Eesti Draamateatri ajaleht nr 5, september 2010 Fotod: Peeter Laurits

Rait Präätsa vitraazˇid Eesti Draamateatri ustel.

110000-aastases teatris

MARI-LIIS LILL

Draamateatri maja on sajandivanune, Draamateater ise vaid kümnendi võrra noorem. Keegi nagu ei lahkuks siit päriseks. Või päriselt. Mäletan, et päev enne, kui pidi ära Sajand – see on mõiste ajalooõpikust, see on kestvus, milleni enamik meist oma eluea saadetama varalahkunud näitlejat, peeti majas pidu. Kes sattusid tol õhtul üle suure jooksul ei küüni. Eriti teatris, kus elatakse küll väga mitut elu, aga mitte kuigi kaua. saali ukse vaatama, nägid äärmiselt ebareaalset pilti. Lava oli juba ärasaatmiseks valmis Muidu olekski ehk ebaõiglane. seatud – seal olid postamendid lilledele ja riidega kaetud alus kirstu jaoks. Aga et Enne mind on selles majas töötanud sajandi jagu inimesi. Kui selle peale mõelda, on tegemist oli ikkagi lavaga ning et samal ajal oli majas käimas meeleolukas tantsupidu, nende kohalolu tuntav. Räägitakse legende sellest, kuidas kunagi ammu veetis üks äsja mõjus see kõik lihtsalt... matusedekoratsioonina. Ja muutis selle lahkumise kuidagi teatrisse tulnud noor näitleja öö teatris – suure saali põrandal ja ihuüksi. Ikka selleks, vähem tõeliseks. Kohalolu aga tõelisemaks. et vanade olijatega paremini tuttavaks saada. Tänasel päeval ei ole selline tutvumisõhtu Peale selle on aeg-ajalt saalis vanade olijate naeru kuulda. Nad on kohal. enam võimalik – maja on öösiti valve all ja vanad olijad saavad rahulikult omi asju Ja on tajutav, et nad soovivad head. Tundub, et teispoolsuses ei ole konkurentsi. ajada. Seal on aega mõelda sellele, mis on tegelikult tähtis. Et mille nimel? See teatriajaloost Kohtumisi tuleb ette siiski. Ükskord näiteks ilmusid nad „Voldemari“ proovide ajal kuulus pealisülesanne, mis ometi ei ole aegunud. Ei aegugi. Mille nimel me selle tüki rongivaguni seinale. Eelmisel päeval olid seinad olnud veel rohelised, aga tol päeval lavastame? Mille nimel mängime? Need on küsimused, millele tuleb päevast päeva kumasid sealt läbi selgesti äratuntavad Voldemar Panso ja Kaarel Karm ja Ellen Liiger vastata. Ja olgu meil õnne, et ka vastuseid leiduks. Nagu on öelnud üks selle maja jt. Kui hiljem selgus, et kunstnik oli lasknud need pildid sinna trükkida, jäi väike kahtlus vanadest olijatest: „Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.“ Olgu meil õnne! ilmutusest siiski õhku. lk 2 K oolist kasvanud teater

REIN OJA teatrijuht

Jüri Krjukov, vaieldamatu proff näitlejate seas, ütles kunagi, et kui hakata hin- dama teatrit, siis kõigepealt tahab ta näha, kas see teater on professionaalne. Järgmine kriteerium on, et kas see professionaalsus on ka huvitav. Ja alles seejärel saab kõnelda subjektiivselt heast või halvast teatrist. Enamiku kunstialade puhul võib teostes kohata igasuguseid ideid ja vormilisi lahendusi, küll perfomance´ites, fi lmides, minu pärast kasvõi malevakavades – ja muidugi ka teatris. Kunsti tegemise aluseks võib võtta sotsiaalseid või poliitilisi manifeste, kuid esmane ja kõige olulisem mõõde on siiski professionaalsus, ame- tioskus. Ei ole minu otsustada, kas Draamateatris on ideid palju või vähe, arvan, et täiesti piisavalt, aga üks on kindel: sellele teatrile on iseloomulik, et siin majas töötavad profi d. Ütleme, et ühes spordiklubis on saavutatud tase, kus kõrgust hüpatakse mitte vähem kui 2 meetrit. Seda teatakse nii avalikkuses kui ka klubis endas. See on latt, mille alt läbi ei joosta, sest klubis on harjutud, et 2 meetrit ja aeg-ajalt rohkemgi on hüppajale jõukohane. Nii on see olnud ja on praegu. Kuid selleks, et see iga- päevane vähemalt 2 meetrit sünniks, on vaja abistava meeskonna professionaa- lset toetust. Draamateatris on iga töötaja teatrijuhist kuni lavatööliseni selle tee- nistuses, et näitleja saaks teha professionaalset kunsti. Arvan, et meie teatri kõik üksused töötavad professionaalselt, sest kui näitlejat miski häiriks, midagi jääks oluliselt vajaka, oleks ka tulemus teistsugune, 2 meetrit jääks sündimata. Mait Malmsten ütles kord koridorivestluses, et Draamateater on justkui emalaev, millelt on tore teha väljasööste, kuid alati turvalisse paika tagasi tulla. Jah, meie näitlejad on väga nähtavad fi lmides, seriaalides, teiste teatrite lavastustes, me pole keelanud neil uusi kogemusi ammutada, proovida end erinevates projektides väl- jaspool kodulava – ka see on üks viis kasvatada oma professionaalsust. Draamateatrisse tullakse teistsuguse tundega, nii tööle kui etendust vaatama. See on käsitamatu miski, mille on nende seinte vahele kaasa toonud siin töötanud profi d, kelle mälestus on kasvanud legendiks. Ometigi on need nimed, nende loo- ming ja eeskuju täiesti elav ka täna – proovide vaheaegadel toimuvas puhvetilaua vestluses noore ja eaka näitleja vahel, ühelt näitlejapõlvelt järgmisele liikuva 2 meetri kõrgusel asuva lati tunnetusena. Eesti Draamateater on välja kasvanud koolist. Draamastuudio ellukutsuja ja juhi Paul Sepa sooviks oli koolitada näitlejaid, kes oma ametit tehniliselt, intellek- tuaalselt, isiksustena valdavad. Draamastuudio lõpetajad, Eesti Draamateatri ellu- kutsujad, pidasid teatri sünnihetkeks just stuudio kokkutulemist, oma proffi deks küpsemise haridustee algust. Meie asi on seda ametioskuse traditsiooni elus hoida. Katkend Draamastuudio katseetenduse “Kilk koldel” kavalehelt 1922. aastal.

