Eesti Film Estonian Film 2000-2006
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
EESTI Eesti fi lm FILM Estonian Film ESTONIAN 2000-2006 FILM 2000 2006 Pikk mängufilm sai jalad alla Eesti mängufilm 2000–2006 20. sajand lõppes eesti filmile masendava pööritav tulemus, eriti just 1990. aastatel ka- ikaldusega: aastal 2000 ei saanud meil valmis tastroofiliselt vähenenud kinokülastatavuse ühtegi täispikka kunstilist linateost. See aga ei taustal. tähendanud, et neid ei tehtud. Arenduse ja toot- mise tsüklid olid mitmel põhjusel veninud, põud Uued sihid hajus, vana kuulujutt eesti filmi surmast oli jälle Areldi strateegiliseks sihiks seatud kolme täis- liialdatud. pika mängufilmini aastas, millest üks pidi olema Järgmise kahe aasta jooksul tehti valmis neli autorifilm festivalide tarbeks, teine film rahvale mängufilmi, mille kunstilistes ambitsioonides ning kolmas laste- ja noorsoofilm, jõuti alles ei maksa kahelda. Kvantiteedi üle võis endiselt 2004. aastal. Ent juba järgmisel aastal suutsime nuriseda, hambaid teritati ka filmide sisulise toota rohkem kui pool tosinat täispikka män- kvaliteedi ja vaadatavuse osas. Näiteks kriiti- gufilmi – justkui oleks NATOsse ja Euroopa Liitu kute poolt aasta parimaks linateoseks valitud, pääsemine ka mängufilmi lüüsid avanud. Lõpuks tööstusmanipulatsiooni- ja spionaažiteemaline ometi võis koguse üle hõisata, publiku üks silm “Agent Sinikael” (rež Marko Raat, 2002) kogus oli televiisori küljest kinosaali kallutatud, noo- ainult kolm tuhat vaatajat, aga riiklikult soo- remale ja teadlikumale vaatajale mängis mõju- situd patriootiline rahvafilm Vabadussõjast kat rolli Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF). Ees- “Nimed marmortahvlil” (Elmo Nüganen, 2002) ti Televisiooni moraalse ja ka pisikese rahalise ja suuresti erakapitali toel toodetud komöödia süstiga hakati tegema madala eelarvega video- “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” (Rando mängufilme, millele pani õla alla ka Eesti Kul- Pettai, 2003) tõmbasid vastavalt 168 000 ja tuurkapital, lisaks tavapäraselt toetavale Eesti 82 000 vaatajat, mis oli Eesti kohta suisa pead- Filmi Sihtasutusele. Peamiselt Läti ja Soomega 30 püüti elu sisse puhuda rahvusvahelisele koos- produtsendikesksed reeglid. Paralleelselt käis tööfilmile. Kohalikku kassat tegid ka lastefilmid; kulissidetagune ja mõneti ka tulemuslik lobitöö nii nendele kui ka mõnele autorifilmile pudenes kultuuripoliitikutega, et kaubelda riigieelarvest natuke auhindu teisejärgulistelt festivalidelt, filmitegemisele suuremat raha, mida on ikka aga Moskva festivali žürii annab “Sigade revo- vähe, igal pool ja alati. Ent tahan väsimatu idea- lutsioonile” (Jaak Kilmi, René Reinumägi, 2004) listina uskuda, et rahast jäävad ikka tähtsamaks eriauhinna Hõbedane Püha Jüri, mida peeti entusiasm, kunstiline eesmärk ja tungipõhine eesti mängufilmi kõigi aegade suurimaks saa- teha tahtmine. vutuseks. Jää hakkas minema ja filmitegemise masin oli tuure võtmas. Ülevaade Tahaks siin kohe hüpata aastasse 2007, mil Vaadates linnulennult aastatel 2000-2006 teh- Eesti kolm küllalt erinevat mängufilmi äratasid tud eesti pikale mängufilmile, paistab, et raamid tähelepanu Cannes’i, Karlovy Vary ja Veneetsia on nõrgad, aga sisul on