Hilise Aaviku Radikaalne Keeleuuendus

Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 81

Keel ja 2/2012

Kirjandus LV AASTAKäIK

EESTI TEAduSTE AKAdEEmIA JA EESTI KIrJANIKE LIIdu AJAKIrI

HILISE AAVIKU RADIKAALNE KEELEUUENDUS

mATI HINT

„Ideepe” 1

ohannes Aaviku sõjaaegne isiklik päevik (31. jaanuarist 1942 kuni 1. det - sembrini 1943), mis üllitati tema 130. sünniaastapäevaks (8. XII 2010), Jmuudab kindlasti järelpõlve pilti Aaviku isiksusest ning tema keeleuuen - dusest. „Ideepe” (< idee + päevik) pidi Aaviku kavatsuse järgi esitama „kogu Keeleuuenduse filosoofia ja ideoloogi a....” (69 72). Koos Aaviku isiksuse detail - vaadetega näitab päevaraamat ka radikaalset keeleuuendust uudses raken - duslikus valguses, sest päeviku keel on keeleuuenduslik. Keeleuuendusest on eesti avalikkuses kõneldud-kirjutatud palju üldsõna - list pateetikat. radikaalse lõpmatuseni ulatuva keeleuuenduse hukatuslik - kust pole teoreetiliselt kuigi põhjalikult analüüsitud (Valter Tauli ütleb siis - ki mõndagi, kuid tal polnud lugeda „Ideepet”, vt Tauli 1982a; 1982b). „Ideepe” kirjutamise ajal üle 60-aastase Aaviku keeleuuendus on ta varasematest pro - grammidest veelgi ründavam, seetõttu on selle teoreetiline analüüs vajalik. „Ideepe” käsitlus on jagatud kolme ossa: 1. Hilise Aaviku radikaalne keeleuuendus. 2. Aaviku isiksus „Ideepes”. 3. Aaviku esteetilised vaated. Kaks viimast alajaotust ilmuvad loodetavasti Loomingus. Need käsitlevad Aaviku

1 „Ideepe.” Johannes Aaviku ideede päevik. Väljaande koostaja ja peatoimetaja Helgi Vihma. Keele- ja tehniline toimetaja, registrite koostaja Aili Norberg. Johannes Aaviku Selts & TEA Kirjastus, 2010. XI + 740 lk. Väljaande valmimist on toetanud Vabariigi Presiden - di Kultuurirahastu, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriseltside Ühendus, Nõmme Linna - osa Valitsus. 2 Siin ja edaspidi esitatakse sulgudes „Ideepe” leheküljed.

81 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 82

töid, tegemisi ja olmet sõja ajal, tema poliitilisi vaateid ja hinnanguid Eesti oludele, eesti intelligentsile ja kolleegidele, sõja käigule, Eesti tulevikule, aga ka Aaviku vaateid kirjandusele ja kirjanikele, kunstile ja kunstnikele, polii - tikale ja poliitikutele jpm. Kuid muidugi kuuluvad kõik teemad kokku. Ka keeleuuenduse äärmuslik arendus leiab seletuse Aaviku isiksuses. Järgnev analüüs on „Ideepe”-järgne täiendus autori ettekandele 20. no- vembril 2010 Johannes Aaviku Seltsi ja Tallinna Teadlaste maja korraldatud konverentsil, mis oli pühendatud Aaviku 130. sünniaastapäevale. Tolles ette - kandes „Kas ynned sa olbama sirnangot? Johannes Aaviku visionäärsus keeleteoreetilisest vaatepunktist” (Hint 2011) oli Aaviku keeleuuenduse hin - damisel võimalik lähtuda üksnes „Ideepe”-eelsest kontekstist. „Ideepe” muu - dab oluliselt nii keeleuuenduse kui ka Aaviku isiksuse konteksti omas ajas.

Keeleuuenduse teoreetiline alus

Keeleuuenduse teoreetilise aluse esitab Aavik „Ideepe” viimasel leheküljel: „Igas Euroopa kultuurkeeles leidub sõno, mindele eestikeeles ei ole häid ja täpseid vasteid. Tähtsamaist kultuurkeelist, mindest eestikeele kõige rohkem tõlgitakse, tuleks noppida ja teha sellaste sõnade list ja siis hakata katsoma neile luua eestikõlalisi vasteid” (698). Keeleuuenduse käivitanud mõttekäik oli ja on teatava piirini produktiivne. Kuid põhimõttena on see väär: ei saa koon - dada ühte keelde kõigi tähtsamate kultuurkeelte sõnade erinevate tähendus - varjundite väljendamiseks vajaminevat sõnavara. Samasugune mõte on Aavi - kul olnud grammatikas: talle tuntud võõrkeelte grammatiliste tähenduste väljendamise võimalustele on ta püüdnud kunstlikult luua vasteid uuendus - likus eesti keeles. Eeskujuks on ladina, prantsuse, vene, vähemal määral soo - me ja saksa keel. Ent ühte keelde ei ole võimalik koondada mitme keele grammatikaid. Aavik vaatas eesti keelele väljastpoolt, läbi teiste keelte prisma. Eesti kee - le erinevused ja omapära muutuvad niisuguses vaates puudusteks, mida tuleb hakata parandama. Eesti mentaliteedis on kinnistunud kõige võõra paremakspidamine ning ka keeleuuenduses avaldub see selgelt. Igas keeles leidub parandamist vajavat, aga keeleideoloogiana on keele ümbertegemine võõraste mallide järgi põhimõtteliselt vale. Arvutitõlke teoorias on tuntud sellelaadne mõttekäik: koondada arvuti metagrammatikasse mitme omavahel tõlgitava keele grammatikad, nii et programmis osalevate keelte vormide grammatilised tähendused analüüsi - takse elementaarsemateks komponenttähendusteks ning tõlkimisel leitakse lähtekeele iga sellise komplekti vasteks sihtkeeles võimalikult sobiv gramma - tiliste elementaartähenduste komplekt. Aga selline metagrammatika ei ole ühe keele grammatika, vaid konstrukt. Aavik oleks kõik ahminud uuendusli - ku eesti keele grammatikasse (nagu ka sõnavarasse). „Ideepe” keeletarvitus annab varasemast selgema ettekujutuse Aaviku enda keelest, sest siin oli ta vaba ametliku keele ja korrektorite survest: „.. .ei tarvitse ma selles keele suhtes nõõvata yhtki tagasihoiet. Kõik keeleuuendu - se registrid lahti!” (6). uuenduslikul keelel on tõesti teatav võlu. Seda keelt harjub lugema, kuigi kunagi ei tea, missugune uuendus järgmises lauses ees ootab. Küsimus on: kui kaugele võib minna, et piirideta keeleuuendus ei oleks ohuks keelelisele järjepidevusele. Aavik ise ütleb: „Keele pidevuse katkemise -

82 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 83

ga katkeb ka rahvuse olemasolu pidevus, rahvus sureb, teissugust keelt rää - kiv rahvas on ka teine rahvus” (521). See on nii ja ometi päris pole ka. Lõu - naeesti keel on kunagisel ulatuslikul lõunaeesti keelealal asendunud/asendu - mas põhjaeestilise kirja- ja kõnekeelega. rahvast see teiseks ei muuda, kui - gi identsuse oluline komponent teiseneb. Aavik laitis kõnekeele hälbeid kirjakeelest ja murdekeelsusi kirjakeeles (513 –523). Ta esindas põlvkonda, kelle ideaaliks oli üks ühtne kirjakeel kogu maal, Aavikul muidugi uuenduslik eesti keel. See põlvkond kasvatas veel 1960-ndateni Tartu ülikoolis eesti keele õpetajaid, kes pidid valvama, et õpi - lased vahetunni ajal murdekeelt ei kõneleks. Õnneks sai see aeg läbi, suhtu - mine kohalikku keeleidentiteeti on otsustavalt liberaliseerunud. Aavikule oleks igatahes Võru murde keeleks kuulutamine ja Võru keeleidentsus olnud šokk. „Ideepe” teemade registris leidub omaette märksõna lõuna-eesti keele vae - sus (702). Vaen lõunaeesti keele vastu (187, 343, 349, 426, 518 –520, 617) ula - tub naeruväärsuseni, kui Aavik süüdistab tartu keelt selles, et küsisõna kas? võtab maad: „Tõhusam ja peenem aga on ytelda: ons ta sääl ?” (519). Ta ise kasutab küsisõna kas ? tõesti harva, aga siiski: „ Kas peaks niisuguseid veel kus - kilt saada olema ?” (95). Eesti üldküsimuse sõna kas ? on lihtne ja are küsimuse vormistamise vahend, üldtüpoloogiliseltki tõeliselt suurepärane eesti keele eriline võimalus. Aaviku soovitatud Ons ta sääl ? on küll võimalik, aga Tulebs ta sinna ? või Lähebs ta säält ? ehk mitte, Armastabs ta mind ? hoopiski mitte.

Aavik ja ametlik keel

Pidevalt hõõgvel hoitavas vihas niinimetatud ametliku keele vastu on Aavik loonud terve Elmar muuki ja Johannes Voldemar Veskit halvustava sõna- pere: muukveskismid , korrektorismid , rõivakeel , rõivakeelsus, rõivakeelitsema ; ametliku keele kasutajad on rõivistid ehk rõivakeellased (Aavik ei sallinud lõunaeestipärasusi sõnavaras). „Ideepe” lehekülgedelt võiks kokku lugeda vist sadu muukismide, veskis - mide, muukveskismide (5, 31, 228, 232 –233, 333, 442, 485, 501 jm) ja rõiva - keele (29, 31, 41, 42, 118, 225, 227 –228, 232–233, 237, 258, 259, 265, 287, 329, 330, 333, 338, 345, 441, 442, 492, 496, 498, 499, 501, 523, 565 jm) ning rõi - vismide (31, 41, 141, 485, 523, 622 jm) vastast avaldust. „Ei rõivakeelega saa Eesti rahval olema õnne! Ainolt uuendet keel velvib parema tuleviko! maha rõivakeel! Puhastet ja uuendet eestikeel hõirigo!” (523). Tolleaegse Eesti keeleteadlasi ja keeletegelasi peab ta peaaegu eranditult enda vaenlasteks. Vaenlaste nimekirjas on Andrus Saareste, Elmar muuk, Aleksander Vaigla, Jaan Ainelo, J. V. Veski, Lauri Kettunen (41 –42). Veski ja muugi kõrval peab ta oma eriliseks vastaseks Andrus Saarestet (174). Elmar Elisto on Aavikule pedantne rõivist ja veskist (442). Saarestest ja Veskist arvas Aavik, et need „suhtuvad uute sõnade loomise ideele kadeduse pärast neenivalt [ignoreerivalt]” (34). Ka kirjastuste korrektorid roos, Nurkse, Pür - kop (trükitud tekstis Piiskop – ilmne mahakirjutamisviga), Veski ja hirmus Juhan Libe olid Aaviku silmis tema isiklikud vastased (17).

83 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 84

Ei jäägi Aavikul muud üle, kui hakata ootama, millal surevad või saavad tudideks Andrus Saareste, Valter Tauli, rein Nurkse, Eduard roos, Ernst Nurm, Helmut Pürkop – Aavikust nooremad mehed (499). Isiksuste võrdlus ei ole Aaviku kasuks: Saareste kirjutas Aaviku 70. sün - nipäevaks tasakaaluka artikli „Üksiku ja üldsuse osast keeleelus. Johannes Aaviku elutöö puhul” (Saareste 1951). Samal ajal kirjutas Aavik ümber oma sõjaaegset päevaraamatut, milles korduvad kallaletungid Saarestele. Suur plaan puudub ka Aaviku alatises virinas kõnekeelevigade pärast. Aina ja aina leiavad taunimist ühed ja samad näited eila , praegult , praegust , ylesse, kodu minema (12, 124, 167, 225–229, 498, 514–515, 520–521, 549).

Aaviku võõrkeeled

Ladina keel oli Aaviku eriline huvi juba varasest noorusest (206). Hiljem on ladina keele grammatiliste vormide rohkus ning grammatikareeglite keeru - kus nähtavasti inspireerinud Aavikut leiutama sama keerulisi reegleid eesti keelde (146–148, 188). Ka klassikalise kreeka keele vastu tundis ta huvi ja lugupidamist samadel põhjustel. Sõja-aastatel on Aavik tegelnud Johannese Ilmutuse raamatu uustõlkimi - sega kreeka keelest uuenduslikku eesti keelde (446–448). Aaviku unistuseks oli kogu Piibel uuenduslikus keeles välja anda (449–450). Aavik pidas ennast heaks ja peene stiilitajuga tõlkijaks ning oma päevaraamatus pühendab ta tõl - kimiskunstile mitugi lehekülge (184–186). Prantsuse keelele, mida Aavik väga hästi oskas, andis ta kõrge hinnangu ka selle tõttu, et prantsuse keel on ladina keele tütarkeel (43 –44, 207). mõne oma varasema keelealase töö ja ka osalt „ruthi” on ta algselt kirjutanud prantsuse keeles (44, 215). Hoolimata oma russofoobiast hindas ta vene keelt väga kõrgelt (686) ja muidugi oskas seda keelt hästi. Kõige tähtsamaks võõrkeeleks eesti koolis pidas Aavik saksa keelt (157), aga kõige põhjalikumalt kirjutab ta ladina keele õpetamisest (157 –166). Aavi - ku näpunäited ladina keele hääldamise kohta oleksid väga vajalikud ka täna - päeva interpreetidele, Klassikaraadio diktoritele, koorijuhtidele ja repetiitori - tele. Eesti keeles hääldati ladina keelt 1990-ndate aastateni traditsiooniliselt saksa häälduse järgi (väheste erinevustega diftongide hääldamises) koos juba saksa häälduses traditsiooniks saanud vokaalipikkuste vigadega. Valed vokaalipikkused on küllap üllatuseks paljudele, nii harjunud ollakse sellega. Lühikese esisilbivokaaliga peaksid olema näiteks amor , bonus (hea), genus , lupus , mare (meri), modus , novus (uus), pater , senior , status (quo ), studium , sumus (oleme), tabula jpt üldiselt tuntud ladina keele sõnad. Pika esisilbivokaaliga peaksid olema insula (saar), jus (õigus), justus (õiglane), lex (sea - dus), lux (valgus), mater , rex ja regina , nos ja vos (meie, teie) jpt. Osa nendest näitesõnadest on õigekeelsusnormidega kinnistatud eesti kirjakeelde algkee - lest erineva vokaalipikkusega ( boonus, geenus, moodus, seenior, staatus, stuu - dium ), seda pole tõesti mõtet üritada tagasi pöörata. Kuid valed vokaalipikkused pole tänapäeval isegi mitte pool häda. Aavik ei võinud aimata, et kui Eesti jälle riigiks saab, siis hakatakse unustama ladi - na keele hääldamise saksa traditsiooni (mis on kõige lähemal ladina keele omaaegsele hääldamisele) ja maad võtab ladina keele hääldamine inglise kee -

84 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 85

le hääldusreeglite järgi (mis on kõige enam kaugenenud elava ladina keele tegelikust hääldamisest). Aavik toob „Ideepes” ja ka raamatus „20 Euroopa keelt” näiteid ingliskeel - setest hääldustest: agere hääldatakse eidzere (165; vist trükiviga, peaks ole - ma eidžere ), Numantia – njumänšja (Aavik 1933: 17). Ta esitab näiteid ka ladi - na keele romaani tütarkeeltest (itaalia, prantsuse, hispaania), kus ladina g on eesvokaalide ees palataliseerunud. See k/g palataliseerumine on üldtuntud foneetiline protsess, silmatorkavalt esindatud ka meie lähedastes sugulaskeel - tes, vadja ja salatsiliivi keeles: küla on vadja keeles tšülä ja salatsiliivi kee - les tÍula (palataliseeritud t), küsib on vadja keeles tšüzüb ja salatsiliivi keeles tÍuzub (vrd ka vene keele ruka – ru^ka , oko – o^i ). Ladina keeles sellist muutust polnud ja pole ka meil siin ladina kultuu - rist kaugele jäävas provintsis vaja seda ladina keelde tagantjärele istutada, lauldes Salve, Redžiina ja paanis anžeelikus .

Foneetika

ü ja y Aavik liigitab y (pro ü) suurimate keeleuuenduste hulka (6). Aavikul puudus arusaamine tähemärgi konventsionaalsusest. Ühe kirjatähe kuju muutus ei muuda keeles mitte midagi. Hääliku ü väärtus ( valeur Saussure’i mõttes) ei sõltu sellest, kuidas seda kirjutada. Alles siis, kui ü esinemus eesti keele hää - likusüsteemis muutuks, saaks rääkida keele muutumisest. Ja kuidas jääb pärisnimedega? Kas Aavik tohtis kirjutada Sytiste, nagu ta tegi? Aga ü Eesti ala saksa päritolu nimedes? Aga Saksa nimedes?

ea–ää mõnes keeleuuenduse ettepanekus puudub isegi teoreetilise mõtlemise simu - leerimine. Selged näited on ea-ää küsimus ja järgsilbi o. Aavik lahendas ea- ää- vaidluse nii: „ ea-ää – kysimus on lahendet kompromissi teel: yhelt poolt hea , teiselt poolt aga pää , pääl , sääl , tääl , säädma , aga seadus ” (7).

Järgsilbi o elustamine

Järgsilbi o elustamine on Aaviku enda hinnangul kõige suurem ja kõige ras - kem uuend (7). raskuse osas on see tõsi, sest o elustamine on häälikumuu - tuse tagasipööramine, mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse järgi sama või - matu kui aja tagurpidi käimapanek. Järgsilbi o kokkusulamine u- ga oli keeleajaloos võimalik seetõttu, et tähenduste eristamisel oli o–u vastanduse funktsionaalne koormus järgsilpi - des väga väike, erinevalt soome keelest, kus tähendust eristav o–u vastandus järgsilpides on süstemaatiline: olot ’olud, olukorrad’ – olut ’õlu’, lato ’küün’ – latu ’suusarada’, korot ’intressid’ – korut ’ehted’, hajota ’hajuda’ – hajuta ’hai - seda, lõhnata’ jt. Eesti kirjakeeles saaks selliseid sõnapaare konstrueerida ainult siis, kui Aaviku ettepanekute järgi osa järgsilpide u- dest asendada o- ga: kulo ’kuluhein, rohi’ – kulu ’väljaminek, kulutus’; magu ’maik’ – mago ’seedimis-orgaan’ (7, 363). Isegi kui eeldada, et ühe hääliku asendamine tea - tud positsioonis oleks äraõpitav, siis vajataks selleks ikkagi mingit reeglipära või süsteemi. 85 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 86

Aavik viitab järgsilbi o sisseviimisel pretsedendile soome kirjakeeles, kus s- i ja t nõrga astme murdeti varieeruv hääldus otsustati ühtlustada osalt kunstlikult häälikusüsteemi poogitud d abil ( vesi : veden , lato : ladon ’küün : küüni’ jpt). Siin piiritleb d kasutamise astmevaheldus: nõrgas astmes on kindla foneetilise struktuuriga sõnades vaheldused s : d ja t : d. Selline selgus Aavi - kul puudub. Tema otsustab ainuisikuliselt ja meelevaldselt, missugustes sõnades keeleuuendus asendab u järgsilbis o- ga ja missugustes mitte: „mitte iga järgsilbilise u asemel ei ole o, vaid ainolt teatavate asemel” (700). Tõsi, Aavik viib järgsilpi o või säilitab seal u mõningal määral sõna sise - struktuuri arvesse võttes: mik- , stik- , lik -tuletusliidete puhul on tal o, samu - ti ng- , k-liidete puhul ja lühikeses mitmuse osastavas ( võgrad : võkro ’ümber - kirjutamisvead’), aga näiteks uma- refleksiivid ja us- liide jäävad u- liseks, mis - tõttu tekivad vokaalivastandused, nagu harjuma – harjotama , haudoma (transitiivne: kanad munade peal) – hauduma (intransitiivne: puder pliidi peal). Ikka jääb veel 400–600 sõna (neist 70 suure sagedusega), mis tuleb liht - salt uuesti omandada. Ja mispärast? Sest Aavik soovib nii. Ka Aavik ise eksib nii ebamääraste orientiiridega liigituse vastu (ebajärjekindlused võivad olla ka ümberkirjutamisvead, võgrad). Aaviku o- sõnade loendis kumab läbi soome keel. Kas siis uuendusliku eesti keele äraõppimiseks peab enne ära õppima soome keele? Eesti ning soo - me keele mitteühise sõnavara puhul ei aitaks ka soome keele oskus. Ja siin - gi pole järjekindlust: „Soomekeelest erinevalt u- ga on elu , kogu , olu , ilu , ilus ” (7, ka 363). Vastupidiseks näiteks on Aaviku pauko (sm paukku ). Võrumaa ja Setu ala keel oleks järgsilbi o põhjendamiseks sobinud paremini, aga lõuna - eesti keelega Aavik ei arvestanud. Tema üleskutsed uurida rahvakeelt ja murdeid kõlavad „Ideepe” taustal õõnsalt. Kui Aavik oleks oma tahteavaldus - tele vajanud mingisuguseidki põhjendusi, siis oleks ta võinud toetuda ka rahvalauludele, mida ta hästi tundis ja kõrgelt hindas. Aga Aavik ei hoolinud isegi rahvalaulude järgsilbi- o-st. Näiteks jäävad Aavikul u- listeks neiu ja peiu , ka minu ja mu , mis rahvalauludes üle Eesti on sageli o- lised ( neiokene jne; seda ka tema enda koostatud kogulmas „Valik rahvalaule” (Aavik 1919, vt nt „Salme laul”, lk 86–92). Elustet järgsilbi -o puhul oleks arvesse saanud tulla ainult üks võimalus: anda selle kasutamine täiesti vabaks, vaba variatsiooni valdkonda, nii et u ja o oleksid järgsilbis ühe foneemi vabalt vahelduvad variandid, mille erinevus ei muuda tähendust, sest u > o asenduseks puudub funktsionaalse argument. Kes suudaks meeles pidada, kas peab olema lõbojano , lõbujano , lõbojanu või lõbujanu , kas tantsopido , tantsupido , tantsopidu või tantsupidu , kas vasto - pano , vastupano , vastopanu või vastupanu , kas eeskujo mõju või eeskuju mõjo?

ž mõned Aaviku õigekeelsuslikud vaated olid üsna traditsiooniliselt vigased: näiteks, et koolis on vaja õpetada ž helilist hääldamist (16), mis on eesti hääl - dussüsteemi vastane ja foneetiliseltki võimatu näiteks ühendites nagu pres - tiižse , samuti ž- le järgneva ki- liite korral ( loožki , beežki ). Aaviku foneetikas – ei keeleuuenduslikus ega traditsioonilises – pole pari - magi tahtmise juures võimalik näha keeleteadust.

86 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 87

Fonotaktika

Fonotaktika määrab ära sõnavormide võimalikud foneetilised kujud: missu - gused häälikujärjendid on võimalikud ja missugused mitte, kus kohas (silbi algusena, tuumana, lõpuna, rõhulises või rõhuta silbis, järgsilpides) ühed või teised häälikud ja häälikujärjendid saavad esineda. Fonotaktika annab keele häälikusüsteemile kindla vormi, mis igas keeles ja keelemurdes on erinev. Keele fonotaktika muutub ajas – enamik hääliku - muutusi on fonotaktika muutused: üks või teine häälik või häälikujärjend muutub teatud positsioonis. Näiteks kadus eesti keeleala valdavas osas suh - teliselt hiljuti järgsilpides o (enamasti o > u ). Aavik tunnustas keele foneetilise homogeensuse silmaspidamise vajadust ka keeleuuenduses (1924: 22–31), aga oma uuendusettepanekutes ignoreeris ta seda põhimõtet sageli. Iga kord kui fonotaktika reegleid eiratakse, on võimalik arutleda, kas eksiti süsteemi reeglite vastu või laiendati süsteemi võimalusi. Esimesega on tegemist näiteks uudissõnavõistluse nimetuses sõna-us (silbipiir vokaalijärjen - dis); süsteemi laienemiseks võib pidada eesti keelele mitteomase diftongi eu kinnistumist seoses eurorahaga (ka Aavikul on leuded ilmad ’pehmed ilmad’; 692). Aaviku uus käändevorm g- relatiiv on fonotaktiliselt küsitav, sest eesti omasõnades ei esine g esisilbist kaugemal sõna lõpus silbilõpuna [Aavikul „... see ei sobi teoseile määratug noorsoole ”; (362) = ’... mis on määratud ...’ ]. Kas see on sulghäälikute esinemissüsteemi täiendamine ( b ja d esinevad sellises asendis: vääratab , määratud ) või fonotaktika vastu eksimine? Pigem viimane. Aaviku soovitatud keelendid eksivad eesti keele põhiliste murrete ja ka kirjakeele fonotaktika vastu päris sageli. Eesti kirjakeeles ei lõpe omasõna järgsilp diftongiga. Aavikul esi - neb järgsilbilõpuline diftong mitmuse omastava tüve lõpus: „.. .suur huvitavi raamatui hulk ee s.... ” (501). Järgsilbilõpulist diftongi on ju kasutatud ka Aavikust sõltumatult („ Su ümber on sõprade leinai koor ” – Henrik Visnapuu), aga kirjakeeles pole see püsima jäänud. Teiseks kasutas Aavik sõnalõpulist diftongi lihtmineviku tema- isikus: osu - tui (69), nakatui (317), alistui (327, 477), opteerui (415), peegeldui (445), sisal - dui (451), võimaldui (592), haigestui (648) jpt näiteid – see on otseülevõtt soo - me keelest. Eesti kirjakeeles ei esine diftong esma- ja teisevälteliste sõnade teises silbis , soome keeles saab lühisilbi järel teises silbis diftong esineda. Aavik võttis soome keelest üle tegusõna ihailema (nt 188). Eesti kirjakeeles ei ole lubatud ji- järjend. Aavik soovitas järjekind - lalt ülivõrde vorme märjim , kurjim , lai’im (6, 108), soojim (342), samuti lühi - kesi mitmuse vorme nagu kõigist kyljist (590). Eesti kirjakeeles ei kuulu uuv- järjend tavaliste häälikujärjendite hul - ka. Aavik soovitas kunstsõnu nagu juuvima ’heaks kiitma’ (34, 133, 284), luu - vik : luuviko ’lagendik’ (106, 511, 692). Eesti keeles kehtib järgsilpide puhul reegel: sõnasisene silp algab kon - sonandiga. Vähesed erandid on avaus , ärkamisaegne paleus ja marie unde - ril esinev hõllaus , kus sõnasisest vokaalijärjendit poolitab silbipiir. 2010.– 2011. aastal toodi president T. H. Ilvese väljakuulutatud uudissõnavõistluse

87 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 88

nimetusena korraks uuesti käibesse sõnaus ning pole ime, et seda ei osanud esialgu hääldada isegi raadiodiktorid. Tänapäevases keeles liitub -us konso - nandile (vabadus , pimedus , ka kurbus , ahnus jne; teisiti on soome keeles: vapa-us , pime-ys , ahne-us ). Aaviku soovitatud uuenduslikest verbi grammatilistest vormidest peetaes, käinue, möödutue (nendest lähemalt tagapool) esimeses tuleb vokaaljärjendit a-e hääldada kahes silbis: peeta-es (Aavik joonealuses märkuses lk 8). Kas käi - nue tuleb hääldada käi-nue (kaks silpi, eesti keeles puuduva diftongiga ue ) või käi-nuu- (w)e (nagu käin + uue ), selle kohta Aavik juhtnööre ei anna; sama küsimus on tue- ga; ning nne- gerundiivilgi on järgsilbi nn- geminaadi näol fonotaktiline probleem ( selle saavutanne ; 71). Fonotaktiline eksimus on Aaviku konjugeerimisviis säädma : säan, kus nõrga astme tüvevariant on pigem kahesilbiline sä-an , sä-aksin , sä-ab jne (256, 535, 561, 654). Aaviku „Valik rahvalaule” (1919) esitas vokaalijärjendiga laadivaheldus - likud nõrga astme vormid tihti silbipiirimärgiga, näiteks laulus „Abikaasa tap - ja mai” tantsis Tarretu mä’ella , teravil no’aterilla. refräänina korduvas „ Säa sääred Maiekene , säa sääred katsu kannad! ” (Aavik 1919: 98–102) on küll silbipiir märkimata, aga rahvalaulu värsimõõt ja foneetiline paratamatus määravad ä-a kahe silbi järjendiks. „Valik rahvalaule” ilmus ajal, mil laadivahelduslike sõnade nõrga astme vormide vokaalijärjendite kokkutõmbumine ühte silpi kuuluvateks hilisdifton - gideks polnud veel lõppenud. Tolle aja grammatikad tõlgendavad selliseid vokaalijärjendeid kahe silbina ning ka „Keeleuuenduse äärmised võimalused” ütleb, et lo-en on kahesilbiline (Aavik 1924: 50). Sõnasisese silbi konsonandi - ga algamise reegli üldistumine kiirendas selliste vokaalijärjendite kokkutõm - bumist ühte silpi kuuluvateks hilisdiftongideks – seal, kus see on foneetiliselt võimalik; ä-a pole diftongi andnud. Üldiselt esineb kõnealune refrään laulu põhjaeesti variantides kujul „Sea sääre d...” (Laugaste 1948: 334–337). Se-a käib rahvalaulus kahe silbi ette, lõunaeesti säe oleks rahvalaulus hääldatav nii ühes kui ka kahes silbis. Aavik eelistab „Ideepes” kõige erandlikumat kahesilbilist a- tüvelist konjugeerimist: säädma : sääda : sä-an. Siiski tunneb ta ka teisi võimalusi: „Berójeva läheb sinna säetud tunnil ” (634). „Keeleuuenduse äärmistes võimalustes” (kirjutatud 1918, ilmunud 1924) oli Aaviku seisukoht, et hilisdiftongid (mille hulgas ta lk 53 loetleb ka äa ja Ain Kaalepi sõna teavitamine ea ) pole kunsttüvedes nii kõlblikud kui päris - diftongid. Hilisdiftonge vältis Aavik kunsttüvede esisilpides ka hiljem. Seda järjekindlusetum, et grammatilistes vormides nagu säädma : säan , peetaes , näinue , möödutue kasutab ta problemaatilisi vokaalijärjendeid. Eesti omasõ - nade järgsilpides on ülepea võimalikud üksnes i- lõpulised diftongid, mistõttu ka ae (peetaes jts) ei saagi häälduda diftongina, vaid üksnes reeglivastase vokaalij ärjendina peeta-es. Aavik ignoreerib h- hääliku esinemispiiranguid eesti kirjakeeles: need piirangud ei luba konsonantühendeid, mille teiseks liikmeks oleks h; üldi- semalt üteldes ei esine h eesti kirjakeeles pika silbi järel ega järgsilpides. Aavik soovitab „Ideepes” uuenduslikku keelde hulga soome sõnu, mis rikuvad seda reeglit: jylhesti (73) ja jylhe (107), tuuhe (102, 107), vaihe (114), aihe (273), kauhistu s (267, 509, 682), laihtuma (653, 714), lauhke (714), tuulahtama

88 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 89

(420, 719). Aavik teadis, et jylhe eksib eesti foneetika vastu (Aavik 1924: 65), aga „Ideepes” hoolib ta sellest veel vähem kui paarkümmend aastat varem. Ka reeglivastaste h- sõnade ning sõnalõpulise diftongi puhul oleks Aavik võinud tuge otsida Võru murdest, aga tema põlastus lõunaeesti keele vastu välistas selle vähegi mõistliku argumendi. mõnda Aaviku kunstsõna on raske hääldada: r-r- ga rort : rorda ’ropp elu’ ja rordatsema ’roppu elu elama’ (655–657), ka rääderdama ’halvasti kohtle - ma, kiusama’ (206).

Aaviku kunstsõnade loomise ja sõnade laenamise põhimõtted

Aaviku kunstsõnade loomist innustas teooriat asendanud kinnisidee, et täht - samate võõrkeelte sõnade iga tähendusvarjundi vasteks tuleb eesti keeles leiutada omaette tüvisõna. Selline seisukoht ignoreerib keele olemust. Kõigis keeltes on suur osa üldsõnavarast keeleomaste tähendusnüanssidega ja teisi - ti see ei saagi olla, sest keeled on läbi teinud erineva ajaloo ja elavad erine - vates tingimustes. Selle vastu sõdida on mõttetu. Aga Aavik arvab, et vene wostorg ei ole täpselt vaimustus , et veskilik jälitama ei ole hea vaste vene ver - bile presledowatx , jne. Sõnavararikas eesti keel on motiveeriv eesmärk, kuid Aaviku mõtte jär - gimine sõnavara täiendamisel viiks – kui seda lõpmatuseni teha – selleni, et eesti keele sõnadesse istutatakse võõrkeelte sõnade tähendusstruktuur (selli - ne taotlus kumas läbi ka president T. H. Ilvese saatemuusikast 2010.–2011. aasta „Sõnausele”). Keeltevaheline tähenduste täpne vastavus on vajalik tea - duslikus ja tehnilises terminoloogias, mitte üldkeeles. uutele sõnadele kuju andmisel eelistas Aavik keeleminevikku, tema uus - tüvedel on ikka ja jälle keeleajaloo tunnused. Ta leidis, et ebaproduktiivseks muutunud tüvevokaalid -a ja -u on suursugusemad kui produktiivne -i , et tüvevaheldused, eriti laadivaheldus ja tegusõnade konsonanttüvi ( sembama : semmata ’külge tõmbama’, numelema : numelda ’kahe vahel olema’) ning üle - üldse kõik arhailine on vähem banaalne kui reeglipärasus. Kirjeldades Turgenevi novellide tõlke sünnitusvalusid (307–309) ja Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” redigeerimist uuenduslikku keelde (323–326 jm), loetleb ta kümneid uusi tüvisõnu, millest suur osa on ju õnnestunud. Eriti sobivad oleksid need sõnad siis, kui nad oleksid keeles ole - mas olnud esivanemate pärandina. See märkus ei ole mõeldud Aaviku leid - likkuse halvustamiseks. Aaviku taotluseks oli võimalikult mitmekesine kee - levahendite repertuaar. Selleks pani ta kokku keeleajaloo erinevad ajastud, tänapäevased ja arhailised muutmistüübid. Aavik eelistas keeruliste reeglite - ga morfoloogilisi tüüpe ning selles põhimõttes ta järeleandmisi ei teinud, kui - gi praktiseeriva õpetajana pidi ta teadma, missugused morfoloogilised tüübid on õppijatele kerged ja missugused rasked. a- ja u- tüveliste nimisõnade hulgast võib leida nii täiesti kunstlikke ( nisv : nisva ’pahe, patt’, naum : nauma ’puuvili’, sõun : sõunu ’hääl, kõla’) kui ka teiste keelte assotsiatsioonidel põhinevaid (mork : morga ’pimedus, vn mrak ’, loir : loiru ’auhiilgus, pr gloire’ ). Konsonanttüveliste tegusõnade hulgast leiab nii kunstlikke ( numelema : numelda ) kui ka selliseid, mis on kombineeritud määrsõna ja tegusõna ühendist ( kaatma : kaadan ’korda saatma’, võstma :

89 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 90

võstan ’vastu võtma’, vyltma : vyldan ’üle võtma’). Kuigi Aavik seda ei märgi, on saksa keele Hof machen ’kurameerima’ läbinähtav tegusõnas hoovistelema : hoovistella : hoovistelen ’kellelegi (naisele) hoovi tegema’ (543, 633, 712; kuid on küsitav, kas sõnaseletus ’hoovi tegema’ ütleb midagi saksa keelt mitte- oskavale eestlasele). mõned Aaviku uuendused on olemasolevate sõnade häälikulised teisendid: ketkestama (713) < katkestama ; põgu : põo : põkko minema (658) < pagemine , põgenemine ; siham-suham (667) < sihin-sahin. Soome keelest võttis Aavik sõnu üle nii muutmata kujul kui ka neid min - gil määral eestistades. Soome sõnade ülevõtmisega kaasnes nende tihti eesti keelele sobimatu fonotaktika. Järgnev on ainult lühiloend Aaviku „Ideepe” soo - me sõnadest, mille hädavajalikkuses võib kahelda: aego saama (173), paljo aegosaav riigimees (284), alue (348, 540), asu ’kuju, vorm’ (392), hööduma ’sm hyötyä’ (690), kerdoma (713), kygenema , laihtuma (653), melgone (714), muga (641), mutkikas , paitsi (Aaviku soovitatud II välde on küsitav), pohtima : pohin (313), rappeutuma (680), savutama (509), vaeldamine (719), vail (58). Fennismid esinevad Aavikul sõnakolooniatena: võib mööduda lehekülgi ilma fennismideta, ja siis on äkki teksti tipitud mitte just kõige vajalikumaid soome sõnu: kerdoda , yhä tugalamaks , rymu (175–176; viimane on „Ideepe” esimese osa sõnastikus märgitud kunstsõnana, teise osa sõnastikus prantsu - se mõjuga kunstsõnana, seega arvatavasti < rumeur ; rymy on ka soome kee - les olemas tähenduses ’kära, lärm’; see ei saanud Aavikule teadmata olla). Elades oma keeleuuenduslikus ja võõrkeeltest tõlkimise maailmas, võis Aavik hakata loomulikust eesti keelest võõrduma, talle võis hakata paistma, et eesti keel vajab otse igas kohas ümbertegemist. Selle poolt räägivad juhuslikud sõnad ja grammatilised vormid, mis 700 tihedal leheküljel tulevad ette ainult korra või paar: see : sehe (592) nagu maa : maha , saksa keele eessõnaga seit paar aastat (616), ... vyrst pojandab laps e.... (667). Kindlasti on pojandab lapse leidlikult tuletatud, värske ja huvitav, aga tütre puhul ei tuleks see välja, siis tuleks ikkagi ütelda lapsendas tüdruku (tütardas oleks jabur ja reeglikohane tütrendas pole pooltki nii elegantne kui pojandas ); ka lapsendas poisi tuleks toime ilma pojandamiseta. Hetkepähe - pist näib olevat tollal veel eesti keeles kodunematu eu- diftongiga leuded ’pehmed’ ilmad (692; otseülevõtt soome keelest < leuto ); või kas on vaja omaette sõna rell : rella tunnikella jaoks (717; ja siis veel seinrell ; 718)? Aaviku meelepaha kutsuvad esile mõningad omapärased eesti liitsõnad, mille tähendus ei sõltu osiste järjekorrast: tasapisi = pisitasa , segiläbi = läbi - segi. Aavik keelaks esimesed variandid (170, 519). Nendele saab lisada veel meelepaha = pahameel (vrd: meelehea ja heameel pole sugugi sama tähendu - sega). Satub ka, et Aavikul endalgi läheb oma kunstsõna meelest: üldiselt on tal majad yhe- , kahe- , kolmevooksed , aga üks puumaja on ühekordne (103). uute eesti tüvisõnade leiutamise palaviku kõrval näib Aaviku võõrsõna - tarvitus paradoksaalne. Aaviku võõrsõnad on mõnikord vanamoodsad ( mater - jaal , restoraan , kartotekiseerima ), vene või saksa keele pärased ( apsats , front , heft , kolleega , korridor , list , liiferdama (629: „ Ka liiferdas ta rikkaile härra - delle noori tydrukoid armokestek s.... ”) või väga erudeeritud ( anodiinne , afron - tima < ? pr affronter , lastsiivne tants ’häbitu kiimaline tants’ < lad, ogiivvõlv ’gooti teravkaarvõlv’ < pr, pandaanid , ruiin ’ruineerimine’ jpt).

