teoter- muusiko • kinoISSN 0207—.6535
ENSV Kultuuri komitee, ENSV Heliloojate Liidu, Eesti Kinoliidu ja Eesti Teatriliidu
1 VIII aastakäik
Esikaanel: Neeme Järvi uusaastatervitus eesti rahvale. V. Rumesseni fot» Tagakaanel: R. Saluri «Minek» Soome Rah vusteatris (lavastaja M. Unt, kunstnik E. Kank kunen, muusika autor E.-S. Tüür'). Esietendus Rahvusteatri Willensauna laval 7. oktoobril 1988. Georg Rass — Pekka Autiovuori, Ohvit ser — Jukka Puotila, tagaplaanil Lembit — Risto Aaltonen. L. Klemelä foto
Toimetuse kolleegium JAAK ALLIK IGOR GARSNEK EVALD HERMAKÜLA AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE LEIDA LAIUS ARNE MIKK MIHKEL MUTT MARK SOOSAAR LEPO SUMERA OLO VILIMAA JAAK VLLER HARDI VOLMER
PEATOIMET AIA MIHKEL TIKS, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 200090, postkast 3200 Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel 66 61 62 Vastutav sekretär Helju Türksammel, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Neimar ja Margot Visnap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel 44 3109 Filmiosakond Jaak Lõhmus; ja Sulev Teinetnaa, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 54 68 Fotokorrespondent Heiki Sirkel, tel 23 95 40
KUJUNDUS: MAI EINER, tel 44 47 87
© «Teater. Muusika. Kino». 1989 reorer- muusiko - kino
SISUKORD
Mihkel Tiks AVA VEERG
Margot Visnap MINEKULE MÄÄRATUD RAHVA SELGINEVAD KONTUURID («Vaikuse vallamaja» ja «Minek» «Vane muises»; Tallinna Draamateatris ja Pärnus) TEATRIGLOOBUS
TEATRIANKEET 1987/88 Ervin Reimo ÜHE DRAMATURGITEE KROONIKAST: HUGO RAUD SEPP (Kommentaarid — Lea Tormis)
MUUSIKA VASTAB NEEME JÄRVI Avo Hirvesoo KUI KODUPINNALT SEPISTATI EMIGRATSIOONI
Tiiä Järg KES VANA ASJA ... Eestimaa K(b)P Keskkomitees. Abinõudest UK(b)P Keskko mitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse «V. MURADELI OOPE RIST «SUUR SÕPRUS»» TÄITMISE KOHTA {Stalinlikust pärandist) Märt Karmo TUNTUD JA TUNDMATU PAUL TAMMEVESKI NEEME JÄRVI PLAADID
1988. AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU (38. Lääne-Berliini, 60. «Oscarid», 41. Cannes'i, 45. Venezia)
Tatjana Elmanovitš VANA JA UUS NÕUKOGUDE FILMIS (Viimase üleliidulise festivali valguses) XXI ÜLELIIDULISE FILMIFESTIVALI AUHINNAD
Kerdi Kuusik KAS KORDUB «KARIKAKRAMÄNG»? FILMIGLOOBUS 40;
Mart Kalm UUE «ESTONIA» PROJEKTIST 4WW Vapustused on ikka üle siinse maa ja läbi siinse rahva südame käinud. Oleme ju alati suurte ja tumedate jõudude vahel asetsenud. Vahel olema pole aga nende keeli midagi muud kui inter esse, ja nii ongi nende suurte Interesse'd ja интересна ka Vaheliku elu vapustanud. Kui tuuled siin igal aastal uuest kaarest puhuvad, kas neid siis maksabki nii tõsiselt võtta, küsib Hugo Raudsepa näidendi «Vaheliku vapustused» tegelane Toomaspärk. Kas siis poleks õigem ja mehisem oma joont jätkata? Iga taim vajab kohast olu, vastab talle Vaheliku vabadik. Aga kui seda olu pole, siis peab ta end perrä seädima, muidu on ta päevad loetud. Nõnda tuulte pöörises end perrä seadides, aga sealjuures «seespidist uh kust» kaotamata, ilma milleta «ei sigi mehel selgroogu ega kasva karakte rit», jälgib Vaheliku pops hoolega suurte naabrite jõumängu. Mullu näis Va- helik ära tundvat, et kaalukausid jälle teises suunas liikuma on läinud, ning asus IME ootele. Ehk küll kultuurivaenuliku ja kõrtsilembese Purika pereme he võimu all, lootis ta teise üleaedse, Siidiparra Immanueliga sehvti teha ja sellega ka ise puhtama ning rikkama elu peale pääseda. Hugo Raudsepa ning Pärnu teatri Vaheliku maailm on õitsev rohtaed, kus muutlikud ilmad ei too enesega majapidamise, kommete ega popsi enda allakäiku. Vabadiku tütred hoiavad Eedeni aia puhta ja korras, noor kaevumeister Toomaspärk teeb Vaheliku õuele selge veega puurkaevu, kosib ise priske eesti neiu ja õnn tuleb meie õuele. Kuidas mõtleb aga Vahelik elama hakata, kui maa on lagastatud, muld ja vesi solgitud, rohtaias aga trambivad ringi Purika sõbrad ja sugulased, kellel pole Eedeni aia ilust sooja ega külma? Kui sünnibki Ime ja Vaheliku vabadikust saabki Vaheliku vabahärra, kas jätkub tal jõudu ja visadust oma söötis maa veel kord üles harida? Kas jätkub puhast vett ja õigeid kaevumeistreid? Ning priskeid tütreid neile tublisid poegi sünnitama? Kes oskaks vastata?. Hugo Raudsepal on oma naljamängu õnnelikuks lõpuks retsept anda: Vaheliku tütar Madli: «Ja üldse, isa. Oleks kord aeg nende meestega siin mehemoodi kõnelda.» Toomaspärk: «Ja õu kutsumata külalistest puhtaks pühkida.» Vaheliku pops ise: «Ainult tallamas ja matti võtmas olete mehed. Aga mina olen siin ehitanud. Lepiku võsa anti mulle kätte, ma olen sest rohtaia teinud, mis jookseb piima ja mett. ( ) Tänasest päevast lauldakse siin omal viisil — või ei laulda üldse.» Kuidas lõpeb aga elu kurbmäng? MIHKEL TIKS
Vastab Neeme Järvi
Oled nüüd üle kaheksa aasta Eestist ära olnud, palju maailmas ringi käi nud, palju eesti muusikat mänginud. Oled sa kahetsenud, et sa Eestist ära tulid? Oled sa välismaal saanud rohkem eesti kultuuri, eesti muusika heaks teha kui Eestis? Ma ei ole kahetsemise peale mõelnud. Vanasti sai ju ka ringi reisitud, nii välismaal kui ka «suurel kodumaal», alati oli vaja minna, midagi teha ja — siis jälle koju tagasi tulla. Kui 20. jaanuaril 1980 Ameerika Ühendriikide pinnale saabusin, siis ei olnudki see nii uudne. Juhatasin ju 1979. aastal New Yorgi Met'is «Jevgeni Oneginit». 1980 tulime terve perega. Ma sain kohe tööd, Columbia Artists' Management'! ettepanekul juhatasin «New Yorgi Filharmoonikuid» ja Philadelphia orkestrit. Kas need kontserdid olid juba Eestis olles planeeritud? Ei. Aga ikka juhtub, et mõni dirigent ei tule, ja alguses tuli mõnda lihtsalt asendada, just Philadelphias ja New Yorgis. Pool aastat sain veidi vabamalt hingata ja kohaneda. Pikaajalisemaid plaane tookord veel ei olnud? Need hakkasid siis kujunema. Ettepanekuid tuli Skandinaaviast — Göteborgist — ja Inglismaalt — Birminghamist. 1980 tegin koos Göte borgi orkestriga eduka turnee Inglismaal ja pärast seda palusid nad mind peadirigendiks. See oli üks õnnelik juhus. Göteborg on koht, kus saab loominguliselt hästi töötada, seal on haruldane orkester, saal, akus tika, haruldased tingimused. Ma ei kahetse siiamaani, kuigi kohe pakuti mulle ka Birminghami orkestri esimese peadirigendi (First Principal Conductor) kohta, kus töötasin ka kolm aastat. Tutvusin inglise orkestrite tööstiiliga. See on ime, et tulemusi on võimalik saavutada nii väheste proovidega. Aga eks see ole ajalooliselt nõnda välja kujunenud. Nägin tõeliselt kõrget muusikakultuuri, orkestrikultuuri, orkestrantide etteval- mistuskultuuri. Inglise orkestriga on lihtne töötada. Täna on kuuetun nine proov, homme hommikul või enne kontserti peaproov ja ongi kont sert. Orkester peab kontsertidega sissetuleku kindlustama. Mitte et ühest kontserdist nädalas elatakse ära. Ei elata. See kõik oli mulle uudis. Mui pidi olema väga rikkalik repertuaar, et ilma suurema ettevalmistuseta planeeritu läbi viia. Seda mul õnneks jätkus. Hiljem sain tööd Soti Rahvusliku Sümfooniaorkestri juures. Soti maal on ju väga ilus loodus, aga ta on väga kaugel, muust maailmast eraldatud ja nii tuli mul sealne töö pooleli jätta. Kuigi just selle orkestriga olid mul kõige paremad ja soojemad kontaktid. Nii et algusest peale käis töö paralleelselt Euroopas ja Ameerikas. Mis põhjusel sa elukohaks Ameerika valisid? Ameerika võttis mind lahkekäeliselt vastu ja seal ei olnud mu pere konnal probleeme. Lastele pakuti hea hariduse võimalusi, nad said kohe jalad alla. Läksid kooli. Alguses nad ei osanud keelt, aga neile anti eratunde ja eraettevalmistust nii kaua, kuni nad jõudsid tavalistele ameerika lastele järele. Praktiliselt ei kaotanud nad midagi. «Steinway» firma andis teile isegi klaveri kasutada? Jah. Ameerika on ju emigrantidele ja kõikidele mujalt tulijatele ava tud maa, seal sa ei tunne end võõrkehana. Koik saavad sinust aru, sest ka paljud teised on samasuguses olukorras olnud. Ameerikas tunned end tõesti nagu kodus. Kui lähed kuhugi väiksemale maale, siis pead oska ma sealset keelt, teadma traditsioone. Näiteks emigreerisid paljud Nõu kogude Liidust Hollandisse, pidid seal hollandi keele ära õppima ja hollandlane vaatas ikka nende peale kuidagi viltu. Või Saksamaal. Amee rikas seda ei ole. Aga ma olin eestlane, olen eestlane ja jään eestlaseks. 5 Kuidas su elu Ameerikas algas? Alguses elasime ühes eesti perekonnas. Kui ma tegin oma esimesed kontserdid, ostsin kohe maja. Ameerikas makstakse töö eest hästi. Ja seal usaldatakse inimest, nii et sain poole aastaga maja kinni maksta. Nüüd elame teises majas, lastele oli vaja rohkem ruumi. New Yorgi lähedal? Algusest peale New Jersey's, tunni aja kaugusel New Yorgist. Mui tuleb palju reisida ja ei olnud väga tähtis just New Yorgis elada. Olgugi et natuke jääb sealsest muusikaelust eemale. Mis orkestreid sa alguses veel Ameerikas juhatasid? «New Yorgi Filharmoonikuid», Philadelphia orkestrit, Washingtoni Rahvuslikku Sümfooniaorkestrit, Bostoni orkestrit. Need olid suuremad. Bostoni orkestriga mängisime Eduard Tubina 10. sümfooniat. Tahtsin igale poole ka eesti muusikat kaasa viia. Karjääri mõttes see ehk algul kõige õigem ei olnud, aga ma pidin seda tegema ja panin kavadesse teoseid, mis ameerika traditsiooni järgi ehk päris õiged ei olnud. Sealne publik tahab ikka vana head saksa klassikat. Et seda hästi mängitaks ja hästi dirigeeritaks. Mina aga mängisin kohe Tubina 10. ja Sostakovitši 5. ühes kavas. Tubin ise käis 1981. aasta sügisel Bostonis viiel kontserdil. See oli tema elu kõrghetk. Kuidas teda vastu võeti? Haruldaselt. Ameeriklane on väga lahke ja saab kõigest aru. See oli vist esimene kord, kus maailma nii juhtiv orkester Tubinat mängis. Võib küll olla. Mui on hea meel, et saime selle ära teha. Tubin ei olnud siis päris hea tervise juures ja — et ta siiski jõudis sinna! Meie vahekord Tubinaga oli olnud alati soe ja siiras. Püüdsin ka Eestis suurte raskustega Tubinat mängida. Alati tundsin kõrgemate organite vastuseisu. Ikka ja jälle keelati millegipärast midagi kuskil ära. õnneks saime Eestis tema 60. sünnipäeva ära pidada, nii et ta ise oli ka kohal. Tundus, et mul oli võimudega päris hea vahekord, aga Tubina 70. sünni päeva ei saanud pidada. Oli lihtsalt vaja panna kavva teiste heliloojate teoseid ja Tubin kadus sinna vahele ära. Eks see kestis viimase ajani, see Tubina vihkamine. Pärast Tubina surma keelati ta teoste ettekanded meil ju täiesti. See on nii imelik, et üks suur Eesti poeg, kes elab ükskõik kus maailma äärel, ta on ju eestlane, kirjutab eesti muusikat, on n-ö Eestit täis, tema võitlusi, kannatusi — et kodumaal teda ei hinnata. Sellepärast, et ta tuli sealt ära. Et ühe väikese rahva hulgas peab olema nii suur vastuolu. Nii nagu minuga alguses. Me olime ju kõik «tänavamuusikud». «Sirbis ja Vasaras» avaldati tookord rumalaid sepitsetud artikleid. Levitati jutte, et ma olevat auto alla jäänud või käivat ja kerjavat tänava nurkadel leiba. Kuidas on see võimalik, et üks rahvas oma poegade vastu millegi sellisega hakkama saab? Ma ei uskunud oma silmi, kui seda kõike kuulsin ja lugesin. Kuidas siin välismaal nendesse juttudesse suhtuti, need ju levisid? Naeru ja pahameelega, üldise pettumusega. Loomulikult ma ei usu, et ka Eestis keegi neid tõsiselt võttis. Aga see oli jälle kusagilt kõrgemalt saadud käsk, et niisugust asja peab tegema ja — tehtigi. Ma ei usu, et tänapäeval keegi julgeks nii kirjutada. Ja mis kõik Pärdi kohta oli! Keegi kirjutas, et tema tahab ka helilooja olla ja et kõik tahavad diri gendid olla! Õnneks pole enam selliseid rumalusi lugenud. Missugune on sinu kontakt väliseestlastega? Kain nendega algusest peale läbi, see on alati nii olnud, ka siis, kui veel Eestis elasin. Ma olen kõigi inimestega hea kontakti leidnud, eestlastega ja mitte-eestlastega. Meil on tihti kirjutatud, et väliseestlased vihkavad kõike, mis kodumaal toimub. Midagi nad ei vihka. Kodumaalt tulija võetakse soojalt vastu, kui on aru saadud, et ta on tõeline eestlane. On ju ka pahatahtlikke tulijaid, 6 nendega ollakse ettevaatlik. Aga Eestimaa on ju ikka Eestis. Sinu kontsertidel on eestlased alati kohal olnud, nad on teinud sulle austamis- õhtuid igal pool, kus oled käinud. See peaks olema sulle suureks moraalseks toeks? See kestab siiamaani, kuigi praegu olen üks nendest. Siin tuli mul idee, et me, eestlased, kõik koos, peame oma kultuuri suurde maailma viima. Kui haruldasi kunstnikke Eestis praegu on — muusikuid, heli loojaid. Pöördusin siis, teisel aastal, San Franciscos olles eestlaste poole, et paluda materiaalset abi. Kirjutasin ise kõik kirjad, et armas eestlane, abista meid eesti muusikat maailma viia. Mõtlesin meie suurte heli loojate Tubina ja Pärdi peale, et asutada nende fond. Eestlased rea geerisid väga hästi, saime kokku mitukümmend tuhat dollarit ja ma võisin alustada BIS-i firmaga Tubina sümfooniate plaadistamist.
BIS oli esimene plaadifirma, millega sa töötasid? Kohe kui 1983. aastal Göteborgi tööle läksin, plaadistasin Sten- hammari 1. sümfoonia. Olin vaimustatud rootsi muusikast. Kui Tubin veel elas, pakkusin BIS-i firmale tema 4. ja 9. sümfooniat. Firma omanik Robert von Bahr kuulas lindid üle ja ütles, et teeb nendest kõigist plaadid. Fantastiline muusika! Plaadistasin Stenhammari kaks sümfooniat ja serenaadi. Siis tuli meil Robert von Bahriga mõte hakata Sibeliust tegema, ta arvas, et ma sobin selleks. See on unikaalne sari. Sarjas on kõik Sibeliuse sümfoonilised teosed. Ilmunud on sümfooniad, sümfoonilised poeemid, ooper «Neitsi tornis» (ilus ooper, natuke Wag- neri mõjudega), «Kullervo-sümfoonia», varsti tuleb Viiulikontsert. Lava muusikast on veel paar asja tegemata. Mängime sisse ka alles käsi kirjas olevaid teoseid, niipea kui Soomest materjali kätte saame. Hiljuti tuli veel kolm uut käsikirja. Tutvustame niisiis ka Sibeliuse vähemtuntud asju. Näiteks «Valse lyrique» ja süidid. Miks mitte mängida suure helilooja veidi nõrgemaid töid.
Sibeliuse plaadid on kriitikud minu teada väga hästi vastu võtnud, ka on need preemiaid saanud. Inglismaal on saanud preemiaid. Hästi võeti sari vastu Prantsusmaal ja Ameerikas, eriti aga Jaapanis, nad on seal suured Sibeliuse austa jad, lausa fanaatikud. Jaapanis on isegi Sibeliuse ühing. Neid on igal pool. Jaapanlased tulevad suure plaadihunnikuga auto gramme küsima ja on nii vaimustuses, et lausa uskumatu. Võib-olla mõeldakse, et miks ma suuremate plaadifirmadega ei tööta. See on aja raiskamine. Nimi ehk kõlab plaadiärides paremini ja plaadid paistavad rohkem silma, aga BIS-i ja ka «Chandose» firmaga töötada on lausa nauding, nad võtavad kõik su soovid ja ideed arvesse. Saad rohkem oma tahet avaldada? See ongi põnev. Alguses tegime Soti orkestriga kõik Prokofjevi sümfooniad (Neljandat isegi kaks varianti), Sümfonietta, tema kuulsamad ja vähemkuulsad ceosed, näiteks «Unelmad», mida ei ole seni plaadistatud. See tsükkel jätkub. Koik Dvofaki sümfooniad ja vähemtuntud helipoeemid on valmis. Palju olen salvestanud Glazunovi, mida peetakse nagu teise järguliseks muusikaks. Ei ole sugugi teisejärguline, tuleb ainult korralikult interpreteerida. Bambergi orkestriga tegime BIS-i firmale Martinü kuus sümfooniat. Need on Ameerikas kirjutatud, kuid orkestrid ei kanna neid üldse ette. See on dirigendile kohmakas ja konarlik töö, vajab suurt ettevalmistamist. Palju lihtsam on mängida mõnd Tšaikovski või Beethoveni sümfooniat. Tubinat olen mänginud peale Göteborgi orkestri Bambergi, Rootsi raadio ja Bergeni «Harmonie» orkestriga. Oled Tubinat ka Ameerikas veel mänginud. Möödunud aastal Chicagos Neljandat sümfooniat. See ei olnud minu, vaid Chicago orkestri idee. 7 Nii et Tubina Neljas leidis Ameerikas sooja vastuvõtu, aga kui ERSO Soomes käis, siis Seppo Heikinheimo kritiseeris seda väga. Lugesin seda suure pahameelega. Ei kujuta ette, kuidas võib nii juhtuda, et üks hõimurahva esindaja võtab julguse Tubina muusikat nii halvus tada, ja kui suure pidulikkusega veel «Sirp ja Vasar» selle kohe ära trükkis. Kus varem ei tohtinud Tubina kohta ühtegi sõna öelda. Mina sain seda just «Sirbist» teada. Heikinheimo oli minu hea tuttav, aga praegu pole mul temaga mingit kontakti. Ma ei käi ka enam Soomes juhatamas. Mulle ei meeldi seal käia, sest tunnen seal mingit vaenu likkust eesti muusika vastu. Soome on ju muidu sõbralik maa, ma ei saa aru, millest see tuli. Tubin on eestlastele nagu Sibelius soomlastele, teda nii halvustada ja siis sellest veel Eesti lehtedes rõõmu tunda — see on ju lausa häbematu. Samal ajal tegi Chicago orkestri dirigent mulle ettepaneku juhatada Tubina Neljandat abonementkontserdil. Küsisin, et miks Tubinat. Ta vastas, et see on nii hea muusika, et seda peab Chicagos mängima. Möödunud aastal juhatasin seda seal veel neli korda. Ikka on nii orkestri kui ka publiku poolt väga hea vastuvõtt olnud. Eesti muusikat oled jõudnud mängida ka «Chandose» firmale, esimene plaat sarjast on juba ilmunud. Kuidas BIS-i ja «Chandost» tehniliselt hinnatakse? Väga kõrgelt. Nad teevad ainult klassikalist muusikat ja löövad läbi. Nende heliplaadid levivad üle kogu maailma — Ameerikas, Austraa lias, Jaapanis ... Kahjuks ei satu neid Eestisse. Siinsed eestlased peak sid neid rohkem kodumaale saatma. Aga siin on veel üks takistus. Praegu on juba kompakt-diskide aeg, näiteks BIS-i firma ei tee ju ba ammu enam LP-sid. Ka Tubina loomingust ilmuvad nüüd ainult CD-d, aga Eestis ei ole ju aparatuuri. Nõukogude Liit ei jõua selles kunagi järele. See takistab ka eesti muusika levikut välismaal. Seepärast peab seda väljas ette kandma ja sinu idee «Chandose» firmaga on lihtsalt suurepärane. Kui BIS-i firmaga teeme Tubinat, siis «Chandosega» teisi eesti auto reid. Esimesed olid Eller ja tema õpilane Kaljo Raid.
Neeme Järvi Juhan Aavikut külastamas Haudeni haiglas, 1979. aastal. Neeme Järvi «Estonia» kontserdisaalis. Neeme Järvi ja Eduard Tubin 1976. aastal.
Ellerit on väga hästi vastu võetud. Uks inglise juhtivatest muusikakriitikutest Robert Layton ütles, et tema lemmikteos on Elleri Eleegia. Andke rohkem Ellerit! Ka «Chandos» ütleb seda. Aga meil on raskusi nootidega. Nüüd oleme tänu sinule saanud materjali. Oleme leidnud kontakti Hanseni firmaga Stockholmis, kes on eesti muusika vahendajaks. Läänemaailmas teavad orkestrid ja firmad täpselt, millise firma poole pöörduda, kui mingisuguse maa muu sikat on vaja. Nõukogudemaa on aga nii isoleeritud, et selle muusikat ei saa lihtsalt kätte. Millised on edasised perspektiivid «Chandosega» eesti muusika plaadistamisel? Teisel plaadil on esimene eesti sümfoonia — Artur Lemba Esimene ja ka esimene eesti sümfooniline teos — Tobiase «Julius Caesar». See on ajalooline lähenemine. Siis veel Tormise Avamäng nr 2, Pärdi «Can- tus» ja Elleri «Videvik». Umbes 75 minutit muusikat. Nüüd peab mõt lema, mis saab edasi. Eestis on suured muutused ja ehk hakkavad ka eesti muusikud kergemini välismaale pääsema. Kas pead võimalikuks ka koostööd eesti muusikutega? Mina olen nõus eesti muusikutega alati muusikat tegema, kui see ei ole seotud muusikaväliste eesmärkidega, poliitikaga. Eesti muusika on vaja maailma viia, olgu see siis loodud kodus või võõrsil. Eestis on minu arvates tohutuid väärtusi. Meil on palju teoseid, mida ei ole kunagi ette kantud. Tean, et sul on plaanis plaadis tada näiteks Eduard Oja «Ilu poeem», 30. aastal kirjutatud teos, mida ei ole senini mängitud. Tubin pidas Ojast väga lugu. Eestis olles mängisin väga palju eesti heliloojate uudisloomingut, peaaegu kõik sai raadio fondi tehtud. See 9 tuli mulle tollal kasuks, tutvusin uue muusikaga, ja heliloojatel oli seda vaja. Aga seetõttu jäi palju tegemata ning nüüd kahetsen, et ei mänginud rohkem eesti klassikat. Mis võis olla selle põhjuseks, et eelkõige pakuti «värskeid saiu», miks kul tuuri valitsejad unustasid kultuuripärandi, tänu millele üldse eksisteeritakse. Nii kaob ju ka kultuuri järjepidevus ning traditsioon. See on jälle poliitika, tahetakse tõestada, et eesti muusikas on midagi saavutatud ainult tänu nõukogude võimule. Sama võib rääkida ka vene kunsti kohta, kuidas need põlu all olid, kes ära läksid — Glazunov, Rahmaninov jt. Aga just nemad tõid vene muusikale maailmas kuul sust, alles pärast seda jõudis nende muusika kodumaale tagasi. Nii nagu nüüd peab ka eesti muusika läbi tegema samasuguse vähikäigu. Aga eesti muusika peab välismaale jõudma, sest muidu ta jääb tundma tuks. Kui eesti kunsti, eesti muusikat teatakse ainult Eestis, siis nagu prae takse omaenda rasvas. Arvatakse, et nüüd teeme eesti kunsti. Nii ei tee me midagi. Näitame vaid eesti rahvale eesti muusikat keskpärases ette kandes ja pärast see unustatakse. Minu eesmärk on eesti muusika Eestist välja tuua. Sa oled oma tegevuses suure rõhu asetanud plaadistamisele. Oled toonud palju uut muusikat, värsket verd Lääne repertuaari. On see teadlikult nii? Olen ju mänginud näiteks vene muusikat, mida ma vanasti ei teinud ja mida Läänes vähe tuntakse. Näiteks Glazunovi. Tema loomingu pare miku olen plaadistanud «Orfeo» firmaga Lääne-Saksamaal. See on kolmas plaadifirma, millega sa oled töötanud. Üldse on neid viis. Kui «Orfeo» pakkus mulle, et tehke midagi huvi tavat, ütlesin: Glazunov. Venemaal ei olnud ma kunagi tema sümfoo niaid juhatanud, need olid mulle suureks avastuseks. Eriti pärast seda, kui lugesin Sostakovitši-Volkovi memuaare, kus temast nii hästi kirju tatakse, ka tema pahedest. Missugune kunst! Tema muusika siirus, orkestratsioon. . . Ja kui palju ta andis mitte ainult vene kultuurile, vaid ka näiteks eesti omale. Seda ei saa alahinnata. Kui vene rahvas teaks, kui palju ma siin nende muusikat olen plaadistanud — Kalinnikovi, Ljadovit, kõik Rimski-Korsakovi sümfooniad, Prokofjevi sümfooniad, tuleb terve Sostakovitš. See on suur muusika. Aga ma olen kindel, et ka meie väikese rahva muusika lööb kord maailmas särama, see on siin uudis. Praegu, pärast Gorbatšovi tulekut, loodetakse palju, räägitakse rohkesti nõukogude kunstist ja kultuurist. Kuid see piirdub alati Mosk vaga. Suhted on ikka ameerika ja vene, inglise ja vene kunsti vahel. Aga räägitakse nõukogude kunstist! Esinema tulevad ikka samad Roždestvenski, Temirkanov, harvem Svet- lanov, paar viiuldajat, lauljat ja see on kogu nõukogude kultuur. Liidu- vabariike nagu polekski! Ja siis väidetakse, et Eesti on suveräänne liiduvabariik! Eestil ei ole ju õigust otsustada. Minu teada otsustatakse kõik Mosk vas ja «Goskontserdis». See on absoluutselt vale. Iga vabariik peab ise oma asju otsustama, kutsuma väljastpoolt impressaariod ja moodus tama oma nn «Goskontserdi», oma plaadifirmad, kes ajavad välisfir madega ise asju. Siis on vabadus, kui inimesed saavad käia ja kodu maalt lahkumata populariseerida oma kunsti välismaal. See oli üks peamisi sinu äratuleku põhjusi? Või nimetad veel mõnda? Mui olid välissõidud piiratud, minul ja mu perekonnal. 1979. aastal teatas keskkomitee sekretär, et ma ei saa Savonlinna festivalile sõita, kuigi mul oli Martti Talvela isiklik kutse. Et kui tahan abikaasaga sõita, peavad lapsed maha jääma. Niisugune käskimise ja keelamise maneer mulle ei meeldinud. Tundsin ennast küllalt vabana, tahtsin käia koos perekonnaga ja rahulikult koju tagasi tulla. Seda võimalust mulle ei antud. Mineku põhjusi oli muidugi veelgi. Ikka palumine ja jooksmine
Vahendas VARDO RUMESSEN Stockholmis 22. augustil 1988
15 Kui kodupinnalt sepistati emigratsiooni
AVO HIRVESOO Äsja lõppesid Austraalias järjekordsed ülemaailmsed ESTO-päevad, kuhu esmakordselt sõideti «vaatlejatena» Kodu-Eestistki. Kuna nimetatud suurüritus on paljuski Välis-Eesti teatri-, filmi- ja muusikategelaste suurpidu, on toimetus arvamusel, et nendega seonduvat tuleks edaspidi ka kodurahvale laiemalt tutvustada. Välis-Eesti kultuurielu on oma tekke loolt Teise maailmasõja vahetu tagajärg, mille mõistmiseks, teadvusta miseks ja valgustamiseks on juba astutud esimesed sammud.
Me räägime nüüd ausalt, et oma ajaloolise aja neljanda suurkatastroofi aastail 1940—1954 sattus tõsisesse ohtu kogu meie rahvuslik kultuur. Kõige suurema löögi said ehk kirjandus ja muusika. Üsna palju sasiti ka teadust. Vaimne hukk olnukski ehk vältimatu, kui eelnevalt rajatud vunda ment osutunuks pisutki nõrgemaks. Isegi sellest alusmüüri osast, mis paigale jäi, kangutati nähtavamat jagu «maailma eesrindlikumate stalin like meetoditega»: seda alandati, mõnitati ja lagastati. Et ei jääks kivi kivi peale! Et mälestus sellest kustuks võimalikult ruttu! Et kõik asenduks peagi «suure venna» kultuuriga (neid loosungeid püüti lausa taguda minu põlvkonna lihasse-luusse). Et rahvas siis ise loobuks oma keelest, juurtest ja kultuurist — kui ta neid enam näha, kuulda ja tunda ei saa .. . Jah, see oli genotsiid. Selle käigus hävitati terveid etnoseid ja sandis- tati rahvusrühmi. Kuid oleks naiivne arvata, et nüüd on see protsess peata tud. Veel jätkuvad maavarade rööv ekspluateerimisega survestatud hävin gud Koola poolsaarel, Komi ANSV-s, Lääne- ja Ida-Siberi regioonis ja mujalgi. Juurteta rahvaid tootvad konveierid töötavad täiskäigul ja nende üle tuntakse uhkustki, neid näidatakse piinlikkust tundmata külalistele (nagu mulluste kultuuripäevade aegu eestlastelegi Murmanski oblastis). Ei vaja enam selgitamist, et eestlaste massiline lahkumine kodumaalt Teise maailmasõja ajal oli tingitud lihtsast ja inimlikust alalhoiuinstink- tist, sest nii emigratsioonile eelnenu (1941. aasta küüditamised ja massi mõrvad, mis ajendas seda) kui ka järgnevad repressioonid (veelgi massili semad arreteerimised ja küüditamised 1944—1952) vaid põhjendasid selle saatusliku sammu õigsust kümnete tuhandete eestlaste puhul.
Eestlaste väljarändamisel (nii itta kui läände) on pikk eellugu. Läbi sajandite on teateid meresõitjate jäädavatest lahkumistest rahvuslikku olematusse. Möödunud sajandil pageti pärisorjusest, otsiti maad, tööd ning leiba ja leiti seda vaid raskusi ületades, kaotuste hinnaga. Sajandivahetusel hoogustus väljarändamine seoses poliitiliste tagakiu samistega veelgi. Väljarände aladeks said Siberi stepid, Kaukaasia ümbrus ja Krimmi poolsaar. Kuid rännati ka ülemeremaadesse, sh Ameerikasse, «... kus põllud on viljakad ja peatoiduse teenimine kerge, kus kõige hulle- mastki pätist tehakse justkui härra».1 Eestlaste kolooniaid võis kohata vist küll kõigil mandreil. Nende kultuurilisteks keskusteks olid seltsid, tihti just lauluseltsid ja koorid. Mõningatel andmetel rändas ka Eesti Vaba riigist välja 17 000 eestlast. Juba 1906 oli Eesti Selts Pariisis ja Philadelphias, 1917 Harbiinis, 16 1919 Sanghais, 1922 Taanis («Kodu»), 1924 Buenos Aireses («Estonia»), 1925 Austraalias («Eesti Kodu Linda»), 1931 Belgias, 1934 Londonis, 1939 Brasiilias jne. Nimetasin siin vaid üksikuid, regioonide esimesi. Sajandi algupoolel lahkusid ka mitmed noored interpreedid, jätmata endast hilisemat teavet (lauljatar Ida Jakobson, viiuldaja Salme Hermann jt). 1924. aastal asus USA-sse elama viiuldaja J. Aswelt, pisut hiljem ka A. Valter. Järgmisel kümnendil lahkusid L. Juht, M. Korjus ja Eestis elanud juudi interpreedid M. Siatkin ja V. Padva. Ludvig Juht jõudis USA-sse 25. I 1934 aurikul «Europa» ja asus tööle Bostoni sümfooniaorkestrisse, mida siis juhatas kuulus Kussewitzky. L. Juht esines harukordse kontrabassisolistina nii Ameerika kui ka Euroopa mandril. Eriti hinnatavad on tema esinemised eesti sõjapõgenike toetamiseks. Juba 1946 andis ta oma kuulsa sooloõhtu New Yorgi Town Häiris, kus tema seades kõlasid Tubina, Aaviku ja L. Virkhausi teosed. 1947 sai samadel ajenditel teoks kolmenädalane kontserdireis Rootsi, 1949 12 kontserti Kanadasse ja 1950 koos abikaasa Amandaga ning värskelt Saksamaa laagrist saabunud Erika ja Endel Kalamiga kontserdid New Yorgis ja Lakewoodis. Sellest oli otsene abi sadadele. See harukordne kontrabassivirtuoos jättis endast maha ka loomingut, mille avastamine seisab kodumaal veel ees.2 Ka mitme Vladimir Padva kontserdi tulu läks sõjapõgenike toetamiseks. Ta lahkus Eestist 1930 ja tegutses algul mõnegi väljapaistva solisti kontsertmeistrina (M. Elman, M. Korjus, L. Juht jt). USA-s pidas ta tihedat sidet eestlaste organisatsioonidega (sh New Yorgi Eesti Töölisklubiga). Sõjajärgsetel aastatel oli ta New Yorgi ülikooli klaveriprofessor. Tema selle aja looming (Klaverikontsert, Kammersümfoonia, Keelpillikvartett jm) on nüüd jõudnud kodumaale ja ootab samuti tutvustamist, kujunenud soojaks. Miliza Korjus lahkus Eestist 1933, kuna «Estonia» ei leidnud võimalusi tema kasutamiseks.1 Hooajal 1933/34 laulis ta Magdeburgi ja 1934/35 Berliini ooperis (viimases muide koos B. Gigliga), kust käis esinemas ka kodumaal (Tallinnas, Tartus, Eesti Ringhäälingus). 1936 siirdus ta firma «Metro-Gold win-Mayer» kutsel Hollywoodi, kus tõusis oma kuulsuse tippu muusikafilmi «Suur valss» peaosalisena. Järgnes edukas kontserttegevus, mis katkes 1940 pärast rasket autoavariid. 1942 katsetas ta veel kord kino alal, esinedes Mehhiko ajaloolises filmis «Impeeriumi rüütel». Kuid sellest peale hakkas ta tähesära siiski kustuma, kuigi USA ajakirjanduses teda aeg-ajalt ikka meenutati. Pärast esimese abikaasa surma ostis ta Los Angelese äärelinnas luksusvilla (mis varem kuulus Mario Lanzale) ja elas seal surmani 26. VIII 1980. Ta maeti 29. VIII 1980 Lääne-Los Angelese kalmistule (Westwood village). Elu lõpuaastail juhtis M. Korjus muusika- kompaniid «Venus», kelle ainumonopoliks olid ta enda hääle helisalves tised. Ta suhted Los Angelese eestlaskonnaga olid aga ülimalt jahedad, kui mitte öelda tõrjuvad. On teateid, et ühel «Suure valsi» korduslinastusel siiski «laskunud» ta ka eestlastega vestlusse «kobavas eesti keeles». Nendel lahkumistel olid mõistetavad majanduslikud kaalutlused. Mõni muusik oli lihtsalt tollaste Eesti olude jaoks liiga suur kunstnik. Aga Eesti riik hoidis kõigi nendega, kes seda soovisid, kontakti. Juba 20. aastate lõpul kutsuti ellu Välis-Eesti Ühing (sekretär B. Tiido). See andis välja ajakirja «Välis-Eesti», 1939 trükiti teatmeteos «Välis-Eesti tegelased» jpm. XI üldlaulupeo päevil 1938 viidi Tallinnas läbi juba kolmas Välis-Eesti kongress. Paljud väliseestlased lülitati ka Eesti Vabariigi diplomaatilistesse välisteenistustesse või haarati ajalehtede kirjasaatjate võrku. Lõhe, mis tekitati kodu- ja väliseestlaste vahele pärast Teist maailma sõda, on tänaseni olnud ängistav ja oma mõttetutes vihapursetes ka absurdne. Aga oma väikluses oli see ka jõuetu. Ametlikes sidemetes saavu- 17 Miliza Korjus Eesti Ringhäälingu solistina 1929. aastal.
Ludvig Juht ja Hugo Schütz 1929. aastal. tati küll nullilähedane seisund. Kuid see, mis pidi olema hermeetiliselt suletud, lekkis ometi. Kultuurgi, mida väikevaimud vahkvihas mustasid, jõudis ometi üldjoontes nii siia kui sinna. Vaatamata sellele, et ametlike kanalite kraane valvati hoolega — mundris ja erariides. Neid kultuur - treegereid ja -mankurte ei huvitanud põrmugi, et nad oma tegevusega kompromiteerisid valvatavaid ühiskonnakordi, mõndagi inimlikku loo sungit, purustades sellega ka palju ideaale. Meie ametlik propaganda valetas nii endale kui ka kogu maailmale, et me pole kurjad. Aga tegelikult olime lausa küünikud ja seejärel ka jõhkrad ning toored. Me meelitasime aastaid sõjapõgenikke koju naasma. Juba 1944. lõpul alustas Tallinna saatja kojukutsetega oma «Kodumaa tundides», mis olid suunatud Põhja-Euroopa piirkonda. Neid saateid korrati hiljem Berliini saatja kaudu («Kodumaale tagasipöördumise eest»). Alates 1945. aastast anti välja ja levitati lääneriikide okupatsioonitsoonides isegi eestikeelset ajalehte. Tallinnast oli Berliini asju organiseerima ja koordineerima lähe tatud A. Mihailov (praegu kirjastuse «Perioodika» raamatukirjastusgrupi peatoimetaja), tõsi, siis küll Saluste nime all. Oli teisigi, kelle kunagised «pingutused» on nüüd avalikuks saamas. Võib arvata, mis juhtunuks laagrielanikest muusikutegagi, kui nad tookordset «Tõe Häält» tõena võt- nuksid. Analoogiate rida on ju lõputu. Kas oleks neid tabanud lugupeetud ja suurte teenetega laulupedagoogi A. degli Abbati saatus, kes Siberist tagasi ei tulnudki? Või nende saatus, kes oma parimad kunstnikuaastad sunnitöölaagris veetsid (G. Murre, T. Krocn, A. Rinne, E. Turgan R. Päts, T. Vettik, A. Karindi... — kui vaid kõige nimekamaid meenutada)? 18 Ja nagu peagi selgus: nende kannatused olid väga ülekohtused, "eba- seaduslikud. Kes Saksamaa laagritest naasnutest oleks pääsenud nõia- jahist «kodanlikele natsionalistidele», «rahvavaenlastele», «Lääne sabarak- kudele»? * * * 1940. aasta kevad oli Eestimaal ilus. 14. mail toimus «Estonia» kontserdisaalis pidulik Vene-Eesti sõprus ühingu kontsert, kus jagati heldelt vastastikust lugupidamist. Siis ei teatud veel, et kuu aja pärast veerevad idast tankid ja kahurid üle piiri, komandöridel taskutes lühike vene-eesti vestlussõnastik4 märksõnadega «seisa!», «anna alla!», «hobuse seljast maha!», «kas paremat ei ole?», «kas rohkem ei ole?». Selle 111 lehekülje paksuse väljaandega (korrektor E. Päll) kiirustati: 8. juunil 1940 töösse antud, 9. juunil 1940 trükki antud . . . 19. mail avati pidulikult «Kunstiaasta 1940». Avamisel esinesid P. Koger mann, I. Loo-Talvari, O. Roots, V. Alumäe ja E. Ole. Paar kuud hiljem viidi haridusminister P. Kogermann koos perekonnaga Siberisse, V. Alumäe käis läbi tagalatee, I. Loo, O. Roots ja E. Ole põgenesid 1944 Rootsi. 15. juunil kell 12.00 avati «Estonia» teatrisaalis (kontserdisaal oli re mondis) neljas Balti nädal, millele hommikune rong oli toonud 450 külalist Lätist ja Leedust. Seal lausus veel J. Uluots kogu rahvale: «Edasi täie õigusega võime toonitada, et tänu oma suure idanaabriga sõlmitud pakti dele, just Ida-Baltikumi rahvad võivad ja saavad praegu kasutada rahu ja seetõttu on arusaadav ka käesolev rahulik kokkutulek. [ ] Käesolev kokkutulek on järjekordne ja traditsiooniline, mis määratud juba varem ning leiab nüüd ka aset, sest puudusid objektiivsed takistused selleks, et seda kokkutulekut ära jätta.» (ORKA 1093, n 1, sü 143, lk 735—738.) See «nädal» kestis küll vaid kolm päeva, aga selle jooksul jõuti siiski pidada 12 erialast konverentsi, anda ooperietendus («Carmeni» peaosades kolme riigi nimekaimad solistid), sümfooniakontsert Kadrioru tennisehallis (juha- i» tasid J. Aavik, J. Medinš ja J. Kacinskas — kõik põgenesid hiljem Läände), Läti Akadeemilise Meeskoori kontsert Draamateatris, kammerkontsert, muusikalise kasvatuse alane seminar (läbiviijad D. Orgussaar, kelle 1941 hukkasid fašistid, J. Jürme, kes hukkus 1943 pommitamisel, ja A. Karindi, kes viibis 1950—1954 sunnitöölaagris) ning mitu saadet Eesti Ringhäälin gus. Balti nädala pidulik lõppistung toimus 17. juunil kell 17.00 Tallinna Draamateatris, sellele järgnes vastuvõtt Pirital. Kell 21.00 lahkusid kõik külalised rongiga Tallinnast. See lahkumine kujunes suuremale osale igaveseks . . . 15. ja 16. juunil tähistati ka UENÜ (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühendus) 20. aastapäeva, mille puhul oli Tallinnas koos üle 4000 õpilase. Kadrioru staadionil peeti suur spordipidu ja väike laulupidu (registreeritud oli 54 koolikoori 1414 lauljaga). Rongkäik Reaalkooli eest Kadriorgu möödus ülevas meeleolus. 17. juuni hommikul värises maa tankiroomikute all. Paktid, lepingud ja tõotused varisesid põrmu. Jäid vaid nõudmised, ultimaatumid ja omavoli... Neist päevist on kuhjunud tuhandeid lehekülgi fakte ja meenutusi. Alul sunniti end rahulikuks, püüti kõike seletada ja seostada kusagil kaugel käimasoleva suure sõjaga. Usuti, et olukord on ajutine ja kannatati. Aga kui algasid esimesed salapärased inimeste kadumised, kui ka uues, Eestimaa kõige demokraatlikumaks kuulutatud valitsuses algasid lausa uskumatult kiired ümberpaigutused ja ikka nii, et keegi sealtki kadus «musta auku», kui reorganiseerimise sildi all likvideeriti seniseid asutusi ja organisatsioone (Helikunsti Sihtkapitali Valitsus koos kogu Kultuur kapitaliga, Eesti Akadeemiline Helikunsti Selts, Helitaide Ühing jt) ja reorganiseeritud seltse vaid mõnenädalase vaheaja järel taas «reorganisee riti» (Lauljate Liit, Töölismuusika Ühing jt), siis jäädi juba märksa nõutu maks. Kui esimesed kadumised tuntud muusikuteni jõudsid (Gerda Murre, Tooni Kroon), sisenes kõigisse hirm, mis 1941. aasta juuniküüditamisega jõudis haripunkti (siis veel massimõrvadest keegi ei teadnudki!). Nii sepis- tatl noortele meestele teed metsa, omakaitsesse ja tervete perekondade 20 hilisemaid põgenemisi Läände, sest mõiste «kodumaa» oli kägardatud mingitesse jampslikesse päevadesse, mida mõistus tõrkus vastu võtmast. Omaenda varasest lapsepõlvest mäletan, oma silmaga nägin, kogu füüsise ja südamega tundsin, missugused valukuhilad suruti meisse ja meie ümber, kes me siis jäime isata, hiljem ka emata; kuidas meie veel tundma tusse maailmavõrrandisse lisati uusi arusaamatuid tundmatuid; kuidas meie, hüljatute ja üksijäänute mängudesse ilmusid kujutlused meie kadu nud vanematest..., kuni leidus mõni halastav tädi või onu.