Eesti Draamateatri foto: Mats Õun

katkend Ardo Ran Varrese kantaadi „Vastsest templist“ noodist. Esiettekanne 16. oktoobril 2010. lk 3 JJUUBELITEUUBELITE HHOOAEGOOAEG

18. september TEATRIMAJA 100 26. november KONVERENTS

Teatrikonverentsil Maalisaalis heidetakse pilk Draamateatri ajaloole ja 17. septembril möödub Eesti Draamateatri tänapäevale. Esitatakse küsimus, miks peame Draamateatrit rahvusteat- maja avamisest sada aastat. Noorte riks ja mida me üldse ootame rahvusteatrilt 21. sajandil. Peterburi arhitektide Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri projekteeritud ja Saksa Teatriühingu tellitud Tallinna Saksa Teatri uus hoone oli Eestis uus kvaliteet. Senised 30. november VOLDEMAR PANSO 90 teatrimajad olid pigem seltsimaja-tüüpi. Eestlaste ehitatud valmimiseni jäi Esitletakse Voldemar Panso per- siis veel kolm aastat. sonaalbibliograafi at. Eesti teatri ühe suure lavastaja, teatrijuhi ja õpetaja juubeliks on valminud 14.00 Esitletakse raamatut „Eesti Eesti Draamateatri ja Eesti Rah- Draamateatri maja 100. Das Gebäude vusraamatukogu koostöös bib- des Estnischen Schauspiels 100 Jahre“. liograafi a, mis sisaldab andmeid Rohkete illustratsioonidega kakskeelne nii Panso enda tööde kui temast raamat annab ülevaate Draamateatri maja, kirjutatu kohta aastatest 1936- ühe Tallinna kesklinna märgilise hoone 2009. ajaloost.

16.00 avatakse Peeter Lauritsa fotonäitus „Pahempidi“, kunstniku unenäolised visioonid Eesti Draamateatri majast. Näitus jääb teatri jalutusgaleriis avatuks kuni 8. oktoobrini, osaliselt teistes ruumides aga hooaja lõpuni. Näitust toetasid Eesti Kultuurkapital ja Diesel Arts. 30. detsember ANTSUDE PIDU 21.45 Videoinstallatsioon teatrimaja välis- seintel. Autorid videokunstnikud Taavi Draamateatri kollektiiv annab üle kolleegipreemiad, koos jäetakse Varm, Taavet Jansen ja Andres Tenusaar. hüvasti vana aasta ja eesti krooniga ning pannakse vaim valmis Teatrimaja piduliku avaõhtu kavaleht. 2011 kultuuripealinna aastasse astumiseks.

16. oktoober TRUPP 90: SUUR PIDUPÄEV

Eesti Draamateatri sünnipäev on 11. oktoober 1920, kui rühm noori tulevasi näitlejaid kogunes Mündi tänaval Riigiteenistujate klubi ruumes, et astuda lavastaja Paul Sepa era-draamastuudiosse. Esimese lennu lõpetajad asutasid Draamastuudio Teatri, mis 1937. aastal sai nimeks Eesti Draamateater. Jalutusgaleriis avatakse näitus „Eesti Draamateatri suurkujud kunstis“ koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga. Näitusele pannakse välja maalid ja skulptuurid Draamateatri kunagistest näitlejatest. 16. oktoobril esitletakse Inna Taarna raamatut „Draamateatri 6 tipp- näitlejannat“, paljude fotodega illustreeritud mälestusraamatut autori kunagistest kolleegidest ja lavapartneritest, legendaarsetest näitlejanna- dest, möödunud sajandi keskpaiga Draamateatri trupi naistuumikust – Katrin Välbe, Linda Tubin, Meta Luts, Lisl Lindau, Aino Talvi ja Ellen Liiger. Raamatu väljaandja on Eesti Teatriliit, kujundaja Mari Kaljuste. Esitletakse Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi graafi list lehte „Eesti Draa- mateater 100“. Kunstiteos on mõeldud teatri kingitusena siin kaua aega töötanud inimestele jt. Leht on trükitud Eesti Litograafi akeskuses.

19.00 Galaetendus Eesti Draamateatri 90. juubeliks. Õhtu põhisündmus on Eesti Draamateatri kantaadi esmaettekanne, mille autor on muusika- ala juhataja Ardo Ran Varres, teksti koostaja dramaturg Ene Paaver, kasutatud on Juhan Viidingu ja Priit Põldroosi tekste. Õhtu lavastaja on peanäitejuht Priit Pedajas. Mängib orkester Tallinn Sinfonietta, dirigee- rib Risto Joost. Õhtust teeb ülekande ETV. Peale galaetendust korratakse Taavi Varmi,Taavet Janseni ja Andres Tenusaare videoinstallatsiooni Draamateatri maja seintel.

Ehtekunstnik Krista Lehari on loonud Ita Everile sõrmuse ja Kaie Mihkelsonile kõrvarõngad, mis jätkavad eesti teatri väl- japaistvate näitlejannade rändehete tradit- siooni. Originaalehted, pika ajalooga Liina Reimani sõrmus ja Anna Tamme kõrvarõngad, varastati teatri remondi ajal. Uued autori- ehted ei lase kaunil tradit- sioonil katkeda.

Anna Tamme Krista Lehari loodud uued reliikviaehted: kõrvarõngad. Liina Reimani sõrmus. sõrmus ja kõrvarõngad. Esietendus lk 4 “ Andrus Kivirähk N eegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel” Mark Twaini ainetel Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr Esietendus 10. oktoobril 2010 väikses saalis Osades: Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus (külalisena), , Anti Reinthal. HENDRIK TOOMPERE NÄITLEJATEATER

MADIS KOLK

Kuigi Hendrik Toompere jr on viimasel ikkagi eeskätt lavamaailma sisse elama, kompimine hakkavad teineteist vastas- rajada oma sõnum, vaid selleks, et meta- ajal üha enam hakanud huvi tundma sellega samastuma. Tema teatrikeel, mitte tikku võimendama, eeldades mõlemaga teatraalsest tähistamisringist taas reaal- dramaturgiaklassika lavastamise vastu, välise olmelisuse, vaid taotluste mõttes, on võimalikult sügavuti minekut. susse murda. Toomperel ei lähtu see mitte on tema senises loomingus siiski raske aga seejuures ennemini realistlik, lähtudes Toompere kohati grotesksed kujundid toi- niivõrd tähenduste võrdsest võimalikku- leida mingit väga konkreetset temaatilist tõetundest, mida kujutatavatele asjadele mivad ühe võimaliku kunstilise ekvivalen- sest, vaid paradoksidest, mis üksteisega ühisnimetajat. Samuti pole tema lavakeeles ja nähtustele lähenedes peegeldada läbi dina tänapäeva inimese tajukeskkonnale, vastastikku asetatakse. Kuid mis kõige sedalaadi korduvaid kinniskujundeid, mille näitleja keha. Tema teater ei suru reaal- kuid mitte niivõrd sõnumina kui pigem paradoksaalsem, selle kaudu on ta avasta- alusel ta käekirja koduseks kirjeldada. susele peale mingit „tõlgendavat“ võrgus- just püüdlusena selles liiklema õppida. See mas ka psühholoogilise realismi ja tõelist Tema lavastuste kõrgendatud teatraalsus- tikku, mida saaks mõõta vaid lavastaja teater on oma meediumist teadlik, kuid tähendust ja rikkust. määra ja mängusituatsioonide lähivaatlust kontseptsiooniga. mitte enam selleks, et sellele teadlikkusele Seda huvi ilmestab kas või tema „Kir- on kiusatus pidada väga kontseptsiooni- siaed“, mis samuti ei lähtu püüdest iga põhiseks, kuid tegelikult tundub, et kui hinna eest mingit stereotüüpi kõigutada, Toompere kohta üldse midagi kindlat sest tegelikult ei saa me ju öelda, et meil väita, siis pigem seda, et tema teater on oleks Tšehhovi ja Stanislavski enda suh- eeskätt näitlejateater. tes välja kujunenud mingid stereotüübid. See ei vähenda kuidagi tema lavastuskont- Pigem on nende pärandile peale kasvanud septsioonide mitmeplaanilisust, lihtsalt kivistav ja võlts paatosekiht, mille nihes- viitab sellele, et nende käivitav mängu- Malsroos Foto: Teet tamine ei dekonstrueeri allikat, vaid aitab mootor lähtub ennekõike näitlejast. See seda taasavastada. Tšehhovi puhul siis nii ei seisne üksnes selles, et Toomperes on tema näidendi komöödiapotsentsiaali, kui kujundliku mõtlemisega režissööri kõrval ka teatritinglikkust, mis Stanislavski enda ka tubli annus näitlejat toetavat näitejuhti, esmalavastustes veel ei kajastunud, kuid vaid pigem selles, et Toompere inter- mida ta oma peatsel „süsteemi“ otsingul preteeribki lavastajana teksti ennekõike sümbolismi kaudu avastama hakkas. Seda- selle kaudu, kuidas see kohtub näitleja sama tinglikkust, mis pole üksnes lava- organismiga ning hakkab selles koostoimes konventsioon, vaid ka võti märkamaks elu laval tähendusi genereerima. Ratio rolli teatraalsust ja performatiivseid struktuure, tagaplaanile jäämine ei vähenda tema olles seega elusa teatri kohutuslikuks kom- lavastuste intellektuaalset mahtu, vaid Andrus Kivirähk “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...” proovis. ponendiks sõltumata seda ümbritsevast epohhist ja vooluloolisest põhjendusest. Foto: Teet Malsroos Foto: Teet

