Eesti Draamateatri ajaleht nr 4, mai 2010

11910.910. aastal avati Tallinnas Draamateatri Foto: Teet Malsroos Foto: Teet maja, tollal küll veel tuntud Saksa Teatrina

ANDRUS KIVIRÄHK

Mõndagi oli juba olnud. Ärkamisaeg oli möödas ja tollased rahvajuhid kolinud pilve piirile. Esimesest laulupeost oli möödas 41 aastat ja traditsioon jätkus. 48-aastase Eduard Bornhöhe “Tasuja” oli ilmunud juba 30 aasta eest, kuid hetkel oli Eesti populaarseim kirjanik 45-aastane . Ta oli saanud esmalt kuulsaks humoristina, hiljem kriitilise realistina, ilmunud olid tema “Külmale maale” ja “Mahtra sõda”. Olid olemas 46-aastase Anna Haava lihtsad värsid, kuid juba ka noore, 27-aastase Gustav Suitsu lõõmav ja revolutsiooniline “Elu tuli”. 24-aastane Tuglas oli avaldanud muuhulgas “Hingemaa” ning “Mere”. 46-aastane Juhan Liiv oli oma elutöö teinud ja veetis viimaseid allesjäänud aastaid vaimuhämaruses, tema loomingu avastamine seisis alles ees. 32-aastane Tammsaare oli kogunud tuntust külajuttude ning üliõpilasnovellidega. 47-aastane August Kitzberg oli juba kirjutanud “Tuulte pöörises”, millega avati Vanemuise uus teatrimaja. Vanemuise trupi juhiks oli 36-aastane Karl Menning, Estonias särasid 26-aastane Paul Pinna ja 25-aastane Theodor Altermann. 37-aastane Rudolf Tobias oli kirjutanud “Joonase lähetamise”, tunnustatud heliloo- jateks olid 45-aastane Konstantin Türnpu, 32-aastane Artur Kapp ja 46-aastane Miina Härma. Professor Köler oli surnud ja klassikutiitlit kandsid 73-aastane August Weizenberg ja 55-aastane Amandus Adamson. Täies loomejõus olid 44-aastane Ants Laikmaa ja 45-aastane Kristjan Raud. Tema kuulsad Kalevipoja-joonistused polnud veel sündinud. Nagu palju muudki. Veel polnud eestlastel “Kevadet”, 23-aastane apteekriõpilane oli täiesti tundma- tu suurus. Polnud Tammsaare “Kõrboja peremeest”, “Tõde ja õigust”, Vanapagan polnud veel tulnud Põrgu- põhjale. Vilde polnud kirjutanud “Tabamata imet” ega “Pisuhända”, samuti mitte “Mäeküla piimameest”, Kitzbergil olid loomata “Libahunt” ja “Kauka jumal”. Polnud Tuglase “Popit ja Huhuud” ega “Väikest Illimari”. 27-aastane Marie Under oli ajakirjanduses mõne luuletusega üles astunud, kuid ta polnud veel Siuru printsess ja “Sonettide” ilmumiseni jäi seitse aastat. Hendrik Visnapuu oli 20-aastane, August Gailit 19. Keegi ei tundnud veel Nipernaadit ega Ekke Moori. Pariisis õppisid ja töötasid 27-aastane Jaan Koort ja 26-aastane Nikolai Triik, Münchenis haris end 18-aastane Ado Vabbe. 32-aastane Konrad Mägi oli just naasnud Norrast. Veel polnud asutatud Pallast, Anton Starkopf oli 21, Eduard Viiralt 12-aastane. Peterburi Konservatooriumi olid juba lõpetanud 30-aastane Mihkel Lüdig, 28-aastane Raimond Kull ja 28-aastane Mart Saar. Aasta pärast lisandus neile 27-aastane Peeter Süda. 23-aastase Heino Elleri õpingud veel jätkusid. Draamateatri asutaja Paul Sepp oli 25-aastane ja mängis Peterburi teatrites. 21-aastane Erna Villmer katkestas õpingud Moskva Kunstiteatris ja liitus trupiga. Kolm aastat hiljem, 1913, valmis ka Estonia uus maja. 19-aastasest Liina Reimanist ja 20-aastasest Mari Möldrest said vanemuislased. Ants Lauter oli 16-aastane. Tegelikult oligi kõik alles ees. Aleksei Bubõr - , Nikolai Vassiljev - lavastuses “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...” Esietendus “ Andrus Kivirähk V assiljev ja Bubõr ta tegid siia…”

Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes (külalisena), helilooja Urmas Lattikas (külalisena), videokunstnik Taavi Varm (külalisena) valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 25. aprillil 2010 Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, , Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass, Elina Reinold (külalisena). 1910

