MEENUTUSLIKKE TIIVALÖÖKE EESTI ORNITOLOOGIAÜHINGU 90. SÜNNIPÄEVAKS KOOSTAJA: Juhani Püttsepp TEKSTE TOIMETASID JA KIRJUTASID Liina Espenberg, Eha Järv, Juhani Püttsepp KEELETOIMETAJA: Kalle Hein TEOSE JAOKS PILDISTASID Mati Kose, Ingmar Muusikus, Remo Savisaar, Aivo Tamm AASTA LINDUDE PILDID: Remo Savisaar ja Arne Ader (must-toonekurg) OMA FOTOARHIIVI AVASID Tairo Lutter, Ranno Puumets, Urmas Talivee, Rauno Volmar, Trinus Haitjema, TA looduskaitse komisjon VÄLJAANDJA: Eesti Ornitoloogiaühing KIRJASTUS: Eesti Loodusfoto Tartu, 2011

ISBN 978-9985-9144-3-4 (trükis) ISBN 978-9985-9144-4-1 (pdf )

Raamatu väljaandmist toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus

© Eesti Ornitoloogiaühing, 2011 Ornitoloog

1948. aasta suvel kogunesid enne ja Tartumaal Kalli järve ekspedit - sioonile (vasakult) Hillar Pärjassaar, Eerik Kumari, nüüd Aino Kumari, Loreida Põder, Asta Tuisk-Vilbaste ja Juhan Vilbaste.

Vanal pildil ei ole mehed püsside ja padrunivöödega varustatud mitte metsavendade rünnaku tagasilöömiseks, vaid teadusliku huvi objektide ehk lindude allatulistamiseks. Nii sai Eerik Kumari koos- tada süstemaatilise linnunahkade kogu ja määrata alamliike. Uuel pildil on ka vennad Tammekännud varustatud toruga, kuid sellest torust pauku ei tule. See-eest annab vaatlustoru silmad ette Kalli ekspeditsiooni ohvitseribinoklitele. Lisaks on Tammekän- dudel orientee rumiseks keps ehk GPS-aparaat, millele Kalli ekspe- ditsioonil on vastu panna vaid kaarditaskute kaheldava väärtusega sisu. Mõlemad seltskonnad on riietatud vastavalt moetrendile. Vaevalt, et 1948. aasta kalifeed niiskust hülgasid, õhku 2011. aasta talvel vaatlesid ranniku- lasksid nad aga kindlasti läbi. linde Indrek Tammekänd (kannab kootud mütsi) ja Jaak Tamme känd (kannab kõrvikmütsi). Lugupeetud härrad õpetlased!

Ühingu Täna mina helistasin Pärnust zooloogia instituuti, keegi härra oli telefoni all, kes läks telefoni alla kutsuma kedagi asjatundjat lindude alal. Pärast oli telefoni kaudu õige halvasti kuulda ning lõppude lõpuks ei kuulnud mitte midagi enam. Seepärast teatan uuesti kirjalikult. Koonga vallas häll kiikus (sääl läheduses kus elab keegi hra. V. Schmidt ja kes saadab Tartu teateid ilmastiku ja lindude üle) tuli kohalik talupoeg minu juurde ja teatas mulle (kui kütile ja loomariigist huvitatule), et nende karjamaal oli varese pesa 4 pojaga, pojad juba pesast väljas puu otsas, kuid imelikul kombel 1 poegadest valge. Läksime pärast mitme vaimuga Tartu asja kaema, tõsi mis tõsi, üks poeg valge. Kõigiti nooblem, õdedest ja vendadest ning lennu Nii kirjutab Tartu ülikooli zooloogia instituudi kunstiski teistest osavam. Ihkasin teda elusalt ornitoloogia sektsioonile (kirjaviis jäetud muut- ülikoolis kinni püüda, kuid see osutus raskeks, vahest see mata) 9. juunil 1936 kõige austusega kaubandus- oleks võimalik sooja ilmaga… ja tööstuskoja liige, firmaga Puhk ja Pojad seotud August Karukäpp ja küsib lõpetuseks, kas Tartu härrad oleksid huvitatud valgest varesest, kui ta Fragment ühingu asutamisprotokollist. linnu surmaks ja Emajõe Ateenasse saadaks. Selliseid asjaarmastajate kirju ei saabunud linnuteadlastele 1930. aastatel just ülearu palju. Arvukamalt on ühingu selleaegse korrespon- dentsi hulgas säilinud stipendiumipalveid. Näi- teks küsis Vadim Želnin 20. aprillil 1941. aastal 150 rubla toetust vaenukäo uurimiseks Petseri- maal. Hilisem Vellavere ilmatark kahjuks ei tead- nud, et samal päeval tulistasid Messerschmidtid Ateena kohal alla kümme Hurricane’i hävitajat ja et peagi veereb sõja tormilaine ka üle Maarjamaa, katkestades mõneks aastaks ornitoloogilise ühis- tegevuse.

Eesti Ornitoloogiaühing asutati 1. mail 1921. Peatselt 1920. aastatest kuni 1990ndate alguseni oligi peamiseks 12. märtsil 1991 teeb Andres Kuresoo Eesti Looduseuurijate otsustas ühing liituda Eesti Looduseuurijate Seltsiga, kus ornitolooge koondavaks organisatsiooniks Eesti Looduse- Seltsi juhatuse koosolekul ettepaneku Eesti Ornitoloogia- moodustus ornitoloogiasektsioon. uurijate Seltsi ornitoloogiasektsioon. ühing taasasutada. Ornitoloogiasektsiooni hõlma all

1954. aastal kutsus Eesti Looduseuurijate Seltsi andmeid, teatati haruldustest. Saabus ka fantas- Väljapaistvad usaldusmehed olid loodus- ehk ELUSi president Eerik Kumari oma juhenda- tikat, teinekord tekitasid segadust kurvitsalised, muuseumi direktor, must-toonekurgede arvukuse tava Ruth Lingi tööle zooloogia ja botaanika ins- lepalinnud. uurija August Mank, lastekirjanik Harry Jõgisalu, tituuti (ZBI). ZBI Vanemuise tänava hoone nr 21 Eerik Kumari oli igas mõttes pedant ja nõu- Haapsalu õpetaja Aleksander Lint, Jõgeva sor- kolmandal korrusel oli ornitoloogide tuba, kuhu dis seda ka kolleegidelt. Ükski kiri ei tohtinud diaretusjaama töötaja Rudolf Tamm, Eet Tuule mahtus viis inimest: Eerik Kumari, tema abikaasa vastamata jääda. Algas kiri fraasiga «V.a.» ehk Harjumaalt, Ilmar Tilk Pärnumaalt Torist, arstid Aino Kumari, Ahto Jõgi, Sven Onno ja Ruth Ling «Väga austatud» või «Lgp.» ehk „Lugupeetud». Ja Ilse Rootsmäe ja Lemming Rootsmäe. – tema laud oli akna all, vaatega Vanemuise täna- tõesti, oma korrespondentidesse suhtusidki lin- Eerik Kumari oli ka eestikeelsete linnunime- vale. nuteadlased lugupidamisega. Ikka tänati saadud tuste komisjoni rajaja. See komisjon töötas tema Ruth Lingi hooleks oli ELUSi ornitoloogia- andmete eest ja soovitati jätkata. Kui vaja, paluti kodus Riia tänav 3 üks kord kuus, korraga kuus sektsiooni sekretärina ka sektsiooni kirjavahetus. põhjalikumat kirjeldust. tundi. Oli palju vaidlusi, kuid enamasti jäi peale Kirjutasid usaldusmehed, õpetajad, ametnikud, Puhtu ornitoloogiajaamas toimusid 1950. siiski Eerik Kumari sõna, kes oli koosolekuteks metsavahid – näiteks Leterma metsavaht Eduard aastate lõpul ja 1960. aastate algul usaldusmees- ette valmistanud mitmeid linnunimede variante. Proodel Alutaguselt. Saadeti ornitofenoloogilisi tele lindude tundmaõppimise seminarid. Vilju Lilleleht, Eerik Leibak ja Asko Lõhmus on eestvedajatena jätkanud selle komisjoni tradit- sioone, eesmärgiks anda nimed kõigile maailma Kord oli leitud imelind Vändra lähedalt. Toona linnuliikidele, mida on umbes 10 000. oli lindude laskmine ja linnunahkade tegemine Ornitoloogiasektsiooni koosolekud toimusid Kumaril omaette eesmärk. Ilmar Tilk tõi lastud zooloogia kateedris, auditooriumis 305, kord või tiivulise hoolikalt rätikusse mähituna Vane- kaks kuus. Sageli olid esinejateks usaldusmehed – muise tänavale määramiseks. Kumari hüppas näiteks õpetaja Maria Nelke rääkis tiigikana vaat- vaimustunult püsti ja haaras linnu. See oli noor lustest Paide ümbruse tiikidel ja Rudolf Tamm suula – esmaleid Eestis. Tilk oli ise topisetegija, Jõgeva parkide linnustikust. tema toppis ka suula, see on praegugi Tartu Pärast Ruth Lingi lahkumist õppetööle Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis (pildil). ülikooli 1968. aastal võttis sekretäri ameti üle Heinrich Veromann. 3 1995 Aasta lind oli rukki- Muljeid Eesti haudelindude rääk. Ornitoloogiaühin- gusse asus tööle Toomas Jüriado, levikuatlase koostajalt aasta varem oli esimese tegevdi- rektorina alustanud Jaanus Elts.

