ISSN 0207-6535 teater- muusiko • kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

/2000 ВЖи XIX AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 6 60 18 28

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 10505, postkast 3200 faks 6 60 18 87 e-mail [email protected]

Teatriosakord Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 6 60 18 76 Muusikaosakond Anneli Remme ja Tiina Õun, tel 6 60 18 69 Filmiosakond Sulev Teinemaa, tel 6 60 16 72 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 61 61 77 Tehniline toimetaja Kaur Kareda, tel 6 61 62 59 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 61 61 77 Infotöötleja Pille-Triin Kareda, tel 6 60 18 87, 6 61 62 59 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 6 60 16 72 KUJUNDUS: MAI EINER, tel 6 61 61 77

© "Teater. Muusika. Kino", 2000

Esikaanel: Guido Kangur jaanuaris 2000. Eelmisel aastal valminud Peeter Simmi filmis "Aida" mängib ta konstaabel Talit.

Harri Rosini foto

MEIE KODULEHEKÜLJE INTERNETIS http://www.use.ee/tmk/ TOOB TEIENI i !^шриа Soft

AJAKIRI ILMUB EESTI RIIGI TOETUSEL. HONORARID EESTI KULTUURKAPITALILT eorer-muus '2000

SISUKORD TEATER Priit Pedajas KÕIV ON TEATRIS VÕIMALIK (Madis Kõivu dramaturgiast) 13 Luule Epner MAAILM LAVAVALGUSES JA VARJUS 14 Piret Kuusk MÕTTELINE FCÜSIKAMAA1LM 18. Jaanus Rohumaa HUNDID, LAMBAD JA ÕHKUTÕUSMATA KAJAKAS (P Fomenko Meistriklassi külalisetendustest Tallinnas) Pille-Riin Purje "OLGU TAEVAS SU EES LAHTI ENNE, KUI KURAT SINU SURMA MÄRKAB" Erkki Sivonen TEATER ILMA SUURE K-TA (ML McDonagli "Connemara" ja "Mägede iluduskuninganna") 24 Jaak Rähesoo ÜHEKSAKÜMNENDATE HAMLETID ("Hamlet" Linnateatris ja "Hamleti tragöödia" "Vanemuises") 32 EESTI TEATRI BIOGRAAFILINE LEKSIKON VALMIS! MUUSIKA VASTAB EERO TARASTI о Richard Kostelanetz LAHTI SELETATUD JOHN CAGE (Heliloojast sõbra ja asjatundja pilgu läbi) 41 Merike Vaitmaa "NYYD '99" (Novembris toimunud uue muusika festivalist) 46 250 AASTAT SURMAST KUI BACH OLEKS MESILASI PIDANUD... (Intervjuu Rolf Uusväliga) õ'.

Torni Kaarto POSTMODERNISMI APOORIA VOI KRIITILINE POSTMO­ DERNISM (Tom/ Seotti ja Quentin Tarantino "Jääv armastus") 56 Kristiina Davidjants SELLISED KOLM FILMI (Filmikassett "Sellised kolm lugu...": Ervin Õunapuu "Der Mõnd", Askolds Saulitise "Tristan ja Isolde" ning Peeter Simmi "Aida") 67 Tõnu Ehasalu KES VASTUTAB TULEOHUTUSE EEST? {Lühimängufilmide kassetist "Sellised kolm lugu...") 70 Karl Kello KINNISILMI KINO TEHA (Dokumentaalfilmid: Renita ja Hannes Lintropi "Palangi", Iulia Sillarli "Gotland—Saaremaa. Sõsarsaared" ja Jaan Tätte "Sear") 7' Kärt Hellerma KANGE TALUPERENAINE JA TUULEPEAST POETESS (Portreefilmid: Tõnis Lepiku "Kõue Liist! lood" ja Heli Speegi "Metskuninganna") 81 Toomas Tiivel DIRIGEERIVA PROFESSORI JÄLIL (Peep Puksi tõsielufilmist "Partituur neuroni genotüiibile") 85 SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 8! ъ •

äs;p :::'|:

^0g®lr

>" , -f ' VASTAB EERO TARASTI

Eero Aarne Pekka Tarasti on kõrgelt hinnatud soome muusikateadlane ja semiootik, kes loengupidajana mööda maailma reisides äratab alati lisaks teadmistele tähelepanu ka eriliselt sooja ja lahke olekuga. Tarasti esineb, õpetab ja kirjutab väga aktiivselt, ta on polüglott ja hea klaverimängija. Pianist ja muusikateadlane on ka tema abikaasa Eila Marita Elisabet Tarasti. Eero Tarasti (s 1948 Helsingis) on õppinud Helsingi ülikoolis (doktorikraadi kaitses aastal 1978), Sibeliuse Akadeemias, samuti Viini, Pariisi ja Rio de Janeiro muusika- ning ülikoolides. Aastani 1984 oli ta jyväskylä ülikooli professor, sealtpeale professor Helsingi ülikoolis. Tarasti on Soome Semiootika Ühingu ning oma ülikooli muusikaühingu rajaja ning president, Imatra Rahvusvahelise Semiootikainstituudi juht alates selle loomisest 1988. Samuti ulatusliku uurimisprojekti "Musical Signification" juht, Academin Europaea ning veel paljude ühingute ja komiteede liige või president (nii Soomes kui ka mujal maailmas). Soome teadlaste hulgast on teda esile tõstetud mitme preemiaga. Eero Tarasti on olnud külalisprofessor Pariisi Sorbonne'i, Tartu ja Minnesota ülikoolis, külalislektor peaaegu kõigis Euroopa riikides, USAs, Mehhikos, Argentinas, Brasiilias, Tšiilis, Peruus, Jaapanis ja Venemaal. Ta on valitud Indiana ülikooli, Eesti Muusikaakadeemia ja Toronto ülikooli audoktoriks. Möödunud aastal anti talle Soome Valge Roosi esimese järgu orden. Tarasti korraldusel on toimunud ligikaudu nelikümmend rahvusvahelist sümpoosioni. Ta on toimetanud seitsetteistkümmend erinevates keeltes antoloogiat ning avaldanud umbkaudu 260 artiklit inglise, prantsuse ja saksa keeles, teemadeks semiootika, esteetika, muusikateooria, ajalugu ja analüüs. Enamik tema raamatuid on tõlgitud või tõlkimisel mitmesse keelde: "Myth and Music" (1979), "Heitor Villa-Lobos" (1987), "Romantiikan uni ja hurmio" (1992),'"A Theory of Musical Semiotics" (1994), "Professori Amfortasin salaisuus" (1995), "Simiotique musteale" (1996), "Esimerkkejä" (1996), "Sävelten sankareita" (1998). Oodata on raamatut eksistentsiaalsest semiootikast, mis on Tarasti viimaste aastate põhihuvisid.

Palun rääkige lugejatele oma haridusteest ja õpetajatest, nendest, kes on teie elus tähtsat rolli mänginud. Sündisin kõrgklassi kodanlase perekonnas neljanda, kõige noorema pojana. Mu isa oli Sotsiaalministeeriumi juht, tuntud soome ühiskonnategelane. Pikka aega oli tema käes rekord — ta oli juhatanud rohkem komiteesid kui ükski tema eelkäijatest. Temalt olen ma pärinud seltskondliku karakteri. Ta ei saanud tagasi saata kedagi, kes oli tema ministeeriumi abi järele tulnud. Ta töötas valitsushoones Senati väljakul, kus tal oli sama bürooruum, mis kunagisel ülemkuberneril Bobrikoffil. Kui olin väike poiss, näitas ta mulle kohta, kus Eugen Schaumann seda vihatud isikut tulistas. Isalt olen pärinud ka omaduse kiiresti, vahetevahel isegi kogeldes rääkida. Tunnen end idasoomlasena, kes on elavamad kui aeglased läänesoomlased. Mu ema oli pärit Savost. Kuigi ta isa kandis ikka veel rootsi nime Sähisten, ristiti tema juba soome nimega Saijonmaa. Mu vanaisa Peter August Sähisten oli ladina keele õpetaja Mikkeli Lütseumis ja hiljem ka selle rektor. Tema õde oli kogu perekonna uhkus — kunstnik Anna Sähisten, kes õppis 1880. aastatel Pariisis ja kelle tööd olid väljas isegi iga-aastastel Saloni näitustel. Võib-olla mingi geenimälu tõttu olen ka mina orienteeritud just prantsuse kultuurile. Neid inimesi, kellest eespool juttu, pole ma oma silmaga näinud. Vanade aegade esindaja oli ka mu ema tädi Alma Sähisten, kes oli üks soome naisvõimlemise rajajaid. See oli muide sajandivahetusel väga radikaalne ettevõtmine. Ta sündis Sibeliusega samal aastal (1865) ja elas peaaegu saja-aastaseks. Ma mäletan väga hästi tema külaskäike meie perekonna pidulikele sündmustele. Minu ema sai idee hakata võimlemisõpetajaks kindlasti sellelt tädilt. Ta oli väga musikaalne nagu ta emagi — samuti Anna Sähisten —, kes oli Mikkeli Tütarlaste Lütseumis kirjanduse, muusika ja joonistamise õpetaja. Ta kirjutas lastenäidendeid,

Professor Eero Tarasti septembris 1999. Harri Rospu foto 3 mis on kõik kn trükis ilmunud ja mida siiani mängitakse. Vanas eas tahtis ta kirjutada tõelist romaani täiskasvanutele, kuid see jäi pooleli. Ilmselt realiseerus tema idee minus, kui mul ilmus trükist esimene romaan. Tema neljast pojast kolmas, Antero, oli insener ja suri kahekümne viie aastaselt traagiliselt Hodgkini tõppe. Venna haigus mõjutas minu arengut väga sügavasti — olin ju vaid viieteistkümneaastane. See oli väga ängistav. Oma sugulastest mainiksin veel ema täditütart Lily Leinot, kes tõlkis mõned Mika Waltari romaanid inglise keelde ja tegi mu raamatute "Myth and Music" ja Heitor Villa-Lobose monograafia ingliskeelsete väljaannete keelekorrektuuri. Mui oli õnn õppida Helsingi Normaallütseumi klassikalises harus. Selle tunniplaan sisaldas viis tundi ladina keelt iga nädal ja hiljem õppisin veel kolm aastat kreeka keelt. Ma pean seda haridust oma järgnevale arenguteele väga oluliseks. Samal ajal pandi mind klaveritundi. Kõige mälestusväärsem õpetaja oli Kaisa Arjava, kes oli mu ema klassiõde ja hea kontsertpianist, õppinud Pariisis Ciampi juures. Ta andis mulle õppida üpris raskeid teoseid. Juba noorukieas mängisin Liszti 8. rapsoodiat, Beethoveni "Pateetilist" sonaati ja väga palju Bachi. Kaheksateist­ kümneaastaselt mängisin Schumanni fantaasiat ja võitsin sellega isegi konkursi. Kooliaastatel sõbrustasin lähedalt Hannu Riikoneniga, kellest sai mu hilisem kolleeg ja kirjanduse professor Helsingi ülikoolis. Temaga oli mul tihe kirjavahetus, kui me olime vaid kaheteistkümneaastased. See kirjavahetus toimus suvevaheaegadel, kui elasime kumbki oma perega suvemajades. Me ei külastanud teineteist kunagi, kuigi meie suvemajad ei olnud teineteisest kaugel. Suhtlesime kirja teel. Need kirjad anti hiljuti välja raamatuna pealkirja all "Eero ja Hannu. Tutkijanalkujen koulu- ja opiskeluvuosien kirjeenvaihtoa 1961—1976" (Yliopistopaino, Helsingi). See lõpeb minu kirjadega Brasiiliast. Need kirjad peegeldavad mõnes mõttes kadunud aegu (temps perdu) soome ajaloos. Mõelge vaid, kolmeteistkümne-neljateistkümneaastaselt arutasime me nii nooblitel teemadel nagu Goethe, Beethoven, Wagner. Selle kõrval kirjutasime teineteisele oma maaelu väikestest igapäevarõõmudest ja muredest. Kuidas teist sai muusikateadlane? Minust poleks kunagi saanud muusikateadlast ilma Erik Tawaststjerna mõjutuseta. (Tawaststjerna oli mu eelkäija muusikateaduse õppetoolil.) Ta avastas mu, kui külastasin ta kodu oma pianistidest sõpradega pärast sõjaväeteenistust 1970. aastatel. Ta ütles, et muusikateadus on midagi just minu jaoks. Hakkasin külastama ta loenguid,

Eero Tarasti Ateenas aastal 1966 koos klassivenna ja hilisema kolleegi Hannu Riikoneniga. Suve­ vaheaegadel ühendas neid tihe intellektuaalne kirjavahetus, mis avaldati hiljuti raamatuna.

Tarasti te perekond suvemaja ees aastal 1968. mis olid jäljendamatud improvisatsioonid ja veetsin tema Katajanokka tänava kodus palju õhtuid. Ta rääkis oma loometee ainulaadsest, eksklusiivsest algusest, mis tähendas klaveri sooloõhtut "Finlandia" kontserdisaalis kahekümneaastaselt ja doktorikraadi kahekümne viie aastaselt ja kõigi Euroopa tähtsamate suurlinnade külastamist. Ta rääkis rahvusvahelisest karjäärist ja NYT-plaanist, mis tähendas seda, et tuleks saada foto "New York Timesi" esikaanele. Koik see vaimustas ja samal ajal ajas segadusse, sest siiani oli mul olnud suhteliselt turvaline elu ilma suure maailma puudutuseta. Kuidas jõudsite semiootikani? Kindlasti tänu Levi-Straussile! Mäletan 1971. aasta suve, kui ma lugesin ühte rootsikeelset lõiku tema raamatust "The Myth of Asdiwal". Siiani olid mu huvialadeks olnud muusika ja filosoofia. Filosoofia all mõistsin ma tollal saksa spekulatiivset filosoofiat. Tõlkisin Heideggeri "Sein und Zeit" soome keelde ja seejärel ka Hegeli "Wissenschaft der Logik". Levi-Strauss ilmus mu ellu nagu pommiplahvatus oma müütide, semioloogia, strukturaalse antropoloogiaga. Ma mõistsin, et see on midagi, mille abil saaksin ühendada oma kahte põhihuvi — muusikat kui midagi konkreetset (concrete sensible, nagu ütleb Levi-Strauss) ja filosoofiat kui midagi abstraktset. Ma kutsusin oma kaastudengitest kokku strukturalistide grupi, mis kogunes mu vanemate koju nädalasele sessioonile. Püüdsime lugeda keerulisi prantsuskeelseid tekstejä hulganisti Umberto Eco tõlkeid rootsi keelde. Igatahes varsti tahtsin ma sõita Pariisi Levi-Straussi juurde õppima. Olin seal mitu korda, esmalt 1972. aastal. Olin just saanud Helsingi ülikoolist magistrikraadi, oskasin vaid veidi prantsuse keelt, kuid läksin otseteed Levi-Straussi büroosse Prantsuse Kolledžis. Minu üllatuseks polnud temaga üldse raske kokku saada. Mulle määrati kokkusaamise aeg juba järgmiseks nädalaks. Nii ma istusingi siis nahkdiivanil vastamisi oma iidoliga. Ta vaatas mulle õtsa, silmades rõõmus säde. Kui ma ütlesin, et nii väikesel maal nagu Soome on strukturalism vaid suure keskuse Pariisi peegeldus, katkestas ta mind üpris ägedalt: "Non, vons avez trompil" Ei, te eksite, keskus on alati seal, kus iganes te olete. Kui ma lahkusin, aitas ta mulle mantli selga. Kui ma enne Pariisi tulemist olin strukturalist, siis Pariisis sai minust kindlalt semiootik. Ma sain Prantsuse valitsuselt stipendiumi ja abiellusin Eilaga, kellega kohtusin Sibeliuse Akadeemias professor Timo Mikkilä klaveriklassis. Veetsime oma mesinädalad Pariisis Cite des Arts'is. Pariisis oli mul tunne, et suudan end taielikult teostada — muusikaõpingud ei olnud nii skemaatilised ega seotud mingite tasemeeksamitega nagu Helsingis. Õppisime algul Ecole Normak de Musiqiie'i vana klaveripedagoogi Jules Gentil' juures, hiljem eratundides Jacques Fevier' juures. Viimane oli suurepärane pianist, kes oli olnud Raveli ja Poulenci hea sõber. Ta oli elav prantsuse klaverikooli ajalugu, samas aga hirmuäratava temperamendiga. Ta võis oma õpilasi rünnata kõiksugu halbade sõnadega ja isegi lüüa. Kui tund toimus hommikul kell kümme, oli ta väga energiline, kuid samas väga vihane. Sellele vaatamata oli tund tõeliselt efektiivne. Kui tund toimus pärast lõunat, oli ta juba nii palju veini joonud, et suutis öelda vaid: "Vons etes joli garcon, vons etes si musicien..."', kuid sellest ei olnud muidugi mingit kasu. Minu semiootiline haridus jätkus uue seiklusega. Mui tuli idee minna Brasiiliasse, et uurida pärismaalaste kultuuri, müüte ja muusikat. Tänu perekonnatuttavale, California väikelinna Oxnardi linnapeale sain teada Rotary fondist. Täitsin sooviavalduse ja ilmselt tänu nii erakordsele ideele minna Soomest Brasiiliasse saingi stipendiumi. Olin Rio de Janeiros peaaegu terve 1976. aasta. See aasta muutis sügavalt minu maailmapilti. Riosse saabudes märkasin kohe: kõik inimesed on siia kogunenud. Ameerika skaala oli Euroopaga võrreldes nii tohutult suur. Seal sai aru, et Euroopa on üks asi ja peale selle on veel mitte-Euroopa. Mu doktoritöö "Myth and Music" (peamiselt Wagneri, Sibeliuse ja Stravinski osas) oli peaaegu lõpetatud, kuid mul oli raskusi Petropolises keskendumisega, sest meie üürimaja lähedal käis macumba rituaalide pidev trummipõrin ja laulmine, mis kajas vastu troopikaöös üle mägede. Muide, ma ei saanudki minna Mato Gossosse uurimistööd tegema, sest ei saanud selleks sõjaväeliselt valitsuselt luba. Kuid ma uurisin siuu indiaanlaste muusikat koos ameerika antropoloogi Anthony Seegeriga, kes oli Rios külalisprofessor. Peale Brasiiliat mõtlesin: nüüd ei suuda mind Euroopas enam üllatada mitte miski, mis on erinev või täiesti teine. Minule kui semiootikule on tähtsad kaks inimest — Greimas ja Levi-Strauss. Esimene neist, Algirdas Julien Greimas, on leedu-prantsuse lingvist ja semiootik, kes oli mu doktoritöö juhendaja Pariisis 1970. aastate alguses (Ecole des Hautes Etudes en Sciences'is). Ma olin võlutud tema joviaalsest karismaatilisest isiksusest ja suurejoonelisest seminarist, milles osales üle kahesaja tudengi. Pikkadeks aastateks oli tema Rue Monsieur le Prince'i tänava büroo mu elu keskpunkt. (Muide, need olid samad ruumid, kus kunagi oli elanud Auguste Comte!) Pärast pikki välismaareise tulin ma ikka sinna tagasi. Ükskord ütles ta mulle: "Vons etes devenu nn grand voi/ageur international!" Greimas oli minu suhtes Pariisi-õpingute ajal väga heatahtlik, linnas, kus ma oleksin end muidu marginaalselt tundnud. Olin ju tudeng, kes on tulnud väga kaugelt põhjast — Soomest. Tema tutvustas mind oma seminaridel kui Georg Henrik von Wrighti kaasmaalast. Hiljem külastas ta Soomet kaks korda. Eriliselt on meeles ta

Peaaegu terve 1976. aasta möödus Eero Tarastit Rio de Janeiros, Brasiilias, kus ta uuris pärismaalaste müüte ja muusikat. Taustal Palacio da Cirftura.

6 külaskäik meie suvekodusse 1983. aastal pärast ühte esimest semiootikakongressi Soomes, mille ma organiseerisin Jyväskyläs. Ta oli väga loomulik, võttis pärast lõunasööki kingad jalast, valis mõned ingliskeelsed Agatha Christie kriminullid (meil oli neid palju) ja läks teisele korrusele lõunauinakut tegema. Hiljem kujunes mulle veelgi tähtsamaks suur soomeugrilane, ungarlasest semiootik Ameerika Ühendriikidest Thomas A. Sebeok. Kohtasin teda esmakordselt Budapestis, ja Viinis 1979. aastal seoses semiootika teise maailmakongressiga. Esmapilgul tundus, et kohtasin keiser Franz Josephi või Sigmund Freudi reinkarnatsiooni. Ta nägi välja nagu elegantne õpetlaneAustria-Ungari impeeriumist, kuigi ta vaim oli väga ameerikalik. Ta õpetas mulle, kuidas organiseerida kongresse, asutada trükiste seeriaid ja toetas mind ja teisi soomlasi oma semiootika kindlusest, Indiana ülikoolist, Bloomingtonist. Niisiis sai Bloomingtonist pärast esimest külaskäiku 1979. aastal mu teine kodu välismaal. Palun rääkige neile, kes pole sellest kunagi kuulnud, mis on semiootika. Olen kindel, et teie ajakirja lugejad teavad, mis on semiootika, kuna Eesti on olnud ja on ka praegu üks semiootika maailmakeskusi tänu Tartu ülikoolile. Kuid las ma siis kordan: mõiste tuleb kreekakeelsest sõnast semcion, mis tähendab märki. Nii uurib semiootika märkide elu ja tal on kaks tähtsat aspekti: kommunikatsioon, st kuidas märke edastatakse ja mis juhtub vahepealses ajas, ning tähendus (signifikatsioon), st missugused uued tähendused tulevad esile selles protsessis. Semiootika kui teadus on äärmiselt interdistsiplinaarne. Peaaegu kõike siin maailmas saab uurida semiootika vaatepunktist. Semiootikal on neli suunda. Empiiriline (nt meditsiin, biosemiootika ja eksperimantaalsed uuringud); filosoofiline — alustades antiigist ja jõudes läbi keskaja (kui märki defineeriti kui aliquid stat pro aliquo, midagi, mis seisab millegi eest) selliste filosoofide nagu John Locke ja Charles Sanders Pierce juurde. Edasi lingvistiline suund, kuna keel on ise märgisüsteem par excellence [selle (peamiselt) Euroopa liin viis 1960. ja 70. aastatel strukturalismini, kui "avastati" Ferdinand de Saussure ja rõhutati kõigi märkide keele sarnasust]; ning kultuuriline suund, mis vaatleb kogu kultuuri kui semiosfääril baseeruvat märkide kulgu (Tartu koolkond). Semiootika sees on mitmeid kookondi ja siiani pole päriselt kokkuleppele jõutud, kuidas defineerida peamist mõistet "märk". Semiootika muutub pidevalt. Nüüd on moes kirjutada semiootilisi tekste, millest keegi aru ei saa, et see on semiootika. Semiootika edu seisneb tema erakordses paindlikkuses. Ka ma ise arendan praegu täiesti uut lähenemisviisi, mida ma nimetan eksistentsiaalseks semiootikaks. Eesti Muusikaakadeemia valis teid oma 80. juubelil audoktoriks, tänuks Eesti-Soome kultuurisidemete arendamise eest. Millal te külastasite Eestit esimest korda ja mis oli teie külaskäigu eesmärk? See oli muidugi seotud semiootikaga. Mart Remmel kutsus mind Keele ja Kirjanduse Instituudi sümpoosionile 1982. aastal. See külaskäik jättis mulle sügava mulje. Esiteks polnud ma kunagi näinud ühiskonda, mis oleks olnud nii ebaloomulikus olekus. Koik tundus nii nukker ja sünge. Kuid eestlastes oli midagi väga lummavat. Nad olid suutnud säilitada rahvusliku kultuuri alused ja olid intellektuaalselt väga terased. Ma kohtasin tudengeid Urve Lippust ja Jaan Rossi, kellest on tänaseks saanud professorid. Kohtusin veel teistegi muusikute ja heliloojatega. Sellest alates käisin Tallinnas üpris tihti. Kuid Leo Normetit kohtasin esimest korda alles 1987. aastal Helsingis. Ta oli rõõmsameelne isiksus, kes vaatamata rasketele tingimustele oli säilitanud helge ja vaimuka suhtumise kõigesse ja kes oskas elu nautida. Tema artikleid tõlgiti soome keelde ajakirjale "Synteesi" ("Teater. Muusika. Kino" analoog Soomes). Ta tegeles eesti, soome ja muu Euroopa muusikaga väga avarast esteetilisest ja humanistlikust vaatepunktist, mis oli haruldane näiteks soome heliloojate hulgas. Tema põhiidee oli sünteetiline stiil, mille all ta mõtles juugendstiili, mida ta leidis ja analüüsis ka Sibeliuse muusikas. Hiljem huvitus temagi semiootikast ja me käisime koos paljudel kongressidel. Ma tunnen temast suurt puudust. Millist osa on mänginud Tartu koolkond isiklikult teie jaoks? Ja kogu teadusmaailma jaoks? Kohtusin Juri Lotmaniga 1987. aastal. Ta oli tõeliselt karismaatiline isksus, kellele koondus kogu tähelepanu, ükskõik kuhu ta ka ei ilmunud. Ta oli nagu Greimaski üks nendest koolkonna loojatest-vaimudest semiootikute hulgas. Mu sõber Henri Broms oli teda juba varem kohanud Tartus, mis oli tollal meie jaoks ju veel põhimõtteliselt kinnine linn. Lotmani loengud olid sarnased Levi-Straussi omadega 7 Eero Tarasti, Sirje Normet ja Leo Normet Jurmalas 1992. aasta balti muusikateadlaste konverentsi ajal.

—ta rääkis publiku ees vabalt improviseerides. Ma kirjutasin iga ta sõna üles ja tõlkisin meie Semiootika Ühingu liikmete jaoks soome keelde. Mina rääkisin temaga saksa keeles ja ta rääkis mulle lõputult lõbusaid lugusid meie külaskäigu ajal Ainolasse, Sibeliuse koju. Mäletan, et ta ütles, et talle meeldib Ainola eriti seetõttu, et see on kodu, mitte aga ametlik muuseum nagu Hemingway maja, mida ta oli külastanud Havannas, Kuubas. Lähemad kontaktid Tartu teadlastega tekkisid mul pärast ISI (International Semiotics Institute) loomist Imatras. Igor Cernov tõi oma tudengid Imatrasse ja ma alustasin koostööd Tartu semiootikaprofessori Peeter Toropiga. Külastasin Tartut ja mind määrati semestriks külalisprofessoriks. Tartu oli maaliline vanamoeline vastand Tallinnale. Seal oli erutav ja elav intellektuaalne atmosfäär, tundsin end seal kohe väga koduselt. Tartu on linn, kus ma tahaksin elada. Sain sõpradeks mitmete tudengitega, nagu Anti Randviir ja Andres Kõnno. Tartu koolkonna tähtsust maailmas ei saa üle hinnata. Lotman ja ta kolleegid on loonud põhilise osa sellest, mida mina nimetan semiootika klassikaliseks pärandiks. Oktoobris (1999) oli Dresdenis semiootika maailmakongressil ümarlaud Tartu koolkonna kohta ja see näitas ta kaalu ja elujõudu rahvusvahelise teadlaskonna hulgas. Võib-olla on Lotmani traagiline isoleeritud elu Tartus talle isegi kasuks tulnud — tema positiivne mõjuvõim seisneb mõtete ülimas kontsentreerituses, mis on lähedane vene muusikateadlasele Boriss Asafjevile. Olen veendunud, et Lotman oli geenius. Miks valisite oma semiootikaalaste konverentside kohaks Imatra? Kas see on seotud genius loci'ga? Millised on teie tulevikuplaanid Imatras? Imatra avastasid enda jaoks Henri Broms ja Pentti Rõssi, kes oli 1986. aastal Imatra suveülikooli juht. Selle koha kuulsus ideaalse kongresside pidamise kohana levis kiiresti ja juba 1988. aastal kogunes sinna neljakümneliikmeline kolleegium, et rajada rahvusvaheline semiootikainstituut edendamaks teadmiste levimist ja tudengite liikumist üle maailma. Plaanid olid väga ambitsioonikad: maakera jaotati regionaalseteks keskusteks, mis pidid pidevalt edastama informatsiooni semiootika õpetamisest ja trükisõnas ilmuvast materjalist. Imatrast sai administratiivne keskus. Rahvusvaheline võrgustik siiski funktsioneerima ei hakanud. Selle asemel sai Imatrast aga tõeline seminaride ja koosolekute keskus. Asutati "Acta Semiotica Fennica " — reeglipäraselt ilmuv rahvusvaheline väljaanne kongresside toimetiste ja monograafiate jaoks. Seda trükitakse Indiana University Press'i vahendusel kogu maailmas. Miks siis ikkagi Imatra?! Nagu ma eelnevalt mainisin, oli see algselt juhuslik kokkusattumus, kuid varsti märgati, kui atraktiivne Imatra on omaarf nouveau stiilis lossiga, kosega ja karjalaste elava spontaanse vaimuga. 1988. aastast alates on meil olnud kaks kuni kolm sümpoosioni aastas. Suvised kongressid on aasta-aastalt muutunud laiaulatuslikumaks. Algul tuli peamine osa osavõtjatest Soomest, kuid nüüd on kaks kolmandikku juba välismaalased. Osalejate arv on igal suvel 200—300! Praktiliselt on meil Imatras igal aastal üks väike maailmakongress. Kui teised semiootikakeskused kaovad ära või on neil teistsugune profiil palju väiksema osavõtjate arvuga nagu näiteks San Marino keskus, siis Imatra järjest kasvab. 8 Mis on kõige selle taga? Esiteks minu optimism Imatra suhtes ei ole niinimetatud optimism, vaid baseerub reaalsetel kaalutlustel. Nimelt on teaduselu Soomes viimase kahe aasta jooksul radikaalselt muutunud. Ülikoolide baasõpetuselt on ära võetud fondid ja need on nihutatud kõiksugu projektidele. See tähendab, et ülikoolide elu ja töö on muutunud äärmiselt ettearvamatuks, keegi ei saa enam üheski osakonnas kindel olla, kas tema töökoht järgmisel aastal alles on. Kes selle all kõige rohkem kannatavad, on muidugi tudengid. Selle asemel tehakse nüüd rohkem ja rohkem võimete hindamisi ja mõõtmisi. Rohkem ja rohkem läheb raha nendelt, kes tõesti teevad midagi, neile, kes hindavad, planeerivad, organiseerivad, vahendavad jne. Sellesuunaline areng tundub olevat vältimatu, sest see on seotud globaalsete ideoloogiliste valikutega teatud tüüpi ühiskonna kasuks, mille keskmes on majanduslik efektiivsus, mis manipuleerib tulemustega. Minu meelest viib see meid varem või hiljem tupikusse. Kuid niisugune on see maailm, milles me praegu elame, ja selleks, et säilitada ja arendada midagi nii positiivset nagu semiootika, tuleb meil seda süsteemi lihtsalt ära kasutada. Just seda me Imatras püüamegi teha ja oleme õnneks siiani olnud edukad. Filosofeerides võiks öelda, et meil tuleb kombineerida modernne (või pigem postmodernne), st tehnosemiootiline elu traditsiooniliste, regionaalsete eluväärtustega (nö tsükliline etnosemiootika ja sotsiosemiootilised eluetapid). Soomest võib saada näide, kuidas on see võimalik. Meie uus ISi-projekt uurib just seda olukorda, kuidas vanad ja uued maailmad põrkuvad. Milline on teie arvamus — kas on vaja säilitada Balti muusikateaduse konverentside traditsioon? Vastus on loomulikult jaatav. Muidugi on maailm muutunud ja ühes sellega ka nende konverentside tähendus. Nendel konverentsidel on alati olnud suurepärane ja üpris originaalne atmosfäär. Olen aru saanud, et kõik kolm Balti riiki on nii erinevad, et nendest ei tuleks rääkida ühe nimetuse all. Muidugi on seal ka sarnasusi. Olen juba 80. aastatest planeerinud kirjutada raamatut, milles ma võrdlen neid erinevaid muusika- traditsioone. Ma kogun materjali, kuid peaksin enne ära õppima need huvitavad keeled. Kas heliloojad vajavad muusikateadust? Kas näiteks soome heliloojad on huvitatud semiootikast? Võib-olla vajavad. Ma pole ise helilooja, seega ei saa ma nende eest rääkida. Sibeliuse Akadeemia rajaja Martin Wegelius rõhutas juba 1880. aastal laialdase üldhariduse vajalikkust muusikutele. Muusikaajaloos on tõeliselt suured heliloojad olnud ka suured teadlased ja ka vastupidi, nagu barokiajastul. Wagner ei hinnanud isegi meisterlikke muusikuid nagu Hans Richter, kui nad ei teadnud midagi filosoofiast ega esteetikast muusika taga. Tänapäeval muutub üha rohkem musitseerimist sõltuvaks erinevatest masinatest ja nende kasutamisoskusest. Kuid see pole otseselt muusikateaduslik, vaid tehnoloogiline haridus. Teisalt on paljudel soome XX sajandi heliloojatel muusikateaduse kraad ülikoolist. On huvitav lugeda, mida Paavo Heininen, Einojuhani Rautavaara, Erkki Salmenhaara jt oma magistritöödes kirjutasid. Kuid ma kahtlen väga, kas soome heliloojad on nii intellektuaalsed, et nad oleksid semiootikast huvitatud. Ma pole küll ühestki kuulnud. Miks on Wagneri muusika teie jaoks nii tahtis? See on hea küsimus. Olen sellele püüdnud vastust leida kogu oma elu. Minust sai wagneriaan, kui ma olin alles väike poiss. Minu esimesel LP plaadil oli "Meister- lauljate" avamäng, mida dirigeeris Knappertsbusch ja "Parsifali" avamäng ning "Suure reede muusika", mida dirigeeris Toscanini. Ema tõi selle plaadi mulle kingituseks ühelt saksa wagneriaanilt, kui ma olin vaid kaheteistkümneaastane. Kolmeteistkümneaastaselt (1961. aastal) nägin "Parsifali" ülestõusmispühade ajal. Ma ei saanud mitte millestki aru, kuid kõik tundus kohutavalt võimas. Kundry rolli laulis Anita Välkki, kes oli oma rahvusvahelise karjääri alguses kui Wagneri sopran. Mui on tunne, et Wagner on valinud mind, mitte mina Wagnerit. Ma tunnen tema muusikaga end koduselt, isegi rohkem kui Sibeliuse muusikat kuulates. Seda öeldes ei taha ma olla ebapatriootiline, kuid nii see on. Kirjutan Wagnerist uurimust, milles ma rakendan oma ideid eksistentsiaalse semiootika kohta. Tahaksin väga külastada Louis II losse Baieris, seda külluslikku wagnerolandi. Ma arvan, et ta oli hull, ta oli hull ooperite järele. Ta järgis oma kirgi. Te tunnete hästi eesti muusikat. Kes on teie arvates kõige olulisemad XX sajandi eesti heliloojad? Küsimus on liiga kategooriline, selles stiilis, et kes on maailma kõige parem pianist. Või nagu Rene Leibowitzi kalambuur 1960. aastatel — kes on maailma kõige halvem helilooja (nagu te ilmselt mäletate, oli tema vastuseks Sibelius). Eestis on palju tõeliselt suuri heliloojaid Tobiasest ja Kreegist Tormise ja Pardini. Minu kateedris on uuritud Pärdi muusikat ja praegu on käsil uurimus Tubina ooperite kohta. Tundub, et on olemas niisugune fenomen nagu balti minimalism, sest minu jaoks kõlavad paljud selles stiilis teosed väga sarnaselt. Seda tuleks lähemalt uurida. Missuguses suunas areneb teie arvates XXI sajandi muusika? Mulle tundub, et muusika läheb veelgi suurema mitmekesisuse poole. Eelkõige on suured loomingulised varud peidus perifeeriates, mitte suurtes vanades kultuurikeskustes. Põhja- ja Ida-Euroopa on nende uute keskuste hulgas ja võib-olla ka Lõuna-Ameerika. Kuid me elame ikka veel koloniseeritud maailmas, isegi Euroopa- siseselt. Näiteks on prantsuse, saksa või inglise kultuuriringkondades raske omaks võtta, et selgesse vient du nord — tarkus võib tulla põhjast. Inimesed viivad kahjuks järgmisse aastatuhandesse kaasa koloniaalse mõtteviisi. Teiselt poolt on olemas hirmutavad ühtlustamise tendentsid, mida nimetatakse globaliseerumiseks. Muusikat peetakse kaubanduse ja turu ning meedia objektiks, meelelahutuseks isegi ametlikult Euroopa Liidus. Ainult Prantsusmaa tõstis selle suhtumise vastu häält. Muusika kohalolek elektrooniliste vahendite abil on samuti tõsiasi, mis mõjutab muusika vastuvõttu. Halb tagajärg on see, et muusikuid jääb järjest vähemaks, sest kõike on võimalik elektrooniliselt edasi anda ja see süvendab staarikultust. Kunagi tuli Seppo Heikinheimo välja ideega, et kõik linnaorkestrid Soomes peaksid oma tegevuse lõpetama. Tema arvates võinuks selle raha eest anda Mravinski orkester Peterburist sama arvu kontserte ja palju kõrgemal tasemel. See on argument kvaliteedi kasuks, kuid see muutub autentse, individuaalse ja kohaliku musitseerimise allasurumiseks. Kuidas tulite mõttele kirjutada romaan? Kas teid inspireeris Umberto Eco? Kes on peategelase professor Amfortase prototüüp? Loomulikult sain ma julgustust kirjutada romaan niisugustelt suurtelt semiootikutelt nagu EcojaKristeva ja meil Soomes Henri Broms. Mu esimene romaan

10 "Professor Amfortase saladus" sai oma esimesed arvustused, nii halvad kui ka head, Soomes. "Helsingin Sanomat" mõistis selle taielikult hukka. Kuid ma sain selle eest isegi preemia. Inimesed ei kujutanud ette, et akadeemiline professor on võimeline kirjutama romaani. Olen õnnelik, et keegi ei ole siiani öelnud, et see on kuiv ja täiesti igav. Algul ei leidnud ma ühtegi kirjastajat. Üks ütles, et see on kena küll, aga sa peaksid panema sinna rohkem filosoofilisi mõtisklusi. Teine ütles, et päris hea, aga võiks lisada rohkem seiklusi. Kolmas ütles, jah, muidugi, aga selles pole ju üldse seksi ja see ei huvita meid. Neljas küsis: kes see Amfortas on? Pärast kõiki neid kommentaare otsustasin ma jääda oma algvariandi juurde ja mitte midagi muuta. Selle trükkis Helsingi ülikooli kirjastus. Varsti ilmub see prantsuskeelses tõlkes "L'Harmattani" kirjastuses Priisis. Käsil on ka eestikeelne tõlge Aivo Lõhmuselt. Minu jaoks oli väga tähtis romaan kirjutada, sest romaani vormis sain paljusid ideid väljendada hoopis värvikamalt ja rikkamalt kui akadeemilises kirjutises. Teie viimane küsimus vihjaks nagu sellele, et mu romaan on nagu võtmeromaan. Nüüd kasutab iga kirjanik kõiki oma elukogemusi romaanis, kuid sulatab ja segab neid viisil, et neid poleks võimalik identifitseerida. Kui ma loon oma kangelasi, kujutan ma ette kindlaid inimesi, keda tunnen, ja kasutan nende iseloomujooni. Kuid neid pole võimalik ära tunda. Kogu romaan on nagu postmodernse ajastu muinasjutt (nii seda iseloomustati). Tegevus toimub Ameerikas uuel aastatuhandel. See on caiupus- romaan, mille tegevus toimub peamiselt õppelinnaku akadeemilises keskkonnas. Minu mudel on muidugi Bloomington. Ma muide parodeerin selles romaanis semiootikat. Kuid selles on tõsiseid aspekte, nagu Esa-Pekka Salonen pärast romaani lugemist mulle oma e-maü'is hiljuti kirjutas. Ma isegi ei tea, kes on see peategelane, igavene professor Amfortas, ja tema kauge sugulane, kolmanda põlve ameerikasoomlasest tudeng Sebastian Morhokorva, kes on jutustaja rollis, või tema sõbranna Siiri Kiljunen, või nende sõber nägus Felix. Muidugi võib lugeja identifitseerida: Grimaldas — Greimas; Humberto Ego — Umberto Eco; Thomas Titulus — Thomas A. Sebeok jne. Kuid seda ei tuleks võtta liiga tõsiselt. Soome kirjastajate õuduseks kirjutan ma praegu oma teist romaani "Euroopa". Miks prantslastele ci meeldi Sibeliuse muusika? Esiteks pole see enam nii kindel. Sibelius meeldib seal noortele — nii publikule kui ka heliloojatele, kes näevad temas spektraalse muusika ja minimalismi eelkäijat. Rene Leibowitzi eelnevalt mainitud nalja ei saa üldse tõsiselt võtta. Prantsusmaa on poolenisti Vahemeremaa, kus seda, mida öeldakse, ei võeta kunagi sõna-sõnalt. Kui soomlased kuulsid Sibeliuse nimetamisest maailma halvimaks heliloojaks, olid nad muidugi ärritunud. Kuid inimesed on unustanud või nad ei märganud, et samal ajal avaldasid mitmed prantsuse muusikaajakirjad tõsiseid ja positiivseid artikleid tema muusikast ja Sibeliuse festivalist Helsingis. Kirjutajate hulgas olid Pierre Vidal ja Jacques Longchamp. Nende kirjutistes ei olnud üldse koloniaalset suhtumist. See on •

Professor 'Tarasti Tartu semiootikute keskel 1997. Vasakult: Andres Kõnno, Anti Randviir, Kalev Kull, Eero Tarasti, Peeter Torop ja Mika Seppänen. Fotod erakogust. muidugi tosi, et Sibeliuse populaarsus pole Prantsusmaal kunagi jõudnud niisuguse ulatuseni nagu anglosaksi maades, kuid ka see olukord on juba muutumas. Kas soome muusikal on teie kultuurielus tähtis koht? Kas te mõtlete siin Soome kultuurielu? Jah, on küll. Riik toetab heliloojaid päris hästi ja kaasaegse muusika kontsertidel on arvukas ja hea publik. See on täiesti erinev näiteks Ameerikast, kus muusikaelu on palju konservatiivsem. Ühelgi maal pole nii hästi organiseeritud infokeskust nagu Helsingis. Mitme mu kolleegi töö tulemusena ilmus hiljuti mahukas soome muusika ajalugu. Meie raadiojaamades kuuleb palju soome muusikat. Mis on väikeste rahvuste ja keelte roll maailmakultuuris? Kas on võimalik neid kaitsta pealetungiva globaliseerumise eest? Väikestel rahvastel on alati oht suuremate poolt koloniseeritud saada. See oht valitseb nii Soomet kui Eestit. See tähendab, et oleme sunnitud omaks võtma subjekti positsiooni, kus me ei tohi muuta muusika grammatikat ennast, vaid ainult seda kasutades produtseerima maalilisi väärtusi. Kui Saksamaal ja Kesk-Euroopas kirjutatud muusika on universaalne muusika, siis muusika, mida kirjutati perifeersetes maades, on ainult rahvuslik. Sibelius kannatas kogu elu selle suhtumise all, teda ei tunnustatud kui suurt sümfoonilise vormi reformijat, sest sümfoonia oli saksa kultuuris sakraalne pühakiri, kaanon, mida keegi, kes on tulnud perifeeriast nagu Erscheinung den Wäldern, puutuda ei tohtinud. Samas on suured kultuurikeskused alati olnud ahned eksootika järele, kuid seda omaks võttes jätame kõrvale tavalise, normaalse kommunikatsiooni. Muidugi ei lange globaliseerunud maailmas see dihhotoomia kokku geograafiliste piirkondadega, sest oleme globaalselt koloniseeritud turgudesse, mis otsustavad, mida võetakse ülemaailmsesse levisse, mida mitte. On palju olulisi heliloojaid, kelle töid ei aktsepteerita massimeedia väravavahtide poolt. Uus koloniseerimise vorm on mahavaikimine. Soomlaste kohta öeldakse, et nad on vait, ja nüüd kirjutatakse juba uurimusi teemal: vaikimine kui kultuuri positiivne omadus. Kuid see saab olla positiivne ainult siis, kui see ei ole peale surutud, vaid vabatahtlik. Muidugi on poliitiline olukord palju muutunud tänu Euroopa Liidule, kuid vanad arusaamad on väga püsivad. Kas on võimalik, et Soomest saaks järgmisel sajandil üks Euroopa kultuurikeskusi? Kui mitte, siis miks? Vanadel aegadel uskusid mõned soomlased nn Suur-Soomesse, mis ühendaks kõik soomeugri maad ühtseks riigiks. Lingvistid, nagu kuulus Wettenhovi-Aspa, väitsid, et soome keele jälgi võib leida kõikjal maailmas. Näiteks Venezia — venesija, Sulawes — sula vesi jne. Alles hiljuti väitis üks lingvist, et teatud ingliskeelsed väljendid tulevad soome keelest, nagu throat, mis on tuletatud sõnadest tuhoa ruokasiW Ma ei tahaks üle hinnata Soome rolli maailmakultuuris, kuid eelneva juurde tagasi tulles tundub Soome maailmale õpetavat, kuidas kombineerida modernsust, s.o kõrgtehnoloogiat regionaalse, traditsioonilise tsüklilise elu teatud külgedega. Võrreldes näiteks USAga on Soome elu ikka veel üpris tsükliline, peaaegu et etnosemiootiline, kui kasutada Greimase terminit, vaatamata ilmsele linnastumisele lõunaosas. See oleks vastus sellele, kuidas on võimalik olla samal ajal nii globaalne kui ka regionaalne. Kuid kõik võib ju viltu minna — tehnoloogia arengu edu võib soomlasi unustama panna tõelisi Euroopa ja humanistlikke väärtusi, nagu teiste inimestega arvestamine, solidaarsus nõrgemate suhtes, uudishimu teiste inimeste ja kultuuride vastu, osavõtlikkus, head kombed jne. Edukuse all ei mõtle ma ilmtingimata seda, mida nägin Varssavis — stalinistlikus stiilis kultuuripalee tippu kaunistas "Nokia" lipp. Kuigi ma olen paljude asjade pärast tänases Soomes ärritatud, eriti akadeemilises elus, ei tahaks ma pikemat aega mitte kusagil elada peale Soome. Päris siiralt — alati, kui saabun oma reisidelt koju, on mul tunne, et mind tõstetakse 3. klassist 1. klassi tänu ülimalt funktsionaalsele ühiskonnale, puhtusele, puhtale õhule, vabale ruumile. Kui ma teen oma peaaegu igapäevaseid rattasõite Laajasalo metsades Helsingis või mere ääres, isegi üpris pimedatel, külmadel jn tuulistel novembripäevadel, ohkan ma seesmiselt — on suurepärane olla siin ja mitte lärmakatel, reostatud ja ülerahvastatud Pariisi või Berliini tänavatel.