90 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 91

Kunsttüvede väljamõtlemine oli Aaviku hinnangul raske töö, mis tal enda arvates enamasti õnnestus. Aaviku kriteeriumide järgi see nii ongi, aga need kriteeriumid on ad hoc , vastavalt hetketundele. mõnd foneetiliselt homogeensetki kunstsõna ei saa õnnestunuks pidada: malnis ’juuresolev’ (ka verbina malnitsema ; 465) ja älnis ’ äraolev’ liituvad foneetilise ja morfoloogilise tüübi poolest omadusi väljendavate sõnadega nagu sulnis ’meeldiv-magus ( sulnid mõtted )’ ja miivis ’naiivne’. Seetõttu ten - deerib assotsiatsioon paigutama kõik nad kokku ühe tähendusvälja sõnadeks (vrd ka jaunis , jallis , kallis ). Ent Aaviku tahe on malni ja älni pannud tähen - dama ruumilisi suhteid: malnid ’juuresviibivad’ ja älnid ’äraolevad’ sõbrad. mõni Aaviku kunstsõna on Aaviku antud tähenduse kaotanud ning meie ajal hakanud tähendama hoopis midagi muud: üllitama ’ässitama’ > ’trükis avaldama’, heroiin on Aavikul mõistetavalt ’kangelanna’ (589), tiivik : tiiviko ’majatiib’ (655) on muutunud pigem tehniliseks terminiks.

Aaviku keeleuuendustaotlused grammatikas

Et ühel grammatilisel vormil on erinevaid funktsioone või et sama funktsioo - ni väljendatakse erinevate vormidega (eesti keeles näiteks sihitise käänded), selline olukord kujuneb kõigis loomulikes keeltes keele muutumise tõttu täiesti paratamatult. Keelekorraldus – ja keeleuuendus on keelekorralduse üks meetodeid – saab seda olukorda ainult väga vähe muuta. Üheski keeles ei ole nii, et käänetel, ees- ja tagasõnadel ning infiniitsetel verbivormidel oleks ainult üks funktsioon. Kui püüda mitme funktsiooniga grammatilise vormi igale funktsioonile leiutada uus omaette grammatiline vorm, siis on tulemuseks suur grammati - liste vormide hulk, millest igaühe kasutamissagedus langeb, nii et vormisti - ku kinnistumine muutub raskemaks. Aavik aga töötas just põhimõttel igale funktsioonile omaette vor m. Kuid tema endagi tekst tõendab, et mõnda uuendust ei kasuta ta kümnete lehekülgede ulatuses ühtki korda. uute grammatiliste vormide leiutamisel tuleks arvestada nende häälda - tavust (fonotaktilist sobivust) ja seda, et nad ei oleks vastuolus keele tüpoloo - giaga. Aavik ei hoolinud kummastki nõudest: tema leiutatud gerundiivid on hääldamise seisukohalt problemaatilised ning no- genitiiv ja artikkel pole ees - ti keele tüpoloogiaga sobitatavad. Aaviku uuendusettepanekud sõltusid tema võõrkeelteoskusest ja tõlkimistegevusest. Araabia muinasjutte lugedes leidis ta, et eesti keeles oleks vaja artiklit ning selleks sobiks araabia keele silp el : „sambarikas ; vrd. : el sambarikas ” (66). Grammatika radikaalsed uuendused on Aavikul mõttes olnud aasta - kümneid. Enamus järgneva loendi ettepanekutest on esindatud juba „Keele - uuenduse äärmistes võimalustes” (1924), kuid alles „Ideepes” sai ta neid pii - ranguteta kasutada. Järgnevas analüüsitakse üksnes Aaviku kõige suurejoo - nelisemaid eeteid, mis heidavad valgust tema mõtteviisile ja keeleuuenduse ideoloogiale. Suurimate ja tähtsaimate keeleuuenduste hulka arvab Aavik (6–8): – ma- infinitiivi käänded -maks, -maga, -mani, -malt , -mast ; – n- agentaali; – umbisikulise es- gerundiivi (kõnet peetaes = ’kõnepidamise ajal kellen - gi teisen’; 8); 91 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 92

– nue- ja tue- gerundiivid (teinue = olles teinud; möödutue = kui ollak - se möödutud); – -tulg : -tulje (-tud olek, -tus ; tapetulg = ’tapet olek’); – -neip : -neiba (nt märterneip = ’märter olemine’) – -lisv : -lisve (-lisus ); – no- genitiivi; – kelled-milled, kende-minde, kendel-mindel jne; – käänamise õnneto : õnnetoma : õnnetond; – pärisnimekujulise omadussõna eestineen : eestineena või eesti - nesk : eestinesa (nt eestinesk rahvaluule ). ma- infinitiivi käändevormid ma- infinitiivi käändevormide väljaarendamise arvas Aavik kõige tähtsamate keeleuuenduste hulka. Osa ma- infinitiivi käändevorme on ammu nn ametlik - ku grammatikasse inkorporeeritud, osa on uuenduslikud, aga ka esimestele leidis Aavik uusi funktsioone. Kui vajalikud-otstarbekad need uuendused on? Seesütlev (inessiiv): -mas ma- tegevusnime seesütlevale on Aavik leidnud uudse funktsiooni, mis ühes näitelauses väljendab kolm korda tähendust (seisneb ) selles , et + da- infinitiiv: „Kogu töö seisneb koostamas sobiv vigade nomenklatuur ja jaotamas need eri vihikoisse ning siis moodostamas neile harjotuslaused ” (431). See on hoiatav näide Aaviku kergekäelisusest: tuli pähepist proovida mas- vormi uudses funktsioonis ja läks lahti! Kuigi tulemuseks on ainult ühe sidesõna selles et kokkuhoid: Kogu töö seisneb selles , et koostada ... Seestütlev (elatiiv): -mast -mast on eesti keeles ma -infinitiivi käändevormina eitava sisuga konstrukt - sioonides olemas ka ilma keeleuuenduseta: keeldus tegemast , hoidus emba - mast jne. Aavik kasutab seda vormi ka teistsuguses seoses: „... Maaša oli õnne - to pidamast lahkuma armsate kasuvanemate juures t....” (637). See on väga harjumatu mast -vormi kasutamine ega ole parem kui „.. .Maaša oli õnneto, et pidi lahkum a....” Sama käib järgmise näite kohta: „... kahetsesin mitte näinu - mast kogu filmi ” (676). Kui 700 leheküljel on seda vormi uudses seoses kasu - tatud ainult paar korda, siis võib kahelda, kas uuendus on elujõuline. Lisaks on nende konstruktsioonide tähenduse analüüs üsna raske ( pidamast on määratlemata ajaga, näinumast on minevikuline). Alaltütlev (ablatiiv): -malt -malt on hetkeuiu moodi vorm, mille grammatilise tähenduse analüüs on problemaatiline: „See karjamaa on mulle väga tuttav mu olemalt sääl ... .poi - sina rohkesti viibin d.... ” (583). Aavik ise on seda kasutanud võib-olla ainult üks kord 700 leheküljel. Rajav (terminatiiv): -mani Sellegi vormi kasutamine on Aavikul väga harv, aga siis talle järsku justkui meenub see -mani ja kahel järjestikusel päeval kirjutab ta: „ Läksin koguni sooviman i.... ”, „Läksin koguni kavatseman i.... ” (220). Need näited on selle vormi soovitamiseks üsna ebasoodsad: luua uus grammatiline vorm väheste konstruktsioonide jaoks on keele jaoks ebaefektiivne investeering. Üpris koh - makas on „.. .sellal ei jõutud välja andmani.... valikkogulma t.... ” (272).

92 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 93

Saav (translatiiv): -maks „Ta läheb ... kalmistolle otsimaks sääl yles oma naise hau a....” (674). See vorm on ka nn ametlikus grammatikas harva kasutatavana olemas ja Aavikulgi on ta ülimalt harv.

Kaasaütlev (komitatiiv): -maga uuendusliku maga- vormi asendajateks tavalises kirjakeeles on des- vorm, harvem -misega või da- infinitiiv: „ ... see mul yndis esmakordselt toetamaga viiuli kaela otsa vasto seina ” (69) = ... toetade s... ; „ ... talle andmaga suuremad karistamise võimaluse d.... ” (138) = ... talle ande s... ;„Ma teen õpilase intelli - gentsi astme kindlaks pelga laskmaga teda sõnade välteid määrata ” (286) = .. .pelgalt laste s... (selline intelligentsiastme määramise viis ja sellest järeldus - te tegemine on kindlasti ebaobjektiivne); „Ylalpidamis t.... hankis ta alul and - maga klaveritunde ” (664) = ... andes... ;„.. .tema oli vyrsti veel kymme korda rohkem solvand võrgotamaga vyrstinna abielu rikkoma temag a.... ” (679) = .. .võrgotade s... mingit selget paremust maga- konstruktsiooni kasutamine ei anna.

Gerundiivid: isikuline -nue, umbisikulised -ta-es, -tue Gerundiiv on tegusõna mittepöördeline (infiniitne) ehk sekundaarvorm, mis väljendab lause põhiverbiga samaaegset tegevust, seda määrsõnaliselt iseloo - mustades (saab küsida mil viisil? kuidas? mida tehes? mis olukorras? jt). Ees - ti normgrammatikas on ainult üks gerundiiv – des- vorm –, nt Maal puhates ta närvid rahunesid. Hüpates pääses tarast üle. Teiste keelte eeskujul tahtis Aavik eesti keelde tuua täiendavate gramma - tiliste tähendustega gerundiivivorme. Tema uute gerundiividega seondub hääldamisprobleeme: umbisikulist es- gerundiivi tuleb hääldada kahes silbis (peeta-es ), kuidas hääldada nue- ja tue- gerundiive, seda Aavik ei ütle (vt Fono - taktika).

-nue (= -nuna , -nud , olles -nud ) -nue asemel võiks enamasti seista nuna- vorm (või olles -nud ): „ Väljunue too - kord ta juurest.... ” (210); „Koju naasnue anti talle äsja saabund kiri... ” (672); „Seda hakkasin tegema näinue Pöide kirikut. ”(kirikut u- ga; 99); „Lugenue läbi selle ligi 600-lehekyljelise raamatu.... ” (216). Nagu mõne teisegi uuenduse, nii unustab Aavik ka -nue kasutamise pikaks ajaks, ja kui see meelde tärkab, siis tuleb uuenduslikku vormi robi - nal: „ Kui ärkab , on vaenlaste salk juba ära läinud , röövinue paljaks ja põle - tanue talo ning tapnue ja vangi vedanue mitmed Kalevipoja mehe d.... ” (270).

-nne on nue- gerundiivi variant pikema tüvega sõnades (362): Otsustanne (= olles otsustanud ) seda.... (40); „ Lõpetanne kooli.... ” ( = lõpetanud ; 460); „ Siis tööst tydinenne (= tüdinuna ) lamaksin kušetil.... ” (534); „ ... too n.... liigub sel - le saavutanne kohe keskjoone pool e.... ” = ( olles ) selle saavutanud , liigub toon... (71; viiulimängust). umbisikulisele tue- gerundiivile sellelaadset varianti Aavik pole esitanud, kuigi on ilmselt taotlenud oma gerundiivide süsteemis sümmeetriat: oleviku ja mineviku gerundiivid nii isikuliselt kui ka umbisikuliselt.

93 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 94

Umbisikuline - ta-es „See muidogi muutvat Saksamaa seisukorra rahu tehtaes soodsamaks ” (313). Aavik soovib grammatiliste vahenditega teha vahet, kas rahu teeb Saksamaa või Saksamaale tehakse rahu (nagu näitelauses). Niisuguseid erinevusi ei pea väljendatama grammatiliselt. Paarist selle gerundiivivormiga näitest „Ideepes” on üks selge tähenärimine: „.. .sulg ,.... mis ei kratsi kirjotetaes. ” (21) tähendab, et mitte sulg ise ei kirjuta, vaid sulg ei kratsi, kui temaga kirjuta - takse! Tavalisest des- vormist aitaks küll: See sulg ei kratsi kirjutades. See vorm on üle võetud soome keele grammatikast (passiivi inessiiv). Umbisikuline -tue (= kui ollakse -tud ) „Saueaugust möödutue tõuseb tee järsku kõrgemaks ” (100). „Ideepes” esineb seda vormi üliharva.

Tuletusliited -tulg : -tulje, -neip : -neiba, -lisv : -lisve -tulg : -tulje : -tulge (-tud olek, -tus ) – sedagi ülitähtsate hulka arvatud uuen - dust ei esine „Ideepe” tekstis kümnete lehekülgede jooksul ja siis äkki on mitu sellist vormi: „ Puudega kaetulje tõtto valitses selles uulitsa osas teatav niis - ku s.... ” (575); „.. .elada puhtas ja turvalisves eraldetuljes. ” (579); „.. .õpetajad annaksid.... kirjaliko harjotusylesande , mille tehtulge nad järgmisel tunnil kontrollivad.... ” (321). Normaalkeele tus- liide, mida Aavikul asendab -tulg , väljendab ka aspek - tilisust – näiteks harjutuse tehtust, sooritatust. -neip : -neiba : -neipa – märterneip = märter olemine (6); „ ... vist mõjus mu inspektorneip eestikeele õpetajaisse.... ” (143). Siin on eos olemas koguni aega väljendav nimisõna tuletusliidete süsteem: märterneip olevikus, minevikus, tulevikus (nt märterneip , märternoip , märternuip ). Aavik on jäänud poolele teele : -neiba lõpuni mõtlemine peaks sinna välja viima. -lisv : -lisve (II välde) : -lisve (III välde) – ametlikus keeles -lisus : „ ... elada puhtas ja turvalisves eraldetuljes ” (579). Nõrgaastmelisi -tulje ja -lisve tuleks hääldada II vältes. Aga proovitagu eelnevaid näiteid häälega lugeda: kipub tulema III välde. Aaviku radikaalsed leiutused sobituvad halvasti isegi eesti keele lauserütmiga, mille asjatundja Aavik oli.

k- relatiiv radikaalne uuendus oli süntaktiliste funktsioonidega k- relatiiv. Sellega tah - tis Aavik eesti keelde luua vene keele võimalustega võrdväärse, põhisõna suh - tes järelasetusega täiendina funktsioneeriva käändelise verbivormi. Aavik väidab k- relatiivi leiutanuvat alles rootsis 19. juulil 1949, seega on k- relatii - vid „Ideepesse” lisatud päeviku ümberkirjutamisel 1950. aastal (8). Seegi näi - tab, et Aavik on „Ideepes” öeldavat hoolikalt viimistlenud. uus vorm võimaldab vältida täiendlauset alustavat siduvat asesõna, ena - masti muud ei midagi (lauseanalüüs muutub natuke). Kui k- relatiivi aluseks olevad kesksõnalised täiendid tuua põhisõna ette, siis kaob ka see efekt. Koma ärajätmine k- relatiivse täiendi ees raskendab lausest arusaamist, Aavi - kul on nii komaga kui ka komata näiteid.

94 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 95

„.. .gymnaasiumi , baseeruvak 4-klassilisel algkoolil. ” (129) = ... mis basee - rub ...= ...4-klassilisel algkoolil baseeruva gümnaasiumi ;„... nagu inimene läbipõdenuk raske ja pikaldase haiguse. ” (176) = ... kes on läbi põdenud ... ; „... piltidel määratuk fantastilistele jutustustele.... ” (273, joone all); „ Ma ise loen meeleldi kommentaare lisatuk belletristilistele teostelle. ” ( = belletristilistele teostelle lisatud kommentaare ; de- mitmus Aaviku eelistatud i- mitmuse asemel; 307); „ Ja mis saab siis maadest praego nandetuk sakslasin.... (561) = ... prae - gu sakslaste poolt okupeeritud maadest. Viimases näitelauses võimaldab k- relatiiv + agentaal ehk tõepoolest iva - ke kompaktsemat väljendust. Aga küsimuseks jääb: kui kaugele saab kunst - liku grammatikaga minna, et säiliks järjepidevus uuenduste-eelse grammatikaga? „Ideepe” esimese osa keelelises kommentaaris esitab Aavik relatiivist uue, fonotaktiliselt küsitava g- lõpulise variandi ja näiteid selle kasutamisest: „ ... see ei sobi teoseile määratug noorsoole.... ” (362) = see ei sobi noorsoole määra - tud teostele. mõni sellise vormi näide on tekstiski: „ Ta eluloost paigotetug ta kogut teoste etteotsa ja kirjotetug ta austajan.... ” (681). k- relatiiv sageneb „Ideepe” teises osas. Aavik on päeviku ümberkirjutami - sel pidanud vajalikuks tuua sellest vormist rohkem näiteid. Oli ju Aaviku mõt - teks permanentne keeleuuendus. Omaendagi varasemaid keeleuuenduslikke tekste oleks ta hiljem tahtnud töödelda veelgi uuenduslikumaks.

n- agentaal Aavikule meeldis keeruline grammatika ning agentaal on selge sellekohane näide. Agentaal on tegijat väljendav kunstkääne, mida Aavik ise küllalt sage - li kasutas. mõni tekstilõik on tal läbinisti agentaalne (tihti ka umbisikuline). Näiteks „Ideepe” leheküljel 335 on kümnes reas viis agentaalivormi, aga siis võib minna palju lehekülgi ainsagi agentaalita. mitu agentaali ühes lauses muudab lause raskesti analüüsitavaks: „.. .maja purusteti venelasin samal aastal Kuresaare vallotamises sakslasin ” (579). Tänapäevastes tegijafunktsiooni käsitlustes pole isegi viidet Aavikule, nii täielikult on agentaal keeleuurijate teadvusest kadunud (nt Sahkai 2011). Et agentaal on eraldi käändena tarbetu, seda on omal ajal nentinud ka Valter Tauli (1982b: 24). Agentaaliga lausetes oleks nimetav, omastav, alalütlev või mõni muu kää - ne agendifunktsiooni väljendamiseks sama hea: „ Kes õlle toond kelnerin laseb endale klaasi täis valada.... ” (76) = .. .kelneril ... ;„Ta oleks lasknud end sinna Saksa kommunistiden kutsud a.... ” (108) = ... Saksa kommunistidel kutsuda ... ; „... haridusministeeriumin enesen algatet õpikoil.... ” (141) = .. .haridusminis - teeriumi enese ... ; „.. .mõned minun kirjutet või tõlgit raamatud.... ” (432) = minu kirjutatud ; „.. .minun algatet ja eedet rohkeid uuendeid.... ” (468) = ... minu algatatud... ;„.. .ilma laskmata end millengi häirid a.... ” (45) = .. .laskmata end millestki häirid a... ;„.. .poogen nagu magneedin semmatuna liibub keelte kül - ge.... ” (71) = .. .nagu magneedist tõmmatun a.. . Agentaaliga lause on sageli umbisikuline, ent umbisikulisust kui markee - ritud kategoriaalset vormi on raskem analüüsida kui isikulist. Aaviku laused „.. .sellast eedet pole Saksamaan tehtud.... ” (25); „ Selle teostamist peaks... . koor - dineeritama sellekohasen eriasutusen. ” (27); „.. .kui sellane kool oleks asutet.... kellengi rikkan mehe n.... ” (191); „Viimane hirmus hoop anti meile venelasin ... ”

95 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 96

(247) oleksid lihtsamad isikulises tegumoes: ... sellast eedet pole Saksamaa tei - nud ; ... peaks koordineerima ... sellekohane eriasutus ; ... kui sellise kooli oleks asutanud ... keegi rikas mees ; Viimase hirmsa hoobi andsid meile venelased. umbisikulisus pole neis lauseis loomulik, vaid grammatiline transformat- sioon, mis tuleneb üksnes soovist väljendada tegijat n- agentaali abil. mõnikord võimaldaks agentaal tõepoolest kompaktsemat väljendumist: „Sääl ei olnud ka seda rääderdamist [’kiusamist’] kaasõpilasin. ” (206); „ ... poeg Vambola kasvateti yles sugulasin.... ” (486). Kuid Aavik kasutab vahel ka ise agentaalita konstruktsiooni omastav + poolt :„... vabatahtliko osavõtmise - ga õpilaste poolt.... ” (360; järjekindel keeleuuendus ütleks: õpilasin ). Ükski keel ei saa endale lubada luksust, et iga tähendusfunktsiooni jaoks kujundataks oma grammatiline vorm. Ka ungari keele 28 käändest ning sub - jektiivsest ja objektiivsest konjugatsioonist ei piisa selleks. Aavik oli valmis agentaalile andma lisafunktsioone, väites et „Kaks musta täkku.... von seltener Schönheit.... ” ei sobi eesti keeles ütelda seesütlevaga, küll aga agentaali abil: „ Kaks täkku haruldasen kenadusen ” (494). Et keeleuuen - duse aegadel kasutati ka lõunaeestilist n- lõpulist seesütlevat, siis oleks selle sõnaühendi grammatiline tõlgendus seesütlevana ainuloomulik, seda enam, et mingit tegijafunktsiooni siin pole: „ Kaks haruldases kenaduses täkku ”. Agentaali vormilist kokkulangemist lõunaeesti seesütlevaga (vt näidet „.. .peaks .. .koordineeritama sellekohasen eriasutusen ”) pidas Aavik tühiasjaks, sest ta taunis väljasuremisele kogu lõunaeesti keele.

no- genitiiv Aaviku mõtteks oli no- genitiiviga luua eesti keelde võimalus vältida omas- tavakujulisi nimisõnalisi täiendeid põhisõna ees – no peab järgnevale, vormi - liselt nominatiivis olevale sõnale andma genitiivi funktsiooni: venna raamat > raamat no vend. Eeskujuks olid indoeuroopa keeled, kus põhisõna tihti eel - neb nimisõnalisele täiendile (vn kniga brata , sks das Buch meines Bruders ). Eesti keele morfoloogia ja süntaksi tüpoloogia ei anna no- genitiivile min - git šanssi. Viguri pärast (vrd laste bi- keelt) võiks seda keelemängus kasuta - da, kui osataks järgida Aaviku mudelit. „Ideepes” trükitud no- genitiiviga lau - sete põhjal otsustades ei õnnestu see tihti Aavikul endalgi. Igatahes vastu- oludeta lauseanalüüs paljudes no- lausetes välja ei tule. Ei või ka olla kindel, et Aaviku päeviku ümberkirjutajad on tema konstruktsioonist alati aru saa - nud ja no- laused õigesti edasi andnud. Lause „... hakkasin tõlkima no Turgenevi novellide valimik.... ” (8) on kee - leuuendusliku grammatika seisukohalt vigane: ainus nimetavas käändes sõna on valimik , see aga on sihitis ( tõlkima mida ?); no peab andma genitiivi funktsiooni talle järgnevale nimetavas käändes nimisõnale, seega oleks Aavi - ku järgi õige ... hakkasin tõlkima valimikko no novellid no Turgenev. Paljas no lisamine ei tee lauset keeleuuenduslikuks: „ ... mu tõlkes no Turgenevi novellide teises valimik-kogulmas ei ole häid eestikeelseid vas - teid.... ” (350); „...kaalusin võimalust tõlkida no Huysmans’i „A rebours ”” (61). Jäetagu no ära ja kõik on arusaadav, nagu sama mudeliga lauses ilma sega - va no- ta: „ Mul on olnud kavatsus tõlkida ka valimik Maupassant’i novelle.... ” (62).

96 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 97

no- lauseid on raske analüüsida, isegi kui tundub, et no on Aaviku (mitte eriti detailse) reegliga määratud kohas. „ ... olen seda katsond teha oma paran - det väljaandes no „Kalevipoja ” Sissejuhatus ja I lugu ” (269); „ Silmi avavalt mõjus minule ja Grünthalile ka lugemine no Grenzsteini raamat „Herren - kirche oder Volkskirche ”.... ” (454). Sama lausesisu traditsioonilisse väljendus - se transformeerituna polekski kohmakam: ... olen seda katsond teha oma „Kalevipoja ” Sissejuhatuse ja I loo parandet väljaandes ; ...Grenzsteini raama - tu „Herrenkirche oder Volkskirche ” lugemine ... Järjestikuseid no- genitiive on veel raskem analüüsida: „ ... viimistlemine no mu redigeering no Kreutzwaldi muinasjutukogulm.... ” (597) = minu Kreutzwal - di muinasjutukogulma redigeeringu viimistlemine... Ei saa eitada, et järjesti - kused genitiivid ( minu Kreutzwaldi muinasjutukogulma redigeeringu ) pole eriti elegantsed, ja kui selline rida läheb pikaks, siis kerkib ka reaalajas ana - lüüsitavuse küsimus. Aga järjekindla no- genitiiviga poleks lugu parem. Kee - les on valdkondi, kus otseteed ideaallahenduseks pole. Esteetilisest vaatekohast võib küsida, kas lause „ See oli isa no see Edit h.... ” (532) on ilusam kui „ See oli selle Edithi is a... ” no- genitiiv on algusest lõpuni läbikukkunud projekt.

Käänamistüüp õnneto : õnnetoma : õnnetond

Ainsus mitmus Nimetav: tänamato tänamatomad Omastav: tänamatoma tänamatonde Osastav: tänamatond tänamatomaid

Kas on lihtne? Kas keskvõrded erapooletomam (234) ja ootamatomam (682) on lihtsad? Kas erapooletomama ja ootamatomama kõlab kaunilt ja on kooskõlas põhimõttega, mis teisal seletab, kui inetu on ühetaoliste silpide kor - dumine? Aavik on eesti keelt lühisilpide rohkuse pärast nimetanud mulise - vaks keeleks (506) ning tema enda arvates oli tal sihiks vähendada lühisilpi - de lähedast järgnemist (522). Aga siin? Põhiprobleem on siiski grammatiline tähendus: kui ootamatuma ja täna - matuma on keskvõrde tähendusega, siis on vastutustundetu fanatism haka - ta nõudma, et keskvõrre tähendaks algvõrret. Ja ainult selle tõttu, et Aavik soovib nii, sest nii on arhailine ja soomepärane. Aavik teeb asja veel ettearvamatumaks. Essiivi vormideks on tal uskoma - tona (449), asustamatona (451), tundmatona (676), mitte uskomatomana , asustamatomana , tundmatomana , nagu omastavast moodustatud käändevor - mid peaksid olema. Keskvõrde essiivid peaksid Aaviku käänamissüsteemis olema uskomatomamana ja tundmatomamana , aga ka Aavik ise ei usaldanud algvõrdegi essiivi kasutada üldreegli kohaselt. Aaviku määrsõna halastama - tomamin (478) on tema grammatika seisukohalt vormiliselt algvõrre, aga seda kasutatakse määrsõna keskvõrde tähenduses. Ei ole see ka peenem, ots - tarbekam ega suursugusem kui halastamatumalt. Ka nelja nasaali hääldami - ne ühes sõnas ( -matomamin ) on päris raske kõnetehnika harjutus.

97 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 98

Erinevad mitmuse vormid ja sõnamuutmissüsteemi meelevaldsus

Aavik eelistas lühikest mitmust. Juba tema ajal oli kooliski õpetatavaks põhi - mõtteks kasutada sõnaühendites üht tüüpi mitmust, mitte erinevaid mitmu - se moodustamise viise kõrvuti. Aaviku „Ideepe” trükivariandis eiratakse seda juhist, kui sõnaühendi ühes sõnas saab kasutada Aaviku reeglite kohast lühi - kest mitmust, teises aga mitte: huvitavi kergloetavi lugemispalade (15), saa - tuslikomi vigade (25), mugavi interjööride (26), teatavi viiside (70), kirjeldeta - vi ja jutustetavi nähtuste (558), laeni ulatuvi riidekappide (614). Stiilsed variandid oleksid laeni ulatuvate riidekappide või laeni ulatuvi riidekape. Esitatud näidetestki selgub, et Aavik on mitmuse omastavasse juurde tekitanud mitu keeleuuenduslikku varianti: saatuslikoma : saatuslikomi (ains ja mitm om), mugava : mugavi , loetava : loetavi. i- mitmuse omastava tüvele liitis Aavik ka komitatiivi käändelõpu, mida nn ametlik keel ei lubanud: kirjastajaiga (42), kehtivaiga (455), kappriiul raa - matuiga (506), uulitsaiga (530, 573), tuttavaiga (591), otsustetuiga (598), ker - jajaiga (635), õnnetomaiga (666). Nn ametliku eesti keele mitmus on nagunii küllalt tüüpiderohke: de- mit - mus ( kappi+de+l ), i- mitmus ( raamatu+i+l ) ja tüvemitmus (sõnu+l , jalu+l , käsi+l ). Aavik püüdis laiendada tüvemitmuse (kõige erandlikuma mitmuse - tüübi) piirkonda reeglipärase de- mitmuse arvel. Aavik ei lasknud enda ligidalegi mõtet, et keel on süsteem, milles arhai - line ja erandlik ei saa olla valdav. Käänamist viimne : viimse : viimist (699) on ju võimalik sobitada eesti käänamissüsteemi, aga see ei esinda produktiiv - set tüüpi, vaid ikka ja jälle erandlikku. Erisusi leidub isegi käänamistüüpi - des, milles nendeks pole mingit põhjust: korter : kortri (609, 611, 673, 693), aga trahter : trahteri (680, 682). Aavik soovitab kasutada ka instruktiivi, „...seda nii elegantset käänet....” (171). Aavikul endal esineb elustet instruktiivi ülimalt harva: „ Naine langes lõhestet kolbi surnult maha ” (673). muidugi pole see elegantne vorm süstemaa - tiline kääne, vaid keele arhailistest kihtidest välja kaevatud määrsõnavormi - de ümbertõlgendus käändevormiks.

Pärisnimelised omadussõnad

Aaviku pärisnimelised omadussõnad (78–80), mida nn ametlikes grammati - kates kaua aega nimetati käändumatuteks omadussõnadeks, on pärisnime omastavakujulised täiendid sellises funktsioonis nagu eesti kirjandus või slaavi rahvad. Soome keeles on sellistel täienditel omadussõna tuletusliide: saksalainen filosofia. Ka uuendatud eesti keeles saaksid pärisnime kujuga täiendid Aavikult eri - lise tuletusliite: kas -laanne : -laanse (eestilaansel rahvaluulel , venelaansel köögil ) või siis -naan : -naane : -naant (eestinaan rahvaluule , eestinaant rah - valuulet , eestinaanes rahvaluules , slaavinaanil rahvail ). Soome -lainen/-läi - nen- liitliite eeskujul tehtud -laanne ei ole järgsilpide struktuuriga, aga -naan pandaks käänduma arhailise joon -tüübi eeskujul. Paar päeva hiljem leiutab Aavik uue variandi: -nane : -nase ja siis kohe veel võimsama uuenduse: „ Eestineen kool ei osand õpilasi panna huvituma 98 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 99

eestineenast rahvaluulest. ” Kõik peab olema võimalik: „... meil tuleb julgeda teha koguni kõrvalekaldumusi eestifoneetikast” (79). Õieti siis eestineenast foneetikast. Aavik toob näiteid oma leiutisest: veneneeni kombeid , juudineenad kaupmehed... muidugi näeb Aavik ka selle leiduse kasutamisel ette suure hul - ga erandeid. Veel parem on laadivahelduslik -nesk : eestinesk kirjandus : eestinesa kir - janduse : eestineska kirjandust jne. Nii geniaalne idee on Aavikule tulnud 19. mail 1949 kell 16.20 mäe veerul apteegi taga (79; seega on osa sellest vaim - lisest odüsseiast hilisem vahelekirjutus rootsis). Aavik mõtles eesti keele täiustamise peale pingeliselt ka apteegi taga mäe veerul. Hiljem lisandub selles küsimuses uusi leidusi ja ka vahetegemisi: inglise ja prantsuse ei vaja selliseid sufikseid (kuna nad on nagu omadussõnad), aga eesti , soome , aafri - ka , juudi , muhame (e)di , itaalia , jaapani jne vajavad (78–80). Selline on lõpmatuseni tõmmatud keeleuuenduse kurv. Keeleteadusega ega isegi keelekorraldusega ei ole sellel küll vähimatki puutepunkti.

Keeleuuenduse õppetunnid

Eesti kirjakeele arenguloo ülevaadetes on ammuseks tavaks vastandada Johannes Aaviku keeleuuendust ja Johannes Voldemar Veski juhitud keele - korralduslikku suunda, mis suurel määral tegeles tollal (1910–1930) ülimalt vajalike erialaterminoloogiate loomisega. Ei Aavikut ega Veskit saa pidada keeleteadlasteks. Veski laiendas keeles olemasolevaid tuletussüsteeme (tihti üle mõistlike piiride), Aaviku tegevus aga on loov leiutamine, keelemasina täiendamine ja ehtimine ilustustega, mis vahel parandavad, vahel häirivad masina tööd. Aaviku ja Veski kõrval oli ja on eesti keelekorralduses ka tõsikeeleteadus - lik suund, mis on ülekohtuselt jäänud Aaviku kärarikka keeleuuenduspropa - ganda ning Veski massiivse terminoloogia- ja sõnaraamatutöö varju. Teadus - likke vaateid keelekorraldusele esindasid Andrus Saareste ja Valter Tauli, ka Elmar muuk lähenes sellele suunale. Primitiviseeritud müüt Aaviku ja Veski vastandlikest suundadest on kahjuks elujõuline ka tänapäeval. Andrus Saareste tagantjärelehinnang Aaviku keeleuuendusele on õiglane ja heatahtlik: „Aaviku enda hea, ladus, nõtke ja rütmiline keel ja stiil ongi olnud uuendusliikumise peamiseks soodustajaks ja tema mõju teguriks, iga - tahes suuremal määral kui tema teooria ja põhjendused. Kalduks isegi usku - ma, et tema keel ilma uuendusteta on sama hea kui koos nendega, kui vii - maks mitte paremgi. Tema osavus keelt käsitleda vabandab isegi uuendusi” (Saareste 1951: 56). Õhku jääb küsimus Aaviku enda suulisest keelest. Aavik ise vist ei kõnel - nud kuigi uuenduslikku keelt. äärmuslik keeleuuendus jäi sisekõneks, mida ta ei kasutanud ka oma ilukirjanduse tõlgetes. Torontos Orto kirjastusel 1954. aastal ilmunud mika Waltari „Sinuhe” eestikeelse tõlke kohta ütleb Waltari uurija Panu rajala, et Aaviku tõlget pee - takse kauniks, maneerlikuks ja vananenuks (rajala 2008: 508). Ka Aaviku tõl - gitud Waltari „Turms Surematu” (Waltari 1959) ei näita erilist uuenduslik - kust: selles leidub mõningaid põhjendatud kunstsõnu, keeleuuenduslikku stii - li lauseehituses ning näpuotsaga grammatilist iseäratsemist. Kõik see ei

99 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 100

ületa tõlkijale lubatud stiilivabaduste piire, liialdusi pole (võimalik muidugi, et kirjastaja survel). Aaviku usk keele kiirkorras ja meelevaldse ümbertegemise võimalikkus - se on kahjuks vastavuses Eesti ühiskonna suure osa mentaliteediga, milleks on pigem usk furoorimeestesse, selgeltnägijatesse ja imearstidesse kui tead - lastesse, pigem kiire rikkaks saamine aferistlike projektide kui töö abil. Sel - line suhtumine ei asenda teadlasi ja teaduslikku maailmavaadet. Ka Aaviku „teooria” ei asenda teaduslikku keelekorraldust.

Keeleuuendus oli edukas ainult nendes raamides, mis keele struktuurina oli ette antud. rohkemat saaks taotleda ainult surve abil, ja nagu nüüd „Idee - pe” põhjal teame, poleks Aavik tagasi kohkunud ka selle ees ei radikaalse kee - leuuenduse sundkorras kehtestamisel ega Eesti ühiskonnaelu korraldamisel. Eesti ühiskonna õnneks niisuguseid võimalusi Aavikul polnud.

Märkus toimetamistöö kohta

Aaviku käsitsikirja ümberkirjutamine on olnud suur töö. Vigu täielikult väl - tida on siin vaevalt võimalik. Autentsuse huvides on Aaviku enda võgrad trükisesse teadlikult sisse jäe - tud. Aga kui kommentaarid puuduvad, siis pole Aaviku ja ümberkirjutajate vead eristatavad. Vahel siiski: rindeteates „.. .nad on mito kyla ajand sakslas - te toetuspunktide vahele.... ” (297) peab arvatavasti olema „.. .mitu kiilu/ kiil o... ”, muidu on lause mõttetu. Saksa keeles on asjatuid vigu: so wollen vir sehön spielen (322; wir schön ), Vermächnis (356; Vermächtnis ), unsina (358; Unsinn ), ausschiessen (368; aus - schließen ), Niederlange (368; Niederlage ), schüchter (372; schüchtern ), beflan - zen (712; bepflanzen ); poitma : poidan ’ära ostma (altkäemakuga)’ saksa vas - teks on antud beobachten , peaks nähtavasti olema bestechen (370). Selliste küsitavuste puhul oleksid Helgi Vihma ja Aili Norberg võinud paluda abi teistelt keeleinimestelt. Suur töö on tehtud. Vaade eesti keele maailmale muutub – võib-olla mit - te just nii, nagu „Ideepe” avaldajad kavatsesid.

