Luts - Nii Kaua Kui Ma Mäletan
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Eesti Draamateatri ajaleht nr 8, oktoober 2012 Luts - nii kaua kui ma mäletan Millal ma kuulsin esimest korda Lutsust ja „Kevadest“? Võimatu öelda – mul on tunne, nagu oleksin ma Lutsu ja tema „Kevadet“ tundnud nii kaua kui ma mäletan. Ja ega see pole ainult minuga nii: ma usun, et kõik eestlased, ka need, kes pole „Kevadet“ lugenud ega Arvo Kruusemendi fi lmi näinud, ei mõistaks midagi kosta küsimuse peale, millal nad kuulsid esimest korda nimesid Toots, Kiir, Teele, Lible … Tundub, nagu hõljuk- sid need nimed kusagil Eestimaa õhus ja me kõik oleme neist sünnist saadik teadli- kud. Millal me nägime esimest korda tae- vas pilve? Luts on meie jaoks nii igapäevane, et me tema erilisuse peale enamasti ei mõtlegi. Aga kui mõtlema hakata … Minu jaoks muutub ta aina müstilisemaks, harukord- semaks. Tundub ju nii imelik, et kunagi oli aeg, mil eesti kultuuriruumis „Keva- det“ veel polnud. Ja et selle täna nii iga- vesena tunduva nähtuse on loonud täies- ti tavaline inimene. „Kevade“ sünnis on midagi ürgset, loodusjõulist. Meenuta- me, et seda ei pannud kirja mitte õppinud kirjanik, vaid nooruke apteekrisell, kelle jaoks „pildikesed koolipõlvest“ olid tema esimene kirjanduslik katsetus. Sama liht- salt ja enesestmõistetavalt koob ämblik oma esimest võrku, ehitab pääsuke oma 100 aastat tagasi, 5. novembril 1912 jõudis Tartus Postimehe raamatukaupluses müügile „Kevade“ esimene osa. 11. novembril 2012 esietendub Eesti esimest pesa. Nad pole seda tööd koolis Draamateatris Andrus Kivirähki näidend noorest Oskar Lutsust „Kevadine Luts“, lavastaja Uku Uusberg. õppimas käinud – nad lihtsalt oskavad. Pildil on 21-aastane Oskar Luts 1908. aastal, aasta tagasi oli ta alustanud koolipõlve „pildikeste“ kirjutamist. Käsikiri valmis 1911. aastal, üksikute Jooniste ning õpikute järgi on võimalik peatükkide kaupa igapäevase leivatöö kõrval Tallinna, Peterburi ja Tartu apteekides. Neli kirjastajat lükkasid selle tagasi, kuid Luts laenas raha ehitada masinaid, puu kasvab ise. sõpradelt ja andis raamatu välja oma kulu ja kirjadega. Taustal on ainus säilinud lehekülg „Kevade“ esimese osa käsikirjast. Fotod Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist. Andrus Kivirähk 2 EEsietendussietendus Eesti Draamateatri ajaleht nr 8, oktoober 2012 Andrus Kivirähk kooberdab kahe kepiga, aga hing on sees… Kellele teda vaja on, mitte kellelegi, aga jumal teda enda juurde ei kutsu. Elab ja on, justkui oleks kellelegi tarvilik. Aga “Kevadine näed, Arno… Luts: Arno saab ju terveks! Peep: Eks ta ikka saab, aga sarlakid on kuri haigus… Luts” Luts: Aga Arno saab terveks! Peep: Nojah, eks muidugi! (Lahkub.) Lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Pille Jänes (külalisena), Luts: Vanatädi! valguse kujundaja Rene Liivamägi (külalisena). Vanatädi: (Tuleb ja silitab Lutsu pead.) Oskar. Esietendus 11. novembril 2012 suures saalis. Luts: Kas Arnol on parem? Vanatädi: Jah, Oskar, Arnol on nüüd palju parem. Tema ei Osades: Roland Laos, Kristo Viiding, Taavi Teplenkov, tunne enam midagi, temale ei saa enam keegi kurja teha. Mari Lill, Tõnu Oja, Hilje Murel, Tiit Sukk, Raimo Luts: Mida see tähendab, vanatädi? Pass, Uku Uusberg, Indrek Sammul, Pääru Oja. Vanatädi: Arnol on nüüd valge särgike seljas ja ta ise on Luts: (Läheb Arno juurde.) Mis värv sulle meeldib, Arno? ka valge nagu tuvi. Tema ei jää enam kunagi haigeks, Arno, kas sa magad? kaks väikest valget tiivakest kasvavad talle selga ja ta Arno: Ei maga. tõuseb valge inglikesena õhku ning lendab paradiisi. Luts: Aga miks sa siis voodis pikutad? Kas sa oled haige? Luts: Arno on surnud… Arno: Särlakid. Vanatädi: Oh ei, ära ütle nii, tema on lihtsalt ära lenna- Luts: Mis sa räägid, Arno! Kellel on sarlakid? nud ja pikuke see inimese elu on, kunagi läheme kõik Arno: Arnol on särlakid. talle järele ja küll me teda siis jälle näeme. (Läheb silmi Luts: Ema! Mida Arno räägib? pühkides eemale.) Ema: Õigust räägib. Arnol on sarlakid. Luts: (Kirjutab näpuga õhku.) Arno on surnud. (Lõpe- Arno: (Tähtsalt.) Särlakid, särlakid. Arnol on särlakid! tab kirjutamise.) Kui ta ometi ärkaks veel lühikeseks Luts: (Kirjutab näpuga õhku.) Arnol on sarlakid. (Lõpe- ajaks, et ma saaksin vähemalt paluda temalt andeks tab kirjutamise.) Nii väikeseks on jäänud minu niigi kõikide nende kordade eest, mil ma talle ülekohut tegin, väike vend, kui ta seal voodis lebab, nägu kahvatu ja teda kiusasin, tema eest ära jooksin, kui ta tuli, väike- suured silmad pisikeses näos. Vanatädi! ne käsi pikalt eest, ikka „Oskar“ ja „Oskar“, et näida- Vanatädi: Mis on, Oskar? ta mulle oma väikeseid mänguasju, et kõneleda mulle Luts: Kas Arno saab terveks? oma tillukestest muredest ja rõõmudest. Aga kus minul Vanatädi: Kus ta pääseb! Mul on igasuguseid rohtusid, siis oli aega teda kuulata, ikka oli tarvis minna kalale küll mina juba selle haiguse välja ajan! (Tõttab minema.) või mõnda teise tähtsasse kohta… Nüüd kuulaks küll, Luts: Ema! aga… Enam ei saa… Ainult unenäos vahest tuleb ta… Ema: Mis on, Oskar? Meie hoovis väikese vahtra kõrval või kusagil mujal, Luts: Kas Arnol on juba parem? nägu tõsine, tirib mind hõlmast ja siis ma tahan ta suu- Ema: Küll tal varsti hakkab. Higistas täna öösel kõvasti, rest rõõmust sülle haarata ja temaga tantsida, aga ärkan eks see ole hea märk. Küll ta paraneb! (Tõttab minema.) ja… Tõmban vaiba üle pea… (Paneb soldatisineli selga.) Oskar Luts vanemate ja 3-aastaselt surnud venna Arnoldiga. Luts: Mina arvan ka, Arno on ju laps, ega siis lapsed Nii paljud kallid ja toredad inimesed on surnud, mina Võib-olla kajab mälestus armsast väikevennast sure. Ainult vanad inimesed surevad. Eks ju, Peep? aga veel koperdan siin maa peal. Ei tea, mille või kelle „Kevade“ Arno nimes. jaoks mind hoitakse… Peep: Noh… eks ta sedasi õige oleks, aga… Jah, näed, Foto Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist. maailm on imelikult loodud, ka noor võib surra ja va- na känd, kes rögiseb ja krögiseb, muudkui edasi elada. Katkend Andrus Kivirähki näidendist „Kevadine Luts“ Võta kasvõi see Silbe vanamees – joob nagu tarakan, (ilmunud Loomingu raamatukogus nr 1, 2012). Martin Algus “Kontakt” Fotod: Mats Õun Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar (külalisena), valguse kujundaja Triin Suvi, video autor Kristo Viiding. Esietendus 23. septembril 2012 väikses saalis. Osades: Kleer Maibaum-Vihmar (külalisena), Marta Laan, Maria