reorer-muusiko-kinю ISSN 0207—653S

EESTI KULTUURI­ MINISTEERIUMI EESTI HELILOOJATE LIIDU EESTI KINOLIIDU EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

J. Massenet' ooper "Manon" "Estonias". Manon Lescaut - Nadežda Kurem, ševaljee des Grieux - Vello Jyrna. 2 T. Huigi foto XI AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA k/t PEETER TOOMA, tel 44 04 72, 6& 61 62 "

TOIMETUS:Tallinn, Narva raint 5 postiaadress EE 0090,-postkast 3200

Vastutav sekretär H e l j u Tu ksa m m e 1, te 1 44 54 68 • Teatriosakond Reet Neimar ja Margot-Visnap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Nele Äraste, Immo Mihkelson ' ja Edith Kuusk, tel.44 31 09 Filmiosa kõnd Sulev "Tcincmaa ja jäa.n-Ruusy tel 43 77 56 Keeletoimetaja ,, Ku Ma' Sisask/tel 44.54 6a Fotokorrespondent Toomas Huik, tel 44 4787

KUJUNDUS: MAI EINER, tel 44 47 87 Т.. Rangströmi ballett "Preili Julie" "Estonia"

•© ."Teater. Muusika. Kino", 1992

£. O'Neill, "Õit"-E.epti.Draamateatris. Kapten Keeney - Ain. lufsepp, Proua Keeney - Angelina Semjonova*'. '. . •, R. Tiikmaa foto

^^я^* SISUKORD

TEATER

VASTAB ÜLLE ULLA

Kadi Herkül "PREILI JULIE" DRAAMAST BALLETINI

TEATRI(ELU) KROONIKAT (Aastapreemiad)

Margot Vfenap NÄITLEJA, KES PUUDUTAB OLEMISE SALADUST (Ahi Liit sepast)

Hendrik Lindepuu SAAMI TEATRIST

|AINO TALVI j (6. II 1909-12. III 1992)

Margot Visnap PERSONA GRATA. PEETER JALAKAS

MUUSIKA

Merike Vaitmaa ESTOONLASED STOCKHOLMIS (Muljeid "Estonia" teatri külalisesinemistest)

Priit Kuusk MUUSIKAMAAILM. HOOAEG 1990/91

Kaupo Deemant PAAR TUNDI ELUSTUNUD AJALUGU (Mark Soosaare tõsielufilmist "Riigimnem")

Arno Oja PRESIDENT LÄBI AJA JA INIMESTE (Mark Soosaare "Riigivanemast")

Andrei Mihhalkov- NÄEN UNES ANDREID (Kontšalovski nägemus Kontšalovski Andrei Tarkovskist)

German Schutting ANDREI KONTŠALOVSKI VANAS JA UUES MAAILMAS (A. Kontšalovski filmiloomingust)

MAAILMA LÜHIFXMIFESTIVALE

BERLIINI SAKSA FILMI- JA TELEVISIOONI- AKADEEMIA

Aino Karina NUKUMÄNGUST Äi W .cli'

i

. .'• -,-.: •a VASTAB ÜLLE ULLA

7. novembril 1943 astusite esmakordselt lavale, olite Draamateatri lavastuses "Pöial­ poiss" üks lastest. Mis oli enne? Mis meenub seoses sõnaga "lapsepõlv"? Lapsepõlv seostub suurel määral sõjaajaga. Jäime emaga nagu paljud teised pä­ rast 9. märtsi pommitamist peavarju ja varata. Meile annetati riideid ja toidunõusid, et kuidagimoodi alustada. Emale oli see suur löök, millest ta ei toibunudki. Tal oli kombeks öelda "... siis, kui me põlesime..." See hirmus sündmus poolitas kogu ta elu. Meil ei olnud ka kuhugi elama minna, kuni üks tuttav proua meid ühte oma korteri vabasse tuppa võttis. Ta oli oma pere sõja ajal kaotanud ja kartis, et tarna suur korter sõjaväelastele antakse. Ka teistesse tubadesse võttis ta üürilised ja nii tekkis üks suur ühiskorter. Sellesse ühiskorteri väiksesse tuppa jäimegi emaga 15 aastaks. Alles 1960. aastal, pärast kümneaastast korterijärjekorras seismist, sain "Estonia" poolt ühe toa, kuid nüüdki nelja pere ühiskorterisse. Teise kooliaasta algul kutsus Draamateatri näitlejanna Alice Mägi mind laste­ tükkidesse osaliseks. Parajasti debüteeris Oskar Polla lavastusega "Pöialpoiss", mil­ les peaosa kehastas Salme Reek. Sellele järgnes L. Laoniidu lavastatud "Kaval-Ants ja Vanapagan" ning siis valis Leo Kalmet mind oma uude lavastusse, Ibseni "No­ rasse", nimitegelase väikeseks tütreks Emmiks. Minu ülesandeks oli lavale joostes öelda "Ema, palun, anna mulle musi!" Norat mängis Aino Talvi, kes on selles osas jäänud minu arvates ületamatuks. Kuulates ja vaadates hiljem oma eluteel teisi No­ rasid, kuulen ikka kõrvus Aino Talvi suurepäraseid häälevärve ja häälesügavust. Tema Nora tõlgendus jääb minu arvates parimaks ja õigeimaks - nii suur oli lapse vastuvõtlikkus ja usaldus. Kuidas üldse nä raskel ajal tekkis huvi teatri vastu? Eks see olnud ikka ema suur armastus teatri vastu - kahekümneaastase neiuna esines ta August Bachmanni loodud Hommikteatri lavastustes. Tänu temale olin minagi juba enne "Estonia" põlemist jõudnud ära vaadata peaaegu kõik lavastused - ballettidest "Luikede järve", "Giselle'i", "Punase mooni", "Krati", operettidest "Krahv Luxemburgi", "Linnukaupleja", "Tütarlapse kodumaata", "Kalurineiu", "Onu­ poja Bataaviast". Sõnalavastustest mäletan küll vähem, ent selgelt on meeles, et "Sää­ rase mulgi" etenduse aegu tuli õhuhäire ja ma pidin koos emaga alla varjendisse minema. Kui sõda lõppes, töötas ema palju aastaid Draamateatris masinakirjutajana ja jälle olin ma tahes-tahtmata teatris. Selleks, et meid ülal pidada, paljundas ema vahel ööd läbi osaraamatuid ja mina magasin sealsamas ema tööruumis kahes kok- kulükatud tugitoolis kirjutusmasina tippimise saatel. Õhtuti vaatasin muidugi jälle ülevalt rõdult või külgmisest 19. loožist etendusi. Asusite õppima balletti. Kas "teatrilapsele" oli see teadlik valik või üsna iseenesest­ mõistetav samm? Tahtsin tõtt-öelda kogu aeg tantsida ja kui raadiost tuli vana tantsumuusika, siis oli see kindel värk. Mui oli alumisest osast hästi lai heegeldatud puhvvarrukatega kleit, mille ma selga panin ja omaette tantsisin. Ega keegi vaadata ei tohtinud. Olin nõrga tervisega tüdruk ning 1938., 1939. ja 1940. aasta suvel käisin Lustivere lastesanatooriumis. Seal oli mul vaja kõigile seletada, et oskan tantsida. Isegi luis­ kasin, et olen kusagil õppinud. Ühel suvel tuli sinna tüdruk, kes tõesti tantsu õppis, siis püüdsin küll oma "andeid" varjata. Aga järgmisel suvel, kui teda ei olnud, esi­ nesin edasi. Muusika mängis, mina läksin lavale ja improviseerisin. See oli minu jaoks nii lihtne! Lasteaias õpetati meile rahvatantse. Mäletan väga hästi, et jooksupolkas oli minu partneriks Fred Jussi. Mui on seniajani alles foto, millel rahvariietes lokkis peaga pruntsuine poisike ja naeratav tüdruk häbelikult kõrvuti seisavad. Päris balletikooli sattusin lehekuulutuse peale. Tegin parasjagu kaasa Draama-

Ülle Ulla märtsis 1992. T. Tormise foto

3 teatri "Libahundi" lavastuses ja enne etendust tõi keegi lastest kaasa "Estonia" teatri laste balletistuudio asutamise kuulutuse. Algul olime kõik hulgakesi minemas, aga sisse saime ainult Felix Moori tütar Sirje ja mina. Ema kodus kahtles, et ma ei tule õppimisega toime, kuna ka teater võttis oma aja. Ütlesin: "Emakene, ega ma siis enam teatris kaasa ei teeks ja koolis püüaksin ikka hästi õppida, ainult luba mind, palun, balletikooli." Sealt algas siis minu tõsine elu, sest käia kahes koolis üheksa aastat iga päev (tol ajal õpiti ja töötati ka laupäeviti) - see põlnud just lihtne. Missugune oli Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli päris esimese lennu päris algus? Meid võeti alguses vastu hiigla palju, oli kaks klassi ja kummaski ligi 20 õpilast. Üht klassi juhendas Arkadi Pallo, tema juures olid vist lootustandvamad, ja teist Zoja Kalevi-Silla, seal õppisid vist kahtlasemad. Mina õppisin Kalevi juures. Kahe klassi peale kokku lõpetas meid seitse, oma klassist olin mina ainus, kes lõpuni vastu pidas. Ei mäleta päris täpselt, kas see oli meie esimesel või teisel õppeaastal, kui ühel meie klassiõel, Kitty Leivaldil, käis ikka väike täditütar treeningtundides kaasas. See oli Tiiu Randviir. Ta oli veel liiga väike ja teda balletikooli ei võetud, aga kuna ta elas Kittyga ühes korteris, siis käis ta harjutustunde vaatamas. Meie tunnid toi­ musid vanas "Kalevi" võimlas, õigemini selle väikeses tagumises saalis, mis tegeli­ kult oli poksijate treeningusaal. Oma esimesed tantsukogemused sain aga Draamateatrist. Ei mäleta, et oleksime neis etendustes pidanud midagi ütlema või isegi laulma, tuli lihtsalt kaasa elada, mängida, liikuda. "Kaval-Antsus" olid laste jaoks seatud lausa eraldi tantsud, mina olin liblikas. Tantsuseadjaks ja õpetajaks oli Helmi Töhvclman. Arvan, et Tohvi õpe­ tas siis ikka samamoodi - oma rütmikal põhineva meetodi alusel. "Teatrilaps" ja teatrimaagia? Kas tema jaoks eksisteerib teatri salapära, näitlejate sala­ pära? Jah, muidugi. Laps näeb kõike küll ligidalt, kuid talle jääb ju ikkagi vaid või­ malus neid "jumalaid" teretada. Kui siis keegi suvatses sind märgata või midagi küsida, siis polnud sellel õnnel õtsa ega äärt. Mui olid muidugi omad lemmikud, kuid neid on olnud päris palju ja nad vaheldusid. Ligipääsu ei olnud ja see muutis asja salapärasemaks. Vaatasite ehk etendusi teadlikumalt kui lastele omane? Teadsime täpselt, et kui näiteks Inge Põder lavale ilmub, siis hakkab midagi toimuma. Tema lavaline vaist oli nii täpne, ta täitis kogu lavaruumi. Ja selle tabas ka publik kohe ära, egas Inge ilmaasjata kõigi lemmik olnud! Väga selgelt mäletan Boriss Blinovi Sortsi "Kalevipojast". I vaatuses, kui kõik teised kosilased on juba käinud, tuleb Sorts Lindale kosja. Blinovil olid mustad trikood jalas ja sarved peas ja siis langes ta Linda ette maha. Samal ajal lükkas ta käega keebi hõlma jala pealt ära. Punased säärikud olid jalas ja hirmus ilusad jalad olid. Seda kohta käisime tüdrukutega lava tagant spetsiaalselt vaatamas. Sellised pisiasjad olid meile kõik teäda. Kas te oskate kuidagi määratleda, mis on tcatriatmosfääris muutunud selle ligi viie­ kümne aasta jooksul, mis te olete teatris liikunud? Teatriatmosfääri tekitab paljugi see, millisena sa ise teatrit näed. Kui sul on aupaklik suhtumine teatrisse, siis püüad ise hoida kinni teatri eetikast ja pead lugu kolleegidest. Praegu olen kohanud inimesi, kes tulevd proovi ajal lavale, mantel seljas ja tänavajalatsid jalas. Kingakontsade klõbinal sammutakse üle lava. Ainult vaikselt, kikivarvul tohiksid kõrvalseisjad sellel pinnal liikuda, kui üldse tohiksid. Paistab, et paljud seda ei tea. Kui me kooliajal hakkasime "Estonias" treeningtun­ dides käima, valvas õpetaja väga tähelepanelikult, et me end korralikult üleval peaksime. Vahel tuli ta tundi ja ütles: "Tüdrukud, mulle öeldi, et keegi teist on unustanud teretamise." See oli tõsine probleem. Vanasti oli teater juhuslikele ini­ mestele suletud. Harva toodi kaasa lapsi ja üldse ei räägitud kodustest muredest. Ma saan aru, et mured on muutunud suuremaks... Varem olid meil garderoobide uksed alati lahti. Keegi ei kartnud vargust. Praegu peab näitleja proovi või lavale minnes mõtlema, et tal midagi hinnalist garderoobi ci jääks, ja isegi ukse lukustamine ei aita enam. On juhtunud, et tullakse lavalt suurt kunsti tegemast ja vahepeal on varas sind mõnest riideesemest ilma jätnud. 4 Hirmus mõelda, milliseks on aeg inimesed muutnud. Ja ometi on meie võimalused avardunud. Näitlejad saavad reisida, esineda teistes linnades, riikides, teatrites. Sil­ mad näevad rohkem, kõrvad kuulevad teravamalt, kopsud hingavad vabamalt. Kogu aeg tahetakse minna kuhugi, kus on huvitavam, tähtsam, tasuvam kui oma teatris. Vanasti me konutasime "raudse eesriide" taga, olime kogu aeg olemas, oota­ sime oma šanssi. Kui lihtne oli siis lavastajal, kui lihtne oli siis teatrit juhtida! Fan­ tastiline võimalus luua terviklikke etendusi palju loomulikumal teel. Missugune tundub, tagantjärele vaadates, "Estonia" balleti tase sel ajal, kui teie lend teatrisse jõudis? Tantsutehniline tase oli muidugi nõrgem. Tantsijad olid veidi tüsedamad ja jalad ei tõusnud nii kergesti kui nüüd. Kuid tol ajal oli kõigil suur soov laval olla. Bal- lctilavastustes oli väga oluline mänguline külg ja peaaegu kõik valdasid seda. Nüüd olen vahel imestusega vaadanud mõnd rühmatantsijat, kes solvunud näoga end laval liigutab, endal kõik eeldused tantsija olla. Ta leiab vist, et teda ei hinnata. Tee tööd, küll siis hinnatakse. Vastasel korral tekib tunne, et miks selline inimene üldse teatris töötab. Balletikooli võetakse nüüd vastu ainult väga heade füüsiliste eeldus­ tega noori, aga nende sisemised varud avanevad alles edaspidises töös. 50-ndatel lavastasid "Estonias" suurte kogemustega Venemaa ballettmeistrid Vladimir Bur­ meister, Boriss Fenster, Igor Belski. Töö oli kõigile äärmiselt huvitav. Ja kõik need maailmaklassi ballettmeistrid olid estoonlaste kaasatuleku, innu, mängulisuse ja töökusega alati ülimalt rahul. Kes tolle aja teatrikülastajaist ei mäletaks "Dr Aiboliti", "Noorust", "Esmeraldat", "Luikede järve", "Ebapeigu", "Bahtšisarai purskkaevu", "Bo­ lerot"! Balletietendused läksid alati täissaalidele. Tulite "Estoniasse" 1953. aastal esimese klassikalise hariduse saanud tantsijate lennuga. Teie ampluaa kujunes aga teiseks - teist sai karaktertantsija. Oli see noorele inimesele pettumus? Õtse vastupidi. Ma olin väga uhke, et sain sellega hakkama, sest koolis oli mul karaktertants ikka "3". Ma olin väga pikk ja vibalik ning häbenesin oma kasvu. Arvatavasti ei julgenud ma ennast päris välja sirutada. Ja kui nüüd teatris äkki selgus, et saan hakkama, siis oli see lihtsalt tore. Sama lugu oli koolipõlves näitle­ jameisterlikkusega. Oskar Polla õpetas meile seda ainet ja esimese aasta jooksul lugesime tunnis Stanislavski "Minu elu kunstis". Minu ema oli aga seda raamatut kirjastuse jaoks masinal ümber löönud ja mina olin tal aidanud kontrollida, et mõnd viga sisse ei jääks. Nii olin Stanislavskiga juba tuttav, iseasi, kui palju ma olin suut­ nud aru saada. Kui nüüd tunnis seda loeti, oli mul veidi igav. Nihelesin ja ajasin vahel teistele "mullikesi". Tulemusena oli minul ainuke "3" klassiõdede "4"-dc hul­ gas. Teatris läks aga kõik kuidagi teisiti. Ju siis olin nii palju oma rasvas praadinud, et mul oli tekkinud ettekujutus, kuidas oma osa teha. Kui balleti aluseks oli kirjan­ dusteos, siis lugesin selle hoolega läbi. Nii tekkis alus, millele lisandusid lavastaja­ poolsed suunamised-õpetused. "Ebapciu" tänavatantsijatar juhatas sisse eestlasele tundmatute, eksootiliste tantsude galerii. Kuidas leidsite oma plastilise joonise neile tegelaskujudele? Vanasti oli kino teatri kõrval üheks põhiliseks infoallikaks. Olime Helmi Puuriga selles suhtes fanaatikud. Mäletan, et kord, kui oli üle kolmekümne kraadi külma ja koolid pandi kinni, tõttasime Helmiga "Heliosesse" kinosabasse. Kuna pilctikassa avamiseni oli veel aega, pidime päris tükk aega õues seisma, kuid see ei tähendanud meile midagi. Eriti meeldis meile UFA film "India hauasammas", milles imekaunis LaYana tantsis idamaiseid tantse. Püüdsime agaralt peegli ees tema poose järele teha. Helmil tuli see eriti hästi välja. Oli veel üks "Carmeni"-aineline film, milles Imperio Argentina laulis ja kastanjettidega hispaania tantse tantsis. See jättis unus­ tamatu mulje. Tõtt-öclda on mulle üldse igasugune kolistamine mõju avaldanud - stepp, kastanjetid, vehklemine, ratsutamine. See on alati tundunud pisut kättesaa­ matu, ehkki peale stepptantsu olen ajapikku muu selgeks õppinud. Esimese idamaise tantsu jaoks, mida mul "Ebapeius" tantsida tuli, sõitsin Le­ ningradi kuulsa tantsijanna Mirimanova juurde õppima. Ta tegi meiega ühe pika proovi ja näitas peensusteni ette, kuidas see asi käib. Tegelikult on väga kahju, et meil kadus karaktertantsu traditsioon. Moskvas alustas Grigorovitš suunda, et ka karaktertantse esitati varvastel ja meie teatris võttis Enn Suve selle üle. 5 Filmid ja tunnid aitasid omandada tehnikat. Kust leidsite psühholoogilise põhjenduse? Filmid ei õpetanud hoopiski ainult tehnikat, vaid aitasid tajuda ka ajastut ja atmosfääri. Aitasid ka lavastajad. "Suures võluris" oskas Mai Murdmaa ise nii hästi ette näidata, et õppisin tema plastika pealt ja draama, mis selles balletis hargnes, oli ju nii inimlik. Candelas ongi jäänud minu kõige lähedasemaks või kõige õnnestunu­ maks osaks, millega võisin ka ise rahule jääda. Burmeister oli vahetult enne "Bolero" lavastamist saabunud Pariisist ja oskas väga üksikasjaliselt materjali kirjeldada. Hiljem olen mõelnud, et määrav on ikkagi näitleja-vastuvõtja. Kui tahad oma osa mõista, siis pead oskama esmalt süveneda sellesse, mida lavastaja pakub. Väga oluline on muidugi muusika, peaaegu kõige tähtsam. Ühel õhtul kuulasin juhuslikult kesköökava, milles Tõnu Kark kirjeldas oma kehastumist muusika abil "Käopesa" tegelaseks. Tema jutt meenutas mulle, et samuti valmistusin mina "Kivi- lille" mustlastantsuks. Tantsu muusikaline ettevalmistus juba käis, ent minul tuli veel veidi aega lavarambis istuda ja oma sissetulekut oodata. Eelnev muusika ins­ pireeris kehastuma mustlannaks, kes sõidab oma mustlase kõrval hobusevankris mööda lõputuid kaskedega ääristatud teid päikesepaistelises looduses. See visioon oli väga tugev ning aitas imelihtsalt tõusta ja alustada rauget,, hiljem üha tempera­ mentsemat tantsu. Muusika suunas mind täielikult osasse. Teie suhted muusikaga? Mäletan, et väikesena tahtsin väga klaverit õppida, aga kuna mul klaverit ei olnud, siis kirjutasin nooti. Ehkki ma ei teadnud nootidest mitte midagi! Mui oli suur kaustik, tõmbasin sinna jooned ja muudkui kirjutasin. Ise uskusin, et kui suu­ reks saan, siis mängin need ära. Kujutasin lihtsalt endale ette, et ma kirjutan muu­ sikat. Kaustik põles õnneks või kahjuks ära, muidu oleks naljakas vaadata olnud. Praeguses närvilises infomüras kuulaksin küll ainult klassikat. Varem, kui va­ rietees töötasin, siis püüdsin kuulata ka seda, mida sealses töös võiks vaja minna. Ja veel - ammu on moes klassika töötlused. Alguses olin nende äge vastane. Aga praegu mõtlen, vaat, kui tore, noored vähemalt kuulevad, et selline ilus teema on olemas. Jõudku ta siis nendeni kas või niisugusel kujul, kui ta muidu ei jõua! 1966 lahkusite teatrist. Järgnesid kontserdireisid ansambliga "Laine", seejärel Lenin­ gradi Music-Hall. Mis ajendas ära minema? Põhiliselt olid süüdi ikka põlved. Lõpu poole ma täie jõuga tantsida enam ei suutnud. Näiteks seadis Mai Murdmaa eraldi minu jaoks "Medea" poolvarvastel variandi. Ma ei saanud enam varvastel tantsida ega teha ühtki hüpet peale fuetee - tõukasin ära parema jalaga ja maandusin sellesama parema jala peäle. Mida sai siis mulle lavastada?! Ja siis ühtäkki selgus, et Eino Baskin oli Leningradi Music-Halli pealavastajale öelnud, et meil on seal üks tüdruk, kes oskab seda ja teist. Proovige. Veidi onno seda oli Nõmmik pakkunud mulle Eva osa "Jumalikus komöödias" ja tänu sellele olin saanud laval pisut laulda ja kõnelda. Eks ta üsna saamatu värk oli, arvan ma. Teisalt olid Leningradi mineku põhjuseks ka elamistingimused. Elasime abikaasa ja tütrega suure neljatoalise korteri ühes toas. Teistes tubades elasid Henno Sein, Leida Siim ooperikoorist ja Harri Rehe "Tallinnfilmist". Nelja pere peale oli üks köök. Käisid külalised, mängiti bridži, tuba oli paksu suitsu täis. Ja väike Ulla magas selle suitsu ja lärmi sees kapi taga. Ühel päeval ütles Endrik, hakkame kooperatiivi ehitama. Mina imestasin, et kust me raha võtame? Siis otsustasimegi, et mina lähen teen Leningradis, mis suudan. Endrikule pakuti parasjagu osa filmis "Supernova". Kas minnes oli tunne, et see on lõplik lahkumine teatrist? Ei. Ma ei kavatsenud päriseks minna ja ega ma teadnudki, mida see music-hall endast täpselt kujutab. Aga kui kolme aasta pärast tahtsin tagasi tulla, siis see enam nii lihtne polnud. Olin Leningradis põlveoperatsioonil käinud ja pärast seda heade pedagoogide juhatusel trenni teinud, nii et vormist väljas ma ei olnud. Sellele vaa­ tamata ci olnud tollane peaballettmeister Enn Suve nõus mind tagasi võtma. Pak­ kusin siis välja, et võiksin tantsida karaktertantse. Meil ei ole enam karaktertantse, kõik on varvastel. - Aga võib-olla jalutaksin kuningannasid? - Ei, selleks on teised, nooremad. Mina olin siis juba 34 aastane...

6 Selleks, et oma vanasse armsasse "Estoniasse" tagasi saada, pidin läbi tegema konkursi. Komisjon tuli kokku ning Suve nõudis, et näitaksin trceningtundi ning kaht numbrit. Selle peale ütles Väljaots, kes oli komisjoni esimees, et tema küll Ülle Ullalt treeningtundi nõudma ei hakka. Nii ma siis tantsisingi kaks duetti partneriga ja sain teatrisse tagasi, kaheteistkümne häälega kolmeteistkümnest. Suve lahkus ja konkursist osa ei võtnud. Naeruväärne oli seegi, et konkurss korraldati 135-rublasc palgaga poole koha jaoks, st 67-rublasele kohale. Selle palga pealt tuli mul ka teatrist pensionile minna. Tagantjärele mõtlesin, et võibolla olin ka ise süüdi, võib-olla ma solvasin ini­ mesi, kui ära läksin? 1973. aastal läksite lõplikult... Oli viimane etendus, operett "Neli musketäri", milles olin mustlanna. Korjasin oma asjad kokku, läksin valvelauast läbi ja mõtlesin: "Noh, Üllekene, nüüd lähed viimast korda." Ja nii oligi. Nii julm ja halastamatu on teater. Paljud lahkuvad teat­ rist kibestunult. Paljud ei saa sellest üle, mina nagu sain. Kust olete võtnud julguse üha uuesti alustada, riskida? "Estonia" teatrist lahkumine oli loomulik, sest 20 aastat tantsijastaaži sai täis, jalad ei võimaldanud edasi töötada ja ma oleksin võinud pensioni saama hakata. Ent olin kõigest 38- aastane. See pole veel aeg töötuks jääda. Ligemale kümneks aastaks leidsin endale rakenduse "Viru" varietees, kus esinesin oma kavadega, küll rohkem lauljana. Jalgade seisund läks aga iga aastaga halvemaks ja mul oli raske isegi käia. Mingid ravimid ei aidanud. Ja siis pakuti mulle võimalust raskeks põl-

Ülle Ulla oma ста Hilda Ullaga. S. Tsvetkovi foto Qlle Ulla Luik aastast 1954. vede ortopeediliseks operatsiooniks. Kui ma midagi pean riskiks, siis oli see hetk, mil otsustasin lõikuse kasuks. Andsin end professor Tiit Haviko kätesse Tartu Klii­ nilises Haiglas ja tema päästis mu. Viis kuud haiglat, neli üldnarkoosiga operat­ siooni ja ... seejärel uuesti jalul! See oli minu jaoks ime. Haiglas olles nägin, millist vastutusrikast tööd teevad opereerivad arstid. Lapsepõlves ma imetlesin ja jumal- dasin näitlejaid, nüüd austasin ja jumaldasin seda askeetlikult sitket meest, kelle eluülesandeks on aidata lootusetuid. Minult on küsitud, miks ma pole läinud oma jalgadega välismaalt abi otsima. Kümme aastat tagasi polnud see veel võimalik. Nüüd ei teeks ma seda sellepärast mitte, et tean - meil on olemas maailma parimad arstid. Iseasi, et nende töötingi­ mused on mahajäänud ja haledad. Seda suurem lugupidamine neile. Kes ja mida on teile elus õpetanud? Mis üldse on õpitav? Tegelikult on mul olnud ainult üks päris oma õpetaja - Zoja Kalevi. Nii koolis kui ka hiljem teatris. Tookord, kui ta meid koolis õpetas, käis ta ise aeg-ajalt Le­ ningradis end täiendamas, sest klassikalise balleti tase ei olnud Eestis enne sõda eriti kõrge. Ja kuidas ka igal elualal ei kirutaks nõukogude korda, on eesti ballett saanud Venemaalt väga palju. Teisalt, eks iga lavastaja õpeta. Tantsija peab alluma lavastaja koreograafiale ja lavastaja soovile ning tükk aega ei mõelnud ma üldse seUcle, et mina ise tahaksin teha nii või teisiti. Murdehetk oli 1961. aastal, mil olin kaheksandat aastat teatris. Siis tuli mingi kindlus, tunne, et nüüd ma oskan. Senini olin läinud lavastaja ja raamatutest juurdeloetu usaldamise teed. Võibolla sisuliselt murrangut ei olnudki,

Täunvatantsijatarballetist"Ebapei8"(195i). EudrikKergejnülle Ulla balletis "Bolero" (1959). aga nüüd tundsin, et mul on oma arvamus, enesekindlus. Sel ajal kui Udo Väljaots "Estonias" pealavastajana töötas, olin ka mina saanud mõnes tema lavastuses kaasa teha. Ta oli väsimatu, suure emotsionaalse laenguga inimene, kes oma energiat lah­ kelt kolleegidega jagas. Väljaots vaimustus kergesti, alalõpmata tuli ta tööle särava näo ja uute huvitavate leidudega, millest õhinaga jutustas ja kohe ka teostada püü­ dis. Kord tuli ta mõttele, et võiksin Kirjanike Majas luulet lugeda. Alustasin Gustav Suitsust ja jõudsin Goethe "Faustini". Tema hea sõber ja armastatuim luuletaja oli Betti Alver. Minu heaks haldjaks ja tagant tõukajaks on kogu elu olnud Inge Põder. Kui ma hakkasin vahel käega lööma ja milleski väga kahtlema, siis ütles Inge: "Ülle, sa pead seda tegema, sa ei tohi alla anda." Tema usk minusse aitas uuesti ennast leida. Ühe olulise asja õppisin aga ise kohe teatrisse jõudes selgeks - ei tohi kunagi kritiseerida kolleege nende selja taga. See kantakse kohe ette, ja moonutatud kujul. Kui see on vajalik, tuleb kõigest rääkida õtse. Hea on ka oma vigade kohta kuulda otsest kriitikat, see aitab õigema valiku tegemisel. Lugupidamine ja aus suhtumine üksteisesse on suur õnn. Minul oma kolleegidega mingeid keerulisi suhteid pole tekkinud. Jumal tänatud! Praegu õpetate ise konservatooriumis lauljatele liikumist. Kas pole olnud mõttes roh­ kem pedagoogina töötada? Ei, seda mõtet pole ma eneses kandnud. Varem olid põhjuseks haiged jalad ja praegu, mil õpetamine ehk kõne alla võiks tulla, on hilja. Olen liiga kauaks tantsust eemale jäänud, kõik läheb ju edasi, ka balletikunst. Parim, mis ma praegu teha võin, on aidata inimestel parandada oma rühti, kehahoidu ja püsida füüsilises vormis. Võrdlemisi väike grupp inimesi, umbes kümmekond naist, on "Estonias" mures oma hea enesetunde ja ilusa rühi pärast, laval ja elus. Kuid need kümme on tõesti tublid ja minu silmis kõvasti arenenud. Ja mida paremini nad treenivad, seda roh­ kem nad sellest ise huvitatud on. Minule on nende õhin suureks tasuks. Ehk võiksin oma lavakogemusi kasutada ka opereti või ooperilavastajaid liiku- misjuhina abistades. Kord, kui teater läks "Carmeniga" Soome, palus Arne Mikk mind enesele appi; tööd oli palju ja huvitavat. Kuidas istuda, kuidas astuda, kuidas seista, kuidas kukkuda... tegelikult on kõikjal oma väikesed nipid. Kuid seesugust ametit pole teatris olemas ja järelikult pole ka vaja. Paistab, et kõik saavad hakkama. Kas on midagi, mis teatris kurvaks teeb? Mitte ainult teatris, vaid ka elus. Kuulen tihti noori inimesi arutamas, et otsitakse kohta, kus pakutaks suurt palka ja oleks vähe tööd. Mulle tundub, et sinna pole mõtet tööle minna. Mina läheksin tööle, kus on palju tegemist. Tasust ma seni ei räägiks, kuni pole ise kindel, et saan sajaprotsendiliselt hakkama. Mind kurvastab, kui kuulen, et noor inimene ei viitsi treeningus käia või keelt õppida, sest pole stiimulit!. See vedru peab olema inimeses eneses. Hea näide on Aime Leis. Teatrisse tulles ei saanud ta kohe suuri osasid, aga ta tegi väga tõsiselt igapäevast treeningut ega kurtnud, et tal pole stiimulit. Ühel hetkel oligi Aime Leis "Estonia" balleti juhtiv solist ja tantsis Raimondat, Quiteria't, Giselle'i ... Inimene peab ise olema valmis oma võimaluseks. Minu arvates on "stiimul" üldse hirmus vastik sõna. Viimase aastakümne jooksul nägite küllalt palju ka maailma juhtivate muusikateatrite töökorraldust. Millised on kõige meeldejäävamad muljed? Minu suuremad kogemused välismaa ooperiteatritest on pärit ajast, mil sain Eri Klasiga kaasa sõita. Siis pääsesin sealsele köögipoolele küllalt pikaks ajaks lähedale. Nelja aasta jooksul oli mul võimalus käia Stockholmi ooperi proovides ja etendustel. Siis sain aru, kuivõrd suur on teatrisisene võitlus osade pärast ja kuivõrd täpselt, keskendunult ja professionaalselt saadud osa kallal töötatakse. Keegi ei lasknud oma näitlejaaparaati käest ära minna. Muidugi on Stockholmi ooperimajal ka haruldane akustika, nii et mulle tundus, et kõik laulavad väga hästi. Kui "Estonia" Stockholmis käis, siis meeldis teater ka neile väga - seal ei pidanud nad karjuma, nagu seda on tulnud teha meie "Estonias". Stockholmis nähtud ooperietendustest on unustamatu Jean Pierre Ponnelle'i ku­ jundatud ja lavastatud "Carmen". Minu jaoks on see oopcrilavastuse ideaal. Eesriide avanedes otsekui vajus saali raugelt soe lõunamaine lämbus, kõik olid kuidagi vä-

9 sinud ja loiud. Dekoratsioonid ja lavastus lõid tunde, et meie ees on maa, kus päe­ vad on väsitavalt soojad. Balleti tööd sain rohkem jälgida Hamburgis, kui John Neumeieri trupp valmistas ette A. Schnittke "Peer Gynti". Mind vaimustas Neumeieri isik ja tööstiil - kõik oma korraldused tegi ta väga soliidselt ja väga vaikselt. Kõigi lavaproovide lõppedes ei jooksnud tantsijad laiali, vaid kogunesid üles balletisaali. Neumeier istus saali kes­ kel, tantsijad põrandal tema ümber ja siis rääkis ta tunni või rohkem neile kõikidest nende vigadest. Minule oli üllatav seegi, et tehnilised töötajad valdasid nooti. Pea­ proovide aegu istus lavastuse meeskond saalis ja kõik jälgisid pidevalt partituuri. Kas ehk riskivalmidus tööks uutes žanrites, erinevate lavastajatega on kuidagi seotud sellega, et olete ise nii palju käinud ja näinud? Ma kaldun arvama, et riskivalmidus inimeses oleneb tema natuurist. Kuigi, kui palju reisinud, palju näinud inimene kõike uut omaks võttes areneb, siis tekib tead­ miste pagas, mis teeb elu suhtes julgemaks. Võib-olla tõesti on selline inimene ka riskialtim. Aga ma pole päris kindel, et mina selline inimene olen. Tahaksin arvata, et minu julgus vastu võtta tööd, mis mulle üle jõu käib, on tingitud pigem sellest, et olen alati tahtnud end ületada, millegi kallal vaeva näha. Siis tunnen end või­ dumehena ja see on juba midagi väärt. Kui alt lähen, siis pean suutma vastu võtta ka vitsad. Ja nii on... Kas kogunenud muljed vajavad läbiproovimist? Osalt võib tõsi olla seegi, et kui sa midagi mõistad, siis tahad seda ka ise proo­ vida. On ju tavapärane, et kui inimene näeb midagi ilusat, siis ta arvab, et suudab ka ise nii teha. Aga ma arvan, et see on lihtsustatud lähenemine asjale. Olete töötanud erinevates žanrites. Kuidas erineb nendes lavastajatöö? Ballettmeistril on tekstiraamatu asemel partituur täis noote, millele tema peab lahenduse leidma. Ta mõtleb välja ja näitab tantsijatele ette kõik - tantsusammud, tantsujoonised, terve balleti. Arvan, et võrreldes teiste žanrite lavastajatega on toma töömaht hoopis suurem. Mulle on ballettmeistri mõte aga kergemini arusaadav ja lahendatav, sest tunnen seda ala. Kõigis teistes žanrites olen ja jään õpilaseks. Vaa­ tan, suu lahti, lavastajale õtsa ja mõtlen sellele, kuidas asjast peenelt välja tulla. Operetis ja ooperis dikteerib küllalt palju muusika. Tähtsam on see, mida ini-

Tants lehvikuga ooperist "Carmen " (1955).

"Viru" varietee programmis "Rävala Rock" (1976). T. Tormise foto

10 11 mene näeb - ballistseenid, tantsulõigud, fantastilised dekoratsioonid. See nõuab ope- retilavastajalt palju suuremat fantaasiat ja palju julgemat lähenemist. Sellepärast pean ma "Estonia" õigeks lavastajaks just Ago-Endrik Kerget. Endrik oli ise väga hea tantsija ja tantsijatöö üheks põhialuseks on terav silm. Tantsijal ei ole tekstiraa­ matut, ta ei väljenda ennast millegi muu kui oma kehaga, mille väljendusrikkust saab kontrollida ja hinnata ainult silm. Ka Endrik Kerge lavastused on nii loodud, et nad köidavad silma. Tema töö on hiigla ratsionaalne, proovi tulles teab ta täpselt, mida taotleb. Samas on Kerge lavastustel ka suur oht laguneda, kui ei peeta kinni rütmist, pisidetailidest, joonisest. Nii juhtus "Kabareega". Draamalavastuse puhul ei ole peamine see, mida publik näeb, oluline on millest kõneldakse ja kuidas tegelaskujud teose jooksul arenevad. Minu jaoks on draama­ teatris olulisem kõik sisemine. Minu viimane ja ühtlasi suurim osa draamalaval on praegu Noorsooteatri "Ilvese tund" Madis Kalmeti lavastuses. See on tõsine ja filo­ soofiline lugu ning samasugune oli ka prooviperiood. Teadsin Kalmetit ainult kahe näitlejatöö järgi, ent ei osanud arvata, et satun nii pikaks ajaks nii suurepärase näitejuhi käe alla ja tõeliselt teatritöösse armunud team'i. Tahaksin soovida, et neil minu uutel sõprades-kolleegidel oleks ees palju huvitavat tööd. Olete olnud aastakümneid "Estonia" elule lähedal, kuidas hindate teatri hetkeseisu? Kuigi ma ligemale kakskümmend aastat enam ametlikult "Estonias" ei tööta, liigun seal peaaegu iga päev ringi. Tore on see, et tunnen end "Estonias" ikka nagu oma kodus. Jah, muidugi ma näen, mis lagunema kipub, aga ma tean ka põhjusi, miks see nii on. Ballett on peaaegu pool aastat ilma peaballettmeistrita, trupp ise osalt parema­ tele jahimaadele laiali jooksnud. Peanäitejuhil on väljaspool "Estonia" teatrit umbes pool tosinat muud vastutus- rikast ülesannet. Tema juhtmisel lavale toodud ooperid on olnud teatrile tõesti va­ jalikud, nad on lavastatud süvenemise ja hea materjalitundmisega, kuid samas on tema viimased lavastused igalvad ja fantaasiavaesed. Aeg oleks leida uusi, tänapäe­ vasemalt mõtlevaid ooperilavastajaid, kuid neid pole kusagil kasvamas näha. Operett on samuti veidi kurvas olukorras, ehkki saali poolt vaadates võib tun­ duda, et kõik on korras. Helgi Sallo, Katrin Karisma, Arvo Laid, Hans Miilberg ja teised näitlejad igatseksid kohtuda Malviuse taolise lavastajaga, kes suudaks nad igapäevarutiinist välja tuua. Lavastajate põud on suur. Meie oma lavastajate põud. On teil mõni eluroll, midagi täiesti uut, mida tahaksite elus veel teha? Olen mõelnud, mida võiksin teha siis, kui enam midagi teha ei oleks, tähendab teatris teha ei oleks. Saaksin ehk aidata neid, kes tõesti abi vajavad, nagu näiteks rasked haiged haiglates, kus teenindavat personali alati napib. Või siis vanad ini­ mesed, üksi oma hädade ja muredega. Heategevus ja halastus oleks mu kohus, et inimese nime väärida. Või siis minna kaugele linnakärast, Hiiumaale looduse rüppe oma maja juurde toimetama. Vahel heita selili rohule, vaadata lõputusse sinisesse taevasse ja jälgida mõnd üksikut kõrgel hõljuvat lindu. Kuulata vaikimatut mere kohinat ja unustada kõik, mis kunagi olnud, mis on ja mis võiks veel tulla. Ka nii võiks. Küsis KADI HERKÜL

