DISSERTÄITONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 3 JUTUSTAVA REGILAULU ASPEKTID. 19. SAJANDI LÕPU SETU LÜROEEPILISTE REGILAULUDE ŽANR JA STRUKTUUR MADIS ARUKASK TARTU 2003 DISSERTÄITONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS DISSERTÄITONES FOLKLORISTICAE UNIVERSITATIS TARTUENSIS 3 JUTUSTAVA REGILAULU ASPEKTID. 19. SAJANDI LÕPU SETU LÜROEEPILISTE REGILAULUDE ŽANR JA STRUKTUUR MADIS ARUKASK TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS Eesti kirjanduse ja rahvaluule osakond, Tartu Ülikool, Eesti Väitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks (folk­ loristikas) Tartu Ülikooli Eesti kirjanduse ja rahvaluule osakonna nõukogu otsusega 27. mai 2003. a. Juhendaja: Prof. Ülo Valk, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool Oponent: Dr. Aado Lintrop, Eesti Rahvaluule Arhiiv Kaitsmise koht: Tartu Ülikooli Nõukogu saal Kaitsmise aeg: 27. juuni 2003 © Madis Arukask, 2003 Tartu Ülikooli Kiijastus www.tyk.ut.ee Tellimus nr. 323 EESSÕNA See raamat on oluliseks vahekokkuvõtteks mu õpingute jooksul omandatud teadmistest ja folkloristitöös küpsenud ideedest setu lüroeepilisest laulutra­ ditsioonist ning regilaulust laiemalt. Mõtteliselt koondub sellesse mu kraadi- õpingute periood Tartu Ülikoolis 1990. aastate lõpust alates. Seega on tegemist ühe arengu realisatsiooniga. Ehkki olen sel teel liikunud paljuski omasoodu, poleks käesolevat kiijutist sündinud mitmete inimeste nõu või olemasoluta. Nii tahaksingi siin tänada kauaaegset Tartu Ülikooli rahvaluulelektorit, nüüdseks juba lahkunud Udo Kolki, kellelt pärines esmane suunav hool ja julgustus just setu lauludega tege­ lema hakkamisel. Otsesemate või kaudsemate nõuandjatena ning meie vanema laulukultuuri alase diskussiooni ülalhoidjatena on meelespidamist väärt mitmed Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule Õppetooli, Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna töötajad, antud juhul ise­ äranis mu juhendaja prof. Ülo Valk ning rahvalaulude asjatundjad dots. Paul Hagu ja dots. Tiiu Jaago, niisamuti ka dr. Mall Hiiemäe, mag. Kristi Salve, mag. Janika Oras, dr. Aado Lintrop, dr. Ingrid Rüütel, dr. Mare Kõiva, dr. Vaike Sarv ning paljud teised uurijad, kes avalikes debattides või eravestlustes on kujundanud nii eesti laulu-uurimise üldist voolusängi kui lisanud väärtus­ likke mõtteid minu teema spetsiifikast lähtuvalt. Asjaliku nõu ja poolehoidva suhtumise eest tahaksin tänada ka hiljuti- lahkunud prof. Lauri Honkot, kelle laialdases rahvaluuleteaduslikus huvihaardes läänemeresoome vanemal laulutraditsioonil alati eriline koht oli. Tema ellu­ kutsutud uurimisprojekti “Läänemere-äärsed eeposed” raames oli mul mitmel korral võimalus töötada Turus Kalevala Instituudi mõnusates tingimustes. Samast huvi ja toetust olen aastate jooksul kogenud ka prof. Anna-Leena Siikala ja dr. Senni Timose poolt Helsingist. Väga rikastavad on mulle olnud ka prof. Lauri Harvilahti (Helsingi Ülikool) ja prof. John Miles Foley (Missouri Ülikool) õpetused Folklore Fellows’ suvekoolis 1997. aastal Lammis. Lisaks laulu- ja eepikauurijatele kitsamalt tahan siin ära märkida ka oma kauaaegseid välitööde kaaslasi mag. Taisto Raudalaist ja mag. Ergo-Hart Väst- rikku. Just paljud nendega peetud vestlused ja väitlused suvisel Ingerimaal (ja ka mujal) on vorminud mu arusaamu läänemeresoome suulisest rahvakultuurist ning pannud mõistma pärimuse olemust laiemalt kui see meie akadeemilisele tavatunnetusele omane olema kipub. Selle käsikirja trükiks ettevalmistamisel on tähtis osa olnud ka Rein Saukasel keelekorrektori ja Liisa Vesikul tõlkijana. Mu eriline tänu kuulub aga mulle lähedastele inimestele, kelle olemasolu on olnud suureks toeks selle raamatu valmimisel. 12. juunil 2003 Tartus Madis Arukask 2 5 SISUKORD Sissejuhatus...................... 9 1. JUURDEJUHATUS TAUSTSÜSTEEMI 21 1.1. Setu lüroeepiline regilaul kui žanr ja Heda Jasoni etnopoeetiline žanrisüsteem 21 1.2. Žanr tekstoloogilises plaanis 27 1.3. Regilaulutraditsiooni ja soorollide jaotust mõjutanud tegurid eesti ja setu kultuuriruumis. Žanri kujunemislugu....................................... 33 2. INIMMÕTLEMISE LUGU LÜROEEPIKAS 42 2.1. Silmatorkavalt müüdilist algupära laulud 42 2.2. Vihjed “puhta eepika” kunagisele eksisteerimisele 49 2.3. Ballaadlikud laulud 51 2.4. Legendid 58 3. SÜŽEED JA TEEMAD TEKSTIDES 63 3.1.1. “Imeline koda” müüdilise regilauluna ning lüroeepilise sünkretismi näitena......................................................................... 63 3.1.2. Tegevus ja sellele sekundeeriv atribuutika “Imelises kojas” 66 3.1.3. “Imelise koja” müüdilis-muinasjutulisest tagapõhjast 71 3.1.4. “Imeline koda” ja lüroeepiliste laulude märkimisväärsed hooned 77 3.2.1. “Venna sõjalugu” kui kunagine eepiline lugulaul 84 3.2.2. “Venna sõjalugu” ning vormeliteooria naasmislaul 89 3.3. Mütopoeetiline sümbolkeel kui erinevate mõttelooliste etappide varjatud ühendaja regilauludes......................................................... 96 4. ETNOPOEETILISED SISEMISED STRUKTUURID 110 4.1.1. Ruum setu regilaulude süvastruktuuri osana 110 4.1.2. Ruumimudel traditsioonivälja osana 114 4.2. Aeg regilaulus kui baasiliste protsesside peegeldaja 120 4.3. Laulude tegelaskujud ja nende tagamaad 132 5. MUUTUSED TRADITSIOONIS 146 5.1. Regilaulu osa eestlaste ja setude enesemääratluses ning pärimuslikud foonimuutused 146 5.2. Uued pikad tekstid kui uute mentaliteetide peegeldused 20. sajandil...................................................................................... 157 5.3. “Setukeste laulude” kontaminatsioonide problemaatika ja nende lüroeepiline “peateema” 170 7 Kokkuvõte................................................................................................. 175 Summary................................................................................................... 179 Lühendid................................................................................................... 195 Kasutatud allikad...................................................................................... 196 Lisad......................................................................................................... 