Kirjandus

Aavi k, Johannes 1919. Valik rahvalaule. Valind ja seletavate lisadega ning sõnadega varustand Johannes Aavik. Tartus: Istandik. Aavi k, Johannes 1924. Keeleuuenduse äärmised võimalused. [Tartu:] Istandik. [Teine, muutmata trükk, Stockholm 1974.] Aavi k, Johannes 1933. 20 Euroopa keelt. [Tartu:] Istandik. [Faksiimiletrükk Tallinn: Johannes Aaviku Selts, 2005.] Hin t, mati 2011. Kas ynned sa olbama sirnangot? Johannes Aaviku visionäär - sus keeleteoreetilisest vaatepunktist. – Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 809–820. Laugast e, Eduard 1948. Valimik eesti rahvalaule. Tallinn: Ilukirjandus ja Kunst. rajal a, Panu 2008. unio mystica. mika Waltarin elämä ja teokset. Helsinki: Werner Söderström Osakeyhtiö. 100 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 101

Saarest e, Andrus 1951. Üksiku ja üldsuse osast keeleelus. Johannes Aaviku elutöö puhul. – Pühendusteos Johannes Aavikule 70. sünnipäeva puhul 8. det - sembril 1950. Lund, lk 47–57. Sahka i, Heete 2011. Eesti genitiivse agendifraasi süntaks. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 12–30. Taul i, Valter 1982a. Keeleuuenduse tulemused ja tähtsus. – Tulimuld, nr 2, lk 87–96. Taul i,Valter 1982b. Johannes Aaviku keeleuuendus. Kriitiline ülevaade. Stock - holm. Waltar i, mika 1959. Turms Surematu. I–II kd. Soome keelest tõlkinud Johan - nes Aavik. Toronto: Orto.

Radical Language Renewal of Late Johannes Aavik

Keywords: revaluation of „language renewal”, artificial words, phonotactics, invented grammar, typology, diary „Ideepe” of Johannes Aavik, Estonian

Without doubt, Johannes Aavik (1880–1973) is one of the most popular and wide - ly known personalities in Estonian linguistics. His activity in the 1910 –20s was focused on a renewal of literary Estonian, aimed at enriching its vocabulary and grammar. For this purpose he borrowed words from Estonian dialects and from Finnish, but his most famous achievements are concerned with coining new stems. His idea was to provide Estonian with new invented words enabling trans - lation of any nuance of the words or expressions used in the most cultivated lan - guages. Although Aavik is a disputed personality, only very few researchers have dared to ask whether this is in principle a good idea, especially if carried out with - out a consistent theoretical framework, to restructure the meanings in one lan - guage just to match those in some other languages? Aavik wished, for example, to alter the phonetic structure of everyday Esto- nian vocabulary by promoting archaization of the phonetic shape of many words, e.g. by substituting o for u in the non-initial syllables in an arbitrarily selected vocabulary ( kalju > kaljo ’rock’, kirjutama > kirjotama ’to write’) consisting of about 700 words in all. In fact, this would have been a reversal of a historical sound law, which is as impossible as a reversal of time. Having studied historical linguistics Aavik had an understanding of the importance of phonetic homogeneity in the vocabulary, but in his own inventions he very often neglected the phonetic and phonotactic rules of Estonian word forms. In many cases he tried to introduce in literary Estonian either archaic or alien (Finnish) syllable structures. In the field of grammar his intentions were even more ambitious: he wished to provide Estonian grammar with certain forms and constructions he admired in Latin, russian, Finnish, or even Arabic. In those invented grammatical forms he most often ignored the phonotactic constraints of Estonian, and in some cases even language typology. E.g., Estonian has one gerundive form (- des ), but Aavik want - ed to introduce three more gerundial forms (independent participles) in order to build a symmetrical set of active and passive, present and past gerundives (some of them with complicated morphophonological variants and a dubious pronuncia - tion).

101 Mati Hint, avaartikkel_Layout 1 31.01.12 12:12 Page 102

Whenever possible Aavik preferred complicated grammatical rules, consider - ing archaic morphology and morphophonology less banal than regular declension and conjugation. Also, Aavik invented some fully new cases to be added to the 14-case system of Estonian (i.e. agental, relative, and a typologically alien prepositional no-geni - tive). In 2010 the war-time (1942–1943) diary „Ideepe” by Aavik was first published. In that text, comprising 700 pages, Aavik feels free to practise language renewal without limits. After reading that text one should certainly be thankful to Aavik for his many initiatives, yet even more thankful to history for not enabling Aavik to enforce his most radical ideas upon the whole nation and their language.

Mati Hint (b. 1937 ), Professor Emeritus of Tallinn University

102 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 103

EESTI PINDAROS K. J. Petersoni oodide vaimuloolisest taustast

JAAn UndUsK

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 1 )

Saksa vahemehed?

õtkem kõigepealt vaatluse alla Klopstock, „saksa Pindaros”. Pole välis - tatud, et just Klopstocki pindaroslik maine on põhjustanud tema mõju - Vde otsimist ka Petersoni juures. Oma päevaraamatus mainib Peterson Klopstocki ainult kui „Messiase” autorit, seda seoses Miltoni nimega: mõlemad luuletajad on kurivaimu – jumala vägeva vastasmängija – esile mananud ainult seetõttu, et näidata paremini jumala suurust (Peterson 2001: 76). Vor - miliselt ei tule „Messias” mõjustajana arvesse, sest ta on kõike muud kui sale, pigem väljapaistvalt tüse ja lehekülje servast serva ulatuvate heksameetrite raskuse all vankuv. Ei ole mingeid otseseid viiteid Klopstocki oodidele. Riimist loobumine on esmane kaht luuletajat sarnastav tunnus. nagu juba nägime, on Klopstocki oodid mõnikord tugevasti „siirdestatud”, mis võiks samuti olla tema võimali - ku mõju märk. Ei tohiks ka unustada, et „saksa Pindarost” peeti Tartu üli - kooli kitsamais ringes au sees, selle eest hoolitses juba professor Karl Mor - genstern, kes üliõpilaste auhinnatööde väljakuulutamisel pidas Klopstockist korduvalt loengu (Morgenstern 1807; 1814). Kuid saledad ei ole Klopstocki luuletused teps mitte, värsi lühidus on vaid harva nende voorus. Pigem jätavad nad Petersoni oodidest hoopis erineva visuaalse mulje, olles sageli pikarealised. Vabavärsilis-ditürambilises kihistu - ses esineb muidugi ka väga lühikesi värsiridu (vt Heusler 1956: 283, 285), kuid need ei seisa iial üksi ja on sisse kootud ümbritsevasse laiemasse domi - nanttekstuuri. Tihti annab Klopstock luuletuse peas ette meetrilise skeemi, stroofišablooni, mis tähendab, et stroofide ühetaolisus on rangelt ette kirju - tatud. Petersoni luuletuste salmid on seevastu alati individualiseeritud üksu - sed ja ka värsiread on vaid enam-vähem võrdse pikkusega. Ta kirjutab oodi - des pea läbivalt vabavärssi ega tegele meetrikaga. sisulistes motiivides on võrreldavat rohkem. Mäge ja orgu, vulisevat oja ja mühavat voolust vastandades luuletavad mõlemad allegooriliselt ja piduli - kult kuust ja päikesest, jumalast ja inimesest. Üldpilt on siiski põhiliselt eri - nev: taas napisõnalisuse ja sõnalise ülevoolavuse kontrast. Klopstockis peitub enamasti mingi piibellik prioriteet, mida väljendab ka tema hüüatus „Keiser Heinrichis”: Wer ist Pindar gegen dich, Bethlems Sohn! („Mis on Pindaros sinu vastu, Petlemma poeg [= Taavet]!” – Klopstock 1854: 148). 13 Mõnikord oskab

13 Ka A. Heusler arvab, et Klopstocki luulest kõmavad läbi pigem Piibli psalmid kui Pindarose epiniikionid (Heusler 1956: 292–293).

103 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 104

Klopstock oma looduselamust oodides ka napisõnaliselt kirjeldada, nii näiteks „Varastes haudades” (1764) või „suveöös” (1766). Kuid ometi näib mulle, et kahe luuletaja lähedus omandab tõsisemat kaalu alles siis, kui nad ülistavad oma emakeelt. Luules on Peterson seda teinud vaid üks kord, oma kuulsai - ma oodi „Kuu” (1818) tuntud sõnul:

Kas siis meie maa keel, Mis kui tassa oiake Omma illo ei tundes ’Einama läbbi, sinnise Taeva kullases tulles Rahhoga on jookslemas; Egga torreda ’eälega, Omma rammo ei tundes Taeva mürristamissega Kui merri on ’üüdmas [---]. (Peterson 2001: 43).

nii luuletas Peterson 17-aastaselt ja nii – keeleaustust sageli väljendav – Klopstock 50 aastat varem „Meie keeles” ( Unsre Sprache , 1767):

Wie sie herschwebt an des Quells Fall! Mächtiges Getön, Wie Rauschen im Beginne des Walds, ist ihr Schwung. Draußen um die Felsen braust der Sturm; Gern höret der Wandrer das Rauschen in dem Wald.

Wie sie schwebet an der Quelle! Sanfteres Getön, Wie Wehen in dem tieferen Wald, ist ihr Schwung. Draußen um die Felsen braust der Sturm; Gern höret im Walde der Wandrer das Wehn. 14 (Klopstock 1854: 195)

Mõlema luuletuse teema on emakeele looduspoeetiline vägi, mis ulatub vaikse oja ja leebe lätte vulinast mere ja metsa mühina ja kohinani. siia juur - de võib lugeda veel Klopstocki teisigi keeleoode, nagu „saksa keel” või „Keel”. Võib oletada, et see keele sahin, kohin, mühin ja müristamine „taeva kulla - ses tules” on ka Pindaroselt ärgitust saanud. Göttingeni Hiieringi luuletajaist oli Johann Heinrich Voss (1751–1826) ise Pindarose-tõlkija. Esimesed saksa Pindarose-tõlked ilmusid küll alates 1759. aastast, kuid uurijad peavad saksakeelse Pindarose-ajastu alguseks siiski aastat 1777, kui avaldati esimese Püütia oodi Vossi tehtud tõlge (Gelzer 1981: 82). sellest hoolimata ei leia Vossi enese toodangus midagi märkimisväärselt pindaroslikku. Ta luuletas alatasa küll lühikesi ridu, aga pani need ka riimi, ja tema teoste „saleduses” pole seda pinget pika fraasi ja lühikese rea vahel, mille otsinguil oleme.

14 „Kuis hõljub ta [=keel] langeva veelätte kohal! Vägev hääl, / otsekui metsakohin on tema hoog. / Kusagil kaljude ümber mühab torm; / meeleldi kuulatab rändur metsas kohi - nat. // Kuis hõljub ta lätte kohal! Leebem hääl, / otsekui sahin sügavas metsas, on tema hoog. / Kusagil kaljude ümber mühab torm; / meeleldi kuulatab rändur metsas sahinat.”

104 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 105

Ludwig Christoph Heinrich Hölty (1748–1776) loomingust tõstaksin siin - ses seoses esile tema oodilise „Jumaluse kiituse” („Lob der Gottheit”), millest on mitu versiooni (Hölty 1998: 8–12) ja mis mõnes mõttes on lähedane Peter - soni oodile „Jummalale” (vt ka edaspidi). Mõlemas kirjeldatakse sammhaaval, kuidas kogu loodus kiidab jumalat: taevas, tuul, meri jne. Ainult lõpp on eri - nev. Petersonil kõneleb jumal äikesena müristades ka teda kummardava ini - mesega, Hölty tõstatab aga skeptilise küsimuse: miks seisab inimene tum - malt, kui kogu loodus jumalale kiitust jagab? Petersonil elab inimene veel müütiliselt ühtses maailmas, Höltyl on ta ülejäänud loodusest eraldunud. niisiis on meie ees teema kaks kontseptuaalselt lahknevat lahendit, aga loo - duskujutus, isegi mõtterütmid ja siirete rohke kasutamine on sarnased, ehk - ki Hölty kirjutab tavapärast nelikvärssi. Hölty „Hümnist kuule” („Hymnus an den Mond”) nopime metafoori, mis osutab Petersoni suunas – „öö silm” ( das Auge der Nacht – Hölty 1998: 60). selleks öö silmaks on Höltyl kuu, nagu muuseas ka Goethel luuletuses „Kuu - le”: „nagu lahke sõbrasilm / minu saatuse kohal” (Goethe 1999: 129). Peter - sonil on taevas alati mingi silm: päeval kutsutakse seda „päva silm”, „päva paistav silm”, „päva läigav silm”, „sinni taeva silm”, „sinnise taeva silm”, „tae - va illus silm” (päike), öösel on ta aga „öse silmad” (kuu ja tähed), samuti öel - dakse, et „jummala silmad, kuu / ning tähhede valgussen, / on ka ösel valva - man”. Tähelepanuväärne, et ka suur Ronsard vestab oma pindaroslikes oodi - des „päikese silmadest” või „taeva silmadest” ( des yeux du Soleil või du Ciel – Laumonier 1909: 320). C. M. Bowra näitab oma Pindarose-raamatus, et silm on Pindarose luuleilma üks ürgkujutelmi, hiilguse, kuulsuse ja ülevuse paik (Bowra 1964: 254). selles asjas on Peterson palju pindaroslikum kui Voss või Hölty: tema luuletustes on ehk ainult mõned nimisõnad (nt „laul”) sagedase - mad kui „silm”. Kõige õilsamat päritolu Pindarose õpilane Göttingeni Hiieringis oli krahv Friedrich Leopold stolberg (1750–1819), kes oli ühtaegu ka „saksa hellenismi kõige vankumatum esindaja” (Beck 1947: 70). nagu juba öeldud, oli kogu XVIII sajandi Pindarose-kuvand kujunenud Horatiuse „Carmina” 4. raamatu teise oodi mõju all: kaljudelt alla paiskuv vesi kui üleva ja algupärase – pindarosliku – luule arhetüüp pärines just siit. stolberg matkis neid Horatiuse poolt ette - kirjutatud laulutulvasid oma luules korduvalt, nii näiteks „Homeroses”:

Träufelt wie Thau, Hinab in Deines Gesanges heiligen Strom! Ihn goß von Ida’s geweihtem Gipfel Mutter Natur! Freute sich der strömenden Fluth, Die voll Gottheit, Wie der sonnenbesäte Gürtel der Nacht, Tönend mit himmlischen Harmonien, Wälzet ihre Wogen hinab in das hallende Thal! 15 (Bibliothek 1861: 511)

15 nõrgub kui kastet / ülalt alla sinu laulu pühasse voolu! / seda valas Ida [= mäeahe - lik Kreeta saarel, kus sündis ja kasvas Zeus] pühitsetud tipult / emake loodus! / sai rõõm - saks voolavast veest, / mis täis jumalust, / nagu päikesest külvatud öövöö, / taevaseist har - mooniaist helisedes / veeretab oma vooge alla kõlavasse orgu!

105 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 106

Ja tegelikult maalib ka Peterson oma „Lauljas” sedasama Horatiuse algatatud pindaroslikku luuletulva, kui kirjutab:

Ni kui vahtose jöe Mürrisevad laened, Mis kaljo pealta Langevad orro sisse; Ni kui taeva pitkne Musta pilvede alla ’Irmsaste kärkatab: Nenda on jooksmas laulo Illus tulline oia. (Peterson 2001: 56)

Kõige selle juures on märkimisväärne, et nii stolberg kui ka Peterson kasutavad oma luuletustes üht pindaroslikku metafoori – „laulukaste”. nii näiteks Peterson äsja tsiteeritud ja kõigile eestlastele tuntud luuletuse lõpu - osas (kaks siiret on poolpaksus kirjas):

Ni kui valgusse ’allikas, Seisab auustud laulja Omma vennade keskeella. Kärkatab pitkne, Ja metsad on vait: Laulja on töstamas Omma ’eäle, vallamas Suusta laulo kaste, Ja temma ümber, Vait kui merre kaljud Rahvad on kulemaies. (Peterson 2001: 56)

Pindarosel esineb laulukaste-metafoor mitut puhku, näiteks viiendas Püütia („kui suuri saavutusi / õrna kastega / laule piserdades niisutatakse”) või neljandas nemea oodis (Pindar 1986: 141, 193; vt lisaks steiner 1986: 46, 97). Ka Ronsard räägib oma pindaroslikes oodides korduvalt laulukastest, nii näiteks oodis „Kuningale”: Ainsi versant la rosée / Dont ma langue est arro - sée, / Sur la race de Valois [---] („Valades kastet, millesse mu keel on kaste - tud, Valois’de soole [---]” – Ronsard 1862: 164; vt ka Laumonier 1909: 319). seega nõjatuvad nii stolberg kui ka Peterson pikemas perspektiivis Hora - tiuse luuletusele, kus pole aga mingit „laulukastet”. Tegu on ilmselt harva näi - tega Petersoni ja Göttingeni Hiieringi võimalikust vahetust kokkupuutest pindaroslikul pinnal. Arhetüüpne pilt kaljudelt alla mühisevast veest oli levi - nud ka „tormi ja tungi” liikumises (vt nt Langen 1949: 295). Laulu „tuline oja” on Petersonil korduv motiiv. 16

16 Vedelike (vesi, nektar, ambroosia, mesi, vein) sakraalse sümbolismi kohta Pindarosel vt duchemin 1955: 247–255.

106 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 107

Peterson ja Goethe

Tundub, et kui üldse kusagil XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse saksa kirjanduses, siis just Goethe suurtes noorpõlvehümnides leiame vaste Peter - soni oodide spetsiifilisele kujule: ainult Goethe saksa ja Peterson eesti keeles näisid tollal luuletavat „saledais rütmes”. Ja kui ses julges väites peaks lei - duma tõtt, siis võime teha esialgseid kokkuvõtteid. Eespool sai Goethe pindarosliku oodi näitena esitletud „Harzi-reisi talvel”, sest tundus, et just see võiks olla sisulises kooskõlas Petersoni luulelaadiga. Ka Petersoni loomingut esindas aastaaegade-luuletus „süggise”. Mõlemas luuletuses on pikad laused lükitud lühikestesse värssidesse sel moel, et üks salm koosneb enamasti (Petersonil läbivalt) ühest lausest. Iga salm on põhi - mõtteliselt individuaalse kujuga, nii et stroofidest rääkida pole mõtet, ja tema pikkuse määrab ära temas sisalduva lause pikkus. Kõige pikemad laused (ja seega ka salmid) paigutavad mõlemad luuletajad teose lõppu, Petersonil on see 15 ja Goethel 16 rida pikk. Mõlemad harrastavad teadlikult siiret, näite - luuletustes esineb seda Goethel 8 ja Petersonil 7 korral (aga need arvud on tinglikud, sest siirdena võib käsitleda veel teisigi ridu). Mõlemad põimivad luuletusse tsitaadi Pindaroselt. Ja veel: Goethe hümni lõpp meenutab motii - viliselt Petersoni „Laulja” lõppu (poeet seisab oma vendade keskel kogu maa - ilma ees või kohal):

Põu täis tundmatuid aardeid, salapäraselt ilmsena seisad sa kõikide ees üle imestust tundva maailma ja pilvedest vaatad selle riike ja toredust, mida sa kastad su ümber seisvate vendade soontest. (Goethe 1968: 66)

nii võib Petersoni oodide eripära leida teoreetiliselt juba ka Goethe juu - res. Muidugi on seda võrdlust hägustavaid momente. Mõlema poeedi päritolu ja kasvukontekstid olid väga erinevad. Patriitsipoeg Goethe oli seltsiv ja tegus inimene, kes juba varakult astus riigiametisse; Peterson jäi hoolimata oma lühiajalisest Tartu buršipõlvest siiski eraklikuks ja kodanlikku elustiili trot - sivaks provintsiküünikuks. Ja mis peaasi: Peterson luuletas eesti keeles ja oli teadupärast üldse esimene, kes selles keeles kõrgeid luulelisi aimeid ja suurt stiili püüdis tabada. seejuures polnud tal ei mingit publikut ega avalikku väl - jundit, niisiis ka mingit tagasisidet – ta luuletas üksi oma vihikusse ning toe - tus vaid paari vanema härra otsusele, kes arvasid, et säärasest luuletamisest pole suuremat tolku. Petersoni luuleilm on märksa staatilisem, tema luuleli - ne subjekt passiivsem, meditatiivsem, klassikalisem, ta on ju ka luuletajana ise alles unistav poiss, kes teeb oma esimesi uudishimulikke samme, ja kõik, mis tal on, on alles – kui tarvitada Goethe sõnu – „poisihommikuõiteunelmad”. Kui temagi luuletuses vahutav vesi kaljudelt alla tormab, siis on see pilt poi - silikust igavikust, kus kõik on alatiseks nõnda nagu praegu. Goethe ei ole oma hümnides enam poisike, vaid aktiivselt maailma sekkuv noor mees, tema

107 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 108

luuleline subjekt on mõnikord võrratult agressiivsem, et mitte öelda subjek - tiivsem; ta mõjub ajuti kui varaküps ekspressionist. Ka tema „ärritab kodan - last”, aga ainult literatuurselt. Peterson ei ole oma teostes Goethe nime maininud ja meil pole mingit jäl - ge tema võimalikust Goethe-huvist. neid sõnalisi reministsentse Pindaroselt, mis mulle Petersoni juures on silma torganud, Goethelt ei leia – Goethe esin - dab teist valikut. Kuid minu siht ei olegi osundada Goethe hümnide otsest mõju Petersoni oodidele. Õrn võimalus nende kahe kunagi toimunud kirjanduslikuks kokku - puuteks jääb muidugi alles. Tähtsam on mõlema autori tüpoloogiliselt sarna - ne suhe Pindarosega oma rahvuskirjanduse kontekstis. nii nagu Ronsard XVI sajandil prantsuse kirjandust, nii nagu Weckherlin XVII sajandil, nagu Willamov ja Goethe XVIII sajandil ning Hölderlin XIX sajandi lävel saksa kir - jandust, nii tahtis tõenäoliselt ka Peterson XIX sajandi algul uuendada tollal veel alles pritsmete jagu olemas olevat eestikeelset kirjandust pindariseeri - mise kaudu. Õigemini küll tahtis ta alles rajada kõrgstiilset algupärast eesti luulet – aga ikkagi pindariseerides. see oli niisiis soliidse maailmakirjandus - liku traditsiooniga otsus. Ja veelgi märkimisväärsem on olukorras see, et Peterson tegi ainsana sellesama valiku mis enne teda Goethe, asudes kirju - tama „saledais rütmes” oode. seega kirjutasid Goethe ja Peterson väliselt vormilt sarnaseid oode, sest arvatavasti käisid nad mõlemad Pindarose juures õppetunnis, käisid küll tei - neteisest sõltumatult, kuid lasksid end Pindarose oodide vana kolomeetrilise kir - jutusviisi saledast kujust ühtmoodi inspireerida. Kas varjatud hingesugulus?

Hezel kui innustaja?

nõnda pole sugugi välistatud, et Peterson õppis Pindarost tundma suurte vahendavate eeskujudeta. Aga ka sel juhul ei pääse me mööda ei noormehe huvi võimendanud olukordadest ega nõuandjatest. Tema keelelist andekust võib vaid imetleda. Kreeka keel oli ta varajane kirg ning ehk paigutub ka tut - vus Pindarosega Riia gümnaasiumis õppimise aega. Klassikalised keeled olid religiooni- ja filosoofiakursuse kõrval igatahes üks selle õppeasutuse pedagoo - gilisi eelistusi ning kõne gümnaasiumi avaaktusel 16. septembril 1804, mille pidas ülemõpetaja Erhard Philipp Renninger, keskendus kreeka ja rooma kir - janduse tundmise tulususele. Uut Testamenti õpiti gümnaasiumis algkeeles. Kas Riia kubermangugümnaasiumi kreeka keele tundides võeti läbi ka Pin- darose teoseid, pole teada. Esmatähtsate kreeka kirjanike (nagu Homeros, Xenophon, Theokritos, Lukianos, Aristophanes) nimestikku polnud koorilüürik igatahes kantud (Zur Geschichte 1888: XXIII). Kuidas nägi üleüldse välja Pindarose ajalooline retseptsioon Baltimaade akadeemilistes ringkondades? Meie käsutuses on vaid hajusaid andmeid. nii näiteks tsiteerib hingekar - jane Georg Müller Pindarost oma jutluses Pühavaimu kiriku eesti koguduse - le 14. juunil 1605 ladinakeelse vahendaja kaudu: „Pindaros teeb selle [=ini - mese] aga veelgi tühisemaks ja nimetab inimest somnium umbrae , see on var - ju unenäoks” (Müller 2008: 537). see on tsitaat 8. Püütia oodist (Pindar 1986: 153). 17 17 Pindarose väljendi pani oma Mülleri-käsitluse pealkirjaks teatavasti Uku Masing (Masing 1999). 108 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 109

Tartu ülikool, mis kandis esiotsa nime Academia Gustaviana , asutati Rootsi võimude poolt 1632. selle õppeasutuse põhikirja 18. peatükis antakse teada, et nii kreeka keele grammatika kui ka poeetika õppimine eeldab Tar - tus Pindarose tekstide lugemist (Allikad 1932: 65–66; Constitutiones 1997: 60, 62; Inno 1972: 118). samas aga näib, et tegelikult polnud Pindaros Tartu haritlaste hulgas vähemalt esiotsa just üleliia tuntud: ajavahemikul 1632–1636 kaitstud väitekirjades, milles tsiteeriti alati ka vanu laulikuid, Pin - darose nime peaaegu ei kohta (Päll 2001: 2). Kreeka keele õppevahendina kasutati Georg Buchanani psalmiparafraaside kogumikku, kus olid ära trü - kitud ka mõned pindaroslikud oodid. nende kirjutamisel imiteeriti ühe või tei - se epiniikioni meetrilist skeemi ning pikiti luuletusse Pindarose väljendeid. XVII sajandist on meieni jõudnud mõned praeguse Läti alal ja ainult kaks Eesti alal trükitud Pindarose oodi: üks neist on M. Zachariase Tallinnas aval - datud saksakeelne ood (1678) ja teine – kultuurilooline haruldus – 1631 Tal - linnas ja narvas õpetanud ning aastail 1633–1636 Tartu triviaalkooli konrek - torina töötanud Heinrich Vogelmanni Tartus ilmunud kreekakeelne ood (1633). Viimases võetakse meetriliseks eeskujuks 4. Olümpia epiniikion ja kasutatakse ka Pindarose tsitaate. Pindaroslikku sõnakasutust kohtab teis - teski stroofivormides. Academia Gustaviana esimene 19-aastane rektor Jakob skytte luuletas – nagu nii mõnigi teine – nõndanimetatud Pindarose anapes - tides (dorpat 2007: 84–87, 132–135, 357–360, 409, 418). 1656. aastal suletud Academia Gustaviana jätkuasutus oli 1690–1710 Tartus ja Pärnus tegutsenud Academia Gustavo-Carolina , mille kreeka keele ja idamaiste keelte õppetooli eelistuseks oli heebrea keel. Loengutes tundma õpitud kreeka autorite nimestikus puuduvad nii Homeros ja Platon kui ka Pindaros (Rauch 1943: 353–354; vt ka Päll 2003). 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli esteetika, kõnekunsti ja klassika - lise filoloogia professoriks kutsuti selles ametis legendaarse aupaiste oman - danud Karl Morgenstern (1770–1852), kes oli varem õppetooli hoidnud Hal - les ja danzigis. Tartus avardas ta oma loengute senist ampluaad: „Hallest ja danzigist kaasa võetud vana tagavara (Cicero, Platon, Horatius, Lukianos oma vahelduvate teostega) täiendavad Theokritos ja Pindaros, kelle laule ta meeleldi ja suure eduga seletas” (süss 1930: 163). Just kahe viimase kreek - lase jälgi leidub enim ka Petersonil. Kas Peterson külastas Morgensterni loenguid, selle kohta puuduvad andmed; aga vähemasti on ta 1819 kinkinud Morgensternile pühendusega käsikirja „Mõnda konsonantide kohta” („Etwas über die Consonanten”), mis lubab oletada mõningat lähemat kontakti profes - soriga (Taev 1976: 7). Morgensterni vaim lehvis noil ajul kogu ülikoolielu kohal, ta oli ka õppeasutuse raamatukogu direktor, ning tema mõju pidi ula - tuma Petersoninigi. Aga ilmselt oli Petersoni jaoks ülikoolis keegi veel olulisem õppejõud: nimelt juba mainitud Wilhelm Friedrich Hezel, keda peetakse studia huma - niora orientalia tegelikuks rajajaks Tartus (Hallik, Klaassen 2002: 54–57). Ja mitte ehk ainult Petersoni jaoks, sest veel XX sajandi algul oli Hezel Tartu ülikooli ainus professor, kellele oli osaks langenud au anda oma nimi ühele Tartu tänavaist (süss 1930: 242; pärast Teist maailmasõda nimetati tänav ümber seal elanud Juhan Liivi järgi). Peterson käis Tartus ilmselt vaid talle ainsa tähtsana näiva professor Hezeli loenguis heebrea, kaldea ja süüria kee - lest, araabia numismaatikast ning Moosese esimese ja Hiiobi raamatu sele -

109 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 110

tamisest. Kreeka keelt ei pruukinud ta oma kõrge enesehinnangu kohaselt tõenäoliselt enam õppida, sest seda ta juba tundis! Professori valikul võisid kaasa mängida ka muud motiivid. Peterson oli juba kord mässuliselt meeles - tatud mees ning Hezelil oli valgustusliku radikaali kuulsus. Frankenis Königsbergis sündinud Hezel õppis 1771–1775 Jenas teoloogiat ja filosoofiat ning saabus pärast seda, kui ta oli Giessenis 1786–1802 tegev olnud idamaiste keelte ja kirjanduste professorina, aastal 1802 Tartusse, et õpetada seal kuni 1813. aastani eksegeetikat ja idamaiseid keeli, seejärel kuni emeriteerumiseni 1820. aasta algul üksnes idamaiseid keeli. 18 Emeriit - professorina jätkas ta õppetööd eraalgatuse korras; nii näiteks kuulasid tema juures heebrea, araabia, süüria ja kaldea keele loenguid professori viimaseil eluaastail 1823–1824 ka hilisem eesti keele lektor ülikoolis dietrich Heinrich Jürgenson ning Ferdinand Johann Wiedemann (Põldmäe 1985: 167; Ariste 1973: 13). Hezelil oli vulgaarratsionalisti ja nn loomuliku religiooni pooldaja maine eeskätt seetõttu, et ta oli 1809 avaldanud kontseptsioonilt uudse ja väga omapärase, ulatuslike kommentaaridega varustatud Uue Testamendi tõlke. Kristlikud mõisted olid selles välja vahetatud mõistuspäraste ja moraalsete väljendite vastu ning kõik imepärane oli tasalülitatud loodus- mütoloogiliste ja psühholoogiliste seletuste varal. Tõlge toetus Hezeli Giesse - ni-perioodi kümneosalisele peateosele „die Bibel alten und neuen Testaments mit vollständig erklärenden Anmerkungen” (Lemgo, 1780–1791). nii näiteks kirjutas Hezel „Jeesus Kristuse” asemel oma tõlkes läbivalt „messias Jeesus”, „usu” ( πίστις ) asemel „moraalne religioon”, „evangeeliumi” asemel „uus reli - gioon” (die Bibel 1809: XXVIII–XXIX). Ta vältis väljendit „(jumala) poeg” ja asendas selle väljendiga „ülev/kõrge saadetu” ( der erhabene/hohe Gesandte ). Johannese evangeeliumi algus („Alguses oli sõna ja sõna oli jumala juures”) kõlab Hezelil näiteks nõnda: „Kõrgem mõistuseolend oli algolend” ( Das höhe - re Vernunftwesen war ein Urwesen – die Bibel 1809: 229). Pärastine pastor Carl Ludwig Kaehlbrandt (1803–1888), mees, kellele K. J. Peterson õpetas 1817 gümnasiastina kreeka keelt ja kes on meile talletanud Petersoni ainsa napi, aga värvika isikukirjelduse, millele toetub „meie esimese luuletaja” kogu personaalne legend (Kaehlbrandt 1912a: 1–2; Lepik 1932: 357–358, 375) – seesama mees, kes jätkas kreeka ja heebrea keele eraõpinguid hiljem Heze - li juures, on kirja pannud ka järgmise lause: „Tema [=Hezeli] Uue Testamen - di tõlget pidasime isegi meie, ta noored mõttekaaslased, maitsetuks ja naeru - väärseks monstrumiks” (Kaehlbrandt 1912b: 1). Hezeli piiblitõlke tekitatud skandaali sekkus hilisem haridusminister vürst Golitsõn kui piibliseltsi president ja võõrkonfessioonide usuasjade pea - valitsuse ülem, misjärel peeti maha suurem kemplus, kus oma sõna Hezeli vastu oli öelda ka haridusminister Razumovskil; ülikooli rektor Parrot püü - dis professorit kaitsta. selle tulemusel piirati 1813 Hezeli õppeülesandeid (ta ei tohtinud siitpeale lugeda enam Uue Testamendi eksegeesi, küll aga jätkas Vana Testamendi tõlgendamist) ning seitse aastat hiljem (1820) saatis kuraa - tor Karl Lieven – samuti tulevane haridusminister! – ta väljateenitud puhku - sele (süss 1930: 197–200; vt ka TÜA 1982: 46, 80, 182). Karl Morgensterni käsitleva särava kultuuriloolise uurimuse autor, Tar - tu ülikooli klassikalise filoloogia professor aastail 1923–1934, Wilhelm süss

18 Hezeli elukäigu kohta vt Allgemeines 1829: 280–292; Theologische Fakultät 1905: 101–107.

110 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 111

(1882–1969), teeb oma töös tabava tähelepaneku. Morgenstern tsiteerib nimelt artiklis Raffaeli maalist „Jeesuse kirgastamine” („Über Rafael sanzios Verklärung”, 1822) sellele motiivile vastavat kirjakohta: „Ja ennäe, hääl ütles pilvest [jüngritele]: see on minu armas Poe g....” (Mt 17: 5). Ja seesama Mor - genstern, kes peaaegu kunagi ei rääkivat piiblitekstist, lisab siia seletuseks: „Hääl pilvest jne. osutab – inimkeeles kõneldult – äikesele, looduse oivalisi - male vaatemängul e....” (süss 1930: 202). Ka Hezeli piiblitõlkes antakse selle kirjakoha peal, nagu säärastel puhkudel tõlkes mujalgi, õpetust joonealuses märkuses: „Pikselöök oli jüngreile sel hetkel jumala saadetud teade. neile näis , et ta kõneleb sõnu [---]” (die Bibel 1809: 51). Ühte teist kirjakohta Uues Testamendis, kus räägitakse Jeesuse ristimisest – „Kui nüüd Jeesus oli risti - tud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: see on minu armas Poe g....” (Mt 3:16–17) – kommenteerib Hezel samal moel: „see on majesteetliku pikselöögi kirjeldus. [---] Müristamine sel märki - misväärsel hetkel kuulutas ta [Jeesuse] tõeliseks messiaks” (die Bibel 1809: 6). Juba oma Giesseni-aegses suures piibliseletajas oli Hezelist saanud pikse- entusiast, ja tema arust pillutas ka Paabeli torni ehitajad laiali just jumala jube müristamine (Borst 1995: 1530). nii tõlgendab Hezel jumala häält Piib - lis järjekindlalt kui kõuemürinat ja ehkki see ei näita veel Tartu teoloogi maa - ilmaajaloolist originaalsust, oli just tema tookord Baltimaades mees, keda seda sorti seletustega seoti. Ja ühtlasi tähendab see kõik nüüd seda, et tõe - näoliselt toetub ka Morgensterni märkus jumala hääle kui kõuekõmina koh - ta Hezeli autoriteedile. neid kahte professorit ei peetud just vaimult üleliia lähedasteks, kuid et Hezeli tõlge oli põhjustanud skandaali, millest tõusnud kära ulatus kõige kõrgemate valitsusringideni, siis on loomulik, et see paelus ka selliste haritlaste tähelepanu, kellele Piibliga seotud probleemistik polnud esmatähtis. Hoolimata Hezeli hiiglaslikust ja mitmekesisest trükiproduktsioonist, jäi radikaalne piiblitõlge üheks ta kuulsamaks tööks. see oli ärevust tekitanud juba enne ilmumist; arvatavasti oskas Hezel endale reklaami teha. Tõlke etteotsa on paigutatud tüse, 220 enamasti väärikat nime sisaldav tellijate loe - telu. nende seas leiame ka Tema Magnifitsentsi, kindralsuperintendent Karl Gottlob sonntagi (1765–1827) Riiast, Liivimaa kiriku pea, kes kuni aastani 1811 oli Riia Jakobi kiriku ülemõpetaja; sealsamas töötas kellamehe ja teen - rina ka Petersoni isa. Aastail 1814–1825 vastutas sonntag pastori puudumi - sel isiklikult eesti koguduse kõige hädalisemate jooksvate talituste eest (Kar - ma 1972: 485). sonntag oli teatavasti Petersoni moraalne ja rahaline toeta - ja 19 ja ühtlasi ratsionalistliku teoloogia mõõdukas poolehoidja. Temalt laenas Peterson raamatuid: nii näiteks palub ta üliõpilasena saata endale Tartusse heebrea sõnaraamatu. Kindlasti laenas ta oma eestkostjalt raamatuid ka varem ja nende seas võis olla Hezeli töid, eriti kui arvestada, et tolle polü- glotikalduvused sobisid suurepäraselt kokku noormehe enda annetega – ning miks siis mitte ka Hezeli Tartu-aja peateos ehk piiblitõlge, mis oli ju määra - tud, nagu Hezel ise kirjutab, „minu siinsete [Tartu] akadeemiliste kuulajate jaoks kui abimaterjal minu eksegeetilisteks loenguteks valmistumisel”

19 Vt Petersoni kaht kirja sonntagile Tartu-aja algusest (Lepik 1958: 266–267). Mär- kimisväärne on juba seik, et Liivimaa kiriku kõrgeim pea kirjutas avalikkusele tundmatu Petersoni nekroloogi (sonntag 1822; 1823). Vt ka Hasselblatt 2007.

111 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 112

(die Bibel 1809: XXV). Peterson asus varsti ise Tartu poole ja Hezeli juurde teele. Osutatagu ühele võimalikule edasisele paralleelile. Oma esimese, juba 1818. aastal Riias koostatud luulevihu avaluuletuseks valis Peterson oodi pealkirjaga „Jummalale”. Toogem sellest luuletusest esimene ja kaks viimast salmi, jättes keskmised ruumi kokkuhoiu mõttes vahele (paksendus on minult – J. U. ).

