Maastik Ja Pärand

MAASTIK JA PÄRAND

Hannes Palang

MAASTIK — INIMKONNA TEGUTSEMISE MÄLU Nagu teame, on Eesti neid väheseid riike, kes pole seni veel Euroo- pa maastikukonventsioonile alla kirjutanud.1 Ega see nüüd Ees- tile au ei tee. Kuid erinevalt teistest riikidest, näiteks Saksamaast ja Austriast, kus see küsimus on pigem õiguslikku laadi, näib Eesti probleem olevat rohkem terminoloogiline. Kui sakslased

Käesolev tekst on esitatud suulise ettekandena 3. detsembril 2007 Milanos seminaril “Paesaggi culturali/cultural landscapes. Repre- sentations, experiences, outlooks”. Tekst tugineb kolmele varem avaldatud ingliskeelsele artiklile: A. Printsmann, H. Palang. Chap- ter 3: Estonia. — G. Fairclough, P. G. Møller (eds.). Landscape as Heritage. The Management and Protection of Landscape in Euro pe, a summary by the COST A27 project “Landmarks” . Geographia Bernensia G79, 2008, Bern; H. Palang, A. Printsmann, H. Alumäe, E. Kaur, T. Oja, M. Prede, P.Pungas, M. Reimann, H. Sooväli. Local people as shapers of sustainability of rural landscapes. — E. Tiezzi, C. A. Brebbia, J. L. Usó(eds.). Ecosystems and sustainable development, vol. 2 (Advances in Ecological Sciences, 19). WIT Press 2003, pp. 873–882; H. Sooväli, H. Palang, S. Tint. Rebala Heri- tage Reserve (North Estonia): Historical and Political Challenges in Maintaining the Landscapes. — Chr. Bartels, M. Ruiz del Arbol,` H. van Londen, A. Orejas (eds.). LANDMARKS: Profiling Europe’s Historic Landscapes . Deutsches Bergbaumuseum Bochum, 2008, pp. 43–49. Artikkel kuulub sihtfinantseeritava teema SF0130033s07 raamesse. 1Euroopa maastikukonventsiooni kohta vt lähemalt Sepp 2000. Kon- ventsiooni täistekst asub internetis aadressil www.coe.int/t/dg4/culture- heritage/Conventions/Landscape/default en.asp.

1171 Maastik ja pärand Hannes Palang ja austerlased ei suuda otsustada, kas maastikukonventsioon on folkloristid tegelesid peaasjalikult surnud (s.t arhiivi talletatud) või föderaaltasandi probleem või peaksid sellega tegelema hoopis lii- hääbumisohus oleva suulise pärimusega — näiteks regilauludega. dumaad, siis Eesti ametkonnad ei ole endale selgeks teinud, millest Kuid see ei tähendanud interdistsiplinaarsete maastiku-uuringute maastikukonventsioon sisuliselt räägib ja mida maastiku all selles lõppu. Seda, kuidas inimene käitub oma elupaigas ning kuidas dokumendis täpsemalt mõistetakse. see on seotud füüsilise keskkonnaga, arheoloogid ja ajaloolased Maastiku mõiste mõtlesid välja hollandlased. Nemad olid esi- mingil määral siiski uurisid. mesed, kes umbes neli aastasada tagasi hakkasid väärtustama seda, Maastike kaitset korraldasid esmajoones looduskaitseinstant- mida nad oma silmaga nägid — kodukohta, kirikutorni, uisutajaid sid. 1960.–1980. aastatel tegeles sellega Eesti Looduskaitse Selts, ja kevadist lund kanalitel. Tumepruuni riietunud kalvinistid kirju- mida toona juhtis geograaf Jaan Eilart. Looduse säilitamise all tasid maastikust kui millestki sellisest, mis seostus pigem nende mõisteti pärandi säilitamist, olgu see siis looduslik või inimtek- endi kogemuse kui kunsti kõrgete teemadega. Toonane klassika- keline. Kuna seltsi kuulus mitmesuguse taustaga inimesi mets- line ilukaanon sellist lähenemisviisi ei mõistnud: “Nende maalid nikest kirjanikeni, siis tulenes sellest ka äärmiselt mitmekülgne kujutavad igasugust rämpsu, telliskivisid ja mörti, rohtu põldudel, arusaamine pärandist. Selliselt organiseeritud tegevusel oli kaks puude varje ja jõgesid ja sildu; selle kõige kohta kasutavad nad olulist tulemust. Esiteks, looduskaitse säästis paljusid objekte, sõna landskaapet (lanskip, landschap) ,” hindas madalmaalaste millel polnud otsest kokkupuudet loodusega ja mille säilitamise saavutusi Michelangelo (Maiste 2006). põhiargument oli üldkultuuriline — pargid, pühad puud, tähtsate Eesti keeles on sõna “maastik” seevastu võrdlemisi uus. Es- isikute sünnipaigad jms. “Ideoloogiliselt valet” pärandit maskee- makordselt võtsid selle peisaaˇzi ehk maastikumaali tähenduses riti sageli süütute nimedega — näiteks Jalgsema Ansomardi talu kasutusele nooreestlased Gustav Suits, Juhan Luiga, Friedebert kask, mille all tulevane admiral Johan Pitka nooruses mängimas Tuglas jt. Kui geograafid 1919. aastal selle intrigeeriva uudissõna käis, nimetati Kahevenna puuks ja võeti sellenimelisena kaitse kaunitelt kunstidelt “üle lõid”, tingis see vajaduse anda mõistele alla (Marvet 2006). Või võeti rannajoonest üks lõik kaitse alla ka teaduslik tähendus. põhjendusega, et kuulus eesti poetess Marie Under oli saanud sealt “Maastiku” kui loodusteadusliku termini kujunemist on tuge- kunagi inspiratsiooni. See oli seda intrigeerivam, et Underi näol vasti mõjutanud Vene ja Saksa geograafiakoolkonnad. 20. sa- oli tegemist ju eksiilkirjanikuga, kelle vanemat ja uuemat loomin- jandi alguses käsitati maastikku territooriumina, mis hõlmab nii gut said kodueestlased toona lugeda vaid valikuliselt. Samal ajal loodust kui ka inimtegevuse jälgi. Nõukogude perioodil muutus teostas pärandi kaitset ka kultuuriministeerium, kus keskenduti loodusteaduslik käsitus valdavaks, inimtegevuse jäljed maastiku pigem kohtadele ja objektidele kui maastikele. Sellised kohad ja mõistest kustutati (Peil et al. 2004: 232.3) Üheks tähtsamaks üles- objektid olid tavaliselt arheoloogilised — kalmed ja pühad kivid — andeks kujunes maastikuüksuste piiritlemine. Selleks kasutati so- või ajaloolised — enamasti hooned. bivaid loodusteaduslikke meetodeid. Teine õigustus looduse juht- Nõukogude Liidu lagunemine tõi kaasa uute ideede sissevoolu rollile pärandi säilitamises nõukogude ajal oli tema puutumatus ka maastiku-uurimises. Geograafid avastasid uurimissuunana kul- poliitikast, sest vaimsel ja esemelisel pärandil on kehtiva ideoloo- tuurigeograafia, arheoloogid ja semiootikud omakorda uurimis- giaga alati tugevam side. Humanitaarteadused, nagu arheoloogia, objektina maastiku. Õnnetul kombel suundus looduskaitse, kuhu sotsioloogia, inim- ja kultuurigeograafia, jäidki toona maastiku- olid hästi peidetud ka rahvusluse märgid, puhta looduse poole, uuringutest sisuliselt kõrvale. Arheoloogid ja etnoloogid kesken- unustades maastiku kui inimtegevuse mälu. 1987. aastal loodi dusid suuresti eelmiste sajandite materiaalse kultuuri uurimisele, Rebalas esimene muinsuskaitseala. Kaitstes tuhande aasta vanust maastikku kavandatava fosforiidikaevandamise eest, toetati üht- 3Täpsemat viiteaparatuuri vt Palang et al. 2005.

1172 1173 Maastik ja pärand Hannes Palang lasi ka identiteediloomet. Samas tähendas see aga looduskaitsjate dagi väärtuslikku, mida ähvardab ebasoovitav muutumine (Jones jagunemist looduse ja maastiku kaitsjateks. 1991). Tänapäeval püütakse nii loodusteaduslikes kui ka looduskaitse- 1990. aastate lõpul palus keskkonnaministeeriumi planeeri- listes aruteludes lahti saada maastikust kui millestki tajutavast ja misosakond maavalitsustel välja selgitada ja kaardistada väärtus- käsitatakse maastikku geomorfoloogiliselt määratletud ühikuna. likud maastikud. Selleks korraldatud küsitlused andsid muu hul- Ka igapäevases eesti keeles viitab sõna “maastik” enamasti loo- gas ka suurepärase ülevaate kohalike inimeste kohatunnetusest, dusele ja palju vähem inimestele selles või maastiku tajumisele. nende väärtushinnangutest ja eelistustest. Ülesande eesmärgiks ei Maastikukonventsioon deﬁneerib aga maastikku kui mingit ter- olnud luua uusi kaitstavaid alasid, vaid pigem leida näiteid, mil- ritooriumi osa, nii nagu seda tajuvad inimesed ja mille olemuse lest edaspidi kaitsekorralduses lähtuda, nõnda et silmapaistvad määrab looduslike ja antropogeensete tegurite mõju ja koosmõju. väärtused, mida projekt esile tõstis, oleksid kaitstud ja hooldatud. Seetõttu ei leiagi kohapealsed institutsioonid “traditsiooniliselt Väärtmaastike planeeringu üheks eesmärgiks on selliste maastike maastikuasja ajades” piisavalt suurt ühisosa maastikukonvent- säilitamine, mida ühel või teisel põhjusel on väärtuslikuks peetud. siooni ja tavakäsituse vahel. Samal ajal on kultuuril põhinev aru- Seega on arutelus maastiku väärtuse üle üheks keskseks teemaks saam maastikust küllaltki abstraktne ja sestap polegi täpselt selge, maastike kaitsmine. Eriti tähtsaks muutub see siis, kui võtame ar- milline institutsioon peaks maastiku kaitse küsimuses liidrirolli vesse sotsiaalse sidususe ja maastike seotuse ajaga, kus kohalikul enda peale võtma. Alles siis, kui need kaks lähenemisviisi — loo- rahval on traditsioonide kandjana oluline roll. dusteaduslik ja kultuurikeskne — tasakaalu leiavad, saaks jätkuda Need küsitlused tõid esile eelkõige kohalike elanike arvamuse töö konventsioonile allakirjutamise nimel. oma kodukandist ning andsid harva edasi üldisemat suhtumist. Mentaalne ruum seab oma piirid ja rahvas elab ja tegutseb selle ruumi sees. Kohalik teadmine on küllane ainult teatud piirides, KAS VÄÄRTUSLIKUD MAASTIKUD ON PÄRAND? väljastpoolt teatakse ainult neid objekte, mis on kellegi poolt kuul- saks tehtud või mis on seotud mõne kollektiivsele mälule olu- Tänapäeva kiirelt muutuva ühiskonna üheks tähtsaks näitajaks on lise sündmusega. Kohaliku teadmise hoidmine, säilitamine ja maastiku kui inimese eluruumi kvaliteet. täiendamine võib tugevdada nii paiga arengut kui jätkusuutlikkust. Kui suhelda inimestega välitöödel, pole maastik sõna, milleni Rahvas hindab küsitluste järgi möödunud ajastutest pärit ehi- kergelt jõutaks. Sellele sõnale tähendust otsides tõdetakse üldju- tisi — vanu mõisahooneid, talusid, linnuseid. Kümnendite hul, et “maastik” kirjeldab mingi paiga välisilmet, näiteks “met- vältel on need objektid kaotanud osa oma sümboolsest väärtusest. saga kaetud” või “lainetav”. Argikeeles vastandatakse linna ja Näiteks mõisaid kui baltisaksa kultuuri sümboleid on hakatud maad. Samuti tähistatakse suurte metsadega kaetud maakohti ikka väärtustama pigem ilusate ehitistena, mis kuuluvad meile, eest- sellesama sõnaga — “maa”. “Maa” nagu “maastikki” tähistab lastele. Nõukogudeaegseid ehitisi hinnatakse vähe: sümboolne ühtaegu ka maapinda, pinnast, kõrvalist maanurka või kolgast jne. väärtus on neil küll olemas, kuid seegi on aegamööda asendumas Inimestel näib olevat raske mõista, et “maastik” võib tähendada nostalgiaga, mis teeb kõik lõppkokkuvõttes ilusaks. Suhtumine ka linnu, hoolimata sellest et viimasel ajal on erinevus maa ja nõukogude aega märgib ka piiri põlvkondade vahel — nooremad linnaalade vahel aina ebamäärasemaks muutunud. inimesed pole enam võimelised mõistma näiteks kolhoosimaas- Michael Jonesile tuginedes võime väita, et valglinnastumise tikku. ja linliku elustiili levimise tõttu neile aladele, mida varem kut- Tundub, et inimesed jätavad unarusse eelmisest sotsiaalsest suti maamaastikeks, on aina enam hakatud loodusena käsitama ka formatsioonist pärit objektid, kuid hindavad objekte varasemast kultuurmaastikku ja on hakanud levima tõdemus, et seegi on mi- perioodist. Samal ajal on paiku, mis on igal ajastul meelitanud

1174 1175 Maastik ja pärand Hannes Palang rahvast sinna elama. Need on kohad, kus on tugev kohavaim — Üheks probleemiks on võõrdumine. Noored inimesed ei ole genius loci. võimelised mõistma kolhoosimaastikku; vanematel inimestel on Põhjalikest intervjuudest selgus, et on rohkesti selliseidki nendega seotud nostalgilised mälestused, kuid tegelik väärtus on paiku, mis kannavad ainult kohalikele elanikele teadaolevaid kusagil mujal. Kolhoosimaastik ei ole noorte maastik, ent see väärtusi. Sageli pole need kohad märkimisväärsed ei loodusliku pole ka vanemate inimeste maastik. Kelle oma siis? Ja siit tekibki ilu, kultuurilise külje ega säilitamisvajaduse poolest. Sellised pai- probleem — miski, mis ei ole kellegi oma, on kergesti kahjustatav, gad on tugevasti seotud kohalike traditsioonidega, tavaõigusega rikutav, prahiga kaetav. ja isiklike tunnetega. Kohalik rahvas ei kipu neist kohe avameel- Planeerimine aitab meil mõista, et maastikud on pidevas selt rääkima; isiklikud motiivid ilmnesid alles intervjuude lõpu muutumises — uus asendub lakkamatult vanaga. Samaaeg- poole. Sellised kohad ja nendega seotud emotsioonid on sageli selt on maastikud seotud traditsioonide, identiteedi ja sotsiaalse laiemas plaanis tähtsusetud, sest ratsionaalset väärtust neile anda jätkusuutlikkusega. Uuringud on näidanud, et kohalik rahvas ei saa. Samas võib planeerimistegevuse käigus selliste kohtade üritab seda kõike säilitada, võideldes samal ajal uute probleemi- tähelepanuta jätmine või hävitamine tähendada nähtamatu vaen- dega — seda ajal, mil põllumajandus ei ole enam maal peamine lasega võitlemist. Kohalikud inimesed teevad kõik, et planeeringu sissetulekuallikas. Jäädes oma traditsioonide juurde, on inimesed tulemusi ignoreerida. Ja kui emotsionaalset kahju tajutakse liiga samal ajal nõus muutustega, kui need ei ole liiga kiired ja anna- suurena, võib see tekitada ja tekitabki konﬂikte. vad neile aega harjuda. Just nooremad inimesed näevad turismiga On selge, et maastikud kätkevad kohalikke traditsioone ja tead- kaasnevaid muudatusi positiivsena. misi. Tänapäeval kannavad seda edasi maakoolide õpetajad ja va- Maastiku planeerimine, milles osalevad kohalikud inime- nemad inimesed ning lapsedki on sellele vastuvõtlikud. See ilm- sed, on oluline sotsiaalsete seoste ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse nes nooremate ja vanemate inimeste vastuste võrdlemisel. Noo- püsimiseks. Säilitades, taasluues ja uuendades kohalikku tead- red räägivad, mis neile on kõneldud; täiskasvanud seda, mida mist, hoitakse kohti elus. Üleeuroopaliseks probleemiks paistab nad teavad ja mida on isiklikult kogenud. Teisest küljest ei oska aga olevat see, et inimestel on aina vähem aega või huvi arutada noored näha muutusi pikemas perspektiivis ja võtavad praeguse kohalikku poliitikat. Miks peaksid nad olema huvitatud maasti- hetke maastikku kui normi. Selle tõttu ollakse ka probleemide kest? Kas lihtsalt selle tõttu, et see on nende oma ja keegi teine ei mõtestamisel pealiskaudsem — prügi on nähtavaim ja seetõttu kavatse seda hoida? probleem, avamaastiku kinnikasvamine aga mitte, sest see toimub Pärand ei ole kaasa sündinud, see on konstrueeritud. Seda pikema aja jooksul. antakse edasi põlvest põlve, seda (re)konstrueeritakse pidevalt, Maastikupärand ei ole stabiilne, kuid seda võib kergesti teki- luuakse osana kohalikust identiteedist. Õnneks on inimesed taas- tada. Külades, kus on keegi, kes on väga huvitatud koduloost, on avastamas, et maastik kuulub neile. Eikellegimaa pole hea — seda rahvas palju tundlikum ja väärtustab oma kohti rohkem. Paik võivad kõik rikkuda. Sidemete taastamine inimeste ja maastike saab sageli väärtuslikuks just nimelt siis, kui mõni külarahva vahel on üks tähtsamaid ülesandeid. silmis autoriteetne inimene ütleb, et see on väärtuslik, ja suudab selles ka teisi veenda. Uuringu käigus kasutasid inimesed mõnel juhul argumenti, et vaat selle projekti eestvedajad külastasid PÄRAND LÄBI MITME MAASTIKUKIHI meid ja väärtustasid vestluse käigus seda kohta. Järelikult võiks see paik olla väärtmaastike hulgas. Praktikas on see sotsiaalse Lõpetuseks veel üks näide maastiku ja pärandi suhete kohta. jätkusuutlikkuse võti — suulise kultuuripärandi hoidmine, peale- 2005. aastal küsis Eesti Muinsuskaitseamet, kuidas peaksid Re- kasvavatele põlvkondadele kohtade tutvustamine. bala muinsuskaitseala kaitsekorras olema kajastatud maastikud.

1176 1177 Maastik ja pärand Hannes Palang

Rebala muinsuskaitseala asub kümmekond kilomeetrit Tallin- ning tänapäevane linnastunud maastik. Alal on palju kivikalmeid, nast idas, olles Eesti pealinna tagamaa. Tegemist on arheoloo- pühakive ja muid esiajast pärit mälestisi, mille arheoloogid on giliste mälestiste poolest rikka piirkonnaga, mida on mõjutanud avastanud. Regiooni asustusmuster on enam-vähem 2000 aastat hilisem kaevandamine ja põllumajandus. Praeguseks ohuks on vana (näiteks Rebala küla) ja suurel määral tänapäevalgi leitav. sellele Talllinna laienemine. Maastikupildis esinevad alvarid on Mõned külad on märgitud Taani hindamisraamatu (Liber Cen- selle maastiku kõige suurem väärtus. Ala on põhjalikult uuri- sus Daniae) külaregistrisse aastast 1241 ja need külad on oma nud arheoloogid, kuid viimasel ajal on ta pälvinud ka geograaﬁde põhiplaani säilitanud sajandeid. Kõik see teeb piirkonna uni- ja etnoloogide tähelepanu ning saanud seega interdistsiplinaarse kaalseks nii kohalikul ja riiklikul tasandil kui ka rahvusvaheli- maastiku-uurimise katsealaks. selt. Iseloomulik traditsiooniline ehitusmaterjal, paekivi, on siia- Praegu on Rebala piirkond kinnisvaraarendajatele üks magu- maani kasutusel ja selle kasutamist tuleks julgustada ka edaspidi. samaid kohti Tallinna ümbruses. Mõnedes sealsetes külades on Maastikul on näha veel 18. ja 19. sajandist pärit mõisasüdamed. tugev kodukandiliikumine ja kohalik pärimus on hinnas. Teis- Omaaegne mõisamaastik on segunenud 20. sajandi keskpaiga kol- tes külades tahavad elanikud oma maad kinnisvaraarendajatele lektiivmajandite maastikuga, mil mõisasüdamed muudeti kolhoo- müüa ega näe selles ümbruskonnas mingit kultuurilist, ajaloolist sikeskusteks ja kuhu 1960.–1980. aastatel ehitati uusi, sovetistiilis või esteetilist väärtust. Eksperdid peavad seda ala aga hinda- hooneid. Ühtlasi lisandusid Eesti mõistes suured põllud. Fosfo- matu kultuuriloolise väärtusega maastikuks. Väljaspool kaitseala riidi kaevandamine, mida alustati 1930. aastatel ja mille kõrgaeg asuvad maatükid, näiteks endised põllud, on muudetud kinnisva- oli 1970.–1980. aastatel, tekitas tööstusmaastikule iseloomuliku raküladeks. Kuna sotsiaalsete rühmade väärtushoiakud ei lange segu rekultiveeritud männimetsadest, tiikidest ja prügimägedest. kokku, korraldasime 2005.–2006. aastal Rebala maastike hinda- 1980ndatel muutus teaduslikult läbiuurimata Rebala piirkond po- mise. liitilise liikumise osaks, mis aitas kaasa Eesti taasiseseisvumisele Rebala muinsuskaitseala maastikukihtide eristamisel lähtusime 1991. aastal ja andis maastikule suure sümboolse väärtuse. Seo- ühiskonnaformatsioonide teooriast. Iga uus sotsiaal-majanduslik ses põllumajandustegevuse hääbumisega 1990. aastatel sealsete kord üritab luua endale oma sümbolid ja väärtushinnangud (Cos- lahtiste kaevanduste naaberaladel kadusid ka avatud maastikud grove 1984). Need põhinevad ideoloogial, mis otsustab, kas mi- ja mälestised muutusid nähtamatuks. Linna pealetung sundis nevikku suhtutakse soosivalt või mitte. Mõnikord tundub loogi- hülgama traditsioonilist maastikumustrit. Jõelähtme vallavalit- line eelmise ajastu ehitised ära lõhkuda, hüljata või uutega asen- suse, Harju maavalitsuse ja muinsuskaitseameti koostöös on prae- dada. Ajapiirid tekitab maastikule ka kogukondade vahetus. Iga guseks linna laienemine suurel määral teisale suunatud. uus ühiskondlik formatsioon muudab reegleid, mille järgi kul- Rebala juhtumi puhul on väärtustamismudelil mitu sihti ja mitu tuurmaastikku arendatakse. Ent mida pikem on üleminekupe- lähenemisviisi kaitsekorraldusele. Muinsuskaitse on seni kesken- riood ühest formatsioonist teise, seda paremini ja emotsioonideta dunud niisugustele objektidele nagu kalmed ja hooned ega ole kui- saame eelnenut mõista. Järsud piirid ja suured erinevused tekita- givõrd tegelnud maastikega. Uus kaitsereˇziim mõistab aga kon- vad võltsarusaamu ja eksimusi maastike mõistmisel; ajalised piirid teksti tähtsust, milles objektid asuvad. Maastikuna mõistetakse on otsekui kilbid, mis kaitsevad erinevaid arusaamu. Sedakaudu ka kaitstava ala konteksti ning sellisel käsitusel on palju sarnasusi saab inimesi mõjutada, nendega manipuleerida, kasutades selleks Põhja-Ameerika maastikuökoloogiaga (vt Forman 1997). Teiseks maastikke, sest mingil hetkel pole nad enam võimelised maastike võimaldab selline lähenemisviis mõista ja üles leida konteksti loogikat mõistma. kõige hinnatumad osad, aidates meil keskenduda nende kaits- Rebala maastikel on täheldatavad neli kihti: esiajalooline, misele ja luua ruumi edasisele arengule. Seda on vaja, et hoida ini- mõisad ja talud, kollektiivne põllumajandus- ja tööstusmaastik mesi kohapeal elamas ja tegutsemas. See on kõige säästlikum viis

1178 1179 Maastik ja pärand Hannes Palang säilitada maastike avatust — ala põhiväärtust. Paralleelselt aren- J o n e s , Michael 1991. The elusive reality of landscape: Concepts and dustegevusega hoiab kaitsereˇziim tähtsamaid alasid, mida saab approaches in landscape research. — Norsk Geografisk Tidsskrift, vajaduse korral põhjalikumalt uurida. vol. 45, no. 4, pp. 153-169 Kolmas kaitseala väärtustamise nurgakivi on turismi arenda- M a i s t e , Juhan 2006. Ikooniline maastik. Avalik loeng 17.04. http://pk.emu/ee/183800; viimati vaadatud 11.01.2008 mine, milleks annavad võimaluse arheoloogilised, ajaloolised ja M a r v e t , Ann 2006. Pool sajandit looduskaitserajal. Intervjuu Jaan sümboolsed väärtused; vaja on vaid head turundusskeemi. Seni on Remmeliga. — Eesti Loodus, nr 10, lk 34–38 seda tehtud infotahvlite ja jalgrattaradade ehitamise abil, kohapeal Palang,H.,H.Sooväli,A.Printsmann,T.Peil,E.Kaur, on olemas ka väike muuseum. V. Lang, M. Konsa, M. Külvik, H. Alumäe, K. Sepp Peale selle on kaitsealale ehitatud golfiväljak. Kaitseala ter- 2005. Püsivad ja muutuvad maastikud Eestis. Kultuurigeograafiline vikuna eksponeerib maastikukihtide kaudu selle paiga elitaarsust, käsitlus. — Akadeemia, nr 10, lk 2209–2228 mida rõhutavad ka golfirajad. Üks tingimusi, mis golfiväljaku Peil, T., H. Sooväli, H.Palang, T. Oja, Ü. Mander 2004. arendajatele esitati, oligi kõigi vaba pääs kivikalmetele. Estonian landscape study: contextual history. — Belgeo, no. 2–3, pp. 231–244 Hinnang Rebala pärandikaitseala maastikele on külati üsna va- S e p p , K. 2000. Euroopa maastikukonventsioon allkirjastamiseks ava- rieeruv. Mõnes külas tuleb ette vähest arusaamist maakoha suu- tud. — Eesti Loodus, nr 11 (51), lk 459–460 renevast majanduslikust väärtusest. Selle asemel et kodupaika kõrgelt hinnata, on kohalikud elanikud nõus oma maa kinnisvaraarendajatele müüma. Teistes külades on aga kollektiivne identiteet ja soov küla ajaloolist ilmet säilitada tugev. Need külaelanikud on ka nõus muinsuskaitsjatega koostööd tegema. HANNES PALANG (sünd. 1968) on lõpetanud Tartu ülikooli geograafia Üks projekti tulemuslikke väljundeid ongi kohalike elanike eriala (1993), PhD (TÜ, 1998). Praegu TLÜ Eesti Humanitaarinstituudi kiiresti kasvav huvi pärandi, ajaloolise maastikupildi ja hoonete vanemteadur ja direktor. Avaldanud varem Akadeemias artiklid “Eesti säilitamise vastu. Teine on maastikurajoonide klassifitseerimine kooliõpilaste Euroopa-kujutlusest” (1996, nr 2, lk 240–267, koos Urmas ja nende hooldamiseks reeglite loomine. Tsoneerimine on abi- Vessini ja Ülle Liiberiga) ning “Püsivad ja muutuvad maastikud Eestis. vahendiks ka näiteks Jõelähtme valla planeerimisel. Peale selle Kultuurigeograafiline käsitlus” (2005, nr 10, lk 2209–2227, koos Helen kuulub kõnealune pärandiala projekti “Maa-arhitektuur ja maa- Soovälja, Anu Printsmanni, Tiina Peili, Egle Kauri, Valter Langi, Marge maastikud. Uurimine ja juhtimine. 2007–2010”, mille algatas Konsa, Mart Külviku, Helen Alumäe ja Kalev Sepaga). kultuuriministeerium. Kuid võtmeküsimus, mis tuleneb kõigest eelnevast on siiski järgmine: mis on see, mida rahvas mõistab pärandina, ja mis on see, mis tekitab erinevusi pärandi mõistmisel?

Kirjandus

C o s g r o v e , D. 1984/1998. Social Formation and Symbolic Land- scape. Madison, Wisconsin: University of Wisconsin Press F o r m a n , R. T. T. 1997. Land Mosaics: The Ecology of Landscapes and Regions. Cambridge University Press

1180 1181 Tiina Peil, Helen Sooväli

teisisõnu, kuidas neid kohandatakse ning (taas)esitatakse lugejaskonnale. Sellest lähtudes tuleb põgusalt peatuda akadeemi- SOTSIAAL- JA lise geograafia kujunemisel Eestis 1920. aastatel, 1930. aastate õitseajal, hääbumisel pärast Teist maailmasõda, taaselustamisel KULTUURIGEOGRAAFIA EESTIS: ja laienemisel Nõukogude ideoloogilise surve tingimustes ning lõpuks taasiseseisvusaja kaootilisel ja paljutahulisel uute ideede TAASAVASTATUD VANA? ja mõjude juurdevoolul. Erandlikult peame aega 1960. aastate lõpust 1980. aastate alguseni võtmeperioodiks praeguse sotsiaalgeograafia mõistmisel. Analüüs on tihedalt seotud küsimusega, Tiina Peil kuidas teha end kuuldavaks ja arusaadavaks niihästi rahvuslikul Helen Sooväli kui ka rahvusvahelisel areenil, kui esindatakse marginaalset teadusharu (nii geograafiasiseselt kui ka teadushierarhias), rääkides keelt, mis on kogu maailmas emakeeleks umbes miljonile inime- Paar aastat tagasi paluti ühel siinse artikli autoril kirjutada üle- sele. Siinse käsitluse peamiseks eesmärgiks on niisiis põhiliste vaade Eesti geograafiast ajakirjale Social and Cultural Geogra- (sotsiaal)geograafia uurimissuundade kriitiline analüüs. Ühtlasi phy. Ettepanek oli ahvatlev, sest võimaldas vaadelda geograafiat esitame küsimuse, kui palju uut ja kui palju unustatud vana neis kui rahvusteadust tavalisest erineva, ajakirja nime arvestava nurga käsitlustes leidub. alt. Algselt tundus, et töid, mida võiks üldjoontes sildistada kui Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on eesti keeles avaldatud ar- sotsiaal- või kultuurigeograafiat, on Eestis nii vähe, et nende kir- vukalt ülevaateid geograafiateaduse eri tahkudest (Marksoo 1994; jutajatest saaks rääkida individuaalselt. Nimekiri sai aga pikk Tammiksaar 1996; Kurs 1997, 1999, 2000, 2007a; Raukas, Paatsi ning on viimastel aastatel veelgi täienenud. Pigem viitab selline 2000; Mander, Oja 2004; Kurs 2007a). Rahvusvahelistes ajakir- esmamulje Eesti institutsioonilise ja akadeemilise geograafia tra- jades on ilmunud kolm sellist artiklit (Raitviir 1986; Kull 1990; ditsiooni ja raamistiku puudulikkusele ning liigitamisraskustele. Kurs, Tammiksaar 2001). Nende autorite peamiseks eesmärgiks Käsitame sotsiaal- ja kultuurigeograafia mõistet siinses artiklis on olnud geograafia ajaloo ülevaatlik kirjeldamine, vältides ideo- avaramalt, tähistades sellega sotsiaalsete ja kultuuriliste protses- loogilist kallutatust ja rõhutades uurimissuundade järjepidevust. side ruumilisi aspekte uurivat teadust. Seega ei vaatle me pel- Geograafia määratlemine rahvuslikus kontekstis on nendes kir- galt üht või kaht geograafia allharu,1 vaid püüame uurida, kuidas jutistes samuti selgelt päevakorral. Enamik artikleid on olnud teaduslikud ideed püsivad kasutuses ajaliselt ja ruumiliselt ehk peajoontes kirjeldavad aruanded, kus ei ole püütud analüüsida geograafiliste uurimuste sisu ja uurimistraditsioone ega ole kasutatud lähenemisviise, mis võimaldaksid neid paigutada üldisemasse Käesolev kirjutis on kohandatud ja täiendatud versioon Tiina sotsiaalteooria konteksti. Erandiks on Jussi Jauhiaineni teoreeti- Peili artiklist “Country report. Emerging, submerging and per- line käsitlus Eesti inimgeograafia arengust ja tulevikusuundumus- sisting ideas: Is there social and cultural geography in Estonia?/ test (2000a, 2000b) ning sama autori kriitiline essee teadustööst Uusi, taasavastatud ja unustatud ideid: on siis Eestis sotsiaal- ja kul- ja publitseerimisest väikeses kultuuriruumis (2004a). tuurigeograafiat?” ajakirjas Social and Cultural Geography , 2006, Käesolevas artiklis on kasutatud alates 1950. aastatest aval- nr 7 (3), lk 463–492. 1 datud geograafiaalaseid kirjutisi ja geograafide seas korraldatud Sotsiaalsete ja kultuuriliste protsesside uurimine on koondatud küsitlusi (põhiliselt 2005. aasta kevadel, loetelu vt Peil 2006), et eri “katuste” alla juba seetõttu, et geograafiat nähakse Eestis eelkõige loodus-, mitte sotsiaalteadusena. teada saada nende arvamusi ja arusaamu ühiskonnauurimise geo-

