Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011

Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Ita Ever - 60 aastat Eesti Draamateatris

1953. aasta kevadel lõpetas Moskva teatriinstituudi ehk GITIS-e eesti stuudio. Kogu lend, 24 noort näitlejat, tuli tööle Eesti Draamateatrisse. Tänagi on laval Ita Ever. Vaa- tajad, kes nägid teda Eesti Draamateatri laval esmakordselt noore gitislasena, käivad praegu teatris oma lapselastega. Mõelgem eesti teatri kultuurikihile: Ita Ever on koos Eesti Draamateatriga olnud kaks kolmandikku selle 92-aastase teatri elueast! Siin mängitud üle 130-st rollist lühiülevaadet anda on võimatu, kuid isegi kiirpilk igasse P. A. Caron de Beaumarchais kümnendisse veenab, et teatrikooli diplomitöö pealkiri „Pöörane päev“ osutus ende- „Pöörane päev ehk Figaro pulm“, 1953 liseks: Eesti Draamateatris ootas ees pööraselt mitmekesine, võimas ja tihe, tänaseks Suzanne 60-aastane ja üha kestev tööpäev. Jaan Kruusvall „Pilvede värvid“, 1983. Lõbusalt ja kergelt teostas Ever Suzanne’i osa. Oma Ema Anna vaenlase vastu oli tema Suzanne salvavalt terav ja kogu aja valvas, armsama Figaro vastu kelmikalt Ema Anna: Kui rahvas vaikib, tähendab – talt on ülemeelik, krahvinnale osav ja leidlik abiline, roh- võetud hääleõigus, mitte et rahvas on argpüks, või kem sõbranna kui teenija. Kogu aja oli ta liikuv ja et ta on kaotanud oma keele. Rahvas on veel kül- löögivalmis, tuues endaga alati lavale kaasa toreda lalt noor, et oma elu uuesti otsast peale alata. Juh- komöödialiku õhkkonna. tugu praegu mis juhtub. Huko Lumet „Kangelaseks on rahvas“, Sirp ja Vasar 1953, 9. oktoober Foto: Gunnar Vaidla Foto: Gunnar Vaidla Foto: Herkki Erich Merila; kujundus; Kadri Hallik

Bertolt Brecht „Ema Courage ja tema lapsed“, 1962 Jean-Jacques Bricaire, Maurice Lasygues Kattrin „Silme ees läheb mustaks“, 1990 Need, kes teatritööd tunnevad, teavad, et näitleja Marie-Louise ehk Franck J. Harder, esimeseks ja peamiseks relvaks laval on sõna. Võt- ameerika kolonel ke draamanäitlejalt see relv ära ja öelge – mängi! Kolonel: See on tohutu nali, Albert. Elu ongi üks Ita Ever aga tuli ka sellega suurepäraselt toime. suur nali. Vaata mind hoolega. Silmitse teraselt. Tema kurttumm Kattrin on ilmekam, nüansi- ja Sori oma mälus. Sa tunned mu lõpuks ära. Kas sa alltekstirikkam kui mõne teise näitleja tekstiga osa. pole kunagi transseksuaalidest kuulnud? Inimes- Kattrinist räägitakse selles näidendis vähe, tema test, kes teevad läbi soovahetusoperatsiooni. Mees- endaga veel vähem, tema aga – räägib kogu saali- test, kellest saavad naised ja naistest, kellest saavad ga. Ta teeb seda kehaga, silmadega, mõne ükskiku mehed. spontaanse hüüatusega ja meile saab jäägitult sel- Albert: Marie-Louise? geks tema lapselik-lihtne sisemaailm. Kolonel: Aga muidugi! „Ita, Diana ja Kattrin“ Paul Kilgas, Noorte Hääl 16. II 1963 Foto: Harri Rospu Foto: Gunnar Vaidla

Kazys Saja „Pühajärv“, 1971 Shakespeare „Kuningas Lear“, 2001 Izolda Lear, Briti kuningas Izolda: Ega ma nii tobu ei ole, et igalt kooserdiselt Everi kuningas Lear on väärikas ja võimukas, ku- lapse saan… Minu laste kallal pole midagi närida ninglikult suurejooneline ja narrilt väeti. Mis pea- – üks on seersandilt, teine jälle – oli sealt elektri- Bengt Ahlfors „Tuhk ja akvaviit“, 2013 tähtis – kordagi ei teki küsimus, miks mängib seda asjandusest… Kuldhambad, lõug pisut viltu… ja Vera Malmgren rolli naine. Bioloogilisel sool pole siin vähimatki tütar – kui sa votut näeksid – nagu isa suust kuk- tähtsust. Oluline on, mida inimene läbi elab, kui- kunud! Aga kui muidu siuke värk veerema hakkab, Vera: Ma tean, et ma räägin endamisi. Et sina oled surnud, mida see surnud olemine ka ei tähendaks, ja das ta reageerib pöörase kiirusega mäest alla veere- lähen tohtri juurde. Nüüd käib see lihtsalt – räägid et ilmselt sa ei kuule, mida ma räägin. Aga ega sa eluajalgi mind kuigi tähelepanelikult ei kuulanud. vale elule. Ja siin peitubki Everi Leari tuum – ta on oma jutu ära ja tehakse korda. Ja ikkagi on ju väikene võimalus, et sa mind kuuled, mingil moel. Minu papa käis sageli mamma haual murdumatu. Ka hulluna tormi käes ägades säilib Ramune: Aga kus selle häbi ots! Mine ja räägi – temaga rääkimas. Inimesed räägivad oma kasside ja akvaariumikaladega ja isegi oma toataimedega, ega tema kuninglikkus ja isiksuse mastaap. võõrale inimesele… neiltki mingit arukat vastust tule. Ja siis räägivad nad Jumalaga. Kas sa uskusid Jumalat, Runar? Mõelda, Izolda: Mis parata – oled neiu ja pead kannatama, et sedagi ma ei tea. Ei, sa uskunud, sina uskusid Mannerheimi. Ja seda, et elus peab oma joont ajama. Kadi Herkül „Narrid vihmas“ kui jumal sulle neid kellukesi pole külge seadnud. „Suurtükivägi pole mõni väeliik, see on maailmavaade.“ Oli vist nii? Eesti Päevaleht, 12. veebruar 2001 2 EEsietendussietendus Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Davide Carnevali “Kraepelini variatsioonid” Foto: Mats Õun Lavastaja ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Laura Pählapuu, tõlkija Dagmar Raudam, video autorid Laura Pählapuu ja Tauno Makke, valguse kujundaja Triin Suvi. Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 20. aprillil 2013.

Osades: , Lauri Kaldoja (külalisena), Raimo Pass. SEE, MIS JÄÄB MEELDE Intervjuu lavastaja Hendrik Toompere jr jr-iga

