ISSN 0207 65 3 S eoter-muusiko-kin)ГЛ

ENSV Kultuuri­ ministeeriumi, ENSV Riikliku Kinokomitee, ENSV Heliloojate

Eesti Kinoliidu ja ENSV Teatriühingu juuni II astakäik

Esikaanel selle aasta A. Lauteri nim. preemia laureaaf Kaie Mihkelson. (Inriid filmis «Niper- naadi»). M. Kaude toto

Tagakaanel stseen Noorsooteatri etendusest «Elektra saatus on lein». Dominiiklaste kloos­ ter, 1982. Pildil on näitlejad Hilja Varem ja Kersti Kreismann. (M. Karusoo lavastus, R. Babitševa kujundus.) A. Heinsalu foto

Toimetuse kolleegium

AVO HIRVESOO JORI JÄRVET REIN KAREMÄE KARIN KASK KAJU KOMISSAROV LEIDA LA US ARNE MIKK VALTER OJAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMsERA EINO "AMBERG AHTO VESMES JAAK VILLER

PEATOIMETAJA JAAK ALLIK

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt. 5, postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 668—162 Vastutav sekretär Helju Tüksammel. tel. 445—468 Teatriosakond Reet Neimatr, tel. 445^J68 Muusikaosakond Mare Põlcmäe ja Madis Kolk, tel. 443-109 Filmiosakord Jaan Ruus ja Aune Nuiamäe, tel. 443-109 Publitsistikaosakond Sirje Endre. tel. 445-468 Keeletoimetaja Kulla Sisas», tel. 449-558 Korrektorid Velly Roots ja Solveig Kriggulson. tel. 432-981 Fotokorrespondent Armult Reirsalu. tel. 422-551

KUJUNDUSc MAI El С KIRJASTUS • PERIOODIKA • TEATER • MUUSIKA • KINO • TALLINN • 19«:t

SISUKORD

TEATER Lembit Peterson PRANTSUSE STANISLAVSKI (prantsuse režissöörisl Jacques, Copeau'st) 20

Jacques CopOau MÄRKMEID NÄITLEJA PROFESSIONAALSUSEST 22

Minini Valter MÄNG JA MÄNGUPLATSID (vabaõhuetenduste muljeid 1982. a. suvel) 46

VABAÕHUTEATER. VABAÕHUTEATER? (intervjuud seoses vabaõhuteatrisaaliga Pirilu kloostri varemeis) 54 Mihkel Mutt DISKORI KÄTTEMAKS (lavastusest «Superdiskor» L. Koidula nim. Pärnu Draamateatris) 57

EESTI LAVASTAJAD MUJAL NÕUKOGUDE LIIDUS 1982 69 (Mikk Mikiver, Raivo Trass, Лгпе ЛЛ i k k, f! lo Vilimaa, Veiko Jürisson, Priit Pedajas) Evald Hermaküla SUURTE NÄITLEJATE LÄBI VÕIB SAADA LAVASTAJAKS (Herta Ehiste juubeli puhul) 76

Kalju Haan SAJAND MEIE ESIMESTE LAVAD1IVADE SUNNIST (Olly Teetsov ja Velly Pinna) 80

MUUSIKA VASTAB TIHHON HRENNIKOV

Rein Ristlaan MUUSIKAFESTIVALI KOGEMUS Monika Topman ÜLELIIDULINE MUUSIKAFESTIVAL

Evi Papp TUNDELISI JA SPEKULATIIVSEID KOMMENTAARE RAIMO KANGRO KONTS.ERDILOOMINGULE 39

KINO Janathan Price VIDEO VÕIMALUSI 32 VIDEOSALVESTUSE KASUTAMISEST (intervjuu P. Ojamaaga) ' 37

Aune Nuiamäe LAHKUMINE MATJORAST RAAMATUS JA FILMIS 62

Peeter Joonatan TEE — KUHU SIISKI? (dokumentaalfilmist «Tee») 66

Vaike.Kalda FILMIKLUBIDE FESTIVALIDEL TÄNAVU 68

DIALOOG: Ain Kaalep — Margot Visnap (maailmakultuur ja meie) 26 KOHTUMINE EKP KESKKOMITEES 86

KROONIKA 87

Merle Karusoo TEATRIKUNSTNIK RIINA BABITSEVA 96 •*«s 10. ju ил il pühit f eit irali pa e t > ati el Ta Ui n а с s

.1. Heinsalu ftt*. Vastab Tihhon Hrennikov

Üleliidulise muusikafestivali viimasel päeval kohtusime NSVL Heli­ loojate Liidu juhatuse esimese sekretäri, NSV Liidu rahvakunstniku, sotsialistliku töö kangelase TIHHON HRENNIKOVIGA. Ja mõistagi sai jutt alguse tol nädalal Tallinnas toimunust:

Selliste festivalide eesmärk on pöörata võimalikult laia auditoo­ riumi tähelepanu tänapäeva nõukogude heliloojate loomingule. Neil päevadel toimub väga palju kontserte ja kohtumisi, esinevad meie maa parimad muusikud. Selline suur muusikapidu avab laia panoraami ja annab võimaluse üldistada meie muusikaloomingu ning interpretatsiooni seisu. Ja see huvitab kõiki, nii tegijaid endid kui ka iga kunstilembest inimest. Pleenumil kõneldes ütlesite, et festivalil õnnestus ka professionaale üllatada? Juba kaua ei olnud me korraldanud nii ulatuslikku koorimuusikale suunatud üritust. Viimased pleenumid on tegelnud sümfoonilise ja kam­ mermuusikaga, vokaalsümfooniliste žanrite ja ooperiga. Aga koorimuu- sikaprobleemide käsitlemist ei suuda ma praegu isegi meenutada. Nüüd, siin, kuuldes kõigi liiduvabariikide esindajate, kokku enam kui 150 heli­ looja loomingut, see paljurahvuselise koorimuusika üldpilt tõesti vaimus­ tas, rõõmustas ning isegi üllatas pisut. Niivõrd palju on loodud head ja huvitavat koorimuusikat. Mõnevõrra ootamatu pildi meie koorikultuurist andsid ka festivalil esinenud koorid — rohkem kui 10 parimat kollektiivi. Kontserdid veen­ sid igaüht meie koorikultuuri kõrges tasemes. Mõistsime, et koorilaul areneb intensiivselt ning on kätte võidelnud rahva poolt enam armas­ tatud žanri positsioonid. Muidugi on järeldustel, mis me neil päevil kuuldu põhjal teeme, suur tähendus meie edasises töös. Kas arvate, et toimunu inspireeris heliloojaid selles žanris veelgi aktiivsemale tööle? Kindlasti. Kuulnud suurepäraseid kollektiive, tahame neile kirjutada. Näiteks kirjutasin 10—11 aasta eest kolm koorilaulu N. Nekrassovi teks­ tidele. Nende toonane esitus ei rahuldanud mind põrmugi ja mul kadus soov kirjutada koorimuusikat. Nüüd laulis Novosibirski Kammerkoor B. Pevzneri juhatusel neid laule nii, nagu ma neid ette olen kujutanud, see esitus lausa vaimustas mind. Tahan tõesti jälle koorimuusikat luua, teades, et meil on mitmeid andekaid kollektiive, kellele võib loota. Teie ühiskondliku koormatuse juures on lausa hämmastav, et jõuate nii palju luua. See on siiski minu põhitöö. Kui ma ei kirjutaks muusikat, muutuks kogu minu tegevus mõttetuks. Heliloojale saab tähtsaim olla üksnes looming, kõik muu võib põhitööga kaasneda. Mida uut on teil põhitöö vallas valminud? Viimase 10—15 aasta jooksul olen loonud valdavalt instrumentaal­ muusikat. Sellesse ajavahemikku kuulub Teine klaverikontsert, mida olen mänginud kogu maailmas. Polegi vist maad, kus ma seda mänginud ei oleks, kus seda ei mängiks teised pianistid. Kirjutasin ka Teise viiuli­ kontserdi, mis on samuti läbi käinud paljud maailma maad ja kuulub meie tippviiuldajate repertuaari. Nende teostega paralleelselt valmis mul Kolmas sümfoonia, mis on samuti paljude meie ja rajataguste dirigentide repertuaaris ning kõlab kõikjal. Esimesena juhatas seda J. Svetlanov, kellelt on ka selle sümfoonia suurepärane salvestus. Leian, et hea ette­ kanne on heliloojale parim kingitus. Nii nagu mind siin haaras B. Pevz- 3 neri koorifeainemine, on mind ikka vaimustanud see, kuidas minu teoseid on tõlgendanud Svetlanov. Hiljuti esitas ta Vahtangovi sajandale sünni­ aastapäevale pühendatud õhtul süidi minu muusikast Shakespeare'i komöödiale «Palju kära ei millestki». See oli vapustav. J. Svetlanovil oli tohutu menu, talle aplodeeriti kui mõnele kuulsale tenorile. Võin öelda, et see oli minu muusika tõepoolest geniaalne esitus. Samal ajal kirjutasin ka kaks balletti: «Armastus armastuse vastu» ning «Husaariballaad», mis mõlemad on Moskva Suure Teatri, aga ka mitmete teiste muusikateatrite repertuaaris. Teatri jaoks kirjutasin veel koomilise ooperi, mida praegu lavastatakse Stanislavski ja Nemirovitš- Dantšenko-nimelises Moskva Muusikateatris. See ooper on «Dorothea» Sheridani komöödia «Duenja» aineil. Sama teose järgi on S. Prokofjev kirjutanud oma ooperi «Kihlus kloostris». Aga kui Prokofjevil on suur, retsitatiividega ooper, siis mina tegin ooperi kõnedialoogidega. Esieten­ dus toimub veel sel kevadel. Seepärast kiirustangi Tallinnast koju pmrti- tuuri lõpetama. Valmis on mul ka Kolmas klaverikontsert, mida esmakordselt mängin 10. aprillil Moskvas, kuu aega hiljem juba «Praha kevadel» jne., kutseid ja ettepanekuid on palju. Mängisin oma uut kontserti ka teie suure­ pärasele pianistile K. Randalule, kes avaldas soovi teos oma repertuaari võtta, jätan talle noodi hea meelega. Moskvas õpib seda praegu samuti väljapaistev pianist V. Krainev. Ainult neile kahele noorele sõbrale olengi seda kontserti seni näidanud. Ise valmistun praegu tõsiselt esiettekan­ deks. Minu autorikontserti 10. aprillil dirigeerib J. Svetlanov. Uue klaverikontserdi kõrvale valis ta esitamiseks minu Esimese sümfoonia. Ja veel on selle kontserdi kavas minu Esimene viiulikontsert, mida män­ gib väike geniaalne viiuldaja. See on 11-aastane Vadik Repin Novo- sibirskist. Jätke see nimi meelde! Ta tõi hiljutiselt Wieniawski-nime- liselt konkursilt Poolas kaasa kõik esikohad. Sel konkursil aplodeeris igale tema etteastele kogu saal, žürii kaasa arvatud, püsti seistes. Selli­ seid muusikuid sünnib kord sajandis! Vadik mängib veel 3/4 viiulil, tal on väike käsi, kuid teda kuulates on tunne, et meie ees on tipp- viiuldaja maailma ulatuses, tema mäng on täiuslik, pisarateta seda kuu­ lata ei saa. Artikli ilmumise ajaks on T. Hrenuikovi autoriõhtu ammu toimunud, kuid võimalusi kohtuda tema muusikaga ja küllap ka imelapsest V. Repiniga seisab veel ees. Vestluse lõpetuseks tulime aga üldiste teemade juurde tagasi, kõnelesime nõukogude muusika kohast tänases muusikamaailmas. Kui kõnelda praegusest muusikaloomingust, siis selle üldise seisundi iseloomustamiseks sobib kõige paremini sõna «kaos». Selles kaoses on meie nõukogude muusika see eesrindlikum ja printsipiaalsem osa; on kunst, mida usaldavad muusikasõbrad kogu maailmas. Sest, nagu teada, Lääne nüüdismuusikat mängitakse maailmas praktiliselt väga vähe. On välja kujunenud mingi eksperimenteerimishaigus, ehkki helilooja täht­ saim ülesanne saab olla üks: kirjutada head muusikat. Ja selles mõttes on meie ideaaliks meie suured heliloojad, nõukogude klassikud nagu S. Prokofjev. Prokofjev oli omal ajal ju keerukas helilooja, kuid ta ei ajanud millalgi tarkusi taga, iga tema teos võrsus helilooja südamest. Ja kõigis oma muusika komponentides näitas Sergei Prokofjev, kuidas 19. sajandi traditsioone loominguliselt siduda kaasajaga. Leiame tema muusikas keerukat harmooniat, ebatavalisi orkestrivärve, faktuurikeeru- kusi jpm., kuid kuulajani ulatub ikkagi lihtsalt võrratu muusika, sest Prokofjev oli ebatavaliselt andekas, oli tõeline helilooja. Tal ei tulnud tegelda eksperimendiga eksperimendi pärast, ta väljendas iseend. Pro­ kofjev on vene 19. sajandi suurte heliloojate plejaadi väärikas jätkaja, pean teda meie aastasaja suurimaks komponistiks üldse. Ja hiljuti teatas ka Ameerika Ühiskondliku Arvamuse Uurimise Instituut, uurinud kogu maailma kontserditegevust, et 20. sajandi kõige mängitavam helilooja on meie, nõukogude suur muusik S. Prokofjev Ä BCFCOtOJHb Ш «СТИВАЛь f ^Ш СОВЕТСМС •"W Muusikafestivali kogemus

REIN RISTLAAN, EKP Keskkomitee sekretär, üleliidulise nõukogude muusika festivali organiseerimiskomitee esimees

4.-—11. märtsini toimus Tal­ Uleliidulise muusikafestivali raames esitati 1983. linnas üleliiduline nõukogude aasta märtsikuu kaheksa päeva jooksul meil nõuko­ muusika festival, millel osa­ les 15 suuremat külaliskol­ gude vennasrahvaste tänapäevamuusikat ilmselt roh­ lektiivi rohkem kui 800 mäu- kem kui tavaliselt kogu aastaga. Festivali muusika­ gija-lauljaga kogu Nõuko­ line maht oli väga suur. Kuuldu andis ka Eesti gude Liidust, lisaks neile Raadio ja Televisiooni fonoteekide jaoks väga ulatus­ veel kammeransamblid. liku läbilõike tänapäeva nõukogude muusika paremi­ Kontserte oli festivali raa­ mes 42, publiku üldarv ula­ kust, mida tavalistes oludes oleks raske olnud han­ tus 30 000-ni. 10. ja 11. kida. märtsil pidas NSV Liidu Lisaks heliloomingu üsna representatiivsele esin­ Heliloojate Liidu juhatus ple­ naaristungit, mis oli pühen­ datusele oli väga oluline ka see, et neid helindeid datud koorimuusika problee­ esitanud kollektiivid, eeskätt kammerkoorid, kuulusid midele. Ettekandega esines nõukogude interpretatsioonikunsti tipptasemele. Ja pleenumil Heliloojate Liidu kuigi tean, et meie koorijuhtidel on ühe või teise juhatuse esimene sekretär T. Hrennikov. 11. märtsil esi­ esituse tehnilise külje kohta öelda ka mõndagi kriiti­ nesid pikemate sõnavõttu­ list, on ometi ilmselge, et sellised koorid nagu Moskva dega EKP KK esimene sek­ Kammerkoor V.Minini juhatusel, NSVL Kultuuri­ retär K. Vaino ja NSV Liidu ministeeriumi kammerkoor (V. Poljanski), M. Glinka kultuuriminister P. Demit- nim. Leningradi Koorikapell (V. Tšernušenko), Riia koor «Ave Sol» (I. Kokars), Novosibirski Kammer­ koor (B. Pevzner), Moskva Riikliku Konservatooriumi üliõpilassegakoor (В. Te viin) jt. asuvad nõukogude ning kogu maailma koorilaulu juhtpositsioonidel. Esindatud oli ka ukraina, usbeki, armeenia koorimuu­ sika, ja kuigi kahjuks puudusid gruusia ning leedu koorid, võime siiski öelda, et kohal olid peaaegu kõik, kes moodustavad meie maa koorilaulukunsti pare­ miku. On iseenesest väga haruldane juhtum, et ühte linna, ühe ürituse kavasse koondub nii palju meie koorilaulu eliiti! Festivalil ja NSVL Heliloojate Liidu juhatuse plee­ numil osalesid paljud Nõukogudemaa silmapaistvad heliloojad. Meie külaliste juhttuumiku moodustasid Tihhon Hrennikov ja Andrei Ešpai, Boriss Tšaikovski ja Aleksandr Holminov, Andrei Balantšivadze ja Andrei Štogarenko, Karen Hatšaturjan ja Fikret Ämirov — kõik esimese suurusjärgu tähed nõuko­ gude heliloomingutaevas. Eriti tahaksin alla kriipsu­ tada seda, et nende hulgas olid ka nõukogude laulu armastatud loojad-populariseerijad. Võimalus näha ja kuulda (nii kõnelemas kui ka klaveril mängimas ja isegi laulmas) üheskoos Pahmutovat ja Frenkelit, s Babadžanjani, Feltsmanit ja Podelskit on üsnagi ainulaadne. Esitatava muusika autorite nii arvukas kohalolek andis Tallinna festivalile erilise pidulikkuse. Rõõmu võis festivalipäevil tunda ka eesti muusikast. Eeskätt tänu V. Tormise loomingule on meie koorimuusika praegu kindlalt ka vennas­ rahvaste kooride repertuaaris. Üksmeelselt hea hinnang anti eesti noore­ mate heliloojate teostele, mida festivali ajal kuulda sai. L. Sumera, R. Kangro ja R. Eespere näol on meil olemas märkimisväärne järelkasv vanema põlvkonna tunnustanud heliloojatele. Meie isetegevuslike kooride kontsert jättis külalistele väga hea mulje. Eriti rõõmustas noorte kollek­ tiivide esilekerkimine, näiteks Tallinna Koolinoorte Segakoor demonst­ reeris üllatavalt kõrget laulukultuuri. Külalistele meeldis väga segakoor «Noorus», kelle headus on meile juba teada ja.tuntud. Eesti NSV Riik­ liku Filharmoonia veel ilma kõrgete tiitliteta kammerkoor Tõnu Kal­ juste juhatusel esines üleliiduliselt tunnustatud kammerkooridega võrd­ sel tasemel ja pälvis samuti külalistelt arvukaid kiidusõnu. Võib ette heameelt tunda, et festivalil esitatud vennasrahvaste muusika enamik leiab kindlasti koha ka meie kooride ja orkestrite repertuaaris, selline veendumus tekkis juba festivaliaegseil kuluaarikokkupuudetel meie diri­ gentide ja koorijuhtidega. Mõndagi aga oleks saanud paremini teha ja mõndagi tuleks selle­ taoliste suurürituste korraldamisel edaspidi arvestada. Ilmselt pakkusime üle festivali mahuga. Julgen arvata, et seekordne väga suur muusika- hulk mõnevõrra isegi takistas laiemal publikul muusikaelamust saamast. Muusikasõbrad ei saanud osa võtta kaugeltki kõikidest huvipakkuvatest kontsertidest, tekkis sisemine konkurents ja kuna eelinfbrmatsioon pol­ nud alati küllaldane, siis ei olnud tihtipeale võimalust sattuda just sellele kõige huvipakkuvamale ja vajalikumale kontserdile. Vahest oleks pidanud esitatavate teoste arvu vähendama ja korraldama rohkem sama kavaga korduskontserte. Ka mängitavat muusikat oleks pidanud hoolikamalt valima. Kahtlen näiteks, kas selline festival on just kõige õigem koht esiettekannete jaoks. (Mitte sellepärast, et seaksin kahtluse alla esiette- * kandele tulnud teoste väärtuse, vastupidi, nii mõnedki neist kujunesid tähtsündmuseks isegi niisuguse esindusliku festivali ajal!) Kuna aga eesmärgiks oli propageerida nõukogude muusika paremikku, tuleks efekti suurendamiseks kavasse valida siiski juba teatud ajaproovi läbi teinud muusikateosed. Ma ei ole pädev ütlema, kas festivali kavasse sattus ka nõrku teoseid, kuid vähem väärtuslikke kindlasti. • See aga kurnas nii esitajaid, kes pidid lühikese aja jooksul ära õppima väga mahuka reper- 6 tuaari, kui ka kuulajaid ning seega ei aidanud parimal viisil kaasa muusika laialdasele populariseerimisele. Festivali suur maht oli ka põhjuseks, miks mitte kõik teosed ei jõudnud publiku ette parimas ette­ kandes, juhtus koguni üksikuid ebaõnnestumisi, millest ajakirjanduses on juba juttu olnud. Festivali kava koostades ja valides oleks pidanud vist rohkem tähele­ panu pöörama esitatava muusika populaarsusele. Hiljuti juhtusin lugema väidet, et kontserdisaalid on tingimata täis, kui esitatakse head muusi­ kat. Ma asendaksin selles teesis sõna «hea» sõnaga «populaarne». Asi pole mitte selles, kas inimene teost varem tunneb või mitte, vaid teose helikeele, muusika laadi tuntavuses ja tunnustatuses kuulajate põhi­ massi poolt. Nii suurte muusikaürituste korraldamisel on tingimata vaja silmas pidada seda, et keegi ei lahkuks saalist pettununa. Kuna festivali eesmärk oli viia võimalikult laia publikuni nõukogude kaasaegse muu­ sika paremik, pidanuks kehtima loosung: «Pigem vähem, aga paremini!» Et muusika levimisel omab just helikeele populaarsus suurt tähtsust, seda näitasid ka kaks nõukogude laulude kontserti V. I. Lenini nim. Kul­ tuuri- ja Spordipalees, mis selleks puhuks oli täielikult välja müüdud. Võib kindel olla, et publikut oleks jätkunud veel vähemalt nelja-viie sellise Kontserdi tarvis, ja seda võimalikku huvi oleksime pidanud organi­ seerijatena õigeaegselt ette nägema. Isiklikult sain suurimad muusikaelamused just koorikontserte kuula­ tes, enam meeldinuiks tunnistan Novosibirski Kammerkoori esitatud siberi rahvalaulude töötlused ning G. Sviridovi «Puškini pärja» Moskva ja Novosibirski Kammerkoori ühendettekandes. Ja ometi tekkis koori­ kontserte kuulates mõte, et ka meie kõrgelt tunnustatud kooridel tuleks oma ampluaad laiendada. Enamik külaliskoore esitas üsna keerukaid süm- foniseeritud teoseid, ka meie vabariigi kooride repertuaaris on märgata tendentsi tehniliselt keerukama koorimuusika prevaleerimise suunas. Seda ei saa kuidagi pahaks panna ega ette heita, sest loomulikult tuleb taotleda esitatava- kava professionaalsuse tõusu ning on huvitav proovida tehniliselt võimalikult raskete kooriteoste esitamist. Kuid me ei tohi unustada sellise nähtuse tagasimõju koorilaulu massilisusele. Ilmnenud on lõhe endisaegsete üldlauldavate koorilaulude ja tänaste kontserdi- kooride repertuaaris domineerivate uudse helikeelega teoste vahel, puu­ dub sujuv üleminek ühest äärmusest teise. Selle all kannatab osa laul­ jaid, veelgi enam aga publik, kes endiselt ootab koorikontsertidelt kõr­ vuti ülinõudlike teostega ka lihtsaid meloodilisi laule. Pole ju juhuslik, et RAM-i meisterlikult koostatud ja esitatud kavaga kontserdil leidis kõige soojema vastuvõtu lisapalana lauldud G. Ernesaksa ülipopulaarne ja hästi tuntud, südamesse tungiva meloodiaga «Kutse». Uut tuleb kindlasti otsida, kuid see peaks olema arukas proportsioonis ajaproovile vastupidanuga. Arvan, et see on meie ulatusliku kooriliikumise põhiprob­ leem, mida vabariigi koorijuhid peavad kindlasti arvestama. (Sama­ sugune küsimus, võib-olla veelgi teravamal kujul, tekkis instrumentaal­ ia sümfoonilise muusika kontsertidel, millel esitatav oli tihtipeale mõel­ dud muusikalise kõrghariduse saanud eliitpublikule.) Teiseks probleemiks on meie koorirepertuaari veel vähene internat- sionaliseerumine. Toimunud festival kinnitas veel kord, et vennasvaba­ riikide koorimuusikas on palju väärtuslikku, mida tuleks paremini tunda ja julgemini kavadesse võtta ning esitada. Väga tore oli näiteks kuulda kasahhi koorilaule T. Kaljuste koori esituses. Utelgem õtse — koori­ repertuaari laiendamine on praegu paraku ikka veel lahendamata küsi­ mus, milles just noor Kooriühing peaks hakkama kõvemini kaasa rääkima. Ja edasi. Meie koorijuhtide tuumik on väga kõrge professionaalse tasemega, nad teevad oma tööd südamega ja hästi. Seda kinnitas kõik festivalipäevil kuuldu, sellest räägiti selgesõnaliselt üleliidulisel pleenu­ mil. Küll tuleks aga hoiatada enesekriitilise suhtumise mõningase vähe- 7 nemise eest, kriitikanoolte ainult teistele suunatuse eest, mida mõnikord võib täheldada. Kellegi töö pole puudusteta, eelkõige tuleks aga neid otsida just enda töös, see on kõige viljakam edasiliikumise moodus. Võ­ tame näiteks sellise fakti, et kui festivalikontsertidel võis näha väga palju meie koorijuhte, siis lauljaid oli hoopis vähem: ma ei usu, et kõik Tallinna koorilauljad oleksid külastanud kas või ühtegi festivali- kontserti. Mõistagi on see ka korraldajate töö üks puudus, aga ka meie kooriliikumise põhijõu, dirigentide mitte päris põhjendatud, veidi üle­ oleva suhtumise väljendus teiste keskuste koorilaulusse. Ja küllap ei ole üldse päris õige, et ka muudel külaliskontsertidel, mitte ainult festi- valipäevil, ei moodusta saalisistujate põhimassi need, kel seda kõige roh­ kem vaja oleks — meie lauljad. Eriti kahetsusväärseks pean, et lapsi, lastekooride lauljaid, ei organiseerita küllaldaselt osa saama küla­ liste esinemistest. Rõõmustasin väga, kui nägin ühele festivali sümfoo­ niakontserdile suunduvat lasterivi, siis aga selgus, et see oli Moskva lastekoor «Vesna», kes võõras ja neile ilmselt muudki huvitavat pakku­ vas linnas pidas siiski vajalikuks kontserte külastada. Aga meie laste­ koorid? Mulle tundub, et siin me jätsime festivali rikkused suures osas kasutamata. Ja kui mõni aeg hiljem lastemuusikanädala avakontsert «Estonia» kontserdisaalis (mille puhul küll ühtegi kahtlust ei võinud tekkida esitatava muusika «headuses», esitajadki pidanuksid olema «po­ pulaarsed», oli ju tegu endiste «Entel-tenteli» laululastega!) jällegi just koolinoortest kuulajate puuduse all kannatas, tuleb paratamatult teha järeldus — muusikaürituste propagandaga õppiva noorsoo hulgas ei ole kõik korras! Arvan, et see kivi on otseselt haridusorganite kapsaaeda, vajab aga «äratõstmist» meie kõigi ühiste jõupingutustega!

Väga meeldiva mulje jättis TPedI aulas toimunud NSV Liidu Kultuu­ riministeeriumi kammerkoori kontsert, kus publiku moodustasid eeskätt just noored koorilauljad, muusikat armastavad ja tundvad üliõpilased, kes said pakutava kõrgtasemest suurepäraselt aru ning kellele see oli edasise muusikalise arengu hea kool. Mitte kõikidel kontsertidel polnud aga esituse ning publiku tase võrdväärne. Festivalikontserdid ei kanna­ tanud publikupuuduse all, kuulajaid oli minu arvates enamgi kui julge­ sime loota, kuid kaugeltki kõik polnud tehtud selleks, et rikastada paku­ tuga just neid, kellele seda kõige enam vaja oleks olnud. Siin on juba tegemist ulatuslikumate muusikapropaganda probleemidega, mille osas pole lood vabariigis kaugeltki kiita, kaasa arvatud ka kõige laiem muu­ sikapropaganda kanal — raadio ja televisioon —, kus pakutavas sageli prevaleerivad mõne üksiku inimese subjektiivsed maitse­ otsustused. Selleks, et propageerida kõikides muusikavaldkondades just paremikku, tuleb meil ära teha veel väga suur töö. On selge, et üldhinnang festivalile saab olla ainult positiivne, see üritus andis väga palju Nõukogude Eesti muusikaelu arenguks. Lõpp­ kokkuvõttes tahaksin sõnastada aga igati kordaläinud muusikapeol ome­ tigi hinge kripeldama jäänud vastuolu. Ühelt poolt me soovime kõigest hingest muusika kandepinda laiendada, kooriliikumist veelgi hoogustada, kontserdikülastajate arvu suurendada, rohkem noori ära tõmmata kom- mertsdisko mõju alt. Teiselt poolt muutub tänapäeva muusika helikeel üha keerukamaks, paljugi saab selles olla mõistetav vaid eriettevalmis­ tusega kuulajaile, uusim koorirepertuaar äralauldav vaid muusikalise keskharidusega lauljaile. Vastuolu on ilmne. See tõusis esile ka meie toreda festivali mitmetel kontsertidel. Kuidas seda vastuolu ületada, millised vahendid valida nii muusika enda kui ka muusika populari­ seerimise arendamiseks, et üks ei hakkaks hävitama teist? See peaks olema spetsialistide otsustada. Loodangi sellele vastuseid eelkõige neilt, 8 muu hulgas ka ajakirja «Teater. Muusika. Kino» veergudel. Üleliiduline muusikafestival

MONIKA TOPMAN

Märtsikuu esimesel kolmandikul elas kogu meie vabariik üleliidulise nõukogude muusika festivali tähe all. Sellisele laiahaardelisele muusika­ peole ei oska võrdväärset leida kogu meie senises kultuurielus. Nädala jooksul — 4. märtsist 11. märtsini — toimus ainuüksi Tallinnas üle 30 mitmesuguse muusikaürituse, lisaks kontserdid Tartus, Kohtla- Järvel, Narvas, Pärnus, Haapsalus, Jõgeval,' Paide ja Rakvere rajoonis. Selle aja vältel kuulsime teoseid rohkem kui 150 heliloojalt üle kogu Nõukogudemaa. Ka esitajaid oli rohkesti, sealhulgas niisugused kõrgetase­ melised kollektiivid nagu NSVL Kultuuriministeeriumi Riiklik Sümfoonia­ orkester (seekord F. Mansurovi käe all), Leningradi varajase ja nüüdis­ muusika orkester (dirigent E. Serov), Leningradi Riiklik Kontser-di- orkester (A. Bathen), keelpillikvartetid. Gruusiast,, Leedust, Armeeniast, hulgaliselt vokaal- ja instrumentaalsoliste paljudest vennasvabariikidest. Kõige rohkem oli külaliskollektiivide hulgas koore. See an ka loomulik, sest festivali raames toimus nõukogude koorimuusika arenguprobleemi­ dele pühendatud NSVL Heliloojate Liidu juhatuse väljasõidupleenum. «Suurtest» kooridest tuleb eelkõige nimetada meie maa vanimat — M. I. Glinka nimelist Leningradi Riiklikku Akadeemilist Koorikapelli (dirigent V. Tšernušenko), mille ajalugu ulatub XV sajandisse. Selle kõrval esinesid Moskva Riikliku Konservatooriumi üliõpilassegakoor (B. Te viin), Moskva 72. kooli kooristuudio «Vesna» lastekoor (A. Ponomar- jov), Usbeki NSV Televisiooni ja Raadio segakoor (B. Umedžanov), A. Kalninši nimeline Läti NSV Televisiooni ja Raadio segakoor (E. Racevskis). Viimastel aastakümnetel on eriti kasvanud kammerkooride populaar­ sus, ilmselt seoses nende suurema mobiilsuse ja uuelembesusega. Paljude festivalikülaliste parimad muljed on seotud selliste kollek­ tiividega nagu Moskva Kammerkoor (dirigent V. Minin), NSVL Kultuuriministeeriumi Riiklik Kammerkoor (V. Polianski). Novosibirski Kammerkoor (B. Pevzner), Riia kammerkoor «Ave Sol» (I. Kokars), Armee­ nia Televisiooni ja Raadio kammerkoor (E. Oganesjan), Kiievi Kammerkoor (V. Ikonnik). Meie professionaalsetest kooridest osalesid RAM, Televisiooni ja Raadio segakoor ning Riikliku Filharmoonia kammerkoor, lisaks hulk väljapaistvaid taidluskoore Tallinnast, sealhulgas Tallinna Kammer­ koor ja lastekoor «Ellerhein». Loomulikult võttis festivalist osa ka ERSO, mida P. Lilje kõrval dirigeeris külalisena S. Kogan Rostovist. Laialdaselt olid rakendatud meie vabariigi solistid. Selline mitmetahuline, tõeliselt hiiglaslik muusikasündmus võis teoks, saada üksnes suure organiseerimistöö tulemusena. Ja peab ütlema, et põhijoontes festival ka õnnestus — nii organisatsiooniliselt kui ka kunstiliselt. Kui midagi ette heita võiks, siis kontsertide rohkust, toimus ju iga päev 3—6 kontserti, sageli samaaegselt mitmes eri paigas. Algselt tekkis isegi kahtlus, kas Tallinnas kõigile neile publikut jätkub. Õnneks osutusid kartused asjatuks, enamik kontserte läks täis­ saalidele ja sai kuulajate sooja vastuvõtu osaliseks. Kuid üksikisiku seisukohalt oli koorem siiski üle jõu käiv. Nii mõnelgi korral oli otsuse langetamine ühe või teise kontserdi kasuks üpris raske. Tõsi, oli küll võimalus hommikuti Heliloojate Majas kuulata heli- liritidelt eelmise päeva kontserte, millele ise ei jõudnud, kuid vaevalt see suutis asendada vahetut muljet. Siiski püüaksin järgnevalt luua mingi ülevaatliku pildi sellest tohutust muusikaelamuste kaosest. Ei pea otstarbekaks peatuda üksiku­ te kontsertide-, veel vähem teoste juures ega iseloomustada esinejaid ükshaaval. Küll aga tahaksin lugejaga jagada mõtteid, mis tekkisid festivalikontserte kuulates. Võib-olla tugevama mulje jättis erinevate rahvuslike koolkondade loomingu mitmekülgsus ja samal ajal selle sisuline ühtsus. Kõigi liiduvabariikide heliloojaid on inspireerinud tänapäeva inimene, tema ellusuhtumine, tõeotsingud, kodumaa loodus ja ajalugu. Koik see on aga helidesse, jäädvustatud kõige erinevamate käekirjadega. Ometi võib teha ühe üldistava tähelepaneku: publiku erilise soosingu osaliseks said just need teosed, milles oli tuntav rahvuslik alge — olgu siis tegemist vene. ukraina, aserbaidžaani, turkmeeni, tadžiki, kasahhi, kirgiisi, läti, leedu või eesti muusikaga. Eriti köitsid kuulajaid G. Sviridovi, V. Gavrilini, A. Ešpai, F. Ämirovi, V. Kikta, V. Tormise ja paljude teiste sellelaadsed helindid. Siinkohal võib tsiteerida Moskva helilooja. NSVL rahvakunstniku A. Ešpai sõnu: «On ju ammutuntud tõde, et mida rahvuslikum on kunstnik, seda individuaalseni ja ühtlasi internatsionaalsem on ta oma loomingu poolest. Rahvuslikud anded rikastavad meie paljurahvuselist muusikakultuuri.» Näib, et rahvuslikkus on praegu nõukogude muusikas üks hinnata­ vamaid kvaliteete. Seejuures on aga tunduvalt avardunud selle mõiste sisu. Tänapäeva nõukogude helilooja jaoks on rahvuslikkus eelkõige kujundisüsteem, mis laiemas mõttes väljendab rahva maailmatunnetust. Seejuures pole hoopiski kohustuslik tõeliste rahvaviiside või nende imitatsioonide kasutamine helitöö muusikalise materjalina. Uks tendentse, mis ilmnes eriti kooriloomingu valdkonnas, näib olevat pöördumine vene iidsete koorimuusikatraditsioonide poole, nende žanrite ja intonatsioonide kasutamine nüüdisaja maailmavaatelistelt ja esteetilistelt positsioonidelt, ümbermõtestatud kujul. Selle kõige ereda­ maks avaldusvormiks on koori kontserdi žanri taaselustamine. Festivalil esindas seda V. Rubini Koorikontsert (varasematest näidetest tuleks märkida G. Sviridovi Kontserti A. durlovi mälestuseks). Võis tunne­ tada sidemeid ka hilisema vene kooriklassikaga (sisulised paralleelid S. Tanejevi kooriloomingu ja G. Santõri «Triptühhoni» vahel). Samal ajal oli kuuldu seas ka täiesti uudse kooristiiliga, eriti värskelt mõjuvaid teoseid, nagu R. Stšedrini «Stroofid «Jevgeni One- ginist»» ja «Pugat.šovi hukkamine», aga ka N. Sidelnikovi «Romans- seero armastusest ja surmast». Väga kirev on pilt sümfoonilises ja kammermuusikas. Kuid siingi võib leida mõningaid jooni, mis pääsevad maksvusele paljudes teostes. Eeskätt on tuntav heliloojate ilutaotlus, huvi teoste puhtkõlaüse külje ning vormi harmoonia vastu. Eluõiguse on võitnud uudne drama- turgiatüüp (nn. süsteemne dramaturgia), mille ilmekaimaks esindajaks on G. Kantšeli looming, kuid mille sugemeid leiame ka mujalt, muu hulgas L. Sumera töödest. Kuna oleme juba jõudnud eesti heliloomingu juurde, tuleb nentida, et meie vabariigi muusika, mis kavades oli esindatud küllaltki arvukalt (üle 20 autori), sai hea vastuvõtu osaliseks — ja seda mitte üksnes kodupublikult, vaid ka külalistelt. Rohkem tähelepanu äratasid loomulikult suuremad teosed — V. Tormise «Isuri eepos». E. Tambergi Viiulikontsert, L. Sumera Sümfoonia, R. Kangro ooper «Ohver» ja kantaat «Mannile», R. Eespere ballett «Kodalased» ning kooriteosed —, kuid häid sõnu öeldi ka teiste kohta. Aga eks ole meilgi omad probleemid ja koorimuusika tulevik pole nende hulgas kaugeltki väikese tähtsusega. Niidet eriliseks rahuloluks pole just põhjust. Üks festivali tunnusjooni oli see-, et peaaegu kõigil kontsertidel kõlas mitme vabariigi muusika. Nii esitas Usbeki segakoor kõigi Kesk-Aasia liiduvabariikide kooriloomingut, Armeenia kammerkoorilt kuulsime ka gruusia ja aserbaidjšaani heliloojate teoseid. Loomingu- vahetusi võis täheldada ka kammerkontsertidel. Meie muusikud to M. Kärmas, E. Kuiv, A. ja T. Järvi mängisid tadžiki helilooja S. Pulodi Keelpillikvarteti nr. 2, kirgiisi K. Moldobassanovi palu puhk- pillikvartetile esitasid J. Tamme nim. puhkpillikvinteti liikmed, moldaavia helilooja B. Dubossarski Kvinteti esitajaskond oli aga sootuks vabariikidevaheline — meie K. Velthut (klarnet) ja Jerevani konservatooriumi keelpillikvartett. Moskva interpreetide esituses kuulsime turkmeeni, gruusia ja kirgiisi muusikat. Festivalipäevil Tallinnas sõlmisid nii heliloojad kui ka interp­ reedid isiklikke loomingulisi kontakte ja sõprussidemeid kolleegidega paljudest liiduvabariikidest. Lisaks sellele oli paljudel külaliskollek­ tiividel ning heliloojail, eriti tuntud laulumeistreil A. Pahmutoval, J.' Frenkelil ja O. Feltsmanil kohtumisi töötajatega meie vabariigi eri paigus. Tallinnas toimusid selletaolised üritused näiteks «Balti Manufaktuuris», J. Lauristini nim. Tallinna Masinatehases, õmblus- tootmiskoondises «Baltika» ' ja mujal. See aitas veelgi laiendada festivali kandepinda.