Taeva üllem vaim! Laulemas on so auo ’Allikas, mis illusas Lillitses orros, Sinno voimusse läbbi Kaljo süllesta tulles Villose kasse jalla al Tassa on keerlemas. [---] Kus sa mürristaja Musta rangude öses ’Irmsaste kärkatamas, Aiamas paistavat Tulda, läigava käega, Värriseva orro kopasse,

’Irmolikkus pitknes Rägides innimessega, Kes keigeüllema kuio Kummardades sinno Vägge, on armastamas Sind, üllem Jummal ! (Peterson 2001: 33–34)

Ainuüksi neis kolmes salmis on 7 siiret, kuid paksemasse kirja on pan - dud muu. Tsiteeritud oodis on jumalal neli nime: esimene on lihtne „ülem jumal”, kaks järgmist aga „taeva ülem vaim” ja „kõigeülem kuju”. Viimaste juures on juba tunda ratsionalistliku teoloogia hõngu. ning neile järgneb neljas nimi, „müristaja”, mis oli ju tegelikult antiikse Jupiteri hüüdnimi (Tonans ), mida aga humanistlikus traditsioonis kasutati ka ristiusu jumala täiendina. 20 Olukorda konkretiseeritakse luuletuses veelgi. Kui allikas ja meri kiidavad jumala nime, väge ja au, siis pikselöök ja kõuemürin on jumal ise, kes sel viisil inimesega räägib. Ka Klopstocki luuletuses „Halastaja” („der Erbarmer”) räägib Jehoova äikese kujul, ehkki veel enam inimkeeles: „sest Jehoova kõneleb! / Ehk küll ka kõue kõminas, / möllavas tormis ja leebes sahi - nas; / aga uurivamalt, püsivamalt / inimese keele kaudu” (Klopstock 1854: 122). Kes tahab, võib seda kõike muidugi tõlgendada kui lihtviisilist antiki - seerivat kujundit; öeldakse ju Homerose „Iliaseski”, et „maiste ja taevaste Taat ülal hirmsalt kõuena kärkis” (Homeros 1960: 334). Põnevam ja ehk taba -

20 nii näiteks ühes Christian Krügeri ladinakeelses ja narva raele adresseeritud luule - tuses aastast 1648, mis leidub Eesti Ajaloomuuseumi arhiivis (Crügerus 2001).

112 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 113

vamgi oleks aga näha Petersoni luuletuse motiivistikus jälgi sellestsamast rat - sionalistliku teoloogia jumalapildist, mille loomisega tema õpetaja Hezel nii püsivalt tegeles. Ka oma päevaraamatus läheneb Peterson usudogmadele ratsionalistli - kult. nagu osutatud, asendas Hezel oma piiblitõlkes korduvalt taevast kost - va hüüde „see on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel” (Mt 17,5) ant - ropotsentristliku väljendiga „jumala armastatud ülev saadetu, jumala lem - mik”. Paari sissekannet Petersoni mõttepäevikus võib lugeda kui säärase keelepruugi põhjendust: pühakirja tuleb lugeda mõistusega ja tõlkida see tänapäevasesse keelde. „Kui Kristussest ööldakse: ta olli jumala ainusündi - nud poeg ,21 tähhendab sedda se: [---] temma olli keigesurem ning keigepar - rem nende innimeste seast, kes kui jumala lapsed Jummala mele pärrast ella - sid” (Peterson 2001: 77–78). Ja hiljem märgib ta mõttepäevikusse: „Kristus tulli sellepärrast, et ta innimessed öppetaks, kuidas naad peavad moistusse läbbi önsaks sama, ning teisedgi armastama, se on: ka teiste önnistusseks ellama. se, olli temma suur Jummala öppetus! – Kui siis temma, moistusse tähhele pannemist neid tahtis öppetada, siis peame need kirjad, mis temma öppijatte käest meie kätte sanud, nenda ärraselletama, kui meie aial inime - sed rägivad.” (Peterson 2001: 90). see on täpses kooskõlas sellega, mida Hezel oma piiblitõlke eessõnas soovitab kui „eht-luterlikku põhimõtet” ja normi „siinse keiserliku ülikooli” teoloogiaprofessoreile: „Pidada ainult seda Jeesu - se õpetuse ehtsaks tõeks, mis ja nagu see Uue Testamendi pühades raamatu - tes mõistuse najal õigesti seletatult seisab” (die Bibel 1809: XXVI). Hezel ei avaldanud Rosenplänteri Beiträge’s ja ka temast endast seal ei kirjutatud. Aga ometi kannab ajakirja neljas vihik (1815) üsnagi ülespuhutud pühendust just sellele koketsele härrale: „Pühendatud tema kõrgestisündinud Vene keiserlikule härra kolleegiuminõunikule ja Tartu Keiserliku Ülikooli professorile Wilhelm Friedrich von Hezelile, teoloogia ja filosoofia doktorile, Austria keiserlikule pfaltskrahvile, Hesseni suurhertsoglikule valitsuse sala - nõunikule, Erfurdi Teaduste Akadeemia ja Jena latinistide seltsi auliikmele, ülima austuse ja tänulikkusega väljaandja poolt”. see oli esimene neist pühendustest, mis Rosenplänter oma ajakirja tiitlile trükkida lasi. Kuid kõik järgmised härrad, keda niiviisi tänati (Luce, Hupel, sonntag jt), olid kas Bei- träge autorid või estofiilia edendajad. niisiis ei ole selle esimese ja juba see - tõttu mõnes mõttes tähtsaima tänuavalduse vahetuid motiive niisama lihtne mõistatada. Kaudseid põhjusi võib aga leida küll. Hezel oli oma esimesel Tartu-aastal rajanud üsna omapärase haridusasu - tuse, „kus kooliteaduste kõrval pidi õpetatama ja harjutatama ka kõiki vabu kunste ja uuemaid keeli”; ta lasi ehitada ratsutamisraja, asutada tantsu- ja vehklemiskooli (Krause 1902: 379). see erakool pidas vastu küll ainult kaks aastat, 22 aga ometi jõudis seal õpetajana töötada ka Rosenplänter, kes õppis seejärel 1803–1806 ülikooli teoloogiafakulteedis, taas lähedases kontaktis Hezeliga (Anvelt 1995: 31; Parek 1976: 31). niisiis võib pühendust Hezelile võtta ka kui isiklikku tänuavaldust. Hezel oli Rosenplänterile ilmselt üheks keeleteadusalaseks autoriteediks, ja kui ta näiteks Beiträge teises vihikus seletab kultuuri mõistmist keele kaudu, siis nõjatub ta Hezeli 1794 ilmunud

21 Peterson annab tsitaadid kreeka keeles, mida markeeritakse kursiiviga. 22 Hezel avaldas oma „õppe- ja kasvatusasutuse” mõned „sõnumid”, selle „generaalinst- ruktsiooni”, samuti seal kasutamiseks mõeldud prantsuse keele õpiku.

113 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 114

raamatule „Filosoofia vaim ja vana maailma keel” („Geist der Philosophie und sprache der alten Welt” – Rosenplänter 1813a: 5). Beiträge neljas vihik, mis kandis pühendust Hezelile, oli Petersonile hästi tuntud (ta tsiteerib seda kor - duvalt), tõenäoliselt luges ta ka teisi vihikuid. Oletatavasti ei jäänud Peterson ülimalt produktiivse ja teatud aladel üli - malt võimeka Hezeliga ülikooliajal mitte ainult õpilase ja õpetaja vahekorda, vaid leidis temas ka vanema hingesugulase: olid ju mõlemad kui keeleliselt andekad inimesed ühtlasi kirglikud polüglotid, ja kumbki neist ei paistnud kannatavat liigse häbelikkuse all. Hezeli tehnilis-praktilised soodumused (nii näiteks leiutas ta teatava maatampimismasina, mille eest pälvis Aleksander I-lt briljantsõrmuse) vastandusid küll Petersoni silmnähtavalt ebapraktilise - le olemusele. Hezel oli juba saksamaal pannud riburada kokku hulga araa - bia, heebrea, kaldea, süüria, kreeka ja prantsuse keele õpikuid, grammatikaid ja lugemikke; 23 Baltimail jätkas ta samas vaimus ja märkis mõnikord raama - tu tiitlile, et see on mõeldud hariduslike vajaduste rahuldamiseks eeskätt Vene riigi Läänemereprovintsides. Peterson võis nende õpikutega tuttav olla juba enne ülikooliaega, aga Tartus tegi ta nendega tutvust päris kindlasti, sest Hezelil oli kombeks koolitada tudengeid omaenda õpikute järgi (Hallik, Klaassen 2002: 55–56). Hezelist mõjustatud võisid olla Petersoni etümoloogilised otsingud eriti just käsikirja jäänud ülestähenduste selles osas, mis käsitleb heebrea keele alustrajavat rolli. Peterson on koostanud sõnaloendeid ja visandlikke kõrvu - tusi pealkirjadega „[Eesti] sõnad, mis on suguluses kreeka, ladina või heeb - rea keelega”, „Ka grammatilistes vormides sarnaneb eesti keel vanade keel - tega” jt (Peterson 2001: 169–187). Ühelt poolt väljendavad need kaude kogu XVIII sajandile omast kirge vaielda keele jumaliku või inimliku päritolu üle ning püüdu taastada see inimlik algkeel, milles kõik hilisemad keeled on olnud osalised. Teisalt on aga selge, et sedavõrd noor mees nagu Peterson pee - geldas alati mingil moel ka oma lähemate õpetajate ideedeilma. Hezel oli too - na Baltimaades aktiivselt tegutsevate haritlaste seas helgeim pea mitte ainult idamaiste keelte vallas, vaid ka ajaloolises keeleteaduses üldiselt. Hezel esindas veel XIX sajandi lävel tollal juba anakronismihõngulist ten - dentsi, mille järgi noa ja tema perekonna veeuputusest päästetud keel sai kogu inimkonna algkeeleks. nii oli Hezel veendunud näiteks kreeka keele semiidi substraadis, tõendades seda ohtrate näidetega (Hezel 1795). sedasa - ma hebraiseerivat suunda soome keele ja rahvapärimuse käsitelul esindas Christfried Ganander, kelle pärimusloolise seletussõnastiku „Mythologia Fen - nica” (1789) Peterson koos algupärase kommentaariga rootsi keelest saksa keelde mugandas (1822). Petersoni töötluses polnud see mitte ainult müüdi - seletuslik, vaid ka müüdiloome sugemetega tekst, kogu XIX sajandi jaoks Petersoni peateos, mis sai traditsiooni kujundavaks eestluse kui ajaloolis- poeetilise ideoloogia tekkel. Me oleme jõudnud lahtisi otsi kokku sõlmida püüdva finaalini. Aastal 1805 ilmus Riias Hezeli sulest raamat pealkirjaga „Mõnede Pindarose oodide seletus algajaile (mõeldud eeskätt kreeka keele noortele sõpradele Venemaa keiserlikes Läänemereprovintsides). Koos seletatud oodide kreekakeelse teks -

23 Tähelepanuväärne on seik, et Hezeli araabia keele õpik neile, kel puudub suulise õppe võimalus, „Anweisung zur Arabischen sprache bey Ermangelung alles mündlichen Unterrichts” (1784–1785), anti 2009 uuesti välja UsA-s (Whitefish, Montana osariik).

114 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 115

tiga” (Hezel 1805). selle eessõna alustab autor nõnda: „siinne mõnede Pinda - rose oodide seletus arvestab minu uue isamaa vajadusi” (Hezel 1805: V). Või - malik, et see oli tõesti esimene Pindarose-alane käsiraamat Baltimaades. Raamat koosneb eessõnast (lk V–XVI), „sissejuhatavatest märkustest” (lk 3– 43) ja põhjalikust üheksa Pindarose oodi kommentaarist (lk 44–428), millele lisandub kreeka originaaltekstide äratrükk Heyne väljaande järgi (lk 429– 490). Valituiks on osutunud esimene, teine, neljas, viies, üheksas, üheteist - kümnes, kaheteistkümnes ja neljateistkümnes Olümpia ning esimene Püütia ood. Kerkib küsimus, miks Hezel üleüldse selle Pindarose-kogumiku koostas? Autori erilist huvi pälvivad nagu varemgi etümoloogiad, millega ta püüab taas kord näidata, et „kreeka keel on oma aineselt orientaalset päritolu” (Hezel 1805: XI). niisiis on isiklik raamülesanne seesama mis kümme aastat varem ilmunud käsitluses „Kreeka vanimast ajaloost ja keelest” (Hezel 1795), mida Hezel ka Pindarose-raamatu eessõnas mainib kui oma kõigutamatut lähte - punkti. Kreeka sõnade orientaalne päritolu on Hezeli kinnisidee – ja tema tol - lal tunnustatud kompetents, mida meie aeg enam ei väärtusta. siiski möönab ta ise, et ei saanud oma põhihuvile Pindarose-raamatus piisavalt pühenduda, ning see on ka tõsi – seletustes ei ole Hezel selles osas pealetükkiv. Jääb mul - je, nagu oleks ta pidanud oma filoloogilist subjektiivsust mingil põhjusel talt - sutama, ja selleks põhjuseks võis olla keiserlik ülikool ise. Võib-olla paluti Hezelil ette valmistada õppevahend Pindarose oodide tutvustamiseks Tartu üliõpilastele. Oli ta ju ülikoolielu üldises organisatsioonis üsnagi tegev ning mitu korda usuteaduskonna dekaan. Professor Morgenstern – nagu nägime – oli Tartus hakanud austama Pindarost („kelle laule ta meeleldi ja suure edu - ga seletas”) ning tema vastutas ka ülikooli raamatukogu täiendamise eest. seda arvestades ei tohiks ju olla välistatud, et Hezel sai näiteks oma kollee - gilt Morgensternilt sõbraliku tellimuse panna kokku üks algupärane Pinda - rose-lektüür koos vastavate seletustega. Raamatu sissejuhatavates märkus - tes heidetakse kõigepealt kiirpilk Pindarose isikule ja elule ning tsiteeritak - se Quintilianuse „Institutio oratoria” kaudu Horatiuse kõrget hinnangut Pindarosele „Carmina” tuntud oodis („jäljendamatu”). samas vaimus lisab Hezel ise juurde: „Kõigi meieni jõudnud lüüriliste luuletajate seas ei suuda keegi temaga võistelda, liiati siis teda ületada tulisuses ja julges hoos, mõte - te, troopide ja poeetiliste piltide jõus ning väljenduse voolavas rikkuses” (Hezel 1805: 4). seejärel räägib Hezel Pindarose luule aineist, nimelt kreek - laste spordialadest ja pühadest mängudest, nende osavõtjaist ning võitjaist. Lõpetuseks annab ta põhjaliku ülevaate Pindarose oodidest, nende dooria dia - lektist ja välisest ülesehitusest (stroof, antistroof, epood), mis on seotud koo - ri liikumisega. Ta loetleb Pindarose teoste „esilekerkivamaid” väljaandeid ala - tes Erasmus schmidist. Raamatus ei paista olevat midagi Petersoni oodidega erilisel moel seostu - vat. Petersoni kahest Pindaroselt laenatud motost on üks siin küll esitatud (teise Olümpia oodi algus). samuti leiame Petersoni „süggises” kasutatud Pindarose väljendi „pilvede lapsed” seletuse: vihmapiisad on pilvede pojad, ütleb Hezel (1805: 328). seletused üksikoodide juurde on enamasti keelelist laadi, aga mitte kuivad, vaid küsitlevad ja vaidlevad. Mulle näib, et Hezelil on õnnestunud kokku panna Pindarose teoseid lugema kutsuv, mõtteid ära - tav teejuht.

115 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 116

Ja see ongi ehk tähtsaim. Võib ette kujutada, kuidas Morgenstern raama - tut oma loenguis suure kasuga tarvitas. see oli ju ometi ühe Tartu professo - ri kokku pandud Pindarose lühikursus. Ja oli ehk usinaid huvilisi ka väljas - pool auditooriumi. Peterson oli Pindarosega tutvunud juba tõenäoliselt enne ülikooli Riias. Mis oleks siis olnud loomulikum kui see, et üks kreeka keelt armastav ja selles hästi edasi jõunud Pindarose-pisikuga Riia gümnasiast tudeerib Pindarost oma kodulinnas ilmunud väljaande järgi. Hiljem läheb see noormees Tartusse sooviga kuulata Pindarose-raamatu autori loenguid, ning sõlmib temaga veidi lähema kollegiaalse suhte. nii võiks ehitada silla Peter - sonist Pindaroseni Hezeli kaudu. Ja võib ette kujutada ka teist teed – silda Petersonist Hezelini, mis viib üle Pindarose.

Kirjandus

Allgemeines 1829 = Allgemeines schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provin - zen Livland, Esthland und Kurland. Hrsg. J. F. von Recke, K. E. napiersky. Bd. 2. Mitau: Johann Friedrich steffenhagen und sohn. Allikad 1932 = Tartu Ülikooli ajaloo allikaid I: Academia Gustaviana. a) Ürikuid ja dokumente. Koost J. Vasar. (Acta et Commentationes Universitatis Tartuen - sis. C XIV.) Tartu. Anakreon 1789 = Anakreon’s Lieder. Griechisch mit einem vollständigen grie - chisch-teutschen Wortregister für schulen. Berlin–Libau: Lagarde und Fried - rich. Anakreon 1809 = Anacreontis et sapphus carmina graece. Hrsg. F. G. Born. Leip - zig: Apud Haugiam viduam. Anakreon 1825 = Anacreontea. Hrsg. F. Mehlhorn. Glogau: Libraria nova Guen - teriana. Anakreon 1864 = Anakreon und die sogenannten Anakreontischen Lieder. Revi - sion und Ergänzung der J. Fr. degen’schen Uebersetzung mit Erklärungen von E. Mörike. stuttgart: Krais & Hoffmann. Ange r, Alfred 1988. Johann Gottlieb Willamov. – Literaturlexikon. Autoren und Werke deutscher sprache. Hrsg. W. Killy. Bd. 12. Gütersloh–München: Bertels - mann Lexikon Verlag, lk 334–335. (digitaalne väljaanne: Berlin: directmedia, 2000.) Anvel t, Leo 1995. Masing, Rosenplänter ja nende aeg. – Otto Wilhelm Masin - gu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Koost L. Anvelt jt. Kd 1. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 17–33. Arist e, Paul 1973. Ferdinand Johann Wiedemann. Tallinn: Valgus. Bec k, Adolf 1947. Griechisch-deutsche Begegnung. das deutsche Griechenerleb - nis im sturm und drang. stuttgart: Cotta Verlag. Bibliothek 1861 = Bibliothek der deutschen Klassiker. Bd. 8: Klassische Periode. Teil 5. Hildburghausen: Bibliographisches Institut. Boilea u, [nicolas] 1969. Oeuvres II. Épitres – Art poétique – Oeuvres diverses. Paris: Garnier-Flammarion. Bors t, Arno 1995. der Turmbau von Babel. Geschichte der Meinungen über Ursprung und Vielfalt der sprachen und Völker. Bd. 3, Teil 2. München: deut - scher Taschenbuch Verlag. Bowr a, Cecil Maurice 1964. Pindar. Oxford: Clarendon Press.

116 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 117

Briefwechsel 1901 = Briefwechsel zwischen schiller und Goethe in den Jahren 1794 bis 1805. Hrsg. Ph. stein. Bd. 1. Leipzig: Reclam. Brummac k, Jürgen 1997. noch einmal: zur Pindarnachahmung bei Herder und Goethe. – Von der natur zur Kunst zurück. neue Beiträge zur Goethe-For - schung. Gotthart Wunberg zum 65. Geburtstag. Hrsg. M. Baßler jt. Tübingen: Max niemeyer Verlag, lk 21–37. Brune l, Pierre 1977. L’ode pindarique au XVIe siècle et au XXe siècle. – Revue de littérature comparée, nr 2, lk 264–271. Constitutiones 1997 = Constitutiones Academiae dorpatensis (Academia Gusta - viana) – Tartu Akadeemia (Academia Gustaviana) põhikiri. Tlk K. sak [K. Vii - ding]. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Crügeru s, Christianus 2001. dominis Consulibus ut et toti ordini senatorio scripsi. Tõlkinud ja kommenteerinud K. Viiding. – Tuna, nr 1, lk 14–18. dictionnaire 2005 = dictionnaire des termes litteraires. Ed. H. van Gorp jt. Paris: Honoré Champion. die Bibel 1809 = die Bibel des neuen Testaments, oder die ehrwürdigen Urkun - den der Christlichen Religion, als ächte und einzige Quelle derselben. Ueber - setzt und mit Anmerkungen herausgegeben von d. Wilhelm Friedrich Hezel. dorpat–Leipzig: Paul Gotthelf Kummer. doerin g, sabine 2007. Enjambement. – Reallexikon der deutschen Literatur - wissenschaft. Hrsg. K. Weimar jt. Bd. 1. Berlin–new York: Walter de Gruyter, lk 447–449. dornseif f, Franz 1921. Pindars stil. Berlin: Weidmannsche Buchhandlung. dorpat 2007 = O dorpat, urbs addictissima musi s... Valik 17. sajandi Tartu juhu - luulet. Koost K. Viiding, J. Orion, J. Päll. Tallinn: Eesti Keele sihtasutus. duchemi n, Jacqueline 1955. Pindare poète et prophète. Paris: Les Belles Lett - res. Fre y, Peter Heinrich von 1813. Ueber die Ehstnische Poesie. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen sprache 2, lk 15–43. Fre y, Peter Heinrich von 1815. Ueber die bisherigen Versündigungen wider die Regeln der Poesie in der ehstnischen sprache. – Beiträge zur genauern Kennt - niss der ehstnischen sprache 4, lk 1–55. Friedric h, Rainer 2000. Homeric Enjambement and Orality. – Hermes: Zeit - schrift für klassische Philologie, nr 1, lk 1–19. Gelze r, Thomas 1981. Pindarverständnis und Pindarübersetzung im deutschen sprachbereich vom 16. bis zum 18. Jahrhundert. – Geschichte des Textverständ - nisses am Beispiel von Pindar und Horaz. Hrsg. W. Killy. (Wolfenbütteler For - schungen 12.) München: Kraus International Publications, lk 81–115. Goeth e, [Johann Wolfgang] 1968. Luuletusi. Tlk A. sang. Tallinn: Eesti Raamat. Goeth e, [Johann Wolfgang] 1999. Gedichte. Hrsg. E. Trunz. Einmalige Jubi - läumsausgabe. (Hamburger Ausgabe 1.) München: C. H. Beck. Grumac h, Ernst 1949. Goethe und die Antike. Eine sammlung. Bd. 1. Berlin: Walter de Gruyter. Grimm 2004 = deutsches Wörterbuch von Jacob und Wilhelm Grimm. (der digi - tale Grimm.) Bd. 23. Frankfurt am Main: Zweitausendeins. Halli k, Martin, Klaasse n, Olaf-Mihkel 2002. Keiserlik Tartu Ülikool (1802– 1918) ja Orient. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Haman n, Johann Georg 1983. sokratische denkwürdigkeiten. Aesthetica in nuce. Hrsg. s.-A. Jørgensen. stuttgart: Reclam.

117 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 118

Hasselblat t, Cornelius 2007. Zur Publikation der Gedichte Kristian Jaak Petersons in deutschland. Ein Zwischenbericht. – Triangulum. Germanisti - sches Jahrbuch für Estland, Lettland und Litauen. Zwölfte Folge (2006). son - derheft: Literatur in baltischen Bezügen. Jakob Michael Reinhold Lenz und Kristian Jaak Peterson. Hrsg. L. Lukas, Th. Taterka, J. Undusk. Riga–Bonn: dAAd, lk 131–138. Henke l, Arthur 1962. Wandrers sturmlied. Frankfurt am Main: Insel-Verlag. Henke l, Arthur 1981. „der deutsche Pindar”. Zur nachahmungsproblematik im 18. Jahrhundert. – Geschichte des Textverständnisses am Beispiel von Pindar und Horaz. Hrsg. W. Killy. (Wolfenbütteler Forschungen 12.) München: Kraus International Publications, lk 173–193. Herde r, Johann Gottfried 1862a. Ideen zur Geschichte und Kritik der Poesie und bildenden Künste. In Briefen. 1794–1796. – J. G. Herder, sämmtliche Wer - ke in vierzig Bänden. Bd. 24. stuttgart–Tübingen: J. G. Cotta’scher Verlag, lk 51–318. Herde r, Johann Gottfried 1862b. [Retsensioon teosele: Oden (von Klopstock). Hamburg, 1771.]. – J. G. Herder, sämmtliche Werke in vierzig Bänden. Bd. 25. stuttgart–Tübingen: J. G. Cotta’scher Verlag, lk 451–464. Herde r, Johann Gottfried 1984. Werke. Hrsg. W. Pross. Bd. 1. darmstadt: Wis - senschaftliche Buchgesellschaft. Heze l, Wilhelm Friedrich 1795. Ueber Griechenlandes älteste Geschichte und sprache. Ein Versuch. Weißenfels–Leipzig: Friedrich severin. Heze l, Wilhelm Friedrich 1805. Erläuterung einiger Pindarischen Oden für Anfänger. Riga: Hartmannsche Buchhandlung. Heusle r, Andreas 1956. deutsche Versgeschichte. Bd. 3. Berlin: Walter de Gruyter. Homero s 1960. Ilias. Tlk A. Annist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Horatius 1848 = Q. Horatii Flacci Carmina. Hrsg. Th. Obbarius. Jena: Friedrich Mauke. Hölderli n, Friedrich 1961. sämtliche Werke. Hrsg. F. Beißner. Frankfurt am Main: Insel-Verlag. Hölt y, Ludwig Christoph Heinrich 1998. Gesammelte Werke und Briefe. Kriti - sche studienausgabe. Hrsg. W. Hettche. Göttingen: Wallstein Verlag. Inn o, Karl 1972. Tartu University in Estonia during the swedisch Rule (1632– 1710). stockholm: Vaba Eesti. Irigoi n, Jean 1958. Les scholies métriques de Pindare. Paris: Honoré Champion. [Kaehlbrand t, Carl Ludwig] 1912a. Jugenderinnerungen. – Rigaer Tageblatt 4. (17.) I 1912, nr 5. Kaehlbrand t, Carl Ludwig 1912b = Aus den autobiographischen Aufzeichnun - gen des weil. Propst K. L. Kaehlbrandt-Alt-Pebalg. – Rigaer Tageblatt, Abend- Ausgabe, 23. IV/6. V, nr 185. Karm a, Tõnu 1972. Kristian Jaak Peterson ehk see, kus ta elas ja käis, mida nägi ja kellega kokku sai oma lühikese elu sees. – Keel ja Kirjandus, nr 8, lk 478–487. Klopstoc k, Friedrich Gottlieb 1854. sämmtliche Werke. Bd. 4: Oden. Leipzig: G. J. Göschen’sche Verlagshandlung. Klopstoc k, Friedrich Gottlieb 1855. Von der Wortfolge. – F. G. Klopstock, sämmtliche Werke. Bd. 9: sprachwissenschaftliche schriften. Leipzig: G. J. Göschen’sche Verlagshandlung, lk 418–424.

118 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 119

Koidul a, Lydia 1969. Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne. Eesti nsV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum. Koost E. Aaver. Tallinn: Ees - ti Raamat. [Kraus e, Johann Wilhelm] 1902. das erste Jahrzehnt der ehemaligen Univer - sität dorpat. Aus den Memoiren des Professors Johann Wilhelm Krause. – Bal - tische Monatsschrift, Bd. 53, lk 361–385. Lange n, August 1949. Verbale dynamik in der dichterischen Landschaftsschil - derung des 18. Jahrhunderts (Vorstudie zu einer sprachgeschichte des 18. Jahrhunderts). – Zeitschrift für deutsche Philologie, nr 3, lk 249–318. Laumonie r, Paul 1909. Ronsard poète lyrique. Ètude historique et littéraire. Paris: Librairie Hachette. Lepi k, Mart 1932. Kristian Jaak Peterson. – Eesti Kirjandus, nr 8, lk 353–376. Lepi k, Mart 1958. Kristian Jaak Petersoni käsikirjad ja kirjad. – Paar sammu - kest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed. Uurimusi ja materjale I. Ees - ti nsV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Riik - lik Kirjastus, lk 253–275. Lor d, Albert B. 2001. The singer of Tales. Cambridge (Mass. )–London: Harvard University Press. Maddiso n, Carol 1960. Apollo and the nine. A History of the Ode. London: Routledge and Kegan Paul. Maehle r, Herwig 1963. die Auffassung des dichterberufs im frühen Griechen - tum bis zur Zeit Pindars. (Hypomnemata 3.) Göttingen: Vandenhoeck & Rup - recht. Masing 1996 = Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832. Koost L. Anvelt jt. Kd 2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Masin g, Uku 1999. Somnium umbrae . – U. Masing, Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu: Ilmamaa, lk 135–239. Merila i, Arne 2004. sisesiire. Ene Mihkelsoni poeetikast. – Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 873–881 (sama: Päevad on laused. Ene Mihkelson. Toim A. Merilai. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 42–54). Morgenster n, Karl 1807. Klopstock. Eine Vorlesung. dorpat: M. G. Grenzius. Morgenster n, Karl 1814. Klopstock als vaterländischer dichter. Eine Vor- lesung. dorpat–Leipzig: J. C. schünmann – P. G. Kummer. Mäge r, Mart 1979. Luule ja lugeja. Artikleid, arvustusi, esseid. Tallinn: Eesti Raamat. Mülle r, Georg 2008. Jutluseraamat. Koost ja toim K. Habicht jt. (Eesti mõtte - lugu 78.) Tartu: Ilmamaa. Opitz 1869 = Ausgewählte dichtungen von Martin Opitz. Hrsg. J. Tittmann. Leipzig: F. A. Brockhaus. Opit z, Martin 2002. Buch von der deutschen Poeterey (1624). studienausgabe. Hrsg. H. Jaumann. stuttgart. Pare k, Elsbet 1976. Lehekülgi J. H. Rosenplänteri elust. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 30–36. Peterso n, Kristian Jaak 2001 = IAAK. Kristian Jaak Peterson 200 / Kristian Jaak Peterson. Aus Anlass seines 200. Geburtstages. Toim K. Ross jt. Tallinn: Eesti Keele sihtasutus, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Pinda r 1986. Oden. Griechisch/deutsch. Übers. und hrsg. E. dönt. stuttgart: Reclam.

119 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 120

Põldmä e, Rudolf 1985. Esimene eesti kirjandusloolane dietrich Heinrich Jür - genson. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 166–174. Päl l, Janika 2000. stroofipiir ja selle ületamine sappho ja Alkaiose luules. Magistritöö. Tartu Ülikool. (Käsikiri klassikalise filoloogia õppetoolis.) Päl l, Janika 2001. Pindarlektüre an der Academia Gustaviana. Henricus Vogel - mannus’ Ode Prosphonetike . – studia Humaniora Tartuensia 2.A.2 ( http :// www. ut.ee/klassik/sht/2001/paell1.pdf ). Päl l, Janika 2003. Vanakreeka keel Tartu Ülikoolis 1632–1710. – Kakssada aas - tat klassikalist filoloogiat Eestis – duo saecula philologiae classicae in Estonia. Koost I. Volt. (Morgensterni seltsi toimetised I.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas - tus, lk 19–47. Rauc h, Georg von 1943. die Universität dorpat und das Eindringen der frühen Aufklärung in Livland 1690–1710. Essen: Essener Verlagsanstalt. Ronsar d, Pierre de 1862. Choix de poésies. Èd. A. noël. Tome I. Paris: didot. Ronsar d, Pierre de 1968. Oeuvres complètes. Èd. P. Laumonier. Tome III. Paris: Librairie Marcel didier. [Rosenplänte r, Johann Heinrich] 1813a. Ueber die nothwendigkeit sich eine genaue Kenntniß der ehstnischen sprache zu verschaffen. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen sprache 2, lk 1–15. [Rosenplänte r, Johann Heinrich] 1813b. [Anmerkung des Herausgebers]. – Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen sprache 2, lk 25 [joonealune märkus]. sal u, Herbert 1968. seid umschlungen, Millionen! die frühesten Übersetzungen von schillers Liedern und Balladen in skandinavien und im Baltikum. stock - holm: Vaba Eesti. sal u, Herbert 1970. Esimesed eestikeelsed tõlked schilleri oodist „Laul rõõmu - le”. – H. salu, Kauged rannad ja oma saar. Esseid eesti kirjandusest. stockholm: Eesti Raamat, lk 242–302. saluper e, Malle 1998. Ääremärkusi Kristjan Jaak Petersoni loole. – M. salu - pere, Tõed ja tõdemused. sakste ja matside jalajäljed nelja sajandi arhiivi- tolmus. Tartu, lk 153–163. schäfe r, Eckart 1976. deutscher Horaz. Conrad Celtis. Georg Fabricius. Paul Melissus. Jacob Balde. die nachwirkung des Horaz in der neulateinischen dichtung deutschlands. Wiesbaden: Franz steiner Verlag. schmid t, Jochen 1988. die Geschichte des Genie-Gedankens in der deutschen Literatur, Philosophie und Politik 1750–1945. Bd. 1. darmstadt: Wissenschaft - liche Buchgesellschaft. schmit z, Thomas 1993. Pindar in der französischen Renaissance. studien zu seiner Rezeption in Philologie, dichtungstheorie und dichtung. (Hypomnema - ta 101.) Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. schneide r, Karl Ludwig 1965. Klopstock und die Erneuerung der deutschen dichtersprache im 18. Jahrhundert. Heidelberg: Carl Winter Universitäts- verlag. silve r, Isidore 1981. Ronsard and the Hellenic Renaissance in France II. Ron - sard and the Grecian Lyre. Part 1. Genève: Librairie droz. silve r, Isidore 1985. Ronsard and the Hellenic Renaissance in France II. Ron - sard and the Grecian Lyre. Part 2. Genève: Librairie droz. snel l, Bruno 1962. nachwort. – Pindar. siegeslieder. deutsche Übertragungen. Hrsg. U. Hölscher. Frankfurt am Main: Fischer Bücherei, lk 190–194.

120 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 121

[sonnta g, Karl Gottlieb] 1822. Christian Jaak Petersohn. – Rigaische stadt- Blätter, 8. VIII 1822, nr 32, lk 297–298. (selle lisa samas 26. IX 1822, nr 39, lk 366.) [sonnta g, Karl Gottlieb] 1823. Aus Riga, im decbr. 1822. – Zeitung für die ele - gante Welt, 1. III 1823, nr 43, vg 343–344. sperbe r, Hans 1930. der Einfluß des Pietismus auf die sprache des 18. Jahr - hunderts. – deutsche Vierteljahrsschrift für Literaturwissenschaft und Geistes - geschichte, nr 3, lk 497–515. steine r, deborah 1986. The Crown of song. Metaphor in Pindar. London: duck - worth. süs s, Wilhelm 1930. Karl Morgenstern (1770–1852). Ein kulturhistorischer Ver - such. II. Teil. (Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis. B: Humanio - ra XIX.) Tartu. Zimmerman n, Bernhard 1992. dithyrambos. Geschichte einer Gattung. (Hypomnemata 98.) Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht. Zimmerman n, Bernhard 2009. dithyrambos. – Handbuch der literarischen Gattungen. Hrsg. d. Lamping. stuttgart: Alfred Kröner Verlag, lk 128–131. Zur Geschichte 1888 = Zur Geschichte des Gouvernements-Gymnasiums in Riga. [Hrsg. A. schwartz, Ph. schwartz]. Riga: Häcker. Tae v, Karl 1976. Kristian Jaak Petersoni elust ja loomingust. – Kristian Jaak Peterson: Laulud. Päevaraamat. Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–18. Theologische Fakultät 1905 = die Theologische Fakultät der Kaiserlichen Univer - sität dorpat–Jurjew 1802–1903. Hrsg. J. Frey. Reval: Franz Kluge. Trun z, Erich 1999. Anmerkungen. – J. W. Goethe, Gedichte. Hrsg. E. Trunz. Einmalige Jubiläumsausgabe. (Hamburger Ausgabe 1.) München: C. H. Beck, lk 445–779. Tugla s, Friedebert 1966. Marginaalia. Mõtteid ja meeleolusid. Tallinn: Eesti Raamat. TÜA 1982 = Tartu Ülikooli ajalugu II: 1798–1918. Toim K. siilivask. Tallinn: Ees - ti Raamat. Undus k, Jaan 1995. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus, nr 9–11, lk 577–587, 669–679, 746–756. Undus k, Jaan 2000. nationsbildung als Textgestaltung. die Rhetorik der synekdoche im diskurs des nationalen Erwachens. – Literatur und nationale Identität III. Zur Literatur und Geschichte des 19. Jahrhunderts im Ostsee - raum: Finnland, Estland, Lettland, Litauen und Polen. Hrsg. Y. Varpio, M. Za- dencka. (Acta Universitatis stockholmiensis. studia Baltica stockholmiensia 22.) stockholm, lk 9–30. Undus k, Jaan 2001. Kristian Jaak Peterson. Kommentaare eluloodaatumeile / Kristian Jaak Peterson. Kommentare zu seinen Lebensdaten. – IAAK. Kristian Jaak Peterson 200. Toim K. Ross jt. Tallinn: Eesti Keele sihtasutus, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, lk 13–30. Undus k, Jaan 2011. Pindar als Erneuerer der europäischen dichtung. Am Bei - spiel von J ohann Wolfgang von Goethe und Kristian Jaan Peterson. – Baltische Literaturen in der Goethezeit. Hrsg. H. Bosse jt. Würzburg: Königshausen & neumann, lk 131–186. Viëto r, Karl 1923. Geschichte der deutschen Ode. München: drei Masken Verlag. Väinast e, Juhan 1927. K. J. Petersoni stiili peajooned. – Lisandusi K. J. Peter -

121 Jaan Undusk 2_Layout 1 31.01.12 12:15 Page 122

soni tundmaõppimiseks. Toim G. suits. (Akadeemilise Kirjandusühingu Toime - tused 1.) Tartu: Akadeemilise Kirjandusühingu Kirjastus, lk 14–55. Weckherli n, Georg Rodolf 1972. Gedichte. Hrsg. C. Wagenknecht. stuttgart: Reclam. Wilamowitz-Moellendorf f, Ulrich von 1922. Pindaros. Berlin: Weid - mannsche Buchhandlung. Willamowiu s, Karl 2001. Johann Gottlieb Willamov. Leben und Werke. dül - men: Laumann-Verlag. Witt e, Bernd 1996. Wandrers sturmlied. – Goethe Handbuch. Bd. 1: Gedichte. Hrsg. R. Otto, B. Witte. stuttgart–Weimar: Verlag J. B. Metzler, lk 87–99.