Eelmisel aastal Eesti Draa- teemaks, mänguriks, on ju seda on inimestel hädasti kuid on koormav neid pide- mateatris esietendunud „Uue mälu ise. Ja see ei olene nii vaja. valt kaasas kanda. Ajalugu ei elektrilise tantsusaali“ lavas- väga vanusest. Mälu viskab Mälu ja mäletamise kohta saa muuta, aga sellega rahu taja Sander Puki käest päriti vimkasid igas eluetapis. Ikka leiab justkui vastandlikke saab teha küll. ikka ja jälle, miks temasugu- ja jälle räägitakse selektiivsest ütlusi: „Kes ei mäleta eilset, Näidendi peategelane, vana- ne noor mees valib teemaks mälust: mingid detailid unu- elab homseta“ vs „Õnne- mees, satub ikka ja jälle taga- vanainimesed. Sinu lavastuse nevad, teisi ei suuda me visata lik on inimene, kellel on hea si kindlatesse mälestustesse. peategelane on samuti vanem ajust välja ka suure pingutu- tervis ja kehv mälu“. Mis on Mis sunnib teda selleks? mees, kes põeb veel lisaks sega, mõned mälestused saa- sinu jaoks mälu roll? Antud näidendis pöördub just eakatega seostatavat Alz- vad meie peas aga täiesti uue Argitoimetuste kõrval võib mees tõepoolest tagasi kind- heimeri tõbe. Nii ei pääse ka nurga, erilise varjundi. Kaht- mälu olla võimas relv. Isik, late mälestuste juurde – ja ta sina sellest küsimusest: miks? len, et on olemas selline asi kes on palju lugenud ja sel- ei tee seda alati üldse vaba- Esiteks, autor on ju samu- nagu objektiivne hinnang. lest olulise ka talletanud, tahtlikult. Vahel teda pro- ti noor mees. Ta on kirjuta- Üldiselt, kui mälu hakkab omab uhket varasalve. Usun, votseeritakse, vahel tõukab nud selle näidendi mingisugune assot- isiklikust kogemu- Usun, et teadmiste kogumine on üks tee empaatiani. siatsioon ta uuesti sest. Mulle tunduski Tolerantsusega koos kasvab aga inimlik kvaliteet. nendesse kordus- see esimesel lugemi- tesse. Kui aga neid sel just väga isiklik. et teadmiste kogumine on üks sundmälestusi lähemalt uuri- Mulle meeldivad inimeste nõrgenema, tekitab see ini- tee empaatiani. Tolerantsuse- da, saab selgeks, et iga sel- lood, nende elusaatused. Sel- mestes hirmu. Kogu meie iga- ga koos kasvab aga inimlik line mälestus peidab endas les näidendis koorub ju välja päevane funktsioneerimine kvaliteet. Näitlejale on see mõnda eriti olulist killukest minu vanavanaemade ja -isade oleneb suuresti mälust: kok- eriti oluline, sest näitleja peab mehe saatusest. Võiks isegi kaasaegse lugu. Tegevus leiab kulepped, telefoninumbrid, oma tegelasega samastuma – öelda, et seal on peidus kõige küll aset Itaalias, kuid oma millisest uksest sisse minna. ka sarimõrvari või psühho- olulisemad asjad tema elus. olemuselt on see lugu üld- Samas, tihtipeale on inimesel paadiga. Mälu-varasalv aitab Kui rääkida konkreetsest näi- inimlik ja igati ligipääsetav. kasulik mõned asjad lihtsalt leida üles need kohad, mis dendist, siis on ta ju saanud Antud generatsiooni jaoks oli ära unustada, et end mitte loovad vajaliku silla. nooruses päris tõsise trau- üks keskseid teemasid-sünd- pidevalt traumeerida. Kas On hämmastav, kui palju ma, mis mõjutab teda siiani. musi sõda, mida mina pole oma minevikku saab muuta? küll kogenud, kuid mida ma läbi oma esivanemate kan- Kui vajutada õigeid nuppe, pääseb ligi tohututele nan ikkagi endas kaasas. Kui rikkustele me peas, millega saab lahendada vaadelda inimest, kes on ela- nud pika elu ning teeb möö- praktiliselt kõik probleemid. Hendrik Toompere jr jr dunust mõnes mõttes justkui Ma usun, et oma mälestusi kokkuvõtte, siis on sellest tülisid, sõdu, konflikte on Lihtne on öelda, et unusta see unustama, kuid ta ei suuda gutatavatest blokkidest. Meie saab muuta. Kui konstatee- emotsionaalselt palju õppi- tekkinud mälu pärast. Mälu koledus ära – teha on seda seda. Unustamine pole rahu jaoks pole ajaline järjestus nii rida endale, et kõik mälestu- da. Just sellised teosed aita- nimel tapetakse. Miks inime- tunduvalt raskem. Mõned sõlmimine, leppimine. Seega oluline. Meie jaoks on kesk- sed on subjektiivsed – kui see vad minuealistel siseneda sed pole nõus oma mälestusi sündmused tunduvadki elu ongi ta jäänud kinni nõiarin- ne mehega toimuv, tema sise- mõte endale söödavaks teha, oma vanavanemate maailma vabaks laskma? Ma arvan, et lõpuni ebaõiglased. Sel juhul gi. ilm. Oleme välja visanud kõik – paratamatult ei suuda ma võib see muuta elu palju liht- see on õppimise koht. Tuleb pole tõepoolest muud teha, Olen korduvalt kuulnud näitekirjaniku äralavastatud neid lõpuni mõista, kuid selli- samaks ja rahulikumaks. aru saada, et kõik mälestused kui möödunuga rahu sõlmi- inimesi rääkivat, et neil on kohad, sest mulle meeldib ise ne uurimustöö avab vähemalt Sõna „õnn“ on minu jaoks on modelleeritavad, muude- da. Eks püüab seda ka too konkreetne mälestus, mida leiutada, kuidas üks või teine mõnedki teed. pisut liiga keeruline. Sõnast tavad. Ma ei taha vähenda- vanamees. Alateadlikud kait- nad kasutavad turvapaiga või asi aset leiab. Autori triki- Teiseks, näidendi keskseks „rahu“ saan ma aga aru ja da ajaloosündmuste tähtsust, semehhanismid sunnivad teda majakana. Kas sa usud selli- tamist oleme välja visanud, sesse nähtusesse? Kas ka sinul ise oleme mõned detailid ka on selline „paik“? juurde pannud – kõik vasta- Mälestused võivad toimida valt sellele, mis sobib meie nagu narkootikumid – kui trupile. Lõpuks on baaslugu süveneda põhjalikult mõnda jäänud ikka samaks, lihtsalt positiivsesse mälestusse, loob avatud vorm lubab teosel Foto: Mats Õun keha selle situatsiooni uues- trupiga ideaalselt sobituda. ti. Inimene tunneb end jälle Sellest saab ilma üliinimliku sama hästi ja rõõmsalt, kui vaevata meie lugu. tol korral. Miks muidu meel- Öeldakse, et kui kõik vii- dib sõpradel ikka ja jälle vanu maks ühel päeval kustub, siis seiklusi meelde tuletada? Kui joonistub müra seest välja vajutada õigeid nuppe, pää- see tõeliselt oluline. Kui sina seb ligi tohututele rikkus- kunagi staažika lavastaja ja tele me peas, millega saab näitlejana vaatad tagasi selle- lahendada praktiliselt kõik le lavastusprotsessile, mis sa probleemid. Isiklikult on mul arvad, on sellest välja joonis- selliseid mälestusi, selliseid tunud? majakaid, palju. Näitleja ilma See on mu kolmas lavastus. mälestuste ja kujutlusvõimeta Esimest korda olen ma väge- ju ei saagi hakkama. Mingil sid juhtimas Draamateat- määral kasutan neid koh- ri väikses saalis, mida mina ti ka oma eraelus. Kui mul pean oluliseks teatripaigaks. ei tule und, mõtlen mõnele Siia jõudmine on mulle äär- väga rahustavale mälestusele, miselt tähtis. Ja loomulikult püüan end sinna paika tagasi olen tänulik võimaluse eest viia. See aitab. töötada Lembit Ulfsakiga. Näidendi autor on lisanud Olen temalt õppinud lühi- märkuse, et teose stseene kese ajaga tohutult palju. võib esitada teises järjekor- Usun, et mulle jääb meelde ras, paralleelselt, mõned osad väga positiivne koostöö kogu võib kogunisti ära jätta. Ka meeskonnaga: kunstnikust sina haarasid sellest võima- etenduse juhini – meil on tek- lusest kinni ja muutsid üksja- kinud sünergia. Me naerame gu. Mis see endaga kaasa tõi? palju, see on oluline näitaja. Kas jõudsid täiesti uue looni? See jääb meelde. Kuna juba teose pealkirjaski on sõna „variatsioonid”, vii- Esimene Mees – Lembit Ulfsak, Teine Mees – Lauri Kaldoja tab see, et tekst koosneb lii- Küsis Mihkel Seeder Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 EEsietendussietendus 3 Bengt Ahlfors Éric-Emmanuel Schmitt “Tuhk ja akvaviit” “Külaline” Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, tõlkija Ülev Aaloe. Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar (külalisena), valguse kujundaja Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 10. mail 2013. Triin Suvi, muusikaline kujundaja Liisa Hirsch, tõlkinud Margus Alver. Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 17. märtsil 2013. Osades: Ita Ever, Kersti Kreismann, Laine Mägi, Tiit Sukk, Hilje Murel, Tõnu Kark, Jüri Tiidus. Osades: Rein Oja, Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Roland Laos, Tõnu Oja. KOMÖÖDIA ON MINU EMAKEEL KÜLALINE KOGU ELUKS

Idee „Tuha ja akvaviidi“ kir- Suhted Malmgrenite peres ei Hendrik Toompere jr jr-i la- Lavastaja Ingomar Vihmar ei Ojade täpsele ja meisterlikule jutamiseks tekkis mul umbes ole just ideaalsed. Lähtekoh- vastuses „Marquis d’Artiste“ ole muusikalise kujundusega vennastepaarile sekun deerivad 30 aastat tagasi mõne sekundi ti muutmata oleks võinud pole päris selge see, kes on lõhkunud laval loomulikult laval hästi surma põlgavalt jooksul. Juhtusin pealt kuul- neist samahästi kirjutada ka kuulsa näitleja Gabriel de kujunevat atmosfääri. Män- võimumadalust naeruvää- ma minu ema ja tema korista- draama, või tragöödia. Aga Beaumonti võõrustaja. Salapä- gupaiga mõlemale küljele pai- ristava Anna Freudi rol- ja vahelist lühikest kõnelust. välja tuli komöödia, mõnin- Foto: Cata Portin rane markii? Ikkagi markiiks gutatud publik saab vahetult lis Kleer Maibaum-Vihmar Ma ei mäleta, millest nad rää- gate farsi elementidega. Eri- riietunud teener, kes saatuslik- osa nii kahe publikusektori ja ebatrafaret selt pilliroo- kisid, midagi üpris triviaalset nevate žanride vahe ei seisne kusega ähvardavas kassi-hiire vahele jääval võitlustandril paindlikult natsiülesan net ja tavalist, aga situatsioon ise ju ainevalikus või tegelasku- mängus niite tõmbab? saadud pisimastki punktivõ- täita püüdev Roland Laos. – kaks naist minu lapsepõl- judes, vaid vaatenurga vali- „Külalises“ on kõik vastu- tust kui ka vastastribüünilt Saalist väljudes jääb üle vaid vekodu elutoas – andis mul- kus. Chaplin on öelnud seda pidi, päris kindlasti viibime peegelduvast süvenenud kaa- tõdeda, et vaat milleks on le ajendi komöödiaks, mille tabavamalt: elu on koomiline psühhoanalüüsi isa Sigmund saelamisest. Pinge kruvib end endiselt suuteline vana hea panin kirja aastaid hiljem. kaugelt vaadates ja traagili- Freudi juures kodus Viinis, vaikselt ja pisitasa, kuni saab psühholoogiline teater, usku Ja ikkagi pean ma vajalikuks ne suures plaanis. Elu on ju Berggasse tänava majas num- katarsisliku puhta ja kauni temasse on vara veel kaotada. rõhutada, et „Tuhk ja akva- sama, lihtsalt lähenemine on ber 19 ja tegevus toimub vabastuse üle ruumi voogavas viit“ ei räägi minu emast. olnud erinev. 1938. aasta 22. aprilli õhtul, „Dove sono“ aarias Mozarti Tõsi, ta oli koloneliproua, Võib-olla on küsimus tem- kuu aega peale natside sisse- „Figaro pulmast“. Martin Kruus hiljem leskproua, tõepoolest peramendis. Komöödia on marssi Austriasse. Kes on aga elas ta viimased 59 aastat minu emakeel, ja mul poleks salapärane külaline – äraka- oma elust Helsingi Kruunun- midagi selle vastu, kui vaataja ranud hull? Unenäotegelane? haka linnaosas, ja tõepoo- lahkuks sellelt etenduselt hea Või siis ikkagi J… Ega Freud lest oli tema abikaasal oma tujuga. Eks teised näitekirja- isegi tea. Tütre arreteerimi- pühapäevanapsi jaoks isiklik nikud kanna omakorda hoolt sest ärevil raugastunud une- Foto: Mats Õun retsept. Aga sellega kokku- selle eest, et ka meie ängivaja- nägude isand on võõra käes langevused ka lõpevad. Kui dus rahuldatud saaks. üllatavalt abituna tunduv ema, abikaasa ja inimene oli mängukann. Esimesed mäles- ta hoopis teistsugune kui Vera „Tuha ja akvaviidi“ esieten- Bengt Ahlfors tused lapsepõlvest, hoolikalt Malmgren, kelle elutoas toi- dus leidis aset Helsingi Lilla mällu sopistatud eredamad mub selle komöödia tegevus. Teaternis (Väikeses Teatris) elamused – kõik kooritakse Ent ometi elavad nad samas 4. märtsil 1999. See on tõlgi- kirjutamist on see vahemaa külalise hüpnootilise taktike- maailmas, Helsingi rootsi- tud ja etendunud ka soome, tegelikult muutunud veelgi pi all otsekui sibulakihtidest keelse keskklassi miljöös, saksa, tšehhi, ungari, ingli- väiksemaks. aegamisi, aga kindlalt lahti kust ka mina olen pärit ja se, slovaki – ja nüüd, minu ja mälumahlast veekalkvel millele ma sedapuhku olen suureks rõõmuks, eesti kee- silmadega tuleb viimaks ise- üritanud tungida lähemale les. Kruununhaka ei asugi Bengt Ahlfors endale vastust anda, millesse kui üheski teises oma kolm- ju Eesti Draamateatrist kuigi tasub uskuda. ekümne seitsmest näidendist. kaugel. Pärast selle näidendi rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe Sigmund Freud – Rein Oja

Kristel Leesmend “Tund aega, et hinge minna”

Lavastaja Kristel Leesmend, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja

Tõnis Leemets, valguskonsultant Rene Liivamägi, fotograaf Gabriela Liivamägi. Foto: Gabriela Liivamägi Esietendus Eesti Draamateatri väikses saalis 16. veebruaril 2013.

