ISSN 0207-6535 reorer- muusiko • kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI, EESTI HELILOOJATE LIIDU, EESTI KINOLIIDU, EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

w — 9 sl «2 £ « й

T

Jassi Zahharov 1996. aasta sügisel. Harri Rospu foto JAANUAR XVI AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress EE0090, postkast 3200 fax 44 47 87 Vastutav sekretär Helju Tüksamrael, tel 44 54 68 Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 44 40 80 Muusikaosakond Saale Siitan, Mara Põldmäe ja Anneli Remme, tel 44 31 m Filmiosalkcmd Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, teil 4454 68 Korrektor Solveig Kriggjulson, tel 44 54 68 Info töötleja Ester Mägi Leili Muuga maalil Viire Kareda, tel 44 47 87 "Kuulaja" (1996). Fotokorrespondent Toomas Kohvi foto Harri Rospu, tel 44 47 87 "Alfred", 1995. Režissoör Vilgot Sjjöman. KUJUNDUS: MAI EINER, tel 66 611 62 Film ei anna täielikku ülevaadet Alfred Nobeli eluloost, lavastaja käsitlebivaid aega, trui andeka leiutaja ellu tuli armastus. Mis oleks juhtunud, kui Nobel (Sven Wollter) oleks armastuses sama © "Teater. Muusika. Kino", 1997 edukas olnud nagu äris ning abiellunud ja perekonna rajanud? Ilmselt poleks siis tänaseni Во Widerberg, Rootsi ühe parima režtssööri Nobeli preemiat. viimane film "Noorus on Uus aeg" (1995) tõi kögi Eur-oopas, ka Eestis, rahva samamoodi .'«'• kinosaalidesse nagu kunagi tema lavastatud tf melodraama "Elvira Madigan" (1967). Roger Stenbergi foto • reorer- muusiko • kino

SISUKORD TEATER VASTAB KERSTI KREISMANN

TEATRIANKEET 1995/96 (J. Allik, M. Balbat, K. Herkiil, M. Kapstas, M. Kasterpalu, S. Karja, T. Kaugema, G. Kordemeis, P. Kruuspere, A. Laansalu, A. Laasik, V.-S. Maiste, M. Mutt, R. Neimar, P.-R. Purje, }. Rähesoo, I. Sillar, K. Sisask, A. Tõnts, Ü. Tõnts, L. Tormis, B. Tuch, L. Vellerana, M. Visnap)

Lilian Vellerana KAKS DEBÜÜTI ("Shakespeare': kogutud teosed" Rakvere Teatris ja "Hei, Luciani!" "Ugalas")

Maimu Valter ÜHE KOOLI LUGU I (Eesti Riiklik Teatrnnstituut) /o

Sven Karja PERSONA GRATA. AIN MÄEOTS MUUSIKA Žanna Pärtlas TÄHELEPANEKUID SETU LAULU LAADIEHITUSEST JA MITMEHÄÄLSUSEST

Maris Valk-Falk HISPAANIA ORELIKULTUURIST TOOMAS TRASSIGA 43, 96

ESTER MÄGI — 75 AASTAT SÜNNIST. KOOS EDASITÕTTAVA AJAGA II b/

Anneli Remme VA, PENSIERO. EPPURE ("Nabucco" lavastus "Estonias")

KROONIKAT (Sügishooaja muusikasündmusi) o<

Maaret Koskinen ROOTSI FILM KAHEKSAKÜMNENDATEL JA ÜHEKSAKÜMNENDATEL AASTATEL: KRIITILINE ÜLEVAADE I

Sulev Teinemaa KOKKUSAAMISPAIGAKS GOTLAND (V Rootsi-Balti filmifestival Burgsvikis)

Andres Heinapuu TÜDRUK LÕHUB PUID. KAS TEADE JÕUDIS PÄRALE? (Valentin Kuigi handi-filmidest)

Aare Ermel 1996. aasta rahvusvahelisi filmiauhindu $46. Berliini, 48. Cannes'i ja 53. Venezia festival ning 68. Oscarid)

Lauri Kark KURJA LILLED (Luckino Vtsconti, tema saksa triloogia) 67

Jaanus Kulli RÄND INIMESTEVAHELISTES SUHETES (Andres Puustusmaa ja Kalev Lepiku filmist "Armatsioonid") 75

VASTAB KERSTI KREISMANN

Sa lõpetasid teatrikooli 1972. aastal lavakate V lennus. Kas sa mäletad, kellena sulle tundus tol ajal Linda Rummo? Olid sa teda laval näinud? Muidugi olin. "Armas luiskaja", "Hamlet" ja "Kirsiaed" olid ju siis juba olnud. Staarina. Tunnustatud hea näitlejana. Annad sa endale aru, et ta oli siis täpselt niisama vana kui sina praegu... Aaa...h! ... ja neile tüdrukutele, kes täna teatrikoolist teatrisse tulevad, mõjud sina staarina, tunnustatud hea näitlejana? Aga kui vanana sa ise ennast tunned? Tead sa, nii häbi on tunnistada, et ma üldse ei tunne ennast vanana. See on nii imelik. Nädal tagasi kuulsin juhuslikult raadiost, kuidas üks noor muusik ütles, et ta võttis oma laulu sõnad Arvi Siialt, ja seletas siis reporterile üle, et see on üks vanema põlve luuletaja. Just nimelt "vanema põlve", nii kuskilt aegade hämarusest. Jumal, ma istusin maha, meie kuldsed kuuekümnendad, kassetipõlvkond ja äkki siis niimoodi... Kui sulle nõnda labidaga pähe lüüakse, siis tõesti tunned, et aeg on mööda läinud ja oled vana, aga muidu ei tule nagu selle peale... Aga kõik on ju tegelikult muutunud, meie põlvkonna iidolid ja ühised sõbrad tülitsevad praegu Tartus. Ma tunnen seda lausa isikliku tragöödiana. Mis me siis räägime Toompeast ja poliitikamängudest, kui meie endi vahel ja meie keskel käib poriga pildumine.

Draamateatris on nüüd siis kaks vanema põlve näitlejannat — Ita Ever ja sina? Ester Pajusoo ja Meeli Sööt kah. Ei, seda ma olen küll teadvustanud. Ja see positsioon on mingis mõttes tõesti kohustus. Mulle meeldib, et teater on selline põlvkondade segasumma suvila. Ja ma mäletan, kui tähtis mulle oli, kui ma teatrisse tulin, et seal oli ees mitu põlvkonda näitlejaid, kes olid näinud midagi säärast, mida mina kunagi näha ei saagi, legendiks muutunud inimesi ja lavastusi. Distantsi meie ja nooremate vahel, mida meie ei taju, ei loo vist tõesti mitte meie muldvanadus, vaid just see nägemuse, lugemuse ja kogemuse vahe, mida tunnetavad nemad. Ja kui meie olime noored, võtsime me 50- ja 60-aastasi vastu muldvanadena. Aga täna puudub meil igasugune alus arvata, et nad olid psühholoogiliselt vanemad kui meie praegu. Ma olen seda mõelnud, aga siis nad tõesti tundusid ikkagi hoopis vanemad... Sina oled isegi selle jutu taustal unikaalne, sest kui vaadata kakskümmend neli aastat tagasi tehtud pilti, kus sa mängid "Inimeses ja inimeses" Tiinat, tundud sa Tiina jaoks vana, aga täpselt samasugune kui praegu. Sul vist seda probleemi pole, et tuleb hakata vanaemasid mängima? Probleemi pole, aga tuleb hakata. Ainult kahju on sellest, et vähe on olnud või­ malusi mängida küpse tugeva naise rolle. Vähe vägevaid vanaeitesid. Kakskümmend aastat tagasi kirjutas üks noormees loo ühest tütarlapsest (Jaak Allik, "Tuhkatriinu"? Teatrimärkmik 1976/77), kus on mõneti prohvetlikud sõnad: "K. Kreismann ilmutab Anna osas niivõrd palju erutavat meelelisust kõrvu kaine arvestuslikkusega, et tahtmatult hakkad teda kujutlema Elektra, Medeia, Juuditina...". Elektra ja Juudit on tänaseks mängitud, kas igatsus on siis Medeia järele? Algasin ma ju tragedienne'! kallakuga ja ega ma neid naiivseid tütarlapsi ole suurt mängida saanudki. Viimasel ajal on palju igasuguseid kummalisi karakterrolle. Igatsus käib psühholoogilise draama järele. Sa oled ju ära mänginud isegi Ophelia. Aga see, millest me praegu räägime, on vist Gertrud?

Kersti Kreismann, 1996. Andres Rõhu foto 3 Praegu on see kohatu küsimus, meie teatris hakatakse "Hamletit" lavastama ja rollid on juba jagatud. Aga kangeid naisi on sulle andnud Tammsaare: Tiina, Karin, Juudit. Mis veel? Trassi "Liigvees" olin ma isegi natuke Krõõt ka. Kas sulle tundub, et Karin on mängitud? See oli ju nii ammu ning "Ugalas" Satsi lavastuses... Tegelikult jõudis mingi eriline rahuldus sellest tööst tekkida küll, kuigi teda sai ju vähe mängitud ja väheste proovidega sisse tuldud. See oli suur enese kokkuvõtmine šansiks, mis mulle anti ja mida poleks tol ajal kuidagi julgenud loota. Nii oli ka hiljem Juuditiga. Karinist sai mulle väga armas roll ja ma pole olnud kunagi kade, nähes selles osas teisi näitlejaid. Eelkõige muidugi Liisut, kes tegi "Ramildas- Rimaldas" ju katkendeid. Ma mõtlesin, et olgu ta nii vana ja paks kui tahes, aga see on tõesti Karin. Ja mulle meeldis väga ka Katrin Saukase Karin. Ja Raine. Närviotsad Karini mängimiseks tegi minus lahti tegelikult Panso. Ma ei tea, kui palu ta Karinist kui naisest aru sai, kuid Karini kui nähtuse oskas ta meile küll intrigeerivaks teha. Ilma Panso koolita poleks ma osanud seda rolli küll mängida. Ma kerin seda Karinit seepärast, et sind on ju õigusega peetud eesti teatri üheks kõige ratsionaalsemaks, kõige targemaks naisnäitlejaks. Aga Karin oli naine, keda puhtalt juhivad emotsioonid... Sealt tulebki selle osa võlu minu jaoks. Eks elus ole kah nii, et tõmbavad niisugused tüübid, kelle sarnane sa mitte kuidagi ei saa olla. Olen elus samuti imet­ lenud Karini tüüpi naisi, mul pole sellist aplombi ja enese väljapakkumise julgust ning enesestmõistetavust nõuda niisugust elu. Nüüd läheb mõte küll paratamatult sellele, et sa mängisid ka Kõrboja Annat ning et selles lavastuses oli kaks Annat. Sinu kolleegist on nüüd elus saanud Kõrboja Perenaine. Kas sa kujutaksid ennast ette samasuguses perenaise rollis, nagu nüüd tema täidab? Ei iial. Ma imetlen teda siiralt, et ta selle rolliga nii hiilgavalt hakkama saab. Ma oleksin võib-olla mingil määral sellega hakkama saanud, kui kõik oleks läinud

E. Vetemaa, "Õhtusöök viiele" (lavastaja Grigori Kromanovj. Draamateater, 1972. Kadri — Kersti Kreismann, Isa — Jüri Järvet. Gunnar Vaidlafoto A. H. Tammsaare — V. Panso, "Inimene ja jumal" (lavastaja Voldemar Pansoj. Draamateater, 1972. Indrek — Mati Klooren, Tiina — Kersti Kreismann. Gunnar Vaidlnfoto

A. H. Tammsaare — M. Mikiver, "Armastus ja surm" (lavastaja Mikk Mikiver). Draamateater, 1984. Tiina — Kersti Kreismann, proua Vaarmann — Silvia Laidla. Henno Saarne foto

A. H. Tammsaare — K. Kurg, "Liigvesi" (lavastaja Raivo Trass). Draamateater, 1986. Tiina — Kersti Kreismann. Gunnar Vaidlafoto tasa ja targu. Aga nüüd on mul selline vabaduse aeg vahel olnud, ma hakkaks kindlasti perutama, kui mulle midagi ei meeldi ja kui ma peaksin olema millekski sunnitud. Poliitilisi mänge ma ei suudaks enam mängida, ma lööksin kausi ümber. Aga kui ssda võtta kui rolli? Niisugune võrdlus on muidugi väga levinud, aga mmu meelest pole see õige. See on ikka väga suur vastutusekoorem ja väga suur enesesalgamine. Ma oskan võib­ olla mängida laval ja ma tunnen ennast hästi sõprade seas, aga kogu aeg olla mingis shows, see ajaks mind lihtsalt krampi. Ta ei saa ju isegi vabalt oravaid toita. Kindlasti on inimesi, kes ootavad, et ta väärataks, aga ma imetlen seda, et ta pole kordagi vääratanud. Aga kui sinu elu oleks läinud natuke teisiti ja kui ka Eesti vabariigi elu oleks läinud natuke teisiti ning ühest teisest kirjanikust oleks saanud president, siis sa ikkagi män­ giksid seda rolli? (Kersti naerab laginal.) No ega ma armastatud meest ameti pärast maha poleks jätnud. Aga seda õnnelikum ma olen, et asjad nii pole läinud. Nii et mu Tuhkatriinu polegi siis tahtnud kuningannaks saada. Aga selles kakskümmend aastat vanas artiklis on kirjutatud ka nii: "Kersti Kreismann ei saa kurta ka lavastajatepoolse huvi puudumise üle. ( j kuid tulemata on jäänud prints tõelise, ainult temale sobiva kuldkingakesega. Tulemata on jäänud püsiv mõttekaaslus, loominguline partnerlus just ühe, kõike mõistva, sügavuti mineva lavastajaga." See prints on jäänud tulemata ka hiljem. Tol ajal tundus vist meile mõlemale, et see on õnn, mille poole püüelda. Aga mis sa tänase kogemuse põhjal arvad, kas sa oleksid olnud õnnelikum või praegu parem näitleja, kui sa sellise "oma" lavastaja oleksid leidnud? Ma ei usu. Ma näen selles pigem kahju ja kaotust, kui on jäägitult armutud mõnesse näitlejasse või lavastajasse ja ollakse ainult koos, eriti veel, kui see tähendab

M. Soosaar, "jõulud Vigalas", "Tallinnfilm", 1980. Liisa Laipmann — Kersti Kreismann. Villu Reimanni foto ühelaadse teatri tegemist. Aga hiljem hakkad igatsema ikka nende lavastajate järele, kellega sul on olnud tõsisemad ja põnevamad tööd. Räägime siis nüüd meestest sinu elus. Panso? Algas see kohutava aukartuse ja paanilise, halvava hirmuga. Suur õpetaja ikka selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kusjuures see õpetus, mida ta andis, tuleb tagantjärele isegi praegu veel kätte. Sa räägid halvavast hirmust, aga kui te kohtusite, oli see poiss ju noorem kui sina praegu. Milline poiss? Ah Panso või? Oli või? Taevakene! Aga ta oli mi tark, nii vai­ mukas, ta nägi ja teadis nii palju asju, et ta tekitas minus lihtsalt alaväärsuskompleksi. Peale selle oli ta väga impulsiivne ja võis hakata karjuma. Aga mina väga kardan valju häält. Mina poleks seal koolis iial vastu pidanud, kui ma oleksin õtse maalt tulnud. Minu õnn oli see, et ma olin ikka natuke vahepeal linnas olnud ja ülikoolis käinud. Selleks pidi ikka ise natukenegi mingit mõtlemise alget omama, et vastu panna Panso isiksuse võlule ja tugevusele. Aga mida ta siiski sulle kui näitlejale andis, võrreldes nende paljude hilisematega? Ma olen näitleja elukutse jaoks ju liiga korralik ja mulle meeldis kohutavalt see täpsus, mida ta nõudis. Ma ei talu tänase päevani lohakust laval ja ma lähen

A. Tšehhov, "Kolm õde" (lavastaja Adolf Šapiro). Draamateater, 1973. Tusenbach—Juhan Viiding, Irina — Kersti Kreismann. W. Shakespeare, "Hamlet" (lavastaja Mikk Gunnar Vaidlafoto Mikiver). Draamateater, 1978. Laertes — Martin Veinmann, Ophelia — Kersti Kreismann. Henno Saarne foto

Ü к ИШ i '<* jfr f?%\ B' w i ^k m- В j J

WMl IV *^l Bflr^l 1 вУ F7 W A. H. Tammsaare, "Juudil" (lavastaja Kaarin Raid). "Ugala", 1983. juudil — Kersti Kreismann, Olovemes — Rein Malmsten. Endel Velistefoto E. O'Neill, "Elektra saatus on lein" (lavastaja Merle Karusoo). Noorsooteater, 1981 Orin — Sulev Luik, Lavinia — Kersti Kreismann. Arno Saare foto

A. H. Tammsaare — A. Sats, "Lunastus" (lavastaja Aleks Sats). "Ugala", 1978. Karin — Kersti Kreismann. Endel Velistefoto sellest seesmiselt vihaseks. Ta nõudis absoluutselt täpset teksti ja see Panso kool on mul veres. Ta karjus "ei kuule" ja nõudis kõigepealt elementaarse kutseoskuse ole­ masolu, mis mulle väga istub. Selle kõige puudumist heidaksin ma paljudele lavastajatele ette. Kui sa juba mängid lavastajat, siis ära etenda ainult vaimuhiiglast, vaid tee ka sellist käsitööd. Mõni lavastaja ei käi enam kordagi vaatamas oma lavas­ tust, mõni ei vaata isegi esietendust. See on lihtsalt vastutustunde puudumine meie ühise töö eest. See häirib mind. Nii, nagu ka mõne näitleja veendumus, et tema juhuslikud vaimukused on paremad kui näiteks Sanga tõlgitud või Kõivu kirjutatud tekst. Mina pean ju partnerina sellele vastama ning on ikka vahe küll, kas vastata arukale või vaimuvaesele lausele. Ma ootasin, et Pansost rääkides hakkad sa meenutama, kuidas ta viis su loomingulise põlemise kõrgpunkti, aga sina räägid elementaarsest käsitööst. Järelikult oled sa hiljem just sellest kõige enam puudust tundnud? Ja see on ka põhjus, miks ma nüüd Malviusesse nii ära armusin. Ja mitte ainult mina. Kummaline, tal on ees kolmkeelsed osaraamatud ja ta tajub teksti nii täpselt, et peatab proovi ning ütleb, et siin on midagi valesti. Ja tulebki välja, et sa kas ütlesid vale sõna või on tõlge sisuliselt vale. Temas on ühendatud lahtine inimene, vaimukas natuur, intelligentsus ning aukartus selle elukutse ees, ja suur nõudlikkus. Ta alustab proovi ja siis algab töö, mis ei segune hilinemiste, labasuste ja koduste meeleoludega. Siit kostub läbi ka see, et sa vajad näitlejana teatud distantsi lavastajaga. Sa ei taha vist töötada nii, et te olete lavastajaga öö läbi tina pannud või armastust teinud ja siis lähete hommikul proovi ja hakkate kunsti panema. Ma tunneks end siis väga halvasti, nagu mingis sobingus osalevat. Tahaksin, et lavastaja mängiks oma rolli ja teeks seda professionaalselt, ning minu jaoks on see palju vajalikum kui olla temaga südamesõbrad. Kromanov? Kadri "Õhtusöögis viiele" oli mu esimesi rolle teatris. Ja ma olen väga tänulik, et ta mind murdis. Me tegime hirmsasti proove ja ta tegeles minuga palju, sest Kro­ manov teadis, mida ta tahtis, ning ta tõepoolest piitsutas näitlejaid, et seda saavutada. Ma tean, et mu vastupanu on väga suur, ja seepärast ma meenutangi hea sõnaga neid lavastajaid, kes mind on murdnud. Šapiro? Temaga on mul arvatavasti teistsugune suhe. Ma austasin ja imetlesin teda, kuid küllap olin siis veel selline diletant, et ega mina temas huvi ei äratanud. Irina rolli "Kolmes ões" pani mind Draamateater, küllap vist Panso, sest Šapiro valitud Mari Lill töötas tol ajal veel Noorsooteatris ning vajalik oli dublant. Nii et mina olin Šapiro jaoks algaja kakerdis, inetu pardipoeg, kellega pidi tegelikult tegelema teiste aja arvelt. Ja sellest alaväärsustundest ma ei saanudki üle ning läksin kohutavalt kinni ja krampi. Mäletan, kuidas ma vaatasin, kui vägevalt mängis Eskola ja kõik teised, tundsin, et ma ei saa ühegi asjaga hakkama, ning mida rohkem ma tegin, seda keh­ vemaks ma läksin. Hiljem, juba etenduste käigus, sain siiski vabaks ja ma isegi mäletan seda eten­ dust, kus tundsin, et mind keegi ega miski ei kontrolli ja ma võin ise olla Irina. Ja siis sündis minu Irina, mida Šapiro pole vist näinudki. Mikiver? (Paus.) Mõned aastad tagasi vapustas mind see, kui sa ütlesid, et oled üks vähestest Draamateatri näitlejatest, kes räägib Mikiveriga teie. On see ka täna veel nii? Ma olen talle ikka sina kah juba ütlenud! Temaga on mul just see distants, mida ma tegelikult ootan lavastajalt. Ja võib-olla kõlab see pateetiliselt, kuid mulle tähendab ta sidet Pansoga. Mikiveril võib lavastus mitte täiesti õnnestuda, kuid see, kuidas ta proovi teeb, on väga nakatav. Olen temaga mitu väga ilusat tööd teinud. Kuid miskipärast tajun, et ma pole tema jaoks huvipakkuv näitleja. Trass? Ta on mulle väga palju tööd andnud. Aga muide, kui ma õieti mäletan, siis 9 Kõrboja Annaks valis tema Helle Pihlaku ja mind soovitas talle vist Mikiver. Eriti on meeles "Rita koolitus", kus ta rassis meiega hirmsat moodi. Seal murdis ta Tõnu Aava veel rohkem kui mind. See oli meil tõeline ühistegemine ja mälestus on jäänud väga ilus. Hermaküla? "Red Ryder" ja "Palkon". Ma olin nii õnnelik, kui ta mind truppi võttis. Ja minu arvates oli "Palkon" suurejooneline lavastus, kahju, et ta nii ruttu maha läks ja et Evald seda ei kaitsnud. Ta tüdineb oma töödest väga ruttu ära. Võib neist tüdineda juba enne esietendust. Ta on vist ise niivõrd aktiivne näitlejatüüp ja niivõrd looja, et ei viitsi seda, mis juba olemas on, enam vaadata, ta hakkab seda muutma. Nii oli "Tormiga" ja "Red Ryderiga". Ma ei saanudki aru, miks ta hakkas järsku seda otsast lammutama, mida ise äsja loonud oli. Komissarov? Näitlejana vist küll ainult sisseõppimine "Armsas õpetajas", kuid inimesena ju kauaaegne perekonnasõber. Lavastajana on ta eluaeg olnud jonnipunn ja teinud täiesti teadlikult seda, mille eest võib sõimata saada. Nii poliitiliselt kui kunstiliselt. Aga mulle meeldis väga, kuidas ta meie teatris nüüd "Amadeust" tehes pani oma nõudlikkusega kõigi etendust teenindavate süsteemide vastu selle pisut seisva vee mõnevõrra liikuma, ja ma imetlesin, kuidas ta ennast sealjuures valitses. Ta ei saatnud kedagi mitte kuhugi, mis oleks iseenesest olnud väga loogiline. Ja mul oli väga hea meel kuulda, kui suure respektiga rääkisid temast ta õpilased, kes sel hooajal teatritesse tulid. Pedajas? Viimase aja kõige kaalukamad tööd on temaga tehtud. "Tagasitulek..." ja "Kirves ja kuu" ja "Tuliingel" ja "Meriin" ja "Leekrüübe". Mui on kohutavalt kahju olnud, kui need lavastused on repertuaarist maha läinud. Mis oleks, kui paneksin Priidu kõrvale teise praeguse in-lavastaja Nüganeni ja paluksin sul neid võrrelda? Elmo Tallinna kutsumisel olen mina teatud mõttes ristiemaks. Teatrinõukogus küsis Allikmaa, keda võiks külalislavastajaks kutsuda. Mina pakkusin Nüganeni, kes siis oli ainult "Ugalas" mütanud. Tegin seda teadmata, et asi jõuab "Ivanovini" ja mina hakkan Sarrat mängima. Mõni mees meie teatris ei teadnud Nüganenist veel suurt midagi. Priit tundub olevat looja jumala armust. Ta töötab mängleva kergusega ega rüga hommikust õhtuni. Ta annab mingeid nippe ja rütme ning kui sa aldis oled, saad sealt kõik. Ning kuidas ta nakatavalt üksi naerab proovis, ta unustab vahel ära, et ta on lavastaja. Elmot aga teadsime Pantalone ja päikesepoisina ja mulle oli täielik üllatus, kui nõudlik lavastaja ta on ja kui järjekindel. Me ootasime kerget ja lahedat prooviõhk- konda, aga järsku algas väga tõsine töö. Lahe on hoopis Priit ja sellepärast on ta lavastaja, kellele ma olen näidanud oma kapriise ning lolli iseloomu. Kellega olen julgenud halvasti käituda. Võib-olla ka sellepärast, et me oleme nii palju koos tõsiseid töid teinud. Mui on kapriiside pärast häbi, aga ma pole neid ka pärast klaarima läinud. Paanika on tulnud tegelikult hirmust, et me ei jõua valmis, et järsku ei tule tervikut jne, sest Priit selle pärast nagu üldse ei muretseks. Ta on niivõrd looja natuur, et ei pruugi isegi enne viimast läbimängu teada, millega tükk lõpeb.

Kui nüüd siiski püüda leida, mille poolest peale nõudlikkuse Panso siiski erines neist toredatest ja ilmselt temast mitte vähem andekatest lavastajatest sinu elus? Tal oli missioon ja ta oli juht. Ning sellest tuli vastutus. Kui need toredad poisid, kellel kõigil on tegelikult Panso kool, suudaksid korraga mõelda nende kolme sõna tähendusele... Räägime ka mõne sõna naistest. Karusoo? Mina küll ei saa aru, miks ta on teatrist kadunud. See, et tema ei lavasta suuri asju, on tõeline materjali raiskamine. Olen temaga teinud "Pardijahi", "Päikese lapsed", "Elektra". Seda viimast, mida mängisime Dominiiklaste kloostri õues ja kestis kuus tundi, tahtsin siis ja tahtnuks hiljemgi väga mängida. 10 Raid? "Külalised" ja "Juudit". Tema hakkab kuskilt keskelt näppima. Tal on mingi ürgnaiselik aisting, mille pealt hakkab ta võrseid ajama. Kaarin vajab väga head meeskonda enda ümber, siis võib ta suuri ja huvitavaid asju teha. Ja üks mees on nüüd veel puudutamata. Millal sa hakkasid taipama, et Undist võiks lavastaja saada? Mina armusin muidugi kirjanik Unti, kuigi tal oli suur teatrialane background Toominga- ja Hermaküla-aegse "Vanemuise" näol. Minu meelest hakkas Mati Noorsooteatris väga ilusti peale luulelavastustega, mis olid vaimukad ja andekad. Siis ei rääkinud ta mulle küll suurematest lavastaja ambitsioonidest. Tema imbus teatrisse tasa ja targu. Kui ta aga suuremate asjadeni jõudis, tõusis kära. Kui ma täna neile mõtlen, siis tundub mulle Undi "Bernarda Alba maja" oma ajast ees olnud lavastusena. Kriitika tümitas seda igatahes kõvasti. Aga niipea kui aru sain, et tal on ambitsioon lavastaja olla, tekkis minus tõrge. Ma paaniliselt pelgasin seda ning teater, mis meid seni oli ühendanud, hakkas meid nüüd tõukama. Olen kogu aeg säärast pereteatrit kartnud. Küll mul oleks olnud siis rolle ja võimalusi, aga ma ütlesin juba ette ei... ei... ei... ei mingil juhul. Kas asi, mis teid lahku viis, polnud ka see, et ta võis alateadlikult tunnetada, et sina kui professionaalne näitlejanna pead teda diletantlikuks lavastajaks? Ma ei tea, ma pole sel teemal temaga rääkinud. See võis ka nii olla ja võib-olla ma andsin seda ka mõista. Noorena oled ikka väga enesekindel. Nüüd on ta lõpuks võtnud sind oma lavastusse "Illusioon". Mulle tundub, et seni on teie koostööd seganud tema teadmine, et sinu ees ei õnnestu tal lavastajat mängida. Te saate koos töötada vaid juhul, kui nii tema kui ka sina olete veendunud, et ta on lavastaja. Kas sa oled selles nüüd veendunud? Muidugi on! Ainult et temaga on nii, et tal on väga õnnestunud asjad ja siis jälle täielikke altminekuid. Võib-olla on viga selles, et ta võtab enda peale liiga palju ülesandeid — lavastus, lava- ja muusikaline kujundus...

W. Russell, "Rita koolitus"(lavastaja Raivo Trass). A. Tšehhov, "Ivanov"(lavastaja Elmo Nüganen). Draamateater, 1988. Rita — Draamateater, 1992. Ivanov — Jüri Krjukov, Kersti Kreismann. Sarra — Kersti Kreismann. Gunnar Vaidla foto Peeter Sirge foto Ma pole rääkinud Juhanist, lavastajast, kellega sa oled vist kõige rohkem koos teinud ja kellega tekkis Draamateatris ju teatud mõttes trupp trupis. Me hoidsime väga kokku juba konsis. Juhan oli meie liider, teised olid tema sabas. Draamateatrisse tulles oli meil mingi ähmane ettekujutus, et hakkame kindlasti mingit teistmoodi teatrit tegema. Oli tahtmine, kuid polnud selgust, ka Juhanil mitte. Juhanist on nii raske rääkida, sest ta on olnud minu kõige lähedasem sõber pikka aega ja just minu elu kõige ilusamatel aastatel. Ta on olnud nende aastate kaasalooja ja tunnistaja. See on kaotus, millest ma pole üle saanud, ma tunnen temast kohutavalt puudust. See teater, mida te tegite, oli väga puhas ja minimalistlik, mulle meenutasid Juhani lavastused Tõnis Vindi graafikat. Aga sa ise oled ju väga teatraalne ja lopsakas natuur, kuidas sai Juhani laad sind kui ürgnäitlejat rahuldada? Need olid toredad finessid, mul oli ka mujal midagi teha. See oli sõpruskond, kuid mul pole kunagi olnud tunnet, et ainult seda ja muud ei midagi. Minu suvereniteet säilis täielikult, aga Juhanis tekkis küll mingi absoluudi ihalus. Mina pole endale saanud kunagi lubada rollist äraütlemise luksust, aga Juhan tegi seda korduvalt, tal olid mingid omad väärtused ja eesmärgid ja ta tundis seda tugevust, et võib tavateatrist ära öelda. Ka Juhan oli ju ürgnäitleja. Küllap oli temas paljugi Pinnast. Ka tema vajas ja nautis publikumenu. Samal ajal jäid ta lavastused laiast publikust väga kaugele. Oli see siis konflikt ratio ja emotio vahel temas? Kas ta häbenes oma tõelist loomust, pidades seda madalaks, ning püüdles eriliste rafineeritud vaimukõrguste poole? Mina tean kahesugust Juhanit, sellist, milline ta oli teatris, eriti viimasel ajal, ja sellist, milline ta oli elus ja meiega koos teatrikoolis õppimise ajal. Oh, seda vabadust, inspiratsiooni ja talendi lehvimist, mida publik pole paljuski näinud. Ta võis olla äärmiselt särav ja vaimukas, kuid lavastajana püüdles ta tõesti millegi hoopis muu poole. Temas oli mõistust ja tundeid mõlemat sedavõrd palju, nagu temas kõike oli palju, et see habras keha ei mahutanud kõike ära ning kaldus järsku mõistusliku külje poole. Kuid Juhani emotsionaalne külg ei talunud, et ta pole väärtustatud, ning purskus välja ja lõi lõkkele... Seda kõike on väga raske analüüsida. Keegi meist ei arvanud, et konflikt tema sees nii traagiline on. Juhani lahkumisel pole ühte põhjust. Õnnetuseks langesid väga erinevad kriisid — isiklik, kunstiline, sotsiaalne — ühel hetkel kokku. Viimasel aastal oled sa pidanud palju kannatama ning ohus on olnud mitmed lähedased. Oled sa ka ise minekule mõelnud või seda mõtestanud? Eks ma ole seda mõtet tõrjunud nagu me kõik. Mäletan, et lapsena ärkasin öösel üles ja nutsin ning kui ema küsis, siis ütlesin, et kardan ära surra. Mui on olnud selliseid üleelamisi, et elu olen ma enda jaoks eriliselt väärtustanud küll. Olen talunud totaalset, painavat valu ja leina ning öö õtsa nutnud ning jumalat palunud. Ilmselt algas mingi teine tunnetus Juhani minekust. Olen leidnud palju inimlikku andeksandi ning mõistmist ja headust, et isegi üllatun. Tahan mäletada inimestest ja olukordadest vaid head ja halb ununebki iseenesest. Tahaksin inimestele öelda seda, mida mina olen aru saanud, kuid muidugi ei aita teise inimese kogemus vist küll kedagi. Praegu on sulle üks lähedasemaid sõpru sinu poeg Andres Raag, kes on samuti hea näitleja ja õppinud samas koolis, kus sinagi. See on lavakunstikateedri ajaloos ainulaadne juhtum. Sa nägid oma poja kooliskäimist kõrvalt. Oli see sinu arvates ka sisuliselt sama kool? Ma ei teadnud, et ta tahab saada näitlejaks, aga ma olin tõesti rõõmus, kui ta lavakasse sisse sai. Andrese jaoks on Panso, Kalmet, Tohvelman muidugi märgid minevikust. Kuid ma nägin, et samasugune autoriteet, kui meile Panso, oli temale Komissarov, ja Tepandi ehk veel vägevamgi kui meile Adra-papi. Meie kool on väga elav organism ja ta ei saa olla täpselt sama, kuid mulle tundub, et haridus, mille nemad said, pole kindlasti halvem meie omast. Juba siis, kui ta näitlejaks õppis, oli meil väga põnev teatrist rääkida. Tema on minu tööd kõik ära näinud, mina tema omi kõiki mitte. Ma ei saa teda rahulikult kõrvalt vaadata, teen seda hoopis teise närviga, sest kuna olen sama eriala inimene, siis jagan ju asja. Ma ei kipugi tema

12 esietendusele, sest see on raske vaev. Teisalt meeldib mulle väga, et tema on minu esimene kriitik. Kui mõni kuri tädi lehes sõimab, siis hakkab tööle mingi kaitsemeh­ hanism. Sõbrannad ja tuttavad aga ütlevad tavaliselt, et küll sa olid armas ja küll sa olid tubli. Kõige objektiivsem ongi Andres, ja kui ta käib esietendusel, siis me istume pärast öö õtsa köögis ja räägime ja see ongi kõige toredam aeg ning kõige avameelsem ja kriitilisema analüüs. Ning selle taga on kindlasti asjaolu, et meil on ühine kool ja seepärast ka ühine keel. Täna usaldan mina teda vist rohkem kui tema mind, sest minul pole enam seda noorusele omast enesekindlust. Räägime nüüd mõne sõna Draamateatrist, kus sa oled kogu elu töötanud ja mille kõrgemasse kunstilisse juhtkonda — teatri nõukogusse — sa viimastel aastatel oled kuulunud. Mina olen selles nõukogus näitlejate esindaja, ma võin aeg-ajalt sõna sekka öelda, kuid keegi ei pea sellega arvestama ja ega ma arvagi, et sellise masinavärgi juhtimises peaks arvestama eksalteeritud näitlejanna monolooge. Me oleme siis nüüd oma teatriga jõudnud selleni, mida ammu oleme ihalenud — et repertuaar on hästi ja kaugele planeeritud ning iga näitleja teab pikka aega ette, mida ja millal ta mängima hakkab. Ja ometi pole me rahul ning ma mõistan Allikmaa solvumist selle rahulolematuse peale. Aga mulle on mõistetamatu see halastamatus, mis tänu uute lavastuste pealetulekule viib varakult etteplaneeritud surma huvitavad ja head tükid, mida võiks veel hoida ja mida näitlejad tahavad mängida. Kriitika heidab Draamateatrile ette liiga suurt arvu uuslavastusi hooajal. Mida arvatakse sellest teatri sees, sest uuslavastuste rohkus annab näitlejatele piisavalt tööd ja vähendab seega teatrisiseste pingete peamist allikat... Paraku pole päris nii, sest selline meeletu karussell suurendab ebakindlust. Ma teen ära suure töö, pühendun sellele ja tean, et järgmisel hooajal lavastust enam ei mängita. Ma ei tea aga, kas mulle niipeagi midagi võrdväärset asemele tuleb.

T. Dorst, "Merlin" (lavastaja Priit Pedajas). Draamateater, 1994. Lancelot — Jim Krjukov, Ginevra — Kersti Kreismann. DeStudio foto

13 Tahaksin oma õnnestumisest küünte ja hammastega kinni hoida, kuid ta rebitakse mult käest ja heidetakse olematusse. Telesse kah ei võeta! Hõivatusest ei tulene rahulolu, sest osad jaotuvad niikuinii ebaühtlaselt. Tippnäitlejad aga kannatavad ülepeakaela tormamise all. Ja mulle tundub, et publikul ning isegi kriitikal on pilt ammu eest ära. Omal ajal, kui Panso tegi mingi klassikalavastuse, räägit sellest pool aastat ette ning mitu aastat takka järele. Nüüd tulistatakse kaks Tšehhovit ja kaks Shakespeare'i hooajas, ilma et keegi eriti tähelegi paneks. Ma ise ei oska planeerida ega raha lugeda, kuid tunnen, et midagi on valesti. Kui vaataja on 10C krooni eest juba "Mehe, naise ja kontserdi" ära vaadanud, siis ei saa ta endale enam rohkemat lubada. Paradoks on see, et sama raha eest võiks ta vaadata meie majas mitut lavastust, mis ehk seetõttu tühjaks jäävad. 100 krooni on selles kvartalis juba teatrile kulutatud. Aga teatrijuhtimine on muidugi väga habras jää, millel tuleb käia. Vaatamata kõigele on hea, et meie teatris on juba pikemat aega rahulik õhkkond, ilma oluliste käärimiste ja intriigideta. Nagu ütlesin, on sind kriitikute hulgas alati peetud väga targaks näitlejaks, kuid mida sina arvad kriitikast ja kriitikutest? Näitleja arvab, et kriitik olla on lihtne. Kuid teistele halvasti ütlemine ei saa olla privileeg. Näitlejate "privileeg" on olnud see, et me oleme ajast aega olnud pea­ aegu ainus elukutse, keda on avalikult tümitatud. Mulle teeb väikest kahjurõõmu ja nalja kisa, mis on viimasel ajal puhkenud selle üle, et mõne telesaate või saatejuhi kohta on ajakirjanduses öeldud kriitiliselt. Aga meie oleme pidanud ju kogu aeg krii­ tikat taluma, kuigi nii mõnigi kord teeb näitleja just seda, mida lavastaja on tahtnud. Olen kindel, et kõike saab öelda palju delikaatsemalt. Poliitik või avalik tegelane võib ennast päevapealt korrigeerida, muuta, aga näitleja peab täpselt samas rollis ja sama moodi veel kümneid kordi inimeste ette astuma... Sa oled ka üks 40-ne kirjale allakirjutanuist ning sinu kohta käivad kindlasti Shakespeare'i sõnad näitlejast kui ajastu lühikroonikast. Aga sinu arvel on ka üks "punane" tükk — "Alati teie Rosa". Kui noor põlvkond näeb sellist rida: Varem — Kollontai, Kreismann — Luxemburg, Unt — Kingissepp, Komissarov — Lenin, ning järeldab sellest, et küll olid ikka poliitilised prostituudid, mis sa kostaksid? Selle materjali võtsin ma küll täiesti vabatahtlikult, vist pan Kurtna soovitas. Mind võlus see konflik "seltsimehe" ja ürgnaise vahel Rosas. Kes sa siis oled — naine või riigikukutaja? Mui oli uhke seda tükki teha. Küllap tundsin ma tolle riigikuku­ tajaga mingit alateadlikku seost ja tahtsin seda psühholoogiat uurida. Ma tahtsin selle poliitilise naise teha endale ning vaatajatele mõistetavaks inimeseks. See oli mui­ dugi suur julgustükk, mitte ainult ebapopulaarse teema pärast, vaid eelkõige ikka seepärast, et tegu oli monotükiga. Mida sa tänasest eesti poliitikast arvad ja kas valimas ikka käisid? Kuni siiani usinalt. Ka last õpetasin hoolega, keda peab valima. Aga nüüd aitab. Mina enam ei lähe. See tants ja trall, mis pärast neid valimisi lahti läks, viskas mul lõplikult ära. Algul ikka, et me teeme seda ja teeme teist ja muudame ja poksime ja tule minuga ja tulen sinuga. Ja siis korraga läheb kõik täitsa segamini ja pole üldse enam tähtis kes kellega. Taevake, no mis asja ja kes asja, süda läheb pahaks... Nüüd on minu illusioonid kah otsas ja poliitiline süütus kaotatud. Ei-ei, ei enam. Parem juba teater.