1182 1183 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli graafilisest aspektist. Intervjueeritavad (osa intervjuusid toimus järgi, on üldiselt olnud avatud mõjudele nii idast kui ka läänest; telefoni või e-kirja teel) nimetasid ka töid, mida nad peavad olu- neid mõjusid käsitleme vaid geograafiateaduse seisukohast. Eesti lisemaks. Enne kui asuda Eesti sotsiaalgeograafia uute, taasavas- teadusruum on samal ajal olnud poliitiliselt piiratud ja selgete tatud ja unustatud teemade analüüsi juurde, tuleb lühidalt peatuda geograafiakoolkondade väljakujunemiseks on aega olnud vähe. taustal. Samas on aga kesksete lähenemisviiside vastupidavus paljudes ideoloogilistes pööretes erakordne. Põhiline aeg on siiski kulunud kohanemiseks ja “järele võtmiseks”. Selles kontekstis on oluline EESTI GEOGRAAFILISEST välja selgitada, mis on euroopalik ja mis oma. JA GEOGRAAFIA TAUSTAST Suurel määral on Eesti geograafiat mõjutanud naaberriigi Soome geograafia areng, seda nii soome-ugri keelte sarnasuse kui Eestit esitletakse sageli kui väikest riiki Euroopa perifeerias. ka laiemalt Skandinaavia kultuuriruumi kuulumise tõttu, mis on Raudse eesriide langemisest möödunud aastate jooksul on Eestist Eesti geograafidele moodustanud olulise vaimse ja füüsilise kok- saanud Euroopa Liidu liige (retoorikast vt ka Kuus 2004a, 2004b) kupuutepinna välismaailmaga. Eesti ja Soome geograafia on oma- ja üha rohkem inimesi külastab Eestit. Paljud uurijad on ku- vahel tihedalt läbi põimunud, eelkõige tänu Soome teadlastele, jundanud laiaulatuslikud rahvusvahelised uurimisvõrgustikud ja kes on Tartus töötanud (vt ka Granö 1996; Jauhiainen 2001; Jo- Põhjamaade kolleegid on andnud olulise panuse kohaliku teaduse nes 2003). Esimese Tartu geograafiaprofessori Johannes Gabriel rahvusvahelistumisse. Praegune teaduspublikatsioonide avalda- Granö arusaamad maastike uurimisest ja süstematiseerimisest on mine on karmilt suunatud refereeritavatesse välismaistesse ajakir- siiani aluseks Eesti maastikugeograafiale. 1990. aastatel kutsuti jadesse, nii et tegu on mõnigasest (õigustatud) kriitikast hoolimata Tartusse tööle Jussi Sakarias Jauhiainen, kes keskendus regionaal- avatud ühiskonnaga. ja linnageograafiale. Mõnes mõttes jõudis osa 1930. aastatel le- Sellegipoolest nähakse läänelikus ettekujutuses Eestit ena- vinud uurimissuundadest nii ringiga “tagasi koju”, sest mitmed masti kui väikest kildu suurest blokist (endine Nõukogude Liit tolleaegsed Eesti geograafid, näiteks Edgar Kant ja August Tam- või Ida-Euroopa) ning konteksti selgitamine võtab sageli suurema mekann, töötasid pärast Teist maailmasõda eksiilis (Kurs 1999), osa ajast ja töömahust. Väikese riigi kohta käiva materjali ka- kus nende töö mõjutas ka kohaliku geograafia arengut. Eesti geo- jastus erineb selgelt viisist, kuidas esitatakse suurte ja pika aka- graafia toetamist 1990. aastate algul põhjendas näiteks praegune deemilise traditsiooniga maade uuringuid rahvusvahelises kon- Uppsala ülikooli professor Göran Hoppe just sellega, et nüüd on tekstis. Kas või sellinegi küsimus: kui paljud inglise keelt ema- rootslaste kord Eesti (sotsiaal)geograafia jalule aidata, nagu seda keelena kõnelevad teadlased räägivad oma uuringu lingvistilisest olid teinud Kant ja Tammekann pärast sõda Rootsis ja Soomes. või kultuurilisest kontekstist? Eesti teadlaste ettekannetes võtab Ajalooliselt on Eesti akadeemiline traditsioon suuresti mõju- aga nende käsitlus suure osa. Eesti lugejatele omakorda võib siin tatud Saksa kultuuriruumist ning kujunes algselt just keskeuroo- esitatu tunduda nii lihtsa ja enesestmõistetavana, et sellele ena- palikus kontekstis. Sellisel taustal ei ole üllatav, et Eesti geo- masti tähelepanugi ei pöörata. Tegelikult tuleks ka selline vaikiv graafiaalased uurimused on paremini tuntud Euroopa mandriosas konsensus kahtluse alla seada: kas arusaam rahvuslikust sotsiaal- ja Skandinaavias ning vähem ingliskeelses maailmas. Tänapäeval teaduste kontekstist on peitnud erinevaid, isegi vastakaid ideid? on ajaloo alal saksa keele positsioon jäänud püsima nii peamise al- Mis on Eesti tänapäevase geograafia tunnusjooned ja kuidas eri likmaterjalikeelena kui ka avaldamiskeelena; geograafias on seda uurimissuunad üksteisega haakuvad? mõju vähem märgata ja pigem on ülekaalus inglise keel. Ka Prant- Eesti ühiskond, määratletuna inimestena, kes elavad praeguse suse uurijate mõju on Eestis olnud arvestatav, seda eriti kultuuri- Eesti Vabariigi territooriumil, ja mitte kitsalt rahvuslike tunnuste geograafias, kus on kasutatud nii Vidal de la Blache’i kui ka hilise-

1184 2 1185 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli mate uurijate, näiteks Paul Clavali ja Michel Cabouret’ töid (Kurs tes 1970. aastate algusest aga peamiselt vene keeles (Kurs 1999). 2007). 1970. aastatel ilmusid üksikud väljaanded ka ingliskeelsena. Eesti Nõukogude Liidus andis eestikeelsete teadustööde kirjuta- Geograafia Selts on samuti avaldanud ingliskeelseid artiklikogu- mine mõningase võimaluse eksperimenteerida, sest kasutajate ring mikke (Estonia-seeria) Rahvusvahelise Geograafia Uniooni (IGU) oli piiratud ja seega peeti avaldatu poliitilist ja sotsiaalset mõju kongressiks, mis toimub kolme aasta tagant (ilmunud üheksa ko- tühiseks. Võib väita, et eestikeelsed kirjutised olid ideoloogiliselt gumikku kokku 135 artikliga). 1991. aastast on avaldatud geo- nõrgema kontrolli all kui need artiklid, mis olid vähemalt teo- graafiaalaseid doktoriväitekirju nii vene, inglise kui eesti keeles reetiliselt kättesaadavad rahvusvahelisele lugejaskonnale. Kuigi eraldi seerias Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuen- leidus üliagaraid eestlastest tsensoreid, oli kohalik kontroll taga- sis. 1990. aastatel toimus kiire ja peaaegu täielik üleminek inglis- sihoidlikum ja sõltus väljaannetes töötanud inimestest. Suur osa keelsele avaldamisele. geograafiaalastest uurimustest avaldati just seetõttu populaartea- Nõukogudeaegsete publikatsioonide levikut on raske hinnata, duslikes ajakirjades, nagu Eesti Loodus, Horisont, Keel ja Kir- ent kokkuvõtvalt võib väita, et neid jõudis vähe väljapoole sot- jandus. Peale selle ilmub alates 1958. aastast eestikeelsena Eesti sialismimaade teadlaste ringi. Tänapäeval peetakse tsiteerimisin- Geograafia Seltsi (EGS) aastaraamat (36 köidet) ning geograafia deksit peaaegu ainumääravaks teadustöö hinnangukriteeriumiks seisukohalt on arvestatavad veel paar seltside ja muuseumide pe- ja nii arvestatakse eelkõige ingliskeelsetes refereeritavates aja- rioodilist väljaannet, näiteks Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Eesti kirjades avaldatut. Eestikeelsetele publikatsioonidele ametlikus Rahva Muuseumi aastaraamatud. Kohalikuks kanaliks vabamale, aruandluses suurt tähelepanu ei pöörata. On omamoodi paradok- ideoloogiliselt vähem kontrollitud uurimistööle olid ka tudengi- saalne, et inglise keel on muutunud teadustöös nii valdavaks ja uurimused.2 Need olid sageli kriitilisemalt meelestatud ja kes- ülimuslikuks (eesti keele arvel); samal ajal on maailmas üha suu- kendusid teemadele, mis panid proovile kehtestatud ranged ideo- rem hulk autoreid selle õigsuse kahtluse alla seadnud (Short jt loogilised raamid. Tööd kajastavad kindlasti juhendajate teadus- 2001; Gregson jt 2002; Paasi 2005; Setten 2005). huvisid, ent ka muutusi ühiskonnas. Samas tekitab keel, mida kasutab nii väike arv inimesi, tea- GEOGRAAFIAAINESE SISEMISEST JAOTUSEST EESTIS dustöö avaldamisel tõsiseid raskusi. Üksikasjalikumate erialaste käsitluste lugejaskond on ülimalt piiratud, mistõttu süvauuringute Põgus ülevaade eelnimetatud väljaannetest viitab erialakirjan- tulemusi peab paratamatult avaldama võõrkeeltes. Anu Kull (1990: duse liigitamise raskustele valdkonniti, nii et peaaegu võimatu 30) uuris mõnesid ühiskonnageograafia publikatsioone, mis il- on kirjutatus eristada kitsalt sotsiaal- ja kultuurigeograafia te- musid ajavahemikul 1940–1959 ja 1960–1968. Ta leidis, et maatikat. Esimestel kümnenditel pärast sõda olid uurimistööd mõlemal perioodil moodustas enamiku avaldatust eestikeelne kir- valdavalt kirjeldavat laadi. Kohalik ajalooline uuring muutus jandus (vastavalt 78 ja 56%). 1960. aastatel ilmus neli korda oluliseks 1960. aastate lõpu poole; järgmisel kümnendil tõusid rohkem töid kui varasemal perioodil, mis ometi oli kaks korda tähelepanu keskmesse uuringud keskkonnakaitse eri tahkudest, pikem. Peaaegu pooled hilisema ajajärgu töödest ilmusid vene planeeringud ja puhkemajanduse temaatika. 1980. aastatel aval- keeles. Muutused, mis on toimunud väljaandega Tartu Ülikooli dati üha enam sotsiaalgeograafilisi uurimusi, mis olid 1990. aas- geograafiaalased tööd (1960–1988; taastatud 1999), kajastavad tate algul täielikult ülekaalus. Tööd muutusid aastatega üha hästi edasist arengut: algselt ilmus väljaanne eestikeelsena, ala- analüütilisemaks; selles on oma osa arvutitehnika arengul, mis võimaldas töödelda suuri andmehulki ja otsida põhjuslikke seo- 2Diplomitööde nimekirja vt Roose 1990 ja käsikirju Tartu ülikooli seid. Ajavahemikul 1950–1990 käsitles alla kolmandiku töödest raamatukogus. otseselt majandusgeograafiat; samal ajal kirjutati teine kolman-

1186 1187 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli dik töid loodusgeograafia sildi all sellistel teemadel nagu ajaloo- Õppejõudude koosseis muutus 1950. aastate keskpaigast kuni line geograafia, maastikuteadus, puhkemajandus ja planeeringud. 1990ndate alguseni vähe ning see aitas kaasa klubilise õhkkonna 1990. aastatel oli loodus- ja inimgeograafiaalaste tööde suhe vas- kujunemisele. Mitu põlvkonda geograafe koges ise seda, millest tupidine: kaks kolmandikku töödest on ametlikult inimgeograa- varem olid lugusid kuulnud, ja seetõttu läheneti ka uurimisainesele fia vallast. Kuigi loodusgeograafiat, ökoloogiat ja looduskaitset ühtemoodi. Samal ajal ei suutnud geograafia kateeder (õppetool, käsitlevaid artikleid on kõikides väljaannetes arvukamalt kui ühis- osakond, instituut), mis oma püsiva töötajaskonnaga moodustas konnaalaseid uurimusi (tavaliselt kaks kolmest), on keskmiselt üks ainukese ametliku geograafia uurimisinstitutsiooni Eestis, mahu- viiest selline, mille kitsam liigitamine väljakujunenud rahvusva- tada kõiki, kes soovisid teadustööga tegelda.4 Suur osa lõpetajatest heliste traditsioonide järgi on keerukas. Eelkõige on need uuri- asus tööle geograafiaõpetajana, ent geograafid leidsid tööd ka mit- mused, milles on keskne koht inimese ja looduse vahelistel suhe- mesugustes uurimisrühmades, samuti tööstuses ja avalikus sekto- tel. Kuna loodusgeograafia oli vähem politiseeritud, pakkus sel- ris. Üheainsa keskuse olemasolu tulemuseks oli akadeemilise tea- line vormistus avaramaid võimalusi teemaarenduseks valdkonda- duse tihe seos praktikaga ja kooligeograafiaga. Samal ajal võis n-ö des, mida näiteks ingliskeelses maailmas peetakse pigem sotsiaal- väljast tulnu ehk ilma Tartu ülikooli hariduseta uurija geograafiks või kultuurigeograafia pärusmaaks (vt nt määratlused Johnston jt tunnistamine olla keeruline; teisisõnu, selgelt ainest ruumiliselt 2000). käsitletavat uurimistööd ei peetud ega peeta geograafia valdkonda Käsitlust raskendab veelgi asjaolu, et Eesti geograafid moodus- kuuluvaks autori formaalse hariduse tõttu. Siiski kujunes geo- tavad klubilaadse kogu, kus piiride tõmbamine eri valdkondade va- graafia traditsiooni kohaselt eri valdkondade vahel seoseid otsides hel on raske. Geograafiat on ülikoolis peamiselt õpetatud Tartus.3 välja varane versioon teadustevahelisest koostööst, mis samal ajal Tudengite arv kursusel on varieerunud kahekümne ja kolmekümne hägustas teadusharude piire veelgi. viie vahel ning kokku on Tartus pärast Teist maailmasõda üli- Sellist valdkondade lõimumist võib pidada ühelt poolt po- kooli lõpetanud umbes 1200 geograafi. Nõukogudeaegset geo- sitiivseks, ent samas seadis see ka teatud piiranguid kriitilisele graafia kateedrit peeti võrdlemisi vabameelseks ja vähe politi- käsitlusviisile ja geograafia ainesele. Uurimistöö sõltus suuresti seerituks (vaid üksikud õppejõud kuulusid kommunistlikusse par- nn sotsiaalsest tellimusest (teiste sõnadega, poliitilisest tellimu- teisse) ning üldine õhkkond soodustas uute ideede vaba arutelu. sest) ehk teemadest, mida ühiskonnas vajalikuks peeti. Praeguseni Üliõpilaste korraldatud väliseminarid ja suvekoolid on olnud po- moodustab projektipõhine rahastamine suure osa uurimistööst, pulaarsed ning soodustanud ühtehoidva ja avameelse geograaf- mis piirab ühiskonnakriitilise analüüsi võimalusi olukorras, kus konna kujunemist, kus koolkondadevahelised piirid puuduvad. vahendid (nii materiaalsed kui ka inimeste hulk) on tagasihoid- Sidemeid ülikooliga hoitakse alal ka pärast lõpetamist, osakonna likud. Oht jääda kõrvale, kui uurimistulemused ei vasta mõne aastapäeva tähistamine mängib nendes sidemetes olulist sotsiaal- võtmeisiku ootustele, on Eesti sotsiaalteadustes kasvatanud prag- set rolli. maatilist suhtumist ja vorminud arusaama geograafia formaalsest olemusest.

3Erandiks on geograafiaõpetajate koolitamine Tallinna Pedagoo- gilises Instituudis (Tallinna ülikoolis) 1950. aastatel ja uuesti alates 1990. aastate keskpaigast (praegu Tallinna ülikooli geoökoloogia õppe- toolis); TÜ Pärnu Kolledˇzi turismigeograafia magistriõppekava avati 4Geograafia teaduskeskustena tuleb lisaks eelloetletutele märkida 21. sajandi alguses, geograafiaõpetajaid koolitatakse ka TÜ Narva Kol- ka Eesti Maaülikooli ja TA Majandusinstituuti. Geograafia jaoks oli ledˇzis. Täpselt teadmata (väike) arv eesti geograafe on õppinud Nõuko- oluline Eesti Geograafia Seltsi asutamine Teaduste Akadeemia juurde gude Liidu teistes ülikoolides. 1955. aastal.

1188 1189 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

GEOGRAAFIA KUI TEADUS — NÕUKOGUDE PÄRAND mass, kellel parimal juhul võis olla rühma (töölisklassi) ene- semääratlus, kuid isiklik vaba tahe ja soovid üldiselt puudusid) moodustas olulise, ent majanduse kõrval siiski teisejärgulise Geograafia praegusaegset institutsioonilist ülesehitust on suuresti või heal juhul toetava geograafilise uurimisvaldkonna. Mark- mõjutatud 1960. aastate keskpaigast 1980ndate alguseni toimu- sistlikku ideoloogiasse sobitus rahvastiku-uuring kui “tootvate nud protsessid ja muutused geograafiateaduses. Eesti sotsiaal- jõudude ruumiliste seaduspärasuste” väljaselgitamine (Nõmmik seid küsimusi uuriva geograafia kujunemises peame määravaks 1972: 104). Puhtale majandusanalüüsile lisandusid sel ajal ka 1970. aastate diskussiooni. Seda perioodi nähakse Nõukogude tervise, hariduse, teeninduse, turismi ja vaba aja veetmise uurin- ajaloos kui stagnatsiooniaega, mis kulmineerus aktiivse Nõu- gud. Kasutati uuenduslikke lähenemisviise ja meetodeid (Mark- kogude vabariikide venestamispoliitikaga. See oli Hruˇstˇsovi soo 1980, 1982; Roosaare 1984; Pragi 1988; Raitviir 1988). Aru- sula järgne aastakümme, mil lootused riigikorda seestpoolt re- saam nõukogude inimestest kui aktiivsetest subjektidest, kellel formida olid luhtunud. Samal ajal oli ideoloogiline kontroll on oma vajadused, kerkis arutlustes üha rohkem esile, mille tu- tasapisi vähenenud, sest süsteemi otseselt ohustavaid sise- ega lemuseks oli kohati tuline arutelu geograafia rolli ja sotsiaalsete välisvaenlasi ei nähtud. See suhteline vaikus lõi olukorra, kus tegurite mõju üle majandussüsteemidele (Mereste 1978; Raitviir oli võimalik pehme ühiskonnakriitika ilmsete puudujääkide kohta 1981a, 1986). Selles kontekstis ei tohiks olla üllatav, et hakati nii sotsiaal- kui ka keskkonnasfääris. Samuti aitas geograafia- rääkima inimeste kvaliteedist (Raitviir 1981b, 1988; Raig 1985). ainese vormimisele kaasa leninlik idee, et kultuuriilmingutel võib See mõiste tundub tänapäeval veider, kuid omal ajal andis see olla sotsialistliku sisu juures rahvuslik vorm, mis võimaldas taas tõuke oluliseks läbimurdeks geograafia vallas, kui inimestes ha- käibele võtta 1930. aastate Eesti geograafide juurutatud uuri- kati nägema aktiivseid tegutsejaid, mitte passiivset süsteemi osa. mistraditsioone. Sel perioodil aktsepteeriti geograafiat kui seoseid otsivat ja kirjeldavat teadusharu, kuigi algselt oli Nõukogude Mittetootmissfääri uuringute sildi all oli niisiis võimalik teha Liidus sellist lähenemist peetud ideoloogiliselt vastuvõetamatuks. mitmesuguseid töid ja sageli sisaldasid need heakskiidetud kesta Keskseks jäi siiski majandusgeograafia koos oma ilmse piiratu- all viiteid rahvuslikele teemadele. Näiteks uuriti Nõukogude lii- sega, millest tõsiseltvõetavaimaks takistuseks oli ainuvõimalik duvabariikide vahelist migratsiooni (Marksoo 1972) või elulaadi- marksistlik lähenemisviis, kus kõik ühiskondlikud protsessid erinevusi, mõõtes sotsiaalset heaolu mitmesuguste indikaatorite taandati majanduslikeks (majandusdeterminism) ja kus valitses abil (Raitviir 1981b). Kohalikul ja regionaalsel tasandil oli ka- süsteemikäsitlus (vt ka Kull 1990). sutada hulk andmeid rände, perekonna ja tervise kohta ning neid koguti suure põhjalikkusega (Rahu 1990). Algallikate kasuta- Majandusgeograafia õppetool taasasutati Eestis 1968. aastal; misega välditi lõksu, mille oleks seadnud Nõukogude ametliku selle ajani oli ühiskonnaalaseid uuringuid tehtud “väikevenna” po- statistika küsitavus. Nii süvenes põhimõte, mille järgi iga geo- sitsioonilt, ühtse geograafia kateedri sees. 1971. aastal sai Salme graafiline analüüs peab tuginema ulatuslikule autori kogutud em- Nõmmikust õppetooli professor ja tema tööd said määravaks nii piirilisele materjalile. Tööd jäid valdavalt kirjelduste tasemele, ent aine sisu kui ka uurimissuundade kujundamisel. Majandusgeo- andmed, mille ametlik statistika nähtamatuks muutis, said kõigile graafia olulise ülesandena nähti tootmis- ja mittetootmissfääris kättesaadavaks. Enamasti ei saanudki autorid esitada ametlikust toimivate ruumiliste seaduspärasuste uurimist (Nõmmik, Mereste ideoloogilisest maailmavaatest hälbivaid andmetõlgendusi, ent ri- 1984). Teadus nagu kogu muugi avalik elu pidi olema prog- dade vahelt lugemine ja sellest oma järelduste tegemine arenes ressiivne ja viima “kõrgema kvaliteedi” saavutamiseni ning ar- omaette oskuseks. Kirjeldav laad, järelduste tegemise lugeja hoo- vestama kõiki aspekte terviklikult, mistõttu võtmesõnaks muutus leks jätmine ning teoreetilise raami sunnitud formaalsus kujunda- sotsiaal-majanduslik kompleks (Nõmmik 1972; Mereste 1978). Rahvastik (nõukogulikus mõtlemises määratletud kui anonüümne

1190 1191 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli sid akadeemilise kirjutamise stiili, mis mingil määral on säilinud Euroopas, sai 1970. aastatel võimalikuks, ent sõitu ei taganud tänini. vaid akadeemilised saavutused. Samal ajal sillutasid tihenevad Teiseks üldisemaks positiivseks arenguks 1970. aastatel oli kontaktid Soomega — regulaarne laevaliiklus ja Soome televi- ökoloogiateadlikkuse esiletõus ühiskonnas: hiiglaslikud stalinist- siooni nähtavaks muutumine Põhja-Eestis — otseteed vaba infor- likud plaanid loodust inimkonna soovide järgi ümber kujundada matsioonini. Nõukogude teadusruum oli sellegipoolest ainuvalit- olid selleks ajaks luhtunud, tuues kaasa nii loodusele kui ka ini- sev. Uued uurimissuunad jõudsid Eestisse eelkõige venekeelsete mesele ettearvamatuid tagajärgi. Looduskaitse, ökoloogilised tõlgete kaudu pärast ideoloogilise tsensuuri läbimist. Ann Mark- võrgustikud (koos kompensatsioonialade määramisega), planeeri- soo (1994) hinnangul ilmus venekeelne tõlge keskmiselt viis aas- mine (nt ökoloogilise taluvuse uuringud puhkealadel, mille koor- tat pärast originaali; Eestisse jõudis see üheaegselt Nõukogude mus sel aastakümnel märgatavalt suurenes avaramate materiaalse- Liidu suuremate keskustega. Kiirem viis informatsiooni saada tele võimaluste ja ka poliitilise kontrolli nõrgenemise tõttu) muu- oli lugeda venekeelset ajakirja Referativnõi ˇzurnal — Geografija. tusid keskseteks teemadeks. Kõiki neid ühendas pühendumine Selles refereeriti värskelt ilmunud geograafiaalaseid artikleid ja inimese ja keskkonna suhetele ning sotsiaalsete nähtuste ruumi- uurimusi. Väljaandjad olid juhtivad Vene geograafid, nagu Med- liste seoste uurimisele. vedkov ja Lipets, kes olid haritud ning uutele lähenemisviisidele ja Nende positiivsete muutuste vaatlemisel tuleb arvestada po- meetoditele avatud. Kirjeldati uusi mõisteid, tuues nende vasted liitilist tegelikkust ja ideoloogilisi formaalsusi, mida oli raske nii originaalkeeles kui ka tõlgetes (Raitviir, e-kiri 2005). Ori- tõsiselt võtta ja mida eraviisiliselt naeruvääristati. Ent oli ka ginaalartikleid võis teatavate piirangutega tellida otse ajakirjast, neid, kes uskusid marksistliku filosoofia tõesusesse ega näinud pärast seda kui ülikooli parteiorganisatsioon oli oma heakskiidu vastuolu selle ideoloogilise raamistiku kasutamises uute meeto- andnud. Tasuda tuli uurijal endal, mis omakorda piiras võimalusi. dite väljatöötamisel (Nõmmik 1979, 1981). Geograafide hulgas 1980. aastatel üritati artikli autoriga kirja teel ka ise ühendust võtta. oli laiemalt levinud arvamus, et nõukogude ühiskonna uurimine Isolatsioon muust maailmast ei olnud täielik ja uusi ideid imbus sobib marksistliku teooriaga küllaltki hästi kokku, sest ühiskond vaikselt sisse mitmesuguste kanalite kaudu. Kokkuvõtteks võib on vähemalt teoorias üles ehitatud selle põhimõtete järgi (Pragi, väita, et empiirilise ainese kogumisel ja käsitlemisel käidi ühte intervjuu 2005). Üldiselt lepiti olukorraga, et avalikult tuleb sammu mujal maailmas toimuvaga, kõige rohkem jäi andmete järgida teatud protseduurireegleid. Iseenesest ei olnud klassi- töötlemisel vajaka nende sidumisest teooriaga, mis ettekirjutatud kute originaalis või tõlkes lugemine kurjast. Peamiseks prob- ideoloogilistes raamides oli paratamatu. leemiks oli, et see filosoofia oli ainuvõimalik, seda ei tohtinud Suhteliselt hiljuti avanes Eesti geograafia homogeenne kogu — avalikult kahtluse alla seada ega kritiseerida. Aeg, mis pühendati pärand ajast, mil üks institutsioon vastutas peaaegu kogu kooli- põhitõdede selgitamisele (veel 1980. aastate teisel poolel moo- geograafia ning ülikooli õppe- ja teadustöö eest — mitmekesise dustasid nn punased ained viiendiku õppekavast), ning paljude taustaga inimestele (nt metsandus, botaanika, maastikuarhitek- kursuste (nt teaduslik kommunism) mõttetus vähendasid mark- tuur, keskkonnajuhtimine, keskkonnatehnoloogia, humanitaartea- sistliku filosoofia väärtust. Sellel on olnud pikaajalised tagajärjed: dused) ja lähenemisviisidele. See protsess sai alguse geograa- praeguseni ei peeta ühiskonnakriitilist analüüsi, mis tugineb uus- fia instituudi reorganiseerimisest 1992. aastal ja jätkus õppekava marksismile või kriitilisele sotsiaalteooriale, Eesti inimgeograa- muutmisega, mille tulemusena mindi rangelt kursustesüsteemilt fias tõsiselt võetavaks. üle valikainete pakkumisele. Maailm on avanenud ja sidemed Nõukogude Liidu suletud õhustik ei piirdunud vaid ideoloogi- teiste riikide ülikoolidega laienenud; sellegipoolest võib väita, lise raamiga. Isiklikud kontaktid ja vaba mõttevahetus olid range et Eesti geograafide seas on säilinud tugev Tartuga seotud ene- kontrolli all. Osalemine välismaa konverentsidel, peamiselt Ida- semääratlus. Sellest taustast tulenevalt keskendume järgnevas

1192 1193 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli kultuuri- ja sotsiaalgeograafia ülevaates lähimineviku protsessi- kultuurilis-geograafilisi sidemeid Läänemere piirkonnas ja eemal- dele ja praegustele suundumustele. dumist Venemaast), osalt Kanti roll ülikooli rektorina Saksa okupatsiooni ajal. Erifondi loa saamine ja teoste lugemine muutus aga omaette rituaaliks, mis näitas, et noorgeograafist on saanud EESTI (SOTSIAAL)GEOGRAAFIA täisõiguslik uurija (Pragi, intervjuu 2005). Paraku ei olnud eri- fondis olevate teoste sisu kunagi võimalik avalikult esitada mingil Kõik eespool nimetatud tegurid aitasid oluliselt kaasa sellele, et muul viisil kui seda naeruvääristades (Kurs 2007a). Keskaparaadi geograafiast kujunes kanal, mille kaudu oli võimalik tegelda ka ametivõimud ei uskunud, et Eesti geograafid ise sellega toime nende ühiskonnateemadega, mille otsene ja avalik käsitlemine oli tuleksid, ja seepärast saadeti konverentsidele näidisloenguid pi- keeruline. Geograafia, mida mõisteti eelkõige loodusteadusena, dama suuremate keskuste õppejõude. Tõenäoliselt oli nende mõju oli mõneski mõttes tagauks sotsiaalteadusesse — vähem politisee- soovitule vastupidine ja Kanti lähenemisviis aktsepteeritud, kuigi ritud ja riigiorganite väiksema tähelepanu ja surve all; samal ajal 5 tema pakutud mõisteid ei saanud otseselt kasutada ega tema töid tunnetati tugevat seost looduse ja eesti kogukonna vahel. Sel- nimetada. Võimatu on öelda, kui suurt mõju avaldas selline prak- lises kontekstis ei ole üllatav, et Eesti (sotsiaal)geograafias on tika korrektsele viitamisele teadustöös. Tähelepanelikul lugemisel valitsenud põhiliselt kaks uurimissuunda. Kõige selgepiirilise- on Kanti ideede mõju tuntav näiteks 1970. aastate elulaadiuurin- malt on välja kujunenud omavahel tihedalt põimunud rahvastiku- gutes (Raitviir 1981a, 1989) ja matemaatiliste meetodite kasu- ja regionaaluuringud, mida võiks nimetada ainukeseks Eesti geo- tuses (Pragi 1988). 1980. aastatel muutus Kant jälle keskseks, graafiakoolkonnaks (Kulu, Tammaru 2005). Keskseks teemaks on tema tööde laiemaks tutvustamiseks korraldati seminare ja arute- olnud asustusmustrid, linnageograafia ja rändetemaatika, kus on lusid. Hilisemad linna- ja rahvastikugeograafia uuringud toetuvad olemas tugev seos majandusdeterminismiga. Teiseks praeguseni otseselt (Kährik 2006; Tammaru 2005; Tammaru, Kulu 2003) või tähelepanu all olevaks teemaks on maastik: peaaegu kõik Eesti kaudselt Kanti kujundatud alusele — näiteks sotsiaalse positsio- geograafid on maastikukäsitlusele midagi lisanud, mistõttu valit- neerimise meetodi arendamine (Ahas, Mark 2005; Ahas jt 2006). seb arvamuste ja lähenemisviiside paljusus (Peil jt 2004). Väljaspool Eestit on Torsten Hägerstrand (1978) tunnistanud oma Nii regionaal- (linna-) kui ka maastikugeograafia omandas teooriate inspiratsiooniallikana just Kanti (vt ka Buttimer 1994; Tartu ülikoolis tugeva aluse 1920. ja 1930. aastatel. Õigus- Jauhiainen 2005a, 2005b). ja majandusteaduskonnas sai üldnimetust “majandusgeograafia” Eesti geograafia tuumik moodustus niisiis eelkõige rahvas- kandva õppetooli esimeseks professoriks Edgar Kant (1934–1940; tiku temaatika ümber, keskendudes asustuse uurimisele (alg- 1941–1944). Kanti võib pidada Eesti inimgeograafia kõige sil- selt maal, siis üha enam linnas) ja 21. sajandil ka valglinnas- mapaistvamaks kujundajaks, kelle tööd antropoökoloogias, lin- tumise teemale (nt Jauhianen 2004c, 2005b ja magistritööd). nageograafias ja nende uurimisel rakendatavate matemaatiliste Põhiliselt on tähelepanu Eestil; väikeseks erandiks on soome-ugri meetodite väljatöötamisel (nt Kant 1932, 1935; tõlkena 2007) vähemusrahvaste uurimine endise Nõukogude Liidu territooriu- panid aluse Eesti rahvuslikule geograafiale. Nõukogude ajal mil (Kurs 1980; Sarv 2002) ja eestlaste diasporaa analüüs maa- Kanti tööd keelustati, paljud raamatud hävitati või korjati eri- ilmas (Kulu 1997). Nõukogude perioodil pakkus asustuse uuri- fondidesse. Põhjuseks oli osalt tööde sisu (nt nõukogude maa- mine vajalikku sisu ja vormi ühtsust regionaaluuringutes (Nõmmik ilmavaatega sobimatu Baltoskandia idee, mis rõhutas tihedaid 1972: 104). Detailsed piirkondlikud kirjeldused ongi sõjajärgsel perioodil olnud põhiliseks geograafia uurimistöö väljundiks. Ko- 5 Looduskaitse tähenduse kohta rahvuslikus diskursuses vt ka Lau- gutud põhjalikke teadmisi arvestades oli loogiline, et 1990. aasta- ristin jt 1997 ning geograafia loodusteadusliku tuuma kohta Kurs 2000 tel hakkasid Eesti geograafid üha enam osalema regionaalplaneeri- ja Peil 2005.