Vestles SIRJE NORMET

12 KÕIV ON TEATRIS VÕIMALIK

Kõivu näidendeid on praeguseks Eestis lavastatud nii palju, et ta kuulub täiesti iseendastmõistetavalt teatripilti. Küsimus, kas tema tekste on teatris võimalik mängida, on nüüdseks kõrvale heidetud. Ometi oli kahtlus, kas see on teatris võimalik ja kas keegi vaevub seda ka vaatama, määravaks, et Kõiv jõudis teatrisse nii hilja. (Olgu üheks ilmekaks näiteks "Küüni täitmine", mis ilmus "Loomingus" 1978. aastal ja jõudis lavale alles 1999.) Oli veel teinegi küsimus —ja seda, nagu ka küsimust Kõivu võimalikkusest teatris, ei maksaks tänastelgi tegijatel ära unustada. Ja nimelt — mis see on, mida Kõiv kirjutab, kas tema kirjutistel on "põhi all"? Nüüd teame, et on. Kuid alguses läks palju energiat, et seda tõestada: kahtlejaid veenda, määrata, mis asi see selline on, see lehekülgede kaupa kummalisi sõnu ja Madis Kõiv. Priit Pedajasefoto harjumatuid remarke. Ühest küljest ohkan kergendatult, et need ajad on möödas ja saab rahulikult, ilma nendele küsimustele energiat raiskamata ainega — Kõivu nii sisulised kui ka vormilised, ja teater elas tekstide sisuga tegelda. Kuid teisest küljest muudatuste aja ebamäärasuses, aga ka on mul natukene kahju, kui kahtlused nii meelelahutuslikus rutiinis, mis tingis aine kui ka selle võimalikkuse kohta täiesti igatsuse ja vajaduse nn riskantsete otsingute kõrvale jäävad ja härdus maad võtab — et kui ka tõsise aine järele. "see on ju Kõiv", aga ka kergekäeline ära­ tegemine — "see pole ju midagi keerulist." PRIIT PEDAJAS

Kõivu tulek teatrisse ei olnud Avaldame siinkohal kaks ettekannet Madis Kõivu kerge, kuid ta oli siiski paratamatu. Teater, 70. sünnipäevale pühendatud konverentsilt, mis mis oma ideaalis käsitleb tänast päeva, toimus Tartus 7. detsembril 1999. sootsiumi tänast seisundit, "on oma ajastu peegel", — otsib paratamatult sellele "tänasele seisundile" adekvaatset teksti. Üheksakümnendates, mis on Kõivu kümnend teatris, oli teater tegelikult Kõivu • jaoks valmis. Seljataga ja lõppenud olid 70- ndate metafoorse teatri jõulised otsingud, 13 LUULE EPNER

MAAILM LAVAVALGUSES JA VARJUS

Selle pealkirja taga peitub üks võimalik lavastatavus või vähemalt lava-staatus — vaatenurk teemale "Madis Kõiv ja teater". milleks muidu näidend? Veel on intervjuudest Juttu ei tule sellest, kuidas Kõivu näidendeid teada, et Kõivu näidendite algimpulsiks on on lavastatud, ka mitte sellest, kuidas neid tihtipeale mingi tundelise värvinguga kujut­ lavastada tuleks, ega sellestki mitte, mida Kõiv luspilt ja et esmase tähtsusega on ruum ning on teatri kohta kirjutanud (näiteks "Külmas inimesed modelleeritakse pigem ruumi järgi Teatris"). Mind huvitab Kõivu näidenditesse kui vastupidi: "Kui mina näitemängu pääle lähen, sisse kirjutatud mentaalne teater, niisiis lähtun siis esmane ajend ei ole mitte see inimene, kes sääl lugeja vaatepunktist. ruumis on, vaid see ruum, kus inimene on." (Kõiv Kirjandustekstid vahendavad semi­ 1991: 7). Need asjaolud — teatritõrges vorm ootiliste meediumidena kujutluslikke (fiktsio- ja samaaegselt lava vältimatu vajalikkus, naalseid) maailmu, mis eksisteerivad tegeliku ruumi tähtsus nii näidendite geneesis kui maailmaga paralleelselt ning millel on oma struktuuris — ajendavad lähemalt jälgima, iseseisev ontoloogia ja loogika. Kõivu näiden­ missugune on Kõivu ruumipoeetika ning kui­ dite maailmade puhul on sõltumatu omaelu das tema näidendite fiktsionaalsed maailmad mulje iseäranis tugev. Võib näida, et see mulje suhestuvad teatriruumi, s.o lava ja saaliga. ei klapi faktidega: on ju teada, et mõned Kõivu Ehkki Kõiv väidab end lava peale mitte näidendid põhinevad autori ja tema pere­ mõtlevat, kohtab remarkides viiteid lavale konna elulugudel ("Tagasitulek isa juurde", küllaltki palju. Lava koos juurdekuuluva saa­ "Põud ja vihm", "Eili"), teised kujutavad aja­ liga (vaatajate ruumiga) on näidendimaailma loo suurvaime — Kanti, Spinozat, Hegelit jt põhistav, füüsiliselt konkreetne ruum, mis ("Kokkusaamine", "Filosoofipäev", "Наш- tagab fiktsiooni ühtsuse, kuivõrd kõiki laval merklaviersonate"); kolmanda is kasutatakse paiknevaid tegevuskohti, kui erinevad nad ka varem kirjutatud tekste ("Tali", "Kuradielik­ poleks, on võimalik vaadelda ühe fiktsio- siir"). Siiski näib neisse olevat pandud nii naalse maailma eri regioonide või hüpostaasi- palju ümbervormivat energiat, et ei teki taht­ dena. Lavamaailma topograafia on antud mist esimesi käsitleda biograafilise draama suhtes saaliga, nende vahelt jookseb mõtteline taustal, teisi ajalooainelise draama kontekstis piir, mis pole siiski kuigi kindel. Piiriületamine ja kolmandad pole lihtsalt dramatiseeringud. lava poolelt on küllalt sage: kui kujutatav Kõivu tekstid küll suhtlevad ajaloolise tegelik­ maailm lavaruumi ära ei mahu, tungib ta kuse ja teiste tekstidega, kuid nende loomus vaatajate territooriumile. Mõnikord teeb ta ei ole selliste suhetega määratud. Olulisemad seda diskreetselt nähtamatuks muutudes. Nii ja olemuslikumad on nende omavahelised mahub "Tagasitulekus isa juurde" lavale suur suhted, motiivikordused ja -peegeldused, elutuba, kuid kaks väiksemat tuba jäävad mingite aja- ja ruumistruktuuride korduv vastavalt korteri plaanile — mis muidugi esiletulek. See maailm on üsna eneseküllane. teatri ruumiplaaniga kohandamisele ei kuulu Kõiv on mitmel puhul väitnud, et ei — saali kohale, seetõttu pole neid näha ja tunne ega saa näidendeid kirjutades arvesse tegelased, kes neisse tubadesse sisenevad, võtta teatri tegelikke võimalusi ja tingimusi peaksid remargi järgi lava eesäärele jõudes ning nn lavalisuse nõudeid. Samas tuleb jäljetult haihtuma. Näidendis "Omavahelisi intervjuudest ka välja, et tema näidendid on jutuajamisi tädi Elliga" jääb lava ette nähta­ näidenditeks kirjutatud mitte juhuslikult, vaid matu sahver, "Kokkusaamise" 2. pildis nähta­ seetõttu, et teistsugust vormi nad võtta ei saa. matu aken, kust lavale hoovab kollast õhtu- "Siis ma olen hoopis teistsugune inimene, kui ma valgust jne. Mõnikord hakkab piir aga "läbi jutustust kirjutan," ütleb ta (Kõiv 1991: 7). laskma" ning lavailm tungib tajutavalt ja näh­ Näitemängu olemusse peaks aga kuuluma tavalt, vahel vaatajate suhtes üsna hoolima- 14 tultki saali. Kui "Peiarite õhtunäituses" ei sioon, mis hoiab näidendi maailma üleval juhtu muud, kui et üle vaatajate peade peaksid samajõuliselt jutustamisega narratiivsetes lendama pääsukesed ja silmisse valusalt lõiku­ proosatekstides. On märkimist väärt, et võõra ma punane päikesevalgus, kui "Hammerkla- pilgu all viibimise motiiv käib läbi ka lava­ viersonates" puhub saalis tuul ja lae all laper­ tegevusest: tihtipeale jälgivad ühed tegelased dab nahkhiir, siis "Filosoofipäevas" projitsee­ teiste elu ja tegemisi, küll vahitakse sisse rub saali keskele vaatajaid oma pilguga hüp­ akendest ja ustest, piilutakse salaja ja vaada­ notiseeriv "absoluutne mina", mispuhul takse varjamatult. "hirmuhüiiatiised sciolist ei tolliks tulla üllatusena" Vaadakem järgnevalt, missugune on (Kõiv 1997: 251), "Põuas ja vihmas" ütleb re­ lavaruum. Kõivu tegevuspaikadeks on nii mark, et poolde saali ulatub rehepeksumasin, siseruumid (tuba, küün, kõrts jne) kui ka paisates publikusse tolmu ja aganaid, eriti kaugeid perspektiive avavad maastikud, mis teravaid elamusi pakub imaginaarsele vaa­ häirimatult mahutatakse kulisside ja ring­ tajale aga "Küüni täitmine", kus saal täitub horisondi vahele — lava puhul pole olulised kõigepealt toimuja vinguga, siis variseb koos niivõrd selle füüsilised piirid, kui külgnemine küüniga kokku ning minestanud vaatajaid saaliga. Avatud ja avarate maastikega kont- kantakse saalist välja. Romaanis "Endspiel" rasteerub tubade suletus, mida sageli kompen­ kirjutab Kõiv, et näitemänge mängitakse maja­ seerib suur paindlikkus ja muutuvus. Pean des, "kus tarvitusele on võetud kõik ametlikud silmas eeskätt näidendeid, nagu "Tagasitulek ettevaatusabinõud I—/, et mäng ei valguks üle isa juurde", "Omavahelisi jutuajamisi tädi lava saali, I—/ Et mäng püsiks majas ja maja ise Elliga", "Stseene saja-aastasest sõjast", ka püsiks ka." (Kõiv, Vahing 1988: 124) Ta enese "Filosoofipäev", mille põhiliseks tegevuspai­ näitemäng, ehk küll lavale surutud ja taltsu­ gaks on n-ö metamorfeeruv tuba: ruum, mis tatud, on valmis ja võimeline etteseatud piiri­ on tundlik vähimagi mentaalse puute suhtes dest välja murdma. ning võtab erinevaid kujusid sedamööda, Usutavasti ei ole toodud näidete rida kuidas visualiseeruvad mälestused koos lihtsalt tunnistus autori huumorimeelest ning mälupetetega, unenäod, kujutlused, intellek­ ammugi mitte soovist teha avangardistlikku tuaalsed mõttekujundid jne, kus interjöörid šokiteatrit. Mida neist siis järeldada? Nii lähevad sujuvalt üle maastikeks ning aja- ja vahejoone rõhutamise kui ka rikkumisega reaalsustasandid vahelduvad mõnikord lausa tematiseerib Kõiv teatriruumi olemusliku tabamatu kiirusega. Näiteks on "Tagasi­ duaalsuse, teadvustab lava ja saali olemasolu, tuleku" toal vähemalt kaheksa teisendkuju kuid tavapärasest erinevatel põhjustel. Lava (võib-olla rohkemgi, oleneb tõlgendusest): ja saali kontaktid (pöördumised vaatajate algkuju — tühi, värskelt remonditud elutuba poole jms) on moodsas teatris ju üsna levinud kindla aadressiga (Pedeli tänaval); seesama nähtus ning sageli on sellise strateegia ees­ tuba möbleerituna, pärit lapsepõlvest aastal märgiks tuletada publikule meelde, et ollakse 1939; seesama tuba täis prahti ja koli (pärast teatris, st vältida langemist lavalummusesse, sõda); magamistuba; sõjapõgenike peatus­ paljastades teatri tinglikkuse. Teatri näitamine paik, kus Tulija vend on haige; unenäoruum teatrina lubab vastuvõtjal laval toimuvat kummalist valgust kiirgava auguga; hübriid- esteetilise, poliitilise vms huviga, kuid igal ne ruum, kus viibivad koos surnud ja elavad; juhul turvaliselt jälgida. Kõivu teater on topeltruum — korraga jõeäärne, kus püütakse niisugusele brechtilikule mudelile vastandlik. kala, ja elutuba. "Ellis" algavad muundu­ See sisaldab imaginaarseid vaatajaid (kes on mised pruunide palkseintega ja akendeta muidugi ka kuulajad, mõnedki pajatused ja hämarast ruumist, mille loomus on ebaselge monoloogid on remargiga suunatud saali, (kohamäärangu "Sealpool hääd ja kurja" kuigi publikut õtse ei kõnetata), ilma et toimu­ põhjal võiks seda ju pidada teispoolsuseks, kui vat pakutaks välja puhttingliku teatrimän- siin ei kõlaks pigem allusioon Nietzschele). guna. Tema näidendimaailmade lava ja saal Sellesse ilmub aknaid ja uksi kord ühte, kord on pideva ruumi kaks külgnevat ala, mis teise seina, nii et kord on tegemist Pekri, kord eksisteerivad ühelsamal fiktsionaalsuse tasan­ Viirapää taluga, kord ollakse Tartus, kord dil. Lava n-ö tõelisus on ka saali tõelisus. allilmas, kus surnud magavad igavest und jne. Kõivu näidendisisene vaataja ei viibi puutu­ "Stseenides saja-aastasest sõjast" muutub matul territooriumil, vaid on fiktsiooni sisse eeskätt aknatagune, kus nagu kujutlusek- võetud kohalviibijana, kelle ülesandeks on raanil vahelduvad maastikud, ajastud ja vaadata seda, mis ta pilgule avaneb. Oluline inimesed. Algruum (ehk "algasetus", nagu on vaatamine kui selline, vaatamise funkt­ ütleb Kõiv "Ellis") on privilegeeritud koht, 15 kuhu tegevuse jooksul ikka jälle tagasi tõmbu­ paiguta ennast kõiketeadja maailmalooja, vaid takse ja millest kõik muutumised lähtuvad. pigem vaataja positsioonile, kes saab rääkida Need Kõivu näidendid, mis paistavad sellest, mida näeb ja kuuleb, ning kes võib ka silma keeruka ruumistruktuuriga, on rohkem kahelda või teadmatuses olla. Koomilise efekti või vähem keskendatud ühe tegelase ümber, annab see näiteks "Kokkusaamises", kus autor kes on sageli intiimselt seotud selle paigaga teeb remargis oletusi eemal pimedas paistva (toaga), kust maailm end lahti kerima hakkab. kogu kohta — see võiks olla näiteks hobune, See on mälestustest läbiimbunud paik. Siin ent kui see iseendaga rääkima hakkab, jõu­ vabaneb ruumi komprimeeritud aeg, mis takse igati loogilise järelduseni: "Kui ta ei ole liikuma hakates muudab ka ruumi ennast. rääkiv hobune, siis ei ole ta üldse hobune." (Kõiv Gaston Bachelard on kirjutanud, et minevik 1997: 25) fikseerub kohtades: "Ruum sisaldab oma Pimedust on Kõivu näidendeis üldse arvutlus alveoolides kokkusurutud aega. Selleks tavatult palju. Kui lavastustes peetaks kinni ruum ongi." (Bachelard 1969: 8). Kõiv ise on remarkidest, tuleks terved pikad stseenid ette kirjutanud kohast kui vaimsest süvaollusest, kanda pimedal laval, n-ö kuuldemängu mis määrab inimese (Kõiv 1994: 678). Ruumi- vormis. Asjade loomust varjav ja identiteeti metamorfooside tõlgendamine võiks siis ehk hajutav pimedus on Kõivu maailma alg- ja lähtuda oletusest, et näidend kujutab psühho­ põhiolek. Asjad ja inimesed tõusevad pime­ loogilist reaalsust, projitseerides lavale endale dusest valgusesse ositi keskse tegelase mee- intiimselt tähtsasse ruumi sattunud inimese nutuste-kujutluste loogikat pidi, st teatraalse teadvuses voogavad mälu-ja kujutluspildid. sisemonoloogi võtetega. Kuid mitte alati pole Ehk on näidendiilma topograafia olemuslikult see nii. Valguse-pimeduse jaotumine kannab psühhograafia? Võib-olla pole see päris vale, samuti, ja ennekõike, ontoloogilisi ja episte- ent kindlasti vaid osa tõest. Kõivu ruumil on moloogilisi tähendusi. Pimedus märgib asjade omadusi, mis ei allu puhtpsühholoogilisele tunnetamatust, vari või udu aga nende eksi­ seletusele, vaid osutavad pigem eksistentsi tavat ja ennastvarjavat ilmnemist. "Tagasi­ universaalsetele tingimustele kui indivi­ tuleku" stseenis, kus Peremees muutub duaalsele kogemusele. Sellest aspektist oleks hetkeks Tulija isaks, tekib tema pea ümber huvitav jälgida näiteks ruumiopositsioonide tihenev vari. Nurkades ja kapitagustes, kus "all — üleval", "sees — väljas" suhtelisust ja varjub ebaselge identiteediga inimesi, on sümboolikat. Sedakorda keskenduksin aga kogunenud "loomupärast hämarust". Pimedus hoopis valguspartituurile, mida Kõiv remar­ on seotud eksimise motiiviga, millega kaasneb kides üpris tihedalt ja täpselt kirjeldab. õudus- ja hirmutunne. Eksiolekki on mingis On juba välja öeldud, et enamik Kõivu mõttes koht: pime koht, kus näib kätkenuvat näidendeid algab pimedusest (Laasik 1999: kontakt oleva ja tuntud elumaailmaga, ning 14). Pimedusest ilmub nähtavale asju ja sellisena eksistentsiaalse seisundi võrdkuju. inimesi, nende identiteet selgineb aegapidi. Kõivu pimedus kulmineerub absoluut­ Maailm koos inimestega ei eviks nagu lava- ses, läbitungimatus pimeduses, mis märgib eelset eksistentsi, ta pole valmis, vaid kerkib ehk lõplikku tunnetamatust või siis surmastki olematusest meie silme ette. Tegelased saavad hirmsamat mitteolemist. "Filosoofipäev" tekstis nime tihti alles siis, kui keegi neid on algab ja lõpeb epistemoloogilises pimeduses, nimepidi nimetanud või nende roll/funkt­ milles varjab end inimtunnetusele kättesaa­ sioon tegevuses selgunud. Enne määratletakse matu "asi iseeneses", Kanti filosoofia kesk- neid selle järgi, mis näha või kuulda on. Nii mõisteid — Kõivu näidendis on Asi Iseeneses on "Tagasituleku" esimesel leheküljel Tulija see, kes/inis lausub viimase sõna. Absoluutne nimetuseks Hääl (ta kõneleb lava tagant) ja pimedus kontsentreerub eluilma piiridele — Peremees on Hoidja (sest näha on vaid akendesse ja ustesse (kusjuures aken on must ukselinki hoidev käsi). Näidendi "Stseene ja hirmuäratav suletuna, uks avatuna) ning saja-aastasest sõjast" tegelasteks on "mõned sisendab tegelastesse talumatut õudust. Süsi­ mehed" ja "mõned naised", nende arvu ei täpsus- must aken, muu hulgas 1960-ndail kirjutatud tata ja nime nad repliikide ette ei saagi, sest romaani "Aken" nimikujund, ilmub näiteks keegi ei võta ühtki dialoogis väljapakutavat "Stseenides" ja "Kokkusaamises". Kui aken, nime omaks. Pimeduses toimuvates stsee­ mille loomupärane ülesanne on välisilma nides taandub tähistus aga häälele: dialoogi valgust läbi lasta, mustana sulgub, on see nagu peavad näiteks "Hääl asemelt" ja "Hääl laua ontoloogiline kollaps, kogu maailma hetkeline juurest". Nii jääbki tegelaste identiteet sega­ kokkuvarisemine mitteolemiseks, mis seks ja autor lugejale appi ei tule. Autor ei sünnitab eksistentsiaalset õõva. "Tagasitu- 16 leku" Tulijale suletud uks, mille taga on tuba, meelelise autentsusega hägustab nende kus viibib ammukaotatud isa — teine, võõras vahejoont. Erinevate struktuuritasandite dimensioon —, muutub kohutavaks siis, kui "pärisuse" aste on sama. Ühest küljest dis- avaneb ja siinpoolsesse maailma voolab soneerib seesugune kujutusviis muidugi "tühjus pimeduse näol". tegeliku lava paratamatu tinglikkusega, kuid Pimedusega kui oleva lootusetu ja ega Kõivu näidendid polegi mõeldud täieliku varjatusega tundub olevat lähedalt väljakutseks illusionistlikule teatrile. Tolmu- seotud Kõivu kuulus kollane (resp punane) kübemed päikesekiirtes, adru lõhn ja koera- värv, mis ilmneb enamasti õhtuse päikese­ küünte krabin, rääkimata türgi keeli kõne­ valgusena, aga ka näiteks kaugete tuledena levast august või koli kandvast ajatuulest akendes, mida vaadates kardetakse kukkuda võivad tegelikult rahumeeli jääda paberile. "sellesse kaugesse lõpmatusse, mis muud ei tähenda Kõivu maailmade pärisus osutab teatri hoopis kui pimedust ennast" (Kõiv 1997: 9). See kollane sügavamatele kihtidele: tuletab meelde, et on pimeduse saadik, tema tundevärviks on teater on kunst, mis kasutab tegelikkuse seesama irratsionaalne õudus, mida sünnitab ainest, et laval on elavad inimesed ja ehtsad must aken, ta konnoteerib surma ja eksiolekut. asjad, mitte liikuvad kujutised nagu filmis. Kuid ehkki kollast tajutakse ka kui vahetatud Umberto Eco sõnul on teater äärmuslik näide või vale valgust, on see siiski valgus: erinevalt semioosisest, kus tähenduse mõistmiseks on absoluutsest pimedusest sisaldab ta tähen­ kõigepealt möödapääsmatult vajalik käivitada dusi, ehkki ei ava nüid. Kollases näitab ole­ normaalsed tajumehhanismid, millega me mine end varjavalt; selles on kõik ja samas tajume reaalseid objekte. See on koht, kus eimiski, see on pimedusega kokku pandud reaalsus nähtub reaalsusena (vähemasti või­ oksüümoronlik kuristikuvalgus. malusena), kuid erilistes tingimustes — näita­ mise ja vaatamise situatsioonis. Eco järgi on Absoluutsel pimedusel on vastand, teatri põhimiseks tähenduste genereerimise mis aga sellega paradoksaalsel kombel kokku viisiks näitamine ning selleks tuleb näidatav langeb: pimestav valgus. Silmipimestavalt ere objekt ruumiliselt eraldada tegelikkuse kon­ hetkvalgus, milles nähtuv pilt on tajutav alles tiinumist, n-ö raamistada (vrdl Eco 1977:110— järelmuljes, tagantjärele, on üks Kõivu kordu­ 112). Lava ongi nii tegelikkuse samasubs- vaid kujundeid: näiteks "Filosoofipäeva" tantsiline pikendus (siin, praegu ja päriselt) nägemus aegruumi algpunktist kui valgest kui ka sellest lahutatud, piiritletud koht. See toast, kus lõikuvad paralleelid; pilt muusikute on koht, kus füüsiliselt nähtuvad ka vaimsed kvartetist "Stseenides"; "Tali" ja "Castrozza" mõttesisud. See on tähenduste äratundmiseks lõpustseenid jne. See valgus võiks vahest ja mõistmiseks valmis seatud paik. Kõiv paneb märkida tõehetke, mil olemine saab viimseni tähenduste äratundmiseks ja mõistmiseks läbinähtavaks ja selgeks — kui valguse pimes- "lavale" fragmendid välisest tegelikkusest tus ei jätaks alles kahtlust, kas polnud nähtu koos kõigi tähenduslike ja olemuslike asja­ siiski vaid illusioon. dega, mida on tarvis näidata, samuti intro­ Kõivu näidenditesse sisse kirjutatud spektiivsed mälukujundid, visioonid, intellek­ valguspartituur on selgesti mitteolustikulise tuaalse kogemuse sisu (filosoofilised arut­ ja mittepsühholoogilise tähendusega. Valgus lused näiteks, mida esitatakse massiivse — pimedus modelleerib näidendi ruumi kui tsitaattekstina), mis võõrandatakse mõtlevast eksistentsi ruumi, siin pole tegemist psühho- ja kujutlevast subjektist nende ruumilise graafia, vaid ontograafiaga [autoontograafi- eraldamise ehk n-ö mentaalsele lavale paigu­ listeks on Kõivu teatud tekste nimetanud Aare tamise teel. Teatrikonventsioonide filtrit ta Pilv (Pilv 1996: 108)]. Valguse ja ruumi keel seejuures ei tarvita. on paralleelne "filosoofinäidendite" pikkade arutlustega olemisest ja maailma tunneta- Nõnda leiab Kõivu näidendite lugeja tavusest (ehkki kattuvus on mõistagi osaline), end koos autoriga theatrvn'ist, vaatemänguko- n-ö "tõlkides" neid visuaalsesse mõõtmesse. hast, kus ta on haaratud oleva enesenäitamise Oma näidendite maailmu, olgu need ja enesevarjamise mängu. Seda põhistav kui tahes veidrad ja unenäolised, kirjeldab mentaalne lava on aga tõlgendatav kohana, Kõiv keeles, mis mõjub lausa füüsilise, keha­ mis nii väljapaistmise kui varjamise, valguse lisena. Neis maailmades on sees aistiline vägi, ja pimeduse võimalikuks teeb. Tegemist on mis söövitab nad lugeja teadvusse inten­ ontoloogilise teatriga, kus modelleeritakse üht siivselt meeleliste piltidena. Välise tegelikkuse tunnetuslikku põhisituatsiooni ning maailm on ja psüühilise reaalsuse ehk kujundlikumalt inimese ette seatud ennast näitavana ja küsitle­ öeldes — elu ja unenäo kujutamine ühesuguse tavana. Küsimine ongi ehk Kõivu vaimne 17 põhihoiak. Küsimuste ahelad ulatuvad oleva ja olemise endani: küsitakse, mis on olemine, PIRET KUUSK mis tähendab olla olemas, olla üdini määra­ matus maailmas, mis on küll autentne meele­ lise taju mõttes, ent mille tõelisuse suhtes pole kummatigi mingit kindlust ("teada ei saa midagi" ja "päriselt ei ole kuidagi", öeldakse MÕTTELINE "Stseenides"). Seda nägelikustab näitamine- vaatamine teatris kui transtsendentaalsete FÜÜSIKA- tähenduste ilmnemist ja äratundmist võimal­ davas kohas. Et aga teater, olgu see kuitahes MAAILM reaalne, on ikkagi vaid millegi puudu- ja eemaloleva nähtav kuju, siis jääb küsimus illusoorsest ja tõelisest tähendusest lõpliku i vastuseta. "Transtsendentne tähendus, olemata Madis Kõiv on hariduselt ja elukutselt lähedane, olemata kauge, on teispoolne, kuid hõõ­ füüsikateoreetik. Ta on lõpetanud sel erialal gub siin ja loob illusiooni (?) lähedusest, mis Tartu Ülikooli 1953 ja töötanud TPI füüsika kateedris 1953—1961 (sellesse aega jääb ka illusioon võib-olla polegi." (Kõiv 1995:123) Küsi­ kandidaadiväitekirja "Mesonite ja hüperonide misest loobuda ei saa, sest see on inimese süstemaatika" kaitsmine) ning Eesti TA Füü­ olemuses. Muu hulgas kutsuvad Kõivu tekstid sika Instituudi teoreetilise füüsika laboris uuesti küsima ka küsimust "mis on teater?" 1961—1991. Tema teadustöö põhimotiiviks on olnud algosakeste teooria matemaatiliste formulatsioonide sisu ja tähenduse selgita­ mine. Loetleme olulisemad alateemad ja tule­ Viited mused. Bachelard, Gaston 1969. The Poetics of Space. Bos­ ton: Beacon Press. 1. Millioni füüsika teoreetilisi probleeme. Eco, Umberto 1977. Semiotics of Theatrical Perfor­ mance. — The Drama Review, vol 21, nr 1. Müüon on algosake, mis kõigiti sar­ Eco, Umberto 1999. Kant and the Platypus. London. naneb elektroniga, kuid on sellest от 200 korda Kõiv, Madis, Vahing, Vaino 1988. Endspiel: raskem. Looduses teda palju ei esine, sest ta Laskumine orgu. Tallinn: Eesti Raamat. laguneb üsna kiiresti (umbes miljondiku Kõiv, Madis 1991. Vastab Madis Kõiv. — Teater. sekundi jooksul), kuid kiirendite abil on teda Muusika. Kino nr 10. võimalik tekitada ja uurida. On võimalik teki­ Kõiv, Madis 1994. Genius loci. — Akadeemia nr 4. tada ka "aatomeid", kus üks või mitu elektroni Kõiv, Madis 1995. Kolm tamme. Studia memoriae III. Tallinn: Ollu. on asendatud müüonitega (nn mesoaatomid). Kõiv, Madis 1997. Kolm näitemängu. Tallinn: Eesti Madis Kõivu juhendatud töödes on arvutatud Draamateater. müüoni spinni suunast (polarisatsioonist) Laasik, Andres 1999. Valguse loomise tarkus. — tingitud efekte mesoaatomite tekitamisel (vt Teater. Muusika. Kino nr 10. nt M. Kõiv, L. Palgi. Uglovoje raspredelenije Pilv, Aare 1996. Warheit. (Katse küsida.) — Viker­ kaar nr 10. jader otdatši pri zahvate tšastitšno poljarizo- vannõh mju-mezonov jadrami so spinom. ENSV TA FAI Uurimused, nr 33 1967, lk 77— LUULE EPNER on Tartu Ülikooli eesti kirjanduse 85) ja esitatud müüonit sisaldava deuteeriumi õppetooli hoidja, teatriteaduse dotsent, filo­ (meso)molekuli tekitamise resonantsmehha- loogiakandidaat (1987). Tema uurimisvaldkonnad nism (vt nt E. A. Vesman. Ob odnom vozmož- on eesti draama ja teater, draamateooria (sh draamano m mehhanizme obrazovanija mezomole- ja teatri suhted). Kõivust on seni avaldanud kuljarnogo iona (ddu)+ . Pisma v ŽETF, torn artikleid: "Meeled ja mõistus. Sissejuhatuseks 5, nr 4,1967, lk 113—115,). Madis Kõivu dramaturgiasse" ajakirjas "Keel ja Kirjandus" (1995, nr3—4)ja "Madis Koiv's Visio­ 2. Algosakeste süstemaatika rühmateooria nary Theatre" ajakirjas "Estonian Literan/ Maga­ alusel. zine" (1999, Autumn). Tulemas on Kõivu-artikkel Kui kiirendite abil avastatud algosa­ ilmuvas "Eesti kirjarahva leksikoni" 2. trükis. keste arv tõusis paarikümneni, hakati otsima võimalusi nende sorteerimiseks teatud suure­ matesse gruppidesse. Matemaatiline alus selle jaoks leiti rühmateooriast. Madis Kõiv on sel alal tegev olnud alates oma kandidaaditöö aegadest. Hilisemate tööde hulgas on olnud ka puhtmatemaatilisi uurimusi (vt nt M. Kõiv, J. Lõhmus. Generalized deformations of non- associative algebras. Preprint FAI-18, Tartu, 18 1972; ilmunud: Hadronic Journal, vol. 3, No. mika ja kvantkromodünaamika (1977—1982), 1,1979, lk 53—78). geomeetria ja topoloogia füüsikutele (1977— 1985), lineaarsed ja mittelineaarsed lained 3. Suuremate spinnidega algosakeste teooria. (1983—1986), stringiteooria (1986—1989), Algosakesi iseloomustavad nende kvantväljateooria voolude algebra (1987— massi ja spinni arvulised väärtused. Elektroni 1988), Berry faas ja anomaaliad (1988—1990), spinn on 1/2, valguskvandi (footoni) oma on TU teoreetilise füüsika kateedri seminar 1. Kuid on olemas ka suuremate spinnidega (1990—1991). osakesi, nt Rarita-Schwingeri osakesed, mille spinn on 3/2. Selliste osakeste matemaatiline II teooria tundus sisaldavat valguse kiirusest Kui vaadata korraga Madis Kõivu suurema kiirusega liikuvat mõju, mida füüsi­ füüsikateoreetilisi töid ning ta filosoofia- kas tõlgendatakse kui põhjuslikkuse rikku­ artikleid, juturaamatuid ja näidendeid, siis mist. Madis Kõiv ja tema kaastöötajad on leid­ tunduvad nad kõik nii erisugustena, et nende nud matemaatilised tingimused mittekausaal- autoriks nagu ei saakski olla üks ja seesama sete teooriate eristamiseks kausaalsetest (vt nt inimene. Ma arvan, et see tunne on petlik. R. Saar, M. Kõiv, I. Ots, R. K. Loide. A second On päris mitu asjaolu, mis end näitavad look at the Rarita-Schwinger theory. Journal läbi kõigi ta kirjatööde ja tegemiste. Meeles of Mathematical Physics, vol. 34, 1993, Ik tuleb pidada sedagi, et Madis Kõiv on oma 2866—2874). mõtteviisi ja mõtlemismeetodeid vorminud teoreetilise füüsika mallide kohaselt rohkem 4. Aeg, ruum, väli ja stringid. kui kolmekümne aasta jooksul ja see on olnud Kvantväljateoorias eeldatakse, et alg­ väga oluline kool. osakesed on punktikujulised, st nende ruum­ ala on null. Mõnede füüsikanähtuste kirjelda­ 1. Mõtteviisid misel on aga sobivaks osutunud modelleerida Teoreetiline füüsika on segu seletami­ neid ka mõnesugust ulatuvust omavate sest ja kirjeldamisest. Seletamise all mõtlen ma objektide abil (solitonid, stringid, membraanid siinkohal teatud alusprintsiipidest lähtuvat jne). Madis Kõiv tuletas stringi võrrandi loogiliselt tõeste järelduste rida, mis lõpuks hoopis teistsuguselt vaatekohalt kui teised jõuab mingi katseliselt või vaatluslikult seda on teinud. Ta nimelt küsis: "Mille poolest kontrollitava asjaolu jaatamise või eitamiseni. aeg erineb väljast ja ruumist?" Osutus, et kui Kirjeldamise all mõtlen ma lausete kogu, mis ajas ja ruumis antud välja võrrandist (Klein- ei pruugi üksteisest tuleneda loogilise järel­ Gordoni võrrandist) leida võrrand väljas ja damise teel, vaid mis nimetavad mitmesugu­ ruumis antud aja jaoks, siis see sarnaneb väga seid vaatlustes ja katsetes esinevaid asjaolusid. stringiteooria alusvörrandiga (vtntM. Kõiv, V. Vastavalt sellele on teoreetilises füüsikas või­ Rosenhaus. Two-dimensional equations with malik eristada matemaatilist ja fenomeno­ field-space-time symmetry: Conservation laws loogilist (kirjeldavat) mõtteviisi. and invariance groups. Algebras, Groups and Matemaatiline mõtteviis võtab aluseks Geometries, vol. 3,1986, Ik 167—198). matemaatika kui õigetest aluslausetest õigete järelduste tegemise (ühe võimaliku) meetodi. 5. Dünaamiline aeg klassikalises ja kvant- Teooria alusmõisted ja põhiseosed (-seadu­ mehaanikas. sed) defineeritakse mõningatele katseandme- Füüsika on oluliselt mõõtmisõpetus. tele tuginedes ja lähtudes üldistest füüsikalis­ Füüsikaline aeg on see, mida ühel või teisel test printsiipidest kooskõlas meie ettekujutu­ viisil ajana mõõdetakse ja mille mõõtmisi sega füüsikalisest reaalsusest. Siis ehitatakse teooriates matemaatiliselt kirjeldatakse. füüsikateooria üles analoogiliselt matemaa­ Klassikalise füüsika matemaatilises formalis­ tika teooriale— tuletatakse õigetest algvalemi- mis esinevad aeg ja energia teatud (mate­ test võimalikult palju uusi õigeid valemeid. maatilises) mõttes analoogilises rollis, olgugi Teooria lõpuleviimiseks antakse saadud vale­ et nende (füüsikaline) tähendus on ilmselgesti mitele interpretatsioon sel viisil, et valemites erinev: energia on seotud jõu ja liikumisega, esinevatele märkidele omistatakse sobivate aeg aga on parameeter, mis järjestab toimunud füüsikamõistete tähendus. sündmusi. Madis Kõiv hakkas uurima, kuhu Fenomenoloogiline mõtteviis kujuneb see matemaatiline analoogia aja ja energia eksperimentaalfüüsikale lähedastes ringkon­ vahel võib viia ja mis saab sellest siis, kui klas­ dades, kus oluline on katsesituatsioonide täp­ sikaliselt mehaanikalt üle minna kvantme- ne kirjeldamine. Fenomenoloogiline füüsika­ haanikasse (M. Kõiv, К. Рак). Time as a dy­ teooria ei taandu õigetest valemitest õigete namical function. ENSV TA FI Uurimused, kd valemite tuletamisele, pigem on tegemist vale­ 62, 1987, lk 96—115). mite pideva korrigeerimisega katseandmete Madis Kõiv on juhatanud arvukalt alusel. Vahel nõuab katsesituatsiooni võima­ füüsikateoreetikute seminare: elementaarosa­ likult täpne kirjeldamine isegi tervete uute keste teooria (60. aastad), kvantelektrodünaa- matemaatikateooriate loomist. 19 Matemaatilise mõtteviisi olemuslikuks jälle tuleb midagi meelde, mida vaja vahele tunnuseks on võimalikult pikkade mõtte- kirjutada, kas kiillausena või sulgudes, veel jadade konstrueerimine, milles iga järgmine üks pööre, veel üks mööndus, enne kui tuleb mõte järeldub eelmisest. lõpp-punkt — "Suur lõpp lõpetab kõik ja korraga Tuletame nüüd meelde küünitäitja Kusta ja ülima kategoorilise endastmõistetavusega, nii sõnu: koguni, et üllatitdagi ei mõista." "...Sa ci tea, et igal lool on teine lugu ka? Mis sa Madis Kõivu füüsikateemalistes artik­ arvad, et mõni lugu maailmas üksinda on?..." lites on esindatud nii matemaatiline kui feno­ Sealsamas satub teine küünitäitja Sass menoloogiline mõtteviis (rohkem küll mate­ rändama heinakihtide vahele ja üles ja alla ja maatiline); huvilised võivad vastavaid näiteid läbi küüni seina ja värava juurde, kuhu ette leida I osas viidatud artiklitest. olid heinad pandud, ja siis tulid sealt ühed Madis Kõivu filosoofilistes artiklites inimesed ja kõik olid võõrad ja siis läheb ta on samuti esindatud nii matemaatiline kui uuesti seina-auku ja vaatab, kuidas omade fenomenoloogiline mõtteviis. Siin ma näiteid juurde tagasi saaks. Teekond muudkui aga ei too, sest ma arvan, et tema olulisemad filo­ läheb ja läheb; kui ta kord on juba peale soofilised tööd on alles ilmumata ja osalt isegi hakanud, ei saa teda enam miski muuta, sest veel kirjutamata. üks koht järgneb teisele ja seina-auk viib Teoreetilise füüsika ja filosoofia vahel kuhugile välja, mis ei ole üldse see koht, kus on aga siiski üks väga oluline erinevus. küün alguses oli, aga sinna peab ta minema, Teoreetilises füüsikas on mõtlemisel sest selle teekonna kohad just on sellisel viisil matemaatiline põhi all. See tähendab, et kui järjestatud ja teistmoodi see asi olla ei saa. me mingi probleemi uurimisel arendame asja­ Koik on kõigega seotud, aga selleks, kohaseid matemaatilisi mõttekäike küllalt et seda sasipundart kirja panna, tuleb ta lahti kaugele, siis jõuame lõpuks põhjani ja põhjas harutada lineaarselt järjestatud asjaolude on matemaatiline fakt, näiteks "kvantvälja- reaks, milles iga järgmine asjaolu on eelmisest teooria anomaalia tekib selletõttu, et teatud tulenev — ja just see on matemaatilise pindintegraal üle lõpmata kaugel asuva pinna mõtteviisi üks alustunnuseid. ei ole null". Sellega on teada antud nii see, Vaatame nüüd fenomenoloogilise miks antud teooria on anomaalne, kui ka see, (kirjeldava) mõtteviisi iseäralikke jooni. Sel missugune peab teooria olema, kui me tahame juhul on laused mitte üksteise järel, vaid anomaaliatest hoiduda. üksteise kõrval. Järgmine lause ei vii eelmise Filosoofial ei ole põhja all. Filosoofiliste juurest edasi kaugemale, vaid jääb sinna- aruteludega saab minna kui tahes kaugele samma paika ja täpsustab eelmises Kuises juba ning lõpuks võivad matemaatiline (järeldus- nimetatud asjaolusid. lik) ja fenomenoloogiline (kirjeldav) mõtteviis "Kalade ja raamatute" esimeselt lehe­ kokku minna. Seda võib tunda näiteks "Aka­ küljelt loeme: deemias" ilmuma hakanud Madis Kõivu "Ma ci saa enam järjekorrast kinni pidada. ]är- metafilosoofilise mõtiskluse "Was ist des jestussc ei mahu tõesti kõik ära. Võib-olla omal Esten Philosophie?" lugemisel. ajal mahtus (kuidas, ma ei tea),aga tagantjärele ei kuidagi. Selles kahes aastas ci ole mingit (või 2. Keeltekontiinum kui on, siis ainult juhuslikku ja ajutist) järgne• Füüsika täidab vahemaa matemaatika vust. Miski ei alga sellest ega lõpe tollega: sellc- ja tegelikkuse vahel (siinkohal ma ei hakka ja-scllc astronoomilise konstellatsiooni juurest, arutlema matemaatika ja tegelikkuse olemuse tolle-ja-tolle teiseni. Ja kuigi algusi näib olevat ning nende omavahelise vahekorra üle ja palju ja lõppudestki ei tule puudus (algustega võtan seda väidet kui vähemalt mingil tasemel võrreldes on neid muidugi vähe), ei ole lõpud üldarusaadavat). Sellele vastavalt on füüsika algustega mingites selgetes lineaarsetes suhe­ keel poolel teel matemaatika keele täpsuselt tes." loomuliku keele ebatäpsuseni. Kirjeldusi, mida selles raamatus esita­ Madis Kõiv valdab vabalt kogu seda takse, nimetaksin ma fraktaalseteks kirjeldus­ keelekontiinumit. Tema poolt koostatud kirjel­ teks. Fraktaal on matemaatiline abstraktsioon dused ulatuvad matemaatikakeele valemitäp- rannajoonest — mida suurema täpsusega suselt loomulikule keelele omase mitmetähen­ rannajoont mõõta, seda pikem osutub ta duslikkuse kasutamiseni. Üks just praegu olevat. Niisamuti ei ole piiri kirjeldamise avanev näide on küsimus aja kohta. 12. täpsusel — mida lähemalt asjaolusid vaadata, detsembril (1999) esietendub kuuldemäng seda rohkem detaile tuleb nähtavale. Asjaolud, "Ketas", kus vastus küsimusele "Mis on aeg?" mida "Kalades ja raamatutes" kirjeldatakse, mängitakse läbi kirjanduslikus keeles ja dia­ on mälupildid. Neid ei saa kätte võtta ja läbi loogivormis, järgmise (2000) aasta "Akadee­ luubi või mikroskoobi vaadata, et rohkem mia" avanumbris ilmub artikkel "Mis on üksikasju esile tuua. Seda imepärasemana aeg?", kus küsimust analüüsitakse filosoofia tunduvad need pikad ja sopilised laused, kus terminites, ja valminud on ülevaade füüsika- kirjeldus ei taha kuidagi õtsa lõppeda, ikka 20 Iise aja probleemist kvantmehaanika valemite küsimus, mis seminariettekannetes harva läbi nähtuna (P. Kuusk, M. Kõiv. Aja operaator päevakorda tõuseb, enamasti ikka refereeri­ kvantmehannikas — mis see on, kui ta on? takse olemasolevaid töid, et neis tehtust aru Eesti Füüsika Seltsi aastaraamat 1999, Tartu, saada. Lõpplahendus on algpõhjusest aru­ 2000, lk 58—78). saamine. Kui keel võib olla üks (oluline) vahend Seminariettekanne on monoloog, kuid olemuseni jõudmiseks, on kõigepealt vaja aru see ei ole ei õhtumaise teaduse (ega ka mitte saada, mis keel on. Sellest siis Madis Kõivu teatri) olemus. Teadus (ja teater) on dialoog, huvi keele enda olemuse vastu. Sellealase vestlus. Alkeemia oli monoloog, salastatud (mõtte)tegevuse tulemustest väärivad märki­ teadmine, sest kullategemise oskust ja tarkade mist analüütilise filosoofia seminari asuta­ kivi ei otsitud mitte üleüldiseks hüvanguks mine Tartus ja juba nimetatud metafilosoo- vaid ikka ainult iseendale (või oma isandale). filine mõtisklus "Was ist des Esten Philoso- Tänapäeva teadus alles siis õieti tekkiski, kui phie?" saladused kadusid ja teadmine läks avalikuks. Siis hakati küsimusi akadeemiates, ülikoolides 3. Teadusseminariteater ja salongides arutama, kirjutati üksteisele kirju Peter Brook alustab oma raamatut ja asutati kirjade avalikuks äratrükkimiseks "Tühi ruum" niiviisi: koguni spetsiaalseid teadusajakirju. "Ma võin võtta ükskõik missuguse tulija ruumi See viib meid uue probleemini — kes ja nimetada seda lavaks. Keegi läheb läbi selle on teadustulemuse autor, kui idee, kuidas tühja ruumi, mõni teine ziaatab teda, ja ongi nimelt probleemi lahendada, ilmub vestluste kõik, mida on vaja selleks, et tegemist oleks käigus: teatriga." "Jah, see kuulus tulemus sai omal ajal ära teh­ Seminariruum on tühi, siis tulevad tud kahe päeva jooksul just niisamuti omavahel sinna ettekandja ja mõned kuulajad; kuulajad lobisedes." näevad, kuidas ettekandja oma paberid välja Kes on autor, kas ainult see, kes idee otsib, kriidi võtab ja tahvli ees kõnelema artikliks kirjutas, või mõlemad vestluses osa­ hakkab. Ongi kõik, mida on vaja selleks, et lejad? tegemist oleks teatriga. Madis Kõivu seminariettekanded on 4. Lõpetuseks eespool öeldu kinnituseks. Nende kõige silma­ Kõige tähtsamad asjad paneb Madis paistvam omadus on nende mõtteselge sisu, Kõiv kirja oma raamatute viimastel lehekülge­ kuid ei saa salata, et sisuselguse saavuta­ del. miseks kasutatud vahendite hulka kuulub Võtame "Rännuaastate" (Studia me­ midagi, mida võib tingimisi teatraalsuseks moriae I) lõpu: nimetada. Tingimisi sellepärast, et harilikult "Probleemid aga lahendatakse tegevuses. mõeldakse teatraalsuse all teatraalset esitust-— Esimene kuldne reegel, millest mina olen alati elegantseid žeste, viimistletud välimust, ette­ kinni hoidnud: Hakka tegema! Kui teha ei kavatsetud vaimukuste pildumist, efektseid mõista, hakka tegema! Mida vähem, seda pöördumisi publiku poole jne. Madis Kõivu rohkem! Ainult nii on tehtud teod, millel on ettekannetes ei ole niisugused välised asjad tulemusi — ehkki küsida võib, kas nad on head määravad, oluline on ettekande ülesehitus ja või halvad." see on teatraalne. Või "Kolm tamme" (Studia memoriae Kõigepealt esitatakse arutluse alla III): tulev küsimus võimalikult mitmel viisil ja "...nad o n , aga ainult mina olen, ükski sellega tõstetakse tema küsimuslikkus nii neist ei võta midagi enda peale, ainult mina teravalt esile, et kuulajad hakkavad põne­ võtan, sest ainult mina olen. vusega ootama, mil viisil on võimalik hakata Ainult mina olen ja see on suurim mõeldav liikuma vastuse poole. Liikumisviise on füüsi- ülekohus ... [sest] keegi ei ole mult mu olemiseks kateoreetilises ettekandes harilikult üks­ luba küsinud..." ainuke, matemaatiline, ja seda mööda hakkab­ ki ettekanne kulgema. Tegevus esitatakse Selle ontoloogiliselt solipsistliku aval­ valemites. Intriig arvutatakse läbi. Lõpuks duse juurde ei ole mul enam midagi ütelda. jõuavad matemaatilised mõttekäigud vältima­ tult selle viimase põhjani, mida eespool nime­ tasin, selle matemaatiliselt vastuvaidlematu algfaktini, algpõhjuseni. Selle esiletoomine on katarsis, ettekande loomulik lõpplahendus, PIRET KUUSK (sünd 1947) on lõpetanud Tartu pärast mida ei ole enam kuhugile minna, Ülikooli teoreetilise füüsika erialal 1970,füüs-mat etendus on selleks korraks läbi. Lõpplahendu­ doktor 1990. Praegu vanemteadur TÜ Füüsika sena esinev algpõhjus tuleb teadmiseks võtta — Instituudi teoreetilise füüsika laboris. Avaldanud ja sellega asi piirdubki, sest teooriate ümber­ artikleid füüsikast ja filosoofiast ajakirjas tegemine või uute esitamine on omaette "Akadeemia" ja Võru Instituudi Toimetistes. 21 JAANUS ROHUMAA

HUNDID, LAMBAD JA ÕHKUTÕUSMATA KAJAKAS A. Ostrovski, "Hundid ja lambad".Pjotr Fomenko Meistriklassi külalisetendused Tallinnas 9. ja 10. oktoobril 1999

Pikk viivitus selle artikli ilmumise jn Pjotr nid, reklaamitöö, rohked piduõhtud, mis vaja­ Fomenko Meistriklassi Tallinna etenduste sid kogenud juhte, välismaised filmigrupid, vahel on tingitud mitte aasta vahetumise kä­ mille honorarid panid kulme kergitama, ja rast, vaid isiklikest põhjustest. muidugi — enneolematu žanr Eestis: seebi­ Nimelt Lõpetasid 1992. aastal kahes ooperid. Euraasia pealinnas kaks lendu noori näitlejaid Niisiis istusin 1999. aasta oktoobris teatrikooli. Üks Moskva GITISes Pjotr Fomen­ teiste 350 kroonise pääsme lunastanud jõukate ko, teine Tallinna Konservatooriumis Kalju eesti teatrivaatajate seas Draamateatri suures Komissarovi käe all. Õpiaeg oli juba sotsiaal- saalis. Hakati näitama A. Ostrovski näidendit poliitilistel põhjustel väga huvitav. Kui kooli "Hundid ja lambad", lavastaja Pjotr Fomenko. alguses teatas üks juhtiv teatrikriitik ja ühis­ Mängijaks Fomenko Meistriklass, mille konnategelane, et NSVList lahkumine on eesti tuumiku moodustab 18-liikmeline GITISe rahvale hukatuslik ja majanduslikult võimatu, kursus, kelle Pjotr Fomenko 1988. aastal 8000 siis kooli lõpuks oli ta juba infiltreerunud kandideerija seast välja valis. Pärast mõnd uutesse struktuuridesse ja ilmvõimatud asjad erakordselt õnnestunud kursusetööd otsustati nüüd igapäevaseks saanud. luua selle trupipõhjal uus teater — Fomenko Kuid ühiskond murdus ka pärast kooli Meistriklass. Tänaseks on nad mänginud mõlemal pool. Muu hulgas tekkisid uued suure menuga peaaegu kõigis maailmajagu­ rahalis-kaubalised suhted. Ja see puudutas ka des ja nende tuntusega võistleb vene teatreist teatrit. Näitlejaid hakati meedias käsitlema vahest ainult Lev Dodini juhitud Peterburi ühe osana tarbimisühiskonnast ja selgus, et Väike Teater. neil on rahas võrdlemisi täpselt määratletav Esimesed paarkümmend minutit olid hind. Tekkis termin: näitleja turuväärtus, st kui pigem igavad, kuni lavale saabus Juri Stepa­ palju pappi sa kuuga kokku ajad. Esialgu nov (Lönjajev) ja võrratus partnerluses Galina muidugi naerdi selle üle, ent mürk tegi Tjuninaga kogu loo särama vedas. Ma ei vaikselt oma tööd ja juba tekkisid esimesed hakka lavastust ümber jutustama. Trupp on näitlejatest esikaanekujud, kes kalli limusiini harjunud koos mängima ja tulemuseks oli kapotil lösutasid. väga hea ansambliteater. Sama seltskonna Ühesõnaga, tekkis enneolematult suur "Tanja, Tanja" (noore Moskva dramaturgi hulk lisa teenimise võimalusi: presentatsioo­ Olga Muhhina debüüt) oli lõtv, parimatel juhtudel hapralt marline tundlemine. "Hundid ja lambad" üllatas aga just küpsu­ sega. Ja viimistletud näitlejatöödega. Pisut juba kulunud, kuid veenvad ja enesekindlad tegelaskujud. Kui võiks eristada lavastajaid, kes töötavad läbi näitleja, ja teisi, kes üle näitleja, siis kuulub Fomenko kahtlemata esimeste hulka. Ta usub, et laval maksab elus inimene ja tema tahtmised. Siis on see kurb, lõbus, pingeline ja ilus. Koik oleks loomulik, kui "Hundid ja lambad" poleks koolitöö. Tehtud kaheksa aastat tagasi. Enamik stseene lavastatud tolle kursuse režiitudengite poolt (Everett Dickson,