Küsis JAAK ALLIK

14 MAARET KOSKINEN

ROOTSI FILM KAHEKSAKÜMNENDATEL JA ÜHEKSAKÜMNENDATEL AASTATEL: KRIITILINE ÜLEVAADE I

Kui seitsmekümnendate aastate rootsi Kahtlemata on Bille Augusti film Bergmani filmi võib vaadelda "suure pohmeluse aja­ stsenaariumi uhke, elegantne ja pühendunult na"1 — loogilise jätkuna kuuekümnendate üksikasjalik ülekandmine kujundeisse. Siiski mõjule, kuldajastule, mil kõik näis võima­ rikastavad filmi vaatamist kummalisel kom­ likuna —, siis kaheksakümnendaid ja ühek• bel kõik need teised kujundid, mis jäid sündi­ mata — see tähendab filmi, mille režissöör sakümnendate algust võib nimetada ärka• olnuks Bergman ise. Kanname ju kõik endas mise ja kainenemise perioodiks. bergmania pagasit, mis — ma söandaksin se­ Selle tagajärjel on viimased poolteist da väita — möödapääsmatult kipub Augusti aastakümmet Rootsi filmitööstuses2 olnud filmi vaatamisse seKkuma. Kui asi on nii, siis väga eklektilised, täis nii tõuse kui mõõnu, on sekkumine ikkagi loovat laadi, see hoovab nii avastusretki huvitavates suundades kui justkui mingist heatahtlikust viirastuslikust ka eksiradu ja ilmseid ummikuid. Samuti on juuresolijast ja tekitab omalaadse kaksik- see aeg näinud uute paljutõotavate režis- projektsiooni: vaataja silme ees lahti rulluv tegelik film — ja kujutletav film, mis põgusa söörikarjääride algust ja teiste lõppu — mil­ viirastusena annab endast märku Augusti lest osa poleks tohtinud üldsegi alata, teis­ kujundite kaudu nagu topeltsäritus. Film tele tulnuks kaasa aidata, ent seda ei tehtud, nagu mõte ja mälu, kui soovite. mõned aga olid juba oma läbilöögivõimet Üheksakümnendatel aastatel tegi filmi­ tõestanud ja võinuksid veel palju aastaid versiooni Bergmani novellist "Pühapäeva• jätkuda, kuid ei jätkunud. Lõppude lõpuks laps" (Söndagsbarn, 1992) ka tema poeg Da­ olid kaheksakümnendad dekaad, mil pa­ niel Bergman. Sellest sai heade näitleja­ gendusest naasis Ingmar Bergman, rootsi töödega ja korraliku tehnilise teostusega film, kino elav pühak, ja kuulutas, et tema viima­ milles aga — küllap on see mõistetav — alles seks filmiks jääb "Fanny ja Alexander" (Fan­ otsitakse oma stiili. Veel üht Bergmani stse­ ny oeh Alexander, 1982/83). Ta pidas sõna: see naariumi pealkirjaga "Eravestlused" (Ensküda film osutus tema kõnekaks luigelauluks, samtal) lavastas Rootsi TV Kanal 1-le Liv Ullmann; selle esietendus toimus 1996. aasta kokkuvõtteks üle neljakümne aasta kestnud sügisel. tööst filmitegijana. KUUEKÜMNENDATE PÕLVKOND ON BERGMANI PUUDUTUS: ENDISELT TUGEV SEE KESTAB VEEL Kuid rootsi filmikunstis ei anna end Ometi on Ingmar Bergmani mõju rootsi tunda ainult Bergmani mõju, märgata võib ka filmile omal moel tugevaks jäänud, juba mitmete nüüd küpses keskeas režissööride ainuüksi sellepärast, et endiselt tehakse tema mõjutusi, kes alustasid oma karjääri noil stsenaariumide järgi filme. Nii valis Bergman kuldseil kuuekümnendail. Kõige silmapaist­ taanlase Bille Augusti, Taani-Rootsi koostöös vam neist on Jan Troell, kes sai rahvusvahe­ valminud suurepärase "Vallutaja Pelle" liselt tuntuks oma teostega "Väljarändajad" (Pelle erövraren, 1987) režissööri, lavastama (Utvandrarna, 1969/70) ja "Uuel maal" (Det filmi "Hea tahe" (Den goda viljan, 1992), es­ m/a landet, 1970/71), mis ühe kriitiku sõnul malt viietunnise teledraamana, mis hiljem kõrguvad "hiiglastena enamiku rootsi seits­ redigeeriti kinoversiooniks (ja võitis 1992. mekümnendate aastate filmide kohal"3 ja aastal Cannes"\ filmifestivalil "Kuldpalmi"). 2 Ruumipuudusel olen peamiselt keskendunud 1 Väljend, mille tõi käibele Mikael Timm oma mängufilmiloomingule ja dokumentaalfilmidele. ülevaateartiklis Rootsi 70. aastate filmist, "Mot Loomulikult on tehtud väga häid lühi- ja laste­ publiken, ur samtiden... Den svenska filmens 70-tal",filme, mida selles tekstis mainitakse ainult juhusli­ Svenskfilmografi 7:1970—1979 (Stockholm, Svenskakult . Filminstitutet, 1988), lk 9—21. 3 Mikael Timm, op. eit., lk 14. 15 andsid talle võimaluse teha filme Ühend­ riikides [näiteks "Asunikud"/"Zandy pruut" (Pionjarerna/Zandy's Bride, 1974)]. Kaheksa­ kümnendatel jätkas Troell "Oscari" nominen- tide hulka jõudnud mängufilmiga "Insener Andree õhusõit" (Ingenjör Andrees luftfärd, 1982), suurepärase filmijutustusega hukatus­ likust õhupallireisist jäisesse Arktikasse, mille sajandivahetuse paiku võttis ette rootsi maa­ deuurija Salomon Andree. Sestsaadik on Jan Troell kindlustanud oma seisundit ühe suu­ rima filmimeistrina, keda see maa on sünni­ tanud, kõigepealt 1988. aastal valminud ise­ endasse süüviva dokumentaalfilmiga "Mui­ nasjutumaa" (Sagolandet) ja 1991 filmiga "Il Capitano". Viimast, mis põhineb traagilisel ja pealtnäha mõttetul mõrvajuhtumü Rootsis, "Noomis on ilus aeg", 1995. Režissöör saab ehk kõige täpsemalt iseloomustada kui Во Widerberg. Stig (Johan Widerberg) ja Kjell leebet düstoopilist road-movie't, teekonda (Tomas von Brömssen) — 15-aastane koolipoiss ja eikuhugi, samas ka hoolikat eritlust vägivalla olemusest. Rootsis aga mõisteti filmi väga tema õpetaja Viola ärimehest abikaasa, kes armastab vääriti: juba mõte tegelda filmivormis tõesti­ Beethovenit, Brahmsi, Wagnerit ja — alkoholi. sündinud mõrvajuhtumiga lehkas mõnede meelest blasfeemia ja sensatsioonihimu järele. Kuid 1992. aasta Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil pälvis see film "Hõbekaru". Jan Troelli värskeim film "Hamsun" (1996) on eleegiline lugu Nobeli preemia laureaadist, norra kirjanikust Knut Hamsunist, kes kahek­ sakümneaastasena Teise maailmasõja ajal toetas oma kodumaal natslikku okupatsiooni. Во Widerberg, teine Ameerika Ühend­ riikides filme teinud rootsi režissöör ("Joe Hill", 1971), väntas kaheksakümnendatel mitmeid mängufilme, näiteks pohtseipõne- viku "Mees Mallorcalt" (Mannen frän Mallorca, 1984) ja "Mao tee kalju peäl" (Ormens väg pä häüeberget, 1986), kauni tööt­ luse Torgny Lindgreni kurjuse hirmuäratavat banaalsust kujutavast romaanist. Ent seejärel tegeles Widerberg peamiselt teatrirežiiga. "Noorus on ilus aeg". Sebimine kooliõuel pärast Alles hiljuti naasis ta filmikunsti juurde oma õppetunde 1943. aasta Malmös, mis meenutab pisut viimase tööga "Noorus on ilus aeg" (Lust oeh Brueglali maalidel kujutatut. fägring stor, 1995), mis kandideeris "Oscarile". Vilgot Sjöman, maailmakuulus oma särava, lõbusa ja uuendusliku filmiga "Olen uudishi­ mulik — kollane" (Jag är nyfiken — pul, 1967), tegi kaheksakümnendatel aastatel samuti mitu filmi. Parim neist on ehk "Hundiauk" (Fallgropen, 1989), peenelt häälestatud sügis- sonaat usuteaduse professorist ja tema konf­ liktidest akadeemiliste mõtiskluste ning komplitseeritud elu vahel väljaspool elevan­ diluust torni. Tema värskeim film "Alfred" (1995), mis põhines Nobeli preemia asutaja elul, kukkus aga läbi nii kriitikute silmis kui ka finantsiliselt. Lõpuks, viimasel aastakümnel tegi Kjell Grede paar head filmi — "Hip, hip, hurraa!" (Hipp hipp hurra!, 1987) ja "Tere õhtust, härra Wallenberg" (God a/ton, herr Wallenberg, 1990). Vormilt huvitavam on neist Kolmekümne seitsme aastast seksapiilset õpetajat esimene, mis räägib skandinaavia maali­ Violat kehastav Marika hagererantz Tallinnas kunstnike koloonia, rahvusvahelise kuulsu­ möödunud aasta 27. oktoobril. sega "Põhjavalguse" koolkonna esindajaist, Rauno Volmari foto kes 1890-ndatel aastatel elasid Skagenis Taani 16 rannikul. Vastupidiselt teistele eluloolistele filmidele kuulsatest kunstnikest pole Grede film niivõrd portree üksikisikutest, kuivõrd eluviisist või pigem teravdunud elutunne­ tusest. Seda väljendab suurepäraselt tema filmis ekraani täitev ere, imeline valgus, mis vägagi meenutab maale, mida me kohati valmimas näeme. Öeldakse nagu võidukalt: vaadake, mis on kunst, aga vaadake ka, mida suudab filmikunsti Siiski saab väita, et kuuekümnendail aastail alustanud rootsi režissööride parimad mängufilmid jäävad tegemata. Juba seitsme­ kümnendate aastate keskel lõpetas filmide tegemise Roy Andersson, üks oma aja pari­ maid rootsi režissööre. Peale üliedukat de­ büüti filmiga "Armastuslugu" (Ей kärlekshis- toria, 1970) sai tema teine mängufilm "Gi- liap" (1973/75) nii karmi kriitika osaliseks (iseloomulik, et see on tagantjärele kuulu­ tatud omamoodi kultusfilmiks), et ta siirdus reklaami valdkonda. Ent mitte mis tahes reklaamfilmide tegemisele. On tõsi, et An- derssoni töid selles žanris võib nimetada iseseisvateks miniatuurseteks kunstilisteks filmideks — absurdimaigulised arutlused tä­ napäeva elust uljas uues maailmas, mis ajuti on kahtlaselt sarnane tänapäeva Rootsiga. Peaaegu nende kõigi eriti rabav ühisnimetaja on see, et nad koosnevad ühestainsast võttest — seega on nad tehtud laadis, mis on risti vastu kiirel kaadrite vaheldumisel rajaneva reklaamiklippide kivinenud standardiga. Te­ gelikult on Roy Andersson selle žanri põhi- koode uuendanud mitte ainult Rootsis, vaid ka maailma tasemel: seda tunnistavad arvu­ kad prestiižikad auhinnad, mida ta on saa­ nud näiteks Cannes'is, Venezias, Chicagos ja New Yorgis. "Hip, hip, hurraa!", 1987. Režissöör Kjell Grede. Eelmise sajandi viimasel kümnendil Taani rannikul Rootsi mängufilmi kaotus sai täiesti Skagenis elanud skandinaavia kunstnike rühmitus ilmseks siis, kui Roy Andersson tegi oma­ jäädvustas end ajalukku, film nendest pälvis Venezia laadse comeback'i lühifilmiga "Kaunis on festivalil žürii eriauhinna ja parimaks operaatoriks maailm" (Härlig dr jorden, 1992). See vändati tunnistati Sien Holmberg. Göteborgi filmifestivali jaoks osana kompi- latsioonfilmist "90 minutit 90-ndatest" (90 minuter 90-tal), mis lõpetatakse aastal 2000. Tõepoolest, pealkiri on kõhedalt irooniline, sest põhiolemuselt on film düstoopiline, ehkki kohati lõbus nägemus genotsiidi- lembesest maailmast.4 Võib-olla ei ole lähi­ tulevik nii sünge, vähemalt rootsi filmi­ kunstile, sest hiljutised ajalehesõnumid teata­ vad, et Roy Andersson töötab uue mängu­ filmi kallal, mille esialgne pealkiri on "Laul teiselt korruselt".

TEERAJAJAD, VORMIUUENDAJAD — JA NAISED On õiglane öelda, et viimase või paari aastakümne rootsi mängufilm tervikuna ei "Tere õhtust, härra Wallenberg", 1990. Režissöör Kjell Grede. Rootsi diplomaat Raoul 4 Samasugust kompromissitut suhtumist võib Wallenberg päästis oletatavasti 100 000 juuti täheldada Anderssoni hiljuti avaldatud esseeraa­ Eichmanni korraldatud holocaust'isf. Ta ise suri matus "Meie aja hirm tõsiduse ees" (Vär tids rädsla vene andmetel 17. juulil 1Э47 Moskvas för allvar, Göteborg, Filmkonst 33/96). südameatakid. Filmis mängib teda Steilan Skarsgärd. 17 ole toonud kaasa mingit radikaalset stiili- on nendest filmidest kõige meisterlikum uuendust või vormieksperimente, mida võiks "Naelabeebi", mis on andnud nime kogu see­ võrrelda näiteks kuuekümnendate aastate riale (ja saanud palju rahvusvahelisi au­ filmidega. Nagu tavaliselt on seda sorti eks­ hindu). Selles alustab peategelane, keda perimendid jäetud rockvideote, animafil- mängib Andersson ise, iga hommikut kahek- mide5, lastefilmide6 ja muude enam või satollise naela hoolika tagumisega iseenda vähem "alternatiivsete" lühi- ja mängufil­ pähe, nii et ajuollus üle kogu vannitoapeegli mide? tegijaile. pritsib — aidates nii kaasa traagilisele jun- Nende seas on üks huvitavamaid "Nae- mistumisprotsessile, mis, nagu vihjatakse, on labeebi" (Spikbebis) seeria, viis erineva pik­ alanud juba hulk aega tagasi. kusega filmi, mille kaheksakümnendate aas­ Olles öelnud, et rootsi mängufilmid tate lõpul tegi noor karikaturist Max An­ pole viimase poolteise kümnendi vältel ilmu­ dersson. Neid võib hinnata kui terviklikke tanud suuremat kalduvust samalaadsetele meistritöid, milles avalduvad tehnilised osku­ vormieksperimentidele, on ometi tarvis seda sed on tähelepanuväärsed nii joonis- kui ka vihjet täpsustada. Tegelikult võib täheldada nukuanimatsioonis, samuti ka "tavapärasel" kaht põhilist kõrvalekallet sellest reeglist, elusate näitlejate juhendamisel. Pealegi kiir­ need on täispikad dokumentaalfilmid (vaata gab neist võimast eesmärgi- ja kunstitaot- edaspidi) ja nii dokumentaal- kui ka mängu­ lusliku režii tunnetust. Niisiis, nagu viitab filmid, mille lavastajaiks on naised. juba nimi spik (nael), ammutavad need filmid Nüüd võidakse üsna õigustatult öelda, oma keele teadlikult õudukate žanrist ja et naissoost filmitegijate seesugune ühise muust niinimetatud rämpskultuurist. Sõna nimetaja alla viimine on mitte ainult anak­ otseses mõttes rämps: plastik, prügi, soolikad ronistlik, vaid ka alandav. See on tõsi, eriti kui ja muud asjad, mida ei tahaks nimetadagi, vihjata essentsialistlikule maailmavaatele^, väänlevad krampides üle ekraani, lagunevad, mis toob kaasa ka riski allutada naiste tööd muunduvad ja taandarenevad paradoksaal­ mingile kujutletavale (olematule) "sarnasu­ selt elujõulises surmaheitluses. Kahtlemata sele' , selle asemel et seda hinnata nende oma väärtuse põhjal ja tunnustada seega erinevusi 5 Kui nimetada vaid mõnda neist: Johan Hagelbäcki absurdilikud "Igal hommikul" (Precis ning mitmekesisust. Lõppude lõpuks, nagu varje morgon) ja "Igas tunnis" (Precis varje lektion), selle kunagi ühes teleintervjuus sõnastas Lennart Gustafssoni lühikesed Aberi-filmid (reet­ rootsi näitlejanna, režissöör ja lavastaja Gun­ like pealkirjadega "Videovägivald", "Pomm", nel Lindblom, kas ühelgi terve mõistusega "Film' jne), nagu ka tema täispikk animafilm inimesel tuleks pähe võrrelda näiteks Spiel- "Rotirikas" (Rättis, 1986); Anna Höglundi ja Stina bergi Tarkovskiga? Kuid kaheksakümnendate Berge tragikoomiline "Jalutuskäik ' (Promenaden) ja üheksakümnendate aastate rootsi filmi väikesest poisist ja tema kahevõitlusest "meedia- puhul on tõsine põhjus käsitleda naissoost nõiaga"; ning "Päev koidab" (Dagen bracks), mille stsenaarium pärineb Joakim Pirinenilt ja animat­ filmitegijaid rühmana — selleks põhjuseks on sioon Jonas Odellilt, Stig Bergqvistilt ja Lars lihtsalt puhas kvaliteet. Sest on tõik, et osa Ohlssonilt, — lugu väikese karupoja varahommi­ viimase viieteistkümne aasta kõige uuendus- kusest jalutuskäigust tragikoomilistc stseenide ja likemaist ja kõigi mõõdupuude järgi esma­ võltsfassaadidega üleküllastatud maailmas. Vt ka klassilisi teoseid on juhtumisi valminud Kaj Schueler, Swedish Short Films, Swedish Films 84, naiste käe all, vormiuuendustes on nad kaht­ lk 6—7, ja Ratty (autor puudub), Swedish Films 87 lemata olnud teerajajad kogu rootsi filmi­ (brošüürid Ront-si Filmiinstituut). kunstis. 6 Näiteks Häkan Alexanderssoni metsikult ab­ Väline algtõuge sellele äkilisele naisfil- surdilikud "Pesumaja" (Tvätten, 1985) ja "Tramm mere äärde" (Sparvagn till havet, 1987). Vt Gunnar mitegijate lainele tuli kahtlemata kuueküm­ Bergdahli artiklit "Tegusad anarhistid" (Mäng- nendail ja seitsmekümnendail aastail külva­ sysslande anarkistcr), Chaplin 5/1988 (218), lk 235— tud seemnetest. Sest paistab, et pärast arvu­ 237. Alexandersson ja De Geer kahasse on teinud kate seitsmekümnendatel aastatel debütee­ samas stiilis filme ka täiskasvanuile, nt "Werther" rinud režissööride — Ingela Romare, Mai (1990) režissööri kannatustest, kes on otsustanud Wechselmann, Gunnel Lindblom, Marianne tuua kinolinale Goethe kuulsa "Noore Wertheri Ahrne, Marie-Louise De Geer-Bergen- kannatused". strähle) pealekasvamist kujunes kaheksa­ 7 Siinkohal väärivad nimetamist Jösta Hagelbäcki kümnendatest aastakümme, mis võimaldas filmid, eriti "Illustreeritud vestlus professor Lars naisrežissööridel areneda iseseisvateks kunst­ Kristianssoniga" (Illustrerat samtal med Professor nikeks omaenda vajadustest lähtudes — Lars Kristiansson, 1985), mille ta tegi koos Ulf Nilssoniga — kummaliselt poeetiline dokumen­ tundmata kohustust toota "soolisi" töid.9 taalfilm, mis põhineb vestlustel tuntud informat­ siooniteooria professoriga, kes hoolimata sellest, et " Vt nt E. Ann Kaplani tutvustust essentsialistükust ta on vähki suremas, kehastab lausa vaimse elujõu ja antiessentsialistlikust lähtekohast feministlikus võrdkuju. Samuti väärivad mainimist paljud pro­ (filmi)teoorias, Feminist Criticism and Television jekti "Roheline maja" raames Filmiinstituudi toe­ R. С Alleni raamatus Channels of Discourse. Tele­ tusel valminud head filmid. Üheks näiteks on vision and Contemporary Criticism (Chapel Hill, humoorikas lühifilm Church Coffee, mis juhtis selle University of North Carolina Press, 1987). režissööri Lars Johanssoni esikmängufilmini 9 Vt Maaret Koskinen ja Tytti Soila Sweden raa­ "Soovin" (Önskas, 1991). Vt nt Ann Persson, Re- matus Women in Film. An International Guide, toim gissörer pä tillväxt, Chaplin 2/89 (221), lk 70—73. Anette Kühn (New York, Fawcett Columbine, 1990). 18 Filminaiste traditsiooniline kants on ikka olnud dokumentaalfilm, ja Rootsi pole erand. Näiteks Ingela Romare Julgus elada" {Mod att leva, 1983), film vähki surevast sõb­ rannast, aitas avardada žanripiire (rootsi) dokumentaalfilmis harva esinenud vormikat- setustega. Nii lasi Romare ajuti kaameral filmist tühjaks joosta ja asendas need kohad mustade kaadritega, mis sobis kummalisel kombel käsitletava teemaga: meediumi küün­ dimatus eksistentsi piiride ees. Samuti tekitas diskussiooni Agneta Elers-Jarlemani "Valu - lävi" (Smärtgränsen, 1983), sest ta pani kaa­ mera ette oma raskete puuetega sõbra Jeani (kes oli hiljuti autoavariis ajukahjustuse saanud). Ent tegelikult pole see film ainult halva haiglasüsteemi julge süüdistus, vaid ka hea näide jõuliselt isiklikust dokumentaal- stiilist. Sest Elers-Jarleman toob õtse kaamera ette iseenda ja oma tugevad tunded, vältides nii igasugust Jeani õnnetuse ühekülgset ärakasutamist. Mehest, kes oli enne avariid filmiüliõpilane, saab hoopis filmi tegemise ja tegevuse aktiivne osaline. Nii saadab tema kaadrist kaadrisse kasvavat arusaamist oma olukorrast meie ärkav taju ja arusaamine sellest, kes ta kunagi oli — ja on. Sootuks teistsugune tee vormieksperi- mentide poole ilmneb Stefania Lopez Svens- tedtilO filmis "Approaching Zero, 000 — Kjell Grede filmi "Tere õhtust, härra Wallenba-g" õnnelikud insenerid" (Approaching Zero, 000 võtetel Budapestis 1983. aasta oktoobris. — de lyckliga ingenjörerna, 1987). Ainese Lars-Olof Löthwalli foto poolest ei saaks olla midagi maisemat — Rootsi esimese satelliidi konstrueerimine, valmistamine ja lõpuks ülessaatmine. Aga tulemuseks on kaasahaarav lugu tehnikast kui kunstiliigist (Svenstedt ise õppis vaba­ kutselise modellina töötades Milano Tehni- kakolledžis). Niisugusena on film erutav teekond mõistuse maastikele ja arvude, valemite, matriitside ja mudelite omapära­ sesse poeesiasse. Eriti paeluv on selle tee­ konna visuaalne väljenduslikkus, teostatud näiteks komputeriseeritud ja topeltsäritatud fotograafia abil. Nii muutuvad kaardid maas­ tikuks ja joonised valmisesemeiks lausa meie silme all — me näeme sõna otseses mõttes, kuidas idee võtab kuju, materialiseerub ja kuidas seda ellu viiakse. Nõnda saab filmimeediumist endast osa epistemoloogi- lisest protsessist ja Svenstedti filmist kõnekas näide selle peateemast (filmi)tehnika kui kunst. '" Filmi kaameramees ja produtsent oli Carl Henrik Svenstedt, aga kuna režissöör ja monteerija oli Stefania Lopez Svenstedt, pean ma seda tema loodud teoseks.

"Kaitseingel", 1990. Režissöör Suzanne Osten. Üliõpilasradiknal Jacob (Philip Zanden) tuleb sekretäri ja ihukaitsjana vihatud siseministri Joel Birkmani (Etienne Gläser) perekonda kusagil sajandivahetuse-aegses Euroopa riigis, et ministrit tappa. ШШШШШШШШШШШШШШШ 19 Nimetada võiks veel mitmeid häid üheks tehniliselt ambitsioonikaimaks filmide­ dokumentaalfilme, näiteks Mai Wechsel- büüdiks pärast "Kodanik Kane'i" — toetus manni satiirilisi uurivaid dokumentaalfilme sellesama autori romaanisarjale.12 nagu "Allveelaev — tõenäosusega piirnev Suzanne Osten, tuntud lavastaja ja veendumus" (Ubät — en till sannolikhet grän- teatritrupi juht, tegi tugeva debüüdi mängu­ sande visshet, 1985) omaaegsest intsidendist filmiga Mamma (1982). Osaliselt põhineb Nõukogude allveelaevaga Rootsi vetes. Või see autobiograafilisel materjalil; ühelt poolt Elisabet Wennbergi poeetilisi filme "Sinine on see austusavaldus režissööri emale, fil­ jaaguar" (Den bläjaguaren, 1989) ja "Šamaan" mikriitik Gerd Ostenile, kes ise ei pääsenud (Shaman, 1994), mis mõlemaa käsitlevad filme tegema, ent teisalt lugu noorpõlve piin- kaugete maade rahvaste mütoloogiat ja milles lemistest ema hoole all, kes on küll vaba­ juba ainuüksi filmide stiil püüab järgida meelne, ent kelle ebakindlus ja vaimuhaigus müütide kujunemist — loodusest märkide üha süvenevad. Vormilt on film keerukalt otsimine ja katsed tõlgendada neid mõtesta­ mitmetasandilistest tagasivaadetest läbipõi­ tud tervikuna. Mainida võiks ka filme, mille mitud lugu, mis nõuab vaatajalt aktiivset on teinud Nina Hedenius, Dubravka Car- kaasamõtlemist, millega tänapäeva rootsi nerud, Ylva Julen, Leyla Assaf-Tengroth, filmikunst pole publikut harjutanud. Ylva Floreman, Solveig Nordlund ja paljud Sama komplitseeritud, ehkki koomilise teised. tooniga narratiivse strateegia leiame Osteni Ent lõpetagem see liigagi lühike üle­ filmist "Vennad Mozartia" (Bröderna Mozart, vaade huvitavatest dokumentaalfilmidest 1986), mis saavutas menu nii kriitikute kui Christina Olofsoni töödega, kes peale män­ vaatajate hulgas. See jantlik ja mõtlema gufilmide [näiteks "Hundid, kullakesed" ärgitav komöödia räägib lavastajast, kes (Honungsvargar, 1990)] on teinud mitmeid püüab lavale tuua äärmiselt mittekonventsio­ häid dokumentaalfilme. Tuntuim neist on naalset versiooni Mozarti ooperist "Don Gio­ "Dirigendid" (Dirigenterna, 1987) — lugu vanni", kusjuures ooperi süzee avaldab kõi­ Rootsist, Ühendriikidest, endisest NSV Lii­ gile lavastusega seotud inimestele kummalist dust ja Norrast pärit naisdirigentidest, kes mõju. kõik on olnud teerajajad kindlalt meeste Tegelikult on Osten üks vähestest fil­ erialal. Üks filmiajaloolane on seda teost mitegijatest, kes on edukalt suutnud tuua nimetanud teedrajavaks "feministlikuks uuri­ üheksakümnendate aastate mängufilmi uusi museks ja ühtlasi suurepäraseks tööks filmi­ vormikatsetusi. Hea näide sellest on "Kaitse­ esteetika aspektist"!!- Tema uusim film on ingel" (Skyddsängeln, 1990), lugu, mille tege­ "Kolmes rollis" (I rollerna tre, 1996) — suure­ vus toimub nimetus poliitiliselt käärivas sa- pärane dokumentaal kolme näitlejanna harul­ jandivahetuse-aegses Euroopa riigis. Noor dasest kohtumisest. Sama kolmik — Bibi üliõpilasradikaal tungib sekretäri sildi all Andersson, Harriet Andersson ja Gunnel ministri perekonda, et teda mõrvata. Peagi Lindblom — mängis peaosi Mai Zetterlingi aga muutub tudengi abstraktne "vaenlane" klassikalises feministlikus mängufilmis "Tüd• lihast ja verest inimeseks ning nüüd ollakse rukud" (Flickorna) aastal 1968. Nüüd räägivad silmitsi moraalse dilemmaga. Paindlik käsi- nad Zetterlingi uhkes Lõuna-Prantsusmaa kaamera kasutus, täpne montaaž, mustvalge majas istudes näitekunstist ja oma viimaste kujutis, lisaks korduv stiilne võõritusefekti aastakümnete elust. tarvitamine ja suurepärane näitlejatöö — selle Mai Zetterling (suri 1994) oli kahtle­ kõigega muudab Osten vaataja filmi keskmes mata kaheksakümnendatel aastatel keskne oleva kõlbelise vastasseisu osaliseks.13 kuju. Nimelt see oli aastakümme, mil Zetter­ Osteni kaks viimast filmi, "Räägi! On ling pärast seitsetteist välismaal veedetud nii pime" (Jala! Det ar sa mörkt, 1993), jutustus aastat [(näiteks Inglismaal, kus ta 1982 tegi noorest neonatsist, kes peab suhtlema juudi filmi "Küürijad" (Scrubbers)] filmiga "Amo- arstiga, ja "Ainult sina ja mina" (Bara du oeh rosa" (1986) võidukalt Rootsi naasis. See oli jag, 1994), jantlik lugu Rootsi noorsoomi- kolmekümnendail oma teoste seksuaalse nistrist, kes on ka ise noor, peale selle musta­ avameelsuse poolest (kuri)kuulsaks saanud nahaline ja naine, paigutuvad samuti isiksus­ rootsi romaanikirjaniku Agnes von Krusenst­ liku ja poliitika ristteele. jerna visuaalselt suurepärane belletriseeritud Teine kaheksakümnendatel aastatel biograafia. Seksuaalsus on esiplaanil ka esile kerkinud viljakas filmitegija oli Marie- Zetterlingi filmis ja selle hallutsinatoorne laad Louise Ekman (varem De Geer-Ber- sobib kokku Krusenstjerna maailmanägemi­ gensträhle), vastuoluline ja uuenduslik ini­ sega. Seega lõpetas Mai Zetterling seal, kust mene oma mitmepalgelises rollis maali- ja ta oli oma režissööriteed alustanud, sest tema teatrikunstnikuna, näitekirjaniku (kirjutab nii kriitikute poolt kiidetud debüütmängufilm teatrile kui raadiole) ja režissöörina, lisaks "Armunud" (Älskande par, 1964) — mida 12 juhtiv inglise kriitik Kenneth Tynan nimetas Maaret Koskinen, "Hingesugulased: Mai Zetterling ja Agnes von Krusenstjerna (Syskonsjälar. Mai Zetterling oeh Agnes von Krusenstjerna, Chaplin 11 Leif Furhammar, "Rootsi filmikunst" (Filmen i 2/86, lk 62—65. Sverige); (Höganäs ja Stockholm, Förlags AB Wiken 13 Maaret Koskinen, "Kaitseingel" (Shjddsängein), ja Rootsi Filmiinstituut, 1991), lk 358. Chaplin 2/90, lk 109—110. 20 esimene naine Rootsi Kunstiakadeemia ees­ otsas selle 250-aastase ajaloo jooksul. Kuigi tema esikfilmi "Hallo Baby" (1976) režissöör oli tema tollane abikaasa, kirjutas nimelt Ekman (selgelt autobiograafilise) stsenaa­ riumi ja mängis ka naispeaosa. Filmis män­ givad kaasa ka Ekmani maalid, kust kogu film laenab oma dramaatiliste stseenide visuaalse laadi. Veelgi rõhutatum on sama stiil tema hilisemates mängufilmides — "Lastele keelatud" (Barnförbjudet, 1979), "Uued inimesed" (Moderna människor, 1983), "Vaikelu" (Stilleben, 1985), "Isa, Poeg ja Püha Vaim" (Fadern, sonen oeh den helige ande, 1987) ja "Salasõber" (Den hemliga vännen, 1990). Kõigis neis on pisut absurdi ja teadlikult stiliseeritud teatraalsust, lastes nagu vaatajal piiluda nukumajja. See teadlik teatraalsus on tema filmide silmatorkav joon, neis väljendub kinnismõte esineda, mängida rolle, luua illusioone ja neid purustada ning maske maha kiskuda, dialoog varjab endas sama palju kui avab. Võib tõmmata huvitava paralleeli Ekmani enda koomiksilaadse kuulsa maaliga, kus näeme täies riides naist, kes alustab striptiisi, mille lõpptulemusena ilmneb, et tema alastus on vaid veel üks kleit, mida võib seljast koorida. (Nagu kunagi märkis inglise kunstikriitik ja kirjanik John Berger, ei pruugi akt tingimata alasti olla!) Edasi selgub, et selle naha-kleidi all redutab karvane pärdik (juhtumisi küpse erektsiooniga), mille all omakorda on paljas mees, kes lõpuks lustlikult hiigellinnuna lendu tõuseb! Jälle maskid maskide taga, naised, kes osutuvad meesteks, kes omakorda osutuvad loomadeks ja vastupidi, otsatu hajuvate identiteetide ring. Sama uuenduslik oma stiililt on Agneta Fagerström-Olssoni looming. Tema läbimur- defilmiks oli "Seppan" (1987), mis algselt valmis televisiooni tarbeks ja pälvis 'Trix Italia". Teos rajanes tema lapsepõlvekoge- "RäägH On nii pime", 1993. Režissöör Suzanne mustel, elul Stockholmi eeslinna paljukultuu­ Osien. Juudist psühhiaater Jacob (Etienne Gläser) rilises piirkonnas viiekümnendatel aastatel. kohtub rongis demonstratsioonil läbipekstud natsist Seejärel on ta teinud filmid "Kangelane" skinhead'i Söreniga (Simon Norrthon) ning kutsub (Hjälten, 1989) ja "Armastuse taevalik põrgu" ta enda juurde, millest saab alguse rida dramaatilisi (Kärlekens himmelska helvete, 1993). Viimane on kokkupõrkeid, mis mõjutavad oluliselt mõlema elu. burleskne, fellinilik film pulmadest Põhja- Rootsi maakohas ja lugu suguseltsi eest põge­ nemisest ning samas selle otsimisest. Eriti väärib märkimist režissööri helivalik — oma­ laadne kõlaline vaste visuaalsele hüplikku- sele, mis sihilikult suunab tähelepanu filmi heliaspektile. Täpselt nagu Ingmar Bergmani "Vaikuse" (Tystnaden) või Francis Coppola

"Suveööd", 1987. Režissöör Gunnel Lindblom. Rootsimaa valged suveööd; suur perekond tuleb üle hulga aastate kokku ühel väikesel saarel suvemajas, kus kunagi oldi õnnelikud. Nüüd ollakse täiskasvanud, valjud illusioonid on haihtunud, kuid elul on endiselt varuks ku ebameeldivusi. Pildil tunnevad Ulrika (Margaretha Byström) ja Thomas (Per Mattsson) siiski elust rõõmu. 21 "Kõneluse" (The Conversation) puhul saab heli 1990) ja "Elumehe tee" (En nicklares väg, 1995). nimetada üheks Fagerström-Olssoni filmi Võtame tutvustavaks näiteks filmi 'Kroon­ eategelaseks, seda nii vormi kui teema osas. pruut", August Strindbergi teosel põhineva Peale Kõige on esitatav suguvõsa haruldaselt omamoodi Romeo ja Julia loo õnnetutest häälekas seltskond: igaüks tahab oma sõna armastajatest, kus lapsetapmise tume saladus sekka öelda, aga keegi ei kuula ega lase teistel varjutab kõike. Lugu toimub ebamaise Rootsi suudki lahti teha. maastiku taustal ja on läbi põimunud rahva­ Ka Taani päritolu režissööri Susanne pärimusest ning Põhjala mütoloogiast, see Bieri kahes Rootsis tehtud õnnestunud män­ teeb asja huvitavaks. Siin ei ole loodus pelk gufilmis tundub keskne olevat perekond. kuliss, vaid visuaalne ja struktuaalne narra- Esimene neist, "Freud lahkub kodust" (Freud tiivne element, tava, mille juured on sügaval flyttar hemifrän, 1991) on kassatükk ja täieli­ rootsi kultuuris ja kunstis, eriti XIX sajandi kult naiste tehtud, stsenaariumi autor oli maalides, aga ka mängufilmides. 14 Nii on Marianne Goldmann. See kerge ja hästi Inger Äby filmid andnud suure panuse tele­ mängitud komöödia keskendub noore naise filmide esteetika rikastamisse. püüdlustele vabaneda juudi pereelu piiran­ Mis puutub naisfilmitegijatesse, siis gutest. Bieri teine film "Pansionaat "Oskar"" võib kokkuvõtteks öelda, et tulevik tundub (Pensionelt Oskar, 1995) käsitleb samuti rahu­ olevat kindlustatud mitmete lootustandvate tut, kuid kummaliselt kirjut perekonda ja on uute talentidega: Lene M. Bergh, Susanna ühtaegu meeldiv komöödia noormehest, kes Edwards ja Elia Lemhagen, kui nimetada perekonna meesliikmete seksuaalsetesse vaid mõnda. eelistustesse segadust külvab. Kui olla erapooletu, siis ei pääse selles Raamatust "Film in Sweden" kontekstis mööda ka ühest režissöörist, kes (Svenska Institutet, 1996) on teinud filme ainult televisioonile, nimelt tõlkinud LIISI OJAMAA Inger Äbyst. Kaheksakümnendate aastate algusest peale on ta teinud TV Kanal 1-le järgneb TMK 1997, nr 2 mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud ooperfilme, näiteks "Gustaf IIL Teatrikunin- gas ja unistaja" (Gustaf III. Teaterkung oeh drömmare; "Prix Italia" muusika- ja pressi- 14 Vt nt "Olla rootslane" (Att vara svensk), Kungliga auhind 1983), "Lõunamaised kired Põhjamaa Vitterhets, Historie oeh Antikvitets Akademien, talveöös. Teatrimuinasjutt confidencest" Konferenser 13, (Stockholm, Almqvist & Wiksell (Si/dländska bloss i nordisk vinternatt. En International, 1984) ja Per O.ov Qvist, "Maa on meie teatersaga om Confidences, "Prix Italia" RAI pärandus" (Jorden är vär arvedel, Stockholm, auhind 1988), "Kroonpruut" (Kronbruden, Filmlmftet, 1986).

22 ZANNA PARTLAS

TÄHELEPANEKUID SETU LAULU LAADIEHITUSEST JA MITMEHÄÄLSUSEST

Žanna Pärtlas on õppinud Peterburi Folkloorse mitmehäälsuse uurimisel konservatooriumis. 1992. aastal kaitses ta seal kasutatakse maailmas juba ammu nn mitme- kandidaadikraadi. Tema väitekiri käsitles üht kanalilist salvestust. Selle meetodi puhul on arhailisemat mitmehäälsuse vormi — heterofoo- igal lauljal oma mikrofon ja iga hääl salves­ niat, seda vene ja valgevene piirialade tavandi­ laulude põhjal. Praegu, olles Eesti Muusikaaka­ tatakse eraldi lindile (kui kasutada tavalisi deemia õppejõud, kavatseb ta põhjalikumalt magnetofone) või mitmekanalilise lindi oma­ uurida setu mitmehäälset rahvamuusikat ning ette reale, et pärast saaks kuulata iga häält teha selleks uusi salvestusi — selliseid, mis eraldi. Niisugust lindistust on võimalik no­ poleks lihtsalt kenad kuulata, vaid oleksid teerida partituuri kujul, mis annab kõlavast lindistatud just noodistamise vajadusi silmas mitmehäälsusest võimalikult täpse pildi, pidades. niipalju kui noodikiri üldse saab peegeldada Siinne artikkel esitab värske lähenemise rahvamuusika ehtsat kõla. setu lauludele kui ühele eesti kultuuri omapära­ Esimesed setu laulu mitmekanalilised semale nähtusele. Seejuures hindab Žanna Pärt­ las kõrgelt Jaan Sarve tööd, mis tema arvates salvestused tegi Jaan Sarv Eesti Raadios 1976. sisaldab lausa teaduslikke avastusi. On aeg neile aastal. Ta lindistas kaheksarealise magnetofo­ suuremat tähelepanu pöörata. niga viis laulu Värska koori esituses. Lindis­ Artikli aluseks on ettekanne Eesti Muu­ tuste põhjal tehtud partituurid (kaks esimest sikateaduse Seltsi muusikateaduse päeval Tartus rida igast laulust) koos kommentaaridega on 30. märtsil 1996. avaldatud kogumikus "Soomeugrilaste rah­ vamuusika ja naaberkultuurid"2. Neis noo­ Setu mitmehäälne rahvalaul on Eestis distustes avanes setu mitmehäälsus täiesti ainus arenenud arhailise mitmehäälsuse tra­ uues valguses. Kahjuks oli spetsiaalseist ditsioon. Selle päritolu peitub seniajani sala­ mitmekanalilistest lintidest tollal suur puu­ duskatte all.1 Setu traditsiooni märkimis­ dus ja, kurb tõdeda, Sarve salvestused kustu­ väärne erinevus Eesti teiste piirkondade tati. Säilinud ei ole ka laulude täielikke rahvamuusikast on tõenäoliselt üks põhjus, noodistusi. Sellest on väga kahju, sest laulude miks seda on seni suhteliselt vähe uuritud esimesed read on alati vähem näitlikud. (kuigi palju salvestatud), eriti nendest aspek­ Suuremas mahus tegi 1990. aastal tidest, kus need erinevused väljenduvad mitmekanalilisi salvestusi Soome Maailma kõige selgemini — mitmehäälsuse ja laadi Muusika Instituudi töörühm, keda kohapeal seisukohalt. aitas Vaike Sarv. Üheksa koori esituses sal­ Teine põhjus, miks setu mitmehäälsus vestati kaheksarealiselt kuuskümmend setu on jäänud eesti etnomusikoloogide põhihu­ rahvalaulu. Kahjuks läks enamik hindamatut vide sfäärist välja, on küllap see, et setu laule materjali Soome ja sai meile alles hiljuti salvestati tavaliselt ühe mikrofoniga. Sellised osaliselt kättesaadavaks. salvestused, kui need on kvaliteetselt tehtud, 1995. aasta suvel proovisime Värskas ja sobivad küll väga hästi kuulamiseks, raadio­ Mikitamäel koos Vaike Sarvega teha kuue- saadete ja plaatide tegemiseks, kuid on täiesti kanalilisi lindistusi mitme tavalise magneto­ kõlbmatud mitmehäälsuse tõsisel uurimisel, foni abil. Enam-vähem see ka õnnestus. 1996. kuna neis ei saa täpselt jälgida iga laulja häält aasta jaanuaris tegime Kultuurkapitali toetu­ eraldi. Nende salvestuste põhjal tehtud noo­ sel mitmekanalilisi salvestusi Eesti Raadio distused annavad mitmehäälsusest väga ligi­ stuudios. Ansamblis, mida lindistasime, esi­ kaudse ja isegi moonutatud pildi, mistõttu nesid Mikitamäe ja Värska paremad lauljad. neid võib tarvitada üksnes abimaterjalina. 1 On levinud oletus, et setu mitmehäälsus on 2 Artikkel "Rasšifrovka setuskogo mnogogolosija suguluses mordva mitmehäälsusega, kuid seda ei pri pomoštši mnogokanalnoi studinoi apparaturõ" ole seni põhjalikumalt uuritud ega tõestatud. kogumikus "Finno-ugorskii muzõkalnõi folklor i Probleemile on tähelepanu juhtinud Udo Kolk, vzaimosvjazi s sosednimi kulturami", Tallinn, Jaan Sarv ja Ingrid Rüütel. "Eesti Raamat", 1980, lk 103—126. 23 Salvestasime sellesama ajaloolise magnetofo­ Seda, et setu laulu heliridades on mi­ niga, mida kahekümne aasta eest kasutas dagi erilist, on muidugi märgatud juba Jaan Sarv. Kahjuks oli kaheksarealine magne­ ammu. Tavaliselt räägitakse sel puhul suu­ tofon selle ajaga muutunud kuuerealiseks ja rendatud sekundiga laadist, seejuures pee­ nagu pärast lindistamist selgus — isegi viie­ takse silmas alumist poolteisetoonilist inter­ realiseks. Sellele vaatamata õnnestus saada valli ega pöörata tähelepanu ülemisele pool- väga väärtuslikku materjali. Need salvestu­ teisttoonile, mida tõlgendatakse (ja kirjuta­ sed olen tänaseks noodistanud. Minu käsutu­ takse) kui väikest tertsi. Herbert Tampere ses on praegu kümme Mikitamäe ansambli, seostab setu laulu suurendatud sekundit kuus Värska ansambli ja kümme ühendatud euroopaliku harmoonilise minoori mõjuga. ansambli partituuri. Peaaegu kõik laulud Vaevalt aga keegi tänapäeva etnomusikoloo- esindavad arhailisi tavandilaule, nende esita­ gidest seda seisukohta pooldaks — on ju jad on aga praeguse aja parimaid — lauljad, selge, et tegemist on arhailise laadiga. Miks kellel on õnnestunud tavalisest enam säili­ aga ei õnnestunud kellelgi enne Jaan Sarve tada arhailist muusikalist mõtlemist. avada selle laadi intervallilist struktuuri? Nimetatud partituuride põhjalikum Peapõhjus peitub kahtlemata selles, et Sarv uurimine seisab veel ees, kuid juba noodis­ oli esimene, kes kasutas mitmekanalilist sal­ tamise käigus kujunesid mõningad tähele­ vestusmeetodit. Tavapärase diatoonilise ümb­ panekud, mida järgnevalt tahaksin tutvus­ ruse mõjul on hakanud setu pooltoon-pool­ tada. Peamiselt puudutavad need laulude teisttoon helirida lagunema. Nagu selgub laadiehitust, kuid on otseselt seotud ka mit­ Jaan Sarve ja ka meie hiljutistest salvestustest, mehäälsusega. tugineb paljudel juhtudel osa koori lauljaist Alustuseks pöördun veel kord Jaan Sar­ (tavaliselt nooremad ja haritumad) diatooni- ve salvestuste juurde. Mitmekanaliliste sal­ lisele helireale, samal ajal kui vanemad vestuste partituure analüüsides jõudis ta lauljad järgivad pooltoon-poolteisttoon heli­ erakordselt tähtsa järelduseni, mida võiks rida. Selle tulemusena tekivad nn laiad uni­ pidada lausa teaduslikuks avastuseks. Ometi soonid, mida tavalise üldsalvestuse järgi on ei ole seda peaaegu märgatudki, igatahes peaaegu võimatu diferentseerida. pole ma kohanud sellele vähimatki vastukaja. Imelik, et Jaan Sarv ise justkui poleks Sarv avastas, et setu tavandilaulude aluseks osanud oma avastust hinnata. Ta nendib on helirida, mis põhineb pooltooniliste ja argiselt kirjeldatud helirea olemasolu, jättes poolteisetooniliste intervallide korrapärasel 3 selle täiesti kommenteerimata. Ometi on vaheldumisel . Ta ei andnud laadile nime, tegemist väga haruldase nähtusega, mis ei vaid väljendas seda üksnes numbrite reaga kattu diatoonilise ega ka pentatoonilise heli- 13 13 1 (numbrid tähistavad pooltoonide astmikuga. Sellise ehitusega helireal pole arvu intervallides). Suulises kõnepruugis analoogi ei eesti rahvamuusikas ega setu naa­ võiks seda helirida nimetada "pooltoon- berrahvaste folklooris. Võimalik, et just pool­ poolteisttoon helireaks". toon-poolteisttoon helireas peitub setu rahva­ Idee pooltooni ja poolteisttooni rangel muusika päritolu saladuse võti. vaheldumisel põhinevast helireast rahva­ Pooltoon-poolteisttoon helirida erineb muusikas tundub nii ebatavaline, et Sarve nii oluliselt diatoonikast, millega arvestab noodistused äratasid, ausalt öeldes, minus traditsiooniline noodikiri, et selle noodista­ algul umbusaldust. See hajus kohe, kui hak­ mine on väga problemaatiline, isegi arvesta­ kasin enda tehtud salvestusi noodistama. mata intonatsioonilisi nüansse, mille kind­ Pooltoon-poolteisttoon helirida esineb neis nii laksmääramine tekitab rahvamuusika noo­ tihti ja on mõnes laulus sedavõrd rangelt läbi distamisel alati raskusi. Tavaliselt noodista- viidud, et ei saa olla juhuslik. Veel enam, jääb takse kõnealuse helireaga laule nii, et üks mulje, et antud laadil on setu laulutraditsioo­ poolteisttoonidest osutub suurendatud se­ nis eriline tähendus, kuna selle "jäljed" ilm­ kundiks, teine aga väikeseks tertsiks. Kui nevad ka paljudes teistsuguse helireaga võtta põhiheliks sol, näeb see välja nii: lauludes. See väljendub mõnede astmete mittetempereeritud intoneerimises, mis lä­ hendab helirida pooltoon-poolteisttoon struk­ tuurile. Minu käsutuses olevast kahekümne I. I II- 11 '"i kuuest mitmekanalilisest salvestusest üksnes Selline kirjaviis ei ole aga loogiline, sest viiel ei ole mingeid kokkupuutepunkte kir­ tegelikult on mõlemad poolteisetoonilised jeldatud laadistruktuuriga. intervallid võrdsed. See-eest on seda lihtne lugeda, kuna on võimalik mõelda harmooni­ 3 Siin ja edaspidi refereeritavad Jaan Sarve seisu­ lises minooris. Süsteemist väljakukkuv do- kohad on avaldatud eespool mainitud artiklis. bemoll kirjutatakse sageli kui si-bekarr ja 24 tõlgendatakse kui varieeruvat tertsi. Kui killõ olla keskmise pooltooni ülemine või alumine (ülemine soleeriv kõrvalhääl) intoneerib heli. Seega on kaks võimalust: do-bemolli veidi madalamalt, mida juhtub üsna tihti, tekib ettekujutus neutraalsest tertsist. Kirjutades mõlemad poolteisttoonid ühtmoodi — väikeste tertside või suurenda­ tud sekunditena —, saame niisugused heli­ read: Minu käsutuses on ka üks viis, mida l ai. >'" võib tõlgendada kui moduleerivat: alguses «J x* P « toetub see selgelt keskmise pooltooni alu­ või misele helile, kuid kadentseerib ülemisel helil:

