ISSN 0207—6535 "eoter- muusiko kinW^

ENSV Kultuuriminis­ teeriumi, ENSV Riik­ liku Kinokomitee, ENSV Heliloojate Lii­ du, Eesti Kinoliidu ja ENSV Teatriühingu ajakiri

2 I aastakäik

Esikaanel: Tallinna Riikliku Konservatoo­ riumi lavakunstikateedri X lend koos õppe­ jõudude A. Üksküla j-i W Karusooga. J. Rõõmuse fo:o

Tagakaanel: lüi Ever dis «Polkovniku lesk».

Toimetuse kolleegium

AVO HIRVESOO JÜRI JÄRVET REIN KAREMÄE KARIN KASK KALJU KOMISSAROV LEIDA LAIUS ARNE MIKK VALTER OJAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMERA EINO TAMBERG AHTO VESMES JAAK VILLER

PEATOIMETAJA JAAK ALLIK

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt. 5, postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 666-162 Vastutav sekretär Heino Kermik, tel. 445-468 Teatiiosakond Reet Neimar, tel. 445-468 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel. 443-109 Filmiosakond Jaan Ruus, tel. 443-109 Publitsistikaosakond Sirje Endre, tel. 445-468 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel. 449-558

KUJUNDUS: MAI EINER SISUKORD

AVAVEERG. Raimond Laanoja

DIALOOG KULTUURIŠEFLUSE PROBLEEME. Vello Kaik — Heino Kermik

MÖTTEVARAMU MUUSIKA POEETIKA. Igor Stravinski

TEATRIFESTIVAL VILJANDIS 15

ÜLE POOLTEISESAJA PIIRJOONE. Aarne Üksküla 22 KÄISIN TEATRIS. Juhan Viiding 24

TAASSÜND? SEDA MITTE. Maris Balbat 27

ELSE LASKER-SCHÜLERI PUHUL. Nigol Andresen 32

KES? BORISS POKROVSKI 34

MULTIMARGINAALE. Joan Ruus 38

ÜLELIIDULISTE FILMIFESTIVALIDE AUHINNAD 49 BAROKNE ILJENKO EHK KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM. Roman Korogodski 51

EESTI FOTO: SOTSIAALSUS VÖI SALONGLIKKUS? Peeter Tooming 57 MÕNDA «TULILINNU» LOOJAST JA «MIR ISKUSSTVAST» Tiiä Järg 68

STRAVINSKI LOOMINGU VÄÄRTUS. Boriss Assafjev 72

STRAVINSKI EESTIS 75 MEENUTADES SEBALINI. Lydia Auster 77 Veljo Tormis 78 Ester Mägi 79 KALLE RANDALU SÕNAVÕTT ELKNÜ XIX KONGRESSIL 80

UUSI ANDMEID EESTI TORUPILLIST. Ingrid Rüütel 82 ON OKS MURE ISIKLIK ARVAMUS ISIKLIKUST ARVAMUSEST. Eino Baskin 84

NATALIE MEI. Mai Levin 96

KIRJASTUS -PERIOODIKA- TEATER» MUUSI KA . КI NO Aare Laanemets Tootsina «Kevade» ekraniseeringus (lavastaja A. Kruusement). I. juuni — lastekaitse päev Kui kasvatustöös midagi kiiva kisub ja loodetu asemel sõge elu rendi- mees vastu vaatab, ohkame sageli: «Oleks meil igaühel oma Muhu!» Ent meil on igaühel oma Muhu. on oma Illimari rada ja Paunvere koolitaregi. Pole tahtis, kus ta asub Haanjamaal või Paganamaal, vooremaal või kõrvemaal, Lasnamäe veerul kivilinnas. Taara tarkuselinnas või Tamula kaldal Lauluisa mõtliku pilgu all. Tahtis on, et ta on olemas, see meie kõigi rännuteede algus, nagu ütleb vanameister Tuglas. Kust aga tulevad need saamamehed, praagipoisid ja peedivennad? Kas oleme rännuteel midagi olulist kaotanud, ajavankrilt kogemata maha poe­ tanud või koguni kaasa võtmata jätnud? Õigus on Voldemar Pansol. kui ta kirjutab: «On olemas ihuline ja hingeline nälg. Esimene annab end otsekohe tunda ja sunnib kas või leivapoodi minema. Hingega on lugu teistviisi. Võib harjuda elama nõnda, et seda nälga ei tunnegi, ja see on väga halb märk.» Ehk olemegi koduraja kivide vahele jätnud kiratsema ilohäitsme ja nüüd pole. millega hingenälga vaigistada. Hing aga ihkab palju: kange­ laslugusid ja komöödiaid, muusikat ja maale, luulet ja lummavaid maas­ tikke ning' tarku inimesi. Mõnest levimuusika poploost ja «Eabianist» on armetult vähe ilutaime harimiseks, aga rublase roosi jaoks näib piisavat, jääb veel ülegi. Võidakse vastu vaielda (ja alati on seda tehtud), et keda see ilo toidab. Saab viidata vanasõnale «lin ei kõlba patta panna», ja kõik need teised väited. Ometi tuleb tõdeda, et ka esteetilise kasvatuse läbi omandab ini­ mene sotsialistliku elulaadi tõekspidamised. Iga töö. kui teda hästi teha, on ju esteetiliste väärtuste loomine. Head tööd ei iseloomusta mitte ainult tehni­ line, vaid ka esteetiline täius. Kvaliteedimärk antakse eelkõige kaunile tootele. Me rõhutame kull tööharjumuste ja tööoskuste kasvatamist, kuid unustame t ö ö i I u. milleta töö aga ei kujune esmaseks vajaduseks. Lastekaitsepäeval räägitakse ja kirjutatakse palju muretust lapsepõl­ vest, avatud teedest ja lahtistest ustest. Ka see on õigel kohal. Aga tundkem rohkem muret inimese kujunemistce pärast. Sügava hingeeluga inimene ei lõhu ega lammuta, ta ehitab ja loob. Kujunevat inimest on tõepoolest vaja ka kaitsta vildakate arusaa­ made, meie ühiskonna jaoks võõraste mõtete eest. Armas isa ja ema! Hari hoolsalt oma lapse hinge, ära lase ilohäitsmel närbuda. A rata huvi kirjanduse vastu, käige koos kontserdil, kinos, kunsti­ näitusel ja teatris. On ju nii ütlemata tore muljeid jagada ja lapse silmis suurt rõõmu näha. Teil on vähe aega, jah. see on tõesti nii. Kuid lapse tuleviku nimel ei tohiks kahju olla kaotatud ajast. Ja kui ta kodust lahkub, et ise oma kodu luua. tea reisirahast üksnes on vähe. Lugupeetud koolmeister! Sa oled kindlasti märganud, et tühjas hinges tärkab tarkuseivagi vaevaliselt, kui ta üldse tärkab. Seepärast ole tark tohter ja siisti oma õpilastesse iluiha. sellest tuleb ikka tulu ja kasvab kasu. Sinu elaval sõnal on suur jõud. kasuta seda. Гагк inimene on väärt inimene, sügavalt haritud inimene suurim väärtus. On mõistlik meenutada Paul Rummo sõnu: . . . leia meeles hoidu mahti: kus kasvad homseks jõudu juues. ära eu/es oma juuri ja müa kisu lahti! su vanemale sünnimaa. Su juured . . . ju rahvas — kullimut ei ulla saa uhket tulevikku luues. kiu иец. Tlillinna 1.1. (.leatriknllakiiga) keskkooli direktor KALMONI) 1 \ VNOJA «АЛЕЮ, MAAINIMESI JA MEIE SEFFE — TARTU TEATRIMEHI — ON SIDUNUD ELU ISE, TAVALINE MÖÖDAPÄÄSMATU MAATÖÖ,» ütleb Vello Kaik.

Heino Kermik («Teatri. Muusika. Kino.» vastutav sekretär): Möödunud laupäeval «Vanemuise» fuajees alustatud jutuajamise jätkamiseks siin Emajõe talvemängudel andsite vist pisut kerge­ käelise lubaduse? Usun, et teid tõmbab oma kolhoosi võist­ konnale kaasa elama . . . Tartus võistlesite ka ise edukalt ja täna tõite välkmales kolhoosile maksimaalselt punkte. Kust on pärit teie hea võistlejanärv ja maleoskus? Vello Kaik (Tartu rajooni «Avangardi» kolhoosi Vedu osakonna juhataja, «Vanemuise» teatri põllumajanduspreemia laureaat): Meie šeflussidemeil on selles oma osa. Tavaks saanud jõukatsu­ mised malelaua taga ikkagi kohustavad, sest vastas on linnaini­ mesed, vaimuinimesed. H. K.: Tookord autasustasite Tartus pärast «Silva» etendust «Vanemuise» solisti Lüa Ritsingut «Avangardi» preemiaga parima rolliloomise eest. Kuid teie ise olete ju ka laureaat, vist meie vabariigis esimese selletaolise auhinna omanik. Mullu detsembris saite koos Tartu rajooni Lenini-nimelise sovhoosi ametiühingu­ komitee esimehe Endla Rootsmäega «Vanemuise» põllumajan­ duspreemia. Au ja kiitus teatrile, kes vastukaaluks paljude majan­ dite tähelepanule ja kunstialastele preemiatele asutas omakorda põllumehepreemia! Kuidas olete kasutanud oma laureaadiõigust käia esimesena vaatamas «Vanemuise» esietendusi? V. K.: Püüan ikka käia, kui aeg ja töö lubavad. Seda enam, et siis saan juba uut tükki rahvale oma kogemusest soovitada. H. K.: Hüva, eemaldugem siis korraks malest ja Emajõe män­ gude hasardist. Teie klubi juhataja lubas vastutulelikult oma taga­ toa, räägimegi pisut maarahva elust ja kultuurikujutlusist, šefle- misest. V. K.: Olgu pealegi. Setid on meil ju tublid. H. K.: Nüüd on maal liikvel kõiksugu šeffe — neid, kes amet­ liku jaotuskava järgi saadetakse linnaasutustest kartulipõllule küürutama, ja neid, kes on sõlminud mõne maakollektiiviga kul­ tuurialase abistamise lepingu. Seega abi nii tootmise kui vaimu­ elu edendamiseks! Huvitav oleks teada, kumba teie olulisemaks peate? Ja kas teie sümpaatia oleks ehk pisut teisem, kui te poleks tootmisjuht, kuuldavasti osakonnas, kus jätkub teistest rohkem tööjõumuret. V. K.: Kui ma nüüd kultuuriajakirja ootusi silmas pidades ütlek­ sin, et maainimese ja üldse kolhoosielu huvides on hea kultuuri­ sed kõige tähtsam partner, siis tähendaks see küll vist tootmis­ juhi murede liiga kergelt võtmist. Või ka meie majandi ülejäänud, ametlike abiliste — Lõuna Kõrgepingevõrkude ja Tartu Maa- parandusvalitsuse — mitteküllaldast hindamist. Aga kui ma jälle vastupidi väidaksin, siis yõidakse mind kergesti pidada kultuuri- ÖiOlOOQ..:

kaugeks kolhoosnikuks . . . Mõnigi meeldiv ning Teatrite šeflustööd on Eestimaal põhjendatult vajalik asi taganeb tegeliku elu survel: ühe või heaks hinnatud. Kuid Kultuuriministeeriumi teise tööga peab õigel ajal hakkama saama. ühel kolleegiumil oli jutuks seegi, et mullu Võta töökäsi kust tahes! «Turuvarblane» on kahanes maarahva osasaamine teatrist nii ja muidugi see viimane päästenöör. Mui on hea teisiti: vähem anti ringreisietendusi ja vähem meel, et meie osakonna eakamate perede noo­ organiseeriti maalt ka ühiskülastusi teatrimaja­ red on isegi linnast suvel puhkuseajal hakanud desse. Kas te oskaksite seletada, miks see appi tulema. Tähendab, et neid miski ikka veel nii on? kodu ja vanematega, maaga seob. Ka «Vane­ V. K.: Meil «Avangardis» on seni teatris muine» sai meie osakonnas «omaks» just põllu­ käimine küll aina suurenenud. Tänu šeffidele töö kaudu. muidugi. Üldiselt võib tegemist olla raskustega H. K.: Teatri šeflustegevuse hingeks peetakse pääseda vaatama populaarseid lavastusi. «Lau- «Avangardi» kolhoosis inspitsient Erik Linnu- dalüürikai» on vist mitmeaastane järjekord. Ka mäge? Miks just teda? «Südamevalu» ja «Metsise pesa» pileteid pole V. K.: Tema oli esimene. Tuli algul üksi suve­ saada. Rahvale meeldiksid mõned operetidki, ajal tööle, hiljem tõi kaasa kolleegid, kindlad kuid ega neid ju kogu aeg järjest saa mängida. hinnatavad abimehed kolhoositöös, kes keva- Teatriskäija on hakanud valima. Pikad pileti- diti ja sügiseti on teatritööst vabal ajal tahtnud sabad teevad huvilise passiivsemaks. Arvata­ füüsilise tööga rinda pista. Näiteks Lembit vasti oli oma mõju ka möödunud raskel taime- Soone, Tõnis Uibo, Olo Vähi jt. Ja eks nende kasvatusaastal. Ei saa ju keegi lustilisel meelel meeste kaudu jõudnud meie rahva hulka omaja­ sõita teatrisse, kui saak koristamata ja maa gu teatrivaimu Sealt sündis ka kultuurišeflus. Mi­ kündmata. na olen Vedu ja Igavere mail töötanud kaksteist H. K.: Kas te ei arva, et suurem osa teatri­ aastat, vanemuislased on siin käinud juba enne publikut valib lavastusi paraku rohkem nende seda. Jätkuks vaid Linnumäel tervist ja indu! meelelahutusliku, lõbusa või siis sensatsiooni­ H. K.: Klubi juhataja Anita Priks ütleb, et lise maine, mitte probleemi, mõtte- ja kunsti- talle on vanemuislastest taidluseski palju abi. sügavuse järgi? Teatrikriitik Lilian Vellerand Orkestrant Raivo Rebane juhatab estraadior­ täheldas meie ajakirja eelmises numbris peale kestrit ja mängib selles ka ise. Balletisolist lllar tõelise elamuse ka teatris käimist kui moodi ning Rätsep tegeleb laste balletiringiga ja neidude prestiižitaotiust ja kurtis, et teatri mõistmise tase liikumisrühmaga. on veel kahetsusväärselt madal. Kas ei peaks V. K.: Ja kui on soovi kuulata head muusikat siis kultuurišefluse põhiline eesmärk olema või sõnakunstnikke — ikka «Vanemuine»! Kes teatri mõistmise, üldse kunsti vastuvõtu edenda­ siis veel? mine võimalikult paljudes inimestes? Kahju H. K.: Teie esimees Edgar Beek mainis, et ega oleks, kui šeffe kasutataks üksnes mingi au­ «Avangardil» «Vanemuisega» ju šefluslepingut ahnuse ja muude ambitsioonide rahuldamiseks paberil olegi, nii nagu praegu mujal moes. või kõige kergemate operettide ning estraadi­ Esimees ütles uhkelt: «Seflus on meil kirjutamata lauljate kättesaamiseks. seadus!» Tahaks korrata kuulsa tartlase Juri Lotmani V. K.: Ega ametlikku lepingut ole küll. Ent lauset, et peale individuaalse mälu on olemas võib-olla vahel mõni asi lähebki paremini just meie kõigi ühine mälu — kultuur . . . Ent põhi­ isevoolu, see tähendab, loomulikku rada. Kas probleemiks jääb sellele vaatamata, kuidas ka ei tuleta see meelde ammu märgatud inimlikku ise oma hall(aju)-ollusega selle ühisrikkuse isepäisust: ka hästi planeeritud haljasalal talla­ juurde pääseda. Küsimus pole üksns piletites, takse jalgrada ikkagi õtse üle noore muru, hoo­ bussis, vaid tahtmises mõista sügavamat ning pis kaugel ettenähtud kõnniteest. Ju siis olekski keerukamat kunstiteost. Ja selle mõistmise nimel õigem, kui ka ametlikud teed vahel maha pan­ vaevanägemises, eneseharimises. daks rahva radade järgi ja neid radu enne V. K.: Nõnda ta peaks vist olema, aga küllap pisut tundma õpitaks. algab kõik üsna lihtsast, kas või meelelahutus­ H. K.: Kultuurišeflus on meie maal küllalt olu­ likust kokkupuutest teatri ja muu kunstiga. Kõi­ line rahvavalgustuslik töövorm, linna- ja maa­ gepealt ikka teatripropaganda ja kas või lihtne rahva vaimse lähendamise võimalus. See on tuntud viisijupiga operett! Meie kolhoosi kohta meil nüüd riiklikult juhitav protsess. Kahjuks on see ikkagi suur asi, et võime nüüd oma kuus peab ütlema, et planeerivad ja annavad tehtust korda hooajal sõita «Vanemuisesse», bussis ligi aru just šefid ehk tegijad ise. Vastuvõtjad — kuuskümmend inimest. Viisime sinna ka oma šefluspartnerid maalt — ei ole eriti agarad järelpõlve lasteetendusi vaatama. Mudilastele olnud oma soove selle abi mahu, kvaliteedi ega näidati lavatagust, seletati, õpetati. Meil Vedu kallaku suhtes avaldama. Oige küll, kingitud osakonnas oli kohvikklubiõhtu, kus «Vane­ 5 hobuse suhu ei vaadata! muise» solistid laulsid, rääkisid muusikast, näit- ÖlÖlOOQ... lejad sõnalavastustest. Paar aastat oleme sügi­ male . . . (Vahepeal oli avanenud toauks ja klubi seti pärast tööknret korraldanud kolhoosis mi­ juhataja kutsus vaatama Emajõe mängude vägi­ dagi kontsert-loengu moodi nendele töömees­ last, «Avangardi» traktoristi, kes sangpommi tele, kes tavaliselt teatris ei käi või sinna töö lennutades jõudnud juba saja korrani.) tõttu ei pääse. Huviga kuulati esinemas ja kõne­ V. K.: Jaa, aitäh, tuleme! Aga mis puutub lemas neidsamu teatrimehi, kellega koos oli linnakultuuri, auväärt šefid muidugi välja arva­

äsja maa-ande koristatud. Mõni jultunum või tud, siis arvan, et meil, maameestel, pole põh#- muusikakaugem masinamees võis ehk ütelda, just karta kõrvutamisi. et mis see Tartu ooper siis ära ei ole, et vahe kandvaid hääli või sedasi . . . Aga esimene (H. K.: Saalis sangpommirebijat vaatamas tasus samm teatrikunsti mõistmiseks on tehtud ja võib tõepoolest käia. Võitja, avangardist Kalju Pard märgata, et inimestel tekib oma seisukoht ühe seekord suurt rekordit küll ei püstitanud. Ent või teise lavastuse, osatäitja suhtes. Tähendab, huvitav oli see, et vahepeal, «Avangardi» taid­ on ka mingi mõistmine. Võib-olla esialgu veel lejate kontserdil, nägime sama meest uues, see­ mitte kõige õigem. Aga ta on oma. Tööinimese kord rambivalguses. Kontserdil pakuti vane­ enda suhtumine kunstisse muutub aktiivsemaks. muislaste kooliga neidude lavalist liikumist ja H. K.: Ilmne on, et paljud püsivadki kunsti­ teatnmuusikute kätt oli tunda ka meie aja kohta sõbrad sisukat teost analüüsima ei vaevu ja ret­ rikkaliku koosseisuga estraadiorkestris. sensioone enamik inimesi ei loe. Oma maitset Orkestri saatel esitas hiilgava akordionisoolo korrigeerima ei kiputa. Huvitav oleks teada, juba tuttava näoga mees — sangpommirebija kuidas maarahvale meeldis «Kauka jumal» Jaan Kalju Pard. Üllatavad olid tema musikaalsus, Toominga käsitluses? Selle vana draama pea­ traktoristi talvisest külmast tööst hoolimata väle­ aegu avangardistlikus ja ühtlasi lausa maalähe­ dad sõrmed ja lavaline vaba esinemine, mis ei daselt folkloorses kujundikeeles lavastus on küll jäänud alla elukutselise teatnmuusiku elegant­ vist meie talupojakultuuri tippe laval ja üldse. sele ülesastumisele. Hiljem kuulsin, et päeva­ Kuidas arvate, kas J. Toominga ajakohane mõt­ kangelane on ka tubli mehhanisaator ja otse­ tetihe kujundihsus on meie üldiselt vananevale kohene knitikavõimeline kodanik. Kõigi sassis maapublikule vastuvõetav ning jõukohane? Kas ja nõmedate asjade, maailma hädade tempera­ lavastuse probleem ja eetika kajastuvad kol­ mentne parandaja. Mõnikord peetakse niisugu­ hoosnike mõistmises küllalt täpselt? seid inimesi ka pisut veidrikeks. Sest tõepoo­ lest, mis asja peakski üks inimene praegu, V. K.: Täiesti õige, küllap oleks vaja mõnes­ stressiajastul, nõnda rahmeldama ja kõike süda­ segi teosesse rohkem süveneda. Jaan Toominga mest tegema!) lavastusi oleme tõepoolest vaadanud suhteliselt V. K.: Jaa . . . kultuurne põllumees ning süda­ vähem. Tema stiiliga harjumine võtab rohkem mega tehtav töö on suur asi. Meile on tulnud aega. Siiski arvan, et lavastuse probleemid olid juurde keskeriharidusega mehhanisaatoreid. arusaadavad ja mõistetavad ka maarahvale. Ka kunstielamust vajavad need inimesed kiirele tööajale vaatamata. Meie kohvikklubi ürituselt H. K.: Tavaliselt arvatakse, et filmikunst on lähevad lüpsjad vahel kell kolm öösel õtse lauta nagu arusaadavam, lihtsam. Kuid paraku mär­ ja küsivad veel, miks neid õhtuid tänavu nii kame kinosaaliski kohatuid ning mõistmisest harva on. kaugeid reaktsioone Mõni aeg tagasi linastus H. K.: Teie, põline põllumees . . . Tallinnas meie naabrite film «Teekond para­ V. K.: Ega ma nii põline olegi. Õppimine on diisi». Selle sisu ja kujundikeelt puudutamata viinud paljusid põllust eemale. Kuusteist aastat julgen väita, et filmi vaatamisel pealinna esin- duskinos valitses häirivalt banaalne õhkkond. koolipinki! Õnneks tõi EPA diplom mind maa Arvan, et mitte kunagi kaugeimaski kolkanurgas peale tagasi. pole nii valjusti ja nit vale koha peäl nõnda hir­ H. K.: Tahtsin küsida teilt maaelu peamist nutud ning kahemõttelisusi üle saali hõigatud. probleemi. Omas külas hoiab inimesi tagasi vähemalt ene­ V. K.: Arvan, et see ongi põlvkondade vahe­ seväärikus ja naabrite häbenemine. Ent vaata­ tusega kaasnev põllumehe järelkasvu mure . . . jate enamik oli noor, kellel on tänapäeval ju Tuli meil sõjaväest tagasi noormees, võiks olla valdavalt keskharidus ja vastav ettevalmistus kodukandis vajalik traktorist, aga tema ütleb: esteetikaski. Kuidas seletada seesugust motte­ «Lähen parem linna miilitsaks, seal saab oma ja tundevaegust? Või on see filmitegijate ette­ sada viiskümmend kulli, aga tööd pole midagi vaatamatus, et nad ei osanud karta vähema ja linnas pruutisigi rohkem.» Last võõrutavad maast analüüsivõimega inimeste pärast? Ei näinud ette, need maaelust kaugele jäävad lasteaiad, koolid, et need ei jõua linateose esimesest, silmaga internaadid . . . Oleneb ka, millisesse sotsiaal­ haaratavast kujunditasapinnast — filmis põh­ sesse gruppi noor hiljem satub, kes ja kuidas jendatud erootikast või frivoolsustest kauge­ teda mõjutavad. Raha ilmselt jätkub, jääb ainult 6 Olo О.ГЛ küsimus, kuidas seda raisata ja aega viita. Maale mine ning väljanägemine ei nõua sel juhul eriti tagasi tulevad enamasti keskealised või veel palju hoolt. Ikkagi nn-öelda massikunst. vanemad. H. K.: Iseasi küll, kuidas meie rändkino re­ H. K.: Siit võiks järeldada, et noorus on, nagu pertuaar kajastab filmikunsti tänast päeva ja ikka, linnas lörtsida. Tung linna, või nii-öelda vastab sellele, mida näidatakse samal ajal linna- kultuurile lähemale, on otsekui loodusseadus, kinodes. Kuid see on omaette probleem . . . mis lõpeb vedelemisega kusagil ülerahvastatud V. K.: Seflus tähendab meile eelkõige teatri­ kontoris. elamust. Kuid küllap on sellel avaramgi tähen­ Teadus väidetakse olevat tootlik jõud. Teatava dus. analoogia järgi peaks haritud ja kultuurne töö­ H. K.: Kiiresti muutuvad elu ja kunstid vaja­ inimene tootmises olema samuti suurema kasu­ vad asjatundlikke kontakte. Kultuunšefluse kün- teguriga. Vähemalt keerukamate seadmete ja nimaad on endiselt avarad, ka Emajõe ääres. masinatega ameteis. Aga kas pole tegelikkuses Teiega kohtuma sõites sattusin poolkogemata ikkagi vastupidi? Suurema haridusega, vaimsust Tartu Kunstimuuseumi almanahhis huvitavatele ja kultuuri kõrgeks seadev noor kaugeneb maa­ kirjadele 1961.—1963. aastast. Üks siitkandi tööst, mis on ju praegu üsna valus nähtus. Olen mees, kunstnik Johannes Saal, saanud hoogu kaugel mõttest, et meie mehhaniseerimise nüü- tollastest kunstinädalatest, hakkas vabatahtlikuks distasemel otsustaks kõik igivana toores ihu- erašefiks Luunja põllumehele ja tegi oma val­ jõud või tuimavõitu töörügamme või et me seda gustustööd (vist tervise tõttu) koguni kirja teel. taga nutma peaksime . . . Septembris 1963 on ta kirjutanud nõnda: «Kuns­ V. K.: See on muidugi üsna keerukas prob­ tist tuleb veel natuke kõnelda. Kuigi pidasin leem. Olen vaadanud, et meie põldude kõige oma «kaugõppekursuse» lõpetatuks, aga puru- võimsama ja keerukama masinaga — K-700 — põuasele maale ei ole mitte ainult ükski tilk — tuleb toime ka kuueklassilise haridusega mees. vaid samuti mitte ükski toobritäis — ülearune . . . Ta otsib ise lisatarkust ja võib masinatundmises Sest ma ei taha, et kunst jääks ainult «suurte ületada kõiki. Peamine on ikkagi suhtumine sakste» asjaks, nagu ta ikka on tükkinud jääma.» sellesse, mida teed. Suhtumine määrab elus Kunstniku vastutustundest paistab vastu avar kõik. «Südamevalus», mida me «Vanemuises» mõte. Nõnda realiseerubki vist intelligentsi — vaatasime, tüssab kunagine masinatraktonjaam näitlejate ja kunstnike-kujutajate — kutsumus kolhoosi. Nüüd on kolhoosi tööpartnerid intelli­ (või kohustus?) mõtestada oma toitja — töötava gentsemad, ju vist kavalamadki. Igatahes tulid rahva — saatust ja olemist läbi aegade. Vahel meelde EPT ja EKE ettevõtted. Mida või kuidas tundub meil sellestki pisut võlgu jäävat. Kul- kolhoosile ka ei ehitata või tehta, kolhoos peab tuunšeflusel saaks seal vist olla auväärne osa. selle iga! juhul nurisemata kinni maksma. Hinna kõrgeks ajamine on tänapäeval vist küllalt liht­ V. K.: Noh, nii kõrget lendu ei |ulge vist ne. Ja tulemusi näeb igaüks ise: suursportlased esialgu tahtagi, aga rahvavalgustus on tänu­ ja poolkutselised meeskonnad on ju kõik ikka väärt tegu igal juhul. Oleme vist kõik pisut KEK-ide tiiva all, mitte kolhooside juures. Ka ettevaatlikuks tehtud poolpõlastatava ajavnte- nägusad luksuslikud keskusehooned ja elamu- kunsti sildiga Kuid mida seal häbeneda? Teat- kvartalid kerkivad enamasti nende liinis. Oma rissegi võib tõesti minna kas või ainult selleks, osasse suhtumine on alati oluline! et oma tööasjad ja mured korraks unustada. Hommikul, kui jälle seisad töökoja õuel vasta­ kuti mehega, kes hilisööl koos sinuga astus H. K.: Võib-olla leidub suhtumistelgi mingeid koduväravas maha teatnbussi st, võid talle jul­ objektiivseid põhjusi. Meie jutt kaldub ikka ja gemalt pakkuda mõnda nirumat töödki. Sa tead, jälle elule ning tööle, ent ju on selleski mingi et temagi kannatus on eilsest pisut pikem. seaduspära, öelge, palun, missugused on teie kandi suhted meie ajakirja kolme kauni muu­ saga? Märts, 1982

V. K.: Teatriga on meil nüüd muidugi kõige soojemad suhted. Muusikat on raskem kätte­ saadavaks teha ja ka inimesed ise pole selleks kohtumiseks vist valmis. Tõsisem muusika vajab ettevalmistust. Kuid oleks vist väär praegu, mil maarahvas kipub valdavalt kõrges eas olema, peale suruda just keerukamat kunsti ja eriti aktiivset taidluselu See mõjuks arvatavasti vas­ tupidiselt soovitule . . . Kijios käiakse Vedu osa­ konnas kaks korda nädalas. See võimalus on 7 teatris käimisega võrreldes lihtsam ja ka riietu­ moirevorormu MUUSIKA POEETIKA

NELJAS ÕPPETUND: TÜPOLOOGIA IGOR STRAVINSKI Igasugune kunst eeldab valikut. ajastu heliloojaid siduv ühine element. Tööle asudes ei ole ülesanne mulle tava­ Mozarti ja Haydni muusikaline pale on liselt päris selge. Kui küsitaks, mida ma teile kindlasti hästi tuttav ning kind­ loomeprotsessi käesolevas staadiumis lasti pole teil jäänud märkamata ilmne saavutada tahan, oleks mul raske vasta­ seos nimetatute vahel. Samal ajal võib ta, ent võiksin täpselt öelda, mida ma neid kergesti eristada, kui tuntakse vas­ saavutada ei taha. tava ajastu muusikalist keelt. Edasiliikumine millestki loobumise läbi, oskus vajalikku kaarti ära visata, Rõivastus, mille ühe generatsiooni nagu mängur ütleks — see on suur jaoks määrab mood, tingib ka riiete valikutehnika. Ja jällegi on siin tege­ kandjate iseloomulikud erilised žestid, mist Ainsa otsimisega Paljude seast, sellise kõnnaku ja rühi, mis sõltuvad millele viitasime teises õppetunnis. riiete lõikest. Täpselt samuti jätab min­ Näidata, mil viisil see printsiip ka­ gi ajastu «muusikaline garderoob» oma jastub minu muusikas, tundub mulle jälje keelele ehk teisiti öeldes, «muusi­ väga raske ülesandena. Teen katset seda kalisele žestikulatsioonile», nagu ka teile seletada mitte niivõrd üksikuid helilooja suhtumisele kasutatavasse fakte näiteks tuues, kui osutades oma helimaterjali. Arvukate detailide hul­ loomingu üldistele seaduspärasustele. gast on just need vahetuteks faktori­ Võib kõrvutada kahte dissoneerivat heli teks, mis aitavad meil aru saada muusi­ ja saavutada vahetu ning vägivaldse kalise keele ja stiili kujunemisest. aistingu; teisest küljest võib esitada Pole vajadust teile seletada, et see, omavahel harmoneeruvaid värve ning mida kutsutakse ajastu stiiliks, on tege­ saavutada eesmärgi kaudsemal teel, likult individuaalsete stiilide kombi­ kuid seda kindlama. Viimati mainitud natsioon, niisugune kombinatsioon, kus meetodi olemus viitab alateadvuslikele domineerivad oma aega ülekaalukalt protsessidele, mis muudavad meid altiks mõjutanud heliloojate meetodid. terviklikkusele. Me eelistame instink­ Pöördudes tagasi Mozarti ja Haydni tiivselt seoseid ning nende talitsetud näite juurde, võime märkida, et nad tugevust laialipillatuse väsimatutele toitusid ühest ja samast kultuuripinna­ jõududele — teisiti öeldes, eelistame, et sest, ammutasid ühtedest ja samadest erinevuse asemel valitseks korrapära. allikatest ning kasutasid ära teineteise Kuivõrd mu isiklik kogemus osutab avastusi. Ometi on ime mõlema puhul vajadusele midagi välja jätta, kui tuleb kellegagi jagamatu. valida, ja diferentseerida, kui tuleb Võib öelda, et meistrid, kes oma ühendada, näib mulle, et võin seda põ­ suuruses ületavad kõiki kaasaegseid himõtet rakendada muusika suhtes ter­ kokku, levitavad geeniuse kiirgust veel vikuna, et saada pilti tulevikust kui ka kaua pärast surma. Sel viisil meenuta­ ruumilist tagasivaadet muusika aja­ vad nad võimsaid signaaltulesid — ma­ lukku ning samuti mõista, mis kujun­ jakaid (kui kasutada Baudelaire'i väl­ dab teatud helilooja või koolkonna tege­ jendit) —, mille valgusest ja soojusest liku näo. sünnib koondsuundumus, millest saab Olgu see meie panuseks õpetusse osa enamik nende järeltulijaid ja kus muusika tüüpidest — tüpoloogiasse — kristalliseerub traditsioonide kogum, ja stiiliküsimuse uurimisse. mis moodustabki kultuuri. Stiil on eriline moodus, kuidas heli­ Need suured tuletornid, mis ajaloos looja organiseerib oma tõekspidamisi ja plingivad pikkade ajavahemike järel, kõneleb oma elukutse keeles. See muusi­ tingivad järjepidevuse, mis annab tõeli­ kaline keel on teatud koolkonna või se ning ainsa seadusliku tähenduse 8 lörtsitud, kuid jumaldatud sõnale «evo­ päev-päevalt kaob järjepidevus ja ühtse lutsioon». keele eelistamine. Individuaalsed kapriisid ja intellek­ Progressi fanaatilistele pooldajatele tuaalne anarhia, mis näivad paljuski on tänane päev alati ja tingimusteta juhtivat tänapäeva maailma, isoleerivad rohkem väärt kui eilne. Sellest tuleneb kunstniku ta kolleegidest ja tingivad vaieldamatu järeldus, et kaasaja palju- tema muutumise publiku silmis monst­ liikmeline orkester on edasiminek, võr­ rumiks, oma keele, sõnastiku ning kuns- reldes mineviku väiksemate koosseisu­ tiaparaadi ise leiutanud originaalseks dega, et Wagneri orkester on samm peletiseks. Juba kellegi poolt tarvitatud edasi, võrreldes Beethoveni omaga. materjali või väljakujunenud vormide Mida selline eelistus väärt on, jäägu kasutamine on talle reeglina keelatud. teie otsustada . .. Nii jõuab helilooja selleni, et tema kee­ lel puudub suhe teda kuulava maailma­ Tõesti, kunsti horisondil kohtab pik­ ga. Ta kunst muutub täiesti ainulaad­ kade ajavahemike järel tervikusse sobi­ seks: edastamatuks ja igakülgselt sule­ matuid figuure, kelle päritolu on tead­ tuks. Sobimatus üldisesse konteksti pole mata ning eksistents kui niisugune sele­ enam erandlik veidrus, see on ainus tamatu. Jumalik tahe näib nende mono- kriteerium uustulnukate omavahelises liitide kaudu tahtvat tõestada juhusliku võitluses. olemasolu ja teatud määral ka selle ole­ Niisugune traditsioonide täielik hül­ masolu seaduspärasust. Muusikas leidub gamine kutsub esile rea anarhistlike, erinevate nimedega niisuguseid ebapide­ üksteisega sobimatute ja vasturääki­ vuse elemente — looduse vempe. Kõige vate tendentside ilmumise ajaloos. Ajad huvitavam on Hector Berlioz. Tema on muutunud sellest peale, kui Bach, tohutu maine on tagasiviidav eel­ Händel ja Vivaldi rääkisid ilmselt samas kõige orkestri brio'le, mis annab tunnis­ keeles, mille ka nende õpilased üle võt­ tust kõige erutavamast originaalsusest, sid, seda oma isiksusele vastavalt tei­ täiesti spontaansest, millelegi taanda- sendades; mil Haydni, Mozarti ja Cima- matust originaalsusest, mis on siiski rosa puhul võis ühe mõjusid märgata ebapiisav selleks, et varjata leiutamis- teise töödes, mida nende järeltulijad potentsiaali nõrkust. Kuigi Berliozi pee­ käsitasid enda jaoks mudelitena — järel­ takse alusepanijaks sümfoonilisele poee­ tulijad, nagu näiteks Rossini, kes nõnda mile, väidaksin selle vastu, et nimetatud liigutavalt armastas rõhutada, et Mo­ žanr (selle eluiga, muide, oli väga lühi­ zart on olnud ta noorusrõõm, küpse ea ke) ei ole samaväärne suurte sümfooni­ meeleheide ja vanaduse lohutus. liste vormidega, sest ta kipub täielikult Need päevad on koha loovutanud sõltuma muusikavälistest elementidest. uuele ajastule, mis püüab materiaalses Selles mõttes on Berliozi mõju suurem sfääris muuta kõike ühenäoliseks, vaim­ esteetikale kui muusikale; kuigi seda on ses sfääris aga lugupidamisest anarhist­ tunda Liszti, Balakirevi ja Rimski- liku individualismi vastu hävitada kõi­ Korsakovi noorpõlvetöödes, ei puuduta ke universaalset. Just sel viisil isoleeri­ see nende muusika olemust. takse universaalsed kultuuritsentrumid. Eespool kõne all olnud suured maja­ Neist säilib vaid rahvuslik, võib-olla kad pole kunagi vilkunud muusikamaa­ isegi piirkondlik raamistik, mis omakor­ ilmas tõelist segadust tekitamata. Pä­ da lõpptulemusena hävineb. rastpoole olukord muidugi stabiliseerub. Kaasaja kunstnik, tahab ta seda või Tuli valgustab järjest nõrgemini, kuni mitte, moodustab selle põrguliku masi­ saabub moment, kus ta soojendab veel navärgi ühe lüli. Mõned lihtsameelsed ainult pedagooge. Sel hetkel sünnib rõõmustavad niisuguse olukorra üle. akademism, kuid varsti ilmub uus tule­ Mõned kuritegelikud kiidavad selle torn ja kõik kordub, mis ei tähenda, et heaks. Ainult üksikuid kohutab enesesse see toimub ilma vapustuste ja õnnetus­ tõmbuma sundiv üksildus, samal ajal juhtumiteta. Juhtumisi esindab praegu- kui kõikjal ümberringi ahvatleb sot­ 9 ne ajastu näidet muusikakultuurist, kus siaalne keskkond. Universaalsus, mille voorused meil esiletõstmise kaudu edastab tsivilisatsi­ tasapisi käest libisevad, erineb kardi­ oon kunstiteostele ja puhtmõttelise töö naalselt üha rohkem levivast kosmopoli­ produktidele midagi oma struktuurist. tismist. Universaalsus eeldab kõikjale Noil õnnelikel aegadel sai i 1 u olla leviva ja edastatava kultuuri viljasta­ käsitöölise eesmärgiks ainult kasu­ vat mõju, samal ajal kui kosmopolitism liku kategooriate läbi. Tema esmane ei hoolitse ei tegevuse ega doktriini mure oli seotud hästi sooritatud eest, kutsudes esile steriilsele eklektit­ tegevuse sihipärasuse ja sealjuures sismile omast ükskõikset passiivsust. vajaliku korra säilitamisega. Nii­ Universaalsus nõuab alati alistumist sugusest sihipärasusest tekkiv esteetili­ kehtestatud korrale, ja veenvatel põh­ ne mõju võis seaduslik olla vaid eelne­ justel. Allume korrale kas sümpaatiast valt väljaarvestatuna. Poussinil oli või tervest mõistusest tingituna. Mõle­ õigus, öeldes, et «kunsti eesmärk on mal juhul ei lase meie jaoks kasulikud nauding». Ta ei öelnud, et nauding tulemused end kaua oodata. peaks olema kunstniku eesmärk: viima­ Keskaja ühiskonnas, mis tunnustas sel tuleb alati alluda tehtava töö poolt ja kaitses vaimse sfääri primaarsust esitatavatele nõudmistele. ning inimväärikust (mitte segi ajada in­ Nimetatud tõsiasi rajaneb kogemu­ dividuaalsusega), sellises ühiskonnas ra­ sel, paradoksaalsena tundub vaid, et janes korrapärasus kõigi poolt tunnus­ leiame vabaduse ranges allumises objek­ tatud väärtuste hierarhial ja moraali- tile, «...tark, ei teda autuks tee, kui printsiipide kogumil, mis teatud fun­ kuuleb teiste nõugi järelandlikult, «üt­ damentaalsetest headuse-kurjuse ning leb Sophokles Andre Bonnard'i suurepä­ tõe-vale põhimõtetest lähtudes fikseeris rases «Antigone» tõlkes*. «. . . need asjadevahelised suhted. Ma ei nimeta­ puud, mis nõtkuvad, ei murdu kergesti, nud ilusa-inetu printsiipi, sest dogmade kuid tõrkjad hukka saavad ühes juur­ püstitamine niivõrd subjektiivsetes tega.» küsimustes on absoluutselt mõttetu. Pöördugem parima näite poole: see Ei tohiks üllatada, et korrale sotsi­ on fuuga, puhas vorm, kus muusika ei aalses mõttes pole nimetatud kategoo­ tähenda midagi peale iseenda. Eks anna riad kunagi otseselt allunud. Tõsi on, et ju fuuga tunnistust helilooja allumisest mitte esteetiliste ettekirjutuste, vaid reeglitele? Ja kas mitte neis piirangu­ inimese sotsiaalse seisundi parandamise tes ei tunneta ta loojavabaduse avardu­ ja kunstnikus asjatundliku töömehe mist? Tugevus sünnib vangistuses ja sureb vabaduses, on öelnud Leonardo da Vinci. Subordinatsiooni puudumine hoopleb vastupidisega ja hukkub, piiratuna alati pettumust valmistava lootusega saada tugevaks vabaduses. Selle asemel saa­ vad talle vabaduses osaks vaid tuju meelevaldsus ja kujutlusvõime korratu­ sed. Nii kaotab ta igasugused kontrolli jäljedki, kaotab suuna ning lõpetab muusikale väljapoole selle võimalusi ja pädevust jäävate nõudmiste esitamise­ ga. Kas me ei nõua tegelikult võimatut, eeldades, et muusika suudab väljendada tundeid, ümber panna dramaatilisi situ­ atsioone, isegi loodust imiteerida? Ja nagu poleks illustraatori roll muusika jaoks veel küllaldane karistus, leiutati sajandil, millele võlgneme tänu nõnda­ nimetatud valgustusest sündinud prog­ ressi eest, tagatipuks monumentaalne 10 absurdsus, mis seisneb lüürilise draama puhta juhuse läbi teeks sellest reeglist igale rekvisiidile nagu ka igale tundele erandi, võiks viimane omakorda saada ja karakterile leitmotiiviks kutsutava uute konventsioonide alguspunktiks. omamoodi riidehoiunumbri omistami­ Kuulsas äikesestseenis «Rigolettos» ei ses — süsteem, mis sundis Debussyd kõhelnud Verdi kasutamast paljude he­ tähendama, et «Niebelungide sõrmus» liloojate poolt enne teda rakendatud mõjus talle nagu midagi suurlinna vormelit. Omaenda leidlikkusele toetu­ muusikalise telefoniraamatu taolist. des ning traditsioone hülgamata loob ta Wagner kasutab kahte liiki leitmo- tõepoolest originaalsed aabitsatõdedel tiive. Ühed sümboliseerivad abstraktseid rajanevad, eksimatult helilooja käekir­ ideesid (saatusemotiiv, kättemaksumo- ja meenutavad leheküljed. Peate nõustu­ tiiv jne.), teised pretendeerivad objekti­ ma, et need jäävad väga kaugele Wag- de või konkreetsete isikute kujutamisele neri süsteemist, milles selle süsteemi (mõõk või veider Niebelungide pere­ viirukisuitsutajad tervitavad itaalia kond). ooperi väljatõrjujat. Paljud subtiilsed Imelik, et skeptikud, kes varmalt mõtlejad suhtuvad itaalia ooperisse põl­ nõuavad uusi tõestusi kõikide asjade gusega, olles viidud eksiteele sümfonis- kohta ja kellele valmistab salajast nau­ mi poolt, milles nad näevad lõputut et­ dingut paljastada igasugust konventsio­ tekäänet kirjanduslikeks tõlgitsusteks. naalsust juba väljakujunenud vormides, Niisiis ei ole oht mitte klišeede kasu­ ei vaja kunagi mingeid põhjendusi mõne tamises. Oht on klišeede f abr it seerimi­ idee, objekti või karakteriga samasta­ ses ning neile seaduse jõu andmises— tavate muusikaliste fraaside vajalikkuse türannias, milles tuleb näha põhiliselt või isegi lihtsalt kasulikkuse kohta. Kui romantismist arenenud jõuetuse mani­ vastataks, et geeniuse jõud on siinkohal festatsiooni. niisuguse samastamise küllaldane õigustus, Terminitele «romantism» ja «klassit­ siis küsiksin, mis mõte on neil pisikestel oht­ sism» on omistatud niivõrd erinevaid ralt käibel olevatel Debussy poolt silmas tähendusi, et te ei tohiks minult oodata peetud muusikalise telefoniraamatu mate­ seisukohavõttu lõputus vaidluses, mis riaalse kehastuse moodustavatel leitmotüve üha selgemini muutub ikka enam vaid­ sisaldavatel raamatukestel, mis muuda­ luseks sõnade üle. Sellele vaatamata ise­ vad kogenematu kuulaja «Jumalate loomustavad meie defineeritud allumise hämaruse» etendusel sarnaseks ühega ja subordinatsiooni puudumise printsii­ nendest turistidest, keda võite näha bid väga üldises mõttes ammendavalt Empire State Buildingi tipus püüdmas klassikalise koolkonna esindaja ning orienteeruda, New Yorgi plaan käes. romantiku suhtumist kunstiteosesse Ärgu kunagi öeldagu, et need väikesed Kummatigi on säärane jaotus puhtalt raamatud tegelikult solvavad Wag- teoreetiline, sest leiutamise olemuses nerit ja moonutavad tema kavatsusi: võime alati leida igasugustest piirangu­ nimetatute populaarsus üksi tõestab, et test hoiduva irratsionaalse elemendi, nad rahuldavad reaalset vajadust. millele allumise vaim ei laiene. Just Sellised kunsti alal mässajad, kelle seda on Andre Gide nii hästi väljenda­ hulgas Wagner kujutab endast kõige nud, öeldes, et klassikalise koolkonna viimistletumat näidet, ärritavad kõige tööd muudab kauniks vaid neile iseloo­ rohkem kalduvusega süstematiseerimi­ mulik ikestatud romantism. Märkimis­ sele, mis konventsioonidest loobumise väärne selles mõtteteras on tähelepanek sildi all loob uued, täpselt sama meele­ ikestatuse vajalikkusest. Võtke näiteks valdsed, kuid palju tülikamad reeglid. Tšaikovski muusika. Millest see koos­ Sest me kannatust ei pane proovile neb? Ning kust leidis Tšaikovski oma mitte niivõrd meelevaldsus (mis ju üldi­ loomingu lähtepunktid kui mitte ro­ selt on päris süütu asi) kui süsteem, kus mantikute muusikas käibiva arsenali meelevaldsus on printsiibiks. Meenub hulgast? Ta teemad on suuremalt jaolt üks näide selle kohta. Nimetasime, et romantilised nagu muusikat liikuma­ jäljendamine ei ole ja ei tohi olla muu- panev impulsski. Mis aga üleüldse 1 1 sika objektiks. Kuid kui muusika mõne romantiline ei ole, see on viis, kuidas ta need muusikateoseks sulatab. Mis võiks modernsuses. Täpselt samuti võiks eba­ seal rohkem me maitsele vastata kui piisavas või liigses modernsuses aega mitte fraseerimine ja tsesuurid? Ärge süüdistada. Hiljutine rahvaküsitlus mõelge, palun, et vajan ettekäänet, näitas, et kõikide kontsertide lõikes ülistamaks ühte vähestest vene heli­ valitseb Beethoveni muusika järele loojatest, kellesse ma tõesti kiindunud Ameerika Ühendriikides suurim nõud­ olen. Tõin ta näiteks ainult seepärast, et mine. Selle põhjal võiks öelda, et see näide on niisama rabav nagu ühe Beethoven on väga modernne helilooja, teise meie jaoks palju kaugema roman­ nii silmapaistva tähtsusega Paul Hinde- tiku muusika. Pean silmas Carl Maria mith aga üldsegi mitte modernne, sest von Weberit. Mõtlen ta sonaate, kus küsitluse põhjal saadud pingereas ta instrumentaalne väljapeetus on nii ran­ nime isegi ei esine. ge, et vähesed juhuslikult lubatavad Modernism terminina ei sisalda rubato'd ei suuda varjata pidevat ja heakskiitu ega hukkamõistu ning ei ko­ erksat valitsejapoolset kontrolli. Kui husta üldse millekski. Kuid see on ta suur erinevus on ühelt poolt «Nõid­ nõrkus. Sõna varjab meie eest oma tege­ küti», «Euryanthe», ja «Oberoni» ning likku tähendust, võimaldades end suva­ teiselt poolt «Lendava Hollandlase», liselt tõlgendada. Tõsi, on öeldud, et ela­ «Tannhäuseri» ja «Lohengrini» lõt­ da tuleb omas ajas. Üleliigne soovitus: vuse vahel. Rabav kontrast. Paraku kuidas võikski teisiti? Isegi siis, kui ma mitte juhuslikult esinevad meie teatrite tahaksin minevikku tagasi pöörduda, kuulutustulpadel palju sagedamini vii­ osutuksid mu eksiteele viidud tahte mati nimetatud kui Weberi imetlus­ kõige energilisemad katsed asjatuks. väärsed ooperid. Järelikult on igaüks kasu lõiganud Kokkuvõtteks: kunstiteoses selge selle sisulageda termini määramatusest korrapärasuse saavutamiseks, teose talle vormi ja värve anda püüdes. kristalliseerumiseks on vaja, et kõik Kuid jällegi, mida me siiski mõistame kunstniku kujutlusvõimet liikuma pane­ modernismi all? Minevikus ei kasutatud vad ja elujõudu stimuleerivad dionüü­ seda sõna kunagi, teda isegi ei tuntud. soslikud elemendid alistataks enne, kui Ometi polnud eelkäijad meist rumala­ nad meid joovastavad, ning allutataks mad. Kas see termin kujunes mingiks lõpuks seadusele. Apollon nõuab seda. avastuseks? Näitasime, et mitte midagi Jätkata lõputut diskussiooni klassit­ selletaolist. Kas ei anna ta pigem tun­ sismi ja romantismi üle ei vasta mu nistust moraali ja maitse langusest? maitsele ega kavatsustele. Olen küllalt Siinkohal näib mulle, et peame kindlasti põhjalikult öelnud vajaliku, selgitamaks vastama jaatavalt. oma seisukohti selles küsimuses. Kuid ma ei loeks oma ülesannet täidetuks, kui ma ei pööraks väheseks ajaks teie tähelepanu eelnevaga tihedalt seotud kahe teise antagonisti — modernismi ja akademismi — vahekorrale. Kõigepealt, mis nurjunud neologism on sõna «modernism»! Kõige selgemalt defineeritud tähenduses mõistetakse selle all üht roomakatoliku kiriku poolt hukkamõistetud teoloogilise liberalismi vormi. Kas modernism kunstis peaks pälvima analoogilist hukkamõistu? Arvan, et kindlasti ... Modernne on see, mis esindab oma aega ja mis peab väl­ jenduma oma aja raamides püsimises ning nende raamide respekteerimises. Mõnikord süüdistatakse kunstnikke kas liigses või siis jällegi mitteküllaldases Mu siiraim lootus on, et teie oleksite nimetatud väljendiga niisama kim­ batusse viidud nagu ma ise. Palju liht­ sam tunduks lõpetada puru silmaaja- mine ning tunnistada kohe ja lõplikult, et kõik, mis toidab meie snobismi, on modernne selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Kuid on's snobism tõepoo­ lest väärt toitmist? Sõna «modernism» on kokkuvõttes agressiivsem seetõttu, et tavaliselt vastandatakse teda teisele, täiesti selge tähendusega terminile — «akademism». Kunstiteost nimetatakse akadeemili­ seks siis, kui ta on täpipealt konserva­ tooriumi retseptide järgi loodud. Siit tuleneb, et kui akademismiks pidada jäljendamisel põhinevaid kooliharjutusi, on see iseendast midagi väga kasulik­ ku ja isegi hädavajalikku eeskujude najal treenivate algajate jaoks. Täpselt samuti tuleneb, et akademismil ei peaks kohta olema väljaspool konservatooriu­ mi ja et oma õpingud lõpetanud, kuid akademismi ideaalidest lähtuvad heli­ loojad kirjutavad jäigalt korrektset, veretut ning kuiva muusikat. Inimesed, kes tänapäeval muusikast veel raskemaKS tõsiasi, et samad kriiti­ kirjutavad, on omaks võtnud harjumuse kud peavad loomulikuks ja seadus­ mõõta kõike modernismi mõõdupuu­ päraseks ebaadekvaatselt harmoneeri­ ga — nii-öelda olematu skaala põhjal — tud vanade religioossete meloodiate või ja ilma pikemalt järele mõtlemata kan­ rahvalaulude kasutamist. Meelitatuna da «akadeemilise» kategooriasse (mida Bayreuthi kokabrigaadi juhitud muusi­ nad modernismile vastandavad) kõik kalistest teehindadest ei ole nad šokeeri­ selle, millele pole omased nende arvates tud naeruväärsest leitmotiivide mehha­ modernismi kolmekordselt destilleeritud nismist. Nad peavad end viimase moega kvintessentsi moodustavad ekstrava­ kursis olevateks, aplodeerides juba esi­ gantsused. Nendel kriitikutel satub mo­ meste taktide ajal sümfooniale, kus ka­ dernismi lahtrisse kõik see, mis näib sutatakse eksootilisi laade, käibelt kadu­ segase ja omavahel kokkusobimatuna. nud instrumente ja kunagi täiesti tei­ Akademismi lahtrisse omakorda liigitub seks otstarbeks loodud meetodeid. Kar­ viivitamata see, mis ' nendele on selge, tes näida sellistena, nagu nad on, jäli­ korrastatud ning vaba ebamäärasustest tavad nad akademismi hambuni relvas- (viimased võiksid saada komistuskivi­ tatuna, sest pikaajalise kasutamise läbi deks). Ent võime ju kasutada akadeemi­ pühitsetud vormid ajavad neile hirmu lisi vorme, riskimata ise selle läbi aka­ nahka, nii nagu nende lemmikhelilooja- deemiliseks muutuda. Helilooja, kes telegi, kes neid vorme oma loomingus nimetatud vormide laenamist väldib, rakendada kardavad. samal ajal kui need talle ära kuluksid, Kuna ma ise olen sageli omaks võt- reedab ilmselt oma nõrkust. Kui palju nud akadeemilisi suhtumisi, kavatsema­ kordi olen märganud, et kummalisel ta varjata neist saadud naudingut, pole kombel ei saa sellest aru need inimesed, mind nende härraste õigust mõistva kes usuvad end olevat head kohtunikud saua ohvrina mitte säästetud. muusika ja ta tuleviku üle! Kokku- Mu suurimad vaenlased on mulle 13 võttes muudab kogu loost arusaamise alati osutanud seda au, tunnistades, et tean täpselt, mida teen. Akadeemilist Grillparzeri arvamuse Weberi «Eury- temperamenti, nagu ühtegi teistki, e* anthe» kohta: «Täielik korrapäratus ja saa omandada. Et mu temperament ei värvivaesus. See muusika on ilge. Kree­ ole akadeemilist laadi, siis kasutan aka­ ka õitseajal oleks niisugust eufoonia deemilisi vormeleid teadlikult ja vaba­ loomuvastasust, niisugust kauni vägis­ tahtlikult — täpselt sama teadlikult tamist seadusega karistatud. Selline nagu folkloorigi. Need vormelid on mu muusika peaks käima politsei jurisdikt­ teoste toormaterjal. Ning tundub võrd­ siooni alla ...» lemisi naljakas, et kriitikud ei suuda Need tsitaadid lubavad mul hoiduda minu suhtes omaks võetud seisukohti meeletusest kaitsta end kriitikute eba­ ilmselt enam kaua säilitada. Ühel heäl kompetentsuse vastu ning kaevata nen­ päeval peavad nad eelarvamustele vaa­ de vähese huvi üle minu taotluste suh­ tamata möönma seda, mida siiani on tes. eitanud. Ma ei mõtle siin kriitikute õiguste Ma pole mitte rohkem akadeemiline küsimust. Vastupidi, kahetsen, et nad kui modernne ega mitte rohkem mo­ kasutavad oma õigusi nii vähe ja sageli dernne kui konservatiivne. «Pulcinella» nii ebakohaselt. «Kriitika,» ütleb sobiks selle tõestamiseks. Nüüd küsite: sõnastik, «on kirjandus- ja kunstiteoste kes ma siis olen? Keeldun pikalt-laialt üle otsustamise kunst.» Aktsepteerime arutlemast oma isiku üle, sest see väl­ rõõmuga seda definitsiooni. Siit ka juks mu ülesande piiridest. Ning kui järeldus, et kui kriitika ise on kunst, olen endale lubanud rääkida veidi oma­ siis ei saa .ta hoiduda meie arvamus- enda tööst, siis tuleb seda võtta põhili­ avaldustest tema kohta. Mida temalt selt mu seisukohti illustreeriva konk­ küsiksime? Missugused piirid talle reetse ja isikliku näitena. Võiksin tuua seaksime? Kui öelda tõtt, siis soovime, teisi näiteid, mis kompenseeriksid mu et kriitika loobuks täiesti oma praegu­ napisõnalisust ning püüdu vältida enda sest funktsioonist otsustada olemasole­ isiku esüetõstmist. Need tõestaksid teile vate kunstiteoste üle ja targutada nen­ veel selgemalt, missugune on läbi aega­ de eesmärkide või lähtekohtade seadus­ de olnud kriitika roll informatsioonis. pärasusest. 1737. aastal kirjutas saksa muusika­ Heliloojal on õigus eeldada, et kriiti­ kriitik Scheibe Bachi kohta: «Seda suurt ka oleks vähemasti tänulik talle antava inimest imetletaks ülemaailmselt, kui ta võimaluse eest otsustada kunstiteose oleks rohkem armastusväärne ning ei nimiväärtuse üle. Mis mõte on lõpmatu­ rikuks oma kompositsioone liigse üles- tes vaidlustes tõelise tegevusprintsiibi puhutuse ja korrapäratusega ning kui ta ei varjaks nende ilu üleliigse osavu­ üle? Mis kasu on helilooja üleujutami­ sega.» sest pealiskaudsete küsimustega, miks ta valis teatud teema, teatud libreto, Kas teie tahaksite teada, mida teatud hääle, teatud instrumentaalse Schiller — kuulus Schiller — kirjutas vormi? Mis kasu on, lühidalt, tema Haydni «Loomise» kohta pärast seda, piinamisest küsimusega «miks?«, selle kui ta oli nimetatud teost kuulnud ühel asemel et otsida ise «kuidas?» ja mis­ kontserdil? «See on karakterivaba sugusel moel jõuda edu või ebaedu hookuspookus. Haydn on tark kunstnik, põhjuste jälile? kuid tal puudub inspiratsioonfsic// Ilmselt on palju kergem küsimusi Teos tervikuna on tuim.» püstitada kui vastuseid anda. Küsida on Nimekas helilooja Ludwig Spohr kuu­ kergem kui seletada. leb Üheksandat sümfooniat kolmküm­ Olen veendunud, et publik oma spon­ mend aastat pärast Beethoveni surma ja taansuses avaldab end alati siiramalt avastab selles uusi argumente tema kui need, kes püüavad ametlikult esine­ poolt varem öeldu kinnituseks ja ni­ da kunstiteoste kohtunikena. Võite melt: et Beethovenil puudus esteetiline uskuda inimest, kellel ta karjääri jook­ haritus ning «ilumeel». See pole tõe­ sul on tulnud tutvust teha kõige erine­ poolest paha, ent leidub veelgi paremat. vama publikuga. Helilooja ja interpreedi Valitud suupistena toome luuletaja (Lõpp 48. lk.) u TEATRIFESTIVAL VILJANDIS