Enne haudelindude levikuatlase välitöid muretsesin sõbralt varem ei olnud teda looduses kuulnud. Hu-hu-hu-huiked linnulaulude plaadi ja tegin paar kuud kuiva trenni. Laulud tulid üha lähemale. Viimaks taipasin, et häälitses laululuige- võib kiiresti ära õppida, aga kutse- ja ärevushüüded on väga paar, kes duetis laulsid välja haruldase kaku hääle. sarnased. 2005. aasta märtsis alustasin välitöid Raplamaal. Linnuatlas on olnud paljude inimeste ühistöö: üle Eesti Läbi tuli uurida viiekilomeetrise küljepikkusega ruudukuju- kogunes aastatel 2004–2009 andmeid rohkem kui kahek- lised maa-alad. sasajalt vaatlejalt. Ootan põnevusega linnuatlase andmete Sageli tegin esimese ringi maastikul õhtul, otsisin öiseid avalikustamist. 25 aastaga, mis eelmise, Olav Renno eest- liike: aed- ja soo-roolindu, rukkirääku, ristiklindu, öösorri, vedamisel koostatud linnuatlase vaatlustest möödunud, on kakke. Päikesetõusuga algas uus ringkäik. Näiteks: lähen kindlasti mõndagi muutunud. õhtupoolikul rabasaarele ööbima, kell 23 hakkab häälekoor Praegu jätkan rähnide seiret ja metsise mängupaikade vaiksemaks jääma ning tunni möödudes käib viimane siuts. inventuuri. Paar tundi poolunes suikumist, ja juba kell kolm läheb möll Rähne vaatlesin juba lapsepõlves. Kui nad köögiakna lahti. Ärkan koos lindudega, liigun laugaste vahel, ümber- taga võiga täidetud konservikarbil valju põrinaga sööma asu- ringi udune maastik, häälteelamused. Kaisma rabas kuulsin sid, jooksime vennaga Snaige külmkapi varju piiluma. Väike- äkki läbi une üllatavat häält – karvasjalg-kakk laulab. Ohoo, ja suur-kirjurähn, musträhn – need olid tavalised külalised. Kuid käis ka rohelisi, nendega on lugu keerulisem, hallpea- ja roherähnil on raske vahet teha. Mäletan selgelt eredat silma mustal taustal – selline silm on just roherähnil. Märjamaa vallas Valgu kandis, kus tol ajal elasime, võis teda olla küll.

Andrus Jair, harrastusornitoloog, Premia Tallinna Külm- hoone ASi logistikajuht

Uku Paal (vasakul) ja Andrus Jair veelinde jälgimas. 4 1996 Aasta lind oli suur- koovitaja. Igakevadine Raadi jalutaja 1990. aastate keskel käib ühingul laialda- ne kirjavahetus vä- lismaaga, loomaks sidemeid Euroopas. Fenoloogilisi vaatlusi hakkasin tegema juba 4.–5. klassis. Pidevamaid linnuvaatlusi hakkasin tegema 1980. aastate Ühingu liikmeskond ületab neljasaja Tundsin Eerik Kumarit ja sõbrustasin tema kasutütre Enega. keskel Taevaskojas ja Tartus. Tosin aastat järjest tegin Tae- piiri. Oleme mõlemad Enega pärit Taevaskojast. Keskkooli lõpus vaskojas punktloendust, Andres Kuresoo korraldas seda. olime sõbrannaga otsustanud – läheme ülikooli bioloogiat Et elan Tartus Jaama tänava kesklinnapoolses otsas, on õppima, ja juba siis osalesin mõnel ornitoloogiasektsiooni minu piirkonnaks kujunenud Raadi lennuvälja ümbrus. koosolekul. Roosi tänavat pidi lähen üles Raadi muuseumist mööda len- ELUSi liikmeks astusin 1964. aastal, ülikooli lõpetasin nuväljale. Atlase tegemisel võtsin seal endale terve ruudu. 1967. Juhendajaks oli Eliise Käer-Kingisepp ja diplomitöö Kevadel, rändlindude saabumise ajal käin seal iga päev, teemaks «Tuvi peaaju bioelektriline aktiivsus». kuni jaanipäevani kindlasti. Pärast tulevad juba metsamarjad 1970. aastal asusin laborandina tööle ZBIsse Sven Onno ja seened. Olen Raadil kirja pannud üle saja pesitseja ja koha- juurde, uurisime kalakajakate populatsiooniökoloogiat. Väli- nud kukkurtihast, isegi pesa pildistanud. Paarikümne meetri tööd algasid aprillis ja kestsid juuli alguseni. Need uuringud kaugusel lennurajast oli suurkoovitaja pesa. Kui sealkandis jäid pooleli. Sven Onno hukkus 1974. aastal Väinamerel, algasid ehitused ja võsaraie, ei ole ma neid linde enam näi- mind koondati 1982. aastal insti- nud. Nagu ka must-lepalindu, kes seal varemalt oli. tuudist. Raadi mõisa tiigil on pesitsenud tait ja lauk. Nüüd tiiki süvendati, näis, kas tuleval kevadel tulevad nad sinna. Võtan kõigist ornitoloo- giaühingu koosolekuist osa, seal on eesotsas kenad noored mehed. Küllap ka Eerik Kumari oleks nendega peaaegu rahul – Aime Laidna vaatlusmärkmi- pikaajalised vaatlused jätkuvad. kust. 2005. aasta mais kogus ta linnuatlase tarvis andmeid Aime Laidna, pensionär, linnu- Põlvamaal Suuremetsa vaat- vaatleja lusruudul number NE1540. 1997 Aasta lind oli soo- Säravad päevad aprillis kurg. Korraldati esimesed suvepäevad Valge- metsas. Valmis ühingu lipp. Ürituse eesmärk ei ole tõsiteaduslik ning linnuvaatlus- päevadel kaasalöömine nõuab õige vähe – tuleb lihtsalt Toimusid IX Soome- Eesti ornitoloogia- nende kahe päeva jooksul leida aega linde vaadelda, päevad Lammis. olgu siis tunnisel jalutuskäigul või kogu nädalavahetuse Linnukaitseseminaril vältaval linnuretkel. Palume ka kõik kohatud linnud arutlesid 43 huvilist kirja panna ning kas või ligikaudu hinnata, mitut lindu põletavatel linnu- igast liigist kuulsite või nägite. Nii kõlab traditsiooniline kaitse teemadel. ornitoloogiaühingu üleskutse lihavõttepühade linnuvaat- luspäevadele. Eeskuju retke nimetamisel on võetud BirdLife Internationali kalendrist. Aastakümneid kevadisi linnuvaatlusretki juhendanud õpetaja Linda Metsaorg ütleb, et tema jaoks on nendel päe- vadel põhiline ikka kevade teretamine. «Sinna juurde võib käia ka see, mida on usutud ja mida usutakse.» Nõukogude ajal külastas Linda Metsaorg loodusmaja juhina akadeemik Paul Aristet, et tutvuda teadlase haruldase lihavõttemunade koguga. Toona vaadati linnumunade kau- nistamise, elu taastärkamise ja religiooni seoste peale viltu. Linda Metsaorgu rõõmustab see, et kevadiste vaatlejate seltskond on muutunud iga aastaga järjest tähelepaneliku- maks ja targemaks.

Looduseuurijate Seltsi usal- dusmees Vello Tarning saatis 1992. aastal Kärdlast Tartusse särtsaka kevadraporti.