Pjotr Fomenko oma lavastuse "Hundid ja lambad" taustal. 22 MaTshen Hun) ning hiljem Fomenko meistri­ "Dolce Vita" käega tervikuks sulatatud. Tegi kadedaks ning "Bingo Loto" pani mõtlema minu enda ja XV lennu kaas­ "El Dorado" laste näitlejasaatuste peäle. Mina ise ei saa "Õnne 13" nuriseda, lavastajatöö on kompenseerinud mu "Armastuse kahur" suhteliselt väikest mängitud teatrirollide arvu. "Wigla Show" Ka enamik kursusekaaslasi on kõvasti tööd jne. saanud, mõni on koguni esinäitleja, kuid täielikult teatritegemisele pühendunud inime­ Meie kursuse inimesed on mänginud si on meie seas vähe. (Palju neid muidugi üld­ nendes üritustes kandvaid rolle. Mõned on se maamunal on?) Kuid "suured" lavastused isegi üldrahvalikult tuntuks saanud. Küllap on tegijate vastu kole armukadedad. Nad ei poleks Moskvagi inimesed ära öelnud sünni, kui sa sajaprotsendiliselt pluss enese­ võimalustest, mida ühiskond pakub. Poleks ületus neile ei pühendu. Kui sul on neile nemadki olnud lambad, kes külmas köögi- alternatiive. Siis lendab korraks sinu lähedale nurgas kama rüüpavad ja seitsmele inimesele istunud sinilind-kajakas minema. keldrinurgas Beckettit mängivad. Kummad on Meie kursus oli suure töövõimega. Me hundid ja kummad lambad? hoidsime üksteist omal karmil moel ja tegime Kas on hundid see seltskond Moskvas, nelja aastaga viisteist!!! diplomilavastust. kes pool maailma läbi reisinud? Kuid nende Justkui tõestasime ennast, kuid janu oli pigem teater on töötanud aastaid majandusliku kvaliteedi järele. Ma ei räägi kursuse nimel, krahhi serval. Trupp ilmutab tüdimust, sest mul pole selleks volitusigi, kuid mida kooli palgad on minimaalsed ja Fomenko tervis lõpu poole, seda rohkem oli tunne, et hea küll, viimase piiri peäl. Ja kaua sa neid vanu lugu­ tegime selle ja teise vaatemängulise lavastuse sid käiad. ära, aga... kuna siis Koma seda päris asja Või oleme hundid meie, kes me oleme tegema hakkab?! Ja siis hakkaski! Kolmandal vene kolleegidest rahaliselt mitmeid kordi kursusel alustas Kalju Komissarov meiega edukamad olnud? Enamik on heäl järjel. Vae­ Tšehhovi "Kajakat". Paljude meelest oli see valt keegi enam kooliaegset "Kuldset Otra" XV lennu üks põnevamaid eksameid. Kuid või "Rciyal" piiritust "Mehukattiga" jooks. erinevalt teistest 15 tekstist ei olnud "Kajakal" Joome Tullamore Dew viskit ja mõtleme, et õnne lavastuseks saada, vähemalt mitte selle kurat, "Kajakat" oleks pidanud ikka tegema. koosseisuga. Ja jumal temaga. Nagu oleks "Kajakas" oli meile kallis. tööd vähe olnud. Loomulikult ma ei usu, et dilemma on Aastakümneid on Eesti teatriringkon­ nii karm — kas avad inimhingi või avad dades unistatud mõne kursuse muutumisest rahakoti raudu. Tegime kõvasti tööd ja teeme omaette teatriks. Teisel lennul see õnnestus, siiani. Ka head tööd teatris. Selge, et parimad VII ja XIII puhul jäi unistuseks, enamikul aga päevad on ees. piirdunud lihtsalt mõttesähvatusega. Ometi XIII lennul tekkis juba mõnda aega on koostöövorm kogenud lavastaja-pedagoog tagasi hea idee taastada oma kursuse legen­ ja noor pühendunud trupp üldiselt häid tule­ daarne "Kolme õe" lavastus. Esialgu on see musi andnud. Kui lähiminevikust kas või plaan edasi lukkunud. Aja või millegi muu Pedajase ja Petersoni tegevust näiteks tuua. puudusel. Vahest on aeg nüüd aeg maha võtta. Samuti Panso, Karusoo ja Normeti teatrikoolis Ka meie lennu jaoks? tehtud tööd meenutades. Kogu mu jutt räägib põhiliselt minu "Hundid ja lambad" oli elav etendus, enda probleemidest. Selle pärast ma seda kir­ väikeste nõrkuste ja suurte voorustega. Ta oli jutangi. Vaatan tulevikku ja püüan minevikust inimesekeskselt lavastatud. Eks teadis õpetaja õppides seda elamisväärsemaks muuta. Usun, midagi, mida õpilased veel ei tea, ja õpilased et Kõva rügamine materiaalsete väärtuste midagi, mille õpetaja oli unustanud või nimel hakkab nüüd asenduma vaimsete väär­ millesse usu kaotanud. tuste nimel rügamisega, sest loodetavasti on Pärast Draamateatris nähtud venelaste kõigil nüüdseks kodus remont lõpuks tehtud suurt etendust meenus mulle meie lennu väike ja tugitool lambi alla asetatud. Te istute, ning "Kajakas". Ja näitlejad, kes seal õppisid ja mis ongi vaikus. Alguse vaikus. Võtate nahkköites neist nüüd on saanud. Lisaks mitmetele väga raamatu tugitooli kõrval asuvalt klaaslaualt toredatele töödele, mida meie kursuse inime­ ja avate esimese lehekülje. sed on kooli lõpetamise järel teinud, on veel üks aja märk. Kui see poleks juhtunud meiega, P.S. Pärast esimest Tallinna etendust oli siis oleks nii läinud kellegi teisega. Fomenko võtnud kõik kingituseks saadud lilled ja sõitnud Metsakalmistule Voldemar "Salmonid" Panso hauale. Pani lilled sinna ja seisis. Ja ütles "M Klubi" kõrval seisvale Ingo Normetile pärast "VE.R.I" vaikusehetke: mul pole Meistriklassi kellelegi "Kired" jätta. Raudselt on. Ja on meil ka. "Waba Riik" 23 "OLGU TAEVAS SU EES LAHTI ENNE, KUI KURAT SINU SURMA MÄRKAB." *

Martin McDonagh, "Conncmara. Üksildane tütre kodusõjast — olukord, mille puhul iga lääs" (The Lonesome West) täiskasvanu võib öelda: issand, kui tuttav Tõlkija: Peeter Sauter lugu. Või siis: issand, kui hea, et mul nii ei Lavastaja: Jaanus Rohumaa ole. Peale selle võib sealt oma melanhoolia Kunstnik: Mae Kivilo peegelduse leida küllap iga eestlane, kes üle Muusikaline kujundus: Üllar Saaremäe ja lahe võõrtööliseks käinud. McDonagh' Iiri­ Jaanus Rohumaa maa ei ole rõõmsate laulikute maa, kus rohelis­ Osades: Üllar Saaremäe, Erik Ruus või Velvo tes mägedes kargavad härjapõlvlased, vaid Väli, Hannes Prikk, Maria Taimre Esietendus Rakvere Teatri väikeses saalis mudaste kolkakülade maa vaimust vaevatud 1. oktoobril 1999 inimeste ja vaesusega, kus need, kellele antakse valida, kolivad ookeani taha, ja need, Martin McDonagh, "Mägede kellele valida ei anta, söövad üksteisel hinge iluduskuninganna" (The Beauty Queen of seest. Natuke nagu Eesti? Ainult pole seda Leenane) jõulumaalaste tuimestavat töökultust, mis Tõlkija: Erkki Sivonen aitaks tühjusetunnet matta. Lavastaja: Ain Mäeots Kunstnik: Liina Unt (kujundus valminud Mõistagi on McDonagh'1 väga hea grupitööna) dialoogikõrv, hea fabuleerimisoskus (mida ta Muusikaline kujundus: Toomas Lunge ja üheski koolis õppinud pole) jne. Koik, mis Ain Mäeots ühel draamakirjanikul peabki olema, ilma Osades: Herta Elviste, Liina Tennosaar, Indrek milleta oleks tema lugu tüütu. Vahel ajab ta Taalmaa, Margus Jaanovits oma vaataja keset kõige süngemat pinget Esietendus "Vanemuise" väikeses majas süüdlaslikult naerma. Miks tema peategelased 5. novembril 1999 just sellised on, sellesse McDonagh ei süvene. Koik on just nii kehvasti, nagu on. Igasugused seletavad konstruktsioonid jäävad McDo­ nagh' palliplatsil väljamõtleja erariskiks. Mis TEATER ILMA SUURE K-TA vaimusugulusse puutub, siis oma sõnul on tema lemmikteatritükk David Mameti Ameri­ Martin McDonagh, Iirimaa viimase can Buffalo — üks väidetavalt "filmogeenilise- paari aasta edukamaid "ekspordiartikleid", ei maid" teoseid ameerika draamakirjanduses. ole mingi Yeats või Beckett. Paarkümmend Sestap pole üllatav, et peatselt kavatseb teatri aastat tagasi oleks temasugune hariduseta ja leidlaps kätt proovida hoopis filmiga. ilma suure K-ta Kunstiliste pürgimustega noor Ühes on eestlastel iirlastest paremini mees liigitatud fringe'i või off-offi, st taga- läinud. Iiri kirjaniku McDonagh' "Mägede hooviteatri mahavaikitud tegijate hulka. iluduskuninganna" tuli tema tegevuspaigas Kunst suure tähega on aga millenniumi lõpul Galways toimunud kultuurifestivaliks iiri maha maetud ja post-postmodern publik võib keelde tõlkida. krambivabalt ja poosideta valida just selle, kes kõige otsemat teed ihu jampsi täis ajab. ERKKI SIVONEN Siin on McDonagh õige mees õigel kohal. Tema Galway-lugudes lööb ehtsana välja see "vaev läbi teravmeele", millest kunagi rääkis tema kaasmaalane Wilde. "Mägede iluduskuninganna" räägib võimut­ seva, hävitavat elujõudu täis invaliidist ema * Köögirätikule tikitud tähendamissõna "Mägede ja neljakümneaastase alaväärsuskompleksiga iluduskuningannas". 24 PILLE-RIIN PURJE "Mägede iluduskuninganna" suurt halli reklaamplakatit "Vanemuise" ees künkal oli hämaral sügisõhtul kohe vaadata. Vana naine, nägu vaevatud ja kuhtuv. Tema kohal kumaras ta tütar, pikad käed ema kaela ümber, selg ja õlad paljad, ilme valvas ja alasti. Heidu­ Aastal 1996 komeedina draamatae- tav nagu-unes-kaader (foto: Toomas Voik­ vasse ilmunud iiri näitekirjaniku Martin mann). McDonagh' (sünd. 1970) Leenane'i triloogia Näidendi telg on ema ja tütre pika­ kaks osa on siin mail lavastanud autori ajaline kooselu. Ootuspärane sõltuvussuhe? eakaaslased Jaanus Rohumaa (sünd. 1969) ja Tegelikult ongi seitsmekümneaastase Magi Ain Mäeots (sünd. 1971). Näitemänge võib kuju üsna skemaatiline: õel mutt ja punkt. Ema vaadelda iseseisvalt, ühendav on tegevuskoht: elatud elu slepp autorit ei huvita. Olevik Iirimaa läänerannik, Connemara, väikelinn koosneb puljongi-pudru-tee nõudmisest ja Leenane. Maaliline paik, mis "ei kuulu vist täiskasvanud tütre enda juures hoidmisest — jumala jurisdiktsiooni alla". Nii lohutule vahendeid valimata, tütre isikliku elu äratundmisele jõuab mujalt tulnud preester isa hävitamise hinnaga. Kaks tütart on mehel, ära Welsh triloogia viimases näidendis "Conne­ kolinud, ema sinnapaika jätnud. Nii närib mara. Üksildane lääs": "Kui ma esimest korda hirm vanadekodusse sattuda Magi lakkama­ siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena tult. Esmamulje põhjal tundus Herta Elviste koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite selle rolli jaoks liiga hea inimene. Näitlejast hakkas valesti, rolliväliselt kahju. Ju oli Meka." põhjuseks esietenduse närv. Külalisetendusel Selles "Mekas" elatakse, Iirimaa ja Tallinnas oli Elviste Mag ägedam ja ärritavam, iirlaseksolemise imelik taak hingel. Selge jultunud, löögivalmis. Pilkliku huumoriga sõnaga kõneldakse sellest "Mägede iludus­ reipaks pipardatud roll. kuningannas": Inglismaal saab tööd, aga oled Ain Mäeotsa lavastus on pastelne, pilke- ja põlualune; Ameerikas on etem, ehkki hooliv, nukker, julmuski otsekui looritagune. süda sinnagi ei kuulu; ent kodus olla ka ei taha. Külaelu muserdab: "ei saa koera ka jalaga lüüa, ilma et mõni lõust kakskümmend Martin McDonagh, "Mägede iluduskuninganna", aastat viha ei peaks". McDonagh' Leenane'is "Vanemuine". Mag — Herta Elviste. paotuvad üksildased hingemaastikud tragi­ Liivi Tiidu foto koomilises, totratesse pisiasjadesse takerdu­ vas eluproosas. Näidendid on osavalt kirjutatud, vai­ muka dialoogiga, kaasahaarava pingega. Võt­ testik on sarnane: kummaski loos neli tegelast, ühes tapab poeg isa, teises tütar ema. Mõlemas on ka üks naturalistlik, kinoefektiga julmuse- stseen õtse laval: kirikuõpetaja surub käed keevasse sulamisse; tütar valab ema käsivar­ rele kuuma rasva. Ja vastukaaluks vaikne, pihtiv kirja lugemise monoloog: pealtnäha staatiline, aga näitlejale võimalusi loov üles­ anne. Tekste läbib tume ja tabav võllahuu­ mor. McDonagh'd näikse lõbustavat kassi- hiire mäng vaatajaga: mõtled saalis, miks tegi autor nii etteaimatava süžeekäigu — aga enne lõppu kavaldab ta su tingimata üle! Toimib "kui püss on laval..." printsiip. Argisuse kius­ te on õhus saatusetragöödia hõngu, väärama­ tut ettemääratust. Banaalse igapäevaelu kohale laotub põlisem õiglus. Kõrgem kohtu­ mõistmine saab teoks. 25 "Mägede iluduskuninganna". Pato — Indrek Taalmaa, Maureen — Liina Tennosaar, Mag — Herta Elviste.

Samas mõjub lugu kargena, ilustamata. Vaherepliik: "Mägede iluduskunin­ "Mägede iluduskuninganna" nimi- ja pea­ ganna" vastukajad ei saanud vaikida publiku tegelase Maureeni saatus tuleb hästi ligidale, kohatust naerust. Häiris mindki mõlemal Liina Tennosaare vaikne lavaelu annab nähtud etendusel saalis leviv ebasiiras, kihevil intiimse äratundmise võimaluse. Punapäine plikakeste naer (naerjad olid plikaeast väljas). iiri tüdruknaine, kes on oma neljakümne elu­ Püüdlik enesekaitse? Ebaküps veendumus: aasta jooksul üksnes suudelnud kahte meest... minu ees on minu taevas lahti, mis minul asja Sedagi kuuldes nähvab ema: "Kaks meest on nende iirlaste surmade ja kuraditega! Sellist rohkem kui tarvis!" naeru McDonagh osatab ja purustab. Kui aga Liina Tennosaar meenutas intervjuus iseennast ära tunda, kui elukogemus lubab ja esietenduse eel ("Postimees", Tartu lisa, 4. XI süda söandab, tekib osadus vaikuses. 1999) Maureeni hingesugulast Josie Hoganit, Liigutav on napis mustas kleidis kiit­ ka üksildast iiri tüdrukut, keda ta mängis sakas Maureen, üleni üks läbipaistev igatsus, E. O'Neilli "Saatuse heidikute kuus" (lav Priit kui ta anuvad silmad mehe külge klammerdu­ Pedajas, "Endla", 1989). vad. Ja kui ta hommikul oma neitsivalges Toonasest lavastusest jäi mällu kellu­ kombinees ringi lippab... Maureeni vihjetes keste helin kui habras lootus. Maureeni elu ööle, mil "midagi ei juhtunud", võiks olla ka on armutum. Üks hellemaid stseene lavas­ salvavam toon, aga laval seda ei kuule. tuses on õhtu köögis, kui Maureen on ometi Drastiline (eluline) on hoopis see, kord kahekesi meeldiva mehega ja tahab nii kuidas ema ja tütar asuvad Pato nagu kaua­ väga, et mees jääks ööseks... Indrek Taalmaa oodatud publiku ees nääklema, teineteist on Pato rollis usaldusväärne partner, temagi paika panema. Ema käib ränga trumbina välja mängib vahenditult, sooja huumoriga. "Ide­ Maureeni närvihaiguse: kahekümne viie aalis peaks vaatajal selle stseeni ajal tekkima aastaselt oli tütar Inglismaal hullumajas. tahtmine toolist läbi vajuda. Piinlikkusest — Maureeni närvikava haprust avab Liina sest temagagi on niimoodi juhtunud." Nii Tennosaar läbi lavastuse osavõtlikult ja tunneb Liina Tennosaar 4. novembri intervjuus. mõistatuslikult, oma koletud vägivallateod Võimalik on ka õrn, kurblik meenutusmuie. teeb ta nagu unes või kuutõbisena... 26 "Mägede iluduskuninganna". Mag — Herta Elviste, Maureen — Liina Tennosaar Aino Ingrid Sepa foto

Nii on vaene Pato kistud vahekohtuni­ Lõpupildis selgub, et kohtumine me­ kuna inetusse kodusõtta. Pagana ülekohtune hega oli vaid Maureeni meeleheitlik soov­ ja ebamugav roll. Iga teine mees laseks jalga, unelm. Pato on kihlatud teisega. Pikkamisi aga Pato on Maureenisse tõsiselt kiindunud. pöördub Maureen tagasi kõledasse reaalsusse. Väärt mees, aval ja mõistev, kannatlik ja Palub Rayl kirjutada Patole: "Mägede ilu­ sõbralik — temaga koos elades oleks küll duskuninganna tervitab." Ja mõistes, et see ei taevas lahti... Ja uus elu näibki võimalik: Pato kõla piisavalt lõplikuna, parandab: "Ei! Mäge­ kirjutab Maureenile kirja, teeb abieluettepane­ de iluduskuninganna ütleb hüvasti..." ku. Südamlik, kuidas Indrek Taalmaa eeslaval Lõpuremark: Maureen "heidab kor­ üksinda seda kahe inimese elu kõige olulise­ raks pilgu tagasi tühjale kiiktoolile. Tool mat kirja endamisi loeb, lihtsate sõnade ja kiigub ikka veel vaikselt. Lühike paus, seejärel heade silmadega. väljub Maureen koridori ja sulgeb enda järel Ent kurat luurab: on ette selge, et kiri ukse. Raadio mängib laulu lõpuni, sellal kui satub ema Magi kätte, kes selle põletab. Sest kiiktool aegamisi peatub ja valgus väga kirja viib kohale Pato noorem vend Ray, pikkamööda kustub." Laval jääb Maureen üheksateistkümneaastane kutt, kes ei suuda ema kiiktooli istuma: ei ole tal enam kuhugi vanamutiga ühes toas kaua vastu pidada. väljuda, ees on pikk rodu üksildasi aastaid. Margus Jaanovits mängib Rayd veenvalt: Lavalõpp on armutum, ent imelikult õiglane: läbematu vennikese pea on pahna täis, mõtted ematapja Maureen on määratud oma ema sibavad mööda elu pisiseiku nagu paanikas asemikuna Leenane'i üksildusse. prussakad. Iseasi, et osatäitja on valitud (liiga) Lavapilt on proosaline: kitsuke köök, kindla peale: Jaanovits on grotesksevõitu rabe- järsk tee ukse taga viib eikuhugi, üles tume­ närvlikke tüüpe mänginud juba tubli taretäie. dasse tühjusse. Looduseta, lootuseta paik. McDonagh pakub publikule happy Muusikaline kujundus kummastab õhustik­ end'i mõru paroodiat. Jäimegi uskuma, et ku. Avamängu sünkjas eelaimus, tegelaste Maureen ja Pato said viimasel minutil enne igatsustega kattuvad või neid osatavad lau­ mehe ärasõitu kokku, vahetasid armutõotusi. lud, mis ilmuvad raadioraginast ja kaovad Ja tütar kõrvaldab ainsa takistuse — ema. sinna taas. Tühikutega unistustemaa. Kuritegu mürgitab lootuse. 27 Martin McDonagh, "Connemara. Üksildane lääs", Rakvere Teater. Valene — Hannes Prikk.

Esmamulje Jaanus Rohumaa lavastu­ sest "Connemara, Üksildane lääs" sõnastasin kirjutises "Viivuke Arkaadiat üksildases lää­ nes" ("Sirp", 8. X 1999). Ei võta säält midagi tagasi, mõtisklen edasi. Võtmetegelane on Leenane'i kiriku­ õpetaja, kolmekümne viie aastane isa Welsh. Mees, kelle eluülesanne on taevas lahti hoida, kes aga tunneb, et ei suuda. Ei ole tema võimu­ ses andeks anda, kui patused isegi ei pihi oma süüd. Isa Welsh läheb järve, aga jätab kirja vendadele Connoritele, vannutab neid teine­ teisega ära leppima. Enesetapp kui põrgutee — rahu vendade vahel kui võimalus, lunastus. Welsh on tõlkes "uelsi", aga ka... "kihlveol petma, kihlveorahaga jalga laskma". Isa Welsh sõlmib kihlveo kõrgele sealpoolsele panusele ja see pole pettus, lavastuses kindlasti mitte (McDonagh' nimel ei julgeks kätt tulle pan­ na!). Kiri, mille õpetaja pärast surma ise ette loeb, on lausutud ka jutlusena saali. Ei ole juhus, et Welshi rollis on Üllar Saaremäe, Jaanus Rohumaa kursusevend. Nii erinevad kui need kaks teatrimeest ka näivad ja on, ühine tunnetus kumab lavakohtumistest läbi. "Connemarat" vaadates tulid meelde "Connemara. Üksildane lääs". Rohumaa—Saaremäe luulelavastused, eriti Coleman — Velvo Väli. Viidingu "Eluküsimus" sealsamas Rakvere Teatri väikeses saalis. 28 Kogudus ei saa õpetaja Welshist sotti: tada. Riskantne, aga mõjuv otsekohesus, tõo­ eks ta ole üks ludri, joodik, "keskmine mees", tus on ses suudluses. Isa Welshi käelabad on arutatakse isekeskis. Üllar Saaremäe osalahen­ sidemetes — et vendi Connoreid järjekordses duses vilksatab pehmus, ennasthaletsev tülis lahutada, mõistusele tuua, pistis õpetaja nõrkusetoon, leebe huumorivarjund. Aga see käed põletatud pühakukujude kuuma sula- pole määrav, kui lavastuse finaal teeb isa Welshi ees taeva lahti. Võimalus usaldada igavikku on nõnda antud ka meile siin. Mae Kivilo lavakujunduses (koos­ mõjus valguse ja muusikaga) on avaruse ja sügavuse mõõde, mis "Vanemuise" Lee- nane'is puudub. Elutoa taga avaneb pühaku­ jude maastik, kus viimaks leidnud oma ajatu koha ka isa Welsh. Huvitavalt on muutunud "Üksildase lääne" lootusetu armastusstseen: isa Welshi kohtumine Tüdrukuga järve kaldal just enesetapu eel, kui nad saavad eesnimed, õpetaja ja tüdruk on korraks teineteise jaoks Roderick ja Mary. Maria Taimre kõhn, kahvatu, plikaohtu Mary jääb meelde pingsa,

"Connemara. Üksildane lääs". Coleman — Erik Ruus, Valene — Hannes Prikk.

"Connemaia. Üksildane lääs" Coleman — Erik Ruus. ehtsa tundejõuga. Esietendusel suudles misse ja hoidis nii kaua, kui jaksas. Need käed Tüdruk õpetaja Welshi ettevaatlikult põsele, on seotud hoopis avaramas tähenduses, ta ei nende vahele jäi hell saladus. Hiljem on kogu saa Tüdrukut vastu emmata ega raatsi ka ära misanstseen lavastatud rahutuks: enne ajasid tõugata. Iga nähtud etendusega on isa Welshi Welsh ja Mary juttu, istudes kõrgemal otsus ära minna pöördumatum ja pingesta­ lavakorrusel paigal; nüüd turnitakse puu- tuni. Tüdruku lähedus lohutab, hoia(ta)b teda pakkudel, pooleldi õhus, toetuspunkti otsides, — teeb siiajäämise võimatumaks. vankuvat ebakindlust jagades. Tüdruk Äärmiselt erinev on vendade Con- klammerdub äkki meeletu lootusega õpetaja norite paar lavastuse kahes koosseisus. Kui Welshi külge, suudleb meest õtse suule — Colemani mängib Erik Ruus, võtab võimust avameelsusega, mida ei saa olematuks mäle- küünilisem komöödia. Ruusi Coleman on 2<> .*--••• ^Tl х^^^Ч^ ^^^E^

I 4

•*- sedavõrd vitaalne, vinge ja vintske vend, et Ihnuskoist venda Valene'i, kes rahutult teda ei näi Leenane'i hüljatus kammitsevat. otsib elupidet pisikestes maistes asjades, Miks sihuke kangemees Ameerikasse ei pidevalt tegusalt sebib, pärispühaduse asen­ põruta? Näitleja pole püüdnud või lasknud dab pühakukujukeste kollektsiooniga, mängib oma jõulist lavanatuuri kuigivõrd murda, ilmekalt Hannes Prikk. Noorele näitlejale on vallutab tugeva isiksusena. Sisimat tühjust ei heaks kooliks kaks nii erinevat partnerit, nii söanda näitleja oma rollile ligi lasta, publikuga vastandlikku vanemat venda. Prikk kohan- jagada. Võib-olla ongi see McDonagh'-truu dub paindlikult mõlemaga, temagi roll on lahendus, kurat teab...? Vendade suur Velvo Väli kõrval põhjatum. Sünnib kõnekaid andeksandmiste stseen muutub teineteist hetki: näiteks kuidas Valene sätib raadiokrapi ületrumpavaks hasartmänguks, isa Welshiga sulatatud pühakukujude kausi ette ja keerab pole neil enam asja. Kui Welsh "kaotab kihl­ reipa muusika mängima, et mitte mõtelda isa veo", muutub lavastuse finaal küsitavaks. Või Welshi põletatud kätele, summutada oma tähendabki see, et usku ei saa vaagida mõistu­ siseküsimusi. See on tegelikult sama mis vale sega? naer saalis: kerge on pinnalises sisemaailmas Tundlikumalt, sisutihedamalt mängib irvitada, aga katsu välja kannatada vaikust, Colemani Velvo Väli. Kes pole tema osatäit­ mis äratab igavikumõtteid. mist näinud, jääb lavastuse päristähendusest Autori lõpuremark pärast seda, kui ilma. Velvo Väli lavaelu annab loole nukrama Valene on pannud isa Welshi kirja krutsifiksi hingamise, keerukamad sisepinged, ausama jalutsisse: "Valene heidab nukra pilgu kirjale, õhustiku. See vibalik keskealine poiss oma siis põrandale ja läheb. Aeglane pimedus. pineva näo, pikkade käte ja jalgadega on üleni Kirjale ja krutsifiksile jääb valgus viivuks kohatu, kahtlev, otsustusvõimetu. Huumorgi kauem peale." — Lavastuses jäävad kõrvuti on ta rollijoonises kahtlevalt õhus: mismoodi kiri ja nuga, lähestikku lootus ja vaen. Aga kui ta tantsib üksinda pühakukujukeste ees — Valene jääb üksi nukralt istuma elutoast sisemise hoota, õõtsudes aeglustatud rütmis kõrgemale lavakorrusele, avaneb tema selja (Ruus möllab tantsida kui pöörane!). taga (mitte küll tema silmade ees) igavik... Üllatavalt muutub Velvo Väli Coleman siis, kui paneb prillid ette ja sätib end kõmu- ajakirja lugema: rahumeelne, mõtlik mees on kujuteldav ülikooli õppejõuks või, hea küll, raamatupidajaks. See Coleman võiks kuuluda teistsugusesse maailma, aga iseenda ja oma süü eest pole temalgi kuhugi pageda. Erik Ruusi Coleman teeb sigadusi sihilikult ja vimmaga, Velvo Väli Colemanil juhtub kõik pooltahtetult: venna kallist ahju sihtides läheb temal püss justkui kogemata lahti, võib arvata, et täpselt samamoodi lasi ta ka isa ajud sodiks. Südametunnistus piinab poega isa tapmise pärast: on näha, et enam kunagi ei saa ta rahulikult juukseid kammida (vanamees ütles, et tal on nagu "purjus tite juuksed"! —ja poeg tulistas...). Andeksandmiste stseen pole või(s)tlus, vaid dialoog: on tuntav, kuidas need vennad teineteist siiski hoiavad ja vajavad. Ja et andeksandmatus valusalt kuhjub, on kurb ja kibe. Velvo Väli näitlejateel on Coleman üks küpsemaid rolle, kuulub samasse ritta kui Juhan Liiv "Liivades". Tundub, et sissepoole pöörduv tõsinukrus, (v)argsem huumor on näitlejale omasem kui kalk päikesehelk võitjamaskil või lobe naljamehe roll. 31 JAAK RAHESOO

ÜHEKSAKÜMNENDATE HAMLETID

/ 1 // > *" S/ / '*" #§ä 1 4 ^^ ' 1

руд

William Shakespeare, "Hamlet", Tallinna Linnateater Laertes—Indrek Sammul, Hamlet—Marko Matvere.

W. Shakespeare, "Hamlet" "Hamlet" on juba paar sajandit olnud Lavastaja: Elmo Nüganen Lääne teatri koormatkandvaim müüt: pelk Kunstnik: Aime Unt tema nime mainimine vallandab terve seoste- Muusikaline kujundus: Riina Roose laviini. Seda näidendit lihtsalt ei saa enam Osades: Marko Matvere, Külli Teetamm, Anne võtta "asjana iseeneses" — talle ladestunud Reemann, Peeter Tammearu, Indrek Sammul, tõlgendused trügivad paratamatult vahele. Kalju Orro jt. "Hamleti" selline seisund sunnib alati küsima Esietendus Tallinna Linnateatri Taevalaval konteksti järele: nii selle konteksti, millele 18. detsembril 1999 lavastaja teadlikult orienteerunud, kui ka selle, mis lülitunud võib-olla tema tahtmata. W. Shakespeare, "Hamlet" Osa tõlgendusskeeme on suhteliselt Lavastaja, lava- ja muusikakujundaja: Mati Unt ajatud. Kuid "Hamleti"müüti kuulub ka Osades: Hannes Kaljujärv, Liina Olmaru, tõdemus, et just see näidend on erilise tund­ Raine Loo, Jüri Lumiste, Rain Simmul jt. likkusega peegeldanud vahelduvate ajastute, Esietendus "Vanemuise" suurel laval põlvkondade, üksiktegijate nägu. Linnateatri 15. oktoobril 1997 värske "Hamleti" kavalehe hõbepind näitab vaatajale teda ennast lausa pealetükkiva otse- mõttelisusega. Samas ei tundu see mulle hoo­ piski lavastus, mis väga pealetükkivalt otsiks praeguse hetke eri-Hamletit. Selles mõttes jätkab ta Elmo Nüganeni seniste lavastuste

32 rida, kus penrõhk on olnud pigem ajavälistel, hädast vooruseks muudetud. Just olukorras, "üldinimlikel" momentidel kui otsesel päeva­ kus vaataja istub praktiliselt näitlemisruumis kajalisusel. Mingilt üldisemalt tundetoonilt sees, on suveräänne näitlejarealism andnud võivad ka sellised lavastused ju peegeldada põneva ühendi. Ka teoreetiliselt põneva, kui ajastulikke nihkeid. Aga need selguvad tava­ jälgida, millise vääramatusega esinejad õtse liselt alles tagantjärele, kui oleme tollest hinde­ vaatajate keskel kehtestavad "omaruumi". ringist juba väljunud. Too lähikontakt on jätkunud Linnateat­ Nüganen on Eesti laval oluline tegija ri uutel ja avaramatel mänguplatsidel — nii juba kümmekond aastat, aga mina küll ei Pörgulaval kui nüüd siis "Hamletiga" avatud oskaks praegugi veel hästi määratleda tema Taevalaval. Kõrgust on viimases ruumi võim­ teatri eripärast seost selle siin maal nii pöörde­ sasti, nagu ka mitmeid võimalusi viia tegevust lise kümnendiga. Võiks ehk öelda, et tema "ülemistesse sfääridesse", ja lavastus on neid teatri suurem inimesekesksus peegeldab tota­ omajagu kasutanud. Kuid enamik episoode litaarsest vabamasse ühiskonda astunute suu­ mängiti maha lavapõrandal, publikutribüü- remat eneseteadvust, jäiga ühiskondliku nide vahetus läheduses. Kes sai istekoha sõltuvuse lõdvenemist, ent selline ütlemine kuskile tribüüni otsale, pidi mõnda stseeni tundub mulle kahtlaselt üldsõnaline. Esialgu küll üsna pingutavast kaugusest jälgima; ja jääb vaid tõdeda selle teatri populaarsust omas kes istus soodsalt keskel, võis tunda end vahel ajas. nagu tennisevaataja, pea keeramas kord ühele, Nõnda on Nüganeni enda ja Linna­ kord teisele poole. Ent nii või teisiti tulid teatri kitsamad kontekstid kõige ligemad ja näitlejad ikka ja jälle igaühe ligi. kindlamad, kuhu vastne lavastus kohe paigu­ Kindlasti on palju vaatajaid, kellele tada. "Hamlet" jätkab "Pianoola" ning "Kuri­ heast näitlemisest, hoogsast tempost, mit­ töö ja karistusega" märgistatud pööret tõsise­ metest leidlikest kujunditest ja põnevast ruu­ masse ja raskemeelsemasse ilma, kui nägime milisest ligiolekust teatrielamuseks täiesti varem "Armastuses kolme apelsini vastu", piisab. Mina kuulun nähtavasti nende kilda, "Romeos ja Julias" ning "Kolmes musketäris". keda lisaks närib tähenduse küsimus. Nüga­ Samas kannab teda jätkuvalt intensiivne, neni menulavastuste tähendus on jälle asi, mis tihedatempoline, kõigis osatäitmistes kaasa­ on arvustajaid varemgi ebalema pannud. Too haarava näitlejaenergiaga laetud mängulaad, "Hamleti" eelräägitud eriseisund püstitab mis on muutunud Linnateatri paremate lavas­ selle küsimuse tavalisest teravamalt. Mida tuste firmamärgiks ja kindlustanud neile me­ täiendavalt teravdab millenniumivahetuse nukuse. Menu võib juba praegu ennustada ka üldistamispalavik, millesse lavastus tahtlikult "Hamletile". või tahtmatult paigutus. Ometi on kriitika algusest peale vihja­ Tähenduse küsimist võib alustada nud selle mängulaadi teatavale vanamoelisu­ neistsamadest ruumilistest seostest kui (võib­ sele: jälle on meie ees "täisvereline" läbi- olla näiliselt?) lihtsamatest. Kui palju on iga­ elamisteater, kus näitleja peab oma osaga ja kordses paigutuses pelka visuaalse põnevuse vaataja näitlejaga esmajoones tundeliselt vajadust ja kui palju mingit sümboolikat? kaasa minema. Ma ei nimeta seda siinkohal Mida ikkagi tähendas näiteks "Pianoolas" see, etteheitena, vaid lihtsalt konstateeringuna; ent et tegelased istusid lavastuse teises pooles seal, tõepoolest, otsest osast väljaastumist ja rolli- kus varem vaatajad? Mina isiklikult nägin sisest võõritust on see laad üldiselt vältinud. selles eeskätt füüsilist vaheldust, mis aitas küll Küll on Linnateatri lavastused lubanud vöõri- põhikujundit, pianoolat rõhutatumalt ekspo­ tavalt järske üleminekuid ühest episoodist ja neerida ja mis lisaks oli "läbikäigutoast", kust rollist teise, tunduvalt erinevasse. Siiamaani uksed viisid mitmele poole, teinud "lõpptoa", on selline näitlemisstrateegia osutunud seda­ kuhu viis (tegelaste jaoks) ainult üks uks. võrd paindlikuks, et selle raames sai Linna­ Igasuguse kaugema tähenduse arvaksin ma teatris lavastajaks kasvanud Jaanus Rohumaa omaenda kujutluse viljaks. lahendada niivõrd muutuvate reaalsustasan­ "Hamletis" käib tegevus, nagu öeldud, ditega näidendi nagu "Arkaadia" ning am­ nii allpõrandal kui ülemistel pindadel. Vii­ mugi väljakujunenud võõrlavastaja Adolf mastele on juba alguses, vaimu ilmumisega, Šapiro anda uudse tõlgenduse radikaalvõõ- antud teatav kõrgendatud tähenduslik staa­ ritaja Brechti "Kolmekrossiooperist". tus. Ent samas kasutatakse ülemisi pindu va­ Ja muidugi on võõritavalt või vähe­ hel mõneks puhtpraktiliseks otstarbeks, saadi­ masti väga intrigeerivalt mõjunud Linnateatri kute tulekuks või kirja lugemiseks, nii et too lavastuste ruumilahendused — see omamoodi staatus jääb ebakindlaks, igakordsest episoo­ enxnronment-teater, mis osalt oli oludest peale dist määratletavaks. Kõige kummalisemasse surutud, aga siis äkki üllatava leidlikkusega seisu satub üks ülemisi pindu seeläbi, et seal 33 mängitakse maha kalmistustseen. Ruumilised töös ja karistuses". Ühelt poolt õigustab seda suhted on selles üldse väga veidrad: kolpasid küll ka Shakespeare'i enda iseolevam kujund­ ei visata Hamletile ja Horatiole kätte mitte alt likkus, tema lavailma esteetika; teiselt poolt hauapõhjast, vaid kuskilt ülevalt. Hauapõhjas, võidakse seda siiski tajuda "kujunditega kui nii võtta, peaksid asuma hoopis vaatajad; mängimisena", mis üldisest näitlemisstiilist eriti ilmselt pärast seda, kui Ophelia kirst on mõnevõrra lahkneb. ülevalt alla lastud. Aga isegi kui tõlgendada Lavastuse üldtähendust arutaksin ma seda meeldetuletusena meie kõigi surelikku­ võrdluses Mati Undi aeg-ajalt praegugi veel sest (millest dialoogis parajasti niikuinii räägi­ "Vanemuises" mängitava "Hamleti tragöö­ takse), annaksin sellisele ruumiseosele üksnes diaga", esietendunud oktoobris 1997. (Mööda­ mööduva juhutähenduse. Teiste sõnadega, ta minnes meenutagem, et ka eelmise kümnendi võib ju hetkeks tekkida, ent ei loo pikemat "Hamletid" tulid enam-vähem paaris — sümboolikat. "Ugala"/ Kretšetova oma 1984 ja lavakate/ Niisamuti võib Poloniuse vere tilku­ Komissarovi oma 1986.) Mõistagi kisub selline mise sealt ebaharilikust kõrgusest seostada võrdlus järjekindlamaks vastanduseks, kui sellega, et vaimu ilmumisest peale on saatus­ muidu põhjust oleks; tegelikult peaksid eri­ likud jõud ja sündmused lähtunud enamasti nevused teineteist üksnes esile valgustama. Ja ülemisest sfäärist; ent jälle võimalikke süm­ pealkirja "Üheksakümnendate Hamletid" boolikaid kaugemale venitamata. panin lihtsalt seepärast, et ei leidnud sisulise­ Ülevalt langeb ka lavastuse ilmselgeim mat. Unt on küll vist tahtnud olla ajastutead- sümboolne kujund, ristkandelaaber, saades likum kui Nüganen. Ent temagi lavastus po­ Hamleti "neetud ristiks". Hiljem kõigub see lemiseerib rohkem pikaajaliste tõlgendus- ohtlikult Ophelia hullu pea kohal, ja küünlad harjumustega kui rõhub praegushetke eri­ kustutatakse tema matusteks. Kuid see on pärale. väheseid läbivaid kujundeid, mille sümboo­ Kui neis kahes lavastuses üldse on sel­ lika töötab mitmes episoodis. Muud jäävad gemat märki totalitaarühiskonna (mis sellest, rohkem "omaette asjadeks", mis on lavastusse et lõpus juba õige logiseva) asendumisest vähemsulandatud kui "Pianoolas" või "Kuri- vabamaga, siis on selleks kuningas Claudiuse inimlikum nägu. Koik nõukogude ajast mee­ nuvad Claudiused olid— kes jõhkramalt, kes kavalamalt — põhiolemuselt türannid, kelle "Hamlel". Ophelia — Külli Teetamm taga võis tunda võimu muserdavat väge. Undi lavastus on küll selline, kus polegi läbinisti sümpaatset tegelast. Aga tolle üldise viriluse raames jääb Claudius (Jüri Lumiste) üheks sümpaatsemaks. Kindlasti kuulub ta koos Hamleti ja väga ebahariliku, noorepoolse ja keigarliku Poloniusega (Rain Simmul) lavastuse intellektuaalide hulka, ja teatud mõttes võib seda "Hamleti tragöödiat" võtta kui intellektuaalide tragöödiat. Nüganeni lavastuses pole jälle läbinisti antipaatseid tegelasi; Claudius (Peeter Tammearu) on ilmselt tark, väga elujõuline ja asjalik. Mõle­ mal puhul on vahekord Gertrudiga rõhutatult kirglik ja Hamleti viha selle vastu äge, ent tema jutud Claudiuse ilgusest mõjuvad üle­ pakutult — Gertrudi kiindumus oleks mõiste­ tav. Undi lavastus on ju palju ebaühtlasem kui Nüganenil, mitmete tehniliste jõnksude ja üleliia lahtiste otstega. Kuid mõnes suhtes on tema tõlgenduslikud hoiakud selgemini loetavad. Üldiselt on Helsingöri õukond talle maailm, kus kõik midagi mängivad, end mingitest käibeideedest või enesekujutlustest petta lasevad, ikka ja jälle (ehkki tihti juba väsinult) kord võetud imagot hoida punni­ tavad. Lavastajalikuks suhtumiseks on Undi "Hamlet". Hamlet — Marko Matvere. tuntud iroonia, millesse aeg-ajalt seguneb Kolmandat" õnnestus Undil kergemini oma tema vana nukrust, andes kokku mingi mõru- tahtele allutada. Kuid vähemalt nõnda palju magusa maitse. Kõige selgemalt ilmutab toda võib öelda, et tema "Hamlet" on märksa intel­ tonaalsust üks lavastuses korduvalt kasutatud lektuaalsem, distantseeruvam kui Nüganeni valss — omas žanritruuduses parasjagu ba­ "Hamlet". naalne, ent siiski meelipitsitav. Tundelisust Ammu on tõdetud, et "Hamlet" on kord rõhutatakse, siis aga tõmbutakse selle enim peaosalisest sõltuvaid tragöödiaid — stampe ja mehhanisme avades intellektuaal­ just nimitegelane hoiab tema laialihargnevat sesse jahedusse. "Hamlet" on küll kurikuul­ struktuuri ja faktuuri koos, ja Hamleti sise­ salt keerulise faktuuriga näidend: kui seda mine ambivalents (tema "hullus") lubab tervi­ lausa julmalt ei kärbita (mida Unt pole teinud), kut mitmeti pöörata. Hannes Kaljujärv pole kipub see mis tahes lavastajalikku kontsept­ just see tüüp, kelle kohta määratlus "intellek­ siooni siit-sealt õõnestama, juhtideele võõrast tuaalne näitleja" tuleks kõhklemata suhu. (Ja materjali sisse toimetama. Lihtsamat "Richard oleks ma "Hamleti" vaatamise ajaks —

35 "Hamlet". Gertrud — Anne Reemann.

märtsiks/ aprilliks 1998 — näinud filmi "Jüri Hamletile hõikama: "Mine tagasi Witten­ Rumm", olnuks mul tema aktsepteerimisel bergi! "Mine kloostrisse!", nagu ta ise Hamletina tõsiseid raskusi; kuigi filmi jaburus Opheliale karjub. Kurva võimalusega, et seal läheb eeskätt stsenaristi ja lavastaja kraesse.) gi pole pelgupaika, vaid klooster osutub lõbu­ Ometi suutis Kaljujärv mingi sügava tülpi­ majaks, nagu Undi tõlge originaali nunnery muse toel anda Hamleti mõtisklustele küllal­ vargse kalambuuritsemise avalikustab. (Noh, dase usutavuse. Ma ei tea küll, kas Kaljujärve ja Wittenberg kõlab vähemalt eestlase kõrvale ja Undi Hamletid päris kattuvad, või kas sama kahtlaselt — mis elupuhastust saaks Undil oli päris järjekindlat lähenemist. Mulle sealt tulla!) Undilike naljakeste tulevärgi all ette sattunud intervjuud ja kavalehed paistsid on see masendunumaid "Hamleteid", mida Hamleti suhtes kriitilisemad kui lavastus ise: ma näinud. umbes selles vaimus, et üks ideehull intellek­ Igatahes mängib Kaljujärv Hamleti tuaal keerab normaalse elu kihva. Ent mis põhijoont, tema sõlmmonoiooge näiteks, eri­ normaalset elu selle lavastuse Helsingöris ikka lise irooniata, tõsiselt võetavana; kuigi mono­ on? Nagu öeldud, polegi seal teab mis süm­ loogide tundesisuks on vaevalt rohkemat kui paatseid inimesi. Tülpimus on tegelikult väsinud enesetorkimine. Selle "Hamleti" parim, mis seal targematele ja tundlikumatele iroonia on eeskätt siiski Hamlet' iroonia, mis paistab jäävat — vaimu tülpimus ja kire tülpi­ temast lähtudes tabab ümbrust. Täpsemalt mus; see pole ainult Hamleti tunne, ehkki on oleks see lavastuse kolme intellektuaali Ham­ temas tugevaim. Kes veel pole tülpinud, need leti, Claudiuse ja Poloniuse koondiroonia, kus on kas noorusest naiivsed või lihtsalt lollid. igaüks kolmikust vaatleks irooniliselt ka Nii oleks Hamleti destruktiivsus omajagu ülejäänud kaht. Unt on sageli ilmutanud põhjendatud. suuremat sümpaatiat naistegelaste vastu, kuid Teisalt tunduks muidugi lootusetu nii­ seekord ei oska ma küll Gertrudis (Raine Loo) võrd "liigestest lahti aega" veel kuidagi "paika või Ophelias (Liina Olmaru) sisulisi valgus­ panna" — ent palju seesinane Hamlet seda allikaid hoomata. eeldabki? Kuri veiderdamine, hullusemäng, Tülpimus, maailmajälestus, mis Kalju­ võimetu hüsteeria näib tolles lavailmas "adek­ järve Hamletist hoovab, on tõenäoliselt kaua vaatseim" käitumine. Või siis peaks sellele kogunenud, isa vaimu neimakäsk annab selle 3h vallandamiseks üksnes ettekäände. See asja­ Lähemal silmitsemisel ilmnevad siiski olu muudab isa vaimu, kellele kuuletumise lavastuse eriomased, tavapärasest mõnevõrra üle Unt kuskil intervjuus imestas, kõiges te­ lahknevad tõlgendusjooned. Kõigepealt, nagu ma lavalises grotesksuses tegelikult kõrvali­ juba öeldud, läbinisti negatiivsete tegelaste seks, sest usutavasti vallandunuks too jäles­ puudumine. Claudius on küll sooritanud tus varem või hiljem niikuinii. Uks asi, mis kuriteo ega pääse karistusest, ent tema paheli­ Kaljujärve Hamleti intellektuaalsust ja tõsi­ sust pole rõhutatud — kirg lihtsalt vedas seltvõetavust veel tõstab, on Undi proosa­ kurjale. Juhtub inimestega. Shit liappens — tõlge, minu jaoks selle lavastuse õnnestu­ nagu seda inglise väljendit nüüd laialt pruu­ numaid uudsusi. Sest vaatamata vahel gitakse märkimaks sellist maailma sisse prog­ üksnes naljana sisse lükitud modernisee- rammeeritud paha, mille kiusatusse mõni ikka rivaile ja liigeestilikele vastetele ilmutab too langeb, ilma et teda tarvitseks ülearu häbimär­ tõlge, baroksetest luulekaunistustest loobu­ gistada. des, kui asjalik, arutlusrange on Hamleti Nüganeni "Hamleti" õukond võiks (ja sageli ka teiste) mõttekäik. (Becketti oma rõõmsas pillerkaaritamises hoopis "Lõppmängu" tekstitöötlus, kus Unt asendas ühe proosa teise, lihtsalt tobedamaga, jäi paremini sobida selle normaalse elu ke­ hoopis küsitavamaks.) hastajaks, mida Undi kavaleht just nagu pos­ tuleeris. Õukonna vaimustus kuningapaarist Ja ometi, kõigi vahel ärritavategi sisu­ on avastseenis ilmselt täiesti siiras, ja mornilt liste vasturääkivuste ja tehniliste konarustega, põrnitsev Hamlet mõjub tüütu tujurikkujana, on Undi lavastus "Hamleti" ja osalt ka Ham­ killjoy'na, kelle pärast kõik on häiritud ja leti suhtes püüdnud pidada seesugust distant­ pahased. Edaspidi saab Hamleti vimm küll si, mis vähemalt Eesti teatriloos on harjumatu. õigustuse ja tema teod vältimatuse sankt­ (Kalju Komissarovi väliselt väljakutsuv siooni. Kui nad toovad endaga kaasa traagi­ "Hamlet" aastast 1986 oli põhisuhtumistelt lisi tagajärgi, siis kuulub kõik endiselt üldi­ kaugelt tavapärasem.) sesse saatuslikkusse ja mõttetu oleks teha Nüganeni "Hamlet", hoopis elamusli­ nüüd omakorda Hamletile etteheiteid. kumalt jälgitav, võib selles osas tunduda küllaltki traditsiooniline. Peamised rõhud on seal enam-vähem nõnda, nagu juba koolikäsit­ lusest tunneme. Isa vaimu käsk on vastuvaid­ lematult aktsepteeritud, Hamlet ise kahtle­ Hamlet". Claudius — Peeter Tammearu. mata lavastuse sümpaatiakeskmes ja irooniat pole praktiliselt rohkem, kui Hamleti terava­ mates õelustes vältimatult vajalik. Kuid eeskätt on see tundeline "Ham­ let". Marko Matvere arutlevamates lõikudes võib küll tajuda, et peaosaline saab teksti mõttest täiesti aru, kuid samas ei tekkinud mul muljet, et need mõttekäigud oleksid talle sügavamalt omased ja seeläbi täitunud mingi eritundega — olgu või tülpimusega, nagu Kaljujärvel. Selle Hamleti tunded on teised ja elementaarsemad, refleksioonist kaugemad. Ka Hamleti kuulsat kahtlemist pole Matveres palju. Tema kättemaks tundub toimivat üsnagi sirgjooneliselt, seda pidurdavad üksnes välised takistused. Niisamuti jääb kõrvaliseks ja väheusutavaks tema hullumängimine. Pigem on meie ees aus ja otsemeelne inimene, kes täidab tõsiselt kättemaksmise ja võimu- võtmise kohust. Lavastuse põhiliselt emotsionaalset, võöritava distantsita suhtumist rõhutab ka muusika. See Beethoveni 7. sümfoonia alleg­ retto on muidugi geniaalne, aga vähemalt forte's äärmiselt agressiivne — selline muu­ sika, mis haarab kõrist ega luba mingit vahe­ maad. 37

Shakespeare'i tragöödia lõpu kahtlane tes, Horatio, Rosencrantz ja Guildenstern, siis võimuhaaraja Fortinbras, kes Undil (otsekui lõpuks on talle (ja temast üle) jäänud ainult hilinenud meeldetuletusena algsest Hamleti- Horatio. kriitilisusest) oli eksponeeritud eriti jabur- Eriline koht selles ringis on tol erivär­ ohtlikuna, jääb Nüganeni tõlgenduses vasta­ viga esile tõstetud Ophelial. Külli Teetam- valt lava taha: tema saabumist ei tuletata mele on see koos äsjase Sonja Marmeladovaga kuigivõrd Hamleti tegudest. paljutõotav algus. Just Opheliasse koondub Enamik Nüganeni lavastuse tegelasi traagika kõige ilmsemalt: Hamlet ainult kannab neutraalselt halle rõivaid. Ilmselt pole mängib hullu, aga tema lähebki hulluks; ja neid halvustatud "hallideks kujudeks" — hall olla-või-mitte-olla-monoloogi kordamine on hinnanguvaba tavalisuse märk. Saatusest rõhutab nende lähedust. Samas tundub mulle, erivärviga märgitud on kuningapaari kuldne, et lavastuse mõttejooned nõuaksid Hamleti- Hamleti mustja Ophelia valge. (Narrija "Hii- Ophelia suhtelt veel suuremat intensiivsust ja relõksu"-näitlejate kirjumaid kostüüme võtsin tähenduslikkust, kui praegu mänguliselt välja ma eritähenduseta "tööriietena". Nojah, ka tuli. kuldset võiks võtta ametiriietusena, nii et Mõnevõrra üllatas mind Hamleti oidi- ekstra märgistatuiks jäävad Hamlet ja Ophe­ paalne ägedus, mis stseeni kuningannaga lia.) Tavalisus ei päästa küll saatuse keerisest: (Anne Reemann) viis lõpuks lauskarjumiseks. "hallidest" hukkuvad Polonius, Laertes, Ro- Võib ju põhjendada, et pettumine emas sencrantz ja Guildenstern. mürgitab ka usu Opheliasse. Võib-olla kõneleb Polonius (Kalju Orro) pole seekord ei minus tüdimus vulgaarfreudistlikust ikka- tobu ega pugeja, vaid üksnes kohati rutiinselt seesama-reduktsionismist, kuid mulle jäi kogu targutama kippuv pereisa, kelle õpetussõnade suhe emaga selles lavastuses natuke eraldi­ üle "lapsed" (Laertes ja Ophelia) hella huu­ seisvaks, isoleeritud liiniks. Veel kummalisem moriga muigavad; ka õukondlasena ei lähe ta oli muide samasugune ägedus ja karjumine hullu printsi jälgimisel üle mõistetava mure Undi "Hamletis", kus, nagu öeldud, Gert- ja valvsuse piiride; niisiis on ta üks sündmus­ rudile ja Opheliale ei oska üldse anda suure­ käigu teenimatuid ohvreid. Niisamuti pole mat tähendust. Rosencrantz (Allan Noormets) ja Guilden­ Omaette ja tõenäoliselt mõttehämaraks stern (Rain Simmul) südametunnistuseta jäi ka "Hiirelõksu" näitlejate liin. Juhtumisi karjeristid, vaid pigem ehk kah murest (enda tean ma, et lavastaja mõtles seda mälestus- ja kuninganna omast) ajendatud; ent enne kui kummardusena Jüri Krjukovile ja teistele märkavadki, on nad sattunud kuninga tasulis- enneaegselt esinemisest loobuma pidanud teks nuhkideks. Mõnevõrra mõistatuslikuks näitlejatele, ning riskin selle siin omavoliliselt jäi mulle Laertes (Indrek Sammul). Seda avalikustada. Tegelikult loodan, et Nüganen äraolevat, transilaadset ilmet, millega ta nii on selle seose juba ammu enne praeguse artikli kergesti nõustub Hamletit reetlikult tapma, ilmumist mõnes intervjuus või mujal avalikus­ võiks ju seletada isa surma ja õe hullumise tanud. Sest muidu hakkavad vaatajad Aarne vapustuseks. Ent seda oli juba alguses, kui Üksküla vaikimisele tolles stseenis kindlasti Ophelia püüdis teda ja Hamletit (taas?) otsima teab mis muid ja keerulisemaid sele­ lepitada; nii et jäi mingi vana, aga ebaselge tusi. Seda enam, et too Beethoveni allegretto vimma kahtlus. Teisalt sigines muidugi oletus, näikse seda kohta siduvat tragöödia põhi­ et see on lihtsalt jätkmõju äsjasest Raskolni- liiniga tihedamalt, kui ta niisiis on. kovist. Nüganeni "Hamlet" tuli keerulist teed Minu meelest räägib see lavastus pidi: algkavatsuseks oli ju kombinatsioon eelkõige seniste sidemete saatuslikust purune­ Shakespeare'i tragöödia ja Tom Stoppardi misest. Kuivõrd saatuslikust, pole mõtet näidendi "Rosencrantz ja Guildenstern on kedagi suuremat süüdistada. Aga et ettemää­ surnud" episoodidest. Mulle paistab ta pigem ratuse ja tahtliku valiku/ kaalutluse piir jääb osana lavastaja tõsinemisest kui iseseisva alati häguseks, siis võivad need, kes igast nähtusena. Ilmselt ei saa ei Undi ega Nüga­ lavastusest õpetust ootavad, siit kõrva taha neni lavastusest rääkida kui praegushetkele panna teadmise sidemete haprusest ja vasta­ iseäranis tähenduslikust "Hamletist". Kuid valt siis ettevaatuse nende hoidmisel. Ham- toda ootust ei tasu kunagi liialt üles piitsutada, letiga igatahes juhtub nii, et kui näidendi algul ehkki "Hamleti" teatrimüütseda soosib. Kaks moodustavad tema lähikonna Ophelia, Laer- omamoodi (ja erinevalt) huvitavat "Hamletit" lõppenud üheksakümnendailt on selletagi asja eest. "Hamlet". Lavastuse finaal. Kunstnik Aime Unt, valguskunstnik Martin Laubre. Priit Grepifotod ЗУ EESTI TEATRI BIOGRAAFILINE LEKSIKON VALMIS!