Viljandi teatrifestivalil algab Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri X lennu diplomietendus — J. Svartsi «Draakoni. Näitleja Margus Oopkaup Kassi osas. J. Rõõmuse foto

Kolmas vabariiklik teatrifestival toimus 10.—14. märtsini Viljandi Draamateatri «Ugala» uues hoones. Festivali ajal tehti kokkuvõte üle• liidulise klassikalavastuste ülevaatuse vabariiklikust voorust. Konkursi arvestuses oli iga teater esindatud viimase kahe hooaja parima klassika­ teosega. Mängukavas olid L. Tolstoi «Elav laip» (V. Kingissepa nim. TRA Draamateater, lavastaja A. Šapiro), G. Büchneri «Woyzeck» («Uga­ la», lavastaja L. Peterson), V. Višnevski «Optimistlik tragöödia» {ENSV Riiklik Noorsooteater, lavastaja K. Komissarov), B. Brechti—H. Vualijoe «Härra Puntila ja tema sulane Matti» (RAT «Vanemuine», lavastaja E. Hermaküla), M. Metsanurga—R. Trassi «Taavet Soovere elu» (Rak­ vere Teater, lavastaja R. Trass), J. Svartsi «Draakon» (L. Koidula nim. Pärnu Draamateater, lavastaja I. Normet) ja S. Naidjonovi «Vanju- šini lapsed» (ENSV Riiklik Vene Draamateater, lavastaja M. Lurje). Väljaspool konkurssi kuulusid festivali programmi veel «Ugala» teatri etendusena E. Vilde—O. Toominga «Rahva sõda» (lavastaja J. Tooming) ja P. J. Beranger' «Löö laulu, vastas jumal, löö laulu, väike mees» (lavastaja M. Unt) ENSV Riikliku Noorsooteatri esituses. Festivalil töötas zürii koosseisus: J. Lott (esimees), Ü. Aaloe, J. Allik, J. Rähesoo, Ü. Tõnts, L. Vellerana. 14. märtsil toimus kokkuvõttev konverents, kus põhiettekandega esines EKP Keskkomitee sektorijuhataja filosoofiakandidaat E. Tinn. Festivalil viibis 15 külalist Moskvast, Leningradist, Valgevene, Leedu ja Läti NSV-st, kelle hulgas oli tuntud teatriteadlasi, õppejõude, lavas­ tajaid, teatrielu juhte. Toimetus palus kolmel neist jagada oma festi- 1 5 valimuljeid meie lugejatega. kodusõjaainelised lavateosed, vaid ka iga inimese sees. Ka Komissaris pee­ geldub ajastu käskude ning kasvatuse konflikt, me näeme ümbritseva met­ sikuse mõju temasse, ning selles mõttes on lavastus avastuslik. Meeldejäävalt on esile toodud Aleksei muutumine, ka kõik teised tegelased on antud halvalt heale ja healt halvale arene­ vatena, ja äkki on seda lavastust vaa­ dates väga põnev — kuigi materjal on ju peaaegu peas, ei tea ma ometi, mis nende tegelastega võib järgmises stseenis psühholoogilises plaanis juh­ tuda. Mida andekas lavastaja ja tark ajaloolane saab tuntud kirjandusliku materjaliga teha ja kui huvitavalt seda avada, oli minu jaoks tõepoolest üllatav, sest peale kõige muu olen ka ise «Optimistliku tragöödia» massi­ stseenides Nõukogude Armee Keskteatri IGOR TSUTKO, teatrikriitik, NSV lavastuses kaasa mänginud. Liidu Kultuuriministeeriumi Teatrite Ka «Draakoniga» on mul isiklikud Valitsuse vaneminspektor. kokkupuuted, kuna tegelesin selle näi­ Mind hämmastas Viljandi festivali! dendiga üliõpilaspõlves. Üllatavalt pal­ kõige enam see, et kahe aasta jooksul ju minu mõtteist langeb ühte I. Nor- on Eestis valminud nii palju lavastusi, meti teostusega laval. «Draakon» pole millest on mõtet ja alust tõsiselt ju muinasjutt, vaid väga kohutav lugu, rääkida. ning naer ei saa siin tekkida mitte «Elavat laipa» nägin Viljandis kol­ lõbususest, vaid mingi erilise närvi­ mandat korda ja üllatusin üha uutest, lisuse pinnalt, mingist ootamatust vas­ seni tabamata jäänud peentest psühho­ tuolust, sellest, et hetkeks kaovad mas­ loogilistest detailidest. Ka tundub mul­ kid. I. Normet on leidnud mõjuva vor­ le, et Viljandi lavaruum on selle mi, mida ma nimetaksin aeglustatud etenduse jaoks sobivam, kui oli näiteks bufonaadiks, kus bufonaadlikud stsee­ Moskva Väike Teater. Etenduse ela- nid järsku seiskuvad ja annavad ruumi muslikkuš pole minu jaoks igatahes psühholoogilistele avanemistele. Suure­ põrmugi vähenenud ning veelgi sel­ päraselt valdab seda vormivõtet And­ gemini ilmnes selliselt tõlgendatud rus Vaarik Pürjermeistrina, kuid ka Tolstoi Tšehhovi-lähedus. Esmakordselt teistest noortest näitlejatest on näha, nähtud etendustest vapustas mind see­ et nad tunnevad tõelise teatri mängulist kord kõige rohkem «Optimistlik tra­ olemust. göödia» — just kirjanduslikku mater­ Seoses lavastusega «Rahva sõda» on jali tungimise sügavuse ja tõlgenduse kerkinud küsimus, kuivõrd me võime uudsusega. Ausalt öeldes ma ei kujut­ siin üldse rääkida draamalavastusest, lenud, et Višnevski näidendi põhjal, sest etendus kujutab endast ju enne­ mida on ju palju kordi meistrid lavas­ kõike folkloorset rituaali. Pean tunnis­ tanud, -saab tänapäeval öelda veel mi­ tama, et lavastuse laululine külg dagi uut ja sügavat sellise 20. sajandi avaldas mulle erakordselt tugevat emot­ ilmet määranud põhisündmuse kohta sionaalset mõju, samal ajal kui üsna nagu revolutsioon Venemaal. ebatähtis puhtsõnaline osa oli minu Komissarovi lavastus on minu jaoks jaoks lihtsalt igav ja ma ootasin, andekate kunstiliste vahenditega teos­ millal jõutakse jälle maagiliselt mõjuva tatud targa ajaloolase uurimus. See rituaalse tegevuseni, et saaksin tunda kujutab võitlust mitte ainult heade oma ühtsust lavakangelaste ja nende ja halbade inimeste vahel nagu paljud kosmiliste probleemidega, mis Toomin- 16 gat on alati paelunud. Mõistagi pole «Rahva sõja» näol tegemist tavalise draamalavastusega, kuid see ei tähenda, et tal poleks teatris eluõigust. Mulle mõjus etendus katsena lävida maail­ mavaimuga, tunnetada inimkonna ja rahvuse elupulssi folkloorse pärandi ja rituaali kaudu. «Taavet Soovere elu» on kolmas Rakvere Teatri lavastus, mida olen näinud. Ta mõjub terviklikumana ja stiilipuhtamana kui näiteks «Suvisteöö kevadlõkete põledes». Väga huvitav on näitlejate poolt esitatav tegevuse he- lilis-muusikaline foon. Ent selle la­ vastuse juures segas venitatus: kül­ laltki palju tühja tegevust veel siis, kui asi on juba ammu selge. Pilt­ likult öeldes armastab R. Trass oma kujundeid punkti asemel lõpetada punk­ tiiriga, nii muutub ebamääraseks aga ka puänteeritus. L. Petersoni lavastatud G. Büch- neri «Woyzeck» tundus mulle liiga ratsionalistlik ja konstrueeritud. Mind ei viinud kaasa mitte lavastaja emot­ siooni, vaid mõistuse jõud. Mõlemad on muidugi vajalikud, kuid seekord oli liialt selgesti näha, kus lõppes üks ja algas teine. Sellegipoolest oli tegemist väga professionaalse tööga ja Petersoni jõudmine Becketti juurest Büchnerini, kes oli ju üks absurdismi eelkäijatest, tundub olevat igati loogiline. Lõpetuseks tahan rõhutada, et ühe või teise lavastuse ebaõnnestumise Marje Metsur /Komissar) ENSV Riikliku Noor­ alatine põhjus näib olevat ühtsuse sooteatri lavastuses ^Optimistlik tragöödiat. puudumine lavastaja erialase kirja­ Ants Eskola (vürst Abrezkov) ja Lisl l.imluu oskuse, tema kujundliku mõtlemise ning I h пгсл'тя) IH) Draamateatri lavastuses Elau («I/I >1-ца1и» к/а* Iratrhiiaja laval 10. jnuri~.il selge teadmise vahel, mida ta ikkagi 1982. aastal lavastusega ütelda tahab. Toimunud J. Rõõmust fotod festivalil jättis kõige sügavama mulje just see, et lavastajatel oli, mida ütelda. koguni nii, et näitleja võib esineda Ja see on eesti kaasaegse režii suureks peaosas teatrilaval, mis asub hoopiski eeliseks. teises linnas kui tema koduteater. Rivis­ tumise ja teatrisituatsiooni liigse sta­ NIINA RABINJANTS, kunstitea­ biliseerumise puudumist näitas ka lõp­ duste kandidaat, Leningradi Riikliku penud festival. Selles mõttes oli mul Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituudi ülimalt huvitav näha Lembit Peter­ dotsent. soni lavastust «Woyzeck» «Ugala» Kõige selgepiirilisemaks festivali- teatri laval; mäletan ka tema töid Tal­ muljeks on rõõm selle üle, et eesti linna Noorsooteatris. Selle lavastuse teatrirahvas on aktiivses loomingulises peaosas toimus väga meeldiv taaskohtu­ otsingus. Mulle meeldib, et teil pais­ mine samuti Noorsooteatrist tuttava tab toimuvat hea koostöö teatrite vahel, Sulev Luigega. Väga tervitatav oli ka et ühe teatri lavastaja kutsutakse lavas- fakt, et teie festivalis osales võrdväär­ 17 tarna mõnda teise teatrisse, et juhtub selt vanemate kolleegidega teatrikunsti erakordselt sisukas. Pöördumine folk­ loori ja rahvakunsti poole on eriti oluline sirguvat põlvkonda silmas pi­ dades, kes neist rahvuskultuuri alli­ kaist lahtirebituna võib juurtetuks jää­ da, mis kindlasti ei tule kasuks tema kõlbelisele kujunemisele. «Rahva sõda», karm ja traagiline etendus, on selles mõttes väga kasulik. Nagu alati Too­ mingal, kohtab ka siin erinevate stiilide ja teatrielementide kummalist sula­ mit — ühelt poolt ehe rahvaluule ja teiselt poolt ekspluataatorite halas­ tamatult terav satiiriline paljastamine ning Jaan Toominga enda hiilgav esi­ nemine näitlejana. Meile jäi mulje, et «Ugala» trupp on tugevalt koondunud oma uue juhi ümber ja mõistab hästi nii lavastuse ideed kui ka kunstilist põhiülesannet, viimasest kõneles iga­ tahes see sisemise eneseandmise määr, mida tajusime etendust jälgides. GUNÄRS TREIMANIS, teatrikrii­ tik, Läti NSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja. Sellele festivalile sõites ei olnud ma tuttav eesti teatri tänase palgega, kuna viibisin viimati teie vabariigis viis aastat tagasi. Tulin siia huviga Niina Rabinjants just üldpilti saama, sest klassika on homne päev — lavakunstikateedri proovikivi nii lavastajakultuuri, näit­ üliõpilased. Diplomilavastus «Draakon» lejameisterlikkuse kui ka lavakujun- tundus olevat Viljandi festivali üks dusideede seisukohast, ta toob esile oluline lüli, sest lisaks kursuse tuge­ teatritegijate mõttemaailma rikkuse ja vale loomepotentsiaalile ilmnes selles sügavuse. Festivali repertuaar kujunes lavastuses selgelt ka kodanikuposit- selliseks, et me võisime täheldada üht sioon ja meie klassiku J. Svartsi põhiteemat, mis läbis kõiki lavastusi: sügav mõistmine. inimene ja rahvas, inimene ja saatus, Eraldi tahaksin rääkida Raivo Trassi inimese tahtekindlus filosoofiliste põhi­ tööst Rakvere Teatris. Mäletan Trassi probleemide lahendamisel. Võtame kas huvitava näitlejana TRA Draamateatri või festivali viimase, väljaspool kon­ lavalt. See noor lavastaja läheb nüüd kurssi näidatud etenduse «Rahva sõda», kindlalt mööda oma teed, ta ei otsi mis jättis väga sügava mulje nii oma si­ välist efekti ega püüa jäljendada moodi, su kui ka vormi ootamatusega ning ta on väga sihikindel ja näeb alati andis ettekujutuse «Ugala» teatri oma töö sisulist eesmärku R. Trassi tänasest päevast. Seni tundsime Vil­ seekordses lavastuses kogesin väljen­ jandi teatrit kui peene psühholoo­ dusvahendite tagasihoidlikkusele vaata­ gilise realismi teatrit: mäletame ju mata näitejuhi huvitavat tööd näit­ veel Aleks Satsi suurepäraseid la­ lejatega ja soovi kõnelda oma rahva vastusi. Nüüd on J. Tooming trupi saatusest. loomingulist diapasooni avardanud. Jaan Toomingat teame ja armastame Kuigi mäletan ka H. Ibseni «Väi­ tema tööde tõttu «Vanemuises», nüüd kest Eyolfi» ning Toominga Tamm- nägime esmakordselt tema kui pea­ saare-lavastusi «Vanemuises», tundub, näitejuhi lavastust «Ugalas». Uus etapp et ta on lavastajana nüüdseks jõud­ J. Toominga loomingus tundub olevat nud meisterlikkuseni, kus võib vabalt 18 valida esteetilisi väljendusvahendeid oma ideelise programmi realiseeri­ miseks. Sealjuures ma ei usu, et Shakespeare'i, Brechti või Rainist la­ vastades teeks Tooming seda samades vormides kui töötades E. Vilde ainetel. Seekord õnnestus tal aga rahva saa­ tust väljendada isiksusliku suhte kaudu igasse inimesesse. Lavastuse kaks vaa­ tust on täiesti erinevad: esimene osa sarnaneb ooperi või oratooriumiga, teine vaatus põhineb timukate ja rahva dramaatilisel psühholoogilisel kontras­ til, kusjuures kogu lavastus ei mõju ooperlikuna, vaid kujuneb sügavaks psühholoogiliseks draamaks. J. Too­ minga lavastusele vormilt lähedane tundub mulle töö, mida teeb praegu M. Zahharov Moskva Leninliku Komso­ moli nimelises Teatris, kuigi muusika­ line materjal on õtse vastupidine. Kui Zahharov tugineb kaasaegsele rock­ muusikale, siis Toomingat innustab soov äratada need folkloorsed alged, mis uinuvad meie kõigi hinges. Mulle tundub, et Toominga lavastusel on tänapäeva noorsoo jaoks tohutu tunne­ tuslik väärtus, sest nad saavad siit ajaloolisi teadmisi hoopis rohkem, kui vaadates mitmekümnest olustikupildist koosnevat ajaloolise romaani instsenee­ ringut, mis vaevalt romaani ennast millegagi rikastaks. Sellise Vormi loo­ miseks on vaja muidugi väga tugevat Gunärs Treimanis J> Rõcmuse fotod lavastajakätt. Ja paistabki silma, et laip». Kalju Komissarovi tööd oleme eesti teater on viimasel aastakümnel aastate pikku huviga jälginud, ta on arenenud silmapaistvate näitlejaisiksus- lavastaja, kes alati teab, miks valib tega teatrist lavastaja ja kollektiivi selle või teise näidendi. Ka seekordne teatriks. Võib-olla isegi mitte niivõrd valik pole tehtud «linnukese» pärast, kollektiivi, kuivõrd just selle trupi vaid lavastajat on huvitanud isiksuse teatriks, kes antud lavastajaga töötab. saatus revolutsioonis Komissarov läh­ Jääb mulje, et igas teatris on tõe­ tub sellest, et revolutsiooni tegid noo­ poolest olemas rühm mõttekaaslasi, kes red, noorus on aga alati tahtnud olla tahab ja suudab ühtse ansamblimän­ ajaloos otsustavaks jõuks. (Samasu­ guga realiseerida lavastajate väga sel­ guseks ajalooks, nagu meile on revo- geid kontseptuaalseid ideid. Vastuolu lutsioonivõitlus, võib ju mõnekümne erinevate näitlejakoolkondade või trupi aasta pärast meie järeltulijaile kuju­ vanema ja noorema põlvkonna vahel neda ka tänase nooruse rajatud ВАМ.) pole laval märgata. M. Metsur on loonnd väga õrna ja naiseliku Komissari, kel pole ettemää­ Väga huvitav oli K. Komissarovi ratud saatust, kes ei tea, kas ta või­ lavastatud «Optimistlik tragöödia». Ja dab või langeb ohvriks või muutub ma tahan öelda, et Läti delegatsiooni võimu kõhklematuks tööriistaks. Ko­ hinnang erineb selles osas žürii arva­ missari elukäigu avamiseks on lavas­ musest. See on ka loomulik, sest me taja õnnestunult kasutanud autori alg- tunneme oma kaasmaalast Adolf Sapirot varianti. Komissari ja Aleksei intiim­ hästi ja teame, et tal on huvitavamaid stseenis annab ju Komissar sellele 19 ja sügavamaid lavastusi kui «Elav anarhistist madrusele uued silmad maa- ilma nägemiseks. Kunagi ei saa võita dub ta olevat traditsiooniline klassika vaenlast vaid loosungitega. Ja lavas­ 50. aastate stiilis. Kuid nii näib see vaid tus rõhutabki seda, et Komissar näitab pealiskaudsel lähenemisel. Adolf Šapiro anarhistidele oma oleku, käitumise ja on põhirõhu asetanud valikuprobleemile tundemaailmaga, et on olemas ka teine inimese elus. Erinevalt kõigist Pro- maailm ja teistsugune tõde. tassovitest, keda olen näinud, kiirgab K. Komissarov on erakordselt täpse Mikiverist peene lüürika ja alandatud ja tugeva joonega lavastaja, me mäle­ inimlikkuse tragismi, näitleja köidab tame tema «Prokuröri» ja üsnagi vaiel­ pilku isegi siis, kui ta vaikib. Must- davat «Kajakat». Tema lavastuste lasstseeni lahenduse üle me vaidlesime. askeetlik vorm, jämedakoelisus ja isegi Mulle tundub, et Šapiro on leidnud mõningane naturalism on väga mõju­ väga kavala võtte ning õnnelikult väl­ vad. Ka «Optimistlik tragöödia» andis tinud selle stseeni teatraalset buta- mulle täiesti teistsuguse pilgu autori foorsust, mis juhtub siis, kui halvad mõistmiseks, ja anarhismist ning «ini­ statistid hakkavad tõsimeelselt must- mese ja revolutsiooni» probleemist laslaule esitama. Erinevalt senistest sain teada palju rohkem kui filosoo­ käsitlustest, kus Liisa ja Karenin tava­ filistest traktaatidest, mida õpime kõrg­ liselt vastanduvad Protassovile, on koolis. Tänasele noorusele ei saa revo- Šapiro lavastus tegelikult jutustus kol­ lutsioonikangelasi mängida kui kõike­ mest õnnetust inimesest ja see annab teadjaid inimsümboleid — pateetilis- näidendile laiema tõlgendamisvõima- telt koturnidelt. Noorsooteatri lavastuse luse. Eraldi vajaks esiletõstmist Mart edu põhinebki minu arvates Komissari Kitajevi töö. ja Aleksei (G. Kangur) kujude õigel, inimlikul ja noortepärasel lahendusel. Tahaksin häid sõnu öelda ka Rak­ vere Teatri kollektüvi kohta, kus on Suureks üllatuseks oli meile «Draa­ tekkinud selgesti nähtav loominguline koni» etendus. Olen Pärnu teatris õhkkond. M. Metsanurga keerulise ro­ näinud mitmeid lavastusi, viimati maani instseneeringus «Taavet Soovere «Mõõtu mõõdu vastu», ja tean, et Ingo elu» näeme inimest, kes on kaotanud Normetil pole mitte kõik õnnestunud. sideme rahvaga, kes kõige parematest Nüüd aga on lavastajal üliõpilastega kavatsustest lähtudes püüab «hõivata» töötades korda läinud leida sisu ja tervet maailma. Selles olustikulises vormi ühtsus ning luua kaasakiskuv lavastuses ja tema kangelases kumab allegooriline arlekinaad. J. Svartsi vana midagi Richard III-st ja Macbethist — muinasjutt on omandanud väga täpse inimesed, kes üksinda tahavad ehitada adressaadi. Selleks on inimesed vaate­ maailma, on alati määratud hukku­ saalis, kes tänapäeva keerulises maail­ misele. Näitleja Arvi Mägi ei mängi mas peavad tundma vastutust iga oma tagajärge ette ära, suutes seega vaa­ teo tagajärgede eest. Lavastaja on tajat terve etenduse jooksul pinge all valinud riskantse vormi, milles on hoida. Sümpaatselt mõjub kogu trupp, ühendatud iroonia, grotesk, bufonaad, kes on haaratud ühisest ideest ja farss, klounaad, kuid Andrus Vaarik kellest ei kiirga tavalist lavateesklust, Pürjermeistrina ning linnakodanikke vaid sisemusest tulenevat ilu. Nägin esitav grupp tulevad oma raske üles­ selles trupis erineva põlvkonna näit­ andega hästi toime, näidates meile lejaid — kõrvuti teatrikoolist tulnud draakopit, kes peitub meis endis ja kel­ noortega mängisid seal inimesed, kes lega me peaksime täna võitlema, et ta ilmselt kogu elu on töötanud Rak­ meie teadvuses ja olmes veelgi rohkem veres, ja nad kõik koos on suutnud juuri ei ajaks. Noorus on alati veetlev, lavastaja juhtimisel luua rahvaepopöa. kuid selle etenduse võlu ei lähtu mitte Sageli jäävad instseneeringud kahjuks ainult nooruse sarmist, vaid sellest, et vaid žanripiltide reaks, mida on raske lavastaja on commedia dell'arte vormis jälgida; siin on aga leitud konflikt­ suutnud luua ja mõistetavaks teha situatsioon, kus peategelane võitleb suure filosoofilise üldistuse. iseendaga ja see traagiline võitlus «Elav laip» meeldis mulle oma pre- lõpeb hauakünkaga. Taavet Soovere ei tensioonitusega. Esimesel pilgul tun­ saavutanud midagi, ta kaotas iseenda, 20 kuid alles jääb rahva elav hing; seda FESTIVALI ZÜRII OTSUS väljendab väike laulukoor. Viimane on hoopis teistsugune kui Jaan Toominga 1. Lugeda vabariikliku klassikalavas­ võimsad koorid, kuid mõlemas lavastu­ tuste festivali laureaadiks ja anda pea­ ses on sellist pühalikkust, mis peaks auhind 1000 rubla (sellest 250 rubla inimese viima kiriku asemel teatrisse, lavastajale) ja Jüri Arraku maal «Lava nagu arvas kunagi Lenin. nostalgia» V. Kingissepa nimeli­ Mõned sõnad tahan öelda ka RAT sele T R A Draamateatrile la­ «Vanemuise» lavastuse «Härra Puntila vastuse «Elav laip» (lavastaja Adolf Ša• ja tema sulane Matti» kohta. Kui ma piro) eest. poleks omal ajal näinud Voldemar 2. Lugeda vabariikliku klassikalavas­ Panso suurepärast lavastust, kus oli tuste festivali laureaadiks ja anda žürii eripreemia 1000 rubla (sellest 250 rubla selgelt välja toodud Puntila kui nähtuse lavastajale) Eesti NSV Riikliku­ sotsiaalne olemus, siis võib-olla nõus­ le Noorsooteatrile lavastuse tuksin, et ka selline lavastus, nagu me «Optimistlik tragöödia» (lavastaja Kalju festivalil nägime, võib saada kaasajal Komissarov) eest. eluõiguse. Ma tahaksin aga siiski öelda 3. Lugeda vabariikliku klassikalavas­ Evald Hermakülale, keda me Lätis väga tuste festivali laureaatideks ja autasus­ armastame tema tööde eest Valmiera tada diplomi ning rahalise preemiaga teatris, et kunagi ei maksa olla sellise (200 rbl.): EVALD HERMAKÜLA — osa­ lavastuse režissööriks, kus ise mängid täitmine lavastuses «Härra Puntila ja peaosa. Paljugi sellest väga heast, mida tema sulane Matti»; SULEV LUIK — osa­ Hermaküla kui näitleja siin on loonud, täitmised lavastustes «Woyzeck» ja «Op­ läheb etenduses kaduma, sest puudub timistlik tragöödia»; MIKK MIKIVER — osatäitmine lavastuses «Elav laip»; ARVI lavastajasilm, mis jälgiks tervikut. MÄGI — osatäitmine lavastuses «Taavet Brecht on tal välja tulnud pealis­ Soovere elu»; INGO NORMET — kaudselt ja sellepärast räägitigi «Pun- J. Svartsi «Draakoni» lavastamine ja tilast» festivali lõppkonverentsil nii muusikaline kujundamine; TAMARA vähe. Jah, lavastaja on suutnud leida SOLODNIKOVA — osatäitmine lavastu­ küll suurepärase vormi, kuid vasta­ ses «Vanjušini lapsed»; RAIVO TRASS mata on küsimus, mille nimel niisugust — «Taavet Soovere elu» lavastamine; J A AK Puntilat täna näidata. Näidendi kirju­ VAUS — «Optimistliku tragöödia» lava­ tamise ajal oli ju fašism see, mille vastu kujundus. Brecht astus, kuid kas tänapäeval meid 4. Jagada Viljandi rajooni ettevõtete ja siis ei ähvarda väga paljud reaalsed asutuste eripreemiad järgmiselt: sotsiaalsed ohud? Puntila ei saa olla Viljandi Tarbijate Kooperatiivi eriau­ hind festivali külalistele kõige enam meel­ nii süütu alkohoolik, nagu seda näitab dinud näitlejatöö eest: ANDRUS VAA- Hermaküla. Toredat bufonaadlikku vor­ RIK — lavastuses «Draakon»; mi oleks tulnud täiendada Puntila ELKNÜ Viljandi Rajoonikomitee eriau­ ohtlikkuse kujutamisega. Evald Her­ hind lootustandva debüüdi eest: MARGUS maküla on väga sarmikas näitleja ja OOPKAUP — osatäitmine «Draakonis»; see tema isiklik võlu muutuski valda­ eksperimentaalstuudio «Akstra* eriau­ vaks, hävitades Puntila lurjuslikkuse hind parima kunstnikutöö eest: JAAK psühholoogilise ja sotsiaalse tagamaa. VAUS — lavastuse «Optimistlik tragöö• Nii tuligi välja tükk ei millestki, dia» kujunduse eest; lavastus, millel ei ole selliseid funkt­ teeninduskombinaadi «Leola» eriauhind sionaalseid kunstilisi ja sisulisi väärtusi parima kõrvalosatäitmise eest: HERAR- DO KONTRERAS — osatäitmine lavastu­ nagu festivali ülejäänud etendustel. ses «Vanjušini lapsed»; Eesti festival oli esimene, kus mul tootmiskoondise «Mistra» eriauhind pa­ kordagi polnud igav. Lätisse tagasi rima episoodilise osa eest: JUHAN pöördudes ütlen oma kolleegidele, et VIIDING — lavastuses «Elav laip»; Eesti teater mõtleb praegu väga palju tootmiskoondise «Linda* Viljandi tsehhi eriauhind sotsiaal-poliitiliselt täpse osa- ühiskondlikest nähtustest, rahva ja käsitluse eest: ENN KRAAM — osatäit• üksikisiku, massi ja kangelase prob­ mine lavastuses «Optimistlik tragöödia*; leemidest, kusjuures nende probleemide Viljandi Metsakombinaadi eriauhind kunstilisel lahendamisel jätab režissuur festivali parimale organisaatorile: ENN 21 väga kindlakäelise mulje. KOSE — direktor; Üle poolteisesaja piirjoone rabelda füüsiliste takistuste, psüühiliste barjääride ja tehniliste tõkete rägastikust, abistada neid oma näo leidmisel jne. õpi­ aja esimesel poolel toimus see kõik algaja, nappide pedagoogiliste kogemustega Tallinna Riikliku Konservatooriumi lava­ juhendaja ettevaatlikul juhatusel. Hiljem — kunstikateedri veerandsajase juubeli eel­ juba on neil tublisti õnne olnud — suure­ õhtul lahkub teatrikooli ruumidest X lend, päraste õpetajate käe all: Grigori Kroma- niisiis juubelilend, ja viib kateedri lõpe­ nov, Ingo Normet, Merle Karusoo, Lem­ tanute arvu üle poolteisesaja piiri. bit Peterson ja ka Kaarin Raid ning Juhan Eesti teatripilti ilmub puuda võrra uusi Viiding, kellest viimased kahjuks vaid nägusid. Aktiivsetele teatrisõpradele po­ üksikutega tegelda jõudsid. Kokkupuude­ legi nad nii võõrad, ju mäletatakse veel tel kateedri kauaaegsete suurte kogemus­ IX lennu diplomietendust «Makarenko tega pedagoogide Helmi Tohvelmani, koloonia», kus praegused lõpetajad noo­ Karl Adra, Lea Tormise ja paljude teistega rema kursuse tudengitena kaasa tegid; on olnud sügav mõju noorte arengule. nende endi esimest diplomitööd «Draa­ Lavakõne stuudiumist Kalju Orro juhenda­ kon» Pärnu teatri lipu all on arvukalt misel sündinud näitlejatunni «Jumalata külastatud, juba mõnda aega on Noorsoo­ noorus» Noorsooteatris võib julgelt dip- teatris laval olnud «Ära karda head hunti» lomietenduste hulka lugeda. ja «Meie elulood» ning «Ugalas» «Anti­ gone» ning ehk valmib pärast käesolevate Alus on pandud. Kuigi mitte kõik vead ridade kirjapanemist veelgi üht-teist . . . pole veel parandatud, kõik takistused Neli aastat tagasi paarisaja soovija hul­ ande teelt kõrvaldatud, kõik oma näo gast väljavalitud veerandsajast perspek­ palgejooned leitud, antakse peatselt kätte tiivikast noorest inimesest on kaks kol­ meistripaberid. Aga Meistriks saami­ mandikku finišini jõudnud ning lõpetamas seni seisab pikk ja vaevarikas teekond oma küllaltki pikki ja väsitavaid õpingu- alles ees. päevi. Missugune on nende edasine käe­ Ennustamisega ei tahaks tegelda, aga käik? Kuidas neil minema hakkab? Millise loota tahaks küll mõndagi. Tahaks loota, et kõrguseni (või millise languseni — hoidku praegusel üksmeelel, oma-kursuse-tundel taevas!?) keegi neist jõuab? Kui paljuks oleks kaugele tulevikku ulatuv järelmõju; jätkub neil tahet, jõuvarusid, meelekind­ et keegi neist ei hakkaks end iial tundma lust, pideva treeningu indu ja ka õnne? suure näitlejana (kui ehk, siis paar päeva «Ka õnne peab olema,» ütles V. Panso enne pensionile siirdumist); et nad mõis­ paarkümmend aastat tagasi I lennu lõpe­ taksid: õppetöö pole lõppenud — see tanutele. Terve hulk praegusel hetkel loo­ kestab surmani (Lauter unistas veel kõrges mulikke küsimusi. Vastust neile leida on eas Panso koolis õppimisest); et nende raske, see tähendaks ennustamist, aga sel­ ideaaliks oleks kärestikuline jogi, mitte aga lega ei tahaks tegelda. uinuv tük; et jätkuks senist mehisust vastu seista väärale ja võltsile teatris . . . Nüüd on lennukaar nende endi projek­ Kui mõtlen, missugusena sooviksin iga­ teerida. Seni sai koolitundides suunata üht neist näha, siis avastan, et eesti keeles nende võimete arengut, aidata andel välja on selle väljendamiseks piisanud kolmest Lavakunstikateedri diplomitena. tähest — AUS! J. Rõõmuse foto Kui mõtlen, et võib-olla tuleb mul vastu võtta uus kursus, siis olgu teada, et nemad — X lend — on selle tulevase kursuse õpetaja välja õpetanud. Suur tänu! Tuult tiibadesse, noored kolleegid Anu Lamp, Viima Luik, Laine Mägi, Katrin Niel­ sen, Mare Martin, Viire Valdma, Jaak Johanson, Toomas Kreen, Andres Lepik, Margus Oopkaup, Jaan Rekkor, Aivar Simmermann, Sulev Teppart, Elmar Trink, Andrus Vaarik ja Maanus Valentin! Kevad 1982 AARNE ÜKSKÜLA 22 Lavakunstikateedri lõpetajad Toompeat . , ja Pärnu teatri lavastuses f Draakon» J. Rõomuie fotod 23 KÄISIN TEATRIS

... ja nägin kahte kõneõhtut, tänavu lavakooli lõpetavate näitlejate etendusi. Nende inimestega on töötanud õppejõud Merle Karusoo. Tõuge käesolevaks kirjapanekuks pärineb neist kahest teatrisündmusest. Pärast etendusi hakkas meel mõlkuma mööda mõningaid mõisteid, nagu avatus, mõistapüüdmine, suhtlemine, suhe, side, avameelsus, avalikustamine, teadvustamine. Olen rõõmus, et minuni jõudis laval kõnelnud inimeste avatud eluhoiak, nende püüd endid tundma õppida, — ennast maailmas ja kaasinimeste hulgas. Keel aitab jälle — mida paremini me ennast tunneme, seda paremini me ennast tunneme. Kogesin inimeste igatsust ilu ja puhtuse järele, tõepüüdu. Näitlejad olid suutelised väljendama osakest oma siseilmast raske, mureliku ja ka vapustava kaudu, mida nad oma elus kogenud on. Ja nad andsid mullegi vabastavat lootusetunnet edaspidiseks. Tajusin põhitendentsi — leida tasakaal iseenda ja maailma vahel, kumbagi teineteisest lahutamata, ennast maailmale vastandamata. Need kaks meeletervenduslikku kohtu­ mist olid kantud usaldusest, nii mulle tundus, ja neis etteasteis oli ilmne soov jagada. Kõlas tegelik kõnekeel, inimeste vahetu suhtlemise keel, kuuldu kinnitas inimeste õigust oma saatusele, eluloole, mõtteilmale ja selle jagamisele kaasinimestega. Kõneldi juhtumeid oma elust, arutleti ja mõtiskleti. See oli tõsine ja mõjuv rühmatöö, loomulik ettevalmistus edasiseks iseseisvumiseks, üksi­ olekuks ja suhtlemiseks uues keskkonnas, kuhu satutakse kõrgkooli lõpetamise järel. Kava ülesehitus oli: nüüd on minu kord öelda. Koik kuulasid kõiki, kõik olid koos. Mui on hea meel, kui minuga kõneldakse, kui mind usaldatakse, kui ma tunnen, et kõnelejal on vajadus rääkida. See paneb ka mind usaldama. Ja oma arvamusi kirjagi panema. Omaenese kord öeldud sõnade reprodutseerimine, kord öeldud mõtte taas elavalt kuuldavaks tegemine on raske ülesanne. See ülesanne täideti.