Der estnische Pindar. Über den ideengeschichtlichen Hintergrund der Oden von K. J. Peterson

stichworte: Pindarische Ode, „Pindarisieren”, Enjambement, dithyrambos, die großen Hymnen von J. W. Goethe, Göttinger Hain, Universität dorpat, J. W. Fr. Hezel

die studie untergliedert sich in zehn Kapitel. Zu Anfang werden die poetologische Rezeption von Pindar und das daraus folgende „Pindarisieren” seit der Renaissance im französischen und besonders deutschen sprachbereich geschildert. danach wird der Herderschen Interpretation der „pindarischen” dithyramben und den dichterischen Initiativen des jungen Goethe nachgespürt. Im Kapitel „das Enjam - bement” (fr. ’das Überschreiten’, dt. Zeilensprung) wird gezeigt, wie das Pindari - sieren in der neuen dichtung fast verpflichtend mit dieser Versfigur in Verbindung gebracht wurde. die Pindar-begeisterten dichter haben seine Oden in der sog. kolo - metrischen schreibweise gelesen, wobei der Text in kurze Zeilen von unregelmä - ßiger Länge eingeteilt wurde, die wie Freie Rhythmen aussahen. Eben der junge Goethe hat in solch einer Form (hier ’schlanke Rhythmen’ genannt) ihm Ebenbür - tiges gefunden: in seinen grossen Hymnen sind lange sätze in kurze Zeilen gesetzt, so dass oft ein satz einer strophe gleicht; das Entstehen von Enjambements wird dadurch begünstigt. das Enjambement konnte ihm als eine ’Figur des Überschrei - tens’ im breiteren ideologischen sinne bedeutend sein. der estnische dichter Kris - tian Jaak Peterson (1801–1822), dessen Oden erst im 20. Jahrhundert gedruckt wurden, kann diesbezüglich als Geistesverwandter Goethes gelten. Wie Ronsard im 16. Jahrhundert, wie Weckherlin im 17. Jahrhundert, wie Willamov und Goethe im 18. Jahrhundert und Hölderlin um die Wende zum 19. Jahrhundert, so wollte auch Peterson am Anfang des 19. Jahrhunderts die estnische Literatur durch das „Pindarisieren” erneuern. Bemerkenswert ist, dass er dabei dieselbe Wahl traf, wie vor ihm nur Goethe allein, nämlich, die Oden in ‘schlanken Rhythmen’ zu kompo - nieren. die formellen Ähnlichkeiten zwischen den beiden sind manchmal beredt, obwohl von einem Goethe-Interesse bei Peterson jede spur fehlt. In den letzten Kapiteln des Beitrages werden die möglichen Berührungspunkte zwischen Peter - son und den dichtern des Göttinger Hains, die frühe Pindar-Rezeption in Livland sowie die vermutliche Vermittler-Funktion des dorpater Professors und vulgär- rationalistischen Bibelübersetzers J. W. Fr. Hezel (1754–1824) bei der Pindar- Beschäftigung des jungen Peterson untersucht. Jaan Undusk (geb. 1958 ), Dr. phil., Mitglied der Estnischen Akademie der Wissen - schaften, Direktor des Under-und-Tuglas-Literaturzentrums, [email protected]

122 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 123

TEKSTILOOMESTRATEEGIATEST EESTI NÜÜDISTEATRIS Rühmatöö, dokumentaalteater ja verbatim -tehnika

MADLI PESTI

iimastel kümnenditel etenduskunstides ja kirjanduses toimunud nihked tekitavad küsimusi teatri ja draama vahekorrast. Reeglite lõdvenemine Von viinud seni kehtinud kirjandusliikide definitsioonide ähmastumiseni. Millised on draamakirjanduse piirid täna? Artikkel vaatleb lääne teatris levinud lavalise tekstiloome strateegiaid, mida Eestis pole veel laialdaselt kasutatud. Esiteks, teksti loomine rühmatöö meetodil, kus lavastusprotsessi aluseks ei ole valmis näidend. Teiseks, teksti koostamine mitmest dokumen - taalsest allikmaterjalist ning kolmandaks, verbatim -meetod ehk intervjuude ja muu suulise pärandi kasutamine. Defineerin nimetatud meetodeid ning selgitan nende kujunemise ajaloolist tausta. Analüüsin ka näiteid eesti teatrist, kus mainitud viisil on draamatekste loodud. On oluline märkida, et teatritekstina käsitlen ainult sõnalist teksti, mitte Juri Lotmani mõistes etendusteksti, kus kõik lavastuse elemendid moodustavad ühtselt loetava teksti.

Rühmatöö meetod

Mõiste rühmatöö on levinud eelkõige Briti ja Austraalia teatriteoorias ja -prak - tikas, USA-s nimetatakse sama meetodit kollektiivseks loomeks , mis esineb märksõnana ka „Tänapäeva teatri leksikonis” (vt Semil, Wysinska 1996: 178–179). Väikest sisulist erinevust mõistete vahel võib siiski esile tuua: kui devising ei tähenda tingimata grupitööd (kehtib ka näiteks monolavastuste puhul), siis collaborative creation tähendab just suurema grupi loodud tööd (Heddon, Milling 2006: 2). Rühmatööna loodud lavastused on loomulikult levi - nud ka mujal, kuid sellist terminit näiteks saksakeelses kirjanduses üldiselt ei kasutata. Kui Eesti teatripraktikas räägitakse autoriteatrist, siis hõlmab see tihti rühmatöö meetodil tehtud lavastusi. Autoriteatri all mõeldakse ka selliseid lavastusi, kus teksti autor ja lavastaja on sama isik. Artiklis kesken - dun lavastustele, kus laval nähtav ja kuuldav on loodud loomingulise rühma koostöös. Rühmatöö meetodil töötamine tähendab, et lavastust looma asudes ei ole trupil alusteksti või stsenaariumi. Rõhuasetus on selgelt loomingulisel protsessil (erinevatel aegadel on protsessi tulemus olnud vähem või rohkem oluline). Vaadates tagasi ajaloole, kuidas rühmatöö meetodil põhinev teater lääne kultuuriruumis tekkis, jõuame välja 1960.–1970. aastateni. Selline teater sündis radikaalse vasakpoolse liikumise tulemusena, seda eriti ameerika

123 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 124

avangardteatri puhul. Põhiline poliitiline tõukejõud oli osalusdemokraatia ideede levik, mis viis rühmatöö meetodi kasutamisele etenduskunstides. Pal - jude 1950.–1960. aastatel Läänes loodud avangardsete teatritruppide eesmär - giks oli poliitiline protest ning need olid otseseks reaktsiooniks ümbritsevate - le sotsiaal-poliitilistele oludele. Külm sõda, ähvardav tuumasõja oht, kolo - niaalmaade iseseisvumine, USA kontekstis mustanahaliste ning teiste vähemuste õiguste teadvustumine, Vietnami sõda olid need ühiskondlikud sündmused, mida teatritrupid kajastasid. Ühiskond kees poliitilistes protes - tides ning teater reageeris sellele. Peamised ideoloogilised mõisted, millest lähtuti, olid individuaalsed ja kollektiivsed õigused, enesemääramisõigus, kogukondlikkus, osavõtt ja võrdsus. Sel ajal ei tähendanud poliitika varase - mas tähenduses klassipoliitikat, vaid sotsiaalse elu igat aspekti, mis käsitles võimaluste paljusust, elustiili, töö- ja eraelulisi suhteid. Suures osas nimeta - ti jõudu koguvat protestiideoloogiat uueks vasakpoolsuseks – keelduti osale - mast valitsevas sotsiaalses reaalsuses. Rühmatöö püüti toimima panna ka sisutasandil: enne tööle asumist ei teatud vastuseid, vaid teemasid ja lähene - misnurki otsiti koos. Eesmärgiks oli uurida ja analüüsida. Need trupid nõud - sid ka vaatajalt sama – valmis vastuseid ei antud (Heddon, Milling 2006: 13–18). Eesti ühiskonna ja kultuuri areng oli muidugi erinev. Siiski jõudis ka 1960. aastate vabama ideoloogia hingus Eestisse ning oli tõukeks muutuste - le teatrikunstis, mida täna tunneme 1960.–1970. aastate vahetuse teatri - uuendusena. Rühmatöö meetodit praktiseeris nii Evald Hermaküla kui ka Jaan Toominga teater, nende loomingus oli oluline, et trupi liikmed oleksid mõttekaaslased. Range tsensuuri tõttu oli rühmatöö rakendamine tekstiloo - mes raskendatud (lavastuse aluseks oleva teksti pidi eelnevalt ametlikult kinnitama), kuid varasema teatripraktikaga võrreldes käisid nad tekstiga siiski vabamalt ümber. Näiteks Paul Kuusbergi romaani põhjal lõi Evald Her - maküla Vanemuises 1970. aastal lavastuse „Südasuvi 1941”, mille jaoks lavastaja ja Mati Unt kirjutasid ühiselt dramatiseeringu, kuhu lisasid ka uusi tegelasi ja stseene – sel viisil loodud tekst ei olnud seni teatripraktikas tavaks. Samuti Hermaküla lavastuse „Sina, kes sa saad kõrvakiile” (1971) puhul kärpis dramaturg Mati Unt Leonid Andrejevi teksti ning lisas lõike Piiblist, Dostojevskilt ja Andrejevi kirjadest; lisaks jäeti lavastusse palju improvisatsiooniruumi. Rühmatöö meetodi valimisel on truppidel ajalooliselt olnud erinevaid ees - märke. Näiteks soov katsetada mitte-hierarhilisi struktuure (kõik loojad on loomisel võrdsed) ja vältida teatrikonventsioone; väljendada oma tegevusega poliitilist ja ideoloogilist pühendumust ning peegeldada sellega kaasaegset sot - siaalset reaalsust, algatada sotsiaalseid või poliitilisi muutusi. Sellisel mee - todil töötamine võib olla püüd ühendada elu ja kunsti ning kustutada või vähendada etendaja ja vaataja vahelist lõhet. Rühmatöö meetodil loodud teat - rit iseloomustab uuendusmeelsus, riskivalmidus, spontaansus, eksperimen - taalsus. Kirjutatud sõnasse suhtutakse pigem skeptiliselt (Heddon, Milling 2006: 5). Need eesmärgid ja iseloomulikud jooned võivad aga tihti olla ideaaliks, mis praktikas ei pruugi teostuda, samuti on eesti teatri kontekst lääne omast eri - nev. Mittehierarhilisust küll rõhutatakse, kuid seda pole enamasti siiski õnnestunud läbi viia, ka mitte Läänes. Lavastaja positsiooni tugevus truppi -

124 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 125

des varieerub. Küll on aga iseloomulik, et lavastaja on loomeprotsessi keskel ning vastutab, et kogu trupp koos töötaks. Rühmatöö meetod eeldab kõikidelt grupi liikmetelt võrdset panust ja demokraatiat otsustamisel. See meetod aga sageli ei toimi. Näitleja- ja lavas - tajatöös tekivad erinevad loomemeetodid, katsetatakse ka erinevaid tekstiloo - memeetodeid. Kui ühiselt loomine hästi ei toimi, kutsutakse teksti vormista - ma näitekirjanik või dramaturg – kas siis protsessi lõppu, kui teemad ja materjalid on koos, või kaasa lööma kogu protsessi käigus. Kogemused on näi - danud, et näidendi kirjutamine ei saa kunagi olla täielikult ühistegevus. Samuti pole palju neid rühmatöö meetodil töötavaid teatreid, kes üldse sõnu ei kasutaks (Eestis näiteks 2009. aastal Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud näitlejate asutatud vabatrupp Cabaret Rhizome). Tendents on mee - diumide sulandumisele, ka tantsutrupid integreerivad oma lavastustesse lau - sutud sõna. Näiteks koreograafina tuntud Mart Kangro 2011. aasta lavastus „Talk to me” on dokumentaalne sõnateater. Ei saa aga väita, et rühmatöö meetodil draamateksti loomine ja lavastu - seks vormimine oleks Eestis levinud praktika. Allpool siiski mõningad näited viimastel aastatel esietendunud lavastustest, kus kogu lavastusterviku ja ka kõneldava teksti loomisel on seda kasutatud. Meie vanimaid erateatreid Von Krahli Teater töötab rühmatöö meetodil erinevate lavastuste puhul erineval määral; nende jaoks on ka oluline eespool mainitud mõttekaaslus. Näiteks lavastuse „The End” (2010) puhul on trupp rõhutanud ühistööd ka teksti loomisel. Lavastus räägib maailma lõpust ning sellest, mida me soovime oma elust mäletada ja kaasa võtta. Kuuel näitlejal on n-ö soolostseenid – materjali selleks on nad ise loonud. Ühisstseenide tekst valmis ühiste vaidluste tulemusel. Samuti kasutas rühmatöö meetodit Mart Koldits lavastuses „Kummitus masinas” (Von Krahli Teater, 2009), mis pandi kokku lavakooli tudengite unenägudest ja hirmudest. Neli aastat Viljandi teatritudengitega töötamist andis tulemuseks „12 karamazovit” (2011, lavas - taja Kristian Smeds): tudengid said protsessi jooksul ülesandeks luua ise stseene ja muusikat. Nad võisid vaid õrnalt toetuda Dostojevski romaanile – teksti, mida lavastuses kasutada, lõid noored näitlejad ise. Suvel 2011 etendus Põhuteatris postdramaatiline pärimusteater „Sugri- error.com”, mis oli samuti rühmatöö meetodil loodud. Lavastajad Anne Türn - pu, Eva Klemets ja Mart Koldits panid trupi kokku soome-ugri näitlejatest ning tekst sündis omavahelises koostöös. Rühmatööks on Teater NO99 nimetanud mitmeidki oma lavastusi. Kuna lavastustes kasutatakse ka dokumentaalseid materjale ja verbatim -tehnikat, siis pikemalt nende loomemeetodist allpool. Väga harva esineva puhtalt teksti kirjutamise strateegiana kasutati rüh - matööd 2011. aasta suvel esietendunud „Noor Eesti” puhul, kus näidendil on viis autorit. Drakadeemia õpilased Kairi Kruus, Jan Rahman ja Eva Samol - berg kirjutasid erinevad stseenid ajalooliste tegelaste ja kirjandusrühmituse loomise ainetel. Stseenid sobitas tervikuks dramaturg Siret Paju. Idee ja lõp - liku lihvi andis lavastaja Jaanus Rohumaa. Rühmatöö meetodil loodud teatrit kombineeritakse tihti dokumentaalse ainese ja verbatim -tehnikaga.

125 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 126

Dokumentaalteater

Dokumentaalteatris kasutatakse alusmaterjalina eksisteerivaid dokumente (ajakirjanduslikud tekstid, arhiividokumendid, protokollid, raportid, aasta - aruanded, intervjuud, kirjad, statistika, kõned, fotod jne). Nende põhjal luuakse näidendi tekst, kus dokumendid võivad esineda muutmata kujul, ka sõnastus võib jääda samaks. See ei ole aga reegel. Lavastuses võib siiski olla erinev dokumentaalsuse määr: kasutatud dokumendid võivad olla vaid inspi - ratsiooniks, sõnastust võib muuta ning samuti võib lavastaja asetada doku - mendid rohkem või vähem dokumentaalsesse konteksti. Samuti on subjektiiv - ne juba see, millised dokumendid dramaturg konkreetse teema lahkamiseks valib. Üks olulisemaid dokumentaalsete näidendite autoreid Peter Weiss on 1968. aastal kirjutanud omamoodi dokumentaalteatri manifesti, kus ta seab selle eesmärgiks esitada kriitilisi küsimusi reaalsuse võltsimise, varjamise, inimestele valetamise kohta. Need teemad on täna sama olulised kui neliküm - mend aastat tagasi. Dokumentaalteater peab „astuma vastu kunstlikule udu - le, mille taha maailma valitsejad varjavad oma manipulatsioone” (Weiss 1998: 249). Dokumentaalteatri positsioon on vaataja, analüüsija oma, mitte sündmuste keskel protesteerija oma. Kui tahta, et dokumentaalteatril oleks mingigi jõud, peab see olema teostatud kunstilisel kõrgtasemel. Dokumentaal - näidendi kvaliteedi määrab autori oskus reaalsuse osakesi monteerida, läbi montaažitehnika kaosest korda luua. Dokumentaalteater tegeleb tüüpilise, mitte individuaalsega, tegeleb gruppide, jõujoonte, tendentsidega. Weiss väi - dab, et dokumentaalteatri tegijad peaksid olema suurte poliitiliste ja sotsio - loogiliste teadmistega ning võimelised tegema teaduslikke uuringuid (Weiss 1998: 247–253). Kõik dokumentaalteatrit defineerivad allikad rõhutavad sel - le poliitilisust, dialoogi loomist erinevate seisukohtade vahel, konflikti lahen - damise või leevendamise kavatsust. Dokumentaalteatri puhul on oluline käsitletava teema või probleemi mitmekülgne avamine. Rõhutatakse publiku kaasamõtlemise võimet, ise otsuste langetamise oskust. Tänapäevases tähenduses dokumentaalteatri alguse võib tagasi viia Erwin Piscatori ja Bertolt Brechti aegadesse, 1920.–1930. aastate Saksamaa - le, mil teemaks olid sotsiaalsed konfliktid, poliitilised ideoloogiad, võimuküsi - mused. Dokumentaalteatrile andis 1926. aastal nime Bertolt Brecht. Piscator teatab 1929. aastal, et tema teater põhineb materjali teaduslikul analüüsil; Piscator oligi see, kes rakendas dokumentaalteatri lavale (Piscator 1968). Esi - mesest dokumentaalteatri buumist Euroopas saab rääkida 1920.–1930. aas - tatel, mil sel viisil esitatud ideoloogia oli valdavalt vasakpoolne. Dokumentaal - teater levis nii Saksamaal, Venemaal, Suurbritannias kui ka USA-s. Saksakeelses teatriruumis kerkis uus dokumentaalteatri laine 1960. aas - tatel, mil loodi tänastki päeva kõnetavaid tekste. Olulistest näidenditest on eesti lugejaile kättesaadavad Rolf Hochhuthi „Asemik” (1963) ja Peter Weis - si „Juurdlus” (1965; mõlemad eesti k 1969). „Asemik” kritiseerib paavst Pius XII võimetust Teise maailmasõja ajal holokausti vastu astuda. „Juurdlus” põhineb tunnistajate ütlustel Auschwitzi koonduslaagris toimunu kohta. Weiss viibis aastatel 1963–1965 toimunud kohtuistungitel ka ise kohal. Nii nende kui ka teiste dokumentaalsete teatritekstide loomisel kasutati proto - kolle, helisalvestiste ärakirju, reportaaže jm. Seejuures domineeris ajaloolise

126 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 127

tõe esitamine, tõe taotlus, isegi paljastamine, sest tegeleti peamiselt seni var - jatud faktidega natsionaalsotsialistide režiimi kohta. Teemaks võeti tabud ja sündmused, millest varem vaikiti: natsionaalsotsialistide massimõrvad, intel - lektuaalide roll ja vastutus selles, kolmanda maailma vabadusvõitlus. Tõele sai apelleerida, kuna dokumente oli võimalik tehniliselt reprodutseerida (vt ka Benjamin 2010). 1960. aastate dokumentaalteater andis otsese panuse ajaloo lahtikirjutamisele, mõtestamisele, vaikimismüüri lõhkumisele. 1961. aastal rajati Berliini müür ning seda sündmust, kuid ka laiemalt suletud ruu - mis ja reeglistatud situatsioonis viibimist käsitlesid paljud dokumentaalnäi - dendid. Tolle ajastu dokumentaalteatris sai mäletamisest võitlusvahend. 1964. aastal alustatud Vietnami sõda andis samuti selgeid mõjutusi nii sak - sa- kui ka ingliskeelsesse dokumentaalteatrisse (ka kunsti laiemalt). Muutus ka inimese kujutamine: inimest nähti teaduse, tehnika, poliitika ja sotsioloo - gia produktina, kellel oli tehnilise aparaadi osa (Marschall 2010: 31–39). Siin ongi oluline Bertolt Brechti roll, kelle jaoks tema teater oli teadusajastu teater, ühendades teatriesteetikat ja teadust. Lääne kultuuriruumis sai teatrist poliitikaga väga tihedalt seotud mee - dium. Dokumentaalteatris esitati dokumentaalset tõestusmaterjali ning vaa - taja oli sunnitud oma ajastu põletavate küsimustega kokku puutuma. Samal ajal kasvas teatri huvi ja vajadus uute vormide järele, otsiti võimalust (kodanlikule) teatriinstitutsioonile vastanduda. Dokumentaalteater tundis end tribunalina, häiriva ja segava vahendina. Vahepeal uinunud poliitiline teadvus äratati üles. Teater politiseeris end teadlikult ning selle eesmärgiks oligi avalikkust mõjutada. Enam kui kunagi varem tundus lava olevat muu - tunud kohtusaaliks. Siinpool raudset eesriiet oli olukord sootuks teistsugune. Nõukogude perioodil ei saa rääkida sellisel viisil loodud dokumentaalsest teatritekstist nagu eespool kirjeldatud. Dokumentaalteatri loomine osutus keeruliseks tsensuuri tõttu, kuna valmis tekstile pidi taotlema esitusluba. Paljastamise või otsese tõe rääkimise funktsioon ei tulnud Nõukogude perioodil kõne alla. Sellega sai küll hakata katsetama 1980. aastatel, mil Merle Karusoo alustas oma elulooteatriga. Näiteks 1982. aastast „Meie elulood” ja „Kui ruumid on täis...” – oma elust räägivad lavakooli X lennu näitlejad; või hilisemast ajast „Täna me ei mängi” (2006), kus oma elust kõnelevad Moskvas koolitatud eestivene näitlejad. Erandlik nende lavastuste puhul oli see, et oma lugude rääkijad olid ise ka laval. 1980. aastate teise poole vabamates oludes hakkas Eestis praegusenigi erandlik Karusoo loodud teater meenutama just seda ees - pool kirjeldatud teatri kui tribunali funktsiooni. Karusoo elulooteater põhineb küll reaalsete inimeste reaalsetel elusündmustel, kuid ei vasta täielikult Peter Weissi dokumentaalteatri kirjeldusele. Nüüd Karusoo lavastustest, mille aluseks on kirjalikud dokumendid. Juba 1980. aastal lõi ta Noorsooteatri näitlejatega lavastuse „Olen 13-aastane”, mis põhineb kooliõpilaste kirjanditel oma koolielust ja suhetest; huvitava fak - tina võib mainida, et näidend sai 1981. aastal Eesti NSV kirjanduse aasta - preemia. 1987. aastal tõi Pirgu laulu- ja näitemänguselts lavale Ella Kaljase päevikute ja lauliku põhjal loodud „Aruande”. 1989. aastal loodi samas August Oja kirjalike ülestähenduste põhjal „August Oja päevaraamat” ning 1990. aastal vanglakirjade põhjal „Theodor Maripuu kirjad”.

127 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 128

Liikudes hetkeks tänapäeva, on dokumentaalne näidend ka Paavo Piigi „Panso” (2010), mille kirjutamist juhendas Merle Karusoo ning mille Karusoo ka Eesti Draamateatris lavastas. „Panso” põhineb täielikult dokumentaalsel materjalil: Voldemar Panso viimaste eluaastate märkmetel ja kartoteegikaar - tidel. Alates 1990. aastatest võib lääne kultuuriruumis näha uut dokumentaal - teatri tõusu. Eestis ei saa siiski 1990. aastate ega ka praeguses teatrikonteks - tis dokumentaalsuse buumist rääkida. Dokumentaalnäidendi definitsioonile vastavaid tekste on Eestis kirjutatud vähe. Kui rääkida dokumentaalteatri hindamisest, siis on sageli põhiliseks kriteeriumiks pinge dokumentaalsuse ja fiktsiooni vahel. Dokumentaalteatrit luues või näidendit kirjutades on auto - ril võimalik faktidega manipuleerida ning hoida vaataja ja lugeja oma võimu - ses. See, kas dokumentaalteater on (või peaks olema) objektiivne ning esita - ma käsitletavat teemat mitme nurga alt, tekitab vaidlusi. Näiteks Peter Weiss ütleb oma manifesteerivas artiklis, et dokumentaalteater valib poole (Weiss 1998: 251) ning peamiseks konfliktiks nimetab ta esteetilise ja ajaloo - lise tõe vahekorda. Brigitte Marschall rõhutab kolmandat aspekti: dokumen - taalteatrit peab vaatlema ka sotsioloogiliselt (Marschall 2010: 18). Uurima peab dokumentaalteatri mõju ühiskonnas, selliste tekstide ja lavastuste posit - siooni. Veel üks kategooria, mis dokumentaalteatri puhul vältimatult esile ker - kib, on autentsus. Võib isegi rääkida omamoodi (uuest) autentsuse plahvatu - sest viimase paari aastakümne teatrikunstis. Autentsuse (fiktsiooni ja tõe vahekorra) küsimused kerkivad eriti teravalt esile just uuel, digitaalsete dokumentide ajastul. Digitehnoloogiate tekkimisega suureneb simulatsiooni ja tõega manipuleerimise võimalus. See teema on viimaste aastakümnete jook - sul jõudnud selgelt kõikidesse kunstidesse. Dokumentaalteatri dokumenti - deks on saanud varjatud kaamera ja veebikaamera ülesvõtted ning igal ini - mesel on võimalus ise käsikaamera või mobiiltelefoniga ümbritsevat filmida. Dokumentaalteater seostub mitmes aspektis ka ühe olulise esteetilise suundumusega viimaste aastakümnete teatris, nimelt postdramaatilisusega (vt Lehmann 1999). Saksa teatriuurija Hans-Thies Lehmanni poolt 1990. aas - tatel käibele võetud terminiga tähistatakse teatrit, millel on eespool kirjelda - tuga tihedad kokkupuutepunktid. Lehmann nimetab postdramaatiliseks tea - tud esteetilisi suundumusi lääne teatris alates 1960. aastate lõpust. Mis puu - dutab uusi tekstiloomestrateegiaid, siis postdramaatilises teatris ei ole tekst domineeriv väljendusvahend, see on vaid üks paljude seas. Sellise teatri teket mõjutasid elektroonilised meediumid (televisioon, video- ja arvutitehnika). Postdramaatilise teatri iseloomulikke teemaderinge on tegelikkus ja selle konstrueerimine. Postdramaatilisuse ja dokumentaalteatri seostel on põgusalt peatunud ka Luule Epner (2007). Postdramaatilise dokumentaalteatri näiteks Eestis on NO99 mitmed rüh - matööna loodud suure dokumentaalsuse määraga lavastused. Dokumentaal - seid elemente ja postdramaatilist tekstiloomet on NO99 kasutanud juba oma varastes lavastustes „Nafta!” (2006) ja „GEP” (2007), samuti „Kuidas seleta - da pilte surnud jänesele” (2009), kus esitatakse kultuuriministri kõnet jm aja - kirjanduslikku materjali. Vaid ajakirjanduse põhjal on väidetavalt loodud lavastus „Tallinn – meie linn” (2009), mis paljastab Tallinna linnavalitsuse kinnisvarapoliitikat. NO99 postdramaatiline suurprojekt „Ühtne Eesti” (2010)

128 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 129

oli fiktiivne poliitiline liikumine, mis alates pressikonverentsist kuni „Ühtse Eesti” suurkoguni Saku Suurhallis kestis 44 päeva. Projekt ehitati suures osas üles dokumentaalsetele materjalidele. Oluline osa 44 päeva jooksul toimunust moodustasid iga nädal veebikeskkonda üles laetud videod, mida nimetati „Valimiskooliks”: näitleja Jaak Prints esitas (võiks isegi öelda, et paljastas) humoorikas-iroonilisel viisil Eesti poliitilise süsteemi toimemehhanisme. Tekstide loomiseks oli kasutatud akadeemilisi uurimusi, intervjuusid, blogi - sissekandeid, varem olemasolevaid reklaammaterjale jne. Samuti kasutati dokumentaalset materjali projekti kulminatsioonis, „Ühtse Eesti” suurkogul, milles etendati ühe tüüpilise suurpartei kogunemist seda kõikides aspektides järele tehes (kihutuskõned, esimehe valimised, meelelahutuslikud vahepalad, ühislaulmine jm). Oluline on siiski mainida, et mõned partei esimehe valimis - tele eelnenud visioonikõned olid fiktsionaalsed, kirjanduslike liialdustega. „Ühtse Eesti” projekt koostati rühmatööna: lavastuses kasutati paljude erine - vate inimeste tekste, mitmed kõned, mida suurkogul esitati, olid esinejate enda kirjutatud. Püüdes veel leida näiteid dokumentaalsest tekstiloomest eesti teatris, võib nimetada uuendusliku esteetikaga, dokumentaalsel materjalil põhinevat lavastust „Mässajad” (2009) Endla teatris. Lavastus räägib noorte protestija - te kamba sõidust Saksamaale G8 kohtumisele: enda ja oma sõprade kogemu - se pani päevikuvormis reisijutustusena kirja Roy Strider, mida dramaturgi - na toimetas lavastaja Andres Noormets.

Verbatim -teater

Verbatim -meetod on üks rühmatöö meetoditest (lad verbum – ’sõna, väljend; pelk kõne, tühi sõna; ütlus, kõnekäänd’; lad verbatim – ’sõna-sõnalt’). Verba - tim -teatri mõiste lõi dokumentaalteatri uurija Derek Paget 1987. aastal, kui andis välja sellenimelise raamatu (Paget 1987). Paget kirjeldab seda kui teatrivormi, mis on seotud „tavaliste inimeste” intervjueerimisega. Seda tehakse kindla regiooni, teema, sündmuse või nende kombinatsiooni uurimi- seks (Paget 1987: 317, vt ka Watt 2009: 194–197). Mõiste lõid inglased ning seda ka kasutatakse peamiselt ingliskeelses kultuuriruumis. Meetod on otseselt seotud ka dokumentaalteatriga (kogu rühmatöö-teater ei pea olema dokumentaalteater, kogu verbatim -teater aga küll). Dokumen - taalteater on laiem mõiste. See ei pea põhinema ainult konkreetsete inimes - te edastatud ütlustel nagu verbatim -teater, vaid kasutada võib ka palju muud materjali. Mõiste verbatim tähistab tekstiloomemeetodit. Lavastuse teksti loomiseks tehakse intervjuusid, dramaturg kirjutab või salvestab intervjuud (võib seda teha ka mälu järgi), destilleerib räägitust olulise; võib kasutada ka ametlik - ke, juba transkribeeritud dokumente. Kogutud materjali saab seejärel toime - tada, ümber seada, konteksti asetada. Näitlejad aga kehastavad neid konk - reetseid inimesi, keda on intervjueeritud, ning kasutavad täpselt intervjuee - ritavate sõnu. Proovides võivad näitlejad olla ka kõrvaklappidega, et kuulata täpselt lindistatud kõnet ning mängida selle järgi. 1 Verbatim ei tähista seega mitte sisu ega vormi, vaid on tehnika. Väga tihti on sisu poliitiline (nt Iraa - 1 Stseen eesti teatrist: Tartu Uue Teatri lavastuses „Ird, K.” esitab näitleja Nero Urke täpselt Kaarel Irdi lindilt tuleva kõne. 129 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 130

gi sõda, parlamendivalimised jm). Verbatim -teater hõlmab reaalsuse ja fikt - siooni vahelise ala, olemata kindlalt üks ega teine. Verbatim -teater saab olla ajakirjanduse pikendus kõige paremas mõttes, edastades ja selgitades täna - päevaseid probleeme (Hammond, Steward 2008: 9–10). Väheses verbatim -meetodit teoreetiliselt analüüsivas kirjanduses käsitle - takse verbatim -tekstina ainult seda, mida esitavad näitlejad intervjueerituid imiteerides. Teatripraktikas kasutatakse ka palju kirjaliku dokumentaalse teksti (nt päevikud, kirjandid, protokollid, aruanded) sõnasõnalist esitamist. Samuti on lääne kultuuriruumis levinud see, kui n-ö päris inimesed on ise laval ja räägivad oma sõnadega oma lugu. Teoreetiliselt pole nende kahe vii - mase suundumuse klassifitseerimist veel selgeks vaieldud, kuid mulle tundub igati põhjendatud ka nende käsitlemine verbatim -teatrina. Kui näitlejad imi - teerivad intervjueeritavaid, tehakse seda iga viimase kui sõna, ohke ja pausi täpsusega. Kui laval kantakse ette päevikuid või aruandeid, on tegemist kir - jaliku tekstiga, mis paratamatult erineb suulisest kõnest. Seda võib olla ka toimetatud, korrastatud. Kui inimesed on laval ja räägivad lugusid oma elust, võib see samuti olla toimetatud ja täpselt fikseeritud. Ehk siis tegemist on eri - neva toimetamise määraga, kuid ikkagi verbatim -tehnika kasutamisega, sõnasõnalise algdokumendi esitusega. Austraalia teatriteadlane David Watt vaatab verbatim -teatri olukorda praegu, XXI sajandi alguses ja leiab, et omamoodi paradoksaalseltki on ver - batim -teater ülipopulaarne. Globaalses maailmas pakub verbatim -teater „autentsust” ja „kohalikkust” – ta asetab need omadused jutumärkidesse, pidades ilmselt irooniliselt silmas autentsuse ja kohalikkuse näilisust. Watt leiab, et selline teater on omamoodi universaalne kosmopoliitse publiku hulgas, autentsusest saab globaalse kogukonna tunnus (Watt 2009: 189– 212). Ka verbatim -teatri ajalugu kirjeldades jõutakse Bertolt Brechti ja Erwin Piscatorini. Kui esimesest dokumentaalteatri buumist saab rääkida 1920.– 1930. aastatel, siis David Watt toob esile, et kõik need dokumentaalteatri autorid kasutasid ka tol ajal verbatim -meetodit, olgugi et materjali ei lindis - tatud magnetofoniga (Watt 2009: 191). Tänapäeval kasutatakse mitmeid suu - lise ajaloo ( oral history ) meetodeid, mis tähendabki intervjuude tegemist ini - meste elusündmustest, perekonnaliikmetest, igapäevaelust. Uurijad koguvad intervjuud raamatukogudesse ja arhiividesse tulevastele põlvedele, verbatim - teatri tegijad toovad need lood lavale. Digiajastule omaselt on seejuures paberdokument asendunud audiovisuaalse dokumendiga. Just tehnika areng on teinud võimalikuks verbatim- meetodi täpsemaks muutumise. Iseloomulikuks tänapäevaseks näiteks võib tuua Saksa trupi Rimini Pro - tokoll, kes töötab intervjueeritavatega koos, lavastuste dramaturgia lähtub suuresti just sellest, keda on osalema saadud (väga oluline komponent lavas - tusprotsessis on osaliste valik). Lavastajad teevad valitud teemal väga põhja - likku uurimistööd (vrd Peter Weissi nõuded dokumentaalteatrile). Otsides lavale vastavat inimest, selle teema eksperti, võivad nad küsitleda sadu ini - mesi. Lavastusprotsessi jooksul teevad nad väljavalitud inimestega intervjuu - sid ja salvestavad proove. Lavastajad (töötades enamasti omavahelises koos - töös) sõeluvad välja etenduste jaoks kindlalt fikseeritud teksti. Mõned Rimi - ni Protokolli käsitletavad teemad on tugevalt seotud konkreetse kogukonnaga (nt muezzinid Kairos või naftapuurimine Kasahstanis), kuid on alati üleilm -

130 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 131

se haardega, kasvavad kogukondlikkusest kõrgemale. Erakordse verbatim - teatri projekti lõi Rimini Protokoll lavastusega „Deutschland 2” (2002), kus Berliinis asuvate parlamendiliikmete kõned kanti reaalajas üle Bonnis istu - vate inimeste kõrvaklappidesse ning nad esitasid, n-ö tõlkisid sama teksti suu - rele auditooriumile. Iga esitaja oli endale valinud ühe parlamendisaadiku, keda ta kehastas ja kelle kõnet edastas (vt ka Pesti 2008: 24). Robin Soans, üks verbatim -meetodi esindusautoreid Inglismaal, toob väl - ja ühe olulisema joone: antud meetodiga kuulatakse inimesi, keda muidu ei kuulata, ja räägitakse asjadest, millest muidu ei räägita. Verbatim -teatri ees - märgiks on anda publikule laiemaid teadmisi mingist probleemist või inimes - test. Soansi sõnul on suurim erinevus verbatim -näidendi ja tavalise näidendi vahel publiku ootustes. Publik ootab verbatim -teatrilt poliitilisust, nad eelda - vadki ebatavalist formaati, ootavad, et nende arvamusi ja maailmapilti vaid - lustatakse, esitatakse sellele väljakutse (Hammond, Steward 2008: 19). Ena - masti on verbatim -teater väga minimalistlik, põhiline on lugude jutustamise oskus. Teater sünnib lugusid jutustava näitleja ning publiku suhtest. Eestis kasutatakse dokumentaal- ja verbatim -teatri tehnikaid väga har - va. Kas pelgavad kirjutajad-lavastajad dokumentaalteatri töömahukust? Või on küsimus hariduses? Nagu ka Peter Weiss rõhutab, nõuab dokumentaalse näidendi kirjutamine uurija oskusi. Väljapaistvaks erandiks on Merle Karu - soo looming. Võib eristada kahte moodust, kuidas tekstid tema dokumentaal - lavastustes on loodud: esiteks intervjuude põhjal ja teiseks juba olemasoleva kirjaliku materjali põhjal. Intervjuude alusel loodud tekstid võib omakorda jagada kaheks: esiteks, näitlejad on ise teinud intervjuud nagu lavastuse „Sügis 1944” (1997) puhul, kui Viljandi Kultuurikolledži üliõpilased said üles - ande ise leida ja intervjueerida inimest, kes plaanis 1944. aasta sügisel Ees - tist üle mere põgeneda, kuid siiski tagasi pöördus. Teiseks, intervjuud on teh - tud lavastaja või teiste isikute poolt, näiteks küüditajatest rääkiv „Küüdipoi - sid” (1999), Eesti vanglates istuvaid tapjaid portreteeriv „Save Our Souls” (2000) ja Nõukogude armee koosseisus Afganistanis sõdinud meestele hääle andev „Misjonärid” (2005). Juba olemasoleva kirjaliku materjali põhjal on Karusoo loonud järgnevad lavastused: Eesti inimeste temaatilisel elulugude kogumisel saadud tekstidel põhinev „Kured läinud, kurjad ilmad” (1997) ning koostöös Toomas Lõhmus - tega lavastatud „Küpsuskirjand 2005” (2006). „Küpsuskirjand” põhineb kesk - kooli lõpukirjanditel, mis on montaažitehnikat kasutades vormistatud kuns - tiliseks tervikuks ning mida näitlejad sõnasõnaliselt ette kannavad. Postdramaatilise verbatim- teatrina võib käsitleda prostitutsiooniteemat puudutavat lavastust „Elud” (lavastaja Andres Keil, 2009) Tartu Uues Teat - ris, mida on Karusoo varaste lavastustega võrdlevalt käsitlenud Anneli Saro (2010). Koreograafina tuntud lavastaja Mart Kangro tööd „Talk to me” (2011) võib vaadelda kui dokumentaalset sõnateatrit, kus lavastus on sündinud rüh - matööna ning tegijad ise räägivad oma isiklikust elust ja suhetest. Näide, kui laval olijad räägivad iseenda elust, on ka Jaak Printsi lavastatud „Karaoke” (2009) Nukuteatri noortestuudioga.

