Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011

Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21

Ester Pajusoo – helge absurdist Sel suvel tähistab Ester Pajusoo oma 85 aasta juubelit ning ühtlasi on Eesti teatri kõige helgemal inimesel täitunud 60 aastat Draamateatris. Ester Pajusoo on tõeline teatrilegend, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab ka kõige suurema lava. Palju õnne, kallis Ester!

Ester Pajusoo lõpetas Draamateatri õppestuudio 1957. aastal ning asus teatrisse tööle 1959. aastal. Tänaseks on Ester Draamateatris üles astunud suisa 125 eri rolliga, sellele lisaks töö televisioonis ning see nimekiri endiselt pidevalt täieneb. Veebruaris võis Estrit näha üles astumas Vabariigi aastapäeva kontsertlavastuses, rollide eest Draamateatri lavastustes „Jaanipäev” ja „Isamaa pääsukesed” pälvis Ester märtsis nominatsiooni aasta parima naiskõrvalosatäitja auhinnale.

Priit Pedajas on Ester Pajusood iseloomustanud sõnaga „absurdist”. Kolleegide hinnangul on Ester üdini helge, soe ja toetav, kuid ühtlasi üks vaimukamaid naisterahvaid teatriajaloos. Estri naljad mõjuvad tema malbet natuuri arvestades täiesti ootamatult. Isegi keset kõige pingelisemat proovi või suisa matustel võib Ester tulla lagedale mõne absurdse vimkaga ning muudab nii päeva jälle helgemaks.

Oma töösse suhtub Ester suurima kohusetunde ja põhjalikkusega. Kõik peab olema täpne, paigas ja selge. Ta võtab kõike väga hinge ning samas võtab selle hinge lavale kaasa. Estri arvates töö mitte ei väsita, vaid annab jõudu juurde: „Mulle meeldib tööl. Lähen kodus närviliseks. Tahan ikka inimeste keskel olla. Lapsed ja lapselapsed on, aga töö on see, mis hoiab reipana.”

Suvel, oma juubeli paiku, sõidab Ester koos kolleegidega mööda Eestimaad ringi, erinevates rahvamajades mängitakse Pedajase lavastatud ja Andrus Kivirähki kirjutatud „Isamaa pääsukesi”. „Vanasti sai Draamateatriga väga palju ringi sõidetud ja kõik rahvamajad läbi käidud. Ega mulle see sõitmine enam väga ei istu, aga mis juubel see siis ilma suvetuurita on?” kirjeldab Ester ettevõtmist eht-esterlikus võtmes. Ester Pajusoo märtsis 2019. Foto: Kadri Hallik. Mehis Pihla 2 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21

Sławomir Mroz˙ek Tšehhovist, ja mitte ainult, „Armastus Krimmis“ Lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes, tõlkinud Hendrik ehk kunst „post-post” Lindepuu. Esietendus 15. veebruaril 2019 suures saalis. Osades: , Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria ajastul Klenskaja, Hendrik Toompere. Et Toompere 2019. aastal toob oma lavastuses kongeniaalsuse Mroz˙ekiga teadlikult esile, meenutab seda, kuidas Poola dramaturg mängib maailma klassikaga – see sunnib mõtlema, mis siis on see tabamatu kaasaegsus.

Sławomir Mroz˙eki näidend „Armastus ямщик”]. Poola dramaturgi türanlikele abil (aga mitte näiteks sellesama Ei- Krimmis” on tihedalt seotud maailma nõudmistele on vastuseks lavastaja sensteini „Oktoobri” kui teemaga so- kultuuri ja Venemaa ajalooga. Nagu pidev – isegi füüsiline – kohalolu. Kui bivama fi lmi abil) tundub ajalooliselt iga kaasaegse kultuuri suurteos pole Mroz˙eki tekstis tegutseb isukalt moosi ebaloogilisena, kuid kunstiliselt ab- see samal ajal mitte ainult mäng ammu sööv Lenin vaid esimeses vaatuses, soluutselt õigustatuna: kui lavastuse arhetüüpseks saanud klassikaliste ku- suunates igati tšehhovliku maailma fi naalis tekivad ekraanile (seda ei saa- jundite ja süžeedega, vaid ka näidend absurdi rööbastele (võrrelgem näiden- nud Mroz˙ek 1993. aastal lihtsalt ette näidendist (ja laiemas mõttes teatrist ja dis tähtsat raudtee teemat, mida eesti näha, et kui ekraan säästab lavaruumi kultuurist üldse). Viimane komponent variandis kirjeldatakse muu hulgas ve- füüsiliselt, siis laiendab see võimsalt on eriti tähtis seoses sellega, et üsna nekeelse fraasiga „Vot tiehnika, železo kunstilist ruumi) erinevad isikud, hiljuti on „Krimmi nagu Katariina II, teema“ muutunud Uus lavastus nõuab vaatajatelt tõsist intellektuaalset saab ilmselgeks, et poliitiliselt vägagi soomuslaev „Tauria teravaks (lavastuse tööd ja – mis ehk tähtsamgi – sunnib veelkord Potjomkin” (teiste kavas tuuakse ära sõnadega „Krimmi Krimmi lühiajalugu, mõtlema, mis on kunst „post-post” ajastul. Potjomkin”) sobib nimetades mitte ai- näidendiga „Armas- nult Krimmi poolsaare annekteerimist jebjot železo”!), siis Toompere versioo- tus Krimmis” kõige paremini. Venemaa poolt viis aastat tagasi, vaid nis, kes kehastab ise juhti, realiseerib ka hiljutist Kertši väina sõjaintsidenti). tema tegelaskuju tuntud fraasi popu- Nii ajalooga kui ka dramaturgi ran- laarsest nõukogude laulust „Lenin on gete soovitustega esmapilgul omavoli- Mroz˙ek, kes püüab Vene ajaloo näitel alati sinuga” [„Ленин всегда с тобой”] line ümberkäimine ei tähenda muidugi üldistada 20. sajandi peaaegu kogu sõnasõnalt – ja ilmub lavale terve eten- kardinaalset ümbermõtestamist, vaid kultuuri- ja poliitilist kogemust, esi- duse vältel. Selline lavastaja osalemine sammu võrra eemaldumist (edasi). tab lavastajale tõeliselt diktaatorlikke iseenda loomes meenutab teist 20. sa- Kuid see samm nõuab suurt loomin- nõudmisi: alustades ülimalt üksikas- jandi avangardteatri klassikut – vene gulist julgust, sest Mroz˙ek, kes käib Tatjana – Harriet Toompere, Ivan Zahhedrõnski – Mait Malmsten. Foto: Heikki Leis. jalikust stsenograafi a kirjeldusest (mis lavastajat Juri Ljubimovit, kes osales oma tekstis mineviku suure kirjandu- detailides jõuab Mroz˙eki armastatud ise Taganka teatris enamikus oma la- sega vabalt ümber ja samal ajal keelab kuidas seda üldse tabada ja mõista, tsi- absurdne püssilask „tšehhovlikus” absurdini, kus autor hoiatab lavasta- vastustes, juhtis näitlejate tegutsemist seda pilgata, oli 20. sajandi Poola dra- teerides ühe tegelase sõnu (mis muide esimeses vaatuses kajab Toomperel jaid, kuspool asub läbikäik parema ku- saalist oma kuulsa taskulambi abil, maturgias sama mis Czesław Miłosz öeldakse näidendi algupoolel): „Vaat vastu tugeva automaadivalanguna fi - lissi taha jne) ja lõpetades teksti lõpus aga lavastuses „Saraška” [„Шарашка”, luules, see tähendab kaasaegne klassik, istume siin, istume ja joome teed, aga naalis, kus näidatakse „jõhkraid ühek- üleskutsega lavastajatele ja näitlejatele kõnekeelne väljend NKVD laagrites kes seisab ühes reas iirlase Samuel Bec- juuksed kasvavad. Kas see on midagi sakümnendaid”. Näiteid temaatilistest mitte kuritarvitada koomikat. Hendrik asunud salajaste teaduslike uurimis- kettiga ja prantslase Eugene Ionescoga. erakordset? Ei ole. Me ei pane seda kajadest ja nendega seotud transfor- Toompere ühest küljest suhtub autori rühmade kohta, kus töötasid vangis- Sedasorti „mitmekihilisust”, mis loob isegi tähele…”? matsioonidest nii näidendi tekstis kui soovitustesse täiesti tõsiselt – igatahes tatud teadlased ja insenerid]* mängis kujutluse mingist väga hästi tehtud ka laval võiks tuua mitmeid. Poola ei pea ta neid lihtsalt absurdseks narri- Toompere tunneb endal olevat õiguse ka ise juhti – kuid mitte Leninit, vaid burger’ist, võib olla kirjeldataksegi dramaturgi postmodernism eesti la- tamiseks, teisest küljest eesti lavastaja kultuuriliste allusioonide sasipundart Stalinit. salapärase sõnaga „postmodernism”. vastaja tõlgenduses osutub elitaarseks saab aru, et kõrgkultuur – see pole pisut edasi nügida: nii kõlab laval vene kunstiks. Ega asjata kirjanik Jelena jutuajamised mere ääres (millele nagu Tähelepanuväärsed on ka teised lavas- Nüanss seisneb selles, et „Armastus popgrupi t.A.T.u. „Meid ei jälitata” Skulskaja oma „Armastus Krimmis” meelega vihjab Mroz˙eki näidendi eks- tajalahendused, kus Toompere läheb Krimmis” kirjutamise aeg – see on [„Нас не догонят”], mis ei olnud ega retsensioonis ei iseloomustanud lavas- positsioon), vaid lakkamatu võitlus. Mroz˙ekist lahku. Esiteks, kolme vaa- tegelikult postmodernismi ajastu lan- saanud olla 1993. aastal kirjutatud tust kui „suure kunstniku suurt riski, Näiteks, nagu teatab meile seesama la- tuse asemel on kaks, kusjuures teine gus nii kirjanduses kui ka teatris. Ja näidendis ja mida ilmselgelt mitte as- kes on valmis astuma vaatajatega

Vladimir Lenin – Hendrik Toompere. Foto: Heikki Leis.