Mõtlesin, mida tähendavad mulle sõnad «üksindus» ja «üksildus». Üksindus on sageli vajalik meelemõlgutuseks, vaimse sideme tekkimiseks teise inimesega, teiste kultuuridega, loodud asjadega, ajaga, iseenesega. Üksindus pole mitte alati kurb ja masendav, vaid tihti väga vajalik, tõsine seisund. Üksildus ja üksildumine on aga hull, selle süvenemine on vahest nii mõnelegi tuttav tunne. Seda olen tundnud just siis, kui ma pole keha* liselt üksi, see on tuttav tunne mõneski seltskonnas, mida hoiab koos vaid rutiin ja sisutu etikett.

Arvan, et on küllalt inimesi, kes soovivad rääkida, pihtida, kuid ei leia, ei oska leida mõistvat kuulajat, või on oma võimalikud kuulajad endast peletanud selliste juttudega, mis neil tegelikult hinge peäl ei ole. Või ei julge rääkida, teadmata oma vaikimise põhjusi. Või ei leia teed, et oma põhjendatud vaikimises luua. Nii tekib usalduse- kriis. Kui aga teater võimaldab avameelseks elukõneluseks oma lava ja kui laval- ja saalisoleva inimese vahel tekib side — minul tekkis —, siis vabanen kuulates nii mõnestki liigsest pingest. Kuulun nende hulka, kel neid liigseid pingeid o n ja kes on k a püüdnud selles suunas, et neid endast heita. 2 4 Mui oli neid jutte kuulates üsna mitmeid äratundmisi, palju asju langes kokku minu (kunagiste, praeguste, tulevaste) probleemidega. Põhi­ line polnud see, mis inimesi eraldab, vaid see, mis ühendab, see, mis on sarnane. Erinevus, ainukordsus — see on ju niikuinii, see on antud. Nii kõnelesin ka mina, kuulaja, mõttes iseenesega. Ka vaheajal ja pärast etendust, etendusi.

Arvan, et see, mida teadvustati, on vaid osake ülemisest kihist, vaa­ bast. Küllap on neid, kes on juba teise, kolmanda ja ei tea mitmenda kihi teadvustamisel, eemaldamisel. Neid me ei pruugi enam tõesti teatri­ lavalt kuulata, nad ei viibigi teatrilaval niisuguse eesmärgiga. Nemad on arvatavasti sealmaal, et saavad üksigi hakkama, ilma lavata, ilma publikuta — neil on see juba möödas, see on läbi. Aga alustatakse koos, nii, nagu laps alustab vanemaga. Üldjuhul ei näe me last esimestel eluaastatel ilma vanemata, saatjata, hoidjata. Nii ka nähtud ette­ astetega — alustatakse koos, eeltöö on ühine, eeltöö, mis vajalik ise­ seisvumiseks, et siis taas uuel pinnal oma teisenenud mina ja ühisasja vahekordade juurde tulla. Võib-olla on nii, et mida ärahirmutatum, allasurutuni ja müüditum on inimene, seda kramplikumalt püüab ta oma pseudomüüti hoida — näida ja mõjuda, julgemata olla. Ma ei mõtle siinkohal päris vaikseid tarku, keda on olnud ja on alati, vaid sellise meelelaadiga inimesi, kes oma loomult, kalduvustelt (ametiltki) on suht­ levad ja tunnevad aeg-ajalt tungivat vajadust rääkida, olemata sealjuures lobisemishaiged.

Mulle näib, et iseenda poolt varem lintiloetud teksti teatraliseerimine on keerukam, raskem ja olulisemgi ülesanne kui nii mõnigi ümberkehas- tumisvõimalus või etenduskunstilik rollimängimine. (Varem pole sellist ülesannet — oma jutt taastada — meie teatrikooli üliõpilaste ette seatud.) Enesepärasus ja ümberkehastumine on võrdselt vajalik, ainult et viimase ülekaal on olnud teatirkooli senises töös valdav. Tasakaal on puudunud. Nüüd aga, ühelt poolt klassikaline repertuaar («Draakon», «Antigone», «Jumalata noorus»), teiselt poolt kaks kõnekava. Need poolused kuulu­ vad kokku ja kumbagi «suunda» teise vastu välja mängida — loodan, et seda ei tehta — pole minu arvates vähimatki mõtet. Antud juhul on näitlejad valinud rolli ise, nad on praeguses eluvahes pidanud esitamisolulisteks just neid seiku. Selles väljendub valikuvabadus ja raskus, nad on teel vabanamisele rutiinsest kaksikmoraalist, kodan­ likust konventsionaalsusest, avameelsusevaenulikkusest, mida olen koge­ nud minagi. Teatrist välja tulles imestasin, et nii vähese piletiraha eest nii palju sain. Mulle meeldis olla kuulav partner nendel avatud etendustel,, neist juttudest jäi põhiliselt hea mulje, oli ühiskogemuse hingust. Arvan, et kunagise piirolukorra või äkkmõtte kirjeldamine on sellest jäänud jälje mahapühkimine teadvustamise kaudu, selle jälje kaotamine tema halvas. Jäävad põhijäljed saavad selgemaks, säilib see, mis ainulaadne ja väärtuslik. Teadvustada. Ja parem hilja kui mitte kunagi.

Loen läbi peaaegu iga kättejuhtuva mälestusteraamatu, neis aval­ dub inimene ja ta eluhoiak vahetult. Mõni on mulle lähedasem, teine kaugem, mõni mõjub, mõni ei. Tegelikku elu üle trumbata pole ju üksik­ isiku loomingul iial võimalik, ükski ausameelne isik ei hinda oma või­ meid üle. Ja kui hindab üle, paistab see läbi nii toimetajale kui lugejale. 25 Enamik jääb paratamatult ellu, mitte paberile või päevapildile. Nii ka neis etendustes kuulsin selle kõrval, mida räägiti, ka seda, mis jäi rääkimata, sai tajutavaks palju taustavarjundeid, neid sõnastamatuid. Seda nähtust julgen nimetada elamuseks, see võimalus oli neisse kõneõhtutesse jäetud, seda ei olnud arvatavasti mitte eriliselt taot­ letud. Ta tekkis. Tänu avatud struktuurile. Pihtima tullakse peamiselt ikka siis, kui on/oli mure, patt, koorem. Rõõm ja helgus kumab minu jaoks vastu sellest, mis ütlemata jäi ja jääb. Usun, et Merle Karusoo õpilased suudavad oma alateadvuse liimipaberilt lendu tõusta. Neil ei ole tarvis lendu teeselda, mängitseda. Aiman neid teadvat, et tühi kott ei seisa püsti. Ja veel. Niipea kui lavastaja neid subjektiivseist koge­ mustest lähtuvaid elupilte oleks hakanud veel enam vormima (teisendama, võimendama), oleksid ehedad elukillud tuhmistunud, asi oleks muutunud hoopis millekski muuks. Asi jäi oma loomulikesse piiridesse. Tõsielu­ filmile, raamatule, esseele, artiklile, raadiovestlusele me ei esita ju «kuns­ tilisi nõudeid», kunstitsemine neis oleks abitu ja üleliigne. (Esseistliku alge tugevnemine eesti jutukirjanduses oli kõne all Kirjanike Liidu keva­ disel proosaarutelul, küllap see alge on ka teatris olemas.) Seda, mis on läinud hästi ja õigesti, kostab meie kõrvu palju ja enamasti põhjendatult. Rõõmustavat näeme, kui oskame vaadata, kõik­ jal endi ümber ja sees. Murelikke jutte kuuleme avalikult vähem, kui oleks tarvis kaotatavate murede kaotamiseks. Siingi on tarvilik tasakaal. Rõõmu kõrval tohib ja saab väljendada ka muret ja kur­ bust, nii ta vaid kaob. Muidu võib tekkida kahtlus, kas oskamegi alati tõeliselt rõõmsad olla või ainult rõõmu teeselda, rõõmsate ja õnnelikena näida, paista, mõjuda. Faktilähedane, ehkki subjektiivne elupilt või mõttekäik teatrilavalt pakutud ühiskogemusena — seda pean ma sama loomulikuks kui tõsi- eluraamatut, tõsielufilmi, kriitikakogumikku või näitleja sõnavõttu teatriajakirjas.

JUHAN VIIDING

Stseen Tallinna Riikliku Konservatooriumi lava­ kunstikateedri diplom ila vast и sest «Meie elulood» (lavastaja M. Karusoo). G. Vaidla foio TAASSÜND! SEDA MITTE

MARIS BALBAT

Kui rääkida praegu mingist iseeneslikust huvi taastärkamisest Smuuli lavastamise vastu, oleks see vale. Kolm meie sõna­ lavastusteatrit tõid kirjaniku 60. sünniaasta­ päeva tähistamiseks välja Smuuli-ainelise kava, üks teater tema näidendi. Kas nad oleksid seda teinud, kui poleks olnud juubelit? Võib vist arvata — vaevalt küll. Kahel teatril oli Smuuli näidend kavas (kuigi üks neist nüüdseks juba mängu­ kavast välja langenud) 1979. aastast. Nen­ de lavastuste sünd tõenäoliselt ei sõltunud lähenevast juubelist. Enam või vähem täht- päevaliselt sündinud, kannavad nad endas mingil määral ka seda pitserit: Mati Undi lavastatud luulekava «Mälestusi isast» Noorsooteatris on tema viimaste aastate luulekavadest kõige vähem huvitav, «Va­ nemuise» kompositsioonil «õhtu Smuu- liga», mille lavastas Kaarin Raid, puudub Raidi paremate lavastuste intensiivsus, Mikk Mikiveri «Polkovniku leses» Draama­ teatris ei oska välja lugeda lavastaja kont­ septsiooni, mis seda supermonoloogi kui­ dagi eriti tänaselt teravdaks, arvustuste ja kuuldu põhjal (vt. «Sirp ja Vasar» nr. 9, O. Kruus «Mõtisklusi ja pajatusi muhulas- test») ei saa õnnestumiseks pidada ka Raivo Trassi kompositsiooni «Sõgedad» K. fteidi lavdsAatud kompositsioon «Ohtu Smuu- liqa» RAT «Vanemuises». Rakvere Teatris (allakirjutanul kahjuks ei R. Velskri foto õnnestunud seni ainsat Tallinna-etendust näha). M. Undi luu'e*arva «Mälestusi i'-a:,t» Noorsooteatris. 3 Vaidle toto Juubeli-obligatoorsusest tingitud kramp töödes mõjus siin orgaaniliselt (muide, ka siiski ei tähenda, et elav side Smuuli Panso oma Draamateatri «lõnni»-lavastuses poolt kirjutatu ja tänase teatri vahel oleks oli tegelaste ilmestamisel kohati groteski- katkenud; et see nii pole, sellele osutab lähedane). kõigepealt Jaan Toominga «Kihnu Jonn» Kogu Smuuli näidendile iseloomulik «Ugalas» — igati elus ja tänapäeva teatri soojus ja positiivsus on Toominga lavas­ keeles lavastus (teatavasti selle näidendi tuses sees; headus ja inimeste usaldamine teine lavastus Toomingalt: esimene 1977. on siin väärtusteks nagu Smuulilgi, vas­ aastal Soomes Joensuu teatris). Toomin­ tandlikkus Schneideriga on antud tra­ gale polnud «Kihnu Jonn» kohustuslik, ditsioonilises plaanis. Kui mingit rõhkude isegi vastupidi: lavastus kujunes «Ugalas» nihkumist varasemate lavastustega võrrel­ rakendatava laadi (muusika ja rahvalaulu des ongi, siis on selleks tähelepanu kan­ suur osatähtsus) esimeseks näiteks ja pidi dumine Jonni isikult ühisaktsioonile, kõik- seega olema talle küllalt oluline. Rahva­ koosminemisele kui ideele, programmile; laul liitub «Kihnu Jonniga» hästi ja loomu­ kõik Jonni kui juhi isiklikud probleemid likult, lisades näidendile, mis Smuulil (hirm, raha, ausus), mis olid olulised Smuu- nagunii on välja töötatud elu mudelina, lile (ja ka Pansole lavastajana — Kaarel samas suunas üldistust. Ka Toominga poolt Karmiga Jonni osas), pole siin keskmes, 27 peaaegu alati kasutatav grotesk näitleja- ka mitte «inimene peab olema suurem kui tema saatus». Olulisem Jonni saatusest on selles lavastuses tegutsemisvõimelise mees­ konna vormumine, ühistunde tekkimise emotsionaalselt mõjuv kujutamine. Kogu meeskonna poolt purjede all lauldud rah­ valaul esitab kujundina hästi seda ideed, jäädes mällu ka sugestiivse põhivisioonina lavastusest. Panso lavastuse särava, bra­ vuurse muusikaliliku lõpp-pildi asemel on siin hoopis vaoshoitum, mitte nii särav- optimistlik, kuid mingist vaiksest sisemi­ sest veendumusest kantud finaal. Kas Lem­ bit Eelmäe Jonnist ei kujunenud silmapaist­ vat ekstranumbrit (nagu Kaarel Karmi või ka Karlis Sebrise omast Riia Kunstiteatris) selle tõttu, et lavastaja nimelt ei kavat­ senud teha mingit Jõnni-lavastust, või lihtsalt seepärast, et siin oligi antud juhul näitleja võimiste piir, on kõrvalt vaadates raske öelda. Igatahes tundub esimene oletus — ka Toominga järgmisi lavastusi, eriti «Rahva sõda» arvestades, kus lausa põhimõtteliselt puudub soleeriv kange­ lane — täiesti võimalik. Ning kuigi on selge, et see Jõnni-tükiks kirjutatud näi­ dend väga esileküündiva Jonni puudumise tõttu mingites parameetrites kaotas, on lavastus tervikuna kantud mingist sisemi­ sest jõulisest ja ühesuunalisest hoovusest, mis annab talle märkimisväärse mõju.

Kui vaadata aga näidendit ning lavas­ tusi ajalises kontekstis, siis selgub mõnda näiliselt ebaloogilistki. Rahutute 1960. aas­ tate keskel ilmunud positiivsust õhkuv näi­ dend ning samasugune rõõmsameelne lavastus Draamateatris (jäägem siin selle võrdleva näite kui eredama ning teatraal­ sema juurde; peaaegu samaaegselt Draa­ mateatri omaga tuli välja pisut maalähe­ dasem ja vähem särav lavastus «Vane­ muises») õieti öelda ei vastanud eriti aja kobrutavale vaimule; ometi olid nii näi­ dend kui Panso lavastus pikka aega tähe­ lepanu keskpunktis: palju räägitavad, palju arvustatavad, vähemal määral vaiel­ davad — igal juhul olemas ühena kesk- seist teatrisündmustest. 1980. aastate alguse stabi il su smeeleol ii­ des on ehk vajadus näidendis peituva po­ sitiivse ideaali, millegi kindla ja tõestava R. Trassi kompositsioon «Sõgedad» Rakvere Teatris. järele suurem kui 1960. aastatel, kuid H. Kössi foto «Ugala» (küll heatahtlikult vastu võetud) /. Smuuli «Kihnu Jonn» Viljandi «Ugalas» (lavasta/a lavastus siiski ei leidnud laiemat, puht­ J. Tooming). kunstilise nähtuse piirest väljuvat reso­ Esiplaanil Lembit Eelmäe Kihnu Jonnina. E. Veiste foto nantsi. Sama võib öelda «Polkovniku lese» esma- ja korduslavastuste kohta: ilmne 28 sündmus oma esimese lavaletuleku ajal Draamateatris (peaaegu üheaegselt näidendi trükist ilmumisega), kuid lihtsalt üks lavastus teiste hulgas 1980. aastail. Sama fenomen ka kahe «Lea» lavastusega Voldemar Panso käe all: 1960. aastate alguse «Lea» Herta Elvistega peaosas suurt tähelepanu tõmbav, vaidlusi tekitav, ajakirjanduses rohkelt kajastuv; sama näidendi lavastus Pansolt Draama­ teatris 1970. aastate alguses kuidagi mär­ kamatuks jääv, teiste hulka kaduv. Nähta­ vasti on asi selles, et Smuuli näiden­ ditele oli omane, tugev uudsusevõlu; oma ilmumise hetkel olid nad äkki väga teist­ moodi, isikupärased; teostuselt ega elu­ nägemiselt ei mahtunud nad näidendite tavalisse jadasse, ning kui siis kohe lavale jõudsid, koondus teose uudsusevõlu ka lavastusele. Vahest ainult «Pingviinide elu» ei tekitanud elevust isegi esma- (ja seni ainsaks jäänud) lavastusena. Ei julgeks talle eriti ka edasist lavasaatust ennustada: kogu näiliselt avarale ja tinglikule-üldis- tavale mudelile vaatamata seostus «Ping­ viinide elu» siiski küllalt kitsalt konkreetse 1960. aastate keskpaiga kultuurisituatsioo­ niga: ei kujutle, kas võiks sellesse mude­ lisse kunagi ka muid laiemaid suhteid projekteerida. Tõenäoliselt jääb «Kihnu Jonn» Smuuli näidendeist siiski (võib-olla ainsana) läbi aegade lavastatavaks: üks elukäsitus on siin viidud sedavõrd veenvasse kunstilisse süsteemi, et peaks «mängima» igas ajas. Kas tunneb keegi praegustest või tule- vikulavastajatest veel huvi «Lea» vastu, üritades lavastusega ületada näidendi arengu pisut vägivaldset ettemääratust, on raske arvata. Näidendis on elemente, mis sellele üritusele võiksid igatahes ahvat­ leda. «Atlandi ookeani» laval elluäratamise katse kuulub Ingo Normetile, kellele näi­ dend 1979. aastal on pakkunud huvi .kui võimalus tuua lavale 1950. aastate retrot. Retro kõigis oma ilminguis on Pärnu Draa­ mateatri laval olemas ja tõestab, et 1957. aastal kirjutatud näidend ei tundu 25 aastat hiljem veel anakronismina, kuid elustamist sel määral, nagu seda õnnestus teha E. Hermakülal Ranneti «Südamevaluga», siiski ei toimunud. Näidendi parima lavastamise au jääb Voldemar Pansole, tema lavastusele aas­ I. Smuuli »Atlandi ookean» Pärnu Draamateatris (lavastaja •'. Normet). tast 1957: rohkem «Atlandi ookeani» lavas- V. Menduneni folod 2 9 tatud pole. J. Smuuli Polkovniku leski läbi aegade: Mari Möldre, Aino Talvi, Herta Elviste ja . . .

Kirjaniku juubelisünnipäevale pühenda­ sündmused tekstis hästi välja mängida tud lavastustest on lühikese ajega äärmi­ (arstide juures käimine, naeruks tegemine selt publikumenukaks kujunenud Draama­ Tartu tudengi poolt jm.). Saame ühe väga teatri «Polkovniku lesk» Mikk Mikiveri naeruväärse, väga naljaka ja veidralt pri­ lavastuses Ita Everiga peaosas. Loeksin mitiivse karakteri. Kas ka hirmuäratava? Mikiveri lavastuse lähtekoha välja ligi­ Eemaletõukava? Pahaendelise? Vist mitte, kaudu nii: näidendi ilmumisest ja esma­ seda oli Aino Talvi Lesk 16 aastat tagasi. lavastusest on möödas 16 aastat, tookord Kogu tunnustuse juures Ita Everi sära­ võtsime asja kohutavalt tõsiselt, nüüd, dis­ vale koomikutalendile (publik on talle tantsilt, võiksime asjast üle olla ja nähtuse tänulik just selle eest!) arvan, et seda üle veidi vabamalt irvitada. Ita Everi Lesk sadistlikku, õelat ja omamoodi rafineeritult ongi eeskätt naljakas. Ta muutub koomi­ salakavalat nähtust, mida Smuul vihkas, liseks estraadlike vahenditega, mitte gro­ praeguses Leses tõsiselt võetavana siiski teskina (grotesk on üldse Mikiverile võõ­ pole. «Jätame naerdes jumalaga oma mine­ ras mateeria; Everile küll mitte — meenu­ vikuga» ei õigusta aga end praegu juba tagem kasvõi Izolda rolli K. Saja «Püha­ seetõttu, et meil näikse tegemist olevat järves»). Sarž, mille Ever loob, on vaimu­ alles olevikunähtusega. Kujutlen, et proua kas, kuid tegemist on pigem sõbraliku kui Polkovnik ootab mõnelt tulevaselt lavas­ tigeda šaržiga (kindlasti polnud see taot­ tajalt julma groteski rüütamist, lugu näib lus, kuid tulemus küll!). Ever särab siin kujutlusjõulisele lavastajale pakkuvat ka kui suurepärane, meisterlik estraadinäit­ rohkesti võimalusi lavametafoorideks. Miki­ leja: kas üldse kellelgi (kui, siis ehk Jüri veri rakendatud Sõjaväemuusika, telefon, Järvetil Ajaloolise Tõena) on õnnestunud tolmuimeja jm. metafoorne atribuutika kip­ Smuuli teksti iselaadset vaimukust sel mää­ pus mõjult kuidagi hajusaks jääma. Kuid ral saali viia? Naljakas on siin kõik: see, kahtlemata on Ita Everi Leses elu. kuidas Lesk tuimast sanitarist räägib, kui­ Et aga nii näidend kui ka kangelanna das ta kaaskondseid solvab ja kuidas võivad laval ka täiesti elutuks jääda, lõpuks lavalt ära ei taha minna. Isegi demonstreeris «Ugala» 1979. aasta algu­ sadism Lese käitumises muheneb naljaks. sest pärit lavastus. Mida rohkem saal naerab, seda enam näit­ Smuuli loomingu sooja, mažoorset palet leja süttib ja vastupidi. Nali jookseb tihti esindab «õhtu Smuuliga» «Vanemuiselt», teksti pealmist kihti pidi, kuigi Ever oskab milles Kaarin Raid on põiminud «Muhu 30 ^г > l v«B Гч^^^ S3Bfg n ' пЯ в - 5^- -*'*** ^^ч м ХЛ^и ИРИЯ ^L^ \л - Л

ш. ^ "*Чи я Шт>Х -' J ;,• 1 Вшк ->«м^1 * , т ,к

monoloogid» katkenditega «Jäisest raama­ G. Vaidla fotod tust» ja «Polkovniku lesest». Kompo­ sitsioon on traditsioonipärane, tema tuge­ vamaks küljeks on hästi esitatud Muhu vad valgussähvatused, valguslaigud. Põhi­ monoloogid (esitavad Evald Aavik, Ants line, mis mälus seda luuleõhtut märgistama Ander, Helend Peep, Ao Peep, Tiiä Porss), jääb, ongi pisut ärev, pisut irratsionaalne milles, nagu varasemaski sellelaadses meeleolu: väga suurt või mõjuvat üldis­ teatritraditsioonis, on taotletud võimalikult tust Smuuli luuletajateest (mis võis olla täpset «originaalilähedust». Kuid teisedki eesmärgiks) siiski ei teki. üksiknumbrid selles kavas pole halval tase­ Kuigi Smuuli-renessansist meie teatris mel. Ande Rahe Polkovniku lesk on huvi­ praegu rääkida ei saa ning erilise loo- ga jälgitav, kuid kompositsioonis jääb mingupalangu märki kandvaid lavastusi puudu ühendav lavastajapoolne printsiip, juubeliaastal ei tekkinud, võib siiski arvata, mingi läbivalgustav säde ning paraku et ükski kõne all olnud nimekaist lavasta­ tuleb tõdeda, et sedavõrd rahulikult ja jaist poleks vististi hakanud Smuuli lavas­ neutraalselt pakutu kipub igavaks jääma. tama, kui tal oleks puudunud huvi kirja­ Ka Mati Undi «Mälestusi isast» Noor­ niku loomingu vastu. See huvi on ilmselt sooteatris reedab tegijate väiksemat huvi praegustel noorema ja keskmise generat­ ja inspiratsiooni, kui seda oli Undi eelmiste siooni lavastajatel olemas, olgu selle järje­ teatraliseeritud luulekavade puhul samas pidevuse märkidena maas esialgu ka mitte teatris. Kava moodustab läbilõike Juhan kõige kopsakamad asjad. Selliseks «oma Smuuli noorusluuletustest kuni viimati autoriks», nagu Smuul oli Pansole (Panso kirjutatuni (eessõna raamatule «Inimene tegi kokku üldse kaheksa Smuuli-lavastust), ja öö», «Viimane laev»). Toon on minoor­ ei muutu ta ehk enam ühelegi lavastajale, ne, teadmine ühest, juba elatud, lõppe­ kuid tema teoste huvitavad uustõlgendu- nud elust, teadmine ettekantavast kui ühe sed teatris on kindlasti võimalikud ja mõel­ loometee bilansist sisaldub selles luule­ davad edaspidigi. õhtus. Teatraliseerimist on vähe, põhiliseks on valgusmäng. Näitlejad (Veiko Jürisson, Andres Ots ja Ago Roo) esinevad suure- 31 mait ajalt hämaras ruumis, millesse lõiku- Else Lasker-Schüleri puhul

NIGOL ANDRESEN Lilli Promet on kirjutanud kui mitte näidendi, siis näitelavalise kroonika Else Lasker-Schülerist («El­ se, Teeba prints», «Looming», 1982, nr. 2). Näidend esietendus nüüdsel ajal teatrimajata Tallinna Draama­ teatris 9. märtsil 1982, lavastaja on Ago-Endrik Kerge. Näidend jaguneb neljaks vaatuseks 43 pildis. Selles on mõnevõrra rohkem luuletaja elu kui luulet, kuid ei puudu ka viimane: 'A luuletust on tõlkinud Debora Vaa­ randi, 4 — Ralf Parve, peale selle üks Benni luuletus Ralf Parve tõlkes. Else Lasker-Schüler (1869—1945) oli algusest lõpuni luuletaja. On kinni­ tatud, et tema proosa, kuid ka tema joonistused moodustavad üleminekuid luulesse. Ta oli sündinud lüürik, ja ennekõike tunnustas ta mängu. Luule oli talle tähtsam kui elu. Lugege tema autobiograafia algust: «Olen sündi­ nud Teebas (Egiptuses), olgugi et tu­ lin ilmale Elberfeldis, Reinimaal.» Ta kujutles ennast sfinksina, keda ei saa keegi mõista. Karl Kraus iseloo­ mustas Else Lasker-Schülerit kui õi­ get ekspressionisti, eraldades teda sellega neist luuletajaist, keda meie peame ekspressionistideks. Else Las­ ker-Schüler ühendab Euroopa uut luulet idamaisega, eeskätt heebrea luulega. Enda meelest oligi ta heebrea luuleta­ ja, olgugi et ta ei tundnud heebrea keelt. Kui Else Lasker-Schülerilt küsiti luba luuletuste tõlkimiseks heebrea keelde, vastas ta: «Need ongi heebrea­ Else Lasker-Schüler IX9J. aastal keelsed.» Tema luules on kokku sulata­ Else Lasker-Schüler 1897. aastal tud uusaegne ja arhailine, ning arhaili­ ne annab ta luulele kujundivõlu. Else Lasker-Schüleri isiku ja luule võtmine kirjandusliku teose aineks on väärtuslik uue aineala avastamine. On raske luuletajat tema luulest lahus hoida. Luuletaja ise on hoiatanud (kirjas oma teisele mehele Herwarth Stseen L. Prometi näidendi «Else, Teeba prints» Waldenile): «Mind ei ole võidud lavastusest Tallinna Draamateatris. Velda Otsus iialgi mõõta teiste inimestega.» (Else Lasker-Schüler) ja Anne Palaver (lavas­ Vahel peetakse lüürikat ka luuletaja tuses pankuri ja vabrikandi naine, kirjandus­ liku salongi pidaja Zürichis; Hulda. Rahel jt.) isikukujutuseks. Else Lasker-Schüler on hoiatanud selle eest varakult. Nii 32 et Else Lasker-Schüleri rohked armas­ se ja rahutus. Armastus inimesele»). tusluuletusel! panevad mõtlema. Tema Luuletaja on pandud osa võtma esime­ luuletuste ainete hulgas ei puudu «or­ sest osast kahe, teisest üheksa, kolman­ gia», nervus erot is, erost peetakse dast ühe ja neljandast kahe luuletusega. patuks. Kuid erootiline tunne põi­ Esimesse ossa kuulusid luuletused mub usulisega ja Sebaotile suunatud «Senna Hoy» ja «Minu emale», teise luuletuses on õtse ehmatamapanevalt «Laul armastusest», «Armastuslaul», erootilisi mõisteid: «Minu esime­ «Laul», «Lahkumine», «Lepitus», «Ju­ ne vereõis pöördus sinu poole,/ siis malale», «Sebaot» ning «Abraham ja tule ometi,/ sa magus Jumal,/ sa män- Iisak», kolmandasse «Mu rahvas» ja gujumal./ Sinu surma kuld sulab mi­ neljandasse «Ja otsi Jumalat» ning nu igatsuses.» Luuletuses, milles ta «Palvus». Oma kaasaegse luule üks pöördub «jumala poole», on kehaline parimaid mõistjaid on leidnud nen­ tunne veelgi suurem: «Tahaksin lä­ de luuletuste ained olevat ühenduses hedal kuulata sinu südant.» Pole siis maailma revolutsioonilise uuendami­ ime, et ammu Tsaari-Venemaa vang­ sega. las surnud Senna Hoyle (Johannes H op­ Tahaks seda näitelavalist kroonikat mannile) on pühendatud armastusluule­ lühendada kuni seitsme pildi võrra, tusi ja luuletaja kujutleb ennast Taave­ mis tunduvad olevat näidendile võõ­ tiks ning pöördub Joonatani poole. rad. Kuid lavastaja oli ühe pildi Peale selle pöördub luuletaja Hans Ehrenbaum-Degele, Gottfried Benni, (II, 9.) kujundanud suurepäraselt ot­ Hans Adalbert von Maltzahni, Her- se jõuluvanastseeniks. Muidugi, au­ warth Waldeni, kuid ka oma poja tori heast mõttest koori kasutamisel Pauli, oma armsa maalija Alice Trüb- ei olnud lavastaja hoolinud. Selle-eest neri ja oma õe poole ligikaudu sa­ lavastuse keskne kuju Velda Otsus (El­ made tunnetega. Else Lasker-Schüleri se) vallandus päriselt Pauli-piltides. kujutamine panerootikuna oleks vale. Lavastaja oli jätnud esimese vaatuse Kurt Pinthus võttis oma ekspres­ viienda pildi kui olemuselt võõra sionistliku luule antoloogiat «Mensch- kasutamata. Kohvikupiltidest ei ole heitsdämmerung» (1920) kokku pan­ selle artikli kirjutaja vaimustatud: nes Else Lasker-Schülerilt neli­ siin oli liiga palju tavalist ja oda­ teist luuletust, mis teenivad antoloo­ vat. Oli ehk ka vähe luulet esitatud gia kompositsiooni («Kokkuvarise­ — näidendi tekst pakub seda palju. mine ja kisa. Südame ärkamine. Kut­ «Ooperilavastajaid võib laias laastus jagada kolme rühma. Esimesed ootavad kannatlikult ära, kuni lauljad ooperi selgeks õpivad ja primitiivsed misanstseenid paika panevad. Nad loodavad kunstnikule, lauljatele, traditsiooni­ dele, kogemustele ja veel mingile vigurile, mis aidata võib. Ja tõepoolest, nad tihti veavadki välja. Lavastaja elukutse pole nende jaoks kutsumus, vaid väärikas teenistuskoht, kui nad on näiteks kaotanud hääle või . . . ei oska mi­ dagi muud teha. Nende lavastused ei pahanda kunagi arvus­ tajaid, sest nendes (eelkõige silmapaistmatu lavastaja tõttu) ei ole midagi, mis vähendaks I г muusika emotsionaalset mõju kuulajale (kes on siin ainult vähesel määral vaataja). Neil BORISS POKROVSKI lavastajail on õnnestumisi — kõige sageda­ Sündinud 10 jaanuaril 1912. Lõpetas 1937. aas­ mini mitmete populaarsete, niinimetatud ise­ tal GITIS-e lavastajana, töötas aastatel 1937— mängivate ooperite, nagu «Traviata», «Mada­ 1943 Puškini-nimelises Gorki Ooperi- ja Balletiteat­ me Butterfly», «Jevgeni Onegin» taaslavasta­ ris. 1943. aastal toodi üle Moskvasse Suure Teatri misel. Nende lavastused ei tee kunagi rahu­ lavastajaks, aastatel 1952—1963 ja alates I9S7. tuks direktsiooni, kriitikuid ega . . . publikut. peanäitejuht samas teatris. 1972. aastast ka Mosk­ Nad on igati usaldusväärsed. Selliseid lavas­ va Muusikalise Kammerteatri peanäitejuht. Profes­ tajaid tunnustavad mõningad nimekad teatri­ sor (1954), NSVL rahvakunstnik (1961). tegelased («loovad ruttu ja ilma totrusteta») Tähtsamad lavastused: Serovi «Vaenu jõud» ja aeg-ajalt ka lauljad («proovidel ei piina»). (1947), Smetana «Müüdud mõrsja» (1948). Rimski-Korsakovi «Sadko» (1949), Glinka «Ruslan Nad saavad oma palga ja naeravad põlgli­ ja Ludmilla» (1972), Verdi «Othello» (1978), Pro­ kult võhiklike novaatorite üle. Kunsti nende kofjev i «Sõda ja rahu» (1959) ja «Mängur» töödes pole. Aitäh neile sellegi eest, et nad ei (1974), Štšedrini «Surnud hinged» (1977) — Suu­ sega orkestrante ja lauljaid. res Teatris; Šostakovitši «Nina» (1974), Paškevitši Teise rühma kuuluvad lavastajad, kes püüa­ «Ihnur» (1974), Mozarti «Teatridirektor» (1975), vad iga hinna eest teha kõike uut moodi. Kõi­ Štšedrini «Mitte ainult armastus» (1973) — Mosk­ va Muusikalises Kammerteatris. gesse, mis on ooperiteatris olnud enne neid, suhtuvad nad põlglikult, kuigi ise tihti ei tun­ negi eelnenut. Nad ci valmis pidama kõike varemolnut rutiiniks, olles joovastunud ene­ sest, oma vabast ja (isegi muusikalises' dra­ maturgiast!) sõltumatust kunstist. Iga nende lavastus peab olema «ilmutus». Kunstnikud on nende sõbrad. Dirigendid on nende jaoks loo­ mulikult retrograadid ja ooperiteatri parata­ matu häda. Kolmanda rühma moodustavad lavastajad- muusikud. Neist tasuks pikemalt rääkida. Ooperiteatri sisemine organisatsioon on kord juba selline, et enamik loomingulisi töötajaid on professionaalsed muusikud. Dirigendid, orkestrandid, solistid, koor — nad kõik on muusikaliste õppeasutuste kasvandikud. Peale solistide ja osa koorilauljate ei ole kellelgi isegi kõige elementaarsemaid professionaalseid teadmisi teatrist. Elu näitab, et kahjuks on ka muusikaõppeasutuste lõpetanud lauljate-näit- lejate teatrialane kasvatus väga algeline. Nii ongi tänapäeva ooperiteatris professionaalse­ teks teatraalideks ainult lavastajad. Kui ilma muusikalise hariduseta ooperilavas- taja on tänapäeval erandiks, siis lootus, et lauljad saaksid veidikegi soliidsema teatrialase 34 ettevalmistuse, on seni asjatu olnud. Selles rovski arvates muusikalisdramaturgilisest ter­ seisabki ooperiteatri «rist ja viletsus».» vikust, vaid on selle olulisemaks komponen­ Nii räägib oma raamatus «Ooperi lavasta­ diks. Just muusikalisele dramaturgiale pöörab misest» Boriss Pokrovski. Ise kuulub ta kaht­ Pokrovski oma lavastustes peatähelepanu. Sel­ lemata kolmandasse rühma, nende hulka, kel le kaudu saab avada idee, mille pärast see wõi ooperi muusika ammu enne lavastama asumist teine ooper on kirjutatud. Partituuri muusi­ selge. Kuid temagi tööd on esile kutsunud kalisest dramaturgiast on sõltuvad ka kõik diskussioone, mis ikka jõuavad välja keskse rolli kujunduslikud ülesanded, mis lavastaja probleemini: mis on tänases ooperiteatris kõige lauljatele esitab. Tundes üksipulgi ooperi muu­ tähtsam, missuguses suunas peaks liikuma sikalist materjali, leiab Pokrovski ka väga tun­ ooperižanri lavastamine5 tud ooperites nüansse, mida lavastajad, kes muusikasse vähem põhjalikult süvenevad, ta­ Pokrovski on enda jaoks selle sõlmküsimuse valiselt ei märka. Muidugi valdab Pokrovski lahendanud nii: «Olla helilooja ori ja muusi­ täielikult lavastaja värvipaletti, opereerides kalise dramaturgia teener on õilis missioon.» kõige erinevamate lavastuslike võtetega, eriti See ei tähenda, et ta jääb ainult helilooja on seda tunda massistseenide lavastamisel. ideede ja tunnete realiseerijaks, vaid ta loob Neid lahendab Pokrovski juba Gorki teatrist alati oma nägemuse teosest partituuri alates oskuslikult ja huvitavalt, andes igale kaudu. Just helilooja partituuri tundmist ja kooriliikmele individuaalsuse ja lülitades nad töötamist partituuri, mitte klaviiriga peab Pok­ samaaegselt ühtsesse tervikusse. Detailide rovski lavastajatöös väga oluliseks. (Muidugi usutavus, misanstseenid, näitlejate-lauljate eeldab see lavastaja teatavat muusikalist ha­ omavaheline elav ja vaba suhtlemine laval on ridust, mis Pokrovskil piirdub Glazunovi-nime- vabastanud Pokrovski lavastused ooperi vale­ lise muusikakooliga. Ooperilavastaja sai te­ likkusest, mis omakorda on viinud teda tugeva mast olude sunnil, kuna pianistikarjäär käe- sammu kammerteatri suunas. kõõluste venitamise tõttu võimatuks muutus.) Seejuures on Pokrovski arvates viga lugeda Lavastanud on Pokrovski kõike — heroilis- ooperit ainult muusikaliseks teoseks, nagu on monumentaalsetest teostest intiimsete ja lüüri- vale ka samastada teda draamaga. («Režis- listeni. Ta on lavastanud olustikulisi, muinas­ söörile tuleb meenutada, et libreto ei anna talle jutulisi ning koomilisi oopereid ja ka operette. mitte mingisugust ettekujutust oope­ Peale populaarsete klassikaliste ooperite on rist!») Ooper kui žanr pole tekkinud muusika B. Pokrovski vaatajani-kuulajani toonud ka mit­ ja teatri mehaanilisel liitmisel, vaid nende meid vähem mängitud muusikalisi teoseid, lahutamatu kokkusulamise tulemusena, moo­ nagu Serovi «Juudit», Beethoveni «Fidelio», dustades uue kvaliteedi, ooperietendu- s e, selle eriliste seaduste, teooria ja metoo­ В. Pokrovski ja Suure Teatri kirjandusala dikaga. Pokrovski ise armastab tuua kujund­ juhataja I. Tšurova. liku näite, nagu oleks ooper sündinud kahe kunsti — muusika ja teatri — vastastikusest armastusest, saades kaasa mõlema «esivane­ ma» parimad jooned: muusikalt emotsionaal­ suse, suure üldistuse, sümfonismi ja seleta­ matu salapärasuse; teatrilt visuaalsuse, ruu­ milisuse.

Draamateatris on iseenesestmõistetav, et näitleja mängib oma osa kogu laval oleku vältel, olenemata sellest, kas tal teksti on või ei. Ooperis on osast välja langemine pärast muusikalist repliiki üsna tavaline. Aaria (või dueti) ajal väline tegevus niikuinii seisab, ku na tegemist on emotsionaalse seisundi avami sega, ja nii võibki juhtuda, et mänguline mo­ ment jääb ooperis väga juhuslikuks. Pokrovski arvab, et iga aaria on mõttekäik või mingi turi - de fikseerimine või hingeseisundi väljendamine. Aaria või ariooso, kvartett või sekstett pole te­ gevuse seisak, vaid mingi lavalise eluetapi fikseerimine. Kui selles puudubki väline tegevus, on alati näha tegelase või tegelas grupi karakter, selle huvide kokkusobivus või -sobimatus, mis väljendub mingisugusesvhin nangus. Aga iga hinnang sisaldabki endas 35 tegevust! Aaria (ansambli) roll ei välju Рок Rahmaninovi «Francesca da Rilliini». Verdi Täiesti erilaadse peatüki Pokrovski loomin­ «Lalstaff». Eriline armastus tundub tal aga gulises biograafias moodustab aga Moskva olevat XX sajandi ooperi vastu. Tihedates side­ Muusikaline Kammerteater, mis asutati 1972. metes on ta olnud Prokofjevina, eriti «Sõja aastal. Noor teater, millel pole isegi klassi­ ja rahu» loomise ja lavastamise ajal. Рок- kalise ooperiteatri ruume (mängitakse endises rovski oli selle ooperi esimese, kahte õhtut kinos) on mitmeti omapärane. Alates sellest, et täitva variandi lavastaja 1946. aastal. 1959. lauljate arv on 30 piires (Suures Teatris on aastal tõi ta «Sõja ja rahu» lavale Suures soliste 100 ringis), kusjuures nendest moodus­ Teatris. Selles tohutus tegelaste galeriis (oope­ tatakse ka koor. Kammerteatris mängitakse ris on üle 60 soolopartii!) suutis lavastaja põhiliselt kas äsja valminud tükke või vähe- ooperi muusikalise dramaturgia avada nii, et mängitavat klassikat. Igatahes ci kuulu teatri iga tegelane sai endale areneva psühholoogi­ mängukavasse populaarseid klassikalisi oope­ lise iseloomustuse. Küllap see tingis ka arva­ reid. (Küll aga Schuberti «Kaksikud», Rossini mise, mida avaldasid Suure Teatri külaliseten­ «Abieluveksel», Haydni «Apteeker»). Minnes duste aegu Milaanos sealsed ajalehed: «Piisab 200 aasta vanuste traditsioonidega Suurest ainult «Sõjast ja rahust», et kummutada müüt Teatrist vastloodud kammerteatrisse, tõestas XX sajandi ooperi kriisist.» Just Prokofjevi Pokrovski ooperi kui žann täisverelisust. On ooperites on näitlejameisterlikkus Suure Teatri ju igale arenevale kunstile iseloomulik läbi­ laval märkimisväärsele tasemele jõudnud: proovitud võtete kõrval otsingud, mille ees­ «Sõjas ja rahus», «Semjon Kotkos» ja eriti märgiks ooperi puhul saab olla ikkagi muusi­ «Mänguris», mida on nimetatud uueks kvali­ kalise dramaturgia avamine lavaliste vahendi­ teediks näitlejameisterlikkuse ja vokaaltehnika tega. Kammrteatris saab Pokrovski peensus­ sünteesi seisukohalt. teni viimistleda muusikasse viidud tegevuse štrihhe. Ooperietendusel on alati kaks juhti lavas­ taja ja dirigent —, kelle koostööst lavastuse Ta asus selle teatri etteotsa, teades enda kvaliteet suurel määral sõltub. Pokrovskile on ees seisvaid raskusi: vaataja inertsust, tradit­ dirigent alati liitlane, kellega ta muusikalise sioonide tugevust, näitlejale ebapiisavat ette­ dramaturgia, seega lavastuse lähtematerjali valmistust, administratiivset passiivsust. Suur läbi arutab. Loomulikult kuulub Pokrovski mure oli ka mõttekaaslaste leidmine. Kuid just nende lavastajate hulka, kellel juba esimesel viimastega on Pokrovskil alati vedanud. Kui kohtumisel dirigendiga ooperi muusika detaili­ dirigentidena liitlastena on tema kõrval alati deni selge on. Pokrovski kõrval on alati seis­ olnud head muusikud, siis kammerteatrisse nud tugevad dirigendid S. Samosud, N. Go- «juhtus» üks silmapaistvamaid tänapäeva diri­ lovanov. A. Melik-Pašajev, B. Haikin, J. Svet- gente Gennadi Roždestvenski. lanov, F. Mansurov, V. Dmitrijev, A. 2urai- Mõlgutades mõtteid ooperist (ja seda on tis. B. Pokrovski jaoks pole kunagi olnud Pokrovski kogu elu teinud), on ta jõudnud dilemmat, kas lavastaja v õi dirigent, ainuvõi­ küllalt vastukäivatele järeldustele. Näiteks: malik on lavastaja j a dirigent. Ideaalne diri­ «Ooper on muusika pluss teater» või «Ooper gent on tema arvates see, kes ei dirigeeri on teater» ja lõpuks «Ooper on ooper». «Oope­ muusikateost, vaid juhatab etendust. rilaval tuleb elada muusikas, aga mitte muu­ Sellisele dirigendile on režissöör vajalik, ja sika saatel!» Enda kohta arvab ta nii: «Jaa. vastupidi. ooper ise dikteerib mulle oma seadused. Kui Peale Suure Teatri on Pokrovski lavasta­ ma lavastan ooperit, tunnen selgesti, kuidas nud veel Leningradi Väikeses Ooperiteatris, tema (ooper) juhib mind ja mitte vastupidi.» Tbilisi, Minski, Kaasani ning Sofia ja Leip­ Ja veel ikka. vaatamata rohkem kui 40-aasta- zigi teatrites. sele lavaslajastaažile. vaevavad teda küsimu­ sed: «Kas me töötame lauljatega õigesti? Mis on muusikaline intonatsioon? Mispärast me ei lavasta Wagnerit?» NSVL OO Б

Nulalie Mci. Kostuumikavand L. Nielseni .balletile «l.ukšmi». 19:17 36 о о хУ s£

t, < "