1194 1195 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli mises, administratiivsete reformide kavandamises ja regionaalas- ruks, mis on küllaltki levinud vanem arusaam ka näiteks Skan- pektide teoreetilisemas vaagimises (Raagmaa 2000). 1990. aas- dinaavias, vaid loodusgeograafia allharuks. Huvitav hübriid on tate algul illustreeris geograafide suurt osalust ühiskonnaelu kor- maastikuökoloogia, mis on jõudsasti arenenud paralleelselt ühis- ralduses päevalehtedes avaldatud artiklite suur hulk.6 Mitmed konna “ökologiseerumisega”, ent on praeguseks taandunud loo- geograafid on riigikogu ja valitsuse liikmena otseselt poliitikasse dusteaduspõhiseks distsipliiniks. Hilisemat arengusuunda esin- sekkunud. Nii on säilinud tugev seos ühiskondliku (riikliku) tel- davad esiteks uurimused, mis järgivad Saueri∗ traditsiooni ja kes- limuse ja teadustöö vahel, mis on oma põhiloomult rakendus- kenduvad kultuurilistele ja etnilistele maastikuerinevustele (Pa- lik ja järgib pigem poliitilisi huve kui teoreetilisi (filosoofilisi) lang 1998; Hellström 2002; Pae 2006; Pae, Remmel 2006), ning arusaamu. Ühiskonnas ja geograafiaalases uurimistöös toimu- teiseks uurimused, milles maastike käsitlemisel tuginetakse nende vate protsesside vastastikune sõltuvus on geograafiasse kui tea- visuaalsetele omadustele ja autorite väärtushinnangutele (Palang dusharusse juba n-ö sisse kirjutatud. Samal ajal on jäänud taga- jt 1999, 2004, 2005 ning Eesti autorite peatükid kogumikus Pa- sihoidlikuks poliitilise geograafia roll, eriti selles osas, mis puu- lang, Fry 2003). Nende uurimissuundade tekkes ja uute kultuuri- dutab Eesti elanikkonna poliitilisi eelistusi. Tähelepanuväärseks geograafia ideede levikus Eestis on olnud oluline Püsiva Euroopa erandiks on Tiina Raitviiru uurimused üleminekuperioodi vali- Ruraalmaastike Uurimise Konverentsi (PECSRL) osa; selle töös mistest (1992, 1996). Siiski on pikka aega tegeldud ka piiride ja on osaletud 1992. aastast. Paljude eestlastest osavõtjate ette- piiritlemisega — nii füüsiliste kui ka mentaalsete piiridega (Kant kannetes on siiani tunnetatav tugev loodusteaduslik alus, ühtlasi 1935; Kurs 1990; Berg 2001; Kurs, Aunap 2003) — ning uuritud võib täheldada ökoloogilise lähenemisviisi sugemeid (inimene kui rahvusliku kuuluvuse ja enesemääratluse küsimusi, mida terav- muutev või rikkuv tegur).7 dab Eesti geograafiline asend Euroopa (Euroopa Liidu) ja Vene Eesti geograafia “kultuuriline pööre” angloameerika geograa- Föderatsiooni piiril (Berg 2002, 2007; Kuus 2004a, 2004b; Peil, fiakäsituse mõistes ja kultuurigeograafia teke on hiljutine nähtus. Sooväli 2005). Kultuurigeograafiat on ülikooliainena õpetatud alates 1990. aas- Maastike uurimine on pakkunud neutraalsemat ja seega püsi- tate keskpaigast. Algul tugineti soome-ugri vähemusrahvuste et- vamat ainest. Algselt, 1920. aastatel keskendus akadeemiline geo- nogeograafiale ning lähtuti Prantsuse kirjeldava kultuurigeograa- graafia just maastike kirjeldamisele, hõlmates nii loodust kui ka fia ja keskkonnaajaloo traditsioonist (Kurs, e-kiri 2005), hiljem inimtegevust (Granö 1920). Nõukogude perioodil sisaldas maas- keskenduti üha rohkem maastikukäsitlusele. Esimeseks eestikeel- tikukäsitlus nii loodusgeograafiat, regionaalplaneeringuid kui ka seks väljaandeks, kus vaatluse all on eri vaatenurkade paljusus, looduskaitset ja rekreatsiooni puudutavaid töid (Varep 1968). Sel- seejuures üht teisele eelistamata, oli 2001. aastal ilmunud kogumik lisest vaatenurgast nähti inimest eelkõige kui looduse mõjutajat Maastik: loodus ja kultuur (Palang, Sooväli 2001). Süntees kriiti- ja ressursside (ära)kasutajat, ent kultuuriline ja ajalooline aspekt lisest, kultuurilisest ja ajaloolisest geograafiast, milles maastikke oli uuringuis endiselt tugev (Varep 1964, 1965, 1972). Näitena mõistetakse ja tõlgendatakse kui kultuurivormi, samuti inimgeo- raskustest teadusharude piiritlemisel võib tuua selle, et ajaloolist graafia humanitaarne käsitlus on valdav Tallina Ülikooli Eesti Hu- geograafiat ei peetud pelgalt maastikele keskenduvaks teadusha- manitaarinstituuti siirdunud geograafide hulgas (Peil 1999, 2005, 2006; Kaur jt 2004; Pae, Kaur 2004; Sooväli 2004; Sooväli jt 2008; 6Näiteks Tartu ülikooli inimgeograafia õppetooli töötajate publikat- De Grave jt 2006). sioonide nimekirjas aastatest 1989–1994 on 185 ajaleheartiklit, lisaks umbes 50 ajakirjades avaldatud artiklit; teadusartikleid ilmus samal ajal ∗ 20 (nimekiri Raagmaa 1995 järgi). Osalt olid põhjuseks ka ülemine- Carl Ortwin Sauer (1889–1975) oli USA geograaf, California Ber- kuperioodi majandusraskused, varasemate teaduslike avaldamiskanalite keley ülikooli professor 1923–1957. Toim. sulgumine ning raskused rahvusvahelistesse ajakirjadesse pääsemisel. 7Viiteid vt PECSRLi kodulehelt www.pecsrl.org, link ‘conferences’.

1196 1197 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

Kirjeldatud suunad — regionaal-, rahvastiku- ja maastiku- selt võib välisteadlaste uuringuid pidada positiivseks täienduseks geograafia — on suutnud üllatavalt visalt vastu pidada 20. sa- Eesti geograafiale (Jauhiainen 2004a, 2005a, 2005c), ehkki on jandi ideoloogilistes ja poliitilistes murrangutes, moodustades märke ka sellest, et kohalikke teadlasi peetakse teisejärguliseks, nii Eesti (sotsiaal)geograafia tuumikainese. Suur osa töödest järgib nagu seda on kirjeldanud Timar (2004) Ungari näitel. Eesti geo- positivistlikku valgustusaja teaduses seatud ideaali ning tugineb graafid on suurelt jaolt vältinud sattumist lääne teadusele empii- ulatuslikule empiirilisele materjalile ja kvantitatiivsele analüüsile. rilise materjali tootja rolli. Sellest hoolimata on Eestit käsitlevad Teist laadi, humanitaarne esitusviis on leidmas laiemat kõlapinda, ülevaatepeatükid paljudes kogumikes sageli välisautorite kirjuta- kuid selle nõrgem positsioon viitab osalt geograafia sisemistele tud, nii et täielikku ja võrdsetel alustel läbimurret rahvusvahelisse enesemääratlusraskustele (geograafia kui loodusteadus või kui teadusesse ei ole siiski toimunud. sotsiaalteadus), osalt aga ka selle distsipliini nõrgenevale posit- sioonile ühiskonnas. Kuigi printsiibina on geograafias omaks võetud paljusus, valitseb siiski üks arusaam sellest, mis on KOKKUVÕTTEKS “õige” geograafia. Selles on tugevad 1920. aastate kirjeldava entsüklopedismi sugemed (Eesti rahvuslik (taas)kaardistamine) Vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele väidame, et mitmed ning äratuntav, ent teadvustamata ja seega kriitiliselt lahkamata Eesti teadlased (mitte pelgalt geograafid) keskenduvad teemadele, marksistlik süsteemikäsitlus, mis avaldub holistliku lähenemisvii- mida võib väiksemate või suuremate mööndustega määratleda si vajalikkuse rõhutamises. Uurimuse tugevuseks peetakse ulatus- sotsiaal- või kultuurigeograafiana. Samal ajal ei leidu foorumit, likku empiirikat (konkreetsus), samal ajal kui teoreetilist käsitlust kus sotsiaal- ja kultuurigeograafia küsimusi arutataks; selliste tea- ähvardab tembeldamine targutamiseks, mistõttu filosoofiline alus dusharude olemasolu ei ole laiemalt teadvustatud. Jättes kõrvale Eesti geograafias on praegu ebamäärane. Samuti pole suudetud sildid ja kitsa lähenemise sotsiaalsfäärile ja kultuurile, võib Eesti lahendada kohalikule kultuurile keskenduva rahvusteaduse ja rah- geograafias eristada kolme tihedalt seotud ja üksteisega põimunud vusvahelise teaduse vahelisi pingeid. teemaderingi, mis kõik puudutavad sotsiaal- ja kultuurigeograafia Tundub, et väljastpoolt on lihtsam ja emotsionaalselt vähem valdkonda. kurnav näha ja analüüsida ühiskonna protsesse, ning seetõttu on Esiteks võib eristada tugeva rakendusliku kallakuga regio- Eesti sotsiaalgeograafia saanud tugevat täiendust nii teistest dist- naaluuringuid, mis on seotud planeerimise ja majandamisega ning sipliinidest kui ka väljastpoolt Eestit. Eesti pakub rahvusvahe- tuginevad otseselt sotsiaalsete nähtuste ruumilisele analüüsile. lisel areenil huvi ning taasiseseisvumisjärgsel perioodil on arvu- Tulemuseks on piirkondade sotsiaalsete erinevuste kirjeldus seos- kalt teisest rahvusest teadlasi pühendunud sotsiaalsete muutuste tatuna füüsilise keskkonnaga ja sageli nende regioonide kaardis- uurimisele üleminekuaja Eestis. Ruumiline pööre Eesti huma- tamine. nitaarteadustes 1990. aastate lõpus on laiendanud huvi eelkõige Teiseks suunaks on rahvastiku- ja migratsiooniuuringud, mis kultuurigeograafia vastu. Peamisteks uurimisteemadeks on koha- praegu keskenduvad linna ja äärelinna temaatikale ja on seega loome, looduse ja kultuuri suhted maastikus ning linnade tajumine tihedalt seotud linnageograafiaga, jätkavad Eesti sotsiaalgeograa- ja kujutamine (vt nt Vikerkaar 2004, nr 4–5). Väljaspool Eestit on fia traditsioone kõige selgemalt ja järjekindlamalt ning tuginevad geograafid põhjalikult käsitlenud siinses põllumajanduses toimu- põhjalikule empiirilisele materjalile. Mõningal määral on esinda- nut (Abrahams 1994, 1996; Unwin, Pickles 2003; Unwin jt 2004; tud süvauuringud, milles käsitletakse väärtusi, tähendusi ja aru- Johnson 2004; Maandi 2005), identiteediküsimusi (Unwin 1998, saamu kohaloomeprotsessis. 1999) ja regionaalseid eripärasid, eriti seoses rannarootsi aladega (Hoppe 1993, 2005; Grubbström 2003; Hedin 2003). Üldi- Kolmandaks valdkonnaks on maastiku-uuringud, milles füü- silise ja inimkeskkonna vahelistes suhetes nähakse vastastikuse

1198 1199 Sotsiaal- ja kultuurigeograafia Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli mõjutuse tulemust (dialektiline maastik) ja seatakse seega kaht- A b r a h a m s , Ray (ed.) 1996. After Socialism: Land Reform and Rural luse alla nii keskkondlik, majanduslik kui ka kultuuriline deter- Social Change in Eastern Europe. Oxford: Berghahn Books minism. Eestis on see uus teema, mille teaduslikkuses on kaht- A h a s , Rein, Ülar M a r k 2005. Location based services — new chal- lejaid, ent samal ajal haakub see kõige paremini angloameerika lenges for planning and public administration? — Futures, 37(6), kultuurigeograafia probleemistikuga. Kõnealune uurimissuund pp. 547–561 kätkeb nii traditsioonilisemat kirjeldust kultuuriilmingute paik- A h a s , Rein, Ülar M a r k , Olle J ä r v , Mari N u g a 2006. Mobile positioning in sustainability studies: the social positioning method nemisest ruumis (Saueri koolkond) kui ka peamiselt visuaalsete in studying commuter’s activity spaces in Tallinn. — Ü. Mander, kuvandite rolli analüüsi maastike kujundamisel ja kohatunde tek- C. A. Brebbia, E. Tiezzi (eds.). The Sustainable City IV: 4th Interna- kimisel, mis on otseselt mõjutatud ingliskeelse geograafia kultuu- tional Conference on Urban Regeneration and Sustainability; Tallinn, rilisest pöördest 1980. aastatel. Estonia; 17.–19.07.2006. Southampton: WIT Press, pp. 127–135 Käesolevas artiklis käsitlesime Eestit ka kui näidisjuhtu, kus B e r g , Eiki (ed.) 2001. Negotiating Borders of Multiple Meanings. akadeemiline ja sotsiaalne raam on olnud küllaltki piiratud ja aka- Tartu: Peipsi Centre for Transboundary Cooperation deemiline elu aeg-ajalt surutud kitsasse poliitilisse kuube, ent kus B e r g , Eiki (toim.) 2002. Eesti tähendused, piirid ja kontekstid. Tartu: uurimistöö on ikkagi jäänud avatuks uutele ideedele ning on ot- Tartu Ülikooli Kirjastus situd võimalusi tõsiseks teemakäsitluseks. Ülevaade illustree- B e r g , Eiki 2007. The Baltic Gateway: A Corridor Leading Towards Three Different Directions? — P.Aalto (ed.). The EU-Russian Energy rib nii geograafia kui ka teiste teadusvalkondade liigitamise ja Dialogue. London: Ashgate Publishing, pp. 145–162 “sildistamise” raskusi. Kohanemisvõimest, väiksuse ja avatuse B u t t i m e r , Ann 1994. Edgar Kant and Balto-Skandia: Heimatkunde rõhutamisest on saamas võtmesõnad nii Eesti avaliku elu kui ka and regional identity. — D. Hooson (ed.). Geography and National teadusmaailma kirjeldamisel. Eesti geograafia on suutnud sageli Identity. Oxford: Blackwell, pp. 161–183 ebasoodsates tingimustes kujundada oma tugevad küljed. Proo- De Grave, Veronique, Anu Printsmann, Hannes Palang, vikiviks saab see, kas suudetakse end lahti raputada rangelt po- Veerle V a n E e t v e l d e , Marc A n t r o p 2006. Schoolchildren’s sitivistliku teaduse piirangutest ning teaduspoliitika jäigalt nor- appreciation of the contested landscape of Ida-Viru county, Esto- meeritud kategooriatest, säilitades samal ajal värske mõtlemise ja nia. — Alue ja Ympäristö, 2, pp. 55–68 kohaliku seotuse. G r a n ö , Johannes Gabriel 1920. Geograafia kui teadus ja ülikooli aine. Tartu: Eesti Kirjastuse-Ühisuse “Postimehe” kirjastus G r a n ö , Johannes Gabriel 1996. Regionaaluurimise ja regionaalse Artikli autorid tänavad Ann Marksood, kes juhatas kätte mitmed niidi- arendamise traditsioone Turu ja Tartu ülikoolis. — Akadeemia, nr 8, otsad, Rein Ahast, Ott Kursi, Uudo Pragit ja Tiina Raitviiru, kes abi- lk 2297–2303 valmilt vastasid küsimustele, ning Michael Jonesi, Gunhild Settenit ja Gregson, N., K. Simonsen, D. Vaiou 2002. On wri- Tim Unwinit, kes väljastpoolt Eesti geograafia kitsast ringi esitasid te- ting (across) Europe: writing spaces, writing practices and re- ravapilgulisi kommentaare. Algset artiklit aitas keeleliselt siluda Helju presentations of Europe. — European Urban and Regional Studies, Jüssi; materjali värskendamist võimaldas Eesti Haridus- ja Teadusminis- 10, pp. 5–22 teeriumi sihtfinantseering (SF0130033s07) teemale “Maastikupraktika G r u b b s t r ö m , Ann 2003. Etnicitet och jordägande. En studie av de ja pärand”. estlandssvenska omr˚adena Nuckö och Vippal 1816–1939. — Geo- grafiska regionstudier, 55. Uppsala: Kulturgeografiska institutionen, Uppsala universitet Kirjandus H ä g e r s t r a n d , Torsten 1978. Edgar Kant 21.2.1902–16.10.1978. — Svensk Geografisk Arsbok˚ , 54, s. 96–101 A b r a h a m s , Ray 1994. The regeneration of family farming in Esto- H e d i n , Sigrid 2003. Ater˚ till släktens mark?: En studie av mar- nia. — Sociologia Ruralis, 34, pp. 354–368 k˚aterlämningen i Estlands svenskbygder efter Sovjetunionens sam-

1200 3 1201 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

manbrott. (Geografiska regionstudier, 54.) Uppsala: Kulturgeogra- J o h n s o n , Stuart 2004. Rural Estonia a decade after re-independence: fiska institutionen, Uppsala universitet post-Soviet transformations and the non-agricultural sector. PhD the- Hellström, Kristina 2002. Agricultural Reforms and Policies Re- sis, Royal Holloway, University of London flected in the Farming Landscapes of Hiiumaa from 1850 to 2000. Johnston,R.J.,D.Gregory,G.Pratt,M.Watts (eds.) 2000. Swedish University of Agricultural Sciences, Alnarp The Dictionary of Human Geography. 4th ed. Oxford: Blackwell H o p p e , Göran 1993. Jordbruk och landsbygd i Estland: ett l˚angtids- J o n e s , Michael 2003. Human geographical landscapes: J. G. Granö’s perspektiv med särskild tonvikt p˚alandets svenskbygder. — Östeuro- approach to landscape as scientist and artist. — O. Granö (ed.). Origin pas omvandling. Ymer 113, s. 44–68 of Landscape Science. J. G. Granö and a New Pure Geography H o p p e , Göran 2005. Bristande kontinuitet — Estlands svenskbygd for a New State. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis under sovjetockupationen 1939–1991. — Forskningsrapporter, Kul- Turkuensis, 167.) Pp. 71–98 turgeografiska institutionen. Uppsala: Uppsala universitet K a n t , Edgar 1932. Geograafia, sotsiograafia ja antropoökoloogia J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2000a. Inimgeograafia Eestis: olukord [Géographie, sociographie et l’écologie humaine]. — Sitzungsbe- 1990. aastate lõpul ja väljakutsed uueks aastatuhandeks. — J. S. Jau- richte der Naturforscher-Gesellschaft bei der Universität Tartu, hiainen, H. Kulu (toim.). Inimesed, ühiskonnad, ruumid. Tartu: Tartu XXXIX, 4, S. 32–91 Ülikooli geograafia instituut, lk 7–10 K a n t , Edgar 1935. Bevölkerung und Lebensraum Estlands. Ein J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2000b. Kontekstuaalne lähenemine anthropo-ökologischer Beitrag zur Kunde Baltoskandias. Tartu: Aka- inimgeograafias. — J. S. Jauhiainen, H. Kulu (toim.). Inimesed, ühis- deemiline Kooperatiiv konnad, ruumid. Tartu: Tartu Ülikooli geograafia instituut, lk 11–20 K a n t , Edgar 2007. Eesti rahvastik ja asustus. Koostaja Ott Kurs; saksa J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2001. Suomen ja Viron maantieteen keelest tõlkinud Simo Runnel. Tartu: Ilmamaa yhtymäkohdista / Connections in academic geography between Fin- K a u r , Egle, Hannes P a l a n g , Helen S o o v ä l i 2004. Landscapes land and Estonia. — S. Tuhkanen (toim.). Tutkimusmatkoista paikka- in change — opposing attitudes in Saaremaa, Estonia. — Landscape tietojärjestelmiin — matkalla maantieteen maisemissa. (Turun yli- and Urban Planning, 67, pp. 109–120 opiston maantieteen laitoksen julkaisuja, 164.) S. 20–41 K u l l , Anu 1990. Trends in the development of human geography in J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2004a. Small languages — small geog- Estonia after the Second World War. — Geografiska Annaler. Series raphy? Production of knowledge and publishing in geography.— B, Human Geography, 72, pp. 27–33 Folia Geographica / Geografiski Raksti, 12. Riga: Societas Geogra- K u l u , Hill 1997. Eestlaste tagasiränne 1940–1989: Lääne Siberist phica Latviensis, pp. 7–15 pärit eestlaste näitel. (Publicationes Instituti Geographici Universi- J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2004b. Kriitilise linnauurimuse taustast tatis Helsingiensis.) Helsinki: University of Helsinki / Tartu: Tartu ja võimalustest Eestis. — Vikerkaar, nr 4–5, lk 144–152 Ülikooli Kirjastus J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2004c. Linnapoliitika Euroopa Liidus Kulu, Hill, Tiit Tammaru (toim.) 2005. Asustus ja ränne Ees- ja Eesti linnade tulevik. — Ü. Mander, O. Kurs (toim.). Geograa- tis: Uurimusi Ann Marksoo 75. sünnipäevaks. Tartu: Tartu Ülikooli filisi uurimusi aastatuhande vahetusel. Tartu Ülikooli geograafia ins- Kirjastus tituudi 85. aastapäevaks. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 74–87 K u r s , Ott 1980. On ethno-geographical research of Baltic Finns settled J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2005a. Edgar Kant and the rise of mo- on the territory of the Soviet Union. — A.-M. Rõuk, M. Vabar (eds.). dern urban geography. — Geografiska Annaler. Series B, Human Estonia: Selected Studies in Geography. Tallinn: Estonian Geo- Geography 87, pp. 193–204 graphical Society, pp. 70–80 J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2005b. Linnageograafia. Tallinn: Eesti K u r s , Ott 1990 Eesti Vabariigi asendi ja piiride uurimisest.— Akadee- Kunstiakadeemia mia, nr 2, lk 1252–1259 J a u h i a i n e n , Jussi Sakarias 2005c. Inimgeograafia väljakutseid K u r s , Ott, Erki T a m m i k s a a r 2001. In Political Draughts Between 21. sajandil. — H. Kulu, T. Tammaru (toim.). Asustus ja ränne Eestis. Science and the Humanities: Geography at the University of Tartu be- Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 34–58 tween the 17th and 20th centuries. — Riin Vihalemm (ed.). Estonian

1202 1203 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

Studies in the History and Philosophy of Science. Dodrecht: Kluwer M a r k s o o , Ann 1972. On trends of intra-republican migration in the Academic Publishers, pp. 51–62 Estonian SSR. — S. Nõmmik, E. Varep (eds.). Estonia: Geographi- K u r s , Ott 1997. Maantieteellisten instituutioiden kehitys Virossa / cal Studies. Tallinn: Estonian Geographical Society, pp. 123–135 Development of geographical institutions in Estonia. — Terra, 109, M a r k s o o , Ann 1980. On structural changes in the system of ru- s. 189–197 ral settlement of the Estonian SSR and factors influencing them. — K u r s , Ott (ed.) 1999. Geography in Estonia in the 17th–20th centu- A.-M. Rõuk, M. Vabar (eds.). Estonia: Selected Studies in Geog- ries. — Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, raphy. Tallinn: Estonian Geographical Society, pp. 81–96 83. Tartu: Tartu University Publishers M a r k s o o , Ann 1982. Der demogeographische Aspekt der Erfor- K u r s , Ott 2000. Inimgeograafia Eestis. — J. S. Jauhiainen, H. Ku- schung der Struktur von Siedlungssystem. — Wissenschaftliche Mit- lu (toim.). Inimesed, ühiskond, ruumid. Tartu: Tartu Ülikooli geo- teilungen. Leipzig: Institut für Geographie und Geoökologi der DDR, graafia instituut, lk 21–32 7. pp. 27–32 K u r s , Ott 2007a. Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest M a r k s o o , Ann 1994. Mõningaid kokkuvõtteid ühiskonnageograafia 20. sajandil. Tartu: Tartu Ülikool arengust Tartu Ülikoolis. — Eesti Geograafia Seltsi Aastaraamat, 28. K u r s , Ott 2007b. Eesti rahvastiku ja asustuse uurimisest 1920. ja Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 152–167 1930. aastail. — E. Kant. Eesti rahvastik ja asustus. Tartu: Ilmamaa, M e r e s t e , Uno 1978. Integrity and independence of geography and the lk 7–21 sciences belonging to its system. — Teoretiˇceskaja i matematiˇceskaja K u r s , Ott, Raivo A u n a p 2003. Estlands fastlandsgrenser. — Norsk geografija. Tallinn: Valgus, pp. 37–71 Geografisk Tidsskrift — Norwegian Journal of Geography, 57, s. 53– N õ m m i k , Salme 1972. Some features of Soviet economic geogra- 58 phy at the present stage of development. — S. Nõmmik, E. Varep K u u s , Merje 2004a. “Those goody-goody Estonians”: toward rethin- (eds.). Estonia: Geographical Studies. Tallinn: Estonian Geogra- king security in the European Union candidate states. — Environment phical Society, pp. 103–109 and Planning D: Society and Space, 22, pp. 191–207 N õ m m i k , Salme 1979. Eesti NSV majandusgeograafia. Tallinn: Val- K u u s , Merje 2004b. Europe’s eastern expansion and the reinscription gus of otherness in East-Central Europe.— Progress in Human Geogra- N õ m m i k , Salme 1981. Spatial laws of the development of the society phy, 28, pp. 472–489 and social-economic geography. — Tartu State University Publica- K ä h r i k , Anneli 2006. Socio-spatial Residential Segregation in Post- tions, 577, pp. 16–31 socialist Cities: The Case of Tallinn, Estonia. (Dissertationes geogra- N õ m m i k , Salme, Uno M e r e s t e 1984. The conception of social- phicae Universitatis Tartuensis, 29.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus economic geography. — Problems of Territorial Organization of Lauristin, Marju, Peeter Vihalemm, K. E. Rosengren, Geographical Systems. Publications in Geography. Tartu State Uni- L. W e i b u l l (eds.) 1997. Return to the Western World: Cultural versity Publications, 676, pp. 3–18 and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transi- P a a s i , Anssi 2005. Globalisation, academic capitalism, and the un- tion. Tartu: Tartu University Press even geographies of international journal publishing spaces. — En- M a a n d i , Peeter 2005. Change and Persistence in a Reformed Land- vironment and Planning A, 37, pp. 769–789 scape: A Geographical Analysis of Land Reforms and Landscape P a e , Taavi, Egle K a u r 2004. Religious places — changing meanings. Change in Muhu and Rapla Municipalities, Estonia, ca 1840 to The case of Saaremaa Island, Estonia. — H. Palang, H. Sooväli, 2003. — Geografiska regionstudier, 64. Uppsala: Kulturgeografiska M. Antrop, G. Setten (eds.). European Rural Landscapes. Persis- institutionen, Uppsala universitet tence and Change in a Globalizing Environment. Dordreht: Kluwer M a n d e r , Ülo, Tõnu O j a 2004. Tartu Ülikooli geograafia ins- Academic Publishers, pp. 123–136 tituudi teadustöö ja kraadiõpe aastatuhande vahetusel. — Ü. Man- P a e , Taavi 2006. Formation of Cultural Traits in Estonia Resulting der, O. Kurs (toim.). Geograafilisi uurimusi aastatuhande vahetu- from Historical Administrative Divison. (Dissertationes geographi- sel. (Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 89.) cae Universitatis Tartuensis, 28.) Tartu: Tartu University Press Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 9–25

1204 1205 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

P a e , Taavi, Mari-Ann R e m m e l 2006. Eesti etnonüümid, võrdnimed R a a g m a a , Garri 2000. Regional Identity and Public Leaders in Re- ja piirkonnanimed. — Keel ja Kirjandus, 3, lk 177–190 gional Economic Development. (Dissertationes geographicae Univer- P a l a n g , Hannes 1998. Landscape Changes in Estonia: The Past and sitatis Tartuensis, 12.) Tartu: Tartu University Press the Future. (Dissertationes Geographicae Universitatis Tartuensis, 6.) R a a g m a a , Heli (toim.) 1995. Inimgeograafia õppetool. Publikat- Tartu: Tartu University Press. sioonid 1979–1994. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus P a l a n g , Hannes, Gary F r y (eds.) 2003. Landscape Interfaces. Cul- R a h u , Mati 1990. Vähk Eestis 1978–1987. Helsinki: Cancer Society tural Heritage in Changing Landscapes. Dordreht: Kluwer Acade- of Finland mic Publishers R a i g , Ivar (toim.) 1985. Maaelu. Maa sotsiaalse arengu probleeme P a l a n g , Hannes, Helen S o o v ä l i (toim.) 2001. Maastik: loodus Eestis. Tallinn: Valgus ja kultuur. Maastikukäsitlusi Eestis. (Publicationes Instituti Geogra- R a i t v i i r , Tiina 1981a. Elulaadi tüübid Eesti NSV-s. — P. Viha- phici Universitatis Tartuensis, 91.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus lemm (toim.) Elulaad ja elukeskkond. Tallinn: Eesti Raamat, lk 18– Palang, Hannes, Egle Kaur, Helen Alumäe, Kadri Jürimäe 41 1999. Conflicts between landscape values as a driving force for R a i t v i i r , Tiina 1981b. Innovations and the geography of society. — landscape management. — Norsk Geografisk Tidsskrift — Norwe- Tartu State University Publications, 578, pp. 99–113 gian Journal of Geography, 53, pp. 153–160 R a i t v i i r , Tiina 1986. Social geography: its place and formation. — Palang, Hannes, Helen Alumäe, Anu Printsmann, Kalev Geoforum, 17, pp. 89–96 S e p p 2004. Defining valuable landscapes for planning purposes. — R a i t v i i r , Tiina 1988. Factorial ecological structure of Tallinn. — J. Brandt, H. Vejre, T. Pinto Correia (eds.). Multifunctional Land- J.-M. Punning (ed.). Estonia: Geographical Researches. Tallinn: scapes — volume 1: Theory, Values and History. Southampton: Wes- Estonian Geographical Society, pp. 136–148 sex Institute of Technology Press, pp. 219–233. R a i t v i i r , Tiina 1992. Elections in Estonia in 1989–1991: a territorial Palang, Hannes, Gary Fry, Jussi S. Jauhiainen, Michael approach. — T. Kaare, J. Mardiste, L. Merikalju, J.-M. Punning (eds.). Jones,HelenSooväli (eds.) 2005. Landscape Research. Theme Estonia: Man and Nature. Tallinn: Estonian Geographical Society, Issue: Landscape and Seasonality, 30 (2) pp. 154–168 P e i l , Tiina 1999. Islescapes. Estonian Small Islands through Three Raitviir, Tiina 1996. Eesti üleminekuperioodi valimiste (1989– Centuries. (Stockholm Studies in Human Geography, 8.) Stockholm: 1993) võrdlev uurimine / Elections in Estonia during the Transition Almqvist and Wiksell International Period: A Comparative Study (1989–1993). Tallinn: Estonian Aca- P e i l , Tiina 2005. Estonian heritage connection — people, past and demy Publishers place. The Pakri Peninsula. — International Journal of Heritage R a u k a s , Anto, Vello P a a t s i 2000. The 20th century milestones Studies, 11, pp. 57–69 of Estonian geography. — J.-M. Punning, T. Kaare (eds.). Esto- P e i l , Tiina 2006. Map of meaning — landscapes on the maps and in nia: Geographical Studies, 8. Tallinn: Estonian Academy Publis- the mind — discovering Paldiski. — Norsk Geografisk Tidsskrift — hers, pp. 140–153 Norwegian Journal of Geography, 60, pp. 110–122 R o o s a a r e , Jüri 1984. A computer simulation model for the terri- P e i l , Tiina, Helen S o o v ä l i , Hannes P a l a n g , Tõnu O j a , Ülo torial systems of intensive agriculture. — Acta et Commentationes M a n d e r 2004. Estonian landscape study: contextual history.— Universitatis Tartuensis, 676, pp. 87–103 BelGéo — Revue Belge de Géographie, pp. 231–244 R o o s e , Antti 1990. Geograafiaosakonna diplomitööd 1950–1990: P e i l , Tiina, Helen S o o v ä l i 2005. Estonian national landscapes — Bibliograafiline nimestik. Tartu: Tartu Ülikool the sum and its parts. — T. Peil, M. Jones (eds.) Landscape, Law S a r v , Heno 2002. Indigenous Europeans East of Moscow: Population and Justice. (Instituttet for sammenlignende kulturforskning Serie and Migration Patterns of the Largest Finno-Ugrian Peoples in Russia B: Skrifter 118.) Oslo: Novus Forlag, pp. 49–60 from the 18th to the 20th Centuries. (Dissertationes geographicae P r a g i , Uudo 1988. Matemaatilised meetodid geograafias. Tallinn: Universitatis Tartuensis, 17). Tartu: Tartu University Press Valgus

1206 1207 Sotsiaal- ja kultuurigeograaﬁa Eestis Tiina Peil, Helen Sooväli

S e t t e n , Gunhild 2005. Who owns the concepts? Notes on the product, V a r e p , Endel 1964. The landscape regions of Estonia. — Transactions practice, property and power of writing. — T. Peil, M. Jones (eds.). of Tartu State University, 156. (Publications in Geography, 4.) Pp. 3– Landscape, Law and Justice. Oslo: Novus Forlag, pp. 3–13 28 Short, J. R., A. Boniche, Y. Kim, P. L. Li 2001. Cultural glo- V a r e p , Endel 1965. Kas tunned maad?: Teatmik Eesti NSV matkajaile balization, global English, and geography journals. — Professional ja kodu-uurijaile. Tallinn: Eesti Raamat Geographer, 53, pp. 1–11 V a r e p , Endel 1968. Man and Nature as Illustrated by Some Problems S o o v ä l i , Helen 2004. Saaremaa Waltz: Landscape Imagery of Saa- of Nature Conservation in the Estonian SSR. Tallinn: Valgus remaa Island in the 20th Century. (Dissertationes geographicae Uni- V a r e p , Endel 1972. The landscapes of Estonia throughout the centu- versitatis Tartuensis, 21.) Tartu: Tartu University Press ries. — S. Nõmmik, E. Varep (eds.). Estonia: Geographical Studies. S o o v ä l i , Helen, Mart K ü l v i k , Hannes P a l a n g 2008. Imagined Tallinn: Estonian Geographical Society, pp. 85–96 Estonia: Nature and Rurality on Banknotes. — The Geographical Review. Ilmumas T a m m a r u , Tiit 2005. Suburbanisation, employment change, and commuting in the Tallinn metropolitan area. — Environment and Planning A, 37(9), pp. 1669–1687 TIINA PEIL (sünd. 1967) on lõpetanud Tartu ülikooli geograafia eri- T a m m a r u , Tiit, Hill K u l u 2003. Non-Estonians in Estonia: Chan- alal (1990), praegu Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maas- ges in the number, location and composition. — Eurasian Geography tiku ja kultuuri keskuse vanemteadur, PhD (Stockholmi ülikool, 1999). and Economics, 44, pp. 105–120 Avaldanud varem Akadeemias artikli “Püsivad ja muutuvad maastikud T a m m i k s a a r , Erki 1996. The institutions for teaching geography Eestis: Kultuurigeograafiline käsitlus” (2005, nr 10, lk 2209–2227, koos at the University of Tartu in 1802–1918 (against the background of Hannes Palangu, Helen Soovälja, Anu Printsmanni, Egle Kauri, Valter German and Russian universities). — J.-M. Punning (ed.). Esto- Langi, Marge Konsa, Mart Külviku, Helen Alumäe ja Kalev Sepaga). nia: Geographical Studies. Tallinn: Estonian Academy Publishers, pp. 133–155 HELEN SOOVÄLI (sünd. 1974) on lõpetanud Tallinna Pedagoogika- T i m a r , J. 2004. More than ‘Anglo-American’, it is ‘Western’: hege- ülikooli rootsi keele erialal (1998); MA skandinavistikas (TÜ, 2000), mony in geography from a Hungarian perspective. — Geoforum, 35, PhD inimgeograafias (TÜ, 2004). Praegu Tallinna Ülikooli Eesti Hu- pp. 533–538 manitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur ja TLÜ U n w i n , Tim 1998. Rurality and the construction of the nation in inimgeograafia dotsent. Avaldanud varem Akadeemias artikli “Püsivad Estonia. — J. Pickles, A. Smith (eds.). Theorizing transition: the ja muutuvad maastikud Eestis: Kultuurigeograafiline käsitlus” (2005, political economy of change in central and eastern Europe. London: nr 10, lk 2209–2227, koos Hannes Palangu, Anu Printsmanni, Tiina Routledge, pp. 284–306 Peili, Egle Kauri, Valter Langi, Marge Konsa, Mart Külviku, Helen U n w i n , Tim 1999. Place, territory and national identity: an interpre- Alumäe ja Kalev Sepaga). tation of Estonia. — G. Herb, D. Kaplan (eds.). Nested Identities: Nationalism, Territory and Scale. Lanham: Rowman and Littlefield, pp. 151–176 U n w i n , Tim, John P i c k l e s 2003. Transition in context: theory in post-socialist transformations. — B. van Hoven (ed.). Lives in Transition. Harlow: Pearson, pp. 9–28 U n w i n , Tim, Judith P a l l o t , Stuart J o h n s o n 2004. Rural change and agriculture. — M. Bradshaw, A. Stenning (eds.). East Central Europe and the Former Soviet Union: The Transition Economies. Harlow: Longman, pp. 109–136

1208 1209 EUROOPA EDUST UUEL SAJANDIL

Martin Kala

Lääne tsivilisatsiooni kohale on viimastel aastatel kogunenud pes- simismipilv, mis ei koosne pisiprobleemidest tekkinud masen- dusest ega peatselt mööduvaist vastuolulistest tundepuhangutest. Lääneliku mõtlemise on halvanud sügav depressioonilaine, mis on alguse saanud igapäevaelust moodsa demokraatia rüpes.

KAUAKS ON VEEL MEID?

Ameerika presidendivalimiste esimestel kuudel ütlesid kandidaadid sageli, et rahvas on kaotanud oma oskuse end valitseda. Nüüd tundub, et lääneliku mõtteviisiga inimesed on käest lask- nud võimaluse läänelikku ellukorraldust suunata. Me puutume järjest rohkem kokku poliitiliste, kultuuriliste, sotsiaalsete, majanduslike, aga ka enesehinnangust tulenevate lahendamatute või lahendamatuna näivate keerdsõlmedega. Euroopas tekitab rah- vamasside vaimustuse raugemine hetkepoliitika vastu olukorra, kus rahvas suhtub tulevikku pigem pelguse kui valmidusega astuda vastu uutele väljakutsetele. Saavutused ja seisukohad, millega eurooplased varem silma paistsid, on kahjuks tuhmumas ning Euroopa kodanikud veenduvad üha enam, et maailma suurimad, tulevikku enim mõjutavad otsused võetakse vastu kusagil mujal, meie tahtest sõltumatult, ning et demokraatlikult valitud juhid ei oska ega suuda neis küsimustes palju kaasa rääkida. Möödunud sajandi algusest valitseb Lääne ühiskonda vaba ja võrdõiguslik rahvas, vabariiklik riigikord, mis rajati 20. sajandi alul tekkinud ilmalikkuse ideele. Too demokraatlik valitsemisstiil, mis andis eurooplastele kauges minevikus suuna ning teatud iden- ANNA HÕBEMÄE. Lennus VIII (2008, eskiis) titeeditunde, näib olevat ammendunud; ajalugu on näidanud, et ei

1211 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala hea ega halb poliitika ole suutnud kontrollida ajaloo keerdkäike käes, ei paista see ägeda turumajandamise ja kiiresti areneva kau- ega ka seda, milliseid otsuseid tuleviku kujundamisel aluseks bavahetuse kõrval hästi välja? võtta. Olgu näiteks kas või see, et ilmalik ühiskonnamudel on ohus Euroopa Liidul on tugev euroraha, maailma suurim ühisturg, ka oma pärusmaal Euroopas, või see, et nafta, gaasi, kulla või tee- siinne tehnoloogia areng ja meetodid kehtestavad järjest roh- mantideta rahvaste majandushuvid domineerivad rahvusvahelises kem ülemaailmseid standardeid. Euro vormimise hetkel kuul- võidujooksus tänapäeval ka nende riikide poliitikas, kes kunagi dus maailma äriringkondadest seisukohti, nagu oleks see juba eos selliste hoiakute ja just niisuguse poliitika vastu võitlemisega en- ebaõnnestunud projekt, mis kaugemas perspektiivis ohustab ühis- dale nime tegid. Üleilmastumisega kallilt kätte võidetud turueeli- turu toimimist ja võib esile kutsuda isegi Euroopa-projekti lagu- sed jagavad maailma kiiruga kaheks: nendeks, kes tahavad edasi nemise. Vastupidiselt sellele eksiarvamusele investeeritakse prae- liikuda, ja neiks, kes seda ei taha, ainult et nüüd juba vastupidi — gusajal järjest rohkem maailma raha Euroopa pankadesse: Pärsia edasi liigub pigem see, kes räpast mängu kaasa mängib, mitte too, lahe petrooleumiliitrid jooksevad läbi meie rahakottide; rikkad kes eelistab ausalt oma väärtustest rääkida. Araabia naftaimportöörid konverteerivad oma hoiuseid eurodes- 21. sajandi ressursside ja maavarade võidujooksus on huvitav se. Isegi Venezuela president Hugo Chávez on soovitanud rah- jälgida suurvõimude positsiooni; rikkuste kahanemine on teki- vusvaheliste naftatehingute puhul võtta aluseks tugev euro ning tanud olukorra, kus riigid, kelle geograafilistes piirides ei leidu Iraani liider Mahmoud Ahmadinejad kutsus üles Naftat Eksporti- märkimisväärseid maavarasid, peavad oma hiigelmajanduse toe- vate Riikide Organisatsiooni OPECit loobuma “kasutust dollarist tamiseks lahendusi leidma mujalt. Nii sõlmitaksegi võidu kokku- vettpidava euroraha” kasuks. Ka Hiina on seadnud sihiks oma leppeid varustajate ja tarnijatega, kellele oleks tegelikult palju ette Lääne peakontorid paigutada pigem Londonisse või Pariisi kui heita. Hiina on lähenenud targu Aafrika hirmuvalitsejaile, pakku- Ameerikasse. Tegelikult läheb Euroopal paremini, kui me arvata des relvi ja muud militaarvarustust, mida sealsetes diktatuurides oskame. on kerge ära kasutada sisekonfliktide lahendamisel; umbes 70% Sudaani naftavarudest läheb Hiinale, samuti on Birma kindrali- tel palju raha, mida saadakse naabruses asuvatele suurriikidele TEISE MAAILMA TÄRKAMINE müüdava nafta eest. Selliseid näiteid on palju. Ühes huvitavas essees globaalse poliitika maailmatunnetusest Lääne demokraatia on tänapäeval justkui paberlaevuke tor- räägiti kolmest suurest maailmaliidrist. Raudkindla, olgugi et misel merel, kusjuures üleilmastumise revolutsiooniga muutub nõrgestatud Ameerika Ühendriikide kõrvale tõi autor jõudsalt are- see meri mõnekümne aastaga liialt tormiseks ka kõige kindlamate neva Hiina, aga üllatuslikult ka lähitulevikus ratifitseeritava uue aluste kandmiseks. Demokraatia arengus pole viimaste aastate leppega uuekiiruselise Euroopa Liidu. Huvitava valiku kõrval ära- jooksul toimunud peadpööritavaid muutusi — vastupidi, me oleme tas tähelepanu aga veelgi põnevam mõte sellest, kuidas need kolm tunnistajaks ajastule, mil demokraatlikud normid ja võimekus pan- “suurt” pole autori arvates sugugi globaalse arengu või rahvusva- nakse üha enam proovile sellistes paikades, kus riiklik areng on heliste suhete peamised arendajad ega muutjad. Liidriteks on tema aeglane või koguni tagurpidine. Eri värvi revolutsioonid üle- meelest terve rida nn Teise Maailma riike, mis ei moodusta ühtegi minekuühiskondades — Ukrainas, Gruusias, Kõrgõzstanis — kolmest “suurest” ega kuulu ka Kolmanda Maailma ehk arengu- mõjuvad hädasignaalina uppuvalt laevalt. maade hulka. Praegu toimub “Teise Maailma” tärkamine ja raske Võib-olla on tegu üleilmastumisest tekkinud segadusega, mille on täpselt ette ennustada, millise suuna võib sellest tulenedes võtta puhul globaalselt õitsev turg kehtestab oma reeglid juba paarküm- meie maailm. mend aastat, ning kuigi me kannatame identiteediprobleemide Ameerika politoloog arvas, et see hüpervõim peaks leidma (mitte seda hoidma?) maailmaturul oma koha teiste superjõudude,

1212 1213 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala

USA, Hiina ja euroliidu vahel. Kõigi kolme suure liidri eripära tegija? Sest uue rahaallikana energia leidnud oligarhia pole mi- arvesse võttes tuleb tõdeda, et mainitud jõuladvikusse ei hakka dagi muud kui hääbuv hiiglane. Varud on paarikümne aasta pärast kuuluma ei lõpmatute maavaradega Venemaa, ei islami maailm, lõppemas, rahvastik kokku kuivamas, linnad lagunenud ja ausalt mida nõrgestavad (ja ka ilmestavad) lakkamatud sõjad, ega India öeldes pole enam kaalukat põhjust, miks Venemaal sobiks oma hiigeldemokraatia, sest teda lahutab Hiina arengust aastatepik- rusikat vibutada. David Vseviov kirjutas meeleolukalt Moskvast, kune paus. kes soovib jätta Euroopale muljet teda surmavas haardes hoid- Irooniline, et eurooplased näevad end paratamatult Lääne ja vast mõttelisest ämblikust, kes tegelikult mõistab isegi, et jõudu Ida vahelises mängus vahendajate ja tõlkijatena, kellel omaenda enam ei jätku ning et see külje all paiknev turvaline Euroopa Liidu arvates ei ole üleilmastuvas maailmas olulist jõudu, mõju ega kärbseke on tegelikult viimane asi, mida ta alla sooviks neelata. sõnaõigust, teised aga näevad meis kindlat konkurenti. Mil- Vseviov loob pilte kuuldust-loetust, võttes aluseks meie enda ku- lest küll tulevad sellised lahkarvamused? Ei maksa arvata, nagu jundatud mulje Venemaast kui hiigelröövloomast, kes suudab teha oleks Euroopa Liit väike maakler USA ja Hiina dialoogis, ning kõike, mis pähe tuleb. “Kuid tegelikult (kord õnneks, kord õnne- mõlemasse väravasse mängides ei saavutaks me ka olulist kasu. tuseks) on maailm hoopis mitmekihilisem. Nähtava pealispinna Kõik kolm on “sõbraenlased”, frenemies (ingl. friends + enemies), all paikneb veel mitmeid, esmapilgul nähtamatuid kihistusi,” kir- kes üritavad üksteise tagalasse pääseda või teiste strateegilisi alli- jutab Vseviov. “Et suhted paaris Venemaa-Euroopa on tunduvalt kaid mõjutada (USA ja Hiina käitumine Euroopa traditsioonilises keerulisemad ning kõik juhtkangid pole kaugeltki vaid piltliku perifeerias Aafrikas, või näiteks ameeriklaste ja eurooplaste ärite- ämbliku käes. Sellepärast tahakski nende lõputute juttude sekka, gemine muidu Hiina mõjualasse kuuluvate Kagu-Aasia riigikes- mis kirjeldavad meile pealispinna virvendusi, lugeda-kuulata mi- tega, jne), kuid kelle vahetus läheduses tärkavad arvukad nn Teise dagi sügavikku süvenevamat” (2008). Maailma tegijad, kes oma ühele või teisele poole pendeldamisega Samasuguse pinnavirvendusega suudavadki Teise Maailma rii- mõjutavad rahvusvaheliste suhete, aga ka majandusarengu kulgu. gid toimekad olla. Võtkem India — valik kolme suure liidri va- Üleilmastuva maailma geopoliitikas pole aga midagi pühitsetut — hel annab ühes valitud suunas tõuke, niisamuti nagu Vietnami, mitte nii, nagu 19. või 20. sajandi politoloogid välispoliitikat nägid Maroko või Saudi Araabia käitumine otsustab, milline geopolii- ja kirjeldasid. Orwellilik kolmainsus Okeaania, Eastaasia ning tiline turg muutub tõenäoliselt 21. sajandil tähtsaimaks. Niisiis, Euraasia on tänapäeval täiesti olemas — USA, Euroopa ja Hiina, mida enam külvab Euroopa maailma oma pehmet mõju ning suu- ent mitte ainult, ainuüksi ega eraldiseisvalt. dab end ümbritseda sõbralike “teiste” riikidega, seda kindlapii- Siin ei räägita suurtest mõjutajatest nagu Ameerika ega looda rilisemaks muutub meie edu tulevikus. Vseviov ütleb väga ta- Euroopale või mõnele teisele supervõimule omaselt rahvusvahe- bavalt: Euroopa on kärbes, pigem isegi rumalavõitu täissöönud lise poliitika trende, kuid samuti pole tegu riikidega, mis asu- porikärbes. Porikärbes, kelle toimetamistes on palju lärmi, kuid vad kuskil Kolmanda Maailma ääremail. Parag Khanna arvates vähe tolku (2008). on nimetatud Teise Maailma riikide rühm — Venezuela, Lõuna- Aafrika, Mehhiko, Alˇzeeria, Indoneesia, Kasahstan, Nigeeria, MILLEST PÄRINEB EUROOPLASTE MASENDUS? Austraalia, Kanada, Maroko, Argentina, aga ka Venemaa, Jaa- pan, Sveits,ˇ Brasiilia ja India — see, kes otsustab oma ühele või Arvan, et peamine põhjus, miks eurooplased end halvasti tunnevad teisele poole kaldumisega, kellele kuulub järgmise põlvkonna rah- või alahindavad, peitub meis endis. vusvaheliste suhete juhtpositsioon või ülemvõim (Khanna 2008). Ei rahvastikunäitajate ega pindala suuruse poolest pole Euroo- Küllap tahaks nii mõnigi lugeja küsida: Venemaa? Kuidas pa riikidel võimalik hiilata. Prantsusmaa üldterritoorium on on võimalik, et Venemaa pole mitte superriik, vaid teisejärguline 550 000 ruutkilomeetrit, kattes umbes 0,1% kogu maakera pind-

1214 1215 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala alast, samas laiuvad Hiina ja USA mõlemad umbes 9,6 miljonil kihilised pessimismipilved. Täpsemalt saame rääkida kolmest ruutkilomeetril. Prantsusmaal elab umbes 65 miljonit inimest, tüüpilisest probleemist, mis eurooplastele muret teevad.2 samas on maailmas umbes 1,3 miljardit hiinlast, mis moodus- Esiteks on eurooplaste puhul võimalik täheldada enesepõlgust tab 20% kogu maailma rahvastikust. USAs elab üle 300 miljoni või alahindamist, mida toidavad minevikust, enamasti 20. sajan- inimese. Kui viiskümmend aastat tagasi oli maailma rahvaarv dist pärit negatiivsed sündmused, mis heidavad varju meie prae- 2,5 miljardit inimest, elas tollal näiteks Prantsusmaal 40 miljonit gustele tegemistele. Palju on neid, kes arvavad, et Euroopa suur- inimest ehk ligikaudu kaks protsenti kogu maailma rahvastikust. riikide 20. sajandil kätte võidetud positsioonid, koht maailmas ja Praegu on Prantsusmaa elanike arv palju suurem, kuid ka maa- roll rahvusvahelises poliitikas on seotud ebaausate võtetega ega ilma rahva arvukus on tõusnud 6 miljardini ning prantslasi on vasta tänapäeva kriteeriumidele. Euroopas arenesid kommunism, jäänud vaid üks protsent maailmas. Ning viiekümne aasta pärast faˇsism, kolonialism, mille üle ei ole põhjust uhkust tunda ning on kümnemiljardilise rahvaarvuga maamunal kõigest pool prot- millest lähtudes oleme reageerinud teatud hoiakuga 20. sajandi senti prantslasi. ajaloole, mistõttu muutus jäädavalt Euroopa positsioon, koht, roll Arvud on toodud näitamaks, millises suunas liigub üleilmastuv ja idee. maailm, milles muutuste tõttu rahvastiku arengus pole prantslased, Seni pole ajalugu puudutavates küsimustes jõutud üksmeelse nagu ka kõik ülejäänud eurooplased, enam maakera keskpunktis. vastuseni, endiselt vaieldakse ühise minevikukäsituse üle. Suut- Ka 80% järgmise kolme aastakümne maailma linnade arengust mata määratleda omaenda ajalugu, olgu see nii võidukas kui tahes, toimub Aasias ja Aafrikas, mis on koduks kaheksateistkümnele näeme oma oskamatust anda tõepärast hinnangut ka oma posit- kiiremini kasvavale metropolile kahekümnest.1 sioonile tänapäeva maailmas. Ja see on palju pakilisem üles- Üleilmastumine muudab meie elustiili, ei hoia meid konku- anne. Paljudele eurooplastele, eriti nendele, kelle elu ei ole rentsi ega rivaalide eest ning sellele nähtusele suudaks vastu seista olnud seotud kommunismiga, meeldib elada mõtetega minevi- vaid ühtne Euroopa. Euroopa Liidu rahvaarv on oma peaaegu kus. Näiteks kasutavad prantslased tulevikusuundadest rääkides 500 miljoni elanikuga Hiina ja India järel kolmas ning 27 liik- väljendit sens de l’Histoire, mida võiks mõista kui momendil ku- mesriigi pindala üheskoos maailmas seitsmes. Uus maailmakor- jundatavat lähitulevikku, millele saab “kaugemas tulevikus” tagasi raldus annab piisava põhjuse Euroopale muutuda tugevamaks ja vaadata. On selge, et mida suuremaid ohte aimatakse tulevat, seda aktiivsemaks, võttes arvesse, et liikmesriikide rahvaarv järjest ka- nostalgilisemalt mõtisklevad eurooplased muretu mineviku üle. haneb (v.a Prantsusmaa ja Iirimaa) ning Euroopa rahvastik esindab Teine masendumise põhjus peitub kiiresti arenevas globaal- praegu ja eriti tulevikus maailma populatsiooni kõige aeglasemalt ses inimkeskkonnas ja üha kasvavas rahvaarvus, milles Euroopa arenevat osa. kahanev rahvastik jääb teistele alla. Üleilmsete demograaﬁliste, Kuniks pole Euroopa Liidust saanud ühtselt mõtlevat ning tu- geopoliitiliste, energeetiliste ja ökoloogiliste väljakutsetega sea- levikku koos arendavat kooslust, lähenevad horisondilt mitme- takse ohtu meie põhimõtted ning eluviis ning koos sellega ka meie mõju teistele. Praegused ettevõtjad, välisinvestorid ja arendajad nõuavad paindlikumat turgu, mitte minevikust pärit suuri palkasid,

1 mis pidurdavad ja takistavad uute töökohtade, oskuste, tehnikate Nigeeria pealinn Lagos saab endale nüüdsest kuni 2015. aastani iga loomist ning arengutempo tõstmist ja õitsengut. Praegusaja maa- tunniga keskmiselt 58 uut asukat ning Mumbai võtab ilmselt 2050. aastaks Tokyolt üle maailma kõige asustatuma linna koha. Irooniline, et kaks ülejäänud suurlinna kahekümnest pole siiski mitte Euroopa Liidus ega Ameerika Ühendriikides, vaid Kesk- ja Lõuna-Ameerikas: Ciudad 2Siin mainituga sarnasest madalast enesehinnagust prantslaste puhul de México ning São Paolo. Vt Burdett 2008. räägib oma töödes endine Prantsuse välisminister Hubert Védrine (2008).

1216 4 1217 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala ilmas on mõeldamatu pidevalt ja igas võimalikus olukorras riigi seerumise asjatundjate, nende hulgas näiteks Hubert Védrine’i ja või “kellegi kolmanda” abile loota. Thomas Friedmanni arvates sõltub riigi roll sellest, kui paindlik Kolmandaks on eurooplastele omane pidev meelehärm, et me on tema majandus, kuidas suhtutakse vajalikkudesse ümberkor- ei ela enam Napoléoni- või Louis XIV aegse maailma tähelepanu raldustesse, milline on tema liberaalne turupoliitika. keskpunktis. Prantsusmaa- ja Saksamaa-sugused kunagised suur- Kolmandaks oluliseks teguriks on rahvusvaheliste suhete mo- riigid on praegu kõigest väiksed tegijad, ning nemadki peavad raal: eesmärgiks on seljatada Realpolitik ning kinnistada (vähe- mõistma, et vaid Euroopa Liidu liikmesriigid üheskoos moodus- masti kodus) meie universaalsed väärtused, seada moraal meie po- tavad olulise rinde rahvusvahelistes suhetes. liitika keskmesse, mida järjest enam ohustavad või mõjutavad islam, Hiina ja Venemaa, Ameerika uus “terrorismivastane võitlus”, üleskutsed Euroopale loobuda nn singulaarpoliitikast ja olla soli- VANAD REEGLID EI KEHTI daarne ülejäänud läänemaailmaga ehk teisisõnu — astuda ameeriklaste ridadesse. Kõik arvukad põhjused kasvatavad meis pessimismi: me pole Jõuamegi vana küsimuse juurde: kas arvate, et Euroopa osa- suutelised enam oma võimu kehtestama, meil puuduvad piisa- tähtsus maailmas kasvab või langeb? Eurooplased vastavad ikka, vad vahendid, et oma huvisid kaitsta, me teadvustame, et ainult et see väheneb. Aga kui tempokas langus vältab juba aasta- “üheskoos” suudaksime teha ära vaid osa sellest, mida veel kümneid, ei saaks ju Euroopast enam midagi järel olla? Hu- paarkümmend aastat tagasi suutsid Euroopa suurimad riigid ise- bert Védrine põhjendab seda arusaamatusega: enam ei tehta vahet seisvalt, jne. allakäigul, statistilisel, relatiivsel langusel ja mõju kaotamisel ega Vaatleme põhjusi, miks on Euroopa mõju nõrgenenud. Esiteks vähenemisel (Védrine 2008). Jean Monnet’ kuulus United States of Europe ehk idee superrii- Suuri riike on maailmas palju, kuid rahvusvahelistes suhetes gist, milles rahvusriikide osa on ühtse idee hüvanguks vähendatud. muutub konkureerivaks ka suurus ning levib suhtumine, et ühed Euroopa Ühendriikidele peaks alus pandama koos Lissaboni ehk suurtest on “tõusvad” jõud (nagu näiteks Aasia “tiigrid” ja Brasii- reformileppe ratifitseerimisega, mis peaks aset leidma järgmise lia) ning teised pigem “langevad”. Meie pole ei USA ega Vene- kahe aasta vältel ja mis teeks lõpu (kindral Charles de Gaulle’i) maa, meil on vähem elanikke kui Indias või Hiinas, meie sündivus kuulsale “Rahvaste Euroopa” (l’Europe des Nations) arengule on madalam kui enamikus riikides, meil pole Venemaale omaseid ehk ideele Euroopa tajutavast lõpust ja lagunemisest. Juhul gaasi- ja naftavarusid, Jaapani rahvamajanduse kogutoodangut ega kui tulevikusuunaks valitakse liit, milles väheneb rahvusluse ja Brasiilia hiiglaslikku puidutööstust. Paradoks seisneb selles, et egoistlike sisehuvide tulv, mis on seni seganud Euroopa Liidu eurooplased on vabatahtlikult jätnud endast mulje kui “vabalan- tõsiseltvõetavust laiemas kontekstis, muutub tihti vaid vabamajan- gevast” supervõimust. dustsoonina käsitletav euroliit rohkem poliitiliseks ühenduseks. Lääs on domineerinud maailmas vähemalt mitusada aastat, Liberaalsemad vaatlejad, kes hindavad elu majanduslikust vaa- eksportides oma ideesid, varasid ja ka rahvast ning maalides oma tevinklist, peavad üheks masenduse põhjuseks konkurentsi. Ni- visiooni maailmast, kuid nüüdseks on selge, et otsest direktiivset gel valmisolek üleilmseks konkurentsiks tingib olukorra, kus glo- mõju pole enam olemas. Uus sajand on suhtelise jõu sajand, mil- baalsele turule ning majanduse internetiseerumisele ja moderni- les mängivad rolli varem mainitud vahepealsed riigid, ning Lääne, seerumisele on lõpuks sunnitud alla andma ka need vähesed rii- sealhulgas Euroopa osakaal sõltubki tema mõjust nendele riiki- gid (näiteks Prantsusmaa), kes näivad uskuvat, et on võimelised dele, arvestades, et varem kasutusel olnud “norm” ei kehti enam üleilmastumisega kaasnevatele ümberkorraldustele vastukaaluks iseenesestmõistetavalt ning oma rolli suudame kinnitada või maa- seadma oma majandusliku patriotismi. Majanduse ja globali- ilma suunata vaid mõjutamise kaudu. Samuti on praegused prob-

1218 1219 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala leemid keerukamad: keskkonnakaitse, energia jm, mille puhul ei des rahvusvahelistes organisatsioonides. Teiseks oskus häirida kehti samuti ükski varem kehtestatud normatiiv. välissuhete tasakaalu või mõnda suuremat otsustusprotsessi pi- siprobleemidega, juhul kui teiste vaated ei ühti meie arusaama- dega, mis on kehtestatud aastakümnete eest, kui Läänel oli privi- EUROOPA UNISTUSE POLIITILINE INSTRUMENT leeg end kõikjal kehtestada. Kuid palju kavalam idee on järjest Euroopa Liit on edulugu, mille saavutusi ei tohi vaadelda kui enam riike oma mentaalsesse lähedusse meelitada ning nõnda üksikürituste või Euroopa ülemkogu kohtumiste jada, vaid kui teiste riikide toetuse kaudu end maksma panna. Heaks abinõuks ajaloolist protsessi ja progressi. Juba viiskümmend aastat tagasi ehk meelitamisel vajalikuks kommiks võib olla Euroopa Liidu sõnastas politoloog Karl Deutsch pluralistliku ühiskonna poliiti- laienemise instrument. lise kontseptsiooni, mis põhineb väärtustel: riikide suveräänsus Usun, et Euroopa perspektiiv iseenesest mängib tähtsat rolli, ja legaalne iseseisvus; ühiste institutsioonide töö tulemusena saa- näiteks öeldakse, et see toimib praegu omaette poliitilise instru- vutatud põhiväärtuste ühitatavus; vastastikune tundlikkus, lojaal- mendina. Võtkem näiteks Türgi või Balkani maad: võimalus kind- sus ning identiteet; integratsioon, mis areneb seni, kui liikmetel las suunas edasi liikuda arendab reforme ja soov ideaalile lähemale tekib “usaldusväärne lootus rahumeelseks muutuseks” ning oma- jõuda annab energiat ning tahet rahvale oma riiki või olukorda vaheline kommunikatsioon tugevdab poliitilist ühendust (Rotfeld muuta. Selles valguses käitub ka Hiina sarnaselt Euroopaga, kui 2008). Tuleb välja, et tänapäeval täidab Euroopa Liit neid ootusi stabiliseerib ja arendab oma lõuna- ja läänepoolseid riike ning rohkem kui ükski teine rahvusvaheline, mitmepoolne institutsioon suunab neid oma orbiidile lubadustega moodustada regionaalne maailmas. valuutafond ning anda väikeriikidele soodsaid laenusid. Nn Euroopa unistus (Rifkin 2004) ei tähenda mitte Ameerika- Milline muu maailma ülivõim kasvab sihikindlalt umbes ühe tüüpi nation-building’ut ja rahvustunde ergutamist, vaid pigem riigi võrra aastas, kusjuures ukse taga pikeneb järjekord nendest, enda läheduses olevate orbiitide rahastamist ja seeläbi nende sidu- kes sisse pääseda soovivad? Ja kui liidu laienemine kohe ei jätku, mist Euroopaga. Mitmed maailma vaesemad piirkonnad unistavad siis oma lähinaabrust reguleerib Euroopa majanduslike võtetega pigem Euroopa kui Ameerika lainesagedusel. Euroopast on tehtud ja järkjärgulise investeerimisega. Näiteks on täiesti võimalik, et eduka regionaalse integratsiooni mudel, mille kogemust ja oskus- Türgi majandus seotakse ELiga sootuks varem, kui Türgi lõpuks teavet saavad sarnaste ambitsioonidega organisatsioonid edukalt liitu kutsutakse. Kui üldse kutsutakse. oma tarbeks ära kasutada. Täielikult ELi näitel, sarnaste insti- Siit ka Euroopa mõju erinevus nendele, kes asuvad meie ääre- tutsioonide ja valitsusorganitega ning rotatsiooni korras vahetuva mail, ja teistele, kes jäävad meist kaugemale. Mugavaim on oma eesistumisega loodud Aafrika Liit on samm-sammult jalgu alla norme kehtestada seal, kus lootus Euroopa Liiduga ühineda on saamas; Lõuna Ühisturg ehk MERCOSUR on huvitatud Euroopa käegakatsutavam. Siit tuleneb nn pimesi mõjutamise sündroom, eeskujul piirkondlikust lõimumisest, üritades järk-järgult europo- näiteks Horvaatia või mõne muu puhul, kes ootab uste avanemist. liitikast eeskuju võttes kasvatada kohalikku integratsiooni. Ning Aga juhul, kui mõni riik — näiteks Serbia — ei suuda liiduga Kesk-Aasia rikkad, endised Nõukogude vabariigid unistavad ELi teatud asjades (näiteks sõjapealike väljaandmine või ükskõik mil- eeskujul toimivast ühisturust, tollipiirangute kaotamisest, kauban- lises muus küsimuses) üksmeelele jõuda, toimub märksa tagasi- dusstrateegiatest, et mitte võileivana Venemaa, Hiina ja Lähis-Ida hoidlikum mõjutamine ja uksed võivad jääda suletuks üsna pikaks rikaste araabia-maade vahel üleilmastumise käigus lömastuda. ajaks. Meie perifeerias asub küllalt riike, kes ei saa (isegi kui loo- Millised võimalused on Euroopal enda maksmapanekuks prae- davad) või ei soovi ELiga ühineda. On loogiline, et nemad ei gu? Ilmselt oleks üheks käitumismalliks vana hea oskus tõkestada pälvi samasugust tähelepanu ega võida sellist kasu nagu liitujad, mõnesid otsuseid, kas või ÜRO Julgeolekunõukogus või muu- mistõttu nad saavad liidult vähem ettekirjutusi ning neilt ooda-

1220 1221 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala takse ka vähem pingutust. Kahepoolsed lepped Brüsseliga on et teised seda tunnistaksid, selle omaks võtaksid, ja siit tulenebki kõik sama tüüpi, kuid põhjalikult erineva iseloomuga, mis sõltub enesekehtestamise raskus: mitte ükski teine suurriik, ei Ameerika konkreetsest riigist ja asukohast. Mida asümmeetrilisem on ELi Ühendriigid, Hiina ega isegi Venemaa ei oleks nõus teiste ettekir- ja kolmanda riigi suhe liidu kasuks, seda enam saab EL nõuda, et jutustega nende käitumise või elukäsituse aadressil. Nii on igati teatud norme tunnustataks, meie tingimusi täidetaks ning reformid põhjendatud, et ükski mainitud riikidest ei nõustunud kahepoolse- oleksid käivitatud. tesse kokkulepetesse Euroopaga lisama viidet inimõiguste kohta. Seega jääb liidu laienemise instrument siiski piiratuks, sest See näitab, et mõnel neist on inimõigustega ehk või ilmselt prob- see laieneb vaid Euroopa territoriaalsete piiride sees asuvatele rii- leeme, kuid demonstreerib ka midagi olulisemat: et Euroopal jääb kidele (kus iganes need piirid on), samuti eelistatakse nähtavalt puudu vahenditest, mille abil end sellistes olukordades maksma väikeriike suurtele. Ja et mitme kandidaadi jaoks muutub liitu panna. pääsemine mõrumaiguliseks (näiteks Türgi), on kogu protsess ta- sakaalutu. Euroopas pööratakse palju tähelepanu kandidaatriikide kva- KÄES ON “EUROOPA AEG” liteedile, seda iseloomustavad kõiksugused, vastavalt vajadusele tõlgendatavad eeltingimused. Sama puudutab ka kandidaatide Kuidas tuleks Euroopa Liidul maailma dˇzunglipoliitikas, mille laienemise, naabruspoliitika ja kahepoolsete suhete küsimust, juhtlauseks on “söö, või sind pistetakse nahka”, ellujäämise ni- näiteks võib liitumise eest küsitav “hind” olla liiga kõrge ning mel käituda? Või, veelgi olulisem, milline on eurooplaste olemus ootused ebaselged. Ühest küljest on Kopenhaageni kriteeriumid maailmas, mille liidriks me end peame? otsesed nõuded või ettekirjutused tagamaks seda, et liit avaks uk- Majandusteadlane ja politoloog Susan Strange on nimetanud sed tublile õpilasele, kus kriteeriumi iseloom on vähem tehniline Euroopa Liitu “võimuks, mis suudab õigete vahenditega teha ja pigem poliitiline, seega subjektiive. Paradoksaalne on tõdeda, ükskõik mida” (Strange 1998).3 Strange nägi Euroopa edu tema et kui kandidaadid vajavad oma künnise reformimiseks kiireid konkurentsivõimes, kuid mitte niivõrd selles, millist poliitikat era- otsuseid, täpseid kuupäevi lähitulevikus ning peatselt avanevaid sektoris kohaldati, vaid pigem eri sootsiumide või liikmesriikide võimalusi, et midagi korda saata, näevad ELi liikmesriigid laie- ühisotsustes, milliste vahenditega maailmaturul kätt proovitakse. nemist kui pigem aeglast, pikaajalist ja (tihti) venivat protsessi, et Taas jõuame paradoksini: ELi poliitika ehk meie “tööriist” ei toimi kindlustada vastupidav ning kestev demokraatia areng ning seega enne, kui pole jõutud kokkuleppele raamistiku küsimuses. Tei- ka laienemisele olulistest kriteeriumidest kinni pidamine. sisõnu, me murrame praegu pead selle üle, kuidas muuta haamrite Laienemist ei ole võimalik kogu maailmale kohaldada ega eks- ja mutrivõtmete asukohta tööriistakastis, selle asemel et vana ku- portida. Pigem tuleb Euroopal leida alternatiivne väljapääs, mil- lunud kasti asemel tööriistadele uus kodu leida. lega sätestada oma norm rahvusvahelistes suhetes. Kas multila- Euroopa Liit peab hakkama müüma seda (mudelit), milles ta teraalsus kui Euroopa Liidu eesõigustatud instrument võiks olla tugev on. Algupäraselt lõid eurooplased originaalse institutsiooni meie esmane ekspordiartikkel? ning kehtestasid Euroopas rahvusvaheliste suhete ansambli, mis Pole tähtis, kas rahvusvahelises õiguses käibel olevad põhi- erineb põhjalikult ülemaailmsest asjade käsitlemisest. Süsteemist, mõtted on n-ö “euroopalikud” või universaalsed väärtused, mis milles on välistatud sõja võimalus omavahel suveräänsust jagavate kaitsevad eurooplasi. Tähtis on teada, kas teised süsteemi kuuluvad riigid või vähemalt sinna kuuluvad võimekamad ehk suuremad 3Pangem tähele, et Susan Strange kirjutas silmapaistva essee euroop- riigid näevad asju samamoodi ning peavad tõeks samu väärtusi laste madalast konkurentsivõimest juba 1998. aastal, mil üleilmastumine mis eurooplased. Oma normi propageerimise eesmärgiks on see, polnud veel meie teadvuses oma kindlat kohta leidnud.

1222 1223 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala riikidega, unistasid juba aastasadu mitmed siinsed juhid, mõtlejad, Millised on Euroopa kui “pooluse” võimalused end maailmas utopistid ja intellektuaalid (de Sully, Kant, Rousseau). maksma panna? Kas on tõsi, et Lääs kuivab kokku, Euroopa Euroopa multilateraalsuse mudel tähendab seda, et mituküm- kaotab oma tähtsuse? Mis saab edasi? Kuigi Euroopa idee on mend iseseisvat riiki on loovutanud oma suveräänsuse, et säilitada enamasti olnud seotud siseprobleemidega, mida tõestavad eriti omaenda suveräänsust (Le Gloannec 2008), ja see peakski olema viimaste aastate valusad sündmused (rahva rahulolematus, et ELi “Nokia” maailmale, et “regionaalse” poolusena kindlustada teda piisavalt ei kaasata; 2005. a referendumid; eelarveproblee- endale ka üleilmse pooluse roll. Siin tuleb palju tööd teha ja mid jm), märkab tema tulevikku vaadetes probleeme, mis tule- mõelda, kuidas paremini tutvustada multilaarsuse mudelit selles nevad põhiliselt väljastpoolt. Maailma geopoliitilised protsessid valguses, et kodused asjad pole Euroopas sugugi mitte nii korras, nõuavad ammu tugeva Euroopa teket, mis tähendab seda, et liik- kui võiks olla. mesriigid peaksid suhtuma maailma konﬂiktidesse ühtemoodi, la- Luues riikide ja kodanike ühenduse, mis põhineb suveräänsuse hendades väliseid probleeme üheskoos. Millised on täna silmitsi delegeerimise põhimõttel, avalik-õiguslike poliitikate ühenda- teiste suurvõimudega asuva Euroopa Liidu väljavaated kehtes- misel ning õiguse ülimuslikkusel, on Euroopas saavutatud kaks tada maailmas oma norme? Kas mõjume ühe suure poolusena? eesmärki: esiteks on jõutud riikidevaheliste suhete tsiviliseeri- Teadagi pole EL enam 1950. aastate kuueriigiline ühendus ega miseni (või tsiviliseerituseni), teiseks on siin aga aset leidnud rah- üheksa, kaheteistkümne ega viieteistkümne liikmega arenev kol- vusvahelise suhete nn domestikatsioon ehk “kodustamine” selles lektiiv, vaid kahekümne seitsme väga erineva taustaga suure ja mõttes, et rahvusvahelised suhted on kantud edasi sisepoliitikasse. väikese rahva liit; Berliini müüri langemisega ning Saksamaa taas- Selline oli eurooplaste suhtumine just 1960. aastatel, kui tollased ühinemisega, nagu ka Nõukogude impeeriumi purunemisega ning liikmesriigid soovisid riikide ühendamises võimalikult süviti ja pärast häbistavaid veriseid sõdu Jugoslaavias taas leitud ülemand- kaugele jõuda. rilise vabadusega saabus teadmine, et “käes on Euroopa aeg”, nagu ütles hiljuti suurustlevalt üks euroliidu välisminister. Robert Cooper nimetab seda postmodernseks maailmaks, millele on iseloomulik administratiivne integratsioon või liitu- Euroopa on piinlikult saamatu vastu astuma probleemidele, mine, ning erinevuste lahendamiseks endise imperiaalse, usk- mille ta ise on ajapikku vallandanud. Selge, et ühine toimimine liku maailma tõdede ja arusaamade vastu on kehtestatud uus osutuks tasuvamaks kui omaette rabelemine, ning seda teavad li- mehhaanika — läbirääkimisprotsess ja õigus. Cooper jagab rii- saks välisministritele, volinikkudele ja riigipeadele ka üliõpilased, gid “ebaõnnestunuteks,” “modernseteks” ning “postmodernse- koduperenaised, kõik Euroopa kodanikud. Nad saavad aru va- teks” ning leiab, et “postmodernse maailma väljakutse seisneb jadusest viimaks ometi ühendada teoreetilised ideed tugevaks topeltstandardite olemasolu tunnistamises” (2002). (Öeldakse, et pragmaatiliseks reaalsuseks, et tekiks tulevikku kujundav potent- tema maailmavaade on paljuski mõjutanud seda, milliseks kujunes siaal. Postimehe ajakirjanik Neeme Korv on teravalt kirjutanud Euroopa ühine kaitse- ja julgeolekupoliitika.) Eesti sisepoliitikas valitsevatest näilistest ühistest eesmärkidest, mida tegelikkuses annab taga otsida, võrreldes Eesti poliitika Euroopa Liidu a priori ülesanne on kohaldada oma õnnes- taustsüsteemi euroliidu ühtse välispoliitikaga, “millest tõemeeli tunud süsteemi ülejäänud maailmale ning edutada oma teh- rääkija kannab eos idealistirüüd” (2008). nilisi (ühisturg), valitsuslikke (majanduslik-poliitiline ühendus) ning kõlblusnorme (hüved ning järelevalve, et huvid ei dominee- Küsimus ei ole selles, kas maailm on muutumas multipolaar- riks väärtuste üle), arvestades eraldi liitumise strukturaalset tuge- seks, nii et Euroopa peaks võtma ühe pooluse rolli, vaid hoopis vust. selles, kuidas Euroopa suudaks teha end uuesti tähtsaks. Ilm- selt mitte paludes teistelt, et nood talle supervõimu positsiooni kingiksid. Ei küsinud ju ka Hiina või India ja Brasiilia teistelt, et

1224 1225 Euroopa edust uuel sajandil Martin Kala teda tunnustataks kui olulist jõudu maailmapoliitikas. Euroopa on V s e v i o v , David 2008. Venemaa ja Euroopa — kas ämblik ja ainus, kes soovib, et teda käsitataks “poolusena”, sest on võimetu kärbes? — Postimees, 31. XII ise rakendama vajalikke abinõusid, et moodustada terviklikku poliitilist jõudu, millega teistel tuleb arvestada (Kala 2007). Arvan, et Euroopa Liit ei ole mitte üks “tegija”, vaid tegijate kogum, mistõttu on keeruline mängida maailmas ühe pooluse rolli. MARTIN KALA (sünd. 1977) lõpetas Õigusinstituudi 1999, õigustea- Või et tegurite mitmus tingib olukorra, kus oleme küll “poolus”, duse magister (2003, Universitéde Paris IV,La Sorbonne / Institut Catho- kuid keeldume seda nägemast. Ning kujundades oma Euroopa- lique de Paris / Universitéde Paris XI du Sud) ja doktor (2007, Université strateegiat, kujundame seda tegelikult alati mingi kindla riigi või de Paris Sud). Praegu Euroopa Parlamendi liikme Katrin Saksa polii- kogumi vaatevinklist, millele ülejäänud hapu näoga hiljem alla tikanõunik. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “Raagus ajalugu. kirjutavad. Nii mõjub teistele meie toimimisviis: silmitsi Pekingi Tärkav tulevik” (2008, nr 2, lk 258–267). või näiteks Washingtoniga ei suuda ükski Euroopa riik eraldi toime tulla. Seepärast kordan juba mitmendat korda: Euroopa Liidu võimalus end maksma panna peitub poliitilises tsentraliseeritud otsustuse tulemis.

Kirjandus B u r d e t t , Richard 2008. Beyond city limits. — Foreign Policy, Jan- uary/February, pp. 42–45 C o o p e r , Robert 2002. The post-modern state. — Mark Leonard (ed.). Re-Ordering the World: The Long-Term Implications of Septem- ber 11. London: Foreign Policy Centre K a l a , Martin 2007. Martin Kala: millest rääkida, kui midagi pole öelda? — Postimees, 10. XII K h a n n a , Parag 2008. Who shrank the superpower? — The New York Times Magazine, January 27, pp. 34–41, 62–65 K o r v , Neeme 2008. Aprilliliim. — Postimees, 21. II L e G l o a n n e c , Anne-Marie 2008. L’Union européenne ou com- ment “gérer” le rétrécissement de l’Occident. — Etvdes´ , Janvier, p. 19–28 R i f k i n , Jeremy 2004. Euroopa unistus: Kuidas Euroopa tulevi- kunägemus varjutab vaikselt Ameerika unistuse. Tartu: Hermes R o t f e l d , Adam Daniel 2008. How Europe is starting to set global rules. — Europe’s World # 8, Spring, pp. 15–19 S t r a n g e , Susan 1998. Who are EU?: Ambiguities in the concept of competitiveness. — JCMS: Journal of Common Market Studies, Vol. 36, No. 1, pp. 101–114 V éd r i n e , Hubert 2008. La Juste Place de la France dans le monde. — Etvdes´ , Janvier, p. 9–18

1226 1227 UNGARI MINEVIKU JA OLEVIKU SAATUSEPROBLEEMIDEST

Andres Bereczki

Tuntud ungari raadioajakirjanik ja -toimetaja Géza G e c s e teeb oma mahukas teoses Riik ja rahvus pärast reˇziimivahe- t u s t (Allam´ és nemzet a rendszerváltás útan; 2. trükk; Buda- pest: Kairosz—Logos Könyvkiadó, 2002; 647 lk) kättesaadavaks Ungari Raadios kümne aasta jooksul kõlanud intervjuud ning Tolcsvay klubis peetud “Piirideta” (Határok nélkül) vaidlusõhtute valitud ainese, mis lahkab eelkõige 20. sajandi Ungari ajaloo, reˇziimivahetuse järgse Ungari riikliku poliitika ja piiritaguse ungarlaskonna saatuse seoseid. Seega ei ole esmajoones tegu mitte teadusliku, vaid populariseeriva teosega, mis kergesti mõistetavas vormis pakub aga ka uut informatsiooni. Loomulikult mõjutab vestlusi Ungari huvide esiplaanile seadmine, kuid tänu diskussiooni suunava ajakirjaniku suurepärastele küsimustele ja etteval- mistusele on käsitlusviis eelkõige kriitiline ning enesekriitiline. Ajalooliste teemade kõrval on lugejal võimalus tutvuda ka Ungari välispoliitikat liikuma panevate jõududega. Oma seisukohti aval- davad tunnustatud spetsialistid ning mõjukad poliitikud, kellel on praegugi oluline osa avaliku arvamuse kujundamisel. Rahvuse terviklikkuse probleemid on igapäevapoliitika osa, nii võime dis- kussioone tähelepanelikult jälgides kujundada pildi sellestki, mis on Ungari ühiskonnas tekkinud ulatusliku lõhenemise põhjuseks. Raamatu mõned peatükid ja sedastused võiksid olla õpetlikud Un- gari ja Karpaatide basseini minevikust ning olevikust huvituvale Eesti lugejalegi. Oluliste lahknevuste kõrval tuleb teoses ilmsiks huvitavaid paralleele Eesti mineviku ja olevikuga.

ANNA HÕBEMÄE. Lennus V (2008, eskiis) Tänan Reet Klettenbergi keeleabi eest.

1229 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki

Taga-Karpaatiast pärit G´eza Gecse töötab Ungari Raadios Teises saates (1995) hindab Otto von Habsburg kõrgelt NATO 1992. aastast, toimetades 1998. aastast saatesarja nimega “Pii- ja Euroopa Liidu tähendust, tehes samas Venemaa kohta paar rideta”. Selles sarjas on eeskätt kõne all praegu piiri taga ela- märkust, mida ta kordab ka nüüd, kümme aastat hiljem. Ta an- vate ungarlaste saatus. Tema põhjalikud teadmised Ida-Euroopa nab mõista, et kui külm sõda oleks tõesti lõppenud, oleks NATO ja Venemaa ajaloost aitavad vaadelda Ungari küsimusi avarama võidud laiali saata, kuid Venemaal on kahetsusväärsel kombel ikka pilguga. 2004. aasta augustis osales Gecse Tallinnas soome-ugri veel valdavaks imperialism. Lisaks Tˇsetˇseeniale toob ta esile ka rahvaste IV maailmakongressil. Tänu sellele oli järgnevatel kuu- ümberkäimise inimõigusi kaitsvate Vene parlamendisaadikutega. del Kossuthi Raadio eetris mitu tähelepanu väärivat soome-ugri- Viidates Vladimir Zirinovskiˇ kunagistele sõnadele, väidab ta, et ja Eesti-teemalist saadet. Tema sellesuunaline huvi on õnneks tõeline ja tõsine Vene oht eksisteerib ikka veel edasi. Raskusi ei säilinud hiljemgi. 2007. aasta kevadel ilmus trükist G´eza Gecse põhjusta Venemaale mitte ainult kriisid Kaukaasias, vaid see, et uus mahukas teos Venemaa kohta. Venemaa poolt hõivatud alade tõttu tugevneb Venemaa Aasia-osas ka Hiina ja Jaapani surve.

OTTO VON HABSBURG BAASLEPINGUD Gecse saadetes on tihti osalenud Ungaris suures aus olev Pan- Euroopa Liidu president Otto von Habsburg. Temalt on ka raa- Järgmiseks teemaks on 1991. aasta detsembris sõlmitud ja palju matu Riik ja rahvus pärast reˇziimivahetust eessõna, milles viida- vaidlusi põhjustanud Ukraina-Ungari baasleping. Tuntud diplo- takse sellelegi, et Ungari naabermaade ja seal elavate ungari kogu- maatia-ajaloolase István Diószegi sõnul ei ole rahvusvahelises kondade suhted ei kujunenud selliseks, nagu ungarlased oleksid praktikas tavaks rahulepingutega kindlaks määratud piire uute rii- tahtnud. kidevaheliste lepingutega üle kinnitada. Erandiks on 1925. aasta 1991. aastal tehti temaga esimene saade 1848.–1849. aasta Locarno leping, kuid ei varem ega hiljem pole sellist pretsedenti kohta, mis raamatus eessõnale järgnebki. Selle revolutsiooni ja esinenud. See on Ida-Euroopa ja Kesk-Ida-Euroopa regioonile vabadusvõitluse aastapäeva tähistamise kohta avaldab ta esime- iseloomulik kurioosum, mille ainus ülesanne võib olla riikideva- sena Habsburgidest oma arvamust. Tähelepanu äratab juba saate helise usalduse kinnitamine. Kogemus näitab, et alla kirjutavad pealkirigi: “Kas revolutsioon ja vabadusvõitlus oli kodusõda?” valitsused ei täida alati selliseid kokkuleppeid, mille puhul üks Juba selline küsimuseasetus on Ungaris peaaegu jumalateotus, pool tunnistab piiri, teine aga annab seal elavaile vähemustele kuid eaka poliitiku ja ajaloolase, Ungari troonist loobunud Otto autonoomia. Näiteks teatas János Kádár 1950. aastate lõpul Tran- von Habsburgi esitatuna tundub isegi mõeldav. Ta annab mõista, silvaanias käies ilma igasuguse Rumeenia mõjutuseta, et ta peab et ungarlased ei peaks nii väga oma ajalugu leinama, vaid õppima 1947. aasta Pariisi rahulepingus sätestatud Ungari piiri lõplikuks. sellest, mida tohib ja mida ei tohi teha. Vastupidiselt Ungaris üld- 1960. aastatel sai alguse Rumeenia assimileerimispoliitika, mille levinud arvamusele peab ta 1848.–1849. aasta sõda kodusõjaks, tulemusena Transilvaania ungarlaskonna absoluutarv hakkas kii- sest ungarlased sõdisid mõlemal poolel. Seetõttu tulevat edaspidi resti vähenema. Teisest küljest tõlgendatakse välisungarlaskonna teha kõik, et ungarlaste vahel valitseks rahu, ning pingutada lep- ringides sellist ˇzesti, mis rahvusvahelistes suhetes juba kehtestatud pimise ja üksteisest hoolimise nimel. Kui tollal 18-aastane Franz piiri uuesti lõplikuks kuulutab, loobumisena ja hättajätmisena. Joseph I tegi ka vigu, näiteks halbade nõunike tõttu, tegi ta kogu Géza Jeszenszky, baaslepingu allkirjastamise aegne Ungari valitsusaega silmas pidades ka palju head, ütleb Otto von Habs- välisminister, osutab kaks aastat hiljem sellele, et Ungaril ei olnud burg. Ukrainaga rahulepingut, ja toob võrdluseks (Lääne-)Saksamaa,

1230 1231 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki kes tunnustas 1970. aastate alul idalepingutes Poola ja Tˇsehhoslo- 1995. aastal andis István Diószegi sellesama küsimuste ringi vakkia piire, aga 1991. aastal sõlmis ühinenud Saksamaa nendega puhul mõista, et piiride määratlemisega seotud lepingud sõlmitakse eraldi uue piirilepingu; Poola sõlmis samasugust vormelit sisal- harilikult sundseisus, pärast sõjas lüüasaamist, kui kaotajal poo- dava lepingu ka Venemaa ja Ukrainaga. Tänu lepingule saavutas lel ei ole teist valikut. Tavaliselt tehakse sellises olukorras Ungari tema arvates selle, et Taga-Karpaatias elava ungarlaskonna ka niisuguseid avaldusi või lepinguid, millega võetakse vastu- õigused võiksid tunduvalt suuremal määral teostuda ning et Uk- tus riigi piiridesse jäävate rahvusvähemuste staatuse kindlusta- raina tunnistaks, et tema territooriumil elab (180 000-line) ungari mise ja nende õiguste tagamise eest. Selline sundseis tekkis vähemus ning ungari kultuuri ja keele alalhoidmiseks on vaja oma- pärast Esimest maailmasõda kõigi nn järglasriikide jaoks, Un- valitsust ning oma asutusi. See leping oli oluline ka Ukrainale, gari territooriumi osasid endale saanud Tˇsehhoslovakkia, Ru- mille piire 1991. aastal peaaegu igast küljest kahtluse alla seati. meenia ning Serbia-Horvaatia-Sloveenia kuningriigi puhul. Siis Sellest peale on Taga-Karpaatias mõndagi toimunud, muu hulgas nõudsid antandivõimud neilt riikidelt lepinguga sinna sattunud peavad ametnikud ungari elanikkonnaga piirkondades oskama un- vähemuste staatuse tagamist. Praegu avalikuks saanud Prantsus- gari keelt. Jeszenszky sõnul tähendas 1991. aasta kriitilistel hetke- maa välisministeeriumi dokumentidest nähtub, et kõige jäigemalt del Ukraina poolele asumine Ungarile hiljem väga suurt moraalset olid sellise kohustuse vastu rumeenlased ja serblased. Antant aga ja poliitilist kapitali. Isegi kui sealse ungarlaskonna majanduslik teatas, et kui nad vähemuskaitse lepingutele alla ei kirjuta, ei saa olukord on katastroofiline, paranes nende poliitiline seisund ja nad maa-alasid, mida nad nõuavad. suurenesid kultuurilised õigused. Endine välisminister viitab ka 1996. aasta veebruaris tehti kunagise välisministri László sellele, et oleks vaja vähemusi kaitsvaid rahvusvaheliselt kehti- Kovácsiga (hilisema Ungari Euroopa Liidu volinikuga) intervjuu vaid õigustagatisi, sest Teise maailmasõja järgne korraldus seda baaslepingutest, heanaaberlikest suhetest, piiritaguse ungarlas- probleemi ei lahendanud. konna toetamisest ja Ungari seisukohtadest, mis tunduvad liiga István Diószegi toob valmiva Rumeenia-Ungari baaslepingu paindlikud. “Kui puudub dialoog ja pole kokkusaamisi, kus siis puhul ajaloolisi näiteid tõestamaks, kuidas rumeenlased kasutavad neid küsimusi jutuks võtta? Tihedad kokkupuuted, meelitav kau- välispoliitikas meisterlikult kaup-kauba-vastu põhimõtet, mida bandus, mitmed sajad või loodetavasti mitmed tuhanded ühis- Ungari välispoliitika endale kunagi lubanud ei ole. Pragmaatilistel ettevõtted, ühispangad, kasvav turism ja kultuurivahetus ei hakka rumeenlastel on alati õnnestunud ühega oma naabritest saavutada toimima üleöö, vaid usaldusliku õhkkonna kujundamiseks läheb normaalne, kas või liitlaslik suhe, uuema aja riikluse perioodil vaja aastaid ning aastakümneid. Kolmas võimalus toetuse han- ei ole Rumeenia kordagi olnud halbades suhetes rohkem kui ühe kimiseks on rahvusvahelised organisatsioonid. Neljas on kogu naabriga korraga. Samas oli Rumeenia 1990. aastate alul sunnitud piirkonna sobitamine, lõimimine euroatlandi ühiskonda, ja lõpuks muutma oma välispoliitika suunda, sest Lääne-Euroopa huvides viies: piiritaguse ungarlaskonna tegelik toetamine, kaasa aitamine polnud see, et Venemaa ja Ukraina kõrvale astuks 1,5 miljoni Tran- nende kodanlikustumisele, mis nõuab ka tõsisemaid ainelisi va- silvaania ungarlase ja muude ajalooliste põhjuste tõttu võimaliku hendeid” (lk 57). territooriuminõudjana ka Ungari. Lääne käsitluse järgi on Teise Hiljem on Géza Gecse selle teema juurde vestlustes välismi- maailmasõja järgsed piirid puutumatud, aga kogemus näitab, et kui nistriga veel kahel korral tagasi pöördunud. 1996. aasta septemb- mõnel riigil on föderaalne struktuur, siis on föderatiivsete üksuste ris oli intervjuu päevakohane, sest vastupidiselt tavale tehti Ru- iseseisvumine vastuvõetav (näiteks Nõukogude Liidu, Jugoslaavia meenias avalikuks veel allkirjastamata lepingu tekst. Kovács an- või Tˇsehhoslovakkia lagunemine). dis mõista, et Ungari oli juba mitmendat korda nõus kokkulep- pesse sisse võtma kehtivate piiride puutumatust, vähemusõigus-

1232 5 1233 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki te küsimuses aga nõuti baaslepingus Euroopa normide ja doku- semise ning alustas ka maareformi täideviimist. Pärast Ru- mentide vaimus sõnastatud õigusi. Nad nõudsid vankumatult, et meenia ohvitseride-valitsuse võimult kukutamist üritasid ungar- vähemusi puudutavas seadusparagrahvis sätestataks kohustusliku lased koostöös valitsuse demokraatliku tiivaga laiendada Põhja- õigusnormina kolm mitte õigusliku, vaid poliitilise loomuga doku- Transilvaanias saavutatud tulemusi ka Lõuna-Transilvaaniasse, menti: Euroopa Nõukogu 1201. soovitus (1993), ÜRO 1992. aasta kus elas 500 000 ungarlast, ja kindlustada ungarlaskonna kultuur- avaldus ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE) omavalitsust kogu Rumeenias. Valimistel hääletas Ungari Rah- 1990. aasta Kopenhaageni dokument. Euroopa Nõukogu soovi- valiidu poolt 600 000 ungarlast, esindatud olid kirikud, aga ka tuse sissevõtmist õigusnormina tõrjus Rumeenia pool pikka aega vasakpoolsed. 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta alul tekkinud auto- kategooriliselt ja nõustus seda tegema tingimusel, kui joonealune noomia oli Punaarmee kontrolli all. Arreteeriti ja viidi minema märkus viitab sellele, et kummagi poole arvates ei osuta 1201. soo- kõik sõjaväekohuslased ka Põhja-Transilvaaniast, ainult kolman- vitus kollektiivsetele õigustele ega etnilisele territoriaalautonoo- dik neist tuli hiljem tagasi. Töölisi seevastu minema ei viidud, miale. Ungari ja Rumeenia leping allkirjastati 16. septemb- et tootmine võiks uuesti käivituda. Kõige enam kannatas vahest ril 1996. aastal Temesváris (Timi¸soaras). Autonoomia küsimus haritlaskond. muutus Rumeenia ungarlaste hulgas eriti aktuaalseks 2005. aasta Edgár Balogh nimetas valeks väidet, nagu oleksid Transil- paiku. vaania ungari kommunistid Pariisi kongressil toetanud Transil- vaania jäämist Rumeenia kätte. Ungari Rahvaliidul ei olnud rahu sõlmimisel mitte mingisugust mõjuvõimu, seetõttu jäädi pii- AUTONOOMIA JA PIIRIKÜSIMUS RUMEENIAS riküsimuses erapooletuks. Head kontaktid olid rahvaliidul kommunisti Petru Grozaga (Rumeenia peaminister 1945–1952), kes Transilvaania ungari autonoomia püüdlustest annab ülevaate järg- oli rahvusküsimustes liberaalsemate vaadetega ja oskas hästi ka mine peatükk. 1944. aastal tekkis uus Rumeenia ungarlaste huvide ungari keelt. Ungari Rahvaliit võitles viis aastat Ungari õigus- kaitse organisatsioon Ungari Rahvaliit, mille juhtkond oli suures te eest, siis suruti Groza tagaplaanile, kujunes välja Rumeenia osas kommunistlik. Vestluse ajal ligi 90-aastasel kunagisel va- rahvuslik riigipoliitika nõukogulike moonutustega ja ungarlaste sakpoolsel poliitikul, nüüdseks surnud Edgár Baloghil oli ungar- juhid vangistati. Edgár Balogh peab kõigele vaatamata ain- laste tollases politiseerimises tähtis osa. Sõja lõppedes oli Põhja- saks võimalikuks tegutsemisviisiks seda poole aastakümne pik- Transilvaania rumeenlaskonna ja ungarlaskonna suurus peaaegu kust Rumeenia-Ungari koostööd, mille abil päästeti ungarlas- sama, kuid pärast Nõukogude ja Rumeenia sõjaväe läbimarssi Ko- kond. Sudeedisakslaste, Slovakkia ja Jugoslaavia ungarlaste saa- lozsvárist (Cluj Napocast) algas ungarlaskonna ümberasustamine tus nii soodne ei olnud. Pärast seda jäi vaid üksikisikute, toi- või väljasurumine Rumeenia vanade parteide poolt. Rumeenia metuste ja kirjanike vastuseis. Ungari asutuste püsimine hoidis piiskoppide ringkond andis sisenevale Nõukogude armeele üle mõnda aega ungarlaskonna keelt, kultuuri ja koole. Intervjuu memorandumi, milles paluti ungarlaste ümberasustamist. Kom- lõpus toonitab Balogh, et Transilvaania ungarlaskond soovib ühi- munistlikule reˇziimile vastu seisev nn Maniu-kaardivägi hakkas selt omavalitsusküsimuse lahendamist, sest Euroopa lõimumise Nõukogude armee selja taga mõrvama relvastamata ungarlasi. süvendamiseks pole muud võimalust. Ungari Rahvaliidu palvel ja tõendeid nähes otsustas Nõukogude Ka Kolozsvárist (Cluj Napocast) Budapesti ümber asunud po- võim kodusõja vältimiseks keelata Rumeenia valitsemise Põhja- litoloogi Gusztáv Molnári sõnutsi esindas Ungari Rahvaliit ausalt Transilvaanias, mille 11 komitaadis tekkis neljaks kuuks auto- ungari rahvuslikke huve, kuid et seda tehti kommunistidena, sa- noomne võimuaparaat, mis kehtestas riigikeelena nii ungari kui tuti traagilisse ummikseisu. “Transilvaania ungarlaskond ei soovi rumeenia keele, kindlustas ungari koolivõrgu ja ülikooli tegut-

1234 1235 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki

Transilvaania järjekordset lõhenemist,” on kirjas liidu avalduses. mee lahkumist kujunes sellest omapärane struktuur, mida Molnár Rumeenia juhtkond tõlgendas seda status quo tunnustamisena nimetab etnokraatlikuks totalitarismiks. ning ka Pariisis kommenteeriti seda samamoodi. LászlóVarga (1994. aastal Rumeenia Ungari Kristlike Demo- KAS PIIRIKÜSIMUSE TÕSTATAMINE kraatide partei esimees) hinnang Ungari Rahvaliidule on juba palju armutum. Tema arvates lõi selle kommunistlik partei Moskva ON ABSURD? käsul, et ungarlased oleksid vajalikul moel organiseeritud. Liitu Järgmistes tekstides on taas keskseks piiride muudetavuse küsimus, astusid peale kommunistide ka teised ungarlased, et ühiselt aina sest Ungari põhja- ja lõunanaabrite juures elab sadu tuhandeid tugevamatele Rumeenia ˇsovinistide ja kommunistide rünnakutele ungarlasi vahetult piiri ääres. 1997. aasta veebruaris, Pariisi vastu seista. Ta peab üheselt mõistetavaks seda, et liidu juhid ei rahulepingu 50. aastapäeval toimunud vestluses avaldab Géza soovinud Trianoni lepinguga (1920) määratud piire muuta. Jeszenszky arvamust, et kuna ungari rahvas, Ungari valitsus ja Ajaloolase Mihály Koromi arvates ei tegutsenud Ungari Rah- Ungari ühiskond tunneb vastutust piiritaguste ungarlaste eest, valiit Nõukogude Liidu mõjutusel. Et nad ei võtnud omaks Sta- sattus see vastutustunde avaldus ümarlauakõnelustel kokku le- lini nõukogudelikku poliitikat, suruti nad 1940. aastate lõpul ta- pitud Ungari põhiseaduse 1989. aasta muudatusse tänu hilise- gaplaanile. Et Rumeenia ühineks Jugoslaaviale survet avaldava male esimesele peaministrile József Antallile. Rõhutati soovi leeriga, andis Nõukogude Liit Rumeenia parteijuhtkonnale ju- muuta piiride olemust. Küsimusele, kas 1990.–1994. aastal oli hise: nad kas teostavad ungari autonoomia või tõstetakse üles naabritega piiride õiglasema korraldamise võimalus juba ette piiriküsimus etniliselt aluselt. Seepeale asutati paari päevaga un- välistatud, alustab Jeszenszky vastamist ajaloolise tagasivaatega. gari autonoomne piirkond, mis ulatus üle kogu Transilvaania ja 1945. aastal sisaldus Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia ra- mida nimetati Ungari Autonoomseks Territooriumiks. Kui aga huplaanides soovitus Tˇsehhoslovakkial ja Jugoslaavial piire muuta Jugoslaavia-vastane poliitika 1950. aastatel lõppema hakkas, algas vabatahtlikult Ungari heaks vastavalt etnilistele suhetele. Sa- ka autonoomia kaotamine. Esmalt muudeti nimi Marosi-Ungari muti kaotajate poolel olnud Rumeenia suhtes oli veelgi ene- Autonoomseks Territooriumiks, muudeti piire, sellega liideti ru- sestmõistetavam, et mõlemal pool piiri oleks ungarlasi ja rumeen- meenia elanikkonnaga külasid ja lõpuks Ceau¸sescu ajal kaotati lasi võrdsel hulgal. Stalin aga oli mis tahes piirimuutmise vastu täiesti. Gusztáv Molnár lisas, et selle kõrval muudeti — eeskätt ning ka Tˇsehhoslovakkia ja Jugoslaavia hoidusid sellest. Tito suuremates linnades — asjaajamiskeeleks kakskeelsuse asemel nõudis endale isegi Pécsi ja Bajat. Kui Tˇsehhoslovakkia 1946. aas- rumeenia keel. Huvitav, kuid kurb fakt on see, et Ungari Auto- tal ühepoolselt ungarlaste väljasaatmist alustas, tegi tollane Un- noomselt Territooriumilt küüditati palju rohkem “kulakuid” ja gari valitsus neile ettepaneku vabaneda ungarlastest nii, et koos õiendati arveid “klassivaenlastega” kui rumeenlaste ülekaaluga nendega antaks üle ka territoorium. Seega ei ilmutanud keegi komitaatides, sest juhtivatel kohtadel olevad ungari kommunistid peale Ungari valmidust piire muuta. Alates 1990. aastast — selle olid fanaatikud, kes tõlgendasid ideoloogiat sõna-sõnalt, samas aja jõuvahekordades, rahvusvahelise atmosfääri ja naaberriikide kui rumeenlastel õnnestus rohkem kõrvale hoida. 1958. aastani käitumise tõttu — püüdis Antalli valitsus vähemalt vähemuste kestnud Nõukogude vägede kohalolu jooksul õnnestus Molnári õigusi kindlustada ja olemasolevaid piire lõdvendada. Seda näis arvates Rumeenias välja kujundada kommunistliku totalitarismi toetavat ka päevakorral olev Euroopa Ühenduse loomine. Selle asutuste süsteem, mis seejärel segunes traditsioonilise rahvusliku poliitikaga nõustusid piiritaguse ungarlaskonna juhid. absolutismi psühholoogia ja ideoloogiaga. Pärast Nõukogude ar- Pärast Jeszenszkyt välisministeeriumi juhiks saanud László Kovácsi arvates ei tohi viidata ajaloolistele kannatustele, sest

1236 1237 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki need põhjendused ei avalda mõju ei NATOs ega Euroopa Lii- kondi Ungarile mõistetaks. Mis puudutab kahe maailmasõja va- dus. (Viimase suhtes võib kogemusi olla ka Eestil.) Kovács helisi sõjalisi jõuvahekordi, siis nn väikeantantil oli Ungari suh- toonitab, et vähemusküsimuse liigne rõhutamine töötas Ungari tes 16-kordne ülekaal. Tekkida võiva väikeantanti oht oli ka vastu, sest tema arvates tekitas see küsimuse liigse eksponeerimise 1990. aastatel tugev, kui Iliescu, Meciar ja Miloˇsevićüksteist suu- tõttu nii ELis kui NATOs pigem negatiivset reaktsiooni. Kiites repäraselt mõistsid. Suurvõimud toetasid status quo’d. Rahvus- sotsialistlik-liberaalse valitsuse välispoliitikat, toob Kovács esile, vahelisel areenil tunnustatakse küll väga ettevaatlikult, aga ikkagi et osaga naabritest lõi just baaslepingu sõlmimine raami koostöö vähemuste õiguste kaitset, toetust ja selle idee levitamist, kuid eriti laiendamiseks, vähemuste jaoks aga andis see õigusliku vahendi, alates Bosnia lõunaslaavi konflikti kujunemisest hoidutakse vara- mis võimaldab vähemuste õiguste rikkumise eest vastutusele võtta. semast jäigemalt igasugusest piirimuutmise mõttest, sest nähti, et Tema arvates parandas selline välispoliitika tunduvalt rahvusva- sellest võivad tekkida suured sõjalised konfliktid. helist arvamust Ungarist. Kui 1990. aastate alul tekkis treppveelaskme puhul Slovakkia- Järgmisel ümarlauavestlusel juhib turvalisuspoliitika asjatundja Ungari piiril Doonau kõrvalejuhtimise diskussioon, teatas tol- Péter Deák kahe maailmasõja lõpuolukorda võrreldes tähelepanu lal veel eksisteerinud Tˇsehhoslovakkia Jeszenszky arvates täiesti sellele, et 1918. aastal ei tõmmatud piiri mitte väljakujunenud ühemõtteliselt, et kui kõrvalejuhtimisest peaks tulema sõjaline sõjalise tegelikkuse põhjal, seega mitte mööda rindejoont. Jalta konflikt, toetavad Tˇsehhi relvajõud slovakke. Seega oli ja on lepingu sõlmimisel võeti aga sõjalisi reaale varasemast suuremal Ungari kõigi oma naabrite suhtes sõjaliselt ebasoodsas olukor- määral arvesse (eriti Saksamaa puhul). Ajaloolase István Diószegi ras. Naaberriigid võivad selles küsimuses uuesti koalitsiooni luua sõnul võib igasuguseid küsimusi vaidlustada, aga Ungari puhul ei ja maailm on huvitatud status quo’st. Ungari välispoliitika tegelik osutunud see piiride küsimuses võimalikuks. Piirid tõmmatakse eesmärk on 1990. aastast peale olnud püüda kaasa aidata piirita- harilikult pärast suuri sõdu ja otsus on alati suurvõimude käes. guse ungarlaskonna püsimajäämisele ja nende õiguste kindlusta- Need suurvõimud klammerduvad aga üsna jäigalt enda loodud misele ning laiendamisele. Välisungarlaskonnas on kindlasti neid, süsteemi külge, välja arvatud juhul, kui piiride muutmisega on kes loodavad, et piire muudetakse, aga Ungari ei saa seda ei toetada seotud mingisugune erihuvi. Pärast 1989.–1990. aastat pole ükski ega õhutada, sest selle tulemus oleks heal juhul tohutu pettumus, suurvõim sellist huvi ilmutanud. Ja Ungaril endal pole pärast halvemal juhul rahvuslik tragöödia. Toetada tuleb võimalustest 1918. aastat olnud jõudu seda olukorda ise muuta. lähtuvat kainet mõtlemist, kuigi on tõsi, et võimalused on muutu- Kui Ungari oleks teinud ettepaneku korraldada rahvusvahe- vad. line konverents piiride muutmiseks, oleks see nii naabrid kui Rahvusvahelise õiguse asjatundja Károly Ravasz rõhutab see- ka suurvõimud meie vastu pööranud, ütleb Géza Jeszenszky. vastu, et ei tohi loobuda lootmast, sest Trianoni rahuleping ja selle 1920. aastast on piiritaguse ungarlaskonna koguarv jäänud sa- kordamine Pariisi rahulepingus oli ebaõiglane ning vääritu. Sa- maks vaatamata rookimisele, õigustest ilmajätmisele ja linnas- mas ei saa ükski kaine mõistusega inimene mõelda, et Ungari võiks tumiseks maskeeritud ümberasustamisele; samal ajal kui naaber- praegu territoriaalnõudmistega üles astuda. Võiks aga küsida, kas riikide rahvaarv on kasvanud, on ungarlaste suhtarv aga ikkagi neid oleks võinud esitada 1990.–1992. aastal. Samamoodi ei ole kahanenud. Linnades, kus ungarlased olid kunagi ülekaalus, on teada, missugune tähendus on piiridel järgmistel kümnenditel, kui 1945. aastast kõikjal ungari enamus kadunud. Seega kui näiteks ka Ungari naabrid saavad Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Tema ÜRO oleks reˇziimivahetuse ajal rahvahääletuse korraldanud või arvates ei suuda Ungari naabrid ettegi kujutada, et ungarlastel pole oleks uuritud nende alade rahvuslikku koosseisu, poleks enam ol- territoriaalseid nõudmisi, et nad ütlevad oma nõudmistest lahti, nud võimalust, et enesemääramise õigust rakendades olulisi piir- sest rumeenlased ja slovakid ungarlaste asemel küll seda ei teeks.

1238 1239 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki

Ravasz toonitas, et selle oleks pidanud rahvusvahelistel foorumitel riigi piire elava ungarlase pärast midagi tehaksegi, peetakse ungar- päevakorda võtma, et siin on probleeme, mida lahendamata selles lasi olukorrast lähtudes alati võimalikuks rahurikkujaks. Seetõttu regioonis stabiilsust luua ei saa. peab ta täiesti üleliigseks ja eesmärgi kaotanuks neid kolme baas- Oma vastuses ütleb Jeszenszky, et olemasolevad probleemid lepingut, milles ungarlased kinnitavad uuesti piire, millele nad ja erinevad lahendusvõimalused on jutuks tulnud igal rahvusva- 1947. aastal sundseisus alla kirjutasid. helisel foorumil; mõnedes radikaalsetes poliitilistes ringkondades esile kerkinud süüdistus, et Ungari valitsus (1990–1994) oli liiga loid ja lasi võimalustel mööda minna, ei vasta tõele. Valitsus VAIDLUS TOPELTKODAKONDSUSE ÜLE ei loobunud millestki, Ungari kaotas need alad rahulepingutega. Vähemustekaitse alal oleksid nad suutnud mõndagi korda saata, Piiri taga elavatele ungarlastele topeltkodakondsuse andmise kui poleks olnud lõunaslaavi sõda. Jeszenszky veendumuse järgi küsimus on Ungaris käesoleva sajandi hakul tohutult vaidlusi oleks rahvusvaheline üldsus palju valmim olnud õigusi kindlusta- põhjustanud. Ungarlaste Maailmaliit algatas allkirjakogumise vat ja laiendavat poliitikat toetama, lõunaslaavi kriis aga vallandas ja 5. detsembril 2004. aastal toimus rahvahääletus. Sisepoliitika kaitserefleksi. lõhestatuse tõttu eriliselt teravnenud poliitilises olukorras ei and- Järgmine küsimus puudutab Vene-Ungari vähemuskaitse aval- nud referendum tulemust, sest elanikkonna enamus jäi passiivseks. dust 1992. aasta novembrist. Reporter viitab piiri taha sattu- Tulemusetus ja rahvahääletuse-eelsed väiklased vaidlused jätsid nud venelaste ja piiri taga elavate ungarlaste olukorra samasusele sügava haava paljude ungarlaste hinge. ning sellega seotud pideva poliitilise koostöö ühele võimalusele. 1998. aasta aprillis avaldas Ungari Raadiole topeltkodakond- Muide, see mõte on Ungaris aeg-ajalt esile kerkinud hiljemgi suse vajalikkuse teemal arvamust Sándor Csoóri, Ungari Maail- ja pole välistatud, et võis kaudselt mõjutada ka Ungari-Eesti maliidu tookordne president. (Tuntud rahvusliku sulega luuletaja, suhteid. Géza Jeszenszky tunnistab, et Ungari pakkus Vene- kelle luuletusi ja esseid võib muide ka eesti keeles lugeda.) Ta maale oma aastakümnetepikkusi kogemusi, sest Venemaal puudus rõhutab, et Ungari küsimust tuleb selles Euroopa piirkonnas sel- pärast reˇziimivahetust kaalutletud vähemuskaitsepoliitika. Endise gitada, muidu ei taastu rahu ei kultuuris ega ka inimeste hinges. välisministri arvates ei soovinud Moskva seda abi, sest ta arves- Csoóri tähendab ühele tookordsele avaliku arvamuse uuringule tas sellega, et teostab oma vähemuskaitse seisukohti jõuga, mitte viidates, et Transilvaania ungarlaskonnast soovis Ungari koda- diplomaatiaga. Seega leidus küll üks sisuline huvide kokkulan- kondsust 65%, Taga-Karpaatias aga 90–95% sealsest ungarlas- gemine, aga Vene poliitika tõepoolest ei näidanud üles erilist val- konnast. Piiritaguse ungarlaskonna jaoks ei toonud Trianoni le- midust kogemuste ülevõtmiseks ja veel vähem selleks, et Ungari ping kaasa mitte ainult riigi kadumise, vaid ka varalisi kahjusid. sellealaseid huve vääriliselt toetada. Teisest küljest mõjutas selle Herder on öelnud, et “sinu kodu on seal, kus ei pea ennast õigus- koostöö võimalus Ungari mõnda naabrit kainenemise suunas, li- tama”, aga vähemusel tuleb end pidevalt õigustada. Csoóri peab sab Jeszenszky. raudsest eesriidestki hirmutavamaks seda, et kui Läänes oli oman- Professor Diószegi toob esile, et venelased leidsid end olu- dus kõige aluseks, siis Kesk- ja Ida-Euroopas võeti see ära. Siin oli korrast, mis nende ajaloos oli esmakordne. Ühe paljurahvuse- ebakindlus mitmekordne. Transilvaania ungarlased ei taha mitte lise impeeriumi juhtiv rahvus oli venelased, ja märkimisväärne relvatehast, vaid ülikooli. Kui loomulik üksteisemõistmine mure- osa venelasi polnud kunagi elanud Vene impeeriumi piiridest neb ja ungarlaskonda killustavad uued takistused, kahandab assi- väljaspool. Oletatavasti ei mõista nad kunagi täielikult, millest on milatsioon Ungarit ümbritsevat ungarlaskonda üha enam. Lõpuks jutt. Lõpetuseks märgib Diószegi, et kui kolme miljoni väljaspool väljendab luuletaja igatsust Ungari sisemise, vaimse ja kõlbelise

1240 1241 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki tugevnemise järele. Kui Ungaris on mõttekas ungarlaseks jääda, komisjonid, mis esitasid ettepanekuid haridus-, kultuuri- ja majan- kehtib see kogu Karpaatide basseinis ja üle ilmagi. dussuhete arendamiseks piiritaguse ungarlaskonnaga. Käesoleva Topeltkodakondsuse küsimuse tõstatasid ühiskondlikud orga- kümnendi keskpaigaks on see algatus aga muutunud sisepoliitiliste nisatsioonid, kuid see õhutas seisukohta võtma ka poliitikatege- tingimuste tõttu peaaegu täiesti hääbunud. lasi. Samuti 1998. aasta aprillis toimunud vestluses avaldab sotsia- Ungari valitsus, parlamendierakonnad ja piiritaguste ungari listliku partei esindaja, praeguseks juba surnud professor Sándor rahvuslike kogukondade esindajad võtsid pärast 1999. aasta veeb- Balogh arvamust, et seda teemat ei tohiks kergitada valimiskam- ruaris peetud konverentsi vastu ühisavalduse. Naaberriikides ela- paania ajal ning et see võib äratada naaberriikide tundlikkuse ja vate ungarlaste poliitilised juhid avaldasid arvamust koostöö täht- vastuseisu. Károly Ravasz juhib väikepõllumeeste partei nimel suse kohta. Valitsusse minekuks valmistuv Slovakkia Ungari Koa- tähelepanu sellele, et piiritagustel ungarlastel võib tekkida õigus- litsioonipartei esimees (oli sellel kohal 2007. aasta kevadeni) Béla tatud hirm, et emamaalased jätavad neid jälle hätta ning Ungari Bugár tõstab esile Rumeenia ungari partei valitsuses hangitud ko- Euroopa Liidu liikmelisuse hind võib olla see, et suhted kodumaa gemuste olulisust. Taga-Karpaatia Ungari Kultuuriliidu esimehe ja piiritaguste ungarlaste vahel katkevad jälle. Zsolt Németh, hili- Miklós Kovácsi arvates on vähemuses elavate ungarlaste huviks, et sem Fideszi partei (Ungari Kodanliku Partei) välisasjade kantsler, Ungari oleks tugev. Sellele aitaksid nad — mõru maiguta suus — nimetab topeltkodakondsust ainult üheks võimaluseks. Oma arva- heal meelel kaasa nõnda, et toetavad Ungari euroatlandi integrat- must põhjendab ta Schengeni lepinguga liitumisega ning sellega, siooni. József Kasza, Vojvodina Ungari Liidu esimees (samuti et piiritagustel ungarlastel on küllalt sellest, et Ungari ametkon- 2007. aasta kevadeni) tunneb muret Ungari NATO-liikmelisuse nad neid Ungaris turistidena käsitasid, ning kõige põhilisemate pärast. Ta kardab, et Ungari osalusel toimuv Jugoslaavia-vastane ja õigustatumate nõudmiste vastuseks oli ükskõiksus, hoolimatus, NATO-aktsioon võib kahjustada sealse ungarlaskonna olukorda. õlakehitus. Ta peab oluliseks, et piiritagused ungarlased võiksid Nagu me seda hiljem kogeda võisime, ei olnud tema kartused alu- takistamatult Ungarisse reisida, ja tuleb leida lahendus, et nad setud. saaksid seadustega sätestatud alustel osa Ungari haridus- ja sot- Välisministeeriumi (poliitiline) kantsler Zsolt Németh nimetab siaalkindlustussüsteemist. Ungari toetust naaberriikidele euroatlandi tsooniga liitumisel riigi esmahuviks. Eriti oluliseks peab ta piiride sümboolseks muu- tumist: Ungari rahvuspoliitika jaoks polevatki tähenduslikumat UNGARI ALALINE KONVERENTS eesmärgipüstitust kui piiride õhustumine. 1990. aastatel lahkus oma elukohast rohkem kui 10% Vojvodina (Vajdaság) ungarlas- 1999. aasta veebruaris, seega nn kodanliku valitsuse ajal, uuen- konnast (nende arv kahanes 350 000-lt 300 000-ni), Németh lubab dati sellele eelnenud valitsuse poolt 1996. a kokku kutsutud sealsele ungarlaskonnale maksimaalset solidaarsust. ungari-ungari konverentsi. Selgus, et selle sündmusega seotud eelnevalt ülespuhutud mureküsimused olid põhjendamatud: Järgmine reportaaˇzsündis pärast Ungari Alalise Konverentsi naaberriikide tollased valitsused ja rahvusvaheline avalik arva- kahepäevast üritust novembris (1999). Majandusliku koostöö mus võttis ungari-ungari dialoogi uuendamise teatavaks. Demo- kõrval oli eeskätt juttu valmivast nn staatusseadusest ja kavatse- kraatlike legitiimsete piiritaguste ungari organisatsioonide ja Un- tavast Ungari ülikoolist Rumeenias (Nagyvárad/Oradea). Taga- gari parlamendi parteide ning valitsuse osavõtul kujunes Ungari Karpaatiast pärit Miklós Kovács tõstab esile ungari-ungari suhte Alaline Konverents, millega loodi organiseeritud eeldused Un- õiguslikku reglementeerimatust ja seda, et küsimused, millega nad gari valitsuse ja piiritaguste ungari kogukondade vahelisteks kor- tegelevad, jõuaksid Ungari avaliku arvamuseni autentsel, mitte rapärasteks ja institutsionaalseteks suheteks. Loodi asjatundjate moonutatud kujul, et kõike ei esitataks negatiivses valguses, mis

1242 1243 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki võiks Ungari avalikus arvamuses tekitada kahtlusi, kartlikkust ja guste rahvuskogukondade jaoks. Ka Kádári ajal populaarne, eemaletõmbumist. 2004. aasta detsembrikuise topeltkodakond- eeskätt kultuuriküsimustega tegelev Pozsgay oli tollal riigi kõige suse rahvahääletuse valguses tundusid tema sõnad küllalt proh- kõrgema juhtkonna liige, kuid tal oli oluline osa ka reˇziimivahetuse vetlikud. Géza Gecse saadet “Piirideta” peeti selles suhtes eesku- ettevalmistamises. Tema rahvuslikku pühendumust ei seadnud julikuks. keegi kahtluse alla, 1990. aastal oleks ta peaaegu presidendiks Järgnevad ülevaated Piiritaguste Ungarlaste Ameti kohast Un- valitud. Pozsgay arvates nägid piiritagused ungari kogukonnad gari valitsussüsteemis, Ungari Alalise Konverentsi 2000. aasta det- 1956. aastas lootust, neis ärkas eneseteadvus ja ka neil tuli kan- sembrikuisest kohtumisest ning peaminister Viktor Orbáni visii- natada sanktsioone, sest naaberriikide juhtkonnad kartsid Ungari dist Horvaatiasse, Taga-Karpaatiasse ja Bukaresti. Kõige rohkem sündmuste edasikandumist mujale. Ka Jugoslaavia polnud erand. on juttu emamaa moraalse ja ainelise toetuse olulisusest. Inter- 1960. aastate lõpust kujunev suhteline heaolu (guljaˇsikommunism) vjuus haridusministri Zoltán Pokorniga 2001. aasta mais räägib ta oli Kádári taktika tulemus, oli süüa ja juua, aga poliitikaga ei nendest põhiülesannetest, mille täitmist emakeelse hariduse alal tohtinud tegelda, ja see võis reformidele õhutada ka naaberrah- ungari vähemused Rumeeniale makstud maksude eest õigustatult vaid. Samas ei tähendanud see, et Kádár oleks rahvuslikele ootavad. Vaidlused tekkisid kõrghariduse vallas, sest sellise hari- alustele asetunud, vaid et Ungaris oli parem kui Rumeenias või duse pakkumine ei ole nii ühemõtteliselt riigi kohustus ega koda- Nõukogude Liidus. Seda, et Nõukogude armee juhtkond (Varssavi niku elementaarne õigus. Ungari pool ei suutnud kõigist pingu- lepingu sõjaline juhtkond) saatis Tˇsehhoslovakkia okupeerimise tustest hoolimata saavutada ungari emakeelega riiklike asutuste ajal 1968. aastal ungari elanikkonnaga aladele Ungari väeüksused, loomist. Ministri sõnade järgi saab vähemus “ainult ühel juhul peab Pozsgay tahtlikuks intriigiks. Väidetavalt toimus see etnilis- tõesti samaväärne olla: kui ta teab rohkem, kui tema erikaal, kva- tel, s.t keelelistel põhjustel, tegelikult aga selleks, et ungarlasi slo- liteet erialastes teadmistes, hariduses, majanduslikus võimekuses vakkide ja tˇsehhide silmis veelgi põlastusväärsemaks teha, sest see on parem, üle keskmise. Sellega võib ka vähemuses olles muutuda jättis mulje, et nad teostavad revisjoni, tahavad ungarlaste asusta- samaõiguslikuks, samaväärseks, sama tugevaks, ja olla võimeline tud alasid tagasi saada nagu 1938. ja 1940. aastal. kaitsma oma huve” (lk 171). 2001. aasta oktoobris avaldas 1956. aasta tänapäevase hinnangu kohta arvamust ka LászlóKövér, kes oli intervjuu ajal Fideszi volikogu aseesimees (2007. aastal valiti volikogu esime- HINNANG 1956. AASTALE heks). Kövéri arvates on Imre Nagy ungarlaste suurkuju, kelles rahvuslik kuuluvustunne ja pühendumus said erakordsetes aja- Selle osa alguses on vestlus, mis peeti 1993. aastal kunagise an- loolistes sündmustes ning kohutava psühholoogilise surve all võitu sambli Beatrice juhi FeróNagy’iga. Eelmise reˇziimi ajal sageli tema kommunistlikust minevikust ja mõtteviisist. Tema arvates ametivõimude repressioonide all kannatanud laulja kaebab, et oma tegid vasakpoolsed 1989.–1990. aastal vea sellega, et ei öelnud rahvuslike tunnete tõttu on raadio ja televisiooni uksed talle prae- ühemõtteliselt lahti oma õigusjärglusest, oma minevikust, mis neid gugi suletud, sest tema arvates on nendes asutustes antisemitism 1990. aasta eelse reˇziimiga sidus, ega tagandanud oma ridadest ja faˇsism juba see, kui keegi ütleb, et on ungarlane. Mõni aasta ning avalikust elust neid, kes kandsid poliitilist vastutust enne ja pärast reˇziimivahetust väidab ta kibedalt, et seni suunas meid po- pärast 1956. aastat sündinu eest. Imre Nagy väärib Kövéri arvates liitika, nüüd aga raha, ning et nüüd võib selles riigis takistamatult esikohta oma peaministriameti ja hilisema märtrisurma tõttu, kuid ja rohkem valetada kui kommunismi ajal. ta tuletab meelde sedagi, et karismaatilisi juhte on olnud paljudel Järgmine intervjuu on valminud 2000. aasta sügisel Imre Pozs- muudelgi suundadel, nii et 1956. aasta sündmused oleksid võinud gay’ga sellest, mida tähendas 1956. aasta revolutsioon piirita-

1244 1245 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki viia sellise protsessini, mis oleks põhjustanud 1945.–1947. aasta vasz, väikepõllumeeste poliitik, avaldab arvamust, et ei leidu sel- koalitsioonilise kodanliku demokraatia taastamise. Kui Ungari list ungari inimest, kes ütleks, et piirid on õiges kohas; teisalt pole revolutsiooni poleks verre uputatud, oleks see muutunud selliseks sellist terve mõistusega ungari inimest, kes tahaks neid piire relva- kulutuleks, mis oleks võinud vapustada kogu nn sotsialismileeri. dega muuta. Hiljem aga õhutab ta neid probleeme Euroopa Liidu Enne 1990. aastat kõrgetel ametikohtadel olnud Péter Med- nõupidamistel üles võtma, et kogu olukorda enesemääramisõigu- gyessy (peaminister 2002–2004, 2004. aastast reisiv suursaadik) se seisukohast uurida. Ka autonoomia küsimust tuleb õhutada; tõstab sama teemaringiga seoses esile, et me tunneme mitmepalge- seal aga, kus mõlemal pool piiri elab sama rahvus, on lihtsam list János Kádárit. Ühelt poolt oli ta võimeline Imre Nagy’i surma rahvahääletusega enesemääramisõiguse alusel piire nihutada, kui mõistma, aga teiselt poolt laveeris ta nõukogude võimu kõrval suu- luua autonoomiat. Tema arvates tuleb piiride küsimusele läheneda repärase poliitikatundega ja proovis luua normaalsemat, rahuliku- ettevaatlikult, aga see teema ikkagi tõstatada, isegi kui see ärritab mat riiki. 1956. aastal tekitas ta sovettide juures sellise suhtumise naaberriikide rahvuslikku eliiti. Ungarisse, et ungarlastega ikka ei või ükskõik mida teha, parem Diplomaatia-ajaloolane István Diószegi juhib tähelepanu selle- on olla ettevaatlik, pole vaja veel korra revolutsiooni provotsee- le, et üks pool Euroopast lõimub ja piirid peaaegu haihtu- rida. Kádári reˇziim oli diktaatorlik, aga ta kasutas ja kindlustas ka vad; Euroopa ida- ja kaguosas toimub aga see protsess, mis 1956. aasta loodud rahvusvahelisi võimalusi. Lääne-Euroopas 20. sajandil juba toimus: riikidevahelised piirid tõmmatakse rahvuslikel, etnilistel alustel. Trianoni lepingu tõttu võõrastesse riikidesse sattunud ungarlastest rohkem kui pool TERRITOORIUMI REVISJON JA elab vahetult Ungari piiri ääres. See oli suurvõimude kaalutluste KULTUURAUTONOOMIA VÕIMALUS põhjal sündinud absurdne lahendus. Suurvõimud ei otsustanud mitte aruka äranägemise järgi, vaid toorest võimuhuvist juhituna. Raamatu teises osas võime lugeda Tolcsvay klubi 1999.–2002. aas- Prantsusmaal, Esimese maailmasõja võidukal suurvõimul oli vata vaidlusõhtute materjali. Siin on toodud tuntud artistide vestlus jadus tugeva Jugoslaavia, Tˇsehhoslovakkia ja Rumeenia järele. ungari muusika rollist Ungaris ja naaberriikides. Juttu tehakse Nende piiride muutmine oli Ungari eesmärk kahe maailmasõja va- 1960. aastate põlvkonna kriisist, kui tekkis ungarikeelne biit- hel. 1938.–1944. aastal kroonis Ungari püüdlusi Saksamaa abiga muusika ja -ansamblid. Illés, Fonográf, Lokomotiv GT, Omega, ajutine edu, kuid abi tagajärg oli see, et riik tõmmati maailmasõtta. Zsuzsa Koncz jt olid tuntud ka Eestis. Selles muusikas oli loomu- Pärast Teist maailmasõda järgnes “revisjoni revisjon”. Kahtlemata likult protest nn kultuuripoliitika vastu, mis võõrastas neid artiste. on see süsteem, mis 1920. aasta Trianoni ja 1947. aasta Pariisi ra- Seejärel on tähelepanu keskpunktis multimeedia osa Karpaatide hulepinguga sündis, ebaõiglane, kuid praegustes rahvusvahelistes basseini ungari kogukondade teavitamises, ja siis jõuamegi tagasi tingimustes ei ole nende piiride muutmiseks tegelikku võimalust. raamatu esimeses pooles käsitletud teemade juurde. Vestluse juht Géza Gecse viitab uuesti sellele, et Nõukogude 1999. aasta detsembris arutasid territooriumi revisjoni ja kul- Liidu lagunemisest ja Venemaa kujunemisest peale on piiri taha tuurautonoomia võimalust ajaloolased ning poliitikud. Ungari sattunud rohkearvuline vene vähemus. ÜRO Julgeolekunõukogus parlamendi väliskomisjoni tollase esimehe István Szent-Iványi olev suurvõim võib algatada sellise poliitika, mis tähendaks kui arvates (2007. aastal vabade demokraatide esindaja Europarla- mitte territoriaalset revisjoni, siis vähemalt aktiivset vähemus- mendis) kardab Ungari naaberriikide eliit ungarlaste autonoo- kaitsepoliitikat, ja sellele võiks toetuda ka Ungari. István Szent- miat, sest nad näevad selles lahkulöömise püüet, mis ainult varjab Iványi tõrjub aga jäigalt sellise loomuga koostöö võimaluse, vii- tõelist eesmärki, revisjoni. (2007. aastal võime ikka veel sama dates sellele, et see oleks väga ohtlik: Ungari juba korra mak- nähtust kohata.) Rahvusvahelise õiguse eriteadlane Károly Ra-

1246 1247 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki sis kallist hinda, kui selles küsimuses suurvõimu (Saksamaa) abi tati Partiumi Kristlik Ülikool Nagyváradis (Oradeas) ja nõutakse palus. Pigem oleks ta oodanud Euroopa Liidult otsustavamat ka edaspidi Kolozsvári (Cluj Napoca) riikliku ungarikeelse õpe- vähemuspoliitikat. Tema arvates oli Ungari edukas ajajärk siis, tusega ülikooli taastamist. Rumeenia parlamendi saadik Sándor kui ta läände kuulus, kui tunnustati samu väärtusi. Rahvusriik ja Tamás annab ülevaate oma kogemusest, kuidas rahvusküsimuses rahvuslikud institutsioonid kaotavad pidevalt oma väärtust, oluli- esindavad Rumeenia parteid ühtset seisukohta. Ametlikes õigus- seks muutuvad regioonid, seega soovitab István Szent-Iványi jätta aktides on kirjas emakeele kasutamine sõjaväes, halduses, kohtus kõrvale Trianoni-tüüpi loogika, mille sisuks on piiride nihutamine. ja ka mujal, ainus probleem on, et seda ei saa rakendada. Metsade erastamisega seoses toob ta välja, et kui selle korraldamises ei osale ungarlased, siis jäävad nad sellest kõrvale ning see võib kau- UNGARI VÄÄRTUSED RUMEENIA KÄTES gemas perspektiivis otsustada Transilvaania ungarlaskonna saatuse. Rumeenia võttis 2000. aasta jaanuaris vastu uue maa- ja metsa- seaduse, mis paljude varasemate kogukonnaomanduste tõttu puu- dutas eriti Transilvaanias paljusid ungarlasi. Samas on tänase PIIRITAGUSED UNGARLASED VÕIMUL päevani paljude kogukondade (enamasti kiriklike) kinnisvara küsimus lahendamata. Rumeenia omakorda on aga 1999. aastast 1990. aastate lõpul muutusid Rumeenia ja Slovakkia ungari par- peale korduvalt esitanud nõude nn Gozsdu pärandile. 1869. aas- teid valitsust loovaks jõuks. 2000. aasta veebruaris toimunud tal asutas Ungari pealinna rikas rumeenlasest advokaat Emanuel järgmisel raadiovestlusel osalejad otsisid vastust küsimusele, kui Gozsdu fondi Ungaris elavate ungari keelt oskavate rumeenia suur oli ungari vähemuste liikumisruum Karpaatide basseinis noorte jaoks. Fond hõlmab üht suurt kinnisvarakompleksi pea- pärast reˇziimivahetust, kas on võimalust ungari territoriaalauto- linna keskel ja väärtpabereid. noomiaks. Kahe maailmasõja vahel kaotasid Rumeenia ungari kirikud Slovakkia Ungari Koalitsioonipartei tollane tegevaseesimees oma 211 000-hektarilisest maaomandist rohkem kui 174 000 hek- Miklós Duray toonitab, et seal võis koalitsioonileping ainult sel tarit. 1945. aastal oli nende valduses vaid 31 000 hektarit. Uue moel allkirjastamiseni jõuda, et muu hulgas ei tohtinud tõstatada seaduse põhjal saavad ungari kirikud oma valduse tagasi ühe viien- etnilise territoriaalautonoomia küsimust. Slovakkias tekitas auto- diku ulatuses esialgsest alast. Ühiselt kasutatavatest erametsadest noomia mõiste kohutavat hirmu, sellele omistati jooni, mis ku- saab Transilvaania ungarlaskond tagasi umbes 700 000 hektarit. nagi pole autonoomia juurde kuulunud. Nad võisid lepingu rahu- See on oluline, sest paljudes piirkondades tähendab see elatusal- meeli allkirjastada, sest etnilise põhimõttega territoriaalautonoo- likat. miat ei eksisteeri, on vaid territoriaalse põhimõttega territoriaal- Rumeenia riigi valdusse läks 1560 kooli, neist umbes 1300 autonoomia. Duray sõnutsi on Lõuna-Slovakkias alates Trianoni olid kirikukoolid. Palju oli kaotusi ka ungarikeelse kõrghariduse rahust välja kujunenud üsna terav etniline piir (sunnitud ärakoli- alal. Vestluses osalevad Rumeenia ungarlased kaebavad, et seni mised, Teine maailmasõda, 200 000 ungarlase pagendamine pärast pole tagasi antud ainsamatki kooli, samas ei tohi kirikud ilmalikku sõda, slovakkide sissetoomine jne). Seevastu on veel tänapäevalgi õpetust korraldada riiklikus haridussüsteemis, vaid ikka ainult era- 437 sellist asulat, milles ungarlaste osakaal on üle 50%. haridusasutuses. Iseloomulikud on senaator József Csapósõnad: Slovakkia Ungari Koalitsioonipartei kohustus nelja valitsemis- “Meie peal on kaks kolmandikku raskusest. Me maksame maksu aasta jooksul sakslaste ja ungarlaste varade konfiskeerimise kohta kesksesse eelarvesse ja kanname eraldi koormat selle eest, et soo- käivat Beneˇsi 108. dekreeti (1945) mitte päevakorda võtma. Sa- vime riiklikes asutustes õppida emakeeles” (lk 259). Seetõttu asu- mas esineb Euroopa Nõukogu 1993. aasta juunikuus sõnastatud

1248 6 1249 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki ootuste hulgas see, et kollektiivse süü põhimõtte rakendamisega 1995. aastal hääletasid Iliescu pooldajad sellise seaduse poolt, mis seoses loodud õigusnormid on mingil moel tänapäevani säilinud keelas 1) teha vastuvõtueksamit ülikooli või keskkooli ungari kee- ja nende tagajärjed tuleb likvideerida. Duray arvas, et Beneˇsi les, 2) ungarikeelse erialahariduse andmise, 3) mis tahes koolido- 108. dekreedi tagajärgede likvideerimine on Slovakkia Euroopa kumendi väljastamise ungari keeles, 4) ülikoolides nii õppetoolide Liitu astumise tingimus ning et see tähendab varakaotuse kohta kui iseseisvate teaduskondade ja loomulikult iseseisvate asutuste käivate määruste jäänukite kaotamist, kahjukannatanutele tuleb loomise. Samas sai 1990. aastate lõpul tuhandetele lastele uuesti aga kahju mingil moel hüvitada. Praeguseks on selgunud, et võimalikuks õppida ungari keeles. Teisalt õppis siis Ungaris juba Duray lootused ei täitunud. Ta pidas oluliseks “teadmata oma- rohkem kui 3000 Transilvaania keskkooliõpilast ja Markóarvates nikuga maade” küsimust. Slovakkias on varakaotuse, riigista- ei pöördu enamik neist kunagi tagasi oma sünnikoju. mise, 40-aastase kommunismi ning ungarlaste ja sakslaste ümber- Vojvodina Ungari Liidu (2007. aastal tagasi astunud) esimees asustamise tagajärjel teadmata sadade tuhandete hektarite metsa-, József Kasza kartis palju halvemale olukorrale viidates, et un- põllu-, karja- ja heinamaade omanikud. Muide, 20. septembril garlased võivad võimalikust omandistruktuuri muutusest kõrvale 2007. aastal kuulutas Slovakkia parlament kurikuulsa Beneˇsi dik- jääda, seetõttu palusid nad emamaalt tõhusamat toetust. taadi kehtivaks ja puutumatuks, kutsudes sellega Ungaris esile suure nördimuse. Rumeenia Ungari Demokraatliku Liidu (RMDSZ) esimees RUMEENIA-UNGARI SUHTED Béla Markónendib, et koalitsiooniläbirääkimiste käigus ei olnud Enne Rumeenia-Ungari suhete analüüsi võime teosest lugeda sel- nad sunnitud millestki taganema, kuid ühisesse valitsusprogram- lest, mil moel võiks edendada piiritaguste ungarlaste sünnimaale mi suutsid nad oma eesmärkidest sisse viia vaid väikse osa. Nad jäämist emamaa abiga, majanduskontaktide arendamisega, Un- said lahendada paar küsimust, mis võiks viia autonoomia poole: gari solidaarsuse tugevdamisega, piiritaguste ungarlaste õiguste vähemusküsimus ametlikustati; moodustati vähemusasutus un- laiendamisega Ungaris. Selles vestluses pole veel tunda seda hil- gari ministriga eesotsas; haridus- ja kultuuriministeeriumis loodi jem tugevnevat vastuseisu, mis viis 2004. aasta detsembris to- ungari juhatusega kantsleri kohad. Palju tehakse selle nimel, peltkodakondsuse andmise küsimuses korraldatud rahvahääletuse et tugevdada kohalikku omavalitsemist, samas täidavad Ru- ebaõnnestumiseni. meenias veel valitsuse poolt nimetatud prefektuurid selliseid võimkondi, mis peaksid olema omavalitsuste juures. RMDSZ Küsimusele loomulikult Rumeenia ungarlaskonna vaatepunk- on vahend autonoomia loomiseks: see on huvide esindatuse, hu- tist lähenev, oma arvamust harilikult küllalt otsesõnu väljendav vide kaitse ja poliitiline organisatsioon, mis, kui tingimused ei kalvinistlik piiskop (2007. aasta novembris Europarlamendi saa- muutu, suudab Transilvaania ungarlaskonna kultuurilise ning isik- dikuks valitud) LászlóT˝okés tõi välja, et ükski Rumeenia valiku põhimõttega autonoomiat käigus hoida. Ungari-suuruses litsus ei oska ega tahagi Ungari-Rumeenia suhtest oma valijate Transilvaanias elab 1,5-miljoniline ungarlaskond, suur osa neist ees poliitilist kapitali sepistada, selles mõttes pole Rumeenia par- koos, aga sajad tuhanded ka laiali pillutatuna, hajusalt. Hiljuti teide vahel suurt erinevust. Tema arvates ei võetud Rumeenia vastu võetud maaseaduse tähendust näeb Markóselles, et kuna ungari parteid pärast 1996. aastat valitsusse mitte sellepärast, et põhiline omandivorm on eraomandus, võib see põhjustada sel- tegelikult ungari küsimust lahendada, vaid Rumeenia rahvusva- lise ulatusega mentaliteedimuutuse, mis määrab riigi arengusuuna. helise kuvandi huvides. Ta avaldab arvamust, et Transilvaania Kunagine vabariigi president Iliescu, tema poliitilised kolleegid ungarlaskonna seisundis on 1990. aastatel mitmes vallas alanud ja neile lähedal seisev ajakirjandus aga ründasid ungarlasi sageli. allakäik: nii ungarlaskonna hävimise, erosiooni, assimilatsiooni, väljarände kui ka majandusliku olukorra mõttes. Samas on po-

1250 1251 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki liitilised võimalused avardunud. Ta kutsub rumeenlaskonda üles EELISED JA PUUDUSED EUROOPA LIIDUS eneserevisjonile. Tema sõnutsi ei saa ungarlasi enam irredentis- mis süüdistada, ungarlaskond ei tee Rumeenia-vastast ässitavat Järgmise vestluse külalised 2000. aasta mais olid tollane peami- propagandat. T˝okés selgitab, et ungarlaskonnalt tuleks vabandust nister Viktor Orbán ja Eestiski hästi tuntud Pan-Euroopa Liidu esi- paluda selle eest, mis Transilvaanias Rumeenia impeeriumi ajal mees Otto von Habsburg. Rahvuslik vaatepunkt oli loomulikult korda saadeti. Ta märgib, et isegi seda ei võeta omaks, et üks osa rõhutatud seegi kord, paar aastat enne Ungari liitumist Euroopa ungarlaste hooneid võeti õigusvastaselt ära. Muide, Rumeenia- Liiduga. Ungari baaslepingust jäeti ka välja kiriku kinnisvara tagasiand- mine. Ta ei mõista, miks ei ole Rumeenia Euroopa Liiduga liitu- Orbáni valitsus pidas oluliseks peatada Karpaatide basseini mise tingimuseks ungari vähemusküsimuse lahendamine. Tegeli- ungarlaskonna hääbumine, tugevdada selle säilimiseks vajalikke kust olukorrast kõneldes märgib ta, et rumeenlased moodustavad aluseid ja Karpaatide basseini ungarlaskonda. Géza Gecse võttis umbes kolm neljandikku Transilvaania elanikkonnast. Pole enam jälle jutuks, et Venemaal on sarnaselt Ungariga suuremad piirita- mõtet veeretada küsimust, kuidas nad rumeeniastati (Trianoni rahu gused vähemused. Ungari valitsuspoliitikal on tõenäoliselt vaja sõlmimisel oli see osakaal vaid 55%). Tuleb teatavaks võtta, et liitlast, ja Gecse arvates võiks selleks olla selline Vene polii- ilma rumeenlasteta ei saa ka ungarlased Transilvaanias hakkama. tika, millel on samasugused püüdlused. Otto von Habsburg oli Avaliku arvamuse uuringute järgi toetab rohkem kui pool Tran- Venemaa ja Ungari ühise vähemuskaitsepoliitika suhtes skepti- silvaania rumeenlastest majandus- ja kultuurautonoomiat. Ungar- line. Ta toob näiteks ungarlaste lähedased keelesugulased man- laskonna jaoks on aga väga oluline ajategur, sest 1980. aastatest sid, keda venelased välja juurivad, kelle loomi nad hävitavad ja alates kestab väljarändeprotsess. jõgesid mürgitavad. Ta avaldab arvamust, et see pole selline vähemuspoliitika, mida me vastuvõetavaks tunnistada võiksime, Tollal välisministeeriumi (poliitilise) kantslerina tegutsenud ja viitab veel ka tˇsetˇseenidele. Muide pole ka tema arvates vaja Zsolt Németh üritab rõhku panna pigem positiivsetele asjadele. rääkida mitte vähemustest, vaid rahvustest. Esiteks tuleks Euroo- Tema arvates avaldas see, et Ungari 1990. aastatel suurte sammu- pa Liidu piires rahvusvahelise konventsiooniga lahendada rah- dega uuesti läänemaailma integreerumise teele asus, mõju regio- vuste õiguste ja nende aktsepteerimise küsimus. Ka Viktor Orbán naalsetele kontaktidele ja poliitilistele suhetele. Sotsioloogiliselt annab pigem põikleva vastuse. Ta ei välista koostööd, kuid osu- toimus Rumeenia ungarlaskonna seisundis nähtav nihe. Küll aga tab ka praktilistele takistustele, mis ei meelita kiirelt saavutatava on tõsi, et esimesel kuuel aastal, Iliescu valitsusajal, võisime igas eduga. mõttes kogeda justkui kommunistliku ajajärgu jätku, kui need- samad poliitilised protsessid, mille tugevnev Rumeenia natsiona- Austria-Ungari monarhia puhul toob Viktor Orbán välja, et lism oli välja kujundanud ja kommunistliku reˇziimi osaks teinud, kui varem tavatseti seda nimetada rahvaste vanglaks, siis praegu elasid edasi demokraatia tingimustes. Olulist nihet Rumeenia- saab see juba ka teistsuguste hinnangute osaliseks. Monarhia Ungari suhete surnud punktist tähendas see, kui Rumeenias kadus aeg tähendas Kesk-Euroopa koostööd ja Doonau-äärsete rahvaste keskselt organiseeritud, juhtivate poliitikute poolt ajakirjanduses jaoks tõi see kaasa pigem positiivset kui negatiivset. On saa- viljeldud ungarlaskonna-vastane ässitamine. 1990. aastate lõpul bunud aeg, mil taas võivad kerkida üles Kesk-Euroopa majan- aga proovis mittekommunistliku taustaga poliitiline eliit Rumee- duskoostöö küsimused: suured ühisettevõtmised, ühine kiirteede nias õigusriiki ehitada, riigi välispoliitilist orientatsiooni läände ja sildade ehitamine, väike- ja keskmiste ettevõtete vastastikune pöörata. abistamine teise riiki investeerimise seisukohast, mis oleks suurim eelis ka ungarlastele. Seega tuleb teha sellist poliitikat, mis tugev- daks Karpaatide basseini ungarlaskonda. Majanduses, kultuuris

1252 1253 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki ja eneseteadvuses praegusest palju tugevam Ungari on eesmärk, ping tõi Ungari jaoks kaasa erakordselt rasked majanduslikud ta- aga palju rahulikumate, kõige realistlikumate rahvusstrateegia va- gajärjed. Loomulikud majandus- ja kaubavahetuskontaktid katke- henditega. Lähemas perspektiivis mõistab maailm meie üle kohut sid, raudtee- ning maanteevõrgustik lagunes koost. Ungari kao- selle põhjal, missugused on meie saavutused. tas ka 71% metsadest, 50% raua- ja värvilise metalli ressursist. Selle tagajärjel muutus Ungaris põhjalikult majandus-, tööstus- ja põllumajandusstruktuur. TRIANONI, PARIISI JA HELSINGI LEPINGUTE István Vida võtab ajaloolaste seas üldiselt tunnustatud pildi KEHTIVUS tollasest poliitilisest süsteemist kokku nii: see oli selline anti- Samuti 2000. aasta mais toimus ajaloolaste ja eakate endiste polii- liberaalne ainuvalitsus, milles leidus küll kodanliku demokraa- tikute osavõtul vestlus, millele andis aktuaalsuse paar päeva varem tia elemente, kuid valimissüsteem oli avaliku hääletamisega, mis möödunud Trianoni rahu aastapäev. tegi valitsusele võimalikuks valimiste käigu mõjutamise terrori, ametivõimude vägivalla, pettuse ja seaduslikkuse kahjustami- Sõltumatu Väikepõllumeeste Partei välisasjade osakonna ku- sega. Kahtlemata oli olemas teatud liiki seaduslikkus ja kord, nagine juhataja István Csicsery-Rónay ei pea Trianoni rahulepingu mille toimimise kindlustas väga hästi viimistletud ja hästi töötav sisu eest vastutavaks mitte ühte inimest, Prantsusmaa peaminist- jõhker vägivallaaparatuur. Samas iseloomustasid Ungari ühis- rit, vaid ka Inglismaa välisministeeriumi, mis tema arvates juba konda sügavad sisevastuolud ja ebavõrdsus. Sissetulekute erine- 1905. aastast lepingut ette valmistas. Ungarlased sõdisid Prantsus- vus oli hiigelsuur. Haritlaskond aga ei reageerinud sellisel määral maa peamise vaenlase Saksamaa poolel. Ajaloolane András Ba- ühiskonna kriitilistele probleemidele, kui ühes kodanlikustunud logh lisab, et tegelikult otsustasid piirkonnasisesed jõuvahekorrad, süsteemis oleks pidanud. Ta toob kunagi Ungaris viibinud Ing- mida on võimalik teha. Ungari üldise killustatuse tagajärjel lise misjonite teadetele osutades seoses Trianoni rahuga esile, et lõhenes ühiskond sügavalt, Ungari Nõukogude Vabariigile osu- Clemenceau’d mõjutas lõpuni see, et Ungari bolˇsevistlikku valit- tamine oli hiljem vaid tagantjärele selgitus ja ettekääne. Un- sust tuleb takistada. Hiljem aga muutis Prantsusmaa üheks oma garis seisid vastamisi Nõukogude Vabariik ja revolutsioonivas- välispoliitika oluliseks eesmärgiks selle, et miski seesugune ei tased jõud, lisaks veel monarhistid ja legitimistid. Tollal tähendas korduks. Kui Rumeenia sõjavägi 1919. aasta teisel poolel Un- Habsburgide dünastia ajaloolise Ungari taastamise peaaegu ainsat gari territooriumile tungis, rööviti riik paljaks. Valge terrori ohv- väljavaadet, seetõttu kartsid nn järglasriikide rahvuslikud poliiti- riks langenud 1000–1200 inimese hulgast umbes 600 hukkasid kud Habsburge, mitte Horthyt. Rumeenia sõdurid. Selle protsessi peatas Pariisi rahukonverents. Ajaloolane István Vida räägib sellest, et prantsuse ajaloola- Trianon on seega tegelikult suurvõimude huvide tagajärg. sed on hiljuti avaldanud Prantsusmaa välisministeeriumi kuna- Jaltas võeti vastu vabastatud Euroopa avaldus ja selles sisal- gise, varem tundmatu ettevalmistava materjali. Clemenceau ja dub seegi, et tuleb korraldada vabad valimised ja moodustada re- Prantsuse delegatsioon üritasid järjekindlalt leida Ida-Euroopas presentatiivsed valitsused. Vida sõnutsi oli probleem ainult sel- toetuspinda vastukaaluks Saksamaale, kukutada monarhia ja toe- les, et seda ei täitnud mitte keegi. Ei venelaste ega teisel poolel. tada neid väikseid riike, mis võisid Prantsusmaa jaoks liitlastena 1945. aasta Ungaris aga täideti seda ausalt. Sel aastal ei olnud Un- kõne alla tulla. Esmajoones oli neile oluline Rumeenia ja tollal gari Nõukogude Liidu jaoks nii oluline nagu Rumeenia. Stalin toe- kujunev lõunaslaavi riik, Serbia-Horvaatia-Sloveenia Kuningriik. tas vabade valimiste toimumist Ungaris ega toetanud Rákosi dik- Nii oli rahusõlmimises oluline osa Prantsusmaa välispoliitikal; taatorlikke püüdlusi 1947. aasta kevadsuveni. 1947. aasta sügisel inglased, ameeriklased, osalt isegi itaallased oleksid olnud al- aga utsitasid just nemad kommunistlikku parteid võimu üle võtma, tid territoriaalküsimustes järeleandmisi tegema. Trianoni le-

1254 1255 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki mille põhjused peamiselt peituvad kujunenud rahvusvahelises olu- juhtkond saatis 1942. aastal 2. Ungari armee rindele Nõukogude korras. Lootus, et Nõukogude Liit aitab kaasa Transilvaania taga- vägede vastu. sisaamiseks Ungarile, osutus illusiooniks. Teise maailmasõja käigus Ameerikas ja Inglismaal sündinud András Balogh iseloomustas kahe maailmasõja vahelist Un- rahuvisioonid lähtusid sellest, et Ungarile ei tohi veel kord Tria- gari poliitikat sellisena, mis võttis kujunenud olukorra teadmiseks, noni peale sundida. Siis aga kujunesid peamiselt Nõukogude Liidu kuid kaugemaks eesmärgiks oli rahva ühendamine niivõrd, kui survel asjad 1945. aastal ikkagi nii. Ungari iseseisva sekkumise rahvusvaheline olukord seda võimaldab. Ta rõhutab eriti omaks- võimalus Transilvaania küsimuses oli välistatud. Pritzi arvates oli võetud demokraatlike vähemuskaitsepõhimõtete teadvustamist, aga 1940. aastal tõsiselt võetav võimalus selleks, et Transilvaania realiteedi tunnistamist. Nn Atlandi harta on üks kogu Teise asju ei otsusta mitte Berliini ja Rooma vahekohus, vaid Moskva maailmasõja järgse korraldustöö alusdokumente. Samas hinda- ja Berliini oma, lisaks ehk Rooma. Budapestis peeti aga kujutel- sid Suurbritannia ja USA seda dokumenti juba siis hoopis tei- damatuks astuda liitu “Stalini bolˇsevistliku Nõukogude Liiduga”. siti. Teisest küljest pole selles sõnagi juttu Ida-Euroopast ega Hitlerile sobis Stalin ja Horthyle sobis Hitler, aga riigihoidja vältis Ungarist, selle regiooni rahvusliku enesemääratlusõiguse mis ta- Stalini tunnistamist partnerina. Horthy tunnistas Stalinit paarili- hes kehtestamisest, see piirkond ei tulnud jutuks isegi mitte sena alles lüüasaanuna 1944. aasta sügisel. Moskva katse läheneda tõlgendusvaidluste käigus. Ühele küsimusele vastates toob pro- Budapestile on tuntav juba 1939. aasta kevadsuvest. Kui sovetid fessor välja, et ühtviisi vastuvõetamatu on see, et on palju neid, veel suurvõimu positsioonil olles oleksid tulemusi saavutanud ja kes praegu hoiavad vasakule, nagu oleksid nad kaugel eemal rahva Ungari poliitiliste eesmärkide saavutamisele kaasa aidanud, oleks saatuse küsimusest; parempoolsete hulgas aga tunnevad paljud, Ungari välispoliitika oma ideoloogilise seotuse tõttu olnud sunni- et nende ainus privileeg on pidada ennast rahvaks. See võib tud seda kasutama. viia ainult tragöödiani. 1919. aastal juba toimus Ungaris selline Vestluses on juttu ka sellest, et hitlerliku Saksamaa majan- tragöödia. duspoliitikale jättis oma jälje imperaatorlik maailmavaade. Nad otsisid avaramaid võimalusi Euroopa koostööks, mis osaliselt tähendanuks poolkoloniaalsete rollide jagamist. Selline roll oli TEISE VIINI OTSUSE ÕPETLIKKUS mõeldud ka Ungarile. Saksamaa otsis koloonialaadseid turge Diplomaatilistest dokumentidest selgub, et Teise maailmasõja ajal ühest küljest tooraine ja muude allikate hankimiseks, teisest oli Saksamaa juhtkonna jaoks Rumeenia olulisem riik kui Un- küljest väljaveo huvides (akadeemik Tibor Palánkai sõnul). Pritz gari. On siiski huvitav, et itaallaste kaasabil olid nad tegelikult juhib tähelepanu sellelegi, et Saksamaa paigutas Ungari piirkonda 1940. aastal altid vastavalt etnilisele põhimõttele Transilvaaniat küllalt suurt kapitali veel ka liberaalsel ajajärgul. 1930. aasta- Ungari ja Rumeenia vahel jagama. tel aga lähtusid nad juba ühemõtteliselt sellest, et sakslased on võimelised piirkonna majanduslikuks korraldamiseks, sest see on Ajaloolane Pál Pritz kinnitab seda väidet. Rumeenia oli Sak- agraarpiirkond, mille tootmisjääke tuleb suunata Saksamaale ning samaa jaoks oma kiviõlimaardlate tõttu olulisem kui Ungari. kuhu Saksamaa saab paigutada oma tööstusartiklid. Teine Viini otsus oli Berliini seisukohast Ungari ja Rumeenia vaheline kompromiss, mis tõukas Ungari ebaharilikku olukorda. 43 000-ruutkilomeetrine ungarlastele antud territoorium oli stra- KESK-EUROOPA FASISMIDˇ JA KAD´ ARISM´ teegilisest, sõjalis-poliitilisest seisukohast rumeenlaste eest raskesti kaitstav. Ungari juhtkonnal tuli sellega pidevalt arvestada, Oleme jõudnud raamatu võib-olla põnevaima peatükini. Vestluses neid hoiti tule all. Sellel teguril oli otsustav osa selles, et Ungari osalesid ajaloolane LászlóT˝okéczki ja filosoof Mihály Vajda.

1256 1257 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki

Loomulikult oli palju juttu Hitlerist ja Mussolinist, meie aga liberaalne, kuid lasi inimestel petta, varastada, valetada ja sahker- pöörame tähelepanu pigem Ungarit puudutavatele osadele. dada millega tahes, kui nad vaid vaikisid ning poliitiliselt kuulekad Mihály Vajda selgitab, et faˇsistlikke liikumisi oli loomuli- olid. Teisalt oli detotaliseerumisprotsess Kádári-kommunismis kult ka nn demokraatlikes riikides, võimule saamise võimalus kahtlemata tugevnemas ja märgatavad olid ka majandusliku plu- oli aga ainult seal, kus mingil põhjusel puudusid eeldused Lääne ralismi eod. Pärast 1956. aasta järgseid ränki samme tehti äkit- tüüpi demokraatia avaldumiseks. Sellist tüüpi faˇsistlikku liikumist selt pööre “kes ei ole meie vastu, on meiega”-suunas ja sellest nagu Mussolini oma ei olnud Ungaris, kus 1919.–1920. aastast peale võis väsinud rahva lõõga tõmmata. Järgnesid väiksemad oli võimul konservatiivne süsteem, mis ei pakkunud faˇsistlikule järeleandmised ja Kádár pani nii haritlaskonna kui ka teised us- süsteemile küllalt kandepinda. Seega pole Vajda sõnul seda tüüpi kuma, et venelaste pärast pole teistmoodi võimalik. Sellel kõigel süsteemid nagu Horthy oma faˇsistlikud. LászlóT˝okéczki peab eri- olid kahjuks negatiivsed kõlbelised tagajärjed. Ungari praegune liseks Ungari kahe maailmasõja vahelist olukorda, mida ei anna olukord on selle tulemus, paljude silmis on seadus selleks, et sel- võrrelda Saksamaa või Itaalia omaga. Nii rahvuslik sotsialism kui lest kõrvale hiilida. faˇsism lähtusid palju rohkem ühiskonnast, mitte nii nagu Unga- Järgnevad vestlused tegelevad Ungari reeturite ajalooga; pii- ris. Üks peaaegu eluvõimetu riik tuli muuta eluvõimeliseks. Ta ritaguse ungari vähemuse ja Ungari välispoliitika vastastikuse avaldab arvamust, et kui 1918.–1919. aastal oleks riiki kaitstud, mõjuga; piiritaguste ungari kogukondade uute strateegiatega, neist oleks võinud pärast seda mõtiskleda selle üle, missugune võiks rääkivate raadio- ja telesaadetega; Beneˇsi dekreetidega ja Karpaa- olla Ungari riigikorraldus. Vajda ei pea Ungari vikatiristlaste, tide basseini arhitektuuriga. hungaristide või nooleristlaste liikumist juurtetuks, kuid see polnud võrreldav Saksa rahvussotsialismiga. UNGARI REVISJON T˝okéczki arvates sündis vikatiristlus just nimelt allasurutud KÕRVALSEISJA PILGU LÄBI vaeste talupoegade ringis. Nooleristlaste partei on aga pigem maailmakriisist rõhutud linnaväikekodanlaste ühendus. 1930. aas- 2001. aasta detsembris peetud vestlusel osalejad rääkisid kahe tate Ungari sotsiaalses kriisis oli omapärane see, et rõhutud maailmasõja vahelise Ungari poliitika peamisest püüdlusest, re- otsisid kriisist väljumiseks parempoolset pääseteed, samas kui visjonist, täpsemalt sellest, kuidas seda tollases maailmas hinnati. enne 1918. aastat oleks pääsetee leidmiseks vasakule pöördutud. Ajaloolane Gábor Vince juhib kohe alguses tähelepanu sellele, et Nooleristlaste partei juht Ferenc Szálasi mõtles aga kõigis se- samal ajal kui kahe maailmasõja vahel Ungari ajakirjandus kir- gastes olukordades isehakanud impeeriumijuhina, ta ei tahtnud jutas enamasti püha Istváni impeeriumi piiride taastamisest, oli olla maahärra, vaid unistas ühinenud Hungaaria suurterritooriumi olemas ka märksa tagasihoidlikumaid plaane, mis pürgisid piiride juhi rollist. Vajda lisab, et 1919. aasta Nõukogude Vabariigiga muutmisele keelepiiri põhjal. Ungari-Tˇsehhoslovakkia ja Ungari- seotud negatiivsed elamused tõrjusid kogu selle kihistuse täiel Serbia vahel oleks see ehk isegi teostatav olnud, Ungari-Rumeenia määral pahempoolsusest eemale, samuti ei saanud Ungaris Tria- suhtes aga enam mitte, sest suur ungari kogukond asetses Transil- noni lepingu tagajärjel 1920.–1930. aastatel kujuneda pinnast ühe- vaania idaosas (Székelyföldis). legi vasakäärmuslikule liikumisele. Seejärel jõuab filosoof Kádári István Vida arvates määras ametliku poliitika ja valitseva po- reˇziimi iseloomustamiseni seoses diktatuuriga. Kádár oli poliitili- liitilise eliidi mõtteviisi 1928. aastast alates soov rahulikul teel ses monolitsismis järeleandmatu: 1956. aastast ei tohtinud rääkida revisjoni saavutada. Loomulikult muutus see pärast 1938., eriti head, Nõukogude Liidust halba ja partei juhtivat rolli ei tohtinud aga pärast 1939. aastat. Kui Nõukogude Liit 1940. aastal Ru- kahtluse alla seada. Poliitiliselt oli reˇziim ühtne. Kádár ei olnud meeniat ründas ja oma läänepiiri 100 kilomeetri võrra lääne

1258 1259 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki poole lükkas, tegi Nõukogude pool katset selleks Ungari toetus REZIIMIMUUTUSˇ KESK-EUROOPAS saada. Horthy vastus oli aga tõrjuv. Nõukogude välispoliitika oli 1941. aasta suveni Ungari Transilvaaniaga seotud territo- 2002. aasta jaanuaris toimunud vestlus algas Saksa ja Nõukogude riaalsete nõuete suhtes mõistval seisukohal. Alates sellest, kui okupatsiooni võrdlemisega, hiljem on lühidalt juttu ka Eestist. Ungari Saksamaa poolel Nõukogude Liitu ründas, muutus Un- Vestlusest võtsid osa ajaloolane Mária Schmidt (tollal peaministri gari aga vaenulikuks riigiks ja Nõukogude Liidu seisukoht seo- esimene nõunik, 20. ja 21. Sajandi Instituudi peadirektor, hiljem ses Transilvaaniaga muutus. Teise, 1944. aastal esile kerkinud Terrori Maja (okupatsioonimuuseumi) peadirektor) ja Fideszi par- Nõukogude Liidu seisukoha järgi oleks tulnud Transilvaaniast ise- tei poliitik LászlóKövér. seisev riik teha ja pakkuda sellele riigile, mis oli Nõukogude Liidu huvidest lähtudes olulisem. (Rumeenlased teostasid 1944. aasta Schmidti arvates ei olnud Ungari sellises geopoliitilises olu- 23. augustil osava antifaˇsistliku kuningakukutamise vormis eduka korras, et tal oleks olnud võimalus Teisest maailmasõjast kõrvale väljaastumise.) Kui Nõukogude väed Transilvaaniasse jõudsid, jääda. 1944. aastal oli olukord üsna lootusetu, sest Ungari ei taht- anti see ala Rumeenia Maniu kaardiväe julmusele viidates vahetult nud ei seda, et sakslased võidaksid, ega seda, et venelased riigi Nõukogude vägede haldusse. Sovetid kasutasid seda Rumeenia hõivaksid. Horthy jaoks oli ainus lahendus aja möödudes Vene poliitika mõjutamiseks. Transilvaaniaga ˇsantaˇzeerides saavutasid poolele üle minna, mida ta viimases hädas edutult ka proovis. nad lõpuks oma kandidaadi valimise Rumeenia peaministriks. Kövér arvab, et Ungaris oli kõik otsustatud sellega, kui venelased 1944. aastal üle piiri tulid, ja “pöördeline aasta” ei olnud mitte Ameerika Ühendriikide rahuettevalmistusega seotud plaani- 1947.–1948. aasta. Nõukogude Liitu viidi rohkem kui 800 000 ini- des sisaldus 1945. aastal see, et Transilvaania mõned piirkon- mest. Kui Stalin suri ja Nõukogude Liidus hakkasid asjad muu- nad antakse Ungarile tagasi 1946. aasta maiks. Vida sõnutsi tuma, uskus Imre Nagy tõepoolest, et nüüd võivad asjad liikuda tei- otsustas Nõukogude Liit 1945. aasta septembri alul, et Rumee- ses suunas. Kui aga Nõukogude Liidus uus pööre toimus, seisis ta nia saab kogu Transilvaania. Selles küsimuses avaldas seisukoha uuenduste eest. On tõenäoline, et ta esindas Ungaris seda suunda, ka ÜK(b)P Keskkomitee. Välispoliitiliselt tuli toetada Groza va- mida Beria Nõukogude Liidus rakendada tahtis. litsust, mis sai võimule sovettide survel. 1945. aasta septembris alanud välisministrite Londoni nõupidamisest peale ei taga- Kövéri arvates kehtestati ka sotsialism Ungaris juba 1945. aas- nenud Nõukogude delegatsioon ja Molotov oma seisukohast, et tal. Ungarisse saabunud moskoviidid ja kommunistid tulid täpse Transilvaania on Rumeenia oma. Nõukogude Liidu turvalisuse, kavaga. Nad hõivasid uskumatu kindluse ning agressiivsusega majanduslike ja poliitiliste huvide seisukohast oli Moskva jaoks kõik võimupositsioonid juba 1944–1945 ja teadsid täpselt ka seda, 1941. aastast peale olulisem Rumeenia (nii nagu ka Saksamaa kes tuleb esimeste hulgas ära viia, kus on sõlmpunktid majanduses, jaoks). õigussüsteemis ja uuesti kujunevates siseasjades. Need hõivati kohe ja seda ei olnud võimeline muutma mitte ükski demokraatlik Gábor Vince peab Ungari praegust geopoliitilist olukorda valimine. Ungari katse puhul 1944. aasta oktoobris välja astuda mõnevõrra paremaks ümbritsevate riikide omast ja jõuab järeldu- toob ta esile, et vastupidiselt Rumeenia eliidile ei olnud Ungari sele, et Ungari vähemuskaitse püüdluste edu oleks Lääne tugeva eliit võimeline rahva huve tuvastama ega ühtselt tegutsema, vaid toetuseta kahtlane. ajas saatuslikul hetkel asja nurja. Siin kerkib kõigi nende moraalne vastutus, kes oleksid võinud kas või ainsa käsu tasemel sündmusi mõjutada. Jutuks tuleb ka 1956.–1989. aasta kommunistliku eliidi vastutus. Kövéri arvates on reˇziimivahetusega just see probleem, et kommunistlik eliit on tänase päevani juhtpositsioonil. 1989.–

1260 1261 Ungari mineviku ja oleviku saatuseprobleemidest Andres Bereczki

1991. aastal oleks tulnud vastutusele võtta need võimul olnud, Juttu on ka sellest, et Tytti Isohookana-Asunmaa (varasem kes elatusid sellest, et jätkasid reˇziimi, mis rõhus ühiskonna ena- Soome kultuuriminister) kirjutas raporti Venemaal elavate soome- must. Üleminekumudelite hulgas iseloomustab ta Eesti muutusi ugri vähemuste juurtest, kuid jutuks ei tulnud see, et ta tegeles nii: “Üsna hea näide on Eesti, kus Euroopa kõige noorema peami- csángó-küsimusega põhjalikult ka Euroopa Nõukogus. Oluliseks nistrina esimest korda võimule saanud Mart Laar vähendas KGBst tulemuseks võib pidada seda, et Euroopa Nõukogu Assamblee läbiimbunud bürokraatiat kohe 30% võrra, ülejäänutest pooled võttis seoses csángó’dega vastu soovituse, aga võib-olla võib suu- vallandati ja asendati noorte inimestega. Seega need probleemid, remakski eduks pidada seda, et 2001. aasta novembris kiitis raporti millega me Ungaris ikka veel võitleme, on Eestis vähem aktuaal- heaks ka nn ministrite komisjon. Tamás Nagy Gábori (parlamendi sed, Vene mõju nii vaimse kui füüsilise läheduse kiuste. saadik, Euroopa Nõukogu kultuurikomisjoni liige) arvates korral- Kui aga nii see uhke näide kui ka teine äärmus, näiteks Serbia dasid Rumeenia võimud otsuse langetamise päeval läbiotsimise või Rumeenia kõrvale jätta, kus reˇziimivahetus ei ole peaaegu min- mitteametlikku õpetust pakkuvate noorte pedagoogide juures ja gis mõttes teostunud, vaid toimus Talvepalee piiramise sarnaselt süvenes vanemate hirmutamine. Samas võib nüüd juba kes ta- omamoodi putˇsi vormis ja kõik jäi vanaviisi, näeme, et ülemi- hes küsida, mida tegi Rumeenia soovituses sõnastatud ettepane- nekul on lai kvaliteediskaala. Kaheteist aasta möödudes on aga kute teostamiseks, ja kui ta ei täida võetud kohustusi, võidakse probleemid peaaegu samad Poolas, Tˇsehhis, Slovakkias ja Unga- inimõiguste kriteeriumide täitmine Rumeenias uurimise alla võtta. ris” (lk 593). See, kas ungari emakeelega usklikud saavad ungari keeles usuelu Mária Schmidti arvates iseloomustatakse Ungari reˇziimivahe- elada, jääb edaspidigi lahtiseks küsimuseks. tust tulevikus eduajajärguna. Ta peab heaks, et energiat kasu- Viimases peatükis võime lugeda Otto von Habsburgi lühikest tati riigi ülesehitamiseks ja mitte süüdlaste vastutusele võtmiseks. kõnet, mille ta pidas Géza Gecse raamatu esmaesitlusel Ungaris. Need, kelle hingel olid mõrvad, oleks tulnud vastutusele võtta, aga see oleks olnud ka piir. Tõenäoliselt seda enam ei tehtagi, sest ajalooline võimalus selleks on möödas. Samas tuleks üld- ANDRES BERECZKI (sünd. 1962) on lõpetanud Budapesti ülikooli suse hinnangut muuta, et taastuks kõlbeline kord. Selleks tuleks ajaloo, vene ja soome filoloogia osakonna 1988. aastal, kaitsnud seal- mõrtsukaid, reetjaid ja koputajaid õige nimega nimetada ja mitte samas ajaloodoktori kraadi 2001 (“Eesti ja Soome rahvuspoliitika kahe pori pilduda. maailmasõja vahelisel ajajärgul”). Töötanud vabakutselisena, seejärel õppejõuna Soomes, 1993. aastast Budapesti ülikooli soome-ugri õppe- tooli vanemassistent, juhib eesti keele ja kultuuri eriharu tööd, on samal CSANG´ O´ ’DE KÜSIMUSE PÄEVAKORRALISUS ajal Eesti Vabariigi aupeakonsul Ungaris. Akadeemias on temalt ilmunud artikkel “Eesti ja Soome rahvuspoliitika kajastumine Ungaris kahe Karpaatidest idas, Rumeenia Moldovas elab umbes 300 000 ka- maailmasõja vahelisel ajajärgul” (2005, nr 2, lk 256–303). toliiklast. Neist umbes 60 000–80 000 räägib praegugi ungari keelt. Rumeenlased peavad csángó’sid ungaristunud rumeenlas- teks, ungarlased aga emamaast kaugel asuvateks ungarlasteks, kes kõigi raskuste kiuste on tänapäevani säilitanud (vana) ungari keele ja kultuuri. 2002. aasta veebruaris toimunud vestluse alul võib kuulda, et 2001. aastal õnnestus Ungari delegatsioonil Euroo- pa Nõukogus saavutada see, et csángó kultuur esineb Euroopa Nõukogu avalduses “ungari arhailise osana”.

