reorer-muusiko-kinю ISSN 0207—653S EESTI KULTUURI­ MINISTEERIUMI EESTI HELILOOJATE LIIDU EESTI KINOLIIDU EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI J. Massenet' ooper "Manon" "Estonias". Manon Lescaut - Nadežda Kurem, ševaljee des Grieux - Vello Jyrna. 2 T. Huigi foto XI AASTAKÄIK PEATOIMETAJA k/t PEETER TOOMA, tel 44 04 72, 6& 61 62 " TOIMETUS:Tallinn, Narva raint 5 postiaadress EE 0090,-postkast 3200 Vastutav sekretär H e l j u Tu ksa m m e 1, te 1 44 54 68 • Teatriosakond Reet Neimar ja Margot-Visnap, tel 44 40 80 Muusikaosakond Nele Äraste, Immo Mihkelson ' ja Edith Kuusk, tel.44 31 09 Filmiosa kõnd Sulev "Tcincmaa ja jäa.n-Ruusy tel 43 77 56 Keeletoimetaja ,, Ku Ma' Sisask/tel 44.54 6a Fotokorrespondent Toomas Huik, tel 44 4787 KUJUNDUS: MAI EINER, tel 44 47 87 Т.. Rangströmi ballett "Preili Julie" "Estonia" •© ."Teater. Muusika. Kino", 1992 £. O'Neill, "Õit"-E.epti.Draamateatris. Kapten Keeney - Ain. lufsepp, Proua Keeney - Angelina Semjonova*'. '. •, R. Tiikmaa foto ^^я^* SISUKORD TEATER VASTAB ÜLLE ULLA Kadi Herkül "PREILI JULIE" DRAAMAST BALLETINI TEATRI(ELU) KROONIKAT (Aastapreemiad) Margot Vfenap NÄITLEJA, KES PUUDUTAB OLEMISE SALADUST (Ahi Liit sepast) Hendrik Lindepuu SAAMI TEATRIST |AINO TALVI j (6. II 1909-12. III 1992) Margot Visnap PERSONA GRATA. PEETER JALAKAS MUUSIKA Merike Vaitmaa ESTOONLASED STOCKHOLMIS (Muljeid "Estonia" teatri külalisesinemistest) Priit Kuusk MUUSIKAMAAILM. HOOAEG 1990/91 Kaupo Deemant PAAR TUNDI ELUSTUNUD AJALUGU (Mark Soosaare tõsielufilmist "Riigimnem") Arno Oja PRESIDENT LÄBI AJA JA INIMESTE (Mark Soosaare "Riigivanemast") Andrei Mihhalkov- NÄEN UNES ANDREID (Kontšalovski nägemus Kontšalovski Andrei Tarkovskist) German Schutting ANDREI KONTŠALOVSKI VANAS JA UUES MAAILMAS (A. Kontšalovski filmiloomingust) MAAILMA LÜHIFXMIFESTIVALE BERLIINI SAKSA FILMI- JA TELEVISIOONI- AKADEEMIA Aino Karina NUKUMÄNGUST Äi W .cli' i . .'• -,-.: •a VASTAB ÜLLE ULLA 7. novembril 1943 astusite esmakordselt lavale, olite Draamateatri lavastuses "Pöial­ poiss" üks lastest. Mis oli enne? Mis meenub seoses sõnaga "lapsepõlv"? Lapsepõlv seostub suurel määral sõjaajaga. Jäime emaga nagu paljud teised pä­ rast 9. märtsi pommitamist peavarju ja varata. Meile annetati riideid ja toidunõusid, et kuidagimoodi alustada. Emale oli see suur löök, millest ta ei toibunudki. Tal oli kombeks öelda "... siis, kui me põlesime..." See hirmus sündmus poolitas kogu ta elu. Meil ei olnud ka kuhugi elama minna, kuni üks tuttav proua meid ühte oma korteri vabasse tuppa võttis. Ta oli oma pere sõja ajal kaotanud ja kartis, et tarna suur korter sõjaväelastele antakse. Ka teistesse tubadesse võttis ta üürilised ja nii tekkis üks suur ühiskorter. Sellesse ühiskorteri väiksesse tuppa jäimegi emaga 15 aastaks. Alles 1960. aastal, pärast kümneaastast korterijärjekorras seismist, sain "Estonia" poolt ühe toa, kuid nüüdki nelja pere ühiskorterisse. Teise kooliaasta algul kutsus Draamateatri näitlejanna Alice Mägi mind laste­ tükkidesse osaliseks. Parajasti debüteeris Oskar Polla lavastusega "Pöialpoiss", mil­ les peaosa kehastas Salme Reek. Sellele järgnes L. Laoniidu lavastatud "Kaval-Ants ja Vanapagan" ning siis valis Leo Kalmet mind oma uude lavastusse, Ibseni "No­ rasse", nimitegelase väikeseks tütreks Emmiks. Minu ülesandeks oli lavale joostes öelda "Ema, palun, anna mulle musi!" Norat mängis Aino Talvi, kes on selles osas jäänud minu arvates ületamatuks. Kuulates ja vaadates hiljem oma eluteel teisi No­ rasid, kuulen ikka kõrvus Aino Talvi suurepäraseid häälevärve ja häälesügavust. Tema Nora tõlgendus jääb minu arvates parimaks ja õigeimaks - nii suur oli lapse vastuvõtlikkus ja usaldus. Kuidas üldse nä raskel ajal tekkis huvi teatri vastu? Eks see olnud ikka ema suur armastus teatri vastu - kahekümneaastase neiuna esines ta August Bachmanni loodud Hommikteatri lavastustes. Tänu temale olin minagi juba enne "Estonia" põlemist jõudnud ära vaadata peaaegu kõik lavastused - ballettidest "Luikede järve", "Giselle'i", "Punase mooni", "Krati", operettidest "Krahv Luxemburgi", "Linnukaupleja", "Tütarlapse kodumaata", "Kalurineiu", "Onu­ poja Bataaviast". Sõnalavastustest mäletan küll vähem, ent selgelt on meeles, et "Sää­ rase mulgi" etenduse aegu tuli õhuhäire ja ma pidin koos emaga alla varjendisse minema. Kui sõda lõppes, töötas ema palju aastaid Draamateatris masinakirjutajana ja jälle olin ma tahes-tahtmata teatris. Selleks, et meid ülal pidada, paljundas ema vahel ööd läbi osaraamatuid ja mina magasin sealsamas ema tööruumis kahes kok- kulükatud tugitoolis kirjutusmasina tippimise saatel. Õhtuti vaatasin muidugi jälle ülevalt rõdult või külgmisest 19. loožist etendusi. Asusite õppima balletti. Kas "teatrilapsele" oli see teadlik valik või üsna iseenesest­ mõistetav samm? Tahtsin tõtt-öelda kogu aeg tantsida ja kui raadiost tuli vana tantsumuusika, siis oli see kindel värk. Mui oli alumisest osast hästi lai heegeldatud puhvvarrukatega kleit, mille ma selga panin ja omaette tantsisin. Ega keegi vaadata ei tohtinud. Olin nõrga tervisega tüdruk ning 1938., 1939. ja 1940. aasta suvel käisin Lustivere lastesanatooriumis. Seal oli mul vaja kõigile seletada, et oskan tantsida. Isegi luis­ kasin, et olen kusagil õppinud. Ühel suvel tuli sinna tüdruk, kes tõesti tantsu õppis, siis püüdsin küll oma "andeid" varjata. Aga järgmisel suvel, kui teda ei olnud, esi­ nesin edasi. Muusika mängis, mina läksin lavale ja improviseerisin. See oli minu jaoks nii lihtne! Lasteaias õpetati meile rahvatantse. Mäletan väga hästi, et jooksupolkas oli minu partneriks Fred Jussi. Mui on seniajani alles foto, millel rahvariietes lokkis peaga pruntsuine poisike ja naeratav tüdruk häbelikult kõrvuti seisavad. Päris balletikooli sattusin lehekuulutuse peale. Tegin parasjagu kaasa Draama- Ülle Ulla märtsis 1992. T. Tormise foto 3 teatri "Libahundi" lavastuses ja enne etendust tõi keegi lastest kaasa "Estonia" teatri laste balletistuudio asutamise kuulutuse. Algul olime kõik hulgakesi minemas, aga sisse saime ainult Felix Moori tütar Sirje ja mina. Ema kodus kahtles, et ma ei tule õppimisega toime, kuna ka teater võttis oma aja. Ütlesin: "Emakene, ega ma siis enam teatris kaasa ei teeks ja koolis püüaksin ikka hästi õppida, ainult luba mind, palun, balletikooli." Sealt algas siis minu tõsine elu, sest käia kahes koolis üheksa aastat iga päev (tol ajal õpiti ja töötati ka laupäeviti) - see põlnud just lihtne. Missugune