Esimest neist kasutab Jaan Sarv, ehkki mitte järjekindlalt. Need kirjaviisid on loogilisemad, kuid esitavad meie kuulmisele tõsisemaid nõudmisi. Tekib ka küsimus, Pooltoon-poolteisttoon helirea esimese kumba varianti eelistada, sest sisuliselt ei ole variandi näiteks pakun "Unelaulu", mille need poolteisttoonid ei väikesed tertsid ega noodistus on tehtud Mikitamäe ja Värska ka suurendatud sekundid. ühisansambli esitusest (näide 1). See on üks Paistab, et kirjaviisi probleemi iga juhuseid, kus antud helirida esineb täies lahendus oleks kompromiss. Etnomusiko- ulatuses ja on rangelt läbi viidud. Pooltoon- loogid peaksid selles küsimuses jõudma poolteisttoon helirea teise variandi näiteks kokkuleppele, sest sama laul, noodistatuna sobib laul "Kulla sulamine" sama ansambli teise süsteemi järgi, muutub peaaegu ära­ esituses (näide 2). Siin on pooltoon-poolteist­ tundmatuks ja nii on laulude võrdlemine toon struktuur juba osaliselt lagunenud: väga ebamugav (selle näiteks on Jaan Sarve mõned lauljad intoneerivad seda viisi diatoo- noodistused). niliselt (st /a-bekarriga), mõned aga püüavad sellele vaatamata säilitada arhailist /я-bemolli. Konkreetsete laulude heliread haaravad enda alla erineva ulatusega lõigud pooltoon- Huvitav, et kõik kuus minu valduses poolteisttoon astmikust. Suurim ulatus on olevat salvestust, kus pooltoon-poolteisttoon kuus astet, kusjuures helirida algab ja lõpeb struktuur on rangelt läbi viidud kõigi lauljate pooltooniga. Ülemine pooltoon esineb ena­ poolt, kuuluvad antud helirea esimesse tüüpi masti ainult killõ partiis. Ka alumisi astmeid (st tugiheli asub keskmise pooltooni ülemisel ei kasuta mitte kõik torrõ (alumise hetero- astmel). Teise tüübi viisides ja samuti modu- foonse peapartii) lauljad. Niisugune helirea leerivas viisis, mis alguses samuti toetub ebaühtlane kasutamine on funktsionaalses keskmise pooltooni alumisele helile, tajuvad folkloorses mitmehäälsuses4 tavaline näh­ lauljad laadi erinevalt, kusjuures üldjuhul tus. kalduvad nooremad lauljad diatoonikasse. Mis puutub kõnealuse laadi astmete Tekib olukord, kus üheaegselt kõlavad sama funktsionaalsetesse suhetesse, siis ei jaga ma astme erinevad variandid ("probleemne" aste Jaan Sarve seisukohta, et setu lauludes "on on alati fa-bemoll). alusetu eraldada mõnda laadi astmetest Sellel nähtusel on minu arvates üsna tugiheliks". Sarv põhjendab väidet sellega, et lihtne põhjus — esimese tüübi helirida kattub mulje ühe või teise astme püsivusest sõltub hästi teise astmeta harmoonilise minooriga. setu lauludes meetrumist, rütmist ja vormist. Do-bemoll, kui see on olemas, esineb ainult Argument ei ole aga kuigi veenev, sest selline killõ partiis, nii et torrõ partii lauljatel on sõltuvus on iseloomulik folkloorsetele mo- väga mugav laulda, isegi kui nad sajaprot­ noodilistele laadidele üleüldse ja setu laul ei sendiliselt mõtlevad tavalises harmoonilises ole selles mõttes mingi erand. Püsivuse tunne minooris. Teise tüübi viisid nõuavad aga ei saagi siin teisiti väljenduda kui vormi, arhailist laadilist mõtlemist, mida totaalse meetrumi ja rütmi kaudu. diatoonilise muusikalise konteksti tingimus­ Minu tähelepanekute põhjal on tugiheli tes on suutnud säilitada vähesed. Selle setu lauludes enamasti küllalt selge. Pool- tagajärjel asendatakse /я-bemoll Za-bekarriga, toon-poolteisttoon helireas võib tugiheliks mõnikord täidetakse ka terts mi-sol /я-dieesi või /a-bekarriga. 4 Mitmehäälsus, mis jaguneb erineva funktsiooniga Nüüd vaatleme natuke detailsemalt partiideks. "moduleerivat" viisi. Selle näite varal on hea 25 jälgida, missugused metamorfoosid toimu­ Seejuures väidab ta, et helirea kõik astmed on vad pooltoon-poolteisttoon laadiga diatooni- üksteisega asendatavad ja võivad kõlada lise mõtlemise mõjul, samuti demonstreerida üheaegselt ning kõik kooskõlad on laadi mitmekanalilise salvestuse eeliseid. See viis seisukohalt võrdsed. Viimase seisukohaga ei on minu käsutuses kolmes mitmekanalilises saa nõustuda. See, et mitmehäälses rahva­ salvestuses kahe erineva tekstiga — "Loo­ muusikas, kus häälte põhiosa on omavahel made tapmine" ja "Käsikivimäng" (näide 3). pealegi heterofoonses vahekorras (pean sil­ Sama viis on avaldatud Jaan Sarve artiklis mas torrõ partiid), võivad esineda mis tahes tekstiga "Toomalaul"5. struktuuriga kooskõlad, ei ärata kahtlust. Minu tutvus selle viisiga algas sellest, Sellest aga ei järeldu, et kõik need kooskõlad et sain Vaike Sarvelt näites 4 toodud noodis­ on laadiliselt võrdväärsed. tuse ja võrdlesin seda meie endi poolt Värs­ Minu tähelepanekute põhjal ei ole koos­ kas tehtud tavalise üldsalvestusega. Meie kõlade moodustumine setu lauludes kau­ variant erines noodis olevast selle poolest, et geltki juhuslik. Siin on selgelt märgatav põhi­ so/-noodil oli kadentsifraasides (siin tekstiga mõte, mida austria etnomusikoloog Gerhard "kivikene, kivikene") selge kõrgenemise Kubik nimetas "ülehüppamise võtteks" tendents (kuni soJ-dieesini). Mõnikord olid (Überspringverfahren)7. Kubik tegi oma avas­ veidi kõrgendatud ka si ja mi. Seega tekkis tuse, uurides Aafrika rahvaste mitmehäälsust, pooltoon-poolteisttoon helirea lauludele tüü­ kuid tõenäoliselt on see võte mitmehäälses piline kadents: vähendatud kvart (suur terts) rahvamuusikas märksa universaalsem. "Üle­ laheneb poole tooni võrra kõrgemal asuvasse hüppamine" seisneb selles, et kooskõladesse unisooni (kooskõla so/-diees si-diees läheb ühinevad helireas üle ühe paiknevad astmed. /я-sse). Nii toimus väga tavatu modulatsioon Diatoonilise helirea puhul on tulemuseks suur sekund kõrgemale, kusjuures muutus ka vertikaali tertsiline ehitus. Pentatoonika pu­ helirida ja selle intervalliline struktuur. Viis hul (Kubiku muusikaline materjal on peami­ moduleeris mažoorsest tetrahordist (subtert- 6 selt pentatooniline) tekivad niisugused koos­ siga ) pooltoon-poolteisttoon heliritta. Üldsal- kõlad- i i . vestuse põhjal oli raske kindlaks teha, mis tegelikult toimus. Mitmekanalilised salvestused tõid 3 4 4 14 selgust ka eespool kirjeldatud tavatu modu­ (Kubiku skeem) latsiooni põhjustesse. Jälgides eeslaulja ja killõ partiid laulus "Loomade tapmine" (5. ja Setu pooltoon-poolteisttoon helireal on 4. kanal), saab selgeks, et viis tervikuna peaks aga huvitav omadus. "Ülehüppamise võte" olema pooltoon-poolteisttoon helireas. Modu­ annab siin alati kahetoonilise intervalli, mis latsioon seisneb selles, et tugiheli funktsioon kirjapildis võib olla kas suur terts või vähen­ läheb keskmise pooltooni alumiselt helilt üle datud kvart: selle ülemisele helile (sol-üt /й-bemollile). Tähendab, tegemist peaks olema tavalise va- helduvlaadiga. Kuna aga osa lauljaid laulab seda viisi /я-bekarriga, on teised sunnitud >4 >4 s. i s. 3 kogu helirida poole tooni võrra kõrgendama, Kahetooniliste intervallide suur osa­ et lõpetada laul unisoonis. Eriti hästi on tähtsus äratab tähelepanu juba üldsalvestuste modulatsioon näha eeslaulja kanalis laulu kuulamisel. Mitmekanaliliste partituuride teises reas. Kui lubada endale katse viis analüüs kinnitab seda muljet. Kahetoonilised restaureerida, tuleks näites 3 toodud noodis­ intervallid valitsevad nii kvantitatiivselt kui tuses panna võtmesse /я-bemoll. Sel juhul ka kvalitatiivselt, tõustes tugiintervallidena omandaks viis oma arhailise kuju. esile vormi olulistes osades. Tüüpilised on ka Mis puutub mitmehäälsusesse setu lau­ kolmehelilised vertikaalid, mis koosnevad lus, siis peatuksin siinkohal ainult selle ühel, kahest kahetoonilisest intervallist (st suuren­ pooltoon-poolteisttoon laadiga seotud küljel. datud kolmkõlad). Täpsemalt sellel, kuidas helirida määrab mit­ Mõnikord on kahetooniliste intervallide mehäälsuse intervallilise struktuuri. valitsemine mitmehäälsuses peaaegu täielik Oma artiklis märgib Jaan Sarv, et har­ (näide 1). Nagu näitab laulu harmoonilise moonilised kooskõlad setu lauludes koosne­ struktuuri skeem, esineb siin ainult üks süs- vad pooltooniliste, poolteisetooniliste ja kahe- teemiväline heli. Täiesti ilmne on kahetooni- tooniliste intervallide kombinatsioonidest. 7 G. Kubik, "Mnogogolosije i zvukovõje sistemõ 5 tsentralnoi i vostotšnoi Afriki". Kogumikus "Mu- Jaan Sarve artiklis lk 114—120. zõka narodov Azii i Afriki". Võpusk 3. Moskva, ' Laadi tugihelist madalamal paiknev terts. 1980, lk 332—396. 26 liste intervallide ülekaal ka Jaan Sarve noo­ astmete valik muidugi antud partii rollist distatud "Jaanilaulus"*. mitmehäälses faktuuris). Seega tekib laadis Mõistagi ei piirdu enamikus lauludes kaks üksteisele funktsionaalselt vastanduvat reaalne vertikaal kooskõladega, mis on moo­ astmekompleksi (kaks suurendatud kolmkõla dustatud rangelt "ülehüppamise võtte" järgi. väikese sekundi vahekorras): Nii ei peagi olema. Ega ju polüfooniaski sõltu hääled üksteisest sajaprotsendiliselt, rääki mata juba heterofooniast (pean silmas torm in ^* partiid). Lisaks sellele on nii pooltoon- poolteisttoon helirida ise kui ka sellega seo­ tud vertikaali moodustamise normid olnud ^E kaua diatoonilise mõtlemise mõju all. Mui­ Ш dugi on need seetõttu suuremal või vähemal Nende komplekside vaheldumise rütm määral moonutatud. on igas viisis isesugune, mis koos meloo­ "Ülehüppamise võtte" toimel osutuvad diajoonisega eristabki üht viisi teisest. helireas üle ühe paiknevad astmed funktsio­ Lõpetuseks meenutan, et käesolev naalselt lähedasteks ja variantides üksteist artikkel on vaid esimene samm setu mitme­ asendavateks (seejuures sõltub konkreetne häälsuse uurimises. Uurimistöö vältimatuks eelduseks on aga suure hulga mitmekana- 8 Jaan Sarve artiklis lk 112—114. liliste salvestuste olemasolu.

lAne LC\ ER>

Nauale

\_."iv\A

luMcu 1 ЩШ LUTTTTfT

JEVecni Lur»cic\

l^tl/kt^ftjfl^ \J J Л1*ГР JjJ Л фТТ: Tarkus " ^_ViJUtäC« ш^»»Ц , VA - «Ä-jU-V lause ui."õft.dSvwyx ,

Näide 1.

] larmooniline struktuur. 27 г\члЕ.[а ЪкЛск' iz.Oi 96 ER

X JWl Raudia li Koil S>a„ Utt ti i. fo tõpitxxmõ tõõiõ mi <м>ла1о4и««.,СЛе ам 'ilo tSfotcuw, tõõsõ ni armas a!<».We Ke>>;W K«-«jfte ?

Щ Wari

l\) Veena П11Пд)йчцй'1^]П|дгдьь

V V •^Afati r ^ЩфМП^ППп^ВД^ VI Veera fc П1ГГ)ППП|ГП01)П|ПП^'

Näide 2. LoomcxcAe tTcAprelyxe.

У tAar-i - } uriV7 n »ninüni^ i !UH) N 1 Lii«U - i - MI r-iil .МП Г) Пи ЬП,|) Ь Lina

W (AoxL r^õž.lVov«\

IV Veera

\?r3 ! ) i 'Д П Qi I bil ii j ДШ^ чП g fe £.Lert-r*a ricjijes vait» patto _r*o.-Ue ( EeVimq rATOi v«Ja owö_»A-ta } pallo- ЛДГ-hfc .

NStde 3.

1 ToM.W^ks \auV*a \av»VoK\j/i _Ve.v\« | Aa\A_V\o ^ Jcxu.Wx VUUWA ti.viAe.ne > tl -vi Ae _ v\e .

Näfde 4. Versfai koori lauljad: Mari Raudia (s 1916), Kati Sai (s 1920), Veera Hirsik (s 1927), Mari Röiikova (s 1935), Liide Lind (s 1931). Mikitamäe koori lauljad: Nati Tarkus (s 1922), Veera Lunda (s 1921).

28 SULEV TEINEMAA

KOKKUSAAMISPAIGAKS GOTLAND

Gotlandi ehk Ojamaa saar asub 90 kilomeetri kaugusel Rootsi maismaast. Koos väiksemate saartega moodustab ta Gotlandi lääni pindalaga 3140 km2, kus elab 58 000 inimest ja mida aastas külastab üle 600 000 turisti.

Igal aastal toimub Euroopas vahest puudub konkurss ning näidatakse üksnes sada filmifestivali ja uusi tuleb pidevalt Rootsi ja kolme Balti riigi töid, sh varase- juurde. Suurimatele ning mainekamatele, maidki. Kusagil mujal kui neis paigus ei Cannes'i ja Veneziasse, jõuavad eestlased kohta koos säärasel hulgal baltlastest ki­ harva ning vaid juhul, kui riigi või fondide neaste. Bornholmi festivali on nüüdseks (firmade) rahaline toetus olemas või viibi­ korraldatud seitse aastat, 4.—8. septembrini takse parasjagu kusagil lähikonnas. Esimese toimus aga Burgsvikis Gotlandi saarel V järgu festivalidest peavad filmiajakirjanikud Rootsi-Balti filmifestival. Meilt võtsid sellest taskukohaseks Berliini, sinna tungleb siiski osa mängu- ja tõsielufilmide režissöörid soliidsem ja eakam rahvas, nooremad eelista­ Peeter Simm ja Jüri Sillart, dokumentalistid vad hoopis epateerivama suunitlusega Hel­ Liina Kulles ja Julia Sillart, joonisfilmide singi "Armastust ja anarhiat", mille prog­ lavastaja ja kunstnik Priit Tender ning filmi­ ramm mõjub närvekõditava postmodernse ajakirjanikest Tiit Merisalu ja siin kirju­ kinoparaadina. Filmitegijad külastavad hari­ taja. Arvuliselt umbes sama palju tuli kohale likult üksnes festivale, kus nende tööd kavva nii lätlasi kui leedulasi, pisut rohkem roots­ võetud. lasi. Erilise tähendusega Balti riikide filmi­ Festivali põhiliseks organiseerijaks ja inimestele on aga kaks väiksemat festivali: hingeks on kõik viis aastat olnud Gotlandilt kevaditi Taanis Bornholmi saarel toimuv ja pärit juristi haridusega Hans Waldenstrom, sügiseti Gotlandil peetav. Esimesel võistlevad kes juhtinud varem pikka aega Stockholmi kõigi Läänemeremaade uuemad filmid, teisel kultuurielu. Suurepärase korraldusega pais- 29 tiski kogu üritus silma. Baltlastest külalised olnud kaugeltki konarusteta ja nii käsitles ta toodi Tallinnast saare pealinna Visbysse "Amorosas" hingelähedase rootsi kirjaniku erilennukiga, seal toimusid kohe lääni kuber­ Agnes von Krusenstjerna (1894—1940) elu­ neri ja linnapea vastuvõtud. Pärast kiirtut- käiku. Viimast imetleti, sõimati ja kardeti vumist Visbyga sõideti umbes 70 kilomeetrit kunagi ning võrreldi erootilise avameelsuse eemal asuvasse ligikaudu 300 elanikuga ja ürginstinktidest huvitumise poolest selliste Burgsvikki. Sealses maakinos, mis töötab kirjanikega nagu D. H. Lawrence, Colette ja vaid suviti turismihooajal, vaadati filme ja Marcel Proust. Suguvõsakroonika "Suveööd" kohtuti rootslastest lavastajatega. 215 kohaga (Sommarkvällar pä praen, 1987), Gunnel saalis leidus festivali ajal vabu istmeid päris Lindblomi neljas lavastus, tundus traditsiooni hulganisti — polnud ju enam suvitajaid —, järgiva Põhjamaa valgete suveööde loona, üksikuid huvilisi lisandus siiski Stockholmist, milliseid aegade vältel tehtud õige tihti, ka Visbyst ja Göteborgist. Festivalil osalejad ela­ Ingmar Bergmani poolt viiekümnendatel. Ent sid veel 15 kilomeetri kaugusel Holmhällari kui hilisema maestro varasemaidki filme pansionaadis, äärmiselt maalilises paigas hingestab mingi tabamatu, geniaalsusele mere kaldal, kus toimusid ühtlasi hommiku­ viitav säde, siis ei pea seda tingimata leidma sed ja hilisõhtused videoläbivaatused ning temaga tihedalt kokkupuutunute töödest. seminarid mitmesugustel teemadel, esineja­ Teatri- ja filmilavastaja ning pedagoog ja teks tippasjatundjad mitmelt filmitegemisega teatrijuht Suzanne Osten külastas mõne aasta seonduvalt alalt. eest Tallinna, näitas siin oma mängufilme ja Ühtekokku näidati festivalil 95 filmi, korraldas workshop'!. "Kaitseingel" (Skydds- neist täispikki 15. Liigitatuna oleks pilt järg­ ängeln, 1990) võib isegi olla tema parim, igal mine: 11 mängu-, 33 tõsielu- ning 51 anima- juhul aga üks vaadatavamaid filme, milles ta või eksperimentaalfilmi. Põhirõhk langes suudab mõneti lahti saada ülemäärasest teat­ viimastel aastatel valminule, ent lätlased ja raalsusest, mis lavalaudadelt tulnud filmire- leedulased pakkusid mõningaid tähiseks žissööre alailma kimbutab. Teisalt leiab selle jäänud dokumentaale ka seitsmekümnenda­ puhul kinnitust Peeter Simmi teravmeelne test, isegi kuuekümnendate lõpust. Meilt tähelepanek, et mängufilmi jõudnud naisla­ varaseimana demonstreeriti Leida Laiuse vastajad kompenseerivad tihti kõrvaletõrju- viimast filmi "Varastatud kohtumine" (1988), tust mehi ületava agressiivsuse, vägivalla ja umbes samasse aega paigutusid mõned rootsi vere demonstreerimisega. Simm viitas küll naislavastajate tööd. Üldse toonitati sel korral Liliana Cavanile; öeldut ei tule võtta ainu- Burgsvikis naiste osa filmitegijatena. Kui tõena, kuid sellesarnaseid näiteid võib tuua dokumentalistikas löövad nad endist viisi hulgemini ja nending kehtib ka Osteni kohta. suhteliselt kergesti läbi, siis üha küsitava­ maks muutub mängufilmi jõudmine. Küm­ Läti ja Leedu filmitootmine kohaneb mekond aastat tagasi leidus igas endises varakapitalistlike oludega aeglaselt ning liiduvabariigis ja Kesk-Euroopa sotsmaas mehhanismid, mis meil osaliselt juba mõni nais-mängufilmirežissöör, seda peeti toimivad, pole seal veel kuigivõrd käivitu­ juba ideoloogiliselt vajalikuks rõhutamaks nud. Eestis ei jõudnud lõppenud aastal võrdõiguslikkust. Mitmed neist tõusid tippu, vaatajateni ühtki mängufilmi; seda pole ent turumajandusele üleminek tõrjus õige juhtunud rohkem kui kolme aastakümne varsti kõrvale andekamadki. Praegu ei ole vältel, kuid alanul võime oodata ilmselt vähemalt Balti riikides mängufilmi alal ühtki kolme filmi esilinastust. Kahe ja poole aasta tegevat naisrežissööri. jooksul ainsa Läti mängufilmi "Pesa" (Ligzda, Pikema demokraatiatraditsiooniga rii­ 1995) lavastas Aivars Freimanis. Ligemale kides ei ole asjalood mõistagi sedavõrd kaks ja pool tundi kestev dokumentaalses troostitud. Rootsis lavastavad naised endiselt laadis lugu kujutab noore metsniku pere­ mängufilme, Ingmar Bergmani staaridest on konna elu looduskaitsealal. Film on jooksnud juba ise mitmed režissööridena läbi löönud: tosinal festivalil ja saanud paar auhinda. Läti Ingrid Thulin, Gunnel Lindblom (tema viibis rahvusvaheliselt hinnatud dokumentalistikat ka festivalil) ja viimati Liv Ullmann, kes tabas üheksakümnendate algul üks kaotus töötab küll põhiliselt kodumaal Norras ning teise järel: 1991. aastal hukkus Nõukogude Taanis. Rahvusvahelise tunnustuse võitis eriüksuse kuulide läbi Andris Slapinš, mõni hulk aastaid Inglismaal elanud näitleja, režis- aeg hiljem uppus segastel asjaoludel tema söör ja kirjanik Mai Zetterling (1925—1994); kolleeg, nende mainekaim filmimees Juris pöördunud lõpuks Rootsi tagasi, väntas ta Podnieks ja tagatipuks emigreeris kolmas siin ühe oma viimastest mängufilmidest kuulsus Hercs Franks Iisraeli. Vanadest jätkab "Amorosa" (1986). Tema enda loometee ei viljakalt Ivars Seleckis (s 1934), Pärnu festi-

30 vallit viis ta 1989. aastal "Põiktänavaga" kaasa peaauhinna, mullu lõpetas ta poolteise­ tunnise filmi "Reis krokodilliga" (Gajiens ar krokodilli, 1996), stsenaristiks mainekas kirja­ nik Imants Ziedonis ja produtsendiks Läti saatkonnas Ühendriikides töötav Norberts Klaucens. Tõsiloo peategelaseks valis Seleckis väga eksootilise isiku, endise läti leegionäri, kes pärast sõda asus Austraaliasse ja teenib seal elatist krokodillijahiga. Tema olevatki menukomöödia ""Krokodill" Dundee" Paul Hogani kehastatu prototüüp. Tegelikult näi­ datakse meest üksnes mõningates videolõi­ kudes, põhisündmustikuks saab hoopis teda kooliajal tundnud ja võib-olla armastanud kolme eaka naise teekond hiigelkrokodilli lääni halduskeskus on 22 000 elanikuga Visby, skulptuuriga läbi Kurzeme ehk Kuramaa mida ümbritseb võimas maastike, kus kunagi käis äge võitlus, mehe XIII—XIV sajandil rajatud linnamüür. sünnipaika, et märgistada tema kodutalu Liina Kullese foto varemeid kivikujuga. Rohked vestlused teel ettejuhtunutega, meenutused, kroonikakaad­ rid jm annavad avara ülevaate Läti lähiaja­ loost ja tänapäevast. Väljamõeldis seguneb dokumentalismiga ning vahel jääbki tegelik­ kus tabamata, nagu elus sageli juhtub. Kahtlemata oli see festivali uutest filmidest üks parimaid. Noorematest äratab tähele­ panu Laila Pakalnina, kelle mustvalgena teostatud, ilma sõnalise kommentaari ja dialoogita, impressionistlikult ja samas kiretu objektiivsusega igapäevast elu kajastavad lühifilmid "Praam" (Pramis, 1994) ja "Post" (Pasts, 1995) jõudsid mullu Cannes'i festi­ valile, kus pälvisid FIPRESCI diplomi. Selline tunnustus olevat üldse esmakordne läti filmi Burgsviki väikeasula kinos "BIO" näidati ajaloos. Lätis ei ole kunagi tugevat anima- festivalifilme. Sulev Teinemaa, Liina Kulles, filmi traditsiooni olnud, erandiks jäid vaid Tiit Merisalu ja Julia Sillart poseerivad koos võrratu nukufilmide lavastaja Arnolds Bu- Ingmar Bergmani staari ja nüüdse lavastaja Gunnel Lindblomiga. rovsi tööd. Viimasel ajal tehakse enamasti Jüri Sillaiii foto koomiksiseriaale nagu Janis Cimermanise "Päästemeeskond". Leedu mängufilmi on tihti peetud Baltimaades vormilt novaatorlikumaks. Ka­ heksakümnendatel haarati ühelt festivalilt teisele Algimantas Puipa assotsiatsioonide tihedaid, metafooridest üleküllastatud ning süžeeliselt sageli üpris hajuvil filme. Olnud nüüd päris mitu aastat mängufilmita, tegevat ta praegu ettevalmistusi uue võteteks. Üha rohkem räägitakse aga noore režissööri Šani­ nas Bartase (s 1964) modernsest loomingust. Mängufilmidega "Kolm päeva" (Trys dietws, 1991), "Koridor" (Koridorius, 1994) ja "Mõned meist" (Musu nedaug, 1996) on ta tõusnud Euroopa festivalide oodatud külaliseks. Prantsusmaa ja Portugali kaasabil valminud Gotland on kuulus käiakivide ja orhideede poolest. Lubjakivist pankrannik kõrgub kohati "Mõned meist" linastus viimase Cannes'i 83 meetrini. Saart katavad suures osas festivali võistlusprogrammis, mis sai leedu kuusemetsad, rannikul laiuvad kadakaväljad. filmile osaks esimest korda pärast viieteist- Septembri algul oli rand juba inimtühi. Liina Kullese foto 31 aastast vaheaega. Bartase teos kujutab Ida- Lapinskaite eelmine film "Sipelgate elust" Sajaanides Baikali järve lähedal paikneva rääkis vanade- ja invaliididekodust, järgmine pisikese, kadumisele määratud rändhõimu tuleb kolmest kuuekümnesest naisest, kes eluolu. Burgsvikis näidati siiski Raimundas töötanud 30—40 aastat kunstnike modellina. Banionise, meilgi hästi teada näitleja Donatas Mõneti võis Burgsviki festivalil näidatu Banionise poja 1968. aastasse viivat küllalt äratada nostalgiat kadunud aegade järele, oli keskpärast retrolugu "Džäss" (Džiazas, 1992). ju kavas rohKesti õige vanu mustvalgeid Leedu uuemas dokumentalistikas teeb päris filme. Ent mustvalge filmilint võlub praegugi tugevalt ilma Puipa abikaasa, televisioonis noori tegijaid, vähemalt Lätis ja Leedus, meil töötav Janina Lapinskaite. Tema seni viimane eelistavad dokumentalistid põhiliselt tundu­ film "Kääbuste elust" {Is elfu gyvenimo, 1996), valt mugavamat videotehnikat. Teisalt välis­ emotsionaalne, südamlik ja naiselik lugu tab see tihti festivalidele jõudmise. Rootsi kolmest kääbusest, kel aastaid kuuekümne filmielus, eriti lühi- ja dokumentaalfilmide ümber, ent kes jäänud kasvult ja vaimult tegemisel ning noorte annete esilekerkimisel, lapseikka, ning kelle eest on kogu elu hoo­ on tähtis koht Rootsi Filmiinstituudil, see litsenud nende võõrasema, leiab üha rohkem nõuab, et nende finantseeritu oleks alati nii tunnustamist. Mitmel festivalil, ka mullusel filmilindil kui videos. Pärnu VAFil, on jagatud teosele juba auhindu.

Visbys on 20O keskaegset hoonet, 13 kiriku varemed, toomkirik ja kaks kloostrit. Vasakult: Sulev Teinemaa, Liina Kulles, Peeter Urbla, Peeter Simm, Tiit Merisalu, Julia Sillart ja Jüri Sillart Visbys. Peeter Simmi foto

32 TEATRIANKEET 1995/96

Küsimused:

1. Näidend (või ka dramatiseering), mille ilmumine Eesti lavale 1995/96. hooajal tundub Teile märkimisväärsena? Mida tõstaksite esile möödunud hooajast? 2. ... lavastus? 3. ... muusikaline kujundus ja kunstnikutöö? 4. ... naisosatäitmine? 5. ... meesosatäitmine? 6. ... kõrvalosa? 7. Mida soovite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud vms.) 8. Milliste (arvatavasti) teatripildis oluliste lavastuste nägemata jäämine segas Teid kõige rohkem eelmistele küsimustele vastamisel?