Mängib . TUND, MIS LÄHEB HINGE Monolavastused võib laias kunstis. Aprillis Draamateat- sionaalselt alasti on Naine. „Tund aega, et hinge min- laastus jagada kaheks – need, ri väikeses saalis istudes tuli Ta välja öeldud mõtted on na“ seostub mitme varasema kus saab naerda ja need, kus see taas meelde. ausad, kohati isegi valusad, lavastusega Eesti Draama- ei saa. Kristel Leesmendi Mis eristab (teatris) naisi ja omamoodi lihtsad. Miks teatri repertuaarist. Vormilt kirjutatud-lavastatud ja Vii- meestest? Ega suurt midagi ei mitte sõnastada see, mida meenuvad „Minu oivaline re Valdma mängitud „Tund eristagi, ühed inimesed kõik. sa niikuinii tunned, et seelä- lahutus“ ja „Aabitsakukk“ aega, et hinge minna“ kuulub Aga... Ehk see, et naised rää- bi hakkaks parem? Laval on – laval või keskses rollis on pigem viimasesse kategoo- givad rohkem. Ka tunnetest. katarsis – hingeline puhastu- üks näitleja –, sisu poolest riasse. Pärast pikka tööpäeva Võimalik. Osa minust tahaks mine, konfl iktist ja pingest aga „Kontakt“ ja ajalooks võib see mõjuda raskepära- lavastuse vaatamise meeste- vabanemine. See kandub ka saanud „Naine ja hirmutis“. selt, kuid siiski julgen seda le kohustuslikuks teha, sest saali, vähemalt korraks mõt- Seekord pole laval aabitsaid lavastust soovitada mitmel laval on naine oma mõtte- led seikadele minevikust ja või lahutust, küll aga kon- põhjusel. maailmaga ja ehk on hiljem ehk hakkab kergem. Nagu takti otsimisele reageerimine Laval on naine, nii tegela- meist kergem aru saada. Osa raamatudki, annab teater või- ja oma hirmude lahti rääki- se kui ka näitlejana. Autor- minust aga leiab, et asi pole maluse elada mitu elu ühes, mine. Need on asjad, mil- lavastaja ja kunstnik on ka ainult soos. Küllap mõtlevad kogeda ja seeläbi muutuda lest ei saa vaikida. Sest mine naissoost. Kuid nagu elus, mehedki samadest asjadest, paremaks inimeseks. tea, ehk oleme ise ühel hetkel ei saa naised ilma meeste- aga välja ütlevad vähem. Mul tuli meelde, et Eestis on need, kellega tahetakse rääki- ta. Muusikalise kujundu- Lavastus on mõistetav inimli- väga tugevaid naisnäitlejaid. da või kes seda ise soovivad. se on teinud Tõnis Leemets kul tasandil, ükskõik kummal Aastaid tagasi säras (peaae- Tõde oleneb vaatepunktist ja näitlejanna kaudu jõuab pool sood olla. Täiskasvanud gu) monolavastuses „Minu ja väikese saali lavalt antak- lavale ka mees. Siiski on inimese elus tuleb ikka ette oivaline lahutus“ Ülle Kaljus- se üks võimalik vaade, mis tegemist lavastusega, mida olukordi, kus ta on see, kelle- te, nüüd on kord Viire Vald- ühendab endas kõiki inim- valitsevad naised. Augustis ga tahetakse rääkida või see, ma käes. Tumedas ruumis on likke emotsioone. Aluseks viibisin Stockholmis konve- kes tahab rääkida. särav näitlejanna, kelle rollila- olnud näidend on aus, nagu rentsil, kuhu olid kokku tul- Viire Valdma etendatud Nai- hendus on sügav, psühholoo- ka seda etendav näitlejanna nud naised üle maailma, kes ne on see, kellega tahetakse giline ja puudutav. Naine on ja lavastaja kulisside taga. Ja teatripraktik ja kes näitekir- rääkida. Laval on tunni pik- nagu sibul, kes kiht-kihi järel see ausus on asi, mis lähebki janik. See nädal oli täidetud kune hetk, kus ta mängib läbi vaatajale avaneb. Sama kehtib hinge. esimeste lugemiste, etendus- eesoleva kohtumise mitmed ka loo kohta, kild-killu haa- te ja vestlusringidega, mille võimalused ja oma mälestu- val loksub see paika ja saab üheks ühenduslüliks oli naine sed. Lava on minimalistlik selgeks, mis siis lõpuks oli ja ja tema roll, nii elus kui ka ja alasti, samamoodi emot- miks on nüüd seda hetke vaja. Marite H. Butkaite Naine – Viire Valdma 4 LLavastusavastus Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 “Utoopia rannik. II osa: Laevahukk”

Lavastaja Elmo Nüganen (Tallinna Linnateater), kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Reet Aus, helilooja Jaak Jürisson, valguse kujundaja Rene Liivamägi, tõlkija Kalle Hein. Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 20. märtsil 2013.

Osades: Mait Malmsten, , Veli Nõmmik, Karl-Artur Mäss või Hugo Malmsten, Ivo Uukkivi, Henrik Kalmet, Indrek Sammul, , Argo Aadli, Jüri Tiidus, Rain Simmul, Priit Võigemast, Hilje Murel, , Märt Avandi, Tiit Sukk, Margus Tabor, , Mari-Liis Lill, Merle Palmiste, Anne Foto: Siim Vahur Reemann, Aleksander Eelmaa, Epp Eespäev. HERZEN? BAKUNIN? BELINSKI? STOPPARD? – “UTOOPIA”? Alati on põnev, kui ühe kul- „rahvaga, kes on peegelda- viov ja Ott Sandrak. Nemad mustest. Samas, loodetavasti tuuri esindaja võtab luubi nud mu oma hinge helgemaid avardasid taustapilti ning innustab „Laevahukk“ osa- alla mõne hoopis teise aja ja ja tumedamaid külgi“. tegid põnevaid tähelepane- sid vaatajaid ise veel põhjali- kultuuri. Inglise näitekirjanik kuid 19. sajandi Vene tsaari- kumalt edasi uurima, sest nii Tom Stoppard on „Utoopia Kesk-Euroopas ootavad pere- riigis valitsenud eluolu kohta. Herzeni kui Belinski tekste on ranniku“ triloogiaga süvene- kond Herzenit heitlikud ajad: Nii süveneti tollal väga levi- võimalik leida ka eesti keeles, nud põhjalikult 19. sajandi nad saavad osa 1848. aasta nud tiisikusse, mis tol het- rääkimata sellele perioodile vene intelligentsi mõtetesse üle-Euroopalisest revolutsioo- kel oli ravimatu, kuid samas keskenduvatest ajalooraa- ja elusaatustesse. Eks tabas nist ja tunnevad selle põru- ka teatava poeetilise aura- matutest. Kommunism on ta ära ühisosa, mis seob eri- mise mõru maitset. Suurte ga kopsuhaigus. Samuti oli mõjutanud pea iga eestlase nevaid rahvuseid ja ajastuid. sündmuste varjus aga ei mär- oluline mõista, et tollasest saatust ja seetõttu on oluline Vabaduse ja võrdsuse, euroo- ka Herzen, et vähemalt sama 52 miljonist elanikust Vene- tunda selle maailmavaate eel- palikkuse ja rahvuslikkuse skandaalsed sündmused on maal moodustasid hingede lugu, mille osa on kahtluseta küsimus, millesse tolle aja toimumas tema enda lähikon- ehk pärisorjade omanikud 19. sajandi vene kirjanikud vene mõtlejad palju panusta- nas. Saab kinnitust tõdemust, (aadlikud, mõisaomanikud) ja mõtlejad, nende hulgas ka sid, on oluline ju ka praegu. et suured mõtted käivad käsi- vaid 270 000 – see imeväi- Aleksandr Herzen. Tolleaegsed ideed pole tuh- käes suurte tunnetega. ke protsent moodustab aga munud tänaseni. Triloogia kolmas osa „Pää- ringkonna, milles „Utoopia“ Kui üks näitleja uuris David Kui triloogia esimene osa semine“ näitab juba eaka- tegelased liikusid. Nende Vseviovilt, kuidas suhtutakse „Teekond“, keskendub jõuka mat Herzenit, keda suured ideed levisid veel omakorda Herzenisse ja tema teostesse aadlipere Bakuninite (mille kaotused ja tragöödiad on kümme korda väiksemas rin- täna, vastas David Vseviov, liige on ka kuulus anarhis- muutnud tasakaalukamaks. gis. Pole siis ime, et need kee- et on ülikoolis nõukogude tist ideoloog Mihhail Baku- Oma viimses peatuspaigas vahingelised mehed Venemaal ajast loenguid pidades avas- nin) elusaatusele, on teine Inglismaal asub ta välja and- vähe kaasamõtlejaid leidsid ja tanud, et noored ei tunne osa „Laevahukk“ pühenda- ma nädalalehte „Kolokol“ Euroopasse igatsesid. Beria nime. „Varsti ei mäleta- tud perioodi mõjukaimale („Tornikell“), mis saab vaba ta enam Stalinit, mis siis veel isikule, Aleksandr Herzeni- sõna häälekandjaks nii Kesk- Lõppkokkuvõttes saab otsus- Herzenist rääkida,“ muigas ta le (1812-1870). Pärast pikki Euroopas kui ka Venemaal. tavaks ikkagi konkreetne vastuseks. Osa ajaloost kipub aastaid ootamist ja asumi- näidend ja lavastus –vaid kiiresti unustusehõlma vaju- sel olemist, on tsaar andnud Kuigi Stoppard on kirjuta- see jõuab ju publikuni. See- ma – ja alati polegi tegemist temale ja ta perekonnale vii- nud küllaltki faktitruu oopu- ga peavad vaid paar tun- vaid triviaalsustega. Stoppar- maks loa väisata Euroopat. se, vajas rollidesse ja ajatusse di justkui suutma ära öelda di „Utoopia rannik“ pakub See on suur pidupäev! Kõike, sisseelamine trupilt siiski üks- kõige olulisema sellest ääre- hea võimaluse heita pilk üld- millest Herzen on väsimatult jagu eeltööd. Huviga loeti tust infost. Lavastus ei saagi se mitte nii kauge aja ja paiga kõnelenud – euroopalikest, Herzeni mälestusteraamatut pretendeerida ajaloolise tõe loole ning kutsub üles looma demokraatlikest, rahvusli- „Minevik ja mõtted“ ja ka esitamisele täismahus – vali- seoseid tänase päeva problee- kest ideedest – saab ta vii- muid teoseid. Huvituti teis- tud on vaid üks killuke, mis mide ning mõtetega. maks näha oma silmaga ning tegi oluliste mõtlejate töödest sellest olenemata moodus- tajuda enda nahal. Alatiseks (Belinski, Bakunin) ning han- tab omaette terviku. Nii ka jääb seljataha Venemaa, mil- giti infot juurde ka ajalooraa- selles triloogias: iga osa on le tsaar Nikolai I on muutnud matutest. eraldi vaadeldav ja räägib loo terrori- ja salapolitseiriigiks, Näitlejatega kõnelema kut- just ühest kindlast perioodist Natalie Herzen – Elisabet Reinsalu (Tallinna Linnateater), Herzen aga ei kaota veresidet suti ajaloolased David Vse- ning sellega kaasnenud sünd- Mihkel Seeder Aleksandr Herzen – Mait Malmsten