Avdjushko, Ain Lutsepp, Jaan Rekkor, Märt Avandi, Kristo Viiding ja Martin Algus (külalisena). Anton – Ain Lutsepp, Mees – Martin Algus, SAAGEM ÜHENDATUD! Georg – Jaan Rekkor Ingomar Vihmarile meel- lavastanud üks ja sama dib rääkida lõppematust lavastaja ühes ja samas protsessist, vabadusest, ruumis. Jällegi tõusevad Rene – Kristo Viiding, Rita – Kleer Maibaum-Vihmar avatusest, turvalisusest, esile Ingomari mõisted: tused, hirmud, mida vara- te tunda end üksikuna ja aususest. Esmapilgul või- avatus, turvalisus, lõppe- sem elu on kaela riputa- äralõigatuna, vaid kaitstu- vad need mõisted õige matu protsess. Kuigi kõik nud – neist tuleb vabane- na ja terviklikuna. Tunda hämaraks jääda. Tema kolm lavastust räägivad da („Naine minevikust”), end julgelt. lavastused ju ei räägi iseseisva loo, seob neid sest alles siis on võimalik Huvitav, kas Ingomar on otseselt just nendest tee- just seesama protsess. hingata vabalt, tunda end oma triloogia lõpus jõud- madest, kuid sellest ole- „Lavastuse sisu kõrval julgelt ja astuda ümbrit- nud protsessiga seatud nemata on viimasel kahel eksisteerib veel miski muu seva maailmaga täielikku eesmärgini või on see tõe- aastal Eesti Draama- – kohalolemine.” Ja jällegi ühendusse („Kontakt”). poolest lõppematu? teatri väikses saalis teh- meenub koheselt Ingomari Huvitav, kas autor Mar- Ja veel parem küsimus: tud tööst moodustumas mõte, et selle saavutami- tin Algus oskas kirjuta- kas lavastaja on seda üle- omamoodi tervik. Hea ne pole lihtne. Pole kerge Naine – Maria Avdjushko, Mees – Martin Algus mise hetkel aimatagi, et üldse niimoodi planeeri- meelega ütleks kogunis- olla laval sina ise, üheaeg- tema näidend sobitub nii- nud või on tegemist minu ti triloogia, kuigi seda ei selt mängida rolli ja avada võrd hästi sellesse tsüklis- (meie) soovunelmaga, et saa see ju küll olla. Pole ennast kõigile silmadele, se – juba pealkirjagi poo- selline areng on tõepoolest „Õitseng”, „Naine mine- mõtetele, tunnetele. Seda ei lest? Ja millest räägib siis võimalik – ka lava peal? vikust” ega „Kontakt” saa saavutada ühe proovi- see lugu – eks ikka inime- kirjutatud üksteise järge- perioodiga – kahegagi mit- se sügavast soovist mit- Mihkel Seeder deks või teemajätkuks, te. Ehk on selleks maagili- kõik näidendid on sün- seks numbriks kolm? dinud väga erinevatel Ja mõeldes nüüd jällegi „Kontakt“ võitis näidendivõistlusel ajahetkedel väga erine- (meelevaldselt) neile kol- New Baltic Drama 2011 Eesti peapreemia vatel põhjustel, erineva- mele lavastusele: igasugu- ja on ilmunud Eesti Draamateatri te autorite pooltki. Siiski ne enesearendamine algab Näidendiraamatu sarja 16. raamatuna. tekib hinges kahtlus, et enese avamisega, avane- Näidendi esmalavastus oli 2011. aastal miski ühendab neid kol- misega („Õitseng”); selle Turu Linnateatris. me lugu ja see pole pel- raames aga tõusevad esile galt fakt, et need kõik on kõiksugu segajad, takis- Johan – Märt Avandi, Anne – Marta Laan Eesti Draamateatri ajaleht nr 8, oktoober 2012 TTaasesietendusaasesietendus 3 Lee Hall William Feaveri raamatu põhjal “Kaevuritest kunstnikud” Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, tõlkija Krista Kaer. Malsroos Foto: Teet Esietendus Viinistu Kunstimuuseumi