12 KAUPO DEEMANT

PAAR TUNDI ELUSTUNUD AJALUGU

"Riigivanem". 1991. Režissöör Mark Soosaar. Konstantin Päts vanglafotolt

Mänd, Arvi Ilves, Peeter Siim, Olav Kruus. "RIIGIVANEM", I jagu. Stsenarist ja režissöör 1686,2 m (6 osa), mustvalge ja värviline. "Tallinn Mark Soosaar. Filrritegijate tänu Kaarin Kolbre­ film", 1991. le, Malle Peegile, Zita Lellepile, Avo Kittaskile, Kaoko Rumpusele, Heino Pedusaarele, Olaf Esnale, Anders Orringule, Harald Keilandile, "RIIGIVANEM", II jagu Stsenarist ja režissöör Mihkel Laugile, Küllo Arjakasele, Chronos- Mark Soosaar. Filmitegijate tänu Kaarin Kolbre­ Film'ile Berliinist, Rootsi TV-1-le, Yleisradio le, Mall Peegile, Zita Lellepile, Els Roodele, Elle TV-2-le, Filmiklaffi'fc Helsingist, Eesti Kultuuri­ Oravale, Lilian G. Beinile, Tatjana Feilile, Ines fondile, Eesti Kultuurfondile USA-s, Korp! Fra- Kirsimägi-Hortonile, Helle Kiissile, Tiiu Thore- ternitas Estica'le, Eesti Ajaloomuuseumile, nile, Ingeborg Funkile, Aino ja Johannes Pai­ Eesti Kunstimuuseumile, Eesti Televisioonile, dele, Juta ja Peeter Ristsoole, Evald ja Tiiu "Eesti Kultuurfilmile", Eesti Filmiarhiivile, Eesti Hirv-Premsile, Anne ja Walter Poomile, Aare ja Riigiarhiivile, Gosfi'mofondile. Heli: Mart Õtsa, Epp Tsirkile, Andreas Fisher-Hansenile, Roger August Eljari, Erkki Salmela jt. Pilt: Johannes Passonsile, Ilmar Soomerele, Ants Puusillale, Pääsuke, Theodor Luts, Armas Hirvonen, Jaak Ellingule, Tiit Kimmelile, Ülo Sootsile, Ja­ Konstantin Märska, N. Envald, Tarmo Meristu, cob Suttile, Georg Vesikule, Avo Kittaskile, Vladimir Parvel, Eri'< Kuznetsov, Mark Soosaar Harri Kivilole, Alar Kivilole, Kaljo Pruulile, Hei­ jt. Grupp: lvi Lüllmaa, Anne Svirgsden, Ene no Pedusaarele, Olaf Esnale, Anders Orringu- 13 le, Elmo Luugile, Kauko Rumpusele, Lauri mistele sakslastega, Vene riigitegelased Lenini Tykkyläisele, Harald Keilandile, Mihkel Laugu­ kirstu juures, kirikutornide mahatõmbamine. Tänu­ le, Vladimir Sapožninile, Hannes Walterile, Kül­ tundega võime mõelda taani vabatahtlikega kaasa lo Arjakasele, Ali Rza-Kulijevile, Vladimir tulnud filmimehele, kes jäädvustas Eesti Vabadus­ Szchilzowile, Bengt von zur Mühlenile, Chro- nos-Film'ile Berliinist, Rootsi TV-1-le, Yleisra­ sõjast liikuvaid pilte: soomusrong, soomusauto, tu­ dio TV-2-le, Filmiklaffi'le Helsingist, The listavad kahurid, haavatud sõjamehed. Propeller Studio'le, Eesti Kultuurifondile, Eesti K. Pätsi teema algab üksikute fotode ja kok­ Kultuurfondile USA-s, Korp! Franternitas Esti- kusurutud diktoritekstiga, mis kõik ei ole kronoloo­ ca'le, Korp! Filiae Patriae'le, Korp! Leolale, gilises järjekorras. Oluline aasta on 1921, mil Korp! Indiale, Pärnu Muuseumile, Eesti Seltsi­ K. Pätsist sai riigivanem, ühte langes sellega ka le, testi Teatri- ja Muusikamuuseumile, Eesti Ajaloomuuseumile, Eesti Kunstimuuseumile, Eesti Vabariigi rohkearvuline de jure tunnustami­ Eesti Televisioonile, "Eesti Kultuurfilmile", ne ja vastuvõtmine Rahvasteliitu. Saame teada, Eesti Riigiarhiivile, Eesti Filmiarhiivile, Eesti et edaspidi oli K. Päts seitse aastat riigitüüri juu­ Kinoliidule, Läti Filmiarhiivile, Leedu Filmiarhii­ rest eemal. Sel ajal tegeles ta oma Kloostrimetsa vile, Gosfilmofondile. Heli: Mart Õtsa, August talu kordaseadmisega. Lisame, et paljudel Eesti Eljari, Erkki Salmela jt. Pilt: Johannes Pääsuke, riigimeestel olid oma esinduslikud talud, talu peeti Theodor Luts, Armas Hirvonen, Konstantin ju Vabariigi kõige olulisemaks alustoeks. Märska, Nikolai Envald, Tarmo Meristu, Vladi­ mir Parvel, Jefim Utchitel, Semjon Školnikov, Lihtsustatult on peatutud vabadussõjalaste lii­ Evald Vaher, Peeter Tooming, Andres Sööt, kumisel, 13. märtsi 1934. aasta riigipöördel ja sel­ Erik Kuznetsov, Mark Soosaar jt. Grupp: lvi lele järgnenud autoritaarsel valitsusvormil, mida Lüllmaa, Anne Svirgsden, Krista Põldma, Me­ on nimetatud ka vaikivaks ajastuks. rike Murd, Ilvi Pääsuke, Maret Reismann, Anne Küllaldaselt on pööratud tähelepanu riigi üles­ Saul, Ene Mänd, Irja Müür, Roman Hein, Aare ehitamisele. Filmis näeme õpilasi laulmas ja võim­ Leinpere, Arvi Ilves, Peeter Siim, Olav Kruus. 1951,2 m (7 osa), mustvalge ja värviline. "Tallinn- lemas ning käsitöötunnis, uudismaa harimist, film", 1991. vastrajatud talusid, tööd kaevandustes, Pärnu uue silla avamist, juttu on rahvusliku kultuuri arenda­ misest ja uute kõrgkoolide avamisest. Põgusalt ja kahjuks alahinnatult peatutakse Eesti kaitseväel. Rõhutatakse ainukest omatehtud Tänavu 13. jaanuari õhtul said huvilised Kino­ mootorsaani, millest ei tehtud saladust. Lennukit majas näha Mark Soosaare kahejaolist filmi "Rii­ näidates mainitakse paarikümne vana tüüpi aero­ givanem" (filmi alapealkirjaks on "Konstantin Pätsi plaani olemasolu. Kuuleme, et Eestil oli kaks päris ja Eesti Vabariigi lugu"). Filmist saadud muljed head allveepaati, millest ühte me mõneks hetkeks meenutasid mõnel määral 1989. aastal Kirjanike näemegi, koos askeldava madruse ja pikksilmaga majas Kirjanduse Propaganda Büroo korraldatud kapteniga. Aga peale omatehtud mootorsaani olid ajaioo-alast lektooriumi "Eesti rahva saatus läbi meil ka omatehtud õppelennukid, 1939. aastal val­ suurmeeste elulugude", kus peale ettekannete ka­ mis Tallinnas Aviotehases igati tasemel hävitaja. sutati filmilõike ja dokumente. Filmi esilinastusel Eesti kaitsevägi oli hästi väljaõpetatud, iga mobi­ viibisid filmi autor Mark Soosaar ja mõned filmis liseeritud mees oleks võinud saada püssi ja pad­ osalenud isikud: presidendi pojapoeg Matti Päts, runid, ka kuulipildujate arvu peeti küllaldaseks. omaaegne K. Pätsi ihukaitsja Leopold Meos, en­ Pilkemaiguline tundub olevat diktori ütlus, et Eesti dine ENSV Julgeolekukomitee esimehe asetäitja salarelvaks võis olla Kihnu naiste vaprus ja julgus Vladimir Pool. Pärast külastajate küsimustele vas­ (samaaegselt näeme tublisid Kihnu naisi püssi tamist toimus veel veidi kitsamas ringis filmi üle laskmas ja hetk hiljem kudumas). Aga meil oli ligi elav mõttevahetus. 40 000-meheline Kaitseliit, mis oli ju relvastatud Alljärgnevalt tahetakse filmil peatuda ajaloola­ rahvas. Kõnesoleva teema puhul oleks tahtnud se pilguga. Film algab vahetu lähiminevikuga: näha näiteks koolinoori riigikaitse õppustel, mõnda autost väljuvat USA presidenti Bushi tervitab Soo­ episoodi kaitseväe manöövritest või emotsionaal­ me president Koivisto. Mõni hetk hiljem võtab Koi­ set Kaitseliidu paraadi Vabaduse väljakul, kus visto abikaasaga vastu Gorbatšovi ja tema K. Päts pidas sütitava kõne. Ei võiks olla mingit abikaasat. Samaaegselt viib sügavasisuline dikto­ põhjust tagantjärelegi näidata Eesti Vabariigi kait- ritekst meid 'iigijuhtide keerukasse ja vastuolulisse sevõimalusi nigelamana, kui nad tegelikult olid. ellu, mille karmisõnalises lõpulauses öeldakse: Filmis ei minda mööda ka vähemusrahvustest. "Nende heategudest ja pattudest, väiksemate ja Võime olla uhkedki Eesti Vabariigile, kus rootslas­ nõrgemate üle tehtud otsustest saavad rahvad ta­ te, sakslaste, venelaste ja juutide lapsed said käia valiselt teada palju hiljem, siis, kui on liiga hilja omakeelsetes koolides. tänada või kohut mõista." Tolleaegsed filmimehed jäädvustasid pidulikke Filmis vahelduvad aastakümnete-vanused mi- sündmusi, riigipea ringreise, kus talle rohkete li­ nevikulõigud ja fotod lähiminevikuga. Omaette pukestega lehvitati ja teda lilledega vastu võeti. väärtuseks on see, et vaataja näeb vähetuntud Nagu vastukaaluks sellele saab sõna K. Pätsi või koguni esmakordselt filmiarhiividest välja too­ veendunud arvustaja ajaloolane Evald Laasi, kelle dud haruldasi filmikaadreid: Vene tsaari Nikolai II arvates vohas Eestis isikukultus, Pätsile ja Saksa keisri Wilhelm II kohtumine Tallinna reidil ehi- tati kümneid auväravaid, ta jalgade ette loo­ 1912. aastal, Nikolai II merekindluse nurgakivi pa­ biti lilli. nemas, punase Venemaa esindajad Trotski ja Jof- Filmis on võetud episoodid kohtumistest Läti, fe saabuvad Brest-Litovskisse rahuläbirääki­ Soome ja Poola riigipeaga. Väikeriik Eesti vajas 14 sõpru ja Baltimere-äärsete riigitegelaste kokku­ ratifitseerimine otsustati Riigikogu komisjonide saamistel ei räägitud sõprusest mitte vähe. Näe­ koosolekul ühehäälselt, selle vastu ei vaielnud ka me K. Pätsi esinemas Riias Läti Vabariigi 15. aatemees Jaan Tõnisson, Konstantin Pätsi põline aastapäeval, kus ta pidulikult kinnitas: "Me oleme rivaal. liitlased ja oleme sõbrad iga vaenlase vastu iga­ Filmi II jagu on laialivalguvani, sündmused ja veseks ajaks." jutuajamised on hakitud. Kinomajas nimetas autor Vestluses Matti Pätsiga mainib soome ajaloo­ M. Soosaar seda peegelduseks. K. Pätsi näeme lane Seppo Zetterberg, et Konstantin Päts oli Ees­ ainult kord, kõnelemas sõjaväeparaadil Vabaduse ti-Soome uniooni pooldaja. Lisame juurde, et väljakul (ajaliselt enne saatuslikku abistamispakti). Eesti-Soome liidu idee pooldajad olid juba Vaba­ Suurenenud on uute isikute osalemine (presidendi dussõja ajal teisedki Eesti esimesed mehed (Lai­ ihukaitsja Leopold Meos, tuntud Eesti Vabariigi doner, Seljamaa, Pitka). Soome aga suhtus liidu hauakaevaja Olga Lauristin, endine ENSV Julge­ ideesse pidevalt külmalt ja eitavalt. Juhtus ajaloo olekukomitee esimehe asetäitja Vladimir Pool). traagika, et 1940. aastal olime Molotovi-Ribbent- Kuuleme neilt uusi fakte, saame täiendavaid tead­ ropi pakti järel ilma sõprade ja liitlasteta. Kahjuks misi. L Meose arvates oli Tallinn 1940. aasta su­ pole filmis otseselt juttu Eesti - NSV Liidu abista­ vel nagu suur teatrilava. Tema on kõrge emissari, mispakti sõlmimisest. Sõna saab jällegi karm koh­ riigipöörde organiseerija Ždanovi Tallinna tuleku tunik E. Laasi, kes meenutab K. Pätsi sõnavõtte tunnistaja. K. Pätsil oli võimalus lahkuda mõnda isamaa kaitsmise vajadusest, seda viimati veel teise riiki. Koik oli ette valmistatud. Ihukaitsja ar­ paar päeva enne kahe suurröövli Euroopa oma­ vab: "Temal ei sobinud minna. Tema rahvas jäi vahelist jagamist. Miks K. Päts pakti sõlmimisega siia ja ta ka jäi siia." O. Lauristinilt kuuleme, et ta nõustus? Kas toimiti õigesti? Presidendi kantse­ kutsuti koos kaasosalistega saatkonda Ždanovi lei lem Elmar Tambek on oma mälestusteraama­ juurde instrueerimisele. Edasi taväidab, et K. Pät­ tus ("Tõus ja mõõn" I, Toronto, 1964, lk 287) sile määrati personaalpension. Õigem oleks siiski kirjutanud, et K. Päts oli enda õigustamiseks kor­ öelda elamisraha. V Pooli käes näeme K. Pätsi duvalt avaldanud järgmisi mõtteid: "Kumb oleks ol­ püstolit. Kuuleme põgusalt, mida K. Päts 1940- nud õigem ja eesti rahvale kasulikum, kas hävida 1941 Ufas interneerituna ning hiljem vangina mõt­ korraga või jääda ootama ja (võib-olla) kannata­ les ja soovis. (Nüüd on meil võimalik lugeda ka ma?" Vastupanu korral oleks presidendi arvates V. Pooli kirjutatud dokumentaallugu "Konstantin "linnad, vabrikud ja talud - kogu maa oleks olnud Päts. Eluaastad kodumaalt eemal", "Õhtuleht" tuhas ja põrmus. Mehed langenud ja naised, lap­ 18. XII 1991 - 10. I 1992.) sed Siberis (suremas)... Peame venitama, aega võitma, ootama...". See on üks vastuseid. Pakti Filmis isukalt einestav E. Laasi süüdistab, et pärast Nõukogude Liidu ultimaatumit "ta kahtlema-

"Riigivanem". Konstantin Päts lapselapsega. organisatsioonist "Rahva Omakaitse" (RO), mis asutati siiski K. Pätsi dekreediga 5 juulil 1940. aastal. Film lõpeb ootamatult stseeniga, kus ihukaits­ ja L. Meos räägib emotsionaalselt viimasest koh­ tumisest presidendiga Jämejala vaimuhaiglas. Selle lõigu oleks võinud viia ettepoole, Jämejala haigla töötaja meenutuste järele. Film oleks või­ nud lõppeda epiloogi-eelsete matuste kaadritega, mille lõpp-pildiks oleks soovinud näha kojujõudnud riigimehe kalmukivi. Lauri Kark märgib oma retsensioonis ("Sirp" 7. II 1992), et "Riigivanem" jääb mõneti päevapo­ <«!-«*^-4fc liitiliseks, olles ühtlasi tegemisaja dokument. Kuul­ sime M. Soosaarelt Kinomajas, ei film valmis 1991. aasta mais. Praegu võiks järelsõnas öelda, et K. Pätsi elu eesmärk, iseseisev Eesti Vabariik, on vormiliselt taastatud. Selle sisulise taastamise eest peab võitlus jätkuma. Lõpuks tahaks paljude "Riigivanem". Arnold Rüütel. filmis öeldud mõtete seast esile tuua Balti rahvas­ te saatusühtsust ja optimistlikku tuleviku ennus­ tust: "Vabaks saavad meie kolm rahvast ainult ta tegi seda, mida ta ei oleks pidanud ega tohtinud koos." Film esimesest ja seni ainukesest Eesti Va­ teha, ta kirjutas alla kõikidele korraldustele, mää­ bariigi presidendist on valminud. Ka teiste Eesti rustele, aktidele, millega lammutati seda Eesti riiki, Vabariigi suurmeeste (Vilms, Tõnisson, Laidoner, mille eesotsas ta ise seisis". Sellele E. Laasi ar­ Pitka) elu, töö, võitlus ja saatus vajab dokumen­ vamusele on raske vastu vaielda. taalfilmis jäädvustamist. M. Soosaar esitab küsimusi ühele endisele K. Pätsi monumendi lõhkujale (ise ta küll seda eitab), monumendi tükke oma hoone vundamen­ diks vedanud abielupaarile ja vaimuhaigeks jää­ nud, aktsendiga julgeolekumehele. Tundub, nagu oleks need inimesed kinolinal ajaloo kohtu ees, kellest julgeolekumehele on saatus mõistnud kar­ mi karistuse. Materjali valik on muidugi autori õigus. Kas see aga alati kõige teemakohasem ja õigem on olnud? Allakirjutanule tundub, et filmikaadrid Mo- lotovi reisist Saksamaale 1940. aasta novembris on ülearused, need ei ole seotud K. Pätsi ega Eesti Vabariigi looga. Selle asemel oleks näiteks soovinud näha K. Pätsi monumendi taasavamist, mis oli üle-eestiline ettevõtmine. Samuti tunduvad teemavälised olevad E. Laasile ja V. Poolile esi­ tatud isiklikud küsimused. Silma ja kõrva hakkasid mitmed väiksemad ebatäpsused. Nii väidab diktor filmi alguses, et et­ tenägeliku poliitikuna oli K. Päts juba aastaid koondanud sõjaväelasi rahvusväeosadesse. Siin on tegu ilmse liialdusega. Eesti rahvusväeosasid hakati formeerima 1917. aastal pärast tsaari ku­ kutamist ja see ei toimunud K. Pätsi üldjuhtimisel. Edasi väidetakse diktori suu läbi, et pärast 1924. aasta riigikukutamise ebaõnnestumist pandi paar­ sada mässajat Patarei vanglasse ja nad elasid seal K. Pätsi antud amnestiani. Tegelikult lasti 1938. aasta amnestiaga vabaks 104 kommunist­ likku poliitvangi, kuid 1924. aasta mässumeeste kohta amnestia ei kehtinud. (1940. aasta 21. juunil sai Patarei vanglast lahti umbes 30 punase vär­ vinguga vangi, kelle hulgas oli vaid kolm 1924. aasta 1. detsembri mässukatsest osavõtjat.) L. Meos meenutab, et meeleavalduse ajal Kadri­ oru lossi juures (so 21. juunil - K. D.) olid tege­ vuses ka huligaanid, osalt mundris, keda rahvas nimetas "röövlid omavahel". See väljend tuleneb 16 ARNO OJA

PRESIDENT LÄBI AJA JA INIMESTE

Mark Soosaare "Riigivanema" algusliitreis sei­ leja (nagu filmi esimeses osas), kuivõrd just la­ sab kirjas: "Konstantin Pätsi ja Eesti Vabariigi vastaja. Küllap sellest johtubki tema intervjuude lugu". Sõna-sõnalt kehtib see eelkõige filmi esi­ anonüümsus. Paraku aga tuleb nõustuda Lauri mese jao kohta. Teine jagu on juba suuresti kaud- Kärgiga ("Sirp" 7. II 1992), et dokumentaalfilmi vaatlus, ühe riigi ja tema juhi loojanguaegade vaatajal on õigus teada, keda ta nimelt näeb pa­ rekonstruktsioon, mis paljuski tugineb hilisematele rasjagu küsitletavat. Kuigi, mööngem, ega mõne kõrvutustele ja hüpoteesidele. Siit tulenevalt kes­ intervjueeritava nahas selles filmis küll olla tahaks. kendub ka peatähelepanu rohkem Pätsi enese isi­ Ent tagasi Pätsi isikuloo juurde. Niisiis: pida­ kule ja tema pärandile. Ehkki režissööri meetod nuks ta 1940. aastal vastu hakkama? Või hoopis muidu on sama mis algusosaski - avada Konstan­ maalt lahkuma ja oma rahva maha jätma? Et tal tin Pätsi lugu läbi aja ja inimeste prisma nähtuna. selleks viimaseks kindel võimalus oli, ütleb ekraa­ Filmi esimesest jaost olen sama ajakirja läi­ nil selgelt välja presidendi põline ihukaitsja Leo­ nudaastases 7. numbris juba pikemalt kirjutanud, pold Meos. Ent lisab kohe: miks ta pidanuks sestap jääb sedakorda tulipunkti teine jagu, Eesti minema - kõik lootsid, ka president ise, et Vene languse ja lootuse lugu. väed on siin väga lühikest aega. Vastuhakuvõima- Ajastusse viivalt kõnekas on "Riigivanem" II lust näeb oma tänaselt vaateveerelt pizzeria mu­ avakaadrite helitaust: laulu "Kui Kungla rahvas..." gaval diivanil ajaloolane Evald Laasi, kes söögi muretu viis läheb justkui iseenesest üle räigeks kõrvale süüdistab Pätsi, et too kõikidele Varese "Suur ja lai on maa...", mida saadab mürtsuv sõ- nukuvalitsuse määrustele ja aktidele allakirjutami­ javäemuusika. Eesti on vormiliselt küll veel ise­ sega lammutas sedasama Eesti riiki, mille eesot­ seisev riik, kuid temagi lennuväljadelt tõusevad sas ta ise seisis. Põhjendus kõlab nõnda: ta õhku Rahvasteliidu poolt agressoriks tunnistatud poleks tohtinud seda teha, sest ta oli juba vana N Liidu pommitajad, mis sõda kuulutamata pea­ mees ja ühe inimese hukkumine ei tähendanuks vad sõda Soome vastu. Kõige selle juures kutsub tervele natsioonile midagi. Seega pakub Laasi president Päts, kelle kõnet "valvamas" nii mõnedki Pätsile märtrikrooni, mida ise just ei näi ihkavat võõrvormis sõdurid, rahvast üles rahulikule tööle ("mina olen väike inimene, aga suurtelt me võime äreval ajal. Kas ta pidanuks teisiti toimima ja val­ nõuda"). Hakka või tõesti uskuma nüüd juba 90- mistuma riigikaitseks? Need küsimused jäävad aastase omaaegse ausambalõhkuja Hilda sõnu: esialgu kõrvale. "Eesti inimene on see kõige kuradim!" Nagu filmi esimeses jaoski, illustreerivad toda Soosaar ei õigusta ega süüdista kedagi, tema rahulikku tööd Soosaarel ikka kaadrid merest, lae­ näitab, usutleb, kommenteerib ja monteerib. Ehkki vadest, kalapaatidest. Asjaolu, et see viis, kuidas kõige selle taga võib tajuda siirast poolehoidu oma kaamera jäädvustab mööda jääd veetavat paati filmi peategelasele. Autori teravmeelsete usutluste (lotja?), meenutab ekraanil rohkem Repini kuulsat ning kommentaaride juures lubatagu siiski paar maali "Burlakid Volgal", milles pole midagi eesti­ märkust. Johannes Vares-Barbaruse kui sõjaaeg- pärast, võib autoril isegi taotluslik olla. Sest peagi jõuame arhiivikaadrite toetusel natside kiirmarsini "Riigivanem". Ajaloolane Evald Laasi. läbi Lääne-Euroopa, N Liidu tankide tolmuni Lää­ nemere rannikul, emissar Šdanovi saabumiseni Tallinnasse ning ikka ja jälle, üha uutes seostes, Balti rahvaste saatust määranud Molotovi ja Rib- bentropini. Tulekul oli aeg, mil üks okupatsioon asendus teisega ja, Soosaare sõnul, "Leningradi mehed teadsid meist paremini, kuidas Eestis enne elati". Toodud "Burlakkide"-võrdlus juhib mõttele, et puhuti ei käitu Soosaar "Riigivanem" ll-es mitte kui dokumentalist, vaid pigem kui mängufilmi la­ vastaja. Lavastuslik element on tema töödes alati tugev olnud, annab nüüdki häid visuaalseid kujun­ deid (näiteks vestlus Matti Pätsiga rongis või kaadrid Buraševo vaimuhaigla surnuaialt), ent se­ dakorda evib ka olulisi varjukülgi. Linateos venib ülemäära pikaks, ülevaatlikkust kahjustab rohkete ajaliste ette- ja tagasivaadetega süžee. Ka oma intervjuudes ei ole Soosaar siin mitte niivõrd usut-

17 "Riigivanem". Kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann poseerimas haavatud kangelase voodi juures. se "rahvajuht" kõrvutamine Karl Sigismund Litz- manniga (kuigi see võimaldas demonstreerida efektseid kaadreid) mõjub ülepakutuna. Litzmann oli võõramaalane, okupant, õigem oleks Varest võrrelda teise omamaise kvislingi, Hjalmar Mäega. Kuigi too, paraku, Kadrioru lossi elama ei mahtu­ nud. See loss on kui Eesti lootuse sümbol, ent kummitab autorit f.lmi lõpukaadriteni välja. Konstantin Päts aga viidi 19. juulil 1940 oma Kloostrimetsa talust ära Venemaale, esialgu Moskvasse. Päev pärast "eesti rahva palaval soo­ vil" ühinemist N Liiduga läks teekond edasi Baš-

"Riigivanem". Presidendi lapselapselaps Madi; "Riigivanem". Presidendi lapselaps Matti Päts. Päts. kaliasse, NKVD sisevanglasse. Väikesed poisid paigutati pärast lastekodusse. Aega sealtpeale kuni presidendi tagasijõudmi- seni kodumaale (toodi kinnises furgoonautos det­ sembris 1954 Jämejala haiglasse) kommenteerib filmis hiljutine KGB aseesimees Vladimir Pool. Pa­ raku peab nentima, et jälle on k.nouudis_"hapuks läinud". Enne filmi linaletulekut jõudis "Õhtjleht" Pooli materjali juba avaldada. Kuid vorst varsti vastu: Pooli veendumus, et isese svat Eestit ei tule veel niipea, oli sedaaegu samjti tühjaks saa­ nud. Miks ja millistel asjaoludel Eesti Vabariigi rau­ gastunud president aga veel Jämejalalt Venemaa­ le surema viidi, pole Vladimir Pooli ametkond tänini avalikustanud. Ehkki osa tolle firma mees­ test, nagu filmis näha, on täna juba ise Jämejala eluaegsed patsiendid. Mis aga sai tollest müstili- 18 г "Riigivanem". Rüütlirist päästis Nugiseks! elu. \\ Щ Berliinist toodi erilennukiga kohele arst, kes tegi WPYHH I •ММН^Н noormehe tervise nii korda, et see pärast Siberiski hästi vastu pidas.

уя sisendab ju ka "Riigivanema" väga poeetiline, ent sisuliselt tarbetu epiloog, milles vana ihukaitsja ; Leopold Meos püüab vaatajat uskuma panna, nagu oleks ta veel 1955. aastal Jämejalal e'usat ! ''ШН . Pätsi käega katsuda saanud. Aga oma filmiga lõi Mark Soosaar Konstantin Pätsile monumendi, mis paistab Tahkurannast - ^Д sootuks kaugemale.

Riigivanem". Abielupaar, kes kasutas presidendi ausamba kive oma maja vundamendi tarbeks. "Riigivanem' Konstantin Pätsi ihukaitsja Leopold Meos. sest püstolist, mis olevat kuulunud Konstantin Pät­ sile, seejärel oJnud "mõnda aega Karl Vaino isiklik relv" ja mida Vladimir Pool lõpuks oma peopesal hüpitas? Presidendi enda maised säilmed jõudsic igatahes kodumulda 21. oktoobril I990. Ent kuidas ja millele rajada Eesti tulevik? Siin pole isegi režissöor Mark Soosaarel käepärast nii suurejoonelist Konstruktsiooni nagu on "Riigivane­ ma" teist jagu läbiv "naftasõdade doktriin", mis ühendab Eestimaagi Iraani ja Kuveidi kaudu Pär­ sia lahe naftaga. Konstantin Pätsi 'apselapselaps Madli toodab ehitada Eesti riiki Jumala riigi kaudu. Kes aga seisaks vastse Eesti Vabariigi müüridel'' Veel peaetükkivamalt kui filmi esimeses jaos näeb Soosaar Pätsi järglasena Arnold Rüütlit. Loodame siis, et järgija oärib eelkäija parimad omadused Lootust, et "Eesti asi elab ja Pätsi vaim lehvib" 19 IK. ЯК« * JKflr Sr Л

* V»1**» *# А •••-

\*%.

AT- "" f Tl/ 'v 0

-... t*t*Tri KADI HERKUL

"PREILI JULIE" DRAAMAST BALLETINI "Jäädes väljapoole koole ja liikumisi, tõustes nende kohale, imes ta nad kõik enesesse. Naturalist sama­ võrd kui neoromantik, on Strindberg ekspressionismi eelkäija." T. Mann

I - maalitehnika, mis põhineb spektri analüü­ Oma teatriteooria sõnastas Strindberg sil, st püüdsid kasutada kujutavas kunstis põhiliselt kolmes töös: "Eessõna "Preili Julie­ rangelt teaduslikke tunnetusmeetodeid. Loo­ le"" (1888), "Kaasaegsest draamast ja kaas­ gilise järeldusena sellest sündis ajaloos post­ aegsest teatrist" (1889) ning "Avalikud kirjad impressionism, mis otsis orgaanilist tasa­ intiimteatrile" (1908). Strindbergi teooriast kaalu mõtte ja tunde vahel. kõneldes hoidun teadlikult selle nimetami­ Tahaksin ära märkida ka ühisjooni, mida sest "naturalistlikuks", sest "oma draamaloo­ paistab leiduvat Strindbergi naturalismil ja mingus, kus peaaegu iga uus teos on sürrealismil: 1) huvi alateadvuse ja seksuaal­ uus saabumine, eksperimenteerib Strindberg tungide vastu; 2) agressiivsus; 3) elu eba­ Byroni poeetiliste draamade, naturalistlike meeldivate ja räpaste külgede kujutamine. tragöödiate, bulvarikomöödiate, Maeter­ Huvitav on võrrelda neid sürrealismi põ­ linck! meenutavate muinasjutt-näidendite, hitõdesid töödega, mis said Strindbergi teat­ shakespeare'like kroonikate, ekspressionistli­ riteooria aluseks - prantsuse psühhiaatri ke "unenäomängude" ning sonaadivormis T. Ribbot' raamatud "Les Maladies de la vo- kammernäidenditega". Need sõnad selgita­ loute" (1883) ja "Les Maladies de la person- vad mõdagi Strindbergi teatriteoorias, mida nalite" (1885). ei saa kuidagi nimetada ühemõtteliselt natu­ Selgitades artiklis "Kaasaegsest draamast ralistlikuks. Samuti on dramaturgi naturalis- ja kaasaegsest teatrist" oma nõudmisi teatri­ miperioodi näidendeis tuntav paljude teiste le, tugineb Strindberg paljus E. Zola teooriale kirjandusvoolude mõju. ning kirjanduslikule praktikale. Ta toetab Huvitav on juba sõna "naturalism" tõl­ kõigit inimese ja ühiskonna uurimise tea­ gendus: "Keegi süüdistas meie realiste selles, duslikke meetodeid, mida Zola oma teostes et nad olevat - naturalistid. See on meie jaoks kasutab. "Zola ei saa minna mööda millestki igati austusväärne tiitel! Me armastame "na­ imepisikesest kui universumi osast, ent iial tuuri" (loodust, loomulikkust), me pöördu­ ei aja ta imepisikest segi suurega." Samuti me vastikusega ära tänapäeva sotsiaalsetest märgib Strindberg ära Zola teoste mittedi- oludest, politseiriigist." Siin võib märgata daktilise iseloomu ning determinismi print­ Strindbergi naturalismi kokkupuutepunkte siipide kõrvalekaldumatu järgimise: 'Ta impressionismiga. Selle kunstivoolu esime­ (Zola) ei süüdista ega mõista õigeks, sest ta seks teetähiseks sai ju teatavasti E. Manet' on loobunud neist mõistetest; ta piirdub vaid "Olympia", mis põhjustas skandaali just oma tegevuskäigu kirjeldamise, motiivide ja taga­ lihtsuse ja inimkeha loomulike vormide eda­ järgede määratlemisega". siandmise tõttu. Seejuures on huvitav mär­ Analüüsides Ё. Zola kirjanduslikke ma­ kida, et D. Ingres nimetas impressioniste nifeste, märgib A. Anikst: "Kirjanduse objekt "revolutsionäärideks", P. Merimee aga "natu­ jääb samaks - inimelu kogu oma ulatuses. ralistideks". Strindbergi naturalismis leidub Ent esmajärjekorras igiinimlikud tunded ja paralleele ka neoimpressionistide P. Signacki kired." Zola jaoks oli siinkohal esmatähtis ja G. Serat'ga, kes töötasid välja puäntillismi üldinimlike kollisioonide teaduslik tund­ maõppimine, põhjuste ja tagajärgede leidmi­ ne. Strindberg, hoopis teistsuguse hingelaa­ .August Strindberg Värmodöl 1891.a. diga kunstnik, määratleb oma ülesanded pi­ sut teisiti: "Tõeline naturalism otsib kohti,

21 kus toimub midagi võimsat, ta armastab seaduspärane kui õigesti ülesehitatud draa­ vaatemänge, mida ei saa näha iga päev." Es­ ma." matähtis pole niisiis füsioloogiliste detailide 3. Iga teo mitmekülgne motiveeritus. täpsus ega elukeskkonna igakülgne uurimi­ 4. Teater peab olema igavikuliste küsi­ ne, vaid tunde intensiivsus, sündmuse mas­ muste arutamise paik, mitte poliitiline areen. taap. "Seepärast valisin ma erakordse, kuid 5. Teatri ideaalvariant - väike lava ja saal, õpetliku langemise, ühesõnaga - erandi, kuid - täielik pimedus saalis, reeglit kinnitava suure erandi," selgitab - rambi puudumine, Strindberg oma eesmärke eessõnas näiden­ - minimaalne grimm. dile "Preili Julie". Vaatamata selle teatrimanifesti näilisele Strindbergi nõuded näidendi ja lavastuse naturalistlikkusele, ei eita Strindberg tinglik­ kohta on väga konkreetsed, nii et neid võib kust kui teatrile loomuomast elementi - las esitada teesidena. jääda maalitud dekoratsioon, ärge ainult joo­ 1. Näidendi tekst peab olema lühike - nistage ka kastruleid! "Meie aeg, pidevalt ruttav ja kiirustav, nõuab Kõige keerukama ning vastuolulisemana väljenduse lühidust ning täpsust." Põhjenda­ tundub Strindbergi naturalismi ning eks­ des oma mõtet, toetub Strindberg ajaloolisele pressionismi suhe, ent vastastikuse mõju ole­ traditsioonile: vanakreeka tragöödia oli ühe­ masolust annab tunnistust nending: "Oma vaatuseline, samuti paljude romantikute näi­ ideelis-kunstiliste eelkäijatena nimetavad dendid. See Strindbergi mõte on tihedalt saksa ekspressionistid erinevate rahvaste ja seotud impressionismiga: "Strindberg kuulu­ kontinentide kirjanikke: Whitmanit, Rim- tab monumentaalse draama kadumist ja ju­ baud'd, Apollinaire'i, Strindbergi..." hib teatrit miniatuuride juurde, mis С. Dahlström, uurides ekspressionismi impressionistlikult kujutavad erakordsete, mõjusid Strindbergi loomingus, leiab selle ühiskonnast ja tema huvidest kaugel seisvate voolu elemente vaid dramaturgi hilisloomin- isiksuste psühholoogiat." gust ning märgib, et näidendis "Preili Julie" 2. Peamine näidendis pole mitte pidevalt on tegemist ainult puhtformaalsete laenude­ arenev, kõiki gradatsiooniastmeid läbiv tege­ ga. Arvestades aga vormi ja sisu vahel toi­ vus, vaid sündmus - "Elu pole hoopiski nii mivaid keerukaid vastasmõjusid, tahaksin siiski ära märkida mõne kõige silmatorkava­ August Strindberg perekonnaga. ma paralleeli. 1. Ekspressionism kultiveerib internatiso- naalsuse doktriini - "Selline tunne pole ei saksalik ega prantslaslik. Ta on internatsio­ naalne." 2. Üks peamisi ekspressionistlikke ele­ mente on muusika. 3. "Ekspressionism pöörab tähelepanu vaid isiksuse üldistele, looduslikele külgede­ le, mitte inimkäte või intellekti loodule." 4. Ekspressionismile on omane autobio­ graafiline tendents. Ja ehkki näidendi "Preili Julie" ülesehitu­ ses võib leida kokkupuutepunkte (paljuski väliseid) ka ekspressionismi vormireeglitcga, tundub peamine peituvat muus - kirgede ja vihkamise tõeliselt ekspressionistlikus laen­ gus.

II "Armastuslugu peab olema sügav ja üldinimlik nagu kõik tõeliselt suur, püha ja kaunis elus - ta eksisteerib kui imeline unistus, mis haihtub tegelikkuses. Ent ta on olemas " (Pär Lagerkvist) Jõudes "Preili Julie", kirjandusloolaste ar­ vates Strindbergi kõige naturalistlikuma näi­ dendi juurde, tuleb alustada karakteri

22 määratlusest: "...esitasin oma tegelased Strindbergi maailmavaate ja loomingu taus­ peaaegu "karakteritutena", kuna "karakter" tal omandab puhtajaline kategooria süm­ kodanlikus mõttes tähistab midagi lõpetatut, boolse tähenduse. "Päike on talle kallis igaveseks fikseertut." Huvitav on kõrvutada eelkõige seepärast, et olles Universumi Isa, seda Strindbergi mõtet E Nietzsche poolt suutis ta ilma naise abita luua maailma". 1881. aastal öelduga: "Inimesest räägitakse Sellest J. Aihenvaldi teravmeelsest tähelepa­ sügava austusega: "See vast on karakter!" nekust järeldub, et jaaniöö - aeg, mil Koit Jah! Kui ta tegutseb tolle jämedakoelise loo­ ulatab käe Hämarikule - on maskuliinse stii­ gika põhjal, mis torkab silma kõige vähem hia pärusmaa. läbinägelikele inimestele. Delikaatsel, süga­ Päikese tähenduslik funktsioon pole näi­ val, kõrgema loogika järgi tegutseval isiksu­ dendis sugugi ainus sümbolismile viitav ele­ sel aga eitatakse igasuguse tahtejõu ja ment. Kõrvuti pisidetailidega - habemenuga, iseloomu olemasolu." Nietzsche mõju Strind- krahvi saapad, siisike (seda võib võrrelda Ib­ bergile võib märgata sellestki, et 80. aastate seni metspardi või Tšehhovi kajakaga) - vii­ lõpul muutub kirjaniku loomingus tähtsai­ tavad sellele ka enamtähtsad struktuuri­ maks kriteeriumiks jõud - tahtejõud, intellek­ elemendid: plastiliste kunstide ilmumine la­ tuaalne jõud, füüsiline jõud. Paljus leidub vale, pöördumine kultuuritraditsioonide siin kokkupuutepunkte Nietzsche üliini- poole. mese-teooriaga. Üllatavalt lähedased Strind­ Järgnevalt tahaksingi vaadelda näidendi bergi - Nietzsche karakterimääratlusele on "Preili Julie" seoseid antiigipärandi, mütoloo­ XX sajandi filosoofi, dramaturgi, teoreetiku gia ja muinasjutuga. Juba näidendi eessõnas J.-P. Sartre'i sõnad: "...teatris me näeme tihti pöördub Strindberg antiikteatri poole, mär­ muutumatut inimest muutumatus maailmas, kides, et "mittedramaatilised" (XIX sajandi ehkki me kõik teame, et maailm teiseneb realismi seisukohalt) vormid, mida ta kasu­ ning muudab seega ka inimest, ning et ini­ tab, on pärit antiigist: "Aja jooksul muutus mene muudab maailma." monoodia monoloogiks, koor - balletiks." Siiani on märkimata veel üks kihistus, Tundub aga, et põhiseos antiikdraamaga pei­ mis "Preili Julie'd" lugedes silma torkab ja tub mujal: "...tõeliselt traagiline on õnneliku mida võiks tüpoloogilisclt nimetada freu­ indiviidi krahh. (...) Kangelanna kutsub esile distlikuks. Kõige ilmekamalt on seda küsi­ kaastunde, sest me pole suutelised ületama must käsitlenud R. Einstein: "Jean tõuseb, hirmu, et sama saatus võib tabada ka meid." Julie langeb. Ühel tasapinnal kohtuvad nad Peaaegu sõnasõnaline ühtelangevus Aristo­ vaid seksuaalakti hetkel, igavese demokrati- telese draamateooria, kaastunde, hirmu ja seerija - seksi - abil"' Inimloomuse ürgele- katarsise ideedega, on siin ilmne. Antiigile mentide vaatlus on tähtsal kohal kogu ühelt poolt ning sümbolismile teiselt lähen­ Strindbergi loomingus: "Mees on naise ori. dab "Preili Julie'd" ka salapärane ettemäära­ Voit mehe üle on Eeva jaoks seda kergem, tus, saatus, mis mängib inimeste nagu et naisega-abikaasaga ühineb naine-cma." marionettidega. See on pärilik ettemääratus, Seda keerulisem on võitlus Jeanile, ja nähta­ "teaduslik saatus" Maeterlincki terminoloo­ vasti tuleneb siit ka näidendi finaal, milles gias. Hirmuäratav ja nähtamatu Isa - Kohtu­ on väga raske otsustada, kes on võitja, kes nik muutub päriliku ettemääratuse mate­ võidetu. Finaalis lõhub Strindberg ka ühe riaalseks väljendajaks. naturalistlikule tekstile omase põhikaanoni - H. Carlson pakub välja huvitava idee suletuse, kinnist trajektoori pidi liikumise uurida "Preili Julie" ülesehituste muinasjutu­ idee; naturalistlikus tekstis jääb Tuhkatriinu lisuse seisukohalt. Uurija arvates võib oma kolde äärde. Pisut teisiti sõnastatult "Preili Julie'd" võrrelda saksa muinasjutuga leiame analoogilise mõtte B. Madseni uuri­ "Printsess puu otsas". - Kord metsas jaluta­ musest: "Naturalistlik kirjandus on oma ole­ des märkas noor seakarjus puud, mille ok­ muselt pessimistlik, talle on omane "langeva sad kadusid pilvedesse. Ta otsustas ronida kõverjoone" struktuur." puu õtsa, et vaadata maailma sellisest kõr­ Ja ometi on kogu näidendis tunda Jeani gusest. Puu ladvas avastas karjus imekauni üleolekut, see väljendub isegi draama for­ lossi, milles elas võrratu printsess. Noor sea­ maalse ülesehituse tasandil: iga uus "epi­ karjus päästis neiu kurja nõia vangistusest sood" algab Jeani repliigiga. Samuti ei tohi ning nad laskusid maa peale. Siin ilmusid unustada, et tegevus toimub jaaniööl - välja nõia abilised. Karjus võitis ka nemad ning teenis nii ära printsessi armastuse. Mis­ Käesolevas töös on näidend selguse huvides sugused paralleelid tekivad näidendi ja mui­ jagatud kolmeks episoodiks, mida eraldavad nasjutu vahel? vastavalt pantomiim ja ballett. 1. Nii Jeani kui ka Julie unenägudes esi-

23 T*1T

r->^ Ж

-•»«^•Мк

"*^*% Ingmar Bergman filmivõtctel. I. Bergmani "Preili Julie". Jean - Peter Stormare, Kristin - Gerti Kulle. I. Bergmani "Preili Julie". Jean - Peter Stormare, Julie - Marie Göranson. neo puu motiiv; Julie meenutab puu otsas vangis olevat printsessi. 2. Muinasjutus peab karjus päästma printsessi kaks korda; Jeanil tuleks täita needsamad nõuded: Julie on vaja päästa toma unenäo käest; ta tuleb päästa ka pärast "langemist". Siinkohal hakkavadki ilmnema erisused muinasjutu ja näidendi vahel - ühelt poolt pole Jean suuremeelne päästja (ega ole ju Stnndbergki muinasjutuvestja!), teiselt poolt - koos printsessiga maale laskunud, peab karjus leppima sellega, et siin on ka printsess maine. Jean ci aktsepteeri neid mängureeg­ leid. 3. Kristini kuju on kurja nõiamoori figuu­ ri transformatsioon. Kirikusse minnes keelab ta tallipoisil hobuseid välja lubada - seega jä• tab ta Jeani-Julie ilma päästvatest muinasju- tusälgudest. Muinasjutulis-mütoloogiliste detailidega puutub lugeja kokku veel näi-

M. Undi "PreiliJulie". Julie- Viire Valdman, Jean - Andrus Vaarik. M. Undi "Preili Julie". Jean - Audrus Vaarik, Julie - Maret Mursa. P. Lauritsa fotod dendi mitmes stseenis, seepärast püüan lü­ Bergman oli kujunduses sõnasõnaliselt hidalt ära märkida veel mõned tähtsamad jälginud autori remarke, lava tagaseina neist: TULI - üks algelementidest - esineb ka­ klaasakendest paistev valgus - chakarva roo­ hes kontekstis: ta hävitas Julie isakodu; tule­ sakast täieliku ööpimeduse ning seejärel ere­ ga on ohtlik mängida. ARV 3 - nii da päikeselõõsani - oli ühtaegu nii sünd­ muinasjutuline kui ka religioosne sümbol - muste kujundajaks kui tõelise suveöö atmos­ omandab Strindbergil iroonilise varjundi: fääri loojaks. Unt on abstraktsem: kujutlus­ oma kavaleri treeniv Julie sunnib teda üle pilt jaaniööst tekib rohkem tegelaste sõna kui ratsapiitsa hüppama. Too hüppabki kaks etenduse välisilme kaudu (tõtt-öclda ei tohi korda, kuid seejärel lahkub (lõhub rituaali!). siinkohal unustada ka puhttehnilisi problee­ Mitmeid võimalusi nii vormianalüüsiks me: meie NT valguspark ja ruumid ei või­ kui ka näidendi filosoofia mõistmiseks pa­ maldagi bergmanlikku nüansirikkust ja kub nn LOOMAMÜTOLOOGIA (kirjelduste mastaapsust ühekorraga). Kõige vastuoluli­ abil paigutatakse inimene zooloogilisse ruu­ sem M. Undi lavastuses on allakirjutanu mi): meelest finaal - siin suundub Unt psühho- loogilis-realistlikult tasandilt talle omase - Julie eksinud koerakese lugu muutub ekstravagantse vormi juurde: süttib alul ere­ Jeani-Julie situatsiooni korduseks - üksikjuh­ valge, seejärel punane valgus, preili Julie esi­ tum omandab üldisema kõlapinna; tab oma lõputantsu, vesi lavaserval seisvas - koerakese nimi on Diana, siit tuleneb purgis värvub helesiniseks... Epateerivalt paralleel müüdiga Dianast ja Aktaionist; teatraalne, undilik - seda küll, kuid konkreet­ - Diana ja Aktaion - Seakarjus ja Printsess ses lavastustervikus kuidagi võõrastust teki­ - Don Juan ja Donna Anna - Jean ja Julie. tav. Kui kogu etenduse vältel säilis teatud Koik tüpoloogiliselt ühetaolised juhtumid, seesmine tasakaal Jeani-Julie vahel, siis nüüd millele Strindberg tekstis viitab, ühinevad lõ­ on selge - ka hukkuv krahvisugu on ikkagi puks Piiblilooks Aadamast ja Eevast. krahvisugu. Lõpp muutub ühemõtteliseks, võitja-kaotaja suhe pannakse kindlalt paika. III Bergman jäi seevastu lõpuni autoritruuks: Kõige eespool öelduga ei püüa ma sugu­ kindlal sammul väljub Julie tagaseinas asu­ gi tõestada "Preili Julie" teistsuguste tõlgen­ vast klaasuksest; hetkeks hinge tõmmanud, duste kohatust, pigem on siiski tegu haarab Jean krahvi saapad ning kandiku teoreetiku nägemusega näidendist. Selle elu­ kohvikannuga ja, rahulik naeratus näol, lah­ kauge formaalanalüüsi lõpetuseks tahaksin­ kub. Siin ei jõua tragöödia lavale. gi mõne reaga iseloomustada juba konkreetseid "Preili Julie" lavastusi - Mati NB! Nende kahe erineva Strindbergi-tõl- Undi versiooni (1987), mis etendus Noorsoo­ genduse võrdlemist raskendab asjaolu, et teatri väikeses saalis, ning 1988. aastal Mosk­ Bcrgmanil oli tegu rahvusliku klassikaga, vas nähtud Ingmar Bcrgmani lavastust. mille uudne nägemine on hoopiski raskem. Näidend ja lavastus - kas piisab autori­ Seega ei oska kuidagi aimata, kui palju oli tekstiga adekvaatse ruumilis-tcgevusliku pil­ nähtud etenduses Bergmanit, kui palju tra­ di loomisest, n-ö teksti visualiseerimisest või ditsiooni. Seda enam, et sama ringreisi ajal peaks lavastaja pakkuma välja eripärase Moskvas esitatud "Hamlet" oli küll kõike maailma, mis lisaks autori omale uue mõõt­ muud kui autoritruu. me? Usun, et on piisavalt mõttetu vaielda 1989. selle abstraktsiooni üle, otsida küsimusele Kevad 1991 pakkus eesti publikule veel vastust teooria valdkonnast. Mati Unt lisab ühe "Preili Julie" tõlgenduse - "Estonia" teat­ oma nägemuse, Ingmar Bergman usaldab ris esietendus rootslannast koreograafi Birgit autorit, ja ... mõlemal on õigus! Oma üld- Cullbergi maailmakuulus ballett "Preili Ju­ õhustikult paistis Undi lavastus julmema, lie", mille esmalavastus sündis küll väga traagilisemana; siin käis võitlus elu ja surma ammu, 1951. aastal. peale. Bergman oli teatraalsem ja ilusam Läbi aegade on ballettmeistrid üritanud (ehkki - hoopiski mitte ilutsev). Bergmani esitada tantsukeeles oma nägemusi kirjan­ etendusel vapustaski eelkõige uskumatu ta­ dusteostest ning vaieldamatult on teatri­ sakaal naturalismi ja poeesia vahel; siiani on lukku kinnistunud "Romeo ja Julia", "Baht- meeles stseen, milles liikumatult laua ääras istuvad Jean ja Julie nuusutavad sirclioksa. Teksti pole, tegevus ei arene. Vaid üksikud, tolli-täpsuselt paika pandud liigutused. Sel B. Cullbergi "Preili Julie". Julie - Knie Kõrb. hetkel muutus vaikus laval kõnekaks, sündis püha teater. T. Veermäe foto