JAAK ALLIK: täiesti institutsionaliseeritud aja­ Anu Lambist spontaanseni ja lehtede veergudel. Kindlasti pehmem Raine Loo "Vanemuise" 1. M. Kõivu "Tali", T. Kushneri saaksime palju huvitavama lehe, 'Taevases ja maises armastuses". "Inglid Ameerikas", J. Rohumaa kui alalise toimetuse, kindla pal­ Meeldejääv duett: Maria Klens- "Ainus ja igavene elu". gafondi, statsionaarse arvutipar­ kaja ja Kersti Kreismann Draama­ 2. M. Mikiveri "Vaade sillalt", gi, lepingulise levialavõrgu ning teatri "Leekrüüpes". P. Tammearu "Tšehhov Jaltas", väljakujunenud tellijaskonna ase­ 5. Ühte teistest üleulatuvat mees­ J. Rohumaa "Ainus ja igavene mel tuleks lihtsalt kokku punt osa hooajas küll ei oskaks nime­ elu" (I osa). andekaid inimesi erinevaist toi­ tada. Hästi jäid meelde Taavi 3. V. Anson, K.-A. Püüman, metustest ja teeksid ühe ajalehe­ Eelmaa iselaadse fluidumiga osa­ R. Roose ja kindlasti ka E. Nüga- numbri. Paraku järgmisel nädalal täitmised ["Woyzeckis" ja "Ingli­ neni "Pianoola". seda lehte enam ei ilmuks. Teat­ tes Ameerikas" (Draamateater)]. 4. K. Kreismann ("Inglid Ameeri­ riga on ju lugu täpselt samuti. Veetlev oli Jaanus Rohumaa abitu kas", "Leekrüübe"), A. Lamp 8. Oma üllatuseks olen näinud ja õrn kuju "Luiges" (Linna­ ("Pianoola"), M. Jääger ("Susi"). ära siiski 48 lavastust. Olulise­ teater), huvitavalt mängis Salierit 5. I. Sammul, E. Nüganen ("Ai­ maist on nägemata Draamateatri Ain Lutsepp "Amadeuses" nus ja igavene elu"); A. Vaarik, "Poisid sügisel" ja "Üks jumalast (Draamateater), toredasti sai en­ T. Eelmaa, M. Malmsten ("Inglid hüljatud ingel", "Vanalinnastuu­ nast lahti mängida Tõnu Aav Ameerikas"); P. Tammearu, A.Le- dio" "Valed" ja "Kommipoodi "Tagahoovis" (Draamateater). pik ("Tšehhov Jaltas"); M. Vein­ ära eksind", "Vanemuise" Mõne kiidetud "Edmund Kea- mann ("Vaade sillalt"); R. Sim- "Mowgli", muusikalavastused nis" ("Endla") oli Jaan Rekkor mul ("Inimene, elajas ja voorus"); nii "Estonias" kui "Vanemuises". minu jaoks vähem huvitav kui A. Lutsepp ("Amadeus"); P. Tam­ mõnes oma varasemas rollis. mearu (' Poolearuline Jourdain"). 6. Kalju Orro "Pianoolas" ja 6. L. Ulfsak, T Kark ("Mauruse MARIS BALBAT: "Ainsas ja igaveses elus". kool"); K. Orro ("Ainus ja iga­ 7. Hooaja huvitavust hoidis ülal vene elu"); A. Anderson (' Koera- 1. N. Mihhalkovi — A. Adabaš- "Pianoola", rohkem tipplavas- topis"). jani Tšehhovi-aineline "Pia­ tusi, tundub, ei olnud. Kohati 7. Murelikuks teeb nooremas noola". täiesti huvitav — aga mitte päris teatrikriitikas levima hakanud Mati Undi söakas julgustükk läbivalt — oli "Taevane ja maine tendents vastandada nn institut­ Tammsaare "Tõe ja õiguse" viie armastus" (Mati Unt, "Vane­ sionaalset ja institutsionaliseeri- osaga — "Taevane ja maine ar­ muine"). mata teatrit. Ega sellest poleks mastus". Vaimukas (ja sisukaski) hästi muidu mingit ohtu, aga ta võib 2. Elmo Nüganeni "Pianoola" lavastatud ja mängitud komöö­ leida heasoovliku vastuvõtja Linnateatris, Küllap vist etapiline dia oli "Leekrüübe" (Priit Peda­ nende meie oma harimatute po­ lavastus eesti teatriloos. jas, Draamateater). Mõnus oli liitikute näol, kes arvavad, et 3. Kunstnikutöö — V Ansoni jälgida näitlejate innukat mängu­ teatrite ülalpidamiseks poleks leidlik ja vaimukas ruumilahen- rõõmu "Tagahoovis" (Eino Bas­ üldse vaja alalist raha anda, toe­ dus "Pianoolas". Meelde jäid kin, "Vanalinnastuudio"/ Eesti tame vaid üksikuid institutsiona- Krista Tooli särav kujundus Draamateater). liseerimata projekte. Tegelikult ei "Amadeusele" Draamateatri Sümpaatsed olid "Luik" (Madis peaks olema raske mõista, et isegi suurel laval ja Ene-Liis Semperi Kalmet) ja "Ainsa ja igavese elu" need institutsionaliseerimata pro­ omapärane "Ühe võõra silma­ esimene osa (Jaanus Rohumaa, jektid saavad sündida vaid tänu des" Draamateatri väikesel laval. mõlemad Linnateater). sellele, et on olemas institutsiona- 4. Anu Lambi osatäitmine "Pia­ Oma isepäi minekuga ja assotsia­ liseeritud teater ja institutsionali- noolas" kui näide, mida suudab tiivsusega köitis Peeter Jalaka seeritud teatrikoolid. On oma­ saavutada väga andekas näitleja, "Eesti mängud. Pulm" Von Krah- pärane, et juttu institutsionalisee- kes on ühtaegu huvitav ja ise­ li Teatris. ritud teatri vastu puhutakse seisev mõtleja. Väga hea oli ka Hooaja üldpildis oli esileküün- 33 divat siiski vähe, lisaks sellele legi, et rootslase režiis (Georg kaldumine ainiti emotsiooniteatri lausebaõnnestumisi. Malvius) meile "rahvavalgustus­ poole. Kahju, kui selle kõrvale Häiris pealiskaudne ja banaalse- likul" tasandil ettesöödetuna, näi­ jääb üha vähem võtta analüüti­ võitu jant Tšehhovi (Tšehhovi!) dendi sügavamad võimalused lisemat mõtteteatrit. (Samamoodi elust Tšehhov Jaltas". jäid kokku lugeda eri vaatepunk­ on ka kriitikas ülekaalu võtmas Kahju oli, et Kanada eestlane Hil­ tidest kirjutatud arvustustest (üle emotsionaalne õhkamine.) Eks lar Liitoja oma lavastuses "Jäta mõne aja õigustas teatrikriitika me kõik paratamatult avasta oma mu hing rahule" ei saavutanud oma olemasolu). Ameerikat, ja ikka vastavalt oma ligilähedaseltki samasugust tule­ 2. "Pianoola ehk Mehhaaniline elukogemusele... "Oma tunnete- must nagu teatraliseeritud luule­ klaver" Linnateatris (Elmo Nüga­ mõtetega" lavaletulemisele lisab õhtul esimesel "Baltoscandalil". nen) kui kõige vormiviimistletum tõsisemat kaalu see, kui selle 8. Nähtud on kogu Draamateatri ja emotsioonikam. Sisulisemalt "oma" tagant kumab tunnetus, et repertuaar (erandiks üks värske Mati Undi "Taevane ja maine ar­ sama jalgratast on ka enne meid lavastus) ja põhiosa Linnateatri mastus". leiutatud — rohkem kui "viiel omast. Teiste teatrite lavastusi 3. Linnateatri väikeruumi jätku­ erineval moel". Varasemaga võr­ olen näinud juhuslikumalt. vad metamorfoosid: Vladimir reldes julgen oletada, et tunda Lavastusi, mida pole näinud, Anson ("Pianoola"), Aime Unt annab põlvkondlik vähese luge­ kuid tahtnuksin: "Susi" ja ("Ainus ja igavene elu" I osa), muse viga. Omaenese (elu)tarkus "Mowgli" "Vanemuises", "Poole- Krista Tool ('Toboso Dulcinea"), on armas asi. Oleks selle kõrvale aruline Jourdain" "Ugalas", "Pe­ Kustav-Agu Püüman ("Kaks võtta ka raamatutarkust, mis näi­ sumaja lood ja laulud" ning teks Undil, Mutil, Priimäel näib aari ja üksainus"). Ka Ene-Liis olevat "lastetoast" kaasas, andes "Toolid" "Endlas", "Kahe isan­ gemper ("Ühe võõra silmades"). da teener" Rakvere Teatris. tänaste ees tasategematu edu­ 4. Maria Klenskaja — Lettice (ja maa? Kersti Kreismann — Lotte, 8. "Mowgli" "Vanemuises". "Leekrüübe"), Raine Loo — Ka­ KADI HERKÜL: rin (ja Liina Olmaru — Tiina, 1. Jaanus Rohumaa/ Mari Tuu- "Taevane ja maine armastus"), SVEN KARJA: lingu "Ainus ja igavene elu" — Anu Lamp — Anna Petrovna kogu autoriteatri võlu ja valuga. ("Pianoola"); Merle Jääger — 1. Oli üksjagu ootamatugi tõde­ Peter Shafferi "Leekrüübe" ja Pümme-Jeeva ("Susi"). da, et sellist globaalset haaret ja "Amadeus" — veenvad näited, 5. Martin Veinmann — Eddie psühhofüüsilist skaalat, mida et näitekirjaniku käsitööoskus ei Carbone ("Vaade sillalt"), Indrek mahutas eneses T. Kushneri "Ing­ ole puudus ja ei välista mõtesta­ Sammul — Theo ("Ainus ja iga­ lid Ameerikas", pole mõtet teis­ tust. vene elu") ja Voinitsev ("Pia­ test tänavustest lavastustest otsi­ noola"), Tõnu Oja — Triletski, El­ ma minna. Parim omanäidend — 2. Elmo Nüganeni "Pianoola". M. Kõivu "Tali", võõrtekst — 3. Ene-Liis Semperi "Ühe võõra mo Nüganen — Platonov ("Pia­ noola"), Andres Lepik — Tšeh­ W. M. Baueri "Ühe võõra silma­ silmades"; Aime Undi "Mauruse des". kool", "Ainus ja igavene elu"; hov ("Tšehhov Jaltas"), Jüri Krju- Vladimir Ansoni — Kustav-Agu kov — Mozart ("Amadeus"), 2. Parim oli Elmo Nüganeni "Pia­ Puumani — Riina Roose "Pia­ Aarne Üksküla — Thomas Gray noola", päris hea (ehkki tekstiga noola". ("Poisid sügisel") ja Fred ("Üks mitte igas punktis kongeniaalne) 4 Anu Lamp, Anne Reemann jumalast hüljatud ingel"), Evald Georg Malviuse "Inglid Amee­ ("Pianoola"); Maria Klenskaja, Hermaküla — Hamm ("Lõpp­ rikas' , tavalisest tugevamat reso­ Kersti Kreismann ("Leekrüübe"); mäng"), Tõnis Mägi — Tusen- nantsi tekitasid ka mitmed Ülle Kaljuste, Külli Koik ("Ühe bach ("Kolm õde"). nooremate lavastajate tööd: Katri võõra silmades"); Elina Reinold 6. Parimas ansamblis kogu "Pia­ Kaasik-Aaslavi "Ühe võõra sil­ ("Inglid Ameerikas"); Raine Loo noola" trupp. mades", Peeter Raudsepa "Woy- ("Taevane ja maine armastus"); Paul Laasik — Taidi-Laidi ("Kaks zeck", Ain Mäeotsa "Susi". Liisa Aibel ("Koeratopis"). paari ja üksainus"), Kersti Kreis­ Klassikutest näitas stabiilseimat vormi Mati Unt ("Taevane ja 5. Jaanus Rohumaa ('Luik"); El­ mann — Hannah, Emily ja Ethel Rosenberg ("Inglid Ameerikas"), maine armastus", "Näitaja näi­ mo Nüganen, Indrek Sammul tab..."). ("Ainus ja igavene elu"); Hannes SALME REEK — Vana Daam Kaljujärv ("Väikese onu saaga"). ("Leekrüübe"). 3. Lepo Sumera muusika "Vaatele 6. Ita Ever ("Mauruse kool"); 7. Lisaks vastusele number 2 paar sillalt"; kujundused — Vladimir Merle Jääger ("Susi"); Kalju Orro nominanti alalõikudes: Anson ("Pianoola"), Jaak __ Arro ("Ainus ja igavene elu"). Parim komöödialavastus: "Minu ("Edmund Kean"), Ervin Õuna­ 8. Nägemata: "Tšehhov Jaltas", naine on valetaja" (Rakvere Tea­ puu ("Vaade sillalt", "Tõsea"). "Toolid". ter; lav Erik Ruus). Von Krahli Teatri "Eesti mängud. Parim lastelavastus: "Väikese Pulm" kõik akustilis-visuaalsed Onu saaga" ("Vanemuine"; lav meediumid (muusika, arvuti, MEELIS KAPSIAS: Finn Poulsen). kujundus jm). 4. R a i n e Loo. 1. "Taevane ja maine armastus" Parim debüütide kategoorias: "Susi" ("Vanemuine"; lav Ain 5. Martin Veinmann ("Vaade sil­ "Vanemuises" — teatriaasta kõi- lalt"), Andres Lepik ("Tšehhov e mõttemahukam (Tammsaare + Mäeots). g Elmoteatris teistmoodi: "Kaks Jaltas"), Andrus Vaarik ("Inglid Int) tegu. Ameerikas" ja "Näitaja näitab..." Jaanus Rohumaa teatriloo "Ainus aari ja üksainus" (Iav Raivo ?rass). — viimane eriti videopildilt). ja igavene elu" I osa Linnateatris. Muusikateatrist Jassi Zanharov Avastus, et kanna(ta)b omamaine Traditsioonilisuse ülekaal teatrila­ val on ilmselt tänase arengu loo­ ("Tõsea"). lühike teatrilugugi tähelegende, 6. Rain Simmul (kõik kõrvalosad, romantiliseks lavastuseks tege­ mupärane käik. Parem jalule aitav traditsioonilisus kui punni- aga eriti Pearu "Taevases ja mist. Näitlejatüüpide taastulemi- maises armastuses"), Raivo Trass, sed, seosed üle aegade jne. Tony tatud mäss mässu pärast (kui pole, siis pole). Probleemina tun­ Kalju Orro ja Andres Ots ("Pia­ Kushneri "Inglid Ameerikas noola"). Eesti Draamateatris — olgu pea- dub rohkem kõneväärt olevat (noorema režii võimuletulekuga) 7. Probleem, mis tänaseks, 34 pärast Viljandi Kultuurikolledži (ja sobivad ära märkida ka esi­ pole kah enam see, mis varem). teatrikateedri 4. kursuse diplomi- mese punkti all). Neil on läinud Jään vastuse võlgu. lavastuse "Spoon River" näge­ korda leida ja välja valida pea­ 4. Anu Lamp "Pianoolas". mist (lav Jaanus Rohumaa) on aegu ainult need laused ja sõnad, 5. Taavi Eelmaa (töövõit "Inglid muutunud mureks. Sel keva­ mida lavastused tõesti vajavad, Ameerikas", "Woyzeck", "Ühe del on Eesti näitlejaturul juures mille tähendust ja mõju tunnevad võõra silmades"). tosina jagu uusi nägusid, kellest ning mille tarvis nad on leidnud 6. Kalju Orro ("Ainus ja igavene mitmed ei jääks tasemelt alla ka ka n-ö lavastusliku katte. (Filo­ elu"). krestomaatilisemate lavakoolide loogina söandan kinnitada, et 7. Murede ja rõõmude kohta vt diplomandidele. Ometi võib kar­ mitte alati ei ole lavastaja enda eelmisest teatriankeedist. ta, et selle koosluse põhiosa jääb tehtud dramatiseering edu pant.) 8. Kahetsusväärselt vähe olen tuulte pillutada, sest heäl juhul 3. a) Kui hea muusikalise kujun­ näha saanud "Vanemuise" ning on teatrijuhid, truppide mäned­ duse ülesandeks on oma tagasi­ "Ugala" asju, ega teistegi Tallin­ žerid säärasest seltskonnast vaid hoidlikul moel toetada lavastust nast eemal asuvate teatritega kuulnud (kateedri kevadised kü­ kui tervikut ja mitte pürgida lugu palju parem ole. Pealinn on lalisetendused Tallinnas jäid pub­ omaette suuruseks, siis on asjad nagu "Electroluxi" tolmuimeja, liku puudumise tõttu ära!). Kel­ minu kõrva jaoks korras — pea­ mis imeb endasse, kuid välja lele ja kus seda sõnumit hõigata? aegu ükski kujundus pole (neas enam nii kergesti ei lase. Rõõmustan koos kirjandus­ mõttes) eraldi meelde jäänud. õpetajate ja raamatukoguhoidja­ Erandiks on Ain Mäeotsa "Susi", tega, et üle hulga aja võtavad kus muusikal keskmisest kõvasti GERDA KORDEMETS: nooremad teatritegijad ette kõne­ kaalukam roll, samuti laulud luse oma põlvkonnaga vanema 1. Eelkõige ja kindlasti Jaanus "Pianoolas" ja "Mauruse koolis", Rohumaa — Mari Tuulingu "Ai­ eesti kirjasõna kaudu — Ain aga miks ka mitte terve "Valge Mäeotsa "Susi", Ingomar Vih- nus ja igavene elu". Kui algu­ vares". pärand, kui ajaloo ja ajastu mari "Hei, Luciani!", lavakunsti­ b) Aime Undi lavakujundused kooli "Lugu valgest varesest", dokument. Mõneti samas intri­ "Mauruse koolile" ja "Ainsale ja geerivas kontekstis — teater Ain Prosa "Tuli sinu käes" ETVs igavesele elule"; Ene-Liis Semperi jne — ja leiab jõudumööda ka teatris — ka Pierre Corneille' kostüümid "Marlene'ile" ja "Illu­ "Näitaja näitab ja vaataja vaatab ärakuulamist ning mõistmistki. sioonile". Üllatusega jälgisin, kuidas ehk Illusioon". aadressi poolest pealinnas Teatri 4. Anu Lamp "Pianoolas", Raine 2. "Ainus ja igavene elu" I osa väljakul paiknev 'Vanalinnastuu­ Loo "Taevases ja maises armastu­ (lav Jaanus Rohumaa, Linnatea­ dio" pudenes tasahilju välja teat- ses", Laine Mägi "Keanis" ja ter). "Pianoola ehk Mehhaaniline riavalikkuse üldisest kontekstist "Toolides". klaver" (lav Elmo Nüganen, Lin­ ja on nüüdseks blokeerunud 5. Ain Lutsepp "Amadeuses" ja nateater). "Näitaja näitab..." (lav totaalsesse infosulgu. Kumb on "Vaates sillalt", Jaan Rekkor Mati Unt, Eesti Draamateater). süüdi — teater või avalikkus? "Keanis", Elmo Nüganen ja Mar­ 3. Kunstnikutöö: Vladimir Anso­ Kes peaks tegema esimesena (le- ko Matvere "Ainsas ja igaveses ni "Pianoola ehk Mehhaaniline pitus)katset? elus". klaver"; Mati Undi "Näitaja näi­ 6. Diana Konstantinova "Keanis" tab..."; R. Heiskaneni "Pesuma­ Kärgatavamad vihastami­ ja Jüri Krjukovi Batman "Illusioo­ ja..." ("Endla"). se don tänaseks lahtunud, neist, nis". Muusikaline kujundus: Riina mis silme ees mustaks lõid, tuli 7. Mui on väga hea meel, et Roose "Pianoola"; Mati Undi veelgi kinnitust tähelepa- vabariiklik teatrifestival toimus ja "Näitaja näitab..."; muusika n e к u 1 e, et jutud maotuse, näo- et ta ehk jääbki toimuma; et Kul­ Mikk Mikiveri lavastuses "Kolm tuse ja ajutuse õigustamisest eesti tuurkapital tegutseb ja et tal on, õde". teatris (selle sesooni trendinäited: mida jagada... riigiteatrite kõrval 4. Anu Lamp (Anna Petrovna — "Robin Hood", "Micumaerdi", ka teistele; et Ullar Saaremäe "Pianoola ehk Mehhaaniline kla­ "Tagahoovis") põhjendusega rah­ otsustas Rakverre minna; et Pär­ ver", Netty — "Ainus ja igavene vas vaatab on põhimõtteline jäma, nu teatris on muude etenduste elu" I); Angelina Semjonova (Lise sest see vaataja-rahvas, keda kõrval siiski ka "Edmund Kean"; — "Näitaja näitab..."); Merle Jää- ainult säärase söödaga enda kül­ et Taivo Pabut kirjutas "Taeva­ er (Pümme-Jeeva — "Susi"). jes peetakse, ei saa olla ühelegi redeli"; et Unt ja Mikiver tulevad f . Indrek Sammul (Theo — teatrile lävimispartner ega kande­ jälle Tartusse lavastama ja et "Ainus ja igavene elu" I, Sergei pinnas perspektiivis v õ i üldse "Vanemuisel" hakkab vähehaa­ — "Pianoola"); Jaan Rekkor (ni­ midagi sellist ligiläheda­ val ka muidu paremini minema. miosa "Keanis"); Andres Lepik seltki. 8. "Ühe võõra silmades", "Kolm (Tšehhov — "Tšehhov Jaltas"); 8. "Draakon", "Kraavihallid", õde" Sagadi mõisas, "Luik", Tõnis Mägi (Tusenbach — "Kolm "Olle terve hansatuultes". "Naine merelt". õde"); Jaanus Rohumaa (nimiosa "Luiges"). MARGUS KASTERPALU: TAMBET KAUGEMA: 6. Kalju Orro (härra Valtemann — 1. "Eesti mängud. Pulm". Selgitu­ "Ainus ja igavene elu"); Jüri 1. Märkimist väärivad ehk Draa­ Krjukov (Matamore — "Näitaja seks: ma ei tea ühtki teist teat­ mateatri "Inglid Ameerikas" ritükki, mis meid näiteks Lon­ näitab..."); Peeter Kard (Suflöör (mitte seda, et see hirmus hea — "Kean"); Andres Puustusmaa doni "Baltic Artsi" kultuurifesti­ näidend oleks, teistsugune aga valil Pedajase "Potitehase" kõrval (kullassepp Angelo — "Eksituste küll) ja "Väikese Onu saaga" "Va­ komöödia'). paremini "esindanud" oleks. nemuises" (koer on siin kirjutajal 2. Kõige huvitavamad lavastu­ 7. Pole parata — eelkõige ikkagi lemmiktegelane, ta edestab isegi Linnateater kui fenomen. Imet­ sed: Jaanus Rohumaa "Ainus ja inimest!) igavene elu" ja Mati Undi "Tae­ lusväärne direktorist kõrvalosa­ 2. Linnateatri "Pianoola" ning ka täitjateni. Tänagi, ankeedivastu- vane ja maine armastus" — näe, "Ainus ja igavene elu", Draama­ pealkirjadki teistel sarnased. Üks seid mõteldes, saab neid kõige teatri "Ühe võõra silmades". rohkem Linnateatrist. Ehkki ühine joon veel. Mõlemad lavas­ 3. Pole kõrva, pole silma (ja mälu tajad on teksti ise kokku pannud mind ajakirjanikuna on sageli 35 sarjatud "Linnateatri upitamise ja Kalju Orro (härra Valtemann — müüti. Kolmas on Peeter Jalaka eelistamise pärast". Aga paremat "Ainus ja igavene elu"), Allan "Eesti mängud. Pulm". Tehnoloo- pole. Praegu. Paraku. Hea, et Noormets (Jakov — "Pianoola"), iline teater, mis ometi kord hak­ nemad on. Arvi Mägi ("Poolearuline Jour­ f ab jalgu alla saama. Ammu Loomulikult teeb rõõmu "noor dain", "Robin Hood"), Üllar Saa­ oleks aeg olnud. süst" Rakverre ja veelgi rohkem remäe (kaksikosa "Robin Hoo- 2. Corneille'—Undi "Näitaja näi­ juba esimesed lootustandvad vil­ dis"). Margus Raid (Kuslap "Ke­ tab ja vaataja vaatab ehk Illu­ jad. Samal ajal kui mõnes teises vades"). sioon". Ka see lammutab müüte. teatris aina kurdetakse... See 4.—6. Kommentaarilaadne retoo­ Korraga liiga paljusid, et oleks jäägu nende südametunnistusele. riline küsimus iseendale: kust mõtet üles lugema hakata. "Pia­ Uks kooslus, mis ei mahtunud jookseb piir osatäitmise ja kõrval­ noola" on hea, kuigi tundub, et edetabelisse, ent on märkimis­ osa vahel? tema headus on teataval määral väärne just kooslusena: Taavi Eraldi tahan tunnustust avaldada tagasisidega üle võimendatud. Eelmaa — Mait Malmsten ning "Pianoola", "Ainsa ja igavese Ühel hetkel saab sellest feedback. Andrus Vaarik — Dan Põldroos elu", "Taevase ja maise armas­ II vaatuse painajad neelavad end Draamateatri lavastuses "Inglid tuse" näitetruppidele tervikuna. lõpuks ise ära, see võtab headust Ameerikas". Ja südamesse läks Hannes Kal­ vähemaks. Aga mitte liialt. Erik Ruusi lavastajadebüüt "Mi­ jujärve ning Aivar Tomminga Ain Mäeotsa 'Susi" on hea mitte nu naine on valetaja", mis tõestas duett "Väikese Onu saagas". niivõrd selle tõttu, et kujutab üle tüki aja, et kerglane komöö­ 7. Rõõmustasid Lilian Velleranna endast alternatiivset suunda, dia võib olla ühteaegu nii nal­ raamat Linda Rummost ja Hu­ vaid sellepärast, et tema sees jakas kui ka hea lavastus. manitaarinstituudi teatritudengi­ mängitakse äärmusliku kontsent­ 8. "Vaade sillalt", "Leekrüübe", te Raudsepa-lavastus "Põrunud ratsiooni ja pingega. See on "Amadeus" Draamateatris; "Üle aru õnnistus" — viimane kui kir­ po7i>erteater. Konfliktid lüüakse Lääne kangemees", "Väikese jandusliku teatri sümpaatne näi­ jõuga üksteisest läbi, põrkumised Onu saaga" 'Vanemuises"; "Too­ de. Kurvastas see, kui head näit­ on reaalsed. "Ainus ja igavene lid" "Endlas"; "Kean IV" Vene lejat raisatakse nõrga dramatur- elu" (Jaanus Rohumaa) on puht- Draamateatris. ilise teksti lavastuses (näiteks lavastuslikulthea. Öeldustpiisab. f ultuurikolledži tudeng Aarne "Immelmanni sõlm" (Toomas PIRET KRUUSPERE: Saro "Ugala" "Oidipuse komp­ Hussar) ei ole kodukootud ja leksis" või Üllar Saaremäe "Tae­ ebaõnnestunud, nagu on püütud 1. Bernard Kangro "Susi" Kauksi varedelis"). Kurvastas lavastuse­ väita. Sellest arusaamine eeldab Ülle võrukeelses tõlkes. Nikita na logisev "Kevade". arenenud absurditaju ja suutlik­ Mihhalkovi ja Aleksandr Ada- Ja teisalt tahaksin tagantjärele kust loogikast lahti lasta. Kui ei bašjani Tšehhovi tõlgendus "Pia­ kiita Evald Hermaküla ja "Lõpu­ suuda, ei taipa mitte midagi. noola". Mati Undi Tammsaare kirjandi" trupi tööd (ehk võiks 3. Mitu asja. Peeter Jalaka heli- tõlgendus "Taevane ia maine seda määratleda kui teatrivormi eksperimendid. Mati Undi mõle­ armastus". Jaanus Rohumaa ja theatre in education?), millele oli mad helikujundused oma lavas­ Mari Tuulingu teatrifantaasia mõttetu läheneda kutselise teatri tustele ("Illusioon" ja "Taevane ja "Ainus ja igavene elu". mõõdupuuga, mida aga kandis maine..."). Unt on üks väheseid 2. "Pianoola" — Elmo Nüganen. oluline, läbivalutatud sõnum. lavastajaid, kes oskab helikujun- "Taevane ja maine armastus" — 8. "Leekrüübe", "Ühe võõra sil­ dust teha. Indrek Kalda ja Too­ Mati Unt. "Vaade sillalt" — Mikk mades", "Luik", "Jumalate naer", mas Lunge "Eesti mängude" Mikiver. "Ainus ja igavene elu" "Tali", "Kadunud sõrmus". heliriba klappis etendusega — Jaanus Rohumaa. "Susi" — Kahjuks on nägemata Rakvere veatult kokku. (Kui ma seda Ain Mäeots. Teatri, "Vanalinnastuudio" ja Nu­ puhtalt muusikana hindaksin, 3. Muusikaline kujundus: Riina kuteatri uuslavastused. siis kiitust ei tuleks. Helikujundu­ Roose — "Pianoola", "Ainus ja sena kiidan.) Lavakate "Valge igavene elu". Mati Unt — "Tae­ ANDRUS LAANSALU: vares" kui heliinstallatsioon — vane ja maine armastus", "Illu­ täiesti aktsepteeritav. sioon". Ardo Ran Varres — 1. On kolm näidendit, mille ilmu­ Lavakujunduse poolest "Illu­ "Woyzeck". Ja lõpuks muusika mine eesti lavale on tõepoolest sioon" (Mati Unt), kostüümide "Väikese Onu saagas". märkimisväärne. Peter Shafferi poolest ka (Ene-Liis Semper). Kunstnikutöö: Vladimir Anson ja "Amadeus" (Kalju Komissarovi 'Pianoola" kujundus oma neli- Kustav- AguPüüman — "Pianoo­ lavastuses) võtab intellektuaalse installatiivsete atribuutidega •— la". Ervin Õunapuu — "Vaade teatri tipu seekord puhtalt ära. orgaaniliselt etendusega seotud sillalt". Krista Tool — "Tšehhov Tekst liigub probleemistikus, mis (Vladimir Anson). Jaltas". Aime Unt — "Ainus ja tekib loova teadvuse piiridel. Mõ­ 4. Raine Loo "Taevases ja mai­ igavene elu". Ene-Liis Semperi neti on suund sarnane Kõivu ses...", Liina Olmaru sealsamas. kostüümid — "Illusioon". "Tagasituleku" ja "Filosoofipäe- Anu Lamp "Pianoolas". 4. Anu Lamp ja Anne Reemann vaga". Sellel hooajal oleks see 5. Ain Lutsepp "Amadeuses". ("Pianoola"). Liina Olmaru ja koht ilma "Amadeuseta" tühjaks 6. Jüri Krjukovi Batman "Illusioo­ Raine Loo ("Taevane ja maine jäänud. Teine on Mati Undi "Tae­ nis". armastus"). vane ja maine armastus". See on 7. "Pianoola" muusikaline kujun­ 5. Elmo Nüganen ("Pianoola"). kirgede teater, mõneti isegi roh­ dus polnud päris see, mis oleks Jüri Krjukov ("Vaade sillalt", kem film kui teater. Liigub teatri­ võinud olla. Mitte et ma väga "Illusioon"). Martin Veinmann tegemise tuuma ümber, mängib tahaksin näpuga näidata, aga ("Vaade sillalt"). Peeter Tam­ praegu tühistuvate globaalsete minu kõrva jaoks oli selles liiga mearu ("Tšehhov Jaltas", "Poole- kategooriatega, nagu surm, iga­ palju esimese hetke ahhaa-avas- aruline Jourdain"), Andres Lepik vene armastus ja muu sellise eriti tusi, ja liiga vähe masinavärgi ("Tšehhov Jaltas"). ohtliku materjaliga, ega libastu läbimõeldud kasutamist. Detail 6. Ita Ever ("Mauruse kool"), sealjuures, noh, ma võin öelda jäi nõrgaks. Oli mõningane pettu­ Kersti Kreismann ("Inglid Amee­ küll, mitte kordagi. Kasutab need mus. Aga üldplaanis — kui vaa­ rikas" — Ethel Rosenberg), Raine perfektselt ära. Lammutab suure data nimekirja ulatust, siis küm- Loo ja Merle Jääger ("Susi"). eduga "Tõe ja õiguse" triviaal- nessetabamiste ja võssapanemiste 36 suhe on ülemäära tugevalt võsa lemata on siin suur jagu tõtt. On osa, "Kaks paari ja üksainus". kasuks. See võiks küll muutuda, siis aga kehvad lavastajad ja 3. Muusika: "Ühe võõra silma­ see suhtarv. saamatud asjapulgad nii vägevad des". 8. Katri-Kaasik Aaslavi "Ühe ja võimsad, et suudavad suruda Kujundus: Krista Tooli "Ama­ võõra silmades". Peaasjalikult see peale täna vohava keskpärasuse? deus"; "Toboso Dulcinea"; Mati jäigi puudu. 8. Päris nägemata on "Vane­ Undi "Näitaja näitab..."; Ervin muise" muusikalavastused, kus Õunapuu "Immelmanni sõlm"; ANDRES LAASIK: oleks tahtnud vaadata "Toscat", Pille Jänese "Mõrvar". ning kahjuks ka Nukuteater. 4. Anu Lamp ("Pianoola"); Raine 1. Näitemängu edu kinnitab la­ Mujalgi on väiksemaid lünki. Loo ("Taevane ja maine armas­ vastus, selles mõttes on möödu­ tus"); Liina Olmaru ("Taevane ja nud hooaeg kahtlemata "Pia­ VALLE-STEN MAISTE: maine armastus"); Epp Eespäev noola" aeg. Ometi on lavale ("Dulcinea"). jõudnud materjali, kus hoolimata 1. Undi/Tammsaare "Taevane ja 5. Jüri Krjukov ("Näitaja näi­ suure õnnestumise puudumisest maine armastus", J. Rohumaa tab...", "Amadeus"); Taavi Eel­ saab näha tulevikule suunatud "Ainus ja igavene elu" I ja eriti II. maa ("Inglid Ameerikas", "Woy- teatripürgimusi. Siia kuuluvad 2. Mati Unt, "Taevane ja maine zeck"); Peeter Tammearu ("Tšeh­ esmajoones Staffan Göthe "Koe- armastus", Ain Mäeots, "Susi". hov Jaltas"); Indrek Sammul ratopis", Wolfgang Maria Baueri 3. Möönan oma võhiklikkust ja ("Pianoola" ja "Ainus ja iga­ "Ühe võõra silmades''. Usun, et analüüsi võimaldavate baasaru- vene..."). maha ei kõlba salata Tony Kush- saamade puudumist neis vald­ 6. Kalju Orro ("Ainus ja iga­ neri "Inglid Ameerikas" lavale- kondades. Aga sellelt taustalt vene..."); Lauri Nebel (kogu jõudmist, vaadeldagu seda tükki arvan tähelepanuväärseks Mati looming); Mari Lill ("Õde Geor­ siis ükskõik mis kandi pealt. Undi "isetegemise" oma lavas­ ges tapmine"); Evald Hermaküla 2. Millegipärast tõrgub sulg tuste kujundamisel. ("Eksituste komöödia"); Marko võrdlemast eesti lavastajaid ühes 4. Raine Loo rollid "Taevases ja Matvere ("Ainus ja igavene..."). kindlas ajahetkes. Vahest sellepä­ maises armastuses", Helena Mer- 7. Meie teatrikriitikat võiks kokku rast, et nad kõik on iseõppijad, zin lavastuses "Üle Lääne kange- võtta ühe lausega: "Tädid armas­ kes teinud või teevad läbi vai­ mees". tavad poisse". mustust täis õpiaja, küpsemise, 5. Jaan Rekkori "Edmund Kean". 8. ? tüdimuse ja rahunemise perioo­ Andres Lepiku nimiosa lavastu­ did. Kutseoskuste koolivälisuse ses "Tšehhov Jaltas" (see roll oli tõttu kanduvad lavastaja ealised ainus minu jaoks "äraseeditav" REET NEIMAR: parameetrid loomingulisteks te­ element selles muidu nii eba­ 1. Huvitavamad uutest tekstidest: guriteks ja seda enam kui kuskil meeldivalt arusaamatus lähene­ Shafferi "Leekrüübe" ja Egloffi mujal. Olen möödunud hooajal mises "vene vaimule".) "Luik". Näiliselt lihtsad, olustiku- näinud Ain Mäeotsa alustamas, 6. "Ainsa ja igavese elu" rollid lisedki, tegelikult õige mitme- Elmo Nüganeni küpsust saavuta­ tervikuna. Merle Jäägeri osad kihilised. mas ja Mikk Mikiveri vaimse lavastustes "Susi" ja "Üle Lääne 2. a) "Pianoola" (Elmo Nüganen) taltumuseni jõudmas. Ma ei oska kangemees". ja "Lugu valgest varesest" (Priit neid mõõta ühe mõõdupuuga. 7. Nimekirja mittevõetutest ta­ Pedajas ja 18. lend). Minu jaoks 3. Ei oska vastata, sest kõik haksin esile tõsta E. Hermaküla täiuselähedased. Nauditavad. nähtu-kuuldu on äraootavalt pin­ ööteatrit ja lavaka "Põhjas" lavas­ Vormikindlad. napealne. Seetõttu on mulle tust; nii lavastuste kui ka hulga b) "Vaade sillalt" (Mikk Mikiver) meeldinud kujundused, kus on heade rollide poolest. ja "Ainus ja igavene elu" (Jaanus ausalt vaba ruumi ja vaikust jäe­ Häirib lääne kaasaegse väärtdra- Rohumaa). Kumbki oma "aga"- tud. maturgia suhteline vähesus de või küsimärkidega, kuid mõle­ 4.—7. On raske kedagi esile tõsta. (erand vahest Draamateater) või mad siiski mõjuvad, intrigeeri­ Hoolimata sellest, et teatrist kir­ puudumine enamikus teatrites vad, sümpaatsed. jutajad on loonud arvamuse just­ (eriti "Vanemuises"). c) "Hei, Luciani!" (Ingomar Vih­ kui näitlejamängu komponent Probleem on ka emotsioonidel mar) — hooaja põnevaim üllatus, olevat tänases eesti teatris Potent­ rajaneva kirjeldav-sentimentaalse eksperiment, mis äratas teatriha- siaalselt kõige tugevam. Kirjuta­ kriitika lausdomineerimine ana­ sardi. "Ühe võõra silmades" takse, et küliselles ja selles teatris lüütilise üle, kui ühel õpipoisi (Katri Kaasik-Aaslav) — vaatasin on head näitlejad, ning kindlasti staatuses kirjutajal on sobiv sel­ kahe erineva silmaga: tegijaile ja neid ongi. lise tähelepanekuga lagedale tul­ väljendusvahendeid jälgida oska­ Martin Veinmanni Eddie Carbone la. Vabandust... vale asjatundjale huvitav otsing; või Peeter Tammearu Stanislavski 8. "Pianoola" Linnateatris, normaalsele sfon/t jälgivale pub­ võivad olla parimad tööd täna, "Amadeus" ja "Ühe võõra silma­ likule kahjuks igav ja arusaa­ kuid nad ei oma tänases päevas des" Draamateatris. matu. sellist tähendust nagu omasid "Susi". Ain Mäeots — veel üks parimad tööd eesti teatri lähimi­ MIHKEL MUTT: lootus atmosfääriteatri armasta­ nevikus. Asju tuleb vaadata ajas jaile. ja tänases ajas ei kõla teater nii 1. Oli kolm tähelepandavat teksti: d) "Kaks paari ja üksainus" — võimsalt kui ta kõlas varem. Kui 1) Undi/Tammsaare "Taevane ja Trassile (enamasti) sobib Tamm­ me lubame endale rääkida teatri maine armastus"; 2) "Immel- saare. Vajalik kontrapunkt Linna­ degradeerumisest, kas saab teha manni sõlm" (Õunapuu ja Hus­ teatri muidu küllaltki elitaarses nägu, et see pole puudutanud sar). Ometi midagi tänapäevast, repertuaaripildis. teatri kõige tähtsamat lüli — mille pärast poleks piinlik; 3) e) Lihtsalt kaks meeldivat, vana näitlejat? "Ainus ja igavene elu" (Jaanus ajaveetmiskultuuriga õhtut: "Va­ Teatrist kirjutajate hulgas on Rohumaa & Mari Tuuling) I osa. nemuise" salongiõntu "Lõpeta­ moodne väita, et tänase teatri 2. "Näitaja näitab ia vaataja vaa­ mata romanss" — vürst Volkons- (loe: näitleja) halb seis on keh­ tab ehk Illusioon', "Taevane ja ki, V. Kremen, H. Vahing; ja Mi­ vade lavastajate ja saamatute maine armastus", "Susi", "Pia­ kiveri "Kolme öe" eskiisprojekt teatriasjapulkade süü, ning kaht­ noola", "Ainus ja igavene elu" I Sagadi mõisaõhustikus. 37 3. Ansoni—Puumani "Pianoola". elegantselt küll mängis? Igatahes 4. Raine Loo, Liina Olmaru la­ Riina Roose muusikakujundus mitte Salieri naist, pigem — stiili. vastuses "Taevane ja maine ar­ "Pianoolale" ning "Ainsale ja iga­ Ja kui talle veel sõnu annaks... mastus". vesele elule". Raimo Pass ja Riina Mida kujutas endast õieti too 5. Elmo Nüganen ("Pianoola"), Roose — "Ühe võõra silmades" salapärane härra Valtemann (Kal­ Indrek Sammul (Theo, "Ainus ja helipilt. Priit Pangsepp, Peeter ju Orro) "Ainsas ja igaveses..."? igavene..."). Konovalov, Eve ja Andres Noor­ Kas mitte teatritegemise igavest 6.— mets "Ugala" "Kadunud sõrmu­ hinge, teatri kotermanni? Anne 7.— ses" näitemänguvälise audiovi­ Reemanni kabareetüdruk Nataša 8. "Edmund Kean" "Endlas", suaalse atraktsiooni korralda- kuulus igatahes hoopis maise­ "Susi" "Vanemuises", "Tšehhov jaina. masse maailma... Jaltas" "Ugalas". 4. Kommentaarideta: Maria Ja lõpuks vaid üksainus Piafi laul Klenskaja ja Kersti Kreismann (Diana Klas "Marlene'is")... PILLE-RIIN PURJE: "Leekrüüpes", Anu Lamp ja An­ 7. Suurim pettumus: paljukiide­ ne Reemann "Pianoolas'. tud "Eesti mängud. Pulm". Mil­ 1. Madis Kõivu "Tali". Et Tony Kujuloomise vallast: kaks väga line hiilgav idee! Ja kui vähepak- Kushneri "Inglid Ameerikas" len­ vana naist — Merle Jääger kuv teostus. Seda olin juba eel­ dasid Eesti Draamateatri lavale, ("Susi") ja Laine Mägi ("Toolid"), nevalt lehest lugenud, et Eesti on ilmselt kah ajalikus plaanis üks lapseks jäänu — Anne Palu- ajalugu arvutiekraanil ja setu lau- märkimisväärne? (Mulle impo­ ver ("Kommipoodi ära eksind"). hkudoma pulmakommetega... neeris tõtt-öelda rohkem Andrus Naised, kes on alati oma rollides Läksin vaatama, mida see siis Kivirähi paroodia "Paunvere ing­ usutavad ja perfektsed — Epp kokku annab ja miks seda teat­ lid"...) Eespäev (Luik", "Toboso riks peetakse — mida teevad 2. Mikk Mikiveri "Vaade sillalt" Dukinea"), Liina Olmaru näitlejad? Ent muud paraku pol­ ja "Tõsea". Elmo Nüganeni "Pia­ ("Taevane ja maine armastus"), nudki kui see, mis lehest loetud, noola". Mati Undi 'Taevane ja Ines Aru ("Kommipoodi ära pluss primitiivne, illustratiivne maine armastus". Roman Baskini eksind"), Helene Vannari ("Kaks näitemäng kesise isetegevuse ta­ "Edmund Kean". Jaanus Rohu­ paari ja üksainus"). semel (mis sellest, et osaliselt ka maa "Ainus ja igavene elu" (eriti 5. Suurt mastaapi rollid, kus ei kutseliste näitlejatega). Ei mingit I osa). Huvitavaid lootusi edaspi­ tehta midagi ülearust — Aarne ajaloo mõtestamist. Ei min­ diseks sisendavad Ain Mäeots Üksküla Maurus, Andres Lepiku git näitekunsti. Võimalik, et mul­ ("Susi") ning Ingomar Vihmar Tšehhov ("Tšehhov Jaltas"), Mar­ timediaalne sündmus (nii kirjuta­ ("Hei, Luciani!") Särav debüüt tin Veinmanni Eddie ("Vaade takse), ent mitte teatrisündmus. lastelavastusega: Andres Dvinja- sillalt"). Ainult rõõm moodsast vahendist, ninovi "Mowgli". Rollid, mis mängitud suurelt, rõõm mänguasjast. Aga kuhu jäi 3. Kujundus: Vladimir Anson — hasardija tehnikaga: Andrus Vaa- mäng ise, kuhu jäi ajaloo inter­ "Pianoola"; Jaak Arro — "Ed­ rik — "Inglid Ameerikas", Peeter pretatsioon? Muidugi mõista tun­ mund Kean"; Ene-Liis Semper — Tammearu — "Poolearuline Jour- takse välismaal rõõmu ehedast "Ühe võõra silmades". Muusika­ dain", Üllar Saaremäe — "Hei, folklooriansamblist. Kuid mida line kujundus: Raimo Pass — Luciani!" loevad küll sellest ajalootunnist "Ühe võõra silmades"; Lepo Su- Professionaalsuse ja vaimu küp­ välja inimesed, kes seda ajalugu mera — "Vaade sillalt"; Riina semine: Indrek Sammul ("Ainus ei tunne? Juba enne esietendust Roose — "Pianoola", "Ainus ja ja igavene elu"). oli välja kuulutatud kuupäev, mil igavene elu". Professionaalse meisterlikkuse ja "Pulma" näidatakse Ameerikas 4. Anu Lamp — Anna Petrovna senipuutumata ande avanemise (ja muidugi esindas ta seal eesti Voinitseva ("Pianoola"); Laine kontrast; täiesti erinevad vahen­ teatrit). Kindla peale minek, tead­ Mägi — Elena ("Edmund Kean"); did ja nende üheaegne naudita­ mine, et idee "müüb". Ja "müüb­ Raine Loo — Mari, Molli, Karin, vus: Aarne Üksküla ja Tõnis Mägi ki". Pole vaja loomingulisi kaht­ Maret; Liina Olmaru — Krõõt, kõrvuti "Kolmes ões". lusi, kartust, et kunstis ei saa Tiina ("Taevane ja maine armas­ Mitmekülgsus, stiilitunne: Elmo õnnestumisi garanteerida. Mui­ tus"); Merle Jääger — Pümme- Nüganen Pianoolas" ning "Ain­ dugi, kui on tegemist vaid teh­ Jeeva ("Susi"); Maria Klenskaja sas ja igaveses..." Taseme garan­ niliste probleemidega, on prob­ — Lettice ("Leekrüübe") ja Olga tii: Ain Lutsepp ja Aarne Üksküla leemid ikka ületatavad. Imestan, ("Kolm õde"). "Poisid sügisel, Ain Lutsepp ja kui vähenõudlikud on selle tõesti 5. Martin Veinmann — Eddie Jüri Krjukov "Amadeuses". suurejoonelise idee lõpptulemuse Carbone ("Vaade sillalt"). Jaan Ja siis äkki meenub suure kunst­ kiitjad nii pildirea võimaluste kui Rekkor — Kean ("Edmund niku tõeline puudutus: Jaan Too­ ka näitekunsti võimaluste suhtes, Kean"). Indrek Sammul — Theo ming luulet lugemas, "Elulootus" uue sünteesitud terviktasandi ("Ainus ja igavene elu" I osa). — ingel lendas mitu korda läbi mõttevaesusest rääkimata. Väga erksas ja heas vormis on toa. 8. "Eksituste komöödia", "Üks Raivo Rüütel — Markii (telese­ 6. Pakuksin kõrvalosade asemel jumalast hüljatud ingel" Draama­ riaal "M Klubi"), Topaze ("Härra ansambleid: kogu "Pianoola", teatris; "Härra Topaze" "Vanalin­ Topaze"). Lust on vaadata Peeter kuni teener Jakovini (Allan Noor­ nastuudios"; "Таи" Tartus; "Läbi Tammearu Stanislavskit ("Tšeh­ mets); "Tšehhov Jaltas", eesotsas öö" Pärnus; "Draakon" Viljandis. hov Jaltas"). Gorki (Andres Noormets) ja Ja kahjuks kogu "Estonia" hoo­ 6. Jüri Krjukov — Matamore Nemirovitš-Dantšenko (Arvi Mä­ aeg. ("Näitaja näitab ja vaataja vaatab gi) ajalooliste joonte tabavusega, ehk Illusioon"). Tõnu Mikiver — Edmund Keani" III vaatus Jaan ENE PAAVER: Soljonõi ("Kolm õde"). Peeter Rekkori—Laine Mägi—Aare Laa­ Kard — Salomon ("Edmund nemetsa peene dialoogi- ja all­ 1. T Kushneri "Inglid Ameeri­ Kean"). Rain Simmul — Pearu, tekstiga. kas", J. Rohumaa — M. Tuuling Timusk, Melesk, Ott; Jüri Lumiste Aga kui kõrvalosad, siis tõesti "Ainus ja igavene elu". — Juss, Paralepp, Oskar ("Tae­ kõrvalosad-saladused. "Amadeu­ 2. Elmo Nüganeni "Pianoola". vane ja maine armastus"). Kalju ses" vaatasin kogu aeg Kaie Mih­ 3. V Ansoni "Pianoola" kujun­ Orro — Valtemann ("Ainus ja kelsoni. Keda ta seal sõnatult ja dus. igavene elu"). Allan Noormets — 38 Jakov ("Pianoola"). Sepo Seeman hiljaaegu tolle lavastuse materja­ nihutades rõhu tegelastelt teatri­ — Tõnisson ("Kevade ). Ago An­ lides jälle "sees". tegemisele endale. Ja kui polnud derson — krants Lady ("Koera- Nagu vist paljud, pean lavastuse tõsiselt võetavad ei tegelased ega topis"). Kersti Kreismann — Et­ I osa teisest märksa tugevamaks, nende tehtav teater, siis kippus hel Rosenberg ("Inglid Ameeri­ nii et eelistanuksin isegi, kui puhtopakaks ka see teatriväline kas"). Dan Põldroos — noor festivaliauhind läinuks ainult sel­ hipilikkus, milles kõigi veidruste Bražnikov ("Tagahoovis"), Louis lele. Siiski ei häirinud mind nii­ kõrval võinuks leida midagi süm­ ("Vaade sillalt"). Andres Noor­ võrd see, et II osas kujutatu ei paatsemat. On muidugi arusaa­ metsa ilmumine "Hei, Lucianis!". langenud meie omaaegse teatri­ dav, et II osa alusteksti poleks Häid rolle on veel ja veel. uuendusega faktiliselt kokku: too saanud kirjutada nii äratuntavate 7. Olgu vastuseks üks hetk — asi sai juba veerand tunniga prototüüpidega nagu esimest, ainus ja igavene. Liigutav elamus piisavalt selgeks. Vaid häiris, et vaid siin olnuks vaja rohkem kir­ oli näha Salme Reeki lavastuses see uuenduslik teater, mida nägi­ janikufantaasiat. "Paberist inglike" (Salong Teater, me — olenemata sellest, kus seda Olen J. Rohumaa lavastustest näi­ lavastaja Dajan Ahmetov). Süm­ kunagi oleks tehtud või kas sel­ nud veel ainult "Impro I: Põhja- boolne, et Salme Reegi viimseks lisena üldse kuskil tehti —, jättis konna", ja seda tegelikult suu­ lavarolliks jääb eesti kirjanduse paratamatult koomilise mulje, ja daksin kujutleda — kõige tinglik­ ema Äse — Neenu Moor August sedavõrd osutusid tobukesteks kusega, mis sellistes ülekannetes Gailiti "Ekke Mooris". ka selle tegijad. Mida ma teps ei paratamatu — omaaegse teatri­ 8. "Godot'd oodates", "Prügi- pea lavastaja kavatsuseks, sest uuenduse kontekstis, ning isegi kastilapsed", "Draakon". Vene ilmselt nägi ta 60-ndate teatri­ üsna täpses ajalises ja laadilises Draamateatri lavastused. uuenduses ikka sajandi alguse ringis, mille joonistaksid Herma- noore entusiastliku teatrivaimu küfa "Ullike'' (1973), Raidi "Pun- jätku. Vahe oli selles, et lavastuse jaba" (1974) ja Toominga "Veli JAAK RÄHESOO: I pooles kandsid toda vaimu te­ Joonatan" (1976). Ta paigutub Kirjutan neid ridu Tartu festivali gelased ise — eeskätt romantiline sinna loomulikult sellepärast, et "Draama '96" kannul. Sealsed ja saatuseinimene Theo (I. Sammul) ei püüdnudki tollast teatrit järele muudki muljed kinnitasid veel ja ülekeeva temperamendiga teha, vaid on sellele sisimalt lähe­ kord, et praegu on heäl järjel Paul (E. Nüganen) — ning nen­ dane. eeskätt Tallinna Linnateater ja devahelised suhted. Nende inim­ Kummatigi pakub "Ainus ja iga­ Eesti Draamateater. Kaks üpris liku sära pärast võisime neile an­ vene elu" nii oma õnnestumiste erinevat teatrit: ühes väike saal, destada teatritegemise algelisuse kui ka ebaõnnestumistega elavat väike trupp, vähe lavastusi; teises ("Revidendi" proovid) kui ka huvi. Mis on ühtlasi vastuseks mitu saali, suur trupp, palju vembu, mille Theo mängib Pau­ ankeedi 1. punktile. lavastusi. Aga mõlemad Tallin­ lile Berliini kabareeteatris, tõuga­ nas, mis oma rahvaarvuga loob tes ta äkki lavale — mida etendu- teistsugused publikuvõimalused, sevälises suhtes võiks ju vabalt IVIKA SILLAR: kui on mujal Eestis. Nii et ei nimetada lolliks naljaks. Me ei 1. P. Corneille, "Näitaja näitab ja mõistagi öelda, mida muudel naera neil kohtadel tegelaste üle, vaataja vaatab ehk Illusioon". teatritel neist kahest eesrühkijast vähemalt mitte ülevoolavalt. J. Rohumaa — M. Tuuling, "Ai­ oleks õppida. Kuid õppida tu­ Ning too inimlik huvi koos huu­ nus ja igavene elu". leks, sest rahuldav pole seis mujal mori ja pateetika täpse doseerimi­ 2. Elmo Nüganeni "Pianoola". kuskil. sega aitas üle ka tõsisemate lõi­ 3. Riina Roose ("Pianoola"); Loodetavasti ei eksinud festivali kude vägagi ohtlikest karidest, Vladimir Anson ("Pianoola"). žürii väga, tõstes tipplavastuseks sest lõpuks on nende lõikude 4. Anu Lamp ("Pianoola"); Laine "Pianoola" (E. Nüganen), "Ainsa taga ju üks äraleierdatumaid ro­ Mägi ("Gösta Berlingi saaga"; ja igavese elu" (J. Rohumaa) ja mantilisi kunstnikumüüte — lü­ eelmine hooaeg); Katrin Karisma "Vaate sillalt" (M. Mikiver). Võik­ hikese ja särava elu valik pika ja "Hallo, Dolly!*7. sin hooajal nähtust lisada veel igava vastu. Aga oli tark, et 5. Jaan Tooming ("Elulootus"). pool tosinat korralikumat lavas­ triumfaalne "Hamlet" jäeti lava 6. Tõnu Oja, Anne Reemann tust, kuid ei tunne vajadust. taha: meilt nõuti üksnes triumfi ("Pianoola"); Indrek Sammul Isiklikult arvan, et Linnateater sai uskumist. II osas seevastu polnud ("Ainus ja igavene elu"); Üllar liiga palju näitlejapreemiaid: sel­ tegelasi, kelle vastu võinuksime Saaremäe ("Hei, Luciani!"). les osas pole ta teistest nii tunda inimlikku huvi, ja nii jäid 7. Liiga viisakas teatrikriitika võib mäekõrguselt üle. Aga jälle ei ka nende isiklikud draamad, olla hukutav. Lahmimine tekitab tunne ma vajadust asja korrigee­ näiteks armusuhete segiminek, trotsi. Kus on see õige keskkoht? rida mõnede teiste nimede maini­ puhtsõnaliseks informatsiooniks. Mitu oma ala liidrit ja tõusulainet misega. Ja lõpuks polnud mui­ Keskne on siin lavastajageenius võib või võiks olla ühe sajandi dugi juhuslik, et ei tulnud ühtki Felix; ent Felix (M. Matvere) on jooksul? Meie rahvaarvu juures. eripreemiat lava- või helikujun­ läbinähtamatu mask, nagu ta oli Tosin? Või neli-viis? See sajand dusele — või siis läinuksid nad juba M. Undi "Via regias", kust on juba lukus, pürgijad (loodame, taas Linnateatrile, mis olnuks pärineb. Arvatavasti tahtis lavas­ et on tõuklemas) ootavad järg­ juba liig mis liig. Hooaja üldpildis taja lõpu "Fausti"-etendamise mist ust. Kas sellel ankeedil on võiksin esileküündivaimaks pi­ kasvatada samasuguseks trium­ mõtet? Ma ei usu, et keegi vas­ dada hoopis J. Vausi mitme ku­ fiks, nagu uskusime olevat I osa tajatest just õnnest hõiskab, kui junduse kogumuljet. "Hamleti". Publik tõepoolest ei järjekordsed postisaadetised ad­ Jätnud nii enamiku ankeediküsi- naernud enam, nagu naeris vahe­ ressaadini jõuavad. Ebaprofessio­ musi vastamata, pühendaksin pealse maailmaloomise ajal, aga naalsuse ja vähenõudlikkuse pi­ mõeldava jääkruumi "Ainsale ja triumfi ei tulnud ikkagi. Ja võib sik on liikvele läinud küll. Nõud­ igavesele elule". Sest kus ma küsida, kas seda põhimõtteliselt likkuse aste oleneb liidrist. Ma järgnevat lühiarvamust muidu saigi tulla: kas saab ühe ajastu soovin ankeedi vastajate väiksele ikka avaldaks; avaldada aga ta­ teatri kõrghetki otseselt taaselus­ sõbralikule kollektiivile energiat, haks, kuivõrd olin kunagise käsi­ tada teise ajastu teatris, näidend- lootust ja head vana aasta lõppu! kirjalise almanahhi "Thespis" trü­ näidendis-võttega. Pigem arvan, PS. Tänan Jaak Rähesood 1995. kiks ettevalmistamisega seoses et lavastaja tegi strateegilise vea, aasta ankeedivastuste eest. Kui 39 polegi olnud aega teatrit külas­ 6. Kalju Orro Valtemann ("Ainus 6. Kalju Orro Valtemann ("Ainus tada, võivad mõned oletusli- ja igavene elu"). ja igavene elu"); R. Simmuli Pea- kudki mõtted olla nii tabavad ja 7. Juba üsna hulk aega kohtan ru ja Melesk ("Taevane ja maine teatriolemuslikud. Vähemalt mi­ nimekate Tallinna kriitikute kir­ armastus"); V Luige Maria Pav- nul oli väga huvitav lugeda. jutistes väljastpoolt Tallinna ole­ lovna Tšehhova ('Tšehhov Jal­ vate teatrite puhul sõna "pro- tas"); R. Kutsari Nono ("Inimene, KAIA SISASK: vintsiteater". Mulle tundub, et elajas ja voorus"); T Männardi sellel sõnal on hinnanguliselt Sancho Panza ("Toboso Dulci­ 1. Hooaja näidendivalikus pais­ väga halb tähendus, mis justkui nea"); R. Adlase Molotov ja Köö- tab silma soov proovida oma viitaks mõtteviisile, et teistes gertal ("Taevane ja maine armas­ jõudu asjadega, mis on löönud Eesti linnades on provintsistu- tus"). laineid suures maailmas ("Inglid mise tõttu võimatu teha head Midagi ankeetide suhtelisusest ja Ameerikas", "Amadeus", "Woy- teatrit. Juhiksin kirjutajate tähele­ tinglikkusest. "Pianoolat" vaata­ zeck") või millel on hiilgav pret­ panu sellele, et ka Tallinna teatri­ sin uuesti just enne ankeedile sedent eesti teatriloos (' Godot'd pilt ei ole päris ühtlaselt roosiline. vastamist, mulje oli sellelgi korral oodates"). Sellest aleksandrmat- Kui mujal on põhjuseks provints, võimas, tuleks siin kirja panna rossovlikust aktsioonist tuleb elu- siis Tallinnas järsku selle puudu­ kõik näitlejad ja rollid. Et oleks a välja vaid "Pianoola", mis mine — kas nii?! imelik mõtelda, nagu võinuks tahtlemata on ka hooaja tippsaa­ 8. Ei ole näinud Katri Kaasik- mõni näitleja (Linnateatrist või vutus. Üks huvitavamaid leide Aaslavi "Ühe võõra silmades", mujalt) selles lavastuses kehvasti (kui rääkida eelkõige pealinna Peeter Raudsepa "Woyzeckit", esineda, tuleks siin õigluse nimel teatritest) oli Pierre Corneille' Andres Noormetsa "Kroonu kirja panna kõik eesti näitlejad!? "Illusioon", millest Mati Undi va­ onu", Andres Lepiku "Oidipuse Absurdne muidugi, aga ikkagi ba tõlge tegi tänapäevaselt kõla­ kompleksi". õige. Seletatagu ära, kuidas niisu­ va ja köitva vaatemängu. Ja mui­ gune ansamblilisus tekib. Või on dugi ei saa kahtluse alla seada ÜLO TÕNTS: asi lihtsalt selles, et vaataja noorte eesti autorite Kati Muru­ viiakse oma tavalisest olemisest tari ja Jaanus Rohumaa panust 1. Jaanus Rohumaa teatrifantaa- kaugele välja. Aga jällegi: kuidas? sia kahes jaos "Ainus ja igavene teatripildi rikastamisse. 7. Hammeldas ' Draama '96" pu­ 2. "Pianoola". elu": lavastaja alustab oma idee (väga huvitava idee) realiseeri­ hul kõrgelt kostnud väide, nagu 3. — oleks festival korraldatud selleks, 4. Anu Lamp ("Pianoola"). mist näidendi kirjutamisest. Vää­ riks tähelepanu ka siis, kui tule­ et eesti teatrit ekspordiks müüa. 5. Taavi Eelmaa ("Woyzeck"), Mis võib olla selle vastu, kui eesti Kaido Veermäe ("Mauruse mus laval ei oleks niisugune, nagu on. teatrid saavad oma kunsti kauge­ kool"). malgi näidata. Muidugi tasub sel­ 6- — 2. Natuke ebamugav tunne on le nimel ka vaeva näha. Aga on 7. Ükskord ka üks südamest küll — nagu spikerdaksin või siis vaja seepärast festivaliga vae­ vihastamine: Jaan Toominga "Ju­ oleksin end mõjutada lasknud va näha, kui ei ole muud põhjust malate naer", see, et nii prestii- —, aga olen ühte meelt "Draama kokkusaamiseks? '96" ettevalmistajate ja eriti žürii- žikas teater nii madalal tasemel Nagu "suureski" poliitikas: pea­ esineb ja et näitlejad nõustuvad ga. Tipus on "Pianoola", "Vaade sillalt', "Ainus ja igavene elu". asi, et meid "seal" kiidetakse, selles kaasa tegema. kõik muu on kama. 8. "Toboso Dulcinea", "Susi", Ilmne uuenemine ja otseseski tä­ henduses noorenemine. Ning Mi­ 8. "Ühe võõra silmades"; "Kadu­ "Taevane ja maine armastus", nud sõrmus"; "Luik"; "Kaks paa­ "Tšehhov Jaltas". kiverist tubli näidata, et tradit­ siooniline laad ei takista head ri ja üksainus"; Nüganeni Plato­ teatrit tegemast. Neljandana kuu­ nov. Kas kirjutada siia ka "Inglid ANU TÕNTS: lub samasse seltskonda M. Undi Ameerikas"? Rakvere Teatris olen 1. "Ainus ja igavene elu" (Jaanus "Taevane ja maine armastus". näinud ainult "Naine merelt". Ve­ Rohumaa — Mari Tuuling). Väga Tublisti edenesid sel hooajal ne Draamateatris sellel hooajal hea idee ja samaväärne vormis­ R. Baskin ("Edmund Kean") ja käinud ei ole. tus. A. Mäeots ("Susi"). 2. "Ainus ja igavene elu" (Jaanus 3. V Anson, R. Roose, ka LEA TORMIS: Rohumaa) ja "Taevane ja maine K.-A. Puumani kostüümid ("Pia­ armastus" (Mati Unt) olid minu noola"); J. Vaus, vennad Käämb- 1. S. Becketti "Godot'd oodates", jaoks võrdselt head. Peäle nende red ("Jumalate naer"); A. Unt, G. Büchneri "Woyzeck" ja nende veel "Pianoola" (Elmo Nüganen), R. Roose ("Ainus ja igavene omamoodi avanemine uue põlv­ "Vaade sillalt" (Mikk Mikiver), elu"); M. Unt, ("Taevane ja maine konna diplomilavastustes (I. Nor- "Tšehhov Jaltas" (Peeter Tamme­ armastus"); P Konovalov ("Tšeh­ met, P Raudsepp). aru), "Väikese Onu saaga" (Finn hov Jaltas"). Eesti dramaturgiast — M. Kõivu Poulsen). Muusikalavastustest 4. M. Klenskaja Lettice Douffet "Tali" (kuigi lavastust pole näi­ "Tõsea" (Mikk Mikiver). ("Leekrüübe"); R. Loo Karin ja nud) ja B. Kangro "Susi" võru­ 3. V Ansoni kujundus L. Olmaru Tiina ("Taevane ja keelses tõlkes (ka A. Mäeotsa la­ "Pianoolale", samuti R. Roose maine armastus"); L. Mägi Elena vastusena). muusikaline kujundus "Pianoo­ ("Edmund Kean"); E. Eespäeva Tirso de Molina huvitav ilmuta­ lale". Mati Undi kunstnikutöö ja Aldonza ("Toboso Dulcinea"); mine eestlastele ("Ugala", "Ka­ muusikaline kujundus "Taevasele Anu Lambi Vöinitseva ("Pianoo- dunud sõrmus", A. Noormets). ja maisele armastusele". la"). Kuigi oleks oodanud mõnd tipp- 4. Raine Loo Karin ("Taevane ja 5. M. Kalmeti Platonov ("Pianoo­ näidendit, aga "omakoostatud" maine armastus"), Anu Lambi la"); M. Veinmanni Eddie ("Vaa­ dramaturgia on taas ajastu märk Vöinitseva ("Pianoola"). de sillalt"); A. Lepiku Tšehhov ja annab vist suuremaid mängu- 5. Martin Veinmanni Eddie ("Tšehhov Jaltas"); M. Matvere vabadusi. Sama kehtib CorneilTe'i ("Vaade sillalt"), Andres Lepiku lavastaja Felix ("Ainus ja igavene tänapäevaselt intrigeeriva es- Tšehhov ("Tšehhov Jaltas"), Jaan elu"); R. Rüütli Topaze (Härra matuleku (Draamateater, "Illu­ Rekkori Kean ("Edmund Kean"). Topaze"). sioon", M. Unt) puhul. 40 Beaumarchais' "Figaro pulma" tunnengi) liialt, kuuldes, et ena­ "Sõduri lugu" oli sõnumilt väg.i- uuestitulek Viljandi tudengitelt masti lähevad tema sealsed arva­ gi traditsioonitruu!) A. Lepiku juhendusel ja (kaud­ mused noorest režiist minu oma­ Näitlejatehnika täiesti uudne ka­ selt) ka "Estonia" ooperis R. Bas­ dega kokku! sutamine võiks minu meelest olla kini režiiga (kriitikas kasutamata 2) On mõned mulle millegipärast alternatiivne, aga seda pole ma võrdlusvõimalus?). "Endla" olulised lavastused, mida ei oska meil seni näinud! Ka vaimukalt ja "Keani" puhul ei suutnud R. Bas­ täpsete küsimuste alla mahutada. löövalt kokku pandud (välismaa­ kin siiski mind lõpuni veenda (va Näiteks, minu meelest on J. Too­ lastele informatiivsemana ja viimane vaatus), et Dumas' melo­ minga paljuski äärmuslikult avastuslikumana kui "omadele") draama ja Sartre'i eksistentsia­ range sihikindlus meie teatripil­ "Eesti mängud. Pulm" puhul jäi lismi ristsugutis on parem kui dis vajalik. Aga "Jumalate naeru" töö näitlejaga kõige nõrgemaks. kumbki autor omaette. stiili- ja kujunditaotlustega ei 8. "Lõpukirjand", "Tagahoovis", 2. Loetelud on alati tinglikud. suutnud paljud näitlejad veenvalt "Inglid Ameerikas", "Prügikasti- Seni pärjatud liidritest tõesti — kaasa minna, kannatas tervik- lapsed" (vaid katkend nähtud), E. Nüganen, "Pianoola" ja J. Ro­ mulje (tänavune "John Gabriel "Marlene", "Toolid", "Kaks paari humaa, "Ainus ja igavene elu" Borkman" mõjus režiiga adek­ ja üksainus", "Kahe isanda tee­ (teises ka materjali kokkupanek, vaatsete, veenvate rollidega). ner", "Draakon" jne, jne. Jälle ei viimane siiski mööndustega). M. Kalmeti lavastatud "Luik", jõudnud Vene teatrisse, Salong Tegelikult veel mitu — igaüks E. Eespäeva ja J. Rohumaa osa­ Teatrisse, veel mitmele poole. oma laadis üsna välja peetud: täitmised. Ma pole eriti vai­ Hõlmamatut ei hõlma. M. Unt, "Taevane ja maine mustatud tekstist ja nähtu ei armastus" ja "Illusioon", veennud mind selles ka ümber, BORIS TUCH: M. Mikiver, "Vaade sillalt", ometi jäi meelde ja "kummitab". P. Pedajas, "Lugu valgest va­ Võlus ja intrigeeris Katri Kaasik- 1. "Taevane ja maine armastus"— resest". Aaslavi "Ühe võõra silmades" — kui katse avada Tammsaare epo­ 3. Näiteks: E.-L. Semperi tööd jälle vähem teksti, rohkem lavas­ pöad teatraalsete, kulturoloogi- jäid meelde, eriti "Illusioonis", ka tuse (aimatava) erilaadsusega. liste ja kirjanduslike võtetega. "Ühe võõra silmades". "Pianoo­ Kuid nähtud esimesel etendusel "Ainus ja igavene elu" — kui la" lava- ja muusikamaailm polnud näitlejad end veel lõpli­ katse kaugem ja lähem minevik (V. Anson, R. Roose). Sõna "muu­ kult leidnud. Ootamatu ja eri­ müüdiks transformeerida. sikamaailm" kehtiks veel mitme laadne oli ka I. Vihmari Tuglasest 2. "Pianoola". lavastuse kohta, raske valida. lähtuv "Hei, Luciani!" "Ugalas" 3. V. Ansoni lavakujundus "Pia- 4. K. Kreismann, M. Klenskaja — — siit võib midagi idanema ha­ noolale"ja K. Tooli Amadeuse" "Leekrüübe", A. Lamp, A. Ree­ kata, kui varased hallad tõus- kujundus. mann — "Pianoola", R. Loo, meid ära ei võta. Muusikaline kujundus — ? L. Olmaru — "Taevane ja maine Rõõmu tegi mõnede intiimse­ 4 Anu Lamp — Voinitseva armastus", L. Mägi — "Kean" mate lastelavastuste suund inim­ ("Pianoola"), Laine Mägi — Va­ M. Jääger — "Susi". likule soojusele kui vastukaal na naine ("Toolid") . 5 A.Lutsepp, J. Krjukov — mootorratturhiirestumisele. Kas 5. Elmo Nüganen — Platonov "Amadeus", viimane ka "Illu­ või paljukiidetud "Väikese Onu ("Pianoola"), Paul ("Ainus ja iga­ sioonis", A. Üksküla — "Mau- saaga", pluss mõned väiketrup­ vene elu"), Jüri Krjukov — Mo­ ruse kool", "Kolm õde" (Tše- pide lastelavastused. zart ("Amadeus"), Martin Vein­ butõkin), M. Veinmann — "Vaa­ Mikiveri "Kolm õde" Sagadis oli mann — Eddie ("Vaade sillalt"), de sillalt", I. Sammul — "Ainus ja kunsti ja (loodus)miljöö koosmõ­ Hannes Kaljujärv — Indrek igavene elu" I ja II, E. Nüganen just sündinud omaette fenomen ("Taevane ja maine armastus") , — "Pianoola", 'Ainus ja igavene (sel liinil on tulevikku). Üllatas Aleksander Ivaškevitš — Walesi elu", A. Lepik — "Tšehhov Jal­ Tõnis Mägi orgaaniline Tusen- prints ("Kean IV"). tas", J. Rekkor — "Kean", ka bach (ei tea vaid, kas see tõe- 6. Tõnu Kark "Tagahoovis". kaasaegselt kõlav õpetaja Laur susefekt toimiks ka teatri suure 7. Huvitav on postmodernistlik "Kevades", P. Tammearu — lava distantsilt). Äsjased ja prae­ lähenemine, mis avaldub Jaanus "Poolearuline Jourdain", näiden­ gused üliõpilased sulandusid ter­ Rohumaa lavastustes Linnateat­ di lapsustele vaatamata ka "Tšeh­ vikusse. ris ja Mati Undi töödes "Vane­ hov Jaltas" Stanislavski. Rida 3) Pole seni päriselt aru saanud, muises" — tervik ehitatakse üles võiks pikemgi saada, raske valik. mis alusel mõnd lavastust alter­ erinevatest eklektilistest elementi­ 6. Samad sõnad rea pikkuse natiivseks nimetatakse? Tähen­ dest. Eriti kehtib see Undi puhul: kohta. Siiski — K. Orro — "Pia­ dab see lihtsalt väljaspool riigi- Tammsaare avaneb läbi antiik­ noola" ning "Ainus ja igavene teatrit olemist? Või huvitava läh­ tragöödia saatuseprintsiibi, kesk­ elu", T. Oja ja A. Ots (õieti võiks tekoha abituvõitu realiseerimist, aegse moralitee ja dostojevskilike kõiki osalisi loetleda!) — "Pia­ nagu Rakveres ("proffidega", filosoofiliste konstruktsioonide noola", R. Oja — "Ainus ja iga­ muide) tehtud "Immelmanni (seejuures — Dostojevski tähen­ vene elu", eriti Karl, I. Ever — sõlm"? (Umbes samalaadne, va­ das Tammsaarele palju). "Mauruse kool". rasem "Ilma olulise tähenduseta Kasvab lõhe juhtivate ja provint­ 7. See vastus võib pikale minna, riiklik püha" oli huvitavam.) siteatrite kunstilise taseme vahel. kui harva arvustusi kirjutad. Ka Peeter Jalaka leidlik ja järje­ Jätkub talentide pealinna veere­ 1) Oleks tõesti vaja üht seinast pidev, läbiv multimeedialikkuse mise protsess (Peeter Tammearu). seina ühist arutlusringi, mida küll kasutamine pole ju otseselt alter­ Kurvastab, et Priit Pedajas ja Mati raske kokku ajada (Interneti pea­ natiivne, teater on iseenesest üks Unt pole suutnud Eesti Draama­ le veel loota ei saa). Sest rõõmus­ "multi" värk. Asi on pigem teh­ teatris veel saavutada taset, mida tavalt on mingit, olgu või ärp­ nika omamises ja rakendusos- nad näitasid vastavalt "Endlas" levat suhtlemist kriitikute/krii­ kuses. Nn traditsiooniline teater ja Noorsooteatris. (Seejuures on tikatekstide vahel ajakirjanduses kasutab seda vähem, võib-olla Unt "Vanemuises" saavutanud märgata. Meeldis TMK nr 10 tajudes ka, et praegu tuleb roh­ hoopis huvitavamaid tulemusi noorte kriitikute ring. Loodeta­ kem rõhutada ainult teatriomast, kui "kodus".) Jääb pisut arusaa­ vasti ei šokeeru näiteks A. Laan- multimeedia areneb niikuinii. matuks, miks provintsiteatrid as­ salu (keda vaid tekstide järgi (Eile nähtud Jalaka—Eltsi tore tuvad üha ja üha samasse ämb- 41 risse — moderniseerivad klas­ 5. Elmo Nüganen ("Pianoola"); arulises Jourdainis", Andres Le­ sikat, haakides seda kaasajaga. Rain Simmul ("Jumalate naer"). pik — Tšehhov "Tšehhov Jal­ Pärast "Kolmekroonioopent" 6. Kalju Orro ("Pianoola"); Ita tas", Aleksander Eelmaa — Dok­ "Ugalas" ja "Secondhända' "Va­ Ever (Mauruse kool"). tor telelavastuses "Tuli sinu nemuises võinuks "Endla" loo­ 7.— käes", Elmo Nüganen — Pla­ buda väga labase "Mikumärdi" 8. Mõni esiletõstmist vääriv ehk tonov "Pianoolas , Hannes Kal­ tõlgenduse väljatoomisest. Kur­ nägemata; aga veel mõnigi jujärv — Koer "Väikese Onu saa­ vastas, et Vjatšeslav Gvozdkov nähtud. gas", Tõnis Mägi — Tusenbach tegi "Vanemuises" mitte lihtsalt Kolmes ões". halva lavastuse, vaid mitte-lavas- MARGOT VISNAP: 6. Ita Ever , Tõnu Kark ja Lembit tuse. Ulfsak "Mauruse koolis", Peeter Kurvastab "Vanalinnastuudio" 1. Jaanus Rohumaa ja Mari Tuu- Kard "Keanis", Kalju Orro "Ain­ jätkuv allakäik, kusjuures see ei lingu "Ainus ja igavene elu". Igal sas ja igaveses elus', Jüri Krjukov ole sugugi seotud Eino Baskini juhul väga julge ja originaalne — Illusioonis", Tõnu Aav "Taga­ loomingulise vormiga, kes tõi katse tõlgendada eesti teatri aja­ hoovis". Eesti Draamateatris välja väga lugu. Isegi kui kõigega lavastust 7. Kahju, et festival "Draama '96" sooja ja südamliku "Tagahoovis" vaadates (just II osa hämariroo- tegeles rohkem enese tagantjärele lavastuse. Imselt pole "Vanalin­ nilise ja tundub et siiski eba­ teadvustamise ja lahtiseletami­ nastuudio" end uues ühiskond­ adekvaatse tõlgenduse puhul) ei sega, selle asemel et avalikkusele likus ja teatrisituatsioonis lihtsalt nõustu. Aga ühe täiesti teise ja, mis seal salata, ka ajakirjan- leidnud. põlvkonna nägemusena igal ju­ duse-kriitikute esindajatele festi­ Paneb nördima, et Eesti vene hul väga põnev kogemus. vali toimumise fakti teadvustada. lehtedes avaldavad teatriretsen- Madis Kõivu "Tali , ehkki lavas­ Arvestades siiski sündmuse olu­ sioone juhuslikud inimesed, kel­ tus jäi tekstile alla. lisust (tahaks ju seda võtta kui lel puudub oskus lugeda teatri­ 2. "Pianoola", "Ainus ja igavene vabariiklike teatrifestivalide tra­ keelt, ent kes samas täidavad elu", "Edmund Kean", "Illu­ ditsiooni elluäratamist), tulnuks väga püüdlikult konjunktuurset sioon", "Eesti mängud. Pulm", selle nimel pisutki vaeva näha. Et tellimust. "Lugu valgest varesest". Just festival erinevaid arvamusi esile Rõõmustab, et ilmus ajakirja "Tal­ koos mõjub see lavastustekomp- kutsus, on mu meelest loomulik. linn" teatrinumber (1996, 3/4), lekt lootusrikkalt, oma erisuste Seda, et festival tulevikus pare­ mis suutis luua silla eesti ja vene tõttu. mini korraldatud oleks, erinevad teatrikultuuri vahel. 3. Kunstnikutöödest Vladimir arvamused ju teenivadki. Hooaja kõige suurem rõõm on Anson ja Kustav-Agu Püüman — "Uue" ja "vana" mõtteviisi vahe­ loomulikult "Pianoola". Ehkki "Pianoola", Aime Unt — "Ainus line jauramine kriitikas jääb pa­ pärast sellist lavastust hakkab ja igavene elu", "Mauruse kool", raku pealiskaudseks emotsionee- alati hirm — mis edasi? Jaak Arro — "Edmund Kean". rimiseks. Naljakas, kuidas sellest 4. Laine Mägi — Elena "Edmund "noorte vihaste meeste" ja "tä- LILIAN VELLERAND: Keanis", Anu Lamp — Anna dinduse" määratlusest nii var­ Petrovna "Pianoolas", Maria malt kinni hakatakse ega viitsita 1. T. Kushneri "Inglid Ameeri­ Klenskaja — Lettice ja Kersti sisuliselt meie kriitika taset ana­ kas". Kreismann — Lotte "Leekrüü- lüüsida. 2. "Pianoola", "Jumalate naer". pes", Epp Eespäev — Dora "Lui- 8. Mõned "Vanalinnastuudio", 3. "Pianoolas". es". "Vanemuise", Rakvere ja Vene 4. Anu Lamp ("Pianoola"); Maria f . Indrek Sammul — Theo "Ain­ teatri lavastused. Klenskaja (Leekrüübe"); Raine sas ja igaveses elus", Jaan Rekkor Loo ("Taevane ja maine armas­ — Kean "Keanis", Peeter Tam­ tus"). mearu — Hr Jourdain "Poole-

EKSPERTHINNANG: HOOAJA 1995/96 TIPPLAVASTUSED:

1. A. Adabašjan — N. Mihhalkov, "PIANOOLA ehk MEHHAANILINE KLAVER" Tallinna Linnateatris — 20 häält. (Lavastaja: Elmo Nüganen; kunstnik: Vladimir Anson; kostüümid: Kustav-Agu Püüman. Esietendus 20. oktoobril 1995, mängukordi hooajal 36, vaatajaid 2073.)

2. J. Rohumaa — M. Tuuling, "AINUS JA IGAVENE ELU" I osa Tallinna Linnateatris — 12 häält. (Lavastaja: Jaanus Rohumaa; kunstnik: Aime Unt. Esietendus 2. märtsil 1996, mängukordi hooajal 16, vaatajaid 1357.) 3. A. H. Tammsaare — M. Unt, "TAEVANE JA MAINE ARMASTUS" "Vanemuises" — 9 häält. (Lavas­ taja ja kujundaja: Mati Unt; kostüümid: Jaanus Vahtra. Esietendus 16. oktoobril 1995, mängukordi hooajal 14, vaatajaid 4394). Järgnesid võrdselt 7 häälega "Susi" (lavastaja: Ain Mäeots), 'Illusioon" (lavastaja: Mati Unt) ja "Vaade sillalt" (lavastaja: Mikk Mikiver). Hooajal valmis riigiteatrites ligi 100 uuslavastust.

42 HISPAANIA ORELIKULTUURIST TOOMAS TRASSIGA

Toomas Trass on sündinud Tartus 1966. aastal. Ta lõpetas Tallinna konsevatooriumi komponistina (1991), teise erialana õppis professor Hugo Lepnurme juures orelit. Jätkas oreliõpinguid professor Josef Sluysi juures Brüsselis, meistriklassides Hollandis, Göteborgis ja Tallinnas. Saanud Hispaania riikliku stipendiumi (Institution Fernando el Catolico), siirdus (1992) Saragossasse hispaania antiikoreli kursusele (organo antiguo espanol), juhendajaks Tallinna orelifestivalil osalenud professor Jose Luis Gonzales Uriol, kelle meistriklassist võttis osa ka järgmisel suvel Darocas. Alates 1993. aastast Eesti Muusikaakadeemia orelieriala õppejõud. Esinenud soolokontsertidega hispaania ajaloolistel orelitel Calatayudis, Darocas, Sadabas, Saragossas. Annab Eesti kirikuis pidevalt soolo- ja kammermuusika kontserte.

Olete kahel korral mänginud Nõmme 8-jalane flautado. Hispaania oreli vilestik, Rahu kirikus Eesti Muusikaakadeemia nagu ka teiste maade orelitel, jaguneb huul- pianismi ajaloo üliõpilastele hispaania ehk labiaalregistriteks ja keelregistriteks. Vii­ renessanssmuusikat, öeldes, et Tallinnas ja mastel on vasest põrisev keeleke, mille heli kogu Eestis on raske leida orelit, mille omadused vastaksid hispaania orelimuusi­ võimendab resonaator (tekib bajaani, suupilli kale. Milline ta on, see hispaania orel, või harmooniumi meenutav põrisev toon). mida sealsed muusikud mängisid juba Keelregistrid olid hispaania ja prantsuse ore­ keskajal? litel väga populaarsed renessansi- ja baroki­ ajal. Oli ka lisaseadeldisi, nagu näiteks batalla Igal Lääne-Euroopa kultuurimaal on (e к lahing), linnukesed või kõrinad. XVI ja oma pillitüüp, millel tehnoloogilised erinevu­ XVII sajandi hispaania orel on suhteliselt sed ja nendest tulenevad kõlalised omadu­ väike, ühemanuaaline ja tal on tavaliselt paar­ sed. Hispaania orel on pärit romaani kul­ kümmend registrit, mida nimetatakse teiste tuurist, ladina kultuurist. Hispaania orelire- pillide järgi. Olgu siinkohal näitena toodud gistrid on laulvad, neil on omapärane pehme XVII sajandi lõpul ehitatud Saragossa pro­ intiimne toon. Ohu surve on väiksem kui vintsi Longarese oreli dispositsioon (osa Põhja-Euroopa orelitel. Põhiregister on registreid on dubleeritud): 43 Hispaania orelil on omapärane rippuv traktuur (mehhanism). Orelitele ei ehitatud pedaali ja kogu repertuaar on manuaali- partiile, ainult kätele kirjutatud muusika. XVIII sajandil, Cabanillosest (1644—1712) alates tuli pedaal, mida saab kasutada kesk- toon-häälestuses 16' registris ainult ühe ok­ tavi ulatuses. Seda pedaali ei saa kopeldada (liita teiste registritega). Nii visuaalselt kui ka kõlaliselt on vanade orelite kõige atraktiiv­ sem hispaaniapärane erand La Trompeteria Exterior, s о horisontaalselt oreli fassaadil paiknev trompetiregister (vt ka fotod ore­ litest). Ühel ja samal pillil on tihti olemas j kahesugune trompetite dispositsioon. La Trompeta Real'il asetsevad viled vertikaalasen­ dis nagu teistelgi registritel. Hispaania oreli omapäraks on medio registro, manuaali jagu­ nemine kaheks erineva tämbriga osaks alates ill esimese oktavi do-dieesist (cis1). See hõl­ bustas sooloregistritele kirjutatud palade f 'lillil il *' mängimist. 1Д,ИУ Alates Escoriali rajamisest 1563. aastal, nähtub Hispaania kloostrite kroonikatest, et õukond patroneeris pidevalt orelimuusi­ kat, oreliehitust ja orelimängijate koolitust kirikute muusikaelu jaoks. Selleks tehti palju kulutusi. Felipe II (1556—1598) kui "oma aja muusika juhtiv rahvusvaheline patroon" jälgis isiklikult organistide ja teiste pillimängijate palkamist. Kas kiriku­ te orelid on ka tänapäeval parimas korras? Viimastel aastakümnetel on Aragoonias eraldatud kultuurile palju raha. Oreleid on V hakatud restaureerima, mis on teada olevalt väga kallis ja mida kirik ise finantseerida ei jõua. See ei tähenda veel, et seal kõik korras oleks, paljud vanad orelid on väga halvas seisus. Oreli restaureerimine tähendab ka Barokkorel 1768. aastast, meister Silvestre tema prospekti ehk fassaadi kunstiajaloolist Thomas. Iglesia Parmquial de Santa Maria, Sadabataastamist, . Kastiilias on olukord veel halvem, Saragossa provints. seal lagunevad ka vanad gooti altarid. Olen kuulnud, et Hispaania on kunstiharulduste Bajones (C-c') Tiples (c#'-a") poolest veel rikkam kui Itaalia. Cascabeles ni(entero) Tolosna I Trompeta Real Cimbala III Millistel orelitel mängida saite? Bajoncillo Tropmeta Real Mängisin põhiliselt kolmes kohas: Sara­ Clarin en 15na Clarin de Campana gossa konservatooriumis, San Pablo kirikus Nasardo 3° i'17na) Clarin Claro Nasardo 2° (15na) Nasardo 3° (17na) Iglesia Parroquial de San Pablo ja ühe XVIII Nasardo 1° (12na) Nasardo 2° (15na) sajandi haigla kirikus Capilla de Hospital de Flautado Violon Nasardo 1° (12na) Nnestra Sehora de la Gracia. Saragossa konser­ Cimbala III Flautado Violon vatooriumi õppeorel on nelja registriga, saksa Lleno IV Corneta Magna VII pedaaliga, väga ilusasti intoneeritud. San Decinovena Lleno IV Qaincena Decinovena Pablo kirikus, kus olid tunnid ja kus ma sain Docena Quincena üsna palju harjutada, on XVIII sajandil Octacva Docena renoveeritud vana orel, mille taastamise Flautado Mayor Octava lõpetas Šveitsi firma "Orgelbau Felsberg" Flautado Mayor 1992. aastal. See on Hispaania kohta suur Tambores kahe manuaaliga orel, vanas kesktoon- Pajarillos häälestuses, ilusa klaviatuuriga, millel on Gaita 44 väikesed ja kerge käiguga klahvid. Teises kiri­ kus, kus mängisin, on XIX sajandi klassika­ line orel. San Pablo kiriku orelist on see pill tunduvalt väiksem. Ta kõla on paksem, ro­ mantiline, häälestus tempereeritud. Stipendiaadi lepingu üheks tingimu­ seks oli kontsertide andmine hispaania aja­ loolistel orelitel. Mui oli selle aja jooksul kokku kuus kontserti. Mängisin San Pablo kiriku orelil Saragossas, festivalil Daroca San Domingo kirikus, Sadaba Santa Maria kirikus ja Calatayudis Saragossa provintsis. Te olete üks väheseid siinseid muusikuid, kes on pikemalt elanud ja tegutsenud ke­ set hispaania muusikakultuuri. Kas his­ paania antiikoreli õpetus oli Aragoonias akadeemiliselt süstematiseeritud või saite aineid vabalt valida? Läksin Hispaaniasse 1992. aasta ok­ toobris ja tulin tagasi 1993. aasta augustis, olin seal kokku üheksa kuud. Minu õppimine piirdus üksnes hispaania vana oreliga, mingit laiaulatuslikku süsteemi ei kasutatud. Õpetati kõike, mis seostub hispaania oreliga, anti ka mõningaid üldteadmisi orelite ehitusest. Jose Uriol rääkis väga palju hispaania muusika esitamisest, seletas ja tutvustas hispaania oreli omapära ja avas ajaloolist tausta, hispaania müstilis-religioosset vaimulaadi, mille kõrval on tunda ka elurõõmsat avalust. Orelimuusi­ kas väljendub see registrite vastandamises, ühelt poolt religioosne meelelaad, teisalt fla- mencohõnguline, folkloorilähedane stiil. Kui võrrelda portugali ja hispaania inimese mee­ lelaadi, siis Portugalis ollakse introvertsemad ja Hispaanias lahtisemad. See on aga küllaltki erinev meile tuntud slaavi temperamendist. Hispaanias tegelesin peamiselt aragoo- nia muusikaga. Kohe algul võtsin välja his­ paania orelimuusika antoloogia. Kopeerisin Barokkorel 1762. aastast, endale ka kogu Francisco Correa de Arauxo meister Silvestre Thomas. Colegmta de Santa (u 1576—1654) oreliloomingu, üle 1000 lehe­ Mariti, Calatayud, Saragossa provints. külje. Mängisin palju Sebastian Aguilera de Heredia (1565—1627) muusikat. Samuti tege­ Sain seal headel orelitel praktiliselt lesin Pablo Bruna (1611—1679) ja mõne piiramatult harjutada, tunnid olid üks kord vähem tuntud helilooja nagu Jose Jimenezi, nädalas. Ohr. Hispaaniast aasta õtsa vaimus­ Andres de Sola, Juan Bermudo jt loominguga. tuses. Hiljem Eestis ma ainult hispaania Pidin täielikult omandama vana muusika muusikale muidugi enam ei pühendunud. artikulatsiooni. Renessanss- ja barokkartiku- Siin ei ole selliseid oreleid, kus see muusika latsioon on niivõrd liigendatud, et sidumata hästi kõlaks ja mõjule pääseks. Eesti orelid on (non legato) mängimine peab olema selge. Ka saksa tüüpi romantilised pillid, mille kõla on tiento de falsas'e vormis teoste puhul, mida tugevam, tuhmim ja paksem tuleb mängida maksimaalselt seotult, peab Hispaanias tekkisid mul sidemed ka olema mingi minimaalne vahe kahe noodi moderntantsu trupiga "Dies irae", kellele vahel, kaari ju noodis ei ole. Sain selle hakkasin tegema muusikat, improviseerides artikulatsiooni suhteliselt ruttu kätte. Artiku­ süntesaatoril ja elektriklaveril. "Dies irae" latsioon ei tohi segada üldist musitseerimist. koreograafia autor on omapärase tantsukee- Uriol kasutas ise ka randme põrgatust, mis on lega Alfredo Saez. See on süžeevaba teater, tegelikult hilisem XVIII sajandi tehnika. esteetikaga, millest konkreetseid tähendusi 45 otsida ei maksa. Tähtis koht on lava- ja teoseid, mis kõlavad suhteliselt hästi kõigil valgusefektidel. Helikujunduseks kasutatakse neil pillidel, näiteks tiento (nimetatud ka vaheldumisi elavat ja salvestatud muusikat. obra'ks) ja kantsoon. Oleme harjunud ette kujutama, et klahvpillimuusikat kaunistati Gastroleerisin koos trupiga mitmel pool Ara- Hispaanias renessansi- ja barokiajal glos- goonia maakonnas. sasid meloodiale juurde mängides, Mis on tiento de f aisas? n-ö glosseerides. Kas see ettekujutus on õige, et glossad olid omased nii hispaania Tiento on hispaania vabalt arendatud orelimuusikale kui ka vihuela da mano'le, polüfooniline vorm. Cabezonil (1510—1565) kust nad kandusid edasi kõigile klahvpil­ on see üsna staatiline imitatsioonivorm. lidele? Või tulid need pikad virtuooslikud Arauxo nimetab oma tiento'sid discurso'ks ehk käigud itaalia stiili diminutsioonidest? Igal arutluseks, mis on mõeldud rohkem muu­ juhul kirjutasid just hispaania muusikud sikateoreetilise tööna kui kuulajale esitami­ kõige varem pedagoogilisel eesmärgil hul­ seks, näiteks kestusega 15—20 minutit. Ka ga traktaate (Juan Bermudo —1553, Tomas de Santa Maria — 1555, Francisco Correa Cabanillose tiento'd on ulatuslikud. Hispaa­ de Arauxo —1626), kus ornamendimängu nia tiento'l on erinevaid tüüpe: tiento lleno, õpetus on nii põhjalik kui varases trak- tiento de dos bajos, tiento de medio registro de taaditraditsioonis üldse võimalik. Tundub, tiple, tiento sobre la letania de la virgen, tiento de et hispaania ornamentikaga sarnast ei mano derecha у al medio al dos tiples. Tiento üks leidu kogu Euroopas. Jääb mulje, et selles põnevamaid vorme tiento de falsas on disso­ orelimuusikas pole "ühtki millimeetrit nantsidele ja nende lahendustele tuginev ilma kaunistuseta"? paljude modulatsioonidega teos (vrd itaalia durezze e ligature stiil). Seda mängitakse ühe- Jah, tõesti. Ornamenteerimine on kahe registriga, ilma eriliste ornamentideta. hispaania esituspraktikas väga levinud. Tavaliselt sobib selleks pehmekõlaline ka- Näiteks auiebro ("mõra") heksajalane flautado. 4 J> J • и J» JSI Olete maininud, et hispaania klahvpillide ja redoble ("trummipõrin") üldnimetus on tänapäevalgi teda (e к klahv). Oreli kõrval olid populaarsed kla- vikordid, klavessiinid (hisp к clave). On ШРР

Moderntantsu trupp Dies irae 1993. aastal. Esiplaanil trupi juht Alfredo Saez.

46 XV sajandist pärinev, XVIII sajandil renoveeritud San Pablo kiriku orel Saragossas.

on ornamendid, mis pärinevad ilmselt jätsid katoliiklased need ornamendid alles, rahvakunstist, sh flamenco'st. Rütmi tuleb need on tunginud kogu mosaraabia arhitek­ lisaväärtus, mida veenvalt järele teha pole tuuri. Side muusika ornamentide ja teiste sugugi kerge. See on väga improvisatsiooni­ kunstide vahel ei ole siiski otsene. line, taktimõõt kaoks nagu ära. Glossad on Vokaalmuusika, mis mujal Euroopas ini­ pikad ornamenteeritud "jooksud", mida võib mesi köitis, oli tekstide tõttu Hispaanias esitada ka väga vaba rütmiga. Üks Hollandist inkvisitsiooni tsensuuri all. Katoliikliku tulnud õpilane, kellel on teistsugune rangem Hispaania muusikat on seetõttu peetud vana muusika kool, oli sellega päris hädas. isegi konservatiivseks. Võib öelda, et säili­ Ornamentatsiooni aitab omandada ajalooline nud on tugev omapära. Hispaania lõi teata­ taust ja ümbritsev hispaania vaimulaad. vasti VI—VIII sajandil oma liturgia neil Ehituskunstis on sellele lähedane mudejar- stiil. Need on eelkõige islami tempkd, araabia ornamentikaga mošeed. Rekonkista lõppedes Järg lk 96 47 ANDRES HEINAPUU

TÜDRUK LÕHUB PUID. KAS TEADE JÕUDIS PÄRALE?

VALENTIN KUIGI HANDI-FILMIDEST

"Teade parlamendile". Põlev gaas — hantide rahvuslik rikkus ja õnnetus.

"TEADE PARLAMENDILE". Stsenaarium ja režii: © "Eesti TelehlnV'ja TV1 Dokumentti- ja Reportaasi Valentin Kuik kaamera: Peeter Ülevain, heli: Jüri Ohjelmat/ YLE, 1995. Kartušin, montaaž: Kaie-Ene Rääk, konsultant Peeter Valton, toimetaja liit Mesila, filmidirektor "HÄÄLED". Stsenarist ja režissöör Valentin Kuik, Vahur Kase. 16 mm, värviline, 35 min. © OY Yleis­ operaator Arko Okk, montaažirežissöör Kaie-Ene radio AB ja "Tallinnfilm", 1989. Rääk, helirežissöör Mari Õtsa, heliinsener Koit Pärna, negatiivi monteerija Agne Sander, filmidi­ "LEND". Stsenaarium ja režii: Valentin Kuik, pilt: rektor Maie Kerma, tootmisjuht Reet Sokmann, Peeter Ülevain, heli: Mart Õtsa, muusika: handi tänatakse: Avatud Eesti Fond, Kultuurkapital, rahvalaul ning "Barcelona" Freddy Mercury ja Kultuuriministeerium, RAS "STET", Valeri Go- Monserrat Caballe esituses, montaaž: Kaie-Ene renko ja Mark Soosaar. 16 mm ja video Beta SP. Rääk, majandus: Maie Kerma, tootjad: Reet Sok- värviline, 52 min. © "Eesti Telefilm" ja "ONFILM", mann ja Reijo Nikkilä. 16 mm, värviline, 28 min. 1996.

48 "On veel üks juurde tulnud, kes topib soovitava tulemuse jaoks oma modelle pro­ oma nina teiste asjadesse ja kaitseb nende votseerida, võtteid kombineerida või muul õigusi," põhjendas aasta õtsa Siberis elanud viisil kunsti teha. Võõra kultuuri ainese pu­ naisterahvas oma keeldumist Valentin Kuigi hul võib tulemuseks olla (tahtmatu) võltsing. handi-filme vaadata. Ning lisas, et ta kardab Teine võimalus on õppefilm: tuleb leida keegi end niisuguste filmidega ärritada. spetsialist, kes vaatajale kõik kursuse ulatuses Tõepoolest, mis ajab eesti filmimehi ära räägib. Siberi hante, kauget ja võõrast rahvast kaits­ Esimese variandi tulemuseks võiksid ma? Võib-olla on meil kaassüü tunne, sest ka olla tõepoolest suurejoonelised kaadrid han­ eestlaste ehitatud teid mööda on naftapuu­ tide viletsusest, lõõmavatest gaasilontidest rijad jõudnud aina kaugemale ja kaugemale jne, nii et igaüks saaks aru: Siberis on põrgu, hantide maa sügavusse. 55% Venemaa naftast seal teeb keegi (venelased, impeerium või toodetakse Handi-Mansi Autonoomses juutide-vabamüürlaste vandenõu, vastavalt Ringkonnas. Neli aastat tagasi ütles üks filmitegija maitsele) põliselanikele paha. See Tomski professor pateetiliselt: Tjumeni nafta olekski too kaitsmine, mida eeltsiteeritud on hantide veri. Ka meie tarbime odavat Vene naisterahvas kardab: tulevad kuskilt filmime­ bensiini ("Lukoil"!) ja nii oleme meiegi, eest­ hed, vaatavad veidi ringi, ei saa sellest, mis lased tema meelest hantide vere imejad, han- ja miks hävimas, suurt aru ja asuvad kaitsma, divambid. Kas sellepärast on Valentin Kuik dramatiseerides olukorda üle nii palju kui teinud kolm filmi hantidest? Arvan, et pigem võimalik, et sõnum pärale jõuaks. Kuik aga siiski soovist teada saada neist, kelle kohta on jätab oma esimeses filmis "Teade parlamen­ aastaid räägitud, et nad olevat meie sugulas­ dile" saladuseks, mida Jakov Nimperov rahvas, ent näevad välja ning elavad hoopis (muuseas on ta kohapeal, nii Kazõmi kui teisiti kui meie. Pirni hantide seas, üldtuntud inimene) Ülem­ Siiski jääb küsimus: kellele ja mis ees­ nõukogu liikmele Juri Nejolovile teatas. märgiga peaks tegema filme Siberi põliselani- Tõsi, "Teade parlamendile" oli oma val- kest. Küsimuse keerukus ilmneb eriti just mimisajas julge film, sest veel ei olnud suu­ Kuigi filmidest. Filmis "Lend" näitab Kuik, rejoonelise enesehaletsuse tööstus käivitunud kuidas tüdruk, keda vanemad kooli ei lask­ ning publik tundis rõõmu avalikustamisest. nud, puid lõhub. Kaader hiljem aga — tüd­ Meenutagem siiski, kuidas film algas. Näidati ruku isa loeb raamatut. Analoogiline episood leiba küpsetavat hanti ning leib seostati kaad­ on filmi "Hääled" lõpuosas, kui Riigiduu­ ritaguses tekstis naftaga: nafta eest saadud mast ebaõiglaselt välja jäetud linnahant, valuuta eest ostab Venemaa vilja. Selgub, et kirjanik ja rahvaesindaja Jeremei Aipin tai- Tjumeni nafta on Venemaa leib, ka Tomski gasse läheb — jälle lõhub naisterahvas puid, professori leib, ka hantide leib. Kuik ei liht- tema ei liiguta lillegi. Kes handi maailmaga susta, ta tahab leida võimalikult paljusid seo­ kokku puutunud pole, teeb järeldused: isa seid, sest neist koosnebki elu. ekspluateerib alaealist, ei lase tal kooli minna, Ka edaspidi jääb režissöör pigem huvi­ ise puhkab ja loeb. Aipini puhul aga võib liseks vaatlejaks. Loetakse ette nii põlisela­ arvata, et too on mehetööst deputaadiks nike kui ka tulnukate arvamusavaldusi, kaa­ oleku ajal võõrdunud. Kes aga teab, et kõik sa arvatud selliseid, et handid elavat riigi tulega seotu on handi kodus naise ainupäde­ kulul ja ei tahtvat tööd teha. Millest niisu­ vuses, et meestel on õigus puid lõhkuda ja gused arvamused tingitud on, jäetakse vaa­ tuld teha ainult siis, kui ükski naine ei näe, tajale koduseks mõtteaineks. Keegi ei näita tajub neid episoode teisiti. Esimesel juhul näpuga, et naftainimene peab tööks hoopis võib ta lugeda välja vihje traditsioonilise midagi muud kui handi traditsioonilist elatu- eluviisi ja kirjaoskuse kooseksistentsi võima­ misviisi. Hante, nende kultuuri ja elu näida­ likkusest, teisel juhul võib puid lõhkuv naine takse filmis küll ka, kuid suurem osa "rääki­ olla kojujõudmise sümboliks. vatest peadest", nagu ka teistes filmides, on Kes peaks õieti olema Valentin Kuigi kohalikud venelased, ja mitte üksi ameti­ handi-filmide adressaat, kas kohal käinud mehed, nagu näiteks Markku Lehmuskallio turist, nagu näiteks siin kirjutaja, etnograaf, "Hüvastijätu kroonikas". See film ei ole ainult hant, eestlane või "lai vaatajaskond"? "Lai hantidest, see on inimestest, kes elavad han­ vaatajaskond" (st need, kes asjadega eelne­ tide maal, kahe kultuuri konfliktist, mille valt üldse kursis pole) eelistaks muidugi lahendamiseks režissöör retsepte andma ei filmi, milles talle midagi arusaamatuks ei hakka. Ta on pigem vahendaja, kirjakandja, jääks, kus oleks kõik selgeks tehtud. Kõige kes ei saa muuta kirja sisu ega hakata ise äraseletamine viib paratamatult lihtsustami­ adressaadiks. sele, lisaks peab režissööril juba eelnevalt Seejuures jõuab suur osa verbaalsest selge olema, mida ta öelda tahab, et siis infost hantide eluolu kohta meieni just sõb- 49 ralike venelaste suu kaudu: tohter kõneleb Aipin, vaid tema venelasest usaldusmees, kohalike võimude "hoolitsusest" hantide eest "Lennus" räägib kõige rohkem lendur, kes ja luigesöötja Analoli Subbotin jutustab kire­ helikopteriga handi lapsi kooli viib. Hantide tul moel, mis nendega on juhtunud (nagu enestega on intervjuusid palju vähem. Nii kunagi Tõnu Tepandi oma laulus "Kiri kodu­ muutuvad meile kultuuriliselt lähemad ja kandist" — just oma tagasihoidliku esituse neid paremini tundvad inimesed (NB! Ükski poolest mõjuv episood), metsavaht aga kae­ neist pole spetsialist, kõik on kohalikud) bab tulekahjusid põhjustavate tulnukate pea­ omakorda vahendajateks. le. Sama kordub ka järgmistes filmides: han­ "Lend" jätkab kultuurikonflikti teemat tide olukorrast ei kõnele mitte hant Jeremei internaatkooli näitel. Handi laste eraldamist nende traditsioonilisest elust venekeelsesse internaatkooli, kus nad võõrduvad oma kul­ "Lend". Handi tüdruk oma kodus. tuurist, kuid pahatihti ei suuda omandada nn tehnogeenset kultuuri, saab rahvusvahelisele konventsioonile toetudes klassifitseerida genotsiidiks. Kuik kirjeldab taas olukorda — drastilisemateks näideteks tõlgi kasutamine venekeelse õpetaja ja umbkeelsete handi laste vahel. Võrdluseks näidatakse laste loomu­ likku elu kodus. Kui handi lapselt küsitakse, miks ta ei taha kooli minna, jääb ta vastuse võlgu. Probleem antakse handi suu kaudu, kes räägib, et õppida on ka vaja, sest kui hantidel pole oma haritlasi, ei suuda neid keegi kaitsta. Kolmandas filmis jõuab Kuik parla­ menti, kõneldes haritud handist, kes erinevalt paljudest teistest pole oma rahvale selga pööranud. Film on kirjanik Jeremei Aipinist, kes Ülemnõukogus ja Riigiduumas püüdis just hantide huve kaitsta, olles Venemaa põlisrahvaste õigusliku staatuse aluste sea­ duse algatajaid ja vastava ajutise komisjoni esimees. Filmi tehes on Jeremei Aipin olnud Kuigile probleem, mitte positiivne kangelane, vastasel korral oleks saanud tõesti ühe amee­ rikalikult traagilise põnevusfilmi handi vaba­ dusvõitlejast, kellele tehakse liiga. Häda on

"Lend". Talveks viiakse handi lapsed sadade kilomeetrite kaugusele venekeelsesse internaatkooli. Peeter Ülevainu fotod 50 "Hääled". Handi kirjanik Jeremei Aipin on muidugi ka selles, et handist ei saa traagilist Riigiduuma saadikukandidaatide nimekirjast kangelast, hant on juba liiga harjunud, et tal kustutatud ning taigasse tagasi jõudnud. võõraste maailmaga kohtudes kehvasti läheb, Arko Oki foto kuid siiski ei väsi ta selle üle imestamast. Nii seks. Ots jäetakse siiski lahtiseks: filmi lõpus ütlebki Aipin, kui ta hommikul valima tulles kirjutab Aipin protesti. Kas see rahuldatakse? teada saab, et ta on kandidaatide nimekirjast Valentin Kuigi handi triloogia on kaht­ maha tõmmatud, vaikselt, mõtlikult ja kerge lemata huvitav vaadata. Olen ikka eelistanud imestusega: "Interesno." küsimusi vastustele. Otste lahtijätmine ja Tegelikult pole film niivõrd sellest, kui­ mitmekihilisus on alati parem kui oma tõe das Aipin valimiste hommikul nimekirjast pealesurumine. Veel üks näide. Kui "Häälte" maha tõmmati, kuivõrd niisuguse huvide diktoritekst oleks teatanud, et Venemaal ja kaitsja võimalikkusest üldse, seega taas kul- eriti Siberis on Riigiduumasse kandideeri­ tuurikonfliktist, nüüd juba läbi konkreetse mine eluohtlik, oleks see pentsik tundunud, isiku. Kui Kuik näitab Aipinit valimisklipi võib-olla mõne äragi ehmatanud. See teema salmi mitmesugusel taustal (kaasa arvatud tuuakse sisse aga kõrvallausena, et siis hiljem kompositisioonis a la Lenin lastega) ette seda jätkata. Filmid pakuvad tegelikult vih­ lugemas, ei ole see Aipini naeruvääristamine. jeid ja ka visuaalseid kujundeid igasuguse Näidatakse hoopis valimiskampaania ebaloo­ ettevalmistusastmega inimestele. Ka üldvaa- mulikkust. Hantidega handi keeles suheldes tajat pole ära unustatud. Objektiivsed and­ on ta palju loomulikum, kuigi mingi "koda­ med diktoritekstis, samuti "Häälte" lihtne ja nik ülemuse" suhe on tuntav. Siit järgneb loogiline sissejuhatus teevad selgeks peamise. üldisem küsimus: kas hante saab üldse sea­ Hantidest tehtud filme peaks saama dusega kaitsta. Kui Aipinile tehakse ette­ näidata ka hantidele. Parem on siis juba panek hakata poliitilise liikumise juhiks, vas­ minna ligi diskreetse vaatlejana ja pakkuda tab ta, et ei lahendaks opositsioonis ühtki võimalikult palju. Teha filmi, toppimata oma probleemi. Teisalt süüdistavad ökoloogid nina teiste asjadesse. Nii ongi tahetud ja teda koostöös naftainimestega. Lõppude lõ­ tendentsina on see meeldiv. Paraku on mõni puks ei ole aga ta laveerimistest midagi kasu: asi siiski liiga segaseks jäänud. Näiteks Boriss Jeltsin jätab duumas vastuvõetud põ­ "Häälte" vaatajale oleks ikkagi pidanud lisrahvaste staatuse aluste seaduse kinnita­ selgemalt ütlema, miks Jeremei Aipini nimi mata, oma tööd jätkata ta ei saa ning tal pole kandidaatide hulgast kustutati. midagi vastata Varjogani handile, kes ütleb, et pole ühtki seadusepunkti, mis neid kait-

51 LfLIAN VELLERAND

KAKS DEBÜÜTI

EESSÕNA ASEMEL raga, rinne on hägusem, aga olemas. Huvitav, On arvatud, nagu oleks praegu liiga et ei teata, kas võtta Nüganen kampa, kas vägivaldne nn noore režii jälgi ajada. Mulle pidada teda ikka veel nooreks või juba vana­ nagu mõnele teiselegi tundub, et ei ole. Õhus meistriks. Huvitav on ka see, et üks osa noo­ on midagi, mis ütleb, et ei olda sellised nagu rest kriitikast teatab, et teater on vaja vabas­ veerand sajandit tagasi, aga ollakse ikkagi. tada kunstikõrvaliste asjade lõa otsast, et "ei Tulijaid on rohkem ja nad pole tulnud kor­ eetika ega muud eesmärgid saa seista kunsti

Jess Borgeson/ Adam Long/Daniel Singer, Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult). Lavastaja Ain Prosa, kunstnik Kersti Varrak, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, tantsuseadja Tiina Mölder.

