Tartu Ülikool
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Filosoofia ja semiootika instituut Semiootika osakond Reet Taniel TUJURIKKUJA – EESTI HUUMOR? Bakalaureusetöö Juhendaja Silvi Salupere Tartu 2013 Olen bakalaureusetöö kirjutanud iseseisvalt. Kõigile töös kasutatud teiste autorite töödele, põhimõttelistele seiskohtadele ning muudest allikaist pärinevatele andmetele on viidatud. Autor: Reet Taniel .......................................................... (allkiri) .......................................................... (kuupäev) 2 SISUKORD SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 5 1. HUUMORI TEOORIA ................................................................................................. 7 1.1 Huumori funktsioonid ............................................................................................. 8 1.2 Huumor ja keel ........................................................................................................ 9 1.3 Intertekstuaalsus ja paroodia ................................................................................. 11 1.4 Tabuteemad ........................................................................................................... 12 1.5 Suunatud huumor .................................................................................................. 13 2. TUJURIKKUJA .......................................................................................................... 15 2.1 Kronoloogiline ülevaade ....................................................................................... 17 2.2 Naljade jaotus ........................................................................................................ 20 2.3 Tujurikkuja kui telesaade ...................................................................................... 23 2.3.1 Märt Avandi ja Ott Sepa fenomen ................................................................. 25 2.3.2 Populaarsus .................................................................................................... 27 3. HUUMORI ANALÜÜS „TUJURIKKUJA“ SKETŠIDE NÄITEL ........................... 29 3.1 Nime fenomen ....................................................................................................... 29 3.2 Tabuteemad ........................................................................................................... 30 3.3 Üllatusmoment, puänt, ühildamatus ..................................................................... 31 3.4 Mitmetähenduslikkus ja intertekstuaalsus ............................................................ 34 3.5 Paroodia ................................................................................................................ 36 3.6 Eesti huumor ......................................................................................................... 38 KOKKUVÕTE ................................................................................................................ 42 KIRJANDUS .................................................................................................................. 44 SUMMARY .................................................................................................................... 46 4 SISSEJUHATUS Mis on nali ja miks on see nähtus nii indiviidi kui ka kultuuri seisukohalt oluline? Kas huumor ja nali on meelelahutus ja pingete maandamine või peidavad nad endas keerukamaid protsesse ning on seotud millegi suuremaga? Victor Raskin (1985) kinnitab, et naer on oluline osa nii inimeste kui ka loomade elust. Naeru, nalja ja huumorit on uuritud ja saab uurida väga erinevate diskursuste raames. Jättes kõrvale nalja füsioloogilised ja bioloogilised funktsioonid, on mõistlik keskenduda huumori ning inimeste ja kultuuri omavahelistele suhetele. Raskin (1985: 5) toob välja, et kuigi eksisteerib universaalne ja üldinimlik nali, siis enamik huumoriakte leiab aset inimeste vahel, kes jagavad ühte ja sama sotsiaalset ja kultuurilist tausta ning sel moel kujuneb igas kultuuriruumis välja omanäoline huumor, millest arusaamine on lihtsaim just neile, kes sarnaseid väärtusi ja norme jagavad. Bakalaureusetöö on edasiarendus seminaritööst, milles käsitlesin populaarse aastalõpu sketšisaate „Tujurikkuja“ fenomeni ja sealset naljade ülesehitust ja teemadekäsitlust. Nüüdseks on möödas viis aastat sellest hetkest, kui „Tujurikkuja“ esmakordselt eestlasteni jõudis. See, peamiselt Ott Sepa ja Märt Avandi poolt eesti rahva lemmikute hulka tõusnud naljasaade, näitab uut taset vana hea „Kreisiraadio“ ja Hendrik Normani „Edekabeli“ kõrval. „Tujurikkuja“ on ennast kehtestanud eesti tele-, filmi- ja kultuurimaastiku olulise osana ning tulenevalt nende populaarsusest ja teemade käsitlusest, leian, et antud