26 ^fe г 4 i

šissarai purskkaevu" jt balletiversioonid. kõrki Julie'd leebumas, Jeani poole tõmbu­ Ometi on klassikalise balleti pärusmaaks jää­ mas. Siin heitlevad oma seisuse tunnetus j.i nud tänini muinasjutt. Balletivormi üldista- naiselik iha. Kord on Kõrbi Julie igatsevalt j,i vus, sümbolirikkus, tantsukeele estetisee- alistuvalt liibuv, samas astub ta, Jeani selga ritus muudab balleti hoopis reaalsusekauge- astmena kasutades enesekindlalt laualt põ­ maks kui mis tahes muu teatrižanri. Kano­ randale. Just see pidev liikumine eriilmeliste niseeritud liigutuste kogum ja ettekujutus tunnete piirimail sünnitab lavastuse kirkuse ilust kui tantsukunsti ühest peamisest hinda- ja psühholoogilise veenvuse. miskritceriumist on viinud selleni, et enam­ Kuidas hinnata nüansirikkust, rolli psüh­ jaolt on balleti seos ajastu üldiste kultuuri- holoogilist läbitunnetatust balletilaval, kus suundumustega üsna kaudne ja tabamatu. kõik on sõnadega väljendamatu ja hajuv, Hoopiski võõras tundub balletimaailma es- emotsioonidele tuginev? Võibolla ei saagi tetismikesksusele olevat naturalism, eluolu balletilavastuses lahata iga üksiku stseeni, räige ning ilustamata esitus. iga üksiku liigutuse tähendust, ent lavatege­ Birgit Cullbergi "Preili Julie" ei preten­ vuse pingelistes muutustes kindlasti joonis­ deerigi naturalistliku balleti nimetusele. Ko­ tub meie ette ootamatult dramaatiline pilt reograafia toetub klassikalistele liigutustele, ühe krahvisoo langusest. oskuslikult sulatab Cullberg ühtsesse tantsu- joonisesse Julie akadeemiliselt lihvitud paad ja lihtsakoelise rahvatantsu-stilisatsiooni. Rahvatantsude aeglane partcrtehnika rõhu­ VIITED tab Julie tantsu elegantsi ja kergust. Oma Strindbergi teatriteoreetiliste kirjutiste tsitaadid on ülesehituselt on "Preili Julie" draamaballett, pärit: milles koreograaf on seadnud enesele ees­ Strindberg, A. Izbrannõje proizvedenija, märgiks anda võimalikult täpselt edasi 2-es köites, k. I, Moskva, 1986 Strindberg, A. Poln. sõbr. sots., k. I, Moskva, Strindbergi näidendi tegevust. Ühelt poolt 1910. loob Cullberg suurepärase süžeeliselt jälgita­ Skandinavskije pisateli о literature. Moskva, 1982. va story, teisalt on ballettmeister suutnud ku­ 1 R. Brustein. The Theatre of Revolt. Bos­ jundada täiesti eripärased karakterid, anda ton-Toronto. 1964, lk 87. edasi tegevuse jooksul toimuvad muutused 2 A. Strindberg. On Realism. Some View­ inimsuhetes. Nii on sedakorda küll põhjust points. Rmt-s: G.B. Madsen Strindberg's Natura­ kahe käega alla kirjutada Strindbergi väitele, listic Theatre. Seattle, 1962. ЗА. A n i k s t. Teorija dramõ na zapadc vo vtoroi et teater on pildipiibel. polovine XIX veka. Moskva, 1988, fk 167. "Preili Julie" on alatuse ja armastuse, ma­ 4 A. Gvozdev. Zapadno - jevropeiski tea tr daluse ja nõrkuste lugu. Ja ehkki nii ballett­ na rubeže XIX i XX stoleti. Otšerki. Leningrad- meister kui osatäitjad loovad ka Jeani ja Moskva, 1939, lk 158. 5L. Kopelev. Dramaturgija nemetskogo eks- Kristini kujude veenvad tõlgendused, on perssionizma. Moskva, 1966, lk 41. "Preili Julie" keskmes ikkagi nimiosaline. 6E. Bentley. The Palywright as Thinker. New Kaie Kõrbi aristokraatlik lavasarm leiab York, 1963, lk 278. selles partiis oma seni kõige täiuslikuma väl­ 7 С. Dahlström. Strindbergs Dramatic Ex­ pressionism, Ik 58. jenduse. Toma Julie's on ühtaegu Ottilie kül­ 8 Tsiteeritud raamatust: R. Gilman. The Ma­ ma ja kalki sära ning Giselle'i ustavat, kõike­ king of Modern Drama. New York, 1974, Ik 97. võitvat armastust. Meie ees on Strindbergi 9 R. Brustein op. cit., Ik 115. lõhestunud naine, ori ja valitsejanna ühtae­ 10 J. A i h e n v a 1 d. Slova o slovah. Peterburg, 1916. go- 11 B. G. Madsen op. cit., Ik 166 (Väljendit Peente ja teravate liigutustega ilmub la- "langev kõverjoon" - "stürzende Kurve" - kasutas vaserva Julie-Kõrb. Ta ei kiirusta, ta jälgib ja esmakordselt R. M. Riike Jakobseni teose "Marie naudib oma võimu. Otsekui oma üleolekule Grubbe" kohta.) 12 J. Aihenvald. Op. cit. veel kord kinnitust otsides laseb Julie peig­ 13 H. G. Carlson, Strindberg oeh myterna. mehel üle ratsapiitsa hüpata (stseen, mis näi­ Stockholm, 1979. dendis antud pelgalt meenutusena, on balle­ tis tegevuse keerdkäikude mõistmiseks ära lavastatud). Hetk hiljem näeme sedasama

B. Cullbergi "Preili Julie ". Julie - Kaie Kõrb. G. Vaidlafoto

29 -..> ч

Elmo Niigancn Ivo Kuusk Mai Murdmaa

Uile Ulla 30 Naisnäitleja preemia - Kaie TEATRI(ELU)KROONIKAT Kõrb (Julie "Estonia" teatri la­ vastuses "Preili Julie").

Meesnäitleja preemia - Ain Lut­ sepp (Mees - "Kokkusaamine", Härra Smith - "Kiilaspäine laul­ janna", Dr Leo Nõges - "Largo desolato").

Balletiprecmia - Mai Murdmaa (M. Murdmaa/A. Pärdi ballett "Kuritöö ja karistus").

Ooperipreemia - Ivo Kuusk (Pinkerton - "Madame But­ terfly", Novgorodi suurkaup­ mees - "Ratsamees").

Teatrikunstniku preemia Goorg Sander Kaie Kõrb Georg Sander (Л. Sallineni ooper "Ratsamees" "Estonia" teatris).

Kriitiku preemia - Ülo Tõnts (aasta jooksul ilmunud artik­ lid).

ERIPREEMIAD:

Ago-Endrik Kerge - kaasaegse ooperi originaalse tõlgenduse eest A. Sallineni ooperi "Ratsa­ mees" lavastuses.

Andris Frcibcrgs, Lloyd Sob- bol - M. Murdmaa/A. Pärdi "Kuritöö ja karistuse" kujundus- ja valgusrežii.

Ülle Ulla - Vanem naine - "Ilve­ se tund".

Ahi Lutsepp Priit Põldroosi nimeline pree­ mia - LILIAN KIREPE (aastate­ pikkuse tõhusa töö eest teatri­ Lilian Kirepe loo kogumisel ja süstematiseeri­ misel. Teatriteaduslike kirjutiste G Vaidla, K. Suure, T. Tormise, ning Liina Reimani loomingu- j. Tensoni, A. Tatsi, T. Sula, pärandi uurimise ja vahendami­ K. Rannu, K. Uimani ja T. Huigi se eest). fotod Aleksander Kurtna nimeline preemia - ÜLEV AALOE (pi­ kaajalise viljaka tõlketegevuse eest ja eriti silmas pidades 1991. Rahvusvahelisel teatripäeval a tõlkeid: J. Bargiuni-B. Ahlforsi märtsis 1992 jagati välja vaba­ "Kas Kongos on tiigreid?", S. To- riiklikud aastapreemiad teatri- eliuse Printsess Nobekeel", tegelastele. В.. Garpe "Juliale" ja Р. O. En- quisti "Ilvese tund"). Aasta parim lavastus - "Armas­ tus kolme apelsini vastu" Ants Lauteri nimeline preemia "Ugalas" (lav Elmo Nüganen). (lavastaja- ja näitlejapreemia) - ELMO NÜGANEN (eelkõige la­ Lavastajapreemia - Priit Peda­ vastajatöö ja osatäitmised lavas­ jas (M. Kõivu "Kokkusaamine" tustes "Sinder-Vinder", "Armas­ Eesti Draamateatris, P. Vallaku tus kolme apelsini vastu" ning "Epp Pillarpardi Punjaba poti­ "Kajaka" lavastus). Priit Pedajas tehas" "Endlas"). 31 ANDREI MIHHALKOV-KONTŠALOVSKI

NÄEN UNES ANDREID

Andrei Tarkovski ja Andrei Mihhalkov-Kontšalovski töötasid 1960. aastate algul mitmel korral koos, viimati "Andrei Rubljovi"(1966) võtete aegu. Juba siis ilmnes nende põhimõtteliselt erinev suhtumine filmikunstisse: Tarkovski -pidas kõige tähtsamaks vaimsust, Kontšalovski eelistas aga tundelisust, hingelisust. Mõlema hilisem loometee tõi veelgi selgemini esile nende sihiseadmiste täieliku vastandlikkuse. Venemaalt lahkunud, püüdis Kontšalovski sisse elada Hollywoodi filmiellu, mis tal osaliselt õnnestuski, samas jäi Tarkovski pagenduses lõpuni seotuks euroopa kultuuritraditsiooniga. Avaldatav pihtimus toob meile pisutki lähemale kahe läbinisti erineva kunstniku mõttemaailma.

32 Neil aastatel, mil Andrei lõi oma viima­ sed neli filmi, ma peaaegu ei suhelnud te­ maga. Meie loomingulised seisukohad erinesid sedavõrd, et lepitada neid polnud enam mingit võimalust. Mulle tundub, et siin oli tegemist vene loomusele tüüpilise kaldumisega äärmustesse. Ehkki pealtnäha polnud meil ju midagi jagada. Eks jätku ju siin maailmas kõigile ruumi. Ta eitas järsult kõike, mille kallal töötasin pärast "Onu Vanjat", ei võtnud tõsiselt ei Romanssi armunutest" ega "Siberiaadi" - ning mina vastasin talle samaga. Ma liigita- sin lõputult pretensioonikate kilda nii "Peeg­ li", "Stalken', "Nostalgia" kui ka "Ohver­ duse". Leidsin, et need on pigem iseenda kui tõe otsimine kunstis. Isegi soov säilitada kord juba leitud stiil mattis minu arvates enda alla tema filmide mõtte. Loomulikult on see arvamus subjektiivne. Võimalik, et aeg veenab mind nende hinnangute ekslik­ kuses. Kuid seni on nad niisugused. Kummalisel kombel näen Andreid sage­ damini unes kui kedagi teist. Räägin temaga oma unenägudes, ükskord lendasime isegi koos temaga mööda korterit ringi. Mulle en­ dalegi on see üllatav. Isegi mu lihane ema ei ilmuta end mulle unes nii sageli. Nähtavasti läbib midagi Andreiga seotut kogu mu elu . Mui on tunne, et konflikt, mis meid teinetei­ sest lahutas, jätkub tänapäevani. Jutt on eel­ kõige loomingulisest konfliktist. Jah, ta tundus mulle ehmatavalt preten­ Andrei Mililmlkov-Kcnl Salo vski. sioonikas; tõsidus, millega ta suhtus omaen­ da isikusse, ei jätnud kohta irooniale, ta tundis ennast messiana. Arvan, et need oma­ Mina aga ei arvanud siis ega arva ka praegu, dused ei tule kunstnikule kunagi kasuks. et vaatajale vastuvõttu kergendada tähendab Tarkovski oli oma ande vang. Tema filmidki talle järele anda. Ütles ju Puškingi, kes su­ kujutavad endast millegi sõnades väljenda­ gugi ei kaldunud alahindama kunsti vääri­ matu, hälinana ebamäärase piinarikast otsin­ kust: "Rahvas nagu lapsedki nõuab köitvust, gut. Kuid võib-olla just see teebki need nii tegevust... Naer, halastus ja õudus on meie ligitõmbavaks. kujutlusvõime need kolm keelt, mida dra­ Meie koostööst võiks nii mõndagi mee­ maatiline lummus vapustama peab." Olen nutada. Sõpradeks saime väga kiiresti. Tema­ alati püüdnud kontrollida filmi tulevast ga võrreldes opereerisin mina nähtavasti mõju nende kolme emotsiooniga. Andrei aga palju traditsioonilisemate kategooriatega. rääkis tunnete akumulatsioonist, mis peab Lahkarvamused meie vahel algasid juba ala­ välja kasvama abstraktsest mõtlemisest. tes "Andrei Rubljovist". Hakkasin tajuma, et Esimese tõuke lahkarvamusteks andis tee, mida mööda läheb tema, on eksitee. Ja minus tekkinud kahtlus, kas Andrei ikka selle ekslikkuse peamiseks põhjuseks oli see töötab näitlejatega õigesti. "Rubljovi" võtetel ülemäärane tähendus, mida ta omistas enda­ toppis ta nende pead täis arutlusi, nii et le kui lavastajale. nood lakkasid lõplikult mõistmast, mida ja Selgitan. Mõnd stseeni üles võttes olen kuidas mängida. Ma ütlesin talle: "Kas sa ei ma püüdnud olla maksimaalselt halastama­ võiks seletada Stanislavski järgi, mida sa tu kõige filmitava vastu. Praegu olen ma sel­ neist tahad?" les püüdluses muutunud veelgi halastama­ Ma muidugi mõistan, et ka Konstantin tumaks. Olen alati tahtnud muuta stseeni Stanislavskisse võib väga mitmeti suhtuda. võimalikult väljendusrikkaks just kärpimistc Mõned minu poolt igati austatud lavastajad arvel. Andrei aga tahtis sedasama saavutada on tuntud sõnu parafraseerides öelnud: "Sta­ pikendustega. Tema positsioonis oli kõiguta­ nislavski nime kuuldes haarab mu käsi isee­ matust, mis ulatus enesehävitamiseni. Teda nesest püstoli järele." Andreile olid Stanis­ huvitas vähe, kuidas võtab stseeni vastu vaa­ lavski põhimõtted samuti võõrad. Oma arut­ taja - ta mõõtis kõike selle järgi, kuidas see lustega oli ta võimeline viima iga näitleja mõjub temale endale. täieliku kurnatuseni. Toimus see, arvan ma, Ta kordas tihti üht Ivan Bunini ütlust: sel põhjusel, et tema mõistus ei olnud mitte "Ma pole kuldrubla, et kõigile meeldida." analüütilist, vaid intuitiivset laadi. Just see- 33 pärast oligi tal nii raske selgitada soovitut näitlejale, täpselt samuti nagu stsenarietilegi. Võimalik, et "Andrei Rubljovi" stsenaa­ rium oli andekas, tormiline, täis kujutluslen­ du, kuid see oli ebaprofessionaalne. See ei mahtunud mitte mingitesse dramaturgilise vormi parameetritesse. See koosnes kahesaja viiekümnest leheküljest, mis tavapärase, võ­ tete jaoks ettenähtud variandi korral oleks muutunud vähemalt neljasajaks. Kui Andrei filmima asus, kohus metraaz nagu tainas ast­ jas. Sellest hirmunult helistas ta mulle: "Ma ei tea, mida teha. Koik on üle pea kasvanud. Peame hakkama midagi lühendama." Ning me asusimegi stsenaariumi halastamatult lü­ hemaks raiuma: sellest lendas tervenisti välja katkustseen ja veel palju muudki. Sest sisu­ liselt oli tegemist mitte stsenaariumi vaid poeemiga Rubljovist. Ma ei taha öelda, et sil­ mapaistva linateose aluseks peab kindlasti olema täpne, lõpetatud stsenaarium - mõni­ kord valmib film ka selle kiuste. Ainult, et kui see, mis peaks olema stsenaariumi staa­ diumis, tehakse valmis võtete ajal, läheb see maksma palju rohkem verd, närve ja pisa­ raid. Nähtavasti juba siis andis Andrei end in­ tuitsiooni võimusesse, millest peagi sai ka tema filmide põhiomadus. Artikuleeritud "Andrei Rubl}cm", 1966. Režissöör Andrei kõne loovutas neis koha üminale. Oma kir- Tnrkovskr. Anatoli Solonitsõn (Andrei Rubljov)ja jatöödes torkisime teineteist teravate sõnade- Nikolai Burljajev (Boriska). ga. Andrei kirjutas siirusest kui filmi tähtsai­ mast omadusest, millele mina vastasin: lehm ammub ka siiralt, kuid kes teab, millest ta ammub?

34 Bressoni filmid tumma üminat, kes teab mi­ dagi kolossaalselt tähtsat. Oskus väljendada väljendamatut on väga raske viis vaatajaga suhelda. Bresson on kunagi suurepäraselt öelnud: "Väga tähtis on mitte eksida selles, mida sa näitad, kuid veelgi tähtsam on mitte eksida selles, mida sa näidata ei taha." Seda reeglit järgis ka Andrei. Oma viimastes filmides toetus ta sisemi­ selt Bressonile. Oli tarvis väga suurt mehi­ sust, et tema põhimõtteid - eemalolekut, külmust tohutu sisemise läbitungivuse juu­ res - veelgi kaugemale arendada. Enne Bressoni mõju oli aga palju teisi. Al­ gas kõik Albert Lamorisse'ist. Jooksime vai­ mustunult vaatama tema "Punast õhupalli" ja filme kuldkalakestest, mis peegeldusid nii minu "Poisis ja tuvis" kui ka Andrei "Teerul­ lis ja viiulis". Seejärel murdis meie maailma sisse Federico Fellini oma "Tee" ja "Cabiria öödega", seejärel aga Jean-Luc Godard filmi­ ga "Viimasel hingetõmbel". Nende kannul tuli Akira Kurosawa, kelle mõju võib tajuda nii "Andrei Rubljovis" kui ka "Esimeses õpe­ tajas": vehkisin temalt tervete lõikude kaupa maha, mida ma aga sugugi ei häbene. Henri Matisse on öelnud, et tõeline kunstnik viibib alati kellegi mõju all, peab läbi käima kõik mõjutused. "Peegel", 1975. Režissöör Andrei Tarkovski. Oma lavastajapraktika tegin "Ivani lapse­ Margarita Terehhova (ema). põlve" juures, mängisin seal väikest osa, mõtlesin läbi mingid olulised lõigud, eelkõi­ ge unenäokohad, stsenaariumis. Kui aga Tar­ Goebbelsi söestunud tütardest, olin piiritult kovski puänteeris finaali kaadriga Joseph nördinud. "See on õudne. Tülgastav!" tund­ sin pahameelt. "Sa ei saa millestki aru," vas­ "Solaris", 1973. Režissöör Andrei Tarkovski. tas tema, "ära montaažiruumi enam oma Donatas Uanionis (Chris) ja Nikolai Crinko (isa). jalga tõsta!" "Ma poleks niikuinii tulnud," karjusin mina ja lõin ukse tagantkätt kinni. i Aasta-paari pärast mõistsin, et see oli gran­ dioosne, geniaalne leid. Selles oli midagi kummalist, ootamatut, nende aastate filmi­ kunsti jaoks mõeldamatut. Nähtavasti oma loomuse kirglikkuse tõt­ tu, ehkki küll püüan jõudumööda olla salliv, on mulle määratud hilinemisega mõista kõi- e Andrei poolt filmis tehtu tähendust. Kuid f a täna ei suuda ma olla salliv tema kõrva­ lekaldumatu eemaldumise vastu filmikunsti emotsionaalsest sisust. Juba "Ivani lapsepõl­ ve" väntamise aegu rääkisime temaga ekraa­ ni tundelisest loomusest, erootilisusest - siis köitis see kõik teda väga. Kuid pikkamööda läks ta üle teise usku. Tihti räägitakse tema filmide vaimsusest, neid läbivast kõlbelisest ideaalist, nende re­ ligioossusest. Kuid selles religioosses varjun­ dis tundus mulle olulisena tema evolutsioon puhtalt tunnetele rajatud ja armastust üli­ maks pidava vene õigeusu kultuuri juurest lääne kultuuri poole. Oma kunstis muutus ta üha rohkem ka­ toliiklaseks, isegi protestandiks, nii imelik kui see ümbersünd tema jaoks ka poleks ol­ nud. Tundelise armastuse juurest pöördus Tarkovski üha rohkem vaimse armastuse "Stalker", 1980. Režisöör Andrei Tarkovski. poole, röökides endast välja seda õigeusu al­ Aleksandr Kaidanovski (Stalker). get ja asendades selle protestantismiga. Ta asendas hinge vaimuga. Hing on naiselik, soe, soojendav, lainetav, uje alge. Vaim aga emotsioone. Taolist seisukohta järgib ka mehelik. Ta on klaas (tahaks öelda vanaslaa­ Krzysztof Zanussi, nad on Andreiga hinge­ vi keeles - stklo) ja jää. sugulased. Minu arvates on aga emotsiooni­ Oma sisemuses Andrei võib-olla ei taju­ deta kunsti võimalus vaid kahetsusväärne nud seda, kuid ehitamist alustas ta puust, lõ­ eksitus. Kuid Tarkovski oli seda usku, et petas aga marmoriga. emotsioonid, tundelisus on vaimsuse suhtes Vaimsest kunstist mõtiskledes jõudis Tar­ vaenulikud. Et vaimsus nagu religioongi kovski üha enam selleni, et too ei kannata 36 peab seisma väljaspool tundeid. Selles mõt­ tes püüdis ta luua religioosset filmi. See oli meievaheliste lahkarvamuste põhipunkt. Mulle on kunst armastuse sõnum, armastus aga ürgselt tundeline, hingeline. Ta on mäng. Ma olen mängu ja lapsepõlve poolt. Andrei aga, püüdes üha rohkem sarnaneda prohve­ tiga, vastandas ennast kõigele inimlikule. Andrei astus üha kindlamini teele, mille oli ette näidanud Bresson. Kõikidest tema te­ gelastest said Tarkovskid. Filmist filmi omandas üha suuremat tähtsust üldmulje - mitte inimnägu ja maailm, vaid maailm ja inimnägu ühe osakesena selles. See aga ei tä­ henda, nagu poleks näitlejate valik talle üld­ se tähtis olnud. Ta otsis näitlejaid tõsiselt ja hoolikalt, kuid otsis vaid neid, kes suutsid väljendada teda ennast, mõista sõnatult tema meetodi intuitiivsust. Selles oli mul raske Andreiga nõustuda: jutlustan ka praegu emotsionaalset filmi­ kunsti - kunsti, mis opereerib tunnete reaga. Võrdlen filmi siiski alati muusikaga, mit­ te mõtete, vaid emotsioonide liikumisega. Kui emotsioon katkeb, on häiritud ka see niit, see vastastikune mõjuvool vaataja ja ek­ raani vahel, millest sünnibki filmi terviklik­ kus. Andrei aga lõhkus seda katkematust pidevalt. Tema filmides on hetki, mil langed lihtsalt ekraaniga kontaktist välja. Ja milli­ "Stalker". Anatoli Solonitsõn (Kirjanik) ja seid jõupingutusi ma tähelepanu hoidmiseks Aleksandr Kaidanovski (Stalker). ka poleks teinud, osutus kõik asjatuks. Tarkovski suhtuski filmikunstisse mitte kui vaatemängu, veelgi vähem - kui meele­ oma põhimõtetes fanaatiliselt, enesehävitus­ lahutusse. Tema jaoks oli see vaimne koge­ likult vankumatu. See andis talle jõudu ja mus, mis muudab inimese paremaks. Selles julgust. Võib-olla seisnebki anne julguses? oma veendumuses oli ta lõpuni siiras ja pii­ Võib-olla ei jätku mul endal julgust öelda ritult tõsine. Aleksandr Skrjabin oli ju ka lahti teatud reeglitest, astuda üle tavapära­ veendunud, et muusika abil võib parandada suse piiridest? Kuid mul pole selleks taht­ kurjategijaid. Ta kavatses isegi püstitada ko­ mist. Püüdes kaaluda, kas mina oleksin looniatesse suured lavad ning esitada sealt võinud teha Andrei filme, vastan viivitama­ oma teoseid. Ta uskus kunsti piiritusse jõus­ tult ja üheselt: ei, ei oleks võinud. Ma oleksin se. Minul sellist veendumust ei ole. Olen pi­ kindlasti läinud teist (ei välista, et juba sis­ gem nõus Felliniga, kes on öelnud, et film setallatud) teed. on suurepärane mäng, kuid ikkagi ainult Oma püüdlustes mõista iseennast, taba­ mäng. Kui mul tuleks valida näitlejate-sko- da unenägude sinilindu käis Andrei tagasi morohhide ja näitlejate-filosoofide vahel, siis vaatamata. Tema läbitud tee on tohutu. Ja ik­ esimesed on mulle palju lähedasemad. Seal­ kagi tundub mulle, et tema filmide kirjan­ juures pole skomorohhidel sugugi keelatud duslik osa jääb alla nende plastilisele reale. olla filosoofid. Ka veidratele ja narrikestele Dialoogides on tunda pretensioonikust. Plas­ võivad olla kättesaadavad tarkuse sügavu­ tika on seevastu fenomenaalne, jumalik. Siin sed. oli ta oma maitses ideaalselt laitmatu. Tema Fellini on arvamusel, et režissöör peab tähelepanu esteetilise külje vastu oli tihti üle­ olema pisut ka laps. Tarkovski lapselikkus pakutud. Minu jaoks on tema filmides siiski seisnes tema sügavaimas, naiivses usus midagi puudu. Viimastes neist ci jätku tun­ kunsti absoluutsesse võimu, siit aga ka oma delisust, inimlikku soojust, hingelist osa­ erandlikku messiarolli. Inimesena oli ta tihti võttu. ebasümpaatne - õel ja terav, alati väga när­ Võimalik, et Tarkovskis on midagi mulle viline. Kuid kõige selle taga võis aimata te- kättesaamatut. Ma isegi kadestan neid, keda raskõva, vankumatut veendumust, et teha tema filmid vapustavad. Juba see fakt ise, et tuleb ainult nii, nagu teeb toma. tema looming avaldab sellist muljet, ning et Oma viimasel kümnel tööaastal, pärast tal on tohutu mõju noorte lavastajate hulgas, "Solarist", tegi Andrei oma kunstifilosoofiaks räägib tema suurusest. Minu kuulmine on veendumuse, et tema filmide vastuvõtuks on teistsuguse ehitusega. Ma näen toma filmi­ vaja tohutut jõupingutust. Tema ande erand­ des vapustavaid lõike, kuid tervikuna neid likkus seisneski nähtavasti selles, et ta oli vastu võtta ei suuda. Muide, seda juhtub 37 "Nostalgia", 1983. Režissõör Andrei Tarkovski. ikka. Buningi on öelnud "Anna Karenina" kohta, et kui seda pisut kõpitseda, kukuks välja päris hea romaan. Minu jaoks on Tar­ kovski filmid liiga pikad, neis puudub mõõ­ dutunne, nad oleks vaja ümber monteerida. See on nagu suurepärane muusika, mida "Nostalgia". Oleg Jaiikovski (Cortšakov) mängitakse liiga aeglaselt. Proovige mängi­ da Wolfgang Amadeus Mozarti so/-minoor sümfooniat kolm korda aeglasemalt. Ma pole kunagi suutnud mõista, milleks oli Andreile tarvis sellist aeglustust. Ta ise aga oli alati veendunud, et just selline rütm loob­ ki vajaliku eelduse filmi vaatajapoolseks vas­ tuvõtuks. Mäletan meie ammuseid jutuajamisi. Ta ütles: "Vaata, kui kaadri loomulikku kestust pikendada, hakkad algul igavust tundma, kui aga veelgi pikendada, tekib huvi, ja kui veel pikendada, tekib uus kvaliteet, eriline tähelepanu intensiivsus." Olin sellega täieli­ kult nõus, kuid olen alati olnud arvamusel, et seda põhimõtet ei saa laiendada kõigile kaadritele. Ka kõige suurepärasemat printsii­ pi ei saa absolutiseerida. Ta on hea siis, kui töötab mõne kulminatsioonilõigu heaks. Tu­ letagem näiteks meelde, kuidas kasutab kaadri kestust Kurosawa. Muusika ci ole mitte ainult rütm, vaid rütmide vaheldumine. Mulle tundus, et Andrei tarvitab vägivalda vastuvõtuseadus- te endi kallal. Võib-olla ma eksin, võib-olla jälitab mind keskpärasuse hirm, inimese hirm, kellel pole ande kirglikkust lõhkuda kõik barjäärid, saada, kui väljenduda Viktor Šklovski sõnadega, "peadpööritavalt va- 38 baks". Võib-olla saavutas just Andrei selle peadpööritava vabaduse, minule aga pole seda antud. Kuid samas on ka neid suun fil- mimeistreid, kes rajasid oma kunsti nor­ maalsetele vastuvõtusead ustele. Eelkõige Kurosawa, kelle jälgedes ma paljuski käinud olen. Ka tema püüdleb vormi haaravuse poole. Igasugune suur kunst on mõistatus. Mõistatust ei saa peast välja mõelda. Ta peab sündima iseenesest. Andrei oli kindlasti or­ gaaniline isiksus. Ta ei tegelnud rcebustc koostamisega. Seepärast polegi võimalik luua Tarkovski koolkonda. See oleks mõista­ tuste koolkond ja seepärast midagi ebasii­ rast. Bresson jääb alati üksiklaseks. Ja Andrei jääb selleks. Üksiklaseks, kes filmikunstile on tohutult palju andnud. Tema katse teatris "Hamletit" lavastada näis mulle ebaõnnestununa. Üldse tundus mulle, et teatris töötamine oli talle vastunäi­ dustatud. Ka filmitöös ei oleks ta pidanud "Ohverdus", 1986. Reiissöör Andrei Tarkovski. lavastama kellegi teise stsenaariume. Ta oli Allan Edwall (Otto), Erland Josephson võimeline kehastama vaid oma nägemust, (Alexander) ja Tommy Kjellqvist (Väikemees). filmima oma stsenaariume, looma omaenda Kunagi tahaksin üle vaadata kõik tema filmid, sest ma ei ole kaotanud lootust enda­ le öelda: "Jah, tal oli kõiges õigus." Pigem saab kõik siiski teisiti olema, aga kes teab!

Ajakirjast "Literalurnoje Obozrenijc" 1989, nr3 lühendatult tõlkinud RIINA SCHUTTING

'Ohverdus" mm* € • m

Щ

3<> GERMAN SCHUTTING

ANDREI KONTSALOVSKI VANAS JA UUES MAAILMAS

"Ta muudab oma palet, taganeb oma ot­ manssi armunutest" ning monumentaalse sustest, jälgides rahulikult, kuidas liiv tema "Siberiaadi" pompoosset võidukäiku mööda jäljed katab," - kirjutas Andrei Mihhalkov- kuuendikku planeedist. Tundub, et Kontša­ Kontšalovskist kriitik Lev Anninski. Ning lovski ei hoolinud karvavõrdki oma kunsti- võrdles teda Proteusega. meetodi ühtsusest, nagu ka kodanikupo- Tõepoolest, tundub, et paljude aastate sitsiooni selgusest, ning see tabamatus ja ker­ jooksul on tema loomingu aluseks olnud gemeelsus ärritaski paljusid. Võib-olla seepä­ püüdlus mitte kunagi end oma vormiotsin- rast, et sarnanes liigselt sõltumatusega. Ühes guis korrata. Iga uus idee võis teda väga ker­ oma intervjuus on lavastaja naljatamisi lau­ gesti innustada, ning sama kergesti heitis ta sunud: "Ma nagu polekski midagi kuulnud kõrvale kord juba leitu. Tema filmides on sel­ kunstiseadustest ja -reeglitest, longin lihtsalt vilistades mööda metsa, aimamata, millised gesti näha lavastaja ühe või teise perioodi 1 vaatajaeelistuse jäljed. Näiteks "Esimese õpe­ metsakollid puude taga varitseda võivad. ' taja" puhul ei saa jätta meenutamata Akira Loomingulise reaktsiooni kiirus, liikuvus Kurosawat, peaaegu kogu "Asja Kljatšina" ja täpsus ning võime kergesti sisse elada on üles ehitatud itaalia neorealismi avastus­ uutesse tingimustesse on ilmselt olulist rolli tele, "Romansis armunutest" võib aga kerges­ mänginud ka selles, et Kontšalovski on suut­ ti eristada Jacques Demy "Cherbourg'i nud seni vist ainsa vene filmilavastajana saa­ vihmavarjude" ning Franco Zeffirelli "Romeo vutada püsivat edu Hollywoodis. Tegelikult ja Julia" mõjusid. Kuid ammutades aktiiv­ oli oma kindel loogika ka selles, et erinevalt selt võõrast, ei kaota Kontšalovski samal ajal oma sõbrast ja loomingulisest antipoodist hetkekski ka iseennast. Selle, mis talle meel­ Andrei Tarkovskist ei jäänud ta sünnimaalt dib, omastab ta mingi andeka inimese mu­ lahkudes pidama Euroopassa Nende kahe retu uljusega, säilitades aga omapära isegi inimese valik kahe kultuuritüübi vahel ku- tsiteerimisel. Tema järske loomingulisi pöör­ deid on tõlgitsetud küll avantürismi, küll konjunktuurlusena - kuidas muidu saaks viia ühe autori nime alla kokku pikka aega "Andlipesa", 1969. Režissöör Andrei keelatud "Asja Kljatšinat", skandaalset "Ro­ Miithalkov-Kontšalovski. Irina Kuptšcnko (Liza) ja Leonid Kidagin (Lavrctski). jutas endast sisulist, kontseptuaalset valikut. tekib aga kas või kolmeminutine paus, hak­ Tarkovski kehastas oma isiksuses ja loomin­ kavad ameeriklased otsekohe haigutama ja gus väga puhtal kujul euroopa kultuuritra­ nihelema ning lihtsalt lahkuvad saalist. Film ditsiooni. Venemaalt lahkudes jäi ta ikkagi peab kubisema tegevusest." Siinkohal tasuks oma vaimsele kodumaale, Euroopasse - et meenutada Tarkovski filme nende lõputult jätkata alustatud tööd, raiskamata aega pikkade "tühjusetsoonidega", et mõista, kui adaptsioonile. Kontšalovskile oli aga vajalik sügavalt lahknesid "Andrei Rubljovi" kuna­ sattuda täiesti uude keskkonda, talle harju­ giste kaasstsenaristide loometeed. matusse kultuuriväärtuste hierarhiasse, sest Ja siiski annavad just Kontšalovski just nimelt järskudel pöörangutel avanes Ameerika perioodi filmid mingil kummalisel tema ande olemus eriti selgelt. kombel võimaluse uut moodi mõtestada ka Uues Maailmas omandas Kontšalovski lavastaja "vene loominguetappi", andes sel­ kiiresti kõik kommertskino reeglid. Täna üt­ lele temaatilise ja maailmavaatelise terviklik­ leb ta: "Selleks, et minu filmil oleks rohkem kuse, mida 1960. - 1970. aastate kriitika kas šansse maailmaturul läbi lüüa, peab ta vas­ ei soovinud või ei suutnud märgata. Küsi­ tama mõnele üldnõutavale tingimusele: ole­ mus pole mitte ainult nende kahe perioodi ma teostatud kõrgel tehnilisel tasemel, välistes seostes - ehkki ka need on omamoo­ kasutama inglise keelt ja mõnd filmitähte." di huvitavad. Näiteks "Maria armukeste" Temaga koos on töötanud Nastassja Kinski, (Andrei Platonovi jutustuse motiividel) idee Jon Voight, Sylvester Stallone - nimed, mis tekkis lavastajal juba "Asja Kljatšina" loomise ei kajasta mitte ainult lavastaja muret filmi aegu, realiseerus aga alles poolteise aasta­ kommertsedu pärast, vaid viitavad ka tema kümne pärast Nastassja Kinskiga peaosas. kohale filmimaailma hierarhias. Tähed või­ Või lugu "Põgeneva rongiga", mille stsenaa­ vad ju valida... riumi Kirjutas 1966. aastal Akira Kurosawa, Sealjuures teab Kontšalovski täpselt oma kuid võtetest keeldus, soovimata teha Holly­ hinda ega tee endale nähtavasti erilisi illu­ woodile loomingulisi järeleandmisi. 1980. sioone. Küsimusele, kui palju ta teenib, vas­ aastate keskel asus Kontšalovski lepitama tas ta ühes teleintervjuus järgmiselt: "Umbes suure jaapanlase ideed ameerika kinotavade- kuus korda vähem kui Steven Spielberg. ~a. Ta lõi kindlakäeliselt kaasahaarava tlirü- Alaskal ringi kihutavast juhtimise Kuid ikkagi piisavalt, et osta endale Kalifor- tel nias maja. Ta on veendunud, et see on aus kaotanud rongist, mis sedavõrd "kubises te­ mäng: "Ma olen siin tundma õppinud hoopis gevusest", et vaataja oli raudselt "tooli külge teistsuguseid töötingimusi. Ja ka teistsugust kinni naelutatud". Teisest küljest ei tasu aga nõudmiste taset. Mulle makstakse ja mina unustada, et just Kurosawat pidas Kontša­ panen viimase välja." lovski ise oma parimaks õpetajaks. Ning see­ pärast pole midagi imestada, et "Põgeneva Sealjuures ei idealiseeri Kontšalovski rongi" Hollywoodi keelde tõlkija tõi filmi Uue Maailma publikut: "Ameerika film peab justkui salakaubana sisse ka märatseva ve­ olema selline, et ta esimese viie ekraanimi- duri kujundi filosoofilise tasandina - vaba­ nuti jooksul naelutaks vaataja tooli külge, et dus ilma vabaduseta, tundmatusse tormav too jälgiks edasi juba pilku pööramata. Kui

"•Cfc LUk» «Г" *-*>'* 5Й,- S§§£ "Esimene õpetaja', 1965. Režissöör Andrei "Sibcriaad", 1979. Režissöör Andrei Mihhalkov-Kontsalovski. Natalja Arinhassarova Mililialkov-Kontšalovski. Nikita Mihhälkov (Altõnai). (Aleksei Ustjužanin) ja Ljudmila Gurtšenko (Taja Solomina).

aeg - , mis eksisteeris juba algselt Kurosawa stsenaariumis. Tundub, et Kontšalovski mcelisharrastu- seks ongi massikultuuri seaduste taltsutami­ ne ning nende ühendamine Vana Maailma filmikunstiga. Tema ameerika filmid ei kuju­ ta endast mitte loobumist "vene algest", kuid ka mitte selle ekspansiooni. Pigem siis juba selle alge meisterlikku adaptsiooni täielikult "ebavenelikcs" oludes. Pealctükkimatult, kuid järjekindlalt vastandab ta mõisteid "siin" - seal", "vabadus" - "vabadusetus',, "teised" - "mina". Kontšalovski vene filmides pole kangela­ ne kunagi vaba "teistest" - nii hädas kui õn­ nes on ta alati koos teistega, osake rahvast, kogukonnast. Kolhoosirahvas "Asja Kljatši- nas", majaelanikud "Romansis ^armunutest", "Lugu Asja Kljatšinasi, kes küll armastas, agi brigaadiliikmed "Siberiaadis" või kodakond­ meltele ci läinud", 1967. Režissöör Andrei sed "Onu Vanjas" - nad kõik on alati peate­ MihUalkov-Kontšalovski. la Sauvim (Asja). gelase kõrval, saavad koos temaga hoogu juurde, langevad ühes temaga masendusse

"Maria armukesed", 1984. Režissöör Andrei Mililialkov-Kontšalovski. John Savage (Ivan Stuchka) ja Nastassja Kinski (Maria Bosic).

"Onu Vanja", 1971. Režissöör Andrei Min­ imi kov-Kontšal о vski. Innokeuti Smoktunovski (Vvinitski) ja Irina Anissimova-Vulf (Marja Vassiljevna). 42 või satuvad rõõmujoovastusse. Nad kõik pii- "Siberiaad". navad üksteist, aitavad üksteist hädas, kak­ levad ja lepivad - alati ühiselt. Absoluutne vabadus on siin täiesti ebareaalne mõiste, "Romanss armtmutest", 1974. Režissöör Andrei kuid sulades ühte kogukonnaga, seistes Mihhalkov-Kontšalovski. Jelena Koreileva (Tanja) kaaslaste kõrval ja neile toetudes, võib üle ja Jevgeni Kindinov (Sergei Nikitin). dM Д.. :&№&•

*.£. «В

"Häbelikud inimesed", 1987. Režissöör Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Martha Plimpton (Grace), Pntitt Taylor Vince (Paid), Barbara Hershey (Ruth), Jilt Clayburgh (Diana) ja Mare Winningliam (Candy). elada ning välja kannatada mis tahes rasku­ sed. Kontšalovski Ameerika perioodi kange­ lane on seevastu absoluutselt vaba. Vaba se­ davõrd, et pole enam võimeline kontaktee­ ruma "teistega", võtma vastu toitvat puudu­ tust, pääsema üksinduse katte alt. Ameerikas on lavastajat huvitanud eelkõige autsaiderid,

"Homer ja Eddie", 1989. Režissöör Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. James Belushi (Homer) ja Whoopi Goldberg (Eddie). "Duett ühele", 1986. Režissöör Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Julie Andrews (Stephanie Anderson) ja Alan Bates (David Cornwallis).

heidikud - vabad oma äratõugatuses ning üksildased oma vabaduses. Need on vang­ last põgenenud vahialune ("Põgenev rong'j, mööda maad ringi rändav idioot ("Homer ja Eddie"). Kuid eks ole ka ju kuulus viiulda- janna "Duetis ühele" sisuliselt toosama hei­ dik, sest hingelise kriisi hetkel ei suuda teda keegi aidata - ei austajad, armukesed, ega isegi mitte kõikvõimsad psühhoanalüütikud. Kontšalovski leiab ühise nimetaja pealtnäha võrreldamatutele suurustele: kõigi poolt hül­ jatud põrunud Homer ning kõigi poolt imet­ letud ja armastatud viiuldajanna on võrdselt kontaktivõimetud, hingeüksiklased, vangid omaenda hullumeelses rongis, millelt maha hüpata pole enam võimalik. "Mana armukesed" kujutab omapärast 44 variatsiooni "Asja Kljatšina loo" teemale (fil­ mi täielik pealkiri on "Lugu Asja Kljatšinast, kes küll armastas, aga mehele ei läinud, sest uhke oli"). Asja armastab, aga meest talle tar­ vis ei ole - ümberringi on ju inimesed, kü­ laelanikud, kes teda hätta ei jäta ning lapsegi aitavad üles kasvatada. See ongi tema pere­ kond. Asja on oma olemuselt Kogukondlik inimene. Vastupidiselt Asjale läks Maria mehele - ning mees mitte ainult ei armasta teda, vaid jumaldab, tehes sellega võimatuks nende lihtsa maise kooselu. Onn pole võimalik ka seal, kus tema jaoks on pealtnäha loodud pii­ ritud võimalused. Igapäevased inimlikud suhted on pinnasest eemaldunud ning kogu­ konna aheldavad võrgud muutunud kätte­ saamatuks luksuseks. Oma filmides mõtiskleb Andrei Kontša- lovski ideaali põhimõttelisest saavutamatu- sest, sellest, et saavutatu tuleb alati kinni maksta kaotustega. Kui peaks tõsi olema, et maailm on põrgu, siis nägi Kontšalovski seda Venemaalt Ameerikasse sõitnuna võib­ olla lihtsalt teiselt poolt.