Hendrik Toompere “Kirsiaia” proovis. Mark Twain. osutab lihtsalt loomeprotsessi suunale. Postmodernist, kes otsib Toompere teatrist Seetõttu pole ka Toompere teatri metateatraalsust, seda sealt mingil määral uudatused argireaalsust justkui nihestava lavakeele ka leiab, kuid see ei ole dekonstruktiivne koosseisudes puhul küsimus selles, et ta üritaks iga tung lavaruumi väliskeskkonnale avada ja M hinna eest mingeid väljakujunenud tähendusahelaid ambivalentseks nihestada.

stereotüüpe murendada, kuigi see võib Olgugi tema lavastustesse kodeeritud Foto: Ivar Veermäe esmapilgul niimoodi tunduda. Selline argireaalsuse mõningane kummastatus, Näitleja Kristo Viiding on omandamas postmodernistlikuks peetav tõlgendustung suunab see vaataja tähelepanu ikkagi rahvusvahelist haaret. Filmirežii õpingute tegeleks paratamatult natuke liiga palju pigem lavamaailma keskmesse. Metateat- tõttu Portugalis ei saa ta mõnda aega vaatajale a priori omistatud silmaklap- raalsus, mis mõningail juhtudel peaks Draamateatri etendustes mängida. pidega, et siis neid eeldusi kõrvalteedele publiku realistlikust sisseelamissituat- „Mängud tagahoovis“ Sela Borohhovi suunata. Kui aga lähtudagi ausalt sioonist üles raputama ning laval toimuva ja „Kirsiaia“ Petja Trofi movit hakkab tõdemusest, et nii tänaste lavakangelaste mängulisust meelde tuletama, on temal mängima Draamateatri trupiga liitunud kui ka vaataja identiteet on fragmentee- nagu topevindiga fi ktsioonimaailma sisse Roland Laos, lavastuses runud, moodustades ambivalentse tähen- tagasi suunatud. Tema mängukontsept- „Kas ma olen nüüd elus“ Sten Karpov duskeskkonna, oleks ju tegelikult üsna sioon ei püüa laval toimuvat iga hinna eest Pärnu Endla teatrist. „Sinul on meretäis väär ja üleolev eeldada, et publik ripub lavapõrandast lahti rebida, vaid sellele on hirmu“ jääb ootama Kristo Viidingu mingite ühtsete stereotüüpide küljes, mille leitud, võiks öelda, realistlik põhjendus, koolivaheaega. suhtes lavastaja teda justkui valgustaks ja mis annab edasisele õiguse toimida kui järele aitaks. Võõritus saab ikkagi toimida tahes harjumuspäratult, mõjumata aga millegi suhtes, kuid pahatihti ravib võõri- katsena vaatajat mingitest oletatavatest tuslik irooniateater peaasjalikult vaid ühestest tähendustest lahti raputada. See tegijat ennast tema isiklikest deemonitest. annab õiguse minna mänguga võimalikult Toompere sellist vastutust hajutavat hinna- sügavuti, kus reaalsuse adekvaatne tunne- Sten Karpov ja Kristo Viiding alandust ei tee, ta püüab publiku panna tamine ning mängusituatiooni reeglite Lauri Lagle lavastuses „Portselansuits“. lk 5 Esietendus “ Samuel Beckett K rappi viimane lint. Sammumisi”

Lavastaja Rein Oja, tõlkinud Valdek Kruuspere („Krappi viimane lint“) ja Doris Kareva („Sammumisi“). Esietendus 7. novembril 2010 Maalisaalis. Osades: , Kaie Mihkelson, Ester Pajusoo.