Nõukogude muusika festival kulmineerus NSVL . Heliloojate Liidu juhatuse plenaaristungiga. Tähelepanu fookuses, nagu juba öeldud, olid koorimuusika probleemid, kuid käsitlust leidsid muudki teemad, enamasti küll sellised, mis otseselt või kaudselt seostusid põhiteemaga. Pleenumi avaettekanne oli NSVL Heliloojate Liidu juhatuse esimeselt sekretärilt T. Hrennikovilt, kes fikseeris arutluse võtmeprobleemid. Kuna ülevaade T. Hrennikovi ettekandest on avaldatud ajakirjanduses, tooksin siinkohal välja vaid mõningad momendid. Kõigepealt rõhutas kõneleja heliloojate ning interpreetide vastutust nõukogude inimeste, kommunismiehitajate vaimsel kasvatamisel ja kuju­ nemisel, ülesandeid, mis on lahutamatult seotud NLKP XXVI kongressi ja NLKP Keskkomitee 1982. aasta novembripleenumi otsuste elluviimisega, samuti suunistega, mis sisalduvad NLKP Keskkomitee peasekretäri J. V. Andropovi ettekandes NSV Liidu moodustamise 60. aastapäeva pidulikul koosolekul. Meie heliloojate ees seisvad ülesanded on laiahaardelised ja üheks, olulisemaks pidas T. Hrennikov nüüdisteema kajastamist loomingus. Vähe leiame veel muusikas nõukogude inimese rikast sisemaailma, rahva kangelastegusid kajastavaid suurteoseid. (Positiivse näitena selles valdkonnas mainis kõneleja muu hulgas G. Podelski oratooriumi «Aegade hääl».) Endiselt püsib vajadus programmiliste sümfooniliste teoste ja pidulike, avamängude järele. Läbi aegade päevakorras olnud probleem on nüüdisteema muusikateatrite laval. Seejuures võib ka nõukogude muusikaklassika šedöövreid harva leida teatriafiššidelt. •Sama võib nentida teistegi žanrite puhul. Teine suurem probleemidering T. Hrennikovi ettekandes oli seotud «muusikalise atmosfääri saastatusega». Olmemuusikas, eriti laulu- žanris võtab üha enam maad teemade tühisus, madalus, isegi väikekodan­ like ideaalide propageerimine. See seostub otseselt pooldiletantlike vokaal-instrumentaalansamblite tegevusega. Kõneleja rõhutas, et ka meelelahutusmuusika peab olema tõeline muusika, vastama meie ühis­ konna ideelistele ja esteetilistele kriteeriumidele. Juhtides tähelepanu mõnel pool valitsevale disproportsioonile levi­ ja süvamuusika vahel (viimase kahjuks), tõi T. Hrennikov selle põhjusena esile igapäevase muusikapropaganda ja kasvatustöö nõr­ kust, publiku maitsele järeleandmist selle arendamise asemel. Eriti massikommunikatsioonivahendid ning kontserdiorganisatsioonid peavad hea muusika propageerimisse suhtuma suurema vastutustundega. Kõneldes .koorimuusikast, tõstis Heliloojate Liidu juhatuse esimene sekretär ühe olulisemana esile järelkasvu küsimuse — lastekooride ja nende repertuaari osa noorte kunstilisel kasvatamisel. Lisaks sellele vaatles kõneleja nõukogude koorimuusikas käesoleval ajal ' ilmnevaid põhitendentse. Kuivõrd need leidsid valgustamist ka paljudes sõna­ võttudes, teeme neist juttu hiljem. Siinkohal vaid niipalju, et и ettekandja rõhutas muu hulgas koorimuusika mõju teistele žanritele, sellistelegi, millel ajaloolised seosed lauluga puuduvad. Näiteks tõi ta koori kasutamise balletis (F. Ämirovil) ning intrumentaalkontserdi saateaparaadina (A. Holminovi Tšellokontsert). Meie vabariigi muusikas aga leidis kõneleja olevat žanrite sünteesi tulemusena tekkinud sootuks uue nähtuse — «kooriteatri», mille eredaimaks näiteks pidas V. Tormise «Eesti ballaade», aga ka tema «Naistelaule», samuti Filharmoonia kammerkoori esinemisvorme. (Õigluse huvides olgu mainitud, et niisuguse kooriteatri elemendid on väga tugevad ka meie lõunanaabrite kammer­ koori «Ave Sob interpretatsioonis.) . . Väga oluliseks pidas T. Hrennikov heliloojate otseseid kontakte kooridega, mis ühelt poolt aitavad paremini mõista autori kavatsusi, teiselt poolt annavad aga heliloojale selgema ettekujutuse ühe või teise kollektiivi võimalustest. • Lõpetades. ettekannet, ütles T. Hrennikov: «Nende päevade jooksul me veendusime selgelt veel kord, kui lahutamatud on nõukogude muusika­ kunsti ja elu • sidemed, kui suurepäraselt see teenib Nõukogudemaa rahvaste vendluse ja sõpruse ideid. Pleenumi ja festivali kontsertidest võttis osa rohkesti suurepäraseid esinejaid meie maa eri vabariikidest ja kultuurikeskustest. See on tõepoolest võimas, sädelev mitmehäälne koor, mille sünd on võimalik üksnes meie maal, võitnud sotsialismi maal.» Järgnenud diskussiooni vältel olid kõne all paljud ainevaldkonnad, nii need, millel on üleliiduline või veelgi laiem kandepind, kui ka sõnavõtjate koduvabariikide mured. Enamik esinemisi olid asjalikult kriitilised, «roosasid» sõnavõtte peaaegu polnud (vaid Moldaavia esindaja S. Lunguli sõnadest jäi mulje, et sealkandis on kõik väga hästi — kui ainult veel koorikooli ka saaks!). Üks põhilisi asju, mis paika pandi, oli koorimuusika koht meie elus, koorimuusika ülesanded. Selle kohta ütles ühes oma intervjuus helilooja J. Frenkel: «Koorimuusika on see toitepinnas, milles üldse areneb helikunst. / . .. / Olen veendunud, et koorilaulu arengu astmest sõltub ka helikunsti üldise arengu tase.» Sama mõtet jätkati paljudes pleenumisõnavõttudes. Moskva Kammerkoori dirigent V. Minin rõhutas eeskätt koorimuusika kui inimeste kõlbelise eneseväljenduse, enesetun­ netamise vahendi osatähtsust, näidates koorilaulu ühendavat jõudu. Helilooja V. Kalistratov tõi esile koorimuusika ühe põhilise teemana kodumaateema, meie maa mineviku ning tänapäeva kajastamise. Mõtet jätkab O. Feltsmani tähelepanek, et heliloojad, isegi kui nad oma teostes meenutavad minevikku, teevad seda oma ajastu pilgu läbi. V. Kalistratov rõhutas ka, et üha enam tõuseb kodumaateema lahenda­ misel päevakorrale selle filosoofiline aspekt, kunstniku ning ajastu suhe. Paljud sõnavõtjad (V. Minin, A. Stogarenko. jt.) kõnelesid omalaad­ sest a capella koorikultuuri renessansist. Teatavasti on a capella koorilaulul vene muusikas pikaajalised traditsioonid, mis kulminee-

Vilniuse Riiklik Keelpillikvartett Gruusia Riiklik Keelpillikvartett rusid sajandivahetusel S. Tanejevi ja A. Kastalski loomingus. Veel käes­ oleva sajandi 20.—30. aastail oli Nõukogude Liidus o capella koori­ laul üsna kõrgel järjel. Sõjajärgseil aastail aga jäid traditsioonid unarusse. Selle põhjused on seotud eelkõige muusikalise kasva­ tuse olukorraga koolides, mis saigi üheks olulisemaks arutlusobjektiks pleenumil. Seda teemat puudutasid vähem või rohkem peaaegu kõik sõnavõtjad. Üksmeelselt rõhutati vajadust tõsta muusikalise kasvatuse osatähtsust ja töötada välja uus kaasaegne metoodika. Eriti oluliseks peeti lastekooride võrgu laiendamist. Samal ajal pidasid sõnavõtjad (sealhulgas J.' Rääts) oluliseks suurendada ka instrumen­ taalteoste osa koolimuusikas. On vaja tõhustada muusikaõpetajate ning kooridirigentide ette­ valmistamist. Peeti vajalikuks pöörata suuremat tähelepanu nüüdis­ muusikale ja praktilisele kooritööle koorijuhtide koolitamisel. Kõne all oli ka lauljate ettevalmistamine professionaalsete kooride tarvis — et kõrgkooli lõpetanud laulja ei peaks oma suunamist koori «kahetsus­ väärseks arusaamatuseks». Tõstmaks koorilaulu mainet rahva hulgas, samuti kooride enese­ tunnet, peeti vajalikuks kriitika ja muusikateaduse suuremat tähele­ panu kooriprobleemidele, seda nii interpretatsiooni kui ka loomingu valdkonnas. Siiani on liiga vähe neid muusikateadlasi, kes suudavad ja tahavad koorimuusikast kirjutada asjatundlikult ja köitvalt. Ilmselt on siingi vaja juba koolipingis suunata muusikateadlaste huvisid, andes neile ka tarvilikke eelteadmisi. Kooriloomingu arengutendentsidest kõneldes rõhutas enamik sõna­ võtjaid rahvusliku alge osatähtsuse suurenemist selles. Huvi folkloori vastu on tõusnud eriti viimastel aastatel. Seda võib märgata kõigis vennasvabariikides. On hulk heliloojaid, kes sel alal on muutunud lausa tooniandvateks (nende hulgas ka meie V. Tormis). Samal ajal on lähenemine folkloorile individuaalne. Märgatavad on erinevused eri koolkondade vahel. Sageli on need tingitud kohapealsetest traditsioonidest (näiteks Kesk-Aasias). Üldiselt aga, nagu rõhutas leningradlane V. Pri- gožin, köidab endise «puhta» rahvaviisi töötlemise kõrval heliloojate huvi üha enam rahvamuusika sisemine loogika, seaduspärasused, rahvusliku musitseerimise printsiibid. Vanameister A. Balantšivadze manitses noori ilmutama folkloori kasutamisel suuremat pieteeditunnet, eriti nüüdisaegse kompositsioonitehnika rakendamise korral. Traditsioonide ja nüüdisaja helikeele orgaanilise ühendamise vaja­ likkusest kõnelesid paljud sõnavõtjad. Seoses sellega kerkis üles kaks uut probleemi. Esimene neist puudutab paljude kooride inertsust uuema heliloomingu suhtes. Peaasjalikult kehtib see isetegevuskooride kohta, kelle tase sageli lihtsalt ei küüni tänapäeva professionaalsete heliloojate poolt kasutatava kooritehnikani (meie vabariigi taidluskoore tõsteti esile kui erandlikku nähtust). Kõlas etteheiteid ka paljude professionaalsete nn. rahvakooride liigse «kapseldumise» kohta. Ehk­ ki just neilt võiks oodata uue folkloorilaine toetamist, piirduvad rahvakoorid enamasti 19. sajandi stiilis lahendatud folklooritöötluste ja rahvalike lauludega. Niisuguseid laule kirjutavad oma kooridele tavaliselt koorijuhid ise. Nii tekibki mõnel pool lõhe professionaalsete heliloojate ja kooride vahel. Näib siiski, et oleks ebaõige süüdistada üksnes koore. Ja siin jõuamegi teise probleemi juurde — see on heliloojate kooritundmine. Kirjutades muusikat mingile instrumendile, peab tundma selle võima­ lusi. Vastasel korral on teost kas väga raske või koguni võimatu kõlama- panna adekvaatselt kavatsusele. Ja eks koorgi ole omamoodi instrument. Otsingud koorimuusika helikeele rikastamiseks on kahtlemata väga vajalikud, kuid sageli osutuvad noorte heliloojate esimesed katsetused sel alal enamikule kooridele liiga raskeks. See valmistab pettumuse nii heliloojaile kui ka (taidlus)koorile. Viimane võib hakata umbusklikult vältima igasugust uuemat repertuaari, helilooja aga halvemal juhul lakkab üldse koorimuusikat kirjutamast, paremal juhul orienteerub professionaalselt kõrgetasemelisele kammerkoorile. Samal ajal ei kahtle 13 keegi laialt kasutatava repertuaari vajalikkuses. Järelikult tuleks heliloojaid koorispetsiifikaga tutvustada juba konservatooriumis, soovi­ tatavalt praktilise kooritöö kaudu. Seda ongi tehtud näiteks Läti konservatooriumis, kus tegutseb koor kompositsioonikateedri üliõpilastest. (Et noorte järelkasv koorimuusikas on meilgi valus küsimus, näi­ tas kas või seegi, et tänavuse laste ja noorsoo muusikanädala lõpul toimunud RAM-i kolme põlvkonna kontserdi kavas olnud kümmekond eesti autorit on kõik juba jõudnud üle 50. eluaasta piiri.) Elavat arutamist leidis T. Hrennikovi poolt esile toodud «muusika­ lise atmosfääri saastatus». Paljud sõnavõtjad kurtsid halvatasemeliste VIA-de ülevõimu ja rõhutasid vajadust tervendada olmemuusika valit­ sevat olukorda. Meelde jäi O. Feltsmani väide, et «ka tarbemuusikas on vajalik filosoofiline kontseptsioon», ning tema viited varasemate epohhide heliloojate (Bach. Schubert jt.) loodud olmemüusikale. Aja­ kirja «Muzõkalnaja Zizn» peatoimetaja I. Popov nägi väljapääsu selles, et muuta koorilauluharrasUis massiliseks. Oluliseks peeti siiski ka vokaal-intrumentaalansamblite tegevuse paremat suunamist, eriti reper­ tuaarivaliku osas. Pleenumi kahe istungipäeva jooksul kõneldi veel paljustki. 11. märtsi istungi keskseimateks sündmusteks olid kahtlemata kaks pikemat sõnavõttu. Esimene neist, EKP Keskkomitee I sekretäri K. Vaino esinemine andis külalistele ülevaate meie vabariigi elust ja kultuuri arengusuundadest. (K. Vaino kõne on tervikuna avaldatud aja­ kirjanduses.) Pleenumi lõpp-punktiks said NSVL kultuuriministri P. Demitševi mõtisklused nõukogude muusika saavutuste ja ülesannete üle. Kõneldes nõukogude muusika festivalide traditsioonist kui leninliku rahvus- 14 poliitika tulemuste ilmekast väljendajast, sõnas P. Demitšev: «Möö- dunud juubeliaasta tõi eriti selgelt esile eri vabariikide elanike kasvava vastastikuse huvi üksteise muusikakultuuri vastu. Me võime rääkida ka rahvusliku muusikaloomingu uuest kvalitatiivsest tasemest, kujunevatest headest traditsioonidest, mis säilitavad parima, mida meie rahvad on loonud ning rikastavad seda uue sisu ja uute vormidega.» Märkides nõukogude muusikakultuuri arengu edasisi perspektiive rõhutas P. Demitšev, et «ühiskonna elu arengutempo hoogustumine nõuab ka kunstilt oskust oma vahenditega vastata aktuaalsetele elu- küsimustele». Seejuures tõuseb eriti tugevalt päevakorrale nõukogude ja klassikalise muusikakultuuri saavutuste propageerimine, võitlus tarbijalikkuse ilmingute vastu suhtumises kunstisse. Omaette käsitlust leidis ettekandja poolt tänapäeva kajastumine muusikas: ooperis, vokaalsümfoonilistes ning sümfoonilistes teostes. Püsima jääb see kunst, mis parteilistelt positsioonidelt tõstab teravaid sotsiaalseid probleeme, kasvatab humanistlikku ellusuhtumist. «Me lähtume sellest, et kultuur peab soodustama sotsiaalset prog­ ressi ja aitama kujundada uut inimest, kes on suuteline lahendama tänapäeva ühiskonna arengu keerulisimaid probleeme. Meie sotsialistlik kultuur ja tema strateegilised eesmärgid on suunatud nende ülesannete lahendamisele» — nendes NSVL kultuuriministri sõnades on väljendatud printsiip, millest juhindub oma tegevuses nõukogude loovintelligents.

Helilooja Aleksandr Holminov Oma pleenumisõnavötus nimetas Moskva muusikateadlane TATJANA KURÖ- ŠEVA festivalil kuuldud muusikateostest kõige õnnestunumaks N. Sidelnikovi «Romansseerot armastusest ja surmast»: Sidelnikovi teos jättis tõesti sügava mulje. Kui helilooja pöördub sõna poole ja hakkab kirjutama vokaalmuusikat, peab ta eriti hoolikalt seda sõna valima ja selle üle järele mõtlema. Kuulub ju sündiv teos kahele autorile. Sidelnikov ongi oma teoses Garcfa Lorca luulesse ülima pieteeditundega suhtunud. Veel tahaksin meenutada kontserti, millel Moskva Riikliku Konservatooriumi kasvandikud B. Tevlini juhatusel laulsid-kahte R! Stšedrini teost — «Pugatšovi hukkamist» ia «Stroofe «Jevgeni Oneginist»», esimene neist kõlas muide esmakordselt. Imetlen nende teoste sisemist harmooniat, poeesia ja muusika, luuletaja ja helilooja mõtete kokkusulamist ühtseks tervikuks. Stšedrinil on nendes teostes õnnestunud tabada mitte ainult Puškini stroofide rütm, vaid tõepoolest ka nende sügav sisu. Mulle tundus, et seda muusikat ilma tekstita täiel määral vastu võtta ei saagi. «Pugat­ šovi hukkamine» põhineb ajaloolistel sündmustel, kuid me saame siit topelt infor­ matsiooni — ühelt poolt annavad meile seda eredad ja valusad faktid, teiselt poolt see, kuidas need erutasid Puškinit ja kuidas tema neid nägi. Helilooja, kes kuulub 20. sajandisse, on need 18. sajandi sündmused Puškini 19. sajandisse kuuluvate mõtetega muusikasse valanud, lisades neile veel • oma tänapäevase emotsionaalse suhtumise. Tahaksin kõnelda natuke ka eesti muusikast, mitte viisakuse pärast, vaid et see lihtsalt huvitab mind. Olen ammune Tormise loomingu austaja, tunnen paljusid tema teoseid, seda enam, et mu pikaajaline elu Lätimaal tegi kontaktid eesti muusikaga eriti tihedaks. Festivalipäevadest jäi meelde kaks teatrietendust ^Vane­ muises»: V. Tormise «Naistelaulud» ja R. Eespere ballett «Kodalased». «Naistelau­ lud» on oma olemuselt ju koorimuusika, mida võiks ka kontsertvormis esitada, aga K. lrdi lavastus süvendas selle teose mõtet oma tagasihoidlike detai­ lidega, mis toetasid Tormise muusika sisemist vaoshoitud stiihiat. Nii nagu Tormis, ei tunneta rahvamuusikat Eestimaal vist keegi teine. Kuigi viimasel ajal on Eestis tekkiivud palju huvitavaid heliloojaid, näiteks Raimo Kangro, kelle muusikat ma alati huviga jälgin. Seekord käisime, vaatamas tema ooperit «Ohver», mis on sajnuti väga köitev, ehkki mulle isiklikult meeldib Kangro enam instrumentaal­ muusika loojana, eriti tema Kontsert kahele klaverile.

Tuntud läti klaveriduo Nora Novik ja Raffi Haradžanjan loomingulised kon­ taktid Raimo Kangroga on meil juba teäda. Kangro Kontsert kahele klaverile valmis selle duo tellimusel, on nüüd lausa populaarseks mängitud ning tõi Raimo Kangrole mullu Eesti NSV riikliku preemia. Et ansamblile sobib Kangro stiil, tema muusika köidab, siis paluti heliloojalt uut teost, mida saaks mängida ka orkestrita. Kangro innustus ettepanekust, nii valmiski läinud suvel tema Sonaat kahele klaverile ning peatselt jõudsid noodid tellijateni. Siit jätkab juba RAFFI HARAD2ANJAN, kellelt küsisime, mida uut see teos pakub:

Muidugi soovisime, et Raimo Kangro jääks selleski sonaadis iseendaks — ta ei tee oma loominguteel järske pöördeid. Võib öelda, et ta on end oma loomingus leidnud, kuid rõõmustavalt ka üha uueneb. Selleski teoses avanes ta meile uuena, keskendununa ja elutargana, seda eriti sonaadi kolmandas osas. Aga näiteks tsükli äärmistes osades taaskohtusime Kangroga, kes tunnetab lausa suurepäraselt rütmi stiihiat, haaravat, joobnustavat liikumist, mis on seotud tantsuplastika, aga laiemas laastus ehk suurlinna eluga. Minu arvates tõmbab selline muusika eriti noort kuulajat. Ja kuna me tahame oma kontsertidel näha kõigi põlvkondade publikut, siis usume, et see sonaat tugevdab kontakte uue, noore publikuga. Teos on kirjutatud väga huvitavalt ning pakub esitajatele palju. Siin on, mil­ lega pianist saab näidata, mille nimel ta nii kaua klaverimängu on õppinud. Helilooja kasutab klaveri võimalusi, seda pilli suurepäraselt tundes, lausa hämmastava leidlikkusega. Näib, et sonaati ei ole üksnes huvitav kuulata, vaid 16 isegi selle esitamist on põnev jälgida. Helilooja ise kuulis oma sonaati esmakordselt Arhangelskis, mängisime seal­ sel festivalil tema Kontserti kahele klaverile. Vaba aega kasutasime aga uue teosega töötamiseks, see oli nagu kostüümiproov, milles katsetasime uue teose sobivust. Kangro on tõeliselt loominguline inimene, seepärast suhtus ta ka meie märkustesse ja ettepanekutesse vastavalt, neist süttides, neid edasi arendades. Lausa põnev oli temalt saada noote pärast meie kohtumist, näha oma ideede ootamatut jätkamist. Kavatseme seda teost korduvalt mängida, peatselt kõlab see Riias ning sügisel on sonaat meie kontsertide kavas Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Tadžiki noorema põlvkonna heliloojat SODMON PULODID ootas festivali eel ebameeldiv üllatus — keelpillikvartett, kes pidi tema teost esitama, ei saanud Tallinna sõita: On vist selline kõnekäänd: «Ei oleks õnne, kui õnnetus vahel ei aitaks.» Nii seegi kord. Kuulnud viiuldaja haigestumisest, leppisin esialgu sellega, et minu teos festivalikavast välja jääb. Siis aga mõtlesin, et sõidan ju Eestisse, kõrge muusikakultuuriga vabariiki ning otsustasin igaks juhuks noodid kaasa võtta. Siin pöördusin oma sõprade ja kolleegide L. Sumera ja A. Põldmäe poole, kes soovitasid mul kõnelda Kultuuriministeeriumi muusikaosakonna juhataja T. Tam­ miga. Tema juhataski mind teie uue, Mati Kärmase' eestvedamisel töötava kvarteti juurde. Nii kohtusin nende toredate muusikutega. Tean, et panin nad raskesse olukorda: olid nad ju ERSO mängijatena festivalipäevil niigi tihedas töös. Kuid küllap nende vastutulekus avaldubki meie internatsionaalne sõprus; nad otsustasid end säästmata kauget külalist aidata. Ja nii kõlaski 7. märtsil Kadriorus kolm osa minu uuest, Teisest kvartetist. Olen Mati Kärmasele, Elar Kuivale ning Andrus ja Teet Järvile südamest tänulik. Ukraina helilooja LEISJA DÕTSKO kantaadi «Tere, algav kaunis päev» esitas lastekoor «Ellerhein»: Kõigepealt tahaksin öelda tänusõnad lastekoorile «Ellerhein», kes kaheteist­ kümne prooviga minu kantaadi ära õppis ja esitas seda suurepäraselt. Minu jaoks oli see tõeline pidupäev. Minu arvates valdab see koor väga hästi tänapäevast kooritehnikat, olles tänu sellele saavutanud vabaduse muusika emotsionaalsel tõlgendamisel ja tundes sellest rõõmu. Ehkki minu kantaat on kirjutatud juba kaksteist aastat tagasi, pole ükski Ukraina lastekoor selle esitamisega tänini veel toime tulnud. Arvan, et «Ellerhein» suutis seda ette kanda just tänu Kodäly õpetamissüsteemile või õigemini selle eesti variandile, mille alusel koor töötab. Teie isetegevuskooride kontsert näitas nii kõrget taset, et teised liiduvabariigid peaksid sellest õppust võtma. Oma pleenumisõnavõtus kõnelesin sellest, mis toimub Ukrainas ja kui suur on seal isetegevuskooride ja professionaalsete kooride tasemeline vahe. Isetegevuskoore võiks meil ehk vähemgi olla, aga see-eest paremaid, et professionaalsete heliloojate kirjutatud --hea koorimuusika neile jõukohaseks osutuks.

Moskva Kammerkoor f

Riina Babitieci ia Kers'i Talisoe (Rattus;. Fr. Tmglase norelli i.Popi ja Huhuu" kujututa^ TRA Draamateatri "äiketet taalie llin\i*tafa M. Karusel). 1975). Saitieja Lembit Petemon (Huhuu). «Popi ja Huhuu;. Näitlejad Lembit Peterson f Huhuu) ja Urmas Kibuspuu (Popi). G. Vaidla foto

Is m nnotrevoronnu

PRANTSUSE STANISLAVSKI

Jacques COPEAU (4. II 1879 — 20. -X 1949) — prantsuse režissöör, näitleja, teatri­ tegelane. Lõpetas Sorbonne'i ülikooli keele ja kirjanduse jakulteedi. Aastate 1904- 1913 sisse mahuvad staieerimine Taanis, ebaõnnestunud katse juhtida isalt pärandu• seks saadud välkest metallurgiatehast Ar­ dennides, tagasihoidlik teenistujakohl ühes Pariisi kõrvalisemas pildigaleriis, too araa- makriilikuna ajakirja «La Grande Revue» juures, ajakirja «La Nouvelle Revue Fran- caise» asutamine koos A. Gide'i jt. kirjani­ kega. San kohtus takoma tulevaste drama­ turgidest mõttekaaslaslegnr A. Gide'i, J. Ro- mains'i, G. Duhameli, Paul Claudeli, R. M. du Gardiga. J. Finkelstein iseloomustab teda oma raamatus «JACQUES COPF.AU ja «VANA TUVILA» TEATER» kui eksalteeri­ tud hinge, kes elab tol ' perioodil vaimsete huvide sfääris, kui . igavest «absoluudi ot­ sijat». Mainitud ajavahemikku mahuvad veel sooloesinemised Pariisis Shakespeare'1, Ibseni ja Claudeli tekstidega. 1913. aastal asutas Copeau «Vieux- Colombier» («Vana Tuvita») teatri, millest sai Prantsusmaa uue teatrikunsti sümbol. Jacques Copeau'd peetakse täie õigusega järgmise põlvkonna prantsuse režissuuri isaks. Tema otsesteks järglusteks on ju L. Jouvet, Ch. Dullin, kes peagi asutasid oma teatrid; Copeau eeskujul lõid oma trupid G. Baty ja G. Pitoeff. 1950.—60. aastate Prant­ susmaa tuntuimad režissöõrid J. Vilar, J.-L. Barrault, A. Barsac on õppinud Ch. Dullini koolis, töötanud Copeau käe all ja koos L. Jouvet'ga. Copeau otsingute vaim levis ka klassika­ lisse «Comedie Francaise'i» teatrisse. Pea­ hoidlikkus, kohkumatus, temagi oli «oma ata mine, mis ühendas Copeau'd ja teisi tolle elav meister, kes loob ja mõõdab oma teo­ aja teatriuuendajaid Euroopas ja Venemaal, seid selle valguses, mis kunstis igavene». oli teatri allutamine kunstilistele ja mitte Maailmasõja eelõhtul oli eetilise teatri kommertssihtidele ning eetilised nõudmised idee lausa õhus. Tarvitseb vaid meenutada näitlejaile. Nii alustasid ju ka Moskva Veera Komissarževskaja plaane näitleja kõl­ Kunstiteatri asutajad organisatsiooniliste ja beliseks kasvatamiseks, Suleržitski ja Vah- eetiliste, mitte esteetiliste postulaatide sead­ tangovi juhitud Kunstiteatri stuudioid, mis misest. praktiliselt olid Stanislavski «süsteemi» Copeau'd nimetatakse sageli Prantsuse taimelavadeks, Eleonora Duse kooliloomis- Stanislavskiks ja selles on oma' tõetera. katseid Itaalias. Sellisest kõlbelisest teatrist, Copeau'd ja Stanislavskit ei lähendanud tei­ stuudio inimsõbralikust ja eesmärgikindlast neteisele mitte ühed või teised kord ja iga­ vaimust loodeti vastukaalu sõjaohu eelaimu­ veseks leitud vormelid, vaid alaline mure sest tingitud vaimsele kriisile, mis väljendus draamakunsti pärast, sisemise tõe teatri labase kommertskunsti vohamises, näitleja väsimatud otsingud. Kui Copeau kirjutab au ja harituse nulli Ugi jõudmises, intel­ Stanislavskist, taasloob ta ka iseenda inim­ lektuaalses prostitutsioonis jms. Peamine: liku ja kunstilise palge. Ka temas olid häm- taheti teatrile suure kunsti väärikus ja au 20 mastavapanevalt ' ühinenud õilsus, tagasi­ tagasi anda. г Vanas Tttvilas» õnnestuski Copeau'l luua turgia, improvisatsiooni, tehnika, režissuuri ideaalilähedane stuudiolikkuse vaim: igapäe• juurde. Ühes rühmas, mis kasvatatud üht• vane ja igatunnine rõõmus kunstitegemine', sete printsiipide järgi, tahtis ta kasvatada ennastohverdav armastus oma kunsti vastu. erinevaid teatri töötajaid — poeete, muu Copeau taotles oma näitlejatelt lihtsust, sikuid, tantsijaid, miime, lavastajaid, näitle• intelligentsust, uusust. kollekliivsusvuiniu. jaid, kooriliikmeid. luvulelinikuid. kõiki tööarmastust. kunsti kõlbelise mõtte tunne­ «draamateenreid», niis ei moodustaks juhus­ tamist. likult kokku eksinud truppi, vaid ühtesula• «\'ana luuila» kuulsaimateks •lavastus• tatud .loomingulist kollektiivi. teks said: /-. Dostojevski «\eiidude Kurama- See sild jääb saatma mitte ainult Copeau. zovile» järgi tehtud instseneering ja Shakes- vaid ka kõigi tema õpi/uste elu. Eksperimen­ peare'i «Kulielcistkümnes öö». Esimene maa­ taalse pedagoogilise töö keskpunktis olid ilmasõda katkestas teatriloo. 1915. aastal kinnised kursused «dramaatilise Instinkti asutus Copeau teatrikooli, kus töötas välja arendamiseks». Siin otsiti ja leili mitmesu­ süsteemi igakülgselt arenenud näitleja ette­ guseid võtteid ja meetodeid, milles improvi­ valmistamiseks. Lisaks näitlejameisterlikku• satsioon omas peamist kohta. Samuti tehti sele õpetati tantsu, manukal, improvisat­ harjutusi jaapani no-teatri süsteemi järgi. siooni, poeesial jm. Kõigi harjutuste sihi formuleeris Copeau 1917 1919. aasiani tõotus Copeau Diderot' sõnadegu: «Ärge kunagi minge kau­ USA-.s. pidas loenguid, lavastas prantsuse gemale tundest, mis teis on: püüdke seda dramaturgide teoseid. Pariisi lugusi tulnud. tõetruult väljenduda.» Nendes sõnades on avas tu 1920. aastal oma teatri uuesti Copeau jaoks formuleeritud draamakunsti Shakespeare'! «Talvemuinasjutuga», lavas­ seadus. tas veel Guidoni, (iozgi, Gogoli. Tšehhovi jt. Copeau astus üles ku etlejana, ta valdas näidendeid, kaasaegsete dramaturgide teo­ suurepäraselt lauakõnel. Enges meisterlikult seid. Jätkas tööd teatrikoolis, millest kuju­ kreeka klassikuid. Racine'i, Musset'd jt. neski täiesti omanäoline kool Euroopas. Lähedased on rollid, milles irooniat, künismi, Copeau unistus laboratoorsest tööst, teda vii­ pingestatud filosoofilist mõtet, teravat ka­ sid meeleheitele seni armastatud näitlejad, rakteersust. Parimad osad: Ivan Karamazov. õpilased ja mõttekaaslased, kes olid juba Alceste («Misuntroobis»), Jacques («Nagu nakatunud edupiiüdlusist. Copeau kirjutab teile meeldib») jt. lot ajal: «. . . Ei suuda täide viia seda, mida 1924. aastal, vaatamata üldisele tunnus­ lahati. Sest mul pole relva. Tahun seda teat­ tusele, lahkub Copeau Pariisist väikese grupi rit luua aegluselt, tagasihoidlikult, ausalt, näitlejatega oma mõisa Burgundias. Selle vaesuses, lii taha teatris näha ühtki eba­ põhjuseks on materiaalne kitsikus, juhtivate ausat immest, ühtki narri. Viskan nad kõik näitlejate (Jouvel. Dullin) äraminek trupist ukse taha. viimseni. Kui meid jääbki vaid ja eelkõige Copeau enese rahulolematus oma neli, jäägu neli. kuid need on ka neli tõelist tööga. Sel perioodil püüdis ta luua rahva­ inimest.» Copeau tahtis kasvatada ideaulsell likku teatrit, mängis väikese trupiga Mo- kauneid, igasugusest auahnusest vabu kunsli- liere'i näidendeid ja vanaaegseid jursse, esi­ preestreid. kes oleksid kaugel kõigest maisest nes talupoegadele, andis külalisetendusi Ing­ tühisusest. Kui ta 1921). aastal uuesti kimli lismaal. Hollandis. Belgias, Šveitsis. avas, pühendus la sellele enam jõudu kui 1930. austal pöördus ta tagasi teoreeti­ teatrile. lise ja teatrikriililise töö juurde, samuti la­ Copeau printsiibid olid lühidalt järgmi• vastas ja mängis Firenze ja Pariisi erineva­ sed: kool peab lisaks laialdasele professio­ tes teatrites. Pliiti aastal kutsuti Copeau naalsele ettevalmistusele arendama ka mõis­ koos Jouvet', Pullini ju liatyga «Comedie tust. kõlbluslHiinel, õpetama distsipliini. I'raneuise'i» režissööriks. la oli selle maail­ truditsioone, «elukutsele soodsa eksistentsi makuulsa teatri kunstiline juhi. Elu viima­ harjumusi», kollektiivsel vaimu, sihtide üht• seks lavastuseks jäi müsteeriumi «Kerjus» sust. Ta ei tahtnud kasvatada tulevasi tähti. lavastamine. Elu lõpuaastad veetis Copeau Algul pidi loodama «koor selle sõna an­ Burgundias. tiikses mõistes». «Koor on kogu draama- J. Copeau teosed: «Souvenirs' du Vieux- poeesiu emarukk» (Copeau). Colombier». Paris, 19,41; «Notes sur te metier Ta püüdis kasvatada näitlejat lapse män• du eomedien». Paris, 1955. Vene keeles on gude loomulikke seadusi järgides, järk-jär- leina kollia ilmunud J. Einkelšteini raamat gult kujundada looduslikku «mängulist ins­ «Жак Koni) и геитр «Старой Еолубятни»». tinkti», anda näitlejale vahendid oma maitse ja fantaasia väljendamiseks. «Algul teeme LEMBIT PETERSON kuulekaks keha. Siis läheme järk-järgult gümnastikalt iile sisemise rütmi tabamisele, muusikale, tantsu, pantomiimi, maski, sõna, elementaarsele dramaatiliste vormide, tead­ liku mängu, lavalise väljamõeldise, poeesia juurde». Esialgse võrdse õpetamise juurest lootis Copeau jõuda diferentsiaalse õpetamise juur­ de. Vastavalt kalduvuste ja annete ilmne­ misele suunata' üht muusika, teist drama­ Märkmeid näitleja professionaalsusest JACQUES COPEAU |

Kui näitleja on kunstnik, siis on kõi­ demõjus väljendus tuleneb õigest väl­ gist kunstnikest tema see, kes enda jendusest. Tehnika ei välista kuidagi isikust.oma ametis kõige enam ohverdab. tundlikkust: ta toob esile ja vabastab Koik, mis ta annab, annab ta iseen­ tundlikkuse. On sellele toeks ja kaitseks. dast — mitte ülekantud, vaid sõna Tänu oma professionaalsusele võime otseses tähenduses ning vähendajata. endast ära minna, sest tänu talle oskame Olles ühtaegu subjekt ja objekt, põhjus hiljem tagasi tulla. Omandatud ja raken­ ja eesmär-k, aine ja instrument, on ta datud põhimõtted, usaldusväärne liiku- looming tema ise. mismehhanism, kindel mälu, kuulekas Siin peitub müsteerium: et inimolend diktsioon, korrapärane hingamine ja lõd- võib pidada ja võtta iseeVmast oma kunsti vestatud närvid, pea ja diafragma aineks, kohelda end kui instrumenti, vabadus tagavad meile julgust sisen­ millega ta peab samastuma, ja sellest dava turvalisuse. Rõhkude, asendite ja ometi lahus seisma: korraga endasse liigutuste stabiilsus säilitab värskuse, toimida ja olla toimitav, loomulik inimene selguse, vahelduse, leidlikkuse, tasakaa­ ja marionett. lu, uuenemise. See lubab meil improvi­ * * * seerida. Räägite, et näitleja astub oma rolli, kehastub tegelaseks. Mulle näib, et see Näitleja anne ja rõõm on siseneda pole päris täpne. Pigem läheneb tegelane oma tegelasse. näitlejale, nõuab näitlejalt kõike, mida Ta ülesanne, ta raske kohustus» on vajab tema kulul eksisteerimiseks, ning sinna jääda, temaga samastuda ja imbub aegapidi tema sisse, ta asemele. tegutseda, nagu ütles Nietzsche, mitte Näitleja hoolitseb selle eest, et jätab oma, vaid teiste kehade ja teiste hingede talle vaba tegevusvälja. kaudu. ' Et olla valmis muutuma tegelaseks, Kuid näitlejal on ka suur kiusatus ei' piisa tema ettekujutamisest, tema väljuda oma rollist, ületada lava piirid, mõistmisest. Et talle elu anda, ei piisa astuda ilma grimmi ja maskita samm ka tema valdamisest. Tuleb olla temast vallatud. Liigne tarkus viib näitleja eksiteele Kujutlusvõimelt pealtnäha kõige elava mad, kõige andekamad, need, kes tege lasega kohtudes end vabalt tunnevad, pote alati mitte kõige siiramad ega ka kindlaimad mitte. Tegelane tõrgub selle ees, kes ei näita tema vastu üles vajalik­ ku tähelepanu ja hoolivust. Tuleb osata teda kohelda ' või pigem lasta ennast kohelda.

• * * * Näitleja jaoks tähtsaim on ennasl anda. Et ennast anda, tuleb kõigepeall ennast vallata. Meie kunsti aluskoeks ongi professionaalsus — kogu distsip­ liiniga,. mida1 see eeldab; kõigi refleksi­ dega, mida see määrab ja käsutab: koos vabadusega, mida see nõuab, .22 ning inspiratsiooniga, mida pakub. Tun publiku poole, mitte niivõrd, et ennast kaotavad need õige tonaalsuse ja moon­ talle näidata, kuivõrd et teda näha, tund­ duvad. ma õppida, temaga loomulikul häälel Seepärast, kui on tegemist tavatu, kõnelda, vastastikku selgust saada. raskevõitu teosega, millel on omad struk­ Nagu palju muudki kaunist ja hinna­ tuuri ja tasakaalu saladused, olen tihti list, on aja jooksul kadunud üks vana arvanud, et üks vahend seda raskust teatritraditsioon: see, et lavastaja kõne­ mitte reeta ja võimaldada sel jõuda les vaatajatega. Moliere järgis seda publikuni oma eheduses ja täiuses, on igasugustel puhkudel: meelituste ütlemi­ seda valjusti ette lugeda. Üheainsa luge­ seks, vabandamiseks, noomimiseks või ja suus saab teos tagasi oma terviku. protesteerimiseks. Ta ei pidanud paljuks Leiab taas oma lihased ja vereringe. publikule teatada, kui keegi trupis oli abi­ Teeb tajutavaks oma jõu ja selle kest­ ellunud, lapse saanud või surnud, vuse. Toob kuuldavale oma sügavuste või kurta, et härrased ihukaitsjad muusika. On, nagu hakkaks kõnelema ukse taga liiga kõva lärmi löövad. poeedi enda hääl ... Nõnda arenes lava ja saali vahel * * * niisugune side, ühendus, sundimatus, Ei keha ega näo liigutuste tundma­ mis meile on tundmatu. Ning saalist õppimine ja valitsemine pea kulgema kostsid vahel lavale arupärimised, nõu­ enda, teiste või maalide-skulptuuride anded, julgustused, mida näitleja mõistis jäljendamise kaudu. Jätmata näitleja ja millest ta sai ergutust. ettevalmistuses kõrvale inimeste vaatle­ •Me oleme vahel oma publiku vastu mist ning esteetilisi teadmisi, võib öelda, ebaõiglased. Ja tema mittemõistmisest, et mitte nägudelt Välja loetud tundmuste alahindamisest, vähesest respekteerimi- väliste märkide reprodutseerimise teel sest tuleneb tihti see, et näitleja laseb ega ka peeglist omaenda näo muutumisi end lõdvaks, libiseb naeruväärselt sin­ jälgides ei doseeri näitleja oma väljen­ nani, et eelistab hõlpsamaid ja laba­ duse intensiivsust. Tal tuleks seestpoolt semaid efekte. Nii nagu Racine kõige tunda neid kirgi, mida ta väljendab, väiksematki teost kirjutades tahtis silme olgu siis isikliku kogemuse või näitlejale ees hoida kõrgemaid eeskujusid, mida omase intuitsiooni abil. Ning ta peaks eelkäijad võisid talle pakkuda, nii peab jõudma oma instrumendi oma näo ka teatrinäitleja, missugune ka oleks te­ anatoomia tundmiseni, selle musklite ma koht laval, oma pingutused viima valitsemiseni. Samamoodi, õppinud küll kõige kõrgemate nõudmiste tasemele, imiteerima maalikunsti ja skulptuuri mida ta võib oodata ühtaegu peenima šedöövreid, ei saa näitleja oma kehaga maitsega ning südamlikult kaasa elavalt ometi vormida plastilist ilu. kui ta oma publikult. . keha muskulaarsete ja artikulaarsete ele­ mentide loomulik mäng talle selle ilu Lavastaja roll, ühtaegu tema kohustus tunnetust ei võimalda. Ei aita sellest, ja eesõigus on olla kõikjal kohal ja kui ametis olevate käsitööliste või tööliste ometi nähtamatu, mitte alla suruda näit­ asendeid ja liigutusi peält vaadatakse. leja isiksust ega moonutada poeedi Seda tuleb ise kogeda, läbi teha. Nii mõtteid, ning üksnes neid kahte teenides puhkemomendil kui ka tegutsedes on kulutada oma vaimuandeid. Kõigi ta pin­ draamanäitlejal olemas sisemine tunne­ gutuste sihiks on luua ja rajada midagi tus etendusest, mida ta annab. Hetkel, terviklikku ja proportsionaalset, tugevat mil ta seda väljendab, lakkavad tund­ ja harmoonilist, mida võiks võrrelda mus ja liigutus, mida ta interpreteerib, nende tillukeste kirikutega, mida vana­ olemast tema jaoks uurimisobjekt, kuid del altarimaalidel põlvitavad donaatorid ei lakka olemast tunnetusobjekt. Ta juhib enda ees hoiavad. Kuid missugused ka neid, kuid on nende valduses. poleks ta ind ja oskused, missugune ka Ei midagi tehtut: ei kehas, ei vaimus, poleks ta võimekus, juhtub loomulikult, ei hääles. Me otsime kadunud har­ kuna tegu on elusa materjaliga, et tal mooniat. ei õnnestu seda päriselt oma tahtmist mööda vormida. Mõned asjad ei allu talle. Või siis juhtub, et publiku ees Kui ma olen mitu korda järjest kor­ rikas liikumatus, see tähendab niisugune, ranud näitlejale ühte ja sama soovi­ mis sisaldab eos järgneva tegevuse, tust, juhist, mida ta juba mitmendat on vaatajale tajutav ilma ühegi välise korda katsub tagajärjetult realiseerida, märgi või poolmärgita. Liikumatus, mis aiman tema näo ja hääle kramplikkusest, järgneb õrnale žestile, pole liikumatus, miimika segasusest, et ta püüab teda mis järgneb ägedale žestile; äkilist lii­ halvavate mõjutuste puntrast kätte saada gutust ette valmistav liikumatus pole see, seda miskil. Et selles ebamäärasuses ja mis valmistab ette aeglast liigutust. tühjuses püüab ta saavutada mingit (Ma ütlen: valmistab ette, mitte tea­ lähtepunkti. See. mis tal minu ar­ dustab.) Õpilasel tuleb lasta teha vates ei õnnestu, on saavutad a sobivaid harjutusi, et ta õpiks tundma endas vaikust ja rahu. erinevust,' mis lahutab neutraalset lii­ Lähtuda vaikusest ja rahust. Niisugu­ kumatust ekspressiivsest liikumatusest. ne on esimene punkt. Näitleja peab Ta kogeb, et erinevatel juhtudel on oskama vaikida, kuulata, vastata, säili­ sisemine hoiak, füsioloogiline sei­ tada liikumatust, alustada žesti, seda sund (vereringe, musklite, liigeste pinge) edasi viia, jõuda tagasi liikumatusse ja erinevad. vaikusse ühes kõigi nende toonide ja pooltoonidega, mida need tegevused si­ saldavad. Hingamine määrab kõik. Liikumatus. Liikumatuse valit­ Hääl, mis ei hinga, lamendub, mõra­ semine. Asendi hoidmine. Näitleja kipub neb, nukrub. Heitleb nagu uppuja. Tekst alati arvama, et tema liikumatuse aeg lohistab teda enda järel. Ta ei valitse venib liiga pikale, samuti nagu vaiki­ seda ega suuda enam artikuleerida. mise ajal arvab ta olevat kohustatud .lust hingamine tagab meie tundlik­ mängima näoilmetega või kui ta on sta­ kusele võime igas suunas liikuda. Te­ tist, simuleerima tasaseid kõnelusi, mis mast sõltub loomulik naer ja läbitun­ on läbinisti groteskne. netatud emotsioon. Temast sünnib õilsus Loomulikkuse ettekäändel teeb näit­ ja mõjuvus, tema annab kohalolule kaa­ leja alati liiga palju žeste, neist ülearu lu. Pelglik hingamine loob segadusi. palju tahtmatuid. Ning alati liiga palju Jõuline hingamine see on vabadus . . . näomiimikat. Hingamine võimaldab kergust, mis on Ta ei tea, et liikumatus, nagu vaikus­ üks näitleja ülimaid voorusi. See tähen­ id, on väljenduslikud. Ta üritab teha dab isegi ägedushoo . momentidel mitte oma vaikimist või liikumatust väljen­ viimse piirini minna, jätta ruumiriba, dusrikkaks katkendlike pisimängudega. mis lubaks oletada, et oleks vaid tahe­ mille eesmärgiks on vahendada talle tud, võinuks minna veel kaugemale; kaasvestleja sõnade poolt avaldatava et on veel teatud ressursse, teatud reser­ mulje peenimaidki nüansse. ve. See on diskreetsus ägeduses ja isegi Vaikus on väljendusrikas kuulajas pateetikas. See on omamoodi hea toon sisalduva siiruse läbi, lihtsa sisemise ja lugupidamine, mida dikteerib meile valmiduse läbi vastamiseks. Näitleja, kes maitse ja võimaldab kergus. mõtleb ja tunneb, mõjutab vaatajaid puht oma juuresoleku kvaliteediga, oma mõtet ühegi grimassiga esile toomata. Inimene, Need, kelle tööks on tundmuse väl­ kes kuulab kaasvestlejat, langetanud pea jendamine sõna kaudu, mõistavad, mida ja varjanud oma näo vaatajate eest tähendab see ütlus: tekst selgineb. avastame tema vaikuse ekspressiivsuse Heli. rütmi ja modulatsiooni kaudu hetkel, mil ta vastamiseks pea tõstab. kirjutatud teksti elavdada, nõnda edasi Liikumatus, eeldusel et see sisaldab anda, et selle mõte iseenesest multiplit- õige hoiaku ja sobiva tähenduse, on seerub, kuid ei moondu, et see seesmiselt väljendusrikas niivõrd, kuivõrd valmis­ avardub, meis oma sogavaima lähte­ tab ette järgnevat liigutust. Tegelikkuses, punkti ning kuulajais tundlikuima siht­ välja arvatud tahtlike"! puhkudel, pole punkti leiab: teame, kui väga väeti on näitleja laval kunagi liikumatu. See see püüdlus, kui väga ahtad meie vahen­ 24 võrduks tema äraolekuga. Väljendus­ did seda saavutada, ilma et väljuksime sündsuse ja loomulikkuse piiridest. Ja aru, et näitleja sees võib nii sündida kui siis tundmus kannabki meid. vahel traagiline mure: kuidas päästa oma pü­ õige rõhu ja varjundini, siis teame, et sivat tööd saatuse pendli eest, kuidas siiraimastki harjutamisest ei piisa, et toime tulla ebaloomuliku väsimusega, seda tahtlikult tekitada . . . Gregoriaani mis ähvardab steriliseerida ta leidmis- palves on kirja pandud südamevõnked. võimet. Hääl võib olla rohkem või vähem * * * ilus, kõneand ja -vool rohkem või vähem Tööstus ei saa läbi laboratooriumita. täiuslik. Hinge hoiak oskab end igatahes Mitte masinate keskel ei tee aju oma taasleida ka kunstvõtetega. arvutusi. Kunst vaesustub või hullub, Püha Benoit ütleb oma «Reeglis», et kui ta ei toetu kooli põhimõtetele. Need «me hing peab kokku kõlama me hää­ põhimõtted toetavad ühtesid, stimuleeri­ lega». Tahaks suuta tabada selle koos­ vad teisi, olgu siis kas või neid haavates. kõla saladust. Kool või laboratoorium on hädavajalikud teatrile, mis on ühtaegu kunst ja tööstus; Võib öelda, et teatrid, mille käsusõna ning kunstina on tema aineks ja instru­ on töö, otsing, julgus, pole asutatud mendiks inimene, kelle vormimisele ta eduks, vaid kestmiseks, ega tohi nad pühendub. Praktika on väärt seda, mida •muutuda ka iseendi orjaks, mis on hoopis ta väärt on. Kui ta üle vohab, on teooria midagi muud; ning nende kavatsuseks asi ta jälle õigesse sängi suunata. Lava pole niivõrd läbi lüüa, kuivõrd võidelda, üksi teeb näitleja, nagu tema üksi teeb ka otsida võitlust ja vastuseisu . . . Nüüd autori. Kuid ta ka hävitab neid. Aeg-ajalt aga aplodeeritakse me edule. Ent kui too on hea need tema käest ära võtta. meid ühel heäl päeval maha jätab, kas * * * võtab siis keegi vaevaks meie eksistentsi Tuleks anda laiem lähtealus trupi- kaitsta? Meie pingutuste tulemust kii­ vaimule, seda sügavamalt mõista; luua detakse taevani. Kas aga mõeldakse meie elukutsele soodsa eksistentsi harju­ tingimustele, mida vajame edasiminekuks mused, vaimse, moraalse ja tehnilise ja uuenemiseks? Me kõik oleme üksteise harimise atmosfäär, distsipliin, tradit­ järel takerdunud probleemi, kuidas kok­ sioonid. Teatri uuenemine, millest nii ku viia keskmist tootmisrežiimi keskmise paljud ajajärgud on unistanud ja mida majandusliku stabiilsusega. Loomisvaba- meie aeg lakkamatult taotleb, näis mulle duse ja majandamisnõudmiste vahelise eelkõige inimese uuenemisena teatris. L* igavese vastuolu ees oleme me kõik Võinuksin võtta juhtlauseks Goethe nii võimetud. lihtsa ja nii sügava ütluse: enne kui Panna vastu igapäevastele nõudmis­ luua, tuleb olla. Sest keegi ei loo tele — hästi. Aga milleks üldse edasi ju muud kui seda, mis ta on. kesta, kui see toimub selle arvel, selle Alustuseks polnud mitte tähtis hinda vastaselt, mis meil oli kõige isiklikum, tõsta erakordseid individuaalsusi, vaid mis oli meie uudseim sõnum? Luua koos •liita, harida ja panna kooskõlas elama publikuga — olen nõus. Õppida temalt — meeskond. Ütleksin paremas sõnastuses, ei midagi paremat. Agä tolle pideva teatri terminoloogias, et tegu oli antiikses kontakti, etendamise igapäevase riski tähenduses koori moodustamisega. viljaks on meile, mõistate, innustused, Põhistruktuuriga tehniliselt tegeldes avastused, üllatused, uuenemisnõuded, jõudsime kohe alguses inspiratsiooni tuhat kerkivat küsimust, mõned aimata­ lätte juurde: koor on kogu lavapoeesia vad vastused, terve hulk sisemisi taht­ emarakk. Meid kujundas luule. misi ja loovat lootust; ma tahaksin väga, et nendest midagi siin elusurve all, Algupärandid: kiirustamise, väsimuse, hingepiina, kor­ Jacques Copeau. Notes sur le metier du come- dien. Paris, 1955. ratuse ja ebatäiuse keskel meie forssee­ Jacques Copeau. Souvenirs du Vieüx-Colombier ritud tööd päevast päeva toidaks, kuid 1931. me peame paratamatult mõtlema, et nad kannaksid" rikkalikumaid ja kaunimaid vilju, kui need küpseksid mõtisklustes ja Tõlkinud MALLE TALVET neid korjataks sundimatult. Saage lõpuks ÖIOlOOQ...