ANDREI MIHHALKOV-KONTŠALOVSKI FILMOGRAAFIA "Sisemine ring", 1991. Režissöör Andrei Mihhalkov-Kontšalovski. Tom Hulcc (hum 1961 "Teerull ja viiul"- "Katok i skripka". (Keskinct- Sanšin). raažiline film; kaasstsenarist; rež: Andrei Tarkovs­ ki.) 1974 "Romanss armunutest" - "Romans o vljublen- 1962 "Poiss ja tuvi" - "Maltšik i golub". (Lühifilm; nõh ". "Kristallgloobus" Karlovy Varys. stsenarist; kaasrež: Jevgeni Ostašenko.) Pronksme­ 1975 "Ühest elust on vähe" - "Odnoi zizni malo". dal rahvusvaheliselt laste- ja noorsoofilmide festi­ (Stsenarist; rež: Bension Kimjagarov.) valilt Venezias. 1976 "Armastuse ori" - "Rabaljubvi". (Kaasstsena­ 1962 "Ivani lapsepõlv" - "Ivanovodetstvo". (Kõrval­ rist; rež: Nikita Mihhalkov.) osa: soldat; režissööri assistent; ue; rež: Andrei Tar­ 1978 "Siberi ekspress" - "Transsibirski ekspress". kovski.) (Kaasstsenarist;rež: Eldor Urazbajev.) 1963 Novell "Avamäng" - "Uvertjura" filmis "Suur 1979 "Higi ja verega"- "Krovipot '.(Kaasstsenarist; süütenöör" ("Bolšoi fitir) (stsenarist). rež: Azerbaidzan Mambetov ja Juri Mastjugin.) 1965"Olenkahekümneaastane"- "Mnedvadsatlet". 1979 "Siberiaad" - "Sibiriada" (+ kaasstsenarist). (Episoodiline roll; rež: Marien Hutsijev.) Žürii grand prix Cannes'is. 1965 "Esimene õpetaja" - "Pervõi utšitel" (+ kaas­ 1982 "Lõhenenud kirsipuu" - "Split Cherry Tree". stsenarist). (USA; lühifilm.) 1966 "Andrei Rubljov" (kaasstsenarist; rež: Andrei 1984 "Maria armukesed" - "Maria's Lovers". (USA; Tarkovski). Üleriigilisse kinolevisse pääses alles + kaasstsenarist, laulu "Maria's Eyes" teksti kaasau­ 1971. aastal. tor.) 1967 "Lugu Asja Kljatšinast,kes küll armastas, aga 1985 "Põgenev rong" - "Runaway Train". (USA) mehele ei läinud" - "Asino štšastje iii htoria Asi 1986 "Duett ühele" - "Duet for One". (Inglismaa) Kljatšinoi, kotoraja ljubila, da ue võšla zamuž (potomu (+kaasstsenarist) štogordaja bõla)". Esilinastus detsembris 198/. 1987 "Häbelikud inimesed" - "Shy People". (USA) 196/"Juulivihm"- "Ijidski doid". (Episoodilineosa; (+kaasstsenarist) rež: Marien Hutsijev.) 1989 "Homer ja Eddie" - "Homer & Eddie". (USA). 1968"LeivalinnTaškent"- "Taškent-gorodhlebnõi". Film sai ühes boliivlase Jorge Sanjinesi "Põranda­ (Stsenarist; rež: Sulirat Abbassov.) aluse rahvaga" San Sebastiänis "Suure kuldse mere- 1969 "Aadlipesa" - "Dvorjanskoje guezdo" (+ kaas­ karbi". stsenarist). 1990'TangojaCash"- "Tango&Cash". (USA).Filmi 1970 "Laul Manšukist" - "Pesnja о Manšuk". (Stse­ lõpetas režissöör Albert Magnoli, ue. narist; rež: Mažit Bcgalin.) 1991 "Siseminering"- "ThelnnerCircle/Bližniknig ". 1971 "Atamani lõpp"- "Konetsatamana". (Kaasstse­ (USA/ Venemaa) (+ kaasstsenarist). narist; rež: Šaken Ajmanov.) Plaanis on teha biograafiline suurfilm vene heliloo­ 1971 "Onu Vanja" - "Djadja Vanja" (+ stsenarist). jast Sergei Rahmaninovist (1873-1943). "Hõbedane merekarp" San Sebastiänjs. A.E. 1972 "Ootame sind, noormees" - "Ždjom tebja, pa­ ran...". (Kaasstsenarist; rež: Ravil Batõrov.) 1973 "Seitsmes kuul" - "Sedmaja pulja". (Kaasstse­ narist; rež: Ali Hamrajev.) 1974 "Murdja"- "Ljutõi". (Kaasstsenarist;rež: Tolo- Ue (uneredited) - on jäetud tiitrites märkimata. muš Okejev.) 45 MAAILMA LUHIFILMIFESTIVALE

Peäle pragmaatiliste nõuannete, kuidas müüa oma lühifilme maailmas (Jan Rofekamp., Müü ise, TMK 1991, nr 10-12), lisame toimetusse helistajate soovil veel maailma esinduslikemate lühifilmifestivalide loetelu. Filmi- ja videofestivale on maailmas sadu, näiteks ainult dokumcntaalfilmifestivalc (lühi- või pikad filmid) 190. Järgnevalt loome ära tuntumad filmifestivalid (lühifilmid: Super-8,16 mm, 35 m, 70 m):

Bahia Jar (Grimstad) Jornada de Bahia The Norwegian Shortfilm Festival Rua Aranjo Pinho 32 Storengun 8 b CEP 40.000 Salvador N-1342Jar Bahia Norway Brazil Fax: 12 48 65

Barcelona Leipzig Barcelona Film Festival Leipzig Festival Passele de Gracia 47, Зег. 2a. Springers trasse 22-24 E-08007 Barcelona Box 940 Spain D-7010 Leipzig Telex: 99373 FEST B-E Germany Telex: 51 24 55 Berlin Berlin International Film Festival Leningrad Budapester Strasse 50 Leningrad Non-Fiction Festival 1000 Berlin 30 c/oSovinterfest Telex: 185 255 FEST D 10, Khokhovski per. Fax:30-254892 49 SU-109 028 MOSCOW Telex: 121 449 LFESTSU Bilbao International Documentary and Short Film Festival Lucca of Bilbao Lucca Animation Festival Colon de Larreätegui, 37-40, Aptdo 579 Via Flavio Domiziano, 9 E-48009 Bilbao 1-00145 ROME Spain Italy Telex: 31013 TRAC-E Melbourne Cork Melbourne Film Festival Cork Film Festival GPO Box 2760 ЕЕ 38 MacCurtain Street Melbourne 3001 Cork Australia Ireland Telex: 15 26 13 attn FILMFEST

Cracow Montreal Festival Bureau Montreal World Film Festival PI. Zwyriestwa 9 1455 Boulevard de Maisonneuve Ouest P.O.Box 127 Montreal, Quebec 00-950 Warsaw Canada ЫЗВ IMS Poland Telex: 05-25 472 Telex: 813 312 CDF PL Fax: 514-848 38 86

Edinburgh Namur Edinburgh International Film Festival Media 10/10 Filmhouse Province de Namur 88, Lothian Road Service de la Culture Edinburgh EIT3 9B2 Avenue Golenvaux 14 Scotland, United Kingdom B-5000 Namur Telex: 72 165 Belgium

Figueira da Foz Nyon International Film Festival of Figueira da Foz Nyon Interna tional Film Festival Apartado 5407 Case postale 98 1709 Lisboa Codex CH-l260Nyon Portugal Switzerland Telex: 15 208 CABVFX P Telex:419811ELEFCH Fax:22-617071 16 Oberliausen VVestdeutscheKurzfilmtage Cristian-Stegcr-Str. 10 D4200Qberhausenl ÕNNITLEME! Federal Republic of Germany Telex: 85 64 14 Fax: 208-281 59 Sydney Sydney Film Festival GPOBox25 Glebe NSW 2037 Australia Telex: 75 111 1. mai Fax:612-692 87 93 INGE PÕDER tantsija, varieteetäht, Tampere liikumispedagoog - 75 Tampere Film Festival P.O.Box 305 1. mai SF-33101Tmapere MARGARITA MONAKOVA Finland Telex: 22 448 endine "Estonia" balletiartist - 80 Fax:31-19 6196 4. mai Zagreb META TARI Zagreb Festival of Animation organist ja koorijuht - 80 41000 Zagreb Nova ves 18 15. mai Yugoslavia ERVIN KÄR VET Telex: 21 790 "Estonia " teatri solist - 60 Fax:041-2759 44 Yorkton 16. mai York ton Short Film & Video Festival LEMBIT LIIVAMÄGI 49 Smith Street East "Vanemuise" teatri näitleja - 60 Yorkton, Saskatchewan Canada S3N OH4 17. mai LINDA SAUL On võimalik, et aja jooksul mõned telefoninumbrid laulupedagoog - 85 muutuvad. Suuremate festivalide kohta võib leida ka andmeid iga-aastasest "Variety International Film Guide'ist' (ed. Peter Cowie, London). 30. mai GEORG TALEŠ endine "Estonia" solist - 30

31. mai OLGA LUND endine "Estonia" solist - 80 31. mai ROLAND KRIIT klarnetist - 75 AINO KARTNA

NUKUMÄNGUST

guari suguharu rituaalsed mängud jaaguari sarko­ faagil kui altaril jpms. Nukumäng oli üheks viisiks jumalaga suhtlemisel. Ristiusu levides sai nukumängust ristiusu ri­ tuaalide osa. Nii kantakse tänaseni Kesk-Ameeri- kas 1. novembril kõikide pühakute päeva pidulikus protsessioonis skeletikujulisi marionette. Kohali­ kust materjalist (maisiõlgedest, savist, puidust) tehtud värvikirevaid nukke võib tänaseni leida Mehhiko turgudelt ja väikestest nukupoodidest ning need on veel praegugi väga populaarsed. Lõuna-Euroopa suurte jõgede ja mereäärsete kaubalinnade laatadel muutusid keskajal armasta­ tuks koomilised käpiknukud. Nendega etendati rahvalikke lugusid, nukunäitleja lähtus oma män­ gus esitatava tegelase nimest. Loomulikult olid igal maal oma lemmikud, kelle naljakaid seiklusi ikka ja jälle näha taheti. Nii olid Saksamaa mee- liskangelasteks folkloorsed Hans-Wurst, Hans- Suppe ja Hans-Mehl, kelle lood on hilisemate lasteraamatute ja nende tõlgete kaudu ka Eesti­ maal tuttavad. Inglismaal olid lemmiktegelasteks Jack Pudding ja Jack Potage, Itaalias sinjoor Mac- caroni, Venemaal Petruška jne. Nagu nimedestki näha, olid nende lugude probleemid seotud toidu ja söömisega. Folkloorsete tegelaste kõrval ilmu­ sid vaatajate ette ka commedia deWarte stiilis per­ soonid - Taanimaal meister Jackel, Prantsusmaal Pulcinella ja Pulcinelle, Madalmaadel Jan Klas­ sen, Hispaanias don Cristobal, Saksamaal Kas- perle, Tšehhoslovakkias Pimperle ja Kasparl, Gargantua. Näitemäng keskaegsete nukkudega Inglismaal Punch ja Judy, Kreekas lõbus sell Ka- Londoni tänaval. raghios. 1524. aastal purjetasid rahvalikud käpik­ nukud konkistadoor Cortezi saatjaskonnas Yukatani poolsaarele ja sealt rändasid nad Amee­ Nukuteater, õigemini küll nukumäng on olnud rika mandri kõikidesse nurkadesse. Veel praegugi tuntjd kõikides kultuurides ning arenenud igal on Brasiilias vabriku- ja põllutööliste hulgas ar­ pool iseseisvalt, kuigi vastastikku impulsse ja mõ­ mastatud Punch ja Judy. jutusi jagades. Nii näiteks tunti Vietnami veema- rionettide teatrit ka Hiinas ja Antiik-Kreekas. Kuid Eelmisel sajandil või, nagu sakslased seda ni­ nukud, millega mängiti, olid igal pool sarnased an­ metasid, lastesajandil tõusid mänguasjad erilise tud paiga ja ajajärgu ümarplastikaga. Üldistatumalt tähelepanu orbiiti. Nukke hakati valmistama vab­ öeldes - vastasid aja ning paiga esteetilistele rikutes. Tõsi küll, vabrikunukud olid väheke ühe­ nõudmistele ja tõekspidamistele. näolised, kuid väga ilusad ja uhkelt riides ning Kõikides primitiivsetes kultuurides moodustas sageli leidsid nad tee mitte laste mängunurkades- nukumäng osa rituaalsetest toimingutest. Nukke se, vaid biidermeierlikesse salongidesse ja bu­ samastati inimeste või olenditega, keda nukud ku­ duaaridesse sohvasid, diivaneid ja tugitoole jutasid, ning neile omistati üleloomulikke võimeid. kaunistama. Ka nukumäng ning nukuteater oman­ Näiteks nukk-kuninga ja tõelise kuninga vahel dasid eelmise sajandi teisel poolel olulise osa las­ usuti maagilise sideme ja ühise hinge olemasolu. tekultuuris, orienteerudes oma repertuaari ja Mõneski paigas on selline uskumus säilinud täna­ kujundusega just lastele. Nii oli ka XX sajandi al­ päevani. Seepärast suhtuti ja suhtutakse nuku­ guse Eestimaal juurdunud kindel arvamus, et nu­ mängu suure pieteeditundega. Mängiti põhiliselt kuteater on vaid lasteteater. Selle eelarvamuse legende ja muistendeid. Nii on teada Kolumbuse- murdis Edward Gordon Craig. eelsest Ameerikast suguharude tekkimise ja rän­ Viimasel sajandivahetusel haaras Euroopat damise muistendite mängud, mida mängiti eksootikavaimustus, ja muidugi ei jäänud ka teat­ tootemloomade austamise tseremooniatel, jaa­ rikunst sellest puudutamata. Kujunduskunstnikud

48 э> к к. IL AV £N*& "*•» ,.Г ... 1 \Mbrn. ^**

buti _ЖЯ !_: В » ..Я

Suur Macabre. Stockholmi Kuninglik Ooperiteater. Nukuteater "Puk" Tokios.

49 Võlur. Briciole teater Reggio Emilias Itaalias. eesotsas E. С Craigi ja Alfred Appiaga hakkasio ka nukuteatri kunstnikele uusi ideid ja nii saigi järjest enam kasutama idamaist lavakujurdust moodsa nukuteatri üheks oluliseks tunnuseks eten­ Vaimustudes eksootilistest kultuuridest, avastas duse homogeensuse printsiip. Craig tõi peidust väl­ Craig enda jaoks ka primitiivsed nukud. Ta kirjutas ja nukkude hingestaja - nukunäitleja koos mängu neist ülistavaid teoreetilisi arutlusi ja tõi neid ka tehniliste vahenditega. Näiteja looming haKkas lavale. Tema tõi Euroopa teatrisse ka ülimairione- sündima varjamatult vaataja silme all ja siin sai tid. Laste nukuteater hakkas omandama järjest juba oluliseks näitleja ja nuku suhe. Selle suhte uusi dimensioone. Mitmesugusest materjalist ja rõhutamiseks on kunstnikud kujundanud nukule ja mitmesuguse vormiga nukkude kasutamine tõsta­ tas küsimuse kogu lavakujunduse terviklikkusest. XX sajandi alguse moodsad kunstivoolud (kubism, .Järg lk 96 konstruktivism, ekspressionism, futurism) andsid 50 MERIKE VAITMAA

ESTOONLASED STOCKHOLMIS

"Estonia" ooperietendused Stockholmi Kuninglikus Teatris: 17. I 1992 Eduard Tubina "Barbara von Tisenhusen", dirigent Peeter Lilje, lavastaja Arne Mikk, kunstnik Eldor Renter; 18. I Eduard Tubina "Reigi õpetaja", dirigent Vello Pahn, lavastaja Arne Mikk, kunstnik Ingrid Agur; 20. ja 21.1 Aulis Sallise "Ratsamees", dirigent Hannu Bister, lavastaja Ago-End- rik Kerge, kunstnik Georg Sander. Lauljaist olid kõigil neljal õhtul peaosade või suuremate rollidega laval Teo Maiste (Friesner, Lempelius, Kohtunik) ja Ivo Kuusk (Bonnius, Jonas Kempe, Novgorodi kaupmees), kolmel Helvi Raamat (Barbara, "Ratsamehe" Anna) ja Ma­ rika Eensalu (Catharina Wycken, Novgorodi kaupmeheemand), kahel Mati Palm ("Ratsa­ mehe" nimiosa).

Selle kirjutise ilmumise ajaks on "Estonia" ükski ooperikriitik; kõigil on suur teatrikoge­ talviste võõrusetenduste esimene järelkaja mus ja igaühel isesugune eriharidus. Et rääki­ Eestimaal ammu kustunud. Huviline on raa­ sime muustki peäle värskete etenduste, võib diost, TV-st ja ajalehtedest teäda saanud, et aimu saada ka iga kõneleja hinnangute taus­ teatril läks jälle kord välismaal hästi, ja mõnigi tast. on (jälle kord) endamisi mõelnud: ei tea, mida Esmalt küsisin kõigilt, kas estoonlaste tegelikult arvati, võib-olla avaldasid etendusi võib nimetada edukaiks. vaimustust peamiselt sealsed eestlased... ESKIL HEMBERG, helilooja, kes juba Täiesti ammendava pildi publiku koossei­ 1950. aastate lõpust on tegutsenud muusika­ sust ja arvamustest annaks üksnes ankeetkü­ elu võtmepositsioonidel, 1971-1983 oli Rootsi sitlus teatrisaalis. Vaheaegadel oli kuulda Heliloojate Liidu esimees, 1984-1987 Götebor­ peamiselt rootsi keelt, kuid kõik, kellega sel gi Suure Teatri (Stora Teatern) ooperidirektor, teemal vestlesin, olgu eestlased või rootslased, aastast 1987 on Stockholmi Kuningliku Teatri arvasid, et etendusi vaatas umbes 70 protsenti peadirektor: eestlasi, kes rootsi keelt kõnelesid rootslastest Etendused olid üsna edukad nii publikut kui ka abikaasade või sõpradega. Kuid hinnangud ei kriitikat silmas pidades; arvustused olid head, mis sõltu rahvusest, vaid ikka iga vaataja kultuu- on väga tähtis, ja aplausid olid pikad. rikogemusest ja maitsest. Eestlastest vaatajate Võib-olla olid arvustused head osalt poliiti­ erineva nõudlikkuse näiteks võib tuua ühelt listel põhjustel, Eestisse suhtutakse praegu poolt paar kena vanemat daami, kelle juhusli­ meeldiva tähelepanuga? kult kuuldud repliigid "Barbara" vaheajal Seesuguseid mõistatusi võib alati olla, aga (muu hulgas: "Ja kas sa lugesid, mis meid veel mina pole kriitik ja olen ise saanud pigem karme teises vaatuses ootab?!") näitasid, et nad jälgi­ arvustusi selle eest, mida ma siin majas teen... vad põnevusega neile võõrast sündmustikku, mõnikord, kui ma tean, et oo, see on heäl saan ikkagi tegemata endale probleemi muusikalis-teat- kehvad arvustused. Kunagi ei oska öelda, kas ar­ raalsest teostusest; teiselt poolt - tuntud muu­ vustuse siht on poliitiline või kunstiline... Ma siku, keda ma kuidagi ei suutnud veenda usun, et kriitikuile avaldas ehtsat mõju Tubina ja kõnelema oma muljeist ajakirja jaoks, sest ta ei Sallise muusika, ja et, nagu ka mainiti, lavastused tahtnud oma pretensioone teose ("Reigi õpe­ tundusid veidi vanamoelised, eriti "Barbara von taja") ja lavastuse kohta avalikkuse ette tuua Tisenhusen". Mina arvan niisamuti: "Barbara " oli ("Ma ei taha oma sõprade kohta halvasti öel­ midagi, mida me peame vanaks vene kooli teatriks. da"). Küllap see on täiesti normaalne maa puhul, mis on nii kaua olnud teistest mõjutustest ära lõigatud. Kahest eesti soost daamist ja kahest rootsi Aga "Reigi õpetajas" ja "Ratsamehes" oli palju härrast, kelle arvamused üles kirjutasin, pole rohkem nüüdisaegseid võtteid. 51 Tundub, et "Barbara" on liiga sümfooniline kellegagi, teid kui ooperimaja respekteeritakse roh­ teos selleks, et olla mõjuv laval. Muusika areneb kem. Nii et, kuigi kõik etendused ei olnud lausa väga hästi ja tal on o m a dramaturgia, aga see ei välja müüdud, usun et suuremas plaanis on mõju vasta alati sellele, mis sünnib laval. Arvatavasti suurem. "Estonia" on tutvustanud eesti ja soome võttis Iwlilooja "Reigi õpetaja" kirjutamisel sel­ ooperiloomingut ja see on olulisem kui paarsada lest õppust, selles teoses on dramaturgia palju sel­ kuulajat õhtu kohta rohkem... gem. kes võrdleksid tenorit Domingo ja Pavarot- Tõenäoliselt olele kuulnud Tubina sümfoo­ tiga... niaid, kas ta on teie arvates kaasakiskuv he­ Jaa, ma ei pea seda just kõige huvitavamaks lilooja? aspektiks ooperielus, kuigi seda tuleb arvestada: kui Ta ori i'äga kaasakiskuv helilooja! Mid on kah­ juhtida teatrit, peab olema mõni staar, et hoida alal ju, et teda siin tema eluajal rohkem ei mängitud. suure publiku huvi. Aga huvitavam on, mida te- Kui olin Göteborgis, tõime lavale tema balleti Irnkse hooaja vältel, milline on uute ja klassikaliste "Kratt", mis võeti väga hästi vastu, ja Göteborgi teoste sulie, - see on huvitavam kui kõik staarid. sümfooniaorkester mängis Neeme Järvi juhatusel Siin Stockholmis ma ei püüa edendada staarioope- mitut tema sümfooniat. rit, ma püüan edendada igasugust head muusi­ Sallisc üle on raskem otsustada, ta on eklektili­ kat. sem helilooja, kuid tal on samuti väga hea drama­ Kas uuel rootsi ooperil on kerge lavale pää­ turgisiini, ta teab, mis on draama ja kuidas seda? mõjutada kuulajat. Ta ei muretse eriti selle üle, kas Nüüd on see ehk kergem, sest olen ise helilooja, ta on meele järele kriitikuile, arvan, et ta kirjutab selles teatris pole heliloojast direktorit olnud vist muusikat nii, nagu ta tunneb, et peab seda tegema. oma sada aastat. Tänavu on meil olnud kaks rootsi Ta ei kuulu ühtegi koolkonda, ta lihtsalt kirju­ ooperi maailmaesietendust ja meil on kümmekond tab. uut ooperit tellitud, need on kirjas üldprogrammis, Esimesel etendusel näis kogu atmosfäär veidi et publik teaks, mida on oodata. närviline, kõik polnud päris täpne. Teine elemius Kas "Estonia" etendustel oli rootsi heliloo­ oli täpne, mulle jättis ka teise ooperi noor dirigent jaid? parema mulje. Arvatavasti polnud esitajad esime­ Eile [teine "Ratsamees"} oli üks meie tuntu­ sel etendusel täit selgust saali akustikast, oli liiga maid heliloojaid Ingvar Lidholm, ja Miklõs Maros, palju orkestrit ja vähe liaalt, hääled ei tulnud "Bar­ kes on pärit Ungarist, kuid elab siin, oli vähemalt bara" tihedast orkestratsioonist läbi. Teisel Õhtul kolmel õhtul. Nägin mõnda teistki. Ingvar Lidholm [ "Reigi õpetaja"] seda muljet ei olnud. Ka Sallise näiteks arvas, et "Ratsamelie" vaheaeg on liiga ooperi teine etendus oli parem kui esimene, kõik oli hilja, esimene pool on väga pikk; mina ka ei taipa, selgem ja lauljad saavutasid parema tulemuse. Teil miks Kerge tegi vaheaja keset teist vaatust. Muu­ on mõned väga head hääled, aga võib kuulda, et kõik sikast me suurt ei rääkinud. On huvitav, mida instrumendid ei ole kuigi head; mängijad on päris heliloojad arvavad üksteisest, aga huvitavam on, head. mida arvavad inimesed saalis. Väga hea, väga mõjuv oli Teo Maiste. Ka Ma­ Olen kuulnud rootsi nüüdismuusikat, seal­ rika Eensalu "Reigi õpetajas" oli hea, ja muidugi hulgas mõnda ooperitki helisalvestiste It, teie Mati Palm "Ratsamehes". Helvi Raamat oli minu lauljad esitavad suurepäraselt teoseid, mille helikeel on Tubina ja Sallise omast palju arvates "Ratsamehes" parem kui "Barbaras". Ja keerukam. Aga kas nad teevad seda meelel­ Urve Tauts [Kristi "Reigi õpetajas", Naine "Rat­ di? samehes "] on suurepärane näitlejal Võib-olla oli ta Oleneb lauljast, üldistada on raske. Aga me hääl enne parem, aga ta valitseb seda, ja ta militseb oleme saanud üle suhtumisest, mis valitses pärast lava. sõda ja vahest 50-ndail, mil modernne muusika oli Kui "Estonia" oli seitsme aasta eest esimest midagi, mida enam või vähem p i d i esitama. korda siin, olid kavas populaarsemad teosed, nagu Arvatavasti on kooridu Rootsis - teil Eestis on ju "Carmen", Donizetti ["Rügemendi tütar"] ja va­ ka fantastiline koorielu! - aidanud selleks kaasa, rajane Verdi [ "Attila"]. Need võeti väga hästi iws- lauljaid on uue muusika jaoks paremini treenitud tu. Tundus mõttekam paluda seekord mängida eesti kui enne, rohkem teatakse kuulmise ja lehestluge­ oopereid ja muud nüüdisooperit. Üldtuntud reper­ mise arendamisest. Muidugi, on veelgi mõni tenor, tuaari võib teha igaüks ja kui te mängite "Carme­ kellel on lihtsalt ilus "instrument", ilus hääl, ja kes nit", siis võrreldakse teid kümne teise ooperi­ on, nagu meil öeldakse, tumm - ta on tumm, sest teatriga. Kui te mängite Tubinat, ei võrrelda teid ta on tenor. Kuid sellelgi reeglil on erandeid. Näi-

52 у

Pärast E. Tubiini "Reigi õpctnjn" etendust IS. 11992 Stockliolmi Kuninglikus Teatris. Lcmpelius - Teo V\aiste, Catharina Wx/cken - Marika Eensalu, Jonas Kentpe - Ivo Kuusk. Karin Saarsenifoto. teks, kui laimstati Börtzi "Bakliante ", leidus ii k s- akadeemilise humanitaarharidusega (filosoo­ a i n и s laulja, kes oleks tahtnud rollist loobuda, fia, inglise keel, Põhjamaade keeled ja kirjan­ teistelt - seal oli suur ansambel, umbes 20 lauljat - duse ajalugu), muusikat pole vormiliselt ei kuulnud ma ühtegi kaebust, kõik ütlesid, et see õppinud (üksnes väiksena käinud kaks aastat ooper on vokaalselt hästi kirjutatud, polnud vaja Adolf Fredriki kooli muusikaklassis), enne paluda heliloojat, et ta midagi ümber teeks. teatris tööle asumist oli 15 aastat heliplaadifir­ Siin on kohane ära Kiua Kuningliku Teatri ooperire- pertuaar hooajal 1991/92 (ME - maailmaesieten- mas klassikalise muusika osakonna juhataja ja dus, RE - Rootsi esietendus, E - hooaja tegeles ka paljude ooperisalvestistcga: uuslavastus): Kui võtta arvesse müüdud piletite hulka, siis Johann Christian Friedrich Haeffncr (1759-1833) - oli "Barbara!" suurim edu, see oli peaaegu täiesti "Electra" (mängiti sügisel Drottningholmi Lossi- välja müüdud. "Reigi õpetaja " - veidi vähem. Krii­ teatris), Bizet - "Carmen", Mozart - "Don Giovan­ tikud kirjutasid mõlemast Tubina ooperist väga ni", Mozart - "Haaremirööv", Torsten Nilsson - "Malin" (Ajaloomuuseumis; ME), Johann Gottlieb soosivalt, "Reigi õpetajat" kergelt eelistades. "Rat- Naumann (1741-1801) - "Gustaf Wasa" (E), Mozart - samees" ei toonud nii palju publikut; kõigepealt, "Võluflööt", Puccini - "Tõsea", Daniel Börtz - "Вас- seda mängiti esmaspäeval ja teisipäeval, mis oope- kantonia" ("Bakhandid" Euripidese järgi, ME), Jan ripiletite müügiks on üsna halvad päevad ja soome Äke Hillerud ja Bo Wannefors W. Л. Mozarti järgi - ooper soome keeles ilma subtiitriteta, seejuures mo­ "Don Juan! Freestyle", ooper noortele. Verdi - "Si­ mon Boccanegra" (E), Dominick Argento - "The As- dernile ooper, ei tõmba just paljusid. Muidugi, pern Papers" ("Asperni kirjad", Henry Jamesi järgi, Tubin on samuti modernne, aga arvan, et see köitis RE - eelmisel hooajal, ME -1988 Dallases), Mozart- ka neid, keda huvitab hilisromantiline muusika, kes "Figaro pulm", Sven-Erik Bäck - "Tranfjädrarna" armastavad näiteks Mahlerit ja Brueknerit. ja kõik ("Kuresuled", Junji Kinoshita järgi, E - eelmisel need Neeme Järvi heliplaadid on tekitanud huvi hooajal, ME - 1958), Richard Strauss - "Arabella" (E), Donizetti - "Maria Stuarda", Suppe - "Boccac­ Tubina vastu, eriti siin, Rootsis. Kui meenutada cio" (E), Rossini - "Sevilla habemeajaja". aplausi - pärast "Barbarat" ei olnud see nii entu­ STAFFAN CARLWEITZ, Kuningliku Teat­ siastlik kui pärast "Reigi õpetajat"; pärast "Ratsa­ ri pressiosakonna juhataja (st üks meie kirjan­ meest" - nägin esimest etendust -oliaplaus vä• dusala juhataja funktsioonide täitjaid), ga entusiastlik.

53 Teil on lavastatud palju modernsema heli­ Marika Eensalu kui ka Helvi Raamat: see teravus keelega oopereid, kuidas publik need vastu võtab? hääles, mida Läänes, ma mõtlen, vanas Läänes, võõrastatakse, ja vibrato, mis polnud küll nii suur, See sõltub õigupoolest kriitikast: kui moodsal nii silmatorkav kui mõningail vene lauljail, kuid ooperil on väga head arvustused, lälwb see tükk meenutas ikkagi neid. Tenor Ivo Kuusk jättis hea aega liästi, näiteks Daniel Börtzi "Bakliandid" Ing­ mulje. mar Bergmani lavastuses möödunud novembris. Sel oli tohutu menu sellepärast, et see oli Bergman "Barbara " kujundus oli väga traditsiooniline, ja mitte sellepärast, et see on modernne ooper. aga mis siis, mulle meeldivad traditsioonilised la- Publikut tõmbavad kuulus lavastaja ja kuulsad vakujundused. "Ratsamehes" oli moodne kujun­ lauljad - nagu Sylvia Lindenstrand "Bakhantide" dus, aga meeldis mulle ka, see oli väga napp ja peaosas. Kujutleme, et Börtzi "Bakliandid" oleks lavapilti sai kergesti valietada. Kõige enam meeldis lavastanud üpris tundmatu režissöör üpris tund­ mulle "Reigiõpetaja" kujundus -pooleldi modern­ matute lauljatega - sel poleks olnud säärast edu, ne oma rippuvate kalavõrkudega, võiks ehk öelda -, isegi kui teos oleks olnud täpselt sama. Inimesed sest selles oli minu meelest kõige rohkem fantaa­ suhtuvad uude muusikasse umbusklikult. Hans siat. Geforsi "Christina" oli edukas ooper, aga siis tegi­ Meil peetakse lugu etenduste vahetamisest me uuslavastuse ega suutnud enam peaaegu üldse teiste maadega. Kena, et piirid Rootsi ja Balti riiki­ pileteid müüa, publik oli selle ooperi unusta­ de vahel on nüüd rohkem lahti, arvan, et meil tasub nud. tulla Eestisse. KARIN SAARSEN-KARLSTEDT, Eestis Teie muljed estoonlaste etendustest? Ausalt, palun! hästi tuntud nimega ajakirjanik, fotograaf ja Ausalt? Püüan. Arvan, et "Barbara" lavastus luuletaja, väitis esialgu, et tema pole muusi- oli veidi... kopitanud, mitte nii inspiratsiooniga kaspetsialist, aga nõustus, et ooperit ei tehta tehtud, isegi ansambel näis pärast omaenda eten­ muusikaspetsialistidele. duse suhtes leigevõitu olevat. Seevastu "Reigiõpe­ Olete maailmas palju ringi käinud, näinud taja " oli suur üllatus, ma polnud seda kuulnud ega teisi ooperiteatreid. Milliseid? Stockholmi näinud ja see meeldis mulle tõeliselt. Ta seisis palju Ooper,... paremini koos kui "Barbara ". Arne Mikk on lavas­ ...New Yorgi Metropolitan, Londoni Covent tanud nii "Barbara"kui "Reigiõpetaja", võib-olla Garden, Savonlinna festival, lapsena Müncheni õnnestus tal "Reigi õpetaja" paremini sellepärast, Ooper, Riia Ooper, lapsena sõja ajal Wieni Ooper. et selles on ainult kolm peaosalist? Arvan koguni, Ja muidugi austraallaste kuulus Sydney Ooper, et Tubinal on "Reigi õpetaja" paremini õnnestu­ seal oli "Rigoletto" lavastus väga vanamoeline1. nud. "Barbara" tundus vähem sihipärane, meenu­ Õieti olen ma Stocklwlmis näinud kõige moodsa­ tas tema varajasi sümfooniaid - mulle ei mceldieriti maid lavastusi, näiteks "Othellot" biidermeieri Esimene ja Teine, aga Kolmandaga areneb ta edasi. kostüümides ja lavapiltidega. Siis "Lendav Hol­ Ma ei tunne neid kõiki nii hästi, aga mul on nad landlane ", ka mingisugune väga segane lavastus... kõik plaatidel olemas, olen kõiki kuulanud, mõnda Ma kirjutasin ka, et Lendav Hollandlane tuleb küll ainult korra, ja hilisemad meeldisid mulle roh­ maale nagu Eugen Onegin salongi! Täpselt niisu­ kem. guses kostüümis ja niisuguse näoga! Mis puutub "Ratsamehesse" - mulle meeldis "Estoniat" ma nägin juba lapsena. Meil oli kõik, mis toimus kesklaval, aga ei meeldinud eriti ikka nii, et koolilapsed ei saanud kinno, oli ju koori liikumine. Arvan, et liiga ilmne oli Kerge tsensuur, ja vanemad ei tahtnud ka, et hilja õhtul soov näidata, et tegemist on She ja sama aegruu­ ooperisse mindi. Aga mul on väga meeles "Car­ miga: kui koor oli rõivastatud kõike võimalikku, men" Els Vaarmaniga, 1939, ja balletid "Luikede alates kiviajast moodsate aegadeni - see oli liiga järv" ja "Giselle" Klaudia Maldutisega. Ma mäle• selge, liiga lihtne lahendus. Tegelikult oli neil na­ tan Artur Koitu, Boris Bliuoffi, Valentin Lindu. ]a tuke rumal väljanägemine neis kiviaja kostüümi• viimane, mida ma nägin, see oli siis kevad 1940, oli des, keskel see pikk tüdruk suvekingade ja [Clieri] "Punane moon", kus Nõukogude laeva džempriga - see oli komöödia piiril. meeskond oli siis päästja... Teo Maiste jättis kõigis oma rollides väga hea Ja praegused etendused? mulje. Ta tundus olevat väga hea laulja, hääl tuleb Kõigepealt, kui kava selgus - ma räägin nüüd kergelt, pingutuseta, ometi lööb läbi, kannab. Mis eestlastest -, siis oli nii, et mispärast kolm niisugust puutub daamidesse - nad kõlasid venepäraselt, nii ränka, rasket asja?! Ja, ausalt öelda, kellelgi ei

54 olnud usku, et see publikut tõmbab. Väga vähene hestele, see oli ka nii pääle kleebitud... Aga lauljad oli eelreklaam, seda ma ütlesin ka Rootsi Ooperi on ikka ju täiesti rahvusvaheline klass, i>õtame Teo pressiosakonnale, ajalehes ilmusid artiklid Eduard Maiste, Mati Palmi. Siin, kui Eri Klas juhatas Tubinast ja tema loomingust ja "Estonia" teatrist "Lendaval Hollandlast", ma arvan, et see oli 1988, alles samal nädalal, kui teater tuli. Väikest reklaami siiskõikllollandlased jäid liaigeks ja taheti nii väga oli jn eeltcateid oli teatrileliekülgedel enne ka. Nii Mati Palmi, aga tema oli siis Bordeaux's, nii et Eri et mc olime väga pessimistlikud. Aga üle ootuste X/as ei saanud teda. läks ju siiski hästi. Ka "Ratsamees ", välicmalt par­ Mina kui reporter olen Eduard Tubinaga väga kett oli enam-vähem täidetud. Aga siin tehti võib­ liaas vahekorras olnud. Siin ta oli ju põlu all algu­ olla viga, et pandi kaks etendust lootusega ses, kui ta liakkas Eestis käima ja kui "Barbara von meelitada soome publikut. Ma ei taita lialvustada, Tisenhusen" lavastati [1969]. See oli ju kohutav, aga siin on see soomlaste tase ikka veidi teist­ täitsa boikott oli. Aga minu kadunud isa, kolonel moodi. Villem Saarsen, ja muidugi mina ka, meie käisime Kriitika on olnud lehtedes ju väga positiivne, alati Tubinatega läbi. Ja mina mäletan, kui ma olin aga täna hommikul raadios Maarja Talgre, tuntud Münclicni "Vabaduse" raadio teenistuses ja tulin raadioinimene, ja üks tema rootsi kolleeg rääkisid koju puhkusele, juunis 1975, ma tegin intervjuu ja rootslane ütles, et ikkagi on väga vanamoeline! - Eduard Tubinaga. Tema jutustas mulle klavcrinäi- Ei, "Ratsamehest" nad ei rääkinud, nad lähevad detega kõigi oma kümne sümfoonia tekkelugu, see täna [21.1] sellele etendusele. - Et miks ei tõmmata oli tõesti üks ammendav intervjuu, mulle oli vist kaasa nooremaid režissööre, et on - ma tsiteerin pool tundi ainult määratud, aga ta oskas nii hästi teisi! - nagu Rootsi neljakümnendate aastate lavas­ seda serveerida. Ja pärast Eduard Tubina surma tused ja liikumine. "Reigi õpetaja" sai üldiselt novembris 1982, siis mina küsisin Münchenis, et parema hinnangu - lavastus -ja öeldi, et see on ka kas teil ci ole seda kassetti järel, sest et meil hoiti tänulikum. Öeldi, et "Barbara" on nii staatiline - paljusid asju alles, aga mulle öeldi, et ei, ei ole ju see muljeoli mul ka -, seisavad ja laulavad ja nagu ruumi. Mina ei olnud tol ajal ka tehniliselt nii õieti midagi ei juhtu ja see armastus ei ole ka haritud, et ma oleks endale koopia teinud või vähe• usutav. }a siis öeldi, et on vanamoelised nõksud: et malt selle kasseti endale jätnud. Secoliju niisuguse elavad küünlad on laua peäl suures küünlajalas, väärtusega, seda oleks võinud praegu edastada aga siis, kui põgenemise stseen oli, siis üks sõdur Rootsi Raadio Eesti osakonna saadetes. tõi lavale väikese elektroonilise tuleaseme ja viis Aga ma pean ausalt ütlema, tema sümfooniline selle jälle ära. }a see tekitas nagu lõbusast rootsi muusika on minule väga võõras. Ma olen oma publiku hulgas. No ma ei tea, mina leidsin, et see liaridusclt ikka väikselt klaverimängija ka, ma olin on üks hea lavauõks, et pimedas ta toob sellejä viib Villem Reimani õpilane ja tema valmistas mind pärast jälle ära... Huvitav, mida nad siis nüüd ette konservatooriumi. Ja see oli minule nii kohutav "Ratsamehe" kohta ütlevad, Rootsi ooper kukkus piin, ma üldse ei tundnud mingit huvi selle vastu. selle oma hiina võimlemisega läbi, siin sügisel oli Ma hakkasin huvi tundma alles sõja ajal ja siis ma üks Gustav lil aegne ooper, [Naumanni] "Gustaf mängisin seda, mis mulle meeldis, ma mängisin Wasa", ja see sni jubeda kriitika, vilistati välja "Rigoletto" klaviiri - mul on "Rigoietto" sõnad premjääril ja vaene Nicolai Gedda, suur maailma­ viimseni peas, iga tegelase omad - ja Liszti "Lie- kuulsus, sai kohe närvišoki sellest. Üks sakslane bestraumi"'. Aga see harjutamine... mina ikka istu­ [Detlef Rogge] lavastas ja ameeriklane [Philip Bru­ sin juba varakult kirjutusmasina taga. Ma ei ole neile] dirigeeris ja kostüümid [Helena Björnberg] klaverit enam oma kakskümmend aastat puuduta­ olid osalt nii, nagu kuningas Christian, see türann, nud. Aga Londonis elades ma sain kokku Olav oleks Danilo "Lõbusast lesest". Ta oli helesinises Rootsi ja Zclia Aumerega, kes tulid Rootsist Lon­ kuldpagunitega mundris, Gustav Vaasa oli tume­ donisse kontserdile, ja siis ma pidin mängima Eesti das, mingi nahkjope - ja siis oli vahuivini-party. saatkonna vastuvõtul Olav Rootsile Griegi "Der Aga see oli midagi kollatavat, niisugune stiilisegu. einsame Wanderer'i" ja tema ütles, et mul on väga Ja sellepärast ma vaatasin natuke hirmuga neid hea Anschlag/ Nii et mul on ikka vähemalt natu­ koori liigutusi "Ratsamehes", et oi-oi, mis kriitika kene muusikast aimu. ütleb, vahepeal tundus, et nagu liiga palju oli seda Tubina sümfooniad tunduvad teile võõrad, kätega lehvitamist. Aga muidu oli väga huvitav. kas ooperid niisamuti? Ainult et see sisu oli kah nii kunstlik ja ma leian, Jaa. Mina tahan ikka aariaid ja duette, näiteks et Mati Pahn oleks võinud olla ikka tumedate juus­ mind väga kurvastas, et Barbaral ja tema armasta­ tega, see Kalevipoja blond parukas sobib väga vä• tul ei olnud ühtki õiget armuduetti või -aariat! Ja 55 samuti "Reigi õpetajas " Catharina] ja Jonas Kem- kui ka tema abikaasa Erika, kes oli ju "Krati" pel, näiteks enne seda koluttavat liukkamisstseeni, libretist, mõlemad olid siis juba manalas. kõik see tuleb nii prauli-prauh-prauh, oleks taht­ "Ratsamehes" oli palju asju, väga palju süm• nud, et nad enne seda midagi koos laulavad, jäta• boolikat, millest mina aru ei saanud. Ja ma ei valda vad eluga jumalaga. No muidugi, minul on üldse soome keelt, kuigi mul on seitse keelt va­ Wagner ja Verdi ja osalt ka Puccini kogu aeg ruks. See oli paljudele suur pettumus, et lauldi kõrvus helisemas. Tubina muusika on nii sümfoo• soome keeles. Ja muusika - see on minu meelest niline, mina naudiksin seda võib-olla palju rohkem hirmus. kontserdiversioonis. Ma naudin neid ilusaid kos­ Ega te nüüd minu käest küll rohkem ei saa. tüüme "Barbara von Tisenhusenis" ~no kui foto­ Mina kui fotograaf leian, et minule andsid need graaf -„ aga kui ooper jätab see mind külmaks. lavastused silmale rohkem kui hingele. Sel­ Keegi ütles, mis juttu sa ajad, ma ütlesin, et kuule, lest aitab. Ma saan kindlasti selle eest pähe. Beethoveni "Fidelio " ei ole ka ooper, seal lööb ka see Ei tea miks?! See ongi huvitav, et igaüks sümfoonilisus läbi ja jätab külmaks. Ja see ei ole näeb ja kuuleb isemoodi. mitte pahasti öeldud! Eks ole, mõni loeb ju vaimus­ Jaa, aga ma arvan, et üldiselt on kõigi reakt­ tusega Rainer Maria Rilket ja teine ei saa Goethest sioon positiivne. ja Schillerist ja Shakespeare'ist kaugemale. Aga Poliitilistel põhjustel? see, et taheti rootslastele Tubinat tutvustada, see on Osalt ka! Eesti on praegu nii, et sa võid ükskõik ju tänuväärt. missugusel teemal rääkida, rootslane kuulab sind. Kas mingisugusegi emotsionaalse mulje Ja nad teavad, et Tallinn kirjutatakse kahe n-iga. Ja need etendused jätsid? lipuvärvid - ermm ei vaheta Leedu lipuga ära, et, Ei no poliitiliselt... oo, kui ilus lipp teil on, kollane-rohelinc-punane, Väljaspool poliitikat? kõik suvised värvid. Ja siis, et ah, Riias olete ela­ Ei, ma pean ütlema, et kuigi ma olen väga palju nud, Eesti pealinna peeti ju väikeseks Pariisiks. armastusest kirjutanud oma luules, ja väga julgelt, Ma ütlesin, vabandage väga, see on Läti pealinn. mind on kritiseeritud ka selle eest, - mind jättis Aga see oli tükk aega tagasi, see oli m e i e stagna­ tõesti see intriig mõlemas tükis külmaks. Aga emot­ ajal. sionaalselt - no just et eestlased, et omad tulevad ja RIINA GERRETZ-VILJANEN ei vaja tut­ kõik läheb korda, lavapiltide vahetus ja et orkester vustamist, kuid paljud ilmselt ei tea, et ta ei on kohal ja... Muidugi, kui emotsioonidest rääkida tööta enam Helsingis, vaid Stockholmis, Ku­ - väga õudne oli ikka see "Reigi õpetaja" lõpu­ ningliku Teatri balletirühma kontsertmeistri­ stseen. On üks prantsuse ooper, vist Poulenc na. Teatri välja kuulutatud konkursiks saatis ["Karmeliitide dialoogid"], kus on nunnadegiljo- ta osavõtuavalduse soomlastest sõprade õhu­ tinecrimine revolutsiooniajal, nad lähevad järjest tusel, ent konkursile ei sõitnud, sest käsi oli tapalavale, laulavad ja -! - korraga on see läbi, ja haige. Osavõtjaid oli 17, ometi tuli Riinale um­ järgmine läheb samuti. Ja "Reigi ^õpetaja" lõpp bes kuu aja pärast (märtsis 1990) kiri koju - mõjus täpselt samuti. Aga muidugi ma ootasin tulgu proovima. mingisugust eluga jumalaga jätmist. A la Mario Ma nagu ei uskunud, et nad kedagi ei saanud, Cavaradossi "Tõseas"! aga nähtavasti olid kõik noored ja kogenematud. Ma nägin Tubina "Kratti" Göteborgis, 1984, Kui ma siis ukse taga seisin ja ootasin, tuli pauk- see jättis mulle tookord võib-olla sügavama mulje, närv sisse, mõtlesin: vana inimene, kuhu sa ronid, kuigi lavastaja oli rootslane, Ulf Gadd, see on ju uude riiki, keelt ka veel ei oska... Aga kui sisse läksin väga tuntud ballettmeister, ta on teinud Gösta ja luikkasin mängima, siis närv läks rahulikuks. Berliugist balleti, ta on teinud kuninganna Chris- Mida sa katsetel tegema pidid? Lehestluge­ tinast balleti meesterahvaga peaosas, ja nüüd ta mist? elab Bali saarel ja õpib eksootilisi tantse. Seal oli Ma sain neli-vüs koopiat noodimaterjalist, üks pealkiri hoopis teine, Pentti Saarikoski luuletsükli hullem kui teine, ikka kolmcrcalised, väga kapriis­ alusel, "Tumeda võimu tantsud", "Den dunkles sete tempodega -fermaadid, tempomuutused... Di­ danser". Aga mis meid eestlasi häiris - see oli rigent oli kohal, lõi loo lahti ja mina pidin niisugune eksootika, mingid kohutavad suurte tii­ mängima. Väga ruttu otsustati, õnnitleti mind, badega linnud, nagu Rotbart "Luikede järves". Ja siis kutsuti šefi juurde ja küsiti dokumenti. Natuke Kratt ise - ma ei mäletagi, mismoodi ta oli tehtud... nad ehmatasid, kui punast passi nägid, sest nad Aga muidugi oli väga kurb, et niihästi Tubin ise teadsid, kui raske on viisat ja muud korda saada.