Eesti muusikale andis uue hoobi meie kaasmaalaste, eriti aga juudi interpreetide hävitamine Saksa okupatsiooni ajal. H. Eller kaotas siis oma pianistist abikaasa Anna. Suure kaotuse elas läbi «Vanemuise» teatri orkester. Väheseid juudi kolleege õnnestus neil rasketel päevadel varjata (Valga muusikakooli endise juhataja Robert Peenemaa pianistist abikaasa Betsy varjas ennast mehe vanemate talus Lümandal). Neid kaotusi on püütud alusetult veeretada eestlastest muusikute kaela. Veelgi enam. Meie muusikutele on ette heidetud koostööd sakslastega okupatsiooni päevil.0 Kui interpreet esineb ja saalis on sakslased; kui tema poolt mängitud autori teost kuulab sakslane, siis on see ikkagi kutsetöö, mitte koostöö. Kutsetööd aga püüti jätkata tõepoolest sõja-aastatelgi. Esimene teade selle kohta ilmus 7. septembril 1941 «Linna Teatajas» nr 2: «Kui valgusolud lubavad, toimub teisipäeva õhtul «Estonia» kontserdi saalis sümfooniakontsert, mis on mõeldud peamiselt saksa sõjaväelas tele.» 12. septembril teatab sama allikas: «Pääsmed on maksvad liiklemis- loana.» Tähendab, et kontserte võisid külastada ka linnaelanikud. Esimene sümfooniakontsert toimuski 13. septembril, mille kavas oli eesti, soome ja saksa heliloomingut, mõistagi ka füüreri lemmiku Wagneri teos, sest: «Kuulajate hulgas viibis Tallinna Sõjaväekomendant kindralmajor Raitz von Freutz oma staabiga . . .». Kontserdil olid kaastegevad I. Loo-Talvari, O. Tiedeberg, M. Taras ja R. Palm, samuti EMO koor, juhatasid O. Roots ja V. Nerep. Ajapikku kontserdielu normaliseerus, vähemalt Tallinnas. Veelgi enam: Eesti muusikaelu ei tunne nii rikkalikke sümfoonilise 21 Rühm 4. Balti nädalast osavõtnud muusikuid Kadriorus (juuni, 1940): V. Suurorg, V. Jaku benas, E. Avesson, J. Kacinskas, J. Aavik, O. Lund, O. Roots. muusika hooaegu kui 1942/43 ja 1943/44. Peaaegu kõiki kavu korrati, külastatavus oli lausa massiline. Ringhäälingu sümfooniaorkester oli 1942. aasta aprilliks kasvanud 58 mängijani. Erakordselt palju mängiti eesti heliloomingut. Mõistagi olid repertuaari koostamisel ka tabud. Vene klassi kat võis mängida, vene kaasaegset muusikat aga mitte. Kuid pärast sõda oli selliseid tabu-alasid veelgi rohkem, näiteks peaaegu kogu XX sajandi Lääne repertuaar. Selle orkestri kontsertmeistriteks olid H. Aumere, C. Prii-Berendsen (I v), K. Brinkmann (II v), E. Kalam (alt), A. Karjus (tš) ja B. Kotšenski (kontrab). Neist pooled siirdusid hiljem Läände ja tõusid sealgi oma erialal väljapaistvatele kohtadele. Kogu sõja-aastate kontserdielu tippudeks olid meil veel viiuldajad Z. Aumere, E. Turgan, R. Palm, H. Laan ja nooruke, imelapsena juba ammu tuntud E. Liivak; lauljad L. Aadre, A. Viisimaa, J. Villard, I. Loo-Talvari, M. Laid, N. Loona, B. Pad;us, A. Christiansen, N. Põld, T. Kuusik, M. Taras, H. Kaasik jt; pianistid P.P. Lüdig, K. Prii- Raudsepp, A. Lemba, O. Roots, H. Saarne, V. Riives, H. Nerep, E. Avesson, D. Kokker jt; tšellistid L. Siim, A. Karjus ja A. Tatar. Esile tõusid uuedki nimed, nagu dirigendid R. Toi, E. Kalam ja P. Nigula, heliloojad U. Kasemets ja K. Raid. Rinde lähenedes sagenesid eestikeelsed raadiosaated Leningradist. Neidki tuli kuulata salaja. Kuulati ja oldi hämmingus, kui oma kutsetöö pärast, nn koostöö eest okupantidega, töötati kättemaksu mitmelegi muusikule6. Seepärast ei pea imestama, et 1944. aasta septembris pakkisid oma põgeniku- kohvrid ka J. Aavik ja E. Tubin — eesti muusika koloriitseimad figuurid. Kõiki eespool nimetatud tippude arvuline bilanss kujunes selliseks: koju jäi 12, ära sõitis 30. Nagu juba mainitud, puudutasid lahkumised mõnda ala väga valuliselt. Kui kunagine J. Paulseni viiulikool Tallinna konservatooriumis oli juba lähedal maailma tipptasemele (meenutagem 30. aastate Varssavi ja Brüsseli konkursse), siis milliseks ta oleks võinud kujuneda, kui selle järjepidevus poleks katkenud (mõtlen ikka Hubert ja Zelia Aumerele, Carmen Priile ja Evi Liivakule) ega suubunud sootuks teistesse oludesse ja teistesse kultuu- 22 ridesse? Raske löök sai osaks meie ooperiteatritele, lisaks hoonete hävimisele. Sõjakeeris viis ära kõige kandvamad jõud. Toetudes neile vähestele tippu dele, kes alles jäid, tõusti taas põlvili ja peagi ka püsti (laulja ettevalmistus aeg on õnneks võrratult lühem mis tahes teise muusiku omast!). Kui valus oli see lahkujaile enestele. Olles oma võimete tipul, ei leidnud paljudki võõr sil väärilist erialast rakendust. Suureks erandiks osutus Eestis alles esile kerkinud ja Saksamaal haridusteed jätkanud Naan Põld, kellest kujunes 50.—60. aastate Euroopa otsituim oratooriumilaulja. On teateid ka M. Laidi esinemistest Tamperes (1956) ja Eskilstunas (1958), samuti A. Christiansen! paarist hooajast Wiesbadeni ooperis. Teistele ei saanud osaks sedagi, neil tuli leppida entusiastliku taidlusega, olgu siis Geislingenis või Stockholmis, Torontos või Sydney's. * * * Sõda ja okupatsioon olid rasked. Väga rasked olid eestlastest muusiku- * tele Saksamaa laagriaastad 1945—1950. Aga ka kodus oli väga, väga raske. Juba 1943. aastal algas Eestist pagemine. See jätkus terve 1944. aasta, eriti pärast H. Mäe poolt 30. jaanuaril väljakuulutatud mobilisatsiooni. Neist hulljulgetest «reisidest» üle vee on meil ja mujal palju kirjutatud. Neist saame ka teada, kuidas 1944. aasta septembris väljusid Eestimaa randadest pilgeni paadid ja üsna suured alused. Paar laeva koos põgenikega leidis igavese haua Balti meres (transpordilaeval «Моего» hukkus ka Tartu orelipedagoog Jaak Karis). Ühel, mis siirdus Rootsi, oli pardal arvukalt eesti kultuuritegelasi, nende seas J. Aavik, E. Tubin, O. Roots, Z. Aumere- Uhke jt. Ära minna tahtjaid oli teisigi, näiteks Artur Lemba, kes aga enam laevale ei mahtunud. Rootsi immigratsiooniteenistuse andmetel kogunes sinna mõne nädalaga ligi 30 000 eestlast. Kui sõjas puutumatuks jäänud Rootsi võttis põgenikke vastu halastava mõistmisega, toitis ja kattis neid ning leidis tasapisi neile mingisugusegi töö (peamiselt siiski vaid arhiivides ja metsatöödel), siis Saksamaale jõud nute saatus kujunes keerukamaks. Jäid nad ju sõja kaotanud riigi territoo riumile, saades tunda kõiki sellest tulenevaid tagajärgi. Suurem osa eest laste immigratsioonilaagritest asus USA ja Inglise okupatsioonitsoonis (kokku üle 20, suuremad Geislingenis ja Altenstadtis). Raskesti kontrolli tavate andmete järgi ületanud eestlaste koguarv Saksamaa laagrites 31000 piiri, sh ka umbes 3200 armeesse värvatut ja vangilangenut. Koos teiste Ida-Euroopa põgenikega moodustas see tohutu koorma sõjas laostunud riigi majandusele. Sihipärast tööd oli neile raske leida, neid toita samuti. Paljuski jäi iga põgeniku enda asjaks, kuidas ots otsaga kokku tulla. Üsna laagrite alguspäevadel püüti küll ka juba organiseeruda: erialaselt, päritolult, ka akadeemiliselt. Üheks tulemuslikumaks kujunes koondumine läbi koorilaulu (vana ja äraproovitud eestlaste organisatsioo niline vorm). Nii on teateid esimeste eesti kooride tekkimisest juba 1945. aasta juunist Kemptenis, juulist Salzburgis, novembrist Geislingenis. Mööda laagreid olid laialipillutatud ka muusikud, kellele nii mõnigi kord oli koorijuhtimine esimeseks sellitööks. Mõningaid võiks nimetada. Nii tegut sesid A. Virkhaus, A. Kasemets ja V. Loigu Geislingenis, L. Virkhaus Detmoldis, A. Kiis Oldenburgis, R. Toi Gretsriedis, J. Mandre Augsburgis jne. Eestlastest muusikute koloonia kujunes välja Blombergis. Hiljem oli liikumisi ühest laagrist teise. Käima pandi ka eesti koolid. Koorijuhtidele oli probleemiks repertuaar. Noote oli vähe. Tuttavamaid laule taastati mälu järgi. Asuti looma ka uut repertuaari. Laagriaja esma- sündideks said A. Kasemetsa «Kas mäletad, Ing» (H. Visnapuu), V. Loigu segakoorikantaat «Mõõk varastatakse», R. Toi «Pea vastu! » (H. Visnapuu) ja J. Mandre «Vabaduse varjutus» (H. Visnapuu). 3. ja 4. augustil 1946 toimus Geislingenis esimene väliseestlaste laulu- 23 • pidu («Eesti suvipäevad»), kus esines 21 koori 882 lauljaga. Neid koore juhatasid A. Kasemets, A. Virkhaus, R. Toi, M. Mälgi ja E. Reebs. Kooriliiku- mine jätkus järgmistelgi aastatel — kuni Saksamaa laagrite likvideerimi seni 1949, 1950 — ja laulupidusidki toimus veel. Laagrirahva ees, samuti okupatsioonivõimudele, esinesid ka eestlastest interpreedid, nagu lauljad L. Aadre, A. Christiansen, I. Külvet, J. Villard, A. Niitof, O. Tallmeister, R. Hannura ja N. Põld; pianistid P.-P. Lüdig, L. Lesta ja K. Prii; viiuldajad С Prii, E. Liivak jt. Ka kodus populaarse kvarteti «Heli-4» edu jätkus laagrielanike hulgas. Mitmel noorel õnnes tus jätkata isegi õpinguid: L. Avessonil Augsburgi konservatooriumis, V. Loigul ja U. Kasemetsal Stuttgardi muusikaülikoolis professor P. Moh- leri kompositsiooniklassis, N. Põllul Detmoldi muusikaakadeemias pro fessor Fr. Husleri meistriklassis jne. Saksamaa laagrid kujunesid peagi justkui mikroühiskondadeks, mis olid omavahel seotud mitmete organisatsioonide kaudu. Tegutsesid ka oma kogudused eestlastest pastorite ja organistidega (H. Känd, M. Tari- Noorkukk). Ühiselt saadi hakkama üsna värvikate muusikasündmustegagi, mille kaja ületas kaugelt eestlaskonna endi piirid. Laagrirahvast kogunes mitu ansamblit, aga ka 25-liikmeline orkester, kellega arendati kontserttegevust. Suuremate teoste esitamiseks loodi aga koostöö saksa orkestritega. 23. II 1948 toimus «Stuttgardi Filharmooni- kute» abil J. Aaviku 1946. aastal Rootsis valminud 1. sümfoonia esiette kanne, juhatas Roman Toi. Oma kirjas 8. III 1984 käesoleva artikli autorile meenutas ta: «Pean tunnistama, et tegin üsna tugevaid kopüüre.» 24. II 1948 esitas Detmoldis Loode-Saksa raadio sümfooniaorkester Endel Kalami juhatusel E. Tubina 5. sümfoonia, teose, mis selleks ajaks oli juba alustanud oma võidukäiku maailma kontserdilavadel. Saksamaa laagrite likvideerimise viimane tähtaeg oli 1. IV 1950. Kuni selleni pudeneti laiali mööda maailma. Väike osa eestlaskonnast, kellel puudus kas soov või võimalus välja rännata, jäi paigale ja leidis hiljem tegevusvälja Euroopa riikides (Belgias, Hollandis, Prantsusmaal . . .). Saksamaa laagritest väljarändajatele esitasid maad ka oma tingimusi. Nii nõudis USA 1000-dollarist kautsjonit iga täiskasvanu eest. Inglismaa seadis eeltingimuseks vähemalt kaheaastase kohustusliku tööteenistuse (enamasti kaevandustes). Austraalia esitas vanusepiire (vanemaid kui 40— 45 aastasi ei soovitud). Eelisseisundis olid kõikjal tehniliste alade esindajad ja põllumajanduse asjatundjad. Aga vaeti ka väljarändaja poliitilisi vaateid (s. о nende varasemat poliitilist tegevust) ja tervislikku seisundit (vanu reid ja sõjainvaliide ei tahtnud keegi). Saksamaale jäi nende piirangute pärast umbes 3000 eestlast. Pärast Teist maailmasõda kujunesid uuteks eestlaste keskusteks Rootsi, Kanada, USA, Austraalia, Inglismaa ja Ladina-Ameerika (eeskätt Brasii lia). Nüüd on viimased kaks oma tähenduse rahvusliku kultuuri aspektist juba minetanud või minetamas, esimesed neli aga on muutunud tugevateks ja arvestatavateks — seda ka muusikaliste jõudude poolest — ning väärik sid eraldi vaatlust. Eestlaskonna vaimsusele mõjus soodsalt ka USA-s ja Kanadas 70. aastatel tärganud globaalse eestluse idee, millele tuginevad mitmedki meie vaimusuurused ja Välis-Eesti suursündmused, sealhulgas ka viimaste aastakümnete ESTO-päevad.
KOMMENTAARID 1 Pentti Haanpää. Elu suurelt maanteelt. ««Loomingu» Raamatukogu» 1957, nr 1, lk 6. 2 Tõsi, varem on tema loomingut Eestis kõlanud, ka tema enda esituses (on säilinud isegi väike filmikatkend temaga, klaveril P.-P. Lüdig). 5. I 1930 esitas R. Kull tema «Eesti tantsu», 8. X 1938 oli esiettekandel tema cis-moll kontrabassikontsert 24 (juhatas J. Aavik). 3 Siit nähtavasti tulebki otsida põhjusi tema solvumisteks ja hiljem kõige Eestiga seonduva eiramiseks. Kuna ta eesti keel oli väga vilets, tuleb aga ka «Estoniat» mõista. Viitamata ise enda päritolule, on M. Korjusele pretendeerinud, ja osaliselt ka täie õigusega, nii ukrainlased, poolakad, sakslased kui mõistagi ameeriklased. Asi vajab seetõttu selgitamist. Selgust on vaja ka tema sünnidaatumis, mis on siin-seal erinevad. Ta sündis eestlasest tsaariarmee ohvitseri (alampolkovniku), hilisema Eesti Kait seväe koloneri Artur Kristjan Korjuse (1870—1936) tütrena. Sünnikohana on nime tatud Varssavit. Ta ema Anna (sünd. Gintow) olevat olnud poolatar. Arvatavasti abiellusid vanemad Ukrainas, kuna A. Korjus õppis 1895. Odessa junkrute koolis ja teenis seejärel Doni kadetikorpuses. Sellest abielust sündis 6 last. A. Korjuse isiklikus toimikus, mis on avatud 1920. aastal (vt ORKA 495 n 5 sü 2066), on need kõik ka fikseeritud (kuupäevad vkj): Niina (23. X 1899), Nikolai (27. VII 1901), Tamara (10. IV 1903), Anna (2. II 1907), Militzia (5. VIII 1908) ja Tatjana (4. V 1910). 1921. aastal see abielu lahutati ja lapsed jagunesid vanemate vahel. Nikolai ja Militzia jäid isa juurde, teised hoidsid nähtavasti ema poolele. Juba 1920. aastast elab A. Korjus oma kahe lapsega Eestis (ta teenis sõjaministri kantseleis käsundusohvitserina ja sõjakooli lektorina kuni 1926. aastani, mil läks erru). 1921. aasta lõpul abiellus A. Korjus uuesti — lesestunud Helene-Henriette von Foelschiga (sünd. Friedmann). H. v. Foelschil oli eelmisest abielust poeg Kuno. A. Korjuse poeg Nikolai õppis Tallinna sõjakoolis ja teenis seejärel mereväes patareiülemana (oli pürotehnika asjatundja). Ta läks erru 1927. a nooremleitnandi auastmes, lahkus Eestist 1944. a Saksamaale, elas seejärel Montrealis ja suri 1979 Washingtonis. On üldlevinud arvamus, nagu õppinuks Militza Korjus Tallinna Saksa tütarlaste gümnaasiumis, kuid selle kooli õpilasnimekirjades ta nimi puudub (vt TLA 1120). On aga teada, et ta 1926. aastal oli juba Eesti Ringhäälingu solist (vt «Ringhääling», Tallinn 1926, lk 36). Ilmselt 1931. aastal abiellus Militza Korjus oma võõrasema poja Kuno von Foel schiga. Abielu sõlmiti tõenäoliselt väljaspool Eestit, millele viitab ka järgmine doku ment: Tallinna Perekonnaseisuameti sünniregister, sünniakt nr 944, räägib nende tütre Militza-Elisabethi sünnist 18. novembril 1932. aastal Tallinna Keskhaiglas. Isa: Foelsch, Kuno Georg Detlef, Saksa Vabariigi kodanik, sünd. 23. IX 1894 Tallinnas; Ema: Melitta(??) Foelsch (neiuna Korjus), Saksa Vabariigi kodanik, sünd. 18. augustil 1909 (??). Mõlemate alalise elukohana on märgitud: «Saksamaal». Isa erialana toodud «insener», emal «laulja». Siinkohal olgu mainitud, et Militza-Elizabethist sai hiljem Melissa, sama Melissa F. Wells, keda nüüd tuntakse hästi USA välisministee riumi diplomaatilises osakonnas kui USA suursaadikut mitmes Aafrika riigis (Boliivia, Ginea-Bissau, Cape Verdes, Uganda ja 1987.-st Mosambiik). Militza Korjuse pojad Richard ja Ernst sündisid juba väljaspool Eestit. Niipalju siis seostest Eestiga! 21. märtsil 1926 suri Tallinnas kolonel Artur Korjus. Seoses pärandi avamisega ilmuvad välja tema teised tütred. Nii on teada, et veel 1937 elasid Kiievis Niina (Muuseumi linnaosa, Tsitadell, korpus 58) ja Anna (abielus Krivaja, Engelsi tn 14-13), Tamara (abielus Tšernolinskaja) elas Leningradis (Vassili saar, 8. liin, maja 27 krt 6). Mis sai Tatjanast, pole teada. Militza Korjuse sünnidaatumitest: Mitmes väljaandes on käibel kuupäevana 17. See võis olla tingitud lihtsalt eksitusest, kui daatumeid arvestati ümber uue kalendri järgi. Ka eespool toodud allikad viitavad ikkagi daatumile 18. Kuuga segadust ei ole, küll aga aastaga. Siingi (ja mujal) toodud 1909 ei saa kuidagi õige olla (nagu ka 1912), kui võrrelda seda ta õdede sündidega. Seevastu klapib hästi 1908, mis ära toodud ka ta isa sõjaväelise korrektsusega täidetud toimikus. Seega peaks igati korrektne olema M. Korjuse sünnipäevana 18. august 1908. Kuno von Foelsch (Fölsch) suri USA-s 40-ndate aastate algul ja Militza Korjus abiellus õige pea uuesti dr. Valter E. Schectoriga. 4 Краткий руско-эстонский военный разговорник. Государственное военное изда тельство Наркомата Обороны Союза ССР, Москва — 1940. /2-я типография ОГИЗа РСФСР . . . им А. М. Горького. Ленинград, Гатчинская, 26/. 0 Selliseid väärseisukohti esitati koosolekutel ja ajakirjanduses 40. aastate lõpul mitmeid. Kuid eestlaste seas ei leidnud antisemitism kunagi pinnast levikuks ja seda ka rasketel sõja-aastatel. 6 Neist raadiosaadetest, nagu ka ähvardava sisuga lendlehtedest, on autorile rää kinud mitmed eakamad muusikud.
25 J. Kruusvalli «Vaikuse vallamaja» (lavastaja M. Mikiver, kunstnik I. Agur). Draama teater; esietendus 13. septembril 1987. Kaljas — Aarne Üksküla, Hilda — Helle Pihlak. P. Lauritsa foto
Minekule määratud rahva selginevad kontuurid NELI EESTI ГЕАГШ LAVASTUST
MARGOT VISNAP Seda lugu alustades jäin mõtlema kuskilt loetud seletusele ülelahenaab- rite jätkuva Eesti-huvi põhjuste kohta: soomlaste stabiilne ühiskond vajavat teravusi — Eesti oma süngete probleemipundardega aitab seda (vaimset?) nälga kustutada. Nii et ühe ühiskonna traagika on teisele nii sotsiaalseks ärritajaks kui ka inimliku uudishimu rahuldamise (mõistetavalt ka kaa- satundmismure) objektiks. Hoidku selle eest, kui eeepeale kahtlustataks mind kartuses, nagu võiksid meie valupunktid kuskil väljamaal liig kõrgelt kviteeritud kaubaks saada. Mõtlema pani hoopis aeg -ajalt ennast meenutav paradoks: meie praegune stalinismi lahkav kirjandus, kunst, teater, publit sistika (ühesõnaga üsna suur osa ühiskondlikust teadvusest) toitub oma rahva hävitamise detailsete üksikasjade väljaselgitamisest! Hüüumärgiks pole siiski vist alust, sest toimuval on veenev sotsiaalpsühholoogiline õigustus: rehabilitatsioon, nii juriidiline kui moraalne õigeksmõist. Ja tegema peab seda, jumal tänatud, rahvas ise. Nii on see korraga ka enese puhastus. Tuleb vist ainult ära tunda see piir, mil kogu läbikirjutatud ja -mängitud taak ähvardab muutuda tinaraskeks ahelapommiks jala küljes, 16 mis liikumist takistada võiks. Selle ohtliku võimalusega peab arvestama. R. Saluri «Minek» (lavastaja P. Pedajas, kunstnik V. Tamm). Pärnu teater; esietendus 10. märtsil 1988. Peielaud. Fragment J. Tensmii fotost Vanavanemate süngesse ajaloolisse kogemusse süvenedes aiman endaski tundvat eluterve viha muutumist masenduseks. Aga seni on õnneks veel õigus Priit Pedajasel, kes oma lavastuse «Minek» kavalehele on kirjuta nud: «... rääkisin täna ühe inimesega, kes oli tookord minejate hoigas. Ta ütles, et ei taha seda lavastust teatris näha. Siis mõtlesin, et seda näiden dit, seda lavastust polegi temale vaja. Seda on vaja meile, seda on vaja noorematele * Jaan Kruusvalli «Vaikuse vallamaja» jõudis kahes teatris lavale 1987. aasta septembris. Rein Saluri «Minek» (samuti kahes teatris) märtsis 1988 — ajal, mil meie ühiskond oli hakanud stalinlikku rahvuspoliitikat juba ettevaatlikult sammhaaval läbi kaevama. Et teater suutis otsekui paisu tagant vallandunud ajakirjandusega kuidagi sammu pidada, selles on eelkõige teeneid meie näitekirjanikel. Veidi ootamatuna see ju mõjus, et näidendid nii kiiresti lavale jõudsid (Kruusvallil vist lausa kirjutamis- soojana), aga küllap oleks see normiks kujunenud juba aastaid varemgi, kui ainult jäik tsensuur draamakirjanikelt stiimulit poleks võtnud. (Iga tahes nüüd innustab tsensorlike barjääride taandumine kirjanikke kir jutama ja teatreid tellima juba lausa päevapoliitilisi näidendeid, nagu Saaberi «Koduvõõrad», Koržetsi «HEA».) Nüüd on siis eesti teatril olemas näidendid nii kollektiviseerimisest kui küüditamisest. PerestroiÄa-aegsete näidendite kõrval ei tohiks ära unustada ka «Pilvede värvide» vaikset, kuid mõjuvat algnst, mis esimesena käsitles «vabatahtliku» mineku teemat. Kuuldavasti on Pärnu teatris lavale tulemas H. Kiige näidend Siberi vangi laagrist, Ajaloolehekülgi on hakatud igal juhul sihikindlamalt kui varem läbi kirjutama, nüüd ka ajaloolist tõde arvestades. Jääb ainult ära oodata, kes julgeb ette võtta 1940. aasta ždanovliku farsi. Saluri nagu ihkas absnrdi- komöödiat kirjutada? (Vt TMK 1988, nr 9.) Kui «Vaikuse vallamaja» 1987. aasta septembris Tallinnas ja Tartus 27 lavale jõudis, olid paljud asjad veel läbi kirjutamata (rääkimata). Ava likkuses polnud veel kõlanud sõnu: genotsiid, inimsusevastane kuritegu, annekteerimine, rehabiliteerimine jne. Aga valmisolek nimetada asju nende õigete nimedega oli olemas. Mäletan tuttavaid, kes leebemalt, kes paukudes «Vallamaja» etenduselt tulles süüdistasid dramaturgi osavas kompromis sile minekus, flirdis ajaloolise tõega jms. Aga mäletan ka ühe sotsmaalt pärit noormehe õhkamist: «Ei kujuta ette, et meil võiks keegi lavalt öelda niisugused sõnad: «Ma vihkan nõukogude võimu!»,» nagu metsavennast Sõnn seda «Vallamajas» teadupoolest teeb. Nii vastandlike hinnangute puhul saab järeldada ainult üht: selliste ajalookriitiliste lavastuste (drama turgilise aine) vastuvõtt sõltub ühiskonna avatusest või suletusest. «Valla maja» vastuvõtukonteksti mõjutas tolleks hetkeks kujunenud tõe välja ütlemise staadium. Aeg, mil tõe kriteeriume nihutati iga päevaga, võis nii mõnegi ajaloohuvilise näidendi suhtes kramplikult kriitiliseks muuta. Aasta pärast, 1988. aasta novembris oli hea võimalus kontorllida, mis veel «Valla majas» mõjub või kas üldse mõjub. Koik on alles ja säilinud. Enamgi veel — nii mõnedki tegelaskujud ja suhted olid võimsama, rikkama tähen dusvarjundi saanud. Mida enam paljastub stalinlik vägivallamehhanism meie igapäevateadvuses, seda traagilisemana mõjub ajaloo hammasrataste vahele kistud inimsaatuste peegeldus nii «Vallamajades» kui «Minekutes». Ning meie ajast vaadatuna ka käsitamatu absurdina. Ja siit, absurdi juurest võiks edasi minna erinevate lavastajate tõlgenduste vaatlusele nelja lavastuse põhjal. Veel mõni aeg tagasi tundus ühe teose lavastamine mitmel laval (Tammsaare, Murrell) teatrite võidujooksuna efektsetele, edu tõotavatele šanssidele. Teater ise on need kahtlused hajutanud. Ka Kruusvalli ja Saluri näidendite topeltlavastused peegeldavad ilmekalt või malust erinevaid nägemusi pisut võrrelda. On ju need kolm lavastajat — Mikiver («Vaikuse vallamaja», «Minek»), Kerge («Vallamaja») ja Pedajas («Minek») erineva lavastajakäekirja ja mõtlemislaadiga kunstnikud. Totalitaaarse diktaruuri toime mehhanismi absurdsust õhkus just A.-E. Kerge lavastatud «Vaikuse vallamajast». Aga mulle tundub, et ta on jõudnud selleni poolkogemata. Näib, et esmalt on siiski olnud Kerge taotlus lavastada emotsionaalne lugu noore partorgi Edgar Vahtramäe isikudraama kokkupõrkest raske ajastu ebainimlike seadustega. Ülikiire tempo ja mitmedki jämekoomilised karakterid pidanuksid looma neid sünd musi kummastava fooni. Eht parinal mahamängitud I vaatuses võtab lavas taja tempo maha vaid mõnedes Vahtramäe võtmestseenides ja suhetes Alissaga, süvenemata seejuures analüüsivamalt dialoogi režiisse, nii et tegelastevahelised suhted joonistuvad välja üpris ebamääraselt. Kerge variandis muutub kogu Kruusvalli näidendi ajastut avav informatsioon (ringkirjad, määrused jne) ballastiks, mis kohustusliku teksti kiirvurista- misena lavastuse kohal hõljub. Küllap ka seetõttu lahkusid nii mõnedki varem Draamateatri «Vallamaja» näinud väärikad teatraalid pärast I vaa tuse lõppu saalist. Küll aga on Kerge meelsasti peatunud näidendi neil süžeelistel kääna kutel, mis kergema vaevata publiku huvile alluvad. Intelligentse olekuga noor partorg Vahtramäe eraldub reljeefselt ülejäänud tegelaskonnast. Miks? Sest groteskses võtmes lahendatud Onnela, Vöörmanni, Ohtla, kohati ka Kaljase ja Väina taustal mõjub Andrus Allikvee Vahtramäe inime sena, kes alles siseneb hullunud ajastu trumlisse. Isegi surm kõigub lavas tuses jämeda naturalismi ja õõnsa teatraalsuse vahel, mis seeläbi isegi võõrandub ajastu traagikast. Vaid Hannes Kaljujärve nullstiilis väljapee tud metsavend Prilli surmaeelne soolo lõikab jahmatavalt sisse kui konk reetse ajastu traagiline reaalsus. Milleski toetab sellist lähenemist ka Maret Peep Edgari õena. Mõlemad rollid on mängitud lavastuse üldisest laadist erinevas võtmes. Värskelt teatrikooli lõpetanud M. Peebu üks esimesi suuremaid rolle «Vanemuises» üllatas sisseelamisvõimega, näis, et näitleja isiklik suhe lavastuse teemaga oli isegi valulisem ja tulemusli- kumgi kui kolleegidel Draamateatrist (M. Jürgenson, K. Kreismann), kes mängisid sama osa kainema professionaalsusega. Ülejäänud tegelased sulanduvad «Vanemuise» laval karjuvaks, kriiskavaks, pea kaotanud massiks, kus näitlejad tegelaskujule oma oskust mööda groteskseid värve 28 lisavad. Ja siit hakkab vaikselt kaikuma absurdiheli, millele lavastaja võinuks sellise näiteseltskonna puhul lavastuse idee, kontseptsiooni raja- dagi. Tuua lavale oma tõelisest elust, olemisest, mõtetest võõrandunud eestlaskond, keda sandistatakse pealesurutud nuripidise moraali, võõ raste mõtete ja mõistusele arusaamatute käskude-määruste laviiniga; kes on viidud nagu kiireneval filmilindil liikuma mustava tühjuse poole. Midagi sellist meenus kroonikakaadrite vaatamisel, kus Eesti Vabariigi aega käsitlevatele filmidele järgnesid enamjaolt küll lavastuslikud kaad rid stalinistlikust nõukogude perioodist. Oleks naiivne uskuda lühikese ajaga toimunud pöördesse eestlase teadvuses. Aga ajastu mängureeglid pidid nii või teisiti inimeste siseilma segi paiskama, ka siis, kui toimuvat võeti vaid absurdse paratamatusena. See on korraga nii põnev ja nii kohutav teema, et ei julge sellele lähedalegi minna. Küllap ka seetõttu on inimese muutumise fenomeni kirjanduses ja dramaturgias veel vähe käsitletud. Eespool viidatud lahendus vajanuks aga täpset teksti režiid, ainult karakterite välisjoonisele loodud panoraamiga poleks Kerge läbi saanud. Võib-olla oli see uitmõte spekulatiivne, kuid selline võimalus peitus praeguses hullunud tempoga läbimängitud I vaatuses. Säärane lähenemine andnuks lavastusele üldistava mõõtme, kuigi see masina värk, mis rahvast hukule ajas, polnud Eestimaalgi paljas hingetu abstrakt sioon. Niisiis, kui Kerge lavakujudes oleks olnud vähem karikatuuri ja rohkem ühtses stiilis läbiviidud groteski, võinuks veidra kõnnakuga Onnela (К. Neem), masinliku-marionetliku Ohtla (P. Kollom), pidurda matult lahmiva-lärmava Vöörmanni (T. Lepp) jt väliskestad olla kunstiliseks argumendiks ideele totalitaarse režiimi ebainimlikust toimest inimesele. Sellisel foonil oleksid Edgari suhted Alissaga võinud mõjuda veel ajastu hullusest puutumata puhta saarena. Kahjuks on Kerge laskunud siin kitši- likult sentimentaalsesse skeemi, mis on pealegi pisut räme ja tahumatu.
J. Kruusvalli »Vaikuse vallamaja» (lavastaja A.-E. Kerge, Jiunstnik L. Pihlak). »Vane muine*; esietendus 20. septembril 1987. Väin — Ants Ander. Hilda — Malle Koost. Kaljas — Tiit Lilleorg Ü. Laumetsa foto Publik muuseas neelab selle meelsasti koos pisaratega alla. Punaseks värvuv verelaik surnud Alissa kiiskavvalgel alusseelikul I vaatuse finaalis mõjub šokeerivalt igasugusele vaatajale. See üliefektne vaatuse lõppakord mõjub filmilikult ja mitte selle paremas tähenduses: koos soki ja ehmatusega adub vaataja kavala nipi võltsi läbipaistvust. Hoolimata partorgi armusuhete dramaatilisusest, ei tõuse ei Alissa ega ka Lydia kujud olustikuliselt tasandilt kõrgemale, et sellele hukku toovale süsteemile mõjuva kujundina jõuliselt vastanduda. Vahest Lea Tormis ei pahanda, kui lõpetan tema tsitaadiga, mida Kerge lavastuste puhul ikka korrata tahaks: «Nüüd, mil oleme uue jõuga hakanud igatsema psühholoogilise teatri järele, peame teadma, et ilma oskuseta pidevaid sisemisi arengujooni leida ja esile tuua, inimhinge elu katkematut arenguliini vedada haaku- misest haakumisse, sõlmpunktist sõlmpunkti, veenva psühholoogilise lava kunstini ei jõua.» (Teatrimärkmik 1978/79, Muutumistest mõtiskledes.) Mikiver loob «Vaikuse vallamaja» eepilises laadis, kuid sisemiselt väga dünaamilisena. Lavastajale juba omaste visuaalsete kujutluspiltide abil annab ta sündmustikule ajastu fooni, kujundab atmosfääri, milles teren dub lavastuse juhtmõte: kõik inimlikult puhas ja püha murdub vastu surmatoova ühiskondliku süsteemi jääkülma seina. Lavastaja lisatud pro loogis lõpetab äsja paari pandud noorte üürikese õnne surmav kuul. Eks ole Hilda (Helle Pihlak) ja Väina (Rein Aren) paariminekki samasuguse fataalse pitseriga märgitud. Ka unistava Hilda tants kujuteldava part neriga pole muud kui järjekordne visioon julma ajastu mängust inimesega — põgenedes nõukogude võimu taaskehtestava Punaarmee eest vigastas noor naine oma jala ning nüüd on see kui igavene meeldetuletus oma jõuetusest. Mikiveri lavastuse iga tegelaskuju on lõpetatud tervik, aga vist ainult ühe etenduse raamides, sest lavastuse eluea jooksul, nagu üllatusega märkasin, on rollidele antud võimalus muutuda. Aga sellest hiljem. Kruus valli näidendi iga tegelase murdumine ühiskondliku süsteemi ees on selle destruktiivsuse veenev tõend. Ka kõige episoodilisem tegelaskuju, konvoi vahel uljalt metsavendade lipulaulu ümisev metsavend (Robert Gutman) kõnnib uhkelt tribunali ette ehk. . . surma. Ei olnud ta ju mingi sünni pärane palgamõrtsukas, vaid sundolukorda seatud talumees, kes ei osanud vägivallale muud moodi vastata kui ainult vägivallaga. Kõige halastama tumasse ummikusse on aga aeg lükanud veel plikaohtu Alissa, kes, jõud mata maailma tundmagi õppida, lõpetab enesetapuga. 1988. aasta novembri kuu etenduselt on meeles filigraanselt kulgev stseen: oma pere, oma elu hävitamise eest teadlikult 49 surnuga kätte maksnud metsavend Prill (Ain Lutsepp) jätab viimase kuuli endale ja palub Edgarit (Sulev Teppart) see töö ära teha. Banditismiga võitlevat aktivisti kohustava moraali ja inimliku austuse vahel heitlev Edgar vajutab eneselegi ootamatult ja jõue tus meeleheites päästikule. Alissa (Carmen Uibukant), kes on seda pikka, Prilli valulisest monoloogist kantud stseeni pealt näinud, haarab välkkii relt laua alla vedelema jäänud Prilli püstoli ja sihib sellega Edgarit. Lausa murdsekundi jooksul jõuab ta märgata Edgari enesetapukavatsust. Soovist poissi elule säästa laseb Alissa kuuli endale rindu. Paugutamisi on meie lavadel saatnud ikka väikesed äpardused, mistõttu need ka kõige tõsisemale stseenile ohtlikuks kariks võivad osutuda. See stseen oli tollasel etendusel briljantselt lihvitud, mõjuv ning lõpetatud, tõestas, et ainult igasuguse lootuse kaotanud inimesed võivad nii heitlikult käituda. Seega on lavastuses Alissa enesetapule leitud kahekordselt sügav motiiv — lootusetus ja lootus kedagi säästa. Kui lihtne oleks seda juurtelt rebitud rahvast õõnsavõitu paatose või märterliku enesehaletsusega kujutada. Mikiver ei tee seda. Ühest rõhutavast ülekordamisest on Mikiver ka õnneks loobunud (või on loobunud lavatöölised): esimestel etendustel sümboli seeris 1949. aasta märtsiöö sündmusi kuldnokapuuride kõrvaldamine lava- portaalist. See tundus kuidagi väga loogiline, ent metafoor kaotas oma mõju: selle kõrval, mis oli laval juba toimunud, millises suunas sündmused liikusid, jäi nagu väsinud võttel väest puudu. Ometi on samalaadne kujund Mikiveri järgmises lavastuses «Minek» vägagi mõjuv — perenaine asetab iga ukse taha kingapaari, millega antakse mõista, et rahval tuleb end minekule sättida. 30 Näitlejatöödes on nii suhete pingestatust kui ka mängu rikastavaid detaile. Loomulikult ei maksa rääkidagi Aarne Üksküla Kaljasest, kes on valmis vihastama ka seina või Stalini pildi peale. Üksküla puistab rikkali kult ilmeid, intonatsioone ja žeste, realiseerib kõike mingi talle omase näitlejaliku januga, just nagu igal järgneval repliigil või detailil viimasel hetkel sabast kinni saades. Ja siis sooritab ta selle joobumuse, naudinguga. Üldse on Kaljase ja Väina dialoogid lavastuse aegruumis kõige täidetumad ja tundliku partnerlusega mängitud. Üksküla on ainsana otsustanud män gida oma rolli mingi väga isikliku ja kaasaegse suhtega. Uksküla-Kaljase intonatsioonid ja tekstirõhud, mille põhitooniks enamjaolt iroonia ja skep sis, pakuvad vaatajale identifitseerumisvõimaluse, äratundmist arusaamade ühtelangemises. Uksküla-Kaljase suhtumine ülalt sadavatesse kampaania tesse, tegelikult kogu stalinliku ühiskonna kehtestatud elulaadi ja nor midesse saab olla vaid irooniline, sest ta kohaneb nendega ainult väliselt. Eestiaegne vallavanem ja külanõukogu esimees tagala päevilt loodab uljalt vastu pidada ka 1949. aastal täitevkomitee esimehena, ja mitte ainult enese, vaid rahva säilitamise nimel. Selle läbiproovitud kohanemisnipi ohvriks ta langebki, sest ta on siiski vaid võimu käskjalg, oma valda ta Siberi-tee eest kaitsta ei suuda. Jänesehaakidega seda võimu üle ei kavalda. Usul meeskonnamängusse Vöörmanniga maakonnakomiteest lüüakse samuti viimasel hetkel jalad alt. Peaaegu lõpuni tehtud lõbususe säilitanud Kaljas on enesetapule üsna lähedal juba Mikiveri poolt finaali lisatud stseenis: valgusjoas heitlev poisike Niis saab juhusliku kuuli rindu ja surmaeelses sirutuses viibutab oma moonakotikese Kaljasele sülle. See on lõpp ja selgus, lõige Kaljase teadvusesse. Fakt 88 perekonna küüditamisest vaid kinnitab seda. Üksküla tõestab järjekordselt, et on laval tõeline professionaal, et tal jätkub sisemist laengut igale rollile. Aga siiski olen mõnel etendusel mõel nud, kuivõrd kehtib siin see Panso mõte: pärast viiekümnendat eluaastat tulevad eelneva näitlejaloomingu variatsioonid? Sisemist laengut jätkub ka Sulev Tepparti Edgar Vahtramäel, kuigi tema näitlejaolemus on hoopis sissepoole pööratum. (Kahjuks ei sattunud kordagi nägema Enn Nõmmiku Vahtramäed.) Aga tema poisikeselikud puhangud, kus ta noorus, kogenematus ja õiglane loomus räpasevõitu kohustustega kokku põrkab, on siin siiski kõige kõnekamad. Kui metsavend Juhan Kuusik (Tõnu Mikiver, Enn Klooren) peaaegu ta käte vahele ära sureb, siis nuuksub Edgar kui poisike ja nuuksudes teeb ka arstile ette paneku parteisse astuda. Arsti (Aksel Orav) iroonilisele küsimusele, milli sesse parteisse teda kutsutakse, surub Edgar vastuseks peaaegu tigedalt läbi hammaste: «Kommunistlikusse!» Vahtramäe elukogemuse kasvades liitub sellega ka masendus. Finaalis, arreteerimisel on see üle kasvanud vitaalseks trotsiks (võib-olla ka vihaks), nii et ta andestust noriva Kaljase peale röögatab: «Kao oma laua juurde!» Etenduseti on Edgaris muutusi, võnkeid, aga need pole nii suured, et rolli keset mujale nihutama hakkaksid. Küll aga valmistas üllatuse Heino Mandri Vöörmann, kes on minu arusaamist mööda kannal peaaegu et täispöörde teinud. Endisest veider dava maski taha peidetud mängurist, väikesest võimutäiturist on saanud hoopis teine Vöörmann. Mandri kehastavat tegelaskuju on vallanud olu korra traagilisust tajuv sünge meeleolu. Tal on Kaljasega ühine, olukorda kainelt hindav pilk, oma irooniat väljendab Mandri eelmise Vöörmanni grotesksest lahendusest settinud nasaalse intonatsiooniga, millega ta kohus tuslikke küsimusi esitab, n-ö ülevaatusi «korraldab». Tema käsud, noomi tused ja sundfraseoloogias pärimised — kas kord on majas? — tulevad kuidagi poolvägisi, sunnitult üle huulte. Kui ta Vahtramäelt uurib, miks kartsad on tühjad, siis toetab ta vastust ootamata väsinult otsmiku vastu kongi ust. Järgnevaid sündmusi vaat et kõige paremini ette aimates pärib ta Kaljase poole peaaegu seljaga ja põrandale rääkides kulakute nimekirjade järele. Vargsi ja ahnelt ootab ta Kaljase vastuseid, mis ei sunniks teda sanktsioone ette võtma, ja rõõmustab siiralt, kui kuuleb, et Kaljas on oma tütred pärast leeri (!) igaks juhuks ka kohe komsomoli saat nud. Igal juhul on see teine mees, keda lavastaja ja näitleja proovivad rohkem mõista (ent mitte õigeks mõista). Polnud varasemgi Vöörmann päris üheplaaniliselt kujutatud, kuid nüüd on sünged, südametunnistus- piinadega segatud toonid teadliku veiderdamise üle kindlalt võimust võt- л nud. Vöörmanni muutumist peegsldab kõige rohkem etenduse finaalis ette vuristatud tiraad sellest, et nõukogude võim Eestis pole vene võim jne. Selle etteaste irooniline monotoonsus koos tiraadi sappa lükitud hüvasti- jätuga kutsub publikus esile isegi naerupahvaku, mõistva muidugi. Lavas taja tahtel selgitab Vöörmann Eesti suhteid nõukogude võimuga juba uksevõre ehk trellide tagant. Mandri lõpetab oma viimased kiirlausutud sõnad. Teeb pika mõtliku pausi seal trellide taga ja astub ootamatult veel kord vallatuppa ning suudleb ennesõjaaegse galantsusega Hilda kätt. Niisuguse rollikäsitluse puhul on see väga täpselt, tabavalt fiksee ritud lõpp. Vöörmann teab, et see oli viimane xord tulla siia majja ja näna neid inimesi. Lavastaja poolt muutumiseks jäetud võimalus on realiseeru nud põnevamalt kui varasem Vöörmann, keda võis ühte ritta asetada üle jäänud võimu käsilaste — Ohtla ja Õnnelaga. Mikiver on tunnistanud, et ka kohmakat ja vigast näidendit tasub teha, kui ta tunneb selle pulssi. «Vallamajas» on ta muu hulgas ka kuiva võitu, puhtalt informatiivsele, ajastu autentsust rõhutavale tekstile elu sisse puhunud. Ja saavutanud kokkuvõttes selles ühtlaselt huvitavate näitlejatöödega lavastuses kummalise üldistustasandi — etenduselt lahku des ei kummita mitte konkreetse Kaljase, Vahtramäe, Väina jt saatus, vaid need Vaikuse valla 88 peret, kes autodele tõsteti. Mikiveri «Minekut» on hakatud vaatama kui triloogia viimast osa («Pilvede värvid», «Vaikuse vallamaja»). Ajalooliselt liiguvad lavastused tõesti kronoloogiliselt, ka sisuliselt peaks igale külastajale soovitama enne «Minekut» ära vaadata ka «Vallamaja». Aga sujuvat üleminekut ei ole. Tõrge võib-olla tekibki sama esteetilise nivoo ülekandmises viimasesse lavastusse. Aga sellest ei saa lavastus enam laengut. Nii kummaline kui see ka pole — «Vallamaja» üldistav hoovus ei jõua «Minekusse»! Sel gub, et Mikiver on teinud olustikulise ja kohati ka nõrgema tekstiga