on nii tihedad, et ühte teisest eraldada püüdes võib aimatav tervik hoopis hägu­ seks muutuda. Ain Kaalep (kirjanik): Mulle tundub, et kui maailmakultuurist üldse rääkida, ja just laiemas mõttes, haarates kaasa kõik kunstid, teadused, filosoofia ja reli­ gioossed liikumised, siis on see alati olemas olnud. Võibolla ainult stiihili­ selt, varjatult. Sellel mõistel ei olnud ju nimetustki, enne kui J. W. Goethe möödu­ nud sajandil sõna «maailmakirjandus» välja mõtles. Aga isegi ajal, mil rahvad elavad kirjaoskuseta, rahvaluulestaadiu- mis, on maailmakultuur olemas. Ikka liiguvad kultuurimõjud ühe rahva juurest teise juurde ja mõttetu oleks püüda seda täiesti puhast OMA välja destilleerida. M. V.: Milline on või peaks olema vahekord maailmakultuuri pärandiga? A. K.: Kui vaadata asja kirjanduse poolelt, siis võib öelda, et tänapäeva kultuuris levib kõige kergemini ja väik­ semate kadudega see osa kirjandusest, mis on kirjutatud proosas. Tõlkes kaotab see kõige vähem, romaane ja jutustusi tõlgitakse (ja muidugi ka loetakse) kõige elavamalt. Luulega on muidugi raskem, on ju siin originaalkeele edasiandmisel kaod palju suuremad. Tänapäeva draa- M. Too тс jo to makirjandus on enamasti proosas kirju­ tatud ja selletõttu tõlgitav ta ju on — «JUST SEETÕTTU, ET EI TUNTA kirjandusena. Kuid draamakirjandus KÜLLALDASELT KOGU MAAILMA hakkab elama ju näidendina, lavastu­ KULTUURI PÄRANDIT, ONGI MEIE sena. Ja kuivõrd teater on adresseeritud TEATRI VÕIMALUSED AHTAMAD otseselt arvukale publikule, soovitata­ KUI NAD OLLA VÕIKSID,» ütleb vasti võimalikult arvukale publikule, siis Ain Kaalep. ei saa' mängida näidendit, millest täie­ likku arusaamist võib eeldada vaid vä- Margot Visnap (TRÜ IV kursuse hestelt. Luule ja proosaga on natuke žurnalistikaüliõpilane): Eesti kultuuriloo lihtsam — väärtkirjanduse raskemategi (sealhulgas siis ka teatrikunsti) üle kihtide puhul on võimalik kommentaare mõeldes olen nii mõnigi kord sellele, juurde lugeda. Näidendi, õigemini lavas­ kohta otsima hakanud. Ikka ja jälle tuse puhul langeb see võimalus suuresti meid teistest kultuuridest ammutamas ära. On küll kavalehed, aga seegi pole nähes ei oska nagu hinnatagi, kus parim abi süvitsimõistmiseks. Nii et draa­ lõpeb see OMA ja algab võõras. Juba makirjanduse ja sellega seoses -ka teat­ algusest peale on Eesti kultuuritradit­ rikunsti puhul on vastastikuste mõjude siooni pinnas paljudest mõjudest niivõrd liikumine teistsugune. Eesti teatrikultuu­ läbi imbunud, et konkreetset piiri tõm­ rist rääkides võibki öelda, et paljud mata on raske. Ei saa ju öelda, et kõik, tähtsad maailmakirjanduse ja teatrikul­ mis jääb kitsalt n.-ö. meie aja ja ruumi tuuri elemendid ei ole siin veel kodune­ mõistest väljapoole, on maailmakultuur. nud ja vastuvõttu leidnud. Ja kui nüüd 26 Seosed ja (küllap vastastikused) mõjud jällegi kirjanduse juurde tagasi tulla, siis näeme, et see avaldub ka meie draa­ või lühem ajaline distants. Päris ühte makirjanduses. On la ju ikka veidi maas sammu kõndida teiste maade teatrimõt- olnud oma kahest õest — lüürilisest ja tega pole reaalselt võimalikki, aga ka eepilisest kirjandusest. Selliseid saavutu­ ülejäänud (muidugi vajalikud) näiden­ si, nagu on meie rahvuskultuuril ette did, mis meie teatripildis maailmateatrit näidata proosas ja luules, on märksa esindavad, tunduvad olevat kuidagi vähem. juhuslikult valitud. Ma ei tea, mille M. V.: Kui nüüd silmas pidada, et hulgast on valik tehtud, millistele näi­ kultuurikontaktid maailmaga on siiski denditele on meil lavale jõudnuid eelis­ piiratud (vahetute kontaktide vähesust ei tatud - objektiivse hinnangu andmiseks korva ka vahendavad kanalid), siis tuleb pole teatrivaatajal (ja kas kõikidel la- repertuaari valikul olla vägagi ettevaat­ vastajatelgi) silme ees üldpilti, tausta. lik: ühelt poolt, vältimaks küündimatust Ja kas tippteostegi puhul alati täistaba­ teatri tegemisel, ja teisalt (kuivõrd teat­ musele loota võib ikka tundub, et rikultuuri olulise, pingestavama osa osale vaatajaist saab oluliseks vaid sü- moodustab siiski publik), hoidumaks olu­ /eeline liin, kunstiliselt kõrgel tasemel kordadest, kus teatril tuleks publikuga olevad lavastusedki kannavad nende kontakti otsida allapoole oma võimeid. jaoks vaid meelelahutuslikku funktsiooni. Tekib küsimus teedest ja võimalustest, Teadmiste vähesuse, kultuurimõtte kitsu­ mille abil inimesi teistele kultuuridele se tõttu jääb oluline, lavastaja sõnum lähemale tuua (on loomulik, et selle pärale jõudmata. aluseks on sealjuures süvaseosed oma rahvuskultuuriga). Siiski, kas vaatajat A. K.: Mingis osas on see tõesti nii. tuleb enne harida ja õpetada ning siis Aga see ei tähenda, et peaksime kuidagi­ alles teatrisse tuua või on ka teatril moodi piirama nn. kõrgkultuurile viita­ endal suuremaid võimalusi maailma­ vaid lavastusi ja näidendeid. Suurt rõhku kultuuri mõiste ja selle mõistmise avar­ tuleks aga pöörata ka keskmisele ja ma­ damiseks? dalamale tasandile (kuigi neid nimetusi A. K.: Need peaksid käima muidugi ei olegi ehk päris sobiv kasutada). Olen käsikäes. Väga radikaalse otsuse tegi veendunud selles, ei meie vaatajate mass samade vastuoludega kokku puutudes ei ole sugugi nii rumal ja inertne, üks eesti teatri suurmehi Karl Menning. nagu mõnikord arvatakse. Nn. lihtne ini­ Ta otsustas mängida ainult selliseid mene on nõus õppima küll, ainult et kaasaegseid näidendeid, mida pidas jõu­ õppimine peab toimuma mitte didak­ kohaseks nii oma näitlejatele kui ka tol­ tika kujul, vaid ikka tõelises kunstilises leaegsele publikule Tartus. Klassikast vormis, mis oleks ühtlasi ka" lõbustav. ja maailmalavastustest loobus ta täiesti, Selles mõttes on väga tähtis žanr, mida sest maailmateatri hea tundjana arvas mõnikord rahvatükiks nimetatakse (näit. ta, et seda võis teha tolleaegses Tartus Brechti «Volkstück»). Olemuselt on ta ainult diletantlikul tasemel. Nagu me komöödia, sisaldades kõiki koomika ele­ mente. Aga tal võib olemas olla idee, teame, jäi tema ettevõte pooleli. Teise mis viitab oma aja olustikuliste nähtuste tee valis samal ajal Tallinnas «Estonia», kajastamisest kõrgemale. Meie teatri kes hoolimata sellest, kui diletantlikult üheks puuduseks ongi vahest see, et ala­ lugu ka välja tuleks, hakkas tegema jul­ hinnatakse rahvatükki, piirdutakse tõesti gelt klassikat ja muusikalavastusi. Võib rahvatüki mõiste madalama tasandi, oletada, et Menningu-sugune nõudliku olustikukomöödiaga, kõrvale jättes mõel­ maitsega mees võis mõndagi «Estonia» dava filosoofilise komöödia. Tegelikult on lavastust iroonilise muigega jälgida. ju rahvas võimeline sellest aru saama. Tagasi mõeldes tundub, et viljakaks Minu meelest on üks ideaalsemaid näi­ osutusid mõlemad suunad. Meie ajal on dendeid selles žanris Max Frischi «Bie­ mõlemas suunas taotlusi" märgata olnud, dermann ja tulesüütajad». Momendil ei ja on ka loomulik, et teatrikultuuri ole ta võib-olla nii aktuaalne, kui oli propageeritakse niihästi väga nõudliku aastatel vahetult pärast Teist maailma­ kui ka vähem 'nõudliku publiku seas. sõda, kui fašismiprobleem paljusid huvi­ M. V.: Kui meie teatrit vaadata osana tas. Kõiki koomika vahendeid kasutades, suurest süsteemist, siis nagu ei oskakski ühekorraga lõbustavas ja sünges loos teda üldisel taustal hinnata. Loomuli­ näidatakse ära, kuidas fašism tekib ja kult on eristatavad väljapaistvate teoste levida saab. Idee on äärmiselt lihtne ja lavastused, mis on tehtud filosoofiliselt iga vaataja saab sellest aru, kui vaid ja kunstiliselt kõrgel tasemel. Aga ikka, tahab. See on minu meelest mõeldav ka nende näidendite puhul, lahutab meid rahvatüki ideaal. muust maailmast kas pikem (klassika) M. V.: Järelikult me alahindame ja jat laval jälgides on võimalik hinnata süüdistame vaatajat selles, milles ta te- või otsustada tema intellektuaalse taseme ' gelikult süüdi polegi (noh, et ta näiteks üle? pole kursis ühtede või teiste teatri- A. K.: Ma arvan küll, et on. See origi vooludega). Ta ei pruugigi Brechti vaa­ teatri üks suuremaid voorusi. Publiku ja dates, võtame näiteks kas või praegu näitleja vahel tekib täiesti intiimne suhe, «Vanemuises» mängitava «Puntila», tun­ nad tutvuvad omavahel üsnagi põhjali­ da Brechti teatriteooriat ja märgata, kult, ja see osa publikust, kes oma in­ millised võtted või vahendid seda teenima tuitiivselt tabatud muljeid oskab ka hil­ on pandud.-Nende äratundmisrõõm pole jem sõnastada, võib küll öelda, et ta on muidugi keelatud, aga see jääb vist ikka tutvunud näitleja kui inimesega — isik­ väiksema, teatriharituma grupi osaks. susega. Ei ole mõeldav, et näitleja, kes Enamiku jaoks on oluline ikka autori on rumal inimene, mängib laval enda ja lavastaja ideeline tasand ja see, mis targaks, ja ka vastupidi: targal näitle­ vaatajat ennast kõige enam puudutab jal on kaunis raske mängida ennast laval ja huvitab. rumalaks. Sel juhul mängib ta juba A. K.: Aga niiviisi oli see Brechtilgi niimoodi, nagu (kui jälle Brechti juurde mõeldud. Tema teoreetilised teosed, mis tagasi tulla) Brecht ütleks: ta väljendab muuseas on kirjutatud küll lõbusas föl- oma suhet selle rumala inimesega, keda jetonivormis ja millest ka väiksema ta kehastama peab. haridusega inimesel on täiesti võimalik M. V.: Olen lugenud ja kuulnud pal­ aru saada, on ikka teatriinimestele mõel­ jusid vanema põlvkonna teatritegijaid dud. Publikule olid mõeldud tema näi­ nurisemas tänapäeva näitlejate professio­ dendid ja lavastused. Mind on alati häm­ naalse taseme ja tööoskuse üle. Kas see mastanud see, et miks meil peetakse puudutab ka nende üldkultuurilist taset? tema seisukohti kuidagi raskeks ja aru­ Vaatajana on mul olnud mõningaid ko­ saamatuks nine isegi publikule vastu­ gemusi, mis on sundinud mind ka selles võetamatuks (või vähe vastuvõetavaks). osas kahtlema ja kahetsedes minevikku Mulle tundub, et temast ei ole nagu vaatama. Mis ideaali puutub, siis seda päris hästi aru saadud. Meie Brechti- silmas pidavalt võiks armuda näiteks lavastused on mõnigi kord ebaõnnestu­ Juhan Viidingusse. Tema pole muidugi nud lihtsalt seetõttu, et on unustatud ainus — kõrget vaimsust kandvate näit­ tema teooria väga oluline punkt — teater lejate üleslugemisel eesti teatris tuleb peab alati rahvast lõbustama. Liiga ehk kahe käe sõrmedest puudugi, aga tõsimeelselt on meil Brechti käsitletud. ometi tundub_ mulle, et ÜLDPILT on Olen näinud «Puntila» (see ongi rahva­ kehvavõitu. Võib-olla on mu pessimism tükk) kahte lavastust: noore Panso la­ alusetu, kuid olen päris sageli kohanud vastust, mis oli omal ajal lausa suur­ laval näitlejat, kes ise ei saa aru, sündmus ja Hermaküla oma, mis on ka mida ta mängib. Kas ei ole näitlejad ka väga huvitav. Tundub, et mõnes mõttes seetõttu liiga sageli lavastajast sõltu­ on Hermaküla lavastus isegi brehtlikum, vad? aga siin ei oska ma enam päriselt hinna­ A. K.: Ma ei usu seda päriselt. Ma ei ta teatrivaatajate enamiku seisukohalt, ole kahjuks nii vana, et võiksin praegus­ räägin juba kaasa kui Brechti tundja. aja näitlejaid võrrelda sõjaeelsetega. Brechtist rääkides lisaksin veel, et mul Aga mulle tundub niimoodi, et igal elu­ oli võimalik näha tema enda teatrit alal on kõikidel ajastutel, kõikides • for­ Berliinis, kus mängiti tema näidendit matsioonides rumalate ja tarkade suhe «Kaukaasia kriidiring», mis lugedes mul­ ikka umbes samasugune. See on muidugi le päris igav tundus. Aga lavastus õige, et tänapäeva intelligendil on, noh, oli hiilgav. Märkasin oma rõõmuks, et kas või ladina keele oskus väga tagasi publik elas etendusele äärmiselt aktiiv­ läinud, aga et ta loomu poolest ruma­ selt kaasa. Seda muidugi tänu näitleja­ lam oleks, seda ei saa sugugi öelda. tele, kes olid väga head — polnud Kui J. Viidingust kõnelda, siis ma mui­ mingit kahtlust, et nad kõik olid intel­ dugi arvan, et iga arukas naine peabki ligentsed ja mõtlevad inimesed. See oli olema temasse armunud ja iga arukas väga oluline, pinge oli kogu aeg olemas mees peab teda austama. Ladina keelt ta ja kõik tuli rahvale kätte: nii intellek­ minu teada küll ei oska, aga ei ole min­ tuaalne suunitlus kui ka kogu emotsio­ git kahtlust, et on tegemist tõesti väga naalne laeng (viimane termin Brechtile intelligentse ja suurt eruditsiooni omava endale vahest ei meeldikski). inimesega, mis loomulikult igas tema M. V.: Siit võiks küsimusega tulla osas ka kajastub. Aga ega tema üksi ole, 28 meie näitlejate juurde. Kas eesti näitle­ selliseid näitlejaid polegi väga vähe. Tema Ъп lihtsalt üks eredamaid. vastuste ja tõlgendusliku suuna vahel. M. V.: Võib-olla kipub pessimistliku­ Esimeste all mõtlen konkreetselt ajaloo­ mat suhtumist kujundama asjaolu, et lisi ja kirjandusloolisi väärtusi rõhuta- tänapäeval on ehk kokkupuuteid klassi­ vaid lavastusi, teiste puhul otsitakse kaga vähemaks jäänud. Klassika lavas­ aga ajas ja ruumis liikudes kokku­ tamine on meil saanud suursündmuseks, puutepunkte ja vastuseid oma aja olulis­ mitte aga loomulikult võetavaks nähtu­ tele probleemidele. seks. Side antiigi, keskaja ja hilisemastki A. K.: Arvan, et tegelikult on ka need perioodist pärinevate autorite teostega on lavastused, mis püüavad mingisugust lihtsalt nõrk. Kas just see ei anna või­ klassikalist joont pidada või traditsiooni- malust mulje tekitamiseks, nagu ei või­ lähedased olla, selle n.-ö. teise funktsioo­ maldaks, kaasaja olustikudraama enam ni teenistuses. Nii et probleemi «üks või selliste igipõliste vaimsete väärtuste, teine» siin nagu ei olegi. Küsimus on aga filosoofiliste tasandite jms. esilekerkimist, selles, kuivõrd omavoliline tohib lavas­ mis ilmnevad väärt klassika juures. taja olla. Mõnikord olen märganud, et А. K.: Oma lavastajaid harides peaksi­ lavastaja on enda kui kaasautori osaga me mõtlema sellele, et anda neile või­ liialdanud ja sellega lavastust isegi malikult põhjalik ja mitmekülgne hari­ kahjustanud. Klassikalise teksti puhul, on dus, aga . lavastamise osas detailseid omavoli riskantne, aga lubatud, kui tule­ eeskirju küll teha ei tohiks. К Ird ütles mus ennast õigustab. Nii et lavastaja kunagi, et Shakespeare'i näidenditest peaks äärmiselt enesekriitiline olema. meeldib talle ainult «Coriolanus» (mille Tema töö nõuab haridust ja head maa­ ta ka kunagi lavastas), aga muidu pole­ ilmakirjanduse tundmist. vat Shakespeare tema autor. Ja kui ta M. V.: Küll väiksemas ulatuses, aga nii tunneb, siis on tal selleks õigus. sama nõue peaks kehtima ka publiku M. V.: Järelikult peaks olema lihtsalt kohta, vähefnalt esinduslikumale osale rohkem lavastajaid, kes igaüks omal sellest. Ma mõtlen siin ülikooliharidu­ ajal mingi autori juurde jõuavad. Kokku sega ja humanitaarkalduvustega publi­ teeks see aga enam-vähem rahuldava kuosa, eriti aga ennast ja oma põlv­ teatripildi, kus klassika vähesuse üle konnakaaslase Võib öelda, et vaatajas­ kurtmiseks poleks põhjust. konna kas või selleski sotsioloogilises A. K.: Nii see peaks olema küll. Omal osas võib harimatus (võib-olla ehk ajal oli üks eesti teatri tähetunde, kui liiga karmilt öeldud) saada barjääriks kerkisid esile kaks toredat noormeest: mõistmisele ja arusaamisele teatrist. Kui­ Jaan Tooming ja Evald Hermaküla. das on üldse lood klassikalise filoloogi­ Mõlemate lavastused olid täiesti nagu lise haridusega, eriti nooremapoolse komeedid meie teatritaeväs. Huvitav oli põlvkonna hulgas? nende reperuaarivalik. Hermaküla valis A. K.: Lood on muidugi pahad, selles Paul-Eerik Rummo «Tuhkatriinumängu». ei ole mingit kahtlust. Aga me kõik Rabav üllatus oli aga Toominga valik: loodame, et ühiste pingutustega õnnestub ta võttis vana Kitzbergi täiesti nõrga asja parandada. Mis teatrisse puutub, näidendi «Enne kukke ja koitu», muutis siis on tõesti nii, et vanema kirjanduse pealkirja ühe Kitzbergi variandi najal lugemus on väike ja see vaesestab meie «Laseb käele suud anda» ja tegi sellest teatrirepertuaari valimise võimalusi. lausa hiilgava lavastuse. Ilmselt nägi Meil on olemas küll täielik Shakespeare, just Tooming neid võimalusi, mida enne aga see Shakespeare'i kultus (nagu seda selles näidendis ei olnud nähtud. Kui aga ehk nimetada tohib) ei ole tegelikult su­ Hermaküla Ibseni poole pöördus, siis gugi universaalne. See on omane Saksa­ tundus Ibsen Hermaküla suhtes täiesti maale ja kõikidele maadele, mis on vastunäidustatud autor olevat. Imestasin temast ida pool. Euroopa kultuuri oma­ väga, miks nad (Hermaküla või Too­ aegsed (ja ka siiamaani selleks jäänud) ming) ei avasta niisugust näidendit nagu tippmaad Prantsusmaa, Itaalia ja His­ Schilleri «Röövlid», mida muuseas nendel paania, saksakeelsetest maadest ka Aust­ aastatel mitmes riigis suure eduga la­ ria, ei tunne Shakespeare'i kultust. Neil vastati. Ilmselt oli selles näidendis mida­ maadel oleks imelik öelda, et Shakes­ gi niisugust, mis tolleaegsete noorte peare on maailmakirjanduse suurim dra­ otsingute ja tõekspidamistega väga hästi maturg. Seal öeldaks, et ta on ÜKS sobis. suurimaid. Meil on aga selline stamp M. V.: Jaan Tooming tegi hiilgava la­ kujunenud, tänu muidugi sellele, et vastuse nõrgast näidendist. Ega siingi Shakespeare on meile mitmesuguste saa ettekirjutusi teha selle kohta, milline kultuurilooliste tegurite tõttu kõikidest peaks olema vahekord klassikaliste la­ nendest suurimatest kõige lähedasemaks 29 saanud. Nüüd, kus maailmakultuuri on olemas. Eesti kui väikese rahvus­ mõjud on avardunud ja meil on näiteks kultuuri eeliseks on see, et kultuurielu päris häid suhteid hispaaniakeelse proosa- on seda intensiivsem, mistõttu mada­ ja väliskirjandusega, oleks eeldusi, laim ja kõrgeim kiht pole teineteisest et me ka hispaania klassikalise draama­ sugugi lootusetult kaugel. ga võiksime tutvuda. Pean eeskätt silmas M. V.: Olen 23-aastane TRÜ žurnalis- Calderoni, kes on hispaanlastest kõige tikaüliõpilane. Ütlen kohe, et mul on huvitavam ja kes minu meelest pole meie põlvkonna ja iseenese suhtes kaht­ sugugi väiksem mees kui Shakespeare. lusi. Ma ei arva, et temas pole potent­ Sama lugu on ka antiikdraamaga, mis siaali, aga lootused temast kui uuest peaks olema igasuguse draama mõõduks," täisväärtuslikust loomingulisest aktiivist sest ta on kas otseselt või kaudselt on kuidagi nigelad. Huvid on teisenenud, kõike mõjustanud. Antiikdraama on kogu humanitaarhuvid ebapopulaarsemaks kaasaegse draama (mille alguseks peak­ muutunud. Vahel tundub, et harimatus' sin Shakespeare'i) ema. Ka antiikdraama takistab nii lugemist kui ka kirjutamist. on täiesti lavastatav tänapäeva teatris, Kas ei teki oht, et niiviisi eemaldume aga tema tundjaid on (teatriinimestegi kirjanduse ja ka teatri puhul algalli­ hulgas) väga vähe, kaduvalt vähe. katest, originaalidest? Neid asendavad Hiljuti oli mul võimalik Prahas näha tõlgendused, interpreteeringud ja isegi Aischylose triloogiat «Oresteia». Tege­ neist arusaamisega õn raskusi, sest mist oli elamusliku ja väga tugeva eten­ puudub nn.4kood, mille abil loetav lahti dusega ning ma leidsin, et tänapäeva mõtestub ja seoste nägemisele'viib. publik oli võimeline kõigega täiesti kaasa A. K.: Mingil määral see on parata­ tulema. Ja jällegi kerkis mulle pähe see matu, sest lõpuks ei saa me ikkagi veidi ketserlik mõte, et kui meil aeg­ KOGU kultuuripärandit kaasas kanda, ajalt mängitakse, jah,'pigem Sophoklest nagu hiina muinasjutus mees kannab ja Euripidest kui Aischylost (kes täna­ kaasas oma vanaisa laipa. Midagi jääb päevale ehk siiski kaugemaks jääb), ära ja midagi muutub, ikka ja jälle siis mõte, et Shakespeare suurim on, tõlgendatakse pärandit teistmoodi ja kaoks kohe. Ta kuulub suurte hulka uuesti. Olen veendunud, et tänapäeva kahtlemata, aga kes neist suurtest suu­ vaataja saab «Haimletist» hoopis, teist­ rim on, see küsimus muutuks juba mõt­ moodi aru kui 16. sajandi lõpu inglise tetuks. Ja just seetõttu, et ei tunta vaataja. Aga klassikalise pärandi nurga­ küllaldaselt kogu maailmakultuuri pä­ kivid, nagu Homeros, Dante, Shakespea­ randit, ongi meie teatri võimalused ah­ re, Calderon, Goethe jt., on igavesed, tamad kui nad olla võiksid. Selleks nad ei kao Euroopa kultuuripiirkonnast. ongi meile vaja klassikalist, prantsuse Aukohal olles võivad nad meie raama­ ja hispaania filoloogiat ja nii edasi — turiiulitel vahel muidugi toimuda, aga mida meil praegu vaid üsna napilt ole­ mõnel ajastul puhastatakse nad tolmust mas on. taas, kord eelistatakse üht, kord teist M. V.: Ülikoolis olen küllalt palju osa pärandist. Muutuvad haridused, suu­ kuulnud klassikalise filoloogia kateedri nad ja huvid, aga mulle tundub, et huvi­ vajalikkusest. On see ka tegelikult puudus humanitaarteaduste vastu ei to­ võimalik? hiks küll olla igavene. Siin võib lähema A. K.: Ettepanekuid on palju tehtud, saja aasta jooksul väga kummalisi kõik" oleneb põhiliselt administratiivorga- evolutsioone toimuda. nitest. M. V.: Seda on muidugi lohutav kuul­ M. V.: Aga kas eelnenud jutu valgu­ da, aga ometi tean tudengite hulgast ses ei tuleks karta, et see haritum osa tuua näiteks kas või sellise juhtumi, kus eestlastest ehk eliit hakkab massile kaht­ tudeng ei osanud kirjanduse eksamil laselt lähedale jõudma? vastata, mis on Hamleti «naise» nimi. A. K.: Mingis osas võib-olla küll, kui­ Näiteid oleks teisigi, aga ega täpselt gi need terminid «mass» ja «eliit» pole teagi, kas siin on tegemist selle nn. tar­ just kõige sobivamad. Me võiksime öelda kade ja rumalate vahekorraga, või tuleb ka «aktiiv», «intellektuaalne aktiiv». teadmiste vähesust tudengite juures juba Ja ega vastandada ju ei saagi — üle- kindlaks ilminguks lugeda. minekukihte on ju palju, alates neist A. K-: Arvan, et väliskirjanduse eksa­ väga sügava haridusega intelligentidest, mil oleks Gustav Suits silmapilk tagasi keda Eestis on vähem kui kümme, ja saatnud selle tudengi, kes Ophelia nime siis ikka edasi ja edasi, kuni lõpuks ei tea. Aga tänapäeval võib ta ikka kol­ kõige vähemharitud inimeseni välja. me saada, plaan ju ei võimalda tagasi 30 Üleminek on kogu aeg sujuv ja kontakt saata. Ilmselt- oleme liiga liberaalsed olnud. Nõudlikkuse taset tõstes (ja juhul, kui programmid võimaldaksid kursusi süvendatumalt lugeda) oleksid tulemu­ sed ehk paremad. Ilmselt ei tohiks liiga OimiTLErtf kergelt käega lüüa. I.olli targaks muidu­ gi ei Õpeta, aga ehk oleks parem ta siis lihtsalt niisugusele erialale suunata, kus ta ei olekski nii rumal. Filoloog, kes pole võimeline Ophelia nime meeles pidama, 5. juuni — HEIKI ROOTS, võib osutuda suurepäraseks kingsepaks, Eesti Televisiooni ja heast kingsepast on põhjust niisamuti režissöor — 50 lugu pidada nagu heast filoloogistki. M. V.: Kui me kirjanduse ja kunsti 12. juuni — HERTA ELVISTE, võimalikult adekvaatse mõistmisega hä­ RAT «Vanemuise» das oleme, siis tuleks vist juuri otsida näitleja, Eesti NSV ka klassikalise kultuuri levikus, mille rahvakunstnik — 60 printsiip on meil mosaiikne. Ajaloole oleks nagu võrk peale pandud, aegapidi 17. juuni - JOHANNES REBANE, filtreerub see massikultuuriks. See puu­ TRA Draamateatri dutab nii kooli, massimeediume, vahest näitleja — 60 teatritki ja teisi levikukanaleid. 22. juuni — LINDA VERNIK, A. K.: Massikultuur on ülemaailmne filmikunstnik — 50 nähtus, eruditsioon on muutunud mingi­ 22. juuni — ANTON MUTT, suguseks mälumängurite harrastuseks. filmioperaator — 50 Õpitakse entsüklopeedia pähe, aga suur­ teks üldistusteks ei olda võimelised. Aga 26. juuni — OLAF PAESÜLD, see ei tähenda, et inimesi, kes selleks ENSV Riikliku Nuku­ võimelised on, vähem oleks kui enne teatri näitleja, on olnud. Me ei pane neid võib-olla liht­ ENSV teeneline salt tähele. On ju ilmunud Kanti «Pro- kunstnik — 60 logomeenid» ja Aristotelese «Poeetika», ja kui seltiseid teoseid juba ilmunud on, siis võib eeldada, et neil on ka lugejaid. Koik see süvakultuur on ju tegelikult olemas, ta seisab meie tähelepanust ainult kuidagimoodi kõrval. Ka massi­ kultuuri pole mõtet süüdistada, mõnin­ gal määral on ta olemas juba vähemalt 18. sajandist peale. Massikultuuri ja kõrgkultuuri vahel pole kunagi teravat piiri. Ja meelelahutuski on äärmiselt vajalik, see ei tohi ainult manduda aja­ viiteks. Kultuurist rääkides tuleb selline sõna nagu ajaviide kõrvale jätta. Ettehei­ de, mida massiteabekanalitele teha võiks, en see, et nad teinekord esitavad massi­ kultuuri kõrgkultuuri pähe. Nagu ma alati olen arvanud, ei ole see nn. lihtne inimene sugugi nii haridusevaenulik. Ta on valmis tema tasemele vastavalt haridust vastu võtma. Ei tule mitte tema juurde alla kummarduda, vaid tuleb tal käest kinni võtta ja aidata tal ülespoole tõusta. Ta tuleb kaasa hea mee­ lega. See puudutab ka teatrikunsti, isegi väga. Video võimalusi

JONATHAN PRICE

Telekaamera oli lukustatud õhukondit- ümberkirjutamisele rohkem aega kui mõt­ sioneeriga stuudiosse, ümbritsetud mus­ lemisele. Kui meedium end aga avab rah­ tadest lohisevatest juhtmetest, eredast vamassidele, riskitakse enam, tuhande ja prožcktorisärast ja kallitest lavadekorat­ ühe erineva eesmärgi püüdlemisel ületa­ sioonidest, hääli summutasid rasked takse lausa kogemata senised piirid. Tõe­ veluurkardinad ja helikindlad kahekord­ lised videopioneerid kuulusid keskklassi, sed plokkseinad. Ainult' asjatundjad pää- nad kasutasid videoseadmeid töö täiusta­ . sesid punkritaolisse kontrollruumi. kus miseks, teadmata, mida eksperdid võima­ volitatud isikud küürutasid pingsalt nup­ tuks peavad. Nagu esimesed kütid, kes pude ja mikrofonide kohal, samal ajal kui läksid Ameerika tühismaale, avastasid insenerid juhtisid habrast instrumentaa­ nad võimalusi, millest keegi polnud undki riumi. Stuudiost välja tänavale viivate näinud. pikkade koridoride ristumiskohtades seisid Nad avastasid, et videot võib kasutada vormirõivais valvurid kontrollblanketti- õtse või lindistatuna. Tänu elektrooni­ dega, saates tagasi kõik kutsumata küla­ lisele kiirusele saab teleris näidata just lised. Viimase, tulekindla ukse taga ütles praegu toimuvat, samuti saab seda lindis­ punane silt «Sisseminek keelatud». tada tulevikus kasutamiseks. Videol on Selline oli televisioon viiekümnendatel seega kaks võimalikku aega: võite vaadata aastatel komplitseeritud, kallis ja iso- saadet «reaalses ajas» just praegu- — leerkud. 1959. aastal saabus aga Kali­ või «lindistatud ajas», tolles kolikambris, fornia dokki Jaapani laev, kaasas esimesed kuhu on kogutud eilse, möödunud aasta rullid videolinti ja esimesed videomagne­ või isegi varasemate aegade mälestused. tofonid, mis võimaldasid sündmust jääd­ Nad avastasid, et kaader võib esitada vustada ja otsekohe demonstreerida. Kuus kõike loomulikul kujul: nägusid, loomi, aastat hiljem tõid jaapanlased kaasas­ rohuliblesid tuules, või olla puhtalt tehis­ kantava seadme. Nüüd sai igaüks ise lik. Kõige huvitavamad olid kaadrid, mis telelindistusi teha, ükskõik kus ta ka ei kandusid tõelisest kunstlikku ja tagasi. viibiks, ja- seda umbes poole «Volks- Nad avastasid, ei võivad lasta esineda wageni» hinna eest. Ja kui «Sony» korpo­ programmis sadadel inimestel, ekraanil ratsioon ja tema ameeriklastest matkijad vestelda, käsi lehvitada, keerutada numbri- neid erakordseid aparaate algul tööstu­ ketast; soovi korral aga võib saadet teha sele, siis valitsusele, haridusasutustele ja päris üksinda. Mõlemat võimalust, palju- haiglatele ning lõpuks ka kunstnikele või ainuisikulist silmas pidades tõdeme, jaotasid, hakkasid reakodanikud tund­ et video on protsess, mis põhineb eelkõige matu videomaailmaga tutvust tegema. väljenduslikkusel, mitte imiteerimisel. Televõrgud olid muutunud lausa sule­ Nad avastasid, et teatavate eesmärkide tud süsteemiks, nad olid nii rahul oma puhul võib ignoreerida kõike, mis telerit tuludega, nii haaratud mineviku edusam­ ümbritseb, kuna teistel eesmärkidel on mudest, et nende produtsendid keeldusid tarvis just rõhutada sidet (või siis sideme kuni seitsmekümnendate aastate kesk­ puudumist) teleri ja tema ümbruse vahel. paigani eksperimenteerimast videolindiga Kuid mõlemal juhul käsitab video oma või kaasaskantava videokaameraga, ja põhilise koostisosana aega, muutes selle seda isegi uudistesaadetes. Kui meedium kogemuseks. kuulub vähestele väljavalitutele, kuluta Nad avastasid, et video kasutamine vad need ehk enamiku oma energiast juba haridussüsteemis kiirendab õppimist: varem saavutatu lihvimisele; kui kirja- video näitab teile teid endid, tihti kohe 32 tööga tegelesid ainult mungad, kulus tagasi mängides, rühmaviisi õppides toob video teid üksteisele lähemale. Nad avas­ dis Uaterbury - (Connecticuti osariik) tasid samuti, et video kasutamisel enese­ kingakaupluses igasse vahekäiku üles väljenduseks lõhub ta seniseid vaateid hästi silmatorkavad punaste vilkurite maailmale, kunstile ja isegi televisioonile ja dikteerimismasinatega varustatud lai- endale. nurkkaamerad, lisaks neile veel 23-tollise Mis siis on video? Video on silmapilkne, ekraaniga telerid, kust võis jälgida sisse­ elektrooniline väljendusprotsess, mida jä väljapääsu. Selline vaatlusseadmestik saab tagasi mängida ühel või mitmel vähendas laialt levinud »poevargust ligi ekraanil pildi ja heli kujul, mis teisenda­ poole võrra. Kogu maal võib praegu leida vad aja kogemuseks ja muudavad vaa­ rohkem kui miljon selletaolist seadet, kus­ tajaskonna harjumuslikku tajumisviisi. juures see on ainult üks tüüp paljude Video hingeks on muutumine, mitte püsi­ omasuguste hulgas. Selverestoranide piir­ vus: nähtavate ja kuuldavate liikumiste kondlikku juhatusse kuuluv Jack Coogan pidev jada, mitte üksik jäik süžee ega teatas, et temale alluvas seitsmes äris näidis. Video imiteerib tähelepanu voolu, vähenesid röövimised 23-lt 4-le pärast mitte mõtlemisjäreldusi. seda, kui ta oli sisse seadnud videojärele- Mis otstarbel on siis tee-ise-televisiooni valvesüsteemi. «Me säästsime vähemalt kasutatud? Rakendus on olnud sama kolme või nelja aasta rendiraha.» varieeruv kui isiksuste spekter. Lennukompanii «Hughes Aircraft» Näiteks «Videopartnerb-märki kandev arendas välja telejuhtimisega lendrelva aparatuur pakub uut moodust kohta­ «Maverick», mis on 8 jalga pikk, kaalub miseks. ««Videopartner» võimaldab näha 475 naela ja mille ninasse on paigutatud ja kuulda teid huvitavaid inimesi. . . enne telekaamera. Piloot leiab sihtmärgi len- kohtumist. Näete neid sellistena nagu nad durikabiinis olevalt ekraanilt, kinnitab sel­ tegelikult on. Loomulikena. Spontaanse­ lele ristsihiku ja saadab mürsu välja. tena. Vabadena. Vaatate neid lindil, et Videopommid annavad otsetabamuse kuni selgusele jõuda, kas nad teid huvitavad. paarikümne miili ulatuses. «Selline lend- Ja nemad vaatavad teid.' Kui mõlemad relv võib tabada kõike, mida ta kaamerad ütlevad «jah», määrate kohtamise.» näevad,» väidavad insenerid. Marsilt on Mekas ehitasid mittemuhameedlased videokaamerad meieni saatnud purunenud video abil hotelli. Meka on sedavõrd püha kaljude, uhtealade, kustunud vulkaanide paik, et ainult muhameedlased võivad teda pilte, ning Šotimaal otsivad veealused külastada. Ja 1972. aastal juhendasid uue videokaamerad Nessie't, Loch Nessi kole­ Meka hotelli «Inter Continental» ehi­ tist. tust 20 tehnikut Prantsusmaalt ja «Sony» kompanii, mis alustas tegevust Saksa FV-st, jälgides tööd ehitusplatsil pärast Teist maailmasõda ühel Tokio kau­ 15 liikuva telekaamera abil ning andes bamaja põlenud korrusel, parandas algu­ juhendeid telefoni ja ' kaasaskantava ses raadioid, lõi 1955. aastal jaapani esi­ raadiosaatjaga. mese transistorraadio, 1959. aastal tran- Kohtunik James Barbuto videolindis- sistorteleri, 1965. aastal tee-ise-televi­ tas tunnistuse, advokaatide argumendid ja siooni ja 1975. aastal teleri «Betamax», omaenda vandekohtunike kogule esitatud mis võib lindistada väljaspool otsest tele- süüdistuse kohtuprotsessil Akronis (Ohio võrku. Samaks aastaks oli «Sony» müü­ osariik), kus keegi golfiproff hages 25 000 nud kaupa 1 338 595 000 dollari eest, suu­ dollarit autoõnnetusel saadud vigastuste remalt osalt tänu sellele, et söandas eks­ eest. Pärast 12-minutist nõupidamist mõis­ perimenteerida elektroonikaga. Ametnik tis vandekohtunike kogu kannatanule 3500 Akio Morita visandab «Sony«> turu­ dollarit. Vandekohtunikud aga kurtsid, et strateegiat järgnevalt. Kaks ki igakaup- «draamat polnudki». Näib, et kohtunik meest jõuavad Aafrika mahajäetud nurka. oli välja monteerinud advokaatide sobi­ Esimene teatab peakontorisse: «Müügiks matud ja vastust sisendavad küsimused, pole mingit perspektiivi, kõik pärismaala­ tunnistajate vihapursked ja vastaspoolte sed on paljajalgsed.» Teine, «Sony» tüüpi volinike kõrvalmängu,. kindlustades sel­ kaupmees, saadab raporti: «Siin ei kanna lega vandemeeste häirimatuse nendest keegi kingi. Võime turul domineerida. tähelepanu hajutavatest küsimustest. Saatke kõikvõimalikku kaupa.» Niiviisi Julgeolekušeff Thomas Romanelli sea­ saavutaski «Sony» video alal eelise ette- зз vaatlikumate Ameerika elektroonikafir- probleem, millega võib vabalt eksperimen­ made ees. Ameeriklased ootasid, et turg teerida. areneks, «Sony» lõi aga toote ja müüs — Kohe tagasimängimine. Kasuta­ seda. Tema Ameerikast saadavad kasumid takse jalgpalli, pesapalli, jäähoki ja isegi suurenesid pöörase kiirusega, kuna sukeldumise demonstreerimisel televi­ «Sony» sööstis ikka edasi, ennetades pi- sioonis. . See moodus võimaldab kõigil kaloimelisi kohalikke tootjaid, ja algatas õppijail parandada vigu vahetult pärast selles toimingus uue meediumi. Siinsed nende esinemist ja arstidel näidata teile, linnad suutsid pikapeale välja lasta niisugune te tegelikult välja näete. raskekaalulist ja komplitseeritud varus- — Mitteverbaalsus. Video pole sõna­ (usi. tuues rahast pakatavale turule pea­ lise materjali edasiandmiseks. Loengud miselt spetsialiseeritud tooteid, teisejär­ tunduvad televisioonis lamedana. Video gulisi seadmeid, raalide programme, võib aga meieni tuua lõputult mitmesugu­ lüliteid, kassette. seid visuaalseid sündmusi, mida tajume Videost on kujunenud ülisuur bisnis. otsekohe, mitte lause lõpul, justkui helide «Sony», «Panasonic», «Ampex» ja teised küllusesarve. Me neelame neid stseene müüvad linti, kaameraid, lindistusapara­ pealkirjastamata, seedime neid liigenda­ tuuri ja montaažiseadmeid, kõik, kel on matult. Sõnade puudumine rõhutab filme, müüvad neid videokassettidena. On kehade füüsilisust ja kõikide ekraaniini- tekkinud uued firmad, mis turustavad meste emotsioone. videograafikat, kassetiduplikaatoreid, raa- Videol on ka teisi, isegi rohkem huvi liseadmeid, videoõppevahendeid, video­ pakkuvaid aspekte, mida saab nautida linte kunstist ja nüüd siis ka raamatuid ainult väljaspool otsest televõrku: tööl, videost. koolis või kodus. Kuna video juured on televisiooni teh­ — Te võite televisioonis näha ise­ noloogias, olete kindlasti näinud mõnin­ ennast. See kõlab küll rumalalt, kuid on gaid video aspekte kodus telerist. Nende suurema osa videokunsti ja video abil hulka kuuluvad: õppimise aluseks. Värvitaust. Kui tagasein on näiteks — Te valite välja kaadreid, tähendab, sinist tooni, piisab juhtimispuldis üheainsa te hakkate mõistma, kuidas võttenurk nupu vajutamisest, et asendada kogu aitab tunnetada justkui neutraalset pilti. sinine foon teise kaamera pildiga. See Hakkate eristama profaanlust ja profes­ trikk võimaldab televisioonil paigutada sionaalsust regulaarsetes telesaadetes. lahingustseeni kas või režissöõri enda — Te võite üles seada «silmuse» — selja taha. teid endid salvestav kaamera on pika — Jagatud ekraan. Golfiülekannetes juhtme abil ühendatud teleriga, mis asub näeme ekraani vasakul poolel üldplaanis teie tuttava pool, teda salvestav kaamera seda osa väljakust, kuhu pall peab maan­ on omakorda ühenduses teie teleriga. duma, paremal poolel aga mängija keha «Silmus» ongi koos, võite teineteist näha, täies pikkuses. Kui ta palli teele saadab, olgugi, et asute linna erinevates otstes. võetakse paremal tihtipeale suurde^plaani — Tagasiside. Nähes kedagi ekraanil sportlase nägu, et näidata tema reakt­ rääkimas, võite kõne lõpu! videosalves- siooni, kuna vasakpoolne kaader tõmbub tada oma vasturepliigi ja saata selle esi­ veelgi kaugemale, et jälgida palli. nejale, paludes oma vastust kommen­ — Elutruudus. Paljas fakt, et näete teerida, või siis saata kellelegi teisele, kauge maa tagant just praegu toimuvat, nagu ahelkirja. Tekib tagasiside informat­ on endiselt köitev. Võib juhtuda midagi siooni väljastaja ja kõigi ülejäänute vahel. ootamatut. Kuu pind võib mõraneda, tun­ Järkjärgulise enesedefinitsiooni käigus nistaja võib Senatis ülekuulamisel mur­ on selgunud, et video on iseseisev mee­ duda ja hakata inimlikult rääkima. dium, mitte filmi lisand, mitte sõnade — Tegelik ajakulg. Kui näete midagi illustratsioon, isegi mitte televõrgu otsemaid, on see «tegelikus ajas». Just variant. Video on video. praegu. Lindiaeg tähendab ükskõik millist Video erineb. filmist, osaliselt selle­ aega minevikus, kõik filmid on sellised, pärast, et ta on lint ja seega erineval nii ka osa videost. Kuid video puhul on otstarbel korduvalt kasutatav. Ta kasutab 34 teil mõlemad võimalused, ajanihkest saab televisioonilikku pinda — hägust, täpilist, pidevalt muutuvat. Filmides võimalik anda. Miks? Kuna ametnikud on sellega detailitäpsus on video puhul nõrgem, harjunud ja arvavad, et see on minev nõnda on keskplaanid kaugeimad, mida kaup. Nad pelgavad eksperimente ja saab julgelt kasutada: üldplaanid kipuvad armastavad reaalsusele sarnanevat kuju­ hajuma, suured plaanid on parimad. tusviisi. Erinevalt konventsionaalsest tele­ Videokujundit saab muuta ühe kettapöör- visioonist võivad videot teha (1.) kõik, dega realistlikust inimnäost häguseks fos- mitte ainult need. kel on finantskontroll forseks laiguks, sellised metamorfoosid õhulainete üle;- (2.) pigem indiviidid kui filmis vajavad kuudepikkust tööd eri­ suuri rahasid investeerinud komiteed ja efektide laboratooriumis. Kasutades üles­ korporatsioonid;- (3.) inimesed isiklikel võtteks videot, võite tulemust näha mitte ajenditel, kunstiks, raviks ja õppimiseks, järgmisel päeval, vaid kümme minutit mitte ettekäändeks üldrahvalikele rek­ hiljem. Inimesed võivad end näha, kui laam iplahvat ustele. neil on veel meeles, millest nad äsja Suurem osa üksikrakendajaist kasutab mõtlesid; proovidel, karate treeningul, enam meediumi unikaalseid võimalusi kui raviseanssidel, tähendab see, et tegelik vanade vormide imiteerimist (mõned õhtu­ tundmus mingist sündmusest pole veel sed uudistesaated on nii staatilised, et haihtunud, kui osalejad näevad lindistust. näivad liikumatute fotodena, taustaks Nagu jalgpalli teleülekannetes hajutab sisselülitatud raadio). Televisiooni pelg­ tagasimängimine aja: oleme olevikus; likkus, vulgaarsus ja kalliks minev odavus oleme minevikus; vaeme nähtut uuesti on meie käsitluses olulised. Meediumina sukeldudes mõtisklustesse. on televisioon liiga häbelik, liiga närviline, "Video erineb raamatuillustratsiooni­ liiga rahul status quo'ga, et riskida olla dest. Trükk fikseerib informatsiooni teata­ täiesti tema ise. Niisiis võiks konvent­ vas järjestuses: algus, keskosa, lõpp; sionaalne televisioon olla video, kuid ta elav video aga kestab. Iga kujund kaob eelistab enamasti jääda hilisõhtuste sama ruttu kui ilmuski. Ja videolint sobib mängufilmide sarnaseks. kõikjale, kus on käepärast tagasikerimis- Video on jõudnud nüüd kuskile noo- nupp. Trükis esindab põhiliselt ühepoolset rukiikka. Nagu noore rahvuse puhul, võib kommunikatsiooni — autorilt lugejale; ka video juures veel näha kasvufaase, video aga lubab tihti vaatajal lisada isik­ mis ta on läbinud teel oma identsusele. likke reageeringuid. Trükk eelistab sõnu, Esimestel aastatel suhtuti videosse, nagu klassifikatsioone, eristatavust ja kontsent­ oleks ta film või televisioon või isegi reeritud mõtet, video seevastu näitab ter- trükis, mis kasutab videot suurepärase vikkujundeid, mis alluvad visuaalsele või treeninguvõttena. Teadmiste laienedes auditiivsele loogikale. hakati videot kasutama vahendina ise­ Lõpuks erineb video ka konventsionaal­ enda, oma visioonide, aga ka meediumi sest televisioonist, sest ainsad telesaated, enda tundmaõppimiseks. Vilumuste are­ kus kasutatakse videot tema parimate nedes tulid hariduskeskustesse kunstni­ omaduste tõttu, on nädalalõpu spordiüle- kud, rakendasid aparatuuri, tegid seda kanded ja televestlused (otseülekandes, ümber, valmistudes päevaks, mil videoga jagatud ekraanil, kohe tagasi mängides saaks teha küpset kunsti. See päev on ja monteerimatult, kus võib näha gri­ nüüd käes. masse, higipisaraid, meelekindluse proo- Mitmel põhjusel on video kõige huvi­ vilepanekut; me näeme tegelaste suuri tavamaks rakenduseks kunst. Kunstnikud, plaane), samuti reklaamfilmid (keerukad, kasutades videot algul eneseväljenduseks teravmeelsed, sisutihedad, visuaalselt ja seejärel Lääne kunstitraditsioonide peenekoelised, vaatamata tobedale moti­ edasiviimiseks, on järginud kuuekümnen­ vatsioonile). Enamasti nõuavad televõr­ date aastate lahinguhüüdu: «Las meedium gud siiski, et see suurepärane kõrgtehno­ teeb seda, mida ta teeb kõige paremini.» loogiline 20. sajandi aparatuur demonst­ Selle protsessi käigus on nad olnud meie reeriks 19. sajandi stiilis draamasid, 18. jaoks skautideks, avastades seadmestiku sajandi laadis ajalehti, verbaalseid kirjel­ äärmisi võimalusi ja nõrku kohti, nihuta­ dusi ja imiteerivaid mängufilme, peaaegu des edasi võimalikkuse piire. Kujutlus- kõike, aga mitte seda, mida just tele- võimelised, isikupärased ja meediumi seadmed saaksid kõige paremini edasi võimalustest teadlikud kunstnikud tõesta- 35 sid lõplikult, et video on tõepoolest ise­ Ainult sellises tähenduses saab kunst olla. seisev meedium, kuna ta pakub niivõrd avangardne. rikkalikke visioone, pakub heli ja pildi Meediumina asub video niisiis kultuuri erinevaid näidiseid, mida iga indiviid saab esirinnas. kombineerida vastavalt oma väljendus­ laadile. Nagu Lewise ja Clarki kaardid, Raamatust «Videovisions. A medium discovers itself».. visandab videokunst nende alade kontuu­ New Yo»k, Ontario, 1977 (orig. 1972) rid, kuhu ka teised tulevikus suunduvad. .tõlkinud HANNES VILLEMSON

