EESTI JÄRVEDE NIMESTIK Looduslikud Järved
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
EESTI JÄRVEDE NIMESTIK looduslikud järved tehisjärved KESKKONNAMINISTEERIUMI INFO- JA TEHNOKESKUS EESTI JÄRVEDE NIMESTIK Looduslikud ja tehisjärved Koostaja: Ruta Tamre Tallinn 2006 SISUKORD EESSÕNA 6 SISSEJUHATUS 8 EESTI JÄRVEDE NIMESTIK 13 Läänesaarte alamvesikond 14 Matsalu alamvesikond 22 Harju alamvesikond 26 Pärnu alamvesikond 37 Viru alamvesikond 50 Peipsi alamvesikond 58 Võrtsjärve alamvesikond 90 Koiva alamvesikond 101 LISAD 109 Eesti Põhikaardi välikaardistuse aastad 110 Eesti suurimad järved 111 Saarterohkeimad väikejärved 112 JÄRVEDE TÄHESTIKULINE LOEND 113 KASUTATUD KIRJANDUS 144 KAARDID ALAMVESIKONDADE KAUPA 145 Läänesaarte alamvesikond 147 Matsalu alamvesikond 149 Harju alamvesikond 151 Pärnu alamvesikond 153 Viru alamvesikond 155 Peipsi alamvesikond Tartu, Viljandi, Jõgeva, Järva, Lääne-Viru ja Ida-Viru maakonna osas 157 Peipsi alamvesikond Põlva ja Valga maakonna osas 159 Peipsi alamvesikond Võru maakonna osas 161 Võrtsjärve alamvesikond 163 Koiva alamvesikond 165 © Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 2006 Tamre, Ruta (koostaja) 2006. Eesti järvede nimestik. Tallinn, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus, 168 lk. ISBN 978-9985-881-40-8 EESSÕNA Käesoleva nimestiku koostamisel on aluseks võetud Eesti Looduse Infosüsteemi (EELIS) Lisaks järvede olulisusele maastiku- ja loodusobjektidena ning elupaigatüüpidena, on järvede nimistu, mis tugineb mitmetele allikatele. Eelkõige on olnud aluseks 1964. aas- nad tähelepanuväärsed ka kohanimeobjektidena. Suur osa järvenimesid on korrigeeritud tal ilmunud “Eesti NSV järvede nimestik” (Kask, 1964) ning digitaalne Eesti Baaskaart Siseministeeriumi juurde moodustatud kohanimenõukogu järvenimede töörühma poolt. (mõõtkavas 1:50 000). Seoses uue põhikaardistusega (Eesti Põhikaart 1:10 000) korrigee- Töörühma on eri aegadel kuulunud Evar Saar (töörühma juht, Võru Instituut); Peeter riti ning kaasajastati 2005. aastal kogu siseveekogude andmestik. Päll (Eesti Keele Instituut); Kiira Mõisja (Maa-amet); Lui Hubel ja Tõnu Raudsepp (AS Eesti Kaardikeskus); Raivo Aunap (Tartu Ülikooli Geograafiainstituut); Helle Mäemets, Maa-ameti poolt toodetud Eesti Põhikaart on riikliku topograafilise informatsiooni amet- Tarmo Timm ja Henn Timm (Limnoloogiakeskus); Elvi Sepp, Aveli Ainsalu, Aule Kikas likuks aluseks, mistõttu sisaldab nii EELIS-e järvede nimestik, kui ka kogu keskkonnare- (Siseministeerium); Uudo Timm ja Ruta Tamre (Keskkonnaministeeriumi Info- ja Teh- gistri veekogude nimistu vaid neid veekogusid, mis on kujutatud põhikaardil. Põhikaardi nokeskus). Töörühm korrastas Eesti järvenimede korralduse põhimõtteid. Samuti leidis lähteandmeteks on aerofotod, välitööde materjalid ning mitmed olemasolevad kartograa- töörühm, et paljudes erinevates allikates esinevate järvede ja paisjärvede nimedes esineb filised andmed. Aastatel 1996-2003 teostatud välitööde ning digikaardistuse tulemusel eksimusi ning ebatäpsusi, mis on kõrvaldatud põhikaardi (1:20 000) tootmisel tehtud ni- oli 2003. aasta lõpuks kogu Eesti territoorium (v.a piiriala Vene Föderatsiooniga) kaetud mekogumisalase välitööga. Korrastatud põhimõtteid järgides vaadati üle ning parandati digitaalse kaardiga. 2004. aastal alustati kaardistuse uut ringi, mis hõlmas valdavas osas rohkem kui tuhande järve nimed. Tuginedes kohanimenõukogu põhimääruse paragrahvi Harju ning Tartu maakonda. Kuna käesoleva nimestiku andmete puhul on kasutatud an- 3 punktile 1, mille kohaselt kohanimenõukogu kinnitab otsusega ametlikke kohanimesid, tud hetkel kõige uuemat versiooni põhikaardist, on ajakohaseimad andmed just mainitud kinnitati ülevaadatud järvede ametlikud nimed 15. novembril 2005. aastal. maakondade osas. Nimestiku koostamise juures on mitmekülgseid ideid andnud Uudo Timm, eelkõige Põhikaart on võimaldanud järvede nimestiku täielikku uuendamist, eelkõige geograafi- nõustades nii andmete esitamise kui ka väljaande kujunduse osas. Parandamaks andmete liste ja morfomeetriliste andmete näol. Kuna digitaalne põhikaart kujutab endast pigem süstematiseerimist antud väljaande jaoks, osutas suurt abi tehniliste lahenduste leidmisel graafiliste ruumiandmete andmebaasi kui pelgalt kaardikujutist, on tekkinud võimalus Artur Hokkonen (Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskus). siduda omavahel varasemaid veekogude andmeid ning ruumilist kaardipilti. Käesoleva nimestiku näol on eelkõige tegemist hetkeseisu väljavõttega EELIS-e sisal- Lisaks põhikaardile on nimestiku koostamisel kasutatud ka vanemat kaardimaterjali duvatest veekogude nimistust, tähistamaks teatud ajaetappi järveandmete kogumisel ja (topokaart, maakatastri aluskaart, verstakaart), seda nii järvenimede selgitamisel kui ka süstematiseerimisel. Kaasajastatud andmestik sisaldab suurel hulgal veekogusid, mida olukordades, kus on tekkinud kahtlus, kas tegemist on loodusliku või tehisliku veekogu- varasemates nimestikes ei ole märgitud. Samuti on väljaandes uued, põhikaardijärgsed ga. pindalaandmed. Oluline osa on ka uuendatud järvede kodeerimissüsteemil – kasutusele on võetud uue ülesehitusega keskkonnaregistri kood, mis edaspidi on ametlikuks alu- Eesti järvede füüsikalis-keemiliste, hüdrobioloogiliste näitajate uurimise; seire ning seks. keskkonnaalase nõustamisega tegeleb Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonna- instituudi omaette allüksusena töötav Limnoloogiakeskus. Järvedetüüpide määramisel on Järjepidev järvede kaardistamine ning andmete kogumine aitab iseloomustada mitmeid lähtutud Aare Mäemetsa Eesti järvede tüpoloogiast (Mäemets, 1977), mida omakorda on looduslikke ja inimtegevusest tingitud protsesse, mistõttu antud väljaandega ei saa kogu täiendanud ning parandanud 1999. aastal Ingmar Ott ja Toomas Kõiv (Ott & Kõiv, 1999). tööprotsessi lõpetatuks lugeda. Paratamatult võib antud nimestikus esineda ebatäpsusi Järvede tüpoloogline kuuluvus on määratud limnoloogiakeskuse teadurite (Ingmar Ott, ning käesolevaks ajahetkeks aegunud andmeid, seetõttu on oodatud igasugune tagasiside Toomas Kõiv, Henn Timm, Reet Laugaste, Helle Mäemets, Tarmo Timm) ekspertarva- ning ettepanekud edaspidiseks andmete kogumiseks, süstematiseerimiseks ning analüü- muse alusel, lähtudes limnoloogiakeskuse andmebaasist, kuhu on koondatud kõik seire- simiseks. ja lepinguliste tööde andmed ajavahemikul 1908-2006. Antud nimestikus on lisaks lim- noloogilisele tüübile märgitud ka veekogu tüüp, tuginedes EL veepoliitika raamdirektiivi määratlusele. 6 7 Näide kodeerimise süsteemist: SISSEJUHATUS H. Riikoja Järvekood Registrikood Keeri järv 841 208410 vee2084100 Järvede nimestikus on käsitletud 2804 veekogu, neist looduslikke 1559. Vähemalt ühe nimetu järv Keeri järve vahetus läheduses hektarise pindalaga järvi on 2306, neist looduslikke 1304. Üldjuhul on lähtutud põhimõttest, (uus objekt, tõenäoliselt Keeri järvest 208411 vee2084110 et nimestikku on arvatud kõik Eesti Põhikaardil olevad vähemalt ühe hektari pindalaga eraldunud järveosa) seisuveekogud, lisaks väiksema pindalaga järved, mis on sisaldunud varasemates nimestikes, või on muul põhjusel olnud olulised (nt veekogude grupi ühe osana, tähelepanuväärse loodus- Veekogude nimed on kujutatud kahes lahtris. Lahtris Nimi on kujutatud veekogu ametlik või kohanimeobjektina). Piirkonnas, kus põhikaardistus puudub (piiriala Vene põhinimi ning sulgudes tema hargtäiendiga nimi (Palojärv (Ihamaru Palojärv)), mõnede Föderatsiooniga), on kasutatud Eesti Baaskaardi (1:50 000) andmeid. Skeem põhikaardi veekogude puhul on põhinime kõrval kaldkriipsuga eraldatud ka rööpnimi. Seda juhtudel, kus välikaardistuse aastatest on väljaande lõpuosas (lisa 1). ajaloolise rootsikeelse vähemuse aladel on järvel lisaks eestikeelsele nimele ka rootsikeelne nimi (Kaevandu järv / Storträske). Samuti on rööpnimi kasutusel puhkudel kui järve Varasemates nimestikes sisaldunud järvede arv: erinevatel kallastel tuntakse erinevat nime ning mõlemad nimed on elavas kasutuses Nimestik 1 ha < 1 ha kokku (Vihmjärv / Tarupedäjä järv). Rasvases kirjas on märgitud nimed, mis on üle vaadatud, Riikoja, 1934 (looduslikud järved) 899 427 1326 korrigeeritud ning kinnitatud ametlikeks nimedeks kohanimenõukogu loodud järvenimede Kask, 1964 (looduslikud järved) 930 145 1075 töörühma poolt. Muudel juhtudel on märgitud kirjanduses esinev järve tuntuim nimi. EELIS, 2006 (looduslikud järved) 1304 255 1559 Veekogude nimedes on eelistatud võimalikult rahvalikku liigisõna, ka juhtudel kui see on EELIS, 2006 (looduslikud ja tehisjärved) 2306 498 2804 vastuolus geograafilise nomenklatuuriga (rannajärv Maksameri, paisjärv Rahumeri, rannajärv Katri luht, tehisjärv Saunakarjäär). Kui pole teada mingit erilist rahvalikku liigisõna objekti nimes, siis eelistatud liigisõna on lihtsalt järv. Samuti on teada, et suurema osa Eesti Nimestikus on järved esitatud paisjärvede nimetamisel kasutavad kohalikud elanikud lihtsalt liigisõna järv (nt Räpina järv). alamvesikondade kaupa. Veeseaduse alusel Teise liigisõna valimine on õigustatud vaid juhul kui on tarvis eristada looduslikke ja on määratud Eestis kolm vesikonda – tehislikke veekogusid ühes asulas (nt Mäejärv ehk Väimela Mäejärv ja Väimela paisjärv). Lääne-Eesti, Ida-Eesti ning Koiva vesikond, Liigisõna veehoidla on üldjuhul säilitatud ainult nende veekogude juures, mis on rajatud ning kaheksa alamvesikonda – Läänesaarte tarbevee kogumiseks mingi veehaarde osana. (280 järve), Matsalu (131), Harju (337), Kooskõlas Eesti kohanimekorralduse väljakujunenud murdesõbralikkusega on paljusid Pärnu (415), Viru (284), Peipsi (863), nimesid kirjutatud kohaliku murde hääldusele vastavalt. Kohaliku murde häälduse Võrtsjärve (311) ja Koiva (183) kindlaksmääramisel on olnud võrdselt