Ita Ever - 60 Aastat Eesti Draamateatris
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Ita Ever - 60 aastat Eesti Draamateatris 1953. aasta kevadel lõpetas Moskva teatriinstituudi ehk GITIS-e eesti stuudio. Kogu lend, 24 noort näitlejat, tuli tööle Eesti Draamateatrisse. Tänagi on laval Ita Ever. Vaa- tajad, kes nägid teda Eesti Draamateatri laval esmakordselt noore gitislasena, käivad praegu teatris oma lapselastega. Mõelgem eesti teatri kultuurikihile: Ita Ever on koos Eesti Draamateatriga olnud kaks kolmandikku selle 92-aastase teatri elueast! Siin mängitud üle 130-st rollist lühiülevaadet anda on võimatu, kuid isegi kiirpilk igasse P. A. Caron de Beaumarchais kümnendisse veenab, et teatrikooli diplomitöö pealkiri „Pöörane päev“ osutus ende- „Pöörane päev ehk Figaro pulm“, 1953 liseks: Eesti Draamateatris ootas ees pööraselt mitmekesine, võimas ja tihe, tänaseks Suzanne 60-aastane ja üha kestev tööpäev. Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“, 1983. Lõbusalt ja kergelt teostas Ever Suzanne’i osa. Oma Ema Anna vaenlase vastu oli tema Suzanne salvavalt terav ja kogu aja valvas, armsama Figaro vastu kelmikalt Ema Anna: Kui rahvas vaikib, tähendab – talt on ülemeelik, krahvinnale osav ja leidlik abiline, roh- võetud hääleõigus, mitte et rahvas on argpüks, või kem sõbranna kui teenija. Kogu aja oli ta liikuv ja et ta on kaotanud oma keele. Rahvas on veel kül- löögivalmis, tuues endaga alati lavale kaasa toreda lalt noor, et oma elu uuesti otsast peale alata. Juh- komöödialiku õhkkonna. tugu praegu mis juhtub. Huko Lumet „Kangelaseks on rahvas“, Sirp ja Vasar 1953, 9. oktoober Foto: Gunnar Vaidla Foto: Gunnar Vaidla Foto: Herkki Erich Merila; kujundus; Kadri Hallik Bertolt Brecht „Ema Courage ja tema lapsed“, 1962 Jean-Jacques Bricaire, Maurice Lasygues Kattrin „Silme ees läheb mustaks“, 1990 Need, kes teatritööd tunnevad, teavad, et näitleja Marie-Louise ehk Franck J. Harder, esimeseks ja peamiseks relvaks laval on sõna. Võt- ameerika kolonel ke draamanäitlejalt see relv ära ja öelge – mängi! Kolonel: See on tohutu nali, Albert. Elu ongi üks Ita Ever aga tuli ka sellega suurepäraselt toime. suur nali. Vaata mind hoolega. Silmitse teraselt. Tema kurttumm Kattrin on ilmekam, nüansi- ja Sori oma mälus. Sa tunned mu lõpuks ära. Kas sa alltekstirikkam kui mõne teise näitleja tekstiga osa. pole kunagi transseksuaalidest kuulnud? Inimes- Kattrinist räägitakse selles näidendis vähe, tema test, kes teevad läbi soovahetusoperatsiooni. Mees- endaga veel vähem, tema aga – räägib kogu saali- test, kellest saavad naised ja naistest, kellest saavad ga. Ta teeb seda kehaga, silmadega, mõne ükskiku mehed. spontaanse hüüatusega ja meile saab jäägitult sel- Albert: Marie-Louise? geks tema lapselik-lihtne sisemaailm. Kolonel: Aga muidugi! „Ita, Diana ja Kattrin“ Paul Kilgas, Noorte Hääl 16. II 1963 Foto: Harri Rospu Foto: Gunnar Vaidla Kazys Saja „Pühajärv“, 1971 Shakespeare „Kuningas Lear“, 2001 Izolda Lear, Briti kuningas Izolda: Ega ma nii tobu ei ole, et igalt kooserdiselt Everi kuningas Lear on väärikas ja võimukas, ku- lapse saan… Minu laste kallal pole midagi närida ninglikult suurejooneline ja narrilt väeti. Mis pea- – üks on seersandilt, teine