Film ja video võrdleva/t Film Video Filmimine Salvestus Film: 35 mm, 16 mm МадпеШпг2",1"Л",Уг

Tööstus Töötlus | Montaai, helindamine Montaai, helindamine \ Elektroonilised Valguskomgeerimine videoefektid I Videolindi ümber• Filmi kopeerimine kirjutamine 1 Aluslint

Tiražeerimine

36 Videosalvestuse kasutamisest INTERVJUU «EESTI REKLAAMFILMI» PEATOIMETAJA PEEDU OJAMAAGA

H. Arro foti

Me elame audiovisualiseeruva kultuuri da!) Киши filmilinti ka professionaalsetes järjepideva levi, isegi pealetungi ajastul. stuudiotes (tihti .on 16-mm filmipildi kvali­ Nüüd on paljudele kättesaadav juba ka teet hnlvemgi kui videol). Pill valmil) het­ videolint. kega, monteerida saal) kiiresti, kujutis säi­ lib praktiliselt igavesti, värvid on head. Tõsi, Märgiksin ennekõike paari tormilist asja­ kodumaiste videomagnetofonide esiklaps on olu. Kogu maailm tunnoh professionaalset meil, tagasihoidlikult öeldes, ebaõnnestunud. videosüsteemi, mis vahetas välja filmi tele­ Selle kohta on üks meie juhtis aid video- visioonis; see on kahetollino lai magnetiitit, insenere. öelnud: kujutis, mis me ekraanil millele salvestatakse televisioonis esitatav saame, on selline, et mitte ei tee vahel, kas saade. Selle kõrvale on ilmunud ja viimase ekraanil on diktor või tabel. Aga uus mudel, 10—15 aastaga laia leviku saanud algul mida praegu " (koostöös jaapanlastega) ette ühetolline, seejärel kolmveerand- ja poole valmistatakse, tuleval kuuldavasti tunduvalt tolline lint, mis on kättesaadavam ja paki­ parem tud nagu helikassetid. Ka he tollise lindi kuju­ tis televisioonis on parem kui rahva käes Kus olete videot rakendanud? oleval kitsamal lindil. Aga ka viimase tehni­ line tase on selline, et ollakse ikkagi huvi­ Esiteks kroonikas. Olümpiamängude eel tatud pildi operatiivsest kasutamisest. . lahkusid meilt Tallinna külastanud juhti­ vad olümpiategelased videokassetiga, kus Videol, on suured eelised võrreldes filmiga. olid ülesvõtted nende viibimisest valmivates Kõigepealt tehnilised plussid:- ta asendab spordipaikades. suurepäraselt kallist, 35-mm filmilinti, asen­ Teiseks prestiižfilmides. Tehas, asutus. organisatsioon soovib sageli saada oma maja­ videolinti kasutada professionaalses televi­ pidamisest ülevaadet. Prestiižfilm aga vana­ sioonis, siis on võimalik seda linti tehniliselt neb suhteliselt ruttu, sest kõik muutub. Filmi korrigeerida, n.-ö. parendada. Tulemus oleks ümbertegemine oleks väga kallis, ent sageli kvaliteetsem kui meie senise kitsasfilmi piisaks paari tabeli või diagrammi täienda­ puhul. misest. Televisioon on videolinti saadete säilita­ Oleme teinud tutvustavaid filme mitme­ jana aastaid kasutanud, nüüd on video sugustele «Inturisti» keskustele. Kui ehitati aga hakanud toimima iseseisva meediu­ hotelli «Olümpia», tegime ettepaneku seada mina. hotellis sisse oma videosüsteem. Nüüd on «Olümpia» esimesi hotelle meie maal. kus Meid ennastki hämmastasid need võima­ igas toas saab televiisorist vaadata lisaks lused, kui 6—7 aastal tagasi sellega tege­ väliskanalitele ka hotelli omaenda saateid: lema hakkasime. Selgus, et suuremas tele- meelelahutust, informatsiooni teenuste kohta visioonistuudios ei ole võimalik säilitada jne. Mc võtame videosse Eesti NSV-d tut­ kõiki saateid, iseäranis vastu tulla meie soo­ vustavaid filme, teeme ise neid, näitame ka videle (paremate kontsertide säilitamisel näi­ teiste liiduvabariikide elu, et hotellikülalis- teks). Nüüd on meil suur arhiiv valikuvõi­ tel oleks võimalik pisut laiemalt tutvuda malustega. Nõukogude Liiduga Arvatavasti on õige, et selle uue audio­ Oleme kasutanud audiovisuaalseid vahen­ visuaalse nähtuse tundmaõppimiseks ja tut­ deid, abistamaks mõne probleemkusimusc vustamiseks kasulalakse reklaamisummasid. lahendamisel. Uue tootmisliini või tehase Need summad ei eksisteeri ainult selleks, et käikulaskmiseks on poolt- ja vastuargu­ tutvustada esemeid, üritusi ja kaupu, vaid mente, paljusid mahukaid ettekandeid ja üks põhimõte, millest oleme lähtunud, on nõupidamisi saavad aga asendada videolin­ ikkagi mitte eksisteerida ainult tellijate did, mille abil esitatakse koosolekule doku­ jaoks, vaid samaaegselt arendada edasi ja mente, uusi seadmeid, skeeme, spetsialistide katsetada tehnilisi süsteeme ning väljendus­ esinemisi jne. Teinekord ületab 15—20 minu­ võimalusi (teleprogrammides, filmide ja tine videofilm oma kompaktsuses ja visuaal­ vidcosaadete valmistamisel, raadioreklaamis). ses ilmekuses mitmetunnise koosolekucttc- Videofilmitöõstuse arendamisega reklaami­ kande. raha abil reklaami tarbeks mc loome prak­ tiliselt materiaalse aluse, mille saab anda Vaatleksime video rakendust meie aja­ oma rahva kultuuri teenistusse. kirja ainevallas. Teades hästi, kui vähe on meie teadus- ja kultuuriasutused, kes videomagnetofone I.ava: ja linateose levi oleks üks hiilga­ vamaid kasutusviise. Kui Teatriühingusse. võiksid muretseda, seda siiski teinud, ma Kinomajja ja Heliloojate Majja on muretse­ arvan, et pole küllaldaselt tutvutud selle tud videomagnetofonid, siis on väikese vae­ seadmestiku kõikide kasutamisvõimalustega. vaga võimalik soovi korral analüüsida või Tuleks aga kõnelda üks tõsisem jutt, kui kuulata ja vaadata mis tahes kontserti, filmi palju peaks meie vabariik hankima video­ või teatrilavastlist. Teistpidi, kui soovime, tehnikal, mis praegu kättesaadav: kindlasti et meie sõbrad ja vaenlased näeksid, mida importseadmeid, aga veelgi enam seda. mis me teeme ja kuidas elame, siis võime uni­ tuleb kodumaistest tehastest. fitseeritud videokassette demonstreerida igal mandril. Nende transport ja esitamine on märgatavalt lihtsam kui filmi oma. (Samale pildile saab veel anda muukeelse teksti eri Video näol on tegemist paljus, uudsete helikanalil jne.) salvestusvõimalustega; toimetus tahab «Eesti Reklaamiilm» on aastate jooksul selle kommunikatsioonilügi juurde lähe­ teinud teatrilavastustest ja rollidest lühi­ mas tulevikus taas pöörduda. kesi kokkuvõtteid. See oleks aga palju oda­ vam ja kergem, kui Teatri- ja Muusikamuu­ seumil endal oleks kassettidega varustatud videomagnetofon, kuhu saaks võtta (hõlpsa­ malt! ulatuslikumalt ja mitu korda väikse­ mate kulutustega) osatäitmised, mida muu- seumiväärtuseks peetakse. Videoseade peaks ilmtingimata olema lavakunstikateedris, kus õpilased saaksid näha oma tõid: See peaks olema balletiringidel ja -koolides. («Kalevi» korvpallurid on korduvalt analüüsinud män­ ge videost vaadates.) Ning veel: kui soovime 38 näiteks Teatri- ja Muusikamuuseumis tehtud Tundelisi ja spekulatiivseid kommentaare Raimo Kangro kontserdiloomingule

EVI PAPP Uks helilooja, kui ta ikka tõepoolest vat kogu elu üht pilti, ja on kirjanikke, looja on, ei pääse vist oma stiilist, nagu kelle elutööks üks teema. R. Kangro inimene ei pääse oma kõnnakust või stiilitunnused korduvad teosest teosesse, varjust. Stiiliga võib mitut moodi olla. muutumata ometi igavaks. Nagu ühe näo Näiteks stiil on, aga pole hinge. Või tuhat ilmet. Selline püsivus puudutab midagi nagu oleks, aga see miski on nii materjalivalikut ja arendusvõtteid, ula­ vaevaline ja otsitud, et mõtled: "lcö 11 see tub isegi sugulaskujunditeni paljudes komponeerimine on ikka raske töö. erinevates teostes. Korduv kujund mis tahes kunstiliigis annab aga kirjutajale Stiil parimas tähenduses kipub ikka alati põhjust (spekulatiivseks) arut­ isikupära olema. Tugeva, ereda isiku-, luseks. päraga on asi selgem — seda lihtsalt kas on või ei ole. Kuidas helilooja Raimo Uks visalt kõrvu jääv osa R. Kangro Kangroga lood on, ei pea vist välja ütle- kujunditest paneb uskuma, et sellele, mis magi. Ku' võõrast teost esmakordselt inimese ümber ja sees, võib tõepoolest kuulates väheste algustaktide järel sel­ pilku heita ka läbi muusika. Ja see on geks ei saa, kes autor, siis on päris väga tark ja läbinägelik pilk, mis näeb kindel, et Kangro lugu see küll pole. tõsises naeruväärset ja naljakas kurba. Ühele, mitte just väikesele osale eesti Kujundeile on iseloomulik: 1. Lühi­ muusikast mõeldes üllatab, et on siiski dus, ostinaatsus; 2. Intonatsiooniline võimalusi kirjutada täiesti huvitavat väljendusrikkus, mis saavutatud vahel­ muusikat. See tähendab näiteks, et Kang­ dusrikka rütmi, meetrumiga (sünkoop, role ei maksa midagi kuulajat eeldata­ pide, ebaregulaarne meetrum, aktsen- vasti kõige tõsisema koha peäl naerma teeritud artikulatsioon), murtud inter- ajada või ehmatada ja et kogu aeg on vallikaga; 3. Rõhutatud algus ja lõpp .põnev ning üldse ei ole igav. Aga ka (repetitsioon); 4. Visa kordumine,» rel­ seda, et näiteks 1979. aastal loodud jeefsus üldises kontekstis. Koik see Kontsert kahele klaverile on tänaseks muudab muusika äärmiselt ilmekaks, kontsertettekandes kõlanud juba umbes paneb kujundid peaaegu žestidena või 60 korral. karakteritena elama. Olgu siin ära too­ dud kaks üpris siirast ja eelhoiakuta Kontserdižanr moodustab üsna kaa­ kommentaari 8-aastaselt inimeselt, kes luka osa Kangro loomingust. Praeguseks juhuslikult kuulaja ossa sattus: J. See saab neid kokku kuus: üliõpilaspõlves on vist üks kurb kloun (lõik Viiulikont­ kirjutatud (esimene) Viiulikontsert serdi nr. 2 I osast). Ta püüab kangesti (1970, op. 2), Flõõdikontsert (1973, nalja teha, aga kuidagi ei tule välja. op. 10); Klaverikontsert (1975, op. 9); 2. See on nagu rongkäik. Kõige ees Viiulikontsert (1977, op. 19); Kontsert läheb keegi, kes on väga uhke ja rumal kahele klaverile (1979, op. 22); Fagoti- ja paks. Järel kõnnivad tema austajad kontsert (1982, op. 27). (lõik Klaverikontserdist). Raimo Kangro stiil on paradoksaalne. .Nagu öeldud, on toodud kujundeis Natuke järele mõeldes avastad, et selles palju ühist. Samal ajal võib loetletud on koos kaks üksteist näiliselt välistavat tunnuseid leida vist esimeses kättejuhtu­ asja: äärmine orgaanilisus, sisemine vas kaasaegse muusika partituuris. Ja loogika, millega üks noot järgneb teisele ometi on Kangro kujund ikka isemoodi ja — tavatu, kohati jahmatama panev näoga. viis järjestada kujundeid, muusikalisi Suured intervallihüpped ei ole instru­ sündmusi. mentaalmuusikas midagi erakordset. On kunstnikke, keda öeldakse maali­ Kangro paneb intervallika elama Vastan- 39 damise teel: astmelisele liikumisele järg­ negi kujundisfäär, mille põhitunnuseks neb ootamatu hüpe, hüppele põikpäine on improvisatsioonilisus, öeldu kehtib repetitsioon või kõhklev sekundikordus. eriti kontsertide soolopartiide kohta. Siin Traditsiooniline fraasikujundus paneb annab otsida korduvaid lõike, need muu­ tavaliselt alateadlikult ootama enam­ tuvad kogu aeg ja on ometi orgaaniliselt vähem sujuvat, tasakaalustatud kontuuri, seotud. Ehkki kõik on kirjas nooditekstis, milles on oma kulminatsioon ja langus. jääb sageli mulje tõelisest kohapeal sün­ Kangro kipub sageli seda traditsioonilist divast improvisatsioonist. Palju sõltub pea peale pöörama. Kõige ulakamad sellistel juhtudel muidugi solisti võime­ intervallid paneb ta tingimata kohta, kus test. Tõeline improvisatsioonivaim valit­ neid kõige vähem oodata võib ja kus nad seb näiteks Viiulikontserdis nr. 2, suure­ kõige rohkem ehmatavad — fraasi mal või vähemal määral on see iseloomu­ algusse või lõppu. Hüpe on rõhutatud lik aga peaaegu kõikidele R. Kangro sünkoobi või rõhulise meetrumiosaga. kontsertidele. See on kindlasti ka üks Tasakaalustamisest ei ole juttugi. Kõige põhjus, mis tema teosed interpreetidele lihtsamad intoneerimiskogemused sunni­ nii põnevaks ja musitseerimisrõõmu pak­ vad sedasorti kujundeid iseloomustama kuvaks teeb. kui põikpäiseid, natuke kohmakalt uljaid, Ka orkestripartiis ei ole alati esi­ koomilisi oma resoluutsuses. Neis on plaanil eespool iseloomustatud lühikesed eksaltatsiooni ja naljakat poseerimist. ilmekad fraas-kujundid. Siingi võib põhi- Kokkuvõetult — midagi täiesti erilaadset toonuse anda improvisatsioonihõnguline traditsioonilise ja siiani elujõulise lüüri­ üldine liikumiskontuur, rütm ja kõlavärv. lise, dramaatilise või objektiivsemat Näiteks Kontsert kahele klaverile, I osa; laadi intoneerimise taustal. osa alguse loob stiihiline liikumisaktiiv- Lüüriline, dramaatiline ja eepiline ei sus, kiired vältused. Orkestripartii ja ole üksnes tühipaljad esteetikaalased sooloinstrumendid loovad astmeliselt täi­ sõnakõlksud. Kunstiloomingus eksisteeri­ detud skaala. Igal instrumendil (või vad nad omalaadsete tunnetuslike mude­ grupil) on püsiv rütmipulss. Koik kokku litena, milles valitsevad kindlad suhted moodustab vibreeriva kõlaruumi, milles kujutatava (väljendatava) ja kujutaja ei ärata tähelepanu mingi intervall, (väljendaja) vahel. Eri kunstiliikides ja mingi teistest isikupärasem rütmifiguur. stiilides on neil erinev osatähtsus ja Ometi teeb see kaos valvsaks, paneb muutuvad väljendusvahendid. Ka terve ootama. Selline sissejuhatus kestab hulk muusikalise vormi dramaturgia- 12 takti, enne kui sisse astub mehhaani­ kaanoneid põhineb nendel kategooriatel. line ostinaatokujund. 20. sajandi relativistlik mõttelaad on Kangro kujundid-teemad, mis ühel või neid tunnetusmudeleid juba pikka aega teisel kujul igas teoses olemas, võib lõhkunud. Inimesel on ilmselt loomulik laias laastus kolmeks jagada. Ja igal vajadus teataval momendil vanu asju neist on oma mängureeglid: 1) improvi­ uue nurga alt näha ja ümber hinnata. satsioonilised, pikad seostatud liinid; Raimo Kangro loomingus on tuntav see­ 2) lühikesed karakteersed ostinaatsed sama teisitinägemise tung, mis sünnitab kujundid, enamasti groteski kalduvad; (enese) irooniat, paroodiat, sarkasmi, 3) kindlate žanritunnustega kujundid, bufonaadihõngu. Groteski loomise anne mis igas teoses erinevad; tavaliselt ainuh lööb läbi ka tema ooperites («Ohver», mingite eriti iseloomulike tunnuste kaudu «Imelugu»). Kangro serveerib kuulajale antud; sageli väga lühikesed — drama­ üsna tihti lisaks muule ka midagi veidrat, turgias seevastu tähendusrikkad ning inetut, normist kõrvalekalduvat, tasa­ kaalukad. kaalustamatut. Sest ilu(tsemist) ja tasa­ Nii on näiteks Kontserdis kahele kla­ kaalu tema kujundeis üksikult võetuna verile dramaturgia aluseks kolm sfääri: eriti ei leia. Positiivne aktiivsus on sageli 1) kaos, eimiski, helimass, milles kõik on asendunud negatiivsega, mis on kui mitte veel võimalik, kõik on alles ees; 2) sel­ lausa inimvaenulik, siis natuke totter lest kaosest läbi kolme osa enesele vae­ küll. Aga see on vaid üks tahk helilooja valiselt teed tegev rahvaviis («Meil aia­ kõlamaailmast. äärne tänavas»); 3) agressiivsed, enese­ 4o Kangro loomingus eksisteerih veel tei­ kindlad, mehaanilised ostinaatod. Ehkki kaks viimast kontserti (kahele sitsiooni kui ka semantika poole pealt klaverile, fagotikontsert) on vormilt kom­ (kui'neid üldse eraldada võib). paktsemad, ökonoomsema kirjaviisiga, Kangro vormist on sageli üsna raske kehtib nii nende kui ka eelnevate puhul leida traditsioonilist eksponeerivat, rep- tõsiasi: Kangro ei anna ühtki mõtet lõp­ riisilist või töötlusfaasi. Üheks põhjuseks likul ja ettemääratud kujul. Iga (aas on tihti soolopartii improvisatsioonilisus. on vaid üks võimalus, mille võib kustu­ Mis tahes vormile omane eksponeerimis- tada, millele võib anda teise kuju järg­ püüe, millekski saamine ja tulemus on nev. Teose vältel formeeruv t e m a t i s m Kangro kontserdimuusikas üsna eba­ jõudis 20. sajandisse juba Beethoveni määraste piirjoontega. Näib, et siin on ajastust ning leidis kindla koha Sosta- kõik kogu aeg olemas ja kõik kogu aeg kovitši loomingus. Ometi kehtis nende millekski saamas. Kui repriis korduva puhul ühesuunalise liiklemise reegel: materjali kaudb äratuntav on, siis kind­ amorfsusest ja isikupäratusest maksi­ lasti ühendatult või koos (järgneva) maalselt kindlate piirjoonteni. Teema uue materjaliga ning muudetult. Sage­ «saab valmis», tal on lõpuks kindel kuju damini esineb repriisilfsus mõne karak­ ja täpselt saab selgeks ka see, kuidas teerse elemendi sugulasintonatsioonide temasse suhtuda. või üldise (lõpetava) karakteri näol. Kangro teemad ei saagi alati päris Kulminatiivsus , vormi korrastav pinge- valmis. Nad võivad muutuda veel lõpu gradatsioon ja selle taandumine ei ole eel ja mõnikord (varasemates kontserti­ Kangrole traditsioonilisel kujul eriti des) on neil nii palju nägusid, et ei teagi, omane. Põhjus on sageli ootamatutes missugune see «päris» on. «Valmis» pöörangutes uuele materjalile. teemad (lõpetatud ehitusega, suhteliselt Vormiosade suhtedki on mõnikord muutumatud) on Kangro kontserdiloo- ära vahetatud: ekspositsiooni asemel mingus aga millegipärast rumala mario­ improvisatoorsus, töötluses järjest uue nett iseloomuga. materjali eksponeerimine. Kangro oskab Kuidas suudab helilooja näilise vaba­ vältida mehaanilisi tsesuure. Üleminekud duse ja tormakuse juures teost ohjes on sujuvad, eelmise vormiosa faktuuris hoida, nii et too perutama ei hakka? Nii, ette valmistatud. , et loo lõppedes -tunned: lõpp peab olema (Groteskne) fraas ongi Kangro heli­ just siin ja mitte kuskil mujal? keeles vist suurimaks muutumatult kor­ Muusikapsühholoog V. Meduševski duvaks ühikuks. Sihipärast, ulatuslikku räägib muusika tajumise seadumuslikust perioodilisust suuremates vormiosades iseloomust. Paljukordne kuulamiskoge- otsida on enamasti ülearune. Kangro mus kujundab intuitiivseid ootusi, mille vorm on seetõttu nagu ahel, milles eri­ põhjal kuulaja ebateadlikult prognoosib nevad faktuurilõigud üksteisele impulsiks muusika kulgu. Iga eelnev lõik toimib või ootamatuks vastanduseks. Selles kui signaal, millele võib järgneda rida muutlikkuses annab helilooja kuulajale muusikalisi sündmusi. Igal sündmusel nii vajaliku pidepunkti ostinaatofraasi- on oma tõenäosusaste. Kõige pingelisem dega (motiividega), millele rajab tõusud, on ootus loomulikult kõige suurema tõe- aga ka lihtsate žanriviidete näol, mis näosusastmega sündmuse suhtes. Mis üldises improvisatsioonilises kontekstis ühes stiilis või žanris on ootuspärane, loovad äratundmisefekti oma kindlate võib teises osutuda ootamatuks. Kui'kuu­ stiili- või žanritunnustega. Žanrilisus on laja ebateadlikke ootusi väga tihti pete­ tihti võtmeks teose dramaturgia juurde. takse, muutub see seaduspäraseks ja Mõned näited. Kontserdis kahele klave­ kujundab uue(d) seadumuse(d) — uued rile, on kasutatud rahvaviisi. Ja üsna ootused. Tuleb välja, et ei olegi nii lihtne ebatraditsiooniliselt. I osas on see vaid üllatada. Harjumus muudab tavatu tava­ aimatav, 11 osas tumedameelne ja ise­ päraseks. Kogu kavalus seisneb vist endasse vaatav, III osas sünkoopidesse, selles, et doseerida kogustes, mille puhul klastritesse, motoorikasse hääbuv. Heli­ vürts oleks vürtsine, aga ei halvaks looja ei ole teda hetkekski serveerinud maitsmismeelt. magusas kastmes võj dramaatilise ala­ Tundub, et Raimo Kangro enamasti tooniga. Teoses tervikuna domineerib valdab seda kavalust. Seda nii kompo­ motoorika, agressiivsus. Ometi kasvab 41 rahvaviis oma tähendusega meeltesse. Komponist lugu kirjutades kahtlemata Kaasa hakkab rääkima see paratamatu niimoodi raamatupidaja kombel ei arutle. tundelaeng, mis temas eestlase jaoks Võõritusvõte iseenesest on aga muusikas peidus, aga ka teisest rahvusest publiku olemas küll, ja loomingupsühholoogias juures muusika enese kaudu ilmselt on see hirmus põnev nähtus. mõjule pääseb. Teos lõpeb ja me ei Tagasi R. Kangro juurde: Leinamarsi kuulegi rahvaviisi täielikku, valjuhäälset rütm Viiulikontserdis on liiga habras, eksponeerimist. Ta kõlab vaid kui vihje, et seda lõhkuda. Ja helilooja vastandab võimalus või mälestus. Aga tema alg­ seda kujunditele, mis kuuluvad hoopis kuju nukker, pretensioonitu hakkab teise maailma: I) nutune restoraniviiul. kuulajas seda enam kaasa helisema, 2) nürimeelne klastrikujund, 3) improvi­ mida rohkem vastandsfäär teda moonu­ satsiooniline, kapriisselt, hooletult muut­ tab ja välja tõrjub. lik sooloviiuli partii, 4) Kangrole tüüpi­ Sõnade mõte kulub ja kaob, kui neid line groteskivarjundiga pur.juspäiselt liiga palju tarvitada. Asjadest, mis ini­ uljas kolmetaktiline motiiv. mese jaoks suure väärtusega, ei tohigi Ehkki Viiulikontsert nr. 2 on üles­ vist valju häälega ja väga tihti rääkida. ehituselt kõige muutlikum ja materjali- Võibolla on see muusikaski nii. On ju kirevam, suudab autor tervikut hoida. intonecrimislaade, mille algne tundelisus Leinamarsi osa selles ei ole väike: ta ja väljenduspaatos praegu piinlikkust organiseerib rütmiliselt, faktuuriliselt ja tundma või muigama paneb. lisaks kannab dramaturgilist koormust. Tuleb vaid hinnata Raimo Kangro Rääkides Raimo Kangro tõelisest draniaturgivaistu, mis tavaliste väljen­ stiihiast, tuleb eelkõige rütm meelde. dusvahenditega (sest missugused neist Viimane on sama isepäine kui meloodia- ei ole tänapäeva muusikas tavalised kontuurgi. Kangro kasutab tingimata ja luulud?) vormib tähendusrikka juhust, et lõhkuda sümmeetriat, regu­ kunstiterviku, milles isemoodi ja üldsegi laarsust. Sageli toimub meetrumivahel- mitte pealetükkiv ilu sees. dus fraasi lõpus: jällegi omalaadne Teine näide sellest, kui leidlikult puänteerimistarvidus. Kui meetrum juh­ paneb Kangro dramaturgias kaasa rää­ tumisi püsiv on (seda tuleb siiski ka kima žanri- või stiilitähenduse. Viiuli­ ette), toob helilooja mängu sünkoobid- kontsert nr. 2. Teoses on tähtsal kohal pided. aktsendid ja ebatavalise artiku­ leinamarssi meenutav rütm (Piu tran- latsiooni. Ootamatu sünkoop või seisak quillo), mis samuti antud üsna tagasi­ on sageli fraasi kulminatsioonis. Tavaline hoidlike vahenditega. Ja ometi, vastan­ on aga ka see, et rütm liigub komistades dudes oma range tõsiduse, monotoon­ ühest sünkoobist teise, asetades nii suse, lihtsusega ülejäänud materjalile, kujundi kõverpeeglisse. mis hoopis muutlik ja agressiivnegi, Lõikudes, kus eesmärgiks on mehaani­ omandab leinamarsi rütm kujundina eri­ lisem, motoorseni rütmipulss, ehitab lise kaalukuse, on stiili (žanri) konflikti Kangro rütmifaktuuri üles nii, et iga üheks pooluseks. pillirühm või kasutatud tämber lisab Siinkohal ei pääse mööda võõritus­ mustrisse oma killu mingi rütmifiguuri võttest, millel muusikas on eripära. Tea­ näol. (Näide I.) tavasti eeldab see võte deformatsiooni. Et midagi muuta, lõhkuda või teisendada, Nendes mustrites kasutab Kangro on vaja kindla tähendusega, püsival, harva puhtaid tämbreid. Ikka on' tegu intuitiivsel kogemusel põhinevat objekti. väikese rühmaga, mis sageli tavatu koos­ Muusikas sobivad selleks žanri- ja stiili- seisuga ja huvitavaid kõlavärve loov. mudelid. Sellistes kõlale ja rütmipolüfooniale On vähemalt kaks võimalust kuulajat tuginevates osades on meloodiakontuur teisitinägemisega üllatada: I. Võib defor- enamasti üsna isikupäratu. meerida stiilikompleksi elemente (ele­ Mõnikord muutub rütmimuster väga menti), aga nii, et stiil või žanr jääks kirjuks. Selles on palju faktuurikihte ja selgesti äratuntavaks. 2. Võib asetada kiiresti muutuvad tämbrikoosseisud. Ei mingi stiilitunnuse talle võõrasse kon- ole haruldane, et igas meetrumiosas 42 teksti. mängib erinev koosseis. (Näide 2.) Ц л Tuba + Cb + Mar I J. Trbni i Timp

Castag n Piano +Arpa i •> imr VIE + V-le П V- cello

Tuba + Cb + Mar V-ni I E Castag+Piano + Timp * Piano Viole +Arpa *V'cello + Arpe + V- cello Tuba+ Cb +Mar * Trbni + Piano +Arpa •Nüide 1 4/ г гт гп: лл ил *^.ra,*» J* J. JJ JJ Trbe+Corni+Trni+Tuba

J у J T * Cast*Campari*V-le+ V-celli +C-bassi •Noide 2

Sellisel foonil kulgeb näiteks Viiuli­ vad koos väga kõrge ja väga madal kontserdi improviseeriv soolopartii 11 register, takti vältel. Ostinaatsete foonide loomisel Faktuurikäsitluses on eristatavad ilmutab helilooja ergas kõla- ja rütmi- vähemalt kaks olulisemat laadi: 1. Suhteli­ meel end peaaegu igal sammul. Kangro selt paksu faktuuriga rütmipolüfoonia, polüfooniagi on eelkõige rütmi ja kõla­ milles domineerib motoorika. Meloodia- värvi polüfoonia. kontuuris üldise liikumise vormid või lühi­ Kangro orkestrikõla ori nii ere ja kesed isikupäratud repliigid. 2. Hõredam intensiivne, et tahaks seda Kangro- faktuur, milles meloodia reljeefne, indivi­ sound'iks nimetada. Orkestrikoosseisud dualiseeritud,- lõpetatud kindlapiiriline on kontsertides enamasti suured ning fraas. kõla tihe ja värvikas. Seda viimast Helilaadis näivad võrdsed olevat kõik isegi juhul, kui tegemist väiksema 12 heli. Tonaalset tugipunkti võib aga orkestriga (kahe klaveri kontsert). Gro­ igas lõigus tavaliselt selgesti eristada. tesksetele kujunditele annab helilooja Selles, kuidas meloodiakaar Ootamatuid enamasti ka veiderdava võj pealetükkiva käänakuid teeb ja lõpuks ikkagi tava- . hääle, kasutades selleks vaskpille või päraseid teid vältides toonikasse jõuab, ' nende kombinatsioone teiste instrumenti­ on midagi Prokofjevile lähedast. dega (löökpillid, madalad keelpillid). Kangro orkestrikõla on alati veidi Oma teravusega meenutavad tämbrid mõrkjas, dissoneeriv. Põhjuseks on sage­ kohati Petruška-maailma. Ootamatud dased paralleelliikumised vabalt valitud repliigid vask- või löökpillidelt mõjuvad intervallides (tihti on selleks sekund). eksalteeritud kommentaarina. Tihti kõla­ Ehkki iga liin üksikuna on heakõlaline 43 või diatooniline, liigub faktuur tervikuna tihti klastrites või teistes teravates koos­ kõlades. Tihedama faktuuriga lõikudes nivel-, leerub laadiline eripära, helisuhted nii horisontaalis kui ka vertikaalis. Esi­ plaanil on siis liikumissuund, kõlainten­ siivsus, tämber, faktuurimuutused. Roh­ kem tuleb astmekäsitlus esile lõikudes, kus faktuur hõredam ja meloodika isikupärasem. See, mis omal ajal tuli eesti muusikasse ja üllatas esmalt Oma kompositsioonitehnilise uudsusega, on Raimo Kangro muusikas saanud tõelise eluhinguse. Tema teostes saavad kokku kompositsioonitehniline vabadus ja (veel, mõned aastakümned tagasi kahtluse alla sattunud) hoiak, mis eeldab, et muusikale pole võõras inimlikkus, mõte, tähendus, emotsioon, et emotsioon muusikas ei pea olema tingimata võimas või magus. Ta võib olla mõrkjas või narritav. Ilmselt ei ole mäng helidega isegi teadliku taotluse korral kunagi nii väga puhas, objektiivne ja abstraktne, nagu teda mõnikord öeldakse olevat. Saab ta ju alguse inimesest ja (kui kõik hästi läheb) inimeseni jõuabki. See võib seda laadi taotlusi rikkuda. Helilooja Kangro kõneleb oma kuulajaga arusaadavas keeles, sundimatult, ja ei püüagi piiri vahele tõmmata. Mis Kangro stiili nii elusaks teeb? Sest nii elusat muusikat eesti muusikas peaaegu ei teagi. Kui mõne autori mõnele teosele 'on vaja teele kaasa sõnävahtu, et selle väärtusi üles kloppida, siis Kangro looming elab täisverelist elu sõltumata spekulatiivsetest arutlustest. Me tunneme piisava-kogemuse korral muusikas ära erinevad kompositsiooni­ tehnika nipid. Aga — ja see on vist hoopis tähtsam — me tunneme muusikas ära ka kõik inimliku olemise võimalused ja vastandpoolused. Kui helilooja tõepoolest valdab rikast muusikalist sõnavara, võib ta kuulaja kaasa tõmmata põnevasse mängu, aga ka kõnelda tõsiselt kõikidest inimlikest asjadest. Ja seda Raimo Kangro teebki.