SSuvelavastuseduvelavastused Viimast suve laval “SAATUSE HEIDIKUTE KUUL” JA “ISLANDI KELLAL” Foto: Mats Õun

ALGAB VIIMANE LAVASUVI Foto: Kadri Hallik Et juunis Laitse Graniitvillas loo ja Phil Hogani osatäitja ses võtmes. Märtsis anti Mait kolmandat etenduste tsüklit . Malmstenile üle meeskõrva- alustav „Saatuse heidikute Sel aastal on võimalik Lait- osa aastaauhind, teiste hulgas kuu“ ning möödunud aastal sesse etendusele sõita ka Eesti ka Magnús Sigurðssoni rolli teatrimaja suures saalis esi- Draamateatri bussiga. Selleks eest. Jan Uuspõld oli popsita- etendunud „Islandi kell“ on tuleb kodulehelt või kassast lunik Jón Hreggviðssoni osa suurel hulgal publikust veel osta eraldi 4-eurone edasi- eest meespeaosa aastaauhin- nägemata, otsustas Draa- tagasi pilet. Buss viib 5. ja 13. na nominent. Liisa Hirschile mateater sellele suvele vastu juuni ning 13. ja 21. augusti originaalmuusika preemiat minna kahe juba välja tulnud etendusele. Buss stardib kell määrates nimetas žürii ära ka lavastusega ning uue suvetü- 17 Eesti Draamateatri eest „Islandi kella” tarvis kirjuta- kiga välja tulla tuleval aastal. ning pool tundi pärast eten- tud muusika. Taas jõuab publiku ette duse lõppu Laitse Graniitvilla Ingomar Vihmari lavastatud juurest ning toob publiku taas Eugene O`Neilli „Saatuse Draamateatri ette. heidikute kuu“, ühe kuuma Priit Pedajase lavastuse alu- suvelõpu lugu, kus kaua alla- seks on Nobeli preemia Mõlemat lavastust surutult hõõgunud tunded laureaadi Halldór Kiljan Lax- saab vaadata ühel kuuvalgel ööl lõpuks nessi (1902–1998) samanime- juunis ja valla pääsevad ning armas- lise romaani dramatiseering. augustis. tuse ja intriigide segapuder „Islandi kell“ on kodumaal selgib puhastavas tõerääki- erakordselt populaarne – kül- Piletid mises. Lavastuses mängivad lap seepärast, et teos räägib etendustele maksavad Märt Avandi, Kersti Hein- kõigest inimlikust: sügava- mai lõpuni 16 eurot, loo, Jaan Rekkor ja Taavi test tunnetest, inimeseks jää- alates 1. juunist Teplenkov ning Pääru Oja. misest, eneseohverdusest ja 18 eurot. Lavastuse eest olid teatri aas- unistustest, ent ka hingelisest taauhindadele nomineeritud pehkimisest, alatusest, kõrku- lavastaja Ingomar Vihmar, sest ja piiratusest. Kõike seda „Saatuse heidikute kuu” „Islandi kell” Josie Hogan – , Snæfríður „Islandi Päike“ – Hilje Murel, Josie’t kehastav Kersti Hein- nii traagilises kui ka koomili- James Tyrone – Märt Avandi Arnas Arnæus – Indrek Sammul Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 KKohtumineohtumine 5

dub. Muidugi lavastust tehes Hetkes olla mõtlen kogu aeg kaasa, kui- das heliga dramaturgiliselt aidata, pingestada, teinekord Helilooja, vaba improvisatsiooni ja elektroonilise muusika viljeleja, lavastuste ja fi lmide muu- lavastan oma peas veel lavas- sikaline kujundaja, Eesti Draamateatri muusikaala juhataja, viimaste aastate tunnustatuim Foto: erakogust tamata stseene, elan kirglikult sõnateatri lavastuste muusikaline kujundaja – Liisa Hirschi (1984) ellu ja loomingusse mahub oma sisemist lavastusprotsessi praegu tõesti see kõik. Rääkisime, mida tähendab töötada muusikuna sõnateatris. ja olen peale proovi vaatamist sama väsinud kui näitlejad. Kuidas sa teatri ja fi lmi juurde on kusagil mujal ja ei märka Midagi sarnast tunnetan ehk Lavastuse kude koosneb val- jõudsid? neid. Kui ma tunnen, et mul ka Antonioni või Tarkovski gusest, kunstniku loodud lavalisest olukorrast, näitle- Uudishimu on mul selle vald- ei ole midagi öelda, ei ole fi lmides. Aga muusikud on ja füüsisest jpm – need kõik konna vastu kogu aeg olnud. millestki kinni võtta – siis ma selles suhtes natuke teistsu- moodustavad ühe partituuri Juba algkoolis kasutasin või- võtan kinni sellest tundest ja gused inimesed. Üksindusega ja omavaheline elav arutelu malust ja vaatasin päev otsa juba kuskilt midagi tulebki, rohkem koos kasvanud. Tee- on hädavajalik, siis saab ka fi lme, kui ei pidanud koo- kujutlusvõime ärkab. Muu- ma juurde tagasi tulles – olen tulemus täpsem. li minema. Tahtsin inimesi sikule on improvisatsioonis märganud, et oma heliloo- paremini mõista. Keskkooli tähtis olla ajahetkes olemas, mingus ma praktiliselt üldse Kas teatris töötamine tekitab lõpuks olin muusiku- ei improviseeri. Kui ma isu ka (muusika)teatrile suu- na, pianistina omadega Loomingulisust saab õppida kirjutan, siis tunnetan remat teost kirjutada? puntrasse jõudnud ja improvisatsiooni kaudu esile väga palju läbi, mida See on kahtlemata parim otsisin vastuseid küsi- ma kirja panen, lasen keskkond, kus oma ja teiste mustele, kuidas laval kutsuma, see pole miski, mis sellel kontsentreeru- kogemused kõrva taha pan- olla, milline lavaene- kellelgi on ja teisel ei ole. da. Üks ajahetk, üks na. Eelmisel aastal tellis Eesti setunne peaks olema, takt on võib-olla mit- Muusika Päevad minult ka kuidas esinemisnärviga toime kuid arvan, et sama oluline me päeva töö tulemus. Siis- ühe lavastusliku loo, mis oligi tulla. Leidsin siis juhuslikult on tehniline pool, kuidas oma ki ilmub see esimene visand esimeseks arglikuks katsetu- muusikaakadeemia noodi- ideid teostada. Kuidas olla peaaegu et ühe hetke jooksul, seks muusikateatri valdkon- kogu kitsukesest teatririiulist tehniliselt paindlik. Muidugi mis on samuti keskendunud nas. Tegelikult on see mulle kaks raamatut – Stanislavski võib improviseerida ükskõik ajahetkes olemine, nagu imp- loomulik tee, kuna helidega ja Grotowski – ja hakkasin millega, mängida vaikuste ja rovisatsioonis. koos tekivad mul aeg-ajalt neid uurima. Tol hetkel ins- ajarütmidega. Sest idee sündi Nii et sinu kaks loomingulist ka visuaalsed ja lavastuslikud pireerisid need teosed mind ja märkamist, hetkes olemist poolust elavad rahulikult kõr- kujundid. Muusikaakadeemia pööraselt ja mulle tundus, et võib kogeda absoluutselt vuti? esimesel kursusel, kui otsisin olen lõpuks leidnud vastused igaüks. On rida harjutusi, Jah, nad suhtlevad täies- omale uut väljundit, mõtle- või vähemalt kellegi, kes rää- millega on võimalik oma kes- ti sõbralikult, ja ma naudin sin heliloomingu peale, aga gib mulle vajalikest asjadest. kendumisvõimet arendada. mõlemaid. Üks asi on kirju- ka lavastamise peale. Tegin Mulle tundus, et probleemid, Aga kui on oma instrument tada muusikat millimeetripa- lavakasse katseid, viisin essee millega näitleja laval kokku ja tehnilised oskused, saab berile, teine asi on teatri- ja Mrožeki „Suvepäeva“ lavas- puutub, on kohati väga sar- minna kaugemale. Selline fi lmimuusika, kus sa peadki tamise kohta Toompeale ära Liisa Hirsch nased muusiku omadele ja olukord tekib, kui lähen oma impulsist lähtuma, sest raa- ja mäletan, kuidas ma alla soovitasin neid vaimustunult improvisatsiooniga lavale. mid on juba antud – fi lmilint keskenduda. Olen kogenud, soovin luua seal sees õhk- tulles Raamatukoi poe ees ka kõigile oma muusikutest Sellisel juhul vastutan artis- jookseb, lavastaja ja näitleja et mingi piirini suudan mitut õrnu seisundeid, pean väga mõtlesin, et nii, kas ma nüüd sõpradele. See teema huvi- tina ka selle eest, mis välja loovad situatsiooni. Siis mul- asja korraga teha, olla hom- tundlikult lähenema. Ja seal tõesti pööran muusikale täies- tab mind muidugi endiselt, tuleb. Publiku energia annab le meeldib tõesti kõigepealt mikul ühes maailmas ja õhtul tuleb ka elektroonika mängu. ti selja? Katsetel läks hästi, kuigi lavale satun muude muidugi juurde, reaktsioon improviseerida – ma näen, teises. Muidugi on parem Võib-olla ma ei loogi lavas- sain viimasesse vooru, Mati tööde tõttu väga harva. Aka- muutub kiiremaks, kesken- kui tekib mingi kokkupuute- teha ühte asja korraga, ala- tusele mitte muusikat, vaid Undile vist meeldis, mis ma deemias, kui olin otsustanud dumine tugevamaks. Minu punkt näitleja žestiga, tekib teadvus häälestub ju vastavalt õrna tausta, siduvat materja- kirjutasin – aga seal tänaval eriala vahetada ja heliloo- lemmikuks on klaver, aga hil- õige õhustik. sellele ja hakkab uusi mõtteid li, mida kuulaja ei panegi ehk sain aru, et suhe muusikaga mingut õppida, sattusin kohe jutised kogemused on rohkem Teatri- ja fi lmimuusika eel- tootma. Ühest maailmast tei- üldse tähele. Aga see on tore, on liiga Isiklik. Helistasin ja ühele fi lmile muusikat tege- elektroonilist muusikat tehes dab kameeleonlikkust – pead se hüppamisel on omad ras- kui ma panen proovis taus- ütlesin ära, et ei, ma loobun. ma. Mõne aasta pärast tuli bändimuusika võtmes. See suutma aimata erinevaid stii- kused, aga samas annab see ta imevaikselt alla ja näen, Ja tundsin kergendust. Nalja- Indrek Hirv, kelle „Pauluse on omaette väga huvitav, mis le, ühele fi lmile on vaja lae- settimisaega; kui ühes toas kuidas näitleja liikumine või kas, et tegin sellise valiku – ja kiriku kellade“ lavastuses oli juhtub vabas improvisatsioo- nata elektriorel ja viia ennast enam õhku pole, lähen teise tekst muutub,võib-olla isegi kus ma end kuus aastat hil- vaja muusikalise kujundu- nis, kui laval on korraga roh- kurssi retromuusikaga, teat- tuppa ja niikaua saab esimene mitte teadlikult, aga ta hak- jem avastan? Muidugi teatris! se tegijat, kes oleks ühtlasi kem muusikuid. Kuidas siis ris aga igatseb stseen midagi tuba tuulduda. kab oma rolli värvima vasta- Kui oled midagi nii intensiiv- sõbralikult suhelda ja teise selt soovinud, tuleb see arva- pianistina laval, selle kaudu renessansihõngulist. Selline Helilooja maailm, heliloo- valt sellele taustale. ideed samuti omaks tunnista- tavasti hiljem uuesti tagasi, saime Margus Kasterpaluga kameeleoni-olek on palju- mingu sünd tundub kõrvalt- Mis sind sõnateatrisse tööle da. Hetke värskuse tunneta- ka siis, kui see ei ole enam tuttavaks, ja kui tema tuli dele vastumeelne. Samas on vaatajale nagu emotsioonide tulles üllatas? Draamateatrisse „Tuhkatrii- mine on arvatavasti sama ka su jaoks nii tähtis. Aga võib- nii võimalik teha muusikat, tulv, kus sõnastamist pole ehk Mingis mõttes ma ju ei tea, numängu“ lavastama, siis teatrilaval. olla saan kunagi need asjad mida muidu ehk kunagi ei vajagi. kuidas need asjad peaksid sattusin temaga koos minagi Improvisatsioon võib olla ka kokku panna. Ma annan kirjutaks. Kui mulle jääb see See on juba selles mõttes olema. Iga lavastaja ja iga siia. tähtis paljudes valdkondades sellele aega. aeg, et kirjutada päris oma ekslik arvamus, et tuleb see etendus on erinevad. Mul Tegelikult olen tänu võlgu – laste kasvatamises, diplo- muusikat ja ajada oma heli- emotsioon, seisund ju kui- on üldiselt olnud vabadus oma klaveriõpetajale, Laine maatias, teaduses, meedias… keele jälgi ja kõik need asjad dagi materialiseerida, kirja teha, nagu mulle endale tun- Küsis Ene Paaver Metsale. See oli vist 5. klassis, Igal hetkel pead valmis olema ei olegi omavahel vaenujalal, panna – mitte sõnadega, aga kui mängisin talle oma kava uueks infoks. Kas improvisat- siis on mu muusikalises maa- teiste vahenditega, ja need on ette, peale mida Mets ütles, sioonis on mingeid seaduspä- ilmas harmoonia. vägagi täpsed! Sõnastamine Liisa Hirsch et kõik on küll hästi, pidas rasid, mis kehtivad kõigile? Kas heliloojana ei ole kahju, või olukorra analüüs on seal 2009 lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia siis pika pausi ja lisas: „Aga Valmis retseptid on ses suhtes et teatris su looming sulan- kogu aeg ikkagi kaasas. kompositsiooni erialal teie mäng on kuidagi õpilas- nagu sildid, millel ei ole elava- dub ja teatud mõttes kaob 2007–2009 Tallinna Muusikakeskkooli vaba lik.“ Pool aastat mõtlesin, et ga palju pistmist. Aga ehk siis tervikus? Räägi ka oma suhtest elekt- improvisatsiooni õpetaja mida ta nüüd minult tahab! hetkes olla ja vastavalt selle- roonilise muusikaga. Nii ja naa. Mingis plaanis 2009–2011 vabakutseline helilooja Kuni viimaks sain aru, et mul le käituda. Seda ei saa tunda olen ma sellele olukorrale Mind ei saa kindlasti pidada Alates 2011 Eesti Draamateatri muusikaala juhataja tuleb selle kõigega luua oma kogu aeg, aga kui see nupp on hoopis tänu võlgu. Kui võt- elektroonilise muusika tegi- isiklik suhe – muusikaga siis. kusagil olemas, siis aeg-ajalt ta ära lavasituatsioon, siis ei jaks. Kasutan elektroonikat Muusikat Eesti Draamateatri lavastustele Tore, et ta seda minult nii abivahendina. Salvestan ise see sisse lülitada oleks kõi- ole ju ka seda muusikat! Ikka 2011 „Tuhkatriinumäng“, originaalmuusika vara küsis. mingeid kumma- ge parem. Alati 2012 „Kolm õde“, originaalmuusika, kujundus Oled õppinud, õpetanud ja lisi pille või otsin on, millest kin- Võib-olla ma ei loogi lavastusele 2012 „Islandi kell“, originaalmuusika viljelenud vaba improvisat- helisid (mul on ni võtta. Ideid 2013 „Uus elektriline tantsusaal“, muusikaline kujundus siooni. Mis see on? See kõlab on alati. Tuleb mitte muusikat, vaid õrna tausta, selline helisalv) ja ju nagu jumalik puudutus – sellesse hetke siduvat materjali, mida kuulaja ei kui ma neid kasu- Muusikat lavastustele mujal kuidas seda üldse õpetada? ennast tagasi panegi ehk üldse tähele. tades kompo- 2007 „Pauluse kiriku kellad“, Tallinna Linnateater Improvisatsioon ideaalis tuua. See on ka neerin, siis tuleb 2008 „Meie isa, kes sa oled“, Athena Teater oleks justkui reaalajas loomi- eneseusalduse asi, nagu vette on vahel kahju, kui on palju elektroonika mängu. Aga ma 2009 „Hingede öö“, Endla ne. Selle erinevusega, et eel- hüppamine, mikrotasandil, materjali valmis kirjutatud ja ei ole veel jõudnud minna nii- 2011 „Nüüd“ balletigala, mist ideed kustutada ei saa ja mis annab elule niivõrd palju see läheb kaduma, aga vahel moodi elektronmuusika sisse, 2012 „Kuningas sureb“, R.A.A.M. tuleb hetkeolukorras olla ja maitset juurde. leiab lavastus uue suuna ja et midagi programmeerida vastavalt sellele edasi minna, Oled õppinud klassikalisi vor- siis on see paratamatu. Nau- või näiteks siinus-helist gene- Loonud muusika fi lmidele „Oma Maapäev“, ERR (2008), kuhu iganes see ka ei vii. mirangeid alasid nagu kom- din koostööd. Kui me kõik reerida. „Mälestuste maja“, BFM (2008), „Tulelaps Eric“, Ikoon Ka see, kuidas me kõneleme positsiooni ja klaverit. Kuidas paneme oma tunnetuse töös- Sõnateatris on muusikat (2009), „Mustlase missioon“, Ikoon (2009), „Eesti lood: Nor- või igapäevaseid olukordi suhestuvad need elektroonili- se ja see üksteist toetab ja teha päris keeruline. Sa pead maalne inimene“, ERR (2010), „Old Spaces, Living Art“ lavastame, on osaliselt impro- se muusika ja vaba improvi- üles ehitab, siis, ma arvan, on arvestama, et tekst peab ole- Euroopa kultuuripealinn 2011 (2011), „Elisabeth von viseerimine. Loomingulisust satsiooniga? võimalik ennast ületada. Või ma kosta, samuti on sõnatea- Ungern Sternmeer“, BFM (2011), „Lask“, Allfi lm (2011), “Li- saab õppida improvisatsioo- vähemalt ennast üllatada. ter harva nii poeetiline nagu monaadilugu”, Nukufi lm (2013). Kui satud juba varakult pil- seda võib olla füüsiline teater ni kaudu esile kutsuma, see li õppima ja läbi mängima Ütlesid, et kui jääb aega oma pole miski, mis kellelgi on või tantsukunst, kus me juba 2010 Eesti teatri aastaauhind sõnalavastuse originaalmuusi- suurte loojate muusikat, siis asju teha… Kas jääb? liikumisega tekitame poeetili- ka eest („Hingede öö“) ja teisel ei ole. Pigem on see koged selliseid emotsioone, märkamise küsimus. Ideid on Teatritöö käib hooti. Kui on si kujundeid. Sõnateatris on 2013 Eesti teatri aastaauhind sõnalavastuse muusikalise ku- mida oma tavaelus võib-olla prooviperiood, siis katsud sel- muusikaga haakumise maad junduse või originaalmuusika eest („Islandi kell“, „Kolm alati, tihti on erilised võima- muidu ei kohtaks – ideaal- lused siin samas, aga mõte lega tegeleda. On aegu, kus palju vähem. Kui ma siiski õde“, „Uus elektriline tantsusaal“) seisundid, puhtad tunded. sellist tööd ei ole ja saabki 6 KKülalisedülalised Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Vassiljev ja Bubõr ta tegid sinna*