oli Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli päris esimese lennu päris algus? Meid võeti alguses vastu hiigla palju, oli kaks klassi ja kummaski ligi 20 õpilast. Üht klassi juhendas Arkadi Pallo, tema juures olid vist lootustandvamad, ja teist Zoja Kalevi-Silla, seal õppisid vist kahtlasemad. Mina õppisin Kalevi juures. Kahe klassi peale kokku lõpetas meid seitse, oma klassist olin mina ainus, kes lõpuni vastu pidas. Ei mäleta päris täpselt, kas see oli meie esimesel või teisel õppeaastal, kui ühel meie klassiõel, Kitty Leivaldil, käis ikka väike täditütar treeningtundides kaasas. See oli Tiiu Randviir. Ta oli veel liiga väike ja teda balletikooli ei võetud, aga kuna ta elas Kittyga ühes korteris, siis käis ta harjutustunde vaatamas. Meie tunnid toi­ musid vanas "Kalevi" võimlas, õigemini selle väikeses tagumises saalis, mis tegeli­ kult oli poksijate treeningusaal. Oma esimesed tantsukogemused sain aga Draamateatrist. Ei mäleta, et oleksime neis etendustes pidanud midagi ütlema või isegi laulma, tuli lihtsalt kaasa elada, mängida, liikuda. "Kaval-Antsus" olid laste jaoks seatud lausa eraldi tantsud, mina olin liblikas. Tantsuseadjaks ja õpetajaks oli Helmi Töhvclman. Arvan, et Tohvi õpe­ tas siis ikka samamoodi - oma rütmikal põhineva meetodi alusel. "Teatrilaps" ja teatrimaagia? Kas tema jaoks eksisteerib teatri salapära, näitlejate sala­ pära? Jah, muidugi. Laps näeb kõike küll ligidalt, kuid talle jääb ju ikkagi vaid või­ malus neid "jumalaid" teretada. Kui siis keegi suvatses sind märgata või midagi küsida, siis polnud sellel õnnel õtsa ega äärt. Mui olid muidugi omad lemmikud, kuid neid on olnud päris palju ja nad vaheldusid. Ligipääsu ei olnud ja see muutis asja salapärasemaks. Vaatasite ehk etendusi teadlikumalt kui lastele omane? Teadsime täpselt, et kui näiteks Inge Põder lavale ilmub, siis hakkab midagi toimuma. Tema lavaline vaist oli nii täpne, ta täitis kogu lavaruumi. Ja selle tabas ka publik kohe ära, egas Inge ilmaasjata kõigi lemmik olnud! Väga selgelt mäletan Boriss Blinovi Sortsi "Kalevipojast". I vaatuses, kui kõik teised kosilased on juba käinud, tuleb Sorts Lindale kosja. Blinovil olid mustad trikood jalas ja sarved peas ja siis langes ta Linda ette maha. Samal ajal lükkas ta käega keebi hõlma jala pealt ära. Punased säärikud olid jalas ja hirmus ilusad jalad olid. Seda kohta käisime tüdrukutega lava tagant spetsiaalselt vaatamas. Sellised pisiasjad olid meile kõik teäda. Kas te oskate kuidagi määratleda, mis on tcatriatmosfääris muutunud selle ligi viie­ kümne aasta jooksul, mis te olete teatris liikunud? Teatriatmosfääri tekitab paljugi see, millisena sa ise teatrit näed. Kui sul on aupaklik suhtumine teatrisse, siis püüad ise hoida kinni teatri eetikast ja pead lugu kolleegidest. Praegu olen kohanud inimesi, kes tulevd proovi ajal lavale, mantel seljas ja tänavajalatsid jalas. Kingakontsade klõbinal sammutakse üle lava. Ainult vaikselt, kikivarvul tohiksid kõrvalseisjad sellel pinnal liikuda, kui üldse tohiksid. Paistab, et paljud seda ei tea. Kui me kooliajal hakkasime "Estonias" treeningtun­ dides käima, valvas õpetaja väga tähelepanelikult, et me end korralikult üleval peaksime. Vahel tuli ta tundi ja ütles: "Tüdrukud, mulle öeldi, et keegi