(kontaktandmed vaata leksikonist) lugejatelt kõikvõimalikke lisaandmeid nende sugulaste ja tuttavate kohta, et lünki täita. Leksikonis on nii palju liuvitavaid saatusi, et see võib täiendada ka eesti elulugude sarja lugeja teadmisi ja anda sotsioloogidele lähteteavet võrdluste tegemiseks. Näiliselt empiiriline loetelu võimaldab üldistusi nii üksiksaatuste kui ka eesti teatri üldise protsessi kohta. Teatriinimeste elu on olnud uskumatult kirju, muutlik ja heitlik. Paljud neist on poliitilistele pööretele jalgu jäänud, kuid küllap mõni lihtsalt teatriintriigide ohvriks langenud. Kõrvuti Koostajad: Kalju Haan, Viima Paalma, Heino Aas- anne ja andetus, juhused ja salu, Reet Neimar, Mall Põldmäe, Маш Põldmäe, Tiina Ritson. seaduspärasused, minevik ja olevik. Selgub Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Eesti Teatriliit, 2000, ka, kui palju on juba Eestis nn »48 lk. kultuur idduast iaid, teatri põlvkondade järjepidevust. Lõpuks on ilmunud Eesti Teatri Lugupeetud ja armastatud näitlejate Biograafiline Leksikon (ETBL), seni kõige artiklitest leiame üles nende elu tähtsamad mahukam biograafiline leksikon Eestis. rollid. Loetelu võib mõnigi kord tekitada Kõvade kaante vahele on jõudnud kümne lugejas isiklikke mälestusi ja aasta töö, mille tulemuseks on enam kui assotsiatsioone ning silme ette tuua 2600 isikuartiklist koosnev Ugi 850 kunagised hinge jäänud teatrielamused. leheküljeline raamat, milles on üle 2000 Teatriinimene leiab siit peale iseenda mustvalge portreefoto. Leksikoni kuuluvad artikli infot oma partnerite, kolleegide, eesti teatritegelased Koidula-teatrist 1998. õpetajate ja õpilaste kohta. Ei puudu aastani, on haaratud ka üksikuid muidugi ka konkurendid ja vaenlased. varasemaid Eestimaa teatriloos olulisi Lõpuks saab teada isegi kriitiku eluloo. tegelasi. Muidugi sisaldab see raamat kõigi Raamatu valmimine on võtnud suure meie tuntud teatriinimeste — lavastajad, tüki elust toimetajatel Kalju Haanil näitlejad, lauljad, tantsijad, dirigendid, (peatoimetaja), Viima Paalmal, Heino orkestrandid, teatrikunstnikud, pedagoogid, Aassalul, Reet Ncimaril, Mall Põldmäel, kriitikud jne — elu- ning loomingulugu. Mare Põldmäel ja Tiina Ritsonil. Teosest võite leida teavet ka ammu tegevuse Uksikartiklite autoreid on üle poolesaja. lõpetanud väiketeatrite (Narva, Valga, Võru, Paide jt) lavainimeste kohta, kelle REET NEIMAR clulooandmcd on kahjuks tihti puudulikud. Kuna Eestimaal tehakse sellist andmebaasi esmakordselt, siis paluvad koostajad 40 RICHARD KOSTELANETZ

LAHTI SELETATUD JOHN CAGE

Ükski lieliloojn pole olnud nii vaidlusi- soriks mitte-olemisest," vastas ta, ustav oma tekitav, viljakas ja vääriti mõistetud kui John Cage poliitikale. (1912—1992), ükski kriitik pole kulutanud rohkem aastaid tema tööd kaitstes kui Richard Koste- lanctz, leitakse saatesõnas raamatule "John Cage Muusikakunsti ajaloos pärineb Cage (ex)plain(cd)". Raamatusse on kogutud esseed ekstsentrilisest moodsast traditsioonist, mis Cage'ist ja intervjuud temaga, mida Kostelanctz hülgas üheksateistkümnenda sajandi tonaal­ on kirja pannud mitme aastakümne vältel. Sõna­ sed põhimõtted jn võttis kasutusele loomuliku mängu raamatu pealkirjas ei saa kalijuks sama­ müra kui instrumentaalsete helide lahutamatu väärselt eesti keelde tõlkida. komponendi; selles suhtes tunnustas Cage Kostelauetzi mõtlemist peetakse Cage'i jätkuvalt Prantsusmaal sündinud ameerika omale väga lähedaseks, mis pole kuigi imelik, heliloojat Edgar Varese'i ja veel varasemat arvestades tema pikaajalist seotust heliloojaga. Charles Ives'i kui nende radikaalsete suundu­ muste, mida Cage ise hiljem järgis, kunstilisi Tema esimene kirjutis John Cage'ist ilmus aastal isasid. Seda traditsiooni võiks iseloomustada 1964, viimane kõnealuses raamatus avaldatu 1995. kui tänapäeva muusika "kaootilist" keelt, mis Raamat kirjeldab Cage'i vabameelset isiksust, tema erineb põhivoolu keelest (Copland, Britten ja "revolutsioone" ja paljude teoste loomise tagamaid Stravinski oma keskmisel perioodil) ning ja võtteid; tenia kogemusi muusikas, teatris, seriaalsest keelest, mille algatas Arnold Schön­ raadios, visuaalsetes kunstides; sidemeid selliste berg ja mida kandsid edasi Anton Webern, kunsti suurnimedega nagu Robert Rauschenberg, Milton Babbitt ja 1950. aastatel ka Stravinski. jasper Johns jt. Üle viiekümne aasta töötas Cage Ajakirja selles numbris on avaldatud lõike moodsa muusika ja kunsti piirialal, ja seda­ esseedest "John Cage, Inventor"("John Cage, leiu­ mööda, kuidas tema karjäär saavutas igal taja"), "Fomenter of Radical Consciousness" etapil järjest suuremat toetust ja tõmbas ligi rohkem jäljendajaid, liikus Cage ise tundmatul ("Radikaalse mõtteviisi õhutaja") ja "Not Wanting territooriumil üha kaugemale edasi, sageli to Say Anything About Marcel"("Tahtmata midagi kaugemale, kui isegi tema tuliseimad imetle­ öelda Marceli kohta", viidatud on Duchampile). jad söandasid minna. "Mulle meeldib mõel­ Cage'i teema jätkub TMK järgmises numbris. da," ütles ta, "et ma asun väljaspool tuntud universumit ja tegelen asjadega, millest ma ei tea mitte midagi." Olles anarhist oma professionaalse Cage'i puhul näis kõik radikaalse tegevuse algusest peale, töötas Cage autori­ uuendusena; tema muusika, esteetilised teedi ja hierarhia kõrvaldamise nimel nii isik­ ideed, tema isiklik käitumine, kriitilised seisu­ liku eeskuju kaudu kui ka sõnades; ta ei võt­ kohavõtud olid kõik kaheldamatult leidlikud. nud kunagi vastu positsiooni, mis oleks või­ "Oh jaa, ma olen pühendunud originaalsuse nud anda talle kultuurialase võimu (erinevalt põhimõttele," lausus ta kunagi ühele interv­ mõjust); kunagi ei loonud ta teost, mis oleks jueerijale, "mitte egoistlikule originaalsusele, nõudnud autoritaarset dirigenti või isegi vaid originaalsusele millegi sellise tegemise solisti saategrupi ees. Kui Cage'ile anti ameti­ vallas, mida on vaja teha. On selge, et asjad, koht Harvardis, millega kaasnes teda ülejää­ mis on vaja ära teha, pole juba tehtud asjad, nud inimkonnast kõrgemale tõstev tiitel, vaid need, mida veel pole tehtud. Kui ma olen küsisin temalt, mis tunne on olla ülikooli pro­ midagi ära teinud, pean ma enda ülesandeks fessor. "See ei erine suurt Harvardi profes­ tegelda mitte enam sellega, vaid leida, mis 41 tuleb järgmiseks tehn." Keegi teine poleks ambitsioonikam prepareeritud klaverile söandanud kuulutada publikule ega ka trükki kirjutatud partituur on Cage'i kuuekümne usaldada selliseid aforisme nagu: "Mui pole üheksa minuti pikkune The Sonatas and Inter­ midagi öelda, ja ma ütlen seda, ja see on ludes for Prepared Piano (1946—1948), mis näis luule," või: "Kunsti ei tee mitte üksikinimene, omal ajal revolutsioonilisena, kuid nüüd kõlab vaid see on protsess, mille käivitab inimeste nagu tavalisele, "tohterdamata" klaverile kir­ rühm." jutatud muusika, mida tegi Erik Satie mõned Cage'i kõige olulisemad "komposit­ kümnendid varem. sioonid" sündisid salgamaks tema intentsio- Ebatavaliste mürade tekitamise kõrval naalseid ihasid nii täielikult kui võimalik jätab prepareeritud klaver esitajale väiksema (kuigi vähem täielikult, kui ta mõnikord väi­ kontrolli tekitatavate helide üle: poldid ja tis), ning need on täidetud seosetute, "juhus­ mutrid, oh häda!, pole paraku sama täpsed like" atonaalsete helide mitmekesisusega. Ka kui häälestatud keeled. Vastandina neo- teoste peamised muusikalised dimensioonid — schönbergiaanidele, kes ihaldasid ranget amplituud (helitugevus), kestus, tämber, regis­ loogilist printsiipi, mille alusel panna paika ter — on kõik sama fikseerimata ehk struk­ iga üksik noot, jätkas Cage 1940. aastate lõpul tuuriliselt avatud nagu kompositsioonide ül­ selliste meetodite arendamist, mis vähen­ dine pikkus. daksid tema kontrolli kuuldava tulemuse üle. See "kindlaksmääramata muusika", Vahel nummerdas ta võimalikud komposit- nagu Cage ise eelistas seda nimetada, oli taga­ sioonivariandid ning lasi seejärel otsustada järjeks teatud kunstilisele evolutsioonile, mis täringul. Teistel juhtudel valis ta noote sellisel oli ühtaegu ülimalt loogiline ja kergelt absurd­ moel, et märkis paberilehele selle mitmesugu­ ne nagu Cage'i esteetikagi. sed "ebatäiuslikkused" (augud, täpid, pleeki­ nud kohad) ning asetas siis selle peale läbi­ paistva lehe; pärast märgete kopeerimist läbi­ paistvale lehele kandis ta tähistatud kohad 1937. aastal pani Cage kirja rabavalt viimaks muusikajoontele. prohvetliku spekulatsiooni: "Ma usun, et müra kasutamine muusika tegemisel jätkub ja suureneb, kuni me jõuame muusikani, mis on loodud elektriliste instrumentidega, mis Olles alati vastu mainstream-heliloo- teevad muusikaliste eesmärkide jaoks või­ mingu üldiselt ekspressionistlikule kallakule, malikuks ükskõik millised ja kõik kuuldavad soovis Cage "luua muusikat, mis oleks vaba helid. Hakatakse uurima fotoelektrilisi, filmi- looja isiklikust mälust ja kujutlusvõimest". ja mehaanilisi vahendeid muusika sünteeti­ [- - -] Näiteks teose Winter Music (1957) parti­ liseks produtseerimiseks." 1942. aastaks tuur koosneb klastritest, mis on ebaregulaar­ ühendas Cage'i Imaginary Landscape No. 3 selt laiali jagatud kahekümne lehekülje peale; endas "löökriistu elektriliste ja mehaaniliste klastrid on "kasutamiseks täies mahus või vahenditega, helisageduse ostsillaatoritegn, osaliselt ühele pianistile, või jagatuna kahele muudetava kiirusega plaadimängijatega, tele­ kuni kahekümnele [esitajale], kokkuleppelise foniliinide kontrollimiseks kasutatud muu- kestusega teosena". Instruktsioon jätkub: tuvsageduslike salvestustega, "generaator- "Üleskirjutuse ruumisuhteid võib tõlgendada pinistajaga" ja "sumistiga"", kui tsiteerida ajalistena... Nii kooskõlade kui ka nende muusikakriitikut Peter Yatesi. üksikhelide kestus võib olla vaba... Dünaa­ mika on vaba." Koik muusika traditsiooni­ lised dimensioonid on kavatsuslikult vabad, vabad, vabad. 1930. aastate lõpus leiutas Cage "pre­ Cage'i kaanoni arvatavasti kõige revo­ pareeritud klaveri", uudisnähtuse, mis talle lutsioonilisem üksikteos on 4'33" (loe: "neli esimest korda tähelepanu tõi. Ta "tohterdas" minutit ja kolmkümmend kolm sekundit"). klaveri keeli kruvide, poltide, mutrite ja kum- Selle esmaesitajaks oli tuntud pianist David miribndega, varustades tuntud instrumendi Tudor, kes tuli klaveri taha ja istus seal vaik­ rea uute löökpilli-võimalustega. Esimene selt, kui välja arvata kolm vaikivat kätelii- kuulus teos sellele leiutisele oli Anion's (1943), gutust ettenähtud aja jooksul. Pealtnäha pole lugu, mis tänapäeval rabab keeruliste kõla­ see muidugi midagi, kuid just seepärast, et dega harjunud kõrva oma lihtsakoelisuse ja David Tudori ja kontserdipubliku kohalolek konventsionaalsusega. Kahtlemata kõige muutsid selle olukorraks, kus eeldatakse 42 "Mill pole millagi öelda, ja ma ütlen seila, ja see on luule," ütles John Cage, kes muutis oma sõnade ja tegudega arusaamist muusikast rohkeni kui keegi teine XX sajandil. muusikahelide olemasolu, järeldus sellest, et helisid; kuid 4'33" sügavaim vihje oli, et kuns­ loo "muusika" seisnes helides, mida satuti tis on mis tahes võimalik, kaasa arvatud (ja kuulma kontserdisaalis ajavahemiku 4'33" see on radikaalne samm) mitte miski. "Mui ei vältel. Kuna osa, kui mitte enamik neist juhus­ ole näidagi öelda ja ma ütlen seda ja see on likest helidest tuli publiku poolt, võib kuulajad luule." arvata esitajate hulka. Kuna "vaikus" tähen­ Ometi pidas Cage tagasivaates isegi dab kavatsusliku heli puudumist, nimetas seda äärmuslikku teost tarbetult konservatiiv­ Cage selle tulemusena saadud teose ettekavat­ seks, mitte ainuüksi seepärast, et sellel on semata muusikaks. kolm "osa", millele osutavad esitaja vaikivad 4'33" panus muusika ajalukku ei ole käteliigutused, vaid ka põhjusel, et teost ainult kaootilise muusika traditsiooni viimine esitatakse piiratud aja vältel piiratud ruumis. selle ühte "loogilisse" lõpp-punkti, vaid see Kuna vaikus, mis oli 4'33" esmatajutav kuulub ka nende harvade moodsate teoste tähendus, ei saa kunagi olla absoluutne, siis hulka, mille tähtsus ei seisne niivõrd otseses saadab selle teose "muusika" ehk ettekavatse­ kogemuses, kuivõrd neis sisalduvates era­ mata müra meid kogu aeg, kui me end selle kordsetes kunstilistes ideedes. Tähendusega tajumisele häälestame. Sellisel juhul valmistab varustatud jalustrabava trikina osutab see teose 4'33" kogemine kuulajat ette kogu teos, nagu ka Cage ise, mitte ainult sellele, et keskkonnas esineva muusika pretsedendituks kõik helid, mis tahes kombinatsioonis, on tajumiseks. "Kui sa tahad tõtt teada," ütles muusika täisväärtuslikud komponendid — mulle kunagi Cage, poolentusiastlik, pool­ õigupoolest seisukoht, mis Cage'i väitel sai irooniline säde silmis, "siis muusika, mida alguse Claude Debussyst ja modernismi mina eelistan, isegi enda omale ja üldse alguspäevilt —, vaid et ka ettekavatsemata igasugusele, on see, mida me kuuleme lihtsalt müra, sõltumata kvaliteedist, on muusika vaikselt olles." Aktsepteerides kõigi oma tegu­ jaoks samaväärne tahtlikult tekitatud heli­ dega kaasnevaid tähendusvõimalusi, järeldas dega. Tõepoolest, enamik Cage'i enda teostest Cage, et (temale) kõige meelepärasem kunst pärast 4'33" olid kavandatud kaasama oma ei ole mitte üksnes nagu elu, vaid ongi elu. kõlavälja mittekavatsuslikke või "leitud" Teisisõnu, 4'33 " ei ole lihtsalt kunstiteos, vaid 43 arvamusavaldus esteetilise kogemuse kohta. tasemel on võimalik kinni püüda korraga vaid Sellisena illustreerib see kunstiloolase George üks kindlaksmääramata teose esitus, siis pä­ Kubleri klassikalist tähelepanekut The Shape rast 1952. aastat loodud Cage'i teoste kõik ofTime'is (1962), et "paljude kunstnike teosed saada olevad plaadid ja lindid paratamatult on filosoofilistele spekulatsioonidele sageli kompromiteerivad tema sügavamaid esteeti­ lähemal kui enamik esteetikaalastest kirju­ lisi eesmärke. tistest". Algupäraselt Brandeisi ülikooli Rose Juhindudes enda järeldustest, möönis Art Miisenm'ile komponeeritud Rozart Mix Cage rõõmsalt, et intellektuaalselt on ta ise­ (1965) kasutab kuut esitajat, kolmeteistküm­ enda programmeerinud muusikalisest karjää­ mend lintmakki ja vähemalt kaheksakümne rist väljapoole; sellegipoolest jätkas ta kind­ kaheksat erineva pikkusega lindisilmust (kus laksmääramata teoste loomist, osalt selleks, et lindi kaks õtsa on omavahel kokku liimitud). näidata publikule keskkonna kõlaliselt kaooti­ Lintide tavatult suur hulk, seletas Cage, list iseloomu, kuid tema sõnul peamiselt selle "kindlustab, et esitajad ei valiks ainult oma tõttu, et 1930. aastate alguses oli ta andnud lemmiklugusid". Rozart Mix'i alguses võtab Arnold Schönbergile lubaduse pühendada iga esitaja kuhjast ühe lindi ja paneb selle kogu oma elu muusikale, vahetuskaubana masinasse; kui lint katkeb või sõlme läheb, vanemalt heliloojalt saadud tasuta tundide asendatakse see mõne teise samast kuhjast eest. India filosoofilt Ananda K. Coomaras- pärit lindiga: "Saate aru, teie eesmärgiks on wamylt sai Cage provokatiivse põhimõtte: füüsiliselt segane olukord." Kuigi makid "Kunst jäljendab elu oma toimimise viisis." mängivad eri tugevusega, kõlab lugu helide Tulemuseks on hoolikalt seosetu helikunst, halvavalt valjuhäälse kaosena. Nagu Cage'i ilma kulminatsioonideta, lahendusteta, korra­ kontsertidel sageli juhtub, voolab valgusta­ pärase tempota, püsiva helistikuta, kavatsus­ mata kuulajaid saalist välja iga kakofoonilise like kooskõladeta, tajutavate algusteta, kind­ kulminatsiooni järel. Kui esiettekandel oli late lõppudeta — niisama juhuslik ja ettearva­ publikut jäänud kaksteist inimest, pakuti matu nagu elu. "Iga heli kuulatakse selle enda suupisteid; eelneva korralduse järgi lõppes pärast," kommenteeris kriitik Jill Johnston, "ja lugu siis, kui Rose Art Mnseuin'ist oli lahkunud selle väärtus ei sõltu kohast helide süsteemis." viimane külastaja, umbes kaks tundi pärast Imaginary Landscape No. 4 on komponeeritud Rozart Mix'i algust. (Selle "õhtusöögi" liors kaheteistkümnele raadiole ja kahekümne d'oenvre'iks oli Cage'i võileiva-mugimine, mil­ neljale esitajale (vastavalt üks esitaja ühe le heli võimendasid tema näo ümber paigu­ jaamaotsimise nupu jaoks ja üks helitugevuse tatud mikrofonid, nii et piinavalt valjud mat- reguleerimise nupu jaoks). Kuigi esitajad sutused jõudsid saali igasse nurka.) saavad Cage'ilt kindlakujulise partituuri, pole heliloojal mõistagi kontrolli selle üle, mis raadiotest tuleb või kas need üldse midagi mängivad. Kui Cage ka ei saatnud midagi 1969. aastal, üks aasta pärast Marcel muud korda, siis vähemalt "vabastas ta Duchampi surma seitsmekümne üheksa aasta muusika nootidest", tegi kunagi sarkastilise vanuselt, resideeris Cage heliloojana Cincin­ märkuse Peter Yates. nati ülikooli juures. Kohalik kunstipatroon Atlas Eclipticalise (1961—1962) parti­ Alice Weston "tuli mõttele, et kuigi ma polnud tuuris, mille Cage kirjutas, kandes tähekogu- kunagi ühtegi litograafiat teinud, võiksin ma mite mustrid atlaselt üle noodipaberile, on mõne teha. Marcel oli hiljuti surnud ja üks kaheksakümmend kuus instrumentaalosa, kohalik ajakiri oli palunud mul tema auks mida tuleb "mängida osaliselt või täies mahus, midagi teha. Olin äsja kuulnud Japi [Jasper mis tahes kestusega, eespool mainitud esita­ Johnsi] lausumas: "Ma ei taha Marceli kohta jatega [ebaharilik valik] kammer- või orkestri- midagi öelda", sest ka temalt oli palutud koosseisus; koos teosega Winter Music või ilma kommentaari Marceli kohta. Nõnda andsin nii selleta". Sellel ja teistelgi puhkudel ei olnud pleksigrammidele kui ka litograafiatele Cage vastu kahe oma teose samaaegsele esita­ pealkirja Not Wanting To Say Anything About misele; huvitavamate kombinatsioonide seas Marcel [Tahtmata midagi öelda Marceli kohta], on Aria (1958) jaFontana M/xi (1958) salvestus tsiteerides Japi seda mainimata." lauljanna Cathy Berberiäni esituses. Mis puu­ Tahtmata keele abil öelda midagi eri­ tub Cage'i loomingu salvestustesse, siis tuleb list, otsustas Cage kasutada juhuoperat- lisada, et kuna salvestustehnika praegusel sioone, et leida vajalikud sõnad sõnaraama­ ti tust. Sel ajal eelistas ta kolme mündi kasu­ kogu implitsiitsele muusikale, mida keskkond tamist, mis võisid pärast õhku viskamist pakub. Järgides selle seisukoha loogikat, tun­ maanduda järjekorras kiri-kiri-kull, kiri-kiri- nistas ta, et solipsism on iseloomulik nii iga­ kiri, kiri-kull-kull, kull-kiri-kull, kiri-kull-kiri, päevaelule kui kindlaksmääramata muusi­ kull-kiri-kiri, kull-kull-kiri, kull-kull-kull — kale; ja kuna iga inimene kuuleb midagi indi­ kaheksas kombinatsioonis. Ta märkis üles viduaalset, on igaüks omaenda helilooja, kuuskümmend neli (kaheksa korda kaheksa) helide kokku panija tähelepaneliku kuulamise ruutu ning viskas seejärel ühe kolmest mün­ aktis. Meie ajale kõige sobivam muusika on dist koosneva jada, et lasta juhusel määrata selline, mis võimaldab igal kuulajal luua isiku­ ruudu vertikaalne asukoht, ja seejärel teise pärase kogemuse, jätkub Cage'i argument. jada, et saada ruudu horisontaalne asukoht •— Seetõttu pidas Cage ka Beethoveni kvarteti seega tuli mis tahes kogum võimalikke kunsti­ esitust "mitte enam selleks, mille kirjutas lisi valikuid jagada kuuekümne neljaks alter­ Beethoven, vaid kõigeks muuks, mida ma natiiviks. Võttes kätte The American Dictionary juhtun sel ajal kuulma. Meil tuleb võtta intent- (1955), jagas Cage selle 1428 lehekülge kahe­ sionaalne materjal, nagu Beethoven, ja muuta kümneks 23-leheküljeliseks rühmaks ja nelja­ see mitte-intentsionaalseks." kümne neljaks 22-leheküljeliseks rühmaks. Cage iseloomustas sageli oma kavat­ Olles mündiviskamisega välja selgitanud, susi "sihipärase sihipäratusena". [ ] Tuleks millist nendest lehekülgede rühmadest kasu­ lisada, et sihipärane sihipäratus erineb märki­ tada, viskas ta münte uuesti, et määrata kind­ misväärselt sihipäratust sihipäratusest, just laks kasutatav lehekülg. Loendanud antud nagu korrapärane korrapäratus — Cage'i lehekülje märksõnad, sooritas Cage järje­ kunsti olemus — erineb korrapäratust korra­ kordse jada viskeid, et leida konkreetne sõna. päratusest. Neil põhjustel tunneb kogenud Kuna osal sõnadest olid erinevad vormid kõrv Cage'i tema teoste järgi kohe ära; tema (mitmus, minevik, kesksõna), tuli münte eelistused ilmnevad materjali valikus ja tege­ visata sageli veel üks kord, et saada teada, vuse põhimõtetes. millist vormi kasutada. [—] Kui ka see oli kindlaks määratud, kasutas ta jälle müntide abi, et otsustada, kas eelistada suur- või väiketähti. Ja siis viskas ta münte veel üks Raamatust "John Cage (ex)plain(ed)", kord, et teha kindlaks, kuhu valitud sõna 14 Richard Kostelauetz 1996, lühendatult tõlkinud korda 20-tollisel pinnal paigutada. [—] Ja siis ELIN SÜTISTE veel kord, et teada saada, mispidi peaks antud sõna asetsema. Ja viimaks veel üks vise, et otsustada, kas see sõna peaks esinema täie­ likul kujul või peaks tal mõni osa puuduma, ehk "kas see peaks olema mittestruktuurilise disintegratsiooni olekus". Ja nõnda edasi. Nagu alati Cage'i puhul, on selliste juhuoperatsioonide eesmärk lahutada detailid isiklikust maitsest ja anda seejärel kõigile elementidele, kas siis terviklikele sõnadele või ainult täheosadele, teoses võrdne staatus.

Cage'i esteetilise positsiooni muudab nii revolutsiooniliseks (vähemasti teoorias) asjaolu, et see hülgab täiesti traditsioonilised heliloomingu eesmärgid ja isegi helilooja täht­ suse. Cage'i järgi on muusika kõikjal, ja kõikjal o n muusika — looduse loomulik müra —, kui ainult kuulaja on valmis seda kuulma. See­ tõttu, kui heliloojal on üldse mingisugune funktsioon, peaks see Cage'i sõnul seisnema inimeste õpetamises, kuidas olla häälestatud

45 MERIKE VAITMAA

NYYD '99

Sissejuhatuse asemel suurt osa nüüdismuusikast. Ettekujutuste ja XX sajandi teise poole muusikas oli maitsete ühekülgsus pole eestlase rahvuslik palju muutusi, kuid polnud ega saagi olla omapära, Tallinna sümfooniaorkestriteski on ekslikke muusikavoolusid. mängijaid, kes oma head nüüdismuusika- "Täielikult uus" muusika, millel nagu kõrva ja -oskusi on tõestanud ansamblites puuduksid kõik seosed varasemaga, on kriiti­ osaledes. Pigem on asi selles, et Eesti muusi­ kute loodud müüt. Heliloojad ise on oma kaline (taas)iseseisvus on alles väga noor, eelkäijaid lähema või kaugema mineviku kümmekond aastat. Kaheksakümnendate muusikast alati meelsasti nimetanud. lõpp tõi sõltumatuse "Goskontserdist" ja veidi Stiil — "keel" — on ainult helilooja hiljem tekkis võimalus õppida mitte üksnes enda valida ega ole vaidlustatav. Iseasi, et kee­ ida, vaid ka lääne pool. Meie suurte orkestrite lekasutus ei pruugi igal autoril või igas teoses dirigendid on õppinud Vene konservatoo­ olla taotluste tasemel. riumides ja XX sajandi muusika etaloniks näib Eesti muusikakriitika moesõna "aka­ neile olevat Sostakovitš. Küsimus pole selle deemiline" (küll modernsemate muusikaliste või teise autori "suuruses", vaid kogupildi kirjaviiside, küll traditsioonilise kontserdi- tõepäras: Eestis kuuldav annab XX sajandi vormi kohta, aga ikka ainult tähenduses "ru­ teise poole rikkast sümfoonilisest muusikast tiinne") meenutab millegipärast seda, kuidas ühekülgse ettekujutuse (kujutlegem, et XIX üks Tartu kuulus teatrijuht aina halvustas sajandi muusikat esindaks näiteks Tšaikovski, ülikooli ja üldse kõrgharidust (mis tal endal ilma et tuntaks Schubertit ja Brahmsi, Berliozi puudus). ja Wagnerit...). Alaline kurtmine, et "tõsisel" nüüdis­ Seekord õnnestus kahest kavandatud muusikal on vähem kuulajaid kui popmuusi­ sümfooniakontserdist ellu viia üks, festivali kal, lähtuks nagu sotsialistlikust loQSungist avakontsert Estonia Teatri orkestrilt Paul Mägi "kunst kuulub rahvale" (loe: iga teos olgu juhatusel. Väga hea oli kava: Helena Tulve meele järele igale inimesele). "Sula" (esiettekanne), Erkki-Sven Tüüri Viiuli­ Nüüdismuusika sõltub interpreedist kontsert (solist Isabelle van Keulen, esiette­ palju enam kui klassika, sest kuulaja samastab kanne Eestis) ja Luciano Berio "Sinfonia" pealiskaudselt või lausa vigaselt ettekantu kaheksale võimendatud häälele ja orkestrile teose endaga. (ansambli The Single Swingers osalusel). Helena Tulve poeetilise stiili mingid Sümfooniakontsert üldisemad omadused meenutavad kumma­ Nagu alati, esines ka kuuendal lisel kombel Pärdi tintinnabnli' t, olgugi kõik "NYYDil" suurepäraseid külalisinterpreete. elemendid (meloodika, rütm jt) ükshaaval Nagu pole varem juhtunud, olid kohal vaadelduna hoopis teistsugused. Mõlema mainekad külalisheliloojad — Kaija Saariaho kirjaviis on valiv, mõlemad austavad üksikheli ja York Holler — oma autorikontsertide ja ja oskavad seda kannatlikult kuulata. Mõle­ seminaridega. Kuid kõige keerulisem näib mal kulgeb teos kiirustamata, kuid uus samm olevat saada festivalile mängima Eesti süm­ võetakse enne piiri, mille juures kestmine fooniaorkestrit. Üksnes neljandal festivalil võiks hakata tunduma venitamisena. Mõlema ("NYYD '95") olid kavas sümfooniakont­ muusika on äärmiselt tundlik ettekande serdid — tõepoolest, koguni kaks: Estonia kõlakvaliteedi suhtes ja kumbagi pole kerge Teatri orkester Paul Mägi ning ERSO Gregory ette kanda, sest nootidel puudub n priori Rose'i juhatusel. Seni on meeles Xenakise eksisteeriv "emotsionaalne seljakott" (see klaverikontserdi ettekanne, ja mitte ainult ilmekas väljend on laenatud Tõnu Kaljustelt). võrratu Roger Woodwardi soolopartii, vaid ka Tulve teoseid, sh suurte koosseisudega ERSO esitus. Kuid proovid olid olnud rasked "ä travers" ja "Sinine", on seni esitanud nii mängijate kui ka dirigendi sõnul. See ja peamiselt NYYD Ensemble ning jõudnud paljud teised seigad panevad kahtlustama, et tunnetuse ja kõlani, mida suurelt orkestrilt enamik eesti interpreete tegelikult pelgab esimese korraga vaevalt tohikski oodata. Hea, 46 et "Sula" esiettekanne andis teosest üldpildi, võtmefraase, nagu ... It's n show... Maailm kui mida üksikud apsud sisseastumistega (autori show... Vaevu oli kuulda (saali tagaseinas) andmeil) ülemäära ei tundunud moonutavat. "Thank you, Mr. Mägi" osa lõpul — mitte Jn üldkulminatsioon oli mõjus. improvisatsioon, nagu oletatud ajakirjan­ Erkki-Sven Tüüri Viiulikontsert (1999) duses, vaid partituuri kirjutatud repliik, milles kõlas Eestis kaks kuud pärast esiettekannet muutub üksnes dirigendi nimi; kontserdi Frankfurdis (17. IX 1999, Isabelle van Keulen tinglikkust kaotavaid žeste on teoses veelgi. ja Frankfurdi RSO Hugh Wolffi juhatusel). Kn siis, kui polnuks vnrem võimalik kuulata Instrumentaalansamblid esiettekande snlvestust, oleksin ikkagi Muusika ja esituse üksmeel oli täius­ oletanud, et Tüür pole teost sellisena kirja likem kolmel ansamblil: Avanti!, Court-Circuit, pannud, nagu meile nüüd pakuti. Teose Nyyd Ensemble. Nende kavad sisaldnsid nüü- kolmest (pealkirjata) osast kuuldus esimene disnegset muusiknt nii loomisnjnlt (vnldnvnlt ülemäära "paks" jn (seetõttu) tüütult pikk. 1990. anstnist) kui ka stilistiliselt. Puudus pinge soolopnrtü jn orkestri suhetes: Hannu Lintu juhatatud Avanti! õhtu laviinidena liikuvad kõlaväljnd, mis kasvavad Kaija Saariaho 1990. aastate teostega oli minu sooloviiuli fraasilõppudeks, matsid solisti jaoks festivali elamuslikeni. Sanrinho on tar­ püsivalt. See, mida kuulsime, polnud concerto galt stiiliteadlik ja samas intuitiivne helilooja. kui võistlus või dialoog, polnud isegi võitlus, vaid ette võidetud lahing. Teinejä kolmas osa on hõredama faktuuriga ning kõlasid märksa selgemalt. Alles neis võis tõeliselt nautida ka Isabelle van Keuleni virtuoosset ja nünnsi- rikast mängu, mis I osas oli vaevalt kuulda. Siiski ei saaks öelda, et lõpp hea, kõik hea: teose kui draama/tragöödia põhikonstrukt­ sioon vajus viltu, sest I osa ei täitnud oma funktsiooni dramaturgilise lähtepunktina, teise osa kui refleksiooni põhjusena. Seni on Tüür kasutanud kõige sagedamini kaheosalist suurvormi (ka üheosalises Tšellokontserdis peitub kaheosaline tsükkel). Tegelikult on ka Viiulikontserdi lakooniline III osa üksnes epiloog, mis kinnitab vormiehituse katuse. Stiililiselt on Viiulikontsert Tüüri loomingus uus — puuduvad teosest teise kordunud piknd dintoonilised, pulseerivn rütmiga Festivalil kõlas Helena Tulve esimene lõigud. Tegelikult on selleski teoses olemas eri orkestriteos "Sula", seda dirigeeris "Estonia" stiiliallikatel põhineva "metakeele" kõik loominguline juht ja peadirigent Paul Mägi. senised elemendid, sh diatoonika, kuid kasu­ tatud väga väikeste üksustena ja seostatud kromaatilise materjaliga eriti sujuvalt. Berio Sinfonia (1968/69), üks sajandi teise poole pöördelisi teoseid (varase post­ modernismi tipp), tuli esiettekandele Eestis kolmkümmend aastat hiljem — selge, et parem hilja kui üldse mitte. Sümfoonia esitati üsna tõepäraselt suurtes joontes (võrdlus­ taustaks on mitu salvestust ja elnv esitus 1988. aastal Leningradis, esitajateks Leedu Riiklik Sümfooniaorkester jn ansambel Electric Phoe­ nix autori juhatusel), kuid mõneti viimistle­ matult faktuuri selguse ja toonikvaliteedi osns. Näiteks kuulsas III osas tundus Mahleri Scher­ zo (autori sõnul nagu jogi, mis kord voolab maa all, kord maa peäl) "maa peale" ilmuvat Erkki-Sven Tüür koos hollandlanna Isabelle juhuslikult ja ilmetuvõitu kõlaga. Ansambli van Keuleniga, kes soleeris Tüüri Viiulikont­ Tite Swingle Singers praegune noor koosseis on serdis nii Frankfurdi Raadio kui ka Rahvus­ teoses muidugi kodus, agn knotsi läks teksti ooperi "Estonia" sümfooniaorkestri ettekandes. 47 Enamik tema loodust kuulub elektroakustilise Seepärast: Kaija Saariaho muusikas on muusika valdkonda, kuid elav ettekanne palju peent ilu, sõltumata tema soost. autori endaga helipuldis näitas, et liigse Ansambel Court-Circuit Pierre-Andre tugevuseta võimenduse puhul rikastab elav Valade'i juhatusel tõi esiettekandele Toivo esitus — ruumikõla — ka elektroonilist par­ Tulevi "Gare de 1'Est" (hea pealkiri: Pariisi Ida- tiid. Teoste soolopartiisid mängisid tippinstru- vaksali nime kõla annab eestlase või Eestit mentalistid tšellist Anssi Karttunen ja viiuldaja teadva kuulaja fantaasiale mänguruumi). John Storgärds. Saariaho lõpmata poeetiliste Tulevi muusika püsiv melanhoolia varieerub "irreaalsete" kölamaastike kvintessentsina teosest teosesse juba koosseisu muutudes. mõjus hiljaaegu Põhjamaade Nõukogu pree­ Nagu Tulvel, on ka temal esitusviisid jt kõla- mia saanud "Lonh" ("Kauge"; tekstiks armas­ nüansid väga olulised. Paljudes teostes kor­ tusluule XII sajandist) sopranile ja elektroo­ dub sama harmooniline koloriit (loodetavasti nikale. Sopran Anu Komsi, kes nüüdseks on ei tüdine kuulajad sellest enne kui autor). Tule- laulnud eri mandrite suurtes teatri- ja kontser- vil on interpreetidega üldiselt hästi läinud, erandiks kontsert kolmele elektrikitarrile ja kammerorkestrile "Moradas" (1995), mis ka toonase pealiskaudse ja koosseisult puuduliku esiettekande järel näis olevat autori parimaid teoseid, kuid on seni vääriliselt esitamata. Kahest spektraalmuusika rajajast, Ge­ rard Griseyst ja Tristan Murail'st, on mulle varemgi eriti fantaasiarikas tundunud Murail. Ehk avastas ka Eesti nüüdismuusikapublik ta sel korral — esimesel "NYYDü" mängis Avanti! tema läbilõögiteost "Loojuva päikese kolmteist värvi" (1978) pooltühjale saalile. Te­ ma "La barque mystique" (pigem siiski "Sala­ duslik pargas" kui "...paat", nagu kavas) on küllastatud trilleritest-kõlakujundeist, eksima­ tult prantslaslik, huvitava tämbrimaailmaga, milles otsekui osaleks palju rohkem pille kui viis, mida ometi näed laval. Et autor on eel­ Pariisis tegutsev soomlanna Kaija Saariaho oli nevalt kasutanud just spektraalanalüüsi, ei festivali peaesineja, kelle nimi tõi saali siiski oodatust oluliselt vähem kuulajaid. Pildil koos muuda kuulaja jaoks midagi, professionaalis dirigent Hannu Lintuga. võiks tekitada vähemalt uudishimu. Kuid seni pole ükski eestlane saanud tutvuda IRCAMis tehtavaga IRCAMis endas, ime siis, et "spekt­ raalmuusika" võidakse ristida moesõnaks disaalides, esines Eestis esmakordselt juba (minu mälu järgi ühe väga professionaalse kümmekond aastat tagasi Filharmoonia Kam­ kriitiku tekstis). merkoori solistina; Soomes kuuldust on eredalt meeles tema osalemine Ligeti "Avan­ Nyijd Ensemble on soomlaste ansamb­ tüüride" teatraliseeritud ettekandes. "Lonhi" list kümme ja prantslaste omast kaks aastat pikki fraasikaan laulis ta imelise varjundi­ noorem. Eesti interpreetide repertuaar on alles rikka legato'ga (millist eesti lauljaist valdab kümmekond aastat vaba parteilistest retsepti­ Kaia Urb, kellega tal on ka mõningane tämbri dest ä la "iga kava sisaldagu vennasrahvaste sarnasus). heliloomingut". Seetõttu poleks midagi Saariaho seminar oli vormilt vestlus, imelikku, ku\N}/i/d Ensemble'i kontsert olnuks mida hästi ettevalmistatult juhtis Erkki-Sven kahvatum kui Court-Circuit' ja Avanti! oma. Tüür. Püüdmata refereerida kitsamalt profes­ Aga ei olnud! Dirigent Olari Elts, kelle lavale­ sionaalseid kõneaineid, tuli esile nn naisheli- tulekut tervitav aplaus kviteeris ka tema uhket loomingu küsimus. Veider, et ka sellise kaliib­ võitu Jorma Panula nimelisel konkursil, ning riga heliloojat tüütab ajakirjandus väidetega, ansambel on arenenud hea tempoga. Oskus et tema muusika on naiselikult kaunis ja hab­ töötada on palju väärt (et esimesse proovi ras. Tegelikult on näiteks orkestriteos "Verb- tullakse äraõpitud partiiga, nagu näeb ette lendungen"/"Pimestamised" vägagi jõuline — kena klausel mängijate lepingutekstis, tundu­ "mehelik"? Võiks küsida, kas on olemas ka vat praegu endastmõistetav). Targalt on vali­ sootu muusika? Kui on, siis ehk sama, mis tud mitmekesist repertuaari. Kui näiteks Steve näotu, vormitu, "peata ja sabata" (nagu leidub Reichi virtuoossed rütmimängud andsid end nii naiste kui meeste kirjutatus)?... kätte üsna kiiresti, siis poeetilise väljendus- 48 sfääri muusika on hakanud hingama hiljem. instrumentalistidest, kes on varemgi koos Kahel viimasel hooajal on kavas olnud mitu mänginud, kuid nime leidsid endale festiva­ Tõru Takemitsu teost, seekord — "Tree Line" liks. Kas nad just püsivalt uue muusikaga ("Puude rivi") ja "Archipelago S." See muu­ tegutsema hakkavad, ei tea, sest osalejad, sika, mis väljendab ideaalset tasakaalusei­ Urmas Vulp, Toomas Nestor, Heili Eespere, sundit, ei luba mängijaile vähimatki inertsust: Aare Tammesalu, Neeme Punder, Aleksander muutuvad rütmijoonised ja tempo, ornamen­ Jogi ja Lea Leiten, on hõivatud juba mitmes taalselt keerduvate meloodiatega intiimsed ansamblis. soolod vahelduvad puhanguliste tõusudega. Hölleri helikeelt on kujundanud Eu­ Just Takemitsu näib olevat süvendanud an­ roopa modernismikeskustes (Darmstadt, sambli muusikalist suhtlemisoskust, üksteise Köln, IRCAM) saadud kogemused, aga mida­ mängu varjundite kuulamise kunsti. gi on selles ka tema õpetajalt Bernd Alois Zim- Tan Duni "Circle with Four Trios, Con­ mermannilt, kes oli esimesi postmodernistliku ductor and Audience" ("Ring nelja trio, diri­ mõtteviisi poole pöördunud saksa heliloojaid. gendi ja publikuga") kujundati teravamaks, Postmodernismi jooni polnud küll kontserdil sündmuslikumaks kui Nieuw Ensembk'i esi­ esitatus, vaid seminaril mängitud elektrooni­ tuses, mida olin kuulnud Stockholmi festivalil lises katkendis ooperist "Meister ja Margarita" märtsis 1999. Ja taas hämmastas, et teos toimib, (1990; paljukõneldud Bulgakovi-ainelisest sest publiku osaluse pelga kirjelduse lugemine ooperist ongi seni saanud kuulda üksnes paneks ehk õlgu kehitama. katkendeid^ nüüd selgus, et salvestus CDle on Idamaalikku seltskonda sobis hästi alles ees). Holler on välja töötanud indi­ Märt-Matis Lill. "Le rite de passage" ("Üle- viduaalse kompositsioonitehnika, mis aitab minekurituaal"; esiettekanne) kinnitas senist kujundada teose helikoe ühtsust — nagu mis muljet, et ta valib oma teoste kõlamaterjali tahes kompositsioonitehnika. Teose aluseks väga hoolikalt ja peenetundeliselt ning on hea olev Klanggestalt toimib viisil, millel on nii proportsioonitajuga. Ta pole kirjutanud palju; seeria kui modus'e tunnuseid. Ühtlasi on ta loodetavasti ei tõrju tema tegevusvälja teised süvenenud akustiliste instrumentide ja elekt­ alad (sh semiootika ja jaapani keel) komponee­ roonilise muusika seostamise problemaati­ rimist päriselt välja. kasse. Oma kompositsioonitehnika aluseid Kölnist pärit York Hölleri autoriõhtu tutvustas Holier kahel seminaril. Teiseks esineja Reval Ensemble koosneb tuntud eesti päevaks oli küll välja kuulutatud diskussioon,

Pariisi ansambel "Court-Circuit" esitas ka eesti helilooja Toivo Tulevi (taamal partituuriga) uue teose "Gare de 1'Est". kuid õnneks seda ei proovitudki läbi viia — Weekend Guitar Trio pillikäsitsus, diskuteerida on mõtet, kui kõik on teemas peen musitseerimisviis ja hea ansambli­ kodus. tunnetus on kahtlemata palju väärt. Kaunis Kontserdil kuuldud teosed pakkusid oli Tõnu Kõrvitsa "Halo" (esiettekanne) oma intellektuaalselt pingestatud, samas ekspres­ peenetundeliste, vaikusest ümbritsetud koos­ siivset muusikat. Autori täpne tervikutaju kõladega (nagu Silvestrovil, aga teda kopeeri­ ilmnes lihtsas seigas: iga teos lõppes just siis, mata). Mis puutub ansambli liikmete loomin­ kui kõrv seda ootas. Hölleril olulisest elektro- gusse, siis vaevalt kahjustaks akadeemilise akustilisest loomingust oli kavas kahjuks kompositsioonihariduse põhitõdede omanda­ ainult "Antiphon", küllap koosseisudest mine nende crosscwer-muusika mõjualasse tulenevail põhjustel. kuuluvaid stiilitaotlusi või improvisatsiooni­ Reval Ensemble oli üle muusikalisest võimet. Eriti Robert Jürjendali ja Tõnis Lee­ tekstist, mille omandamine pole ilmselt hõl­ metsa teostes oli huvitavaid materjaliideid, pus, ja mängis veendunud intensiivsusega. kuid need uppusid muusikavoolus enneaegu. Parima teosena tundus (mitte ainult minule) Hortus Musicuse pikast hilisõhtusest "Moments musicaux" flöödile ja klaverile. kavast (Part, Kantšeli, vene heliloojaid) era­ Põhjus peitub vist siiski Neeme Punderis, kelle kordselt külmas Nigulistes on äärmustena mäng polnud mitte üksnes intensiivne, vaid meelde jäänud Pärdi "The Beatitudes" skan­ ka mitmekülgselt, sündmuslikult "elus". daalselt mustja lohisev esitus Vanalinna sega­ Tallinna Keelpillikvarteti kava pakkus koorilt ning, teisalt, Galina Grigorjeva instru- teoseid uustonaalsuse vallast. Kolme autori — mentaalteose "Na ishod" ("Lahkumisele") Rene Eespere (Keelpillikvarteti esiettekanne), nauditav esiettekanne. Huvitav, et Peterburi Peteris Vasks, Marjan Mozetich—teoste kõlailu konservatooriumis ja seejärel EMA magist­ oli paiguti ülemäärase suhkrusisaldusega, rantuuris õppinud Grigorjeva näib just Eestis Eesperel kõige vähem (selge, et see on maitse­ elades olevat avastanud enda jaoks arhailise küsimus nagu suhkur kohvitassiski). vene muusika, sealhulgas XI—XVII sajandi vaimuliku laulu: omal ajal tuli ta Peterburist teostega, mille stiilielementide diferentseeritus Saksa helilooja York Hölleri autoriõhtul kõlas muu hulgas elektroakustiline "Antiphon", oli toonase eesti heliloomingu taustal väga esimene teos, mis toetub tema poolt välja töötatud modernne. Tugeva konstruktiivse mõtlemi­ Klanggestalfi (kõlakujundi) ideele. sega on ta ka praegu, täpne ja peene kõlata­ Harri Roipu fotod juga. "Lahkumisele" esitus kandis Andres Mustoneni musitseerimisviisi pitserit: ta käsitleb temposid ikka väga vabalt, tehes aeglustusi ja fermaate seal, kus autor neid ette näinud pole. Tulemuseks on staatika, mis Grigorjeva teosega ehk isegi sobis, siiski oleks huvitav kuulda ka mõnda rangemalt kujun­ datud ettekannet.