•ь У MULTIMARGINAALE

JAAN RUUS

KES ON MULTIFILMI AUTOR? Kriitikud on vähemalt viimased kümmekond aastat vaimustusega kultiveerinud mõistet «autorifilm». Kõige lihtsamalt tähendab see, et lohmakat ja kulukat filmitootmise mehhanismi saab üks isik, režissöör, suunata oma kunstipõhimõtetele vastavalt. Ta sulan­ dab kaasloojad oma maailmapilti, kohandab nende in­ dividuaalsust iseenda omale, lihvib, lõikab ja ehitab siis — teiste annetele, kehadele ja tööle toetudes — kas nüüd just läbinisti omaenda näoga, aga igal juhul täiesti temale kuuluva kunstiteose. Suures mängu­ 'MM filmis, kus eri isiksustest ja erialadest tulenevate kok­ Kaader filmist «Suur Toit» kupõrgete selja taga viirastub tulemuses alati ano­ nüümsuse Grin cat, on eelnev tendents kahtlemata ilus jõunumber. Selles võib tunda rõõmu kunstiisiksuse võidust teda takistavate tegurite üle, isikupära trium­ fi nivelleeringute üle. Kino väikevormidee, lühifilmi­ des, on see protsess muidugi lihtsam, kuid autorifilmis peab ikkagi olema üks, ja see on Autor. 1981. A. ESILINASTUSED Kes aga on autor? Kes keda õieti nivelleerib? Nukufilmid Kas filmikunst on tõepoolest jõu- ja võimumäng, kus «Ohver». Stsenarist ja režissöör peale jääb tugevam? E. Tuganov, kunstnikud E. Mard- Markantselt tõuseb see probleem multifilmis, na ja T. Linzbach, operaator A. Nuut, helilooja R. Kangro, helioperaator ma mõtlen kunsti taotluslikku multifilmi, mitte aja­ T. Elme. «Tallinnfilm» 1980. 280 m. viite süžeeseeriaid ammututtavlikus joonkarikatuuris. Esilinastus 9. 02. 1981 kinos «Sõp- Selgelt saame siin eristada kaht loovisikut, kes määra­ «Välek Vioulane». E. Kuusi sama­ vad lõppkokkuvõttes (või ennekõike?) filmi kunstilise nimelise jutustuse ainetel. Stsena­ õnnestumise. Ne'ed on piltide liigutaja ja kokku­ ristid S. Kiik ja H. Pars, režis­ söör H. Pars, kunstnikud H. Halla, panija, s. o. filmi režissöör, ja piltide joonistaja, H. Käo, T. Linzbach, operaatorid s. o. filmi kunstnik. Kumb on Autor? «Suurt Tõllu» A. Nuut, T. Talivee, helilooja Ü. Vin- ter, helioperaator U. Saar. «Tallinn- peab suur osa kunstnikkonnast Jüri Arraku filmiks, film», 1980. 560 m. Esilinastus filmiringkondades pole aga kahtlust, et see on 20.07. 1981 kinos «Sõprus». Rein Raamatu film. Joonisfilmid Vähemalt multiplikatsioonfilmile — nüüdseks «Suur Töil». Eesti vägilasmuistendi väljakujunenud seisus — on teatav kahelisus orgaa­ ainetel. Stsenarist ja režissöör R. Raamat, peakunstnik J. Arrak, niliselt omane. Ta on kunst, mis kasutab kunsti; kunstnikud H. Ernits, A. Silbaum, ta toob kujutava kunsti omapära kinematograafia V. Uusberg, operaator A. Ilves, mängumaile. Mängu- ja dokumentaalfilm on «elus­ helilooja L. Sumera. «Tallinnfilm», 1980. 440 m. Esilinastus kinos tatud fotod», multifilm aga igal juhul tuši, pintsli «Oktoober» 4. 01. 1981. ja lõuendi abil saadud «elustatud pildid», elustatud «Harjutusi iseseisvaks eluks». Stse­ narist ja režissöör P. Pärn, kunstni­ kinoprojektori ja ekraani abil. kud P. Pärn ja L. Nagel, operaator Mitmed oma käe peäl töötavad (välismaised) A. Ilves, helilooja O. Ehala, heli­ operaator H. Eller. «Tallinnfilm», kunstnikest multirežissöörid avaldavad küll rahul­ 1980. 272,3 m. Esilinastus 1. 06. olematust oma nende filmide kohta, kus nad lavas­ 1981 kinos «Eha». tajana on jätnud osa kunstnikutööst kolleegidele: «Klaabu kosmoses». Stsenaristid E. Vetemaa, A. Paistik, režissöör «... rühmatöö takistab individuaalset suhet visuaal­ A. Paistik, kunstnik M. Kütt, ope­ ses sfääris. . . . Töötades koos tosina isegi andeka raator J. Põldma, helilooja S. Grün­ kolleegiga, tuleb paratamatult joonduda nõrgemate berg, helioperaator J. Elling. «Tal­ linnfilm» 1981. 441,5 m. Esilinastus järgi, kui ei taha teha teost, mis oleks tosina iseseisva kinos «Pioneer» 22. 06. 1981. hea töö mehaaniline ühendus. Lõpptulemuse ühtsuse huvides tuleb loobuda individuaalsustest. Isiklik laad ja maitse võib küll peegelduda tegevuse arengus, dramaturgias, kuid visuaalsuse jaoks pole siin kohta välja paista.»1 Kuid kunstniku ja režissööri vahekorra ning multifilmide kahelisuse lahendab W. Giersz, kunstnik ja režissöör ühes isikus, vilunud praktikuna kindlalt: «... kunstnikul kui autoril ei saa olla prioriteeti kinematografisti kui autori suhtes: aeg-ajalt lavastajad, kes pole andekad kunstnikud, teevad suurepäraseid filme, kuid kunagi ei ole head filmi teinud andekas kunstnik, kes on vilets filmitegija. Kunstniku tugev individuaalsus võib sisendada teema ja tehnika, multifilmi stiili, kuid kõik see peab olema allutatud kinematograafiaoskustele.»2 Võime päris kindlalt väita, et ilma Rein Raamatuta poleks olnud filmi «Suur Toll», sest vaevalt oleks Jüri Arrak selliseid pilte sellisel moel teinud ja nad ekraanil lavastajana liikuma pannud, mis aga moodustabki kinematograafiateose. Ent teiselt poolt, ilma Jüri Arrakuta polnuks filmi «Suur Toll». Kas ei oleks üldse aeg loobuda autoritaarsest autorikontseptsioonist, asendades sel­ le demokraatlikuma mõistega: meeskonnafilm, loomingulise ühenduse film. Analoogiat ei tuleks otsida mitte romantilises Autoris (Robinsonis, Deemo­ nis jne.), vaid orkestris, mille juurde paratamatult kuulub küll ka diri­ gent (=autor). Ja lõpuks: paralleelid Fellini «Orkestriprooviga» (pinged dirigendi ja orkestri vahel) näivad siin olevat täiesti omal kohal. Ilus, et «Orkest­ riproovi» on teinud tänapäeva autorifilmi silmapaistev esindaja Fellini. PÄRN RAAMATU VASTU. RAAMAT PÄRNA VASTU. Eelmisel aastal esilinastusid Pärna «Harjutusi iseseisvaks eluks» ja Raamatu «Suur Toll» (mõlemale sai osaks suur publikumenu, mõlemad jooksid kinos üle kuu aja, ja vaid kuri keel saab küsida, kas see juhtus seepärast, et mõlemal oli õhtut täitvaks kaaslaseks india film). Raamatu rahulik ja ratsionaalne natuur on jõudnud mõjuvate tule­ musteni seal, kus ta on tõsist ainevalda käsitlenud tõsiselt. Ta küll algas karikatuurfilmidega, kuid need kandsid käeproovi põhimõttelist iseloomu. Edasised katsed allutada endale karikatuuri- ja huumori- maailm lõppesid huvitava viigiga: «Lennus» kohtusid kaks koos töötavat erilaadset kunstnikku, A. Vint ja A. Paistik eklektikapurdel, «Kilplastee» tekitas kollaste mehikeste massi pidev süa-sinna jooksmine näljatunde asemel tõsist hirmu, ja rahvaanekdoodi «Kas on ka rasvane...» ainuke naljakoht oli puujalaga mehe puujalaga antud hoop kaaslase hella paika. Seejärel loobus Raamat karikatuurist ja pöördus maali (ka graafika) kui kujunduselemendi poole. Filmides «Põld», «Kütt», «Antennid jääs» on maailm kujundatud kunstnike (tema ise ja R. Tam­ mik) poolt. Siin, maalikunsti maailmas, tunneb Raamat end hästi. «Suur Toll» on sama laadi edasiarendus: mängufilmilik süžee (Raamatu kõik filmid on rangelt süžeelised), sobivalt valitud kunstniku maksimaalne rakendamine, kunstikujundite ja värvi suur osa, tõsidus (tõsimeelsus?). Muusika, millele Raamat on alati rõhku pannud, on sün L. Sumeral palutud isegi enne filmimist kirjutada. «Suur Toll» sobib Raamatu loome­ laadile ja on ühtlasi tema kunstitaotluste ja metoodika senine tipp. Priit Pärn oli kutsutud Raamatu «Rübliku» kunstnikuks ning, tut­ vunud põgusalt filmitehnoloogiaga, asus ta ise lavastama. Jõulise

«To start from material...» (Intervjuu kunstniku ja lavastaja W. Giersziga), «Anima- film»» 1980, nr. 5, lk. 47. 2 «Witold Giersz' film painting», sealsamas, lk. 33. Kaadrid filmist «Suur Toll»

40 barbarina lavastab ta filmi «Kas maakera on ümmargune?», asetades kõik oma karikaturistioskused ühele vaimukale reisikaardile, mängides va banque. Ühte jõkke kaht korda ei astu . . ., ütleb Pärn Herak- leitose järel, ja esitab seejärel vaatajaile lahendamiseks filosoofilise küsimuse: mis on siis parem? astuda või astumata jätta? Juba esimeses filmis õnnestuvad Pärnal karikatuurijoont abiks võttes filosoofilised üldistused: see, mis ei õnnestunud Raamatul. Ja Pärn jätkab. Ta avastab, et joonisfilmis saab tegelastega toime panna lausa mustkunstnikumoondumisi. «... ja teeb trikke» külvab Pärn üle vaimukate metamorfoosidega, ladudes head ja halvad trikid valimatult üksteise kõrvale, oluline, et aga naerma ajaks. (Mille eest, just selles sõnastuses, saigi Nõukogude Eesti filmifestivalil preemia — ju siis ajaski naerma.) Koik Pärna filmid on poleemika kirjandusliku süžee vastu. «Maakeras» viib ta süžeenõude absurdi — sirgjoon (ümber maakera) osutub ringiks, tegevus lõpeb sealsamas, kust algas. «... ja teeb trikke» küll säilitab näiliselt süžee, kuid filmidramaturgiat kannab trikiakrobaatika. Mitte vek- toriaalne sirge, vaid ringjoon (spiraal?) näib teda huvitavat — ka kont­ septuaalselt. Tema tööd üritavad vaimukalt ja haakudes osaleda aktuaal­ sete probleemide lahendamata ringis, nagu ühele karikaturistile kohane. Seda ka viimases, ekraanidele veel mitte jõudnud filmis «Kolmnurk». Igatahes on Pärn oma teadmatuses ja tahtmatuses teha filme nii, nagu seni on tehtud, muutunud filmimeheks, kel on nüüd oma nägu ja laad, mida koteeritakse üleliiduliseltki. Võimalik, et just teatav isolatsioon annab teinekord mõningatele kunstinähtustele läbilöögijõu. Vis- võib öelda, et Pärna—Raamatu duell on praegusel hetkel viigi­ seisus (võib-olla siiski väikese ülekaaluga viimase poolel, nimelt pärast «Suurt Tõllu»). Ent kunstil on oma arenguseadused. Kogemus ütleb meile, et erinevate kunstiparadigmade võrdväärne kooseksisteerimine on enamasti ajutine, andes tunnistust sellest, et on oodata muutusi. Esiteks: üks võistle vaist paradigmadest saab keskseks, leides järgijaid ja imetlejaid. Teine paradigma taandub kunstinähtuste fooni ossa, jäädes ootama oma aega ning täites sellega arengu reservjõudude funktsiooni. Teiseks: sünnib uus paradigma, mis kas ühendab kaht eelmist valitsevat paradigmat uuel tasemel või vastandab end neile mõlemale. Ent pöörakem tähelepanu asjaolule, et meie joonisfilmis seisab ühe või teise paradigma taga vaata et üksainus isik — Pärn või Raamat; raske on nimetada nende järglasi või neile vastandujaid. Võib-olla meie joonisfilmi arengusituatsiooni selle ebanormaalsusega ongi seletatav nii kauaaegne viigiseis kahe valitseva kunstikäsituse vahel. Järelkasvu prob­ leem on muutumas ülimalt aktuaalseks. On ilmselt aeg mitte enam loota õnneliku juhuse peale, et multifilmi tulevad andekad noored ini­ mesed, kel on ka vastav ettevalmistus kujutavas kunstis jne., vaid tuleb süstemaatiliselt tegelema hakata multikunstnike koolitamise küsi­ mustega. RATSIONAALSUSE—IRRATSIONAALSUSE SKAALA. «Võib juhtuda, et tegemisel ei mõeldud otseselt midagi, oli vaid ähmane idee või kihk midagi teha. . . . Oleks piinlik, kui ilmneks, et pildi maalimisel mõtles tegija peamiselt eelmisel päeval olnud konfliktile, peamiseks pingutuseks töötades oli püüe vabaneda mõtlemast mingile konfliktsele sõnelusele. Veel hullemaks võiks osutuda teave, et näiteks ühe kavandi tegemist mõjutas mingi ebamugavustunne või tervise­ häire,» kirjutas kunstnik Malin kunstnikele mõeldes.1 Võib-olla peitub

41 '. I. Malin. «Millised oleme». «Sirp ja Vasar», 1981, 7. aug. alateadvuse tumedais vooludes kunsti, loomingu läte. Ent konstatee­ rigem: siiski on kujutava kunsti tegija individuaaltöötaja, individuaal- sõitja üksinda oma paadis, ta tohib, võib ja peabki (?) laskma end juhtida teadvuse allilma jõudude poolt. Ka multifilmi kunstnik. Režissööri poolt vaadatuna on filmitöö jälle lakkamatu ühistegut- semine. Suhtlemine on lavastaja töömeetod: kümneminutilist joonis­ filmi teevad kolmteist inimest üheksa kuud. Režissöör ei saa teha filmi üksinda, omaette, ta peab leidma kaaslasi, tal on kohustus neid enda poole võita, neis vaimustust äratada, lõpuks peab ta suutma hoolitseda selle eest, et filmiargipäev sujuks, et masinavärk töötaks ühtlaselt ja häireteta. Režissööri loomeimpulsid võivad ju ümberseisjatele küll samuti jääda saladuseks, need võivad teistele üldse mitte kombatavad olla, kuid vaene filmilavastaja ei saa endale lubada deklaratsiooni, et «tegemisel ei mõeldud otseselt midagi, oli vaid ähmane idee või kihk midagi teha. . .» Tal on rolliga ette kirjutatud sundkohustus ühendada endas looja agitaatoriga, prohvet organisaatoriga ja raamatupidajaga. Temas peab leiduma vägesid liikvele viivat kindralit, aga ka kunsti­ maailma alati intriigihõngulistes, sageli konfliktsetes inimsuhetes paind­ likuna toimivat diplomaati; vahel on tal oma filmigrupi «riviõppusel» vaja käituda kui veltveeblil. Ja alati on õhus vajadus, et ta käituks kui suutark advokaat: nimelt peab filmilavastaja suutma oma stse­ naariumi ka kaitsta (üheteistkümnes kinoinstantsis, L. Remmelga väljaarvutus). Režissööril pole võimalik usalduslikult nõjatuda loomingut kosu­ tavale alateadvusele, ta ei pääse loogikast ja kirjaoskusest: tal lasub kohustus oma tegevust selgelt teadvustada. Multifilm on õigupoolest ratsionaalsuse ja irratsionaalsuse abielust sündinud kummaline keerub, olend, mille anatoomia õpikut kirjutada on peadmurdev. Ometi on temas selgesti äratuntavad tema seaduslike vanemate — lavastaja ja kunstniku — näojooned. VORMIST JA SISUST Meie joonisfilm, mis algas lihtsast värviga täidetud kontuurjoonest, nagu neid enamik Nõukogude Liidu stuudioid Tallinna festivalile esitas, on endale eredamat vormirüüd otsides üha rohkem innustunud maalist ja vabagraafikast. Esialgu piiratakse multifilmis küll kunstniku tegut­ semist kindla süžeega. Näiteks «Värvilind» (1974, režissöör R. Raamat) mõjub küll lapinlike värvipindadega, aga ega lapinlikel mängudel suurt ruumi ju ole, Lapin jääb filmi käivitava idee sundillustreerija ossa. Värvist on küll saanud kandev filmitegelane, kuid süžee rakendab ta halastamatu järjekindlusega omaenda teenistusse. Vägistatud värvist hakkab päris kahju. Meie joonisfilm pidas oma kümneaastast juubelit, kuid allakirjutanu vaga soov näha multifilme, kus värvist on saanud filmi peategelane, pole veel seni täitunud. (Selle kohta, et see mitte võimatu pole, tooksin näite ühest Poola multifilmist, kus sinine ja kollane tegelane ühinesid üheksainsaks — roheliseks — hiiglaseks). Tõsi, me näeme «Kütis» (režissöör R. Raamat) küll tammiklikke maale ja mere kohal karjuvaid ilusate ülesulamistega antud kajakaid, kuid ikka on värv siin Mikiveri näoga vaalapüüdja rõiva rollis ja kõike ja kõiki tõmbab ohjadest literatuursete pööretega süžee. Ent miks ei võiks mõni multifilm olla õieti üks pikk maal liikumises ja ajas? «Kas me ei pea liiga enesestmõistetavaks, et filmi loomine algab ideest, sellest, mida kunstnik oma teosega vaatajaile tahab öelda, ning vastavalt sellele leiab ta sisu esiletoomiseks kõige sobivama vormi?» täheldab Toomas Kali.4 Just multifilmis on suur oht, et rangelt ette kavandatud stsenaarium visualiseeritakse liiga tõsimeelse tööga, liiga punktipealselt, ilma improviseerimislustita. Tõepoolest, praegu valitseb meil tugev filmitehnoloogiline tendents taandada vorm vaid sisu illust­ reerija ossa.

Ettekanne Kinoliidu multifilmisoktsioonis 18. märtsil 1982. a

Joonisfilm «Harjutust iseseisvuks eluks» U 1 (/Dl'/V ';-,vn

Joonisfilm «Harjutusi iseseisvaks eluks». AA , Muidugi saavutame — loomulikult meie kinodes näidatava üldisel foonil — efekti: hea kujutava kunstiga illustreeritud sisubanaalsus on parem kui halvaga illustreeritud seesama. Ning kui üht ja sedasama sisuarendust, süžeed kaunistada erinevate kunstnikutöödega, siis, kumma­ line küll, on tulemuseks täiesti erinevad filmid. Püüdke näiteks «Suurt To Ilu» ette kujutada, kui selle kunstnikuks oleksid olnud vastavalt Peeter Ulas, Jüri Palm, või, ütleme, Miljard Kilk. Saame iga kord erineva filmi. Või siis, film «Põld» on iga kord erinev: kui tema kunstnikeks on Kristjan Raud, Kaljo Põllu või Peeter Mudist. Sama, pisiasjadeni sama süžeetelje juures saame täiesti erinevad filmid. (Olekski ilus seda põhi­ mõtet vahel ka päriselt järele proovida.) Seega siis: enam peaks aktualiseeruma skeem — vormilt sisule. Ilmselt oleks tulemuslikum korraga kahepoolne determinatsioon: sisu -*• vorm ja vorm -»- sisu. Ent multifilmi vorm — see on paratamatult ka (nagu kujutavas kunstis) materjali iseloom. Nuku- ja joonisfilm on kaks ise asja. Niisama määrav aga on näiteks seegi, kas nukk on tehtud riidest ja papist või savist ja portselanist. Näiteks filmi «Ohver» (režissöör E. Tuganov, kunstnikud E. Mardna ja T. Linzbach) muundu- miste vaimukused, mis annavad edasi suitsetaja ja mittesuitsetaja duelli, tulenevad just materjalist (savi); kuid siiski tundub, et savi ei luba end kiirete ja vaimukate metamorfooside jaoks küllalt hästi painutada, mis­ tõttu on märgata taotluste ja materjali teatavat vastuolu. «Paberileht» (režissöör K. Kivi, kunstnik T. Hõrak), mis esindas Eesti filmi Tallinna üleliidulisel filmifestivalil, elustab tavalist kirju- tusploki lehte. Jättes kõrvale filmi rütmiloiduse (võimalik ju ka, et tege­ mist on lihtsalt eestilikult pikatoimelise paberilehega), näeme ometi endastmõistetavat püüdu leida just multifilmiks sobivat materjali. Omalaadse koomika saavutab ka H. Pars oma töödega «Nael» (kunstnik G. Štšukin) ja «Nael II» (kunstnik H. Klaar), kus nael, jäik rauatükk, on pandud tegutsema inimese kombel. Filmi koomika johtub naela mater­ jalist tuleneva jäikuse ja tema inimliku, loomuldasa painduvat, elastset ainest eeldava tegutsemisviisi vastuolust. Tõsi, võib ka juhtuda, et vorm tapab sisu. Filmis «Klaabu kosmo­ ses», mis laadilt on süžeeline seiklusfilm, hakkab Mati Kütt ennast kunstniku rollis näitama, tehes seda nii ahvatlevalt ja tulvavalt, et me lõpuks ei tea, mis selle filmi juures olulisem on, kas tegevuse jälgitavus või siis tegelaste väline ekstravagantsus. Tegelased vajutusid mällu, kuid me ei suuda meenutada, mida nad tegid. Ent see on siiski parem «Välek Vibulase» juhtumist (režissöör H. Pars, kunstnikud H. Halla, H. Käo, T. Linzbach), kus lubatagu öelda, vormi pole. Filmis tegutseb tuim ja ilmetu nukk, talle on iseloomulik pime kaader ja vaevaga jälgitav süžee. Kolme (!) inimese kunstnikutöö ei jõudnudki ekraanile. Mida vajame nukufilmis, see on vormikultuur. Kultuur — see tähen­ dab aga tingimata ka traditsiooni. Algusest peale on meie nukufilm püüdnud isepäi kõndida, otsimata erilise innuta Uitlasi traditsiooni­ listest kunstidest. Praeguseks on selge, et multifilm, kujutades endast kunsti kunstist, ei saa ignoreerida oma toiteallikaid (nukufilmi puhul näiteks: nukutraditsiooni, nukuteatrit, pantomiimi, tantsu, skulptuuri). Meenutagem, et meie joonisfilm hakkas tõusma siis, kui ta lõi otseseose kujutava kunstiga, angažeerides sinna eesti tooniandvamaid kunstnikke. Ent kõrge vormikultuur ise ei taga veel filmi õnnestumist. Toomas Kali: «...Eesti joonisfilmis on sisulises mõttes vähe avastuslikku, ta räägib enamasti asjadest, millest me juba teame, et nii nad just on, ja meie suhtumine neisse on sama, mis filmi autoreilgi. .. . Mida ma 45 mõtlen avastuslikkuse all? See peaks olema eelkõige midagi niisugust, mis ei ole momendil ühiskondlikus teadvuses aktuaalne ning mis see­ tõttu üllataks, midagi niisugust, mida ühiskond on valmis teadmiseks võtma, aga mis on veel välja ütlemata. Kui kunst, käesoleval juhul joonisfilm, tegeleb moeteemadega, nendesamadega, millega on ametis näiteks teadus, ajakirjandus või kohvikupublik, siis on see küll tänu­ väärne oma ajale kaasaelamine, avastuslikkusest on aga asi kaugel.» EDASI! EDASI? Meie joonisfilm ei ole iialgi nii kõrgetasemeline olnud kui praegu ja talle ei ole kunagi enne nii kõrgeid üleliidulisi ja rahvusvahelisi auavaldusi osaks saanud kui praegu. Ja oleks tänamatu aplausiga mitte ühineda. Meie nukufilmi hiilgeajad, paraku, on praegusel hetkel minevik. On päevselge, et oma vormikultuuri rajamata saab meie nukufilm vastu pidada vaid üle-eestilises konkurentsis, s. t. Randvere külas Viimsi pool­ saarel. öelduga ei taha me eitada uue aja kunstniku õigust (täpsemalt — kohustust) vormiuuenduslikkusele. Kuid selleks, et uuendada, peab olema, mida uuendada, s. t. traditsioon. Vastasel korral saab ainult rajada. Ent meie nukufilm, nagu üldiselt teada, on juba rajatud — E. Tuganovi poolt 1950.—1960. aastail. See oli H. Böll, kes ütles (Nobeli preemia kättesaamisel), et kunst viibib alatises kriisiseisundis. Muutub ühiskondlik olemine, peab muutuma ka kunst. Ent ühiskondlik olemine on pidevas muutumises, pöördehetkil muidugi kiiremas ja hüppelisemas. Inimese koht aja muutumistes, tema valikuvabadus ja -piirid, ajalooline võimalikkus ja paratamatus — kui kunst neisse probleemidesse sekkuda ei jaksa, muutub ta täiskasvanute mänguks esteetiliste vormidega. Seega on kunsti permanentne kriisisei­ sund tema tervise tunnuseks. Meie joonisfilmi oht, mis tänu kahe valitseva kunstikäsituse olemasolule selles sugugi realiseeruda ei pruugi, on pinge- ja paineseisundist väljumises, piirdumises naudinguga, mida pakub kõrgetasemeline vormimäng. Hädasti vajame uusi multifilmi tegijaid — nii joonis- kui nukufilmis, sest ainult sel teel saame tagada meie multifilmikultuuri järjepidevuse.

5 Ettekanne Kinoliidu multifilmisektsioonis 18. märtsil 1982. a.

Nukufilm «Ohver*. Joonisfilm «Klaabu kosmoses». ^ч^м

Joonisfilm «Klaabu kosmoses».

Nukufilm «Välek vibulane».

47 MUUSIKA POEETIKA Kokkuvõttes eelistan sellisele banaalsu­ sele niisugust puhast ja lihtsat sorti (Algus 8. lk.) banaalsust, mis lobiseb meloodiast ning kaksi krõllis olen suutnud tähele pan­ kätt südamel hoides võitleb tunnete na, et mida vähem on publik kas posi­ vääramatute õiguste eest, kaitseb emot­ tiivselt või negatiivselt kunstiteose sioonide primaarsust, toob tõendeid suhtes häälestatud, seda tervemalt ta õilsuse kaitseks, laseb end juhuslikult teosele reageerib ning seda heasoovliku- meelitada avantürismist või orientaal­ malt üldse muusikasse suhtub. sest pitoresksusest ja läheb isegi nii Pärast oma viimase näidendi läbi­ kaugele, et kiidab mu «Tulilindu». Te kukkumist deklareeris üks muidu aru­ mõistate hästi, et mitte sellepärast ei kas inimene, et publik muutub ilmselt eelista ma niisugust sorti banaalsust ... üha vähem ja vähem andekamaks ... Ma lihtsalt arvan, et selline banaalsus Arvan vastupidi, et just heliloojatel ei ole nii ohtlik. Banaalsuse eestvedajad jääb vahel andekusest vajaka ja et pub­ teevad vea, suhtudes ülemäära põlgli­ likule on alati omane kui mitte talent kult endistesse kolleegidesse. Nii ühed (mis vaevalt saab olla kollektiivi oma­ kui teised jäävad kogu oma eluks ba­ duseks), siis, vähemalt sel juhul, kui te­ naalseks, ent revolutsioonilisem pool da pole eelnevalt mõjustatud, spontaan­ läheb rutem stiilist välja: aeg on tema sus, mis annab ta reaktsioonidele suure jaoks suurem vaenlane. väärtuse. Jälle muidugi tingimusel, et Tõelised muusikasõbrad nagu ka tõe­ publik pole nakatatud snobismi viiru­ lised metseenid ei kuulu nimetatud sest. kategooriate alla, kuid neid (nagu iga Kuulen sageli kunstnikele öeldavat: teistki autentset väärtust) leidub harva. • Milleks te kaebate snoobide üle? Nad Valemetseen pärineb tavaliselt snoobide on uute suundade kõige tublimad teen­ hulgast, nagu vanamoodne banaalsuse- rid: kui ka mitte veendumustest, siis jünger kodanlusest. vähemalt oma snobismi kui niisuguse Lõpetuseks on võimatu ütlemata jät­ tõttu. Snoobid on teie parimad äri- ta paar sõna metseenide kohta, kes sõbrad.» Minu arvates on nad halvad, kunstide arengus on mänginud esmajär­ petlikud ärisõbrad, sest sama meelsasti gulist rolli. Aegade karmus ning kõike- teenivad nad nii vigu kui ka tõde. Tee­ neelav demagoogia, mis püüab riigis nides valikuta, rikuvad nad sellega näha vaid anonüümset ja mõttetult ni­ täiesti kõige väärtuslikuma, sest vahe­ velleerivat valitsejat, panevad meid tavad viimase ära kõige väärtusetu­ igatsema Johann Sebastian Bachi abis­ maga. tanud Brandenburgi markkrahvi, Hayd- Kokkuvõttes eelistan mitte midagi ni eest hoolitsenud vürst Esterhäzy taibanud lihtsa kuulaja otsekohest sõi­ ning Wagnerit protežeerinud Baieri mu õõnsale kiitusele, millel pole abso­ Ludwig II järele. Kuigi kunsti patro- luutselt mingit tähendust nii selle jaga­ naaž muutub päev-päevalt väiksemaks, ja kui saaja jaoks. lubatagu mul avaldada lugupidamist Nagu ükskõik missugune pahe, omab vähestele allesjäänutele, alates vaesest snobism kalduvust tekitada teist, iseen­ metseenist, kes leiab, et olles kunstni­ dale vastandlikku pahet — banaalsust. kule tassi teed pakkunud, on ta tolle Kui snoobil pole enam midagi uut teha ega jaoks küllalt teinud, ja lõpetades rik­ öelda, muutub ta ise ei muuks kui kaga, kellest ta enda teadmata on met­ banaalseks, enamgi — banaalsuse lipu­ seen saanud, annetuste jagamist vas­ kandjaks. tavatele isikutele ülesandeks tehes.

Raamatust «Poetics of Music» (The Charles Eliot Norton Lectures for 1939—1940. Harvard University Press, 1970.) lühendatult tõlkinud JAAN ROSS 48 ÜLELIIDULISTE FILMIFESTIVALIDE AUHINNAD

Tehes igal aastal üks-kaks filmi, seades neis tinglikkuse südilt kõrvu iseloomuliku olustikudetailiga, pöördudes eesti muinasjutu («Põhja konn») või kaasaja poole («Ott kosmo­ ses»), taotleb E. Tuganov režiilahenduste algupärasust ja ori­ ginaalsust. Selge rahvuslik koloriit, tagasihoituses ja summu­ tatud sarmikuses köitev huumor, nukutüüpide täpsus ja vät- jenduslikkus — see annab põhjuse Eesti nukujilmitegijate andekat kollektiivi kõrgelt hinnata. E. Tuganovil on õnnes­ tunud stuudiosse tööle kaasata andekaid kunstnikke, nuku- juhte, operaatoreid, kelle seas avanevad uued režissöörianded, nagu see toimus Heino Pärsiga . . .

С. Асенин. Волшебники экрана. Москва, 1974. с. 259

Võimalik, et H. Parsi kõige huvitavamaks, kõige tõpetatumaks filmiks on «Nael», mis sai meil ja välismaal mitmeid pree­ Kaader filmist *Suur Toll» miaid. Film on tehtud neli aastat tagasi, kuid julgesti võib öelda, et tänaseks on filmist saanud käibeesemete «elustamise» muttiplikatsioonivõtte õnnestunud näide. Film koosneb neljast mikronovellist, mille ainsateks tegelasteks on tavalised naelad. Tänu juveliirsele «elustamisele» on jäik metall saanud väljendusjõu, mida iga miim võiks kadestada. Nagu pantomiimiski nii ka selles sõnadeta tegevuses põhineb kõik äratundmisel, täpselt antud vihjel.

Asitegelaste elustamise võtet kasutatakse meie multifilmides PARIMAD MULTIFILMID (ESIME­ veel harva. Ka siin on H. Pars omamoodi teerajaja. Muide, SED PREEMIAD JA AUHINNAD) maailma multiplikatsiooni kogemus näitab, et see võte võib anda palju. Elustuvaid esemeid kasutavad sageli Tšehhoslo,- vakkia. Ungari, Rumeenia multiptikaatorid. Gula Maczkaszi Valdav enamik üleliidulistel festivali­ tuntud töö «Pliiats ja kumm» on saanud selle näidiseks: del parimaks tunnistatud mul tipi ikat- vahendites lakooniline, kuid filosoofilise tähenduseni tõusev. sioonitöid on hiljem saanud kõrgeid Ning mõned aastad tagasi nägin ma Mamaia festivalil soom­ (pea-) auhindu ka rahvusvahelistel filmilestivalidel, nähtus, mida me nii lase Suo Anitata filmi «Muljed», kus multiplikatsioonliikumises läbivalt ei märka teistes filmiliikides. elustuvad pudelid kujutavad mitmeid ühiskonnakihte ja sot­ Samuti näeme, et auhinnatute hulgas siaalseid tüüpe. korduvad sageli samad nimed.

I — Leningrad, 1964 «Ühe kuriteo lugu» (režissõõr F. Hit- Heino Parsi otsingud avavad mitte ainult eesti, vaid ka kogu ruk, «Sojuzmultfilm») ja «Ott kosmo­ nõukogude multiplikatsiooni jaoks ülimal määral köitvaid ses» («Tallinnfilm», E.Tuganov). perspektiive valdkonnas, mis on veet läbi tunnetamata, ja tahaks, et kunstnik tõhusalt jätkaks hästi alustatud ekspe­ II — Kiiev, 1966 rimente. «Bonifaatsiuse suvevaheaeg» (F. Hit- ruk, «Sojuzmultfilm») С. Асенин. Таллинские чудодеи. III — Leningrad, 1968 «Искусство кино» 1976, № 6, с. 41 «Käpik» (R. Katšanov, «Sojuzmult­ film»).

IV — Minsk. 1970 «Väikevend ja Karlsson» IB. Ste- . . . Raamat otsib dramaturgilises ja kujunduslikus lahenduses panlsev, «Sojii/.mulliilm»). oma teed, omaenda vaatekohti, mis tuginevad elustuva maalikunsti» võimaluste selgete teadmisele. V — Tbilisi, 1972 Töö uue filmi juures algab alati kunstniku valikust. Raamatu «Tšeburaška» {R. Katšanov, «Sojuz­ multfilm») ja «Lahing Kerženetsi jaoks on näiteks erakordselt tähtis kunstitäsand tervikuna, juures» (I. Ivanov-Vano ja J. Nor- see, missugune on tema mõjujõud. Arvan, et tema suhtu­ štein, «Sojuzmultfilm»). mine kunstnikutöösse põhineb sellel. Filmi juurde kutsub ta reeglina juba väljakujunenud käekirjaga ja plastilise näge• VI — Alma-Ata, 1973 misega, vabariigis tuntud maalikunstnikke ja graafikuid, arves­ «Oota sai» (V. Kotjonotškin, «Sojuz­ tades samal ajal kunstniku individuaalse stiili vastavust tule- multfilm») ja «Nael» (H. Pars, «Tal- 49 vase filmi dramaturgilistele, kujundi- ja stiiliülesannetele. linnfilm»). VII — Bakuu. 1974 «Kiiti» kangelane on vaatapüüdja. Kunstnikel R. Tammikul «Rebane ja jänes» (J. Norštein, «So- ja R. Raidmel on õnnestunud maalikunsti vahenditega luua juzmultfilm») ja «Miks nuiab pilve psühholoogiliselt täpne portree karmist, vaikivast, endasse­ kene» (M. Panahhi. Ascrbaidžaani stuudio). sulgunud mehest, kes on harjunud iga päev võitlema loodus­ jõududega ja kes selles loodab vaid iseendale . . .

VIII — Kišiniov. 1975 Stuudio «Soiuzmullfilm» programm: А. Волков. Становление национальных школ «Taani Vanja», režissõõr N. Sere- мультипликации, в сб.: Современный кине­ brjakov; «Kmgin sulle tähe». F. Hit- матографический процесс. Москва, 1979. ruk: «Toonekurg ja kalakurg». J. Nor­ štein; «Oota sa!» (VIIU. V Koljo с. 115 notskin; «Pani jookseb mõõda ringi», L Xl.iiuaiMiv Kaks filmi, «Suur Toll» ja «Lahutatud» eraldusid selgelt isegi ilmekal foonil. Nad asusid niivõrd eespool, et nende ja kõigi IX — Frunze. 1976 ülejäänud filmide vahel kujunes teatav tühimik. «Siil udus» (J. Norštein. «Sojuz- multfilm»)

X — Riia. 1*77 «Suur Tõll». Sellest filmist — kirkast ja vägevast — on «Umurkumuis» (A. Burovs. Riia raske kirjutada. Koik on temas kunstist ja mitte kavalusest. stuudio) ja «Kutt» (R. Raamat. «Tal Ei režissõõr ega kunstnik koketeeri vaatajaga, ei ütle temale: linnfilm»). vaata, kui toredasti me välja mõtlesime. Nad ei leiuta, nad leiavad. Arvan, et multifilm rahvamuistendite põhjal on XI — Jerevan. 1978 raskeim ülesanne. Režissõõr Rein Raamat aga mitte üksnes «Polügun» (A. Petrov, «Sojuzmult- ei andnud edasi rahvalugude vaimu ega näidanud, kuidas tuleb film») seda teha, ta lõi ka vägeva eepilise teose. Filmis meeldis mulle kõik — pilt, muusika ja isegi sõna, XII — Ašhahad. 1979 teksti määr. Sõnu on vähe ja igal sõnal on kaal. «Vaene Liisa» (1. Garanina. «Sojuz- multfilm»). Ю. Коваль, член жюри конкурса мульти­ пликационных фильмов Вильнюского все­ XIII — Dušanbe. 1980 союзного кинофестиваля. Короли и всё-таки «Muinasjuttude muinasjutt» (J. Nor­ капуста ... сСоветский экран>, 1981, № 14, štein. «SoiuzmullMlm»|. с. 8.

XIV — Vilnius. 1981 «Lahutatud» (N. Serehrjakov. «Sojuz- inultfilm») ja «Suur Toil»

XV — Tallinn. 1982 Esimest auhinda välja ei antud. Teine auhind: «Harjutusi iseseisvaks eluks» |P. Pärn. «Tallinnfilm»|. Teine auhind «Sojuzmultfilim» prog­ rammile: «Bibigon» (B. Ablõnin ja S. Olifirenko). «Ivaska pioneeride paleest» (G. Sokolski). «Kolmanda planeedi saladus» (R. Katšanov). «Tiigripoeg päevalillel» (L. Nossõr jov). «Kaliiftoonekurg» (V. Uga- Barokne Iljenko ehk kakskümmend aastat hiljem

ROMAN KOROGODSKT

• Mi Isa neid•. Kundet liimist.