RIINA ORUAAS Et 20. sajandi alguses valitses Eestis “kolm kohalikku keelt” – vene, saksa ja eesti, 1910: Tallinna Saksa Teater on valmis ja Estonia Teatri ehitusplatsil ootavad Andrus Kivirähk on romaanis „Liblikas“ on üldiselt teada. Ajaloolase Ea Janseni kivid töö algust. Kiiresti kasvava Tallinna linna Uuel turul kihab elu. (1999) loonud poeetilise müüdi Estonia monumentaalteos “Eestlane muutuvas Foto Estonia arhiivist. teatri algusaastatest. Liblikas oli Estonia ajas: seisusühiskonnast kodanikuühis - noor tantsijanna Erika Tetzky, äsja loodud konda” avab 19. sajandi Eestis välja muusikaelu. Kuigi üldine haridustase oli alamkihtidesse: nad olid teenijad, väike- teatri õhkkerge hing. Paul ja Netty Pinna, kuju nenud rahvussuhteid ja modernisee- üsna madal ja kõrgharidus kättesaadav ametnikud ja -kaupmehed, tehase- ja Theodor Altermann ja Erna Villmer olid rumis protsesse. 19. sajandil oli Eestis kolm vähestele, olid esimesed eestlased saanud käsitöölised. Siiski pandi alus vilkale eesti- aga ühe teistsuguse maailma saadikud, eraldiseisvat rahvusgruppi. Eestlaste ja arstideks, juristideks ja insenerideks vene- keelsele ühiskondlikule ja kultuurielule, kellel oli täita üks missioon – luua eest- baltisakslaste vahel kultuuriline dialoog keelse kooliõpetuse ja asjaajamise nõudest tegutseti seltsides ja rahvamajades, asutati lastele oma teater. peaaegu puudus, viimased vastandasid end ning kitsastest majanduslikest oludest ajalehti ning 1904. aasta valimistel Näidendi “Vassiljev ja Bubõr ta tegid pigem Vene riigiaparaadile, milles nähti hoolimata. saavutati linnavolikogus enamus. siia…” pealkiri on parafraas Juhan ohtu balti põlisaadli võimule. Valgustusaja Märkimisväärsed muudatused olid toimu- Ühine oli eestlastel ja sakslastel roman- Viidingu tuntud luuletusest. Peale ideede levides oli küll 19. sajandi alguseks nud rahvastikus, eriti linnades – tiline rahvuse-kontseptsioon. Eestlased selle lendab Peterburi linnas ringi parv välja kujunenud saksakeelne avalik ruum muutus 19. sajandi lõpul tööstuslinnaks, võtsid ärkamisajal üle nii saksa rahvus- ööliblikaid, kes ei anna kortermaju vorpi- ja haritlaskond, kes oli võtnud omaks kus kasvas kiiresti eestlastest elanike ideoloogia kui kultuurimudeli, mille vatele arhitektidele Nikolai Vassil jevitš ka Euroopa levivad liberaalsemad ideed, osakaal. “Linna teisenemist sümboliseeris pinnalt loodi eesti oma rahvuskultuur. Vassiljevile ja Aleksei Fjodorovitš Bubõrile kuid eestlased nende diskussioonides ei müüride ja väravate lammutamine ja Eestikeelne teater jõudis 1906. aastal enne rahu, kui nad on pakkinud oma osalenud. Eestlased jäid pikaks ajaks Tallin nast sai eestlaste alal kõige enam kutselisele tasemele ning Estonia seltsi kompsud ja sõitnud Revalisse – sakslastele pigem eksootiliseks uurimisobjektiks, euroopalikule industriaallinnale vastava teater hakkas ehitama oma maja, mis teatrit ehitama. Miskipärast toimetavad kel lega suhtlemist pärssis mõlemapoolne kaubanduslik, tööstuslik ja kultuuriline valmis aastal 1913. Nii nagu kultuurielus näidendis veel eestlased Enn ja Ene, keeleoskamatus ning eestlaste madal keskus, avatud kiiretele muutustele. Talle üldiselt, matkis ka teater esialgu saksa kellel on ütlemist iga asja kohta, eriti, haridustase. sekundeeris teise eestlaste alal arene nud malle: valdav osa näitemängudest oli pärit mis