jälle – oli sealt elektri- Bengt Ahlfors „Tuhk ja akvaviit“, 2013 tähtis – kordagi ei teki küsimus, miks mängib seda asjandusest… Kuldhambad, lõug pisut viltu… ja Vera Malmgren rolli naine. Bioloogilisel sool pole siin vähimatki tütar – kui sa votut näeksid – nagu isa suust kuk- tähtsust. Oluline on, mida inimene läbi elab, kui- kunud! Aga kui muidu siuke värk veerema hakkab, Vera: Ma tean, et ma räägin endamisi. Et sina oled surnud, mida see surnud olemine ka ei tähendaks, ja das ta reageerib pöörase kiirusega mäest alla veere- lähen tohtri juurde. Nüüd käib see lihtsalt – räägid et ilmselt sa ei kuule, mida ma räägin. Aga ega sa eluajalgi mind kuigi tähelepanelikult ei kuulanud. vale elule. Ja siin peitubki Everi Leari tuum – ta on oma jutu ära ja tehakse korda. Ja ikkagi on ju väikene võimalus, et sa mind kuuled, mingil moel. Minu papa käis sageli mamma haual murdumatu. Ka hulluna tormi käes ägades säilib Ramune: Aga kus selle häbi ots! Mine ja räägi – temaga rääkimas. Inimesed räägivad oma kasside ja akvaariumikaladega ja isegi oma toataimedega, ega tema kuninglikkus ja isiksuse mastaap. võõrale inimesele… neiltki mingit arukat vastust tule. Ja siis räägivad nad Jumalaga. Kas sa uskusid Jumalat, Runar? Mõelda, Izolda: Mis parata – oled neiu ja pead kannatama, et sedagi ma ei tea. Ei, sa uskunud, sina uskusid Mannerheimi. Ja seda, et elus peab oma joont ajama. Kadi Herkül „Narrid vihmas“ kui jumal sulle neid kellukesi pole külge seadnud. „Suurtükivägi pole mõni väeliik, see on maailmavaade.“ Oli vist nii? Eesti Päevaleht, 12. veebruar 2001 2 EEsietendussietendus Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Davide Carnevali “Kraepelini variatsioonid” Foto: Mats Õun Lavastaja ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Laura Pählapuu, tõlkija Dagmar Raudam, video autorid Laura Pählapuu ja Tauno Makke, valguse kujundaja Triin Suvi. Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 20. aprillil 2013. Osades: Lembit Ulfsak, Lauri Kaldoja (külalisena), Raimo Pass. SEE, MIS JÄÄB MEELDE Intervjuu lavastaja Hendrik Toompere jr jr-iga Eelmisel aastal Eesti Draa- teemaks, mänguriks, on ju seda on inimestel hädasti kuid on koormav neid pide- mateatris esietendunud „Uue mälu ise. Ja see ei olene nii vaja. valt kaasas kanda. Ajalugu ei elektrilise tantsusaali“ lavas- väga vanusest. Mälu viskab Mälu ja mäletamise kohta saa muuta, aga sellega rahu taja Sander Puki käest päriti vimkasid igas eluetapis. Ikka leiab justkui vastandlikke saab teha küll. ikka ja jälle, miks temasugu- ja jälle räägitakse selektiivsest ütlusi: „Kes ei mäleta eilset, Näidendi peategelane, vana- ne noor mees valib teemaks mälust: mingid detailid unu- elab homseta“ vs „Õnne- mees, satub ikka ja jälle taga- vanainimesed. Sinu lavastuse nevad, teisi ei suuda me visata lik on inimene, kellel on hea si kindlatesse mälestustesse. peategelane on samuti vanem ajust välja ka suure pingutu- tervis ja kehv mälu“. Mis on Mis sunnib teda selleks? mees, kes põeb veel lisaks sega, mõned mälestused saa- sinu jaoks mälu roll? Antud näidendis pöördub just eakatega seostatavat Alz- vad meie peas aga täiesti uue Argitoimetuste kõrval võib mees tõepoolest tagasi kind- heimeri tõbe. Nii ei pääse ka