Klassika ekraniseerimine on vastu­ *Metsaluul. Metsanetd* (Lesja Ukratnka draama tusrikas. Seda kardetakse, ja nii para­ • Metsalaut» järgi). Stsenarist, režissöör. ope­ doksaalne, kui see ka pole — ühtaegu raator >). Iljenko. kunstnik A. Mamontov. heli looja J. Stankouitš. Osades: L. Jeflmenko ka oodatakse. Ärevuse ja lootusega, (Maaka. Metsanetd). V. Kremnev (Lukas). M. Bul mis paraku ei täitu, kuid ometi — ooda­ gakooa (Lukast ema). I. Mikolailšuk (Taat Leu takse teosega võrdväärset kunstisünd­ ja Metsavaim). L. Lobza (Kilona). V. Oemertaš must. Nii oodati omal ajal Lesja Uk- (Noorsaks Kuts) jt. A. Dooženko nimeline filmi­ rainka «Metsalaulu» esimest ekranisee­ stuudio. 1981. Värviline lai formaat f ilm. 2H62 m. ringut (rež. V. Ivtšenko, 1961). Nüüd siis, kakskümmend aastat hiljem, on meil uus, tuntud ukraina režissööri rifilm, kus kolm loomingulist ametit — Juri Iljenko ekraniseering. Kas see dramaturg, režissöör ja operaator — õigustab ootusi? leiaksid kehastuse ühesainsas hüpostaa- Pole kahtlust, et selleks tööks oli sis.** Ning nüüd siis ongi «kolmikter- vaja julgust ja püritut vastutustunnet: vik» (Iljenko enda määratlus) teoks saa­ on ju mitmed põlvkonnad üles kasvanud nud: kolme põhilavastajat esindab üks «Metsalaulu» najal. Asi pole üksnes ja sama Iljenko nagu müstiline kolm­ selles, et see f eerie* jäi traagiliselt vara ainsus . .. Ent kunstis on ja jääb alati kustunud poetessi luigelauluks. Draa­ põhiküsimuseks mitte kes ja mida tegi, mas leidis kehastuse Lesja Ukrainka vaid kui suure kunstilise veenvusega, elu, võitluse, kannatuste ja tema usu emotsionaalse teravusega ning pea­ käsulaudade sugestüvne idee: rahva mine — kui sügavalt kajastuvad, leia­ eksistentsi poeetiliste allikate vaim on vad esteetilise väljenduse elulised kol­ äravõitmatu. Dramaturg laskis sekel- lisioonid teoses endas. Praeguses «kol- daval argimomendil kokku põrgata miktervikus» seisab operaator režissöö- igikestva vaimuga ning andis meile rist ülemal, mõlemad koos aga, arvan tõeliselt optimistliku tragöödia. Seepä­ rast ongi selle targa muinasjutu Tõe Vaim sügavalt filosoofiline ja täna­ päevane. * Feerie (prantsuse k.) — muinasjutuline, võluv vaatepilt või etendus. Enam kui kümme aastat tagasi aval- ** Hüpostaas — ristiusus ainujumala kolm eri 51 das režissöör J. Iljenko soovi teha auto- oma elukeskkonnast, kuna neil puudub usk kristlusesse. Nad püüavad siduda oma hinge Loodusega, milles näevad kõige oleva algust ja lõppu. (Võtkem omaks see naiivne natuurfilosoofia.) Kuid samas selgub ka, et režissöör ja operaator Iljenko ei üritagi drama­ turg Iljenko ekspositsiooni-deklarat- siooni kuigi tõsiselt lahti mõtestada: episoodi, nimetagem seda tinglikult «Õnnetunnetus», on ta välja jätnud ...... Metsaneid ja Lukas, kaks õnne­ likku armunut, süüvivad teineteisesse lapsemeelse siirusega. Kaamera sõi­ dab pikalt mööda ringjoont, igal tiirul Ludmila Jefimenko (Metsaneid) ja Viktor Demer- ilmub Metsaneid uutes rõivastes. Uks taš (Kuts). kleit vahetub teisega, mis on veel rafi­ neeritumalt modelleeritud, veel tore­ ma, tõusevad dramaturgist tunduvalt damate tikanditega, uhkema lõikega . . . kõrgemale, on viimase päris maha su­ Sokk. Või nali? Kui see aga peaks runud. Selline oleks siis püramiid . .. tõsiselt mõeldud olema, siis keeldun Kuid käsitlegem kõike järjekorras. autoriga kaasa minemast — see tee ei vii ju kuhugi. Metsaneiule on kõik need Esimene asi, mille me vaatluse alla moed, robe de fantaisie'd* ning mate­ võtame, on filmi nimetus: «Metsalaul. riaalne progress tervenisti oma enne­ Metsaneid». Iljenko püüab ideedraamat kuulmatute saavutuste ja superdisai- kangelanna (näitleja L. Jefimenko) niga tühine alpus. Ta on ju Metsaneid, mängu läbi lahti mõtestada, kärbib Loodus ise, selle hingefenomen, hinge- halastamatult kõik dramaturgilised lii­ ekstrakt, igikestvuse sümbol, orientiir, nid, mis tema arvates ei ava Metsaneiu mis hoiab inimkonda inimlikul orbii­ kuju, ning toob sisse uued tegelased, dil. Metsaneid ei saa seostuda model- kes peavad heitma täiendavat valgust lööride tehisliku fantaasiaga, olgu kangelanna igipõlisusele. Järgin täiesti nende rõivaste loojaks kas või Dior teadlikult fierie režissööripoolset tõl­ ise. Metsaneid on metsa puutumatu gendust, samal ajal silmas pidades, et ilu ja ürgse poeesia, s. t. ülipoeesia on vaja mingit orientiiri, mingit leppesõna. majakat; olgu meile selleks ikka ja jälle Kas autor mõistab seda? Üheselt Lesja Ukrainka hingemaailma visuaal­ vastata ei saa. Koik on otsekui segi ne tabamatus. paisatud . . . Selgub, et operaator Il­ Ütlen kohe: film on huvipakkuv. jenko ja kunstnik A. Mamontov mitte Sügavad aimdused ja nägijaks saamised üksnes mõistavad, vaid ka iga oma vahelduvad, nagu mulle tundub, mõneti maastikuga kinnitavad seda tõde ning naiivse ettekujutusega draama tõelis­ lummavad, võluvad iluga niivõrd, et me test ajenditest ja tõukejõududest ning ei jaksa enam ekraani plastiliste või­ nii mõnigi kord omandavad lihtsusta­ maluste imet endasse ahmida ja vastu tud interpretatsiooni mitte ainult Uk­ võtta. Visuaalne rida on nii külluslik, rainka draama (leppisime ju kokku, et • rikas kujundihäälestuselt ja faktuuri järgime Iljenkot), vaid ka filmidrama- rafineerituselt, et hakkad end tundma turgi esitatud draama olevused. Ning Metsaneiu kuningriigi külalisena. Re- see on Iljenkole väga iseloomulik: nii žissööri laiekraan ning J. Stankovitši «Jaaniöös» kui «Valges linnus...» suurepärane ekraanimuusika tõstavad katsub režissöör kontseptuaalset vaja- mitmed stseenid ja episoodid poeeti- kajäämist kompenseerida kujundilis- plastilise rafineeritusega. Niisiis, mida pakub Iljenko kui stse­ narist seekord? Ebajumalakummarda- * Robe de fantaisie (prantsuse k.) — unelm- jad taat Lev ja Lukas ütlevad lahti rõivas, fantaasia kleit. 5 2 Iise etenduse tasandile, kus troopide sädelevad tahud ja metafooride keeru­ kad lahtikerkivad «slepid» lausa raba­ vad vaatlemisoskuse ja kunstilise ilmu­ tusega. Ning kõik see kõrvu eelpool kir­ jeldatud moerevüüga ...... Metsaneiu ja Lukaši õrna ar­ mastuse kulminatsioonihetkel liugleb ekraanil diagonaalis ülespoole lummav lillevanik. Kui Lukaši tunded Metsa­ neiu vastu jahenevad, lööb lillevanik abitult võbelema, nagu ei suudaks ta enam õhus püsida. Ning siis on loo­ tustel lõpp — vanik kukub järve, on veel hetk nähtav, vajub seejärel põhja ja ta jälje katavad — meie silme Metsaneid — Ludmila Jefimenko. all — vesikasvud. Olgu igaühel mee­ les, kui palju ülevaid mõtteid, lootusi maturg Iljenko pulbitseva fantaasia ja hingeihke on niisama jäljetult kadu­ sünnitis. Meeliköitev noormees, maali­ nud, mattunud valgete vesirooside ja line oma paraadtroika, idiootlike sää­ lemmelde alla olmelise sõnadetegemise rikute ja Chamberlaini-kaabuga on ani­ reeturlikkuse läbi — otsekui kostaks maalse kandja. Huvitav? Võimalik. ekraanilt autori ahastuskarje. Ent süžee edasi arenedes selgub, et tema Huvitavalt on kavandatud kogu lihalik funktsioon on ülemäära peale­ teost läbiv hargnev metafoor: armu­ tükkiv, ja mis peamine — triviaalne: nud jooksevad nagu lapsed kasesalus, kas tõesti oli tarvis sisse tuua sellist siis aga püüab ennast ise õnnetuks tei­ paabulinnusulgedes isandat, et pummel­ nud Lukas pageda, jälitatuna ähvar­ damist ja lihahimu deklaratiivselt häbi­ davast loodusest. Näeme, kuidas kan­ posti naelutada? Sellest me parem ei gelase käepuudutus muudab õitsvad räägigi, et too satiiriline invektiiv jääb puud kõduks — tal pole maailmas enam Lesja Ukrainka draama üldistavast tuge, kõik, mida ta vaid puudutab, filosoofilisest mõttest ääretult kaugele murdub. Kohutav Väändunud ja põ­ ning üleliia vabal, muuseas, maitse­ lenud kaskedega lausa kosmilist ka­ tult filmitud «piknikul» pole vähimatki tastroofi meenutav maastik on tema pistmist Lukaši pattulangemisega. II- laastatud hinge kujund. Metafoor on nii makära . .. Jälle tähendamissõna, ent tabav ja tähenduslik, et kinnistub tead­ selle õpetusiva on liialt kõhetu ega ole vusse silmapilkselt. Samal ajal on epi­ samane, või nagu nüüd on kombeks sood ilmselgesti venitatud ning tõesti öelda, ei modelleeri pattu ühestükkis on raske öelda, mida lisab talvine pa- tema võlude ja ahvatlustega. Isand gemisstseen sügisesele. Põhiline ei seis­ Bassavrjuk, keda Iljenko kujutas um­ ne ju selles, kui kaua õnnetu kange­ bes kaksteist aastat tagasi filmis «Jaa­ lane pageb, vaid fataalses kontakti niöö», oli palju rafineeritum, peenem kaotamises loodusega, Lukaši «ülimate- oma tänasest teisikust. Ning vaid «kiu­ riaalsuse» mittetunnistamises looduse saja» metsik agoonia filmi lõpus lee­ poolt. vendab väheke seda kangelase ülemää­ Siinkohal tahaks sõna sekka öelda rast otsitust ja üheülbalisust, sest laseb mõõdutundest moraliseerimisel ja tea­ meil tavatute (tugevalt toimivate) va­ tud pealetükkivusohust. Ka väga hästi hendite abil tunda seda, millega oleme leitud metafoor, nagu äsja analüüsitugi, harjunud ja mille vastu kurdiks muutu­ nud. «Kiusaja» tõmblusi hobuse sur­ muutub kujundliku sisendamisjõu ku­ maeelsete hirnatuste fonogrammi saatel lumisel moraliseerivaks tähendamissõ­ küllap ei unusta keegi: musta jõu naks, kus silmanähtav ülemäära esile kõikvõimsus on illusoorne .. . tõstetakse, ning saab seeläbi mõttest endast ülemaks. Veel üks kujukas Režissöörile on korduvalt ette hei­ 5 3 näide — nüüdisaegne kurat — dra- detud eklektilisust, kontseptuaalset äh- masust ja näitlejatöö vähest psühho- takse võimalust jälgida nende õnne loogilisust. Ent siinkohal kriitika nähta­ eemalt, otsekui läbi tagurpidipikksilma. vasti ei taha arvestada millegi üpris Sellepärast minu «mitteükskõikne loo­ olulisega Iljenko poeetikas. Kui õige mus» ei karga toolilt püsti, nagu kir­ katsuks vaadelda näitlejat tema viima­ jutas S. Eisenstein, vaid ma olen re- ses filmis uut moodi, kui vaid sta- žissööri leiust ainult hämmastunud ja faažilikku komponenti teose kunstilises võlutud. Veel huvitavam ja ilmekam struktuuris? Samuti nagu värv, fak­ on'Metsaneiu ja Võrgutaja armastuse tuur ja heli on ka näitleja ju üksnes väljendamine. See on juba puhas ting­ vahend kujundlikkuse saavutamisel, kus likkus, ballett, kus hingeelamus on iga troop sünnib maalilise tausta ja asendatud koreograafilise partiiga, mil­ liikuva plastilise objekti koosmõjust, le esitavad näitlejad L. Jefimenko ja üldist kujundilis-plastilist komposit­ B. Hmelnitski. Armastuse tähenduslik siooni oma ilmumisega aktiviseerides. ja emotsionaalne draama on muudetud Selles pole raske veenduda, kui jälgime rituaalseks toiminguks lopsaka maasti­ intiimliine Iljenko teostes. ku taustal — see on justkui elluärga- nud gobelään. Armastuse sellist kujuta­ Armastus on filmis antud poeeti­ mist nimetaksin ma dekoratiivseks. liselt. Need on imepärased maastikud, mille taustal kirjeldatud sündmused Kuid meenutagem, kuidas on armas­ toimuvad: Lukas sööstab kuidagi oota­ tust esitatud «Jaaniöös» ja «Valges matult Kilona poole ning lüürilisus linnus». Pidorka ja Pjotr kõndisid met­ annab ehk liigagi järsult maad dra­ sas kui äravõlutud ja korjasid sõnajala- maatilisele paatosele, eksalteeritusele. õisi, jaaniusside helki . . . Tegelikult aga saab nende armastu­ ... Tõotasid samuti looduse rüpes sest juttu teha vaid tingimisi, nagu ka teineteisele armastust, hiljem aga läksid Metsaneiu ja Võrgutaja, Lukaši ja Kilo­ igaveseks lahku. Danka ja Orest — see na suhetest. Samasugust tingfiguuri tä­ oli kirg . . . Ning sama ülipikk oli tra­ heldame ka Iljenko eelmistes filmides. velling* mööda ringi — tants. See on Ning tõesti — kõik on lausa peo peäl, otsekui armastuse kujutamise mudel. kõik üllatab ja. . . midagi intiimset pole Ning sün on kohane rääkida J. Iljen­ varjatud, peidetud, sisemise valuga läbi ko poeetikast, mis ühtteist peaks selgi­ kannatatud! Tegelaste läbielamised tama. Tema kunstiline nägemine ja asenduvad tegevusega, liikumisega: Lu­ mõtlemine on valguse-varju, pingelise kaši jooksmine Metsaneiu järel, mida dünaamika, erutatud paatose, tasakaa- näeme läbi kaskede müüri, kuulub filmi lustamatuse ja hämmingu piirimail. Ta mõjuvamate stseenide hulka. Kuid selle kaldub momentanismi, keskkonna kolo­ pinge pole paraku kooskõlas spekula­ riitsesse kirjeldamisse, üleva ja madala tiivse järeldusega «nii kirglik armas­ piirkontrastsusesse, reaalse ja fantasti­ tus». Ma jään vapustatud jälgijaks. lise üheaegsesse kujutamisse, dramaati­ Mind ei kista kirgede neelukohta. Vas­ lisse ekspressiooni, eksaltismi ja mit­ tupidi — mind tõugatakse eemale. mete kunstiliikide loomulikku sünteesi. See on kire embleem, mitte kirg ise. («Kolmiktervik»!) Tema maaliliste kom­ Mind ei soojenda emotsionaalselt selle positsioonide kõveraks painutatud, lai­ vulkaaniline temperament, ei eruta selle netavad jooned ja kujunduse lopsakus hingeärevus. Mulle millegipärast paku- loovad vormide tormilise dünaamili­ suse — siit tuleneb tema kummaliste kujundite jõulisus, stiili maalilisus, mil­ le sihiks on hämmastada, vaimustusse viia, publikustiihiat vangistada ja NSVL ( ÖÖ rabada. Peatun J. Iljenko poeetika iseärasus­ tel, et saaks selgeks: jutt on mõistagi —1—^* w baroksest poeetikast, millel ukraina kul- * Travelling (ingl. k.) — kaamera ühtlane lii­ ^VL kumine. 54 tuuris on vahest kõige sügavamad juu­ jutuajamise: teos rikastab aktiivselt red — ajaloolis-psühholoogilised ja filo­ filmikeelt. Filmi probleemid, nagu soofilised, ning mis peamine — need on samaaegselt ka kõige selle parema ana­ rahva maailmatunnetuses endas. lüüs, mida režissöör on loonud, ei suuda Tundub, et kõik kujuneb justkui ise­ vähimalgi määral varjata päevselget enesest. Ent kunstnik on alati algupära­ fakti, et «Metsalaul. Metsaneid» on ne ning ei mahu ühessegi kindlasse Juri Iljenko loominguline õnnestumine skeemi. Juba mainitud jooksmine piki hingemaailma süvaallikate tunnetamise puude müüri tähendab kõrvalekaldu­ teel. Neid allikaid ei saa aga kunagi mist klassikalisest barokist, mida ei ise­ vallutada ulja ratsarünnakuga, sest see loomusta niivõrd tegevus, kuivõrd hin­ nõuab kinematografistilt süüvimist rah­ geline elamus, hingelise pinge emotsio­ vusliku maailmatunnetuse kujundiole- naalne laeng. Ning see on üsnagi sümp­ musse, rahva mõtte- ja tundelaadi. tomaatiline. Kui aga arvesse võtta, et Koik muud teed võivad ju olla põne­ ukraina baroki iseärasuseks on renes­ vad ja lummavad, kuid lootusetult sansiaegne inimlikkus, soojus, vormide kauged algallika, Lesja Ukrainka «Met- loomulik pehmus, siis omandab režis- salaulu» Tõe Vaimust. Ma olen opti­ sööri isikupära filmis veelgi teravamad mist ja usun: kahekümne aasta pärast, kontuurid, sest lavastaja Iljenko, nagu kolmanda aastatuhande alguseks oleme mulle tundub, on karm, terav ja mõis­ lõpuks ometi küpsed «Metsalaulu» uue tuspärane kunstnik. Tema vahe intel­ ekraniseeringu tarvis, kus kinema­ lektualism otsekui varjutab südame­ tograafilise mõtlemise tase lubab vallu­ tarkuse, hingesiiruse, inimliku osavõt­ tada ka selle üldinimliku vaimsuse pil- likkuse, see toimub kujundliku väljen­ vedetaguse tipu. duse tasandil, seega aga on seesmine, olemuslik. Tõlkinud Jüri Pärni Olen nüüd juba oma viisteist aastat siira huviga jälginud J. Iljenko filmide Juri Iljenko sündis 18. juulil 1936 Dnepropet- kummalist imet. Hinnates kõrgeks tema rovskis, lõpetas 1960. a. Üleliidulise Kinema- tograafiainstituudi operaatorina. Filmis Jalta loomepotentsiaali, olen ometi valmis stuudios «Hüvasti, tuvid» (1960), «Kusagil on ikka ja jälle kordama seda, millest poeg» (1962); oli Dovženko-nimelises stuudios mitmel puhul olen ka kirjutanud: Kiievis filmi «Unustatud esivanemate varjud» kontseptuaalne tuum pole tugev ka operaator (1965, auhind operaatoritöö eest Mar- del-Plata rahvusvahelisel filmifestivalil). Lavas­ uues filmis. Film räägib Metsaneiust, tas samas stuudios 1965. a. eksperimentaalfilmi aga kas leidis kehastuse, kas on kujund­ «ЛИ. as janunejatele» ja 1968 feerie «Jaaniöö», likult väljendatud tema vankumatu mõlemad ukraina folkloori ainetel. Sellest ajast usk, tema hinge karjatus: *Ei! Ma on tegutsenud lavastajana Dovženko-nimelises stuudios, tehes kõrge pildikultuuriga kujundi- elan! Ma jään igavesti elama! Sure­ kollaseid filme, mis on täidetud poeetilistest matus on mu südames!»? (Subtiitri- metafooridest. 1971. a. valmib «Musta mär­ tõlge.) Mulle tundub, et Metsaneiu giga valge lind» (üks neljast kuldauhinnast maailmavaatelist dominanti, ning kui Moskva filmifestivalil 1971), 1972 — «Elada siiski», 1975 — «Elada ja unistada», 1976 — põhjalikumalt süveneda — Lesja Uk- «Küpsekartuli pidu». 1979 — «Niitmata jää­ rainka loomingut tervenisti, on filmi nud metsalilled», 1980 — «Metsalaul. Metsa- autor teadvustanud vaid osaliselt ning seetõttu pole leidnud terviklikku kuns­ tilist lahendust ülal märgitud režissöö- rileidude tasemel. Biovoolud ekraani ja publiku vahel jäävad autoril loomata. Mina aga, saalis istuv vaataja, tahan kannatada koos Metsaneiuga (see on meie kõigi pärisosa ja saatus), ent vaa­ Roman Korogodski, retsensiooni autor, on tamiseks pakutakse vaid tema kades­ ukraina kultuuriajaloolane ja filmikriitik. Sün• tamisväärset välimust . . . dinud 1933. a. Kiievis, lõpetas ta samas Kiievi ülikooli ajaloo-filosoofiateaduskonna, töötab tea­ Ning ometi .. . Jutt on tõelisest durina Ukraina NSV Riiklikus Kirjanduse ja kunstist, mis ei vaja kiidusõnu ega Kunsti Keskarhiivmuuseumis. 5 5 allahindlust, vaid on ära teeninud tõsise i. i

• Suveöö unenägu*.

N. Mei kostuu mikauandid lavateostele.

*Suueöö unenägu*. EESTI FOTO: SOTSIAALSUS VÕI SALONGLIKKUS!

PEETER TOOMING Käesolevat artiklit kirjutama ajen- sest, peenest kompositsioonitajust, sise­ sid mõned fotoalased sõnavõtud, või misest elegantsist. Kõrgeklassilised, au- veelgi täpsemini — neis avaldatud mõ­ hinnaväärilised tööd. ningad mõtted, mis 1981. aastal ilmusid Ainult kas see ikka on kõige õigem meie ajalehtedes. Kuigi aasta-aastalt suund? Kas pole väikese liiduvabariigi on fotograafiale pühendatud materjali­ rahvuslikul fotokoolil liigne luksus sea­ de hulk meie ajakirjanduses kasvanud, da peaeesmärgiks esteeditsev laad? kohtame trükitu seas õige harva midagi Liiati viib see paratamatult snobismi. üldistavat, teoreetilisi probleeme käsit­ See suund, omane kõigi Balti liiduvaba­ levat, Eesti fotost tervikuna kõnelevat. riikide fotokunstile, on sotsiaalsest Kõige sagedasemad on lühiteated näi­ seisukohast üsna perspektiivitu.» Ja tustest, harvemini ilmuvad retsensi­ nagu ütleb E. Kärmas: «... fotograafia oonid, päris sihipäraseid foto(kunsti) missioon on süski ühiskondlik aktiivsus, üldküsimusi käsitlevaid artikleid pea­ foto lubab tungida vägagi aktuaalseisse aegu polegi. Ning needki eespool maini­ ühiskondlikesse kusimusisse.» (SV, 18. tud mõtted on leitavad konkreetseid september 1981.) näitusi puudutavaist lugudest, mitte Lõppjärelduseks saab — sihik sotsi­ artikleina omaette (v. a. V. Parhomenko aalsele fotole! «Ehk juba aitab esteeditsemisest?», «Molodjož Estonii», 6. märts 1981 ja Mis siis nüüd? Pillid kotti ja uues A. Runk «Peatatud hetk», «Noorte suunas jooksma? Kuid on's see suund Hääl», 3. okt. 1981). üldse uus? Ja kas tõesti on nii halb asi see «salonglikkus»? Püüdes asjasse Probleemistik on lühidalt järgmine: omapoolset suhtumist tuua, pean vajali­ kuigi antud hetkel on Eesti foto jõudnud kuks alustada hoopis kaugemalt ning arvestatavale tehnilisele tasemele, on anda kõigepealt ülevaade Eesti fotost ilmnemas oht jääda loominguliselt top­ esimese saja aasta jooksul. pama nn. salongifotole, samal ajal kui rahvusliku fotokunsti arenguks tuleks pearõhk asetada sotsiaalsele fotole. Milline ta oli — Eesti foto? Mitu tõsist pretensiooni ja nõuet korra­ ga: salongifoto (mis see on?), rahvuslik Kahtlemata oli fotograafia varaseim fotokunst (missugune ta on?), sotsiaal­ ning ainus funktsioon jäädvustamine, ne foto (kas ainult?). kõige otsesem ja võimalikult tõetruu Kõige aktiivsemalt on kõigi kolme reaalse maailma fikseerimine. Kuna foto kohta sõna võtnud Tartu fotoklubi liige leiutati möödunud sajandi keskel, mil Valeri Parhomenko, kes, väites, et eesti maalikunstiski hinnati eelkõige tõde, foto on jõudnud ummikusse, nõuab järs­ reaalsuse täpset edasiandmist, siis sai ku pööret sotsiaalsele fotole, õige sega­ esimesest praktiliselt kasutamiskõlbli­ vaks teguriks aga on «...esteeditsev kust jäädvustamisviisist dagerrotüü- salongifoto. Jääb mulje, et sääraste piast ohtlik konkurent just traditsiooni­ fotode autorid seisavad seljaga reaalse lisele kunstile: näiteks Euroopa riikides elu poole, et nad eksisteerivad väljas­ seni väga populaarse miniatuurse port­ pool aega». («Molodjož Estonii», 6. reemaali tõrjus dagerrotüüp lihtsalt märts 1981.) Ning artiklis «Mida eelis­ kõrvale. Kuigi Baltimaadel dagerrotüüp tada?*, ülevaates 1981. aasta fotolaag- maalikunstiga ei võistelnud, oli nii ri näitustest («Edasi», 23. august 1981), tema kui ka hilisema paberfoto esma­ paneb V. Parhomenko asjad paika järg­ seks eesmärgiks dokumentaalsus — miselt: «Läbiv on teatav salonglik ma­ portree- ja grupipiltidel oli kõige täht­ neer, süüvimine estetismisse. Koik on sam inimeste tõetruu jäädvustamine. allutatud valguse ja vormi plastilisele Muidugi leiab ka Eestist näiteid 57 mängule, kantud poeetilisest tunnetu- foto ilustamisest, maalilisuse taotlemi- rid. Muidugi leidsid rakendust paljud fotograafide kutseoskused. Tähtsaimaks peeti toreda valgusefekti tabamist, faktuuride läbitöötamist, kompositsi­ ooni tasakaalustamist, võimaluste piires teravussügavusega mängimist (H. Rieti natüürmordid ja suurendatud portreed, Parikaste arhitektuuri- ja loodusevõt- ted). Haruldasem (ühtlasi «kunstili­ sem») oli fotode koloreerimine, üle- maalimine, nagu tegi V. Lemberg; «päris» fotokunst olid kõik need eri- tehnikad, mida viljelesid R. Olbrei, J. Mülber, N. Nyländer. Kokkuvõtteks: aastatel 1840—1940 oli Eesti foto enamikus ja põhiolemuselt jäädvustav, kusjuures 1940. aastaks oli ta saavutanud kõrge kvaliteedi. Selleks ajaks oli tekkinud ka kunstiline foto, mis saksa ja inglise fotoajakirjadest ees­ kuju võttes jõudis toredate tulemuste­ ni. Välja oli antud ajakirja «Fotokunst» Seni teada olev vanim sQttinud dagerrotüüp (1927—1930), ilmunud mitmed eesti­ Eestis, ca 1H44 a. keelsed fotoõpikud, toimusid rahvusva­ sest, ja seda juba möödunud sajandi helisedki fotonäitused, ühesõnaga — 60. aastail, mil G. F. Schlater lasi oma Eesti oli küllalt kõrge fotokultuuriga fotodel fooni tugevasti üle või koguni maa. juurde joonistada, tegi neile «kunsti­ pärase» retuši. Kuid selline juurde- Milline ta on? maalimine oli tingitud rohkem pildi tehnilise külje madalast kvaliteedist kui Pärastsõjaaegne Eesti foto oli jäägi­ soovist suurt kunsti teha (hilisemad, tult dokumenteeriv: esiteks polnud pii­ täiuslikumate meetoditega tehtud port­ savalt fotomaterjale, et võimaldada ka reed on «kunstretušeerija» poolt puutu­ kunstilise fotoga tegelemist, teiseks oli mata). Ja kui mujal maailmas võeti olemas sotsiaalne tellimus foto kui au­ 19. sajandi teisel poolel kasutusele mit­ saima tunnistaja järele. Juba 1944. aas­ meid fototehnilisi menetlusi kujutise tal ilmus Tallinnas müürilehesuurune «kunstipärastamiseks» (broomõli, kum­ «Fotoleht», teemaks sõjakoledused — miaraabik, pigmenttrükk jne.), kui Klooga surmalaager. Järgnesid temaati­ sajandivahetuseks oli foto juba ammu lised «Fotolehed» taastamistöödest, kul­ jagunenud realistlikuks fotoks ja nn. tuurielust, põllumajandusest jne., ühte­ fotokunstiks, siis Eestis ilmus kunstili­ kokku kaksteist «Fotolehte». Siiralt kõ­ seks nimetatav foto alles käesoleva nelesid need fotod möödunud sõja taga­ sajandi 20. aastail. Eestvedajaks selles järgedest, ülesehitustöö paatosest — liikumises sai «Eesti Foto-Klub», kus need olid sotsiaalsed fotod. põhijõududeks olid J. Mülber, R. Olbrei, Nii «Fotoleht» kui ka tollased aja­ H. Vanaveski. Alles sellest ajast saab lehed avaldasid vaid reportaažlikke kõnelda Eesti kunstilisest fotost, enne fotosid või väga levinud lavastatud seda olid kehtinud kriteeriumid, mis reportaaže. Traktorist, metallitööline eneseväljenduse asemel nõudsid vaid või autojuht oma masina juures, käsi jäädvustamist. Sääraseid fotosid oli kangil; ehitustööline tellinguil, õpetaja eksponeeritud Eesti esimesel fotonäitu­ gloobuse juures, koolilapsed kooli katse­ sel 1892. aastal, sääraseid kohtas kõiki­ aias peenraid rohimas — kõik aina pai­ del järgmistelgi (kuni tänapäevani ka seatud, tarduma pandud . . . pilk kau­ välja!), neid tegid tuntumad professio­ gusesse suunatud. Ajakirja «Pilt ja Sõ­ naalid, nende poole püüdlesid amatöö­ na» loomisega laienes fotomeeste teema- 58 de ring, sest seal avaldati loodusvõtteid, dega end klubide külge klammerdas linnavaateid, žanripilte ja mis kõige ning vana kaardiväe kaudu peale surus. tähtsam — «kunstfotosid». Viimase all Eeskujusid oli ju vaid oma koduõuelt tuleb mõista fotot, kus pole esmatähtis võtta ja niiviisi siplesid klubidki varsti pildil jäädvustatud isik, vaid foto ise. sellessamas stampfoto võrgus, mida ise Umbes nfi, et laps klaveri taga — «Esi­ aina kirusid, kuid millest nüüd enam mesed sammud», neiu pargis sügislehti välja rabelda ka ei osanud. korjamas — «Sügis on käes», luiged tii­ Eesti fotole aga said kuuekümnen­ gil — «Ilus suvepäev» jne. Sääraseid dad aastad siiski pöördepunktiks. Kuigi pilte võidi küll teha toimetaja tellimisel enam ei toimunud suuri vabariik­ mõne materjali illustreerimiseks, kuid likke fotonäitusi ning Ajakirjanike Lii­ sisuliselt tähendas see loomingulist fo­ du fotosektsiooni liikmed eraldusid tot, andis autorile enam-vähem vabad vabariigi kunstilise foto liikumisest, käed ja piiramatu loomevabaduse. Need kuigi ajuti puhkes ebaterveid sõnasõdu fotod olid esimesed pärastsõjaaegsed amatööride ja professionaalide vaheL oli «kunstpildid». tänu uute fotoklubide ja uute inimeste Eesti foto arengust 1959. aastani juurdetulekule ning fotoelu intensiivis- andis ülevaate suur fotonäitus 1959. tuniisele taas käibele läinud termin aastal Tallinnas (vaata album «Eesti «fotokunst». Nagu aga juba öeldud, oli NSV kunstiline foto 1959»). See oli kuuekümnendail aastail minevikutradit- kokkuvõte 15 aasta jooksul tehtust ning sioon veel tugev ning klubidki ei suut­ kuna põhiliselt eksponeerisid oma töid nud otsekohe leida teed eneseväljenduse­ ajakirjanduses töötavad professionaalid, le, kuigi kõneldi vajadusest teha uut siis oli ka foto üldpilt ajakirjanduslik, moodi, pildistati ja kopeeriti ikka samuti vähese isikupäraga, otseütlev ja kujun- nagu isad ja vanaisad kümme, kaks­ ditu; loodusvõtted ja žanripildid aga kümmend või koguni nelikümmend meenutasid ennesõjaaegseid «kunstfoto­ aastat tagasi. Hoolimata püüdlustest, sid». Imestada polnud midagi — suur oli eesti foto konstateeriv ja kiretu. osa 50. aastail töötanud piltnikest olid Siis äkki toimus tähelepanuväärne ju vana kooli mehed ning loomulikult pööre, hakati tõstatama uusi kritee­ püüdsid nad jätkata sõja katkes­ riume, toimus murrang loomin­ tatud arenguprotsessi. Tänu tugevale gulises mõtlemises! Ja kogu aluspõhjale oli Eesti foto 50. aastate selle «segaduse» põhjustajaks pean ma lõpul Baltimaade huvitavaim ja arves­ ühtainsat inimest — Andrei Dobro- tatav kogu Nõukogudemaal. Kuid seda volskit. Nagu panete tähele, on see tänu vanadele traditsioonidele ja ainult esimene nimi, keda ma meie pärast­ 50. lõpuni! Edasi toimus täielik rõhku­ sõjaaegses fotos nimetan, vaieldamatult de ümberasetumine: Leedus ja Lätis on just selle mehe teeneks meie tänase ilmusid fotondusse uued inimesed, kes foto niisugune vaimsus, nagu ta seda vahest polnudki eriti kursis koduste praegu on. A. Dobrovolski oli Tallinna minevikupiltnikega ning keda need eriti fotoklubi liige, kuid tema areng foto­ ei huvitanudki ja kes täis tahtmist alus­ graafina toimus eraldi klubidest, ise­ tasid praktiliselt tühjalt kohalt (G. seisvalt, «Tallinnfilmis», koguni eemal­ Binde!). Innustust saadi hoopis näiteks dudes tollal peaaegu etalonina võeta­ Tšehhoslovakkia ajakirjast «Fotografie». vast ajakirjast «Fotografie». Leid­ Läti foto võttis õige ruttu tuule tiiba­ mata klubis oma ideaalidele sobivat desse — ilmusid autorid (L. Balodis, kasvulava ja mõistmist, rakendas ta end E. Spuris, G. Janitis, V. Ezerinš), töötasid 1964. aastast alates fotogrupis «Sto- klubid, toimusid näitused. dom». Seal tuli A. Dobrovolski lagedale Jah, samamoodi oli sündinud kõik oma loomingulise programmiga, mille Eestiski: töötasid klubid, korraldati põhiideeks oli eneseväljendus. Ja kuigi näitusi, ainult et fotod ise pakkusid «Stodom» talle kogu tahte ja jõuga naabrite omadest hoopis vähem. Milles sekundeeris, oli ikkagi Dobrovolski see, oli asi? Nii paradoksaalne, kui see ka kelle eksperimenteeriv ja emotsionaalne polnud, takistuseks sai Eesti kuna­ looming vaidlusi tekitas, poolehoidjaid, gine kõrge fotokultuur, mis nüüd vastaseid, kadedaid, aga mis kõige täht­ 59 kõigi oma kunagiste kriteeriumi­ sam — ka järgijaid leidis. Pidades foto- С. Sarap, 1937. Vormsi naised Haapsalu linnas (pildistatud 1. juulil 1937).

J. Mülber. »Väravas». 1926. Eksponeeritud rahvusvahelistel näitustel aastail 1926 —1928 Eestis, Soomes, Kanadas. £0 graafi loominguvabadust piiramatuks rastsed, iaboritehnikal baseeruvad fo­ ning kasutades oma ideede väljendami­ tod, sageli mittemidagiütlevate süžee- seks kõikvõimalikke fotograafia eri- dega. Ülikontrastse foto efektsus, mis tehnikaid ja -menetlusi, torkasid A. tegelikult millekski ei kohustanud, sun­ Dobrovolski fotod silma eelkõige muidu­ dis klubisid hulgaks ajaks unustama gi oma visuaalse küljega (solarisatsioon fotoreportaaži. Just selle pikaleveninud ja kollaaž, montaažid ja ülikontrastsus, perioodi tagajärjed avaldavadki soovi­ negatiivne kujutis, suur tera, ülevärvi- matut mõju tänasele fotole klubides.» mine, must või valge raamistus jne.). («Molodjož Estonii», 6. märts 1981.) Tähelepanuväärne oli just see, et kohe esimesel «Stodomi» näitusel 1966. aas­ Kas see aga päriselt nii on? Magu tal kasutas A. Dobrovolski neid tehnili­ võiski oodata, lõppes 70. aastate keskel si võtteid huvitava sõjavastase seeria tehnitsismi külgetõmbejõud, kuid ei saa loomiseks (mis hiljem ilmus raamatuna nõustuda sellega, et tublisti täienenud «Meenutades möödunut» ja mida pean ja täiustunud eneseväljendusvahendite arsenal tänasele fotole soovimatut mõju tänaseni Eesti parimaks fotoraamatuks avaldaks (nagu väidab V. Parhomenko). üldse). Küllap on õigus Elmar Uugil, kes artik­ Kuigi teatud ringkond fotomehi lis «Veeklaasivirvenduse ja merelaine­ avaldas põlastust ning suhtus eitavalt tuse vahemail» («Edasi», 17. juuli 1981) näiteks mustadesse ja valgetesse ääris- kirjutas: «Nüüd paistab, et fotograafid tesse, leidsid need stodomlikud nipid on puhttehniliste, eelkõige välist efekti õige ruttu tee nende endigi arsenali. andvate nippide epideemia läbi põde­ Täielikult lasi end võluda Tartu foto­ nud. Sellest on omajagu kasu olnud, see klubi ning aastaiks sai seal valitsevaks on andnud laboratoorse töö oskusi, see loomingumeetodiks nn. ülikontrastsus, on avardanud tehniliste võimaluste millele lisandusid teisedki fotograafia eri- skaalat nõnda, et nüüd võib valida pal­ tehnikad. Olgu aga öeldud, et seda tehti jude tehniliste teostusvariantide hul­ Tartu fotoklubis hästi. gast selle või need, mis on antud teema­ ga kooskõlas, mis aitaksid teemat mõju­ A. Dobrovolski sünnitatud ning samalt esitada, aitaksid negatiivist või «Stodomi» realiseeritud ideest vallan­ negatiividest välja võtta selle, mis seal dus Eesti fotos tehnitsismiaeg (nii oleme peidus on. Või vastupidi — kaotada sel­ harjunud nimetama perioodi aastast le, mis on seal Uigset.» 1967 kuni 70. keskpaigani), mis esiteks tõestas ilmekalt A. Dobrovolski loomin­ Sisuliselt on see ju fotograafi tehni­ gulist prohvetlikkust ja mõjujõudu, liste oskuste miinimum, kuid mis pa­ teiseks tõstis tõhusalt meie foto tehni­ rata, kui selle tõe äratundmine nii mitu list meisterlikkust, kolmandaks andis aastat võttis! toredaid loomingulisi tulemusi, neljan­ Pärast tehnitsismilaine hääbumist daks aga — teatud määral hajutas tähe­ on Eesti fotosse ilmunud mitmeid uusi lepanu kõigelt muult. Kuigi «Stodomi» autoreid ja peab ütlema, et nende star­ järgmised näitused polnud hoopiski diplats oli hulga laiem ja innustavam mitte efektitsemised («Fotosid Vietna­ kui 60. aastail alustanuil. Huvitavaid mist» — poliitiline audiovisuaalne näi­ piltnikke on kasvanud nii ajakirjandus­ tus, 1972; «Töö», 1971, «Stodomi» se kui fotoklubidesse ning tänaseks ma fotode näitusmüük Rahufondi heaks, julgen isegi öelda, et Eesti foto pole 1972), jäi grupi sotsiaalne sõnum teiste kunagi olnud nii mitmekülgne ja põnev, fotomeeste poolt enamikus märkamata. kui ta on seda praegu. Kodanliku Kuid kas see on «Stodomi» süü? perioodi kunstiline foto jõudis impres­ Kõnealusest ajavahemikust kirjutab sionismini, vahel ka sümbolismini, roh­ V. Parhomenko: «Noored, organisat­ kemat polnud ta kunagi; viimase 20 siooniliselt jõudu kogunud Tartu ja Tal­ aastaga on Eesti fotos nii palju korda linna fotoklubid ei rutanud tegelema saadetud, et kõige tavalisema dokumen- tõsiste loominguliste otsingutega ega taalfoto kõrval leiame nüüd ka naivist­ rahvusliku fotokoolkonna loomise prob- likke või sürrealistlikke ainekäsitlusi, 61 leemidega. Näitustel domineerisid kont­ kohtame op-arflikke fotosid ning ter- veid kontseptualistlikke näitusi ... ja gis tollane olukord Leedu fotokunstis leiame muidugi ka sotsiaalse foto! (kümmekond aastat tagasi), kus mõnede aktiivsete klubide kõrval (Kaunas, Pa- Milliseks ta saab? nevežys) eksisteeris terve hulk peaaegu organiseerimatuid fotoajakirjanikke. Missugusest fotost on tavaliselt jutt, Tänu pressifotograafide ettevõtlikkusele kui kõneldakse Eesti fotost? Milliselt loodigi Leedu Fotokunsti Ühing, kes fotolt nõutakse rahvuslikkust ja sot­ otsekohe esines oma sotsiaalse foto aren­ siaalsust? Nii eespool tsiteeritud V. Par- damise programmiga nii sõnades kui homenko, E. Uuk kui E. Kärmas kõne­ tegudes. Ma ei taha sugugi vastandada lesid ühe või teise konkreetse näituse sotsiaalset, ühiskondlik-poliitilist või põhjal, kõnelesid kellegi komplekteeri­ ideoloogilist fotot kunstilisele, küll aga tud fotokomplektidest, kõnelesid näitu- jäi LFÜ esimese viisaastaku tööstiilist sefotost. Nagu aga teada, oleneb konk­ just selline mulje: täielikult kõrvaldati reetse näituse ilme eelkõige töid valinud näitustelt V. Luckus ja V. Butõrin (esi­ žüriist ja seepärast ei tohiks ühe või mene liialt sümbolistlik, teine väliselt paari näituse alusel teha üldistusi kogu vaid fantaasiamaailmas ekslev), tehti Eesti foto kohta tervikuna. Seda enam, jäägitu panus reportaažlikule jäädvus- et nn. kunstilise foto näitusele niikuinii tavale-dokumenteerivale sotsiaalsele fo­ ei esitata ateljee-, reklaam-, moe-, tea­ tole. Aktiivne oma foto propageeri­ duslikke, pressi- ja paljusid teisi foto­ mine näitustel ja trükistes, pidev ene­ sid, mis aga kõik kokku moodustavad setäiendamine ning uute jõudude kooli­ meie foto üldpldi. Fotoklubide koond- tamine viiski selleni, et nüüd kõnel­ näitust analüüsides võib küll soovi kor­ dakse Leedu fotokoolkonnast nii meil ral jõuda järeldusele, et Eesti fotoklubi­ des tegeldakse sotsiaalse fotoga mini­ kui ka raja taga, kõneldakse kui jõu­ maalselt, mingil juhul aga ei saa järel­ lisest, maalähedasest, humaansest, sot­ dust laiendada Eesti fotole tervikuna. siaalsest koolkonnast. Ent kõigel sellel Puudub ju amatööride näitustelt ena­ vaieldamatult heäl on juures üks mik meie pressifotograafe, ent viimaste «aga» — reportaaž nii üksikpiltide kui kohta ei julgeks kuidagi öelda, et nende seeriatena kippus tihtipeale jäämagi tööd pole sotsiaalsed. Võime ju viriseda vaid situatsiooni, momenti, isikut või ajalehtedes avaldatavate piltide stamp- sündmust markeerivaks paberileheks, likkuse ja ebahuvitavuse üle, neid kriti­ mil väga vähe oli tegemist perfektse ja seerida (tänu uutele autoritele ja vete­ hoopiski mitte midagi kunstilise fotoga. ranide «uut moodi» töölehakkamisele Jäädvustatud momendi või isiku täht­ pole tegelikult meie pressifoto visuaalne sus ei tee fotot automaatselt loomin­ külg momendil hoopiski mitte halb, pi­ guks, kuid just sellega patustasid leedu­ gem vastupidi), see aga ei luba veel lased ridamisi. pressifotole ette heita asotsiaalsust. Nii Ning alles nüüd, kümme aastat hil­ et tegelikult on probleem hoopis selles, jem, kiirustavad leedulased oma viga et me ei näe seda fotot näitustel. tunnistades näitusekomplektidesse li­ sama uute autorite töid, mis on kaugel Missuguseid fotosid peaksid tegema reportaažlikkusest ning tavapärasest to­ klubid? Kas neile ongi üldse vajalikud naalsusest ja struktuurist, kuid mis on kõik need eespool loetletud -ismid või kunstitööd. Tänu uutele autoritele ja oleks õigem suunata kogu klubirahvas koos nendega «uuele lainele» fotokuns­ ainuüksi sotsiaalse foto viljelemisele? tis, muutub Leedu foto kindlasti huvita­ Pean sellist mõtteavaldust kahjulikuks. vamaks ja loomingulisemaks. Missugune on selles osas olukord Lätis ja Leedus, võrreldes meie omaga? Leedu näite varal tahan ma öelda, et Kui Lätis (nagu Eestiski) puudub ül­ fotoelu suunamisel ja koordineerimisel dine fotograafide loominguline lüt või ei tohiks laskuda ühekülgsusesse, ei to­ ühing ning klubidesse on koondunud hiks teha leedulaste viga, kes panid pea­ kõik amatöörid ja professionaalid, kes rõhu ainult reportaažlikule fotole, ei to­ on huvitatud kunstilisest fotost, siis hiks korrata meie endi ühesuunalisust Leedu Fotokunsti Ühing loodi eelkõige (tehnitsism 1966—1975) — leidma sotsiaalse foto edendamiseks. Seda tin­ peaks kuldse kesktee. Tallinna fotoklu- 6 2 I «•« « bi 1981. aasta aruandenäitus Kiek in de millist komplekti eksponeeritakse, ja Kökis oli üllatav klubi jaoks uudsete näituse žüriist, mida hinnatakse. vormilahendustega, pildistamiseks va­ Kokkuvõtteks tahan öelda niipalju, litud objektidega, uudse tunnetusega. et tegelikult on terve käesolev lugu rää­ Kas oleks nüüd õige klubi liikmete kinud ainult sellest, et Eesti foto on avastusrõõm, loometuli ja pikalt tulnud kogu oma eksistentsi 142 aasta jooksul uus vaimsus maha materdada, klubisi­ valdavas enamikus olnud sotsiaalne ning sene edenemine perfektse salongifoto ainult ca 40 aasta kestel (1920—1940; poole surnud ürituseks kuulutada ning 1960 — tänase päevani) on püütud te­ hoopis sotsiaalne foto lipukirjaks tõsta? gelda ka nn. fotokunstiga. 1840—1920 Ei oleks, sest klubisse kuuluvad inime­ oli aeg, kus jäägitult valitses realistlik sed on vaid enda lõbuks ja teiste rõõ­ suunitlus, kus tegutsesid sellised tuntud muks pildistavad amatöörid ning miks piltnikud nagu R. Sachker, H. Tiider- peaksid nad laskma end painutada mil­ mann, J. Pääsuke, F. Kohtitsky, kes olid legi muu nimel? Klubi kõik liikmed te­ end jäägitult pühendanud eestlaste elu­ gelevad oma meelisteemadega ning kui olu jäädvustamisele — sotsiaalsele foto­ kellelgi juhtub selleks olema sotsiaalne le selle parimas mõttes; ajavahemikul foto, on see muidugi tervitatav. 1920—1940 lisandus senisele kainusele artistlik kunstitaotlus, kuid samal ajal Ning miks nimetada suurepäraselt töötasid vennad Parikased, töötasid aja- teostatud, läbikomponeeritud, emotsio­ kirjandusfotograafid, kelle pildid olid naalsusega laetud ning vaatajaid kuns­ kaugel salonglikkusest ning kes fikseeri­ tiliselt mõjutavaid pilte salongifoto- sid sotsiaalseid ebakõlasid niisuguse deks? Kas selline nimetus on üldse veenvusega, mis ainult fotokunstis või­ mõeldav? Minu arvates mitte, sest nii malik (näit. H. Soosaar); 1945.— nagu pole olemas spetsiaalset ajalehefo- 1960. aastani eksisteeris taas ainult fik­ tot (lehes võivad ju ilmuda igasugused seeriv dokumentalism, mis küllalt ak­ fotod), pole olemas ka salongifotot (näi­ tiivselt lülitus ülesehitustöösse, agi- tusele võib välja panna igasuguse foto). teerides ja propageerides; 1960. kuni E. Kärmas ütleb, et «... ilutseval ja tänaseni aga võime sotsiaalse foto taga­ puhtal salongifotol on üsna kindlad pii­ sitõmbumisest rääkida ainult selle põh­ rid, mis ei jäta eriti arenemisruumi.» jal, kui palju on seda vähemaks jäänud (SV, 18. sept. 1981.) Tuletades meelde näitustel. Samas aga on meie ajakirjan- ka V. Parhomenko eespool tsiteeritud dusfoto muutunud kahtlemata huvita­ ütlemist salongifoto kohta, võiks teha vamaks, sotsiaalsest fotost tulvil on aja­ robustse järelduse, et ilu ja esteetilisus, lehtede korraldatud konkursid, elu hin­ poeetiline tunnetus ja peen komposit- gust tunneme Ajakirjanike Liidu foto- sioonitaju, sisemine elegants on küll sektsiooni näitustel. Jah, tõepoolest — head asjad, kuid üldiselt mittevajalikud, ehk võiks see foto veelgi ilmekam ja väga taganõutav ning suure tulevikuga jõulisem olla? Võib-olla oleks siin ain­ sotsiaalne foto aga saab läbi koguni saks lahenduseks, kui sotsiaalne foto ilma nendeta. Ma kahtlen selles. Palja ühineks «salongitsemisega», s. t. saaks teemaga on kunstilises fotos raske edu loominguliseks?! saavutada, kui seda siiski on juhtunud, Ainult sotsiaalsetest või ainult nn. siis on lihtsalt žürii nõudlikkus madal salongifotodest on Eesti fotole tervi­ olnud. Et aga žürii näituse teeb, selles kuna vähe abi — tarvis on mitmekülg­ pole kahtlust. Rahvusvahelistes näitus­ seid fotosid! Ja selle nimel tuleb tes osalejad teavad, et Hongkongi, In­ töötada. diasse või Singapuri tuleb saata per­ fektselt teostatud ilusaid pilte; Belgias, Hollandis ja Itaalias võib läbi lüüa sür­ realistliku maailmanägemisega; USA-sse võib saata klassikalist kribu-krabu, Hispaanias toimuvale biennaalile aga sotsiaalset fotot, kuna seal on teemaks • Inimene ja tema keskkond». Niimoodi olenebki eelkõige näituste korraldajaist, Andrei Dobrouolski, «Fantaasia», 1968.

65 Boris Mäemets. «Päike müüridel», 1965. Oks esimesi ülikontrastseid fotosid Jaak Veiderma, «Anno 1980». Tõnu Tormis, seeriast «Varietee».