puudutab teatrimaja. Nii juhtubki Siiski jõudis eestlaskond tänu koolivõrgu tööstuslinnana ja vaimse kesku- saksakeelsest kultuuriruumist, teatrikunsti näidendis, et eestlased lasevad venelastel rajamisele ja üldisele kirjaoskusele 19. sa- sena , mis oli seda nii baltisakslaste õppimas käidi Saksamaal ja Venemaal. sakslaste rahaga endale teatri ehitada. jandi lõpuks modernse ühiskonna lävele. kui eestlaste silmis,” kirjutab Ea Jansen Saksakeelne teater Eestis oli Tallinna Päriselus 1910. aasta 4. septembril vana Oli tekkinud oma eestikeelne avalik ruum: sajandivahetuse Tallinna kohta. Tallinna Linnateater, mille oli juba 1784. aastal kalendri järgi see maja pidulikult avatigi. ajakirjandus, seltsitegevus, kirjandus ja eestlased kuulusid pikka aega peamiselt asutanud tuntud dramaturg August von

Esietendus nende loomingulised lähenemised üksteist Küllap need ongi need teemad, mis Siim Nurklik täiendavatena. Nurkliku näidendit “Kas tiirlevad meie, taasiseseisvunud Eestis täis “ ma olen nüüd elus” iseloomustab täpse kasvanute peades. as ma olen nüüd elus” tunnetusega maitsestatud ratsionaalne raev Olla rebestatud vastukäivate läbinägevate K ja Lagle lavastusi (mõlemad neist on ka tõdemuste vahel, näib olevat Nurkliku Eesti teatri kontekstis arvestatavalt silma teksti põhiline olek. Ta kirjeldab selle Lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena). paistnud) leidlikku kujundliku vormiga ühiskondliku nähtuse esindaja siseheitlusi, Esietendus 11. aprillil 2010 väikses saalis. tegevuslikkus. Nurklik oskab sõnastada. kelle jaoks on prantsuse keeles täpne Osades: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding. Lagle oskab keerulisi sõnastusi ellu termin: bobo. Bourgeois-bohémien. äratada (eriti oli see nii “Portselanisuitsu” Kodanlasest boheemlane. Ja seegi pole NO LOGO puhul) ja panna näitlejad seda väljendama veel kõik – tekst on oma asukohast mitte ainult sõnades, vaid ka tegevustes. ja rebestatusest ka täiesti teadlik. Ja LAUR KAUNISSAARE nimetatakse põlvkonnaks. Ja kas ühine Mõlemad on omas mõttes pisut sellest, et kodanlasest boheemlane on tunnetus ei ole mitte üheks põlvkonnataju monomaanilised ja see on hea. Noh, kas sama silmakirjalik ja naeruväärne nagu Mis ühendab Lauri Laglet ja Siim tunnuseks. Ehk siis – ilmselt on sarnase just hea, aga see on lahe. Molière’i ajal kodanlasest aadlimees. Aga ikkagi, midagi on nagu puudu... Ilmselt Nurklikku? Kindlasti midagi tajuga põlvkonnakaaslasi veel, ja Sellise eesti teatritekstiga nagu “Kas on puudu ka põlvkonnal. Miski nagu tunnetuslikku, sest just ühine tunnetus küllap jõuavad nad ka Draamateatri ma olen nüüd elus”, ei ole ma varem sügeleb. Mis? Sellest ka näidendi pealkiri, kirjanikud ja lavastajad tavaliselt kokku plüüžtoolidesse. kokku puutunud. Ma mõtlen ülesehitust, mille puhul tasub märgata, et ta ei lõppe viib. Minu nina ütleb, et nende puhul on sest proovide käigus on sarnaseid küsimärgiga. see midagi efektselt neurasteenilist. Aga On hea, et Lagle ja Nurklik on kokku kompositsioone sündinud ka teiste suuresti on vist ühendavaks ka miski, mida saanud, sest vähemalt mulle näivad lavastuste puhul. Fragmentaarne, lugejale Läbivana on tunda Nurkliku teksti tungi ja lavastuse puhul ilmselt ka vaatajale mingi nulli, mingi mitte-märgi, mitte- teemast pigem jupikaupa vihjeid andev kui teadmise, mitte teada tohtimise ja mitte seda järjekindlalt rollidena lahti kirjutav. teada tohtimise lubatuse poole. No logo. Nagu öeldud, pisut monomaaniline. Näidendi lõputseen on nagu Naomi Kleini Variatsioonid