R. Saluri tMinek» (tauastaja M. Mikiver, kunstnik V. Põrnitsev). Draamateater; esietendus 27. veebruaril 1988. Sõdur — Raimo Pass. Lembil — Paul Poom. Leida Kask — Anne Paluver. Õpetaja — Mari Lill, Okvitser — Enn Klooren. P. Lauritsa foto »Minek» Pärnu teatris. Stseen lavasta- «Minek» Pärnus. Erivolinik Georg Rass — sest. Jaan Rekkor. J. Tensoni fotod näidendist parema lavastuse kui (juba tekstina) suuremat, sügavamat mõõdet eeldavast Saluri «Minekust». Kohe pärast üsna mõjuva muusika lise motiiviga algust — prožektorivihku kinnitunud Leida kuju (see põge nejat jälitav prožektorivalgus meenub eelmisestki lavastusest) — tekib mingi psüühilis-ruumiline kramp. Eesti taluolustikule pisut võõras lava kujundus (V. Fomitšev) tekitab ruumi- ja edaspidi isegi õhupuuduse tunde. See (ilmselt taotluslik?) atmosfäär aga ei mahuta endasse Saluri avara mat teksti, surub millegipärast peale olustikulise lähenemise. Üldvalguses avanev pilt on mikiverlik: pikas pausis, seiskunud ajas on näitlejad tardunud misanstseeni, millest oleks äsja nagu vägivalla- hoog üle käinud. Lava keskel seisab perenaine Leida Kask (Anne Paluver) jõuetust väljendavas poosis, kann ripnemas käe otsas, paremal konutab pingil vend Lembit (Paul Poom), eeslavale on jäetud pabereisse süvenenud Rass (Hans Kaldoja), see tegelaskolmnurk tipneb veel ülal kahe sõduri vahel seisva Ohvitseriga (Jüri Krjukov või Enn Klooren). Lava paremas servas vedeleb kummulikeeratud kartulikorv, veidi tagapool ümbertõuga- tud tool, laialipillatud kartulikotid kesklaval jne. Koik on natuke ühe- märgiliselt illustratiivne, ehkki see kuulub lavastuse selgelt loetava lakoo nilisuse juurde. Aeg on siin taluõuel peatatud kohutava teatega, millest edasi hakkavad tiksuma kaks viimast tundi. Aga ometi need kaks tundi, kuhu peaks mahtuma kogu elu, ei täitu. Etendus ei lähe käima. Rep liigid otsivad üksteiseni teed, ei suuda käivitada kahte pingsat tundi. Milles asi? Kohutav hoop on tõuganud Anne Paluveri Leida sõnatusse letargiasse, milles alguse kohta ehk pisut palju kannatamise väärikust, pidulikkustki. Toimuv jõuaks temani justkui läbi udu või klaasseina. Leida masinlikud liigutused on nagu elav etteheide kõigile juuresolijaile. Sellest letargiast ei suuda läbi murda ei oma ülesannetes ennast koduselt tundev erivolinik Georg Rass ega ka õele tuge pakkuv Paul Poomi Lembit. Tundub, nagu väljuks tegevus näitlejate kontrolli alt, ei suudeta ületada ligihiilivat lõtvust omavahelistes suhetes. " Ometi on Saluri pakutud situatsioon dramaatiline ja selle avanedes absurdnegi. Just nii absurdne, et olla tõsielu. Minek on ees koos lastega nimekirjadesse sattunud taluperenaisel. Ja sellega on nii kiire, et minekule jääb jalgu sama talu vanaperemehe viimne maine teekond. Saluri teksti mitmekihilisusest on väljaloetav sügav eetiline konflikt. Ühel pool nõukogu lik ideoloogia, teisel pool ühe rahva kultuur, töö- ja elutraditsioon. Dras tiline ja kõnekas märk selles loos ongi kirst vanaperemehega, kelle hing näib kogu aja viibivat sündmuste kohal ja juures; kellest oleks nagu tuge veel surnunagi — ta annab oma nime äraminejate hulka, astudes poja poja Priidu asemele. (Lapse on ema jõudnud kiiruga lakka peita.) Pedajase lavastus Pärnus, vastupidi Mikiveri omale, tõstab Saluri teksti maast lahti. V. Tamme tinglikum lavakujundus annab tähenduslikult avarama ruumi Saluri teksti kõlamiseks: konarliku lapsekäega joonis tatud foon — maja, lehm ja õunapuu — on oma ürgses lihtsuses kui igavesti kestev ja alati turvalisust pakkuv lapsepõlv, millega nii või teisiti, kaasa minnes või siis jäädes, tuleb väikesel Priidul hüvasti jätta. See helge, kuid väga kaitsetu, haavatav foon hakkab situatsiooni sünguses looma lavas tusele ängistavat ja samas õilistavat atmosfääri. Atmosfäärist tulekski Pedajase lavastuse puhul alustada. Erakordselt õnnestunud muusikaline motiiv Pedajaselt endalt on etenduse õhustikus mineku teema aluseks. Selle muusikalise motiiviga aktsentueerib ta teksti, avab tegelaste vahe kordi, fikseerib hetki, peatab tegelasi. Muusika lõppedes jääb see ometi laval kestma — suhetesse, näitlejatesse, kes kannavad seda kogu etenduse vältel endaga kaasas. Pedajasele on muusika- ja teatritöö lähedased mõis ted, TMK intervjuus võrdleb ta teatritööd musitseerimise ja lavastajatööd dirigeerimisega. Siit ka Pedajase lavastuste muusika nii «sisuline» kõla. Vähe on meil muusikalisi kujundajaid, kelle valitud helindid lavastusega jäägitult ühte sulavad: Viive Ernesaks, ja kindlasti Mikk Sarv võiksid selles seltskonnas Pedajase kõrval seista. Kui Pedajas võrdleb näitlejaid orkestriga, siis on see sedakorda hääles- tunud ülihästi. Pedajase lavastuse vorm on lakooniline, seda pingestab karmide, reljeefsete, jõuliste kujundite liikumine, mida seob ja pühitseb muusika. Metafooriks saab mõne lavalise tegevuse aeglane ja reljeefne väljajoonistamine, mõne stseeni peatamine teksti kohal või isegi mõni tegelaste käitumisreaktsioon, ilme. Ja dirigendile allub (?) seekord tõepoo lest stiilipuhtalt mängiv, ühist pingevälja tunnetav näitlejaansambel. See on muuseas meie lavadel harulduseks saav nähtus — üksteist tunnetav, ühist etendust mängiv trupp. Pedajas ei uuri niivõrd ajastut ega selle toimet inimesele, kuivõrd jälgib inimest ühes piirsituatsioonis, kus kaalul on väga palju. Need kaks tundi, 120 minutit on proovikiviks nii minejaile kui jääjaile. Pedajas ei vastanda kedagi kellelegi, sest lavastuses pole inimest, kelles oleks otseselt kehastunud stalinistliku vägivallamehhanismi põhiolemus. On ainult käsutäitjad, kelle ideoloogilised vaated ei paku lavastajale pin get, kuivõrd teda huvitab nende moraal, eetiline põhi, selle peegeldus neis kahes tunnis. Kummaline, aga kohati tundub, nagu oleks laval toimuv lahti tõstetud ka konkreetsest ajastust, konkreetsest märtsi- või augusti- päevast. Kas sellest kirjutabki lavastaja kavalehel: «Inimesed on kahe aja piiril. Mis oli, on jäädavalt läinud, mis tuleb — suur küsimus...»? Selles olematus ajas on üks sunnitud oma juured lahti rebima (Leida) ja teine otsib kindlamat pinda, kuhu toetada (Rass). Lii Tedre kindlameelsel, sirge seljaga laval liikuval Leidal on, millele toetuda. Tema eetika. Jaan Rekkori Georg Rass, küüditamisaktsiooni erivolinik on vist ainuke kogu seltskonnast, kes pinda jalge all ei tunne. Pidetu. Tal pole ennast kellegagi identifit seerida. Siit tema ebakindlus ja kahtlused, keeruline siseelu. Juba Rassi esimesed järsult raiutud, sünget süümenooti sisaldavad sõnad on eelkõige öeldud iseendale: «Nüüd on siis kõik selge!» Tähtsat riiklikku ülesannet täitma tulnud Rass satub vastamisi kaitsetu, kuid kindla hoiakuga naisega. Pedajase režiis ja Rekkori tõlgenduses saavad • Georg Rassi suhted või seisundid psühhofüüsilise väljenduse, mis avardab autori teksti. Rassi lavakäitumisega sobib mingit kummalist süümet kan dev eluslepp, minevik, mis paneb võpatama isegi oma nime kuuldes. Kui 34 Tallinna lavastuses on Kaldoja Rass üsna igav ja mannetu tüüp, tühine narts, kelle hinge ei vaeva miski, siis Rekkori Rassist lainetab pidevalt üle seesmine vaev, ebakindluse tunne, mis teeb ta tasakaalutuks, närviliseks ja sunnib korduvalt kahtlema valitud rolli õigsuses. Rekkor kasutab näitle- javahendeid julge impulsiivsusega, et oma tegelase erutust, kaasaja neu roosi ekvivalenti plastilis-kujundlikult lahti mängida. Rass vaigistab oma süümet ennast õigustavate repliikidega, aga situatsioonid ja ta enda tor makus, aga ka argus kisuvad ta uuesti oma südametunnistuse juurde tagasi. Üks lavastuse mõjuvamaid, Lembitu ja Rassi naaklemisest alguse saanud stseene kulmineerib skulpturaalseks poosiks, milles Rass revolvriga Lem bitu rinda puurib. Selles poosis tabab neid peiesöökidega õue astunud Leida, kelle jahmatus on isegi suurem kui hirm venna pärast. Näib, et alles nüüd on ta teadvusse jõudnud arusaamine, mis ta õuel sünnib. Naise pilgust tabatud Rass vajub tagasi sinna, kust ta relva toel korraks tõusis. Misan stseen annab vormi ja kuju ideele maailma püsimisest just inimelu hapru sel ja kaitsetusel. Ja juba tõusebki Lembit, pikk peielaud seljal, kui ähvar dav hiid Rassi kohale, teda taganema sundides. Osad on vahetunud. See järel katavad aga õde ja vend pühaliku rahuga pika peielaua — talitavad nagu surnu majas olles ikka. Rass jälgib neid nõutult, kuid midagi kahtlus tamata sätib ennastki söögilauda. Kiirelt nagu näljane koer toitu ahmides õiendab ta matsutamise ja lurina vahele midagi oma raskest elust ja nõu kogulikust moraalist. Ta ei aima, mis toitu ta sööb. Seda suurem on šokk, kui Lembit ta ette küünla asetab: SURM! Ta on istunud lahkunu kohale peielauas! Rassi kohtumine surmaga on korraga õudne ja haletsusväärne. Lavastaja on tõmmanud ühendusjoone stseeni alguse ja lõpu, vägivaldse ja loomuliku surma vahele: surma külma hingust tundev Lembit (kuigi on selge, et Rass vaid ärples oma relvaga) ja Rassi kokkupuude surmaga. Lahkunule määratud taldrikult süües rikub Rass põlist pühaduse reeglit. Rikub surnu rahu. Režissööri remark on võimas. Kui Kaldoja Rassile tuleb surnu mingi järjekordse takistuse, ootamatusena, pererahva sepitsu sena, siis Rekkori Rassile on see eelkõige šokk. Ta oleks nagu ise surma puudutanud. Pärnu lavastuses on selliseid lausa jäädvustamist väärivaid stseene veelgi. Rassi kahestumisele viitab stseen, kus ta taluõuele hetkeks üksi jääb. Siin on ta äkki nii abitu oma teadmatuses, kas koolimajja laste järele läinud küüdiauto mitte hiljaks ei jää. Uksi surnu ja iseendaga, võitleb ta kartusega taevase kättemaksu ees, mis surub ta raske mütsatusega põlvili, aimatavasse palvepoosi. Et siis ootamatult, oma võib-olla et alateadlikku palvet maha surudes panna lapselikult kõrv vastu maad ja kuulatada, kas ei kosta juba läheneva auto mürinat. Lavastuslike väljendusvahendite avardumine, nende rakendamine uutes seostes ja ülesannetes ning aktiivselt kujundlikud režiivõtted ei tohiks üllatada neid, kel meeles 70-ndate režii. Aga Pedajase isiklikus lavastajabiograafias mõjub see uue kvalitee dina, milleni ta on jõudnud läbi «Tõlkijate» ja «Soo». Lavastaja tõstab suurde plaani eesti taluühiskonnale omased tõed ja väärtused, mis põrkuvad laastava, destruktiivse jõuga, võõra ideoloogia ja mõtlemistüpoloogiaga. See kokkupõrge on Pedajasel antud peente, puhaste märkidega. Paljud neist vastuoludest on Saluri teksti sisse kirjutatud. Pedajas annab neile ootamatult adekvaatse lavalise ekvivalendi. I vaatuse finaalis käsutab Ohvitser (Andres Ild) sõdurid kogupaugule vanaperemehe kui endise tsaariarmee soldati sarga äärde. Sõdurid panevad püssid palge ja mitte juhuslikult pole need enne õhku tulistamist hetkeks suunatud üksteise ligi hoidva külarahva poole. See kujund seletab ajaloo reaalsust nagu ka Ohvitseri hooletu žest, millega ta laululehtede paki üle õla õhku heidab — samamoodi pillutakse laiali ka rahvast. Ühe peaaegu et pühaliku stseenina meenub selles kontekstis end minekule seadev Ants — koolikotist asju välja võtmas. Nagu hüvasti jättes, otsekui midagi väga kergesti purunevat tõstab ta piibli, vihikud ja muud koolitarbed ükshaaval lauaotsale. Seda stseeni jälgivad kõik lavalolijad tardunult, sest tühja koolikotti rändavad nüüd kirves ja saag. M. Oopkauba Ants on Pärnu lavastuses üks õnnestu nud osatäitmisi väga hästi tabatud välisjoonise poolest: pea õlgade vahel, kahe käega kramplikult koolikotti hoides, sõrmenukid valged, sellisena on ta kaitsetu koolipoiss, kes vaikse vihaga oma selga sirgu ajab. Üks Pedajase ja Mikiveri lavastuse suuremaid erinevusi on see, et Pärnu 35 lavastuse jõuväli on tugev ja intensiivne. Selle stseenides pingestuvad lavastuse teemad. Mikiveri lavastuses kõlab Saluri tekst paraku lameda ja olustikulisena. Pinget ei teki ja sõnadetagustest tegelikest sündmustest libisetakse üle. Küll aga naerutab situatsiooni olustikuliselt täites Rein Areni Naabrimees saali kõvasti, kui Kaldoja Rass talle konfiskeeritud asjade nimekirja ette loeb, mida Areni Naabrimees oma tsaariajast pärit vene keele oskusega aasib. Pedajase lavastuses on rõhk asetatud lugejale — Rekkori Rassi asjalikkus, millega ta pikka nimekirja alustab, kasvab iga järgneva eseme juures üha suuremaks hämmastuseks. Iga järgnevat sõna hääldab ta aeglasemalt, üha suurema ebamugavustundega: sohva, seina kell, seinapeegel, tualettlaud. .. See on jälle mingi lühis tema maailma ja «kulakupere» oma vahel. Kahte lavastust võrreldes võib märgata, kuidas Saluri teksti väärtus Pedajase omas suureneb, näidendi teksti kohal on veel mingi suurem oma ette metatekst, mis Pedajase teatrikeeles väljenduse leiab. Kuigi kahe lavastuse võrdluses kipub kõik Pedajase kasuks kalduma, ei taha ma väita, et Tallinna lavastuse puhul oleks tegu totaalse ebaõnnestumisega. Kuidagi tuttav tuleb ette see, mida rääkis V. Tobro Mikiveri 60. aastate lõpu lavas tuste osatäitmiste inertsusest, näitleja iseseisvusetusest. Ainult et «Mine kus» pole nii jäika, selget kontseptsiooni, mille vastu osatäitjatel oma näitlejarutiinis tõukuda. Paluveri Leida kohta ei saakski öelda — inertne, ta sisemiselt pingestatud olek, arusaamine rollist on leidnud uudse lavalise väljenduse. Koomilise soonega karakter näitle ja teeb oma traagilist rolli mingi väga tõsiselt võetava ümberkehastumistarbega, mis aga ei anna laval õiget enesetunnet (nasaalne, venitatud intonatsioon pole enese tunde seisukohalt vist veel paigas). On tunne, nagu oleks lavastaja näitle jad natuke liiga omapead jätnud küll. Aren ja Ever tulevad situatsioonist välja varasemate lavastuste koolitusega, nad moodustavad kahekesi väga elava, realistliku, õrna karakterikoomikaga visandatud vanapaari, kelle soolosid publik naudinguga jälgib. Üsna huvitava, nappide vahenditega lahenduse on leidnud Ohvitserile ka Jüri Krjukov: väliselt sile ja hoolitse tud, äärmiselt korrektne kõnnakus — rohkem tsaariarmee ohvitseri kui nõukogude sõjaväelast meenutav kuju. Näpitsprillidki osutavad millelegi. See, kuidas ta ennast päikesepaistel soojendab, tundlikud sõrmed põlvi mudimas, viitab siit maailmast eraldumise soovile. Ta ei reeda ennast peaaegu kunagi, temas on mingi saladus. Ainult Rass kui madalamasse kihti (seisusesse?) kuuluv rumal inimene näib teda häirivat. Rassi tühisus, sibliv agarus, debiilne lihtsameelsus, millega ta taluõuel toimuvat näeb, see ärritab. Äkki on Ohvitser oma neutraalses, kõrvale hoida püüdvas reservee rituses vaikne kaasatundjagi? Saluri kasutab Ohvitseri juures huvitavat võtet, ta reedab tegelaskuju kokkukasvamise vene keelega (kuigi mees näib olevat eesti päritolu) sellega, et laseb tal piirsituatsioonides üle minna vene keelele. Tegelikult kasutab ta seda ainult kahel korral (kui maha arvata käsklused sõduritele). Kui õpetaja väikese Priidu saladuse kogemata reedab, siis kõlab Enn Klooreni «Progovoriilas!» kui võidurõõ mus pasunahüüe, Krjukovi konstateeringus ilmneb aga läbi hammaste surutud kahetsusnoot. Tuleb see kaastundest minejate vastu või hoopis nördimusest, et eestlased rumala, lihtsameelse Rassi ees oma mängu ei suutnud varjata, see pole päris selge. Teise ja viimase venekeelse fraasiga vastab Krjukovi Ohvitser Rassi küsimusele: «Kas võib paar pauku heina- lakka lasta?» (kus oletatavasti väike Priidu peidus kükitab). Krjukov vaa tab imestunult, jahmunult ja hävitavalt Rassile õtsa. Pikk paus. Võtab isegi prillid eest ja sisistab Rassi lausa maadligi suruva viha ja tigedu sega: «Vaasa voolja!» Ka Pärnu Ohvitseri-Ildi viimased sõnad Rekkorile on sama alltekstiga, tema üsna napp, kuiv laad ei peida aga sellist saladust nagu Krjukovil. Mis puutub iseseisvusetusse, siis võib-olla ei ole proovid süstinud näit lejatesse kindlust. Sest hiljem ja tõenäoliselt üsna äkki Lembitu rolli asen- duskorras sisse õppinud Märt Visnapuu mängus oli küll ilmseid tekstiga kohandumise raskusi, kuid ka tegelaskuju pingestavat sädet. Tema poisi ohtu olekus on nutust vasturabelemist olukorrale, jõuetust selle ees, mis õe perega toimub. Ta ei usu, et sellel rumalal väikesel Rassil võib olla 36 õigus ta pere ära viia. Visnapuu Lembitu suhtumist — rohkem Rassi, kuid ka toimuvasse — iseloomustab seegi, kuidas ta poolhullates selja tagant Rassile püüab kotti pähe tõmmata. Aga teda heidutab mõte õe pere minekust, selle absurdsusest rohkem kui viha täideviijate vastu, mis näib olevat Pärnu lavastuses Elmar Tringi Lembitu põhitoon. Tringi rünnak Rassi vastu on küll ka impulsiivne, kuid tõeline, masinat peatada püüdev. Olenemata nelja lavastuse erinevast käekirjast, eri õnnestumisastme- test, on nad ikkagi kõik lavastajate isikliku noodiga kõnelused oma rah vaga ja rahvale tagasiantava ajaloo elustajatena väga olulised. Etendustel viibiv publik on sulanud ühte selle kõnelusega, on sündinud dialoog — nii Tallinnas, Tartus kui ka Pärnus. Ja siis pole enam oluline, mida ütleb kriitik. November, 1988.
37 1988. AASTA RAHVUSVAHELISI FILMIAUHINDU
38. LÄÄNE-BERLIINI rahvusvaheline filmifestival peeti 12.—23. veebruarini (vt ka «Sirp ja Vasar» 18. III 1988). Neil päevil näidatud filmide seas oli Woody Alleni «September», Richard Atten- borough' «Karje vabadusele», Hark Bohmi «Yasemin», Heiner Carow' «Venelased tule vad» (1968/87), Alex Coxi «Walker», Christi ne Edzardi «Väike Dorrit», Reinhard Hauffi «Liin 1», Godfrey Reggio «Powaqqatsi», Steven Spielbergi «Päikese impeerium», Andr- zej Wajda «Sortsid» jpt. Mängufilmidest võistles 20 linateost (neist Prantsusmaalt ja USA-st 3, Saksamaa LV-st 2 ning Argen tinast, Austraaliast, Hiinast, Hispaaniast, Indiast, Jugoslaaviast, Kanadast, Kreekast, NSV Liidust, Poolast, Saksa DV-st ja Türgist 1). Balti liiduvabariikide retrospektiivpro- grammis tutvustati 13 Eesti tõsielufilmi läbi aegade. Züriid juhtis itaalia filmikriitik Gug- lielmo Biraghi. «Kuldkaru»: «Punane viljapõld» (režissöör Zhang Yimou; Hiina). «Hõbekaru»: «Oma süü» (Miguel Pereira; Argentina). «Hõbekaru» (žürii eriauhind): «Komissar» (Aleksandr Askoldov; NSV Liit, 1967/87). «Hõbekaru» (parim režissöör): Norman Jewison («Kuutõbine»; USA). «Hõbekaru» (parim naisnäitleja): Holly Hun ter («Teleuudised», James L. Brooks; USA). «Hõbekaru» (parim meesnäitleja ex aequo): Jörg Pose ja Manfred Mõek («Igaüks kandku teise taaka», Lothar Warneke; Saksa DV). «Hõbekaru» stiilipuhtuse eest: «Krolide ema» (Janusz Zaorski; Poola, 1982/87). Bernardo Bei väikese keisriga «Viimase «Kuldkaru» lühifilmile: «Vägi» (Zdravko keisri» uõtetf Barišic, Jugoslaavia). «Hõbekaru» lühifilmile: «Armastus esimesest Parim meesnäitleja: Michael Douglas («Wali pilgust» (Pavel Koutsky; Tšehhoslovakkia). Street» Oliver Stone). FIPRESCI auhind: «Komissar». Parim naiskõrvalosatäitja: Olympia Dukakis («Kuutõbine»). 60. «OSCARID» Parim meeskõrvalosa täit ja: Sean Connery tehti teatavaks 12. aprillil. («Puutumatud», Brian De Paima). Parim film: «Viimane keiser» (režissöör Ber Parim originaalkäsikiri: John Patrick Shan- nardo Bertolucci; Inglismaa—Hiina). ley («Kuutõbine»). Parim režissöör: Bernardo Bertolucci («Vü- Parim ekraniseeringu käsikiri: Mark Peploe mane keiser»). ja Bernardo Bertolucci («Viimane keiser»). Parim naisnäitleja: Cher («Kuutõbine», Nor Parim operaatoritöö: Vittorio Storaro («Vii man Jewison). mane keiser»). Parim kunstnikutöö: Ferdinando Scarfiotti «Teleuudised», režissöör James L. Jirooks. («Viimane keiser»). Parim originaalmuusika: Ryuichi Sakamoto, David Byrne ja Cong Su («Viimane keiser»). Parim ntontaaž: Gabriella Cristiani («Viimane keiser» )i Parim helikujundus: Ivan Sharrock ja Bill 4SH1N Rowe («Viimane keiser»). Parim kostüiir-ikujnndus: James Acheson («Viimane keiser»). •fg Parim grimm: Rick Baker («Harry ja Hen- dersonid», William Dear). , > 41. CANNES'i rahvusvaheline filmifestival toimus 11.—23. maini (vt ka «Sirp ja Vasar» 29. VII ja 5. VIII 1988). Põhikonkursis osales 21 lina teost, (konkursifilmide žüriid juhtis itaalia režissöör Ettore Scola). Festivali päevil de monstreeritud filmide seas oli Robert Van Ackereni «Veenusekink», Thomas Braschi «Welcome to Germany», Andre Delvaux' «Opus nigrum*, Ron Howardi «Willow», Manoel de Oliveira «Kannibalid», Carlos Sau- ra «El Dorado», Istvän Szabõ «Hanussen», Max von Sydowi lavastajadebüüt «Katinka», «Vallutaja Pelle», režissöör Bille August Pelle Andrzej Zufawski «Hõbedasel maakeral» Hvenegaard (Pelle) ja Max von Sydow (Lasse). (1977/87), Margarethe von Trotta «Hirm ja armastus» jpt. 45. VENEZIA «Kuldne palmioks»: «Vallutaja Pelle» (režis rahvusvaheline filmifestival viidi läbi 28. au söör Bille August; Taani—Rootsi). gustist 9. septembrini. Auhindadele konku Zürii grand prix: «Omaette maailm» (Chris reerisid 22 linateost, kusjuures enamesinda- Menges; Inglismaa). tud olid USA 4 ja Itaalia 3 filmiga. Zürii Parim naisnäitleja ex aequo: Barbara Hers- esimees oli itaalia režissöör Sergio Leone. Fes hey, Johdi May ja Linda Mvusi («Omaette tivali filmideks olid Geza Beremenyi «Eldora maailm»). do», Monte Hellmani «Iguana», Otar Iose- Parim meesnäitleja: Forest Whitaker («Bird», liani «Väike klooster Toscanas», Barry Levin- Clint Eastwood; USA). soni «Tere hommikust, Vietnam», Dušan Ma- Parim režii: Fernando E. Solanas («Lõuna»; kavejevi «Manifest», Ivan Passeri «Kummitav Argentina). suvi», Sergei Paradžanovi «Ašik-Kerib», Zürii auhind: «Lühike film tapmisest» Martin Scorsese «Kristuse viimane kiusatus», (Krzysztof Kiešlowski; Poola). Franco Zeffirelli «Noor Toscanini», Cine Tehnikapreemia: «Uppumine järgemööda» matheque Frangaise'i restaureeritud Alexand (Peter Greenaway; Inglismaa). re Volkoffi «Casanova» (1927, peaosas Ivan Tehnikakomisjoni auhind: «Bird». Mozžuhhin) jpt tööd. Näidati ka retrospek- «Kuldkaamera»: «Salaam Bombay» (Mira tiivprogrammi Pier Paolo Pasolini filmi Mair; India—Prantsusmaa—Inglismaa). loomingust. FIPRESCI auhind ex aequo: «Lühike film «Kuldlõvi»: «Legend pühast joodikust» (režis tapmisest», «Hotell Terminus» (Marcel Op- söör Ermanno Olmi; Itaalia). huls; Prantsusmaa) ja «Kauged hääled, na «Hõbelõvi»: «Udune maastik» (Theo Ange- tüürmordid» (Terence Davies; Inglismaa). lopoulos; Kreeka). «Babette pidusöök», režissöör Gabriel Axel. Zürii eriauhind: «Laager Thiaroyes» (Ous- Stephane Audran nimiosalisena. mane Sembene ja Thierno Faty Sow; Sene gal—Alžeeria—Tuneesia). Parim naisnäitleja ex aequo: Isabelle Huppert («Naiste afäär», Claude Chabrol; Prantsus maa) ja Shirley MacLaine («Madame Sou- satzka», John Schlesinger; Saksamaa LV). Parim meesnäitleja ex aequo: Don Ameche ja Joe Mantegna («Asjad muutuvad», David Mamet; USA). Parim stsenaarium: Pedro Almodovar («Nai sed närvivapustuse äärel», Pedro Almodovar; Hispaania). Parim operaator: Vadim Jussov («Must munk», Ivan Dõhhovitšnõi; NSV Liit). Parim kunstnikutöö ja kostüümikujundus: Bernd Lepe («Põletav saladus», Andrew Bir- kin; Inglismaa). Parim muusika: Jose Maria Vitier, Gianni Nocenzi ja Pablo Milanes («Väga vana härra hiiglasuurte tiibadega», Fernando Birri; Kuuba). Itaalia Vabariigi Senati presidendi kuldme dal: «Hea Gorbatšov» (Carlo Lizzani; Itaalia). FIPRESCI auhind: «Väike Vera» (Vassili Pitsul; NSV Liit). AARE ERMEL м D u š a n M a k a v e j e v (DM), rahvusvahe välja eelmistest veel müstilisema teooria liselt tuntuim Jugoslaavia kineast, on revo kosmilise energia ja elumahlade kohta. DM lutsionäär sõna selles tähenduses, mis prae ise on seda nii Jugoslaavias kui ka USA-s gusel muganemise ajal on vist paljudel filmitud oopust nimetanud «musta huumori unustatud ja võõras. Erinevalt 1932. a sündi ga täidetud komöödiaks, ulmegroteskiks, nud DM-i eakaaslastest (ja noorematest) pole dokumendiks, popkollaažiks, filosoofiliseks ta loobunud oma idealismist, oma absoluut esseeks, poliitiliseks tsirkuseks, seksuaalseks sest poliitilisusest: vabadus ja vabanemine ja poliitiliseks traumasarjaks». Ühendatud juhiste ja tabude kammitsaist on temale ikka on väga erisugune materjal: kaadrid WR-i olulisemaid väärtusi, olgu siis küsimus ühis sugulastest ning tema õpetusi järginud psüh kondlikes suhetes, seksuaalsuses või filmi hiaatritest, seksuaalselt aktiivse WR-i austaja vormilises küljes. DM ühendab julgelt üldise Milena ja Nõukogude iluuisutaja Vladimir ja üksiku, dokumentaalse ja väljamõeldu, Iljitši süngevõitu armastuslugu jpm. Filmi ühiskondliku satiiri ja seksuaalpolütika aine kulminatsiooniks on kaadrid Stalinist, mille se ning lõhub konventsionaalsust ja müüte vahele on monteeritud Hitleri õueoperaalorite viisil, mis eriti tema hilisemates töödes on võtteid elekterravi saavatest vaimuhaigetest paljudele tundunud vastuvõetamatu. DM õp tõestusena eutanaasia tarvilikkuse kohta. pis Belgradis esmalt psühholoogiat, seejärel (Teose algul on juttu «Stalini varjust». filmi ning jõudis enne oma esimest mängu Seda illustreerivad kaadrid 1946. a tehtud filmi «Inimene pole lind» (1966) teha ühte filmist «Vandetõotus», kus teda mängis kokku 17 eksperimentaal- ja dokumentaal analoogilistele rollidele spetsialiseerunud näit filmi [neist on tuntumad tema ühiskonna leja Mihhail Gelovani.) Filmis esinevast NSV kriitiline töö «Neetud pidupäev» (1958) ja Liidu ja USA poliitiliste süsteemide pinna satiiriline reportaažf ilm «Paraad» (1962)]. pealsest kõrvutamisest jms tingituna keelati Ida-Serbia tööstuslinnakese elu ja kombeid selle linastamine Jugoslaavias kuueteistküm realistlikult kujutav «Inimene pole lind» neks aastaks. DM oli sunnitud kodumaalt koosneb, nagu DM-i filmid üldse, väga eri lahkuma. 1974. a valmis tal USA-s «Sweet laadsest ainesest ning kõrvutab irooniliselt Movie», kus on piltlikkuse huvides loobutud ametliku ideoloogia «tõdesid» tegeliku elu roo- dokumentaalsest käsitlusest ning mindud sek- jasusega. Näiteks lõppstseenis autasustatakse suaalpoliitilisusega veel kaugemale. Algul peategelast saavutatud töövõitude eest meda kujutatakse värvikalt «Miss Maailma» seik litega, sümfooniaorkester mängib ning samal lusi, seejärel jutustatakse laevaga (vöörtäävi- ajal ähkleb teine mees veoauto juhiruumis figuuriks Karl Marx) reisivast Anna Plane- tema naise kallal. «Südameasi» (1967), tast, kes ajaviiteks võrgutab ja mõrvab «Kaitsetu süütus» (1968) ja «WR: organismi noori mehi ning poisse. Varjamatu seksuaal müsteeriumid» (1971), DM-i ülejäänud Jugo sus, väljaheidete seas püherdamine ja teotav slaavias valminud mängufilmid, olid uueks nägemus revolutsioonist põhjustasid kõikjal sammuks filmi vormi ja käsitlusviisi arenda raskusi tsensuuriga. Alles seitse aastat hil misel. S. Eisensteini ja J.-L. Godard'i ees jem sai DM uue võimaluse. Selleks oli Rootsis kujul liidab DM üksteisega uute kujutel filmitud «Montenegro ehk Sead ja pärlid», made ja mõtete loomiseks ühendamatuid ja kus vastandatakse kapitalistlik heaoluühis vastuolulisi kujutisi. «Südameasi» jutustab kond, mida esindab Jordanite abielupaar, kahe noore, telefonineiu ja heakorrakontori ühiskonna majanduslikke aluseid tõestavate teenistuses oleva rotipüüdja kurvalt lõppevast võõrtöölistega, kelleks on antud juhul DM-i armastusest. Liites kesksele story'\e eaka pro enda kaasmaalased. Filmis satub proua Jor fessori loengud seksuaalelust (taas teooria dan (Susan Anspach) maalähedaste ja sek ja praktika irooniline kõrvutamine!), vanad suaalselt aktiivsete meeste seltskonda, kus dokumentaalfilmid (katkendid D. Vertovi puutub kokku Rootsi heaolu varjukülge «Donbassi sümfooniast» ja Jugoslaavia filmi- dega. Ta reaktsioon on hävituslik: kui tema arhiivist leitud sajandi algul tehtud porno enda mandunud maailm ei jää püsima, siis filmist) jm, annab DM kompaktse pildi pole seal kohta ka teiste jaoks. seksuaalsuhete seisundist muutuvas, ennast DM on lavastanud veel kaks filmi. Kui Aust sotsialistlikuks nimetavas, kuid üha puri raaliat 1985. a Cannes'is esindanud satiir taanlikus ühiskonnas. Seksi ja poliitika vahe «Coca-Cola Kid» võeti üsnagi rahuldavalt liste suhete analüüsina on «Inimene pole vastu, siis mullu Jugoslaavias filmitud «Ma lind» sügavam kui DM-i tuntuim linateos nifesti» peetakse DM-i seni kõige nõrgemaks «WR: organismi müsteeriumid». Viimane tööks. Viimane toetub lõdvalt ühele Emile käsitleb poliitika seksuaalsust ja seksuaalsuse Zola novellile ning selle tegevus on viidud poliitilisust ning selle lähtekohaks on Wil Waldsteini linna 1920. a-te algul. Filmis kari helm Reichi (WR) mõtted. WR oli fašistlikult keeritakse anarhistide rühma, mille liikmed Saksamaalt USA-sse emigreerunud psühho suhtuvad veidi leigelt töösse, kuid tegelevad analüütik ja seksuoloog, kes mõtles seal intensiivselt grupisisese armatsemisega. ТМК laureaadid 1988 REIN RUUTSOO Kultuur ajapendli õõtses (nr 1) «Ma tean, millega see kõik lõpeb ...» (Mõtteid «Vaikuse vallamaja» ja «Kuning Herman Esimese» lavaletuleku puhul) (nr 3) HENDRIK LINDEPUU Rubriigis «Kes?» — Tadeusz Kantor (nr 3) Andrzej Wajda (nr 11) ja võttes arvesse kogu tema varasemat tööd Poola teatri- ja filmielu järjepideval tutvustamisel ajakirjas (teatri- ja filmigloobused) BERNARD KANGRO Thaleia ja Melphomene — lehekülgi mälumärkmikust ja teatripäevikust (sõjaaegsest «Vanemuisest») (nr 6) VARDO RUMESSEN Rudolf Tobias ja tema oratoorium «Joonase lähetamine» (nr 10) MERIKE VAITMAA Tintinnabuli — eluhoiak, stiil ja tehnika (Arvo Pärdi loomingust) (nr 7) JAAK ELLING, ARVO PART, IVALO RANDALU JA ANDRES SÖÖT Arvo Part novembris 1978 (nr 7) Käesoleva aasta fotopreemiat otsustas toimetus mitte välja anda vastava tasemega tööde puudumise tõttu. Vana ja uus nõukogude filmis VIIMASE ÜLELIIDULISE FESTIVALI VALGUSES* TATJANA ELMANOVITS 1. Võimuaparaadi jõuetus tema abiline. «Kaader» nagu ikka «kaa Meenutame Aleksandr Proškini filmi der». «1953. aasta külm suvi» («Mosfilm», Miilits toob äreva teate. Pärast Sta- 1987). lini surma on Beria amnesteerinud kri Siberi jõe kaldal asuvas kalurikülas minaalkurjategijad. Neid olevatki juba esindavad võimu mereväe eruohvitserist nähtud siin-seal marodeerimas. külamiilits, jahisektsiooni juhataja ja Samas külas viibivad asumisel kaks rahvavaenlast, endised poliitvangid. Noorem neist on teeninud rindel luure- «1953. aasta külm suvi». Režissöör Aleksandr kaptenina. Tema hüüdnimi on Luzga. Proškin; 1987. Anatoli Papanov ja Valeri Prijo- mõhhov poliitvangide osas. Valeri Prijomõhhovi loodud tegelane on sõnaaher, endassesulgunud, tema kandi «1953. aasta külm suvi». Beria amnesteeritud line olek kätkeb «kodumaa reeturist» kriminaalkurjategijad. autsaiderile omast inimeste ning asja olude kõrvalt jälgimise terasust, sala duse ja üllatuse võimalust. Kui ilmuvad amnesteeritud, et käi vitada filmi vesternlikku (õigem oleks ütelda: iisternlikku) sündmustikku, suu dab Luzga ainsana osutada neile vastu panu. Teine rahvavaenlane, endine inse ner, keda kehastab Anatoli Papanov, on ainus, kes talle appi tuleb. Kahekesi päästavad nad küla kriminaalkurjategi jate terrori alt. Filmi tutvustustes ongi piirdutud vesterni või iisterni laadi rõhutamisega. Ent seiklusfilmi mütoloogilist skeemi on sedapuhku kasutatud muuks. Küla ametnikud alistuvad kurjuse jõule v ä- himagi vastupanuta, andes bandiitidele kätte miilitsa, kes otsemaid maha lastakse. Reeturiks osutuvad seega hoopis võimuesindajad. Stalinismi taga järgede hulka tuleb arvata ka tahte- ning teovõimetu võimuaparaadi kujun damine. Filmis ongi kirega esitatud groteskini küündiv teovõimetus. Tavatult on antud pilt rahvast. Na pilt, täpselt, eheda valuga näidatakse rahva passiivsust kõige toimuva suhtes. Ükski külaelanik ei tule Luzgale appi. Nad ei abista ka kurjategijaid ega vii- * Vt ka T. Elmanovitš «Aeg festivali peeglis» (SV nr 21, 20. V 1988). Artiklis on toodud ka Bakuu filmifestivali konkurssprogrammi edetabel kriitikute hinnangu järgi. maste käes kimpus olevaid võimumehi. Nad ei ole kellegi poolt, nad püüavad olla omaette, ning annavad süüa ainult sellele, kes püssiga ähvardab. Nii avatakse veel üks stalinismi pä randi tahk: sõja võitnud rahva jõud on otsas, tema vaim on langenud sügavai masse apaatiasse. Film ei anna lootust, et see letargia võiks niipea üle minna. 2. Kangelase peegel Seni vaikinud Sverdlovski filmistuu dio pakkus konkursile üllatusfilmi, Vla dimir Hotinenko «Kangelase peegli» (1987). Vene provintsilinna vana maja. Filo loogist poja ja vangis käinud, invalii distunud, nüüd möödunust kirjutada püüdva isa tüli. Isa süüdistab poega ideaalide puudumises, poeg isa õigusta matu õigustamises. Poeg Sergei (Sergei Koltakov) satub koos oma sõbra Andreiga (Ivan Bortnik) neljakümnendatest aastatest jutustava filmi võtteplatsile, kus kujutletav muu tub järsku tõelisuseks. Sõbrad satuvad 1949. aasta 8. maisse, Sergei sünni eel õhtusse. Kui tolle tingliku mineviku päev lõpeb ja kangelased ärkavad — «järgmisel hommikul» —, on nad ühtäk ki ikka sellessamas 8. mais. See 8. mai kordub üha uuesti. Kaevanduses kae vandatakse ikka sedasama sütt, peetakse sedasama koosolekut, arreteeritakse isa, varastatakse, juuakse, liiderdatakse. Sta- lini-aegse kaevandusaleviku argipäev avaneb tänase inimese pilgule hirmsa unenäona, milles inimeste asemel tegut sevad fantoomid, kus elatakse ebainim likku, mõistusevastast elu. Kui noorem, Sergei, pääseb tagasi tänasesse, kohtab ta kalmistul sõja- ja tööveterane, keda näib nüüd paremini mõistvat. Filmi lihtsustatud finaal val mistas kriitikutele pettumuse: kas tasus käivitada ajamasinat, et isa kombel otsida üksnes olnule õigustust? Ometi olid mineviku pildid esitatud sedavõrd jõuliselt, et kriitikute edetabelis tõusis «Kangelase peegel» Andrei Mihhalkov- Kontšalovski «Asja Kljatšina» kõrvale. «Kangelase peegel», Režissöör Vladimir Hoti- «Kangelase peeglil» ongi üks sümpto nenho; 1987. maatiline puudus: ligikaudsus tänase «Kangelase peegel». päeva motiivide käsitlemisel, mis on «Kangelase peegel». seda tajutavam, et mineviku kujutami sel leidub lavastajal küllaga värve, nüansse ja tundlikkust. 43 3. Kuningas on surnud, elagu kunin kas sõber võtab vaikimise eest altkäe gas! maksu, ning too vastab jaatavalt. Tei siti ei saagi, muidu lüüakse maha. «Kurat esiklaasil» (režissöör Oktai Mir-Kasimov, «Aserbaidžanfilm», 1987) Altkäemaksu, diplomaaditäit raha, on tüüpiline detektiivfilm. Kui senini on pakutakse ka Teimurile, ent ta loobub neis ülistatud võltsmagusalt miilitsat, sellest. Kui ta jõuab hotelli, ripub toas siis selles filmis näidatav juurdlus lühtri küljes tõelise sõja väljakuuluta loob sünge pildi korruptsioonist, kus mise märgiks kuradike tema ärandatud miilits etendab sõnatu käsualuse haledat auto esiklaasilt. Farhad Manaf ovi (mäle osa. tame teda Eljor Išmuhhamedovi filmist «Hüvasti, haljendav suvi», 1985) Teimur Ajakirjanik Teimur, saanud teada jätkab siiski asitõendite otsingut ning väärtkala röövpüügist elektrijaama vee esitab need oma ajalehe peatoimetajale. hoidlas, tabab kurjategijad õtse teolt. Artikkel ilmub, ent see pole kaugeltki loo lõpp. Nüüd on Teimur ja tema pere kond kurjategijate vaateväljas. Peagi saadetakse Teimurile Bakuusse järele purukspekstud auto riismed, õe peig mehe vanemad tagastavad aga kihla sõrmuse. Teimuri ümber tekib kurja kuulutav vaikus. Lõputiitritest loeme, et kangelase prototüüp on tänaseni vangis tuses. Kummaline, kuid julge filmi operaa toritöö on esmapilgul lausa seletamatult halb. Kas mitte sellepärast, et «kunin gas» — normatiivne esteetika — on surnud, uus pole aga sündinud? Ma ei ole sugugi kindel, et pääseme pettumustest, kui ka meil jõuab kätte päev, mil tahetakse mängufilmiga mi dagi tõepoolest olulist öelda. Seni on «Kurat esiklaasil». Režissöör Oktai Mir-Kasi tõelisuse puudumist varjanud pildi abst mov; 1987. raktne maalilisus. Meenutagem «Karge mere» katastroofi, kus too «sirm», mille Neid pildistades ta avastatakse ning võe funktsiooniks on tühjust peita, varjab takse ära fotoaparaat. Pöördumine abi automaatselt ka August Gailiti koos saamiseks miilitsasse jääb aga tulemus kõigega, mis on tema romaanis. teta. Tolle heatasemelise «kauni» tunnu Ajakirjanik alustab iseseisvalt juurd seks on külm ükskõiksus kõige vastu, lust. Peagi viivad niidid partei rajooni mis filmis toimub. See ükskõiksus küü komiteesse, ius näemegi sekretäri istu nib nii mõnigi kord julmuseni, nagu mas oma kabinetis, pea kohal Gorbat näiteks filmis «Reekviem», kus näitleja šovi pilt. Sekretär vaatab pilti otsekui te näod värvuvad asja eest, teist taga sõnatult küsides: «Millal sa kõik selle oranži- ja roheliselaiguliseks, ilma et neil järele jätad?» ning asetab jalad lauale, laikudel oleks kõige kaudsematki sidet et helistada rajooni miilitsaülemale. filmis toimuvaga. Ootan põnevusega, Aga pea kümblevad nad luksuslikus mida teeksid meie tuntud operaatorid, türkiissinises basseinis, kus miilits saab kui neil tuleks filmida midagi inim korralduse ajakirjanikust ükstapuha mis likku! hinnaga lahti saada. Aga «Naerata ometi»? Kena film. Rajoonis töötab teinegi ajakirjanik, Ent kõrvutage seda pretensioonitu doku keda Teimur tunneb kui ausat inimest. mentaalfilmiga «Järgmine loosimine» Ent too keeldub pealinna kolleegi abis või rabeda, üsnagi segase kompositsioo tamast. «Sina tuled ja lähed, mina jään. niga «Mitut värvi haldjatega» ja te ta- Nad on mu poja niigi vigaseks peksnud, jute ka «Naerata ometi» maailmas ehe 44 mulle aitab sellest.» Teimur pärib, et duse defitsiiti. Vaatamata kõigele, vaata- mata näitlejate silmapaistvalt heale «Saatuse pöördepunkt» oli festivali mängule ning eeskujulikule operaatori konkursiprogrammi enim vaidlusi põh tööle. Odavad, kiiruga ülesvõetud tõsi justanud film. Osa kriitikuid (ka alla elufilmid on kui lihvimata teemandikil- kirjutanu) leidis, et film väärinuks areo- lud, kallis mängufilm aga kui hoolega paagi (15-liikmeline kriitikute rühm) poleeritud võltsbriljant. Usun, et visuali- preemiat; osa, et filmi tinglik maailm seerimise stereotüübid tõkestavad prae on tühipaljas vormiga eputamine; osa, et gu meie mängufilmide arengut niisama kujundus on silma riivavalt maitsetu. tugevalt nagu muugi, mis näib algul Ometi on William Somerset Maughami olulisemana — dramaturgia, ettekujutus lühijutu «Kiri» motiividel loodud «Saa sellest, millest ja milleks mängufilme tuse pöördepunkt» tõeline autorifilm luua jm. keeruka, aega teravalt läbinägeva sõnu Tõepoolest, kui festivaliprogrammi miga. filme taas silme eest läbi lasen, pean «Kirja» süžee on lihtne ja samas tõdema, et kõik vana, normatiivne, mõistatuslik. Vangistatud keskklassi oli tõepoolest «kaunilt» filmitud, uus aga kas otsivalt rabedalt või välja kutsuvalt abitult. 4. Kui pühak on võidetud ... «Hind, mida Teimur maksab «Kura dis esiklaasil» juurdluse eest, on eba inimlik,» arutles Viktor Djomin festi valil. «Kui ühiskond on kaotamas oma viimaseidki õilishingi, siis on ta jõud nud kriisi.» Võime jätkata: kui pühak on võidetud ning pühaku abimehe, kangelase sünd võimatu, siis tuleb asemele lurjus. Ning Bakuu festivali filmide üheks uueks mo tiiviks oligi lurjuse, kurjategija ker kimine peategelaseks. Näiteks aserbaid- žaanlase Vagif Mustafajevi (Eldar Rja- zanovi õpilane) filmis «Lurjus» (1988) ning Kira Muratova «Saatuse pöörde punktis» (1987). daam Leslie Crosbie, kes on tulistanud Nõukogude filmikunstis pole enne kuus korda kedagi Geoffrey Hammon Thengiz Abuladze «Patukahetsust» mõõ dit, seletab advokaadile, et tegi seda detud aega negatiivse peategelase elu ja enesekaitseks. Mehe äraolekul olevat too tegudega. Ent kui «Patukahetsuse» ava teda ootamatult külastanud ning püüd ra üldistusega kangelane hõljub tumeda nud vägistada. Kuid advokaadi abiline, taevavõlvi kättesaamatuses, siis «Lurju hiinlane Ong Chi Seng — tegevus toimub ses» ja «Saatuse pöördepunktis» loovad Singapuris — teatab, et Hammondi aega just negatiivsed kangelased «meie hiinlannast armukesel on Leslie kiri, endi hulgast», avades elu uusi tahke milles daam teatab, et meest pole kodus ning probleeme. ning palub Hammondit tulla just nimelt «Lurjuse» peategelaseks on õilishing, mõrva eelõhtul tema poole. Annaks hiin kes otsustab filmi teises pooles hakata lanna kirja kohtuametnikele, muutuks lurjuseks. Korpulentse, tundliku, gro süüdistus vägistamises kahtlaseks ning teskse Mamuka Kikaleišvili kangelane naine võidaks süüdi mõista. Advokaadi on hädavares ja naerualune, kellest saab hiinlasest abiline küsib kirja eest 10 000 aga lurjusena üleöö tehase direktor, kõi dollarit, just niipalju, kui Mr Crosbie gi poolt lugupeetud riigivaras, vägistaja, maksta jaksab. Ning mees maksabki. reetur, energiline altkäemaksuvõtja ning Kuigi teab, et Hammond oli Leslie ar -andja. Film loob pildi eetika minetanud muke, ning aimab arvatavasti sedagi, mammonamaailmast, milles on üksnes miks naine, keda seltskonna lemmik võimalik negatiivne, purustuslike taga Hammond oli «vana ja paksu» hiinlanna järgedega tegu. vastu välja vahetanud, ta maha laskis, a Paljastav kiri on kõrvaldatud ning Leslie jooni, milles põimuvad maitse ja maitse mõistetakse õigeks. Mr Crosbie jätab tus, kord ja korratus, vorm ja vormitus, aga naise linna ning sõidab ise mootor näojoonte puhtus ja pilgu nõeljas tera rattaga maale. Ja ongi kõik. vus, kombekus ja kombetus. Tabama Mitmel kriitikul tekkis küsimus, miks tusele ei vastandu mitte bioloogiline Kira Muratova valis filmi aineks just kirg, vaid kiskjalik omandamisinstinkt, selle loo ja mida ta sellega öelda tahtis. veendumus üleolekus, kõikelubatuses ja Vastuse võime leida üksnes filmist — karistamatuses, mis viib kuriteoni. lühijutu kummalise süžee interpreteeri Oluliselt on muudetud kangelanna misest. kõnemaneeri. Novellis üllatab Leslie Leslies! saab filmis Maria, Hammon- advokaati väljamõeldud seletuse täpse, dist Aleksandr, Mr Crosbiest Filip, veatu kordamisega, filmis kuuleme mi Maughami-aegsest koloniaalsest Singa- dagi muud. Helitehniliselt suurepäraselt purist tinglik ajatu paik, kus põimuvad fikseeritud näitleja kõne on jälgisegavalt ida ja lääs, Euroopa ja Aasia kultuuride, sõnarohke, intonatsioonilt mahe, ent rahvaste, poliitiliste režiimide tunnus sisepingeid reetev. (Nagu kassi või tiigri märgid. Erinevalt jutustusest kandub pehme, kuid kiskjalik kõnnak.) Maria filmis tegevus vanglasse, kuhu tungi loob sõnadevoolus oma positiivse unelm- vad mälestused, kujutlused kodust ning kuju, millesse usub ise ja mida ta advo sellest, kuidas kõik tegelikult oli. Ka kaadile tahtekindlalt peale surub. Oh kangelanna on teistsugune kui jutustu ei, ta ei püüa advokaadi poolehoidu ses. W. S. Maugham vastandab kan võita, vaid tema tahet omandada, teda gelanna «well-bred» olemise, kasva allutada ning murda. (Juri Slõkovi advo tuse ja keskkonna kujundatud maski kaat on inimene, kes on harjunud kelle ning maski taha varjuva loomalikkuse, legi alluma.) Ta sunnib advokaati usku kire, bioloogilisuse, mis viib tapatööni. ma või tegema nägu, et too usub tema Kira Muratova loob teistsuguse kont sõnu. rasti. Kangelanna väljanägemine oman «Saatuse pöördepunkt». Režissöör Kira Murato dab äratuntavalt slaaviliku tabamatuse va; 1987. Natalja Leble Maria rollis. 