Aleksander Kesküla Kirjandustegelasena

Keel ja 12/2014

Kirjandus LVII aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

ALEKSANDER KESKÜLA KIRJANDUSTEGELASENA

MART KULDKEPP

leksander Eduard Kesküla (1882–1963) on kindlasti üks müstilisemaid mehi Eesti (ja mitte ainult Eesti) ajaloos. Tema põrandaaluses rollis A 1905. aasta revolutsiooni ajal ning suurejoonelises, ehkki üksiküritajali- kus poliitilises tegevuses Esimese maailmasõja päevil pole kellelgi seni õnnes- tunud täit selgust saada. Osalt on sellise olukorra põhjustanud Kesküla ise, kes elu lõpuni järgis konspiratsioonireegleid ning eelistas tegutseda suuremat tähelepanu äratamata. Teiseks ja eelmisega seotud probleemiks on raskesti leitavad allikad, mis tähendab, et Kesküla biograafiat tuleb kild killu haaval kokku panna üle kogu maailma hajali asuvatest arhiivimaterjalidest, millest märkimisväärne osa on kahtlemata veel üles leidmata. Laiemalt tuntud ja avaldatud materjalist piisab müüdi- ja kirjandusloo- meks enam kui küll. Vihjeid selle kohta, et Keskülal on potentsiaali kirjan- dusliku tegelaskujuna, leiab juba ajalookirjandusest ja memuaaridest. Näi- teks iseloomustatakse teda tihti intrigeerivate epiteetidega, nagu „geniaalne eestlane” (Futrell 1963: 119) või metafoorne „magav tiiger Dorpatist” (Gas- ser 1964), mis joonivad alla ka selle artikli avalauses väljendatud seisukohta. Puhtkunstilistest elulootõlgendustest seni mõjuvaim on kindlasti Hardi Vol- meri film „Minu Leninid” (1997), milles Kesküla kui suurpoliitilise mänguri müüt lausa ulmeliste kõrgusteni välja arendatakse. Käesoleva artikli eesmärk on keskenduda sõnakunstile ning vaadelda lä- hemalt teoseid, milles Kesküla kui ajaloolist isikut on kasutatud kirjandus-

889773

avaart, MKuldkepp.indd 897 28.11.14 11:45 tegelase ilmse prototüübina. Peamised uurimisküsimused on järgmised: mil- lisena esitletakse Keskülal põhinevat tegelaskuju lugejale, kuivõrd realistli- kuks (võrreldes ajaloolise Keskülaga) võib kujutuslaadi pidada, millised on olnud autori allikad ning milline on Kesküla tegelaskuju funktsioon teose kui terviku kontekstis. Teoseid omavahel võrreldes on võimalik välja tuua üldise- maid tendentse. Saadavad tulemused ei ütle midagi uut ajaloolise Kesküla kohta, küll aga aitavad paremini tabada tema elukäigu põhjal kujunenud müüti. Pikemas perspektiivis võib sellistest juhtumiuuringutest olla laiemaltki abi mõistmaks, kuidas toimub ajalooliste tegelaskujude retseptsioon ajaloolises romaanis.

Aleksander Kesküla ajaloos

Aleksander Kesküla põhjalikku biograafiat seni kirjutatud ei ole. Käepära- seim kokkuvõte tema elukäigust leidub Olavi Arensi 1991. aastal ilmunud artiklis, mida järgnevalt lühidalt refereerin.1 1882. aastal sündinud Kesküla astus Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) liikmeks tõenäoliselt 1904. aastal, Tartu ülikooli juu- ratudengina. Järgmise aasta algul suunati ta Tallinnasse VSDTP sealset ko- miteed organiseerima. Selle tegevuse eest arreteeriti Kesküla koos mitmete teiste parteitegelastega 9. juulil, ent streikivate tööliste nõudmisel vabasta- ti 15. oktoobril. Seejärel jätkas Kesküla poolelijäänud tegevust ning kujunes Tallinna sotsiaaldemokraatide ilmselt radikaalseimaks liidriks, kes nõudis relvastatud väljaastumisi ja korraldas rahakogumist üldstreigi toetuseks. Kesküla valiti 27. novembril Tartus toimunud aulakoosoleku eestseisuse liikmeks. 11. detsembril juhatas ta nn Volta koosolekut, mille politsei laiali ajas ning mille järel läksid tööliste salgad maale mõisaid põletama.2 1906. aastal tegutses Kesküla põrandaalusena Lõuna-Eestis ja püüdis organiseerida ühist revolutsioonilist tegevust Läti bolševikega. Tõenäoliselt oli just Kesküla see, kes neil aastatel enim õhutas relvastatud ülestõusu mõtet Eestis (Arens 1991: 29). Kuid nii Volta koosoleku ajal kui ka hiljem õnnestus tal korduvalt politsei käest pääseda, mistõttu kahtlustati teda nuhkimises. 1908. aastal Venemaalt põgenenud ning Esimese maailmasõja puhkedes pagulasena Šveitsis elanud Kesküla võttis 1914. aasta septembri keskpaiku ühendust Saksa saatkonnaga Bernis ning pakkus oma teeneid Saksamaa va- litsusele. Kesküla seletas, et tema eesmärk on Eesti „taasliitmine” Rootsi ku- ningriigiga ning selle nimel Rootsi sõtta tõmbamine Saksamaa poolel ja Stock- holmis vastavasisulise propaganda tegemine. Sakslastega oli ta nõus tegema koostööd tingimusel, et Saksamaa Eestit ei okupeeri (Arens 1991: 30). Eesti saatuse küsimusest olulisemad olid sakslaste jaoks aga teated, mida Kesküla võis neile anda Vene revolutsioonilise liikumise kohta. Eriti puudutas see Šveitsis paguluses viibivat Leninit, kelle tegevusega oli Kesküla teise pagulasest eestlase, bolševik Arthur Siefeldti kaudu alates 1915. aastast hästi

1 Samuti tuleb esile tõsta Eesti tuntuima Kesküla-uurija Kaido Jaansoni tegevust, mõnin- gaid viiteid tema kirjutistele vt artikli lõpust. 2 1920. aastatel väitis Kesküla oma sõbrale Adolf Gasserile, et just tema oli töölisi üles kutsunud mõisaid põletama. Selle eesmärk olnud saavutada, et sõjavägi oleks Peterburist ja Moskvast suunatud Eestimaa vastu, nii et suurlinnades puhkenud teisel ülestõusulainel olnuks paremad õnnestumisväljavaated (Gasser 1983: 218).

898

avaart, MKuldkepp.indd 898 28.11.14 11:45 kursis. Väikeste summade kaupa vahendas Kesküla Siefeldti abil bolševike organisatsioonidele ja ajalehtedele ka raha. Ilmselt oli see just Kesküla, kes sakslastele esimest korda, juba 1914. aasta novembri lõpus, mainis Lenini nime ning pani idanema mõtte, et Venemaa revolutsioneerimiseks ja seelä- bi alistamiseks peaks kasutama bolševike abi. 1915. aasta septembri lõpus väitis ta sakslastele selgesõnaliselt, et Lenin pooldab Venemaa lüüasaamist ning on valmis Saksamaaga rahu sõlmima ja viimase kasuks loobuma riigi võõrrahvastega asustatud äärealadest. Seega võib just Kesküla mõjus näha Saksamaa Brest-Litovski rahulepinguni viinud poliitika algeid (Arens 1991: 31–33). Ilmselt ei vasta tõele arvamus, nagu oleks Kesküla Leninile mingeid märkimisväärseid rahasummasid edastanud (vt nt Senn 1976: 85). 1916. aastal Kesküla suhted sakslastega jahenesid. 1917. aastal alustas ta koostööd esmalt Suurbritannia, seejärel Prantsusmaa Stockholmi esinda- jatega, lootes leida neist toetajaid oma Eestiga seotud plaanidele. 1919. aastal siirdus ta tagasi Šveitsi, sealt 1932. aastal Hispaaniasse, kus ta 1963. aastal suri (Arens 1991: 34–35). Ülaltoodud andmed Kesküla Esimese maailmasõja aegse tegevuse kohta on alates 1960. aastatest tänu ajalookirjutusele (eriti Futrell 1963) rahvus- vaheliselt üsna hästi tuntud. Kesküla roll 1905. aasta sündmustes on teada eeskätt Eestis ja Venemaal sõdadevahelisel ajal ilmunud mälestustest (vt eriti Lepp 1922; Kull 1933; Pöögelmann 1926).3

Aleksander Kesküla kirjanduses

Kolm raamatut, mida järgnevalt vaatlen, on A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” III osa (1936, algvariant 1931), taani kirjaniku Tørk Haxthauseni romaan „Dr. H. Rejsende i revolution” (1986) ning Aarne Rubeni romaan „Volta annab kaeblikku vilet” (2001). Kuigi nimetatud teoste vahel on märkimisväärseid erinevusi (neist lähe- malt allpool), võib kõiki kolme klassifitseerida ajaloolisteks romaanideks, milles on olulisel kohal tegelikult aset leidnud ajalooliste sündmuste kujutamine. Tammsaare teos, milles Kesküla esineb Kröösuse nime all, räägib peategelase Indrek Paasi silme läbi 1905. aasta revolutsiooni pöördelistest hetkedest Ees- tis. Haxthauseni dokumentaalromaan keskendub Esimese maailmasõja aastate salajastele poliitilistele intriigidele Berliinis ja Kopenhaagenis eesmärgi- ga panna Venemaal toime revolutsioon. Rubeni eklektiline seiklusromaan, te- gevuspaikadega Eestis ja Šveitsis, hõlmab mõlemat sündmust, nii 1905. aasta revolutsiooni kui ka Esimest maailmasõda. Leidub teisigi ilukirjandusteoseid, milles Kesküla tegelasena üles astub. Ilmar Talve romaani „Maapagu” peategelane Sebastian Alkman kuuleb 1916. aastal Soomes viibides ühe soomerootslase käest, et Kesküla ja Oskar Elevant olevat Saksa teenistuses ja tegelevat Stockholmis mingite poliitiliste kombi- natsioonidega, mille tarbeks nad on lausa omaette „eesti büroo” avanud (Talve 1988: 213). 1918. aastal Stockholmis informatsioonibüroos töötades puutub Alkman ka ise lähemalt kokku Kesküla bürooga, mis tegutseb, „levitades oma- pärast segast informatsiooni, kelle ülesandel ja kelle rahadega, see jäi talle teadmatuks” (Talve 1988: 244). Riivamisi puudutavad Kesküla Esimese maa-

3 Kesküla puudutavaid tsitaate mälestusteostest vt Siimisker 1998.

899

avaart, MKuldkepp.indd 899 28.11.14 11:45 ilmasõja aegset tegevust ka Aleksandr Solženitsõni romaan „Lenin Zürichis” (1976) ning veel paar suhteliselt marginaalset teost (Wollrab 2007; Coppola 2012).4 Solženitsõni romaan jutustab Lenini Zürichi-aegsetest valgustkartva- test suhetest Parvuse (vt allpool) ja Inessa Armandiga. Wollrabi ja Coppola teosed (viimane neist draamavormis) käsitlevad Vene põrandaaluste revolut- sionääride põnevat elu, keskendudes jällegi Leninile. Kõikides loetletud teostes on Kesküla kõrvaltegelane, kes esineb ainult üksikutes episoodides. Nagu allpool näha, ei pruugi see tingimata tähenda- da väheolulisust. Siinse käsitluse seisukohalt võib marginaalsust pidada ka eeliseks, kuivõrd tekstimaterjal, millele keskenduda, on vähene ning lubab seetõttu üksikasjalikumat analüüsi ka artikli mahupiiranguid arvestades.

„Tõde ja õigus” III (1936)5

Tammsaare realistlik-filosoofiline teos keskendub vabaduse ja inimlikkuse temaatikale, 1905. aasta sündmused loovad autorile sobiva keskkonna erinevate ideede üle arutlemiseks ning tegevusalternatiivide kujutamiseks. Järjest radikaalsemaks muutuvate nõudmistega põrandaalused koosolekud, rahva pidev hirm politsei ja eriti nuhkide ees, revolutsioonilise kirjanduse lugemine ja levitamine ning lõpuks mõisate põletamise tragöödia ja järgnev kesk- võimu kättemaks on raamistik, milles 1905. aasta pöördelistel sügiskuudel liigub peategelane Indrek Paas omaenda arengu- ja kujunemisteel: kahtlejast veendunud revolutsionääriks ning seejärel uuesti kahtlejaks ja pettunuks, taustal perekondlikud suhted, armastus ja sõprus. Nagu osutab Cornelius Hasselblatt, siis pidevalt kõhklev Indrek mässu- listega lõplikult ei liitugi; tal on loomupärane vastumeelsus aktsepteerida ühtegi „ainuõiget” ideoloogiat: ikka leidub veel mõni raamat, mida ta oleks tahtnud enne lugeda (Hasselblatt 2007: 868; Tammsaare 2009: 36).6 Samu- ti ei haarata Indrekut kunagi täielikult revolutsioonisündmuste keerisesse. Oma esimese nuudihoobi politseiniku käest saab ta uudistajana teenimatult (lk 19), ehkki hiljem pälvib ta selle kui mingisuguse usalduse salamärgi eest seltsimeeste respekti (lk 38). Põrandaaluste kassapidaja ameti võtab ta vastu vaid Kristi palumise peale (lk 117), ent peatselt reedab oma kohustused, kui ta revolutsioonilise rahaga aitab hättasattunud Vene sõdurit (lk 130–131). Mõi- sate rüüstamise episoodis ei lase ta end üldisest lõhkumisvaimustusest kaasa haarata, ehkki tedagi valdab esialgu „mingisugune imelik ärevus ja tung ühes lõhkujatega tegevusse astuda” (lk 163). Kui raha ja relvade hankimise retk madaldub mõisate põletamiseks ja härraste alandamiseks, lahkub ta kaaslas- te juurest (lk 181–182), mis kokkuvõttes päästab ilmselt ta elu.

4 Kurioosumina võiks ära märkida ka Kesküla enda 1930. aastatel kirjutatud kaheosalise novelli „La historia del ferrocarril / El historia del manometro”, mille tegevus toimub 1906. aasta oktoobris ning on väga tõenäoliselt autobiograafilise sisuga. Koopia Hooveri Instituu- dis asuvast originaalkäsikirjast ning Liis Prikki tõlge eesti keelde on leitavad Kaido Jaanso- ni arhiivist: EAA.5377.3.24, EAA.5377.1.70. 5 Järgnevalt käsitlen Tammsaare romaani teist, 1936. aastast pärinevat redaktsiooni, mida on 1931. aasta esialgse variandiga võrreldes oluliselt lühendatud, seda peamiselt pik- kade filosoofiliste arutelude arvelt (vt Hasselblatt 2007: 868–869). Olen kasutanud selle 2009. aasta taastrükki. 6 Edaspidi viidatakse ainult tekstinäidete leheküljele.

900

avaart, MKuldkepp.indd 900 28.11.14 11:45 Lisaks psühholoogiliselt nüansseeritud tegelastele (Indrek, Kristi, samuti Viljasoo, Bõstrõi jt) esinevad teoses inimesed, kellel kõhklused puuduvad, kellel on oma „ainuõige ilmavaade” ja „ainuteaduslik ideaal”, mis „pidi tooma inimesile lunastuse mitte taevas, vaid juba siin maa peal” (lk 35). Väljakujune- nud ideoloogilised tõekspidamised lubavad neil ülalt alla vaadata nii eksiteel kodanlikele radikaalidele kui ka Indreku-sugustele kahtlejatele. Usu- ja meelekindla revolutsionääri ideaaltüübina esineb romaanis Kröö- suse nime kandev Aleksander Kesküla. Esimest korda ilmub ta romaani tegevusse oktoobrikuus, äsja vanglast vabastatuna, „nägu valge nagu lubi”, ning avaldab Indrekule kohe muljet oma aeglase, pingutatud kõnemaneeriga, mis annab mõista, et „igas vaevaga väljendatud sõnas peitub mingi sügav mõte, raske ja läbikannatatud tundmus ja tõeline veendumus, mis raudne ja kõiku- matu” (lk 83). Kröösus kutsub varjamatult üles vägivallale: „Vaenlasel ham- bad taeva poole ja jalg kõrile, see on meeste mood!” (Lk 83–84.) Veidi hiljem, pärast demonstrantide tapmist Uuel turul, haaratakse Ind- rek ise eksproprieerimisepisoodi, mille käigus ta oma silmaga näeb, kuivõrd tõsiselt võtab Kröösus raha ja vabadust. Meelitatuna sõnast „seltsimees”, millega teda kõnetatakse, astub Indrek tänaval juhuslikult kohatud Kröösuse voorimehetroskasse ning läheb ühes temaga „väikest revolutsioonilist akti” teostama, st kaupmeestelt revolvriga ähvardades revolutsiooni toetuseks raha nõudma (lk 107–110). Vägivaldses ja ühtlasi humoorikas loos jääb Indrek kõr- valseisjaks, kuid tunneb hiljem rõõmu ja uhkust, et on „nii tähtsa revolutsioonilise akti” kaasa teinud, ja veel koos „Kröösuse endaga, kes seisis vabaduse- apostlite seas esireas, kui ta polnud see kõige esimene” (lk 110–111). Lugu annab tõuke Indreku enda kaldumiseks vasakule. Ta hakkab Vargamäele kirju ja ajalehti saatma, et sinnagi jõuaksid revolutsioonilised ideed, kõnekoosole- kuil järjest radikaalsemate seisukohtadega esinema ning kodus Kristile suisa kommunistlikke ideid tutvustama (lk 111–112). Peatselt järgneb uus pöördeline sündmus: stseen, milles Indrek kingib politseiniku tapnud Vene sõdurile põrandaalusest kassast raha, reetes nõnda humanitaarsete ideaalide nimel oma revolutsioonilise kuulekuse (lk 128–133). Nii leiab ta end varsti ise Kröösuse revolvritoru eest ja pehmendavatele as- jaoludele tähelepanu pööramata nimetab Kröösus teda äraandjaks. Kröösuse jaoks on oluline ainult revolutsioon; inimene, eriti veel sõdur, pole aga mingi väärtus: „...inimene on revolutsioonis ainult materjal ja sellepärast ei loe üld- se kaasa. Sest kus on inimene, seal on ka varsti tõde ja õigus, aga niipea kui saabuvad need, on revolutsioonil jalg kõril” (lk 137). Nagu märgib ka Leenu Siimisker, on tegemist konfliktiga, millel on romaani ideelises plaanis suur kaal (Siimisker 1998). Leppimatus Kröösuse mõtteviisiga algatab Indreku võõrandumise revolut- sioonilistest ideaalidest. Nagu ta selgitab Kristile: „...nõnda pistsin käe revo- lutsioonikassasse, revolutsiooni enda külge, nagu ütles Kröösus, ning just sel silmapilgul, kus ma seda tegin, tundsin ma suurt õndsushoogu, sest revolutsioon oli mulle suurim ja pühim, ja ometi unustasin ta selle tundmatu sõduri laste pärast” (lk 150). Võõrandumisprotsess jõuab lõpule seltsimeeste juurest lahkudes mõisate põletamise ajal (lk 181–182). Tagasitulek Vargamäele, ema haigus, venna surm ning isa peksmine mõisas viivad Indreku revolutsioonilise (taand)arengukõvera lõpule.

901

avaart, MKuldkepp.indd 901 28.11.14 11:45 Pilt Kröösusest, keda Indrek esialgu tema kindlameelsuse pärast imetleb, kujuneb kokkuvõttes mitut pidi negatiivseks. Elutark kirjastaja Viljasoo annab Indrekule mõista, et ehkki Kröösus on mässumeestest ainuke, kes revolv- rit taskustki välja võtta julgeb, teeb temagi seda vaid selleks, et „teiesuguste poisikeste ees suurt meest mängida” (lk 126). Tõsisemalt vapustab Indrekut see, kui Viljasoo kahtlustab Kröösust nuhiks olemises (lk 206). Ehkki kahtlu- sed jäävad kinnitamata, osutavad need veelgi enam sellele, kuidas kivinenud näoilme ja valkjate elutute silmadega (lk 107) Kröösusel tegelik inimlikkus puudub. Võrreldes Kröösuse tegelaskuju ajaloolise Keskülaga, nagu ta esineb 1905. aasta revolutsionääride mälestustes, toob Siimisker välja mitmeid paralleele kirjandustegelase ja prototüübi vahel. Nende seas on oskus kõnedes rahvahul- ki mõjutada ja hirmutada, harjumus end külmavereliselt revolvriga ähvarda- des maksma panna ning märkimisväärne organiseerimisvõime, mille kohta Siimisker ütleb, et Kesküla esineb „otse klassikalise parteijuhina” (Siimisker 1998). Võib nõustuda, et Tammsaare on Kröösuse kujul loonud Kesküla väga- gi natuurilähedase teisiku, mis, nagu kirjutab Siimisker, on võrreldes me- muaarides esineva Keskülaga küll detaili-, kuid mitte värvivaesem (Siimisker 1998). Autentsust lisab tegelaskujule asjaolu, et Tammsaare oli Kesküla isik- likult tundnud. Kirjaliku allikana kasutas autor väga tõenäoliselt ka 1931. aastal ilmunud revolutsioonimälestuste koguteost „1905. a. revolutsiooni päe- vilt”, mille kirjanikule kuulunud eksemplaris on alla kriipsutatud salakoosole- kutest, 16. oktoobri veresaunast, salatrükikodadest jmt rääkivaid lõike, aga ka näiteks lugu sellest, kuidas Kesküla käis ajalehe Hommik peatoimetajat Johan Jansi toimetuses revolvriga ähvardamas (Teder 1976: 1213). Tammsaare teose kontekstis on Kröösuse tegelaskuju olulisim roll kehas- tada ühte poolt humanismi ja revolutsioonilise vägivalla vahelises vastuolus. Neist esimese sümboliks jääb vaatamata kõigile oma kõhklustele (või tänu neile?) Indrek, samal ajal kui teise osa mängib Kröösus, kes on teed revolut- sioonile valmis sillutama vere ja laipadega.

„Dr. H. Rejsende i revolution” (1986)7

Tørk Haxthauseni8 romaani peategelane pole küll Kesküla ise, kuid selleks on temaga mitmeti võrreldav mees, Alexander Israel Lazarevitš Helphand (1867–1924). Helphand, hüüdnimega Parvus, oli suurepäraste Saksa sideme- tega tuntud Vene sotsiaaldemokraat, kes 1915. aasta alguses tegi Saksa valit- susele ettepaneku koostööks eesmärgiga korraldada Venemaal revolutsioon. Ehkki sarnaseid plaane oli välja pakutud varemgi, muuhulgas Kesküla poolt, imponeeris Parvus sakslastele oluliselt rohkem ning talle eraldati revolutsioo- niliseks propagandaks tohutud rahalised vahendid, mis ületasid Keskülale antud summasid pea sajakordselt. Balkani sõdade ajal Türgis rikastunud Par- vus reisis 1915. aastal Istanbulist Šveitsi kaudu Kopenhaagenisse, kuhu rajas

7 E.k „Dr. H. Reisija revolutsioonis”. 8 Tørk Haxthausen (1924–2012) oli taani kirjanik, kunstnik ning filmi- ja telerežissöör. Haxthausen oli enam kui kahekümne raamatu autor, suurem osa tema teostest käsitlevad töölisliikumise ajalugu või aktuaalseid poliitilisi küsimusi.

902

avaart, MKuldkepp.indd 902 28.11.14 11:45 „sotsioloogilise instituudi” maailmasõja mõjude uurimiseks. Organisatsiooni tegelik eesmärk oli Venemaalt teadete kogumine ning Vene revolutsioonilise liikumise organiseerimine ja rahastamine. Revolutsioon, mis oli kavandatud toimuma 1916. aasta alguses, jäi küll ära, kuid Parvuse koostöö sakslastega jätkus sellegipoolest kuni sõja lõpuni. Muuhulgas oli tal oluline roll Lenini Venemaale transportimisel ning Vene-Saksa rahuläbirääkimiste korraldami- se varases staadiumis 1917. aastal.9 Neist sündmustest kõnelev Haxthauseni teos on vaid üsna õrnalt fiktsio- naliseeritud dokumentaalromaan, mille eessõnas autor väidab, et selles pole midagi otseselt väljamõeldut ning ka tema poolt lisatu püüdleb võimalikult suurema tõepärasuse poole (lk 9). Dokumentaalset iseloomu rõhutab seegi, et romaan sisaldab lõpus kasutatud allikate loetelu (lk 506–507), millest muuhulgas ilmneb toetumine Futrellile (1963) ning Scharlaule ja Zemanile (1964). Autori kirjanduslikke taotlusi iseloomustab hästi tema enda sedastus, et ehkki tegelikkus pakub meile põnevaid röövlilugusid, on need tavaliselt halvasti kirjutatud ning kirjanduse ülesanne on asju seetõttu natuke korrastada (lk 9). Romaani tegevus hõlmab aega 1914. aasta septembrist kuni 1919. aasta septembrini. Süžee ülesehitus on rangelt kronoloogiline, kuid mõnest perioo- dist (nt terve 1918. aasta) hüpatakse peatükkide vahel üle, mis tähendab, et osa loost on rekonstrueeritav vaid hilisemate vihjete kaudu. Lisaks ajalooteostes reeglina kuivalt kirjeldatud sündmuste veidi mah- lakamalt ja elavamalt kujutamisele ning erinevate detailide lisamisele (aga ka muutmisele ja väljajätmisele) ilmneb autori loomingulisus tihti muutuvas vaatepunktis: kord jutustatakse lugu Ukraina revolutsionääri Basok-Me- lenewski,10 kord Parvuse enda, kord tema armukese Maria Schillingeri silme läbi. Üks tegelastest, kellele tähelepanu paariks peatükiks liigub, on eestlane Arthur Siefeld,11 Kesküla agent suhetes Leniniga. Haxthausen kujutab, kuidas Siefeld on Keskülalt („tädi Illemilt Stockholmis”) saadud Saksa raha eest kutsunud Lenini ja Krupskaja Berni restorani õhtust sööma, viimased aga lahkuvad resoluutselt, kui kohale ilmub äsja Šveitsi jõudnud Parvus. Pärast lühikest vestlust Parvusega lahkub ka Siefeld ja läheb Lenini juurde koju. Seejärel lähevad Siefeld ja Lenin koos jalutama, vesteldes Parvusest ja Sak- sa rahast. Järgmises peatükis kohtub Siefeld nii Parvuse kui ka Lenini ühe lähima kaastöölise, Poola bolševiku Haneckiga (Ganetski), kes paljastab, et talle on teada Kesküla ja Siefeldi sidemed ning Saksa raha liikumine Siefeldi kaudu. Esmalt õnnestub tal Siefeld sellega poolsurnuks ehmatada; peatselt tunneb eestlane aga hoopis suurt kergendust, et on ebamugava saladuse hoid- misest vabanenud (lk 142–161). Haxthauseni peamiseks allikaks Siefeldti ja Kesküla kohta on olnud Fut- relli raamat, mis Kesküla enda kohta sisaldab küllaltki palju infot, kuid tema agendi Siefeldti kohta vaid mõne lause (vt eelkõige Futrell 1963: 146). See on Haxthausenil lubanud Siefeldiga seoses oma fantaasiat vabalt rakenda- da: eestlane ilmub teose lehekülgedele nõrganärvilise käpardina, kes on Le- nini sõnul vaid oma ilmse saamatuse tõttu nuhikahtlustustest kõrvale jäetud 9 Parvuse põhjalikku biograafiat vt Scharlau, Zeman 1964. Ka eesti keeles on ilmunud Parvuse biograafia (Heresch 2006), milles esitatud väidetesse (sh Kesküla kohta) peaks aga suhtuma ettevaatusega. 10 Haxthausenil Melenewski pro Melenevski. 11 Haxthausenil Siefeld pro Siefeldt. 903

avaart, MKuldkepp.indd 903 28.11.14 11:45 (lk 153). Enesekindel bolševik, kellena ajalooline Siefeldt esineb näiteks kirjas Lev Trotskile 1915. aastast (Siefeldt 1915), on Haxthauseni omale pigem vas- tandlik kuju. Paratamatult on Haxthausenil ebatäpsusi ka Siefeldti elukäiku puudutavates faktides, mis tänu Kaido Jaansoni biograafilisele artiklile (2006) on nüüdseks paremini teada.12 Kesküla ise jääb nii selles episoodis kui ka romaanis tervikuna varju; kel- lekski, kellest küll mõeldakse ja räägitakse, kuid kes ise kordagi näitelavale ei ilmu. Samas pole ta marginaalne kuju: teda tunnevad nii sakslased, Lenin kui ka Parvuse ringkond. Esimest korda mainitakse teda 1915. aasta jaanua- ris Parvuse ja Saksa ametivõimude esindajate fiktsionaalses vestluses, mille käigus Parvuse plaan heaks kiidetakse. Välisminister von Jagow ütleb siis, et Parvuse kavatsusel on eeliseid teiste sarnaste ees, nagu Basok-Melenewski kava Ukraina vabastamiseks või eestlase Kesküla plaan Läänemere-föderat- siooni loomiseks (lk 126). Ka Siefeld meenutab omaette Kesküla „suurt plaani”, mida viimane oli 1915. aasta alguses talle tutvustanud. Nimelt pidi Venemaa Saksa vägedelt lüüa saama ning seejärel pidi Rootsi okupeerima Soome ja Eesti alad, nagu ka Peterburi ümbruse, et luua ümber Läänemere ulatuv demokraatlike riikide liit. Kuna sellega nõustunuks ainult radikaalselt sotsialistlik, mittepatriootlik Venemaa, tuli sakslaste abil bolševikke ja nende kaudu Vene revolutsiooni rahaliselt toetada, mis oligi Siefeldi ülesanne (lk 146–147). Kuna raha tegelikku Saksa päritolu ei tohtinud paljastada, pidi Siefeld Lenini ees väitma, et see pärineb „tädi Illemi” käest, kes nagu Siefeldki olevat poliitiline pagulane, kuid temast mõnevõrra jõukam, Stockholmi masinakirju- tusbüroo omanik (lk 142). Autori poolt ilmselt humoorikana mõeldud müstifi- katsioon tädist kordub nii Siefeldi sisemonoloogides kui ka vestlustes Parvuse, Lenini ja Haneckiga (lk 146, 153, 154, 157, 160, 161). Siefeldi vestluspartnerid annavad talle seejuures mitu korda mõista, et teavad „tädi” raha tegelikku päritolu, mis viib Siefeldi paanika äärele. Korduvalt kahetseb ta, et ei saa Keskülalt nõu küsida (lk 147). Konspiratsiooni täielik kokkuvarisemine tänu Haneckile tähendab Siefeldile suurt isiklikku kergendust. Ühtlasi saab ta Ha- neckilt ülesande Keskülale edasi ütelda, et von Jagowi meelest on Kesküla Läänemere-föderatsiooni mõte „lootusetult ebarealistlik” ning edaspidi kavatsevad sakslased ainult Parvust toetada (lk 160).13 Sellega Siefeld-Kesküla tegevusliin romaanis lõpebki. Kesküla mainitakse veel vaid korra, 1917. aasta sügisel, kui Parvus viibib Stockholmis ning vestluses bolševik Radekiga ütleb viimane, et Kesküla ja Hanecki räägivad ainult rahast ning Kesküla kaudu „liigutavad sakslased praegu suuri summasid” (lk 438). Sellega antakse mõista, et Kesküla, kes raamatu aktiivsete tegelaste hulka ei jõuagi, tegutseb ikka kuskil taustal ning vaatamata varasemale ta- gasilöögile on tal bolševike võimule upitamisega seotud intriigides jätkuvalt oluline roll. Haxthausen toetub ajalookirjandusele, mille peamine huvi on olnud Parvu- se ja Kesküla seotus bolševikele vahendatud „Saksa rahaga”, mistõttu keerleb ka romaanis kõik Keskülaga seotu just selle küsimuse ümber. Samas ei jäta 12 Näiteks ei vasta tõele, et „[n]agu Arthur, oli ka tädi Illemi põgenenud Eestist” (Haxt- hausen 1986: 142). Kesküla oli tõepoolest Eestist põgenenud, kuid teise põlvkonna Odessa eestlane Siefeldt polnud Eestis tõenäoliselt käinudki. 13 Haxthauseni väljamõeldis: tegelikult Siefeldti ja Ganetski kohtumist ei toimunud ning sakslaste koostöö Keskülaga jätkus veel umbes poolteist aastat. 904

avaart, MKuldkepp.indd 904 28.11.14 11:45 Haxthausen (jällegi tänu Futrellile) päris kõrvale ka Kesküla isiklikke poliitilisi eesmärke (nn Läänemere-föderatsiooni loomine). Kõik see jõuab lugejani aga teiste tegelaste vahendusel, mis tähendab, et Kesküla kui kirjandustegelase kontuurid on Haxthauseni teoses üsna udused. Sellegipoolest võib öelda, et niivõrd kui Kesküla üldse kujutatakse, on kujutuslaad realistlik ning autor ei luba endale sellist loomingulisust nagu näiteks Siefeldi tegelaskuju juures. Kuna „Dr. H.” on dokumentaalromaan, siis mingil määral võib Kesküla mängutoomise motivatsiooniks olla lihtsalt püüdlus täielikkuse ja faktitäpsu- se suunas: lisaks Parvusele seostatakse just Kesküla nime ajalookirjanduses „Saksa rahaga” . Kuid samal ajal on ukrainlase Basok-Melenewski ja eestlaste Kesküla-Siefeldi ebaõnnestunud revolutsioneerimiskatsetuste esiletõstmise otstarbeks rõhutada veelgi enam Parvuse poliitilist osavust ja intellektuaal- set sära, mida autor läbivalt toonitab kontrastis tema kehalise ja moraalse eemaletõukavusega. Hoopis enam kui Tammsaare romaanis on Kesküla siin taustategelane, osa omaaegsest foonist või ajavaimust, mille pinnal Parvuse geniaalsus esile tõuseb.

„Volta annab kaeblikku vilet” (2001)

Teose viimases, poolelijäetud lauses annab Aarne Ruben mõista, et „Volta annab kaeblikku vilet” on dadaistlik romaan (lk 347). Nagu oma arvustuses toob välja Andres Ehin, dadaistliku romaaniga siiski tegemist ei ole: pigem ikkagi ajaloolise romaaniga, milles muu hulgas räägitakse dadaismist (Ehin 2001: 1422). Samas pole väide täiesti vale, sest avangardistlikud või vähemalt ebatra- ditsioonilised püüdlused autoril kindlasti on. Eelkõige väljendub see mängu- liselt kokkutraageldatud süžees, mis hüpleb 1905. aasta Tallinna revolutsioo- nisündmuste kujutamisest talumiljöö ja sulasetöö juurde, sealt edasi Siberi põlishõimu manu (kus peategelane ohverdusrituaalis peaaegu elu kaotab), uuesti Eestisse, siis Esimese maailmasõja aegse Zürichi Cabaret Voltaire’i de- kadentlikku kunstnikeseltskonda ning sealt 1920. aastate alguse Tallinnasse Eesti Vabariigi värskelt tärganud vaimuaristokraatia keskele. Kõigist neist keskkondadest ja olukordadest libiseb peategelane Gustav Kalender – Volta tööline, sulane, Siberi vang, vedurikütja ja dadaistlik kunstnik – osavalt läbi ning saab loo lõpuks rikkaks meheks ja oma armastatu abikaasaks, nagu kel- miromaani või imemuinasjutu kangelasele kohane. Ehini järgi „püüab [Ruben] mõelda oma peaga ja loob tüüpe ning maalib olukordi, mis meie kirjandus- ja ajalookäsitluses on tavatud ja värsked” (Ehin 2001: 1421). Tõepoolest, isegi kui 1905. aasta revolutsiooni, dadaistliku bo- heemlaselu või Eesti 1920. aastate linnakultuuri eraldi kujutamises ei pruugi ollagi midagi uut, siis nende erinevate lugude ühte teosesse kokkupanek on kahtlemata originaalne. Rabedad üleminekud ühest episoodist teise samal ajal siiski ka rikuvad üldmuljet, kuna Rubeni romaani ei saa pidada puhtalt humoristlikuks või paroodiliseks. Rubeni ajaloolised miljööd on tõetruud, paljude faktitäpsete detailidega, ning üldjuhul balansseerib tegelaste käitumine realistliku kujutuslaadi piiril. Suurim erand seejuures on peategelane Gustav Kalender, kes jääb järelejätmatult kummastavaks ja ettearvamatuks kujuks, olles alati valmis oma mugavustsoonist väljuma – seda kuni rahvusvahelise kuulsuseni välja. 905

avaart, MKuldkepp.indd 905 28.11.14 11:45 Kollaažilaadse ülesehituse ning ajaloolise sisu kõrval tuleb esile tõsta romaani arvukaid intertekstuaalseid seoseid, mille analüüs võiks „Volta...” mõistmisele palju kaasa aidata. Siinkohal tasub vaid märkida, kuivõrd lähe- dane on teose 1905. aasta revolutsioonisündmusi kujutava osa algus „Tõe ja õiguse” III omale: lugeja leiab taas eest vabrikuviled ja kõnekoosolekul käimise (lk 32–33), spikid ehk nuhid ja nuutidega kasakad (lk 33–35), rääkimata tume- dapäisest naisrevolutsionäärist, kellesse peategelane armub (lk 34 jm). Leidlik ja süüdimatu Gustav Kalender ning keerulise hingeeluga Indrek on muidugi nagu öö ja päev: saatuslikul ööl pärast Volta keldris toimunud koosolekut on Kalendri peamine mõte ihaldatud Eltsu voodisse pääseda, samal ajal kui tolle vägivaldne peigmees Jakup läheb Läänemaale mõisaid rüüstama (lk 47, 53). Ka Aleksander Kesküla tegelaskuju on intertekstuaalset päritolu ning osalt tagasi viidav Tammsaare romaanile. Nagu Tammsaare Kröösus, on ka Rubeni Kesküla müstiline liidrikuju („Aleksandri silmad seisid kaabu varjus, harva oli nähtud tema nägu. Kuid mulle näis, et imeliku läikega on need tema silmad, niisugused heledad ja torkivad”, lk 42)14, kellel on ühtlasi silmapaistev kõneanne („...rääkis loogilisi, väga lõpetatud lauseid, mis pahatihti ei kanna- tanud vastuvaidlemist”, lk 42)15. Tammsaare kõrval on Ruben muidugi kasutanud muidki allikaid. Näiteks näivad märkused Kesküla välimuse, oktoobri ja musta mantli (lk 42, 71) kohta pärinevat Ferdinand Kulli 1933. aastal ilmunud mälestustest (vrd Jaanson 1990: 971). Esimest korda ilmub Kesküla teose lehekülgedele Volta koosoleku ajal, millelt Gustav Kalender ja teine tööline Karik kavatsevad enne lõppu lahku- da. Ülejäänud vaatavad neid kahtlustavalt, arvates, et nad lähevad koosolekut üles andma – „[a]ga partei täidesaatva kogu esimees Aleksander, kes ka sääl läheduses viibis, seletas, et niisugust plaani meil küll ei ole” (lk 42). Vahest on seejuures tegu vihjega Kesküla enese võimalikule nuhitegevusele. Romaani teine ja pikem Keskülaga seotud episood leiab aset pärast seda, kui koosolekuööl kinni peetud Kalender on lõpuks uuesti vangist vabanenud ning sõidab armastatud Eltsu jälgedes Tartusse. Seal sattub ta Vallikraavi tänavanurgal juhuslikult kokku Keskülaga (lk 71), mis on ajalooliselt tõe- pärane, kuna pärast koosolekut politsei poolt tagaotsitud Kesküla tegutses sellal tõepoolest Tartu kandis (vt Jaanson 1990: 971). Kalendrit märgates liigub Kesküla käsi kiiresti tasku poole (mõistagi re- volvri järele), kuid tuleb siiski tühjalt tagasi (lk 71). Kalender asub temaga kohe arutama vangis istuvate seltsimeeste vabastamisvõimalusi (lk 72), mis võib olla allusioon Kesküla oluliselt hilisemale, 1920. aastate tegevusele Eesti enamlastest poliitvangide heaks (vt Jaanson 1990: 968). Ent jäine Kesküla teda sellistes asjades ei usalda: järgneb hoopis Kalendri teadmiste kontroll sotsiaaldemokraatide Erfurdi programmi osas, mille viimane hädaga ära vastab. Lõpetuseks kutsub Kesküla Kalendrit samaks õhtuks marksistlikule koosolekule (lk 72–73).