66 7 j!.; л " Г Г7Т7Т

X;

i \

67 MÕNDA «TULILINNU» LOOJAST JA «MIR ISKUSSTVAST»

TIIÄ JÄRG

Umbes sajand tagasi sündis põlvkond, kelle aktiivse eneseavaldamise aeg langeb meie aas­ tasaja esimestele kümnenditele. See on ben­ siinimootorite põlvkond, keda lummab liikumise kiirus ja lihaste jõud. Tulnud oli konveiersüs- teemide ja aeroplaanide, relatiivsusteooria ja lõunapooluse, psühhoanalüüsi, proletaarsete revolutsioonide, õhtumaade allakäigu, astro­ füüsika ja aatomiteooria ajastu. See on ka Weberni, Bergi, Picasso ja Modigliani, Joyce'i ja Prousti, Bartõki ja Stravinski aeg. Igor Stravinski — see on maailmanimi, mil­ lele vene muusikast toime ulatuselt võrdväärset kõrvale seada on raske. Kuue aastakümne pik­ kusest loomeajast viis hoidis Stravinski muusika- ilma põnevil. Ta oli looja, kelle väsimatu ja pidev vaimne uuenemine leidis täit hindamist alles teatava hilinemisega, kuigi kuulsuse vae­ gust ta ei põdenud. Muusikaõpingute hiline algus (Stravinski oli siis kahekümnene) oli võib-olla põhjuseks, et klaver allus talle halvemini kui orkester. Kaalu­ kam osa nii Stravinski kui ka ta õpetaja Rimski- Korsakovi loomingust on seotud orkestriga. Kui Balakirev «sundis ujuma neid, kes vee peäl ei püsinud», siis Rimski-Korsakov nõudis oma õpi­ Igor Stravinski laselt kõigepealt «vee peäl püsimise oskust», s. t. harmoonia- ja kontrapunktistuudiumi läbi­ tegemist V. Kalafati juures. 1903. aasta suvel veetis Stravinski kaks näda­ lat Rimski-Korsakovi suvilas, kus «Pan voje- voodi» partituuri kallal töötav helilooja andis Stravinskile orkestreerida fragmente klaviirist, pärast aga võrdles õpilase tehtut oma orkest­ ratsiooniga. See oli kompositsiooniõpingute algus. Viis aastat lähedast suhtlemist Rimski-Korsa- koviga andsid Stravinskile palju. Õpetaja pani teda armastama heliloojatööd, arendas visadust, distsiplineeritust töös, teritas looja vastutustun­ net loomingu, kunsti ees. «Kes teab, on võima­ lik, et isegi korraidee kunstis, mida Stravinski hiljem nii visalt jutlustas, oli pärandina saadud Rimski-Korsakovi ratsionaalsest mõttelaadist.»1 Paljud ühised jooned nende loomingus tõesta­ vad seda (vene laulu arhailised kihistused, maa­ elu tavandid, muinasjutuline mitmetähenduslik­ kus jne.). Stravinski omandas hästi õpetaja põhitõe, et muusikat ei seata orkestrile, vaid kirjutatakse orkestripillidele. Siiski on Rimski-Korsakovi osa Stravinski stiili kujunemisel väike — suurem mõju on Mussorgskil, kes «rohkem kui Rimski- Korsakov kergitas katet vana Peetri-eelse Vene- 2 maa eluolult». Veel tugevam ja kestvam mõju ühenduslüliks Djagilevi ja Stravinski vahel sai Stravinskile oli Tšaikovski muusikal. Seda mär­ ballett. kas juba Assafjev, kes oma 1929. aastal ilmunud «Raamatus Stravinskist» toob ära mõlema töö­ des esinevaid ühiseid jooni: kõlatoonuse pidu­ likkus, oskus adapteerida, teha omaks vene rah­ Teatavasti arenes vene professionaalne muu­ va- ja linnamuusika helikeel, tung itaalia meele­ sikakultuur 18. sajandi teisest poolest alates se, prantsuse selguse ja tantsustiihia poole/ eelkõige teatrirmjusika kaudu, eelistades oope­ Stravinski ise kinnitab seda «Minu elu krooni­ rit. 19. sajandi vene heliloojad, eriti «Võimsa kas» rohkem kui ühel korral. Lihtsus, tagasi­ rühma» liikmed suhtusid balletisse kui alaväär- hoidlikkus, vahenditus — neid väärtusi hindab tuslikusse žanrisse, «mida võivad komponeerida Stravinski Tšaikovski loomingus kõrgelt ja lisab kapellmeistrid».7 Olmemuusikast sümfonismi jõu­ sinna: «erakordselt haruldane meloodiaanne» dis vene ballett 19. sajandi viimasel kümnendil 4 (kirjast Djagilevile 10. X 1921 ). Tšaikovski lä­ Tšaikovski ja Glazunovi loomingus. Žanri eda­ hendas (enam kui Glinka) Venemaa muusikat sine areng on seotud rühmitusega «Mir Iskusst- Lääne omale. va», kuhu kuulusid A. Benois, K. Somov, L. Ro- «Minu põlvkonna muusikud ja ma ise kõige senberg-Bakst, L. Lanceray, V. Serov, A. Golo- rohkem olen tänu võlgu Debussyle.»5 Debussy vin, I. Bilibin, M. Dobužinski. Teatavat mõju aitas Stravinskil end leida, aitas saada vene võib täheldada ka N. Roerichil. Rühma energi- heliloojaks. Neid ühendas huvi Mussorgski lisim, S. Djagilev (1872—1929) toimetas aas­ vastu, kelle loomingut Debussy kõrgelt hindas. tail 1899—1904 ajakirja «Mir Iskusstva», kus Väga tõsiselt tuleb võtta Debussy poolt valgustati kujutava kunsti olukorda Venemaal ja G-Jean-Aubryle pillatud fraasi: «Kogu mu «Pel­ Lääne-Euroopas, avati lugeja ees rahvusliku leas» sisaldub «Borissis»».6 Ja siinkohal on mõ­ kultuuripärandi unustatud lehekülgi, hinnati nevõrra vähem oluline Debussy suhtumine Stra­ ümber Peterburi arhitektuuri tähtsus. Erilise rõhu vinski loomingusse — kirjades «Petruška» auto­ said raamatugrajfika ja teatrikultuur. «Mir Is­ rile täit tunnustust jagav, kirjades oma sõpra­ kusstva» suureks ajalooliseks teeneks on rutiini dele teda üsna kahemõtteliselt iseloomustav. murdmine teatridekoratsiooni vallas. Nii Ma- («Stravinski on koloriidi ja rütmi instinktiivne montovi Eraooperis, Stanislavski Kunstiteatris geenius. See on noor metslane, kes kannab kui ka Pariisis viis kujundaja-kunstnik vaataja kirevaid lipse, suudleb naistel kätt neile var­ irreaalsesse, romantiliselt tinglikku maailma, kus bale astudes,» kirjutas Debussy 1916. aastal.) pole midagi ühist olmelise argipäevaga. Too «noor metslane» jõudis maailmalinnas kuul­ «Mir Iskusstva» pöördumist ajaloo poole ise­ saks saada tänu S. Djagilevile, kes tõi Pariisis loomustas soov edasi anda möödunud aegade lavale peaaegu kõik, mis komponistikarjääri tabamatut aroomi ja võlu ning selle kaudu väl­ alustav Stravinski lava jaoks kirjutas. Esimeseks jendada oma ringkonna inimeste sisemist mur-

Jean Cocteau, Pablo Picasso, Igor Stravinski ja Olga Picasso Nizzas. tust, rahuldamatust, pettumust tegelikkuses. Ret­ pildigalerii varahoidja ja juhataja ning eks­ rospektiivne temaatika sai romantiliseks protesti­ positsioonide autor, hiilgav rahvakunstitundja, vormiks kodanliku ja proosalise kaasaja vastu. vene muinasolustiku uurija, omalaadsete pildi­ Liikumine, mille grupi tegevus äratas, hõlmas seeriate, Peetri, Jelizaveta, Jekaterina ja Pauli maali, graafikat, mõjutas arhitektuuri, skulptuuri, ajastute dokumentaalsete «olukirjelduste» autor, poeesiat, balletti, ooperiteatrit, kunstikriitikat raamatukujundaja, trükigraafikaentusiast, kunsti- ja -teädust.8 ja muusikakriitik, lavastaja ja teatrikunstnik. A. Benois' kunstilise maailmavaate kujunemi­ Pärast ajakirja sulgemist korraldas ettevõtlik sele avaldas määratut mõju Tšaikovski «Pada­ Djagilev mitu kunstinäitust, neist ühe — «Vene emand» (1890). «Peterburis valitseb hämmasta­ ikoonidest «Mir Iskusstvani»» — Pariisis (1906). valt sügav musikaalsus. See tuleneb vist veest Olles sügavalt veendunud vene kunsti ülemaa­ (jõed, kanalid jne.) . . . Peterburil on oma hing, ilmses tähtsuses, alustas Djagilev vene kunsti aga hing võib avalduda vaid muusikas,» kirju­ ülistamist Läänes. 1907. aastal organiseeris ta tas kunstnik.9 Mingis kummalises seoses Tšai- Pariisis seeria kontserte vene muusikast, järgnes kovski-kultusega hakkas Benois nimelt siis uue vene ooperi hooaeg parimate osatäitjate ja stiil­ pilguga nägema kodulinna arhitektuurimaastik- sete lavakujundustega (näit. «Boriss Godunov» ke, erilise kirega tundma õppima Peterburi jata Saljapiniga nimiosas). 1908. aastast alates võis ümbrust, kogu seda omapärast romantikat, mil­ Pariis imetleda Vene balletitähti A. Pavlovat, les nii imeliselt seostuvad põhjamaa looduse T. Karsavinat, M. Fokinit, V. Nižinskit. Paraku kurb poeesia tsaariresidentside luksusega. Aina oli Djagilevi «vene sesoonide» nõrgaks kohaks rohkem süüvis Benois vene kunsti minevikku. rahvuslik ballett. Uue, vene balleti aineks valiti vene muinasjuttude kõige eksootilisem ole­ Benois' passeismis (pr. k. passe — minevik) vus — Tulilind —, keda tunneb nii Ida kui Lää­ on nähtud põhiliselt läänelikku (Versailles, ne folkloor ja kes on eriti sage tegelane vene Louis'd jne.), aga kui palju on temalt pilte ja muinasjuttudes. Teda seostati kulla, tule ja val­ uurimusi, mis ülistavad Peterburi kunstiminevik- gusega. Ta hajutas pimeduse, tõi kaasa puhas­ ku. Vene klassitsismi, mida seni peeti Lääne ek­ tava äikese, elu ärkamise, kevade. Ta oli tõusva lektikaks, tõsteti «Mir Iskusstva» poolt esile kui päikese sümboliks. Tulilinnu teema poole on oma vaimsuselt venelikku. Just Benois hakkas vene kunstis pöördutud rohkem kui kord. Esi­ esimesena täiel häälel rääkima Peterburi ja ta meseks autoriks oli C. Cavos, kellele «Tulilind» ümbruse ehtrahvusliku ilmega arhitektuurist. (1822) oli veneaineliste ooperite reas (ja sinna Tähelepanu väärib ka üks Benois' 1917. aas­ kuulus ka «Ivan Sussanin»!) viimaseks. On teada tast pärit artikkel, kus kunstnik toonitab enese­ M. Balakirevi kavatsus ja ettevalmistavad tööd distsipliini vajadust loomingus — oma «mina» samanimelise ooperi kirjutamiseks juba 1870. tõelise sõltumatuse nimel. Kui lähedane on see aastal. S. Djagilevi trupile pidi «Tulilinnu» muu­ Stravinski mõtteavaldustele korrast, ratsionaalse sika kirjutama A. Ljadov, kelle aeglane töö­ eelistamisest intuitiivsele . . . tempo tegi Djagilevi rahutuks. Ja kui Ljadov Benois' ja Stravinski esimeses koostöös — 1909. aasta lõpul tagastas talle saadetud balleti- balletis «Petruška» (1911) — elustusid mälestu­ libreto, jäi Djagilevi valik peatuma 27-aastasel sed omaaegse Peterburi lihtrahva vastlalõbu- Igor Stravinskil, kelle orkestrifantaasia «Ilutules­ dest, maalilistest palaganidest ja laadaelevusest tik», mis «põles, leegitses ja pildus sädemeid», Marsi väljakul, kuhu noor Benois ja ta eakaas­ tõotas oma ebatavalise tämbririkkusega edukat lased tulid, et Venemaad tundma õppida.10 koostööd. I. Stravinski kiiresti valminud muu­ See «tänavamaailm» leidis Stravinski muusikas sika balletile «Tulilind» tõi nii autorile kui ka hiilgava kajastuse. Djagilevi balletitrupile Pariisis säravat edu, sest Kui M. Petipä koreograafiline idee tingis ta oli kirjutatud — nagu ka Stravinski kogu sel­ teose muusikalise struktuuri ja ka M. Fokin lele järgnev looming — Tulilinnu kuldse sulega. oma kontseptsiooni järgides Stravinskit «Tuli­ linnu» kirjutamise ajal pidevalt suunas, siis Idee propageerida vene kunsti (sealhulgas «Petruška» partituur valmis ballettmeistri osa­ ka balletti) välismaal pärines Aleksandr Be- võtuta. Stravinski lähtus vaid muusikalise drama­ nois'lt. Aleksandr Benois (1870—1960) kasvas turgia loogikast, «Pühitsetud kevade» muusika kunstilembeses kodus. (Isa — Nikolai Benois — konstruktiivne funktsioon sundis ballettmeistrit imperaatorlike teatrite peaarhitekt, ema — looma, «aheldatuna muusika külge». Ehkki Camilla Cavos, helilooja C. Cavose lapselaps.) «Pühitsetud kevad» jäi V. Nižinski lavastustest Kodu, kus austati eelmiste põlvkondade maitset, olulisemaks, ei kujunenud sellest n.-ö. kanoo­ kombeid, traditsioone ja tööd, kus oli palju nilist lavastust nagu Fokini «Petruškast» (mis kunsti ja muusikat, jättis pere noorimale lapsele muide oli Nižinski parim saavutus tantsus!). jälje paljude huvide ja mitmekülgsete võimete Kunstniku ja helilooja teine ühistöö — ooper näol. A. Benois'st sai «Mir Iskusstva» üks tähe­ «ööbik» (1914), mille kujundus kuulus väheste lepanuväärsemaid asutajaliikmeid, ainulaadne Benois'd ennast rahuldavate teatritööde hulka. klassitsismi ja baroki ajaloo tundja, muuseumi- Kolmas ja viimane loominguline koostöö kuulub teadlane, kunstiekspert, restauraator, Ermitaaži aastaisse 1927—1928. Balleti «Haldja suudlus» 70 stsenaarium (osaliselt), lavastus ja kujunduslik külg tervikuna olid Benois'lt. 1 Stravinski väga avara ja mitmepalgelise loo­ M. Д p у с к и н. Игорь Стравинский. Л., mingu mõju 20. sajandi muusika arengule on 1974, с. 43. 2 võimatu ülehinnata. Tema enesekordust välti­ Sealsamas, lk. 44. 3 Б. Асафьев. Книга о Стравинском. Л., vas loomingus on kaks lainet, mis sisaldasid uut 1977, с. 80—81. meetodit: esimese laine harjal püsib ürgset 4 М. Д р у с к и н. с. 46. stiihiat vallandav «Pühitsetud kevad» (1913), 5 teise kohta ütles autor ise 1924. aasta augustis: И. Стравинский. Диалоги. Л., 1971, с. 90. 6 «Minu uued teosed — Sümfoonia puhkpillidele, Ю. Кремлев. Клод Дебюсси. М., 1965, Oktett puhkpillidele, Klaverikontsert ja Klaveri­ с. 361. 7 sonaat — see on pealaest jalatallani puhas muu­ Vt. N. Rimski-Korsakovi kiri S. Krugliko- vile 2. II 1900. Rmt.: В. Смирнов. Творчес­ sika. See muusika on kuiv, külm, selge ja vahu­ кое формирование И. Ф. Стравинского, tav nagu šampanja. (...) Pöördun Bachi poole, с. 101 — 102. puhta kontrapunkti helge idee poole, mida rik­ В. Петров. Мир искусства. М. Изобр. kalikult kasutati ka enne Bachi. (...) Kontra­ Иск. 1975. punkt on parim materjal tulevikumuusika jaoks. 9 Г. Б e р н а н д т. А. Бенуа и музыка. М., See puhta kontrapunkti ideaal andiski mu vii­ 1969, с. 34—35. mastele teostele uue stiili.»" Selle stiili juhiks 10 Sealsamas, lk. 133. oli Stravinski 30 aastat ja seda tunneme neo­ " В. Jarust. nvski. I. Stravinski. Tln., klassitsismi nime all. 1973, lk. 144—146. 12 Игорь Стравинский. Хроника моей жиз­ Sisuliseks põhjenduseks sajandivahetuse ни. Л., 1963, с. 153. uuele stiilile oli püsiva ja positiivse tarve, soov " Sealsamas, lk. 99. suhelda mineviku purunematute igiväärtustega, 14 Диалоги. Л., 1971, с. 302. «Idamaine, asi­ objektiivse ja ratsionaalse alge võidulepääs. aatlik, jaapanlik vaade kunstile! Jaapani Palju on kirjutatud Stravinski neoklassitsismist kunstniku «Ära loo, vaid leia» seletab meile kui Prantsuse ja Saksa vastavaid stiilieripärasid Stravinskis mõndagi.» Л. Гаккель. Форте­ пианная музыка XX века. Л. 1976, с. 175. ühendavast, universaalsest. Selle universaalse А. Шнитке. Парадоксальность как juured on Vene mullas. Just nimelt «Mir Iskus- черта музыкальной логики Стравинского. stva» võttis eeskujuks universaalse kunstniku И. Ф. Стравинский. Статьи и материалы. loomingu: М., 1976, с. 175. «Puškini geenius kogu oma mitmekülgsuses ja universaalsuses oli meile lõputult kallis ja armas ning kehastas meie jaoks tervet prog­ rammi, sest Puškinil õnnestus ühendada vene kõige tüüpilisemad elemendid Lääne vaimsete rikkustega,»12 kirjutab helilooja. Ja teisal: «Me elame ajastul, kus inimeksis­ tents teeb läbi sügavaid vapustusi. Kaasaegne inimene kaotab jäävuse mõiste ja tunde, suhete mõtte. Muusika fenomen on meile antud nimelt selleks, et luua kord kõiges eksisteerivas, eel­ kõige suhetes inimese ja aja vahel.»13 «Kunstniku ainsaks tööks on vanade laevade remont. Ta võib omal viisil korrata vaid seda, mis on juba öeldud.»14 A. Snitke võtab kokku: «Ja siinkohal saab meile selgeks Stravinski muusika kogu kaudne traagika, mis tuleneb põhimõttelisest võimatu­ sest tänapäeval korrata klassikalist vormi, lan­ gemata seejuures absurdi. Klassikalise muusika mineviku naiivne sügavmõttelisus ja retooriline filosoofilisus ei saa meie ajal uuesti sündida endistes monumentaalsetes vormides. Võima­ lik on vaid kas suurte vormide parodeerimine või uute otsimine . . . Stravinski oli üks esimesi, kes seda mõistis ja meile tõestas.»15 STRAVINSKI LOOMINGU VÄÄRTUS

BORISS ASSAFJEV

Rimski-Korsakovi koolkonnast võrsu­ nud Stravinski tõi vene muusika välja «kompositsioonitehnika kooli» ummikust ja viis heliloomingu üle mõtlemise sfää­ ri. Stiliseeriv loomingumeetod — ma­ terjali leiutamine pluss selle reeg­ lipärane paigutamine kombineeritud, kuid piiratud retseptide järgi — asen­ dus mõtlemisega, mis väljendub mater­ jali vaatlemises, ranges valikus ning konstrueerimises kooskõlas tema oma­ duste ja muusika ajalise olemusega, sest muusika loomulik olek on liikumine, mitte aga visuaalselt haaratav abstrakt­ ne häälte juhtimine. Tehnilisele oskusele, mis seni oli olnud ainsaks kriteeriumiks helilooja nime väärimisel, näidati kätte õige koht. On see ju üksnes kirjaoskus ja kirjaviis, mitte aga esteetiline kaanon. Püstitades üht või teist ülesannet, mää­ rab mõtlemine kindlaks nii konstrukt­ siooni kui ka väljendusvahendid: ta ел arvesta valmis kompositsiooniskeemi­ dega, mis soodustavad «muusikat õigesti kirjutavate isikute» paljunemist, kes to­ pivad skeemidesse ammukulunud, mällu talletunud kõlaideesid. Niiviisi kaotab põhiliselt «lubatud» heüseoste assotsia­ Temagi jaoks polnud meisterlikkus tiivsel kombineerimisel põhinev looming abstraktsete reeglite rakendamine loo­ mõtte. Stravinski rõhutas intellekti ja mingus, vaid mõtlemise elav peegeldus. loomingulise leidlikkuse aktuaalsust koo­ Dargomõžski arvas naiivselt, et omanda­ list saadud juhtnööride passiivse järgi­ des Dehni generaalbassi reeglid, millega mise asemel. Ta viis muusika tagasi põhi­ ta tutvus Glinkalt saadud vihikutest, alustele, mis on omased igasugusele omandas ta ühtlasi ka osa Glinka meis­ kõrgemale intellektuaalsele inimtege­ terlikkusest. Ka Ljadov oli naiivne, kui ta vusele. Halb on see mõtleja, kes on «Ruslani» partituurile viidates ütles: omandanud retoorikareeglid, kuid kellel «Mida ja milleks veel otsida, kui siia pole midagi mõelda ning kellel mõte ei on kätkelud ideaalne meisterlikkus.» Tõe­ määra väljenduslaadi, stiili ja esitus­ poolest on kätketud, kuid mitte kui iga­ vormi, vaid vastupidi. vene kaanon, vaid kui Glinka mõttetöö Niisiis määrab mõtlemine meister­ vili. Kuigi muusikalise mõtlemise eeldu­ likkuse, mitte ümberpöördult. Mitte sed ja alused on ühtsed ja üldised, on ideest, vaid printsiibist lähtudes läheneb järeldused ja heliloomingu praktika piiri­ Stravinski S. Tanejevile, vaatamata tud Glinka polnud ei eklektik ega aka­ nende andelaadide ja muusika iseloomu deemiline mesilane, kes imeb kõikjalt ees­ erinevustele. Tanejev jõudis muusikalise kujulikku. Seetõttu võib tema loomingus mõtlemise rangete normideni, mis said nii leida üldisi vormikujundusprintsiipe, mis tema loomingu kui ka uurimistöö alu sarnanevad Mozarti, Cherubini, Glucki, seks. Glinka läks oma praktilise lopmin Beethoveni, Berliozi omadega, kuid ei ole guga (mitte teoreetilises plaanis nagu võimalik leida laene, kordamist ega orja­ Stravinski) seda teed veelgi varem. likku tsiteerimist. 72 Ehk kulgeb just Glinka «Kamaarinska- arenenud ja kultuurne lavastaja sõnas­ ja» juurest kõige orgaanilisem tee Stra­ tab ooperiprobleemid konkreetsemalt kui vinski «Pulmani». Viidates pöördele, mõni andekas helilooja. Muide, nii pole mille Stravinski teostas heliloomingulise mitte üksnes teatri vallas, vaid kõikjal, mõtlemise ja meisterlikkuse valdkonnas, isegi tarbemuusikas. Ainuüksi mõtlemise ei pea ma teda ainsaks taassünniliiku- paindlikkus ja erksus võimaldavad heli­ mise loojaks vene muusikas. Pööre ei loojal produktiivselt töötada, ab'straktse kuulu ju isikuloomingu, vaid ajastu häältejuhtimise tunnid üksipäini aga koondkogemuse valdkonda, mis kõige toovad kahju. Ainult see jõuab lähemale varem ja kõige eredamalt ilmnes Stra­ suurtele meistritele, kes mõistab, et vinski loomingus. Asjaolu, et see väljen­ nende meisterlikkuse kujundas mõtlemis­ dus teatrisfääris, ei vähenda tema täht­ viis. Seda õpetabki Stravinski. sust. Kas Stravinskil õnnestub end «tõl­ Loominguliste horisontide igasugune kida» puhtsümfoonilisse plaani, näitab laiendamine ning mõttetöö süvendamine tulevik. Kui seda ei tee tema, teevad tei­ muusikas kujutavad enesest tohutu ühis­ sed. Ärgem unustagem ka, et oma ühis­ kondliku tähendusega fakti, kuna need kondlikult rollilt küünib teater meie ajas­ viivad helilooja tehnilisest laboratooriu­ tul Vana-Kreeka teatri tähtsuseni, olles mist elu keskele. Stravinski loomingus kontserdilavast eesrindlikum. Seetõttu domineerib intellektuaalsus sellise jõuga, pole ime, et muusikalise kaasaja «eest­ et võib laiad massid muusikast eemale vedaja» avaldas end kõigepealt teatri­ peletada. Siin pole asi üksnes kõla tera­ sfääris. Kuid Stravinskile hinnangut andes vuses. Publik «neelab» vastupanuta jul­ ei tohi kahte tema tähtteost, muusikalisi geid kõlakombinatsioone, kui neis on ole­ tragöödiaid («sugukonna», mitte «saa- mas emotsionaalse mõjujõu hüpnoos tusetragöödiaid») «Pühitsetud kevad» ja (näiteks Skrjabin). Stravinski loomingus «Pulm», käsitleda kitsalt teatraalse on ülekaalus teravus ja raudne mõtte- süžeelisuse seisukohast. Peamine neis on distsipliin, mis põhjustavadki tema muu­ ikkagi muusika sümfooniline areng. Tõe­ sika vastuvõtjatele raskusi. Seal, kus on näoliselt jõuab vene teater nende teoste tarvis mõista mõtte arengut, satub kesk­ vääriliste lavastusteni iseenese sümfoni- mise kuulaja taju ummikusse, eriti kui seerimise kaudu (kalduvust selleks võib pahatahtlik kriitika sellele kaasa aitab. juba märgata), see tähendab, et muusika Muidugi pole selles midagi kohutavat: ei oleks sel juhul etenduse juures üksnes Bachi «kuiv» intellektuaalsus ja tema nimeliselt (orkester rambi või kulisside mõttesügavus viisid selleni, et tema loo­ taga), vaid et tegevust, teksti, tempot ja ming elab tänaseni ja mõjutab meie kaas­ konstruktsiooni hingestaks ja hoiaks koos aegseid, samal ajal, kui palju «muusi­ just muusika. Nõnda saab kunstiline evo­ kaid», mis vastasid ajastu tundelisuse lutsioon nii sümfoonilises kui ka sügavalt nõuetele, on hääbunud. Stravinski pole teatraalses plaanis alguse Stravinski oma haardeulatuselt ja sügavuselt küll teatrist. Bach, kuid temagi muusika tugineb ela­ vale kogemusele, mitte reeglite ja skee­ Kui meie noorsugu oskab Stravinski mide mõistuslikule omandamisele või teoseid uurides neis eristada olulist — oma elamuste vahetule väljendamisele. mõtlemist ja vormikujundusmeetodit — Stravinski mõte, kui soovite, on «hin­ välisest ja mööduvast, näeb ta, et vaja­ getu» ja ebaisikuline, nagu tema muusika lik koolitarkus ning «käeharjutamine» on tunneteväline (kuid mitte tundetu ja pole veel meisterlikkus ja absoluutne elutu). Ühesõnaga, nagu igasugune filo­ kaanon. Ilma sügava ja tõsise intellektu­ soofiline või kunstiteos, milles mõtte- aalse arenguta ei jõua kaasaegne heli­ dünaamika valitseb tunnete üle. Muu­ looja kaugemale valmisskeemidesse osa­ sikamaailmas on ruumi kõigele: nii vahe­ vasti paigutatud emotsionaalsetest impro­ tule kireplahvatusele romansis, kus miini­ visatsioonidest. Kompositsiooniõpetuse mumini viidud puhtmuusikalisele põnevu­ absoluutne võõrdumine elust, teiste kuns­ sele vastab maksimum võimalusi «hinge tide arengust ning isegi muusikalisest välja valada» ülilihtsas meloodias, kui ka materjalist endast on viinud selleni, et muusikalise mõtte kõrgeimale ja komplit­ meie teoreetikud-heliloojad, vallates hästi seerituimale ilmingule, nagu Bachi tehnikat, ei taipa midagi kaasaegse oope- «Kunst der Fuge» või madalmaalaste 73 riteatri nõuetest Iga intellektuaalselt meisterlikkus. Kas nii pole mitte ka filo­ pillerkaar, sädelev naer ja märatsev soofias — vahetust argifilosoofiast suuri­ rõõm, õrn ööbikulaul ja lahkusuliste mate süsteemideni — ja luules — het­ karmid palvelaulud, laste kentsakad kõ­ kelisest tundelüürikast «Faustini»? Kuid nekäänud ja skomorohhide jõhkrad lõ­ seal ei tule kellelegi pähe väita, et Goethe bustused — kas tõesti kõigest sellest ei või Kant pidanuksid olema filistrite tase­ piisa, et tunnistada muusikas nii palju mel. Muusikalt aga nõutakse, et ta oleks uut ja ebatavalist avanud kunstniku kõigile arusaadav ja intellektuaalsuse loomingus sotsiaalselt sügava tähen­ domineerimist temas peetakse millekski duse olemasolu, seda mitte üksnes muu­ taunitavaks, õigust iseseisvale muusika­ sikalise mõtlemise plaanis, vaid ka elu lisele mõtlemisele aga kaheldavaks. kõige erinevamate ilmingute mahlaka ja Bachi inventsioonid on väikesed asjad, terve kehastamise, kõige mitmekesise­ kuid nende mõjujõud on vastupandama­ ma materjali kunstilise vormistuse tõttu? tu, sest neis valitseb mõte, mitte aga põ­ Stravinski on karm ja läbinägelik, kuid gus tundmus. ta ei karda lõbu ja mänge. Kahtlemata Koik öeldu ei võta Stravinski muusi­ on ka grotesk tema maailm. Kuid tema kalt tema vahetut mõju kuulajate tunne­ groteski toidab sügav iroonia, mis on tele ja kujutlusvõimele. Kuigi temas on olnud omane kõigile suurtele meistritele, irooniat ja mõnikord ka satiiri, on selle kõigile «suurtele konstruktoritele». Seda muusika põhitoon ikkagi elurõõmus ja tundis Leonardo ja ilmselt oli tema kaas­ optimistlik. Stravinski ei lase end ilmaski aegsetele groteski esindaja. Seda tundsid lõdvaks, ei allu kunagi tunnete tulvale. ka entsüklopedistid kogu oma ra//o-kul- Rütm, mis distsiplineerib kogu tema tusest hoolimata. Seda tundis Goethe. Ma muusikalist mõtlemist, läbib ka tervet ei võrdle teda Stravinskiga, ma üksnes helikangast. Tema parimad teosed anna­ kinnitan, et viimasele kui konstruktorile, vad edasi impulsiivset ja ahnet tunnet, kes valdab täielikult muusikalise meister­ millest on tulvil inimesed, mass, rahva­ likkuse saladusi, on omane iroonia, mis hulk, annavad edasi õnnetute olendite elu- on omane teistelegi «maagidele». Nad on iha. Vähe sellest — juba Stravinski muu­ maagid neid ümbritsevate vaatajate ja sika dünaamikas eneses väljenduvad kuulajate, mitte aga iseeneste, oma ala intensiivselt karakteri elulisus, aktuaal­ meistrite jaoks. sus ja jõud. Tõsi, Stravinski pole Tšai- kovski-, Verdi- või Mussorgski-sugune Millest tuleb see iroonia? Väsimusest? psühholoog-dramaturg. Teda ei köida Igavusest? Oh ei! Selles pole ei byro- subjektiivne kogemus, vaid see, kuidas nismi ega oblomovlust. Mulle näib, et inimesed end avaldavad. Kõrvuti elu lii­ Stravinski iroonia tuleneb nii haletsusest kumapanevate jõudude ja seda organi­ kui ka kadedusest (!) suurema osa ini­ seerivate rütmide kehastamisega muusi­ meste vastu, kes otsekui lapsed lõbus­ kas annab ta edasi inimeste karakterit. tavad end mitmesuguste mängude ja le­ Kuna tema kunst põhineb suurel määral ludega, mille mehhanism neid ligi tõm­ rahvakunstile omastel printsiipidel, jääb bab ja saladuslikuna näib. Laps lõhub ta sageli ebaisikuliseks ja individualis­ uudishimust mänguasja, kuid ei avasta mist kõrgemal seisvaks. Tema muusika selle saladust. Meistril on lapsest kahju, stiil on individuaalne, kuid selle juured samas aga tahaks ta ka naerda. Igale ja «süžeed» pole üksikisiku läbielamus- ajastule on tundunud, et ta haarab oma tes, vaid kogu inimkonna tunnetatud elu­ suurte esindajate kaudu universumit energia väljendumises looduses ja ini­ täies ulatuses ja saladustele polekski mestes. «Range stiili» Stravinski suuri­ nagu kohta jäänud. Siis aga tulid ilmsiks mad saavutused on individuaalsusest uued. Iga meister leiab elu vältel kül­ kõrgemal seisvad mängud («Kevad» ja laldaselt põhjusi ironiseerida kas selle «Pulm»), komöödiastiilis («maskid» ja üle, et kõik on teada ja lapsikus on iga­ «miimid») «Pulcinella» ja «Mavra». Ke­ vesti möödas, või selle üle, et täielik tead­ vadine ärkamine, karnevalimeeletused, mine on võimatu ning lõplik saladus neitsilik rangus, mehelik «raevukus», (põhjus) libiseb ikkagi käest. kultusemängud ja -tantsud, millest pole Meie aeg teab kindlalt, et kõik on liht­ veel lahtunud «metsloomahõng», loodus­ ne ja selge: loodusseadused ja maailma- nähtuste paganlik tajumine, metsiku jõu energia juhivad mateeriat, olles viimase 74 poolt sünnitatud; elu on mehhanism, Stravinski Eestis surm — looduslik ja normaalne nähtus; refleksid määravad kindlaks kogu meie käitumise asjade maailmas ja majandus- ning tootmissuhted tingivad kogu meie loomingu. Niisugune on nüüdisaja tõde. Muusikagi käib selle järele: ta muutub tervenisti konstruktiivseks, sest energia 10. detsembril 1937. aastal ilmus «Päe• ühe ilminguna või teisendina on ta eel­ valehes» pealkirja all «Sümfooniakont• kõige inimteadvuse poolt kogutav ja or­ sert külalisjuhatajaga» üsna napp teade, ganiseeritav materjal, mis allub töötlemi­ mis algas lausega: «Esmaspäeval, 13. sele. Mõistlikult ja otstarbekohaselt orga­ dets. juhatab «Estonias» sümfooniakont• niseeritud muusika ei muutu sellepärast serti vene helilooja ja dirigent Igor vähem intensiivseks ja vähem sisukaks, Stravinski.» Sellele järgnevad lühidalt et puudub usk ennastrahuldavasse psüü­ helilooja eluloolised andmed. Tundub, hikasse ja väljamõeldistesse inspirat­ nagu oleks olnud tegemist igapäevase sioonist. Ei vähene ju seetõttu elutaju sündmusega, millele ajakirjanikud tormi intensiivsus ja sisukus. Tunne jääb tun­ ei jooksnud ega näinud ka erilist vaeva deks. Näiteks on üks asi teada, et surm dirigendi (kellena Stravinski siin käis) on kõige looduslikuni ja normaalsem reklaamimisega. Pärast kontserti ilmu­ nähtus, teine asi aga on surma niiviisi nud järelkajadki olid üsna tagasihoidli­ ka tunda. Kuid isegi seal, kus muusi­ kud, igatahes ei pühendatud Stravinskile ka lakkab olemast emotsionaalne, on ta oluliselt rohkem ruumi kui mis tahes ikkagi tugev: emotsiooniväline, kuid see- teisele külalisele. Järgnevalt mõned väl• eest dünaamiline. Kui ta asubki väljas­ javõtted arvustustest. pool animismi, mis annab maailmale oma varjundid, jääb ta ikkagi sügavalt eluli­ seks, olles võimsaks energiajuhiks. Kaine «Päevaleht», 14. 12. 37. ja karm realist Stravinski tunneb nüüdis­ «Tänavuse hooaja teise sümfooniakont• aegset elutõde ja loob head muusikat, serdi juhatajaks tuli kõigi sümfoonilise mis on elutruu ja vastab äsja esitatud muusika harrastajate üllatuseks külali• eeltingimustele, ironiseerides «laste» üle, sena kuulus vene helilooja Igor Stravins­ kes veel illusioonidega meelt lahutavad. ki. Nüüdisaegseist veel elavaist heliloo­ Muusika on kosmos: ta pole hoopiski üks­ jaist on Igor Stravinski samuti Lääne- nes vahend hingeväljenduseks. Ta väl­ Euroopas kui ka Ameerikas äratanud jendab kõike, millest elu koosneb, ter­ oma loominguga elavamat tähelepanu. vet suhete «kogumit». Tema nähtuste Heliloojana on ta tähtsus muidugi suu­ maailm on mehaaniliselt täpne maailm. rem kui dirigendina, ent sellest hooli­ Helidesse valatud ja intoneeritav rütm mata tõendas haruldaselt elav osavõtt on vedru, mis paneb selle maailma lii­ kontserdist, et tema kuulsus on ka siia kuma. Rütm organiseerib kõlamaterjali ulatunud täiel määral. keerukaimateks ja kummalisimateks kõ- Kavasse oli lugupeetud külaline võt­ lakristallideks, sest ta on muusika elu­ nud peanumbriks oma teoste kõrval Tšai- jõud, tema pulss ja konstrueeriv printsiip. kovski kolmanda sümfoonia, mida nüüd Stravinski muusikas pole kohta emotsio­ mitte-saadaoleva partituuri tõttu peaaegu naalseteks tõlgendusteks: kõik on kirja ei mängita. Kuna Stravinski omab selle pandud nii, nagu kõlab, ega vaja suva­ partituuri, siis propageerib ta agarasti lisi kiirendusi ja aeglustusi. Koik on meh­ seda sümfooniat, kuid ikkagi tuleb mär• haniseeritud ja kõiges on masinarütm, kida, et see sümfoonia isegi hoolikalt väl• sest meie pulss ning meie süda on samuti jatöötatud tõlgitsemisel ei jäta säärast masinad, elu aga on üks mateeria vor­ sügavat muljet, kui tema järglased nel­ me. Nende jaoks, kes seda teavad, ei jas, viies ja kuues sümfoonia . . . muutu elu vähem väljendusrikkaks. Ka . . . Helilooja I. Stravinski osutus oma muusika mitte. esinemisel tubliks ja vilunud orkestri­ juhiks, kes oskab suure osavusega kasu­ Raamatust «Книга о Стравинском» tada kõike orkestrieffekte, millega ta 75 lühendatult tõlkinud MONIKA TOPMANN. kujutas väga mõjuvaks kolmanda süm- foonia lõpposa. Veel tähtsamal määral HUGO LEPNURM, üks kontserdil viibi­ huvitas meid autor oma teoste ettekan­ nuist: dega, kus ta esitas end suure helide Mäletan, et Igor Stravinski juhatatud illustraatorina. Eriti ilmnes see «Tuli­ sümfooniakontsert äratas muusikat tund­ linnu» ettekandel. Leidlik helimeister on vas publikus märksa suuremat huvi kui siin kasutanud suure osavusega impres­ tavaliselt, kuigi ei tõmmanud kokku täis• sionistlikke vahendeid ja kirjutamisviise saali. Ka kava erakordsus mõjus. oma muusikaliste' mõtete harmoonilise Mind isiklikult köitis Stravinski juhata- põhitooni kaunistamiseks. Kogu see mismaneer — mulle uudselt napižesti- helendav häältetihnik oma rütmilise mit- line, kaine ja isegi kuiv: lühikese pliiatsi- mekesidusega ja säravusega annab kogu pikkuse taktikepiga üsna skemaatiliselt muusikale omapärase värvikuse ja kolo­ väljatoodud taktifiguurid. Imetlesin aga, riidi. kui elavalt ja pingega mängis seejuures Meeldivaks ja huvitavaks, kuid paiguti orkester, missugune dünaamika vallan­ Petruška muusikat meenutavaks helin­ dus ühest kergest märguandest. diks osutus ka tema «Capriccio» klaverile Tagantjärele paistab, et Tšaikovski ja orkestrite, kus autori poeg S. Sulima- Stravinski sooritas selge tehnikaga ja 3., kõige klassikalisemalt vormikindla­ kindlusega klaveriosa hea menuga. . le tema sümfooniate seas, see stiil sobis. Stravinski enda teoste esitus oli meel­ Th. Lemba» dejäävaks elamuseks. Publik reageeris autorile ja ta pojale soojalt, nii et «Cap­ riccio» tuli kordamisele. Stravinski poeg «Uus Eesti» arvustaja Eduard Visna­ ei paistnud siiski olevat hiilgav, vaid puu on mõneti kriitilisem: lihtsalt korralik pianist. «. . . Mis puutub selle sümfoonia (Tšat- Igal juhul on see õhtu püsinud mälus kovski 3.) ettekandesse, siis jäi üsna erakordsena. mõndagi soovida. Esiteks oli väljatööt• lusele pööratud pisut vähe tähelepanu, teiseks ei saa just nõustuda dirigendi poolt kasutatud tempodega. Nii kannatas täitmine tihtigi liigse kiirustamise, koos­ mängu täpsema tasakaalu puudumise ja varjundite vähesuse all. Siiski mõningate episoodidega saavutati ka rohkem õnnes­ tunud ja kujukaid meeleolusid. Õhtu huvipunkti moodustas kontserdi teine pool. Siin kuulsime külastaja enda loomingut — ning seda märksa paremini ettevalmistatud käsitluses. Esmakordselt saime nii suures annuses Stravinski too­ dangut. See on ehtne kunst oma ilme- laadi, värvikuse ja liikumusliku pinge juures ...... Auväärt helilooja koos noore pia­ nistiga said õige sooja poolehoiu osali­ seks. Igor Stravinski eeskätt kui helilooja ning edasi kui dirigent teenis sügavalt austavat hindamist.» MEENUTADES SEBALINI