noored Peterburi arhitektid kuid välismaal elavast pereliik- Vassiljevi ja Bubõri koos pro- Aleksei Bubõr (1876–1919) mest ei juletud repressioonide jekteeritud ehitisi on Eestis ja Nikolai Vassiljev (1875– hirmus rääkida ei avalikult ega kolm: lisaks Draamateatri- 1958). isegi mitte koduseinte vahel. le veel Christian Lutheri villa Vassiljevi tütretütar Vera Leo- Vassiljev saatis paar korda Pärnu mnt 67 (nüüd perekon- nova ja tütretütretütar Vera Foto: erakogust Venemaale pakke, aga need naseisuamet) ning Lutheri vab- Foto: Tanel Tomson Tomson Foto: Tanel Kizilova käisid 17. veebrua- tuli saajal endal välja osta – ja riku uued hooned Vana-Lõuna ril 2013 Eesti Draamateatris osutusid nii kalliks, et pere ei 39 (nüüd kohandatud korte- külas ja vaatasid Andrus Kivi- suutnud seda teha! Algul elati relamuteks). Lutheri uhke juu- rähki „Vassiljev ja Bubõr ta Leningradis, endistes Vassil- gendstiilis üürimaja Vana-Posti tegid siia…“ lavastust. jevi ja Bubõri arhitektuuribü- 7 / Suur-Karja 10 jäi ehitama- roo ruumides. Seal elati üle ta. Vassiljev ja Bubõr osalesid Vera Leonova kinkis teatrile ka blokaad. 1943 asuti elama ka konkursil (jagasid fotosid ja rääkis pere saatusest Tadžikistani. Peaaegu mingeid koos Armas Lindgreni ja Wivi pärast seda, kui Nikolai Vas- mälestusesemeid ei õnnestu- Lönniga II preemiat), Tallinna siljev 1918. aastal välismaale nud säilitada ega kaasa võtta. uue raekoja konkursil (1912, läks ja tema abikaasa koos tüt- Vera Leonova on matemaatik, ostupreemia) ning Saksa rega Venemaale jääda otsustas. teadlane, aastaid töötanud teatri (hilisema Vanemuise väi- Vassiljevi abikaasa oli väga Dušanbes maavärinate uurija- kese maja) konkursil (1909, III haritud, tsaari-Venemaal kõrg- na, praegu elab Moskvas. preemia). Eesti Draamateatri hoone ühe arhitekti Nikolai Vassiljevi tütretütretütar seltskonnas liikunud daam, Ja Draamateatri maja ühe ED maja ehitusloost ja Saksa Vera Kizilova (paremal) ja tütretütar Vera Leonova (vasakul) koos Kivirähki kuid näiteks seda, et ta vabalt arhitekti Nikolai Vassiljevi Teatrist loe lähemalt raama- „Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia…“ lavastaja Merle Karusooga. prantsuse keelt valdas, sai tüt- järeltulijate neljas põlvkond tust „Eesti Draamateatri maja Taustal Tiit Pääsukese õlimaal Eesti Draamateatri hoonest (1988). retütar teada juhuslikult, nähes (tütretütretütretütar) – käib 100“, saadaval teatri kassas. Eesti Draamateatri 102-aasta- korraldas pärast oma eelmiste vanaema kord prantsusekeel- arhitektuurikõrgkooli etteval- ne hoone on Eesti vanim teat- hoonete põlemisi 1906. a arhi- set teksti lugemas. Vassiljevi Nikolai Vassiljev 1926. aastal mistuskursustel... Ene Paaver rimaja. Tallinna Saksa Teater tektuurikonkursi, mille võitsid Ameerikasse jõudmisest teati, New Yorgis Hudsoni jõe ääres. * Juhan Viidingu luuletusest „See kaunis maja“

RRaamatudaamatud Teatrisõbrad Peterburist “Helmi, õpeta Eesti Draamateatri publikus on viimastel aastatel silma torganud üks põnev vene abielupaar. Oleme Tallinnas käinud palju Nad on varakult näidendi läbi lugenud, kui võimalik, siis vene keeles, aga viimasel ajal mõnigi aastaid, juba nõukogude ajal. kord ka eesti keeles. Neil on oma suured lemmikud näitlejate hulgas, hea ülevaade Draama- Enne teie teatrisse armumist meid tantsima!” teatri plaanidest, ammune huvi ja armastus eesti teatri ja kultuuri vastu. Nad varuvad piletid käisime siin paar korda aas- kaua aega ette ja sõidavad Peterburist Tallinnasse mõnikord ainult Eesti Draamateatri ühe tas, nüüd aga palju sageda- Helmi Tohvelman (1900– etenduse pärast. 3. mail vaatasid nad „Eesti matust” kuuendat korda! mini – Eesti Draamateatrit 1981) on legend eesti teatri- nägemata ei jaksa kaua ol- loos – lava- ja rahvatantsude Saagem tuttavaks: ANNA JA ALEKSANDR IVANOV. la! Üha enam naudime eesti seadja, tantsu ja lavaliikumise kultuuri laiemaltki, püüame õpetaja, aga paljudele teatri- Kuidas te Eesti Draamateatri nud eestikeelsele etendusele. mõista tegelaste motiive ja tundma õppida Tallinna aja- põlvkondadele ka elu ja teatri juurde jõudsite? Nii tutvusime Evega, ja pisut psühholoogiat. Teie teatrit lugu, peaaegu iga kord käime väärtuste õpetaja. Tema õpila- ne lavakooli II lennust Tõnu Eesti Draamateater – see on hiljem Marje Särmega. Meid kirjeldades on võtmesõnaks orelikontserdil ja eriti meel- Tamm kogus kokku Tohvel- meie armastus esimesest pil- ümbritseti kohe tähelepanu, ilmselt harmoonia. Lavas- div, kui mängib Andres Uibo. mani harjutustevihikud ja gust! Algul tulime siia, et armastuse ja hoolega. Tänu tustes on hämmastavas tasa- Oleme külastanud paljusid märkmed ning süstematiseeris näha laval Lembit Ulfsakit, Ene Paaveri abile saime va- kaalus klassika ja tänapäev, Tallinna muuseume, mõnesid need raamatuks. kellesse piiritult armusime rakult venekeelsed näidendi- draama ja huumor, üldmõis- korduvalt. Palju kordi oleme käinud Narvas, ka Rakveres, veel nõukogudeaegsete fi l- tekstid ja mõistsime nõnda tetavus ja sügavus. Tegeli- Rohkete harjutuste kõrval on Kuressaares, ühe päeva veet- mide põhjal. Oli suur kult paneb iga lavastus raamatus Helmi Tohvelmani sime Võrus – selleks, et näha rõõm avastada enda mõtlema igavikulistel mõtted elust, teatrist ja inime- taja Iivi Lepik ning näitleja Teie teatrit kirjeldades on seal lavastust „Pulmad“, mil- jaoks härra Ulfsak teemadel ja haakub ka se tuumast. „Mis on õnn? Õnn ja tantsuõpetaja, Tohvelmani lel oli seal vist viimane eten- ka kui hiilgav teatri- võtmesõnaks ilmselt tänase päevaga. Paljusid on selle õnnestumine, millega auhinna esimene laureaat Lai- dus. Plaanis on veel paljudes näitleja. Esimene siin harmoonia. lavastusi oleme vaada- oled kogu oma inimlike või- ne Mägi. Raamatut illustreeri- Eesti linnades ära käia. nähtud etendus oli nud korduvalt. Hendrik metega vaeva näinud. Loterii- vad Edgar Valteri joonistused 2011. aasta oktoobris Hend- laval toimuvat. 2012. aasta Toompere jr tööd on väga Kuidas te sõpradele oma „ees- võit on ainult muidu kasulik lavakooli sisseastumiseksami- rik Toompere jr lavastatud suvel õnnestus meil tutvuda huvitavad, aga oleme kaks ti hobi“ seletate ja kas nad värk!“ telt ja liikumistundidest, fotod „Kirsiaed“. Olime lavastu- Merle Palmistega, ja just na- korda näinud „Boulgakoffi “ mõistavad teid? „Helmi, õpeta meid tantsi- Tohvelmani tundidest ja proo- sest ja näitlejate mängust gu lavalgi võlus ta meid ka ja veendunud, et lisaks on Paljud sõbrad imestavad, ma!“ ilmus „Panso kooli“ sar- videst. Väljaandmist toetasid täiesti lummatud. Meid võlus isiklikus suhtlemises. ta ka võimas ja ennastsalgav miks me just Eesti Draama- ja kolmanda raamatuna (lisaks Eesti Rahvuskultuuri Fond ja Merle Palmiste Ranevskaja Mis teid meie teatris köidab? näitleja. Hendrik Toompe- teatrist nii võlutud oleme – Panso päevaraamatule ja Pan- Eesti Kultuurkapital, toime- rollis, ja sest ajast peale sõi- Sellest võiks pikalt rääkida. re jr lavastused avasid meile teisel maal ja veel teises kee- so bibliograafi ale). Koostajale tas Ene Paaver, kujundas Kert dame Peterburist vaatama Teie etendustel usud laval toi- Tšehhovi uuest vaatevinklist, les… Kuid armastus ei vaja andsid nõu kursusekaaslane ja Lokotar. etendusi, kus mängib mitte muvat esimestest hetkedest ja see on veel üks teie teatri seletusi. Soovitame sõpradel kauane teatrimuuseumi töö- ainult Lembit Ulfsak, vaid alates. Teatris on väga tugev väärtuslik külg: euroopalik siia tulles teie teatrisse min- ka tema. Tol meie esimesel näitetrupp, hästi kokkukõlav vaade kultuurile, ja eriti just na, kuid nüüd ei ole teil eten- siinsel etendusel tuli vahe- ansambel, näitlejad annavad vene kultuurile. dustel enam venekeelset tõl- ajal meie juurde piletöör Eve mängides endast kõik ja te- Kas olete saanud tutvuda teis- get*, nii et venemaalastel on “Tund aega, et Maide. Ta kuulis venekeelset kitavad loomulikkuse tunde, te eesti kultuurialadega ja teis- raskem Eesti Draamateatri juttu ja imestas, et olime tul- mis aitab meil, vaatajatel, te paikadega peale Tallinna? ilu ja vägevust näha. Tõlkija puudumise tõttu hakkasime hinge minna” aga ise eesti keelt õppima – see on raske, aga väga tore ja Kristel Leesmendi „Tund aega, huvitav. et hinge minna“, mille lavastus Palun tutvustage ennast, mil- esietendus veebruaris, ilmus lega tegelete? Näidendiraamatu sarja 18. Foto: erakogust Oleme sündinud Peterbu- raamatuna. ris, õpetajate perekondades. Naisel seisab ees kohtumine Aleksandr oli palju aastaid inimesega, kellel on tema elu- seotud kino ja televisiooniga, le väga suur mõju olnud. Ta töötas stsenaristina, teise re- võtab hetke aega, et segaste žissöörina, „Lenfi lmi“ ja teis- tunnete ja ootamatu olukor- te stuudiote administraatori- raga toime tulla. Hetkest saab na. Anna tegeles 1990ndatel tund, sisemonoloog, mille aastatel casting’uga ja admi- jooksul mängib ta läbi kogu nistraatoritööga. Filmivõtetel kohtumise. Kristel Leesmend me tutvusimegi. Praegu ole- on vabakutseline näitleja ja me vabakutselised, tegutseme lavastaja, kelle viimaste aas- fi lminduses ja mujal. tate loominguline tegevus on seotud Tartu Uue Teatriga. Raamatu väljaandmist toetas Küsis Ene Paaver Kultuurkapital, kujundas Kert Monomaffi a festivali ja Eesti Teatri Agentuuri mononäiden- * Alates sügisest on venekeelne Lokotar. „Tund aega, et hinge Aleksandr ja Anna Ivanov, teatrisõbrad Peterburist sünkroon-tõlge taas minna“ võitis preemia 2012. a dite võistlusel. Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 TTeatrieatri lluguugu 7 Gitislased – hiilgav Üllatusmuna plejaad eesti kultuuris piparkoogi-