Friedebert Tuglas/ Ingomar Vihmar, "Hei, Luciani!". Lavastus, lava, helid: Ingomar Vihmar

/. Borgeson — A. Long — D. Singer, "William Shakespeare'i kogutud teosed (lühendatult)" (lavastaja Ain Prosa) Rakvere Shakespeare Company, 1996. Ardo Ran Varrese fotod 52 ees seisvate väärtustena" (Valle-Sten Maiste). Teine osa, vanematest, et "mõõta saab teatrit (või põlvkondlikku mõtlemist teatris) eelkõi­ ge just eetiliste parameetritega" (Margot Vis- nap; vt TMK 1996, nr 10). Sellist erimeelsust või vastasseisu on teatris vist alati leidunud,

Velvo Väli. Priit Grepi fotod

ei üht- ega teistsugust Lutsu. Alles Priit Pe­ dajas tegi õtsa lahti ja kohe selle nukrama, melanhoolse Lutsuga, kelle vastu tunneb nüüd ka kirjandusteadus huvi. Pedajas oma mõtliku tolerantsusega paistab praegu olevat samasugune eellane, nagu oli Panso oma "re­ volutsiooniliste kontseptsioonidega" tollal. Kujutlus, et nad kõik on omanäolised Mõškinid, sai alguse Rohumaa kursusetööst, mida juhtusin nägema. Ise ta "Idioodi" lavas­ tas ja ise mängis vürsti. Nüüd tundub juba, et igaühes on seda eetilisuse tõmmet, mida noorim kriitika miskiks ei pea. Või eksin ma. Võib-olla arvatakse, et eetiline olla ja eetilist kunsti teha on kaks ise asja. Seegi on aru­ saadav, sest noortel lavastajatel pole kombeks demonstreerida oma tundeid või tõekspida­ Tarvo Somer. misi. Hiljuti kuulsin öeldavat noorimate kunstnike kohta, et nad ei näita, vaid vaata­ iseasi, kas just niiviisi sõnastatud kujul. vad. Kas pole nii, et see sobib ka lavastajate Küllap tähendab see tasakaalu nii teatris kui puhul. teatrimõttes. Et tegemist pole ülesaamatu konfliktiga, räägib see, et mõlemad pooled Minu ülesanne on jätta ajakirja märk jagavad tunnustust osalt samadele lavastaja­ kahest lavastajadebüüdist eesti teatris. Need tele, eelkõige Jaanus Rohumaale ja Katri Kaa- on "William Shakespeare'i kogutud teosed sik-Aaslavile. (lühendatult)" Rakvere Teatris ja "Hei, Lucia­ Jaak Rähesoo on kunagise noore režii ni!" Viljandi "Ugalas". Lavastajanimed Ain puhul öelnud kaks olulist sõna — raev ja või­ Prosa, keda varem tuntakse juba televisioo­ metus. Kas leidub nüüd sõnu, mis sobiksid nist, ja Ingomar Vihmar (kes on juba teinud kõigile? Nüüd, mil nad tunduvad olevat kõik paar lastelavastust). Tööd on ebaharilikud ja nii isemoodi ja neid on nii palju. Tahaks leida oma laadi poolest erinevad. "Hei, Lucianis" midagi, mis seostuks tõsiduse ja vastutustun­ pakub esmahuvi see, kuidas on teatralisee­ dega kõige üldisemas mõttes. Sest kogu ker­ ritud Tuglase teksti, "Kogutud teostes" see, guse, avatuse ja sallivuse juures leiab uustul­ kuidas võtab publik vastu moemängud nukate lavastustest sageli mingi peidetud Shakespeare'iga. nukra alatooni. Tollased tulijad ei lavastanud "Shakespeare'i kogutud teoseid" on 53 mänginud aastaid menukalt kolm anglo- tes ei kannatanud Rakvere Shakespeare välja ameerika näitlejat Jess Borgeson, Adam Long võrdlust "Ugala" "Apelsinidega", kellele tun­ ja Daniel Singer, kes on märgitud ka näidendi dusid mõned naljad üle pakutud ja vaimu- autoritena. Teksti on eestindanud Anu Lamp, vaesed, kellel hakkas lihtsalt igav. Aga kõigil kasutades Georg Meri, Doris Kareva ja Jaan paistis olevat hea meel, et Rakvere uus vahe­ Krossi tõlkeid. tus nii hoogsalt ja suure menuga alustas. Mängivad kolm äsja lavakooli lõpeta­ Koik soosisid "Hamleti" kolmekordset nud näitlejat Tarmo Sõmer, Ardo Ran Varres epiloogi: tragöödia kiirvarianti edas- ja tagur­ ja Velvo Väli. Saalid on Rakveres ja kõikjal, pidi ja maailma kõige lühemat "Hamletit", kuhu Rakvere Shakespeare Company saabub, aga eriti vana Hamleti vaimu, kes ilmub noort publikut puupüsti täis. Kolme tundi habemega telefoni kujul. Lisaksin sellesse kolme näitleja õlul võetakse kui totaalset ritta kõik vehkelmised ja tantsud, aga eriti (laulud, tantsud, võitlused ja muu) vägitükki. Ardo Ran Varrese Tybalti kurja kuklajoone, Sest särtsu ja hoogu on siin kümne mehe eest. osutamaks, et rütmi- ja stiilitundlikkust näib Õige meeleolu käivitub etenduse esime­ leiduvat rohkem näitlejate kehas kui sõna­ sest hetkest — peaaegu tühi avatud lava, seades. Mis on lavakooli lõpetajate puhul mürisev muusika, suitsupilved sammaste ennegi silma torganud. ümber. See tõotab rahvale tsirkust, näitlejale Juhtus, mis juhtus, kes haaras lennult leiba. Läikivas kollases pintsakus magusa ühe, kes teise nalja, päris piinlikuks ei läinud telenaeratusega Velvo Väli annab mängureeg­ peaaegu kunagi. Sest poiste trump on — lid kätte ja pärast kolme mehe väikest eel- nemad ise. Publikuga suhtles kolm sõbra­ soojendust pannakse hakkmasin käima — likku, sümpaatset noort näitlejat, kes võtsid kogu Shakespeare korraga sisse. Nagu mõist­ oma tegu tõsiselt. Auväärt vanade lugude likus laiatarbemeedias kunagi. On meil ju ümberjutustajat Shakespeare'i kasutasid nad ennegi mängitud "täna mängime" võtmes, oma loo jutustamiseks. See lugu rääkis seda isegi pealkirjaga rõhutades, aga seekord sellest, mida kõike näitleja oskama ja tegema on võtte mõte arusaadavam, võte ise tundub peab, et publikule meeldida. Ei oldud üle­ kohane ja ainuvõimalik. "Mängime lolli," ei olevad ega iroonilised, vihuti nalja teha ja kõla just kõige paremini, aga sobib. Eks tegi oldi südamepõhjas, nagu aimata võis, natuke seda tarbe korral Hamletki. Noorem publik nukradki. Kuidas muidu oleks lähikontakt taipab üksikasju rohkem (või läheb otsejoo­ vaatajaga nii hästi õnnestunud. Tütarlaps nes kaasa) ja kihistab vahetpidamata, vanem publiku hulgast karjatas Ophelia "teise vaataja püüab aktualiteete harvemini. (Mis plaani" osas veetlevalt. Publik hüüdis: mine juhtus näiteks ühel etendusel, kui kohtlase kloostrisse! ja aplodeeris maruliselt. Kaasas- olekuga Horatio (Velvo Väli) Hamletile teatas, olemine ja kaasategemine on üllas lõbu. et tema on nüüd ka — kaitseministri otsusega — sõjaväkke võetud.) Kui on põhja-loode- Fragmentaarium on ka "Hei, Luciani!", tuul, rabab Tarvo Sõmera Hamlet võimsate mille Ingomar Vihmar on Friedebert Tuglase konnahüpetega. Lõunatuules üllatab ta vahel novellidest ja miniatuuridest kokku pannud. hea tõsidusega. "Olla või mitte olla" mono­ Ei tunne kergesti ära, mis on võetud "Rän­ loogil lastakse lõbusasti lörri minna. Just siis, dajast", "Androgüüni päevast" või "Pühajär­ kui kõlavad esimesed sõnad Hamleti kuul­ vest". See on mälestuste vool, mida asuvad sast üksikkõnest, lipsab valgusvihk tema mängima Mees (Gert Raudsep) ja Naine pealt ära ja pimedas käsikaudu kobades peab (Piret Rauk), kellega varsti liitub veel üks Taani prints selle jälle üles otsima. Mees (Üllar Saaremäe). See on siis, kui läbi Nagu tasakaaluks etenduse terve teise seina ilmub nähtavale kellegi käratsev puls­ osa "Hamletile" mängitakse esimeses ära tunud pea. Ja siis on seal veel Poiss (Andres muud näidendid. Sealt on mitmed episoodid, Noormets), kes kolm korda tuleb seina ta­ nagu (ilma maurita) "Othello", "Macbeth" gant, iga kord isesugune müts peas, ja seisa­ (ehk šotlased "Eurovisiooni" lauluvõistlusel), tab viivuks. Ja läheb jälle. Maalilisi fantaa­ komöödiate lühikokkuvõte või Ardo Ran siaid ja poeetilisi hetkeelamusi lõhuvad liht­ Varrese Cleopatra tants maoga, eesti kriitiku­ sad realistlikud repliigid, dialoogid, tegevu­ telt kiita saanud. Ent kriitikast võib ka laitust sed. Nagu toimuks proosa ja luule naljakas leida: kellele jäi puudu maagiast, kelle arva­ kahekõne või võistlus, kus võidetakse koos. 54 Rütmilisus sünnib kordustest ja kontrastidest. isegi nukker alatoon. Kas sellepärast, et See on nagu muusika, mis ei vaja lahtimõtes­ Naine niisugune on, või sellepärast, et ta tamist, mille paljast kuulamisest piisab. Siin Naine on? Et Naisel üldse on vähem huu­ siis ka vaatamisest, võib-olla eeskätt vaata­ morimeelt või sellel Naisel? Ta nagu ootaks misest. kogu aeg midagi, nagu oleks valvel. Kardab Väikeses saalis on näitleja lähedal. ta üksi jääda? On ta juba liiga üksi? Vaatad ja ei tahagi teha tükk aega muud kui Kuskil meenutuste keskel ütleb Naine vaadata nägu, mis mõnikord midagi ei väl­ Mehele: "Ära kõnele minuga. Ära küsi minu jenda, lihtsalt on. Ja on ikkagi huvitav. Ka nime. Nimeta mind, kuidas sa ise tahad. Või vaadata ilmeid, reageeringuid, üleminekuid ära nimeta mind üldse kuidagi. Sest ma olen ühelt meeleolult, stiilivärvilt teisele. Tekst suurem kui ükski nimi. Mind ei või kellelegi annab tõuke kujutluspildi tekkimiseks. Istub edasi jutustada. Mind võib ainult tunda. Mees (Gert Raudsep) ja loeb Flaubert'i "Püha Vaata silmapilguks mind, keda varem keegi Antoniuse kiusatust" prantsuse keeles. Mõ­ pole näinud." Kõlab kui mängu-printsiip? Ja nuleb ja mühatab naerda. Kas mühatab selle­ lõpuks ütleb Naine: "Mis on järele jäänud? pärast, et tekstis oli midagi naljakat, või selle­ Kas ainult kolm eluotsani kestvat mälestust: pärast, et kuulaja teksti ei mõista, aga naudib suudlus häbelikult suletud silmil kevadises sellegipoolest ja seda naudingut kaunistab pargis, sõnul seletamatu armuahastus suvisel pehme huumorivarjund, sest loeb meeldiv ööl ja külmade vihmapisarate langemine näitleja ja sellest pole ühti, et aru ei saa. Ja pleekinud aknaruutudele sügisõhtu hallis ongi tekkinud eriline, mitte harilik, igapäe­ hämaruses?" Kui märk meeleolu põhitoonist? vane kontakt saali ja lava vahel. See oli see Need Mehed tajuvad elu koomilist mühatusehetk, mis ongi juba läinud. Selgub, külge enam? Nad võivad hullata nagu poisi­ et sekund või kaks on teatris pikk aeg, et selle kesed. Mõne paberilehele kriipseldatud rea jooksul tekib või ei teki see- või teistsugune pärast "Bhagavadgitast" ("Sest sündinud su­ suhtlemine. Nagu Noormetsa poisikesega. reb kindlasti/.../" ja "Koik olevused on Kui ta veel natuke kauem laval viibiks, algseisundis nähtamatud/.../") ajavad nad poleks kõik enam see. Kaoks põnev ilmumise teineteist taga ja rähklevad põrandal nii et efekt. Mehe dialoogidel Naisega on tõsine, hing seest väljas. On hullamislõbu ürgins-

F. Tuglas — I. Vihmar, "Hei, Luciani!" (lavastaja Ingomar Vihmar). "Ugala", 1996. Mees — Ullar Saaremäe, Naine — Piret Rauk, Mees — Gert Raudsep.

55 tinkt, mis sobib kontrastiks pikale ja ilusale, Lõpupoole ei viitsita neid mänge enam unistav-tundelisele tekstile? mängida ja tekst hakkab kõlama monotoonse Kui üks Mees (Gert Raudsep) seisab nukrusega. Ja seda saab natuke palju. Kas on laevaninas ja imetleb pärlmutrina üllatavat asi tekstis või näitlejas, sõna tundub paljas ja merd ja violetsete silmadega olematut daami, vaene. Kaob suhtlemisrõõm, melanhooliat ei seisab teine (Üllar Saaremäe) ta kõrval ja on kaunista huumor. Melanhoolne hing olevat hädas kaaslase fantastiliste kujutelmade jälgi­ just eriti tundlik koomilise suhtes. Andke misega. Nagu tagaajamismäng on seegi — talle siis seda lõbu, sest Põhjamaa pikk ja pime talv vajab soojendajat. (seekord staatiline intiimne) misanstseen täis dünaamikat ja meeleolulist laetust. Ühe suul Mõlemad noored lavastajad on seda voolab kõne, teise näol hüpleb hämmeldus. mõistnud... Nad on üldse hea kontrast: üks eemal viibiv, elegantne ja soetud noorhärra, teine ülekeeva energiaga ja nakatava elurõõmuga sagrispea. Korduse koomika saadakse kätte selle lakkamatuses. Tsuhh-tsuhh tsuhh-tsuhh jook­ seb sisalik edasi-tagasi ja Mees jälgib tema jooksu. Ikka jälle — tsuhh-tsuhh, kuni see kõigile nalja tegema hakkab, Mehele endale niisamuti.

Mees — Üllar Saaremäe, Mees — Gert Raudsep. Margus Kubo fotod ESTER MAGI — 75 AASTAT SUNNIST KOOS EDASITÕTTAVA AJAGA II

Ester Mägi 1980. aastatel. Uno Oksbuschi foto

Võrdleksin Ester Mägi muusika ilu põllu- ja aasalillede tagasihoidliku kaunidusega, mida märkame aias kultiveeritud rooside, liiliate ja nelkide kõrval alles teises järjekorras, kuid mis meid lähemal vaatlemisel üha enam võlub oma loomulikkuse ja vahetu kuuluvusega lõputult rikkasse loodusse. Hugo Lepnurm, TMK esimene number (1982)

Ester Mägi kehastab minu arvates ideaalset eestiaegset inimest, ta on seda kogu oma olemuses, oma mõtlemises, oma käitumises, oma ütlemises, istumises ja astumises. Ma ei tea, kust mul selline mulje, olen ka ise mõnes mõttes veel eestiaegne. Tema kehastab seda järjepidevust, mis minu jaoks pärineb 1930. aastatest. Ma tunnen seda kõikides avaldustes, mis temast tulenevad ja see on olemas ka tema loomingus. Olen oma esimesed loomingulised elamused saanud tol ajal, need olid Mart Saare, Riho Pätsi, Tuudur Vettiku ja teiste tolleaegsete noorte heliloojate uuesuunalised katsetused. Mart Saare õpilasena on ilmselt Ester Mägigi lähtunud sellest ja püüelnud samade asjade poole, mis ka mulle väga olulised. See on mingi oma rahvuslik helikeel, oma siiras otsekohene suhtlemine kuulajaga, tahe olla mõistetav. Tunnen tema vastu teatavat elutervet loomingulist kadedust, sest tema teeb palju sellist, mida minagi teeksin, kui oskaksin. Ta on ju oma loomingus minust mitmekülgsem, loob instrumentaal-, kammer- ja orkestrimuusikat, eriti just viimasel 57 ajal. Tema looming ühendab meid tolle vana eesti ajaga ja suubub täiesti loomulikult meie tänasesse päeva. Ta on täiesti kaasaegne helilooja ja esindab sellisena eesti praegusaja kultuuri kogu maailmas. Seda näeme kontserdipraktikas ja selles, kuidas tema looming igal pool levib ja tähelepanu äratab. Ise väga tagasihoidlik, vahest ülemääragi, ümbritseb teda ometi mingi aukartust ja austust äratav oreool. Oleme elanud rohkem kui kolmkümmend aastat ühes majas. Me oleme mingil määral kokku puutunud Mart Saare juures kodus tunnis käies. 1950. aastate algul sattusime mõlemad Moskvas professor Vissarion Šebalini juurde õppima, Ester Mägi aspirantuuri ja mina konservatooriumi. Šebalingi juhatas meid ühes, ehk rohkemgi rahvuslikus suunas kui toonases Eestis, kus püüeldi vahest rohkem moodsama, kaasaegse muusika poole. Ta on väga tundlik ja habras oma olemuselt, ning selline on ka tema muusika.

VELJO TORMIS

Ester Mägi muusika ja tema isiksus kuuluvad kokku. Mõlemad meenutavad mulle õhulist pitsi. Tema muusika on läbipaistev, alati kammerlik, ka siis, kui ta kirjutab suurele sümfooniaorkestrile. Teos võib kõlada küllalt kaua, ometi on iga hetk läbi töötatud ja tunnetatud — siit paralleel pitsiga, iga keerd on eraldi ja punktuaalne. Igal juhul on see hingestatult "käsitsi" tehtud, seetõttu on ka iga järgmine meloodiakeerd, mis nagu kordaks eelmist, selle uus tekkimine, kunstipäraselt teistmoodi. Tema muusikal on kummaline omadus, mida ei oska seletada •— tema muusika äratab silmapilk austust. Millest see küll tuleb? Kindlasti oskaks seda öelda, kui jälgida Ester Mägi käekirja muutumist ajas. Alates tema "Kontrastidest", mida mäletan oma õpiaegadest, kuni tänaseni on ta kõiges olulises jäänud samaks, ja see ongi väga hea. Ta on kindlasti rohkem eepiline kui dramaatiline. Ta on väga tähelepanelik kuulaja vastu. See on muusika, mis on tingimata sulandatud toonides, kus ei ole puhtaid värve, on alati väga läbitöötatud faktuuriga — nagu pits ikka. Ja see mõjub minu pooltoonidele, äratab need üles. See on muusika, mis pakub erinevaid interpretatsioonivõimalusi, selles võib leida palju erinevaid detaile, mille just ettekanne välja toob, rõhutades selle muusika väärtusi. Ta kasutab ju suhteliselt palju rahvamuusika elemente, aga need mõjuvad tema muusikas orgaaniliselt. Ei saa öelda, et see toetub rahvamuusika intonatsioonidele. Ta töötab need selliselt läbi, et need muutuvad tema enda ja ka kuulaja intonatsioonideks. Ester Mägi on inimesena väga tähelepanelik, samuti nagu tema muusika on tähelepanelik kuulaja suhtes, ei suru ennast peale. Tema muusikat kuulates tundub mulle, justkui keegi jälgiks mind — ehk ongi asi nendes segatud pooltoonides. Mõtled vahel, et Ester Mägi teostel on kummaline pillide koosseis. Aga kui see või teine teos on kõlanud, tundub, et just see koosseis oligi ainuvõimalik, teisiti ei saanudki olla.

LEPO SUMERA

58 1996. AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU

46. BERLIINI "Kuldkaru": "Mõistus ja tunded" (režissöör Ang Lee; USA). rahvusvaheline filmifestival toimus 15.—26. "Hõbekaru" (žürii eriauhind): "Noorus on ilus veebruarini (vt ka TMK 1996, nr 6). Põhikonkursile aeg" (Во Widerberg; Rootsi-Taani). oli esitatud 29 täispikka mängufilmi ja 10 lühifilmi. "Hõbekaru" (parim režii) ex aequo: Yim Ho Nende hulgas olid Elie Chouraqui "Valetajad", ("Päikesel on kõrvad"; Hiina) ja Richard Loncraine Jodie Fosteri "Nädalalõpp kodus" ("Home for ("Richard III"; Suurbritannia). Holidays"), Karl Francise "Streetlife", Stephen "Hõbekaru" (parim näitlejanna): Anouk Grinberg Frearsi "Mary Reilly", Terry Gilliami "12 ahvi", ("Minu mees", Bertrand Blier; Prantsusmaa). Fritz Langi "M" (1931), Tsui Harki "Dao", Dani "Hõbekaru" (parim näitleja): Sean Penn ("Surnud Levy "Püha öö", Paul Mazursky "Faithful", mees kõnnib", Tim Robbins; USA). Friedrich Wilhelm Murnau "Faust" (1926), "Hõbekaru" (väljapaistva saavutuse eest): Yoichi Maurizio Ponzi "Itaallased", Rosa von Praunheimi Higashi ("Unistuste küla"; Jaapan). "Neurosia — 50 aastat perverssusi", Jack Smithi "Hõbekaru" (elutöö eest filmikunstis): Andrzej "Normal Löve" (1963), Barry Sonnenfeldi "Tooge Wajda "Kannatusnädal" (Poola-Saksamaa). jupats", Oliver Stone'i "Nixon", Edward Yangi "Sinine ingel": Во Widerberg ("Noorus on ilus "Mahjong", Ye Yingi "Punane kirss" jpt. Samuti aeg"). võis näha valikprogramme Hollywoodi legendide "Kuldkaru" lühifilmile: "Rongi saabumine" William Wyleri (1902—1981), Elia Kazani ja Jerry (Andrei Šeleznjakov; Venemaa). Lewise loomingust. Festivali põhižüriid juhtis vene "Hõbekaru" lühifilmile: "Külaarst" (Katariina filmilavastaja Nikita Mihhalkov. Lillqvist; Soome-Tšehhia).

Berliini festivalil demonstreeriti Andrzej Wajda viimast teost "Kannatusnädal" ning režissöörile anti "Hõbekaru" elutöö eest filmikunstis. Wojciech Malajkat (Jan).

59 Parim meeskõrvalosatäitja: Kevin Spacey ("Tava­ lised kahtlusalused", Bryan Singer). Parim originaalkäsikiri: Christopher McQuarrie ("Tavalised kahtlusalused"). Parim ekraniseeringu käsikiri: Emma Thompson ("Mõistus ja tunded", Ang Lee). Parim operaatoritöö: John Toll ("Kartmatu"). Parim kunstnikutöö: Eugenio Zanetti ("Restorat- sioon", Michael Hoffman). Parim originaalmuusika (draamad): Luis Enrique Bacalov ("Postiljon", Michael Radford; Itaalia). Parim originaalmuusika (muud filmid): Alan Menken ja Stephen Schwartz ("Pocahontas", Mike Gabriel ja Eric Goldberg). Parim montaaž: Mike Hill ja Dan Hanley ("Apollo 13", Ron Howard). Parim helikujundus: Rick Diot, Steve Pederson, Scott Millan ja David MacMillan ("Apollo 13"). Parimad heliefektid: Lon Bender ja Per Hallberg ("Kartmatu"). Parim kostüümikujundus: James Acheson ("Res- toratsioon"). Parim grimm: Peter Frampton, Paul Pattison ja Lois Burwell ("Kartmatu"). Parimad pildiefektid: Scott E. Anderson, Charles Gibson, Neal Scanian ja John Сок ("Babe", Chris Mel Gibson võitis suurejoonelise ajaloolise Noonan). vaatemänguga "Kartmatu" parima filmi ja režii "Oscariä". Akadeemia kuldkujude vääriliseks tunnistati veel filmi operaatoritöö, heliefektid Režissöör Marleen Gorrise "Antonia maailma" peeti ja grimm. "Oscarite" jagamisel parimaks võõrkeelseks filmiks. Willeke van Ammelrooy (Antonia).

FIPRESCI auhinnad: "Päikesel on kõrvad", "Bulan Tertusuk Icalang" (Garin Nugroho; Indoneesia) ja "Igaüks otsib oma kassi" (Cedric Klapisch; Prant­ susmaa). Alfred Baueri nimeline auhind: "Lämbunud elud" (Ricky Tognazzi; Itaalia-Prantsusmaa-Belgia). Wolfgang Staudte nimeline auhind: Mokoto Shi- nozaki ("Okaeri"; Jaapan). Caligari filmiauhind: Michael Kreihsl ("Daniil Harmsi juhtumid"; Austria).

68. OSCARID

tehti teatavaks ööl vastu 25. märtsi. Parim film: "Kartmatu" ("Braveheart", produtsen­ did Mel Gibson, Alan Ladd jun ja Bruce Davey). Parim võõrkeelne film: "Antonia maailm" (režissöör Marleen Gorris; Belgia-Suurbritannia- Holland). Parim režii: Mel Gibson ("Kartmatu"). Parim naisnäitleja: Susan Sarandon ("Surnud mees kõnnib", Tim Robbins). Parim meesnäitleja: Nicolas Cage ("Lahkudes Las Vegasest", Mike Figgis). Parim naiskõrvalosatäitja: Mira Sorvino ("Võimas 1 \ Г-.лч Aphrodite", Woody Allen). im Щ* , :,, 60 Parim originaallaul: Alan Menken ja Stephen tari"), John Saylesi "Lone Star", Alain Tanneri Schwartz laulu "Colors Of The Wind" eest ("Poca­ "Fourbi", Andre Techine "Vargad" jpt. Samas võis hontas"). näha 23 Prantsuse filmist koosnevat ülevaatlikku Parim dokumentaalfilm: "Anne Franki mälestu­ retrospektiivprogrammi aastaist 1969—1994. Žürii seks" ("Anne Frank Remembered", produtsent-režis- esimees oli ameerika kineast Francis Ford Coppola. söör Jon Blair). Parim lühidokumentaalfilm: "One Survivor Re­ "Kuldpalm": "Saladused ja valed" ("Secrets and members" (produtsent Kary Antholis). Lies", režissöör Mike Leigh; Suurbritannia). Parim lühimultifilm: "A Close Shave" (produtsent- Žürii grand prix. "Murdes laineid" (Lars von Trier; režissöör Nick Park). Taani-Rootsi-Prantsusmaa-Holland-Norra). Parim lühifilm: "Armunud Lieberman" (produt­ Žürii eriauhind: "Kokkupõrge" ("Crash", David sendid Christine Lahti ja Jana Sue Memel). Cronenberg; Kanada). Eri-"Oscar": John Lasseter. Parim režii: Joel Coen ("Fargo"; USA). Au-"Oscarid": Chuck Jones, Kirk Douglas. Parim naisnäitleja: Brenda Blethyn ("Saladused ja valed"). Parim meesnäitleja ex aequo: Daniel Auteuil ja 48. CANNES'I Pascal Duquenne ("Kaheksas päev", Jaco Van Dor- mael; Prantsusmaa-Belgia). rahvusvaheline filmifestival toimus 9.—20. maini. Parim stsenaarium: Alain Le Henry ja Jacques Avafilmiks oli prantslase Patrice Leconte'i ajaloo­ Audiard ("Väga tagasihoidlik kangelane", Jacques line kostüümidraama "Ridicule" ja festival lõpetati Audiard; Prantsusmaa). ameeriklase David O. Russelli satiirilise pereko­ "Kuldkaamera": Shirley Barrett ("Armastuse sere­ möödiaga "Flirting with Disaster". Võistlusprog­ naad"; Austraalia). rammis konkureeris 22 filmi 14 riigist. Demonst­ "Kuldpalm" lühifilmile: "Szel" (Marcell Yvenyi; reeritud ekraaniteoste seas olid Alejandro Agresti Ungari). "Buenos Aires vice versa", Robert Altmani "Kansas Žürii eriauhind lühifilmile: "Small Deaths" (Lynne City", Šarunas Bartase "Mõned meist", Bernardo Ramsay; Suurbritannia). Bertolucci "lo ballo da sola", Danny Boyle'i "Trains­ "Tehnikapreemia": "Mikrokosmos, rohurahvas" potting", Chen Kaige "Temptress Moon", Michael (Claude Nuridsany ja Marie Perennou; Prantsus­ Cimino "Sunchaser", Mary Harroni "I Shot Andy maa). Warhol", Rolf de Heeri "The Quiet Room", Aki Kau­ rismäki "Kauas pilvet karkaavat", Julio Medemi "Tierra", Al Pacino "Looking for Richard", Arthur Cannes'i festivali "Kuldpalm" tuli režissöör Mike Penni "Inside", Lucian Pintilie "Liiga hilja" ("Trop Leigh' filmile "Saladused ja valed". Marianne Jean-Baptiste (Hortense) ja Brenda Blethyn (Cynthia); viimati nimetatu võitis parima naisnäitleja auhinna. FIPRESCI auhind: "Saladused ja valed" Publikupreemia "Forum Cannes Festival": "Kau­ kaasia vang" (Sergei Bodrov; Venemaa-Kasahstan). Prix Cannes Junior: "Ahvipärdik Dunston" (Ken Kwapis; USA).

53. VENEZIA

rahvusvaheline filmifestival leidis aset 29. augustist 7. septembrini. Põhikonkursil osaleti 17 mängufil­ miga. Festival avati ameeriklase Barry Levinsoni põnevusdraamaga "Sleepers". Noil päevil näidatud ekraaniteostest äratasid kuuldavasti enam tähele­ panu Jane Campioni "Daami portree", Ivan Fila "Lea", Jean-Luc Godard'i "Mozart igaveseks", Walter Hiili "Last Man Standing", Peter Jacksoni "The Frighteners"', Claude Lelouchi "Mehed-naised: tarvitamisjuhend", Doug Limani "Swingers", Ma- noel de Oliveira "Pidu" ("Party"), Volker Schlön- dorffi "Ogre" ("Der Unhold"), Julian Schnabeli "Basquiat", Tony Seotti "The Fan", Jan Zveraki "Kolja" jmt. Zürii tööd juhtis poola päritolu filmi­ lavastaja Roman Polanski.

"Kuldlõvi": "Michael Collins" (režissöör Neil Jor­ dan; USA). "Hõbelõvi" (žürii eriauhind): "Teeröövlid" ("Bri­ gands", Otar Iosseliani; Prantsusmaa-Gruusia). David Cronenbergi lavastatud "Kokkupõrget" peeti "Volpi karikas" (parim naisnäitleja): Victoire Cannes'i žürii eriauhinna vääriliseks. Thivisol ("Ponette", Jacques Doillon; Prantsusmaa). lames Spader (James Ballard) ja Rosanna "Volpi karikas" (parim meesnäitleja): Liam Arquette (Gabnelle). Neeson ("Michael Collins"). "Volpi karikas" (parim meeskõrvalosatäitja): Chris Penn ("Matused", Abel Ferrara; USA). Parim režii, stsenaarium ja filmimuusika: "Kar- miinpunane" ("Profundo carmesi", Arturo Ripstein; Venezia festivalil jõudis režissöör Neil Jordani Mehhiko). "Michael Collms" "Kiddlõvini". Keskseid rolle Senati juhataja kuldmedal: "Carla laul" (Ken mängivad selles Hollywoodi staarid Aidan Loach; Inglismaa-Saksamaa). Quinn (Harry Boland), Julia Roberts (Kitty Kiernan) ja Liam Neeson (Michael Collins). "Kuldlõvid" kogu elutöö eest: Dustin Hofman, Vittorio Gassman, Michele Morgan, Robert Altman.

AARE ERMEL ANNEL] REMME

VA, PENSIERO. EPPURE "NABUCCO" LAVASTUS "ESTONIAS"

63 Väga kuulus teos, väga kallis lavastus Ooper "Nabucco". Helilooja: Giuseppe Verdi. — Verdi "Nabucco" lavaelu "Estonias" on Libretist: Temislocle Solera. Muusikajuht: Paul alanud. Muusika, loo ajalooline taust (tasub Mägi. Dirigent: Jüri Alperten. Lavastaja: Arne lugeda Sergei Stadnikovi artiklit kavaraa- Mikk. Kunstnik: Eldor Renter Osatäitjad: Jassi matus), lavakujundus ja hinge minevad Zahharov (Nabucco), Sigute Slonyte (Abigaille), lõigud ettekandes (Zahharov, Stonyte) loovad Ivo Kuusk (Ismaele), Mati Palm (Zaccaria), Riina tunde, et oled osaline "suures ooperis". Kui Airenne (Fenena), Teo Maiste (Baali suur- ainult tervik poleks nii ebaühtlane. Vastuolu preester), Mart Madiste (Abdallo), Pirjo Levandi muusika tugevuse ja esituse nõrgemate (Anna). Kaastegev Eesti Rahvusmeeskoor Esi­ kohtade vahel on kohati liiga suur. Peamiselt puudutab see koori, lavatagust orkestrit etendus Milano "La Seälas" 9. märtsil 1842. Esi­ (lubamatult palju tüüpilisi vaskpillilohakusi), etendus "Estonias" 27. septembril 1996. aga ka solistide ansambleid (kuulaja ei mõtle 64 Abigaille (Sigute Stonyte Leedust) saab teäda, et on sündinud orjataruna, mitte Nabucco tütrena.

ansamblilaulu nõudlikkusele, ta lihtsalt kuu­ kujutlus tekitatakse nii õnnestunult, et mõnda leb, et kõlab mustalt). aega ei saa aru, mida kahel pool altarit Rääkides "suurest ooperist" on Verdi, paiknevad laed õieti peegeldavad. Altar lava Mägi, Alperteni ja orkestri ning solistide keskmes esindab eelkristliku Jeruusalemma kõrval peamisi suuruse kandjaid Eldor Ren- ja Babüloon:a arhitektuuri, mis koos teri lavakujundus. Alati äratab lugupidamist, religioossete sümbolite ja võimu atribuuti­ kui kunstnik püüab "Estonia" ahtakest lava dega loob draamale usutava keskkonna. dekoratsioonide ja valguse abil avaramaks Lavakujundus ühtekokku on suur, kuldne ja mängida. Seekordne Renteri idee kaldega ja ängistav. Muljet võimendab selle sümmeet- pealemaalitud kivikontuuridega peegellaest rilisus. üksnes ei suurenda visuaalselt lava mõõt­ Mis toimub selles kuldses-ängistavas meid, vaid loob ka illusiooni elust templi keskkonnas? Nagu lugematus arvus kunsti­ ümbruses, ajaloolisest linnatänavast. Pette­ teostes, on siingi teemaks armastus ja võim. 65 oskas seda ära kasutada. Tema hääles on palju huvitavaid värve ning ta ka mängib piisavalt usutavalt, et publik saaks draamasse sisse elada. Kahjuks jäi kuulmata Pille Lill Fenena osas, kuid Riina Airenne selles rollis ei ole arvestatav vastane Abigaillele. Vastu­ pidiselt Stonytele on tema hääl liialt mono- kromaatiline, sageli häirib Airenne intonat­ sioon. Arvestades, kui suur tähendus on eesti muusikaelus sellel, kas sa oled keegi Tallin­ nas, on vanemuislane Jassi Zahharov teinud peaosaga "Estonias" märkimisväärse hüppe ja võitnud endale suure hulga publikut. "Nabucco" on Zahharovi ja Stonyte ooper. Kiidusõnad neile langevad ühte — naudita­ vad tämbrid ja hääle värvivarjundid. Oigest helikõrgusest möödalaulmist juhtus 12. ok­ toobri etendusel Zahharovil küll rohkem. Nii vokaali kui ka näitlemise poolest moodusta­ vad nad sobiva paari — valitseja ja tema kasutütar-usurpaator. Jääb veel ülikuulus ja õnnetu orjade koor. "Estonia" koor, eriti naiskoor kõlab sageli harali ja õhukeselt. Nii tuntud numbri nagu "Va, pensiero" — "Lenda, mõte" puhul, mida ollakse kuuldud väga ühtlase, tiheda ja mahlaka kõlaga kooride esituses, on kõik esituse nõrkused alasti. Eppure — siiski. Kui juba lavastada praegu Eestis selline teos, siis just nimelt nii — kulutades kujundusele ja kostüümidele Nabucco tütar Fenena (Riina Airenne) palju raha ja mängides suurt ooperit. Isegi on läinud üle heebrealaste poolele. siis, kui kõik lavastuse komponendid seda Pildil koos ülempreester Zaccariaga (Mati Palm), välja ei kanna. Ja teha seda täissaalile — trepil Nabucco (Jassi Zahharov), kes on tunginud sügiseste etenduste vähene arv oli suure templisse koos babüloonia sõdalastega. ooperi mulje loomisel isegi kasuks. Heebrealased palvetavad templis, mida Babüloonia väed Nabucco juhtimisel on juba piirama asunud. Harri Rospu fotod

Paljukasutatud on ka selle esitamise viis — inimes(t)e isiklik tragöödia rahva(ste) tragöö­ dia taustal, suurejoonelise elust lahkumisega loo lõpul. "Nabuccos" jääb armastus rohkem verbaalsele tasandile. Loos peaks olema armastuskolmnurk Fenena —Abigaille—Is- maele, kuid see elab peamiselt sõnas ega veena muusikas ja mängus. Armastuskolm­ nurk on illustratsioon, libreto kohustuslik koostisosa. Konkurendid, Fenena ja Abigaille on dramaturgiliselt ja muusikaliselt ebavõrd­ ses olukorras. Fenenale jäävad elu ja Ismaele, kuid kunsti seisukohalt võidab Abigaille. Tema saatusele (tugeva isiksuse traagika) elab publik kaasa samavõrd kui Nabuccole. Tema vokaalpartii on võimalusterohkem ja mõju­ vam. Külalissolist Sigute Stonyte (Leedust) 66 LAURI KARK

KURJA LILLED

LUCHINO VISCONTI, TEMA SAKSA TRILOOGIA

rich; Pegaso Italnoleggio, Rooma; Eichberg Film GmbH, München. Kestus 155 min, 4296 m. Võtted juuli—september 1968. Esilinastus 16. septembril 1969 Roomas.