V. Šebalin (It. juuni 1902—28. mai 1963) kuu­ lub nõukogude heliloojate vanemasse põlv­ konda. Ta lõpetas 1928. aastal Moskva konser­ vatooriumi professor Nikolai Mjaskovski kompo­ sitsiooniklassi. Oli aastast 1939 kuni surmani Moskva konservatooriumi kompositsiooniklassi õppejõud, 1951. aastast professor, aastatel 1942—1948 direktor. Tema arvukast loomingust on tähtsamad 5 sümfooniat, ooper «Tõrksa talt­ sutus» («Estonia» laval 1960), arvukad koori­ laulud. Sebalini paljude õpilaste hulgas on olnud ka kolm eesti heliloojat: Lydia Auster, Veljo Tormis ja Ester Mägi, kes alljärgnevalt meenufavadki oma õpetajat. onu Kristjani lõõtspillil või laulsin karjas LYDIA AUSTER: käies loomadele oma laulukesi, teksti autoriks oli Lydia Koidula või mina ise. Mulle meenub 1927. aasta, mil sõitsin Petropavlovskis ema juures elades impro­ koos sõbratar Aleksandra Turtšinaga viseerisin klaveril, peaasi et keegi ei Omskisse, et asuda õppima sealse muusi­ kuuleks! kakooli klaveriklassis. Me peatusime väi­ Muusikakoolis soovitas üliõpilasest heli­ keses hoovimajakeses, tänavaäärne maja looja Volodja Bunin mul improvisatsioonid kuulus aga Jakov Šebalinile. J. šebalin üles kirjutada. Ühte neist, «Hällilaulu», näi­ imetles Šura suurepärast häält (Šurast sai tas ta M. Nevitovile, kelle käe all ma edas­ hiljem Moskva Suure Teatri solist) ja tundis pidi juba reeglipäraselt heliloominguga huvi meie õpingute vastu. Ning kui saabus tegelema hakkasin. Sel ajal kuulis minu päev, mil me võisime talle teatada: «Vastu heliloominguharrastustest ka Vissarion võetud!», tegi ta ettepaneku asuda elama šebalin, kellele isa kirjutas, et «üks meie nende majja, öeldes veel, et ka tema poeg tüdrukutest hakkas ka komponeerima». Vissarion õpib Moskvas muusikat. 1930. aasta talvel käisime Šuraga Mosk­ Nii ma sattusingi täiesti juhuslikult oma vas, peatudes Vissarion sebalini juures, tulevase õpetaja Vissarion Sebalini majja, kes tollal oli juba Moskva konservatoo­ leidsime Šuraga seal endale teise kodu. riumi õppejõud. Šebalin leidis tookord Mäletan hästi päeva, mil mu pererahvas aega ka minu loominguga tutvumiseks. sai Moskva konservatooriumi direktsioo­ Analüüsisime temaga veel Bachi, Beet­ nilt telegrammi, milles neid õnnitleti poja hoveni, Borodini ja Raveli teoseid. See aspirantuuri lõpetamise puhul. Sellest, et kohtumine otsustaski mu saatuse. Ma tali­ minagi muusikat loon, ei saanud ma too­ tasin sebalini sõnade järgi, kes ütles: kord ise arugi. Varasest lapsepõlvest peale «Ärge kaotage Omskis aega, lõpetage oli mu lemmiktegevuseks olnud oma viise rutem tehnikum ja püüdke astuda konser­ 77 välja mõelda. Pärnus elades tegin seda kas vatooriumi.» Järgmine kohtumine Šebaliniga oli mul dest võetud teemadele oma teise keel­ 1934. aastal Leningradis, mil seal kanti pillikvarteti. Sümfoonilist poeemi «Eesti­ ette tema sümfoonia «Lenin». Minul oli maa» asusin kirjutama 1941. aasta kevadel, parajasti kriisimoment: õpingud ei kulge­ kuid sõda katkestas selle töö. nud nii nagu vaja, kahtlesin oma võime­ Sõja ajal elasin Ašhabadis, kus tööta­ tes ja palju ei puudunud, et oleksin muu­ sin sealse raadio muusikasaadete peatoi­ sika sinnapaika jätnud. Kontserdile järg­ metajana. Alles 1944. aasta kevadel sain nenud päeval leidis Šebalin aega minu Moskvasse tagasi sõita, seda taas tänu loomingu kuulamiseks, ta oskas minus Šebalinile, kes oli siis juba Moskva konser­ taas äratada usu oma võimekusse ja soo­ vatooriumi direktor. Aspirantuuri lõpu­ vitas mul nii ruttu kui võimalik Moskva töödena kirjutasin kolmanda keelpillikvar­ konservatooriumi üle tulla, lubades mind teti «Turkmeenia» ja sümfoonilise poeemi oma õpilaseks võtta. 1935. aastal saigi see «Eestimaa». Sebalini isaliku õnnistusega üleminek teoks. sõitsin 1945. aasta sügisel Eestisse, et Sebalini kui helilooja ja pedagoogi alustada iseseisvat tööd nüüd juba profes­ autoriteet oli juba tollal väga kõrge. Tema sionaalse heliloojana. tundides oli alati palju rahvast, tihti teiste­ Eestis käis Šebalin korduvalt. 1952. aas­ gi õpetajate õpilasi ja juba konservatoo­ tal, pärast eesti heliloomingu kuulamist, riumi lõpetanud noori heliloojaid. Tundi teel hotelli «Palace» poole, kuulsin oota­ viis ta läbi niimoodi: igaüks näitas klaveril matult oma õpetaja suust: «Te rõõmusta­ mängides oma (ükskõik millises staadiumis) site mind väga oma klaverikontserdiga!» pooleliolevaid teoseid. Pärast teose läbi­ Milline kirjeldamatu rõõm — kuulda tema kuulamist pöördus šebalin teiste kuulajate suust kiitust! poole, paludes neil kuuldu kohta arvamust Pühendasin šebalinile oma esimese avaldada. Nii õpetas ta meid juba üli­ suurteose, balleti «Tiina», mida olin kirju­ õpilaspõlves kriitiliselt ja sealjuures profes­ tamise ajal talle korduvalt näidanud. Ta sionaalselt analüüsima uut muusikat. Ise oli jagamas mu rõõmu, kui ballett Mosk­ rääkis ta alati viimasena. Tema lakoonili­ vas Eesti NSV kunstidekaadil ette kanti. sed ja teravmeelsed märkused tabasid Kord kohtusid meie teosed ka «Estonia» ikka asja tuuma, aitasid õpilasel mõista laval — hommikul mängiti minu laste- ettemängitud töö puudusi, šebalin kiitis balletti «Põhjamaa unenägu», õhtul seba­ meid haruharva, sellepärast oli eriline lini ooperit «Tõrksa taltsutus». rõõm tema suust tunnustavaid sõnu kuulda. sebalini elu finaaliks jäi tema elurõõ­ Šebalin ise oli ereda andega originaalne mus ja helge Viies sümfoonia, mida ta helilooja ja ka oma õpilaste juures .püü­ kirjutas vasaku käega, kuna parem oli dis ta välja uurida, mis laadi huvid ja halvatud. Vaatamata raskele haigusele, missugune ande eripära kellelgi on. On jäi ta elu lõpuni heliloomingu ja oma ju tema õpilaste hulgas nii omanäolised õpilastega. heliloojad nagu T. Hrennikov, A. Spada- vekkia, tšehh V. Kucera, V. Tormis, VELJO TORMIS O. Feltsman, A. Pahmutova, E. Denissov, B. Mokroussov, N. Karetnikov, K. Hatša- turjan, E. Mägi ja paljud teised — kokku Kas teie loomingus võiks mingil määral umbes 80. tunda olla teie professori, V. sebalini heli­ keelt! Minu õpingud sebalini juures kulgesid edukalt. Esimesel aastal loodud keelpilli­ Arvan, et stiili, käekirja mõttes pole ma kvarteti võttis oma repertuaari Komitasi- teda jäljendanud. Kui alustasin Moskva- nimeline kvartett. Konservatooriumi lõpu­ õpinguid, oli Šebalin just pärast kolme­ töödeks kirjutasin kantaadi «Antšar» (Puš- aastast vaheaega naasnud õppetooli kon­ kini sõnad) koorile ja orkestrile ning süm- servatooriumis. (1948. a. formalismi-mater- fonieti. Mind suunati edasi aspirantuuri. damise tuhinas sai ta kui konservatooriu­ Pärast 1940. aasta juunisündmusi taas­ mi direktor kõva jao.) Tema muusikat aga tusid minu sidemed Eestiga. Sain oma ei mängitud veel kusagil. Hiljem kuulsin sugulastelt Pärnust kogumiku eesti rahva­ küll. Ja nüüd veenabki mind muusikatead­ laule, millest tegin mitmeid töötlusi. Aspi­ lane Mark Rais, et minu koorimuusika rantuuri teisel aastal kirjutasin rahvaviisi­ põhineb Sebalini kooristiilil. Kui järele 78 mõtlen, siis Sebalini 1954. aastal ilmunud «Selle võib nii jätta» või «Hüva, see läheb valitud koorilaulude kogu uurisin küll, või­ aga mis sünnib edasi?» See oli kõrgeim malik, et faktuuri Iisi mõtteid on mul sealt tunnustus. Riigieksamil sain siis elu esi­ pärit. Kuigi üldiselt püüan hoiduda vene- mese viie. pärastest kadentsidest või sügavatest bas­ Kartsime teda veidi. Kui ta kuulas klave­ sidest, mis esinevad ka Sebalini kooriteos­ ri kõrval seistes kellegi teost, siis äärmiselt tes. Aga ega sageli ei teadvustata endale, kontsentreeritult, põselihas aina tuksles. kust mingid mõjud tulevad. Suuremat pole Ju ta suhtus õpetamisse nii tõsiselt! Sebalini muusika mind siiski juhtinud. Pedagoogitöö oli Sebalinile tõesti püha. Tema ise õpetajana küll. Leidub ju igasuguseid õpetajaid. Mõni suur härra laseb õpilased enda eest läbi Kuidas Sebalin õpetas! voorida, igaüks mängib midagi natuke ja Ega ta ei lasknud enne midagi läbi, valmis. Sebalin võttis ükskõik millist asja, kui olid jõudnud looga nii kaugele, kui ta iga laulukest või palakest maksimaalse nõudis. Mäletan, kui palju nägin vaeva tähelepanuga, ühtegi nooti mööda lask­ Viiulisonaadiga. Kirjutasin seda vist mitu mata. aastat. Eriti oli tegemist II osaga. Küll ma mõtlesin teemasid välja, ühegagi pol­ nud ta rahul, asi muutus juba kuidagi tuimaks. Lõpuks toimus nagu sisemine ESTER MÄGI murrang, leidsin midagi uut — ja siis ka klappis. Ei saanudki päriselt aru, miks eelmised Kui avarad või kitsad piirid lubas Seba­ variandid ei sobinud. Sest ega Sebalin lini õpetajatahe juhendatava iseseisvale oma otsuseid palju selgitanud (vastupidi­ mõttele! selt Ellerile). Sebalin ütles tavaliselt täpselt Üliõpilastega oli teisiti, aga mulle jättis ära, mida vaja teha. Näitas näpuga: pre- ta võrdlemisi vabad käed. Ei tea, millal dikti laiendada, 6 takti juurde, sidepartnd inimene tegelikult välja kujuneb, aga aspi- lühendada, 2 takti. Tal oli tõesti haru­ ranti loetakse üldiselt juba iseseisvaks — kordne vormitunnetus, esimest pilku tund­ komponistipabend ikkagi taskus. Loomu­ matule teosele heites tabas ta kohe selle likult eeldas ta, et valdan juba tehnilisi arhitektoonika nõrgad kohad. oskusi, nii et kui mu Tallinna professor Pärast lõpetamistki käisin igal Moskva- Mart Saar pööras suurt tähelepanu heli­ reisil professori pool, kuni tema surmani keele harmoonilise ja meloodilise külje 1963. aastal. Ja ikka mõni väike asi kaasas. väljaarendamisele, siis Sebalin asetas põhi­ Näitasin ka Teist avamängu, ning tuttaval rõhu vormiküsimustele. Muidugi tuli ette kombel käskis Sebalin ühte kohta kuskil ka märkusi asja tehnilise lahenduse kohta, kõrvalpartiis 8 takti juurde teha. Tegin ka. ja toonil, mis välistas vajaduse neid kor­ Praegu ei leia seda kohta enam üles — nii rata. loomulik tundub. Sebalin oli üldse nõudlik õpetaja, väga Alguses ei saanud ma temaga kuidagi nõudlik, mis tõstis tublisti mu enesekriitika- hakkama. Olin siis hell ja tundlik, Sebalini võimet. Arvan, et olen sellele tänaseni kriitika aga halastamatult õiglane ning palju tänu võlgu. Kirjutada võiks ju roh­ terav. Koik minu kantaadid ja süidid lõpe­ kesti, aga kõik, mis pähe tuleb, ei vaja tasid eksistentsi juba esimesel näitamisel. väljaütlemist. Praegune vastuhakkamise vaim puudus mul siis täiesti, olin lihtsalt õnnetu. Kanna­ Vahest kõige enam mõjus üldine vaimne tasin ja nägin, et Sebalin muretseb samuti, atmosfäär, mis tekkis Sebalini ümber, tema ehkki paistab väliselt väga rahulik. Ta tundides. Selle lõid tema hinnangud ühe pööras mulle alati palju tähelepanu, jälgis. või teise helitöö kohta, lakoonilised, kuid Arvan, et tänu Lydia Austeri heale soovi­ täpselt fikseeritud arvamusavaldused, mis tusele. Nii ei saanud ka end lööduks tun­ on hea, mis on halb. Ta avas meie silma­ nistada. Püüdsin ikka edasi nokitseda, dele mitmesuguseid esteetilisi probleeme, mõni koorilauluke tuli välja ka. Tegin vormis meie maitset. Sebalini tundides sonaadigi lõpuks valmis ja sain oma nel­ hakkasid mõtlema muusika loomisele palju jad kätte, üks iga osa eest. Järjest sageda- avaramalt kui enne. Moskva muusikaelu 79 mini nägin Sebalini naeratust ja kuulsin: oma huvitavate kontsertide ning külalis- esinejatega haris samuti, püüdsin ahmida Kalle Randalu sellest võimalikult rohkem. V. Sebalin oli vaieldamatu autoriteet, ELKNÜ XIX kongressil teda hindasin, usaldasin, austasin. Eru­ deeritud ja peene vaistuga muusikuisiksus. 18.—19. märtsini toimus Tallinnas ELKNÜ XIX Tore, et sattusin tema juurde. Kahjuks kongress. Loomingulist noorsugu esindasid polnud õpinguaeg kuigi pikk, ja sellestki kongressil RAT «Estonia» balletiartist Kaie Kõrb, peab maha arvama Sebalini kauase haigus- RAT «Vanemuise» balletisolist Aivar Kallaste perioodi. ja Eesti NSV Riikliku Filharmoonia solist Kalte Ja kuidas te teineteisega sobisite! Randalu. Sõnavõtuga esines kongressil Kalle Reeglina väga korrektne ning viisakas, Randalu, kes valiti ka ELKNÜ Keskkomitee suhtus professor minusse alguses kenasti. liikmeks ja ÜLKNÜ XIX kongressi delegaadiks. Avaldame K. Randalu sõnavõtu täieliku Aga ma jäin ise varsti kitsikusse — ei teksti. suutnud kuidagi harjuda uue eluviisiga. Tingimused olid tollal veel küllalt rasked. Elasin esialgu ühiselamus 14-lises toas, minu kui kõigist hilisema saabuja voodi Lugupeetud delegaadid. asetses õtse pianiino taga, nii et igal hom­ Ma räägin natuke nendest noortest, kelle tööks mikul võpatasin ärkvele, kui algas kellegi ja erialaks on looming. Usun, et oleme ena­ harjutamisaeg. Kirjutamiseks polnudki mikus inimesed, kes on oma tööst väga haara­ tegelikult kohta. Siis veel üliõpilased tud. Kuulume oma kutsumusele ja oleme tema ümberringi, kõik tähtsate ideede ja tööde­ orjad. Paljude kavatsuste ja loominguplaanide ga, paljudel tuli neid nagu käisest. Mina teostamisel ei kehti meil puhkeaeg ega öötun­ nid. Ja see on loomulik. Ainult nii võib sündida aga olen aeglane kirjutaja ja eneseusaldus kõrge tasemega kunstiteos — mõtlen head muu­ langes veelgi, julgus kippus kaduma. sikateost, filmi, maali, raamatut jne. Oleme ini­ Sebalin ootas ja ootas kannatlikult, kaua mesed, kellel puudub distants töö suhtes. Ma aega. Ja siis ükskord pahandas päris tõsi­ arvan, et osa inimesi töötab lihtsalt selleks, et selt. See oli võrdlemisi ränk. Järgnes pikk elada. Paljud elukutsed on ju sellised, milles ei omavaheline jutuajamine. Kurtsin oma ole midagi vaimu toitvat, teoreetiliselt võib mui­ muresid, pidasime asjalikult nõu. See oli dugi igasse töösse loominguliselt suhtuda, see üks hetki, mil võis näha, et siberlikult sõltub juba konkreetsest inimesest. Ma räägin seda sellepärast, et siit tuleb hästi välja, milleks kinnise koore all peitub väga tundlik ini­ meile kunsti, loomingut ja kultuuri üldse vaja on. mene. Eks mõneti tähendas tema karmus Lühidalt — igapäevaelus on vaja vastukaalu iga­ pedagoogilist hoiakut. vale või ühekülgsele tööpäevale, üldisemalt aga Siitpeale laabus üha paremini. Sebalin on kunsti vaja selleks, et olla need, kes me lubas mul sagedamini Tallinna kirjutama oleme. Kujutage näiteks ette, et homsest ei ole sõita, varsti sain Moskvas üürida endale meil ühtegi lauljat, mõtlejat, režissööri, muusikut töötamisnurgakese. Kohanesin ka ise juba jne. Ei oie näiteks, nimetagem suvaliselt, Peeter enam-vähem, ja nii hakkasime teineteist Liljed, Olav Neuland), Kalju Komissarovit, «Ku­ ja», «Apelsini» jne. järjest rohkem mõistma. Lahkusime päris südamlikult. Koik ülejäänu terves maailmas jääb samaks: baarides mängib maailma popim bänd, kinos võib vaadata paljude maade filme. Plaadipoes võib ikka vahel saada klassikat ja kaasaegset muusikat maailma tippettekandes, kontserte an­ navad nimekad külalised. Ega ei juhtu midagi, maamuna on ikka ümmar­ gune ja päev tavaline. Seda mõtet ma ei julge NSVL ( 60 edasi mõeldagi — äkki tõepoolest ei juhtu mi­ dagi, keegi ei tunne, et midagi on teisiti! ^—^— Kultuurielu puudustest on võrdlemisi vähe rää­ *S 7 gitud, eriti, mis puudutab professionaalset loo­ mingut. Ma püüan mõnel neist peatuda. Kuna ' ^V ise olen pianist, siis räägin muidugi muusika- V probleemidest. Kõigepealt — süvamuusika kannatab kuulajate vähesuse all. Heatasemelisi kontserte antakse tihtipeale täiesti tühjadele saalidele. Seda ka Tallinna-suuruses linnas. Miks! во Põhjusi on mitu. Oheks, minu arvates tõsisemaks aga teada, et on olemas dokument, mis taotleb neist on kooliprogrammide puudulikkus. täpselt sedasama ja ootab kiires korras elluvii­ Tundub, et hariduse mõiste seostub meie tead­ mist. See on NSV Liidu Kultuuriministeeriumi ja vuses veel liiga väheste asjadega. Mitte alati OLKNO Keskkomitee sekretariaadi otsus 28. juu­ pole nii, et haridus tähendab haritust, haritus on list 1981. a. pealkirjaga «Kontsertorganisatsioo­ aga see tasand, kus tekib vaimsus. Keskkooli- nide ja kunstikollektiivide tööst loomingulise programm sisaldab palju ja annab teadmisi mit­ noorsooga». See on üleliiduline konkurssüle- metes valdkondades. Vahetult loomingut puu­ vaatus*, mis kestab terve kontserdihooaja — sü­ dutavatest ainetest on tõsiselt võetav ainult gisest kevadeni. Moodustatakse vastav komis­ kirjandus. Kooli lõpu- ja sisseastumiskirjandid jon, kes esitab parimad noored loomingulise on kohustuslikud, kirjandusteoseid lahatakse noorsoo nädalale, mis toimub järgmise hooaja peensusteni. See on hea ja nii see peabki algul 23.—29. oktoobrini ja lõpeb komsomoli olema. Küllap tänu sellele austatakse raa­ sünnipäevaga. Parimatest esinemistest on ette matut, uued teosed haaratakse kohe letilt. nähtud teha plaate ja esitada need üleliidulisele Naljalt ei tunnista keegi, et ta ühest või tei­ ülevaatusele. sest teosest aru ei saa. Küll aga võib kuulda: Nüüd hakkab kontserdihooaeg läbi saama ja on «Ah, mingi sümfoonia, mingi ooper, mingi ülimalt kahju, et kõik see on vaid paberile jää­ Bach, sellest ma ei taipa midagi.» Ega kuju­ nud. Viimasel ajal on küll Filharmoonia liinis tava kunstigagi lugu parem ole. Tundub, et rohkem noori esinenud, aga selle ürituse väär­ siin on mingi jäänus omaaegsest suhtumisest, tus on just selles, et ta lähtub noorte endi kus haridus võrdus kirjaoskusega. Ülim aeg algatusest. Ma loodan, et ELKNO Keskko­ oleks selles suhtes latti tõsta. Minu arva­ mitee ja Kultuuriministeerium koos Filharmoo­ tes on vähese huvi peapõhjus see, et kesk­ niaga selles asjas midagi ette võtavad — vähe­ kool ei kujunda piisavalt vajadust kujutava kuns­ malt järgmiseks hooajaks. ti ja muusika järele. Aga kui osatakse hinnata Mis puudutab vajakajäämisi kontsertide korral­ nn. tõsist muusikat, siis saadakse hoopis pare­ damisel, siis sellest on suhteliselt rohkem räägi­ mini aru ka kergest muusikast. tud. Rõhutaksin, et oluline on ikka inimese enda vajadus ja huvi kunsti vastu, see, et inimesed Arvustustena ei kajastu needsamad kerge muu­ tuleksid ise kunsti juurde. Kunsti propageerimi­ sika kontserdid vabariigi ajakirjanduses pea­ sel on head vilja kandnud suhted loominguliste aegu üldse. Täielikult puudub heliplaatide ar­ liitude ja vabariigi rajoonide ettevõtete vahel. vustus, mida kogu maailmas üldiselt praktisee­ Selles asjas võiks olla rohkem mõlemapoolset ritakse. Sellest puudusest saaks üle uue ajakirja pealehakkamist, mõndagi saaksid ära teha kom­ «Teater. Muusika. Kino» abil. somoliorganisatsioonid. Muusikategijate endi haridusega kipub meil Rääkisin asjadest, mis mulle tunduvad antud olema nii, et süvamuusika on professionaalne, momendil meie kultuurielus kõige olulisemad. levimuusika aga isetegevuslik ja ise arenev näh­ Mu jutt sai küll erialaselt kitsapiiriline, aga ma tus. Suur osa meie paremate popansamblite usun, et need probleemid on tähtsad meile kõi­ mängijaist on küll hariduselt professionaalsed gile, vaatamata kellegi erialale. muusikud, aga levimuusikaga on tegelema haka nud n.-ö. omal kael. Mitmed pillimehed on kurt­ nud, et tahaks kõrgemat haridust just oma pilli alal, näiteks kitarrimängijana. Meie vabariigis pole aga võimalik sel alal kõrgemat haridust saada. - Rääkides muusikaharidusest ei saa ma mööda minna Tallinna Konservatooriumi olukorrast. See kool on NSV Liidu omataoliste hulgas ebameel­ diva erandina linnasüdamest kaugel eemal Kivi­ mäel ja selleks tööks sobimatutes hoonetes. Remonti ja hooldustöid on jõudumööda tehtud, aga probleemi see ei lahenda — tarvis on uut hoonet, mis selle maja vajadustele vastaks. See lahendaks teisegi mure: konservatooriumis võiks ühtaegu olla Riikliku Filharmoonia kam- mersaal, millest suurt puudust tuntakse. Tahaks muidugi, et Tallinna noortemaja kiiremini valmiks. Seal leiaksid oma koha noorte näituse­ * Toimetuselt: Ülevaatuse komisjon ENSV ruumid ja näiteks muusikute debüütide saal. Riiklikus Filharmoonias on moodustatud 2. Mis puudutab Filharmoonia tööd, siis siin annab veebruaril (982. a. eesotsas direktor O. Sapoi- palju ära teha. Minul oli mõte korraldada kont­ nimga. serdisari meie noortele pillimängijatele ja nägin 8 1 juba vaeva selle kokkupanemisega. Hiljuti sain Uusi andmeid eesti torupillist

..JA ROOTS1-EESTI KULTUUR1SUHETEST XVIII SAJ. ALGUSES

Juni 30 Firõ, Bungt grSstenar. Delta drickat Kade en öscibo fort med «g, som sjatv spcltc för gästema pa sackpipa. SACKFIPAK var däruti särdeles, att man sag ра hame ingen sörn; tv hon var gjord av en hei själmage; hon mblibtes üti ju-nda veniriaiU versus Pyhrum; Modulator var insatt I själva Pyloro, oeh basen, som ncdhängde, var insntt üti Mtophago,

CARL LINNÄI GOTH" LANDSKA RESA, »ÖKKULOR, i vilka tlundror oeh strömmlr.g rokas, voro byggda under jorden heit täta, att rfiken pa intet sitt kunde Ähr 1741. uLshjipa; dc voro inuti heit kohvana, 3 alnar linga, 2 a'nar breda, 2 alnar höga, oeh taket allenast synie». ovan jorden. Fbkert, som var upphingd pi hjaltar, röktes med tall- oeh grankottar, även mcd rutten ek cllcr törmuUnadc talhtub- bar, oeh med altt, som ej gav laga, vilken rcikning pästod allenast i a 5 timmar, att fisken ej mitte bliva för myeket torr. TORAtXER, besyimerligen MiUepora oeh CeUcpmm, vilkas kant ser ut som en kedja, funnos nog manga vid stranden av Farösund. BtmcE KVRKA restes äter forbi, som var armexen till Küte, läg högläat, att landet ifrim henne sluttade av alk inüll 3 Unni 49

TUNTUD LOODUSTEADLASE CARL LIN­ se ja bass, uus rippus allapoole, oli Aesofthu- NE GOTLANDI (OJAMAA) REISIKIRJADES gus'e* külge kinnitatud.5 1741. AASTAST LEIDUB JÄRGMINE EESTI Toodud katkend on mitmeti tähelepanuväärne. KULTUURILOO SEISUKOHALT HUVIPAK­ Kõigepealt sisaldab see varaseima teadaoleva KUV LÕIK ÜHES EESTI TORUPILLI JOO­ eesti torupilli kujutise ühes täpse kirjeldusega. NISEGA: Joonisel kujutatud Saaremaa torupill esindab 30. juuni. vanemat, ühe bassitoruga torupillitüüpi, mis Reisisime Färölt sama teed mööda tagasi oli Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel kohati Förösundi. kus talurahvas pidas pidu. kasutusel veel käesoleva sajandi alguses. Pidu seisnes talumeeste ja naisterahvaste Saartel ja rannikualadel valmistatigi selle tuu- tantsus. Tantsu samm oli iseäralik, ex uno lekott tavaliselt hülgemaost. pede longo, altero duplici saltu brevi.1 Siin Teade on mõistagi huvipakkuv ka rootsi- kostitati koduõllega, mis oli täiesti sogane, eesti kultuurikontaktide seisukohalt. On teada, värvi poolest valge vaha taoline, keedetud hõõ­ et saarlaste ja ojamaalaste vahel püsisid tihe­ guvate põllukividega. Selle joogi oli üks Saa­ dad sidemed veel käesoleva sajandi alguseni: remaa mees kaasa toonud, kes ise mängis Gotlandi käiu võis leida peaaegu igast Saare­ külalistele torupilli. maa taluperest. Torupill oli selle poolest eriline, et sel ei Olgugi teatud reservatsiooniga, võib siit paistnud olema mingit õmblust: see oli nimelt mõndagi välja lugeda ka torupillimuusika koh­ valmistatud tervest hülgemaost; temasse pu­ ta. Kui saarlane mängis oma torupilli kirjelda­ huti läbi jundo ventrlculi versus Pylorum2; tud tantsu saateks, siis pidid need olema Modulator3 oli paigutatud Pylorum"\sse endas- 3-osalise taktimõõduga lood («üks pikk samm 82 vaheldus kahe lühikesega»). Kohalikku rah­ peamiselt saksa soost kirjameeste vahendusel vast kostitas Saaremaa pillimees koduõllega (A. ülearius, A. W. Hupel,- Chr. H. J. Schle- ning vaevalt maksab kahelda selles, et ka gel, J. Chr. Petri jt.). Käesolevas kirjutises tema pill ja pillilood olid kodumaised. 3-osa- avaldatud unikaalne leid viitab tungivale vaja­ lise taktimõõduga torupillilood moodustavad dusele pöörata senisest enam tähelepanu Skan­ valdava enamiku noteeritud ja helisalvestatud dinaavia vanemaile allikaile, kust oleks mõel­ eesu torupillilugudest. Läiqud sajandi lõpus ja dav avastada muidki märkmeid, mis võiksid käesoleva alguses tantsiti nende saatel heita valgust meie kultuuriloo hämaraile mirie- peamiselt labajalavalsi mitmesuguseid erivor­ vikulehekülgedele ja tuua meieni konkreetseid me. 3-osalise taktimõõduga torupillilugudes teateid ajast, mil eesti kultuur eksisteeris leidub muusikaliselt struktuurNt arhailisemaid ainult suulise traditsioonina. ja arenenumaid viise. Esimesed on kitsama ulatusega (tugiintervallirra domineerib kvint), INGRID RÜÜTEL tihtipeale ebasümmeetrilise ja ebakorrapärase vormiga (lühikesed teemad ja nende variat­ sioonid korduvad ja vahelduvad vabalt, regu­ laarse süsteemita). Selliste lugudega on tant­ situd ka varasemaid ring- ja voortantse, kust nad- ilmselt ongi pärit. Varasemast torupilli- repertuäarist pärinevaile 3-osalise taktimõõdu­ ga" meloodiatele on leitud paralleele ruhnlaste ja rannarootslaste pillilugudes.6 Koik selliste viiside ülestähendused on aga hilised, pärit peamiselt käesoleva sajandi algusest. Kui nüüd Linne kirjeldatud tantsu tantsiti saar­ lase torupillilugude järgi, siis toetab kõnealune teade järeldust, et meie 3-osalise taktimõõduga torupillilugude vanem kihistus on tõepoolest valsieelne ning dateeritav vähemalt XVIII.saj. algusse, ent täiesti võimalik, et veelgi kauge­ male, nagu oletatud.7 torupill ise' oli tantsu saatepillina Balthasar Russowi «Liivimaa kroonika» andmeil väga populaarne juba vä­ hemalt XVI sajandil. Kahjuks on Carl Linne andmed nähtud tantsu kohta äärmiselt napid. Ei selgu, kas see oli ring-, voor-, kolonn- või paaristants. Iga­ tahes ei paista üldine liikumisjoonis ja tantsu- võtted Linne silmis imestust äratavat, erilised tunduvad talle olevat vaid sammud. Järeli­ kult esindas see üldiselt liikumistüübilt tollal

küllalt tavalist tantsu või vähemalt oli kirjel­ 1 daja midagi analoogilist antud reisil varem Ühele pikale sammule järgneb kaks lühikest hüpet. kohanud. XVIII saj. moetantsud Rootsis olid 2 Läbi mao põhja lukuti suunas. menuett ja eriti polska, mis on jäänud Eestis 3 sõrmiline 4 söögitoru tundmatuks. Küll on leitud.sarnasust ja oleta­ 5 tud ühist algupära eesti ja rootsi vanemais Tsitaat ja joonis pärinevad raamatust: Carl 8 von Linnes Gotländska resa förrättad 1741. Natur ring- ja voortantsudes, , mida on esitatud laulu oeh Kultur. Stockholm 1958. 2. upplagen. Utgiven või (ja) pilli saatel ning mis Fääri saartel9 oeh kommenterad av Bertil Molde. Eferskrift av ja Kihnus on säilinud tänapäevani. Knut Hagberg. — Koopia ja tõlke eest võlgnen tänu J. Seimile. 6 Igal juhul osutab eeltoodud reisikirjakatkend, Vt. I. Rüütel. Eesti uuema rahvalaulu kujune­ mine, kandidaadidissertatsioon, Tartu, 1969, lk. et XVIII saj. alguses olid eesti ja rootsi saarte 206—207, 714. elanike vahel tihedad kultuurisuhted, mille 7 Sealsamas, lk. 182, 194. juurde ilmselt kuulus ka ühine pillimuusika ja, 8 Vt. R. Põldmäe, H. Tampere. Valimik eesti rah­ tantsurepertuaar. vatantse. Tartu, 1938, lk. 28. 9 P.-L. Rausmaa. Kansantanssit.—• Kansanmusiik­ Varasemad kirjalikud teated eesti 'kultuu­ ki. Toim. Anneli Asplund, Matti Hako. Helsinki 83 rist, sealhulgas torupillist, on meieni ulatunud 1981, s. 165. on Gks mure

ISIKLIK ARVAMUS ISIKLIKUST ARVAMUSEST Minu käest on viimasel ajal tihti küsitud: kui «Tõde ja õigus». Satiiriga on teine lugu. kuidas on olnud võimalik töötada üle kolme­ Kujutagem ette, et autor toob oma teose toi­ kümne aasta satiiri ja komöödia alal — kas metaja kätte, kas siis filharmooniasse, raa­ see pole raske? Ka on küsitud, mis mõte on diosse, televisiooni või estraaditeatrisse. Tekst üldse neil žanreil, kas ei oleks targem millegi on tõesti naljakas ja aktuaalne (mõlema tin­ soliidsemaga tegelda? Otsekui vastuseks vii­ gimuse täitmine nõuab muide hulga unetuid masele küsimusele tegelengi praegu väga tõ­ öid, sest huumorit kirjutada on veel võimatum sise asjaga — kirjutan artiklit, avaldan oma kui mängida). Autor ei too seda materjali isiklikku arvamust, püüan väljendada oma enamasti mitte omal algatusel — see on toi­ mõtteid üpris keerulise, pisut uduse ja mitmeti metusepoolse lõpmatu pealekäimise vili. Ja põlatud estraadižanri kohta nii, et see huvi­ mida autorile öeldakse? Tihti seda, et mater­ taks lugejaid, eriti aga neid, kes ise satiiri jal on liiga terav, või liiga aegunud, või liiga ja huumoriga tegelevad, seda toimetavad, ret- lame, või vähe naljakas, või liiga banaalne, senseerivad ja selle eest vastutavad. Toimetajate lemmikväiteid kõlab nii: «Mater­ Mui on seljataga umbes 6000 esinemist jal ei ole tüüpiline!» Viimast terminit kuuleme teatri- ja kontserdilaval, lisaks loendamatu just satiirilise teose lahkamisel. arv esinemisi televisioonis ja raadios. Võin Kohe tekib küsimus: mis satiir see siis vist öelda, et tunnen mingil määral meie pub­ oleks, kui ta terav poleks? Milleks teda siis liku maitset, suhtumist komöödiasse ja satiiri, üldse tellida? Ärgem unustagem, et satiiri nende žanrite tarbimist ja reaalset vajadust mõõtmiseks on oma mõõdupuu. Siin andestab nende järele. Mulle tundub, et kõige rohkem publik n.-ö. kirjandusliku ebatäpsuse, puudu­ armastab rahvas komöödiat ja estraadi, kus­ liku vormi, aga igavust ja aktuaalsuse vaja­ juures viimase all mõtlen ma kõiki selle ala­ kajäämisi ei andestata. Ja kõige vähem an­ liike: estraadilaulu, tantsu, mustkunsti, kup­ destatakse naljavaesust. leesid, akrobaatikat, paroodiat, imitatsiooni Püüan desifreerida, mida tähendab märkus jne. Meeldib see «tõsiste» kunstide ^esindajaile «vananenud teema». Jätame meelde, et satiirik või mitte, aga kuulajate-vaatajate proport­ tegeleb just iganditega, ja kõrvaltvaataja sioon on nii lootusetult «ebatõsiste» kasuks, jaoks, eriti veel siis, kui ta juhtub olema eba­ et minulgi on kurb, ja just publiku enda pä• kompetentne inimene (ja sääraseid leidub ka rast. Me võime ainult pead vangutada ja imes­ hindajate ning lubajate hulgas), on need lood tada, miks see nii on. Minu eesmärk pole Uiga primitiivsed ja tulevad tuttavad ette. sellele küsimusele vastata, ma konstateerin Sageli kuuled etteheiteid: ikka üks ja seesama, ainult fakti, et tõstatada selle najal uus küsi• majavalitseja ja torulukksepp, taksojuhi ja mus: kui meie žanr on nii populaarne, miks ettekandja, sanitar ja müüja! Aga millest siis me püüame teda siis maha vaikida? Miks me rääkida? Kui ma puudutan peavalitsuse juha­ kunagi ei räägi, kui raske on tegelikult olla tajat või ministri asetäitjat, akadeemikut või estraadinäitleja? haigla peaarsti, sõjaveterani või komsomoli- Estraad on kohutavalt keeruline ja tervist töötajat (ka nende hulgas on inimesi, kes sa­ kahjustav žanr. Draamanäitleja ja estraadi­ tiiri, s. t. kriitika ära on teeninud), siis öel• näitleja töö pole võrreldav. Draamanäitlejal dakse, et see pole tüüpiline! Kuidas saab nii­ on näidendi tekst, mille eest ta üldse ei vas­ suguse suhtumise vastu põrkav satiirik oma tuta, isegi siis, kui ta mõne sõna või lausega ajaga ja areneva eluga kaasas käia? Ainus eksib. Lavastaja on seadnud tema misan­ võimalus — võtta aga jälle oma «vananenud stseeni, kostümeerija on ta riidesse pannud, teema» ja püüda märgata selles aja toimel jumestaja nooremaks või vanemaks teinud. tekkinud muutusi. Estraadilaval on paraku kõik teisiti — ka Ma lavastasin hiljuti vene klassiku A. Suh- kõige populaarsem ja auväärsem artist teeb hovo-Kobõlini satiirilise pamfleti «Toimik». See tavaliselt kõik ise. Tema teha on materjali teos on kirjutatud aastal 1861. Peategelane, valik, aine ja selle aktuaalsuse tabamine, mõ­ riigiametnik Tarelkin, sirutab altkäemaksu võt­ nikord isegi teksti tõlkimine ja kohendamine, miseks lihtsalt käe, ja kui talle ei anta, sõimab lavastaja otsimine, kostüümide hankimine, teist lurjuseks. Praegu, 1982. aastal, on alt- valguse sättimine ja kõik muu, etendamine käemaksuvõtja sootuks teine tüüp. Ta ei vaevu veel pealekauba. isegi vihjama, ta lihtsalt vaatab teile õtsa Ma ei tea juhust, et kirjanikule oleks ta­ selliste helesiniste süütute silmadega, et te gastatud romaan põhjusel, et see on nõrgem taipate ise: kui ei anna, olete lurjus! Alt käe- 84 maksuvõtja on jäänud selleks, kes ta nii. Mis Olen püüdnud mõista nende isikute mõtte­ on muutunud? Vorm! maailma, kes satiirikuid ebasõbraliku pilguga Kuidas tänapäeval seda nähtust valgus­ vaatavad. Asi pole muidugi mitte naljast aru­ tada? saamises või mittearusaamises. Inimesed, kes Kriitika ja enesekriitika on jõu tundemärk. otseselt või kaudselt vastutavad nende prob­ Ainult terve ühiskond võib lubada endale leemide lahendamise-lahendamatuse eest, naeru omaenese puuduste üle. Seda meil ka mida laval sarjatakse, hindavad meie tegevusi tehakse, seda on vaja ja see on tervitatav tihtipeale kui lahtisele haavale soola riputa­ nähtus. Viimasel ajal on kõige autoriteetse­ mist, kitsaskohtade kahjurõõmsat osalamist. mates dokumentides kriitikapelgust ja eba­ mõnikord püütakse teha koguni nägu, nagu meeldiva tõe summutamist järsult hukka saaks rahvas olemasolevaist puudustest teada mõistetud. Paraku hirmutab satiir ikka veel just teatrisaalis istudes. Selline reaktsioon on paljusid inimesi, eriti neid, kes ei oska ega inimlikult mõistetav. Ometigi peaks tänapäe• taha aru saada satiiri tervendavast toimest. val igal haritud spetsialistil jätkuma teadmisi On tekkinud omaette nähtus, nõndanimetatud ja tahtmist oma ametkondliku valu tasemest eriarvamus, ja selle arvamuse ilminguist kõrgemale tõusmiseks ja satiiri reaalse sot­ satiiri- ja huumorivallas tahaksingi pikemalt siaalpsühholoogilise mõju hindamiseks. Ma rääkida. ei tea ühtegi oma ametivenda, kes kahjurõõm­ Kujutagem ette väljamõeldud situatsiooni. salt naeraks selle üle, et kusagil kirjutuslaua Väga Tähtis Isik ja Tähtis Isik saavad tööst taga istub hingetu bürokraat, või naudiks vabal ajal, ütleme, kalavetel, kokku ühe sil­ mõne vajaliku kauba objektiivset defitsiiti mapaistva loomingulise töötajaga, kes kavat­ Kui me neist nähtustest räägime, siis ainult seb alustada lööd uue lavastuse kallal (žanr selleks, et nad meie ühiskonnast kiiremini pole oluline, aga kordan: tegemist on nimeka kaoksid, selleks, et nende kõrvaldamisele mo­ loomingulise töötajaga) Väga Tähtis Isik biliseerida iga vaataja-kuulaja. On kurb ning ajab ussikest konksu õtsa ja lausub nagu valus, kui meis mitte alali ei nähta liitlast sel­ muuseas: «Oli kuulda, et sa hakkad selle les võitluses. kahtlase autori tükki tegema?» «Mis kahtlane Ja veel üks aspekt . . . Teadlased vaidle­ ta ikka on, igapidi õige mees,» vastab loomin­ vad selle üte. kas pahe väljanaermine esl- guline töötaja. Väga Tähtis Isik viskab õnge raadilaval iga kord mobiliseeribki inimest vette ja naerab: «Sa ei saa ka naljast aru!» reaalsele võitlusele selle pahe vastu elus või ehk hoopis muutub väljanaerdu ohtlikkus Väga Tähtsa Isiku jaoks oli see nali, aga väiksemaks, illusoorselt juba ületataks. Kaht­ Tähtsa Isiku jaoks, kes sealsamas ussikesi lemata on oma tõetera ka sellises arutlus- kaevates kõike kuulis, oli see juba juhend . . . käigus. mis absolutiseerib kunsti nn. kanali- Aasta pärast ilmus loomingulise töötaja seerivat funktsiooni. Kui see oleks ainult nii. teos kunstinõukogu ette ja sai igati kiitva siis oleks satiirikute tegevus tõepoolest objek­ hinnangu, aga viimasel momendil meenus tiivselt ühiskonnakahjülik. kuid ei saa eitada, Tähtsale Isikule kalal käies kuuldud Väga et estraadil ja satiiril on tõepoolest teatud Tähtsa Isiku repliik. Teos ei jõudnudki pub­ osa ka ühiskondlike pingete maandamisel, liku ette. Niisama. Igaks juhuks. Sest mine nende teravuse pehmendamisel naeru abil. teu, äkki . . . Eriti oluline on see probleemide puhul, mille Poole aasta pärast kohtusid Väga Tähtis olemasolu me tajume, kuid mida me antud Isik ja loominguline töötaja uuesti — seekord momendil rahuldavalt lahendada veel ei haiglas, kus loominguline töötaja ränga pettu­ suuda. Sellest satiiri reaalsest rollist arusaa­ muse järel oma südant ravis. Tervise- mine on aga õige visa levima. Omamoodi ja kalajutud räägitud, küsis Väga Täh• vöiks arusaamisi soodustada üks teine, kül• tis Isik nagu muuseas: «Kus su lavastus lap inimlikult vägagi mõistetav asjaolu, kui siis on?» «Kas sa siis ei tea, mis sellega meenutame, et viimasel ajal tõstavad ka ars­ juhtus?» päris loominguline töötaja. «Pole ai­ tid üha hoiatavamalt häält, mööndes psüühi• mugi.» vastas Väga Tähtis Isik. «Esimest liste pingete ja haiguste vahelist otsest seost. korda kuulen. Ei tea, miks mind pole infor­ Paljud küsivad, miks ma loobusin «Meele­ meeritud?» jahutajast», mida olin teinud ja juhtinud Ugi Kas ülaltoodud lugu sobiks õhtul täitva seitse aastat ja mille populaarsus eriti kolmel- komöödia või kuuldemängu või filmi faabu­ netjal esimesel aastal oli tohutu, rääkimata laks? Sobiks. Oleks see teema uudne? Oleks sellest, et tegemist oli ainulaadse saatega ter­ Aga kui see teos hakkaks ilmuma, kas ei ves Nõukogude Liidus — raadioestraadileat- ilmuks lagedale ka Tähtis Isik oma eriarva­ riga, kus käis publik, kes reageeris, nagu ise musega, mis ei ühti küll meie väärnähtuste tahtis, ja kelle reageerimine «juurdekirjutuste» paljastamist nõudva poliitikaga, kuid mis on või kärbeteta ka eetrisse jõudis. Suure hea­ esitatud enesekindlalt nagu viimase instantsi meelega tegid seda saadet meie parimad ka- 85 tõde. rakternäitlejad: lia Ever, Einari Koppel, Ago Sailer, Julian Viiding, Tõnu Aav, Alfred Me- koomika, puänt, satiiri adressaat on kadunud. ring, Hans Kaldoja, Mikk Mikiver, Endrik Pole, mille üle naerda. Pole isegi, mille üle Kerge, Helle-Reet Helenurm ja paljud teised. mõelda. Estraadil võib kehva nalja iesti või Populaarsed, tõsised teatrimehed ja -naised miimikaga järele aidata, raadios on kõige olu­ olid selle saate tegijad, kellele hiljem lisandu­ lisem tekst ja veel kord tekst. Miks on see sid noored andekad koomikud Jüri Krjukov, saate kõige vajalikum koostisosa alla käinud? Urmas Kibuspuu, Robert Gutman ja Anne Kas pole probleeme, millest rääkida? Kas pole Paluver. pahesid, mille üle naerda? Vastupidi — see Uskuge mind, ma ei loobunud selle saate kõik on olemas, aga kahjuks on olemas ka tegemisest mitte isiklike solvumiste või muude juba nimetatud eriarvamus. subjektiivsete ajendite tõttu. Vastupidi! «Ra- Toon näite. Hiljuti kärpis toimetaja ühes meto» toimetusega saan seniajani suurepära• ettekandmisele määratud väga tuntud autori selt läbi ja hindan väga nende titaanlikku följetonis ühe lause: «Arst soovitas mul süüa tööd eesti rahva lõbustamisel. Tean, kui raske rohkem seeni, kuna neis on palju valku ja on leida igaks lindistuseks mitukümmend aminohappeid!» Küsisin toimetajalt, miks ta humoreski, neid vajadust mööda mugandada selle lause maha võttis. «Vaadake, kulla ning mõelda sealjuures ka kvaliteedile — ja Baskin.» vastas vähe tuntud toimetaja, «meil kõike seda ajal, mil üldine satiiripilt on halli­ on ajutiselt mõningaid raskusi mõningate võitu. Kui siis juhtub nende hulka paar-kolm valku sisaldavate produktidega, inimestel võib originaalset ja vaimukat lugu, niisugust, mille tekkida mulje, et me naerame selle üle, et pärast ainult tasubki töötada — siis hakkab meil pole praegu piimasaadusi, ja vihjame paraku tööle ka eriarvamus. sellepärast seentele.» (Jutuajamine toimus, Lõpetasin «Meelejahutajas» esinemise sel­ muide, ajal, mil Piimakombinaat oli remon­ lepärast, et viimastel aastatel eetrisse jõudnud dis — muud kommentaarid on liigsed!) Taht­ materjal oli talumatult nõrk ja hambutu. Võr­ matult meenub Ilfi ja Petrovi följeton, kus reldes saate algusaegade linte humoreskide päris lõpus, kui kõik oletused toimetaja eba­ ja monoloogidega aastaist 1977—1978, eriti aga kompetentsuse kohta tühjaks on osutunud, nendega, mida kuuleme praegu igal püha• lausub keegi: «Aga äkki on ta lihtsalt loll?» päevahommikul, peame tunnistama, et vahe on Sama lugu juhtus «Reklaamiklubi» «Kir- kolossaalne. Kui varem oli esindatud nõu­ jakontoriga», mida tegin aasta õtsa üksinda kogude estraadiautorite paremik eesotsas nii­ ja teise aasta koos J. Evert, A. Paluveri, suguste suurmeistritega nagu M. Zvanetski, J. Krjukovi ja U. Kibuspuuga. Algul oli saatel G. Gorin, A. Hait, M. Mišin, V. Sinakevitš, menu, seda oodati ja hinnati. Pärast kolman­ I. Vinogradski, V. Poljakov jpt., siis praegu dat saadet hakkas tööle eriarvamus. Tekstides kõlavad lood, mille autorid on täiesti tund­ tehti kärpeid ja parandusi, vahel ülalmainitud matud, ülekaalus on «Krokodilis» ilmunud seente tasemel. Saade muutus halliks ja pea­ humoreskide tõlked, muudetud nimede ja tege­ liskaudseks, hambutuks ja paljusõnaliseks, vuspaikadega. Nii juhtubki, et Mari ja Jüri mis võttis nii autoritelt kui tegijatelt isu edasi kohtuvad Moskva metroos, kulgevad sealt esineda. Nõmme turule, kus kohtuvad juhuslikult eesti Elisabeth Jõhvi oli Ines Aru poolt huvi­ nimega armeenlasega, kellega koos siis Sotsi tavalt leitud ja meisterlikult esitatud kuju, või Pirita randa minnakse. Niisuguste lugude aga puudus absoluutselt mingisugusegi konk­ põhjal on kerge aimata, et toimetaja pea kohal reetse aadressiga tekst, polnud seal huu­ on veel toimekam toimetaja, kes arvab, et morit ega satiiri, koomikat ega aktuaalsust. pole sünnis naerda vennasvabariigi bürok• Vorm ja sisu polnud tasakaalus ja Ines Aru raadi Semjon Sidorovi üle, olgu ta parem lõpetas oma tegevuse, ning õigesti tegi — see Mihkel Süldiste ja elagu ta hoopis Vändras omapärane ja andekas naiskoomik vajab eel­ või Paides (kuigi parem siis juba Pajusis). kõige aktuaalset teksti. Eesti satiirikute loomingut kuuleme «Mee­ Resümee on lihtne ja loogiline. Satiiriga lejahutajas» väga harva ja seegi on kahvatu. tegelemiseks, selle toimetamiseks läheb tarvis Milles on asi? Kas pole enam, mille üle mitte ainult peent huumorimeelt. V. I. Lenin naerda? Kas meie autorid on ennast ammen­ on kirjutanud: «Satiir eeldab mõistust inimes­ danud? Vaidleksin vastu. Hiljuti elas Kirja­ tes.» Inimesed, kellel see mõistus puudub, on nike Maja publik kaasa Priit Aimla. Vladislav muutnud palju häid ja vajalikke satiirikute ja Koržetsi, Toomas Kalli ja Kalju Kassi loo­ humoristide ettevõtmisi ametlikeks, hingetu­ mingulistele õhtutele, kus kuulsime väga mait­ teks — järelikult mõttetuteks. sekaid, aktuaalseid ja vaimukaid nalju. Võin Ometi ei saa öelda, et eriarvamuse kuri­ kindlalt öelda — meie paremad humoristid tarvitajate kutsemeisterlikkus lausa täiuslik annavad silmad ette paljudele üleliiduliselt oleks. Raskusi valmistab ilmselt asjaolu, et tuntud tegijatele. teksti lugedes on peaaegu võimatu ennustada, Võib-olla on praegused näitlejad Eero kuidas see laval kõlama hakkab. Säärane Spriidi juhtimisel nõrgemad kui meie omal prohve'tlikkus nõuab erilist vilumust, fantaa­ ajal? Tühi jutt! Asi on hoopis muus. Teksti siat ja professionaalset koomikatunnetust. 8 6 Näitleja intonatsioonist, pausi pikkusest, puänteerimisoskusest sõltub teksti mõte ja nii võib ühte ja sama lauset erinevalt, koguni vastupidiseltki mõtestada. Selles on näitleja jõud. Olgu ka selle kohta näide. NSV Liidu rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat Ar­ kadi Räikin hiilgab just sellega, et oskab peene nüansivaistu ja intonatsiooniga ära öelda selle, mida ükski «usin» toimetaja isegi ridade vahelt välja ei suudaks lugeda. Võ­ tame M. Žvanetski kuulsa monoloogi «Teh­ nikaajastu»: «Elame tehnikaajastul ja meie tehnikat võib demonstreerida rahvusvahelisel areenil. Tehases number 482101, see pole täh• tis, ühes tehases leiutaja Mihhail, see pole tähtis . . . Jne.» Lugedes pole sõnadel «see pole tähtis» tõesti tähtsust — võib-olla on inimesel skleroos, ja tegelikult polegi nii tähtis ühe inimese nimi — oluline on, et meie tehnika oleks maailmatasemel. Suurmeister Räikin loeb seda teksti nii: «Tehases number 482 . . .» (Paus. Näitleja vaatab ringi.) «. . . 101 . . .» (Uus, pikk paus.) VALDUR VAHI «See pole tähtis. Ühes tehases . ..» (Vaatab uuesti ringi.) Saalis tekib spontaanne tormi­ 5. X 1933—29. IV 1982 line aplaus. Meister tabas kümnesse Kõigile Valdur Vahi elukutseks oli ini­ on selge, et tegemist on valekonspiratsioo- mesi jäädvustada, neid selgemalt niga, satiiriluubi alla on võetud väga levinud meelde jätta, et nad meile oma tendents kõigest saladus teha, kõike võima­ kunagise naeratuse või mõtliku likku varjata, igaks juhuks salajas hoida. ilme säilitaksid, et me suhtuksime Oma hiljutisel juubelil sotsialistliku töö alati neisse kui elavaisse. See oli kangelase kuldtähte vastu võttes lausus halli­ tema suur missioon, kus ta ise päine kunstnik: «Satiiri peab tegema salva­ põledes süütas teisi. Kuni jäid valt, valusalt, peame alati võitlema selle eest, ainult pildid teistest, mis ühte­ et meie elu muutuks paremaks, õigemaks, hel­ gemaks. Kodanikutundega näitlejat tuleb kokku moodustavad ka tema enda usaldada, mitte aga otsida tema esitatud portree, looja portree, jäädvustaja ridade vahelt vaenulikkust või mässumeelsust. portree, inimese portree. Meie elus on veel palju puudujääke, millest Suur elutöö. Üle 20 aasta in­ satiirikud ei tohi vaikida.» Ja see, et meie tensiivset fotoelu kõikvõimalikes «tsunfti» lipukandjale anti sotsialistliku töö komisjonides ja juhtimishoobade kangelase aunimetus, mis on meie maal kõr­ juures, üle 20 aastakäigu «Kul­ geimaks tunnustuseks ühiskonnale kasuliku töö eest, kinnitab, et üldriiklikul tasemel tuuri ja Elu» fotosid, tervet eesti nähakse satiiriku tööd võrdsena põlluharija, kultuuri ajalugu kajastavaid, mil­ kaevuri, teadlase tööga. lest mitmed on kroonitud üleliidu­ Meie päevil on tähtis, mille üle naerda liste ja rahvusvaheliste autasude­ ja kelle üle naerda, veelgi tähtsam — mille ga. Arhiiv, mis jääb hindamatult nimel naerda. Ma usaldan meie publikut. rikkaks varasalveks eesti kultuu­ Mind ei eruta saalis mitte see vaataja, kes riloo reprodutseerimisel. Esimesed kõige valjemini naerab, vaid see, kes minu uue ajakirja «Teater. Muusika. esitatud teksti peale mõtlema jääb. Teda ma Kino» kaanepildid olid tema teh­ usaldangi. Nendelt aga, kes oma isikliku ar­ tud. Tema tegi esimesed. Esimene vamusega on mulle mõista andnud, et nad olla on alati kõige raskem ja mind ei usalda, kes mulle on öelnud, et ma austusväärseni. mängin kõike liiga teravalt, tahaksin väga küsida: «Aga kuidas mängida nürilt? Ja mil­ Meie ajakiri leinab oma esi­ leks siis üldse mängida? Kas ikka tasub män• mest autorit — tublit töömeest, gida nii, et lambad pole päris terved ja ka abivalmis kolleegi. Mälestus Val­ huntide kõhud pole päris täis?» dur Vahist kui rahutu elupulsiga Ega ei tasu küll. Kuigi see on mu isiklik inimesest ja teekonnakaaslasest arvamus. jääb meie südamesse. 8 7 EINO BASKIN I kvartal krooniko 1982