Samuel Beckett (1906–1989) on eesti teatris isekad, koledad olendid. Ilmselt mõjutas hästi tuntud autor, tema teoseid on lavasta- teda see, mis eelmisel sajandil lääne ini- tud paarikümnel korral. Eesti Draamateatris mesed korda saatsid, kohutavad sõjad, on „Lõppmängu“ lavastanud Evald Her- koledused, mis said ikkagi võimalikuks maküla (1996) ja (1999). Juhan pärast seda, kui oli ometi loodud nii palju Viidingu juhendatud rühmatööna tulid välja kultuuri, raamatuid… Inimene pidi iseen- Ain Lutsepp. Kaie Mihkelson. Ester Pajusoo. „Oodates Godot’d“ (1986), „Õnnelikud daga silmitsi seisma ja tunnistama, et asjad päevad“ (1989), „Mis kus“ (1990). Eesti on nagu on: tsivilisatsioonikiht, inimese Draamateatri legendlavastuste hulka kuulub areng, harmoonia ja kooseksisteerimise näitleja töö alustamist see kergendab või Kui tahaksime seda, mis me oma mõttes Jüri Järveti mängitud „Krappi viimane lint“ võime – see kõik on nii habras, inimene raskendab, jätab talle ruumi? käiame, paberile panna… Iga hingetõm- (1973 ja 1992, lavastaja ). seal all nii ülbe. Üks karvane isekas must bega tuleb küll mõte, aga kui nädala, Kas ta on nii ette ära andnud? Alati, igas Nüüdses lavastuses mängitakse samal õhtul loom tema sees on alles. Minu meelest aasta, elu jooksul peast läbi käinud mõtted näitemängus on näitleja jaoks mänguruum nii „Krappi viimast linti“ (Ain Lutsepp) kui räägib ta inimesest kui kaduvast liigist. kokku võtame, siis jääbki võib-olla küm- olemas. ka esmakordselt eesti lavale jõudvat „Sam- Ja inimene on seda ise põhjustanud. Alati mekond seika, mida me käiame ja millest Kui Peterson hakkas „Godot’d oodates“ mumisi“ („Footfalls“) Doris Kareva vastses võib, nagu Estragon ja Vladimir, omavahel edasi ei saa. tegema ja seal mängisid minu koolikaasla- tõlkes (Kaie Mihkelson ja Ester Pajusoo). rääkida üht-teist, et aega viita, aga see tun- Kui ma uut lavastust alustan, siis ei oska sed, lugesin teksti enne läbi. Jah, tõesti, kui dub kaunis… allakäinud. Ja samas – kui ja ei tahagi selle kohta midagi rääkida, loed Becketti näitemängus ainult paberile ma seda vaatajana vastu võtan, tekib suur sõnadega välja öelda, see kujutlus on nii VASTAB KAIE MIHKELSON kirjutatud sõnu, ei saa tervikust aru. See kaastunne, hellus inimolendi vastu, kes õrnakene selle koha kohta enda sees, kus selgub alles siis, kui laval on kõik tema on nii abitu iseenda üksinduses ja selles sa olema pead, mis laadis mängima, et see, vaikused, pausid, valgus, kõik see, mis „Sammumisi“ ei ole su esimene kokku- maailmas. Beckett vaatab inimese peale mis sa väljastpoolt vaadates Becketti kohta ta pildiliselt ette on kirjutanud. Lehtede puude Beckettiga. Millised on varasemad? kaugelt, nagu pikksilmaga. Inimene tuleb mõtled, edasi tuleks. Sõna on võimas asi, sahina kuulamine. Paus enne teise tegelase välja suure terviku mõõtkavas. See, kuidas ka endale mõttes öeldud sõna. Tunnen, et Kaie Mihkelson: Becketti kogemusi on sõnu. Petersoni lavastus tekitas sellise soo- me selles haaramatus tervikus sebime ja ei taha ja ei tohi seda veel teha. kahesuguseid: kui vaatad tema lavastusi, ja sagime nagu putukad, on kurb, naljakas juse tegelaste vastu. Tulin Salme tänavalt teine, kui ise teed. Tehes on võimatu mõelda ja naeratus püsis sees kaua. Kuigi nägid ja kaastunnet äratav. Becketti loodud pilt Beckettit on Eestis lavastatud üpris palju. niimoodi nagu sa näed neid vaatajana – inimese täielikku devalveerumist, oli see on karm, kuid vaatajana tekib mul soe See autor sobib vist eesti vaatajale. praegu, uue töö algul tunnen seda selgesti. tunne inimese vastu. Aga võibolla see on samas ka kaastunnet äratav. Ja ikka nalja- Esimene kokkupuude Beckettiga oli 1973. nii olnud tema näidendite lavastajate tõttu, kas ka. Jah, Beckett on ka naljakas. Ja eesti näitlejale. Tean päris paljusid näit- aastal, Draamateatris Mikiveri lavastatud see on nende pilk, inimese peale naeratu- lejaid, kellele ta on väga tähtis ja kes igat- „Krappi viimane lint“ (ühel õhtul Gogoli sega vaatamine. „Sammumisi“ tekstis on juttu, et May sevad, ootavad võimalust teda mängida. „Hullumeelse päevikuga“). Siis ei vaada- „käiab oma vaeses peas“ lakkamatult oma Ene Paaver nud ma mitte seda, kuidas Jüri Järvet Bec- Kui kirjanik on nii detailselt andnud ette mõtteid. kettit mängib, vaid imetlesin lihtsalt tema lava, pausid, sammude pikkusegi, kas lavaolemist, seda kuidas näitleja mõtleb, tegutseb, iga toon, iga liigutus on põh- jendatud. Kui täpne, mõte nagu noateral. Esietendus Tulekul Beckettist ma siis ei mõelnud, et mis mees ta on, kuigi tema näidendid olid meil juba Paavo Piik Priit Pedajas Loomingu Raamatukogus ilmunud ja olin “ “ neid lugenud. anso” irmus veretöö Läänemerel” Järgmine oli 1976. aastal Noorsooteatris P H Lembit Petersoni „Godot’d oodates“. Siis hakkasin rohkem autori peale mõtlema. Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Autor ja lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko. Millest ja kuidas tema räägib. Ursula Vanamölder. Esietendus Esietendus jaanuaris 2011 suures saalis. Edasi tulid Juhan Viidingu ja Tõnis Rät- väikses saalis 28. novembril 2010. sepa lood. Proovisime vist ka lavakoolis Osades: , Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Lauri Lagle, Uku Uusberg, Becketti lühinäitemänge teha. Osades: Mait Malmsten ja , Ülle Kaljuste, jt. Aga ise mängisin „Lõppmängus“ Draama- Raimo Pass, Märt Avandi, Maria PRIIT PEDAJAS teatris 1996. aastal. Hamm ja Clov olid Avdjushko. Evald Hermaküla ja Aleksander Eelmaa, 6. oktoobri öösel 1887. aastal märgati Bornholmi saare lähedal laeva hädasignaaliga Tants algab iga põlvkonnaga uuesti ja ema ja isa prügikastis, Nell ja Nagg olime mastis. See oli kolmemastiline kuunar „Johannes“. Laeva pardal ulgus koer. Üks mees ainult aurukatel teab, et see on juba olnud. mina ja Guido Kangur. oli seotud masti külge, tal oli ümber pea verd täis imbunud riidetükk. Tekil oli veel teine Voldemar Panso (1920–1977) näitles, kir- Enne seda oli veel 1996. aastal Evald Her- verine mees. Ülejäänud kuus meest olid kadunud. jutas, õpetas, lavastas. Viimasel viiel aastal maküla lavastatud „Eksituste komöödia“. veetis palju päevi haiglas, kus kirjutas per- Kinniseotud mees oli Tema jaoks oli see maailm, millest Shakes- fokaartidele oma doktoritööd ning järge Kihnust pärit laevapoiss peare räägib, hästi sarnane Becketti omaga. raamatule „Naljakas inimene“. Vahel need Jaan Umb, kes oli Kaunis lootusetu. Shakespeare’i „Eksituste teemad segunesid ühte ja Panso lõputööst öösel maha tapnud komöödia“ lavastus lõppes Becketti lühi- pidi tulema ülemlaul elule – võllahuumor, kogu meeskonna. näidenditega. Arusaamatus ja kisa väl- mille kaudu jõuab kõige lähemale igave- Ellujäänud tüürimehel jastpoolt oli sel puhul suur, aga me lõpuks sele ja igiinimlikule. Vahetult enne infarkti õnnestus vastu hakata mõnel korral ikkagi mängisime neid, kuidas oli Panso valmis saanud „Tantsu aurukatla ja roimar kinni siduda. just kujunes. Kasutasime „Kiiktoolilaulu“ ümber“ (1973) – esimene omaaegne lavas- Lugu äratas suurt ja „Mitte mina“. Rita Raave mängis „Kiik- tus, mis puudutas Eesti lähiajaloo valusai- tähelepanu. Nii olevat toolilaulu“ naist kiiktoolis (ise laval teksti mat, küüditamise teemat. Selles mängisid Kopenhagenis suur lugedes), mina mängisin „Mitte mina“ rää- mitmed tema enda õpilased. Oli aeg, kus rahvahulk sadamasse kivat suud. Ise tõlkisin selle teksti. Näitleja lambad kõnelesid ja näitejuhi abi märkis pukseeritud kuunarit peab üleni varjus olema, ka silmad, näha on etenduse kohta, et „kahjuks aplauside- uudistamas käinud. ainult suu. Ja sõnad tulevad, tulevad ettear- rohke“. Infarktile vaatamata jätkas Panso Juba oktoobri lõpus vamatult, ei saa neid takistada. 18 minutit, tööd enda rajatud Lavakunstikoolis kuni ilmus Riias laululeht „Johannesel“ toimunust. Laul tõlgiti ka saksa keelde ja muidugi ka tegelikult oleks pidanud kiirem olema. lõpuni, kerkokellani. eesti keelde. Kolmel etendusel mängisin seda „Eksituste Jaan Umbi üle peeti kohut Peterburis. Protsessi jälgis ennenägematu rahvahulk. Et ilm- komöödia“ lõpus. siks olid tulnud mitmed kergendavad asjaolud, määrati Umbile karistuseks 10 aastat sunnitööd. Pärast vabanemist jäi Umb Kaug-Itta, kus teenis leiba meremehena. Viimati Nobeli preemia üleandmisel öeldi, et ta on nähti teda 1928. aastal Lifl andija asunduses Kaug-Idas. oma loomingus „muutnud tänapäeva ini- Mis siis juhtus sellel laeval, mis viis Umbi nii ränkadele tegudele? Miks temas hiljem mese viletsuse tema ülenduseks“. kangelast ja meremeeste eeskuju nägema hakati? Raske öelda. Kui mõtlen sellele, mis ma Nende teemade ümber alustame me improvisatsioone ja mänge, millest peaks kevadel temalt näinud olen... Minu meelest ta rää- lavastus sündima. gib inimesest väga karmilt. Me oleme väga Esietendus lk 6 “ Mika Keränen paneelmajas. Maja taga olid metsad ja miljöösse, kus on vaja ahjusid kütta ja puid arastatud oranz jalgratas” mul oli hästi tore lapsepõlv, ma ei tundnud lõhkuda ja on ruumi aiamaal pikutada ja V lapsena puudust küll mitte millestki. vaadata enda ümber, kus teatud mõttes Mõned asjad on pärit minu lapsepõlvest, on ka vaikus, linnakära on summutatud, aga enamus on tänapäevast. Tulin Eestisse, siis sellises kohas ma tunnen end lihtsalt Lavastaja ja dramatiseerija Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, kui olin 19. Mulle väga meeldib Tartus hästi. Ma ei tunne end hästi päris maal, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguse kujundaja Kaido Mikk, Supilinn (ise elame Karlovas, ahiküttega ma ei ole põline ugri-mugri, et tahaks üksi tantsujuht Oksana Titova. Esietendus suures saalis 5. detsembril 2010. korteris), ja oma raamatutes ma kirjutan keset metsa elada, aga linnas puitelamute Osades: Mari-Liis Lill, Marta Laan, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr jr, iseendale Eesti lapsepõlve Supilinnas. asumis lihtsalt vaikselt toimetada on mulle Roland Laos, Mihkel Kabel, Jüri Tiidus (külalisena), Anti Reinhal või Tõnu Aav, Mul on endal kaks last ja neil on suur väga-väga rahustav. Britta Vahur sõpruskond, vaatan, millega nemad hakkama saavad ja loomulikult läheb Kuigi oled sündinud ja aastaid see ka raamatutesse sisse. Evamaria on töötanud Helsingis. 