14 Nagu märgib Kaido Jaanson (1990: 971), mainivad Kesküla silmi peaaegu kõik, kes temast üldse midagi kirjutanud on – erandiks pole ka Tammsaare ega Ruben. 15 Vrd Kröösuse sõnu Indrekule: „Revolutsioonil on tegemist ainult revolutsionääriga ja tema vaenlastega ning nende vahel seisab laetud tuleriist, laad revolutsionääri, rauaots tema vaenlase poole – nõnda!” (Tammsaare 2009: 137) ning Kesküla sõnu Kalendrile: „... töölisel saab olla vaid üks vaenlane: kapitalist, kurnaja, vereimeja. Tema ja kapitalisti vahel saab olla vaid laetud parabellum, mauser, brauning” (Ruben 2001: 78).

906

avaart, MKuldkepp.indd 906 28.11.14 12:26 Järgmisel hetkel on Kesküla aga seletamatult haihtunud. Kalender hakkab teda otsima ja avastab, et Kesküla oli kavatsenud efektselt kaduda, kuid seejuures järsust Toomemäe nõlvast alla veerenud ja õnnetul kombel jala ni- kastanud. Kesküla lamab ja oigab, „suu, silmad ja kulmud ... märga lumepuru täis” (lk 74). Metafoorselt võib öelda, et kukkumine ei sandista mitte ainult tegelast, vaid tekitab groteskse katkestuse ka romaani jutulõimes ning laiemalt terves Kesküla mütologiseeritud tegelaskujus, kes kipub korduma teo- sest teosesse salapärase halli kardinali rollis, olgu siis tegemist memuaaride, ajaloo- või ilukirjandusega. Madaldus annab loole rahvaliku pöörde: Kalender aitab viga saanud selt- simehe jalule ning nad lähevad sissesõiduhoovi tagakambrisse viina jooma (lk 74–76). Uuesti, seekord kaudselt, ilmub Kesküla välja Esimese maailmasõja ajal Šveitsis. Dadaistlikuks kunstnikuks saanud Kalender kavatseb maalida Le- nini portreed ning käib psühholoogiliste nüansside tundma õppimiseks tema ja Krupskaja vestlusi salaja pealt kuulamas (lk 211). Kalender kuuleb, kuidas Lenin hoiatab Keskülalt raha vastu võtmise eest, kuna sellel olevat liiga palju enda huvisid: „Summad peavad tulema üksnes Kopenhaagenist Parvuse käest”, sest Parvus juba ei reeda, „aga Keskjula lööb sulle noa selga niipea, kui esimene tööliste-talupoegade valitsus on ellu astunud” (lk 212–213). Ru- beni põige Haxthauseni romaanist tuntud temaatikasse on ilmselt tagasivii- dav mõnele samalaadsele allikale nagu Futrell (1963), mis kinnitab Kesküla vahendajategevust bolševike finantseerimisel, kuid ühtlasi juhib tähelepanu ka tema isiklikele poliitilistele eesmärkidele. Pärast kukkumist Toomemäel on Kesküla oma kulissidetaguse niiditõmbaja harjumuspärasesse rolli tagasi liikunud. Kõige kõnekama hinnangu Keskülale annab dadaist Kalender oma mär- kusega, et „Aleksander Kesküla on dada”, kuna ta „arvab, nagu saaks pilgujõu abil revolutsiooni korda saata, ning kinnastab oma tugevad maatööga har- junud sõrmed tõstmaks viinaklaasi, mis läbi käinud kümnekonna matsi sõr- mede vahelt – need on niisugused ekstravagantsused, mille peale suudavad tulla vaid narrid ja pühakud” (lk 231). Teisalt peegeldub Kesküla loomupärane mõistusevastasus tagasi ka dadaismile endale, mida autor iseloomustab lause- ga: „Revolvriga taskus taheti kirjandust ja kunsti teha” (lk 277). Neist kahest väitest lähtudes võiks Kesküla olla terve Rubeni mängulise romaani võrdkuju: tegelane, kelles kohtuvad mõistetamatud kontrastid ning kelle eesmärgid on nii absurdsed, et lähendavad teda võrdsel määral nii narridele kui pühakutele. Kuna lugejale antakse mõista, et Gustav Kalender on dadaist ning Alek- sander Kesküla on dada, näib suhe väljamõeldud Kalendri ning ajalooliselt üsna faktitäpselt (v.a episood nikastatud jalaga) kujutatud Kesküla vahel omamoodi vennalikuna. Absurdselt kõrgelennuline poliitika on nagu dadaism ning Kesküla on nagu Kalender. Võib arvata, et viimane on ise tegelaskujuna olulisel määral Keskülast inspireeritud.16

16 Mulle näib vähetõenäolisena Andres Ehini oletus, et Kalendri prototüübiks võiks olla teine eestlasest rahvusvaheline poliitiline seikleja Ivan Narodny (Ehin 2001: 1422).

907

avaart, MKuldkepp.indd 907 28.11.14 11:45 Kokkuvõtteks

Lähtealus, millelt võrrelda Tammsaare filosoofilist, Haxthauseni dokumentaalset ja Rubeni postmodernistlik-mängulist romaani, on neile kõigile ühi- ne lähedane suhe ajalooga. Siiski on see suhe eripalgeline. Tammsaare jaoks moodustavad ajaloolised sündmused labori, milles arutleda filosoofilis-moraal- sete küsimuste üle. Haxthausen püüab kirjanikuna ajaloodokumentides korda luua ning vormida neist midagi lugejale kergemini omandatavat. Ruben kasutab väljakujunenud arusaamu aja- ja kultuuriloost kui mänguvälja, mille näiline stabiilsus ja hoomatavus moodustavad kontrasti püsimatule ja oota- matusi täis süžeele ning seatakse ühtlasi viimase poolt kahtluse alla. Nagu arvatagi, esineb Keskülal põhinev tegelaskuju kõigil autoritel seoses just nende sündmustega, milles ka ajaloolisel Keskülal oli kõige suurem mõju. Tammsaare on keskendunud 1905. aastale, mil Kesküla oli tuntud Eesti revolutsioonilise liikumise ühe käremeelseima juhina. Haxthauseni jaoks on oluline Kesküla Esimese maailmasõja aegne vahendajaroll Šveitsi eksiilis viibinud Lenini ning Venemaa revolutsioneerimisest huvitatud keiserliku Saksamaa vahel. Rubeni romaanis on esindatud mõlemad perioodid. Teoste ühisosa, siiras ajaloohuvi, väljendub kõigil kolmel juhul Kesküla tegelaskuju ajalooliselt tõetruus kujutuslaadis. Prototüübi mõttemaailma, iseloomu ja elukäigu allikatena on kõik autorid kasutanud varem ilmunud ajaloo- või mälestuskirjandust, Tammsaare tõenäoliselt ka isiklikke kogemusi. Haxthausen on väga selgelt tuginenud Futrellile (1963). Ruben on teistele allikatele lisaks olulisel määral taaskasutanud Tammsaare teost. Realismi- taotlust kinnitab ka Kesküla õige nime kasutamine kahel juhul kolmest. Kuivõrd ajalooteostes ja mälestustes kujutatakse Kesküla mõjuvõimsa, kuid salapärase isikuna, tuleneb kirjanduslike tegelaskujude realistlikkusest ka teine, siinse kitsama teema jaoks relevantne teoste ühisosa: kõigile kolmele võrreldavale tegelasele iseloomulik müstilisus ja isegi ebaõdusus. Tammsaare romaanis mängivad need omadused lausa keskset rolli, kuivõrd mõistatuslik- ku ja võõrastavat Kröösust vastandatakse humaansele Indrekule, kellega lugejal on kerge samastuda. Haxthauseni jaoks on Kesküla salapärased plaanid ja tegevus osa foonist, mille pinnalt Parvuse maailmasõjaaegseid intriige eri- liselt esile tõsta. Ruben leiab Kesküla mõistatuslikust isikust lausa dada enese, mõistuspäratu ja eneseküllase ekstravagantsuse, mis romaani kui terviku seisukohalt on omamoodi mise en abîme, kõige miniatuurne teisik. Kesküla enda kohta ütleb see võrdlus nii palju, et vähemalt kõrvaltegela- se tasemel pole tema eluloo ja tegevuse põnevaks kirjanduslikuks kujutamiseks eriline müüdiloome isegi vajalik; piisab vaid ajaloolise isiku suhteliselt muutumatust ülevõtmisest kättesaadavast mittefiktsionaalsest materjalist.17 Ajaloolane võiks siin näha väljakutset ajaloolise Kesküla kriitilisemaks väl- japuhastamiseks, nii et kirjanduslikkus edaspidi rohkem ainult kirjandusele jääks. Kirjanikele võib ta aga isegi kurioosumina ka edaspidi kahtlemata tä- nuväärset ainest pakkuda.

17 Teine lugu oleks tõenäoliselt siis, kui tegemist oleks peategelasega (võib-olla kinnitab seda Hardi Volmeri film).

908

avaart, MKuldkepp.indd 908 28.11.14 11:45 Käsikirjalised allikad

Siefeldt 1915 = Siefeldt Trotskile 1. IX 1915. Yale University Library, Alexander Kesküla Papers, Box 1.

Kirjandus

1905. a. revolutsiooni päevilt. Mälestiste kogu. Tallinn: Rahva Sõna, 1931. A r e n s, Olavi 1991. Aleksander Kesküla. – Eesti Teaduste Akadeemia Toimeti- sed. Ühiskonnateadused = Известия Академии наук Эстонии. Общественные науки = Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Social Sciences, nr 40/1, lk 28–37. C o p p o l a, Louis A. 2012. Troika to Utopia. Part 2. A Docu-Drama in Three-Quar- ter Time. Bloomington: Authorhouse. E h i n, Andres 2001. Mispärast tal see Volta meeles mõlkus? – Looming, nr 9, lk 1420–1423. F u t r e l l, Michael 1963. Northern Underground: Episodes of Russian Revolution- ary Transport and Communications through Scandinavia and Finland 1863– 1917. London: Faber & Faber Ltd. G a s s e r, Adolf 1964. Der Schlafende Tiger aus Dorpat. – National-Zeitung Basel 5. VII. G a s s e r, Adolf 1983. Alexander Kesküla: ein estnischer Revolutionär. – Christ und Welt. Ausgewählte historische Schriften 1933–1983. Basel: Helbing & Lich- tenhahn, lk 217–225. H a s s e l b l a t t, Cornelius 2007. 1905. aasta eesti romaanis. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 864–877. H a x t h a u s e n, Tørk 1986. Dr. H. Rejsende i revolution. København: Gyldendal. H e r e s c h, Elisabeth 2006. Parvuse salatoimik. Ostetud revolutsioon. Biograafia. Tlk Vladimir Beekman. Tallinn: Olion. J a a n s o n, Kaido 1990. See kummaline eestlane. – Looming, nr 7, lk 956–973. J a a n s o n, Kaido 2003. Aleksander Kesküla and Sweden. – Scandia, nr 2, lk 157– 169. J a a n s o n, Kaido 2006. Arthur Siefeldt-Simumägi (1889–1939): ühe eestlase elu Eestimaata. – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2004–2005, lk 181–203. K u l l, Ferdinand 1933. Mässumehi ja boheemlasi. Mälestusi 1905. a. revolutsio- nääridest, vanglatest ja Pariisi Eesti kunstiboheemkonnast. Tallinn: J. Zimmer- mann. L e p p, Marta 1922. 1905. aasta romantika. Mälestused I. Tartu: Noor-Eesti. P ö ö g e l m a n n, Hans (toim) 1926. 1905. aasta Eestis: kirjeldused, mälestused, dokumendid. Leningrad: Külvaja. R u b e n, Aarne 2001. Volta annab kaeblikku vilet. Tallinn: Tänapäev. S c h a r l a u, Winfried B., Z e m a n, Zbynek A. B. 1964. Freibeuter der Revolution, Parvus-Helphand. Eine Politische Biographie. Köln: Verlag Wissenschaft und Politik. S e n n, Alfred Erich 1976. The myth of german money during the First World War. – Soviet Studies, nr 1, lk 83–90. S i i m i s k e r, Leenu 1998. Tammsaare Kröösus ja Kesküla. – Maaleht 29. I. S o l ž e n i t s õ n 1976 = Aleksandr Solženicyn, Lenin i Zürich: några kapitel. Tlk Staffan Skott. Stockholm: Wahlström & Widstrand. 909

avaart, MKuldkepp.indd 909 28.11.14 11:45 T a l v e, Ilmar 1988. Maapagu: Sebastian Alkmani ülestähendusi aastaist 1906– 1917. Teine köide. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv. T a m m s a a r e, Anton Hansen 2009. Tõde ja õigus III. Tallinn: Avita. T e d e r, Eerik 1976. Põgusalt A. H. Tammsaare raamatukogust. – Looming, nr 7, lk 1201–1214. W o l l r a b, James J. 2007. Russian Winter. Lincoln: iUniverse.

Aleksander Kesküla as a literary character

Keywords: Aleksander Kesküla, literary prototypes, historical novel

The article discusses three literary characters inspired by historical Estonian politician Aleksander Kesküla, found in the novels „Tõde ja õigus” III (Truth and Justice III, 2009 [1936]) by Anton Hansen Tammsaare, „Dr. H. Rejsende i revolution” (Dr. H. Traveler in Revolution, 1986) by Tørk Haxthausen, and „Volta annab kaeblikku vilet” (The Plaintive Whistle of the Volta Factory, 2001) by Aarne Ruben. In all three novels, Kesküla is a secondary character, yet fulfills a significant role in the context of the author’s more general ambitions. The depiction of Kesküla, stressing mysteriousness as his main characteristic trait, is relatively realistic in the sense that it remains faithful to the memoirs and historical sources used by the authors. Nevertheless, this mysterious character functions quite differently in the different novels. Notably, Tammsaare uses him as an anti-hero opposing the protagonist, Haxthausen places him in the background thus contextualizing the activities of the main character, while Ruben makes him an epitome of the rest of the novel.

Mart Kuldkepp (b. 1983), PhD, University of Tartu, Department of Scandinavian Studies, Junior Researcher, [email protected]

910

avaart, MKuldkepp.indd 910 28.11.14 11:45 MITMEKIHILINE SETUMAA

LEMBIT VABA

rvis Kiristaja „Setomaa kohanimede” (Kiristaja 2013) mitmesajast märksõnast koosnev dokumenteeritud loend annab juba põgusal tutvu Amisel aimu sellest, kui erinevat algupära nimekihistisi Setumaa esin dab. Sealseid kohanimesid on tulemusrikkalt uurinud Julius Mägiste, Jaak Simm, Peeter Päll, Mariko Faster jmt. Seetõttu võtan artiklis jutuks üksnes neid küsimusi, mida seni pole kas üldse puudutatud või millele seni ei ole pöö ratud piisavat tähelepanu. Setude päritolu kohta käibib erinevaid seisukohti ja arvamusi. Neist levi nuima järgi on setud Võrumaalt väljarännanud eestlased, kes asusid tänapäe val Setumaana tuntud alale seal põliselt elanud slaavlaste hulka, viimased olid saabunud Pihkva järve piirkonda kõige varem I at keskpaigas. Koha nimedes kajastub nimepanija ja -kasutaja keel, seega on kohanimed keele-, etnilise ja kultuuriajaloo väärtuslik allikas. Mis tahes piirkonnas võib leiduda erikeelseid ja -aegseid nimesid, kuid ajapikku võivad kohanimed teisenenud keele- ja kultuurikontekstis sedavõrd muutuda, et algse kuju taastamine pole mõeldav. Ometi lubab juba põgus tutvumine Setumaa kohanimedega väita, et märkimisväärselt suur hulk sealseid toponüüme ei ole läänemeresoome, üldlõunaeesti, võru-setu ega vene algupära. Setu kohanimistu kajastab täiesti ilmselt veelgi varasema ajajärgu etnilisi olusid.

Balti tüüpi substraatnimed

Mitme põlvkonna nimeuurijad on võinud korduvalt tõdeda, et Loode-Vene maa, sh Pihkvamaa paljude jõenimede häälikuline ilme pole slaavipärane. Loode-Vene hüdronüümide etümoloogiline analüüs on näidanud, et piirkonna balti päritolu nimede hulgas on väga vanapärase iseloomuga, nn balti tüüpi hüdronüüme, millest mõnele leidub vaieldamatu rööbik muinaseuroopa hüd ronüümide levilas. Neid on siiski tuvastatud vaid väljaspool Setumaad. Meie teema seisukohalt on aga oluline rõhutada seda, et Loode-Venes esinevad mui naseuroopa hüdronüümid on võinud lähtuda etnoselt, kes on osalenud siinse te balti hõimude kujunemisprotsessis. Uurimistulemused näitavad, et soome- ugri (eelkõige läänemeresoome) ja balti päritolu hüdronüümide levilad Peipsi järve idakaldal kohati kattuvad, mis osutab kunagistele kontakttsoonidele, võimalikule segaasustusele ja niihästi balti kui ka läänemeresoome hõimude tähelepanuväärsele osale vene etnose kujunemisel. Balti substraatnimede väljaselgitamisega Loode-Venes on tõhusalt tegel nud Vene uurija Ruf Agejeva ja jõudnud seisukohale, et balti hõimudel on olnud oluline osa Loode-Vene etnilistes protsessides (Agejeva 1989: 136). Ta on suutnud näidata, et balti hüdronüümide leviku põhjapiir Loode-Venes ulatub märksa kaugemale, kui seda on arvanud eelkäijad, s.o kuni Soome laheni, Oredeži ja Neva jõe piirkonda Leningradi oblastis (vt Agejeva 1985: 98; Agejeva

911

Lembit Vaba_mms.indd 911 28.11.14 11:45 1989: 7 jj, 187, 200 jj, seal ka teemaga seotud kirjandust). Balti maksimaal areaali kuulunud piirkondadest (Ülem-Dnepr, Paremkalda-Ukraina, Oka jõgi kond ja Põhja-Vene) on just Loode-Venes enim tänapäeva balti aladega ühi seid balti hüdronüümitüvesid (Agejeva 1981: 142). Loode-Vene balti substraat nimede häälikuline ilme on väga slaavipärane: neid iseloomustab pleofoonia, diftongide asendamine monoftongidega, nasaaliga ühendite lihtsustumine, mitut laadi palatalisatsioonid, lõpuosiste kohanemine jpm, mis räägib koha nimede suurest vanusest. Pihkva- ja Novgorodimaal on kindlaks tehtud umb kaudu 150 balti päritolu hüdronüümi, samavõrra ka soomeugrilisi. See on tähelepanuväärne saavutus, pidades silmas tõsiasja, et väga paljud balti ja slaavi sõnatüved on sarnased ja tegemist on ammu slaavistunud alaga, mistõttu substraatsete toponüümide algse kuju taastamine pole foneetilise kohanemise, ümbermõtestamise, kalkeerimise jne tõttu kerge ülesanne. Mida lõunamale liikuda, seda märgatavam on balti jälg. Balti hüdronüüme on tihedalt Velikaja ja Lovati jõgikonna kesk- ja ülemjooksul. Vaadeldava alaga liitub orgaaniliselt Kirde-Latgale, kust saab alguse mitu Velikaja vasakpoolset lisajõge. Setu kohanimevaras tuleks balti päritolu kaaluda järgmistel juhtudel: As- mininka / Osminova / Osminina / Осьмининки / Осминова k (Laura), vrd lt Asmenis / Asmeņu-ȩzȩrs jv (Vecpiebalga), ld Ašmenà j, AšmonųÃ upėlis j, või malik, et selle sarja nimedes on säilinud balti akmen-tüve ’kivi’ häälikuline teisend, vrd nt ld ãšmenys ’(kirve, noa) tera’, vn Осмониха j (Ostrov, Velikaja jk), Осмонь j (Ülem-Dnepr) jt E I: 44, Vanagas 1981: 50, Agejeva 1981: 142, 1989: 194, 202–203, LĢIA; Beržini jv (Meremäe), vrd ld Beržìnis jv, béržas ’kask’, lt Bēržine k (Izvalta), pr Bersin E I: 107, Vanagas 1981: 62 sub Bér ža; Gardinka / Gordinka / Гардинка / Гординка Kudepi lj, soo (Laura), vrd ld Gárduva j, Gardéna j jt, gaÃrdas ’koppel, latter’, lt Gardupe j (Annenieki), Gardauņa j (Krustpils) jt E I: 297, Vanagas 1981: 106–107; Kudepi / Кудеб / Кудеп / на Кудепи (XIV–XV sajand) j = lt Kūdupe (Velikaja lj, 4,9 km ulatuses Läti ja Vene piirijõgi, saab alguse Liepna v-s Lätis), vrd lt Kūdupe j (Alsviķi), upe ’jõgi’, Kūdupe mõis (Liepna), ld Kuõdupis, Kuodupỹs, ùpė ’jõgi’, pr Kudyn, Kodyen, Coditten, vn Кудь (Volga parem lj) Vasmer 1934: 362–363, E II: 185, Toporov 1966: 84, 1972: 220, Vanagas 1981: 172, Agejeva 1989: 95; Labkova ~ k (Laura), vrd lt Labas-purvs soo (Alsviķi), ld Labà j, Labė jv jt, vn Лаббе jv (Pihkva obl), Лабенка oja (Pihkva obl) E II: 243, Vanagas 1981: 177, Agejeva 1989: 191; Liidva / Lidva / Litva / за Лидовскимъ (1558) / Лидва (1585) j, hm, m = lt Ļidva j (Kudepi vasak lj), Lidva jv (Misso), vrd ld Lyduvà j jt, lt Līdava tl (Ģeri), Līdeksnes-ezers jv (Nirza) E II: 317, Vanagas 1981: 188–189, Agejeva 1989: 191–192, -(u)va on küll balti jõenimede tüüpiline formant, kuid ei osuta alati nime balti algupärale; Lubanets / Lübnitsa / Lüübnitsa (Mikitamäe) / Lüübenitsa / Любянецъ jv (Irboska), vrd ld Lubõnė j jt, lt Lubāns / ltg Lub�ns jv (Rēzekne), Lubāneņš jv-d (Rēzekne, Krāslava), pr Luben jv, Lubano / Luben no j E II: 342–343, Vanagas 1981: 196; Lukane / Lukano / Lukanets / Лукане jv (Irboska) ja Lokna / Lokno / Лакна / Локно k, tl-d (Irboska), vrd ld Luknà j, jv, Lùknė j, Lùknas jv jt, lukniúoti ’vajuma, õõtsuma’, lùknė ’vesikupp (taim)’, lt Luknis jv (Brocēni), Lukna-ȩzȩrs jv (Višķi) jt, lukns ’painduv, nõtke’, luksna ’soine ala’ E II: 345, Vanagas 1981: 197, ME II: 510, 511, vn Локня (Lova ti vasakpoolne lj), Локновато jv (Velikije Luki), Локна, Локня j (Ülem-Dnepr) Toporov 1972: 234 viide 35, vlgvn Лáкна jv (Grodna obl), Лакнéя, Лóкнiца (Pripjati jk) Žutškevitš 1974: 195, 208; Mesguška / Mezguška / Мезгушка j

912

Lembit Vaba_mms.indd 912 28.11.14 11:45 (Kudepi vasak lj, Laura), vrd ld Miškìnis jv, mìškas ’mets’, ? lt Mezišu-ȩzers jv, Mezišu upe j (Pededze), mežs ’mets’ E II: 424, Vanagas 1981: 218; Miltsi / Милицкое soo (Uue-Irboska), Militsõ / Miltsõ k (Uue-Irboska), vrd lt Miltiņi soo (Iecava) jt, miltenes mitm ’leesikad’, ? Milica tl (Mazsalaca), ld Miltẽniai m, samuti ld Miltẽ-tüvelised jõe-, niidu- ja metsanimed, nt Milčiupė j, Mìlčia- raisčiai m jt, vn Милциньское k E II: 437, ME I: 627–628, Vanagas 1981: 215, 216 sub Miltaujà, Toporov 1972: 274; Naalitsa / Налицкое jv (Irboska), Nalitsa / Налица (Kudepi vasak lj, Irboska), vrd ld Nãlija jv Vanagas 1981: 223; Želtšanõ / Žaltšana / Saltsanuva / Желчаны / Жалчаны j, k (Laura), vrd ld Gelčių j, Gelčiai k, vn Желча j (suubub Lämmijärve Želtša lahte) Vanagas 1981: 111, postdorsaalide, sh kÍ > c, gÍ > ž esimene ühisslaavi palatalisatsioon toimus oletatavasti ajavahemikus III–V sajand Agejeva 1989: 100–200; Tse- repi / Tserebi / Череповское jv, soo (Misso), vrd ld Kérpis j, kérpė ’samblik’, lt Cērps / Cērpes ezers jv (Krāslava), cē,rpa / cē,rps1 ’(soos kasvav) pikk rohi; jusshein; allikmailane’ E I: 163–164, Vanagas 1981: 154, Zeps 1977: 427, ME I: 378, LĢIA; Vergulitsa / Вергулица (Pededze vasak lj, Laura) = lt Virguļica j, soo (Alūksne), vrd ld Virg-upis j jt, lt virga ’soine niit’, virgi mitm ’lainesäbrud’ Vanagas 1981: 387 sub ViÃrgė, ME IV: 604, 605. Lisaks esitatud juhtudele on arvukalt muidki selgelt balti päritolu nime sid, kuid neutraalse häälikuehituse tõttu on raske eristada uuemat läti-latgali nimekihistist vanemast balti kihist. Järgmised kohanimed võivad olla kas va nemat balti või uuemat läti (latgale) päritolu: Juudova soo (Värska), vrd lt Jū- du-purvs soo (Milzkalne), Jūd-purvs soo (Cērkste), Jodenu-purvs soo (Džūks te), Jūdiņu ȩzȩrs jv (Balvi), juods ’kuri vaim’, ld Júoda j, Júodas jv, júodas ’must, musta karva; must, külvamata (põld); määrdunud; väsitav, vaevaline; vastik, kõlvatu’ E I: 408, 410, ME II: 125; Koolina / Kolina / Голино mõis, k, pst, vrd lt Gals-nimed: Galiņi tl, gals ’ots, lõpp; latv; nurk, piirkond jt’, ld Galìniai tl, gãlas ’ots, lõpp, piir jt’ E I: 292–294, ME I: 592–595; Kuksina mg, k (Meremäe), ? vrd lt Kukšu kalns mg E II: 165, kukša ’kõverus, käänak, kühm, küür, väike küngas, põndak jt’, ld kuksà ’nupp, muhk, kühm, mügar’ ME II: 302; Lamuski / Lamištše / Lomištše / Ломище / Ламище k (Laura), vrd lt Lami k (Vidsmuiža), Lamenieki n (Rāmuļi) jt, lāma ’lomp, loik, soo’, ld lomà ’madal koht põllul’ E II: 254, ME II: 438, vrd ka balti maksimaalareaali jõenime Лама (Volga jk) Vasmer 1934: 364; Lutskoje / Луцкое jv (Irboska), vrd lt Ludza jv, Ludze j, lūgas ’soine jõeharu; mädasoo; tiik, hauakoht jões’, ld Lùginas j E II: 343–344, Vanagas 1981: 196; Melduva / Meldova / Мелдово k (Meremäe), vrd lt Meldine hm jt, ld Meldinė n, Meldìniai k, lt mȩldi mitm, ld méldas ’kõrkjas’ E II: 406, vt ka Truusmann 1897: 42; Ostruva / Ostrova / Островъ (1686) k (Meremäe), vrd lt Astravas-ciems k (Višķi) jt, astrs ’hobuse sabajõhv; kõrkjas, pilliroog’ E I: 45, ME I: 146, teisiti Simm 1971: 171; Pugirovka / Пугировка tl-d (Roodva), ? vrd lt Pauguri tl (Gulbene, Alūksne jm), paugurs ’lage vilja tu küngas, mäeseljandik’ LVV 2003: 174–175, LĢIA, ME III: 127; TuplÍuva / Дуплево oja, k (Meremäe), ? vrd lt Dupļi tl (Dzērve, Vecpils), duplis ’soolatoos’ E I: 240, ME I: 518, vn Дупля jv, k (Pihkva, Tveri obl), Дуполка j (Ülem-Dnepr) Agejeva 1989: 171. Balti substraatnimed, aga ka uuemad läti-latgale nimed on sageli saanud vene (slaavi) (topo)formandi, mida siin pole eraldi eritletud ega esile toodud.

1 Läti näidetes silbitoone ei märgita.

913

Lembit Vaba_mms.indd 913 28.11.14 11:45 Läti ja latgali päritolu kohanimed

Läti põlisasustus on ulatunud tänapäeva Pihkvamaa piiridesse (lähemalt vt nt Bielenstein 1892: 21–23; Bukšs 1974). Läti uusasukate väljaränne naaber kubermangudesse algas 1840. aasta paiku, saades erakordsed mõõtmed al les talurahva suure väljarändamise ajal pärast 1860. aastat. Ajavahemikus 1843–1859 oli väljaränne veel tagasihoidlik ja Pihkva kubermangu rajati vaid mõni läti koloonia; neist esimene oli Laura (LKV IX: 17 115 sub kolonijas, lat viešu; LKV IV: 7436–7442 sub Emigrācija. Latvija; |S; Veigners 2009: 22–24). XIX sajandi lõpuks ületas läti siirdlaste arv Pihkvamaal 6000 piiri. Siirdlaste enamik pärines Pihkvamaaga külgnevast Valga kreisist Kagu-Lätis (Smilte ne, Alūksne, Apukalns, Piebalga, Trikāta). Lätlased rajasid omi kolooniaid, kuid asuti elama ka eesti-läti-vene segaküladesse, nagu Karuska, Summilova, Luuska, Tedressaarõ ja Tiklasõ. Arvukalt saabus läti uusasukaid Pankjavit sa valda. Esimesed läti kolonistid tulid Laura piirkonda 1860–1863, teistel andmetel aga juba 1840. aasta paiku. Laura koloonia hõlmas u 35 km pika ja 30 km laia vööndi (300 km2) Läti piirist kuni Vruda jõeni, mis oli koloonia looduslik põhjapiir; elati tihedamini koos 10–25 majapidamise kaupa (vt Kras nais 1938: 55). Laura koloonia esimesi rajajaid olid nt Jēkabs Baķis ja Pēteris Freilebens (LKV XII 1935: 22 639–22 646 sub Lauru kolōnija; Kurzemes Vārds 1937; Krasnais 1938: 55). Nimetatud isikute perekonnanimed on tõenäoliselt aluseks talunimedele Bakis / Грев(ельскiй) Бакисъ ja Freilibeni / Фрейлибен. Läti nimekihistis ongi ennekõike esindatud küla- ja talunimedega, mille läti päritolu on enamasti üsna hõlpsasti tuvastatav, sest nähtavasti on valdavalt tegemist hilistekkeliste kohanimedega. Allpool toodud kohanimede läti pärit olu oletust toetavad: nimede leksikaalne koostis, lätilikud lõpuosised, sarnaste kohanimede olemasolu Lätis, sealjuures peamiselt Vidzemes ja/või Latgales, asustusloolised tõsiasjad. Artiklis toodud kõrvutuste hulka on juhtunud kaht lemata ka selliseid, mida seob pelgalt puhtkõlaline sarnasus. Üldnimedega su hestatud kohanimede edasine topograafiline analüüs laiemas toponüümilises kontekstis tõstaks kahtlemata kõrvutuste usutavust. Setumaa läti päritolu kohanimede hulgas tõusevad esile läti kohanimedele tüüpiliste lõpuosistega -nV (vrd lt -ņi), -li (vrd lt -ļi) ja ši-nimed. -ni, -li ja -ši viitavad mitmuslikule lähtekujule. nV-lõpuga on nt Akmeni / Akmino / Akme ni / Акменскій / Акмени tl (Meremäe), vrd lt Akmeņi tl (Kabile) jt, akmens, ltg akmiņs ’kivi’, ld akmuõ : akmeñs id. E I: 16, ME I: 64; Gagulina / Гагулино / Гагулина jv, k (Laura), ? vrd lt Goguļi (-o- ? < -a-) tl (Mārkalne) E I: 287; Gov- sina / Govzina / Gavzino / Kovsino / Говзино k (Laura), vrd lt Gausiņi tl (Salas pils), Gausiņa-kalns mg (Valtaiķi) jt, gauss ’aeganõudev, aeglane’ E I: 304–305, ME I: 612–613; Kalvina / Kalvino / Кальвино / Кальвина k, pst (Laura), vrd lt Kalviņi tl (Ārlava jm), kalva, kalve ’sepikoda’, kalvis ’sepp’ E II: 28–29, ME II: 146 jpt. Olgu siiski lisatud, et n-element esineb ka Setumaa slaavi kohanimede formantides (nt -Vn-, -enk-, -ink-), mistõttu selle nn diagnostiline väär tus balti ja slaavi kohanimede eristamisel on väike. li-lõpulisi kohanimesid esindavad Laura külanimed Greveli / Гревели, vrd Grēvelis tl (Burtnieki), Grēveļi tl (Jaungulbene) jt E I: 322; Pupli / Pauple (Pedetsi vasak lisaoja), vrd lt upe ’jõgi’, upele dem ’oja’ ME IV: 300; Rummuli / Рюмолово / Румоли, vrd lt Rumuļi tl (Durbe) LĢIA; Veseli / Весели k (Laura), vrd lt Veseļi k (Krustpils), tl (Amata) jt LĢIA. ši-lõpuga külanimetüüp koondub samuti Laura piirkonda:

914

Lembit Vaba_mms.indd 914 28.11.14 11:45 Bruniši / Брунишево, vrd lt Brūnīši tl (Vaive) E I: 135; Gribuši / Грибуши / Грибаши, vrd lt Gribiši tl E I: 322; Kendiši / Kendeši / Tendiši / Кендиши / Тендиши, vrd lt Ķeņģītis tl (Araksti) E II: 207; Mustiši / Мустиши; Papuši / Papusi / Папушево, võib-olla ka Terteši / Тертеши m, r (Järvesuu), ? vrd lt Ķērķinu-purvs soo (Saldus) E II: 214. ši-lõpulised balti päritolu kohanimed on iseloomulikud ka Valgevene kohanimistule, nt kohanimetüüp Гайлéши / -шы (Vitsebski obl) Žutškevitš 1974: 66. Tähelepanuväärne on paljudele kohanimedele iseloomulik läti ühis- ja kir jakeele ning kesk- ja liivipärase murdekeele häälikuareng kÍ (kirjapildis ķ) + eesvokaal > tÍ ja gÍ (kirjapildis ģ) + eesvokaal > dÍ: Kendiši / Kendeši / Кендиши ja Tendiši / Тендиши k (Laura), vrd lt Ķeņģītis tl (Araksti) E II: 207; Мокуши k (Irboska v), vrd lt Makuši k (Silajāņi), Makuži tl (Vaiņode) E II: 372; Ter- teši / Тертеши m, r (Järvesuu), ? vrd lt Ķērķinu-purvs soo (Saldus) E II: 214; Küllätüvä / Кюлитина ja Tjulitino / Тюлитино k (Meremäe); Gilneva / Gil nevo / Гельново ja Tilnüvä / Tilnevo / Тильнево (tÍ- < * dÍ-) jv (Kuulja), vrd ld Gìlis jv jt, gilùs ’sügav’, pr Gelauwen jv, gillin ’sügav’, lt Dzilnas-ezers (Alūksne), dziļš ’sügav’ E I: 257–258, Vanagas 1981: 115 või ld gilnà ’musträhn’, lt dzilna ’rähn’, ilmselt ka Tjuršino / Тюршино k (Pankjavitsa), vrd Kürsina k (Kuul ja) ja Tjutino / Тютино k (Meremäe) < ee kütis ’ummuksis põletatav tuli’, vrd lt ķutis jt id. < ee ME II: 392. Kirjeldatud nähtus on iseloomulik ka vene keskvööndi murretele, mis on arvatavasti kujunenud goljaadi (galindi) subst raadil (vt Lekomtseva 1981: 58–59). l(Í)n-järjendiga läti kohanimedes võib täheldada liikvida kadu: Halahanja, vrd siiski ka Halahhal´n a / за Халахалномъ (1341) k (Uue-Irboska); AbolÍganõ / Абольганы pst (? Irboska), vrd siiski ka Abokaln tl (Pankjavitsa), vrd lt Ābuolkalni tl (Trapene) jt E I: 63; Põlgina / Põlgino / Пильгане / Пылгино k (Laura), lt Pils-kalns-nimesid vt LVV 2006: 13–30, pilskalns ’linnamägi, lin nus’, ld pìliakalnis id. See Pihkva vene murdekeele iseärasus tuleb esile ka Setu venelaenulises sõnavaras (Must 2000: 509). Alljärgnevalt on loend võimalikest läti päritolu kohanimedest, mida pole eespool nimetatud: Aroti pst, tl-d (Laura), vrd lt Aruodu-salas s-d (Birži), Arodi tl (Amata), aruods ’viljasalv’ E I: 43, LĢIA, ME I: 142; Benderevo / Бендерево (Laura), ? vrd lt Bȩndra-purvs soo (Gavieze), Bȩndravene n (Du nalka) jt, ld Beñdrė j jt, beñdrė ’ühiskasutuses olev heinamaa, põld’ E I: 98; Glistenetsi / Glestinetsi / Глистенецъ / Глестинецъ jv (Irboska ?) ja Klõstina / Glistihina / Glistino / Глистихинa / Глистихинo / Глистинa k (Meremäe), vrd lt Glīzda p (Aknīste) jt, Glīzdaine savise pinnaga org (Preiļi) jt, glīzda, glīzds ’(sini)savi’ E I: 309, ME I: 628; Jankina / Янкино k (Pankjavitsa), vrd lt Janka tl (Ķieģeļi), Jankas tl (Jaunroze) E I: 378; Juudova / Ютова / Юдова pst, soo (Värska), vrd lt Jūdiņu ȩzȩrs jv (Balvi), Lielais / Mazais Jūdiņu jv (Liepna) E I: 408; Katsanova / Katšanovo, vrd lt Kacēni k E II: 2; Kengi / Кенги pst, tl-d (Pankjavitsa ?), vrd lt Ķeņģis tl-d, m, p, hm, Ķeņģi k (Smiltene), ķeņģis ’hobusekronu, setukas; laisk inimene’ E II: 207, ME II: 366; Kikuta / Кикуты k (Laura), vrd lt Ķikuti tl (Alsviķi jm), ķikuts, ķikuots ’tikutaja, taevasikk’ E II: 219–220, ME I: 379; Krjaukina väikek (Petserimaa), vrd lt Krauķu purvs soo (Valka), krauķis ’künnivares’ E II: 126–127, LĢIA, ME II: 263; Krusõna tl, oja (Petserimaa), vrd lt Krusiņas / -ņi tl (Tērvete), ? lt krusa, ld krušà ’rahe’ E II: 148; Kurmino / Курмино väikek (Laura), vrd lt Kurmene tl (Lejasciems) jt, kurmis ’mutt (Talpa europea)’ E II: 180, ME II: 324; Lugi k, pst (Laura),

915

Lembit Vaba_mms.indd 915 28.11.14 11:45 vrd lt Lugi k (Kārsava), tl (Viļaka), ? luga ’õõtsik kinnikasvava järve ääres’ E II: 344, ME II: 510; Maadalõva / Madolova / Модилово (1585) / Мaдoловa k (Laura), vrd lt Madaļāni k (Eglūna), Madaļas purvs soo (Ranka), Madaļina tl (Sēlpils) jt E II: 364–365; Mildina / Мильдино (1585) k (Laura), vrd lt Mil diņi tl (Aizkraukle) E II: 437; Moksina / Мaкшино / Мoкшино / Мaксино k (Uue-Irboska), vrd lt Maksini tl (Krustpils), Maksiņi tl (Zvārtava) E II: 371; Oparina / Aparino / Апарино k (Irboska), ? vrd lt Åparāni tl (Sēlpils), Apa riņas-purvs soo (Krustpils) jt, apars / apara / apare ’põllupeenar; sööt, hari mata põllumaa’ E I: 36, ME I: 75; Osola tl (Meremäe), vrd lt Ozols k, jv, tl LĢIA, uozuols ’tamm(epuu)’ ME IV: 427; Пентехино pst (Laura), vrd lt Pȩnti tl (Lugaži), Pente pn (Põhja-Vidzeme), Pentjuši k (Ludza) jt LVV 2003: 288–289, LĢIA; Pitaluva / Pitalova / Piitalova k (Petseri), vrd ltg Pitolova / Пыталова, rahvaetümoloogiline tõlgendus: pie ’juures, ääres, kõrval’ + Tālava linnamg, tl (Valka, Gulbene, Jelgava) LVV 2006: 162, LĢIA; Setinä / Setino / Сетино väi kek (Irboska), vrd lt Sietiņi tl (Beverīna jm), Sētiņas tl (Mazsalaca), siets ’sõel’, siets ’sügav koht jões’, sē,ta ’tara; õu’ ME III: 861, 833, LĢIA; Teksina / Teks na / TÍoksina / Dekšina / Dekšino / Декшино k, org, pst (Petseri, Mikitamäe), vrd lt Dekšni k (Balvi), degsnis, dekšņa ’tulekahjuase, metsapõlendik, põlenud soo’, ld degsnìs ’põlendik’ ME I: 451, E I: 204–206; Vaarkali / Varkali k, tl (Meremäe), vrd lt Varkaļi tl (Mazsalaca) LĢIA, vaŗkalis, varkalis ’vasksepp’ ME IV: 484; Visla / Vislõ / Висла oja/j (Uue-Irboska), vrd lt Vizla j (Ape), vizla ’triivjää; virvendus’ ME IV: 631, LĢIA; Viski / Виски (1585) k (Uue-Irboska), vrd lt Višķi, ltg Vyški jv, k (Daugavpils) LĢIA. Oletus, et Setumaa kohanimistu sisaldab arvatavat balti ainest, ei ole tege likult üldse uus. Nii kõrvutas Jüri Truusmann (vn Юри Трусманъ) Pihkva ku bermangu nimesid sageli leedu ja läti üldnimedega, sest leidis, et paljud seal sed kohanimed esindavad „kaheldamatuid leedu-läti hõimu kuuluvuse tun nuseid”. Oma töö tulemused avaldas Truusmann raamatukeses „Этимология местных названий Псковского уезда” (Ревель: Г. Матизен, 1897). Jaak Simm, pidades küll Truusmanni paljudest allikatest kogutud materjali väärtusli kuks, on tema etümologiseerimistööle andnud täiesti eitava hinnangu: Setu kohanimede „seletamine balti keelte abil viis ta kummalistele etümoloogiatele ja sellepärast ei tule tema töö tõsiselt arvesse” (Simm 1970: 173). Vitsebski kubermangu kohanimedest avaldas Truusmann analoogilise töö: „Этимологiя мѣстныхъ названiй Витебской губернiи” (Ревель: Г. Матизен, 1897). Mõlemas nimetatud töös püüdis Truusmann seletada kohanimede semantikat, mistõttu sidus neid – enamasti ebaõnnestunult – eesti, soome, vene, leedu, läti või mõne muu keele üldsõnadega ega suutnud oletatavat „leedu ja läti hõimu” kunagist kohalolu tõestada. Läti ja latgale kohanimede asjatundjad Francis Trasuns (1901) ja Ilona Dzene (2011) on Truusmanni hinnanud eelkõige Vitsebski koha nimeraamatu rikkaliku ainestiku ja vanade, peamiselt XVI sajandist pärine vate allikate kasutamise tõttu, kuid leidnud tööst ka vastuvõetavaid, peami selt Latgale nimede seletusi.

Krivitši jälg Setumaa kohanimevaras

Peamiselt viimastel aastakümnetel on krivitšite teema tõusnud uude valgusse, sest üha enam keeleajaloolasi on keelefaktidele toetudes jõudnud seisukohale, et krivitšid ei kõnelnud idaslaavi, vaid läänebalti-slaavi siirdeideolekti. Krivit 916

Lembit Vaba_mms.indd 916 28.11.14 11:45 šite ainelises kultuuris on täheldatud samuti selgeid balti jooni. Edela suunast Pihkvamaale saabunud krivitšid hõivasid Velikaja jõgikonna tõenäoliselt V sajandi paiku (Popov 1981: 29; Agejeva 1985: 98, 1989: 136). Etnonüümidel on teatavasti oluline tähendus etnogeneesi ja asustusloo selgitamisel. Etnonüü mile krivitš (vvn кривичи mitm) on otsitud lähtekohta üldnimede hulgast, kuid senised seletuskatsed ei ole veenvad. Oletatakse, et krivitšite nimi on säilinud tänapäeva läti ja leedu keeles, kus see on üle kandunud venelastele: lt krievs, ltg krīvs ’venelane’, ld murd kriẽvas ’venelane; valgevenelane’ (vt ka LEV I: 425). Valentin Janin ja Andrei Zaliznjak (1986: 281) on krivitšitega seostanud Novgorodi tohtkirjades esinevad paganlikud hüüd- ja isikunimed Кривець ja Кривъ. Etnonüümse taustaga on ilmselt ka vanavene isikunimed Кревъ, Крева (Žutškevitš 1974: 182; ka Tupikov 1903: 207). Vadim Žutškevitš (1968: 150, 1974: 182, 183) on krivitšitega sidunud Valgevene külanimed Крэ’ва (Grodna obl), Крывічы’ (Vitsebski, Grodna ja Minski obl) ja Крайва’нцы (Крейва’нцы, Grod na obl). Julius Mägiste on arvanud, et krivitši asustuse jälgi otsides tuleb vaat luse alla võtta Võrumaa kohanimestik, „sest selles on aineseid, mis võivad ehk enam anda kui häälikulooline uurimine” (Mägiste 1957: 172). Ülalesitatu taustal oleks ahvatlev siduda krivitšitega Setumaa külanimed Krivsk / Krivs ka / Кривск / Кривско (Krupa), Kriivikova / Krivikova / Кривиково (Pankja vitsa) ja Kreevetsi (Pankjavitsa). Oletuse õigsuse korral oleks seega tegemist krivitšite asuala äärealal levinud etnonüümset algupära kohanimedega või sisserändega paikkonda. Oletatakse, et osa Pihkva vanapärase vene murde häälikulisi eriarenguid peegeldavad (põhja)krivitši keeleuusust, nt nn teine pleofoonia, mida iseloo mustab dubleerivate redutseeritud vokaalide ъ ja ь sugenemine ka r-i ja l-i järele ning seejärel täisvokaalideks kujunemine (vt Janin, Zaliznjak 1986). Kirjeldatud häälikuarengut võiksid Setu kohanimistus esindada nt Goront- šarova / Горончарово / Горонцарова k (Pankjavitsa), vrd Novgorodi toht kirjade горончаро ’pottsepp’ (Janin, Zaliznjak 1986: 125), vvn гърньчаръ id. (Vasmer I: 438); Tseremnovo / Tšeremnovo / Черемново k (Pankjavitsa), vrd sl *črmen-, vn murd черёмный / чермный ’punane’ (vrd Agejeva 1985: 11, 1989: 66), Virehnjak / Вирехняк küngas (Uue-Irboska), vrd vn murd ве’рех / верёх ’ülaosa, tipp’, vanavn вьрхъ id. (Vasmer I: 301), samuti ld viršùs ’ülemine osa’. Vene keelele võõrast pleofooniat CrVC, mida on kirjeldanud Zaliznjak (2004 : 41, 50, 52), võivad Setu kohanimistus esindada Brestelevo / Brezdelevo / Брездѣлево / Бризделевa k (Pankjavitsa), ? vrd blg бреза, vn береза ’kask’, Krohova, siiski ka Korohkuva / Gorohhova / Горохово k (Petseri) ja Kroh- hovitsa, siiski ka Gorohhovištše / Гороховище paik (Kuulja), vrd pl groch ja vn горох ’hernes’, Kropkuva / Krobkova / Кропково / Кробково k (Meremäe), ? vrd blg крап, vn кóроп ’karpkala’. Vanapärasele Pihkva murdele iseloomulikku sibilantide s / š ja z / ž fakul tatiivset vaheldust, mis meenutab poola mazurenie-nähtust, on samuti pee tud krivitšipärasuseks (vt nt Karinski 1909: 178). Pihkva murdekeele uurija S. Gluskina (1962) arvates on see siiski pigem läänemeresoome substraatnäh tus, kuid mis on arvatavasti realiseerunud balti hõimude vahendusel. Kirjel datud sibilandivaheldus on Setu kohanimistus erakordselt sage, nagu nt juh tudel Moksina / Мaкшино / Мoкшино / Мaксино k (Uue-Irboska); Sesniga / Шешниково / Сешникова k (Värska); Sihnova / Сихновa / Зехново / Зaхново / Жехново k (Irboska). 917

Lembit Vaba_mms.indd 917 28.11.14 11:45 Loode- ja Kesk-Venes ning Valgevenes levivaid hüdronüüme ja asustus nimesid Велье, Велья, Вельица, vlgvn Вéлле jv (Vitsebski obl, vt Žutškevitš 1974: 46; vrd sl вєлии, vn van велий ’suur, tohutu’), samuti ld Velė’t-upis j, Veliuonà j jt (Vanagas 1981: 370–371) peetakse krivitši päritolu kohanime deks (vt nt Būga III: 883; Agejeva 1989: 43, 160). Setu kohanimistus suhestu vad nendega Velitsa / Velje / Велье (Kudepi vasak lj), Vel´n a / Велья / Велье jv (Irboska), VelÍnä / Невелино / Велени k (Värska).

Valgevene kihistis Setumaa kohanimistus

Pihkvamaa vene murdekeelt iseloomustavad arvukad valgevenepärasused kõigil keeletasandeil. Vene ja Valgevene kohanimeuurijad on juhtinud tähele panu Valgevene ja Pihkva- ning Novgorodimaa rohketele ühistele kohanime dele ja moodustusmallidele. Ühisarenguid võib seletada tihedate naabrussuhe- tega, kuid Vene slavist Nikolai Karinski on püstitanud hüpoteesi valgevenelaste massilisest sisserändest. Karinski järgi algas valgevenelaste sissevool Pihkvamaale tõenäoliselt XIV sajandi lõpupoole ja kestis kuni XVI sajandini, põhjustades XV sajandil toimunud järske muutusi Pihkva murdes (Karinski 1909: 203–207; vt ka Agejeva 1989: 74). Setumaa slaavi algupära kohanimedes ilmnevad väga selgelt sellised valgevene keelele iseloomulikud häälikujooned nagu vC > u (Karinski 1909: 176–178) – Ulaskova / Уласково / Власкова k (Meremäe); r-i depalatalisatsioon, s.o (k)ri- > (k)rõ- (Karinski 1909: 180–183) – Rõseva / Rõssevo / Rõõssova / Ris´s ova / Рысево / Рисева k (Petseri); dzekanje, s.o dÍ > dÍ z´ – Tsüdsinä / Tsütsinä (ds / ts < dÍ z´) / Чудино veski (Saatse); tsekan- je, s.o tÍ > tÍ ´s – Tsiivikova / Tsivikova / Tivikova / Тивиково k (Petseri). Need ja mitmed muudki valgevenepärased häälikujooned on iseloomulikud ka eesti murdekeele vene laenudele (vt Must 2000: 494, 506–507, 509, 512). Pole välistatud, et valgevene kolonisatsioon tõi Pihkvamaale kaasa ka balti, leedu ja võib-olla jatvingi kohanimeainest, kusjuures tuleb meeles pidada, et eriti kompaktselt on leedu päritolu kohanimed esindatud Loode-Valgevenes. Valgevene kohanimedes leidub nii slaavi tausta kui ka kohaliku iseloomuga maastikusõnu, mida vene keel ei tunne. Näiteid võimalikest valgevene pärit olu kohanimedest: Geisterovo / Гейстерово soo (Petseri), vrd vlgvn Гейст´yны k (Grodna obl) < ld Geĩstaras pn jt, Geist-upỹs j jt Žutškevitš 1974: 69, Vanagas 1981: 110, LPŽ I: 645; Labandõ / Lobanõ / Лобаны k (Pankjavitsa), vrd vlgvn Лóбаны k-d (Vitsebski obl) Žutškevitš 1974: 205, lt Labuone, Labuonis jv (Ma dona), ld Labúnai k, pr Labune n E II: 244; Mantsi / Mantsina / Mantšino / Манчихино k (Uue-Irboska), vrd vlgvn Мáнча (Berezina parem lj), Мáнчыцы k (Gomeli obl) Žutškevitš 1974: 223; Medele / Медлы (Мядлы, 1585), vrd vlgvn М´ядель (М´ядзел) jv, as (Minski obl) Žutškevitš 1968: 120, 157, 1974: 249, М´ядзел pn, ld Medẽlis j, mẽdė / mẽdis ’mets’, medẽlis dem ’väike, noor puu; metsatukk’ Vanagas 1981: 208, Medẽlis pn Rimša 1981: 198; Montorova / Монторово väikek (Roodva), vrd vlgvn Мóнтаўты k (Grodna obl), Монтяк pn Žutškevitš 1974: 241, mon(t)- / man(t)- on leedu isikunimedes sageli esinev osis, nn antropolekseem, vt ka pr isikunimed Munte, Monte LPŽ II: 151–153; Motina / Motõlino / Мотылино k (Irboska), vrd vlgvn Мóталь k (Bresti obl), ld mótina ’ema’, motùlė ’emake; õlevihk õlgkatuse räästaosa katmiseks’ Žutške vitš 1968: 156; Navigõ / Новинки k (Meremäe), ? vrd vlgvn Навік´i k (Vitsebski,

918

Lembit Vaba_mms.indd 918 28.11.14 11:45 Grodna, Magiljovi obl) Žutškevitš 1974: 259–260; Oboltšanõ / Обольчаны k ~ ~ (Irboska), vrd vlgvn Оболье jv, k (Vitsebski obl), ld Obelė j jt, obelė / obelìs ’õunapuu’ Žutškevitš 1968: 159, Vanagas 1981: 233–234; TalÍka (Piusa jõe pa rem lisaoja), vrd vlgvn Талька (Svislotši parem lj), k (Minski obl) Žutškevitš 1968: 170; Tregino / Strešnoje / Стрешное jv (Irboska), vrd vlgvn Стрешно jv (Vitsebski obl), Стр´эшын as (Gomeli obl), vt ka Žutškevitš 1968: 169. Arvatavalt valgevene üldnimedele osutavad Setumaa kohanimed Alhovi- da / Альховида jv (Irboska), ? vrd vlgvn алёс ’soo’, альсавина ’soine ala, kust voolab läbi oja’, альса ’turbaraba’, ld Alšià j, jv jt Vanagas 1981: 40–41, Moki jenko 1972: 99; Imšarõ palu (Värska), vrd vlgvn iмшáра ’samblasoo’, vn ka murd мшáра, pl mszar id. ÉSBM 3: 386; Krusõna tl, oja (Petserimaa), vrd vlgvn Кр´yшына k (Bresti obl), крушына´ ’türnpuu’ Žutškevitš 1974: 186 või lt Krusiņas / Krusiņi tl (Mežmuiža), krusa, ld krušà ’rahe’ E II: 148; Kudrova / Кудрово k (Pankjavitsa), ? vrd vlgvn кудра ’tihe märg mets’ või lt kūdra ’tur vas’, ld kū´dra ’võsastunud soine ala; muda; tiik’ ME II: 332; Kurinovo k (Miki tamäe), ? vrd vlgvn курень ’väike tare, hütt, metsamajake’ Žutškevitš 1968: 16, 151; PelÍska / Belka / Бѣлка (Piusa lj, Meremäe ja Petseri), Belkovi Kõrgraba (soo, Irboska), Belkov-Mohh soo (Irboska), vrd vlgvn Бельская j (Zahhodnjaja Dzvina jk), Белькa turbaraba (Polesje), Бельск k (Bresti obl), бель ’kõrgsoo, kus kasvab valge sammal ja kidur mets’, lt bȩlute ’lomp, loik’ Katonova 1973: 47–49, Žutškevitš 1974: 24; Vitka / Viitka jv (Misso), vrd vlgvn вiть / вiтье ’lau kasoo, mädasoo’ Žutškevitš 1968: 14, 138; Õrsava / Ersava / Ржаво jv, k (Värs ka), vrd vlgvn iржá ’rooste, roostekiht sooveel’ Mokijenko 1972: 103, ÉSBM 3: 396 jmt. Seoses Valgevene teemaga tuleb tähelepanu juhtida ичи-/овичи-formandiga kohanimedele, mis lääneslaavi alade kõrval esinevad Valgevenes ja Ukraina Polesjes, kuid enklaaviti ka põhjemal, sh Pihkvamaal. Setu kohanimistus esindavad seda nimetüüpi nt külanimed Borševitši / Borštševitši / Borsevit sa / Борщевичи (Irboska); Budovitši / Puudavitsa / Будовичи (Kuulja); Mit- kovitsõ / Metkavitsa / Митковичи (Petseri); Määsovitsa / Мязовичи (Värs ka). Lõpuosis ts ootuspärase tš asemel johtub kohalikule vene murdekeelele iseloomulikust tsokanje-nähtusest, s.o afrikaatide ч ja ц kokkulangemisest afrikaadiks ц (vt Karinski 1909: 202). Vene ичи-/овичи-nimesid peetakse üldi selt patronüümseteks, kuid nn geograafiliste järelliidete piirkondliku leviku uurimisele suurt tähelepanu pööranud vene toponüümik Vladimir Nikonov on selgitanud, et hilisemas feodaalühiskonnas on selliste nimede semantika märgatavalt laienenud, väljendades vasallsuhteid, ühiskondlikku positsiooni, tegevusala vms (Nikonov 1968: 197, 201).

Mõned tähelepanekud Setumaa vene kohanimedest

Pihkvamaa slaavistumise alguseks võib tinglikult pidada juba V sajandit pKr, kui Pihkvamaale saabusid slaavistatud või slaavistunud krivitšid. Kolonisat siooniga kaasatoodud kohanimeaines on väga arhailise iseloomuga: Pihkva maa hüdronüümika esindab nimelt juhte, millel on rööbikuid lääne- ja lõuna- slaavi keeltes, nagu Piskoni / Пискони / Пескони k (Uue-Irboska), vrd vlgvn Піскун ´ы (Vitsebski obl), ukr (Polesje) пiскун ’madal liivane koht, liivane muld’, пiскова ’madal liivane koht’ jt, pl piaskowy, tš pi´ skov´y ’liiva-, liivane’, pl Pias

919

Lembit Vaba_mms.indd 919 28.11.14 11:45 kowe jv, j, lt Piskuni k, jv (Rēzna) Marusenko 1968: 242, Agejeva 1989: 199, LVV 2006: 88; Tseremnovo / Tšeremnovo / Черемново k (Pankjavitsa), vrd sl *črmen- ’punane’, vn murd черёмный id. Agejeva 1989: 58, 65, 159, 182–183. Samasse rühma kuuluvad antroponüümse taustaga kohanimed, nagu Papu- ši / Papuševa / Папушево k (Laura), vrd vn Папышев isanimi, tš Papušek isi kunimi ja Sihnova / Sehnovo / Сихнова k (Irboska), vrd pl Siechno, Sechno isikunimi Agejeva 1989: 78, 79. Erilist huvi pakuvad kohanimed, milles toimunud häälikumuutusi on või malik siduda suhtelise dateeringuga. Nii nt -oro-/-ere-/-olo-järjendit sisaldavad nimekujud on allutatud ühisslaavi esimese pleofoonia seadu s e l e, mis toimis ajavahemikus VII–XI saj (vt nt Vasmer 1935: 583; Agejeva 1989: 151, 199–200), esindades seega vanavene nimekihistist sõltumata sel lest, kas tegemist on paiksete või siirdnimedega, nt Kolomtsa / в Коломенской переѣздъ (1425–1469) / Коломцы (1585) k, s, vrd ee koole : koolme, L koolma ’madal koht jões; vana jõesäng’ ja/või lms kalma ’surm’ jt; Korodissa / Goro dištše mäed (Krupa); Peresniga / Березняк (1585) k (Petseri), Peresova / Be resovo / Березово jv (Kulje); Korohkuva / Gorohhova / Горохово k (Petseri); Volodina / Володино k (Pankjavitsa); Vorobi / Voropi / Воробьево k (Värska); Voronitsa / Voronkina / Voronkino jv / озеро Воронкинское (Pankjavitsa); Mo- losva / Moložva jt / Моложайка / Моложевка jt j/oja (Krupa, Värska); Soro- kina / Сорокино k (Petseri) jmt. Uuemasse kihti kuuluvad vaieldamatult aga vaegvokaalsed Moldagovitsa / Moldogovitši k, s, pst / пустошь Малдоговичи, vrd siiski ka Молодоговичи (Vilo) jt. Vanemasse nimekihistisse kuuluvad enne X sajandit toiminud d e n a s a l i s a t s i o o n i l e allutatud kohanimed (vt Vasmer 1935: 583; Agejeva 1989: 151), nt Kostina / Костина (1686) k (Irboska, Vilo) < Коста ← Константин (vt Janin, Zaliznjak 1986: 280); Kostkova / Костково (1585) / Кастьково k (Värs ka) < Костька ← Коста ← Ко(н)ста ← Ко(н)стантин (vt Janin, Zaliznjak 1986: 280); Lädinä / Лединки 1536 / Лядинка k (Krupa), vrd vn лядá ’noore metsaga kaetud ala, uudismaa jt’ < sl *lendo. Uuemas nimeainestikus on vokaali ja na saali ühendid ootuspäraselt taas esindatud, nt Antkruva / Андроново (Mere mäe); Benderevo / Бендерево (Lõuna); Kundrusõ / Кондрашево k (Värska); Montorova / Монторово väikek (Roodva). Asustusloo seisukohast on eriti huvipakkuv kohanimeaines, mille aluseks olevatel üldnimedel on vene kontekstis kohalik iseloom. Kohalikku eriarengut on võimalik jälgida Novgorodi ja Pihkva tohtkirjade, piirkonna toponüümide ja kohaliku vene murdekeele toel. Ilmeka lokaalse iseloomuga on kohanimed, kus puudub teine regressiivne palatalisatsioon, s.o ´к , г´ ja ´x püsimine eesvokaalide ees, mis ei erista Pihkva murdekeelt mitte üksnes teistest idaslaavi, vaid kõigist muist slaavi keeltest (Janin, Zaliznjak 1986: 112; Zaliznjak 2004: 38, 42). Setu kohanimistus esindavad kirjeldatud vanapärast foneetikat külanimed Vers- tuna (< gv-) / Gverston (Senno), vrd vn Гверстoн jt, vn murd гверстá / гверзтá, vvn гвьрста (гвьрзда) ’mügi, rähk, kruus, sõmer’, aga ka vn murd жерства id., vlgvn жерства, ukr жорства ’rabe liivakivi’ (Popov 1981: 60; POS 6: 148; Janin, Zaliznjak 1986: 113; Zaliznjak 2004: 45), ja Hergova / Herkova / Херково / Херковa (Petseri), vrd vvn хърь, kuid vn серь ’hall, värvimata kalev’; vene alli kates esineb külanimi mõlemal kujul: Херково ja Сърково (Zaliznjak 2004: 42). Setumaa kohanimede uurijad on korduvalt tõdenud, et enamik piirkon na külanimesid on isikunimetekkelised (vt Faster 2013: 204). Sama pädeb

920

Lembit Vaba_mms.indd 920 28.11.14 11:45 ka sealsete vene kohanimede suhtes (vt nt Agejeva 1989: 68). Nii setu kui vene antroponüümse taustaga kohanimede aluseks on sealjuures sageli hü pokoristilised nimevormid. Setumaa kohanimede hulgas on silmatorkavalt rohkesti tüvesisese hn-järjendiga nimesid. Nende aluseks on хно-lõpuga hüpokoristilisted lisa- ja hüüdnimed, mis on tuletatud slaavi (vene) kanoo nilistest nimedest ja mille levila hõlmab Loode-Vene kõrval Ukraina ja Val gevene (vt Janin, Zaliznjak 1986: 148, 150, 273; Agejeva 1989: 68–71, 156). hno-lõpulisi isikunimesid registreerivad vene allikad hiljemalt XII sajandist alates. Vene foneetikale ebatavalise hno-järjendiga isikunimed on jäänud pü sima kohanimedes, mille tuumikala asub Aleksandr Popovi (1981: 115–116) andmeil Pihkvamaal, kuid tänapäeva vene keelest on see moodustusmall väl ja tõrjutud (Janin, Zaliznjak 1986: 151). Näiteid Setu kohanimistus: Alehno- va / Olehnova / Алехново / Олехново k (Meremäe) ← Алехно << Алексей, vrd vlgvn Олехнович (Алехнович) pn, Олехнóвичи k (Bresti, Minski obl, vt Žutškevitš 1974: 268); Grihnevo / Грихнево (1652) / Грехнево (Meremäe) ← Грихно << Григорий; Kruhnova / Kruhnovo / Крухново / Крaхново k (Pet seri) ← Крухно; Lahnovo / Лахново (1652) k (Värska) ← Лахно; Mahnova / Махново (1652) k (Uue-Irboska) ← Махно << Матвей, vrd vlgvn Махнович pn, Махнóвічы k (Minski, Gomeli obl, vt Žutškevitš 1974: 226); Manuhnova / Манухново / Михновa (1686) k (Meremäe) ← Манухно << Мануил ja/või ← Михно << Михаил; Melähnüvä / Meljahnovo, Meljahnovak (Pankjavitsa) ← Мелёхно << Емелиан / Емельян; Sahnova / Захнова (1686) / Зехново k (Uue- Irboska) ← Сахно << Александр ja/või Самоила / Самсонъ; Sihnova / Sehno vo / Zehnova / Zehnovo / Zahnovo / Зехново / Зaхново / Сихновa / Жехново k (Irboska) ← Сихно, vrd vlgvn Сехневич pn, Сяхнóвічы k (Bresti obl, vt Žutš kevitš 1974: 343); Stehnova / Tehnova / Стехнeвo (1585–1587) / Стехнeвa / Стехновo / Стехновa k (Laura) ← Стехно << Степан, vrd vlgvn Стехнeвич pn, Стехнóвичи k (Bresti obl, vt Žutškevitš 1974: 343) jt. Isikunimetekkeliste kohanimede teise suure rühma moodustavad nimed, mille lähtekohaks on vanavene mittekanooniline isikunimi, kas isa-, lisa- või hüüdnimi (vt ka Agejeva 1989: 72–80). XIII sajand on tinglik piir, milleni ja mille jooksul vene nimesüsteemis domineerivad alles paganlikud nimed, kuid alates XIV sajandist tõrjuvad kanoonilised nimed need kõrvale; viimased muu tuvad hüüdnimedeks ja paljude perekonnanimede lähtekohaks (Podolskaja 1977: 65). Setu kohanimistus võivad kirjeldatud tekketaustaga olla Drosto- va / Дроздово pst (Laura), vrd дрозд ’rästas’; Olohkuva / Oluhovo / Олухово k (Pankjavitsa), vrd олух ’tobu, puupea, tohman’; Kostõgova / Костыгово k (Roodva), vrd костыга ’jultunud, häbematu inimene’, костыг ’viisuluda’; Suevo / Зуево k (Meremäe) ja Sujeva / Зуево k (Irboska), vrd зуй, зуек ’nepp, kurvits’, зуя ’mürgeldaja, riiukukk, tülinorija’; Šilova / Шилово k (Laura), vrd шило ’naaskel’ jmt. Hüpoteetilistest (hüüd)nimedest lähtuvad ilmselt ka küla nimed Kurkova / Куркино / Курково (Irboska), vrd Курка, isanimi Куркин; Pennüvä / Penjevo / Пеньево (Laura), vrd Пень, Пнев isanimi (Agejeva 1977: 213). Vanapäraste paikkondlike vene üldnimedega suhestuvad veel sellised kohanimed nagu Drislivik / Trislivika / Tristeivika / Tristivika / Tristeivi ka / Дрисливик (Kalda), vrd vn Дрисливец´ ’soos kasvav mets (esineb koha nimedes); ohulill (Gratiola officinalis)’ SRNG 8: 186; Gnilkina / Гнилкино / Гнилкина k (Uue-Irboska), vrd гнúла ’savi; savikas pinnas’, гнúло ’mädasoo,

921

Lembit Vaba_mms.indd 921 28.11.14 11:45 lodu’, vt ka Agejeva 1989: 55, SRNG 6: 244 [apellatiiv levib Loode-Venes], POS 7: 24; Navoloki kärk / Наволок soosaar (Kuulja), vrd наволóк ’neem, maani na; kivikuhjatis järve või mere põhjas’ Lebedeva 1962: 31–32; Panikovka / Пониковка / Паниковка k (Uue-Irboska), vrd пониква / pańìkavéc ’karstijõgi’, vt ka Agejeva 1989: 47–48, samasisuline on ka vlgvn Панi´ квa (Berezina parem lj) Žutškevitš 1974: 303; Plintauka oja (Laura), vrd Плинтовка soo, p, пл´интафка ’metsast puhastatud põllumaa; rohukamara ümberpööramisega ettevalmista tud uudismaa’, плинтóвка ’künnimaa keset sood’ Lebedeva 1962: 35, SRNG 27: 138; Satserinna / Зачеренье k (Värska), vrd черень ’turbasoo’ Agejeva 1989: 51, teisiti Simm 1970: 175–176, Faster 2013: 205; Terebi / Terepi / Тереб / Теребово (1585) k (Irboska), vrd тéреб / ´méрéп ’sõõrd; põld; heinamaa’ Lebede va 1962: 28, Agejeva 1989: 61, 62; Treppjärv / Drebi / Дреб jv (Uue-Irboska), Dreb / Дреб (1585) k (Irboska), vrd дребь ’põõsastik, võsa, haavasalu’, vt ka Agejeva 1985: 17; Trestino k (Irboska), Trostina / Тростино k (Uue-Irboska), Rõsna / Trostno k (Mikitamäe), vrd треста / троста ’kõrkjas, ka: hundinui, pilliroog’, vt ka Agejeva 1985: 15, 25, 1989: 58–59.

Kokkuvõtvalt tahaksin rõhutada, et Setumaa kohanimistu mitmekihilisu se süstemaatiline uurimine on teema, mis vajab avarapilgulist lähenemist, et saada uut usutavat teavet Setumaa asustusloo kohta. Selleks on vaja Setumaa kohanimesid kogu nimistut kaasavalt lingvistiliselt töödelda veelgi põhjaliku malt, kui seni on ette võetud. Käesolevas artiklis püüdsin visandada mõnin gaid võimalikke tähiseid, mida tasuks edaspidises uurimistöös silmas pidada.

Artikkel on valminud autori vabal tahtel ega ole seotud mitte ühegi rahastatava projektiga.