Multimeedia Multimeedinkunst on uus meil ja mu­ jalgi ja on vist loomulik, et mõnikord mõjub selle sildi all tehtav sogases vees kalapüüd- misena. Kui võrdlustaustaks olid Peeter Jalaka väga musikaalsed ühistööd Nyyd Ensemb- fe'iga, jäi Ühispanga hoone multimeediaõhtul pakutud teoste enamikus puudu n-ö üld- režiist. Vastuvõttu raskendas agressiivne heli- võimendus (vähemalt 24. XI õhtul). Igas mõttes erand oli Lepo Sumera teos "Südameasjad" (video: Jüri-Illimar Šestakov, Artur Talvik). Muidugi väärib imetlust juba leidlik idee: südamearstide käe all on olnud palju heliloojaid, tulemata sellele, et EKG pildis või südameklapi rütmides peitub mingi teose algmaterjal. (Muuseas, "Südameasjade" materjaliks polevat olnud siiski mitte kompo­ nisti enda süda, vaid üks täiesti terve.) Kuid vähemalt niisama oluline kui idee oli eri Raimo Kangro ooper "Süda" esieten­ elementide koostöö poeetilises tervikus. Teh­ dus päris teatris, Rahvusooperis (dirigent Paul niliselt keeruka teose (sh videopilti kohapeal Mägi, lavastaja Neeme Kuningas, Airi Erase sulatatud instrumentalistide näod ja pillid ja Neeme Kuninga kujundus). Viljakas ooperi- ning mängitava visuaalne ja //iv-elektrooni- autor jätkab selles oma ooperite groteskset line töötlus) üldvorm oli sihvakas ja sõnum peajoont (millest mõneti kaldus kõrvale ootamatult optimistlik: inimene on põnev ja üksnes "Ohvris"). Maarja Kangro ja Kirke ilus! Kangro libreto on leidlike süžeekäikude ja Hollandlase Huib Emmeri (video ladusa tekstiga, mis sisaldab ka ulakaid Remco Schuurbriers) ligi tunnine "Metal vemmalvärsse. Muusika lõhub popi ja "tõsise" Zombie" on kahtlemata tehniliselt meisterlik piire ja pilab kõiki tegelasi nagu "Ukus ja lugu tehnika ohtlikkusest. Nii techno'st inspi­ Ecus", aga samal moel naerma ei aja. Kuid reeritud muusika kui ka nonfiguratiivse pildi viimane oli armsa koduvillase Karl August mõjuvad lõigud lahjenesid amorfsevõitu Hermanni paroodia, olgugi meie aega toodud. massis — teos sisaldas ka ootamatult konk­ "Südame" lugu on süngem (nagu Hollywoodi reetseid "puust ette tegevaid" videokaadreid "ulmeõudukas", ainult positiivse kangela­ ja näis lõppevat mitu korda enne tegelikku seta). Muidugi, jutt on see kooruke... Alle­ lõppu. gooria õpetuseiva on Igor Garšnek ja Evi Arujärv juba lahti seletanud, mõlemad Tore, et muusika- ja kunstiüliõpilased vaimukalt ja kumbki veidi erinevalt. Alle­ teevad taas (pärast I960, aastaid) suuri ühis­ gooriad köidavad siis, kui loo esmatasand projekte. Pealkirja "How To Make a Love- toimib täielikult ja lugeja või vaataja saab song" irooniat väljendas videol (Maik Rõnge- muud avastada ise, ilma et talle ette öeldaks. lep, Juri Loginov) muusika rütmis tegutsev Siin ühest avastuskäigust: kuna Doktoris ei olevus ilmekamalt kui muusika (Raakel Sild) ärata tema töö sisu vähimatki huvi või tüütu tümps (kas irooniat monotoonse muu­ uudishimu, tuli mõte, et ta oleks ideaalne sika suhtes saab edasi anda monotoonsuse intervjueeritav Urmas Otile: ainult raha ja enda kaudu?). "Linnamaastike" ennast kuula­ kuulsus! Elus sellist vist siiski pole ka ma panev muusika (Lauri Jõeleht; elektroo­ äpardunud leidurite (teadlaste, kunstnike jne) nika Arian Levin ja Paul Lilje) oli kooskõlas seas. Huvitav hakkas taibates, et tunnusta- poeetilise pildiga (firma "Coolbars" ja kunsti­ matuse sündroomiga peategelane võiks olla akadeemia E-Meedia Keskus), paraku kuulus mis tahes alalt, näiteks Poliitik, Helilooja, esitusse ka TPÜ koreograafia õppetooli üliõpi­ Kriitik... Vähem huvitav hakkas, kui edasine laste mingist "teisest ooperist" liikumine. süžeekäikja lavastus suunasid tähenduse õtse Järjekindlamalt kui ükski teine eesti ühiskonda ja poliitikasse. Peale jäi efektse helilooja on multimeediaga tegelnud Rauno kujunduse ja liikumisega show. Sellena on teos Remme. Ooperis "Zond" (libreto Rauno pikavõitu, kuid oli tore siis, kui esituses Remme, Anneli Remme, Madis Kalmet) oli ta parajasti kõik õnnestus, muusika tempera­ otsekui püüdnud välja panna kõik, mida mentsed rütmid särisesid ja osalised oma oskab; kahtlane, kas sellist koormat kannataks rollist lõbu tundsid. ükski kunstiteos. Võib ka olla, et lavastuse tegijate suures seltskonnas (video ja valgus- Nii Remme kui Kangro ooperi etendu­ objekti autorid Jaan Toomik ja Jaan Paavle, sel oligi väga kosutav nentida, et Eestis on lavastajad Ardo Ran Varres ja Taavi Eelmaa, terve rida intelligentseid noori lauljaid, kes dirigent Hendrik Vestmann) puudus pere­ oskavad kasutada oma häält ja tajuvad muu­ mees, kelle sõna maksaks üle teiste. Muusika sikateatrit: juba palju kiidetud Ain Angeri oli tahtlikult stiilikirju (seejuures nii post­ ("Südame" Vürst) kõrval AileAsszonyi, Mar­ modernistliku "muusika muusikast" vaate­ git Saulep, Mart Mikk, Taniel Kirikal, Rauno punkti kui ka happeningüiku üllatusloogi- Elp, Villu Valdmaa... Tegelikult on neid ju kata), sellega kaasnes kirev lavastus, milles rohkemgi. aktsendid aina ümber paigutusid, inimlikus- tatud aparaatide suhetest reklaamiparoodia- "Nyyd '99" kunstilisse toimkonda oli teni, sõltuvalt ka sellest, mida õnnestus silma seniste festivalide kahe nime, Madis Kolgi ja või kõrvaga kinni püüda. Tervikpildi võis Erkki-Sven Tüüri, kõrvale tekkinud kolmas, saada ainult esireas istuja, sest Ühispanga Olari Elts. Tänu kõigile! põneva välimusega saali põrandal puudub tõus. Tiheda lauldava teksti nüansse ei taba, olgugi lauljate diktsioon päris hea. Nii oligi teose idee Anneli Remme saatesõnas vahenda­ tuna huvitavam kui lavastuses endas.

51 Johann Sebastian Bach (21. III 1685 — 28. VII 1750). Osa J. J. Ihla maalist u 1720. aastast. 52 250 AASTAT JOHANN SEBASTIAN BACHI SURMAST

KUI BACH OLEKS MESILASI PIDANUD...... saanuks Uusväli st mesinik. Et ta sirutas juba noorukina käe Bachi nootide järele, sai temast organist.

ROLF UUSVÄLI: Bachi muusikaga algas minu muusika). Aga kas või Jesii, der du meine Seek tutvus ajal, mil nootidega oli ärarääkimata oma geniaalse kooripassakalja ehk chacon- kitsas, kui trükiseid polnud meil ülepea saada ne'iga, kuidas nimetada. Iga kord, kui ma selle — õtse pärast sõda. Siis tegutses Rataskaevu noodi kätte võtan, pakub see minu jaoks jälle tänavas veel Meeta Silla äri, kus leidus antik­ üllatuse, see on niivõrd ilus ja meisterlik, et vaarseid noote, ja sealt ma "Hästitempe­ paremini enam ei saa! Ja selliseid kantaate on reeritud klaveri" (НТК) I osa köite saingi. See tal rohkesti, vaatad neisse sisse ja silmad oli Carl Czerny toimetatud, seda redaktsiooni lähevad krilli. Neis leiab isegi selliseid retsita­ ei peetud kaua aega suuremaks asjaks, nüüd tiive, kus mitte ükski noot ei kordu — täielik aga paistab, et läheb jälle hinda. dodekafoonia! On ikka imemees! Olin veel üsna poisike ja mängida eriti Mis sa arvad, oli tal oma tehnikaga ka n-ö ei osanud, aga nooti lugesin ja sõrmitseda teadlik suhe? suutsin. Sealt jäigi see muusika külge. Seda Vaevalt küll, aga arvusümboolika oli Bachil enam, et tol ajal ei kuulnud ma Bachist prakti­ olemas ja see oli teadlik. Arvusümboolika liselt mitte midagi muud. Olid aastad 1945— mängis muusikas üsna suurt rolli juba enne 1946. Sellel poel olid uksed varsti igapidi Bachi, seda nii instrumentaal- kui ka vokaal­ kinni, kuid enne jõudsin sealt saada veel muusikas. See mängib rolli religiooniski, juba mõnda ennesõjaaegset, näiteks Artur Kapi Uues Testamendis, eriti apokalüpsises. koraalieelmängud. Kas siit võib otsida mingit võtit tema Jah, sellest HTKst mulle Bach külge jäi, muusika sügavusele, mõjuvusele? ja seda siiamaani. Bach on täiesti tsentraalne Kes oskab seda seletada? Mina ei oska. kuju, kuid minu austus tema vastu ei käi teiste Väidetakse, et matemaatika on rohkem kunst suurte heliloojate arvelt: minu jaoks on Men­ kui teadus, muidugi mitte ükskordüks, vaid delssohn või Chopin või kes tahes nimekatest kõrgem matemaatika. Seosest tema arvusüm­ romantikutest täpselt sama geniaalsed — nad boolika ja usutunnistuse vahel ei söanda ma kõik on isepärased, kuid mitte vähem ande­ sõna võtta, et aga Bach oli väga usklik inime­ kad ega vähem tähtsad, nad on vaid teistmoo­ ne, nähtub kõigist tema kasutatud tekstidest. di. Meil on siin avaldatud teadagi igasuguseid Seda võib tajuda isegi puhtinstrumentaalseis arvamusi, ka seda, et pärast Bachi on muusika lugudes. Aga seletada seda ma ei võta — see, alla käinud. Noh, need on paberisolkijate kes kunstis päris viimaseid asju tahab lahti jutud. Tegelikult esimene suurmees oli muidu­ harutada, on päris rumal inimene. See ei ole gi Bach, kuid see plejaad jätkus. Allakäik on võimalik. toimunud alles XX sajandil, kuigi sealgi leiame Võtame kas või selle ilusa kogumiku mehi, kes pole Bachist väiksemad, nemadki koraalieelmänge, mis tegelikult on ju oreliko- on vaid teisemad. Vaat niisugune on minu raalid ega ole mõeldud koguduse laulule nägemus Bachi kohast muusikaloos. ettemängimiseks. Juba nendest võib aimu Ja temast endast? saada valiku enda põhjal, sest ilma vastavat Kõigepealt, Bach on niisugune helilooja, keda teksti tundmata pole need õigupoolest mõiste­ ei õnnestu ka mitte kõige mannetumal interp­ tavad, tõsisel mängijal peab ka raamat silme reedil päriselt kihva keerata, kohe mitte kuida­ ees olema. Meie uuest lauluraamatust on väga gi. Sest tema helid on omamoodi nõidus. Võib­ paljud vanad tekstid välja roogitud, need pole olla instrumentaalmuusikas ta polegi veel see enam kättesaadavadki, aga oleksid organistile kõige kõigem, aga kirikukantaadid — need suureks abiks. Isegi siis, kui mängija ise neid on ülimalt sisutihedad ja sügavad asjad (ma vaateid nii väga ei jaga, tasub helilooja ilma- ei räägi nn raevalimismuusikast, see oli tarbe- pilti tunda. Samas see, kuidas inimesed reli- 53 giooni trakteerimn on hakanud, ei puuduta suse elluäratamisega. On ikka täitsa aksioom, usu sügavamat olemust. Muidugi annab kõike et suur muusika kannatab välja mitmesugust väänata ja oma kasuks pöörata. Ka teoloogide tõlgendamist, ainult et see peab hea ja läbitun­ keskel, kes on vahel samuti kummaline selts­ netatud olema. Seega on kunstis tõdesid roh­ kond — parem ilma nendeta läbi ajada. Tun­ kem kui üks. netus, et jumal peab sinus eneses olema, on Vaid kristluses ei tohiks neid mitu olla, absoluutselt õige, seda ei saagi väljastpoolt kuigi arusaamade eri kujusid jagub siingi •—• võtta. Usk peab olema sinus eneses, muidu ei katoliiklus, protestantism jne. Interpretatsioo­ taju sa mitte midagi. Bachil oli see hinge põh­ nis ei saa sugugi ühte mustrit peale suruda. jas, mitte talaaril, nagu mõnelgi ta kirikuisan- Kuulsin hiljuti portsu Chopini oopusi Kuuba dal. pianistilt Jorge Bolet'lt, see oli maailmatase: Tema intensiivne sise- ja perekonnaelu tehnikast ei räägigi, aga milline kõlavus ja korvas biograafia välise halluse, kuigi supermusikaalsus! Sealsamas kõrvutasin mingi erak ta ju polnud? nendega Claudio Arrau esitusi — täiesti teise­ Ega Bachi eluloost midagi kadestamisväärset mad, aga tase ikka seesama. Või ameeriklanna võtta ei ole. Saksamaalt ta välja ei saanud, Rosalyn Turecki Bachi-mäng! Nii et see nn Tüüringist ka eriti mitte, ei mingeid auaval­ klavessiinilik tõlgitsus pole kaugeltki too ainu­ dusi. õige, hoopis kunstilise mõjukuse mitmekesi­ Prantslased toonitavad oma muusika suu­ suses peitub õige rikkus. Nõnda on see kõige­ ri mõjusid Bachile, peavad teda peaaegu ga, ka orelimänguga (mõistagi vaid laitmatute oma heliloojaks. Palju selleks alust on? tehniliste parameetrite olemasolul). Kui suured need prantsuse mõjud just on, ei Spekuleerime pisut. Milline olnuks Bach oska öelda, kuid omaks võivad teda pidada katoliiklasena? Jäänuks ta siis luterlikust mõned teisedki, õigemini kõik, ja selle vastu koraalist kõrvale? pole mul midagi. Et Bach enda tarbeks prant­ On niisugune kummaline näide. Reger oli suse muusikat ümber kirjutas, on fakt.Aga ka katoliiklane, aga kõik ta koraalifantaasiad Vivaldist ei läinud ta mööda, too oli juba siis lähtuvad evangeelsest koraalist, samuti mitu moehelilooja, kuid sai ka kõva kriitikat oma oopust koraalieelmänge. Katoliku kirikus on sekventside löristamise pärast. Prantsuse koguduse laulmine, nii palju kui Tšehhis ja mõjuks tuleb pidada ka Bachi melismide Leedus olen kuulnud, omavahel öeldes niru tabelit. Nii et mitmesugused mõjutused olid ja seda on ka vähe. Midagi meeldejäävat ei talle täitsa kindlalt omased. Ühtekokku on ole, evangeelsega ei võistle need mitte mingil need sulanud aga üheks Bachiks. Ja imetleda juhul. Võib-olla oleks Bach katoliiklikus saab seda muusikat lõpmatuseni, see ei ümbruses tõesti mõneti teistsuguseks kuju­ vanane. nenud, aga mis me ikka spekuleerime — Mängida võib seda ka mitut moodi. sündis ta ju Eisenachis ja on seega protes­ Praegusaja inimese väljenduslaad on midagi tantlik helilooja, kuigi kirjutas ka missasid. muud kui XVIII või XIX sajandi oma. Vahepeal Aga ega Luthergi ei löönud ladina keelt mängiti hoopis vabamalt, seejärel jälle hakati kirikust päriselt välja. Leipzigiski oli suurte väga meetrumit taga ajama. Pulsiga on ikka pühade teenistustel ladina keel sees, st et niimoodi, nagu inimese süda käib, see ei ole missa põhiosad kuulusid jumalateenistuse eri ajastutel samane olnud. Ja kui te kuulete korra juurde. Luther ei tahtnudki katoliku mõnda head Bachi nüüdisinterpreeti, siis kirikut lõhkuda, see kujunes tegelikult kato­ metronoomi järgi ta küll ei mängi. Aga liku kiriku enda suhtumisest välja, oli ilm­ muidugi mitte ka sedasi, et lugu tükkideks selgelt ajalooline paratamatus. lendab. Olen kuulnud näiteks HTKst üpris Mida ütled Bachi orelisuurvormidest? mitmesuguseid esitusi, absoluutselt pianistli­ Ongi suured teosed orelile. Või mida sa seal kult lähenes sellele (algselt siiski klavessiinile väikseks nimetad. Koraalieelmängud on ka loodule) Tatjana Nikolajeva ja mul ei ole selle niisuguse sisuga, et võiks öelda: lühikesed vastu sõnakestki, sest selle kunstiline väärtus suurteosed. Küsitute osas ma teostusesse on suurem kui tollel, kes kribinal-krabinal on puutuvasse ei kalduks, kuid minule olid need uurinud XVIII sajandi mängulaadi ja katsub alguses nagu tehnika omandamise vahend, seda nn autentselt järele teha. See tuletab need on pilli jaoks hästi instruktiivsed, kui nii lapsepõlvest meelde hoopis teisest valdkon­ võib öelda. Muusikast rääkimata, selle nast lugu. Minu isa-ema töötasid haiglas ja pärismõistmine tuleb pärast, küpsemas eas. seal juhtus kord see, mis haiglas ikka juhtub: Orelimäng ei tunne imelapsi juba sellepärast, inimene suri ära. Üks tohter katsus patsienti et jalad ei ulatu pedaali peale ja komplektne elustada — kamprisüstidega. Tegi seda tükk kokkupuude pole võimalik. Süüvimine viibib, aega, aga ei midagi — surm jäi surmaks. Nii­ pealegi kipuvad kõik seitsmeteistkümne- moodi, tundub mulle, on lugu ka selle autent­ aastased veel kiiresti mängima, nagu ma isegi 54 seda tegin. Ei tea miks, aga noored kipuvad ole, memuaare Bach ei kirjutanud, alles on tast tõesti kiirustama, vist vaimustusest, et kõik vaid igasugu kviitungeid ja muid eluolulisi tuleb tehniliselt välja. Mäletan Lepnurme asju. Ses osas me tema mõttemaailma otseselt nägu, kui ta toomkirikus tehtud tunnis pärast sisse vaadata ei saa, aimused on kaudsed. minu marukiiret Bachi e-moll fantaasiat ja Kuid näiteks tema Piiblis on rohkesti ulatus­ fuugat saalist üles oreli juurde tuli. Ta oli lausa likke allakriipsutusi, need avavad ka midagi. kohkunud, ometi laabus mu mäng üliladu- Rõõm on aga, et suurem osa käsikirju sasti! Süvenenud ja rahulik mängulaad tuleb on ikkagi säilinud. Oli üks niisugune muusi­ kõigile vanemas eas. Näen seda Arrau'gi kamees Darmstadtis, Christian Heinrich noorema ja vanema põlve salvestusi kõrvu­ Rinck, kes oli saksa organistide "tegija" (nagu tades; vahe on tuntav: nooruses tal väliselt omal ajal Sweelinck hollandi organistide kõik leekis, hiljem aga leekis ta seesmiselt. puhul, ning keda pärast unustusaega nüüd Huvitav, kuidas see Bachiga oli — loodu tasapisi "üles kaevatakse"). Temal oli määratu põhjal? noodikogu, lisaks üks ameeriklasest õpilane, Eks oli temalgi oma noorusaeg. Ja vaata, need kes kirjutas muide kirikuviisi "Jumal sul lood — neid ei ole küll palju — on mul ena­ ligemal" — tänapäeval tuntud kui "Titanicu- masti mängimata jäänud. Näiteks üks koraal". Rinck pärandas oma kogu, kus ka ütlemata pikk prelüüd, mis koosneb sekvent­ Bachi käsikirju, terve täiega temale ja nüüd sidest. No ei kutsu mängima. Aga hiljemalt on need ühes Ameerika ülikoolis. Sellest 1710. aastast peale on kõik jumalik. Tal oli ju kogust on välja tulnud huvitavaid asju: terve ka tarbemuusikat (kantaatidegi hulgas), mis trobikond varem tundmatuid Bachi koraali- lihtsakoelisem ja kirjutatudki n-ö perekond­ prelüüde, mis nüüdseks mõnda aega juba liku ringi tarvis. Kirikukantaadid on muidugi trükitud ja mida minagi olen esitanud oma midagi muud. Ilmalikust muusikast tõusevad 14—15 tükki.Asi on ju selles, et Bachi poegade hiilgavaimalt eile Brandenburgi kontserdid, käest läksid papa käsikirjad mööda ilma laiali, nimelt kontserdid, mitte concerto grosso'd, Rincki teene see ongi, et ta neid kokku korjas. nagu neid sageli tituleeritakse. Midagi jäi ka sugulaste-pärijate valdusesse, Ikka rõhutatakse, et Bach vajus sügavasse näiteks "Matteuse passiooni" autograaf oli unustusse, ometi liikusid ta käsikirjad kindlasti Carl Philipp Emmanueli käes. Sellest muusikute seas põlvest põlve järgmisse noodist nähtub muide, et poeg oli partituuris aastasajassc välja, Neefe tundis ta muusi­ isa natukene "parandanud". Missa //-moll kat hästi ja tutvustas noorele Beethovenile käekäik kujunes hoopistükkis kirevaks, selle jne. esimene ilma apsudeta partituur ilmus alles Need liikusid ajas kaugemalegi, trükituina oli 1950. aastail (!). tema töödel aga suur mõju veel kõige roman- Eks Bach käis ise ka, nagu see toona üsna tilisematelegi romantikutele. Chopin võttis sage nähtus, oma muusikaga paiguti üsna ainsa noodina Mallorcale kaasa НТК. Robert vabalt ümber, tõstis terveid osi teosest Schumann kirjutas kohe pärast Bachi vastava teosesse jne? muusikaga tutvumist oma orelifuugad, ka Nojah, aga ega ta seda päris mehaaniliselt Clara Schumann lõi orelifuugasid. Tõsi, Ro­ teinud, komponeeris need lõigud natuke siiski berti fuugasid esitatakse suhteliselt harva, sest ringi. Põhjus oli muidugi imelihtne — need on tehniliselt pööraselt nõudlikud. ajapuudus. Sedasi talitasid peaaegu kõik, kui Miks Bach oopereid ei kirjutanud? mõnd mitmeosalist teost kiiresti vaja oli. Ilmselt puudus nõudmine — vähemalt tema­ Samas, niisugust dramaturgiavaba kompilat­ suguselt "vanamoodsalt" mehelt keskkonnas, siooni, nagu tehti "Markuse passiooniga", kus ta viibis. Saksamaal valitses itaalia ooper poleks Bach eales lubanud. Miks seda üldse ja see oli kaunis kolkalik, ei pruukinud too "Johannese passiooni" ja "Matteuse pas­ žanr Bachi ka põrmugi ahvatleda. Ega tal siooni" kõrvale vaja oli? Ette kanti see meilgi, lõppude lõpuks oma koormuse juures oleks kuid loodetavasti ja tõenäoliselt esimest ja selleks enam aegagi jätkunud. viimast korda. Olgem väärikad! Oli ta muidu leebe karakteriga, tuli ju alla Mis teos sulle Johann Sebastianilt kõige neelata ridamisi lausa solvanguidki? enam meeldib? Jäärapäine ta ei olnud, aga oma asjade eest See, mida parajasti kuulan. astus välja küll. Kuidas need Leipzigi Tooma- kooli rektorid olidki: esimene oli korralik mees, teisest paistab, et väga ei olnud. Ega ta kõike, Rolf Uusväliga vestles Johann Sebastian Bacliist mis tegi, saanukski tehtud, kui oleks lambuke olnud, tema elutöö on ikka määratu suur. IVALO RANDALU Palju ta Händeli loomingut võis tunda? Küllap tundis, mis ta muidu Halles kohtumist otsis? Nende suhetest dokumentaalset jälge ei 55 TOMI KAARTO

POSTMODERNISMI APOORIA VÕI KRIITILINE POSTMODERNISM Tony Seotti ja Quentin Tarantino "Jääv armastus"

Armastan filme, üks mu armastusi on teleshow'd, "Jääv armastus" on positiivsest kriiti­ armastan hommikusi maisihelbeid. Kasvasin koos nendega; nad on nagu sajaprotsendiliselt minu teadvus.kast hoolimata jäänud "Marukoerte" ja esma­ Quentin Tarantino joones seitsmele "Oscarile" kandideerinud (vt Woods 1996, 59; Dawson 1995, 95) "Pulp Fictioni" varju [kriitikast vt Dawson 1995,118—119; Internet Movie Database— True Romance—Critics, http:// us. imdb.com/TUrls? Quentin Tarantino on I lolly woodi 90. True+Romauce+(1993)]. Kuigi "Jäävat armas­ aastate tähelepanuväärseim uus filmitegija. tust" peetakse kindlasti sama palju Taranti- Temast sai lühikese ajaga kõmuline moerežis- nole kui Scottilegi kuuluvaks, puudub sellest söör oma filmidega "Marukoerad" {Reservoir teatud "tarantinolikkus", sest tegu pole Taran­ Dogs, 1992) ja "Pulp Fiction" (1994). Lisaks tino režiiga. Film ei erine esimesel pilgul hol­ sellele pälvisid tähelepanu ka Tarantino stse­ lywoodiliku aetion-žann massist sedavõrd naariumide järgi valminud "Sündinud tap­ nagu "Marukoerad" ja "Pulp Fiction". Aga jaks" (Natural Born Killers, rež Oliver Stone, osalt, nagu me varsti näeme, on "Jääv armas­ 1994) ja "Jääv armastus" (True Romance , rež Tony Scott, 1993). Tarantino uusim film tus" just sellepärast teatud mõttes nendest "Jackie Brown" valmis 1997. Tarantino särav filmidest tähelepanuväärsem või olulisem, dialoog, viited popkultuurile, ilustamatu vägi­ võimalik, et kogu 90. aastate tähtsaim film. vald, ebakronoloogiline oskuslik jutuvestmine "Pulp Fictioniga" seoses võib rääkida post­ ning rakursside ja montaaži stiilne kasuta­ modernistlikust filmist, aga "Jääva armas­ mine on pannud nii mõnegi tunnustama tuse" kohta saab öelda, et see on postmoder­ Tarantinot kui popkultuurist küllastunud nistlik teos par excellence. Sellisel juhul, võttes sugupõlve tõlgendajat. arvesse mõningaid Fredric Jamesoni kuul­ said määratlusi, pean postmodernistlikule "Jääv armastus" pidi saama Tarantino teosele või tekstile tüüpiliseks simulaakrumit, esimeseks režissööritöõks. Stsenaarium silmas pidades märkide viitamist ainult valmis juba 1987. aastal, aga raha taotlemine teistele märkidele, mitte "tõelisusele", sellega kestis aastaid ja lisaks seati tingimuseks, et liituvat pastišši, stiililist järeleaimamist, Tarantino loobuks oma nõudmisest seda filmi kunstigeeniuse kartesiaanliku sõltumatuse lavastada. Kõigepealt valiti režissöõriks B- ja subjekti problematiseerumist, kõrge ja kategooria filme teinud William Lustig, aga lõpuks tegi filmi Tony Scott, hästi müübiva madala kultuuri vahelise piiri küsitavaks hollywoodiliku ecf/on-filmi meister, kassahit­ muutumist ja teose kujunemist "sügavuseta" tide "Top Gun" (1986) ja "Beverly Hills Cop kaubaartikliks. Jamesoni arvates ilmneb neid И" (1987) lavastaja. Filmi tootis Morgan Creek jooni sisaldavas teoses võrreldes teist tüüpi Production, levi eest vastutas Warner Bros, ja teostega paremini läänemaise postmodernist­ samas tõusis filmi eelarve Tarantino poolt liku nüüdiskultuuri omapära, selle erinevus algselt kavandatud vaevaselt 60 000 dollarilt varasematest ajastutest (vt Jameson 1991, 1— tugeva 14,5 miljonini (vt Woods 1996, 49—53; 54). Seepärast pakub "Jääv armastus" peaaegu Bernard 1995, 83—92; Dawson 1995, 94—5, stiilipuhta postmodernistliku teosena huvi 101—3; Clarkson 1995, 94—8, 132—4). just kui meie ajale iseloomulikke mõtlemis- ja 56 vaatlemisviise väljendav film, mitte kui pel­ "JÄÄV ARMASTUS" (True Romance). RežissöörTony galt esteetiline objekt. Scott, stsenarist Quentin Tarantino, produtsendid Aga "Jääva armastuse" teeb filmiks, Samuel Hadida, Steven Репу ja Bill Unger, operaator Jeffrey L. Kimball, monteerijad Michael Tronick ja mida ei saa tähelepanuta jätta, alles see, et Christian Wagnec muusika: Hans Zimmer, kunstnik üritades viia postmodernismi loogikat viimase James J. Murakami, kostüümid: Susan Becker Osa­ des: Christian Slater (Clarence Worley), Patricia Ar- võimaluseni, irdub film sellest loogikast, pal­ quette (Alabama Whitman),Dennis Hopper (Clifford jastades postmodernismi sisemise vastuolu­ Worley), Vai Kilmer (Elvis), Gary Oldman (Drexl Spively), Brad Pitt (Floyd), Christopher Walken (Vin- lisuse ja pöördudes nii iseenda vastu. Näitan cenzo Coccotti), Branson Pinchot (Elliot Blitzer), Sa­ järgnevalt sellest postmodernismi olemusest muel L. Jackson (Big Don), Michael Rapaport (Dick Ritchie) jt. 35 m, 119 min, värviline. © True Romance sündiva vastuolu teket, mida võib nimetada Productions/Morgan Creek/Davis Films, USA, 1993. postmodernismi apooriaks, kui seda vaadelda tahtmatult asetleidnuna, või postmodernismi kriitikaks, kui küsimuses on tahtlik tegu.

Märgi materiaalsus ja autori surm Michel Foucault käsitleb oma teoses "Les mots et les choses" (1966) keele ja märki­ de olemuse mõistmises toimunud muutusi läänemaises mõtlemises keskajast XX sajandi­ ni. Klassikalisel ajal (Väge classiqae), mille alguse Foucault paigutab XVII sajandi kesk­ paika, nähakse keelt ja märke läbipaistvate ja neutraalsete representatsiooni vahenditena, millede enda olemus ei mõjuta representat­ siooni tulemust. Keel ja märgid on nagu värvitu ja mittepeegeldav klaas, mille läbi tõelisuse struktuur paistab selline, nagu ta tegelikult on. Klassikaline aeg vahetub meie modernse ajaga (jiotre modernile) XVIII ja XIX sajandi vahetusel, mil representatsiooniprot- sess problematiseerub, millest põhilise märgi­ na on Kanti arvates toimuva siirdumine tõeli­ sust kopeerivast subjektist representatsioone aktiivselt kujundavasse transtsendentaalsesse egosse. Samuti hakkab paljastuma represen­ tatsiooni põhiliste vahendite, keele ja märkide materiaalne olemus; keel on artefnkt oma sea­ duste ja ajalooga (vt Foucault 1966, 13, 60— 136, 229—318).