Aeg sammub edasi, ent jätab parima maha. Thomas Mann. "Buddenbrookid". Novembri algul, hingedepäeval, oli meil põhjust tähistada kuulsa itaalia filmi- ja teatrilavastaja Luchino Visconti 90. sünni­ aastapäeva. Visconti tõsisemad kokkupuuted filmiga saavad alguse juba 1930-ndate keskel Prantsusmaal, kus ta oli tegev Jean Renoiri juures kostüümikunstnikuna ja režissööri as­ sistendina. Oma filmideni jõuab Visconti 1940-ndatel, olles siis üksiti üks neorealismi liidreid. Hiljem, eriti 1960-ndateks ja 1970- ndateks omandavad tema filmid selle neile ainuomase, paarisõnalisse määratlusse mitte- mahtuva näo, mis seab Visconti ühte ritta tema kahe teise kuulsa kaasmaalase, Fellini ja Antonioniga. Visconti sureb, jõudmata tä­ histada oma 70. juubelit ning jõudmata Tho­ mas Manni "Võlumäe" ja Marcel Prousti "Ka­ dunud aega otsimas" filminguteni. Üle kahe­ kümne aasta on maailma filmikunst arene­ nud ilma Viscontita. Kuivõrd Visconti loo­ Luchino Visconti. ming sobikski enam tänasesse konteksti, 2. november 1906 — 17. märts 1976. oleks kõnekas tänasele vaatajale? Märkimaks ära itaalia filmimeistri 90. sünniaastapäeva oli meie lõunanaabrite "JUMALATE HUKK" (La Caduta degli dei/ sügisese "Arsenalsi"-festivali üks eriprog­ Götterdämtnerung, ingliskeelsena ka "The Damned/ ramm pühendatud Viscontile. Väike retros- Neetud"). Süžee ja stsenaarium Nicola Badalucco, Enrico pektiiv hõlmas tema nn saksa triloogiasse Medioli, Luchino Visconti. Lavastaja Luchino kuuluvaid ekraanitöid. Piirdumist üksnes Visconti. Operaatorid Armando Nannuzzi, Pas- "Jumalate huku" (1969), "Surma Veneetsias" quale De Santis (Eastmancolor). Dekoratsioonid (1971) ja "Ludwigiga" (1972) võib kõigiti Pasquale Romano, Enzo del Prato. Kostüümid Piero Tosi. Helilooja Maurice Jarre. Monteerija mõista — on ju saksa triloogia näol tegu ühe Ruggero Mastroianni. Osades: Dirk Bogarde mõjukama filmitsükliga Visconti loomingus (Friedrich Bruckmann), Ingrid Thulin (paruness näiteks "Ossessione" (1942) või "Rocco ja Sophie von Essenbeck), Helmut Griem (Aschen- tema vendade" (1960) kõrval. Visconti kasvas bach), Helmut Berger (Martin von Essenbeck), Renaud Verley (Günther), Umberto Orsini (Her - üles küll suuresti prantsuse kultuuri kesk­ bert Thallman), Rene Koldehoff (Konstantin von konnas, ent vahest just seetõttu on talle Essenbeck), Albrecht Schönhals (parun Joachim hilisem, juba teadlikus vanuses kokkupuude von Essenbeck), Charlotte Rampling (Elisabeth saksa kultuuriga sellist mõju avaldanud, Thallman), Nora Ricci (guvernant), Florinda Bolkan (Olga), Irina Vanka (Lisa) jt. Produtsendid nagu lavastaja ise ühes intervjuus selgitab. Ever Haggiag, Alfredo Levy. Präsidens Film, Zü­ Nimetatud triloogias jääb Visconti 67 kindlaks ühele oma kesksele teemale — teeb Martini etteaste ajal tõrjuva käeliigutuse, perekonna langusele ja hävingule. Kusjuures Joachim von Essenbeck on aristokraat, talle "Jumalate hukk" pakub ses osas isegi eriliselt ei meeldi need "uued tuuled" ja kõrtsilaul- jõulise, mis sest, et sisult masendava, ent jatari vulgaarsus, seda enam naiseks ümber­ kunstiliselt seda mõjuvõimsama nägemuse. riietumisena. Kummatigi pole Martin oma Nii peatugem meiegi järgnevalt lähemalt just etteastega üksi ametis olnud, teda on abis­ sellel filmil. tanud ema, vana paruni minia Sophie (Ingrid Thulin), kes nüüd punava kulissi varjust vii­ mase, kuid tähtsuselt kaugeltki mitte viimase PEREKONNAPORTREE INTERJÖÖRIS pereliikmena meile korraks oma nägu näitab. "Jumalate hukk" algab parun Joachim Nii, et see hetkeks ka viirastuslikult roheli­ von Essenbecki sünnipäevapeo ettevalmistus­ sena paistab. tega. Vana parun ongi esimene tegelane, keda Need ongi need kaksteist inimest (koos lavastaja meile tutvustab, seda küll söögi­ tüdrukute guvernandiga), kes seavad end lauale asetatava nimekaardi näol. Seejärel nüüd istuma pidulaua ümber, millele filmi tutvume teiste pereliikmetega, vana paruni alguskaadris parun Joachim von Essenbecki koguka vennapoja Konstantini ja viimase nimekaarti sätiti. Suur söögilaud on olulisel poja Güntheriga. Perekonnafirma praeguse kohal olnud nii mõnes teiseski Visconti filmis tegevjuhi Herbert Thallmani, tema naise — meenutagem või ema soovi koguda kõik Elisabethi ning nende laste Thilda ja Erikaga. oma pojad ühise söögilaua ümber "Roccos". Pereliikmed on kogunenud eakale Joachimile "Jumalate huku" suurt ja uhket söögilauda õnne soovima, tüdrukud loevad luuletust, näeme filmi kestel veel korduvalt, ent see on Günther mängib tšellot. Kaamera (operaa­ kaadrist kaadrisse enam kui ühemõtteliselt torid Armando Nannuzzi ja Pasquale De üha hõredamalt pereliikmete poolt ümbritse­ Santis) panoraamib aeglaselt mööda nägusid. tud, pöördumatult üha tühjemaks jääv. Sest See oleks nagu perekonnaportree interjööris, nagu Thomas Manni "Buddenbrookid" kan­ kui meenutada ühe Visconti järgneva filmi nab alapealkirja "Ühe perekonna langus", nii pealkirja. võiks seda vabalt teha ka Visconti "Jumalate Ometi ei ole veel kaugeltki kõik hukk". Thomas Mann ei etenda tähtsat rolli suguseltsi liikmed kohal. Friedrich Bruck- mitte üksnes "Surm Veneetsias" ekranisee­ mann (Dirk Bogarde) ja Aschenbach (Helmut ringu kaudu Visconti saksa triloogia kesk­ Griem) on alles teel. Nad on autos ning mises osas, paralleelid "Buddenbrookidega" jutlevad: Friedrich on mures, kuidas võiks ta on "Jumalate huku" üks olulisi allhoovusi. oma päritolu puhul saada Joachimi lesestu­ Visconti ise on tunnistanud näiteks ka sel­ nud minia paruness Sophie von Essenbecki lesama äsja kirjeldatud perekonnapeo mõju- abikaasaks, Aschenbach rahustab aga sõidu- tatust "Buddenbrookide" algusstseenidest. Ja kaaslast ja annab talle lootust hämarate vih­ muidugi see puht-stiililine lähedus, hinge­ jetega, et praegu on Saksamaal kõik võimalik. sugulus. See thomasmanniliku rahulikkusega See, et mehed pole meile eksponeeritud kohe voogav eepilisus, need detaili- ja n-ö kõr- pereringis, näitab nende vähemat sinnakuu- vallauserohked kaadrid Visconti filmides. luvust. Nad on kaugemad, on võõramad. Ent Lisaks kõigele, lisaks perekondade hä­ lõpuks on nemadki läbi öö pärale jõudnud, vimisele, on sarnasust selleski, kuivõrd olulist perekonnaportreed jäädvustav kaamera saab kohta täidab kummalgi puhul perekonnale neilgi hetkeks peatuda... kuuluv firma, oma äri, selle teenimine (kas ...et tuua seejärel pealetükkivalt kire­ või Tony Buddenbrooki abielu). Tõtt-öelda vasse, agressiivsessegi valgusvihku veel üks kujutas ju "Jumalate huku" lausa esimene pereliige, Joachimi pojapoeg Martin (Helmut kaader, otsesele tegevusele eelnev kaader Berger). Martin on vanaisale sünnipäevaks filmi tiitrite foonil (võib ju ometi ka niipidi samuti omapoolse etteaste selgeks õppinud. öelda) terasesulatusahjude lõõska. Sest tera- Paruka pähe tõmmanud, näo ära minkinud, sesulatamise ja relvade valmistamisega ongi napid naiserõivad ümber võtnud, esineb ta tegev Essenbeckide tehas. Ja Joachimi juubeli nüüd Lola laulukesega Josef von Sternbergi tähistamisest on olulisem hoopiski see, kelle 1930. aasta filmist "Sinine ingel" (mispuhul vana parun määrab perekonnale kuuluva Lola tegelik osatäitja Marlene Dietrich olevat teraseimpeeriumi etteotsa. Meelsasti näeks ta Helmut Bergerile, tollele Visconti käe all sel kohal endist viisi Herbertit, ent firma ja saatanlikult ilusana mõjuvale mehele, relvatööstuse huvid nõuavad nimetatud saatnud oma posteri sõnadega "Wer von uns kohal nüüd paruni arvates Konstantini, kes beiden ist eigentlich der Schönere? — Kumb enne pidulauda istumist kinnitas kuuerevää- meist on tegelikult ilusam?"). Vana parun rile ühe väikese märgikese, millel haakristi 68 Perekonnapartree eksterjööris. Gustav Krupp von Bohlen und Halbachi ning Adolf Hitleri kujutis. Arvestades toodangu eripära, on side käepigistus aastal 1940. parajasti võimul olijatega paratamatu, leiab Joachim. On ju nii toiminud aja jooksul ka üks teine kuulus relvamagnaat, Gustav Krupp nimelt. kaadritega 1933. aasta Saksamaast, Hinden- burgist, Hitlerist, Goebbelsist. Samuti pidi film lõppema kroonikakaadritega: seekord KUS KÄISID, SÕSAR? — TAPSIN SIGU vägede sissemarsiga Saarimaale 1935. aasta "Jumalate huku" üks olulisemaid alguses. Töö käigus Visconti loobus sellisest transformatsioone teel kirjanduslikust ideest raamist ning kroonikakaadrite otsesest kasu­ filmiks saamiseni on olnud loobumine doku- tamisest. Ta leidis teistsugused võimalused ja mentaalkaadrite kasutamisest. Algse mõtte vahendid n-ö suure ja väikese ajaloo ühen­ kohaselt pidanuks film algama kroonika- damiseks, nende seostatuse näitamiseks. 69 ette jääb"). Ühelt poolt saab Aschenbachi üpriski mittemidagiütlev, pigem ilmetu väli­ mus konkreetse ilme juba paar stseeni edasi vana paruni matustel, kui Aschenbach on esmakordselt SSi mundris. Aschenbach on "kõikvõimsa ja tuhandeaastase" Reich'i esin­ daja ja käepikendus. Teisalt ongi tema see, kes õhutab Friedrich Brackmanni, seda eba­ määrase päritoluga (?) auväärsesse perre pür­ gijat üha uutele veretöödele. Algul on selleks vana Joachimi tapmine ja Herberti pagen­ damine (et lasta juhtunut paista võimaliku rivaali kätetööna). Siis Herberti perekonna Salzburgi asemel hoopiski Dachau koondus­ laagrisse saatmine ning Konstantini tapmine. Aschenbach sobitab oskuslikult isik­ likke ja n-ö riiklikke huvisid: SA mehed, need rünnakrühmalsed, kes kunagi Hitleri või­ mule aitasid, on nüüd Reich'ile jalgu jäänud, neist tuleb vabaneda (kuidas siis muidu, eks ju öelda, et iga revolutsioon õgib oma lapsi!). Selle aktsiooni käigus saab vabaneda üksiti Konstantinistki, kes ei taha oma positsioone firmas loovutada. (Olgugi, et mis muud, kui tegelikult just isiklikud huvid ja oma võimu- ambitsioonide rahuldamine on need n-ö riiklikud huvid?) Aschenbach on see, kes filmi lõpus ainsana troonib tühjas söögilauas, nautleb viinamarjakobarat ning ema-poja, Sophie ja Martini raevuroheliseks tõmbunud nägusid. (Võimu)kire ja vere punane (mis lõpuks natsilipu punaseks transformeerub) Kurja lilled. Martin Helmut Bergeri kehastuses ning ebamaist surmaõudu sisendav roheline Luchino Visconti filmis "Jumalate hukk" (1969). ja külmkahvatu sinine oma varjundeis on Visconti värvid "Jumalate hukus". Isegi põrandad muudavad eri stseenides oma Perekondlik kontsert, millega austa­ värvi. takse sünnipäevalast Joachimit, ei saa paraku Saatanliku kavalusega suudab Aschen­ täiesti häirimatult kulgeda. Konstantin on bach inimesi endaga siduda, teha neist oma sunnitud vabandades ruumist lahkuma. Tal­ sõltlased. Õiendada arveid vahetult oma käsi le, mõjukale SA tegelasele on telefon. Tagasi määrimatagi. SD, seega siis SSi julgeoleku­ tulles katkestab Konstantin aga Martini teenistuse arhiivis kümnete tuhandete toi­ laulmise poolelt sõnalt: helistati Berliinist, mikute vahel usaldab Aschenbach Sophiele, Reichstag on leekides. Kas selles peakski et III Reich'i tõeline ime on just siinsamas, seisnema käesoleva õhtu erilisus, millele enne seisneb iga kodaniku potentsiaalses infor­ oli vihjanud Aschenbach? Ent õhtu pole veel maatoriks olemises, seda laadi kollektiivses otsas ning kummalisel kombel lähevad täide kaasluses. Konstantini tapmiseks ei vajaks ju ühed teisedki Aschenbachi lausutud sõnad Aschenbach Friedrichi abi. Aga ei, ka Fried­ sellest, kuidas vana hea Saksamaa inimesed rich peab saama selle riikliku, ööl vastu 30. saavad tuhaks veel enne, kui Reichstag'i juunit 1934 tegelikkuses aset leidnud tapatöö tulekahjule piir pannakse — ning tõesti, öö vahetuks osaliseks, mille käigus hävitati hakul leitakse oma voodist Joachimi verine tuhatkond meest. Kus käisid, sõsar? — Tapsin surnukeha. sigu, arutlevad nõiad nõmmel kõuekõmina Kes on too Aschenbach, kelle eesnimegi saatel Shakespeare'i "Macbethis". "Jumalate meile ei öelda ja kelle sugulusaste Essen- beckide dünastiaga jääbki täpsemalt määrat­ lemata? Kes oma jutu sekka poetab n-ö nietzscheaanlikke sententse kõikelubatavu­ Martini (Helmut Berger) tulevikukuulutus. sest ja osutusi Hegelile ("riik ei saa jätta Pahaendelise ümberriietumismotiivi algus tallamata süütut lillekest, kui see ta tee peale "Jumalate hukus". 70 hukk" ei projitseeru mitte üksnes Thomas sioonis neile järgnevad tegelased — Martin Manni "Buddenbrookidele", Visconti on filmi ja Sophie. Olgugi, et sugulussidemete poolest tehes silme ees hoidnud ka kuulsa inglise olid just nemad kõige vahetumalt seotud dramaturgi loomingut. Filmi meieaegsetest vana Joachimaga, lahutab neid ometi see persoonidest ja tänasest võimujanust kuma­ veelahe, millest andis märku ka Joachimi vad läbi nende ammusaegsed arhetüübid. vastumeelsus Martini kabaree-etteaste ajal. Kuni selleni välja, et Friedrichit koduarestis Joachim ühelt poolt, ning teiselt paolt Mar­ valvama asuvad mehed ilmuvad lagedale tin ja Aschenbach ning Sophie koos Fried­ puude vahelt — see oleks otsekui too Mac- richiga esindavad Viscontil otsekui kahte bethi poolt kardetud liikvele minev hiis. erinevat Saksamaad. Mispuhul võiksime tegelikult jällegi osutada Thomas Mannile ja EKSINUD KODANLANE tsiteerida seda, mida ta on öelnud kahe erineva Saksamaa kohta: ei ole ei head ega Mitmeid Thomas Manni teoseid läbib halba Saksamaad, on üks Saksamaa, mille nn eksinud kodanlase teema, kes "õigelt" parimad omadused võivad kasvada üle rajalt kõrvale, näiteks kunstimaailma on halvimaiks. Nii on see ka ju Visconti filmis. kaldunud. Punktiiris võime seda liini Seesama "hea vana" Saksamaa on sünnita­ märgata ka Konstantini ja tema poja Güntheri nud selle uue ja kurja, mis Aschenbachi suhetes, viimase muusikahuvis (olgugi, et jutlustatava kõikelubatavuse vaimus ning lõpuks osutub Günthergi oma "noore viha­ Martini kehastuses hülgab tõesti juba abso­ ga" ikka Aschenbachi saagiks). Aga miks luutselt kõik senikehtivad inimnormid. ainult punktiiris? Tegelikult on see n-ö eksi­ Kummatigi tundub mulle, et intsest, nud kodanlase teema ju Viscontil "Jumalate millega Martini vahekord oma emaga päädib, hukus" lausa keskmes. pole "Jumalate hukus" käsitletav mitte üks­ Mitte asjata ei pööranud me nii suurt nes ega ennekõike puhtseksuaalsel pinnal tähelepanu tegelaskonna eksponeerimise ise­ nagu seksuaalhälbed näiteks Bernardo Berto­ ärasustele filmi alul. Autos istuvad ja ruu­ lucci "Konformistis" (1970) või Louis Malle'i miliselt pereringist otsekui väljapoole jäävad "Lacombe Lucienis" (1973) või ka Martini Aschenbach ja Friedrich tõmbavad mõttelise enese pedofiilsete kalduvuste puhul (vt ka piiri, mille taha jäävad teisedki eksposit- L. Kark. III Reich ja erootika. "Postimees" 5. VII 1994). Olgugi, et hälbinud instinkt võib Helmut Bergeri Baieri kuninga remake Donatello totalitaarrežiimile soodsa psüühilise pinnase ja Fosco Dubini filmis "Ludwig 1881" (1993).

72 tekitamises nii mõndagi seletada. Teadvuse ja väikese Lisa tähendusrikkast tõusmisest alateadvuse vahekorda on näitlikustatud rat­ mööda pööningutreppi poomaks end üles). saniku ja tujuka hobuse vahekorraga. Juba Preester esitab oma traditsioonilise küsimuse lausa perutama kippuva suksu puhul võiks — et kas nad on ikka puhastverd aaria rassi tugev Riik hädas ratsanikule vahest teatavat esindajad. Tseremooniameister Martin annab turvaillusiooni pakkuda? Shakespeareliku värskele abielupaarile omapoolse kingitusena ajalookroonikani ("tegelikkus, mis muundub üle kaks kaaliumtsüaniidi ampulli. See on välmeks, ja välming, millesse imeneb tegelik­ tõesti puhas formaalsus. Ingrid Thulini kust," on öelnud Thomas Mann) küündivas Sophie, selle meie aja leedi Macbethi nägu on "Jumalate hukus" on Martini intsestiline kaetud paksu mingikorraga, huulepulga vahekord tõlgendatav ka filosoofilisel tasan­ puna üksnes rõhutab näo elutust, selle otse­ dil. Kui kurjus, mis sünnitab uut kurjust, mis kui surnule kuulumist. Nii see ju tegelikult omakorda võib oma sünnitaja hävitada. See ongi. Üksnes füüsis pole seni järele jõudnud. on Martini kättemaks. Kui kõik on juba Kahe lisandunud surnukeha kohale kerkib möödas, vaatab Sophie mõistmatu, mittepä- Martini natsitervituseks sirutuv käsi. Tema ralejõudva pilguga väikest Martinit meenu­ suurele näoplaanile eksponeerub terasesula- tavaid esemeid. Joonistust, mida poisike on tusahjude punetav lõõsk, seesama, millega täiendanud sõnadega "Martin tötet Mutti — film algas, see äriüritus, mille ohvriks toodi Martin tapab ema". Sophie käsi silitab, surub perekond. (Pidi ju juba Joachimi poeg ja kramplikult pihku Martini lapseeast pärit Martini isa igaveseks I ilmasõja lahinguvälja­ juuksesalka, mis oleks otsekui Sophie enda dele jääma.) Jääb üksnes Herberti soov, et peast, mis ongi osake temast enesest. Ker­ keegi kõike seda mäletaks, ei unustaks ning gendust või tröösti kurjuse sellise enesehävi- — nagu Shakespeare'il Horatiole esitatavas tamisvõimega ometigi ei kaasne. palveski — teistele tõtt räägiks. On jäänud veel mõned "formaalsused". Järgnevates kaadrites näeme Martinit juba SSi Nii "Surm Veneetsias" oma peaaegu mundrisse ümberriietatuna. Sellega jõuab sõnatuse ja ainult pilkude keelega ning pahaendeline naiserõivastesse pugemise mo­ "Ludwig", mida "Jumalate huku" ja "Bud- tiiv, mis filmi jooksul siidsukis SA meeste denbrookide" paralleelidest lähtuvalt võiks surmaeelset kankaani tantsivailt higistelt mõnes mõttes näiteks "Doktor Faustusega" kehadelt ilmset tuge leiab, oma loogilise kõrvutada, jäävad siinkohal meist pikemalt lõpuni. Ümberrõivastumine pole mingi n-ö käsitlemata. Lihtsalt "Surmas Veneetsias" on süütu tegevus, selle sügavam ja varjatum seos Thomas Manniga niigi esiplaanil ja tähendus võib osutada mehe-naise oposit­ "Ludwigis" ei küüni Helmut Berger nimiosas siooni ületamise/mahavõtmise soovile ja "Jumalate huku" Martini tasemele. "Jumalate n-ö hermafrodiitse üliinimese ihalusele, mis hukk" on lihtsalt võimsam. Untergang des leiab enesele Martini puhul reaalse lahendi Abendlandes, maailma traagiline lõhestatus, teistkordses, juba sotsiaal-hierarhilises üm- see meie maailma tumedam ja sünkjam pool, berrõivastumises. Sest põhimõtteliselt oleks millele me võimalust mööda mõeldagi ei võimalik ju ka teistsugune lahendus — näi­ tahaks, mida vaistliku käeliigutusega enesest teks Visconti filmi "Surm Veneetsias" pikkade eemale peletada püüame, kuid mis ju sellest lehvivate juustega õrnanahaline nooruk veel iseenesest olematuks ei muutu, on Tadzio oma teatava soolise ebamäärasusega, Viscontil "Jumalate hukus" leidnud kunsti­ androgüünsusega otsekui täiusliku ilu kehas­ liselt kõneka ja jõulise lahenduse. tajana. Iseasi, et ilu, mis Visconti filmides Lõpetuseks veel paar sõna Berge- niivõrd tähtsat rolli etendab, et seda nende rist.Visconti retrospektiivi puhul Riias pidi neljandaks mõõtmeks on nimetatud, see eba­ Meistrit meenutama Helmut Bergeri, Visconti maiselt täiuslik ilu osutub ka sõna otseses omaaegse meelisnäitleja kohalolek. Berger on mõttes ebamaiseks, meie maailma mittemah- endist viisi väliselt vormis (kuigi kaamera ob­ tuvaks, mistõttu selle üks suuri kummarda­ jektiiv oleks selle hindamisel kindlasti halas­ jaid, Baieri kuningas Ludwig II Visconti saksa tamatum — Bergeri sünniaasta on erinevatel triloogia kolmandas osas üha rohkem reaal­ allikatel kas 1942 või 1944). Ajakirjanike ees elust ära pöördub... esineb ta tumedate prillidega, võtab need küll mõõdetud liigutusega korraks eest, millele On jäänud veel korraldada Sophie ja fotograafid mõistagi reageerimata ei jäta. Ent Friedrichi pulmapidu. Läikivates säärsaabas- ometi, tänane Berger pole kuulsusele, mis sel­ tes sõjaväelikult kandu kokku lööv Martin lest, et skandaalselegi kuulsusele sammuv sätib Sophie lillakat pruudiloori ja lilleõit Visconti esistaar, vaid nüüdsele filmivaatajale naise rinnal. Sophie ja Friedrich laskuvad peaaegu sootuks tundmatu nimi... trepist (erinevalt Martini poolt hukutatud

73 LUCHINO VISCONTI kokkupuuteks filmitööga kujuneb 1936. aasta suvi, kui L.V. prantsuse moelooja Coco Chaneli vahen­ (2. november 1906 — 17. märts 1976) dusel osutub Jean Renoiri Päev maal" ja "Põhjas" kostüümikunstnikuks ning lavastaja assistendiks. L.V. kohta on TMK veergudel viimati lugeda Renoiri filmiarusaamad (nt pikkade montaaži- olnud Viktor Božovitši pikem loomingu käsitlus plaanidega filmimine) on olnud L.V. filmiesteetika koos Sulev Teinemaa koostatud ülevaatega L.V. üheks mõjutajaks. L.V. on veel kord Renoiri as­ elust ja tegevusest (TMK 1993, nr 9). Seal on sistendiks "Tõsea" võtetel 1940. Oma esimese toodud ka viited varasematele ajakirjas ilmunud filmini jõuab L.V. 1942. Just "Ossessionega" seoses artiklitele. Lisaks neile ja 1962. aastal LR nr 11/12 toovad Antonio Pietrangeli ja Umberto Barbaro vahendusel ilmunud Rocco ja tema vendade" filmiliteratuuri uue mõiste neorealism (tuginedes tõlkele Aleksander Kurtna sulest osutaksin eesti­ seejuures L.V. monteerija Mario Serendrei esma- keelsest viscontioloogiast veel Mati Undi artiklile kasutusele), olgugi et L.V esikfilmi esteetiline palett "Visconti mälestuseks" aastast 1980, mis leida tema on märksa avaram ja noor lavastaja manifesteerib kogumikus "Kuradid ja kuningad" (Tln, 1989). Nii 1943 ise, et teda huvitab antropomorfiline film, st piirdun siinkohal üksnes paan märkusega. inimest uuriv film. L.V. sündis Milaanos hertsog Giuseppe Olgu siinkohal nimetatud L.V. täispikkade Visconti di Modrone pojana. Viscontide aristok­ filmide pealkirjad: "Ossessione" (1942), "Maa raatlik suguvõsa valitses pikki sajandeid Milaanot väriseb"(1948), "Bellissima" (1951), "Tunne" (ehk (ja on niimoodi leidnud kajastamist ka Dante "Kirg", 1954), "Valged ööd" (1957), "Rocco ja "Jumalikus komöödias"). On teada näiteks see, tema vennad" (1960), "Gepard" (1962), "Suure kuidas XIII sajandi lõpus Bernabo Visconti laskis Vankri kahvatud tähed" (1964), "Võõras" (1967), ehitada suure uhke lossi oma 500 koera jaoks, "Jumalate hukk" (1969), "Surm Veneetsias" lisaks anti aga hulgaliselt koeri Milaano elanike (1971), "Ludwig" (1972, täielikus autoriversioonis hooldada, kusjuures koera surma korral saadeti taastatult 1980), "Perekonnaportree interjööris" teda hooldanud milaanolane tapalavale. Tulevase (1974), "Süütu" (1976). filmilavastaja isa oli omakorda tuntud oma kunsti- metseenluse poolest, kes on nii mõndagi teinud Thomas Manni seoste (sh balletilavastus Milaano kuulsa "La Seäla" heaks, kus loož nr 4 oli "Mario ja võlur" 1956) kõrval peaks nimetama Viscontide perekonnaloožiks. Seal lapsepõlves vee­ samuti Dostojevskit. Vahest tuleks osutada ka detud tunnid on tuntavad ka lavastaja hilisemas lahendavale asjaolule mõlema looja biograafias — filmiloomingus, mille puhul tihti on kasutatud teatavasti asendati Dostojevski surmaotsus tema epiteeti ooperlik. sunnitööle saatmisega alles viimasel hetkel enne otsuse täideviimist, aktiivselt vastupanuliikumises Nooruses tegeles L.V. mõnda aega tõuho­ osalenud Visconti puhul instseneeris Gestapo aga buste kasvatamisega — ja edukalt, nagu on tema mahalaskmise. (Muide, 1972. aastal viibis kommenteeritud. Esimene filmiettevõtmine leiab L. V. arstide järelevalve all samas Zürichi haiglas, aset 1934. mil ta oma rahadega üritab filmi vän­ kus möödusid Thomas Manni viimased päevad.) data, mis jääb aga lõpetamata. Tõeliselt sisukaks Dostojevski-seosed ei piirdu mitte üksnes Kuritöö ja karistuse" teatrilavastusega 1946 või "Valgete ööde" ekraniseeringuga 1957. Rocco — Nadia — Perekonnaportree interjööris. Luchino Visconti Simone suhete puhul "Roccos ja tema vendades" ema, õdede ja vendadega aastal 1911. on nähtud ilmseid paralleele vürst Mõškini — Nastasja Filippovna — Rogožini suhetega "Idioo­ dis", aga eks või ju Roccot mõneti võrrelda ka näiteks Aljoša Karamazoviga. Mitmete L.V. tege­ laste puhul saab rääkida nende ehtdostojevs- kilikust kirest, pöörasusest ("Ossessione" on mõnel korral "Sõgeduse" kõrval tõlgitud ka kui "Pöö­ rasus", tegu on aga hoopiski James M. Caini romaani "Postiljon helistab alati kaks korda" aine­ tel valminud filmiga). "Jumalate huku" süžee- käigus, mis viib väikese Lisa enesetapuni, on nähtud seost Stavrogini pihtimusega "Sortsidest", Aschenbachi kuju aga võrreldud Pjotr Verho- venskiga samast romaanist. Kuid eks ole laiemalt võetult "Jumalate huku" rida teisigi tegelasi käsit­ letavad XX sajandi sortsidena. L.K. JAANUS KULLI

RAND INIMESTEVAHELISTES SUHETES

"ARMATSIOONID". Autor Andres Puustusmaa, stsenaarium ja režii: Andres Puustusmaa ja Kalev Lepik, kaamera: Peeter lüngal ja Raul Priks, heli: Ivar Nurmsalu, valgus: Urmas Kauniste ja Jaak Hussar, montaaž: Peeter Tõbbi, kujundus: Mare Kõrtsini, kostüümid: Aet Alev, Evelin Kattai, Pirge Sildmaa, Jana Wolke ja Liivi Oivik, grimm: Krista Toompere, originaalmuusika: Tiit Kikas, produtsendid Meelis Pai ja Kalev Lepik (ETV). Osades: Tarmo Männard (Mordan), Andres Puus­ tusmaa (Herman), Helena Merzin (naine), Aarne Üksküla (mees), Aleksander Eelmaa (kojamees), Tarvo Krall (muusik), Ago Anderson (kordnik), Meeli Sööt (mamma), Merle Palmiste (ettekandja), Juhan Ulfsak (kokk), Maarika Vaarik (naine kohvikus), Peeter Oja (mees kohvikus), Hendrik Toompere jun (ohvitser), Maria Klenskaja (pere­ ema), Lauri Nebel (pereisa), Maria Kross, Hendrik Toompere III, Getter Roomet, Johann Sander Puustusmaa, Anu Oivik, Andres Oivik ja Toomas Pai jun (lapsed), Marek Demjanov, Madis Milling, "Armatsioonid". Kumb saab endale veetleva ja Lauri Kare Laos, Raivo Maripuu, Kalle Kõiv, üliseksika ettekandja (Merle Palmiste): kas ohvitser Meelis Pai, Janek Sarapson, Rein Ott ja Mart Saar (Hendrik Toompere jun) või rätsepmeister Herman (sõdurid), Helen Sootna, Meelis Muhu, Andre (Andres Puustusmaa). Arniste, Rednar Annus, Katrin Jalakas, Katre Roomet, Katrin Veso ja Liina Liis Liiv (kohviku külastajad). Tänatakse: Virko Annus, Donald kordniku, kohvikus oleva mehe ja naise, Tomberg, Raivo Paju, Jüri Mildeberg ja Hardi pereema ja laste vahel). Volmer; Mustpeade Maja, "Pekkaniska , "Tallink" Hermanis ja naises, aga eriti Mordanis ja Eesti Draamateater; eriline tänu: pub "Amster­ väljendub võimetus jõuda üksteiseni, nagu ka dam". Video Betacam SP, värviline, 46 min. © Eesti võimetus ennast ületada. "Tahaks omaette Televisioon ja heategevusfond "Kultuuriõpilane", tööle hakata," ütleb rätsepaõpilane, kes sa­ 1996. mas on võimetu puudutama teist inimest. Küll aga on Mordanil lopsakas fantaasia, mis sobiks mitte rätsepale, vaid kirjanikule. Talle meeldib õhtuti voodis jutukesi jutustada ja talle meeldib, kui temale neid jutustatakse. Andres Puustusmaa ja Kalev Lepiku "Torm, mille tekitajaks oled sina ise," algab ühistööna valminud "Armatsioonides" küsib Hermani õhtujutt Mordanile. Selles on üsna naishääl kaadri taga: "Kui kaua me läheme? selgelt väljendatud Mordani probleem. Kas me peame tõesti kogu aeg minema?" Puustusmaa ja Lepiku loo tuumani on Mehe (Aarne Üksküla) vastus näib leppinult kõige lihtsam jõuda esmavaatamise järel, kordavat: "Jaa, jaa." "Kas nii ei saa, et sa lä­ emotsiooni pinnal. Kahjuks pole "Armat­ hed üksi? Ma tulen hiljem järele?" küsib nais­ sioonid" telelavastus, millest saab sügavuti hääl uuesti. Vastus on: "Ei." üha enam ja enam ammutada. Ent emot­ Me ei näe, kes on minejad, kust on nad sioonidele toetudes ja pretensioonideta tulnud, kuhu on nad teel. Äga juba oleme vaadates avaldab "Armatsioonid" mõju kaasa viidud. Samamoodi nagu ' Armatsioo- ilmselt samade lihtsate vahenditega nagu nide" mees ja naine, rändame me lõputult varane romantism või sümbolism: enamikust inimestevahelistes suhetes, mis jäävadki ei saa aru, aga väga huvitav on. saladuseks. Ühtpidi jutustab seegi lugu sala­ Või teisiti: atmosfäär ("Armatsioonide" duseks jäävatest suhetest (Moraani ja Her­ vaieldamatu õnnestumine) sünnib suurepä­ mani, naise ja mehe jne vahel). rasest sisulisest ja vormilisest, vaimsest ja Vastukaaluks sellele tunduvad nähta­ videofüüsilisest segadusest ekraanil. Sest vas näilikkuses aga kõik suhted liiga lihtsad, lähemal uurimisel ehk pärast paari-kolme liiga paika panduina (peresuhted mamma ja vaatamist salapära loor langeb ning saab 75 $»». *, ib.

"Armatsioonid". Rätsepaõpilane Moraan (Tarmo Männard) püüab kohvikust julgust leida ja korraldab mida valvab mitte eriti kohusetruu kordnik, skandaali. kes millegipärast on pidevalt näljane ja keda kui imikut mamma alalõpmata toidab. Ja kes selgeks, et tegu on (vaid) võrratu must- õigupoolest on need sõdurid, kes on pillimees kunstitrikiga. Silmamoondusega ekraanil. ja kes endale kaherealist rohelist pintsakut ihkav kojamees? Nagu torm, mille tekitaja oled sa ise; nagu kloun, kelle trikist ollakse lummatud, Meenuvad Harold Pinteri näidendid. ometi teades, et see on trikk; nagu õmblustöö, Lahtiseletamata viiteid absurdile ja tuttav­ milles salapärasel viisil saab punasest likke tsitaate on lavastuses palju. Ka küsimusi kangast imeline kleit — nii sünnib telela­ ja küsitavusi jääb, ning loomulikult võib vastus atmosfäärist. Ja polegi põhjust minna vaielda, kas seosed on teadlikud või juhus­ uuristama, kuidas õhustik on saavutatud. likud. Selles lavastuses on palju, võib-olla Kuigi samas on ju selge, mida filmi isegi liiga palju kujundeid, milles vaielda­ tegijad on taotlenud — näidata, et selles pai­ matult varjub oma võlu. Kujundirikkus var­ gas, nagu igal pool mujalgi, on elu halasta­ jab ja ka eksponeerib põhiprobleemi, milleks matu ja grotesKne. (Mordan keset lagedat on isiksuse identiteedikriis: kes ma olen? Kes maastikku helistamas, taustaks sõdurite me kõik oleme, kes läbi elu tormame? "Kas ma olen niisugune imelik või?" küsib Mordan. Kui rätsep ei suuda teist Lavastaja ja näitleja Andres Puustusmaa. inimest puudutada isegi nii palju, et mõõtu Tarmo Männardi fotod võtta, siis... on ta imelik. See on tavaarusaam normaalsusest ning läbi selle nähtuna on "Armatsioonid" lugu iseendaks saamise ja olemise võimatusest. Sest nagu näeme Aarne Üksküla klouni (ühest ja ainukesest) ette­ astest hämmeldunud kodanike ees: ei saada aru, ei suudeta imeks panna, ei taheta näha ega ka osa saada. Lavastuse puuduseks (või vooruseks, mine tea) tuleb pidada, et sellest loost on üsna raske eraldada süžeed. Kui püüda üm­ ber jutustada, mis toimub, ei saa mingit õtsa kätte. Mees ja naine jõuavad kohta, millest me midagi pnuud ei tea, kui et seal on piiripunkt, 76 õppused.) Absurdsem ja grotesksem, kui me isegi tajume. Ja just selles paigas tellib naine alevi (linna?) ainsate rätsepate juures punase kleidi. ÕNNITLEME! Võimas on suur kohvikustseen, kus na­ gu sürrealistlikul maalil on ühekorraga esin­ datud kõik ühiskonnakihid, kus juuakse ja süüakse, magatakse ja surrakse, kus toimib maailm kogu oma mitmepalgelisuses. Ehkki "Armatsioonide" kunstiterviklik- kuse üle võib jäädagi vaidlema, tuleb tun­ nistada noore Andres Puustusmaa õnnes­ 7. jaanuar tumist 90-ndate postmodernistliku mikro­ maailma loomisel teleekraanil. Õnnestunud VILLEM ÕUNAPUU on ka enamik näitlejatöid: võrratu joodikfilo- viiuldaja — 80 soofide paar kohvikus (Peeter Oja ja Maarika Vaarik), omamoodi eluvõõrad Herman (And­ 10. jaanuar res Puustusmaa) ja Mordan (Tarmo Män- ESTER MÄGI nard), poolhull, maailmaga leppinud koja­ mees (Aleksander Eelmaa), lõppematu isuga helilooja — 75 kordnik (Ago Anderson) ja piiritult hoolitsev mamma (Meeli Sööt), ohvitser (Hendrik 15. jaanuar Toompere jun) ja ettekandja (Merle Palmiste) PEETER LOKK oma lihahimuga... Jne, jne. koorijuht ja pedagoog — 70 Jne, jne. 23. jaanuar Mees peab minema, naine ei taha, aga ANNA KLAS läheb... Elu kogu oma koleduses väärib ometi pianist ja pedagoog — 85 elamist. Edasiminemist läbi põgusate kohtu­ miste, läbi inimsuhete. Mis vaatamata kõigele 25. jaanuar jätavad meisse jälje. KERSTI KREISMANN Eesti Draamateatri näitleja — 50

ANDRES PUUSTUSMAA on sündinud 19. juulil 26. jaanuar 1971. aastal Tallinnas. Lõpetanud EMA lavakunstika­ OIVI-MONIKA TOPMAN teedri 1994 näitlejana. Töötab Eesti Draamateatris, muusikateadlane — 60 mänginud kaheksas lavastuses. Praegu on A.P-1 val­ mimas režissöörina 57-minutine videomängufilm Pär Lagerkvisti romaani "Kääbus" motiividel (produtsent 27. jaanuar Aare Tilk, tootja AS "Aristo", finantseerijad: Eesti KOIDULA SOOSALU Kultuurkapital, Eesti Draamateater ja TV3). teatriuurija — 65

30. jaanuar ESTER PURJE Eesti Draamateatri vanempiletör — 70

30. jaanuar SVETLANA KRASSMANN Vene Draamateatri näitejuht ja lavastaja — 50 MAIMU VALTER

ÜHE KOOLI LUGU* I

Eesti Riikliku Teatriinsti­ tuudi loomise dokumendid pä­ rinevad 1946. aasta suvest. Tegelikult tekkis mõte an­ da eesti näitlejatele kõrgharidu­ sega koolitus mõned aastad va­ rem, sõjaaegses Jaroslavlis. Kaks meest, Priit Põldroos ja Kaarel Ird, kes käisid sageli õpperei­ sidel Moskvas, tutvusid seal ka GITISe tööga. Toona mõtlesid need mehed selles küsimuses ühtemoodi — sõja lõppedes luua Eestis teatrihariduse kõrg­ kool. Asja tegelikkuseni jõudes läksid aga mõtted eri liini. Põld­ roos oli arvamusel, et igasugune rahvuskultuuriga seotud hari­ dus peab olema emakeelne, vä­ listamata muidugi hilisemat täiendus- ja lisaõpet mõnes kul­ tuurimetropolis. Ird eelistas GITISt Moskvas. Esialgu see oligi nii, kaks eriarvamust ja ei rohkemat. Aja möödudes hak­ kasid need eriarvamused mõ­ neti mõjutama kooli saatust. Säärane oleks pisike eellugu, mida kuulsin Priit Põldroosilt kohvikulauas 50. aastate algul. Mui pole põhjust kahelda, et asi nii oli.

Avaldatud on üks peatükk Priit Põldroos, Eesti Riikliku Teatriinstituudi direktor, pikemast kirjutisest Eesti Riik­ kunstiteaduste kateedri juhataja ja erialaõppejõud. liku Teatriinstituudi saatusest aastatel 1946—1951. TMKs ilmu­ va "Kooli loo" järjeks loodan trü­ Siin ilmas tulevad asjad "omal ajal või natuke hiljem". kimusta jätkuvat ka selle kooli Nii ka instituut. Kuigi kõrgkooli loomise mõtet toetasid nii "Õpetajate loole" ja "Õpilaste tollased kultuurielu juhid kui ka valitsusasutused, sai ometi loole". M.V. õige pea selgeks, et paberi ja pitsati saamine võtab loodetust 78 rohkem aega. Kõrgkooli loomiseks pidi oma "jaa"-sõna ütlema Moskva. Kui ei saa nii, tuleb teha teisiti, arvasid instituudi idee entusiastid. Nendeks olid tollal loomulikult Priit Põldroos ise, kuid mõttega tulid kaasa ka varasemad lavapedagoogid, Draamateatrist Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja. Samuti oli andnud nõusoleku koolis õpetamiseks Ants Lauter. Et mitte lasta ajal tühja joosta, loodi Eesti Draamastuudio. Selle paberid sai seadustada Eestis. Asi pandi käima õige lühikese ajaga. Sõjatuli läks üle Tallinna 1944. aasta septembris. Järg­ mise aasta kevadel stuudio juba töötas, kuigi tegijad teadsid, et selle iga tuleb lühike: nii pikuke, kui võtab aega asjaajamine kõrgkooli loomiseks. Ma ei tea täpselt, millised nägid paberi peäl välja Draamastuudio õppeplaanid. Sisuliselt vastasid need teatrialase kõrgkooli I kursuse nõuetele. Kui Tallinna-Moskva paberiveskid olid aastakese jahvatanud, olidki kooli "adjustaadid" käes. Teatriinstituudi direktori käskkiri nr 1 pärineb 1. jaanuarist 1946. Selles teatab Priit Põldroos oma tööleasumisest Eesti Riikliku Teatriinsti­ tuudi direktorina. Käskkirja aluseks on NSV Liidu Kõrgema Leo Kalmet, õppealajuhataja ja Hariduse Ministeeriumi 31.mai 1946. aasta käskkiri nr 533. erialaõppejõud. Samas määrab ta endale asetäitjaks teadus- ja õppetöö alal Leo Kalmeti ja administratiiv-majandusalal Nikolai Krausi. Sama aasta suvel teatas kogu Eestis ilmuv ajakirjandus, et tänu nõukogude võimule alustab sügisel tööd Eesti Riiklik Teatri- instituut. (NB! Just nimelt Eesti, mitte Eesti NSV) Huvilisi ' ф\\ kutsutakse eksamitele: vastu võetakse 17—35 aastasi mõle­ mast soost kodanikke ja paberid tuleb sisse anda enne 20. augustit. Tutvustatakse kooli struktuuri. Koolil on üks teadus­ kond ja neli kateedrit. iBBp ^^^ ml- Esikohal oli muidugi marksismi-leninismi kateeder, mis pidi õpilastest tegema kaljukindlad ja kompromissitud, kom- munismiideele truud nõukogude teatritöötajad. Teisel kohal oli näitlemise kateeder, kus õpiti näitemeisterlikkust, kõneteh­ nikat, liikumistehnikat, tantsu, vehklemist, kehalist ja muu­ sikalist kasvatust, grimmi ja teisi lavaga seotud distsipliine. Kunstiteaduste kateedri ained olid kõikide kaunite kunstide ajalood ja esteetika. Loomulikult oli ka sõjaline. Poistele vin- tovka, tüdrukutele rindemeditsiin. Mittefakultatiivsete aine­ tena olid programmis keeled, kostüümi ajalugu, soolo- ja ¥шШ koorilaul, kommete ja olme ajalugu ning näitejuhtimine. Kooli Ants Lauter, eriala. kestuseks oli plaanitud viis aastat; neli neist koolis ja üks praktika-aasta teatris. Sisseastujatelt nõuti eesti keele täielikku valdamist. Eksamid olid erialas, NSVLi ajaloos, eesti keeles ja kirjanduses ning vene keeles. Sisseastumise juurde kuulus veel üks klau­ sel. Isamaasõja invaliididel, sõjast (muidugi õigel poolel) osa­ võtnutel ja nende lastel on sisseastumisel eelisõigus. Prog­ rammid ja vastuvõtu tingimused olid üleliidulised. Kohus­ tuslikud kõigile. Kohapealt oli siia siiski sisse susatud viies, praktika-aasta. Loomulikult ei läinud see läbi! Mis puudutab sõjast osavõtnute eelistamist, siis pole ma leidnud ühtegi märki, et see oleks kellegi sissesaamist või väljajäämist mõjutanud, olgu ta siis sõdinud ühel või teisel poolel. Ka hiljem koolis — me polnud ju ei kurdid ega pime­ dad — teadsime, kes kust tulnud on, aga see ei mõjutanud meie omavahelisi suhteid. Nii "wermacht" kui "korpus" män­ gis ühes etüüdis ja pidas sama laua taga pidu. Koolist säilinud materjalide hulgast ei leia ma ühtegi vihjet, et oleks puu­ dutatud kellegi sõjaaegset minevikku või pere sotsiaalset po- Kaarli Aluoja, eriala. 79 sitsiooni Eesti Vabariigis. Ka siis mitte, kui meie koolist juba inimesi arreteeriti. Erialaeksamid olid samasugused kui tänastelgi teatri­ koolide sisseastujatel. Ja mõni samasus isegi üllatab. On arvatud, et 40. aastatel toimus see asi rohkem olustikulise realismi pinnal. Aga kui Rudolf Sarap meenutas, et ta mängis sisse astudes koera, kes on kaotanud oma peremehe, tundub selline ülesanne õige kaasaegsena. Kui eksamid läbi, oli koolis 48 õpilast ja kaks kursust. II kursus komplekteeriti Draamastuudio senistest õpilastest. Stuudio lõpetas töö. II kursusele võis tulla ka "Estonia" õppe­ rühmast, mis oli töötanud sama kaua kui Draamastuudiogi, tuli vaid sooritada teoreetilised eksamid. 48 värsket tudengit hakkas koolitama 22 õppejõudu. Mis oleks selle kooli õppemaks täna? Meie maksime 250 rubla semestris. Eduard Tinn, eriala, Instituudi avaaktus toimus 23. septembril. Tervitajaid oli hilisem õppealajuhataja. kõikidelt tasanditelt. Troonikõne pidas Priit Põldroos. Ta rääkis oma tulevikunägemusest — kool peab andma eesti teatrile haritud näitleja ja eesti teatriteadusele dialektiliselt mõtleva analüütiku. Teatriühingu tervitused ütles edasi Ants Lauter. Kunstide Valitsuse omad Paul Rummo. Kinoministee- riumist oli kohal minister ise, Algus Raadik. Keskkomiteest keegi seltsimees Rea. Paul Pinna tervitusest tahaks aga meenu­ tada mõnda ilusat rida: "Meie, vanad ja vanema generatsiooni

Eesti Riikliku Teatrinistituudi I lend. Esimeses reas vasakult: Alfred Rebane, Lydia Mahoni, Eduard Tinn, Priit Põldroos, Leo Kalmet, Ants Lauter, Lydia Serebrjakova, Hugo Laur; teises reas: Johannes Rebane, Ellen Alaküla, Felicitas Öide, Kaarli Aluoja, Konstantin Müür, Inge Urmi, Virve Neuman-Jurno, Aili Leetva, Helmi Tohvelman, Karin Kask, Andres Särev; kolmandas reas: Evald Tordik, Maret Simmi, Maimu Pohlak-Valter, Lembit Anton, Heino Kulvere, Paul Kannuluik, Heikki Haravee, Valdur Himbek, Ellen Kaarma, Johannes Kaljola; neljandas reas: Paul Johanson, Gunnar Kilgas; Alfred Rebane, eriala tagareas: Jüri Järvet, Inna Taarna-Länts, Priit Ratas. dekaan.

