Reorer- Muusiko • Kino
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
ISSN 0207-6535 reorer- muusiko • kino EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI, EESTI HELILOOJATE LIIDU, EESTI KINOLIIDU, EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI w — 9 sl «2 £ « й T Jassi Zahharov 1996. aasta sügisel. Harri Rospu foto JAANUAR XVI AASTAKÄIK PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress EE0090, postkast 3200 fax 44 47 87 Vastutav sekretär Helju Tüksamrael, tel 44 54 68 Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 44 40 80 Muusikaosakond Saale Siitan, Mara Põldmäe ja Anneli Remme, tel 44 31 m Filmiosalkcmd Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, teil 4454 68 Korrektor Solveig Kriggjulson, tel 44 54 68 Info töötleja Ester Mägi Leili Muuga maalil Viire Kareda, tel 44 47 87 "Kuulaja" (1996). Fotokorrespondent Toomas Kohvi foto Harri Rospu, tel 44 47 87 "Alfred", 1995. Režissoör Vilgot Sjjöman. KUJUNDUS: MAI EINER, tel 66 611 62 Film ei anna täielikku ülevaadet Alfred Nobeli eluloost, lavastaja käsitlebivaid aega, trui andeka leiutaja ellu tuli armastus. Mis oleks juhtunud, kui Nobel (Sven Wollter) oleks armastuses sama © "Teater. Muusika. Kino", 1997 edukas olnud nagu äris ning abiellunud ja perekonna rajanud? Ilmselt poleks siis tänaseni Во Widerberg, Rootsi ühe parima režtssööri Nobeli preemiat. viimane film "Noorus on Uus aeg" (1995) tõi kögi Eur-oopas, ka Eestis, rahva samamoodi .'«'• kinosaalidesse nagu kunagi tema lavastatud tf melodraama "Elvira Madigan" (1967). Roger Stenbergi foto • reorer- muusiko • kino SISUKORD TEATER VASTAB KERSTI KREISMANN TEATRIANKEET 1995/96 (J. Allik, M. Balbat, K. Herkiil, M. Kapstas, M. Kasterpalu, S. Karja, T. Kaugema, G. Kordemeis, P. Kruuspere, A. Laansalu, A. Laasik, V.-S. Maiste, M. Mutt, R. Neimar, P.-R. Purje, }. Rähesoo, I. Sillar, K. Sisask, A. Tõnts, Ü. Tõnts, L. Tormis, B. Tuch, L. Vellerana, M. Visnap) Lilian Vellerana KAKS DEBÜÜTI ("Shakespeare': kogutud teosed" Rakvere Teatris ja "Hei, Luciani!" "Ugalas") Maimu Valter ÜHE KOOLI LUGU I (Eesti Riiklik Teatrnnstituut) /o Sven Karja PERSONA GRATA. AIN MÄEOTS MUUSIKA Žanna Pärtlas TÄHELEPANEKUID SETU LAULU LAADIEHITUSEST JA MITMEHÄÄLSUSEST Maris Valk-Falk HISPAANIA ORELIKULTUURIST TOOMAS TRASSIGA 43, 96 ESTER MÄGI — 75 AASTAT SÜNNIST. KOOS EDASITÕTTAVA AJAGA II b/ Anneli Remme VA, PENSIERO. EPPURE ("Nabucco" lavastus "Estonias") KROONIKAT (Sügishooaja muusikasündmusi) o< Maaret Koskinen ROOTSI FILM KAHEKSAKÜMNENDATEL JA ÜHEKSAKÜMNENDATEL AASTATEL: KRIITILINE ÜLEVAADE I Sulev Teinemaa KOKKUSAAMISPAIGAKS GOTLAND (V Rootsi-Balti filmifestival Burgsvikis) Andres Heinapuu TÜDRUK LÕHUB PUID. KAS TEADE JÕUDIS PÄRALE? (Valentin Kuigi handi-filmidest) Aare Ermel 1996. aasta rahvusvahelisi filmiauhindu $46. Berliini, 48. Cannes'i ja 53. Venezia festival ning 68. Oscarid) Lauri Kark KURJA LILLED (Luckino Vtsconti, tema saksa triloogia) 67 Jaanus Kulli RÄND INIMESTEVAHELISTES SUHETES (Andres Puustusmaa ja Kalev Lepiku filmist "Armatsioonid") 75 VASTAB KERSTI KREISMANN Sa lõpetasid teatrikooli 1972. aastal lavakate V lennus. Kas sa mäletad, kellena sulle tundus tol ajal Linda Rummo? Olid sa teda laval näinud? Muidugi olin. "Armas luiskaja", "Hamlet" ja "Kirsiaed" olid ju siis juba olnud. Staarina. Tunnustatud hea näitlejana. Annad sa endale aru, et ta oli siis täpselt niisama vana kui sina praegu... Aaa...h! ... ja neile tüdrukutele, kes täna teatrikoolist teatrisse tulevad, mõjud sina staarina, tunnustatud hea näitlejana? Aga kui vanana sa ise ennast tunned? Tead sa, nii häbi on tunnistada, et ma üldse ei tunne ennast vanana. See on nii imelik. Nädal tagasi kuulsin juhuslikult raadiost, kuidas üks noor muusik ütles, et ta võttis oma laulu sõnad Arvi Siialt, ja seletas siis reporterile üle, et see on üks vanema põlve luuletaja. Just nimelt "vanema põlve", nii kuskilt aegade hämarusest. Jumal, ma istusin maha, meie kuldsed kuuekümnendad, kassetipõlvkond ja äkki siis niimoodi... Kui sulle nõnda labidaga pähe lüüakse, siis tõesti tunned, et aeg on mööda läinud ja oled vana, aga muidu ei tule nagu selle peale... Aga kõik on ju tegelikult muutunud, meie põlvkonna iidolid ja ühised sõbrad tülitsevad praegu Tartus. Ma tunnen seda lausa isikliku tragöödiana. Mis me siis räägime Toompeast ja poliitikamängudest, kui meie endi vahel ja meie keskel käib poriga pildumine. Draamateatris on nüüd siis kaks vanema põlve näitlejannat — Ita Ever ja sina? Ester Pajusoo ja Meeli Sööt kah. Ei, seda ma olen küll teadvustanud. Ja see positsioon on mingis mõttes tõesti kohustus. Mulle meeldib, et teater on selline põlvkondade segasumma suvila. Ja ma mäletan, kui tähtis mulle oli, kui ma teatrisse tulin, et seal oli ees mitu põlvkonda näitlejaid, kes olid näinud midagi säärast, mida mina kunagi näha ei saagi, legendiks muutunud inimesi ja lavastusi. Distantsi meie ja nooremate vahel, mida meie ei taju, ei loo vist tõesti mitte meie muldvanadus, vaid just see nägemuse, lugemuse ja kogemuse vahe, mida tunnetavad nemad. Ja kui meie olime noored, võtsime me 50- ja 60-aastasi vastu muldvanadena. Aga täna puudub meil igasugune alus arvata, et nad olid psühholoogiliselt vanemad kui meie praegu. Ma olen seda mõelnud, aga siis nad tõesti tundusid ikkagi hoopis vanemad... Sina oled isegi selle jutu taustal unikaalne, sest kui vaadata kakskümmend neli aastat tagasi tehtud pilti, kus sa mängid "Inimeses ja inimeses" Tiinat, tundud sa Tiina jaoks vana, aga täpselt samasugune kui praegu. Sul vist seda probleemi pole, et tuleb hakata vanaemasid mängima? Probleemi pole, aga tuleb hakata. Ainult kahju on sellest, et vähe on olnud või malusi mängida küpse tugeva naise rolle. Vähe vägevaid vanaeitesid. Kakskümmend aastat tagasi kirjutas üks noormees loo ühest tütarlapsest (Jaak Allik, "Tuhkatriinu"? Teatrimärkmik 1976/77), kus on mõneti prohvetlikud sõnad: "K. Kreismann ilmutab Anna osas niivõrd palju erutavat meelelisust kõrvu kaine arvestuslikkusega, et tahtmatult hakkad teda kujutlema Elektra, Medeia, Juuditina...". Elektra ja Juudit on tänaseks mängitud, kas igatsus on siis Medeia järele? Algasin ma ju tragedienne'! kallakuga ja ega ma neid naiivseid tütarlapsi ole suurt mängida saanudki. Viimasel ajal on palju igasuguseid kummalisi karakterrolle. Igatsus käib psühholoogilise draama järele. Sa oled ju ära mänginud isegi Ophelia. Aga see, millest me praegu räägime, on vist Gertrud? Kersti Kreismann, 1996. Andres Rõhu foto 3 Praegu on see kohatu küsimus, meie