Keele materiaalsuse mõjukamaid teo­ "Jääv armastus", 1993. Režissöör Tony Scott. reetilisi käsitlusi XX sajandil on muidugi Patricia Arquctte (Alabama Whitman) ja Christian Ferdinand de Saussure'i nägemus keelest Slater (Clarence Worley). Alabamat ei psühhologisee- rita, ta saab identiteedi, millesse Clarence armub, (langue) kui valmis märgisüsteemist, mille ainult loetledes oma huviobjekte popkultuuris. kõneleja peab vastu võtma sellisena, nagu see on, et olla võimeline suhtlema (vt Saussure 1969, 30). Postmodernsusele võib pidada puhtalt uut ja kellel on oma järeleaimamatu iseloomulikuks keele materiaalsuse tagajärge­ stiil, asendub postmodernismis arusaamaga, de viimise just Saussure'i põhioletuste abil mille Roland Barthes sõnastab klassikalises loogiliseks peetava lõpptulemuseni. essees "Autori surm" (La niortdeVauteiir, 1968) Esmajoones romantismis kujundatud järgmiselt: "Tekst on kultuuri tuhandetes häl­ nägemus kunstigeeniusest, kes loob midagi lides sündinud tsitaatide kudum. Kirjanikul 57 on võim ainult jäljendada midagi juba tehtut, mida ükski tegijatest eraldi antud teosega ei midagi, mis kunagi ei ole algupärane. Kirjanik mõelnud (film on niisiis ka selge näide üldisest võib ainult segada kirjutisi, ajada nad oma­ auteur'ismi vastu suunatud kollektiivsest vahel vastuollu, toetumata neist ühelegi [—] loomisest). Tarantino stsenaarium oli mõeldud (Barthes 1984, 65; soomekeelses väljaandes: filmile, mille väikese eelarve kompenseeriks Barthes 1993, 115). omapärasus. Tarantino stsenaariumis jutustati Kuna keelt, muid märgisüsteeme ja lugu väga ebakronoloogiliselt ja lõpus sai esituskonventsioone peetakse loova subjekti meespeaosaline surma. Roger Avery palgati loomise tingimusteks, ei saa kunstnik olla selleks, et ta muudaks teksti kronoloogilise­ enam individuaalne лн/п/г, vaid juba olemas­ maks, lühendaks seda pisut, lisaks jutustaja­ olevate elementide koondaja. Samas kuuluvad hääle ja muudaks lõpu Scottile meelepäraseks. postmodernistlikuks liigitatud teosed sageli Tarantino ise ei osalenud käsikirja kohenda­ ka modernismi ja auteur'ismi. Näiteks peetak­ misel ega käinud kordagi võtetel (vt Dawson, se väga omapärasteks selliseid postmoder­ 1995,99,107—109; Bernard 1995,87—88,92— nistidest kirjanikke, nagu Claude Simon, Tho­ 93; Woods 1996, 50; Clarkson 1995, 135, 247; mas Pynchon ja Umberto Eco. Romaanis Tarantino 1995). Scott, suur eelarve ja staarid "Roosi nimi" (Il ноте della гол?, 1980) üritab eesotsas Christian Slateri, Patricia Arquette'i, Eco põgeneda oma isikliku hääle eest ohtrasse Dennis Hopperi, Vai Kilmeri, Gary Oldmani, traditsiooni kasutusse ja tsiteerimisse, aga Brad Pitti ja Christopher Walkeniga tõid romaanist kujuneb sellegipoolest vägagi ise­ lõpuks filmi oma nägemuse. seisev teos (Saariluoma 1992,211—212). Vasta­ "Jääv armastus" koosneb mitmetest valt võidakse väita Tarantino postmodernist­ tekstidest, intentsioonidest, millest ükski ei likuks peetud "Pulp Fictionit" esindavat км/, suuda teisi kõrvale tõugata, ja niiviisi on tähelepanu ärataval "tarnntinolikul" viisil lõpptulemus iga isiku mõjujõust väljaspool. anteur'ismi (ja nii ka modernset) täiesti tradit­ Barthes'lik autori surm on täielikult teostunud. siooniliselt (Tarantino(7///c//r'ismist vt Dawson Selliselt toimib "Jääv armastus" suurepärase 1995, 99). näitena postmodernistlikust arusaamast kee­ Väiksemat tähelepanu äratanud "Jää­ lest. Kõnelev subjekt sobitab oma väljendus- vat armastust" on aga iseloomustatud: "Üks tesse varasemaid väljendusi, teiste intent­ parimaist peavoolu acf/ofi-filmidest kümne sioone— ühist keelt—, kasutab neid omadel aasta jooksul" (Dawson 1995, 99). Tony Seotti eesmärkidel, aga samas on temagi väljendu­ stiili osa lõpptulemuses on rõhutatud, millal sed avatud eri tähenduste ärakasutamisele; noomides, millal kiites, aga igal juhul on Sentti tema väljendustes võib näha lugematuid stiilile omane just postmodernistlik isiksuse intentsioone (vt Derrida 1972,1—29; 1988,1— kadumine: Scott püüab järgida võimalikult 23; vrdl Bahtin 1988, 293—294). hästi teatud žanri,hollywoodiliku(?cf/o;)-filmi anonüümseid raame. Nõnda võib tema Pastišš, simulaakrum, kunstist kaubaks režiitöö omalaadsus seisneda kõige rohkem Romantistliku kunstigeeniuse küsita­ selles, kas film asetub žanri piiridesse silma­ vaks muutumise ja isikliku stiili loomise raske- nähtavalt hästi või halvasti. Eesmärgiks on nemisega kaasneb postmodernismis pastišš, "Top Guni" laadse kassafilmi loomine: tule­ stiili jäljendamine (vt Jameson 1991, 16—18). mus on viimistletud, montaaž kiire ning Stiil, samuti nagu tegelaskujud, lood, rakursid Tarantino stsenaariumi lõpu muudab Scott ja muudki teose osised, saavad võimalikuks hollywoodilikuks happy end'iks (Seotti osast vaid juba olemasolevate elementide ja vahen­ filmis vt Bernard 1995, 87—90; Woods 1996, dite abil. Lõpuks võib täiuslikku postmoder­ 56, 64, 69—70; Clarkson 1995, 134; Dawson nistlikku teost näha kui lihtsat simulaakrumit, 1995, 99). pilte ja märke, mis ei viita enam muule kui "Jääva armastuse" näitlikkus ja ainu­ teistele märkidele ja iseendale (vt Baudrillard laadsus postmodernistliku teosena on järeli­ 1994, 1—42; Jameson 1991, 18). kult põhjustatud isikliku haarde puudumi­ Keele läbipaistvusetusest tuleneb sest. Lõpptulemuseks on film tegelikult miski, Saussure'i arvates, et maailm on piiritu ja 58 klassifitseerimatu ning et see saab korra ja dest koostatud teos nagu ei tarvitsekski viida­ mõtte alles keeles (vt Saussure 1969, 158— ta millelegi märkidest väljaspoolsele. Eelnenu 169). Asjade nii olles ei pürita postmoder­ valguses kuulub Tarantino stsenaariumil nismis enam looma tõelisuse illusiooni, muljet põhinev Oliver Stone'i lavastatud "Sündinud sellest, et lugu oleks nagu varemalt korras- tapjaks" selgesti modernismi, kuigi ta üritab tunud tõelisuse objektiivne registreerimine, paigutuda "Jääva armastuse" kombel popu- muljet, et "niiviisi tõepoolest juhtus". Lugu, laarsesseflcf/o/!-žanrisse ning sisaldab rohkelt episoodid, rakursid, montaaž on konstrueeri­ pastissi ja simulaakrumit. Stone'i filmi post­ tud. Postmodernistlikku teost peetakse koos­ modernistlikud jooned on ainult vahendid nevat juba räägitud lugudest saamaks "tõeli­ filmi "sõnumi" (vägivalda ihaleva meedia susest" ainult oma ja teiste teoste märkidele hukatuslikkuse) edasiandmiseks. Film ainult viitavaks objektiks, simulaakrumiks. Kui keelt laenab võõraid tekste samal moel nagu mõni peeti veel läbipaistvaks, usuti, et keel saab puhas modernist, näiteks Joyce või Mahler. tähenduse kõneleja intentsioonidest. Autori Aga postmodernistlikus teoses, nagu "Jääv mõte paistab läbi keele. Aga postmodernistlik armastus", ei ole võõrad tekstid ainult teos toimib teosena ilma autori tähendusteta, "tsiteeringud", vaid teose sügavam olemus (vt sest tähendust peetakse sõltuvaks keele- või Jameson 1991,2—3). Postmodernistlik teos on märgisüsteemi konventsioonidest. Küsimuses nagu "pimedate silmamunadega skulptuur" on jällegi autori surm, mis simulaakrumiga (Jameson 1991, 17). Teos ei "kõnele" meile, ühinedes arvatakse tegevat teosest "sügavu­ vaid on muutunud meelt lahutavaks tarbeese­ seta", autorist ja välisest "tõelisusest" irdunud meks. asja. Jameson võrdleb märki tabavas näites Kui postmodernismis saab teosest kaht maali, van Goghi modernistlikku maali tarbeese, muutub küsitavaks modernismile "Talupoja kingad" ja Andy Warholi post­ tüüpiline jagunemine massi- või populaarkul­ modernistlikku "Teemanditolmu kingad". tuuriks ja kõrgkultuuriks (Jameson 1991, 2— Jamesoni järgi tuleb van Goghi pildile kinga- 3). Hermeneutiline, kõrgkultuuriline objekt paarist rekonstrueerida mingi algsituatsioon, paistab tühjusesse hajuva ettevõttena, kuna et maal ei jääks lihtsaks kaunistuseks, hinge­ arvatakse, et ta koosneb tegelikult läbipaist­ tuks objektiks. Selleks algsituatsiooniks, maali matutest märkidest ja representatsioonidest, "tooraineks" pakub Jameson talupoja elu mitte nende taga olevast tõest või autori raskust, ahistavust ja majanduslikku viletsust. eesmärgist. Maailma koos tema objektidega Maali elavdavad kaunid, rikkad värvid on aga nähakse kokku surutavat läbipaistmatuteks kompenseerivad märgid utoopilisest, majan­ pindadeks, mille asetamine väärtuse järje­ duslikult võrdsemast seisukorrast. On iseloo­ korda on ainult võimu kasutamine. Jagamine mulik, et lugemisviis cm "[ ] ses mõttes her- kõrgeks ("sügavaks") ja madalaks ("lame­ meneutiline, et teostatakse elutul, asjastunud daks") kultuuriks muutub kehtetuks. Aga kujul, nähakse vihjena või sümptoomina samuti nagu üldiselt postmodernistlikeks mingist laiemast tõelisusest, mis korvab elutu peetud teostes valitseb vahelgi modernismile kuju teose äärmise tõena" (Jameson 1991, 8). tüüpiline isiku hääl, eralduvad need teosed Warholi postmodernistlikud kingad "sügavaks", "haritlaskonna" poolt harrasta­ aga ei paku vaatajale Jamesoni arvates herme- tavaks kõrgkultuuriks. Pynchoni romaani neutilise liikumise võimalust. Galeriis käija "Gravity's Rainbow" (1973) ei paigutata koo­ näeb pilti samamoodi kui mis tahes juhus­ miksite kõrvale. Ka selles suhtes on "Jääv likku asja. Täiesti täht-tähelt võib rääkida armastus" kui kümneid miljoneid sisse too­ lamedusest, pinnalisusest; elutu pildi asemele nud popfilm kaup, eriti postmodernistlik teos. ei paku end lõplikuks tõeks mingi pildist avaram tõelisus (Jameson 1991, 6—10; vt Postmodernistlik mina kui kaubamaja Kellner 1995,281). Post modernisi I ikust, a uteni Modernsel, kartesiaanlikul mõtlemisel eesmärkidest ja tõelisusest märkide võrku arvatakse, et subjekt on võimeline end ja ümb­ irdunud teosest nähakse puud uvat "sõnum", ritsevat tegelikkust vahetult tajuma, kui keel teema. Enda loodud seadusi järgivaist teksti­ ja representatsioonid on läbipaistvad vahen- 59 did. Subjekti tegutsemine põhineb puhtalt Mcluhanilikult väljendudes mõjutab hege- sellel autonoomse, sõltumatu indiviidina. Aga moonilise vahendi, nagu televisiooni või filmi postmodernismis peetakse keelt, märgisüs­ viis kujutada tegelikkust ka seda, kuidas teeme ja esituskonventsioone subjektile eel­ subjekt kogeb tegelikkust ja kohtub temaga nevateks, neid peetakse teadvustamise tingi­ sellest vahendist väljaspool (vt McLuhan 1984; musteks. "Subjekt [ ] on keele "funktsioon"; Saariluoma 1992, 224—225). subjektist saab kõnelev (või mõtlev) subjekt Clarence nendib koos Alabamaga vaid siis, kui ta järgib kõneldes (või mõtle­ välismaast unistades: "Olen kogu elu olnud mises) [ ] keele reeglite süsteemi [ ] Ameerikas. Tahan näha, milline on TV teistes (Derrida 1972,16). Keel ja representatsioonid maades." Postmodernismis ei usuta enam va­ ei ole ainult vahendid või lisad (supplement), hetusse, kordumatusse ja isiklikku uue koge- vaid tunnetava subjekti sisim olemus. Tunne­ misse, kuna ühistest diskursustest väljaspool tavat subjekti ei ole olemas ilma keele ja repre­ ei ole kujutust ega tähendusi. Niiviisi võtaks sentatsioonideta, kuna nendeta ei saa subjekt ka välismaad Clarence'i jaoks kuju ainult läbi kirjeldust ega tähendust. Subjekti võimalikke ühe lemmikdiskursuse, televiisori. Alabama identiteete, keele- ja mõtlemismalle kujutle­ valiks reisisihiks Cancooni, kuna "see kõlab takse moodustuvat neis keelelistes ja kultuuri­ täitsa filmi moodi Clarence ja Alabama reisil listes praktikates, diskursustes, milles subjekt Cancooni". Ja kui peab otsustama, kus Clarence toimib. Kartesiaanlik individuaalne ja autent­ ja Alabama võiksid pidada nõu narkoäri üle ne minasus hajub eri diskursustes tegut­ Donowitzi abilisega, pakub Alabama välja sevateks toodetud minasusteks, mille taga ei lõbustuspargi, vaadates samal ajal televiisorist ole ühendavat "oma" minasust. Väline nagu "ameerika mägesid". Mina mõtleb ja pakub täidab sisemise (vt Derrida 1967, 428—445; ideid filmi ja televisiooni keeles. Alabama ja 1972, 1—29; Saariluoma 1992, 28—35, 219— Clarence'i äkiline ühe õhtu armumine ja rutt 227; Foucault 1969,74). abielluda järgib samuti meelelahutustööstuse "Jääva armastuse" kangelased Cla­ diskursuste hellitatud mõtet igavesti kestvast rence (Christian Slater) ja Alabama (Patricia armastusest esimesest silmapilgust, true ro- Arquette)elavad massimeelelahutuseja pop­ mance'ist. Sedasi on Clarence'i ja Alabama kultuuri diskursustes: neile meeldib Elvis, kogu maailm televisioon, muusika, kiirtoit, popmuusika, vägivalla-meelelahutus, kiirtoit. filmid. "Need on nagu sajaprotsendiliselt mu Clarence töötab ka oma lemmikalal, koomiksi­ teadvus," nagu tõdeb Tarantino. poes. Alabama isikuloost ei saa me enne Autentse, personaalse minasuse kadu­ mõnda call-girl'i päeva kuulda midagi muud mise tipuks on stseen, kus Clarence'i taha van­ kui jutustajahääle väidet algustekstis, et ta on nituppa ilmub Elvise kuju (Vai Kilmer), tulnud Detroiti Tallahasseest Floridas. Call- Clarence'i sisemise hääle visualiseering. girViks hakkamise põhjusi ei otsita; Alabamat "Elvis" küsib Clarence'ilt, kas too suudab ei psühhologiseerita, Alabama saab "iseloo­ taluda mõtet, et Alabama kupeldaja on elus, mu", identiteedi, millesse Clarence armub, ja ärgitab teda Drexlit (Gary Oldman) tapma. ainult loetledes oma huviobjekte popkultuu­ Clarence'i sisemine mina ei ole mõtiskelu ris: Elvis, Burt Reynolds, Mickey Rourke, Phil hetkel autentne sisetunne või Clarence'i kor­ Spector, kling fit. Ainulaadne, sisemine psüh­ dumatu olemus, vaid Elvis, kogu popkultuuri holoogiline mina koos isikulooga redutseerub keskne sümbol: Clarence on oma sisima, postmodernseks avalikuks kaubamajaks, sügavaima olemuseni popkultuuri keel. Au­ diskursuste koguks. Alabama on nagu kes tentse minasusega kaasnev usuline maailmgi, tahes armas popifanaatik. sealpoolne, diskursustetagune, on redutsee- Nii et Clarence ja Alabama ei soorita runud Elvise kodualtariks, mille ees Clarence oma kohtumisel karatelööke selleks, et oma ja Alabama pärast armatsemist istuvad. isiklikku ahistust või tõkkeid lõhkuda, vaid Vannitoastseenis ei ole Clarence'is sellepärast, et nad tulevad vaatamast hingfu ainult Elvis, vaid ka Martin Scorsese "Takso­ meelelahutust, mis on üks nende minasust ja juhi" (Taxi Driver, 1976) diskursus, täpsemalt tegutsemismalle ehitavatest diskursustest. öeldes Travis, nagu filmi alguse lööma- 60 stseeniski. "Taksojuhis" tahab Travis (Robert toore mõrva järel esimest korda John Mc- De Niro) päästa noore lõbutüdruku Irise Naughtoni filmis "Henry: Portrait of a Serial (Jodie Foster), tappes tema kupeldaja (Harvey Killer" (1990) (Woods 1996, 63). Teel Holly­ Keitel). Tarantino märgib Clarence'i kohta: woodi peatuvad Clarence ja Alabama, et helis­ "Ta on täis filme. Ta on näinud miljon filmi, tada Clarence'i semule Dickile (Michael kus kupeldajad peksavad litse, ja ta mäletab Rapaport). Kui Dick vastab "hallo", ütleb "Taksojuhi" stseeni, kus Harvey Keitel räägib Clarence "kello baby", aga mitte oma häälega, Jodie Fosterist, kasutades kõiki neid eriti vaid sõnad "hello babi/" alustavad rock-lugu, paljastavaid väljendeid. Ta võib kujutleda mis mängib taustmuusikana telefonivestluse seda kupeldajat (Drexlit) [ ] rääkivat tema ajal. Narkoäri asjus Donowitziga (Saul Rubi- tüdrukust [ ] samamoodi, nii et ta peab nek) läbirääkimisi pidades tõdeb Clarence: minema ja ta (Drexli) tapma. See ei toimu "Sa pead vaid oma Hirmude ja Himudega sellepärast, et ta oleks kunagi oma elus koha­ toime tulema (Fear and Desire)." Stsenaariumis nud kupeldajat, vaid sellepärast, mida ta on näinud filmides (vt Dawson 1995, 106—107; Woods 1996, 65). Ka Clarence'i väline olemus filmi algusest kuni Drexli mõrvani näitab seda, et ta on osaliselt Travis, kuni Drexl on mõrvatud: ta kannab samasugust rohelist kampsunit, tema lühikesed püstised tumedad juuksed meenutavad Travise soengut enne lõikamist mohikaanlase sarnaseks ja Travise kombel kannab ta päikeseprille päikesetus linnas. Travis teibib noa saapasäärde, valmistudes kupeldaja mõrvaks, samas näidatakse Cla- rence'it seda sokisäärde torkamas. Travis läheb hotelli, kus Iris töötab, ja tapab lisaks kupeldajale kaks muudki meest. Veresaun saavutab haripunkti Irise toas, kus kaks meest surma saab ja millega Drexli tuba selgelt võrdsustatakse, kuna kummagi toa ühel seinal on rivis ohtralt küünlaid. Ka Clarence laseb Drexli toas maha kaks meest, Drexli ja tema abilise Marty. Lisaks tapab Travis teise mehe toorelt näkku tulistades, olles teda eelnevalt haavanud, samuti nagu Clarence tulistab haa­ vatud Drexlit näkku. Travist ei vangistata, vaid temast saab kangelane, sest ta on linna põhjakihist puhastanud. Samuti kiidab Cla­ rence'i isa (Dennis Hopper), endine politsei­ nik, Clarence'it paadunud röövli lömastamise eest, ka teda ei võeta vastutusele, kuna politsei peab juhtumit narkomaailma omavaheliseks arveteklaarimiseks. 'Jääv armastus". Patricia Arquclte (Alabama Whitman). Alabama on nagu kes tahes annas Clarence ja Alabama moodustuvad nii popifanaatik. puhtalt popkultuuri diskursustest, et osa repliike on otsesed kordused popkultuuri kasutatavad suured algustähed paljastavad, tekstidest. Kui Clarence tuleb Drexli poolt, et tegemist on viitega Stanley Kubricku filmile pakub ta Alabamale hamburgerit, öeldes: "Söö "Fear and Desire" (1953) (vt Woods, 1996, 62; midagi — hakkab parem," repliik, mis öeldi Tarantino 1995, 81). Hiljem, sihtides püstolist 61 Ellioti (Bronson Pinchot) veendumaks selles, enamik Alabama ja Clarence'i vanuseid ini­ et narkokaubas ei peitu lõksu, ütleb Clarence: mesi, siis oled kasvanud "The Dukes of Haz- "Nagu Nick Carteril oli kombeks lausuda, kui zardi", Starskyja Hutchi, ja gunsmoke'iga, kus mul pole õigus, vannun, et kahetsen." Kuigi inimesi sureb kogu aeg. On peaaegu, nagu siin tsitaat paljastatakse, ei ole tegemist mingi räägiks "Jääv armastus" sellest fantaasiast, filmifriigi peenutseva viitega, vaid sõnad mis on Ameerikal vägivalla suhtes (Patricia väljendavad Clarence'i mõtet, on talle "oma­ Arquette, vt Woods 1996, 67). ne" keel (vrdl Eco 1984, 67—68). "Jääva armastuse" rikas, andumusega filmitud vägivaldki on pastišš. Vägivald ja lagunev simulaakrum "Jääv armastus" püüab siiski oma "Minu arvates on vägivald täiesti estee­ postmodernses äärmuslikkuses olla nii täielik tiline asi. Öelda, et ma ei hooli vägivallast filmi­ "realistliku" ja groteskse filmivägivalla koo­ des, on sama, kui ma ütleks, et ei hooli tantsu­ pia, et miski hakkab seda simulaakrumi fan­ stseenidest filmides" (Tarantino, 1995, ix). taasiamaailma segama. Clarence ja Drexl vest­ levad enne kaklust suhteliselt kaua. "Quentin teeb seda, et kirjutab need karakterid välja ja annab nende kohta midagi teada, enne kui ta nad tapab" (Patricia Arquette, vt Bernard 1995, 93). Küsimus pole selles, et Drexlit näidatakse pooldavas valguses, et talle kogutakse kaas­ tunnet, vaid selles, et ta ei jää tundmatuks objektiks, "kahurilihaks". Temast moodustub subjekt, kuigi tema käitumismallid ja tegevus on laenatud ja halvad. Nõndaviisi on Drexl, kui ta vaatab läbi sõrmede Clarence'i relva torusse, — verine, jalgevahe sodiks lastud — tundev inimindiviid, keda veristatakse. Vaa­ taja on tunnistajaks äärmisele estetiseerimata toorusele, olgugi fiktiivsele, ja ei jää sellest puutumata (vrdl Leitch, 1994). Püüdes tsitee­ rida stiili, milles vägivalla ilgus ja hoolimatus ohvri subjektsusest maksimaliseeritakse, viitab "Jääv armastus" tõelise vägivalla vastu­ meelsusele, ja simulaakrumi eesriie rebeneb. Situatsiooni toorust rõhutab veel see, et Alabama hakkab nutma, kuuldes Claren- ce'ilt Drexli surmast. Alabama tundub olevat vapustatud (nagu tõenäoliselt ka vaatajad) Clarence'i külmaverelisusest ja see ärritab Clarence'it. Aga Alabama nutab hoopis rõõmu pärast, langeb Clarence'ile kaela ja ütleb: "See, mida sa tegid, on minu meelest... nii roman­ tiline." Kui Clarence sisse astus, vaatas Ala­ "Taksojuht", 1976. Režissöör Martin Scorsese. bama parasjagu eriti tundelist stseeni seebi­ Robert De Niro (Trnvis Bickle}. Travis tapab õigluse jalu­ ooperist. Läbi meelelahutustööstuse represen­ leseadmise nimel. tatsioonide vaatavaile postmodernistlikele subjektidele on teised isendid ainult hoogsa "See film on nii täielik fantaasia kui tegevuse materjal, simulaakrum (vt Jameson üldse võimalik. On Alabama ja Clarence'i 1991, 34). Lõpu veresaunas surevad nii vaata­ vaheline romaan ja siis on vägivald. Kui oled jaile subjektiviseeritud politseinikepaar ja pro­ kasvanud koos televiisoriga nagu mina ja dutsent Donowitz kui ka Alabama poolt varem 62 kohatud Donowitzi assistent Elliot. Siiski nendib Alabama lõpustseenis jutustajahäälega, et kogu vägivalla keskel oli tal vaid üks, Clarence'ile suunatud mõte "you're so cool". Film kasvabki vapustavaks kujutuseks postmodernistlikust ühiskonnast, kus ka tõe­ lised inimesed on muutunud asjadeks, vaheta­ tavateks kulissideks; inimenegi on lamendu- nud meelelahutustööstuse representatsioo­ niks ja inimväärtus asendunud vahetusväär­ tusega. Tänaval võidakse inimene surnuks peksta, sest peksja tunneb sellest lõbu, ja töö­ turul võidakse inimese väärtus redutseerida tema tööpanuse väärtuseks. Alabama ja Blue Lou Boyle'i gangsteri Virgili (James Gandol- fini) vahelises kähmluses paljastub see vägivalla "tõelisus" kogu alastuses, kui Alaba- magi näeb üheks hetkeks inimest inimesena. Märgid ei saa olla tähenduslikud, kui nad ei ole seotud "tõelisusega": ma ei saa näha teatud stseeni estetiseeritud vägivallana, kui ma ei näe seda "tõelise" vägivalla taustal, ega teatud inimtüüpi stereotüübina, kui ma ei tun­ ne inimesi. "Märki ei saa eraldada sotsiaalsest olukorrast, ilma et see ei kaotaks oma märgi- olemust" (Volosinov 1990, 55). Kui asi on nii, siis ei ole "Jääv armastus" kunagi toiminudki (vastupidiselt sellele, mis siiani on paistnud) üksnes iseendale ja teistele filmidele viitavate representatsioonidena, vaid iga stseen on olnud tähendusrikas ainult "tõelisuse" taustal. Vägivalla representatsioonid tundu­ vad "Jäävas armastuses" nii tõelised, et nad nagu kaotavad tervenisti oma märgiolemuse ja paljastavad vägivalla sellisena, nagu me seda tegelikult näeme. Sellepärast on õigem arvata, et vägivallastseenid saavad tähenduse "tõelisusest", kui "tõelisuse" ilminguid meie arust väärastunult kujutavad stseenid. Nii tõelisuse illusiooni poole püüdlevates filmides kui ka "Jäävas armastuses" mõistetakse representatsioone representatsioonidena ainult "tõelisuse" olemasolu tõttu. Küsimus on vaid selles, kuidas tõelisuse elemente kujutatakse: kas sellistena, nagu me kujutleme 'Jääv armastus". Dennis Hopper (Clifford Worley). neid nägevat ilma kaamerata või muinas­ Vägivalla representatsioonid tunduvad filmis nii tõelised, et nad nagu kaotavad tervenisti oina märgi• jutulistena ja varasemaid filme meenutades olemuse ja paljastavad vägivalla sellisena, nagu me (vt Brunette & Wills 1989, 60—98). seda tegelikult näeme. "Jääv armastus" pakub võimalikke "tõelisuse" mudeleid armastusest, inimsuhe­ ja Alabama tarbitavad vägivallafilmid. Need test, narkootikumidest, täpselt nagu Clarence'i mudelid võivad moodustada maailmapildi 63 samuti nagu agraarühiskonna esindaja kasu­ modernistliku simulaakrumi mõiste apoo- tatavad representatsioonid. Kujutada inimest riasse. Kui tahetakse rääkida postmodernist­ kui kaubaks redutseerimatut subjekti on likest teostest, peab loobuma nõudmisest, et samuti representatsioon. Mark koos simulaak- selline teos võiks mingil moel sulguda "tõeli­ rumiga ei ole järelikult läbipaistmatu märk, suse" ees ja ei anna tähendusi maailmale, vaid kõneldes simulatsioonist, räägitakse milles me elame. Postmodernistliku märgi­ tegelikult osaliselt teisi märke kopeerivast ja teooria kohta võib väita, et ta kohtab "Jäävas võimalik, et "moondunud" ehk moraalselt armastuses" oma sisevastuolusid, aga Linda kahjulikust ja degenereerunud märgist. Hutcheonile toetudes võidakse kõnelda ka Nagu me oleme näinud, tuleneb "tõeli­ omalaadsest kriitilisest postmodernismist, susest" irdunud, oma seadusi järgivast märgi­ mille võimalust tunnistab ka Jameson. Hut- süsteemist moodustunud teose mõiste saus- cheoni järgi püütakse postmodernistlikes surelikust keelefilosoofiast. Eset ei saa nime­ teostes just öelda, väljendada midagi näiteks tada kuumaks, kui ei oleks märgisüsteemi, postmodernistliku keele ja lagunenud subjekti milles külm, jahe, soe ja kuum toovad maailma olemuse kohta; postmodernne teos üritab kõ­ nähtuse, mis ei tunne kraade ega piire enne nelda postmodernistlikust "tõelisusest", mitte keele tulekut. Märgil kuum on tähendus, kuna seista kriitilise vahemaata oleva tumma kuju­ see määratletakse suhtes märkidega külm, na (vt Hutcheon 1988; Jameson 1991, 21—25). jahe ja soe. Aga sellest ei järeldu — ja see on Küsimust sellest, kas "Jääv armastus" postmodernistliku teose mõistest ununenud püüab olla jamesonlik puhas simulaakrum, —, et märgisüsteem võiks toimida ilma, et teos, mis kulgeb oma võimatuses apooriasse, maailmas, "tõelisuses", midagi juhtuks. Pann või on tegemist teadliku kriitilise postmoder­ on kuum vaid siis, kui see osa maailmast, mille nistliku teosega, võib võrrelda Derrida ja Paul me oleme määratlenud pannina, tundub de Mani vaidlusega Jean-Jacques Rousseau kuumana. Kuigi me ei haara "tõelisust" ilma fonotsentrismist: Derrida arvab, et Rousseau representatsioonideta (sellepärast jutumärgid- tekst ütleb midagi muud, kui Rousseau tahaks ki), võivad meie märgid toimida vaid ühen­ öelda, ja de Man väidab, et Rousseau tahabki duses selle "tõelisusega". Et lause penn kukkus öelda just seda, mida Derrida väidab teksti Immltvõiks olla tõsi, peab "tõelisuses" midagi ütlevat. Aga "Jääva armastuse" puhul oleks juhtuma. Ma ei väida, et Saussure ise ei oleks üleüldse raske tõsta üht intentsiooni dominee­ sama meelt, aga postmodernne puhtalt rivaks, sest teos on täiesti konkreetselt mitme simulaakrumist moodustuva teose mõiste on autori eesmärkide tulemus. Vaidlused tähen­ väärastanud Saussure'i keelesüsteemi mõistet duste üle ei pruugi ega saagi "Jääva armas­ (vt Ellis 1989, 46—49). tuse" puhul kuhugi viia. Mõni autoreist on Nii problematiseerub simulaakrumi vägagi vabalt võinud näha seda filmi post­ mõiste, kui märgatakse, et ükski arukas märk modernistliku nihilismi ohtude eest hoiatava või representatsioon ei saa toimida ainult filmina, kuigi minu kasutatud tsiteeringud endale või teistele märkidele viidates. Kui seda ei toeta, aga see ei ole lõpuks oluline. muud märgid oleksidki toimivuse tingimu­ Kõige tähtsam on näha teose loogikat, näha, seks, sünnib tähendus alati alles kontekstis, kuidas teose vägivallastseenides avaneb "tõelisuses". On oht, et "Jääva armastuse" postmodernistliku ühiskonna kriitika, olgu laadseid teoseid kujutletakse asetuvat kuhugi need kohad siis apooriakohad või kellegi poolt kahjutute autonoomsete märkide sfääri, samal teadlikult produtseeritud. Teos ei ole sama asi, ajal kui tegelikult vaadeldakse teatud seisu­ mis mingil autoril loomise hetkel olev koha võtmise ja tegutsemise mudeleid "tõeli­ kavatsus (vt Brunette & Wills 1989, 64). susse". Just sellesse eksiarvamusse tunduvad Stanley Kubricku filmis "2001: kos­ Tony Scott ja Quentin Tarantino vägivalla moseodüsseia" (2001: A Space Odyssey, 1968) meelelahutuslikkust rõhutades takerduvat. toob müstiline must hiilgav sammas relvade Ainult fantaasiamaailmas, simulaak- käsitsemisoskuse ahvide, ürginimeste keskele: rumis püsida sooviv "Jääv armastus" räägib ahv peksab oma jõudu tunnetades luunuiaga tegelikult "tõelisusest" ja viib samas post- surnud looma luid. "Jäävas armastuses" рек- 64 snb Alabama laipa haavlipüssiga ja tema kur- Hutcheo n, Linda (1988). A Poetics of Postmodernism. History, Theory, Fiction. Routledge, jatundmise puuks on läikiv, aga mitte läbi­ New York. paistmatu televiisoriekraani ekraani taga irvi­ Internet Movie Database—True Romance—Alter­ nate Versions, http://us.imdb.com/More? alter- tab isekas, päikeseprillide, narkootikumide ja nate-versions+True+Romance+(1993) relvadega varustatud ühiskond. Internet Movie Database — True Romance —• Cri­ tics, http://us.imdb.com/TUrIs? True+Romance+ (1993) Ajakirjast "Synteesi" 1/1999 tõlkinud J a m e s o n, Fredric (1991). Postmodernism, or, The Cultural Logic of Late Capitalism. Verso, London. ÜLLE PÕLMA Kellner^ Douglas (1995). Media Culture. Cultural Studies, Identity and Politics Betiveen the Modern and the Postmodern. Routledge, London. TOMI KAARTO on Turu ülikooli filosoofia Leiten, Thomas M. (1994). Nobody Here But Us õppejõud. Killers: The Disavowal of Violence in Recent Ameri­ can Films. Film and Philosophy. Vol I, http://www.hanover.edu/philos/film/vol_ul/ leitch.htm d e Ma n, Paul (1983). Blindness and Insight. Essays in the Rhetoric of Contemporary Criticism. 2'"' ed. Methuen & Co., Ltd, London. Marx, Karl & E n g e 1 s, Friedrich (1968). Mani­ festo of the Communist Party. Marx & Engels. Se­ Kirjandus lected Works. Progress Publishers, Moscow, lk 35— 63. В a h t i n, M. M. / В a k h t i n, M. M. (1988) The Dialogic Imagination (Voprosy literatury i estetiki, M с L u h a n, Marshall (1984). Ihmisen uudet 1975). Trans. Caryl Emerson and Michael Holquist. ulottuvuudet (Understanding Media: The Extensions of The University of Texas Press, Austin. Man, 1964). Suom. Antero Tiusanen. WSOY, Porvoo. В a r t h e s, Roland (1984). La mort de 1'auteur. S a a r i 1 u o m a, Liisa (1992). Postindividualistinen Roland Barthes. Essais Critiques IV. Le bruissement de romaani. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, la langue. Editions du Seuil, Paris, lk 61—67. Helsinki. — (1993). Tekijän kuolema. Suom. Lea Rojola ja Pirjo de Saussure, Ferdinand (1969). Cours de Thorel. — Lea Rojola (toim), Roland Barthes. Tekijän liuguistique gencrale. Payot, Paris. kuolema, tekstin syntymä. Vastapaino, Tampere, lk Tarantino, Quentin (1995). True Romance (the 111—117. screenplay). Faber and Faber, London. V о 1 o s i n o v, Valentin (1990). Kielen dialogisuus. Baudrillard, Jean (1994). Simulacra and Simu­ Marxismi ja kielifilosofia (Marksizm i filosofi ja jazyka, lation (Simulacres et simulation, 1981). Trans. Sheila 1Э29). Suom. Tapani Laine. Vastapaino, Tampere. Faria Gläser. The University of Michigan Press, Ann Wood s, Paul A. (1996). King Pulp. The Wiid Arbor. В a u m a n, Zygmunt (1996). Postmodernin lumo. World of Quentin Tarantino. Thunder's Mouth Suom. Jyrki Vainonen. — Pirkkoliisa Ahponen & Press, New York. Timo Cantell (toim). Vastapaino, Tampere. В e rna r d, Jami(1995). Quentin Tarantino. The Mau and His Movies. HarperCollins Publishers, London. В e r n a s с о n i, Robert (1992). No More Stories, Good or Bad: de Man's Criticisms of Derrida on Quentin Tarantino filmidest varem TMKs: Donald Rousseau. — David Wood (ed), Derrida: A Critical Tomberg, "Aeg on anonüümne monument" ja Reader. Blackwell Publishers, Oxford, Ik 137—166. "Operatsioon "Shit Happens"" (filmidest "Maru­ Brunette, Peter & W i 11 s, David (1989). Screen/ koerad" ja "Pulp Fiction ', mõlemad 1996, nr 7/8); Play: Derrida and Film Theory. Princeton University Derek Elley, "Quentin Tarantino" (ülevaade varase­ Press, Princeton. mast loomingust), Erik Bauer, "Keel ja meetod" С 1 a r k s o n, Wensley (1995). Quentin Tarantino. (intervjuu Tarantinoga) ja Stella Bruzzi, "Jackie Shooting From the Hip. Piatkus, London. Brown" (kõik 1998, nr lü). Dawson, Jeff (1995). Tarantino. Inside Story. Cassell, London. Derrida, Jacques (1967). De la grammatologic. Les Editions de Minuit, Paris. — (1972). Marges de la Philosophic. Les Editions de Minuit, Paris. — (1988). limited Inc. Northwest University Press, Evans ton. E с o, Umberto (1984). Postscript to the Naine of the Rose (Postille a II поте della rosa, 1983). Trans. William Weaver. Harcourt Brace Jovanovich, San Diego. Ellis, John M. (1989). Against Deconstruction. Princeton University Press, Princeton. Foucault, Michel (1966). Les mots et les choses. Une archeologie des sciences humaines. Gallimard, Paris. — (1969). L'archeologie du savoir. Gallimard, Paris. Harvey, David (1989). The Condition of Poslmodernity. An Enquiry into the Origins of Cultural Change. Basil Blackwell, Oxford. 65 ÕNNITLEME!

5. märts 15. märts URVE UPPUS TIIU LEVALD muusikateadlane — 50 laulja ja pedagoog — 60

8. märts 19. märts ÜLO RANNASTE MÄRT HUNT balletitantsija — 70 ansambli juht, helilooja ja pianist — 60

8. märts 19. märts REET RATASSEPP KALJU RENEL koorijuht ja pedagoog — 60 nukunäitleja — 70

8. märts MIHKEL SMELJANSKI 24. märts näitleja — 5^ UNO VEENRE rahvapilliorkestri 9. märts dirigent ja helilooja — 80 ENDELNÕGENE dirigent — 50 26. märts HELJE SOOSALU 9. märts näitleja — 50 HARALD UIBO koorijuht — SO 29. märts HELJU TAUK 10. maris muusikateadlane ja pianist — 70 TOOMAS LEPP telejuhtja -režissöör — 50 30. märts ALLA UDOVENKO 13. märts baleriin — 50 VALDEKO VIRU dirigent ja heli looja — 75 31. märts ILLAR RÄTSEP 13. märts balletitantsija — 60 HELJU Al IKKEL rahvatantsujuht ja pedagoog— 75 KRISTIINA DAVIDJANTS

SELLISED KOLM FILMI

"Sellised kolm lugu..." meenutab Aida mingil veidral moel joomaseltskonda, mille üksteist mitte tundvad osalised hommikul Umbes aasta tagasi oli ajalehtedes sot- kuidagi öelda ei oska, kuidas nad üldse ühte siaalreklaami kampaania, mille hüüdlauseks lauda sattusid. On täiesti mõistetav, et kahest- oli midagi stiilis 'palju toredaid inimesi". kolmest lühifilmist koosnev filmikassett on Kampaania mõte oh panna eestlased märka­ majanduslikult ilmselt kõige otstarbekam ma, et ka venelased on inimesed. Tõsi küll, filmi tegemise/tootmise viis (vähemalt see polnud praegu oluline. Oluline on vist see, produtsendi jaoks), kuid nii mõnigi kord otsib et Peeter Simm üritab vaatajale mõista anda, vaataja kas voi alateadlikult mingit sidet erine­ et kõik on inimesed. Ja see "palju toredaid vate lugude vahel, olgu see tegur siis sisuline inimesi" kõlbaks "Aida" alapealkirjaks. või vormiline. Kassetis "Sellised kolm lugu..." Simm on suur humanist. See on nüüd­ midagi säärast küll ei adu, pole seal mingit seks juba täiesti selge. Tema juba naljalt kel­ kolme filmi läbivat ühtset teemat või muud lelgi jalga otsast ära ei sae ning tema filmide seesugust. Võib-olla üksnes viited klassikale. moraal on alati lihtne, selge ning üldinimlik. Kusagil seal, kuhukunagi Kalevipoeg Tristan ja Isolde oma "Lennukiga"sõitis, elab konstaabelTali. Hea ja aus mees. Naisega on tal, tõsi küll, Pärast esilinastust saalist väljudes ütles mingid probleemid. Tõenäoliselt võõrandu­ üks keskkoolieas tütarlaps teisele: "Issand, kui mine. Naine paistab mehest ka märksa enam imelik, ma praegu mõtlesin, et Lätis tehakse teenivat. Ja ühel päeval jookseb nelja kurdi kah popmuusikat." Tegemist oli õnneliku vaa­ põgenikuga laev karile ning suure empaatia­ tajaga, sest tema sai vähemalt mingi emot­ võimega konstaabel Tali peab kiiresti välja siooni või mõtte pärast Askolds Saulitise filmi mõtlema, mida nendega peale hakata, kuidas "Tristan ja Isolde" vaatamist. Karta on, et neid aidata. Ega ta neid kuidagi aidata saagi. valdava enamikuga nii ei juhtunud. Vahepeal Tali vist armub. Vist, sest Isolde jookseb mööda tänavaid. Kusa­ sellest päris hästi aru ei saa. Või on ta lihtsalt gilt nurga tagant ilmub kolm machot, kes naist nii hea südamega inimene, et on nõus taga ajama hakkavad. Mingi prillidega tege­ poliitilisest põgenikust kurdi naisega ka heast lane filmib seda kõike katuselt. Ja kui ei filmi, südamest abielluma. Mis kurdidest siis lõpuks mõmiseb ta "Isolde, kallis" ning topib jooksva saab, see ei selgugi, ilmselt viivad ametivõi­ naise fotot endale pükstesse. Kusagilt ilmub mud nad ära. Aga Tali ja ta naine taasleiavad välja Tristan. Tulevahetus, üks bandiitidest teineteise. saab koledal moel surma, teine bandiit karjub On tundeid, actionit, huumorit, sot­ veel koledamal moel rusikaid vibutades taeva siaalkriitikat. Ainult, et kõike on kuidagi natu­ poole. Tristan ja Isolde tantsivad kusagil baa­ kene, kuidagi pealiskaudselt. See ei ole ris. Amelevad. Igasugused vanad, paksud, etteheide Simmile. See on lihtsalt konsta­ ebameeldivad mehed tahavad lsoldet. teering. Nä see lihtsalt juhtub, kui on ilmselge Vahepeal selgub, et Isolde mees on mõju­ tahtmine teha täispikka filmi, kuid pead võimas filmiprodutsent ja Isolde ise on filmi­ rahulduma lühifilmiga. Nii ei tabagi vaataja staar. Filmiprodutsent lüüakse maha. Koik ära momenti, mis hetkel Talil põgeniku vastu bandiidid lüüakse maha. Vuajeristist filmi­ armupuhang tekkis. Mis tegelane see Silin on? operaator, keda vaatajal õnnestus näha filmi Poeesia lembene külajoodik? Tema poliitilisest alguses, lüüakse kah maha. Ilmselt saadab suundumusest küll aru ei saa. Tsaari portree Tristan kogu Riia kuritegeliku elemendi teise seinal, "Internatsionaal" keelel. Aga äkki ilma. Mis põhjusel, pole aru saada. Koik. tulebki sellest teha mingeid vene rahva Näha on, et Läcplcsise" aegadest on iseloomu üldistusi? Mis sellel Talilja ta naisel palju vett merre voolanud. Ei ole need enam siis lõpuks ikkagi häda on? Tunded? Palga karukõrvad, mis läti mehele jõudu ja rammu vahe? Vahemärkus. Nii nagu kuningas Midas annavad. Hoopis tulirelvad, nahktagid ja ris­ muutis oma puudutusega kõik kullaks, nii on tid kaelas. Kui filmi pealkirjast oleks võinud kuldne reegel, et filmides, kus Valentin Kuigi järeldada, et inspiratsiooniallikaks on sama­ sulg on mängus, seal tuleb alatijutuks "...pole nimeline armastuslugu, siis tegelikult on see juba kolm nädalat minu kui mehe jaoks aega". arvamus ekslik. Pigem on see hoopis Oliver Guido Kangur on sümpaatne, säärane Stone'i "Sündinud tapjaks" (Natural Вот armas umbkeelnepolitseinik. Laine Mägi on Killers, 1994),mis Saulitise meeli painama on kah sümpaatne. Tuleb filmi lõpus ise mehe jäänud. Natural Boru Killers segi MTVga. Häm­ juurde politseijaoskonda, tekk kaenla all. mastav, et niivõrd sisutühja filmi stsenaariumi Nagu mägi ja Muhhamed. Eriti sümpaatne on kirjutamiseks läks vaja koguni kahte inimest, Jevgeni Gaitšuk Silini osas. Ühesõnaga, nagu hiljem tiitritest selgus. "palju toredaid inimesi". 67 Der Mõnd Preester annab Kaufmannile andeks tema patud, Kaufmann sureb. Preester uurib Ervin Õunapuu "Der Mõnd" sarna­ Kaufmanni pabereid-päevikut, ostab endale neb mingil moel mitmete erinevate negatiiv­ pileti kunagisele õnnetusepaigale ja saeb en­ sete kangelaste lugudega. Kes see ikka nii dal jala otsast. Nii ta filmi lõpus Kaarli kiriku väga Ema Teresa biograafiat ostab, Charles taustal liipabki. Manson erutab inimesi märksa enam. "Der Kahju, et Õunapuu kõrbemiraažid ei Mõnd" mõjub oma pretensioonikusega aeg­ sarnane Antoine de Saint-Ехцрёгу omadega. ajalt lausa ärritavalt, kuid jääb igal juhul Oleks võinud. On ilmselge, et Õunapuud pole kauemaks teadvusesse pidama kui "toredate huvitanud psühholoogiline realism ega muu inimeste" film "Aida". taoline. Kuid üksnes sümbolismist jääb Häärberis peetakse pidu. Majapere­ väheseks. Miks söövad ja joovad kõrbes alla mees kirurg Jonathan Kaufmann võõrustab kukkunud mehed Gargantua ja Pantagrueli külalisi. Keset metsikut tantsukeerutamist parimas vaimus? Miks nad pärast poolteise- kukub Kaufmann kokku. Ta viiakse taga­ kuist nälgimist on nii prisked? Milline inimene tuppa. Kaufmann tahab pihtida. Tuleb prees­ kasutab pihtides niivõrd ilmekat kirjakeelt: ter. Kaufmann jutustab, kuidas ta kunagi aas­ "Kiilaspäine bandiit lõi mind püssipäraga, ma taid tagasi kõrbes alla kukkudes oli sunnitud kaotasin teadvuse." oma kahe saatusekaaslase, piloot Jonas von Mis augus ikkagi see preester elab? Ja Ricthoffeni ja navigaator Abraham Hollandiga lõppude lõpuks, mis kuradi pärast ta endal jalad ära sööma, et mitte nälga surra. Tema jala otsast lõikab? Kas siin on mingi perekond kui kirurg endal jalgu otsast ei lõiganud, kuid Eelmaad puudutav inside joke? Et isade patud andis pühaliku vande pääsemise korral jne? Aga tavavaataja ei pea ju teadma osatäit­ endaga samasuguse toimingu läbi viia. Ja jate valielisi sugulussuhteid. lõpuks, omalaadse A.'/fsc\r machina'na, otsekui Ja veel. Õn mõistetav, kui Pedro Almo- Francis Ford Coppola filmis, kerkib künka dõvar paneb nunnad endale heroiini süstima tagant kopter, mis korjab Kaufmanni üles, või kui Luis Bunuel saadab vaimuliku hekki selleks et pärast tema pardale võtmist võidaks pügama. Aga mis vihkamise-armastuse suhe talle vastu lõugu anda. Kaufmann kaotab seoses katoliiklusega Õunapuu hinge närib? teadvuse ja nii jäävadki piloot ja navigaator Ühelt poolt näib ta näiteks paavsti südamest piinarikast surma ootama. põlgavat, teisalt võib "Der Mondis" tajuda mingit ääretult tugevat, lausa maniakaalseid vorme omandavat kirge kõige katoliikliku "Aida", 1999. Režissöör Peeter Simm. Herardo vastu. Ning lõpuks see ihalus kõige saksa­ Contrcras ("Verdi"), Guido Kangur (konstaabel Tali), pärase järele... Jevgeni Gaitšuk (Stepan Silin) ja Ragnar Reitsakas Kui eelmiste filmide puhul ei olnud ("Giuseppe"). Silin: "Musulmanid." Tali: "Kust sa eriti põhjust näitlejatöödest rääkida — ühes tead?" — "Viina ei võta." — "Mina olen politseinik, konstaabel Tali." lihtsalt neid polnud, teises olid "tuntud headuses"—, siis "Der Mondis" on küll, mida rääkida. Mõlemad Jonathan Kaufmannid (Aleksander Eelmaa ja Hendrik Toompere jun) on usutavad. Indrek Taalmaa ja Jan Uuspõld samuti. Aga kas Taavi Eelmaa ongi tõesti nii halb näitleja või käskis režissöör tal sääraseid uskumatult võltse grimasse näole manada? Ja kõrvaline tegelane iseenesest, aga ikkagi — mis tegelane on Paul Laasiku kehas­ tatud teener? Mis kometit tema tegi? Pärast teadet doktor Kaufmanni suremisest tegi Laa- sik sääraseid nägusid, et enam ei teadnudki, kas nutta või naerda. Mingil moel võib tema tegelaskuju pidada isegi kogu filmi üldistu­ "Aida". Marina Kesler ("Aida ")ja Maris Pulk (tüdruk). seks. Nii nagu geniaalsusest hullumeelsuseni või armastusest vihkamiseni on üks õhkõrn samm, nii on lood ka suurte ambitsioonide ja naeruväärsusega.

'Der Mõnd". Kakskümmend üks päeva hiljem kõrbes. Rein Kotovi fotod

"Aida". Hendrik Toompere jun (ajakirjanik Reinia). Reinia: "Missa teed?" Tali: "Panen su kinni." — "Mille eest?" — "Rahvustevahelise vaenu õhutamise eest." — "Kuule, ma tegin nalja ju." — "Sitt nali oli." Tõnu Talivee fotod

"Der Mõnd", 1999. Režissöör Ervin Õunapuu. "Nüüd ja igavesti. Aamen." TÕNU EHASALU

KES VASTUTAB TULEOHUTUSE EEST?

"Sellise kolme loo..." pealkirjadega ühtäkki kardina ei haaku teiste lugudega ning sürrea­ silmitsi seisev juhuuitaja pole ilmselt päriselt listlikud taotlused on selgelt märgatavad kaitstud järgmiste eksitavate (?) assotsiat­ ainult "Der Mondis". Koik kolm linalugu on sioonide eest: on nimelt vägagi tõenäoline, et täiesti erinevad ka filmikeele poolest. Seega esimese hooga kerkivad tema teadvuse mani- tuleb peatuda hullusel kui kaost organi­ festeeritumale osale kolm nime — Verdi, Wag­ seerival printsiibil, irvemängul. Liiati on mõle­ ner ja Orff. Kolm nime, kolm lugu. Koik ar­ mad lekseemid meie kultuurikontekstis kogu­ mastusest, nagu välja lõigatud. Ometi reedab ni žanrimääranguina käibel: näiteks hullus lähim tutvus filmide enestega, et õigem oleks kahes osas või irvemäng kolmes vaatuses. kolm mainitud nime kuhugi mälu tagumis­ Definitsiooni — hullus on organite häire, mille tesse soppidesse tõrjuda, kuna nendega pole tõttu /wiiakse objekte liiga kiiresti või mis peatab tõesti vältimatut vajadust tegelda. Kusagil kujutluse ainult ühel objektil liiga põhjalikult ja taustal, ohutumas kauguses võiksid nad sel­ jõuliselt — laename Voltairealt. Vaatame kõige­ legi poolest kaasa kumiseda. pealt toda vankrit munakiviteel, üks ratas Kangesti tahaks rääkida ooperlikkusest kui kohe-kohe alt ära tulemas, mida veab traavile kõige kolme linaloo läbivast tunnusjoonest, piitsutatud lonkurist ruun, peeretades ambit- aga, uisud all, kõrbes kuud ei püüa, vastutuult liiva loopimine ei viljasta. Kits võiks kõnealu­ "Aida". Konstaabel Tali põgenik "Giuseppet" päästmas. seks tõusta vaid keskmise, lätlaste loo puhul, "Mees, kurat, ma olen üksi Kolme valla ja ma ei tea mitme ksenofoobia nähtuna läbi simmiliku huumori- riigipeale. Miks sa endale kodumaal õtsa peale ei teinud? Miks sn seda siin pead tegema? Tule mõistusele, mees. Kurat, kurat. Anna teine käsi." Tõnu Talivee foto

70 sioonikalt. See ongi Tristan, ent nimetagem ta Peeter Simm kasutab oma "Aidas" kavalalt selguse mõttes Juriseks. Vankris rappub sel ja talle ainuomaselt topeltkodeeringut. Ta ei viisil orgasmi äärele aetud Isolde ehk Juula. aja kedagi võttegrupist (ka mitte kaamera­ "Juris ja Juula" olnukski lätlastel märksa taba­ meest) sedavõrd endast välja, et see konvul- vam pealkiri — ilma vihjeteta ühele ununenud lugulaulule kusagilt keldi hämarusest. Sest Tristani ja Isolde legendist ei näi küll režissöör "Der Mõnd". Jonathan Kaufmann: "Kakskümmend Askolds Saulitisega stsenaristjänis Einfelds kuus aasiat tagasi. Olin... lendasin, me lendasime. Ma kunagi kuulnud olevat. Tristan on nende fil­ pidin opereerima ühte kindralit Aafrikas. El Klialiffi kõrbes. Ekspeditsioon. Lennukiga juhtus midagi. Ma mis igamees, ühtlasi täitsamees, ning sarnaneb olin noor, enesekindel ja zniga tunnustatud kirurg. Ma äravahetamiseni näitleja Cestnovsiga. olin esimest korda kõrbes." Nõnda siis: otsekui vappekülmast lõdisedes teostatud operaatoritöö, mis ei jõua kesken­ duda õieti millelegi. Ekraani, millelt meile vahest isegi tahetaks armujooki rüübanuid näidata, katab kinni kellegi — Cestnovsi, muidugi Cestnovsi—juhuslik telefoni kõne j a sellele järgnev suguakt ning režissööri sõnu­ miks on kokkuvõtlikult: "Sa, Juris, oled selle Cestnovsiga kuradima sarnane!" Siiski on täiesti mõeldav, et film läheb puberteediea- listele peale küll, kuna sisaldab nii tagaajamist, püstolitega vehkimist, põgenemist kui ka are­ nemata maitsele vastuvõetavat erootikat. Vähemalt ühes episoodis näib, et kellelegi anti otseteed pasunasse, aga kohe selgub ka, et kannatanuks osutus kõigest mänguautomaat. "Dcr Mõnd", jan Uuspõld (Abraham Holland) ja Hoidke oma rahal silm peäl ja häirete korral Hendrik Toompere jun (Jonathan Kaufmann noorena). helistage... Abraham Holland: "Näed? Kaamelikaravan tuleb. Näed ju? Nad on meie poole teel. Nad toovad pehmet saia ja mett. Näed." Rein Kotovi fotod

71 siivselt tõmblema hakkaks, vaid laseb Guido Kangurilrahulikult mängida pikaldast torni- vahti, kes tegutseb missioonitundest kohaliku konstaablina, kuna see nišš on seal ilmanurgas parasjagu täitmata. Pole oluline, kus just tege­ vus toimub; kurdi põgenikud arvavad enda asuvat hoopis Rootsis ja eks nad või ju seal vabalt ollagi. Simm müstifitseerib jälle mõnu­ ga. Et konstaabel Tali kannab nä ametimundrit kui ka relva ja omab isegi käeraudu, on otsene viide kunagisele, vahest sugugi mitte liiga ammusele tegeliku politseiniku kontrollkäigu- le (kuhu siis mees jäi?) ning lisab toimuvale Aleksander Eelmaa (Jonathan Kaufmann) ja lavastaja piisavalt salapära. Fotokaga poiss (Hendrik Ervin Õunapuu lühifilmi "Der Mõnd" algusstseenide võtetel 1998. aastal. Toompere jun) on samuti kohalik, nagu libli­ Tõnu Talivee foto kate kollektsioneerimisega tegelev Vittorio Tõnu Õnnepalu "Hinnas", kes mäletatavasti analoogselt tuletorni ümber askeldas ning hiljem seletamatutel asjaoludel suri. Simm sõlmuda ei taha ja ankur põhja minemast seda liini lõpuni ei arenda ega too poisiga keeldub, lastakse kõlada aarial "Aidast" seoses mängu ka homoseksuaalseid motiive. Hendrik Krummi korrektses esituses ning Poiss, keda konstaabel Tali Reiniaks hüüab, punkt ongi pandud, millele järgneb jälle, nagu on ilmselt kuulnud, kuidas paparatsod mujal alguseski, meeldetuletus, et kõik on üksnes ilmas nodi kokku ajavad ja klõpsutab nüüd mäng ning etenduse lõppedes jääb teatrisaal intriigi otsides ja leides sealsamas torni tühjaks. Selline lahendus on kuidagi liiga läheduses noid kurdi põgenikke. Teistele lihtne ega põhjenda päriselt, miks just Aida- ümberkaudsetele, iseäranis muidugi Talile nimelist mängu mängida püüti. kujutab ta reaalset ohtu, kuna ainult fotoka Ervin Õunapuu mitte enam nii värske lina- omanik üksi teab, et aparaadis polegi filmi lugu "Der Mõnd", Simmi ja Saulitise oma­ sees, mis aga ei sega Reinlat aktiivselt tegutse­ dega võrreldes, on väidetavalt inspireeritud mast. Carl Orffi lühiooperist "Kuu", mille Jaan Too­ ming 1987. aastal ka "Vanemuises" lavastas. Kanguri tornivahist Tali esitab politseinikku Kuna avastasin vanalt kavalehelt toonase loomutruult, õige rõhu ja mõõdutundega. kujundajana Õunapuu nime, pole ilmselt Muuhulgas ka innukalt Puškinit deklameeriv erilist põhjust kahelda, et mingi niit jookseb viinaninast vene näss (Jevgeni Gaitšuk) on veel otsapidi nondesse ammustesse aega­ värvikas kuju, kellele pole aga kahjuks antud desse. Aga ooperi ja filmi vaheline seos on väärilist ülesannet. Kogu filmi hoogu pärsibki siiski nõrk. Ei maksa oodata, et Õunapuu fil­ tugevalt loo enese punktiirsus, rollide ja mis läheksid vandersellid naaberriigist puu­ suhete juhuslikkus, väljajoonistamatus. Tekst latva kinnitatud kuuketast röövima, nagu pole näitlejaile karguks, millele nõjatuda. Tom Orffi ooperis ning selle aluseks olevas venda­ on mäletatavasti Valentin Kuigi meelissüm- de Grimmide muinasjutus. Kõige nähtavam boleid. Keegi ei saa keelata seda lõppematut siduv lüli on jällegi katkend Orffi samanime­ tiirlemist permanentse erektsiooni ümber, lisest teosest, mille filmi muusikaline kujun­ olgu kirjanduses või filmis, ehkki mis tahes daja Lepo Sumera märkamatult oma heli­ objekti ühetähenduslik ülekoormamine tööde fragmentidega kokku põimib ning mitte tekitab ükskord veritsuseja seejärel tüdimuse. enam sedavõrd märkamatult üritab sinna Ka visuaalses plaanis puudub Simmi varasem hulka veel Haydnit ja Mozartitki sulandada. sära, üllatuslikkus, pole kuigivõrd tegelaste Filmis peatutakse ühel objektil, s.o Alek­ ootamatuid reageeringuid jne. Simmilik sander Eelmaa näoovaali seekord täielikult huumor on märgatava roostekorraga kaetud, koomikast puhastatud faktuuril pikalt, liigagi ehkki siin-seal üht-teist vilksatab. Kui kõik on põhjalikult (vt eespoolt Voltaire! definitsioo­ juba peaaegu lõpetatud, oht möödunud (Tali ni), mistõttu heitliku väreluse asemel pääseb pole koos kurdidega põgenenud ning foto­ tõesti mõjule pigem jõuline enesekindlus. Kui kaga poiss vist ka alles elus), aga otsad siiski Eelmaa suur plaan ütleb end olevat elukut-

72 selise kirurgi, usume seda sajaprotsendiliselt, ilma et tarvitseks üldse tema kätele tähelepanu "DER MÕND". Stsenarist ja režissöör Ervin Õuna­ puu, produtsent Artur Talvik, operaator ja mon­ pöörata. Aga nimelt tolle meenutustes eksleva teerija Rein Kotov, kunstnik Ronald Kolmann, jutustaja, kirurg Jonathan Kaufmanni kum­ helirežissöör Ivo Felt, helilooja Lepo Siimera, kostüümikunstnik Mare Raidma, grimm: Tiina mitav mask peatab kujutluse, seiskab selle LeesikjaKairit Nieländer, režissööri assistentPiret sootuks, teisendades kõik sinna juurde kuu­ Tibbo, tootmisjuht Tiiu Õunapuu, heli: Mati luva vaid lunaatiku painavaks unenäoks, Schönberg ja Ain Lepp, heli monteerijad: Tiina Andreas ja Ingrid Laos, eriefektid: Armin Altrof. jahedaks, märjaks ja hajuvaks somnambuul- Osades: Aleksander Eelmaa (Jonathan Kaufmann), suseks. Hullust proovitaks nagu maski taha Hendrik Toompere jun (Jonathan Kaufmann koondada, kus ta aga ei püsi, murrab välja, noorena), Indrek Taalmaa (Jonas von Richthoffen), Jan Uuspõld (Abraham Holland), Taavi Eelmaa lahvatab tulena laiali, süstides mürknakkuse (preester), Rita Raave (Hanna Kaufmann), Andres ka viimset võidmist sooritama tulnud preest­ Puustusmaa (Hans Kaufmann), Külli Koik (Olivia risse. Kaufmann), Paul Laasik (teener), Maidu Tamm (Karl), Kaisa Lõhmus (Lisa), Hilje Murel, Toomas Mida kavatseb too karkude najal Kaarli kiriku Hussar, Jimmy, Arlur Talvik, Tiina Leesik, kvartett "Öömuusikud". 35 mm, 30 min, värviline. © kantselei suunas komberdav ühejalgne prees­ "Allfilm", 1999. ter (Taavi Eelmaa) Õunapuu filmi lõpus ette võtta? Ta ütleb mefistoliku irve saatel midagi "TRISTAN JA ISOLDE". Režissöör Askolds Sauli­ sellesarnast: poisid, nüüd te alles näete, nii us, stsenaristid Janis Einfelds ja Askolds Saulius, produtsent Gatis Upmalis, operaator Uldis Jancis, nagu läks teiega, mingu ka minuga. Vaevalt helilooja Janis Brunovskis, monteerijad Liene ta siiski luterlikule kogudusele selge jumala- Balina ja Gunta Ikere, kunstnik Jurgis Krasons, tapmissooviga läheneb. Samavõrd uskumatu helirežissöör Annis Krenbergs, kostüümikunstnik Liga Krasone. Osades: Uldis Ulmanis (Tristan), on ka see, et (endine?) preester (ja praegune Inese Misane (Isolde), Arvidas Dapsys, Santa deemon?), nüüd alandlikuks lambukeseks Didzus, Guntis Pilsums, Viktors Cestnovs jt. 35 mm, 30 min, värviline. © F. O. R. M. A., 1999. maskeerunud, siirdub võõra, kuigi sõbraliku konfessiooni pühakotta varjupaika paluma, "AIDA". Režissöör Peeter Simm, stsenaristid leidmata kindlamat kohta — nagu kord ja Valentin Kuik ja Peeter Simm, produtsent Enda kohus — iseenda Issanda rüppe heitmiseks, Lehtmets, operaator Rein Kotov, monteerija Sirje Haagel, kunstnik Kalju Kivi,helirežissöörIvo Felt, nn igavesse taastulekusse naasmiseks. Kahju, heli monteerijad Tiina Andreas ja Ingrid Laos, et ei võeta aega mõne olemuslikuma detaili grimm: Kairit Nieländer. Osades: Guido Kangur (konstaabel Tali), Laine Mägi (Tali naine), Jevgeni abil täpsemalt selgitamaks, mis mees too Gaitšuk (naaber Stepan Silin), Aire Johanson-Koop preester varem õieti oli ja kui rebestav on (Silini naine), Ragnar Reitsakas (põgenik "Giu­ olnud tema muutumine. Variser muidugi, seppe"), Hendrik Toompere jun (ajakirjanik Reinia), Marina Kesler (põgenik "Aida"), Maris manipuleeritav, nii näib, murdunud tahtega Pulk (tüdruk), Herardo Contreras (põgenik "Ver­ Kaufmanni reinkarneerunud kloon — aga di"), Tõnu Saar (ametnik). 35 mm, 30 min, värviline. vahest polegi seda nii vähe. © "Lege Artis Film", 1999. Sellised kolm lugu siis. Koik armastusest. Kusagil rändavad ka Verdi, Wagner ja Orff. Situatsioon tervikuna näib üsna tuleohtlik. Isegi parva scintilla saepe est causa magni incendü* nagu õppisime ülikoolis. Organid on häiritud. Virulentsus süveneb. Kes vastutab tuleohutuse eest? Keegi Tristan J. Tali vist.