16 Mariasse kontsentreerunud oman damise printsiibile vastandatakse filmis idamaa salapärane olemise põhimõte. Ent see pole hinduistlik medi tatiivne olemine, vaid allutatud, laosta- tud — nii materiaalselt kui vaimselt —, idamaa madal, unelähedane olemine, mis pöörab meie poole loomaliku, euroo paliku omandamist reflekteeriva palge. Novelli «Kiri» Ong Chi Sengi (Umirzak Smanov) šantaažiliin paisub filmis fan- tasmagooriliste episoodide ja piltide kas kaadiks pimedast, harimatust, kerjus- likult vaesest, ahnest, metsikust ida maast, millest kumavad läbi Julien Du- vivier' «Pepe le Moko» stilisatsiooni motiivid, maoistliku Hiina reministsents, «Saatuse pöördepunkt». usbeki savist stepiasulate pildid. Selle pöörase maailma vaesed pilusilmsed asu väärne. Mees ja armuke olid ta maha kad ootavad «oma aega» kannatlikult jätnud, poeg kavatses sama teha, kuna (olla ja oodata suutlikkusega), kuni uh häbenes ema, tema vaesust, kindlusetust, ked valged komistavad, et neil siis nahk rumalust, piiratust, maitsetust, muser üle kõrvade tõmmata. Need allutatud, datust, käitumise kohatust. laostatud võtsid kuidagi iseenesest ja Ent «Pikas hüvastijätus» näeb Kira märkamatult Marialt Aleksandri, võta Muratova oma kangelannas ebainimliku vad ka Filipi, ning lasevad tal minna, sootsiumi ohvrit ning annab talle an sest temalt pole enam midagi võtta. deks tema nõrkused. Maria puhul ta ei Filmis on veel üks detail, mida novel tee seda enam. Maria, «Hüvastijätu» lis pole. Maria majas elab kummaline kangelanna kaksikõde, pole kellegi oh kasvandik, värdjalik liliput, kes käib ver, vaid ebainimliku maailma looja, mälestuspiltides kodust Maria kannul, kurjuse kujundaja. Sõnadevoolu pageb meenutades «Solarise» ookeanisaadikut ta üksnes varjumiseks vastutuse — ühe või teise tegelase alateadvuses eest. Z. Sarko kangelase nõrkus muun sündinu materialisatsiooni. dub Marias võitmatuks tugevuseks. Nii Ning ümberringi laiuv Idamaa, kuhu lõhub film sakraalse müüdi Mariast kui valged on tunginud, mõjubki filmis ülinaiselikkuse kehastusest, ennast oh ookeanina, mis kõiges oma olemises verdavast emast. Elu andvast Mariast materialiseerib peremeeste teadvust, saab elu purustav, elu hävitav Maria. kajastades (justkui vastu peegeldades) Minu arvates oli Kira Muratova «Saa seda, mis on peremehele probleemiks. tuse pöördepunkt» festivali olulisem, Nii väljenduvad filmis värdja kujus suurima üldistustasemega film, millele kõik vastandamised — ida ja lääs, ma ei söandaks maitseküsitavusi ette Euroopa ja Aasia, allutajate ja allutatute heita. Sest kujutatud oli ju e 1 a m i s- maailmad, mille on laostanud Maria kõlbmatut, vastuoludest lõhutud, om andamiskir g. «viimse piirini» jõudnud maailma, mille «Pöördepunkti» sõnum avaneb eriti püt ei saa kuidagi olla harmooniline, põnevalt, kui võrdleme Natalja Leble silmale rõõmu ja rahustust pakkuv. Mariat Kira Muratova varasema filmi Ent kuidas selles laostunud maailmas «Pikk hüvastijätt» peategelasega. Kas edasi elada? pole nad kaksikõed? Zinaida Sarko kan 5. «Семьдесят лет мы боролись сами gelannat iseloomustas samuti pidurda с собой, пора нам возвращаться до matu, ülipeenelt antud sõnadevool, kuhu мой!» ta varjus üksilduse, tegelikkuse ja selle Nodar Managadze filmi «Hei, maest lahendamatute probleemide eest — sõ ro! » (1987) kangelane Artšil pole Gruu nadega loodud unelmkujutlusse iseen sia rahvuskinematograafia kontekstis dast ja oma olukorrast siin ilmas. Olu ülearu originaalne tegelane. 1960. aas kord oli aga mäletatavasti haletsus- tail lootusi andnud pianist on elule 47 alla jäänud ja teenib elatist klaverite takse Stalini-aegse Usbeki NSV KP KK häälestamisega. esimese sekretäri Usman Jussupovi elust Film pole sensatsiooniline. Peatege 1940. aastate biograafilise filmi parima lase karjääri luhtumise sotsiaalsed, aga tes traditsioonides. Raske oli uskuda ka psühholoogilised tagamaad jäid ava oma silmi, ent ekraanil vohas «Berliini mata, film mõjus grusiinlastele omase langemise» ja «Vande» laadis värvikir- huumoriga vürtsitatud rännuloo visan gas rekonstruktsioon. Selles lihtsameel dina. Tähelepanu väärib aga peaosalise suses oli kohati koguni midagi liiguta valik. Thengiz Amiridze on välimuselt, vat. Filmi stsenarist, «Aserbaidžanfil kasvult, kujult, olekult justkui muster- mi» direktor Ramiz Fatalijev, kes arva kangelane. Vaata et Paul Newman, va tavasti seljataski diplomi nimel suure hest veelgi mehisem. Üksnes silmad, pilk žürii terves koosseisus, püüdis selgeks on teine. Selles loeme millelegi vastu teha, et Usbekimaal on suur julgustükk võetamatule allajäämise harju kujutada filmis omakasupüüd must. matut, altkäemaksu mitte võtvat või T. Amiridze mängib 1960. aastate mumeest, kuna see torkavat valusalt nii kustunud, karjääriga ammuilma mõndagi. lõpparve teinud inimest. Lõpparve on Mis parata, filmi loov mõttekultuur tehtud, ent kangelane elab edasi. Ambit pole oma teha! sioonideta, väljavaadeteta. Ometi on elu Mis Jussupovitega tegelikult toimus, võitlusest loobumises oodatust vähem seda pole filmides peale «Patukahetsuse» kibedust. Pole ka kaotusega bravuurit- veel suudetud kujutada. Ikka on veel semist. Kangelase reaktsioonid ümbru tabusid, mida ei julgeta murda, kui sele on elutargad ja loomulikud. Artšil gi «tohib» ja peab. Meie ees kõrguks pole pühak, aga ka mitte lurjus. Ta on justkui nähtamatu sein, mille taha ei lihtsalt inimene, kes püüab jääda nii söanda piiludagi. Ometi loob tolle seina palju kui võimalik iseendaks. Kas olemasolu tasakaalutusetunde, mida ta karjäärist, kõigest, mida oleme harjunud jume iga kord «eilsete» filmidega kokku hindama, loobumine on iseendaks jäämi puutudes. Nagu näiteks Vytautas Zala- se eest liialt suur või liialt väike hind? keviciuse filmiga «Pühapäev põrgus» Tunnistan, et aja möödudes näib see (1987). tagasihoidlik, vaikne, efektideta, festiva li tuhinas teiste varju jäänud visand jär Zürii määras aga filmi loojale festi jest olulisemana ning tähenduslikumana. vali teise režiipreemia. Film meenus taas, kui kuulsin Kesk- «Pühapäevas» on närvekõditava seik televisiooni nädalalõpu saates «Vzgljad» lusfilmi loomise ajendiks koonduslaagri stagnatsiooniaastail poeetilisi tekste esi te õud ja traagika. Vene ohvitser ja leedu tanud ansambli «Akvarium» esilaulja kooliõpetaja põgenevad surmalaagrist ja poeedi Boris Grebenštšikovi laulu ning satuvad saksa ohvitseride sanatoo sõnu: «Семьдесят лет мы боролись riumi supelranda. Põgenikud hangivad сами с собой, пора нам возвращаться sealt mundrid, söögi, auto ning jõua домой!» vad õnnelikult partisanide juurde. Eks ikka koju, sõna otseses ja üle Mõistagi on film kaunilt üles võetud, kantud tähenduses. Koju iseenda juurde. hästi kujundatud ning maha mängitud Üsna idamaalikul kombel: kui tahad ja närvikõdi oi kui palju! ilma parandada, täiusta ennast. Kui me Säärane seiklemine filmilindil — olgu seda vaid suudaksime! see siis hästi või halvasti lavastatud — mõjub praegu kummaliselt ja ärritavalt. 6. Sein Arvatavasti ikka tollesama seina olemas Kahe festivalifilmi puhul ilmnes olu tõttu. Südametunnistuse vaikne hääl žüriide hinnangute skandaalne lahkne nõuab, et see sein kord murtaks. Ning vus. koonduslaagrite nägemine meenutab Suur žürii andis usbeki filmile «Elu meile iga kord, et me pole seda ikka veel mõte» (režissöör Damir Salimov, 1987) teinud. diplomi tähtsa ühiskondliku teema käsit Meie filmides «arreteeritakse» stali lemise eest. Kriitikute žürii hinnanguks nistlike repressioonide ohvreid juba 48 oli aga eelviimane koht. Filmis pajata pikemat aega. Algul vihjati sellele läbi lillede. Nüüd on vihjamine muutunud «Vaatleja». Režissöör Arvo Iho: 1987. konkreetsemaks. Ent ohvrid kaovad liht salt ekraanilt kuskile. Mõned neist naa kindla keskmisena. Kui mitte just homse, sevad kuskilt. Meile teatatakse, et siis ka mitte eilse taiesena. Sest filmis nad tulevad kinnipidamiskohtadest. Ent püstitatud probleemid olid piisavalt tera mis seal kuskil nendega juhtus, mida vad, uudsed ning vormitaotlused küllalt nad läbi elasid, milliseid kannatusi neile põnevad. Film jäi siiski keskpäraseks osaks sai, missugustes seostes on tolle mehe-naise dueti viisistamise ebamäära seina tagune tundmatu maailm täna- suse, ligikaudsuse ja nõrkuse tõttu. s e päevaga, kuidas on need põimunud Püüame loetleda duetti kätketud vas meie kõigi saatusesse, seda ei tea me tandamisi: mees-naine, intellekt ja välja ikka veel. Ning me kardame lõpuni min elamise instinkt (survival), eestlane-ve- na, sest lõppkokkuvõttes lasub süü nelane, vaim ja võim, erinevate elulaa meil kõigil. Ka kõige julgematel dide kokkupõrge. Mulle näib, et need ja edumeelsematel meie hulgast. Mee julged vastandused ei realiseeru vähe nutagem «Nürnbergi protsessi» mõnin masti kahel põhjusel: tegevuspaiga ja gaid episoode! identifitseerimistasandi vale ning eba määrase valiku tõttu. 7. «Vaatleja» festivalil Tegevus toimub Vene NFSV-s, kus Kriitikute žürii edetabeli kaheksa õigus jääb sellele, kes seal elab. Ja teistkümne filmi hulgas jäi «Vaatleja» nii madaldubki rahvuskultuuride üle 11. kohale. Film mõjus sümpaatsena, mõtisklemine elulaadide võrdlemiseks. 49 Teiste õpetamise nõrkus, mille poolest koha leidmine probleem, mida ei suuda paistavad teatavasti silma venelased, vältida ükski stuudio, olgu «Mosfilm» kandub vale tegevuspaiga valiku tõttu või «Tallinnfilm», ega ükski autor. eestlasele. Mida teha? Ja nüüd astub jõusse valesti valitud Arvan, kuni meil pole panna 40 miljo identifitseerimistasand. Üliõpilane, ha nit dollarit filmi alla, tuleb kasutada ritlase poeg, võrdleb oma ettekujutust raha asemel teist väge, mis ei maksa mi «kuidas elada», «kuidas kujundada elu dagi ja on alati hinnas. Nimelt motte keskkonda» madalama vaimsusega naise ja tundeväge, kindlalt teades, et see on ettekujutusega samadest asjadest. Armu peaaegu ainus kapital, ainus võimalus lugu võrdsustab kõrgema madalamaga. luua meile enestele ja teistele vajalikke Ja nii on ette teada, et võim võidab filme. vaimu, naine mehe, venelased eestlasi, eluinstinkt intellekti, ning midagi ena mat pole võimalik filmi antud skeemist XXI ÜLELIIDULISE FILMIFESTIVALI tuletada. AUHINNAD Ent võim võidab vaimu, instinkt Peaauhind: «Lugu Asja Kljatšinast, kes küll armastas, aga mehele ei läinud» (Andrei intellekti, üks rahvas teise üksnes Mihhalkov-Kontšalovski, «Mosfilm», 1967). teatud tasandil. (Sõja kaotanud Saksa maa ja Jaapan on täna näiteks rikkamad Täispikad mängufilmid sõja võitnud maadest jne.) Kui samas Auhind: «Kurat esiklaasil» (Oktai Mir-Kasi- tumine saab teoks kõrgemal tasan mov, «Aserbaidžanfilm»). dil, on tulem teine. Võim ei võida vaimu; Auhind: «1953. aasta külm suvi» (Aleksandr Proškin, «Mosfilm»). mees, naine ja rahvad ei tapa üksteist. Auhind: «Hei, maestro!» (Nodar Managadze, Ent see ei tähenda, et käes on paradiis. «Gruziafilm»). Hoopiski mitte. Avanevad uued, senis Zürii eriauhind: «Kangelase peegel» (Vla test keerukamad probleemid. Nüüd on dimir Hotinenko, Sverdlovski stuudio). Zürii auhind: režissöör Kira Muratovale filmi eluinstinkt intellekti võimuses, sest vii «Saatuse pöördepunkt» (Odessa stuudio) eest. mase suutlikkusest oleneb, kas jääme ellu Zürii auhind: režissöör Vytautas Zalake- — juhul, kui intellekti juhib õiges suu viciusele filmi «Pühapäev põrgus» (Leedu nas kõlbeline energia. stuudio) eest. Mõistagi ei saa elu üle arutlemise Lühimängufilmid tasandit määratleda keegi muu kui au Auhind: «Sõitsid kaks mootorrattal» (S. Ap- tor isiklikult. rõmov, «Kazahfilm»). «Vaatleja» kaunid, karged looduspil Auhind: «Must auk» (A. Mateško, A. Dov- did ei seostu piisavalt süžeega, ega saagi ženko nim stuudio). seostuda, sest konflikti tegelikuks pärus maaks pole mitte inimtühi saar, vaid pil Multifilmid geni üleasustatud Eestimaa. Üksikud Esimene auhind: «Sõda» (Riho Unt ja Hardi Volmer) ja «Eine murul» (Priit Pärn). professionaalselt lahendatud komponen Auhind: «Martõnko» (Eduard Nazarov, «So- did, nagu helikirjutus, mürade kaasami juzmultfilm»). ne tegevusse, isegi terved episoodid ei kujune ühtseks tervikuks. Ka komposit- Auhind parima näitlejatöö eest: Sergei Sakurov filmis «Sõber» («Mosfilm»). sioonitühemikud kõnelevad mõtte vähe Diplom: filmile «Elu mõte» (Damir Sali- sest rakendatusest. mov, «Uzbekfilm») tähtsa ühiskondliku teema «Vaatleja» loojatel poleks pruukinud käsitluse eest. probleemi eest üksikule saarele pageda. Diplom: operaator Juri Jelhovile kõrge pildi kultuuri eest filmis «Renegaat» («Belarus- Otsingute teelt kõrvale astumist tõen film»). davad nii tegevuspaiga valik, koos põge Diplom: Ivan Mikolaitšukile (postuumselt) nemist õigustavate ohtude ja karidega, tähelepanuväärse panuse eest nõukogude fil kui ka eestlaste-venelaste suhteid mõõtva mikunstis. Diplom: Anatoli Papanovile (postuumselt) tä Oidipuse motiivistiku filmi toomine. helepanuväärse panuse eest nõukogude filmi Liialt kauge ja ilus mõõdupuu! kunstis. Ees on uued üleliidulised ja rahvus vahelised festivalid ning konkurents tõotab üksnes tugevneda. Muutuvas so filmikunstis on nii enese kui ka oma Kas kordub «Karikakramäng»? KERDI KUUSIK maha unustada. Lisaks kõigele on linnas väga «VERNANDA». Stsenarist Arvo Valton, režissõõr imelikud inimesed, kes jälgivad võõrast huviga, Roman Baskin, operaator Arvo Iho, kunstnik Hardi kuid enda ellu sekkuda ei lase. Volmer, helilooja Erkki-Sven Tüür, helioperaator Pikapeale jõuab Mees šokiseisundini, põrku Silvi Pruul, monteerija Eevi Säde. Osades: Sulev Luik, Jüri Järvet, Ilmar Tammur, Kaljo Kiisk, Vello des igal sammul vastu tugevat ja kindlat müüri, Janson, Heino Тогда, Gunnar Kilgas, Aleksander mis meenutab kangesti meie igapäevast elu. Eelmaa, Viire Valdma jt. Värviline, 3 osa (794,9 m). Taustaks pole asjata valitud 1950. aastad; me «Mosfilmi» Eksperimentaalne Noorte Loominguline tajume aja seiskumist, ent samad raskused võivad Ühendus «Tallinnfilmi» osavõtul, 1988. meie ette kerkida ka täna või siis homme. Üllatab Sulev Luik, kes mängib Mehe oma «NOID». Stsenarist Mati Unt, režissõõr Elo Tust, pärase rolli väga pehmetes ning siirastes too operaator Nikolai Sarubin, kunstnik Priit Vaher, nides, samas õhkub femast tugevust, otsustavust heliloojad Urmas Lattikas ja Andres Valkonen, ja jõudu lõpuni mitte alla anda. Paraku on ta helioperaator Henn Eller, monteerija Sirje Haagel. selleks siiski sunnitud, sest mõttetu on peaga Osades: Olle Kaljuste, Sulev Luik, Mai Mering, vastu seina joosta. Enn Kraam, Rein Aren, Ott Mägar, Salme Poopuu, Meeldivalt väljapeetud on teistegi näitlejate Eili Sild, Heino Тогда, Merle Jääger jt. Värviline, 3 osa (744,4 m). «Tallinnfilm», 1988. mäng. Võtame kas või turu episoodi. Spekulanti ja möödakäijaid ei huvita niivõrd pomm ise, kuivõrd just selle madal hind. Komisjonikaup- «RINGHOOV». Arvo Valtoni novelli «Mustamäe ar luse müüja teadvusse ei jõua aga üldse see, mastus» ainetel, režissõõr Tõnu Virve, operaator mida talle pakutakse, liiga palju on tal tegemist Mait Mäekivi, kunstnik Urmas Mikk, helilooja Alo Mattiisen, helioperaator Olga Alp, monteerija Marju iseenda isikuga. Leivapoe kaupmees teeskleb Juhkum. Osades Kaie Mihkelson (Naine) ja Evald meelega mõistmatust, toonitades niiviisi, et Mees Hermaküla (Mees). Värviline, 3 osa (809,9 m). ei kuulu sellesse linna, kojamehe ainus ees «Tallinnfilm», 1987. märk on aga tülitajast võimalikult kiiresti lahti saada. Samas püüab karkudega mees loosse veelgi salapärasust juurde tuua. Algul tundub «Tallinnfilmi» pikki aastaid kimbutanud män- kõik toimuv Meest lihtsalt üllatavat, aga aja gufilmirežissööride põud hakkab pikapeale pikku harjub ta nende veidrustega. Harjub, järele andma: ÜRKI-t on lõpetamas Jaan Kol- kuid ei võta omaks. Midagi jääb temasse endi berg ja õppimas on amatööride hulgas tuntud selt kripeldama. Lauri Aaspõllu. Kuid järelkasvu loomiseks on Näitlejad on väga hästi tabanud režissööri ka teine võimalus — lasta noortel soovijatel taotlusi — ühelt poolt õhkub neist sügavat proovida mõne lühifilmiga. Kaua aega oli sellega ükskõiksust, oma asjadega seotust ja varjamatut suuri raskusi. Kui aga meenutada küllaltki põlgust Mehe suhtes, teisest küljest aga uudis õnnestunud kassetti «Karikakramäng» (1978), ei himu võõra käitumise vastu. peaks see sugugi halb variant olema. Nüüd Filmis on veel üks nimetu ja kehatu tege ongi lastud perspektiivikamatel noortel auto lane — Vernanda linn oma puhtuses, steriil ritel katsetada: 1987. aastal sai «Tallinnfilmi» suses ning vaikivas olekus. See väljendab filmi kunstnikuna tuntud Tõnu Virve teha oma üht põhiideed: välise korralikkuse taga võib debüütfilmi «Ringhoov», läinud aastal valmisid peituda ilmatu korralagedus ning tohutu sisu Roman Baskini «Vernanda» ja Elo Tusti «Nõid». ja vormi dissonants. Ja see, kes püüab selles «Vernandas» ja «Ringhoovis» on debütante segaduses leida õiget teed, jääbki turnima kuris enamgi — esimeses näitab end mängufilmi tiku servale. kunstnikuna Hardi Volmer ja teises on kaamera Ülesehituselt on film küllalt dünaamiline. taga Mait Mäekivi. Mõningal määral võib täheldada aga stiililist «Vernanda» on lugu võõrasse linna sattunud ebajärjekindlust. Üldistest taotlustest langeb mehest, kes elab läbi mitmeid ebatavalisi ja välja episood linnapea kabinetis, kus tegevus esmapilgul koomilisi situatsioone. Talle müüakse on viidud mõttetu palaganini lausa absurdses leib (pomm), millest ta enam kuidagi lahti ei keskkonnas. Kabinet ei sobi sugugi kokku fil saa. Mees püüab seda poodi tagasi viia, turul mi üldise lahendusega, linnapea ise meenutab müüa, komisjonikauplusesse anda või lihtsalt aga pigem kojanarri kui ülemust. 51 Elo Tust on lõpetanud ORKI režissöörina, töötanud aastaid «Tallinnfilmi» kroonikaosakon- nas, teinud mitu dokumentaalfilmi, aga ka lühi mängufilmi «Külaline» (1979). Tema nüüdne lühifilm «Nõid» peaks kuju tama ühe naise raskusi elu kriisisituatsioonist läbimurdmisel. Kahjuks ei loe seda filmist välja. Isegi mitmekordsel vaatamisel jääb sõnum aru saamatuks. Tundub, nagu oleks autor väga ran gelt kinni pidanud esialgsest stsenaariumist, episoodid oleksid justkui filmitud punktist punktini, mõtlemata sellele, kuidas film tegelikult valmis kujul välja näeb. On tunda stsenarist Mati Undi mõtteid ja stiili, kuid kahjuks on need jäänud ilma režissööri hinnanguta. Män gufilmi puhul pole režissöör pelgalt esitatava «Vernanda». Režissöör Roman Baskin; 1988. Sulev või ettemängitava fikseerija, vaid sellele oma Luik oeaosa/isena. poolse sisu ja mõtte andja, erinevate episoo dide üheks tervikuks vormija. Vaatajal peab olema mingi pidepunkt, millega haakuda, et siis edasi minna. Peategelane (Olle Kaljuste) püüab oma män guga filmi pisutki elustada, kuid igapäevased ja elulised situatsioonid on filmis saanud paraku kunstliku lahenduse või jäänud hoopis lahenda mata. Vaatame algusepisoodi, kus kiirabiarst saab valeväljakutse. Dialoog oletatava haige ja arsti vahel on venitatud ning justkui sunnitud. Ja igal juhul täiesti ebaloogiline. Film on üle ujutatud rohkete detailidega, millest pooled on hoopis ülearused. Kindlasti oleks täispika filmi puhul mitmekordne loodus- «Vernanda». Sulev Luik. motiivide kasutamine olnud õigustatud, kuid selles filmis jääb nende otstarve arusaama tuks. Tulemust oleks ilmselt saanud paran dada montaaži ajal, kuid siingi on millegi pärast poolel teel peatuma jäädud. Kohati on filmis tunda episoodide veenvat ja usutavat haakumist, ent samas muutub tegevus laialival guvaks ning tükeldatuks. Selle võiks ju ka osali selt andestada, kuid filmi suurimaks puuduseks on taotluse ebamäärasus, õigemini probleemi puudumine. Kes on see nõid? Kas seesama tehnikaimesid osavalt käsitsev vana daam pisi asju täistuubitud korteris? Või siis Naine, kelle läbitungimatute silmade ja salapäraselt ebameel diva näoilme taga on tegelikult hoopis jõuetus peidus? Naise pilk libiseb üle riiulitele laotud «Vernanda». Ftlmi lõpukaadreid. pealuude rivi nn nõia korteris. Palju ei puudu, et ta oleks sealt ühe pihku võtnud ja õhanud «Poor Yorikl». Ja see õhkamine oleks ta sise Operaator Arvo Iho on kasutanud filmis tunnet vahest kõige paremini väljendanud. igati oma professionaalseid oskusi, kuid tun Sest süvenemisel selgub, et Naisel polegi põh dub, et vahel on nendega pisut liialdatud. Pilt just oma elu üle kurta — väliselt on kõik kõige hakkab end kohati vaatajale ülemäära peale paremas korras. Omaenda tujukusest peaks aga suruma. igaüks ilma kõrvalise abi ning vahelesegamiseta Oks meie kriitik on filmi lahterdanud stali jagu saama. Jääb justkui tühjast tüli tekitamise nistlikuks eksistentsialismiks. Tundub siiski, et te mulje. Ilmselt on filmi põhiautorid — režis gu on ennem sotsialistliku realismi ühe omapä söör, operaator ja kunstnik — nagu luik, haug rase ja tänapäevase variandiga. Kahtlemata on ja vähk ühist vankrit eri suundadesse vedanud. aga «Vernanoa» puhul tegemist õnnestunud de büüdiga, millele igal juhul peaks järgnema Mis Tõnu Virve on töötanud stuudios «Tallinn- si pikk film. film» juba pikemat aega ning filmitegemisega •Tf • E «Nõid». Reiissöör Elo Tust: 1988. «Ringhoov». Režissoör Tõnu Virve; 1987. Olle Kaljuste ja Merle Jääger. «Nõid». Mai Mering nõia 'ouis «Ringhoov». Rühm arhitekte projekteerimisbüroos. hästi kursis. Kindlustunnet õhkub ka tema filmist «Ringhoov». Oskuslik on samuti operaator Mait Mäekivi töö, kuigi see on temale esimene iseseisev film, millega ta kaitses ÜRKI-s oma diplomit. 1988. aastal valmis tal aga operaator-lavastajana juba täispikk film. «Ringhoov» on üles ehitatud kaadrite loogi lisele ja põhjendatud vaheldumisele. Filmi tege lased, Mees ja Naine, elavad justkui Diogenese põhimõttel: tähtsad oleme me«e ise, mitte asjad meie ümber. Taotlused tingivad valdavalt suurte ja keskplaanide kasutamist, mis kontsentreerib : JUGOSLAAVIA pe üksteisest selgelt lahus hoida, markeeri des neid füüsise ja žestikeelega. Noor näit Belgradi Draamateatrit tuntakse hästi ka leja saavutab suurima mõjujõu just eaka Pee väljaspool Balkanit. Oma osa selles on tra rina ja lavastuse krooniks kujuneb igasugu ditsioonilisel BITEF-i festivalil ja pikkadel sest sentimentaalsusest vaba surmastseen. gastrollidel, mis on teatri viinud mitmele Paraku läheb kaduma Ibseni dialektikas si mandrile. Viimasel Euroopa-turneel näidati salduv Peer Gynti negatiivne poolus. Peer kahte lavastust. Serbia dramaturgi Ljubomir püüdleb küll kõrgeima poole, kuid minetab Simovici (sünd 1935) «Sopalovici rändtrupp» seejuures oma inimlikkuse. Lavastajanägemu viib vaataja aastasse 1941. Sakslaste poolt sega kooskõlas on Solveig (S. Bog da no vie), okupeeritud provintsilinna saabub rändtea ultramoodne naine sügava dekolteega klei ter. Puhta kunsti tegemisest ei tule komö- dis, kes igavesti hõõguva armutule paistel diantidel midagi välja: nad satuvad kahe järjest nooremaks muutub. Peeri ema (eriti tule vahele — ühelt poolt sakslased ja teiselt esimestes vaatustes) oleks vanuse poolest poolt ülestõusu plaanitsevad linnaelanikud —, talle samuti pruudiks kõlvanud, kuid siingi nii et erapooletuks jääda ei ole enam võima oskasid kriitikud näha taotluslikkust. Bel lik. Noore Sofija peksavad kohalikud vaese gradi teatri naisnäitlejate taset pidasid nad omaks, sest ta astub suhetesse kurja kuul tervikuna meeste omast kõrgemaks. Askeet suse omandanud timukate käsilasega. Filipi likule lavakeelele sekundeerib spartalik lakoo lasevad aga fašistid maha, kuna ühe tapetud niline kujundus, rekvisiitide osa on viidud sõduri laiba juures loeb ta pahaaimamatult miinimumini. Koik komponendid on tasakaa Orestese monoloogi, mis kõlab kui süü üles lus, aidates kaasa lavastusterviku sünnile. tunnistus. Rändtrupi esinemine keelatakse ja neid sunnitakse lahkuma, kuid päris mõjuta nende visiit siiski ei jää. Atentaadis kahtlus tatav vastupanuvõitleja lastakse vabaks, pi dades ekslikult süüdlaseks Filippi; Sofijaga kohtunud serblasest äraandja mõistab oma moraalset krahhi ja võtab endalt elu. Auto- ritekst on poeetilis-dramaatiline, balansseeri des allegooria ja reaalsuse piiril. Lavastaja Bejan Mijac on rõhutanud konkreetset olus tikku, isegi naturalistlikke detaile, mistõttu näidendi lüüriline paatos jäi osaliselt välja toomata. Peategelaste komplitseeritud hinge elu ja täpse dialoogirežii taustal jäid mõned kõrvaltegelased pealiskaudseks ja detailivae- seks. Lavastuslikult märksa kindlakäelisemalt ja originaalsemalt on teostatud Ibseni «Peer Gynt». Belgradis tõi selle külalisena välja Paolo Magelli, tõlgendades klassikateost pi gem mõistujutuna kui rahvuslike sugemetega isikudraamana. Nii kärpis ta tekstist kõik üleloomuliku (nagu trollidemaailm), kahandas oluliselt stseene, kus osalejate arv küündis üle paari-kolme. Peeri elukatsumused esimeses neljas vaatuses on surutud 100 minuti raami desse, tegevuse käigu motiveerimisest on prak tiliselt loobutud. Algsest mammuttekstist on ära kasutatud umbes kolmandik. Magelli jaoks on peatähtis nimitegelase elu mõtte otsingud ja nii pühendab ta viimasele vaa tusele terve tunni lavaaega. Fookusesse on tõstetud stseenid Nööbivalajaga. Tegijad ei mõista Peer Gynti hukka, vaid püüavad tema vastu äratada kaastunnet. Nende kangelane ei ole sugugi suur patustaja, kui ta maailma reisil utoopilist ilu ja absoluuditunnetust ot sib. Jõuline ja temperamentne peaosatäitja Branislav Lecic üritab oma kangelase eluetap- 55 Teatriankeet 1987/88 Avaldame vastused meie traditsioonilisele teatrihooaja ankeedile. Tavakohaselt palusime hinnanguid möödunud hooaja uuslavastustele. Muutsime seekord pisut küsimuste sõnastust, mis ei kohusta enam välja selgitama parimatest parimat, peaks aga võimaldama vastata ka sellisel juhul, kui konkreetse hooaja vaatajakogemus kipub mingil põhjusel napiks jääma. Ehk on hetkel olulisemgi rääkida üldisematest tendentsidest ja valupunktidest ning genereerida uusi ideid, kui jääda üksikuid tippe välja sõeluma. Loomulikult ei tähenda see, et pidanuks loobuma olulisemate lavastaja-, näitleja-, kunstnikutööde jms esiletõstmisest (nagu varemgi), sest jooksvate arvustuste vähesuse korral on see arvestatav tagasiside praktikutelegi. Ja veel: palusime seekord määratleda, kellena, millises rollis igaüks küsimustele vastas (kriitik, teatriteadlane, kirjandusala juhataja jne), loodetavasti on selline enesemääratlus huvipakkuv kogu teatriüldsusele, ka vaatajatele. 1. Teie hinnang ja kommentaar eesti teatrile mängitava dramaturgia seisu kohast? Millised maailmadramaturgia teosed peaksid kindlasti olema esin datud meie teatrite repertuaaris? 2. Millises suunas peaks liikuma eesti teater olukorras, kus ta on vabanenud probleemiruupori rollist ja sotsiaalse teraapiaga tegelevad ka teised kanalid? Missugune lavastus vastas kõige enam neile nõuetele, mida Teie seaksite praegu teatri ette? Või on see mitmest lavastusest koosnev mudel? 3. Missugune muusikaline kujundus ja kunstnikutöö toetavad Teie arvates kõige rohkem lavastuste üldist esteetikat? Milliseid probleeme näete selles valdkonnas? 4. Millise hinnangu annate eesti näitlejate tänasele tasemele? Palun kommen teerige eraldi mees- ja naisnäitlejate olukorda. 5. Missugust lavastust ei pruugiks järgmisel hooajal enam mängida? Miks? 6. Millised on kõige murettekitavamad tendentsid eesti teatris? Millised teevad rõõmu? 7. Missugused hooaja olulisemad uuslavastused (info põhjal) on Teie vastustes nii või teisiti esile tõstmata sel põhjusel, et Te pole neid ise veel jõudnud vaadata? (Mööndus on vajalik kõikide vastuste põhjal summa summarum objektiivsema üldpildi saamiseks, mitte aga vastaja prestiiži kahjustami seks, nagu on mõnikord arvanud need kolleegid, kes nägemata jäänud lavastusi on kippunud maha salgama.) ÜLEV AALOE (kirjandusala «Aruanne» on omas laadis mõ teatrite repertuaaris, on väga juhataja ja teatrivaataja): juv ja väljapeetud. Kommertsis palju, mida võtta, sõltub vaid teatreid süüdistada ei saa, küll teatrist endast, trupi jõust ja la aga püütakse rõhuda väheste vastajast. Pilli ei või lõhki Hindan vaid draamalavastusi, tegelastega Lääne näidendeile, ajada, kuid haare ei tohiks meie repertuaari üldpilti vaadates lootuses, et võõramaine nimi teatrist siiski kaduda. lööb minus muidugi välja kirjan ikka publikut toob. Valitud on 2. Ka valged laigud ja seni dusala juhataja, muudes hin kõlavad nimed (Pinter, Russell, puudutamatud teemad väärivad nangutes püüan olla teatrivaa Shepard, Bernhard, Murrell, Fu- teatrilava, mida kunstiküpse taja seisukohal. gard, Genet jt), kuid paljudel malt on need teostatud, seda 1. Teatrite õigus ise oma re juhtudel jääb tegijapoolselt eba parem. Oma koht on «agit- pertuaari määrata on reper- selgeks, mida ühe või teise teo kalgi», kuid see ei tohi kuju tuaaripildis kaasa toonud suuri sega meie publikule on tahetud neda valitsevaks. Teater peab muudatusi. Kadunud on nõu öelda. Näitlejaile leidub neis mõtisklema, mis meie ümber kogude kaasaegne dramaturgia huvitavaid rolle (ehkki tihti üle toimub, miks see nii toimub, (erandiks vaid Vene teater ja jõu käivaid). See kõik võiks olla, tegema seda läbi inimese. Heaks «Ugala» keldrisaalis etenduv kui nende kõrval oleks mahuka abimeheks on siin klassika. «Punanurk»), eesti tänapäeva maid teoseid, totaalse teatri E. Baskini «Revidendil» on küll näidend on raudselt uutmis- taotlust, klassikat. Riskile ei puudusi (lahendamata stseene, lainel (Kruusvall, Saluri, Saar— taheta minna, vaid «Ugala» skemaatilisi kõrvalosasid), ent Kiivet—B. Viiding, Saaber, Kor- afišil leiame mitu klassika pean seda siiski hooaja pari žets, Karusoo — kõik need teo lavastust (Shaw, Rolland, üli maks lavastuseks, vähemasti sed oleksid varasematel aegadel õpilaste Tšehhov ja Shakes TMK küsimuses antud para kaasa toonud paksu pahandust). peare), lisaks veel «Vanalinna meetritele vastates. Poliitikat tehakse rohkem kui Stuudio» Gogol ja pärnakate 3. Üha enam häirib mind meie kunsti, näidendina on kaalukaim Tolstoi. Neid maailmadramatur lavakujunduste vaesus, sõna 56 Saluri «Minek», ka Karusoo gia teoseid, mis võiks olla meie kõige otsesemas mõttes. Kunst- nikel ju mõte liigub, aga... 6. Head teatrit on vähe. Po Naisnäitlejatest pakkusid suu Kui mõtlen tänavu nähtud tentsiaali on tunda, aga see ei rimat rõõmu K. Kreismann («Ri ungari, rootsi, norra, ka soome realiseeru. Arvestatavaid lavas ta»), A. Lamp («Toatüdru lavakujundustele, siis tunduvad tajaid jätkub meil ainult kahe kud»), L. Tedre, S. Üksküla ja käärid väga suured. Üheks stiili käe sõrmede jaoks, aga hooajal T. Kriisa («Ja pimeduses pais puhtamaks kujunduseks pean tegi draamalavastusi 39 ini tab valgus»)*, H. Varem («Päike L. Blumenfeldi«Vaheliku vapus mest! Oli debütante, kellele ja mina»)*, L. Säälik («Side»), tuste» kujundust Pärnu teatris, peabki proovimisvõimalust and K. Raid («Punanurk»). V. Otsu leidlik oli J. Tjunini lahendus ma, aga oli tunda ka suhtu se esinemist «Mälus» pole kah «Revidendile» «Vanalinna» loo mist — ah, võta tee ära! Oma juks veel näinud. Episoodidest tusetul laval. Muusikalistest ku teatris ei teinud ükski lavastaja jäid meelde A. Lutsepp «Vai jundustest tõstaksin esile TRA peale A.-E. Kerge üle kahe la kuse vallamajas», T. Taimla Draamateatri «Mineku» kujun vastuse, vaid üks lavastus oli «Sides». dust. hooajal Hermakülalt, Karusoolt Muret teeb see, et teater hakkab 4. Eestis on piisavalt häid näit ja Petersonilt. Ma ei taha sellega ühiskonnaelu fookusest kaduma, lejaid. Ja piisavalt on ka dile öelda, et lavastaja peaks pide repertuaar paistab kujunevat tantismi. Enamik «headest» on valt «tulistama», teater on niigi üsna juhuslikult. Laienenud vä pidevas töös, «vähem head» juba liiga palju «tootmisette- lisvahetuse võimalusi arvesta mängivad hooajast hooaega sta- võte». Aga neid «laadimise» des on vähe tolles heas mõttes tiste või teatud karaktereid. tulemusi tahaks ju ka kunagi kommertsartikleid, st lavastusi, Ega saagi areneda. Tugevamad näha saada. Heameelt valmistas mis pakuksid suuremat huvi trupid on Noorsooteatril ja Tal see, et jälle oli üks lend noori, ka võõramaisele vaatajale. linna Draamateatril, mis või kes tegi rõõmu. Elame veel! Olulisematest uuslavastustest maldab neil endale lubada sedagi 7. Lisaks eelmainituile pean on nägemata Ü. Vilimaa «Mälu», luksust, et «headel» on vähe tunnistama, et pole näinud ühte I. Normeti «Moliere», L. Peter tööd. Kordaminekuid on mees gi Vene Draamateatri, Nuku soni «Päral», A. Nikolajevi näitlejatel ka tänavu rohkem kui teatri ja «Vanemuise» stuudio «Enesetapja», H. Cerovski naistel, ju ennekõike sellepä etendust, nägemata on ka «Ko- «Aken», J. Toominga «Kolmas rast, et dramaturgid on enam duvõõrad» Rakveres, «Duett vaatus», N. Petrova «Hüvasti, jaolt mehed, meestel on lavas ühele» TRA Draamateatris ja Juudas» ja rühmatöö «Duett tustes kandvamad osad ja nad üliõpilaste «Kolm õde». ühele». on pidevamalt töös ning vormis. Kui vahel mõnele naisnäitlejale kukubki suurem tükk, siis ei olda * Osa kolleege on seda lavastust selleks valmis või tekib tahtmi (teost, osatäitmist jne) maininud sest väga hästi teha mingi JAAK ALLIK oma mulluses ankeedivastuses kramp. Kahjuks pole ma vas (teatrikülastaja): (vt TMK 1987, nr 12.) tamise ajaks veel näinud Velda Kuna ankeedi uus sõnastus ei Otsust tema praeguses suur kutsu vastama või eeldab vähe rollis («Mälu») ning hea nais malt akadeemilisi teadmisi ja hingede tundja Mati Undi la MARIS BALBAT monograafilist mahtu, vastan vastatud «Toatüdrukuid», ehk (kultuuriajakirjanik): ankeedile printsiibil, millega oleks need minu seisukohta olen aastate jooksul harjunud. 1. Üldiselt: väga hea teos laval kummutanud. Kordaminekutele Kõige olulisemateks esmalavas õigustab end ainult (väga) heas mõeldes tuleb silme ette hulk tusteks hooaja teatripildis peak lavastuses. (Omal ajal tahtis meesrolle: Kaljo Kiisk «Revi sin L. Tolstoi «Ja pimeduses üks agar «Tallinnfilmi» režis- dendis», Tõnu Kark «Kuning paistab valgus»* ning J. Kruus söör väga teha filmiks Tamm Herman Esimeses», Aarne Üks valli «Vaikuse vallamaja» kui saare näidendeid «Juudit» ja küla ja Rein Aren «Vaikuse dramaturgilisi materjale. «Kuningal on külm». Toimetus vallamajas», veel teisigi. Ent Nähtud lavastustest pakkusid kolleegiumi teeneks tuleb pidada näitlejannadest? . . .? kõige suuremat elamust ning fakti, et see õnnestus ära hoida.) 5. Praegu on igasugust haltuu huvi M. Mikiveri «Vaikuse valla Seepärast arvan, et hinnata rat nii palju, et teater peab maja» ja «Minek», P. Pedajase teatripilti mängitava drama nõudlikkust enda vastu oluliselt «Minek», K. Komissarovi «Kolm turgia seisukohast eraldi ei ole suurendama, et konkurentsis pü õde», I. Normeti «Ja pimeduses eriti mõttekas tegevus. Oluline sida ja sellest kõrgemal seista. paistab valgus», M. Murdmaa on tulemus, lavastus. Viljatu on Olen sel hooajal näinud kümme «Sünni ja surma laulud», I. abstraktselt soovida: teatrite konda lavastust, mida oli piinlik Tammuri «Side» ning väga oma repertuaaris peaks tingimata vaadata. Mõnest oli aeg üle laadse eksperimendina R. Adla- olema selle või teise klassiku käinud, mõnda polnud valmis se «Müsteerium-buff». see või teine teos. Küll aga olen tehtudki. Aga mul ei ole õigust Kunstnikutöödest jäid mällu mõnikord mõelnud, et Jaan Too minna kellegi peäle näpuga näi I. Aguri «Vaikuse vallamaja», mingal on lavastamata (või tama. Teater peab ise endale J. Vausi «Müsteerium-buff», mängimata või mõlemat) «Ham sellest aru andma, millist kahju S. Tjunini «Revident». let», Mikk Mikiveril lavastama ta oma nime määrimisega teeb. Meesnäitlejatest tõstaksin esile ta Tšehhov, Tõnu Kark pole Pärnus vaatas peanäitejuht su A. Üksküla, H. Mandrit, R. mänginud Richard III, Jaan vehooajal üle kõik lavastused Arenit «Vaikuse vallamajas», Rekkor Othellot . . . ja otsustas, et nelja neist enam T. Aava «Rita koolituses», T. 2. Vöib-olla oleks meil praegu ei mängita: kas oli etendus Kärki ja T. Tepandit «Kuning just vaja probleemiruuporit- lagunenud või publik huvi kao Hermanis», K. Kiiska «Reviden teatrit (näiteks tänavateatri tanud. Trupp jäi meeleldi nõus dis». vormis)? Vähemalt tekkis sel- 57 se. line mõte, vaadates filmi meil nimiosas esinenud Komissarovi gimiseks loa annab: oli ju risk hiljaaegu mänginud USA teatri kõrgprofessionaalsuse ja suure siiski «pähe saada»!) Lavasta- «Bread and Puppet» tegevusest. osa trupi vähese professionaal jatelgi oli otstarbekas teha Kui selline teater oleks näiteks suse vahel. instseneeringuid: ikkagi juba satiiriline või irooniline, võiks Üldiselt ei saa lahti tundest, kinnitatud tekstid, paljud pea ta tasakaalustada üldlevivat et liiga paljude näitlejate ande- legi klassikud, kujundid rääki paatoslikkust. Imestan, et meie määr ja potentsiaal on suu sid ise enda eest ja väärtus Nukuteater pole millelegi selli rem, kui on võimalused selle likku närvienergiat sai kokku sele tulnud. Ühiskonna rahutus avaldamiseks. Puudu on ka hoida... Ent ennustan: pere peaks ikkagi kuidagi kajastust sellistest plahvatuslikest näit- stroika jätkudes saame drama leidma teatris. lejaduettidest, nagu olid Too turgias veel mõndagi näha. Kuid ühe võimaluse, kuidas tea ming—Hermaküla 1970. aastail. Eesti dramaturgial on tekkinud ter, hoidudes ajakajalisustest, ei Mõningate väljaspool Eestit reaalne eneseavaldamise ja ene sulguks siiski aja ees, pakub nähtud asjade põhjal otsusta serealiseerimise perspektiiv. Pärnu teatri «Ja pimeduses des on ka meie näitlejarežiil Mis puutub välisdramaturgias- paistab valgus». Teater võiks veel kõvasti ruumi, kuhu edasi se, siis oleks igati loomulik otsida teoseid, mis räägivad just liikuda. näha me lavadel võrratult roh neist eetilistest valupunktidest, 5. Ei oska sellist nimetada, kem Lääne näidendeid: kuulub mis meie jaoks praegu eriti kardetavasti pole ma nõrgemaid ju Eesti juurtelt ikkagi Euroopa hellad. lavastusi näinud. ning mitte slaavi kultuuri. Ena Olulisteks hooajas olid nii 6. Teatritel ei jätku liidreid. mik Lääne uuemast paremast «Vaikuse vallamaja» kui «Mi Samas pole teatrite sees näha ka dramaturgiast oh meil näge neku» lavastused, samuti nende alternatiivseid liikumisi, oma mata, see tuleb tasa teha. Vene eel käinud Pirgu mälusektori moodi teha tahtmist. Koik on neorealismi («uue laine») innu «Aruanne». liiga rahulik. Andekaid teatri- kas import oli kohati tülgastav. 2. Mitmetes, paljudes! Kõigis, Kui ka ajaloolased-publitsistid liidri võimetega inimesi, ka siis, kus ta saab olla sisukas ning on kirjanike senise edumaa n-ö kui neil on n-ö raske karakter, vajalik. Planeerida pole vaja. oma kapsamaal kaotanud, siis tuleb rohkem hoida. Ja rohkem Vaba vaim on isetäienev feno peaks aeg näitekirjanike jaoks rakendada. Nad on liiga harul men, ta ei vaja roopaid! Ta leiab ometi hea olema: õhk kasuta dased. ise endale avaldamisala ning mist ootavast dramaturgilisest Rõõmu teeb meie uuem drama mängupinna. ainest paks, tabud kadunud. turgia ja lootus, et mehed kir Ajaloolase ja kirjaniku meeto jutavad veel. Küll aga peaks mõtlema sellele, did on ju erinevad. 