Eesti Draamateatri ajaleht nr 4, mai 2010 11910.910. aastal avati Tallinnas Draamateatri Foto: Teet Malsroos Foto: Teet maja, tollal küll veel tuntud Saksa Teatrina ANDRUS KIVIRÄHK Mõndagi oli juba olnud. Ärkamisaeg oli möödas ja tollased rahvajuhid kolinud pilve piirile. Esimesest laulupeost oli möödas 41 aastat ja traditsioon jätkus. 48-aastase Eduard Bornhöhe “Tasuja” oli ilmunud juba 30 aasta eest, kuid hetkel oli Eesti populaarseim kirjanik 45-aastane Eduard Vilde. Ta oli saanud esmalt kuulsaks humoristina, hiljem kriitilise realistina, ilmunud olid tema “Külmale maale” ja “Mahtra sõda”. Olid olemas 46-aastase Anna Haava lihtsad värsid, kuid juba ka noore, 27-aastase Gustav Suitsu lõõmav ja revolutsiooniline “Elu tuli”. 24-aastane Tuglas oli avaldanud muuhulgas “Hingemaa” ning “Mere”. 46-aastane Juhan Liiv oli oma elutöö teinud ja veetis viimaseid allesjäänud aastaid vaimuhämaruses, tema loomingu avastamine seisis alles ees. 32-aastane Tammsaare oli kogunud tuntust külajuttude ning üliõpilasnovellidega. 47-aastane August Kitzberg oli juba kirjutanud “Tuulte pöörises”, millega avati Vanemuise uus teatrimaja. Vanemuise trupi juhiks oli 36-aastane Karl Menning, Estonias särasid 26-aastane Paul Pinna ja 25-aastane Theodor Altermann. 37-aastane Rudolf Tobias oli kirjutanud “Joonase lähetamise”, tunnustatud heliloo- jateks olid 45-aastane Konstantin Türnpu, 32-aastane Artur Kapp ja 46-aastane Miina Härma. Professor Köler oli surnud ja klassikutiitlit kandsid 73-aastane August Weizenberg ja 55-aastane Amandus Adamson. Täies loomejõus olid 44-aastane Ants Laikmaa ja 45-aastane Kristjan Raud. Tema kuulsad Kalevipoja-joonistused polnud veel sündinud. Nagu palju muudki. Veel polnud eestlastel “Kevadet”, 23-aastane apteekriõpilane Oskar Luts oli täiesti tundma- tu suurus. Polnud Tammsaare “Kõrboja peremeest”, “Tõde ja õigust”, Vanapagan polnud veel tulnud Põrgu- põhjale. Vilde polnud kirjutanud “Tabamata imet” ega “Pisuhända”, samuti mitte “Mäeküla piimameest”, Kitzbergil olid loomata “Libahunt” ja “Kauka jumal”. Polnud Tuglase “Popit ja Huhuud” ega “Väikest Illimari”. 27-aastane Marie Under oli ajakirjanduses mõne luuletusega üles astunud, kuid ta polnud veel Siuru printsess ja “Sonettide” ilmumiseni jäi seitse aastat. Hendrik Visnapuu oli 20-aastane, August Gailit 19. Keegi ei tundnud veel Nipernaadit ega Ekke Moori. Pariisis õppisid ja töötasid 27-aastane Jaan Koort ja 26-aastane Nikolai Triik, Münchenis haris end 18-aastane Ado Vabbe. 32-aastane Konrad Mägi oli just naasnud Norrast. Veel polnud asutatud Pallast, Anton Starkopf oli 21, Eduard Viiralt 12-aastane. Peterburi Konservatooriumi olid juba lõpetanud 30-aastane Mihkel Lüdig, 28-aastane Raimond Kull ja 28-aastane Mart Saar. Aasta pärast lisandus neile 27-aastane Peeter Süda. 23-aastase Heino Elleri õpingud veel jätkusid. Draamateatri asutaja Paul Sepp oli 25-aastane ja mängis Peterburi teatrites. 21-aastane Erna Villmer katkestas õpingud Moskva Kunstiteatris ja liitus Estonia trupiga. Kolm aastat hiljem, 1913, valmis ka Estonia uus maja. 19-aastasest Liina Reimanist ja 20-aastasest Mari Möldrest said vanemuislased. Ants Lauter oli 16-aastane. Tegelikult oligi kõik alles ees. Aleksei Bubõr - Ivo Uukkivi, Nikolai Vassiljev - Tiit Sukk lavastuses “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...” Esietendus “ Andrus Kivirähk V assiljev ja Bubõr ta tegid siia…” Lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes (külalisena), helilooja Urmas Lattikas (külalisena), videokunstnik Taavi Varm (külalisena) valguskunstnik Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis 25. aprillil 2010 Osades: Tiit Sukk, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Märt Avandi, Merle Palmiste, Guido Kangur, Mait Malmsten, Raimo Pass, Elina Reinold (külalisena). 1910 RIINA ORUAAS Et 20. sajandi alguses valitses Eestis “kolm kohalikku keelt” – vene, saksa ja eesti, 1910: Tallinna Saksa Teater on valmis ja Estonia Teatri ehitusplatsil ootavad Andrus Kivirähk on romaanis „Liblikas“ on üldiselt teada. Ajaloolase Ea Janseni kivid töö algust. Kiiresti kasvava Tallinna linna Uuel turul kihab elu. (1999) loonud poeetilise müüdi Estonia monumentaalteos “Eestlane muutuvas Foto Estonia arhiivist. teatri algusaastatest. Liblikas oli Estonia ajas: seisusühiskonnast kodaniku ühis - noor tantsijanna Erika Tetzky, äsja loodud konda” avab 19. sajandi Eestis välja muusikaelu. Kuigi üldine haridustase oli alamkihtidesse: nad olid teeni jad, väike- teatri õhkkerge hing. Paul ja Netty Pinna, kuju nenud rahvussuhteid ja moderni see- üsna madal ja kõrgharidus kättesaadav ametnikud ja -kaupmehed, tehase- ja Theodor Altermann ja Erna Villmer olid rumis protsesse. 19. sajandil oli Eestis kolm vähestele, olid esimesed eestlased saanud käsitöölised. Siiski pandi alus vilkale eesti- aga ühe teistsuguse maailma saadikud, eraldiseisvat rahvusgruppi. Eestlaste ja arstideks, juristideks ja insenerideks vene- keelsele ühiskondlikule ja kultuurielule, kellel oli täita üks missioon – luua eest- baltisakslaste vahel kultuuri line dialoog keelse kooliõpetuse ja asjaajamise nõudest tegutseti seltsides ja rahva majades, asutati lastele oma teater. peaaegu puudus, viimased vastandasid end ning kitsastest majanduslikest oludest ajalehti ning 1904. aas ta valimistel Näidendi “Vassiljev ja Bubõr ta tegid pigem Vene riigiaparaadile, milles nähti hoolimata. saavutati linnavolikogus enamus. siia…” pealkiri on parafraas Juhan ohtu balti põlisaadli võimule. Valgustusaja Märkimisväärsed muudatused olid toimu- Ühine oli eestlastel ja sakslastel roman- Viidingu tuntud luuletusest. Peale ideede levides oli küll 19. sajandi alguseks nud rahvastikus, eriti linnades – Tallinn tiline rahvuse-kontseptsioon. Eestlased selle lendab Peterburi linnas ringi parv välja kujunenud saksakeelne avalik ruum muutus 19. sajandi lõpul tööstuslinnaks, võtsid ärkamisajal üle nii saksa rahvus- ööliblikaid, kes ei anna kortermaju vorpi- ja haritlaskond, kes oli võtnud omaks kus kasvas kiiresti eestlastest elanike ideoloogia kui kultuurimudeli, mille vatele arhitektidele Nikolai Vassil jevitš ka Euroopa levivad liberaalsemad ideed, osakaal. “Linna teisenemist sümboliseeris pinnalt loodi eesti oma rahvuskultuur. Vassiljevile ja Aleksei Fjodorovitš Bubõrile kuid eestlased nende diskussioonides ei müüride ja väravate lammutamine ja Eestikeelne teater jõudis 1906. aastal enne rahu, kui nad on pakkinud oma osalenud. Eestlased jäid pikaks ajaks Tallin nast