huumorisaate analüüs on hea võimalus pääseda ligi eesti ja eestlaste huumorile. Selle töö eesmärgiks on esiteks näidata seda, mille üle ja kuidas „Tujurikkujas“ nalja tehakse ning teiseks seda, kas populaarne aastalõpu telesaade, võiks sisaldada endas iseiseäralikku ja omanäolist huumorit, mida saaks eelkõige eesti kontekstiga seostada. Analüüsis keskendun eelkõige huumori- ja naljateooriatele, kuid kuna uurimuse alusmaterjaliks on telesaade, peatun põgusalt ka televisioonist tulenevatel tähendusloome aspektidel. Minule teadaolevalt on antud uurimus Eesti kontekstis esmakordne ja omanäoline, kuna üheks eesmärkidest on uurida eesti huumorit ja üritada 5 välja selgitada selle iseäralikkust telesaadet analüüsides. Senimaani on nii Eestis, kui ka mujal maailmas uuritud pigem verbaalsele naljale tuginevat huumorit. Eesti teadlastest on huumorile kõige rohkem tähelepanu pööranud Arvo Krikmann ja Liisi Laineste. Mõlemad on suuresti rahvahuumori uurimisega tegelenud ja Laineste on lisaks arvukatele etnilist huumorit käsitlevatele artiklitele uurinud ka eesti stand-up komöödiat. Lisaks toetun ka Victor Raskini, Vladimir Proppi, Arthur Asa Bergeri ja Neal R. Norricki huumoriteooriatele. Hea ülevaate huumoriuurimise algusaastatest kuni tänapäevani on andnud Susan C. Vogel, kelle teosele „Humor: A semiogenetic approach“ ma samuti suurel määral toetun. Uurimusse televisiooniteooriaid kaasates toetun John Fiske’le. Veel toetun oma analüüsis järgmistele autoritele: Henri Bergson, Charles Gruner, John Hartley, William Hazlitt, Walter A. Koch, Juri Lotman, Harvey Mindess, Alleen Pace Nilsen ja Don L. F. Nilsen, Jerry Palmeri, Alison Ross, Dolf Zillmann ja Joanne R. Cantor. Töö on jagatud kolmeks peatükiks, millest esimeses annan ülevaate senistest uurimustest huumori ja nalja teemadel. Teises peatükis keskendun analüüsiobjektile, „Tujurikkujale“, kui tervikule. Teine peatükk jaguneb kolmeks alapeatükiks, millest esimeses annan lühiülevaate saate ülesehitusest ja muutumisest diakroonilises plaanis viie aasta vältel ning teises alapeatükis üritan analüüsi lihtsustamiseks „Tujurikkujas“ olevad naljad alagruppidesse jagada. Tulenevalt sellest, et analüüsiobjektiks on telesaade, vaatlen kolmandas alapeatükis ka seda, kuidas televisioon kui meedium on mõjutanud „Tujurikkujat“ ning mil moel mõjutavad tähenduste loomet meie kultuuris humoristideks tituleeritud Märt Avandi ja Ott Sepp. Kolmandas peatükis rakendan uurimisobjektile huumoriteooria käsitlusi ning lisaks erinevate konstrueerimisvõtete analüüsile vaatlen ka eesti huumori avaldumist „Tujurikkuja“ sketšides. Töö ei pretendeeri lõplike järelduste jõudmisele eesti huumori omaduste kohta, vaid on üks paljudest etappidest, mis eestlasliku huumori uurimiseks veel läbida tuleb. „Tujurikkujat“ analüüsides jõuan uurida vaid ühte valdkonda eesti huumorist: see on praeguse hetke sketšisaate huumor, seda ümbritsevad ja sellega seotud tähendused. 6 1. HUUMORI TEOORIA Mis on huumor? Mis on nali? Mida peab üks indiviid naljakaks, aga teine mitte? Mille üle tehakse ja võib teha nalja ühes kultuuris, aga teises mitte? Nalja ja huumorit on praeguseks uuritud väga erinevate distsipliinide raames ja ka kõikvõimalikest aspektidest lähtuvalt. Laineste sõnul on huumori uurimine muutunud viimasel ajal üha interdistsiplinaarsemaks, sest huumor ja selle erinevad väljundid on seotud erinevate ühiskondlikult aktuaalsete teemadega, nagu võõraviha või etniline identiteet. Laineste sõnul peavad kaasaaegset huumori analüüsi teostama nii lingvistid, filosoofid, sotsioloogid, psühholoogid kui ka semiootikud. (Laineste 2010: 655) Vogel (1989: 5) annab oma teoses „Humor: A Semiogenetic Approach“ hea ülevaate teoreetikutest, kes ühel või teisel moel on huumorit uurinud. Ta toob välja selliseid teadlasi ja õpetlasi, nagu Platon, Aristoteles, Cicero, Hobbes, Kant, Schopenhauer, Hegel, Spencer, Darwin, Bergson, Freud, Sartre, Bateson, Koestler jpt. Vogeli teos huumorist ja semiootikast on tema 1988. aastal kaitstud doktoritöö. Ta on õppinud ajalugu, inglise keelt, tõlketeadust ning tõlkinud mitmeid kultuurisemiootilisi artikleid, sealhulgas ka Kochi essee „Evolutionary Cultural Semiotics“ (1986). Vogeli kohaselt on huumorile kõige suuremat tähelepanu pühendanud keeleteadlased ja psühholoogid, kuid ta leiab, et need, küllaltki eraldiseisvad lähenemised, ei ole piisavad selleks, et moodustuks ühtne huumoriteooria. Huumori uurimine vajab seda, et kõik erinevad distsipliinid ühendataks ühtseks teooriaks ja Vogel leiab, et semiootika võiks olla see teadus, mis aitaks erinevaid meetodeid ja lähenemisi omavahel ühendada. (Vogel 1989: 4–5) Bergson (2009: 12) toob välja, et huumor ja koomika on ainuomane eelkõige inimestele. Huumor on osa inimkäitumisest, inimvõimetest ja inimkompetentsist ning Raskin (1985: