MAASTIK JA PÄRAND Hannes Palang MAASTIK — INIMKONNA TEGUTSEMISE MÄLU Nagu teame, on Eesti neid väheseid riike, kes pole seni veel Euroo- pa maastikukonventsioonile alla kirjutanud.1 Ega see nüüd Ees- tile au ei tee. Kuid erinevalt teistest riikidest, näiteks Saksamaast ja Austriast, kus see küsimus on pigem õiguslikku laadi, näib Eesti probleem olevat rohkem terminoloogiline. Kui sakslased Käesolev tekst on esitatud suulise ettekandena 3. detsembril 2007 Milanos seminaril “Paesaggi culturali/cultural landscapes. Repre- sentations, experiences, outlooks”. Tekst tugineb kolmele varem avaldatud ingliskeelsele artiklile: A. Printsmann, H. Palang. Chap- ter 3: Estonia. — G. Fairclough, P. G. Møller (eds.). Landscape as Heritage. The Management and Protection of Landscape in Europe, a summary by the COST A27 project “Landmarks”. Geographia Bernensia G79, 2008, Bern; H. Palang, A. Printsmann, H. Alumäe, E. Kaur, T. Oja, M. Prede, P.Pungas, M. Reimann, H. Sooväli. Local people as shapers of sustainability of rural landscapes. — E. Tiezzi, C. A. Brebbia, J. L. Us´o(eds.). Ecosystems and sustainable deve- lopment, vol. 2 (Advances in Ecological Sciences, 19). WIT Press 2003, pp. 873–882; H. Sooväli, H. Palang, S. Tint. Rebala Heri- tage Reserve (North Estonia): Historical and Political Challenges in Maintaining the Landscapes. — Chr. Bartels, M. Ruiz del Arbol,` H. van Londen, A. Orejas (eds.). LANDMARKS: Profiling Europe’s Historic Landscapes. Deutsches Bergbaumuseum Bochum, 2008, pp. 43–49. Artikkel kuulub sihtfinantseeritava teema SF0130033s07 raamesse. 1Euroopa maastikukonventsiooni kohta vt lähemalt Sepp 2000. Kon- ventsiooni täistekst asub internetis aadressil www.coe.int/t/dg4/culture- heritage/Conventions/Landscape/default en.asp. 1171 Maastik ja pärand Hannes Palang ja austerlased ei suuda otsustada, kas maastikukonventsioon on folkloristid tegelesid peaasjalikult surnud (s.t arhiivi talletatud) või föderaaltasandi probleem või peaksid sellega tegelema hoopis lii- hääbumisohus oleva suulise pärimusega — näiteks regilauludega. dumaad, siis Eesti ametkonnad ei ole endale selgeks teinud, millest Kuid see ei tähendanud interdistsiplinaarsete maastiku-uuringute maastikukonventsioon sisuliselt räägib ja mida maastiku all selles lõppu. Seda, kuidas inimene käitub oma elupaigas ning kuidas dokumendis täpsemalt mõistetakse. see on seotud füüsilise keskkonnaga, arheoloogid ja ajaloolased Maastiku mõiste mõtlesid välja hollandlased. Nemad olid esi- mingil määral siiski uurisid. mesed, kes umbes neli aastasada tagasi hakkasid väärtustama seda, Maastike kaitset korraldasid esmajoones looduskaitseinstant- mida nad oma silmaga nägid — kodukohta, kirikutorni, uisutajaid sid. 1960.–1980. aastatel tegeles sellega Eesti Looduskaitse Selts, ja kevadist lund kanalitel. Tumepruuni riietunud kalvinistid kirju- mida toona juhtis geograaf Jaan Eilart. Looduse säilitamise all tasid maastikust kui millestki sellisest, mis seostus pigem nende mõisteti pärandi säilitamist, olgu see siis looduslik või inimtek- endi kogemuse kui kunsti kõrgete teemadega. Toonane klassika- keline. Kuna seltsi kuulus mitmesuguse taustaga inimesi mets- line ilukaanon sellist lähenemisviisi ei mõistnud: “Nende maalid nikest kirjanikeni, siis tulenes sellest ka äärmiselt mitmekülgne kujutavad igasugust rämpsu, telliskivisid ja mörti, rohtu põldudel, arusaamine pärandist. Selliselt organiseeritud tegevusel oli kaks puude varje ja jõgesid ja sildu; selle kõige kohta kasutavad nad olulist tulemust. Esiteks, looduskaitse säästis paljusid objekte, sõna landskaapet (lanskip, landschap),” hindas madalmaalaste millel polnud otsest kokkupuudet loodusega ja mille säilitamise saavutusi Michelangelo (Maiste 2006). põhiargument oli üldkultuuriline — pargid, pühad puud, tähtsate Eesti keeles on sõna “maastik” seevastu võrdlemisi uus. Es- isikute sünnipaigad jms. “Ideoloogiliselt valet” pärandit maskee- makordselt võtsid selle peisaaˇzi ehk maastikumaali tähenduses riti sageli süütute nimedega — näiteks Jalgsema Ansomardi talu kasutusele nooreestlased Gustav Suits, Juhan Luiga, Friedebert kask, mille all tulevane admiral Johan Pitka nooruses mängimas Tuglas jt. Kui geograafid 1919. aastal selle intrigeeriva uudissõna käis, nimetati Kahevenna puuks ja võeti sellenimelisena kaitse kaunitelt kunstidelt “üle lõid”, tingis see vajaduse anda mõistele alla (Marvet 2006). Või võeti rannajoonest üks lõik kaitse alla ka teaduslik tähendus. põhjendusega, et kuulus eesti poetess Marie Under oli saanud sealt “Maastiku” kui loodusteadusliku termini kujunemist on tuge- kunagi inspiratsiooni. See oli seda intrigeerivam, et Underi näol vasti mõjutanud Vene ja Saksa geograafiakoolkonnad. 20. sa- oli tegemist ju eksiilkirjanikuga, kelle vanemat ja uuemat loomin- jandi alguses käsitati maastikku territooriumina, mis hõlmab nii gut said kodueestlased toona lugeda vaid valikuliselt. Samal ajal loodust kui ka inimtegevuse jälgi. Nõukogude perioodil muutus teostas pärandi kaitset ka kultuuriministeerium, kus keskenduti loodusteaduslik käsitus valdavaks, inimtegevuse jäljed maastiku pigem kohtadele ja objektidele kui maastikele. Sellised kohad ja mõistest kustutati (Peil et al. 2004: 232.3) Üheks tähtsamaks üles- objektid olid tavaliselt arheoloogilised — kalmed ja pühad kivid — andeks kujunes maastikuüksuste piiritlemine. Selleks kasutati so- või ajaloolised — enamasti hooned. bivaid loodusteaduslikke meetodeid. Teine õigustus looduse juht- Nõukogude Liidu lagunemine tõi kaasa uute ideede sissevoolu rollile pärandi säilitamises nõukogude ajal oli tema puutumatus ka maastiku-uurimises. Geograafid avastasid uurimissuunana kul- poliitikast, sest vaimsel ja esemelisel pärandil on kehtiva ideoloo- tuurigeograafia, arheoloogid ja semiootikud omakorda uurimis- giaga alati tugevam side. Humanitaarteadused, nagu arheoloogia, objektina maastiku. Õnnetul kombel suundus looduskaitse, kuhu sotsioloogia, inim- ja kultuurigeograafia, jäidki toona maastiku- olid hästi peidetud ka rahvusluse märgid, puhta looduse poole, uuringutest sisuliselt kõrvale. Arheoloogid ja etnoloogid kesken- unustades maastiku kui inimtegevuse mälu. 1987. aastal loodi dusid suuresti eelmiste sajandite materiaalse kultuuri uurimisele, Rebalas esimene muinsuskaitseala. Kaitstes tuhande aasta vanust maastikku kavandatava fosforiidikaevandamise eest, toetati üht- 3Täpsemat viiteaparatuuri vt Palang et al. 2005. 1172 1173 Maastik ja pärand Hannes Palang lasi ka identiteediloomet. Samas tähendas see aga looduskaitsjate dagi väärtuslikku, mida ähvardab ebasoovitav muutumine (Jones jagunemist looduse ja maastiku kaitsjateks. 1991). Tänapäeval püütakse nii loodusteaduslikes kui ka looduskaitse- 1990. aastate lõpul palus keskkonnaministeeriumi planeeri- listes aruteludes lahti saada maastikust kui millestki tajutavast ja misosakond maavalitsustel välja selgitada ja kaardistada väärtus- käsitatakse maastikku geomorfoloogiliselt määratletud ühikuna. likud maastikud. Selleks korraldatud küsitlused andsid muu hul- Ka igapäevases eesti keeles viitab sõna “maastik” enamasti loo- gas ka suurepärase ülevaate kohalike inimeste kohatunnetusest, dusele ja palju vähem inimestele selles või maastiku tajumisele. nende väärtushinnangutest ja eelistustest. Ülesande eesmärgiks ei Maastikukonventsioon defineerib aga maastikku kui mingit ter- olnud luua uusi kaitstavaid alasid, vaid pigem leida näiteid, mil- ritooriumi osa, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mille olemuse lest edaspidi kaitsekorralduses lähtuda, nõnda et silmapaistvad määrab looduslike ja antropogeensete tegurite mõju ja koosmõju. väärtused, mida projekt esile tõstis, oleksid kaitstud ja hooldatud. Seetõttu ei leiagi kohapealsed institutsioonid “traditsiooniliselt Väärtmaastike planeeringu üheks eesmärgiks on selliste maastike maastikuasja ajades” piisavalt suurt ühisosa maastikukonvent- säilitamine, mida ühel või teisel põhjusel on väärtuslikuks peetud. siooni ja tavakäsituse vahel. Samal ajal on kultuuril põhinev aru- Seega on arutelus maastiku väärtuse üle üheks keskseks teemaks saam maastikust küllaltki abstraktne ja sestap polegi täpselt selge, maastike kaitsmine. Eriti tähtsaks muutub see siis, kui võtame ar- milline institutsioon peaks maastiku kaitse küsimuses liidrirolli vesse sotsiaalse sidususe ja maastike seotuse ajaga, kus kohalikul enda peale võtma. Alles siis, kui need kaks lähenemisviisi — loo- rahval on traditsioonide kandjana oluline roll. dusteaduslik ja kultuurikeskne — tasakaalu leiavad, saaks jätkuda Need küsitlused tõid esile eelkõige kohalike elanike arvamuse töö konventsioonile allakirjutamise nimel. oma kodukandist ning andsid harva edasi üldisemat suhtumist. Mentaalne ruum seab oma piirid ja rahvas elab ja tegutseb selle ruumi sees. Kohalik teadmine on küllane ainult teatud piirides, KAS VÄÄRTUSLIKUD MAASTIKUD ON PÄRAND? väljastpoolt teatakse ainult neid objekte, mis on kellegi poolt kuul- saks tehtud või mis on seotud mõne kollektiivsele mälule olu- Tänapäeva kiirelt muutuva ühiskonna üheks tähtsaks näitajaks on lise sündmusega. Kohaliku teadmise hoidmine, säilitamine ja maastiku kui inimese eluruumi kvaliteet. täiendamine võib tugevdada nii paiga arengut kui jätkusuutlikkust. Kui suhelda inimestega välitöödel, pole maastik sõna, milleni Rahvas hindab küsitluste järgi möödunud ajastutest pärit ehi- kergelt jõutaks. Sellele sõnale tähendust otsides tõdetakse üldju- tisi — vanu mõisahooneid, talusid, linnuseid. Kümnendite hul, et “maastik” kirjeldab mingi paiga välisilmet, näiteks “met- vältel on need objektid kaotanud osa oma sümboolsest väärtusest. saga kaetud” või “lainetav”. Argikeeles vastandatakse