teatris hakatakse "Hamletit" lavastama ja rollid on juba jagatud. Aga kangeid naisi on sulle andnud Tammsaare: Tiina, Karin, Juudit. Mis veel? Trassi "Liigvees" olin ma isegi natuke Krõõt ka. Kas sulle tundub, et Karin on mängitud? See oli ju nii ammu ning "Ugalas" Satsi lavastuses... Tegelikult jõudis mingi eriline rahuldus sellest tööst tekkida küll, kuigi teda sai ju vähe mängitud ja väheste proovidega sisse tuldud. See oli suur enese kokkuvõtmine šansiks, mis mulle anti ja mida poleks tol ajal kuidagi julgenud loota. Nii oli ka hiljem Juuditiga. Karinist sai mulle väga armas roll ja ma pole olnud kunagi kade, nähes selles osas teisi näitlejaid. Eelkõige muidugi Liisut, kes tegi "Ramildas- Rimaldas" ju katkendeid. Ma mõtlesin, et olgu ta nii vana ja paks kui tahes, aga see on tõesti Karin. Ja mulle meeldis väga ka Katrin Saukase Karin. Ja Raine. Närviotsad Karini mängimiseks tegi minus lahti tegelikult Panso. Ma ei tea, kui palu ta Karinist kui naisest aru sai, kuid Karini kui nähtuse oskas ta meile küll intrigeerivaks teha. Ilma Panso koolita poleks ma osanud seda rolli küll mängida. Ma kerin seda Karinit seepärast, et sind on ju õigusega peetud eesti teatri üheks kõige ratsionaalsemaks, kõige targemaks naisnäitlejaks. Aga Karin oli naine, keda puhtalt juhivad emotsioonid... Sealt tulebki selle osa võlu minu jaoks. Eks elus ole kah nii, et tõmbavad niisugused tüübid, kelle sarnane sa mitte kuidagi ei saa olla. Olen elus samuti imet lenud Karini tüüpi naisi, mul pole sellist aplombi ja enese väljapakkumise julgust ning enesestmõistetavust nõuda niisugust elu. Nüüd läheb mõte küll paratamatult sellele, et sa mängisid ka Kõrboja Annat ning et selles lavastuses oli kaks Annat. Sinu kolleegist on nüüd elus saanud Kõrboja Perenaine. Kas sa kujutaksid ennast ette samasuguses perenaise rollis, nagu nüüd tema täidab? Ei iial. Ma imetlen teda siiralt, et ta selle rolliga nii hiilgavalt hakkama saab. Ma oleksin võib-olla mingil määral sellega hakkama saanud, kui kõik oleks läinud E. Vetemaa, "Õhtusöök viiele" (lavastaja Grigori Kromanovj. Draamateater, 1972. Kadri — Kersti Kreismann, Isa — Jüri Järvet. Gunnar Vaidlafoto A. H. Tammsaare — V. Panso, "Inimene ja jumal" (lavastaja Voldemar Pansoj. Draamateater, 1972. Indrek — Mati Klooren, Tiina — Kersti Kreismann. Gunnar Vaidlnfoto A. H. Tammsaare — M. Mikiver, "Armastus ja surm" (lavastaja Mikk Mikiver). Draamateater, 1984. Tiina — Kersti Kreismann, proua Vaarmann — Silvia Laidla. Henno Saarne foto A. H. Tammsaare — K. Kurg, "Liigvesi" (lavastaja Raivo Trass). Draamateater, 1986. Tiina — Kersti Kreismann. Gunnar Vaidlafoto tasa ja targu. Aga nüüd on mul selline vabaduse aeg vahel olnud, ma hakkaks kindlasti perutama, kui mulle midagi ei meeldi ja kui ma peaksin olema millekski sunnitud. Poliitilisi mänge ma ei suudaks enam mängida, ma lööksin kausi ümber. Aga kui ssda võtta kui rolli? Niisugune võrdlus on muidugi väga levinud, aga mmu meelest pole see õige. See on ikka väga suur vastutusekoorem ja väga suur enesesalgamine. Ma oskan võib olla mängida laval ja ma tunnen ennast hästi sõprade seas, aga kogu aeg olla mingis shows, see ajaks mind lihtsalt krampi. Ta ei saa ju isegi vabalt oravaid toita. Kindlasti on inimesi, kes ootavad,