sai eestlaste alal kõige enam kutselisele tasemele ning Estonia seltsi kompsud ja sõitnud Revalisse – sakslastele pigem eksootiliseks uurimisobjektiks, euroopalikule industriaallinnale vastava teater hakkas ehitama oma maja, mis teatrit ehitama. Miskipärast toimetavad kel lega suhtlemist pärssis mõlemapoolne kaubanduslik, tööstuslik ja kultuuriline valmis aastal 1913. Nii nagu kultuurielus näidendis veel eestlased Enn ja Ene, keeleoskamatus ning eestlaste madal keskus, avatud kiiretele muutustele. Talle üldiselt, matkis ka teater esialgu saksa kellel on ütlemist iga asja kohta, eriti, haridustase. sekundeeris teise eestlaste alal arene nud malle: valdav osa näitemängudest oli pärit mis puudutab teatrimaja. Nii juhtubki Siiski jõudis eestlaskond tänu koolivõrgu tööstuslinnana Narva ja vaimse kesku- saksakeelsest kultuuriruumist, teatrikunsti näidendis, et eestlased lasevad venelastel rajamisele ja üldisele kirjaoskusele 19. sa- sena Tartu, mis oli seda nii baltisakslaste õppimas käidi Saksamaal ja Venemaal. sakslaste rahaga endale teatri ehitada. jandi lõpuks modernse ühiskonna lävele. kui eestlaste silmis,” kirjutab Ea Jansen Saksakeelne teater Eestis oli Tallinna Päriselus 1910. aasta 4. septembril vana Oli tekkinud oma eestikeelne avalik ruum: sajandivahetuse Tallinna kohta. Tallinna Linnateater, mille oli juba 1784. aastal kalendri järgi see maja pidulikult avatigi. ajakirjandus, seltsitegevus, kirjandus ja eestlased kuulusid pikka aega peamiselt asutanud tuntud dramaturg August von Esietendus nende loomingulised lähenemised üksteist Küllap need ongi need teemad, mis Siim Nurklik täiendavatena. Nurkliku näidendit “Kas tiirlevad meie, taasiseseisvunud Eestis täis “ ma olen nüüd elus” iseloomustab täpse kasvanute peades. as ma olen nüüd elus” tunnetusega maitsestatud ratsionaalne raev Olla rebestatud vastukäivate läbinägevate K ja Lagle lavastusi (mõlemad neist on ka tõdemuste vahel, näib olevat Nurkliku Eesti teatri kontekstis arvestatavalt silma teksti põhiline olek. Ta kirjeldab selle Lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Liisi Eelmaa (külalisena). paistnud) leidlikku kujundliku vormiga ühiskondliku nähtuse esindaja siseheitlusi, Esietendus 11. aprillil 2010 väikses saalis. tegevuslikkus. Nurklik oskab sõnastada. kelle jaoks on prantsuse keeles täpne Osades: Mari-Liis Lill, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Kristo Viiding. Lagle oskab keerulisi sõnastusi ellu termin: bobo. Bourgeois-bohémien. äratada (eriti oli see nii “Portselanisuitsu” Kodanlasest boheemlane. Ja seegi pole NO LOGO puhul) ja panna näitlejad seda väljendama veel kõik – tekst on oma asukohast mitte ainult sõnades, vaid ka tegevustes. ja rebestatusest ka täiesti teadlik. Ja LAUR KAUNISSAARE nimetatakse põlvkonnaks. Ja kas ühine Mõlemad on omas mõttes pisut sellest, et kodanlasest boheemlane on tunnetus ei ole mitte üheks põlvkonnataju monomaanilised ja see on hea. Noh, kas sama silmakirjalik ja naeruväärne nagu Mis ühendab Lauri Laglet ja Siim tunnuseks. Ehk siis – ilmselt on sarnase just hea, aga see on lahe. Molière’i ajal kodanlasest aadlimees. Aga ikkagi, midagi on nagu puudu... Ilmselt Nurklikku? Kindlasti midagi tajuga põlvkonnakaaslasi veel, ja Sellise eesti