80 näitlejad, rõõmustame ühes teiega ja oleme ühes teiega õnnelikud niisama nagu lapsed oma keskel. Mispärast, vaa­ dake, minu armsad noored sõbrad, täna meenutan, et saab täpselt nelikümmend aastat täis, kui meie lõime "Estonia" selt­ si juurde esimese elukutselise teatri..." Aktuse lõpetas Leo Kalmet, kes palus mõlemaid kursusi esimesele töötunnile kolmapäeval_25. septembril. Algas igapäevane õppetöö. Oige sarnane tänaste teatri­ koolidega. Erinevuse toovad pilti vaid inimesed, kes ühte või teise aega satuvad. Aga siis tuli loodusõnnetus — filmikursus. Meid, õpi­ lasi, see ei puudutanud, võtsime vaid teadmiseks, et kooli tu­ leb veel üks esimene kursus. Senised muutuvad Ia-ks. Uutest saab Ib. Kooli administratsiooni ja senise organiseerituse lõi see täiesti segi, kool hakkas alluma kahele ministeeriumile. Ja kuna süsteemid olid kahekordsed — kohalikud ja üleliidu­ lised —, läksid asjad veelgi keerulisemaks. Tuli kahepoolne rahastamine. Kinoministeerium hakkas oma nõudmisi peale suruma, tuletades meelde, et juba Lenin ise ütles: "Kõikidest kunstidest kõige tähtsam on filmikunst." Kedagi Eestis oli tabanud suurusehullustus. Eesti hakkab ehitama oma Hollywoodi, kuskile Nõmme kanti. Filme pidi hakkama tulema kui sooje saiu ahjust — vähemalt paarkümmend aastas. Me näitame kogu maailmale, et tänu nõukogude võimule saab Eestist maailma juhtiv filmitootja. Kui Leida Laiusega neid aegu meenutasime, lustisime mõle­ mad. Leida sõnul oli minister väga tõsiselt ideest haaratud ja nakatas ka noori. Kuskil meenutab Eduard Tinn tümikate vastuvõtmist. Räägib umbes nii: oli kena tüdruk, sarmikas, lavaliste eeldustega. Siis aga üks "spetsiifik" (spetsiifikud olid kohale kutsutud Moskvast) kutsub tüdruku eksamilaua juur­ de, uurib teda hästi lähedalt. Otsus: "Ei kõlba. Tedretähed." Oktoobri lõpuks oli kursus moodustatud. Valu ja vaeva kooli administratsioon sellega nägi. Alustuseks tuli palgata koolile eestikeelne õpetaja. Humanitaarainete õppejõud kurdavad, et sellel kursusel on palju ilusaid tüdrukuid, kes valavad eksamil suuri pisaraid ja lubavad hakata "homme õppima", loode­ Oskar Polla, eriala. takse saada hindeid ilusate silmade eest. Vahetatakse kirju Tallinna ja Moskva ametkondadega, et kursus likvideerida. See pidas siiski vastu kaks õppeaastat. Vahepalana meenub, et 1947. kevadel sõidab sõjalise kateedri juhataja Jaan Roo Moskvasse õppevahendeid (kahte vintpüssi) tooma ja saab kooli poolt saatesõnaks kaasa: käigu läbi kõik kabinetid ja koridorid, kuhu õnnestub sisse pääseda; ähvardagu ja palugu, et sellele filmijampsile lõpp tehtaks. Jamps läks aga tõsiseks. 1948. aasta kevadsemestri lõpul, kui aeg oli võtnud kurja käände ja pilved instituudi kohal tumenesid, jalutas paar pikajalgset ja kaunisilmset Kunstide Valitsusse kaebama: kooli pedagoogiline kaader ei olevat võimeline hindama nende suutlikkust ja andnud neile eksmati. Loodetavasti need kaks noort inimest ei teadnud, et nad andsid hoogu juurde veere- malükatud teerullile, mis instituudi suunas juba liikus ja sel­ lest mõne aja pärast üle sõitis. 1948. aasta kevadeks oli juba selgeks saanud, et Nõmme jääb Nõmmeks ja filmimaailmal tuleb läbi ajada ilma Tallinna suurstaarideta. Filmikursus likvideeriti. Aga üks tee filmiilmas sai siit siiski alguse — Leida Laius. Hugo Laur, eriala. Vahepeal võeti kooli uus kursus, sisse pääses 27 inimest. Sisseastumiseksamite protokollide järgi oli kooli tulnud 97 noort, see arv ei ole päris täpne. Mõned õpilased, eelkõige 81 mehed, lisandusid täiendavate vastuvõttudega. Samal ajal vähenes õpilaste arv pidevalt. Esmapõhjus, suurpuhastus filmikate arvel — kelles tuuma oli, viidi üle näitlejaks. Tuli suur mandiriisumine GITISe tarvis, sinna läksid meie paremad poisid. GITIS on eesti lavale andnud hulga andekaid inimesi, kuid mulle tundub, et aeg oli vale. Paar aastat hiljem oleks olukord olnud kõigile soodsam. Praegu toimus ühe kooli loomine teise hävitamise arvel. GITISe eesti stuudio komplekteeriti põhimõttel — tehke või Tallinna instituut tüh­ jaks, aga Moskva peab kvoodi täis saama. Õpilaste arvu vä­ hendas ka jännijäämine õppetöös. Ei jätnud meie kooli puu­ dutamata ka märtsiküüditamine ega arreteerimised. Lõpu­ sirgele jõudis 56 inimest. 1947/48. õppeaastal oli kooli palgalehel 27, 1948/49. aastal 30 õppejõudu. Pluss Nigol Andresen, kes õpetas tasuta. Erinevatel aegadel on selles koolis õpetanud või olnud assistentide ja repetiitoritena abiks Aino Aavik, Kaarli Aluoja, Nigol Andresen, Juta Arg, Arnold Buht, Paul Johanson, Johan­ nes Kaljola, Valter Kallas, Leo Kalmet, Karin Kask, Oskar Ku­ ningas, Aleksander Kuusik, Hugo Laur, Ants Lauter, Karl Leichter, Aili Leetva, Georg Loogna, Paul Maantee, Lydia Mahoni, Felix Moor, Konstantin Müür, Karl Ots, Priit Põld­ roos, Oskar Polla, Ott Raukas, Alfred Rebane, Jaan Roo, Aarne Ruus, Aurora Semper, Lydia Serebrjakova, Leo Soonpää, Val­ dur Tohero, Helmi Tohvelman, Laima Tamm, Eduard Tinn, Anete Trakman, Karl Treier, Apolloni Tšernov, Oskar Urgart, Adolf Vinkel, Viiva Väinmaa ja Albert Üksip. Õppetöö sarnases tänase näitlejakoolitusega. Niidi nõela taha panemine niidi ja nõelata, lapseröövlid, merehädalised jääpangal. Mälu-, tähelepanu-, kontakti-, kontsentratsiooni- ja suhtlemisharjutused. Oli ka etüüde, mis sarnanevad hiljem Panso koolis nähtuga: köiel käimised, kass ja koer ühes toas, mingi tuntud maali kompositsiooni õigustamine jne. Kuigi nõukogude teatripedagoogikas oli kirja ja kasu korras ette nähtud (tihti väga lihtsustatud moel) ainult üks meetod — Stanislavski —, harisid meie õpetajad meid rohkem oma elu- ja lavakogemustele toetudes. Ei puudunud nende lavakoge- mustes ka Stanislavski tundmine, kuid arvan siiski, et nii kat­ kendite kui ka lavastuste valmimisel oli õpilase-õpetaja teine­ teisemõistmisel ja tulemuseni jõudmisel suurem mõju õpetaja isiksusel kui mingil kinnistunud või kinnistatud meetodil. Kui igasugused komisjonid hakkasid meie vastu huvi tundma, sai etteheiteks etüüdide apoliitilisus. Millegipärast soovitasid kõik koolikatsujad meile etüüdi "Kolhoosi sepa juures", sest GITISes olevat see üks paremaid. Koolis tehtud katkenditest suutsid koolikaaslased meenutada "Mirandolinat", "Põhjas", "Revidenti", "Norat", "Tõrksa taltsutust", "Salomed", "Figaro pulma", "Salakava­ lust ja armastust", "Andrest ja Pearut", "Tabamata imet", "En­ ne kukke ja koitu", Johannes Semperi "Aja käsku" ja L. Leo- novi "Vallutusretke". Kõrgete kontrollide hinnang — apoliiti­ line. Ja küllap oligi neil õigus. Soovitati rohkem näidata kan­ gelaslikku nõukogude noorust. Aga need meie omad — õppejõud muidugi — ei osanud õigel ajal õppust võtta. Ne­ mad soovisid karaktereid, konfliktseid inimvahekordi, min­ geid hingeseisundeid, üllatuslikke mõttekäike ja hoidku jumal! stiili- ja žanritunnetust. Peab tunnistama, et esialgu oli see koolikontroll küllaltki sõbralik. Vanem vend lihtsalt õpetas. Noorem ei taibanud õppust võtta. Kui kool tööd alustas, oli tema maine Eesti tollases kül- tuurielus kõrge. Olime avalikkuse hellitava tähelepanu all. Meie õpetajatesse suhtuti kui oma ala autoriteetidesse. Kuid mitte kaua. Aja traagilised sündmused olid juba alanud. Esialgu läksid need meist mööda. Kooli organisatoorse ja õppetöö korraldamiseks loodi instituudi nõukogu, koolis tehtava uurimusliku ja teadusliku töö tarvis aga õpetatud nõukogu. Viimase paberid on säilinud osaliselt. Toetudes neile ja osalt ka kuuldule, nimetan mõned teemad: Albert Üksipilt — Lääne-Euroopa ja vene teatri ajalugu. Ka Lääne-Euroopa lavakujunduse ajalugu. Käsikirjad peaksid praegu muuseumis tema fondis olema. Karin Kaselt — eesti teatriajaloo periodiseerimine ja kronoloogia. Siit sai alguse tema hilisem kandidaaditöö "Shakespeare Eesti teat­ ris". Felix Moor alustas lavalise oskussõnastiku ja eesti lava- kõne õpiku koostamist. Enesetäiendamise korras hakkas ta õppima vene keele foneetikat. Ants Lauter on kirja pannud teema: "Vene ja Saksa teatrite ristumine eesti teatris". Leo Kalmet kavandas teatriõpetuse algkursuse etüüdide kogu. Helmi Tohvelman tahtis süstematiseerida ja koostada Karl Ots, näitlejakoolituse liikumise etüüdistikku. Seda pole kaante hääleseade ja laulmine. vahel, kuid see töö, millest hiljem sai tema elutöö ja mida oma nahal on tunda saanud mitu lendu lavakunstikateedri tuden­ geid, algas siit. Priit Põldroosi teema oli "Ühiskondliku mõtte arenemine eesti teatris". Paljugi mainitust on siin-seal ajakir­ janduses ilmunud või ette kantud teatriteoreetilistel nõupida­ mistel. Selle kooli loojad võtsid kõrgkooli tegemist tõsiselt. Õpetatud nõukogus olid arutusel sellised teemad nagu rütm, tunne ja seisund, loomingulise enesetunde esilekutsu­ mine, analüüs kui tee ülesande juurde. (Põldroos räägib üle- analüüsimise ohust.) Arutatakse, millised peavad olema akti­ viseerivad etüüdid. Ka seda, kas commedia dell'arte on õppe­ vormina sobiv. Viimast küll tehti, kuid märgiti ka ära karak­ terite liigset kinnistumise ohtu. Ja muidugi analüüsiti Stanislavski meetodit ja selle üksikuid elemente. Toimusid ka ühe või teise õppejõu ettekanded Moskva ja Leningradi teatrikõrgkoolide külastamistest, täiendusõppest ja pedagoo­ gilistest nõupidamistest, millest nad osa võtsid. Ott Raukas, Rohkem informatsiooni on säilinud instituudi nõukogu hääleseade ja laulmine. tegevusest. Selle ülesandeks oli korrastada ja koordineerida kogu instituudi tööd nii koolis kui ka igasuguses välissuht­ luses. Nõukogu esimees oli Priit Põldroos, liikmed: Leo Kalmet, Ants Lauter, Felix Moor, Helmi Tohvelman, Johannes Kaljola, Kaarli Aluoja, Alfred Rebane, Jaan Roo (sõjalise kateedri juhataja) ja Nikolai Kraus. Automaatselt kuulusid sinna partei, komsomoli ja a/ü esindaja. Instituudi nõukogu oli kõrgem võim koolis. Selle protokollides peegeldub insti­ tuudi igapäevane elu ja välgud, mis sinna sisse löövad. Regu­ laarselt arutatakse õppetöö kulgemist, õppekavade koosta­ mist, sesside korraldamist, õppeedukust, õppeainete mahtu, õpilaste elutingimusi. Otsitakse võimalust, kuidas laiendada üleliidulisi programme. Meie õppejõududele näis, et humani­ taarainete osa neis on liiga väike. Kinnitatakse kõik im- ja eksmatid, samuti stipendiumid. Stipi suurus meie koolis oli tollal: I kursusel 220, II 240 ja III 265 rubla + 25% lisa, kui olid puhas viieline. Lisaks sellele oli Teatriühing eraldanud koolile neli 750-rublast stipendiumi, mis igal semestril ümber jagati. Nõupidamiste kinnisteemaks on ruumid. Koolitöö toimus mitmeteistkümnes Tallinna paigas. Sinna juurde veel võimla Helmi Tohvelman, pallimängudeks, ujula ja ilusate ilmade puhul mingi spordi- lavaline liikumine. 83 Leo Kalmet teeb esmakursuslastega (I lend) väljak lahtise taeva all. Meie tollase traaviva olukorra on naerutehnika etüüdi. kenasti sõnasse ja viisi seadnud Kulno Süvalep. Laulsime Esimeses reas vasakult: Jüri tollal, küllap kõvasti ja ilusti — võimalik, et ka valesti nii: Järvet, Ellen Veiderbas. Istuvad: Maret Simmo, "Kus on me kodu — kes seda teaks. Valdur Himbek. Tallinna läbi käima sa peaks Teises reas: Gunnar Kilgas, Rändame siin ja rändame teisal, Arnold Kurg, Helmut Kesa, kunagi kuskil paigal ei seisa. Inna Taarna-Länts, Kuhu sa kõnnid, kuhu ka laed, Felicitas Öide, kõikjal me rahvast kohtad ja näed. Gerda Lehtmäe, Pole maja vana või uut, Heino Kulvere, Ellen Alaküla. kus ei möllaks Teatriinstituut. Kolmandas reas: Thea Raist, Ref.: Just nagu muistsed trubaduurid, Helja Valler, Virve Jurno, kel oli lahti maailm lai, Heikki Haravee, ei köida meidki kitsad puurid, Johannes Rebane, meil terve Tallinn koduks sai. Maimu Pohlak-Valter. Kui äsja Nigulistes kajas Üleval: Verita Epro, me ära-kakofocnia, Paul Kannuluik. siis varsti tund on Noorte Majas või koduks saab "Estonia". Ei pea meid kinni kitsad puurid, meil terve Tallinn koduks sai, just nagu muistsed trubaduurid, kel oli lahti maailm lai. Hommikul vara, kooli kui laed, tänaval tihti mõtlema jääd: kuhu sul oli vaja küll minna — sinna või siia. Või siia või sinna. Viilida tihti nõnda on hea: kohta, kus tund, sa "lihtsail ei tea". Kummaline on meie kool, pole kuskil ja on igal pool. Ref.: Just nagu... Milline vägi sisse küll seaks värgi, mis paigast paika meid veaks! Muidu sul käia varsti on häbi — käimisest suurest su tallad on läbi. 84 Kuidas siis linnas vantsid sa veel, Priit Põldroos ja filmikursus. pidudel foksi tantsid sa veel. Esimeses reas: Sophia Tiits, Ent me siiski väga ei nea — Aime Lehtla, Hilda Latseerus, vahel nii on olla päris hea! Erna Leesment; teises reas: Ref.: Just nagu... Valdo Peetri (Vladimir Petrov), Salme Krain, Õie Mül, Ma ei usu, et instituudi nõukogu oma istungitel sama Paul Kannuluik (П kursuselt), laulu laulis (kooli pidudel küll). Nad lootsid, et oleme eesti Luio Purre-Pesegova, rahvale ja nõukogude kultuurile nii tähtis nähtus, et kui just Benno Palts, mitte homme-ülehomme, siis aasta-paari pärast saab instituut Aino Päss-Pihlamägi. oma maja! Teine igihaljas teema nõukogus oli distsipliin, st puudu­ mised, millega oli üks segane lugu. Puudumistest küll räägiti, kuid seda ei võetud tõsiselt. Humanitaarainete õppejõud kohalolekut ei kontrollinud. Ära tuli teha seminarid ja eksa­ mid — muu olgu meie endi asi. Suurel osal õpilastest olid majanduslikud olud kitsad. Käidi tööl, otsiti juhuotsi. Maa­ noortel tuli saagikoristuse aegadel abistada koduseid. Seda arvestades oli kool tõmmanud piiri: kui puudumine ei üle­ tanud 15% tundide arvust, loeti seda põhjendatuks. Sealt edasi võis tekkida arupärimisi, et "kuidas siis nii?" Kuidagi jõudiski too 15 % lugu ka nendesse kõrvadesse, kuhu ta ei pidanuks jõudma. Kas arvate, et siis keelati see "lubatud puudumine" ära? Ei, see protsent viidi 8 peale. Pole meil kellelgi meeles, et oleksime olnud mingid õppimise fanaatikud. Nähtavasti oli kooli pedagoogiline kaader oma alal nii kõva, et suur osa ainest jäi juba loengutelt meelde. Muidugi, sesside ajal tegime küll kõva tööd. Siin peame ka tänu ütlema dr. Georg Lognale — ta andis naistele sõjalist. Sesside ajal varustas ta meid mitmesuguste kosutusainetega. Sellest ajast tean, mis on cola. Mu eksamihinded olid kõvasti üle keskmise. Keerame nüüd 1947. aasta algusesse tagasi. Kuigi riigi elus on seljataga juba ajakirjade "Zvezda" ja "Leningrad" tööd arvustavad otsused, samuti partei keskkomitee otsus "Draa­ mateatrite repertuaarist ja selle parandamisest", toimunud ka 85 mitmed aktiivid ja nõupidamised, ei ole nende kaja instituudis ometi märgata. Ka avalikkus pole veel kooli tule alla võtnud. Vastupidi — meie esimest õppeaastat hinnatakse "Sirbis ja Vasaras" tõhusaks. Oleme armsad, kenad lapsed, õppinud hästi ja õpetajad on meil aja parimad, kes "kõik teevad ka tea­ duslikku tööd". Koolis tehakse aga midagi risti vastupidist aja tellimu­ sele. Meie komsomoliorganisatsioonil palutakse oma agarust veidi tagasi tõmmata. Sõna otseses mõttes keelatakse ära komsomoli omaalgatuslikud teatrietenduste arutluskoosole- kud. Raske uskuda, aga nii see oli. Instituudi nõukogulased räägivad sellest, kuidas kasvatada noortesse inimestesse delikaatsust, ja sellest, kuidas õpetada noori etendust nägema, mitte ainult vaatama. 1947. aasta kevadsemestri läbivaks teemaks näib olevat metodoloogia. Ülevalt poolt nõuti, et seda ühtsustataks; ja kuigi protokolli jaoks öeldi "jaa, jaa, tuleb lihtsustada", leiti protokolliväliselt, et õpetamise meetodeid võib küll mõneti Juta Arg, lavaline liikumine. lähendada, kuid igale õppejõule jäägu siiski tema indivi­ duaalsus. 29. septembril 1947 loeb Loe Kalmet ette NSV Liidu kõrgemate koolide ministeeriumi 1947. aasta 6. augusti käsk­ kirja, mis tutvustab Vilniuse Riikliku Konservatooriumi kont­ rollimise akti. On leitud rida ideoloogilisi vigu. Eelkõige apo­ liitilisust ja seda, et ei ole paljastatud kodanlikku ideoloogiat. Soovitatakse (loe: kästakse — M. V), et meie oma vead kohe ise üles leiaksime. Paistab, et vigade otsimisega ei olnud koolis kiiret. Ei võetud jutukski. Ma ei usu, et meie pedagoogid oleksid tead­ likult tollastele haridust suunavatele nõuetele vastu töötanud. Nad lihtsalt olid inimesed teisest ajast. Neil olid oma mine- vikukogemused. Omad arusaamad haridusest, kodust, kul­ tuurist ja kunstist. Neile ei tulnud lihtsalt pähe, mis puutub meisse Vilniuse koolikontroll? Meil omad mured. Või kui kuskil teater mängib halba repertuaari — meie mängime head. Meie siin tahame kasvatada haritud näitlejapõlvkonda — ja seda me jõudumööda teemegi. Nad tahtsid meist tõesti kasvatada dialektiliselt ja jõudumööda ka filosoofiliselt Albert Üksip, teatriajalugu. mõtlevaid inimesi. Ei osatud kahtlustadagi, et Vilniuses tehtud vigade eest tuleb vitsu saada Tallinnas. Seda nad 1947. aastal veel ei jaganud. Meie õppejõudude mure oli lavakeel, mis olevat muutunud lohakaks. Vaat seda küsimust peaks laiemalt arutama. Poliitkasvatustöö ja selle intensiivistamise jutt hakkab instituudi nõukogu arutlusteemadesse imbuma alles 1947/48. aasta vahetusel. Kuid ikkagi on esiteema õpilased, nende koormatus, aukudega tunniplaan. Ja muidugi rõhutatakse, et kool on läbi ja lõhki marksistlik õppeasutus ning süüdistused apoliitilisuses on puhas luul. Jaanuaris 1948 külastavad kooli seltsimehed Moskvast ja Kunstide Valitsusest. Üks "vanem õde" tervitab kooli Mosk­ va kolleegide poolt. Nimetab õpetajaid kultuurseteks inimes­ teks, aga märgib, et nemad Moskvast on siiski vanemad ja tul­ nud siia head nõu andma. Ta teab, et kodanlikus Eestis oli näitleja olla alandav ja häbiväärne. Soovitab õpetajail aidata need kodanliku aja hirmud ja halvad mõjud õpilastes hävi­ tada ning anda neile julgust ja usku, et näitleja on ikka ka Leo Soonpää, kunstiajalugu. inimene. Juhib veel tähelepanu sellele, et siin ei rakendata oma töös marksismi-leninismi. Soovitab "Materialismi ja empirio- krititsismi" jaotada 12 teemaks, et siis iga õppejõud teeks ühe 86 referaadi. Juhib tähelepanu meie halvale vene keelele ja keha­ hoiakule. Ei saa aru õpetajate murest humanitaarhariduse pärast, selle laiendamise vajadusest. Koolitate ju näitlejaid. Kui üldharidust vähe, siis soovitab pöörduda Kunstide Valitsuse poole. Küll sealt antakse nõu ja õpetatakse. Samuti teeb meile häbi, et kasutame eksamitel pileteid. Nähtud etüüde ja katken­ deid peab aga heaks. Instituudi nõukogu tänab ja lubab soovitusi kuulda võtta. Mainisin eespool, et partei senised ideoloogilised otsu­ sed läksid meist mööda. Arvan, et mitte ainult meist. Vähe­ malt esialgu ei täitnud need otsused nendele pandud lootusi. Kampaania tõrjuda elust välja tollal parimas loomeeas olev intelligents ei käivitunud oodatud aktiivsusega. Peeti ära vajalikud koosolekud, leiti mõned formalismiilmingud ja otsustati "asja otsustavalt parandada". Ja see oligi kõik. Oli vaja radikaalsemat tegu. Selleks sai ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsus "V Muradeli ooperist "Suur sõprus"". Tervele mõistusele on see ju nonsenss. Võimul oleva partei kõrgem ešelon läheb teatrisse, talle ooper ei meeldi ja mingi protsent maakera loovast intelligentsist lülitatakse elust välja. Suur osa läheb vangi. On neidki, kes enam tagasi ei tule. Avati tee keskpärasusele ja karjäärihimulisele noorusele. Inimesed kaotasid orientiiri. Asjas osalesid kõik. Kes aktiivselt, kes vaikselt leppides. Oli inimesi, kelle elukogemus ja nende enda nooruse revolutsioonilised aastad olid viinud kommu- nismileeri — see oli nende ideaal. Nad uskusid oma partei õigsusesse. Oli neid, kes tajusid — siit algab minu tee võimule. Oli soovi säilitada oma loodut, oma tööd. Seda jätkata. Ja see on loovale inimesele väga tähtis. Oli hirmu ja lihtsalt inim­ likku alatust, millest pole vaba ükski aeg. Mina ei ole see, kes oskab täna öelda, miks keegi midagi tegi. Tean aga, et mõne aja möödudes astus suuur hulk neist inimestest "barrikaadi" teisele poolele ja tegi palju eesti kultuuri loovuse säilitamiseks. Ja vist kunagi ei saa ka kõrvale jätta propaganda mõju, mis hommikust õhtuni korrutas, et sinu haridus on tasuta (oligi), sinu arstiabi on tasuta (oligi). Ja Ameerikas diskrimineeritakse neegreid (diskrimineeritigi). Jäeti ainult välja ütlemata, et Nõukogude Liidus maksab inimelu vähem kui kapsapea (maksiski). Selle perioodi ajalugu peaksid kirjutama nii ajaloolased kui ka psühhiaatrid-psühholoogid. Võib-olla selgub, et para­ noia on raskekujuline nakkushaigus. Algas totaalne nõiajaht. Esimeses ringis läksid nõiad, teises lükati teelt jahtijad. Järgneb KROONIKAT

IV rahvusvahelise kirikumuusika festivali "Rapla '96" lõpp kontserdil kõlas esmaettekandena Eestis Händeli suurejooneline oratoorium "Belsatsar" Vaieldamatut kõrgklassi esindasid solistidest Mikad Bellini, Anssi Hirvonen ja Esa Ruuttunen, teose põhitelge kandsid suure barokikogemusega kammerorkester (kontsertmeister Ulrika Kristjan) ning Tampere Filharmoonia koor (dirigent Heikki Liimala). KROONIKAT

Rahvusvahelisel muusikapäeval esitles "Eesti Kontsert" kahte uut klaverit. Unikaalse, 80% käsitööd sisaldava tippklassi "Steinway" kõrval näidati ka uuenenud "Estoniat", Eurovisiooni VIII noorte muusikute mille mehhanism pärineb Saksamaalt konkursil Lissabonis end III kohale ja on sisuliselt sama mis "Steinwayl". mänginud Hanna Heinmaa on haruldaselt Kodumaisel klaveril on varasemaga sugestiivse ja mõttetiheda võrreldes palju uuendusi, musitseerimislaadiga pianist. Ehkki alates klahvi raskuse kammerakadeemial esinenuist noorim, ja käigu vähendamisest ning vangistas ta saali tähelepanu kõige repetitsiooni tugevdamisest kuni terviklikuma ja viimse finessini modernsema disainini. läbitunnetatud interpretatsiooniga. Presentatsioon koosnes kahest osast. Pressikonverentsi järel musitseerisid Harri Rospu fotod kammerakadeemial Lilian Semper ja Arbo Valdma (fotol) ning prof Valdma meistriklassist osavõtnud. Sümfooniakontserdil (ERSO Arvo Volmeri juhatusel) esitas Lauri Väinmaa "Estonial" Beethoveni Viienda klaverkontserdi. Tšaikovski Esimene klaverikontsert kõlas maailmaklassi "Steinwayl" Peep Lassmannilt aristokraatse üleoleku ja suurejoonelisusega. KROONIKAT

BBC KÄIS TALLINNAS JA "NYYD" LONDONIS BBC sümfooniaorkestri kontsert 23. oktoobril Estonia Kontserdisaalis oli eduka ja "elitaarse" eestlaskonna "hiilguse ja viletsuse" indikaator. Kahju pärlitest. Ülikalli prantsuse šampanja kohatu pillamise asemel pääsenuks kontserdile suur hulk muusikuid, kellele Vernon Handley ja Peter Donohoe (fotol) kunstist osa­ saamine eluliselt vajalik. Huvitav, kui kaua veel laseb muusikaüldsus end "Eesti Kontserdil" Kopli kultuurimajja saata?

Teet Malsroosi foto

Iseseisvuse rõõmu ja vaeva maitsev "NYYD-Ensemble" on kolme tegutsemisaasta jooksul tõusnud juhukoosseisust garanteeritud tasemega pidevalt kontserte andvaks nüüdismuusika ansambliks. Universaalne solistide koosseis, ulatusega ühest interpreedist kammerorkestrini, plaadistas möödunud aastal kõik Erkki- Sven Tüüri seitse Arhitektoonikat, osales TUMPil, Kopenhaageni uue kunsti festivalil "Art Genda '96" ning Londonis festivalil "Baltic Arts". Koostöös Von Krahli Teatriga toodi sügisel välja Stravinski "Sõduri lugu" (lavastas Peeter Jalakas). Fotol "NYYD-Ensemble'i" kunstiline juht ja dirigent Olari Elts ning kultuuriminister Jaak Allik 20. oktoobril Londonis pärast edukat kontserti. Tänusõnade kõrval ansambli Londoni sõidu finantseerimise eest on ilmselt juttu ka tulevikuplaanidest.

Tõnu Tormise foto PERSONA GRATA AIN MÄEOTS

Ain Mäeots (25. 12. 1971, Võru) eesti lavastaja, näitleja ja teatriklassi õppejõud. Lõpetanud Võru 1. keskkooli, kus osales ka kohaliku kooliteatri töös. 1994. aastal lõpetanud EMA Kõrgema Lavakunsti­ kooli 16. lennu Ingo Normeti kursusel. Samast aas­ tast "Vanemuise" teatris. Esimeste lavastuste ja rolli­ dega alustas XX sajandi viimasel kümnendil. Krii­ tika on tema lavastustes hinnanud režii peenust ja psühholoogilist käsitööoskust ning iseloomustanud kui progressiivset näidet tol ajajärgul hoogustunud poleemikas nn uue teatrikeele üle. Lavastusi teatris: "Tuhkatriinumäng" (Eesti Noor­ sooteater, 1994), "Kaval-Ants ja Vanapagan" ("Va­ nemuine", 1994), "Susi" (osaliselt Kaika suveüli- koolis, tervikuna "Vanemuises", 1995), "Tandsjä pü­ halik" (1996, Kaika suveülikool), "Undiin" ("Vane­ muine", 1996). Lavastusi TVs: "Üks gallon bensiini" (1995); mujal: üliõpilaslaulupeo "Gaudeamus" avatseremoonia (1995). Rolle teatris: Solionöi "Kolm õde" (1993), Verdi "Põud ja vihm... (1994), Noorem mees "Hingede öö" (1995), Pealik Pedro "Mees La Manchast" ma mingist võru missioonist, tuli see üllatu­ (1995). sena. Mina ei oska niisuguste suurte sõna­ Rolle TVs: Pukspuu "Wikmani poistes" (1995). dega midagi peale hakata. Mina teen seda, Nooruse vallatused: "Lepad" (punt, kes käis aastatel 1994—1996 mitmel pool esinemas, dokumentaal­ mis mulle meeldib. materjalid pole säilinud). "Susi" on ikkagi üsna isemoodi eksperiment — nii väikese kultuuri teatris mängitakse vähemuskeeles. Kuidas publik vastu võttis? "Mändseh/ keeleh' mi no' kõnõlõma Eestis pole küll mingeid mõistmisprob- nakame?" küsib Ain. leeme olnud. Aga ka näiteks Soomes läks "Oehli. Seda ma kartsin..." väga hästi, öeldi, et ei saanud kõigest aru, aga "Nojah. Seda ma arvasin. Ma proovin oli tunda. Minu meelest on see tundmatu keel teistes dialektides." siiski eesti teatri õnn. Et teha ennast teistele Mida lisaksid oma curriculum vitae arusaadavaks, tuleb rohkem otsida üldmõis­ esimestele kümnenditele? tetavaid väljendusvahendeid. Sümboleid, ku­ Siiani on kuidagi väga sujuvalt läinud. jundeid, žeste. Kui tüki enda sisemine struk­ Üleöö ei ole midagi toimunud. Olen väga tuur on paigast ära, siis võib tekkida tunne, rahul oma perekonnaga, mul on olnud ilus et sõnades ei saa kõike kätte, pean tegema lapsepõlv. Unises Võru linnas. Esile tõsta selle puust ja punaseks. polegi sealt nagu midagi. Nii palju ehk, et Kui palju peab lavastaja olema koolmeister, sündisin samas majas, kus Kalevipoeg — kasvataja, õppealajuhataja? Võru sünnitusmajas töötas just "Kalevipoja" See, et keegi oma tavalise taseme üle­ loomise ajal Kreutzwald. Ema poolt olen tab, pole iseenesest mingi väärtus. Tähtis on, ingerisoomlase ja venelase segu, isa poolt pu­ kuidas see toimib. Lähtuda tuleb ainult mak­ has eestlane. Juba sada aastat tagasi tuli vana­ simaalsest tulemusest. Ei saa nii, et näitleja vanaisa Läänemaalt Võrumaale. Nii et talu­ tuleb lava servale ja ütleb: sütita mind! Mida poja veri igatepidi. ma sütitan! Kõige vastikum — ja selliseid olu­ Võru veri ikkagi. Ja muud värinad. kordi ei saa vältida — on öelda vanemale Muu Eesti vaatab selle peale natuke näitlejale, et kuule, sa teed halvasti, see ei ole irooniliselt ja ma saan sellest suurepäraselt see. Tal tekib ju kohe tõrge: mida??? Noor­ aru — mul on tõrge igasuguse fanatismi suh­ mees, ma olen olnud kakskümmend aastat tes. Kui ma ei ole just Võrumaal, väldin ma teatris! See, kas ta mind lõpuks aktsepteerib, igati võru keeles rääkimist. See on kunstlik, sõltub ikkagi ainult sellest, Kui tasemel ma ise та пака no kõnõlõma. Ma tunnen ennast olen. halvasti. Ma tunnen, et valetan. Tean päris Sind tõi Võru kooliteatri kaudu teatri palju inimesi, kes ajavad seda võru asja kül­ juurde Rain Simmid, täna teed sina talle lalt kitsarinnaliselt, kes ei oska teatud hetkel proovis märkusi. enam distantseeruda. Võru keelt peaks võtma Jah, tänu Rainile huvi tekkis küll. See, huumoriga. Miks võru keeles ropendamine ei mis ta meile rääkis, pööras senise ettekuju­ tundu ropuna? Tal on mingi huumor juures, tuse teatrist pea peale. Võrru ju mingeid teat- mis ei lase teda võtta labasena. risündmusi ei toodud. See kõik tundus huvi­ Kui pärast "Soe" lavastust hakati rääki- tava mänguna: kui täpselt ta ütleb mingeid 91

PERSONA GRATA AIN MÄEOTS

asju! Kuidas ta paneb selliseid asju tähele? eesmärk, mitte vahend rahuldamaks lavas­ Ma tahan ka nii! taja poliitilisi või professionaalseid ambit­ Teatritöö, mille taga on veri, higi ja pisa­ sioone. Mida lihtsamate vahenditega teha, raid? seda võimsama tulemuse saavutab. 1991. Ikkagi terve kooliaeg. Üks Moliere'i ek­ aastal Avignoni festivalil nähtud Peter Brooki sam, millega ma ei saanudki hakkama. Küll "Tormis" tehti tormi nii, et valgele liivaplat- ma pingutasin ja punnitasin, aga ei tulnud sile tulnud neeger kallutas käes liivateradega ega saanudki tulema. täidetud bambustoru. Liivaterad veeresid Normet oli heas mõttes ratsionaalne, šššššahhhhh! ühte nurka. Ja mul tõusid juuk­ analüüsis põhjani välja. Kui Pedajas tuli, oli sed peas püsti. see hoopis teine maailm — tee selle koha peäl "Vanemuisesse" ootan lavastajate kon­ vot nii. Ma tegin nii ja samal hetkel sain aru, kurentsi just nooremate lavastajate poolt. mis selle taga on. See, kuidas tulemuseni jõu­ Peale Jaan Toominga meil sisulisi lavastajaid takse, ei olegi tähtis. Kui tegemist pole just polegi. Ja see annab väga tunda... füüsilise vägivallaga. Kes eesti näitlejatest peaks mängima Ham­ Jalad maha sain "Kolmes ões", tekkis letit sinu "Hamletis '? mõistmine, mismoodi see mängimine võiks Ei tea praegu, "Hamlet" ei ole minu olla, mida tähendavad napid väljendusva­ meelest üldse staaritükk, ta on trupitükk. Ta­ hendid, mida tähendab laval õigesti mõtelda. haks teha väga heade, aga tingimata tundma­ Ja ikkagi tundsin, et tarkust jääb väheseks. tute näitlejatega, kellel ei ole "eelnevat elu". Või õieti teda nagu polegi veel. Seepärast ot­ Praegune "Vanemuise" noorte näitlejate sustasin sellest sügisest magistrantuuris trupp pole varjanud oma ühist seltsielu, õpinguid jätkata. Lihtsalt katse-eksituse mee­ käiakse läbi perekonniti, reisitakse ja suvita- todil enam kaua ei ela. takse koos. Uks karm teatriseadus ütleb, et Paljude muude võimaluste kõrval jagune­ "seltskond tapab kunsti"? vad lavastajad kaheks ka nii: ühed kipuvad Professionaalsuse küsimus. Võib õhtul hästi palju rääkima, teised püsivad rohkem kaelakuti olla ja viina võtta, aga järgmisel vait. hommikul proovis —jumal hoiaxs! — ei tule Ideaalne on see, kui lavastaja ja näit­ mul pähegi kellessegi kuidagi omapoisilikult lejad räägivad tüki selgeks, kõik teavad, mida suhtuda. Need asjad lihtsalt peavad eraldi mängitakse ja kuhu peab välja jõudma, ja käima, muidu muutub asi malevaks. Teater samal ajal tunned, et lavastajal on MIDAGI peaks olema pühamu ilma paatoseta. Kõige VEEL. Lavastamine pole lavale seadmine. See ilusam, kui need piirid on olemas, aga neist ei tähenda, et tuleb tulla häguse näoga proovi ei räägita, neist lihtsalt peetakse kinni. Meile ja öelda: teate, siin taga on veel midagi. ei ole see seni probleem olnud. Võib-olla tänu Parimatel lavastajatel on see lihtsalt olemas. sellele ongi see seltskond nii tugev. Mina ise? Loomulikult püüdlen! Mis ma siis Kodus on sul väga kultuurilembene õhk­ üldse... kond: sinu poolt teater, muusika, kino, Anu Kas see miski peaks olema alati viie sõnaga poolt keel ja kirjandus. kokkuvõetav? Et — oma lavastusega tahan Eks ole, ja kokku sünnib siit muusaini- öelda teile, armsad sõbrad, et... mene. Ega ma tegelikult ei võta seda päris Loomulikult peab saama kokku võtta. koduna. Mitte et mul midagi paneelmajade Aga sinna juurde peabki tulema see MIDAGI, vastu oleks, aga tahaks ikkagi sellist väikeko­ muidu võiks lihtsalt plakati lavale naelutada. danlikku driimi. Hiljuti üht etendust vaadates, kus juba ees­ Kui tihti mõtled oma vigadele-pahedele? riide avanedes, lavakujundusest alates hakati Enesekasvatusele ? oma sõnumit näkku taguma, tekkis küsimus: Keskkooli ajal avastas direktor meie ahah, selge, aga mis ma siin enam vaatan, kui klassi poisid võsas suitsetamas, mina teiste Vabadussammas on külili vajunud. seas, ja viis meid kooli ette, kus me pidime Oled näinud elusast peast Eugenio Barbat, kümme korda kogu kooli ees ütlema: kõige Dario Fo'd. Grotowskit. suurem suutmine on enese muutmine. Sellest Grotowskil olid hall habe ja sarvraami- ajast peale ma enesekasvatusega ei tegele. dega prillid. Kui rääkima hakkas, siis oli Seda ma tean, et olen laisk, kohutavalt laisk. näha, Kuidas mõte jookseb. Kõige olulisem Kuigi ainus spordiala, millega olen isegi II asi enda jaoks, mis neilt reisidelt on olnud järguni jõudnud, on alpinism. Olen ka uiga kaasa võtta, — teatritegemise juures tuleb ära mugav selleks, et kätt elu pulsil hoida. Igal visata kõik valmis ettekujutused, ei saa män­ hommikul ostan ajalehed, järgmisel hetkelei gida stiili. Teatri ainus võimalus ellujääda on mäleta mitte midagi. Tähtsamad sündmused teha seda inimestele siin ja praegu. Teater on tulevad minuni õhu kaudu.

SVEN KARJA Ain Mäeots novembris 1996. Meelis Loki fotod, "Postimees 93 THEATRE. MUSIC. CINEMA. JANUARY 1997 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: SAALE SIITAN, MARE PÕLDMÄE, ANNELI REMME. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

THEATRE MAIMU VALTER. The Story of a School, Part 1 KERSTI KREISMANN answers (3) (78) Kersti Kreismann has been working at the Estonian The first part of a historical overview by theatre Drama Theatre since 1972 and has worked together historian Maimu Valter which documents the with dozens of directors. In her interview, Kersti founding of Estonian State Theatre Institute in 1946 Kreismann refers to her experiences while working is published in this issue. with Voldemar Panso, Grigori Kromanov and Adolf Shapiro, and also her roles in recent years, Persona grata. AIN MÄEOTS (91) directed by Priit Pedajas, Elmo Nüganen and Mikk Ain Mäeots is an actor at Vanemuine Theatre, who Mikiver. is tending towards directing and whose most important productions have been Sua ("The Kersti Kreismann also evaluates the changed Wolf"), performed in the south-eastern dialect of situation in the theatre, where the number of new Võru, and Ondine by Jean Giraudoux. productions has increased, repertoire is changing rapidly and the actors seem to have enough work. "Being busy doesn't mean being satisfied, because MUSIC parts are divided unevenly among the actors. The ŽANNA PÄRTLAS. On the polyphony and the best actors suffer from rushing around. Years ago, structure of mode in Setu music. (23) when Panso staged some classical play, it was Žanna Pärtlas, who has graduated from Petersburg discussed half a year before and many after. Now Conservatoire, takes a fresh look at Seru song, an people are churning out two Chekhovs and two original phenomenon of Estonian national culture. Shakespeares in one theatrical season without In her brilliant article also the importance of multi­ anybody noticing anything." channel recordings in the studies of archaic music becomes evident. Theatre questionnaire 1995/96 (33) 25 Estonian theatre critics and historians evaluate About Organ Culture of Spain with Toomas Trass new productions of the last season. "Pianola" by (43, 96) A. Adabashian and N. Mikhalkov (director Elmo Toomas Trass, Estonian organist and composer of Nüganen, Tallinn Town Theatre) was elected the the younger generation, lived a year in Zaragoza best production of the season, followed by Ainus and attended the courses on ancient Spanish organ ja igavene elu ("The Only and Eternal Life") by under the direction of prof. Jose Luis Gonzales J. Rohumaa (director Jaanus Rohumaa, Tallinn Uriol. In the interview for TMK Trass is speaking Town Theatre) and Taevane ja maine armastus ("The about Spanish organs and organ music as it seems Heavenly and Earthly Löve") by A. H. Tammsaare for a North-European. and M. Unt (director Mati Unt, Vanemuine Theatre). Together with Rushing Time II (57) Ester Mägi, celebrating her 75th birthday this LILIAN VELLERAND. Two debuts (52) January, holds a special position in Estonian music. The author observes two new productions: Hei, In this article Ester Magi's colleagues Veljo Tormis Luciani! that is based on short stories by Friedebert and Lepo Sumera are speaking about her music. Tuglas, in the Ugala Theatre and The Complete Mägi has composed both chamber and symphonic Works of Shakespeare (Abridged) by Jess Borgeson, music, but her personal style has always been Adam Long and Daniel Singer in Rakvere Theatre. intimate, delicately elaborated, and with national Both productions are almost debuts: Hei, Luciani! traits. Hugo Lepnurm has drawn a comparison was directed by Ingomar Vihmar, who until now between her music and forest flowers. has worked as an actor. The Complete Works of Shakespeare is the first prodction of Ain Prosa in ANNELI REMME. Va, pensiero. Eppure. Verdi's Rakvere Theatre after graduating from the drama opera Nabucco in Estonian Opera Theatre (63) department of the Academy of Music in spring The critical review deals with the production of 1996. Giuseppe Verdi's Nabucco in Estonia. How much it In their form the two performances are totally is a success, how much a failure? different: the pervasive tone of Luciani has its melancholy humour, The Complete Works of CINEMA Shakespeare is full of improvisation pleasure. Trying MAARET KOSKINEN. The Swedish Film of the to find parallels between those productions, the Eighties and the Nineties: A Critical Survey I (15) author says: "Recently smb said about the young This is the first part of a longer article translated generation of artists that they do not show but they from the book Film in Sweden (Svenska Institutet, watch. Does it not hold the truth about the 1996). The article deals with the 60s generation and directors too?" especially the role of female directors in the 94 Swedish cinema of last two decades. The next two An overview which deals the prize winners at the arts of the article will be published in the 46th Berlin, 48th Cannes and 53rd Venetian Film Pebruary and March issues of TMK. Festivals and the winners of this year's Oscars. SULEV TEINEMAA. Meeting place is Gotland LAURI KARK. The flowers of evil. Luchino (29) Visconti, his German trilogy (67) From 4 to 8 September 1996 the 5th Swedish-Baltic At the film festival Arsenals in Riga, Latvia, that Film Festival took place in Burgsvik on the island took place last Spetember, the 90th anniversary of of Gotland. Seven Estonian film-makers and famous Italian film and theatre director Luchino journalists participated in the festival and one of Visconti (1906—1976) was celebrated with a small them gives an overview of this event of great retrospective of his works that included the films importance for the Baltic film-makers. Of the belonging to the so-called German trilogy: The shown films, the author presents newer Latvian Damned (1969), Death in Venice (1971) and Ludwig and Lithuanian productions. (1972). In the trilogy Visconti sticks to one of his central themes, the decay and destruction of family. ANDRES HEINAPUU. A girl chopping wood. Lauri Kark, having watched these three films once Have you got the message? The films of Valentin again, finds that The Damned offers a vision which Kuik about the Khant (48) is the most impressive from an artictic point of Screenwriter and director Valentin Kuik (b 1943) view and also the most depressing what concernes has made three documentaries about the Khant, a the content of the film. In a longer article the small Finno-Ugric nation living in Siberia: Message author analyses thoroughly the structure and of the Parliament, Flight and Voices. Andres Hei­ characters of the film, its imaginary and pervasive napuu who knows well the living conditions, ideas. customs and culture of the Khant analyses those films. The author thinks that Kuik has been a JAANUS KULLI. A voyage in human discrete observer in his Khant trilogy who has not relationships (75) forced his own truth upon the viewers. This is also A review of a motion picture in video format, the reason why there have been left many loose Armatsioonid (1996) that is directed by a 25-year old ends in the film, it is full of allusions and often actor of the Estonian Drama Theatre, Andres offers several possibilities of interpretation. Puustusmaa, together with Kalev Lepik. The Appreciating this approach, Heinapuu rinds that author finds that one could argue about the artistic some things sould have been dealt with more integrity of the film, but one must admit that it has explicity. been successful in creating the post-modern microcosm of the 90s for TV screen. Jaanus Kulli AARE ERMEL. International film prizes in 1996 also appreciates the good work of the actors in the (59) film.

TOIMETUSE KOLLEEGIUM: AJAKIRJA "TEATER. MUUSIKA. KINO" PIDEVATE MÜÜGIKOHTADE LOETELU JAAK ALLIK TALLINNAS: AVO HIRVESOO • AS "Plusspunkt" kioskid Tõnismäel ja Vabaduse ARVO IHO väljakul. TÕNU KALJUSTE • AS "Rinder" kioskid Kuninga t 2 ja Suur-Karja t ARNE MIKK 18. MARK SOOSAAR • Ajakirjanduslevi kiosk Postimaja juures. PRIIT PEDAJAS • Kauplused "Rahva Raamat", Pärnu mnt 10 ja LINNAR PRIIMÄGI "Viruvärava", Viru t 23. ÜLO VILIMAA TARTUS: • Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli t 11 ja Postimehe äri, Gildi t 1. HEA LUGEJA! Toimetuses on neel odavalt saada selle ja möödunudki aastate iiksikeksemplare. Ars lõnga, vita brevis est. NB! Praakeksemplarid vahetatakse trükikoja tehnilise kontrolli osakonnas — Pärnu mnt. 67-a (trükikoja poolne sissekäik), tel 68 14 11.

Toimetus: EE0090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 30. 12. 1996. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Ting- trükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 13,9. Tellimuse nr 5322. "Printall", EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 95 Algus lk 43 aladel, kus kristlik kultuur sulandus ALLIKAD: kokku araabia kultuuriga. Seda kutsuti läänegooti ehk mosaraabia liturgiaks. Organos Historicos Restaurados. Saragossa, 1991. Kataloog. Mosaraabia traditsioon liturgia osana on Michael Noone. A census of monk musicians säilinud elavana tänapäevani. Kuidas so­ at El Escorial during the reigns of Philip II and Philip bitub orelimuusika sellisesse sulamisse? III. "Early Music" XXII, 1994, nr 2. Kas mängisite orelit ka mõnel missal? The Larousse Encyclopedia of Music. Ed. by G. Hidley. Pariis, London, 1965/71. Tänapäeva Hispaania kirikutes kõlab Vestlused Toomas Trassiga septembris-oktoobris muusikat väga vähe ka suurtes katedraalides. 1996 ja hispaania orelimuusika tutvustused Nõm­ Organistidele ei maksta, samuti nagu Itaalias. me Rahu kirikus 1994—1995. Missadel lastakse muusikat lindilt. Tallinna orelifestivalil esinenud Vatikani peaorganist Giovanni Libertucci pidas seda katoliiklike maade organistide suurimaks probleemiks. Missasid on palju. Näiteks varahommikune mfesa peetakse tavaliselt väikeses kabelis ilma muusikata. Saragossa Pilari katedraalis tuli isegi päevasel missal muusika lindilt, kuigi seal on suur orel. Muidugi on missasid, kus orelimuusikat kasutatakse. Käisin His­ paanias veel ka 1994. aastal Darocas oma õpetaja juures meistrikursustel. Siis sain mängida missat sealses Santa Maria kirikus.

MARIS VALK-FALK

Toomas Trass oma juhendaja professor Jose Luis Gonzales Urioliga.

Klassikaline orel 1857. aastast, meister Pedro Roques. Capilla del Hospital Provincial de Nuestra Setfora de Gracia, Saragossa.

геогег-muusiko-kino T/1997

Valentin Kuik novembris 1996. Harri Rospu foto