1953. aasta suvel lõpe- tagust kõrgkoolilõpetamise sõnadega, mis ta ütleb Indre- Vello Rummo tasid GITIS-e (Moskva kevadet paari mälestuskillu- kule: „Kui inimene tahab veel (kirjast 17. veebruaril 1950) katusel Mida [Aleksandr] Anders A. V. Lunatšarski nime- ga erialaõppejõududest: Ilja midagi olla, siis ta peab midagi Sudakov (kursuse juhenda- tegema.“ korduvalt (ka Sudakov ja lise Riikliku Teatrikunsti Abdulov) on nimetanud ja MÜLLER: Ja katus võiks olla piparkookidest. Instituudi) eesti stuudio ja), Ossip Abdulov ja Alek- sandr Anders. tänagi uuesti etüüdi aruta- BUBÕR: Kuidas palun? ja suunati V. Kingissepa des jälle kordas. Milles seis- MÜLLER: Piparkoogikatus. Saksamaal on selline asi kombeks. nimelisse Tallinna Riiklik- neb Kunstiteatri töösüsteem Ilusad, puhtad majakesed, katus piparkookidest, aga maja ees ku Draamateatrisse näitle- Ita Ever: – Stanislavski meetod? Selle istuvad väärikad isandad ja suitsetavad pikka piipu. Ja vääri- Ossip Abdulov oli võrratu süsteemi kohaselt ei mängita jateks Ervin Abel, Lembit Arvo Kruusement: kad emandad istuvad nende kõrval ja teevad näputööd. Valit- Anton, Virve Aruoja, Leili koomik, näitleja, ja temaga tundeid (armastust), vaid toi- seb kord ja komblus. Moskva, kooli atmosfäär, oli väga mõnus töötada, väga Bluumer, Ben Drui, Tama- mitakse laval nii, nagu toimib VASSILJEV: Ja katus on piparkookidest? eriti [kursuse juhendaja] mõnus. Mäletan ühte episoodi armastav inimene elus, s.t. ra Erglis [jäi Moskvasse], VON BOCK: Jah, aga vaadake, see peaks olema kõrge! See Ilja Sudakov – kõlab trafa- enda puhul, mis on mulle nüüd tehakse läbi selline toimingu- Ita Ever, Endla Hermann, peaks troonima terve linna kohal. retselt, aga see õpetas loo- vana inimesena väike ettehei- te rida, mis on omane armas- Erich Jaansoo, Tõnis minguliselt mõtlema, elu de, aga kuskilt ka nagu salaja- tajale. Nähes näitlejat nii või Katkend Andrus Kivirähki näidendist “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...” Kask, Kalju Karask, Harry nägema ja mõistma, inimes- ne kahjurõõm kõige paremas teisiti toimimas, ütleb: ta ju Karro, , Virve tega suhtlema ja aru saama mõttes. Kui Tallinna Saksa Teatri maja vid, valmiva lavastuse diskus- armastab teda! Või vihkab 1910. aastal katuse alla sai, siis sioonid. Keskküttekehast ja Kiple, Olev Kitsas, Grigo- kunsti olemusest. Miks, mis Oli näitlejameisterlikkuse tund, teda või kahtlustab teda jne. ja kuidas? Kõik abiained „Figaro“ või „Noormees“, ja laoti see siiski kivdest ja tornid elektriradiaatoritest hoolima- ri Kromanov, Arvo Kruu- Selleks, et tegutseda, toimida kaeti toeka plekiga, seesama ta jäi ruum talvel külmaks, sement, Aasa Käsi, Silvia – kujutav kunst ja kirjan- ma ei olnud tunniks ette val- õigesti tuleb pidevalt jälgida dus, ajalugu oli põhjalikult 100-aastane plekk katab torne aga lavastajale tundus see tuba Laidla, Asta Lott, Aksel mistanud. Tundsin, ma ei saa elu, kontrollida, kuidas see läbi kammitud. Mis puutub proovi minna, ma ei oska seal tänagi. Pärast 2007. aasta põh- hästi sobivat. Orav, Jaanus Orgulas, Ellu on elus. režissuuri, siis olin üks aasta midagi teha. Mida ma teen? jalikku fassaadiuuendust on Rasked olud ei kohutanud ka Puudist, Vello Rummo, Karin Näitlejaks ei saa kasvatada, Eesti Draamateatri kaunis art piletööre, kes 1997. aastal toa Tovstonogovi juures Lenin- Mõtlesin välja, et mul on jalg õpetada talle talenti, ande- Sepre. gradis stažeeri- mas. Ta tundis Kaasa toodi diplomilavastu- huvi, kelle juu- Kõik see, mis on hiljem tehtud – ma arvan, et ka sed: Jakobsoni „Võitlus rin- res te õppisite. teised mõtlevad nii – on ikka GITIS-est pärit. dejooneta“, Beaumarchais’ „Sudakovi juu- „Pöörane päev ehk Figaro res.” „Sudakov Sealt on saadud julgus teha ja näha. pulm“, Gorki „Barbarid“, oli väga hea Foto: Kadri Hallik Simonovi „Noormees meie õpetaja!“ Tovstonogov väga haige, valud, ja ma ei saa üldse linnast“, Kaverini „Kaks kap- kust – see on igale kaasa sün- hindas teda. kõndida. Läksin tundi ja pet- tenit“. dinud (rohkem või vähem või Kõik see, mis on hiljem teh- sin vana koomiku Abdulovi üldse mitte!), küll aga tuleb tud – ma arvan, et ka tei- ära. Ilmselt rääkisin nii veen- Tollaste Moskvast-tulijate ja saab õpetada teda laval sed mõtlevad nii – on ikka valt, et kas ta mind vist isegi panus eesti kultuurilukku on õigesti (nagu elus!) tegutse- GITIS-est pärit. Sealt on saa- ei viinud oma autoga haiglasse Draamateatri Pärnu maantee poolne torn mõõtmatu. Neid jätkus sõna- ma, toimima. Selles on kooli dud julgus teha ja näha. Kui abi saama. Kujutleda vaid, see ja muusikateatrisse, estraadi- ülesanne. Näitleja sütitavuse, nouveau stiilis hoone saanud järgmisteks asukateks said. ma ei tea, siis ma ei oska. on mul meeles! Mul on prae- le ja harrastusteatrisse, lavale kaasakiskumise astet publiku tagasi enam-vähem esialgse Kuigi krõbedamal talveööl Oskus tulebki, kui on tuge- gu täiskasvanuna natuke häbi, ja lava taha, fi lmi ja telesse, suhtes, tema võlu – õpetada ilme. Aga huvitavam toimub võis vesi klaasis külmuda, val- vad teadmised, mitte pinna- aga samas on mul kihk selles poliitikasse ja haridusse, män- ja kasvatada ei saa. Vaat, mis ikkagi fassaadi taga. mistuti siin vapralt etenduseks pealsed. Kool oli põhjalik ja mõttes, et millega ma hakka- gima, lavastama, korraldama, kõneles papi Anders tänases Teatrimaja Pärnu maantee ja elati rõõmsat seltsielugi. nõudlik. Distsipliin oli kõi- ma sain, suutsin ta ära veenda, kirjutama, õpetama, juhtima. tunnis! poolne torn seisis tühja pöö- Uus suur renoveerimine tuli ge alus, võta või jäta! Ma või nagu ütleb Stanislavski, et 2012. a ilmunud raamatus ninguruumina jõude, kuni ta peale 2007. aastal, enne seda olen hiljem tundnud küll, kui te suudate selle kella minu GITIS-e eesti stuudiost on ühel selgelt fi kseerimata het- jõudis kuppeltuba lühikest kui kõik on ligadi-logadi ja nähes laua pealt ära varasta- katkendeid kirjadest, kursuse „GITIS. Eesti stuudio kel (kas mitte väikese saali aega rekvisiidiladugi olla. kui oled nõudlik, siis öel- da, siis ma võtan teid katsetel kroonikavihikutest, arvustus- Moskvas 1948–1953“. valmimisega samal ajal, 1968. Oma praeguse väljanägemi- dakse, oi, ta on diktaator, vastu. Ja tõesti – näitlejameis- test ja artiklitest, põhjalikke Eesti Teatriliit, 2011 aastal?) leidis kasutuse koli- se ja funktsiooni sai tornialu- ta kamandab. Aga näitle- terlikkus ei valmistanud mulle intervjuusid stuudiolastega kambrina, kuhu sai silma alt ne 2009. aastal: väikese saali jad on laisa loomuga: kõik suuri raskusi. Igatahes ei sündi- (küsitles Virve Koppel). Suu- oleme teataval määral sel- nud miski läbi nii suurte piina- re soojuse ja lugupidamisega lised, aga kui pead tegema, de nagu praegu näitlejana. räägitakse oma õpetajatest. siis kasvõi nui neljaks! Mõt- Gitislaste elutöö räägib enda teid ja motosid on vasta- eest – selle tänuks meenuta- valt elueale. Aga praegu ma Foto: erakogu gem nende tee algust, 60 aasta ütleksin Vargamäe Andrese

Piletööride sünnipäevapidu tornitoas 2000. aastal ära panna kõik selle, mida puhketuba, kus ka seaduslikel väikesel laval ja lavaümbruses alustel suitsu ette panna võib. parasjagu vaja polnud. Pea kohal väike saal, korido- 1983. aastal remonditi teatrit ripikkuse kaugusel proovisaal, põhjalikult ja tornialune sai kõrval kammersaal – tornituba väikese saali ventilaatoriruumi on hea lähedane pausi tegemi- tehnilis-müriseva funktsiooni. se koht kõigile, kel asja katu- 1992. aastal, otsides Evald sealustesse tööruumidesse. Kui Hermakülale eraldatumat katuseviilude vahelt toredasti töötuba, langes valik tornitoa- taeva pole upitavat munajat le. Väljaehitamata ruum sai lae tornikiivrit päikeselise päevaga ja seinad, teatri peakunstnik vaadata, siis tundub tõesti, et Vadim Fomitšev konstruee- ta on tehtud... ei, mitte pipar- ris tšehhi kristallist valgustiri- kookidest, vaid sulaselgest patsite jääkidest ruumi lühtri, šokolaadist. maha sai vietnami punasest puust parkett. Siin toimusid Tanel Tomson Hermaküla trupi lugemisproo- Foto: Kadri Hallik