Kirjandus

A g e j e v a 1977 = Руфь Александровна Агеева, Антропонимические основы в восточнославянской гидронимии Псковских и Новгородских земель. – Исто- рическая ономастика. Москва: Наука, lk 209–216. A g e j e v a 1981 = Руфь Александровна Агеева, Проблемы межрегионального исследования топонимии балтийского происхождения на восточнославян- ской территории. – Балто-славянские исследования 1980. Москва: Наука, lk 140–150. Agejeva 1985 = Руфь Александровна Агеева, Происхождение имен рек и озер. Москва: Наука. Agejeva 1989 = Руфь Александровна Агеева, Гидронимия Русского Северо-Запада как источник культурно-исторической информации. Москва: Наука. B i e l e n s t e i n, August 1892. Die Grenzen des lettischen Volksstammes und der lettischen Sprache in der Gegenwart und im 13. Jahrhundert. Ein Beitrag zur ethnologischen Geographie und Geschichte Russlands. St. Petersburg: Buch druckerei der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften. B ū g a I–III = Kazimieras Būga 1958–1961. Rinktiniai raštai I–III. Vilnius: Vals tybinė politinės ir mokslinės literatūros leidykla. Bukšs, Miķelis 1974. Seno latgaļu izplatība austrumos no tagadējās robežas. – Jaunā Gaita, kd 98, lk 43–50. http://zagarins.net/jg/jg98/JG98_Bukss.htm (5. XI 2014). 922

Lembit Vaba_mms.indd 922 28.11.14 11:45 D z e n e, Ilona 2011. Ieskats līdz šim maz izmantotā vietvārdu avotā. – LZA Vēstis A daļa, kd 65, nr 3–4, lk 107–117. http://www.lza.lv/LZA_VestisA/65_3-4/7_Dze ne_Ieskats%20vietv%20avota.pdf (5. XI 2014). E I = Jānis Endzelī n s 1956. Latvijas PSR vietvārdi I: 1. Rīgā: Latvijas PSR Zinātņu Akadēmijas izdevniecība. E II = Jānis Endzelī n s 1961. Latvijas PSR vietvārdi I: 2. Rīgā: Latvijas PSR Zinātņu Akadēmijas izdevniecība. ÉSBM 3 = Этымалагiчны слоўнiк беларускай мовы 3. Мiнск: Навука i Тэхнiка, 1985. F a s t e r, Mariko 2013. Nulgast mäeni. Ülevaade Setomaa nimevarast. – Arvis Kiristaja, Setomaa kohanimed. (Seto Instituudi Toimetised 1.) [Värska]: Seto Instituut, lk 201–215. Gluskina 1962 = С. М. Глускина, Морфофонологические наблюдения над звуком [ch] в псковских говорах. – Псковские говоры I. Труды Псковской диа- лектологической конференции 1960 года. Псков: Псковский государственный педагогический университет, lk 28–57. Janin, Zaliznjak 1986 = Валентин Лаврентьевич Янин, Андрей Анатольевич Зализняк, Новгородские грамоты на бересте: (из раскопок 1977–1983 гг.). Ком- ментарии и словоуказатель к берестяным грамотам: (из раскопок 1951–1983 гг.). Москва: Наука. Karinski 1909 = Николай Каринскiй, Языкъ Пскова и его области въ XV вѣкѣ. С.-Петербургъ: Типографiя М. А. Александрова. Katonova 1973 = Е. М. Катонова, Некоторые балтийские гидронимы бассейна Западной Двины на территории Белоруссии. – Балтийские языки и их взаи- мосвязи со славянскими, финно-угорскими и германскими языками. Тезисы докладов научной конференции посвящено 100-летию со дня рождения акад. Я. Эндзелина. Рига: Зинатне, lk 47–50. K i r i s t a j a, Arvis 2013. Setomaa kohanimed. (Seto Instituudi toimetised 1.) [Värska]: Seto Instituut. K r a s n a i s, Vilberts 1938. Latviešu kolōnijas. Rīga: Latvju Nācionālās Jaunatnes Savienība. Kurzemes Vārds, nr 275 3. XII 1937, http://data.lnb.lv/nba01/KurzemesVards/ 1937/KurzemesVards1937-275.pdf (5. XI 2014). Lebedeva 1962 = А. И. Лебедева, Значение топонимики для областного словаря: По материалам топонимики Псков. обл. – Слово в народных говорах русского Севера: сборник статей. Ленинград: Издательство Ленинградского универси- тета, lk 26–39. Lekomtseva 1981 = Маргарита Ивановна Лекомцева, К реконструкции фо- нологических систем языков голяди и днепровско-двинских балтов. – Балто- славянские исследования 1980. Москва: Наука, lk 52–61. LEV I = Konstantīns Karulis 1992. Latviešu etimoloģijas vārdnīca I. Rīga: Avots. LĢIA = Latvijas Ģeotelpiskās informācijas aģentūra vietvārdu datubāze. http:// vietvardi.lgia.gov.lv/vv (4. XI 2014). LKV IV = Latviešu konversācijas vārdnīca IV sēj. Rīga: Gulbja apgādība, 1929– 1930. LKV IX = Latviešu konversācijas vārdnīca IX sēj. Rīga: Gulbja apgādība, 1933. LKV XII= Latviešu konversācijas vārdnīca XII sēj. Rīga: Gulbja apgādība, 1935. LPŽ I–II = Lietuvių pavardžių žodynas I–II. Toim A. Vanagas. Vilnius: Mokslas, 1985–1989.

923

Lembit Vaba_mms.indd 923 28.11.14 11:45 LVV 2003 = Latvijas vietvārdu vārdnīca. Paaglis–Piķu-. Toim O. Bušs. Rīga: Latvi jas Universitātes Latviešu valodas institūts. LVV 2006 = Latvijas vietvārdu vārdnīca. Pilaci–Pracapole. Toim O. Bušs. Rīga: Latvijas Universitātes Latviešu valodas institūts. Marusenko 1968 = Т. А. Марусенко, Материалы к словарю украинских апел- лятивов (названия рельефов). – Полесье. Лингвистика, археология, топоними- ка. Москва: Наука, lk 206–254. ME I–IV = K. Mülenbachaº Latviešu valodas vārdnīca I–IV. Rediģējis, papildinājis, turpinājis J. Endzelīns. Rīgā: Kultūras fonda izdevums, 1923–1932. Mokijenko 1972 = В. М. Мокиенко, Псковско-белорусские лексические парал- лели на славянском фоне (географическая терминология). – Славянская фило- логия: сборник статей. Вып. 2. Ленинград: Ленинградский государственный университет, lk 98–104. M u s t, Mari 2000. Vene laensõnad eesti murretes. Toim Lembit Vaba. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. M ä g i s t e, Julius 1957. Petserimaast, selle uurimisest ja setude päritolust. – Meie maa IV. Lõuna-Eesti. Eesti elu sõnas ja pildis. Lund: Eesti Kirjanike Koopera tiiv, lk 165–173. N i k o n o v 1968 = Владимир Андреевич Никонов, Две волны в топонимии По- лесья. – Полесье. Лингвистика, археология, топонимика. Москва: Наука, lk 193–205. Podolskaja 1977 = Наталья Владимировна Подольская, Некоторые вопросы исторической ономастики в связи с анализом берестяных грамот. – Историчес кая ономастика. Москва: Наука, lk 49–71. P o p o v 1981 = Александр Иванович Попов, Следы времен минувших: Из исто- рии географических названий Ленинградской, Псковской и Новгородской об- ластей. Ленинград: Наука. POS = Псковский областной словарь с историческими данными 1–. Ленинград: Издательство Ленинградского университета, 1967–. R i m š a 1981 = В. П. Римша, Некоторые белорусские антропонимы балтийско- го происхождения. – Балто-славянские исследования 1980. Москва: Наука, lk 195–202. S i m m, Jaak 1970. Märkmeid Setumaa endise Satseri valla külanimedest. – Ema keele Seltsi aastaraamat 16 (1970). Tallinn: Eesti Raamat, lk 173–177. S i m m, Jaak 1971. Slaavi geograafilisi termineid Setumaa kohanimedena. – Ema keele Seltsi aastaraamat 17 (1971). Tallinn: Eesti Raamat, lk 169–172. SRNG 6 = Словарь русских народных говоров 6. Гл. ред. Ф. П. Филин, Ф. П. Сороколетов. Ленинград: Наука, 1970. SRNG 8 = Словарь русских народных говоров 8. Гл. ред. Ф. П. Филин, Ф. П. Со- роколетов. Ленинград: Наука, 1972. SRNG 27 = Словарь русских народных говоров 27. Гл. ред. Ф. П. Сороколетов. Санкт-Петербург: Наука, 1992. Zaliznjak 2004 = Андрей Анатольевич Зализняк, Древненовгородский диа- лект. 2-е издание, переработанное с учетом материала находок 1995–2003 гг. (Studia philologica.) Москва: Языки славянской культуры. http://gramoty. ru/?id=dnd” http://gramoty.ru/?id=dnd (5. XI 2014). Z e p s, J. Valdis 1977. A critique of proposed Finnic hydronyms in Latgola. – Stud ies of Finno-Ugric Linguistics. In Honor of Alo Raun. (Indiana University, Uralic and Altaic Series 131.) Toim Denis Sinor. Bloomington: Indiana University, lk 427–440. 924

Lembit Vaba_mms.indd 924 28.11.14 11:45 Žut škevitš 1968 = Вадим Андреевич Жучкевич, Топонимика Белоруссии. Минск: Наука и техника. Žut škevitš 1974 = Вадим Андреевич Жучкевич, Краткий топонимический словарь Белоруссии. Минск: Издательство БГУ им. В. И. Ленина. T o p o r o v 1966 = Владимир Николаевич Топоров, Из наблюдений над ареаль- ной дифференциацией балтийской гидронимии. Конференция по топоними- ке северо-западной зоны СССР. Тезисы докладов и сообщений. Рига: Зинатне, lk 81–84. T o p o r o v 1972 = Владимир Николаевич Топоров, „Baltica” Подмосковья. – Балто-славянский сборник. Москва: Наука, lk 217–280. T r a s u n s, Francis 1901. Bemerkungen über die „Etymologie der Ortsnamen im Witebsk. Gouvern.” von Trusmann. – Magazin, herausgegeben von den Lettisch- Literärischen Gesellschaft, kd 20, nr 2, lk 92–99. Mitau. Truusmann 1897 = Юри Трусманъ, Этимология местных названий Псковско- го уезда. Ревель: Г. Матизен. T u p i k o v 1903 = Николай Михайлович Тупиков, Словарь древне-русских лич- ных собственных имён. С. Петербург: типография И. Н. Скороходова. V a n a g a s, Aleksandras 1981. Lietuvių hidronimų etimologinis žodynas. Vilnius: Mokslas. V a s m e r, Max 1934. Beiträge zur historischen Völkerkunde Osteuropas II. Die ehemalige Ausbreitung der Westfinnen in den heutigen slavischen Ländern. – Sitzungsberichte der Preußischen Akademie der Wissenschaften. S.-Ber. Philos.-hist. Klasse XVIII, lk 351–440. V a s m e r, Max 1935. Beiträge zur historischen Völkerkunde Osteuropas III. Mer ja und Tscheremissen. – Sitzungsberichte der Preußischen Akademie der Wis senschaften. S.-Ber. Philos.-hist. Klasse, XIX, lk 507–594. V a s m e r I–IV = Макс Фасмер, Этимологический словарь русского языка I–IV. Перевод с немецкого и дополнения академика РАН О. Н. Трубачева. Москва: Астрель Аст, 2004. V e i g n e r s, Ilgvars 2009. Latvieši Igaunijā un Lietuvā. Rīga: SIA Drukātava.

Võrgumaterjalid:

Беларуска-рускі слоўнік. Менск: Аверсэв, 2001. Укладальнік: Аляксандар Булыка; Беларуска-расійскі слоўнік. Менск: Дзяржаўнае выдавецтва Беларусі, 1925; Факсімільнае выданьне: Менск: Народная асвета, 1993. Укладальнікі: Мікола Байкоў, Сьцяпан Некрашэвіч. http://www.slounik.org/bn/ (5. XI 2014). Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas. http://www.eki.ee/knab/knab.htm (5. XI 2014). ЭC = Энциклопедический Словарь Ф. А. Брокгауза и И. А. Ефрона. http://www. vehi.net/brokgauz/ (5. XI 2014). Lietuvių kalbos žodyno (t. I–XX, 1941–2002) elektroninio varianto I leidimas 2005. http://www.lkz.lt/startas.htm (5. XI 2014).

925

Lembit Vaba_mms.indd 925 28.11.14 11:45 Tekstis seletamata lühendid:

as = asula; dem = deminutiiv; hm = heinamaa; j = jõgi; jk = jõgikond; jv = järv; k = küla; lj = lisajõgi, m = mets; mg = mägi; n = niit; obl = oblast; p = põld; pn = perekonnanimi; pst = puustus; r = raba; s = saar; tl = talu; v = vald.

Keeled:

blg = bulgaaria; ee = eesti; L = lõunaeesti murdekeel; ld = leedu; lms = lääne meresoome; lt = läti; ltg = latgali murdekeel; pl = poola; pr = muinaspreisi; sl = slaavi algkeel; tš = tšehhi, ukr = ukraina; vlgvn = valgevene; vn = vene; vvn = vanavene.

A multi-layered Setumaa

Keywords: Baltic languages, Krivichians, Finnic languages, Slavic languages, place names of Setumaa, substrate place names

The article addresses some etymological issues of the place names of Setumaa, which have hitherto received insufficient attention, if any. Those issues include Baltic substrate names. Attention is drawn to those names of Russian origin that reflect sound changes enabling relative dating. The article emphasizes the necessity of a systematic in-depth investigation of the stratigraphy of the whole toponymic material recorded from Setumaa, with a view to obtaining new reliable information on the settlement history of the region.

Lembit Vaba (b. 1945), PhD, Foreign Member of the Latvian Academy of Sciences, [email protected]

926

Lembit Vaba_mms.indd 926 28.11.14 11:45 40 AASTAT NOORTEADLASTE KONVERENTSE

Nõukogude Eestis oli Keele ja Kirjandu- Viivi Kreek, Marje Joalaid ja Eha Vilu- se Instituudi (KKI) ja Fr. R. Kreutzwal- oja (Ahven 2007: 592). di nimelise Kirjandusmuuseumi (KM) Konverentside algusaastaid meenu- teadlastel võimalusi konverentsidel tab Eha Viluoja: „Alustasin töötamist üles astuda napilt. Samal ajal täienesid Keele ja Kirjanduse Instituudi rahva- asutuste koosseisud ülikooli lõpetanud luule sektoris aastal 1971. 1974. aasta noortega, kellel oli vanemate kolleegide noorteadlaste konverentsil pidasin ette- kõrvalt veelgi raskem esinema pääseda. kande „Sõnamaagiast kodukäija tõrjes”, Sellest vajadusest kasvas välja noor- 1975. aastal „Kodukäija nimetustest teadlaste konverentside traditsioon, Eestis”. [---] Kord tuli minu juurde ins- mida on algusest peale iseloomusta- tituudi noor lingvist Ülle Viks ja tegi nud tihe asutuste- ja erialadevaheline ettepaneku vormistada oma sõnamaa- koostöö. Ettekannetega on saanud üles gia ettekanne artikliks, et avaldada astuda ka üliõpilased, kes viimastel see noorteadlaste kogumikus „Sõnast aastakümnetel ongi peamised esinejad. tekstini”. Kogumiku pealkirjastamisel Käesolevas ajaloolises tagasivaates on peeti silmas, et see hõlmab lisaks kee- keskendutud noortele folkloristidele ja leteaduslikele ka kirjanduse- ja rahva- 40 aasta folklooriteemadele.1 luulealaseid kirjutisi. [---] Tasub ehk märkida, et kuna ma oma uurimuses Noored alustavad käsitlesin rahvausundit, siis selleks et artikkel saaks ilmuda, pidin kirjutama 19. veebruaril 1974 loodi KKI noorte seletuskirja või põhjenduse, miks selli- teadlaste nõukogu, mille esimesel is- ne teema vajab uurimist. 1970. aastate tungil 22. veebruaril otsustati korral- (noorteadlaste) konverentse kaasaegse- dada instituudisisene noorte teadlaste tega võrreldes on muidugi suur erine- konverents. Sündmus pühendati nõu- vus tehniliste abivahendite olemasolus kogulikule loosunglikkusele omaselt ja kasutamises. Oma ettekande juurde V. I. Lenini sünniaastapäevale ning kuuluvad folkloorinähtuste levikukaar- NSV Liidu Teaduste Akadeemia 250. did saatsin paberkandjal kuulajate kät- sünnipäevale. 22. aprillil 1974 toimus te ringlema.” Tallinnas toonase Eesti NSV Teaduste Eha Viluoja on veel meenutanud, et Akadeemia saalis (Sakala tn 3) noorte artikli ilmumise põhjenduseks kasutas teadlaste nõukogu eestvõttel esimene ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia pre- KKI noorte teadlaste konverents. Esi- siidiumi 1971. aasta 2. novembri otsust nejaid ja kuulajaid oli nii KKI-st, Tartu „Olukorrast rahvaluule uurimise alal”, Riiklikust Ülikoolist (TRÜ), kirjandus- milles oli uue vajaliku suunana ette muuseumist kui ka raamatukogudest nähtud rahvausundi ja -kommete uurija kirjastusest Eesti Raamat, kokku üle mine. Sellist dokumenti oli Viluojale 80 inimese. Folkloristidest astusid üles näidanud Ellen Liiv ning noor teadlane kasutaski vajalikul hetkel ajakohast 1 Käesoleva artikli aluseks on 23. IV 2014 otsust ja sõnastust. Et usundialaseid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis „Noorte artikleid oli keeruline avaldada, on au- häälte” konverentsil peetud ettekanne. Ar- torile maininud ka Marje Joalaid. tikkel on seotud projektiga IUT22-4 „Folk- loor kultuurilise kommunikatsiooni protses- Tehniliste abivahendite muutust sis: ideoloogiad ja kogukonnad”. ajas näitab seegi, et toonaseid konve-

927

Gorsic1.indd 927 28.11.14 11:46 rentsi kutseid ja teateid saadeti laiali mis riivasid folkloristikat, samuti esi- kirja teel ning riputati teadetetahvlile. nesid tihtipeale just korraldajapoolsel Nii Marje Joalaiu kui ka Mare Kõiva innustusel folklooriteemadega uurijad, mälestuste kohaselt kutsuti võimalik- kes polnud folkloristid, vaid nt lingvis- ke esinejaid peamiselt suusõnal ning tid või fennougristid. otsesuhtlust oli palju. Samuti on Joa- Nii mõneski toonaste konverentside laid oma korraldusaegadest meenuta- ülevaates on mainitud teemade mitme- nud, et raske oli konverentsidele saada kesisust, eriti esimestel aastatel, aga esinejaid, sest: „Kõik ütlesid, et neil ka esinejate taseme ebaühtlust – kon- pole millestki kirjutada....” Isiklikust verentsidel esinesid peamiselt noored kogemusest võin öelda, et alati ei ole keeleuurijad, mõned kirjandusuurijad noortel julgust esineda, sest kardetakse ja folkloristid ning uurijad/külalised kriitikat. teistest asutustest ja ülikoolist. Tuleb 1978. aastal ilmus esimene noortead- ka mainida, et esinejad ei olnud noor- laste artiklitel põhinev keeleteaduslik teadlased tänapäevases mõttes – otse teemakogumik „Sõnast tekstini”, mis ülikoolist –, vaid juba mõnda aega oma sisaldas artikleid kaheteistkümnelt erialal töötanud noored filoloogid. autorilt (Ahven 2007: 706). Mare Kõiva on maininud, et sel ajal oli väljaand- Konverentsid Tartus miseks vaja taotleda kinnituskiri, et teos on vormistatud korralikult, sisu so- Samalaadse kevadkonverentsini jõuti bib ja on lubatud trükki. Marje Joalaid ka Tartus. Kirjandusmuuseumi too- omalt poolt on meenutanud, kuivõrd nane teadussekretär Rein Veidemann kasulik oli kvaliteeti silmas pidades organiseeris ühe esimese sammuna artiklite läbilugemine ja kinnitamine siingi noorte teadlaste nõukogu, mille sektoris. tõukel hakati korraldama ka teadus- 1981. aastast alates kandsid KKI üritusi. Kirjandusmuuseumi noortead- konverentsid ühisnimetust „Noored fi- laste esimene kevadsessioon toimus loloogias”, samal teemal oli 1979. aastal 30. mail 1978. Nagu esimese teeside- teinud ettekande Rein Veidemann. Aas- vihiku saatesõnas kirjas, oli kevadses- tail 1982–1988 ilmusid sama pealkirja- siooni eesmärk anda esinemisvõimalus ga ettekannete teesid. 18. mail 1983 toi- noortele uurijatele nii muuseumist kui munud kümnendast KKI noorteadlaste ka väljastpoolt, olles avatud kõikidele konverentsist võttis osa rohkem folklo- noortele kultuuriuurijatele ja teadlaste- riste kui kunagi varem, nimelt kahek- le, kes tahavad anda oma panuse eesti sa: Anu Korb (KM), Mare Kõiva (KKI), rahvuskultuuri ajaloo ja tänapäeva mõ- Edna Tuvi (KKI), Anu Vissel (KKI), Sir- testamisse (Veidemann 1978). Esime- le Pent (KKI) ning Tiiu Roll (TRÜ tu- sel kirjandusmuuseumi kevadsessioonil deng) (Ahven 2007: 868), Merike Mäe- astusid folkloristidest üles Anu Korb, mets ja Inna Grünfeldt (TRÜ tudengid) Anne Tael ja Anu Zirk. Noorteadlaste (Kerge jt 1983: 459). See oli ka esimene kevadsessioonid toimusid tavaliselt üle kord, kui KKI konverentsidel oli eraldi aasta varakevadel, aprillis-mais, ena- folkloristika sektsioon (Kerge jt 1983: masti ühepäevase konverentsi vormis. 458). 1986. aastal oli folkloristidele ja Ajavahemikul 1978–1990 toimunud etnograafidele suisa omaette päev. kaheksa kevadsessiooni ettekannete KKI konverentsid toimusid autorile teesid ilmusid väikeste vihikutena. Nii teadaolevalt 1988. aastani. Viieteist- KKI-s kui ka kirjandusmuuseumis te- kümnest konverentsist esinesid folklo- geles konverentside korraldamisega ak- ristid pooltel, kuid oli ka ettekandeid, tiivselt Mare Kõiva.

928

Gorsic1.indd 928 28.11.14 11:46 KKI ja KM-i konverentside folk- (ERM) ja Aado Lintrop (ERA). Ühiseid looriosast kujunes 1990. aastatest ala- konverentse on sealtpeale korralda- tes igakevadine noorte folkloristide nud Terje Anepaio (ERM), Liina Saar- konverents, mille kahte päeva mahtus lo (ERA), Marleen Nõmmela (ERM), mitukümmend folkloori- ja kultuuri- Agnes Aljas (ERM), Ave Tupits (ERA), alast ettekannet eri teadusasutuste Piret Koosa (ERM) ja Jaanika Hunt kuni 30-aastastelt uurijatelt. Kirjan- (ERA). dusteadlased hakkasid 1991. aastast Konverentside ülevaateid avaldati korraldama Nüpli kevadkoole. Esimesi aastakümnete jooksul üsna regulaar- noorte folkloristide konverentse kor- selt ajakirjas Keel ja Kirjandus ning ka raldas Mare Kõiva jätkuna varasema- ajakirjas Mäetagused. tele konverentsidele. 1994. aastast olid noorte folkloristide konverentsid Eesti Kümnendite lühiülevaated Rahvaluule Arhiivi (ERA) korraldada: algul tegi seda Janika Oras, hiljem 1970. aastatel oli folkloristide osakaal Aado Lintrop ja Kanni Labi. noorteadlastest esinejate seas veel suh- Folkloristide konverents oli esinemis- teliselt väike, valitsevateks teemadeks väljundiks ka noortele etnoloogidele, ent olid rahvausund ja regilaul/rahvamuu- 1999. aastal hakati Art Leete eestvõttel sika. Nii kõneles Eha Viluoja kodukäija pidama eraldi etnoloogide konverentse. teemadel, Marje Joalaid esines vepsa 1990. aastail tekkis noorte folkloristi- pärimuse teemadel (elamuga seotud de konverentsil komme pidada lõkke kombestik Vepsas; jõulu ja kolmeku- ümber vabas vormis piduõhtut. Hiljem ninga vahelist sanditamist analüüsiv kolis ühine pidu Eesti Rahva Muuseumi „Vepsa kul´ikod”). Piret Raud (Norvik) (ERM-i) ruumidesse Raadil. tegi ettekandeid mitmel teemal (nt loo- 1993. aastast hakkas ilmuma artikli- duse osa Djorža karjalaste rahvamedit- kogumik „Pro Folkloristica”. Mare Kõi- siinis; Tartu II ja Rakvere III keskkooli va meenutab: „„Pro Folkloristica” sari õpilasargoost). Regilauludega tegelesid sai tegelikult algatatud kui võimalus mitmed noored teadlased: Viivi Kreek avaldada lühiartikleid. Esimene num- kõneles „Suure härja” laulust eesti ja ber sisaldab tänapäevafolkloori kon- soome rahvaluules; Anu Korb kiige- verentsi tulemeid ja on sellel põhjusel laulude tüpologiseerimisest; Anne Tael ka kakskeelne väljaanne. [---] …sarja rahvaluule žanriprobleemidest; Anu peamine ülesanne oli aidata vähemalt Zirk eesti karjaseviiside tüpoloogiast. kokkusurutud vormis teadustulemusi Folkloristikaga haakuvatel teemadel avaldada. [---] Rahaliselt oli äärmiselt pidasid ettekande Asta Õim (kalendri- kitsas aeg ja artikleid polnud kusagil kuude rahvapärastest nimetustest eesti avaldada.” Selline olukord sundiski ise ja vene keeles) ning Ain Lavi („Paganli- tegelema kirjastamisega, mida võimal- ke traditsioonide püsimisest eesti talu- dasid ka grandid. „Pro Folkloristica” rahva matmiskombestikus XIII–XVIII sari muutus edaspidi vajalikuks väljun- sajandil”). diks noorteadlastele, kellel oli võimalik 1980. aastatel keskenduti endiselt avaldada ettekannetel põhinevaid ar- ehk mõnevõrra ootuspäraselt rahvalau- tikleid. Kogumik on 2009. aastast eel- lu ja -muusika temaatikale (nt Anu Vis- retsenseeritav. sel, Sirle Pent, Anu Korb, Edna Tuvi, 26.–27. aprillil 2006 toimus esma- Tiiu Roll/Tammo jt), ent tegeleti ka kordselt etnoloogide ja folkloristide ühi- usundiga (Ülo Valk, Mare Kõiva), rah- ne noorteadlaste konverents „Noorte vameditsiiniga (nt Mare Kõiva loitsu hääled”, korraldajateks Terje Anepaio ettekanded, Edith Salu, Andra Veide-

929

Gorsic1.indd 929 28.11.14 11:46 mann, Külli Tamkivi), rahvakommete- regilaulude andmebaasist. Mari-Ann ga (nt matmiskombed), rahvajuttudega Remmel tegi algust kohapärimuse ette- (Eda Kalmre, Mare Janneste) ning üld- kannetega, Karin Ribeniselt (K. M. problemaatikaga ja interdistsiplinaar- Rooleid) sai kuulda bibliograafiateema- sete küsimustega (nt Anu Korb regist- lisi ettekandeid, Art Leete esituses võis rite koostamise problemaatikast kirjan- tutvuda grafiti levikuga, rohkelt räägiti dusmuuseumi rahvaluule osakonnas, lühivormidest ning mütoloogiast. Loo- Kadri Peebo ja Tiiu Tammo ettekanded mulikult käsitleti ka traditsioonilise- rahvaluule ja keele kokkupuutealadelt). maid teemasid, nagu rahvalaul, rahva- 1988. aastal võidi kirjandusmuuseumi muusika, rahvameditsiin, rahvajutud, konverentsi ülevaates rõõmuga nen- rahvakalender, mitmed usundilised tida, et kahepäevasel konverentsil on teemad jm. rohkelt osavõtjaid mitmekesiste ette- Konverentside pikast traditsioonist kannetega ning et enamik esinejaid on hakkas ilmnema ka otsene tulem – Ka- ka otseselt noorteadurid – paari aasta rin Ribenis on 1996. aasta kohta koosta- eest ülikooli lõpetanud (Salve, Olesk tud ülevaates märkinud, et ettekandja- 1988: 570). te tase on kõrge juba mitmendat aastat Alates 1992. aastast toimusid noor- ning nii mõnedki noored võiksid esine- te folkloristide konverentsid eraldi. da ka väärikamatel üritustel (Ribenis Võib öelda, et neil toimuv peegeldas 1996: 572). ka laiemalt teaduses toimunud lii- kumisi, huvisid, uusi võimalusi ning XXI sajandi algusest 2014. aastani teemasid. Kümnendi algupoolel oli ak- tuaalne nt rahvaluule defineerimise Olulisimaks külalisesinejaks viimasel küsimus (Anzori Barkalaja „Riivamisi paarikümnel aastal oli ilmselt UCLA rahvaluulest” 1992. aastal), 1993. aasta (University of California, Los Angeles) konverents kandis pealkirja „Eksperi- praegune professor Timothy Tangherli- mentaalne folkloristika”. 1990. aastate ni, kes esines noorte folkloristide kon- algusest torkab silma vene ja eesti ma- verentsil 2000. aastal („Who ya gonna terjalide võrdlus (nt Natalja Pavlova call?: Ministers and the Mediation of ettekanne luterlaste ja ortodokside ma- Ghostly Threat in Danish Legend Tra- tusekombestikust tänapäeva Narvas, dition”). Sellest ajast võib uudseks tee- Nadežda Saare ringmängude võrdlus maks lugeda nt ettekandeid kurtide eesti ja vene rahvatraditsioonis), samu- folkloorist (Liina Paales). Muutunud ti tegeleti soome-ugri ja teiste rahvaste olustiku ja ühiskonna huvide peegeldu- rahvaluulega (nt Anna Verschik tegi sena hakkas teemade hulk laienema: ettekande teemal „Juudi rahvaluule käsitleti ingleid, kääbikuid, folkloori Eestis”; lisaks esitati udmurte, hante kokkupuuteid teiste elualadega, identi- jt puudutavaid ettekandeid). Soome- teedi defineerimist ja kajastamist folk- ugri kraadiõppureid ja teisi võimalikke loori abil, turismi ja folkloori suhteid, folkloorihuvilisi teadlasi kutsus mitmel kaasaja kombeid (nt stiilipeod, sünni- korral esinema Mare Kõiva. päevad), lastefolkloori, rahvamuusika Uudsena tõusis 1990. aastail noorte ja klassikalise muusika seoseid, rahva- uurijate huviorbiiti interneti teema – tantsu ja tantsuklubisid, aga ka ajaluk- internet kui otsinguvahend, folkloori ku vaatavaid ning interneti ja kaasaja levitaja jne (nt Maris Kuperjanov, Liina meediaga seotud küsimusi. Loomuli- Sema, Sander Vesik). Mari Sarv mõl- kult tegeleti ka traditsioonilisemate gutas juba 1996. aastal mõtteid eesti teemadega, mida on mainitud ülalpool.

930

Gorsic1.indd 930 28.11.14 11:46 Olevikust tulevikku viimasel kümnendil olnud üsna palju noori teadlasi kõrvalerialadelt, mis ei Pilk tulevikku ei ole tingimata roosili- tähenda tingimata, et noori folkloris- ne: tuleb nentida, et praegune kitsalt te oleks selle võrra vähem, kuid kuna raamistatud teadusrahastus võib viia tänapäeval rõhutatakse interdistsipli- selleni, et noored jäävad teadusest naarsust, võrdlevaid uurimusi, siis an- eemale, ning see omakorda ohustab tea- nab see võimaluse esineda väga erineva duslikku järjepidevust. On kahetsus- taustaga noortel uurijatel. Samuti on väärne, kui noorte teadlaskarjäär lõpeb see märgiks, et kraadiõppureil on huvi koos ülikooli lõpetamisega, sest prae- „Noorte häältel” üles astuda ning kon- gune süsteem ei paku vahendeid nende verents on neile hea lähteplatvorm. Tei- edasiseks arenguks, pidev projektikir- salt on noorte teadlaste konverentsid jutamine oma palga nimel ja sellega juba algselt olnud väga avatud loomuga kaasnev ebakindlus ei kutsu teadlas- ja mitmekesised. Kindlasti käivad noo- karjääri jätkama. Pigem oleks vajalik red folkloristid ka teiste erialade konve- noori humanitaarteaduse juurde toov rentsidel. nn noore teadlase programm, mis või- Aastate jooksul on palju muutunud maldaks tööandjatel endile noort ja pü- konverentsikorralduse tehniline pool sivat järelkasvu palgata ning annaks – teadete levitamine, suhtlemine, ma- töökohal alustavatele kraadiõppuritele terjalide esitlus (algselt paberil, lüümi- enesearendamiseks vajaliku kindlus- kutel, nüüd slaididel). Varem oli konve- tunde. Loodetavasti toob teadlaskonna rentsidel kombeks teha päevakokkuvõt- ühine hääletõstmine ja meediakanalite teid ning anda kommentaare ettekan- vahendusel jätkuv avalik arutelu tea- nete kohta. Igal aastakümnel on olnud dusrahastuse kitsaskohtade üle prae- ka välisesinejaid – soome-ugri rahvaste gusesse süsteemi mõistlikke muutusi. esindajaid, soomlasi, indialasi jt –, kes on omal moel avardanud siinsete noor- Lõpetuseks te maailmapilti ning toonud võimalusi võrrelda teemasid. Nelja aastakümne kokkuvõtteks võiks Noortele kraadiõppureile ja teadlas- öelda järgmist. Olles ise olnud neli aas- tele keskenduv konverents on äärmiselt tat „Noorte häälte” korraldaja, olen tä- vajalik ning annab olulise kogemuse nulik konverentside ellukutsujatele ja edaspidiseks, ükskõik, kas jätkatakse korraldajatele, et sellised üritused on teadusteel või leitakse väljakutseid mõ- olemas ja jäänud püsima. Loodan, et nel muul erialal. Enese proovilepanek, neljakümne aasta jooksul on ettekanne- oma mõtete koondamine ja auditooriu- te teemad olnud just need, mis on noori mi ees avaldamine, kriitikaga toime- endid huvitanud, mitte peale sunnitud. tulek, väitlemine ja põhjendamine on Iga uurimus teaduse alal on isiklik olulised oskused paljudel erialadel. areng, enda arendamine. Seetõttu on Tänan varasemate nõuannete eest oluline lasta noortel uurida neid huvita- Rein Saukast ning 2014. aastal oma vaid teemasid ning teha ka vigu. teadmisi jaganud Eha Viluoja, Marje Viimastel aastakümnetel on ettekan- Joalaidu ning Mare Kõivat! nete teemad olnud väga laiahaardeli- sed, kuid tegelikult võib nii öelda iga kümnendi kohta. Esinejate seas on eriti AVE GORŠIČ

931

Gorsic1.indd 931 28.11.14 11:46 Arhiiviallikad Kirjandus

Eha Viluoja kommentaarid ja meenutu- A h v e n, Eeva 2007. Pilk paberpeeglisse. sed. Kirjavahetus autori valduses. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroo- Marje Joalaiu kommentaarid ja meenutu- nika 1947–1993. Tallinn: Eesti Keele sed. Kirjavahetus autori valduses. Sihtasutus. Mare Kõiva kommentaarid ja meenutu- K e r g e, Krista, K õ i v a, Mare, T a s a, sed. Kirjavahetus autori valduses. Toivo 1983. Noored filoloogias 1983. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 457–459. Internetiallikad R i b e n i s, Karin 1996. Noorte folkloristide konverents. – Keel ja Kirjandus, nr Noorteadlaste konverentside kodulehe- 8, lk 571–572. külg. http://www.folklore.ee/era/nt/ S a l v e, Kristi, O l e s k, Sirje 1988. Kir- Nüpli kevadkoolide kodulehekülg. http:// jandusmuuseumi VII kevadsessioon. – www.kirmus.ee/nypli/koolid/ajalugu. Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 570–572. html V e i d e m a n n, Rein 1978. Saateks. – Kirjandusmuuseumi kevadsessioon I. Tartu: Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjan- dusmuuseum, lk 2.