* Väike säde võib sageli olla tulekahju põhjuseks. KARL KELLO

KINNISILMI KINO TEHA

Pöördudes eelmisel aastal linastunud "FALANGI". Stsenaristid ja mžissöörid Renita ja Hannes Lintrop, operaator Ago Ruus, heli: Martti kolme saareteemalise filmi juurde ("Palangi", Turunen, montaaž: Sirje Haagel, kombineeritud "Sõsarsaared", "Saar"), tuleb märkida, et võtted: Seppo Rintasalo, negatiivi montaaž: Eine kõige õnnelikumas olukorras on olnud selle Kokko, tootmisjuht Endel Koplimets, produtsen­ did Hannes Lintrop ja Jarmo Jääskeläinen. 16 mm, suure tähega Saare tegijad. Seda filmi neist 55 min, värviline. © Filmistuudio "SEE" ja YLE TV2 kolmest oli autoritel kõige lihtsam teha, sest Dokumenttiprojekti, 1998. nemad juba teavad ja tunnevad oma saart, "GOTLAND—SAAREMAA. SÕSARSAARED". mistõttu jutumehed on ekraanilt armutult Käsikiri ja režii: Julia Sillart, kaamera: Jüri Sillart, eemale hoitud. AVID montaaž: Rainer Kask, heli: Mati Jaska. Film on valminud ETV "Telefilmi" tellimusel. Video Betacam SP, 70 min, värviline. Tootja: OÜ Kairiin, Oma saart otsides 1999. "SAAR". Idee autorid Jaan Tätte ja Arko Okk, Need kolm saarefilmi on tehtud kolmel režissöör Jaan Tätte, operaator Arko Okk, mon­ moel, lähtuvalt kolmest vaatepunktist. Autori­ teerija Kaie-Ene Rääk, heli: Mart Õtsa, produtsent teks on nii tuntud tegijad, kes näitavad nendes Reet Sokmann. 16 mm, 28 min, värviline. © "F- Seitse" koostöös Yleisradio 7Y2-ga (Soome), 1999. konkreetsetes töödes välja ilmseid minna­ laskmise tundemärke, kui ka hoogsalt peale- trügivad noored, kelle film osutub stiilselt kahtlemata kõige väljapeetumaks. Inimene näeb seda, mis ta teab. Need Filmid räägivad 1) lihtsalt saarest, 2) kuldsed sõnad kuuluvad maestro Villem nn sõsarsaartest Saaremaast ja Gotlandist ning Raamile Andres Söödi filmist "Mälu" (1984). 3) kaugest Lõunamere saarest, kus üks Hiiu­ Et valdava osa infost saab inimene maa mees leidnud endale soodsa võimaluse nägemise kaudu, on filmikaameraga tund­ äri ajada. Hiiumaa mehe põgenikutee algas matu piiri taha tungida teinekord sama hea poisikesena venelaste eest Rootsi pagedes kui kinnisilmi kino teha. Filmitegija vaatab ning lõppes Tonga saarel. Põgenik on igal tavaliselt vaid kõrvalt, tormates, silmad laiali maal võõras. Eriti võõras on meresäärele peas, läbi elu ja üle saare, ega näe eriti midagi. sattunud võõras. Leonhard Niit, kes lõpuks Tal jääb üle üksnes usaldada asjatundjaid, viiskümmend aastat pärast kodusaarelt üritades vaadata nende silmade läbi ja kasu­ lahkumist oma saarele jõudis, on seal lausa tades oma originaalse nägemuse loomiseks poolametlikult võõra staatuses. Kohalikud nimitegelaste selgitusi. See on ohtlik tee, sest kutsuvad teda palangiks, s.o tulnukaks silma­ võimatu on teada, mida näeb teine inimene. piiri tagant — sealt, kus meri ja taevas kokku Mis teha? Kus vastus? Vastust polegi, ja see­ saavad. pärast tulevad ka filmid tihtipeale välja nagu Saari käsitletakse neis filmides rohkem pildiraadio, kus üks rääkiv pea komistab teise kui inimkooslusi. Juttu on ja pilt näitab inim- õtsa. saarekesi kesk mässavat ilmamerd. Ikka ei Tõsielufilm peaks põhimõtteliselt ole­ väsita imestamast, et leidub sääraseid ime- ma vaadatav ja mõistetav ilma helita, tum- maid ning imeloomi. Saare peäl on kõik maltki. Rääkivate peade puhul ent pole tege­ väheke imelikud, seal on kõik väheke imeline. mist mitte niivõrd liikuva pildi kui liikuva Saarlased ise tulevad sellise suhtumisega suuga. Ja et tõsielufilmi osalisedki pole tava­ lahkesti kaasa. Kena keik, ütleks hiidlane, liselt ei väljaõppinud ega elukutselised näit­ kelle saar (üks kolmest kuulsast mereriigist lejad, tekst veatult peas, muutuvad nad Saaremaa ja Inglismaa kõrval) on küll neist lobisedes väga ruttu vastuvõtmatuks vaadata, filmidest kõrvaliseks jäänud. Mis aga ise­ ja mis veel hullem — kuulata. loomulik— saare imelisest eripärast räägivad 74 tõsise innuga põhiliselt tulnukad vee ja taeva puutepiiri tagant, kes tahavad saarlasteks saada ja saarlasiks jääda. Mis neil aga kuidagi korda ei lähe. Tegelikult on saar paik nagu iga teinegi maamuna peäl, kus võib kanna maha toetada ja tõdeda, et siin on maailma kesk­ punkt. Saarlased suhtuvad oma saaresse tegelikult — nagu omasse kodusse. Teine lugu on see, et oleme tõenäoliselt rajanud igaüks iseendale oma saare keset ääretut inimmerd, mille piirest mitte ainult et võimatu üle astuda, vaid ka üle ääre vaadata. Oma saar — see on sisepiir, või kui soovime — silmapiir. Ei me lase sinna teisi ligi ega pääse sealt kuhugi.

Silmapiiri tagant

Alustame kõige kaugemast (ja tõenäo­ liselt kõige kallimaks läinud filmist), küll mitte kõige suuremast käsitletud saarest — Tonga saarekuningriigist. "Falangi". On see portreefilm? Vaate- film? Midagi hingele? Film algab paljuluba­ valt, intrigeerivalt, kuid kahjuks ei saa me saarest õiget pilti. Meelde jäävad algus- ja Palangi", 1998. Režissöörid Renita ja Hannes lõpp-plaanid. Peab mainima, et "Palangi" on Lintrop. Palmid nagu unelmate saarel. film, mis jätab kahekordsel vaatamisel tundu­ valt sümpaatsema mulje kui ainukordsel. Siiski tahtnuks sellest Tongast midagi rohke­ mat teada saada. Mitte igaüks ei käi iga päev Tongal. Teinekord tuleb küll sedagi ette, näi­ teks käis paiga peäl kirjanik Olev Remsu oma hiljutise ümbermaailmareisi ajal. "Eesti entsüklopeedia" järgi elab Tonga Kuningriigi saartel u 100 000 inimest, pindala on kokku 748 ruutkilomeetrit. (Võrdluseks: Saaremaa pindala on 2673 ruutkilomeetrit, 38 000 elanikku). Peasaar Tonga tapu — 259 ruut­ kilomeetrit, 64 000 elanikku. Tonga peasaar on seega kümme korda väiksem kui Saaremaa, kuid inimesi elab seal kaks korda rohkem. Mida nad seal teevad? Remsu ütleb, et Tongal on, nii kui linnast välja saad, küla külas kinni. "Palangi". Saare põliselanikud. Tongalaste tegelik elu ja omapärane kultuur jääb kahjuks kaadri taha. Kaks võimalust: 1) film on tehtud tavaturisti seisukohalt ja vaate­ kui ka budismi, hinduismi ja indiaanlaste nurgast; 2) film on tehtud tavaturisti jaoks. usundeisse, kristlusest rääkimata), kõik usud Mis hämmastas Remsut Tongal kõige olevat seal esindatud. Remsu arvamus pole rohkem? Traditsioonide säilimine. Kõige muidugi obligatoorne kuulda võtta, sest jahmatavam olnud aga saareelanike religioos­ kirjaniku pilk on kirjaniku pilk ja kinotegija sus. Tonga olevat kõige usklikum maa, mida oma rohkem nagu objektiivne kaamera pilk. ümberilmarändurist kirjamees üldse näinud Kuigi kaameragi peaks ju võimaldama "pano- (aga Remsu on süvenenud nii muhamedi usku raamida" ja fokuseerida ja detaile teravus- 75 tatult esile tuua. Detailid on need, mis loovad suhtumise — kõik müügiks — eest ära lõuna- elukanga kirevuse. Samas aga ei taga objektiiv saarele pages. Ja nüüd mängib solvunut, kui iseenesest veel objektiivset pilti. teised ärihaid tema avatud uksest sisse pres­ Puudu näib jäävat nii panoraamsusest sivad. kui ka märkidest pildi loomiseks. Kõige Üks asi veel. Tõenäoliselt nõudnuks lihtsam näide. Siin kirjutajale olnuks küll selgitust üle peategelase huulte lipsanud ütle­ huvitav teäda, mis nägu on Tonga Kristus mine, et esimesed siia saarte peale juhtunud tongalaste kiriku krutsifiksil — muidugi, kui valged mehed söödi ära: tongalased tegevat teda seal üldse on kujutatud. senimaani süüa nende kivide peäl, kus nad "Palangi" peaks olema portreefilm. vanasti "misjonäärisid" küpsetasid. Eestlane Aga miks hakkab portreteeritava jutt pika­ tunneks end tõenäoliselt küll solvatuna, kui peale vastu? Mees võiks üht-teist oma pikkade maailma teisest otsast tulnud kinoinimesed saareaastate jooksul kogetust ja teada saadust (kel, ütleme, et tänu presidendi eksootilisele tongalaste kohta vaatajalegi edasi anda, mitte sõbramehele lubatud filmida isegi pühamast pidevalt eurooplaste ja enda tagasihoidliku pühamas paigas riigiisa palge ees, kuhu isiku katkise hingeelu probleemide juurde lihtsureliku jalg kunagi ei satu) väidavad koju tagasi pöörduda. Mõnus jutumees muutub tagasi jõudes nii muuseas ja moka otsast, pikapeale vastuvõetamatuks. konteksti avamata, et meie esivanemad olid Mis mees see silmapiiri tagant tulnud inimsööjad. Toetudes kas või kroonik Henriku eesti soost palangi õieti on? Autorid jätavad väitele, misjärgi Sakala mehed kiskunud veel selle lahkesti vaataja otsustada. See on ebaaus. elusa taanlasest foogti südame ihust välja, Sest vaataja näeb seda, mida talle peetakse küpsetanud tulel ja söönud selle omavahel vajalikuks näidata. Teatud autoritepoolne jagades ära, et saada tugevaks kristlaste vastu. suhtumine peaks olema siiski selgesti erista­ Kokkuvõttes võiks väljenduda nii: tav. Miks peab vaataja tegema ära selle mõtte­ esindusliku võttegrupi loominguline potent­ töö, mis konteksti tundmata tema eest varjule siaal on jäänud osaliselt realiseerimata. Vahest jääb? võinuks rohkem ennast usaldada ega olla Mis filmist kätte jääb? Tõdemus, et üks liigselt kinni palangi jutus. õige eesti mees teeb äri kus ja millal tahes ning Vaheküsimus: kes käsib teha paari­ ükskõik millejä kellega. Kui aga näeb võima­ kümne minuti asemel tunnipikkust filmi, kui­ lust avanevat, haarab sellest kohe kinni. Lööb gi materjal ei vea välja? rahaks isegi merekalad, mille peale polnud Vahevastus: tellija, kes muu, s.o mees, veel ükski kohalik tulnud, et selle jumala- kelle käes rahakott. anniga annaks raha teha. Olgugi et otsustas algselt lilleinimeseks hakata ja sellesama

"Palangi". Hiiumaalt Käina vallast Utu külast Viita talust pärit Leonhard Niit ja Tonga kuninga Taufa aimu Tupou IV poeg Tenia Kõrgus prints Ma'alu. Ago Ruusi fotod 76 Sõsarsaared — film filmis

"Sõsarsaared" pole mitte ainult tehtud kahest saarest, Gotlandist ja Saaremaast, vaid selles on ka kaks filmi koos. Esimene ja tegelik, professionaalselt tehtud film lõpeb ära seal, kus saab õtsa Kaali katastroofi ja Kaali needu­ se kajastamine, ning algab paadipõgenike ja saarlaste hingeelu lahkamise lugu. Mis kestab ja kestab. Miks nii, see selgub lõputiitritest, kus on lugeda, kes filmi tegemiseks raha välja andnud. Ilmne vajadus niisuguste nn prestii- žifilmide vastu oli olemas omaaegse "Eesti Reklaamfilmi" päevadel ja nagu näha, on see alles nüüdki. Jäämaks vaataja ees ausaks, võiks juba filmi alguses tuua ära need rahas­ tajad, kelle huvisid loos puudutatakse. Et vaataja teaks, mida oodata. See ettepanek pole kindlasti uus ega originaalne; näiteks "Saare" filmis ongi juba kohe alguses ära toodud need, kes filmi valmimist toetanud. "Sõsarsaartes" erilist tähelepanu köit­ nud Kaali katastroofi ja Karja kiriku maagiliste laemärkide käsitlus osutub filmiks filmis. Üldkokkuvõttes jääb siiski arusaamatuks, kas on põhjust neid märke, mis asuvad kiriku pühimas paigas altari kohal ja lisaks sümbool­ sel taevalael, pidada ainulaadseteks terve laia ilma peäl või mitte. Autorid jätavad selle asja vaataja otsustada. Kui viidatud tegelikust filmist, mis saab õtsa Kaali needusega, midagi rohkemat oodanuks, siis nimelt autoripositsiooni selge­ mat esiletoomist. Kommenteerides neid maagilisi märke oma kiriku lae all, ütleb kirikuõpetaja: "Mina ei usu seda." Nimelt, et katkestatud jalaga päikesesümbolit Karja kiriku lae all annaks seostada Kaali katast­ roofiga; et selles võiks näha viidet Kaali meteo­ riidi plahvatusele, mis rahvaluules leidnud tõlgendamist kui päikese allakukkumine. Pildiliselt aga on Kaali katastroof ja Karja kiriku kolmjalg omavahel seostatud. Võinuks lasta kirikuõpetajal välja öelda oma seisukoha, miks need omapärased märgid asuvad nimelt Saaremaa kohal sümboolsel taevalael, aga ütleme, et mitte

"Gotland — Saaremaa. Sõsarsaared". Gotlandil Bur^svikis igal aastal toimuva Rootsi ja Balti riikide filmifestivali hing ning eestvedaja Hans Waldenstrom koos Peterburis sündinud ja Rootsis üles kasvanud näitleja Marik Vossiga, kes töötas aastaid koos režis- söör Ingmar Bergnianiga, aga ka August Mälguga. Roger Tereuse foto kusagil Provence'i katedraalis. Kirik on Insula saueta — püha saar, rooma ajaloolase Jumala koda, kõiksuse võrdkuju. Jumala kojas Tacituse mainitud saar, kus austati maaema ei saa olla midagi juhuslikku ega liigset. Nüüd Nerthust ja korraldati saladusliku järve ääres jääb kõlama filmis toodud klaasikunstniku ohvripidustusi. Ja et see kõigi pilkude eest arvamus. Mees, kes valab need ülimalt varjatud ohvrijärv on Kaali järv. Mis on siiski intrigeerivad maagilised märgid klaasist midagi hoopis muud kui tulnukate maan­ medaliteks, ütleb, et katkestatud jalaga päi- dumisplats. kesesümboli kolm jalga tähendavad hom­ Õiendada võinuks vahest mõnd mikust päikest, keskpäeva päikest ja õhtu­ muudki ütlust. Näiteks seda, et palverändurid päikest, ja et ta liiga kiiresti ära ei läheks, on kaugelt pühalt maalt olnud kuulnud sellisest sel üks jalg nagu katkestatud. Vastava loogika maast nagu Maarjamaa ja asunud siiapoole kohaselt peaksid ju kõik päikesesümbolid teele. Liivi-Eestfmaa oli ometi päris ametlikult, lausa katkised ja vigased välja nägema. Sest paavsti kinnituse ja õnnistusega pühendatud päike läheb looja igal õhtul, ja hommikul neitsi Maarjale. Maarjamaa on samavõrra püha tõuseb uuesti. Kus tal see jalg seal all siis jälle maa kui Poja maa Palestiina ja selle võrdväärne kokku kasvab, et hommikul taas taamale paralleel. Juba XIII aastasajal võis siin samuti taevalaele tõusta võiks? kui püha hauda külastades leida täielikku Peale selle pole kolmjalg, triskele, patukustutust. Kui aga püha haud langes 1291 ainult päikese võrdkuju, vaid samuti ka kolm- moslemite kätte, oli Maarjamaa ainus tõsiselt ainsusliku taevase tule sümbol, mille moodus­ võetav palverännaku sihtpunkt — Rooma tavad ühtekokku päike, kuu ja tähed või ka paavst lubas XIV aastasaja keskpaiku palve- päike, kuu ja piksetuli. Kusjuures päike on rändureil tõotuse täita Maarjamaale rända­ selle kolmainsusliku tule nõrgem osa. Mis ka misega. kergesti mõistetav, sest eks ole näiteks kuu Autoripoolse teatava ebamäärasuse palju vägevam, kuivõrd ta suudab valgustada tõttu kipub üldmulje "Sõsarsaartest" ebamää­ pimedat ööd, päike aga paistab päeva ajal, kui raseks jäämagi. Et midagi nagu oleks seal on isegi valge; päike võib peale selle mahagi Saaremaal iseäralist ja unikaalset, aga võib­ kukkuda. Välja kistuna teiste märkide kon­ olla ei ole ka. Rääkivate peade jutt ei taha hästi tekstist jääb katkise jalaga kolmjalg filmis haakuda filmi suunitlusega, nende kommen­ pealegi kuidagi üksikuks. taarid pigem ähmastavad kui aitavad teravus- Siin kirjutaja annab endale täielikult tada üldpilti resp. autorite seisukohta. Rääki­ aru, et film on kunstiteos, millel vähe ühist vad pead astuvad vastuollu autoripositsioo­ argise tegelikkusega, ja et kunstniku püha niga. Originaalne teade, mis mõeldud vaata­ kohus on Looja loodut oma suva järgi ümber jatele edastamiseks, kaob ära jutu sisse. vormida. Siiski ei saa jätta mainimata, et "Sõsarsaartes" leidub üht-teist muudki, mida Lihtsalt saar võinuks ja tulnuks korrigeerida, kui juba otsustati neid mõtteavaldusi filmis kasutada. "Saare" filmil on oma kindel lähte- ja Näiteks ütlemist, et Aaloe ja ka vist Lõugas leidsid vaatepunkt ning tunnetuslik taust täiesti ole­ Kaalis igasuguseid väljakuid ja maandumisplatse mas; ekraanil ei kohta ühtki jutumeest. Tänasel ja arvasid, et siin on meid mingitel aegadel päeval näib rääkivate peade kõrval ja asemel külastanud ei tea kust külalised ja just siia on maha piisavat juba veidi tavapäratust vaatepunktist, tulnud ja... kaamera uudsest rakursist, et film saaks vaada­ Kahju Ago Aaloest ja Vello Lõugasest, tav ja ärataks teiste seas tähelepanu. sest nemad ei saa ennast kuidagimoodi kaits­ "Saare" film avab neist kolmest kõige ta. Kaali oli mõlema mehe elutöö; nüüd on see selgemini üht konkreetset inimkooslust, teatud määral küsitavaks tehtud. Vello Lõugas rääkides inimestest, elust, ajast piiratud ei rääkinud mitte mingitest müstilistest tulnu­ ruumis. Sama hästi võiks see inimgrupp asuda katest, vaid hoopis muistsete germaanlaste ürgmetsas või siis omaette kas või keset kultuslikust-sõjalisest kohalolekust Saaremaal ääretut inimmerd. See näitab, et saamaks ajatu I aastatuhande esimesel poolel. Lõugas suhtus elamise elamust, ei pea iga kord kaugele Kaali järve ajaloolisse tausta ja olemusse täiesti saarele minema. reaalselt. Ta oli kindel, et Saaremaa ongi see Saarel käib mäng teiste reeglite järgi. muinasgermaanlaste saladuslik ja tabamatu Saare peäl ei kehti tavapärased (tulnukale 78 tavapärased) ajalised ja ruumilised vahekor­ teises aegruumis. Kus ajaratas käibki ringi­ rad. Selleparast nad sinna kipuvadki. Saare- ratast, andes sellega olevikule möödumatu pealne aegruum on midagi muud kui suurel iseloomu. Targemate meeste arvates kujuta­ maal ja suures linnas. Ammu teada asi, aga nud müütiline aeg endast rituaalse sisuga alati on seda kosutav tõdeda-kogeda. Eriti siis, täidetud kestvat hetke. Aeg omandas väideta­ kui seda ei üritata sulle otsesõnu selgeks teha. vasti reaalse sisu alles siis, kui seda hakati Filmi tegevus toimub müütilisel mõõtma. Samas muutus olevik paradoksaalsel maastikul, müütilises ajas. Õieti ei toimu mitte kombel olematuks, hakates tabamatu punkti­ midagi. See on koht, kus sõnadel on kaalu, na mööda kujuteldavat ajatelge minevikust kus seltskond saab kokku õnnevalamise tulevikku kiirustama. juures ja tule ääres. Inimesi on parasjagu nii Milleks mõõta saarel aega? Iga asi vähe ja nii palju, et pole tekkinud vajadust tuleb omal ajal. Koik hetked on ühetähendus­ nende eristamiseks perekonnanime järgi. likud, iga tegu samaväärne teisega. Müütiline Film juhatatakse sisse sõnadega: aeg on lihtsalt sakraliseeritud, pühitsetud kõrgemast eesmärgist. Selles mõttes pole Sekund ei Vahenda midagi. Aasta ei tähenda midagi. Ein saab mõõta inimestega, kes sind ümbritsevad, ja sammudega, mis sind kuhugi viivad.

See on ka ainus otsene kõne, millega vaataja poole on pöördutud. Mida see võiks tähendada? Tekib küsimus, kas ka eluaeg, eluaastad ei tähenda tegijate meelest mitte midagi. Sest kindel see, et väljaspool aega sammumine ei vii kindlasti mitte kuhugi. See oleks sama hea, kui kohapeal tammuda. Kas kellegi meelest peaks olema võimalik asuda väljaspool aegilma või aegruumi? Et nagu orav rattas, nõnda on inimene ajarattas? Pigem on viidatud sellele, et filmi "Saar". Üks filmi tegelastest. tegelased elavad müütilises ajas, seega hoopis Alko Oki fotod

"Saar", 1999. Režissöör Jaan Tätte. Vilsandi jaanalinnud. 79 aastal vahest tõepoolest mingit tähtsust, küll naaviamaade filmifestivalil Jarl Karjatsele parima näitleja auhind Belgias 1997, filmi näidati 34 aga tähendust. (Aasta algkuju ja algtähendus rahvusvahelisel festivalil), "Turvalisuse illusioon" eesti keeles on ajast aega. Üks aeg tuleb teisele (1996), "Falangi" (1998). õtsa. Pidevalt. Algus saab otsaga kokku, ei ole seal nihestunud jõnksu sees nagu ajaspiraalil.) JULIA SILLART (GUTEVA, sünd. 1. juulil 1943 Bulgaarias Varnas) on lõpetanud 1965 Bulgaarias Mõnus on vaadata filmi, kus pole ühtki majandusülikooli ja 1972 Moskvas ÜRKI dokumen­ rääkivat pead. "Saar" olekski vaadatav ka taalfilmide režissöörina. Diplomitööks oli tõsielu­ film "Kadriorg" (1973). Aastatel 1974—1990 töötas täiesti ilma helita, eelkõige tänu tugevale "Tallinnfilmis", kus ta tegi paarkümmend ring­ operaatoritööle. Igatahes on lootustandev vaadet ning dokumentaalfilme, milles vahel näha, et eesti tõsielufilm pöördub tagasi kino kasutatakse näitlejaid ja mängulisi elemente. Filme: "Viina viga" (1976), "Ma tahaksin kodus olla" põhiväärtuste juurde. Kuigi "Saare" filmikäe- (1977), "Korter nr 17" (1978),"Inimese jälg" (1979), kiri tuleb tuttav ette, kõik see oleks justkui juba "Lugu nõukogude koolist" (1980), "Tere, here- olnud, nagu oleks sama filmi juba näinud — ford!" (1982). Julia Sillart on teinud vaatefilme Tallinna sõpruslinnadest Kotkast, Szolnokist, aastat kolmkümmend tagasi. Siis, kui eesti Schwerinist, Kielist, Veneetsiast ja Gentist ning filmi tuli eelmine uus ja pretensioonikas põlv­ õppefilme kirjanikest "A. Tšehhov Melehhovos", kond (nimetagem seda kas või kesksemate "LevTolstoi Jasnaja Poljanas" ja "Carl Robert Jakobson kodus". "Eesti Reklaamfilmis" valmis tal tegijate järgi APP — Andres, Peep ja Peeter, mänguline tõsielufilm "Igor Severjanin" (1990), s.o Sööt, Puks ja Tooming, veidi hiljem Soo­ stuudios OÜ "Kairiin" dokumentaalfilmid "Pastor" (1993) Avo Üprusest ja "Gotland—Saaremaa. saar), kes pani endast rääkima ega pidanud Sõsarsaared" (1999). ise kõva häälega oma kohalolekut kuulutama. JAAN TÄTTE (sünd. 24. märtsil 1964 Viljandis) on lõpetanud 1990. aastal Tallinna Riikliku Konser­ vatooriumi lavakunsti eriala ning töötab sellest ajast alates Linnateatris. Tema näidend "Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest" HANNES LINTROP (sünd. 28. septembril 1958 võitis 1997. aastal Eesti Näitemänguagentuuri Tallinnas) on lõpetanud 1987 Tallinna Pedagoogika- korraldatud näidendivõistlusel I auhinna ning instituudi näitejuhina, töötanud 1978—1989 "Eesti samal aastal sai Tätte "Suure Vankri" kultuuri­ Telefilmis", põhiliselt režissöörina. 1997—1998 oli auhinna laulutekstide eest. Rollid filmides: Toomas Eesti Kinoliidu esimees. RENITA LINTROP (sünd. "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" (1991, rež 11. detsembril 1955 Tallinnas) on lõpetanud 1981 Arvo Iho), Martin "Suflöör" (1992, Kaljo Kiisk), Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjanikuna, töötanud Bengt "Väekargajad" (1993, Taivo Pabut), Aleks 1974—1986 Eesti Televisioonis positiivfilmi montee­ "Tulivesi" (1994, Hardi Volmer), kolmas sõdur rijana ja toimetajana, 1986—1990 "Tallinnfilmis" "King" (1998, Laila Pakalnina, Läti—Saksamaa), animarilmide toimetajana ja dokumentaalfilmide Roland "Ristumine peateega" (1999, Arko Okk). režissöörina. Renita ja Hannes Lintrop on abielus 1999. aastal valmis Tättel esimene tõsielufilm "Saar^' ning teinud filme kanasse. 1991. aastal rajasid nad Vilsandist. stuudio "SEE", 1998 toimus nende eestvedamisel I Tallinna rahvusvaheline filmifestival. Filmid: "Palee" (1982), "Noorus" (1984), "See kuristik..." KARL KELLO (sünd. 26. aprillil 1950 Rakveres) on (1986), "Meie aja kangelane^ (1988), "Koik ini­ lõpetanud 1973 Tartu Ülikooli ajakirjanikuna. mese heaks, kõik inimese õnne nimel" (1989), Töötab "Eesti Päevalehes" rubriigi "Inimesed" "Cogito, ergo sum" (1989, lühifilmide grand prix toimetajana. Teinud 1973—1979 "Tallinnfilmis" ja Aurillaci rahvusvahelisel filmifestivalil Prantsus­ 1980—1992 "Eesti Reklaamfilmis" ringvaateid ja maal 1990), "Meister" (1989, lühimängufilm), dokumentaalfilme, tihti etnoloogilistel teemadel. "Šuralc" (1990, Pärnu rahvusvahelise visuaalse Filme: "Katõ ilma veere pääl" (1990), "Raua vägi" antropoloogiafilmide festivali žürii auhind 1990, (1990), "Saaremaal sada imeta..." (1991), "Jaani- Tampere rahvusvahelise filmifestivali parim kivi" (1992), "Tallinna ajaloost" (1992). Praegu on dokumentaalfilm 1991, Crüteil' rahvusvahelise tal käsil täispikk dokumentaalfilm "Narr Jumala filmifestivali parim lühifilm publiku hinnangul kojas", mis käsitleb narri ja kolme-neljasarvelise Prantsusmaal 1991, Kraköwi rahvusvahelise põrgulise motiive Põhjala sakraalkunstis. filmifestivali III koht 1991, žürii diplom Melbourne'i rahvusvahelisel filmifestivalil 1991, Eesti Vabariigi Sulev Teinemaa kultuuripreemia 1991), "Karistus" (1991/92, grand prix St-FIouri rahvusvahelisel filmifestivalil 1992 Prantsusmaal),"Ring"(1992), "Eestlase elu" (1993), "Ma olen väsinud vihkamast" (1995, mängufilm, Eesti Kultuurkapitali preemia 1995, rahvusvahelisel filmifestivalil "Baltijas perle" Jarl Karjatsele parima näitlejadebüüdi auhind Lätis 1996, Aleksandria rahvusvahelise filmifestivali žürii eriauhind Egip­ tuses 1996, Carrousel' rahvusvahelisel filmifestivalil Jarl Karjatsele parima näitleja auhind Kanadas 1996, Salerno rahvusvahelisel filmifestivalil I auhind mängufilmide alal Itaalias 1996, žürii eriauhind festivalil "Kinoforum" Venemaal 1997, Skandi-

80 KART HELLERMA

KANGE TALUPERENAINE JA TUULEPEAST POETESS

mulik dimensioon, aga kõige selle kõrval on "KÕUE LIISU LOOD". Autor Tõnis Lepik, heli: Toivo Räni, helikujundus: Veiko Täiuste, montanž: säilinud ruum ka traditsioonilisele ja konser­ Kersti Miilen, asjaajamine: Salme Poopuu, toime­ vatiivsele. On tunnuslik, et traditsiooniline taja Tõnu Karro, produtsent Mati Sepping. Video võib uues, rõhutatult veidrustele ja simulat­ Bctacam SP, 28 min, värviline. © "Eesti Tõsielufilm", levitaja "Faama Film", 1999. sioonidele orienteeritud kontekstis paista eriti originaalse ja võluvana. Näiteks pärast noorte "METSKUNINGANNA". Käsikiri: Heli Speek ja filmikasseti "Kass kukub käppadele" vaata­ Tõnis Lepik, lavastus: Heli Speek, pilt: Tõnis Lepik, heli: Toivo Räni, helimontaaž ja muusika: mist või ka videoinstallatsioonidega sisusta­ Avo Ulvik, montaaž: Urmas E. Liiv produtsent tud moodsa kunsti näituselt tulles mõjuvad Salme Poopuu, Salme Lepik (Metskuninganna), Salme Lepiku luulet loevad autor ja Maria Klens- kerge võõritusefekti toel, aga küllaltki kanoo­ kaja. Video Betncnm SP, 28 min, värviline. © OÜ nilises võtmes vändatud dokumentaalfilmid Defore, 1999. kahest vanast naisest mõnusa kildkondliku tembuna, ühte mahajäetud subkultuuri pee­ geldava alternatiivina. Kiirete muutumiste ajal on vanad Kui ühiskonnas on peamiseks kapita­ inimesed jäänud ju ühiskonnas tagaplaanile, liks noorus, karjäärialane edukus, oskus en­ nende pension on väike ja nende muredega nast hästi ja kavalalt müüa, ennekõike end teiste ees maksma panna, siis hakkavad uued ei taheta kuigivõrd tegelda, eriti kui riigikassa väärtussuhted mõjutama ka kultuuri, leiavad on tühi. Aga vanainimesed on ju puhuti nagu sealgi oma esteetilise väljundi — vahel jõhkra, lapsed ja öeldakse, et lapsesuu ei valeta. See vahel kentsaka ja kõverpeegeldava, kuid ikka­ neid muust ilmast eristab ja neile väärtuse gi äratuntavat sotsiaalset resonantsi pakkuva. annabki. Just ausa ja keerutamata oleku tõttu Sel on oma loogika, mida võib seostada mitme on vanu inimesi ikka huvitav kuulata, ükskõik põhjusega, nimetada seda nii kaasajooksikute mida nad ka ei räägiks või kommenteeriks. mentaliteediks, asjaoludega leppivaks koha­ Vanad inimesed ei taha tavaliselt endast jätta nemise kuulutuseks kui ka tundlikuks valusa­ teistsugust pilti, kui nad tegelikult endast tele kohtadele osutamiseks. Ka siis, kui tule­ kujutavad. Tänane lihvitud teesklemise kunsti museks on pelk mäng valeväärtustega, on see täis maailm on neile võõras. Dokumentaalfilm ikkagi sammuke mingi korrastatuse suunas, žanrina toetab nende ausust igati, sest tema teatud protsessi näitaja, märk "erksast sot­ kohus on elu ja inimesi jäädvustada just nii, siaalsest närvist". Kuigi nii võib sündida suuri nagu nad on, ilma sisulise ja vormilise rafinee­ asju, pole see kindlasti ainuvõimalik loomin­ rituseta. guline paratamatus. Võimalik, et kõige kompromissitumate Ehk polegi õige rohkem tahta? Ehk idealistide jaoks kulgeb kultuuri peatee alati peabki kultuur põdema samu lastehaigusi kui mujalt, mitte sealt, kus seda näevad ühiskond­ ühiskond, mille rüpes ta elab? likes tõmbetuultes rähklejad. Idealismi on Kooskõlas suhtumiste teisenemisega üldse mitut sorti, rohkem või vähem elukau­ muutuvad ka teemad, mida kunsti vahendi­ get. Suurimad idealistid peavad näiteks tega käsitletakse. Neid ei saa hõlpsalt ennusta­ rahateenimise sundi üldse põlastusväärseks, da ja lahterdada, kuid oma tendentsid, õnneks aga on vähe neid, kes ilma selleta läbi saavad. mitte kuigivõrd piiratud, on siingi. Kultuuri Üht säärast elukauget, aga väga sümpaatset on ilmunud uued võitjad ja kaotajad, uued idealisti kohtame dokumentaalfilmis "Mets­ vägilased ja ahjualused, ülepea uus iseloo­ kuninganna", kuid vaevalt leidub kedagi, kes 81 temaga samastuda soovib. Tõstke käsi, kes isegi snooblikumana. "Kõue Liisu lood" ja tahab koos temaga olla korterist välja tõstetud "Metskuninganna" on realistlikud filmijutus- ja talvel telgis elada? Kui olla iseäranis karm, tused kahe erinevas keskkonnas elanud ja kasvanud naise elust, kes erinevad teineteisest ka oma olemuse poolest nagu öö ja päev. Mõlemad on tähelepandavalt positiivse autorihoiakuga portreed, ainult et ühes on peategelasel lastud iseendast rääkida rohkem, teist aga näidatakse mitte niivõrd tema elu­ kogemuste ja tõekspidamiste, kuivõrd elustii­ li, käikude ja tegemiste valgel. Need on hästi valitud ja iseloomulikud. Saame teada, missu­ gune on meie aja asotsiaali argipäev. (Kui Kultuurkapital ära kaob, siis võib selline olla nii mõnegi südametunnistuse sunnile truuks jääva literaadi tulevik.) Ühes filmis on keskmes literatuurne narratiiv, verbaalne sõnum, teises elupildid ja tegevuse väline visuaalne joonis, kuuldeliseks taustaks pealeloetud luuletekstid. Kõue Liisu ehk Pauliine Vapper on selles mõttes esindus­ likum, et tema kujus peidab end suurem üldistus kui teise filmi kangelannas Salme Lepikus, kes koos kolme koeraga telgis elades kujutab endast pigem kummalist ja erand­ likku introvertset karakterit kui mingit räbala- puntidest luuletajate koondkuju. Üks on tõesti pigem tüüp ja teine roh­ kem karakter. Mõlemad portreteeritavad on piisavalt värvikad nähtused, et terasele doku- mentalistile suurepärast filmiainest pakkuda. Neis on optimismi ja elujõudu, mida nii tähe­ lepandavas koguses ei leia ka paljude neist nooremate inimeste juures, hoolimata sellest, et üks suudab haigete jalgade pärast veel vaevalt käia ja teine on viletsa majandusliku "Kõue Liisu lood". 1999. Režissöör Tõnis Lepik. olukorra tõttu sunnitud erakuna metsas talvi- 2904. aastal sündinud Kõue talu perenaine Pauliine Vapper ehk Kõue Liisu Muhumaalt laulab nõuda: "Kui tuma. Üks möirgab lustlikult lorilaule, teine mina tulin siia ilma, siis seal juba joodi viina, joodi minu loeb telki soojendava raudahju kumas oma- terviseks, imllcrii-imllcraa, vallerille-ralle-raa. joodi minu kirjutatud õrna loodusluulet — ja täitsa head terviseks..." Tõnis Lepiku foto luulet sealjuures. Kõue Liisu roll on üldistuse mõttes kindlasti kandvam kui "metskuninganna" siis niisugune võikski olla vaimuinimeste oma. Tema on paljude vaatajate jaoks juba initsiatsioon, nende kohustuslik "sissepühit- nagu vabaõhumuuseumi elav eksponaat, kelle semise" rituaal. Tundub õel, aga tahaks näha, osaks on kehastada talurahva kuulsusrikast kui palju neid alles jääb, kui neilt oma staatuse minevikku, suisa ajalugu ennast, isikustada säilitamise hinnaga naksti soe tuba ja nina­ üks ja kindel, peagi ajalooraamatuisse surutav esine ära võtta. ajaepohh. Ning kui vanadele taluperenaistele aeg veel kuidagimoodi halastab, siis linna Oleme jõudmas elufaasi, mis ka kul­ läinud vanade poetesside suhtes on ta tuuriliselt suhestub ennekõike urbaniseeru­ mõnevõrra karmim. Maaelu on küll raske ja nud tegelikkusega ning igasugune maalähe- robustne, ent jätab inimesele alles oma ruumi, dus mõjub seetõttu üha marginaalsemana, erinevalt linnast, kus üksikisik piseneb mutri- 82 keseks, kaob teiste hulka ära ja peab üle jõu käivaid eksistentsiaalseid võitlusi, mis mõni­ kord lõpevad prügikastide läheduses. Muhu saarel elava Kõue Liisu maa­ ilmapilt on väga selgete piirjoontega. Tal on oma arvamus laias maailmas toimuva kohta, ta teab rohkem, kui arvata võiks. Filmitegijad on tal lasknud kommenteerida ka Clintoni — Lewinsky suhet. Ehk seepärast, et nalja saaks? "Selle litsi ma tapaks ära," põrutabki vanatädi verejanuliselt. Seitse last sünnitanud naisel on "Metskuninganna", 1999. Režissöör Heli Speek. Saline Lepik elik Metskuninganna. "Näe, nüüd hak­ väga kindlad tõekspidamised selle kohta, kame kolmi jooma suure vaeva peale," räägib Salme mida võib ja mida ei või. Jääb mulje, et see, koertele, kui ta on talvisest jõest vett tarinud ja selle kes julgeks tema juurde minna jutuga näiteks telgis raudahjus keema ajanud. seksuaalsest ahistamisest või poliitilisest korrektsusest, saaks kohe kepiga vastu näppe. Film on liigendatud märksõnade kau­ "Metskuninganna". Lõpuks ometi kevad. "Nii pa, üles ehitatud portreeintervjuuna, mida tü­ kutsuv ja rikas ja helde on mulle siis elu, kui eemalt keldavad pildid perekonnaalbumist ja mere­ mind tervitab õitseva sireli ilu ja avaneb kodune vaated. Ootuspäraselt idealiseerib 94-aastane värav," kõlab Salme Lepiku luuletus. naine elu oma noorusajal: "Siis olid kõik kars­ ked ja puhtad." Aukartlik on tema suhtumine piibli kümnesse käsku. "Kas nüüdsed inime­ sed loodavad jumala peale? Ei looda. Kui nad loodaksid, jõuaksid nad palju kaugemale." Liisu on natuke edev, ta naudib, kui te­ ma juttu kuulatakse, ilmselt pole tal ka kaa­ mera vastu midagi. Kuna tal lastakse rääkida sõna otseses mõttes maast kui ka ilmast, siis on ta jutt kohati liiga lõdvalt seotud ja vähe keskendatud. Portree küll sünnib, kuid mitte niivõrd paljunäinud talunaisest, kuivõrd väi­ kesi vigureid armastavast, lorilaule laulvast ja lõõpivast Liisust. Metskuninganna". Igapäevane elu metsas koos koertega.

* %'•••'

83 Luuletajast vana naine on hoopis romantilisema hingeeluga natuur, kellest võib TÕNIS LEPIK (sünd. 24. augusti! 1958 Tallinnas) esialgu jääda mulje, et ta on ennast rasketes on lõpetanud 1977. aastal 10. õhtukeskkooli. tingimustes proovile pannud fanaatik. Võiks Aastatel 1977—1978 töötas "Eesti Telefilmis" operaatori assistendina, 1979—1991 "Tallinnfilmis" mõelda, et ta otsib lumisest metsast inspirat­ operaatorina, hiljem vabakutseline operaator. Tema siooni ja tal on lihtsalt huvitav lihakombinaadi esimene töö "Rändurid" (1978) sai nii Szolnoki prügikastidest oma koertele konte valida. rahvusvahelisel amatöörfilmide festivalil kui ka Paraku oleks see liiga lihtsameelne lähene­ Balti amatöörfilmide festivalil I auhinna. Olnud operaatori assistendiks ja II operaatoriks aastatel mine. Kes viitsiks tänapäeval jõejää peäl 1979—1989 üheteistkümne mängufilmi juures. roomata, et kohvi jaoks vett koguda? Oleks Operaator-lavastajana mängufilmid: "Näkimada­ võinud ju selle termosega kaasa võtta! Mis, lad" I—II (1987, rež Olav Neuland), "Mees paadis" kas ta tõesti elab telgis? On ta hull või? Ah (lühimängufilm, 1988, rež Lauri Aaspõllu), "Surnud hiir südames" (lühimängufilm, 1990, rež Lauri kodutu! Näeme, kui vähenõudlik ja kui koha­ Aaspõllu), "Ainus pühapäev" (1990, rež Sulev nev võib olla inimene. Film paneb endalt Keedus), "Rist" (lühimängufilm, 1991, rež Lauri küsima mitmeid ebamugavaid küsimusi. Kes Aaspõllu), "Ankur" (lühimängufilm, 1991, rež teaks, kus täpselt on meie toimetuleku piir? Peeter Simm), "Hüsteeria" (1992, rež Pekka Karja­ lainen, operaator koos Ago Rüüsiga). Dokumen­ Metsaelanikust naise igapäevased askeldused taalfilmid operaatorina: "Tallinna tipp" (1985, rež ajavad natuke hirmu nahka, kuigi iseenesest Peet Väinastu), "Koik inimese heaks, kõik inimese on ta äärmiselt sümpaatne. Selles on midagi õnne nimel" (1989, rež Renita ja Hannes Lintrop), eredalt filosoofilist, kuidas ta ei nurise olude "Cogito, ergo sum" (1989, rež Renita ja Hannes Lintrop), "Surale" (1990, rež Renita ja Hannes üle, millesse ta elama on sattunud. Tema näol Lintrop), "Vaarao lapsed" (1991, rež Sulev Keedus, puudub kibestumise pitser, pigem on seal operaator koos Keedusega), "Šamaanimaastik" midagi rahulikku ja helget. Ta vajab vaid (1991, rež Lauri Aaspõllu, operaator koos Urmas natuke õhku, natuke valgust ja soojust, natuke Sepaga), "Melskuninganna" (1999, rež Heli Speek). Dokumentaalfilmid režissöörina ja operaatorina: süüa ja juua ning eelkõige võimalust luuletusi "Kondajad" (1990), "Pigilinnud" (1998), "Kõue lugeda ja kirjutada. Ning ta pole sugugi nii Liisu lood" (1999). lootusetult hull, kui võidakse arvata. Filmis on väga häid kohti. Näiteks, HELI SPEEK (sünd. 15. mail 1948 Tartus) on lõpe­ kuidas naine hommikul ennast metsas kam­ tanud 1975. aastal Üleliidulise Riikliku Kinemato- mib, peegel puu najale toetatud. Või kuidas graafiainstituudi (ÜRKI, VGIK) dokumentaal­ ta ilusat ja omapärast taevast kiidab, ise ilmselt filmide režissöörina. Aastatel 1975—1993 töötas "Tallinnfilmis" dokfilmide lavastajana, pärast seda läbi külmunud. Filmi aitab tunderõhulise­ vabakutseline. Teinud hulganisti tõsielufilme ning maks muuta kaadritagune Maria Klenskaja, ringvaateid. Filme: "Janu vee ääres" (1975), "Ärge kes naise endaga kordamööda tema luulet tapke vihmaussi!" (1978), "Tänav 79" (1979), "Kõi­ loeb. Lõpupoole võttiski film pigem luuleõhtu ge ilusam" (1984), "Aken" (1986), "Kas meid pole­ gi olemas?" (1987), "Ma tahaksin elada Narvas" vormi. Oleksin tahtnud naise möödunud (1988), "Rindeteated" (1989), "Rahu meie kodu­ elust rohkem teada saada. Kuidas ta sinna dele" (1991), "Elia Wuolijoki" (1996), "Mels­ metsa ikkagi sattus? Nii palju siiski oli aru kuninganna" (1999). saada, et tal on mõned laiskvorstidest täiskas­ vanud pojad, kes eelkõige sooja teki all armas­ S.T. tavad aega mööda saata. Ent nemadki ei suut­ nud pisendada boheemliku poetessi müto- poeetilist sära.