15, tema on juba asjalikum, Emma on 8, Võibolla ka just sellepärast. Kuid elasime tema ronib kuurikatustel ja teeb igasugust Põhja-Helsingis, praktiliselt linnast väljas, tsirkust. Lapsed on nii andekad igasu- jõgi ja metsad algasid maja tagant, see ei guseid naljakaid asju välja mõtlema. Siis Foto erakogust olnud Lasnamäe. ei peagi väga palju fantaseerima. Ma ei tea ise ka, miks see mulle nii pinget Vahel tundub mulle, et tänapäeva laste- pakub. Võib-olla mind häirib Eestis see, kultuuris, näiteks arvutimängudes ja et ühiskonnas on väga palju negatiivsust, multikates pakutakse põnevuse sildi suurte inimeste muresid. Aga kui ma all liiga palju agressiivsust. Kuidas sinu kirjutan, kuidas lapsed lahendavad mõnda meelest? väikest kuritegu, otsivad aaret, siis selles maailmas ei ole minul endal mingisu- Probleem ei ole see, et lastekultuuris on guseid muresid. Ja see kindlasti kandub palju agressiivsust, vaid et seal on väga üle mu raamatusse. Eesti elu võib vahel palju haltuurat, saasta, ja niisugust asja meil, täiskasvanutel, olla ängistav, aga ei tohiks lastele üldse pakkuda. Kui ma kui vaadata, kuidas lapsed elu võtavad, vaatan kõike seda jama, mis telekast näida- siis neil on kõige üle väga hea meel. Isegi takse, siis saan aru, et lastekultuuris on hiljutine suur torm oli lastele põnev asi. puudu hästi tehtud asju. Ja selle üle on mul kurb meel. Minu raamatud on meelela- Küllap meenutavad sinu raamatud hutus, aga nad on hea meelelahutus. Ma eesti lugejatele armastatud Astrid teen neid südamega. Kui näiteks „Röövli- Lindgreni omi, sest mõlemas on päike- rahnu Martinis“ on korralik kaklus, siis seline maailm, kus täiskasvanud on las nad kaklevad, sellest ei ole midagi, see tervemõistuslikud ja heatahtlikud on väga hästi tehtud eesti lastefi lm. Mind (kuigi mõned natuke naljakad), laste üldiselt ei häiri ka agressiivsed multikad, elu väga turvaline, kuid põnev. Ja aga võib-olla tõesti on seda ülemäära palju. reklaamitakse ju „Peidetud hõbedast Kardan, et pigem siiski odav ja lihtsustatud aardelaegast“ Soomes kui 21. sajandi töö on probleem. Lindgreni. Mika Keränen. Varastatud oranži jalgratast otsivad Minu raamatud on Lindgreni omadest lapsed käivad vist 4. klassis, raamat juba žanri mõttes palju-palju lihtsamad, ja lavastus sobiks siis lugeda-vaadata kirjutan ka natuke noorematele kui Lind- kirjandus. Meelelahutuslik, võib-olla isegi sama vanadele? Mika Keränen sündis 24. novembril 1973 gren. Ja kirjutan kindlasti lihtsamas keeles, kommertslik. Eks ma mõningaid Jules Helsingis. Ta on elanud ja koolis käinud kohe meelega. Minu žanr on seiklusjutt või Ta on mõeldud lastele, kes ise juba loevad, Verne’i raamatuid lugesin, aga ei olnud ka Põhja-Karjalas, aastakese õppinud laste krimka, puhas meelelahutus. Arvan, aga kes ei ole veel väga palju lugenud. nendest väga vaimustatud. Minu jaoks Eesti Maaülikoolis metsandust, 1999 et Lindgren on tõsisem ilukirjandus. Aga Algkooli esimesed klassid. Aga muide seda, oli see keel keeruline või isegi igav. Olid lõpetas Ülikooli eesti fi loloogina. kui keegi niimoodi kenasti ütleb, loomu- mis klassis see kamp käib, ei ole kusagil 1980-ndad aastad, videoajastu oli alanud, 2002–2006 juhtis ta Eesti Instituuti likult võtan komplimendid vastu. Minu täpselt öeldud, las igaüks mõtleb selle ise arvutimängud tulid juba ka. Olin 13-aas- Soomes, praegu töötab Eesti Haridus- ja elus ei ole Lindgreni raamatud suurt rolli välja! tane, kui sain Commodore 64 arvuti. Teadusministeeriumis välissuhtlejana. Ta mänginud, ma olen lapsena neist ainult on avaldanud luulet ja luuletõlkeid ning mõnda lugenud. Täiskasvanuna küll Ene Paaver Kui käid kohtumistel ja vaatad oma lasteraamatuid. Mika Keräneni „Varastatud mõningaid – „Mio, mu lapsi ja nende sõpru, siis kas nad on oranž jalgratas“ ilmus 2008. aastal. Selle Miot“ lugesin rootsi keeles rohkem arvuti-lapsed või ikka loevad järg „Peidetud hõbedane aardelaegas“ Stockholmi lennujaamas, ja käivad teatris ka? (2009) sai Kultuurkapitali auhinna kui kui muud teha ei olnud. aasta parim lasteraamat. Selle tõlge ilmub Eks ikka arvuti on põhiline. Aga see mind Väiksena vaatasin telekast Soomes 2010. aasta septembris. tegelikult ei kurvasta, sest tean väga hästi, James Bondi ja Rambot ja mis on raamatu võlu. Kui sa lapsena MacGyverit, mida poisid Missugused lasteraamatud sulle endale ükskord saad aru, kui kihvtid asjad on ikka vaatavad. Isegi kui väiksena meeldisid? raamatud, siis… Filmid ja televiisor ja telekast tuli mõni Lindg- internet on elus vajalik ja väga lahe, aga reni asi, siis ma tõenäoli- Koomiksid. Esimesena muidugi „Piilupart mina ei näe, et nad ohustaks raamatut selt vahetasin kiiresti kana- Donald“. Väga meeldis Tex Willer – aus mingil moel. Pigem küsin, kas vanemad lit. Aga minu enda kohta ameerika mees, aga täiesti tundmatu kan- ise mõtlevad, et kas nende lapsed tahaksid on suguvõsa alati öelnud, gelane Eestimaal. Päris raamatuid hak- järjekordse DVD asemel hoopis sama et olen nagu Vahtramäe kasin lugema alles koolis. Ma õppisin ka raamatut lugeda, näiteks Stephenie Meyeri Emil – väike heleda peaga lugema alles koolis. Mäletan siiani, kuidas „Videviku saagat“? Kas vanem seda lapse elav poiss, nii et mingisu- oli vaja veerida ou ja au ja eu. Meil oli käest küsib? Ja see, et vanemad inimesed gune seos mul on Lindgre- väga tore kooliraamatukogu, sealt sai lae- enam ise ei loe, ei tähenda, et lapsed ei niga küll. nutatud põhiliselt Enid Blytoni raamatuid. loeks. Lapsed loevad ka internetis, ka Inglise autor, tema SOS-sarja raamatud subtiitrid, koomiksid on lugemine. SMS-i Emil sai täiskasvanuna olid kõige õhemad, kõige suurema kirjaga saatmine ja Facebook-is suhtlemine võib vallavanemaks, see on ja seal oli palju pilte. Seikluste sarjas olid olla kirjanduslik tegevus. Aga mida ma sul siis veel ees! Aga juba paksemad, mitusada lehekülge, neid sooviksin – et vanemad aitaksid lapsel räägi Supilinnast, kus lugesin natuke vanemana – „Seikluste avastada tee raamatute maailma. Igal „Varastatud oranži meri“, „Seikluste saar“, „Seikluste org“ põlvkonnal tulevad oma lemmikraamatud. jalgratta“ tegevus jne. Hakkasin tõsiselt, n-ö hunnikute Näiteks „Sirli, Siim ja saladused“ on üks toimub, mis seal sinu kaupa raamatuid lugema alles siis, kui parimaid lasteraamatuid, mis ma üldse jaoks nii sümpaatset on. olin 14–15. Tagantjärele mõtlen, miks ma olen lugenud. varem ei lugenud. Aga oli kõike muud Mulle meeldivad paljud asjad Supilinnades, teha, jalgpallitrennid ja …. Su raamatutes on laste elu väga põnev, Kalamajades, Uutes Maail- sündmusterohke, samas turvaline ja mades, Karlovates. Aga Aga „Aarete saar“, Must nool“, rõõmus. Milline su oma lapsepõlv oli? „Ivanhoe“, „Kolm musketäri“…? kui mainida ühte asja, Mina ei ole ükski raamatu tegelastest siis see on ajatelg. Seal on Need on noorsookirjanduse klassika, ja arvan, et keegi pole isegi väga minu endal ja teistel inimestel mulle pakkus huvi natuke kergemat sorti moodi. Me elasime Helsingi äärelinnas rohkem aega. Kui satud lk 7 iire Valdma – 50 V ndrus Kivirähk – 40 A Kallis sõber! Mõtlesin, et soovin Sulle õnne Foto: Teet Malsroos Foto: Teet viiekümnendaks sünnipäevaks. Siis Ahoi, Andrus! sain aru, kui paljude inimeste suhtes see oleks kisendavalt ebaõiglane, Jumal siin. Vassiljev ja Bubõr tahtsid Sulle helistada, aga Foto: Kadri Hallik ei teadnud numbrit ja ega ma polnud lahke jagama ka, sest Sul on elus häbemata palju sest telefoni siin ju pole, välja arvatud minu laual. Kui õnne olnud. Juba viiekümneaas- kõik hakkaksid siin helistama, siis sellist asja ei saaks ma taseks elamine ise. Kolakast kolka- mitte sallida – järjekord ulatuks viimsepäeva laupäevani, tüdrukust, kes kooli minnes aastaid toru küljes paljunema hakkavatest bakteritest rääkimata. hirmust sõnagi suust ei saanud, Esteet nagu ma olen. Siis rääkisid nad veel miskist alla külla on sirgunud Eesti Draamateatri minekust või tulekust, aga selle rumala mõtte lämmatasin tippnäitleja! Naistel teatris niikuinii ma juba eos. Saad isegi aru, miks. Aga olin ise lahkelt nõus meestest raskem. nende teate Sulle edastama. Ja seda teen ma Sinu, minu truu Milline õnn, et Sa Lasnamäel käsilase ja suuvoodri jaoks tõesti hea meelega. Vassiljev üksikemana põrandaid lakkides ja Bubõr soovisid Sulle „Pikka iga!“ Mina kingin Sulle jäävat närvikahjustust ei saanud! surematuse. Head kollitamist! Oo õnne, et Sa perele jääaugust Andrus Kivirähk kala püüdes vaid munasarjad ära Sinu Jumal 2009. aasta külmetasid! Pärast me õpetasime, et Antsude peo lavastuses. püütakse õnge, mitte sabaga. Õnneks ükski taksojuht, kellele Sa jalad kaela taha panid, ei visanud aia Soorm – 60 Sind sõidu pealt autost välja! M Puhas õnn, et me Hamburgis trans-

vestiitide klubist eluga tulema saime! . Elus mustandit teha ei saa, pane aga kogu aeg puhtalt. Aga Sina!? Hooletus ees – õnn taga. Ja Sul on veel hea mälu ka. Milline õnn näitleja jaoks. Добрый день! Ma usun täna, et karakterrolle ei ole. Karakterit ei ole inimesel niikuinii. Me ei lähe lavale turvaliselt võõraid elusid proovima, vaid tegelikult olema Sina ise. Nüüd on Sul Вчера всей семьёй с огромным удовольствием посмотрели sees kõik vajalik olemas. Aeg on hakata elama dividendidest. Tütar-mehele-poeg-vangi- спектакль «Вомбат». Отличная работа. Но ещё большее aeg on Sul samuti lõpuks käes. Kui Järveti käest küsiti, et millal temast näitleja sai, впечатление произвела работа (хотя язык не поворачи- vastas ta, et siis, kui ta hakkas laval rääkima sama häälega kui garderoobis. Pane nüüd, вается назвать это „работой“) Маии Соорм. После спек- armas sõber! Me vead ja stambid on lõplikult isikupäraks saanud. Õnnelik inimene! такля мне хотелось обнять и расцеловать её. Но я не зна- Lepime kokku, et mossitama hakkame kohe vahetult peale surma. Pikka iga. ком с ней. То, что она сделала для меня за этот вечер труд- но передать. Все эти ваши интеграционные программы, Foto: Riina Degtjarenko Ma soovin Sulle ikkagi veel õnne. Las lähevad kadedusest lõhki. на которые наверняка угроблены немалые деньги – полная ерунда, по сравнению с тем, что РЕАЛЬНО создаёт эта чу- десная женщина. У меня было полное ощущение того, что делает она это ЛИЧНО ДЛЯ МЕНЯ. Не понятно? Хорошо, artin Veinmann – 60 объясню в двух словах. Все эти интеграционные прог- M раммы пытаются втянуть, втащить меня в эстонское обще- ство. А Майя за один вечер поведала, какие вы, эстонцы. И это дорогого стоит. Если была бы премия за сближение Võib-olla paljudele tuleb Martinile mõeldes silme ette veidi ebamaine prints „Karoliine людей, госпожа Соорм, самый достойный кандидат. hõbelõngast“, võib olla mäletab keegi veel „Red Ryderit“? Nüüd teatakse teda juba [---] muheda pereisana seriaalitubadest, aga... On üks Arthur Milleri kirjutatud mees näidendist ОБЯЗАТЕЛЬНО, передайте Майе моё уважение и восхи- „Vaade sillalt“. See on mees, kes on luuleline ja unistav, nagu üks neist eelkirjeldatuist, щение. Обещаете? see on mees, kes on metsik ja elav, nagu üks neist eelmistest, ja see on ka natuke muhe ja turvaline, nagu... Aga mis peamine – tal on nuga alati vöö peal ja see nuga on kuradi terav. Спасибо. Midagi sinnakanti on Martin. Ваш зритель, Сергей Maia Soorm. Mait Malmsten kolleeg ja garderoobikaaslane Tere päevast! Eile vaatas terve meie pere suure rahuldustundega „Vombati“ etendust. Suurepärane töö. Kuid veel sügavama elamuse jättis Maia Soormi töö (kuigi „tööks“ ei paindu keel seda nimetama). Pärast etendust tahtnuksin teda suudelda ja emmata. Aga ma pole temaga tuttav. Mul on raske edasi anda seda, mida ta õhtu jooksul tegi. Kõik need teie integratsiooniprogrammid, mille peale on ilmselt suuri summasid kulutatud, on täielik jama selle kõrval, mida see imeline naine REAALSELT loob. Ma tundsin täielikult, et ta teeb seda MINU JAOKS ISIKLIKULT. Ei ole arusaadav? Hea küll, selgitan paari sõnaga. Kõik need integratsiooniprogrammid üritavad mind Eesti ühiskonda tõmmata, kaasa haarata. Aga Maia tõi usalduslikult minuni selle, millised teie, eestlased olete. Ja sellel on suur väärtus. Kui oleks preemia inimeste lähendamise eest, oleks proua Soorm kõige väärikam kandidaat. [---] TINGIMATA andke Maiale edasi minu lugupidamine ja vaimustus. Lubate? Aitäh. Teie vaataja Sergei Arthur Miller „Vaade sillalt“, 1996. Lavastaja Mikk Mikiver. Eddie – Martin Veinmann.