Riina Babitševa. E. O'Neilli rElektra saatus on lein*. Eskiis Pirita kloostri varemete jaoks. 1981. (Teostamata.) ..--*-

/

^*r

ŠTW7C . У Mäng ja mänguplatsid

MAIMU VALTER 1900. aasta septembrikuu nädala• Järjest massi- ja masinarohkemaks lehest «Uus Aeg» võime lugeda: «Jur- muutuvad vabaõhuetendused sundisid jevis 3. sept. Harvasti on suurem pidus­ peale järelemõtlemispausi. Katusega ja tus nõnda heaste korda läinud kui rah- katuseta lava vahel tekivad uued suh­ va-pidu Punase Risti Seltsi heaks Suur- ted. Kui siseetenduste mehaanilisest põllumeeste näituse platsil. — Ilus ilm oli palju rahvast — enamasti linnast — ja puht kommertslikust ülekandmisest kokkumeelitanud j. . ./ Ka hra. Wiera laululavadele taas loobutakse, hakatakse seltskonna etteaste («Kolm meest ko­ vabaõhuteatri paiku valima teise pil­ tis») oli naeru sütitav /. . ./» guga. On otsitud senisest intiimsemaid ja suletumaid mängukohti, kus etendus Nendest «kotimeestest» alates on säilitaks oma kunstijõu ka mikrofoni- meie teatrid vahelduva eduga andnud seerimata. etendusi «ilma peavarjuta» lavadel kuni Kaks viimast suve, hoolimata isegi tänaseni. mullusest vihmarohkusest, tõid «ilma Sagedaseks ja iseendastmõistetavaks peavarjuta» teatrilavale õige mitu hu­ saavad vabaõhuetendused kahekümnen­ vitavat etendust, mille vorm ja emot­ datel aastatel. Mänguplatsideks staadio­ sionaalne laeng tulenesid just mängu­ nid, linnamäed ja laululavad. Eelisre- koha õigest valikust. pertuaariks suured tragöödiad («Kunin­ Rohkem kui teistel teatritel lõi vihm gas Oidipus», «Salome», «Antigone», möödunud suvel mänguplaanid sassi «Judith», «Ohver»). Teistest enam on Rakvere Teatril. Neljast vabaõhulavale sellel perioodil eesti teatrite vabaõhu­ plaanitud etendusest õnnestus rakvere- etendustega seotud Paul Sepa, Liina lastel täielikult realiseerida ainult üks Reimani, Eduard Türgi, Andres Särevi — juba eelmisel aastal valminud «Mäe­ nimed. Näitleja ja publiku vahel puu­ taguse vanad», mis oli kokku pandud dus etendust võimendav häälekõven- kahest A. H. Tammsaare jutustusest, daja. Leo Kalmet räägib oma mälestus­ niminovellist ja «Vanaisa surmast». tes, et soodsa tuulega võis Russalkal Nii dramatiseerija kui ka lavastaja oli istudes etendust kui kuuldemängu kuu­ Raivo Trass. lata. Mängukohaks oli Põhja-Tammsaare sauna lävi. Kuigi mäng toimub vägagi (I vaheütlemine: Kas poleks mõel­ piiratud väljal, mängib etendusele dav, et ka tänane näitlejaeelik, enne kaasa kogu ümbrus: hooned, lattaiad, kui ta oma lavakõne «viie» kätte saab, niidud, koplid ja väljad. Isegi värske teeks läbi samasuguse proovi?) heina lõhn, mida suve teisel poolel võib Kolmekümnendatel aastatel jõuavad kõikjal tunda. vabaõhulavale ka omamaised autorid: H. Visnapuu, A. Adson ja H. Raudsepp. (III vaheütlemine: Me läheme eten­ Mida rohkem edasi, seda pompoosse- dusele eethäälestatult. See on Varga­ maks muutub vabaõhulava ja seal män­ mäe. Soosild, seda sillutav Pearu, Krõõ- gitav. Näitleja õigustes astuvad pub­ da hele heäl, tema raske kaevutee. Sam­ liku ette kostüümi riietatud sõjaväe­ mume mööda samu. radu. Mänguplatsil osad, hobused, tankid ja lennukid. seisaksime nagu silmitsi saunaga, kus Marit-Jussi oma õnne ja õnnetuse läbi (II vaheütlemine: Teadaolevatel and­ elasid. Siia tõi Eili vanale Andresele metel ;on ka pärislaval mõned hobused, õitsva õunapuu oksa. Siit algas Ind- koerad ja üks kitski endale kaera- ja reku^Andrese tee Vargamäe jõe alla­ 46 kondiraha teeninud.) laskmist vaatama.) Teater nimetab lavastust oma žanri- (IV vaheütlemine: Vanades annaar maäratluses mälestuseks. Võimalik» et Udes on kirja pandud, et tänast Tal­ kirjandusteadus säärast žanrit ei tun­ linna raehoonet on XIV sajandil ka theatrum'ifcs — mängumajaks — kut­ nista. Kuid selle etenduse puhul on see sutud ja järelejäänud arvepaberitest vägagi omal kohal. Mälestuslikkus, .ku­ võime teada saada, et 1372. aastal on nagise meenutus on sedapuhku täpse seal esinenud taskukunstnikele-veider- teatrivormi leidnud — nii seades kiii dajatele kolm ja pool veeringut tasu ka näitlejate mängus. makstud.) Etenduse avab näitleja Madis Kal­ Koik on aus ja lahtine. Publiku sil­ met: kavalehelt saame teada, et «Vana­ ma all piiratakse mänguruum nööriga, isa surmas» mängib ta pojapoega, Ukut. pannakse paika dekoratsioonid ja (jäl­ Esimeses osas on ta lihtsalt keegi, kes legi see neetud) mikrofon, milleta meie olnut meenutab ja selle üle mõtiskleb. tänapäevane teater isegi sadakonnale Näitleja vaikib, aga ta pilk räägib, pan­ inimesele oma mõtteid inimhäälega sel­ nes veel kord rõhu kõigile neile meele­ geks ei saa teha. oludele, mis Vargamäele tulles meid Näitlejad koos nukkudega toob ko­ vastu võtsid. Avab seejärel rehala ukse hale priske kimmel kummvankril. Sää­ ja mäng algabki. Kahe vana inimese, rane eksplikatsioon on vaata et sama Mäetaguse Matsi ja ta eide (näitlejad huvitav kui etendus ise. Kuskil mälu- Eldor Valter ja Eva Novek) argisest elu­ sopis meenub, et läbi pikkade aegade õhtust. Mäng on heatasemeline, lihtsale ongi näitlejad olnud rändrahvas, kelle tekstile mingit eetilist allteksti andev. tulek tõi kaasa elevuse, oodatava eten­ Ja jällegi on koht see, mis kõike toi­ duse eelmõnu ja soovituse naabrile: muvat omapoolselt rikastab ja pinges­ «Näitlejad tulevad, korjake pesu ära!». tab. Pesumure on tänaseks kadunud, alles Ühes intervjuus ütles Eesti NSV tee­ on aga jäänud, eriti lasteetenduste pu­ neline kunstnik Eva Novek: «Mängida hul, teatrist osasaamise rõõm. Vargamäel Tammsaaret — see on näit­ Esialgu näib, et säärane pretensioo­ lejale pühapäev.» Ja pühapäevaselt nitu kohavalik — nöör ümber mängu­ mõjubki see ühel soojal suvepühapäeval platsi ja ongi kõik — ei esita paiga mängitud etendus. suhtes erilisi nõudmisi. Tuleb ainult Etenduse teine osa, «Vanaisa surm», tulla ja mängida. Nukuteatril oli möö­ jätkab seda mälestuste mängu. Seda­ dunud suvel kaks põhilist mängupaika: puhku saab mänguväli lattaiaga poo­ kõnealune turuplats ja Pirita kloostri leks jagatud. Vanaisa miniaga jäävad surnuaia müüriäär. Ja ometi andsid ühele, Uku teisele poole. Ta sekkub erinevad etendusekohad mängitavale sündmustesse rohkem küsijana, häälena erineva kunstikaalu. kui otsese kaastegelasena. Niisugune Kenaks kujunes nähtud etendustest tagasihoidlik, pretensioonitu lavastus­ V. Pospišilova «Printsess ja kaja» (la­ võte muudab ka teise loo mälestusli­ vastaja Rein Agur) theatrum'i-esisel kuks. mänguplatsil, mis piiratud sajandiva- Kui mäng läbi saab, kannab publik nuste majadega. Avalik lavaehitamine, veel mõnda aega endas seda teatri ja näitlejate publikusse tulek kavalehtede Vargamäe põimitust. Imelikku, hella müümiseks ja kavaraha kõlksuv korja­ tunnet, mille kohta on raske täpset mine plekk-kruusi, väike trügimine määratlust leida. Oli see nüüd teater publiku hulgas parema vaatekoha sisse­ või oli see romaani Vargamäe. See on võtmiseks . . . Vaatajate noorem osa põiming. Omamoodi mälestuste mäles­ seab end istuma lausa tänavakividele — tus, kus Vargamäele ja etendusele li­ nina ja varbad «laval». sandub veel midagi väga isiklikku, nos­ Koik see kokku annab etenduse algu­ talgilist — selle sõna kõige paremas sele lustilise meeleolu. Publik on hää­ mõttes. lestatud mängule. Kui neli näitlejat * * * (H. Toompere ja tema vahelduv kaas­ kond) kaheksa nukuga ja «arvutu hul­ ... ja teater sõitis linnaplatsile. Nii ga» sõjaväega mängivad lastele omases algavad Tallinna Nukuteatri etendused nukumängu maneeris, on lõbu laialt. theatrum'i-esisel, omaaegsel turuplatsil. Ühtset kordaminekurõõmu tunnevad 47 m& •

''••• Ä"

Rakvere Teatri etendas «Mäetaguse vanad» Põhja- Raadik, Heino Seljamaa, Anu Presjärv, Tammsaarel; õngitseja on Eldor Valter (lavastaja R. Trass). Harri Kõrvits). Etendus tahtis olla elu­ A. Saare foto kondlike probleemide paroodia. Näitle­ jate ja publiku vaheline kontakt jäi sündimata, sest see, millest laval rää­ kõik — nii ninapidi laval olijad kui giti ja lauldi, ei ületanud- ajalehe nalja- ka kaasas olevad emad-isad. nurga taset. Halvasti mõjutas etendust Etendus on veidi commedia dell'arte' ka liiga lähedane liiklussumin, «kul­ lik, seejuures heamaitseline ja vaimu­ tuurse» puhkuse juurde tänapäeval ob­ kas. Kui etenduse lõpuks on prints leid­ ligatoorselt kuuluv ülevõimendatud nud oma printsessi, kuningad saanud rannamuusika. Etenduse lõppedes mindi sõpradeks ja kõlanud lõpulaul, siis pole lahku jahedalt: näitlejad teatribussi, laialiminekuga kiiret. Vaatamist väärib publik liinibussi, «keelatud» muruplat­ veel seegi, kuidas teater ennast kokku sile jäid võileiva- ja jäätisepaberid ning pakib ja kuidas näitlejad ning nukud mõnda muudki. kimli aeglasel sammul veetud vankriga Kinga tänava majade varju kaovad. Vankrit saadab jõngermannide salk, kes tahaksid näha, mis neil nukkudel ikka­ Noorsooteatril oli lageda taeva all gi sees on ja kuidas nende pead-käed kolm mänguplatsi. Kõige pisematele liiguvad. mängiti Säde tänava «Kodulinna» õue Teiseks Nukuteatri etenduspaigaks teatris J. Tšepovetski lugu «Kade Karu­ oli Pirita kloostri surnuaia müüriesine. ott» (lavastaja Eero Spriit). Õu on kül­ Mingil seletamatul põhjusel kaotas siin laltki avar, tekkinud ajahamba mõjul ja esinev teatritrupp oma võlu. Koik see sõja jälgede koristamisel. kolimine-seadmine oli liiga tavaline. Mänguruumi piiramiseks kasutati teat- ribussi ja pargipinke, mis sõna otseses (V vaheütlemine: õue ühte külge mõttes võeti istujate alt. Et etendust piirab Vene tänav, mis on oma nime saanud selle järgi, et siinsed majad näha, selleks tuli unustada seadus «mu­ kuulusid kunagi vene kaupmeeskonnale, rul käimine keelatud». kes suviti kasuias Tallinna kui Hansa Mängiti teatri noorte omaloomingu linna turu ja sadama õigusi. Kuid neil 48 Iist etendust «Hiir! Hiir! Hiir!» (Tõnu puudus Tallinna «kodakondsuse» õigus: nad ei tohtinud ehitada oma majadesse ahjusid. Ainus küttekolle võis olla köö• gis supi keetmiseks.)

«Kodulinna» õue teater on väike- publikule tuttav juba mitu suve. Siin õqes ei ole igav. Võib tulla varem ja jääda veel ka pärast etendust. Siin võib uue sõbra leida, maha mängida mõne toreda lapsemängu, keerelda ka­ russelliga ja kilgata, kui selleks lusti. Ka Karu-Oti lugu oli «minipubli- kule» vajalikult lihtne. Erilist lava- kunstišedöövrit siin ei sündinud, kuid kenades kostüümides näitlejatel õnnes­ tus juba etenduse alguses publikuga sinasõbralik kontakt leida. Etenduses pidas paika vana kõnekäänd kooruke­ sest ja ivast. Ja mingi ivaraasuke va­ hest kinnituski väikevaataja pähe ja hinge: ära pirtsuta, ära ole kadekops, pea sõbrast lugu. Nende eetiliste tõde­ de kõrval jäi meelde veel seegi, kuidas liita ja lahutada arve ühest kümneni. Ja kui näitleja eksis, siis leidus publiku hulgas ikka keegi, kes õige vastuse ette ütles. Kui sellele teatriskäimisele veel mi­ dagi juurde sooviks, siis seda, et näit­ leja oma vaatajatele natuke rohkem aega varuks, et lavamängu lõppedes jätkuks veidi ühist olemist ja ühist õue- mängu. On ikka suur asi näitlejat oma käega katsuda või talle palli visata. Ei tule vist kahjuks seegi, kui õue hooldav organisatsioon seda veidi rikkalikumalt sisustaks. Veel mõni karussell, kiik, . paar palli ja kas või statsionaarne keks- kast. Et «Kodulinna» õue teatri õuest saaks tõeline mänguõu ka siis, kui seal parajasti etendust ei ole. (VI vaheütlemine: Ja tahaks loota, et need mänguvõimalusi suurendavad atribuudid ei oleks mitte sellised, mida Noorsooteatri mullusuvine «Kade Karu-Ott* keegi (]ah, kes küll?) mööda linna üles «Kodulinna» õues (lavastaja E. Spriit, kujundaja seab ja millega mängimine seisneb sel­ K. Kaljo). les, et kedagi suure pauguga alla, põh­ ja või maha lasta.) Hetk Noorsooteatri lavastusest «Dekameron* Pirita kloostris (lavastajad K. Komissarov, • * * M. Unt tu E. Spriit). Juba kaks suve on Noorsooteater mänginud Pirita kloostri varemete va­ Näitlejad Jaanus Orgulas ja Aare Laanemets Draamateatri lavastuses «Mandragora» (lavastaja hel menukalt G. Boccaccio kümne no­ H. Saarm) Tarbekunstimuuseumi õues. velli dramatiseeringut. Dramatiseeri­ G. Vaidla fotod jaks Mati Unt. Novellide vahele on põi­ mitud luulet Dante Alighierist kuni tä­ naseni ja B. Nõtke «Surmatantsu» teks- tikatkeid. «Dekameron» Pirita kloostris, stseenis osalevad Ilmar Tammur ja Toomas Lõhmuste (maskis). (Kunstnik J. Vaus)

A. Reinsalu joto

Kompositsioon on õnnestunult kokku Etenduse lavakujundus (Jaak Vaus) pandud ja ka «Dekameroni» lavalepa- on portatiivne, andes võimaluse «Deka­ nek on igati korda läinud. Lavastusele meroni» mängida ka mujal. Siiski tun­ on alla kirjutanud kolm meest: Kalju dub praegune mängukoht kõikidest või­ Komissarov, Mati Unt ja Eero Spriit. malustest parim. Oma vürtsi lisab eten­ Sedapuhku on kolm meest mitte kotti, dusele just kontrastiprintsiip, mis seob vaid ühe kübara alla mahtunud. Kolm lavastust ja kohta. lavastajat on suutnud mängitavad no­ Pirita kloostri alusmüürid pandi vellid ja' muu juurdekuuluva ühtsetele paika umbes samal ajal, kui Itaalia stiilivõtetele allutada. Etendus ei pre­ renessanss säras oma täies võimsuses. tendeeri rohkemale kui ta on. Kena ja lustlik suveõhtu ajaviide. Lavastus on (VII vaheütlemine: Ka samal ajal, elegantne, daamid kaunid ja härrad rü­ kui kunst avastas akti, lossi saalides hikad. Näitlejate mäng on sündmustest loeti ajaomast humanistlikku luulet lõbusalt üle olev ja kivinenud moraali ning lossi keldrites hoiti tünnides vaen­ pilav. Boccaccio küllaltki otseütlevale laste soolatud päid.) sõnale on lavastajad heamaitselise, teat­ rikunstile omase kujundlikkuse leidnud. Väga hästi sobib see dekameroonlik, Etenduses on seda renessansi hõngu, vallatu sisu nende pühade nunnakloost­ mis jumala kõrval ka inimese jumalaks ri müüride vahele, kus peale naiste peeti teeb, patu pea peale pöörab, elurõõmu ka väiksemal arvul mehi — kirikliku elu sisuks muudab ja naistki inimeseks rituaali ja muudegi mehetööde tegemi­ peab. seks! Kui nüüd sellele vallatule etendusele, kunagisele mehi pidavale naistekloostrile (nii, et preestri püksid (VI vaheütlemine: Leon Battista Al­ berti — oma aja helgemaid päid —* võisid tõemeeli sattuda abtissi pähe) peab siiski vajalikuks lisada: kuigi lisada veel üks tasand, siis on tõesti naine on inimene, on siiski «kõik naised raske leida veel dekameroonlikumat hullud ja kirpe täis» ) mänguplatsi kui kõnealune. (IX vaheütlemine: Kolmanda ta­ Ja kuna koer oli kirju, siis kandsid ka sandi lisab see, mida B. Russow oma selle ordu liikmed kahevärvilist (must­ kroonikas kõnealusest kloostrist kirja valget) mungarüüd. Dominiiklastel oli on pannud: «Ei ole ka võimalik lühi• inkvisitsioonikohtu õigus ja tunnistades dalt jutustada, mis hirmus lugu siin juhtmõtet «otstarve pühitseb abinõu», ka püha Jaani tulega oli. Sest neil kol­ mel ööl: püha Jaani, Peetri-Paavli ja tekkis aja jooksul neil hingeline liit je- Maarja mäekäigu ööl ei olnud üheski suiitidega. Seda taktikat kinnitab kas linnas, alevis, mõisas ega külas, mitte või see, et ordumunkadelt nõuti kiiret ühtki maha arvatud, muud midagi näha kohaliku keele äraõppimist. Samuti see, kui aina rõõmutulesid kõigel maal. Ja et nad mõistsid kunsti mõjujõudu. sealjuures tantsiti ja lauldi ja karati Nende kirikud ja muud hooned, kuhu kõige lustiga ja ei antud armu suur­ võisid tulla ka ilmalikud inimesed, olid tele torupillidele, mis igas külas väga kaunistatud raid- ja pildikunstiga. Tel­ tuntud olid. [...] niisama ka jaanipäe• val püha Brigitta kloostri juures suur litav töö ei tohtinud aga olla kunstniku jäledus andeksandmise-kirjade pärast, enese loominguline nägemus, vaid selle kuhu seks ajaks suurtes hulkades rah­ sisu, sageli ka kompositsioon oli tellija vast, saksu ja mittesaksu, kaugeid teid poolt dikteeritud. kokku tuli. Mittesaksust talupojad tulid Kloostri restaureerimine andis kin­ andeksandmise-kirjade pärast ja ebausu nitust varemteatule, et Tallinna domi­ ja ebajumala teenistuse pärast. [...] Ja niiklased pidasid kooli ja andsid ka aja­ kui nad selle oma meelest jumalateenis­ tuse nõnda ära olid pidanud, mis suur kohast arstiabi. Kloostri ja linnavõi­ Epihuuri pidu seal siis lakkudes, pras­ mude vahel oli pidev tuha all hõõguv sides, lauldes, karates ja tantsides peale vaenusäde. Kloostri sissetulekud läksid hakkas ja' mis suur jõrin suurtest toru­ linnaisade taskust mööda. Klooster oli pillidest, mis kõigelt maalt sinna kokku isemajandav ja muude sissetulekualli­ olid tulnud, niisama ka, mis kasima- kate kõrval andis arvestatavat tulu ka tust, hoorust, kiskumist ja tapmist ja reliikviate müük. Reliikviaid hoiti pea­ suurt hirmust ebajumala-teenistust seal altaril hõbedast naispühakute (muidugi on sündinud, seda ei suuda ükski ini­ mene küllalt uskuda».) seest tühjades) peades. Hoolimata kloostri ja linna vahelistest jahedatest Selle lõbusa ja stiilipuhta etenduse suhetest aeti siiski ka omavahelist äri. puhul tahaks teha eraldi reveransi Pikas kes-keda vahekorras jäi lõpuks kahele näitlejale — Luule Komissaro- peale Unn. Klooster, minetanud oma vile ja Ilmar Tammurile —, kelle näit- kunagise kerjusmunkluse, elas silmator­ lejavaist andis neile oma kaaslastest kavalt jõukat elu, 1525. a. saavutab suurema mängulopsakuse ja barokse Unn kloostri likvideerimise ja võtab vormirikkuse, mis seesugusel etendusel ruumid oma kasutusse, raad muudab vägagi sobiv ja omal kohal oli. selle relvalaoks. Tänaseks on klooster, millest on üle käinud nii head kui ka halvad ajad, mida on lõhutud ja paran­ datud, jõudnud restaureerimisjärku ja (X vaheütlemine: Kunagi nägi üks avab oma uksed igaühele, kel huvi ja tulevane ema unes, et ta sünnitab kirju soovi on. Kloostrist endast leitud kul­ koera, kellel on tõrvik hambus. Teadja­ tuse- ja tarberiistade kõrval on siin eks­ telt seletust pärides sai ta kuulda, et poneeritud ka linnast pärit olevad raid­ peatselt ilmavalgust nägev maailmako­ kivid.) danik saab peaaegu ülemaailmse kuul­ Noorsooteatri kolmas vabaõhueten­ suse ja hakkab korda saatma suuri te­ dus — Eugene O'Neilli «Elektra saatus gusid. Priskena sündinud poisslapsele on lein» kanti ette selle kloostri sise>- pani ema nimeks Dominicus. Ja nagu õuel. Lavastaja Merle Karusoo, kunst­ ajalugu näitab, oli ennustajal õigus — nik Riina Babitševa. ei läinudki palju aega, kui dominikaani Tavaliselt on teatrid oma suvelava- liikumine oli levinud kogu kristianisee- del eelistanud mängida kergema prob­ ritud maailmas. Selle liikumise jäljeks leemistikuga lõbusat ajaviitereper- on ka Tallinnas dominiiklaste klooster. tuaari, püüdes mängitu hoida 1—2 Dominiiklased võtsid oma vapikir- tunni raames. Oleme omaks võtnud ar­ jaks tolle unes nähtud tõrvikuga koera. vamuse, et suvist puhkusemeeleolus 51 8f:-rt £-~*Г

&

t <*, ^•f

„•>-#• ja** »•aL^fTit

inimest ei huvita tegelemine tõsiste «l.lektra saatua on lein». Noorsooteatri etendus probleemidega ja vaba ajaga on muudki Dominiiklaste kloostris (lavastaja M. Karusoo, kulundata R Babilševa). Christine — Hilja teha kui istuda teatris. Varem. Lavinia — Katrin Saukas. Orin — Sulev Merle Karusoo lavastajanatuuri Luik. juurde kuulub ühe omadusena see, et ta trotsib harjumuslikke tavasid. Ta kutsub oma suvepubliku kuuetunnisele teatriõhtule, mängides kahe vaheajaga inimeste hingetorme ja õnneotsinguid. ära triloogia 13 vaatust. Etenduselt Oma teema lavalisel lahtiharutamisel ei lahkujaid ei ole. Pigem vastupidi — muutu lavastaja sentimentaalseks ega lahkuda tuli mõnelgi soovijal enne al­ härdameelseks, vaid doseerib vägagi gust, piletid said õtsa. täpselt seda traagilist valu ja süngust, millega ta publikut köidab ja selle ka (XI vaheütlemine: Väga lihtsate võidab. Lavastuse mõttelõimedesse liitu­ vahenditega oleks võimalik publiku vad aga vägagi orgaaniliselt ka kloost- arvu suurendada, kui lõunakülgne risti­ riomane munkade defilee ja groteski käik saaks kas või ajutise põranda.) viidud rahvastseenid. Merla Karusoo on dramaturgilist See lavastus — ja rohkem kui ükski sõna usaldav lavastaja. Ta la va к uju n teine suvel nähtuist — on «paigatruu». did ei lõhu ega korda teksti. Tema kä­ Etenduse polüfoonias mängib kaasa sitluses muutuvad sõna ja kujund polü­ ümbrus. «Elektra ...» on tehtud ainu­ fooniliselt seotuks. Ta lähenemine teks­ üksi sellele kindlale kohale. Kloostri tile ei alga mitte mõtlemisest, mis sel­ suletus, selle arhitektuuri kasutamine lest tükist teha saab, vaid mõtlemisest, kujunduses ja mängus, aja poolt pati- mis selles tükis on. Nii on see ka «Elekt- neeritud meeleolu — need kõik on ka raga». Ta paneb meid silmitsi inimtun- lavastuse lahutamatud osad. nete äärmuslikkusega, kirgede ja komp­ Mäng ja mängukoha kokkukuuluvus leksidega. Näitab seda, mis meis kõigis annab end veel kord tugevasti tunda mingil varjatud kujul olemas. Lavas­ etenduse lõppakordis. Lahkjume etendu­ taja ei ole selle etenduse puhul ei kaits­ selt lääne ristikäigu kaudu, läbi mun­ ja ega süüdistaja, vaid analüüsija ja kade leinaküünlaid hoidva spaleeri. 52 näitaja. Ta mõistab neid kompleksidega Ristikäigu põhjaseinale on leitud raid- «

*$ri

t.

^г***

kividest kinnitatud kõige dominiikli- «Elrktrn saatus on teini. Lavinia — Kersti kum kompositsioon ordut sümbolisee­ Kreismann. riva kirju koeraga. Selle ette on lavas­ Л. Saare fotod taja asetanud etenduse vaikiva kompo­ sitsiooni — Lavinia ja tema surnud. Saarm). Kõnealune hoov on ebatüüpi­ Väärilise katte lavastaja mõttele anna­ line Tallinna vanalinna õuede ja õue- vad läbi kogu loo kesksed osatäitjad: nurkade seas: tal puudub oma ilme. Hilja Varem (Christine), Sulev Luik Korralik, tsemendivalust katteplaati- (Ezra ja Orin Mannon), Kersti Kreis­ dega kaetud õueplats ja küllaltki vähe- . mann (Lavinia)*, Andres Ots (Adam), ütlev arhitektuuriline ümbrus on liiga Rein Oja (Seth ja Ankrupillimees). neutraalne kaasa mängima ja omapära Murelikuks teeb ainult, et seda kõr­ lisama. Ka etendus ise sattus lavapõ­ getasemelist etendust nii vähe saab randale (s. t. tsemendile) nähtavasti näha. Eelkõige on just seda tükki sega­ pooltoorelt. Juhtus see, mis tavaliselt nud vihmad: kui ka näitlejad (ja pub­ ikka juhtub, kui tükk veel päris valmis lik) vastu peavad, ei pea vihmale vastu ei saa. Halvasti mängitud tragöödia parukad ja grimm. Võimalik olnuks muutub lõbusaks, mittekordaläinud ko­ kaaluda mõtet teha «Elektra saatu- • möödia aga igavaks. Jääb üle ära ooda­ sest. . .» uus lavavariant kinnise teatri ta, mida Draamateater meile järgmis­ jaoks. Aga jumal hoidku lihtsalt üle­ tel suvedel pakub ja kuivõrd täismõotu kandmise eest! Etendust teisele pinnale kunstilisusega suveteatrisse suhtuma viies tuleks leida täielikult, uus kujundi­ hakkab. keel. Möödunud aasta taevaaluste eten­ * * * duste põhjal võiks igatahes loota, et su­ vine Tallinn (lisada tuleks siia mängu­ Ka Tallinna Draamateater katsetas võimalused vabaõhumuuseumis) võiks mullu ühe suveetendusega. Tarbekunsti­ kujuneda küllaltki tähelepandavaks muuseumi hoovil mängiti N. Machia­ teatrilinnaks, kuhu oleks mõeldav ka velli «Mandragorat» (lavastaja Härmo külalisesinejaid kutsuda. Kui ainult ilmajaam sellega nõusse jääks! Kas ehk * Kõnealusel suvel ei mänginud Laviniat teine kunagi räägime suvise Tallinna teatri- osatäitja Katrin Suukas, olles seotud «Püha Johanna» proovidega. ja muusikafestivalidest? 53 •

Vabaõhuteater. Vabaõhuteater?

1982. aasta suvel tegi meie ajakirja fotograaf Armult Reinsalu Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri «Dekameroni» etendustel, mis toimusid Pirita kloostris, pildiseeria, asudes, nagu fotodest ilmneb, seekord mitte teatri või lavastuse, vaid just publiku positsioonil. Näeme suurt hulka inimesi, kes on teatrisse tulnud, kuid kellel pole parimagi tahtmise korral võimalik etendusest osa saada. Või kui, siis üksnes puudu­ likult. Kahtlusteta võime väita, et niisugune olukord on murettekitav. Viimane ajendas toimetust uurima, millisena näevad vabaõhuetenduste andmise perspektiivi Tallinnas, endises Pirita kloostris, need ametiisikud, kellest suuremal või vähemal määral sõltub niisuguse l-eatri olemasolu ja tulevik.

JAAN TAMM, Eesti NSV Ehituskomitee katta puitkilpidega, millest ulatuksid välja Kultuurimälestiste Riikliku Projekteerimise piilarite ja altarite kivialused, luues võimaluse Instituudi osakonnajuhataja: mängimiseks mitmel tasapinnal. Kuna enamik etendusi toimub valgel ajal, siis võimsate val­ Pirita kloostri varemed on eelkõige gustusseadmete järele vajadus puudub, küll rahvusvaheliselt tuntud ja üleliidulise tähtsu­ aga võib seinapinnas olevates tellinguaukudes sega arhitektuurimälestis, mille mittemuseaalsel ette näha varjatud metallkinniseid prožektorite kasutamisel tuleb tunda selles peituvaid võima­ ja muu seadmestiku tarbeks. Nende juhtimine lusi, teada, et tegemist on võrdväärse partne­ peaks toimuma kas kiriku lõunaküljel olevast riga, ja osata seda kõike kasutada. Samas on ruumist või spetsiaalsest autobussist. Arvestades kloostri varemed, mis ei piirdu ainult kiriku heli- ja valgustusseadmete kõrget hinda, nende nelja seinaga, vaid hõlmavad küllaltki suurt suhteliselt lühiajalist koormatust siin ning väi­ sulushoonestikku nii põhja- kui lõunaküljel, ka kest ilmastikukindlust, ei ole nende statsio­ suurepärane paik kontsertide, intiimset laadi naarne kloostrivaremetesse paigaldamine ots­ teatrietenduste, samuti massietenduste läbi­ tarbekas. viimiseks. Siia sobivad oivaliselt «Dekameron», Nii näitlejate kui ka museaalset kompleksi «Richard III» ja teised linnamiljõõs toimuvat teenindava personali ruumide paiknemiskohana käsitlevad näidendid. Kuid karvavõrdki ei passi on alates 1975. aastast välja pakutud ajaloo­ «Tasuleegid», «Libahunt» või pastoraalid. lisest kloostriterritooriumist postkontori poole Täiesti mõeldavad oleksid kunagi Eestis ela­ jäävale alale püstitatavat uushoonet, kus leiaks nud maailma teatri suurkuju August von koha ka siinset arhitektuuri ning ajalugu Kotzebue või Mia Munier Wroblewska jutus­ kajastav ekspositsioon. tuste ainetel loodavad lavastused. Varemetepargi kasutusrežiimi ja siin toimuva Et laval toimuv pealtvaatajateni jõuaks, vandalismi vastu võitlemiseks tuleks aga kohe oleks ilmtingimata ja viivitamatult vaja luua samme astuda selleks, et Linnamuuseumi inimlikud vaatamistingimused, paigaldades valdusse antaks kaks Pirita ajaloolisest keskusest mittestatsionaarse, etenduse iseloomust ning allesjäänud hoonet varemete loodeküljel, kuhu eeldatavast publiku arvust sõltuvalt ümber­ hädapärast saaks vajalikud ruumid kohe sisus­ tõstmist võimaldava ülikerge ja -ažuurse pingis­ tada. Samuti oleks mõeldav püstitada vahetusse tiku, mille astmeliselt tõusvate poodiumide lähedusse pinkide, poodiumide ning rohkete kõrgus ei tohiks ületada kahte meetrit. Kuna raidkivide ladustamise varjualune suurema osa varemetepargi lahtioleku ajast on Pirita klooster külastatav kui unikaalse väärtu­ sega museaalne objekt (80 000 külastajat* möödunud aastal), siis peaks iga rajatis olema JAAK VILLER, Eesti NSV kultuuriministri siin paigaldatav ainult teatri- või muusika- asetäitja: etenduste perioodiks — nn. Pirita suveks. Samast põhimõttest lähtudes ning näitlejatele Meie teatrikülastatavus on talvisel teatri- paremate liikumistingimuste loomiseks võiks hooajal juba nii kõrge, et edasi minna prakti­ nn. lavaosa kunagise kiriku põranda tasandil liselt polegi võimalik. Ainuke perspektiiv külastatavuse suurendamiseks aastaringselt ongi * Siia hulka kuuluvad ka vabaõhuteatri vaatajad, vabaõhu- ehk suveteater, mis annaks etendusi kes lisaks etenduse piletile ostavad igakordselt suve jooksul püsivalt — ja igal õhtul. Minu ka muuseumipileti. ettekujutuse kohaselt võiks Pirita kloostri vare­ 54 (Toim. märkus.) mete baasil" tõepoolest välja ehitada statsio- naarse suveteatri, kus mängiks vabal valikul kokku tulnud trupp kõikidest Eesti teatritest. Seni puudub Pirita kloostril suveteatri mõttes korralik peremees ja etenduste andmise kohana on ta siiani välja ehitamata. Teatriühingu tööstuskombinaadi projekteerimisbürool on Pirita kloostri varemeis asuva võimaliku vaba­ õhuteatri jaoks küll juba projekt loodud, aga Eesti NSV Riiklik Noorsooteater pole asja küllal­ dase aktiivsusega ajanud. Selleks suveks projekt reaalsuses muidugi ei teostu, arvan, et Noorsooteater koos objekti põhivaldaja Tal­ linna Puhkeparkide Direktsiooniga peaks tõsist tööd tegema programmi realiseerimiseks 1984. aasta suvehooajaks.

JAAK MAMERS, Eesti NSV Riikliku Noor­ sooteatri direktor:

Noorsooteatri mängukobtadeks Tallinna vanalinnas on Dominiiklaste klooster, «Kodu­ linna» õu ja Pirita kloostri varemed. Kahe esi­ mese koha kasutamise võimalused on teater praeguseks juba enam-vähem optimaalsena välja selgitanud. Kõige efektsem ja kesksem vabas õhus mängimise paik on vaieldamatult Pirita klooster ja me tahaksime edaspidigi seda oma egiidi all hoida, kuid see võimalus pole puudusteta. Nüüd oleme niikaugele jõudnud, et ainuüksi iidsete kloostrimüüride võlust ei piisa, publik nõuab elementaarseid etenduse jälgimise tingimusi. Kuni 1982. aasta sügiseni kasutasime publiku istmetena laululava pikki pinke, pingiread olid ühel tasapinnal, mis tagu­ miste ridade nähtavuse halvaks muutis. Pooled vaatajaist seisid püsti. Möödunud aasta augustis toimunud «Deka- meroni» etenduste tarvis ehitas teater poo­ diumidest astmeliselt tõusva amfiteatrit meenu­ tava tribüüni, kuhu paigaldati istepingid. Sinna mahtus kuussada vaatajat ja võrreldes juuni­ kuus antud etendustega, augustis «Dekameroni» publik peaaegu kahekordistus. Olümpiaregatiks valmistumise ajal projek­ teeriti Teatriühingu tööstuskombinaadis Pirita kloostris antavate etenduste jaoks poodium esinejaile ja tribüün vaatajaile. Sellel projektil oli palju puudusi: ligi meetrikõrgune kohmakas poodium oli kavandatud peaaegu kloostri keskele, lülitades niiviisi vaatemängust välja arhitektuuriliselt kõige nauditavama, huvitavalt liigendatud altariosa, mida meie teater peab kõige ideaalsemaks mänguplatsiks kloostris. Ja pingiread olid projektis paigutatud mini­ maalse tõusuga kloostri peasissekäiguni välja, tõenäoliselt muutes võimatuks kuuldavuse- nähtavuse viimastes ridades. Töötasime välja uued projekteerimise lähte­ ülesanded, kus mängukohaks jääb kloostri altariosa oma loomuliku põrandaga ja kus iste­ pingid kinnitatakse amfiteatri laadis tõusvale tribüünile — viimane pingirida oleks maast kahe kuni kahe ja poole meetri kõrgusel. Sel viisil jätkuks hea nähtavusega istekohti umbes 900 inimesele. Uue projekti saatsime Puhke­ parkide Direktsioonile 21. veebruaril 1983. Nemad, mitte teater, on töö tegelikud teosta­ jad, finantseerib Tallinna Linna RSN Täitev­ komitee Kultuurvalitsus. ehitama saame hakata alles 1984. aasta keva­ del, mis tähendaks, et 1984. aasta suvel toimu­ vad suvekontserdid ja vabaõhuetendused Pirita kloostri varemeis väljaehitatud suveteatris.

Toimetus lisab omalt poolt, et Pirita klooster võeli i'u baõliii kanlserilisua linn ka su tu seie 1980. uaslu suvel. Iilciit selle nõuetekoha­ seks väljaehitamiseks oli juhu siis pulju. Kol­ me uaslu jooksul pole usi agu praktiliselt pai gall nihkuiuul. Kui kuna veel'.'

Intervjueerinud SIRJE ENDRE

Tallinn on rahvusvahelise mainega turismi- ja spordikeskus. Viimane eeldab väärikalt paikapandud kultuuriprogrammi. Noorsooteatri juhtkond arvab, et Pirita kloostris väljaehitatava vabaõhuteatri näol oleks meil olemas paik, kus tulevikus korraldada vabariiklikke, ka üleliidulisi suviseid teatrifestivale.

MATI MARK. Tallinna Linna RSN Täitev­ komitee Kultuurvalitsuse juhataja:

Pirita klooster on museaalse objektina Tallinna Linnamuuseumi filiaal. Arvame, et ta on ideaalne paik vabaõhuetenduste andmiseks: ilusate ilmadega on nii loomulik minna õtse rannast suveteatrisse. Selge on see, et nüüd on tarvis asi tõsiselt kätte võtta ja Teatriühingu tööstuskombinaadile peale käia, et nad võima­ likult ruttu teeksid vabaõhuteatri projekti val­ mis. Printsiip? Mitte rikkuda ajaloolist miljööd. Teatriühingu tööstuskombinaat mitte ainult ei projekteeri, vaid ka ehitab, Kultuuriministeerium annab materjalid. Puitu läheb sinna võrdlemisi kõvasti, aga loodame, et ministri asetäitja sm. Viller jääb oma lubaduse juurde ja kind­ lustab seile. Kahjuks oleme aega kaotanud — Puhke­ parkide Direktsioon andis projekti lähteüles­ anded tööstuskombinaadi projekteerimisbüroole 56 üle alles käesoleva aasta 8. aprillil. Arvan, et Diskori kättemaks

MIHKEL MUTT

ning tema abilised Rex (Jaan Rekkor) S. Poljakoffi «SUPERDISKOR». L.Koidula nim. ning Suur John (Villem Indrikson). Pärnu Draamateater. Lavastaja Ingo Normet, Esimesest ja teisest tasandist kasvavad kunstnik Vello Tamm. Esietendus 1982. välja näidendi kaks peamist teemat. Esiteks näitab «Superdiskor» kunstilise «Superdiskor» on sotsiaalkriitiline liialduse vormis, milliseks muudab mas­ lavateos, mis käsitleb inimest kesk­ sikommunikatsiooni kaudu võimenduse konna produktina, sellest vahetult ku­ saanud massikunst inimese, kel pole jundatuna ning pidevalt mõjustatuna. vastupanuvõimet, nn. eituse mõõdet. Niimoodi, publitsistlikuna tuleks teda Teema on isiksuse kvaliteedi allakäik. ka vaadelda. Ütlesin, et keskkond. Too Mis on Nicola ja temasuguste, ise­ on aga alati konkreetne. Seepärast ker­ enesest mitte üldse pahatahtlike ja kül­ kib kohe küsimus — milleks? Kas on lap ka kohusetruude inimeste suurim Pärnu teatril, täpsemalt Ingo Normetil puudus? See, et teatavas suhtes nad ei ning noortel näitlejatel öelda selle aines­ ole inimesed, nagu me seda sõna uhkelt tiku, tänapäeva Inglismaa kaudu meile kasutada tahaksime.. Neilt on röövitud midagi ka peale uudisväärtuse («Ah neil nende «ise», nad on lasknud selle röö­ seal on niimoodi!»)? See küsimus lan­ vida. Neil ei ole oma tahet, nad taha­ geks ära, käsitleks Poljakoffi tükk iga­ vad, mida neil käsib tahta reklaam, vesi teemasid ning isiksuse eksistent­ ümbrus, «nagu kõik». Nad on orientee­ siaalseid struktuure. Aga vaadelgem ritud läbinisti väljastpoolt. Tagajärjeks näidendis käsitletud keskkonda }ähe- on, et nad, ei mõtesta oma olukorda malt. Eristada võib kolme tasandit. ega tegevust, nad ei tea, kelleks nad Alamal astmel kaks tütarlast (palju­ võiksid saada, kuhu peaksid püüdlema. dest), auditooriumi esindajad Nicola See on üleskeeratud nuku elu. «Mis?», Davies (Katrin Nielsen) ja Susan (Laine «kus?», «millal?» on säärastele inimes­ Mägi), kes on täiesti massikommunikat­ tele arusaadav, vähemal määral ka siooni võrku langenud ning elavad «kuidas?», aga «miks?» käib täiesti üle igast sõnast, mis diskori huulilt langeb. jõu. Ilmekalt avaldus see sajandi kon­ Nicolale naeratab õnn, ta pääseb ühe kursi satiiris. Mulle tundub, et tegu on raadio korraldatud konkursi lõppvooru, tendentsiga, mis vähemalt osa meiegi omistab sellele hiiglaslikku tähtsust, noorsoo hulgas levimas. Asi on elulaa­ kaotab, aga ei tee mingeid järeldusi, dis ning orientatsioonis, väärtushinnan­ ärkamist ei toimu. Kusagil kaugel, näh­ gutes. Vähemalt hoiatustähendus peaks tamatutena, on tuntavad need, kes olu­ sel näidendil olema. Osutan praegu ai­ korda määravad, tõmbavad traate, nult ühele indikaatorile. lansseerivad massikultuuri, kuhu kuu­ Eneses selgusele jõudmine ja selle lub kahtlemata ka disko — vähemalt selguse kommunikatiivseks • muutmise säärasel kujul nagu näidendis. (Ütleme võime, suutlikkus väljendada end mõis­ kohe, et «Superdiskor» pole diskoga te vormis on inimese põhiomadusi. Meie tegelev näidend. Säärane arusaam oleks noorte hulgas on «tekst» alla käinud, väga piiratud. Disko on hoopis laiema võime verbaalseks suhtlemiseks nõrge­ nähtuse üks avaldusvorme. Seepärast ei nenud. Üldine afaasia võtab maad. ole mu meelest ka kuigi oluline, kas Muude põhjuste hulgas viitaksin ühele, kujutatu igas oma detailis vastab tege­ kuivõrd kõnealune näidend rajaneb levi- likkusele või ei.) Kolmandaks on vahen­ muusikanäitel. Mui pole vähimatki dajad esimese ja teise vahel, s.how busi­ muusika, selle õilsaima ning puhtaima ness'! praktilised realiseerijad, kom- kunstiliigi vastu. Muusika võib innus­ mertsraadiojaama «Leicesteri Hääl» tada, anda uut jõudu ning peenendada raadiodisko grupp, kuhu kuuluvad staar tundeid, kuid võib ka muuta inimese Leonard Brazil (Mihkel Smeljanski) passiivseks, sest ta «tuleb peale», nõuab, 57 et ennast tema alla heidetaks, end hästi sobiks «Superdiskori» keskkonda meeleliste aistingute mõjuvalda antaks. too teismeline tütarlaps Epp-Kai, vai­ Seevastu mõtestatud kõne ajal tuleb kija, «must kast», kes ei oska öelda, end pidevalt kokku võtta, ületada sõna­ mida ta tahab või kes ta on! valiku probleeme, olla aktiivne ja orien­ Me naerame «Superdiskorit» vaada­ teeruda väljapoole. Need kaks kommu- tes, kuidas kolmkümmend tüdrukut val­ nikatsiooniliiki, kollektiivne allumine mistavad topiseid popgrupi lemmikliik- muusikale ning verbaalne kõne on vas­ metest. Aga kas oleme kindlad, et kui tandlikud nähtused. Miks ma seda rää­ Tõnis Erilaid «Soovisaates» naljaviluks gin? Sest noored on ankeetides ja mit­ kutsuks üles tegema kaltsunukke ar­ mel pool mujalgi öelnud, et oma olen­ mastatud solistidest ja läkitama need gutel kuulavad nad peamiselt muusikat aadressil «Tallinn 200100», et seda ja tantsivad, sest muusika aitab su­ üleskutset ka massiliselt ei järgitaks?! helda. Nii ongi. Muusika tasandab teed, Või võtame disko. Diskori tekst on viib kuulajad ühele lainele, mille taga­ muidugi mõttetu, mõjudes rohkem meel­ järjel elatakse läbi väike grupimüstee- tele kui arule, glossolaaliad vahelduvad rium. Nii on lihtsam kui omade pingu­ lõigetega «inimlikust» sfäärist ä la tustega kaasvestlejani jõuda. Ja mis siis «mis sul seljas on, kullake?». Smeljans- sellest paha on, võidakse küsida. Eriti ki moduleerib ennast, tema diapasoon tänapäeval, ratsionalismi kilbile tõstval ulatub intiimsest rohitsemisest võidu­ ajastul. Ega olegi, kui see suhtlemis- kate karjeteni. Ja veider, teda kuula­ moodus ei pretendeeriks monopolile. tes, selle teksti orientatsioonile mõeldes Sest äärmused on ikka kurjast. Vestlus- kangastub mingi kauge paralleel tunde­ kultuur on praegu lubamatult alla käi­ lise pseudosügavuse ning kammerliku nud. Moodsa nooruki ideaal tundub ole­ hingeldamisega mõnest kesköökavast vat kahesajasõnaline leksika ning bru­ nagu näiteks «käes on õhtutund, väljas taalsed lihtlaused — ühemõttelised on pime, siin sees on soe, loodan, et nagu õhuakrobaatide käsklused lae all. sinulgi, päev on jälle möödas, sest aeg Võtame mis tahes tutvusterubriigi — ei peatu, tema käib oma teed, tõi see seal nõutakse märksõnu «muusika», päev halba või head, eks sa ise tead, «plaadid», «filminäitlejate pildid», «au­ homme on jälle päev, eks näis siis» tod» jms. Kas on keegi kuulutanud, et jne. jne. otsib intelligentset vestluspartnerit, et ihkab tuttavat, kellega oleks kahe korra Etendust vaadates tekib mõnikord vahel ka millestki rääkida? Eh, salon­ tahtmine küsida nagu ühe vene kirja­ gid on lõplikult hääbunud . .. niku teoses: kelle üle te naerate, härra­ sed? Saal rõkkab, elades kaasa sajandi Kordan: ma ei pane ette sulgeda las- konkursile. Satiir on tõesti tore. Kuid temuusikakoole! Ja verbaalset liigliha kas ei peaks süvenema põhjustesse, mis tuleb tema «mõistelisele vormile» vaa­ ajendavad noori osalema säärastes ette­ tamata rookida täie halastamatusega võtmistes? Mitte ainult diskori üles­ nii kirjapildis, kus see toimetajatel või­ kutse ning muu reklaam ei pane neid malik, kui ka suulises kõnes, kus see kirju läkitama ja telefoni tarvitama. enamasti võimatu. Sest müra on niigi Kas meil on vähe ennustusvõistlusi, kir­ palju. Ja vaikus ei tarvitse olla sugugi jade loosimisi jms ! Majanduslikud kaa­ tühi, vaid vägagi kõnekas, nagu seda lutlused on niisugustel puhkudel tea­ hästi teavad armunud. Või näitlejad — dagi tühised. Kõikvõimalike viktorii­ kes kannavad pausi. Kuid väljendus­ nide ja konkursside auhinnad on ju oskuse nõrkus on masendav, sest ena­ suhteliselt väikesed, nagu ka lootus, et masti käib sellega kaasas mõtlemise õigete vastuste hunnikust just sinu kiri puudulikkus ja sotsiaalne debiilsus. välja tõmmatakse. Kindlasti on Nicolai «Superdiskorit» vaadates meenus mulle nii palju raha, et ise too LP osta. Ka üllataval kombel üks film, K. Komissa- edevus, kuulsusejanu pole mu meelest rovi kümmekond aastat tagasi vända­ peamised stimulaatorid. Asi on muus tud «Tavatu lugu». Tunnistan, et too ja kaugelt rängem. Inimesi ajendab kord kuulusin selle vastaste hulka, sest kaasa lööma kõikvõimalikes «suure film oli kunstiliselt nõrk. Kritiseeritava ringi» üritustes vajadus osaduse järele, objekti suhtes polnud vajalikku dis­ millest nad järjest enam kipuvad ilma tantsi, «vaherõngaid», mistõttu kujuta­ jääma. Ühiskonna hiiglaslikus masina­ tava objekti puudused hakkasid mõju­ värgis, kus spetsialiseerumine aina ma filmi enda puudustena. Ent nähtus, süveneb, kaob inimesel võimalus tunda mida ta kujutas, oli ütlemata terav ning sidet millegi endast suurema, yäljapoole se on muutunud üha aktuaalsemaks. Nii jäävaga. Aga ta pelgab isolatsiooni. сш

