Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 Ester Pajusoo – helge absurdist Sel suvel tähistab Ester Pajusoo oma 85 aasta juubelit ning ühtlasi on Eesti teatri kõige helgemal inimesel täitunud 60 aastat Draamateatris. Ester Pajusoo on tõeline teatrilegend, pisike naine, kes on hingelt nii suur, et täidab ka kõige suurema lava. Palju õnne, kallis Ester! Ester Pajusoo lõpetas Draamateatri õppestuudio 1957. aastal ning asus teatrisse tööle 1959. aastal. Tänaseks on Ester Draamateatris üles astunud suisa 125 eri rolliga, sellele lisaks töö televisioonis ning see nimekiri endiselt pidevalt täieneb. Veebruaris võis Estrit näha üles astumas Vabariigi aastapäeva kontsertlavastuses, rollide eest Draamateatri lavastustes „Jaanipäev” ja „Isamaa pääsukesed” pälvis Ester märtsis nominatsiooni aasta parima naiskõrvalosatäitja auhinnale. Priit Pedajas on Ester Pajusood iseloomustanud sõnaga „absurdist”. Kolleegide hinnangul on Ester üdini helge, soe ja toetav, kuid ühtlasi üks vaimukamaid naisterahvaid teatriajaloos. Estri naljad mõjuvad tema malbet natuuri arvestades täiesti ootamatult. Isegi keset kõige pingelisemat proovi või suisa matustel võib Ester tulla lagedale mõne absurdse vimkaga ning muudab nii päeva jälle helgemaks. Oma töösse suhtub Ester suurima kohusetunde ja põhjalikkusega. Kõik peab olema täpne, paigas ja selge. Ta võtab kõike väga hinge ning samas võtab selle hinge lavale kaasa. Estri arvates töö mitte ei väsita, vaid annab jõudu juurde: „Mulle meeldib tööl. Lähen kodus närviliseks. Tahan ikka inimeste keskel olla. Lapsed ja lapselapsed on, aga töö on see, mis hoiab reipana.” Suvel, oma juubeli paiku, sõidab Ester koos kolleegidega mööda Eestimaad ringi, erinevates rahvamajades mängitakse Pedajase lavastatud ja Andrus Kivirähki kirjutatud „Isamaa pääsukesi”. „Vanasti sai Draamateatriga väga palju ringi sõidetud ja kõik rahvamajad läbi käidud. Ega mulle see sõitmine enam väga ei istu, aga mis juubel see siis ilma suvetuurita on?” kirjeldab Ester ettevõtmist eht-esterlikus võtmes. Ester Pajusoo märtsis 2019. Foto: Kadri Hallik. Mehis Pihla 2 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 Sławomir Mroz˙ek Tšehhovist, ja mitte ainult, „Armastus Krimmis“ Lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes, tõlkinud Hendrik ehk kunst „post-post” Lindepuu. Esietendus 15. veebruaril 2019 suures saalis. Osades: Harriet Toompere, Marta Laan, Merle Palmiste, Raimo Pass, Sulev Teppart, Mait Malmsten, Markus Luik, Karmo Nigula, Maria ajastul Klenskaja, Hendrik Toompere. Et Toompere 2019. aastal toob oma lavastuses kongeniaalsuse Mroz˙ekiga teadlikult esile, meenutab seda, kuidas Poola dramaturg mängib maailma klassikaga – see sunnib mõtlema, mis siis on see tabamatu kaasaegsus. Sławomir Mroz˙eki näidend „Armastus ямщик”]. Poola dramaturgi türanlikele abil (aga mitte näiteks sellesama Ei- Krimmis” on tihedalt seotud maailma nõudmistele on vastuseks lavastaja sensteini „Oktoobri” kui teemaga so- kultuuri ja Venemaa ajalooga. Nagu pidev – isegi füüsiline – kohalolu. Kui bivama fi lmi abil) tundub ajalooliselt iga kaasaegse kultuuri suurteos pole Mroz˙eki tekstis tegutseb isukalt moosi ebaloogilisena, kuid kunstiliselt