40 years of young scientists conferences

Keywords: young scientists, Institute overview reflects changes both in confer- of Language and Literature, Estonian ence organization and presentation tech- Literay Museum, history, folkloristics nology. It also points out the changes in research focus throughout the 40 years The article gives an overview of young period. The article is based on the recol- scientists conferences, with a focus on lections of the participants and organiz- the representation and participation of ers as well as on published sources. young folklorists. The tradition of such conferences dates back to 1974 (Insti- Ave Goršič (b. 1979), PhD, Estonian tute of Language and Literature) and Folklore Archives, Researcher, 1978 (Estonian Literary Museum). The [email protected]

932

Gorsic1.indd 932 28.11.14 11:46 SÕNA

ETÜMOLOOGILISI MÄRKMEID (XV)

UDO UIBO

kada

aga ükskord algab aega mil ma tulen mootorsaega läbi kadrioru pargi lõikan kada tarvis hargi (Olavi Ruitlane)

õnale kada ’ragulka’ pole „Eesti etümoloogiasõnaraamat” etümoloogiat esitanud ja märksõna järel seisab: „Tundmatu päritoluga tüvi” (EES: S112). Tegin selle sõna päritolust juttu etümoloogiasõnaraamatu esitlusel ja seda on kajastatud ka ajakirjanduses (Postimees 16. V 2012). Olgu see nüüd ka väärikate teadusannaalide tarvis üle korratud. F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat sõna kada ’ragulka’ veel ei tunne ja XX sajandi murdekogudes kajastub see napilt. „Eesti murrete sõnaraamat” on seda noteerinud üksnes Kodaverest (EMS II: 450; VMS I: 149 mainib ka Tartu-Maarjat), varianti kata Pöidest (EMS II: 831; keeleteadlase Paul Kokla väitel oli see tema lapsepõlves tuntud ka Hiiumaal). Sõna tegelikku levikut on raske hinnata, kuna meie XX sajandi murdekogud on orienteeritud vanema paikse maarahva keeletarvitusele, mistõttu uuema sõnavara kajastumine jääb juhuslikuks. Minu lapsepõlves kasutasid Viljandi poisikesed üksnes sõna ragulka ja selle lühikuju raku, nii et mulle on kada kirjasõnast omandatud ning seetõttu veidi raamatuliku varjundiga sõna. Neile, kes seda sõna tarvita- vad, ta seda muidugi ei ole. Ja internetis hulpimine näitab, et kada on ragulka kõrval tuntud ning kasutusel ka tänapäeval, kusjuures mõnes internetipoes on müügil just kadad, mitte ragulkad. Leksikograafilisse kirjavarasse ilmub kada ’ragulka’ alles XX sajandi kes- kel. J. V. Veski „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köide (1925) seda ei maini, samuti mitte Elmar Muugi „Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu” sõjaeelsed trükid (1. tr 1933, 7. tr 1940). Meid huvitava sõna eelkäija kadapulk ’laske- riist: kaheharuline pulk kummilindiga harude vahel’ ilmub alles „Väikese õige- keelsus-sõnaraamatu” kaheksandasse, Arnold Kase ja Elmar Elisto poolt ettevalmistatud trükki (VÕS 1945: 184). Kaheksa aastat hiljem, Ernst Nurme toimetatud „Väikeses õigekeelsuse sõnaraamatus” on see lühenenud praegu sõnaraamatuis käibivaks kahesilbiliseks sõnaks kada ’laste mängupüss kivide lennutamiseks’ (VÕS 1953: 86).

536 933

SÕNA 15 UUibo.indd 933 28.11.14 11:47 Sõna kada ja selle tänapäeval vähe tuntud eelkäija kadapulk on sõnaraa- matuis dokumenteeritud küll hilja, kuid kadapulk on tõenäoliselt tarvitusele tulnud juba tsaariajal. Seda võimaldab oletada näiteks ühe Herman Everti mälestuskillu kontekst: „Mis seal’s ikka – küsime direktorilt luba ja palume [Johannes] Aaviku endile keeleõpetajaks – oli mõte küps. [---] Ei, seda ei saa ma lubada,” oli direktor Foma Matvejevi jahe vastus. Me teadsime, et direktor on „tõsivenelane” ja et ta igasugust revolutsioonilist vaimu püüab koolist välja rookida. [---] Aga et ka eesti keele tunnid tsaarivõimule võivad hädaohtlikuks saada, oli meile üllatavaks uudiseks.” Poisid otsustavad eesti keele tunde korraldada direktori keelust hoolimata ja lähevad Aaviku koju tema nõusolekut saama. „Hankinud Aaviku aadressi, selgus meile jälle üllatus: ta elab Tähe tänava tagumises osas aiamajakeses just meie – minu ja mu koolivenna Jaan Parsmanni möbleeritud toa akende vastas. Ühel „kadapulga kampaania” aja- järgul olime oma toast läbi avatud akende korduvalt selle majakese otsaseina pommitanud. Aaviku välisuksest sisse ja trepist üles astudes selgus, et pom- mituseesmärgiks võetud aken kuulus tema esikule” (Evert 1971: 268). Varasemat sõnakuju kadapulk kaedes ei tohiks raske tulla mõttele, et see võiks olla sõna katapult ’antiik- ja keskaegne kiviheitemasin’ rahvaetümoloo- giline ümberkujundus poisikeste keelepruugis. Asja lähemalt uurides selgub, et nii see ilmselt ongi, kusjuures tähendusülekanne muistselt viskerelvalt poiste mänguasjale pole toimunud eesti, vaid saksa keeles ning on fikseeritud koguni saksa kirjakeele seletus- ja etümoloogiasõnaraamatutes (nt Klappen- bach, Steinitz 1968: 2057 Katapult [---] b) gabelförmiger Gegenstand mit zwei Strängen aus Gummi, der zum Schießen dient, Schleuder; Pfeifer 2003: 635). Meie oma panus on siin see, et keerukast antiikse päritoluga sõnast (< sks Katapult < lad catapulta < kr katapáltēs ~ katapéltēs, sõnast katapállein ’alla raputama, alla viskama, alla paiskama’) on esialgu saanud liitsõna meenu- tav koduse kõlaga kadapulk ning seejärel ülilihtne, täiesti omasõnana mõjuv kada. Etümoloogilises mõttes aga on selle algseks lähtekohaks kreeka sõna kata ’alla, maha’ (Frisk 1960: 800), mida kohtame näiteks sellistes võõrsõna- des nagu kataloog, katarakt, katarr, katastroof, katedraal, kateeder, kateeter, katekismus, katood jpt.

(k)raejalad

Sõna (k)raejalad figureerib õigekeelsus- ja seletussõnaraamatus etnograafia- terminina (ÕS 1999: 337, 549; EKSS 2: 490, 4: 675). „Eesti rahvakultuuri leksikon” annab märksõnana ja esikohal variandi raejalad, mida on määratletud järgnevalt: „Jalgadega alus, millele asetati msg. nõusid. Leiva- ja pesuküna ning külili pandud õllevaadi r-del oli neli jalga, mida pikuti ühendasid sir- ged, risti aga allapoole kaardus puud [---]. Tõrre r-del oli kolm jalga ja hobuse rauakujuline või harulisest puust alus” (ERKL: 238). Elulaadi muutumise tõttu unarule vajunud sõna omaaegset tuntust illustreerivad ilukirjandusest nopitud näitelaused seletussõnaraamatus: Lammas oli rehe all kraejalgadel selili, mul tuli jalgu hoida, et nahka hõlpsamini kätte saada (Juhan Peegel) (EKSS 2: 490); .. üha tõusev tuul rullis .. üle kiriku põhjapoolse nurga, mille varjus raejalgadel ootas hooletult kokkulöödud kirst (August Mälk); Magas ema ristseliti voodis, magasid Karli ja Helmi madalatel raejalgadel .. (August Jakobson) (EKSS 4: 675). Murdelevikult on (k)raejalad Põhja-Eesti ja Mulgi 934

SÕNA 15 UUibo.indd 934 28.11.14 11:47 murde sõna (VMS I: 288); Varblast on samas tähenduses noteeritud raepuud (VMS II: 301). Rahvakultuuri leksikon esitab tavaliselt ka sõnade lühietümoloogia. Seda- puhku seda tehtud ei ole. Etümoloogia aga on õige lihtne. Sõna (k)raejalad on liitkeelend, mille teine osa on sõna jalg (nagu sõnades kolmjalg ’kolme jalaga ese’, hakkjalg ’viljahakk’, kangasjalad ’kangasteljed’ jt); tänapäeva vaatevink- list hämara esiosa (k)rae aluseks on alamsaksa sõna schrage ’(põik)alus (kahe paari ristatud jalgadega, nt saagimispukk, tünnialus jne), eriti laudadel ja pinkidel, ka kaubalett’ (Lübben 1888: 334). Tänapäeva saksa keeles vastab sellele sõna Schragen ’telling, alus; pukk[-jalg]; saagimispukk’ (Tuksam, Muuk 1939: 866). Mõlemad kuuluvad kokku saksa verbiga schränken ’vaheliti asetama’, alamsaksa schrenken ’põiki või risti asetama’ (vrd Emm, Käi, Rei, Phl, LNg krenk ~ kränk ’alus’, VMS I: 291) ja kirjakeeles hilise, alles XVI sajandil iseseisva keelendina registreeritud saksa adjektiivi-adverbiga schräg ’viltune, põigitine, kaldne; viltu, põiki, kaldu’ (Kluge, Seebold 2002: 284 schräg, schrän- ken).

õnnar

Õndraluu tšakra on punane (Internetist omandatud parasitaarteadmine)

Sabaluud, rahvalikumalt öeldes sabakonti nimetatakse teadusladinas coccyx. See on laen kreeka sõnast kókkyx, mis tähendas kägu, aga antiikmeedikute keelepruugis ka sabaluud. Tähenduse ülekande aluseks peetakse lülisamba viimase kolme-nelja lüli kõverat, käo nokka meenutavat kuju (vt nt Chambers 2003: 185; Frisk 1960: 895 sõna meditsiinilist tähendust ei maini). Seesuguse seletuse esitas kuulus Brabandi anatoom Andreas Vesalius (1514–1564) juba XVI sajandil ja sellest paremat pole välja mõeldud tänapäevani, ehkki kat- seid on tehtud, vahel päris maalilisi. Näiteks Prantsuse anatoom Jean Riolan noorem (1577/1580–1657) arvas sabaluu nimetuse coccyx tulenevat sellest, et kõhutuuled, mis seda luud hõõrudes pärakust väljuvad, meenutavad käo kuk- kumise häält (quia crepitus, qui per sedimentum exeunt, ad is os allisi, cuculi vocis similitudinem effingunt; vt Hyrtl 1880: 123–124). Teadusladina coccyx’i eesti vaste õnnar (omastav õndra) tarvitamine iseseisva sõnana on interneti ainese järgi otsustades kasinavõitu, küll aga on see käibel samatähenduslikus liitsõnas õndraluu, mõnevõrra teistegi liitsõnade koosseisus. „Eesti etümoloogiasõnaraamatus” on seda sõna – nii nagu sõna õnnal ’põlve- ja küünratagune õõnsus’ – peetud tuletiseks sõna õõs varasemast kujust *onte (nõrgas astmes *onδe- > *onne-; EES: 627–628). Sõna õnnal tõl- gendus vaidlema ei kutsu; täpsuse mõttes võib lisada, et nimetava käände nõrk tüvi on siin astmeüldistuslik ja sõna astmevaheldus sekundaarne. Esmapilgul näib, et sedasama võib väita sõna õnnar kohta: vorm on kujunenud sõnaga õn- nal analoogiliselt, sabaluud tähendava sõna tuletamine õõnsust tähendavast aluskeelendist on semantiliselt küll võõrastav, aga mitte päris mõeldamatu, sest Jean Riolanile käo kukkumist meenutanud crepitus’t väljutav avaus asub ju tõepoolest sabaluu vahetus läheduses.

935

SÕNA 15 UUibo.indd 935 28.11.14 11:47 Niisugune pentsik pärakuõõne ümber tiirlev ümberütlemine sundis siiski sõnaraamatuid lappama ja asja kontrollima, ning nagu selgus, sugugi mitte asjata: nimelt ei ole õnnar sellisel kujul üldse rahvakeelne sõna ja XX sajandi murdekogud seda ei tunne. Selle elukäik eesti leksikograafias saab alguse F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatust, kus liitsõna õndrakont esita- miseks on – nagu muudelgi puhkudel, kui liitsõna esiosa iseseisva sõnana ei figureeri – konstrueeritud omaette märksõnaõnnar (Wiedemann 1869: 813): õnnar G. õndra (M), davon õndra-końt letzter Wirbel am Rückgerat, Schwanzbein, Steissbein. Täpselt sama on korratud sõnaraamatu II trükis (Wiedemann 1893: 738) ja – mutatis mutandis – K. A. Hermanni suures eesti-vene sõnaraamatus (Her- mann 1896: 660 õnnar, õndra; õndra-kont хвостцо́ва кость). Möödaminnes tasub tähele panna, et Peeter Hellati suurteose „Tervise-õpetus” II trükis, mille keelelise külje kujundamisel mängis kaasa J. V. Veski käsi, sõna õnnar veel ei leidu, vaid on sabaluu või mitmuslikult sabaluud (Hellat 1913: 21–22). Esime- ne leksikograafiline trükis, milles õnnar esineb selgelt omaette sõnana, ilma viiteta liitsõnale õndrakont, näikse olevat Lauri Kettuneni eesti-soome sõna- raamat (Kettunen 1917: 360 õn/nar -dra häntänikama), sisuliselt on selleks aga varem valminud, kuid aasta võrra hiljem üllitatud „Eesti keele õigekirju- tuse-sõnaraamat” (EKÕS: 147), mille käsikirja Kettunen, nagu ta on ise osutanud, eesti-soome sõnaraamatu täiendamisel kasutas (Kettunen 1917: XII). Selle võtavad omaks Aaviku „Uute sõnade sõnastik”, kus sõna õnnal [õndla] ’õõnsus ülapool kapja, põlveõõnsus’ kõrval seisab õnnar [õndra] ’selgroo viimne lüli, hännalüli’ (Aavik 1919: 55), terminoloogiasõnastikud (vt nt Riikoja, Veski 1930: 41) ja õigekeelsussõnaraamatute uusväljaanded (VÕS 1933: 435; EÕS III 1937: 1708). Nõnda sünnibki Wiedemanni sõnaraamatu liitsõnast õndra- kont kirjakeelne õnnar. Kust aga siis on pärit see müstiline õndrakont, mis Wiedemanni järgi olevat Muhu murdesõna, kuid mille olemasolu XX sajandi murdeaines ei kinnita? On alust arvata, et Wiedemanni esitatud sõnakuju on normaalkujust hälbiv. Nimelt on sabaluu tähenduses XX sajandil sealtsamast Muhust, aga ka Hiiu- maalt kirja pandud märksa läbipaistvam ja arusaadavam liitsõna ändrukont, ändrokont, ändrakont (VMS II: 748; vrd ka Pöi ändrik ’tagumik’, Khk, Krk ändrakk ’sabarakk’), mille esiosa tugineb ilmselt sõnale händ ’saba’ – paneme siin tähele ka Kettuneni ja Aaviku pakutud tõlkevastet resp. tähendusseletust ’häntänikama’ ja ’hännalüli’ –, liitsõna ise aga võib olla tõlkelaenuline (vrd sks Schwanzbein ’sabaluu, õnnar’: Schwanz ’saba, händ’ + Bein ’luu, kont’, ja varem meditsiiniladinas kasutusel olnud os caudae, mis on ilmselt saksa sõna ja samataoliste teiste keelte sõnade eeskujuks). Siiski ei tarvitse Wiedemanni õndrakont ilmtingimata johtuda üleskirju- tusveast. Vaheldus õ ~ ö Saarte murde õ-listes ja õ-ta murrakutes on üldtun- tud, aga sealsamas esineb ka häälikute ö ~ ä sporaadilist vaheldumist (Lonn, Niit 2002: 24, 29). Nagu kohanimeuurija Marja Kallasmaa on mulle osutanud, on see lääne-eestiline ühisjoon tuntud soome murreteski – niihästi Eestis kui ka Soomes neis piirkondades, kus on põhjust eeldada rootsi keele mõju. Rootsi keele eri variantides on niisugune vaheldus (vrd nt nüüdisrootsi strömming, eestirootsi strämg ’räim’) häälikulooliselt tingitud.

936

SÕNA 15 UUibo.indd 936 28.11.14 11:47 Kirjandus

A a v i k, Johannes 1919. Uute sõnade sõnastik. Sisaldab üle 2000 uuema ja harul- dasema sõna. Tartu: Istandik. Chambers 2003 = Chambers Dictionary of Etymology. Toim Robert K. Barnhart. Edinburgh–New York: Chambers Harrap Publishers Ltd., Larousse Kingfisher Chambers Inc. EES = Eesti etümoloogiasõnaraamat. Koost ja toim Iris Metsmägi, Meeli Sedrik, Sven-Erik Soosaar. Peatoim I. Metsmägi. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012. EKSS = Eesti keele seletav sõnaraamat 1–6. Toim Margit Langemets, Mai Tiits, Tiia Valdre, Leidi Veskis, Ülle Viks, Piret Voll. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2009. EKÕS = Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat. [Toim J. Tammemägi.] Tallinnas: Rahvaülikool, 1918. EMS = Eesti murrete sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Instituut, 1994–. ERKL = Eesti rahvakultuuri leksikon. Koost ja toim Ants Viires. 3., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. E v e r t, Herman 1971. Johannes Aavik noortele. – Üheksa aastakümmet. Pühen- dusteos Johannes Aavikule. Tallinn: Valgus, lk 267–271. EÕS = Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I–III. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1925–1937. F r i s k, Hjalmar 1960. Griechisches etymologisches Wörterbuch. Heidelberg: Carl Winter Universitätsverlag. H e l l a t, Peeter 1913. Tervise-õpetus. 60 tekstipildi ja 12 pilditahvliga. (Eesti Kir- janduse Seltsi rahwakirjanduse-toimekond 9.) Peterburi: Ühiselu. H e r m a n n, K[arl] A[ugust] 1896. Täieline Eesti–Vene sõnaraamat. Jurjev: K. A. Hermann. H y r t l, Joseph 1880. Onomatologia Anatomica. Geschichte und Kritik der anato- mischen Sprache der Gegenwart. Wien: Wilhelm Braumüller. K e t t u n e n, Lauri 1917. Virolais-suomalainen sanakirja. Helsinki: Otava. K l a p p e n b a c h, Ruth, S t e i n i t z, Wolfgang 1968. Wörterbuch der deutschen Gegenwartssprache. 26. Lieferung. Jugendkollektiv–Kiefer2. Berlin: Akademie- Verlag. K l u g e, Friedrich, S e e b o l d, Elmar 2002. Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache. 24., durchgesehene und erweiterte Auflage. Berlin–New York: Walter de Gruyter. L o n n, Varje, N i i t, Ellen 2002. Saarte murde tekstid. Tallinn: Eesti Keele Insti- tuut. L ü b b e n, August 1888. Mittelniederdeutsches Handwörterbuch. Norden–Leip- zig: D. Soltau. (Faksiimiletrükk: Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesell- schaft, 1965.) P f e i f e r, Wolfgang 2003. Etymologisches Wörterbuch des Deutschen. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. R i i k o j a, H[einrich], V e s k i, J[ohannes] V[oldemar] 1930. Eestikeelseid zooloo- gilisi oskussõnu. Tartu: Loodus. T u k s a m, Gustav, M u u k, Elmar 1939. Saksa-eesti sõnaraamat. Tartu: Kool. VMS = Väike murdesõnastik I–II. Toim Valdek Pall. Tallinn: Valgus, 1982, 1989. VÕS 1933 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Tartu: Eesti Kir- janduse Seltsi kirjastus.

937

SÕNA 15 UUibo.indd 937 28.11.14 11:47 VÕS 1940 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Seitsmes trükk. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts. VÕS 1945 = Väike õigekeelsus-sõnaraamat. Koost Elmar Muuk. Tartu: Teaduslik Kirjandus. VÕS 1953 = Väike õigekeelsuse sõnaraamat. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1869. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften. W i e d e m a n n, Ferdinand Johann 1893. Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften. ÕS 1999 = Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim Tiiu Erelt. Koost Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Marje Raadik, Tiiu Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Etymological notes (XV)

Keywords: lexicology, etymology, Low German loans, translation loans, Estonian

The article discusses the origin of the Estonian words kada ‘slingshot’, (k)raejalad ‘horse, trestle’ and õnnar ‘coccyx’. The word kada is the result of shortening the word kadapulk, which in turn is a folk etymological transformation of katapult ‘catapult’. The meaning of ‘slingshot’ had been obtained by Katapult in German, which mediated the antique word to Estonian. The first component (k)rae- of the compound word (k)raejalad (jalad ‘legs’) is a borrowing from Middle Low German schrage ‘trestle with crossed legs’. The word õnnar ‘coccyx, tailbone’ is a Standard Estonian word obtained from the first component of the compound word õndra- kont found in the Estonian-German dictionary by F. J. Wiedemann (1869), which in turn is probably an occasional recording of the dialect word (h)ändrukont ~ (h)ändrakont, the first component of which derives from the wordhänd ‘tail’.

Udo Uibo (b. 1956), Institute of the Estonian Language, Lexicographer, [email protected]

938

SÕNA 15 UUibo.indd 938 28.11.14 12:30 RAAMATUID

TÄHELDUSED RISTIKIVI HÄLBIMUSTEST JA AINULISUSEST

Ilmar Vene. Kaugenemised. Täheldu- kirjandusuurijad varemgi lähtunud, tar- si Karl Ristikivist. Toimetanud Tiina vitades küll veidi teistsugust leksikat. Hallik. Tallinn: Tuum, 2013. 261 lk. Kuid Vene jaoks ei ole need Ristikivi kaugenemised pelgalt ajaliselt konk- Ilmar Vene esseistlik monograafia Karl reetsed perioodid, vaid näiteks esimese, Ristikivist tegeleb eeskätt kirjaniku põnevusjuttudega seotud kaugenemise isiksuse ainulisuse põhjendamise ja lõpp-punktiks peab Vene hoopistükkis tema hälbimuse astme mõõtmisega, sea- Ristikivi 1972. aastal ilmunud „krimi- des orientiirideks kolm kaugenemisteks naalromaani” „Kahekordne mäng” (lk nimetatud loomeperioodi. Võime kõhk- 165). Nii hõlmab kaugenemisteks ni- lusteta nõustuda, et „[p]üüd kaugeneda metatud liigitus ennekõike kirjaniku ilmub Ristikivi elus ja loomingus kesk- mõtteilma tugipunkte, tema tegevus- sena” ning et „Ristikivi kuulus kutsu- suunda, loomingu ainestikku ja teoseid muslike „Ära-maale” püüdlejate hulka” ühendavat ideed. (lk 98). Mida aga Vene peab täpsemalt Ootus uue Ristikivi-monograafia järe- silmas esimese, teise ja kolmanda kau- le on kusagil õhus ikka hingitsenud, eriti genemise all, seda selgitab ta aegamöö- pärast seda, kui uurijaile sai ligipääse- da samuti. Esimene, „sihituks kaugene- tavaks Ristikivi pagulusaastate päevik, miseks” nimetatu hõlmab Ristikivi n-ö mille 2008. aastal ilmunud trükiköi- põnevusjuttudega ettevalmistavat loode on ka kõnealusel juhul olnud üheks misperioodi, „mil kirjanik suutis kirjuta- alustalaks – just „Päevaraamatule” da kõigest” ja mille kokkuvõtlik sõnas- toetudes vermib Vene kaugenemistes- tus kõlaks kafkaliku hüüdena: „Ainult se raamitud arutlusega tervikülevaate ära siit!” (lk 149). Teine kaugenemine Ristikivist kui mõtlejast ja kirjanikust, tähendab seda, et noorsoo- ja põnevus- käsitledes tema hingelaadi ja loomingut juttude autor tahtis saada tõsiseltvõe- ühtse süsteemina. Sellegipoolest on te- tavaks kirjanikuks – see on küpsemise gemist kõige muu kui harjumuspärase etapp. Ja kolmas kaugenemine algab biograafiaga, mis kujutaks vaadeldava Vene jaoks Ristikivi 1957. aastal alus- kirjaniku elu- ja loomelooülevaadet läh- tatud „Päevaraamatuga”1: „...autor, kes tuvalt tema sünnist. Sootuks vastupidi: neljakümnendast eluaastast peale oli Vene alustab oma raamatut surmaga, rääkinud vanadusest ja lähenevast sur- täpsemalt isikliku mälestuspildiga noo- mast, virgub neljakümne viieselt uuele ruspõlvest, mis võib-olla pärineb ajast elule ja hakkab kavandama paarikümne enne, võib-olla aga pärast 1977. ehk Ris- romaani mahulist tsüklit” (lk 150–151). tikivi surma-aastat. Aga ta seob sellise Mõistetav ja loogiline jaotus, millest on alguse mõtteliselt väga kujukalt Risti- 1 K. R i s t i k i v i, Päevaraamat 1957– kivi surma tõsiasjaga, põhjendades ära 1968. Eesti Kirjandusmuuseum. [Tallinn:] ka surmast alustamise: „Kuid vähemalt Varrak, 2008. Ristikivi isiksusele ja elukäigule lähene-

9391

RAAMATUID 12-14.indd 939 28.11.14 11:48 misel näib lõpust alustamine tõepoolest raamatust enamaks pürgimatus „Iroo- sobivat: kujunes surm nii ebatavaliseks, nilises kolmainsuses Hando Runneli siis ei saanud ka algus ja sellele järgne- mõtlemisviisi taustal” (Ilmamaa, 2013), nu kõige tavalisem olla” (lk 9). mille alguspooles ongi uusaja isiksuse, Niisiis, „Kaugenemistele” lähenejal enesekesksuse ja elulugude tulva üle tuleb tõsiselt võtta raamatu pealkirja mõlgutustes õigupoolest kokkulangevu- täiendavat, Vene esseistikaga kursis si Ristikivi-raamatuga, leiduvad nii alli- olijale juba tuttavat sõna „täheldused”. kaviited kui ka nimeregister. Viimaseid Iga pisiasjast suureks vaimulaadi üldis- tuleb nähtavasti pidada kirjastusepool- tuseks paisuv tähelepanek toetub vasta- se hoolsuse viljaks, sest erinevalt oma valt Vene kui selle aasta tunnustatuima kaugenevast kangelasest, kes on „algu- esseisti mõtteilmast lähtuvatele rõhu- sest lõpuni, koolipõlvest kuni surmaeel- asetustele, mistõttu traditsioonilise elu- se vanaduseni... korrektsuse kehastus, ja loominguloo ülevaate otsija peaks ole- keda süüme paneb kannatama, kui ma ettevaatlik ja vahest piirdumagi seni talle on meenunud, et kirja lõpetamisel ainsa täismõõdus traditsioonilise käsit- läks meelest tervitada korrespondendi lusega „Teeline ja tähed” (1991) Endel abikaasat” (lk 79–80), pürib Vene oma Nirgi sulest, milles aga puudub põhjali- viidetest ja registritest puutumata kir- kum kajastus Ristikivi pagulusaastaist. jatööga olema kõike muud kui akadee- Nüüdne ilmunu peegeldab mitmest eri milise korrektsuse kehastus, põlistades nurgast küll pagulusaastate päevikut, metsiku mõtlemise vaba mühinat. ja on ühtlasi andnud tõuke autori pär- „Kaugenemiste” ebatavalisus ja mõt- gamisele Kultuurkapitali kirjanduse lemise metsikus mõjub ühelt poolt värs- sihtkapitali esseistikapreemiaga, kuid kendavalt ja uudselt, teisalt aga on ko- nagu juba öeldud, on tegemist ühe ää- hati raskepärane ja distantsi loov. Risti- retult kopsaka „arenguloolise esseega”, kivi elu ja loomingu vaatlemine, eluliste kui laenata sõnapaari Reet Neithali paa- „üksikühenduste” ning teoste motiivide rikümne aasta eest ilmunud Ristikivi kõrvutamine ja vastavate ajastukon- loomingut analüüsivast vihikukesest.2 tekstide selgitamine on ette võetud eri- Vene mastaapne käsitlus on lugemiseks nevate, kahtlemata põhjendatud märk- igati vaimu virgutav ja täiendab eelne- sõnadega tähistatud teemade kaupa, mis vaid Ristikivi-käsitlusi, ehkki kohe jääb moodustavad Ristikivi „Päevaraamatu” silma, et aktiivseks kasutamiseks teose väljavõtetest või loomingulistest detai- järgi haaraja võib kimbatusse sattuda lidest lähtuva vaba mõttevoolu tuumad mitte üksnes harjumuspärase ülesehitu- ja annavad „Kaugenemistele” tervikuna se, allikaviidete ja kronoloogilise süstee- ka liigenduse.3 Erinevate tuumsõnadega mi puudumise tõttu, vaid ennekõike see- urgitsetakse põhjustes ja tagamaades, pärast, et raamatus puuduvad registrid. millest on võrsunud Ristikivi isiksuse Klassikaline essee muidugi niisuguseid keerukaimad tahud, tema „hingeeluli- uhkeid lisasid ei eeldagi, kuid nimere- sed pisihälbed”. Nendeks on kõikvõima- gister tundunuks piisavalt tüseda köite puhul siiski elementaarne, ja kuna te- 3 Et seegi kõlab ebatavaliselt, olgu üldpil- gemist on tükati hullumeelse mõtteloo- dist maigu andmiseks raamatu tuumsõnali- rägastikuga, osutunuks hõlbustavaks ne „sisukord” siin ära toodud: proloog, kim- orientiiriks ka näiteks selline luksus batused tõlgendamisel, ühendused, sugulus, nagu Ristikivi teoste register. Vene tei- minevik, kodutus, korralikkus, taluti, päri- nemine, maailmanägemine, haiglus, tund- ses, lähestikku ilmunud essees, juubeli- misviis, ohver, kaugenemised, esimene kau- 2 R. N e i t h a l, Karl Ristikivi. Arenguloo- genemine, teine kaugenemine, oli, kolmas ja line essee. Tallinn: Koolibri, 1994. viimane, epiloog.

940

RAAMATUID 12-14.indd 940 28.11.14 11:48 likud hirmud, millele on leitud seletusi ga võib kahtlemata nõustuda loomingu- mitmes kontekstis ja mis võisid tõukuda lises kontekstis, kuid kirjaniku elulugu „iseenda lakkamatust sundimisest” (lk pakub tunnistusi siiski millestki muust. 86), eriti ebamääraste hiiobisõnumite Ka „varavanaduse” teemat seostab Vene kartus; sünnist pärisosaks määratud huvitavalt kahest küljest. Kõigepealt ja raame seadev korralikkus; „mingi seostub kirjaniku juba enne neljaküm- iseäralik kodutuse dialektika” (lk 48); neseks saamist alanud vanadustunne ja muidugi üleliigsus („kirjanik kuulus teadmisega tema ülearususest, mis oli sünnihetkest surmatunnini nii-öelda täitnud kaugeid kujunemisaastaid ja ülearuste inimeste hulka”, lk 26) ehk mis ajapikku hakkas asendama kuna- tunne, millest „ei vabanenud kirjanik gist illusiooni iseenda tugevusest – „Iga elu lõpuni”: „et teda igal pool kõigest ta- aastaga muutub äratundmine [oma üle- lutakse” (lk 83), et ta on siin maailmas arususest – B. M.] teravamaks” (lk 97). võõras ja liigne (lk 113). Ja mis kõik veel. Teiseks „...oli Ristikivi oma kirjandus- Säärane keerukas „hingeeluliste pisihäl- likku tegevust alustanud väga noorelt. vete” komplekt, mis annab tausta Risti- Ka see võis enneaegsel vananemisel kivi teostesse krüpteeritud sõnumitele kaasa rääkida” (lk 182). Nii on seegi hin- ja nendeni juhatavatele üksikasjadele, geeluline pisihälve, enese varavanana on ahvatlenud varasemaidki uurijaid. tundmine, esitatud omaelulooliste mõ- Vene aga, hoides delikaatset ja ülenda- rade ja loomingulise suutlikkuse tihedas vat stiili ning siiski üritades sügavuti põimingus. selgitada näiteks „kirjaniku arvatava Viimasega seoses tuleb aga teha oma- neurootilisuse tagamaid” (lk 126), mõ- poolseid täheldusi: raamatus leidub va- tiskleb toodud teemade ja iseloomuoma- jakajäämisi või lünkasid (nimetamata duste ümber laiemalt kui ükski teine, neid päris vastuoludeks), mille võima- demonstreerides korraga nii tähelepa- likku täidet Vene küll riivab ja vahest nuväärset tööd kui ka Ristikivi-väärilist hästi teab, kuid lugejal endal tuleb see pieteeditunnet. Kuid kõikide põhjen- ridade vahelt välja noppida ja õigesse duste ja loogiliste käikude juures ajab kohta paigutada. Üheks selliseks ongi Vene kui esseist Ristikivi üle arutlemise omaeluloolisust puudutav teema. Vene varjus mingit väga oma asja. Ning raa- lähtub veendumusest, et „Ristikivi kir- matuks saanud vaba mõttevoolu raamib janduslikku laadi tõekspidamised häl- või kammitseb ikka õhtumaine kultuu- bivad olemuslikult viimaste sajandite rilugu ja kristluse hääbumine – ehkki üldsuundumusest” (lk 55), milleks on põhjusega, sest viimasele kuulub ka autobiograafilisus ja pihtimuslikkus ja Ristikivi loominguline tähelepanu, nagu millest tulenevalt „[i]segi kaugete aega- raamatus osutatakse (lk 257) –, nii et es- de kujutamine pidi rajanema vahetult seed hälbivad õige sageli oma märksõna- kogetul” (lk 56). Kahtlemata esindab ga seonduvast tuumast. Ristikivi üldsuundumuse vastandit, sest Mõnd juba teada teemat lahates ei pihtimuslikkust tema teosed tõepoolest ole faktilise põhja samasuse tõttu enam ei reeda ja üldiseks teadmiseks on saa- uudsete täheldusteni võimalikki jõuda, nud juba ammune sedastus: Ristikivi kuid „Kaugenemistes” siiski leidub olu- „teostes on autobiograafiline element lisi tähelepanekuid. Näiteks on Vene kaunis napp”.4 Ometi ei puudu see täie- tabanud sõnastada selle, et Ristikivi likult ja hoolikal lugemisel võib autobio- raamatuis pole sõprust ega armastust, vaid „Ristikivil on t u t t a v a d” (lk 76), 4 E. N i r k, Teeline ja tähed. Eurooplase sest kirjanikule „jäid hingelised püsi- Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat, ühendused tundmatuks” (lk 77) – selle- 1991, lk 5.

941

RAAMATUID 12-14.indd 941 28.11.14 11:48 graafilisust ja vahetuid kogemusi tuvas- käibeletooja”, ning kui „Kaugenemis- tada kas või õige pisikestes detailides nii tes” jääbki mõni vähem tuntud Ristiki- tegelaste, maastike, mälestuste kui ka vi eluseik arvesse võtmata, siis ilmsel emotsioonide puhul, nagu seda on Ris- põhjusel, et „[f]aktidesse takerdudes tikivi-uurimustes varasemaltki tähel- jääksidki suured üldistused tegemata”.6 datud ja mille kohta leiab tunnistusi ka Kuid lüngad peidavad eneses siiski täi- „Päevaraamatust”. Tundub aga, et seda- tumise potentsiaali ning eelneva lõiguga laadseid üksikühendusi eirab Vene esi- seoses ei saa jääda märkamata, kuidas algu sihilikult ja jõuab isegi ebaselgete romaanide üle arutlemise keskmeks on põrkumisteni, kirjutades ühest küljest „Kaugenemistes” seatud piisavalt jäik autobiograafilisust eitavalt: „...isikliku tõik Ristikivi pühendumisest üksnes elu mälestused mõjusid autorile hälvita- kaugetele aegadele (nt lk 28; või: „Ris- valt, talle piisas, kui kirjutamist suunas tikivi oli kutsumuslik minevikuhuvili- ainult „välja mõeldud” tegevusliin” (lk ne” ja sellest johtub tema mõtlemisviis, 57), teisalt aga paarkümmend lehekülge lk 120). Mis on muidugi täiesti tõsi, aga hiljem karakterite puhul kõheldes, „kas seejuures on kindlameelselt jäetud kõr- ei tuleks viimati möönda, et tegelasku- vale geograafia, mis kahtlemata -huvi jud on oma loojaga kahtlaselt sarnased?” tas vastava haridusega Ristikivi ja mis (lk 77), põhjendades seda ilmnevusega, tema teostes kattub nii mõnelgi juhul et „autor on niisama korralik nagu tema kirjaniku enese reisidel kogetuga. Ve- tegelased” (lk 78). Ja viimaks jõuab es- nest erinevate huvidega uurija jällegi seist tõdemuseni: „...kelle muu kui mitte võib julgelt arvata, et geograafia ei ol- iseendaga saaks kirjanik oma tegelasi nud Ristikivile ebaoluline, vaid seegi täita” (lk 158). Jääb õieti ebaveenvaks, määras loomingulise ainese valimist või kuidas küll piisas Ristikivile isikliku elu vähemasti väljakujunemist. Vahest ei mälestuste hälvitavusest hoidudes üks- ole „Päevaraamatus” tähtsusetud kirja- nes väljamõeldust, kui ometi on omaelu- niku märkmed selle kohta, et ta püüdis loolised tahud suunanud nii tegelaste ajada entsüklopeedia kaudu Konradini kujutamisi kui ka tegevusliine (kas või jälgi ning leidis kaardilt Tagliacozzo, või nt „Viimse linna” episood poisipõlvest mainimised „Põleva lipu” kirjutamisjär- Phaleronis / Faliros5). Kui Vene kirju- je kohta, millisesse punkti kaardil on tab, et „[d]istantsitarvidus oli lahutama- Konradin jõudnud, ning veidi hilisem tu ka Ristikivi võimekusest: ikka selgus, mõte „Konradini teekonda järgi teha”.7 et kaugeist ja nähtamatuiks muutunud Vene seab Ristikivi ühe varaseima ja asjust kirjutas ta paremini kui vahetult kogu eluks meelde jäänud lugemisela- kogetuist” (lk 123), siis ei tasuks jätta muse, „Ristikoguduse ajaloo” kui esime- kõrvale tõsiasja, et mõnikord Ristikivi se tutvuse ajalooga (lk 29–30) kõige eda- ju lihtsalt belletriseeris, kujutles mingi sise mõõdupuuks, täheldades, et „[m]e vahetult kogetu asja kaugeks, et ähmas- ei saa kuulda, et maadeavastamise lugu tada ilmset intiimsust ja realistlikkust. (geograafia!) oleks talle juba koolipäevil Vahest tuleks seetõttu aupakliku erakordseid elamusi pakkunud” (lk 30). ja delikaatse joone hoidmist hinnates Ent mida arvata siis lapsepõlves loetud lihtsalt kergel meelel nõustuda Janika ja samuti Ristikivile kogu eluks meelde Kronbergiga, kelle hinnangul erudiit jäänud loost „Maal, kus palmid kasva- Ilmar Vene on ennekõike „vaimuloo- lane ja mitte uute faktide avastaja või 6 J. K r o n b e r g, Kus on see Ristikivi? – Eesti Ekspress: Areen 7. V 2014. 5 K. R i s t i k i v i, Päevaraamat 1957– 7 K. R i s t i k i v i, Päevaraamat 1957– 1968, lk 524, 526. 1968, lk 94, 155–159, 170.

942

RAAMATUID 12-14.indd 942 28.11.14 11:48 vad”, milles kirjeldati imeliste kauguste võrdlemisest teiste samasugust eluviisi igatsusi ning avastuslikke seiklusi ühel harrastanud inimestega” (lk 125), ning idüllilisel maal? Ometi reedab see ju ka tema meelest vastab just eurooplane tõmmet kaugete maade poole, eriti kui Ristikivi parimini „kujutlusele suurest Ristikivi ise on hiljem seda meelde jää- kirjanikust” (lk 140), sobides nii ka kõige nud lugemiselamust hinnanud kui pea- paremini esindama eesti kirjandust (lk aegu „ettekavatsetud osa mingis suu- 143). Ja nii võib lugeja vähemalt selles remas mustris”8 ning sellele korduvalt osas kergendustundega veenduda, et vihjanud ka kirjavahetuses. iseloomuliku maailmapiltide kõrvutuste Kuid nagu Vene on hinnanud subjek- ja iseenda vaimuküpsuse toel jagab Vene tiivsust „esseistika pärisosaks”,9 on siin- järk-järgult teetähiseid ennekõike Risti- gi aluseks esseisti subjektiivsus: Risti- kivi vaimuilma avaramalt mõistmiseks kivi mõtteilma ja hingelaadi üle arutle- – olgugi raamatu peamiseks ülesandeks mistes on hüljatud igasugune „hälvitav” kriipsutada alla Ristikivi ebatavalisust, kribu-krabu, mis ei ühildu Vene enda tema ülearusust ja mõtteilma hälbivust, vaimulaadi ega rõhuasetustega, ning õhkub „Kaugenemistest” peenekoelist raamatus ilmnevad põhiväärtused ja püüdu mõista sarnase vaimulaadiga esiletõsted ei hooli võimalikest objek- kirjanikku ja inimest, mis ka õnnestub. tiivsetest nihetest ega põrkumistest, Lisaks püsib kõnealune raamat oluliselt kui need võrsuvad kindlalt, Vene maa- rohkem keskmesse paigutatud kirjaniku ilmavaadet kandvalt aluselt. Selle ar- läheduses, erinevalt Runneli-raamatust, vele võib kanda ka Ristikivi „üldisemat mis võib tagasihoidlikuma lugeja, kelle laadi arusaamade” näitlikustamised lemmiksõnavara hulka ei kuulu „põrm- erinevate maailmakirjanike toel, mille lane”, kergesti tõrksaks muuta. aukartustäratav rida (alates Dantest Teadagi, monograafia on üks kõige kuni Jaan Kaplinski ja Mati Undini) ei tänamatumaid kirjandusloolisi žanre too esile üksnes Ristikivi ühisosa mõne mitte üksnes seetõttu, et selle kirjuta- teise suurkujuga, vaid ühtlasi Vene mist ei soosi eriti ükski ametikoht ega erudiitse lugemuse. Viimast põhjendab toetussüsteem, vaid ka seepärast, et eriti näitlikustamine selliste kirjanike mis tahes viisil see on kirjutatud, varem või mõtlejatega, keda Ristikivi ei tund- või hiljem saab selle autor poolehoiu ja nudki, ja lähtumine justkui paratama- respekti kõrval ikka ka millegi pärast tusest, et päevikus kajastub Ristikivi kõvasti hurjutada, nagu on näidanud väärtkirjanduse lugemise elamusi vähe. eriti viimaste aastate hinnangud eesti Samas on näiteks kõrvale jäetud suurem kirjanduslooliste monograafiate vastu- osa neid autoreid, kellega algab Ristikivi võtus. Sestap jäägu mainimata tarbetud 1941. aasta 23. oktoobril alustatud „Kir- kordused, mitmed pisiapsakad ja üleliig- janduslik päevik”. Säärane valik aga de- sed targutused „Kaugenemistes”, sest monstreerib just aupaklikkust, koguni Vene ettevõtmine, olgu kui tahes lugejat iselaadset aristokraatlikku poosi, sest pelutav, väärib tunnustust ka igal muul Vene hinnangul „pole erilisi sõnu vajagi, moel kui preemiaga – sellisel viisil raa- kui „Päevaraamatu” monotoonsevõitu matuid vaevalt keegi teine peale Ilmar kurtmisi mõista tahame; piisab autori Vene kunagi kirjutab.

8 K. R i s t i k i v i, Laupäev, veebruar, 1923. – Mälestusi ja reisikirju. Loomingu BRITA MELTS Raamatukogu 1993, nr 1–2. Tallinn: Perioo- dika, lk 15. 9 I. V e n e, Mõtlemise pillerkaar. – Sirp 2. IX 2011.

943

RAAMATUID 12-14.indd 943 28.11.14 11:48 OKTSIDENTAALNE MUTT

Mihkel Mutt. Õhtumaa Eesti I. Kul- Ega mul siinset arvustust hõlbus kir- tuuripublitsistikat ja kirjandusartik- jutada ole, sest oleme aastakümnete väl- leid. Fabian, 2014. 416 lk. tel omavahel liigagi sõbralikult suhel- nud, raske on seetõttu distantseeruda. Tegu on Mihkel Muti järjekorras juba Kui toimetasin ta mälestuste üht köidet, viienda artiklikoguga. Varasemad olid siis avastasin endale üllatuseks, et olen „Kõik on üks ja seesama” (1986), „Mee- ta elukäigus olnud nii mõnelgi hetkel dia, mu meedia” (1996), „Muti tabloid” oluline mõjutaja või soovitaja. Mina olen (2000) ning „Sise ja väli” (2003). Siia asjad unustanud, aga Mutil on meeles. juurde võib lisada veel paar eraldi raa- Vaadeldava artiklikogu põhiraskus on matutena ilmunud esseed. tänase päeva veerult raamatu avatsük- Kogumiku pealkiri ei ole minu jaoks lis „Hamlet ja küsimused”. Siin on mit- üllatav, Õhtumaa käekäik on Mutil meid teraseid ja Muti stiilile omaseid jätkuvalt hinges. Kunagi tellisin talt mõttearendusi. Võtkem või see: „Sel Keelele ja Kirjandusele „Päevateema- puhul ei piisa emotsionaalsest lävest, del” rubriiki loo. Mutt kirjutaski artikli mille pakult võib küll sugutada kauneid „Kultuurid, kultuurimõjud ja meie” (KK kunstiteoseid. Ülekohtu vähendamiseks 1982, nr 10, lk 544–546). Selles oli sea- on vaja ka mõttetööd – tihti kuiva ja pet- tud mõnevõrra kahtluse alla tolleaegne tumusi valmistavat analüüsi. Pisut liial- moodne orientalistikaharrastus. Kui siis dades: kujund kipub ähmastama, aga mõni aeg hiljem kohtasin Tartus Linnart mõiste loob selgust. On väga teretulnud, Mälli, oli too muidugi väga ärritunud ja kui loovisik valdab ka mõistet, valdab veinine ning lubas kõik mutimullahun- logost” (lk 33). nikud laiali lüüa. Eks orientalistid olid Muti esseedes ja artiklites on küll lau- veel toona kõvasti survestatud ning Mäll sa pööraseid ja iroonilisi predikaate, aga ise lasti koguni kohalt lahti. kogu mõttearendust ennast juhib siiski Sellegipoolest ei õnnestunud Mällil üsna tuntav loogika. Harva vaevub ta ülikooliajal mind orientalistikaga tegele- tsiteerima igasugu moodsaid filosoofe, ma meelitada, hoidsin pigem oktsidenta- pigem mõtleb n-ö oma peaga. Ja see pea listide poolele nagu Muttki, sealgi oli ju töötab tal kenasti loogiliselt ning sõnas- avastada küll ja küll. Muidugi kadestan tus kukub välja vägagi võluv. tänaseid noori, kes ei pea tuupima pähe Põhiliselt arutleb Mutt kirjanduse, mingeid punaseid aineid ja kes pääse- aga ka laiemalt eesti kultuuri üle meie vad kohe lugema meile toona kättesaa- uue omariikluse ajastul (tekstid on kõik matuid raamatuid. Aga eks see käi kõik sellest sajandist). Vabadus kunstiga te- ka Muti kohta. gelemises on juba ammuilma olemas, „Õhtumaa Eesti I” koosneb kultuuri- aga uus aeg on toonud ka uusi prob- ja kirjandusteemalistest kirjutistest. Ise leeme. Mutt peab võrdluses nõukogude olen sellest kõigest läbi lugenud ilmu- ajaga silmas ikka uut olukorda: „Gu- mise ajal vist kõvasti üle kolmveerandi, rudeks, haldajateks ja valdajateks pole sest Mutti on ikka olnud nauditav luge- enam kunstnikud ise, vaid omad ning da. Kas või ta stiili pärast. Ühiskondli- muumaised kuraatorid ja galeristid, toi- kud ja poliitilised lood, mis on valdavalt metajad, direktorid ja teised filtrid, kes ilmunud kas Sirbis või Postimehes, pole kunstniku „ära tunnevad”. Kunst muu- siia köitesse mahtunud, nii et tulemas tub üha rohkem siseringi asjaks ning on kindlasti ka „Õhtumaa Eesti II”, kui marginaliseerub. // Inimesed ei mõista mitte rohkem. looja tegevust enam kunstiks klassifit-

944

RAAMATUID 12-14.indd 944 28.11.14 11:48 seerida. Nii tekib koguni võimalus, et sin Toomas Haugi „Troojamäe tõotuse” kui kunstniku „sekkumised” on elusar- arvustust, kus lisaks raamatu arvusta- nased ja päevasündmustega tihedalt misele võetakse ka Haug ise karaktero- seotud, siis neid võetakse ja hinnatakse loogiliselt ette. Ja õnnestunult. Aga ega meelsusavalduste või kodanikuaktide- ka Vaino Vahingu „Päevaraamat II” kä- na, nagu äsja pronkssõduri puhul” (lk sitlemine kehvem ole. 41). Sellele järeldusele polegi midagi Peatükid „Klassikutest” ja „Kallid ka- lisada. Ja üleüldse, Muti tekstid on ses dunud” lisakommentaare ei vaja. Mul- kogumikus sellised, et polemiseerimi- le sobis ilmumisajal ja üle loetuna veel seks ei näinud siinkirjutaja pea üldse tänagi kirjatükk „Minu Oskar Luts”. märkimisväärset kohta. Eks me oleme „Kevade” tegelasi on ikka käsitletud Mutiga oma erinevad arvamused juba nagu iseenesestmõistetavusi, aga neid suuliselt ka läbi arutanud. Aga kunagisi lahti analüüsima polegi keegi mu mä- tekste üle lugedes tekib arvustajal pi- letamist mööda eriti vaevunud. Tamm- gem mingeid soove tekstist edasi või kõr- saare tegelastega on seevastu heideldud vale mõelda. Ent see on libe tee, sest siis aastakümneid. jääks raamat ise nagu teisejärguliseks. Lutsu-analüüsis on midagi kunagi- Muti üldkäsitluste stiili sobiksid sest agarast teatrikriitikust Mihkel Mu- esindama mitugi tsitaati. Valisin siia tist – tal on silma karakterite peale ning ühe: „Praegu on nii, et vene värgist ta- ta oskab neid kenasti ja veenvalt lahti hab eestlane kramplikult distantseeru- harutada. da, saksa on ta alateadvusse surunud, Teatrikriitika mainimine siinses soome suhtes üleolev (kuigi käib seal kontekstis pole juhuslik. Mutil on kogu teenimas), lätit pole olemas, omaenda aeg olnud hea ülevaade nii kirjanduses ugrimugrit ta tegelikult ei tunne ja vist kui ka teatris toimuvast, viimasel ajal häbeneb natuke. Ta tahaks end kargeks on teda oletatavasti haritud ka kujuta- ja tugevaks põhjalaks kujutleda, samal va kunsti osas, kuigi vana sõprus Ando ajal ise lihtsa- ja orjameelselt vaimustu- Keskküla ja Andres Toltsiga pidi teda des Ühest ja Suurest ... muutudes niiviisi juba omal ajal koolitama. Ning see ava- ühekülgseks nagu e-hambahari” (lk 99). rus annab oluliselt juurde ka eesti kul- Esimese peatüki juhatab sisse „Juhan tuuri üldkäsitlustele, teadmiste ja prot- Viiding – Eesti Hamlet” – vägagi hea sessi mõikamisega. Viidingu-analüüs. Aga head on ses raa- Miskipärast mulle kui vanale mees- matus päris palju. Ning mis põhiline, see šovinistile torkab silma Muti nii ilu- kõik on mõnuga ja lihtsalt loetav. Ei ole kirjandusteoste kui ka üldkultuuriliste kirjandusteoreetiliste võõrsõnade tüüta- käsitluste teatav maskuliinsus. Kui ta vat umbkasutust, ei seda sooskõndimi- kirjandusteostes ongi naisi, siis kipuvad se tunnet, tsitaatidega mättalt mättale need olema pea alati mõnevõrra karika- hüppamist, mis mõnegi kirjandusteoree- tuursed või teisejärgulised. Nn pehmete tilise artikli sunnib käest panema. Pal- väärtuste eest võitlejaks ei suudaks teda judest olulistest asjadest saab rääkida kuidagi kujutleda. Ise olen ikka korra- ka ilma „tsiteerimisindeksita”, meelega nud, et pehmed väärtused on padi, tekk mõista. Seda kunsti valdab Mutt väga ja mõnikord pehme naine. Väärtused hästi. Ega ta nüüdisaja teadustermino- on kõvad ja kindlad asjad, umbes nagu loogiat väldi, aga kasutab mõõdukalt ja kümme käsku, nad ei ole pehmed kuna- üldarusaadavalt. gi, või siis pole nad üleüldse väärtused. Omaette alapeatükk on „Teosed ja Tähelepanuväärne on, kuidas justkui inimesed”, kus on mõned arvustused ja boheemlasena kirjandusse tulnud Mutt üks proosa-aasta ülevaade. Esile tõstak- on aastakümnete jooksul n-ö tõsinenud

945

RAAMATUID 12-14.indd 945 28.11.14 11:48 ja esindab täna väga tõsiselt võetavalt on tormanud emakeelt anglitseerima isegi eesti rahvuslust. Ootan tema polii- ja uued põlvkonnad ei kujuta elu ilma tiliste kolumnide taastrükki, kuigi pal- globish’ita enam ettegi. Nagu omal ajal jud on siiani meeles. Juba noorest saati ei aidanud kadakasakslaste noomimine on ta olnud kirglik BBC jälgija, täna- ja pilkamine kuidagi – seltskond tegi päeval pole selleks vaja enam raadio oma valikud apetiitide ja himude järgi. taga küürutada, kõik ju võrgus olemas. Või nagu vene ajal hakkasid mingid te- See kõik on andnud talle ka poliitiliselt gelinskid üsna vabatahtlikult vene keelt ning kultuuripoliitiliselt avara vaate. purssima. Aga igatahes on Muti iroonia Ta on globaliseerumisega vägagi kursis, globaliseerumise üle omal kohal. Ja ei aga Eesti asja ei ole unustanud. Pigem olegi vaja üle seletada, et teda huvitab vastupidi, püüab meid justkui hoiatada ja ärritab kultuuri seis meie tänapäeva globaliseerumisohtude eest, eriti kul- ühiskonnas. Siililegi selge! tuuri puhul. Eks hoiatajaid ole küll pal- jugi, aga nende mõju ühiskondlikule käi- tumisele on pea olematu. Üksikisikud ei tee midagi ära, sest ühiskond tervikuna ANDRES LANGEMETS

IIOBI UUS TULEMINE

Iiobi raamat. Tõlkinud ja kommen- tõlget väljaandes „Uus Testament ja teerinud Urmas Nõmmik. Piibel kon- Psalmid, ehk, Vana Testamendi laulud” tekstis I. Tartu: Tartu Ülikooli Kir- (Tallinn: EELK Konsistoorium, 1989), jastus, 2014. 294 lk. Kristiina Rossi tõlkeid valitud psalmi- dest kogumikus „Uni Jeruusalemmas. 2011. aasta lõpus kutsus Urmas Nõm- Valik heebrea luulet” (Tallinn: Aviv, mik veebiajakirjas Kirik & Teoloogia 1996). Vello Salo ja Indrek Hirve tõlgi- ilmunud artiklis „Eesti piiblitõlke olevi- tud psaltrist ilmus valik pealkirja all kust ja tulevikust” kõiki Eesti piibliluge- „Laulud. Kuningas Taavet” (Loomingu jaid üles nõudma uusi piiblitõlkeid, lei- Raamatukogu 2008, nr 40) ning aas- des, et Eesti kultuuriruum väärib palju ta hiljem ilmus see tervikuna nime all ja väga kvaliteetseid, erinevate põhimõ- „Psalmid” (Tallinn: Maarjamaa, 2009); tete alusel koostatud piiblitõlkeid, mis uusim psalmide tõlge, „Kiituslaulud” jälgiksid ühtlasi ka teksti- ja vormikrii- (Rakvere, 2013) on pärit Enn Kivinur- tika printsiipe ning oleksid varustatud me sulest. Vaieldamatult rikastavad kommentaariga.1 kõik need erinevatest tõlkeprintsiipidest Sellise üleskutsega saab ainult nõus- lähtuvad tõlked eesti kultuuri- ja kee- tuda ning seda eriti just Vana Testa- leruumi, kuid et nende juures puudub mendi raamatute osas, millest on re- kommentaar või on see esitatud üsna gulaarseid uustõlkeid ilmunud üksnes napil kujul, jääb algtekst tõlke lugejast Psalmide raamatust või selle osadest. siiski kaugeks. Esmatasandi märkused, Nimetatagu Hillar Põllu, Uku Masin- nagu neid võib leida nt Toomas Pauli ja gu ja Kalle Kasemaa tehtud Psalmide Uku Masingu Uue Testamendi tõlkest (1989), ning kindlasti igasugune veelgi 1 U. N õ m m i k, Eesti piiblitõlke olevikust ja tulevikust. – Kirik & Teoloogia 2011, mahukam ja põhjalikum algteksti kom- nr 12 (http://kjt.ee/2011/12/eesti-piiblitolki- mentaar annab lugeja jaoks tekstile hoo- mise-olevikust-ja-tulevikust). pis uue mõõtme, võimaluse aduda teksti

946

RAAMATUID 12-14.indd 946 28.11.14 11:48 algkeele loogikat ja selle taga peituvat algteksti vokaliseerijad, ümberkirjuta- mõttemaailma, teksti tekkelooga seotud jad, kommenteerijad? Selle küsimuse probleeme, vasturääkivusi ja ebatasa- valguses võib tõdeda, et Nõmmiku näol susi ning leida seejärel endale kohane on tegu suurepärase näitega inimesest, lugemisviis, olles samas teadlik alterna- rahutust akadeemilisest vaimust, kes tiivsetest lugemisviisidest. mitte üksnes ei osuta probleemile, vaid Igasuguse tõlkimisega kaasneb vastu- üritab pakkuda sellele ka lahenduse, kes tus nii autori(te) kui ka lugeja ees. Seda mitte üksnes ei küsi, vaid otsib ka vastu- eriti niivõrd kaaluka ja paljude inimeste seid. Kaks nappi aastat pärast üleskut- jaoks ehk kõige olulisema teksti puhul, set uusi piiblitõlkeid nõuda tõi Nõmmik nagu seda on Piibel, mille tõlked peavad 2013. aastal eesti lugejate ette eelmaini- käima kaasas keele, meele ja teaduse tud nõudmisi järgiva kommenteeritud arenguga. Sest kuigi alati leidub neid, uustõlke, mille valguses näib nimetatud kes väidavad, et Piiblit ei saa tõlgenda- üleskutse samahästi kui manifestina. da, et seda tuleb võtta kui sõnasõnalist Nii nagu psalmide puhul, on ka Iiobi ilmutust, ei saa siiski ignoreerida tõsi- raamatu näol tegu valdavas osas luule- asja, et igasugune teksti lugemine ise on tekstiga, mis esitab tõlkijale proosateks- juba selle teksti tõlkimine lugeja enda tiga võrreldes spetsiifilised väljakutsed, olemasolevate teadmiste maatriksisse ja need on jõukohased vaid neile, kelle ning igasugune tõlkimine sisaldab endas enda sisemine keelerikkus ja tundeerk- paratamatult ka tõlgendamist ja valiku- sus vastavad teksti autori omadele. Ent te tegemist ühe või teise tõlgenduse või see on vaid üks, kuigi mitte vähetähtis lugemisviisi kasuks. Vana Testamen- väljakutse, millega Iiobi raamatuga te- di tõlgete aluseks olev vokaliseeritud gelejad silmitsi seisma peavad. heebreakeelne tekst ise on samamoodi Nimelt võib mahult suhteliselt kasi- valikute ja tõlgendamise tulemus. Vo- nat, kuid sisult kaalukat Iiobi raamatut kaliseerimata tekstile vokaali- ja kantil- pidada üheks kõige raskemaks tekstiks latsiooni- ning rõhumärkide lisamisega kogu Vanas Testamendis. Seda nii sel- otsustasid masoreedid ühe või teise lu- le keerulise ja tavatu heebrea keele kui gemisviisi kasuks, osutades sealjuures ka mitmesuguseid küsimusi tekitava te- ka võimalikele ümberkirjutamise käigus maatika tõttu. See muinasjutulaadselt tekkinud vigadele või alternatiivsetele algav teos juhib lugeja üpris pea olulise lugemisviisidele. Ning paljuski keerleb eksistentsiaalse ja teoloogilise küsimuse piiblijärgne juudi kirjandus just Heeb- juurde „miks?” – miks on kurjus olemas, rea Piibli teksti ja selle tõlgendamise miks lubab Jumal kannatusi, miks peab ümber, kusjuures olulised ei ole mitte õiglane ja vaga inimene süütult kanna- üksnes sisulised küsimused, vaid just- tama – ja sealt edasi, kas Iiob ikka oli nimelt ka algteksti sõnastus kuni ük- õiglane kannataja või oli ta mässaja, kes sikute tähemärkide asetuseni välja (nii Jumalat Jumala enda ees süüdistas (Ii on oluline nii loomislugu ise kui ka see, 16,11–13 ja 18–21), kas Iiob oli üldse miks algab Piibel heebrea tähestiku tei- olemas2, kas tegu on tarkuskirjanduse se ja mitte esimese tähega). žanriga või on see satiir, pilge valitse- Piiblitekstide tõlkimisel tekib seega paratamatult küsimus, millele viitab ka 2 Kui kristlikus Iiobi tõlgendamise tradit- Nõmmik oma artiklis: kas tänapäeva sioonis on olulisel kohal teodiike küsimus, lugeja ning algteksti suhtes on aus jät- siis näiteks Talmud tegeleb küsimusega, kas Iiob oli üldse olemas või kas Iiobi raamatu ta välja toomata parandused ja keeru- autoriks võib pidada Moosest, nagu ka sellised või lausa tõlkimatud kohad, mille lega, kas Iiob oli juut või mitte ning milli- on sisse viinud ja millele viidanud juba ne oli tema vagadus võrreldes Aabrahami

947

RAAMATUID 12-14.indd 947 28.11.14 11:48 va jumalakujutluse vastu?3 Seega pole algtekstiga tegelemisel, vaid kaalutle- ime, et Iiobi raamatu kohta on ilmunud tud lõpptulemus, millele on eelnenud hulgaliselt teadustöid ja mahukaid kom- pikaaegne töö sellesama algtekstiga, mentaare ning et see on andnud ainest selle lahtivõtmine eri küsimuseasetus- mitmetele kunsti- ja ilukirjandusteos- test lähtuvalt, selle vormi ja žanri põh- tele.4 Kuid asudes vastama kõigile neile jalik tundmaõppimine jne.5 Tulemuseks olulistele sisulistele küsimustele, tuleb on senistest eesti piiblitõlgetest aka- alustada kõigepealt tekstist, olgu see nii deemilisem ja algteksti suhtes truum ebaühtlane või keerukas kui tahes. Sest tõlge, mis suudab säilitada tasakaalu just tekst ise ühes oma vormi, sõnastuse erialaspetsiifilisuse-teaduslikkuse ning ja probleemidega annab meile mitmeid üldarusaadavuse piiril ilma lugejaid juhtlõngasid enda mõistmiseks ja tänu teabega ülekoormamata, pakkudes sa- Nõmmikule on need juhtlõngad otsapidi mas piisavalt lisainformatsiooni teksti jõudnud ka eesti lugeja kätte. Nii annab enda ja selle tõlkimisega seotud prob- ta võimaluse Iiobi raamatu lahtiharuta- leemide mõistmiseks. Selleks kaardis- miseks või vähemalt millegi taolise kat- tab teose sissejuhatav osa Iiobi raama- setamiseks ka lugejale, kes piibliheeb- tu paiknemise Piibli kirjandusžanride rea keelt ei valda, ent samuti lugejale, maastikul, toob välja selle dispositsioo- kes seda keelt tunneb, sest iga uus tõlge ni, uurimisloo olulisemad etapid, visan- või erinev tõlgendusvariant kutsub kaa- dab Iiobi raamatu tekkeloo ning paigu- sa mõtlema ja mõista püüdma, miks just tumise vana Lähis-Ida mõtte- ja kirjan- nii ja mitte teisiti. dusloos. „Iiobi raamatu” enda kohta võib aga Teose kandva osa moodustavad loo- öelda, et see ei ole mitte esimene samm mulikult tõlge ise ja selle kommentaar, mis on ära toodud esimese astme (sõnas- omaga ja millega põhjendada Iiobile osaks saanud kannatusi. Viimase küsimuse puhul tust puudutavate) kommentaaridena väärib mainimist, et Talmudis tõlgendatak- joonealustes märkustes ning teise astme se Ii 13,24 sõnu „Mispärast oma palet pei- ehk põhjalikemate seletustena esitatud dad Sa ja pead mind enda vaenlaseks” kui eraldi osas „Iiobi raamatu kommen- Iiobi väidet, et Jumal on tema, ’Jiob’i segi taar”. Viimane paistab silma nii oma ajanud vaenlasega – nimelt koosneb sõna „vaenlane” (’ojieb) heebrea keeles samadest ajakohasuse kui ka selle poolest, et li- konsonantidest (’jb), mille peale Jumal vas- saks VT-sisestele viidetele on ära toodud tab (Ii 40,6 jj), andes mõista, et tema ei eksi ka piiblivälises vana Lähis-Ida kirjan- (vt Babüloonia Talmudi traktaat Baba Batra 14b–16b). 3 Vt nt K. J. D e l l, The Book of Job as 5 Nõmmiku sulest on eelnevalt ilmunud: Sceptical Literature. Beihefte zur Zeitschrift U. N õ m m i k, Heebrea retoorilise poeesia für die alttestamentliche Wissenschaft. Kd ilust Iiobi raamatu Eliifase esimese kõne 197. Berlin–New York: Walter de Gruyter, näitel. – Mille anni sicut dies hesterna… 1991. Studia in honorem Kalle Kasemaa. Toim M. 4 Siinkohal võib näiteks tuua Isaac Leib Lepajõe, A. Gross. Tartu, 2003, lk 95–113; Peretsi jutustuse „Vaikija Bonze” („Bonze U. N õ m m i k, Iiobi kolme sõbra kõned – kas Schweig”, 1894) nimitegelase või Joseph rahvusvaheline dialoog? – Usuteaduslik Aja- Rothi romaani „Iiob: ühe lihtsa mehe lugu” kiri 2006, nr 55, lk 3–24; U. N õ m m i k, Vana („Hiob: Roman eines einfachen Mannes”, Testamendi mõistmise eeldustest. – Minu 1930) peategelase Mendel Singeri. Omaette Issand ja minu Jumal! Pühendusteos Dr. teema on Iiobi tegelaskuju holokaustijärgses theol. Toomas Pauli 70. sünnipäevaks. Koost Iisraeli kirjanduses, kus kannatavast õig- J. Lahe, T. Pädam. (EELK UI toimetised 20.) lasest mittejuudist on saanud endale osaks Tallinn, 2009, lk 13–24; U. N õ m m i k, The saava ebaõigluse suhtes trotsi täis juut (nt Idea of Ancient Hebrew Verse. – Zeitschrift Jossel Birnsteini teoses „Ära kutsu mind Iio- für die alttestamentliche Wissenschaft 2012, biks” („’Al tiqra’ li ’Jiob”, 1995)). nr 124, lk 400–408.

948

RAAMATUID 12-14.indd 948 28.11.14 11:48 duses esinevad paralleelid Iiobi raama- 41,1 Näe, ‘su’ lootus on petlik – tuga. Tõlkes on olulisel määral arvesta- juba ta ilmest kukutakse pikali. tud tekstikriitikaga ning senistest eesti tõlgetest tuntaval määral enam silmas 2 Ei ole hulljulget, et teda ärritada. peetud ka teksti vormi, vanaheebrea luu- Ja kes on see, kes ‘ta’ ette seisaks? le omapärasid laiemalt ning kitsamalt Iiobi raamatu luulele omast stiili. Nõm- 3 Kes ‘kohtas teda’, aga ‘jäi terveks’? mik sõnastab selgelt oma tõlkeprintsiibid Kogu taeva all ‘ei ole’ sellist. ega karda sealjuures vajadusel ka „alla anda” ehk tõlkimatud kohad tõlkimata 4 [Kas] ei vaigista ‘Tema’ ta lora jätta. ja juttu [oma] väest? ‘Pole’ temaväär- Siinkohal võib näiteks tuua Iiobi raa- set! matu 41. peatüki, mille tekst sisaldab hulgaliselt parandusi, keerulist ning ja tavatut sõnakasutust. Kui Iiobi 41,1–4 ja 17, mis kujutavad endast osa Jumala 41,17 ta tõustes tunnevad hirmu vägevad, teisest kõnest, kus on juttu Behemotist (…?)-st eemalduvad, ja Livjatanist, kõlavad Nõmmiku tõlkes järgnevalt (rasvases trükis on esile tõs- siis varasemates, XX sajandil ilmunud tetud enim erinevat tõlgendamist leid- Iiobi raamatu eestikeelsetes tõlgetes on nud sõnad ja laused): vastavad read tõlgitud järgmiselt:

1938–19406 19687 19978 41,1 Waata, selle lootus 41,1 Vaata, niisugune 41,1 Vaata, niisugune on luiskaja! lootuski on petlik, juba lootuski on petlik: Juba teda nähes on ta teda nähes langetakse kas teda nähes juba ei olda pikali maas. maha! pikali?

2 Pole nii wõigast, et 2 Ükski ei ole nõnda 2 Ükski ei ole nõnda wirgutada teda. julge, et teda ärritada! julge, et teda ärritada. Ja kes siis wõib mu palge Ja kes suudakski püsida Ja kes suudaks siis püsida ees seista. tema ees? minu ees? 3 Kes on minust ette 3 Kes saaks astuda temale 3 Kes on esmalt andnud jõudnud, et pean tasuma? vastu ja ise jääda terveks? mulle, et peaksin tasuma? Mis kõige taeva all, see Kogu taeva all ei ole Kõik, mis on taeva all, on on mu päralt! säärast! minu oma. 4 Ei ma waiki tema luist- 4 Ma ei taha vaikida 4 Ma ei taha vaikida tema kontidest, tema jäsemeist, ta jõust ja liikmeist, ja ta wägewuse asjast, ja varustusest! ta vägitegude asjast ning ta oleku ilust. ta oleku ilust.

41,17 Kui ta tõuseb, siis 41,17 Kui ta tõuseb, siis 41,17 Kui ta tõuseb, siis pelgavad jumalad, kohkuvad vägevadki, kohkuvad vägevadki, tema murdmise pärast masenduse tõttu on nad tema murdmise tõttu on jooksewad nad huupi. nagu arust ära! nad nagu arust ära.

6 Jumala Püha Sõna Suur Piibel. [Keu- ruu:] Otava, [1989]. 7 Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: 8 Piibel. Vana ja Uus Testament. Tallinn: Eesti Piibliselts, 1968. Eesti Piibliselts, 1997.

949

RAAMATUID 12-14.indd 949 28.11.14 11:48 listele aspektidele ning anda edasi kogu Siinkohal olgu mainitud, et nt ing- algtekstis sisalduv väljendusrikkus. Nii liskeelsetes piiblitõlgetes lahknevad tuleb Nõmmiku tehtud Ii 41 tõlkes esile nimetatud kirjakoha tõlked üksteisest kogu algteksti „valu”, samal ajal kui nt veelgi enam. Nii nt on Ii 41,17 esinev Ii 38–39 on selgelt näha ja kuulda alg- heebreakeelne sõna ’elím tõlgitud eesti teksti ilu. keelde (sh ka Nõmmik) valdavalt sõnaga Nagu näha, on tõlgendamisvõimalusi „vägevad”, siis ingliskeelsetes tõlgetes ja -valikuid mitmesuguseid ning võib- leiab selle vastena nii waves9 (’lained’), olla tõesti ei mahu Nõmmiku Iiobi tõlge strong men10 (’tugevad, vägevad me- kirikupiiblisse, nagu väidab Ermo Jür- hed’) kui ka divine beings11 (’jumalikud ma oma ülevaates „Iiobi raamatu” koh- olendid’). Erinevate tõlgete taustal võib ta,12 ent Piiblisse kontekstis sobitub see Nõmmiku pakutu tunduda ehk arusaa- suurepäraselt. Iiobi raamat on vääriline matuma ja kohmakamana, ent selles esmateos uues sarjas „Piibel konteks- on selgelt aimata algteksti sõnastust ja tis”, mis seab selle raames ilmuvatele rütmi. See, et tõlkija ei ole üritanud siin järgnevatele kommenteeritud tõlgetele tekstis esinevaid konarusi ära siluda, on korraliku mõõdupuu, mille tulemuse- tema teadlik valik, millest ta on lugejaid na ehk täieneb eesti keele- ja kultuuri- ka teose sissejuhatavas osas teavitanud. ruum lähiaastatel kui mitte paljude, siis Samal ajal seal, kus algtekst on vähem vähemalt väga heade Piibli raamatute probleemne, on tõlkijal võimalik kes- uustõlgetega ja Piibliga lähedalt seotud kenduda just luuleteksti tõlkimise olu- kirjanduse esmatõlgetega.

9 The Jerusalem Bible. Garden City–New York: Doulbeday&Company, Inc., 1966. ANU PÕLDSAM 10 The New English Bible: the Old Tes- tament. Oxford: Oxford University Press, Cambridge: Cambridge University Press, 1970. 11 The book of Job. A new translation ac- cording to the traditional Hebrew Text. With 12 E. J ü r m a, Nädala raamat: Iiobi raa- Introductions by Moshe Greenberg, Jonas C. mat ei jäta kedagi külmaks. – Eesti Eks- Greenfield and Nahum M. Sarna. Philadel- press 17. IV 2014 (http://ekspress.delfi.ee/ phia: Jewish Publication Society, 1980. news/areen/nadala-raamat-iiobi-raamat-ei- jata-kunagi-kulmaks?id=68457371).

WIEDEMANNI MÄLESTUSED EESTI KEELES ILMUNUD

Ferdinand Johann Wiedemann. Mä- und über Personen meiner Verwandt- lestusi minu elust. Teateid ja üles- schaft, Erinnerungen aus meinem Le- tähendusi minu sugulaste kohta, ben, zusammengetragen St. Petersburg kogutud St. Peterburis 1858. aastast 1858 u. ff. Ferd. Joh. Wiedemann” – alates. Tartu: Ilmamaa, 2014. 456 lk. EKLA, f 169, m 20 : 1) eestinduse „Mä- lestusi minu elust”. Tõlkinud Anti Lääts, Ilmamaa kirjastus on keelemeeste ja toimetanud Jaak Peebo. keelemeestest kirjutatud teoseid pakku- Tõlke kvaliteedi kohta kirjutab nud varemgi, tänavu siis Eesti Kirjan- Peebo: „Nii peaks siinne tõlge küllalt dusmuuseumis säilitatava masinakirjas täpselt originaalteksti edasi andma” teksti (koopia saksakeelsest käsikirjast (lk 6). Toimetaja pädevuses pole mõtet „Nachrichten und Aufzeichnungen von kahelda: tegemist on XIX sajandi eesti

950

RAAMATUID 12-14.indd 950 28.11.14 11:48 keele ja keelemeeste ühe parema tund- ku hoida. Vahest piisanuks kahe sugu- jaga. Kuna autoriga nõu pidada polnud puuskeemi (lk 88 on Ferdinand Johanni võimalik, siis ei saanud toimetaja oma vana kalendri järgi õige sünniaja kõrval teadmisi ja oskusi täiel määral raken- väär surmaaeg, p.o 17. XII 1887) avaldada, vaid on pidanud piirduma vaeva- damisest ning Paul Ariste 1971. aastal nõudva, ent tulemusliku tõlkeviimist- ilmunud raamatu1 stiilis tehtud kokku- lustööga. Kommentaare oleks võinud võttest? Vahest oleks võinud ka vana siiski rohkem olla. Aga see oleks juba kalendri kuupäevad uuele vastavaiks iseseisvat uurimistööd tähendanud ning muuta (nagu on tänapäevastatud piib- ohustanud Ilmamaa eesmärki – tuua litsitaadid) või viidata nende muutmata käsikiri arhiiviriiulilt lugejate kätte. jätmisele? Üpris rutiinsel kujul (eriti Kellele ja milleks Wiedemann mahu- Wiedemanni eelkäijate kirjutatud osa- ka ning aastaid koostamisvaeva nõud- des) esitatakse andmed sündide, abiel- nud töö ette võttis, ei selgu põhitekstist lumiste, laste ja nende vaderite, surma- ega ka saatesõnast. Teaduslikuks ei saa de ja surmapõhjuste ning kirjeldatud käsikirja pidada ning trükivalmiks pole isikute tiitlite, ametite ja sugulusvahe- Wiedemann seda ka viimistlenud. Wie- kordade kohta. Küllap leiab sealt edasi demanni sõnutsi ülestähendusi „pole uurima ärgitavaid viiteid Haapsalu ja tehtud mitte sellepärast, et ma peaksin selle ümbruse aja- ning kultuuriloo ja neid kuidagi eriliseks, huvitavaks või linnageograafiaga tegelejaile, tavaluge- märkimisväärseks, vaid sellepärast, et jaile jääb see info siiski vähepakkuvaks. nii vähe lohutust pakkuvas vanaduses Loomulikult leidub üldhuvitavaidki on meeldiv mõelda ennast tagasi mõ- ülestähendusi, mis loovad ettekujutu- nusamasse ja muretumasse noorpõlve” se Wiedemanni-eelse Haapsalu kõrge- (lk 167). Ühelt poolt võis ta soovida oma ma keskklassi elust ning oludest XVIII esivanemate kroonikutraditsioone jät- sajandil. Isaga seonduvalt nimetatagu kata, teisalt on tekstis isikliku elu sei- tema keelteandekust (saksa keele kõr- kade kõrval palju niisugust, mis laiemat val prantsuse, inglise, vene, rootsi), mu- lugejaskonda eeldavad. Kuidas sattus sikaalsust (muusik, helilooja, orkestri- käsikiri Tartusse? Mis sai kokkuvõtte juht), head rahulikku iseloomu, kuid ka aluseks olnud päevaraamatutest, mil- distantsi lastekasvatusest. Pikaaegne lele Wiedemann korduvalt viitab? Kas edukas Haapsalu linnasekretär, mida ei toimis ta nendega samuti, nagu põletas saa öelda reederiameti ega ka Sutlepa osa isast järele jäänud pabereid? Vahest mõisa rentimise kohta. Palju häid sõnu oleks saanud nendele vastuseta küsi- leidub ema kohta. mustele saatesõnas selgitust otsida? Korduvalt tulevad jutuks tiisikus, Raamatus on 456 lehekülge ja 12 lapsevoodipalavik, tüüfus, rõuged ja peatükki, sh saatesõna ja nimeloend. teised haigused ning surm nende taga- Kõik raamatus ei ole Ferdinand Johann järjel. Sama põhjalikkusega kirjeldab Wiedemannist ega ka tema enda kirju- Wiedemann hiljem enda ja oma pere tatud. Käsikirja alguses on ta isa ja ema probleeme: poegade ja tütre surm ning esivanemate Johann Gottfried Cargeri, abikaasa raske, parandamatu haigus, selle lese (Wiedemanni vanaema), vane- tema enda tervisehädad. Juba ammu ma poja ning Johann Gottfried Plosch- enne Eesti-aineliste suurteoste kirjuta- kuse meenutused. Edasi tulevad küll mist oli ta hädas lühinägelikkusega (lk Wiedemanni enda koostatud, ent mit- 230), 1868. aastal hakkas silmadele tek- te otseselt temast rääkivad peatükid. Tundub, et esimese 11 peatüki arvelt 1 P. A r i s t e, Ferdinand Johann Wiede- oleks saanud oluliselt trükiruumi kok- mann. Tartu: Tartu Riiklik Ülikool, 1971.

951

RAAMATUID 12-14.indd 951 28.11.14 11:48 kima hall (lk 306) ja hiljem roheline kae mahuka teksti väheseid trükivigu üles (lk 357): lugeda võis vaid päevavalguses lugema. Sisulisi arusaamatusi siiski on, ja iga kolmveerand tunni järel tuli pu- nt lk 227 soovitab rektor Ewers „...Tar- hata; silmapesud, salvid ja verekaanid tust läbi sõites kuraatorit külastada....” pealekauba. Tuli ka ettelugejat kasuta- – peaks olema „Riiast”; midagi on viltu da. „Väljavaade jääda korraga pimedaks lk 246, kui Miitaviga seoses mainitakse ja kurdiks ... oli väga nukker” (lk 357). meritsi sõitmist, kuigi seal ei ole merd Masendununa tõdeb Wiedemann oma jmt. Hüpleva, ajas edasi-tagasi kulge- põlvkonna lahkumist: „Vanemast gene- va jutustamisviisi tõttu on kohati, eriti ratsioonist olen nüüd alles jäänud vaid aga mälestuste viimaste aastatega seo- mina” (lk 410), ja seda, et tema on vii- ses raske aru saada, millal missugune mane Wiedemann: „Ja kuna mu poega sündmus toimus (kuupäevad on Wiede- enam ei ole, siis pärast minu ja mu tütre mannil pedantselt kirjas, aastate piirid surma perekond hääbub” (lk 76). aga ebaselged). Ligi 30 aasta jooksul Kui halb tervis mõjutas elu- ja töövõi- koostatud tekstis on sündmuste koha ja malusi otse, siis jättis ka vilets majan- kirjeldusaja seosed sageli täpsustamata dusolukord – kasin menüü, külm korter, (nüüd, praegu, sel aastal, tänavu). Lehe- puuduvad reisivõimalused – neile para- külgedel 270–272 kirjutab Wiedemann tamatult oma jälje. Probleemitu toime- oma Tallinnas koostatud soome-ugri tulemine saabus alles täisakadeemiku keelte grammatikatest täpsete ilmumis- tiitli ja palgatõusuga. andmeteta. Küllap oleksid need kom- Silmatorkavalt põhjalikud ja täpsust mentaari mahtunud. taotlevad on sugulaste ja tuttavate kir- Pikad laused pärinevad loomulikult jeldused: „...hiljem käis ta ka moraalselt saksakeelsest algtekstist, kohati oleks alla, nii et temast ei ole asja saanud” (lk rohkem oodanud eesti keele tänapäevas- 108), tegemist oli „väga lihtsa, avatud, te tavade järgimist. Lühendite punkti- sõbraliku ja armastusväärse daamiga” kasutus on tühiasi, vene nimede puhul (lk 108), „vallaline elumees” (lk 112), „lõ- oleks aga küll tulnud paremat lahen- busas seltskonnas tikkus ta jooma roh- dust otsida (probleemile on viidanud ka kem kui ta kanda jaksas” (lk 113), tege- toimetaja ise). Nimekujud nagu Tsche- mist oli „ilusa, ent tuulepäise, kergemeel- byschow, Perewoschtschikow, Tschere- se daamiga” (lk 122), „torisev türann” (lk schevitsch jt väärinuks tänapäeva kom- 132), „abiellus Haecksiga, kellega tal bel kirjutamist (vajadusel Wiedemanni juba varem oli olnud armulugu” (lk 135), poolt kirjapandut kusagil säilitades), „See mees oli võrdlemisi jõhker sell” (lk eriti juhtudel, kui nende originaalne 163) jne. Aja kohta, kui lapsedki üksteist kuju kahtlust ei tekita. teietasid (lk 114), on Wiedemanni selline Eestlastest on raamatus vähe juttu. otsesõnalisus üllatav (või on tõlkija omalt Enam mainitute hulka kuulub perekon- poolt värvi juurde pannud?). na kauane teenija Katta; rohkem kui Wiedemann fikseerib keelemuutuse kümme korda on mainitud Jakob Hurta, peresuhetes XVIII sajandi lõpul: „Alam- seitse korda Philipp Karelli; Kreutzwaldi saksa keelt muide kõneles ta [Wiede- nimi esineb kaks, „kurikuulus” Jakobson manni vanavanaema – J. V.] vaid oma üks, Johann Woldemar Jannsen üks ja vanema tütre Juliana Dorothea Gahln- Koidula üks kord – proua Michelsoni- bäckiga [snd 1757 – J. V.], ülejäänud na; on mõned teisedki. Mälestuste lehe- lastega pidi ta suhtlema juba valdavaks külgedel pole erilisi sümpaatiaavaldusi saanud ülemsaksa keeles” (lk 91). eestlaste suhtes, v.a viide eesti kirjasõna Wiedemanni päris oma lugu algab kiire arengu ning suurepäraselt korral- leheküljel 167. Oleks väiklane hakata datud laulupeo kohta. Vastukaaluks

952

RAAMATUID 12-14.indd 952 28.11.14 11:48 kirjeldab Wiedemann tüli Eesti Kirja- lefoni ja raudtee tulekut. Iseloomulik on meeste Seltsis ning enda väljaastumist siiski, et tõelise ajaloo- ja kultuuriväär- sellest. Tema murderetked kujutasid tusega faktid on esitatud koos tähtsu- endast tihedalt planeeritud kruiise ühe setutega (nt et pastoraadi uks oli lukus sugulasest/tuttavast pastori juurest tei- või et Wiedemann ajas enne akadeemia se juurde ning kirjapanekud kajastavad koosolekule minemist Strelnas habet). vaid nende nimesid. Võinukski kaaluda Oodanud oleks põhjalikumaid kirjeldusi isikunimeregistri asemel kohanime- eesti keelele ja kultuurile olulise kolme registri koostamist. raamatu kirjutamisest. Wiedemanni vä- Wiedemanni äärmiselt suur tutvus- limus on seni tuttav vaid ühe maali kau- ja suhtluskond koosnes esmajoones sak- du. Seetõttu on huvitav märkus 1880. sakeelsetest pastoritest ja kolleegidest/ aasta suvel toimunud pildistamise koh- tuttavatest nii Haapsalus, Tallinnas, ta: „Samal päeval tegime koos kogu „Es- Miitavis, Türil, Väike-Maarjas (miks ta toniaga” ühisfoto Toomkiriku varemete küll igal võimalusel sinna sõitis?), Tar- juures” (lk 394). Kus on foto? tus kui ka Peterburis. Kontakte venelas- Muljet avaldav on XIX sajandi liik- test kolleegidega pole palju (eriti arves- lusolude kirjeldus: vankrid, reed, tõllad, tades tema 30-aastast elu ja tööd Peter- postitõllad, tilisangid, laevad, rongid. buris): „...proua aga on paduvenelane, Koguni paadid, millega kevadtulvas mistõttu me perekondlikult ei suhtle” Pirita ja Luuga jõest üle tuli sõita. Lii- (lk 319). Suhtluskonna suuruse juures kumiskiirust iseloomustab 1836. aasta on mõistetav, et Wiedemann ei saanud 8-päevane teekond Miitavist Haapsallu kõigile ega kõik temale meeldida. Lisaks (ainult hädavajalike peatustega). Tor- perekondlikele kirjeldab ta otsekoheselt kab silma, et perekeskne Wiedemann ka tööalaseid suhteid, rääkides nii sol- sõitis sageli oma abikaasast lahus (tihti vumistest (lk 264), ebaõiglusest (lk 254) leiame märkuse, et naine lastega saabus kui ka kolleegide ebapädevusest: „Sak- pärast hommikul kohale jõudnud abi- rewski esindas harimatut ja nõrka vene kaasat samal õhtupoolikul). õpetaja tüüpi....” (lk 256). Hinnatavalt Huvi pakkuvaid ülestähendusi leidub kirjeldab ta neidki sündmusi, kus tema tollase suhtluskultuuri (poissmehed ei enda tegevus kõige õnnestunum ei olnud korraldanud vastuvõtte; meestele pa- (lk 410). kuti „tubli hommikusöök” veini ja siga- Hulgalised viited tollastele sündmus- ritega, daamid said kõrvaltoas kohvi), tele muudab ehedaks meenutaja isiklik töömoraali, riietumistavade ja muude kogemus: 1811 Haapsallu dessandi tei- valdkondade kohta. nud Inglise laevastik viis muu hulgas Põhilisim on, mida saame teada Wie- minema ka Wiedemanni isa jahi; Krim- demanni enda kohta. Kahtlemata on te- mi sõda 1853–1856 põhjustas Tallinnas gemist keskmisest oluliselt andekama erakorralise seisukorra, katkestas tü- inimesega. Oma üheksandat eluaastat tarde klaveriõpingud, kuid tõi Tallinna (lugema õppis 4-aastaselt) meenutab mordva ja tšuvaši keelejuhid; elukorral- ta sõnadega: „Rohke raamatute luge- dust mõjutasid ka Miitavis üle elatud misega olin küll omandanud teaduse Poola ülestõus (1830–1831) ning Saksa– killukesi....” (lk 177). Andekus ja ise- Prantsuse sõda 1870. aastal; koolera- õppimisvõime olid loomulikult ainult epideemia Miitavis põhjustas sekeldusi eeldusteks, mis aitasid realiseerida to- Eesti- ja Liivimaa piiril (!). hutut töötahet. Iseloomulik on mee- Üksiksündmustest mainitakse Ole- nutus ühest raamatukogukülastusest: viste kiriku (1820) ning Laia tänava „Enne Riiast lahkumist, kus peatusime teatrihoone põlemist (1855), esimest te- paar tundi, käisin linna raamatukogus

953

RAAMATUID 12-14.indd 953 28.11.14 11:48 ja leidsin sealt Berckholtzi osutusel Ühingu loojaid, algatas Tallinna muu- ühe olulise artikli kreevinite kohta” (lk sikaühingu (lk 276) ning maleringi, oli 374). aktiivne ka Miitavis ja Peterburis. Andekus ning töövõime ei avaldunud Tähtsaim on muidugi info Wiede- mitte ainult keeltega seoses. Küllalt manni teadustegevuse ning -põhimõtete edukas oli tema lühike juristikarjäär kohta, mis leidub eelkõige tema Peter- (lk 226), hinnatav tema botaanikahar- buri-aastate, sh akadeemia vastuolude rastus, mis päädis 1852. aastal koos kirjelduses. Ta eeldab teadlastelt mak- Eduard Weberiga avaldatud raamatuga simaalset pingutust teaduse hüvanguks (lk 264, 265). Poolteist sajandit tagasi ja on radikaalne vastupidiselt arvajate eelnes kooliminekule või oli selle asemel suhtes: „Neid ... tuleks akadeemiast pi- sageli koduõpetus – nii ka Wiedemanni- gem jalahoopidega eemal hoida” (lk 332). de peres. Wiedemann õpetas oma laste- Tänapäevaselt aktuaalsed on tema sei- le ja teistelegi ladina, kreeka, heebrea, sukohad plagiaadi („Ebaõiglus sünnib saksa, itaalia ja inglise keelt, algebrat, siis, kui võõraid töid kasutatakse neile füüsikat ning looduslugu, samuti Vene- viitamata”, lk 304) ning liigse konkursi- maa geograafiat ja muusikateooriat, ise- ihaluse (lk 338) suhtes. Mainitagu, et gi kõrgemat matemaatikat: „Minu kooli- kogu Wiedemanni tegevus on olnud nen- põlves kõrgemat matemaatikat ei olnud, de kõrgete põhimõtetega kooskõlas ning Paulile õpetamiseks pidin seda nüüd teadlaslik objektiivsusepüüe ja täpsus kõigepealt ise õppima” (lk 353). – kohati mittenauditava pedantsuseni Väljapaistev on Wiedemanni male- ja välja – iseloomustab ka tema mälestusi. muusikaharrastus. Viimane tipnes ilm- Muu hulgas leiame sealt Vene Teaduste selt Miitavis, kus Wiedemann musitsee- Akadeemia õhustiku kirjelduse koos va- ris õige mitmes koosluses ja vormis, ette limisprotseduuri analüüsiga (taustaks võeti koguni ooper (lk 235) ja Beethoveni vene ja saksa akadeemikute vastuolud). 7. sümfoonia (lk 238), lemmikpilliks oli Selgelt ja tugevalt tõuseb esile Eesti, klarnet. Kogu elu vältel, niipalju kui eriti aga Tartu roll Vene impeeriumi olud ja tervis vähegi võimaldasid, oli teaduselus. Wiedemann üliaktiivne suhtleja, näi- Iseenesestmõistetavalt peab ta ing- teks: „Sellal kui ma Tallinnas veel ilma laste laevastikku vaenlaseks ning pole pereta elasin, tuli harva ette mõni õhtu, kitsi tsaari kiitma, nimetades teda „meie mil ma üksi koju jäin” (lk 276). Ta osales üliõndsaks keiser Alexander II-ks” (lk näitemängudes ja ettelugemistel, hin- 342) ning seadusest kõrgemal seisvaks: das head veini, aga ei öelnud ära õllest „Kui keiser on midagi seaduspärase- ega napsistki, talus sõprade ja kolleegi- na kinnitanud, siis ei saa selles ometi de sigarisuitsu, kuigi ise tõenäoliselt ei näha midagi ebaseaduslikku” (lk 339). suitsetanud. Mainitagu, et tuli toime ka Samasugust sümpaatiat ei jaga ta siis- käsitööga. Lehekülgedel 268–269 leidub ki ei tsaaririigi üldisi olusid – „...ülimalt loetelu seltsidest ja ühendustest, mille austusväärne mees, kelles polnud mida- au-, välis- või lihtsalt liige Wiedemann gi venelaslikku” (lk 318) – ega selle aja- oli – kuni Teaduste Akadeemiani välja. kirjandust – „Ma ei ole muidugi lugenud „Passiivse liikmena” võttis ta Tallin- kõiki vene ajalehtede vastikuid soperdi- nas osa meestelaulu ühingu tegevusest; si....” (lk 342) – iseloomustades. 1857 korraldas see Kadriorus „esimese Üllatavas kontrastis eelnevaga on laulupeo” (lk 278). Kõige selle juures ei Wiedemann kirja pannud näited oma olnud Wiedemann pelgalt kaasakulgeja, hajameelsuse kohta: sõidudokumentide vaid ka innustav eestvedaja: ta oli 1842. Peterburi jäämine (lk 361), jalutuskepi aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Tapale unustamine – tuli Tartust uus

954

RAAMATUID 12-14.indd 954 28.11.14 11:48 osta (lk 384), kohvrivõtme Tallinna või isikutest ja nende suhete kirjeldustest kulduuri Jõelähtmele jäämine (lk 297). ning muust ebaolulisest üle libiseda, Nimeloendi (lk 415–456, u 1900 nime) jääb järele paarsada lehekülge teksti, koostamine on nõudnud toimetajalt millega tutvumine on kahtlemata ka- palju vaeva, ent enamik selles esitatud sulik ja hariv. Seni vaid oma loomin- isikutest jääb tänasele lugejale võõ- gu kaudu tuttav keelemees on isiklike raks. Muidugi leidub ka Wiedemanni kirjapanekute, käsikirja säilitajate, kuulsaid kaasaegseid: Abovjan, Ahrens, ümberkirjutaja, tõlkija ning toimetaja Baer, Budens, Ewers, Jacobi jne – kui ai- töö tulemusena omandanud inimliku nult loendi algusosa vaadata. Vähemalt kuju. Eesti keeles. ühes kohas on loendikoostaja ning arvu- ti koostöö alt vedanud: Howen, Höpner, ... Hueck, ... (lk 431). Kokkuvõttes: kui lugeja oskab vahest ainult Wiedemannile endale tähtsatest JÜRI VALGE

955

RAAMATUID 12-14.indd 955 28.11.14 11:48 RINGVAADE

JOHANNES SEMPER JA PRANTSUSE VAIM

4. juunil 2014. aastal toimus Eesti Tea- „Ellinor” (1927) ja ka Semperi esseedes duste Akadeemia Underi ja Tuglase Kir- sedastatule, näitas Kirikal, kuidas rep- janduskeskuse ja Tartu Ülikooli koostöös resenteeritakse modernse inimese keha seminar „Johannes Semper ja prantsuse ning millisel viisil tungib sport moderni vaim”, mis võttis sihiks hekseldada läbi ilukirjandusse. iga tahk Semperi loomest: vaatluse alla Järgnevalt peatuti Semperi 1920. tulid nii proosa kui ka luule, nii reisikir- aastal ilmutatud brošüüril „Walt Whit- jad kui ka esseistika, samuti uuriti Sem- man”: Katre Talviste (TÜ) keskendus perit kujutava kunsti kriitikuna. Kahek- Semperi koostatud vihule ning tõmbas sa uurija sõnavõttudes oli rõhu all prant- Erna Siiraku väite kaudu paralleele suse ja saksa vaimu dialoog Semperi loo- Kornei Tšukovski Whitmani-käsitluse- mingus ning kirjaniku suhestumine oma ga. Võrdleva vaatluse tulemusena sel- kaasajaga – modernsuse diskursustega. gus, et Semperi Whitmani-referaadis on Seminari juhatas sisse Elle-Mari keha ja seksuaalsuse temaatika rohkem Talivee (UTKK), kelle visuaalsel mater- fookuses kui Tšukovskil. Talviste krii- jalil rajanev ettekanne tegi ülevaatliku tiline lugemine näitas, kuidas Semper sissepõike Semperite fotodesse Tuglase Tšukovski käsitlust luges ning mida ta fotokogus, mida on kõikidel huvilistel toonitamisväärseks pidas – nii oli kuula- võimalik tutvumiseks nõutada kir- jail võimalik jälgida oma ja võõra mõtte janduskeskuse muuseumiosakonnast. vahekordade dünaamikat noore Sempe- Ettekanne tõlgendas Semperit eelkõige ri loomes. inimesena: vaatamiseks pakuti fotojääd- Marit Karelson (TÜ) oli oma ettekan- vustusi erinevaist sündmusist, mis teda de pealkirjastanud: „Ideaal ja ekstaas: Tuglasega sidus (kirjanike juubelid, Kir- sümbolismist ja romantismist Semperi janikkude Liidu koosolekud), eri rühmi- varasemas luules”. Seega pöördus se- tusist (näiteks Siuru- ja Tarapita-aegsed minari huvikese proosalt ja esseistikalt jäädvustused), aga ka lihtsalt sõbra- hetkeks peamiselt poeesiale. Karelson likest perekondlikest külaskäikudest. tõlgendas Semperi varajast luulet prant- Niisamuti andis Talivee lootust, et õige suse sümbolismi ja saksa romantismi pea on Tuglase kogusse kuuluvad pildid vastanduse kaudu, tuues välja, et just huvilistele kättesaadavad ka digitaalsel need suundumused olid noore poeedi kujul. kaks tulist kiindumust. Hoolikalt luu- Merlin Kirikal (UTKK) küsis ettekan- lenäidetega vürtsitatud ettekanne rõ- des „Semper ja modernsus: sport ning hutas eelkõige seda, et kuigi tunneme amatsoonid”, kas sport võiks pakkuda Semperit läbi ja lõhki frankofiilina ning leevendust modernse inimese spliinile. prantsuse vaimu kandjana, on tema loo- Sõnavõtt lähtus eeldusest, et Semperi me, ja hoopiski tugevamini kui esma- tekstides avaldub modernsus just „uue pilgul ehk arvata võiks, mõjustatud ka naise” ehk semperlikult öeldes amat- saksa kultuurist. soonide ja spordi kaudu. Toetudes eri Eduard Parhomenko (TÜ) käsitles tekstinäidetele, eelkõige novellikogus niisamuti Semperi ja saksa kultuuri-

956 1

RINGVAADE 12-14.indd 956 28.11.14 11:49 ruumi seotust: täpsemalt seda, kuidas Teistlaadset lähenemist pakkus Mer- Semper oma esseistikas tõlgendab osalt le Tank (EKA), kes oma ettekandes „Jo- Friedrich Nietzschelt pärinevaid isiku- hannes Semperi kunstikriitilised tekstid: ja kultuuritüpoloogiaid (apollooniline kunsti kogemine ja reaalsuse mitu nägu” – dionüüsiline – sokraatiline / saksa – vaatles Semperit just kujutava kunsti ladina – prantsuse). Ettekandes „Johan- arvustajana. Ka siin selgus tema tea- nes Semper ja Nietzsche tahtmine sün- tav närvlik pendeldamine saksalikkuse dida prantslasena” selgines Nietzsche ja prantslaslikkuse vahel. Ettekande mõtlemise kultuurilises orientatsioo- peamine siht oli näidata, kuidas Sem- nis toimunud murrang, s.o nihkumine per vaatas Ado Vabbe abstraktseid töid kreeka-saksa teljelt („Tragöödia sünd ekspressionismi valguses, mis kohali- muusika vaimust”) ladina-prantsuse tel- ku kunstikriitika kontekstis oli märki- jele („Inimlik, liiginimlik”). Parhomenko misväärne katse sõnastada abstraktse uuris, kas Semperile kui Nietzsche-mõ- kunsti teoreetilisi lähtekohti. Erilise julisele literaadile oli see nihkumine tä- rõhu alla sattus sedastus, et ajastu ette- henduslik ja kuivõrd üldse nägi Semper kirjutusist hoolimata – rõhutati just ja Nietzsches päris saksa mõtlejat. Ette- eelkõige kunsti mimeetilist tuuma – too- kandest koorus välja põnev uurimisüles- nitas Semper kunsti eesmärgina hoopis anne: vaadelda hilisema Semperi mark- kunstniku omailma väljendust ja seda, sistlik-stalinistlikku kirjasõna läbivaid et ka abstraktse kunstiga on vastuvõtjail eristusi ja vastandusi nietzscheaanlike võimalik väga intiimselt suhestuda. tüpoloogiatena. Kirjandussemiootik ja tõlkija Tanel Anneli Kõvamees (TLÜ) keskendus Pern (TÜ) oli oma ettekandes „Armastus antiteesidele Semperi Prantsusmaa kui utoopia” veendunud, et nii romaani reisikirjades aastast 1925 („Pariisi kiri”) „Kivi kivi peale” kui ka „Armukadeduse” ja 1961 („Muljeid ja mõtteid Prantsus- meesprotagonistid käsitlevad armastust maalt”), noppides välja neid reisikirju liberaalhumanistliku utoopilise mõtte- talastava vastanduse Prantsusmaa ja viisi kaudu. Ehitades oma argumentat- Saksamaa vahel. Kõvamees pakkus põ- siooni Karl Mannheimi ja Paul Ricœuri neva ülevaate Semperi võõrakuvandist, utoopiakäsitlustele, sedastas Pern, et mis üllatuslikult küll suuresti (taas)- utoopiline fantaasia on kujutlus ideaal- tootis stereotüüpseid arusaamu prants- sest kõneaktist, tõketeta kommunikat- lastest. Ühtlasi selgines seegi, kuidas sioonist, mille poole liiguvadki romaani Semper iseend Prantsusmaa kaudu „Kivi kivi peale” peategelased Joel ja analüüsis. Samuti valgustati põgusalt Reet. läbi 1961. aasta reisikirja ideoloogiline komponent. MERLIN KIRIKAL

TARTU ÜLIKOOLI VII KIRJANDUSTUDENGITE KEVADKOOL

7.–8. juunil toimus Võrumaal Urvaste kordselt korraldati ka kirjandusteema- vallas Liinakuru talus seitsmes kirjan- line viktoriin, milles võtsid omavahel dustudengite kevadkool. Pea poolesaja mõõtu õppejõud ning üliõpilased. osavõtjaga kevadkool erines eelnevatest Tänavustest esinejatest pooled olid selle poolest, et esinejate hulgas oli mit- Liinakurul ettekandega üles astunud meid välistudengeid ja -autoreid. Esma- varemgi. Kõige staažikam kõneleja oli 957

RINGVAADE 12-14.indd 957 28.11.14 11:49 Kadri Naanu, kes rääkis M. NourbeSe mineviku ning tuleviku teenäitajateks. Philipi teoses „Zong!” (2008) kujutatud Michelle Mueller aga kirjeldas sisutihe- orjade massimõrvast XVIII sajandil, dalt Betti Alveri luuletusi „Elu on alles kui hulk orjastatud aafriklasi üle parda uus” ja „Tähetund” vormilisest ja tähen- heideti. Ettekanne tõstatas küsimused, duslikust aspektist. Hanna Linda Korp kuidas sellistest lugudest rääkida, milli- tutvustas Andres Ehini luuletekste „Va- ne on lugeja vastutus ning kas on üldse rielu”, „Keravälk tapab” ja „Muuseas”, eetiline sellesisulist teost nautida. Kaisa mille on viisistanud Vaiko Eplik. Korp Ling tegi sissevaate Ladina-Ameerika nentis, et Epliku laulude kaudu on Ehini postbuumi, mille tunnusteks on keeru- luule rohkem ka noorte sekka jõudnud liste vormide hülgamine, pihtimuslikku- (Ehini luuletekstidele loodud laule saab se kasv, kaasaja reaalsusega tegelemine kuulata Epliku plaadilt „Varielu”). Karel ning tegevuspaikade viimine linnakesk- Leet tegi meeleoluka sissevaate Lars von konda. Lähemalt tutvustas ta kirjanik Trieri filmi „Melanhoolia”. Ettekandest Severo Sarduyd. Tõnis Vilu ettekanne selgus, et Trier küsib oma filmides, kui- põhines tema kevadel kaitstud magist- das ja milleks millestki loobuda. Samuti ritööl, kus Vilu käsitles muuhulgas isi- mängib ta ilu ja stiiliga, mis on mõel- kustamist, inimlikustamist, nendele dud ennekõike veidrikele. Maris Reintal vastukaaluks ka depersonifikatsiooni kõneles Edgar Valteri kunstiloomingu ning ühtlasi müko-, füto- ja zoomorfismi. tehnikatest ja eripäradest. Ilmnes, et Joosep Susi esitusest selgus, et on või- korduvad motiivid Valteril on näiteks malik rääkida 40 erinevast vaikuse lii- kala, lind, noor ja uudishimulik inimene, gist, kusjuures vaikust saab tajuda kui viltuvajunud maja, hobused ning lapsed. lünka ning vaikuse võib klassifitseerida Liinakuru kevadkooli ettekannetevooru vaikimise alaliigiks. Juhan Liivi uurija lõpetas Liivi Muuseumi juhataja Mari Evelyn Fridolin kõneles seevastu Peipsi Niitra, kes jutustas üksikasjalikult Lii- järvest kirjanduses, kirjeldades Peip- vi isikumuuseumi tulevikuplaanidest. sit kui ühendusteed nii maastikul kui Varasem, Tuglase monograafial põhinev ka erinevate autorite loomingus. Oma püsinäitus vajab väljavahetamist, ideid ettekannet näitlikustas ta Juhan Liivi, ja mõtteid selleks on küllaga ning kõik Paul Haavaoksa jt tekstikatkenditega. huvilised on oodatud uut väljapanekut Sirel Heinloo tõi kuulajate ette oma va- oma silmaga kaema. naema mälestused, otsides sarnasusi Tänavused külalisautorid olid amee- Viivi Luige ja Leelo Tungla teoste laps- riklased John ja Joan Digby. Vitaalne tegelaste eluoluga samast ajaperioodist vanapaar tutvustas oma loomingut, ning tuues välja sagedasemate sümboli- John Digby kõneles ka pikemalt dadais- te (mesipuu, lendurimüts, pioneerirätik, mist ning Hiina kultuurist ja kirjandu- tselluloidpeaga nukk, suhkrusabad) tä- sest. Teisel päeval esines Valdur Mikita, hendused. kellega kõneles Kadri Tüür. Vestluse Liinakurul ettekandega esmakordselt käigus räägiti eestlusest, pärimuse ko- üles astunud Anastassia Shumilova an- gumisest ja säilitamisest ning loomuli- dis ülevaate unenägude rollist udmurdi kult Mikita viimasest raamatust „Ling- kirjanduses. Ta tõdes, et unenäod on vistiline mets”. kirjanduses narratoloogiliselt ja psüh- holoogiliselt olulised, olles tegelastele EVELIN ARUST

958

RINGVAADE 12-14.indd 958 28.11.14 11:49 III RAHVUSVAHELINE TÕLKEUURIJATE KONVERENTS

13.–14. juunil toimus Tartus rahvus- Eestist,2 Hispaaniast, Inglismaalt, vaheline tõlkeloo konverents „Between Itaaliast, Lätist, Poolast, Rootsist, Sak- policies and poetics: itineraries in trans- samaalt, Saudi-Araabiast, Soomest, lation history” („Poliitika ja poeetika Ukrainast ja Venemaalt. Konverentsil vahel: suundumused tõlkeajaloos”).1 räägiti tõlkimisest nii kitsamalt (tõlki- Konverentsi korraldas Tartu Ülikooli ja valikud ja põhimõtted, konkreetsed tõlkeuuringute keskus koostöös Tallin- tõlkeküsimused) kui ka laiemalt (teo- na Ülikooliga ning see oli järjekorras reetiline ja filosoofiline aspekt), käsitleti kolmas, üritused on seni toimunud üle tõlkimise ajalugu, traditsiooni, ideoloo- aasta. Konverents, mille töökeeleks oli giat ja politiseeritust ning tõlkimise rolli inglise keel, vältas kaks päeva ning suu- ühiskonnas (tõlge rahvuse kujundaja- remas osas ajast toimus töö kahes paral- na), luuletõlke poeetikat, tekstide saa- leelsektsioonis, nii et järgnev ülevaade tust erinevates kultuurikeskkondades on paratamatult poolik. ning hierarhiaid. Üks meeldejäävamaid Konverentsi mõlemad päevad algasid ettekandeid uuris tõlkimist teoreetili- plenaarettekandega. Avapäeva alustas sest ja filosoofilisest vaatenurgast: Remo Reine Meylaertsi (Leuveni ülikool) loeng Reginold (Cardiffi ülikool) rääkis tauto- „Translation policies and superdiver- loogilise paari signifié ja signifiant piira- sity” mitmekeelsete kogukondade puhul tusest tõlkeprotsessis rakendamisel ja rakendatavast tõlkepoliitikast flaamide tõlkimise kirjeldamisel. Selle piiratuse näitel Belgias. Teise päeva plenaarkõ- juuri tuleb otsida Antoine Arnauld’ ja neleja Maria Tymoczko (Massachusettsi Pierre Nicole’i Port-Royali grammati- ülikool) teemaks olid tõlkeuuringud: kast, mille sihiks oli luua universaalne „Re-mapping the conceptual territory keeleloogika. Reginoldi sõnul puuduvad of translation studies”. Ettekanne algas tõlkimisel selged piirid, kodumaa või pika ajaloolise ülevaatega XX sajandist, kultuur, ja seetõttu on tõlkimine vastu- mil tõlkimise roll muutus. Peale tehni- olus igasuguste grammatiliste koodide- ka arengu, mis muutis maailma väikse- ga. Tõlketeooria paistab olevat Reginol- maks, ühendasid erinevaid keeli ja kul- di üks uuemaid uurimisvaldkondi (tal tuure, olgu siis liitlaste või vaenlastena, on BA politoloogias Genfi ülikoolist ning suured sõjalised konfliktid, ja selline MA filosoofias ja teoloogias Luzerni üli- muutus pani aluse moodsate tõlkeuurin- koolist). gute arengule. Tymoczko püüdis kokku Osas ettekannetes võrreldi konk- võtta tõlkeuuringute hetkeseisu ja vi- reetseid tõlkeid. William Marling (Case sandada tulevikku. Nagu tuntud uurija- Western Reserve University) analüü- te puhul ikka, on kumbki plenaarkõne- sis Charles Bukowski teose „Notes of a leja sarnastel teemadel juba kirjutanud Dirty Old Man” saksandamist, mille au- või kirjutab oma järgmises raamatus, nii toriks on Carl Weissner. Marling tõlkis et huvi korral peaks olema lihtne leida Weissneri tõlget tagasi inglise keelde lisalugemist. ning tõdes, et Weissner on realia osas Esinejaid oli Ameerika Ühendriiki- dest, Austraaliast, Austriast, Belgiast, 2 Eesti uurijaist esinesid konverentsil Margus Lattik, Ene-Reet Soovik, Janika 1 Originaalis kasutatud sõna policies võib Päll, Ave Teesalu, Maria-Kristiina Lotman, aga viidata nii poliitikale kui ka põhimõte- Raili Marling, Aile Möldre, Reet Bender, tele üldiselt. Konverentsi programm ja lü- Terje Loogus, Klaarika Kaldjärv, Anne hikokkuvõtted on kättesaadavad aadressil: Lange, Eva Rein, Tatjana Pilipoveca, Elin http://www.flgr.ut.ee/et/TUK2014. Sütiste ja mina.