131 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 132

Kokkuvõtteks

Artiklis olid vaatluse all kolm draamateksti loomise strateegiat, mis lääne teatripraktikas pole uued, kuid on Eestis vähe levinud. Ka pole eestikeelses teoreetilises kirjanduses neid tekstiloomestrateegiaid seni eraldi käsitletud ega ajaloolisse konteksti asetatud. Siinjuures laiendaksin verbatim- tehnika definitsiooni, mida on tavaliselt määratletud salvestatud suulise sõna kasu - tamisena – salvestatud sõna võib olla ka kirjalik. Seega: verbatim- tehnika on üles kirjutatud intervjuude, kirjandite, aruannete jms sõnasõnaline esitami - ne laval. Erinevate tekstiloomevõimaluste täpsem määratlemine aitab analüü - sida draamakirjanduse uusi vorme ja laiendab žanri piire.

Kirjandus

Benjami n, Walter 2010. Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul. – W. Benjamin, Valik esseid. Loomingu Raamatukogu, nr 26–29. Tallinn: SA Kultuurileht, lk 113–144. Epne r, Luule 2007. Lisandusi post-mõistestikule: postdramaatiline tekst. – Keel ja Kirjandus, nr 1, lk 1–14. Hammon d, Will, Stewar d, Dan (toim) 2008. Verbatim, verbatim. London: Oberon Books. Heddo n, Deirdre, Millin g, Jane 2006. Devising Performance. New York: Palgrave Macmillan. Karuso o, Merle 2008. Kui ruumid on täis. Eesti rahva elulood teatritekstides 1982–2005. Tallinn: Varrak. Lehman n, Hans-Thies 1999. Postdramatisches Theater. Frankfurt am Main: Verlag der Autoren. Marschal l, Brigitte 2010. Politisches Theater nach 1950. Wien: Böhlau Verlag. Page t, Derek 1987. Verbatim Theatre: Oral History and Documentary Tech- niques. – New Theatre Quarterly, nr 12, lk 317–336. Pest i, Madli 2008. Kolme peaga lohe: Rimini Protokoll – teater või mitte? – Tea - ter. Muusika. Kino, nr 3, lk 22–30. Piscato r, Erwin 1968. Schriften 1. Das Politische Theater. Berlin: Kunst und Gesellschaft. Sar o, Anneli 2010. Postdramaatiline teater ja autobiograafiline lavastus sot - siaalses kontekstis. – Methis, nr 5/6, lk 143–158. Semi l, Malgorzata, Wysinsk a, Elzbieta 1996. Tänapäeva teatri leksikon. Tal - linn: SE&JS. Wat t, David 2009. Local Knowledges, Memories, and Community: From Oral His - tory to Performance. – S. C. Haedicke (toim), Political Performance: Theory and Practice. Amsterdam –New York: Rodopi, lk 189–212. Weis s, Peter 1998. The Materials and the Models: Notes Towards a Definition of Documentary Theatre. – G. W. Brandt (toim), Modern Theories of Drama. A Selection of Writings on Drama and Theatre 1850–1990. Oxford: Clarendon Press, lk 247–253.

132 Madli Pesti_Layout 1 31.01.12 12:16 Page 133

Some Strategies of Text Creation Used in Modern Estonian Theatre: Devised Theatre, Documentary Theatre and Verbatim Theatre

Keywords: devised theatre, documentary theatre, verbatim theatre, drama theory, post-dramatic text

The article asks about the boundaries of drama. There are a few strategies of pro - ducing dramatic texts that are popular in Western theatre, yet not very widely used in Estonia: (1) devised theatre, where the staging process does not start from a finished play; (2) documentary theatre, where the dramatic text is compiled using various documentary sources, and (3) verbatim theatre, using interviews and oral tradition in general. The article defines those methods and explains their his - torical background. The definition of the verbatim-technique is extended to cover not only the use of recordings of oral speech, but also the use of its written records, i.e word-for-word stage presentation of interviews, essays, reports etc. Some exemplary cases from Estonian theatre are analysed in the article. Theatre devising is practised in von Krahl’s and in NO99. Merle Karusoo’s production is representative of documentary and verbatim-theatre. Precise specification of various ways of text creation enables analysis of new forms of drama and extends the boundaries of the genre.

Madli Pesti (1980 ), M.A., doctoral student, University of Tartu, lecturer of theatre studies, [email protected]

133 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 134

PÄEVATEEMA

EESTI VENEKEELNE KIRJANDUS : KAS OSA EESTI VÕI VENE KIRJANDUSEST?

Pealkirjas toodud küsimus on provot - keelne autorkond ise põhjendab oma seerivalt poleemiline, sellele pole või - etnokultuurilist identiteeti. Kuid alus - malik üheselt vastata. Näiteks Soome tuseks väike ajalooline ülevaade. rootsikeelne kirjandus on küll osa soo - me kirjandusest, kuid Soome venekeel - Venekeelne tekst Eestis läbi ajaloo ne kirjandus ei ole. Eesti kirjandusteadus on korduvalt Venekeelne kirjanik ja Eesti – ajalooli - pöördunud küsimuse juurde, mis on selt võib selle koosluse jagada neljaks rahvuskirjandus. Ja vastanud: eesti perioodiks. kirjandus on kirjandus, mis on loodud 1. Venekeelne kirjanduselu vastloo - eesti keeles. Viieköiteline „Eesti kirjan - dud Eesti Vabariigis. 1920. aastal hak - duse ajalugu” (1965–1991) ja neljast kas ilmuma esimene venekeelne kirjan - osast koosnev luuleantoloogia „Sõnari - dusajakiri Облака (Pilved ) – kokku ne” ei leia ruumi Eesti venekeelsetele ilmus neli numbrit –, mis reklaamis autoritele. ennast lausega: „osalevad vene ja eesti XX ja XXI sajandi vahetusel pakub kirjanikud ning kunstnikud”. Sergei eesti kirjandusteadus lingvistiliste as- Issakovi arvustuste järgi tegutses enne pektide kõrval ka muid argumente, mis Teist maailmasõda Eestis ligi 30 vene - võimaldavad laiendada rahvuskirjan - keelset literaati, kellest paljud valdasid duse mõistet, olgu need siis kultuuriloo - eesti keelt. See on suur arv – Eestis elas lised või -geograafilised. Tänu sellele tollal ligi 90 000 venelast ehk 8,2 % ko- hõlmab eesti kirjandus praegu ka võru - gu rahvastikust –, mis viitab aktiivsele keelset kirjandust ning arvestab balti - kirjanduselule, mida toetasid venekeel - sakslaste kirjanduspärandiga. sed kirjandusväljaanded, -rühmitused, Eesti venekeelse kirjandusega on kirjastused. See periood lõppes 1940. keerulisemad lood. See on korraga oma aastal, kui stalinistlikud repressioonid ja võõras, sisaldades palju vastuolulisi hävitasid siinset vene intelligentsi. hoiakuid kirjanduspetsialistide ja siin - 2. Venekeelsed kirjanikud Nõukogu - sete venekeelsete autorite seas. Selles de Eestis. Teise maailmasõja järel algas mõttes meenutab Eesti venekeelne kir - uus periood: Nõukogude Venemaalt jandus korraga Soome rootsikeelset ja ning muudest Nõukogude Liidu vabarii - Soome venekeelset kirjandust. kidest tuli Eestisse suur venekeelne Et üritada mõista, milles seisnevad kogukond. Võimud hävitasid raamatu - Eesti venekeelse kirjanduse vasturääki - kogudes või panid erihoidlatesse Eesti vused, vaatlen seda teemat lähtuvalt Vabariigis loodud venekeelseid teoseid, kahest perspektiivist: kuidas eesti kir - mille tagajärjeks oli traditsiooni katke - jandusteadus institutsionaalsel tasan - mine ning ideoloogiliselt korrektse nn dil on käsitlenud Eestis loodud vene - sotsrealistliku kirjanduse võidukäik. keelset kirjandust ja kuidas Eesti vene - 1947. aastal loodi Eesti Kirjanike Liidu

134 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 135

juurde vene kirjanike sektsioon, mis kohaliku materjaliga (kirjalikud allikad tegutses kuni 1991. aastani. Suurem ja Eesti tänapäev), teevad koostööd ees - osa venekeelsetest kirjanikest olid tikeelsete kolleegidega (tõlked ja koos - endised sõjaväelased, millega on seleta - esinemised), osalevad Eesti kirjandus - tav sõjateema populaarsus tolle perioo - süsteemis (Eesti Kirjanike Liit, Eesti di kirjanduses. Oli ka erandeid, dissi - Kultuurkapital, kirjandusperioodika, dentlust ja muid piirjuhtumeid, mis kirjastused). Taolist lähenemist mani - teevad raskeks selle perioodi objektiiv - festeeris luuletaja ja tõlketeadlase se hindamise, kuid sama kehtis ka ees - Boriss Baljasnõi artikkel 1999. aasta tikeelse kirjanduse kohta. Ilmselt vaja - veebruaris, milles ühtlasi oli kuuluta - vad kirjandusuurijad pikemat ajalist tud välja Ilukirjanduse Tõlke Kool- distantsi, et läheneda uurimisobjektile stuudio asutamine. 2003. aasta märtsis neutraalselt. lõid Baljasnõi kool-stuudio Tartu liik - 3. Eesti venekeelse kirjanduse juurte med kirjandusrühmituse Tuulelohe otsimine taasiseseisvunud Eestis. Kol - (Wozdu[nyj zmej ), mille tegevus oli manda perioodi alguseks võib pidada algusest peale suunatud koostööle ees - 1986. aastat, kui hakkas ilmuma duu - tikeelsete kirjanikega. Kuna koosluse belajakiri Vikerkaar /Радуга, mis lam - tuumik koosnes eesti kirjanduse tõlkija - mutas nõukogude ajaloolis-poliitilisi test, oli see ka loogiline. Tuulelohest sai ning kunstilisi stereotüüpe, ja seda suu- Eesti esimene kakskeelne (eesti-vene) resti tänu ajakirja venekeelses versioo - kirjandusühendus. Rühmituse asuta - nis avaldatud tõlgetele eestikeelsest miskoosolek toimus Tartu Ülikoolis ees - väljaandest. Nii tekkis ühtekuuluvus - ti kirjanduse kateedri loal. Hiljem sai tunne, kontuurne sõltuvus Eestis toi - Tuulelohe kohtumispaigaks Tartu kir - muvast. 1989. aastal alustas ajakirjas janduse maja, mis tähendas koostööd rubriik „Vene luule antoloogia Eestis”, EKL-i Tartu osakonnaga. Tuulelohe mis tõi lugejateni 12 portreelugu Eesti raamatusarja esimesed väljaanded olid venekeelsetest luuletajatest, kes tegut - kirjastatud kahasse Eesti Kirjanduse sesid Eesti Vabariigi ajal. Sarja toimeta - Seltsiga. Raamatute kujundajaks oli jaks oli Rein Kruus. 1996. aastal ilmus Marek Allvee, Tuulelohe logode autor Radugas (nr 4) Sergei Issakovi kirjutis, on Andrus Peegel. Tuulelohe esimene kus ta kasutab ja seletab termi- avalik üritus toimus Tartus paar kuud nit эстонские русские (eestivenelased), pärast asutamist: rühmitus Erakkond tuues paralleeli esimeses Eesti Vabarii - tegi vastava kutse ning see oli Erakkon - gis elanud venelastega ning Soomes na ja Tuulelohe ühine kirjandussünd - elavate rootslastega. Hiljem tabas toi - mus, kus läbisegi kõlasid eesti- ja vene - metust ideede- ja identiteedikriis, mille keelsed tekstid. Tuulelohe üritustel on tulemusena 2006. aastal ajakiri suleti. 1 esinenud näiteks Kauksi Ülle, Merle Siiski jättis Raduga olulise jälje Eesti Jääger, fs, kui mainida vaid mõnda venekeelses kultuuriruumis. nime. Hiljem tegi säärast koostööd ees - 4. Eesti venekeelse kirjanduse liiku - tikeelsete autoritega Tallinna venekeel - mine eesti kirjanduse suunas XXI ne kirjandusrühmitus Nurgad ( Ugly ). sajandi alguses. See liikumine hõlmab Tuulelohe kui ühendus tegutses 2006. erinevaid valdkondi: autorid töötavad aastani, pärast seda loodi rühmituse baasil kirjastus Kite ja elektrooniline 1 I. Kotju h, Raduga sulgemine kui ees - kirjandusajakiri Uued Pilved ( Nowye tivene kirjanduse lugu. – Sirp 21. IV 2006. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_c oblaka ), mis veelgi võimendasid aru - ontent&view=article&id=3199:raduga-sulge - saama Eesti venekeelsest kirjandusest mine-kui-eestivene-kirjanduse-lugu&catid=7: kui eestivene kirjandusest. kirjandus&Itemid=9&issue=3109 135 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 136

Eesti venekeelse kirjanduse Ja kuhu peaksid kuuluma Jaan Kap- kajastamine linski 20 imelist vene keeles kirjutatud luuletust, mis ilmusid raamatus „Sõ- Eesti venekeelse kirjanduse osa eesti nad sõnatusse. Инакобытие ” (2005)? kultuuriloos on kajastatud vastuoluli - Igor Severjanin (kodanikunimega selt. „Eesti kirjanike leksikon” (2000) Igor Lotarjov, 1887–1941) tuli Eestisse hõlmab ka selliseid autoreid, kes olid kuulsa luuletajana, kui oli saanud just seotud Eestiga vaid episoodiliselt. Ser - 31 aastat vanaks, ning alates 1918. gei Dovlatov (1941–1990) on elanud ja aastast elas siin alaliselt. 1920. aastate töötanud ajakirjanikuna Tallinnas aas - algul käisid Severjaninil Toilas külas tatel 1972–1976, kirjeldades mõningaid eesti luuletajad Henrik Visnapuu, selle perioodi seikasid oma raamatus August Alle, Jaan Kärner, Valmar „Kompromiss”. David Samoilov (1920– Adams. Severjanini abikaasa oli eest - 1990) põgenes Moskva kirevast kirjan - lanna Felissa Kruut, kelle abiga ta tõl - duselust Pärnusse, kus elas klassiku kis eesti luulet vene keelde. Ilmusid staatuses alates 1976. aastast: „ Ma Henrik Visnapuu, Marie Underi ja valiku tegin. Mu valik on laht, / mis Aleksis Ranniti venekeelsed tõlkeluule - hädast ja hämmingust kaitseb meid kogud – kunagi varem polnud eesti au- kaht / ja laotuse toob üle kõige : / laht torite teoseid eraldi väljaandena vene - – hõige ja kõrvalepõige ”. 2 Samoilov oli keelses tõlkes avaldatud. 1928. aastal Eestisse kolides 56 aastat vana ning ilmusid Severjanini tõlked kogumikus elas siin 14 viimast aastat oma elust. „Поэты Эстонии : антология за сто лет Jaan Kross iseloomustas teda järgmi - (1803–1902 гг .) ”, mis sisaldas 33 eesti selt: „Muidugimõista on meil hea meel luuletaja 143 luuletust. esiteks selle üle, et David Samoilov on Igor Severjanin oli luuletajana eesti leidnud mahti tarida tubli tüki eesti kirjanike poolt hinnatud. Valmar luulet üle keelepiiri vene lugejaile loeta - Adams kirjeldab oma mälestustes „Igor vaks. Ja teiseks selle üle, et Eesti kui Severjanin Tartus”, 4 kuidas nägi välja tema teatud mõttes valik-kodumaa on luuletaja esinemine Tartu ülikooli andnud talle enam kui terve luuletus - aulas. Kõik piletid olid välja müüdud, kogu jao ainet ja motiive ta viimase esimeses reas istusid Friedebert Tuglas aastakümne loominguks. Ses mõttes ja Marie Under, hiljem siirdusid nad kujutab ta töö endast kultuuridevaheli - koos Severjaniniga ülikooli õppejõu se sillaehituse parimat näidet.” 3 Boriss Pravdini poole. Severjanin jutus - Nii jõuame järelduseni, et tuleb hoi - tas neile, et Eestis elab tema andekas da lahus kahte tinglikku rubriiki: „ees - jünger Henrik Visnapuu. ti-vene kultuurikontaktid” ja „Eesti Eestis muutus Severjanini stiil oluli - venekeelne kirjandus”. Kuid ka nen - selt. Enam ei olnud tema luules kuigi dest ei piisa, kui mõtleme Valmar palju egofuturismi; eluraskused, kokku- Adamsi (sünninimi Vladimir Karl puude eesti luulega ja eesti looduse Moritz Adams, 1899–1993) või Aleksis lihtne ilu panid teda hindama luule Ranniti (sünninimi Aleksei Dolgošev, filosoofilist sügavust. Severjanin kirju - 1914–1985) eluloole, kes debüteerisid tas hulgaliselt luuletusi Eesti loodu - kirjanduses venekeelsete luuletustega. sest, mis eristab teda teistest vene luu - letajatest. Isegi eestikeelsete luuletaja - 2 Põhjatud silmapilgud [luuletused ]/ te puhul pole tavapärane kirjutada Jaan Kross; Бездонные мгновения [стихо - творения ] / Давид Самойлов . Tallinn: Eesti 4 W. Adam s, Igorx Sewerqnin w Raamat, 1990. Tartu. – М. Корсунски й, Ю. Шума- 3 http :// www.davidsamoilov.org/archive/ ко в(сост. ), Венок поэту: И gorx Северянин. site.resumee.est.html#kross Таллин : |эsti raamat, 1987, lk 14 –19. 136 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 137

mitukümmend luuletust maastikest. niga, on loomulikult raske ette näha, Severjanin tegi seda, paremad palad on kuid võimalus on olemas. Praegu on Se- kirjutatud 1920. aastate jooksul ning verjanini kohalolek eesti kirjanduses avaldatud luulekogus „ Классические tagasihoidlik või peaaegu olematu, reeg- розы ” (1931). Selle raamatu V osa „ У lina piirdub see mahukate teatmeteos - моря и озер ” on Eesti looduslüürika tega, nagu „Eesti kirjanike leksikon”. üks õnnestumaid ilminguid. Igor Sever - janini loometööd toetati Kultuurkapita - Kohalik venekeelne tekst eesti kir - li stipendiumiga, tema luulet ilmus ees - janduses XXI sajandi alguses ti keeles peamiselt Visnapuu tõlkes. Luuletaja on maetud Tallinna Aleksan - Millised kriteeriumid peaksid olema der Nevski kalmistule. täidetud, et muukeelne kirjandus oleks Praegu kuulub Severjanin Venemaa rahvuskultuuri osa? Millise kirjandus - hõbedase ajastu autorite sekka ning teooria abil oleks võimalik kirjeldada sealne kirjandussüsteem uurib ja ekspo - eesti venekeelset kirjandust XXI sajan - neerib tema meisterlikult kirjutatud di alguses? venekeelseid luuletusi, kuid Eestiga Gilles Deleuze ja Félix Guattari nn seonduv jääb pigem tagaplaanile. väikse kirjanduse tunnused ei sobi. Tahes-tahtmata tekib plaan korraldada Juudi-saksa kirjandus Prahas ja vene - ka vastupidist: et Eesti kirjandussüs - keelne kirjandus Eestis pole võrrelda - teem aktsepteeriks Severjaninit geo - vad, sest e-tehnoloogilise ja reisimiseks kultuurilistel põhjustel ning ei mär - avatud Eesti puhul ei saa rääkida täie - kaks, et poeet kirjutas vene keeles. likust kultuurilisest hermeetilisusest. Liina Lukas seletas Bourdieu väljade Või koloniaalkirjandus? Sellega toimemehhanismi järgmiselt: „Looja ei võiks seletada Eesti venekeelse kirjan - asu vaakumis, vaid tegutseb kindlas duse tekkimist Nõukogude perioodil. sotsiaalses ruumis, milles on kujune - Pierre Bourdieu väljade teooria eel - nud ka tema loominguline projekt. [---] dab võimuvõitlust erinevate autonoom - Teos sünnib kirjaniku, kirjastaja, kriiti - sete poolte vahel. Selle loogika järgi kute, toimetajate, lugejate interaktsioo - peaksid Eesti võimuinstitutsioonid (nt ni käigus. Ilma selle ümbritseva uni - ajakirjad, ülikoolid jne) filtreerima väl - versumita oleks loomeakt vaid tähtsu - ja venekeelseid autoreid. Praktikas toi - setu žest. Nii jäi tähtsusetuks žestiks mus 2000. aastatel vastupidine prot - Kristian Jaak Petersoni luule 19. sa- sess: ajakiri Vikerkaar pühendas koha - jandi alguses, ning alles 20. sajandi likule venekeelsele kirjandusele neli alguse muutuval kirjandusväljal aseta - erinumbrit (2004, 2005, 2007, 2008), ti ta kohale, mis kuulub talle kirjandus - Looming avaldas usutlusi Boriss Bal - loos tänini.” 5 Severjaninil on potent - jasnõi ja P. I. Filimonoviga. 2010. aastal siaali olla märgatud kahes kontekstis: jõudis tänapäeva eestivene kirjandus Venemaa luuletajana ja eesti kirjandu - Tartu Ülikooli, 2011. aastal Tallinna se venekeelse autorina. Kas Eesti kir - ülikooli: mõlemal juhul valikainena jandussüsteem leiab Severjaninile vää - eesti filoloogidele ja kirjandusuurijatele rika positsiooni kirjandusloos, nagu ta bakalaureuse- ja magistriastmes. tegi seda pika pausi järel K. J. Peterso - TÜ üliõpilane Epp Ollino on selle aine raames uurinud P. I. Filimonovi ja 5 L. Luka s, Baltisaksa kirjandusväli Andrei Ivanovi eesti keelde tõlgitud 1890–1918. Collegium litterarum 20. Tal - raamatute retseptsiooni ning toob 30 (!) linn –Tartu: Underi ja Tuglase Kirjandus - keskus, Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahva - allikat, kus mainitakse nimetatud luule osakond, 2006, lk 32. autoreid. Teiste seas teevad seda Vahur

137 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 138

Afanasjev, Peeter Helme, Andrei Hvos - list institutsiooni, mis reklaamiks Ees - tov, Kätlin Kaldmaa, Jan Kaus, Kaarel ti venekeelset kirjandust välismaal Kressa, Andres Kurg, Riho Laurisaar, ning otsiks selle tarvis vene kirjanduse Ilona Martson, Jaan Ross, Salmo Salar, tõlkijaid, nagu seda tehakse eestikeelse - Mart Velsker, Piret Viires, Toomas Vint, te teoste puhul. See omakorda annab Märt Väljataga. Selles nimekirjas on väljapoole signaali, et Eestis ei ilmu esindatud erinevad põlvkonnad ja venekeelset kirjandust, mis ei vasta esteetilised maitsed. tõele, kuna riik toetab kohaliku vene - See on pretsedent, et kunagi varem keelse kirjanduse kirjastamist. pole eesti kirjanduskriitika vaadelnud siinset venekeelset kirjandust eesti kir - Eesti venekeelse kirjanduse janduse mõttelise osana, nagu seda on ja eesti kirjanduse identiteet tehtud käesoleva sajandi alguses. Kuidas Eesti venekeelne kirjandus Et Eesti venekeelne kirjandus toimiks aga objektiivselt korreleerub eesti kir - eestivene kirjandusena ehk eesti kir - jandusega? Praegu pole võimalik rääki - janduse venekeelse haruna, peaks tal da Eesti venekeelsest kirjandusest kui olema rahvuskirjanduse sotsiokultuuri - eesti kirjanduse venekeelsest harust: ta lised tunnused: ajalugu, lai ja aktiivne on midagi enamat kui Soome venekeel - autorkond, soov seostada end Eestiga, ne kirjandus, kuid ta pole sellisel järjel retseptsioon ning arenemisvõimalused. nagu Soome rootsikeelne kirjandus. Nagu nägime, on arenemisvõimalu - Miks võib nii järeldada? Seetõttu, et sed head, kuigi vajavad mõnes elemen - eesti kirjandusväli pole Eesti venekeel - dis korrigeerimist. Eesti venekeelse set kirjandust täielikult aktsepteeri - kirjanduse ajalugu ja traditsioon on nud. Kõige ilmekamalt illustreerib seda pikk, kuid katkendlik, mistõttu eesti- Kultuurkapitali aastaauhind. Mainitud vene kirjandusest on võimalik rääkida institutsioon hindab ka Eesti venekeel - korraga kui vanast ja uuest nähtusest. seid teoseid, kuid selleks on loodud Eesti Vabariigis tähistatakse iseseis - eraldi nominatsioon: Eesti Kultuurkapi - vuspäeva ja taasiseseisvumispäeva, tali auhind venekeelsele autorile tänu millele saab temast rääkida kui (määratakse 2001. aastast). See tähen - vanurist ja noorukist. Eestivene kirjan - dab, et eestikeelsed ja venekeelsed teo - dus sarnaneb praegu, kui lähtuda ret - sed ei konkureeri omavahel, kuigi au- septsioonist, pigem noorukiga, kes alles hinna annab välja sama institutsioon. taipas oma võimeid ja kelle värskeid Võrdluseks: Soome kõige mainekam saavutusi jälgitakse ettevaatliku pilgu - kirjandusauhind Finlandia hindab soo - ga. Autorkond on suhteliselt lai – ainu - mekeelseid ja rootsikeelseid teoseid üksi armastusluule antoloogias „ Объяс- sama nominatsiooni sees, samuti hin - нение в любви ” (2009) oli avaldatud 18 dab Läti Kultuurkapitali auhind läti - tänapäeva luuletaja looming. Kokku keelseid ja venekeelseid teoseid sama elab Eestis ligi 50 literaati, kuid sugu - nominatsiooni sees. Nii on juhtunud, et gi mitte kõik autorid ei seosta oma loo - Soomes pärjati aasta teoseks rootsi - metööd Eestiga. keelne teos ja Lätis venekeelne. Ühine Eriti terav on see teema vanema kirjandusväli on keeleülene. põlvkonna loojate jaoks, mis on mõneti Sellist ebakõla võib täheldada mujal - loogiline, kui arvestada Eesti vene kir - gi. Eesti Kultuurkapital toetab vene - janduslooga. Boriss Baljasnõi (1957): keelsete raamatute ilmumist samadel „Mulle on alati tundunud, et kui mõni tingimustel, mis kehtivad ka eestikeel - kultuur puutub tihedalt kokku teise sete raamatute puhul. Samas pole sel - kultuuriga (praegusel juhul üks kul -

138 PÄEVATEEMA, Igor Kotjuh copy_Layout 1 31.01.12 12:17 Page 139

tuur teise kultuuri sees), siis ei oleks see valik on seotud Euroopa kirjanduse - imestamisväärne mitte nende süntees, ga: „On ka teine tee: Eestis elavad vaid sünteesi puudumine.” 6 noored vene kirjanikud ei seosta end Kultuurilehe Sirp intervjuus ütleb sugugi Venemaaga, nad peavad end Jelena Skulskaja (1950): „Mul on tunne, eurooplasteks ega lähtu oma luules et eesti lugeja ja eesti kirjastaja ja ees - mitte omaenda vene traditsioonist, vaid ti tõlkija on palju rohkem huvitatud just euroopa omast, kus valitseb vaba - sellest vene kirjandusest, mis ilmub värss, mis žanrilt läheneb ajuti poeeti - Venemaal, mida kirjutatakse seal. lisele esseele. Just selliseid „üleeuroopa - Psühholoogiliselt on see mõistetav: lisi” poeete tõlgitaksegi kõige sagedami - inimesed tahavad kõike venelikku saa - ni teistesse keeltesse või tõlgivad nad da tõeliselt Venemaalt, mitte „surro - mitme keele valdajana oma loomingut gaat-Venest”. Samamoodi tuntakse ise; teinekord hakkavad kirjutamagi Venemaal palju rohkem huvi eheda eesti või inglise keeles. Need kirjanikud eesti kirjanduse kui „surrogaat-Eesti” kuuluvad minu arvates eesti kirjandus - tekstide vastu, mida kirjutavad siin se: nad on eesti kirjanikud, kes kirjuta - elavad vene kirjanikud. Seetõttu on iga vad vene keeles.” 9 vene kirjanik, kus ta ka ei elaks, orien - Poleemika Eesti venekeelse kirjan - teeritud ikkagi suurele vene kirjanduse - duse identiteedi üle tähendab ühtlasi le, kus ta soovib osaline olla: saada poleemikat eesti kirjanduse identiteedi avaldatud Moskva ja Peterburi paksu - üle. Cornelius Hasselblatt leiab, et des kirjandusajakirjades, sõita sinna Tuulelohe manifest paneb eesti kirjan - esinema, panna proovile oma keele dusteadust otsima vastust küsimusele: terviklikkus.” 7 mida teha tänapäeva Eestis kirjutatud Jelena Skulskaja arvamust toetavad muukeelsete tekstidega? Ta kirjutab: mitmed vanema põlvkonna kirjanikud, „Eesti kirjandusteadust käsitledes vahest tuntuim nendest on Mihhail tuleb konstateerida, et üheks ülesan - Veller (1948), kes ehitas oma kirjandus - deks on oma uurimisobjekti määratle - karjääri väljapoole Eestit, olles popu - mine. Mida me käsitleme E/eesti kirjan - laarsemaid kirjanikke Venemaal. 2000. dusena ?” 10 aastal oli tema raamatute tiraaž üle Eesti venekeelset kirjandust võib kaheksa miljoni eksemplari. „Nevski vaadelda identiteediteooria kaudu. Kui prospekti legendide” autor elab Tallin - võtta kasutusele identiteediteooriast nas, kuulub Eesti Kirjanike Liitu ning Anthony Smithi jaotus state national- pälvis 2008. aastal Valgetähe IV klassi ism (läänes levinud) ja ethnic national- teenetemärgi. ism (idas levinud), siis tundub, et eesti Eesti noorema põlvkonna venekeel - kirjanduskriitika arvestab järjest enam sed kirjanikud on huvitatud tööst eesti Eesti venekeelsete autorite loomingu - kirjanduse väljal, nagu seda näitab ga. Kas Eesti venekeelsest kirjandusest Tuulelohe manifest. 8 Skulskaja leiab, et saab eesti kirjanduse osa, selle üle otsustavad Eesti venekeelsed autorid ja 6 B. Baljasnõ i, I. Kotju h, Mitme - kultuuriline ja polüetniline intellektuaal. – eesti kirjandusteadus. Looming 2008, nr 4, lk 597. 7 D. Karev a, Tõlkes leitud. Intervjuu IGOR KOTJUH Jelena Skulskajaga. – Sirp 13. X 2011. Netiversioon: http :// www.sirp.ee/index.php? option=com_content&view=article&id=13144 9 D. Karev a, Tõlkes leitud. Intervjuu :tolkes-leitud&catid=7:kirjandus&Itemid=9 Jelena Skulskajaga. &issue=3364 10 C. Hasselblat t, Eesti kirjandus - 8 I. Kotju h, Kuidas tuulelohe lendu teaduse „Kes? Mis? Kus?”. Hetkeseis. – Keel läks? – Vikerkaar 2007, nr 9, lk 50–66. ja Kirjandus 2008, nr 1–2, lk 29. 139 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 140

RAAMATUID

LUULEKOGU ÜHEKSA OSA, PALVE, EPILOOGI JA TOIMETAJA KAASSÕNAGA

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulu - vürtsitades neid allakirjutanule meel - rästikut. Tallinn: Verb, 2011. 96 lk. dinud lõikudega. Avalöök „Laulurästikute tulemine. ma olen öelnud peast shakespeare’i Palve” on tegelikult litaania. Avanguna blake’i lord byroni puškini poe ja vägagi tähtis. Siin antakse reaalne majakovski värsse ning saanud üdini olustik, milles elab ja kirjutab Rooste. pühaks üdini jüriks „kõik elust säriseva endast välja / koo - (Jürgen Rooste) land mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurki - Rooste on mulle alati meeldinud. Ta on desse / kuskile kaugele kogumispunkti mõjuv – mõjuv nagu raua ja rooste liit. veetud / maha müüdud ära äritud / jä- Harper Lee ainus menuk oli mu lapse - ratud näritud neetud / haige ilma hul - põlve ja noorukiaja üks lemmikuid. kuvate / peninukihulkade poolt” (lk 5). Kahtlen, kas Jürgen Rooste selle kogu Samas märgitakse litaania lõpu- ja Harper Lee üksiklase vahel erilist salmis ära lunastusrästikute ingellik sidet on. Ja kas peabki olema? Sõna - tulemine: „see on laulurästikute tule - mäng ja kogu lugu. Olen lugenud Tiit mine / linna sisemine põrgupõlemine / Kändleri, Andres Langemetsa ja Arno me ainuke lunastuslootus / linna laulu - Oja arvustusi. Kõik kolm on erimeelsed rästikutepäeva ootus” (lk 6). ja isepäised. Mina lähtun Rooste teks - Kogu parimates tekstides, ja see on tist, mulle imponeerivast Roostest. Olen neist üks, luule voolab ja virdab võim - alati pidanud teda eesti biitluule ela - salt ja kärestikuliselt, moondudes vor - vaks kehastajaks, mitte kaverdajana, mis aheldatuna sisu graniitkallaste vaid eesti esimese tõelise biitheerose vahele või vastupidi. Aga mis tähtsust või siis hoopistükkis bluusi-, punk- või sellel. Peaasi, et voolab ja looskleb räppheerose rasket taaka kandva per - laulurästikuna elus eneses. soonina. Johnny B-st ma siinkohal ei Esimesse ossa „Miljardeid hõõglampe räägi, tema on eelembrüonaalne aja- on töös” on koondatud autorile tähtsad lugu. Selles musta-punase-valge-kaane - metafüüsilised luuletused – „Kõnelda lises Piia Ruberi kaunilt palendatud oma liha asjust”: „jah ainult jumal / ei raamatus on palju sisult ja vormilt eri - hoia veel lampide päält kokku / tema nevaid luuletusi. Peale selle on nime- kosmilises kuningriigis / miljardeid tatud kogul ka toimetaja – Mihkel Kae - hõõglampe on töös / et oleks vähe val - vats –, mis annab asjale oma väärtuse. gem / ses igavikuöös” (lk 8). Kogus on nii palju erinevat, et on Rooste jumalaotsingud on räiged, ent näha, kui raske on olnud seda liigenda - inimlikult täpsed jõudmaks tõdemuse- da. Seetõttu on ka osasid palju. Hei - ni: „ja kuidas tundub elu / elu ise oma daksime siis nendele põgusa pilgu, kõigis avaldusis / siin kosmosekolkas /

140 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 141

kus öösi kustuvad tuled // aina rohkem jääb vägagi meeldivaks ajalookäsitlus: ja rohkem // ainult mitte tema omad” „ma tean – / kommunismi polnud ole - (lk 9). mas / vähemasti mitte nõukogude liidus Täpsed nagu ka nägemused Tallin - / oli ainult dadism // lenin ja duchamp / nast – Taanilinnast. „Suure Reede seotud sõpruses / ja igaviku valamu - õhtus” ta nendib: „aga kui mõistus on kastis” (lk 25). surnud / kas temagi tõuseb kord hauast Iroonilises „Hullu lehma naasmises” / ja toda kolmandat päeva / kas peame ja ausa südamevaluga kirjutatud luule - veel ootama kaua?” (lk 11). tuses „Kes valvab vabariiki?” küsib ta Autorit vaenab jumalaotsing selles hulluksajava lihtsameelsusega vaimust määrdunud linnas, kus tõesti „Pater - vaese mures: „et kas on ikka vabariik / noster ain’t no kevincostner”. Tal on eesti vabariik” (lk 28), või on see vaid jumal küll olemas, kuid milleks? Ja kirjaniku ja tolle põrund sõprade pää - seetõttu peab ta tsükli Nezvali-laadses des. lõpuluuletuses „Kommunikatsiooni- Tõsi, Rooste on poliitiline, nagu aus metafüüsiline mürin” ütlema: „õrn elekt- luuletaja tunnetab ta meie kitsaskohti rilahenduste võrk / too linna kohal – / täpselt ja suudab neid tabavalt edasta - all elu tänavail / ka äikse ajal vohab / da. Aga poliitiline luule on vaid osake kõik siin on / kõik on täna kohal! // ja sellest kogust. Neljandas osas „Kire- kuulutavad / võimsal häälel elu / nii välgatus (eesti muinasjutu ainetel)” sünnib maa / ja taeva keskustelu [---] loob ta Kivirähkile, Salingerile, Tolkie - vaid deemonid ja kollid / on urkais-nur - nile ja Perrault’le toetudes omamüto - gis peidus: / neil pole surematut hinge / loogiat „ja mõtleb: ennäe rahvast / kel - ning ne meel on heidus” (lk 14). lel põrgut pole vajagi” (lk 33). Vahemär - See ne on vist Rooste uusleiutis, mis kusena peab mainima, et allakirjutanu muide mulle väga meeldib, ja tundub, et ei salli kunstlikke liitsõnamoodustisi, kasutab ta seda lausa mõnuga. ent Jürgeni „koletuskummituslik täis - Luulekogu teises osas „Põlen ja kuuööperemees” pani mind rõõmsalt põlen” lahkab Rooste oma lemmiktee - muigama. mat, kirjutamist ja kirjanikuksolemist. Viies osa „Tramm kaob päikseloojan - Bluusi pööritades jõuab ta tervet kogu gusse”, kus on tsükkel „Roppu moodi üheks lõimiva leitmotiivini: „ning õnne”, tekitas minus küsitavusi. Kuida - ainult ümbritseva ilma / luulekaugus / gi liigleierdatud teemad ja kuidagi isi - võib sinu püüdu pärssida / et leiad kupäratud. Nii nagu kunagi Jüri Üdi enda üksilduseaugus / kui kurbust sa ja ütles Arvi Siia kohta: „Siig mälub käibe - kirge / üheks tahad värssida” (lk 16). tõdesid ja rikub haiglaõdesid.” Mis Lausa vemmalvärsis „Kirjutada luu - teha, aga mingist „interneedusest” pole letust” on ta ootamatult värske ja vaba, keegi lõplikult vaba. Samuti suhtun ma nagu ka autoportreelikus „Kohviku - kahtlusega kuuendasse ossa „Suur poeet uue aastatuhande esimese küm - Vanker Lilleküla kohal”. Kõrvuti suure - nendi lõpul”. Kogu Toomas Liivilt õpe - pärase luuletusega maailmavalupenist tust saanud Jürgeni sõpruskond võib on jällegi tsükkel „Üksildane loom vih - end laulurästikutega samastada ja oma mas”, mille haikutuselaadsed tüütused sisemise pungi tõesti vabastada. võinuks välja jätta, ent lõpuks tuleb Kolmas osa „Särada särada särada siiski nõustuda poeediga, sest „.. .elus (puhastustuli)” on puhtpoliitilispilaline, peab olema veidike madu / ja kõdu ja „Dadaistlik riik” aga lausa kunstiloolis - lagu ja kadu” (lk 57). realistlik. Mulle kui hariduselt ajaloola - Seitsmes osa „Vihmavalgu s... vihma - sele ning kunstimuuseumi tehnikule pimedus” (Paul-Eerik?) sisaldab suhte -