konfl ikti [---], olles snobismis kahtlus- tatud”. Ja see on veel üks põhjus, miks tingimata vaadata uut lavastust, mis nõuab vaatajatelt tõsist intellektuaal- Tšeltsova – Merle Palmiste, Lili – Marta Laan, Tatjana – Harriet Toompere. Foto: Heikki Leis. set tööd ja – mis ehk tähtsamgi – sun- nib veelkord mõtlema, mis on kunst vastuse kava, oli romanss „Kutsar, ära vaatus on poolitatud ja vaatajate et Toompere 2019. aastal toob oma jata esitab kõige vanem tegelane, oma- „post-post” ajastul. kiirusta hobuseid” [„Ямщик, не гони silme all toimuva dekoratsiooniva- lavastuses kongeniaalsuse Mroz˙ekiga moodi tšehhovlik Firss seelikus. Sama лошадей”] (mida lavastuses näitlejad hetuse fooniks on kuulsad kaadrid teadlikult esile, meenutab seda, kui- võib öelda ka teiste transformatsioo- Mihhail Trunin kooris väga südamlikult vene keeles das Poola dramaturg mängib maailma nide kohta, mis toimuvad mitte ainult Sergei Eisensteini fi lmist „Soomuslaev * esitavad) omal ajal vastuseks roman- „Potjomkin””. Revolutsiooniliste klassikaga – see sunnib mõtlema, mis näidendi tegelastega, vaid isegi tähen- Ljubimovi lavaversioon Aleksandr sile „Kiirusta nüüd, kutsar” [„Гони, sündmuste näitamine just selle fi lmi siis on see tabamatu kaasaegsus. Ja duslike esemetega. Näiteks nimme Solženitsõni romaanist „Esimeses ringis” Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS 3

Henrik Ibsen Maja põleb, aga meie „Rahvavaenlane“ Lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Rommi Ruttas, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, videokujundajad Tauno Makke, Jekaterina Abramova ja Silver valime kardinaid Kaljula, tõlkinud Ülev Aaloe, Kertu Moppeli lavaversioon. Esietendus 23. märtsil 2019 suures saalis. Kertu Moppel: „Teatrit tehes on kõige olulisem, et sul oleks Osades: , Inga Salurand, Liisa Saaremäel, Markus Truup, Anne Türnpu, Tõnu midagi öelda, mingi sõnum, mida kommunikeerida.” Kark, Jüri Tiidus, Christopher Rajaveer, Lauri Kaldoja, Toomas Täht. Vastas lavastaja Kertu Moppel iseeneses, ainese aktualiseerimisele libauudistele, vohab silmakirjalikkus siaalmeediat kui traditsioonilist aja- Sellest „Rahvavaenlane” räägibki. mõtlemata. Sina ent oled Ibseni meie ja hoolimatus. „Rahvavaenlase” tege- kirjandust. Peategelane võitleb õigete väärtuste Teater NO99 tegevuse lõpetamise aja meelelaadi ja kõnepruuki silmas lasi iseloomustab samuti pidev koogu- eest, aga nii vastikult, et tõukab kõik järel tekkis kartus, et meie teised eten- pidades ümber kirjutanud? tamine, kaasajooksiklus, ainelise kasu Ajakirjanike survestamine, meedia pu- endast eemale. Kui liberaalid on eba- dusasutused on liiga inertsed, et päe- nimel enese müümine, oportunism. On gejalikkus ja selgrootus on tõepoolest meeldivad või arvavad, et lihtsatele vateemadel aktiivselt kaasa rääkida. Teatrit tehes on kõige olulisem, et seda meie ümber tõesti nii palju? „Rahvavaenlase” keskne teema. See inimestele ei ole nende rumaluse tõttu Kuivõrd on Draamateatris võimalik sul oleks midagi öelda, mingi sõnum, resoneerub kui valatult tänaste muu- vaja üldse tähelepanu pöörata, siis teha poliitilise alatooniga teatrit? mida kommunikeerida. Ilma selleta Üks selle näidendi probleeme on tõe- tustega meedias, kus turundus, toi- lihtne inimene kaldub EKREt toe- pole mõtet lavastada. Kui sa paned poolest see, et me õpetame lastele asju, metusest mööda minnes lehte pandud tama, isegi kui ta muidu on võib olla Suurtes teatrites on repertuaar tõe- lihtsalt kostüümides inimesed laval millesse me ise ei usu. Koolis rõhuta- ilmavaateline propaganda ja tühised vasakpoolsete eelistustega. Sest keegi poolest juba paar aastat ette ära pla- liikuma, et ehk on ilus vaadata, siis takse, et tuleb olla viisakas ja kena, klikijanus toodetud tekstid vohavad. tegeleb temaga, inimesele pööratakse neeritud. Kui praegu tahaks poliitikas tee pigem lillemaale. Klassika puhul aga nüüd tuleb võimule erakond, tähelepanu, ta kutsutakse tuppa. Rah- millelegi kiirelt reageerida, siis Draa- Ilmavaateliselt kureeritud ajakirjan- on oluline äratundmine, et klassik kelle arvates võib pikali tõugatud ini- vast alahinnates ja mingite inimestega mateatris ei ole sellist võimekust, et dus, mille taga võib näha kellegi ideo- kõneleb sellest, millest sa ise tahad mest jalaga lüüa. Kuidas õpetada lap- tegelemist madalaks pidades on libe- homme kokku saada ja hakata kohe loogiat läbi kumamas moodustab koos rääkida. Meie peame mõtlema, mida sele, et sina pead aus olema, kui USA raalid ette kaotanud. põletavate päevateemadega tegelema. meie tahame ettevõetud tekstiga öelda, president, maailma kõige Selles mõttes on teater NO99st jäänud mitte mida Ibsen sellega tahtis öelda, tähtsamal ja enim väärikust Kõige suurem valuuta tänases ühiskonnas Üks eliidi silmakirjalikkuse tõepoolest maha tühi koht. Kuid minu siis klassika elustub. Igasugust klassi- nõudval ametikohal olev ini- ilming, mida oma lavastuses asi ei ole mõelda, kuidas miski teatri kat ma kindlasti ei oskaks lavastada. mene lihtsalt valetab päevas näib olevat iga hinna eest meeldimine, osatad on ka OÜ-tamine, repertuaariga sobitub, vaid ikka kes- mingi 100 korda ja on terve sellele allutatus iseloomustab nii moraalselt küsitav käitumine kenduda oma sõnumile ja ideedele. Ibsenit on ka varem ümber kirjutatud, hulk inimesi, kes sellist lähe- maksumaksjana. Samas kui Inimesi ei kohuta ju mingid teemad, ühes saksa versioonis on korrumpee- nemist õigustavad? Need, kes sotsiaalmeediat kui traditsioonilist ka rahandusminister Tõniste vaid pigem raskepärane vorm. Minu runud linnapea samuti naine, mitte peaksid seisma väärtushin- juba toonitab, et ettevõtlus Draamateatris tehtud poliitilised la- mees, nagu Ibsenil. Saksamaal sooviti nangute kujundamise eest, ei ajakirjandust. pole ausalt makse makstes vastused, nii „Väikekodanlased” kui niisuguse teisendusega viidata Angela tee seda, ja siis me loodame, võimalik, mida siis soovida? nüüd „Rahvavaenlane” on siiski tra- Merkelile. Meie jälle mõtlesime The- et lapsed päästavad maailma ära. Me Ehk peaksime maksukäi- ditsioonilises laadis, jutustatakse selget resa May peale, kes peab muudkui paneme noortele nii tohutu vastutuse, kassilugudega ühe suure ja veidra ro- tumise osas kõik restardi tegema, et lugu, näitlejad saavad välja arendada läbi suruma ebameeldivaid otsuseid ja mis on täiesti jabur. Uus põlvkond solje, aga see paraku mõjutab inimesi taastuks usaldus ja kaoks tunne, et terviklikud rollid. nimetasimegi oma lavastuse linnapea peab ju selle libauudistest ja popu- massiivselt. Eriti näotu on, et sellist keegi pole plekita? Teresaks. Väga põnev on selles rollis lismist pungil, lahendamist vajavate ajakirjandust õigustatakse lugejate Tänases poliitilises õhustikus on ini- näha Anne Türnpud, kes ei ole kaua või hulkade sooviga. Ajakirjandust Inimesed hakkavad pettusi tegema, mestel tekkinud suurem soov ja va- kliima- ja ökoloogiliste probleemidega kui nad näevad, et teised petavad jul- ühtegi traditsioonilises laadis draa- maailmaga toime tulema. peaks tegema siiski idealistlikumalt jadus oma meelsust väljendada ning marolli teinud. Ma polegi teda päris positsioonilt. Kui me ei soovi, et meie tunult ja karistamatult. „Rahvavaen-

Teresa Stockmann – Anne Türnpu, Tomas Stockmann – Ivo Uukkivi, Aslaksen – Toomas Täht. Foto: Gabriela Liivamägi. ühiskondlikel teemadel arutleda ning psühholoogilises võtmes karakterit kaasa mõelda. Koolipõlves tundus mängimas näinud. See on Türnpu Need, kes peaksid seisma väärtushinnangute mulle, et näiteks inimõigused on jaoks värske väljakutse ja ta läheneb kujundamise eest, ei tee seda, ja siis me loodame, et lases” avaldub muuhulgas ka inimeste nagu loodusseadused, mille leiad siia oma osale eriti huvitavalt. Draama- võimekus oma pettuste õigustamisel. maailma sündides eest ja mis jäävad teatri publiku jaoks peaks olema lapsed päästavad maailma ära. Kõik selles lavastuses nihverdavad, püsima, kui sureme. Paremäärmus- värske kogemus ka Toomas Täht, kes poevad, skeemitavad, tegutsevad like meeleolude võimendudes on tek- on mänginud seni saksa teatris, kus Ma isiklikult ei puutu väga kokku ajud kaaperdatakse, peaksime meedia omakasu huvides, ent on väga ande- kinud mõistmine, et meie õigused ja sotsiaalpoliitilise kõnekuse taotlus on inimestega, kes oleksid väga oportu- toimimisprintsiipe ja manipulatsiooni- kad eneseõigustuste leidmisel. Ma ei vabadused jne on midagi sellist, mille igapäevane. Ka lavastuses kaasa te- nistlikud. Aga võtame näiteks meedia. mehhanisme koolis jm inimestele enam kujuta ette, kuidas võiks maksukäi- säilimise eest tuleb kogu aeg võidelda. geva Markus Truubi jaoks on „Rah- Ajakirjanike suust kuuleb kogu aeg selgitama, tuleks õpetada, kuidas aja- tumises ümberlülituseni jõuda. Riigis, On hämmastav, kuidas Henrik Ibseni vavaenlane” esimene suure lava töö niisuguseid vabandusi, et ei ole võima- kirjandust lugeda. Tööpäevast väsinud kus ministrid õigustavad maksudega 1882. aastal kirjutatud probleemnäi- peale lavakunstikateedri lõpetamist. lik kirjutada põhjalikku lugu, kontrol- inimene ei oska ilma selleta alati läbi mängimist, ei mõtle loomulikult keegi dend on täna jätkuvasti ühiskondlikult lida õigekirja jne, sest vaja on klikke näha, mis on fake news, mis ideoloo- süsteemi ümbertegemisele, vaid kõik „Rahvavaenlane” haakub päris otse- aktuaalne. koguda ja peab kõigile meeldima. giline ajupesu, kuidas antakse popu- otsivad võimalusi, kuidas kavalamalt selt ka äsjase kooliõpilaste streigiga, Aatelistel ajakirjanikel on väga raske listlikke lubadusi või konstrueeritakse petta. Praegu eelistatakse sotsiaalset teat- mis juhtis muuhulgas tähelepanu sel- sellises süsteemis ellu jääda. Kõige mingi vaenlane, kelle vaenamisega hul- rit rohkem teha Ivar Põllu ristitud lele, et ehkki pedagoogid ja vanemad suurem valuuta tänases ühiskonnas gad nii kergesti kaasa lähevad. Küsis Valle-Sten Maiste autoriteatri võtmes, kiirreageerides õpetavad lapsi ju ikka teadmistepõhi- kirjutatud tekstide toel. Klassikat näib olevat iga hinna eest meeldimine, suse-, aususe- ja tõeusus, tuginetakse sellele allutatus iseloomustab nii sot- Hulkade rahulolematust toidab ju ka Intervjuu toimus 12. märtsil 2019 jällegi lavastatakse pahatihti kui asja elus kõige kõrgemal tasemel valedele, eliidi silmakirjalikkus ja upsakus? Draamateatri kirjandustoas 4 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21

tuleb. See keskkond on tühi hallus, aga see oli hoopis midagi muud kui mis on rohkem nagu minevikuvari, see, mida me praegu võrdõiguslikkuse Lucas Hnath mitte koht, kus need inimesed tegeli- all mõtleme. Fookuses näitleja kult elavad. Kuidas aga suhtuvad näitlejad sinu ha- „Nukumaja, osa 2“ Lavastuse „Nukumaja, osa 2“ kunstnikku Miks mitte aga tuua tegevus täiesti lastamatu ruumi ideesse? Lavastaja Mehis Pihla, kunstnik kaasaega? Kristjan Suits, tõlkinud Triin Tael. Eks see esialgu pani kõhklema… Kristjan Suitsu võib õigusega nimetada See peab jääma ajastusse, sest siis tekib Ainus, millest kinni hoida, on rolli- Esietendus 29. märtsil 2019 Lucas Hnathi näidendi maaletoojaks. Äsja publikule peegel. Just see, et publik joonis; ei ole ühtegi rekvisiiti, mille väikses saalis. vaatab seda siin ja praegu ning laval taha peituda. Suurte lavastuste puhul Osades: , riigi kultuuripreemia saanud ning erakord- tegutsetakse minevikus, tekitab silla, võibki mõne rolli ülesehitus olla seo- mida autor üritab rõhutada. Lavastu- tud esemetega, mille järgi hakkab , Mari Lill, selt kuue lavastusega teatriaastaauhinnale ses viidatakse, et võibolla saab tulevi- näitleja looma. Kui aga ei ole mitte mi- Lauli Otsar. nomineeritud Kristjan ei ole tempot maha kus olema teistmoodi. Näidendi tulevik dagi, millest vajadusel kinni haarata, on meie olevik ja saame mõelda, kui- siis on küll näitlejal keerulisem, aga hetkel aitab sellise töömahuga toime võtnud. Proovide ajal leidus siiski hetk, et das on läinud. Näeme, et tegelikult on see toobki esile just tema enda. „Öö tulla kogemus, tunned ja tead teatri- mingid asjad püsinud muutumatutena. lõpus“ kasutasin halastamatut ruumi maju, nendes töötavaid inimesi, tead, avada lavastuse sündi kunstniku pilgu läbi. Alati on lihtsam uks sulgeda ja minema – näitleja mängis imaginaarsetele val- kust leiab õigeid materjale jne. marssida, aga väga keeruline on jääda, guskiirtele –, samuti oli minimalistliku et muresid lahendada. Tänapäeva ühis- kujundusega „Persona“. Selliste lavas- Pöördudes veel korra näidendi tee- Milline oli su esmakohtumine Hnathi Millest sa lähtusid, kui hakkasid selle konnas on see hoiak veelgi rohkem tuste puhul ei tekita keskkond juurde made juurde – kas peaks siis abiel- järjega Ibseni „Nukumajale“? materjaliga tööle? võimendunud, kõigesse suhtume kui oma lugu, vaid koondab tähelepanu luma või mitte? 2018. aasta alguses tuli Draamateatris Tegelikult oli esimene tunne, et tahaks kaupa poeriiulil. Minu arvates on ilu- näitlejale. Halastamatu on see selles Ma arvan, et abiellumine annab ühis- välja Izumi Ashizawa lavastus „Väike seda teha suurel laval. Seda just sel- sam püüda raskustega toime tulla. See mõttes, et pole kuskilt kinni hoida ja vastutuse. Mu parima sõbra pulmas jumalanna“, mille kunstnikuks ma olin. lepärast, et tekitada inimese väiksuse puhata ei saa, kujundus ei saa puh- ütles üks sugulane väga ilusasti, et Tükk aega enne seda aga sain ma lavas- tunne. Aga kuna trupp on väike, siis kust anda, tuleb sajaga mängida kuni Mind huvitab ruum, mis nüüd oleme kõik siin ja meie ülesanne tajaga New Yorgis kokku, et kujundust ei oleks olnud väga ratsionaalne seda etenduse lõpuni. Aga ei saa öelda, et on olla neile kahele toeks, kui raske arutada. Sel ajal oli „Nukumaja, osa 2“ suures saalis mängida. Nii et peamine on minimalistlik, täpne, proovisaalis selline ruum just ovat- on. Mina arvan, et abielu kui insti- just Broadwayl ja sattus nii, et mul oli keerukus oligi selles, kuidas seda sama sioonidega vastu võetakse… tutsioon on väga tore ja mõistlik asi. vaba hetk teatrisse minemiseks, pilet ei inimese väiksuse mõju saavutada väik- tühi ning jätab fookusesse Kui rääkida üldisemalt sinu töödest, Alati on, jah, võimalik lahutada, lahku maksnud liiga palju ja kohti jagus. Aga sel laval. Kuidas leida ajastu ja halas- näitleja. siis eelmisel hooajal tegid 13 lavastust. minna, leida uusi suhteid… Aga kui sa

Nora – Kersti Heinloo, Anne Marie – Mari Lill. Foto: Heikki Leis.

Ameerika lavastust vaadates mõtlesin, tamatu siseruumi tasakaal. Olen pikalt paelus mind ka selle materjali juures, Kuidas sa jõuad? Kust leiad energiat, oled leidnud kaaslase, kellega sul on et Draamateatri näitlejad saaksid sel- tegelenud näitleja jaoks halastamatu näidendis on palju ilusaid asju, mida et ise midagi uut välja mõelda? tõesti väga hea ja keda sa südamest ar- lega hoopis paremini hakkama. Ma ku- ruumi arendamisega. Mind huvitab on vürtsitatud situatsioonikoomiliste mastad, siis miks mitte koos areneda ja jutasin ette, kuidas Jaan Rekkor võiks ruum, mis on minimalistlik, täpne, asjadega. Ma ei tea. Jõudu annab see, et inime- koos raskustele vastu astuda. mängida Torvaldi, Mari Lill Anne Ma- tühi ning jätab fookusesse näitleja. „Nukumaja, osa 2“ on ameerika näi- sed on toredad ja tahavad teha uusi ried, Kersti Heinloo Norat… See näidend küll fl irdib ideega, et abi- Mulle tunduski selle materjaliga tööta- tekirjaniku kirjutatud, sa oled seda asju, publik ootab samuti uut. Aga see uus on sünteesitud vana. Meid ümb- elu on mõttetu, aga samas see annab Lisaks tundus materjal mulle mõnusalt des, et minu loodav keskkond ei tohi juba laval näinud just Ameerikas la- ritsevast saab pidevalt midagi ammu- ka mõista, et kokkujäämine võib olla päevakajaline. Vanade tekstidega võib hakata eraldi veel oma lugu rääkima. vastatuna. Kas Eestis võib see hakata tada, tuleb ainult märgata ja tähele mõistlik. Nora ja Torvald muidugi ei tihti juhtuda, et need jäävad ikkagi Selle lavastuse ruum peab tähelepanu kuidagi teisiti tööle? panna. Need eelmise aasta kolmteist oleks pidanud kokku jääma, aga see meile meie kaasajas võõraks. Selle ma- keskpunktis hoidma just näitlejat. Ot- Näidendisse ei ole küll sisse kirju- lavastust on näiteks palju saanud oli juba nende varasemate valikute kü- terjali puhul on aga väga kasulik, et te- sisin lahendust, mis mõjuks nagu su- tatud midagi Ameerika-spetsiifi list. Maarja Nuudi kontsertide tegemisest simus… Teises osas aga tekib vahepeal gevus toimub 19. sajandi lõpus, sest see letud keskkond või suletud mälestuste Pigem mõjub see ehk Euroopas hu- välismaal. Reisides saan näha asju tei- isegi tunne, et äkki nad saavad uuesti aitab paremini mõista, miks me oleme kapp, kuhu tegelased tulevad oma vitavamaltki, sest tunneme kultuuri- sest perspektiivist. kokku. Nende vahel ikkagi on mingi sellised nagu me oleme. See lihtsalt kõ- agendat ajama. list tausta paremini. Ibsen ütleb meie säde, selline huvitav „armastan-vih- netas väga palju ja tundsin, et sel on publikule rohkem kui USA publikule. Mitu lavastust ootab ees 2019. aastal? kan“ suhe. Aga eriti ilusad on ikka suur potentsiaal saada laval millekski. Selliste tagamõtetega ruumi loomine Meil on ka teistsugune side näidendi lood inimestest, kes on kõigest hooli- Pealegi on häid materjale alati vähe. tegi keeruliseks asjaolu, et Draama- Aprilli seisuga on valmis viis lavastust, teemadega. Näiteks juba meie ajaloo mata 50–60 aastat koos olnud. Lisaks tundus see loogilise jätkuna teatri väike saal mõjub oma kolm- nii et aasta lõpuks tuleb tõenäoliselt tõttu on naiste võrdõiguslikkuse tee- minu ja Mehis Pihla varasemale koos- nurkse laega nagu tareke. Nii et lavale sama palju lavastusi kui eelmisel aastal. mal mingi lisatasand. Nõukogude ajal tööle Vanemuises, kus me tegime Ibseni sai hallides toonides, tahveldustega Pidev enesetäiendamine ja õppimine on rõhutati väga, kuidas kõik on võrdsed, „Hedda Gablerit“. seintest maailm, kuhu Nora tagasi selle asja juures kõige toredam. Ühel Küsisid Mehis Pihla, Kairi Kruus Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS 5

maailmas näima alalhoidlikumana. Tütar Emmy jällegi kehastab järgmist Patrick Süskind põlvkonda. Nii joonistub siin välja Nukumaja, sümboolne emade ja tütarde liin, soo- „Kontrabass“ line variatsioon kirjandusklassikas Näitejuht Rein Oja, kunstnik Jaanus Vahtra, muusikaline kujundaja ammutuntud isade ja poegade vastas- seisust. Võideldakse ju ikka parema Mingo Rajandi, tõlkinud Helgi Loik. kolmas laine maailma eest järgmise põlvkonna jaoks Esietendus 25. jaanuaril 2019 väikses saalis. – aga mis siis, kui järgmine põlvkond Osades: Guido Kangur ja Mingo Rajandi. Johanna Ross tutvustab Ibseni „Nukumaja“ seda ei tahagi? järgede ning feministliku mõtteloo taustal Mingis mõttes ei esita Hnathi näidend eriti uusi ja põrutavaid küsimusi. Femi- Lucas Hnathi 2017. aasta näidendit nismi sünnist saati on kahtlustatud, et Süskindi „Kontrabassist” tegu on hoolimatult iseka ideoloogiaga. „Nukumaja, osa 2“. „Nukumaja“ varasematest järgedest „Armas sõber! Mul polnud aimugi,” oli see lause, mille sain ühelt tuttavalt puutub siin asjasse näiteks Émile Fab- dirigendilt peale etendust saaliesises koridoris. „Nüüd sa siis tead ... tead seda Norra kirjaniku Henrik Ibseni 1879. aastat pärast lahkumist naaseb Nora re’i 1907. aasta näidend „Savimaja“, kõike,” oli minupoolne tingivalt nukras nostalgias vastus. Tõepoolest, kes aasta näidend „Nukumaja“ on seni- kodulinna. Seda, mis temast saanud on, kus Nora täiskasvanud lapsed tulevad iganes see Süskindi inspireerinud bassimängijast sõber ka oli, ta on suutnud maani tuntud kui mitte päris femi- kirjeldab Hnath vaheldumisi mitmes eri ema käest aru nõudma. Hnathi tekst kogu selle riidekapitaguse maailma ehmatavalt täpselt autorile edasi anda ja nistliku, siis vähemasti eelfeministliku võtmes. Esmalt õpetab autor lugejat on küll kindlasti pigem profeministlik Süskind omakorda selle väga väärikalt kirja seada, nii et esmapilgul ei tundu tekstina: pealtnäha idüllilises kodanli- pisut samamoodi, nagu seda teeb John (kuuldavasti konsulteeris autor inspi- asjalood sugugi nukra või kibestununa. Aga mida lähemal olla ühele väärika kus peres hargnenud sündmuste taga- Fowles oma romaani „Prantsuse leit- ratsiooni leidmiseks ka akadeemiliste kogemusega orkestrandile, ja eriti just kontrabassimängijale, seda enam hak- järjel jätab pereproua Nora maha oma nandi tüdruk“ lõpus. Me oleme harju- feministidega). Kuid juba vähemasti kavad paljastuma sarnasused tüki peategelase ja reaalse maailma väga reaal- kodu, mehe ja lapsed. Naisele hakkab nud, et teatavad aktid on kirjandusliku mitu aastakümmet ongi isiklike vali- sete ning päris imetabaselt koguni aegumatute karakterite vahel. näima, et tema senine elu pole muud naistegelase jaoks traagilised, kuid õieti kute tagajärgede üle kõvasti pead mur- Kui jälgida natuke terasemalt mistahes orkestrit, paistavad just kontrabassis- kui nuku elu nukumajas. Ta jõuab ära- ei pruugi see sugugi nii olla. Kodust ära tud ka feminismi siseselt. Feminismi tid ikka ja alati silma mingi kurioosse vahvuse ja kohati teatava ontlikkusega. tundmisele, et tal on tarvis saada päris jooksnud naine ei peagi ilmtingimata „lainelise“ periodiseeringu järgi tahtis Võiks ju ehk oletada, et ehk on tegemist pelgalt pilli enda suurusega, mis laval inimeseks, mitte piirduda oma mehe sattuma rentslisse – vastupidi, Noral teine laine 1970. aastatel ühendada nii palju tähelepanu nõuab, kuigi muusikalise poole pealt, protsentuaalselt, ik- rõõmuks igiarmsalt lõõritava lõokese on läinud väga hästi. pool rahvastikust võitlevaks õeskon- kagi halenaljakalt vähe seda tähelepanu vastu saab. On ka võimalus, et kuna rolliga. Seejärel muutub Hnathi edasiarenduse naks; osalt sellele vastandudes hakkas kontrabassipartii ridades nii vähe mängitavat noodimaterjali ja pigem palju Paljusid on aga huvitanud, mis juhtus rõhk korraks sarnasemaks Jelineki kolmas laine 1990. aastatel rõhutama pausilugemist ette tuleb, jääb – jällegi protsentuaalselt – just neil kõige roh- pärast seda, kui Nora ukse selja taga omaga: kodust põgenemine ei aita, sest just nimelt individuaalse vabaduse kem aega publikuga suhelda ning seeläbi ennast teataval määral kehtestada kinni lõi. Metafoorselt on see küsimus kinnistunud ühiskondlike struktuuride tähtsust, isiklikku plaani ideoloogilise kui üht iseenesest mõistetavat visuaalset elementi, ilma milleta ei tundu üks kogu feministliku liikumise tähenduse eest nii lihtsalt ei pääse. Nora näilisest kõrval. Siis muutus valdavaks Emmyde orkester sugugi mitte komplektne. kriitiline vastus Noradele: te võitlesite oma võitlust ja me tunnustame seda, aga kas meie ei või siis tahta olla nai- selikud, huuli värvida ja peret luua? Te jutlustasite valikuvabadust, aga mis siis, kui me just selle valimegi? Samas laksub feminism nüüd väideta- valt juba neljandat lainet, või ollakse üldse jõutud postfeministlikku aja- järku – ja päriselt lahti harutatud ei ole neid sõlmi ikka veel. Individualistlik rõhuasetus üksikisiku õigustel on üha kasvanud ja nii muutub üha põleta- vamaks vajadus märkida maha piirid inimeste isiklike õigusruumide vahel. Selles mõttes on küsimus jätkuvalt ak- tuaalne. Ehk kõige tänapäevasem on see teema- liin, mida kehastab Torvald kui mees- soo esindaja, kes meenutab publikule, et ka mehed on inimesed. Torvaldi karakter ei mängi päris otseselt XXI sajandi meesõigusluse motiividega, Kas pole Torvald mitte sama suur süsteemi ohver nagu Nora isegi? Torvald – Jaan Rekkor, Nora – Kersti Heinloo. Foto: Heikki Leis. kuivõrd selle eri tiivad on välja jõud- ja saatuse kohta. Mis saab siis, kui tea- edust hoolimata on süsteem juriidiliste nud juba märksa radikaalsematesse tud sorti vabadus on kätte võideldud? knihvide abil suutnud talle jala ette äärmustesse (nagu täielik protestitsöli- Kas sellest piisab? On see õige vaba- panna. Kodulinna on naine naasnud baat või, vastupidi, otsus võttagi naisi dus? Mida sellega peale hakata? Kas just seepärast, et tema abielu on jäänud teadlikult üksnes vahenditena). Ometi see teeb inimese õnnelikuks? Aga teised ametlikult lahutamata ja selgub, et talle esitatakse tema tegelaskuju kaudu kü- inimesed? on võimalik kohaldada mitmeid abielu- simus, kelle arvelt tuleb Nora õigus naistele kehtivaid piiranguid. Olukord vabadusele. Pole ju Torvald Norat hal- Mis saab siis, kui teatud vajab lahendamist. vasti kohelnud, on püüdnud teda hoida ja armastada nii, nagu seda selles ajas sorti vabadus on kätte Siis toimub veel üks, vast põhjalikem ja kohas õigeks on peetud. Pärast oma registrivahetus. Nora seatakse silmitsi etteheidete väljapaiskamist ei andnud võideldud? Kas sellest sellega, kuidas tunnevad ennast pärast aga Nora talle aega ega võimalust mitte tema tegu teised inimesed. Vana maja- mingisuguseks vigade paranduseks. On piisab? On see õige pidajanna Anne Marie (nagu algtekstist see siis õiglane? Kas pole Torvald mitte vabadus? Mida sellega teada, kunagi Nora enese amm) on jää- sama suur süsteemi ohver nagu Nora nud majalukuks ja ilmasambaks. Tuleb isegi? peale hakata? Kas see teeb välja, et ta ei hinda Nora põgenemist just kõrgelt ega jaga sugugi tema revo- Siin heiastuvad kajad vägagi nüüdisaeg- inimese õnnelikuks? lutsioonilisi ideid. Nora vahepeal suu- sest diskussioonist seksuaalvägivalla, Mees kontrabassiga – Guido Kangur, Naine – Mingo Rajandi. Foto: Gabriela Liivamägi. reks kasvanud tütar Emmy jällegi on seksuaalse ahistamise ja nõusolekukul- Aga teised inimesed? noor ja armunud, ta igatseb abielu ja tuuri üle. Kas meil on õigust eeldada Kõik me tahame, et meid märgataks selles, mida me teeme. Ühe esineja jaoks perekonda – just seda, mille eest ema meestelt 100% korrektset käitumist defi neerib see tema eksistentsi. See on kui vesi, ilma milleta ei saa inimene tea- Nii on näidendile kirjutatud arvukalt omal ajal põgenes. Ning mahajäetud kõigis privaatsetes olukordades? On tavasti üle paari päeva läbi. Ja hoidku siis, kui kõrgelt koolitatud artisti peaks järgi. Üks kuulsamaid on austria no- mees Torvald leiab, et naine on käitu- ju nemadki üksnes maailma paisatud halvemal juhul publikust eraldama veel näiteks paarimeetrine kõrgusevahe belisti Elfriede Jelineki „Mis juhtus nud ebaõiglaselt: jah, vigu sai tehtud, inimesed, kes kobamisi, pimesi ja huupi lavaaugu ja publiku vahel, paras ports ümbritsevat pimedust ja kunstinautle- pärast seda, kui Nora oma mehe maha kuid lõpuks on ju nad mõlemad ainult otsivad armastust. jate meeli sootuks hullutavad vaatemängud ülal lava peal. Sellistes tingimustes kipub üksikmängija panus kaduma kui piisk suurde merde ning tagajärjena oli jätnud ehk Ühiskondade toed“ inimesed. Tänapäevaseks teeb Hnathi teksti ka eksib mõttesse jäänud madalama otsa orkestrant tihti romantilistesse unelma- (1979), mida on Eestiski lavastatud vorm. Näiteks on sinna sisse kirjuta- Nad kõik ei olegi Nora peale mitte nii- tesse, kus ta näiteks fööniksina lavaaugust otse lavale tõuseb, midagi täiesti (Von Krahli Teater 2008). See „Nu- tud ajaline võõritus, teadlik anakro- võrd isiklikult vihased kui tema suhtes pööraselt geniaalset korda saadab, kogu ülejäänud saali ahhetama paneb ning kumaja“ sajandat sünnipäeva märkiv nistlikkus: hoolimata enam-vähem jahedalt kriitilised. Jõhkralt üldistades lõpuks esinemispaigast lahkub, käevangus täiesti pahviks löödud primadonna, tekst on paksudes värvides kapita- ajastutruust miljööst räägivad tegelased võib öelda, et Anne Marie kehastab saatjaks glamuur ja igavene kuulsus. Kõige enam annab sellisteks unelmateks lismi- ja fašismikriitika, kus üksteisele nüüdisaegses kõnekeeles. Nii sigineb teiste naiste rahulolematust feminist- ehk tõuke teadmine, et mõned suure pilli mängijad on tõepoolest taolise kuul- vastandatakse peale meeste ja naiste ka aruteludesse koomilist münti. Jelineki liku mässuga. Mäss on alati ebamugav suse maitsvaid vilju kahe peoga muginud ja istunud kui võrdsed teiste solistide töölised ja töösturid, päästetakse valla näidendis on küll samuti koomikat, ent nii seksuaalne kui ka võimuiha. nende jaoks, kes status quo’ga kuidagi ja korüfeedega peentes tugitoolides ja vilistanud rutiini peale. hakkama saavad ja ilmselt on näinud üldtoon on pigem groteskne – sellega Nüüd etendub Draamateatris ameerika ka vaeva selle nimel, et niisuguse hak- võrreldes on Hnathi töötlus kerge ja Kas on see imetlus või kadedus? Kas on see täpsus või laiskus? Kas on see saa- kirjaniku Lucas Hnathi 2017. aasta kamasaamiseni jõuda. Mässaja meelest mänguline. Nii on tekstil lisaks ideo- vutus või kahetsus? Kas kontrabass on naine või mees ? Kas keegi üldse mind näidend „Nukumaja, osa 2“ – oma- on see muidugi ebasolidaarne. Lisaks loogilisele teemaasetusele selge meele- on kunagi tähele pannud? Nii üha edasi, kuni küsimusi leidub, ja siis äkki ... korda nelikümmend aastat hilisem kuulub Anne Marie eelmisse põlv- lahutuslik väärtus. Andres Kungla meelisklus sarnasel teemal. Viisteist konda, kes enamasti kipub muutuvas Johanna Ross Tallinna Kammerorkestri kontrabassist 6 EESIETENDUSSIETENDUS Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 „Tan taa om, kodo ja Madis Kõiv, Aivo Lõhmus Kai Aareleid „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan „Linnade leeväahi ja latsõq ja nelätõistkümnendämä aasta suvõl“ põletamine“ Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes. Lavastaja Priit Pedajas naanõ ja eläjäloomaq“ Esietendus 27. aprillil 2019 suures saalis. Esietendus 9. novembril 2019 Osades: Martin Veinmann, Kaie Mihkelson, Mait Malmsten, , suures saalis. Teele Pärn, , Pääru Oja, Marta Laan, Laine Mägi, Taavi 1914. aasta suvel langes Euroopa maailmasõtta. Metsadetaguses pagarimeistri Teplenkov, , Tõnu Oja, Karmo Nigula, Amanda Hermiine talus Põlvamaal oldi sellega hästi kursis – peremees jälgis pingsalt ajalehti, Pe- Künnapas. terburis kroonus teeniv poeg pages mobilisatsiooni eest, armee tarvis taheti ära võtta talu hobused ja küla peal laamendasid vastsed nekrutid. Pinge kuhjus – maailmas, inimestes, looduses. Põuavae- vas Põlvamaale ligines vääramatult äike. Globaalne põimub kohalikuga, fi losoofi a külalõõbiga, teravad psühholoogilised portreed intensiivsete meeleliste piltidega. „Põuas ja vihmas“ on kujutatud üp- riski koha- ja isikutäpselt Madis Kõivu perekonnapärimust, nii nagu kohtame näidendi tegelaste ja sündmuste proto- tüüpe Madis Kõivu mälestustesarja II osas „Kähri ker´ko man Pekril” (Võro Instituut, 1999), kus Kõiv kõneleb oma vanaisast, Pekri talu peremehest: „Tuud Kai Aareleid. Foto: TIXE igivanna kõllast silmä, miä mullõgi, Kai Aareleiu romaan „Linnade põle- Jakob Kiisleri tütrepojalõ, päähä, henge, tamine” ilmus 2016. aastal ja see on kõttu ja jummal′ esiq tiid kohes viil kinni praeguseks tõlgitud kolme keelde: läti on jäänüq, millest saa ei valla kuulmis- („Pilse¯tu dedzina¯šana”, tlk Maima tunnil kah, pimmen puie vaihõl vai lakõ Grīnberga), inglise („Burning Cities”, nurmõ takan, tuud näge no Jakob Kiis- tlk Adam Cullen) ja soome („Kortti- ler, mu vanaesä, ku mõtsa vaihõlt välla talo”, tlk Outi Hytönen). Tänavu sü- käänd ja mõtlõs: „tan taa om, kodo ja gisel jõuab Eesti Draamateatri lavale leeväahi ja latsõq ja naanõ ja eläjäloo- romaanil põhinev autori enda kirjuta- maq”, käänus tii pealt kõrvalõ, kõlladsõ tud näidend. tulõ poolõ, miä mustast sainast vasta pilk.” „Linnade põletamine” viib meid sõ- jajärgsesse Tartusse ja jutustab peate- „„Põud ja vihm Põlva kihelkonnan ne- gelase Tiina perekonnaloo. Nagu iga lätõistkümnendämä aasta suvõl” on kir- perekonna ja inimese lugu, algab seegi jutatud 1983. aastal. Trükis avaldati see Lavastuskunstnik Pille Jänese makett „Põua ja vihma” lavastusele. Foto: Pille Jänes. kaugemalt minevikust ja ulatub mitut „Eesti Raamatu“ näidendiraamatute sarjas 1987. a kahe autori nime all: Madis lõime pidi tänasesse päeva. Selle näi- Kõiv ja Aivo Lõhmus. Kirjastuse tutvustuses väidetakse tegemist olevat esimese Madis Kõiv põuas ja vihmas liselt tavalise perekonnaloo kude on võru murdes näidendiga. Aivo Lõhmuse roll näib olnuvat pigem abistav, vahest tihe, sinna mahub nii sõja kui ka kire võru keele osas nõuandev (ta oli juba avaldanud mõned murdeluuletused). Samas Kõigepealt kuulsin noore kir- Käisin tükki Tallinnas vaatamas ka. hävitav jõud, nõukogude aja topelt- on Kõiv öelnud, et Lõhmus oli ainuke, kellega seltsis ta seda teha võis, ja põhju- moraal, Tiina ema ja isa kohtumine, sed on siin sügavamal, nimelt ühistes lapsepõlvemaastikes, „vere ja maa” alusel janikuna Tartu Kirjanike Majas, mis Oli eriline küll. Meeldis ka. Oli sünd- tegutses tookord veel endises Jüri mus. Päris võrokeelne tükk laval, noo- abiellumine ja võõrdumine, lapse sündinud sõpruses (Sirp, 2. VI 2006). ” (Luule Epneri saatesõnast Madis Kõivu kasvamine murenevate suhete tunnis- „Näidendite” II köitele.) Uluotsa majas, Madis Kõivult, et red mängivad. keegi kavatseb kirjutada võrokeelset tajana ja saladuse aimuse päralejõud- Näidend on kirjutatud võru keeles ja nõnda on seda ka mängitud, nii 1993. aastal näitemängu. Tundsin kohe huvi, et Kõige rohkem hakkas aga näidend mine, konfl ikt vene kooliga ja sõprus lavakunstikooli diplomilavastuses (lav Ingo Normet) kui ka nüüd Draamateatri kes. Madis vastu, et keegi. Mina kohe kõnelema ühel väga põuasel laupäeva- vene poisiga, õnnelikud päevad ja jä- laval. Mait Malmsten mängis tookord, 26 aastat tagasi, Papa rolli, nüüd aga konkreetselt, et kas mees või naine ja õhtul Kiuma rahvamajas. Taas Kaika rele jäänud killud. maamõõtjast perepoega Friedrichit. kui vana. Madis oli täitsa kimbatuses, suveülikoolis, mis toimus tol aas- tal, 1993, vist Põlvas. Sõideti Kiuma Romaanis on olulisel kohal Tartu, muudkui keerutas ja keerutas, eriti va- selle äratuntavad paigad, rajad, lõh- nuse koha pealt. rahvamajja, saal tuubiti rahvast täis. Madis Kõiv ja kujundid Hoolimata ujumisest ja võimalikult nad, valgus, varjud, tähendused. Ka vähestest rõivastest näidendis on linn ja aeg tuntavalt oli väga palav, tõ- kohal. Kai Aareleid on öelnud, et kir- „Põua ja vihma” noored ja vane- sine põud. Istusin jutades on talle oluline asetada lugu mad tegelased kauges Kiuma külas aknalaual. Etendus konkreetsesse, äratuntavasse ruumi ja Põlvamaal arutlevad ilmaasjade üle, hakkas pihta. Vana aega ning kuna Tartu on tema vara- loevad ning tsiteerivad Dostojevskit koolimaja kriuksuv jase lapsepõlve linn, on sellest olnud ja Nietzschet. Õhus on äikest, tule- lava ja vana logisev loomulik kirjutada. „Minu toonane kahjude vingu, lehtedes järjest enam mööbel rekvisiiti- Tartu oli üks pisike ruuduke linna- Esimese maailmasõja aegsete kahurite dena kaotas piiri kaardil – Pauluse kiriku, Fraternitas mürinat. teatri ja elu vahel. Estica maja, vana Vanemuise ja vee- torni ümbrus. Hiljem elasin Tartus Siin on pagarimeister, kes mäletab, kuis Kui räägiti põuast, ülikooli ajal ja käisin sealkandis tööl. tema naine kakskümmend aastat tagasi oligi põud kohal. [---] Arhiivitööd ma üle ei tähtsustaks, öösel võõra mehega tantsis ja seetõttu Järsku, ligi poole küll aga inimeste jutustatud või kirja saialaar ära kõrbes. Ta pettis tookord etenduse peal, läks pandud mälestusi. Kirjutades ajast, oma tellijaid, pood pidi kinni jääma taevas mustaks, milles ise ei ole elanud, tuleb mingid ning mees pole seda naisele tänaseni lahtistest akendest tõsiasjad endale selgeks teha, aga edasi andestanud. sööstis sisse jahe tuulehoog, kostis loeb juba see, missugust lugu jutustada Naine, kes sünnitanud kuus last, tun- võimas pikselöök soovin. „Linnade põletamises”, mis on neb end peres ikka veel võõra ning ja siis veel ja veel, 1950. ja 1960. aastate Tartust, oli mu üksikuna. Küürakas Porila Tiiu, kes järjest kõvemini. eesmärk jutustada siiski pigem ajatu on armunud perepoega, ja naaberküla Ja siis lõi voolu lugu inimelu sasipundardest. Sellest, tüdruk Meeta, kes tuleb oma kallima välja. Tekkis vai- kuidas põletatakse elusid ja sildu või juurde ei tea kust, uitavad pimedal kõr- kus. Keegi näitleja- millega täidetakse tühjust.” (Helina repõllul. test otsis küünalt. Piip „Jutuvestja verd”, Eesti Naine, aprill 2017, lk 30-32) Siin on külapoisid, kes tulistavad öösel Keegi, kes pidi pagarimeistri akendesse, sest pagari- järgmisena sisse Kai Aareleid on hariduselt dramaturg, Madis Kõiv 1993. aastal oma kodutalus. Foto: Ingo Normet. meister oma perega on siinmail ikka tulema, tuli küün- tal on sel alal magistrikraad Soome Madis Kõivu tegelased tulevad kusagilt veel võõras, kuigi mitukümmend aastat Kui töötasin Tartu Kirjanike Majas lajupiga, lavale teatriakadeemiast. Ta on töötanud ja lähevad kusagile. Nagu ta ise. Mitte juba kohalik. Ent tema lapsed käivad 1986–1988, siis Aivo Lõhmus soovis kogunes vähemalt kolm küünlajuppi. Loomingu Raamatukogus toimetajana alati ei istu ta ülikooli raamatukogus, ülikoolis ja ta on ehitanud maja taha saada minu eksperthinnangut stsee- Etendus mängiti poolpimedas pikse ja on praegu vabakutseline kirjanik ja paksud saksakeelsed fi losoofi aköited peldiku. nile, kus naised on kuhja otsas ja võ- paukumise ja vihmavalingu helitaus- tõlkija, tõlkinud peamiselt soome ja ees. Mäletan heledat talveilma ka- tavad omavahel mõõtu. Pidin välja taga lõpuni. Niisugust teatriimet tun- hispaania, aga ka portugali ja inglise Paari kuu eest oli sealkandis valitseja heksakümnendate aastate keskel, mil pakkuma reaktsioone ja lauseid. Aivo neb ja tajub harva. Kui lugu lõppes, keelest. Ta on avaldanud luulekogud Running maha lastud – kriminaalne läksin jalutama Pärnu lahe jääle. Olin ei jäänud eriti rahule, ju mul oli teine oli vihm jätnud suured lombid, õhk oli „Naised teel” (2015) ja „Vihm ja motiiv pingestab näidendit, otsitakse rannast juba kilomeetri võrra eemal- temperament. karge ja taevas selge. Astusime välja ja vein” (2015) ning romaanid „Vene mõrtsukat. Geodeedist poeg Friedrich, dunud, kui nägin kedagi kauge täpina millegipärast ajas Ingo Normeti auto veri” (2011), „Linnade põletamine” kes teenib vene kroonus, käib Pihkvas Tahkuranna poolt lähenemas. Veerand Siis korraldasin Kaika Suveülikooli Sul- kapoti alt suitsu välja. (2016) ning novelli- ja miniatuuriko- kedagi Leenit otsimas ja näidendi lõpul tunni pärast selgus, et see oli Kõiv. Ju- bil ning pidin tegema näidendietüüdi gumiku „Salaelud” (2018). kuuleme, et ta on Leeni tapnud. huslikult merejääl jalutamas. Pühajõe vastuhakust. Suveülikooli oli Vot selline mälestus põuast, vihmast ja tulnud ka lavastaja-õppejõud Ingo Lõuna-Eesti vaimust ning loodusnäh- Nii romaani kui ka lavastuse motoks Hulkuma pääsenud sokk tungib majja, Kaheksakümnendatel käisin esma- Normet oma kursusega, et kuulata tuste seosest kunsti ning eluga. Kui on tsitaat Javier Maríase „Oxfordi ehmatab pererahvast. Platsis on ka kordselt Kõivu juures külas. Siis nägin võro keelt ja saada aimu võro vaimust. loojale midagi meeldib, mängib loodus romaanist”: „Mitte ühtegi saladust legendaarne põrsakohitseja Peetso esmakordselt tema kuulsat riidekappi, Ta tutvustas kava tuua oma kursusega kaasa. Seda tarkust on mul ikka vaja ei saa ega tohi igavesti ja kõigi eest Saamo, kes räägib lõppematuid jutte, mis oli täis käsikirju. Ja suurem osa lavale Madis Kõivu ja Aivo Lõhmuse läinud ise vabaõhutükke kirjutades ja varjata; üks kord elus, üks kord oma nagu peremees „Tagasitulekus isa neist näidendid. „Põud ja vihm…” Keegi noortest näit- nende lavastamisele kaasa elades. olemasolu jooksul peab saladus leidma juurde”, heinalised „Küüni täitmises”. lejatest-neiudest lõi Pühas jões jala ve- kuulaja.” [---] Ingo Normet Sirp, 10. detsember 1999 riseks. Kauksi Ülle Ene Paaver Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 UUUDISEDUDISED 7

Andrus Kivirähk „Isamaa pääsukesed“ „Isamaa pääsukesed“ Teatriauhinnad! ringreisil: Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, muusikalised kujundajad Õnnitleme kolleege, kelle tööd tunnustati Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits, muusikaseadete autor Tõnis Kõrvits. 23. mai kl 19, teatripäeval teatri aastaauhindadega! Esietendus 15. juunil 2018 Keila kultuurikeskuses. Võru Kannel Osades: Ülle Kaljuste, Marta Laan, Viire Valdma, Arthur Arula – kujundused lavas- 24. mai kl 19, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Teele Pärn, Tiit Sukk, Christopher tustele „Väikekodanlased” (Eesti Rajaveer, Tõnu Oja, Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Karmo Nigula. Jõgeva Kultuurikeskus Draamateater), „Tsaar Saltaan. Üle- küpsenud muinasjutt“ (Emajõe Suve- 28., 29. mai kl 19, teater) ja „Elokäük”.

Käina Huvi- ja Kultuuri- Maksim Gorki „Väikekodanlased”, Pääsukeste suvi keskus lavastuskunstnik Arthur Arula. Pjotr – Robert Annus, Sellesuvist lavaelu alustab „Isamaa pääsu- 30., 31. mai kl 19 Bessemjonov – Indrek Sammul, kesed” ringreisiga mais ning jätkab Keila Kihelkonna rahvamaja Tatjana – Liisa Saaremäel. Foto: Aron Urb.

Kultuurikeskuses juunis ja augustis. Helga Aliis Saarlen – etendust teenin- dava töötaja auhind Vabariigi 100 aasta juubeli pidustuste tist, küberrünnakutest ja terrorismist. aastakümneid. Väikelinnades, küla- kõrghetk on küll juba möödas, aga Olla hästi moodne, vilgutada lasereid des. Ka see on meie kümnend. Ja selles Eesti Draamateatri jumestusosa- Draamateatri ja Nargenfestivali su- ja kasutada hiiglaslikke ekraane. Te- maailmas annavad tooni just naised. konna juhataja, kelle käe all tegutseb velavastuses koguneb väikelinna kul- gelikult elab aga enamus inimesi ikka Mehed on Soomes tööl või poe taga grimmituba eriti ladusalt ja professio- tuurimajja taas Virmalise näitering, umbes samasugust elu nagu on elatud või vaatavad telekast vormeleid.” naalselt. Valmis mistahes erialaseks et suurt juubelit vääriliselt tähistada. katsumuseks, on ta igal hetkel ka Näiteringi juhendajale Pilvile (Ülle usaldusväärne teatritark partner. Kaljuste) tuleb peale inspiratsioon ning ta asub ellu viima hullumeelset ideed – lavastada muusikal Vabadussõjast. Paraku on meesosatäitjate kaasamine Helga Aliis Saarlen. Foto: Juta Kübarsepp. keeruline, nii et lõpuks peavad naised Ester Kuntu – Kristallkingakese au- ikka ise olukorra ära lahendama. hind (noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest) Andrus Kivirähki kirjutatud ning Priit Pedajase lavastatud „Isamaa pääsu- Laura Wingfi eld lavastuses „Klaasist kesed“ sündis osana teatriprojektist loomaaed” (VAT Teater ja EMTA „Sajandi lugu”. Loosi teel selgunud lavakunstikool), Éliante lavastuses teatripaaride ülesandeks oli luua la- „Misantroop” (Eesti Draamateater ja vastused, mis kümnendite kaupa EMTA lavakunstikool), Mari Koort käsitleks Eesti Vabariigi saja-aastast lavastuses „Elagu, mis põletab! ” ajalugu. Eesti Draamateatri partneriks (Adamson-Ericu muuseum), Mari sai Nargenfestival ning kümnendiks lavastuses „Põlenud mägi” (Teater 2010–2020. ), Karin lavastuses „Sara- band” (Eesti Draamateater), Marie Karin – Ester Kuntu. Ingmar Bergmani Kivirähki sõnutsi oleks „esimene im- Under lavastuses „Siuru õhtu 100” „Saraband”. Foto: Mats Õun. (Eesti Kirjanike Liit) ning Laurel pulss kirjutada tänapäeva käsitlevas Merike – Marta Laan, Anu – Ester Pajusoo, Helgi – Viire Valdma, Toivo – Taavi Teplenkov, lavastuses „Kriidiaed” (Eesti Draa- näidendis geenipangast ja tehisintellek- Sveta – Maria Klenskaja, Pilvi – Ülle Kaljuste. Foto: Siim Vahur. mateater).

EESIMENESIMENE LLUGEMINEUGEMINE SSÜNNIAASTAPÄEVÜNNIAASTAPÄEV Tiit Aleksejev „Kuningad. Näidend aastast 1343” Jüri Järvet 100 18. juuni 1919 – 5. juuli 1995 Eesti Draamateatri ja Originaal läheb ja viib endaga kaasa terve maailma – Lavastajana juhendab Heiti Pakk, isiksuse, mis tähendab maailma. Ja tema asemele astub Rocca al Mare Kooli Rocca al Mare Kooli direktor, teine, oma isiksuse ning oma maailmaga. Kordumatu. õpilaste juhendaja Liis Ots, Rocca Unicum. Selline isiksus ei sünni. Ta kujuneb ja küpseb ühistöö. al Mare kooli emakeeleõpetaja. töös ning vaimsuses” (Reet Neimar, Pille-Riin Purje „Jüri Järvet”, 2009). Mis ja miks juhtus jüriööl ligi seitsesada Esimene lugemine 12. aprillil aastat tagasi? Nelja kuninga tapmine 2019 Maalisaalis. Järveti tähelendu poleks ette ennustanud ei tema keerukas perekondlik päritolu ning lastekodu-lapsepõlv aastal 1343 on üks kummalisemaid Loevad RAM Kooli õpilased: sündmusi Eesti ajaloos. Miks oli ku- ega ka koolipoisipõli, kus klassi näitemänguski rolli ningaid just neli? Mida nad õigupoolest Marietta Volkova, Katre Vahter, saamine pigem erandlik juhus oli. Ent just juhused valitsesid? Ja peamine: kuidas võisid Marie-Elisabeth Martinson, Nora näisid mängivat otsustavat rolli suure näitleja elukäigus. nad nii kergemeelselt Saksa Orduga Anete Müller, Anna Laura Perve, Olgu selleks 14-aastase koolipoisina (1933) avanenud kohtuma minna? Nendest küsimustest Karoliina Arm, Sten Henri Sauga, võimalus kaasa mängida massistseenides tolleaegse näidend lähtubki. Aga see on ainult Georg Toom, Orest Pihel, Markus Draamastuudio teatri etendustel või Töölisteatrisse tantsijana tööle pääsemine (1940), mis omakorda lähtepunkt. Mäe, Paul Arvid Sei, RAM Kooli aitas sõja-aastatel esialgu mobiliseeritud noormehel emakeeleõpetaja Liis Ots, RAM hiljem Kunstiansamblitega liituda. Ehkki näitlejana Kooli direktor Heiti Pakk, RAM ei tekkinud mitte kohe eneseusku, hirm ja aukartus Kooli asutaja Hannes Tamjärv, eriala ees näris pikalt hinge, oli ta aja möödudes ja Eesti Draamateatri näitlejad Guido Eesti Riikliku Teatriinstituudi lõpetanuna (1949) Kangur, Christopher Rajaveer, Draamateatri lavalaudadel tagasi. Järveti mahukasse ja Britta Soll, Raimo Pass ja Markus mitmekülgsesse elutöösse mahub väga palju rolle raadios (sh kuuldemängudes), estraadil, televisioonis ning Luik. legendaarseid, maailmakuulsust riivanud osatäitmisi fi lmides. Teatrinäitleja kõrgaastad möödusid Eesti Ja rahvale meeldib operetlik riik, Teine Draamateatris (1952–1965 ja 1970–1992) ning Eesti kuningas väljendub otsekoheselt: „Vas- Riiklikus Noorsooteatris (1965–1967). tuvõtud! … Naised! … Skandaalid! … Lähikondlase ning kolleegina mäletatakse Järvetit kui Seda rahvas valitsejalt ootabki! …” ausat, isikupärast ning sarmikat, aga ka väga töökat ja Ning veidi hiljem: „Rahvas tahab oma Tiit Aleksejev. Foto: Bianca Mikovitš. enese suhtes nõudlikku, et mitte öelda enesekriitilist, muresid unustada. Kes joob viina. Kes justkui pisut tabamatuks jäävat ning väljakutseid otsivat jookseb ümber järve. Kes võtab armu- „Ehkki Aleksejev kujutab väljamõel- inimest. Järveti panus on miski, mis jääb aja möödudeski kese. Kes ostab endale uued pastlad.” dud keskaegset riigikest, on see – kui aulikule kohale eesti kultuuriteadmuses. ilmselged liialdused kõrvale jätta – ju Olulisim järeldus, mida mina Aleksejevi Ajalooline Tõde – Jüri Järvet. Juhan Smuuli „Kihnu Jõnn” päris tõepärane. Saame hea võimaluse näidendist oskasin teha: väikeriigid on (Draamateater, 1964) Suure lugemuse, analüüsi- ja mõtisklemisvajaduse ajel tajuda, kui palju on ikkagi seda, mis ae- ikka ja jälle ohustatud samavõrd seest seadis Järvet oma mõtteid sageli paberile. Kuigi Järveti- gade jooksul justkui ei olegi muutunud. kui väljast. Häid lahendusi ajalool pa- kirjamehe pool on jäänud pigem väheste teada, pakkus Näeme, et erinevused võivad tihtipeale raku pakkuda ei ole ning sellega ei tee Saabuval suvel möödub 100 aastat näitleja Jüri Järveti see eneseväljendus talle sedavõrd rõõmu, et on ise olla vaid tõsiolude välises vormis. Rii- katset ka näidendi autor. Ehk on kasu sünnist. Muidu tagasihoidliku ning pigem vähese jutuga öelnud: „Kui saaksin elu uuesti alustada, tahaksin saada givõimu ümber keerleb alati hulgaliselt sellestki, kui asjaolu vähemasti teadmi- natuuris leidus midagi sedavõrd karismaatilist, et seda kirjanikuks”. omakasu tagaajajaid, võimuahnureid seks võtta.“ (Holger Kaints „Rahvus- tänapäeval moodsalt X-faktoriks nimetataks. Üks on selge: näitlejana kirjutas ta end ajalukku. ja Napoleoni-kompleksiga tegelasi. romantilised kuningad aastal 1343“, on Järvetit silmas pidades öelnud: Lollus lokkab. Õilsad rüütlid, nagu Looming, oktoober, 2014) „Kuningad. „Originaal ei sarnane kellegagi. Ta on kordumatu. ka tsiviilühiskonna vastutustundlikud Näidend aastast 1343” on ilmunud Unicum. See on kunstis hirmus oluline. Kaob originaal, liikmed, on ikka kahvatus vähemuses. Loomingu Raamatukogus nr 1, 2014. siis ei saa teda asendada. Ersats on väljakannatamatu! Kerli Rannala 8 TTEATRIELUEATRIELU Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 Uued tulijad Draamateatris Tänavu kevadel liitusid Eesti Draamateatri loomingulise trupiga kaks uut inimest: majakunstnikuna alustas tööd Laura Pählapuu ning audio- ja visuaalala juhatajana Lauri Kaldoja. Lauri Kaldoja: Palun tutvusta oma teatritööd ja -tausta üldiselt. Töötasin pärast Lavakunstikooli Rak- vere teatris ja pärast seda olen olnud vabakutseline näitleja ja helikujun- daja. Repertuaariteatritest olen pärast Rakveret mänginud kõige rohkem Draamateatris, vist kokku kuues la- vastuses. Neist esimene oli „Kraepelini variatsioonid” 2013. a väikses saalis, ja viimane praegu „Rahvavaenlane”. Aga peamine töö on siiski olnud erine- vates eriprojektides ja vähemalt reper- tuaariteatri mõttes pigem lühiajalistes vormides. See pilt on tegelikult väga kirju, kui neile kuuele hooajale tagasi mõelda. On klassikalisi draamalavas- tusi, aga on ka palju sellist, mida ühe Laura Pählapuu. Foto: Laura Pählapuu. žanrimääratluse alla ei saagi liigitada. Eesti algupäranditest saksa nüüdisd- Laura Pählapuu: ramaturgia ja Karlheinz Stockhauseni Laevakapten Horster – Lauri Kaldoja. Henrik Ibseni „Rahvavaenlane” Palun tutvusta oma teatritööd ja -tausta lavakompositsioonideni. (lav Kertu Moppel, 2019). Foto: Gabriela Liivamägi. Minu jaoks ei ole erinevate kunstivald- üldiselt. kondade vahel selgeid piire – loomin- Helikujundajana hakkasin ma samuti guline inimene ei ole kitsalt ühe ala on, mida siin aetakse, ja tegelikult ka kõige selle koha pealt, mis puudutab Olen töötanud aastaid vabakutselise tööle Rakveres, kohe esimese sealse spetsialist, vaid tundlik erinevatel elu- see, mida siin ei aeta, kuigi ehk võiks. teatri helilist ja audiovisuaalset ilmet. teatrikunstnikuna erinevates teatrites näitlejatööga paralleelselt, kui Hendrik aladel laiemalt. Ma ei tahaks sellele hinnangut anda, – Theatrum, NO99, Von Krahl, Tartu Toompere lavastas „Tormi”, ja sealt- sest ma ei arva, et mul oleks selleks Iseenesest väiksena tunduvad asjad Uus Teater, Vaba Lava, Helsingi linna- Millised on olnud sinu esimesed tööd maalt on helikujundusi peaaegu kõigis päriselt õigus, aga praeguses töös ma nagu publikukõll või reklaamklippide teater, Eesti Draamateater jpt. siin ametis oldud ajal ja mis on lähi- eesti teatrites kokku umbes kolmküm- just sellest samast arusaamast või sel- heli, määravad kokku teatri üldise ajal, ka uuel hooajal loomingulises jm mend. Paljud neist on ka hiljem olnud gusest lähtungi. kuvandi. Pikka aega on mindud seda Milline on sinu senine seos Draama- plaanis? Toompere lavastustele, aga tegelikult teed, et iga lavastusmeeskond on ai- teatriga? Millised on olnud sinu esimesed tööd nult oma asja eest väljas, ja see on ju sama palju ka Kertu Moppeli ja Anne Uuel ametipostil Draamateatris on siin ametis oldud ajal ja mis on lähi- väga tore, aga mõelda tuleks ka sellele, Draamateatrisse on mind toonud koos- Türnpu omadele. Muud muidugi lisaks. plaanis teatri senise visuaalse identi- ajal, ka uuel hooajal loomingulises jm mis see kõik kokku on. töö Hendrik Toompere jr-ga („Kraepe- teedi värskendamine, Jüri Järveti 100. Milline on sinu senine seos Draama- plaanis? lini variatsioonid”, „Väljaheitmine”). sünniaastapäevale pühendatud väljapa- teatriga? Kui me ise tahame nimetada teatrit Meil tundub olevat Hendrikuga palju nek, järgmisel hooajal kaks lavastust Arvan, et on täiesti selge, et mingid kaduvaks kunstiks, ja mulle tundub, ühist loomingulisel tasandil, aga ka Ma vist kirjeldasin selle juba eelmi- koos Hendrikuga ja teatri 100 aasta lähenemised ja stilistilised võtted on et me tahame, siis on ju loogiline, et erinevusi, mis omavahelist koostööd ses punktis ära, aga helikujunduste juubeli plaanid 2020. aastal. oma aja ära elanud ning teater, eriti nii ta peab olema toimiv ja kõnetav selles teatris täiustab. kaudu, kuna neid on oluliselt roh- suur üksus nagu Draamateater, vajab hetkes siin. Ja selleks omakorda peab Minu jaoks on uus ja huvitav kogemus kem, olen ma Draamateatri näitlejaid igal juhul kui mitte suuri muutuseid, ta suhestuma ka ühiskonnas toimu- Oma loomingulisel teel pean teatri- kuuluda nii suurde võlumasinasse nagu ja kogu meeskonda hoopis rohkem siis vähemalt olemasoleva kriitilist üle- vaga. Rumal oleks arvata, et nii-öelda tööde kõrval oluliseks ka nn vaba- Draamateater oma suure kollektiiviga näha saanud. Saalis istudes ja proovi vaatamist. Samamoodi nagu Hendrik väline vorm – plakati stiili, heli ja muu loomingut, eelkõige videokunsti, ning seda on. oma nurga alt jälgides tekib tegelikult Toompere jr teeb seda teatri loomin- taolise rõhuasetus – võiks elada rahu- õpilaste juhendamist Eesti Kunstiaka- üks päris kummaline selgus, mis see gulise juhina, proovin mina seda teha likult edasi omas maailmas. deemia joonistamise osakonnas.