jumet. festivalidel, kuid nende magusate tükkideni jõu- 2000 ei andnud midagi, 2006 möödus kui- takse alles järgmises analoogilises kogumikus. dagi poolikult ja magedalt: kuue täispika hulka tehti üks tubli, vaadatud ja auhinnatud laste- Produtsendikesksem tootmine film “Ruudi” (Katrin Laur, 2006) ning publiku Aastate 2000-2006 eesti mängufilmi organi- jaoks pea olematu, kuid sisuliselt keeruline ja seerimise poole pealt tundub olulisem, et püüti huvitav koostööfilm “Koer, lennuk ja laulupidu” käima tõmmata uut tüüpi tootmise mootorit, (Laila Pakalnina, 2006). Kõne alla võiks tulla ka õlitada välissuhteid koostöö tarvis, kehtesta- klišeeline, kuid kindla režiikäega ja huvitavate da anarhilise autorifilmi asemel stuudio- ja rollidega täidetud “Meeletu” (Elmo Nüganen, 31 2006), milles edukas ärimees põgeneb looduse ligi kaks tosinat täispikka mängufilmi, millest ja naturaalse külaelu puhastavasse rüppe. Aga eeldatavasti paar-kolm-neli jäävad kunstiliste Soome-Hiina-Eesti “Armuvalus sõdalane” (AJ tähistena kumama aastakümneteks, siis see Annila, 2006) pole niivõrd filmikunst, kui ulme- pole ju nõrk. Laias laastus kümnest tehtust üks lis-muinasjutuline AV-posimine, mida tehakse õnnestumine on filmide selitamisel vana valem. maailmas igal aastal sadu. Ei usu, et filmigruppi Samas pole ma veel nii ülemeelik, et siin väl- oma väikese tehnilise personaliga tootmispa- gu ja pauguga oma edetabelit hakkaksin koos- nuse andnud Eestil oli nii väga vaja tõestada tama. Kuid maitset ei tohi suhu peita, filmitähi- ka selles mängus osalemise suutlikkust. Õig- seid on vaja noppida, eritleda ja nende ühisosi lusmeelsest miljardärist vanaprouaga “Vana tuleb grupeerida kas või selleks, et linateoste daami visiit” (Roman Baskin, 2006) jäi rohkem üle vaielda, neid võrrelda, vedada laiemaid televisiooni tarbeks kokku seatud filmikompo- suundumusi ja projitseerida oma filmikunsti sitsiooniks, milles osalesid Eesti draamalavade jooni Euroopa rahvaste kinokultuuri rastrile. superstaarid. Laias laastus jaotan mängufilmid nii: auto- Küsimus on nüüd selles, mis juhtus aasta- rifilmid, kõmufilmid, koostööfilmid, telemängu- tel 2001-2005 ja kas pika hambaga kriitik võib filmid, lastefilmid, komöödiad. Mitmes-setmes nendel aastatel mängufilmideks tehtuga kok- filmis on jaotuse tunnused läbi põimunud ega kuvõttes enam-vähem rahule jääda. Ja kas on saa neid päris puhta žanrina võtta – filmikunsti vaja seejuures allahindluseks arvestada filmite- sünteetilisus väljendub ka žanrilises segunemi- gemise üldist fooni: vabaturumajandusest hei- ses. Lihtsam on nelja viimase rühmaga, kust aga dutatud režissööride loomingulise potentsiaali jooksevad autorifilmi jõujooned, jääb paljuski kõikumist, rahvusliku filmitööstuse käivitamise suvaliseks ja vaieldavaks. Kõik tahavad kassat pikka vinna, teha tahtmise ja võimaluste vahe- teha, laia kõlapinda luua, iseasi kui häirivalt list pinget, kineastide ja rahastajate esteetilisi ambitsioon tihtipeale eklektiliste ripatsitega krampe ja kildkondlikke vastuolusid? Möönan, filmist välja paistab. et eessõna pole žanr kergitamaks telgitagust kilksutamist, film on liialt kollektiivse võrguga Telefilmid tehtav fenomen, milles ei saa välistada parata- Mitmed nooremate režissööride tehtud tele- matuid