7. Vaatamata on «Kolm õde», kuidas toetada (eelkõige Kuid ideaallavastuseks jääb ka «Revident», «Rita koolitus», materiaalselt) uusi truppe, koos praegu lihtsalt hea lavastus, «Majahoidja», «Side» jt. lusi, kellel on midagi öelda ja ning hea lavastus on alati omas näidata. Kuidas demokratiseeri ajas oluline. Sellist tippu meilt mise või isemajandamise tingi ei oska nimetada. Mujal näh mustes toetada kultuuri nii, tuist võiks selliseks olla Berg- REIN HEINSALU (kriitik ja teatriloolane): et selle tippu tõusmine oleks mani «Hamlet». prestiižikas, tasuv — nagu teis 3. Meelde jäi Vello Tamme loo 1. Eesti dramaturgia seisuko telgi aladel. Kuidas luua efek dud ilus, peaaegu lage lava halt: on rõõmustavaid märke. tiivne ning paindlik abirahade Pärnu teatri «Minekus». Oli Paar aastakümmet kestnud ma süsteem, et suundi (ja truppe) mõjuv, mängis kaasa. Arvan, et dalseis on justkui muutumas: saaks olla tõesti palju. lavakujundus võiks endale jälle «Pilvede värvid», «Vaikuse val Mudel? Paaril viimasel aastal kord lubada vähem konkreet lamaja» ning «Minek» on praegu on sündinud ilusaid lavastusi: sust, rohkem ruumi. olulised näidendid. Nii või teisi E. Hermaküla «Torm», L. Peter 4. Näitlejate üldine keskmine ti, vähemal või suuremal mää soni «Misantroop», M. Mikiveri tase (mitmeski teatris) on hea. ral on nad tähtsad kindlasti ning P. Pedajase «Minekud», Hooajal nägin mõnda väga hu ka kahekümne aasta pärast. E. Baskini «Revident», M. Karu vitavat meesrolli (Aarne Üks Ent niisuguseid kõrgelt üle aja soo «Aruanne», J. Toominga küla Gustav Kaljas «Vaikuse ulatuvaid teoseid, nagu oli «Kolmas vaatus» — kõik sisu vallamajas», Andrus Vääriku P.-E. Rummo «Tuhkatriinu kad seaded. See on päris palju Jean «Preili Julie's»* ning mäng», praegu sündinud pole. suse mudel. Igatsuse korras aga Pitou lavastuses «Päike ja mi- Magab, aeg-ajalt korraks pead juhiksin tähelepanu sellele, et tõstes, isegi realism. teatri maagiline, talle ainuoma Järjestikku nähtud lavastused, Miks? Deformeerunud ühiskond selt spetsiifiline «teatraalne» Draamateatri ja «Vanemuise» oma rusuva kontrolliga (partei- osa — see, mida ainult tema «Vaikuse vallamaja», muutsid organid, ministeerium, nn kuns suudab, — on langenud. Liiga reljeefseks kummagi teatri eri tinõukogud, otsene tsensuur jne, suur osa teatrist tükib barri neva näitlejataseme (mis kaht rääkimata valvsatest pealekae kaadidele ning liiga vähe vaa lemata johtus ka režiist). Sama bajatest) on teinud korraliku tab praegu ilule, igavikku. lugu ei juhtunud samuti jär töö: ausa dramaturgi amet oli Hooaja kaupa võttes: eelmine jestikku nähtud Draamateatri ja stagnaajal väsitav, vähe resul hooaeg oli tugevam — vähemalt Pärnu teatri «Minekuga», siin tatiivne. (Meenutagem kas või tippude poolest. Eelmise aasta olid vastased võrdsed . .. Üldse hiljutist lugu «Koduvõõraste- parimad, «Vaikuse vallamaja» on Pärnu trupp olnud meeldi ga», kus lavastus oli teatris ning «Revident», kümnendi tip valt ja ühtlaselt tugev. Samas juba valmis, tsensuur ja Kesk pu mõne aasta möödudes siiski häiris näiteks «Ugala» lavastu- komitee aga kemplesid «demok vist ei küüni. Kui, siis ehk vaid 58 ses «Giljotiin Dantonile» lõhe raatlikult» omavahel, kes män «Aruanne» oma eripäraga. 3. Rääkides kunstnike tööst, ekspressiivne esinemisstiil, mis «Androkles ja lõvi», «Müstee- arvestage, et viimane sada aas tuli ilmsiks eeskätt nn noore rium-buff», «Kroonu onu», tat on teatris eelkõige domi režii tipplavastuses, on taan «Bušman ja Lena». neerinud nn lavastaj a-tea- dunud. Aeg on teine. Tookord ter. Mis tähendab seda, et la oli see üksikute mässajate, tõr- TÕNU KARRO vastuse kogupildi valmimisel vikukandjate väljendus, kes on 90% ulatuses määrav lavas püüdsid panetuvat ühiskonda (teatrikriitik): taja osa, tema tõlgendus, tema äratada, «raputada», «ni 1. Eesti teatri suhted (maailma) nägemus, «sõnum». See süs hestada». Domineeris spontaan dramaturgiaga on nagu peene teem hõlmab ka kunstnikku. sus, dünaamilisus ja mõte, vor daami maiustamine — mokaot Kunstilised kujundajad on miline viimistletus oli märksa sast ja moepärast. Ajuti on enamjaolt vaid sekundeerivas vähem tähtis. (Meenutagem sel tunne, et meie teatripuu edasi- rollis, teostades oma vahendi lest ajast näiteks paremaid kasvamine on lakanud, toimub tega lavastaja nägemust. On see rolle E. Hermaküla, J. Toominga vaid sissepoole pööratud vindu õige? Võib-olla mitte. Ent nii või K. Komissarovi lavastustes.) mine. Niivõrd palju on teatrl- on. 1980. aastate algul hakati rää kaardil valgeid laike, kus leidub Juhtumid, kus me räägime eral kima uuesti nn näitle j ateatrist, võimalusi sinilinnu pesitsemi di kunstnikutööst, ongi pigem mis tähendas ka seda, et lavas seks, kelle muinasjutulisest ilust erandid, mil kunstiline kujun taja osatähtsus sel perioodil on maalinud haaravaid kujut daja suudab oma ande, isiksuse langes. Meie teatri tugevaimate luspilte ilmselt kõigi aegade jõuga «teostaja» osast kõrge näitlejatena tõusid täissärasse teatriloo õppejõud. Imestan näi male tõusta, suudab pakkuda H. Mandri, M. Söödi, I. Everi, teks, miks puuduvad teatrireper ruumilis-visuaalsete vahendite R. Areni, E. Kulli, S. Luige, tuaaris meile lugemislaua kaudu ga oma individuaalse K. Mihkelsoni jt nimed, kes küt- kättesaadavad E. Ionesco «Nina nägemuse, soovitavalt — kon- kestasid publikut nii isiksuse sarvik», A. Milleri «Pärast pat kordantse lavastaja omaga. Kui võlu kui ka viimistletud, väga tulangemist», A. Strindbergi ta loob lavastuse ümber (ja täpselt vormitud esitusega. «Erik XIV», N. Sachsi «Eeli». sees) aktiivse ruumi, mis igal Ja nüüd oleme punktis, kus Püüdes prooviks hõlmata hõl hetkel «mängib» valjuhäälselt otsad on taas harali. On vanu mamatut, nimetaksin Strind kaasa. meistreid, kelle puhul paljalt bergi «Damaskusesse», A. Ca Niisuguseid juhtumeid (kuigi juba nimi (näiteks V. Otsus) mus' «Caligulat», Caldrerõn de andekaid kujundajaid on suhte toob publiku teatrisse; ja nad la Barca «Elu on unenägu» ja liselt palju) on siiski vähe. Üle o n meistrid. On lavastajaid, «Kindlameelset printsi», A. Jar- hooaegade küündivat kujundust kelle töödes näitleja on nii ry «Kuningas Ubu'd», H. von eelmisest aastast nimetada pole. enesealgatuslik subjekt kui ka Kleisti «Hornburgi printsi», A. Huvitavaid, professionaalseid mängitav märk ja kujund, aine de Musset' «Lorenzaeciot», A. de kindlasti küll (H. Volmeri «Ku- hingestaja kätes (E. Hermaküla Vigni «Chatertoni», J. Ra ning Herman Esimene», V. Fo- «Torm», osalt ka K. Komissa cinea «Phedret» ja «Athalie't» mitševi «Majahoidja», V. Tam rovi «Kolm õde» jt). Mis suu ja nimesid, nimesid .. . William me «Minek» jt). nas, esteetikas ja funktsioonis Inge, Kaj Munk, W. B. Yeats, Probleem kunstnikutöö mõist areneb nüüd edasi näitlejakunst, T. S. Eliot, С. McCullers, P. misel on ka selles, et enamik näitab aeg. Handke, G. Grass, Hrotsvith, publikust ei oska seda eraldi Plautus, Terentius — seda ni Kõige enam meelde jäänud osad: mestikku võiks lõpmatuseni jät vaadelda ning mõtestada. Välja Väin — R. Aren ja Kaljas — pääs oleks ehk selles, et kunstni kata. Teiste õrritamiseks võin A. Üksküla («Vaikuse valla muljeliselt lisada, et kirjandus kud ise oma eskiise ja makette maja») Herman Kuning — pidevalt tutvustaksid; et ala juhatajatest «püüab hiiri» T. Kark («Kuning Herman Esi tõsiselt vaid Ü. Aaloe. näiteks fuajees oleks perioodi mene»), Pitou — A. Vaarik liselt väljas nende kavandid. («Päike ja mina»)*, Claire — P. S. Fantastiliselt teatraalseks Arvan, et uudistajaid jätkuks. A. Lamp («Toatüdrukud»), Sa pean G. Orwelli «Loomade far- Ning kindlasti oleks normaalne, rah Bernhardt — V. Otsus et vähemalt kord viie aasta («Mälu»), Linnapealik — К. 2. Päris kena mudeli pakub jooksul ilmuksid vihikud või al Kiisk. («Revident»), Rass — J. läinudaastane Draamateatri bumid fotodega meie parimate Rekkor ja Õpetaja — H. Kunin uuslavastuste afišš, mööndusega kunstnike viimastest töödest. gas («Minek»), Elia Kaljas — klassikapärandi suhtes. M. Miki Muusikaliste kujundustega on K. Saukas («Aruanne»). veri «Vaikuse vallamaja», J. olukord põhimõtteliselt analoo 5. — Toominga «Androkles ja lõvi», giline, ainult selle vahega, et M. Undi «Toatüdrukud» (just kompilatiivse iseloomu tõttu 6. a) Avangardse osa nõrkus, Undi kui lavastaja isikupärase paistab nende osa veel harve kahanemine. Vähe on suuri ülla lähenemise tõttu materjalile, mini silma. Viimase kolme aasta tusi, avastusi, neid, mis võiks Genet'st on mul ilmselt teist muljetest tõstaksin esile vaid genereerida terveid uusi suundi. laadi ettekujutus, millele on L. Sumera muusikat «Libahun Teatri kalduvus muutuda estab arvatavasti lähemal juba uuel di» lavastustes, nü Rakveres lishment'! osaks. hooajal esietendunud E. Herma kui ka Pärnus. b) Rõõmu teeb meie neljaküm- küla «Palkon») — ega ma roh 4. Iga hinnang kehtib võrd neaastaste põlvkonna lavastaja kem midagi tavapärasest esile- luses millegagi. Võrreldes te uuestisünd — tasahiljukesi. . . küündivamat küll ei näinud. olukorraga kümme aastat taga 7. Arvestamata jätan ooperi: Eesti teater peaks liikuma elutõe si, täheldan esteetika muutumist pole selle ala spetsialist. ja kunstitõe jäägitu avamise ja nii režiis kui ka näitlemis- Ka Vene Draamateatri. Ülal ühtesulamise suunas, n-ö esteeti kunstis. Toonane romantilis- toodud väidetes ei räägi kaasa lise eetika suunas. (Tunnen, et 59 ega ma sellega küll midagi ära Teatris on elavnemist ja mis miks ja kuidas võis juhtuda, et ei öelnud .. .) saab selle vastu olla. Iga lavas teatrielust jäi kõrvale meie an 3. Läinud hooaja uuslavastuste taja ja mängutrupp peab hoolit dekamaid näitlejatare — Velda kujunduses ei leidnud ma ruumi sema selle eest, et laval tuu Otsus. J. Lumistele on aga Pitou list, konstruktiivset mõttelaadi, makas kunst sünniks. uus tase, mis kõneleb küpsest maagilist ja ka olustikuehtsat Küsimuse teine pool — milli meistritööst. nukumaja realismi. Mulle on sed maailmadramaturgia teosed Millises suunas peaks liikuma lähedased V. Tamme, I. Aguri peaksid kindlasti olema esinda eesti teater? Kõigepealt on tar ja E. Õunapuu kujunduslaadid. tud meie teatrite repertuaaris? vis toimuvaid muutusi hooli Lavamuusikas ootan palju P. — ei ole nii lihtsalt vastatav. kamalt tähele panna. Avardu Volkonskilt, L. Sumeralt, K. Sin Juba liigitus — maailmadrama nud repertuaarivaliku võima gilt, täielikult on puudu A. Pärdi turgia — kätkeb küsimuse: kas lused on muidugi suunatud val minimalistlik laad, mis minu teater suudab olla võrdväärne gete repertuaari-laikude täit meelest sobib teatrile erakord tõlgendaja ajakatsumusi läbi misele, kuid meil tuleb alles selt hästi. teinud kirjandusteosele, tekstile, tundma õppida meie teatriprak 4. Meeldisid A. Üksküla, R. millest tuleb luua lavastus. tikas veel suhteliselt võõraste Aren, H. Pihlak, H. Mandri, Arvan, et selles partnerluses autorite teatrileksikat, avas I. Ever, A. Lutsepp, J. Orgu- kirjanik-teater kätkeb tänase tada nende individuaalsusi, ku las Tallinna ja H. Kaljujärv teatri (ja mitte meil üksi!) jundikeelt ja mõttekudet. Tartu «Vaikuse vallamajas», valusamaid probleeme. Teater 3. Arvan, et kõige parem muu J. Rekkor «Minekus», T. Aav jääb enamasti heale dramatur sikaline kujundus on see, mis ja K. Kreismann «Ritas», T. giale alla. sulab niivõrd lavastuse kudedes Kark «Kuning Hermanis», A. Ärgu teatriinimesed mulle pa se, et võtad teda vastu pigem Lamp ja V. Valdma «Toatüdru haks pangu, kui ütlen, et tolles alateadlikult kui eristatava heli- kutes», P. Volkonski «Müstee- akna avamises väliskirjandusele tekstina. Muusikalise kujunduse rium-bufis», K. Kiisk ja R. Bas on tekkinud teatud disproport- rakendamisel on kõige mõjusam kin «Revidendis», K. Kudu «Ini sioon repertuaariga, mida tu olnud P. Pedajas oma lavastus mese teekonnas» («Vanemuise» leks pidada oma koduseks lei tes. Nii tundub. stuudios). Liigutav oli V. Otsus vaks, ilma milleta me võime 4. Tundub ka, et näitlejate Sarah Bernhardtina «Mälus». kaotada oma rahvuslike juurte rakendamises (nende individu Meil on palju hingelisi näitle tunnetuse. On hea (et mitte aalseid võimeid arvestades) ja jaid ja näitlejatare, kelle hing öelda iseendastmõistetav), et üldises loomingumentaliteedis viimasel hooajal ei hakanud he just teatrilava on toonud meie logiseb midagi kõvasti. On see lisema. Kuhu te vaatate, lavas ette meie rahva hingevalu ja tingitud näitlejate ülekoorma tajad? raskeid aastaid (ennekõike J. tusest (ka väljaspool teatrit) 5. Läinud hooaja kõige kehvem Kruusvalli ja R. Saluri näiden või üldisemast suhtumisest teat lavastus jäi minul nägemata. dite lavastustes). Kuid ühtaegu ritöösse, selle üle ei tea (ega Ilmselt näitab see mõlemapool tunnetan ka seda, et just praegu taha) otsustada. Peaks ju olema set jahedat reserveeritust. See oleks aeg uuesti A. H. Tamm iga näitleja sooviks, püüdeks ongi probleemiks. saare poole pöörduda. Selleks et oma võimekust maksimaalselt 6. (Ka enese-)paroodiliselt: «Va sügavamalt eritleda eluproblee- arendada. Kuid Draamateatri nad olijad, vanad tegijad» uutel me, et elukäsitluse raskuspunkt «Minekut» vaadates tajusin ametikohtadel. Teeb muret ja nihkuks nende elu valusate inimlikku traagikat kõige roh rõõmu ühekorraga. Naljakas on probleemide vaagimisele, mis kem inimeste väljasaatmise käs ka. on meie rahva olemisele ja rah ku täitva sõjaväelase J. Krju- 7. «Kolm õde», lavakunstika vusena püsimisele olulised, või kovi sõnatus olemises ning käi teedri 13. lend ja K. Komissa- lihtsamalt öeldes — tunnen puu tumisest!). rov. Koik see, millest oma rah dust lava-Tammsaarest. Nii 5. Teatris on alati olnud rohkem vusvaheliste teatrifestivalide samuti olen arvamisel, et Tamm keskpäraseid ja alla selle la ülevaadetes on kirjutanud H. saare ja Luts, olgu pealegi kaks vastusi kui tippe. Villemson. erisugust kirjanikuisiksust, 6. Kriitikul on selle üle raske peaksid pidevalt meie teatrite otsustada, milline peaks olema mängukavas olema. ideaalne loomingulise töö 2. Sellel üldisemal foonil sära KARIN KASK (kriitik): mudel, nii et igal näitlejal oleks vad praeguses eesti teatris siiski võimalus eneseületuslikeks üles 1. Teatris on liikumist. Mängu kaks lavastust: N. Gogoli «Revi andeiks. Kunst ei salli keskpä kavadesse on tulnud seni vähe dent» «Vanalinna Stuudios» ja rasust! See on ühtlasi vastuse või hoopiski mängimata autori J. Murrelli «Mälu» «Vanemui otsimine küsimusele: mis takis te nimed (Pinter, Russell, Kem- ses». Neist esimeses võib esile tab loometööd teatris? Kas ande pinsky, Genet, Bernhard, Mur- tõsta perfektseid näitlejatõlgen- või professionaalsuse puudus? rell, Shepard, Fugard, Maja- dusi (K. Kiisa Linnapealik, Või koguni mõlemad? kovski, Erdman, Bulgakov). Seni R. Baskini ja T. Kilgase Hlesta- 7. Oma teatrivaatamistes olen eesti laval esitamata teoste hul kovid) ja läbi kogu esituse säde võlgu Vene Draamateatri ja gas on Shaw' «Androkles ja levat, üllatavalt kaasaegselt Nukuteatri osas. Kummagi eten lõvi», R. Rolland'i «Giljotiin kõlavat satiiri. Finaali küsimust dusi olen liialt vähe näinud. Dantonile», ka hoopiski am «Kelle üle te naerate?» võib võt Meie teatripildis äratab üha roh museid teoseid (L. Tolstoi «Ja ta ka nukratoonilise puändina kem tähelepanu «Vanemuise» pimeduses paistab valgus»*, A. meie elutegelikkuse äratundmi stuudio, mille tööle tahaksin Ostrovski «Igal lollil oma lõbu». sel. «Mälu» on üle aastakümnete seni nähtu põhjal kõigiti tun H. Raudsepa «Vaheliku vapus- ulatuv teatrisündmus. Ühtlasi nustava hinnangu anda. Taga 60 tused», E. Vilde «Side» jmt). kurb küsimus meile endile: sihoidlikult tehtud kaalukas / töö. Kahjuks on võrdluseks nä ku suhtumine tehtavasse. Kõrg nast kui vaatajat-hindajat pa gemata lavakunstikateedri tasemel välisdramaturgia (Pin neb mind suurtesse raskustesse. «Kolm õde» («Tõrksa taltsutu ter, Bernhard, Genet, Fugard) Kriitik ma ei ole, sest kultuuri sega» jäin hästi rahule). Suu hingevalu on meie praegusele maailmas peetakse teatrikriiti rimaks auguks oma muljetereas teatrile (inimesele) mõistmata. kuks inimest, kes avaldab pide pean aga M. Karusoo «Aruande» Seda hinnatavamad on katsed valt ühiskonna kommunikat mittenägemist. Ilmtingimata selle mõistmiseni jõuda. sioonikanalite kaudu oma isik tahan seda näha. Mängitav ei ole paha, kuid ehk likku arvamust teatris toimuva julgeb mõni teater lisaks reper kohta. Käib meil üldse mõni tuaari mitmekülgsusele valikus inimene selliste parameetrite olla ka ainulaadne. Või saab alla? ETERI KEKELIZDE see realiseeruda ainult lavastaja Saan palka Teatriliidust, kuid (kultuuriajakirjanik ja tasandil? arvan, et ka Teatriliidu olema -kriitik): 2. «Vabanenud probleemiruupo- tud ambitsioonid ei ole mu ene Kestavad teatrihooajad, mille ri rollist»? Kas saab teater setunnet ankeedile vastamises kunstilise erikaalu ületab, vähe elada lahus oma rahva murest? kujundanud. Ma ei saa enese malt tänasest vaatevinklist, po Alles nüüd saame tunnistada, määramisega hakkama. Ja tõe liitiline tõusulaine ühiskonnas. kui suur see mure on. Ka selli näoliselt mitte ainult mina. Ja «Ugala» kui hea publitsist sed lavastused nagu «Maja tõi lavale «HEA», milles pee hoidja» ning «Bušman ja Lena» geldus otseselt 1988. aasta kuum on samast murest kantud ja dramaturgia tasemel on meie suvepäev. MARINA OTŠAKOVSKAJA Kuid teatriajaloo loomingulisse probleemid just seal kõige ini- mällu jäävad minu arvates süski mesekesksemalt antud. (teatrikriitik): Eino Baskini «Revident», Ro 3. Hinge on läinud «Minekute» 1. Hooaeg näitas, et rohkem man Viktjuki lavastatud Mro- muusikaline kujundus. Kunstni vastukaja tekitas poliitiline dra žeki «Tango» «Viadukti Stuu kest on rõõmu valmistanud maturgia — J. Kruusvalli «Vai dios», lavakunstikateedri 13. Vello Tamm, Vadim Fomitšev kuse vallamaja», R. Saluri lend Kalju Komissarovi juhti ja Rein Lauks, kuigi nende «Minek», V. Koržetsi «HEA» misel, kes näitas kogu õppetöö töödes oli ka asju, mille kallal jt. See ei ole mitte niivõrd dra kestel head taset ja tõeliselt norida saaks. maturgia saavutus, ehkki ka se säras lõpuetendustel, Ingo Nor- 4. Asjaolu, et ahenevas eesti da ei tohiks alahinnata, kuivõrd meti visa püüd süüvida Lev keele kasutuses on teater saanud meie praeguse elu teene. Politi Tolstoi lõpetamata näidendi «Ja üheks keelereservatsioonidest, seeritud elu nõuab politiseeri pimeduses paistab valgus»* kee on mõjunud katastroofiliselt tud teatrit. Kuid üleminekul rukusse ja Mikk Mikiveri lõpli eesti näitlejakultuurile. Siit tu uude eluetappi vaj ame aj aloo- kult välja kujunenud triloogia lenev kirjanduslikkuse domi keerdude sügavamat mõtesta Draamateatris. Ei tohi ka unus nant on tõrjunud tagaplaanile mist ja siin ei saa mööda minna tada ühiskondliku kõlavusega karakteriloome, plastilised jm maailmadramaturgia tippudest. algupäraseid näidendeid — J. teatriväljenduse tasapinnad, st Esimesena nimetaksin W. Sha Kruusvallilt, R. Salurilt ja K. selle, mis on mujal maailmas kespeare!, kes on rohkem kui Saaberilt. saanud teatri reaalseks tulevi keegi teine suutnud avada isik Tahaksin paari sõnaga puudu kuks. Parimateski lavastustes suse ja võimu vaheliste suhete tada Mikiveri triloogiat. See on on küllap juhtumeid, kus näit dialektilist olemust. lavastaja sisim kohusetäitmine leja on jäänud materjalile alla, 2. Selle küsimuse kannaksin oma rahva ees. Ajajärgu mõtes mis seal veel passiva poolest skolastika valdkonda. Kui teater tamine, millest on alguse saa rääkida. Meisterlikkuse tipp lakkab täitmast sotsiaalse teraa nud paljud praegused hädad. (Kaljo Kiisk, Aarne Üksküla) pia osa, siis ta lihtsalt sureb. «Pilvede värvid», «Vaikuse val on muidugi kõrgel, kuid kui Teine asi, kui muutub oleva lamaja», «Minek» — nimetused suureks saab hinnata üksikute mõtestamise tasand. Aga milli reastuvad ja selle rea lõpus on näitlejakultuuri traditsioonide seks see kujuneb, on raske öelda. igasuguste illusioonide puru kandjate osa kogu teatris? Möödunud hooajal kas polnud nemine. Mikiveri triloogia on 5. Ei peaks mängima lavastusi, või ma ei juhtunud nägema minu silmis aja portree žanris, mida publik ei vaata, sest see lavastust, milles oleksid tärga mille nimeks on itk. Leinatakse ei tasu ära, ja kindlasti teatrid nud tulevikuteatri võrsed. neid, kes on seda väärt, meenu nii teevadki. 3. Täielik harmoonia lavastuse, tatakse lahkunuid. Ainult pä 6. Teeb muret, et ei ole tekkinud kunstilise ja muusikalise kujun rast seda saab minna edasi. midagi püsivat, mida saab vas duse vahel on üldse harva esi Nutt puhastab hinge. Välja- tu panna riigiteatrite konveier- nev nähtus. Olles üsna hästi nutmata mure on nagu kivi likkusele. Oli hea meel, et olid kursis lavastustega mujal NSV südamel. «Vanemuise» stuudio etendused Liidus, võin öelda, et kahjuks .. . Tulevikult ootan TEATRIT. ja Pirgu «Aruanne». Oli rõõmu ainult ühes viimaste aastate la lavakooli lõpetajatest, kes pä vastuses — M. Bulgakovi « Koera rast peaaegu avastuslikku «Kol süda» Moskva Noorsooteatris me õde» mööda teatrikonveie- — saavutati nende kolme kom ANDRES LAASIK: reid laiali pilluti. ponendi harmoonia. Mis puu 1. Eesti kirjameeste küüditamis- 7. Peaaegu nägemata jäi see tub eesti teatrisse, siis möön näidendites ja nende esitustes kord «Vanemuine». Lüngaks jäi des, et pole piisavalt näinud on maksimum avameelsust, mi ka suvel esietendunud Draama rajooniteatrite lavastusi, tõstak da me üldse praegu pakkuda teatri rühmatöö «Duett ühele». sin ometigi esile «Ugala» lavas suudame. Seda näitab ka publi Toimetuse palve määratleda en tust «HEA», mille stiil oli 61 kõigis komponentides välja pee «eelistab Platonit tõele»: mood hakata. Selgesti näitasid seda tud. ne olla on filosofeerida arva juba Draamateatri Pirandello 4. Kahjuks võis möödunud hoo muste ning aususe, mitte tõe (vt E 18. VIII 1985) ja R. Kret- ajal märgata näitleja individu pinnal. Tõe-idiosünkraasia on šetova «Hamlet» «Ugalas» (vt aalse meisterlikkuse kulumist. uutmisajastu haigus, mille nak E 22. IX 1985). «Macbethist» Ei taha eriti konkreetseks min kus pärineb aegadest, kus tõe jõudis «Vanemuise» lavale sot na, sest eesti teatri tähtede rollis esines Arvamus — küll siaalsest sisust puhtaksroogi- rollid on kõigile siiski teada, suure algustähega, aga ikkagi tud, bagatelliseeritud tõlkeva- neist eraldi nimetaksin kahe vaid arvamus. Sealt siis too riant (vt E 12. IV 1987); «Uga näitleja tööd — A. Üksküla tõe pelgus, tänaste 60-aastastegi las» valmisid tasandatud Ibsen Kaljas («Vaikuse vallamajas») lastehaigus. «Rahva Hääl» (3. (vt E 15. XII 1985) ja Dantoni- ja Majahoidja («Majahoidjas») IX 1988) lausa hoiatab, et enam rosolje Romain Rolland'ist, G. ning Kaljo Kiisa Linnapealik ei tohi pretendeerida oma seisu Brüehnerist, A. Tolstoist ning («Revidendis»). koha ainuõigsusele — see ohus A. Buravskist; Nukuteater tegi 5. Keeldun sellele küsimusele tavat pluralismi! Jääb vaid «Romeost ja Juliast» nukutoa, vastamast, sest see asi puudu küsida: mis mõtet ja mis mo lavakunstikateeder «Hamle- tab küll ainult teatrit ja vaa raalset õigust on üldse mingit tist» lasteaia. Palaganiseerimi- tajaid. Puudub veel, et kriitikud seisukohta pooldada, kui puu sele (see pole mitte hinnangu võtaksid endale keelava instant dub veendumus tema ainsas line, vaid kirjeldav mõiste, si rolli. õigsuses, s. о tõesuses? Kas ei mille alla mahub ka näiteks võiks siis sama hästi pooldada 6. Rõõmustas tendents, millele õnnestunud stilisatsioon «Au- midagi muud? viitasin juba esimesele küsimu cassinist ja Nicoletest» — vt sele vastates. Kurvastas see, Viimasel ajal on paraku rohkem E 10. VIII 1986) olid muidugi et dramatism teatris ei jõua juttu ühiskonna ideoloogilisest eriti vastutulelikud komöödiad: järele elu dramatismile. Kardan pluralismist kui sellest, et nii Pärnu «Provintsitar Londonis» väga, et teater võib jääda taga sugune pluralism ei saa moodus (vt E 7. IX 1986), Nukuteatri plaanile. tuda üksikinimese vaimumaail «Suveöö unenägu», Gogoli «Re 7. Kahjuks ei õnnestunud näha ma eklektilisuse pinnal. Plura vident» «Vanalinna Stuudios», paljusid «Vanemuise» ja Rak lism ning eklektika on kaks ise A. Ostrovski «Igal lollil oma vere teatri lavastusi, samuti ka asja. Arvamuste lahknevus võib lõbu» Tartus. Tagantjärele võiks mitte ühtegi «Viadukti Stuudio» olla viljastav, kui ta ei leia veel lisada Figaro-ooperid «Va tööd. aset üksikinimese peas! Olla nemuises» (vt E 5. VI 1983). millegi poolt ja millegi vastu Siia rubriiki kuulub ka Rakvere pole eelkõige mitte julguse küsi «Kroonu onu». Loetletu hulgas mus (nagu nüüd ikka veel püü on mitmeidki auhinnatuid, kuid LINNAR PRIIMÄGI takse muljet jätta), vaid mõis praegu ei ole jutt mitte autasu (kriitik): tuse küsimus. dest, vaid klassika estraadis- Olen nõus TMK toimetuse seisu Et mõistust ei ole piisavalt val tumise tendentsist. kohaga, et «hetkel on olulisem mistatud kohtuma paljude eri Möödunud hooaeg tõi meieni rääkida üldisematest tendent nevate arvamustega, on 70. J. Murrelli «Memoiri» kaks sidest ja genereerida uusi ideid aastate hariduselu rängemaid lavastust — Noorsooteatris ja kui jääda üksikuid tippe välja pärandeid. Vaimselt pärineb «Vanemuises». Mõlemas mängib sõeluma». Sellel pinnal püüan 70. aastatest meie tänase tegev- vanameest noor näitleja. Miks? kriitikuna (vt KK 7/87, lk kunsti — ka teatrikunsti — Kas äkki sellepärast, et just 388—394) vastata küsimustele põhiosa. Teatris avaldub põhi- noore näitleja ampluaaga meie 1, 2, 4 ja 6. osaliste peakaotus mitme nüüd teatris seostub uuemal ajal Eesti teatri praegused esteetili eriti silmatorkava tendentsina. estraadilik karakteriloome, mi sed probleemid on küpsenud Pikka aega oli teatrilava sõna da Pitou osa nõuab? Estraadilik kaua. Tänase lavalõikuse viljal vabaduse pelgupaik, väärikaim mängulaad, rolli kujundamine on sügavale küündivad ühis vaste anekdootidele, mis ju sa pelgalt väliste karakteriseeri- kondlikud juured. Neist peab muti levisid suulises vormis. misvõtete abil on meie laval rääkima, sest ainult teadvustu- Kirjasõna vabastamine, mida on nii tavaliseks saanud, et seda ei des saab paratamatusest vaba hakatud nimetama glasnost'iks, panda tähele sealgi, kus see dus. Alustame üldisemast. vabastas ka teatri päevapoliiti vähemalt imestust väärib, näi Üha ilmsemalt selgub uutmis- lise hädaabi funktsioonist. Kui teks Draamateatri «Vallamaja» ajastu põhihaiguseks peakaotus publitsistliku põhihäälestusega kõrvalt egel as te-me ts ave ndade arvamuste paljuses. Polkovniku teater ei jõudnud enam ajakir puhul. Või millega muidu sele Lese tegi omal ajal naeruväär jandusega võidu joosta, kerkis tada, et mulluses teatriankeedis seks see, et ta nii kategooriliselt uue suundumuse küsimus. Uud kiitsid kriitikud ühest suust välistas «iga kitlikandja» õigu se võimalusena nähti pöördu R. Baskini Cyranod, mis lahen se oma arvamusele. Nüüd on mist klassika kui millegi püsiva duselt erines sama lavastuse häda vastupidine: Dico ego, tu poole. (Avalikustamise kiiren muudest osatäitmistest just est- dicis, sed denique dixit et üle, dus tegi efemeerseks ju paljas- raadilikkuse poolest? See, mille dictaque post toties non nisi tavaimadki sõnavõtud ajakir eest näitlejat võis kiita hr Ma- dicta vides («Mina ütlen üht, janduses. Tekkis olukord nagu sure'i puhul, ei sobi tunnustuse sina teist, aga lõppeks on üht spordis, kus vahepealsed rekor aluseks, kui tegemist on heroili teist öelnud temagi, ning erine did minetavad tähtsuse.) se värsskomöödiaga! vate ütluste taga ei näe sa Klassika poole tõesti pöörduti, Niisiis, «aktsioon «Klassika»» pahatihti enamat kui uusi ütlu aga kohe selgus, et see pöördu on kippunud luhtuma. See on si»). Arvamuste taga ei suudeta mine oli ette valmistamata. ka asja loomulik käik, kui klassi 62 eristada tõde. Isegi filosoofia Klassikaga ei osatud suurt peale kas ei nähta mitte esteetilist ja laias mõttes ideoloogilist alter miseks. Selles definiltses ad pidevalt puudust tunnen, on natiivi lavapublitsistikale, vaid libitum'is viljeldava (absurdi sügav, kujundlik, tundlik, isiku pelgalt «prestiižikaid vähetun teatri ülim kontseptsioon võib pärane, terviklik lavastus. Hoo tud tekste», mille najal saab se olla vaid tähendusrikka näoga aja püsielamused, mis sellele nist teatrit edukalt edasi teha. korratud küsimus vana Iiobi kõige lähemal: M. Mikiveri Aga ei saa. Klassika ei ole repertuaarist: «Mis on vaene «Vaikuse vallamaja», P. Peda- publitsistika pookealus. Tema inimene?» — ilma vähimagi jase «Minek», J. Toominga «Kol alatine kaasajalisus ei seisne ta vajaduse või kohustuseta sellele mas vaatus». Aga ka erilise at piiramatus, suvalises ümber- vastata. Nii nagu ««Hamleti» mosfääriga K. Komissarovi ja tehtavuses. Ta nõuab lugemis- saladus» on mõttelaiskuse ene- 13. lennu «Kolm õde». E. Bas kultuuri ja mängimiskultuuri, setõlgendus, on «absurdi süga kini teravmeelne «Revident». mis on kaotsi läinud. (Lavastu vus» diletantide kaitsekilp. Di Ja veel pean nimetama luule sed, mille nägemataolekut pean letant ei jõua kaugemale sisse teatri «Vari us» «Arbujaid», kahetsema, on E. Hermaküla juhatusest. Absurdilavastaja ei Pirgu mälusektori «Aruannet» «Torm» ja L. Petersoni «Mi jõua kaugemale Iiobi küsimu (M. Karusoo), tudengiteatri la santroop».) sest. Niisiis kostümeerib end vastust «Mui on külm» (P. Jala Klassika oodatust väiksem tule absurdilembesuseks toosama kas). muslikkus meie teatris on pan maailmavaateline peakaotus, 3. Kattub suuresti eelnenud nud ringi vaatama muude edasi- millest eelnevalt oli juttu. Selle loeteluga. Eri komponentide har minekuteede järele. Ühed väida kostüümi eelis on, et temas moonia, nende ühtsuse aura vad, et publitsistika pole end saab klassika eest põgenedes vä loobki lavastusterviku. Kriitiku veel siiski ammendanud ning hemalt väärika mulje jätta. kohus ja võlg on seda avada, on «materjali ehedusele» valmis Saab taanduda «sirge selja ning talletada. ohvriks tooma selle viimsegi, efektiga». 4. Olen veendunud, et meil on mida veel saab mõista teatri Absurd sünnib orienteerumatu- palju andekaid näitlejaid. Uks kunstina. Teised püüavad otsida sest. Camus: «Absurd on oma valusamaid probleeme on, miks kolmandat, vahepealset teed, olemuselt lõhe. Ta ei ole mitte andeid seista lastakse, ilma et mis nagu peaks suure klassika ühes ega teises võrreldavas nad areneksid või — kes teab? — Skylla ja otsese publitsistika elemendis (ei inimeses ega maa üldse avaneksid. Kes vastutab Charybdise vahelt läbi viima. ilmas). Ta sünnib nende vastan Ande eest: iga päev ja teatri See on tee, mida mööda jõu damisest.» Kui inimene kirjuks ajaloo ees? Põhieeldusteks on takse eesti klassikasse. Tolle läinud maailmas enam ei orien siingi 1) väärtdramaturgia, 2) etendamise stiili küsimused on teeru, kui ta minetab võime lavastaja — isiksus. ju küllalt lahtised (uurimusi läbi näha, ette näha tõde tema Õnneks on hooajas V. Otsuse pole), seal saab ikka kuidagi paratamatuses, siis algab ab Sarah Bernhardt (ja J. Lumiste läbi. Tulemuse hindamiseks puu surd. Objektiivselt paneb end ta kõrval uudne), K. Kiisa duvad kriteeriumid ju meie rah tõe eristamatuse pinnal maksma Linnapealik (ja jälle uus Ü. Kal vuslikul teatrikriitikalgi. muidugi see, mida Hegel nime juste ta naisena), A. Üksküla, Ning on veel üks suundumus, tas ajaloo irooniaks. Absurd ja R. Aren «Vallamajas», K. mis muutub järjest ilmsemaks. ongi tolle ajaloo iroonia sub Raid «Punanurgas». Olulised Meie vaimubörsil kerkib taas jektiivse mittemõistmise aspekt. rollid loometeel on olnud H. absurdi kurss. Osalt on see Siinne ankeedivastus püüdis Mandril, J. Orgulasel, A. Lut- seotud paljudel kultuurialadel juhtida tähelepanu meie nüüdis- sepal; H. Kaljujärvel («Valla moodi läinud «sõjajärgse uus teatri ühele probleemisõlmele. majas»), L. Tedrel, J. Rekkoril; klassika» ehk retroga. Et aga Sellest ka olukorra teravdatud H. Kaldojal, J. Krjukovil («Mi tollest uusklassikast on teatris väljavalgustamine. Vastaja nekus») (viimane ka «Majahoid elustunud just Beckett, Genet teab, et tähelepanemisest tähen jas»). J. Aarmai, T. Tepandil ja Mrožek, mitte näiteks Brecht, duse mõistmiseni jääb veel jupp («Kuning Hermanis»); P. Vol- seletub olmelisemalt. — Olles konski maagia «Müsteerium- «klassika» — Beckett ju ikkagi bufis» — ja tema lavastustes Nobeli laureaat —, võimaldab on head mängutaju tunda. Nagu absurditeater tegelikult klassi ka hoopis teistmoodi, mõnusalt kast mööda hiilida. Teha «klassi PILLE-RIIN PURJE: retrohõngulises I. Tammuri kat», seejuures säilitades ja — «Sides». stiilipuhtaimal juhul, nagu näi 1. Dramaturgia poolest oli hoo Nii vilksatab siin-seal midagi teks Noorsooteatri «Toatüdru- aeg huvitav. Iseenda eest räägi vähem või enam. Aga leiget, kuis» — täiuseni viies estraa- vad nimed: Shakespeare, Shaw, eklektilist, hõredat, sõnumivaest diliku mängulaadi. Absurdi Tšehhov, Vilde (kõik «Ugalas», teatrit on kahjuks rohkem. mängulaad on ju estraad — lavakatega kahasse), Gogol, Ma- 7. «Ja pimeduses...», «Reigi seda tingib absurdi inimesekont jakovski, Williams jt. Teise õpetaja», «Vanemuise» ballett. septsioon! Samas on «absurdi- mõttelise rea võiks teha me Vastasin teatrile pühendunud klassika» «õilsam» kui näiteks laval uutest nimedest, nagu inimesena (ma pole seesmiselt «Meelejahutaja» sketšid (ehkki Pinter, Genet, Erdman, Iredins- valmis üheseks enesemääratlu nende «keemiline koostis» on ky jt. Algupärandite kunstiline seks ega poolda üldse lihtsusta sama). Noile kahele soodsale tase kõigub nagu ikka, näiden vaid silte). omadusele lisandub kolmandana dina tugevamaks pean Kruus n-ö töökindlus. valli «Vaikuse vallamaja». JAAK RÄHESOO (kriitik): Absurd on teatavasti sfäär, mil Esindatud peaksid olema maa les puuduvad sisemised kritee ilmadramaturgia tippteosed. Vastan ainult kahele esimesele riumid õige ja vale, hea ja halva, 2. Kunstitäiuse, igavikulise mõt- küsimusele, ülejäänutest lubata sügavmõtte ja mõttetuse erista te-tunde suunas. Ideaal, millest gu mööda hiilida. 63 Praegusel rahutul ajal pole ENN SIIMER (kriitik): vamat Pärnu teatri «Minekut». teatril oma koha leidmine ker Teatrimonopolides Moskvas ja ge, aga vaevalt on kriitik siin 1. Dramaturgia põhjal oleks Leningradis kurdetakse madal targem suunaandja kui teatri- möödunud hooaeg meid aina seisu. Meile ma seda iseloomu tegija ise oma treenitud vais rõõmustama pidanud. Nimeta likuks ei pea. Praegune aeg tuga. Kõige selgem side hetkel gem vaid H. Pinteri, M. Bulga- on soodus näitlejale. Atrakt toimuvaga on lähiminevikku kovi, J. Genet', L. Tolstoi ja sioonide paraad näib olevat möö valgustaval oma repertuaaril G. Shaw' näidendite esma das, järjest rohkem püüab la («Vaikuse vallamaja», «Minek», lavastusi. Nende kõrval aga vastaja end näitleja kaudu «Kuning Herman Esimene», T. Williamsi, N. Gogoli, W. Sha maksma panna. Traditsioonili Pirgu trupi «Aruanne») ja ilm kespeare! ja A. Tšehhovi sure selt on esiplaanil meesnäitlejad selt läheb möödunud hooaeg just matu kuulsusega teoseid. Ka A. Üksküla ja R. Aren («Vai nende lavastustega eesti teatri algupärane draamalooming tõi kuse vallamaja»), K. Kiisk lukku. Edaspidiseid oma näi rõõmustavat: J. Kruusvalli ja («Revident»), J. Rekkor («Mi dendeid ette planeerida aga ei R. Saluri uued näidendid on nek»), T. Kark («Kuning Her saa; ja palju ei ladestunud vist jääva väärtusega. Sellist pilti man Esimene»). Kuid kohe mee ka vahepealsetel aastakümnetel pole vist küll igal aastal. Hoo- nuvad ka A. Lambi ja V. Valdma kitsaste väravate taha, et sealt ajapildis torkab silma päeva- duett «Toatüdrukutes», H. Pih nüüd võtta oleks (meenuvad teemaliste näidendite vähesus, lak «Vallamajas», L. Tedre küll mõned V. Vahingu draa seega vastab teatripraktika ise «Minekus». Hästi on meelde jää mad, mis nõuaksid uut pilku). enesest ankeedi teisele küsimu nud ka A. Lutsepp, P. Tammearu Nii peame jääma selles lõigus sele: raskuskese nihkub kind ja J. Krjukov kõrvalosades. kõik äraootavale seisukohale. lalt klassika ja süvatöõtlusega 3. Huvitavamaks kunstnikuks Mis puutub tõlkerepertuaari, dramaturgia poole. See on hea. pean praegu V. Fomitševi, kuid siis saan ainult korrata seda, Ükski mainitud näidendi lavas konkreetsete lavastustena nime mida olen juba mitmel puhul tus ei teinud häbi autorile, taksin siiski I. Aguri «Vaikuse öelnud: vanem ja uuem maail kuid kaugeltki kõik polnud nau vallamaja», V. Tamme «Mine - maklassika olgu hetkeseisudest ditavalt head. kut», D. Krõmovi «Moliere !» ning K. Tooli «Kolme õde». hoolimata pidevalt mänguka 2., 4. Missugused sellise väärt- vas, sest nii või teisiti haa dramaturgia põhjal valminud 6. Rõõmu teeb see, et vaatamata kuvad suurteosed ka meie kaas lavastused meenuvad aastate kartusele ei ole teater läinud ajaga. Möödunud hooajal oli pärast? Minu arvates on need kommertskunsti teed. Isegi sel vanem klassika mõne heldema eelkõige M. Mikiveri «Vaikuse lises raskes olukorras, kus vaa aasta järel jälle uudislavas- vallamaja», E. Baskini «Revi tajate tung teatrisse on märga tuste hulgast praktiliselt kadu dent», P. Pedajase «Minek» ja tavalt kahanenud, pole massi nud; seda esindas üksnes lava- K. Komissarovi «Kolm õde». kultuuri survet tunda nii palju kate «Tõrksa taltsutus». Uuem (Viimase suhtes tingivad noored kui veel mõned aastad tagasi. klassika (19.