TTEATRIEATRI LLUGUUGU oli alguses siiski ka vastuoluline, kõlas ükski meie kirjanduslik teos vastavast piletitulu. See oli noore Draamastuu- soovitus lavastus kähku mängukavast miljööst [---] Hinnatagu „Mikumärdi” dio Teatri majandusliku kindlustunde maha võtta kui „šlaager”, „kruvitud kunstiväärtust kuidas tahetakse, ometi saavutamise ja ehk isegi jalgele jäämise ja kunstlik”, autor olevat tahtnud jääb talle esikoht meie külakomöödiate murdepunkt. Lööktükk „Mikumärdi” „naeruvääristada seda parteid, mida uue ajastu loomisel“ (Juhan Sütiste Mikumärdi peremees on pandud esin- „Mikumärdist ja tõsielust”, Looming Ja enamgi, lavastus muutis kogu Eesti 90 aastat tagasi tõi noor Draamastuudio Teater dama”, „„Mikumärdi” praegune menu 1933, nr 5). teatripilti – nii teatrid kui ka publik kannab massilise psühhoosi ilmet” jne. justkui avastasid eesti dramaturgia: lavale „Mikumärdi”, mis andis hoo sisse kogu Eesti teatri algupärandihuvile.

ning siin pole enam midagi mõtelda. ““Mikumärdi” teeb ilma! Oli vaja vaid tükk oma valdusesse „Mikumärdi” võidukäik läbi Eesti! saada.” (Leo Kalmet „Pool sajandit „Mikumärdi” lööb kõik rekordid! teatriteed”, Eesti Raamat, 1982) Värske tuulepuhang meie teatris!” Lavastaja Ruut Tarmo alustas kohe Draamastuudio 1928/29. a. hooaja ül- proove, kunstnik oli Joosep Karell. diselt kehvas bilansis oli sündmus, mis Mikumärdi peremeest Jaak Jooramit pani lainetama kogu eesti teatrielu. mängis Raivo Opsola, peretütar Mare- Ühel ilusal päeval pakkus Ruut Tarmo tit Lisl Lindau ja perepoeg Ennu Ruudu mulle lugemiseks H. Raudsepa uue Kalk, Pops-Jürit Aleksander Mägi ja näidendi „Mikumärdi” tekstiraamatu, tema naist Eltsi Salme Reek ning nende mille ta juhuslikult oli saanud ühelt Va- poega Juhanit Eduard Tinn, Mimm nemuise tegelaselt. Raudsepp oli varem Soekaraskit Mari Möldre ja ta tütart pakkunud oma uudisteost Estoniale Silviat Els Vaarman, sulane Antsu Ruut ning mõni eksemplar oli nähtavasti sat- Tarmo, Emsit Ly Lasner, Maiet Maie tunud ka Tartusse. Mõlemalt poolt sai Suurallik, talumajanduse nõuandjat autor eitava vastuse. peenike Aadam Seeliohvi Voldemar Alev. lõhn ei kannatanud maavillast tükki välja. See lükati kaugemale sahtlisse nii- Esietendust 12. septembril 1929 oo- suguse näoga, et vaatame, mis edaspidi dati ärevalt. Aga vastuvõtt oli maruli- „Mikumärdi”. Draamastuudio Teater, 1929. Foto: Eesti Draamateater. saab, kas teeme või mitte… või tuleb selt toetav! Teater oli saanud teatrijuht hoopis ümber teha. Vanemuises oli Leo Kalmeti sõnutsi „lööktüki”, mis Nähes, kuidas lavastus publikut kõne- 1930. aastal pühitseti – esmakordselt „Pärast „Mikumärdit” toimus algupä- „Mikumärdi” eriliseks vastaseks tolle- purustas kõik rekordid: „Juba poole tab, muutus vaatenurk ja suhtumine: eesti teatris! – lavastuse 100. etendust, rase dramaturgia osatähtsuse murran- aegne direktor Voldemar Mettus tüki hooajaga mängisime seda täismajale midagi selles näidendis oli tabanud üldse mängiti lavastust üle 150 korra. guline tõus eesti teatris” (Lea Tormis „[---] liigse roppuse ja ideetuse pärast, tervelt 86 korda. Võrdluseks olgu väga täpselt ajastu vaimu. „Ta on ta- „Eesti teater 1920-1940”, Eesti Raa- mis noorsoo ära rikuvad”. Minu mulje märgitud, et tavaliselt läks näiteks Es- banud meie viimaste aastate külaelu „Mikumärdi” edu tähendas palju mat, 1978). lugedes oli, et tükk on erakordselt hea tonias hea tükk 20 korda.” Kriitika tuuma võltsimatult ning teravamalt kui enamat kui vaid ühe lavastuse suurt Ene Paaver

tel 683 1404 Pärnu mnt 5 Toimetajad Kairi Kruus, Ene Paaver, Väljaandja Eesti Draamateater [email protected] 10148 Mehis Pihla, kujundaja Kert Lokotar ISSN 1736-7247