84 TOOMAS TIIVEL

DIRIGEERIVA PROFESSORI JÄLIL

toimub üks jutuajamisi ümmarguse lauaga "PARTITUUR NEURONI GENOTÜÜBILE". Käsi­ ruumis — lausa sealsamas, kus ilmselt neid kiri: Indrek Rohtmets ja Peep Puks, teostus: Peep otsuseid tehaksegi, seda küll vaid füsioloogia- Puks, pilt: Aarne Kraam, heli: Toomas Vimb, ja meditsiinipreemiate alal. Komisjoni esimees muusikaline kujundus: Merike Vainlo, montaaž: professor Ralf Petterson vaid naeratab ja otse­ Kaido Strööm, assistent Agne Sander, tootmisjuht Maie Kerma, produtsent Aare Tilk. Video Betacam seid vastuseid, kas eestlasi on ka arutatud, ei SP, 51 min 21 sek, värviline. © "Eesti Telefilm", 1998. anna — ametieetika. Filmide "Partituur neuroni genotüübile" ja "Eha "Partituur neuroni genotüübile" on fenomen" (1999) eest sai Peep Puks 1999 Eesti Kul­ portreefilm, kuid mitte selle sõna otseses tuurkapitali aastapreemia. mõttes. Portreteeritavaid on vähemalt kaks — molekulaarbioloog Eesti TA akadeemik pro­ fessor Mart Saarma ja närvirakk (teadus närvirakust). Tegevus toimub õige mitmel Kes siis ikkagi saab esimese eestlasena maal ja õige mitmes kohas: Soomes Helsingi Nobeli preemia? Eestimaal on ajakirjanduses Ülikooli Biotehnoloogia Instituudis, mida pro­ juttu olnud kahest Suurest Jaanist — Krossist fessor Mart Saarma juba mitmeid aastaid ja Kaplinskist. Äkki on see aga hoopis tead­ juhatab; Tartus, ülikooli keemiahoones, kus lane? Miks ka mitte. Teadjamehi teatakse ja "kõik see kord algas"; Rootsis teaduskonve­ tuntakse omal mani tihtilugu palju vähem kui rentsil; Põhja-Eestis Rutjal, kus on perekond kirjanikke-kunstnikke, kuid maailmanimesid Saarma suvekodu. Peale selle vestlused oma on nende hulgas kindlasti vähemalt sama ala tippudega, mis nagu ei puudutakski palju. konkreetselt esimest portreteeritavat Mart Nobeli preemia jagamise köögipoolest Saarmat, — ühe maailmas enim tsiteeritud teame üsna vähe. Salapära on eelkõige selle teadlasega, professor Charles Kurlandiga ümber, keda on preemia väärilistena välja Uppsalas, professor Jaanus Remmega Taevas­ pakutud, kes pääseb "trikoovooru" ning kui­ kojas, professorite Lauri Saxeni ja Leevi Kääri- das käib lõplik valik ja otsustamine. Peep aineniga Helsingis. Nendega räägib üks filmi Puksi filmis "Partituur neuroni genotüübile" loojatest, bioloogist teadusajakirjanik Indrek

"Partituur neuroni genotüübile", 1998. Režissöör Peep Puks. Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor ja Eesti ТЛ akadeemik professor Mart Saarma: "Mina olen aina kadestanud muusikuid. Osalt selle tõttu, et endal ei ole üldse muusikalist kuulmist, selle tõttu tundub see kuidagi eriti müstiline ja saavutamatu. Oleksin nõus praegugi vahetama teadlase ameti muusiku ameti vastu, aga siis sinna vahetuskaupa peaks kuuluma ka musikaalsus. Niisama ci valtetaks." 85 Rohtmets mitte Saarmast, vaid hoopis teadu­ vad vanemad ja tütar Kaari Saarma teadlasest sest üldse, maailmateadusest, teaduse tege­ inimese. Seda ei saa öelda keskkooliõpetaja misest, teaduse ja teadlaste rollist ja vastu­ kohta, kelle jutust jäeti filmi vaid paatosega tusest. Kenasti räägib. Tarku inimesi on ikka lausutud: "Juba nooruses oli ta..." Äkki oligi? hea kuulata, eriti kui veel ka näidatakse, Kuigi ei tahaks uskuda, et portreteeritav ei kuidas räägivad. Kas vehivad kätega või olnudki laps ja teismeline kõige selle juurde mitte. kuuluvaga. Filmis on peale teaduslaborite veel Film on tehtud leebelt, ei ole erilisi tõu­ stseenid Savonlinna ooperifestivalilt — viide se ega tühje kohti. Kaamera näitab loodust — muusikahuvile, mis kõlab filmis mitu korda, puid, vett, samblikke, rakke —, taustaks hästi kuni isegi selleni, et muusikuks saamine oli valitud muusika. Igatahes loodusvaated olnud unistus, praeguseks vaid tõsine huvi läägelt küll ei mõju. Muidugi saavad need teadusest vabal ajal, kui sellist asja üldse on inimesed, kes on kodus molekulaarbioloo- olemas. Suvekodu Selja jõe ääres Rutjal, kus gilise laboritehnikaga ning on lehitsenud toimub ka jutuajamine Valve ja Jüri Saarmaga, mõnda rakubioloogiaalast raamatut, oma on ilmselt kujunenud samasuguseks enese- äratundmisrõõmu — näe, see on rakk laadimise kohaks nagu muusikaetendusedki. vaadatuna läbi mikroskoobi, see on pipett, see Asi, mis filmis silma torkab ja mida mikrotoom, see homogenisaator. Viimane on ilmselt on ka filmitegijad tabanud ja osavalt ilmselt saanud filmitegijate lemmikaparaa- ära kasutanud, on see, et professor Mart diks, aga eks ta liigu omapäraselt küll. Seda Saarma on erakordselt võluv ja hea suhtleja, liikumist näidatakse filmis mitmes kohas. kes valdab ka hästi eesti keelt. Oli see kodu ja Liiga palju selletaolist spetsiifilist pudi-padi koolide mõju või oli Saarma juba piisavalt siiski filmis ei näidata, nii et ka tavaline väljakujunenud isiksus, kellele enam ei inimene ei pea tundma ennast pisikese ussike­ mõjunud ei Venemaal ega Ameerikas käimi­ sena "biotehnoloogilisi kosmoselaevu" vaada­ sed ega sealsed virvatuled, mis paljudele meie tes. Võiks isegi väita, et filmis on kujutava kaasmaalastele on jätnud oma paratamatult kunsti valdkonda suunatud taotlusi — visu­ naeruväärse pitseri. Kas aktsendiga keeles aalselt on ju rakud vägagi huvitavad. See vaid kaasneb ka aktsent meeles ja mõtlemises, ei lisab vürtsi, et tegemist on mõnekümne mik­ ole ju täpselt teada. roni suuruste elusaine tükikestega, mille sees toimubki "elu ise". Filmist jääb mulje, et tegijatel on head materjali palju käes olnud. Sellest on tehtud Eluteadused on Eestimaal juba sajan­ valik, õnnestunud valik. Teadust on õnnestu­ deid aus olnud, seda muidugi eelkõige meie nud näidata inimlikult; see on keeruline, aga ülikoolilinnas Tartus. 1960. aastate keskel ülimalt põnev inimtegevus ning selle tegijatest alustas nüüdseks juba legendiks saanud mees paljud on fanaatikud selle sõna positiivses Artur Lind ülikooli keemiahoone suure labori tähenduses, kes kokku saades võivad küll nurgas täiesti uue asjaga, millest siis eriti keegi rääkida ka naistest ja hobustest. midagi ei mõistnud. Alustas ja tulemuseks on Teadust on vaja ja eriti vaja väikerii­ hulk maailmanimega teadlasi, kes kõik pea­ kidel nagu Eesti. Loota võib, et pole kaugel vad ennast tema õpilasteks. Filmis saavad aeg, kui teadlase maine Eesti ühiskonnas taas peale akadeemik Mart Saarma enda sõna ka tõusma hakkab. Teadus on huvitav ja vajalik. veel akadeemik Richard Villems ja professor Film "Partituur neuroni genotüübile" just sel­ Merike Kelve ning omakorda Mart Saarma lest ongi. Natuke liiga näpuga näitamisena õpilased Urmas Arumäe ja Jaanus Remme, kes mõjusid selles kontekstis stseenid haige on ise nimekad teadlased, mis sellest, et õpe­ poisiga. Eluteaduse — bioloogia — üks väljun­ taja sai eelmisel aastal vaid viiskümmend. ditest on alati olnud ja on meditsiin, kuid kas Selgub, et Artur Lind oli legendaarne on vaja seda kasu nii puust ette teha ja puna­ mees mitmes mõttes — kõva teadlane, aga ka seks värvida. hea õpetaja (need ei pruugi üldsegi koos käia), Et edukalt teadust teha, vajab ka tea­ kes jättis oma õpilastele ja kolleegidele vabad dus juhte ning Mart Saarma on teadusjuht käed. Tulemuseks on Tartu molekulaarbioloo­ päris kindlasti, ise tõenäoliselt teadmata gia "võimas rühm", et mitte kasutada sõna midagi tänapäeval moehaigusena levivatest koolkond, mida Richard Villems, tsiteerides kõikvõimalikest juhtimisteooriatest ja -õpetus­ Wienerit, võrdleb kuivanud puu oksaga, millel test. Aga võib-olla ta just seetõttu juht ongi. ronivad ringi üraskid. Mitmest on saanud Teadust ei tehta üksinda. Kas kõrvalruumi­ samuti kõvad tegijad, kuid kuna mitu head desse või tänapäeva sidetehnikaga maailmas, meest ja naist ei mahu tavaliselt ühele kivile, kus iganes paika, on vaja kolleege ja ka konku­ on igaüks leidnud oma niši. rente. Edasi osutuvad määravaks juba ideed. Selles, et Mart Saarma hakkas moleku­ Partituuri kohta ütleb EE: "Orkestrile, koorile, laarbioloogina uurima närvirakke, neuroneid, ansamblile vm koosseisule kirjutatud heli­ on oma osa kindlasti ka tema vanematel, teose partiide koondnoodistik. Partiid paikne­ meditsiiniprofessoritel Valve Saarmal ja Jüri vad partituuris kindlas järjekorras ja eri joo- Saarmal. Kui teised filmis näidatud kolleegid nestikel." Kõlab nagu muusika kohta, kuid räägivad rohkem teadusest anonüümselt, siis ilmselt kehtib ka teaduses. "Partituur neuroni just nagu balansiks teevad sümpaatselt mõju­ genotüübile" on film teadusest.

8f> SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 1911— 1920

1911

• Pärnus valmib "Endla" seltsi- ja teatrimaja (arhi­ moraalituid filme välja vilistama ning kahtlase tektid G. Hellat, A. Jung, E. Wolffeldt, I. Laasi). suunitlusega müürilehti maha rebima. August Kitzbergi "Libahundi" esiklavastusega • 30. VI pannakse Hiinas paika kinotööstust regu­ tähistatakse uue teatrihoone ja kolmanda kutselise leerivad seadused: kino avamiseks peab olema luba, teatri avamist, "Endla" teatrijuhiks asubAleksander mehed ja naised peavad eraldi istuma, amoraalsed Teetsov. Kuigi teater on nimetatud kutseliseks, filmid on keelatud ning viimane seanss peab lõp­ saavad palka vaid viis näitlejat ja teatrijuht, ülejää­ pema enne keskööd. nud trupi moodustavad asjaarmastajad. • 30. IX avab Pariisis uksed maailma suurim kino • Moskva Kunstiteatris esietendub Edward Gordon Gaumont Palace, mille saalis on 3400 kohta. Craigi lavastuses Shakespeare'i "Hamlet". Aasta­ • 11. XII avab tootmiskompanii Deutsche Bioskop kümnete vältel võitleb Craig kujundliku teatri eest Berliinis Babelsbergis üleni klaasist stuudio pind­ ja naturalistliku teatri vastu. Ta otsib vahendeid, mis alaga 40 000 m2. aitaksid muuta kaasaegse teatri niisama tähendus­ • Avatakse Tallinna kino "Kasino" (Aia t 3) prae­ likuks nagu oli klassikaline kreeka tragöödia või guse WW Passaaži kohal. jaapani no-teater. Enam kui 20 aasta vältel annab • Jõustub 50-aastane copyriglit'i seadus. Craig välja teoreetilist ajakirja "Mask" (1908—1929). • August Topman asutab Tallinnas segakoori, mis Surid : saab aastakümneiks eesti silmapaistvaimaks oratoo­ 7. III Friedrich August Saebelmann, eesti helilooja riumikooriks, aastast 1912 "Estonia" Muusika Osa­ ja koorijuht; konna segakoor (ehk EMO koor). 10. ГУ- Mikolajus Konstantinas Ciurlionis, leedu • Pbk lõpetavad Juhan Aavik (teooria ja komposit­ helilooja ja maalikunstnik; sioon), August Topman (kompositsioon), Cyrillus 18. V Gustav Mahler, austria helilooja ja dirigent; Kreek (tromboon) ja Peeter Süda (orel); Peeter 29. X Joseph Pulitzer, USA ajakirjanik ja kirjastaja. Ramul lõpetab Moskva konservatooriumi (klaver). • Juhan Aavik saab "Vanemuise" muusikajuhiks ja hakkab juhatama "Vanemuise" segakoori ning sümfooniakontserte, hooajast 1911/12 toimuvad Sajandi suurimaid heliloojaid Gustav need regulaarselt neljapäeviti. Mahler suri 18. mail 1911. • Esietenduvad: 19. V Pariisis Maurice Raveliooper "Hispaania tund"; 13. VI Pariisis Igor Stravinski ballett "Pctruška"; "Estonias" esimene eesti ope­ rett — Adalbert Wirkhausi "Jaaniöö" (P. Pinna libr); 26. XII Dresdenis Richard Straussi ooper "Roosikavaler";20. IX Münchenis Gustav Mahleri suurteose "Laul maast" esiettekanne. • Viinis ilmub trükist Arnold Schönbergi "Har­ mooniaõpetus". • Valmivad:Karl Nielseni Kolmas sümfoonia, Ser­ gei Rahmaninovi Etüüd-pildid klaverile op. 33, Jean Sibeliuse Neljas sümfoonia, Arnold Schönbergi Gurrelieder (alustatud 1900); Tobiase ballaad "Sest ilmaneitsist ilusast" (tekst "Kalevi­ pojast") sopranile ja sümfooniaorkestrile; Mart Saare atonaalsuse taotlused kulmineeruvad "Kahes helistikuliselt ebastabiilses prelüüdis" klaverile. • 11. III korraldatakse Prantsusmaal Lille'i Anti- pomograafia Liidu ja Lyoni peapiiskopi kardinal Coullie eestvedamisel võimas kinovastane kam­ paania. Liiderlikkusega võitlev liit kutsub rahvast 87 1912

• "Endlasse" asuvad tööle kaks vanemuislast, Liina Reiman ja Eduard Türk. • Venemaalt saabub "Estoniasse" dirigendiks Rai­ mund Kull. • Konstantin Stanislavski ja Leopold Suleržitski avavad Moskva Kunstiteatri I Stuudio. • Ilmub Nikolai Jevreinovi teoreetiline essee "Tea­ ter kui selline", lähiaastail lisanduvad "Teater ene­ sele" (1915—1917) ning "Pro Scena Sua" (1915). Nii lavastaja, dramaturgi, teatriajaloolase kui ka teoree­ tikuna tegutseva Jevreinovi loomingu keskne mõis­ te on "teatraalsus". • 30. IV abiellub norra režissöör Urban Gad oma lemmiknäitlejanna Asta Nielseniga ning viib ta lavalaudadelt filmi. Õige varsti lähevad nad Saksa­ maale, kus algab tummfilmi ühe säravama staari Nielseni peadpööritav karjäär, millesse kuulub nimiosa "Hamletis" (1920), kusjuures ta on ka produtsent. Kuigi Nielsen lahkub filmist 1932, jätkub tal energiat kõrge vanaduseni: 1970. aastal, Sajandi teisel kümnendil valmisid mit­ paar aastat enne surma, abiellub ta 89-aastaselt med Maurice Raveli olulised teosed: viiendat korda endast paarkümmend aastat noore­ "Hispaania tund", "Daphnis ja Cliloc", "Couperini haud". ma mehega. • 8. V asutatakse "Estonia" Muusika Osakond. • Rudolf Tobias saab Berliini Muusikaülikooli erakorraliseks muusikateooria õppejõuks, aastast • 22. I Rudolf Tobiase autorikontsert Berliinis, 1914 korraliseks muusikateooria ja kompositsiooni kavas melodraama "Kalevipoja epiloog" (1912), õppejõuks. "Sest ilmaneitsist ilusast"(esiettekanded), katkendid "Joonase lähetamisest". • Esietenduvad: 29. V Pariisis Vatslav Nižinski Lev Bakst. Vatslav Nižinski "Fauni pärastlõuna" "Fauni pärastlõuna", ballett Claude Debussy muu­ nimirollis, 1912. sikale, lavastust võib pidada trikoo-ajastu alguseks balletis; 8. VI Pariisis Maurice Raveli koreograafi­ line sümfoonia "Daphnis ja Chloe" Mihhail Fokini koreograafiaga, 25. X Stuttgardis Richard Straussi ooper "Ariadne Naxosel" (1. versioon). • 12. VI toimub New Yorgis Luceum Theatre's vali­ tud publikule Sarah Bernhardt'i viimase filmi Queen Elisabeth galaetendus, ajaloolise draama la­ vastas Louis Mercanton Londonis, tootis Prantsuse- Saksa ühisfirma Eclipse. Kuulus teatritäht mängis filmis küll esmakordselt juba aastal 1900, kuid tema etteasted kinolinal jäid üldiselt harvaks, aasta varem oli ta vaatajate südameid köitnud filmiga La Dante aux camilias. • 26. VI Gustav Mahleri Üheksanda sümfoonia esiettekanne Viinis. • Valmivad: Arnold Schönbergi "Kuu-Pierrot", Sprecligesang'i (kõnelaulu) esimene mõjuv avaldus; Cyrillus Kreegi segakoorilaul "Nõmmelill" (A. Haava). • Johannes Pääsuke alustab päevakajaliste lühi­ filmide tegemist, põhiliselt Tartu sündmustest. Val­ mivad vaatefllmid "Tartu linn ja ümbrus" (1912) ja "Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust" (1913). Ühtlasi asutab Pääsuke Tartus stuudio "Es­ tonia-film", mis tegutseb 1915. aastani. Surid: 14. V August Strindberg, rootsi kirjanik; 29. VII David Otto Wirkhaus, eesti dirigent; 13. VIII Jules Massenet, prantsuse helilooja; 28. XI Otto Brahm, konservatiivne saksa kriitik ja lavastaja, Dctitschcs Theater'i juht aastatel 1894— 1904.

1913

• Valmib Bernard Shaw üks kuulsamaid näiden­ deid "Pygmalion", mis tõstab Shaw briti näitekir­ 24. augustil 1913 avati "Estonia" teatri- ja kont­ janduse esinimeks. Esmalavastus toimub aasta pä­ serdimaja. Purikase foto 1913. aastast. rast, mängivad Herbert Beerbohm Tree ja Patrick Foto TMMi arhiivist Campbell. • Jacques Copeau avab Pariisis oma teatri Le Vieux- Colombier. Copeau tõrjub nii naturalismi kui de­ koratiivsust ning soovib keskendada kogu tähele-

August Topman, Mart Saar, Raimund Kull (ees kes­ kel), Juhan Aavik ja Peeter Süda "Estonia" kont­ serdisaali avamise puhul augustis 1913. Purikase foto TMMi arhiivist

ketast) India mängufilm King Harishchandra, mis lähtub eeposest "Mahabharata". • 29. V Igor Stravinski balleti "Püha kevad" skan­ daalne esietendus Pariisis. • 24. VIII avatakse uus "Estonia" teatri- ja kont­ serdimaja (arhitektid A. Lindgren, W. Lönn). Pidus­ tused kestavad kolm päeva, mille sisse mahtuvad aktus, kolm lavastust: W. Shakespeare'] "Hamlet", peaosas Theodor Altermann, C. R. Jakobsoni "Artur ja Anna" ja Humperdincki ooper "Hans ja Grete", Theodor Altermann Hamletina, 397.3. ning sümfooniakontsert eesti helitöödest, kavas TobiaseSanctus "Joonase lähetamisest", "Kalevipoja epiloog" ja "Sest ilmaneitsist ilusast" (esiettekanded Eestis); Artur Lemba "Merekuninganna" (esiette­ panu näitlejale. Le Vieux-Coloinbier'repertuaaris olid kanne) ja Esimene sümfoonia, Artur Kapi kantaat olulisel kohal Shakespeare ning prantsuse klassika. "Päikesele" (1909, esiettekanne) jm. Pidustused • Pariisis ilmub Marcel Prousti suurromaani "Ka­ lõpevad banketi ja balliga. dunud aega otsimas" esimene köide. • New Orleansis alustab tegevust esimene rahvus­ • 7. 11 avatakse Vatikanis kino vaimulikele. Paavst vaheliselt tuntud džässorkester Original Dixieland oli katoliku preestritel keelanud avalike kinode Jazz Band. külastamise. • Valmivad: Sergei Rahmaninovi koorisümfoonia • 3. V esilinastub Bombays esimene täispikk (neli "Kellad", Claude Debussy klaveriprelüüdide 11 89 vihik, Heino Elleri "Eleegia" keelpilliorkestrile ja • Esimese maailmasõja puhkedes läheb "Estonia" Peeter Süda "Linakatkuja" segakoorile ("Fuuga hoone, välja arvatud teatrisaal, sõjaväehospidali eesti rahvaviisi "Alamb töö" üle"). käsutusse. Selts ütleb teatripidamisest lahti. • 3. Xl jõuab Stockholmis vaatajateni Victor Sjöst- • Aleksandr Tairov asutab koos abikaasa Alissa römi kaheksas film Ingeborg Holm, peaosas Hilda Kooneniga Moskva Kammerteatri. Uue teatri ava- Borgström. Sjöström oli juba varem tähelepanu lavastus on "Sakuntala". äratanud tugeva ühiskonnakriitilise tonaalsusega. • Ilmub Vsevolod Meierholdi teatriajakirja "Ar­ Veel 1У57. aastal mängib ta ise peaosa Ingmar Berg- mastus kolme apelsini vastu" esimene number. mani "Maasikavälus". Meierhold on Peterburi Imperaatorlike Teatrite • Itaalia kino leiab oma niši: need on ajaloolised direktor (1908-1918). vaatemängud, nagu Quo vadis! Hcnryk Sien- kiewiczi järgi ja The Last Days of Pompeii Bulwer- • "Estonias" tehakse esimene katsetus tantsuteatri Lyttoni põhjal ning romantilised, sentimentaalsed alal, ballett-pantomiimi "Unenägu kujuraiduri draamad nagu But My Löve Docs Not Die. töökojas" lavastas vene baleriin Smirnova. • Tallinnas avatakse kino "Polaris'V'Grand Ma­ • Pbk lõpetab Anton Kasemets ( orel). rina" (Mere pst 5) praeguse Vene Kultuurikeskuse • Valmivad: Heino Elleri sümfooniline süit kohal. "Ajaviide", Peeter Süda Ave Maria ja Basso osti­ nato orelile, Cyrillus Kreegi Taaveti laulud nr 84 ja 22 segakoorile. • Tartus ilmub trükist Mart Saare kogumik "Neli­ 1914 teistkümmend laulu segakoorile", milles ka "Al- lik"(K. E. Sööt), Üks suu" (J. Liiv) ja "Põhjavaim" • Karl Menning lahkub "Vanemuise" teatrist ja (M. Heiberg). Tartust, Tallinnas asub ta "Päevalehe" toimetusse • 20. III esilinastub Pariisis taani film Atlantis Ger- tööle teatriarvustajana. Menningu kohale "Vane­ hart Hauptmanni järgi, mis oli inspireeritud hiljuti­ muises" asub Ants Simm. sest "Titanicu" hukkumisest. • Paul Pinna satub konflikti "Estonia" direktsioo­ • 18. IV jõuab Torinos vaatajateni Giovanni Past- niga ja siirdub Venemaale. rone ajalooline suurfilm Puimia sõdadest Cabiria, • Karl Jungholz asub tööle Pärnu "Endlasse". kus kasutati rohkesti eriefekte ja mille tegemine • Theodor Altermann on sunnitud kurgutiisikusa kestis üle aasta. Filmi loomisel assisteeris itaalia tõttu näitlejatööst loobuma ja pühendub lavasta­ kuulsaim kirjanik Gabriele d'Annunzio. misele. Viimaseks ülesastumiseks jääb novembris • 4. V esilinastub Californias esimene täielikult antud "Pisuhänna" etendus, kus ta on Piibelehe Charlie Chaplini käsikirja järgi valminud ja tema rollis. enda lavastatud film Caught in the Rain. • 3. VI vabastatakse Pariisis kattest mälestussam­ mas Etienne-Jules Marey'le, keda näiteks Nobeli Esimene eestlasest filmimees Johannes meditsiinipreemia laureaat Charles Richet peab Pääsuke alustab põhiliselt Tartu sünd• tegelikult kinematograafia leiutajaks. muste jäädvustamist 1912. aastal. • Naljakast härrasmehest koomik Max Linder on kuulsuse tipul. Nüüd aga kutsutakse teda sõtta, kus ta saab kohe gaasirünnaku ajal mürgitada, mis aval­ dab tema tervisele mõju hiljemgi. • Valmib esimene eesti (lühi)mängufilm, Johannes Pääsukese "Karujaht Pärnumaal", mis käsitleb al- legoorilis-satiiriliselt eestlaste ja sakslaste konflikti Pärnu linnavolikogu valimistel. Film olevat Pärnus ära keelatud, mis seega tähendab ka tsensuuri sündi Eestis.

1915

• Koos Karl Jungholziga lahkuvad "Endlast" ka Liina Reiman, Kristjan Jansen jt ning tmpp lõpetab oma tegevuse, "Endla" hoone rekvireeritakse sõja­ väehaiglale ja teatri töö katkeb kuni 1920. aasta sügiseni. • Paul Pinna naaseb "Estoniasse" näitlejaks ja näite­ juhiks, niisamuti ka Jungholz. • "Estonia" selts võtab hooajal 1915/16 teatri jälle enda kätte. Palgatakse 23-liikmeline orkester ja 14- liikmeline koor, 37 lavastusest 13 on muusika­ lavastused. • Artur Lemba saab Pbk professoriks, Theodor 1916 Lemba Pbk õppejõuks. • Juhan Simm saab "Vanemuise" muusikajuhiks. • Kevadel esitavad 11 "Vanemuise" näitlejat (21- • 1. II Juhan Simmi laulumängu "Kosjasõit" (A. liikmelisest trupist) protesti teatri kunstilise mandu­ Kitzbergi libr) ja 21. XI opereti "Kooparüütel" (K. mise vastu, annavad sisse lahkumisavalduse ja A. Hindrey libr) esietendus "Vanemuises". saadavad protestikirjast ärakirjad neljale eesti suu­ • Valmivad: Jean Sibeliuse Viies sümfoonia, Ri­ remale ajalehele. Näitlejate protest avaldatakse, chard Straussi "Alpisümfoonia", Manuel de Falla kuid jääb rahuldamata, nii lahkuvad "Vanemuisest" "Ööd hispaania aedades", Imre Kalmani operett teiste hulgas ka A. Markus, E. Türk, A. Siinne, K. "Tsirkusprintsess". Triipus, A. Teetsov, O. Teetsov. • 8. II toimub Los Angeleses D. W. Griffithi "Rah­ • "Vanemuisest" lahkunutest saavad uue teatri raja­ vuse sünni" (The Birth of a Nation) esilinastus, mis jad —13. augustil etendub "Estonia" seltsi endistes teeb kohe selle lavastajast ühe "suurima" maailma ruumides Väike-Tartu maanteel C. Rutoffi "Vastu kinematograafias. Ku Klux Klani idealiseerimine vett" ja alus pannakse teisele kutselisele teatrile Tal­ põhjustab ägedaid proteste ning neegriorgani- linnas. Esialgu nimetatakse end "Pandorini" Rah­ satsioonid nõuavad Kodusõjast rääkiva filmi kee­ vateatriks; hiljem lisanduvad truppi Taavet Mutsu, lustamist. Mizzi Möller (Mari Möldre), Ruts Baumann jt. • Mitu aastat ilma teinud Keystone'i tootmiskom­ • "Estoniasse" asub tööle Hilda Gleser. panii võtab uue kuju, temast saab üks osa vastra­ • Zürichi kabarees "Voltaire" toimuvad suured jatud Triangle Film Corporation'ist, kus tegutsevad dada-õhtud. koos kolm Ameerika tummfilmi suurimat nime, D. • 12. III esilinastub New Yorgis Allan Dwani The W. Griffith, Thomas H. Ince ja Mack Sennett. Habit of Happiness, kus peaosa kehastab atrak­ • Avatakse Tallinna kino "Apollo"/"Forum"(Narva tiivne uustulnuk Douglas Fairbanks, kellest saab mnt 13), mis lammutati 1977. õige varsti Mary Pickfordi partner filmis ning 1920 tema abikaasa, pärast seda, kui ta on oma esimesest Surid: naisest ära lahutanud. 19. III Theodor Akermann, eesti näitleja ja lavastaja; • 22. IV toimub Pariisis kohtuprotsess kahe tüdruku 27. IV Aleksandr Skrjabin, vene helilooja ja pianist; üle, kes väidavad, et nende sooritatud mõrv oli 19. VI Sergei Tanejev, vene helilooja, pianist ja inspireeritud filmist. pedagoog; • Konstantin Türnpu asutab Tallinna Meestelaulu 12. VII Andreas Erlemann, esimese eestikeelse Seltsi. muusikateooria-, harmoonia- ja vormiöpiku "Mu­ • Valmivad:Carl Nielseni Neljas sümfoonia, Artur sika õppetus..." (1864) autor; Lemba Poeme a" amour viiulile ja klaverile, Cyrillus 31. XII Tommaso Salvini, itaalia näitleja, kelle kuul­ saimaks rolliks sai Shakespeare'i Othello. Ku Klux Klani päästev kohaleratsutamine tõstab D. W. Griffithi "Rahvuse sünni" dramaatilist pinget.

4 1 Kreegi segakoorilaul "Talvine õhtu" (V. Grünthal- Ridala). • Filminäitlejate hinnad tõusevad. Chaplin kirjutab lepingu aasta peale, mille järgi saab nädalas 10 000 dollarit ja ühekordset lisatasu 150 000. Mary Pick- ford teenib samuti nädalas 10 000, kuid ühekordse tasuna antakse talle koguni aastas 300 000 dollarit. Ta oli ka oma tütarlapseliku välimusega haruldus, veel 1920, kahekümne seitsme aastasena mängis ta filmis 12-aastast plikakest. • 6. VIII toimub Californias D. W. Griffithi uue filmi "Sallimatus" (Intolerance) eellinastus valitud pub­ likule. Nn monument armastusele on veelgi ambit­ sioonikam kui "Rahvuse sünd". Filmi sündmused toimuvad koguni neljas ajas ja kohas: Vana-Babü- loonias, varakristlikul Juudamaal, keskaegsel Prant­ susmaal ja kaasaegses Ameerikas. • 11. IX avaldab Filippo Tommaso Marinetti Roo­ mas "Futuristliku kino manifesti".

Surid: 12. III Gustav Avesson, eesti laulja , "Estonia" ope­ reti kandvaid jõude; 11. V Max Reger, saksa helilooja ja organist.

1917 Aastal 1917 esietendus Pariisis Erik Satie' ballett "Paraad", mis sai paljudele • "Pandorini" Rahvateater valib algaval hooajal eeskujuks miiraefektide kasutamisel. endale uue nime — Eesti Draamateater. • 30. III esilinastub St Peterburgis "Vene revolut­ siooni suured päevad", kus noored patriootlikult meelestatud filmimehed kutsuvad tsaarist lahti • Prantsuse heliloojate rühmitus Les Six (Honegger, ütlema. Pisut varem oli vaatajateni jõudnud teinegi Milhaud, Poulene, Auric, Durey, Tailleferre) hakkab antitsaristlik film "Revolutsioon". andma ühiseid kontserte. • 18. IV teadvustab Tsensuuri Komisjon Pariisis • Ameerikas valmib maailma esimene džässiplaal avalikkust oma töö tulemustest: eelmisel aastal Original Dixieland Jazz Bandiit. keelustati või lõigati ribadeks 198 filmi. • Pbk lõpetavad Benno Hansen (laul) ja Julius Vaks (trompet ja kornet). • Mais toimub Tallinnas esimene eesti näitlejate ja • Valmivad: Arnold Schönbergi "Kirgastunud öö" teatritegelaste kongress, mille esimeheks valitakse (2. versioon 1943), Sergei Rahmaninovi Etüüd- Karl Menning. Kongressil võetakse vastu otsus pildid klaverile op. 39, Maurice Raveli klaverisüit organiseerida näitlejate liit. "Couperini haud", Sergei Prokofjevi Esimene • 18. V Pariisis esietendub Pablo Picasso kostüü­ sümfoonia ("Klassikaline"), Heino EHeri "Episood mide ja kujundusega Erik Satie ballett "Paraad", revolutsiooniajast" (klaverile, ork 1930. aastate libretist Jean Cocteau, koreograafia Leonid Massin. algul), sümfooniline poeem "Videvik". Teost on nimetatud "kubismi manifestiks", Satie • Avatakse Tallinna kino "Passaash"/"Helios'7 kasutas selles esimesena mitmesuguseid müra- "Oktoober"/"Helios" (Viiu t 4), omaaegne "Esto­ efekte (kirjutusmasin, sireenid jms). Lavastuse nia-Filmi" esinduskino, mis likvideeriti 1990. kavalehel kirjeldab GuillaumeApollinaire toimuvat aastatel seoses maja tagastamisega omanikule. kui sürrealismi. • Avatakse Tallinna kino "Amur"/"Amor" (Harju • 26. X toimus Tallinna saksa linnateatri (tänase t), mis hävis 9. III 1944 linna pommitamisel vene­ Eesti Draamateatri) laval Tallinna Tööliste Teatri laste poolt. avaetendus E. Fabre näidendiga "Kapital" — teater • Avatakse Tallinna kino "Capitol"/"Bi-Ba-Bo" koosnes peamiselt "Valvaja" näiteringi endistest (Viru t 9), mis on hävinud. liikmetest, kellega varsti liitub enamik Draamateatri trupist. Surid: • Saksa näitekirjanikul Georg Kaiseril valmib 1. IV Scott Joplin, ameerika pianist ja helilooja, näidend "Koraal" - esimene osa ekspressionistli­ kuulsaim ragf/me'i-autor; kust kapitalistlikku masina-ideoloogiat pumstavast 25. VII Mata Hari, taani päritolu tantsijanna, kes triloogiast. Aasta pärast ilmub triloogia teine osa mõistetakse surma süüdistatuna spionaažis; "Gaas I" ning kolme aasta pärast "Gaas II". 20. X Aleksander Eduard Thomson, eesti helilooja. 92 1918 1919

• Veebruaris lõpetab tegevuse Tallinna Tööliste • Paul Pinnast saab Draamateatri näitleja ja lavas­ Teater, mis suletakse Saksa okupatsioonivõimude taja. korraldusel; osa trupist asub tegutsema jällegi Eesti • "Estonia" seltsi algatusel asutatakseTallinna Kõr­ Draamateatri nime all. gem Muusikakool (1923. aastast Tallinna Konserva­ • 2. IV jõuab ekraanile esimene filmi-Tarzan Elmo toorium, dir Mihkel Lüdig). Lincolni kehastuses. Tarzan of the Apes oli Edgar • Tartus asutatakse Eesti Helikunsti Selts (1930. a-st Rice Burrough'1912. aastal ilmunud raamatu adap- Tartu Helikunsti Selts), seltsi juurde Eesti Heli­ teering. kunsti Seltsi Kõrgem Muusikakool (dir Juhan • "Estoniasse" palgatakse esitantsijaks ja tantsuju­ Aavik) ja August Nieländeri Kõrgem Muusika­ hiks Peterburis ettevalmistuse saanud S. Smiro- kool, 1921 ühinevad need Tartu Kõrgemaks Muu­ nina, truppi palgatakse veel Robert Rood, Lilian sikakooliks (a-il 1925 — 1927 Tartu Konserva­ Looring, Emmy Holz ja Rahel Olbrei — need neli toorium). tantsijat asuvad samas balletti õppima Peterburi • 31. III ülistavad Pariisi ajalehed Abel Gance'i Maria teatri priimabaleriini Eugenia Litvinova stuu­ kolmetunnist sõjavastast melodraamat J'accuse dios Tallinnas. ("Ma süüdistan"), mis filmiti tõeliste sõduritega • "Estonias" asutatakse iseseisev ooperitrupp, ning keset lahingut. Gance oli filmi tulnud juba millega liituvad Karl Viitol, Benno Hansen, Helmi kümme aastat tagasi, tohutu kassaedu ja soosiv Einer; Alfred Säilikust saab teatri operetijuht. kriitika saatis filme Mater Dolorosa (1917) ja • 27. IV teatavad Moskva ajalehed, et järgmisel kuul Ladixieme symphonic (1918). tuleb kinodesse kaks uut filmi Vera Holodnajaga. Ta on ainuke vene näitlejatar, kes tagab filmile edu. Vaese ohvitseri kaunis ja andekas naine jõudis filmi 1915. aastal ning nüüd makstakse talle juba rolli eest 7929. aastal rajavad Douglas Fairbanks, Mary 25 000 rubla (12 500 dollarit). Pickford, Charles Chaplin fa D. W. Griffith Holly- ivoodis filmikompanii The United Artists Corpo­ • Esietenduvad: 24. V Budapestis Bela Bartõki ration. ooper "Hertsog Sinihabeme loss" (1911, rev 1912, 1918); 28. IX Lausanne'is Igor Stravinski ballett "Sõduri lugu"; 14. XII New Yorgis Giacomo Puccini ooperid "Ode Angelica" ja "Gianni Schicchi". • Valmivad: Heino Elleri "Kodumaine viis" (klave­ rile); Cyrillus Kreegi segakoorilaul "Meie err" (rl) ja "Vaimulikud rahvaviisid segakoorile" I (alust. 1916); Peeter Süda Scherzino orelile, Mart Saare segakoorilaul "Leelo". • 1. VI saab Moskvas Dziga Vertov, Lev Kulešovi alluv ja kaastööline, "Kino-Nedelja" peatoimetajaks ja ta hakkab operatiivselt tegema ringvaateid nõu­ kogude elu eri tahkudest. • 27. VII jõuab Moskvas esilinastuseni esimene riiklikult toodetud mängufilm "Signaal", lavasta­ jaks Aleksandr Arkatov. • 15. IX esilinastub Long Beachis Roscoe "Fatty" Arbuckle'i, populaarse paksu koomiku uus film • Esimesed filmid teevad King Vidor, Erich von The Cook, milles mängib veider ja väikest kasvu Stroheim ja Fritz Lang, esimest täispikka filmi The uustulnuk Buster Keaton. Kid (1921), peaosas nelja-aastane Jackie Coogan, • 29. IX Gustav Holsti süidi "Planeedid" esiette­ alustab Chaplin. kanne Londonis. • 17. IV rajavad Mary Pickford, Douglas Fair­ banks, Charles Chaplin ja D. W. Griffith Holly­ Surid: woodis uue filmikompanii The United Artists Cor­ 8. I Johannes Pääsuke, fotograaf, filmioperaator ja poration. -lavastaja, eesti filmi rajaja (hukkus Valgevenes Orša • 1. IX avatakse Moskvas riiklik filmikool, mis lähedal rongiõnnetusel, oli mobiliseeritud I maa­ hakkab ette valmistama režissööre, näitlejaid, ilmasõtta); operaatoreid ja valgustajaid. Ilmselt oli see kool 9. I Emile Reynaud, animafilmi rajajaid; esimene omataoline maailmas. Mõni aeg varem oli 25. III Claude Debussy, prantsuse helilooja; Lenin Venemaal natsionaliseerinud filmitööstuse. 29. X Rudolf Tobias, eesti helilooja, dirigent, pia­ • 10. X Viinis esietendub Richard Sfraussi ooper nist ja organist; "Naine varjuta". 19. XI Guillaume Apollinaire, prantsuse luuletaja • Valmivad: Artur Kapi kantaat "Ärka, rahvas" ja kirjanik. (A. Wöhrmann) sega- ja meeskoorile ning sümfoo­ niaorkestrile; Peeter Süda Gigne я la Bach orelile, Cyrillus Kreegi "Sirisege, sirisege, sirbikesed" (rl) segakoorile, Mart Saare "Seitse sammeldunud sängi" (tekst "Kalevipojast") segakoorile jm. 93 • Dadaism vallutab maailma. Pariisi šokeerib Mar­ cel Duchamp'i vuntsidega Mona Lisa. • Hooajal 1920/21 saab "Estonia" dramaturgiks Hanno Kompus, muusikajuhtideks Artur Kapp (ooper) ja August Topman (operett); ooperiorkestri koosseisu laiendatakse 36 liikmeni, (sümfoonia­ orkestris 50); lavastatakse 2 ooperit (Weberi "Nõid­ kütt" ja Gounod' "Faust") ja 10 operetti. • "Vanemuise" sümfooniaorkestri tegevus kulmi­ neerub — orkestris 50 meest, Juhan Aavik kannab hooajal ette kõik Beethoveni sümfooniad. • Londonis tehakse esimene elektriline helisal­ vestus. • Heino Eller lõpetab Pbk (kompositsioon) ja tuleb Tartu KMK muusikateooria ja kompositsiooni õppe­ jõuks. Artur Kapp saab Tallinna KMK komposit­ siooni õppejõuks. • 5. V Igor Stravinski balleti "Pulcinella" esieten­ dus Pariisis. • Valmivad: Maurice Raveli koreograafiline poeem "Valss", Heino Elleri sümfooniline poeem "Koit" (klaviir 1918) ja Esimene klaverisonaat, Cyrillus Kreegi "Vaimulikud rahvaviisid segakoorile" II Conrad Veldt hullu teadlase õnnetu, tapjaks (alust. 1918), Peeter Süda "Pastoraal" ja "Prelüüd mõeldud teenri rollis Robert Wiene "Dr Caligari ja fuuga" g-moll orelile. kabinetis". • Tallinnas asutataksePeeter Süda Mälestuse Jääd­ vustamise Ajutine Toimkond (a-st 1924 Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing, a-st 1931 • Valmib Robert Wiene "Dr Caligari kabinet", Muusikamuuseumi Ühing). peaosades Conrad Veidt, Werner Krauss ja Lil • 10. IX kirjutab kuulus filosoof Henri Bergson Le Dagover, mis pani aluse saksa ekspressionismile Cinema's: "Kinematograafia huvitab mind nagu filmikunstis. kõik leiutised. Ta on suuteline sisendama filosoofile • Asutatakse esimene eesti filmiühing "Estonia- uusi mõtteid. Ta aitab kaasa mälu ja mõtte sün­ Film" (tegutses aastani 1932), mille märkimis- teesile." vaärseim saavutus on 1924 valminud täispikk • Juba 1912. aastal filmi tulnud Lillian Gish, paljude vaatefilm "Filmikaameraga läbi Eesti". D. W. Griffithi tööde suurepärane staar, lööb lahku D. W. G-st. Ta astub ise lavastaja rolli filmiga Surid: Remoding Her Husband ning annab peaosa oma 10. VII Hugo Riemann, saksa muusikateadlane; öeleDorothyle. Oma viimase rolli tegi Lillian Gish 9. VIII Ruggiero Leoncavallo, itaalia helilooja. 1987. aastal 91-aastasena. • Seitse aastat filmis mänginud Harold Lloydi täht hakkab üha eredamalt särama. Järgnevatel aastatel löövad just tema filmid tihti kassaga konkurente Chaplinit j a Keatonit. Koomikuande kõrval kuulus 1920 tema loomepagasisse vaprus ja suurepärane füüsiline vorm. Filmi Haunted Spooks (1920) võtetel • 6. I kantakse Viljandis "Koidu" saalis ette jant hoidis ta käes pommi, mis lõhkes, ning viis näitlejalt "Kui onu hullumajas käis", mis tähistab "Ugala" parema pöidla ja nimetissõrme ning muutis kae teatri sündi, lü. jaanuaril registreeritakse teatri- ja poolhalvatuks ja sundis meest edaspidi prille kunstiühingu "Ugala" põhikiri. kandma, kuid see ei vähendanud põrmugi trikkide • Veebruaris registreeritakse ametlikult Draama­ hulka ega keemlisust. teatri Seltsi põhikiri. • Eestisse opteerub Venemaal teatrihariduse saanud Suri: ja töötanud Paul Sepp (Moskva Kunstiteatri lavas- 3. VIII Peeter Süda, eesti organist ja helilooja. tuspõhimötete ja -meetodi edendaja), kes asutab sügisel oma teatrikooli, millest kasvas välja Draa­ mastuudio — esimene regulaarne teatrikool Eestis; samal ajal asub Sepp tööle Draamateatris lavas­ tajana. • Sügisel asutatakse Pärnu Näitlejate Ühing, kes võtab uuesti üles "Endla" teatri tegevuse asutamise, alustatakse taas asjaarmastajatena. • Broadwayle jõuab esimene Eugene O'Neilli näidend, Beyond the Horizon. Autor pälvib esimese oma neljast Pulitzeri preemiast. 94 THEATRE. MUSIC. CINEMA. 2000 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: TIINA ÕUN, ANNELI REMME. CINEMA EDITOR SULEV TEINEMAA. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT 5, PK 3200, TALLINN 10505, ESTONIA

THEATRE JAAK RAHESOO. The "Hamlets" of the 1990s (32) Translator and theatre historian Jaak Rähesoo com­ PRIIT PEDAJAS. Kõiv is Possible in Theatre (13) pares two productions of "Hamlet" of the last dec­ Theatre director Priit Pedajas who has staged most ade - Mati Unt's "Hamlet's Tragedy" at Vanemuine, of Madis Koiv's plays, ponders on the essence of and Elmo Nuganen's "Hamlet" premiered in 1999 the playwright: Koiv's work introduced a com­ at the Linnateater. pletely new dimension into Estonian theatre, namely because it is extremely difficult to set his Biographical Lexicon of Estonian Theatre finally plays on stage. Kõiv encourages and inspires to seek ready! (40) for new solutions in theatre. MUSIC LUULE EPNER. The World in the Shadow and Light of the Stage (14) EERO TARASTI Answers (3) We publish two papers read at the conference dedi­ Professor Eero Tarasti is one of the most prominent cated to Madis Koiv's work, organised in Decem­ music semioticians in the world, who teaches at the ber 1999. Theatre historian Luule Epner takes a look Helsinki University. Tarasti frequently participates at Koiv's plays. She is not focusing on how his plays in conferences in various parts of the world; he ed­ are being produced, and not on how they ought to its numerous magazines, is a prolific writer who be produced, and even not on what Kõiv has writ­ has also written a semiotic novel like Umberto Eco. ten about theatre. Epner is interested in the mental He is very considerate of his students and col­ theatre inside Koiv's plays, therefore she bases her leagues, speaks a number of languages and pos­ analysis on the viewpoint of viewers. sesses encyclopaedic knowledge in many fields of life. PIRET KUUSK. The Mental World of Physics (18) The playwright Madis Kõiv is a theoretical physi­ RICHARD KOSTELANETZ. John Cage Ex(plain)- cist by profession. Having graduated from the Tartu ed (41) University in 1953, he worked at the physics de­ Selected excerpts from the collection of essays by partment of the Tallinn Polytechnical Institute be­ Richard Kostelanetz, well-known expert of John tween 1953 and 1961 (he then also obtained an MA Cage. Translated by Elin Sütiste. To be continued in "Systematics of Mesons and Hyperons"). Later he the next issue. worked in the physics lab at the Institute of Phys­ ics. His work has concentrated on the clarification MERIKE VAITMAA. NYYD '99 (46) of the contents and meaning of mathematical for­ The musicologist Merike Vaitmaa's overview of the mulations of the theory of elements. Koiv's col­ festival of new music which took place last Novem­ league, physicist Piret Kuusk offers a comparative ber. analysis of Koiv's work in physics and theatre. Had Bach Kept Bees... (52) JAANUS ROHUMAA. Wolves, Sheep and a Conversation between Rolf Uusväli, famous Esto­ Seagull Still on Ground (22) nian organist and organ teacher at the Music Aca­ In October 1999, one of the most prestigious young demy, and radio journalist Ivalo Randalu about Russian theatres, Pyotr Fomenko's Masterclass, Johann Sebastian Bach. The interview is dedicated performed in Tallinn. The theatre director Jaanus to the composer's approaching 250"' death anniver­ Rohumaa meditates about the formation and shap­ sary. ing of a generation of actors in Estonia and Russia of the early 1990s. CINEMA

ERKKI SIVONEN. Theatre without the Great A TOMI KAARTO. An Aporia of Postmodernism: PILLE-RIIN PURJE. "Be the Sky Open Before Tony Scott's and Quentin Tarantino's "True Ro­ You..." (24) mance" (56) In autumn 1999, the plays of the young angry Irish The film "True Romance" is a postmodern work of playwright Martin McDonagh first reached Esto­ art par excellence, because it consists mainly of re­ nian theatres. Rakvere Theatre produced "Conne- ferences to other movies and to icons of popular mara. Lonesome West" (director Jaanus Rohumaa), culture, thus making no pretensions to be a unique and Vanemuine "Beauty Queen of Leenane" (staged expression of the Artist, nor attempting to refer to by Ain Mäeots). Pille-Riin Purje compares the two some outer 'reality'. The longer semiotic article has productions. The translator Erkki Sivonen tries to been translated from the Finnish magazine find McDonagh's place in Irish drama. "Synteesi" 1/1999. 45 KRISTIINA DAVIDJANTS. Just Three Films (67) KART HELLERMA. Tough Farm Mistress and a The review tackles the Estonian-Latvian film cas­ Harebrained Poetess (81) sette "Three Stories About..." which consists of Review of two films portraying two elderly ladies: three short films: Ervin Ounapuu's "The Moon" Tõnis Lepik's "Stories of Kõue Liisu" ("Eesti (studio "Allfilm"), Askolds Saulitis's "Tristan and Tõsielufilm", 1999) and Heli Speek's "Forest Isolde" (F.O.R.M.A.) and Peeter Simm's "Aida" Queen" (OÜ "Defore", 1999). The writer finds both ("Lege Artis Film"). All three were made in 1999. displaying quite positive attitudes of the authors. In the reviewer's opinion the films have been put In one, the main character, a 94-year-old Muhu farm together a bit artificially, the only common feature mistress is allowed to speak about herself at length; being allusions to the classics. Simm's work is 'his the other film about an exceptional and introvert usual good stuff, but it adds nothing to his previ­ person focuses on her life and everyday doings. ous output. In Ounapuu's film, the young actors excel, Saulitis's story amazes with its emptiness, TOOMAS TIIVEL. At the Heels of the Conduct­ remarks the critic. ing Professor (85) The review analyses Peep Puks's 52-minute docu­ TÕNU EHASALU. Who's Responsible for Fire mentary "Score to the Genotype of Neuron" ("Eesti Safety (70) Telefilm", 1998) which was one of the considera­ Another review dedicated to "Three Stories tions in giving Puks the Cultural Endowment award About...". The author finds that all three differ in that year. The film speaks about the famous mo­ their chosen film language. There is a whiff of kitch lecular biologist, academician of the Estonian Acad­ in the Latvian's work, Simm displays xenophobia emy of Sciences, professor Mart Saarma who heads through a veil of humour, and Ounapuu's film the Biotechnology Institute at Helsinki University. strives towards the surreal. The writer concludes: the film is about science, showing that science is fascinating and necessary. KARL KELLO. Film-Making with the Eyes Closed This is by no means achieved in all films about sci­ (74) ence. The review analyses three island-related documen­ taries: Renita and Hannes Lintrop's "Falangi" (stu­ A Century in Theatre, Music, Cinema (87) dio "SEE", 1998), Julia smart's "Gotland— A column started in the previous issue about the Saaremaa. Twin Islands" (OÜ Kairiin, 1999) and key events of last century. Jaan Tätte "The Island" ("F-Seitse", 1999). The re­ viewer immediately mentions that the authors in­ clude known persons who display obvious signs of carelessness, and young and eager ones whose film, i.e. "The Island", is the most stylish of them all. The next review explains these claims.

Ajakiri on pidevalt muugil järgmistes kohtades:

Tallinnas: AS Kinder kiosk, Suur-Karja tn. 18 Kauplus "Rahva Raamat", Pärnu mnt. 10 Kauplus "Kupar", Harju tn. 1 Kauplus "Akadeemiline Raamat", Narva mnt. 27 Kauplus "Ateena", Roosikrantsi 6 Eesti Akadeemilise Raamatukogu müügipunkt, Rävala pst. 10 AS "Lugemisvara", Rahvusraamatukogu, Tõnismägi 2 Perioodika müügiosakond, \borimehe 9 AS Lehti-Maja (R-kioskid) AS Plusspunkt Pika Jala Muusikaäri, Pikk Jalg 2 Lesti Draamateater Tallinna Linnateater Von Krahli Teater

Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli 11 Postimehe Äri, Raekoja plats 16 TOIMETUSE KOLLEEGIUM: OÜ Greif kauplus. Vallikraavi 4 JAAK ALLIK Toimetuses ja kirjastuses on veel saada selle ja möödunudki aastate AVO HIRVESOO üksikeksemplare. Ars lon^a, vita im-vis esi. ARVO IHO Ilea lugeja! Kui Teil jääb mõni meie ajakirjanumber kätte saamata, TÕNU KALJUSTE palume tingimata meiega ühendust võtta telefonidel (22) 6 440 381 ARNE MIKK või (22)6 441262 või tulla Tallinn, Voorimehe 9 (AS Perioodika), MARK SOOSAAR Tartus telefonil (27) 43 13 73 või tulla aadressil Ülikooli 21 Tartu PRIIT PEDAJAS (ajakirja "Akadeemia" toimetus). LINNAR PRIIMÄGI NB! Praakeksemplarid vahetatakse timber trükikoja tehnilise kontrolli ÜLO VILIMAA osakonnas Pärnu mnt 67-a (triikiküjapoolne sissekäik), tel 6 200 48!).

Toimetus: 10505 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodil- M 46 Tallinn, Voorimehe 9. Trükkida antud 29. 02. 2000. Formaat 70X100/16. Üfsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Tingtrür naid 7,6. Arvestuspoognaid 19,7. "PrintaU", 10134 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 96 Kunstnik Kaarel Kurismaa festivalil "NYYD '99" heliinstallatsiooni "Yellow Light Orchestra" kõrval (kaasautor Härmo Härm).

Stseen Raimo Kangro ooperist "Süda" Rahvusooperis "Estonia". Vasakul Raimo Kangro, troonil Ain Anger Vürsti osas, paremal Rauno Elp Doktorina. Harri Rospu fotod reorer-muusiko-kino

'^k

•-% ••

У

*i

•*'

Noore vihase iirlase Martin McDonagh' "Connernara. Üksildane lääs" Rakvere Teatris. Lavastaja — Jaanus Rohumaa, kunstnik — Mae Kivilo. Welsh — Üllar baaremäe, Mary — Maria Taimre. Priit Grepifoto

Hind 15.-

770207"653019l