3. august 1953. Esimene kohtumine pärast instituudi lõpetamist Draamateatris. Paremal peanäitejuht Ilmar Tammur ja direktor Hugo Murre. Istuvad Endla Hermann, Leili Bluumer, Silvia Laidla, Karin Sepre, Virve Aruoja, Ita Ever, Aasa Käsi, Ellu Puudist, Asta Lott. Seisavad Virve Kiple, Lembit Anton, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Jaanus Orgulas, Ervin Abel, Ben Drui, Vello Rummo, Aksel Orav, Arvo Kruusement, Tõnis Kask, Olev Kitsas. Tornituba täna 38 TTeatrielueatrielu Eesti Draamateatri ajaleht nr 9, mai 2013 Markii ja Artist Belgias ja Luksemburgis

Rodolf Sirera „Marquis rõõmsalt otselennuga. Erine- git huvi, et võiks oma Kures- renditavad pinnad on väga kogunedes ei tooda. Ja mis paitas. Seevastu sai käidud d’Artiste“ (lavastaja Hendrik valt poliitikutest aga peavad saarest suuremat kolooniat väiksed, nii et yle kahe mehe võib olla laval mõnusam tun- Magritte‘i näitust vaatamas, Toompere jr jr) külaliseten- artistid maailma nägema ja Euroopa sydames kultuurili- lavale suurt enam ei mahu- ne, kui et saad aru, et sind ostsime Janile kaabu, mina dused Brüsselis 15. märtsil seega meie lendasime kor- selt kuidagi toetada, siis tee- gi. Me Janiga võime muidu- oodatakse ja jälgitakse ylima ajasin kotti kuulsat belgia ja Luksemburgis 17. märtsil raliku kuuetunnise ringiga. vad kohalikud pioneerid selle gi ka kirvetera peal esineda. tähelepanuga kõike toimuvat. šokolaadi, sõime restoranis 2013, kutsujateks Eesti Selts Frankfurtis roomas lennuk ise ära. Alati valmis. Põhi- No problem – nagu öeldakse Etendused läksid väga hästi. karpe 66-s erinevas kastmes, Belgias ja Luksemburgi Eesti miskipärast mööda maad mõtteliselt peab yritus end ise Indias. jõime haruldasi belgia õlle- Selts. oma poolteist tundi. Kiirteed tasa teenima, nagu rahandus- Meil oli seal aga etenduseväli- sid. Saime teada, et fl aami ja kasutades oleks vast Brysse- minister Ligi kultuurist aru Kui publik saali koguneb, selt väga mõnus elu. Kodustes eesti keel on väga sarnased. Kord viisaastaku jooksul käib lisse nii ka jõudnud. Sisseju- saab. Lend, elamine, ruumi- siis on kohe tunda, et inimes- apartmentides meid toideti Sellised sõnad nagu kohver, Draamateater ikka kuskil hatuseks läks kaks kohvrit rendid ja honorarid kaetakse tel eriti probleeme pole. Nii – jänes koore ja valge veini kaart, myts, kelder ja ka troi- välismaal. Seekord naeratas kaduma. Minu oma ei läind, kõik piletituluga. See oma- aktiivset ja lahtist jutuvada, kastmes, beef bourginjon, vei- kampsun on neil eesti keelest õnn meile Janiga. Planee- sest mul polnudki kohvrit. korda aga seab korraldajad naeru ja kilkeid eestis pub- nid, õlled, juustud, head nal- laenatud. Autojuhilubasid risime reisu juba pea aasta olukorda, kus esinemiseks lik näitlejate rõõmuks saali jad. Me ise olime aga pidevast hakati väljastama alles 1970- ette. Taavi Teplenkov, kes Brysselis on praeguseks pea reisimisest mitte just kõige te lõpus ja palju muud huvi- oli samuti Brysselis esinemas paartuhat eestlast. Luxem- säravamad seltskonnalõvid. tavat. käinud, pärandas meile oma bourgis lisaks veel 500. Ja nagu ikka, kui eestlane väärtusliku linnakaardi, kus Kohalikud noorema põlve välismaale läheb, tabab teda Lõpetuseks peab ytlema, olid suuremate ja väiksemate aktivistid ei ole hea elu peal kohe ebaõnn – ilm pöörab et hea seltskond on ikkagi ristidga ära märgitud, baarid, veel nii panetunud, et oma hullemaks kui kodus. Jaluta- põhiline. Tulime koju, uued restoranid, klubid, mõnusa- initsiatiiv puuduks. Tänu mine ja niisama hulkumine, kyllakutsed taskus. Tegeli- mad poed ja muud kahtlased nende omaalgatusele tegeli- tänavakohvikutes istumine ja kult oleks ju päris kena, kui urkad. Ette rutates tuleb öel- kult väiksemad eesti teatritru- inimeste ja õhustiku ahmimi- kehtestataks välisametnike da, et pystitatud ylesanne sai pid sinna esinema jõuavadki. ne jäi seekord pea täielikult koduigatsustasu kõrvale ka edukalt täidetud. Kuigi kaunis sagedasti esine- ära. Kevad, mil joostakse kodueestlestele – reisiigatsus- vad sealkandis ka saksa ja ringi nabapluusides ja mag- tasu. Siis oleks kõik veel tore- Tallinnast teele asudes sai prantsuse paremad teatrid, nooliad õitsevad, see kõik oli dam. kohe selgeks, kes on kes. siis nälg eelkõige omamaise meie auks asendatud lume- Viksitud ja värskelt pressi- kraami järele on suur. Kuna lörtsiga, mis koduselt põski Hendrik Toompere jr tud euroametnikud läksid aga Eesti riik ise ei tunne min- Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr. naudivad Euroopa soolatamata tänavaid

EEsimenesimene llugemineugemine “Keskmängustrateegia”

28. mail loetakse Tallinna M: Male on nii keeruline kunst, et seda peab õppima ja uuri- kirjandusfestivali HeadRead ma nagu teadustki. Ja sellepärast ta ongi töö. Ja selle eest raames Madis Kõivu näiden- makstakse, nagu kosmoloogiagi eest. Foto: Priit Pedajas dit „Keskmängustrateegia“. V: Kosmoloogia eest makstakse väga harva ja väga erakordse- 2000. a valminud näidend tel juhtudel. Aga see on teadus. kõneleb vendadest Kerestest – tippmaletaja Paul Keres ja M: Mäng valemitega, nagu male on mäng käikudega. tippteadlane, füüsik Harald V: Ma ei ole kuulnud kosmoloogiapartiidest, kosmoloogiatur- Keres. Lõputus partiis – kui niiridest... meenutada kõivuliku lõputu M: Aga sümpoosionitest ja konverentsidest? Mis sääl vahet kohvijoomise motiivi – põi- on. Üks teadus ja mäng kõik – ja töö. muvad kahe andeka mehe ja V: Töö ja kuulsus. neid ümbritsevate inimeste lood ning Eesti 20. sajandi keskpaiga ajalugu. Lavastaja- na juhendab Priit Pedajas. Katkend näidendist „Keskmängustrateegia“. Madis Kõiv

JJuubeluubel

ENE PAAVER 50 – 6. juuli VELDA OTSUS 100 – 24. august

Alati, kui julgen Enele öelda, mine on suur vastutus. Seda Velda Otsus (24. august 1913 – et ta teab kõike, lükkab ta sel- on tal aga Draamateatri kir- 16. august 2006) andis intervjuu- le kategooriliselt ja peaaegu jandustoas niigi piisavalt. sid harva. pahandades ümber. Aga ma Alatihti võtab ta enda kan- 1973. aastal mängis Velda Otsus ei saa sinna midagi parata! da ülesandeid, millega ei käi Daamateatris sündmusrolli: Rut- Kui tuleb juttu mingist lavas- kaasas tohutu glamuur, kuid sa-tädi Ion Drutse „Meie nooruse Foto: Kadri Hallik tusest, ajaloosündmusest, raa- mille tõeline väärtus avaneb lindudes“ (lavastaja Ion Ungu- Foto: Gunnar Vaidla matust, tsitaadist või kes teab arvatavasti alles mitmete aas- reanu). Samal aastal on Otsus veel, millest, oskab Ene alati tate pärast. juubeli-usutluses öelnud: „Ma ei midagi olulist juurde lisada. Samas ei pääse mööda tõsias- taha hästi mängida, vaid tahan Üritan tuvastada mingit isi- jast, et Ene on uudishimulik. õigesti mängida. Sest mõiste hästi kut – selgub õige pea, et Ene Ta loeb pidavalt, suhtleb ini- alla mahutab mõnigi ilutulestiku. on selle inimesega tuttav või mestega, otsib uut informat- Kriteerium meie töö hindamiseks teab teda hästi kirjanduse või siooni, süveneb detailidesse. on maitse, piiritunnetus. Kui näit- mõne muu kanali kaudu. Ta õpib pidevalt juurde. Ja lejal või lavastajal see puudub, on Miks Enele ei meeldi ütlus, kui ühes inimeses kohtuvad asi hull. [---] Drutse „Meie nooru- et ta teab kõike? Eks mängib uudishimu, empaatia, teadmi- se linnud“ on oma poeetilisusega siinkohal rolli tema õiglus- sed ja vastutustunne, on see nagu puhastustuli. Kui kolleegid tunne: kindlasti on keegi, kes kasulik kõigile tema ümber. hästi mängivad, ei mõtle kunagi, teab ühest või teisest asjast et tahaksin ise ka seda osa teha. rohkem. Jah, tõepoolest, Ene Palju õnne ja sama hoogsat Kui mõni asi vastu hakkab, siis ei tea kõiki maailma asju, aga järgmist poolsajandit! mõnikord mõtled ju ka, et ei tea, seda, millega tasub olla kur- kuidas ise oleksin hakkama saa- sis, tunneb ta hästi. nud. Aga kunagi ei oska sellest Ene on ka arvatavasti jõud- Mihkel Seeder mingit numbrit teha – ei lähe ise- Rutsa-tädi – Velda Otsus. „Meie nooruse linnud“, nud arusaamisele, et tead- kolleeg üle laua Dramaturg Ene Paaver loomuga kokku.“ . Eesti Draamateater 1973

tel 683 1404 Pärnu mnt 5 Toimetajad Ene Paaver, Mihkel Seeder, Väljaandja Eesti Draamateater [email protected] 10148 Tallinn Tanel Tomson, kujundaja Kert Lokotar ISSN 1736-7247