—20. sajand) piir näitlejad küll teatud reservat 7. Pole näinud Nukuteatri, Rak dus valdavalt vene autoritega sioone, kuid värske ja veetlev vere teatri, «Vanemuise» ja te (Gogol, Ostrovski, Tolstoi, Tšeh lahendus nõuab selle esiletõst ma stuudio etendusi (v. a «Vai hov), mida ajendas mitmelgi mist.) Sümptomaatiline on see, kuse vallamaja»). Ülejäänutest puhul nähtav soov leida mine et kõik nimetatud on kunsti- ei ole näinud Draamateatris vikust otse-aktuaalset. Vähe nägemuse poolest suveräänsed «Majahoidjat», «Ritat» ning malt ühe hooaja piires ei ole ja niivõrd erinevad, et neist «Duetti ühele», Noorsooteatris selline ühekülgsus veel problee üht või teist esile tõsta polegi «Päral» ja «Kratimängu», Vene miks. Aga nüüdisaegse tõlke nagu võimalik. Ja veel üks ühis Draamateatris «Enesetapjat». repertuaari puhul on küll ker joon: neis kõigis on silmator «Vanalinna Stuudios» «Akent», gem öelda, millest aitab, kui kavalt heatasemelised näitleja Pärnus «Pilli-Tiidut» ja «Vahe seda, millest napib. Aitab tol tööd, kogu lavastuse juures köi liku vapustusi» ning P. Peda lest kaua peale surutud nige dab tervik. Kuigi neis ei ole jase laulukava. last «vennasdramaturgiast»; kangelasi meid otseselt ümbrit kõike muud on aina vähe ol sevast elust, on nad ometi teat nud. Üht ohtu võib siiski juba ri olemuslikus mõttes märksa märgata: kuna inglise keel on tänapäevasemad kui näiteks MIRA STEIN praegu maailmas valitsev ja «Võssotski kontsert TUI-s» Ve (kriitikasektsiooni liige): briti dramaturgia viimased 30 ne Draamateatris või «HEA ehk 1. Repertuaarivalikul tuleks aastat ka erakordselt heas sei Hirmus Eesti Asi» «Ugalas». Tä sus, siis leiab tollest keele- silmas pidada näitlejate loo nase tegelikkuse kujutamine la mingulist potentsiaali ja nende ringist pärinev kergemini levi val ei peaks taanduma, kuid kut. Loomulikult ei tohi jälle arenguks vajalikku, mitte üks kindel on, et praegu ja tule nes lavastajate eneseväljenduse kasu korras piiranguid luua, vikus vajab see märksa kunsti huve. Arvestades meie teatri küll aga peaks Teatriliit tõl nõudlikumat suhtumist. ligi pool sajandit kestnud iso gete ja tutvustustega kindlus Kõneldes lavastuse salapärasest leeritust maailmateatrist ja tama, et teised keeled ülearu teatraalsest fluidumist, tõstak -dramaturgiast, ei saa kerge ole varju ei jääks. sin nimetatute seast esile hoo ma seda mahajäämust paari piski mitte dramaturgiliselt ja hooajaga tasa teha. sisuliselt veenvamaid «Valla 2. Arvatavasti peab iga teater maja» või «Revidenti», vaid talle perspektiivse suuna ise lavastusliku sünteesi (lavastaja, leidma. näitlejate, kunstniku, helilooja Suurimaks kunstiliseks elamu koostöö) poolest esileküündi- seks oli «Mälu», mitte (igati austust väärivad) hooaja polii õde» on ühel või teisel põhjusel kirjutamine tundub praegu ras tilised menulavastused. kas eesti rahvale tänasel päeval ke olevat, dramaatiline ja har 3. Muusika ja lavakujunduse vajalikud, eesti teatri au vää jumatult avameelne aeg nõuab alalt ei meenu midagi erakord rilised või nii seda kui teist. ka dramaturgialt ja teatrilt set. Kõige huvitavam oli lava 3. L. Blumenfeldi kujundus muule lisaks neidki omadusi. kunstikateedri diplomilavastuse «Vaheliku vapustustele», S. Tju- Head eeskujud on küll olemas «Kolm õde» ruumikujundus nini kujundus «Revidendile», (Kruusvalli näidendid, «Mi (Krista Tool). K. Tooli kujundus «Kolmele nek»). Asjatundlikult valis 4. Kuna kaalukaid osi on mees õele». Muusikalist kujundust kui Pärnu teater «Vaheliku vapus tel alati rohkem kui naistel, võrdväärset komponenti lavas tused». Kas ei vaja erilist tähe siis võiks nimetada terve hulga tustervikus ei tule meelde. lepanu see osa repertuaarist, õnnestumisi, eriti vanemal ja 4. Seisev pill läheb häälest ära. mida võiks nimetada traditsioo keskmisel generatsioonil. Raske Näitleja peab väga uhke olema, niliseks klassikaks? Tundub ni oleks meesrollidest kedagi eelis et end ilma tööta vormis hoida. melt, et klassikalavastuste väl tada. Imestan, et kiidetakse «Valla jatoomiseks jääb lavastajatel Et aga Velda Otsuse Sarah maja» Üksküla, ja mitte Enn iga aastaga järjest vähem aega Bernhardt'ile võrdset ei leidu, Nõmmikut. Ja mitte Lutsepa ja jõudu. Kui aga vaataja nii peaks olema vaieldamatu. Kurb, Prilli. Ka Arenis on häid noote. sugusest teatrist võõrdub, mis et seda elamust tuli oodata Uut arvan nägevat ka «Kolme siis? Missuguse valiku teevad kümme aastat. öe» näitlejate mängumaneeris. need noored, kes praegu alles 5. See peaks teatrite enese Head stiili on K. Kiisa Linnapea- otsivad oma suhet kultuuriga? kriitika hooleks jääma. likus ja R. Baskini Hlestako- Kes kelle järel — publik teatri 6. Cldine häda (ka üleliidulises vis. Ka «Vaheliku vapustus või teater publiku? Mõnikord ulatuses, kui uskuda Sergei tes». Aga üldiselt vohab vana tundub küll, et teater tunneb Jurski ja Soman Viktjuki sõnu) väline maneerlik mängulaad si varasemast suuremat kiusatust on näitlejate puudulik profes semise kirgastumiseta. Vaevalt vähenõudlikuma publiku soovi sionaalsus, treenimatus, oska saab naisnäitlejatele lähemal dele vastu tulla. matus tood teha, mis teistel in- ajal mehekeskses maailmas mas 2. Kujutlus üksnes «puhta kuns terpreteerivail kunstialadel on siliselt suurrolle olema. Sellest tiga» ja eksistentsiaalse inime enesestmõistetav. on kahju. sega tegelevast eesti nüüdis- Rõõmu? Vähemalt lootustärata 5. Loodan, et «Vallamaja» ja teatrist tundub praegu üpris vad oma ansambliliselt tervik «Mineku» tüüpi sõnumitega tü irreaalsena. Sellesse ei mahuks likkuselt olid Jaan Toominga kid muutuvad kunagi täiesti «Minek» ega «Vaikuse vallama stuudiolavastus «Kolmas vaa absurdseiks, kaotades igasuguse ja». Nende lavastuste osa Eestis tus» ja Kalju Komissarovi lava sideme reaalsusega. Aga kardan, toimunud sotsiaalse kliima uue kunstikateedri 13. lennu diplo- et seda ei juhtu. nemises pean aga väga oluli milavastus «Kolm õde». 6. Pealiskaudsus. Enesekriitika seks. Dramaturgia ja teater läksid siin kõigist ees, hakka 7. Nägemata: Nukuteatri ja Ve puudus. Pühendumatus. Vähene sid esimestena täie häälega ne Draamateatri lavastustest heatahtlikkus. Vaimuvaesus. keelatud asjadest kõnelema. enamik; «Vanemuises» «Kaks Positiivne on alternatiivsete Muidugi ei olnud see juhuslik. hobuse, üks eesli seljas», «Tõe otsingute elavnemine. Eesti kirjandus ja teater säili line Lääs», «Müsteerium-buff»; 7. Paljut pole näinud. Aga kah tasid ka ühiskondliku reaktsioo Pärnu teatris P. Pedajase lau ju on, et nende seas on «Vane ni tingimustes sotsiaalse tund lude õhtu, «Minek», «Vaheliku muise» stuudio «Kolmas vaa likkuse ja madala valuläve.. vapustused», «Lavalised sega tus», «Vanemuise» «Mälu», «Teised kanalid» ei tegele veel dused»; «Ugalas» «Giljotiin Noorsooteatri «Toatüdrukud», kaugeltki kõigi oluliste sotsiaal Dantonile», «HEA»; Rakvere «Ugala» «Side», Draamateatri probleemidega, ei suuda ja ei teatris «Kroonu onu» ning «Sel «Duett ühele». oska seda teha. Iga päevaga les kindlas kivimajas». ч saame uusi teateid oma vaesu sest ja tehnilisest mahajäämu sest. Kuidas me end selles olu ÜLO TÕNTS (kriitik): korras tunneme, kuidas käitume, kuidas peaksime käituma? Täna MIHKEL TIKS (toimetaja): Vastan kriitikuna, kuigi alati päevaste ravimite ja meditsiini end selles rollis ei tunne (vaata tehnika puudumine (kättesaa 1. Teatris mängitav dramatur ja, kes mõnikord kirjutab arvus matus) ei ole ju teaduse ja gia sõltub ainult tegijatest. Ei tusi). Küllap oleks vaja rohkem tehnika küsimus, vaid ühiskon pea õigeks kellegi kõrvalise näha, mis tehakse mujal. na inimlikkuse mõõtja. Nõuko näpunäidete järgi repertuaari 1. Ei tunne kõige uuemat maa- gude ühiskonnas on vallandatud kujundamist. Lavastaja pilku ilmadramaturgiat. Menutükki ohjeldamatu kampaania äritse- suunata saab ainult lähedane de ülesleidmine laiast maailmast mise kasuks — ja seda tingi sõber, kõik muu on viljatu ja on siiski lihtsam kui neile mustes, kus inimene on ühis kahjulik. Ei saa püstitada kü õige juurdemineku leidmine konnast sügavalt võõrdunud, simust nii, et maailmas on nii («Tõeline Lääs», «Rita»). Kor kus puuduvad (on väga nõrgad) palju häid näideneid, miks meil daläinud valiku näiteid — loomulikud eetilised pidurid ja neid ei mängita. kui näidendi vanusesse mitte regulaatorid. Kuhu me niiviisi 2. «Vaikuse vallamaja», «Mi liiga pirtsakalt suhtuda: Pinte- jõuame? Sellisel taustal tundub nek», «Revident», «Ja pimedu ri «Majahoidja», Bulgakovi Vilde «Side» ülesleidmine ja ses paistab valgus»*, «Vaheliku «Moliere», Murrelli «Mälu» lavaletoomine päris ajakohase vapustused», «HEA», «Kodu- («Vanemuise» lavastus), Bern- na. Humanismi defitsiit on kõige 6J võõrad», «Aruanne», «Kolm hardi «Päral». Hea algupärandi rängem, seda ka seepärast, et töötaoleku pärast. Kaljas on vaatajale jätkuvalt vajalik. Kas teadvustame seda hoopis vähem ikkagi näitleja silmapaistev roll vaks vaid dramaturgia kunsti kui millegi puudumist letti üle mitme aasta, kuigi mängi line üldistavus (R. Saluri «Mi del. Selle häda äratundmine nud on A. Üksküla ju pidevalt nekus» seda on). Kaasaegset peaks repertuaaripildist näha ja palju. Mõned, kes möödunud maailmakirjandust ja 20. sajan olema, edaspidi rohkem kui hooajast ilma kavalehtede juu di draamaklassikat tutvustatak praegu. res juurdlemata kohe meelde se juhuslikult (mõnede autori Ei oska nimetada ühte lavas tulevad: A. Üksküla, R. Aren, kaitse valuutaraskustega saab tust, mis n-ö positiivse näitena H. Mandri, L. Pihlak ja A. Lut- vabandada ainult uuemate näi selgitaks seda tänase teatri kõi sepp Draamateatri «Vaikuse dendite puhul). ge nõudlikumat ülesannet. Küll vallamajast»; A. Allikvee ja Isegi -ajaloolist kõrgklassikat on meil niisugune lavastaja — H. Kaljujärv sama näidendi la peaaegu ei mängita; vähenegi J. Tooming. Sedasama muret vastuses «Vanemuises»; J. Krju- klassikakogemus on katkemas, ning kannatamist inimese ning kov «Majahoidjas»; J. Rekkor see võib-olla sünnitab klassika- inimsuhete nuripidisuse pärast «Minekus»; P. Volkonski «Müs- pelgust. Nii see nõiaring keer olen samasuguse selgusega ko teerium-bufis»; Allikvee ja Loo leb. Olen endiselt seda usku, et genud E. Nekrošiuse lavastusi «Igal lollil oma lõbu» lavastu süvenemispüüe klassikasse ehk vaadates. ses; S. Luik — «Päral»; P. Tam aitaks-õpetaks nii tegijat kui ka Aga sellest vaatekohast on tub mearu «Sides»; K. Nielsen «Va vaatajat välja vahendite ja listi väärt ka juba nimetatud heliku vapustustes». Muidugi mõtete pealis- ning umbkaudsu- «Majahoidja» ja «Mälu», R. Sa- V. Otsus «Mälus». Loetelu on se tüütusest (usku kinnitas luri «Minek» (eriti P. Pedajase provisoorne. Näitlejateemal üliõpilaskatse «Kolm õde»). lavastuses), «Aeg tulla, aeg min võiks olla mitmeid arendusi (näi Meie maailmadramaturgiakaar- na» ja «Pilvede värvid» (nime teks olukord teatrite järgi). dil on valgeid laike uuritud tan meelega ka «vanu» lavas Kui me oma praeguse teatriga aladest rohkem — kaua seda tusi). küllalt rahul ei ole, siis ei oleks jaksab rääkida! Antiikdrama- 3. Niisuguseid eelistusi oleks õige alustada süüdlaste otsimist turgia, Calderon, Corneille, Ra küllap vaja põhjendada, aga sel näitlejatest. cine, Musset jne, jne, jne. Pluss leks ei jagu ilmselt ruumi. 5. «HEA ehk.. .» ohtlik pettekujutlus, nagu tun Tundub, et edukamad muusika 6. Mureprobleem: teatri ja teat neksime vene klassikat. See kujundajad on sedapuhku olnud rikunsti vahekord pealetungil ei piirdu ju praegushetkel hästi lavastajad ise (P. Pedajas «Mi oleva massikultuuriga. Rõõmu päeva kajastavate komöödia nekus» ja P. Volkonski Ostrovs- teeb eesti dramaturgia ja teatri tega. (Aitäh Normetile tundma ki- ja I. Normet Tolstoi-la- kodanikuvastutus ja -julgus, si tu Tolstoi eest!) Kõigest on vastuses). Koik need etendused semine valmisolek minna ühis puudu, nagu D. Vaarandi eesti on üldse meelde jäänud tervik konna puhastumise eesotsas. muldade kohta väitnud. Rääki likkusega, stiilitundega, mille Möödunud hooajal pandi need mata hoolest-armastusest rah oluliseks osaks ka kunstnikutöö omadused tavalisest tõsisemalt vusliku näitekirjanduse, ka selle (vastavalt V. Tamm, E. Õuna proovile. klassika vastu. Aeg-ajalt üksi puu, V. Tamm). Küll ei usu ma, 7. Ei ole käinud sellel hooajal kud tõesti head lavastused — et kriitika saaks nendes hin Nukuteatris. Ei ole näinud 13. see ei loo järjepidevust. nangutes teab kui objektiivne lennu viimaseid diplomilavastu- «Peaks»-küsimus ankeedis peaks olla. Kui sain mõjuva teatri si ega «Vanemuise» stuudio olema tegija sisesund. Minu elamuse, näen analüüsides tu etendusi. Ka «Aruanne» näge sugune võib unistada, mida mei gevaid komponente. Nii ei oska mata. Rakvere teatris olen le täna ütleks lavakunstiline ma veendunult tõestada, et vaadanud ainult Saaberit ja süvenemine näiteks «Tabamata «Vanemuise» «Mälus» olid kõik Kunderit. Vene Draamateatris ime», «Pisuhänna», «Kuningal komponendid võrdselt tugevad üksnes «Enesetapjat». on külm», «Siinai tähistel» jne, (Ü. Vilimaa lavastus, L. Pihlaku jne igieestlaslikku-igiinimlikku kunstnikutöö, M. Kõlari muusi maailma. ka), aga kogumulje oli rikku LEA TORMIS (teatriloolane): Unistan elavast ja inimesesse matu ja niiviisi ma siis asja süvenevast teatrist. Kuidas näen. Vastan teatriloolasena. Minus — vormid ja laadid — on tegija- 4 Arvan, et «näitlejate tänane (veel) hingitsev kriitik igat looja asi. tase» oleneb hoopis suuremal seks ankeedi asemel regu Häid näitlejaid on (ikka veel!) määral «näitlejavälistest» asja laarse teatrikommentaari rub rohkem kui neile targalt ja oludest, kui me sellest endale riiki (nagu 1960-ndate «Nooru armastusega leitud osi. Eriti tavaliselt aru anname. Võiks ses») või osalemist järjekindlas naiste seas. Mitte kõik ei suuda kirjutada pika rea andekatest ja operatiivses rubriigis «Esma olla kõigele vaatamata ja eluaeg inimestest, keda hooaja uusla mulje» (Kus küll? Kas Teatri veldaotsuslikus vormis. vastuste järgi nagu olemaski ei liidu kavatsetud infoväljaan- Ei oska pingerida luua ega oleks. Ei tulnud õiget rolli. des?) soovitusmudeleid ehitada. Huvi Naisnäitlejad on sellest vaate 1.—7. ja kohatise rõõmuga vaatasin kohast teadagi eriti kehvas sei Repertuaar on just nii juhus näiteks «Surma ja sünni lau sus. Kui eesti teatrid libisevad lik, nagu ta parajasti on. Kas lude» uusvarianti «Estonias», kommertsi (oleks see tähtede isereguleeruvus hakkab kunagi «Vaikuse vallamaja» Draama praeguses seisus liiga suur oota kindlustama sisukamat mitme teatris, «Toatüdrukuid» Noor matus?), süveneb hea näitleja külgsust? sooteatris, «Mälu» ja uusi bal- töötaolek veelgi. V. Otsuse suur Hooaeg tõestas, et lähimineviku lette «Vanemuises», «Reviden rolli ei oleks lavastaja U. Vili- kibedate kogemuste emotsio ti» «Vanalinnas», «Minekut» 66 maata, kes muretses näitleja naalne, kunstiline eritlemine on Pärnu teatris, «Tõrksa taltsu- tust» «Ugalas», «Koduvõõraid» nii harva esineva professionaal lavastust (teise puhul usaldan Rakveres. Kahetsen, et ei saanud se näitejuhioskusega paika kriitikat) vaatab käputäis ini näha «Vanemuise» stuudiot. Nä pandud «Sidet» ja «Vaheliku mesi (ja juhul kui neid lavastusi gemata jäi üldse palju, aga vapustusi». uuel hooajal ei mängita, nagu loodan (õigemini kardan), et mi P. S. Uus ankeedivorm ei kutsu karta on), näib meie teatris küll dagi tõeliselt vapustavat maha vastama — eeldab lühi(?!)- midagi lahti olevat. maganud ei ole. artiklit ca 65 lavastuse ja 79 7. Jaan Toominga «Kolmas vaa- Praegu, oktoobris/novembris probleemi kohta. Kui ankeedi 1988 on liiga tõsiseid üldmu- endist vormi muuta, siis pigem resid, et teatrimuresid-rõõme vastupidises suunas — konk täpsemalt eritleda. reetsemaks, veel ühesemaks. MARGOT VISNAP (ajakirja teatriosakonna toimetaja): KADI VANAVESKI LILIAN VELLERAND 1.—2. Kodudramaturgia osas on peaaegu iga teater püüd (endine teatrikriitik): (kriitikasektsiooni liige): nud täita konkreetset sotsiaal Olen nagu ikka ära vaadanud üle 1. Hea, et lõpuks tulid Pinter ja set tellimust, haakunud rahvu kahe kolmandiku draamaesi- Genet. Vöiks ju tulla veel mi se ärganud eneseteadvuse ja etendustest, sedakorda on näh dagi Beckettist. Aga endise ajaloolise tõe taastamise prot tud kõik oluline; säilinud on kirjandusala juhatajana tean, sessiga («Vaikuse vallamaja», endised, vana hea stagnaaja kui allergilised on lavastajad «Minek», «Kuning Herman eelistused (kontseptsioon ja igasugu nimekirjade suhtes. Esimene», «Aruanne», «Haigete kujundlikkus). Nagu näitas Kalju Komissarovi laste vanemad»**, «Koduvõõ- Lavastama peaks minu meelest «Kolme õde» lavakunstidiplo- rad», «HEA» — neist küll ka kõigil aegadel, ka praegu, mitte mandidega, on vahest Tšehhovi he viimase puhul kummitas «tänapäeva» või «klassikat», jaoks küpsenud uus ajaring. näidendi konstrueeritus, tüü vaid seda, millega tegijail asja 2. Kalju Komissarovi «Kolm pide skemaatilisus, sellest joh ja oskust meile ilmaelu ning me õde», Merle Karusoo «Aru tuv verevaesuski; «HEA» või eneste kohta midagi öelda. Pä anne», Mikk Mikiveri «Vaikuse nuks enesepila ja groteski jul riselt hea oli vaadata Jaan vallamaja». Näitlejatööde suges gema kasutamise korral tõusta Toominga oma «Vanemuise» tiivsus ja isesündiv kunstiline siiski arvestatava päevapolii stuudioga tehtud «Kolmandat lisaväärtus. tilise satiiri tasemele). Maail- vaatust» ja Kalju Komissarovi Et millises suunas peaks liikuma madramaturgia? Kas üldse tun lavakunstikateedri 13. lennuga eesti teater? Küll ta liigub. nemegi selle mõiste sisu ja tä lavastatud «Kolme õde». Tule Sellist «Kolme õde», nagu tegi hendust niivõrd, et lavastajad muste järgi igatahes paistab Komissarov, poleks keegi osa võiksid selles vabalt orientee «isakeste» töine teineteisemõist nud ennustada ei tema enda ruda ja kriitikud julgeksid mine enamjao «lastega» parem ega 13. lennu teiste lavastuste asjatundlikku nõu anda? Sule olevat kui vahepealsete näitleja- järgi. Inimliku kooseksistentsi tus ju kestab veel. Aastaküm põlvkondadega. saladusi nii põnevalt ja ise netega kasvatatud infoblokaa- Praeguse eesti teatri põhiprob enesestmõistetavalt uurivat lu di, sellest tulenevat harima- leem on muidugi noorte lavas gu oleks Tšehhovit ja prae tustki ei saa ju lühikese aja tajate ja isegi nende tuleku- gust eesti teatrit kokku pannes ga olematuks teha. Ka on hu perspektiivi puudumine. Üle raske ette kujutada. manitaarkultuuri tõrjuv ha neljakümnesed on vanad, vä- 3. «Aruanne», «Kolm õde». ridussüsteem kasvatanud üles sind ja haiged — ka need, kes «Vaikuse vallamaja». Väga har maailmakirjanduse kullafondi parajasti edukalt töötavad. Ne va on võimalik olnud kõiki neid ähmaselt tundva teatrivaataja mad maksavad selle eest, et meil «kujundusi» üksteisest lahu ja -tegija. Eelkõige just sellele viimasel paaril aastakümnel wi tada. tõsiasjale peaks toetuma Teat ga head teatrit oli. Neist hiljem 4. Muljet avaldas noorte nais riliidu juures tegutsev (?) Aren teatrisse tulnud režissöörieel- näitlejate noorus («Kolm õde») duskeskus, kui ei taheta jalgu dustega inimeste enamik eelis ja küpsete meeste meisterlikkus jääda humanitaarala semina tas lavastajaks hakkamisega (Aren — Mandri — Üksküla ridest, seltsidest, gümnaasiu käsi mitte määrida. Praegu tu «Vaikuse vallamajas»); Velda midest väljuvale uuele põlv leks väga tõsiselt tegelda sel Otsus «Mälus» ja Enn Nõmmik konnale. Kas ta ka teatri poole lega, et kõik need vähesed noo «Vaikuse vallamajas» jmt. pöördub, on omaette küsimus. remad ja päris noored mehed, Näitlejaanne, isiksuse võlu ja Kui varem oli teater see, kes kes on juba ilmutanud usuta sobiv roll — kui need kokku peaaegu kõige teravamalt tead vaid märke lavastajavõimeist, langevad, võib ikka tulla midagi vustas üksikisiku ja rahvuse just nii palju ja niisugust tööd huvitavat. vastuolusid nuripidise ühiskon saaksid, nagu nad tunnevad 5. ? na ja totalitaarse režiimi vahel, vajavat. Ja eks teisedki proovida 6. Muret? . . . Nagu alati saama siis ei tähenda teiste kanalite tahtjad peab proovima laskma, tus ja vaimuvaesus. Rõõmu? . . . avanemine nüüd seda, nagu ega teist teed ole. Kui vähemalt teinegi neist eten peaks teater taanduma nn puh Mis veel hooaega puutub, siis duses puudub. Aga selles hoo ta kunsti alale, ehkki esteetilist huvitasid Mikk Mikiveri «Vai ajas tegi kõigepealt muret see, uuenemist vajab oma stereotüü kuse vallamaja» ja Priit Peda- et Kalju Komissarovi «Kolmele pidesse tarduma kippuv eesti jase «Minek». Ja päris üllatav õele» ja Jaan Toominga «Kol teater kindlasti. Ühiskonna oli leida iseennast nautimas mandale vaatusele» ainult vali vana kooli meeste Ilmar Tammu- tud teatrihullud sattuda võisid. ** Järgmise, 1988/89. hooaja ri ja Vello Rummo nüüd juba Kui hooaja kaht huvitavamat lavastus. problemaatilisus ei taandu ju 4. Vahemaa õnnestumiste ja ainult kitsalt ajaloolis-poliitilis- argipäevarollide vahel on liiga te parameetrite lahtimõtestami suur. Esimeste hulka arvaksin täitumine nii kriitikute kui ka sele ning konkreetse ühiskonna K. Kiisa osatäitmise «Revi kunstnike isikliku väärtushie- pahede avamisele. Sotsiaalne dendis» ja J. Rekkori osa «Mi rarhia ümberkujunemist, tõelise teraapia tähendab ka inimese si nekus», A. Üksküla tööd «Valla eelistamist ersatsile, kunsti seilma uurimist kaasaja tsivili majas» ja «Majahoidjas», katartilise funktsiooni esile seeritud maailma taustal, J. Krjukovi rollid «Minekus» ja kerkimist merkantiilse ja meele «moodsa inimese» eksistent «Majahoidjas», Velda Otsuse lahutusliku ees. Igatahes ei tee siaalsete probleemide lahkamist Sarah Bernhardt'i «Mälus», madala jätkuv eelistamine kõr — küllap mahub siiagi sisse nn L. Tedre Leida Kase «Mine gele meile au. eestilik arhetüüp. See oleks tee kus» ja lavakunstikateedri 13. Esile tõstaksin taas väljaspool ma, mida otsida nii maailma- lennu neidude osatäitmised riigiteatrit tehtavat tööd Teat kui kodudramaturgiast. Osali «Kolmes ões». riliidu «Vanemuise» stuudios, selt läheneb sellele E. Hermaküla 5. Sellele küsimusele peaksid Pirgu arengukeskuses ja sõp H. Pinteri «Majahoidjas», mil varasemast rohkem mõtlema ruskondades «Valhalla» ja le huvitavaimaks näitlejatööks teatrijuhid ise. «Varius». on J. Krjukovi Aston, kes on 6. Mitte just mure, pigem naiiv Kohatisele ülepakutusele vaata rabavalt äratuntav kaasaegne ne küsimus: teatriajakiri? mil mata on minule tänavu südame oma üksindusvaevades ja kes- lal? lähedasim Jaan Toominga lavas kendumatuses. Samasuguseid 7. «Duett ühele» (Draamatea tus «Kolmas vaatus» (J. B. puutepunkte, mis täiendavad ter), «Päral» (Noorsooteater), Priestley «Jenny Villiers»). tänase inimese portreed, võis «Igal lollil oma lõbu» («Vane 3. Ma ei ütle, et see mulle leida ka M. Kalmeti Juuda- muine»), Vene Draamateatri la meeldis, aga sügavalt meelde se osa täitmisest I. Iredinsky vastused. jäi Peeter Volkonski muusika näidendis «Hüvasti, Juudas» line kujundus ja osatäitmine (N. Petrova), taotlusi selles suu Raivo Adlase lavastuses «Müs- nas oli aimata ka A. Fugardi AVO ÜPRUS teerium-buff». Kaunis oli Marko «Bušmanis ja Lenas» (T. Pa- (kultuurikriitik): Kõlari esialgne muusika «Pöial- but), ent kahjuks ei suutnud Liisile», millest suur osa mulle lavastus kanda kirjaniku filo 1. Teater püüab ajaga sammu arusaamatuil põhjustel lavas soofilist mõtet. Kindlasti täien pidada («HEA», «Vallamaja» tusest välja jäi. Kunstnikutööd daks seda pilti ka S. Mrožeki ete), peaks aga käima ajast ees. eriti meelde jäänud ei ole või «Emigrandid», mis pole prae Otsene lava publitsistika («Vas kui siiski nimetada, siis And guseks ikka veel etenduda jõud tutus», «Katastroof») on õnneks reste («Tõrksa taltsutus»), Krõ- nud. Ehmatavalt kaasaegse, oma küll taanduma hakanud ja mov («Moliere»), Vaus «Müs- tegelaskuju pidetust ja neuroo- asendunud eepilist laadi jutus teerium-buff), Kõiv-Unt («Toa tilisust mõistva inimesekäsitlu tustega aktuaalsel teemal («Mi tüdrukud»), Püüman («Tuhka sega üllatas ka J. Rekkor Georg nek») ning dokumentidel tugi triinu»). Rassi osas R. Saluri «Minekus», nevate kompilatsioonidega mida pean P. Pedajase ja selle 4. Meesnäitlejaid oli vahel lausa («Aruanne»). Eredaid, kunsti lust vaadata: Üksküla, Mandri, hooaja parimaks lavastuseks. lisi ja lavalisi näidendeid meil Eesti teatri visiitkaardiks võik Aren, Krjukov, Volkonski, aga ei kirjutata. Lavastamisel Kiisk, Kudu — ja siis hakkas sid Pedajase «Mineku» kõrval on oma kindel keel ja käekiri olla ka M. Mikiveri «Vaikuse enamasti kurb: «Vallamaja» Toomingal ja Karusool, valdav on partorgi idealiseerimisele vallamaja» (Draamateater), E. enamik ülejäänuist mahub nende Baskini «Revident» («Vanalin vaatamata vajalik näidend küll, vahele ja on sel aastal üsna aga kui ta on meie parim lava- na Stuudio»), J. Toominga ilmetu ja anonüümne. Omanäo «Androkles ja lõvi» («Ugala») materjal, siis pole asjad kiita. liseks lavastajaks pean siiski ka Daamid? Velda Otsusele muidu ning üsna kindlasti kaks noor Untl. telavastust — K. Komissarovi gi kummardus, aga veel? Katrin Maailmakirjandusest tahaksin Saukas? Anne Paluver? Anu «Kolm õde» lavakunstikateedri kogu meie kultuuri kohale ja 13. lennuga ja J. Toominga Lamp? Küllap vist. nõnda loovinimeste tähelepanu 5. — «Kolmas vaatus» «Vanemuise» keskmesse tõsta Raamatute stuudiolaetega. 6. Isemajandamise hiilgus ja vi Raamatu: miks mitte lavastada letsus ehk sõltumatuse sõltu 3. Parimaks tulemuseks pean Hiiobi Raamatut ja Ülemlaulu? vused: nii rõõmu kui mure P. Pedajase lavastajanägemuse On muidugi selge, et seda ei juured on siin. Mure puhul li ja muusikalise kujunduse ning saa teha uskmatu südamega. sanduvad veel muidugi eetika V. Tamme kunstnikutöö kokku 2. Puhastumine on möödapääs probleemid teatris, fantaasia- sulamist. Pärnu «Minek» on matult vajalik nii üksikinimese vaesus ja pealiskaudsus. üldse õnnestunuim meeskonna- le, teatrile kui ka ühiskonnale 7. «Kolm õde», «Rita», «Kuning mäng vaadeldaval hooajal. tervikuna. Samuti ka süvene Herman», «Kratimäng», «Öö Muusikateadlased kurdavad, et mine, mis praeguses ref ormeeri- laulud», «Niskamäe», «Giljo viimasel ajal jääb muusikalise mistuhinas üle jõu kipub käima. tiin», «Aken», «Lauliku needus» kujunduse analüüs teatriarvus- Väga tahaks kriitikas taas ka jmt. Nägemata on Vene teatri tustes kõige muu varju. Kas ei sutada ja näha kasutatavat etendused, sh ka Erdmani «Ene peaks vaataja ja kriitiku tähe kategooriaid «püha», «kaunis», setapja» ning kõik Rakvere teat lepanu teritamiseks kavalehel «ülev», «õilis» ete, mitte «mõ ri etendused, v. a «Kroonu onu». ära trükkima ka heliteosed, mi nus», «mehka», «lahe» või «aju Üldse tajun kriitikkonna ja mui da muusikaline kujundaja la- vaba», nagu praegu vähemalt dugi enda süüd Kalmeti teatri 68 vastuses kasutanud? kuluaarides positiivsete ees. Ehk õnnestub sinna kunagi komandeeruda. Veel kaugemal ujuvad kõik kõrgel tasemel teha ka kirjandusala juhataja, kui Rakvere on arvustajate lastele ja lasteteatrile antud lavastaja assistent, pedagoog, jaoks ehk ainult Nukuteater, aga lubadused ning süvendavad hin ajutistest üürilistest (kunstnik, see pole ju üleõppinud meeste ges kõhklusi ja segadust. muusikaline juht jt) rääkimata. jaoks enam see «päris». Eelmise ALMAVÜ parasiteerib endiselt Nendes tingimustes näitlejatelt (kuuenda) punkti juurde tahak vanalinnas, Nukuteatri laod asu midagi nõuda tundub lausa eba sin veel lisada, et kusagil rõõmu vad Lasnamäel ja peanäitejuhi moraalne, jääb üle üksnes neid ja mure vahel määramatuses kabinetis püüavad pidevalt tööd tänada. Kes vana asja .. . TIIÄ JÄRG Belgia väljapaistev helilooja ja viiuldaja sid R. Casadesus, W. Gieseking, E. Sauer, EUGENE YSAYE (1858—1931) töötas kahe С Zecchi, S. Feinberg ja kolm Art(h)urit: kümnendate aastate lõpul välja rahvus Rubinstein, Bliss ja Lemba. Osavõtjaid saabus vahelise muusikafondi organiseerimise projek 95, mängis 87, nende hulgas ka Bruno Lukk. ti, mille kohaselt kavatseti korraldada regu Esimese preemia sai Emil Gilels, kolmanda laarseid rahvusvahelisi konkursse noortele Jakov Flier, seitsmenda Arturo Benedetti- interpreetidele. Projekt, mille E. Ysaye andis Michelangeli. oma õpilasele, Belgia kuningannale Elisa Belgia esimese daami, kuninganna Elisa bethile, viidi ellu alles kuus aastat pärast bethi initsiatiivil otsustati Brüsselis 1950. Ysaye surma. Interpreetide konkurss Brüsselis aastal jätkata interpreetide konkursse. Need hakkas kandma oma looja mälestuseks kannavad tänaseni kuninganna Elisabethi Eugene Ysaye nime. Algusest peale sai E. nime. Kes on lugenud Juzefovitši Oistrahhi- Ysaye nimelisest konkursist üks esindusliku raamatust Elisabethile pühendatud peatükki, maid nii programmide tõsiduse, suure nõud ei küsi, miks. Kuninganna Elisabethi nim likkuse kui ka osavõtjate ja žürii koosseisu konkursse korraldatakse kordamööda kolmel poolest. Konkursile lubati 15—30 aastasi män erialal: viiul, klaver, kompositsioon. Pärast gijaid; züriisse — alates 30. eluaastast. aastast vaheaega tsükkel kordub. Alates Esimene konkurss Brüsselis oli v i i u 1 d a- 1962. aastast toimub Brüsselis igal nn j a t e 1 e 51 aastat tagasi. Avamine toimus vaheaja-aastal Mozarti-konkurss vokalistide- Kuningliku Konservatooriumi saalis, kus anti le. osavõtjatele ka pidulik kontsert. Oli 21. märts 1937. a viiuldajate konkurss on tähendus 1937. rikas eesti muusikaelu arenguloos. Noorele Züriisse oli 'palutud maailmakuulsaid rahvuskonservatooriumile oli osavõtt võistlu viiuldajaid ja tuntud pedagooge, nagu J. Thi- sest viie mängijaga julgustükk, mis paneb baud, J. Szigeti, J. Hubay, С Flesch, G. ka praegu, pool sajandit hiljem lugupida Kulenkamff, A. Jampolski, nimekaid muu misega mõtlema Johannes Paulseni peda sikuid mitmetest Euroopa konservatooriumi googitööle. dest, nende hulgas Artur Lemba Tallinnast.1 Konkursist osavõtuks oli soovi avaldanud 1987. a varakevadel, pärast H. Elleri juu 125 noort muusikut. Sedavõrd kui sai teata belit ja V. Alumäe 70. sünniaastapäeva eel vaks žürii ja osavõtjate koosseis, kahanes tuli mõne kolleegiga kõneks Vladimir Alumäe mängida soovijate arv loosimise ajaks 68-ni. osavõtt Ysaye-nim konkursist, mille täpse Esimeses voorus mängis vaid 58 viiuldajat, toimumisajaga näis olevat mingi segadus. nende hulgas ka viis Tallinna konserva Arvates kolleegide- ja üliõpilastepoolsed eba tooriumi kasvandikku professor J. Paulseni täpsused hooletu lugemise süüks, avasin klassist ja viis võidukat Nõukogude viiul «Eesti muusika II» («Eesti Raamat», 1975) dajat, kelle päralt oli lõpuks kuuest esime peatüki «Keelpillisolistid» lootuses, mis minul sest preemiast viis! teada TMM A. Lemba fondist, on küllap Esimese E. Ysaye nimelise rahvusvahelise selles raamatus olemas. Aga . . . Otsustagu konkursi tulemused tehti teatavaks 1. aprilli lugeja ise, kuidas nimetada seda, mida vasta õhtul. Võitjaks kuulutati 28-aastane David va peatüki autor on Ysaye-konkursi kohta Oistrahh2. tarvilikuks pidanud lugejale teatada. Järgmisel, 1938. aastal toimus Ysaye-nim Villem Õunapuu kohta: «Õpiaastate jooksul konkurss pianistidele. Zürii koosseisu kuulu- arenes ta silmapaistva kiirusega. Selles oli kahtlemata teeneid ka tema osavõtul rahvus 1 Jenö Hubay suri Budapestis 12. III 1937, üheksa vahelistest konkurssidest Varssavis (1935) ja päeva enne konkursi avamist. Zürii nimekirjas Brüsselis (1936).» (Lk 418.) on ka «Kochansky, Varssavi konservatooriumi «Vladimir Alumäe lõpetas 1937. aastal Tal viitsedirektor». Igal juhul ei ole tegu kuulsa poola viiuldaja Paul Kochanskiga, kes suri New linna Konservatooriumis prof. J. Paulseni Yorgis 12. I 1934. klassi. Sama aasta kevadel võttis ta koos mitme kaasmaalasega osa Brüsseli noorte 2 Võitja punktide summa oli 1020. Lähemalt vt 70 V. Juzefovitš, David Oistrahh, Moskva, 1978. muusikute konkursist.» (Lk 418.) «1935. a. sõitis Hubert Aumere enesetäien peab meeles hoidma tulevasi lugejaid .. . Meil damise eesmärgil Londonisse prof. C. Fleschi on küll maailma kõige entsüklopeedialembe- juurde, kus valmistus Ysaye-nimeliseks kon sem rahvas, aga kahjuks mitte kõige laitma kursiks.» (Lk 419.) tum teatmekirjandus. Muusikahuviline, nupu «Brüsseli konkursi kava esitas Zelia Aumere ta, keda uus ENE iseloomustab nii: «Teostele sellise kindluse ja südidusega, et edestas oma on omane isikupärane stiil ja häälte juhti kaasmaalastest võistlejaid 100 punktiga.» mise loogika, figuratsioonirohkus ja karakte- «Evi Liivak esines väga palju nii kodumaal riseerimisjõud.» Kas taipasid, et jutt käib kui naaberriikides, 1936. a. võttis osa Brüs Johann Sebastian Bachist? Kirjanduse loete seli konkursist.» lust leiame küll G. Hubovi, aga mitte A. Mida saime teada? Et 1936. aastal osalesid Schweitzerit, kelle Bachi-uurimus ilmus saksa Brüsseli konkursil V. õunapuu ja E. Liivak keeles 1908, vene keeles 1964; või M. Drus- (kes oli alles 12-aaastane!); Aumered valmis kinit, kelle Bachi-raamat (1982) on nõuko tusid selleks, Zelia ilmselt ka osales, aga mil gude bachiaana tipp (leedulased muide on lal? Alumäe võttis osa 1937. aasta võistlu jõudnud selle tõlkida ja trükkida). sest, aga kellega koos? Peatüki «Keelpilli- Sirvime uut ENE-t veel pisut. Beethoveni solistid» autor on Ines Rannap. «Missa Solemnise» valmimise aeg on 1823 Aga tuleb meelde, et meil on veel üks (mitte 1824); selle teose ainuke ettekanne trükiallikas, mis vähemalt ühe asjaosalise autori eluajal toimus teatavasti Peterburis kohta teavet võiks sisaldada: V. Lensini 7. IV 1824. aastal. «Artur Lemba. Pianist ja pedagoog» (Tallinn, Artiklis «Bartõk» väidetakse, et tema 1977). Seal (lk 105) seisab kirjas: «1938. a. Orkestrikontserdi ja Vioolakontserdi lõpetas võttis Artur Lemba žüriiliikmena osa Brüs T. Serly; antakse ka teada «Sonaadist 2 selis toimunud ravusvahelise konkursi tööst. klaverile, löökpillidele ja orkestrile (1937, red. [. ..] Eestist sõitis võistlema 3 noort muusi klaverikontserdiks)». Orkestrikont kut: Vladimir Alumäe, Hubert Aumere ja serdi lõpetas B. Bartõk ise, kirjutades oma Bruno Lukk. Esikoha võitsid konkursil Nõu käega partituuri teose valmimise kuupäeva: kogude noored muusikud David Oistrahh ja 8. oktoober 1943. Esiettekanne toimus 1. det Emil Gilels.» sembril Bostonis S. Kussewitzky juhatusel. Kohal viibis ka autor. Tybor Serly on seotud Juhan Smuuli «Kihnu Jonni» tegelaste tõesti kahe Bartöki teosega: Kolmanda hulgas on üks üsna isevärki kuju, AJALOO klaverikontserdi 17 viimast takti LINE TÕDE, kes autori kirjeldust mööda on tema orkestreeritud. Mis puutubVioo- «näeb välja kaunis katkutud ja kahvatu» ja lakontserti, siis väidavad ungarlased, kes peab FAKTI oma vennaks.3 Fakt on tüli et «see kompositsioon ei ole Bartõki, vaid Serly teos, mis tugineb Bartõki teemadele, kas vend. Ta ei meeldi mitte kõigile ja mitte 6 ka ühtmoodi. Tema kallal pannakse toime harmooniatele, ideedele». Sonaat kahe äraarvamatu hulk vägivalda. Pole siis imes le klaverile ja löökpillidele (1937) tada, et mure venna saatuse pärast kahjustab on orkestri versioonis pealkirjastatud kui Ajaoolise Tõe väljanägemist. Kontsert kahele klaverile ja orkestrile (1940). Ajalugu olevat teadus inimestest ajas. Kui uskuda araabia vanasõna, siis on inimesed Lugeja ei tea, kas vead siginevad kirju rohkem oma aja kui oma isa nägu. Ajaloo tamise, toimetamise või trükkimise käigus. lane peab mineviku kohta hankima ehtsaid Igas nimetatud staadiumis on see kahjuks ja võltsimata tunnistusi. Aga talle on ka võimalik. Nagu on võimalik vigade avastami teada, et «kõikidest mürkidest, mis suudavad se korral neid parandada. Aga mida teha tunnistust rikkuda, on pettus kõige kangem». artikliga, kus küll faktivigu nagu ei olekski, 1914.—1918. aasta sõja ajal valitses kaevikutes ent mis ometi vigane sisult? Tsiteerigem arvamine, et kõik võib olla tõsi, peale selle, ENEKE-st: mis on lastud trükkida.5 1988 ei peaks nii «Rahmaninov, Sergei Vassiljevite — moodi arvama. vene helilooja ja klaverikunstnik, 25 viimast Me pole nii jõukad, et jõuaksime iga asja eluaastat elas ta välismaal, peamiselt USA-s, ümber teha. Eesti vanasõnagi ütleb: «Ega R. on maailma väljapaistvamaid klaveri seapoisil toapoissi pole.» Praeguste võimaluste muusika loojaid. Ta on kirjutanud ka sümfoo juures ei ole tõenäoline, et suudaksime niaid jm. sümf. teoseid, romansse ja 3 lühi käesoleval aastatuhandel jõuda «Eesti muu ooperit (tuntuim on A. Puškini poeemil sika» parandatud ja täiendatud väljaandeni, «Mustlased» põhinev «Aleko»). Tema muusi esimenegi alles pooleli. Kes teistele kirjutab, kas leidub nii väikseid lüürilisi meeleolusid kui ka leegitsevaid tundepuhanguid. Meloo diad on tundeküllased ja voolavad laineta- 3 Looming 1964, nr 6, lk 841. 4 Mare Bloch. Ajaloo apoloogia. Tallinn, 1983, lk 56. 6 Guörgy К г о õ. A Guide to Bartõk. Budapest, 5 Sealsamas, lk 66. 1974, p 248. 71 vait, tõusud ja langused vahelduvad. R. tegut ses ka dirigendina.» Nagu terane lugeja tähele pani, on vene muusiku elu ainus märkimisväärne seik — viibimine välismaal. Elu esimesed 45 aastat kodumaal läksid ilmselt lörri, vaatamata sellele, et Venemaa pianistide hulgast küündis Rahmaninov maailmanimeks juba enne Esi mest maailmasõda. Ju pole oluliseks peetud dirigenditööd Moskva Eraooperis või Suures Teatris ja sellest lähtunud püsivat koostööd F. Saljapiniga ega ka edukaid kontsertreise «COBRA VERDE» Londonisse, Pariisi, paljudesse Ameerika lin Werner Herzog oli 1984 aastal valminud nadesse. Teatavasti piirdutakse vähese ruumi filmi «Seal, kus rohelised sipelgad näevad korral kõige olulisemaga. Küsitav, kas sel und» (selle ainuke Eesti koopia on tänaseks leks on «Aleko» ja tema kirjanduslik allikas. paraku juba hävitatud) järel põgusalt tegev Rahmaninovi muusika iseloomustus antud Wim Wendersi «Tokyo-ga's», milles esinedes artiklis kuulub rubriiki «maitseasi», kuid ta muu hulgas väitis, et moodne suurlinn ei muusikutele on see mõjunud kui hea nali paku selget ning puhast pildikujundit. WII «Meelejahutajast». Kuuldavasti on see lustlik usk visuaalsuse mõjujõusse on leidnud nüüd väljenduse uues töös «Cobra Verde» (1987). artikkel koos paljude omasugustega tõlgitud Stsenaariumi alus on Bruce Chatwini romaan sõna-sõnalt vene keelde, plaanitavat välja «Ouidah' asekuningas», mis jutustab Lõuna- anda venekeelne ENEKE. Kui nii, siis muutub Amerika talupojast Francisco Manuel da Sil naljakas piinlikuks .. . vast, kes mitmeaastase põua tagajärjel vae Kas on üldse mõtet, sellest kõigest kõ sub. Alanduse ja pettuse survel saab temast nelda? Arvestades tavalugeja usaldust kirja mõrtsukas ning röövel hüüdnimega Cobra sõna vastu, arvestades õppuri usaldust trü Verde (Roheline Kobra). Palgatud suhkruroo istandusse, võrgutab ta plantaatori kolm tü kitud teksti vastu, on. Sest koolipoisi usaldus tart. Ohtlikust bandiidist vabanemiseks kuu ja mugavus on mõõtmatult suuremad kui dita vad maaomanikud ta viimaks Lääne-Aaf kahtlustusoskus ja kontrollimisvajadus. Kui rikasse orjakaubandust taastama, lootes, et seda usaldust kuritarvitame, külvame umb- Cobra Verde ei naase sealt elusana. Ent usu-soola kultuuripõllule. Aga ikaldust me peategelane mitte üksnes ei kindlusta end Mus ju ei taha? tal Mandril, vaid alustab ka edukat orja- kauplemist, kuni meelehaige valitseja ta van gistab. Tänu kuninga vennale, kes ihkab ise võimule, pääseb Cobra Verde siiski eluga. Loo lõpus reedavad ta ometi nii toetajad kodumaal kui ka uus kuningas. Briti võimud pakuvad tema eest suurt pearaha. Eepilise haardega linateose võtted toimu sid Colombias, Brasiilias ning Gaanas. Pea osas on WH juures viiendat korda Klaus Kinski, arvatavasti ainuke näitleja, kes suu dab taluda lavastaja ekspeditsioonide ränk raskeid olusid. Taas on filmis valdavad nä gemused, hullumeelsus, ekstaas ning olemise äärmuste kujutamine ebatavalise looduspildi taustal. Jällegi otsitakse Eldoraadot džunglis ja tühermaal. Nagu varem, süüdistatakse ka nüüd WH-d ebakõlbelisuses, tegevuse- ning dialoogivaesuses, karakteriarenduse piiratu ses, rütmikontrastide puudumises jms. Tõsi, kui WH nägemused paremast maailmast on tihti olnud küllalt naiivsed, siis «Cobra Ver- des» pole neid peaaegu üldse. Ja ehkki vihased kriitikud sedastavad, et lavastaja on taas maha saanud järjekordse tselluloidmonstru- miga, kus tõeliste neegrite asemel näidatakse hambutuid sante, on tal sama palju austajaid ning isegi järeleaimajaid. Eks ole tunnustuseks kas või see, et Carlos Saura viimane film «El Dorado» (peaosas Omero Antonutti) jutustab veel kord konkis- tadoor Lõpe de Aguirre loo, mis enam kui viisteist aastat tagasi inspireeris WH «Aguirre, Jumala viha». Kriitikute arvates on aga hispaanlase film ebaõnnestunud. Ühe dramaturgitee kroonikast: Hugo Raudsepp VIIMANE ELUAASTA, 1952 Hugo Raudsepp. Järgneva ajadokumendi on selle jäädvustaja ERVIN REIMO köitnud H. Raudsepa (Miili Mallika varjunime all ilmunud) varasemate ker gemate jutukogudega «Kirju rida» ning «Sidemed ja sõlmed» samade kaante vahele — võib-olla sellepärast, et ühe saatuse traagilist irooniat veel enam esile tõsta? Ervin Reimo (Veljo Tormise tädimees, tarbe kunstnik Helda Reimo abikaasa) surma järel 1969. aastal tuli raamat pärandusena meie perre, kuid H. Reimo pelgas selle avalikustamist isegi Raudsepa loomingu uurijatele (mäletan, et Lehte Tavelile kirjapaneku olemasolust siiski vähemalt rääkisin). Ervin Reimo oli entusiastlik fennougristika harrastaja, ise tegelik talupidaja Laeva vallas Tartumaal, sõjaeelsel ajal olnud ka valla konstaabli ametis. Küllap sellest piisas «ülikooli» sattumiseks. Kahjuks ei näinud Helda Reimo enam tänavust kuuma suve, kuid usutavasti poleks ta ehk nüüd äratrükkimise vastu. Käsikiri on pikk ja mitmete isklike kõrvalepõigetega, ajakirja jaoks kärpides on kesken dutud otseselt Hugo Raudseppa (kahjuks pole seda kuigi palju) ja ta viimaste elukuude miljööd puudutavale. Seda laadi päevikuid ja mäles tusi — võib-olla mõjuvamas sõnastuses — hakkab nüüd üha rohkem rahva ette jõudma, aga käesolevagi avaldamist just TMK-s peaks õigus tama olgu või vähene lisateave Hugo Raudsepa elulõpu asjaoludest. September, 1988 LEA TORMIS 73 Minu taskumärkmikus on ülestähendus: Hugo Raudsepp viidi vangina Siberisse 1952. aastal ja suri sääl 12. septembril 1952 või 3. sept. 1952.