ab- see samal ajal mitte ainult mäng ammu sööv Lenin vaid esimeses vaatuses, soluutselt õigustatuna: kui lavastuse arhetüüpseks saanud klassikaliste ku- suunates igati tšehhovliku maailma fi naalis tekivad ekraanile (seda ei saa- jundite ja süžeedega, vaid ka näidend absurdi rööbastele (võrrelgem näiden- nud Mroz˙ek 1993. aastal lihtsalt ette näidendist (ja laiemas mõttes teatrist ja dis tähtsat raudtee teemat, mida eesti näha, et kui ekraan säästab lavaruumi kultuurist üldse). Viimane komponent variandis kirjeldatakse muu hulgas ve- füüsiliselt, siis laiendab see võimsalt on eriti tähtis seoses sellega, et üsna nekeelse fraasiga „Vot tiehnika, železo kunstilist ruumi) erinevad isikud, hiljuti on „Krimmi nagu Katariina II, teema“ muutunud Uus lavastus nõuab vaatajatelt tõsist intellektuaalset saab ilmselgeks, et poliitiliselt vägagi soomuslaev „Tauria teravaks (lavastuse tööd ja – mis ehk tähtsamgi – sunnib veelkord Potjomkin” (teiste kavas tuuakse ära sõnadega „Krimmi Krimmi lühiajalugu, mõtlema, mis on kunst „post-post” ajastul. Potjomkin”) sobib nimetades mitte ai- näidendiga „Armas- nult Krimmi poolsaare annekteerimist jebjot železo”!), siis Toompere versioo- tus Krimmis” kõige paremini. Venemaa poolt viis aastat tagasi, vaid nis, kes kehastab ise juhti, realiseerib ka hiljutist Kertši väina sõjaintsidenti). tema tegelaskuju tuntud fraasi popu- Nii ajalooga kui ka dramaturgi ran- laarsest nõukogude laulust „Lenin on gete soovitustega esmapilgul omavoli- Mroz˙ek, kes püüab Vene ajaloo näitel alati sinuga” [„Ленин всегда с тобой”] line ümberkäimine ei tähenda muidugi üldistada 20. sajandi peaaegu kogu sõnasõnalt – ja ilmub lavale terve eten- kardinaalset ümbermõtestamist, vaid kultuuri- ja poliitilist kogemust, esi- duse vältel. Selline lavastaja osalemine sammu võrra eemaldumist (edasi). tab lavastajale tõeliselt diktaatorlikke iseenda loomes meenutab teist 20. sa- Kuid see samm nõuab suurt loomin- nõudmisi: alustades ülimalt üksikas- jandi avangardteatri klassikut – vene gulist julgust, sest Mroz˙ek, kes käib Tatjana – Harriet Toompere, Ivan Zahhedrõnski – Mait Malmsten. Foto: Heikki Leis. jalikust stsenograafi a kirjeldusest (mis lavastajat Juri Ljubimovit, kes osales oma tekstis mineviku suure kirjandu- detailides jõuab Mroz˙eki armastatud ise Taganka teatris enamikus oma la- sega vabalt ümber ja samal ajal keelab kuidas seda üldse tabada ja mõista, tsi- absurdne püssilask „tšehhovlikus” absurdini, kus autor hoiatab lavasta- vastustes, juhtis näitlejate tegutsemist seda pilgata, oli 20. sajandi Poola dra- teerides ühe tegelase sõnu (mis muide esimeses vaatuses kajab Toomperel jaid, kuspool asub läbikäik parema ku- saalist oma kuulsa taskulambi abil, maturgias sama mis Czesław Miłosz öeldakse näidendi algupoolel): „Vaat vastu tugeva automaadivalanguna fi - lissi taha jne) ja lõpetades teksti lõpus aga lavastuses „Saraška” [„Шарашка”, luules, see tähendab kaasaegne klassik, istume siin, istume ja joome teed, aga naalis, kus näidatakse „jõhkraid ühek- üleskutsega lavastajatele ja näitlejatele kõnekeelne väljend NKVD laagrites kes seisab ühes reas iirlase Samuel Bec- juuksed kasvavad. Kas see on midagi sakümnendaid”. Näiteid temaatilistest