ühele teemale. Poeem. samanimelise raamatu pealkirja apoteoos. Eksistentsialismiga fl irtiv bumerangivise Foto: Ivar Veermäe Siseneb Lagle. Edu-Eesti ja kapitalismi paradokside poole. Stoilises või küünilises teadmises, et bumerang tuleb tagasi. Tulgu! Ongi Siim Nurkliku esiknäidend “Kas ma olen huvitavam. Mõni vanakoolsem võib nüüd elus” on kirjutatud näitekirja nike seda rollideta näidendit ju diletantlikuks kursuse Drakadeemia tööna. Näidend pidada, aga tont nendega, tihti tulevadki võitis Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta uued ideed neilt, kes žanripiiridega näidendivõistlusel II preemia, seda on arvestada ei tea või ei taha. varem esitatud Eesti Draamateatri Esimese “Kas ma olen nüüd elus” koondab endasse lugemise sarjas eelmisel sügisel ja lavastatud palju teemasid: mäng ja selle piirid, Teatripolygoni stuudiolastega Solarise inimene kui toode kui programmeeritud keskuse parklas (lavastaja Tamur Tohver). ühik, ühiskondlik võistlussund, püüd Eesti Ekspress valis 2009. aastal Siim autentsuse poole, tõelise dialoogi Nurkliku üheks Areeni tulevikutäheks kui võimatus, eneseabi tulutus, Eesti edu “oma põlvkonna hääl, sõnaosav, tundlik ja hind, postmodernismi paradoksid, suurt pilti haarav, formaati mitte mahtuv majanduskriisi virtuaalsus, vastutus mees”. Mari-Liis Lill lavastuses “Kas ma olen nüüd elus” globaalse ebaõigluse eest, maksimalism. Kotzebue. Ka Saksa teater Eestis leidis Suvelavastus tulekul oma eeskujud loomulikult peamiselt Saksamaalt, mis ei olnud alati kõige Lee Hall uuenduslikumad suunad, vaid sellised, “ mis sobisid traditsioonilise balti seisus- aevuritest kunstnikud” ühiskonnaga. Esitati nii näitemänge, K ooperit kui operetti, trupp palgati igal aastal Saksamaalt. Kuigi oli ka mitmeid Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. balti näitekirjanikke, mängiti põhiliselt Esietendus 12. juunil 2010 Viinistu Kunstimuuseumis. saksa dramaturgiat: klassikutest Friedrich Osades: Guido Kangur, Taavi Teplenkov, Ivo Uukkivi, Raimo Pass, Britta Vahur, Laine Mägi. Schiller, Johann Wolfgang Goethe, uue- mast draamast Hermann Sudermann ja ASHINGTONI GRUPP – KAEVUR-MAALIJATE OMAPÄRANE PEATÜKK KUNSTIAJALOOS Gerhart Hauptmann, palju poleemikat tekitasid norralase Henrik Ibseni näiden- dite lavastused. Kaevur-maalijate tegevus hääbus peale Saksa teatri hoone oli asunud praeguse Teist maailmasõda, kui olud olid Nukuteatri kohal Laial tänaval, kuid põles muutunud. Huvi nende maalide vastu 1902. aastal maha. Seetõttu kuulutati tekkis taas 1970. aastatel. Edasine on juba 1906. aastal välja arhitektuurikonkurss ajalugu, mille võtab kokku kunstikriitik moodsa kivist teatrihoone ehitamiseks. William Feaveri kirjutatud raamat kaevur- 1910. aastal võeti uut maja avades teatri maalijate fenomenist, millel põhineb ka nimeks Revaler Deutsches Theater – näitekirjanik Lee Halli näidend. Tallinna Saksa teater. Ka see on märk, et eestlased olid ühiskondlikus elus üha enam Isehakanute maalikunsti iseloomustatakse nähtavale kerkinud. Varem ei pidanud tavaliselt naivismi vägagi viljaka mõiste sakslased end eestlastest eristama, nüüd kaudu. Aga ometi jookseme siinkohal kohe aga oli nimevahetus märgiline. ummikusse, Ashingtoni gruppi üksnes 1920. aastatest alates mängisid Draama- sellega ei püüa. Naivismi iseloomustab teatri laval järjest enam noored ja uuendus- rahvakunstilähedus ja muinasjutulisus, see likud eesti trupid, sealhulgas ka Paul Sepa on üksiku “külahullu” maalija omailm, draamastuudio. 