6 1998 Aasta lind oli must- toonekurg. Kotkaeksperdist Läänemere projekti (ehk linnukaitsepro- jekti) juhina asus tööle Andres Kala- linnualade sõeluja mees. Ühingu esimesele joonistusvõistlusele laekus 63 tööd. Ornitoloogiaühingu ja Kotkaklubi liikme Gunnar Seina ainult kotkas- (sündinud 1975) erilisteks huviobjektideks on röövlinnud, tega, aga ühing kellest suurima tähelepanu saavad kotkad. Hingelähedase- on olnud innus- maks liigiks on kaljukotkas. Huvi tekkes kotkaste vastu on tajaks muudeski oma osa olnud kindlasti Einar Tammuril ja Urmas Sellisel. projektides osale- «Kui kõik ausalt ära rääkida, siis juba lapsena hakkas misel.» metsa poole ja rabasse kiskuma. Et elasin Soomaa rahvus- Suurimaks linnuelamuseks pargi külje all Suure-Jaanis, siis olid metsikud paigad omast välismaal peab ta kondorite käest võtta,» ütleb Gunnar Sein, kes kogu oma vaba aja loo- vaatlust Tšiili mägedes. Eredaim kodu- duses veedab. maine linnuhetk oli siis, kui kaljukotkas, Tähtsamaid töid ornitoloogiaühingus on tal olnud üleeu- kes muidu kardab inimesi väga, ei läinud roopalise tähtsusega linnuhoiualade väljavalimine täitmaks pesalt minema, vaid jäi poega kaitsma. linnudirektiivi ettekirjutusi. Selleks tuli alad inventeerida. «Läksin pesale rõngastama, ja vana kal- «Lihtsamalt öeldes korraldati ühekordne loendus,» selgitab jukotkas ei lennanudki ära, vaatasime Gunnar Sein. «Andres Kalamehe juhitud projekt kestis paar teineteisega hetke tõtt, üsna kõhe oli.» aastat, selle kohta on ilmunud ka raamat «Euroopa Liidu Gunnar Sein on ka see mees, kes käib tähtsusega linnualad Eestis». Põhiliselt jahiti üleeuroopa- kotkapesadele kaameraid paigaldamas. lise tähtsusega linnuliike, neid oli nimekirjas üle viiekümne, Kodus tuleb kotkaeksperdil oma viie- kuid tähelepanuta ei jäänud ka teised linnud.» aastasele tütrele selgitada, mis vahe on Praegu, keskkonnaameti töötajana võtab Gunnar või- öökullil ja kakul. Nii tütar kui ka pisipoeg Gunnar Sein oma maluse korral osa aastalinnu projektist: «Muidu piirduksin vaatavad linnupilte suure huviga. meelislinnu kalju- kotka pesa juures.

7 1999 Aasta linnud olid Huvi tekkis karjas käies kirjurähnid. Ühing tegi ettepane- ku kevadsuvise raie- rahu kehtestamiseks ja osales kohtuvaid- Eesti vanimaid harrastusornitolooge Endel Edula (sündinud sektsiooni talvistest töökoosolekutest Tartus. Seal oli võima- lustes plaanitava Saaremaa süvasada- 1928) on linde ja nende pesi (ca 20 000) uurinud juba 1943. lus ka enda vaatluste tulemusi tutvustada. Mõned ettekantud ma vastu. aasta kevadest peale. Ka tehispesade valmistamine ja hool- materjalid avaldati Looduseuurijate Seltsi aastaraamatus. Ühing rentis kontori- damine on olnud ta huviala. Linnuvaatluse pisiku sai Endel Endel Edula sulest on ilmunud ka raamat «Koduümbruse ruumid Baeri maja karjas käies. «Põldudel pesitses kiivitajaid ja põldlõokesi. linnud» (Tallinn, 2003). esimesel korrusel Leidsin nende pesi, mis mõnikord loomade poolt tallati.» Muutustest oma kodukoha linnustikus on Endel Edulal Tartus Veski tänaval. Pärast Kutsari neljaklassilise algkooli lõpetamist jätkas käsikirjas «Mälestusi lindudest Viljandi lähistelt», mis loo- Endel haridusteed Loodi koolis. Seal tuli isu peale linnumu- detavasti ka trükis avaldatakse. nade kogu teha, selleks tuli munad tühjaks puhuda. Algklas- Endel Edula on alati osa võtnud kevadistest linnuvaat- sides luges ta suure huviga läbi kooli raamatukogust laenuta- lustest. Meeldejäävaimaks on olnud haruldase madukotka tud Mihkel Härmsi raamatu «Eesti linnud». 1958. aasta algul vaatlus ühel ühingu üritusel. «Ei olnud varem seda lindu õnnestus saada Eerik Kumari raamat «Eesti NSV linnud», näinud, ei osanud kohe vaadata, kui näidati.» kkusus oolili kkaa jjuhiseiduhiseid vaavaatlusteks.tlusteks. AAlateslates 1958. aaaastasta kkevadestevadest oonn EndelEndel EdulaEdula igaiga pesavaatlusepesavaatluse kirjakirja pannud.pannud. EestiEesti Loodu-Loodu- seuurijate Seltsiga tekkisid sidemed 1960. aastate alguses. KKäsikirjalistestäsikirjalistest mälestustest:mälestustest: «1960. aastalaastal juhtusinjuhtusin lleidmaeidma põhjavindipõhjavindi p pesa,esa, k kunauna raa raamatumatu j järgiärgi o olili s seeee l leideid hharuldus,aruldus, saatsinsaatsin teateteate LUSile.LUSile. TekkinudTekkinud kirjavahetusekirjavahetuse tulemusel tehti ettepanek seltsi usaldusmeheks hakata.» Henn Vilbaste käis põhjavindi pesa vaatamas ja siis sai Endel Edula juba kutse ornitoloogiasektsiooni liikmeks astuda. «Kuna Vilbaste tegeles ka lindude rõngastamisega ja tal olid ligi tihaste rõngad, sai lindude söögimajast sea- TunnistusTunnistus Endel Edula vägvägaa tud püünis ja seal ka esimesed linnud rõngastatud.» haruldasestharuldasest pesaleiust – 1968. aastast võttis Endel Edula osa ornitoloogia- värbkakuvärbkaku pesast, mis külkülll nugisenugise poolt rrüüstatud.üüstatud. 2000 Aasta lind oli suitsu- pääsuke. Et musträstast ei peetaks Ornitoloogiaühin- gust sai BirdLife Internationali part- ner. vareseks… Andres Kalamees üllitas raamatu «Tähtsad linnualad Eestis». Lindudest huvitusin tänu Tallinna linnuklubi viktoriinile. nokk-luike. Ujusid teineteisest umbes viie meetri kaugusel, Esmakordselt valiti nõukogu ja Euroopa Siis, ühel suvekuul käisin Jaanus Eltsiga metsas linde kuula- aga ega see nii ei jäänud. Üks, arvatavasti isaslind, hakkas suuna projektijuhi- mas. Kuigi jah, linde just eriti palju polnud... Ikkagi andis tiibu raputama ning püüdis emaslinnule selga lennata. Too na asus tööle Mati vaatlus koos ornitoloogiga unustamatu kogemuse ning tär- paistis isast pelgavat ning lendas lahesopi teise otsa. Ega siis Kose. kas sügavam huvi ornitoloogia vastu. Jaanus Eltsi juhenda- isane naljalt järele ei jätnud, vaid lendas emaslinnule järele, misel kirjutasin oma esimese uurimistöö haraka too aga põgenes jälle eest ära. Nii kestis see, kuni isaslind pesamaterjalist. edututest katsetest lõpuks tüdis. Kui ma veel ornitoloogiaühingu vaatlustest teadlik pol- Soovin ornitoloogiaühingule 90. sünnipäeval palju nud, vaatlesin linde enda huvist lähtudes. Nüüd olen koos õnne. Mul on hea meel kuuluda nii auväärsesse ühingusse. Meelis Uustali ja Aarne Tuulega osalenud arktiliste veelin- Et ühingut veel sajandeid elu- dude loendusel ning Birdwatchil. Osalen ka maismaa-tali- jõulisena hoida, tuleks minu lindude loendusel, aialindude projektis TALV ja lihavõtte arvates noortes huvi äratada. linnuvaatluspäevadel. Muidu võib juhtuda nii, nagu Iga linnuvaatlust võib jääda kauaks meenutama. Suvel ühe mu sõbraga juhtus, kes on veelinnud ja nende pojad kõige eredamate muljete teki- värskelt merest püütud ahvenat tajateks. Kui need armsad udusulis sarvikpüti pojad vana- nähes küsis: „Kas see on lest?“ linnule kukile ronivad, ei saa ikka kohe kuidagi toda hetke meelest lasta. Talvel poleks ilma lindude lisasöötmiseta aias Mati Lepikson, ei säutsumist ega sära... Tallinna Prantsuse Lütseumi Kuid siiski see kõige-kõige... Selleks tundub olevat Saa- õpilane, ornitoloogiaühingu remaal nähtud kullimäng kahe kühmnokk-luige vahel. Oli noorliige Noor linnu-uurija ilus suveilm. Binokliga merele kiigates silmasin kahte kühm- Mati Lepikson.