kui saaksite need teatrile loovutada. Kui soovite originaale endale mälestuseks igade parandus leskutse jätta, võite saata ka skaneeritult, V Ü vajadusel skaneerime kava teatris ja anname originaali tagasi. Ootame kõiki Eesti Draamateatri maikuus ilmunud Draamateatri arhiivist on ajaloo Draamateatri lavastuste kavalehti kuni ajalehes oli Ivika Sillari loos Alina tuultepööristes kaduma läinud paljud aastani 1949, hilisemate kohta on nimekiri Karmazinast ja tema rollist lavastuses varasemad kavalehed. Võib-olla olete üleval teatri kodulehel „Mängud tagahoovis“ („Valmisolek on te näinud oma majapidamises või oma www.draamateater.ee. kõik“) üks kahetsusväärne viga – Alina vanemate kodus seisma jäänud, ülearuseks Selleks palun võtke ühendust Karmazina pälvis 2009. aastal Eesti osutunud ja lausa äraviskamist ootavate kirjandustoaga: Draamateatri kolleegipreemia Suure Antsu paberite hulgas vanu teatrikavasid? Võib- telefon: 6831464, 6831404 parima naispeaosa eest, mitte kõrvalosa olla on mõni neist just see, mis meie e-post: [email protected] või preemia. Vabandame! arhiivis puudu? Oleksime väga tänulikud, [email protected] “ Raamatud lk 8 abitsa kuke“ ränd jätkub Lätis ja A Marimaal “ esti Draamateatri maja 100. Das Gebäude des Estnischen Mõne lavastusega juhtub nii, et kodu- E maisele publiku poolehoiule vaatamata ei Schauspiels 100 Jahre” pruugi rahvusvaheline tähelepanu saabuda Foto: Mats Õun sama kohe. Piisas aga sellest, et ühemehe- „Juubelite ajal me mõtleme ajaloole ning tajume selgemalt teatri paremaid eksperte Eestis Sven Karja aegade sidet, väärtusi, mida kunagi on kõrgelt hinnatud, „Aabitsa kukke“ möödunud aastal Kau- kunagiste aegade tõsidust ja aeglust, mis siia rasketesse nase monoteatrite festivalile soovitas, kui müüridesse ja ruumisoppidesse süvistunud. Siis ärkab vana piire ületav huvi järsku valla pääses. Ja maja ja me ei jõua ära imestada: tal on nii palju jutustada.“ nüüd on juba Riia rahvusvahelise festivali Nii kirjutab raamatus Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor võidule jätkuks korraldajate kutsel teoks Karin Hallas-Murula. saanud „Aabitsa kuke“ pisiturnee Läti- 4. septembril (vkj) 1910 avati Tallinna Saksa Teatri uus maal etendustega Riias ja Ventspilsis. hoone, projekti autoriteks noored Peterburi arhitektid Aga sellega Tõnu Oja reisid Maunona sel Nikolai Vassiljev ja Aleksei Bubõr. See kaunis maja on aastal veel ei lõpe, novembrikuus ootab ees enamiku oma sajandipikkusest elust olnud koduks Eesti sõit Marimaale Joškar-Olasse, kus toimub Draamateatrile (sündinud 1920). Ajalugu on läinud nõnda, et täna, 2010. aastal, on see VII rahvusvaheline soome-ugri rahvaste Eesti vanim teatrihoone. Varasemad hävisid Teises maailmasõjas, naaberkrundil valmis rahvusteatrite festival „Majatul“. Hoiame eestlaste ehitatud Estonia aga 1913. aastal. autor-lavastajale Andrus Kivirähkile ja Karin Hallas-Murula kirjutab teatrihoone ehitamise ajastust ja arhitektidest. Tallinna Tõnu Ojale hõimurahvaste konkurentsis Mauno - Tõnu Oja. Saksa Teatri tegevust enne ja pärast uue maja valmimist käsitleb Kristel Pappel. Eesti pöialt. Draamateatri saksakeelsetest lavastustest okupatsiooniaastail 1941–1944 kirjutab Haldja Jalajas. Raamat on eesti ja saksa keeles. Kujundaja Kert Lokotar, tõlkija Ene Teatri lugu Rõngelep. Raamatut on toetanud Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal. M inistri pöördtool Viire Valdma 1960. aastatel ostis teater vanakraami- Muide, kõige vanemad asukad Draama- “ poest kulunud pöördtooli, millega käis teatri mööblilaos on nn Pätsu toolid iblika jäljed lumel” kaasas legend, et see oli viimati olnud – musta sametpõhjaga, seljatugedel L ENSV rahandusministri ametitool. Oma nikerdatud lõvipead. Needki, väidetavalt maja meistrid tegid uunikumi korda. Kuul- kunagised Kadrioru toolid, osteti pool Sa tulles tasa saks mängis selle Heino Mandri 1979. aas- sajandit tagasi vana mööbli poest ja tehti kevadpäiksena mus sulatasid jäise On üpris tavatu, et näitleja juubelit saab tal lavale jõudnud Jaan Krossi „Pöördtoo- teatris lavakõlbulikku korda. Eestiaegseid, tasasemalt veel tähistada tema luuleraamatu väljaand- litunnis“ (lavastaja Mikk Mikiver), kuid kuulsatest majadest ja tuntud isikutele kui tärkav pung mis õieks enda teeb misega. Eesti Draamateatri näitlejanna tool on mänginud veel mitmes lavastuses. kuulunud mööblitükke on teatrisse nüüd jälgin vaikselt – Viire Valdma 50. sünnipäevaks ilmub Erinevalt muust dekoratsioonist ei kanta sattunud teisigi, kuid kümmekond aastat on see nii – või näib see tema valikkogu, 40 luuletust aastatest vana mööblit pärast lavastuse eluea lõppu tagasi hävisid mitmed neist mööblilao vaid olevat õrn rahu 1987–2010. Raamatuga on kaasas plaat, maha, vaid see jääb lattu uut rolli ootama. tulekahjus. mis nõnda äkki tulles minusse ei mahu millel kõik luuletused Viire Valdma poolt sest liiga palju rahutust on ees. sisse loetud. Raamatu ja CD kujundaja Ma vaatan valgust läbi valge õitevahu ning fotode autor on Kadri Hallik, luule- mis juhatamas tulijale teed – nõustaja Peep Ilmet; CD helirežissöör Sten ma ootan puudutust mis tasasest on tasem Tigane ja helilooja Tom-Olaf Urb. Salves- ja läheneva lähedaseks teeb. tatud Eesti Draamateatri helistuudios.

V oldemar Panso personaalbibliograafia

Bibliograafi a valmis Eesti Draamateatri ja Eesti Rahvusraa- matukogu koostöös. Selles on esitatud aastatel 1936–2009 Heino Mandri. trükis ilmunud artiklid Voldemar Panso rollide ja lavastuste kohta, tema intervjuud, sõnavõtud, vestlused, mõtteavaldu- sed, kirjanduslik looming, publitsistika, samuti kirjutised elu ja loomingu kohta ning raamatukogudest leitavad heli- ja videosalvestised. Raamatus on nime-, pealkirja- ja võõrkeelte loend. Nimestiku koostasid Katre Riisalu, Eha Garšnek ja Mari Sibul, toimetasid Tiina Aasmann ja Mari Sibul Eesti Rahvus- raamatukogu Kunstide teabekeskusest. Raamatu kujundas Kert Lokotar, väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital.

Voldemar Panso on visandanud paljude oma kaasaegsete portreesid, eelkõige lavailma inimestest. Ta kirjeldab neid kui veidrate nüanssidega armsaid naljakaid tüüpe; ainult mõne puhul on ta härdalt tõsine ja teatud puhkudel pigem pateetiline. Kas ta inimesi enda ümber ka sellistena NÄGI, seda ma ei tea. Me teame, et intervjueerija intervjueerib iseennast, kunstnik maalib iseennast: kõik, mis me teeme, on enese paigutamine ja ümberpaigutumine ilmas, mis ümber. . Guido Kangur. Roman Baskin. Seega me võime järeldada, et ta nägi iseennast armsana, naljakana, veidrate nüanssidega, hetketi härdalt tõsisena ja vajadusel pigem pateetilisena. „Pöördtoolitund“, 1979. Eugen Jannsen – Heino Mandri Kes saaks hakkama tema portreteerimisega? Ja kust ta alustaks? Jaan Krossi 80 aasta juubel Eesti Draamateatri väikses saalis veebruaris 2000. Siit, sellest raamatust, ja tänu tegijaile! „Vend Enrico ja tema piiskop“, 2000. Eduard Profi ttlich – Guido Kangur „Filosoofi päev“, 1994. Professor – Roman Baskin Katkend Merle Karusoo saatesõnast

tel 6831404 Pärnu mnt 5 Toimetajad Ene Paaver, Riina Oruaas, Väljaandja Eesti Draamateater [email protected] Tallinn 10148 Tanel Tomson, kujundaja Kert Lokotar ISSN 1736-7247