* Mind viidi 1952. a. kevadel Siberisse samas sunnitööliste rongis ja samas suures kaubavagunis, milles viidi Siberi laagrisse ka Hugo Raudseppa, oma määratud karistusaega 25 -+- 5 aastat ära kandma. Selles suures kaubavagunis oli Siberisse saadetavaid 80 meest, kui silgud tün• nis, tihkelt koos. Neist oli 42 eestlast ja üks ungarlane. Teised venelased, ukrain lased, sakslased Lääne-Saksast**, lätlased, tatarlased. Vagunis oli 42 eestlast, aga kolm vene vargapoissi, niinimetatud põtaviki*** olid vagunis võimutsejad, hirmuvalitsejad. Nad lausa röövisid ja varastasid va gunis, kellelt midagi võtta oli. Minule ütlesid: «Batka, selle ülikonna annad meile ilusasti ära.» /- - -/ Kui vargapoisid asusid mõnele eestlasele kallale, kes vabalt anda ei tahtnud, ja puistasid tema taskud ja jakid läbi, ei läinud ükski eestlastest kannatanule appi, kuigi vagunis oli noori eesti mehi, häid sportlasi, nimekaid võimlejaid ja jõumehi. Nimesid kahjuks ei mäleta. Ühe tugeva noor mehe kampsunile olid Tallinna Patareis naisvangid, eesti neiud, õmmelnud üle terve laia rinna kaunistähtedes: «Räppina võim». Mees jalutas vagunis, kuue hõlmad laiali, rind ülespaisutatud, et kiri hästi välja paistaks, sest tundis end uhkelt, tõesti võimuna. Aga kui kolm «põtavikku» korraga tema sõbrale kallale kargasid, oma jalge alla maha murdsid ja peksid ning see sõpru appi kutsus, ei läinud keegi moormeestest appi, vaid meie, vanad, jooksime kisa peale vaguni teisest otsast kohale, mispeale poiss vabanes. See poiss oli vargapoiste käitumise kohta kõvasti julenud rääki. Ungarlane, kooliõpetaja, tegi kurvalt eestlaste kohta väljenduse, et kas tõesti eestlased ei suuda kokku hoida, et üksteist abistada hädas. Ja tõi näite, kuidas kolm «põtavikku», vargapoissi, hoiavad nii ühte ja toetavad teineteist, et nemad on tõeline võim vagunis. Ja polnudki need mehed eriti tugevad. Sest see peksa saanud eesti poiss tuli nendega hästi toime, kui püsti pääses. Vargapoisid kargasid temale kallale öösel une pealt ja rebisid koos narilt maha oma jalge alla ja kitsas ruumis ei saanud poiss vabalt tegutseda. Kirjutan kõigest sellest ja veel muust sellepärast, et saada pilti, missugustesse oludesse oli Hugo Raudsepp paigutatud haige mehena. Ta kannatas raskelt astma läbi ja oli kõhnaks jäänud kui luu ja nahk, nagu öeldakse. * Kahjuks pole võimalik kindlaks teha oletatavate kuupäevade seesuguse lahknevuse põhjust. EKBL ja vana ENE annavad surmadaatumiks 16. IX 1952. — Toim. ** Kas autor mõtleb siin sõjavange? Ometi mitte volgasakslasi? Küüdivaguneist ja laagritest pääsenud peaksid veel täpsustama tookordsete saatusekaaslaste mitmesugust päritolu. — Toim. *** Rahvapärane hääldus: pötavik, täpsemalt — bõtovik (sõnast «böt»). Hugo Raudsepp 1930. aastatel kodus. Elva mändide all. Sain Hugo Raudsepaga kokku alles sunnitööliste rongis, pärast olime koos Tšuuna linnas laagris nr. 4, kuid lühikest aega, sest teda saadeti haiglasse, kuhtir ta surigi, nagu professor Leo Leesmendil, kes ka sääl laagris vangina, «kasvan dikuna», oli, on üles märgitud kas 3.või 12. septembril 1952. Hugo Raudsepa seletusel oli teda 25 aastaks laagrisse mõistetud sellepärast, et ta olla 1920. a. olnud Eesti Asutavas Kogus valitud kogu sekretäriks. Asutavasse Kogusse valitud teda sotsiaalrevolutsionääride nimekirja järele. Sotsiaal- revolutsionääride partei mehed esinenud temale enne valimisnimekirjade koos tamist ettepanekuga, et las.ku ta ennast nende partei nimekirja sisse kanda. Raudsepa seletusele, et tema ei kuulu sellesse ega mingisse teise parteisse, kirju tatud temale parteipilet kohe välja. Hugo Raudsepp jutustas naeratades: «Nii sai minust korraga sotsiaalrevolutsionäär, ilma et ma kunagi Marxi ja Lenini või mõne teise sotsialisti ühtegi teost oleks lugenud, ega olnud minul aimu, mis vahe oli sotsiaalrevolutsioonilise või sotsiaaldemokraatilise partei vahel. Sain aru, et mehed tahtsid mind oma nimekirja kui nimekat kirjanikku. Ja nii saingi valitud Asutavasse Kokku ja sääl valiti sekretäriks, mis oli ainus minule kohtuotsuses ette loetav süütegu, et mind 30 aastat hiljem Siberisse paranduslaagrisse sunnitööle määrata.» Kuidas too määramine täpselt oli, ei tea praegu lähemalt, aga arvan, et kõik sündis samuti nagu selles suures sunnitööliste küüditusvagunis, et keegi näitas Hugo Raudsepa kui rahvavaenlase peale, ja tema kaitseks ei astunud enam keegi eestlane välja, nagu siin kolme vargapoisi vastugi ei juletud või ei tahetud astuda, sest kuhu sa kipud meist kõrgemale, tõmbame sind jalust tagasi. Ja tagasi või maha tõmbamisele asusid kõik usinasti ühel jõul! Vargapoistest aga saime ühel ilusal päeval lahti päris ootamatult. Iga päev toimus vagunis kaks või kolm korda läbiotsimisi ja ülelugemisi konvoi poolt. Kui rong seisis kusagil jaamas, löödi väljas suure puuhaamriga mitu mürtsu vastu vaguni seina. See oli märguandeks, et tuleb läbiotsimine. Silmapilk kogusid kõik vangid vaguni õtsa [hjunnikusse. Uks avanes ja sisse ronisid mundris mehed. Paar meest asus tühjas vaguniotsas vaguni seinu läbi vaatama. Pika varre otsas olevate puuhaamritega kolgiti seinad läbi, et kas seinas kusagil mõni laud pole lahti lõhutud. On olnud juhtumeid, kus vaguni sein murtakse sõidu ajal H. Raudsepa «Vaheliku vapustuste» nõukogudeaegne esietendus Pärnu teatris mais 1988. Lavastaja Vello Rummo, kunstnik Lilja Blumenfeld. Purika talu peremees — Jüri Vlassov, Vaheliku vabadik Rein Raasuke — Feliks Kark. Vaheliku Rein Raasuke — Feliks Kark. K. Pruuli fotod lahti. Mehed poevad läbi augu vaguni puhvritele ja hüppavad liikuvalt rongilt maha ja pääsevad vabadusse. /- - -/ Noh, meie vagunis kaks meest kõpsivad seinu. Kaks-kolm meest puistavad vangide kotid läbi, kas neis ei leidu mõni suurtükk või tank. Üks ülemus hüüab nimed, hüütu kargab teiste hulgast ette, siis kaks meest lingutavad selle vaguni tühja õtsa. Kuidas sa inna lendad, on sinu mure. Vaata, et kiirelt saad jalad käiku, muidu lendad siruli nurka. Vagunisse tuleb ka arst, kes haiged läbi vaatab. Samas vagunis sõitis pääle Hugo Raudsepa veel kaks Raudseppa, kes mõlemad haigetena teel maha võeti. Sõit kestis kahe nädala ümber ja oli Siberi külm ilm. Kui ülemus vagunisse tuli, siis vaguni vanem raporteeris temale, et kõik on korras. Aga just enne seda võtsid vargapoisid ühelt läänesakslaselt ära mantli ja kübara, makstes temale siiski 50 rubla. Arst oli tatarlane ja meie vagunis oli ka üks tatarlane, kes omas keeles seletas tohtrile röövimistest. Ülemused läksid ära, kuid väl• jas oli arst seletanud ülemale röövimisest ja konvoid tulid vagunisse tagasi. Kohe küsiti vaguni vanemalt, et kuidas sa raporteerisid, et kõik on korras. Vanem kinnitas, et kõik on ka täies korras. Aga rööv? Noh, kutsuti kannatanu välja. See oli aga ainult saksa keele oskaja. Asusin tõlkima mehele ja ülemusele. Mees seletas palitu võtmist ja näitas kahte vargapoissi. Palit ja kübar anti sakslasele tagasi ja saadud raha 50 rubla võis sakslane endale jätta, hirmu ja ärrituse tasuks. Ülem kinnitas mehele, ära anna seda raha kellelegi, hoia omale. Kaks näidatud vargapoissi viidi välja, teine nende juht või päälik. Vagunisse jäänud kolmas vargapoiss asus oma varastatud ladu tühjendama ja andis kõik varas tatud asjad välja. Sääl selgus imelist asja, et mees näeb oma kindaid, salli või muud asja varga poolt välja antavat, aga ise polegi märganud, et need tema kotist on ära varastatud. Aga 50 rubla ei jäänud sakslasele. Vaguni vanem ja teised venelased arvasid, et nemad on ka vargapoiste läbi hirmu tundnud ja selle 50 rubla eest võiks nüüd osta just 80 pakki mahorkat, saaks iga mees paki. Kui rong jälle jaamas peatus, põrutati uksele ja paluti mahorkat osta, sakslaselt tõmmati raha ära ja ei sakslane ega keegi teine julgenud niitsatada. Ka H. Raudsepp võttis mahorka- paki vastu. Kui küsisin, miks, sest ta ei suitseta, siis vastas, et annab sõbrale. Ainult kaks lätlast, teine neist insener, ja mina ei võtnud mahorkat, sest tunnistasime, et see pole ikka õigus sakslaselt raha ära tõmmata, mis temale anti. Naerdi ainult. Raske pilt oli see, kui meid, üle saja mehe, viidi öösel Tšuuna jaamast 4. laagrisse. Tee sinna oli Ugi kilomeeter. Maa oli paljas ja vähe külmanud. Aga oli nii pime öö, et ainult taeva taustal paistsid teeäärsed männiladvad. Tee oli Tšuuna linna tänav. Aga linna valgustus oli, nagu tavaliselt ikka, kustunud. Valvurid olid pimeduse tõttu närvilised ja vihased ning verekoerad tigedad. Koik olid poliitilised vangid, vanemad inimesed, haritlased, sellega Venemaa koorekiht. Aga imelik näha oli see, et mida ligemale laagrile jõutakse, seda kiiremini püütakse teistest mööda, et esimesena laagri jõuda ja kätte saada justkui parem koht. Nii esimesed mehed lisasidki sammu. Valvurid jooksusammul kahel pool valves, et mõni pimedaga jooksu ei pista. Tagumisi tuubitakse tagant kas püssipäraga või jalaga ning verekoerad lastakse lõa otsast nii Ugi, et tõmbavad püksitagu- mikust või pušlaki siilust. Paanika oli väga suur. Aga Hugo Raudsepp põdes astmat. Kiirelt kõndi ei suutnud. Jäi maha. Heitis teele. Valvurid jalgadega ja püssipäradega kallale. Koerad rebivad. Raudsepp karjub, et ma ei suuda! Laske mind maha. Mis te minust pünate. Tapke siinsamas. Minul on astma. Lõpuks hakkas valvureil mehest hale. Peatati salk. Otsiti saatjaks kaks tugevamat meest, kel lel väiksed pakid. Raudsepp seati rongi etteotsa ja keelati kellelgi temast mööduda. Aga pimeduses oli Raudsepp varsti jälle oma kahe saatjaga rongi taga lõpus. Ja jälle kisa, vandumine, kõige lopsakam sõim, mis nilbetes sõnades ületas kaugelt Raudsepa «Mikumärdi». Jälle peatus. Raudsepp viidi etteotsa. Kurja sõimuga keelati kellelgi temast mööduda. Ei aidanud midagi. Hullemad kui põik pead eeslid ruttasid vangid oma uue kodu poole. Viis korda peatati rong ja pandi Raudsepp ette. Teda saatvad mehed lohistasid Raudseppa teed pidi, sest ta ei jõudnud enam jalgu alla võtta. Laagris aga paigutati meid kõiki ööseks suurde söögisaali, kust alles hommikul jaotati barakkidesse kohtadele, nii et ruttamine oli täiesti asjatu. Keegi ei jäänud oma heast kohast ilma. /—/ Aga vaene Raudsepp toibus alles paarinädalase lamamise järel vähe paremaks, nii et võis laagri õuele jalutama minna. /—/ 76 Samas, 4. laagris, oli üks läti kuulus maalija, kes töötas, nagu kõik kunstnikud. oma kunsti alal. Maalisid ülemustele pilte, ja barakkide ning söökla seinad olid ilusate maalidega kaunistatud. Palusin lätlast, kes oli suur Hugo Raudsepa austaja tema näidendite pärast, et ta katsuks Raudsepast mõnda maali teha ta praeguses olekus. Ei usaldanud, kuna see oli raskesti keelatud. Need laagrid siin Taišet-Sajanski liinil olid eriti kõvendatud korraga ja raske valve all. Palju oli keelatut, mis teisal, tavalises koondlaagris, lubatud oli. Saime ainult kaks kirja aastas välja, koju saata. Taišeti kõva korra laagritest kirjutab üsna hästi Djakov 1964. a. «Oktoobri» juunikuu 7. numbris vene keeles ja eesti keelde on tõlgitud Aleksandr Solženitsõni «Üks päev Ivan Denissovitši elust.» Muidugi on need kirjutised meil lubatud varjunditega, või sihis. Niisiis sääl Siberis, Irkutski oblasti uues, vangide poolt asutatud Tšuuna linnas laagris nr. 4 (Tšuuna linnas oli 6 koonduslaagrit ä 1000—3000 mehelist või naiselist. Nimelt kaks olid puht naistekoondlaagrid!). Istusime meie, eestlased, keda sääl laagris oli 20 meest — 2000 vangi hulgast selles laagris — tol ajal, kui Hugo Raudsepp sääl oli, alati tema ümber koos ja kuulasime, millest Raudsepp pajatas. Tema oli ju alles 1952. a. Eestist välja saadetud ja kohut mõistetud.* Meie teised olime aastaid ennem juba vahistatud. Sääl oli üks Viljandi mees, kaupmees, kes oli juba 1940. aastast Siberis istumas. Raudsepp rääkis väga huvitavalt, nagu ta kirjutas oma jutte ning näidendeid. Küll oli minul kahju, et polnud säälseis kõva korra lagreis lubatud paberit ega kirjutusvahendeid. Raudsepal oleks huvitavaid kirjelausi laagrielust ja ka oma endisest tegevusest olnud kirjutada. H. Raudsepp seletas, et tema on kodumaal olles hakanud oma mälestusi kirja panema. Aga kui Mait Metsanurga esimene mälestusteraamat nii kurja arvus tuse osaliseks sai, ei ole tema usaldanud omi trükki anda.** Ega teinud ka seda enam Mait Metsanurk, kuigi ta ütles, nagu lehest lugesin, selle kurja arvustuse peale, et saab aru oma veast ja püüab teist köidet, mis ka käsikirjas olla, nii ära või ümber parandada, nagu kommunistlik kord nõuab. Aga Metsanurga teine mälestusteköide pole trükivalgust näinud senini. Metsanurk suri 1958. aastal vististi ja maeti vaikselt.*** Hugo Raudsepa jutust on meeles, kuis ta kirjeldas oma ajakirjanikutegevuse algust. Oli vallakirjutaja abi, kui juba tema jutustused trükiti. Sai Tartu «Postimehe* juurde kohalikkude sõnumite osakonda tööle. Korra tulnud tõlkida vene keelest kirjutis Saaremaa kohta. Vene keeles on koha nimeks olnud «остров Эсел».**** Nii tema tõlkinudki, et Eesli saarel juhtunud nii ja naa. Kirjutis trükitud muutumatult ära, kuid Jaan Tõnisson kutsunud teda oma juurde ja härkinud ning paukunud kui piksejumal, et kuidas Teie, noormees, narrite minu lehte. Temale kõlistatud, et tema lehes nimetatud Saaremaad Eesli saareks. Lõpp olnud see, et — välja ja korista ennast «Postimehe» juurest! Olnud kodus nukralt kaks päeva ja pidanud plaane, tagasi vallasekretäri abilise kohta kuulata. Teisel või kolmandal päeval tulnud jooksupoiss «Postimehe» juurest, kes kutsunud Hugo Raudsepa Tõnissoni juurde. Raudsepal olnud hirm minna, sest mõelnud, et Jaan teda vähe kooditas ja tahab teda veel materdada, sest linna peäl olnud laialt naeru Eesli saare pärast. Aralt astunud ta peatoimetaja Jaan Tõnissoni kabinetti, kuid Koodi-Jaan, nagu J. Tõnissoni nimetati, pole Eesli saarest midagi maininud, vaid seletanud asjalikult, et meie Viljandi «Postimehe» saba peatoimetaja lahkus ja ma mõtlen sind või teid sinna saata, sest sääl tuleb viljandlaste jaoks häid kirjutisi teha ja teie mahlakad jutud ja sõnumid on üldise poolehoiu võitnud jne. Ja nit saanudki Hugo Raudsepast «Postimehe» kohalikkude sõnumite osa konnast välja visatuna nüüd koguni Viljandi lehe peatoimetaja. * Seni avaldatud andmetel (EKBL, näidendivalimiku järelsõnas jne) on arreteerimis- aastaks 1951, kohtuistungile puuduvad seal viited. Ilmselt vajavad kõik H. Raudsepa represseerimisega seotud asjaolud ja daatumid kontrollimist (täiendavat uurimist). — Toim. Võimalik on ka see variant, mis oli A. Eskolaga, kes saadeti enne ära ja alles laagris kutsuti kord välja ja loeti «kohtuotsus» vurinal ette. — L. T. ** 1947. on siiski ilmunud memuaarteos «Minu esimesed kodud». Sellele viitab paranduse korras ka siinse päeviku autor (vt lk 80). — Toim. *** Mait Metsanurk (Eduard Hubel) suri Tallinnas 21. III 1957. Mälestusteraamat «Tee algul» ilmus 1946. aastal. — Toim. **** Tõenäolisemalt «Эзель», saksa «Oesel». — Toim. Teine lugu, mis Hugo Raudsepa juttudest meeles, on lugu «Tagatipu Tiisenoo- senist». Enamusel ajal, pääle 1945. a. olnud temal nukrad päevad. Midagi kirjutada pole osanud ega pole teda ka kuhugile palutud või kutsutud. Sääl olnud kuulutus lehes, et korraldatakse näidendite võistlus. Saatke oma tööd varjunimede all sinna ja sinna. Auhinnad jaotatakse jne., nagu ikka, ja võitnud tööd trükitakse. Pole tema osanud uutes oludes millestki näidendit kirjutada, aga sääl seisnud temal käsikiri ühest näidendist, mida pole klikeajal tihanud trükki saata, kuna ei pidanud selle vääriliseks. Nüüd võtnud ja saatnud selle käsikirja varjunime all võistluse komisjonile. Ja tagajärg olnud üllatav. Tema halvaks peetud teos saanud esimese auhinna ja trükiti. Nimi oli «Tagatipu Tiisenoosen» * /—/ Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu kriminaalkoodeks on kõige inimlikum ja suurepärasemalt sõnastatud, nagu näiteks: § 7. Isikuile, kes on toime pannud ühiskonnaohtlikke tegusid .. . kohaldatakse kohtulik parandusliku, meditsiinilise või meedikopedagoogilise iseloomuga sotsiaal se kaitse vahendeid. § 9. Sotsiaalse kaitse vahendeid kohaldatakse sihiga, et: a) ära hoida uusi kuritegusid isikute poolt, kes neid on toime pannud; b) mõjustada teisi ebakindlaid ühiskonnaliikmeid ja c) kohandada kuritegusid toimepannud isikuid töötava rahva riigi ühiselu tingimustega. Sotsiaalse kaitse vahendite sihiks ei või olla füüsiliste kannatuste tekita mine ja inimväärikuse aladamine ega kättemaksu ja nuhtlemise taotlemine. Nii on kirjutatud 1940. a. ilmunud VNFSV Kriminaalkoodeksis. Rootsi olla ka nüüd sarnase sõnastuse juurde jõudnud, et kuritegude eest ei tohi kedagi karistada, vaid tarvitada ainult sotsiaalseid kaitsevahendeid. Aga tegelikkus NSV Liidus: 1952. a. kevadel märtsikuul laaditi Permi vanglast meid, kinnipeetavaid, loomavagunitesse. Vagun oli suur kaubavagun, 60 tonnine; kahte vaguni õtsa oli tehtud hööveldamata laudadest, võib öelda, praaklaudadest narid, kahekorruselised. Ja vaguni keskele lae alla kaks lavatsit. Igale lavatsile või narile mahtus 10 inimest suurivaevu lamama, nagu silgud soolas. Ei mingeid külje- või peaalusekotte nagu inimeste jaoks tavaliselt kasuta takse. Sõit kestis paar nädalat. Oli Siberi külm. Kaks malmist ahju kummaski vaguni otsas. Neid köeti kivisöega. See andis mustust, tolmu ja nõge ja soojust ka. Aga vagunis tuli olla siiski üleriietes, mütsid peas, sest soojust oli vähe. Uksi avati ainult siis, kui tuli konvoimeeskond läbi otsima või anti sisse toitu ja kütust. Aknad kõvasti raudtrellidega. Akna juurde välja vahtima mahtus ainult kaks meest, ja vahetpidamata seisidki akna juures kaks meest välja vah timas, et kuhu meid viiakse. Vahiti ja vahiti, ka teised vagunis vahtisid ning ootasid, kunas need akna juures väsivad seismast, et ise kohe kohale asuda, et näeks läbi restide ka ivake maad, kuhu meid viiakse. Inimväärikuse tunnet ei saanud selles vagunis kinnihoituist ükski tunda, tunti ainult rasket inimväärikuse alandamist. Et säärase inimeste veoga suuri füüsi• lisi kannatusi tekitati, näitas juba kas või seegi, et teel võeti raskesti haigestu nuid maha üle 10 mehe. Valvuritele tegi läbiotsimisel kuratlist lõbu taguda ja pilduda mehi, nagu teeb seda kass hiirega mängides. Ülemustes kutsus säärane käitumine esile laia naeru ja vängeid vene sõimusõnu. Sulaselge alandamise, kättemaksu ning nuhtlemise taot lused olid igas ülemuste käitumises. Põrand oli porine, veest, kivisöepurust ja lumelörtsist. Käimlad olid ehtsad piinakambrid, tagumik tuli seada pulgale, mis oli vaguni ukse juures prao peäl. Sõidust äge külm tömbetuul puhus tagumiku puhtaks, sest mingisugust paberilehte ei antud. Ajalehte ei antud kahel põhjusel: et kinnipeetav ei saaks teada, mis ilmas sünnib. Sest inimene vajab silmaringi, lojus seda ei vaja. Teiseks pea igas aja lehes oli isakese pilt või mõne teise töörahva esitaja näopilt ja sellega ei tohtinud ju tagumikku puhastada. Selge ju. /- - -/ Inimene, kes on elanud teises riigikorras, ei suuda kuidagi uskuda, et ametlikud kõned ja kirjutised ajalehtedes, seadusekogudes on üks asi ja tege likkus on koguni vastupidine! / / * Sõjajärgsel ajal on H. Raudsepalt EKBL-i andmeil ilmunud näidendid «Rotid» (1946), «Tagatipu Tiisenoosen» (1946), «Tillereinu peremehed» (1948), «Küpsuseksam» (1949). 78 «Valitud näidendite» (1974) järelsõna viitab veel teistelegi näidenditele. — Toim. Nagu selles «inimväärikust mitte alandavas» tapis Taiseti linna jõudsime, laaditi meid veoautodesse — korralikumalt kui veiste karja. Kord oli üldiselt niisugune. Tuli turnida kiirelt üles autokeresse, kui ei tahtnud sõbralikku jalahoopi tagumikku saada. Rivistati autokasti etteotsa püsti, tihkelt üksteise kõrvale. Siis tihkelt eelmistele selga surudes teine rida, kolmas ja nii palju ridasid, s. o. rivisid, kui vähegi autosse mahtus. Siis käsutati kõik korraga istuma. Autokasti nurkadel istusid konvoid, kõned laetud ja sõrm päästikul, ots kinnipeetavate poole. Kes püsti jäi või poolistukile, sest ei tahtnud teisele peale istuda ega suutnud end nii kokku suruda, seda ähvardati kohe kõnest tulistada. Kui auto liikvele läks piki Siberi teed, raputas ta varsti kõigil istmikud põranda vastu. Nii istuti kindlalt paigal, sest keegi ei suutnud selle pressi alt omal jõul püsti tõusta ja põgenemiskatset teha (näiteks end üle auto servalaua välja kukutada). Mina sattusin autosse, kus pool rahvast olid naised. Nende seas mitu eesti naist. Siis oli üks vene naine nunnarüüs. Must kuub ja suur must kübar peas. Teel oli tuju päris hea ja kokkusurutusest ka soe olla, nii et jutt käis igas keeles. Ka nunn oli käbe rääkija ja igale küsimusele vastas lahkelt. Aga kui laagri ukse taha jõudsime, kus auto küljelauad lahti lasti ja meid maha laaditi, algas tavaline laagrisse sisselaskmise talitus. Ülemus võttis kimbust akti või toimiku ning ütles vastuvõtmist taotleja perekonnanime, nüüd pidi sissepaluja ütlema oma eesnimed, isa või ema nime, sünniaasta, karistuse paragrahvid ja määra ning kui kaua istub. Ja «sarvenumbri». Igal laagrisolijal oli oma isklik, niinimetatud sarvenumber mütsi küljes — ees, selja peäl ja pükste esipoolel, ülevalpool põlve. Kui kõik klappis, võisid seista sisselubatavate rivisse. Aga meie mustas rüüs nunn ei vastanud ühelegi küsimusele, mis temale esitas kas ülem- või alamkonvoi kurja kisaga. Ta nagu ei soovinudki siis sellesse mugavasse linna sissepääsu taotleda. Lõpuks naerdi, pilluti nilbeid sõnu ja lükati ka tema armulikult sissepääse- jate hulka. Nunna kangekaelne vaikimine, mis oli sihilik mittealistumise näita• mine, oli väga ilus ja tegi meele rõõmsamaks ja kergemaks, et näe, on kindla vaimuga inimesi, kes oskavad jonnakalt võidelda vägivõimu vastu ka niisuguse lihtsa tühise asjaga kui vaikimine. Teise juhtumi pealtnägija olin ühes Tšuuna metsaveolaagris, kus munga moodi mees ei läinud tööle. Omal jalal väravast koos tööle minejatega välja ei läinud. Peksti, taoti, lohistati mööda maad konvoide poolt töölistele järele, väravast välja. Mees ei teinud mingit kaebehäält või valukarjatust. Justkui jahukotti taoti. Väravast välja lohistati, aga omal jalal kõndis varsti tagasi väravast sisse, sest töölistega kaasa ei läinud ja kaua sa jõuad teda lohistada. Mees jäeti rahule, kuni tuli mõni uus konvoi, kes tahtis näidata, et tema käes juba ei targuta. Peksu ja lohistamise vaatused kestsid jälle mõned päevad. Aga mees oli kõvemate närvidega kui hoopleja konvoi, kes vististi polnud iialgi lugenud kriminaalkoodeksi § 9 ja kohaldas töötava rahva riigi ühiselu tingimusi oma oskuste kohaselt õige tarmukalt. Hugo Raudsepp kidunes Taišeti laagris nr. 4 silmanähtavalt. Lõpuks saadeti ta I jaoskonna keskhaiglasse Novo-Tšunkasse, kus ka suri ja maeti laagri lähedale metsakalmistule. Olin korra kaasas Tšuunast ühte vangi matmas. Kolme mehega, konvoide saatel, läksime laagri lähedale metsatukka. Männimets oli ju kõrgel kingul. Oli sügis ja maa vähe külmanud. Kaevasime haua liivasse ja ootasime laipu. Seniks silmitsesin matmispaika. Hauad õlis sirgetes ridades, hauamärgiks oli lauatükk, umbes 15 cm laiune. 70 senti maast väljas. Lauale oli värvitud vangi «sarvenumber», sünni- ja surmaaeg. Harva oli mõnele ka nimi värvitud. Siis oli see lauatüki- kesel, et märk nägi välja justkui rist. Aga oli ka paar päris risti ja isegi lilli pandud. Lugesin tol korral ära, palju oli maetud igasse rivisse ja rivide arvu. Ristidel või laudadel olevast surmapäevast esimeses rivis nägin, et matuse paik oli alles kolm aastat vana. See oli nii-öelda hädakabel. Sinna maeti siis, kui ei pääsenud jõgedest ja ojadest üle päris matusepaigale. Aga siiski oli sinna maetud selle kolme aasta jooksul õudustäratav arv kinnipeetavaid, nagu laua kesel märgiti: заключенный. Arvu aga enam ei mäleta. Tavaliselt olid igas laagris puutöökojad, kus laudu saeti käsisaega pukkide peäl. Kuigi paari-kolme kilomeetri kaugusel oli suur laager, 2000—3000 töölisega, kus töötas kolm võim sat saekaatrit, kuid kõik laudade ülejääk läks köieteed pidi põletusmiili, mis põles ööd-päevad — päeval raskelt suitsedes ja öösel kaugele kumades. Noh, igas laagris tehti tugevaist laudadest kirstutaoline kast. Aga kuidas maeti Keskhaiglas, kus Raudsepp suri? Kas jätkus sääl laudu kirstudele, ei tea! Kui siis laip kirstuga kohale jõudis, lasti see üks, kaks, kolm hauda ja kiirelt muld peale. Hauaküngas tehti siiski ilusalt üles ja nimelauad pandi paigale. Ruttu reele ja sõit laagri s. o. kodu poole. Matmise, inimese matmise tun dest jäi nagu midagi puudu ja kõigil meel justkui nukker. Mina ei tundnud seda surnud meest, aga siiski oleks pidanud ütlema temale hauda kaasa mõne hea sõna — puhka rahus, sa vaene vang, kes oled pääsenud sunnitööst! — või midagi sarnast. Vaatasime ohvitseri poole justkui ootavalt, kui hauaküngas valmis sai, kuid see käsutas ainult riistad kokku ja tagasisõit. Nii maeti inimest päris «inimlikult». Küllap samuti maeti ka Hugo Raudseppa Siberi mulda Novo-Tšunkasse Irkutski oblastis. Kas 1957. või 1958. aastatel hakati korraga Tallinna Draamateatris esitama Hugo Raudsepa näidendeid*. Rahvas valgus vaatlema ja juba kirjutati ka «Rahva Hääles» Hugo Raudsepast kui meie suurimast näitekirjanikust. Oli mulje, et peat selt tõuseb küsimus Hugo Raudsepa maiste jäänuste kodumaa mulda ümber- sängitamisest. Sääl aga lakkas korraga Tallinna Viktor Kingissepa nimelises Draamateatris Hugo Raudsepa näidendite esitamine. Vaikisid igasugused kõned Raudsepast, nagu vaikis ka ilus laul raadiost ja lavalt — «Яг me ette tea». / / Hiljem, Tallinnas, sain vanaraamatu kauplusest H. Raudsepa kirjutatud tema enda elulookirjelduse esimese raamatu. Kas me ei saanud siis Raudsepa jutust aru või kuidas, kui kirjutasin, et tema ei katsunudki oma elulugu kirjutada. Kirjutas siiski, kuid trükiti ainult esimene raamat nagu M. Metsanurgalgi, ja lõpp. Tallinnas, Kosel, 1967. a. £• Reimo P. S. E. Reimo ülestähenduse järel on tema laagrikaaslase prof. Leo LeesmendI käega kirja pandud lisaandmeid (lisatud — nähtavasti külaskäigul E. Reimo koju — 13. detsembril 1967): teel Siberisse oldi vahepeal peaaegu terve kuu Kirovi пересыль ная vanglas (jaotuspunkti), kus ta koridoris kohtas hetkeks ka H. Raudseppa. Koht, kuhu võiks maetud olla kirjanik Hugo Raudsepp, on L. Leesmendi sõnas tuses «Irkutski all Tšuuna rajoonis Novo-Tšunka keskus, mis asub Taišeti (Siberi magistraalil) jaamast umbes 120 km Ust-Kuti (Leena) raudteeliini suu nas». — L. T. * 1957 — «Põrunud aru õnnistus» Draamateatris (lav A. Särev), samal aastal ka «Miku- 30 mardi» Vhnemuises» (lav К. Ird). — Toim. STALINLIKUST PÄRANDIST Eestimaa K(b)P Keskkomitees ABINÕUDEST ÜK(b)P KESKKOMITEE 1948. AASTA 10. VEEBRUARI OTSUSE «V. MURADELI OOPERIST «SUUR SÕPRUS»» TÄITMISE KOHTA Eestimaa K(b)P Keskkomitee võttis vastu terlikkust, mis kahandab nende teoste otsuse «Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee ot tuumakust ja kunstiväärtust. suse 10. veeebruarist 1948 «V. Muradeli Vaatamata UK(b)P Keskkomitee otsusele ooperist «Suur sõprus» täitmise kohta». ideoloogilise töö kohta valitseb seni estraa EK(b)P Keskkomite märkis, et ÜK(b)P di- ja džässmuusika alal ilmne lömitamine Keskkomitee otsus ooperi «Suur sõprus» kaasaegse kodanliku lääne-euroopa ja ameeri kohta paljastab nõukogude kunstile võõrad ka džässmuusika ees. Enamik eesti heliloo formalistlikud tendentsid muusika arenda jaid, kes loovad džässmuusikat, on dekadent mises, mis tegelikult viivad muusika likvi liku kodanliku muusika pimedad jäljendajad. deerimisele, ja kutsub nõukogude heliloo Selle asemel et aidata sellele muusika- jaid üles kindlustama «selline loomingu žanrile õiget suunda leida, on Eesti Nõuko lise töö tõus, mis viib kiiresti edasi nõu gude Heliloojate Liit neist probleemidest kogude muusikakultuuri.. .» kõrval seisnud. EK(b)P Keskkomitee arvab, et see otsus Helilooja H. Elleri varasema perioodi käib otseselt ka eesti heliloojate loomingu looming, mil on ilmselt formalistlik suund, kohta ja et ÜK(b)P Keskkomitee otsuse ja samuti teiste eesti heliloojate teosed, mis täitmisele tuleb mobiliseerida kõik partei on loodud kodanliku Eesti päevil, tuleb võtta organisatsioonide, heliloojate ja muusikalise kriitika alla ja ümberhindamisele. avalikkuse jõud. Eesti muusikateadlaste ja -kriitikute. (K. Leichteri, E. Visnapuu, A. Semperi) täielik Üheks eesti muusikalise loomingu põhi eemalolek loomingulisest tööst Heliloojate vormiks on koorimuusika eesti rahvaviiside Liidus ja kaastööst ajakirjanduses on üheks laialdase kasutamisega, kuid rida eesti heli eesti muusikakriitika madala taseme põhju loojaid eemaldub praktilises töös sellest de seks. mokraatlikust alusest. EK(b)P Keskkomitee Eesti NSV Raadiokomitee muusikaülekan- arvab, et selle tagajärjel esineb eesti muu netes pole kuni viimase ajani küllaldaselt sika arengus sama formalistlik suund, mil populariseeritud vene klassikalist ja NSV lele juhitakse tähelepanu ÜK(b)P Keskkomi Liidu rahvaste muusikat. Sageli on kavad tee otsuses. koostatud läbimõtlematult, mis kahandab Formalistlik suund, mis eitab klassika edasiantava muusika kunstiväärtust. lise muusika põhiprintsiipe ja atonaalsuse, Suuri puudusi esineb Tallinna Riikliku dissonantside ja disharmoonia harrastamine, Konservatooriumi tegevuses, mis mõjuvad mis iseloomustavad Euroopa ja Ameerika negatiivselt üliõpilaste ettevalmistuse tase praegusaegset dekadentlikku kodanlikku mele. Ajaloolis-teoreetiliste distsipliinide õpe muusikat, on leidnud väljendust rea eesti tamises domineerib formalistlik suund: muu heliloojate loomingus niihästi instrumentaal- sikaajaloo loenguil näidatakse nõrgalt sot ning sümfoonilise muusika kui ka vokaal siaalmajanduslike tingimuste mõju antud muusika alal. ajajärgu muusikalise loomingu kujunemisele Mõned eesti heliloojate kooriteosed ja ning arenemisele. Loenguid ei illustreerita soololaulud nagu E. Oja kantaat «Suur piisavalt vastava muusikaliteratuuriga. Sol- Oktoober», L. Austeri «Meie päevad», «Ema fedžo õpetamisel on tunda irdumist elavast de laul» ja teised, E. Kapi «Viisaastaku muusikalisest tegelikkusest. Täiesti vääralt võit» ja mõned H. Lepnurme ja A. Karindi on korraldatud eesti muusikakultuuri õpe laulud kannatavad muusikalise keele väljen- tamine, mis toimub lahus teiste rahvaste dusvaesuse ning ilmetuse, teose sisulise tuu- muusika arengust. See ilmneb kõigepealt makuse puudumise, meloodilise joone liigse muusikapedagoogika osakonna töös ja samuti komplitseerituse ja puhtinstrumentaalse kä koorijuhatamise fakulteedis. Vähe pööratakse sitluse all laulude vokaalse külje ning kõlavuse tähelepanu vene muusika klassikute ja NSV kahjuks. Ilmselt formalistlikult on kirjuta Liidu rahvaste loomingu õppimisele. Aja tud helilooja T. Vettiku laul «Surematus», vahemikus, mis on möödunud 1945. aastast, samuti J. Bleive viiulisonaat ja teised. pole konservatoorium tähistanud mitte ühtki Mõnede eesti heliloojate loomingus on vene muusika klassikute juubelipäeva. Kogu tunda mitteküllaldast professionaalset meis esimese semestri jooksul pole peetud loen- 81 guid nõukogude muusika ajaloo ja NSV Liidu sega muusikateoste loomisele kaasaegseil tee rahvaste muusika alalt. Konservatoorium pole madel igas žanris: ooperi, opereti, massi-, astunud mingeid samme vajalike õpperaa koori- ja soololaulude, sümfoonia ja muu matute, eriti muusika ajaloo õpikute tõlki instrumentaalmuusika alal. miseks eesti keelde. Vene keele õppimine on EK(b)P Keskkomitee pööras Eesti Nõuko korraldatud mitterahuldavalt niihästi pro gude Heliloojate Liidu tähelepanu vajadusele fessorite ja õppejõudude kui ka üliõpilaste organiseerida koos konservatooriumiga ning hulgas. Hooletu suhtumise tõttu vene muusi Teatri- ja Muusikamuuseumiga kaasaegse kakultuuri õppimisse on üliõpilaste teadmi muusikaloomingu ja samuti eesti muusika- sed pinnapealsed ja nad ei tea sageli nime pärandi puuduste igakülgset kriitikat ja koos tada tähtsamaid esindajaid vene muusika mi ajalehe «Sirp ja Vasar» toimetusega aren nevikust ega neid lühidalt iseloomustada. dada tööd uute muusikakriitikute kaadri Ideelis-poliitiline kasvatustöö konserva ettevalmistamisel. tooriumis on korraldatud nõrgalt, mistõttu Kunstidevalitsusele ENSV Ministrite Nõu suure osa professorite ja õppejõudude hul kogu juures ja Raadiokomiteele pandi ette gas valitseb ekslik arvamus, et üliõpilaste tarvitusele võtta abinõud muusikarepertuaari ideoloogiline kasvatamine on ainult mark- parandamiseks, läbi vaadata 1948. a. hooaja sismi-leninismi aluste kateedri ülesanne, mitte kontserttegevuse ja raadioülekannete plaanid, aga kõigi pedagoogide töö. Bolševistliku tõsta muusikateoste ettekannete ja nende kriitika ja enesekriitika puudumine kutsub selgitavate tekstide ning muusikaalaste välja ebaterveid meeleolusid ja iseteadlikkust loengute kvaliteeti, võtta «Estonia» teatri professorite ja õppejõudude keskel. repertuaari vene klassikute oopereid ja bal- Need suurimad puudused ja vead kon lette. * servatooriumi töös mõjuvad kahjulikult üli EK(b)P Keskkomitee juhtis oma otsuses õpilaste ettevalmistamisele, piiravad nende Kunstidevalitsuse juhataja sm. Irdi tähele silmaringi ja takistavad neil liitumast panu vajadusele paremini ette valmistada Nõukogude kodumaa paljurahvuselise muu uut muusikakaadrit, milleks kohustatakse sikakunstiga. parandama konservatooriumi ja eriti muu EK(b)P Keskkomitee mõistis hukka for sikaajaloo ja -teooria kateedri tööd. Seoses malistliku suuna ja kodanlik-natsionalistli- sellega on ette nähtud rida abinõusid, kud tendentsid eesti muusikas kui meie sealhulgas vene muusikakultuuri illustree rahvale võõrad ja meie muusikakultuuri vae ritud tundmaõppimine, milleks tuleb kohale sumisele viivad tegurid. kutsuda konsultante ja silmapaistvaid muusi Ülaltoodust lähtudes on ette nähtud rida kateadlasi Nõukogude Liidu teistest kõrge praktilisi abinõusid märgitud vigade ning maist õppeasutustest; kavatsetakse pidada puuduste kõrvaldamiseks muusika alal. süstemaatiliselt loenguid ja teaduslikke konve EK(b)P Keskkomitee propaganda ja agi- rentse ühiskondlik-poliitilistes, muusikalistes tatsiooniosakonnale on ette pandud märtsi ja teistes teoreetilistes küsimustes. kuus koos Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu Kunstidevalitsusele on ette pandud läbi juhatusega (E. Kapp) ja Kunstidevalitsusega vaadata kõigi muusikaõppeasutuste õppe (K. Ird) läbi vüa ÜK(b)P Keskkomitee kavad ÜK(b)P Keskkomitee otsuse valgu 1948. a. 10. veebruari otsuse ja käesoleva ses. Kvalifitseeritud õppejõudude kaadri ette otsuse arutlusi kõigis teatreis, muusikaõppe valmistamiseks on ette nähtud saata mitu asutustee, professionaalsete koorikollektii õppejõudu kvalifikatsiooni täiendamiseks Le vide, kunstilise isetegevuse juhtidega ja ningradi ja Moskvasse. ENSV Riiklikus Filharmoonias. * * * Võeti vastu Eesti Nõukogude Heliloojate EK(b)P Keskkomitee otsus abinõude kohta Liidu juhatuse ettepanek liidu järjekordse UK(b)P Keskkomitee otsuse «V. Muradeli pleenumi pidamiseks UK(b)P Keskkomitee ot ooperist «Suur sõprus»» täitmiseks annab suse V. Muradeli ooperist «Suur sõprus» selgeid juhendeid vigade ning puuduste arutamiseks ja kõigi vigade ning forma kiireimaks likvideerimiseks eesti nõukogude listlike tendentside väljaselgitamiseks eesti heliloojate loomingus kogu eesti muusika muusikas, et kõige lühema ajaga loovalt kultuuri tõstmise eesmärgil. ellu viia partei ajalooline otsus eesti muusika kunsti vabastamise kohta rahvale võõrast formalismist ning dekadentlikkusest ja kindlustada tõeliselt sotsialistliku rahva KOMMENTAARID liku muusikakultuuri arenemise uus tõus. EK(b)P KK otsus ilmus ajalehes «Sirp Sel eesmärgil organiseerib Eesti Nõukogude ja Vasar» 6. märtsil 1948, kolm nädalat Heliloojate Liit heliloojate loomingulist pärast ÜK(b)P KK otsust Muradeli ooperi koostööd kirjanike, teatritöötajate ja rahva «Suur sõprus» kohta. Kui Eduard Oja, kunstilise isetegevuse aktiiviga ja tõmbab Lydia Austeri, Eugen Kapi, Hugo Lepnurme 82 kaasa eesti heliloojaid kõrge kunstiväärtu ja Alfred Karindi teosed saavad EK(b)P KK otsuses nõrga kriitika osaliseks, siis forma listlikuks kuulutatakse Vettiku, Bleive ja Elleri teosed. Selles suhtes ei talitanud EK(b)P KK oma äranägemise järgi, nende heliloo ОПП1Т1М! jate teosed olid Heliloojate Liidus juba varem hukka mõistetud. 8. aprillil 1947 on pühen datud T. Vettiku laulu «Surematus» (M. Raua tekst) hukkamõistmisele terve koosolek, 17. oktoobril 1947 kuulatakse HL-i arutlus 1. jaanuar — ERNA KONTS, koosolekul J. Bleive Viiulisonaati, kus esma endine «Ugala» näitleja kordselt kõlab: «See on formalism.» Kahe — 75 nädala pärast kuulatakse teost uuesti. Hinnang on veel hävitavam: «See meenutab 12. jaanuar — ENNO SAGUR, Schönbergi,» «See on h la Picasso pildid.» Draamateatri peaadmi Teatavasti olid nii Schönberg kui ka Picasso nistraator — 60 tol ajal ülimalt taunitavad. 21. jaanuar — TÕNU AAV, Mis puutub muusikateadusesse, siis tol Draamateatri näitleja, ajal tegutsesidki siin põhiliselt K. Leichter, Eesti NSV teeneline A. Semper, E. Visnapuu. Kuid muusika kunstnik — 50 teaduse tõsine hukkamõistmine algab alles 1949. aastal, kui kriitikatulle satub K. Leich- 25. jaanuar — BRUNO MITT, teri koostatud raamat «20 aastat eesti endine Nukuteatri näitleja muusikat». — 80 Mis puutub konservatooriumisse, siis seal gi olid suurimateks kannatajateks profes sorid T. Vettik, A. Karindi, R. Päts (esimene nõukogudeaegne rektor 1940!) ja dotsent K. Leichter, kelle kanda teooria- ja muusikaajaloo loengud. Üldse represseeriti Eesti Heliloojate Liidu liikmetest rohkem kui 20. T. Vettik, R. Päts, A. Karindi, E. Visnapuu, N. Goldschmidt arreteeriti, esimesed neli tegude eest teises riigis, Eesti Vabariigis või Saksa okupat siooni ajal. Vettik ja Päts said 25+5 aas tat, ülejäänud 10 aastat. HL-ist visati välja Hugo Lepnurm, Heimar Ilves, Enn Võrk, Marje Sink, Peeter Laja, Artur Uritamm, Hillar Saha, Heinrich Meri, Voldemar Klii mand, Eero Liives, Johan Tamverk, Aurora Semper, Karl Leichter, Paul Karp, August Topman. Kuid kuidas nimetada seda, mis pan di toime vanameistrite С Kreegi ja M. Saare ga, kes konservatooriumist olid sunnitud lah kuma ja Tallinnast ära kolima? Või Heino Elleriga, keda «isegi» ei vallandatud, kuid kel le peäl lasus üks põhilisi süüdistusi forma lismis? Represseerimine ei tähendanud ju ai nult vanglat või Siberit, vaid ka pidevat hir mu, et need homme ootamas on ... M. P. Tuntud ja tundmatu Paul Tammeveski MÄRT KARMO Eesti tänases kultuuriloolises maastikus leidub täiesti valgete laikude kõrval ka valdkondi, mida on küll kunagi kaardista tud, kuid olude sunnil kas põgusalt või pii ratud ulatuses. Võimaluste piirides on ehk nii mõndagi tehtud, kuid varem või hiljem tu leb ikkagi tunnistada, et see oli alles algus. Umbes niisugune näib olevat seis meie algupärase kerge muusika algaegade uuri misel. Hulga tänuväärset tööd on siin teinud eeskätt Valter Ojakäär, Heino Pedusaar ja Reino Sepp. Ometi pole sõjajärgsete aasta kümnete keelumajandus selleski valdkonnas* jätnud oma püsivamat mõju avaldamata järjepideva uurimistöö edenemisele. Praegu tundub olevat küll viimane aeg otsustavalt tegutsema hakata, sest üha vähemaks jääb algupärast lähteainestikku (noote, plaate jms), kaovad toonased tegevmuusikud, selle aegne ajakirjandus aga kajastab kerge muu sika probleeme napilt. Paul Tammeveski on üks oma ajastu viljakamaid (ligi 60 laulu) ja tähtsamaid (A. Siiraku ja P. Veebeli kõrval), nüüd seks teenimatult unustuse hõlma jäänud heliloojaid, kelle paljusid laule esitatakse tänapäeval lihtsalt rahvalike lauludena. Paul Tammeveski sündis 8. mail 1898 Hiiu maal, Käina kihelkonnas. 