1937. aastal võttis sellest mis domineerib kujutamiskaanonite stuudiost välja kasvanud teater endale üle. Naivistlike maalijate töödest õhkub nimeks Eesti Draamateater ja 1939. aastal tavapäraselt eriliselt reibast sümbolismi ostis ära Saksa Teatri maja. Eesti Draama- – piisab, kui meenutada Paul Kondase teatri maja on vanim teatriks ehitatud tuntud “Maasikasööjaid”. hoone Eestis. Sügisel ilmub ka raamat Ashingtoni grupi puhul aga on keskmes teatrimaja ajaloost. See maja ise on üks töölisklassi eluilma kollektiivsed tunnistus Eesti ajaloost, kus on põimunud realiteedid ning grupidiskussioonides mitmed kultuurikihid ja -voolud. selgunud ja selitunud arusaamad sellest, Teksti aluseks on Ea Janseni “Eestlane muutu- missugune kunst või algselt õigupoolest vas ajas: seisusühiskonnast kodanikuühiskonda” missugused pildid võiksid ehedalt (2007), Liina Lukase “Baltisaksa kirjandusväli edasi anda kaevurite enesetunnetust 1980-1918” (2006), Kristel Pappeli “Ooper ja maailma, kus nad elavad. Pruunis Tallinna Saksa Teatris 20. sajandi alguses” Eesti kaevurid Kukruse allmaakaevanduses 1920.–1930. aastatel. koloriidis hilisõhtune vaade fi sh and chips (Eesti Muusikaloo toimetised 7, 2005). Foto Kohtla-Järve Põlevkivimuuseumi arhiivist. kiirsöögiputkale, ootejärjekorras inimeste rusutud vestlus, jõuline kaevurifi guur küürutamas oma töökeskkonnas toestatud Raamat hakkab stseeni hilinema, ta juba teadis, et HANNO SOANS šahtis ilma igasuguse sotsrealismi- läbi “krapi” kutsumine ei aita. Hermann kunstiteadlane tööpateetikata, päikseline vaade Ain Jürisson oli tuntud oma haruldaselt kauni käekirja tõukoeraaretajate koosviibimisele, kus “ poolest. Sama kalligraafi lised kui teated 26. oktoobril 2006 avati Inglismaal parimas pühapäevakostüümis mehed raamateatri teadetetahvlil olid ka tema märkused Newcastle’i lähedal pidulikult omapärane oma lemmikuid käisid näitamas, mitmed D raamat” iga toimunud etenduse kohta. Nende Woodhorn Collieri muuseum ja galerii, pleekinud toonides lohutuvõitu vaated hulgas võis leida toredaid, naljakaid ütle- mis lisaks omaaegsele kaevandusasula kaevanduse ümbruse industriaalmaastikule misi. Näiteks: “Näitleja Ain Jürisson oli miljöö ja kaevurielu dokumenteerimisele ja tuviaitadele, doominomäng õhtuses etendusel alkoholi pruukinud. Sellele torkab silma 86-maalise väljapanekuga baaris – Ashingtoni grupi maalid vaa ta mata mängis osa paremini.” Ega Ashingtoni grupi kaevuritelt-kunstnikelt on toonase kaevurielu suurepärane Hermann ise ka patust päris puhas olnud. (1934–1947). koondportree ja kindlasti huvitav materjal Vahel oli tal kaasas vana portfell, mis ka dokumentalistlikust vaatepunktist. sisal das veinipudelit, aga ta kasutas seda Ashingtoni grupp sai alguse kaevurite Kuid mis on oluline: see ei ammenda “oskuslikult”. Lavapoisid peitsid ta kalli õhtukoolitusest. Olles võtnud kursusi nende tundeväärtust ja kunstilisust. Pisut sisuga portfelli mõnikord ära. majandusest ja evolutsiooniteooriast, uusasjalikkuse mentaliteeti, iselaadne Teatris sai klassikaks Iila kahesõnaline sattusid kaevurid pool-huupi valima “kodustamata” ehk “metsik” realism, sissekanne ühe etenduse kohta, mis toimus oma järgmiseks õhtukoolikursuseks võib-olla veidi van Goghi järelkajasid Nõukogude armee aastapäeval ja põran- Art Appropriation’i – kunsti vastuvõtu värvikäsitluses ja pintsliotsaga juba daaluse Eesti iseseisvuspäeva eelõhtul. kursuse. Siin astub kursuse juhatajana mainitud naivismi, mis väljendus Hermann Iila sissekanne: ””Tants auru- mängu Robert Lyon, Durhami ülikooli ashingtonlaste puhul eelkõige koolitamata