Kultuuriministeeriumis Heliloojate Liidus Kinoliidus 6. jaanuaril oli kolleegiumi 12. jaanuaril heliloojate aasta­ 25. jaanuari juhatuse koosole­ koosolekul arutusel teatrite ja koosolekul arutati 1981. aasta kul otsustati II Nõukogude Filharmoonia finantsmajanduse plaani täitmist ja kinnitati Eesti filmifestival (esimene revideerimise tulemused. 1982. aasta ürituste plaan. 1979. a., kavandatud regulaar­ Samal koosolekul kinnitati Uudisloomingust esitati jaa­ sena üle aasta) läbi viia 1983. L. Koidula nim. Pärnu Draa­ nuaris A. Sõbra Sümfoonia aasta märtsikuus. mateatri direktoriks Olaf Esna. nr. 2; B. Parsadanjani Süm­ Arutati kineastide osavõttu Seni töötas O. Esna Eesti NSV foonia nr. 8; R. Eespere Kla­ Tallinna Polütehnilise Insti­ Raamatuühingu Pärnu linna verikontsert, J. Tamvergi «Ke­ tuudi V filmifestivalist. Selles osakonna vastutava sekretä­ vade laul» tenorile ja orkest­ osalevate tööde auhindamiseks rina. rile; H. Rosen väldi «Arhailine Eesti Kinoliidu regulaarse au­ Kolleegiumi laiendatud koos­ süit» keelpilliorkestrile. hinnaga «Pääsuke» moodustati olekul 27. jaanuaril arutati žürii koosseisus: L. Laius (esi­ sõnalavastusteatrite ülesandeid 23. veebruari üldkoosolekul mees), T. Elmanovitš, J. Ruus, EKP Keskkomitee büroo otsuse arutati ENSV Muusikafondi R. Raamat, A. Valton. «ENSV Kultuuriministeeriumi tööd 1981. aastal. Aruande esi­ ELKNÜ preemiale esitati män­ tegevusest vabariigi sõnalavas­ tas fondi direktor J. Reier. gufilm «Ideaalmaastik» (režis- tusteatrite juhtimisel 1977 — söör P. Simm, operaator A. Iho, 1981» ellurakendamisel. Põhi- Uudisloomingust kuulati veeb­ näitlejad: A. Kukumägi, T. ettekande tegi minister J. Lott. ruaris E. Aarne vokaaltsüklit Kark). Läbirääkimistel võtsid sõna «Kolm kahekõnet merega» Kinnitati komisjon Eesti filmi­ I. Tammur, M. Mikiver, (J. Smuuli iekst), E. Mägi kunsti rajaja Johannes Pääsu­ V. Rummo, R. Trass, J. Ma­ «Laulud Betti Alveriga» (3 kese (1892—1918) 90. sünniaas­ mers, K. Ird, J. Allik, E. Bas­ osa), A. Männiku laulutsüklit tapäeva tähistamiseks; komis­ kin, A. Kivirähk. Pikema sõna­ M. Raua tekstidele (9 osa), joni koosseisus: V. Paas, võtuga esines EKP Keskkomitee H. Õtsa Kontsertsümfooniat, V. Grossschmidt, P. Tooming. kultuuriosakonna juhataja V. Tormise «Viimast laeva» Otsustati jätkata Kinomajas O. Utt. (J. Smuul) meeskoorile ja «Vii­ Eesti filmi retrospektiive, kor­ Kolleegiumi 3. veebruari koos­ re takka» seadet meesansamb­ raldades neid regulaarselt kind­ olekul olid arutlusobjektiks lile, L. Sumera «Seenekantaati» lal ajal vähemalt üle nädala, teatrite külalisetendused väl­ ühtlasi hoolitsedes korraliku jaspool Eesti NSV-d. reklaami eest ajakirjanduses. 9. märtsil toimus Tallinna Otsustati edaspidi juhatuse Riikliku Konservatooriumi, Tal­ koosolekuid läbi viia korrapä­ linna Muusikakeskkooli ja He­ raselt (iga kuu teisel esmas­ liloojate Liidu ühine lahtine päeval). parteikoosolek teemal «Noore 8. veebruari juhatuse koos­ muusikakaadri professionaalse olekul arutati Eesti filmikunsti Teatriühingus ja ideelis-poliitilise ettevalmis­ arenguperspektiive ning eriala­ tusega seotud probleeme». spetsialistide ettevalmistust (Eesti Kinoliidu V kongressi Nõukogu 9. veebruari istungil Uudisloomingust kuulati märt­ otsuste punkt 3) — ettekandja kinnitati ETÜ 1981. aasta töö­ sis H. Hindpere «Mälestusi E. Rekkor. Otsustati moodus­ aruanne ja 1982. aasta eelarve isast» (J. Smuul, 3 osa), G. Po- tada töörühm koosseisus: ning otsustati 8.—9. aprillil delski «Mõtisklusi» (R. Parve) E. Rekkor, M. Soosaar, M. Mi­ Tallinnas kokku kutsuda ETÜ meeskoorile (6 osa), H. Rid- kiver, T. Kask, H. Pars, 0. VI kongress. becki naiskooritsüklit «Aasta­ Orav. 15. veebruaril (I voor) ja 22. ajad». V. Ojakäär tutvustas Arutati kineastide osavõttu märtsil (II voor) korraldati A. Oidi nim. võistluskontserdi Tallinna Polütehnilise Insti­ J. Smuuli 60. sünniaastapäe­ võidulaule, TRK õppejõud ja tuudi V filmifestivalist ning vale pühendatud V. Panso ni­ üliõpilased H. Ellen vähem otsustati seda igati toetada. meline kutseliste sõnakunstnike tuntud klaveriteoseid. Paluti Üleliidulise Filmikunsti konkurss, millest võttis osa Propaganda Büroo Eesti osa­ 24 etlejat. Teisipäevastel töökoosolekutel konda läbi viia Eesti retro 23. veebruaril oli ETU ooperi- tutvustas T. Subin veel mol­ filmide programm hooajal sektsiooni õppepäev Viljandis. daavia ja L. Sumera mehhiko 1982/1983. Juhatuse 9. märtsi koosolekul muusikat; J. Rääts rääkis mul­ Otsustati pöörduda ENSV Ki­ määrati ETÜ 1981. aasta pree­ jeid Ungarist, R. Eespere Bul­ nokomitee poole nn. väärtfil­ miad parimate loominguliste gaariast. Kuulati loenguid mide kino asjus. saavutuste eest ja kinnitati rahvusvahelistel ja majandus- Juhatus otsustas võtta Kino­ žüriide koosseisud käesolevaks teemadel (lektorid T. Korda, maja nõukogu ülesanded enda aa stake. V. Ladva, V. Vokk). peale. 21. märtsil oli teatriveteranide 9. märtsi juhatuse koosolekul sektsiooni vabariiklik kokkutu­ kuulati Üleliidulise Filmikunsti lek Tallinnas. Propaganda Büroo Eesti Osa­ 30. märtsil arutas ETU juhatus konna direktori T. Huigi aru­ Teatriühingu VI kongressi ette­ annet osakonna tegevusest valmistusega seotud küsimusi. 1981. aastal. (Peeti 385 loengut 88 ja 100 loomingulist kohtumist, RAIMUND PENU — külastajaid oli kokku 142 000 ENSV RIIKLIKU In publico inimest. Ületati kõik rahalised KINOKOMITEE ESIMEES plaanid. 1982. aasta plaan näeb ette 550 üritust.) ESIETENDUSED TEATRITES Seoses liikmepiletite vahetami­ sega kinnitati Eesti Kinoliidu Eesti NSV Ülemnõukogu Pre­ 7. jaanuar C. Saint-Saens «Loo­ liikmete nimekiri (110 ini­ siidium vabastas 23. märtsi made karneval», S. Prokof­ mest). 1982. aasta seadlusega Feliks jev «Petja ja Hunt» — RAT Kinnitati 1981. aasta kriiti ka- Johannese p. Liiviku ENSV «Vanemuine» (lavastajad U. Vi­ preemiate määramise komisjon Riikliku Kinokomitee esimehe limaa, V. Medvedev, kunstnik koosseisus: esimees A. Sööt, kohustest seoses pensionile mi­ M. Sare), liikmed: S. Kiik, A. Beekman. nekuga. Otsustati paluda ENSV Kino­ 10. jaanuar E. Wolff «Paber- komiteed võtta küsimus kor- * lilled» — Viljandi Draama­ dusfilmide kinost (nn. reper- teater «Ugala» (lavastaja tuaarikinost) oma kolleegiumi V. Uibo, kunstnik K. Tool). istungi päevakorda. Eesti NSV Ülemnõukogu Pre­ siidium nimetas 23. märtsi 24. jaanuar J. Kaplinski «Tol­ 1982. aasta seadlusega Rai­ must ja värvidest» — Viljandi mund Aleksandri p. Penu Draamateater «Ugala» (lavas­ ENSV Riikliku Kinokomitee taja P. Pedajas, kunstnik esimeheks. I. Agur). Kinokomitees * 31. jaanuar C. Bronte—О. Too­ ming «Jane Eyre» — Viljandi Draamateater «Ugala» (lavas­ Raimund Penu on sündinud taja J. Tooming, kunstnik 11. jaanuaril arutas kollee­ 22. augustil 1930. aastal Saa­ gium filmiklassika korduslinas- remaal; NLKP liige 1959. aas­ I. Agur). tamise põhimõtteid. tast, lõpetanud E. Vilde nim. 12. veebruar M. Karusoo «Meie Kinnitati Eesti filmid, mis tu­ Tallinna Pedagoogilise Insti­ elulood» — ENSV Riiklik Noor­ levad linastusele XV üleliidu­ tuudi 1960. aastal. sooteater (TRK lavakunstika­ lisel filmifestivalil, esitati meie 1948.—1954. aastani töötas teedri X lennu diplomietendus, kandidaadid festivali žüriides- R. Penu õpetajana Saaremaal lavastaja M. Karusoo, kunstnik Leisi ning Koikla seitsmeklas­ J. Vaus). Kinnitati samuti komitee ma­ silises koolis ja Kingissepa 14. veebruar J. Smuul «Pol­ teriaalse kokkuhoiu plaan aas­ 1. keskkoolis. 1954.—1958. aas­ kovniku lesk» — V. Kingissepa taiks 1981—1985. tani õppis E. Vilde nim. Tal­ nim. TRA Draamateater (la­ 28. jaanuaril kinnitas kol­ linna Pedagoogilises Instituu­ vastaja M. Mikiver, kunstnik leegium 1981. aasta IV kvartali dis. 1958. aastast komsomoli­ A. Unt). sotsialistliku võistluse võitjad, tööl: ELKNÜ Keskkomitee inst­ analüüsiti 1981. aasta sotsia­ ruktor, ELKNÜ Tallinna Lin­ 15. veebruar V. Tendrjakov listlike kohustuste täitmist ja nakomitee sekretär; 1960. aas­ «Tasumine» — ENSV Riiklik kommunistliku töö liikumist. tal õppis ÜLKNÜ KK j.a. Vene Draamateater (lavastaja Arutati uute mängufilmide vaa­ Komsomolikoolis. 1961. aastast A. Tsukerman, kunstnik tajate kohta peetava arvestuse ajalehe «Noorte Hääl» toime­ M. Kuurme). ja aruandluse juhendi täitmist, taja asetäitja. 1963. aastal 18. veebruar K. Raid—J. Usin kinnitati mitmete revideeri- parteitööl: EKP Tallinna Lin­ «Ohtu Smuuliga» — RAT «Va­ miste tulemused. nakomitee instruktor, seejärel nemuine» (lavastaja K. Raid, 18. jaanuaril kinnitas kol­ propaganda- ja agitatsiooniosa- kunstnik T. Tepandi). leegium 1982. aasta pöhiüritus- konna juhataja asetäitja, 1964. te plaani, NSVL 60. aastapäeva aastast sama osakonna juha­ 19. veebruar J. Smuul—R. tähistamise plaani ja kinovõrgu taja. 1970. aastast EKP Tallin­ Trass «Sõgedad» — Rakvere sotsialistliku võistluse juhendi. na Keskrajooni Komitee esime­ Teater (lavastaja R. Trass, Kinnitati ka kandidaadid vaba­ ne sekretär, 1971. aastast kunstnik T. Virve). riiklikule autahvlile ja ülelii­ Eesti NSV MN Riikliku 21. veebruar A. Miine—R. dulisele võistlusele «Kutseala Televisiooni ja Raadio Komitee Heinsalu «Puhh ja pusad. Tei­ parim». esimehe asetäitja; 1974. aas­ sed ka» — Viljandi Draama­ tast sama komitee esimees. 11. märtsil analüüsis kolleegium teater «Ugala» (lavastaja Z. R. Penu on EKP Keskkomitee Mellov, kunstnik I. Agur). allasutuste 1981. aasta finants­ liige, Eesti NSV Ülemnõukogu majanduslikku tegevust. 9. ja 10. koosseisu saadik. 6. märts A. Rubinstein «Dee­ 25. märtsil käsitleti maaelanike Abielus, 3. last. mon» — RAT «Vanemuine» kinoteeninduse parandamist. (lavastaja Ü. Vilimaa, kunstnik M. Sare). 6. märts A. Suhhovo-Kobõlin «Toimik» — «Vanalinna Stuu­ dio» (lavastaja E. Baskin, kunstnik S. Tjunin). 6. märts E. Ignatavicius «Tuhk­ ru saatus» — ENSV Riiklik Nukuteater (lavastaja R. Agur, kunstnik B. Zvirkene). 7. märts J. Kaplinski «Lib­ helilooja J. Rääts. Osades: «Leesi Erm» (stsenarist ja re­ likas ja peegel» — Viljandi H. Mandri, M. Sööt, A. Zara, žissöör T. Pork, operaator Draamateater «Ugala» (lavas­ M. Klooren, P. Kard, E. Kraam, A. Mutt). taja P. Pedajas, kunstnik A. Ander, T. Oja, J. Äär­ I. Agur). ma.) 10. veebruar «Aedniku sügis» (stsenarist ja režissöör V. Aru­ 7. märts V. Višnevski «Opti­ Multifilmid oja, operaatorid V. Aruoja ja mistlik tragöödia» — ENSV 29. märts «1 + 1+1», kinos E. Oja). Riiklik Noorsooteater (lavas­ «Sõprus». («Kohtamine», stse­ taja K. Komissarov, kunstnik narist, režissöör ja kunstnik 14. veebruar «Uued horisondid» J. Vaus). H. Ernits, operaator J. Põld­ (stsenarist M. Jogi, režissöör ma, helilooja O. Ehrlich; «Tä­ H. Drui, operaator E. Oja). 9. märts L. Promet «Else, nav», stsenarist ja režissöör Teeba prints» — V. Kingissepa V. Uusberg, operaator J. Põld­ 13. märts «Väikelinn saarel» nim. TRA Draamateater (lavas­ ma, kunstnik M. Rõõmus, heli­ (stsenarist, režissöör ja ope­ taja A.-E. Kerge, kunstnik looja P. Volkonski; «Monu­ raator M. .Põldre). A. Unt). ment», stsenarist, režissöör ja kunstnik M. Kütt, operaator 25. märts «Muusad ei vaiki­ 12. märts A. Christie—E. Al­ J. Põldma, helikujundaja nud» (stsenarist ja režissöör len «Kutse mõrvale» — L. Koi­ O. Ehrlich.) M. Talvik, operaator H. Rehe). dula nim. Pärnu Draamateater (lavastaja I. Normet, kunstnik Dokumentaalfilmid Muusikafilmid U. Uibo). 11. jaanuar «Mitut värvi hald­ 1. jaanuar «Regati rütmid» (stsenarist ja režissöör L. Kar­ 21. märts A. Kobzeva—A. Ljo- jad», kinos «Sõprus». (Stse­ narist ja režissöör P. Simm, pin, operaator A. Razu- vuškin (vendade Grimmide mov). ainetel) «Vahva rätsep» — operaator N. Sarubin, helilooja ENSV Riiklik Vene Draama­ J. Nõgisto.) teater (lavastaja S. Krassmann, 29. jaanuar «Hendrik Krumm kunstnik M. Kuurme). 3. veebruar «Anna Aaveri ooperilaval» (stsenaristid argipäev», kinos «Oktoober». A. Mikk ja U. Heinapuu, re­ (Stsenarist U. Maasikas, re­ žissöör A. Mikk, operaator 27. märts J. Anouilh «Anti­ žissöör. ja operaator S. Skol- A. Mutt). gone» — Viljandi Draama­ nikov, helikujundaja J. Sarv.) teater «Ugala» (TRK lava­ kunstikateedri X lennu diplo- 4. veebruar «Naisetapja» (stse­ milavastus, lavastaja L. Pe­ 14. veebruar «Linnaloom», ki­ narist ja režissöör O. Neuland, terson, kunstnik H. Blumen­ nos «Kosmos». (Stsenarist ja operaator A. Iho). feldt režissöör P. Tooming, operaator P. Ulevain, helikujundaja T. El- 9. veebruar «Kuukiired» (stse­ 28. märts J. Svarts «Puna­ me.1 narist ja režissöör O. Neu­ mütsike» — RAT «Vanemuine» land, operaatorid H. Rehe, (lavastaja R. Adias, kunstnik 22. veebruar «Reporter», kinos A. Mutt). L. Pihlak). «Pioneer». (Stsenarist, režis­ söör ja operaator A. Sööt, 6. märts «Jaak Joala» (stse­ 31. märts J. Marivaux «Ar­ helioperaator J. Elling.) narist ja režissöör L. Karpin, mastuse ja juhuse mäng» — «Rahvalaulu autor», kinos operaator K. Svirgsden). Rakvere Teater (lavastaja «Pioneer». (Stsenarist ja re­ R. Trass, kunstnik R. Babit- žissöör V. Gorbunov, operaa­ ševa). torid M. Dorovatovski, A. Loo­ mann, helikujundaja J. Roo­ ESIETTEKANDED FILHAR­ mere.) MOONIA KONTSERTIDEL ESILINASTUSED. KINOMAJAS 1. veebruar R. Eespere 12 prelüüdi (II vihik). Esitaja Ada Kuuseoks. ESILINASTUSED TELEVI­ 14. jaanuar «Aedniku sügis» SIOONIS («EESTI TELE­ (stsenarist ja režissöör V. Aru­ 18. veebruar H. Hindpere FILM») oja, operaatorid V. Aruoja, «Tean sügispäeva» (J. Smuuli E. Oja) — V. Aruoja loo- tekst). Voldemar Kuslap ja Mängufilmid minguõhtul, koos filmidega Ivo Sillamaa. 8. märts «Keskpäev» (E. Raua «Aedniku kevad» (1979) ja E. Kapp «Aeg suur ja karm» jutustuste «Päris kriminaalne «Aedniku suvi» (1980); («Eesti (J. Smuuli tekst). RAM ja lugu» ja «Telepaatiline lugu» Telefiim»). Rolf Uusväli (orel). alusel. Stsenarist ja režissöör V. Tormis «Viimne laev» R. Trass, operaator M. Madis­ 25. jaanuar «Eesti Telefilmi» («Valse triste»). (J. Smuuli son, kunstnik R. Babitševa, valikprogrammis (dokumentaal- tekst). RAM. helilooja V. Ernesaks. Osades: ja muusikafilmid): «Väikelinn G. Ernesaks «Keda seal vära­ T. Kevvai, S. Suurraid, 0. Kir­ saarel» (stsenarist, režissöör ja val ootad?» (J. Smuuli tekst). sipuu, M. Avdjuško, A. Piir- operaator M. Põldre); Eesti Televisiooni ja Raadio Se­ jõe, T. Trass, J. Azarov, M. Raud «Nõialoom» (stsenarist ja re­ gakoor. jt.) žissöör R. Maran, operaatorid R. Maran ja V. Kepp); ESILINASTUSED KINODES Dokumentaalfilmid «Leesi Erm» (stsenarist ja re­ («TALLINNFILM.) 1. jaanuar «Hekto» (stsenarist žissöör T. Pork, operaator A. R. Karemäe, režissöör K. Kiisk, Mutt); Mängufilmid operaator A. Viiu). «Vana meloodia» (stsenarist ja 8. veebruar «Pihlakaväravad», režissöör O. Neuland, operaator kinos «Sõprus». (Stsenaristid 2. jaanuar «Ettevaatust, Hiiu A. Iho); H. Laansalu ja V. Käsper, madal» (stsenarist E. Sõerde, «Jaak Joala» (stsenarist ja re­ režissöör V. Käsper, operaator režissöör V. Aruoja, operaato­ žissöör L. Karpin, operaator K. 90 V. Blinov, kunstnik I. Lind, rid V. Aruoja ja E. Oja). Svirgsden). 4. veebruar «Eesti Telefilmi» valikprogrammis (dokumentaal­ filmid): «Ülemlaul» (stsena­ ОЛШШ1 rist ja režissöör H. Sein, operaator E. Oja); «Minu Tartu» (stsenaristid H. Sein, V. Vahing, A. Past, režis­ söör T. Lepp, operaator I. Vets); «Metsade taga» (stsenarist E. Selirand, režissöör S. Keedus, operaator A. Mutt): «Ajutised inimesed» (stsenarist ja režissöör O. Neuland, operaa­ tor I. Vets); 5. juuni — JOHANNES JÜ­ «Koit ja Hämarik» (stsena­ rist ja režissöör H. Drui, ope­ RISSON, muusi­ raator E. Oja). kateadlane — 60 5. veebruar «Tallinnfilmi» va- likprogramm (dokumentaalfil­ mid): «Narri põldu üks kord . . .» (stsenaristid J. Müür, 6. juuni MADE OTS-VA- E. Nugis, režissöör E. Säde, operaatorid P. Ülevain, A. Viiu, RANGO, draama­ helilooja T. Naissoo); näitleja — 70 «Rada vabaks» (stsenarist H. Roosipuu, tekst L. Lauri, režis- söörid H. Roosipuu, T. Elme, operaatorid H. Roosipuu, A. Sööt, N. Sarubin, P. Too­ 24. juuni Eesti NSV rahva­ ming, M. Dorovatovski, A. Ruus); kunstnik HELI «800 lööki» (stsenarist ja režis­ söör V. Anderson, operaator M. LÄÄTS — 50 Ratas, helilooja A. Marguste); «Linnaloom» «Reporter» «Mitut värvi haldjad» «Vilsandi, mu kodu» (stsenarist 29. juuni Eesti NSV teene­ F. Jussi, režissöör-operaator M. Soosaar, helikuj undaja line kunstnik J. Elling). MARTA RUNGI — 11. veebruar «Ühe armastuse 80 lugu» (stsenarist ja režissöör R. Maran, operaatorid R. Ma­ ran ja V. Kepp, «Eesti Tele­ film»). 18. märts «Tallinnfilmis» 1981. a. valminud multifilmid: «Une-Mati lood VI» («Kus on Buratino?», stsenarist D. Nor- met, režissöör T. Sahkai, kunst­ nik T. Linzbach, helilooja U. Vinter.) «Paberileht» (stsenaristid T. Kändler, K. Kivi, režissöör K. Kivi, kunstnik T. Hõrak, operaator T. Talivee, helilooja Ü. Vinter). «Nael II» (stsenarist ja režis­ söör H. Pars, kunstnik H. Klaar, operaator A. Nuut, heli­ looja U. Vinter). «1+1 + 1» «Ära sega autojuhti» stse­ narist ja režissöör A. Paistik, kunstnik M. Kütt, operaator A. Ilves). «Klaabu kosmoses» (stsena­ ristid E. Vetemaa ja A. Pais­ tik, režissöör A. Paistik, kunstnik M. Kütt, operaator J. Põldma, helilooja S. Grün­ berg).

91 ТЕАТР. МУЗЫКА. КИНО. ИЮНЬ 1982. ЖУРНАЛ МИНИСТЕРСТВА КУЛЬТУРЫ, ГОСУДАРСТВЕННОГО КОМИТЕТА ПО КИНЕМАТОГРАФИИ, СОЮЗА КОМПОЗИТОРОВ, СОЮЗА КИНЕМАТОГРАФИСТОВ И ТЕАТРАЛЬНОГО ОБЩЕСТВА ЭСТОНСКОЙ ССР.

Р. Л А А НОЯ, директор Таллинской 13-й сред­ Ю. ВИИДИНГ — Я был в театре. (24) ней школы — Международный день защиты детей Актер и поэт Ю. Вийдинг рецензирует диплом­ ные спектакли кафедры сценического искусства Таллинской государственной консерватории ДИАЛОГ: Велло Каик — Хейно Кермик (4) (реж. М. Карусоо), а также рассуждает о не­ которых жизненных позициях и взглядах на О шефских связах работников культуры и культуру, которые положены в основу этих сельского хозяйства, а также о некоторых спектаклей. насущных проблемах современного села бесе­ дуют заведующий отделением колхоза «Аван­ гард» Тартуского района, лауреат с/х премии М. БАЛБАТ — Декада емууловских пьес в эс­ ГАТ «Ванемуйне» В. Кайк и ответственный сек­ тонских театрах (27) ретарь нашего журнала X. Кермик. Постоян­ ный тесный контакт театра и трудящегося Автор анализирует спектакли по пьесам и коллектива нужен, прежде всего, для того, что­ инсценировкам произведений Ю. Смуула в ре­ бы самые широкие слои трудящихся учились пертуаре театров республики: «Кихну йыннь» глубже понимать современное искусство. («Угала»). поэтическая композиция М. Унта «Воспоминания об отце» (Молодежный театр ЭССР), «Вдова полковника» (драмтеатр им. В. Кингисеппа), «Атлантический океан» (Пяр- ТЕАТР нуский драмтеатр), композиция «Вечер со Смуулом» (ГАТ «Ванемуйне»).

Театральный фестиваль в Вильянди (15) Н. АНДРЕЗЕН — Об Э. Ласкер-Шюлер (32)

В Вильянди с 10 по 14 марта проходил рес­ Автор комментирует инсценированную хронику публиканский фестиваль классической драмы. Л. Промет «Эльзе, принц Тэба», отображающей Главного приза фестиваля удостоена поста­ некоторые основополагающие черты жизни и новка драмтеатра им. В. Кингисеппа «Живой творчества немецкого писателя Э. Ласкер-Шю­ труп» по пьесе Л. Толстого (реж. А. Шапиро). лер. . Специального приза жюри удостоен спектакль Молодежного театра ЭССР «Оптимистическая трагедия» по пьесе В.Вишневского (реж. КТО? Борис Покровский (34) К. Комиссаров). В статье приводятся впечатления гостей фести­ В статье рассказывается о главном режиссере валя о его программе: театральных критиков Большого театра Союза ССР Борисе Покров- И. Чутко из Москвы, H Рабинянц из Ленин­ града и Г. Трейманис из Риги. Помимо названных, в программу фестиваля КИНО входили также следующие спектакли: Е. Шварц «Дракон» (Пярнуский драматический театр), Б.Брехт—Г. Вуолийоки «Господин Пун- Я. РУУС — Маргиналии мультипликации (38) тила и батрак его Матти» (ГАТ «Ванемуйне»), С. Найденов «Дети Ванюшина» (Русский драм­ Размышления о двойственности мультипли­ театр ЭССР), Г. Бюхнер «Войцек» и Э. Вильде— кации, о роли режиссера и художника в мульт­ О. Тооминг «Народная война» («Угала»), М. фильме, об обязанности создателей фильма Метсанурк — Р. Трасс «Жизнь Таавета Соовере» думать о т. н. материале. О противополож­ (Раквереский театр) и П. Беранже «Вечер пе­ ности творческих направлений популярных сен» (Молодежный театр ЭССР). режиссеров эстонского рисованного фильма П. Пярна и Р. Раамата; У. Дисней о хорошем и плохом, о зрителе мультфильма (философ­ А. ЮКСКЮЛА — За стопятидесятый рубеж ская насыщенность под Загребскую школу, (22) обращение к национальному своеобразию и мифологии). В преддверии 25-летия кафедры сценического искусства Таллинской государственной консер­ ватории, заканчивает учебу ее X выпуск. Те­ Первые призы по мультипликационным филь­ перь число выпускников кафедры превысит 150 мам I—XV всесоюзных кинофестивалей (49) человек. Заслуженный артист ЭССР Аарне Юкскюла, который руководит X выпуском, Об эстонской мультипликации в книгах: берет слово по поводу юбилея кафедры. С. Асенин «Волшебники экрана», Москва, 1974. 92 А. Волков «Становление национальных школ в 1926 году. Асафьев показывает новаторство мультипликации» / в сб.: «Современный кине­ Стравинского в русской музыке, особенно в матографический процесс»/, Москва, 1979. сфере музыкального мышления. Почему компо­ С. Асенин «Таллинские чудодеи» / в журнале зитор начал свое творчество именно с ново­ «Искусство кино», № 6, 1976/. введений в балете? — Зто и обосновывает автор Обзор Вильнюсского кинофестиваля / «Со­ в данной статье. ветский экран», № 14, 1981/.

Стравинский в ЭСТОНИИ (75) Р. КОРОГОДСКИИ — Ильенко барочный или двадцать лет спустя (51) Синфоническнм концертом, состоявшимся 13 декабря 1937 года в концертном зале «Эсто­ Фильм «Лесная песня. Мавка» (по драме Леси ния», дирижировал Игорь Стравинский, об этом Украинки «Лесная песня»: сценарист, режис­ писала печать того времени — об этом воспо­ сер и оператор Ю. Ильенко) рецензирует ук­ минания Хуго Лепнурма. раинский искусствовед и кинокритик. Призна­ вая творческую удачу и высоко оценивая визуальную сторону фильма, его поэтичность, К. РАНДАЛУ — делегат XIX съезда ЛКСМ силу образов и живописность стиля, рецензент Эстонии (80) показывает концептуальные недочеты и от­ сутствие единого художественного решения, В своем выступлении на съезде солист госу­ несмотря на наличие удивительных режиссер­ дарственной филармонии ЭССР, пианист Калле ских находок. Рандалу затронул узловые проблемы современ­ ной музыки: соотношение легкой и серьезной музыки, почему уменьшается число истинных П. ТООМИНГ — Эстонская фотография: со­ ценителей серьезной музыки, чему учат и как циальность или салоиность? (57) учат будущих музыкантов.

Известный фотограф и фотожурналист поле­ мизирует о салонности эстонского фото (глав­ И. РЮЮТЕЛЬ — Новые сведения об эстонской ный оппонент В. Пархоменко), освещая его в волынке (82) течение века и акцентируя внимание на худо­ жественной фотографии; автор приходит к зак­ Есть одна забота: ЭИНО БАСКИН — Личное лючению, что в эстонском фото в течение 142 мнение о личном мнении (84) лет сущесвования преобладала социальная ос­ нова, лишь в течение сорока лет (1920—1940, Автор, за спиной которого около 6000 теат­ 1960—по сей день) предприняты попытки воз­ ральных и концертных выступлений, кроме вести фотографию в ранг искусства. Противо­ многочисленных передач по радио и телевиде­ поставление социальности и салонности крайне нию, делится своими мыслями об эстрадном вредно, ибо фотография нужна разноплановая. жанре. Анализируя сопровождающие работу над сатирой и юмором препятствия, Э. Баскин особо подчеркивает социально-психологическое воздействие сатиры. Из статьи явствует, что МУЗЫКА общий взгляд на сатиру сегодня довольно неясен — автор вскрывает некоторые причины, создающие такое положение вещей. Сокровищница мысли: Игорь Стравинский — Музыкальная поэтика (8) ХРОНИКА (88) Т. ЯРГ — Кое-что о создателе «Жар-птицы» и о «Мире искусства» (68) РАЗНОЕ Статья повествует о раннем периоде творчества Игоря Стравинского, о влиянии Дягилева на М. ЛЕВИ H — Театральный художник Пата лис композитора. О точках соприкосновения Бенуа Мэй (96) и «Мира искусства» при написании и поста­ новке «Жар-птицы» и «Петрушки». Автором дается краткий обзор творчества На-' талие Мэй (1900—1975), разносторонне талант­ ливой художницы, создавшей костюмы для Б. АСАФЬЕВ — Ценность творчества Стравин­ более 150 спектаклей, среди которых «Щел­ ского (72) кунчик» П.Чайковского, «Жизель» А.Адама, «Домовой» Э. Тубина, «Карнавал» Р.Шумана, Статья является кратким переводом страниц из «Пробуждение Флоры» Р.Дриго, «Сон в лет­ «Книги о Стравинском» Б. Асафьева, изданной нюю, ночь» В. Шекспира и другие.

Väljaandja: kirjastus «Perioodika», Tallinn, Pikk t. 73. «Театер. Муузика. Кино» («Театр. Музыка. Кино»). Ladumisele antud 15. 04. 1982. Trükkimisele antud Журнал Министерства культуры ЭССР, Госкомитета 14. 06. 1982. ЭССР по кинематографии. Союза композиторов. Союза 1 Ofsclpabcr 70Х100/Ш. Formaadile 60x90 kohaldatud trükipoognaid 7.8. Arvestuspoognaid 10,2. MB-05287. кинематографистов и Театрального общества ЭССР. Из­ Tellimuse nr. 1408. EKP Keskkomitee Kirjastuse trüki­ дательство «Периодика», г. Таллин. Выходит раз в месяц. koda, Tallinn, Pärnu mnt. 67-a. Trükiarv 21000. На эстонском языке Адрес редакции: 200090 г. Таллин, Сдано в набор 15. 04. 1982. Подписано к печати почтовый ящик 51, Нарвское шоссе, 5. Типография Из­ 14. 06. 1982. Бумага 70x100/16. Печатных листов 7,8. дательства ЦК КПЭ, Таллин, Пярнуское шоссе, 67-а. Учетно-издательских листов 10,2. Заказ 1408.МБ-05287. Тираж 21 000. Цена 75 коп. reore

THEATRE. MUSIC. CINEMA. JUNE 1982 JOI RNAI. OK THE MINISTRY OK CULTURE. THE STATE CINEMATOGRAPHS COMMITTEK. тик UNION OF COMPOSERS. THE UNION or CINEMATOGRAPHERS AND Till- THEATRICAL SOCIETY Ol THE ESTONIAN S.S.R.

R. LAANOJA. The Headmaster of the Tallinn J. VIIDING — I was at the theatre (24) 13th Secondary School. — On the occasion of the International Children's Day. J. Viiding, actor and poet, reviews the diploma performances (directed by Merle Karusoo) given by the graduate students of the Drama Depart A Dialogue. Velio Kaik and Heino Kermik (4) ment of the Tallinn State Conservatory, and comments on some beliefs held in the spheres V. Kaik. Head of Department of the Avangard of life and culture which follow from the above- collective farm from Tartu district, the Vane named. muine prize-winner for agriculture and H. Ker­ mik, the editorial controller of this journal talk about cultural patronage and the problems of M.BALBAT A Smuiil festival in Estonian rural life in this connection. They point out that theatres (27) one of the more rewarding goals of cultural patronage should be a subsequent deeper under­ The author analyses some Smuul productions on standing of modern theatre, music and other the repertoire of this country's theatres. The arts among the people. following productions are under discussion: "Kihnu Jonn" (the Ugala), M. Unt's poetical arrangement "Recollection of My Father" (the State Youth Theatre), "The Colonels Widow" (the Tallinn State Drama Theatre). "The Atlantic THEATRE Ocean" (the Pärnu Theatre), the composition "A Literary Meeting with Smuul" (the State Aca­ demic Theatre Vanemuine). Л Urama Festival at Viljandi (15)

Between 10th and 14th March a festival of N. ANDRESEN — On Else Lasker-Schiiler (32) classical productions took place at Viljandi. The first prize of the festival was awarded to In his comment the author observes some cha­ V. Kingissepp Tallinn State Drama Theatre for racteristic features of the life and work of Else its production of L. Tolstoi's "The Living Corpse" Lasker-Schiiler, German writer (1869—1945), (producer A. Shapiro). The special prize of the giving some interpretation to L. Promet's chro­ jury was given to the State Youth Theatre of nicle play "Else. Prince of Thebes." the ESSR for the production of V. Vishnevsky's "The Optimistic Tragedy" (producer K. Komis- sarov). The theatrical critics I. Tchutko (Moscow), N. Rabinjants (Leningrad) and G. Treimanis WHO'S WHO — Boriss Pokrovsky (34) (Riga) give their impressions on the perform­ This article gives an idea of Boriss Pokrovsky, ances which they saw as the guests of the chief director of the Bolshoi Theatre of the festival. USSR. In addition to the above-mentioned productions the programme of the festival included Y. Schwartz's "The Dragon" (The Pärnu Drama Theatre), B. Brecht and H. Vuolijoe's "Master CINEMA Puntila and his servant Matti" (the State Aca­ demic Theatre Vanemuine), G. Naidyonov's "The Children of Vanyushin" (the State Russian Drama Theatre), G. Biichner's "Woyzeck" and E. Vilde and O. Tooming's "The People's War" J. RUUS — Marginalia (38) (the Ugala), M. Metsanurk and R. Trass's "Taavet Soovere's Life" (the Rakvere Theatre) and P. I. Reflections on the dual nature of the animated Beranger's "Sing, said the Lord, sing, my good cartoon, on the role of the director and the artist fellow" (the State Youth Theatre of the ESSR). of the cartoon. Not only the artists but also the film-makers should think in terms of sub­ stance. About the contrary aims that two of the A. ÜKSKÜLA — Over the boundary of one best known Estonian cartoonists P. Pärn and hundred and a half (22) R. Raamat hope to achieve in their work; about the audience, and the trends in modern Estonian On the eve of the 25th anniversary of the Drama animated cartoon. Department of the Tallinn State Conservatory when drama students celebrate their graduation for the tenth time in the history of the depart First prizes awarded at the all-union festivals ment, the number of graduates will exceed a of the animated cartoons (I — XV) (49) hundred and a half. Taking this occasion, Äärne Üksküla, Merited Artiste of the ESSR, who has Estonian animated cartoons reviewed in the tutored the students this year, will have his say. following books: С. Асенин. «Волшебники эк- 94 рана», Москва, 1974; А. Волков, «Становление In remembrance of V. Shebalin (77) национальных школ мультипликации». — В сб. «Современный кинематографический процесс», On the 80th birthday anniversary of Vissarion Москва, 1979; С. Асенин, «Таллинские чудо­ Shebalin (1902—1963), composer and professor дей». — «Искусство кино», 1976. № 6. Обзор of the composition class of the Moscow Conser­ Вильнюсского кинофестиваля. — «Советский vatory, his students Lydia Auster, Ester Mägi экран», 1981, № 14. and Veljo Tormis tell us about their recol­ lections. R. KOROGODSKY — Baroque Ilyenko or twenty years later (51) KALLE RANDALU on the 19th Congress of the Estonian YCL (80) The Ukrainian anthropologist and film critic reviews the Ukrainian film "A Song of the Kalle Randalu, the soloist and pianist from the Woods. A Nymph" (based on Lesya Ukrainka's State Philharmonic Society of the ESSR has the drama "A Song of the Woods"); script, di­ floor. He dwells on some focal points of contem­ rection and camera — Y. liyenko. Recognizing porary. Estonian music — the relation between the film as a success and appreciating the visual classical and popular music, the diminished side of the film, the poetry of the film, the number of the lovers of classical music, the strength of the metaphor and its graphic style, problems of learning and teaching, etc. the reviewer finds conceptual deficiences and the lack of artistic integrity together with some splendid direction. I. RÜÜTEL — New data on the Estonian bagpipe (82) P. TOOMING — Estonian photo — social-minded or studio-orientated (57) NEWSREEL (88) P. Tooming, a well-known photographer and photojournalist argues against the claim that Estonian photo has been studio-orientated (his MISCELLANEOUS chief opponent V. Parkhomenko). The author gives a survey of Estonian photography during the last hundred years, and paying special attention to photography as art, concludes that A WORRY. E. BASKIN — A personal opinion Estonian photo has chiefly been socially orien­ of a personal opinion (84) tated during its existence of 142 years, and for only about 40 years (1920—1940, 1960 up to The author who has appeared about six thous­ this day) photography as art has been practised. and times on the stage, either at the theatre It would be wrong to oppose social-mindedness or in the concert hall, apart from performing and studio-orientation, what we need is a many- on the radio and television, expresses his ideas sided photo. about light comedy genre. Analysing the diffi­ culties which one has while taking up humour and satire professionally, E. Baskin, however, emphasizes the social psychological influence of MUSIC satire. The article shows that the overall picture of satire is rather dull, and the author refers THE TREASURY OF THOUGHT: Igor Stra­ to some circumstances which might have brought vinsky — Poetics of music (8) about the present state.

T. JÄRG — On the composer of "The Firebird" and on the "Mir Isknsstvo" (68) M. LEVIN — The costume designer Natalie Mei (96)

This article deals with the early creative period In her short essay the author reviews Natalie of Igor Stravinsky, the influence which Diaghilev Mei's (1900—1975) work. Natalie Mei was a very had on him, the contact with Benois and the gifted artist who designed costumes for more Mir Iskusstvo during the composition and than 150 productions including P. Tchaikovsky's staging of "The Firebird" and "Petrushka". "The Nutcracker", A. Adam's "Giselle", E. Tu- bin's "The Goblin", R. Schumann's "The Carni­ val", R. Drigo's "Flora's Awakening", W. Shakes­ peare's "Midsummer Night's Dream", and several B. ASSAFYEV — The value of Stravinsky's others. work (72) This article has been translated in the abbrevia­ ted form from the book by B. Assafyev "Книга Õiendus о Стравинском" (published in 1926). Assafyev brings out Stravinsky's innovative contribution Meie ajakirja maikuu numbris (nr. 2) avalda­ to Russian music, particularly to musical think­ tud loetelus «ENSV Teatriühingu aastapreemiad» ing. The author gives his reasons why Stravinsky, (lk. 40—42) on pealkirjas ära jäänud aastaarvud quite at the beginning, started a revolution in 1977—1981. the field of ballet. Draamanäitlejatele antud eripreemiate hulgas on lavastuse «Olen 13-aastane» trupi koosseisust Stravinsky in Estonia (75) välja jäänud laureaat Rein Oja. R. Heinsalu kirjutises «Kasvuea kummaline The recollections of Hugo Lepnurm and some kangelane» peab Arvo Kukumäe lavakunsti­ newspaper clippings about the symphony concert kateedrisse astumise aasta olema 1976. on 13th December 1937 conducted by Igor Stra- 95 vinsky in the Estonia concert hall. Toimetus palub vabandust. NATALIE MEI 1 Natalie Mei (1900—1975) oli Eesti Bakst, annus nooruslikku ülemeelikust; sellest ka tol­ mitmekülgselt andekas kunstnik, kes tõstis le perioodi eriline võlu. Mei ilmselt armastas meie teatrikostüümi kavandi hea kujutava balletti, sest ta armastas liikumist; elu keeb kunsti tasemele. Teatrikunstniku töö on, tea­ enamasti ka tema ooperikostüümide kavandeis. dagi, tugeva rakendusliku kallakuga. Mei Ka andsid enamasti muinasjutuainelised bal­ kavandeid vaadates, lisaks veel neile kirju­ letid tema fantaasiale vabamad käed. tatud märkusi lugedes võib aimata praktilisi P. Tšaikovski balleti «Pähklipureja» (lavas­ mõtteid, mis tal töö juures tekkisid. Ent raken- tatud «Estonias» 1936. aastal) tegelastest on duslikkus ei ole kuidagi vastuolus tööde ise­ teda iseäranis inspireerinud maiustused fee seisva kunstilise väärtusega; just nende ter­ Dražee õukonnast: Küpsis, Šokolaad, Kohv, vikluses peitubki Mei kavandite üks tugeva­ piparkoogisõdurid . . . Siin on Mei fantaasia maid külgi. õtse «isuäratavalt» konkreetne, nagu see võis Töötades alates 1929. aastast teatris «Esto­ olla väikesel Claral (Mäsal). Tänapäevasena nia», aastail 1930—1935 rõivastusala juhata­ mõjuvad balletikostüümid W. Shakespeare'i jana, hiljem lepingu alusel, reformis Natalie komöödiale «Suveöö unenägu» (1937), mis on Mei kostüümi põhjalikult, pannes aluse üksik­ võimalikult napid ja ühtaegu tegelasi tabavalt asjadeni läbimõeldud ansamblilisele, lavapildi­ iseloomustavad (Härmavõrk, Herneõis, Sine- ga kooskõlas olevale kujundusele, ajastu stiili piiva, Tolmukübe). Lühikeses elegantses kitoo- järgimisele. Ta on loonud kostüüme balletti­ nis sööstab Zefiir — Läänetuul R. Dngo roko- dele, ooperitele, operettidele ja sõnalavastus­ kooballetist «Flora ärkamine» (1937). N. Meile tele, ilmutades peent žanritunnetust, üksikute oli omasem maaliliselt mahlakas ja lopsakas teoste stiili ja vaimu mõistmist. Pieteeditunne laad, ent eksootiliste süžeede puhul on ta eelis­ teose vastu seostus tal valutult fantaasia­ tanud stiliseerimist. Vanadest india miniatuu­ lennuga, ereda teatraalsusega. Ta tabas ka­ ridest lähtuvas laadis on tehtud kavandid vandis ühe või teise tegelase karakteri põhi­ L. Nielseni balletile «Lakšmi» (1937). Leid­ jooned, arvestades samal ajal ka osatäitja likult on lahendatud roosakaskollased «leegid» individuaalsust. Sellele kõigele lisandub joone kooskõlas punaste juuste, sõrme- ja varba- artistlik kergus ja akvarellitehnika meisterlik küüntega. valdamine, millele Natalie Mei sai aluspõhja Hoopis teistsugune, mõnevõrra ootamatu on Nikolai Triigi juures Tartu kunstikoolis «Pal­ N. Mei stiil A. Adami balleti «Giselle» (1942) las» (1921 — 1924). kavandeis, kus nõtke sulejoon ja hele akva- Natalie Mei mõtte- ja teostuskultuurist on rellilaik- vormivad graatsiliselt tantsisklevaid, kindlasti palju õppida. Õpitav pole muidugi ent jämedate jalgadega külapoisse ja -tüdru­ isiksuse sarm, sädelev huumor, mida kiirgab kuid. Üldse näib N. Mei olevat erilise mõnuga kogu tema loomingust. Ta ironiseerib võrrel­ teinud tantsurühma kostüüme; staaridega damatu kunstilise taktiga, otsekui mööda­ kaasneb ju ikka midagi kohustuslikku. 1941. minnes, lõbusalt, heatahtlikult oma kavandite aastast pärinevad kavandid R. Schumanni kangelaste üle, nende kaudu aga väga mitme­ «Karnevalile» A. Ekstoni lavastuses, millest suguste nähtuste, eelkõige inimlike nõrkuste mitmed kuuluvad viimase kogusse. Neis ühen- üle. dub commedia dell'arte'Wk biidermeierlikuga. Põhiliselt Teatri- ja Muusikamuuseumis, Kavandid E. Tubina balletile «Kratt» (1944) osaliselt ka kunstimuuseumides säilitatav aga ennustavad oma rustikaalsuses ja aktiiv­ N. Mei loominguline pärand on ulatuslik: ta on ses varjudemängus E. Kapi «Kalevipoja» kostüüme loonud enam kui 150 lavateosele. (1947) ja L. Austeri «Tiina» (1956) kostüümi- Selle aegumatu varalaeka juurde võib naasta kujundusi. ikka ja jälle. N. Mei kunst võimaldab tõl­ Ajakirja järgmises numbris jätkub Natalie genduse kõige erinevamaid aspekte. Juba Mei loomingu tutvustamine. ammu kirjutas Evi Pihlak (1962. aastal Nata­ lie Meist ilmunud monograafia autor) artikli MAI LEVIN tema eestiaineliste muusikalavastuste kostüü­ midest («Kunst», 1961, nr. 1 ). Viimased moo­ dustavad ilusa klassikalise terviku, mille

ümber keskendub just kunstniku sõjajärgne • looming. Käesoleva kirjutise juurde valisin Natalie Mei varasemaid balletikostüüme. 1930. aastate «Estonia» kirev repertuaar tin­ gis Natalie Mei fantaasia suure liikuvuse ja Natalie Mei. Koslüümikavand L. Nielseni balletile stiililise mitmekesisuse, millele lisandub tubli «Lakšmi». 1У37. 96 ( reorer-muusiko 3 /1982

w w

75 кор. 78224 V, -69>Оц.