1918—1944 keulus ta koorilauljana «Estonia» teatri perre sel lega rööbiti kulges mitmekülgne muusikali ne tegevus: miniatuuriteatris «Apollo», Paul Tammeveski 1920. aastatel. Pinna Rahvateatris, Tallinna Töölismuusika Ühingus ning meeskvartetis «Heli-4». olid äsja tulnud Helmi Einer ja Benno Pärast kodumaalt lahkumist elas ta Sak Hansen, hakati taas ooperit lavastama, kui samaal (1944—1949), Chicagos (1949—1973) gi etenduste koguarvus jäi endiselt valdavaks ning surmani 2. veebruaril 1982 Torontos. operett. Uuslavastusi tuli hooajal välja paari Paul Tammeveski on ise ühes intervjuus kümne ringis .ning kooriartistid mängisid möönnud: «Muusikaanni olen pärinud näh sageli kaasa ka sõnalavastustes.2 tavasti vanemailt. Isa meisterdas endale Muusikat hakkas Tammeveski tõsise ise oreli ja mängis mitmeid pille. Emal oli malt õppima alles teatris. Kirjutanud end hea lauluhääl. Juba lapsest saadik oli mul tunne, et muusikal ja minul on midagi 2 TMM-is talletatud kavalehtede põhjal (F T 10 n 2 ühist. Esimesed algelised komponeerimis- 1 s/ü 26—176) on P. Tammeveski mänginud aas katsed tegin juba koolipõlves.» tatel 1918—1944 kaasa järgmistes sõna(s)- ja 1918. aasta kujunes «Estonias» pöördeli muusikalavastustes (ooper operett): 1919 — seks. Teatri etteotsa asusid Karl Jung- «Joosep Egiptuses» (oop), «Seitse švaablast» holz, Ants Lauter, Alfred Säilik ja üheks (op(; 1921 — «Wilhelm Teil» (s); 1922 — «Mont hooajaks ka Eduard Vilde. Kuna teatrisse martre» (s); «Silva» (op); 1923 — «Kosja sõit» (jant, J. Simmi muusikaga), «Madame 1 «Üksainus õis» ja tema komponeerija Paul Pompadour» (op); 1924 — «Masinahävitajad» Tammeveski. «Raadioleht» 23. V 1940, nr 21, lk (s), «Sinimasuur» (op), «Hugenotid» (oop), 84 323, 326. «CJo-clo» (op); 1925 — «Arm lumes» (op), küll 1919. aastal vastavatud Tallinna Kõr Kooriartisti muusikalisse enesetäienda- gema Muusikakooli õpilaseks, ei saanud misse mahtusid iseenesestmõistetavalt ka lau stuudiumist siiski asja ning edasine areng lutunnid. 1932. aastal väidab P. Tammeveski käis iseõppimise ja töö kaudu. «Kus eales olevat juba kolm aastat õppinud hääle ma õppimisega kinni jäin, neid küsimusi se seadmise tehnikat tuntuma (1926. a Eestisse letasid mulle ära «Estonia» dirigendid tulnud) itaallannast lauluõpetaja Armanda Raimund Kull, Juhan Aavik, Verner Nerep, degli Abbati juures.8 Kasimir Shypris. Nende abi kasutasin 1942. 1927. aastal algas P. Tammeveski tege aastani.»3 vus samal aastal Tallinna Töölisteatri juurde 15. IV 1920 kuulus P. Tammeveski näit loodud muusikaühingus. Ta oli kaastegev lejana ja muusikajuhina ka miniatuuri- teatri kontsertidel (klaverisaatjana ja diri teatri «Apollo» koosseisu.4 Selles n-ö liht gendina). Kui 1929 moodustati Tallinna sama rahva palaganikohas, kus etendati Töölismuusika Ühing (TTMÜ), sai Tammeves lühioperette ja jante, lauldi päevakajalisi kist ühingu asutajaliige, hiljem kuulus ta ka kupleesid (põhiautoriks Kivilombi Ints e Hen juhatusse. TTMU-s juhatas Tammeveski rik Saar), töötas ta paar aastat koos selliste segakoori, oli laulumängude muusikajuht. hilisemate meistritega nagu Agu Lüüdik, Selleks oli vaja õppida segakoorile laule Marje Parikas, Albina Kausi, Ruut Tarmo jt.5 seadma, süvendada dirigendi-, koormeistri- Lühemat aega lööb P. Tammeveski muusi ja näitejuhioskusi. 30. aastatel suutis ta «Estoniaski» aeg-ajalt asendada koormeister kajuhina kaasa Paul Pinna Rahvateatris, mis 9 meelitas publikut peamiselt jantide, naljatük- V. Nerepit. kide (eriti soositud oli Jaan Metua «Rummu Nikolai Goldschmidt ja Paul Tammeveski Jüri» sari), ent ka laulumängude, opereti, olid 30. aastate esimesel poolel TTMÜ puhveti ja tantsuga. Näiteseltskonnas tegid rahva- ja hommikukontsertide peamised kor tollaste tippnimede (Pinna, Milly Altermann) raldajad. Kontserdid toimusid «Estonia» kõrval kaasa ka tulevased suurused Lensi kontserdisaalis, suuremates kinodes («Grand Römmer, Albina Kausi ja Milvi Laid. Marina», «Modern», «Helios») ja mujal lin Väikest koosseisu arvestades oli lavastusi ja nas (Harjumäel, Koplis, Nõmmel), aga ka esinemisi palju. Näiteks mängiti 1923. aastal teistes linnades ja alevites. Eriti populaar 44 lavastust 269 korda 59 992 inimesele,6 seks said pühapäevased odavad hommiku- 1924. aasta esimesel poolel 21 lavastust (14 kontserdid. Sageli algasid need muusika- naljamängu, 4 draamat, 2 operetti, 1 rahva alase või kirjandusliku loenguga, kus esi tükk) 113 korda 23 814 inimesele.7 nesid tuntud kõnemehed (näiteks A. Rei, M. Martna, B. Linde). Kontsertide mainet «Püve talus» (s), «Kollane jakk» (op); 1926 — aitasid tõsta nimekad sõnakunstnikud ja «Mustlasparun» (op); 1927 — «Silva» (op), solistid (H. Gleser, Th. Rei, H. Betlem, «Sinimandrla» (s); 1929 — «Bajadeer» (op), A. Viisimaa, T. Kuusik, E. Karrisoo, E. Uuli, «Florida roosid» (op); 1931 — «Dollar veereb» A. Papmehl, H. Schütz jpt), kelle kõrval (op); 1934 — «Veenus siidis» (op), «Holland pakuti esinemisvõimalusi ka ühingu stipen lanna» (op); 1935 — «Igavene legend» (op), «Kõr diaatidele (30. aastail õppis ühingu kulul be laul» (op); «Silva» (op); 1937 — «Tütarlaps konservatooriumis igal aastal 15—18 inimest). kuldsest läänest» (oop); 1940 — «Roxy ja tema Ühingu kontserdielu oli aktüvne. Esimese viie imemeeskond» (op). 1 aasta jooksul oli jõutud korraldada juba P. Tammeveski kirjast A. Hirvesoole 1981. 10 4 P. Tammeveski teatriankeet 22. V 1932. 96 kontserti. 5 A. M e r i n g. Elu lugu. T, 1986, lk 15. Tõsist muusikat populariseerivate kont ö Rahvateatri tegevus arvudes. «Päevaleht» 21. sertide kavas olid sageli suurvormid (valda X 1924, nr 285, lk 5. 7 valt kantaadid: A. Kapi «Päikesele», Mozarti TMM F 182 n 1 s/ü 9, lk 1. «Ilmalik kantaat», W. Zürni «Tööliselu», Ebaselge on Р. T. teatrisoleku aeg. Ta ise annab selleks aastad 1624—1927 (teatriankeet 22. V A. Maasalo «Inimese elu», A. Vedro «Eesti 1932), Taavet Poska suulistel andmetel (10. III luulevaimu jõul», N. Goldschmidti «Sügis- 1888) oli ta Rahvateatris kuni 1925. aastani. maru» jpt). Ent raskete, sageli tehniliselt Voldemar Ruubel on meenutanud: «Esimesel üle jõu käivate sümfooniliste teoste mängu paaril aastal esinesid segakavades ka «Estonia» kavva võtmine tõi kaasa ebaõnnestumisi teatrikooli lauljad Kirkman, Sheermann, P. Tam ja ka kriitikat." meveski, kes oli mitu aastat ka teatri muusika juhiks, jt. Hiljem keelati neil esinemine ära.» 8 (TMM F T 182 n 1 s/ü 10 lk 4—6.) TMM-is talletatud A. degli Abbati õpilaste hulka kuulusid ka Rahvateatri materjalidest tõestab P. T. töötamist I. Aav-Loo, M. Laid, E. Vaarman, E. Maasik, teatris dokumentaalselt vaid üks palgaleht K. Ots, A. Viisimaa, E. Karrisoo. (1925. aasta jaanuari esimese poole palga, 400 ' A. Rinne. Laulud ja aastad. Tallinn, 1972, marga kättesaamise kohta) ning 1924. a palga- lk 10. lehed. Viimaste alusel oli ta üheksa lavastuse "' Tallinna Töölismuusikaühing 5-aastane. «Päe muusikajuht. «Päevalehe» teatest ilmneb siiski, valeht» 13. X 1934. et 1927. a oli P. T. Miina Härma laulumängu " R. Päts. Arvustusi. «Muusikaleht» 1930, «Murueide tütar» muusikajuhiks (26. III 1927). nr 11, lk 246. 8 5 Publikule pakuti ka laulumänge, mille 29. märtsil 1936 kinos «Grand Marina», kus kavalehtedel oli peale autorite ja tegelaste peale segakoori ja mandoliiniorkestri esine sageli ära toodud veel kaks olulist osalist: sid sopran Liina Loona ja tenor Eedo «P. Kuusik — laulud, P. Tammeveski — Karrisoo ning näiterühm P. Pinna kaastege muusika». (Näiteks R. Mattuse «Saatuslik vusel, kes esitas Aleksander Trilljärve laulu pulmakink», N. Artemi «Tal on marutõbi», mängu «Ranna Helmi».16 A. Haunmanni «Kaks südant ja ämm».) Suurt tunnustust tõi P. Tammeveskile Tammeveski ise on omaks võtnud vaid ühe meeskvartett «Heli-4», mille moodustaja, laulumängu muusika, 1933. aastal esietendu juhendaja ning laulja ta oli. TTMU kevad nud Paul Kuusiku «Jahi õnne järele» oma. peoks 1939 kutsus ta kokku kvarteti, 1937. aastal ilmus ajalehes küll teade P. Tam kuhu kuulusid Rudolf Alari, Jaan Haabjärv, meveski kahevaatuselise revüüliku opereti Ants Aasmaa ja Bruno Padjus.17 P. Tamme «Ball laeval» käsikirja valmimise kohta, kuid veski ise oli klaverisaatja. Menu innustas ilmselt jäi töö lõpetamata.12 P. Tammeveskit 1940. aasta kevadel moo Ei saa öelda, et TTMU koor oleks j«st dustama uut ansamblit, millest kujuneski sageli kriitikute tähelepanu keskmes olnmd, välja «Heli-4», põhikoosseisus Jaan Haab kuid olemasolevad hinnangud P Tamme järv (I tenor), Paul Tammeveski (II tenor), veski tööle olid üsna leebed. R. Pats (1931): Jaan Villard (bariton), Bruno Padjus (bass) — «... oli tunda hääd häälematerjali, korralik kõik «Estonia» ooperikoori liikmed. «Heli-4» ku distsipliini ja meeleolu.»'3 Theodor Lemba tegutses aktiivselt aastatel 1941—1944 ning (1934): «Ühingu segakoor esines P. Tamme Saksamaal (ilma J. Haabjärveta, keda veski juhatusel puhtalt ja painduvalt ette asendas vanemuislane R. Alari) kuni 1947. aas kantud koorilauludega, milledest aga viimane tani. — Warlamoffi «Punane seelik» — kaotas «Heli-4» oli teatri eelmiste kuulsate oma mõjuvuse liig kiirelt võetud tempo meeskvartettide, 1911 alustanud «Estonia 14 tõttu.» kvarteti» (Alfred Säilik, Aleksander Blaub- Mõnelgi kontserdil kõlasid koorijuhi enda rik, Gustav Avesson, Benno Hansen) ning laulud «Sirel», «Unistus», «Minu laul», 1924. aastal kokku tulnud «Eesti kvarteti» «Ärka rahvas» ning kõige sagedamini esi (Alfred Säilik, Karl Ots, Aleksander Ar- tatud «Lilled». der, Benno Hansen) rajatud kvartetilaulu- Seda koori juhatas P. Tammeveski 1935. traditsiooni otsene jätkaja. 15 aastani, pärast seda jäi koostöö ühinguga «Heli-4» oli vaieldamatult armastatuim ebaregulaarsemaks. Üheks viimaseks ülesas ja sagedamini esinev ansambel Eestis (näi tumiseks kujunes P. Tammeveski tuluhommik teks hooajal 1942/43 umbes 50 ülesastu 12 «Estonia» kooriliige lõi opereti. «Esmaspäev» mist). Kvartetti on saatnud Priit Vebel, 9. I 1937. 13 R. Päts. Arvustusi. «Muusikaleht» 1931, nr 3, lk 86. Paul Tammeveski tuluhommik. «Päevaleht» 14 Th. Lemba. Tallinna Töölismuusikaühingu kont 24. III 1936. sert. «Päevaleht» 14 XI 1933. 17 R. Alari. Paul Tammeveskit mälestades. 86 l5 P. Tammeveski teatriankeet 22. V 1932. «Vaba Eesti Sõna» 18. II 1982. Kirill Raudsepp, Kasimir Shypris ning akor rahvahulka ei rahulda. Keel on võõras. Ja dionil Robert Salong. mis lööklaul see on, kui ei mõista sõnu, mida 1940. aasta kevadel esines «Estonia» laulad, ja ei jää meeldegi. .. Nii tekkis kontserdisaalis lühikest aega «Boheem-Kvar- vajadus enama järele,. .. vahelduseks «Tum tett», mis oli «Heli-4» n-ö varikoosseis midele» ja «Woksidele» ... Kuidas aga leida (Tammeveski asemel hilisem «Vanemuise» vastavaid tantse ja laule, mis oleksid täiesti solist Heinrich Riivalt), Tammeveski oli selle uued, sest «Tõmba-Jüri», «Maali, Maali, sa juhendaja ja klaverisaatja. Kvarteti kohta ei tea», «Läksin mina, läksin mina» olid ju kirjutati: «Haruldase kooskõlaga on... selleks liig äraleierdatud.»'9 ooperikoori liikmeist koosneva «Boheem- P. Tammeveski ühe esimese rahvaliku Fotodel: «Heli-4». Vasakult Jaan Haabjärv, Paul Tammeveski, Jaan Villard ja Bruno Padjus. kvarteti» hääled. Lüürilised tenorid helisevad laulu «Arglik armuavaldus» edu (selle plaa- õrnalt mahlakate basside taustal . . ., see on distas A. Palmi esituses üks väike plaadi «Estonia» ooperikoori häälte valimik, kelle firma) küllap ajendaski «Esto-Muusikat» ettekandes ilmneb kooli ja kultuuri.»18 tellima 1932. aastal kümmekonda küla- või «Heli-4» repertuaar (50—60 laulu) koos simmanilaulu A. Arderi uute plaatide jaoks. nes peamiselt rahva- ja meeleolulaulu- Mõnushumoorikad laulusalmid jäid P. Kuu dest, romanssidest ja šlaagritest. Nii mõnegi siku teha, menukamateks said «Ligadi- laulu laulis tuntuks just «Heli-4», näi logadi» ja «Külasimman». teks Boris Kõrveri «Põhja valge naine» ja Plaate nende lauludega oli 1934. aastaks Tammeveski «Kallike kaugel», mis kujune müüdud ligi 5000. Reino Sepa andmeil lõi sidki kvarteti populaarsemateks lauludeks. «Ligadi-logadi» laineid ka Lätis ning kokku Ansamblitöö nõudis Tammeveskilt pidevat müüdi umbes 10 000 plaati, mis näitab uute laulude kirjutamist, esinemiskava va lausa erakordset menu.20 limist, laulusaadete tegemist. Tekkis kenake Tammeveski ja Kuusiku koostööst sündis noodikogu, mis tuhastus koos «Estoniaga», teisigi läbilöönud simmanilaule, nagu «Katsu 9. märtsil 1944 ning restaureerituna hävis aga redelita», «Tuisu-Antsu tuju», «Jaani põgenemiskeerises Poolas enne sõja lõppu. tuli» ja «Merimehe laul». Kerge muusika seisu 30. aastate alguses Kõigis nendes lugudes, nimetatagu neid Eestis ilmestab hästi üks tollane ajalehe siis simmani-, küla- või lakalauludeks, on liht artikkel: «Juba ammu võis märgata, et saksa- sa, meeldejääva viisi kõrval põhirõhk lustaka ja ingliskeelsed lööklaulud meil laiemat tel sõnadel ning ilmatu pikkadel, «paksult» 19 TMM, F 10, n 5, s/ü 7, lk 87. 18 Fleuner. Ooperikvartett «Estonias». «Rah 20 R. Sepp. Eesti popmuusika pioneeri juu valeht» 9. V 1940. beliks. «Vaba Sõna» 11. V 1978. 87 orkestreeritud vahemängudel. Sääraseid lugu lest ongi vist tingitud mu hingelaadi senti sid sai kaasa laulda, ent nende järgi ka mentaalsus.»24 Uks esimesi nende seas oli polkat, reinlenderit või valssi tantsida. 1931. aastal valminud ning ühtlasi ka kõige Teiselt poolt on ka külafolkloor Tamme populaarsemaks saanud «Üksainus õis», mis veski laulude taust ja lähtekoht. Kui palju ilmus trükist pühendusega Milvi Laidile. See ta viisides on ehtsat külavahelaulu, laene omakorda aitas kindlasti kaasa ka noodi neist («Urra-urra polka»), nende motiive või müügiedule: 1940. aastaks oli nooti müüdud intonatsioone, palju algupärast loomingut, üle 2000 eksemplari.25 Laid oli esialgu laulu see vajaks eri uurimust. Nii nagu vajaks põhiesitaja, autori arvates ka parim, kuid selle sellist uurimust kogu meie 20.—30. aastail plaadistas Eedo Karrisoo 1934 (1935?) aastal. loodud rahvalik muusika. Meie vanema rah Muudest lööklaulu laadis kirjutatud lugudest valiku laulu sellise võrdleva uurimisega tegi pidas viisistaja ise õnnestunumateks «Unis algust Eduard Visnapuu juba pool sajan tust» ja «Laulukest». «Heli-4» laulis kodu dit tagasi.21 maal populaarseks veel laulud «Vana Autor ise on möönnud, et näiteks «Noor poisi polka» ja «Kallike kaugel». naisemees» põhineb rahvalikul laulul, «Tuisu- 1945. aastast tuli P. Tammeveski muusi Antsu» reinlender hiiu motiividel. «Leika- kuteele ligikaudu 30-aastane paus, alles To Aadu Liisu» refrään on aga tuntud rontos hakkas ta sealses Eesti meeskooris 22 lõõtspilli viis hiiu pulmast. Mõne laulu juures laulma II tenorit. 1976. aastal sündiski kumab läbi otseseid mõjutusi šlaagritest «Unustuse jõel», mille saamisloost on autor («Suudluse sünd»), mõnigi on ilmselt seade ise kirjutanud: «Kui ma seda laulu nägin («Krakovjakk», «Pas d'Espagne», «Meie ja mulle need laulusõnad (H. Karmo — M. K.) neiud»). üliväga meeldisid, aga mitte niipalju see Aluseta oleks siiski arvata, et tol ajal viis..., siis mõtlesin, et tahan talle teha ei tehtud üldse vahet algupärandi ja arran- parema viisi... ja võtsin kätte ja tegin- žeeringu vahel. Seda tõestab heliplaadikata- gi...»25 loogis leiduv viide P. Tammeveski laulu P. Tammeveski viimaste laulude, «Leika- «Hammusta Mihkel» arranžeerijale. Aadu Liisu» (1977) ja välishiidlaste poolt ka Analoogilisi märkusi leiab «Heli-4» kont Hiiumaa hümniks ristitud «Hiiumaa» (1980) sertide kavades paljude laulude puhul alglätteks sai taas kodusaar. («Neiukene noorukene», «Noorte vaprus- Valter Ojakäär on hinnanud P. Tamme laul», «Eesti mehed»). Ka «Hiiu pulma» on veskit meie esimeseks väljapaistvaks laulu ühes kontserdiarvustuses nimetatud seadel- loojaks, kes pani aluse eesti rahvalikule 23 duseks. laulutraditsioonile, mis jäi tooniandvaks ka Teise osa P. Tammeveski heliloomingust sõjajärgsetel aastatel. Seetõttu vääriks tema moodustavad lüürilised ja sentimentaalse loodu taasavastamist ja segamatut tutvus põhikoega romansüaadsed laulud. Ta ise on tamist meie raadios ja televisioonis, olgu siis öelnud: «Kodutalu asus just mere ääres. Sel- omaaegses või tänapäevases esituses. 21 Teretulnud on kõik teated neilt, kel veel E. Visnapuu. Laenuviiside kasutamisest selleaegseid plaate, noote ja muud säilinud. meie rahvalikus laulus. «Muusikaleht» 1936, nr 11, lk 233—237. Ja kas ei tasuks mõelda P. Tammeveski 22 P. Tammeveski kirjast Arvo ja Aino Mesi- laulukogumikule, autoriplaadile? käpale. Jaanuar 1981. 2o «Heli Neli» laulis Nõmmel. «Eesti Sõna» «Üksainus õis» ja tema komponeerija Paul 23. VIII 1944, lk 6. Tammeveski. «Raadioleht» 23. V 1940, nr 21, lk 25 P. Tammeveski kiri Arvo ja Aino Mesi- 323, 326. käpale (dateerimala). PAUL TAMMEVESKI LAULE: Loomis Teksti autor Laulja plaadil aasta «Üksainus õis» 1930 P. Tammeveski Eedo Karrisoo Harry Kaasik Naan Põld Heinz Riivald Heino Tari «Hiiu pulm» 1930 P. Tammeveski «Arglik armuavaldus» 1931 P. Kuusik Alfred Palm Artur Rinne «Ei meil pole kerge kellelgi» 1931 P. Kuusik Jaan Villard Aleksander Arder «Ligadi-logadi» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder «Tuisu-Antsu tuju» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder «Mulgi polka» Artur Rinne 88 «Muru polka» Artur Rinne •3 : 3st s с a ^ »ais ga g* fr, o, S а • о а а 3^1 hau, «Igatsus» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder («Mui valutab süda») «Katsu aga redelita» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder «Sünnipäevalapse tervitus» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder «Meie neiud» «Sina ja mina» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder Endel Loo «Külapoisi äpardus» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder («Kas mäledad veel, Roosike») «Meremehe laul» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder «Poiss ja neiu» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder Jaan Villard «Külasimman» 1932 P. Kuusik Aleksander Arder («Pill see hüüab kiiksat-kääksat») Jaan Villard «Urra-urra» Aeksander Arder («Veski talus tütar Minna») «Malle reinlender» Artur Rinne «Jaanituli» 1932 P. Kuusik Artur Rinne Jaan Villard «Kiigemäel» 1933 P. Kuusik Artur Rinne «Küla valss» Artur Rinne («Olen vanapoiss vilets ja vaene») «Meremehe armastus» Aleksander Arder («Laev kiigub-liigub mere pääl») «Krakovjakk» (seade?) Aleksander Arder («Kui lõppenud on päevatöö») «Pas d'Espagne» (seade?) Aleksander Arder («Anna andeks, anna andeks, et armastan sind») «Antsu polka» («Vaadis kihab värske õlu») «Mõni joob» Artur Rinne «Atsi kosjad» 0. Roots («Külas ringi käimas sosin») «Unistus» 1933 E. L. Whrmann Artur Rinne Eedo Karrisoo «Lauluke laul» 1935 Eedo Karrisoo Artur Rinne Naan Põld «Ma ihkan sind» 1935 P. Tammeveski Eedo Karrisoo J. Haabjärv «Metsavõlud» 1935 Eedo Karrisoo («All hämarduvas metsas») Harry Verder «Noor naisemees» (seade) 1935 P. Kuusik Eedo Karrisoo Jaan Villard «Armastus» 1936 A. Haava «Üksildus» 1936 E. Enno Naan Põld «Paula, sul on poisipea» 1935 A. Trilljärv Ants Eskol «Suudluse sünd» 1938 A. Trilljärv Ants Eskola («Ilusas Eedeni aias») «Elu hind» «Väikene laululind» 1940 P. Tammeveski Valter Tali ja Hilda Sepp «Pärnule» «Kallike kaugel 1942 P. Tammeveski Endel Lepp («Kas tead ka mu kallike kaugel») Hillar Malm L. Kroger ja KIKI meeskvartett «Vanapoisi polka» 1942 P. Tammeveski RAM-1 («Kui mina ükskord naise võtan») «Merimehe kojutulek» 1943 P. Tammeveski KIKI meeskvartett «Ära ole nõnda tavaline» 1944 G. Helbemäe L. Kroger ja KIKI meeskvartett «Hällilaul» 1945 I. Rebane A. Pirk «Kauneid suvepäevi» 1952 P. Tammeveski «Unustuse jõel» 1976 H. Karmo «Leike-Aadu Liisu» 1977 P. Tammeveski «Minu kodumaa» 1980 P. Tammeveski «Hiiumaa» 1980 E. Vraget 90 KOORILAULE: «Sirel», «Unistus», «Minu laul», «Lilled», «Ärka rahvas». Neeme Järvi plaadid SEISUGA 1. JUUNI 1988 Hugo ALF VE N Andante religioso, «Drapa», 1. sümfoonia, «Rootsi rapsoodia» nr 2 (3)* BIS CD 395 «Rootsi rapsoodia» nr 1., 2. sümfoonia (3) BIS CD 385 Mui BALAKIREV 1. sümfoonia (4) EMI LP 38090 CD 47505-2 Franz BERWALD Sinfonie Sirieu.se, Sinfonie Capricieuse, Sinfonie Singuliere, 4. sümfoonia (1) DG LP 415 502-2 Heino ELLER «Koit», «Eleegia», Viis pala keelpilliorkestrile (2) CHANDOS CD 8525 Nils GADE 1. ja 8. sümfoonia (5) BIS CD 339 2. ja 7. sümfoonia (5) BIS CD 355 3. ja 4. sümfoonia (5) BIS CD 338 5. ja 6. sümfoonia (5) BIS CD 356 Antonin DVORAK «Karnevali avamäng», Sümfoonilised variatsioonid ja 3. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8575 «Kuldne värten», 7. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8501 «Minu kodumaa», 9. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8510 «Tütarlaps lõunast», 6. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8530 «Slaavi tantsud» op 46 ja 72 (2) CHANDOS CD 8406 «Slaavi rapsoodia» nr 3, 2. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8589 «Vetevaim», 5. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8552 Tšellokontsert, «Metsarahu» tšellole ja orkestrile (1) BIS LP 245 Aleksandr GLAZUNOV Kontsertvalss nr 1, 2. sümfoonia (6) ORFEO CD 148 101 A Kontsertvalss nr 2, 3. sümfoonia (6) ORFEO CD 157 101 A «Pidulik avamäng», «Pulma marss,'». (6) ORFEO CD 093 201 A Lüüriline poeem, 6. sümfoonia (6) ORFEO CD 157 201 A Muusika balletist «Raimonda» (6) CHANDOS CD 8447 «Stenka Razin» (6) CHANDOS CD 8479 1. ja 5. sümfoonia (6) ORFEO CD 093 101 A 4. ja 7. sümfoonia (6) ORFEO CD 148 201 A «Meri», «Kevad» (6) CHANDOS CD 8611 Edvard GRIEG «Lüüriline süit,» «Norra tantsud», « Sümfoo- nilised tantsud» (1) DG LP 419 431-2 Nokturn «Lüürilisest süidist» (1) DG LP 423 199-2 «Peer Gynt», «Sigurd Jorsalfar» (1) DG LP 423 079-2 Aram HATSATURJAN Klaverikontsert, süit «Maskeraad», 4 osa balletist «Gajane» (2) CHANDOS 8542 Vassili KALINNIKOV 1. sümfoonia (4) CHANDOS CD 8611 Anatoli LJADOV Polonees C-duur (2) EMI LP 38090 CD 47505 Boguslav MARTI NÜ 1. ja 2. sümfoonia (6) BIS CD 362 3. ja 4. sümfoonia (6) BIS CD 363 5. ja 6. sümfoonia (6) BIS CD 402 91 Modest MUSSORGSKI «Surma tantsud ja laulud» Martti Talvela ja Soome Raadio SO BIS CD 325 Sergei PROKOFJEV «Aleksander Nevski», «Sküüdi süit» (2) CHANDOS CD 8584 Stseen «Boriss Godunovist», «Unelmad», «Romeo ja Julia» 2. süit (2) CHANDOS CD 8472 Muusika balletist «Tuhkatriinu», «Petja ja Hunt» (2) CHANDOS CD 8511 «Romeo ja Julia» 1. süit, 2. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8368 Tšellokontsertiino, «Romeo ja Julia» 3. süit (2) CHANDOS LP 8508 Sümfoniett, 7. sümfoonia (2) CHANDOS LP CD 8442 1. ja 4. sümfoonia (2) CHANDOS LP CD 8400 3. ja 4. sümfoonia (2) CHANDOS LP CD 8401 5. sümfoonia ja Valsisüit (2) CHANDOS LP CD 8450 6. sümfoonia ja Valsisüit (2) CHANDOS LP CD 8359 «Kaks Puškini valssi» (2) CHANDOS LP CD 8472 Sergei RÄHMA NI NOV Rapsoodia Paganini teemale PHILIPS LP CD 410052 Vokaliis ja «Kellad» (2) CHANDOS LP CD 8476 Kaljo RAID 1. sümfoonia (2) CHANDOS LP CD 8525 Nikolai RIMSKI-KORSAKOV Süidid «Jõuluöö», «Maiöö», «Lumineid» (2) CHANDOS LP CD 8327 «Kimalase lend», süidid «Kuldkikas» ja «Muinasjutt tsaar Saltanist» (2) CHANDOS LP CD 8329 Süidid «Jutustus Kitežist» ja «Mlada» (2) CHANDOS CD 8328 «Seherezade» (2) CHANDOS CD 8479 3 sümfooniat, «Hispaania capriccio», «Lihavõtte avamäng» (1) DG CD 423604-2 Camille SAINT-SAENS Klaverikontsert nr 2 Concertgebow orchestra PHILIPS LP CD 410052-2 Aleksandr SKRJABIN «Unelmad», 2. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8462 Dmitri SOSTAKOVITS «Pidulik avamäng», süit «Katerina Izmai- lovast», 9. sümfoonia, «Tee kahele» (2) CHANDOS CD 8587 1. ja 6. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8411 7. sümfoonia (2) CHANDOS CD 8623 Franz SCHUBERT «Avamäng itaalia stiilis», 5. ja 6. sümfoonia (5) BIS CD 387 Jean SIBELIUS «Akadeemiline marss»,' «Atenarnase laul», «Finlandia», «Soome jahimeeste marss», «Kas sul on julgust?», «Sandels» (1) BIS CD 314 Andante Festivo, «Karjala avamäng», 5. sümfoonia (1) BIS LP 222 Pidulik süit, Intermezzo, «Paan ja Echo», «Valge luige süit» (1) BIS CD 359 Kantsonett, «Okeaniidid», 4. sümfoonia, «Drüaad» (1) BIS LP CD 263 «Finlandia», 1. sümfoonia (1) BIS LP 221 Süidid «Ajaloolised stseenid» op 25 ja 66, «Saaga» (1) BIS LP CD 295 Eksprompt keelpilliorkestrile, «Tapiola», «Armastatu», «Põhjala tütar» (1) BIS LP 312 «Karjala süit», ooper «Neitsi tornis» (1) BIS LP 250 Süit «Kuningas Kristian II», 3. sümfoonia (1) BIS LP 228 «Kullervo» (1) BIS LP 313 Muusika draamale «Surm», «öine ratsasõit ja päikesetõus», 7. sümfoonia (1) BIS LP CD 311 «Lemminkäise süit» (1) BIS LP CD 294 «Kevadlaul», Kolm pala, Presto keelpilüdele (1) BIS CD 384 92 «Pelleas ja Melisande», 6. sümfoonia (1) BIS LP CD 237 Romanss keelpilliorkestrile, 2. sümfoonia (1) BIS LP 252 6. sümfoonia (1) BIS LP CD 237 Wilhelm STENHAMMAR «Exelsior! », 2. sümfoonia (1) BIS LP 251 Serenaad (1) BIS CD 310 1. sümfoonia (1) BIS LP 219 Richard STRAUSS «Alpi sümfoonia», «Sõbralik nägemus», «Minu lapsele», «Ojake» (2) CHANDOS CD 8557 «Cäcilie», «Don Juan», «Emalik hellus» (2) CHANDOS CD 8538 «Idamaa kolm kuningat», «Kodune süm foonia», «Thijl Eulenspiegel», «Pühendus» (2) CHANDOS CD 8572 «Kangelase elu», «Neli viimast laulu» (2) CHANDOS CD 8518 Igor STRAVINSKI «Haldja suudlus» (2) CHANDOS LP 8360 Johan SVENDSEN 1. ja 2. sümfoonia, «Rootsi rahvalaulud» (1) BIS CD 347 Pjotr TSAIKOVSKI «Tulilind» (I. Stravinski orkestratsioon) (2) CHANDOS LP 8360 1. klaverikontsert (2) ARIOLA 297 030-200 «Pidulik kroonimismarss», «Romeo ja Julia» (2) CHANDOS CD 8476 Eduard TUBIN Ballaad viiulile ja orkestrile, Kontrabassi- kontsert, 2. viiulikontsert, Süit eesti tantsu dest, «Kurb valss» (1) BIS CD 337 Balalaikakontsert, Muusika keelpillidele, 1. sümfoonia (7) BIS CD 351 1. viiulikontsert, «Pidulik prelüüd», Süit eesti tantsudest viiulile ja orkestrile (1) BIS LP 286 Süit balletist «Kratt», 5. sümfoonia (6) BIS LP 306 «Reekviem», «Taganejate sõdurite laul», «Ave Maria», 10. sümfoonia (1) BIS LP CD 297 1. sümfoonia (7) BIS CD 351 2. ja 6. sümfoonia (7) BIS LP CD 304 3. ja 8. sümfoonia (7) BIS CD 342 4. ja 9. sümfoonia, Tokaata (1, 8) BIS LP 264 CD Karl Maria von WEBER 1. ja 2. klarnetikontsert, Kontsertiino klarne tile ja orkestrile CHANDOS CD 8305 •Orkestrid: (1) Göteborgi SO (2) Soti Rahvuslik SO (3) Stockholmi Filharmoonia SO (4) Birminghami SO (5) Stockholmi Sinfonietta (6) Bambergi SO (7) Rootsi Raadio SO (8) Bergeni SO «Harmonie» reorer- muusiko -Kin ТЕАТР. МУЗЫКА. КИНО. ЯНВАРЬ 1989 THEATRE. MUSIC. CINEMA. JANUARY 1989 ЖУРНАЛ КОМИТЕТА КУЛЬТУРЫ, СОЮЗА JOURNAL OF THE COMMITTEE OF CULTURE, КОМПОЗИТОРОВ, СОЮЗА КИНЕМАТОГРА THE UNION OF COMPOSERS, THE UNION OF ФИСТОВ И СОЮЗА ТЕАТРАЛЬНЫХ ДЕЯТЕ CINEMATOGRAPHERS AND THE UNION OF ЛЕЙ ЭСТОНСКОЙ ССР THE THEATRICAL WORKERS OF THE ESTO NIAN S.S.R. ТЕАТР THEATRE M. ТИКС — Первая колонка (3) M. TIKS — The leading article (3) M. ВИСНАП — Проясняющиеся контуры на M. VISNAP. The contours of a condemned nation рода, обреченного на ссылку (26) becoming clearer (26) Критиком рассматриваются вместе четыре пос The critic reviews the four different productions тановки двух новых эстонских пьес. Пьесы of two of the latest Estonian plays. The plays /«Тихая волость» Я. Круусвалла и «Ссылка» (J. Kruusvall's Silence in the Village Centre and Р. Салури/ затрагивают трагические события R. Saluri's Leaving) deal with the 1949 tragic в Эстонии в 1949 году /ссылка в Сибирь и пр./ events in Estonia (the deportation into Siberia, Первая из них поставлена в Таллинском дра etc.). The first of these was mounted in the Tal матическом театре/М. Микивер/ и в тартуском linn Drama Theatre (M. Mikiver) and in the Va «Ванемуйне»/А.-Э. Керге/, вторая также в nemuine Theatre in Tartu (A.-E. Kerge), the Драматическом театре/М. Микивер и в пярнус- second also in the Tallinn Drama Theatre (M. Mi ком театре «Эндла»/ П. Педаяс/. Большую kiver) and the Endla Theatre in Pärnu (P. Peda художественную ценность имеют первая и пос jas). Artistically the best achieved are the first ледняя. and the last productions. Театральная анкета (56) Theatrical questionnaire (56) Традиционный опрос результатов и тенденций Our traditional questionnaire about the results театрального сезона 1987/88 г. Отвечают 21 and tendencies in the 1987/88 theatre season, критик, театровед и журналист. 21 critics, theatre scholars and journalists answer the questions. Хроника одного драматургического пути: Хуго Раудсепп, последний год жизни 1952 (73) The chronicle of a dramatist's career: Hugo Raud Известный писатель-драматург, лучший эстонс sepp, the last year of his life, 1952 (73) кий комедиограф Хуго Раудсепп был реп Hugo Raudsepp, a distinguished dramatist, the рессирован в 1951 году. О пути в Сибирь и best Estonian writer of comedies suffered repres смерти там в лагере усиленно режима расска sion in 1951. Ervin Reimo, his fellow sufferer зывает позже в своем дневнике его товарищ recounts their common journey on the train to по вагону и лагерю Эрвин Реймо. Siberia and his death in a strict regime prison camp, later recorded in his diary. МУЗЫКА Отвечает НЕЭМЕ ЯРВИ (5) MUSIC Эстонский дирижер Неэме Ярви, живущий с NEEME JÄRVI answers (5) 1980 года в Соединенных Штатах Америки, Neeme Järvi, an Estonian conductor, residing говорит о своей работе по ознакомлению эс in the USA since 1980 talks about the presentation тонской музыки, в особенности творчества of Estonian music, the work of Eduard Tubin Эдуарда Тубина, во всем мире. Он подробнее in particular, to world audiences. He also analyses останавливается и на причинах своего отъезда, his reasons for leaving Estonia, the present politi на современной политической ситуации в Эсто cal situation in Estonia and the possibilities of нии и говорит о возможности сотрудничества cooperation with Estonian musicians. с музыкантами Эстонии. A. HIRVESOO. When homeland forged emigra A. ХИРВЕСОО — Когда с родной почвы tion (16) затевалась эмиграция (16) The article is about the musicians who left Esto Статья говорит о музыкантах, покинувших в nia in 1944 incl our leading composers of the 1944 году Эстонию, к их числу принадлежа time E. Tubin, J. Aavik, and more than a half of ли наши ведущие в то время композиторы the outstanding performers, such as T. Lemba, Э. Тубин и Ю. Аавик, а также более половины О. Roots, С. Prii, С. Aumere, I. Loo, M. Laid, etc. ведущих исполнителей: Т. Лемба, О. Роотс, The article discusses the reasons for their de К. Прий, К. Аумере, И. Лоо, М. Лайд и многие parture and what a great loss it was to our culture. другие. В статье обсуждаются причины их отъезда и то, что потеряла наша культура. M. KARMO. The known and unknown Paul Tam meveski (84) М. КАРМО — Известный и неизвестный Паул The article gives an account of the life, work and Таммевески (84) diversified musical activity of Paul Tammeveski B. статье говорится о жизни, творчестве и (1898—1982), one of the pillars of Estonian popu разносторонней музыкальной деятельности, в lar music, focusing on the once popular male особенности в связи с популярным мужским voice quartet Heli-Neli (the height of its activity квартетом «Heli Neli»/действовал в 1941 — fell on 1941—1944 and in Germany 1944—1947). 1944 гг. и в Германии в 1944—1947 гг./, од- , ного из основоположников эстонской легкой ' музыки Пауля Таммевески /1898—1982/ кино CINEMA Международные кинопризы 1988 года (38) The international film awards 1988 (38) Приводятся имена обладателей призов 38 кино The winners of the 38th West Berlin, 41st Can фестиваля в Западном Берлине, 41-Каннского, nes and 45th Venice Film Festivals and the 60th 45-Венецианского и призеры 60-х «Оскаров». Oscar winners have been printed here. Т. ЭЛЬМАНОВИЧ — Старое и новое в советс T. ELMANOVICH. The old and the new in the ком фильме (42) Soviet cinema (42) В статье рассматриваются наиболее значимые The article analyses the essential films on the фильмы всесоюзного кинофестиваля в Баку: Baku ail-Union Film Festival, such as The Cold «Холодное лето пятьдесят третьего...» /А. Summer of 1953 (A. Proshkin), The Mirror of a Прошкин/, «Зеркало для героя» /В. Хотиненко/, Hero (V. Hotinenko), The Devil on the Windscreen «Чертик под лобовым стеклом» /О. Мир-Каси (0. Mir-Kasimov), The Rascal (V. Mustafayev), мов/, «Мерзавец» /В. Мустафаев/, «Перемена The Twist of Fate (K. Muratova), Hey, Maestro участи» /К. Муратова/, «Эй, маэстро!» /Н. Ма- (N. Managadze) and The Observer (A. Iho). The нагадзе/ и «Наблюдатель» /А. Ихо/. Автор reviewer's opinion is that the films although считает, что фильмы, рассматривающие новую dealing with novel subjects, did not have the тематику, не смогли привлечь достойного вни desired effect because of their mediocre execution. мания, так как сделаны посредственно. Исклю The only exception was K. Muratova's The Twist чение составил лишь фильм «Перемена участи» of Fate which represented the Soviet auteur film К. Муратовой, представляющий советский from its most favourable side. авторский кинематограф с лучшей стороны. K. KUUSIK. Will the phenomenon of Pluck a К. КУУЗИК — Повторится ли «Гадание на Daisy be repeated? (51) ромашке»? (51) The review looks at three short-length feature В рецензии рассматриваются три короткомет films released by the Tallinnfilm studio: Ver- ражных фильма «Таллинфильма» : «Вернанда» nanda-Town (R. Baskin, 1988), The Witch (E. Tust, /Р. Баскин, 1988/, «Ведьма» /Э. Туст, 1988/ и 1988) and A Rounded Courtyard (T. Virve, 1987). «Двое» /Т. Вирве, 1987/. The reviewer thinks that the debut films by R. Bas По мнению автора дебютные фильмы Р. Вес kin and T. Virve were successes. But the film by нина и Т. Вирве — удавшиеся. Работа Э. Туста E. Tust is almost incomprehensible because the из-за излишне подобного следования сцена script has been followed too closely and it has рию и перегруженности деталями стала почти been overloaded with superfluous details. The непонятной. Однако рецензент считает, что reviewer's opinion is that to attract young film для привлечения молодых в кинематограф makers one has to allow them to make short films. нужно и впредь в любом случае делать корот кометражные фильмы. MISCELLANEOUS M. KALM. On the designs for the new Estonia РАЗНОЕ Theatre (96) M. КАЛМ — О проекте новой «Эстонии» (96) The general public in Tallinn has been engaged Продолжаются споры таллинской общественнос in a heated argument about the location of the ти о том, в каком месте строить новый опер new opera theatre. But the desings have already ный театр. Но проект уже готов. Его рассмат been completed. The art critic Mart Kalm scrutini ривает художественный критик Март Калм. zes all this. «TEATEP. МУУЗИКА. КИНО.» («Театр. Музыка. Кино») Laduda antud 17. 11. 1988. Trükkida antud 16. 12. 1988. Журнал комитета культуры. Союза композиторов. Союза MB-08537. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofset- кинематографистов и Союза театральных деятелей trukk. Trükipoognaid 6,0. Tingtrükipoognaid 7,8. Arves- ЭССР. На эстонском языке. Выходит один раз в месяц. tuspoognaid 12,2. Trükiarv 19 000. Tellimuse nr. 5057. EKP Редакция: 200090 Таллинн, п/я 3200, Нарвское шоссе 5. Keskkomitee Kirjastuse trükikoda, 200007 Tallinn, Pärnu Издательство «Периодика», 200001 Таллинн, Пярнуское mnt 67-a. Hind 75 kop. шоссе 8. Типография Издательства ЦК КПЗ, 200007 Таллинн, Пярнуское шоссе 67-а. Toimetus: 200090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5 Kirjastus: «Perioodika», 200001 Tallinn, Pärnu mnt 8. UUE «ESTONIA» PROJEKTIST MART KALM Alustada tuleb kaugelt. Meie anarhistlik-kaootilise riigijuhtimise süsteemi, mille eredamaid õisi on ehituspoliitika, targal otsusel hakati Tallinna raamatu kogu ehitama ooperiteatri jaoks varutud krundile. Järelikult oli vaja leida teatrile uus koht ja vastavalt sellele arhitektuurne lahendus. Nii toimuski 1984. aastal «Eesti Projektis» nelja kutsutud kollektiivi vahel kinnine arhitektuurivõistlus Süda tänava kvartali hoonestamiseks. Päris tabavalt kommenteeris seda Arhi tektide Liidu kongressil tagantjärele I. Voikov: «Kui tsarismi ränkraske ikke all saadi korraldada «Estonia» rahvusvaheline arhitektuurikonkurss, siis õitsva sot sialismi tingimustes ühe projektorganisatsiooni sisene kinnine võistlus.» Tekkinud olukord ei meeldinud ka väljavalituile, kes koostasid Ehituskomiteele protesti- kirja, kuid tollasele õhkkonnale iseloomulikult seda arvesse ei võetud ja kaasa tegemast keelduda ei tihatud ka. Oli pingelisemaid perioode eesti arhitek tuurielus — küpsuseni jõudis 1970. aastatel tekkinud avangardipõlvkond, see aga ärritas veelgi enam võimul püsivat reaktsiooni. Kuna 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse lahtistel arhitektuurivõistlustel lõikas loorbereid peami selt avangardipõlvkond, siis pole ime, et kinnist konkurssi kasutati just eba soovitavate arhitektide vältimiseks. Väljavalituteks osutusid neutraalsed arhi tektid, kahtlemata professionaalid, kuid mitte liiga loovalt isepäised. «Estonia» konkurss oli Kvelli-Herkeli-Pordi kibestunud reaktsiooni kramplik püüe kord majja luua, mis loomulikult ei saanud kanda kuldseid vilju. Vaevalt et tekkinud pine vus laskis väljavalitutel südamerahus loovale tööle anduda. Võitis parim, P. Jänese ja H. Sepmani võistlustöö, kus esimene oli tegelnud peamiselt hoone kavandamisega ja teine linnaehitusliku paigutamisega. Nemad hakkasid seejärel välja töötama lõplikku projekti, mis valmis 1986. aasta keva del, järgides arhitektuurses lahenduses otseselt võistlustööd. Kahjuks suri oota matult 1985. aasta sügisel teenekas arhitekt H. Sepman, tema asemel asusid P. Jänese kõrvale R. Kersten ja L. Kikas. Sisekujundajad on A. Padar ja K. Laane maa. Suure 1100 kohaga saali akustika töötati välja Soomes. Uue «Estonia» projekti peamine arhitektuurne idee on materjalide vastandu ses. Tohutu suurest tummast hoonekehandist eendub Pärnu maantee ja Lenini puiestee perspektiivis kumer saaliosa, mida ümbritsevad üleni klaasist publiku- ruumid. õhtuti kirkalt sädelev teatrimaja kesklinnas on kahtlemata atraktiivne, nii efektset kujundileidu teistes võistlustöödes ei olnud. Ent kas üks, küll lööv idee kannab välja suure, linnapildis dominantse hoone? Vähe artikuleeritud põhi- kehand on veidi üheülbaliselt tahukaline maht, mis linnapildis ei jää küll ekspo- neerituks, kuid olematuks seda ka ei tee. Kattematerjaliks loodetakse Tallinna Ehituskeraamikatehases võib-olla tootma hakatavat hõbehalli matti glasuurkivi. Glasuurkividega saab ju mõningal määral detaili luua, kuid vaevalt niipalju, et hakkaks tekkima kooskõla Pärnu maantee eestiaegse hoonestusega. Nii peeneks män guks on teatrimaja ehtmodernistlikult kohmakas ja rütmistamata. Kumerast klaas- osast nagu aimuks arhitekti püüdu kontaktile Pärnu maantee ja Lauristini tänava hoonefrondi kaardumisega, kuid see side näib formaalne. Mõneti küsitav on kumera klaasosa ülespoole kumerastmeliselt kahanev tardunud magustoitu või hangunud magmahunnikut meenutav vorm, mis oma massiivsuses jääb lõdvaks. Teatrihoone asemel võib pigem assotsieeruda näitusepaviljon, kas või moodsa arhitektuuri üks alguspunkte, J. Paxtoni Kristallpalee Londoni 1851. aasta maailmanäituselt. Esteetilises üldkontseptsioonis on mõju avaldanud 1970. aastate hilismodernistlikud J. Portmani ja teiste klaaskolossid. Ent kui nende taotluseks on vormi ootamatu koomiline nihestus (malapropism), ebamajalik peegelklaasist vorm majana (oksüümo ron), «läikenahksus», optilised efektid jne, siis selle taustal tuleb «Estonia» lihtsa koeliselt pretensioonikas ja kontekstitu. Tahes-tahtmata kajastab «Estonia» projekt 1960. aastate edumeelseid esteetilisi ideaale 1970. aastate kosmeetikaga, kuid hoone valmib . . . 1990. aastatel. Oma süü on siin meie oludel, kus mahajäänud ehitus tehnika ja -materjalid ei suuda hilismodernistlikku arhitektuuri välja kanda. «Estonia» hilismodernistlik projekt esindab head keskmist arhitektuuri. Usal dades P. Jänese kõrget professionaalsust ei teki hoone funktsionaalsuses, vasta vuses teatritegemise praktilistele nõuetele mingeid kahtlusi. Kuid kas ei peaks rahvusooperi uus hoone saama tähtsündmuseks mitte ainult eesti teatri, vaid ka arhitektuuri arengus? Millise projekti järgi oma maja ehitama hakata, kas kõiki vajadusi rahuldava korraliku keskmise või ühtlasi ka arhitektuurselt välja paistva järgi, on teatrirahva kultuurimõistmise proovikivi, näitaja, kui sügavuti tajutakse oma rolli kogu eesti kultuuri edasikandmisel. Kuna vahepeal muutusid normid, valmib 1988. aasta lõpul projekti korrek tuur, millega laienevad publikuruumid, tuleb täismõõdus tagalava ja lisandub »6 orkestri proovisaal. 75 kop 78224