9 2001 Aasta lind oli kiivi- Kahlajate jälil taja. Eesti Post trükkis eritempli «Eesti Orni- toloogiaühing 80». Käivitus LIFE-Nature 2006. aastal loodud kahlajatöörühmast on saanud ühingu projekt Rannametsa- üks aktiivsemaid töörühmi. Kaasa lüüa saavad kõik soovi- Soometsa loodus- jad. Sõna kahlajad võtsime hiljuti kasutusele kurvitslaste kaitsealal, projektiju- hiks Marika Kose. sugukonna nimetusena soome ja inglise keele eeskujul. Nimi tuleb lindude tegevusest – need on mudaväljade ja madala Ühingu aastapäeva joonistusvõistlusele vee linnud, kes vees kahlates toitu sobravad. laekus üle 500 töö. Üks minu kõige põnevamaid linnuvaatlusi sündis 3. Lehekülg rüdi kir jel du sega juulil 2008, kui olin välitöödel oma stammniidul Põgaris Haapsalu pedagoogilise kooli õpetaja Aleksander Lindi 1956. aasta vaatluspäevikust. Läänemaal. Korraga märkasin, et ühel niidurüdil on jalas metallrõngas. P-seeria rõngas on väga väike, tähtede kõrgus rõngal jääb alla kahe millimeetri. Vaatlus oli haruldane, rüdi lugeda. See tõotab uusi teadmisi siinsete niidurüdide ellu- poseeris kenasti kivil, julgust andis ka teadmine, et Aivo jää muse ja pesapaigatruuduse kohta. Niidurüdi 150 Eestis Klein, hea kaaslane kahlajarühmast, oli kunagi vaatlustoru pesitsevat paari moodustavad tervelt kolmandiku Lääne- abil ära lugenud veelgi väiksema hangelinnurõnga. Rõnga mere asurkonnast, seega on meie vastutus suur. numbri lugemine läks vaevaliselt. Enne rüdipaari minema- Poollooduslike elupaikade hooldamine on kahlajate lendu sain niipalju aru, et tegu on Matsalu rõngaga, ning arvukuse langust aeglustanud, kuid optimismiks põhjust ei õnnestus teada saada ka enamik numbritest. Õnneks teada- ole. Ühelt poolt ei anna lindudele asu rebased ja kährikud, olevast piisas ning Matsalu rõngastuskeskuse abiga selgus, teisalt käib niitude hooldamine sageli vaid toetuste saamise et linnu püüdsid pesalt ja rõngastasid Jaanus Aua ja Jaanus nimel. Meie rühmas käivad vaidlused: kas soovitada kähri- Elts samas kohas 5. juunil 1997. Seega oli kohatud niidurüdi kud-rebased maha lasta või panna rohkem rõhku niitude vähemalt 12 aastat vana, tõenäoliselt veidi vanemgi, kuna majandamisele. Loodan, et ühingust saab riigile arvestatav enamik isendeid alustab pesitsemist kaheaastaselt. partner, kelle sõna arvestatakse. 2010. aastal alustasime koostöös Oulu ülikooliga niidu- rüdide püüki geeniproovide võtmiseks, kõik püütud lin- Hannes Pehlak, Maaülikooli ornitoloog, üks kahlajate töö- nud said jalga värvirõngad, mida on märksa lihtsam eemalt rühma juhte

10 2002 Aasta linnud olid kodu- ja põldvarb- Kohtumine laanepüüdega lane. Seoses tegevuse laienemisega ko- lis ühingu kontor Veski 4 esimeselt Olen saanud kaasa lüüa pal- Fotoaparaat käes, kükitasin ettevaatlikult. Kui olin laane- korruselt teisele. Raamatupidaja-as- judes põnevates ornitoloo- püüdest õige mitu kaadrit saanud, mõistsin, et linnud ei näe jaajajana asus tööle giaühingu projektides: lin- ega kuule midagi. Peasuled püsti ja saba laiali, vahtisid nad Krista Varusk ja nuatlase töödes, punkt- ja teineteisele otsa, lendasid seejärel sulgipidi kokku, keerlesid põllumajanduspro- jekti hakkas juhtima talilinnuloenduses Laulas- õhus, potsatasid alla tagasi ja võtsid taas sisse oma naljakalt Maarja Semm. maal ja Lohusalus, Paljas- tõsise poosi. Linnud liikusid vähehaaval kuuskede varjust Koostöös Eestimaa saarel ja Pelgurannas. Aga päikeselise lagendiku poole ja mina sammhaaval koos nen- Looduse Fondi ja kõige eredam elamus? dega. Lõpuks söandasin astuda isegi pikema sammuga kui TELE2ga korraldati Ilus kevadpäev Rapla- linnud ise. Saanud julgust juurde, proovisin lindudest teha üleeuroopaline lin- nulaulude võistlus maal oli kadumas õhtusse. võtteid nii ühe kui ka teise külje pealt, et neile rohkem loo- Birdeurovision. Fotoaparaat kaasas, seadsin juva päikese valgust langeks. sammud lagendiku poole, Äkitselt – ei tea, kas olin end liiga järsult liigutanud või et õhtutaevast mõned pil- siis kuulsid linnud minu astumise krabinat – keerasid kuked did teha. Astusin mõtteisse Ingrid Aus koduses keskkon- teineteisele selja. Nagu pahandust teinud koolipoisid tõmba- süvenenult mööda kruusa- nas, rannaäärses pilliroos. sid mõlemad linnud pea õlgade vahele ja sibasid küürutades teed, kuni märkasin silma- üks ühele, teine teisele poole suurte ning tumedate kuuskede nurgast liigahtust. Seisata- varju. Niisugune oli siis üks aprilliõhtu laanepüüde maail- sin. Minust vaid mõne meetri kaugusel seisis laanepüü. Ei, mas, kus käis võitlus kodukoha pärast. Ja mina olin jälle ühe seal seisid hoopiski laanepüüd. Kaks kukke, kes uhkes poosis elamuse võrra rikkam. teineteisega tõtt vaatasid. Olin tardunud. Ma ei tea, kui kaua läks aega, enne kui taipasin, et mul on ju kaasas fotoaparaat. Ingrid Aus, linnuvaatleja, ametilt tõlkija Püüdsin vaikselt koti luku lahti teha, et linnud minu olemas- olu ei märkaks. Niisugustel hetkedel unistan alati sellest, et saaksin kas või mõne minutigi nähtamatu olla.

11 2003 Aasta lind oli harakas. Suurt huvi pakub harakas Ühingu tegevdirek- toriks sai Andres Kalamees, ühingus alustas tööd Riho Kinks. Esimene ahhaa-kogemus: kui märtsikuus külmast kanged aastast, korraldasin talilinnuloendust. 1990. aastate alguseks Harjumaal Pedasel näpud harakapessa pistsin, tundusid munad lausa kuumad. oli ornitoloogiasektsioonist saanud ELUSi aktiivseim punt. toimusid kümnendad Harakaemand sõimas kõrvaloksal. Häbi oli. Tegutsemiseks oli vaja suuremat vabadust. Ühingu iseseis- Eesti-Soome ornito- loogide päevad. Ometi, lähedalt uurimine teeb asja minu jaoks tõsiseks, vumist vedas Raivo Mänd, temast sai ka esimene juhatuse ning seda siiani. Tookord leidsin tallinlasena end peagi Ind- esimees. BirdLife’i rahvusvaheline organisatsioon toetas rek Rohtmetsa loodusringist ja hiljem Linda Metsaoru loo- palgalise ametikoha loomist ning 1994. aastast asusin direk- dusklassist. torina ühingu asju korraldama. BirdLife andis ka juhised: Ülikooliajaks kasvas linnuhuvi modernse lindude füsio- kehtestada liikmemaks, saada ülevaade liikmeskonnast, loogia suunas, kuid dotsent Jaan Simiskeri eestvedamisel hankida uusi liikmeid. tegelesid bioloogid tol ajal vaid taimefüsioloogiaga. MATRA projekti ehk Hollandi valitsusväliste organi- ELUSi ornitoloogiasektsioonis lõin kaasa alates 1987. satsioonide demokraatia arendamise projekti toel asus Too- mas Jüriado meie sõnumit meedias levitama. See on nagu usk: muidu ei levi, kui ei levita. Linnuhuvi saab rakendada mitmetes valdkondades: saab looduses viibida, uurida linnu välimust, laulu, rännet. Nooremat põlvkonda on klassika- liste alade juurde siiski keeruline meelitada. Ahvatlusi, ime- lisi hobisid on tekkinud tohutult palju. Ise uurin praegu rohkem metskurvitsat ja rukkirääku. Suurt huvi pakub ka harakas. Vareslastele on teistest vär- vulistest rohkem mõistust antud, nad oskavad kavalad ning uudishimulikud olla. Üks, mis kindel: hõbe- ja kuldehteid harakad oma pessa ei tassi – nad kardavad pimedust.