141 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 142

liselt hõreda materjali kõrval siiski hea da triptühhonina, tekstid „Koidulaga poeedi tunnusena ka üksikuid tugevaid süvitsi” I, II ja III vastandumas kolmel ridu: „seljas kapuutsidega dressipluu - korral paroodiahõngulise stilisatsioo- sid / ümiseme vihma / ja autostraadade niga. bluusi” (lk 67). Siin tuleks vast ära Epiloog „Püha Jüri teekond” lõpetab märkida, miks ma pean Jürgenit tuge - raamatu ringmüürisüsteemi. See on vaks tegijaks. Ta valdab vormi. Suudab võimas lõppakord, Jüri, püha Jüri Üdi, kirjutada vabalt erinevail teemil, kasu - iseenda ning lohetapja sublimeerumine tades sobilikku vormi. Oskab kompo - (või vastupidi) loheks, „irve irve üle / neerida ja on intensiivne, on suhtes ja muie mis muigab muigamist / naer ära - arenevas suhtes. Lugege läbi kõik ta naerdu pihta” (lk 91). kogud esimesest viimaseni. Toimetaja kaassõna on kogust lahu - Kaheksandas osas „Kui tähti süüda - tamatu. Pole isegi tähtis, kes selle kir - takse” läheb asi taas tõsiseks. Siia on jutas, Kaevats või Rooste või vastupidi, paigutatud valimiku üks kaalukamaid lohe või püha Jüri või siis hoopis laulu - luuletusi valge paberi filosoofiast ja rästikud. Allakirjutanu arvates on see luulest, milles „tähendused sõidavad senini Jürgen Rooste parim kogu, sest eest ära / nagu viimane hilisõhtune ta on jürgenikeelne. Mis meelne, otsus - troll / ses suurustavas surmalinnas / tagu lugeja. Kui häitsmemees julgeb nukras nekropolis” (lk 72). Ikka see kirjutada „põlve pääl marrastus küü - luuletajaksolemise valu ja vaev, varja - narnukil kriim / god damn estonian tult aga ka Jürgenile ainuomane raev. dream ”, on ta poeedina olemas. Gins - Üheksandas osas „Koidulaulik” on bergi „Ulg” see laulurästikute lugu veel kolm luuletust Koidulast. Igale neist pole, aga teel juba ollakse. Tuleb vaid tõsiseltvõetavatest luuletustest järgneb kulgemine lööknõelale jõuduandvaks paarilisena pila, mis käib minu meelest vedruks kokku suruda ning plahvatada. Toomas Liivi Koidula-käsitluse pihta. Ometi tuleks neid kolme paarikut luge - HANNES VARBLANE

DEKADENTLIK TAMMSAARE JA DISKURSIIVNE KIRJANDUSLUGU

Mirjam Hinrikus. Dekadentlik mo- seks n-ö klassikute klassikuteks kuju - dernsuskogemus A. H. Tammsaare nenud Friedebert Tuglas ja Anton H. ja nooreestlaste loomingus. Disser - Tammsaare. Fokusseerimine üle-eelmi - tationes litterarum et contemplatio - sele sajandivahetusele ja eriti Noor- nis comparativae Universitatis Tar - Eestile on mõistetav. Esiteks laoti just tuensis 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kir - sel ajal eesti XX sajandi kirjandusloo jastus, 2011. 326 lk. alusmüür, teiseks on võimaldanud uute uurijapõlvkondade võõrkeelteoskus, ra- Mitmed viimastel aastatel doktorikraa - dikaalselt avardunud võimalused ning di pälvinud kirjandusuurimistest osu - vahetu ligipääs sellesama Euroopa ja tavad valmisolekule ümber kirjutada angloameerika kirjandus- ja kultuuri - eesti kirjanduslugu. Erilise tähelepanu teoreetilisele ning filosoofilisele väljale, alla on sattunud XIX–XX sajandi vahe - kuhu nooreestlased eesti haritlasi mi- tuse murrangulised protsessid ning XX ne ma õhutasid, rakendada oman datud sajandil keskset rolli etendanud, täna - kogemust eesti kirjanduse analüüsiks,

142 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 143

selle läbivalgustamist mingi kindla, loolisele ja positivistlikule. Ta kirjutab: sageli end uuena esitava teoreetilise „Diskursiivset tekstianalüüsimeetodit kontsepti valguses. rakendav kirjanduslugu võib pakkuda 31. augustil 2011 kaitses Underi ja alternatiivi vooluloolisele ja positivistli - Tuglase Kirjanduskeskuse vanemtea - kust autorikäsitusest lähtuvale kirjan - dur Mirjam Hinrikus Tartu Ülikoolis duslookirjutuse traditsioonile, võimal- edukalt doktoritöö „Dekadentlik mo- dades vabaneda mõnestki kirjandus- dernsuskogemus A. H. Tammsaare ja lugudes üha korratavast lihtsustusest” nooreestlaste loomingus”. (lk 98). Milles seisneb Hinrikuse radikaal - Iga uut vaatenurka, sealhulgas al- sus, s.t tahtmine uuritava objekti või ternatiivseid, tuleb tervitada, sõltuma - probleemi juurteni jõuda (vrd lad raº dix ta kogemusest, et mõnikord võib uus ’juur’) ning esitada selle käsitlemiseks olla ka taasavastatud vana või lihtsalt alternatiivne metodoloogia koos kaas - uue vormi võtnud, piltlikult öeldes neva poleemilisuse ning uue lähene - uued rõivad saanud kontsept. Iseasi, misviisi kehtestamisega? Ennekõike kas ühte kirjanduslugu peaks vastanda - seisneb see foucault’liku diskursusana - ma teisele. Ajalookirjutuses märkame lüüsi rakendamises, mis võimaldab tõepoolest ajalugude omavahelist võit - M. Hinrikusel avastada Tammsaare lust ( resp. võitjate ajalugu vs. kaotajate loomingus ja kirjanikuisikus omadusi, oma). Kirjandusajaloos võiks meie mida seni pole rõhutatud, aga võib-olla suund olla erinevate vaatenurkade dia - ka pole nähtud põhjusel, et Tammsaaret loogi ning nende sünteesi poole, milles on kvalifitseeritud sotsiaalkriitilise, vaadeldav objekt (autor ja tema teos) ei paremal juhul psühholoogilise realismi muutuks sotsiaalpoliitiliste või teoreeti - autorina. Ent see ei puuduta üksnes liste manipulatsioonide mänguväljaks. Tammsaaret. 1950. aastate vulgaarsotsioloogilistes Radikaalset kehtestamispüüdu võib kirjanduskäsitlustes ilmneb samuti doktoritöö lugeja tajuda ka M. Hinriku - välistava alternatiivsuse intentsioon. se nooreestlaste analüüsis ja hinnan - Uurimisobjektist sai vahend uue ideo - gus neile. Kui Kaia Sisask jõuab oma loogia ja sotsialistliku realismi meetodi uurimistulemusega uuele metatasandi - illustreerimiseks. Sedalaadi uurimis- le, järeldades, et prantsuse dekadents objekti esteetilis-eetilise suveräänsuse toimis XX sajandi algul maailma- ja probleem hakkas aga ka siinkirjutajat inimesetunnetuse restruktureerijana, väitekirja lugedes üha enam kummi- mis tõi kaasa XX sajandi esimesel küm - tama. nendil eesti kultuuri subjektistumise, M. Hinrikus on kirjandusloolise liht - siis M. Hinrikust see ei rahuldada. Sis - sustuse näitena toonud Tiit Hennoste sejuhatuse joonealuses märkuses (lk modernismikeskse kirjandusloo, mille 16) möönab ta, et Sisask küll kasutab kitsaskohad ei tulenevat mitte ainult „dekadentsi diskursust” sünonüümse mikroanalüütiliste uurimuste puudu - mõistena „dekadentsi kultuurile” ja „ fin misest, vaid „ka toetumisest varasema - de siècle ’i kultuurile”, kuid ta ei definee - tele kirjanduslugudele, mis lähtuvad rivat seda mõistet, ei reflekteerivat sel - positivistlikust autorikäsitusest ja le teoreetilist raamistikku, esindades vooluloolisest kirjandusloo kirjutamise nõndaviisi vooluloolist mõtlemist. Väite - traditsioonist” (lk 98–99). Paraku pean kirja väljajuhatuses jõuabki M. Hinri - siinkohal asuma kaitsma hoopis Hen - kus mõnevõrra isegi apoteoosliku järel - nostet, kelle tees eesti kirjanduse duseni, vastandades diskursiivset kir - „hüpetest modernismi poole” on sama - janduslugu seni praktiseeritud voolu- sugune metafoor nagu M. Hinrikuse

143 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 144

enda analüüsis kasutatud femme fra - sihiteadlikku ettevõtmist kirjandus- gile, femme fatale, dekadent-diletant elus. Autor küll möönab, et tolle ajaga jmt. Nad on mingi tegelikkuse-suhte seoses sobiks ehk hoopis rääkida elu- tihendatud ülekanded, millega opereeri - läheduse temaatika võimendumisest takse metatasandil kui mõistetega. 1920. aastatel. Põhiline on aga see, et Hennoste „hüpped” tähistavad minu „autor saab kõnelda üksnes talle ette arusaamist mööda pisut utreeritult, antud diskursiivsete subjektipositsioo - aga siiski üpris adekvaatselt eesti kir - nide kaudu” (lk 100), mistõttu „võib janduse erinevaid etappe nii ajas kui modernsel perioodil ringlevatest teksti - ka ruumis lähenemisel Euroopa keskus - dest leida modernsuskogemuse aspekte tes tekkinud ja erineval viisil [tõlgete, ka juhul, kui autor ei ürita teadlikult vahetu (lugemis)kogemuse kaudu] ees - modernsusega suhestuda” (lk 100). ti kirjanduses „kodunenud” (kopeeritud, Sama poleemiline, nagu on uurija mugan datud või absorbeeritud) mo- oma dissertatsiooni väljajuhatuses, on dernsuskogemusele. Mingit fundamen - ta ka selle sissejuhatuses. Joonealuses taalset vastuolu M. Hinrikuse modern - märkuses lk 9 ei nõustu ta saksakeelse suskäsitluse ja Hennoste „hüpete” va- eesti kirjandusloo kirjutanud Cornelius hel ma ei tuvasta. Pigem on tegemist Hasselblattiga, kelle arvates on Johan - erinevuste (üle)rõhutamisega. Küsimus nes Aaviku „Ruthi” tähtsust kõvasti üle on selles, millisesse ajaperioodi üks või hinnatud. M. Hinrikuse meelest on aga teine uurija kirjandusliku modernismi just „Ruth” see tekst, mis eksplitseerib alguse Eestis fikseerib ja mis nime all üle-eelmise sajandivahetuse modern- see modernsuskogemus end ilmutab. suse diskursust silmatorkava selgusega. M. Hinrikuse vaieldamatu panus Järgmise lehekülje joonealuses vaiel - uurijana ongi piltlikult öeldes võitlus dakse Toomas Haugiga, kes nägevat dekadentsi kui modernsusdiskursuse märkimisväärseid erinevusi Tuglase ja eluõiguse eest eesti kirjanduskäsitlu - Tammsaare esteetikas ja ideoloogias. ses. Seejuures, kuna dekadents on Tammsaare artikkel Tuglase „Felix M. Hinrikuse väitel erinevaid eluvald - Ormussonist” näitavat M. Hinrikuse kondi läbiva kriisitunnetuse diskursus, käsitluses aga pigem Tammsaare sa- siis ei tähelda ta seda mitte ainult mastumist Tuglase vaadetega. Edas- põhimurrangu aegadel XIX–XX sajandi pidises uurimuses püsibki M. Hinrikus vahetusel, vaid ka näiteks 1920. aasta - seisukohal, et Tammsaare kuulub te lõpu majandusdepressioonist mõju - dekadentsi diskursuse poolest nooreest - tatud vaimsel väljal. Nii märgib ta laste hulka. Seda rõhutab ka väitekirja Tammsaare loomingus dekadentsi- pealkiri, milles Tammsaaret peetakse ilminguid 1930. aastatel ilmunud ro- vajalikuks eraldi esile tõsta. maanides „Elu ja armastus” ja „Ma M. Hinrikus tunneb vajadust korri - armastasin sakslast”, mis annavad geerida veel üht tänaseni eesti kirjan - uurijale põhjuse näha meie klassikus dusteaduses ringlevat müüti, mille läbivalt dekadenti. kohaselt olevat Noor-Eesti murranguli - M. Hinrikuse viljeldud diskursuse - sus toimunud suures osas väljastpoolt analüüs seab kahtluse alla ka „elulähe - saadud kirjanduslike mõjude toel. duse” tematiseerimise alles 1920. aasta - Tema uurimiskogemus on aga näida - tel, sest „kõiki dekadentsi kirjanikke nud, et kirjanduse moderniseerimisele nii Eestis kui ka Euroopas saab nimeta - andsid olulise tõuke just Eesti ühiskon - da ühtlasi eluläheduslasteks” (lk 101). nas endas toimunud protsessid (lk 13). See väide kipub aga siinkirjutaja arva - M. Hinrikus küsib, miks nüüdisaja tes marginaliseerima programmilist, s.t uurijad pole eriti huvitunud Tammsaa -

144 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 145

re tekstide ja modernsuse suhte selgita - Tõsi, Hinrikusele paistavad ismidega misest. Põhjuse leiab ta olevat selles, et raamistatud teosed ja kogu kirjandus - Tammsaaret on kramplikult püütud looline narratiiv pealispindne. Nõnda lahus hoida nooreestlastest, ja elatud oleks tema käsitlusviisis kitsendav ilm - uskumuses, et „Tammsaare oli eelkõige selt ka siinkirjutaja täheldatud Tamm - kriitiline realist” (lk 17), mis ajendavat saare „metarealism”, plastiline süntees mööda vaatama tema loomingust kui realistlikust ja sümbolistlikust elukuju - vähehuvitavast. Mulle tundub see väide tusest. Kui ma autorit olen õieti mõist - olevat siiski pisut üle pingutatud, sest nud, siis meelsamini tahaks ta üldse näiteks aastate eest toimunud Underi vooluloolisi kategooriaid vältida. Dis - ja Tuglase Kirjanduskeskuse massiivne kursiivses kirjandusloos nimelt fikseeri - seminar Tammsaare „Ma armastasin takse erinevate mõttemustrite ja tege - sakslast” teosega seoses näitab jätkuvat likkuse kogemise jälgi lausungites, esi - huvi tema vastu. Seda on ülal hoidnud negu need lausungid mis tahes tekstis. ka Tallinna Linnateatris ja mujal val - M. Hinrikuse fookus ongi seatud just minud Tammsaare teoste lavastused, Tammsaare ja nooreestlaste dekadentsi mida on saatnud küllaltki aktiivne ret - (= kriisi kogemise vaimse kvintessentsi) septsioon. Tammsaare kriitiliseks rea - väljaselgitamisele. Esimest korda eesti listiks sildistamine jääb aga pigem kirjandusuurimuslikus praktikas te- 1950. aastate kirjandusteadusesse. Ma hakse seda metodoloogilise järjekind- ei tea, et viimastel kümnenditel leiduks lusega – diskursiivset analüüsi raken - veel uurijaid, kes sellist määratlust dades. Viimane omakorda seotakse kasutaksid. Michel Foucault’ diskursusekäsitluse - Mis aga puutub Tammsaare moder - ga. Foucault’ diskursuse määratlustest, nismi, siis on vähemalt siinkirjutajal milleks on 1) diskursus kui kõigi lau - ette näidata 2006. aastal kogumikus sungite üldine valdkond, 2) lausungite „Võim & kultuur” ilmunud käsitlus individualiseeritav rühm ja 3) regle - „Eesti kirjanduslikust modernismist. menteeritud praktika, mis seletab tea - A. H. Tammsaare modernism”. M. Hin - tavate lausungite hulka, on M. Hinri - rikus on sellele tekstile küll viidanud kus oma käsitluse teoreetilise raamisti - kui üksikule artiklile, aga pole seda ku ülesehitamisel oluliseks pidanud lülitanud mõttevahetusse, kuigi selles teist ja kolmandat definitsiooni (lk 26). on mul omateada olnud piisavalt olulist Autori käsitluse seisukohast osutub öelda just selle kohta, mida M. Hinri - oluliseks laiendus, mis on toodud lk 18 kuski oma väitekirjaga tõestada tahab: joonealuses viites: „Ilukirjanduse kaudu et Tammsaare oli modernist, M. Hinri - kõneleva dekadentsidiskursuse all pee - kuse edasiarenduses dekadentlik mo- takse silmas teatud teemade (deka - dernist. Euroopa kirjandusliku moder - dents, lagunemine, pudenemine, alla - nismi suhtes toimis eesti modernism käik, tõus), subjektipositsioonide (deka - väljakutsena, nagu perifeeriale iseloo - dent, dekadent-diletant, nais- ja mees- mulik. 1 Tammsaare loomingus leidis tõusik, femme-fatale, femme-fragile ), see väljakutse kõige võimsama ja tun - binaarsete opositsioonide, tekstistra - nuslikuma kehastuse. 2 teegiate, vormi- ja struktuuriaspektide, meeleolude ja metafooride võrgustikku, 1 Vt J. Lotma n, Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 1999, lk 253; R. Veideman n, mille vahendajaks olid dekadentlikud Tuikav tekst. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas - kõnelemis-, mõtlemis-, käitumis- ja ta- tus, 2006, lk 132. jumisviisid.” Järgnevad viited Lyytikäi - 2 R. Veideman n, Eesti kirjanduslikust modernismist. A. H. Tammsaare moder - Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, nism. – Võim & kultuur 2. Koost M. Kõiva. lk 191.

145 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 146

sele, Constable’ile, Kafitzile, Potolskyle. vad eri kontekstides eri diskursused” Siin on loetletud kogu mõistete reper - (lk 95). tuaar ehk instrumendid, mille iseloo - Mul on kiusatus näha aga just selles mustamiseks otsitakse näiteid ja üldis - M. Hinrikuse täheldatud Tammsaare tamiskõlblikku argumentatsiooni „kõikumises” kirjaniku allumatust ühe - Tammsaare, Tuglase, Aaviku ja Kallase sele määratlusele olla kirjanik-deka - tekstidest. dent. Väitekirja lugedes tabasin end Diskursiivne analüüs võimaldab tõe - mingil hetkel koguni tundelt, et Tamm - poolest näidata, kuidas mingid mõtte - saare looming protesteerib oma olemu - mustrid konstrueerivad erinevaid teks - sega selle foucault’liku mõtte vastu. Ta te, samal ajal neid läbivalt ühendades; keeldub olemast „autor, [kes] saab kuidas nad moodustavad n-ö sisutasan - kõnelda üksnes talle ette antud diskur - di konteksti. Ent selle järjekindel siivsete subjektipositsioonide kaudu” rakendamine ilukirjanduslikele teksti - (lk 100). Ma mõistan meie püüdlusi dele ilma kujundiloomet käsitlemata näidata nii Tammsaaret kui ka teisi toob enesega kaasa riski lahustada eesti kirjandusklassikuid osana ühest autor tema tekstis (Foucault’ ideaaliks suurest mõttemustrite kogumist, aga teatavasti oligi diskursus kui täieliku sama oluliseks või ehk isegi olulise - anonüümsuse vorm). M. Hinrikus väl - maks tuleks pidada nende ainulaad - dib siiski seesugust radikalismi, piirdu - sust. Selge see, et seda ainulaadsust des – nagu seda võib välja lugeda ala - saame tajuda ja uurida, kui meil on peatükist 3.1. – Tammsaare kui „trans - välja selgitatud kõik need diskursiivsed diskursiivse positsiooni” realiseerijaga. kontekstid, milles eesti kirjandus on Aga isegi selles olevat Tammsaare kõi - sündinud ja arenenud. Mirjam Hinri - kuv: kord samastudes erinevatesse dis - kuse foucault’lik pööre eesti kirjandus- kursiivsetesse struktuuridesse kuulu - uurimises väärib sel taustal kahtlema - vate lausungitega, kord neile vastandu - ta kõrget tunnustust. des. „Foucault’likus mõttes”, kirjutab M. Hinrikus, „taandub Tammsaare autorina meediumiks, mille kaudu kõnele - REIN VEIDEMANN

KAHEST ILMUNUD SEMANTIKAÕPIKUST

Renate Pajusalu. Sõna ja tähendus. Teadusministeeriumi algatatud uute [Tallinn:] Eesti Keele Sihtasutus, eestikeelsete kõrgkooliõpikute projekt, 2009. 207 lk; Silvi Tenjes. Semantika. tänu millele ilmus esimeste hulgas Õppematerjal. [Tartu:] Tartu Ülikoo - Renate Pajusalu „Sõna ja tähendus” li Kirjastus, [2010]. 119 lk. (2009). Aasta pärast järgnes sellele Euroopa Sotsiaalfondi keeleõppe aren - 1974. aastal ilmus Haldur Õimult damise programmist tuge saanud Silvi Mosaiigi sarjas raamat „Semantika”. 1 Tenjese „Semantika” (2010). Mõeldes See rõõmustas semantikahuvilisi luge - tühimiku peale, mis eestikeelse keele - jaid aastakümneid, uusi keeleteadusli - teadusliku semantika õppe- ja populaar- kule tähenduse uurimisele pühendatud teadusliku kirjanduse valdkonnas on monograafiaid ei ilmunud pikki aas - pikalt valitsenud, tuleb kõigepealt öel - taid. 2007. aastal käivitus Haridus- ja da, et mõlema ilmumine on olnud ise - 1 H. Õi m, Semantika. Tallinn: Valgus, enesest äärmiselt tänuväärne. 1974. 146 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 147

Semantika ehk tähendusõpetus on kohast kommunikatsiooni uurivate tea - lai valdkond ja seostub ka muude dist - duste hulgas, keeleteadusliku semanti - sipliinidega peale keeleteaduse. Tähen - ka eesmärkidest ja erinevatest seman - duslikkuse uurimisega tegelevad, iga - tika harudest 3. üks omast küljest, veel näiteks semioo - Silvi Tenjese õppematerjalis „Seman - tika, filosoofia ja psühholoogia. Keele- tika” on üheksa peatükki. Sissejuhatu - teaduse sees saab rääkida täpsema se järel jätkub raamat ülevaatega se- uurimisobjekti järgi näiteks leksikaal - mantika kohast keeleteaduse ajaloos sest ehk sõnasemantikast ja lause- (ptk 2). Keeleteaduslik semantika aka - semantikast. Keeleteaduse paradigma - deemilise distsipliinina pärineb XIX sid arvestades võib eristada võrdlev- sajandi algusest ja on seotud võrdlev- ajaloolist, strukturalistlikku, genera - ajaloolise keeleteaduse tekkega. Enne tiivset ja kognitiivset semantikat. seda võib näha sõnade tähendustega Vahet saab teha semantikal ja prag - tegelemist peamiselt seoses kolme vald - maatikal, võib eristada formaalseid ja konnaga: spekulatiivse etümoloogia, mentaalseid lä- henemisi. Kõik see ris - retoorika õpetamise ja sõnaraamatute tuvate vaatenurkade paljusus moodus - koostamisega. 4 Semantika algeid vara - tab justkui mingi multifaktoriaalse ses leksikograafias märgib ka R. Paju - maatriksi, mille lineaarsesse järjestus - salu (lk 33–34). S. Tenjes visandab se sättimine on keeruline ettevõtmine. semantika ajalugu laiemalt keele uuri - Õpikut kirjutades oleks lootusetu ürita - mise loo kaudu ja alustab Vana-Indiast. da tabada kõiki tähenduse ja selle uuri - Kindlasti avardab see lugeja silmaringi, misega seotud aspekte, mõistlik on veidi siiski nuriseksin paratamatuse teha valik. Nii R. Pajusalu kui ka üle, et kui kogu raamatu taustal on aja - S. Tenjese raamatus on see kindlalt ja loo osa proportsionaalselt suur, siis üle - üsna erinevalt tehtud. Nii ongi vaadel - vaatena keeleteaduse ajaloost on tege - davad eestikeelsed semantikaõpikud mist väga lühikese ja märksõnalise paratamatult idio sünkraatilised, meel - kokkuvõttega. divalt nende autorite nägu, tõestades Sissejuhatuse semantika uurimisob - muuhulgas, et eestikeelne semantika - jekti teeb Tenjese õpiku kolmas pea - diskursus on vägagi elujõuline. tükk „Semantika lingvistikas”, mis Sisus tehtud valikud mõjutavad, mil - annab kõigepealt ülevaate semantika liseks kujuneb raamatu ülesehitus. uurimisalast ja seejärel näitab erine - Järgnevalt tutvustan lühidalt kummagi vaid võimalusi tähendust defineerida. raamatu sisu (valikuid ja ülesehitust). Tähendus jaotatakse esmalt kolmeks – Renate Pajusalu raamatu pealkirigi kontseptuaalseks, assotsiatiivseks ja ütleb, et raskuspunkt on sõnasemanti - temaatiliseks tähenduseks. Kui ma kal, kuid esindatud on ka lauseseman - õigesti aru saan, siis esimene võrdsus - tika ja pragmaatika teemad. Raamat tab tähenduse eelkõige mõistetega, tei - on jaotatud kümneks peatükiks. Õpik ne seostega välismaailmas ja kolmas algab kahe üldisema peatükiga, milles suhtlusolukorra aspektidega. arutletakse tähenduse olemuse ja liiki - Pajusalu raamatus leiavad järgmise - de üle, samuti märgisüsteemide üle na käsitlemist semantika meetodid laiemalt. Sellist lähenemist võib leida (ptk 3), tutvustatakse n-ö kuut võima - ka teistest semantikaõpikutest, alusta - lust, kuidas semantikat teha. Esmalt takse semantika kohast keeleteaduses 3 A. Crus e, Meaning in Language. An ja tähenduse, mõtlemise ja maailma Introduction to Semantics and Pragmatics. 2 Oxford: Oxford University Press, 2000. suhetest , antakse ülevaate semantika 4 D. Geeraert s, Theories of Lexical 2 J. I. Saee d, Semantics. Oxford: Black - Semantics. Oxford: Oxford University Press, well, 1997. 2010, lk 2. 147 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 148

vaadeldakse lähemalt strukturalistlikku „Kognitiivsed protsessid tähendussüs - leksikaalsesse semantikasse kuuluvat teemis” ning sellele oleks võinud viida - komponentanalüüsi (mille eesmärk on ta ka peatükis „Mitmetähenduslikkus” anda igale sõnale tähendus temaga seo - kohas, kus on juttu polüseemia võrgus - tud sõnade kaudu distinktiivseid tunnu - tikukäsitlusest (lk 97). seid kasutades). Seejärel tutvustatakse Tenjese raamatus on tehtud meetodi - Anna Wierzbicka ja tema kolleegide test ja nende aluseks olevatest teooria - arendatavat loomulikku semantilist test kaks eraldi peatükki ja see võib metakeelt, mis peaks võimaldama tõlki - tõepoolest hõlbustada eri aegade seda kõikide keelte kõik sõnad ja laused mantikateooriates ja nendes kasutata - universaalsesse semantilistest primitiivi - vates analüüsimeetodites orienteeru - dest koosnevasse metakeelde. Järgne - mist. Neljandas peatükis „Semantika valt leiavad lühidalt tutvustamist eel - meetodite teoreetilised alused” tuuakse kõige Ray Jackendoffi nimega seostuv välja erinevaid semantikateooriaid ala - kontseptuaalne semantika ja Charles tes strukturalismist ja lõpetades arutlu - Fillmore’iga seostatav freimisemantika. sega kognitiivse semantika suundu - Viiendana peatutakse veidi pikemalt muste üle (kahjuks väga lühidalt). Ala - kognitiivsest semantikast tuntud proto - peatükis 4.4.1 leidub üks kummastust tüüpanalüüsil ja viimasena arutletakse tekitav väidete paar, nimelt öeldakse lühemalt selle üle, kui palju saab tähen - lk 51, et Noam Chomsky ei kasutanud duste uurimisel kasutada küsitlusi. terminit kognitiivne , ja väidetakse sa- Õpikus välja toodud meetodite taga mas kohe lk 52 alguses, et Chomsky on on erinevad keeleteaduslikud paradig - „kirjeldanud kognitiivse revolutsioonina mad ja semantikateooriad. Andmete just generatiivse grammatika esiletõusu kogumise ja analüüsimise viisid võivad 1950ndatel”. Kui õpiku lugeja sellest neis olla väga mitmekesised. Katseli - segadusse peaks sattuma, siis kogni - selt andmete kogumine ja küsitluse, tiivsest revolutsioonist keeleteaduses katse või korpusuuringu teel saadud on väga hea ülevaate andnud H. Õim, 5 andmete statistiliste vahenditega ana - sealt selgub ka, kuidas termin kognitiiv - lüüsimine iseloomustab näiteks viimase ne on tõepoolest olnud seotud kahe vas - aja suundumusi kognitiivses semanti - tanduva keeleteadusliku liiniga selles kas. Loomuliku semantilise metakeele, mõttes, et kui varasem strukturalistlik kontseptuaalse semantika ja freimi- keeleteadus tegeles keele kui struktuu - semantika lähted on küll erinevad, riga ja samal ajal levinud biheiviorist - kuid neid ühendab arvamus, et seman - likku psühholoogiat huvitasid vaid stii - tiliseks analüüsiks on tarvilikud mingit muli–reaktsiooni suhted, siis alates laadi (kas mõistetel põhinevad või 1950. aastatest toimus mõlemas vald - mõisteid kontekstiga siduvad) elemen - konnas muutus ja hakati huvi tundma taarosad või primitiivid, mis võimal - inimese vaimu uurimise vastu. Seman - daksid tavakeelt kirjeldada (formaal - tikateooriatega esmatutvujale jääb kar - ses) metakeeles. detavasti liialt keeruliseks alapeatükk Prototüüpanalüüsi käsitletakse se- 4.4.2. „Holistiline ja modulaarne kogni - mantikaõpikutes tihti koos kognitiivse tiivne lingvistika”, kus püütakse võrrel - semantikaga, milles ta olulisel kohal da Jackendoffi ja kontseptuaalset se- on: üks kognitiivse keeleteaduse alus - mantikat teiste kognitiivse keeleteaduse test on inimese kategoriseerimisvõime suundumustega. Peamise erinevusena seostamine keele struktuuriga, selles on välja toodud holistlik vs. modulaarne mõttes oleks prototüüpanalüüsi käsitlus 5 H. Õi m, Kognitiivne pööre. – Keel ja sobinud ka Pajusalu raamatu peatükki Kirjandus, nr 8–9, lk 617–627.

148 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 149

vaade keelele. Välja oleks võinud tuua Pajusalu raamatu kuuendas peatü - aga ka selle, mis Jackendoffi seob kogni - kis käsitletakse põhjalikult üht seman - tiivse paradigmaga: Jackendoff rõhutab tika suurt teemat, mitmetähenduslik - nagu kogu kognitiivne paradigma mõis - kust ehk polüseemiat: vaatluse all on testuse rolli keeles ning asetab semanti - polüseemia ja homonüümia suhe, polü - ka psühholoogilisse raamistusse, sidu - seemia kindlaksmääramiseks sobivad des seda taju, tunnetuse ja kogemuse testid (Alan Cruse’i järgi), polüseemia teooriatega. Oluline, mille poolest Ja- liigid ja süstemaatiline polüseemia. ckendoff ja kontseptuaalne semantika Sugugi mitte igas raamatus ei pälvi po tavapärastest kognitivistlikest käsitlus - lüseemia nii suurt tähelepanu võib-olla test erinevad, on selge süntaksi ja seetõttu, et generatiivses lähenemises semantika, mõistelise ja tajulise ning on polüseemiat peetud pigem tülikaks keeleteadmise ja maailmateadmise eris - nähtuseks, mille taandamine homonüü- tamine ning semantikakirjelduses ran - miale ja monoseemiale oleks parim la- gete formalismide kasutamine. 6 hendus. Huvi polüseemia vastu on ise - Tenjese raamatu viiendas peatükis loomulik kognitiivsele semantikale ja „Semantika meetodid” kirjeldatakse see tuleb välja ka Pajusalu raamatust. esmalt komponentanalüüsi, siis tähen - Tenjes keskendub oma raamatus po- dusvälju ja peamisi leksikaalseid suh - lüseemia asemel homonüümiale (viien - teid (hüponüümiat, sünonüümiat, anto - da peatüki alapeatüki „Semantiline nüümiat) ning nendega koos ka polüsee - struktuur” viimases osas, lk 68 –72). miat ja homonüümiat ning lühidalt Selles peatükis leidub üks imelik eksi - tähenduse metafoorilist laienemist. tus. Leheküljel 69 on kirjutatud: „Juur - Pajusalu õpiku neljas ja viies pea - tüvelised täishomonüümid langevad tükk („Semantika ontoloogiline alus: kokku kõigis käändsõna vormides: hari : entiteedid ja sündmused” ja „Süntaksi harja (1. puhastusriist, 2. tipp). Sellist semantiline alus: temaatilised rollid”) tüüpi homonüümia t.... [ei tule] ette võiks kanda koondnimetust „Semantika mitte ainult käändsõnade, vaid ka ja grammatika”, sest esimene puudutab kaassõnade puhul.” Väide kaassõnade substantiividele ja verbidele iseloomu - homonüümia kohta köitis mu tähele- likke tähendusi ja teine, nagu pealkiri - panu, sest järgnevalt näiteks toodud gi ütleb, vaeb süntaksi tähenduslikku kaassõnu ( läbi, eest, pärast ) ei saa pida - alust. 7 da homonüümseteks. Viidatud Helle Tenjese raamatus on semantikat ja Metslangi artiklis 8 homonüümia tee - grammatikat siduvad teemad esinda - maks pole, ilmselt on silmas peetud tud vähemal määral, siiski käsitletakse sama autori teist artiklit „Eesti keele kaheksandas peatükis „Lausesemanti - keerukohti” 9. Esmalt tuleb öelda, et eri ka” modaalsuse lauses väljendamise tähendus ei võrdu tingimata homonüü - võimalusi ja eesti keele modaalverbide miaga, ja teiseks, Metslang kirjutab tähendusi. Kuigi Tenjes pakub eesti oma artiklis tõepoolest, et „sõnavaras keele modaalverbide kasutamise kohta pakuvad kokkulangevusi ja sarnasusi rohkem näiteid, on Pajusalu käsitlus 8 H. Metslan g, Eesti kirjakeel kasu - teoreetiliselt huvitavam. tusvaldkondade lõikes: probleeme ja lahen - dusteid. – Toimiv keel II. Töid rakendusling - 6 N. Rieme r, Introducing Semantics. vistika alalt. Koost H. Metslang, toim M.-M. Cambridge: Cambridge University Press, Sepper, J. Lepasaar. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2010, lk 262–270; D. Geeraert s, Theories 2004, lk 195–206. of Lexical Semantics, lk 137–142. 9 H. Metslan g, Eesti keele keerukohti. 7 Vrd nt J. Lyon s, Semantics. Vol. II. – Lähivertailuja 15. VIRSU II. Suomi ja viro Cambridge: Cambridge University Press, kohdekielinä. Toim H. Sulkala, H. Laane - 1977. kask. Oulu: Oulun yliopisto, 2004, lk 71– 82.