intriige. mängufilmid nagu teleajalooaineline “Kohtumi- Kindlasti peab sedastama, et kui 1,35 miljoni ne tundmatuga” (Jaak Kilmi, 2005) ja rahvusliku elanikuga väikeriik, milles eestikeelseid on ca teatrivaramu tükki käsitlev “Libahundi needus” 900 000 suud, suudab viie-kuue aastaga teha (Rainer Sarnet, 2005) on autorifilmi tunnustega, 32 kuid sõnumi lööv selgus on jäänud vist kiirus- kriitikud siin põhja, aga Saksamaa levi korjas tamise ja vähese raha tõttu realiseerimata. selle kaks aastat hiljem oma kinodesse ikkagi “August 1991” (Ilmar Raag, 2005) restaureerib üles. subjektiivselt soola lisades Tallinna vaprate teletöötajate sekeldusi 1991. aasta augustiputši Komöödiad ja suhtedraamad aegu. Paljud ütlejad nagu teaksid, kui raske on teha head komöödiat, kuid vähesed on seda ka tei- Koostöö- ja lastefilmid nud. Igasugused filmid sisaldavad komöödia Pidev häda on koostööfilmidega, mine võta elemente, kohustuslikke naerukohti ja emotsio- kinni, mis nende harmoonilist väljundit häirib. naalsusele rõhuvat huumorit, ent hoogsaid täis- Lisaks “Armuvalus sõdalasele” ei veennud kahe komöödiaid tehakse ikka vähe. Vahest kümnest hädalisest venna lugu “Kohtumine võõras lin- üks. Nii valmis ka meil ainult kaks komöödiat: nas” (Esa Illi, 2003), “Koera, lennuki ja laulupeo” eelmainitud “Vanad ja kobedad saavad jalad peletas olematu publik. alla” ja muinasajalugu parodeeriv “Malev” (Kaa- Kõige lihtsam paistab olevat lastefilmide- ren Kaer, 2005). Romantilise varjundiga “Vanad ga, neid on kolm: võlurkassi ja seiklejapoisiga ja kobedad...” kujutab üleminekuühiskonna “Röövlirahnu Martin” (René Vilbre, 2005), “Ruu- kitsaskohti nii maal kui linnas, filmi meeleolu di” ja koostöös lätlastega “Veepomm paksule tähtis komponent on popansambli Genialistid kõutsile” (Varis Brasla, 2004). Lastefilmi üheks vokaalmuusika. Süüdimatu lustiga kokku traa- justkui kohustuslikuks lähtekohaks on see, et geldatud jämeteatraalne “Malev” aga keerab omapäi jäetud lapsed lähevad ula peale, neil vindi üle, näidates Eesti muinasühiskonna pa- on ainult kas ema või isa. Vaadeldava perioodi ganliku külaelu ja Euroopast usku toovate ris- 2000-2006 esimene film “Head käed” (Peeter tirüütlite vastuolu. Takuste kostüümide ja naiiv- Simm, 2001) tehti samuti koostöös läti kineas- jõuliste tüüpidega film on tähelepanuväärne tidega ning sedagi kriminaalsuse ja armastuse ka seetõttu, et tehti entusiastlike politoloogia- elementidega seikluslikku koguperelugu võib tudengite eestvõttel poole miljoni krooni eest, pooleldi lugeda lastefilmiks. Režissöör Simm mida kroonis traditsioonilise loosiga tõmmatud tunnistati Läti aasta parimaks filmilavastajaks peaauhind Riia Arsenalsi filmifestivalil. Võiks ning üldse paistab filmikoostöö Lätiga paremini öelda, et “Malev” jääb kusagile pullitegemise ja sujuvat kui Soomega. Teise Peeter Simmi diri- filmikunsti vahepeale, näidates, et väikses vae- geeritud filmi, asiste suhetega road movie “Kõ- ses riigis saab vahel ka nii teha. rini!” (2005), mis tehti koos Saksamaaga, lasid Keerulisem on eritleda nn kõmufilme, mis 33 püüavad lüüa mitut kärbest korraga: haarata Tehti ka autorifilmi moodi linateoseid meie palju publikut, särada festivalidel, levida välis- kaasaegsest elust, karmist argireaalsusest