mitte kuritarvitada koomikat. Hendrik asunud salajaste teaduslike uurimis- kettiga ja prantslase Eugene Ionescoga. erakordset? Ei ole. Me ei pane seda kajadest ja nendega seotud transfor- Toompere ühest küljest suhtub autori rühmade kohta, kus töötasid vangis- Sedasorti „mitmekihilisust”, mis loob isegi tähele…”? matsioonidest nii näidendi tekstis kui soovitustesse täiesti tõsiselt – igatahes tatud teadlased ja insenerid]* mängis kujutluse mingist väga hästi tehtud ka laval võiks tuua mitmeid. Poola ei pea ta neid lihtsalt absurdseks narri- Toompere tunneb endal olevat õiguse ka ise juhti – kuid mitte Leninit, vaid burger’ist, võib olla kirjeldataksegi dramaturgi postmodernism eesti la- tamiseks, teisest küljest eesti lavastaja kultuuriliste allusioonide sasipundart Stalinit. salapärase sõnaga „postmodernism”. vastaja tõlgenduses osutub elitaarseks saab aru, et kõrgkultuur – see pole pisut edasi nügida: nii kõlab laval vene kunstiks. Ega asjata kirjanik Jelena jutuajamised mere ääres (millele nagu Tähelepanuväärsed on ka teised lavas- Nüanss seisneb selles, et „Armastus popgrupi t.A.T.u. „Meid ei jälitata” Skulskaja oma „Armastus Krimmis” meelega vihjab Mroz˙eki näidendi eks- tajalahendused, kus Toompere läheb Krimmis” kirjutamise aeg – see on [„Нас не догонят”], mis ei olnud ega retsensioonis ei iseloomustanud lavas- positsioon), vaid lakkamatu võitlus. Mroz˙ekist lahku. Esiteks, kolme vaa- tegelikult postmodernismi ajastu lan- saanud olla 1993. aastal kirjutatud tust kui „suure kunstniku suurt riski, Näiteks, nagu teatab meile seesama la- tuse asemel on kaks, kusjuures teine gus nii kirjanduses kui ka teatris. Ja näidendis ja mida ilmselgelt mitte as- kes on valmis astuma vaatajatega Vladimir Lenin – Hendrik Toompere. Foto: Heikki Leis. konfl ikti [---], olles snobismis kahtlus- tatud”. Ja see on veel üks põhjus, miks tingimata vaadata uut lavastust, mis nõuab vaatajatelt tõsist intellektuaal- Tšeltsova – Merle Palmiste, Lili – Marta Laan, Tatjana – Harriet Toompere. Foto: Heikki Leis. set tööd ja – mis ehk tähtsamgi – sun- nib veelkord mõtlema, mis on kunst vastuse kava, oli romanss „Kutsar, ära vaatus on poolitatud ja vaatajate et Toompere 2019. aastal toob oma jata esitab kõige vanem tegelane, oma- „post-post” ajastul. kiirusta hobuseid” [„Ямщик, не гони silme all toimuva dekoratsiooniva- lavastuses kongeniaalsuse Mroz˙ekiga moodi tšehhovlik Firss seelikus. Sama лошадей”] (mida lavastuses näitlejad hetuse fooniks on kuulsad kaadrid teadlikult esile, meenutab seda, kui- võib öelda ka teiste transformatsioo- Mihhail Trunin kooris väga südamlikult vene keeles das Poola dramaturg mängib maailma nide kohta, mis toimuvad mitte ainult Sergei Eisensteini fi lmist „Soomuslaev * esitavad) omal ajal vastuseks roman- „Potjomkin””. Revolutsiooniliste klassikaga – see sunnib mõtlema, mis näidendi tegelastega, vaid isegi tähen- Ljubimovi lavaversioon Aleksandr sile „Kiirusta nüüd, kutsar” [„Гони, sündmuste näitamine just selle fi lmi siis on see tabamatu kaasaegsus. Ja duslike esemetega. Näiteks nimme Solženitsõni romaanist „Esimeses ringis” Eesti Draamateatri ajaleht kevad 2019 nr 21 UUUSUS LLAVASTUSAVASTUS 3 Henrik Ibsen Maja põleb,