«Superdiskor» L. Koidula nim. Pärnu Draamateatris (lavastaja I. Normet. kujundaja V. Tamm). Nicola Davies — Katrin Nielsen. "Susan — Laine Mag. üksindus võib viia vaimsete häireteni. sellele, et ta vaes>te tüdrukute üle nn «Suures ringis» kaasalöömise sotsiaal­ geniaalselt irvitab, teeb ta karjääri, psühholoogilised juured on taandata­ sest teda on märgatud pealinnas, vad ühele teesile: võitlus isiksuse võõ­ tuhande võimaluse maal. Ja tema, kes randumise vastu. «Suur ring» on üks seda elu põlgab, läheb ometi,- vaatab sellise vastupanu vorme, pealegi kõige küll raevus tagasi, aga teeb selle sam­ kergemini kättesaadav ning oma naiiv­ mu siiski, sest on nõrk harjunud teelt susele vaatamata mingit rahuldust pak­ kõrvale astumiseks. Ta küll kahtleb, ei kuv — ollakse ju ühenduses «kesku­ lase algul kellelgi tehtud pakkumisest sega»! Samadel põhjustel kirjutatakse iitsatada, kuid tema tõrjuvus pole vee­ kirju raadiole, toimetustele ja mujale. nev. Ehk tulnuks osatäitjal kahtlusi Arvan, et kõigest pooltel juhtudel on natuke siiramalt ja suuremas mahus nende läkituste taga soov midagi teada näidata, mitte lihtsalt poosetamist mar­ saada, nõu anda, juhtida. Kaugelt olu­ keerida. lisem on kirjutamise akt ise, võimalus, Oma kahel rollil teeb diskor teravat mis sest, et enamasti vastukajata, sek­ vahet. Klõps, läheb nupp kinni ning kuda ühiskonnaellu teisel tasandil. ta on küüniline ja tülpinud, irvitab oma Kirja autor ise ei pruugi oma teo tege­ tegevuse üle. Klõps, ja ta muutub vah­ likest motiividest teadlikki olla. vaks mulisejaks, joviaalseks sõbraks. Näidendi ja lavastuse teiseks, eelmi­ Üleminekud on Smeljanskil puhtad ja sega seotud teemaks on andeka inimese räägivad õnnestunud näitlejatööst ras­ enesemüümine. Leonard Brazil tõuseb kes osas. Psühholoogilises plaanis on vaimselt oma keskkonnast kõrgemale. kõige huvitavamad tema suhted Nico- Ta on haridust saanud ja töötanud õpe­ laga. Üldiselt ei armasta diskor ju ke­ tajana (ehkki vaevalt tasub otsida ana­ dagi. Ka tema inimlikel hetkedel saab loogiat meie kõrgkoolilõpetanutega, kes kõnelda üksnes kaastundest tütarlapse pedagoogiameti mõne tulutoovama vas­ vastu. Ometi välgatab nende suhetes tu vahetavad). Diskori lavaelu saab jao­ varjundivõimalusi, nendes on kunstiks tada kolmeks: suhtlemine kujuteldava vajalikku ebamäärasust. Nii telefoni­ eetri-auditooriumiga, suhted oma kaas­ kõnes kui ka konkursi vältel kõlab dis­ töölistega ja lõpuks põgusad eneseunus- kori hääles isesuguseid noote ja ta pil­ tushetked, kus ta rollist välja langedes gust on hea tahtmise korral võimalik puistab oma änge, rääkides «seda, mida mõndagi välja lugeda. Veel näitlejatest. üldse plaanis polnud» ja mille peale ise M. Smeljanskit sai tema seni ilmselt hiljem hämmastunult pead vangutab. parima rolli eest juba kiidetud. Ka K. Tema suhtumist ümberkaudsetesse ise­ Nielsenist rääkides pole mõtet laskuda loomustab vihkamiseni küündiv põlgus. detailidesse, sest eeskätt tänu temale Seda demonstreerib ta igal sammul. Ta saamegi usutava pildi ühe ühiskonna mõnitab Rexi, asetades toda mitteste- kihi orientatsioonist ja elulaadist. Osa­ reotüüpsetesse situatsioonidesse, mil­ täitja pole sotsiaalset tüüpi luues läi­ lega toime tulemiseks viimasel puudub nud tüpiseerimise teed näitlejavõttes- nutikus. Ta irvitab Suure Johni üle, tiku mõttes, vaid andnud seda, nagu sest too — enda häälesse armunu — öeldakse, läbi indiviidi. Erksa reageeri­ ei taipa, mis «uudiseid» ta ette loeb. mise ja vaba lavalise olekuga noor näit • Diskor ise prostitueerib teadlikult ning lejatar jäi sümpaatselt meelde ka pär­ jälestab ennast (tüüpiline suhtumine nakate teisest lavastusest, Svartsi «Lu­ vene ja inglise kirjandusest, kus tihti mekuningannast». kohtab peenenenud tajuga, kuid nõrku Jaan Rekkor polnud ehk küll särav, inimesi). Teised on oma vaimse orja- kuid lavastuse ideeteljel paika pandud, seisundiga rahul. Diskori raevu suuren­ tema roll mõtestatud ning tõsiselt võe­ dab nördimus, et nood imetlevad temas tav. just seda, mis teda ennast enim öökima Alles teise vaatuse poole pealt eten­ ajab. Kaastöötajad õnnitlevad teda sa­ dusse lülitunud Aire Johanson (teine jandi konkursi enneolematu menu pu­ lõppvooru pääsenud tütarlaps — Jane) hul. Aga konkursi mõtles ta välja sel­ oli koloriitne ja lopsakas. Ta on nalja- leks, et sadomasohhistlikult selgitada, närviga näitleja ning vähemasti komöö- kui suurt võimu ta «tinginimeste» üle diažanris perspektiivikas. omab, et enda ärritamiseks oma põlgu­ Nicola töökaaslane Susan on sama­ ses inventuuri teha. Selgub, et ta võib sugune keskkonnaohver nagu ta isegi. kõike. Ta aimas seda ette, kuigi väidab, Ta on sõbrannast temperamentsem, et lootis näha ka midagi muud peale kriitilisem, ent ka ebakindlam. Retsen­ 60 isetute kehade. Ja mis iroonia — tänu sendile valmistab tihti peamurdmist. mis osa loomisel tuleb näitlejalt, mis dios mitte kordagi, ei oska ma objek­ lavastajalt. Näitlejat tema varasemate tiivselt hinnata Vello Tamme kirevat osatäitmiste kaudu tundes on asi liht­ «rajatagust» kujundust. Vähemalt ting- sam. Siis on meil mingi ettekujutus märgina lõi ta vajaliku atmosfääri. tema nn. invariantsest naturaalolekust, Kokkuvõttes tundub, et «Superdis­ mida ta ühes või teises suunas teisen­ kor» on tänapäevaselt terav teatriõhtu. danud. Sageli tuleb siiski toetuda in­ Ja et ta viiakse läbi valdavalt estee­ tuitsioonile, kui just lavastaja käest tilisel tasandil, siis tuleb teda ka tun­ küsima ei täi minna. Siiski, kui kehas­ nustada. Seda enam, et I. Normet on tatava tegelase jaoks on loodud joonis, töötanud noorte näitlejatega, kellele kuju, olek, mis silmanähtavalt on võe­ lavastusprotsess oli ühtlasi kodaniku­ tud ja telitud (vastandina enda jätka­ kasvatuseks. Samas ei saa ma lahti misele rollis), siis, kui see pole ka lavas­ ühest tundest. Igasugust ausat protesti taja poolt ette kirjutatud, on see igal ja kriitilisust ähvardab oht muutuda juhul viimase poolt sanktsioneeritud show'ks. Kogemused kinnitavad seda. ning Normet käesoleval juhul kaasvas­ Nii juhtus biitnike, hipide ja uute va­ tutav. Teine asi, kuidas lavastaja plaan sakpoolsete ideoloogiatega. Protest ja tehniliselt läbi viidud — too on näit­ kriitika saavad moeasjaks ning — kui leja võimete küsimus. Natuke tüütult nad tiritakse läbi massikommunikat- Susan praegu mõjub. L. Mägi mängib sioonikanalite, siis ka äriks. Sellega ei sihilikult rabistades, hüsteeriliselt. Aga taha ma muidugi «Superdiskorit» kom­ raske on kogu osa nii läbi viia, kui mertsiks tembeldada. Koik sõltub prae­ neurootiliselt kõrgest temperatuurist gu vaatajast — kuidas ta end saalis kordagi ei hälbita. Varieerimine tuleks tunneb, kas nagu panoptikumis või igal juhul kasuks. Ehk olnuks perspek­ peegli ees. tiivikas rõhutada Susani juures ala- väärsustunnet, panna teda eduka sõb­ ranna «varjuna» tolle kaudu endagi elu välja elama. Tema ja Nicola parim stseen: kisklemine topisega, mis kulmi­ neerus voodil järsu jahmatuse ning kunstiliselt kõneka vihjega siivutusele. Susani maneerist sugenes etendusse eklektikanoot. Veel enam irdu kisub V. Indriksoni roll. Tüüp ise — totakas, endaga süüdimatuseni rahul mees, kes vahel lausa jaburaks läheb, paistaks mõttekas mõnes teises lavastuses (kas või sama teatri «Sauna» publitsistli­ kus tüübiloomingus). Osatäitmises pre­ valeerivad välised vahendid, millest tunnuslikem markeeritud, õõnes «sisse­ poole» naer. Kuju on groteskne ja kut­ sub esile üldise lõbususe. Teravamalt võinuks rõhutada pealisülesannet, tema ja teiste temasuguste panust massikul­ tuuri masinavärki. Nagu igas lavastuses, leidus siingi häirivaid seiku. Rohke muusika, mis lavalt kõlas, oli raadiodiskost, n.-ö. raami sees. Seetõttu mõjus dissonant­ sina, kui korraks rakendati helitausta välise kujundusvahendina (mõtlen to- readoori-aaria töötlust, kui tüdrukud konkursile esitatava nukuga manipulee- risid). Diskor luiskab mikrofoni Rexi paksusest ja kiilaspäisusest, hõbedasest kandikust jms. Paaril korral on ta põh­ juseta liiga aus ning võiks leidlikumalt valetada. Aga need on üldiselt pisias­ jad. Et ma ise olen välismaa kaubama­ jades väga vähe käinud ja diskostuu- Lahkumine Matjorast raamatus ja filmis

AUNE NUIAMÄE

rabas mind liimiga «Kirgastumine», ja teiseks kavatsusega mitte anda oma «Matjorat» filmi­ miseks. Ka mitte niisugusele režissöörile nagu Larissa Šepitko. Ma ei hakka tagantjärele rääkima, et juba tollal olid mul ärevaks tegevad eelaimused — ei, neid nähtavasti polnud, ma lihtsalt tahtsin jätta «Matjora'» tema sünnižanrisse proosasse, jätta ta ainult lugejale, kellel on võimalus raamatuga üksi olles paremini mõista ja vastu võtta teose hinge ja kõlbelist tõde,, kui muidugi niisugune seal olemas on. Larissa veenis mind õige pea. Õigemini ta mitte ei veennud, üldsegi mitte, vaid liht­ salt hakkas rääkima, missugusena ta seda filmi endale ette kujutab, ja rääkis nii elavalt ja nii tuliselt, nii erutatult, et ma unustasin oma kavatsuse «Matjorat» mitte anda.»1

Sõna «Matjora» võiks tähendada esiema, emakest maad, maavaimu ja — lihtsalt Maad. «Lahkumine Matjorast» ja «Lahkumine». Film on üldistatum ja vähem konkreetne (ka geograafilises mõttes) kui jutustus. Juba peal­ kirjast nähtub erinev üldistusastc. Nagu iga ekraniseeringu puhul võib siingi tõdeda, et mitte kõik jutustuses sisalduv pole filmi üle «Lahkumine»: Stefanid Slanjuta — Darja, Deniss kantud Film oma audiovisuaalses agressiiv­ Lupov — Koljake. suses on efektsem ja vapustavam kui raamat, mis juba loomult on delikaatsem. Jutustuses on kirjeldusi, eellugusid, kõrvalliine. Filmis on kõik kontsentreeritum, kiirem, jõhkram. Ent «LAHKUMINE». («Прощание»). Valentin Raspu- üks on sama: nii Valentin Rasputin kui ka tini jutustuse «Lahkumine Matjorast» ainetel filmi autorid panevad meid Matjorat armas­ Stsenaristid Larissa Šepitko, Rudolf Tjuriu. tama. Filmi vaadates on kõrvus pidevalt kaks German Klimov; reiissõör Elem Klimov; operaato­ heli: lootus, et midagi juhtub, s. t. et Matjora rid Aleksei Rodionov, Juri Shirtladze, Sergei jääb alles, ja samas on algusest peale selge, Tarasnini osavõtul; heliloojad Vjatšeslav Artemov, Alfred Snitke. Osades: Stefania Stanjuta (Darja), et see «midagi» jääb tulemata ning kõik kul­ Lev Durov (Pavel), Aleksei Petrenkö (Vorontsov), geb plaanipäraselt. Ja plaanis on ehitada Leonid Krjuk (Petruhha), Vadini Jakovenko hüdroelektrijaam. Inimestele on elektrit vaja. (Andrei), Juri Katin-Jartsev (Bogodul), Deniss Me kõik mäletame kooliajast lihtsat seadust Lupov (Koljake), jt. «Mosfilni», 1982 I seeria energia jäävuse ja muundumise kohta. Miks 1609 m, II seeria 1903 m. peab aga eius nii olema, et elektrienergiaks muundatakse mitte üksnes vee- vaid ka ini­ meste eluenergia? Matjora energia? Valentin Rasputin kirjutab: «Mäletan hästi, kuidas Larissa Šepitko mulle ükskord Energiat Matjoral esialgu jätkub. Siia helistas, kui olin Moskvas, ja ettevaatlikult näib koondunud olevat ka kõigi kunagi siin ütles, et tahaks filmida «Lahkumist Matjo­ elanute energia, sest kõik nad kuuluvad vana rast». Määrasime kindlaks kohtumise. Matjora maailmapilti. See on pikk kett, mille Läksin sellele n.-ö. kahe ülesandega: näha ' В. Распутин. «Слово о Ларисе Шепитько». 62 režissõõr Šepitkot, kes sõna otseses mõttes В сб. «Экран» 79/80. Москва. 1982. с. 146. üks ots ulatub homsesse päeva ja teine aegade väga selgesti Peremehega (Matjora sümbol- hämarusse. Need inimesed on olnud selle maa loomake jutustuses); see oleks nagu Peremehe peremehed. ringkäik saarel, jumalagajätt oma valdustega; Oluline võtmesõna on «südametunnistus». ja ühtaegu samastub Peremehega kaamera: Darja tunneb kogu vastutust ja süüd saarel Peremees saatis Darjat, otsis temaga kontakti, toimuva eest lasuvat oma südametunnistusel. ja nüüd läigib kaamera pingsalt Darja sala­ Darja ongi Matjora südametunnistus: nimelt jasi käike. Ka tulekahjustseen oleks nagu tema käest nõuavad vastust Nemad Seal. Ta nähtud Peremehe pilgu läbi. püüab tabada kalmuaial kordasaadetu mõtet, Ajalugu on kinnitanud, et inimene purus­ aga ei suuda. Milleks olen ma elanud, küsib tab ja hävitab, ka vihkab seda, mida ta- ei ta endalt, kui kett on katkemas: Darjal pole tunne ega mõista, seda, mida ta kardab. Ka tarkust kellelegi edasi anda, seda ei vaja «imepõletajad» tunnevad saarel hirmu. Nad ei keegi. Poeg Pavel jääb temast üha kauge­ mõista toimuva tähendust matjoralaste. jaoks. male, ei näe ega tunne enam ta soove ja Ei püüagi mõista. Nad teevad, mida neilt valusid, pojapoeg Andrei lahkub kodukülast nõutakse. Filmi visuaalne jõud on lehise hävi­ jäädavalt. Temale on siin kitsaks jäänud. Mida tamise stseenis halastamatu. Ka lehis on saa­ põlvkond edasi, seda kaugemaks jääb Darja rel Peremees. Nagu emapuu laeval, tõeline elutõde. Kas tõesti on kogu pika elu mõtteks igikestvuse sümbol. Tema võimsus ja võit­ näha kadumas seda, mida uskusid kestvat matus avaldavad sügavat muljet ka usk­ .igavesti? »Dramaatiline situatsioon — elanike matutele «imepõletajatele», kuigi see on tead­ lahkumine saarelt saab filmis keerukate sise­ vustamata hirmu- ja vaimustuseseguiie tunne. miste protsesside katalüsaatoriks.»2 mis lõppkokkuvõttes ikkagi tugevdab soovi Mida viib inimene saarelt lahkudes kaasa, hävitada, juba trotsi pärast — et tõestada mida on Matjora talle andnud? iseendale ja maailmale oma jõudu. Ent lehist Kergem pole ka Pavelil. Toimuv on rebinud pole võimalik Matjorast eraldada. Matjora katki tema juured ja kalestanud südame. Uues elujõud on niivõrd tugev, et inimese jõud kohas juurdumine pole kerge, siin pole ta tema peale ei hakka. Võib üksnes uputada enam peremees, ta tunneb end kindlusetu kõigega tükis. . . Kadumas on üks maa ja külalisena, turistina. Ent märksa rohkem kui sellega koos ka üks rahvas. See on nagu ühe iseenda pärast valutab ta südant ema pärast. loomaliigi hävimine. Ja see hävimine on para­ Siia, uude, «külaonude» ehitatud asulasse ei tamatu. Võibolla peaksime ka inimliikide suuda Pavel teda ette kujutada. Nastasja ja kaitseks sisse seadma Punase raamatu. On degor proovivad - ei tule midagi välja; Jegor vaja põldu - ja k(x>s uudismaa rajamisega sureb, Nastasja läheb tagasi Matjorale. Kes kaovad seal elanud taime- ja loomaliigid. vana puud ikka ümber istutab! Nüüd on vaja elektrit. Mütoloogiline Matjora Pavel mõistab, et igaühes on kübeke tänase jääb elule jalgu. Tormav vesi uhub ta päeva tõest, tõde seisab koos tükikestest nagu minema. habras mosaiik ja on iga hetk purunemisohus. Mida vajame homme? Mis või kes on Ka Matjora sisemine harmoonia on purune­ homme? Missugused näod on inimestel saja nud. Darja tunneb seda (inimese hing on ära aasia pärast? Vorontsov — rahvavalgustaja raidund). Petruhha, keda Matjoral pole teab küll, miks inimestel on silmad ees ja kunagi tõsiselt võetud, leiab uutes oludes siiski rakendust, ehkki jääb kahtlus, kas see pole järjekordne bluff. Andreid valdav suurehituste Kaader filmist «Lahkumine». hüsteeriline optimism muutub Matjoralt lahku­ des jõuetuks vihaks, ta ei suuda ületada Matjora jõudu: raevunult traktoriga vastu puud sõites saab ta ainult klaasikillud näkku, lehis seisab endiselt. Filmi autorid on tõlkinud filmikeeide ja -kujunditesse ning eriliselt rõhutanud mõnd episoodi, mis jutustuses on napimalt antud või hajutatud. Oluliseks saab filmis loits, mis raamatu-Darjale meenub vaid paari reana. Filmis on sellest saanud pikk lummav epi­ sood, mis kannab endas usku ja austust loodusesse, kõiksusesse, Jumala poolt loodusse, ja ühtaegu šamanistlikku elukäsit­ lust. Nimelt selles stseenis samastub Darja

2 А.' Романенко. «Вступление в тему». В сб. «Экран» 79/80, Москва, 1982, с. 150. «Liihkumi.w»: Aleksei Petrenko — Varoata mitte kuklas, ent mille kaudu me ikkagi oleme Pavelil on piisavalt vaimusuurust ja -süga­ seotud kõigi eelnevate ja järgnevate hinge­ vust? dega, sellele otsib ka tema vastust. Viimane Jutustus on põhitoonilt helgem ja lootust­ heinategu Matjoral. «. . . aga kuhu jäävad andvam, õigemini lootustjätvam. Raamatu nood laulud pärast tööd, kui nagu ei laulnudki nostalgia on (ilmis muutunud pöördumatu nad ise, mitte inimesed, vaid nagu oleksid protsessi valus-vahedaks tõdemiseks. Õhk­ laulnud nende liitunud hinged — nõnda padjal Matjorale tulnukad satuvad eksituse harras ning ürgne oli nende usk lihtsa­ tõttu maale, mida pole enam olemas. meelsetesse laulusõnadesse ja nõnda innukalt Filmitud oli 600 meetrit, s. o. ainult mõned ning üksmeeli kõlasid hääled, . . . jah, kõik stseenid sellest, mis pika ja vaevarikka töö see jääb meelde pikkadeks aegadeks, püsides tulemusena oli stsenaristi ja režissööri Larissa hinges loojumatu valgusena ning rõõmuna Šepitko vaimusilma ees «Matjoraks», tervik­ Võibolla just see ainuline ja igavene, just see likuks filmiks kujunenud. püha vaimuna inimeselt inimesele, isadelt Autoõnnetusel said koos Sepitkoga surma lastele ja lastelt lastelastele kanduv, mis toob veel mitu filmigrupi liiget. neile meelerahutust ja kaitset, mis neid suunab Režissõör Elem Klimov andis sõna, et film ja puhastab, võib-olla see viibki kunagi sel­ «Matjora» jõuab ekraanile. Pealkirjaks sai leni, mille nimel on elanud inimpõlved.»'' Ent Valentin Rasputini jutustuse pealkirja esimene siin saarel on juba kõiges tunda lähenevat pool «Lahkumine». lõppu. Kõike, ka laulu saadab hüsteeriline kõrvalnoot: võtta veel kõik, mis võtta annab. Elem Klimovit peetakse terava montaažilise Seda kokku võttes lausub külafilosoof Bogodul nägemisega režissööriks, kelle temperament vaid ühe sõna. nõuab komöödia või muinasjutu konventsio­ naalset keelt ning vaba mängu kõigile ja Vana-matjoralaste jaoks on surm olule kõiges. Näib, et Klimovi jaoks pole midagi järgnev loomulik olemise vorm, kalmulistega võõramat kui eepos, selle majesteetlik areng arvestatakse nagu elavategagi. Austus kõige ja jutustuselaadne rütm.' Mõistagi pole olnu ja oleva vastu, kõige vastu, mil­ Klimovi «Lahkumine» Sepitko «Matjora». lega inimese elu on seotud, väljendub ka «Lahkumine» kannab endal toimunud õnnetuse eluaseme pühitsemises selle surma eel. Oma märke. Võime täheldada filmi kohatist veni­ taret surirüüsse seades teeks Darja seda nagu vust ja kohatist ülepingutatud ekspressiivsust. kõigi eest ja kõigi nimel. Talumatult vägi­ On liigset näpuganäitamistki. valdne on nende eluasemete väljavahetamine «Vaimse- alge osa nõukogude inimese asula paneelelamute vastu. Juba ainuüksi elus» nii formuleeris Larissa Sepitko oma sellepärast ei juurdu need inimesed kunagi viimaste filmide teema. «Matjora» pidanuks pakutavas paigas. Matjoral suletakse tarede saama loogiliseks jätkuks filmile «Kirgastu­ uksed ja aknad. Suletakse nii, et igasse majja mine». Ehkki suure skepsisega, on Elem jääks nagu keegi sisse — koos koduhaldjaga Klimov järginud sama juhtmõtet ka osa lahkujast. Inimesed, kes saarele jäävad, valmistuvad hukkuma koos Matjoraga. Pole valu ega hirmu. Reaalsus on kadunud. Kus me oleme? Elus või surnud? Niisama loomulikult jätab oma maaga hüvasti ka Peremees — kostab kaeblik ulg. See on lõpp. Filmis me kaatri mootorimürinat ei kuule. Darjatki nagu Lehist ja Peremeest on võimatu Matjorast lahutada. Darja näeb teistest matjoralastest kaugemale, on neist peajagu üle - nagu Lehis puude hulgas. Ja teised on koos temaga. Nende jaoks pole teist kohta päikese all. Otsijad aga ekslevad udus. Neisse abituisse hüüdmistesse, mis lõpuks sarnanevad pigem karjetega, on koondunud kogu inimlik valu toimunu pärast. Sellest katarsisest peab alguse saama uus maailmataju, uus inimsus, uus ja kõrgem inimsuhete tasand. Paraku pole kindel, kas ollakse vaimselt valmis. Darja hingeline kirgastumine peab läbi inimliku kannatuste kanduma üle Pavelile. Ent kas

' V. Rasputin. «Lahkumine Matjorast». Tln.. 1980, 4 vt. näiteks А. Романенко «Вступление в тему». lk. 97-98. В сб. «Экран» 79/80. Москва, 1982. с. 158. « Tee — kuhu siiski?

simus «kas kolmandat teed ei ole?» Peale «TEE». Stsenarist A. Vist, režissöör ja helioperaator T. Elme, operaator A. Viiu, helilooja T. Naissoo. «tee» siinsamas, kodumail, kus puuduvad «Tallinnfilm», 1982. «pakasega paisunud palgad», ja seal, kaugel Põhjas, kus juba töörežiim ise — 10 tundi päevas, ilma puhkepäevadeta (?) — räägib enda Vaadates «Tallinnfilmi» uut dokumentaalfil­ eest ja kus normiks kujunenud 1—1,5 kuud mi «Tee», jääb pakitsema küsimus vaatajale kohapeal võib osutuda omamoodi füüsilise (aga pakutava «tagamõttest». On siin taotletud (ees­ võib-olla ka psüühilise) kestvuse, vastupidavuse kätt?) reklaami või siiski (ka?) teatud tegijate­ piiriks, mille raames kulutatud jõu taastamiseks poolse idee või nägemuse kunstilist teostust, puhkus kodumail hädatarvilik. Et siis ühtaegu vaataja veenmist milleski ka avaramas plaanis? ka järgmiseks pingutuseks hoogu võtta. Filmi pühendatus NSV Liidu moodustamise 60. Oletatavasti on selline kompromiss vajaduste aastapäevale lubaks oodata nagu rohkem ja võimaluste vahel raske. Kujuteldavast! isegi viimast. Kuigi on selge, et ega BAM-i ehita­ väga raske. Aga siis peavad õigegi kaalukad misega kaasnevate puhtmateriaalsete eeliste olema need stiimulid (mille hulka romantikat, tutvustamine selle üldriikliku tähtsusega ülesan­ seiklusjanu antud juhul vaevalt et eriti tõsiselt de täitmisele kahjuks tohiks olla. Filmile kui lugeda saab, seda kinnitavad sõnaselgelt ka kunst iteosele aga (vähemasti antud juhul) mitmed asjaosalised ise), mis inimesi mõneks küll. Sest tundub, et suur osa siin esitatavatest ajaks sellisele eneseületamisele sunnivad. Kuid faktidest — karm kliima, kohalike olude kohta eks peitu eneseületamiseski oma võlu. Ent vägagi mugavad olmetingimused, pingeline kelle jaoks ja millistel tingimustel? Filmis kõlav töörežiim jms. — kipuvadki jääma lihtsalt loosung «Me alistame sind, Põhil» kõlab uhkelt, faktideks, mis räägivad rohkem iseenda kui kuid ilma materiaalse huvitatuseta (mis sellis­ autorite eest. See jätab nad paljalt «reklaami­ tel juhtudel ju kunagi puudunud pole, mille vateks», ainult teatud, suhteliselt objektiiv­ osatähtsus aga nüüd näib olevat järsult tõus­ seid üldriiklikke majanduslikke huve väljenda­ nud) võib esitatu tänapäeval jääda ainult loo­ vateks, mis teatavasti aga mitte alati ja mitte sungiks. Ent see tõde pole vist enam kuigi uus. kõiges ei pruugi kokku langeda indiviidi kui Uudsena mõjuvad hoopis kontrastid, mis on t e r v i kinimese huvidega. Ka meie ühiskon­ tabatud erinevate rahvuste esindajate suhtu­ nas. Tundub, et filmis teada antaval puudub miste, hoiakute, arusaamade vahel: ehteestlas­ suuresti see lisatähendus, mis sünnib kunst­ lik (?) asjalikkus ja vägagi selge ning ühene niku eredalt isikupärasest suhtumisest arusaamine, miks sellele «teisele teele» üldse konkreetsetesse elunähtustesse, nende selge­ tuldud on, ja ka julgus seda otsesõnu tunnis­ mast loojapoolsest väärtustamisest min­ tada ning selle kõrval venepäraselt romanti­ gi selgelt läbitunnetatud tervik(kunsti)sõnumi lisem, mitmetähenduslikuni põhjendusteruum. foonil, mille väljendamise teenistusse üksik­ Vahel on tabatud lausa groteskset spontaan­ nähtused on rakendatud. sust (telefonikõnes Tallinnaga: «Me saadame Selletõttu koosneks film justkui kahest plaa­ teile RAM-i kvarteti.» — «Miks?»!?). Ent need nist, mida autoritel mu meelest mitte kuidagi on üksikleiud, mis ei tõuse veel üldkujundi ühte ei õnnestu sulatada ja mis, selle asemel staatusesse. et teineteist toetada ja võimendada, kipuvad Eelnimetatud asjalikkust võiks ju hoopiski kulgema kumbki oma teed, moodustades pare­ märksa üldisemaks ajamärgiks pidada ja mal juhul ühtekokku abstraktsevõitu kontrasti, püüda aimata mingit (vanade väärtuste uuteks) halvemal juhul aga midagi õige eklektilist. üleminekuaja kujutamise taotlust, aja, mis ku­ Esimene, kujundlik-metafoorne plaan (tuli või nagiste, meile juba kooliõpikuist nii tuttavate lõke/?/ öises metsas, raamlaul Joel Steinfeldi komsomolilöökehituste töoentusiasmi, seda toit­ sümpaatses esituses jms.) jääb eelnimetatud nud ideaalide, suure ühiskondliku missiooni­ põhjustel teise, «realistlikku», vahetut, tegelikku tunde kohale on nihutamas õigegi pragmaa­ elu kujutava tasandi poolt täpsustamata ning tilisi ja sellistena senisest tunduvalt kitsamaid sellisena ebamääraseks ja liiga üldiseks, suuresti ning ühekülgsemaid motiive. «kõike ja ühtaegu mitte midagi» ütlevaks. Mis oleksid nende võimalike muutuste Ehkki laulu sõnades korduv küsimus teatavat sügavamad põhjused? Pole kahtlust, et sellistel 66 laadi üldassotsiatsiooni ju tekitab, selleks on kü­ motiividel tehtav töö on muutumas eesmärgist omaette, vajadusest, üha rohkem vahendiks töökama, eesrindlikuma ühiskonnaosa vajadus­ mingite teiste, tööväliste tarvete rahuldamiseks test. Võimalused omakorda aga on determi­ (antud juhul: autoostuluba, kooperatiivkorteri neeritud ühiskondlike suhete eripärast. Viimaste saamise eelisjärjekord jms.)- mittevastavus ajanõuetele põhjustab ühiskond­ Ilmselt on seiklejate ja romantikute aeg liku energia tohutut raiskamist ning pidurdab selleks korraks tõepoolest möödas. Käesoleval loomulikku arengut. Sest see sunnib inimesi juhul võivad juba Põhja looduslikud tingimused välja minema nende jaoks vägagi ebasobi­ ise nende karmusega mitteharjunud. sissesõit- vatele kompromissidele. Ka Põhi võiks olla nuile osutuda oluliseks takistuseks. Kuna aga eneseteostuste teeks, kuid seda ikkagi eeskätt meie maal on sõjajärgsetest uusehitustest noortele, kes alles otsivad end, loomult tõe­ rajatud paljud siiski just karmides loodus- poolest seiklejatele ja romantikutele, mitte aga tingimustes, millest ometigi elujõulise, roman­ inimestele, kes eelnimetatud objektiivsetel põh­ tilise, rikka, tervikliku entusiasmiga üle oldi, justel sinna lähevad. Selleks aga oleks vaja siis jääks oletus ka inimese enda muutumisest märkimisväärseid ümberkorraldusi, mida mitme­ ikkagi jõusse. tes valdkondades, nagu teada, juba ongi Üks on kindel — inimesed, kes sellise töö hakatud ellu viima. Kui sügavad ja radikaalsed peale on tulnud, on valmis ja ka võimelised aga teostatavad muudatused lõppkokkuvõttes pingutuseks. Sest nad teavad, et see saab tulevad, seda näitab aeg. Loomulike ühiskond­ vääriliselt tasutud. Ja ei ole nende süü, et like vahekordade, terviklikuma inimese nimel! mitte kõikjal veel nõndamoodi pole, et nad Sest ka kunsti on läbi aegade, nagu öeldud, sedasama palka näiteks kodumail, kaugelt huvitanud mitte osainimene, mitte inimene kui inimpärasemates tingimustes oma töökusega töörügaja, inimene kui palgasaaja, vaid t e r- välja ei saa teenida. Siit aga jõuamegi juba v i к inimene. meie ühiskonna praegu ühe aktuaalsema prob­ Võimalik, et alles sellest — ideaalse (ro­ leemini — töö stimuleerimine, töö ja palga mantilise) ja tegeliku («pragmaatilise»), sotsialismi põhiprintsiibile vastav vahekord. vana ja uue vastuolulisusest saab sündida uus Seni kui n.-ö. normaaltingimustes töö inimeste terviklik kunstitõde. Nii nagu see näiteks üh*a kasvavaid vajadusi vähe rahuldada suu­ nõukogude mängufilmis (N. Mihhalkovi «Sugu­ dab (sest palgasüsteem on nivelleeritud, ikka selts») ja noore teatridramaturgia «uues laines» veel makstakse enam-vähem ühtmoodi nii juba aset on leidnud. loodritele kui ka eesrindlastele), otsitaksegi «Tee» puhul nii avarast ja selgest üldis­ «eritingimusi», kus nende pingutuste eest tusest paraku rääkida ei saa. Ent võimalik, üldriiklikes huvides siiski makstakse. Või lei­ et tegijad ei võtnudki endale seekord sellist takse väljapääs kohapeal, lülitudes «teisesesse kahtlemata rasket ülesannet ja et püüdsin loo­ majandusse» või kogunisti viimase parasiitlikku, dut mõõta seekord hoopis vale mõõdu- uut tarbimisväärtust mitteloovasse «varimajan- puuga? duslikku» (I. Raig) hoovusse. Nimetatud näh­ PEETER JOONATAN tuste põhjuseks on võimaluste mahajäämus Kaader liimist «Tee».

i> "^ Filmiklubide festivalidel tänavu

VAIKE KALDA

Filmiklubidesse koondunud kinokülastaja Raamat). Teise koha sai «Kolmnurk» (režis­ tahab otsesidet filmiloojatega; see ajendab ka sõör P. Pärn) ja kolmanda «Kassilaane» meie kuut filmiklubi korraldama iga-aastasi (režissöör-operaator P. Tooming). eesti filmide festivale. Festivalid, kuhu vali­ Eriauhinna andsid kuus žüriid. ENSV takse töid filmiliikide või ainevaldkondade Kultuuriministeeriumi auhinna parimale kunsti- kaupa, toimuvad veebruaris-aprillis ning neile ja kultuurifilmile võitis «Põrgu». Eesti Kino­ langeb teatava sotsioloogilise uurimuse tähen­ liidu auhind «Pääsuke» läks jagamisele — dus. «Nipernaadi» ja «Künnimehe väsimuse» vahel. TORI FILMIKLUBI valis tänavu (oma teisel Eesti Televisiooni auhinna võitis «Künnimehe filmifestivalil) «Eesti Reklaamfilmi» poolt esi­ väsimus»; ELKNÜ Tallinna Linnakomitee au­ tatud 37 filmist välja paremad. Kolmeks õnnes­ hinna «Kassilaane»; ajalehe «Molodjož Estonii» tunumaks reklaamfilmiks tunnistati «õun», «Met­ auhinna «Põhjavaim» (rež. P. Puks ja oper. sapõlemine», ja «Tulekahju televiisoris». Publi­ N. Šarubin). «Eesti Reklaamfilm» hindas pari­ ku preemiad said «Puuviljakeefir», «Suvevarus- maks reklaamfilmiks «Polmakindlustust». tus «Dünamost»» ja «Õmbluskoondis «Krasnoje RAKVERE FILMIKLUBI XVII lühidokumen- Znamja»». taalfilmide festivalil ««Tallinnfilm»—1982» võitis RAPLA KEK-i FILMIKLUBI ja Eesti Kino- filmiklubi ja Rakvere rajooni komsomolikomitee Ihdu ühisüritusel, teisel multifilmide festivalil, auhinna Peeter Toominga «Kassilaane». Tei­ võitis nii žürii kui ka publiku auhinna sele kohale tuli «Hobuväravad» (rež. S. škol- täiskasvanuile mõeldud filmidest Priit Pärna nikov), mis sai ka Vinni sovhoosi ja Rakvere «Kolmnurk». Lapsed valisid välja Tõnis Sahkai laste filmiklubi «Lõke» auhinna. E. Vilde lavastatud nukufilmi «Kolm soovi» («Une-Mati nim. kolhoosi auhind parimale põllumajandus- lood» VII). filmile anti väljaspool konkurssi linastunud TARTU KATSEREMONDITEHASE FILMI­ täispikale dokumentaalfilmile «Künnimehe väsi­ KLUBI «Ka Re Te» IV festivalil tunnistati pari­ mus» (sellest tööst on saanud niisiis filmi­ maks nn. temaatiliseks ringvaateks «Nõukogude klubide populaarseim film nii maal kui ka Eesti» nr. 13 14 (režissõör Leo Ilves) ja parimaks linnas). lühipaladest koosnevaks ringvaateks «Nõukogu­ de Eesti» nr. 4 (režissõör Peeter Tooming). VÕRU RAJOONI V. I. LENINI NIM. KOLHOOSI FILMIKLUBI «Vikerkaar» V festi­ valil tunnistas žürii parimaks põllumajandus- filmiks Jüri Müüri ja Enn Säde «Künnimehe väsimuse», mis sai kolhoosi auhinna. Ka Sverdlovi-nim. kolhoosi esmakordselt välja pandud auhind inimese ja maa suhteid kajastava parima filmi eest läks samale ekraaniteosele. Antsla sovhoostehnikumi au­ hinna parima loodusfilmi eest võitis Rein Maran telefilmiga «Sookured» (sel festivalil võistlevad «Tallinnfilm» ja «Eesti Telefilm»), TALLINNA POLÜTEHNILISES INSTITUU­ DIS toimus tänavu VI festival. Ühel alusel võistlevad «Tallinnfilm», «Eesti Telefilm», «Eesti Reklaamfilm», harrastusfilmid ja ametkondlikud tellimusfilmid (sellel festivalil 80 võistlusfilmil). «Suure hammasratta» (parim täispikk film) sai J. Müüri ja E. Säde «Künnimehe väsimus». Teise koha sai K. Kiisa lavastatud «Nipernaadi» ja kolmanda koha P. Simmi lavastatud «Ara­ bella, mereröövli tütar». Lühifilmidest võitis 68 «Väikese hammasratta» «Põrgu» (režissõör R. Eesti lavastajad ... Moskvas

9. NOVEMBER 1982, MOSKVA MALAJA BRONNAJA DRAAMATEATER M. TRAAT, «PÄIKE NÄKKU...

LAVASTAJA EESTI NSV RAHVAKUNSTNIK MIKK MIKIVER:

Stseen lavastusest «Päike näkku» Moskva Malaja Bronnaja Draama-

Senitehtuist raskeim töö. Augusti lõpul kummi­ sioonis. Efros seda teeb, otsekui naljatades, aga tasid loobumis(allaandmis)mõtted. (Töötasin väga eredalt. Mina aga pidasin kangekaelselt kahes jaos — terve augusti ning oktoobri teisest olulisemaks tüki peaprobleemi ja selle mõttelise poolest 9. novembrini, vahepeal oli teater puhku­ tagamaa omaseks tegemist ... sel.). Tuge sain Tõnu Virvelt, teisel perioodil Ja juhtuski nii, et kui kõik etenduse komponen­ ka Anatoli Efroselt, kes algul, augustis oli Jaa­ did — T. Virve mitmeplaaniline lavaruum, muu­ panis Gogoli «Naisevõttu» lavastamas. sika (G. Otsi), valgus ning Aeg — kokku hakka­ Efrose toetus avaldus vestlustes temaga nii üldis­ sid jooksma, sündis näitlejates lõplik osasaamine tel teemadel kui ka konkreetsetest näitlejatest, ja tõeliste professionaalidena vormistasid nad tema enda probleemidest teatritegemisel jne. resultaadi, mida tööprotsessi järgi küll kuidagi Tundus, et ta sisemised otsingud on inten­ ennustada ei võinud! Ja milles ma enda osaga siivsed, kuid ta ei torma järeldusi tegema, on rahul ei ole. pealtnäha rahulik, ennast ja teisi mõistev, ning Võin öelda- ka, et ma kogu tulemusega rahul kui ta mitmel korral rääkis teatrikunstist kui ei ole. Praegu. Sest siis olin, kuna tundsin Valgusest, siis tundus, et ta ise juba kiirgab kergendust. Aga praegu tean, et mul oli endal seda . . . Konkreetselt minu tööga puutus ta juba siis probleeme teatritegemise põhiküsi­ kokku alles kunstinõukogu etendusel. mustes ning vastuseid pole mul ka täna . . . Mis siis tegi asja raskeks? Nn. püha kahtlus on edasiviiv, halvav kahtlus Puudulik keeleoskus? Näitlejad kinnitasid, et ei ole. Siin ongi tegelik vastus küsimusele, mitte, kuigi mind ennast siiski segas mu kohma­ miks oli raske. kus nüansside edasiandmisel. Sõnavara tuli tublisti täiendada. Olid näitlejad halvad? Seda mitte. Maria Andrianova, Jelena Smirnova, Ivan Sabaltas töötavad üsna palju Efrosega. Anatoli Gratšov töötas (Romeo!) temaga aastaid tagasi, Gennadi Korotkov mängib «Kolmes ões» Tšebutõkinit, kuigi, jah, on alles uustulnuk ning pole veel kollektiivis «oma». Nojah, aga mina pole kaugeltki Efros, Mats Traat mitte Tšehhov — mingi eelarvamuste ämblikuvõrk siiski oli, ehkki mitte pahatahtlik. Näidendi esialgset alahindamist soodustas ka kirjandusala-toa aktiivne, kuid hilinenud tõlke- viimistlus jm. Veel taipasin ma ise hilinemisega, et mitmed näitlejad ootasid rohkemat ettenäitamist, n.-õ. lavastaja improvisatsioone ühes või teises situat­ ... Jerevanis

18. JUUNI 1982, Teen proove, vaatan etendusi, räägin lavastajate ja näitlejatega, JEREVANI NOORSOOTEATER jalutan linnas, külastan muuseume, tahan selgusele jõuda mulle H. VÄLI «RAJAD SOOS». võõras, aga imeteldavas kultuuris. Ja selguse asemel, piirjoonte kujunemisele vastuoksa kogen hämmeldust, et mulle seni omased LAVASTAJA EESTI NSV lähtekriteeriumid (tunnetusparameetrid) on kõlbmatud. Ühelt TEENELINE KUNSTNIK poolt paistab, et nõnda palju kannatanud rahvas on kõig' katsu­ RAIVO TRASS: muste kiuste säilitanud usu ja lootuse, uhkuse ja ühtsuse, seda edasi arendanud igas inimtegevuse vallas, teiselt poolt — et palju on pinnalisust, välise uhkuse ja kiire karjääri taotlemist. Ja et teater on üksluine ka siin, missioonita, omas mahlas (veega pooleks), suurema tähelepanuta endast väljapoole ja samas kõike, mis teatrimaailmas sünnib, ruttu endasse haarav, läbiseediv — seega ühetaoline, kusagilt kuuldud-nähtud tasemel. Olen viimastel aastatel mõtisklenud, kavandanud ja püüdnud ka lavastada materjale, mis süsteemselt haaraksid endasse konkreetset ajaloolist isikut või sündmust lähemalt või kaugemalt Esimene katse oli «Virumaa leib». Kuid ka «Suvisteöö kevad- lõkete põledes» ja «Sõgedad» ning mõned varasemadki kuuluvad sellesse tsüklisse. Nüüd, jälgimas põgusalt Armeenia teatrielu, taban end mõtlevat ühel lainel siinsete juhtivate lavastajatega — ainult et nemad on juba paljudes lavastustes kõnelnud rahva ajaloost, ja nagu oli kuulda, teevad seda ka edaspidi. Nõnda palju, kui ma ilmas ringi olen rännanud — 1967. aastast peale, seega 15 aastat —, erinevate maade ja rahvaste teatreid näinud, tundub praegu, et ei maksa meil Eestis tõesti oma kunsti häbeneda, (alahinnata.

Ja ometi on väga vähe tõeliselt haaravat, veel harvem aga elamuslikku, vapustavat. Teater on kõikjal ühetaoline, ühenäoline nagu suveniirid, mis Tallinnas ja Jerevanis müügil. On erinevaid asju, kuid teostuselt tuttavad, igavad. Nii ka teater. Kui kiiresti levivad võtted, moed, kui ruttu omastatakse lavastajate, kunstnike, näitlejate poolt kusagil avastatu või taasavastatu. Teater on J. keskmiselt ühtlane kõikjal. OH, ARMEENIA, MU ARM?!