149 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 150

leksikaalne homonüümia ja tuletiste 140). Ometi ei jää see raamatut lugedes sarnasus”, kuid kaassõnu ta sellega lõppkokkuvõttes häirima, sest esiteks seoses näiteks ei too. 10 on kogu raamat loetav ka peatükkide Polüseemia peatükile järgneb Paju - kaupa ise järjekorda valides, ja teiseks salu raamatus „Kognitiivsed protsessid vaevalt keelehuviline lugeja üldse ei tähendussüsteemis”, mis toetub keele - tea, mis on sünonüümia või antonüü - teaduse kognitivistlikule suunale ja mia, aga nende nähtuste pikemad selgi - tutvustab metafoori ja metonüümiat tused ei pea tingimata asuma iga kui tähenduse laienemise alusnähtusi. semantikaraamatu avalehekülgedel. Samuti leiavad käsitlemist sulanditeoo - Pajusalu raamatu viimane, kümnes ria ja skeemkujutlused. Tenjese raama - peatükk puudutab teemasid, mis kuulu - tus on nii kognitiivsele metafooriteoo - vad otsa pidi juba pragmaatikasse, riale kui ka metonüümiale pühendatud tekstis viitamist ja deiktilisust. eraldi peatükk. Mõistemetafooride osas Tenjese raamatu lõpetab 9. peatükk on näited toodud peamiselt sellest, kui - vabade assotsiatsioonidega, mis nõua - das eesti keele ajaväljendid toetuvad vad enda kõrvale kas autori selgitavat ruumi valdkonna metafoorsele ülekan - loengut või lugeja julget fantaasialendu. dele. Et lugejale ei jääks metafooriteoo - Kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist riast ühe külgset pilti, oleks olnud mai - on võrdlemisi eriilmeliste raamatutega, nimist ja näiteid väärt ka teised meta - mille peamine funktsioon on ühesugu - foorid, mille järgi me elame (aga ne: toetada kõrgkooli semantika loengu - õnneks saab nendest nüüd eesti keeles kursust. Täpsem suunitlus siiski päris lugeda 11 ). ei kattu, Renate Pajusalu õpik annab Edasi liigub Pajusalu õpik traditsioo - tervikliku loengukursuse, Silvi Tenjese nilise leksikaalse semantika juurde, õpik on mõeldud pigem lisamaterjaliks käsitledes kaheksandas peatükis para - loengute kõrvale, pakkudes palju näi - digmaatilisi leksikaalseid suhteid (ja teid ja arutlusteemasid. Mõlemad raa - tähendusvälju) ja üheksandas süntag - matud on loetavad ka lihtsalt asjahuvi - maatilisi leksikaalseid suhteid. Tenjese lisele, Pajusalu „Sõna ja tähendus” on õpikus leidsid paradigmaatilised suh - selles osas soovitatavam, sest käsitleb ted koha „Semantika meetodite” peatü - üsna ühtlasel tasemel rohkemaid tee - kis ja süntagmaatilistest suhetest on masid ning esitab hea ülevaate täna - kollokatsioonist juttu tähenduse liikide päeva keeleteadusliku semantika oluli - all (lk 42–43). Pean tunnistama, et sematest küsimustest. esialgu oli minu jaoks üllatav leida tra - Kuigi Pajusalu raamat on mahukam ditsioonilise leksikaalse semantika olu - kui Tenjese oma, võib mõlema raamatu lised teemad (tähendusväli, sünonüü - ühise hädana siiski nimetada vähest mia, antonüümia) Pajusalu raamatust mahtu (võrdluseks: kõige õhem minu nii lõpust. Ja tõepoolest, näiteks polü - käes olev ingliskeelne semantikaraa - seemia käsitluse juures (ptk 6) on mat on 260, mahukaim 460 lk), mis tin - kasutatud mõisteid autohüponüümia ja gib mõnest olulisest teemast loobumise automeronüümia (lk 101), aga nendest (nt formaalsest semantikast pole kum - arusaamiseks tuleks lugeda hüponüü - maski juttu) või kohatise äärmise kok - miast ja meronüümiast (ptk 8, lk 136– kuvõtlikkuse, mistõttu ähvardab oht jääda liialt pinnapealseks. Siiski on 10 H. Metslan g, Eesti keele keerukoh - kahju, et Tenjese raamatus on mõnin - ti, lk 73. 11 G. Lakof f, M. Johnso n, Metafoo - gad nähtustevahelised seosed pikemalt rid, mille järgi me elame. (Gigantum hume - lahti kirjutamata ja ilma loenguteta ris.) Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, peab lugeja mõttekäigu jälgimiseks 2011.

150 RAAMATUID 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:18 Page 151

rohkem vaeva nägema. Seejuures on ja ülesanded käsitletu paremaks mõist - toodud sisse teemasid ja teooriaid, mis miseks ja omandamiseks, samuti iga algajale võivad jääda nii lühikese käsit - peatüki oluliste märksõnade väljatoomi- luse juures arusaamatuks (nt „Sisse- ne. Tenjese omapäraks on valitud märk- juhatuses” tehakse juttu saksa loogili - sõnadele joone all definitsiooni andmi - sest positivistist Rudolf Carnapist). ne: nii kujuneb joonealustest märkus - Mõlema raamatu väga heaks küljeks test midagi semantika sõnastiku taolist. on suur hulk eesti keele näiteid. Eriti Lõpetuseks võib öelda, et eestikeelse rikkalikult leiab neid Tenjese raama - semantika maastikul on astutud tubli tust, mõnel juhul moodustabki alapea - samm, siinkirjutaja jääb põnevusega tüki peamiselt näidete loetelu, mida on ootama pragmaatikaõpikuid ja uusi huvitav lugeda, mis teeb asja kenasti semantikakäsitlusi nii Renate Paju- selgeks ja ärgitab edasi mõtlema (nt salult ja Silvi Tenjeselt kui ka teistelt. metonüümia alaliigid). Pajusalu raamatu lisahüveks on iga peatüki lõpus anta- vad lugemissoovitused ning küsimused ANN VEISMANN

151 RINGVAADE 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:21 Page 152

RINGVAADE

Läänemeresoome piirid

27.–29. oktoobrini 2011 peeti Karula tud kolmeks suureks alaks: Lõuna- ja vallas Nakatu turismitalus 15. korda Põhja-Eesti ning Saaremaa-Läänemaa. Võru Instituudi ja Tartu Ülikooli korral - Selgusid siirdealad (nt linnade ümbru - dusel rahvusvaheline konverents „Lää - ses, väheasustatud alad – sood, paksud nemeresoome piirid” seekordse rõhuase - metsad –, kus inimesed pole eriti liiku - tusega läänemeresoome rahvaste kee - nud) ja nendes toimunud nähtused. le-, kultuuri- ja vaimupiiridel. Konve- P. Pomozi tutvustas samalaadset Unga - rentsi avas Võru Instituudi direktor ris tehtud uuringut. Põhiline vahe on Rainer Kuuba. selles, et ungari murretel on erinevused Esimene esineja Santeri Junttila üldiselt uuemad ja väiksemad kui eesti (Helsingi Ülikool) proovis oma ettekan - murretel. Väga liikuvad nomaadi- des „Läänemeresoome ajapiirid” paika hõimud kulgesid suurte hulkadena panna aega, millest alates ja milleni ühest paigast teise ja asustamata jäeti võib kõnelda läänemeresoome algkee - tänapäeva siirdealad, kus olid sood või lest. Ta arutles ka, millal muutusid mäed. Just siirdealadel tekib keelde murded omaette keelteks ja millal sai uusi muutusi. murdepiirist keelepiir. Algläänemere - Oma ettekandes „Klimaatilisi mär - soome murded tegid läbi pika jagune - kusi eestlaste esiajaloost” vaatles Mart mis- ja sulandumisprotsessi, enne kui Rannut (Integratsiooni Uuringute Insti - praeguste keelte alged hakkasid moo - tuut) klimaatilisi muutusi Eesti alal dustuma. Seda, millal algläänemere - jääaja lõpust kuni tänapäevani ja arut - soome periood lõppes, saab kindlaks les teemal, kuidas võivad olla seotud teha laenude põhjal. Nii näiteks on rahvaste ränne ja keel. Eestis on toimu - lõunaeesti ja sealhulgas ka võru keele nud samasugused rahvastikuprotsessid tunnuslikud häälikumuutused kogu nagu mujal Euroopas: aeg-ajalt on toi - läänemeresoome keele alal kõige vane - munud (loodus)katastroofid (külmalai - mad. ned, epideemiad) ning teiste hõimude Karl Pajusalu (Tartu Ülikool) ja vägivaldne sisseränne. On esinenud Peter Pomozi (Budapesti Ülikool) pida - perioode, kui Eestis ei saanud inim - sid ühisettekande „Eesti ja Ungari asustus liiga madala temperatuuri ja murde- ja kultuuripiiridest”. Tegu on toidu puudumise tõttu võimalik olla Eesti ja Ungari ühisprojektiga, milles ning siinne elanikkond kas põgenes vaadeldakse, kuidas erinevatest välis - lõuna poole või suri välja. Esineja hin - test parameetritest – loodusest, ühis - nangul võis pärast jääaega selliseid kondlikust korraldusest jmt – lähtuvalt aegu olla kuus korda. Mõlemal juhul keeleerinevused korreleeruvad. Eesti tähendas see olulist keele- ja kultuuri - puhul oli K. Pajusalu võtnud võrdlevalt muutust, mis on korrelatsioonis arheo - ette Eesti murdekaardi ja muinasmaa - loogiliste andmetega. kondade kaardi. Selguski, et sõnavara - Enn Ernits (Eesti Maaülikool) kõne - seoste kaart sobib hästi muinasmaa - les teemal „F. R. Kreutzwald lõunaeest - kondade kaardiga, kus Eesti on jaota - laste piire kompimas”. Vene Geograafia

152 RINGVAADE 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:21 Page 153

Seltsi asutajaliige akadeemik Peter von gused laiemalt levinud kohanimed, mil - Koeppen koostas Venemaa rahvaste le etümoloogiat on raske leida. Sageli kaardi. Selleks kasutas ta korrespon - esineb neid ka endistel läänemeresoome dentide abi. Üks neist oli Kreutzwald, aladel, mis praegu on vene- või lätikeel - kes kogus aastatel 1849–1851 lõuna - sed. Vene nimevarasse on need tulnud eestlasi puudutavat peamiselt statisti - läänemeresoome keeltest, kuid esinda - list ja topograafilist ainest. Materjali vad ilmselt mingit soome-ugri eelset kogus ta Pihkva kubermangu külades substraati. põhiliselt setude ja lõunaeesti keele - Marju Kõivupuu (Tallinna Ülikool) saarte (Kraasna, Lutsi, Ostrovi, Koiva kõneles teemal „Piiride revitaliseerimi - maarahva) ja Piirissaare eestlaste ne ajaloolise Võrumaa kihelkondade kohta. Ta oli ühtlasi esimene, kes üritas näitel”. Kihelkonnad on põliselanike setude arvu kindlaks teha. E. Ernits põlvkondlikus mälus säilinud üksused. võrdles Kreutzwaldi saadud andmeid Kihelkonnapiiride märkimisega tähis - varasemate ja hilisemate käsitlustega. tati Eesti Rahva Muuseumi 100 aasta Urmas Kalla (Võru Instituut) tut - juubelit, kuigi idee autoriks peetakse vustas eesti, vene ja võru keele kohani - Lennart Merd. 2008. aastal avati presi - mesid kahel pool Lämmijärve. Järv on dent Ilvese eestvõttel Vana-Võrumaa ikka olnud pigem rahvaste kooshoidja kihelkondade sildid. Visuaalsed märgid kui lahutaja. Lämmijärve ääres on värskendavad ajaloolist mälu. Ajalooli - sajandeid olnud segaasustus: vene- ja ne Võrumaa asub praeguse Võru, Põlva, lõunaeestikeelsed külad on paiknenud Valga ja Tartu maakonna aladel. Osa läbisegi nii järve ida- kui ka lääne- endistest kihelkonnakeskustest on säi - kaldal. Seetõttu on paljud kohanimed litanud tänapäevani ümberkaudsete olemas paralleelselt mõlemas keeles. külade ja valdade jaoks tõmbekeskuse Osa neist on ilmselt vastastikused lae - positsiooni: Räpinä, Põlva, Vahtsõliina, nud, osa aga mõlemas keeles täiesti eri - Kanepi, Rõugõ. nevad sõnad. Lõunaeestikeelsed kohani - Huvitava ettekandega „Piirid soos” med sobituvad Võnnu ja Räpina kihel - astus üles Toomas Kiho (ajakiri Aka - konna nimemustrisse. Venekeelsed deemia). Kultuuripiirid sõltuvad eelkõi - asulanimed peegeldavad Lämmijärve ge inimasustusest. Piirid määratlevad idakalda läänemeresoome asustuse inimeste mõjualade ulatuse: mida kind - mitut lainet. lam on maastik, seda kindlamad piirid. Kohanimeteemat jätkas Marje Joa - Alam-Pedja looduskaitsealal saavad laiu (Tallinn Ülikool) ettekanne „Lääne - kokku Pedja ja Põltsamaa jõgi ning meresoome kohanimed läänemeresoo - suubuvad koos Emajõkke. Jõgedevahe - me ruumis ja piiri taga”. Selleks et line ala on soine. Kihelkondadest on sel kohanimed säiliksid (ka substraadina), alal Põltsamaa, Kursi ja Kolga-Jaani peab püsiasustus olema järjepidev. Ini - kihelkond. Esineja vaatles, kuidas on mestest on tühjaks jäänud Setumaa, seda piiriala joonistatud kihelkonna - Peipsi-tagune, Ingerimaa. Läänemere - kaartidele. On tekkinud mitu joonistus - soome keelealal on palju nimesid, mis traditsiooni, mis ei ole üksteisega koos - esinevad mitmel rahval, nt eesti Püha - kõlas. Nii leiduvadki eri trükistes ja järv ja sellest moodustatud sekundaar - veebipaikades üksteisele vastukäivad ne oikonüüm Pühajärve , millele leidub kaardid. T. Kiho seadis endale eesmär - paralleele ilmselt kõigi läänemeresoo - giks soopiirides selgust tuua ning aida - me rahvaste aladel. On väidetud, et ta korrigeerida Eesti kihelkonnapiiride elemente püha sisaldavad kohanimed kaarti. Ta jõudis järeldusele, et õige viitavad piirile. Huvitavamad on niisu - on traditsioon, mille järgi Põltsamaa

153 RINGVAADE 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:21 Page 154

kihelkond ulatub Emajõeni, lahutades andmeid ühe rajooni kohta, kus karja - teineteisest Kolga-Jaani ja Kursi. laste osakaal oli langenud viimase Aleksandra Rodionova (Venemaa TA kaheksa aastaga 36,8-lt 28,6 protsendi - Karjala Teaduskeskus, Petroskoi) ette - ni. Lisaks on vähenenud ka karjala kande pealkiri oli „Karjala ja vepsa keel oskus: selle märkis 2002. aastal keele Agricolad”. Ta kõneles kõigepealt emakeeleks ainult 48,4 % karjalastest. lühidalt karjala ja vepsa kirjakeele aja - Vepslasi on Karjala elanikkonnast loost, mille esimene periood oli 1930. ainult 0,7 %, kellest vepsa keelt oskab aastatel (nii ladina- kui ka venetähesti - üksnes 38 %, kuid vepslased on tunnis - kulisena). Pikema vaheaja järel alusta - tatud Venemaa ametlikuks keelevähe - ti karjala ja vepsa kirjakeele arenda - museks ja sellest on neil mõnevõrra mist uuesti alates 1988. aastast, see - kasu. Mõlema rahva säilimise seavad juures karjala keele puhul loodi neid ohtu linnastumine, madal sündimus, kaks: põhjakarjala ja aunuse kirjakeel. segaabielud (u 50 % maal ja 75 % linna - 1989. aastal kinnitati nende kirjakeelte des). Esineja mainis ka noorte ükskõik - ladina tähestikud ning 2006. aastal uus set suhtumist oma keelde – näiteks ühtne põhjakarjala ja aunuse ladina 2010. aastal tuli kõrgkoolidesse karjala tähestik. See võiks olla esimene samm keelt õppima ainult seitse inimest, ühisele kirjakeelele üleminekul, mis 2011. aastal mitte ühtki – ning seda, et aga väga lihtne ei tundu olevat. 2003. karjala keelega on raske tööd leida, pal - aastal ilmus veel ka lüüdi aabits. Esine - ju populaarsem on soome keele õppimi - ja tutvustas lähemalt põhjakarjala, ne. Mõne viimase aastaga on tublisti aunuse ja vepsa uute kirjakeelte pea - (50-lt 37-le) vähenenud ka koolide arv, miste loojate, vastavalt Pekka Zaikovi, kus karjala keelt õpetatakse, pealegi ei Ljudmila Markianova ja Niina Zaitseva ole karjala keel õpetuskeel, vaid sageli tegevust. Kõik kolm õppejõudu on aval - õpilastele pigem võõrkeeleks. Laste- danud teaduslikke uurimusi, sõnaraa - aedadest on karjalakeelseid lasteaedu matuid ja õppekirjandust. L. Markiano - praegu kaks ja vepsakeelseid üks. va ja N. Zaitseva on avaldanud ka ilu - Eberhard Winkleri (Göttingeni Üli - kirjandust ning tõlkeid, eriti tõstis A. kool) ja Karl Pajusalu (TÜ) ühisette - Rodionova esile N. Zaitsevat, kellelt on kanne „Piirid maastikus ja Salatsi liivi vepsa keeles ilmunud „Kalevala” lühen - maastikusõnad” jätkas eelmise konve - datud väljaanne ja 2007. aastal vepsa - rentsi teemat, pöörates seekord tähele - keelne Uus Testament. panu Salatsi liivlaste kunagise asuala Svetlana Kovaljova (Venemaa TA kohanimedes esinevatele mingeid piire, Karjala Teaduskeskus, Petroskoi) ette - äärealasid või takistusi – piiri ennast, kanne „Vepsa ja karjala keel vähemus - jõge, jõekääru, oja(kest), sood, mäge, keeltena Karjala keelesotsioloogilisel küngast, ulgumerd, saart, randa, kal - kaardil” nii palju optimismi ei sisenda - last – tähistavatele sõnadele ja nen- nud kui eelnenud ettekanne. Ta vaatles de võimalikule liivi etümoloogiale. Venemaa 1989. ja 2002. aasta rahva - Ettekande esitanud K. Pajusalu juhtis loenduste vahel Karjala rahvastikus tähelepanu ka sellele, et läti keeleuuri - toimunud muutusi. Karjalased on oma jad ei ole pidanud vaadeldud kohani - kodumaa suurim vähemusrahvus, aga mesid läänemeresoome päritolu nime - neid oli kogu elanikkonnast 2002. aas - deks ega ole neid eriti põhjalikult käsit - tal ainult 9,2 %, nende arv oli vähene - lenud. nud 13 000 võrra. Venemaa 2010. aasta Mariko Faster (Võru Instituut) pidas rahvaloenduse ametlikke tulemusi ei ettekande „Naine Lõuna-Eesti koha- ole veel avaldatud, kuid esinejal oli nimedes”. Alustuseks tutvustas ta soo -

154 RINGVAADE 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:21 Page 155

me teadlase Kaija Mallati uurimust, mida on Võrumaalt registreeritud millest ilmneb, et Soomes ja Rootsis on ainult 18, on kasutatud asundustalude naisega seotud nimesid pandud väikse - puhul. Nende hulgas on nii piirist kui matele kohtadele. Võrumaa toponüümi - ka Oskar Lutsu teostest motiveeritud de andmebaas osutab, et siin see nii ei kohanimesid. ole, seega paistab meie kohanimesüs - Heinike Heinsoo (TÜ) kõneles eesti, teem erinevat selles osas Põhjamaade vadja ja soome keele deskriptiivverbi - omast ja sarnanevat rohkem Saksamaa dest, seades endale ülesande selgitada, omaga. Samal ajal on sellessamas koha- kui palju see sõnavarakiht nendes kol - nimede andmebaasis naisenimedel või mes lähedases sugulaskeeles erineb või naissoost olendile viitavatel sõnadel sarnaneb. Ilmneb, et tuletusmudeli ja põhinevaid nimesid siiski ainult 2 % sufiksite poolest on nad vägagi sarnased ringis, mehenimedel või meessoost (eesti - ise -, - u-, - ta -, - ele -, vadja - ise -, - u-, olenditel põhinevaid aga tunduvalt roh - -ele -, - tta -, soome - ise -, - ahta -, - ta -, - le -, kem. Võrumaa kohanimedes esinevast -u-, - tta -), aga häälikuliselt ja tähendu - 50 levinumast eesnimest on 46 mehe- ja selt ei ole. Need sõnad moodustavad üksnes neli naisenimed. Vanimad nais- suuri verbipesasid, milles erineb või algupära kohanimed on ema -algulised. vaheldub kas alguskonsonant või 1. sil - Naise eesnimedel põhinevaid koha- bi vokaal. Keeliti leidis H. Heinsoo siin nimesid on vähe, v.a naispühakute jär - sarnasusi (nt 1. silbis ei esine e-d), kuid gi pandud kohanimed, mis pärinevad rohkem siiski mitmesuguseid erinevusi keskajast (peamiselt kirikute, kabelite (nt eesti keeles 1. silbis sagedasti õ, ja nende ümbruse nimed). On ka koha - millele soome keeles vastavad a, i, o, nimesid, mis on seotud rahvajuttudega, aga muidu õ-rikkas vadja keeles seda ning emasloomadele viitavaid koha- deskriptiivsõnades ei ole; eesti ja vadja nimesid. Vähe on neid kohti, mis on keeles võib sõna algul olla konsonant- saanud nime naisomaniku järgi, ja nad ühend, soome keeles mitte; vadja keeles on ka märksa hilisemad, pigem täna - sõna algul š ja muidu ebatavaline heli - päeval pandud nimed. line klusiil, eesti ja soome keeles mitte Evar Saar (Võru Instituut) kõneles jm), lisaks on vadja keele puhul selget teemal „Võrumaa Piiri - ja Raja -koha- vene keele mõju. Igas vaadeldud keeles nimede motiividest”. Esineja tõdes, et saab deskriptiivverbe juurde luua ja sõna piir on Võrumaa kohanimedes emakeelekõneleja saab neist aru, kuid atribuudina kõige sagedasem kultuur - isegi lähedase sugulaskeele kõnelejale sõna, kokku on andmebaasis üle 200 tähendus enamasti läbinähtav ei ole. niisuguse nime, mis tähistavad 23 700 Ka ei ole neil vasteid meie kaugemates objekti, kuid veelgi sagedasem on see sugulaskeeltes. Tartumaal Võnnu kihelkonnas, kus Liina Lindström (TÜ) esines ette - neid on üle 50 (4400 objekti). Võrumaal kandega „Petserimaa setodest ja nende on 55 % neist nimedest motiveeritud keelest 2010.–2011. aasta välitööde mõisapiirist, ülejäänud etnilisest või põhjal”, tutvustades kahe ekspeditsioo - riigipiirist, mõisa sees talude või asun - ni kestel kogunenud muljeid ja kogutud duste piiridest ja perekonnanimedest keele- ja folkloristikaalast materjali. ning tundmatut päritolu on 20 % (neist Keelejuhtide olme, haridus, eluviis, mõnes võiks piir tähendada ringmängu, suhtlusringkond (kaasa arvatud ajakir - vrd sm piiri ). Üksikjuhul on nime alu - jandus, raadio, televisioon), kodakond - seks ka kihelkonnapiir: Võrus on Piiri sus (mõnel topeltkodakondsus, aga uulits , mis asub Põlva ja Rõuge kihel - mõnel ei olnud ühtki passi, sest ta teab konna piiril. Raja -algulisi nimesid, küll, kust üle piiri saab) ja keeleoskus

155 RINGVAADE 2-2012_Layout 1 31.01.12 12:21 Page 156

olid väga mitmesugused. Vanematega, test. Ta tõstis esile loodusläheduse, aga ka sugulaste ja naabritega kõnel - sõnausu, sõjakuse puudumise ja pigem dakse üldiselt oma üsna vanapärast jõu eest taganemise kui võitlemise. setu keelt. Vene keele kasutamine on Konverentsi korraldamist toetasid sagedane, aga eesti keelt oskavad keeleteaduse, filosoofia ja semiootika samuti enam-vähem kõik. doktorikool ning rahvusvaheline ELDIA Konverentsi viimase ettekande pidas (European language diversity for all ) lüüdi luuletaja Miikul Pahomov (Hel - projekt. singi Ülikool), arutledes selle üle, mis eristab uurali rahvaid indoeurooplas - TIINA HALLI K, VÄINO KLAUS

LÜHiKrooniKA

• 6. jaanuaril korraldatud Eesti Kir - dusmuuseumis Akadeemilise Rahva - jandusmuuseumi konverentsiga „Sada luule Seltsi koosolek, mille teemaks oli kevadet: müüt, märk, keel” tähistati „Uusvaimsed tõlgendused: alternatiivi Oskar Lutsu 125. sünniaastapäeva ja otsijatest lugude loojateni”. Esinejaid 100 aasta möödumist „Kevade” ilmumi - oli kaks. Marko Uibu tõstatas oma ette - sest. Avasõnad lausus EKM-i direktor kandes küsimuse uue vaimsuse indivi - Janika Kronberg. Ettekannetega esine - duaalsest otsimisest ning autoriteeti - sid Liivi Rosenvald („Laps Lutsu loo - dest, mis sel teel oluliseks saavad. Kris - mingus”), Eve Annuk („Teele lugu”), tel Kivari analüüsis energisammaste Mihkel Mutt („Joosep Tootsi ja teiste ümber koonduvat uut kohapärimust, varjatud elu”), Marju Mikkel ( „„Ke- maaenergeetikaga seonduvat seltsi- vade” varasest vastuvõtust kriitikas”), tegevust ning erinevaid suundumusi Anneli Saro („Müüt, rituaal ja kunstid. selles. „Kevade” teatris ja filmis”), Katre Pärn • 27. jaanuaril tähistati Tartu Üli - ja Katre Väli („Meediumiülene „Ke- kooli ajaloo muuseumis Emakeele Selt - vade” kultuurimälus”), Annika Koppel si koosolekuga Haldur Õimu 70. sünni - („Oskar Lutsu filmide fenomen”) ning päeva. Ettekannetega esinesid Renate Paul-Eerik Rummo ( „„Suve” tegemi - Pajusalu („Haldur Õim – ikka tähen - sest”). dust püüdes”), Tiit Hennoste („Tantsud • 24. jaanuaril kaitses Kersti Lepajõe tähtedega. Prominentide kategoriseeri - Tartu Ülikoolis doktoritöö „Kirjand kui mine netikommentaarides”), Urmas tekstiliik. Riigieksamikirjandite teks - Sutrop („Värvinimede semantikast”), tuaalsed, retoorilised ja diskursiivsed Ilona Tragel ja Ann Veismann („Kas omadused”. Juhendaja oli Reet Kasik elamisel, mõtlemisel ja olemisel on (TÜ), oponent Satu Grünthal (Helsingi suund?”) ning Heili Orav, Neeme Ülikool). Kahusk ja Kadri Vare („Järeldusi pro - • 26. jaanuaril peeti Eesti Kirjan - fessori liikumisest keeleteaduses”).

156 RV, Janika Päll copy_Layout 1 31.01.12 12:22 Page 157

IN MEMORIAM

Jaan Unt

7. XI 1947 – 12. I 2012

kalise filoloogia eriala lõpetanud Jaan Unt oli ainus täieliku klassikalise hari - dusega filoloog oma põlvkonnas, ent nomenklatuuri sobimatule Undile ei olnud Eesti NSV õppe- ja teadusasutus - tes kohta kauaks. Vaimuellu sukeldu - mist see ei takistanud, nagu näha ka avalikkuse ees peetud konverentsiette - kannetest 4 ning peatselt ilmuma haka - nud arvustusist ja tõlkeist. Klassikalisi keeli õpetama sai Jaan Unt hakata juba tuntud tõlkija ja kirjandusteadla - sena 1984. aastal Usuteaduste Insti - tuudis, aasta hiljem Tartu ülikoolis, kus ta luges köitvaid antiik- ja muistse kirjanduse kursusi ning sai 1991. aastal klassikalise filoloogia (algul ka teoloo - gia) eriala peamiseks vanakreeka keele ja kirjanduse õppejõuks. Aavo Juusi foto. Sõna „filoloog” viitab Platonil arutle - mise armastajaile (nagu ka ta lemmik - Nool lendab ühel, mõtlemine teisel viisil, vormis, dialoogis), kelle tegevusala kat - ent mõte, kui ta on ettevaatlik ja kui ta tus kohati filosoofiaga. Jaan Unt õpetas vaatlemisega tegeleb, lendab seda ainet paar tuhat aastat vana sok - mitte vähem otse ning selle poole, raatilise meetodi järgi ning suunas mis talle ette on seatud. teadmistekilde lisades ja kõiki võimalik - Marcus Aurelius. Iseendale VIII. 60 1 ke (eksi)radu kätte juhatades õpilasi kannatlikult tervikpildi poole. Vana - Mis oli esmamulje Jaan Undist loen - kreeka keele tund Undiga ei alanud guis või temaga kohtudes? Küllap tema paradigmade tuupimisest ega treenimi - habe, vanakreeka-rooma filosoofi tun - sest, vaid selgitustega, miks ja kust- nus, ning mingi vaikne lõbusus. Mulje, kohast on need käände- ja pöörde- et pole selget tõde, 2 vaid et kõik tuleb lõpud pärit ja kuidas ajalooliselt just kusagilt ülikeerukais omavahelisis seo - sellisteks kujunenud. Nii sai iga keele - seis, liikmetena kompleksses tervikus. 3 paradigma tutvustamine sissejuha- 1976. aastal Leningradi ülikoolis klassi - tuseks ajaloolis-võrdlevasse indoeuroo - 1 Marcus Aureliu s, Iseendale . Tal - pa keeleteadusse, keeletunnis loetud linn: Eesti Raamat, 1983, lk 88. Siin ja edaspidi Jaan Undi tõlked. ... melos – (tervikuga orgaaniliselt seotud ) 2 Mitte et ta ise kunagi midagi nii liige, mitte meros – osa. banaalselt oleks väitnud... 4 Vt Kirjanduse jaosmaa ’78. Tallinn: 3 Cf. Marcus Aurelius, Iseendale VII. 13: Eesti Raamat, 1980, lk 21, 24. 157 RV, Janika Päll copy_Layout 1 31.01.12 12:22 Page 158

tekstikatked aga juhatasid vanakreeka vastupidine, näisid Jaan Undile alati kirjandusse ja filosoofiasse. Neis tundi - väga meeldivat. des õpetas Jaan Unt seda, mis vanade Üks teadlasele olulisi hoiakuid, mida keelte puhul vältimatu – ei saa ju siin Jaan Unt – inimene, filoloog, õpetaja – informandilt sõnatähendust küsida ja oma õpilastele edasi andis, on kriitiline kirjalikke allikaidki napib –, aga mujal - meel autoriteetide suhtes. See avaldus gi ülioluline: oskust mõtelda keele, mitmeti. Ühelt poolt viitas ta (ühena mingi vormi, sõna või konstruktsiooni vähestest minu poolt kogu elu jooksul tähenduse ja rolli üle, ning võrdluses kuuldud õppejõududest) tihti ka ele - teiste autorite säilinud tekstidega just mentaarsete teadmiste puhul nende selle korrumpeerunud või keeruka allikaile, kuigi allikaile mitteviitamine tekstikoha mõtet otsida. Klassikalise näib nn tavatõdede esitamise puhul ole - filoloogia curriculum ’i kuuluvad autori- vat „hea akadeemiline tava”. Kuidas kursused said Jaan Undi käe all teksti - seda interpreteerida? Kindlasti mitte kriitilise analüüsi meetodi ja üldse Undi ignorantsusena, küllap ka mitte filoloogitöö kooliks. Ta juhatas mõistmi - pelga soovina „head tava” rikkuda. seni, et teksti interpreteerimine ja Usun, et ühelt poolt loeb siin mõistmine, kommenteerimine ei tähenda kõige kõ- et iga tõde öeldakse kellegi poolt välja ja nelemist, mis pähe tuleb, vaid et siin on on selline – tõde – enamasti vaid oma tegemist teadusega, mil kindlad reeglid. ajas. Teisalt näitab see ka pieteeti ja Jaan Unt oli sündinud õpetaja, tema uhkust oma õpetajate suhtes – Jaan ülikool kõikehõlmav vaimutreening Undi üks rolle oli elava, võimsa Peterbu - (Tartu ülikooli seinte vahel, kohvikuis, ri-saksa filoloogiatraditsiooni edasiand - Emajõe tänava kodus), õppimine kogu mine, ning tema viited oma õpetajaile elu kestev. Nagu ta öelda armastas: (Aleksandr Zaitsev, Aristid Dovatur, vanakreeka keele õppimiseks kulub 20 Aleksandr Gavrilov, Nikolai Kazanski, aastat. aga ka nt Jaan Puhvel, kelle loenguid .... Aga need terased, kaugelenägeli - ta koos oma tudengitega kuulas) ja kud ja enesest pimestatud, kus nad on? suurte filoloogide uurimustele kasvata - Nagu need terased Charax, platonist sid ka tema õpilased osaks sellest tradit - Demetrios, Eudaimon ja teised seesugu - sioonist. sed. Üürike kõik, ammu surnud. Mõnda Akadeemiline traditsioon toetub pal - ei mäletata isegi mitte lühikest aega, judele scholastikustele – nii heas kui ka mõned saavad muinasloolisteks, mõned halvas mõttes. Kalle Kasemaa juubeli - on juba ammu muinaslugudestki haih - kingiks tõlkis Jaan Unt valiku nende tunud. Pidada niisiis meeles, et parata - kohta käivaid nalju: matult seisab ees kas su ühendi laiali - Keegi kohtas tarkpead ja ütles: pudenemine või siis su hinguse üleminek „Isand tarkpea, ma nägin sind unes.” ja paigutumine teisale (MA, VIII. 25). Too vastas: „Jumalate nimel, vabanda. Üürike (vkr eph ºmeérios ) viitab ajali - Mul oli tegemist ja ma ei pannud sind ku elu voolavusele ja kaduvusele, Unt tähele.” – Philogelos, 5A. seletas seda mõistet tudengeile Simoni - Jaan Unt ei olnud kindlasti selline dese, Mimnermose või Pindarose värsse tarkpea, keda „ on alati olnud, on prae - ja filosoofe lugedes. Ent see adjektiiv gugi, sageli on nad üsna üles roninud, võib viidata nii ühepäevasusele, kadu - ülalt vaatavad ja valitsevad, lisaks ala - vusele kui ka igapäevasusele, korduvu - mate ja pisemate tarkpääde agarast sele. Niisugused paradoksid, võimalu - tarkusest toetatud. Kuid tarkpeade sed, et miski võib olla see ja peaaegu puhul on üks tore asi: nende üle saab

158 RV, Janika Päll copy_Layout 1 31.01.12 12:22 Page 159

alati nalja heita. Ja et nende paratama - Epiktetos, „Philogelos” , Fabricius) ja tusest hoolimata siiski elusamaks jääda, nende kommentaarid. Need, mis kõlasid ongi lisaks tõsisemale tööle vaja ka nal - loengusaalides (Platon, hellenismiaja ja ja naeru. 5 filosoofid, kreeka komöödia ja luule), Polypragmos yÉ n ºehk sekeldamine oli toimivad edasi tema õpilaste kaudu; vanade kreeklaste jaoks naeruväärne samamoodi näiliselt varjul, kuid ula - nähtus. 6 (Ja tõepoolest – millist täna- tuslik on ta panus keeleküsimusis sõb - päeva moodsat teooriat ja vaimuhiig - raliku nõuandjana kolleegidele ning last või professorikest teatakse 2000 kirjanikele ja tõlkijaile. aasta pärast? Kes mäletab homme tä- Eesti kirjanduses on vari pigem nase pingerea viiesajandat kohta?) negatiivne ja kreeklasedki näevad ini - Jaan Unt ei avaldanud palju teadustöid mest kohati vaid varju unena, samas ja kirjanduskriitikat, vaid sekkus ai- arutlevad kreeka filosoofid sageli just nult põletavalt huvitavais küsimustes varjulise plaatanipuu all, kõrval karge - – Tacituse estide (1984–1987), Leo Met - veeline allikas. Niisuguseks, meeli sel - sari Julianuse-romaanide (1979, 1995) gitavaks ja pilku pimestuse eest kaits - või filosoofide tõlkimise (Voltaire 1986., vaks varjuks oli Jaan Undi tegevus. Seneca 1996. aastal) puhul. Kirglikus poleemikas pakkus luulelisusele või Et kõik on arvamus ja see on sinu lahmivatele argumentidele vastukaalu võimuses . Kaota siis, millal aga tahad, Undi kaine ja põhjalik (ja vaid pisut arvamus, ning nagu sellel, kes on irooniline) filoloogiline analüüs. Ena - jõudnud ümber neeme: tüünus, vaikus masti õpetas ta siiski otsesõnu sekku - ja tasane laht . mata, pigem näidete kaudu ja head esi - Marcus Aurelius. Iseendale. XII. 22 le tõstes, kui halba kritiseerides. Antii - gi mõtteilma kooliks on Undi avaldatud tõlked (Marcus Aurelius, Demokritos, Χαῖρε καλῶς ἐλθὼν νῦν Λῦκ ’ ἐὺ Δορπάτι ’ εὕδῃς Aristotelese „Luulekunstist”, Platon, ἐν μακάρων νήσοις ἡδέα δῶματ ’ ἔχων .

5 Jaan Unt, „Tõsiselt nalja tehes ehk JANIKA PÄLL naerust kreeka kombel: katkendeid kogumi - kust Philogelos.” Pühendteoses Mille anni sicut dies hesterna. Studia in honorem Kal - le Kasemaa. Ediderunt Marju Lepajõe et Andres Gross. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjas - tus, 2003, lk 173–174 (terve artikkel lk 171– 180). 6 Vt kommentaari Marcus Aureliusele , lk 138.

159 lõpulehekülg 2-2012_lõpulehekülg 31.01.12 12:23 Page 1

ÕNNITLEME!

5. II Johanna Laakso – 50 6. II Ottilie Kõiva – 80 8. II Külvi Pruuli – 70 9. II Victoria Traat – 70 16. II Matti Punttila – 75 20. II Mihkel Loodus – 75 22. II Lilian Laur-Kurvits – 85 24. II Valve Kullus – 80

kolleegiu m: toimetu s: toimetu se AADRess : Mati Erelt, Cornelius Peatoimetaja Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn. Hasselblatt, Tiit Hennoste, Joel sang 6449 228 Arvo Krikmann, Tegevtoimetaja http :// www.eki.ee /keeljakirjandu s/ Hasso Krull, Johanna Laakso, tiina Hallik 6449 126 http :// digar.nlib.ee/digar/show?id Kazuto Matsumura, Keeleteadu s =56205 Helle Metslang, Sirje Olesk, Väino klaus 6449 126 e-pos t: [email protected] Karl Pajusalu, Peeter Päll, Kirjandusajalugu, folkloristika Raimo Raag, Rein Raud, mall Jõgi 6449 126 Trükkida antud 31. I 2012. Kristiina Ross, Jüri Talvet, Kirjandusteooria ja -kriitika Trükiarv 620. Peeter Torop, Jaan Undusk, Jaanus Vaiksoo 6449 126 Tallinna Raamatutrükikoda, Ülo Valk, Mart Velsker, Tehniline toimetaj a Laki 26, 12915 Tallinn. Tiit-Rein Viitso, Reet sepp 6449 126 6509 990 Märt Väljataga, Haldur Õim

Keelt ja Kirjandust on võimalik tellida telefonil 617 77 17 või aadressil www.tellimine.ee

Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America), CEEOL-i (Central and Eastern European Online Library), LLBA (Linguistics & Language Behavior Abstracts. Sociological Abstracts, USA), Ulrich’s Periodicals Directory andmebaasi ja Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR ( http :// digar.nlib.ee ) ning Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valik- bibliograafiasse „Linguistic Bibliography”. Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. © Keel ja Kirjandus ® Kujundanud Jüri Kass SA Kultuurileht