959

RINGVAADE 12-14.indd 959 28.11.14 11:49 pigem kodustav tõlkija, kes pehmendas role of translation and self-translation seksuaalsust ja korrastas Bukowski in Early Modern society: the examples süntaksit. Ettekanne oli menukas, sest from Estonia and Livonia in the context juba Bukowski ise ei jätnud publikut of European learned practice” käsitles külmaks, rääkimata kolmesugusest Bu- tõlkeid XVII sajandi Tartus, Riias ja kowskist. Tallinnas avaldatud trükistes üldiselt, Marlingiga natuke sarnasel teemal seejärel autori enda tõlkeid oma teks- kõneles Klaarika Kaldjärv (TÜ), kes tist ning lõpuks paralleeltekste ladina ja võrdles Ruth Liase ja Marin Mõttuse kreeka keeles. eestindusi Gabriel García Márquezi Soome tõlkelugu uurisid Outi Palo- „Armastusest ja teistest deemonitest”.3 poski ja Katja Vuokko (Turu ülikool), Neist kahest on Lias võõrapärastavam, kes andsid ülevaate tõlkija allmärkus- Mõttus aga kodustavam tõlkija. Samuti test XIX sajandi lõpu ja XX sajandi al- on tõlkijate taust erinev: Lias on füüsika- guse soome romaanitõlgetes ning nende haridusega ning filoloogiat õppinud Mõt- muutumisest ajas. Sel perioodil kasutati tusest üle kolmekümne aasta vanem. allmärkusi ohtralt ning eeskujuks olid Tõlkeajalugu käsitlevaist ettekan- väljaanded Rootsis ja Saksamaal. deist puudutasid õige mitu antiikkirjan- Ühe rühma moodustasid otseselt po- duse tõlkelugu. Üheks neist oli Johanna liitikat ja tsensuuri käsitlevad ettekan- Akujärvi (Lundi ülikool) ülevaade an- ded. Jordi Jané Lligé (Barcelona) kõne- tiikluule tõlketraditsiooni tekkimisest les tõlkepoliitikast, mida rakendati XX ja kujunemisest Rootsis XVIII ja XIX sajandi saksa kirjandusele Franco dik- sajandil. Algselt oli tõlkimine tõlkijate tatuuri aegu Hispaanias. Lligé tutvus- jaoks kõrvaltegevus, värsse vahendati tas tsensorite aruandeid, mis olid kirju- ebajärjekindlalt ning antiikvärsimõõ- tatud erinevatel aegadel Thomas Manni, tude asemel kasutati näiteks aleksand- Bertolt Brechti ja Günter Grassi teoste riini. Aja jooksul hakati järjest enam kohta. Nende teoste väljaandmine kee- hindama tekstilähedast tõlkimist: värsi- lati ideoloogilistel põhjustel, nagu amo- read pidid olema vastavuses originaali- raalsus, usuvaenulikkus, ebasoovitavad ga ning meetrumit asuti rangelt järgi- poliitilised vaated. Huvitava nüansina ma. Antiikaegsete tekstide tõlkimisest võib märkida, et kirjastused, mis olid hilisantiigis rääkis Ave Teesalu (TÜ), eraettevõtted, üritasid aeg-ajalt uuesti kes käsitles rooma filosoofi ja kristlase taotleda luba mõne teose avaldamiseks: Boethiuse tõlkeid Aristotelese filosoofi- äkki nüüd läheb läbi. Tsensuur mängis listest ja loogikaalastest teostest kreeka rolli ka allakirjutanu ettekandes, mis keelest ladina keelde. käsitles kaht moraalseil põhjusil välja Peale antiigi puudutasid ajaloolised jäetud lõiku Lukianose „Tõeliste lugude” ettekanded ka humanistlikku tradit- tõlkes 1964. aastal ilmunud „Kreeka kir- siooni. Maria-Kristiina Lotman (TÜ) janduse antoloogias”. Järelduseks oli, et kõneles Martin Opitzist ja tema mõjust antiikaegse amoraalsuse avaldamiseks eesti luule- ja tõlketraditsioonile Reiner Nõukogude Eestis lootust ei olnud, sest Brockmanni kaudu. Brockmann on esi- eestikeelse antoloogia koostajad pidid mese eestikeelse luuletuse „Carmen Ale- arvatavasti järgima üht 27 aastat varem xandrinum Esthonicum ad leges Opitij ilmunud venekeelset antoloogiat. poeticas compositum”, aga ka tõlkeko- Üllatuslikult tuli poliitika mängu ka gumiku „Neu Ehstnisches Gesangbuch” ettekannetes, mis otseselt seda ei uuri- autor. Janika Pälli (TÜ) ettekanne „The nud. Tõlkimise piire kompas Reima Al-Jarf (Kuningas Saudi ülikool), kes 3 Välja antud vastavalt 2007 ja 2008. tutvustas Koraani tõlkimise ajalugu

960

RINGVAADE 12-14.indd 960 28.11.14 11:49 ja põhimõtteid: kuna Koraanis esineb lused, mis olid tõlkimiseks Nõukogude nii eksoteeriline kui ka esoteeriline tä- Liidus. Muude Nõukogude Liidu keelte hendus, ei tohi seal muuta ühtki sõna. hulka kuulus ka ukraina keel ning kon- Tõlkijaid akrediteerivad ja tõlgetele verentsil osales mitu ukrainlast. Ette- avaldamislubasid jagavad aga riiklikud kanne sütitas tulise Ukraina-poleemika, institutsioonid. Teatud vabadus on ai- kus sai sõna rahvuslik uhkus. See pani nult lisada märkusi, kui nt uued arheo- veel kord mõtlema konfliktist, mis on loogilised leiud mingil viisil mõne sõna tõlkimisele vist olemuslik. tähendust muudavad. Pärastises vestlu- Lõpetuseks – see lühiülevaade on ses kõlas Koraani kohta ka konkureeriv paratamatult piiratud ja subjektiivne seisukoht: „See on ju ainult raamat.” pilguheit toimunud suurejoonelisele Nende kahe seisukoha abil saab üldjoon- teaduskonverentsile. Korraldajaid Kati- tes kokku võtta ühe tänapäeva suurima liina Gielenit, Anne Langet ja Daniele kultuurikonflikti, mille eest pole pääsu – Monticellit tuleb aga tunnustada, sest nagu näha – ka akadeemilistes ringkon- neil on õnnestunud luua teatud tõlke- dades. Sellest konfliktist edasi mõeldes uurijate ringkond – mitmed esinejad tekib küsimus, kas tõlkimisel on kusagil olid osalenud juba varasemail aastail, olemas piir, mida kultuurilised erinevu- iga kord on aga lisandunud ka uusi. Loo- sed põhimõtteliselt ületada ei lasegi? detavasti selline rahvusvaheline koostöö Enne konverentsi lõppu lahvatas veel jätkub ning laieneb veelgi nii konverent- teinegi valus vastasseis. Slavist Philipp si toimumispaigusse kui ka publikat- Hofeneder Viinist rääkis tõlkimisest sioonidesse puutuvas osas. vene ja muude Nõukogude Liidus kõnel- dud keelte vahel. Tähelepanu all oli teiste keelte roll vene keele kõrval ja võima- NEEME NÄRIPÄ

NÜPLI IV KIRJANDUSTEADUSE SUVEKOOL

20.–21. juunil toimus Nüplis Gustav dusajaloolised ja võrdleval kirjandustea- Wulff-Õie majamuuseumis IV Eesti dusel põhinevad lähenemised. Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kirjan- Suvekooli kutses olid oodatud arute- duse Seltsi korraldatud suvekool (XXI lud ka selliste küsimuste üle, kas noor kevadkool), seekordseks teemaks „Pul- mässav naisluuletaja on klišee või ikka bitsev perifeeria”. Teemavalik tulenes veel midagi uudset, kas Facebook on tähelepanekust, et 2013. aastal võis ees- muutumas kirjanduskogumikuks või ti kirjanduse äärealadel täheldada mit- vormiliseks etteantuseks, kuid tundub, meid põnevaid momente, olgu nendeks et ajaline distants on veel liiga väike, siis eestivene kirjanduse aina tugevam et nimetatud nähtuste põhjal üldistusi teadvustumine eesti lugejale eesti kir- teha. janduse osana, murdekeelse kirjanduse Ettekannetes lahendati lähteülesan- taas märgatavam esiletõus, liivikeelsete ded pigem luuletekstide kui proosa põh- luulekogude ilmumine või avangardkir- jal. Külliki Kuusk käsitles Uku Masin- janduse/kirjastuste jõulised meediakära gu luule poeetikat ja selle seoseid eesti tekitanud sammud. Suvekooli ettekan- vanema rahvalauluga, osutades paral- ded käsitlesidki perifeeria mõiste eri- lelismi pragmaatilisele rollile Masingu nevaid tähendusi ja nendest lähtuvaid tekstimina toimimise reguleerijana. tekstianalüüse, kaasatud olid ka kirjan- Kadri Naanu ettekanne „Vaikusest ja

961

RINGVAADE 12-14.indd 961 28.11.14 11:49 vastutusest: M. NourbeSe Philipi luule- ses. Neeme Näripä ja Mart Kuldkepi kä- kogu „Zong!”” andis kuulajatele põhjuse sitlus „Helmut Tarandi „Onanood”: vaba mõelda sellest, mis asub kirjandusteksti vaim on obstsöönne” kaardistas selle vä- ridade vahel, sest sellised teemad nagu hetuntud värssteose intertekstuaalset ilukirjandustekstide toimimine mälu kultuuritausta ning lohutu stalinistliku abivahendina või ajaloolise teadmise tegelikkuse ületamise püüdu paleuslike (taas)loojana on seotud kirjanikuvastu- meenutuste kaudu. tuse ja lugejavastutusega. Joosep Susi Anneli Mihkelev vaatles ettekandes tegeles samuti vaikusega: tema ettekan- „Perifeeria valu ja võlu: kultuuriliste ne „Lünk kirjanduslikkuse ruumis” kes- sise- ja välisdialoogide lummus” tuuma kendus sõnadevahelisele vaikusele (lün- ja perifeeria küsimust, võttes vaatluse gale) kui olulisele tekstiloomevõttele. alla Andrei Ivanovi ja Valdur Mikita Mari Tarvas puudutas ettekandes tekstid, „mis võiksid kuuluda eesti kir- „Perifeeriast ja teooriast” teadustöö janduse keskme suhtes perifeeriasse, metoodika küsimusi ning arutles õigus- kuid mis oma dünaamika ja (veel) avas- tatult pealiskaudsuse levimise üle tin- tamatusega ehk metsikusega võiksid gimustes, kus kirjandusteadlaselt eel- olla potentsiaalsed struktuurisisest ni- datakse renessanslikku mitmekülgsust het esile kutsuvad teosed”. Eestivene ja seotust teiste teadusharudega, kui teemaga jätkas Ingrid Velbaum-Staub samal ajal kipub filoloogiline lugemine ettekandega „Eestivene hullusest. Tõlki- ülikoolides unarusse jääma, sest lugeja märkmed”, võrreldes P. I. Filimonovi miskompetentsi andvate kursuste arv ja Jelena Skulskaja absurdi- ja ajakäsit- on vähenenud. lust. Annika Aus andis huvitava sisse- Johanna Rossi „Pulbitsev maaelu” vaate läti ja leedu kirjandusse ning selle lähtus geograafilisest perifeeriast, -tei avastamisse Eestis, peatudes pikemalt sisõnu kaardistas ta ettekandes maa- Aleksandrs Čaksi luule modernistlikul elu käsitlust viimase aja eesti proosas linnakujutusel ja Undinė Radzevičiutº ė ning jõudis järeldusele, et regionaalne uuenduslikkusel leedu proosa taustal. perifeeria toimib kaasaja kirjanduses Kersti Unt ja Tõnis Parksepp tegid pigem staatilise sümbolina, mitte elava ülevaate Johnny B. Isotamme elust ja tegevuspaigana. Teisalt tuleb maaelu luulest, mis kujunes elavaks põlvkonda- kuvand laiemalt esile esseistika ja fikt- devaheliseks aruteluks nii ajaloost kui siooni piirimail, kuid siin pigem vaat- ka luuletaja rollist ühiskonnas. luspaigana ja mälestuste või fantaasia- Suvekooli teesid asuvad aadressil te ärgitajana. Ene-Reet Soovik käsitles http://galerii.kirmus.ee/nypli/koolid/su- ettekandes „Leiba, rahu, tööd ja maad. vekoolid/iv-suvekool-/teesid/. Suvekool Ühest luulesarjast” nõukogudeaegset on seotud Eesti Kirjandusmuuseumi vennasrahvaste luule tõlkesarja kui hu- uurimisprojektiga „Kirjanduse formaal- vitavat näidet refraktsioonist/taaskirju- sed ja mitteformaalsed võrgustikud” tusest, kus eksplitsiitset nõukogulikkust (IUT22-2). leidub siiski vähe ning maaelu kujuta- misel esineb ositi sarnast võõritust ja staatilisust kui kaasaja eesti kirjandu- KRISTA OJASAAR

962

RINGVAADE 12-14.indd 962 28.11.14 11:49 RAHVUSVAHELINE SÜMPOOSION „SCALA NATURAE”

18. augustil toimus Tallinnas Eesti Tea- lise uurimistööga tuttav, teab hästi, kui duste Akadeemia majas sümpoosion tugevat inspiratsiooni on 1990. aastatest „Scala naturae: Symposium in honour alates tema teadusloomele pakkunud of Arvo Krikmann’s 75th birthday”. Rah- vanasõnade metafoorikale pühenda- vusvahelise nõupidamisega tähistati tud peatükk „Olemise Suur Ahel” („The Eesti ühe mitmekülgsema ja viljakama Great Chain of Being”) kognitivistide folkloristi, Eesti Kirjandusmuuseumi George Lakoffi ja Mark Turneri 1989. vanemteaduri ja Eesti Teaduste Aka- aastal ilmunud raamatust „More than deemia liikme Arvo Krikmanni juubelit. Cool Reason” („Enam kui jahe mõis- 21. juulil 75-aastaseks saanud Krik- tus”). Olemise Suure Ahela teooriat mann on olnud vaieldamatult üks in- vanasõnauurimisele rakendades võib terdistsiplinaarsemaid folkloriste, mida öelda, et metafooride loomet ja mõist- kinnitab selle aasta algul pälvitud tun- mist vanasõnades juhivad mõistelised nustus: Ferdinand Johann Wiedemanni distinktsioonid inimlik-mitteinimlik ja keeleauhind. Tema hingelähedasimad naturaalne-kultuuriline. uurimisteemad on eesti ja läänemere- Pidulik päev algas tervitussõnavõt- soome folkloori lühivormide allikalugu, tudega, mille pidasid Eesti Teaduste historiograafia ja tekstoloogia (sh eesti Akadeemia peasekretär Leo Mõtus ja fraseoloogia ja rahvaretoorika vane- juhatuse liige Peeter Tulviste. See- mate allikate uurimine); folkloori lühi- järel oli kavas üheksa teadusettekannet. vormide struktuuritasandid ja nende Lingvistilise taustaga noor uurija Joan- seosed: süntaks, loogika, modaliteedid, na Szerszunowicz (Białystoki ülikool) kujundisemantika; parömioloogilised pidas ettekande („Priamels as carries of klassifikatsioonid; kujundkõne teooria, cultural information”) priaameli vormis huumoriteooriad ja poliitiline huumor; ütlustest ja nende kultuurispetsiifili- folkloori ja murdeleksika geograafiline sest loomusest ja laengust. Priaameli levik jne. Juubilari pika teadlaskarjää- all mõistetakse ütlusi, kus mingi rea ri põhilisemate uurimissuundadega olid sõnade, fraaside või lühilausete (kirjel- oma sümpoosioniettekanded vähemal duste-väidete) akumuleeritud loetelule või rohkemal määral seostanud kõik järgneb kokkuvõttev puäntidee (nt eesti esinejad. Peale Eesti kolleegide osalesid vanasõna Terakese teenimine, kasulapse juubelisümpoosionil akadeemik Krik- peksmine ja popsi rehe ahtmine – need manni head akadeemilised sõbrad Soo- on kolm kõige halvemat tööd või Rätsep, mest, Venemaalt, Poolast, Austriast räim ja pääsuke – need on kõige kerge- ja Ameerika Ühendriikidest. mad surema). Esineja keskendus eel- Vajab veel selgitamist, et sümpoosio- kõige poola-, inglis- ja itaaliakeelsetele ni ladinakeelne pealkiri „Scala naturae” priaamelitele, mille võrdleva analüüsi (sõnasõnaliselt tõlgituna „Olemise ast- tulemused osutasid mitmetele kultuuri- mestik” või ka „Looduse redel”) ei ole listele (nt soolistest, rahvuslikest stereo- juhuslik. See ladinakeelne pika ajalooga tüüpidest lähtuvatele) aspektidele. mõiste on olnud aluseks filosoofilisele Ülo Valk (TÜ) keskendus oma ette- teooriale, mida tuntakse inglise keelest kandes („Animals, animism and ver- tõlgituna Olemise Suure Ahela nime all. nacular theorising”) loomkujundile uus- Teooria alged ulatuvad antiikfilosoofias- animistlikes teooriates ja Krikmanni se ja selle kohaselt moodustavad kõik omaaegsetele uurimustele loomavana- asjade liigid maailmas teatud hierarhi- sõnadest ja loomametafooridest ning lise süsteemi. Kes Krikmanni akadeemi- vaatles vanasõnu kui usundilisi teateid.

963

RINGVAADE 12-14.indd 963 28.11.14 11:49 Aleksandra Arhipova (Venemaa riik- kuju maailma eri rahvaste rahvajuttu- lik humanitaarteaduste ülikool) ette- des. Tuginedes omaloodud rahvaluu- kande („To fear Stalin, to laugh on Fidel: lelis-mütoloogiliste motiivide areaalse two ways of tabooing in authoritarian leviku andmekataloogile, tõi Berjozkin societies”) fookuses oli nimetabu ametlik esile kolme zoomorfse triksterikuju – ja rahvapärane diskursus autoritaarsete rebane/šaakal/koiott, jänes/küülik ning ühiskondade näitel. Varasematest auto- ronk (vares) – leviku ja laenusuhted ritaarse liidri nimega seotud keeldudest maailma folklooris. Geograafilise leviku (nt juhi nime kasutamisest pärast sur- kohta ilmnes näiteks, et rebasel/šaaka- ma) saab Arhipova sõnul rääkida ala- lil pole konkurente kogu Euroopas, Ida- tes Qini dünastia valitsemisajast Hii- ja Lõuna-Siberis, Aasia kesk-, edela- ega nas (aastail 221–206 eKr), kus ka XXI lõunaosas, Põhja- ja Kirde-Aafrikas. sajandil esineb ametlikke nimekeelde Uues Maailmas on trikster-koiott levi- (nt kommunistliku partei poliitbüroo nud Põhja-Ameerika lääneosas ja triks- liikmete perekonnanimede interneti- ter-rebane Kesk- ja Lõuna-Andides, päringutele kohaldatud tulemüür). Esi- Chakos ja Patagoonias. Jänes on triks- neja tegi kiirülevaate Stalini-aegsetest terina valdav suures osas Aafrikast ning ametlikest nimekeeldudest ning suure Kagu- ja Ida-Aasias ja laialt levinud juhi rahvapärastest hüüdnimedest, kuid Põhja-Ameerika idaosas. eraldi käsitlemist leidis Kuuba mõjuka Mare Kõiva (EKM) vaatles ja võrdles eksliidri Fidel Castro juhtum. Coman- oma ettekandes („Invented sacrality”) dante üldsuse eest varjatud eraelu, mit- Eesti nüüdisaegseid pühakohti, kirjelda- med nimetamisega seonduvad uskumu- des nende kultuuriliste vääris- ja püha- sed (nt valjusti nimetamine võib esile paikade mitmekesisust ja mõtestades kutsuda isiku soovimatu kohalolu ja õn- nende paikade ümberhindamist Hobs- netuse) ning eufemismid (nt el Caballo bawmi ja Rangeri mõiste leiutatud tra- ’hobune’) ja düsfemismid (nt el Camello ditsioon (ingl invented tradition) (1983) ’kaamel’). Laialt levinud verbaalsed ja abil. Kõiva tõi hilisajal leiutatud tra- mitteverbaalsed hüüdnimed oleks just- ditsioonidena muuhulgas välja pühen- kui soodne pinnas hirmude ja keeldude dusega pingid, nt Haapsalus hiljaaegu leevendamiseks, kuid Arhipova sõnul tekkinud traditsiooni paigaldada Väike- kasutab rahvas neid tänapäeval Kuu- se viigi äärde Wiedemanni laureaatide bas pigem harjumusest ja nalja pärast. pingid, millest üks kannab 2014. aasta Samas nentis esineja kokkuvõttes, et maikuust alates Arvo Krikmanni nime. Kuuba traditsioonis tekkis selliste pseu- Peter Grzybek (Grazi ülikool) tegi dotabude, eufemismide ja düsfemismide oma ettekandes („Estonian proverbs: põhjal justkui iseseisev suulise keele some linguistic regularities”) kvantita- register, mis vastandus ametlikule po- tiivlingvistilise analüüsiga katset vasta- liitilisele keelele. Ettekanne põhjustas ta eesti vanasõnade tüübikorpuse põhjal elavat mõttevahetust ja küsimusi ana- küsimusele vanasõnade keelelisest orga- loogsete tabude kohta tänapäeva Vene- niseeritusest: kui pikk on vanasõna, kui maal. pikad on vanasõnatekstis sõnad, kas sõ- Juri Berjozkini (Venemaa teaduste nade pikkus sõltub vanasõna pikkusest, akadeemia antropoloogia- ja etnograa- sõna tekstisisesest asukohast jne. Oma fiamuuseum) laiahaardelise ettekande analüüsis toetus Grzybek Krikmanni („Three tricksters: world distribution of juba 1967. aastal ilmunud artiklile eesti zoomorphic protagonists in folklore ta- vanasõnade keelestatistikast kui ühele les”) keskmes oli triksteri kui kindlate varasemale ja silmapaistvamale tööle karakteristikutega zoomorfse tegelase selles vallas.

964

RINGVAADE 12-14.indd 964 28.11.14 11:49 Pekka Hakamies (Turu ülikool) pidas Ettekannetele järgnesid raamatu- väga isiklikku laadi muheda ettekan- esitlused. Arvo Krikmanni juubeliks de („Meetings with Arvo Krikmann”), ilmus mitu väljaannet. Eesti Kirjan- kirjeldades mälestuspilte, mis on teda dusmuuseumi Teaduskirjastuses nägi ja juubilari ühendanud ühiste vanasõ- Eesti Kultuurkapitali toel ilmavalgust naprojektide kaudu. Hakamies andis ingliskeelne artiklikogumik „Scala na- üksikasjaliku ajaloolise ülevaate Matti turae: Festschrift in Honour of Arvo Kuusi initsiatiivil 1970. aastail alanud Krikmann” (koostajad ja toimetajad läänemeresoome vanasõnaprojekti „Pro- Anneli Baran, Liisi Laineste, Piret Voo- verbia septentrionalia” (1985, andme- laid). Pühendusteos sisaldab kirjutisi baas loodi aastal 2000) töökäigust, taus- paljudelt Arvo Krikmanni pikaajalistelt taks nõukogudeaegsed takistused, mis kaasteelistelt nii Euroopast kui ka kau- Soome ja Eesti teadlastel ületada tuli. gemalt, kellele ta on olnud hea kolleeg, Władysław Chłopicki (Krakówi Ja- eeskuju, juhendaja ja õpetaja. 29 auto- giełło ülikool) analüüsis oma ettekandes ri eriilmelised kaastööd on ajendatud („Power of metonymy”) metonüümiat akadeemilistest kohtumistest juubilari ehk „metafoori väiksemat õde”, lähtudes pika teadlaskarjääri jooksul avaldatud kognitivistlike teoreetikute töödest (nt uurimuste ja aruteludega. Eraldi väärib Günther Radden, Vyvyan Evans, Me- märkimist Wolfgang Miederi valik tema lanie Green). Esmalt visandas ta meta- ja juubilari südamlikust kirjavahetu- foori ja metonüümia erinevused, võttes sest aastail 1993–2013. Kõik pikemad abiks mõisted kael ja pea – kael (meto- teadusartiklid jagunevad kahe põhilise nüümia) loob ligipääsu peale (metafoor) teemavaldkonna ja ühisnimetaja – folk- –, seejärel osutas akadeemik Krikmanni loori lühivormid (eeskätt vanasõnad) ja töödele, et näidata metonüümia osatäht- huumor – alla ja neid iseloomustab äär- sust huumoriuurimises. miselt avar käsitlusmetoodika. Teaduslikud ettekanded lõpetas üks Aleksandra Arhipova esitles Peter- sümpoosioni aukülalisi, Vermonti üli- buris ilmuva venekeelse teadusaja- kooli folkloristika ja germanistika pro- kirja Антропологический fорум 21. fessor Wolfgang Mieder („Futuristic pa- numbrit, milles on austusavaldusena remiology: a plea for the study of modern Arvo Krikmannile eraldi lühivormi- ja proverbs”), kes esitas oma ettekandega huumoripeatükk „Lippudest, draako- tuleviku parömioloogia manifesti. Mood- nitest ja anekdootidest” („О знаменах, ne parömioloogia pole kuigivõrd tegele- драконах и анекдотах”). Peatüki juhatab nud uusvanasõnade kogumise ja uuri- sisse Aleksandra Arhipova ja Nikita Pet- misega. Üha olulisemale kohale tõuseb rovi ühisartikkel „Lühižanrid – suurele vajadus koguda ja analüüsida moodsaid teadlasele” („Малые жанры – большому vanasõnu (modern proverbs, eesti vas- ученому”), mis lähtub otseselt Arvo ted nt uusvanasõna, moodne vanasõna). Krikmanni isikust ja teadustööst. Sergei Muidugi on siin põhiprobleem (millega Nekljudovi artikkel „Need kapriissed ja taas kord on oma uurimustes tegelenud laisad draakonid: paröömiast müüdini” ka juubilar) selles, kuidas leida ja avas- („Эти капризные и ленивые драконы: от tada uusi vanasõnu, kui palju lihtsam on паремии к мифу”) on pühendatud draa- tuvastada vanu, mis on tuntud ja vana- koni kohta esinevate mütoloogiliste ku- sõnaväljaannetesse „raiutud”. Miederi jutiste funktsioonidele vanasõnades ja arvates tuleks süsteemselt tegelema ha- müütides. Uue teema toob lavale Nikita kata moodsate vanasõnade korpuste loo- Petrovi folkloorne käsitlus Vene lipuvär- misega, mis hoolimata IT-ajastu toest on vide meeldejätmise võimalustest („Флаг keeruline ja ajamahukas jõupingutus. России: фоносемантические механиз-

965

RINGVAADE 12-14.indd 965 28.11.14 11:49 мы памяти и фольклорные тексты”). ditsiooniliselt sisaldab vanasõnauuri- Kaks mahukat artiklit kujutavad en- musi, aga ka Wolfgang Miederi pikema dast akadeemilisi huumorikogusid kahe sissejuhatava kirjutise Arvo Krikman- tänapäeva diktaatori kohta. Nii Alek- nist ja tema 50 tuntuma parömioloogili- sandra Arhipova ja Manolo Alejándrezi se ja parömiograafilise uurimuse biblio- artikli aines (Fidel Castroga seotud po- graafia (1967–2013). liithuumor) kui ka Anastassia Astapova Tihe sümpoosionipäev kui ka kõik artikli allikmaterjal (naljad Alaksandr pühendusteosed moodustasid pisike- Łukašenka kohta) on kogutud spetsiaal- se lüli Olemise Suure Ahela süsteemis, selt Arvo Krikmannile mõeldes vastavalt peatudes korraks Arvo Krikmanni, suu- Kuubalt ja Valgevenest, mõlema ainese repärase teadlase ja inimese olulisel analüüsimisel on rakendatud juubilari tähtpäeval. Sümpoosioni korraldasid välja töötatud meetodeid. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristi- Akadeemik Krikmanni juubeliks il- ka osakond (uurimisprojekt IUT-2205) mus suvel õigupoolest veel kolmaski ja Eesti Teaduste Akadeemia. Üritu- pühendusteos. Wolfgang Miederi pea- se kava võib leida internetiaadressilt toimetamisel nägi Vermonti ülikoolis http://www.folklore.ee/rl/fo/konve/2014/ ilmavalgust sariväljaande „Proverbium: scalanaturae/. Yearbook of International Proverb Scholarship” eriköide 31:2014, mis tra- PIRET VOOLAID

LÜHIKROONIKA

• 7. novembril toimus Tartu Ülikoolis („Setu sõnaraamatu hetkeseisust”), Jüri kümnes muutuva keele päev. Ettevõt- Viikberg („Kihnu rahvasõnaraamatust”) mine on kümne aastaga üha laienenud, ja Nadii Pchelovodova („Eesti-udmurdi nii olid ettekanded sedapuhku jagatud sõnaraamatust”). üldsektsiooni ja nelja töötuppa (teemad • 19. novembril Tallinna Ülikoolis „Eesti keel ja keelekontaktidest johtu- toimunud „Inimkonna” loengusarja raa- vad keelemuutused”, „Keeleoskuse muu- mes esines Tiina Kirss teemal „The ob- tumine ja õppijakeel”, „Keele varieeru- lique angle of remembering: Estonian mine” ja „Etümoloogia”). memories of the Great War”. • 19. novembril peeti Eesti Keele • 20. novembri UTKK seminaril pi- Instituudis seminar „Soome-ugri keelte das Eneken Laanes ettekande „Mitme- andmebaasid ja e-leksikograafia”. Ple- suunaline mälu XXI sajandi Eestis: Imbi naarettekandega „Digitization project Paju, Sofi Oksanen, Kristina Norman”, of kindred languages. Material, met- millele järgnes arutelu. hods and tools for researchers” esines • 20. novembril korraldasid Tallinna Jussi-Pekka Hakkarainen (Soome rah- Ülikooli infoteaduste instituut ja Aka- vusraamatukogu). Esinesid veel Liina deemilise Raamatukogu baltika ja vana- Lindström („TÜ eesti murrete ja sugu- raamatute säilitamise osakond Tallinna laskeelte arhiiv ja murdekorpus”), Iris Ülikoolis Eesti võõrkeelse retrospek- Metsmägi ja Meeli Sedrik („Uuest eesti tiivse rahvusbibliograafia teemalise - se etümoloogilisest sõnaraamatust”), Liis minari. Baltika osakonna bibliograafid Raasik („Enne ja pärast andmebaasi. tutvustasid töö hetkeseisu ning võõr- Andmete säilitamine, kaitse ja esitus keelsete bibliograafiate peatoimetajad EKI keelekogude näitel”), Inge Käsi trükiste valiku ja kavandatavate välja-

966

RINGVAADE 12-14.indd 966 28.11.14 11:49 annete struktuuri põhimõtteid. Esine- märgisüsteemide alalt” 50. ilmumisaas- sid Aija Sakova-Merivee („Võõrkeelse tat tähistavate ürituste raames. retrospektiivse rahvusbibliograafia het- • 26.–27. novembrini toimus Eesti keseis”), Helje-Laine Kannik („Eesti va- Kirjandusmuuseumis 8. regilaulukonve- nema võõrkeelse raamatu (kuni 1830) rents „Regilaulu teisenemised ja piirid”. bibliografeerimise seis”), Lauri Frei Läänemeresoome vanema laulutradit- („Eesti võõrkeelse raamatu 1831–1940 siooni teemalisel rahvusvahelisel tea- bibliografeerimise seis”), Kertu Maasik duskonverentsil keskenduti laulupäri- („Eesti vanema võõrkeelse retrospektiiv- muse avaldumisele ja muutumisele eri se rahvusbibliograafia isikulooline -and kultuurikontekstides: Eesti ja selle eri mebaas Ericus”), Larissa Petina („Eesti piirkondade (Setomaa, saarte, Kirde- venekeelse raamatu (kuni 1940) biblio- Eesti, diasporaa), samuti soome, karjala, graafia: ülesehituse põhimõtted”) ja Tiiu saami ja vepsa rahvalaulutraditsioonis. Reimo („Eesti võõrkeelse raamatu bib- Lisaks Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu liograafia: ülesehituse põhimõtted”). Ülikooli, EKI ja EMTA uurijatele esine- • 20. novembril toimus Eesti Kirjan- sid ettekannetega ka Soome teadlased. dusmuuseumis Akadeemilise Rahva- Tutvustati Anu Korbi koostatud veebi- luule Seltsi kõnekoosolek, kus oli kavas antoloogiat „Siberi eestlaste laulud”, mis Laura Siragusa (Tartu Ülikool, Aberdee- põhineb samanimelisel trüki- ja CD-väl- ni ülikool) ettekanne „Language sustain- jaandel (2005); lisatud on videomaterja- ability and healing oral practices: Vep- le tantsudest-lauludest ning täiendatud sian puhegid”. tekstiosa. Salvestused on tehtud ERA • 25. novembril esines Eesti Akadee- Siberi ekspeditsioonidel alates 1991. milise Usundiloo Seltsi loengusarjas aastast. „Püha ja paik” etnoloogiaprofessor Art • 27. novembril korraldas Eesti keele- Leete ettekandega „Komide püha mets”. nõukogu Tartus seminari „Demograafia Mets kätkeb endas komi kultuuri ani- ja eesti keel. Eesti keel rändeveskis: oht mistlikku alget ning võimaldab põhjen- või väljakutse?” Eesti keelenõukogu esi- dada ristiusust puutumata rahvausu mehe Birute Klaas-Langi ja Tartu Üli- tuuma säilimist. Mets esineb komi jut- kooli rektori Volli Kalmu avasõnadele tudes dominandina, mis määrab otseselt järgnes kuus ettekannet: Tiit Tamma- või kaudselt ka kogu kultuuri olemuse. ru („Väljaränne ja eesti diasporaa”), • 25. novembril Eesti Kirjandusmuu- Martin Ehala („Diasporaa kestlikkusest seumis toimunud teisipäevaseminaril (väliseesti kogukondadest sealhulgas)”), kõneles Liisi Laineste dilemmast, mis Kristiina Praakli („Eesti keel Soome on huumoriuurijaid alati intrigeerinud: ja Saksamaa keelemaastikel”), Birute sellest, mis funktsiooni täidab huumor Klaas-Lang („Eesti-Läti-Leedu diaspo- rasketel aegadel. Lisaks tutvustati uut raa haridusprogrammid ja akadeemiline artiklikogumikku Teises maailmasõjas välisõpe”), Leen Rahnu („Sisserändest ja levinud karikatuuridest. sisserändajate kohastumisest Eestis”) • 26. novembril pidas Daniele Mon- ja Anna Verschik („Eesti keele säilita- ticelli Tartu Ülikoolis ettekande teemal mine (resp. keelevahetus) võõrsil ja/või „Kultuurisemiootika humanitaartea- segaabielus”). Seminari lõpetas Jüri duste rändavate mõistete rikastaja- Viikbergi juhitud arutelu, kus osalesid na: piir ja tõlge J. Lotmani hilisemates Peeter Tulviste, Urmas Sutrop, Martin töödes”. Loeng toimus väljaande „Töid Ehala, Anna Verschik ja Tiit Tammaru.

967

RINGVAADE 12-14.indd 967 28.11.14 11:49 ÕNNITLEME!

8. XII Väino Ilus – 85 17. XII Ülev Aaloe – 70 20. XII Aita Kivi – 60

KOLLEEGIUM: TOIMETUS: TOIMETUSE AADRESS: Mati Erelt, Peatoimetaja Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Cornelius Hasselblatt, Joel Sang 6449 228 Tiit Hennoste, Hasso Krull, Tegevtoimetaja http://kjk.eki.ee Johanna Laakso, Tiina Hallik 6449 126 e-ISSN 2346-6014 Kazuto Matsumura, Kirjandusajalugu, Helle Metslang, Sirje Olesk, folkloristika e-post: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, Mall Jõgi 6449 126 Raimo Raag, Rein Raud, Kirjandusteooria Trükkida antud 28. XI 2014. Kristiina Ross, ja -kriitika Trükiarv 630. Jüri Talvet, Peeter Torop, Brita Melts 6449 126 Tallinna Raamatutrükikoda, Jaan Undusk, Keeleteadus Laki 26, 12915 Tallinn. Ülo Valk, Mart Velsker, Maria-Maren 6509 990 Tiit-Rein Viitso, Sepper 6449 126 Märt Väljataga, Tehniline toimetaja Haldur Õim Reet Sepp 6449 126

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 6177 717 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriasse NAT, LLBA (CSA Linguistics & Language Behavior Abstracts, ProQuest), MLA International Bibliography (Modern Language Association) ja Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi, CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library) ja DIGAR-i (Eesti Rahvusraamatukogu) digitaalarhiivi ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbiblio- graafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht

imprUUS 12-14.indd 2 28.11.14 11:50