56 Siis ma ütlesin, et Eri Klas on ju ka teil olnud? Muidugi, tal on väga hea mälu ja hea laixmärv, Mui jäi veel suvi, teatritöö algab alati need eeldused peavad olema ka siis, kui sa tööd teed. 15. augustil. Balleti spetsiifika on ju hoopis midagi Tema on üks tark laulja. Laulukunst on nii raske, muud, kui ma olin harjunud, millimeetrite ja et kes sellega hästi toime tuleb, peab olema tark grammidega mõõdetakse tempo täpsust, see oli inimene. Siis Mati. Olin tema õpilaste saatja kaua minu jaoks alguses väga võõras. Väga raske oli aega, imestasin alati, kui väga ta nõudis igasse esimene aasta, sest mängisin läbi kaheksa balletti, laulusse süvenemist ja diktsiooni täpsust, ja tehni­ raskemad olid Prokofjevi "Romeo ja Julia" ja "Tuh­ liselt töötas nendega väga hästi. Samasugused katriinu " ja Mendelssohni "Suveöö unenägu ",kus nõudmised on tal enda vastu, ta teeb alati kõike on vaja korralikku pian ist itehnikat. Töö on huvitav, väga läbimõeldult. ValietevaM jääb siiski mulje, et näiteks praegu on ettevalmistamisel ballett ["Elvi­ tal on ülekaalus ratsionaalsus, võib-olla liigne rat­ ra Mad igati"] Mahleri muusikale. Aga siiski, ma sionaalsus. olen teinud varem liuvitavamat tööd. Väga meeldis mulle Urve Tauts. Ja Teo oli Kas siin ei oleks siis võimalust ansambli­ muidugi täiesti võrratu, tal on väga ilus liaal, väga mänguks? Või ooperi poolele üleminekuks? hea diktsioon ja tema osaga lähed alati jäägitult Küllap neid tuleks. Aga tegelihdt on mid jää• kaasa. Koik on nii läbimõeldud, ta ei raiska ennast, nud ainult aasta, ma tahan koju, Eestisse tagasi. ei väsi lõpuks ära, väga tark. }a sealjuures on Oled kindlasti vaadanud siinseid ooperi­ emotsioonid ja kõik muu tasakaalus. etendusi, kuidas mõjub "Estonia" sellel taus­ Mis mulje jättis "Ratsamees"? Muusika üle tal? on vaieldud. Ma olen väga uhke oma teatri peale, meil ei No see ei ole ju tegelikult nii väga moodne pruugi sugugi silmi maha lüüa! Stockholmi teatris muusika, võiks tõmmata paralleeli Prokofjeviga. on ballett tugevam kui ooper. Kui nüüd meie teater Dramaatilistel kohtadel tõmbas muusika väga kaa­ tuli, pean küll ütlema, et tase on kõrge, kuigi mitte sa, aga rahulikud paigad olid minu jaoks veidi iga kandi pealt, siin on ju suur maa, häälte valikon igavad. Kui on hea laulja, on väga hea kuulata, see palju suurem kui Eestis. Aga siin ei ole praegu läheb ka orkestriga kokku, aga kui ei laulda päris erakordselt häid hääli, neil on lihtsalt võimalus täpselt, siis on kakofoonia. Aga kuigi nad ütlesid, saada väga avarat silmaringi, nad on kogu aeg et nad loevad takte ja loevad pause, sest see on nii saanud käia õppimas mujal Euroopas. raske, - seda ma õnneks ei näinud. Minu jaoks oli liigutav juba see, et tuldi algu­ Koor sai väga hästi hakkama, orkester sai hästi päranditega. Kõige rohkem meeldis mulle "Reigi liakkama. Siin on pillid paremad, aga meie meestel õpetaja", mulle on Tubin alati väga meeldinud. Ma on hea reaktsioon, koosmäng on hea. pole ise teda kuigi palju mänginud - prelüüde, Aga võib-olla ma ei oskagi olla objektiivne, veri ansamblis viiulimuusikat. Olen nautinud tema on paksem kui vesi, ma olen nii oma inimeste küljes sümfooniaid, oopereid ma ei olnud varem kuulnud, kinni ja nad on mulle kõik nii armsad, eriti siis, kui "Barbara " esimest lavastust ei näinud, - muidugi oled kodunt eemal ja kõik tundub nii Itea. Aga ju on need väga hästi kirjutatud, raskelt kirjutatud, see ikka on ka nii! hea sümfonist nagu ta oli. Dünaamiline ja inten­ siivne muusika, aga lauljale esitab suuri nõudeid... P.S. Mulle endale jäi ikkagi kahtlus, kas missugune vokaal see peab olema, et jääb vee peäle! mitte "Barbara von Tisenhusenile" kui teosele Minule oli täielik üllatus jassi Zahharov [Jürgen ei tehiud mõneti ülekohut: on vana tõde, et "Barbaras", külalisena]: eranditult kõik noodid teost hinnatakse esituse kaudu. Olen Tallinnas olid kuulda, tekst oli kuulda, väga enesekindel, kehvema akustikaga saalis kuulnud etendusi, väga hea tavakuju ja väga koloriitne kuju. Või kus, vaatamata orkestratsiooni tihedusele, on Annika Tõnuri [Viiu "Reigi õpetajas"], keda ma ka vokaal ja orkester tasakaalus, ilma et kanna­ enne üldse ei tundnud - jälle hästi selge, perfektne taks orkestri intensiivsus. Huvitav oleks teada diktsioon ja ilus armas häälekcne. ka, kuidas mõjuks "Barbara" tinglikumas la­ Ja need, keda oled varemgi kuulnud, mitme­ vastuses, mis tooks esile selle ooperi suurejoo­ ga koos töötanudki? neliselt ballaadiliku atmosfääri? Helviga käisime 1980. aastal Minskis viie va­ bariigi konkursil. Tema kohta käib ka see, et 90 protsenti tööd ja 10 protsenti talenti - või 99 ja 1, kuidas seda öeldakse? - aga just see, et nii nõudlik, kui tema on enda vastu, see on viinud resultaadini.

57 MARGOT VISNAP

NÄITLEJA, KES PUUDUTAB OLEMISE SALADUST

Tegelikult tahtnuks alljärgnevat pealkir- Ega ma usugi selle võimalikkusse. Veel 5-6 jastada: ääremärkusi mõnele Ain Lutsepa la- aastat tagasi võinuks Lutseppa pidada Miki­ varollile. Ainult ääremärkusi, sest ma ei veri näitlejaks. Hakkas ju tema lavastustes üritagi teha mingit ülevaadet Ain Lutsepa realiseeruma see, mis saatis Mikiveri sõnul näitlejabiograafiast. Pole ta veel selles eas, et varem Lutsepa pisiosi - "suure tegemise mait­ "nckroloogirolle" kokku arvata. Lutsepal sei­ se ja lõhn". Eriti kapten Keeney ("Õli", 1985), sab tõenäoliselt ees nii palju suurt ja põnevat. aga hiljem ka metsavend Prill ("Vaikuse valla­ Selle foonil kaotaks igasugune etapistamme maja", 1987) ja XX ("Emigrandid", 1989) viida- oma mõtte. Vägivaldne olekski näitlejat min­ nuks nagu lavastaja ja näitleja teineteise­ gisse raami suruda või tema loomingufeno- leidmisele. Ent tänaseks on Lutsepp teinud meni kuidagi defineerida. hämmastavalt mitmekesist koostööd juba väga erinevate lavastajatega - Hermaküla, S. Mrozek, "Emigrandid" (lav Mikk Mikiver). Trass, becketlaste grupitöö, Vihma, Viiding, "Vanalinnastuudio", 1989. XX- Ain Lutsepp. Nüganen, rääkimata Pedajasest ja Undist, kel­ Ü. hiilaku foto le lavastustes loodud osatäitmised jätavad va­ rasemad maha väärikasse kaugusesse ja on tõstnud ta "suurte hulka", mida kinnitab ka tavaliselt superlatiividega ju nii kitsi kriitika: hiilgav, suurepärane, geniaalne jne. 'Ta on olnud valmis suureks teoks," teatas Mikiver juba 1986. aasta alguses. Ja tõepoolest, alates läinud kümnendi keskelt on Lutsepp rühki­ nud kuidagi märkamatult, stoilise rahuga kõrgkvaliteedi suunas, iga järgneva rol­ liga midagi uut, üllatavat ja seni tabamatut luues. Näib, et üks roll selles edasi, ikka ülespoo­ le tõusvas reas toimis kui paisu tagant vallale pääsenud vesi. Kohe algul, "Emigrantide" esi­ mestest lavahetkedest peale on XX-i olekus kogu ta kodutuse lugu - ta jässakas ja suures kehas, mis sobimatuisse linnarõivaisse pressi- tuna mõjub kuidagi kaitsetult, ta kobavas kõn­ nakus (piinavat valu valmistavad pühapäeva- kingad!), ta vargapoisilikus osavuses, mida toidab täitmatu, kuid süüdimatu ahnus: luge­ misse süvenenud toanaabri A A väljasirutatud käes olevast suitsupakist õngitseb ta püüdliku pingutusega ühe suitsu abil kolm. AA avastab kaaslase "salakavaluse" teadmises - naaber võtab alati rohkem, kui juba pakutakse! Lap­ selik rõõm ja rahuldus valgustab siiski XX-i nägu, ta süütab ainumagi suitsu, lennutab 58 "elegantselt" põlenud tiku toosi ja sama žesti- AA ja XX, nimetud vastandid, kuid laval otse­ ga oma "rõveda" soni voodile. Kestvas kui vastandite ühtsust tõestamas, lahutama­ tummstseenis võiks tegelase iseloomustus tud nagu inimese kaks poolust, elasid ammenduda juba ta välimusega, sedavõrd tä­ täisverelist elu. Igaks õhtuks kaheks õnnetuks henduslikuks muudab AL iga detaili selles emigrandiks kehastunud näitlejaid kandsid rohmakas kujus. Seljas halvasti istuv ülikond, oma rollides inimelu essentsi ja tõid selle vaa­ ees karjuvalt maitsetu lips, peas lustakas soni tajani hinge kriipiva aususega. Niisuguste ja... olekus võltsmuretus. See viimane seguneb näitlejatööde puhul küsidki, kus lõpeb lavas­ rõõmutult jalutuskäigult keldrisse naasnud taja ja algab näitleja. Õigemini ei küsi- see kodutu inimese alandusega. Sõnakestki lau­ pole enam oluline. sumata toob näitleja enesega kaasa emigran­ Nii jõulise isikupäraga rikastatud rolli po­ dist mustatöölise minakeskse ja primitiivse leks "Emigrantides" julgenud loota isegi see, maailma. Vaataja on lõa otsas ja ei saa pilku kes on näinud tema kapten Keeneyt, "Norman XX-ilt, kes uurib oma kingi (kas tallad juba Vallutaja" Torni ja "Vedelvorsti" Joosepit. Sel­ lahti?), sülitab peale ja poleerib. Kohendab gus, et AL-il on tundlik ja täpne näitleja vaist. lipsu, kontrollib küüsi, lutsib hammast. Lõ­ Ehkki polnud veel päris selge, on's see õnnelik puks alustab oma monoloogi, puhkepäeva kokkusattumus või juba teadlik, läbitunneta­ aruannet - algul ebakindlalt, hiljem julgemalt, tud faas. AL väljendas värvika karakteri var­ improviseerides. Pilk klaasistub, reedab juba jus oma tegelase mõtlemisviisi, hoiakuid, pidurdamatut fantaseerimist: taim võõras siseilma. Laval valitses otsekui psühholoogi mullas, kes oma troostitut igapäevaelu illu­ vaist, mis leidis järjest uusi, ootamatuid detai­ sioonidega väetab. Saanud inspiratsioonijupi le, viimaseid kui ümberlükkamatuid tõendusi kätte (suguakt kindraliprouaga jaama peldi­ lauale ladudes... Näitleja tabas oma tegelas­ kus), vajub unelevasse õndsusse. Nüüd vale­ kuju olemusliku joone ja väljendas seda n i i tab juba pidurdamatult, oma valedest hoogu t ä p s e 11, et ülekohtune olnuks kanda XX-i juurde saades. See paneb esmakordselt pilku kaudu väljenduv orjamentaliteet (oma kaas­ tõstma ka toanaabrit, aga siiski vist rohkem aegsuses!) vaid Lutsepa näitlejaorgaanika ar­ üllatusest oma elukaaslase piiratud fantaasia­ vele. Lutsepa XX-is oli ürgset, looduslapse­ lennu üle. AA täpsustavad küsimused viivad likku rikkumatust, see toitis ta reageeringuid vaesekese segadusse. Abitult vassides jõuab ja maailmavaadet. Filosoofist AA sõnul imab vennike ise küll "võidukalt" finaali, aga oma XX maailma söömise kaudu - kui on nälg, iroonilise naabri halastamatust paljastusest ta peab süüa saama, kui on valus, siis karjub. enam ei pääse. Roman Baskini AA teeb seda Samamoodi on XX-is säilinud väga kindlad, viha, häbi ja mingi masohhistliku mõnuga, ürgsed arhetüübid, arusaamad ja eluväärtu­ oma kaaslase madalust paljastades teab ta sed, millest ta lapselikult (vahel on tal tõesti väga hästi, et see on ka osa temast endast, ta viieaastase loogika!) kinni hoiab ja mille käest- enese madalusest. libiscmine teda valusalt puudutab. Kõnekad S. Mrožeki "Emigrandid", kahe kursuse- on kaks väga inimlikku, kogu haletsusväärsu- venna meistritöö on tänaseks minevik. Lavas­ ses mõistetavat stseeni - "koeratoit" ja tuse eluiga polnud pikk, aga selle "uusaastavastuvõtt". XX-i eneseväärikus ja vaadatavuse parameetreid arvestades (ikkagi maailmapilt toetub selgetele arusaamadele, kahcinimesetükk, pealegi sotsiaalne absurd!) mille kõikuma löömine ta tõsiselt rööpast väl­ isegi küllalt kestev: kaks ja pool aastat. ja viib. Tabatud koeratoidu söömiselt, tõestab 1988/89 hooaja kahest tippnäitlcjatööst pärja­ ta iga sõna rõhutades eelkõige iseendale ja ti siiski vaid ühte - Ain Lutsepa XX-i osatäit­ maailmale: mina ei ole koer! Uusaastastsecnis mine tunnistati 1989.aasta näitlejapreemia vajub ta kokku kui petetud laps, kellelt on ära vääriliseks. Roman Baskini AA jäi premeerija­ võetud uusaasta, jõulud... Stseeni kaks poo­ te silmis kursusevenna näitlejatöö varju ehk lust on imetabaselt tasakaalus, ühelt poolt ainult ühel põhjusel - Lutsepa nüanssceritud üdini õnnetu XX - et midagi nii kindlat ja osatäitmine mõjus üllatavalt ja värskelt, tema igavest on siin keldrielus lihtsalt ununenud, senist ampluaad avardades. Pärast "Emigran­ see riivab tema inimväärikust isegi rohkem te" tahtnuks tagasi võtta kõik etteheited selle kui koeratoidu söömine. Teisalt hoolitsev ja kohta, et meie lavadel liiguvad vaid tegela­ õrngi, oma kaaslast lohutada püüdev AA-kes sed, ei ole inimesi! R. Baskini ja A. Lutsepa talle pidulikku uusaastavastuvõttu korralda- 59 des ja sellega ennastki inimliku väärikuse ta­ näitfejavaimu värskus, sisemine vitaalsus ja sandile tõstes, taipab AA: oleme võrdsed - võltsivaenulikkus, vaid ka hiilgav füüsiline oma madaluses! vormisolek. Tollasest kriitikast juhtis ainsana Lavastuses (lav Mikk Mikiver), õigemini sellele tähelepanu H. H. Luik: "Meie lavadel näitlejate mängus põimusid pidevalt kaks ta­ näed tihti, kuidas 3040 aastased näitlejad sandit, olustikuline ja filosoofiline, mistõttu etenduse teises kolmandikus kehalt väsivad, Mrožeki väidete tõestusmaterjal elustus pide­ ei suuda end enam erksusele mobiliseerida. valt laval. Lutsepp teeb XX-i rolli veel jõuvarugagi." Lutsepa puhul ci üllatanud mitte ainult Kriitika puistas kiitusi kui käisest.... 60 A. Tšehhov, "Ivanov" (lav Elmo Nüganen). Eesti Draamateater, 1992. Ivanov - ]üri Krjukov, M. Kõiv, "Kokkusaamine" (lav Priit Pedajas). Lebedev - Ain Lutsepp. Eesti Draamateater, 1991. Mees - Ain Lutsepp, G. Vaidlafoto Spinoza - Sulev Luik. P. Lauritsa foto

Ometi oli AL jõudnud selleks ajaks ära asjadest, mis kõikides inimsuhetes olemas. Ül­ mängida juba kümmekond rolli. "Emigranti­ latavgi, kui harva meie tõsiseks peetud teater de" XX ei sündinud tühjalt kohalt, ehkki esi­ niisuguse tõsiduseni jõuab." Pärast kapten mestel teatriaastatel võinuks karta, et AL jääb Keeney rolli hingas nii mõnigi Lutsepale pöid- oma tüpaaži vangiks. Ajakirjas "Teater. Muu­ lahoidja kergendatult: lõpuks ometi! Enne sika. Kino" 1986, nr 9 räägivad hooaja vestlus­ seda mäletan end olevat kuulnud teatrikooli ringis kriitikud "Õlist" kui ühest suuremast õppejõudude või kriitikute repliike: kui sellele teatrielamusest. Tõnts: "Inimestele antakse poisile nüüd kohe õiget lööd ei anta, läheb ta •iiin võimalus mõtelda nendest väga tõsistest teatrist ära! M. Mikiveri õnnestunud, puhas, 61 ga ta ei osanud, ei suutnudki kaasa minna. Ehkki ta vist tahtis oma naist mõista, ei jõud­ nud ta merel jäävangistuses piinleva naise hingekriisi põhjuste jälile. Mikiveri Kapten võis ju olla huvitavamgi, ent näidendi, O'Neil- li loogikaga sobitus noorukese kapteni ehk Lutsepa Keeney merekaralik abitus ja mehe­ lik taipamatus paremini. Mikiver oli rohkem vaimuinimene kui merehunt. Lutsepa mängitud osade taustal meenu­ vad olulistena veel kaks, ehkki kõneainet an­ naksid ilmselt ka Juudas, Caliban, filosoofiadoktor Rasmus Selling, John Braun, Hr Smith jt. Vaevalt see päris nii on, et need kaks rolli otseselt tänasele Lutsepale käe ula­ tavad, aga näib, et nii "Kokkusaamiste" Mehe kui ka "Largo desolato" dr Nõgese kuju seeme hakkas idanema juba aastatel 1985-1986, mil esietendusid A. Ayckbourne'i "Norman Vallu­ taja" ja S. Becketti "Oodates Godot'd". Nende lavastuste Tom ja Pozzo andsid juba siis mär­ ku võimetest, mida nüüd nii väga hinna­ takse. Ma ei või ega tahagi olla veendunud, et just "Norman Vallutaja" Tom tõi ehedalt suur­ de plaani Lutsepa koomikutalendi. Ent Lutse­ pa loodud pikamcelne, väliselt kohtlanegi, tegelikult inimeste maailmas end pisut abitult tundev vanapoisist loomaarst Tom on üks koomöödiaroll, mida viimaste aastate eesti teatrist mäletada annab. Oma soojade, peh- metegi, väga-väga inimlike toonide pärast. Et selles lavastuses (näidendiski ehk?) vastandu­ vad Tom ja toma salasümpaatia Annie (Maria Klenskaja) ülejäänud, pisut karikeeritud selts­ konnale, siis, veider küll, nimitegelasest Nor- manist vaikselt mööda minnes tõusevad "Emigrandid". XX - Ain Lutsepp, AA - Roman lavastuse peateemaks Annie ja Torni dialoo­ Baskin. gid, nende stoori. Sedavõrd veenev on Lutse­ Ü. Lillaka foto pa inimlik soojus ning koomiline sarm. Midagi sellesarnast on juhtunud Lutsepaga mõnes teiseski lavastuses. Viimati jäi meelde kammerlik "Õli" tõlgendus Eesti Draamateatri tema Lebedev "Ivanovist". Kui lavastaja taht­ väikesel laval asetas Lutsepa näitlejana peaae­ nuks ja Tšehhov seda võimaldanuks, võinuks gu esimest korda fookusesse. Lutsepa nimi semstvotegelase Lebedevi kujus peegelduv ilmus teatriankeetidesse. Teda oli tähele pan­ dilemma oma sügavuse poolest asetuda seda­ dud. "Õlis" dubleeris ta Mikiveri, kelle rangele võrd suurde plaani, et seal kõrval peategelase ja pisut ehk liiga filosoofilisele Kapten Kce- Ivanovi hingeahastus kindlasti kahvatunuks. neylc oli Lutsepal vastu panna mere lõhn - Ootamatu ja hämmastav oli stseen, kus oma vaalapüügilaeva kapten. Tema sisekonflikt olemuselt lihtsameelne, kuid ikkagi haritud puuris kapteni hinge küll väiksema amplituu­ aadlik, kõike mõista püüdev keskmine mees diga: ta kannatas rohkem oma nõrkuse pärast, oma tüütu sõbra Ivanovi ja nipsaka tütre ar­ et naise kapriisile järele andis. Sellele kapteni­ mulugu enam taluda ja mõista ei suutnud le jäi naise hinges toimuv mõistatuseks, mille­ ning nutma puhkes. Saalist õhkas selle stseeni 62 ajal lausa füüsilist kaastunnet Lebedevi vastu, üllatas tookord just oma tegelase siseliinide mis mõjus äkki nagu soe, inimlik puhang. avamisega. Otsekohene, naiivne või siis ka Mõtlesin hiljem, kui poleks olnud seda vappu­ eluvõõras Tom käitus igas olukorras oma te­ vate õlgadega Lebedevi, kelle nutus väljendus gelaskuju pshüühikale vastavalt. Just tema ühe kadunud sugupõlve traagika hetkeks ise­ loomuliku ellusuhtumise sobimatus maail­ gi teravamalt kui Ivanovis, siis poleks ma vist mas omaks võetud variserlike reeglitega sün­ suutnud maha suruda ligihiilivaid kahtlusi, nitas koomilise alge. Ja seda nii loomulikes, kas Lutsepp kordab ennast? Aga just selles otsekui elust võetud intonatsioonides ja liigu­ stseenis sai selgeks, kuidas AL sammhaaval tustes! See naiivne hüüatus jääks vist ära, kui oma tegelaskuju finaalini oli liikunud. Tema meie komöödialavastustes ei kohtaks näitleja­ inimlik mõõde, mis teiste, vahest isegi liigselt te mängus nii palju teatraalset müra. Lutsepa irooniliste või siis paisutatult tundeliste tooni­ rolli puhul "Norman Vallutajas" oleks tahtnud de kõrval esialgu pisut kahvatunagi mõjus, tsiteerida absurdivend Ionescot: huumor on leidis äkki motivatsiooni, põhjenduse. Ehkki oma loomult paljastav, meelsasti saab ta aga ühes jäin lavastust vaadates enese juurde: olla ka pisut päästev. "Ivanovi" lavastuse ruumis oleks Lutsepa Le- Ja veel, kas võis arvata, et sellest avalast ja bedevil justkui raske hingata olnud. kohati pisut lihtsameelsest Tornist, tema väga Aga Ayckbourne'i Tomi juurde tagasi. Vei­ tervest ellusuhtumisest peaks otsima tulevast der küll, kuid mida aktiivsem oli Normanit Meest M. Kõivu "Kokkusaamises"? kehastava Jüri Krjukovi mängulaad (iseene­ Teine osa - Pozzo "Oodates Codot'd". sest kena roll), seda selgem piir tekkis Annie Võibolla selles läbinisti tecslavastuses, kus ja Torni ning ülejäänud lavaseltskonna vahele. kõlisesid targad mõtted nagu kuivad halud, Hermaküla lavastuse sisemisteks jõujoonteks astus AL jällegi ühe olulise sammu oma näit­ pidid olema just nemad kahekesi, muidu kis- lejateel? Nüanssideni täpselt paika rihitud fi­ kunuks lugu vaid lihtsakoeliseks komöö­ losoofilist üldistust taotlevas lavastuses tuli diaks, kus kembeldakse perekondliku Lutsepal justkui igasugusest olustikust välja sasipuntra ümber. Annie ja Torni koomiliselt astuda. Ehkki just tema stseenid nõudsid rõ­ abitu paar, teiste silmis vaid isevärki veidri­ hutatult maist ja praktilist tegevust: rasvaste kud, kandis (kas iseeneslikult?) suurde plaani näppude ja lõua läikides kanakoiva söömine, vajaduse inimliku läheduse järele. Isegi nende pärast värskendav odckolonnitamine, Vladi­ teineteise poole vaikimine oli huvitavam kui miri ja Estragoni ülekuulamine (minu maa ülejäänute lärmakas melu. Saavutada komöö­ peäl ootate?), Lucky võimete demonstreerimi­ dias inimlik mõõde on alati pähkel. Lutsepp ne, tema ülespiitsutamine, abitu roomamine

S. Beckett, "Oodates Godot'd" (rühmatöö). Eesti Draamateater, 1986. Vladimir Tõnis Rätsep, Estragon -Julian Viiding, Pozzo -Ain Lutsepp. P. Lauritsa foto

šfe T*^

63 "Makarenko koloonia" (instseneerija ja lavastaja Merle Karusoo). Paul Poom ja Ain Lutscpp IX lennu diplomilavastuses. H. Saarne foto IX lennust Draamateatrisse tööle suunduma Ahi Lutscpp ja Paul Poom koos oma õpetaja Merle Karusooga. Kevad, 1980. G. Vaidla foto

pimedana jne. Ühest küljest üheplaaniline ülesanne. Võigas, ebameeldiv kuju. Sissetun­ gija. Peremehe, käsutaja, vallutaja märk ot­ saees. Ja samas nii tähenduslik - oma teenri, orja, kaaslase, teise mina lahutamatu paarili­ ne. Olemise teine poolus. Abstraktselt steriilsete, kirctutcgi siledate härrasmeeste Vladimiri ja Estragoni (Rätsep ja Viiding) ootamine: nende rafineeritud mäng kandis kalligraafiliselt välja kirjutatud mõtete pitserit. See paar püüdles atmosfääri poole, kus ka tolmukübeme lennul on tähen­ dus või tähendusetuse tähendus. Nende kõr­ val oli Pozzol ja Luckyl (Lutscpp ja Poom) kui konkreetsemalt määratletud paaril raske üles­ anne - oma värvikast robustsusest, madalu­ sest, higilõhnalisusest tõusta tasandile, mis võimaldaks neid käsitleda konkreetse ja üldi­ sena korraga, olla korraga eksistentsiaalse arutluse objekt ning selle lihast ja verest tões­ ku nstilinc tulem. Lutsepa jaoks võis Pozzo ro3. tus. Viidingu-Rätsepa laadist (puhastatud, tähendada palju. Liikuda üksikult üldisele, hetke peatav, mediteeriv seisundimäng) hoo­ kujutada olevat olemuslikuna. Tol korral, mä­ pis erinevas võtmes mängiv Lutsepa-Poomi letan, kõlasid teatriringkondades soovitused: paar (konkreetselt tegevuslik, agressiivne jõu­ Viiding ja Rätsep on head, aga Lutsepp ja line mäng) omandas sellest hoolimata filosoo­ Poom teevad midagi kihvti, põnevat, üllata­ filise kaalu. Kui V & R pakkus rafineeritult vat! Tollal, fraaside intoneerimise ja vihjete valmisjäreldust, siis L & P andis võimaluse ajastul, võinuks Lutsepp langeda ka lihtsalt vaatajal ise selleni jõuda. Ja kui Poomi Lucky sõna ohvriks, jääda näitlejana esitama olulisi, tähendus välgatas vaid korra, aga vägevalt tähtsaid, keelatud sõnu! Temas kui näitlejas kulmineeritud meeleheitlikus vaimuharjutu- aimatav terviklikkuse ja tõe taotlus ei lasknud ses, millele kajas vastu saali vapustav ära­ tal sõnade kammitsaisse komistada. Minu tundmine ja rabav tõdemus vaimu ahista- meelest sai ta selle rolliga edasiseks kaasa mi­ tusest, siis Pozzo-Lutscpa eluline absurd aval­ dagi väga olulist: suveräänsuse, oskuse oma dus kogu rolli kaudu. osa ise valitseda ja kujundada. Arvan, et Lut­ "Godot"' etendus siiski ajal, mil tõlgen­ sepa näitlejalik distants saadab iga ta rolli, aga duste teravuse, alltekstide võim oli teatris veel niisugusel õnnelikul moel, et seda ei näe kor­ suur. See lavastus oma osatäitmistega oli tol­ dagi. Ei mingit väljakutsuvust! Ainult aimad. lases ideoloogilises kontekstis ometigi puhas Ehkki "Godot"' lavastus mõjus ED väike- 64 Arvo Kukumägi, Tõnu Raadik jn Ahi iii! •<•/'/' '^fewrt* diplomilavastuses "Puud olid, puud olid hellad veiled " (lav Merle Karusoo). II. Saarne foto

Pidulik lõpuaktus "Estonia" kontserdisaalis. Diplomi saab Ain Lutsepp.

65 sel laval kui stiliseeritud puhas püt, tundusid Lutsepp sai Prilli eest kõrvalosatäitja preemia. väikese lava mõõtmed kohati siiski Lutsepale Kodutuks muudetud metsavend Prill, kes kitsaks jäävat. Kuid hoopis teises ruumis ja oma pere tapmise eest 49 ohvriga kätte mak­ kontekstis oli ju võimalus olnud juba näha ka sis. Kui M. Mikiveri lavastuses oli paljugi olus­ seda väga paindlikku, pehmet, liikuvat Lut- tikulist, siis Lutsepa Prill tõstis teksti maast seppa - seda Meest, kes mõne aasta pärast lahti, kas või oma tulekugagi (kuidagi här­ "Kokkusaamises" surevale Spinozale tantsi­ randlik ja teisest ajast) ning oma surmaks et­ des kärbseid püüdma hakkab. tevalmistusi tegeva aegluse, rahu, Võib-olla ma eksin, kuid Lutsepa erisus, VEENDUMUSEGA - ei pelga seda sõna kasu­ teistmoodi olek, ebatüüpilisus (ehkki just tada! AL-i Prillis väljendus eestlaste traagika tüüp võinuks teatrikooli õppejõududes eel­ väga valusal, jahmatama panevalt valusal ku­ kõige huvi äratada!) oli niivõrd mõjuv, et ta jul ja kuidagi avastuslikult, äkki, ehmatavalt. lavakunstikateedri õppejõududele juba enne "Vaikuse vallamaja" ei olnud enam tsensuu- kooli silma jäi. Oma välistelt eeldustelt on AL riajastu lavastus, mille jälgimisel publik hinge üpris unikaalne, seda tüpaaži polnud vist va­ kinni pidades terve etenduse iga sõna püüdis. rem tavakooli vastu võetud. Mida õppejõud Juba oli tekkinud distants, juba oli lavastus Karusoo tema filmi-Tõnissonides nägi? Või oli pisut-pisut enam mäng kui tegelikkus (veelgi saatusesõrme rollis juhus - et 7. lend, oma mängulisemaks ja filosoofiliselt üldistatu­ kursusevennast Tootsile "Suve" filmivõtetele maks muutus asi Saluri "Minekus"). Ent Lut- külla sõitnud, tutvus seal inimesega, kes Tõ­ sepa-Prilli vaikses surmaeelses monoloogis nissoni taga? Paradoksaalne, et Aare Laane­ (loomulikult oli selliseid stseene lavastuses mets, kes äsjase teatrikooli lõpetajana oma teisigi) valitses saalis haudvaikus ja mineviku filmipartncrit kooli kutsumas käis ja tollase konkreetne, julm, halvav REAALSUS. Tõnissoni-Lutsepa peaaegu kättpidi eksamile Just ühe ta viimase menuosa, dr Nõgese tiris, kandis hoopis kauem oma (i\mi-image'it, puhul Undi lavastuses "Largo desolato" imet­ kui Lutsepp, keda, vähemalt alates nendest lesin järjekordselt seda, kuidas Lutsepp ei rollidest, mida juba mäletan ja näinud olen, kaota isennast üheski rollis, pakkudes ometi Tõnissoni vari üldse ei jälitanudki. Õigust samas nii palju uut ja põnevat. Võib-olla tingib mängida kõike on lubanud talle ka Vahing seda ta väline isikupära? Tõepoolest, ta näitle- tema professor Sellingut arvustades: "Viimase jasarm ja väga iseloomulik orgaanika saadab mõne aasta jooksul on ta näitlejameisterlikkus teda kõigis osatäitmistee ja mõjub peaaegu niivõrd kasvanud, et jääb tunne, nagu saaks ta alati kordumatult. Aga sarm ja orgaanika ei iga osaga hakkama." (Kaske koorem!) Jah, kui loo veel kuju. Isegi vastupidi, tundub, et Lut­ on SISU, siis ci kiika keegi laval enam pikkuse, sepp ei loo ühtegi oma rolli välise joonise, sileduse, sümmeetria, ideaalse väliskuju järe­ karakteri, sarmi pealt. Ta oleks nagu selle te­ le. Tema jässakas-turjakas - kuid sitke! - kuju gelaskuju sees temaga põhjalikult samastu­ ei näi talle probleem olevat. Pigem vastupidi, mas käinud, et siis lavale ilmuda Ain iga rolliga on ta nihkunud kaugemale oma Lutscpana. Ent ta juuresolek on aimatav, juur­ tüpaaži varjust, nii et vaevalt kellelegi üldse demõeldav. Temalt endalt ei tule ühtegi vihjet. enam ta filmi-Tõnisson meenubki. Ehkki vist Ka lavastajapoolset mitte. See on üks Lutsepa vähesed oskasid arvata, et temast kujuneb rollides täheldatav joon. Kunagi ei lase ta näitleja, kes paneb kuidagi märkamatult aimata mõnes oma žestiski lavastaja ideeväl­ maksma oma isiksuse tõelisuse, astudes nii­ gatuse Nähtus, mille mõne näitleja puhul nii viisi vahel talle endalegi üllatuslikult üle oota­ kergesti ära tunneb. Küllab ta käib ka lavastaja matu tõe läve. sees ära, tema ideedega samastumas. Niisiis, jõudis Lutsepp oma aja ära oodata. Lahjade rollide survele vastu panna. Oligi see tegelikult nii? Mihkel Tiks kirjutab TMK 7/88 hooaja ankeedis: "Seisev pill läheb häälest ära. Näitleja peab väga uhke olema, et end ilma V. Havel, "Largo desolato" (lai'Mati Unt). Eesti tööta vormis hoida. Imestan, et kiidetakse Draamateater, 1991. Dr Nõges - Ain Lutsepp, "Vallamaja" Üksküla, ja mitte... Lutsepa Pril­ Susanna - Liina Orlova. li.!—1 Aga üldiselt vohab vana väline maneer­ P. Sirge foto lik mängulaad sisemise kirgastumiseta." 66

Jälgides laval Lutscpa kergust, üllatavatki arvustajad. Peaaegu keegi neist ei saa moodu tema koguka füüsise juures, on raske mõista­ loo poliitilisest alltekstist, olgu siis etteheitena tada, kuidas ta näitlejana töötab, kuidas rolli­ näidendi aegumise suhtes või pelga konsta­ ga ühte sulab, teemat analüüsib. Ei ühtki teeringuna. Loomulikult, Undi vaimukalt ratsionaalset liigutust, ei analüüsivat-teadlik- groteskne ümbris on sedavõrd farslik ja värvi­ ku mõttevälgatust - ta lihtsalt ON. Nii tahaks kas, et kipub Haveli ja Lutsepa loodud filosoo­ igat ta rolli, selle kirjeldust kokku võtta. Tema­ fi kujule "sisse sõitma", millest arvustajad ga koos töötanud lavastajailt, üsna mitmelt on kenasti ennast ära lasevad petta. Ma ei usu, et lipsanud vastuseks küsimusele, kuidas proo­ Unt lavastas ainult poliitilist farssi, kus dr Nõ­ vid lähevad, repliik - Lutsepp vaevleb, kaht­ gesel oleks kanda vaid poliitilisele survele leb. Enesepiitsutaja ja juurdleja natuur, alistuva nõrga vaimuinimese roll. Esiplaanil millega kaasneb näriv, kõrgendatud enese­ on siin ometi loomingulise isiksuse sügav kriitika? Kas sellest kõnelebki ta pealtnäha kriis, ta enese (mitte ajastu) loodud filosoofili­ jumalast antud lavaorgaanika, milles tajud se maailmakäsitluse kokkuvarisemine, mille­ üdini läbitunnetamist, sisseminekut, sel- le painav dissidendipsühhoos lihtsalt hoogu geks(?) mõtlemist, omaksvõtmist. Millest see juurde annab. Oma teisenenud mina eest põ­ kõneleb? Orientatsioonist iseendale selle loo­ geneb see rahusteid ja meelemürki vaheldu­ mingulises tähenduses. Kahtlused annavad ta misi sisse ahmiv mees. Lutsepp mängib seda rollidele elava sisu, essentsi, mille kohta kõ- igavest ja kestvat neis, kes oskavad seda ära lakski kuidagi võltsilt määratlus TEINE tunda. Temale lähenemisel pole põhjust taker­ PLAAN. Pigem tahaks öelda: näitleja intuit­ duda ideoloogilistesse siltidesse (KGB, puna­ sioon. Laval on Lutsepp suverään, kelle loo- võim, psüühiline terror). Lutsepp de­ misvabadusel ci näi mingeid piire olevat. monstreerib lavalt üldist ja üksikut korraga. Mitte kunagi abitu, inertne. Tema haare on See peaks olema Haveligi ideaal, kes väidab et korraga tugev ja diskreetne, "Largo desola- "Largo" olevat pigem lugu inimlikust tuu­ tos" tekkis ajuti tunne, nagu mängiks ta saalile mast, inimesest üleüldse, ehkki autor viitab ka kuidagi poolküljetsi, möödaminnes. Õigemi­ "vanglajärgselc ahastavale MINALE". Inime­ ni on vist nii, et side publikuga on tugev ja ta se identsuse ja sotsiaalse skisofreenia teema ei pea seda enam kontrollima. Niisugune mul­ selles näidendis võib küll konkreetsetest olu­ je vähemalt jääb. Ja siis ta juba ON, avali oma dest alati toitu saada. Ei pääsenud siin kirjuta­ tegelaskuju kõikidele käikudele ja nüansside­ jagi ühest veidrast allusioonist "Largo" le. Tema detail on alati väga rikas, enamasti etendusel: dr Nõgese peakaotus, abitus sobiks vaimukas (mingist soojast huumorist kantud) nii hästi tänasessegi ühiskonda, sest Roberti ja täpselt paigas. Ja ehkki ta oma tegelase su­ (Tõnu Aav) patoloogilises dissidendis ja "vas- het alati väga täpselt puänteerib, ei upu ta tupanuliikuvas" paaris Jüri & Mari vilksatas kunagi pisinõksudesse. ootamatult midagi tuttavlikult sinimustvalge- Lutscpa kui näitleja suhtumises inimesse, list. keda ta parasjagu ka ei mängiks, avaldub ena­ Dr Nõgese puhul ei saa seegi kord mööda masti selge, mõistev äratundmine korraga Lutsepa tundlikust liikumisest (siin tahaks mingil väga konkreetsel ja samas üldisel ta­ juba öelda koreograafiast), mis väljendab täp­ sandil. Tema dr Nõges on üle keskea mees, selt tegelase psüühilist seisundit. Lutsepa jä­ kuulus filosoof, poliitilise surve all ägav vai­ nesehaagid Dvoräki muusika saatel muinimene. Väga kindlate harjumuste, kõnelevad pigem sugereeritud neuroosist kui komplekside ning veidrustega mees, konk­ tõelisest hirmust. Unt viitab eelkõige vaimui­ reetsete suhetega konkreetses ajas ja ruumis. nimese sobimatusele poliitilisse ühiskonda, Ja ometi pole see ainult poolvägisi dissidendi tema abitusele seal. Lutsepa kuidagi äraolev, rolli surutud neurasteenilise vaimuhiiglase la­ rahutu ja ehmunult vilav pilk reedab sisimas gunemise lugu konkreetses ajas ja ruumis: maad võtnud paanikale. Eeslava ühest nur­ Eestis, Tšehhoslovakkias, Ida-Euroopas. See gast seirab tsivilisatsiooniajastu mõtlejat ta sa­ lugu, vähemalt Lutscpa esituses, kõneleb "me­ janditetagune kolleeg (antiikfilosoofi büst). hest lagedal väljal üksiku puu all" rohkem, On's tema huulil aimatav irooniline muie, kui kui see esialgu isegi lavastajale enesele pais­ ta püünisesse sattunud linnukese rabelemist tab. Rohkemgi, kui on arvanud seni Undi jälgib? Lutsepa enese hoiak on küll leebelt lavastust ja Lutsepa osatäitmist analüüsinud irooniline (siis juba pigem eneseirooniline!), 68 kuid mõistev, ning tugeva traagilise tajuga. Kukkus vist välja lugu üliandekast näitle­ Võibolla on Lutscpp olemise saladuse ära ta­ jast, kellele juba eluajal sammast toksitakse... banud, mis iseenesest ei seleta midagi, aga see Näis, kui tähelepanelikult eesti lavastajad Lut­ ON. sepa arengut jälgivad. Nägemata on ju veel Lutsepa mäng on isegi lavastaja mõttest mängur, armastaja, türann...Kui kellelgi tuleb ettehaarav. Näiteks uncnäostseen, mis eraldi pähe jälle klassikat lavastada, siis annaks ju­ võetuna, Undi seisukohast, on ju päris hea mal talle silma Lutsepa jaoks. Kursusevend (kuigi groteskse hüperteatraalsusega pole Unt Roman Baskin pidavat ED lavale kavandama kunagi päris õiget kontakti saanud) ja annab Shakespeare'i 'Veneetsia kaupmeest"? Meie, vahest isegi ühe mõõtme lavastusele juurde. pisut eestilikult tõsimeelsed ja tolmused klas­ Ent tegelikult on Lutsepp selle stseeni tähen­ sikalavastused vajaksid just seesuguse näit­ duse juba ära mänginud. Teda unenäos paina­ leja elustavat ainest. vad lähikondlased on Lutsepa pilgus viirastunud ammu enne, kui see stseen teise vaatuse lõpus alles kätte jõuab. Veelgi ehtsamana, olemuslikuna ilmub vaataja ette Lutsepa Mees M. Kõivu "Kokku­ saamises". Filosoofiline olustik. Kujutelm. Algnägemus, nagu ütleb Kõiv ise. Tegelikult on Lutsepa rollis vaat et täiuslikult realiseeru­ nud Kõivu enese hoiak, suhe:"... kõik need tüübid on ürgsete tüüpidena ürgsetes olukor­ dades niivõrd võimsad, et kõik see konkreet­ ne, see nagu ei ole oluline tema juures. See on vilistada." ]ust nii! Ka Lutsepalcon see vilista­ da. Kui ma Kõivu "Vastab"-intervjuud juba pärast "Kokkusaamisi" lugesin, olin üllatu­ nud, kuidas haakus Lutsepa Mehega kirjani­ ku põhipostulaat: "Kui mina näitemängu pääle lähen, siis esmane ajend ei ole mitte see inimene, kes sääl ruumis on, vaid see ruum, kus inimene on. Ja ma modelleerin pigem ini­ mese selle ruumi järgi kui selle ruumi inimese järgi." Lutsepa osatäitmist meenutades olin just sama mõelnud: ta on lavastuse ruum ja minu arvates ka aeg. Tema on see ruum, kus saab toimuda Leibnizi ja Spinoza kohtumine. Tema tegelane kannab endas märksõnu Ut- rehet, maapagu, lagunev veski, "prantsus", "inglus". Sel mehel, kes räägib puhast, elavat Põlva murrakut, on "filosoofuste tispuugi" taustal täita hoopis suurem roll kui ainult te­ gevuse nn rahvalik elavdamine, millele on viidanud enamus kriitikast. Ehkki näidendis on kõik tegelased võrdsed, toob Kõiv selle filosoofidele hiilgavalt vastanduva Mehe kau­ du näitemängu elu mõõtme - olemise mõtte, kõiksusegi. Ja Lutsepp kannab selle autori hoiaku lavastusse veenvalt, näidendi maail­ ma täielikult siseneva orgaanikaga. Lisades soojust ja sallivust. Lutsepa Mees pole mitte Madalmaade maalidelt maha astunud kuju (nagu väidab TMK-s Tiit Palu). Ta on ruum ise - ei esiplaanil ega taust, vaid... ON! 69 HENDRIK LINDEPUU

SAAMI TEATRIST

"Saamide unikaalne kultuur on seotud Euroopa põhjaosas elab umbes kaks miljonit saami elulaadi ja -tingimustega. Saami oma­ inimest. Nendest vaid 2% on saamid. Just päraste mustrite ja kaunistustega käsitöö- hajutatus mitme riigi, Norra, Rootsi, Soome kunst pärineb ajast, mil saamide majandus ja NSVL-i territooriumile on pidurdanud oli iseseisev. Eepiline pärand on edasi kan­ saami keele ja kultuuri arengut. Seda enam, dunud muistendite ja erilise saamiliku laul­ et kõik need riigid on vähemusrahvaid assi­ misena - joigamisena. Ka saami kirjandusel, mileerida püüdnud. NSVL-ist pole vist mõ­ teatril (minu rõhutus - H. L.) ja kujutaval tet rääkidagi, aga näiteks Rootsiski loobuti kunstil on Põhjamaade kultuuridele mõnda­ alles 50.-60. aastatel ametlikult rootsistamis- gi pakkuda." poliitikast. Veel praegugi kurdavad Rootsi See tekstilõik on pärit Soome saamide saamid, et Rootsil ei ole õiget poliitikat vä­ esinduskogu pöördumisest, milles taotletak­ hemusrahvaste suhtes, et saamidesse, kellele se saami rahvale senisest suuremat autonoo­ see maa on aastatuhandeid kodumaaks ol­ miat. Saamide (ehk laplaste, nagu meil nud, suhtutakse samamoodi kui kreeklastcs- harjutud nimetama) asustusala on umbes se või tšiillastesse, kes on Rootsi tulnud 1500 km pikk ja üle 300 km lai. Sellel ligi­ kaks-kolm aastat tagasi. Eespool toodut ar­ kaudu kuue Ungari suurusel maalahmakal vesse võttes on arusaadav, et saamidele on

Saami teatrikooli lõpuetendus, S. Becketti "Godot'd oodates ". Stseen lavastusest.

70 • '

IHi^S "Godot'd oodates" Puu - Tarja Kilpeläinen, Vladimir - Sara Margaretit Oskal, Estragon - Irene Länsman. teater rohkem oma kultuuri ja identiteedi sul. Dälvädi$ on püsivas koostöös Norrbot- eest võitlemise vahendiks kui puhta kunsti tensteatcrn'iga, sellelt on saadud ainelist ja tegemise kohaks. Ent samas on teatritegemi­ koolitusabi. Peale Dälvadis'e tegutseb Rootsis ne saamidele vahest üsna loomupärane - saami nukuteatritrupp Samara (1979. aastast) saami suulises pärandis on rohkesti dialoogi, ning muusika- ja teatrirühm Kapten Morgan üllatavaid süžeekäänakuid ja dramaatilisi si­ (1978. aastast). tuatsioone. Rahvusvaheliselt on Ddlvadis'cst tuntum­ Põhjamaades tegutseb mitmeid saami gi Norra saamide teater Beaivväš, mis alustas teatritruppe. Üks vanemaid on Rootsi saami­ 1980. aastal muusikaliga "Meie tundur". Joig- de teater Dälvadis. 1971. aastal panid Norr- rockmuusikal käsitles põdrakasvatajate ja kaevan- bottensteatern'i näitleja Harriet Norlund ja dusettevõtjatc konflikti. Muusika ongi Beaivväs'\ saami kunstnik Maj Doris Rimpi aluse üri­ tugevaim külg, eriti just joiu teatripäranc ka­ tusele, mis viis 1973. aastal esimese lavastu­ sutamine. Rahvusvaheliselt tuntuks sai seni "Mc elame ka edaspidi". Selles kasutati Beaiwäš filmi kaudu - 1987. aastal valmis saami muusikapärandit ja rõhutati saami teatri lavastajal ja näitlejal Niis Caupil lina­ kultuuri eripärasust. Maailma pärisrahvaste teos "Teejuht", milles osalesid kõik Beaivvds'i organisatsiooni WCIP konverentsil Kirunas näitlejad (see "Oscarilc" kandideerinud film 1977. aastal mängis teater lavastust "Kolm oli ekraanil Ecstiski). Ainsana saami teatri­ vanamoori". WCIP-i teatrisektsioon IPTA (In­ test on Beaiwäš'ü teatripärased töötingimu­ digenous People Theatre Association) asutati sed (Kantokeino kultuurimajas). 1986. aastal 1980. aastal ning Dälvadis on osalenud selle formeerus trupp kutseliseks. Nüüdseks on tegevuses algusest peäle. 1981. aastal valmis teatril saami rahvapärand läbi käidud ning teatri seni mastaapseim vaatemäng "Talve- tahetakse näidata, et saami keel on elav, et unclm" - saami mugandus Strindbcrgi "Une­ selles keeles võib esitada mida tahes. 1989. näomängust". Esitus oli loodusrahvastele aastal valmis Garcia Lorca "Verine pulm" - omases laadis, kasutati loomade maske ja omapärane ühendus flamenkost ja joiust, ka­ nahku ning vanade jumalate kujusid, kan­ toliiklikust pulmast ja saamide looduslähe­ dev osa oli traditsioonilisel muusikal ja tant­ dasest elulaadist. Pärast seda toodi lavale

71 meilgi tuntud Johan Bargumi ja Bengt Ahl­ fors! AIDS-i teemaline "Kas Kongos on tiig­ reid". Ent samas jätkatakse ka saami rahva- pärandi lavaletoomist, eriti just lastele mõel­ dud lavastustena. BERLIINI Beaivväš'i\c lisaks tegutseb Norras Snäsas amatööridest Lõuna-Saami Tcatrirühm. SAKSA FILMI- JA Saami teatreid kummitab pidev rahahä­ TELEVISIOONI- da. Rohkem toetavad oma saamide teatreid Norra ja Rootsi valitsus, Soome vähem. See­ AKADEEMIA pärast ongi Soomes Utsjocl 1980. aastast te­ gutsev Ravgoš ikka veel amatöörteatri staatuses. Teatrit juhib Eino Guttorm, üks kolmest tuntumast saami kirjanikust (ülejää­ Deutsche Film- und Fernsehakademie nud kaks on "Finlandia" laureaat Nils-Aslak Berlin (DFFB) - on piiratud vastutusega Valkeapää ja "Finlandia" kandidaat Kirsti osaühing, mille põhikapitaliks on 50 000 Paltto). Eino Guttormi kirjutatud ja lavasta­ marka, sellest 10 000 kuulub Saksa Liitvaba­ tud ongi põhiline osa selle teatri toodangust. riigile ja 15 000 Berliini Liidumaale. Ühingu Ent mõneski asjas on Soome naabritest ette organiteks on osanike koosolek, kuratoorium ja ärijuhatus. Akadeemilise omavalitsuse or­ jõudnud. 1989. aasta sügisest 1990. aasta su­ ganid moodustavad direktor, akadeemia veni korraldati esimene ulatuslikum teatri- nõukogu, dotsentide konverents ning üliõpi­ kursus saamidele. Lapi kõrgkooli juures laskond. Vastuvõtueksamcile lubamise ot­ tegutsenud kursuse üheks lõputööks oli Be- sustab direktor pärast valikukomisjoni cetti "Godot'd oodates". Läbi modernse draa­ ärakuulamist. Valikukomisjon koosneb di­ ma räägiti saamide jaoks olulistest ja rektorist, õppe-prorektorist ja vähemalt kol­ elulistest asjadest (näiteks Lapimaa loodus­ mest dotsendist või mitmeaastase DFFB kaitsest), ühendatud oli Becketti sümboolika töökogemusega õppeülesande täitjast, kelle ja saami mütoloogia. Näiteks jooksutas la­ nimetab direktor. Komisjon eksamineerib sa­ vastuses poro Pozzo poro-kasvatajat Luckyt mas koosseisus kõiki kandidaate. (saami mütoloogia tuumaks on poro), kesk­ Iga kandidaat võib kohta taotleda mak­ seks kujundiks oli puu. Kursuse ja Rcivgoši simaalselt kaks korda. Vastuvõtuks tuleb esi­ baasil oli kavas luua ka Soomes kutseline tada kirjalik avaldus, nõutavad taotlusblan- ketid ja iseloomustus politseist ning kirjali­ saamide teater, ent seniajani pole selleks pii­ kult tunnistada vastuvõtukord a ja võtta tea­ savalt raha leitud. tavaks, et eksami edukas sooritamine ei taga Mida võiks saami teater eestlasele pak­ vastuvõttu akadeemiasse. kuda? Ehk looduslähedast maailmanäge­ Vastuvõtueksam toimub Berliinis. Eksa­ mist, mille meie juba minetanud oleme. Aga mist osavõtu tõttu tekkivaid hädavajalikke reisi- ja majutuskulusid võidakse põhjenda­ kummad Euroopast kaugemal on, kas Põh­ tud nõudmisel kandidaatidele osaliselt kom­ jamaades elavad saamid või siis viimase penseerida. Eksamiteemad ja -meetodid viiekümne aastaga tublisti sovetisecrunud määrab kindlaks valikukomisjon. Kandidaa­ eestlased, sellele mina küll vastata ei oska. did saavad lõpliku otsuse teäda vahetult pä­ rast selle tegemiat, eksamitulemusi aga valikukomisjon ei põhjenda. Õpingud algavad igal aastal sügissemest­ ril. Vastu võetakse taotlejad, kes on edukalt sooritanud vastuvõtueksami, esimese se­ mestri alguseks saanud 21 aastaseks ega ole vanemad kui 30 aastat ning esitavad nõud­ misel tõendi, et neil ci esine nakkavat tuber­ kuloosi (vajalik ka röntgeniülesvõte). Üliõpi- laskohtade arv on piiratud -1989. aastal võe­ ti 520 kohataotlejast vastu ainult 19. DFFB pakub väljaõppevõimalusc filmi- ja televisioonialal, kusjuures peatähelepanu pööratakse režiilc, kaameratööle ja produkt­ sioonile. Väljaõppe koosneb teoreetilisest ja praktilisest õppetööst, praktilistest harjutus­ test, seminaridest, õpingutöödest. Kohustus­ likud on järgmised õppeüritused: a) esimesel kursusel (algstuudium) sissa- juhatavad seminarid filmiteoorias (filmiaja-

72 loos, dramaturgias), režissuuris ja tehniliste režissöörina või kahes õpingutöös operaatori algteadmiste omandamiseks sissejuhatavad või lõikajana (vähemalt üks filmidest peab kursused järgmistel erialadel: kaamera, heli, olema lõputöö); lõikamine, multifilm ja video (seotud prakti­ c) osalemise rezissööri, operaatori või he­ liste harjutustega); lioperaatorina suuremas filmi- või videotöös b) teisel resp. kolmandal kursusel (põhi- väljaspool DFFB-d (õppeprorektori nõusole­ stuudium) seminarid filmiteooria/filmiajalu- kul); gu, rcžissuuri, operaatoritöö, helisalvestuse d) stsenaariumi ja vastava filmimiskava ja -töötluse, montaaži, multiplikatsiooni ja koostamise suuremale mängu- või telefilmi videodramaturgia alal, millest üliõpilane projektile pikkusega vähemalt 45 minutit. peab valiku järgi osalema vähemalt kolmes, Stsenaarium resp. projekti kirjeldus peab ole­ lisaks seminar tootmise kalkuleerimises ja ma koostatud nii, et oleks võimalik hinnata tootmise organiseerimises; nende realiseeritavust, pidades silmas sisuli­ c) iseseisev õppeproduktsioon või osale­ si ja formaalseid eeldusi ning olemasolevaid mine autorina, operaatorina, režissöörina, vahendeid. helioperaatorina või lõikajana vähemalt ka­ Lõputöö põhjal saab üliõpilane lõputun­ hes õppeproduktsioonis. nistuse, üliõpilase soovil koos hinnanguga Stuudium kestab kuus semestrit. Kaks tema lõputöö kohta. Kui lõputööd ei esitata, esimest semestrit on prooviaeg. Järgmisele võib üliõpilane saada tõendi lõpetamise koh­ kursusele lubamise otsustab õppeprorektor ta. pärast õppejõududega konsulteerimist. Stipendiume jaotatakse Liitvabariigi hari- Stuudium lõpeb iseseisva praktilise tööga dustoetusseaduse alusel Berliini Studeuten- (lõputööga). werki kaudu. Kui üliõpilane seaduslikku Õppeaasta algab 1. septembril ja lõpeb haridustoetust ei saa, võib DFFB võimaldada 31. augustil. toetust oma vahenditest, juriidilist õigust Õpetamine toimub väljaõppelepingu alu­ seda nõuda siiski ei ole. sel, mis sõlmitakse üliõpilase ja DFFB vahel. Kõigi õpingute ajal DFFB toetusel loodud Loengutel käimine on kohustuslik, samuti filmi- ja videotööde, heli- ja pildikandjate viibimine nendel fakultatiivsetel õppeüritus- ning stsenaariumide produtsent on DFFB. tel, kuhu üliõpilane end varem kirja on pan­ Seega on tal ainuõigus pildi- ja helikandjaid nud. paljundada, levitada, kasutada avalikuks de­ Iga kursuse lõpul saab üliõpilane tunnis­ monstreerimiseks ning raadio- ja telesaade­ tuse, mis kinnitab õppeüritustest osavõttu, tes. kuid ei sisalda hinnangut õpilase edukuse Akadeemial on oma raamatukogu ja ki- kohta. nematcek. Kinemateegis säilitatakse filme ja Need üliõpilased, kellel puuduvad kül­ filmiajaloolisteks uurimusteks hädavajalikku laldased praktilised kogemused filmi- ja te- materjali (filmiprogramme, plakateid, foto­ levisiooniloomes, peavad need kogemused sid - stseeni-, portree- ja tööfotosid), tsensuu- omandama õppevaheajal. Põhimõtteliselt rikaarte, filmograafilist ja biograafilist mater­ peab üliõpilane endale ise otsima praktika jali, kino varajasest perioodist (kuni aastani sooritamise kohad. Erandkorras võib DFFB 1955) pärinevat aparatuuri; projektoreid, sobivaid praktikandikohti vahendada. Prak- kaameraid jm; dekoratsioonivisandeid ja tikandilepingu peab üliõpilane sõlmima skitse (filmiarhitektuur Saksamaal 1919- onda nimel. 1960. aastate algus); stsenaariume ja filmiaja- Iseseisvaks lõputööks võib valida: loolisi rariteete. Kinematccgi varudes on um­ a) isikliku autorlusega filmi- või video­ bes 4000 Saksa ja välismaist filmi pikkusega töö; üle 1000 m ja ümmarguselt 4000 lühifilmi. b) vähemalt ühes lõputöös osalemise Koostanud NELE SIIMRE

73 •NI PRIIT KUUSK

MUUSIKAMAAILM HOOAEG 1990/91

Teieni jõuab TMK "Muusikamaailma" kümnes, juubeline hooajaring (vt 1982, nr 8; 1984, nr 1; 1985, nr 2; 1986, nr 2; 1987, nr 3; 1988, nr 4; 1989, nr 4; 1990, nr 4; 1991, nr 4). Muusika-aasta tähelepanu äratanud sündmuste ülevaade on seekord koostatud peami­ selt ajalehtedes avaldatu põhjal: "The Guardian", 'The Times", "International Herald Tribu­ ne", "The European", "Le Monde", "UUnitä", "Süddeutsche Zeitung", "Die Presse" (Wien), "Die Zeit" (Hamburg), "Helsingin Sanomat", kaasatud on informatsiooni ka ajakirjadest "Neue Zeitschrift für Musik" (Mainz), "Music & Musicians International" (London), "Ostcr- reichische Musikzeitschrift", "Nordic Sounds" (Kobenhavn), "Rondo" (Helsinki), "Svensk Mu­ sik" (Stockholm) jt, samuti koondkataloogidest, hooajakavadest, festivali- jm buklettidest, etenduste ja kontsertide raadio- ja teleülekannetest ning salvestustest (peamiselt Soome ULL ja TV). Kasutatud lühendid: ME - maailmaesiettekanne, EE - esmaesitus konkreetsel maal, (uus)lavastuse esietendusõhtu, KE - (ooperi) kontsertesilus, RO -Riigiooper, FSO - filhar­ moonia sümfooniaorkester, RSO - raadio sümfooniaorkester, КО - kammerorkester, KMK - kõrgem muusikakool, LO - linnaorkester, ST - Suur Teater, F - festival, UMF - uue muusika testival, a-Õ - autoriõhtu, s-Õ - sooloõhtu, kons - konservatoorium, d - dirigent, p-d - pea­ dirigent, 1 - lavastaja, u-1 - uuslavastus, s - solist(id), n-o - nimiosatäitja, h-a - hooaeg, a-p - aastapäev, kj - kunstiline juht, kor - koreograaf, r-v - rahvusvaheline.

Placido Domingo OOPERITEATREIST G. Kühn). * Glyndcbournc'is KLASSIKA POOLELT lavastati 6 Mozarti ooperit a-test 1781-1791, niisiis "Idomeneost" Kõigepealt ooperif esti va Iidelt. "Tituseni". * Wexfordis Iirimaal Pcsaros toimus viimane F enne olid põnevamaiks Leoncavallo Rossini 200. sünniaastapäeva, "Zaza" (d Bruno Rigazzi, n-o kavas olid "Tancrcdi" (1 Pier Lui­ avastusena noor USA sopran gi Pizzi, d Daniele Garti, s Ma- Karen Notare), Boieldieu "Valge riella Devia, Francesca Franca, Daam" (1 Jean-Claude Avray) ja Lucia Valentini Terrani, Enrico Nicholas Maw "Kuutõus" (d Si­ Facini, Raul Jimenez, Boris Mar- mon Joly). * Savonlinnas tuli tinovic) ja "Othello" (1 Pizzi, d uuslavastuesna välja Smetana Gianluigi Gelmetti) uuslavastu­ "Müüdud mõrsja", mis ei kuju­ sed Rossini fondi uute kriitiliste nenud eriti edukaks; KE-1 oli väljaannete põhjal. * Müncheni Puccini "Turandot" (n-o Eva F avati Penderecki "Ubu Rexi- Marton), Praha Rahvusteater ga", veel mängiti R. Straussi "In­ esitas "Don Giovanni" ja Dvorä- termezzot" (d G.Kuhn), Verdi ki aasta puhul tema "Näkineiu". "Saatuse jõudu" (1 Götz Fried­ * Drottningholmis mängiti Mo­ rich), Rossini "Itaallannat zarti "Idomeneod" (1 Michael Alžiiris" (1 Grischa Azagarov Hampe Kölnist, d siinse F-i kj J.-P Ponnelle'i j, d Donato Ren- Arnold Östman) ja Reekviemi zetti, n-o Agnes Baltsa), ka Mus- ning Mozarti kaasaegse Johann sorgski "Boriss Godunovi" (1 Jo­ Christian I Iaeffneri "Elektrat". hannes Schaaf, d Valeri Gergiev) - ühtekokku 15 lavastust, sh nel­ Pisut tuntumate teatrite reper­ ja Mozarti ooperit. Tähtede soo- tuaarist. Wieni Riigiooper: Ver­ loõhtud: Thomas Allen, Her­ di "Macbeth" (d P. Dommgo, s mann Prey, Dietrich Fisher-Dies- M. Zampieri, R. Bruson, J. Nes- kau, Kurt Mõll, Margaret Price; terenko), Mozarti aastat alusta­ Wolfgang Sawallisch juhatamas mas "Lucio Silla" (1 Pet Halmen, nelja, Peter Schneider kaht la­ Azagarovi-Ponnclle'i j, d A. Öst­ vastust, lõpuetenduseks oli tra­ man, s Thomas Moser, Edita ditsiooniliselt "Nürnbergi meis­ Gruberova, Ann Murray, Eva terlauljad" (1 August Everding, d Lind), Debussy "Pelleas ja Meli- W. Sawallisch) ja löppkontserdil sande" (d С Abbado, s Francoix esitati Schönbcrgi "Gurrelaulud" Le Roux, Maria Ewing, Jose van (400 esinejat, d G. Sinopoli). * Dam, Christa Ludwig), Mozarti Maccratas oli kavas F-i kj Gus­ "Titus" (1 Claus Helmutil Drese, Stseen H. Birtwistle'i oo perist taa Kuhni lavastatud ja dirigee- d Sylvain Cambreling Brüsse­ "Gawain" Londoni Kun ingli- list) ja Wieni pidunädalate ava­ kus Ooperis. miseks "Figaro pulm" (1 Jo­ nathan Miller, d С Abbado). * Milano Ы Saihr. Rossini "Krahv d'Ory" (1 P. L. Pizzi, d Bruno Campanella), Puccini "Tütarlaps Kuldsest Läänest" (1 J. Miller, d L. Maazel, jaan- märts 14 kor­ da!), Cilõa "Adriana Lecouv- reur" (1 Lamberto Puggelli, d Gianandrea Gavazzeni), Pergo- lesi "Lo frate 'nnamorato" (1 R. de Simone, d R. Muti ja E. Hull). * Londoni Covent Garden: esma­ kordselt selles majas Verdi "Atti­ la" (1 Elijah Moshinsky, d Edward Downes, s Ruggero Rai- mondi, Josephine Barstow, Gior­ gio Zancarano, Renato Bruson), Gabricla Benackova L. Janäceki Wagneri "Siegfried" (1 G. Fried- ooperis "Katja Kabanova". rich, s Rene Kõllo, Gwyncth Jo­ nes, James Morris), Britteni ritud Mozarti "Don Giovanni", "Peter Grimes" (1 Tim Alberty, d Donizetti "Don Pasquale" (1 Ro­ David Atherton), 20 a järel taas berto de Simone, d С. Abbado), "Carmen" (1 Nuria Espert, d Zu- F-i lopetas Mozarti Reekviem (d bin Mehta, n-o Maria Ewing ja 75 mus suur galaetendus. * Pärast põlemist ja taastamist avati taas Frankfurdi Ooper, kohal oli ka Leipzigi Ooper E. Kfeneki "Jonnyga". * Endine Leningradi Kirovi-teater (p-d Valeri Ger- giev) saavutas suurt menu Lää­ nes. * Praha Rahvusteatri direktoriks sai esimene naine - muusikateadlane Eva Herman- novä. * Robert Satanowski lah­ kus Varssavi ST kj kohalt vastuolude tõttu "Solidarnošci- ga". * Joan Sutherland ja Pilar Lorengari lahkusid lavalt,Gra- ziella Sciutti ja Brigitte Fass- Mozarti "Võluflööt" San Franciscos. baender hakkasid tegutsema

Kathleen Kullmann), mis koos­ Luciano Pavarotti, Zubin Mclita, Jose Carreras ja Pläcido Domingo töös Barcelona Teatre del Liceu'ga viiakse ka Sevilla "EXPO'92-le", "Sevilla habemeajaja" (s Gabriel Bacquier, R. Raimondi, E. Gru- berova, V. Tšernov). * Inglise Rahvusooper (ENO): Bergi "Wozzeck" (1 David Pountney, d Mark Elder, s Donald Maxwell ja Kristine Ciesinski), Britteni "Su­ veöö unenägu" (s taas ka kontra­ tenor James Bowman, kellele helilooja ise 1967 oli partiid õpe­ tanud ja kes seni selle 8 lavastu­ ses 178 etendust laulnud), Busoni "Dr Faustus" (Anthony Beaumont'i versioonis ja diri­ geerimisel, 1 D. Poimtney), h-a "Trubaduur" (1 Giancarlo del lavastajatena, "uus Callas" Tizia- lõpuks Šostakovitši "Mtsenski Monaco), "Figaro pulm" (1 John na Fabbriccini kerkis esile Itaa­ maakonna leedi Macbeth" (n-o Dew, d L. Zagrosek). * Ulmi lias. * Rooma Ooperi J. Barstow). * Pariisi Opera ooperiteater Saksamaal tähistas sovrintendente Gian Paolo Cresci Bastille' esimene täispikk h-a oma 350. aastapäeva. * Brüsseli tahtvat "aega tagasi pöörata" ja uues majas: Verdi "Othello" Theatre Royal de la Monnaic. vii­ nõuda EE-õhtuil publikult taas (1 Petrika Ionesco, d teatri peadi­ mane h-a Gerard Mortier' kj-1: õhtutualetti. Mis reperruaarisse rigent Myung-Whun Chung, s kogu "Nibelungide sõrmus" (1 puutub, siis ütles selle kohta P. Domingo, K. Esperian, R. Bru- Herbert Wernicke, d S. Carnbre- Baieri RO peadirigent Wolfgang son), Puccini "Manon Lescaut", ling), John Adamsi uusooper Sawallisch: "Lõpuks on iga mis polevat kunagi varem Parii­ "Stephen Climax" (1 Peter Muss- ooperimaja repertuaar konser­ sis laval olnud (1 Robert Carssen, bach), Mozarti "Võluflööt" (1 vatiivne, kui ta tahab end ülal n-o Diana Soviero ja Barbara Da­ Karl-Ernst ja Urscl Herrmann) ja pidada ja publikut saada." niels), Berio "Un re in ascolto", "Figaro pulm" (1 Luc Bondy, Tõse Händeli "Simson" (1G. Friedrich, van Dam oma viimast Figarot d M.-W. Chung). * Hamburgi laulmas), Verdi "Simone Bocca- UUSOOTERITE Riigioopen h-a avati "Figaro negra" (1 Gilbert Deflo). * New MAAILMA- pulmaga" (1 Johannes Schaaf, d Yorgi Metropolitan Opera: Mo­ ESIETTEKANDED Eliahu lubal, Almavivana Lucio zarti aasta avati "Võluflöödiga" Gallo), veel olid kavas Massenet' (algul oli lavastama planeeritud 1990 "Werther" (1 Harry Kupfer), Werner Herzog, d James Lehine Antonio Bibalo "Macbeth" (Nor­ Stockhauseni "Esmaspäev" ja temaga siiski ei sobinud, Tamino ra Rahvusooperi tellimus, autori Wagneri "Parsifal" (1 Robert Wil­ - Francisco Araiza); Levine diri­ libr, 1 Willy Decker, peaosades son). * Berliini Deutsche Oper. geeris ka Mozarti "Titust" ja Ver­ nimekad Anne Gjevang ja Louis Verdi "Othello" (1 Graham Vick, di "Luisa Millerit". H-a kavas Gentile) etendus IGNM-i d G. Sinopoli) * Leipzigi Oope­ olid veel BelUni "Puritaanlased" "Maailma muusikapäevadel" ris, kus uueks kj-ks Udo Zim­ (d Gabriele Ferro) ja Puccini Oslos 29. IX. Bibalo: "...erinevalt mermann ja p-d-ks Lothar "Tõsea" (d P. Domingo, n-o Verdist näen Shakespeare! draa­ Zagrosek: Ernst Kfeneki "Jonny minsklanna Maria Gulegina, 1 mat ooperis mustas toonis, val­ hakkab mängima" (1 Uwe Franco Zeffirelli). Lincoln Center- gete ja punaste punktidega..."). * Mund, d L. Zagrosek), Verdi 'isse asumise 25. a-p puhu! toi- Detlev Müller-Siemensi (s

76 Stseen E. Rautavaara ooperist "Vincent" Soome Rah vusooperis. Esiplaanil Jorma Hynninen Vincent va n Coghina

IXtlev Müller-Sicmensi (s 1957) kuus Kokkolas. * Judith Weiri (s Jung-Min Lee) Wienis Home- Inimesed" ("Die Menschen") 1954) "Kadunud peigmees" hefis 30. X. * Luc Ferrari "Hotel Mannheimis 18. XI. Juba enne la­ ("The Vanishing Bridgeroom", Labyrinth" (Bülinenliõrspiel Co­ vale jõudmist sai see Rolf Lieber- R. Kiplingi j, tellija Glasgow Dist­ lette Fellous' samanimelise ro­ manni (Hamburgi Körberi rict Council), Glasgow Royal maani episoodi j) Strasbourg'i fondi) ooperipreemia. * Pekka Theatre's Schottish Opera's 10. X. UM festivalil "Mustea '90". Jalkancni (s 1945) "Seitse räti­ P. Griffiths kirjutas "Times'is": kut" ("Seitsemän huivia"), ooper "Teravmeelsemaid asju, mis aas­ 1991 legendaarsest kandlemängijast tate jooksul muusikateatrile teh­ Salvatore Sciarrino 1-vaatuseli- Kreeta Haapasalost (1 Kimmo tud..." * Gottfried von Einemi ne "Perseus ja Andromeda" (Hbr Kahra, peaosas Helena Jalonius, muinasjuttooper 'Tulifant" (1 El­ Jules Laforgue'i j, 1 Gerald Tho­ Keski-Pohjanmaa KO, d Pekka mar Ottenthal, d Manfred Rich­ mas, helipuldis ja dirigendiks 1 Iaapasalo) esietendus oktoobri­ tera peaosas L-Korea sopran helilooja, peaosades Carsten

Mozarti "Võluflööt" San Franciscos

77 randello samanim draama j, 1 Pe­ ter Mussbach Brüsselist, d Dennis Russell Davies) Schwet- zingeni F-i avaÕ-111. IV. * Eino- juhani Rautavaara "Päikese- maja" ("Auringon talo") Soome Rahvusooperi ja Lappeenranta Linnateatri ühistööna (d Ari An­ gervo), Lappeenrantas 25. IV; 1992 a on teos Soome Rahvusoo­ peri mängukavas. * Wienis õppi­ nud ja tegutseva šveitslase Beat Furreri (s 1954) kammerooper "Pimedad" ("Die Blinden", M. Maeterlincki j) Wittenis uue kammermuusika päevadel (ME kontsertstseenidena, ans-lt Khmgforum Wien ja Baieri RO-lt, Esa-Pokka Salonen d autor) 26. IV; septembris kõlas ka Stuttgardis. * Robert HP Plat- zi kammerooper "Pime maja" H. Stabell ja Lani Poulsen) jaa­ 3-tunnine etendtLS 200 osalisega, ("Dunkles Haus') samuti Witte- nuaris Stuttgardis, suvel ka Gi- tuli lavale Brüsseli Tlieätre Royal ni F-il 26. IV. * Luis Andriesscni bollina F-il Sicilias. * Meredith de la Monnaie's 19. III. Edasi - "De Materie" (1 Robert Wilson) Mönki "Atlas" (ooper 3 osalise­ Lyonis, Wieni pidunädalail, maikuul Amsterdami llet Mu- ga) Houstoni Grand Opera's Brooklynis ja 1992 Los Angele- ziektlteater'is. * Harrison Birt- 22. II, sama trupp esitas seda ka ses ning San Franciscos. * Adiim wistle'i "Gawain" esialgse Nancy ja Pariisi sügis F-il. * John Freyeri "Phaeton" (Euripidese pealkirjaga "Sir Gawain and the Adamsi (s 19-t7) "Klinghofferi draama j, d Kent Nagano) Wieni Green Knight" (14. saj pärit sa­ surm" - lugu juudi päritoluga Burgertfieate/is 21. III * Tilo Mc- manim poeemi j, helilooja ja Da­ USA reisijast Leon Klinghoffe- deki "Katharina Blum" (Hein­ vid Harsenti libr, 1 Di Travis, d rist, kelle palestiina terroristid rich Bolli j, 1 J. Dew, n-o Susan Elgar Howarth) Londoni Ku­ surmasid 1985 aurikul 'Achille Maclean), Bielefeld, apr. * Manf­ ninglikus Ooperis 30. V. * Step­ Lauro" (libr Alice Coodman, red Trojahni (s 1949) "Enrico" hen Oliver' (s 1950) "Timon 1 Peter Sellars, kor Mark Morris), (Claus H. Hennenbergi libr Pi­

Sir Georg Sobi

78 Ateenasi" ('Timon of Athens", Shakcspeare'i j, 1 Graham Vick, d G. Jenkins ja M. Rosewell), Lon­ doni Coliseum'is Inglise Rahvu­ sooperilt 7. VI. See on helilooja ca 20. lavateos. * David Sawer'i 1-v kammerooper "The Panic" Londoni Kuningliku Ooperi Ri- versiäe Studio's 1. VI. * Theo Loc- vendie 1-v kammerooper "Kangelane Gassir" ("Gassir, the I Iero") Amsterdamis Hollandi F- il 4. VI. * Sergei Slonimski "Meister ja Margarita" (M. Bul- gakovi j) Dresdeni F-i lõpetami­ sel 4. VI Moskva Muusikateatrilt Bernard Haitink "Forum". * I leige Jömsi "Armas­ tuse ja juhuse mäng" (libr Rolf Schneider P. Marivaux' komöö­ York" (Herbert Rosendorferi NÜÜDISOOPERI dia j, 1 Wolfram Mehring, d Mar­ libr) Salzburgi F-il 15. VIIL * Lu­ LEVIKUST cus Stenz) Schwetzingeni F-i ciano Bcrio "Odüsseus" (Home- lõpetuseks 26. VI. * Krzysztof rose ja Vladimir Proppi j, n-o Seegi kord Bergist, Schönber- Pciidcrccki "Kuningas Rex" USA bariton Thomas Hampson, gist, Stravinskist ja R. Straussist ("Ubu Rex" A. Jarry j, 1975, Londoni FO, d autor) esietendus mööda minnes alustame Leos 1 August Everding, d Michael Taormina F-il Sicilias 12. IX; eda­ Janäccki ooperite menust, eriti Boder) Müncheni Oopcri-F-i si - La Sctua's, Pariisi ja Londoni saksa keeleala teatrites. Enim avamisel 6. VIII Baieri Riigioo­ esindusteatrites, Frankfurdis, mängitud on vahest "Katja Ka- peri trupilt. * Bent Loren tzeni Brüsselis. * Pietro Bonadio banova" - teist h-a Pariisi Oope­ "Bill ja Julia" (kammerooper bas­ "Doktor Živago" (B. Pasternaki j, ris (1 G. Friedrich, d Jiri Kout, s sile, tromboonile, löökpillidele) aurori libr, s R. Bruson ja K. Ric- Karan Armstrong, Leonie Rysa- Ebeltofti F-il Taanis 8. VIII (s ciarelli) Prahas; edasi - Moskvas, nek), Aachenis, Bremcnhavenis, Aage I Iaugland). * Helmut Edc- Zagrebis, Venezias. Mönchengladbachis; 25. II eten­ ri kriitiline-irooniline panus Mo­ dus New Yorgi Mcf'is (1 Jonat­ zarti aastale "Mozart in New han Miller, d C. Mackerras, s-d Gabriela Benackova, L. Rysa-

Mstislav Rostropovitš

79 nek,W. Ochman, A Haugland); "Europeras 3 & 4" Pariisis, Lon­ "Esmaspäev" Saksa EE-1 Ham­ "Surnute maja" Saarbrückenis (d donis ja UMF-il Strasbourg'is. * burgi RO-s (d Gerd Albrecht, 1 J. Kout) ja Kölnis (1 Harry Kup­ Edison Denissovi "Päevade Peter Ruzicka Mihhail Bogdano- fer); "Reinuvader Rebane" Esse­ vaht" (ME 1986) Gelsenkirche- vi La Seäla versiooni põhjal). * ni Aalto teatris (1 Michael nis. * George Enescu "Oidipus" Dmitri Šostakovitši "Leedi Mac­ Temme, d Robert Maxym) ja salvestati EMI plaadile (d Law­ beth" Detmoldis ning Inglise Würzburgis; "Jenufa" Oslo rence Foster, n-o J. van Dam, s G. Rahvusooperis ja "Nina" taas Ooperis (1 David Pountney Ing­ Bacquier, N. Cedda, B. Fass- Frankfurdis. * Eduard Tubina lismaalt, d Antonio Pappano) baender, Monte Carlo FSO ja "Barbara von Tisenhusen" "Esto­ jne. * Benjamin Britteni oope­ koor). Ilmus ka N. Malcolmi raa­ nialt" Tamperes, Kobenhavnis ja reid: "Koovitaja jogi" EE-1 (!) Ing­ mat heliloojast. * Morton Feld- Göteborgis. * Mark-Anthony lismaal Aldeburgi F-il; "Peter mani "Neither" Amsterdami Tumage'i "Kreeklane" (ME Grimes" Osnabrückis; "Billy Nederlandse Opera's, paaris A. Müncheni biennaalil 1988, kus Budd" Freiburgis ja Mannhei­ Schönbergi ooperiga "Õnnelik sai parima libreto ja ooperi pree­ mis; "Lucrezia teotamine" Düs­ käsi" (1 Pierre Audi, d Oliver mia) Londoni EE-1 Inglise Rah­ seldorfis ja Darmstadtis (1 Harro Knussen ja Richard Bernds). * vusooperis koos Almeida Dicks, d Alexander Rumpf). * Hans Werner Henze "Inglise Ensemble"\%a. * Judith Wciri "Öö USA ühe viljakama ja hinnatu­ kass" Montepulciano F-il; "Bas- Hiina Ooperis" (ME 1987) trupi ma ooperiautori Dominick Ar- sariidid" Stuttgardis ja Düssel­ Opera Ensemble of New York re­ gento "Asperni väärtpaberid" dorfis (1 Bernhard Sinkel). * Paul (ME Dallases 1988) Põhjamaade Hindemithi "Cardillac" Heidel­ pertuaaris. * Udo Zimmermanni EE-1 Stockholmi Kuninglikus bergis. * York Hölleri (s 1944) varem küllalt populaarne "Val­ Ooperis (taas laval 1992, siis "Meister ja Margarita" (ME Parii­ ge roos" nüüd ka tema uues ko- peaosas Elisabeth Söderström, sis 1989, sai h-a parima esiette­ duteatris Leipzigi Ooperis. * Ja EE-1 aga Brigitta Svendcn). * kandena Prantsuse ooperi- ja meenutamist vääriks uue muu­ John Adamsi "Nixon Hiinas" teatrikriitikute auhinna ja 1990 sikateatri päevad Saksamaal 13. Põhjamaade EE-1 Soome Rah­ R. Liebermanni ooperipreemia) - 30. IV 1991: 12 nüüdisooperit vusooperis (1 Jussi Tapola, d Ju­ Saksa EE-1 Kölnis. * Adriana 22 etendusel 10 trupilt 4 linnas: hani Raiskinen), Westfaali F-il ja Hölszky "Bremer Freiheit" Los Angeleses 1990 IX-X. * Lu­ ("Singwerk auf ein Frauenle- ciano Berio "Un re in ascolto" bcn", ME Müncheni biennaalil (ME Salzburgi F-il 1984) Optha 1988) Stuttgardi Riigiteatrilt Hel­ Bastille's (ületooduna Lon­ singi pidunädalail 1991. * Rolf donist, 1 Graham Vick, n-o Do­ Liebermanni "Naiste kool" Sibe- nald Mclntyre) ja Hollandi EE-1 liuse Akadeemia Muusikateatris Amsterdami F-il (d autor, n-o Helsingis. * Bruno Maderna Mclntyre). "La vera storia" KE-1 "Satyricon" Briti EE-1 Londoni ja USA EE-1 New Yorgi Carnegie Opera Factory'h (1 Robert Cheva- Hall'is. * Harrison Birtwistle'i ra, d David Parry). * Bohuslav "Punch ja Judy" Aldeburghi F-l Martinu "Kreeka passioon" (1 'John Cage'i "Europeras 1 & 2" Rene Terrasson, d R. Satanowski (ME 1987 Frankfurdis) Zürichi Varssavist) Strasbourg'is ja selle juuniF-il (kokku 13 etendust!); naaberlinnadenning Prahas. * Francis Poulenci "Karmeliitide dialoogid" (1 Alberto Fassini, d Arvo Part Jan-Latham Koenig, kes Tallin- Peter Maxwell Davies naski juhatanud) Roomas. * Ser­ gei Prokofjevi ooperid ta juubeli puhuks: "Tuliingel" Briti EE-1 Krefeldis, Mönchengladbachis, Londoni Albert HalVi Prome­ Wuppertalis ja Leverkusenis naad- kontsertidel (BBC Philtiar- Põhja-Rheini-Westfaali liidu­ munic, d Edward Downes, s maal. Galina Cortšakova, Sergei Lei- ferkus, Ann Howard, Robert Tear, Felicity Palmer); "Sõda ja UUE MUUSIKA MAILT rahu" Hollandi F-il; "Armastus kolme apelsini vastu" Münche­ nis, Duisburgis ja Dortmundis. * Kõigepealt festivalidest. Einojuhani Rautavaara "Vin­ cent" (ME 17. V 1990 Helsingis) 1990 läks üsna menukalt Kielis 1991. a IGNM-i "Maailma muusika­ (d Klauspetcr Seibel) ja aasta al­ päevad" seekord Oslos: kontser­ gul salvestati ka plaadile (ME did ühendatud sarjadesse - koosseisuga). * Aribert Rciman- "Orkestrimanöövrid", "Mikroto- ni "Melusine" (1970) Würzbur­ naalsed kohtumised" jms. Žürii gis. * Karlheinz Stockhauscni oli juba eelmisel a-1 valinud 594 tööst avalikele kontsertidele 69 80 toost 31 maa autoreilt, esma­ kordselt kavas ka kodu-Eesti autor, Lcpo Siimera oma "Muu­ sikaga kammerorkestrile", kohal ka helilooja ise. Kanadat esindas Kristi Allik koos Robert Mulde- riga tehtud teosega "Electronic Purgatory". Avakontserdi andis Bergeni FO Luca Pfaffi juhatu­ sel. Esitatud autoreid veel: John Cage, Toru Takemitsu, John Adams, Marta Ptaszynska, Ale­ jandro Vinao, Alejandro Iglesias- Rossi. * "Varssavi sügise" kangelaseks sai Andrzcj Panuf- nik, Inglismaal elanud helilooja, kes oli kodumaal pärast 36 aas­ tat. Tema looming kõlas kahel Luciano Berio ja Pierre Boulcz autoriõhtul: F-i avamas X süm­ foonia (1990) ja Klaverikontsert, cinto Scelsi 5 kvartetti "Arditü- digitaalsüsteemile ning "Rende­ teist kava Soti KO-ga juhatas he­ kvartetilt", rida Edgar Varcse'i ring" (Schuberti 10. sümfoonia lilooja ise. Kesksemaid autoreid teoseid, ME-1 Walter Zimmer- visandite põhjal, pisut varem oli veel: George Crumb, Mauricio mannilt tellitud "Festiva lente", selle ME Luzernis). Luigi Nono Kagel ja Luciano Berio. Üldse Beat Furreri "A un moment de mälestusõhtut sisustas "Wi- esitati 23 poola ja 73 välisautori­ terre perdu" (esit Khitgforum lanõv-kvartett", "Arditti-kvarte- te teost. Jätkunud on F-i kontser­ Wia:, d autor). Moskva FO ase­ ti" kavas Krenek ja Carter, tide operatiivne kajastamine mel tuli Novosibirski SO (d A. viimaselt kõlas ka Viiulikontsert heliplaatidel. * "Musica'90" Katz), tutvustati ka vene avan­ ning Variatsioonid orkestrile Strasbourg'is pühendus enam gardiste: Obuhhov, Roslavcts, (Austria RSO, d J Ieinz Holliger). muusikateatrile, autorid romaa­ Mossolov. * Budapesti F-ist kir­ * Grazi "Musikprotokoll", mo­ ni kultuuriruumist. Kohal oli jutab "Times'is" kriitiliselt Paul toks "Raum und Licht". 30 esi­ UM vallas tuntud Torino RSO. Griffiths, see olnud kui endise tatud teose hulgas 12 ME-d , Esile tõusid Franco Donatani Ungari kurioosne meenutus. Ta L. Nono mälestuskontsert (kaas­ "Puppenspicl I", Georges Aperg- toob muidugi esile György tegev Ensemble Modern Frank­ hise "Declamations"(ME) ja Kurtägi (Trio klarnetile, vioolale, furdist, nende kavas ka Francois-Bernard Mache'i klaverile ME-1, üks osa "Kafka- lõunakorealanna Younghi Pagh- "Khnoum" Strasbourg'i kuulsalt fragmentidest", "Hommage ä R. Paani "Maum"). Nono Maurizio töökpilliansamblilt. Teatripoolcl Sch.") ja Zoltan Jeney't (12 laulu Pollinile pühendatud klaveri­ Luc Ferrari "Hotel Labyrinth" (vt sopranile, viiulile, klaverile ja "El teose "...sofferte onde serene" ME), Gerard Pessoni "Beau silencio, Cantos para tõdos..."), mängis Ulrich Löffler, esitati Soir", J. Cage'i "Europcras 3 & 4". huvitav olnud ka vene revolut­ veel Varese'i "Ionisation" löök­ * "Festival des Hörcns" Erlange- siooni aegne muusika Steffen pillidele ning Stockholmi UMF- nis Saksamaal: kõlasid kõik Gia- Schleicrmacheri sooloõhtult. * il mängitud Iannis Xenakise Põhjamaade muusikapäevad, "Pleiades", samuti York I lölleri, seekord Soomes: avakontserdil Beat Furreri, Michael Jarrelli, AlfrcdSchnittke islandlase Atli Heimir Sveinsso- Cerd Kühri muusikat ning M. ni viiulikontsert "Dreamboat", Feldmani "Coptic Light" heliloo- Anders Nils'-oni "Ariel", Daniel ja-pianisti Friedrich Ccrha juha­ Börtzi Oboekontsert, Einojuhani tusel. Toimus ka sümpoosion Rautavaara 5. sümfoonia ja Luigi Nono teemal tema loomin­ Magnus Lindbergi "Kinetics". gu hinna tinna te tundjate šveits- Kammermuusika polevat leid­ laste Klaus I Iuberi (ka helilooja) nud publikut, parima vastuvõtu ja Jürg Stenzli osalemisel. * sai Erkki Jokineni Kontsert akor­ Stuttgardi UM päevad olid pü­ dionile ja kammerorkestrile hendatud Ernst Krenckile toma (1987), mis ju ka Pariisi 'Tribu- 90. sünnipäeva järel. * Do- ne'il" 1988 tuli 10 parema hulka. naueschingeni muusikapäevad * С Abbado algatatud "Wien olid nagu alati lühikesed ja tihe­ Modern" 3. korda, peategela­ dad: algus-lõpp orkestriga Ede- seks L. Berio (kes sai samas 65- la-Saksa Raadiost (d Michael a): kavas ooper "La vera Storia" Gielen ja Arturo Tamayo), üks (Santa Cecilia Akadeemia SO ees Hörspiel, eksootiline triloogia Berio ise), uus kantaat "Calmo" Jaapani instrumentidega, post­ (s suurepärane Luisa Castellani), modernne Weltmusik Jean-Clau- "Ofanim" 2 lastekoorile 2 instru- de Eloy'lt, jazz-session jm. mcndigrupile, metsosopranile ja Mälestuskummardus L. NonoK

81 lointaines" häälele orkestriga Hölszky "Hängebrücken" 2 na E.-S. Tüür oma kvartetiga. (Leonardo da Vinci j). Matthias kvartetile, Xenakise "Tetora" Toimus ka Pärdi portreekont- Spahlinger (kes nüüd Klaus Hu- ("Arditti-kvartett"), Volker Hey- sert. beri järglane Freiburgi KMK ni "Panische Walzer", katken­ kompositsiooni-ürrfHirtnuse ja deid H. Holligeri muusika teat­ Uute teoste ME-d veel mitmelt UM Instituudi juhatajana) debü­ ritükist "Come and Go" ja ME-1 poolt. Nüüd Saksamaal elava teeris F-l orkestriteosega: "passa­ tema "Beiseit". Ka siin ASKO En­ Gia Kantšeli liturgia "Vom Win- ge/ paysage"; esitati veel semble, Klangforum Wien, En­ de beweint" orkestrile ja alrviiu- Adriana Hölszky viiuli-flöödi- semble Recherche Freiburg. * "7th lile kõlas Berliini pidunädalatel kontsert "Lichtflug", Heiner Elektroacustic Spring" Mont­ 1990 (d D. Kahhidze). * Samal Goebbelsi "Volokolamski maan­ realis (Kanada on selle muusika F-il Sofia Gubaidulina "Allelu- tee I-V" (Heiner Mülleri j). * alal juhtivamaid maailmas) pü­ ja" ("Berliini Filharmoonikud", d hendatud linna 350. ja Ameerika S. Rattle), Helsingi F-il '91 tema 1991 avastamise 500. a-p-le. * 21. Eks- Tšellokontsert meeskooriga BBC korraldatud Hans Werner perimentaalmuusika F Prant­ "Aus dem Stundenbuch" (R. M. Henze F Londoni Barbican'is susmaal Bourges'is (sealne Riike tekstid, esit: Helsingi LO, (10.-15. I) avati "Inglise kassi" elektroakustilise muusika kon­ Eesti RAM, solistid, d Eri Klas, uue variandiga {Guildliall School kurss toimus 19. korda: I pree­ tšellistina V. Tonha), "Scttembre of Music and Drama, Henze nii mia - Äke Parmerudi "Alias"). * musica'1" Torinos 1991 aga "Paa­ dirigent, lavastaja kui kunst­ Samasugune F Stockholmis ris ja paaritu" (Mark Pekarski nik!), veel kõlasid "Antifone", "Sound and Space" (konkursil I löökpilliansambel). Siin kõlas "Nocturnes and Arias", "Helio- - Ray Guillette USA-st teosega Gubaidulina juubeli eel ta teo­ gabalus Imperator", I viiuli­ "Hommage ä Pollock No 2"). * seid veel ridamisi, ilmus esime­ kontsert jm. * "Tönc & Gcgentö- Linzi "Ars Electronica", motoks ne raamat tema kohta. * Bernard nc" Wienis: Hypermedia-Perfor­ "Out of Control". * Rooma üli­ Randsi "Ceremonial 3" New mance "Who's Wiio In Central & kooli Kaunite Kunstide Muu­ Yorgi Carnegie Hall'i 100. a-p pu­ East Europe 1933" (autor Arnold seumis kandis suursari nimetust hul (Philadelphia SO, d R. Dreyblatt USA-st), šotlanna Ju­ "Sound Lodge". * "UM õhtud" Muti). Samas juubelisarjas P. dith Wciri a-Õ. Esinesid Kazue Bratislavas: keskpunktis Witold Boulezi "Derive 2" uus variant Sawai Koto Ensemble, klavessinist Szalonek, Marek Kopelent ja Ju- (Ensemble InterContemporain, d Elžbieta Chojnacka, prantsuse raj Beneš, kavas veel Cage, Be­ autor). * Aulis Sallincni VI süm­ klarnetist ja "imaginaarse" folk­ rio, Scelsi, Feldman, Crumb, foonia Uus-Meremaal (d Okko loori uurija Louis Sclavis, an­ Adams, Part * Luciano Berio loo­ Kamu). * Rodion Štšedrini sambel Relaclie Philadelphiast. * ming Hollandi F-il: siinsel EE-1 "Prayer", pühendatud Yehudi Tõeliselt suurejooneline oli Hel­ ooper "Un re in ascolto", "Canti- Menuhini 75. sünnipäevale, ta singi UM biennaal (kj Esa-Pek- cum Novissimi Testamenti II", juubeliõhtul Londoni Festival ka Salonen): György Ligeti ja "Calmo", "Cries in London". UM HalYis (Londoni FO ja koor, d Luciano Berio "F-i heliloojatena" osa oli üldse seekord suurem, Vladimir Ashkenazy). * Maurice ise kohal (!), nende autoriõhtud mängiti ka Boulezi, Weberni, Ohana Tšellokontsert nr 2 M. ja ülesastumine. F-i avas Jukka Cristobal Halffteri ja G. Kurtägi Rostropovitši tellituna tema F-il Tiensuu "Lumee" ME, lõppkont- teoseid. * "Nieuwe Muzick" Prantsusmaal Evianis (s Rostro- scrdil kõlas Kaija Saariaho uus Hollandis Middleburgis see­ povitš, Jaapani noorteorkester, d "...ä la fumõe" kõrvuti Ligeti kord teemal "The New Mozart" Seiji Ozawa). * Rootsis elava un­ Viiulikontserdi (s Saschko Gavv- (!) * Zürichi juuni-F-il UM-st J. garlase Miklõs Marose Klarneti­ riloff) ja Lutoslawski 3. sümfoo­ Cage'i "Europeras 1 & 2". * Bent kontsert Stockholmi Kontserdi­ niaga. Kohal olid veel BBC Lorentzeni teistkordsel Ebcldof- majas (FSO, d Okko Kamu, s Singers, ASKO Ensemble Amster­ ti F-il Taanis Orff, Scelsi, Henryk Solve Kingstedt). * Väga pro­ damist, muidugi oma Avanti!, Gõrecki, Lorentzeni enda "Bill ja duktiivse rootslase Sven-Erik pianist Roland Pöntinen. Ja es­ Julia" ME-1 ning eestlased Part, Bäcki orkestrioopus "Sumerki" makordselt oli kuulajana kohal Tüür ja Eespere. * Põhjamaade (Stockholmi FSO, d Eri Klas). * rühm eesti muusikuid. * Berliini muusikapäevad Göteborgis so- Helilooja-pianisti-dirigendi (end. Ida-) UM biennaal ühine­ lüdse panusega naisheliloojatelt: Friedrich Cerha "Requiem für nud linnas, keskenduti L. Nono Gudrun Lund (Taani), Kaija Saa­ Rikke" Wieni F-il (kontserdiver- ja end N. Liidu muusikale kokku riaho (Soome), Cecilia Ore (Nor­ sioon ooperi "Rotipüüdja" ühest 25 ürituses, kavas ka 20. aastate ra) ja Karin Rehnquist (Rootsi). episoodist, "Wieni Sümfooni- Berliini muusikat. * Suur Mauri- Kuopio trupilt J. Kokkoneni "Vii­ kud", d autor) ja II keelpillikvar­ cio Kageli F - kokku 50 kontserti mased kiusatused", ME-1 Sven- tett Eviäni F-il konkursi (!) jaan-veebr-is, filmide näitami­ Erik Johansoni X sümfoonia kohustusliku teosena. * USA he­ ne, kursused, ettekanded. Märt­ ("Chez Nous"). * "Ensemble Mo­ lilooja Terry Riley kontsert keel­ sis toimus ulatuslik sari derni" suveseminar ja kontser­ pillikvartetile ja orkestrile "The Prantsusmaal Caenis, kus peao­ did noortele heliloojatele Sands" omalaadse uudisena saline Kölni UM ansambel. * Šveitsis. * Berliini pidunädala- Salzburgi F-il ("Kronos-kvar- Uue kammermuusika päevad tcl esmakordselt Balti kammer­ tett", Deutsche Kammerphilluirmo- Wittenis: Robert Platzi ja Beat muusika kontsert: avamas A. uie, d Dennis Russell Davies). * Furreri uued ooperid (vt ME) Schnittke "Sutartines", siis O. Ba- Harrison Birtwistle'i "Four veel 10 oopust ME-1, sh A. lakauskas, P. Vasks, menukaima­ Poems by Jaan Kaplinski" Al-

82 deburghi F-il (sopran Sarah Leo­ Щ nard, London Sinfonietta, d autor). * Uroš Rojko (end. Jugos­ ЩШЩ "$•¥*& laavia) "Aussagen des Lichees" Grazi F-il "Musikprotokoll" (metso Jutta Geister, Camerata Transylvania, d Wim van Zutp- hen). * Inglise helilooja Nicholas Maw maratonteos "Odyssey" (1972-1985), autori sõnul A. Solženitsõni ja Patrik White'i mõjul loodud orkestrioopus (ME-dNottinghamisja Birming­ hamis 10., 11. X1990, Birmingha­ mi SO, d S. Rattle: "suurimaid meistriteoseid viimase 50 a ingli­ se muusikas"). * Omalaadne suursari "Hommage ä Sibelius": Helsingi Linnaorkestri poolt Si- The Hillard Ensemble beliuse 125. sünniaastapäevaks tellitud teosed ja nende esiette­ kanded Helsingis hooajal Hall'is. Toimusid kontserdid tee­ kompositsioonikonkursi (F-i 1990/91. Nimetan vaid autorid: mal "Paljulubav Ida-Euroopa" "Wien Modern" jaoks). * IGNM-i Einar Englund (Soome), Wilfred (Rumeenia, Poola, end IdaSaksa uueks presidendiks valiti inglise Josephs (Suurbritannia), Erkki- autorid, sh. ME-1 H. Görecki helilooja Michael Finnissy (s Sven Tüür (Eesti), Joji Yuasa "Good night...flights of angels..." 1946). (Jaapan), Marius Constant Shakespeare! sonetil), kogu sar­ (Prantsusmaa), Tobias Picker jas 6 ME-d ja Briti EE-d - Tristan (USA). Murail, Denis Bouliane, George PREEMIAID Benjamin jt. * "Musica viva" JA TUNNUSTUSI Münchenis: Silvestrov, Denis- Koguni 15 uut teost jõud is ME-le sov, Kantšeli,(d D. Kahhidze) * Ka mitteametlikuks Nobeli tuua Pariisi IRCAM-i juures te­ Wolfgang Rihmi portreekontsert muusikapreemiaks peetud gutsev Ensemble InterContem;x)- Radio France'is: kogu suursari Ernst von Siemensi nim rahvus­ rairi (kj Pierre Boulez). Palju ka "Chiffres" ja 5. kvartett "Arditti- vahelise preemia (Baieri Kaunite reisitakse: 1990/91 F-idel Hel­ kvartetilt". * Peter Maxwell Da- Kunstide Akadeemialt ja Sie­ singis, Berliinis, Amsterdamis ja vies'e kontserdid (ka mensi fondilt) 150 000 DM päl­ Lissabonis, 2 turneed Saksa­ dirigendina) ja loengud Helsin­ vis Sveitsi oboekunstnik, maal, veel Roomas, viies Kanada gis, KE-1 ka üks paremaid kaasa­ helilooja ja dirigent Heinz Holli- linnas; Carnegie llall'i suursarjas ja kammeroopereid "Tuletorn". * ger (pidulikul kätteandmisel kõ­ esineti ainsa kammerkollektüvi- Üle-euroopalisel kultuurifooru­ neles Stuttgardi muusikatead­ na. Suuresti on Boulczi kõrval mil "People to People" Prahas ja lane ja dirigent Clytus Gott­ ansambli ees tegev Peter Eötvös, Bratislavas esines soomlaste wald). * Duisburgi teistkordse kontserte on juhatanud aga ka Avantfi kavaga K. Saariaho loo­ muusikapreemia sai helilooja näiteks E.-P. Salonen ja J.-P. Sa­ mingust. * Arvo Pärdi teostest Wolfgang Rihm ("mõjuva heli­ raste. 1990/91 ME-de autorite Bratislava UM päevadel, Schlcs- loomingu ning teenete eest hulgas olid L. Berio ("Calmo"), P. wig-Holsteini F-il ning Salzburgi kaasaja muusikas", kõlas põh­ Boulez, G. Kurtäg, Y. Holler, M. F-il "Fratres", "Kui Bach..." ja 'Ta­ jendus Kähler-Osbar Fondilt). * Lindberg ("Joy"), A. Viiiao, G. bula rasa" (Kremer-Grindenko); "Praemium Imperial'i" (jaapan­ Apcrghis, M. Levinas jt. "Johannese passioon" Londoni laste algatus, nüüd 3. korda) sai St. Albani F-il ja Eesti "Laulusil- filmiloojate (Ingmar Bergman), Veel mõnest kontserdist või dadel"; "Missa" Almeida F-il kunstnike ja arhitektide kõrval sarjast. "Nono Memorial" Mila­ Londonis; "Fratres" ("Kronos- György Ligcti, Pariisis oli seda no Li! Scala's (d Ingo Metz- kvartett") F-il "Töne & Gegentö- kätte andmas Japan Art Associa­ macher): alustuseks Maderna ne" Wienis; Huddersfieldi tion'! president Hiroakai Shina- Gabrieli-transkriptsioonid, siis UMF-il "Stabat Mater" milliard kai (seegi preemia on oma 100 Nono Variatsioonid Schönbergi Ensemble) ja "7 Magnificat-An- 000 dollariga Nobeli preemia op. 41-le (1987), Itaalia EE-1 tema tiphonen" (New Loudon Chamber vääriline). * "Kennedy Center Tarkovski-pühendus "No hay СШг, 1. XII, Briti EE); "Magnifi­ Honours '91": kantrilaulja Roy caminos..." jt. Arvamus Nono cat" ja 'Te Deum" (ER segakoor) Acuff, näitleja Gregory Peck, viimaste teoste kohta "Times'i" Pärdi-Schnittke-Messiaeni F-il muusikalise komöödia autorid kriitikult: "...need, oma vaikuse Hamburgis, "Fratres" Bourne­ Betty Comdcn ja Adolph Green, ja mikrotonaalsustega Arvo Pär­ mouth! F-il (d Tarnas Vasary); tantsijad Fayard ja Harold Nic­ ri meenutavad, näitavad Nono "Cantus" Ebeldofti F-il jne. * holas ning kooridirigent Robert enneaegse surma kogu traagili­ Claudio Abbado on Wienis Casi­ Shaw (kätteandmine presiden­ sust." * London Sinfonietta seeria nos Austria toel algatanud uue dipaari vastuvõtul). * "Hispanic "Explorations" Londoni Elizabeth

83 ri poolelt: Praha Rahvusteater viis helilooja kõik 6 ooperit Wiesbadeni F-ile; "Kreeka pas­ sioon" oli koostöös Opera Comi- que'iga laval veel Pariisis, Strasbourg'is jm. * Oma 95. sün­ nipäeva tähistas maailmakuulus saksa pianist, ka organisti ja heli­ loojana tegutsenud Wilhelm Kempff (vt ka "Kaotusi"). * Ooperimetseen, muusikaorgani- saator ja helilooja Rolf Liebcr- mann 80. Šveitsist Hamburgi RO-sse läinud, viis ta selle kõr­ gele järjele, sama edukalt tegut­ ses Pariisi Ooperi direktorina (siit ka mälestusteraamat). Algul ooperiheliloojana tähelepanu äratanud, suutis ta ka hiljem ooperisse ja kontserdimajja loo­ jana tagasi tulla, näiteks 1987 ooperiga "Mets" (Ostrovski j). 1 Iiljem uuesti Hamburgis, esine­ nud külalisprofessorina Salzbur­ gi Moznrteum'il jm. 80. a-tel hakkas ka lavastama, on üks Pa­ riisi uue teatri- ja ooperiarhiivi "Memoire" algatajaid. * Frank Murray Pcrahia Sinatra 75. Tema teeneks peetak­ se ameerika laulude viimist kunstilisse vormi, ja selle reper­ dipaari vastuvõtul). * "Hispanic moodsale tantsuteatrile pühen­ tuaari toomist paljudeks aasta­ Heritage Award '91": interpre­ dunud kunstnik". Peatselt seejä­ teks suure hulga kuulajate ette. tatsiooni alal sai selle helilooja ja rel pälvis ta Itaalia 40 juhtiva Esinemisi on ta jätkanud siiani. * Mexico City FSO p-d a-st 1966 kriitiku "Premio Ubu" parima Tšehhi dirigent Väclav Neu­ ning Dallase SO p-d a-st 1977 välismaise etenduse, balleti "Pa­ mann 70. Alustas altviiuldajana Eduardo Mata * György Ligcti lermo Palermo" eest. * Nüüd Smetana-kvartctis, olnud p-d vääris ka 1990. a Austria Riikli­ juba 65-a bassbariton Theo Berliini Koomilises Ooperis, ku Muusikapreemia. * 1991.a Adam valiti Bonnis asuva Saksa Stuttgardi ja Leipzigi Ooperis, a- Frankfurdi Muusikapreemia Muusika nõukogu auliikmeks. st 1968 Tšehhi Filharmoonias. võttis vastu berliinlane, helilooja Alles laulis ta Bergi "Lulu" uus­ Rahvusvaheliselt väga nõutud, ja pianist Aribert Reimann, saa­ lavastuses Dresdeni Sempcr- ka koos oma orkestriga. * 60: Jaa­ des selle kogu oma senise loo- oper'is. pani helilooja, Euroopaga koha­ mingutöö eest ja "kaasaja ühe nenud ja siin suurepäraselt menukama heliloojana". * Fazeri vastu võetud Toru Takcmitsu. Muusikapreemia 40 000 FIM on TÄHTPÄEVI Ta on mitmel pool valitud UMF- saanud keclpillimängijad, hin­ ide heliloojaks (näit. esmakord­ natud pedagoogid vennad Gcza 1990 sel F-il Stockholmis 1990) ja ja Csaba Szilvay tulevikumeeto- Jean Sibelius 125. Väljastpoolt temalt telliti uus teos ka New diks nimetatud keelpilliõpetus- Soomet nimetaksin Sibeliuse nä- Yorgi Carnegie Hall'i suurjuube- meetodi colour strings rajajad. * dalat Oslos ja "Soome ööd" liks. Londonis korraldas talle Donauwirthi linna kultuuripree­ Münchenis (täpselt juubelipäe­ criõhtu London Sinfonielta, män­ mia, mis kannab seal sündinud val 8. XII). Viimasega oli seotud gides mh kahte enda tellitud Werner Egki nime, anti Baieri soome kultuuri kõigi aegade oopust: "Rain Coming" ja "Tree RO peadirigendile August suurim eksponeerimine Baieri­ Line". 1991 sai TT UNESCO Everdingile. * Lübecki linna D. maal, mis algas juba 15. X, kui Rahvusvahelise Muusikanõuko- Buxtehude nim preemia silma­ avati soome arhitektuuri ja tar­ gu preemia. * Inglise teatrijuht ja paistvate teenete eest kiriku­ bekunsti näitus ning Soome lavastaja Peter Hall, Briti Rah­ muusikas sai ameeriklanna, RSO (d J.-P. Saraste) andis kont­ vusteatri direktor, Royal Shakes­ Rochcsteri organist ja muusika­ serdi Münchenis. Samal ajal oli peare Company näitejuht, 20 teadlane Kerala Snyder. * Saksa Saksamaa turneel ka Helsingi viimast aastat ka Clyndebour- koreograaf ja tantsija Pina noorte kammerorkester "Junio­ ne'i ooperiF-ide kj. Lavastanud Bausch, Wuppertali Tantsuteatri rijouset" Gcza ja Csaba Szilvay mh Verdi "Macbethi" Mt'/'is kj, sai Põhja-Rheini-VVestfaali juha tusel, "Soome ööl" esines ka 1982, kogu "Nibelungide sõrmu­ riikliku preemia (see tuleb harva Tapiola lastekoor (d E. Pohjola). se" Bayreuthis 1983, Mozarti "Fi­ muusika- või kunstirahvale) 50 * Õtse samal päeval Bohuslav garo pulma" ja "Cosi", i)iX) DM kui "maailma juhtivaim Martinu 100. Vaid muusikateat­

84 Monteverdi "Poppea kroonimi­ sa klarnetisti Eduard Brunneri sisukas. Kõigepealt põnevad, se" ja Britteni "Suveöö unenäo" soleerimisel. põhjalikud kirjutised (meile mit­ Glyndebourne'i F-ide 50. a-p-ks meti uute vaatenurkade ja ma­ 1984, M. Tippeti "New Year" ME 1991 terjalidega) pressis. Duisburgi 1989 ja Euroopa EE oma F-il MOZARTI MÄLESTUSAAS- P-i F 9.1X 1990 - 31.VII 1991 (!), 1990. Loobus siin kj ametist 1990 TA - 200 a surmast, ei mahu oma varem oli siin samasugune Šos- (lahkhelid Peter Sellarsi Los An- tohutu haardega siinsesse üle­ takovitšile; 8 juubelikontserti V. gelese allilma viidud "Võluflöö- vaatesse. Ashkenazy algatusel ja juhatu­ di" pärast). Kannab aadlitiitlit. * Antonin Dvorak 150. Kodu­ sel Londoni FO-ga (viimane Austraaliast pärit ooperi dirigent maal: gala-assamblee Praha Wal- õhtu 23.IV); tsüklid Hollandi F- lensteini palees ja galakontsert ja pianist, Joan Sutherland! abi­ il, Asolo F-il jpm (vt ka nüüdis­ "Pühendus Dvoräkile" kavaga, kaasa Richard Bonynge, kodu­ ooperite ptk). * USA helilooja mida Dvorak ise oli juhatanud maal pidevalt tegutsenud, Gian Carlo Mcnotti 80. Spoleto Tsehhi FSO esimesel kontserdil Euroopas ja Ameerikas aga ees­ nn Kahe Maailma F-i algataja 1896. Tsükkel Di lava teoseist 1958, nn USA Spoleto - Charles- kätt lauljatari etendusi juhata­ "Praha kevadel", D-i nim lauljate nud (sh Edinburgh', Wieni ja töni (Lõuna-Carolma) F-i alusta­ konkurss Karlovy Varys, r-v ja 1977 (vastuolude tõttu F-i Firenze F-idel) * 'Tsehhi pianist, Dvorakl kongress sept Prahas, ka A. Benedetti-Michelangeli peamänedžeriga loobus siin kj Tšehhi FSO Jaapani turneel ametist 1991 septembris). 1986 käe all tudeerinud Ivan Mora- (nov-dets) kavades rohkesti D-i vec, silmapaistev Mozarti-pia- tuli välja suurooperiga "Coya" loomingut. Ja mujalt: 20 eri kava (ME Washingtonis, n-o P. Do­ nist. * ja 3-päevane konverents Saari­ mingo, helilooja enda lavastus). maa F-il Saarbrückenis jt linna­ Tema ooperit "Amahl" mängi­ 60 aastat möödus BBC Sümfoo­ des, palju abiks tšehhi takse jõuluajal üle Ühendriiki­ niaorkestri moodustamisest (or­ muusikuid; teaduskonverents de, "Konsulit" viimati Istanbulis kestri esimene p-d oli 1930-1950 USA-s New Orleansis, ooper "Ja­ ja Kielis. Nüüd veedab ta mee­ Adrian Boult). Toimus suur juu- kobiinid", festivalikontserdid Si­ leldi suurema osa ajast šotimaal. belisari Londoni Festival llaWis mon Estese osalemisel; D-i 80 veel: USA helilooja, dirigent (sh Andrew Da vise juhatatud konverents Londonis; ooper "Di­ ja organist, armeenia ja šoti pä­ õhtu vene XX saj muusikast: mitri" KE-1 Stuttgardis (d Hel­ ritolu Alan Hovhaness, 250 Stravinski, Rahmaninov, Prokof- muth Rilling); Dvoräki kam- oopuse autor. Oma varasema jevi II viiulikontsert, s Kyoko Ta- mertsükkel Utrechti F-il; kesk­ loomingu hävitamisest hooli­ kezawa). * Müncheni seima autorina kavas Edin­ mata on ti loomingu nimekirjas Kammerorkester 40, asutajaks burgh' F-il; D-i F, konkurss ja nüüdki enam kui 20 (mõni leksi Christoph Stepp, kj a-st 1956 konverents Montrealis jpm. * kon: 52) sümfooniat mõjutuste­ I lans Stadlmair. Nüüd oli ME-1 Sergei Prokofjev 100 - mõjuv ja ga armeenia, aga ka jaapani, ka Stadlmairienda "Essay" kuul­

Ychudi Menuhin

85 kunstidest ja filosoofiast ning pillikvintett, 1991 Klarnetikont­ Folke Bohlin, kes oma säravate hiina või Bali saarte pillide kasu­ sert jt), aga ka väga paljudelt esinemistega ka Balti muusika­ tamisega. * Saksa helilooja Nor­ teistelt (sh naiskoorisüit "Kante­ teadlaste konverentse on kau­ bert Schulze, kes seni suurima letar" Joensuu linnalt "Kalevala" nistanud. * Samuti Lundist pärit õnnestumisena saanud nautida 150 a-p puhuks). EE on valitud ooperi -ja kontserdilaulja, tenor oma laulu "Liii Marleen" maail- Rootsi Kuningliku Muusikaaka­ Helge Brilioth, kes 1969-1971 mamenu. Laul sündis 1937 deemia liikmeks. * USAetnomu- laulis Bayreuthi F-idel, debütee­ (Hans Leipi sõnad) ja selle tegi sikoloog Henrietta Yurchenco, ris Salzburgi kevadF-il, Londoni esimesena tuntuks rootsi laulja­ kes 1939-1969 tegutses raadiotoi- Covent Gardenis, New Yorgi Met- tar Lale Anderson. * 75: Ychudi metajana, 1959-1970 "Musical 'is ja Glyndenbourne'is, ning a- Menuhin - maailma mõõtmeis America" rahvamuusika osa­ st 1972 on Berliini Deutsche viiuldaja, dirigent, muusikatege­ konnas, käis 1944-1984 Mehhi­ Oper'isse ja Met'i pidevamate le­ lane ja -pedagoog; Kuningliku kos, Guatemalas, Puerto Ricol, pingutega kinnitatud. 50-aastas- Šoti Akadeemia ja Kuningliku Columbias, Ecuadoris, Hispaa­ test nimetagem vaid hispaania Filharmooniaühingu (Londonis) nias, Iisraelis, Iirimaal, Marokos tipptenorit Pläcido Domingot, auliige; Londoni, Ottawa, jm. Ta on välja andnud 11 albu­ kes Igor Markevitchi juures ka Cambridge'i, Oxfordi, San Fran­ mist koosneva plaadisarja "Folk­ dirigeerimist on õppinud. Vaa­ cisco muusikaaudoktor; Nehru, ways"; on Intematioml Council of deldaval hooajal esines ta New Sonningi, George Washingtoni, Traditional Music, Society of Eth- Yorgi Met'i avaõhtul "Boheemis" Mendelssohni jpt preemiate lau­ nomusicology ja Society of Asian koos Mirella Freniga (selle maja reaat; Pariisi Lüina Kuldmedali, Music liige. * 70: Ühendriikide dirigendidebüüdi tegigi Jeruusalemma Medali, Aulee­ helilooja ja dirigent, tšehh Karel 1984/85 "Boheemiga"), samas gioni, Kunstide ja Kirjanduse or­ Husa, Honeggeri, Nadia Bou- veel "Parsifalis" ja "Tõseas" (esi­ deni jt omanik; Šveitsi au­ langer', Jean Fournet'ja Andre mesega jõudis 1991 h-a avama kodanik - enamik tiitleid ja tun­ Cluytens'i õpilane, erakordselt ka La Scala'sse). Meenutatakse ta nustusi siia ei mahtunud. Juube­ aktiivne ja viljakas mõlemal alal. dirigenditööd Verdi "Macbethi- lipäeval 22. IV mängis maestro Nüüd külastas ta 44 a järel jälle ga" Wieni RO-s (s M. Zampieri, ise Londoni Festival Hall'is kaks kodumaad, juhatas IGNM-i R. Bruson ja J. Nesterenko). Beethoveni romanssi Kuningli­ maailmaF-il Oslos (sept 1990) Rahvusvahelise Ooperiühingu ku Filharmooniaorkestriga, siis üht kava, milles ka tema Trom- 1990. a Apollo auhinna laureaat. kõlas R. Štšedrini pühendus petikontsert puhkpillisümfooni- "Prayer" ja lõpuks Beethoveni 9. kutega. * Hans Werner Hcnzc sümfoonia (d V. Ashkenazy). 65. Seisnud pikemat aega oma- Edinburgh' F-i avakontsert Us­ asutatud F-i ees Montepulcia- New Yorgi Сал-iegie Hall - 100. her Hall'is möödus juubeli mär­ nos, asutanud 1988 ka Müncheni Kuulus muusikatempel avati 5. giks maestro juhatusel: Mozarti r-v "uue muusikateatri" biennaa­ V 1891, suurpidustused algasid Klaverikontserdis nr 24 soleeris li, millele tellitud teosed seal ja juba 26. IX 1990 ja kestsid gala- ta poeg Jeremy Menuhin, kavas mujalgi suurt tähelepanu on kontserdini 5. V 1991, kuhu olid veel Mozarti Missa c-moll (Šoti leidnud. Vääris Ernst von Sie­ osalema kutsutud kogu maail­ КО ja Edinburgh' F-i koor). Cali- mensi nim muusikapreemia. 60: ma tippmuusikud. Avamise au fornia-turnee ajal sai Menuhin Viiuldaja Igor Oistrahh. * Aust­ sai Los Angelese FO Dvoräki külastada ka oma seal elavat 95- ria pianist, Londonis elav Alfred 9. sümfooniaga Andre Previni aastast ema Maruthat. * Prantsu­ Brendel, erakordne kunstnik juhatusel. Kohal oli veel 15 or­ se helilooja Henri Dutilleux, klassika uuel, nüüdispärasel tõl­ kestrit USA-st: Baltimore'ist, paljude preemiate (viimati Ra- gendamisel ning oma suure Bostonist, Chicagost, Cincinna- veli-nim r-v) laureaat, sisuka­ haardega (näit. esitas ta kõik tist, Clevelandist, Houstonist, maid Lääne nüüdisautoreid, Beethoveni sonaadid 1982/83 Indianapolisest, N Yorgist 3, kelle menukamad tööd on "Me­ Euroopa ja Aasia 11 suuremas Philadelphiast, Pittsburgh'st, St ta boles" (1964) ja "Timbres, Es- keskuses, Schuberti klaveriteo­ Louisist, San Franciscost, Was­ pace, Mouvement" (1978) sed aastaist 1822-1828 jpm). hingtonist; Montrealist ja Toron­ orkestrile, eriti aga Tšcllokont- Ääretu hulga preemiate omanik: tost Kanadast. Ja tipporkestreid sert "Tout un monde lointain" Edison Prize, Grand Prix du Dis- mujalt: Wieni FO (C Abbado), (1970, M. Rostropovitši tellimus) que, Deutscher Schallplattenpreis, Iisraeli FO (Z. Mehta), Amster­ ja Viiulikontsert "L'arbre des Wiener Flõtenuhr, Gramophone dami Concertgebouw (R. Chailly), songes" (1985, Prantsuse Rah- Award, Japanese Record Award, Leningradi FO (J. Temirkanov), vusorkestri tellimus I. Sterni esi­ Franz Liszt Price, Frankfurdi Tokyo SO (H. Wakasugi), mese pikema esitusõigusega). muusikapreemia jpt ( peaaegu Shanghai SO (Chen Xie - Yung), I litzakeri mainekas festival valis kõik mitmekordselt); Londoni, kammerkollektiividest ainsana tema 1991 oma heliloojaks. * Oxfordi, Sussexi, Londoni Ku­ Pariisi Ensemble InterContempo- Soome nimekas helilooja ja pia­ ningliku Muusikaakadeemia ja rain (P. Boulcz). USA orkestritelt nist, kauaaegne Sibeliuse Aka­ Baieri Akadeemia muusikadok- 6 ooperi KE-d sh L. Berio "La deemia teooriaõppejõud ja tor või auliige. Kontserteerib vera storia" (Philadelphia SO, d nüüdne auprofessor Einar Eng­ praegugi väga aktiivselt. * Kaks autor), H. W. Henze "Bassarii- lund. 6 sümfoonia autor, kellel juubilari Rootsist: muusikatead­ did" (USA EE; Clevelandi SO; d sagedasi tellimusi Helsingi F-ilt lane ja koorijuht (ka V. Tormise C. v Dohnanyi), R. Straussi (1982 Tšellosonaat, 1990 Puhk­ interpreet) Lundi ülikooli prof "Elektra" (Wieni FO, d L. Maa- zel), Puccini 'Tõsea" (Philadelp-

86 zel), Puccini 'Tõsea" (Philadelp­ MUUSIKAMAAILMA orkestriteose "El salõn Mexico" hia SO, d R. Muu), Verdi "Othel­ KAOTUSI (1936) menu. Publitsist, peda­ lo" Luciano Pavarottiga goog, ameerika heliloojate (Chicago SO, d G. Solti). ME-1 oli 1990 ühenduste algataja, nende muu­ 14 tellitud teost, sh Michael Tip- Suuremaid kaotusi oli Leonard sika aktiivne tutvustaja dirigen­ petti "Byzantium" ja Т. Takemit- Bernsteini surm 14. X. "Praha dina väljaspool USA-d. * su "From me flows wiia t you call kevadel" rõõmustati, et maestro 1930.-1940. a-te rumbakuningas time" (kontsert orkestrile ja löök­ veel pärast haigestumist sinna ja viiuli virtuoos, filmidest tuttav pillidele). Esimene juubelimärk oli tulnud. Plaane ja sõlmitud le­ Xavier Cugat (90-a Barcelonas). pandi maha 20. VIII 1990 N Yor­ pinguid oli Bernsteinil palju ja * Kammerlaulja Rudolf Dittrich gi Central Park'is. New Yorgi FO- 11. X oli muusikamaailm šokee­ (87-a), menukaim saksa, eriti d juhatas Z. Mehta, kes lõpetas ritud tema otsusest dirigendi- Dresdeni ooperis alates 20. a- siin koos juubelihooajaga ka tööst täielikult loobuda. test. * Saksa dirigent, Karlsruhe oma p-d ameti. Galakontsedil Tegemata jäänust vaid pisut: Badische Staatstheatei'i p-d Art­ olid kohal Andrew Carnegie veebruaris 1990 alanud ja 1995. hur Grüber (80-a). * Kuubast pä­ lapselapsed, NY FO ees J. Levüie a-ni plaanitud eriprojekt salves- rit legendaarne pianist, eriti ja Z. Mehta, solistideks pianist tisteks firmale "Deutsche Gram- Liszti virtuoosina tuntud Jorge A. Brendel, viiuldajad I. Stern, P. mophon"; esinemised 1991.a Bolet (75-a, 16. X San Francisco Zuckerman ja Midori, tšellistid F-idel Schleswig-Holsteinis, lähedal), kes veel eelmisel h-a-1 M. Rostropovitš ja Yo Yo Ma, Tanglewoodis, Jaapanis; Mozarti oli kutsutud sarja "Great Perfor­ lauljad M. Home, J. Norman, L. Reekviemi juhatamine mälestus- mers" N Y Avery Fislier Hall'is. * Price, P. Domingo ja S. Ramey. aasta kaalukaimal kontserdil 5. Austria helilooja, Alam-Austria Ameerika muusikast olid kavas XII 1991 Wieni Steplmndom'is; Helikunstnike Liidu eesotsas vaid naishelilooja Joan Toweri uue aasta Strausside kontsert seisnud Ernst Vogel (64-a). "Fanfaarid" ja A. Coplandi lau­ "Wieni Filharmoonikute" ees 1.1 lud orkestriga. Pidustuste komi­ 1992 jpm. Nüüd - leinatseremoo- 1991 tee auesimees oli Carnegie Halii niad-kontserdid Wienis, New 97. eluaastal suri New Yorgis kauaaegne president Isaac Stern. Yorgis ja paljudes teistes kohta­ kuulus ameerika tantsija ja ko­ * Zürichi Ooper -100. Pidustus­ des. "New Yorgi Filharmooni- reograaf Martha Graham. Veel te avalavastuste hulgas oli Wag- kud" esitasid Bernsteini sügisel oli ta koos oma trupiga neri "Lohengrin" USA nimeka muusikat kogu 14. X järgneva "Martha Graham Dance Com­ teatrimehe Robert Wilsoni lavas­ nädala; 28. X planeeritud kont­ pany" viibinud 55-päevasel kü- tuses. * "Wieni Sümfoonikud" - sert, mille tulu pidi kasutatama lalisreisil Aasias; samal sügisel 90. Lisaks kontsertidele ilmus AIDS-ivastaseks võitluseks, tõi trupp publiku ette ta viima­ heliplaadifirma "Orfeo" mahu­ muutus nüüd Bernsteini mäles- seks jäänud lavastuse (!) "Maple kas koguväljaanne, kus orkestrit tuskontserdiks. Matusetalitus Leaf Rag" enam kui 180-st. Tema juhatavad kõik selle ees seni peeti perekondlikus ringis, aga lavastuste ainestik ulatus in­ seisnud kuulsused, sh Karajan, avaliku leinatseremoonia New diaanlaste rituaalidest kuni Piib­ Klemperer, Schcrchen, Krips, Yorgis sisustasid maailma pari­ lini. Grahami tants ja uudne Szell, Sawallisch ja praegune esi­ mad muusikud. Wieni RO-s koreograafiline nägemine in­ mene külalisdirigent (peadiri­ alustas C. Abbado Verdi-eten- nustasid spetsiaalselt tema la­ genti praegu pole) prantslane dust Mozarti teosega "Maure- vastuste jaoks muusikat looma Georges Pretre. * Oma mandri rische Trauermusik", sama teos P. Hindemithi, A. Coplandi, G. parimaid, Melbourne'i SO - 60. kõlas ka mälcstustunnil 20. X С Menottit, S. Barberit, W. 59. h-a möödus siin juba 18 aas­ hommikul Wieni FO-lt (d R. Schumanit, С Chaves'i, A. Hov- tat pidevalt tegutseva Hiroyuki Muti), üsaks Beethoveni IV süm­ hanessi, N. Dello Yoiot jt. Pooleli Iwaki kae all (ta on orkestri Con­ foonia II osa. * Hinnatud R. jäi pedagoogitöö Eastman Mitsic ductor Läweate), Euroopa kõrgta­ Straussi ja Mozarti dirigent (esi­ Scliool'is, töö trupiga ja erastuu- semel esinejaid oli palju: d-d mesega kooski töötanud ta dios. * 96. eluaastal lahkus nime­ (neid oli kokku 20) Edward ooperite esmalavastustel), ka kas pianist Wilhelm Kempff, Downes, Adam Fischer, Edo de Wienis ja Berliinis tegutsenud kes elas Itaalias ja 1957. a-st seal Wäärt, Scrgiu Comissiona, Mäns Salzburgi maestro Meinhard suviseid meistrikursusi korral­ Vonk, Andrew Litton; pianistid van Zallinger (93-a), kes on ko­ das. * Viimane elav side George Cecile Ousset, Peter Donohoe, dulinnas andnud 2500 kontserti Gershwiniga, ta venna Ira Walter Klien, Dimitris Sgouros; või etendust, üldse juhatanud Gershwini lesk Leonore viiuldajad Elmar Oliveira ja Leo- 150 ooperit. * Meie sajandi tun­ Strunsky Gershwin (90-a), kes nidas Kavakos; laulja Yvonne nustatumaid ameerika heliloo­ paljus oli pühendunud vendade Min ton jpt. Repertuaar on täna­ jaid Aaron Copland (suri 3 loomingupärandi säilitamisele. päevasem mõnegi Euroopa tun­ nädalat pärast oma 90. sünni­ tud orkestri omast -J. Adams, H. päeva, 2. XII Westchesteris NY), * Böömimaal sündinud ja Wie­ Dutilleux, M. K. Gruber, R. Har­ esimene, kes ka väljaspool nis imelapsena debüteerinud ris, T. Ichiyanagi, G. Ligeti, J. USA-d märkimist leidis. Ta kolm USA pianist Rudolf Scrkin, kes McCabe, P. Sculthorpe, H. Toma- suurt õnnestumist on balletid a-st 1939 oli Philadelphia kuulsa si, M. Williamson. Melbourne'i jt "Billy the Kid", "Rodeo" ja "Ap- Curtise Instituudi õppejõud ja saalides mängis 1991. a lõpul es­ palachi kevad" (1938-1944), nen­ 1968-1976 direktor, maailmani- makordselt "Camcrata Tallinn". dele andis tuult tiibadesse mi eeskätt klassika tõlgendami­ sel. Viimati korraldas pikemalt

87 Giulini ja K. Masur,("Berliini Fil- The Oratorio Soui-t\ of New Virk harmoonikud"), S. Vegh (Euroo­ # Hmmlh u k brali - ib ^ pa KO), S. Celibidache l(X)th Season at (Müncheni FO), II. Blomstedt CARNEGIE HALL (San Fransisco SO), P. Boulez IfcUKfdlj \щ s 1чч| «em (junge Deutsche Philluirmonie ja BttttOZ IV'IMmi ftXlfenc Uinna Ensemble InterContemporain), H. And the World I'ri-imtTi' ol Zender (Berliini RSO); pianistid Tiiien-pnin Cantata |r-J1i(fHll{ M. Pollini ja A. Schiff ning bari­ BBBTA \ UENTE ton D. Fischer-Dieskau; toimus mvmKKinoN S. Gubaidulina a-Õ, Läti Aka­ deemiline Koor tegi kaasa Pen- derecki "Poola reekviemis". * Frankfurter Feste'1 mängiti palju Tsaikovskit (5 kontserti, d Vladi­ mir Fedossejev). * Toimusid Haydni päevad Eszterhäzy los­ sis (ka КО Academy of St-Martin- in-the-Fields). * Pika traditsioo­ niga Kasscli muusikapäevad moto all "da pacem" ("Muusikud ja konfliktid maailmas") - kavas eri kultuuripiirkondade ja reli­ gioonide muusikute kohtumi­ sed, ühisesinemised ja süm­ poosion. * Uue Bachi ühingu 65. festival peeti Münchenis: Keiser, Palestrina, Pergolesi, Händeli "Saul", (d Helmuth Rilling), Pfitzneri "Palestrina" (d W. Sa- wallisch).