Jaanus Elts, linnuatlase töörühma koordinaator, Ornitoloogiaühingu kauaaegne eestvedaja Jaanus Elts. Tartu ülikooli zooloogia osakonna doktorant

12 2004 Aasta lind oli valge- toonekurg. Kevad tuleb, Algasid uue Eesti haudelindude leviku- atlase välitööd. Andrus Kuusilt ja laps vaatab linde Andres Kalamehelt ilmus raamat «Euroo- pa Liidu tähtsusega linnualad Eestis». Kui paar inimestki loodust rohkem tähele hakkab panema, Urmas Sellise juhtimisel algas on ka hea. Nii ütleb Euroopa suurima kevadise linnuvaatle- Toonekure pesa. LIFE-Nature projekt mise projekti Spring Alive ehk Kevad Ärkab Eesti-poolne Järvakandi Kabala «Must-toonekure vedaja, keskkonnaameti looduskaitsebioloog Monika Lau- kool-lasteaia ja konnakotkaste õpilase Marten kaitse korraldamine rits-Arro. Obergi joonistus. Eestis». Meie linnusõpradelt oodatakse andmebaasi Kevad Ärkab teateid nelja liigi esmase kohtamise aja ja paiga kohta. Liigid on suitsupääsuke, piiritaja, kägu ja valge-toonekurg. Viies Euroopas vaadeldav liik, mesilasenäpp, jõuab meile vaid haruldase juhukülalisena. Näiteks põikas ta mullu kor- raks Ristnasse, kuid koduks peab siiski soojemaid maid. Kui meie linnusõbrad pakaselisel hommikul õunapuu- okstele pekitükke riputavad, sisestab Hispaania või Slovee- nia loodusevaatleja juba teateid kohtumisest kevadekuuluta- 2010. aastal kirjutasid Metsküla algkooli õpilased valge- jatega. Näiteks on veebruari alguses Poolaski märgatud kaht toonekure saabumisest Läänemaale. «Meie koolimaja kõrval valge-toonekurge. Veebilehel springalive.net klikates võib on valge-toonekure pesa. Igal kevadel ootame oma toone- kaeda, kui lähedale on kevadekuulutajad jõudnud. kure saabumist. Sel aastal saabus ta varem kui eelmisel aas- Mullu 9. aprillil kirjutas blogisse Kevad Ärkab Jans Vil- tal. Juba 31. märtsil oli esimene lind kohal, teine aga saabus jandimaalt: «Olen jälginud valge-toonekure saabumist juba 7. aprillil.» Selliseid teateid on kõigil tore lugeda ja väikesest rohkem kui 20 aastat. See on nagu omavahelise kokkuleppe tunnustusest ning tähelepanust saabki ju entusiasm alguse. täitmine. Mina ootan ja tema ongi kohal. Ja siis saabub Kevadisi loodusvaatlusi koguvad õpilased veel teisegi rahu.» loodusharidusliku ettevõtmise, «Tere, kevad» veebilehele.

13 2005 Aasta lind oli kana- Mees kotkaste kaitsel kull. Läänemere idaosas käivitus projekt Natura 2000, milles ühing osaleb lin- Eesti Maaülikooli loodus- ka omavahel pesi vahetada, siis seireandmete õigsuse taga- nustiku-uuringute turismi eriala suvepraktikal miseks on oluline tuvastada, kes mingil hetkel pesa asustab. partnerina. 2009. aastal Otepää loodus- Üks toredaimaid elamusi 2010. aasta kevadel oli see, Ühing korraldas maakondades linnu- pargis sai mu juhendajaks kui nägin, kuidas äsja rändelt saabunud ja uue territooriumi õppe koolitusi. röövlinnumees ja kana- leidnud väike-konnakotkas kaasat oodates ühe õhtuga pesa- kulliuurija Tarmo Evestus. põhja valmis ladus. Andis aimu sellest, kuidas linnumaail- Sellest ajast kuulubki minu mas härrad daame ootavad. Kui emaslind kohale jõudis, läk- süda ja hing röövlindudele sid nad pesitsema ühte vanasse viupessa. Küllap kaasa ütles: ja nende uurimisele. Ka oma aeg on hiline, teeme viu pesa korda ja pesitseme seal ära. bakalaureusetöö kirjutasin See on mingi imeline samariitlus, mis paneb kotkamehi väike-konnakotkast, juhen- käima 45-kilomeetrist rõngastusringi, söögiks ainult pakk dajaks konnakotkauurija lutsukomme ja üks õun. Olen näinud, kuidas Tarmo ronis Urmas Abel ütleb, et ainu- Ülo Väli, kellega on koos- hilissügisel külmununa ja ilma igasuguse varustuseta kuuse üksi kotkalennu nägemise töö säilinud tänini. Juba otsa, sealt kõigutas end kõrval kasvava kase külgokstele, et nimel tasub elada. kolmandat aastat osalen kätte saada vast leitud pesast üks väärtuslik sulg, mis selgi- kevadisel konnakotkaseirel tas pesaelaniku. Müts maha selliste meeste ees, kelle hoolsa Loode-Tartumaal. Metsas õpid iga päev midagi uut, näed tegevuse tõttu on meil taevapildis säilinud kotkasiluett ja uusi maastikuvorme, linde, loomi ja metsakooslusi, ning vaiksel metsaojal kõndimas must-toonekurg! kui seda tegevust kroonib ka edu mõne uue kotka- või kulli- Tahaksin, et kõik pesad ja territooriumid seirealal ja pesa kujul, siis tajud, et elul on värvi. Parimad õppetunnid kogu Eestis saaksid üles otsitud ja kaitse alla võetud, seadu- ei toimu mitte klassis ega arvuti taga, vaid ikka koos Ülo, sega ettenähtud korras. Olen 17 aastat relvaga Eestit kaitsnud Tarmo või mõne teise kotkamehega. ja tunnen, et nüüd saan Eestimaad ka teistmoodi kaitsta. Alam-Pedja kaitseala ja Laeva asula ümber 10 × 10 kilo- meetrisel ruudul loeme Üloga igal aastaajal röövlinde – isen- Urmas Abel, röövlinnuseiraja, ametilt kooliveebel deid, pesasid, territooriume. Et suurtel kullilistel on komme Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste Kõrgemas Sõjakoolis

14 2006 Aasta lind oli häni- lane. Harulduste komisjonis Ühing tähistas oma 85. aastapäeva konverentsiga «Le- vijad ja hävijad Eesti linnustikus». Olen Eesti linnuharulduste komisjonis olnud 20 aastat, vii- kirjutama ja just meie oludele vastavaid käsiraamatuid koos- Kurvitsahuvilised mased kaheksa esimehena. Komisjon peab Eestis kohatud tama. Loodaksin väga, et millalgi valmib ka mõni Eesti oma vabatahtlikud asu- looduslike linnuliikide nimekirja ning kinnitab haruldaste linnumääraja, ehkki parimate Euroopa määrajatega võis- tasid ühingu kahla- jatöörühma. ja raskesti määratavate eksikülaliste vaatlusi. Praeguse sei- telda ei ole justkui mõtet. Aga oma on ikka oma. suga on Eesti linnuliikide nimekirja kantud 380 liiki, neist Viimase 10–15 aasta jooksul on soomlaste eeskujul ka pesitseb meil umbes 225 (regulaarselt 215), eksikülalisi on eestlastest linnuvaatlejate seas populaarsust kogunud võist- nimekirjas umbes 115 liiki, ülejäänud on meil vaid läbirän- lustel osalemine. Vanimaks linnuralliks Eestis on 1995. aas- dajad või talvitajad. tal Viron Lintuseura algatatud iga-aastane Estonian Open. Meil on veel pikk tee minna. Soome linnuliikide nime- Ornitoloogiaühingu juubeliaastal toimub see 13. augustil kirjas on üle 450 liigi. Suur osa Soomes kohatud liike võiks Rapla- ja Järvamaal. Edetabelipidajate ehk punktikorjajate ka meile eksida, aga siin ei leita neid üles. Põhjanaabrite hul- ehk bongarite tegevuse koordineerimiseks asutasime 2009. gas leidub linnuvaatlejaid mitme suurusjärgu võrra rohkem aastal oma klubi – Estbirding. ning linde tunnevad nad samuti märksa paremini. Ristna, Linnuklubisid on Eestis mitmeid, piirkondlikest on Põõsaspea neem ja Sõrve säär – need on superhead aktiivseimad Läänemaa ja Tallinna linnuklubi. Üldjuhul on linnukohad. Kui Eesti parematest linnupaikadest klubide liikmetele auasi kuuluda ka ornitoloogiaühingu liik- käiks korra päevaski mõni vaatleja läbi, suureneks meskonda. kohatud eksikülaliste hulk kõvasti. Harulduste komisjoni kõrval olen ühingus kõige pikemalt Haruldusi kohatakse siiski üha rohkem, kasu- kaasa löönud valge-toonekure loenduste korraldamisel. tada on üha paremad määrajad ja optika, lisaks Omamoodi rituaaliks on alates 1985. aasta septembrist ankeeti kirjapandule on üldjuhul haruldus ka pil- kujunenud sookurgede ööbimiskogumi loendamine Lää- dile saadud. Vaatlejaidki tuleb tasapisi juurde. nemaal Põgaris või Saunjas. See on võimas vaatepilt, kui Julgustaksin Eesti linnuvaatlejaid rohkem ise tuhanded sookured päikeseloojangul kruugutades üle pea lähedasse lahesoppi ööbima saabuvad. Teatis ühingu arhiivist, aastast 1935. Toona hävitamisele kuulunud liiki- Margus Ots, Tartu ülikooli loodusmuuseumi asedirektor dest (näiteks rabapistrik) on praegu- 15 seks saanud suured haruldused. 2007 Aasta linnud olid Hiiumaa grupeering luiged. Pärnumaal Kablis pidasid Eesti ja Läti ornitoloogiaühing esimese ametliku Paarkümmend kilomeetrit astumist mööda jaanuarikuist On jääpankadel hüpeldud, ekseldud, merevette ja ala- ühisnõupidamise. randa Kõpu poolsaare põhjaküljel Hiiumaal. Ei iialgi vaiku- tusse sügavasse kraavi kukutud, Kumari määraja lainetesse Ühingu liikmed ses, vaid valju lainelaksu saatel. Kõpu ja Tahkuna uudistavad pillatud ja seda lõkkel kuivatatud. Olen ornitoloogiaühingu Jaanus Elts ja Riho Marja korraldasid majakad, rannamändides vilksatav talvine värvulistesalk. talvisel veelinnuvaatlusel Hiiumaal käinud 1993. aasta tal- Erna matkal osaleja- Tuuline ja niiske rannaserv, lumel loomajäljed – hirv, vest, mõned korrad on vahele jäänud. Alustasin keskkoo- tele kontrollpunkti. rebane, metssiga. Viimaste aastate käre külm on teinud lii- lis: tollase Tallinna 3. keskkooli linnulugejatega liitus Eesti Lääne-Virumaal kide-arvude ülestähendamise keeruliseks – pastakale lisaks Noorte Loodusmaja ornitoloogiaringi rahvast. Mõedakul toimusid peab pliiats taskus olema ja küsimused pikkade aluspükste Vastav nädalavahetus tehakse vastuvaidlematult vabaks ühingu 10. suvepäe- vad. olemasolu kohta on igati õigustatud. muist kohustustest, reede pärastlõunal muututakse ülimalt Kõnnid tuules, kapuuts peas, jääd poolsaarekeste tipus rahutuks ning võetakse suund Tallinnast, Pärnumaalt ja seisma, sead toru üles ja binokli teravaks ning hakkad Tartust Hiiumaa praamile. Seltskond on enam-vähem sama: lugema. Või peatud poolelt sammult, kui äkitsi seitse laulu- mõned päris linnuinimesed, teised rohkem hobi korras. luike madalalt üle purjetavad. Jah, muidugi linnud – lõputult Öömaja ikka leiab. Rajale minnakse laupäeva hommikul aule, ka sõtkaid, kosklaid, mõni kaur, krüüsel, kirjuhahk. varavalges ning naastakse õhtul. Mõni on autoga, et rahvast laiali ja kokku vedada. Kui päris pimeda peale jääd, triibutab Kõpu majakas tontlikult jäist maanteed ja kakud huikavad. Mida me õhtul pärast sauna teeme? Räägime jällegi lin- dudest – linnuseiklused, -reisid, -naljad harutatakse peen- susteni lahti. Kohatud mustade luikede ja pähklirääkudeni välja. Ja siis pühapäeva õhtul praamile, mis aeglaselt läbi jää murrab. Kuidagi ei tahaks ära minna, tuulele, külmale ja väsimusele vaatamata. Aga olgu siis – järgmise aastani!

Hiiumaa veelinnuvaatlusgrupeeringu liikmed naasmas Elle-Mari Talivee, linnuvaatleja, Tallinna ülikooli kultuuride õhtuhämaruses rannaribalt. uuringute doktorant

16 2008 Aasta lind oli teder. EOÜ häälekandja Linnusõbrad Hirundo tähistas oma 20. ilmumis- aastat. Ühing andis uued kolisid Hollandist Eesti lindude pesit- susaegsed ja talvi- sed arvukushinnan- gud 2003–2008. Trinus Haitjema ja Miranda Eestisse Klaij naudivad Eestis kõiki Hiiumaal toimunud nelja aastaaega. suvepäevadel osales üle 130 huvilise.

Oleme pärit Hollandist. Aastal 2000 külastasime esimest Eestis vaimustavad kõik neli aastaaega. Eriti meeldib korda Eestit. Olime võlutud sellest maast, rikkast loodusest meile kevade ärkamise ja rändlindude saabumise aeg. Esi- ja linnuelust. Hakkasime Eestis sagedasti käima ja 2005. aas- mene lõokeselaul ja kohtumine tikutajaga pakuvad alati rõõ- tal otsustasime siia elama tulla. Peagi astusime ka ornitoloo- muhetki pärast pikka talve. giaühingusse. Samuti ei tekita iial igavust aprillis paljude luikede näge- Oleme osalenud pesitsevate lindude levikuatlase koos- mine ja kuulamine Matsalu lahel. Eestit teame-tunneme tamisel, sama tööd tegime juba Hollandis. Alustasime kahe maana, kus võib kohata haruldasi liike, näiteks kirjuhahka, ruuduga oma kodu läheduses Matsalu lahe põhjakaldal. On kotkaid, must-toonekurge, metsist. kasulik, et ühingu kodulehel saab tutvuda eelnevate moni- Meie jaoks on aga ka tavaliste liikide kohtamine nii suu- tooringutega. Ilmnes, et mõned alad mitte kaugel meie rel arvul vaatemänguline. Näiteks lõoke, kadakatäks, kivi- kodust vajanuks põhjalikumat vaatlust. täks, punaselg-õgija ja talvike on harvad või hoopis kadu- Projekti viimasel kahel aastal külastasimegi mitmeid nud Hollandist nagu ka mõnelt teiselt Lääne-Euroopa maalt. vaatlusruute Läänemaal, et täiendada liiginimekirju. On Loodame, et Eestis praegu sagedasti kohatavad liigid jäävad olnud tore töötada selle projekti heaks, oleme saanud roh- siin sagedaseks ka tulevikus. kem teada nii oma kodukandi lindudest kui ka Läänemaast endast. Trinus Haitjema ja Miranda Klaij, hollandlastest linnusõbrad Eestis

17 2009 Aasta lind oli kodu- Pesakastid kakkudele kakk. Aasta linnu, kodu- kaku pesa veebikaa- merat vaadati 2,9 mööblitöökojast miljonil korral 128 riigist ning kakkude joonistusvõistlusele laekus kokku 2771 tööd! Olen linnapoiss, pärit Pärnust. Huvi lindude vastu tekkis tei- Põõsaspea sügisrän- ses klassis, kui ema ostis mulle Eerik Kumari kirjutatud lin- de loendusprojekti raames loendati dude välimääraja. Oli ka huvi käsitsitegemise-meisterdamise 2,13 miljonit hane- list ja kurvitsalist. vastu. Sel ajal meisterdasin koos isaga oma esimesed pesa- Kes pole enne kaku kastid tihastele ja kuldnokkadele. Panime need oma suvila pesakasti näinud, siis Lõppesid viis aastat lähedale. Need olid tehtud lahtikäivate kaantega, et saaks jäl- ornitoloogiaühingu väldanud haudelin- gida, millal pojad välja tulevad. Põhikoolieas käisin juba trepikojas on mõned nustiku levikuatlase näidised. välitööd, milles ornitoloogiaringi liikmena Nigula looduskaitsealal pesa- osales ligi 500 vaba- kaste kontrollimas. Nüüd elan Halinga vallas Enge külas. tahtlikku. Teen mööblit oma väikeses mööblitöökojas. Samas olen ka pesakaste teinud – pinkide peal läheb see kiiresti. Kakkusid jälgima on mind suunanud omakandimees häirida, ja ega endalgi seal kõige ohutum pole. Soome kaku- Eedi Lelov, oleme koos vaatlusretkedel käinud. Koos võt- uurijad kasutavad pleksiklaasist kiivreid. Ise neid tarvitanud sime kodukakuaastal ette ka aktsiooni pesakastide valmis- pole, siiani olen küünistest pääsenud. Pesakastide asustus- tamiseks ja ülesseadmiseks. Kodukakukastid on üle poole protsent on üsna väike. Sajast on asustatud ehk paarküm- meetri kõrged, händkaku omad veelgi suuremad, pealt lah- mend, ikka on sees kodukakk või händkakk. Kodukakk tised, loodusliku tüvetüüka moodi. hoiab inimasustuse ligi, händkakk on pigem metsalind. Põhiliselt olen pannud kakukaste üles Pärnumaa metsa- Ornitoloogiaühingus olen saanud oma linnuhuvi raken- des ja enda koduümbruses. Pesakast peab olema vähemalt dada. Innustavad ka ühingu suvepäevad, kus saab mõtte- nelja-viie meetri kõrgusel. Mais-juunis, poegade ajal tuleb kaaslastega suhelda. pesakastid läbi käia. Vaja on järele vaadata, rõngastada. Pesa juures peab toimetama võimalikult kiiresti, et mitte linde Jaanus Jürison, mööblimeister, kakuvaatleja

18 2010 Aasta linnud olid punaselg- ja hall- Õpetaja kingitud pikksilm õgija. Koostöös Menu Kirjastusega ilmus «Linnuelu aabits. Talvised aialin- See oli kolmveerandsada aastat tagasi. Imeilus lind istub Neist hommikutest jäi mulle alatiseks meelde metsvindi nud» (koostaja Riho Kinks). oksal, ning isa kostab mu küsimise peale, et see on tiglits – laulufraas: siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirru-tikk. ohakalind. Tema oli esimene tutvus, aga varsti tundsin kõiki Jagan oma ornito- Linnuharulduste komisjon regist- koduümbruse pesitsejaid. loogilisi tähelepanekuid reeris Eesti 380. Aias tikripõõsas oli linnupesa. Hoidsin eemale, ei tohti- pereringis ja Kambja linnuliigi – stepi- nud häirida. Kord unustasin end, läksin liiga lähedale ning küla peal, saadan linnu- kiivitaja. saingi punaselg-õgijalt tappa. teadlastele. Mõni küsib, Suvel lendas üks väike linnuke kogu aeg mu kannul et mis ma selle eest – uudishimulik punarind. Õhtupoolikuti kõndisin tasakesi saan. Aga loodusemär- metsas. Peoleo ja kägu tulid ligi, polnud meetritki vahet. Ei kide jälgimine on liht- tohtinud liigutada, seisin nagu post. salt põnev ja tore, on ise Tänutundega mäletan hilisemat botaanikaprofessorit suur rikkus. Viktor Masingut, kes õpetas neljakümnendatel aastatel Tartu 2. keskkoolis. Kell kuus hommikul kogunesime tema juha- Salme Kangur, tusel Toomele linnulaulu kuulama, pärast tunde matkasime linnuvaatleja Kambjast veel Tähtvere metsas. Kuulasime ammulisui noore teadlase jutustusi loodusest. Ornitoloogide tegemistega sain lähemalt tuttavaks kesk- koolipäevil Heinrich Veromanni kaudu. Tema õpetas Raadil huvilistele kevadhommikutel linnulaulu. Raadi surnuaed oli tol ajal veel tihedas võsas, linde Salme Kangur pesitses seal rohkesti. Õpetaja pikksilm käis meil käest kätte, tõuseb mööda kõik tahtsid sellega linde vaadata. Hiljem, kui Heinrich kitsast puu- Veromann endale parema binokli ostis, kinkis ta oma vana treppi ornito- loogiaühingu pikksilma mulle. kontorisse.

19 Põlvkondade järjepidevus

Eet Tuule ja Aarne Tuule, isa ja poeg, on mehed, Samas kirjas seisab, et joontakseerimisi toi- kellele linnuvaatlus tähendab elus põhilist. Vähe- metades on Eet Tuule läbinud kahel viimasel aas- malt ütlevad nii nende sõbrad. tal 1400 kilomeetrit ja seejuures linde üles tähen- Ornitoloogiaühingu pakse arhiivikaustu sir- danud sellisel hulgal, «mis mulle alati hirmu teeb, vides leiame Eet Tuule nime sagedasti ja seda ala- kui mõte selle peale trehvab». tes 1950. aastate lõpust. Koduümbruse Saue seire- Varem oli Eet Tuule ekskursiooni- ja vaatlus- alad, tammikud, männikud, sarapikud on olnud kaaslaseks tema ema, nüüd aga poeg Aarne. Koos terava kiikri all aastakümneid. on nad näiteks uurinud linde kui võimalikke len- Aastast 1976, 17. märtsist pärineb toona Harju nuliikluse häirijaid Lennart Meri nimelise Tal- EPTs lukksepa ametit pidanud Eet Tuulelt pikem linna aerodroomi ümbruses. kiri Lemming Rootsmäele, kus seisab: «Kui välja arvata need mõned sõidud Saaremaale, olen pidevalt viibinud oma vaatlus- ala piirides ja vaatluste pidamise kindlustamine ongi põhjuseks, miks te mind loodusesõprade kokkutulekutel näinud pole.»

Eet Tuule (paremal) ja Aarne Tuule vaatlusel Kui sel kirjakandjal olnuks tiivad, pida- Kadriorus, kevad 2011. nuks ta lendu tõusma. Kirjaümbrik ühingu arhiivist aastast 1991. Kirjavahe- tus oma liikmetega posti vahendusel oli aastakümneid ühingu põhiliseks tööviisiks. Talvine aialindude vaatlus

Sain Maaülikooli loodusteaduste kooli vahendu- otsustasime koos perega osa pühapäevasest sel 2011. aasta kevadel sütitava kirja, mis kutsus pärastlõunast lindude vaatlemisele pühendada. igaüht üles jaanuari viimasel nädalavahetusel aia- Alguses tundus, et vaatluseks määratud tun- linde vaatlema. Et ülesanne ei tundunud üldse nike möödub aeglaselt, sest peale ühe liigi, hall- keeruline ja rasvapallidega varustatud linnumaja- varese, ei olnud meie söögikoha juures kedagi kenegi oli meil õues Tartumaal Rahingel olemas, märgata. Pühapäev oli üpris tuuline ja tuisune. Arvan, et pisikesed linnud ei tahtnud lagedale, meie noorte puudega õue tulla. Hiljem oli lusti juba küll. Binokkel käis käest Ühingu aktiivne liige Tiiu kätte, kui püüdsime määrata suuri linde, kes aia BelimoBelimovava saasaadabdab vaatlusand- taha suure kase otsa maandusid. Jõudsime kok- meid ka luuletluuletusteuste kujul. kuleppele, et ühel juhul oli tegemist kanakulli ja teisel juhul hiireviuga. Tunnike linnuvaatlemist pani meid ka lin- dude elu üle mõtisklema. Jõime meie ju soojas toas teed, samal ajal kui nemad pingutasid väljas külma käes. Sisestasin vaatluse tulemused eoy.ee Talvine aialinnuvaatlus kodulehele. sai rahvaüritusena Hiljem sain teada, et koos Tallinna linnuklu- alguse 30 aastat tagasi biga korraldatud talvises aialinnuvaatluses osales Suurbritannias, osale- jate arv küünib seal 1072 osavõtjat ja vaadeldi 37 046 lindu vähemalt poole miljonini. Tartu 62 liigist. vaatlejal Mariliis Õunal oli heaks spikriks Aarne Tuule koostatud värvi- Mariliis Õun, Miina Härma liste piltidega tabel. gümnaasiumi õpilane

21 Ornitoloogiaühingu suvepäevad on alguse saa- Olin umbes kümneaastane, mäletan, vana- nud Looduseuurijate Seltsi vana traditsiooni ees- ema kutsus mind karjakoplisse luudama ehk Suvepäevad kujul. Aastaid tagasi oli suurtel seltsi kokku- tiirutama, näitas rohu sees linnupesa, sees neli tulekutel rahvast rohkem, 500–600 osavõtjat. Üle muna. Kas autoriks oli kiur, lõoke või talvike – ei aasta toimusid kord loodussõprade päevad, kord mäleta enam. kui loodusuurijate päevad. Ettekannete teemad ula- Johannes Käisi loodusõpetuse raamatute tusid astronoomiast kalade ja seenteni. juhatusel katsusin ise räästa all pesadest järele, Iga kokkusaamine tuleb kasuks, saab teiste kas pääsuke haudub ikka 14 päeva ning kas pojad uurijatega tuttavaks, keegi seletab, ajad oma püsivad 19 päeva pesas. Hiljem sain kambaliseks linnulaadad kõrva ligi, on põnev kuulata. Linnu-uurijatele Heinrich Veromanni. Esimese linnuõpetuse sai ta tehakse võistlusi nii- ja naamoodi, laste jaoks on minu käest, kuid peagi oli tema A ja mina O. omad ettevõtmised. Mõõduvõtmistest saab alati Uurisime, kui palju maainimene, kes õppi- uut tarkust juurde. nud pole, linde tunneb. Saime 30 liiki, nimed küll Ornitoloogiaühingu 2007. aasta suvepäeva- teised, rahvapärased. Üks talumemm kuulutas, et dele Lääne-Virumaal Mõedakul tõi Linda Metsa- nüüd peaks kevad tulema, lepalind tegi «korr». Linnuvaatleja Rein Pärg Rakvere org äratundmiseks linnumunade kogu. Jagasime Eesti rahval oli komme, et kõik tundmatud lähistelt Taaravainu külast. õpetust, aga merelindude munadega oli endalgi linnud nimetati lepalindudeks. Mart Mägeri raa- mõistatamist palju. Enda kogutud rohkem kui matus linnunimetustest lugesin kokku 14 liiki, saja linnuliigi munad andsin Nigula looduskes- kellel rahvapäraseks nimeks lepalind. kusesse, seal lähedal oli mu lapsepõlvekodu, Soo- kuninga kaitseala piiril. Rein Pärg, pensionär, harrastusornitoloog

Ornitoloogiaühingu telefon kõliseb. «Mis teha, kakaduu suled on lahti?» küsib murelik hääl. Kui Andrus Kuus uurib, et kust tuli idee ühingusse helistada, vastatakse, et loomaaiast soovitati. Järgmine kõne: «Varesed karjuvad!» «Imerohtu ei ole,» selgitab Andrus rahulikult. Ja siis: «Meile tuli postituvi, ei tea, kas ta on vales suunas lennanud?» «Andu võtab esimese löögi vastu. Selliseid kõnesid tuleb meile palju,» ütleb direktor Andres Kalamees. «Valge-toonekure poeg on pesast alla kukkunud. Sinikael-part jalutab autode vahel. Hõbe- kajakad on katusele pesa teinud ja pikeerivad igat majja sisenejat. Püüame kõigile vastata.»

22 Alates 2008. aastast rõõmustab linnusõpru ornitoloogiaühingu Avaramatele sihtidele püüdes teabeleht Tiirutaja – kaunis õhuke, kuid seda sisukam ja ütle- mata lugejasõbralik väljaanne. Tiirutaja ilmub neli korda aastas Astusin ise ühingusse – toona oli see ELUSi ornitoloogia- Peame tähtsaks loodushariduse edendamist. Tahame Riho Kinksi (pildil) sektsioon – 1980. aastate alguses. Kuulumine sellesse orga- noori õpetada nägema elu, selle eest vastutama ja sellest toimetamisel. nisatsiooni oli auasi. Kui kohtasin 1. aprillil Virtsu lähedal hoolima. Me ei tahaks olla vaid jooksvate probleemide Rame lahe ääres sookurge ja saatsin info kirjaga ühingule, lahendajad, vaid soovime ise seade sihte, teha uuringuid, siis teadsin, et aitan kaasa suurele ja tähtsale asjale. Vaba analüüsida tulemusi ja mõjutada asjade kulgu. Näiteks kui tahte väljundeid ei olnud toona palju võtta. meie seireprojektist selgub, et mõnede põllumajandusmaas- Nüüdki liituvad inimesed ühinguga. Mu laual on tike liikide arvukus on vähenenud, soovime mõjutada ka parajasti avaldused lasteaia juhatajalt, ärimehelt, õpilaselt. alusdokumentide koostamist, mis võiksid neid liike meile Usume, et ühingusse tuleku ajendiks on mõni konkreetne tagasi tuua. Oleme selliste asjadega varemgi hakkama saa- aktsioon, seekord näiteks linnadevaheline linnuvõistlus. nud. Näiteks Asko Lõhmuse, ühingu linnukaitsekomisjoni Siiski on uued liitujad ka üldisemas mõttes heaks mär- kunagise esimehe eestvedamisel saavutasime 1990. aastate giks meie ühiskonna arengust. Tullakse tagasi püsivamate lõpus kevad suvise raie keelamise. Ka RMK tuli selle pesit- Hirundo on EOÜ väärtuste ja vabatahtliku töö juurde. sevaid linde kaitsva algatusega kaasa, nüüd on eraomanikel teadusajakiri, mis ilmub kaks korda aas- aeg eeskuju võtta. tas. Mõlemat väljaan- Kahjuks ei taheta tegelda (keskkonna)poliitikaga. Üks net on võimalik tellida võimalus on pesitsus- ja elupaiku kaitse alla võtta, maid ära kooli, loodusmajja, osta, aga vaja oleks kaasa rääkida üldisemates asjades, tea- raamatukokku jm asutustesse tasuta. duslikult põhjendada. Meie katusorganisatsioon BirdLife EOÜ liikmed saavad International mõjutab riikide valitsuste kaudu keskkonna- kõik ühingu trükised kaitset laiemalt. Püüame saavutada sünergiat kõigi linnu- otsepostiga. klubide ja kotkameestega, tegutseda üheskoos. Meie kontor Tartus Veski tänaval on kohtumispaigaks. Ka kõik liikmed, Ornitoloogiaühingu kes ei ole veel ühingu peakorterisse juhtunud, on teretulnud traditsioonide sekka sisse astuma, iseäranis meie sünnipäeva-aastal. kuuluvad hommikused vaatluskäigud Tartu  Raadi kalmistul. Andres Kalamees, Eesti Ornitoloogiaühingu direktor 2011 Aasta lind on suitsu- Eesti pääsuke. 7. mail 2011 tähistab ornitoloogiaühing oma 90. sünnipäeva Ornitoloogiaühingu konverentsiga Tartus. Juubeliaastaks val- mib ka näitus «Ime- lised linnud» Remo auliikmed Savisaare piltidest.

Aino Kumari Johannes Lepiksaar

August Mank Lars Arvid Aksel von Haartman

Eduard von Toll Lemming Rootsmäe

Eet Tuule Linda Metsaorg

Endel Edula Mait Zastrov

Fred Jüssi Olav Renno

Ilkka Stén Pertti Saurola

Ilse Rootsmäe Ruth Ling

Janis Viksne Tiit Randla

Joann Kallas Vilju Lilleleht

Johanna Elizabeth Winkelman

24 MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing Veski 4, Tartu 51005

Tel: 742 2195 Faks: 742 2180 E-post: [email protected] Koduleht: www.eoy.ee Facebook: Eesti Ornitoloogiaühing

Juhatus Andres Kalamees (direktor)

Nõukogu Peep Lassmann (esimees), Margus Ots, Leho Luigujõe, Olev Lüütsepp, Riho Männik, Renno Nellis, Hannes Pehlak, Urmas Sellis, Olavi Vainu, Tarvo Valker, Ülo Väli

Eesti Ornitoloogiaühingusse kuulub üle 400 linnu- huvilise Eestist ja välismaalt. Ühingusse on oodatud kõik, kes tunnevad huvi lindude vastu ning soovivad toetada meie tegevust ja eesmärke. Selleks ei pea olema ornitoloog ega tundma kõiki Eesti linde. Ühinguga liitumiseks tuleb juhatusele saata soovi- avaldus. Juhised ja info liikmemaksu kohta leiad EOÜ kodulehelt.

Linnumaailmas toimuvaga kursis olemiseks ja oma kogemuste jagamiseks liitu linnuhuviliste elektroonilise suhtluslistiga [email protected]. Juhised leiad EOÜ kodulehelt.

Oma panuse Eesti lindude toetuseks saad kanda Eesti Ornitoloogiaühingu pangakontole: SEB 101 520 016 030 01 Swedbank 112 026 332 8 MEENUTUSLIKKE TIIVALÖÖKE EESTI ORNITOLOOGIAÜHINGU 90. SÜNNIPÄEVAKS

ISBN 978-9985-9144-3-4 (trükis) ISBN 978-9985-9144-4-1 (pdf )