Stseen lavastusesi «Rajad soos» Jerevani Riiklikus Noorsooteat- 70 ris. ... Krasnojarskis

30. DETSEMBER 1982 Kui mind kutsuti Krasnojarski uude ooperiteatrisse lavastama KRASNOJARSKI OOPERI- JA Mussorqski «Boriss Godunovi», ei suutnud ma kohe anda BALLETITEATER jaatavat vastust, liiga kauge ja tundmatu näis see paik. Kuid M. MUSSORGSKI OOPER ahvatlus oli suur: teha seda ürgselt venelikku ooperit kord «BORISS GODUNOV» vene artistidega ja oma silmaga vaadata seda mõõtmatut maad (nimelt Krasnojarski krai on oma pindalalt võrdne kogu LAVASTAJA EESTI NSV Ldäne-Euroopaga). Krasnojarsk ise asub Jenissei jõe maali­ TEENELINE KUNSTNIK liste! kallastel, tema elanike arv on momendil ca 800 000 ARNE MIKK:. ning 1978. aastal tähistati suurejooneliselt linna asutamise 330. aastapäeva. Kui varemalt oli Krasnojarskis operetiteater ja kaks sõnalavastusteatrit, lisaks kuulus Siberi laulu- ja tantsu­ ansambel, siis mainitud juubeliga seoses kavandati enneole­ matult ulatuslik kultuuri- ja spordiehitiste programm. Koos uue ooperi- ja balletiteatri ehitamisega, mille saalis on 1200 kohta, asutati ka sümfooniaorkester, avati Kunstide Instituut, mis ühendab nii konservatooriumi kui ka koreo- graafiakooli. Vana kiriku restaureerimise tulemusena valmis möödunud sügisel kammermuusikasaal, mille üle võiks uhkust tunda iga nimekas kultuurikeskus, järgmisel aastal saab valmis 2000 kohaga kontserdisaal, ehitamisel on Kunstide Instituudi uus hoone jne. Krasnojarski Ooperi- ja Balletiteater alustas möödunud sügisel oma viiendat hooaega. Hoone välisviimistluseks on kasutatud valget marmorit, saali seinu katab kaunis siberi lehis. Loomulikult on olemas kaasaegne lavatehnika, eeskujulik proovilava ning töökodade kompleks. Tänu linnavõimude eraldatud ulatuslikule korterifondile sai võimalikuks loomingulise kaadri komplek­ Stseen «Boriss Godunovi» /avastu­ ses/ Krasnojarski Ooperi- ja teerimine põhiliselt Moskva, Leningradi, Sverdlovski, Permi jt. Balletiteatris. tuntud muusikakeskuste artistidest või nende linnade muusika- ... Krasnojarskis .. Vilniuses

õppeasutuste lõpetajatest. On loomulik, et neli aastat on ühe teatrikollektiivi lõplikuks väljakujunemiseks veel liiga lühike aeg, kuid pärast «Vürst Igori», «Padaemanda», «Aida» jt. tuntud teoste lavastamist oli nüüd paras aeg ka «Boriss Codunovi» kavvavõtmiseks. Minu õnneks lähtus teatri peadirigent Vladimir Kovalenko «Borissi» algvariandist, millele «Estonia» lavastusega võrreldes lisandusid veel Poola pilt ja stseen Kromõ all. Orkestratsioon aga pärines Dmitri Sostakovitšilt. Kuna Krasnojarski teatri koori ja solistide koosseis on arvuliselt enam-vähem võrdne «Estonia» koosseisudega, lava aga tunduvalt suurem, siis oli rahvarikkamates piltides kaastegev veel isetegevuslik abikoor «Sputnik». Meeldiv oli koostöö kõikide solistidega, kusjuures põhiraskus kandus loomulikult nimiosas esinenud Grigori Kontsurile ja Boriss Agejevile. Et enamik osatäitjaid esinesid selles ooperis esmakordselt, siis püüdsime ühiselt leida nende loomusele kõige enam sobivat intonatsioonilist ja misanstseeni- list lahendust. Tore kontakt tekkis ka peakunstnik Genrihh Arutjunovi ning peakoormeister Jefim Majevskiga. Pärast esietendust avaldati soovi uueks loominguliseks koos­ tööks. Arvatavasti kahe aasta pärast oleks see mul praktiliselt võimalik ja läheksin meeleldi, sest nii teatrist kui ka linnast jäi südamesse väga palju meeldivat.

Tütarlaps — V . Parutite, Surm — J. Smoriginas. G. Taluttse fotö

8. MÄRTb 1982. «Tütarlaps ja surm» — see on filosoofiline mõtisklus elust, VILNIUSE RIIKLIK surmast ja inimesest. OOPERI- JA BALLETITEATER Noorema põlvkonna leedu heliloojale Anatolijus Šenderova- A. ŠENDEROVAS. «TÜTARLAPS sele (sünd. 1945) oli see esimene kokkupuude balletiga. JA SURM». Га kasutab oma muusikas väga palju erinevaid tämbreid, kuid sellele vaatamata on partituur selge ja tantsukeelde hästi LAVASTAJA EESTI ülekantav. Stiililiselt sai koreograafia sama keerukas kui balleti NSV TEENELINE KUNSTNIK partituurgi. Kuid vaatamata koreograafia näilisele killustatusele OLO VILIMAA: on igal pisimalgi liigutusel oma lähtepunkt ja oma eesmärk. Ja kuna balletitrupp ei olnud uue koreograafilise stiiliga varem kokku puutunud, raskendas see tunduvalt minu kui lavastaja ülesannet. Esmasel kokkupuutel trupiga oli mulle kõige tähtsam, kas ma leian tantsija, kellele see ballett teha. Polnudki nii oluline, et ta valdaks hiilgavalt klassikalist balletti, kuid ta pidi tingimata vastama minu ettekujutusele. Ma leidsin selle baleriini, kuigi ta ei kuulunud teatri esitantsijate hulka. Minu tööd lihtsustas see, et balletis on vaid kaks peategelast, kelle ma valisin rolli ja eelduste kohaselt. Erilised muljed on mul jäänud- dirigent Jonas Aleksast, kahtlemata tugevaimast dirigendist, kellega olen koos töötanud. Ta on täielik askeet, halastamatu ja järeleandmatu oma töös.

Stseen A. Senderovase balletist '«Tütarlaps ja surm» Vilniuse Ooperi- ja Balletiteatris. Kirovis

Kõigepealt, kas tasus minna igale koolilapsele läbinisti tuntud Buratino-lugu lavastama nii kaugele? Ehk teisiti, milleks metsa puid vedada? Olen vastanud sellele küsimusele mitmel korral, endale ja teistele. Küllap oli. selles pakkumises siiski oma mõte, sest kui meil tooks lavalaudadele oma variandi «Libahundist» või ütleme «Nukitsamehest» , mõni teise kultuuritaustaga lavastaja, küllap siis leiduks selles meist erinevat nägemist, mis võib mõjuda rikastavalt. Pealegi oli tegemist instseneeringuga, seega juba mõnes mõttes suve­ räänse teosega, mille autoriks meil omainimese seisuses olev Adolf Šapiro. Oli ka valmis muusika, mida muusikali mahus loonud Olav Ehala. Eriti tähtsaks lavastuse osiseks muutusid Juhan" Viidingu värsid, mis said hea ja adekvaatse tõlke. Kujunduse tegi Vello Tamm. Ilmselt aitas selline süntees luua kiiret üksteisemõistmist, mis süvenes proovide lühikese aja jooksul. Lausa tudenglik tööõhkkond ajanappusele vaatamata või tänu sellele (oli päevi, kus proovid kestsid hommikust hiliste öötundideni välja) ja väga meeldiv ning usalduslik üldine õhkkond teatris, kus ees­ otsas kolmekümne piiril olev peanäitejuht. Trupil olid ülekaalus noored, neist mõned väheste kogemustega verivärsked näitlejad. Üllatavalt hea oli näitlejate liikumiskultuur, milles oli tunda 30. APRILL 1982, tublit kooli. Sellises töös läheb väga vaja kohest usaldust N. OSTROVSKI NIM. ja ühtsustunnet, sest ajanappuse tõttu pole võimalik saavutada KIROVI NOORSOOTEATER vajalikku kindlust ja vabadust, mis tulevad alles etenduste A. TOLSTOI—A. ŠAPIRO käigus. On päris nigel tunne istuda esietendusejärgsel «BURATINO SEIKLUSED hommikul lennukisse, seljataga unetu öö, hüvas*ijätud sõpradega, LOLLIDEMAAL». ja mõelda sellele, et ei ole aus praegu ära sõita, oleks tarvis veel ühte nridalat LAVASTAJA VEIKO JÜRISSON:

Stseene lavastused «Burafino Se/K- fused Lollidemaal» N. Ostrovski nim. Kirovi Noorsooteatris. OŠis

1. OKTOOBER 1982, Osis käisin vastukülaskäigul sealse kirgiisi teatri peanäitejuhi OSI KIRGIISI Iskender Rõskulovi kutsel. Ta palus lavastada midagi lastele DRAAMATEATER «EESTI ja töötada noorte näitlejatega. Eelmisel sügisel oma kümnendat MUINASJUTUD» tegevusaastat tähistanud teatri trupp loodi GITIS-se kirgiisi stuudio baasil. Praegu koosseisu kuuluvad noored näitlejad LAVASTAJA PR4IT PEDAJAS: on hariduse omandanud Moskvas, Taškendis ja Frunzes. Repertuaaris on praegu peäle muu «Hamlet», «Richard NI», «Kirju koer, kes jookseb mere kaldal», «Möödunud suvel Tšulimskis», lastetükkidest «Väike prints». I. Rõškulov alustab peagi tööd T. Ajtrhatovi teosega «Ja pikem sajandist on päev». «Eesti muinasjuttudes» mängisid kaasa seitse noort näitlejat. Jõudu andis nende tõsine suhtumine ja väga suur mängurõõm. Kuigi treeningud enne proovide algust olid seotud lavastusega, osalesid selles peaaegu kõik teatri näitlejad. Suurimaks problee­ miks oli mulle lõhe kunstilise ja tehnilise personali vahel. Lavastust Osis pean õnnestunuks. Ja eesti rahvalaulud ei kõla kirgiisi keeles sugugi võõralt. Suurte näitlejate läbi võib saada lavastajaks

EVALD HERMAKÜLA

Ma usun, et elutuld — või ka hõõ­ guvaid süsi või ka tulist tuhka, kuidas kunagi — saab teatris edasi anda ainult vahetult,, käest kätte, südamest süda­ messe, inimeselt inimesele ja põlvkon­ nalt põlvkonnale. Oh, kui palju häda ja õnnetust sünnib teatriilma siis, kui aegadel augud sees, kui üks põlvkon­ dadest äralaastatud saab, olgu suure sõja, olgu vägivalla muude vormide poolt. Nii mõnigi kord olen murega mõelnud endast nooremate peale, mulle tundub, et neil on palju raskem kui meil, praegustel neljakümnestel, meil ju vedas — me nägime meie teatri suurte meistrite põlvkonda nende parimais loo- meaastais, kõrgvormi aegu, mõnedega neist õnnestus meil ka koos mängida. Ja veel vähematega püsib see võimalus siiani. Jah, ma räägin praegu HER­ TA ELVISTEST. Ja küsin endalt: mida ma siis olen temalt õppinud — siiani? õigemini — mida ma olen osa­ nud temalt õppida, sest eks ole ju õppimine suur ja keeruline kunst, mis tahab annet ja aega. Palju. Väga palju. Väga palju liht­ said ja keerulisi asju. Et kõik siia aja­ kirja praegu nagunii ära ei mahu, siis olgu jutt ainult kolmest. Kolm on koh- tuseadus. ESITEKS. Lavastaja õige loomingu­ line enesetunne on hirm. Hirmutunne. Hirmusegune vastutustunne. Rõõmus hirm. See sai mulle selgeks Strindbergi «Surmatantsu» esimestel proovidel — üle kümne aasta tagasi. Ma vaatasin, kuidas Elviste ja Koppel proovi teevad, ja mõtlesin: jumal küll, kuidas teha nii, et see, mis siin proovisaalis praegu on, samaväärsena (mitte samasugusena, nii loll ma enam ei olnud) ükskord lavale • jõuaks! ? Kuidas küll neid täpselt - Herta Elviste koos Evald Hermakulaga (Mari ja Indrek) tTões ja õiguses» (J. Toominga andekalt-hiilgavalt-valusalt mängitud lavastus). 76 hetki üheks suureks tervikuks muuta?! A. Velskri fotod Kuidas küll teha nii, et see tuli, mis .. . keos Evald Aavikuga tLaudalüürikas* siin praegu on, soojendaks ja valgus­ (lavastajad K. Raid, K. trd). taks meid kõiki — ka pärast kümneid proove ja etendusi? Muidugi mõista ei suutnud ma seda tookord teha ja kui «Surmatants» ükskord publiku ette jõu­ dis, oli liiga palju liiga lootusetult kaduma läinud — tänu lavastajale eel­ kõige. Aga kogemus jäi alles, õppetund . . koos Jaan Toomingaga *Jegor Bulõtšovis» jäi alles. Ja kui ma lavastajana midagi (lavastaja K. Ird). taolist tunnen kui «Surmatantsu» esi­ mestel proovidel (aga seda ei juhtu kaugeltki mitte iga päev), siis tean, et asi on õige, et miski võib sündida ja ole mees ja ära vähemalt seekord seda maha maga, ole valmis, sest valmisolek on kõik, the rest is silence. Ja' tänu «Surmatantsule» ja Elvistele ning Koppelile, Eelmäele, Anderile sain ma selgeks kui lootusetult raske amet see on — lavastamine. Ja et suurte näit­ lejate läbi võib saada lavastajaks, ei muidu küll mitte.

TEISEKS. Ei ole olemas mingit uut ega vana teatrit, uusi ja vanu lai­ neid, metafoorset, süvapsühholoogilist ja tont-teab-mis-veel-teatrilaade. Ei ole! Või kui, siis on need sama, mis kerge pin­ navirvendus, sädemed öös. Kuidas muidu oleks Elviste saanud väga hästi mängi­ da nii «Külavahelauludes» kui ka «Põr­ gupõhja uues Vanapaganas», nii «Polo­ neesis 1945» kui ka «Tagahoovis», nii «Tuhkatriinumängus» kui ka «Lauda- lüürikas». Ja mis selle juures kõige olulisem — ta ei lõhkunud kordagi lavastuse (teatrilaadi?) raame (reegleid, seadusi) ja ta ei kaotanud ka kunagi ennast ära, ei muutunud ülimarionetiks lavastaja käes. (Oleme ausad — ena­ mikul juhtudel näeme emba-kumba.) Oh, seda annab järgi teha, see näitleja peab vara tõusma! KOLMANDAKS. Saladused olid, on ja jäävad — igavesti! Elviste mängus on saladus. (Vahest oleks õigem öel­ da — _tema läbi annavad teatrijumalad meile ennast tunda, tema läbi nad teos­ tavad ennast. Aga siis peaks ütlema ka, missugused jumalad ja mis nende nimed on, ja seda ma ei tea. Kus te olete, teatrist kirjutajad, miks te midagi sellest ei räägi? Te ütlete: see etendus oli hea, see oli halb, kuuekümnendatel oli nii ja seitsmekümnendatel jälle naa. Keda see õieti huvitab?). Jääpalli näit­ . . . koos Jaan Kihoga «Vana daami külas- lejanna Azuma olevat öelnud, et kui ta käiguõ» (lavastaja J. Tooming). laval elab ja on ja mängib, siis on tal tunne, et kogu ta olemise keskpunktiks on puuvilla sisse mähitud teraskuulike. Puuvill ja teras — mis suurepärane kooskõla, kas pole? Kui ma Elvistet mängimas näen, ei saa ma lähti tun­ dest, et temal on ka nii. Vahest jah, puuvilla asemel on lambavill, maavilla­ . . . koos Raine Looga * Külavahelaul udes* (la­ ne riidetükk, eredavärviline, särav, vastaja K. Ird). helisev— nagu meie rahvariie. Vaadake .. . koos Heikki Haraveega »Tagahoovis» (la­ Elvistet «Külavahelauludes» või «Põr-' vastaja K. Ird). gupõhja uues Vanapaganas» või kus tahes, kui muidu ei usu. Ta on r a h v a kunstnik — mitte kõik rahvakunstni­ kud ei ole seda. Aga mis on selle rahvariidese maavillase all, seda ma ei .. . koos Viljo Saldrega »Põrgupõhja uues tea. Olen kuulnud Elvistet ütlemas, Vanapaganas» (lavastaja J. Tooming). et elu on elu ja teater on teater. Võib­ olla küll. Ja siiski tahaks teada, mis seal küll on, kuhu sissepääs (alatiseks?) keelatud? Sajandid tuimaks tegevat tööd ja võõramaist iket, sajandid pide­ vat valmisolekut, et olla, olla, olla, sest puudub võimalus mitte olla — eesti olud? Hoopis midagi muud? Ei tea, ma ei tea. Ja võib-olla polegi 'vaja teada. Kindel on see, et see, mis seal on, ei murdu, mis ka ei juhtuks (olen Elvis­ tet näinud tema elu väga raskel hetkel, sellepärast julgen nii öelda). Jah, on usutav küll — kui Elvistet laval mängimas näed —, et Linda tassis põlle sees Toompea kokku ja nuttis järve- täie pisaraid, et Saarepiiga ja mehe­ tapja Mai on olemas. Jah, tõesti, tõesti, saladused olid, on ja jäävad. Ja pole minu asi rääkida, kui tülikas ja vae­ valine see inimesele on — saladustega maid jagada, tuld hoida ja teistele viia. Kunstituid. Elutuld, Suurt Saladust. Aitäh. Sajand meie esimeste lavadiivade sünnist

KALJU HAAN

OÜlt Västrik H. Sudermann/ кАия Almann «Vanemuine» 190S l

1906. aastal sündinud kutselised teatrid «Vanemuine» ja «Estonia» saavad augustis 77-aastaseks. Neid ehitanud-rajanud ja algusaastate repertuaari" kandnud kahe kõige silmapaistvama lavanaise OLLY VÄSTRIK-TEET.SOVI ja NETTY ADLER- PINNA sünnist möödub juunis 100 aastat. .Kutselise teatri sündides olid nael 23-aastased. Mõlemal aga ennegi hulk rolle mängitud, esimesel koguni jääv sisse^ - kirjutus meie teatri aegaderaamatusse tehtud — ja nimelt uuele, realisjni lehe- 80 küljele. V

Olly Västrik-Ti тепе Nora, 1908. a. Olly Västrik sündis 8. juunil 1883. lekt, hea maitse, kultuur, lavaline aastal Harjumaal Anija mõisa koka Gus­ sarm ja eeskujulik plastika tingisid siiski tav Västriku tütrena. Õppinud Salla näitlejanna rakendamist eelkõige lüüri­ vallakoolis, asus neiu eratundide võtmise lise hingelaadiga tütarlaste või elegant­ ja iseseisva õppimisega keskharidust sete seltskonnadaamide ampluaas. Reaal­ omandama. Napilt 20-aastase blondi elu kajastavas «Vanemuise» repertuaaris sinisilmse ja silmapaistvalt saleda neiuna oli neil aga sageli sekundaarne'tähtsus. sõitis ta Tartu, et siin õe juures güm Mis aga peamine O. Västrikul polnud uaasiumi lõpueksamid õiendada. Heale kusagilt võtta toda ürgset kirge ja tulist välimusele oli peatselt lisada haritud impulsiivsust, mida küllaga oli pakkuda vaimgi. Anna Altleisil, ka mitte seda lõikavalt Sel ajal olid Eesti Üliõpilaste Seltsi karmi vahedust ja mõttedünaamikat, liikmed hakanud Tartus programmiliselt millega suurepäraselt oli õnnistatud •ette valmistama ajalasemelise kutselise Anna Markus. Nii mängiski ta siis intel­ teatri asutamist ning «Taara» seltsi ligentset ja väärikat Gisa Holmi «Kasva­ näitelava praktilise tegevusega uut tõe­ taja Flachsmannis», Marie'd H. Suder­ truud kunsti propageerima. Üliõpilased manni «Kivi kivide hulgas». H. Ibseni Ants Simm, Karl Kadak, Hans Rebane jt. Dina Dorfi «Seltskonnatugedes», Rainat olid eest vedamas-, näitejuht Karl Jung- В. Shaw' «Kangelastes». Loomuldasa holz seda teoks tegemas. Nemad «Taara» diskreetne ja alati vaoshoitud, polnud näitemänguõhtutel O. Västrikku märka­ O. Västrikul ideedraamadeski erilist sidki. Õige juhusliku katsetuse järel positsiooni. Eelistatud oli ta olustiku- ja usaldati noorele neiule juba 1903. aastal salongikomõödiais. Neid lavastas peaosa H. Sudermanni «Kodu» K. Menning aga haruharva. 1909. aastal, Magda. Tartu lehtede kõrval äratas kui «Vanemuisest» lahkus K. Jungholz, etendus ja eriti peaosa tõlgendus tähele­ pidas O. Västrik viimasega nõu, et talle panu laiemaltki. Tallinna «Teatajas» «Estoniasse» järgneda. (Vt. kirjavahetusi kirjutas näiteks Hans Pöögelmann (18. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakon­ VII 1903, nr. 181), et «üleüldse Eesti nas F 158,V12:37.) Abiellunud aga näitlejate seast on meil vaevalt paremat 1911. aastal «Emilast» K. Menningu Magdat leida.» juurde õppust saama- tulnud Aleksander Kogu uueneva eesti teatrikunsti jaoks Teetsovaga, lahkus ta nüüd Olly Teetso- kujunes aga sündmuseks H. Ibseni vina Pärnusse. Kutselise «Endla» ava­ «Nora» tulek. 01!v Västrik mängis nimi­ etenduses mängis ta 1911. aastal «Liba­ osa. «Postimehes» (31. III 1904, nr. 71) hundi» Tiinat. Kahjuks edutult. A. Kitz­ kirjutas Karl Menning, kes just oli maha berg oli selle loomisel silmas pidanud pannud pastoriameti ja Berliini näitejuhti­ Anna Altteisi talenti, mida ta peaproovide mist õppima minemas, tunnustava arvus­ ajal ei suutnud varjata ka Olly Teetsovi tuse, tõstes eriti esile O. Västriku Norat. ees. E. Türk on võrrelnud O. Västrik- Seejärel juhtus midagi sensatsiooni- Teetsovi lavaloomingut kevadise liblika- listki — «Postimees» hakkas kuulutuste lennuga, mis suve kätte jõudes hakkas osas ära tooma tänuavaldusi, mida Eesti oma võlu kaotama. Tulnud 1914. .aastal esimese Nora — Olly Västriku — austa­ tagasi «Vanemuisesse», mängis näitleja­ jad avaldada lasksid. See, milleks Tallin­ tar oma lavabiograafiasse veel nas sai Gorki «Põhjas» etendus «Esto­ A. Schnitzleri «Armumängu» Christine. nias», kujunes Tartus «Taara» seltsi Selle Viini viiuldaja tütre sügavalt tund­ «Nora»-lavastus. likku ja hella hinge suutis O. Teetsov Edasine «Taara» seltsi repertuaar, sisse elada lüürilise ülevusega ja olla nagu E. Wildenbruchi «Lõokese», koloriitne ning dünaamiline partner Ants M. Hälbe «Jõe», M. Needra «Maa», Simmile. O. Ernsti «Kasvataja Flachsmanni» jt. 1916. aastal, avaldanud koos oma naispeaosad jäid O. Västriku kanda. Oli kolleegidega protesti «Vanemuise» kuns­ siis kõigiti ootuspärane, et lausa esimese tilise allakäigu ning K. Menningu tava­ läitlejannana palkas K. Menning tõdedest taganemise pärast, tuli O. Teet­ O. Västriku 1906. aastal kutselise «Vane- sov Tallinnasse, kus temast sai üks Tal­ B2 muise» koosseisu. Tema arenenud intel­ linna Draamateatri asutajaid. Selle näit- lejaskonna vägivaldsel ühendamisel «Vanemuise» ansambliga 1925. aastal, Samaealisena ja samal 1903. aastal läks ta Tartusse tagast, kus töötas 1932. alustas oma teatriteed ka Netty Adler, aastani, mil ta koos A. Altleisi A. Mar­ kes 1908. aastast hakkas kandma Netty kuse, A. Konsa ja L. Hanseniga kroonu- Pinna nime. pajukile suunati. Erinevalt oma saatuse­ Ta oli sündinud Virumaal Avandusel kaaslastest O. Teetsov meelekibedust ei 28. juunil 1883. aastal külasepa tütrena. tundnud. Puhuti mängis ta kaasa Tal­ Lõpetanud 1898. aastal Tallinnas Saksa linna Töölisteatri lavastustes. 1934. aas­ Tütarlastekooli, läks nüüd juba Wiegandi tal «Vanemuises» tuluõhtuna mängitud vabriku töölise kadakameelseks muutunud A. Surgutšovi «Sügise viiulite» Varvara tütar kübarategijaks ja istus koos oma õe, oli tema viimaseid osasid professionaalse hiljem samuti «Estonias» kaasa mänginud näitlejana. Nagu Varvaragi pidi ka O. Teet­ Lydia Adleraga, usinasti nii «Estonia» kui sov loobuma oma elu varasügisel nii kutse­ ka Saksa Teatri etendustel. tööst kui ka kodumaast. Nimelt purunes Neil päevil, mil vana «Estonia» seinu näitlejatari perekonnaõnn. Ta lahutas hakkasid kaunistama A. Laikmaa tehtud end Aleksander Teetsovist ja leidnud F. R. Kreutzwaldi, L. Tolstoi ja M. Gorki uue, mitte-eestlasest elukaaslase, lahkus portreemaalingud, näeme Netty Adlerit ta viimase nõudel koos tütre Leaga Ees­ aga juba lavalgi. Tavalisest rohkem pan­ tist. Asunud elama Ameerika Ühendriiki­ nakse teda tähele «Estoniale» kuulsust desse, tegeles ta siingi eestlaste ring­ toonud menukas M. Gorki «Põhjas» kondades teatriga, ning lavastas muu­ lavastuses, kus ta mängis kopsuhaiget hulgas hea eduga Chicagos E. Vilde Annat (1903). Naiivsevõitu, kuid naiselik, «Pisuhännagi». Olly Teetsov suri Chi­ cagos 2. X 1956. a. ja on maetud Olivier' kalmistule. Ta tütrest Lea Tultsist (sünd. 1913) ja tütrepojast on saanud Netty Pinna G. Ilauptmanni »liiga» nimiosas. kunstiinimesed. «Estonia» /.'»/•/. 7 mitte niivõrd kaunis, kuivõrd veetlev, häbene käia pükstes, istuda autoroolis rohkem eksootiliselt plastiline kchatehni- või tõmmata suitsu. N. Pinna oli mood­ kas kui nõtke ja orgaaniline lavakõnes in ühes, ta oli moodne ema, kes nii oma niisugune oli näitlejanna, kellest peagi pojale Paulile kui ka tütrele Signek oli sai meie ühe kõige legendaarsema laya- parim sõbratar ja eeskuju. mehe Theodor Altcrmanni partner. On ehk siitki lähtuvalt seletatav tõsi­ Nad on eriti edukad Käthe ja Karlina asi, miks hooajal 1921/22 Draamateatris W. Meyer-Försteri kergemeelses «Vanas mängitud A. H. Tammsaare Juudit on Heidelbergis». N. Gogoli «Revidendis» meie teatrilukku jäänud kõige naiseli­ Marja Antonovna ja Hlestakovina, kuma (seega siis tammsaarelikuma?) H. Heijermansi ülimalt dramaatilises Juuditina ja mitte Hebbeli vaimus «Lootus õnnistusele» etenduses Jo ja sangarina. N. Pinna Juudit on üks neist Barendina, H. Bahri «Kontserdis» Marie vähestest õnnestunud Juudililest. keda ja dr. Jurana. «Othello» II vaatuse meil peaks olema au tunda ja meeles Küprosele saabumise stseenis rõhutasid pidada, kui tänagi «Juuditi» juurde nad usalduslragöödia helgust ja puhtust asume. säraga, mis ju Altcrmanni Othellol pol­ 1936. aastal omistati Netty Pinnale nuks õnnestunud ilma hapralt naiseliku kutselise teatri 30. aastapäeva puhul ja süütu-puhta N. Pinna Desdemonata. E.esti teenelise näitekunstniku aunimetus. Ajatõcsed ja realistlik-naturalistlikud Ent juba järgmise, 1937. aasta 28. ap­ suured. peaosad G. Hauptmanni rillil suri näitlejanna selgroovähki (tol­ «Elga» nimiroll, H. Sudermanni «Au» leaegse diagnoosi järgi). Netty Pinna Alma ja «Kodu» Magda, Schilleri Luise matus kujunes 3-päevaseks leina- Miller, B. Shaw' Kleopatra jt. valmisid talituseks. Kohe surmapäeval, pärast N. Pinnal põhiliselt enne «Estonia» uue õhtust etendust, kandsid «Lslonia»-kol- ja uhke teatrimaja valmissaamist, enam­ leegid lahkunu tõrvikrongkäigu saatel jaolt Saksamaa õppereisi (lühikest aega oma õlul Greiffenhageni erakliini­ E. Reicheri juures) järel. Uues kunsti­ kust (praegune Lauristini tänava templis muutus ta rakendatus ühekülg­ haigla) leinalippudes «Estoniasse», kus semaks. Sellel on loogiline põhjendus. järgmisel päeval toimus puusärkipanek. Üha enam hakkas siis primadonna au Laulis «Estonia» koor Tiiu Targama ju­ kuuluma eeskätt Erna Villmerile. Aga hatusel ja esinesid parimad solistid. ometi oli Netty Pinna talle võrdvõimeline Aarne Viisimaa laulis K. Türnpu «Tasa, ja edukaski konkurent. Seda isegi neis tasa». Talituskõne oli praost A. Kapilt. lavastustes, kus tuli noore, eriharidusega Selle lõppedes kanti Netty Pinna kirst ja veelgi veetlevama Erna Villmeriga Niguliste kirikusse. Teda saatis pikk ja kõrvuti mängida. Nii oli see näiteks ka pärgaderohke rongkäik. Laupäeval, E. Vilde «Pisuhännas». Mathiidct on I. mail toimus siin matuseta litus. Seda­ kolleeg A. Oksip õigusega pidanud korda laulis teatri meeskoor. Ida Aav- E. Villmeri Laura kõrval «pesuehtsaks» l.oo esitas F. Schuberti «Ave Maria». Netty Pinna rolliks. Tema Lilli Ellert- Järelhüüdeid ütlesid «Estonia» direktor Saalep oma lopsakalt ereda kuulsuse­ P. Olak, Näitlejate Liidu ja peaaegu januga seisis ka «Tabamata imes» võrd­ kõikide kutseliste teatrite auväärsemad väärsena E. Villmeri Eeva Marlandi esindajad. N. Pinna maeti Kopli kal­ kõrval. mistule, kust ta põrm hiljem Metsakal­ E. Vilde oma 1927. aastal N. Pinna mistule üle toodi. Kutselist «Estoniat» rajanud põhitaladest oli nüüd T. Altcr­ tõojuubeli puhul avaldatud ja näitlejan­ manni ja H. Gleseri järel manalasse na suhtes sümpaatiat ülesuäitavas in­ varisenud juba kolmas. tervjuus leiab, et N. Pinna kunstniku­ isiksusele on alati olnud võõras prima- donnatsenrlne ja intriigidesse sekkumi­ ne, tema tugevuseks on olnud eelkõige tõeline naiselikkus, mis lausa avalikult on tauninud üha ja rohkem moodiminc- vat nn. sportlikku naist. Neid, kes ei Kohtumine EKP Keskkomitees

Kohtumisest osavõtjad EKP Keskkomitee fuajees E. Tarkpea foto

EKP Keskkomitee esimene sekretär K. Vaino kohtus 29. märtsil suure grupi Eesti NSV nimekate teatritegelastega. EKP Keskkomitee ja vabariigi valitsuse nimel tervitas K. Vaino koosolijaid soojalt ja õnnitles neid hiljutise rahvus­ vahelise teatripäeva puhul. Kohtumisel võtsid sõna ENSV kultuuriministri asetäitja J.Viller, ENSV Teatriühingu esimees J. Järvet, EAT «Esto­ nia» solist A. Kaal, RAT «Vanemuise» kunstiline juht K. Ird, Rakvere Teatri näitleja A. Mägi, ENSV Riikliku Vene Draamateatri näitleja N. Järvson, ENSV Riikliku Nuku­ teatri peanäitejuht R. Agur, ENSV Riikliku Noorsooteatri näitleja I. Tammur, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe ase­ täitja A. Green ja EKP Keskkomitee sekretär R. Ristlaan. Pikema kõnega esines K. Vaino. Kohtumisel viibisid seltsimehed V. Klauson, A. Kudrjavt­ sev, M. Pedak, D. Visnapuu, EKP Keskkomitee osakonna­ juhataja K. Tammistu ja ENSV kultuuriministri esimene asetäitja I. Moss. i kvarta. krooniko

Arutati »Tallinnfilmi» kroonika-, Kultuuriministeeriumis dokumentaal- ja populaarteaduslike Heliloojate Liidus filmide loomingulise tootmisühen- duee tööd ning filmifondi kasuta­ mise efektiivsuse ja säilivuse taga­ Jaanuarikuus tuli uudisloomingust 18. jaanuari kolleegiumi koosolekul mise küsimusi. 'arutati põhjalikult ENSV Rahandus­ kuulamisele: V. Tormise »Läti bur- ministeeriumi poolt läbiviidud vaba­ Kolleegium võttis teadmiseks 1982. doonlaulud», «Rahvaste sõpruse rap­ riigi teatrite revideerimise tulemusi. a. tehtud ametkondlike revisjonide soodia» ja «Helletused»; H. Õtsa tulemused ja kinnitas 1983.a. revi- Vaatluse all olid ka teatrite külalis- Kantaat Tartu Ülikoolile; E. Mägi deerimiste plaani. esinemised väljaspool vabariiki «Tuule tuba» meeskoorile ja orelile; 1982. aastal. Veel analüüsiti RAT Kinnitati ka ENSV Kinokomitee J. Räätsa Keelpillikvartett nr. 6; • Estonias» tehtavat ohutustehnika- nomenklatuuri kuuluvate ametikoh­ R. Rannapi 3 klaveripala. tade loetelu. alast tööd. Veebruaris: A. Marguste «Tass teed» 10. veebruaril arutati sotsialistlike segakoorile; G. Podelski 3 karakter­ 15. veebruari kolleegiumil oli urul kohustuste täitmist töökollektiivides pala 3-le flöödile; R. Rannapi «Oh- luBobjektike ENSV Riikliku Filhar 1982.a. ja kinnitati 1983.a. sotsia­ tunägemus» (J. Viiding), «Sügis- moonia töö estraadikunsti osa tugev listlikud kohustused. päev* (E. Sinervo), «Ülemlaul» (V. damisel töötajate ja noorsoo polii­ Oktoobrikuus otsustati tähistada Luik), »Meie elu» (O. Arder) ja To­ tilisel ning esteetilisel kasvatamisel. Eesti multiplikatsioonfilmi 25. aas­ kaata ansamblile «Ruja»; E.-S. Tüü­ Kinnitati ka ajakirja *Teater. Muu­ tapäeva. ri «Anti dolorosum» (A. Alliksaar), sika. Kino» 1983. a. temaatiline 24. veebruaril arutas kolleegium «Päikese vene* ja «Sfääride võit­ »Eesti Filmiin formatsiooni» tööd lus* ansamblile «In Spe». J. Reier 30. märtsi kolleegiumil kinnitati nõukogude filmide reklaamimisel ja andis aru Eesti NSV Muusikafondi ENSV Kultuuriministeeriumi Teat­ filmide näitamise kvaliteeti Tallinna aastatööst, vaadati «Tallinnfilmi» rite Valitsuse juhatajaks Märt Kubo. kinodes. dokumentaalfilmi «Ruja» ja «Eesti V. Kingissepa nim. Draamateatri Kuulati informatsiooni 1982.a, ka­ Telefilmi» «Vahemäng juulis». uueks direktoriks kinnitati ENSV pitaalremondi plaani täitmisest. Märtsis: E. Kapi 4 laulu mudilas­ teeneline kunstnik Mati Klooren. Võeti vastu otsus komitee allasutuste tele (L.Andre), H. Rosenvald! •Pas­ Teatri senine direktor Vambola Mar­ osavõtu kohta üleliidulisest toor­ toraalid»; R. Eespere «Läkitus maa kus töötab nüüd Teatri ja Muusi aine, materjalide, kütuse ja energia ilma rahvastele», H. Õtsa «Lohusalu kamuuseumi teadusdirektorina. kokkuhoiu alasest ühiskondlikust laulud vahepiladega» (A. Pirn ja H. ülevaatusest. Õtsa). M. Humal tutvustas H. Ellert 17. märtsil arutati komitee allasu­ vähetuntud klaveriloomingut, mida MÄRT KUBO — tuste finants ja majandustegevuse esitasid TRK üliõpilased. 29. mart ENSV KULTUURIMINISTEERIUMI tulemusi 1982. a., eamuti stuudios sii toimus TR Konservatooriumi ja Heliloojate Liidu ühine lahtine par­ TEATRITE VALITSUSE • Tallin nf ilm» kaadriga tehtavat teikoosolek, kue arutati muusika­ JUHATAJA tööd. teadlaste järelkasvu probleeme. • Tallinnfilmi* peainseneri ametiko­ Märt Kubo on sündinud 11. april 23.—26. märtsini toimus Šiauliais hale kinnitati Juri Starostenko, se XVII Balti liiduvabariikide muu­ Hl 1944. Lõpetanud Viljandi II kesk nine ülesvõtte tehnika tsehhi juha kooli ja TRU ajaloo-osakonna; sikateadlaste konverents teemal «Va­ 1970—1972 ELKNÜ TRU komitee na muusika ja tänapäev», kus eesti 31. märtsil tehti kokkuvõtteid 1982. muusikateadust esindas kaks ette­ • sekretär; 1972—1980 TRU teadus­ а. kollektiivlepingute täitmisest ja liku kommunismi kateedri vanem­ kannet — T. Siitan! «Vana muu­ uute lepingute sõlmimisest komitee sika uues muusikas» ning R. ja M. õpetaja; 1980—1983 ENSV Rahva allasutustes. majanduse Juhtivate Töötajate ja Põldmäe •Vennastekoguduse liiku­ Heade töötulemuste eest otsustati misest Baltimaadel*. Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tost esitada Põlva Rajooni Riiklik Kino­ mise Instituudi dotsent, filosoofia võrk NSVL Rahvamajandusnaitu kandidaat: kuulunud 1974—1980 RAT «Vanemuine» ja 1980—1983 ENSV Riikliku Noorsooteatri kunsti Kinnitati II Nõukogude Eesti filmi­ nõukogusse. festivali konkursiprogramm ja V. I. Lenini 113. sünniaastapäeva tähista­ mise ürituste plaan. 16. veebruarist on Eesti NSV Kino­ Kinoliidus komitee esimehe asetäitjaks Gennadi Alp. Kinokomitees 14. veebruaril aru tae juhatus aja­ kirja «Teater. Muusika, Kino» esi­ GENNADI ALP - mest aastakäiku. Samuti vaeti 20. jaanuaril arutas kolleegium do­ filmiraamatu väljaandmist kirjastu­ kumentaalfilmide Iinasta m ist Ra к ENSV KINOKOMITEE ESIMEHE ASETÄITJA ses «Perioodika». vere rajooni kinovõrgus. Tutvustati II Nõukogude Eesti fil­ 27. jaanuari] tehti kokkuvõtteid mifestival) töökorraldust, otsustati kinomehaanikute sotsialistlikust Gennadi Alpon sündinud 13. II 1927, pärast seda, mai lõpul korraldada võistlusest 1982. a. IV kvartali tõõ Lõpetanud Leningradi Kinoinsene juhatuse pleenum. põhjal. Aunimetus »Eesti NSV parim ride Instituudi 1951. a. insener­ Kinnitati kriitika preemiate määra maakinomehaanik» anti Tartu ra­ mehaaniku erialal. Töötanud «Ta! mise komisjon. * jooni Mehikoorma maakino mehaa­ Imnfilmis. ja «Mosfilmis» mitmetel 14. märtsil arutati põhjalikult juha­ nikutele Kalju Truu teile ja Evald ametikohtadel. Aastail 1960—1978 tuse pleenumi ettevalmistamist, Puksoole ning Põlva rajooni Võõp­ • Tallinnfilmi» peainsener ja 1978— su maakino mehaanikule Kalju Sem- 1983 sama stuudio direktori ase­ täitja tehnilisel alal. ja vaadati etendust «Müüdud mõrs­ 16. märts — «Tulelaulud», M. Undi Teatriühingus ja» RAT «Estonias». kompositsioon. Eesti NSV Riiklik 27. märtsil oli teatri veteranide va­ Noorsooteater. (Lavastaja M. Unt.) 18. jaanuarit oli koos ooper ise к i- bariiklik kokkutulek. 16. märts — ö. von Horvath, «Lood siooni juhatus. Uueks esimeheks va­ 29. märtsil toimus reisilaeval «Georg liti V. Kuslap. Arutati koostööd Viini metsadest». L. Koidula nim. • Eesti Telefilmiga» ja lindistamise Ots» ETü aastapreemiate pidulik Pärnu Draamateater. (Lavastaja I. küsimusi. kätteandmine. Normet, kunstnik V.'Tarnin.) 24. jaanuaril toimus sarja * Näit­ 16. märts — V. Merežko, «Anek­ leja, läheme teatrisse* ava üritus. doot». «Vanalinna Stuudio». (Lavas­ Bussitäis näitlejaid ja kriitikuid taja A.-E. Kerge, kunstnik L.Pih­ sõitis Tartusse «Vana daami külas­ lak.) käigu* etendusele. 20. märts — R. Piilot, «Meie majas». 31. jaanuaril arutati ETU juhatuse Eesti NSV Riiklik Nukuteater. (La­ istungil ajakirja «Teater. Muusika. vastaja R. Agur, kunstnik R. Lauks.) Kino* teatriosakonna tööd. Ette­ In publico 21. märts — I. Jamiaque, «Härra kanne oli L. Vellerannalt. Kuulati ESIETENDUSED TEATRITES Amilcar». Eesti NSV Riiklik Noor­ kunstnike sektsiooni esimehe A. Undi sooteater. (Lavastaja R. Allabert, aruannet ja kinnitata tööplaan. kmnstnik G. Zemgals.) 9. jaanuar — «Benefiss». J. Poznjaki Ühingu juhatuse esimees J. Järvet loominguline õhtu. RAT «Vanemui­ 31. märts — H. Kiik, «Pensioni- kohtus 4. veebruaril «Ugala» ja 5. ne». (Lavastaja V. Medvedev, kunst­ eelik». RAT «Vanemuine». (Lavas­ veebruaril Pärnu Draamateatri kol­ nik M. Sare.) taja K. Ird, kunstnik G. Sander.) lektiiviga. 15. jaanuar —. L. Synge, «Üle lääne 5. veebruaril korraldati balletisekt- Kangemees». «Ugala». (Lavastaja P. siooni kokkutulek «Ugalas». Kuulati Pedajas, kunstnik K. Tool.) EKP Viljandi Rajoonikomitee sekre­ 26. iaanuar — S. Lenz, «Süütute ESIETENDUSED täri Mai Lippuri ettekannet Viljandi aeg. Süüdlaste aeg». V. Kingissepa TELETEATRIS kultuurielust, vaadati «Rahva sõja» nim. TRA Draamateater. (Lavastaja etendust ja kohtuti «Ugala» näitle­ E. Hermaküla, kunstnik E. õunapuu.) 5. veebruar — «Tema majesteet jatega. 29. jaanuar — O. Luts, «Kapsapea. komödiant». Anari jutustuse «Dante Samal päeval toimus «Estonias» Kalevi kojutulek». Eesti NSV Riiklik juubel» instseneering. (Aserbaidžaa- kutsekoolide vabariiklik tea tri päev. Noorsooteater. (Lavastaja M. Unt, ni keelest tõlkinud L. Seppel, tele­ 15. veebruaril etendus «Vanemuises» kunstnik J. Vaus.) visioonile seadnud ja lavastanud R. TR A Draamateatri lavastus «Süü­ 30. jaanuar — A. Galin, • Ida tri­ Baskin, muusikaline kujundaja V. tute aeg. Süüdlaste aeg» ETU kin­ büün». Eesti NSV Riiklik Noorsoo- . Ernesaks, kunstnik T. Ubi.) gitusena TRU juubeliks. teater. (Lavastaja K. Komissarov, 7. märts — «Kolm elu kaalul». A. 16. veebruaril esines Moskva Näit­ kunstnik J. Vaus.) Kanevski lühijutu «Kontrollkaalud» lejate Majas Ülevenemaalise Teatri­ 30. jaanuar — O. Anton, «Tuule- instseneering. (Tõlkinud ja televi­ ühingu nukuteatrite kabineti kutsel murd». RAT «Vanemuine». (Lavas­ sioonile seadnud J. Haamer, lavas­ Eesti NSV Nukuteater lavastusega taja K. Raid, kunstnik G.Sander.) taja T. Luts, kunstnik E. õunapuu.) «Okasroosike*. 30. jaanuar — S. Stratijev, «Auto­ 19. märts — E. Akopov «Uus poiss». 28. veebruaril arutas juhatus «Sir­ buss». Rakvere Teater. (Lavastaja (Tõlkinud R. Reiljan, lavastanud I.- bi ja Vasara» teatriosakonna tööd. U. Allik, kunstnik H. Mänd.) Kurve, kunstnik A. Tarvas.) Ettekanne E. Tinnilt. Kinnitati draa- 5. veebruar — E. Niit—A. Kreem, 25. märts — A. Galin «Retro». „ masektsiooni tööplaan. «Krõlliga ja Krõllita». Eesti NSV (Tõlkipud ja lavastanud T. Kask, 1. märtsil kohtus balle tisektsioon Riiklik Nukuteater. (Lavastaja A. kunstnik L.Pihlak.) Moskva Klassikalise Balleti Ansamb­ Kreem, kunstnik R. Lauks.) liga. 6. veebruar — O. Wilde—V. Uibo, 2. märtsil toimus Moskva Näitlejate «Tee Õnnelikku aeda». «Ugala». Majas Helgi Sa Ilo loominguöhtu. (Lavastaja V. Uibo, kunstnik K. ESIETENDUSED Kaastegevad V. Kuslap, H. Miilberg, Tool.) RAADIOTEATRIS V. Ernesaks, Suure Teatri tsellist O. 12. veebruar — S. Zlotnikov, «Tuli Smotritš, GITIS-e Õppejõud profes­ mees naise juurde». Eesti NSV Riik­ 1. jaanuar — «Õhtul». (A. Liivese sor G. Ansimov. öhtüt juhtis A. lik Vene Draamateater. (Lavastaja Mikk. stereokuuldemang. Režissöör H. Kul- A. Käis, kunstnik M. Kuurme.) .vere, > helirežissöör K- Kibuspuu, 10.—11. märtsil korraldati koos 26. veebruar — D. Keyes, «Lilled Al- muusikaline kujundaja J. Ojakäär.) Riikliku Kutsehariduse Komiteega gernonile». Eesti NSV Riiklik Noor­ 2. jaanuar — «Mowgli». (Stereo XIII vabariiklik kutsekoolide teat- sooteater. (Lavastaja M. Unt.) kuuldemäng R. Kiplingi jutustusest. riolümpiaad Viljandis. 26. veebruar — B. Smetana, «Müü­ Režissöör E. Ralja, helirežissöör A. 11. märtsil andis ühingu juhatuse dud mõrsja». RAT «Estonia». (La­ Lauri, muusikaline kujundaja S. Va- esimees J. Järvet üle preemiad rah­ vastaja A.-E. Kerge, dirigendid P. vateatrite parimatele näitlejatele ja Lilje, E. Nõgene, kunstnik E. Renter.) lavastajatele, NSVL 60. aastapäe­ 24.—28. jaanuar — «Emigrandid». vale pühendatud ülevaatuse võitja­ 27. veebruar — G. Gershwin, «Por- (Viieosaline stereokuuldemang A. tele. gy ja Bess». RAT «Vanemuine». Tolstoi jutustusest. Režissöör J. Ka- (Lavastaja ü. Vilimaa, dirigent E. rindi, helirežissöör ja muusikaline 15.. märtsil oli or kes tr ise к ts iooni Kõlar, kunstnik M. Sare.) kujundaja M. Puuat.) kokkutulek Pärnus. Kohtuti G. Aax- 6. märts — M. Gorki, «Põhjas». 27. jaanuar — «Mängitakse». (R. maga ja vaadati Pärnu Draamateatri «Ugala». (Lavastaja J. Tooming, Saluri stereokuuldemang. Režissöör etendust «Saun». kunstnik I. Agur.) A. Relve, helirežissöör A. Lauri.) 17. märtsil kinnitas juhatus ETU 11. märts — F. Sologub — G.Viren, 19. veebruar — «Hauakivi tädile». aastapreemiad parimate loomingu­ «Väike saatan». Eesti NSV Riiklik (L. Männiksoo stereokuuldemang. liste saavutuste eest 1982. a. Vene Draamateater. (Lavastaja R. Režissöör S. Reek, helirežissöör A. Viktjuk, kunstnik G. Krutinski. Lauri, muusikaline kujundaja T. 24. märtsil toimus A. Särevi korter­ 13. märts — Juta Lehiste loomingu­ Kõrvits.) muuseumis näitlejate omaalgatuslike line õhtu. RAT "«Estonia». (Lavasta­ 20. veebruar — «Juhtum Mackletoni tööde sarja avaõhtu. Marie Underi jad M. Murdmaa, K. Saareke,- kunst­ erakoolis». (Stereokuuldemang A. luulet luges S. Laidla, klaveril saa­ nik K.-A. Püüman.) Conan Doyle'i jutustusest. Režissöör ti» O. Ehala. 15. märts — V. Rasputin, «Ela ja T. Lään, helirežissöör E. Sepling.) 25. märtsil uuendati äeflusleping mäleta». V. Kingissepa nim. TRA 24, märts — «Vahesaare Villem». Paide TREV-i kollektiiviga. Sel pu- Draamateater. (Lavastaja R. Trass, (I. Pau kuuldemäng M. Metsanurga 88 hui olid paidelased Tallinnas külas kunstnik M.-L. Küla.) romaanist. Režissöör K. Toom, heli- režissöör A. Lauri, muusikaline ku­ ESILINASTUSED 24. ja 25. veebruaril näidati «Eesti jundaja T. Kõrvits.) TELEVISIOONIS Telefilmi» ja «Tallinnfilmi» 1982.a. 26. märts — «Eluihk». (Stereo- dokumentaalfilmide valikprogram­ («EESTI TELEFILM») kuuldemäng V. Sukšini jutustusest. me Filme analüüsis T. Lokk. Režissöör A. Relve, helirežissöör A. Mängufilmid 2.—6. märtsini toimusid Eesti Ki­ noliidu ja Eesti NSV Looduskaitse 27. märts — «Kuldvokk». (P. Kilgase 2. jaanuar — «Musta katuse all». Seltsi korraldusel loodusfilmipäevad, stereokuüldemäng soome muinas­ (Stsenaristid T. Põder, A.-E. Kerge, millest võtsid osa ka režissöörid- operaatorid V. Beljalov (Alma-Ata), jutu ainetel. Režissöör H. Sõerd, lavastaja A.-E. Kerge, operaator P. J. Ledin ja I. Voitenko (Leningrad). helirežissöör M. Puust, muusikaline Laansalu, kunstnik L. Pihlak, heli­ 17. märtsil analüüsiti «Tallinnfilmi* kujundaja J. Ojakäär.) ' looja V. Ernesaks. Osades: V. Vald 1982. a. nuku- ja joonisfilme (ette­ ma, I. Ever, U. Kibuspuu, J. Krjukov, kanne J. Rüüsilt). S. Reek, V.Ernesaks, P.Simm, E. Kerge jt.) 19. märtsil tutvustati «Eesti Tele­ ESIETTEKANDED filmi» muusikalist mängufilmi «Tei­ Dokumentaalfilmid sikud» (režissöör L. Karpin, operaa­ FILHARMOONIA tor A. Razumov). KONTSERTIDEL 9 1. jaanuar — «Põlemine». (Stsena­ 31. märtsil tutvustati Sulev Luike filminäitlejana. 20. jaanuar — B. Parsadanjani.Süm­ ristid I. Einema, T. Pork, režissöör Laupäeviti käis koos noortesekt- foonia ni*. 8. ERSO, dirigent P. Lilje. T. Pork, operaator T. Massov.) «Me- sioon, kuulates lühikursust filmi­ 21. jaanuar — J. Räätsa «24 margi­ retöö». (Stsenarist Ü. Tuulik, režis­ ajaloost. naali» kahele klaverile. Esitajad söör T. Tahvel, operaatorid V. Aru­ N.-L. Sakkos ja T. Peäske. oja, E. Oja.) I. märts — I. Garšneki Tokaata 10. jaanuar — «Külaskäik Askle- klaverile. Esitaja M. Kolk. piose juurde». (Stsenarist R. Lint 5. märts — R. Kangro kantaat rop, režissöör P. Tepp, operaator K. NÄITUSED KINOMAJAS «Mannile» kammerkoorile, kahele Jõekalda.) klaverile ja löökpillidele. Filharmoo­ 26. jaa n ua г — • Pa lee ». (16 mm. 1982. aasta lõpul toimus Rein Tam­ nia Kammerkoor, T. Kaljuste. Stsenarist H. Torga, režissöör H. miku pastellide näitus. R. Tammik 6. märts — R. Eespere »Lehekülg Lintrop, operaator K.Johanson.) lõpfctas 1974.a. Tartu Kunstikooli Sakalamaa ajaloost». Tallinna Kam­ 19. veebruar — «Majandi ja tehase 1976. a. debüteeris ta kunstnikuna merkoor, dirigent A. Üleoja; A. Män­ vahel». (16 mm. Stsenarist R.Han­ joonisfilmis «Jänesepoeg, kes ei niku »Onne algus» (L. Ruud); A. son, režissöör V. Himbek, operaator tahtnud magada» (rež. A. Keskküla). Marguste «Tass teed». Segakoor E. Putnik.) Järgnesid kunstnikutööd joonisfil­ «Noorus», dirigent E. Üleoja. 27. veebruar — «Kuuvikerkaar». mides «Kütt» (1976), «Jänes» (1977), II. märts — E. Kapi Variatsioonid (Stsenarist ja režissöör P. Puks, ope­ «Antennid jääs» (1977), «Tolmuime­ ukraina teemale. R. Eespere kantaat raator H. Rehe.) ja» (1978) ja stereonukufilmis «Su­ «Läkitus maailma rahvastele» (R. 4. märts — «Aga kus me täna män­ veniir» (1977). Režissöörina debütee­ Eespere). ERSO, Eesti Televisiooni ja gime?». (Stsenarist ja režissöör T. ris R. Tammik 1979.a. joonisfilmiga Raadio segakoor, dirigent P. Lilje. Magi, operaator E. Putnik.) «Poiss ja liblikas•, järgnes «Nike 24. märts — Eino Tambergi oratoo­ 9. märts — «Talvepuhkust. (16 mm. kutse». R. Tammik oli mängufilmi rium «Amores». ERSO. Solistid: L. Stsenarist H. Malmsten, režissöör ja • Slaager» kunstniklavastaja. Tammel, I. Kuusk, V. Puura, S. Puu operaator E. Putnik.) Jaanuaris toimus Leonhard Lapini га. Filharmoonia kammerkoor, sega graafika näitus sarjast «Naine ja koor «Noorus», dirigent P. Lilje. Populaarteaduslikud filmid masin». L. Lapin lõpetas 1971. a. ERKI arhitekt uuri teaduskonna. 1. jaanuar — «Sookured». (Stsena­ 1974.a. debüteeris L. Lapin kunst­ rist, režissöör ja operaator R. Ma- nikuna joonisfilmis «Värvilind» (rež. ESILINASTUSED KINODES R. Raamat). 1980. a. lavastas ta ENSV Riiklikus Noorsooteatris («TALLINNFILM») Muusikafilmid • Multiplrtseeritud inimese», ERKI s õppides proovis happenings ja ab­ Dokumentaalfilmid 1. jaanuar — «Vahemäng juulis». surditeatrit. (Stsenarist ja režissöör I. Lään. ope­ Veebruaris toimus NSV Liidu rahva­ 9. märts — «Kassilaane». Kinos raator E. Putnik, kunstnik T. Ubi, kunstniku Ants Eskola maalide näi­ «Kosmos». (Stsenarist, režissöör, krimeerija S. Kromanov, helioperaa­ tus. A. Eskola Õppis aastatel 1922 — operaator P. Tooming, helioperaator tor H. Pedusaar.) 1925 Riigi Kunsttööstuskoolis (prae­ T. Elme.) 16. jaanuar — «Kuldne Trio». gune ERKI) graafikat G. Reindorffi 28. märts — «Jälle kevad». Kinos (Režissöör T. Lepp, operaator K. juures. 40. aastatel alustas A. Eskola «Pioneer». (Stsenarist J. Skubel, re­ Svirgsden, kunstnik P. Pärn, heli- maalimisega, mis on jäänud tema žissöör ja operaator A. Sööt, heliope Dperaator J. Lember.) lemmikharrastuseks tänini. raa tor H. Eller.) «Tee». Kinos «PIo 30. jaanuar — «Muusikaaed». (Ro- neer». (Stsenarist Afc. Vist, režissöör žissöör R. Sokman, operaator D. Su­ ja helioperaator T. Elme, operaator pin, muusikalindistus: E.Tomson, J. A. Viiu, helilooja T. Naissoo.) «Mere­ Sarv, helioperaator I. Parmas.) meeste maa». Kinos «Pioneer». (Stse narist B. Pao, režissöör ja operaa­ tor T. Kuzmin; helioperaator 0. Saar.) «Triumf! Kas lõpp või al­ gus?». Kinos «Pioneer». (Stsenarist KINOMAJAS ja režissöör P. Vainastu, operaator H. Roosipuu, helioperaator H. Eller.) 7. jaanuaril toimus vabariiklik noor te filmipäev, mille viisid läbi A. Iho ja L. Kark. 13. jaanuaril tutvustati uut mängu filmi «Arabella, mereröövli tütar» (lavastaja P. Simm, operaator A. Iho). 20. jaanuaril toimus operaator Illis Leonhard Lapin. Naine ja masin. Vetsi filmiõhtu. XXIV. Serigraafia. 1978 89 Märtsis toimus Aili Vindi maalide Kunst nikupreemia: naitus. A. Vint lõpetas 1967. a. ERKI graafika erialal. 1973. a. debüteeris JAAK VAUS (V.Višnevski «Opti­ A. Vint joonisfilmis, olles Eesti kol­ mistliku tragöödia» ja F. Garcia manda joonisfilmi «Lend» (rež. R. Lorca «Bernarda Alba maja» kujun­ Raamat) foonikunstnik.#Film pälvis dus Noorsooteatris). Zagrebi rahvusvahelise multifilmi- festivali žürii eriauhinna. Näitlejapreemiad: Loodusfilmipäevade raames 2.—6. märtsil toimus Mari Kaarma loodu ROMAN BASKIN (Tarelkin A. Suh- se tee mai iste akvarellide näitus. M . Rein Tammik. Pilved. Pastell. hovo-Kobölini «Toimikus» «Vana- Kaarma lõpetas 1974. a. ERKI moe­ 1982 Hana Stuudios»); FELIKS KARK kunsti erialal. On olnud R. Marani (Jefim lavastuses V. Sukšini «Kas loodusfilmide «Laanetaguse suvi» kõik jääb nagu oli?» Rakvere Teat­ (1979), «Matsalu linnuriik» (1980), ris); ENN KRAAM (Golubev A. Gel­ «Uhe armastuse lugu» (1981), *Soo- mani näidendis «Silmast silma kõi­ kured» (1982) kunstnik. giga» ja Pealik V.Višnevski «Opti­ mistlikus tragöödias» Noorsooteat­ ris); HEINO MANDRI (Kreutzwald A. Undla-Põldmäe näidendis «Viru laulik ja Koidula» TRA Draamatea­ ter); TÕNU RAADIK (osatäitmised J. ja W. Grim mi «Okasroosikeses» ja E. Ignataviciuse «Tuhkurhobuse saa­ Preemiad tuses», Nukuteater); MIHKEL SMELJANSKI (Pobedonossikov V. GEORG ÕTSA NIMELINE Majakovski «Saunas» ja Leonhard PREEMIA Brazil S. Poliakoffi «Superdiskoris», L. Koidula nim. Pärnu Draamatea­ Zürii, koosseisus Eino Tamberg ter); LEILA SÄÄLIK (Jenny E. (esimees), Eri Klas, Valter Ojakäär, Albee" «Koik aias», «Ugala»); LEO­ Viima Paalma, Helga Tõnson, Teo NID SEVTSOV (Guska M. Kuliši Ants Eskola. Autoportree. Õli. Maiste, otsustas anda Georg Õtsa näidendis «Nii hukkrs Guska», Vene 1954 nim. preemia 1983. aastal Draamateater); JAAN TOOMING HELGI SALLÕLE (nimiosa M.Gorki näidendis «Jegor mitmekülgsuse eest muusikateatris, Bulõtšov ja teised», «Vanemuine»). kunstiküpsete rollide loomise eest operetis ja ooperis; Žürii eripreemiad: HENDRIK KRUMMILE muusikalise ja lavalise väljenduslik­ MERLE KARUSOO (M. Karusoo kuse eest ooperiosade loomisel, pü­ «Mele elulood» Noorsooteatris); siva kõrgvormi eest ulatuslikus AARNE ÜKSKÜLA (Richard E. kontserttegevuses. Albee' «Koik aias» ja Kreon J. Anouilh' «Antigones», «Ugala»). ANTS LAUTERI NIMELINE PREEMIA MUUSIKATEATRID Zürii, koosseisus Heino Mandri (esi­ Lavasta japreemiad: mees), Aino Talvi, Linda Rummo ja Karin Kask, otsustas anda Ants AGO-ENDRIK KERGE (P. Abraham! Lauteri nim. preemia 1983. aastal «Savoy ball» «Estonias»); ARNE KAIE MIHKELSONILE MIKK (eesti ooperikunsti tutvusta­ osatäitmiste eest Eesti NSV Riikliku vate õhtute läbiviimine vennasvaba­ Noorsooteatri lavastustes «Neli aas­ riikides ja Bizet' «Carmen» «Esto- taaega», «Armas õpetaja» ja «Ida tribüün».

EESTI NSV TEATRIÜHINGU Dirigendipreemiad; Aili Vint. Mees merd kuula­ AASTAPREEMIAD mas. Oli. 1973 ERI KLAS (Bizet' «Carmen» «Esto­ DRAAMATEATRID nias»); PEETER LILJE (8. Prokof­ jev! «Kihlus kloostris» «Estonias»). La vasta japreemiad

KALJU KOMISSAROV (V. Vii- Solistidepreemiad: neveki «Optimistliku tragöödia» ja A. Gelmani «Silmast silma kõigiga» INGE ARRO (nimiosa H. Livens- lavastused Noorsooteatris); LEMBIT kioldi «Sulfiidis». «Estonia»); MA­ PETERSON (E/Al bee' «Koik aias» RIKA EENSALU (Clara S. Prokof­ ja J. Anouilh' «Antigone» lavastu­ jev! «Kihlus kloostris» ja nimiosa sed «Ugalas»). G. Bizet' «Carmenis», «Estonia»); JÜRI JEKIMOV (James H. Livens kioldi «Sulfiidis», Ivan I. Stra­ Lastele vastuste eest vinski «Tulilinnus», «Estonia»); KATRIN KARISMA (Daisy Darling­ REIN AGUR (Y. Kokko «Pessi ja ton P. Abraham! «Savoy ballis», Illuusia* ja E. Ignataviciuse «Tuh- «Estonia»); KALJU KARASK (Don Mari Kaarma. Varesed. Akva- kurhobuse saatuse» lavastus Nuku­ Jerom S. Prokofjevi «Kihlus kloost­ 90 rell. 1978 teatris). ris», «Estonia»); JÜRI KRJUKOV (Mustafa Bei P. Äbrahämi «Savoy TELELAVASTUSED JA Riikliku Noorsooteatri näitleja — ballis», «Estonia»); HENDRIK RAADIOKUULDEMÄNGUD Eesti NSV teeneline kunstnik KRUMM (Don Jose G. Bizet" «Car- SIGRID ORUSAAR, RAT «Estonia» menis», «Estonia.); VOLDEMAR SILVIA LAIDLA (nimiosa S. Salmi orkestrant — Eesti NSV teeneline KUSLAP (Aristide de Faublas P. neni romaani järgi seatud kuulde­ kunstnik Äbrahämi «Savoy ballis*. «Esto­ mängus «Katrina»). RAIVO TRASS, Rakvere Teatri di­ nia»); IVO KUUSK (Don Jerom S. rektor-peanäitejuht — Eesti NSV Prokofjevi «Kihlus kloostris», «Es­ teeneline kunstnik tonia.); TEO MAISTE (Mendoza S. TEATRIREKLAAM VAMBOLA MARKUS, Eesti NSV Prokofjevi «Kihlus kloostris», «Es­ Riikliku Teatri- ja Muusikamuu tonia»); VASSILI MEDVEDEV TIIU BIGLINAS, REET NIKKEL, seumi teadusdirektor — Eesti NSV (Franz L. Delibes'i «Coppelias», VILMA PAALMA («Estonia»); MA­ teeneline kultuuritegelane Petja S. Prokofjevi «Petjas ja Hun­ RINA OTSAKOVSKAJA (Vene NIINA POPOVA, Tallinna Ohvitse­ dis», osatäitmised «Tantsu sünnis», Draamateater); LUULE AINULA, ride Maja rahvateatri näitejuht — «Vanemuine»); HELGI SALLO (Ma REIN LAUKS (Nukuteater). Eesti NSV teeneline kül tuuri te ge deleine P. Äbrahämi «Savoy ballis», • Estonia»); LEILI TAMMEL (nimi osa G. Bizet' «Carmenis», «Esto­ LAVATEHNILISTELE NOORSOOTEATER SOOMES nia»); URVE TAUTS (Duenja S. TÖÖTAJATELE Prokofjevi «Kihlus kloostris» ja ni­ 24. märtsist kuni 1. aprillini viibis miosa G. Bizet' «Carmenis», «Esto­ UNO KÄRB*IS (butafor-dekoraator Soomes Eesti NSV Riikliku Noorsoo­ nia»); ANDREI USTINOV (James «Estonias»); LUI LAATS (pealava teatri 25-liikmeline trupp, kes män­ H. Lövenskioldi «Sulfiidis» ja Ivan masinist «Vanemuises»); HEINO gis neljas linnas oma nelja lavas­ I.Stravinski «Tulilinnus», «Esto- PERTEL (TRA Draamateatri buta­ tust: Kotka Linnateatris, Tampere for-dekoraator); HILJE BERG Töölisteatris ja Jyväskylä Linna (Noorsooteatri vanemkostümeerija); teatri suures saalis M. Undi «Pea- JELENA SESTAKOVA (Vene Draa proo'vi» (lavastaja K. Komissarov), TEATRIKRIITIKA mateatri dekoraator); UDO SOOP Jyväskylä Linnateatri väikeses saa­ (Pärnu Draamateatri helitehnika in­ lis A. H. Tammsaare —M. Undi «Ma MIHKEL MUTT («Mehed, daamid sener); VIRVE GERMAN («Vanalin­ armastasin sakslast» (M. Unt) ja ning poisike», «Sirp ja Vasar», 12. na Stuudio» kostüümiala juhataja); P.J. Beranger — M. Undi «Löö laulu, 11. 1982); MERIKE VAITMAA SILVI KARD («Ugala, butafor); vastas jumal, löö laulu, väike mees» («Ajalik ja igavene teater», «Sirp OLEV EEK (Rakvere Teatri lavas- (M. Unt) ning Helsingis КОМ teatris ja Vasar», 15. 01. 1982); LILIAN tusala juhataja); VÄINO LUUP A. Tolstoi —M. Undi «Rästiku pihti­ VELLERAND (1982. a. avaldatud (Nukuteatri heliinsener). must» (M. Unt). «Peaproovi» etendu­ teatrikriitika). Parima portree eest: sed transleeriti soome keelde, tölkifc MERLE KARUSOO («Vastu pidada», TRU dotsent T. Kuldsepp. Yväskyla «Teater. Muusika. Kino», nr. 9, etendusega osaleti 56. Soome teatri­ 1982); IVIKA SILLAR («Kateedri päevadel. juhataja», «Teater. Muusika. Kino», nr. 8, 1982). Uusi aunimetusi RAT «ESTONIA. ROOTSIS JA IVO KUUSK, RAT «Estonia» so TAANIS Eripreemiad: Iist — Eesti NSV rahvakunstnik JELENA KÕLAR (Poznjak), RAT 17. veebruarist kuni 28. märtsini EINO BASKIN («Isiklik arvamus • Vanemuise» ballettsolist — Eesti viibis «Estonia» balletitrupp külalis- isiklikust arvamusest», «Teater. NSV rahvakunstnik esinemistel Rootsis ja Taanis, kaasas Muusika. Kino», nr. 3, 1982): NINEL JÄRVSON, Eesti NSV Riik­ oli «Tiit Härmi romantiline bal­ JUHAN VIIDING («Käisin teatris», liku Vene Draamateatri näitleja — letiõhtu», mida mängiti 26 korral «Teater. Muusika. Kino», nr. 3, Eesti NSV teeneline kunstnik 8 Taani ja 17 Rootsi linnas, külas­ 1982). LUULE KOMISSAROV, Eesti NSV tajaid oli kokku ca 20 000.

91 тг:ЛII» МУЗЫКА. КИНО. ИЮНЬ |«.ш ЖУРНАЛ МИНИСТЕРСТВА КУЛЬТУРЫ, ГОСУДАРСIВЕННОГО КОМИТЕТА ПО КИНЕМАТОГРАФИИ, СОЮЗА КОМПОЗИТОРОВ, СОЮЗА КИНЕМАТОГРАФИСТОВ И ТЕАТРАЛЬНОГО ОБЩЕСТВА ЭСТОНСКОЙ ССР.

как интересный и побуждающий к мысли, ука­ ТЕАТР зывая и со своей стороны на некоторые парал­ лельные явления в повседневной практике эстон­ ских массовых медиумов и на социально-психо­ логические факторы, вызывающие рассматривае­ Л. ПЕТЕРСОН — Французский Станиславский мый в спектакле феномен. (20)

Краткий обзор жизни и воззрений известного Эстонские режиссеры в братских республиках французского режиссера и театрального педагога (69) Жака Копо (1879—1949). Автор обзора, богатого акцентами личностного порядка, — представи­ Режиссеры, осуществившие в 1982 г. постановки тель молодого поколения режиссеров Эстонии за пределами Эстонии, комментируют свои рабо­ Лембит Петерсон. ты: М. Микивер поставил в Москве «Солнце в лицо» М. Траата, П. Трасс в Ереване «Тропинки через болото» X. Вяли, А. Микк в Красноярске СОКРОВИЩНИЦА МЫСЛИ: ЖАК КОПО — «Бориса Годунова» М. Мусоргского, Ю. Вилимаа Заметки о профессионализме актера (22) в Вильнюсе «Девушку и смерть» А. Шендероваса, В Юриссон в Кирове «Приключения Буратино Публикуются отрывки из работ Ж. Копо «Souve­ в Стране Дураков» А. Толстого — А. Шапиро, nirs du Vieux-Colombier» и «Notes sur le metier П. Педаяс в Оше «Эстонские сказки». du comedien».

М. ВАЛЬТЕР — Игра и игровые площадки (46) Э. ХЕРМАКЮЛА — С большими актерами можно стать постановщиком (76) Вновь наступила пора летнего театра. Вспоми­ ная летний театр минувшего сезона, автор за­ Размышления постановщика ГАТ «Ванемуине» держивает свое внимание на проблеме взаимопри­ Эвальда Хермакюла навеяны творчеством его годности, функциональности между спектаклем и коллеги-артистки Херты Эльвисте. Народной ар­ игровой площадкой, приводя также интересную тистке ЭССР X. Эльвисте исполняется 60 лет. информацию из .истории используемых ныне Разговор ведется о взаимосотрудничестве актера площадок. Наиболее подробно рассматриваются и режиссера, о профессионализме и тайнах ак­ спектакли под открытом небом «Старики из Мяэ- терского мастерства, о национальных чертах сце­ тагузе» (Раквереский театр, постановщик Р. нической индивидуальности юбиляра. Трасс), «Принцесса и Эхо» (Кукольный театр, постановщик Р. Агур) и «Мышь! Мышь! Мышь!» (Кукольный театр), «Мишкины шишки» (Моло­ дежный театр, постановщик Э. Сприйт), «Декаме­ К. ХААН — Столетие со дня рождения наших рон» (Молодежный театр, К. Комиссаров, М. Унт, первых театральных звезд (Nil) Э. Сприйт) и «Траур — участь Электры» (там же, М. Карусоо), упоминается Спектакль Тал­ Статья посвящена жизни и творчеству созда­ линского ГАТ драмы «Мандрагора» (X. Саарм). тельниц эстонского профессионального театра, популярных в свое время актрис Нетти Пинна Летний театр. Летний театр? (54) и Олли Вястрик-Теэтсов. Обе дебютировали в 1903 году, обе родились ровно 100 лет тому назад. На вопрос, какими видятся перспективы лет­ H Пинна — первая эстонская Юдифь, О. Вя­ него театра в Таллине, в бывшем монастыре стрик-Теэтсов — первая Hopa. Пирита, должностным лицам, от которых в боль­ шей либо меньшей степени зависит судьба и бу­ дущность летнего театра, отвечают в ходе, орга­ низованного редакцией интервью начальник отде­ ла Государственного института по проектиро­ ванию памятников культуры Яан Тамм, заме­ ститель министра культуры ЭССР Яак Виллер, директор Государственного молодежного театра МУЗЫКА ЭССР Яак Мамеос и заведующий Управлением культуры Таллинского горисполкома Мати Марк. Отвечает ТИХОН ХРЕННИКОВ (3) М. МУТТ — Месть дискора (57) Интервью с первым секретарем правления Союза Рецензия на спектакль Пярнуского драматиче­ композиторов СССР Т. Хренниковым, которому ского театра им. Л. Койдулы «Любимец публики» исполнится 10 июля 70 лет. Композитор говорит (автор С. Полякофф, постановщик И. Нормет). о состоявшемся в марте в. Таллине всесоюзном Автор рецензии, известный писатель и эссеист фестивале советской мусыки, а также и о своих 92 Михкель Мутт оценивает спектакль в принципе новейших произведениях. Р. РИСТЛААН — Опыт музыкального фестиваля А. НУЙАМЯЕ — Прощание с Матерой в книге (5) и на экране (62)

Секретарь Центрального Комитета КП Эстонии, Рецензия на художественный фильм «Прощание» председатель оргкомитета всесоюзного музыкаль­ (режиссер Э. Климов, операторы А. Родионов. ного фестиваля Рейн Ристлаан делится своими Ю. Ширтладзе. С. Тараснин. «Мосфильм». 1982). впечатлениями о фестивале. Очерк ставит целью выявление соответствий и различий между книгой и фильмом.

М. Т011МЛН — Всесоюзный музыкальный фести­ валь (9) П. ЙООНАТАН — Путь — а куда? (66)

В статье дается обзор состоявшихся в рамках Рецензия на документальный фильм «Путь» всесоюзного фестиваля советской музыки концер­ (режиссер Т. Эльме, оператор А. Валу. «Таллин- тов, приглашенных коллективов, исполняемых на фильм», 1982). Автор размышляет о взаимоот­ фестивале произведений. 10 и I1 марта в Таллине ношениях между романтикой и прагматизмом проведен также пленум правления Союза ком­ в труде и искусстве. позиторов СССР, посвященный проблемам хоро­ вой музыки. С основным докладом выступил на В. КАЛДА. На фестивалях эстонских киноклубов пленуме Тихон Хренников. 11 марта на пленуме (68) выступили Первый секретарь ЦК КП Эстонии тов. К- Вайно и Министр культуры СССР тов. Премии шести киносмотров, организованных в П. Демичев. " ; эстонских кн41ок.1\ Оих для ознакомления с эстон­ Впечатлениями о фестивале делятся также мо­ скими фильмами. сковский музыковед Т. Курышева. украинский композитор Л. Дычко. пианист из Латвии Р. Ха- ХРОНИКА (I квартал. 1983) (87) раджанян и таджикский композитор LU. Пулоди.

Э. ПАПП — Эмоциональные и спекулятивные РАЗНОЕ комментарии к концертному творчеству Раймо Кангро (39) ДИАЛОГ: Айн Каалеи —• Маргот Виснаи (26)

На данный момент в творческой копилке Раймо Тема беседы писателя и драматурга Айна Каале- Кангро насчитывается два скрипичных концерта, па и студентки IV курса,отделения журналистики концерт для флейты, фортепианный концерт, кон­ ТГУ Маргот Виспап место Эстонии в мировой церт для двух роялей и концерт для фагота. культуре, соотносительность театра с литерату­ Автор статьи пытается определить своеобразие рой, классика в современном эстонском театре. музыкального языка композитора. • показывает Обнаруживается факт малой читаемости у нас ли­ особенности его композиционной техники, ра­ тературы былых времен, что шачительно обед­ скрывая в то же время и эмоциональный полюс няет и возможности театрального репертуара, а его творчества. также недостаточное знакомство с наследием ми­ ровой культуры. Отмечается непопулярность гу­ манитарных наук среди молодежи, однако в этом вопросе оба собеседника сходятся в оптимисти­ ческой надежде ни »волюцию и ближайших кино десятилетиях

Д. ПРАЙ.С — Видеовозможности (32) М. КАРУСОО — Письмо к главному художнику Раквереского театра Рийне Бабичевой (96) Статья знакомит с новым распространяющимся массовым «медиумом» — видео, с его вырази­ Постановщик Государственного молодежного тельными средствами и возможностями. театра ЭССР Мсрле Карусоо обращается в форме открытого письма к главному художнику Рак­ вереского театра Рийне Бабичевой с призывом Об использовании видео (интервью с главным участвовать в работе над своим задуманным редактором бюро «Эстонский рекламфильм» спектаклем. Инсценировку по роману Дюма «Три П. Оямаа (37) мушкетера» пишет сама М. Карусоо. Хотя речь идет о шмможном сотрудничестве в подготовке Пеэду Оямаа говорит о возможностях исполь­ конкретного спектакля, развитие темы позволяет зования видео в хронике и так наз. престижных рассматривать оптимальный характер взаимо- фильмах, а также при увековечивании театраль­ сотрудничества постановщика и театрального ных спектаклей и концертов. ххдожника.

Адрес редакции: Эстонская ССР. 200090 Таллин, и/я õl

Editorial Office 200090 Tallinn P.O. Box 51 Estonian SSR THEATRE. MUSIC. CINEMA. JUNE 198.} JOURNAL OF THE MINISTRY OF CULTURE, THF STATE CINEMATOGRAPH') COMMITTEE, THE UNION OF COMPOSERS. THE UNION OF CINEMATOGRAPHERS AND THE THEATRICAL SOCIETY OF THE ESTONIAN S.S.R.

tor l.Normet). The reviewer, a well-known THEATRE writer and essayist Mihkel Mult states that, in general, lin production was inter»sting and mack one think. He suggests the presence of some parallels in the daily practice of the Estonian L. PETERSON. The French Stanislavski (20) mass media, and discusses some social-psycholo­ gical [actors that lead to the phenomen dealt A brief presentation of the life and theatrical willi in lin. protluctioi. views of Jacques Copcan (1879—1949). a «ell- known French stage director and dramatic'coach. This, together with some original insights into Estonian directors in other union republics (69) the matter, is being offered by Lembit Peterson from the younger generation of Estonian direc­ The directors who supervised the productions tors. away from Estonia in 1982 comment on their visits. M. Mikiver directed M.Traal's Sun in the Face in Moscow, R. Trass directed H. Vaii's Paths THE TREASURY OF THOUGHT. JACQUES in the Bog in Yerevan. A. Mikk directed M. COPEAU. Notes of an actor's profession (22) Mussorgsky's Boris Godunov in Krasnoyarsk. ('Vilimaa directed A. Shendcrovas's The Girl The excerpts from the works by Jacques Copeau and Death in Vilnius. V. Jürisson directed A. (1879 1949) Souvenirs du Vie'ux-Cotombier and Tolstoi's and A, Shapiro's Burulino's Adventures Notes stir le metier du CO me die n are printed here. on the Land ol the Fools in Kirov and P. Peda­ jas directed Estonian Fuiry-tules in Osh.

M. VALTER. On play and playgrounds (46) E. HERMAKÜLA. Great actors make a director The season of open-air theatre performances is (76) getting under way. Looking back on the open- _air performances of last summer, the author The reflection of Evald Hermakiila. stage direc­ discusses the function and the suitability of the tor from the Stale Academic Vanemuine Theatre performances and the sites, offering some inte­ has been inspired In the work of his eolleiiKlic. resting information about the sites used today. (he actress Herta Elvistc. H. Elvislc. the People's The author reviews the following open-air per­ Artiste of the ESSR will celebrate her 60th formances: The Old People of Mäetaguse pro­ birthday soon. He discusses the collaboration of duced In tin Rflkvcn Thctilr» (directed In R an actor and a director, the art of acting and Trass), The Envious Bear (directed by E. Spriit). its secrets, the national peculiarities in the stage The Decameron (directed by K. Komissarov. M. characters played by Ihe actress. I'ni ami E. Spriit) and Mourning Becomes Electra (directed by M. Karusoo) — all produced by the Youth theatre, and Mandrugora produced by the K. HAAN. A century from the birth of our first Tallinn State Academic Drama Theatre (directed stars of the stage (80) by H. Saarm). The article gives a survey of the life and work of Nelly Pinna and Olly Vastrik-Teetsov, the The open-air theatre. The open-air theatre? (54) founders of Estonian professional theatre, popu­ lar actresses of their time. Either made her debut What is the prospect of giving open-air theatre in 1903. either was born a hundred years ago. performances in Tallinn, on the site of the for­ N. Pinna acted the first Estonian Judith, O. mer St. Brigittines' convent is discussed by seve­ Vastrik-Teetsov acted the first Estonian Nora. ral people on whose activities the presence and the future of the open-air theatre more or less depend. The editor interviewed Jaan Tamm. the chief of department of the Slate Institute of Cultural Monnilleni Preservation Projects. Jaak Viller, the Dcpnl\ Minister for Culture of the MUSIC ESS». .Ina к Winner*. Tin V\.in:ij>i-r n( 11n Stale Youth Theatre of the ESSR and Mali .Mark. Hit- Chairman of the Cultural Board of I In- Tallinn Executive Committee of the Council of the TIKHON KHRENNIKOV answers (3) Worker's Deputies. An interview with Tikhon Khrennikov, Ihe First Secretary of- the Managing Committee of the M.MUTT. The revenge of the disc jockey (57) Composers' Union win) will celebrate his 70th birthday on 10th June. T. Khrennikov discusses \ review of the production by the Pärnu L. the All-union Festival of Soviet Music (which Koidula Drama Theatre A Super Disc Jockey took place in Tallinn in March) and his own 94 I based on S. Poliakoff's City Sugar, the direc- latest works. R. RISTLAAN. The experience of a music festi­ A. NUIAMÄE. Parting from Matyora in the book val (5) and in the film (62)

Rein Ristlaan. the Chairman of the Organizing A review of the feature A Parting (directed by Committee of the All-union Festival of Soviet E. Klimov. camera by A. Rodionov, Y. Shirtladze, Music, the Secrctarj of the Central Committee S. Tarasnin, the Mosfilm studio, 1982). The of the Estonian Communist Party, gives us his reviewer •tries to point out the similarities and ideas about the festival. differences in the book and in the film.

M. TOPMAN. The All-union Festival of music P.JOONATAN. The Road — leading where? (9) (66) The article, gives an account of the concerts, A review of the documentary The Road (director visiting performers and works in the Festival. - T. Elme. cameraman — A. Viiu. The Tallinn- Alongside the Festival, the plenary session of the film studio, 1982). The reviewer meditates on Managing Committee of the Composers' Union the interrelations between romance and pragma­ of the USSR devoted to the problems of choir tism in work and art. music was carried out m Tallinn. Tikhon Khren- nikov made a detailed report on this session. V. KALDA. Film-club festivals (68) On llth March K. Vaino, the First Secretary of the Central Committee of the Estonian Commu­ The prizes awarded at the six film-club festivals nist Party and P. Demichev. the Minister for of Estonian film. Culture of the USSR held long speeches. In addition, the Moscow music critic T. Kurysheva. CHRONICLE (the 1st quarter of 1983) (87) the Ukrainian composer L Dychko. the Latvian pianist R. Kharadzhanyan and the Tadzhik com­ poser Sh. Pulodi relate their impressions. MISCELLANEOUS

DIALOGUE: Ain Kaalep - Margot Visnap (26) E. PAPP. Some emotional and speculative com­ ments on Raimo Kangros concertos (39) Ain Kaalep, writer and dramatist, and Margot Visnap, a fourth-year student in journalism Raimo Kangro has given,us 2 violin concertos, talk about the relation between Estonian culture a flute concerto, a piano concerto, a concerto and world culture, the theatre and literature, for two pianos and a bassoon concerto to date. the contact of modern Estonian theatre with the The author of the article tries to determine the classics. The discussion shows that classical lite­ originality of Raimo Kangro's composition, the rature is little read and this, together with the peculiarities of the compositional techniques and insufficient knowledge of the world cultural the emotional side of his work. heritage, reduces the possibilities of a good selection of the repertoire. The arts are not popular with the younger generation, but the interlocutors are optimistic about the evolution within a hundred years. CINEMA

M. KARUSOO. A letter to the chief artist of J. PRICE. The possibilities of the video (32) the Rakvere Theatre " Riina Babicheva (96)

The article presents the video a new expanding The director Merle Karusoo from the State Youth form of mass media, its means of expression Theatre of the ESSR addresses the chief artist and possible applications. Riina Babicheva from the Rakvere. Theatre in an open letter asking her to participate in a new planned production as an artist. The pro­ On the application of the video (an interview duction based on M. Karusoo's script after the with the editor in chief of the agency Eesti Rek- novel by A. Dumas Les Trois Mousquetairs laamfilm P. Ojamaa) (37) should be on the- stage of the Youth thea'tre. Although tin letter is about the possible co­ Peedu Ojamaa discusses the possible application operation in a certain production, the develop­ of the video in the newsreel and in the so-called ment of (he argument enables us to draw some prestige film, also in recording the stage per­ generalizations as to the most desirable relations formances and shows. between the director and the artist in the theatre.

Väljaandja: kirju sl us «Piri lika». Tallinn, Pikk t. 73. «Театер. Муузика. Кино» («Театр Музыка. Кино») Ladumisele «ulud 15. (II 1983 Trükkimisele antud Журнал Министерства культуры ЭССР. Госкомитета 20. 05. 1983. ЭССР по кинематографии. Союза композиторов. Союза Ofsctpaht-r 70x100/10. Formaadile 00x90 kuhaldatud кинематографистов и Театрального общества ЭССР. Из­ trükipoognaid 7.8 Arvestuspongnaid HI.4 MB-05237. дательство «Периодика», г. Таллин. Выходит раз в месяц. Tellimuse nr. 14-14. EKP Keskkomitee Kirjastuse trüki­ koda. Tallinn, Pärnu mnl. 67-a. Trükiarv 17 000. На эстонском языке. Адрес редакции: 200090 г. Таллин, Слано H набор 15. 04. 1983. Подписано к печати почтовый ящик 51, Нарвское шоссе. 5. Типография Из­ 20. 05. 1983. Бумага 70x100/10. Печатных листов 7.8. дательства ПК КПЭ. Таллин. Пярнуское шоссе. 67-а. Учетноиздпте.и.скнч ЛИСТОВ 10.4. Заказ 1444. МБ-05237. Тираж 17 000. Цена 75 коп. RAKVERE TEATER, PEAKUNSTNIK RIINA BABITSEVA

Ma hakkan sügisel «Musketäre» tegema, tähtaeg — oktoobripühad. Muide, ebareaalne tähtaeg. Ma ei usu, et hooaja alguse ja pühade vahele mahub 40 proovi­ päeva kõigi tegelaste osavõtul + treeningutunnid. Ma ei tea, kas 40-st piisab. Nii et meiega ühineda tähendab riskida teiste lepingute mittetäitmisega. Ometi kutsun Sind kaasa — Dumas'ga, «13-aastastega» ja «Püha Johanna» läbi lisandunud uute sõpradega.* Selle töö nõudmised on rängad, ma ei tea kedagi peale Sinu, kellele julgeksin neist rääkidagi. Sa pead vist kellegi appi kutsuma — insener­ konstruktori kogemust oleks tarvis. Mu ainus lootus on, et Sindki huvitavad just «ületamatud» raskused. Trupi koosseis on lõpuks pool võitu ja teine pool — nakatumine ühistööst. Praegused visioonid. Vehklemise asemel tuleb karate ja kõiksugune lavavõitlus. Niisiis on musketäride kostüümis kõige tähtsam liikumismugavus + detailid, mis märgivad nende loomust ja kohta hierarhias. Teiselt poolt — õukond tantsib balletti. See vöiks olla detailideni ajastut kopeeriv ka kostüümis. Oleks mõeldav sisse sulatada (näiteks kuninga) riietumistseremoonia, kui meil on küllaldaselt andmeid alusriiete kohta, peale teadmiste, et neid vahetati harva. Ratsud vöiks asendada kõikmõeldavate ratastega, aga arvestama peab piiratud lavaruumiga. Võib-ollu ifaifialkihntamiserattatl? Antavad olukorrad. Mui ei ole kujutlust lavaruumist — tegevuskohu on palju, neist kaks tõllas. Samal ajal peab laval olema ruumi ja üleminekud valguspargist •sõltumatud. Kõige tähtsam: koos Salme tänavaga peaks arvestama ka «Vanemuise» kontserdisaali (NB! — parkett, kolm stanget. dekoratsiooni transport läbi fuajee), vana «l galat» ja Võru . «Kannelt». Jagan nimelt seisukohta, ei oleme vaba- riiklik teater — nii sisulises mõttes kui ka Tallinna iniinifitpüeiuuh vähesuse tõttu. Erisoovid. Mind ei rahulda lavavara transportimise viisid, aita mind ka selles. Kas poleks võimalik ette näha paigutust koormas: võib-olla mingid •kastid, raamid vahtplastist ümbrised, et detaile poleks võimalik halvasti kohelda? Eetikale ei maksa loota, eetika tuleb luua. Dekoratsiooni käsitsemise kord tuleks meil enestel välja töötada ja siis selle järgimist nõuda. Niisamuti rekvisiidi- ja kostüümi- kastid. Praegu on need n.-ö. universaalsed, aga ma olen märganud, et see, mis on ette nähtud kõlbama kõigile, ei kõlba õieti kellelegi. Rekvisiidikast võiks olla näiteks nagu tolmuimeja pakend — igal asjal täpselt oma koht. Detailsemad ajastukostüümid tuleks õmmelda päriselt s. t., et nad kannataksid pesemist- puhastamist, ja musketäridele kohe vähemalt kaks rõivakomplekti. Kogu varustus peab vastu pidama vähemalt kolm aastat. Ja lõpuks — kuivõrd meil reklaamiga keegi ei tegele, peaksime ka selle ise ette tegema. Iluafišš võib olla tagasihoidlik, aga kavad — proovigem läbi suruda! Kõigepealt iseliikuv reklaam — plastikaatkott. Teiseks lasteraamatu tüüpi musketä• ride ajastu kostüümikogu, nagu praegu ilmus «Seitse rahvast, seitsmed rõivad». T,ekstiks väljavõtted raamatust «Paar takti taktist». Ja lõpuks tavaline kavaraama- tuke katkenditega Galina Baškirova brošüürist «Neljas peeglis» — tähelepanu• väärne arutlus selle üle, miks ikkagi armastatakse «Kolme musketäri», kuigi . . . jne. Tööd kui palju. Kui Sa puhkad ka seekord Kloogarannas. kogunegem, sinna. Ega töökuudest piisa niikuinii. Kas teed kaasa? Ja nüüd Sa küsid — mida. Ma ei tea veel. Stsenaarium pole lõpetatud, ootan näitlejate ja Sinu korrektiive. Ma ei tea, kas see saab olema lugu tempera­ mentsetest logarditest, kes ei tea, mida oma vaba ajaga peale hakata, või on see noorukite traagika, kes ei leia enesele rakendust, sest aeg ei vaja neid. Prantsusmaal on sel hetkel kangelaste ajad (Henri IV ja tema hugenotid) möödas, hävitatakse viimaseid usutaganejaid. Võimutseb jesuiitide ordu, ei looda ei kirjandust ega kunsti. Moliere on sündinud, aga ei hammusta veel. On tõsi, et mind huvitaks analüüsida nende nelja mehe saatust lõpuni, just surmad on sümboolsed, ometi teen ma (praegu?) ainult teemant ripatsite loo. Mind kriimustavad märkused ni и lavastuste pikkuste kahta, sellepärast. Niisiis — mida Sa vastad ja millised on Sinu tingimused?

Realavastaja MERLE KARUSOO, Noorsooteater

* R. Babitševa on kujundanud kaht M. Karusoo lavastust, nendeks olid «Popi ja Huhuu» 96 "(1975) ja «Elektra saatus on lein» (1981). (Toim. märkus.)

теогег • muusiko • kiro 6 1983

~^^шШЯШК^*ыш^*т

li kop 78124 " 8 3-?^ I j*. Г hr.