1991 Mozart-Woche Salzburgis: 48 kontserti, 4 missat kirikuis, "Võ­ luflööt" (koostöös Brüsseli Ooperiga, oli kuuldav Eesti Raa- diossegi),"Tituse" KE, pianist Alfred Brendeli esinemine. * Salzburgi LihavõttcF: Mozarti New Yorgi Ctirnegie Hall - 100 "Figaro pulm" (1 Michael Ham- pe,d Bernard Ilaiünk), 6 kont­ serti Berliini FO-lt (d D. Marlboro F-e Vermontis, kus ta autor. * Inglise baleriin ja ko­ Barenboim, 15. 1 Iaitink). * Rost- 8. V 85-aastasonn ka suri. * Popu­ reograaf Margot Fonteyn (71 -a). ropovitši F konkursiga Evianis laarsemaid austria dirigente ja Alles 1990 oli ta Londoni Ku­ (ülekandega EBU-le, s maestro viiuldajaid Willi Boskovsky (81- ninglikus Ooperis tähistanud ise). * lO korda toimus Buda­ a),paljude oma maa kõrgete oma balletikarjääri 55. aastapäe­ pesti kevadF. * Haydni F NY tunnustuste omanik, "Wieni Fll- va, kohal olid ka R. Nurejev ja P. Metropolitan Muscum'is: ainu­ harmoonikute" auliige ja Domingo. Esimesega oli ta a-st laadne võimalus esitada muusi­ kauaaegne kontsertmeister.Eriti 1962 pikemalt koos esinenud ja kat oma aja kujutava kunsti tuntuks sai ta TV abiga, kui "Fil- neid peeti maailma kauneimaks ümbruses. Eriti menukas oli pia­ harmoonikute" nüüd üle maail­ balletipaariks. A-st 1954 Royal nist Andras Schiff, esines ka ma tuntud uusaastakontserte Academy of Dancing president ja kuulus "Takacs kvartett". * hakkas üle kandma "Eurovi­ kunstiline direktor Londonis. Schwetzingeni F: Mozart, sion". Boskovsky juhatas neid Teenete eest kuningriigi ees saa­ Haydn, Händel; uued ooperid kontserte kuni oma lahkumiseni nud aadlitiitli. alguses ja lõpus. * Firenze maiF dirigcndipuldist, alles siis hak­ 54. korda: avaõhtul Mozart ja kasid neid n-ö külakorda juhata­ Prokofjev (d Chung), esitati kõik ma teised dirigendid. * Richard MUUSIKAELU Mozarti klaverikontserdid (s Wagneri poja Siegfriedi tütar TEISI SÜNDMUSI Maria Tipo ja õpilased). * Wieni Fricdelind Wagner (73-a), kes on pidunädalad avas Wieni FO (d olnud seotud Bayreuthi antipoo­ Festivalidelt Nicolaus I larnoncourt) Mozarti- dide Arturo Toscanini ja Hitleri- 1990 ga. * Constantin Orbeliani teist­ ga, tegutsenud ka lavastajana, Berliini pidunädalatcl astusid kordne Peterburi paleede F. * R. raamatu "Nacht über Bayreuth" üles С Abbado, S. Rattle, С. M. Straussi päevad Garmisch-Par-

SS * Jugoslaavia sündmuste tõttu ci Londoni Kuninglik FO (d V. Arvo Volmer). * UNESCO toimunud F kaunis Dubrovni- Ashkenazy), Wieni FO (d L. "Euroopa nädala" kontsert Stras­ kus. * Jyväskylä F-i (kj-d Kalle Maazel), Moskva SO (d V. Fe- bourg's (ülekandega EBU sar­ Randalu ja Heikki Rautasalo) dossejev), pianistid M. Perahia ja jas), kavas R. Strauss (d avas Leedu KO. S. Heikinhei- N. Magaloff, bariton H. Prey ja Theodor Guschlbauer). * EBU mo:"Mozartit mängiti nii hästi, Barry Tuckwclli puhkpillikvin­ {European Broadcasting Union) et ma ei kujutle, et orkester võiks tett. * San Sebastianis Šoti КО "Eurokontsertide" sarja lõpuõh­ veel paremini mängida." * Kuh- (Leopold Hager, Lionel Friend), tu Brüsselis pühendusega belgia mos olid kohal G. Liged ja A. Prantsuse RFO (Marek Janows- nimekale muusikateadlasele ja Schnittkc, Natalia Gutman män­ ki); sooloõhtutega esinesid Apri- dirigendile Paul Collaerile gis Schnittke teose "In Memo- le Millo ja Samuel Ramey (1891-1989). * Jaan Räätsa popu­ riam Oleg Kagan". * Kuulsuste USA-st, Lazar Berman ja Chris­ laarse Kammerorkestrikontserdi rida Turus (kj Olli Mustonen): tian Zacharias; Praha RT mängis 4 esitust NY Avery Fisher Hall'is Gidon Krcmer, Murray Perahia, Mozarti "Cosi'd". * "Vratislavia sealsetelt filharmoonikutelt IV Joshua Bell, Ton Koopman, Can tans" Wroclawis toimus 25. 1991 (d Neeme Järvi). * Chopini Melvyn Tan, London Classical korda. * Rohkesti balletti sai kogu klaverilooming Nikita Ma- Players, Gustav Leonhardt, Boris nautida Pariisi sügisF-il * Atee­ galoffi esituses 6 kontserdil Pa­ Pergamenschikov. Mida veel nas Bostoni SO ja Alvin Ailey riisi Salle Pleyel'is. * Boris tahta! * Arhusi festivalinädal American Dance Theatre. * "Berlii­ Pergamensclükovi sari "Finale" 300 üritusega, üks tihedamaid ni Filharmoonikute" uusaasta- 18., 19. ja 20. saj lõpu kammer­ Skandinaavias. * 30 kontserdiga kontsert esmakordselt mõlemale muusikast Kölnis: Karine Geor­ Odense oreliF (16. korda). * linnapoolele (d ja s M. Rostropo- gian, Pavel Gililov, Eduard "Mostly Mozart" 25. korda NY- vitš). * Saksa DV kultuurikeskus Brünner, Andras Adorjän, Philip s: "1791: Mozart's Last Year", Helsingis suleti 3. X 1990. * Ber­ Hirschhorn, Kim Kashkasian, siingi London Classical Players (d liini FO esines esmakordselt Tabea Zimmermann, Andras Roger Norrington), pianist Varssavis (d D. Barenboim). * Schiff, "Auryn-kvartett". * Suur- Melvyn Tan, viiuldaja Cho- Berliini Gethsemane kirikus toi­ üllarus Hiinast: d Jia Lü (26-a, Liang Lin, kontserdid nii Avcry mus kontsert "müüriohvrite" tuli kodumaalt 1989, õppis Ber­ Fisher' kui Alice Tully Hall'is. * heaks. * "Neeva-Maini sild" liinis) kutsuti Trieste Verdi-tea tri Muusika ja kirjandus kõrvuti Frankfurdi F-il: külas ca 200 õp­ p-d-ks. * Unikaalne kontserdisa­ Düsseldorfi Sclunnanni-F-il (4. pejõudu ja tudengit Rimski-Kor- ri "Anne-Sophie Mutter ja ta korda). * Schumanni-F Zwic- sakovi nim kons-ist. * sõbrad" Londoni Barbican'is, rah kaus. * Salzburgi suveF, kj es­ Põhjamaade sarja avaõhtu ME-1 Norbert Moret' Muttcrile makordselt Gerard Mortier: kõik Kobenhavnist: jätkati Carl Niel- pühendatud "En Reve" ( 17.-23. Mozarti tuntud ooperid uusla­ seni muusikaga, sarjas osaleb es­ X 1990). * Jeanesses Mnsicalc* vastuses - 3 1 Michael 1 Iampelt, 2 makordselt ka ERSO (15. III, d korraldas esmakordselt Raveli Johannes Schaafilt, 1 Nikolaus Lehnhoffilt, 1 Peter Brennerilt, d-d R. Muti ("Giovanni" ja Leonard Bernstein "Cosi"), В. Haitink ("Figaro"), S. Ozawa ("Idomeneo"), M. Stein ("Haaremirööv") ja G. Solti ("Võ­ luflööt"). * Kohe Salzburgi järel Andras Schiffi uus F Mond- sees. * 40. Nürnbergi orclinäda- lad prantsuse vaimuliku muusikaga. * Schlesvvig-Hols- teini F-il (kj Justus Frantz) Pro­ kofjev ja Mozart; esinejateks Z. Mehta, L. Maazel, M. Rostropo- vitš, Y. Menuhin, J. E. Gardiner, G. Kremcr. F-orkcster maailma noortest muusikutest töötas Me- nuhini, Rostropovitši, D. Kita- jenko ja G Eschenbachi kae all. Toimus ka L. Bemsteini mäles­ tuskontsert. * Montpellier's Monteverdi "Orfeo" (d I. Metz- macher, 1 Rene Koering, n-o Matti Kastu). * Edinburgh: "Ber­ liinist Ida pole" - end. Leningra­ di Kirovi-ooper, Moskva ST ballett, Belgradi Ooper, Varssavi Тел tr Expresij, Leningradi FO, Kuuba Rahvusballett. Keskseks heliloojaks Dvorak. * Strcsa* korraldas esmakordselt Raveli SO-le (p-d S. Rattle). Mancheste­ Saksamaale ca 800 kg helilinte, F-i Wienis. See avati ooperiga ri Halle Orchestra'le valmib uus mis olid varjul ühes arhiivis "Hispaania tund". * Inglise heli­ saal lõplikult 1992. * Ateena Moskva lähedal "Berliini Filhar- looja Michael Tippetti 85. sünni­ kontserdimaja 2200 kohaga saali moonikute" salvestised a-st 1942 päeva puhul olid Londonis õnnistasid sisse "Moskva solis­ - 1945. W. Furtwängleri ja H. v kavas ta oratooriumid "A Child tid" (ehitus kestis 35 aastat ja val­ Kärajani käe all (viimasega or­ of Our Time" ja "The Mask of mib lõplikult 1992). * Pariisi kestri esimesed stereovõtted!). Time". * Uus, 18.-19. saj muusi­ põhjaosas lisandus ViUette'i tea­ Varandus tagastati Berliini raa­ kale pühenduv orkester sündis dus- ja näituskeskusele muusi­ diole. Prantsusmaal: Orcliestre Revohi- kakeskus, esimesena asus siia tionmire et Romantique, kj inglise Pariisi konservatoorium, tulnud Balletist. d J.- E. Gardiner. * "Moskva So­ või tulemas veel muusikamuu­ Oma uues päriskodus Carnier' listid" (kj Juri Bašmet) sõlmisid seum, koreograafia- ja muusika- palees (end. ooperimaja) avas 3-a lepinguga Besanconis. * pedagoogika instituut, kons-i 2 h-a Pariisi ballett, uueks kj-iks Noore austerlase Franz Wclser- suurele saalile lisaks saab ühe Rudolf Nurejevi järel sai Patrick Mõsti (ЗО-а) üllatuslik valimine 1200-kohalise ka Ensemble In- Dupond. Toimus õhtu Serge Li- London Philharmonic Orchestra terContemporain.* Päevavalgele fari mälestuseks - Lifari grand tulevaseks p-d-ks.* Tsaikovski tuleb leide varasest ja hilisemast- defilee, milles ka 31-a Dupond s- aasta lõpetamine: F Münchenis ki muusikaloost: Gelsenkircheni ina kaasa tegi. * Jeffrey Ballet NY- (BSO V. Fedosscjeviga,Ken Rus- FO flöödisolist leidis Schwerinis s tähistas oma 35 a-p kodulinnas selli film jm); A. Schnittke "Pa­ ühe A. Vivaldi kadunuks peerud ja Los Angeleses (selle asutaja daemanda" töötluse EE flöödikontserdi käsikirja. * Mo­ Robert Joffrey suri 1988, praegu­ Karlsruhes (1 Juri Ljubimov). 31. zarti kahe klaverikontserdi ori­ ne kj on Gerald Arpino). * Mih­ XII toimus galakontsert Londoni ginaalkäsikirjad leiti hail Barõšnikov, loobunud kj Albert Hallis: Rahvuslik SO, City Philadelphia Baptistide Semina­ ametist American Ballet Theatre's, Ballet, Šoti kaardiväeorkester; ri seifist ja müüdi Sotheby oksjo­ asutas uue trupi White Oak Dan­ kavas: Viiulikontsert, katkendid nil Londonis hinnaga 500 OOO ce Project, millega debüteeris kolmest balletist, "Itaalia Capric­ - 700 OOO naela tükk. * Austria Bostonis X 1990. Mitme menuka cio"; "1812. aasta" esitusel kaar­ Rahvusraamatukogul oli juba USA turnee järel tuldi 1992 al­ diväelased ehtsat kahurimüra olemas 2 osa G. Mahleri X (lõpe­ gul ka Euroopasse. * Stockhol­ tegemas. * Andrew Lloyd Web- tamata) sümfoonia partituurist. mis avati Dansens Hits; - nüüd beri teiste lava tükkidega võrrel­ Marina Mahler-Fistoulari kavat­ on naabrite pealinn Lyoni, Haa­ des lühima lavaeaga "Armastuse ses ülejäänud tema valduses ole­ gi ja Pariisi järel neljas linn aspektid" Broadwayl: ainult 377 vad osad müüa samuti Sothebyl Euroopas, kus balletil, moodsal etendust 11 kuu jooksul Sarah (hind ca 400 OOO naela), pisut tantsul jms on oma maja (avati Brightmaniga peaosas. * Sibeliu- väiksema hinnaga õnnestus raa­ Birgit Cullbergi balletiõhtuga se Viiulikontserdi algvariant fir­ matukogul need siiski endale lO. I). * Jiri Kyliäni tegemistest: ma BIS plaadile (s L. Kavakos, saada. * Kummaliselt just Sibe- 15-a koostööd Hollandi Tantsu­ Lahti LO, d Osmo Vänskä). * Iiuse 125 sünniaastapäeva kün­ teatriga märkis I lollandi F tema Veel üks heliplaadiüllatus: Cat- nisel ilmus helilooja venna retrospektiiviga; Haagis tuli herine Deneuve suurepärase ret- paberite hulgast 18 lehekülge ta publiku ette JK asutatud 40-60 sitaatorina Debussy teoses varajase, a-moll kvarteti käsikir­ aastaste endiste nimekate balle- "Chansons de Bilitis" (firma jast; see kvartett on nüüd tervi­ tisolistide r-v rühm; JK asutas ka DCG, ansambliga Wien-Bcrlin). kuna olemas. * Münchenis kõlas r-v fondi TSLV tantsijate, ko­ Beethoveni Viiulikontserdi alg­ reograafide ja pedagoogide toe­ variant (šveitslase Willi Hessi tamiseks. * Euroopa noorte Uued kontserdimajad Inglis­ väljaantuna Wieni autograafi j), balletiF Saksamaal Ulmis 400 maal: Birminghamis valmis 11 esit Thomas Zehetmair, English osalisega paljudest balletikooli­ saaliga International Convention Chwiber Orcliestra, d Bernhard dest ja -akadeemiadest. Centre, millest 2211 kohaga Klee. * N Liidust jõudis tagasi Sympliony Hall sai Birmingham

90 AINO TALVI (6. veebruar 1909 - 12. märts 1992)

Märts 1992. Toimetaja laual heliseb telefon. Räägib Ita Ever: 'Draamateatri eluaegne riietur Liidi on kirjutanud jumalaga- jätukirja Aino Talvile, see on nii liigutav... Ja täpselt Aino.Ta on riietanud Aino Talvit üle kolmekümne aasta... Ma väga paluksin, kui võimalik, see kiri avaldada..."

Sinu garderoobi, Aino, oli alati meeldiv tulla. Ikka oli Sul hea sõna öelda ja sõbralik-lahke nacrukurd suunurgas. Oma südamemured surusid Sa sügavale hingetasku, jättes need teistele märkamatuks. Sinu viimane juubclietendus Eesti Draamateatris oli V. Rasputini "Viimne tärmin", ema Anna rolliga. Kui Sinu rolli Annale oli saabunud elu Viimne tärmin ja kui eesriie uuesti avanes, astusid Sa lavale särava Aino Talvina, kaunis õhtukleidis, et võtta vastu juubelitervitusi. Sinu lavaletuleku hetkel langetati ülevalt, lava lae alt, kevadiselt kauneid nurmenuku õisi. Sa vaatasid üllatunult ringi, kust tuleb see õitesadu - nurmenukud langesid Sinu jalge ette, kattes kogu lavapõranda kuldse õievaibaga. Nüüd, Aino, on Sulle saabunud Sinu elu Viimne tärmin. Sa lähed meilt ära Igavikuriiki. Meile jääb Sinu heledajuukseline Vargamäe noor Mari, kelle elurõõmsad naerukilked kaiguvad Eestimaa taluõuel. Jääb Sinu hallipäine Vargamäe Mari, kes vaikselt, haliscmata ja kannatlikult toimetab oma taluperenaise toimetusi. Jääb Sinu aegade Kleopatra, ootamas oma rahva Võidutriumfi. Sinu Vaim lendleb liblikana Eestimaa taeva all, selle niitude ja nurmede kohal. Sinu lapsepõlve mängumaadel, Kastre-Võnnu radadel. Ja Sa näed, kuidas Sinu ärakurnatud ja räsitud rahvas astub eestlasele omase visaduse ja sirge seljaga mööda ränkrasket Kolgata teed, mille lõppu pole näha. Su kumatud Eestimaa muld vajub Sulle viimset katet andes raskelt rinnale. Aga kui ükskord on eesti rahva Kolgata teekond jõudnud õnneliku lõpuni, siis katab kodumaa muld siidpehme vaibana Sinu väsinud rinda. Kiu ma Sulle aastaid tagasi kirjutasin juubelitervituse, Sa ütlesid: "Liidi, ma ei saa enam, ma hakkan nutma!" Nüüd Sa enam nutina ei hakka, sest Sa oled nüüd Suur Rahu Ise. Sinu äraminemise päeval, 18. märtsil 1992 a. ALIDE PÄÄRSON Eesti Draamateatrist.

91 f

Г. F/r) PERSONA GRATA PEETER JALAKAS

Ta on 31-aastane (s.5.1.1961), seega hetkel noorim jäänud meelde oma elujaatavuse ja loomingulise teatrijuht Eestis. Ja Eesti esimese erateatri osanik, elavusega. PJ on viinud oma trupi esinema Soome, asutaja ning ülesehitaja. Ja lavastaja (kolm suure­ Rootsi, Taani, Saksa, Tšehhi ja Poolasse. Tema mat projekti ning kümmekond väiksemat). Ja rei­ teater tuleb oma vaatajaga KOHTUMA, esinetud sinud läbi kogu Euroopa. Ja vestleb vabalt viies on teatrisaalis, tänaval, metsas, rannas, meres, keeles. Ja toonud Eestisse üle kahekümne teatri jões, järves, basseinis, kirikus ja vabrikus, kooli­ ning pedagoogi. Ja pannud aluse ühele siinsele majas, koonduslaagris, rockfestivalil ja kunstinäi­ suurimale teatrividcote ning -kirjanduse kogule. tusel, augustikuu ärevatel öödel ka raadiomaja Ja pidanud kümmekond ametit. Ja olnud abielus ees. Mängupaigad pole juhuslikud, ehkki juhus ning kasvatab kuueaastast Jaagupit. Ja... on nad trupile ette söötnud, siis saab keskkond Kuidas on ta nii palju jõudnud? Kas seetõttu, et juba osaks PJ-ist ja RK teatrist. alustas iseseisvat elu viieteistkümneselt - kolis PJ suuremad tööd "Sünnipäev" (1989) ja vanemate juurest ära ja läks kooli kõrvalt tööle? "Eesti mängu d" (1991) ei eelista üht Ta enda sõnul ei tohiks ühtki elulõiku või sünd­ väljendusvahendit teisele: keha, hääl, sõna, laul, must üle tähtsustada: "Mu elus ja loomingus on tants, muusika, valgus on ta režiis kui muusika määravaks olnud JUHUS. Olen täiesti teadlikult reeglite järgi komponeeritud orkestri partituur. jätnud kõik juhuse hooleks. Kogu mu tegevus on Nii ka seni suurejoonelisemas vabaõhulavastuses olnud nagu ettevalmistamine kohtumisteks juhu­ "Pirita kloostri viimased päeva d", sega." mille esimeses osas "Pöör c" (1991) tegid kaasa Taelu juhuseid ritta seades saaks kireva rea. Ome­ segakoor "Noorus" ja ansambel "Pantokraator". ti pole ta teinud midagi plaanipärast, pigem on Totaalse teatri sündi toetasid võimsalt elav ja ma­ liikunud juhustele vastu. Nagu enamasti kõik, sinamuusika, kunstlik valgus ja elav tuli (püro- sattus ta pärast keskkooli lõpetamist 1979 (42. kk) tehnilistcst efektidest RK vabaõhulavastustcs vene kroonusse, Kaluga sidevägedessc. Teenis N ikka lummanud põlevate rõngasristideni). Ükski Liitu kunstnikuna. Elu on õpetanud teisigi ame­ RK lavastus ei valmi esietendusega: "P ö ör d c" II teid: ta on olnud puuraidur,autoremonditööline, osa võib näha sel suvel Pirita kloostri varemetes. diskor, laborant, maaler, kolhoosi brigadir, heli- See, mida PJ hindab muusikas, võiks kehtida ka režissöör "Telefilmis", toimetaja Ringhäälingus tema teatri kohta: talle on oluline loov ja terven­ (populaarse lastesaa te "Siililegi selge" au tor ja Sii- dav muusika. Seega, isegi igaviku, kaduvuse, sur­ lionu osatäitja). Teinud ka lühifilmi "Mees" ja ma teema kannab ta töödes jõudu andvat energiat. dokfilmi EÜE-st. Suurt mõju on talle avaldanud tutvumine balti­ Juhuslikult astus Pedagoogilisse Instituuti or­ saksa päritolu austraalia näitekirjaniku, poeedi ja kestri juhtimise erialale (1982). Imestab ka ise:"Ma filosoofi Sigismund von Krahlija tema ei tea, miks nad mind vastu võtsid! Polnud mul loominguga. Tutvuti juhuslikult ühes väikeses mingit haridust ega pillimäneuoskust." Enne kui Norra kalurikülas. Kohtumised Hollandis, Saksa­ õppejõud temas pettuda jõudsid, vahetas eriala - maal, viimati Taanis ja pikad öised telefonivestlu­ näitejuhtimine. Aga muusika jäi, see elab ta lavas­ sed on toitnud RK tegemisi. Isegi sedavõrd, et tustes sedavõrd, et üks rootsi kriitik tabas sõnas­ peatselt avatavale teatrile antakse nimi "Von tada: see teater on nagu VISUAALNEMUUSIKA. Krahli teater". Lisaks kohtumistele erinevate tcat- See kehtib eelkõige just tema viimaste teatritööde riinimestega (valdavalt Skandinaavias) on PJ kohta. Esimesed lavastused - H. H. Luige stažccrinudE.Barba, R.Ciu Ilo ja P.Bauschi juures "M u 1 o n kül m", A. Alliksaare "Nime­ ja Goethe Instituudi kutsel Saksamaal Ruhri teat­ tu saar"- kõikusid veel teisiti teha tahtmise ja ris Düsseldorfis. nn akadeemilise teatri piirimail, kuid tähistavad Nüüd ehitab ta oma teatrit - endise rahvateatri ometi VAT teatri sündi (1987). Ometi eraldus ruumidesse Rataskaevu tänaval. Koos ühenduse ta VAT-ist oma tea tri tuumikuga, mis 1989. aastast "Arcadia" ja Sigismund von Krahliga on ka selle alates kannab nimetust "RUTO KILLAKUND" osanik. Sellest tuleb blaek-box teater. Loodetavas­ (äraseletatult: ühe äärmusliku saami jumala Ruto ti avatakse maikuus. Helesinises tulevikus võiks lähikondlased ja austajad). Trupi nägu kujunes trükitööliste a/ü-le kuuluvast majast saada väike lühemate etenduste ja projektide käigus: poliitili­ teatrikeskus: oma videoteegi, raamatukogu, info­ sest satiirist kantud "Loomaaia s" ning "S i m- keskuse, teatripockese ja kohvikuga. Ja teatriga, s o n j a D с 1 i 1 a", külastajate harjumusi proovile mille uks on lahti kõigile tcatritegijailc, kes usu­ panev liapveiiing"Pä e v 1 o omaa ia s", (näitlejad vad väikesesse, inimlikku ja elavasse teatrisse. puurides!), absurdimaiguline slww Linnahallis "M a ci saa a r u, m i s mu ümber t о i- Margot Visnap m u b". Ta peab oma tegevust niivõrd iseenesestmõisteta­ vaks, et raske on tema puhul kasutada määratlusi: "asutas", "kavandas", "arendas"... Ometigi loob PJ kõik eeldused asja õnnestumiseks, juhusega koh­ tumiseks? Teatritegemise kõrval on trupi RK olu­ liseks suunaks loominguline eneseharimine: worksliop'id, seminarid, kohtumised. PJ on too­ nud Eestisse palju teatreid, kulminatsiooniks sai Pärnu teatrifestival "Baltoscandal 90". See praktiliselt ühe mehe korraldatud teatripidu on 43 IIIEATRE. MUSIC. CINEMA. MAY 1942 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. I'UBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN CHIEF: PEETER TOOMA. THEATRE EDITORS: REET NEIMAR, MARGOT VISNAP. MUSIC EDITORS MELE ÄRASTE, IMMO MIHKELSON, EDITH KUUSK. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAK RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

Tite magazine presents Peeter Jalakas (b 1950), a THEATRE young Estonian stage director, who has persisted in his idea to set up independent companies alongside with the state-run treatres. The first independents ÜLLE ULLA answers (3) who started a few years ago are still active. Since U. Ulla, a one-time ballerina (made her debut in 1989 they have been known under the name of Ruto 1952) and a cabaret star, has also made some appe- Killakund. Over the last two years RK's activities reances in the opera and the operetta. Moreover, she have been directed to the theatrical practitioners: has also studied in a film actors'drama studio and workshops, seminars, guest performances and joint has done some film acting. After a long pause she is projects nave been arranged. The aim is to find now performing in the Wildcat's Hour by P.-O. En- people thinking along the same lines and to sway ciuist in the Youth theatre on the invitation of the the old stereotypes. Peeter Jalakas is the leader and director M. Kalmet. The interview deals with both the director of the company. Their major produc­ the work and life, including the private life, of this tions are The Birthday (1989), The Estonian Games, The diverse actress and a woman who is as captivating Last Days ofthePirita Abbey (1991). Peeter Jalakas has as ever. been the organizer of the independent theatre festi­ val called "Baltoscandal" held in a small resort town K. HERKÜL. Miss Julia - from drama to ballet (21) of Pärnu in 1990. A lasting impression on the com­ The review is limited to one of Strindberg's plays. pany was left by the work and the charming perso­ In the first part Miss Julia is analysed in the light of nality of Sigismund von Krahl, an Australian Strindberg s theatre theoretical views, Strindberg's dramatist, poet and thinker of Baltic-German origin. naturalism is compared to surrealism and expres­ The "Von Krahl Theatre" will soon be opened in sionism, the Freudian and the symbolistic elements Tallinn. have also been pointed out. Miss Julia's relation to classical heritage, my thology and fairy tale has also been explored. Next the different interpretations in the theatre MUSIC practice have been discussed, for example, Berg­ man's M/ss Julia and the version of the Estonian M. VÄITMA A. The Eston ia Theatre in Stockholm director Mati Unt in the Tallinn Youth Theatre (51) (1987). In spring, 1991 the Estonian audiences were Between 17th and 21th January 1992 the Estonia introduced to the world-famous ballet Miss Julia by Theatre gave guest performances in Stockholm. It the Swedish coreographer Birgit Cullberg (the first presented E. Tubin's operas The Parson of Reigi and production in 1951). The aristocratic charm of the Barbara von Tisenhusen, also The Horseman by the current Estonian prima ballerina Kaie Kõrb has Finnish composer A. Sallinen. Theimpressionsfrom found its most splendid expression in this role. Kaie the performances are shared by Eskil I lemberg, a Kõrb won the best actress of 1991 award for her Swedish composer, currently the impresario for the performance as Julia with the jury giving a preferen­ Stockholm Royal Opera, Staffan Carlweitz, the ce to her"emotional play over all the other Estonian theatre's head of press, Karin Saarsen-Karlstedt, a drama actors (actresses). Swedish journalist of Estonian origin, and Riina Gerretz-Viljanen, the concertmaster for tine ballet M. VISNAP. A man who has touched the secret of corps at the Stockholm Royal Opera. being (58) A profile of Ain Lutsep, one of the most intriguing P. KUUSK. The world of music. Season 1990/91 personalities in Estonian theatre today. In 1980 he (74) graduated from the drama department with a dip­ For the tenth time the magazine familiarises the loma in acting, since then he has worked for the readers with the major music events in the world Estonian Drama Theatre. The critic singles out his over the last season. It covers the repertoire of large outstandingperformances in the following produc­ opera houses, the first performances of new works, tions: Oil (Captain), Norman the Conqueror (Tom), noted festivals and concerts. The anniversaries are The Emigrants (XX), The Parish Hall of Silence (Prill), celebrated, the winners of major awards acclaimed, Waiting for Godot (Pozzo), A Meeting (Man) and the season's dead mourned. birgodesolala (a dissident scholar). Lutsep is an actor who possesses a rare trait - he has a wonderful grasp of the things, of the secret of being. CINEMA

H. LINDEPUU. Some words about Lapp's theatre K. DEEMANT. A couple of hours of revived his­ (70) tory (13) A review of Mark Soosaar's two-hour-long docu­ Persona grata. PEETER JALAKAS (93) mentary Tlie State Elder (the Tallinnfilm studio,

94 1991) which tells us the story of our first president leaving Russia Konchalovsky blended into the Konstantin Päts and the Republic of Estonia. The Hollywood scene where he enjoyed some success. reviewer analyses the film from a historian's point Tarkovsky remained faithful to European cultural of view. He points out some inexactitude in the traditions up to the end of his life, even in exile. The details, draws attention to some events which could confession byMikhalkov-Konchalovsky (translated have found a more comprehensive treatment, di­ from the magazine Literaturnoye Obozraiye No. 3, sagrees about some views expressed by the director, 1989) allows us tohave a closer look at the opposing etc. The reviewer considers the first part to be defi- world views of the two artists. netely better, the second part is a bit incoherent, the events and interviews somehow disconnected. To G. SCHUTTING. Andrei Konchalovsky in the summarize, the author of the article recognizes the Old and New Worlds (40) significance of the film and reminds us of other great A brief overview of the work of Andrei Koncha­ men from the history of the Republic of Estonia lovsky. His major films are analysed, his place on (Vilms, Tõnisson, Laidoner, Pitka) whoselife, work, the Russian film scene and in today's Hollywood is struggle and fate would also deserve documentary determined. The author of the article concludes: "In recording. his films Konchalovsky reflects on the ideals which are unattainable in principle. To pay for the una tta i- A. OJA. The president as seen though time and nable means to suffer a loss. Indeed, this is clearly people (17) demonstrated in Konchalovsk/s later work, espe­ MarkSoosaar's ?f

A. MIKHALKOV-KONCHALOVSKY. I see And­ A. KARTNA. On puppetry (48; 96) rei in my dreams (32) Art historian Aino Karina looks at how puppets Andrei Tarkovsky and Andrei Mikhalkov-Koncha- have been used in the theatre. In a historical retros­ lovsky collaborated on several films in the early pect she speaks about the first ritualistic puppets in 1960s, the last time was the shootingof AndreiRublev traditional cultures and then concentrates on the in 1966. Their approach to cinema, however, was 20th century experimental theatre (E. G. Craig, P. totally different:Tarkovsky emphasized in tell ectua- Brook) and on the wide possibilities of using pup­ I i ty, while Konchalovsky stressed the emotional and pets in other forms of theatre (opera, ballet, comic the psychologicalside. Their later work brought out shows, etc.). the ultimate divergence in their endeavours. After

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGI ÜLO VILIMAA

Toimetus: EE 0090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE 0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 20. 04.1992. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Ting- trükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 13Д Tellimuse nr 1039. Tallinna Ajakirjandustrükikoda, EE 0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a.

95 Algus lk 48 tema hingestajale ühesugused rõivad. Nukk pole Totaalse teatri idee on ergutanud paljusid enam ammu maagiline olend, vaid ese, kes on kaasaegseid teatritegijaid. Nukumängu rakenda­ loovisiku, näitleja loomingu tulemus. Kui üks elutu mise üheks ilusaks näiteks võiks olla Strindbergi ese - nukk - on omandanud mängu läbi hinge, "Unenäomängu" lavastuse itaalia variant, kus Ing­ siis miks ei võiks ka teised lavakujunduse detailid rid Thulin ja teised näitlejad olid laval kõrvuti elu­ saada hingestatute. Moodne nukuteater on seega suuruste nukkudega. Selle mõte oli näidata nii visuaalse kui ka verbaalse kunsti teater ja näo inimlikku abitust ja jäikust. Michael Meschke on annab teatrile eelkõige kujundus, täpsemalt - ku­ vähemalt kahel korral toonud nukumängu ooperi­ jundav kunstnik. Muidugi tuuakse ühes või teises lavale. Ka György Ligeti 1970. aasta ooperilavas- teatris ja ühe või teise etenduse puhul eriti esile tuses "Suur Macabre" on kasutatud nukumängu vaid mõnda eelmainitud elementidest - näitleja ja elemente. nuku suhet, marionettide erinevaid materjale ja 1955. aastal kirjutatud ooperi "Iiri legend" tegi suurusi või lavapilti, kuid meie sajandi ideaal autor Werner Egk lavastaja Meschke palvel hiljem püüdleb sünteesi poole. uue versiooni, arvestades lavastaja intermediaal- Orienteerumaks ja identifitseerumaks on meil set kontseptsiooni. Uues versioonis oli ooperilaulu vajadus nähtusi liigitada, n-ö lahtritesse paigutada. kõrval mängus juba ka kujutav kunst, sõnaline Õhtumaa kultuuritraditsioonide kohaselt liigitame tekst, pantomiim, tants ja nukumäng. Eesriide ava­ kirjandust, kunsti, teatrit. Akadeemiliste piiride nedes on laval hiigelsuur maastik, Iirimaa sümbol, tõmbamine on sageli küsitav, sest kunstiliigid suu­ mida asustavad pisikesed nukud. Siit algabki buvad üksteisesse ja siis ei oma piirid mingit mõ­ draama, millele stsenograaf järgnevates stseeni­ tet. Teravalt tajuti seda just muusikalide puhul. des annab vaba mänguruumi. Maastiku ümber Idamaade kultuuritraditsioonis sellist klassifitseeri­ pöördudes selgub, et see on samaaegselt Cath- mist ei esine, sest siin ei ole määravaks mitte vor­ leen, ooperi peategelane, maa ürgema. Skulptu­ miline tunnus, vaid ühtne esteetiline printsiip, raalse naise kleit avaneb ning sellest astub välja millest euroopaliku mõtlemisega ei saagi alati aru samasuguselt riietatud ooperisolist, Cathleeni osa­ saada, ja vastupidi. Kui Stockholmi Kuningliku täitja, kes inimlikustab sümboli. Lavapilt on oman­ Ooperiteatri lavastaja Michael Meschke pidas Bali danud mängulise rolli. Edasi tulevad mängu saarel teatrispetsialistidele loengut euroopalikust inimesed ja deemonid, kes on kord näitlejad, kord draamateatrist ja dramaturgidest, päriti temalt jälle nukud. Foonil aga vaatavad piinatud inimesed üsna ootamatult, millal ta hakkab kõnelema muu­ pealt oma hingede pärast peetavat võitlust inglite sikast ja laulust. ja deemonite vahel. Nendeks aga on taas nukud. Uuendused kunstis saavad alguse tavapäras­ Lugu kulmineerub Cathleeni pöörlemisega, mil ta te piiride ületamisest. Teatrikunsti eri liikide lähe­ heidab endast veel ühe tegelase. Skulptuurist nemine ning ka nukumängu taasavastamine on saab taas inimene ja tema kohale asetatakse lin­ seotud miimide tegevusega Pariisis möödunud sa­ nupesa pikanokaliste lindude-nukkudega, kes jandi keskel Theatre des Fumambules'is (Sõnniku kommenteerivad nähtut, kuni deemonid naise ku­ teatris). 1880. aastal asus Emile Zola ägedalt välja jutise maha paiskavad ja purustavad. Niimoodi staatilise debateeriva meelelahutusliku kommerts­ vastastikku andes ja võttes on nukumäng väljunud teatri vastu. Modernismiga seotud kunstnike nukulavalt nii elitaarsesse ooperisse kui ka de­ Edouard Vuillard'i ja Pierre Bonnardi lavakujundu- mokraatlikku tänavateatrisse, siin juba hästi atrak­ sed äratasid teatritegijates huvi pantomiimi, varju­ tiivsena ja selge sõnumiga. deteatri ja uue nukuteatri vastu. Teatrikunsti Nukumängu oleme harjunud seostama dra­ erinevaid liike aitasid ühendada ka dramaturgid maturgilise materjaliga - alguse ja lõpuga loona. Baudelaire, Jarry ja Maeterlinck, helilooja Stra­ Kuid nukumängu on juba XVIII sajandist alates ka­ vinski ning muidugi teatrikunstnikud Appia ja sutatud ka puhtmeelelahutuslikes programmides Craig. Ikka ja jälle said teoks lavastused, mis si­ ja sketšides. Isiklikult mäletan üht nukumängu saldasid nukuteatrist pärit elemente. 1906. aastal kava, mis käis ringi Tallinna koolides 1938. aastal. lavastas Meyerhold Aleksander Bloki "Väikese laa- Ühes sketšis esitas seltskonnalõvi - punaka lõvi- dateatri", tuues oma instseneeringusse teadlikult laka ja parukaga frakis härrasmees - lambeth- nukumängu. Ka Oskar Schlemmeri "liikuv arhitek­ walK\ rütmis tantsiskledes laulukese "Lõbus paik tuur" pole ju muud kui nukumängu kasutamine. siin ilma peäl, kuulus lambeth-tantsusaal". Teises Rahvaliku nukumängu taassünnina taastas silma­ sketšis käkerdas ringi räbaldunud frakis hädava­ paistev kreeka lavastaja Karolus Koun Aristopha- res, lauldes "oh häda, häda, häda, see ilmakord nese instseneeringus Karaghiozise jõulise kuju. on mäda". Lastele see suurt midagi ei pakkunud, Ka kreeka moodne varjudeteater nimetati selle kuid meelde ometi jäi. rahvaliku tegelase järgi. See kõik avaldas Kreekas Nii et - nukkudel ja nukumängudel on piira­ mõju teistelegi kunstidele, nende hulgas Hadaki- matuid võimalusi. jakise muusikale. Oma osa marionettide ilmumisel sõnalavastusse ja ooperisse oli ka itaalia futurismi Artikli kirjutamisel on kasutatud raamatut "Die masinakultusel, mis ajendas kunstnikke näitlejaid Welt des Puppenspiels". Berliin, 1989. mehaaniliste figuuridena kujutama.

% Iidne nukumäng. "LeManteau" teater Orbeys Prantsusmaal

Petruška. Cannon Hill'i Nukuteater Birminghamis. Lahkunud on ühe teatriajastu Kuninganna. Aino Talvi 6. II 1909-12. III 1992. G. Vaidla foto

78224