katla ümber” etendus 23. veebruaril kunstiajaloo lektor, üks meie näitemängu käe rohmakuses – need on need 1973. aastal. Etendus oli korras, kahjuks peategelasi. kunstiajaloolised abijooned, mida võiks aplausiderohke. “Milline humoorikas ja Esimestele katsetele alustada maalikunsti tõmmata grupi loomingut lahti seletades. Ain Jürisson alustas Eesti Draamateatris samas kibe ettevaatus! Mängisin tükis tutvustamist renessansiaegsete tööde 1955. aastal stuudio õpilasena, on olnud Aga kõige selle juures on vast hoopis kaasa, muidugi ei mäleta sellest etendu- slaidide vaatamisega, vastasid kaevurid olulisem see professionaalsete kunstnike siin pikka aega näitleja ja 1981–2005 sest midagi, aga Hermannil oli kahe selge võõristusega: teemad olid neile lavastusala juhataja. “Draamateatri raamat” hulgas hoopiski haruldane kambavaim sõna ga tõsi taga: mida rohkem vaikust, elukauged. Lyon tuli aga omapärasele või rühmatunnetus, oma käitumiskoodeks on pilk teatrile seestpoolt ja tagasivaates – naerupurskeid, eriti aga aplause, seda mõttele lasta kaevuritel maalida pilte inimese poolt, kes on selles majas 50 aastat ja aja jooksul välja kujunenud reeglid, kahtla sem võis see tunduda kellegi iseära- nende oma elu-olus tähtsatel teemadel mis panid paika suhtumise enesesse teinud oma tööd nii laval kui lava taga. nis teravale silmale-kõrvale vaatesaalis. ja arutada nende endi tehtud maale ja Allpool katkend raamatust. ja oma loodusse. Siin on põhjust Oli tsensuuri ja ahistava ideoloogilise linoollõikeid. Lyon pakkus välja teemad lõpetuseks meelde tuletada näidendi ühte kont rolli aeg. Lavastus suretati välja, sel- ja iga nädal tulid kaevurid kokku oma huvitavamat intriigi, mil jõukas patroon HERMANN IILA lele ei lubatud peaaegu mingit vastukaja uute piltidega, et nende üle kollektiivselt Helen Sutherland pakub ühele oma (10. X 1914 – 27. VIII 1976) – ajakirjanduses, suruti peale kärpeid, arutleda, neid kritiseerida. Asi hakkas lemmikule kaevur-maalijate hulgas, Oliver kahtlemata üks teatri legendaarsemaid vähen dati mängukordi. Selle kõige hind oli tööle, kaevurid innustusid üha rohkem, Kilbournile tema kaevuripalga suurust inspitsiente. Temaga tahtsid töötada Panso infarkt. tekkis grupivaimsus ja peagi korraldati stipendiumi, et too saaks pühenduda ainult kõik lavastajad. Hermanni rahulikkus, Hermann Iila oli lõpetanud 1950. aastal esimesed Londoni kriitikkonna hulgas maalikunstile – mille too peale pikka kaalukus ja kindlakäelisus olid alati Eesti Teatriinstituudi koos Linda Rummo, küllalt populaarsed näitused. Õhtuklassist kaalumist ja sõpradega arutamist tagasi etenduse kordamineku garantiiks. Häält Einari Koppeli, Leida Laiuse ja teistega. sai peagi iseteadlik grupp kaevur- lükkas. Nad olid uhked selle üle, et nad tõstis Hermann harva. Tal oli oma grupike Ta võeti Draamateatrisse, aga siin oli üli- maalijaid, kel olid omad toetajad kunsti- olid kaevur-maalijad ja ei pidanud päris meesnäitlejaid, kellel tuli hoolega silma segane aeg. Olnud mõni aeg näitleja, oli ilmas, kes oskasid väärtustada seda, et ausaks oma keskkonnale selga keerata. peal hoida – need olid sagedased lavale ta rahul, kui äramineku asemel pakuti kaevurite maalidelt õhkus midagi, mida hilinejad, maletajad ja kõvad jutumehed. inspitsiendi kohta. Etendustes kaasa professionaalsed maalijad edasi anda ei Kui Hermann ilmus etenduse ajal tegelaste mängida sai ta aga kogu veerandsaja suutnud, nende oma läbielatud kogemusi toa uksele, võis kindel olla, et keegi teatriaasta vältel. oma eluilmast. Taas mängukavas Suvelavastus “ Edna Mazja “ Eugene O’Neill M ängud tagahoovis ehk Because” P ikk päevatee kaob öösse”

Lavastaja ja kunstnik Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Jaagup Roomet (külalisena), Viktor Rõžakov (Moskva) tõlkija Mati Soomre. Esietendus 14. juunil 2008 Keila-Joa mõisas heebrea keelest tõlkinud Sel suvel on mängukavas 15 etendust 10. juunist 2. juulini ja 13.-28. augustil Kalle Kasemaa Osades: Ülle Kaljuste, , Tiit Sukk, Märt Avandi, muusikaline kujundaja ja DJ Foto: Mats Õun Pille Lukin (külalisena) Aleksandr Zhedeljov (Vene Teater) Esietendus 5. aprillil 2009 endises Eugene O’Neill maalib oma näidendis “Pikk päevatee kaob öösse” põhineb Heliose kinos. ummikusse jooksvatest peresuhetest suuresti O’Neilli enda perekonnalool. Taas mängukavas alates ning illusioonide koorma all vankuvatest Kunagise kuulsuse mälestusest elav 13. maist Eesti Draamateatri inimestest äärmiselt peene, sügava, samas näitlejast isa, narkosõltlasest ema, suures saalis. pastelse ja tundliku pildi. Kaks armastavat, alkohoolikust vend, süütunne, enesepettus, Osades: Alina Karmazina (külalisena), ent sellest hoolimata teineteisest kunagiste hingetraumade kaja – need on Märt Avandi, Kristo Viiding, Lauri mööda elanud keskeas inimest ja nende O’Neilli autobiograafi lised motiivid ja Lagle, Mihkel Kabel. täiskasvanud pojad on silmitsi olukorraga, teemad. kus nende senine eluretsept – probleemide Eugene O’Neill (1888–1953) kinkis VALMISOLEK ON KÕIK salgamine, enesepettus – enam ei aita. näidendi oma naisele Carlottale nende Kuigi elatakse ühise katuse all, ei leita 12. pulma-aastapäevaks. Autor soovis, et IVIKA SILLAR ühist keelt. Oma üksildasse maailma, näidend ei jõuaks avalikkuse ette varem teatrikriitik ja -õppejõud enesekaotuse piirile jõudnud Maryt kui 25 aastat pärast tema surma, ent naine kurnab narkosõltuvus, mehi hävitab seda ei arvestanud ning “Pikk päevatee Mart Aasa näidendis “IDentiteet” esitab üks alkoholism. kaob öösse” avaldati 1956. aastal. tegelastest riukaliku küsi muse: “Räägitakse, et näitlejatöö on kutsumus. Aga kes sind kutsus?” Vastus võiks olla ainult üks – ise Dvori Mahnes – Alina Karmazina kutsun. Teist võimalust pole. Alina Karmazina tuli Lavakunstikooli kollektiiv andis Alina Karmazinale katsetele aastal 2004. Sai sisse. Samal kolleegipreemia Väike Ants parima suvel sõitis ta Peterburi teatrikooli vastu- naiskõrvalosa eest. Mina isiklikult hindan Malsroos Foto: Teet võtueksamitele ja sai sisse. (Milline läbi- sellist otsust väga kõrgelt. Jutustage löögi võime!) Valis loomulikult Peterburi. veel, et näitlejad on kade rahvas. Kui poleks olnud koletut tuhandedollari- Kriitikute hooaja-ankeedis TMK-s võis list õppemaksu, võib-olla oleks ta seal kohata Alina nime ja kõige lõpuks on ehk ka lõpetanud. Mingid kahtlused ta oma Dvori rolliga ka aastaauhindade küll tekkisid. Mitte kooli suhtes, mis oli nominent. Seda on väga palju. Mängida kindlasti väga hea, aga tulevik ei tundu- erakordse siirusega neljateistaastast nud just roosiline. Üleproduktsioon tüdrukukest, olles praeguseks kahe lapse levib kui gripilaine. Ta naasis kodulinna ema. Ise Tartus, abikaasa Tallinnas, ja alustas lavakunstikoolis kolmandalt lapsed võtavad oma. Selle Edna kursuselt, uuesti nende noorte seas, kelle- Mazja näidendi järgi tehtud lavastuse ga koos oli kunagi eksameid teinud. Aga mängimises oli päris pikk paus. Nüüd nood tegid juba lavastusi suurtel lavadel. maabub ta uuesti repertuaari, seekord Alina eesti keel oli, kui mitte öelda, et juba Draamateatri suurele lavale. seda polnud. Millest see tükk räägib? Ma võiksin Kahe aasta jooksul Alina kohanes uute tsiteerida iseennast, artiklit, mis ilmus oludega, tegi kaasa kõikides lõpetava TMK novembrinumbris 2009. “Naise kursuse lavastustes, õppis ära eesti keele. väärikus. Naise au. Kas neil mõistetel Mary Tyrone – Ülle Kaljuste, James Tyrone – Ain Lutsepp Ta oli ise end kutsunud olema ja elama on praegu hinda või on nad muutunud teatris, ta sai kõigega hakkama. Töökoha naeruväärseks? Lavastus “Mängud Uudised sai Vanemuises. Tore oli näha teda eesti tagahoovis” kompab teismeliste elu teatri suurel juubeliõhtul ühena õhtu pahupoolt. Mis asi on mehelikkus, mis juhtidest – elegantne, särav ja sätendav, asi on naiselikkus? Igavene küsimus. tundus, et ta tunneb end selles kollektiivis Muist mehi lihtsalt on mehelikumad ued näitlejad eesti draamateatris hästi. Rolle nende aastate jooksul kui teised mehed ja muist naisi lihtsalt U jagus. Peale selle veel töö televisioonis – on naiselikumad kui teised naised. populaarses sarjas “Kodu keset linna”. Ja ülejäänud hammustavad huult ja Uuest hooajast on Eesti Draamateatris Aga siis juhtub veel midagi. Sellised kannatavad. Ja kui sa oled jätkuvalt kolm uut näitlejat, kes sel kevadel lõpeta- õnneli kud kokkusattumused ei ole teismeline, sa pole enam laps ja mitte vad EMTA Lavakunstikooli 24. lennu. garanteeritud, aga vahel saavad juhus kuidagi ei anna veel täiskasvanu mõõtu Neist kahte võib Draamateatri laval näha ja paratamatus omavahel kokku. välja, ning kui sul pole aimu, kuhu rühma juba praegu: Hendrik Toompere jr jr män - Draamateatrisse tuleb lavastama Moskva sa kuulud, siis lähed närvi ja püüad gib toapoiss Jašat Anton Tšehhovi “Kirsi aias” režissöör Viktor Rõžakov. Rõžakovil probleemi kuidagi tagant lükata...” (lavastaja Hendrik Toompere jr), Marta on peaosatäitjat hädasti vaja. Ja mitte Teleajakirjas Nädal annavad “Kodu Laan mässulist teismelist Jean Fordhami kehva. Kaalutakse mitme näitlejanna keset linna” seriaalinäitlejad intervjuusid. Tracy Lettsi perekonnadraamas “Augusti- vahel, Rõžakov sõidab isegi Tartusse Perekonnapea osatäitja Martin Veinmann kuu” (lavastaja Priit Pedajas). üht Vanemuise etendust vaatama ja nendib nukralt: “Masu ütleb: looda Eesti Draamateatris mängiti 2009. aasta tutvub seal Alinaga – Alina näitab talle iseendale”. Alina Karmazina teatab, et talvel ja kevadel Heliose kinos 24. lennu Hendrik Tartu linna. Ja saab rolli. Ju siis oli praegu on iga töö oluline. Kui kuskilt diplomilavastust, Nikolai Jevreinovi Toompere jr jr teineteisemõistmine tekkinud. Koos natuke palka saad, siis see on nagu pidu. “Kõige tähtsamat” (lavastaja Hendrik nelja Draamateatri noore meesnäitlejaga Ja kunagi varem on ta ajakirjanduse Toom pre jr), kus Hendrik Toompere jr jr valmibki kinos Helios lavastus “Mängud veergudel öelnud, et iga asja jaoks peab mängis Koomikut, Marta Laan Masina - tagahoovis ehk Because”. Noore valmis olema. Tal on õigus. Sest juba kirjuta jannat või Tütarlastekooli õpeta- publiku jaoks tõmbenumber möödunud on öelnud: “Valmisolek jannat. Kolmandana liitub trupiga Roland kevadhooajal. on kõik”. Laos, kes oli “Kõige tähtsamas” suure Miks Helios? Aga Draamateatris käis kombinaatori dr Fregoli rollis. remont ja kesklinnas asuv vana kinosaal Marta Laan on Voldemar Panso preemia täitis oma ülesande auga. Draamateatri laureaat 2008. Roland Laos

tel 6831404 Pärnu mnt 5 Toimetajad Ene Paaver, Riina Oruaas, Väljaandja Eesti Draamateater [email protected] Tallinn 10148 Tanel Tomson, kujundaja Kert Lokotar ISSN 1736-7247