nurga, erilise varjundi. Kaht- mälu olla võimas relv. Isik, late mälestuste juurde – ja ta sina sellest küsimusest: miks? len, et on olemas selline asi kes on palju lugenud ja sel- ei tee seda alati üldse vaba- Esiteks, autor on ju samu- nagu objektiivne hinnang. lest olulise ka talletanud, tahtlikult. Vahel teda pro- ti noor mees. Ta on kirjuta- Üldiselt, kui mälu hakkab omab uhket varasalve. Usun, votseeritakse, vahel tõukab nud selle näidendi mingisugune assot- isiklikust kogemu- Usun, et teadmiste kogumine on üks tee empaatiani. siatsioon ta uuesti sest. Mulle tunduski Tolerantsusega koos kasvab aga inimlik kvaliteet. nendesse kordus- see esimesel lugemi- tesse. Kui aga neid sel just väga isiklik. et teadmiste kogumine on üks sundmälestusi lähemalt uuri- Mulle meeldivad inimeste nõrgenema, tekitab see ini- tee empaatiani. Tolerantsuse- da, saab selgeks, et iga sel- lood, nende elusaatused. Sel- mestes hirmu. Kogu meie iga- ga koos kasvab aga inimlik line mälestus peidab endas les näidendis koorub ju välja päevane funktsioneerimine kvaliteet. Näitlejale on see mõnda eriti olulist killukest minu vanavanaemade ja -isade oleneb suuresti mälust: kok- eriti oluline, sest näitleja peab mehe saatusest. Võiks isegi kaasaegse lugu. Tegevus leiab kulepped, telefoninumbrid, oma tegelasega samastuma – öelda, et seal on peidus kõige küll aset Itaalias, kuid oma millisest uksest sisse minna. ka sarimõrvari või psühho- olulisemad asjad tema elus. olemuselt on see lugu üld- Samas, tihtipeale on inimesel paadiga. Mälu-varasalv aitab Kui rääkida konkreetsest näi- inimlik ja igati ligipääsetav. kasulik mõned asjad lihtsalt leida üles need kohad, mis dendist, siis on ta ju saanud Antud generatsiooni jaoks oli ära unustada, et end mitte loovad vajaliku silla. nooruses päris tõsise trau- üks keskseid teemasid-sünd- pidevalt traumeerida. Kas On hämmastav, kui palju ma, mis mõjutab teda siiani. musi sõda, mida mina pole oma minevikku saab muuta? küll kogenud, kuid mida ma läbi oma esivanemate kan- Kui vajutada õigeid nuppe, pääseb ligi tohututele nan ikkagi endas kaasas. Kui rikkustele me peas, millega saab lahendada vaadelda inimest, kes on ela- nud pika elu ning teeb möö- praktiliselt kõik probleemid. Hendrik Toompere jr jr dunust mõnes mõttes justkui Ma usun, et oma mälestusi kokkuvõtte, siis on sellest tülisid, sõdu, konflikte on Lihtne on öelda, et unusta see unustama, kuid ta ei suuda gutatavatest blokkidest. Meie saab muuta. Kui konstatee- emotsionaalselt palju õppi- tekkinud mälu pärast. Mälu koledus ära – teha on seda seda. Unustamine pole rahu jaoks pole ajaline järjestus nii rida endale, et kõik mälestu- da. Just sellised teosed aita- nimel tapetakse. Miks inime- tunduvalt raskem. Mõned sõlmimine, leppimine. Seega oluline. Meie jaoks on kesk- sed on subjektiivsed – kui see vad minuealistel siseneda sed pole nõus oma mälestusi sündmused tunduvadki elu ongi ta jäänud kinni nõiarin- ne mehega toimuv, tema sise- mõte endale söödavaks teha, oma vanavanemate maailma vabaks laskma? Ma arvan, et lõpuni ebaõiglased. Sel juhul gi. ilm. Oleme välja visanud kõik – paratamatult ei suuda ma võib see muuta elu palju liht- see on õppimise koht. Tuleb pole tõepoolest muud teha, Olen