207 8 SISSEJUHATUS Kui palju regilaul meid täna kõnetab? See uurimus siin on paljuski ühe sunni realisatsioon. Selleks sunniks on kind­ lasti paljusid rahvaluuleuurijaid ning vähem või rohkem andunud pärimus- huvilisi tiivustanud ja tiivustav soov rohkem teada saada meie rahvapärimuse ühest iseloomulikumast ja iseäralikumast osast — vanemast rahvalaulust ehk regilaulust. Teed selle tundmise juurde võivad ja peavadki olema erinevad, tunnetuslikust kaasalaulmisest kuni analüütilise uurijahuvini. Antud käsitlus esindab just viimast vaatenurka. Seetõttu ei saa see kindlasti pakkuda kõigile vanemat regilaulu puudutavate küsimuste lõpunirahuldavat äravastamist. Käes­ olev on kõigele vaatamata vaid käsitlus teatud liiki regilauludest, mida piirit­ levad kindlad ajalis-ruumilised ja kultuurilised piirid. Tegemist on tekstoloogilise uurimistööga, mistõttu vanema rahvalaulu muusikaline pool puudutamist ei leia. Muusikalise külje vääriline mitte­ arvestamine siin on muidugi miinuseks. Kuivõrd kõnemeloodilisusele tagasi- mineva regilaulu suhe viisipoolde pole võrreldav uuemaaegse muusikakultuuri meloodia ja sõna suhtega, kus muusika kujutab endast täiesti iseseisvat väärtust, annaks teksti ja viisi koosaanalüüs tõenäoliselt rohkem informatsiooni nii laulude žanrimääratlusel kui ka sisu ja tähenduse paremal avamisel. See on aga ärajäämisele määratud mitte üksnes põhjusel, et siinkirjutaja ei ole musikoloog, vaid ka seetõttu, et vaatlusalune mateijal — Jakob Hurda “Setukeste laulude”1 esimeses osas olev 19. sajandi viimastel aastakümnetel kogutud 655-laululine lüroeepiline korpus — on meile kättesaadav vaid tekstidena. Milles on aga käesoleva uurimuse ja mistahes nurga alt regilaulude vastu huvi tundjate peaprobleem täna? Vaieldamatult asjaolu, et enamikul meist puudub nüüdisajal loomulikul moel (piltlikult väljendudes “emapiimaga”) omandatud terviklik suhe vanemasse rahvalaulu. Selles osas ei erine muusika­ huviline oluliselt poeetikauurijast või laulude usundi vastu huvi tundev religioonifenomenoloog kasvõi mentaliteetide uurijast. Tahes või tahtmata ei ole regilaul meile täna enam kultuuriline emakeel, vaid paraku ühe kadunud ajastu kardina taha jääv salapärane ja iselaadne maailm. Usutavasti suurendab see salapära pigem nii praeguste kui tulevaste uurijate huvi regilaulu ja selle erinevate tahkude vastu, mida on ka juba tõestanud tendentsid 1990. aastate eesti folkloristikas. Olukorras, kus uurimisaines meie ette oma loomulikus mõistetavuses enam lahti ei laotu, on ainuvõimalikuks lähenemisteeks ta sise­ mise olemuse taas- või uuestitabada püüdmine, mis teadusliku lähenemise puhul eeldab metoodilist analüüsi. 1 Laulukogu täielik nimetus on “Setukeste laulud. Pihkva-eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega, välja annud Dr. Jakob Hurt” (vt. SL). 3 9 Kahtlemata ei saa väita, nagu poleks regilaulude uurimisega varem juba süstemaatiliselt tegeldud. Juba esimene doktoritöö eesti folkloori alal kaitsti justnimelt vanemast rahvalaulust, milleks oli Oskar Kallase “Die Wieder- holungslieder der Estnischen Volkspoesie” 1901. aastal. Sellele eelnesid debatid eesti rahvuseepose värsistamise ning eestikeelse luulekunsti lähtekohtade üle 19. sajandil, milles küsimus vanema rahvalaulu vormist aegsasti üles kerkis. Läbi 20. sajandi toimus laulu-uurimine valdavalt ajaloolis-geograafilise meetodi kohaselt, mille tähelepanu oli suunatud kindlapiiriliselt ennekõike laulude tekke, leviku ja varieerumisega seotud