MONOLAVASTUSED EESTI TEATRIS 1973-2005 Magistritöö
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Teatriteaduse ja kirjandusteooria õppetool Sven Karja MONOLAVASTUSED EESTI TEATRIS 1973-2005 Magistritöö Juhendaja Luule Epner Tartu, 2005 Sisukord Sissejuhatus - lk 3 1. Monolavastuse (resp monodraama) mõiste – lk 6 1.1.Monodraama spetsiifika, liigid. Monodraama kui laendatud monoloog – lk 6 1.2. Monoloogiline kõne. Monoloogilise ja dialoogilise kõne vahekord – lk 10 1.3. Kommunikatsioon monolavastuses – lk 13 1.4.Monodraama kui iseseisev dramaatika žanr. Muud tekstid monolavastuse alusena –lk 17 1.5. Näitleja ja lavastaja monodraamas. Monolavastus rahvusliku karakteri kandjana – lk 20 1. 6. Monolavastus maailmateatri kontekstis – lk 23 2. Monolavastused 1973-1978 – lk 29 2.1. Perioodi üldiseloomustus – lk 29 2.2. Krappi viimane lint (1967, 1973, 1992) – lk 36 2. 3. Mees, kes ei mahu kivile (1975, 1984) – lk 46 2.4. Hoolimatu armuke (1976) – lk 51 2.5. Põgenik (1976) – lk 57 2. 6. Teisi monolavastusi Eestis 1973-1978 – lk 61 3. Monolavastused Eestis 1979-1981 – lk 62 3.1.Perioodi üldiseloomustus – lk 62 3.2. Rästiku pihtimus (1979) – lk 71 3.3. Pöördtoolitund (1979) – lk 75 3.4. Homme on jälle päev (1979) – lk 83 3.5. Laatsaruse lugu (1980) – lk 85 2 3.6. Alati teie Rosa (1980) – lk 87 3.7. Pandimaja (1981) – lk 90 3.8. Lilled Algernonile (1983) – lk 93 3. 9. Jutuajamine Steini majas eemalviibivast härra von Goethest (1983) – lk 97 3.10. Sajandi armastuslugu (1984) - lk 101 3.11. Mees paadis (1985) – lk 105 3.12. Teisi monolavastusi Eestis 1979-1985 – lk 107 4. Monolavastused Eesti teatris 1986-2005 – lk 108 4.1.Perioodi üldiseloomustus – lk 108 4. 2. Amhersti kaunitar (1989) – lk 119 4.3. Kontrabass (1989) – lk 122 4.4. Romeo (1992). Naine nagu vesi, tuli ja jää (1992) – lk 126 4.5. Puhas armastus(1993). Tulge minu juurde (1993) – lk 129 4.6. Novecento (2002) – lk 134 4.7. Aabitsakukk (2004) – lk 138 4.8. Klammi sõda (2005) – lk 143 4.9. Teisi monolavasatusi Eestis 1985-2005 – lk 149 Kokkuvõte – lk 153 Kasutatud allikad – lk 157 Summary – lk 164 Lisa – lk 165 3 Sissejuhatus Käesolev uurimus vaatleb Eesti teatri monolavastusi aastatel 1973-2005 – tinglikult seega kõiki seni antud žanris tehtud lavastusi, kuivõrd enne vaadeldavat perioodi esineb nähtus vaid üksikute retsidiividena. Rõhk on mõistagi riigiteatrite egiidi all valminud lavastustel, kuid kõne all on ka üksikud viimastel hooaegadel valminud projektlavastused. Teadaolevalt ei ole ühtki Eesti teatri monolavastusi koondavat pikemat uurimust ega artiklit seni valminud. Ometi on selles žanris valminud lavastusi, millel kindel koht eesti teatri ajaloos. Tähenduslik on ka monolavastuste paiknemine ajateljel: on perioode, kus neid on rohkesti (1980ndate algus), ja neid, kus nad peaaegu kaovad (1990ndate lõpp). Siinkirjutaja arvates on mõttekas monolavastuste koondumist kindlale ajajärgule uurida rööbiti vastava epohhi ühiskondlike suundumustega, kaude muidugi ka kogu ülejäänud teatripildi kontekstis. Üks töö eesmärke on uurida ka monolavastusega (resp monodraamaga) seotud müütide ja eelarvamuste ontoloogiat. Viimane ei pruugi seisneda mitte ainult massipublikule omistatud tõrjuvas hoiakus monolavastuse suhtes, vaid pejoratiivse eelarvamuse võib välja öelda ka eesti teatrikriitik: “Monoteater ei taha reeglina juba puhttehniliselt paeluda: esineb üks näitleja – järelikult on vähem näha ja massistseene pole ka loota. “(Avestik 2002). Siinse uurimuse autor näeb ühe-näitleja-teatri vormis mitmeid ainuomaseid kvaliteete, milleks on näiteks: näitleja-vaataja ebakonventsionaalselt värskem, aga ka isiklikult tihedam suhe, näitleja isikliku vastutusmäära tajumine, dramaturglise teksti uute printsiipide väljatöötamine, lavastaja ja kunstniku ees seisvatele ebatraditsioonilistele ülesannetele lahenduste otsimine. Ka kinnitavad mitugi eesti teatri kogemust, et monolavastuski võib pälvida tavalisest suuremat publikuhuvi. 4 Käesolev töö on jaotatud nelja mahukamasse peatükki, mis omakorda liigenduvad monodraama ontoloogia erinevaid tahke vaatlevaks ja üksikuid lavastusi käsitlevateks alapeatükkideks. Esimene peatükk vaatleb monolovastuse žanrispetsiifikat ja piire, ontoloogiat, dramaturgi, lavastaja, näitleja ja stsenograafi osakaalu monolavastuse juures, aga ka monolavastuse ajaloolist arengut. Järgneb eesti teatri monolavastuste ülevaade, mis on periodiseeritud kolme ajajärgu vahel. Iga ajajärgu vaatlust alustab sissejuhatav ülevaatepeatükk (eesti teatri ja ühiskonna laiem kontekst, monolavastuste üldine areng, tendentsid, žanri alaliigid vmt), millele järgnevad alapeatükid. Mõistagi on üksiklavastuste käsitluste proportsioonid ebavõrdsed – silmas on peetud iga lavastuse esteetilist ja sotsiaalset kõnekust (mis loomuldasa ripub teatud määral ära ka siinkirjutaja subjektiivsetest hinnangutest). Töö lõpus toodud lisa koondab ühtsesse andmebaasi kõik Eesti teatrites, televisioonis ja raadioteatris tehtud monolavastused ning teatrite repertuaari kuulunud soolovormis laulu- ja luulekavad. Uurimuse valmimisel on kirjutajat alates 1989. aastast toetanud isiklik teatrimälu, mitmete varasemate lavastuste puhul on kasutatud lavastuste videosalvestusi, veel varasemate puhul on tulnud toetuda kriitikakajastustele ning vestlustele mitmete teatripraktikutega. 5 1. Monolavastuse (resp monodraama) mõiste 1.1.Monodraama spetsiifika, liigid. Monodraama kui laendatud monoloog. MONODRAAMA - üheainsa tegutseva ja rääkiva näitleja ning vajaduse korral ühe või mitme tumma kõrvalrolliga komponeeritud teatritükk. Sageli saadab teksti ja tegevust muusikaline või mõne muu meedia vahenditega (televisioon, telefon, plaadimängija, fotoprojektsioon jne) tekitatud taust, et dramaturgilist materjali tugevdada. (Theaterlexikon 1978:378-379) MONODRAAMA (kreeka k mono – üks, drama – tegevus) - draamavormis teos, mängitud algusest lõpuni ühe näitleja poolt. (Cambridge Guide to American Theatre, 1993: 356) Alustuseks terminoloogiline piiritlus: käesoleva töö raames vaadeldakse monolavastust kui iseseisvat sõnateatri žanri. Seega jäävad lähema vaatluse alt välja teatraliseeritud soolovormis laulu- , tantsu-, pantomiimi-, estraadi jm lavastused, aga ka luulelavastused (viimaseid vaadeldakse vaid riivamisi.) Küll on üksikjuhtudel käsitletud pikemalt lavastusi, kus sooloesitusele on sekundeerinud veel mõni osaleja (nn tumm kõrvaltegelane). Nagu näha esimesest ülaltoodud definitsioonist, mahub selline laiendus igati monolavastuse mõiste alla. Monolavastus (ingl k one-actor-play või one-man-show, saksa k monodrama või einpersonenstück, vene k monopjesa) on maailma teatriloo kontekstis olnud läbi aegade sügavalt ambivalentne nähtus. On teada üksikuid kultuure ja epohhe, mil kõigest üks inimene saalitäie publiku ees tegutsemas (resp kõnelemas, laulmas, tantsimas jne) on mõjunud seninägematu avangardnähtusena või siis arvatud üldse teatri piiridest välja ulatuvaks. On ju teatri ja draama olemust defineeritud valdavalt (minimaalselt kahe osaleja) dialoogina ja nende vahel kujuneva konfliktina. (“Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, teatud suurust omava tegevuse jäljendus, jäljendus erinevates osades erineval kujul maitsestatatd kõnega, jäljendus, mis jäljendab tegevaid isikuid endid, mitte neist jutustades.”(Aristoteles 2003: 24). , “Teatri jaoks meie tänapäevases mõistes on aga vajalikud kolm 6 komponenti: näitlejad, kes on juba koorist eraldunud; konfliktialge, mida annab edasi dialoog, ja vaatajad, kes on tegevusest emotsionaalselt haaratud, kuid ei osale selles. “ (Hartnoll 1989: 7). Muidugi võiks eelloetud seisukohti kohe pareerida: monolavastuse vorm ei välista veel aprioorselt ei dialoogi ega konflikti, kuna dialoogi saab näitleja astuda ka publikuga (või imaginaarse partneriga) ning konflikti saab esitada ka ühte isikusse projitseeritud sisekonfliktina. Ometi näib suur osa teatrianalüütikuid olevat omaks võtnud seisukoha, et monolavastuse puhul on tegemist teatrikunsti piirjuhtumiga. Leksikonis “Cambridge Guide to American Theatre” leiduv monodraama artikkel sedastab: ”Soolo-etendus on teatri äärmusjuhtum.” (Gambridge... 1993: 356) Võib oletada, et vaatajaskonnas leidub gruppe, kes tavatsevad seda piir-määratlust veelgi laiendada, tõlgendades seda teatrivormi leebemal juhul kui snobistlikku avangardi, radikaalsemal juhul kui midagi sootuks puudulikku, ebatäielikku, ehk koguni hälbelist ja defektset (amputeeritud teatriakt?). On ju päris selge, et monolavastus ei saa iialgi painutuda nn realistliku teatri matriitside alla, kuna situatsioon iseenesest – üks inimene üksinduses kõnelemas - pole kuigi elusarnane, mõeldav ehk üksnes vaimselt hälbelise isiku puhul (veel üks ajend selle teatrilaadi sidumisel abnormsusega.) Teine nn lihtsa vaataja levinuim tõrge monolavastuse ees kõlaks ilmsesti nii: läheb ju kiiresti igavaks ainult üht inimest pikemat aega jälgida. Usutavasti on siin vaatajal seos mõne vastega igapäevaelust, näiteks roiutavalt igava loengupidaja või lihtsalt tüütu vestluskaaslasega. Ilmselt toimib mingil määral ka mõtteahel üks näitleja – vaene teater – vilets teater. (Ka eesti teatrite administraatorid on läbi aegade kurtnud, et eriti maakohtades sõltub publikuhuvi suuresti konkreetse näitetrupi suurusest, tunduvalt raskem on saada publikut 2-3, saati siis ühe näitlejaga nimetustele. Samas on Eestistki tuua näiteid ka 100 mängukorra ületanud monolavastustest.) Paradoksaalselt võib oletada, et nooremale vaatajageneratsioonile võib monolavastus paista ehk juba lootusetult konservatiivse nähtusena – kui paneme mõttes kõrvuti kaasaegse (massi)kultuuri videokliplikult dünaamilise, hüsteerilis-rabeleva ja visuaalselt “vilkuva” esteetika ning tund aega meie ees pealetükkimatult