1262 1263 Vagif Sämädoglu

ununes mul aken lahti LUULET kalad külmusid... praegu on 1965. aasta jaanuariöö Vagif Sämädoglu tundub, et tahan elada... 1965 Tolkinud˜ Hagani Gayibli kohtusime jõime maitsesime veidi laualt teed on pikad veidi mälestustest teed on lühikesed hetkeks mis vahet on sirutasime käed tulevikku mis maal teelt eksida... selgus, et leib on hallitanud maid on tuhandeid mälestused kibenenud keeli on tuhandeid tulevik aga on lootusetu mis vahet on läksime lahku millisel maal läksime lahku mis keeles vaikida... 1968 1982 võta, mu Jumal, mu hauale see pliiats, ärge pange hauakivi see on mu saatus ega ausammast... mõtle jätke vaid paar kingi ära kiirusta võtku see, kel on vaja... kirjuta midagi head... 1963 1969 sündisin 1938 sirutasin käe arreteeriti 1937 rõõmu poole 48ndal suri memm nägin, et esmakordselt meie vahel on kurbus elus nutsin surnu järele hüüdsin isa appi toona kasvatasin akvaariumis kalu nägin, et ühel talvisel ööl

1264 7 1265 Luulet Vagif Sämädoglu

meie vahel on haud paar hällilaulu pane mul (teemoonaks) kaasa tahtsin jõuda äkki kaugel võõrsil Jumala juurde suren lapsepõlve... nägin, et ei 1982 elu on ees... sel ööl surutakse jälle mu paremat kätt... 1980 hirm tervitab lausun sosistades sõna Kodumaa mind jälle... pärast pimedust (ma) usun Jumalasse on öö, mil usun jälle Jumalasse sõna vabadus kostab minu huulilt palve asemel loen luuletust... alles siis, kui vajutan päästikule... 1982 1982 Aygün’ile mu surmapäeval kui maailmas puhub tänavatel tuul on kas või üksainus naine mis kiigutab on maailmas armastus... nööridel kuivavaid kui maailmas kollaseid lillelisi lasteriideid on kas või üksainus laps matuselipuna lehvivad lasteriided on maailmas järeltulija... mu surmapäeval... kui maailmas 1982 on kas või üksainus puu õpeta mind luuletama, hundi jälg, on maailmas vari... et saaksin teada, kui maailmas kust tulevad ja kuhu lähevad mu sõnad... on kas või tükike maad et elaksid ja jääksid on maailmas kodumaa... mu luuletused, nagu sinagi, 1982 hundi jälg... ka metsas 1982 tapetakse inimesi ära viska mu järele vett, ema, mu Jumal! äkki suren kaugel võõrsil janusse... nii paljude puude ära nuta silma all... äkki suren ma nutust 1982

1266 1267 Luulet Vagif Sämädoglu

keda külastada luuletuse silmad kellele helistada inimsilmad avavad, sellel aadressita, ema telefonita kodumaal? ära kohku mu kirjutatust 1982 mu luuletused Jumalale ja naisele on, ema, sünnist saati pimedad... ütlemiseks mõeldud sõnu 1982 vaata, kellele öeldakse, öeldakse mõttetult... purjele tuult kui nende luuletuste eest makstakse raha, ja naisel armastust lakkamatult on vaja milleks siis on Jumalat vaja Jumalasse uskuda milleks üksildus... ja tema olematust tunda meil on vaja elada ja surra olevat teesklus revolutsionäärile ka pisaratega vaheldust on vaja, mu kallis, võib leiba teenida... mitte vabadust... 1982 1982 kuidas linnud laulavad paradiisis ajapikku mu silmadki kas kõrgelt või madalalt lähevad koorikuks kuidas luuletajad nutavad nii paljude inimeste hulgast põrgus Jumal ei muutu iialgi nähtavaks... kas valjult 1982 või nii nagu meie kevad oli tulnud, 1982 muld oli naeratamas, nägin unes elu tundsin Sind, elamata kui lilled olid närtsimas nägin unes teed olid mul meelest läinud eksimata mu lilleke, nägin unes luuletust tundsin Sind, kirjutamata kui Su silmad olid pisarais... nägin unes hauda 1982 kaevamata... 1982

1268 1269 Luulet Vagif Sämädoglu

vaata, mis see on, kuidas saaksin mitte kuulda mis taevas lendab mu haual nutjate itku? ära vaata, see on vale, 1983 taevaski on vale jälle on mu südamesse räägitakse, tekkind mingi raskus Sa oled vabadust näinud unes, kui juhtub midagi, ära usu und, mu Jumal, ära usu hetkekski me lapsi ka räägitu on vale, ja ka metsi kaitse sa... nagu vabaduski... 1983 1982 kas ka sind, värssidest olen kodu ehitanud olen solvanud, mu Jumal, pole külastajaid purjuspäi? olen sõnadest laua katnud kõik mu palved pole pidutsejaid ükshaaval naasevad... keegi pole uksele mul koputanud nagu surnutele pole möödujaid ja kolinutele isegi ma pole väljas käinud kirjutatud kirjad... väljas pole kodumaad... andesta mulle, Jumal... 1982 1983 kuidas saaksin unustada ära väsita end liialt külasid, kus ma pole sündinud halasta ega elanud päevagi? oma paistetanud silmadele kuidas läheb mul meelest ära väsita oma leebet pilku ehmund põder, keda kas pead sa kindlalt nägema udus ma ei ole kohanud? mis on selle paksu uduvine taga? kuidas kaovad mul kõrvust vaata pigem uduvinet ennast, mind sünnitanud vaata kui ilus ta on... ema valuhüüded? 1983

1270 1271 Luulet Vagif Sämädoglu

VAGIF SÄMÄDOGLU on sündinud 5. juunil 1938. aastal Bakuus Aser- Arreteeriti 1937.” Mis paradoks see on? Kuidas saab enne sündi olla baidˇzaani esimese rahvaluuletaja Sämäd Vurguni perekonnas. Ta on arreteeritud? Selle luuletusega tahtis autor teada anda, et tunneb ennast hariduse saanud muusikakallakuga keskkoolis ja hiljem Aserbaidˇzaani ühena nendest 40 000 Aserbaidˇzaani haritlasest, kes 1937. aastal Stalini Riiklikus Konservatooriumis klaveri erialal. Vagif Sämädoglu on Aser- käsul tapeti, küüditati ja arreteeriti. Vagif Sämädoglu ei kirjelda selliste baidˇzaanis dˇzässiklubi looja, rahvaluuletaja ja rahvasaadik. värssidega mitte ainult Aserbaidˇzaani olukorda, vaid ütleb, et “mis vahet Sämädoglu oli minu põlvkonna ehk 1980. aastail kirjandusilmaga on / millisel maal / mis keeles vaikida. . . ” tutvust teinute jaoks nagu müüt. Oli tema nimi, tema värsid, kuid ei Vagif Sämädoglule meeldib pildistada. Kuuldavasti on tal kodus olnud teda ennast — ta liikus nagu unenägu, mille kirjeldamine oleks isegi fotokaamerate kollektsioon. Olen näinud tema tehtud pilte ja need väga raske, või paremal juhul tundus varjuna, kelle kohta käisid ainult on tõepoolest professionaali tööd. Samamoodi oskab ta ka sõnadega kuulujutud. Tema värsse sai lugeda ainult taskuvihikutest või kuulda maalida Üksindust, Surma, Igatsust, Vabadust ja Jumalat. kellegi suust, sest tema 1968. aastal ilmunud peosuurune esikraamat oli Üksindus on üksilduse endale saatuseks valinud Vagif Sämädoglu täpselt selline nagu autor ise — oli ilmunud, aga keegi polnud näinud. Tema isa autoriteedile vaatamata ei pääsenud Vagif Sämädoglu luuletu- luuletuste igavene paikkond ehk teisisõnu — tema luuletused on Üksin- duse eluks ajaks vangi mõistetud vangid. . . Vagif Sämädoglu luules on sed, poeemid ja näidendid tsensuurist läbi. Nagu ta ise sõnab: “Ütlen Surm elu igaveseks muutmise hetk, mis kutsub inimest enda juurde kogu ausalt, minu näidendit Saatuse sõrm ei oleks Glavlit lubanud mitte ku- jõuga. Tema värsside lugeja soovib kindlasti läbi elada Igatsust. Vagif sagil, isegi mitte Tallinnas avaldada.” Sämädoglu värssides kirjeldatud Vabadust pole inimkond aga veel tunda Vagif Sämädoglu värsside saatus on kummaline. Hiljem selgub, et saanud. ta ei ole kuigi hoolikalt ringi käinud oma luuletustega — neid on ta kir- Vagif Sämädoglu kõiki luuletusi võib vastu võtta ka Jumalale suu- jutanud juhuslikult ette sattunud paberile või suitsukarbile. Nõndaviisi natud palvetena. Nende palvete KOHT ja AEG pole oluline. Neid võib juhuslikel paberitel sõprade kätte usaldatud luuletused on elanud täpselt lugeda nii kõrgete minarettidega moˇsees kui ka väikses külakirikus; neid samamoodi nagu autorgi, kellel puudus alaline elamiskoht. võib lugeda nii baarinurgas, käes pokaal ja jäädes üksi oma muredega, Esimesest luulekogust kolmkümmend üks aastat hiljem ilmunud raa- kui ka keset ööd voodis süümepiinu tundes: “Sel hetkel lamad Sina mu matus Kauge roheline saar (1998) kirjutab Vagif Sämädoglu oma soni- käe peal / kuid südames on keegi üleval. . . ” Ja neid palveid lugedes võib vate ja ekslevate luuletuste kohta: “Armas lugeja! Selles raamatus aval- tunda, kuidas oled Jumala lähedal. Vähemalt olen alati nii tundnud, kui datud enamiku luuletuste kohta ma arvasin, et need on kadunud või sur- olen lugenud Vagif Sämädoglu värsse. nud. Arvasin, et ka nende saatus on samasugune kui minu 1970. aastatel kirjutatud luuletuste oma. Õnneks ei olnud. Õnneks on maailmas veel * olemas Sõprus, Hoolivus, Armastus ja Usaldus. Õnneks on maailmas olemas Anar [Aserbaidˇzaani Kirjanike Liidu esimees], kes kärpides oma Vagif Sämädogluga sain tuttavaks 1991. aastal Aserbaidˇzaani Kirja- loomeaega on trükimasinal kirjutanud ja hoidnud ning seega elustanud nike Liidu puhkekodus. Nagu kõikides sovetivabariikides, oli ka Aser- minu “surnud” luuletusi.” Minagi olen korduvalt lugenud ajakirjandu- baidˇzaanis tekkinud uus vabadusliikumine. Nõukogude ajal ühiskonnast sest Vagif Sämädoglu sõprade tunnistusi selle kohta, et nad on salaja, eemal pohmellis poeedi elu elanud Vafgif Sämädoglu oli selle üks liid- autori teadmata, avaldanud tema luuletusi. reid. Vastupidiselt kuuldustele vestlesin ma ülivaimse ja äärmiselt kõrge intellektiga inimesega. Tol jutuajamisel vastas Vagif Sämädoglu ühele Minu arvates Vagif Sämädoglu elas sovetiajal ühiskonnast eemale mu küsimusele vaikiva, kuid palju kõneleva pilguga. Samale küsimusele tõmbunult oma poeedielu. Arvan, et ta ei tahtnud olla ühiskonnas ega sain ma temalt vastuse 16 aastat hiljem, kuid seekord ajakirjanduse näha hirmsast tegelikkust. Arif Acaloglu, kes on õppinud Tartu üli- kaudu: “Vahel nad ütlevad, et Vagif Sämädoglu on enamik oma luu- koolis Juri Lotmani käe all aspirantuuris ja töötab praregu Türgis Bilgi letusi kirjutanud purjuspäi. Olen küll, ja mis siis? Muide, minu kahte ülikoolis, on öelnud: “Pärast Aserbaidˇzaani iseseisvumist hakkas Vagif iseärasust on tihti esile toodud: minu tarkust ja joomalembelisust. Pa- Sämädoglu ühiskonnainimeseks muutuma ning aktiivselt poliitikaga te- raku ma ei joo enam, olen liiga vanaks saanud. . . ” gelema, ning kahjuks eemaldus poeesiast.” Ma ei tea, kas seda võib Vagif Sämädoglule andestada või mitte, aga üks on selge: ta on alati tundnud Hagani Gayibli ennast sovetireˇziimi ohvrina. Ühes luuletuses ütleb ta: “Sündisin 1938 /

1272 1273 SÜÜRIA KULTUSED ROOMA KEISRIRIIGIS

Jaan Lahe

Muistse Süüria territoorium oli ulatuslikum kui tänapäeva Süüria Araabia Vabariigi oma — see oli piirkond, mis hõlmas Tau- rose mäestiku ja Eleutherose jõe ning Vahemere ja Antiliibanoni mäestiku vahele jäävad alad. Arheoloogiliste leidude põhjal võib väita, et see piirkond oli asustatud juba neoliitikumis (VII at eKr) (Haider 1996: 13; Hörig 1984: 1537) ning et juba tollal kulges läbi Süüria kaubatee Väike-Aasiast Mesopotaamiasse (Moortgart 1932: 32; Otto 1976: 73). Oma geograaﬁlise asendi tõttu muutus Süüria sillaks erinevate Vahemere tsivilisatsioonide vahel: alates III aastatuhandest eKr lisandusid kontaktidele Väike-Aasia ja Me- sopotaamiaga sidemed Egiptusega1 ning alates II aastatuhandest eKr Egeuse mere aladega.2 Mesopotaamia, Egiptuse ja Väike- Aasia vanad tsivilisatsioonid on mõjutanud tugevalt ka muistse Süüria kultuuri (Hörig 1984: 1537–1538). Kõige tugevam oli selles piirkonnas kahtlemata Mesopotaamia tsivilisatsiooni mõju — Süüria linnriikides oli kasutusel kiilkiri, akadi keel ning nende elanikud austasid paljusid mesopotaamia jumalaid. Erinevate kultuuride kokkupuute- ja segunemisalaks jäi valdavalt semiidi rahvastikuga asustatud Süüria ka pärast seda, kui Aleksander Suur selle piirkonna vallutas ning oma impeeriumiga liitis (333 eKr), samuti sellele järgnenud Seleukiidide ja roomlaste valitsemisajal, kes moodustasid sinna 63 eKr Syria provintsi.

1Süüria ala mainitakse Egiptuse allikates esmakordselt III at eKr. II at eKr langes Lõuna-Süüria Egiptuse ülemvõimu alla. Mesopotaamia ja Egiptuse kultuurimõjude kohta Süürias vt Gese jt 1970: 12jj. 2Kaubanduskontaktidest Süüria ja Egeuse mere piirkonna vahel annavad tunnistust arheoloogilised leiud, sh Ugaritist (tänapäeval Ras ANNA HÕBEMÄE. Prillid (2006, eskiis) Samra)ˇ leitud küprose-minose kirjaga tahvlid.

1275 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

Hellenismi- ja Rooma ajajärgul ristusid Süürias ühelt poolt kreeka, segarahvastikku, oli neil poolehoidjaid ka mittesüürlaste hulgas. teiselt poolt aga mesopotaamia ja iraani kultuurimõjud (Drijvers Süüria kultuste mõju jõudis Severuste dünastia valitsusajal (193– 1981: 242), ent linnu, nagu Emesa, Edessa ja Palmyra, ning Na- 235 pKr) ka Rooma õukonda ning seda kindlasti tänu Süüria bateaga piirnevaid alasid mõjutas tugevalt ka araabia tsivilisat- päritolu keisrinnadele. Erinevalt näiteks Väike-Aasia Kybelest või sioon. Hellenistlik kultuur avaldas Süüria alal elavatele rahvastele Egiptuse Isisest ei saavutanud siiski ükski Süüria päritolu kultus (eriti linnades) küll tugevat mõju, kuid alates 1. sajandist eKr võib Rooma riigis pikemaks ajaks riikliku kultuse staatust (Vermaseren täheldada ka vastupidist tendentsi — helleniseerunud süürlased 1988–1990: 284). Emesast (Süürias) pärineva keisri Elagabalu- hakkasid oma tegevuse kaudu vaimuelu valdkonnas mõjutama se (218–222 pKr) katse muuta Jupiteriga samastatud päikesejumal kreeka-rooma kultuuri. Sajand hiljem tugevnes süüria kultuuri Emesa Baal riigi peajumalaks jäi vaid lühiajaliseks episoodiks, mõju Kreeka-Rooma maailmas ka mitmesuguste Süüria päritolu mis lõppes Elagabaluse valitsusajaga (Drijvers 1981: 243).5 Ent kultuste kaudu, mis levisid Rooma keisririigis.3 Süürlased, kes sellele vaatamata jätsid süüria kultused sügava jälje Rooma keis- elasid orjadena, kaupmeestena või siis Rooma leegionide või ririigi religioonilukku. Eri usundite kokkupuutepiirkonnaks oli abivägede sõduritena sadama- ja suurlinnades ning riigi piiridel, Süüria-Mesopotaamia ala ka Sassaniidide riigis.6 pidasid oma identiteedi säilitamiseks kinni oma isadelt päritud usust, mis levis koos nendega Kreeka-Rooma maailma erineva- tesse paikadesse. Süüria päritolu kultused mängisid Rooma keis- SÜÜRIA JUMALATAR (DEA SYRIA) EHK ATARGATIS ririigis levinud idamaiste usundite seas Egiptuse, Iraani ja Väike- Aasia päritoluga kultuste kõrval silmapaistvat rolli kuni ristiusu Meile teadaolevatel andmetel oli esimene Süüria päritolu jumalus, võiduni.4 kelle kultus levis kreeka-rooma maailmas, Dea Syria ehk Atarga- tis (Drijvers 1981: 243). Nime “Atargatis” etümoloogia ei ole Süüria kultuste jälgi on leitud peaaegu kõigist Rooma im- selge. Monika Hörig (Hörig 1979: 119–121) ja Siegfrid Kreuzer peeriumi provintsidest, aga kahjuks on meie käsutuses olevad (Kreuzer 1996: 111) oletavad, et see nimi on tekkinud kahe Kaa- allikad nende kultuste kohta äärmiselt ühekülgsed. Kui jätta nani jumalanna — Anati7 ja Attarti8 (Aˇstarti) nimede segunemi- kõrvale Süüriast pärinevale kreeka kirjanikule Samosata Lukiano- sest ning on nende kahe nime liitumisest tekkinud uue jumalanime sele (u 120–pärast 180 pKr) omistatav teos De Dea Syria (Süüria kreekapärane transkriptsioon (Hörig 1979: 119–121). Paul John jumalatarist) ja mõningatel varakristlikel autoritel leiduvad na- pid poleemilised vihjed, puuduvad süüria kultuste kohta peaaegu 5Elagabaluse religioonipoliitika kohta vt nt Pietrzykowski 1986: igasugused kirjanduslikud allikad. Küll on aga säilinud rohkesti 1806–1825; Optendrenk 1969. nende kultustega seotud raidkirju ja skulptuure (Drijvers 1981: 6Selles seoses on oluline mainida Süüriat kui tähtsat gnoosise kes- 242). Selle poolest on süüria kultuste puhul allikate olukord sar- kust. Süüria gnoosisest oli oluliselt mõjutatud Mani ning ka Bardesa- nane teiste Rooma keisririigiaegsete idamaiste kultustega, mida nesel ja Saalomoni oodides võib täheldada gnostilisi sugemeid. Süüria me tunneme samuti eeskätt materiaalsete mälestiste põhjal. gnoosise tähendusest manilusele vt Rudolph 1994: 352jj; Hutter 1996: Kuigi süüria kultuste järgijateks Rooma keisririigis olid peami- 261jj. Bardesanese (Bardaisani) kohta vt Rudolph 1994: 352jj; Hutter selt süürlased, võib ometi oletada, et vähemalt linnades, kus leidus 1996: 261jj; Annus 2007: 780–788. Saalomoni oodide kohta vt Annus 2006; Vielhauer 1975: 750–756; Köster 1980: 656–657. 7Jumalanna Anati kohta vt Gese jt 1970: 156–160. 3Samal ajal, kui Süüria päritolu kultused levisid Rooma keisririi- 8Attart (Athtar) on süüria emajumalatar, kelle kultus on dokumen- gis, levisid rooma kultused Süürias, kuid nende vaatlus ei ole käesoleva taalselt tõendatud juba III ja II at eKr. Attartit samastati sumeri Inanna ja artikli teema. akadi Iˇstariga (vt Qesch 1996: 40–41). Attarti kohta vt ka Gese jt 1970: 4Nende kultuste kohta vt Lahe 2004; Lahe 2005; Lahe 2007. 137jj.

1276 1277 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

Morin (Morin 1960: 4jj) arvab, et Atargatise nimi on tekkinud loogilise∗ legendiga, mis püüab seletada, miks süürlased ei söönud nimede “Atar” ja “Ata(h)” kokkusulamisest. Ta tõlgendab nime kalu ja pidasid pühaks tuvisid (Haufe 1967: 117–118). Atarga- “Atar” Aˇstarti (=Astarte, Iˇstar) arameapärase nimekujuna, kuid tise templi juurde kuulus ka park, kus elasid eri liiki metsloomad nime “Ata” päritolu ja tähendus ei ole selge. R. A. Oden (Oden ja -linnud — veised, kotkad, karud ja lõvid (De Dea Syria 28). 1977: 60jj) arvab, et Atargatise nimi on tekkinud Aˇstarti ja Anati Ka kunstis kujutati Dea Syria’t koos metsloomadega, enamasti nimede segunemisest, ent ta oletab, et Atargatise kujusse on sula- koos kahe lõviga (Hörig 1979: 108jj). Selle poolest sarnaneb ta nud ka Aˇsera kuju, kes oli tihedalt seotud mere ja kaladega (Oden Väike-Aasia emajumalatari Kybelega, kelle saateloomaks oli sa- 1977: 88jj). Hoopis teisel seisukohal on Han J. W. Drijvers (Drij- muti lõvi.10 Dea Syria kujutamine koos loomadega viitab sellele, vers 1980: 84). Uurides Süüria müntidel leiduvaid tekste, jõuab et too jumalatar oli ka loomade emand (Gerlitz 1994: 500; Drijvers ta järeldusele, et Atargatise algne nimekuju oli ’th (Ateh). Tema 1981: 244; Hörig 1984: 1542). Peale lõvide on Atargatise iko- nime teine koostiselement, müntidel sageli esinev ’tr tähendavat nograafilisteks atribuutideks veel müürisakmetega kroon (Hörig ‘jumalannat’ ning müntidel esinevat nime ’tr’th tulevat lugeda ‘ju- 1979: 40–42), skepter, kedervars ja tümpanon. Müürisakmetega malanna Ateh’. Aga ka Drijversi arvates on “Ateh” “Anat’i” ara- kroon viitab Atargatisele kui (Hierapolise) linna kaitsejumalan- meapärane nimekuju (Drijvers 1980: 88). nale. Skepter on võimu sümbol, mida kohtab enamikul Lähis-Ida Atargatis on tüüpiline Ees-Aasia emajumalatar, kes kehas- jumalatel ja jumalannadel (Hörig 1979: 43–44). Kedervars viitab tab elu ja viljakust niihästi looduses kui ka inimühiskonnas.9 Atargatisele kui saatuse valitsejale,11 tümpanon on aga tema kul- Nagu mesopotaamia Iˇstar, nii on Atargatiski ühtaegu armastuse- tuses kasutatud muusikariist (Hörig 1979: 45–46). Monika Hörig ja sõjajumalanna (Kreuzer 1996: 111). Kuna viljakuse sümbol on on näidanud, et nagu lõvidele, nii võib ka kõigile teistele Atarga- vesi, siis mängis vesi suurt rolli ka tolle jumalatari kultuses. Sellele tise atribuutidele leida ikonograafilisi paralleele teiste Lähis-Ida viitab juba ainuüksi ühe tema kultuskeskuse nimi — Mabbug, mis jumalataride juures (Hörig 1979: 43jj). Eriti tähelepanuväärsed tähendab aramea keeles ‘allikas’. Iga Dea Syria pühamu juurde on siiski sarnasused Atargatise ja Kybele vahel, mis viitab nende kuulus tiik, milles elasid pühad kalad — ka need sümboliseerisid jumalataride sugulusele.12 Sabine Fick arvab, et Atargatisel ja elu ja viljakust (Drijvers 1981: 244). Tiik oli seotud ka Atargatise Kybelel on olnud ühine prototüüp — Karhemiˇsi13 kaitsejumalanna sünnilegendiga, mille esitab Lukianos. Legendi järgi kukkus ühel päeval taevast vette muna. Kalad ujusid selle juurde ja tõid ta kal- ∗ Etioloogia (kr sõnadest ‘põhjus’ ja ‘seletus, käsitlus’) dale. Seejärel haudus tuvi munast välja jumalanna Atargatise (De on mingi asja, nähtuse või tava tekkimise seletus, tihti müüdi või legendi Dea Syria 14, 54). Selle jutustuse näol on kindlasti tegemist etio- kujul. Toim. 10Kybelet kujutati kas istumas troonil, mille paremal ja vasakul küljel istub kaks lõvi, vankris, mida veavad kaks lõvi, või koos tümpanoni ja ühe lõviga. Vt pilte raamatust: Vermaseren 1981, tahvel II, 2, III ja IV, 1 (lk 293–295). Seda ikonograafilist detaili kohtab ka mitme teise 9On oletatud, et emajumalatarikultus oli Süüria alal levinud juba Lähis-Ida jumalatari juures (vt Hörig 1979: 93–128). Nii kujutati näiteks halkoliitikumis (vase-kiviaeg ehk eneoliitikum, u 4500–3200 eKr). Sel- akadi jumalatari Iˇstarit (kelle kultus oli levinud ka Süürias) seismas lõvi lest perioodist pärinevad nimelt sellest piirkonnast leitud arvukad kivist seljas (vt Kreuzer 1996: 111). Täpselt samamoodi on kujutatud ka süüria naisekujukesed. Nende tõlgendamises puudub siiski üksmeel. Ühe ar- Atargatist (ibid.). vamuse järgi kujutavad skulptuurid emajumalatari, teise järgi aga liht- 11S.t ta koob saatuselõnga nagu moirad kreeka mütoloogias. salt tolleaegseid naisi (Haider 1996: 16–17). Tähelepanuväärne on fakt, 12Nii on ka müürisakmetega kroon ja tümpanon Kybele atribuudid. et Süüriast ei ole leitud sellest ajajärgust ühtegi meheskulptuuri (ibid., 13Selles seoses on oluline toonitada, et Karhemiˇsoli Hierapolise lk 16). naaberlinn.

1278 1279 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

Kubaba, keda kujutati samuti koos lõvidega. Ficki teooria järgi on kui viljakusjumalale. Kuid Atargatise kultuses jäi Hadad selgelt Atargatise kuju tekkinud pikaajalise sünkretistliku protsessi tule- oma domineeriva ja võimuka abikaasa varju (Fick 1996: 214).16 musena, mille käigus Kubaba samastati läänesüüria emajumalatari Peamiseks allikaks Atargatise kultuse sisu kohta on juba mai- Atar-Atehiga ning ta muutus hiljemalt varasel keisririigi ajajärgul nitud, Lukianosele omistatud teos. Selle teose andmetel viidi lokaaljumalusest regioonideüleseks kõikjumaluseks. Fick juhib Hierapolises asunud Atargatise pühamus iga päev läbi kaks ohv- tähelepanu sellele, et juba Lukianos (De Dea Syria 32) nägi Dea ririitust: üks Atargatise ja teine Hadadi auks (De Dea Syria, Syria’s mitme jumalanna jooni (Fick 1996: 214). 33). On tähelepanuväärne, et kui ohverdamist Atargatisele saat- sid ﬂöödimuusika, laul ja kastanjetid, ohverdati Hadadile täielikus vaikuses (Hörig 1984: 1546). Mõlemale jumalusele ohverdati vei- seid, kitsi ja lambaid (De Dea Syria, 54). On andmeid ka Atar- gatise auks peetud pühade kohta. Nii pühitseti jumalanna auks hydrophoria (veekandmise) püha, mil Atargatise austajad, niihästi preestrid kui ilmikud, suundusid mere äärde (De Dea Syria, 13 ja 48). Nad ammutasid merevett ning viisid selle pitseeritud anuma- tes Atargatise templisse. Vesi valati maapinnale. See pidi mee- nutama kreeka mütoloogiaski tuntud suurt veeuputust, sest just sellel templi juures asunud maalapil, mida niisutati, olevat jäänud peatuma veeuputuse veed ja sinna olevat Deukalion püstitanud templi Herale. Hera oli üks kreeka jumalannadest, kellega Atar- Joonis 1. Seleukiidide kuninga Demetrios III Eukairose (95–88 eKr) gatist samastati. Kevade algul pühitseti Atargatise auks pyre- või münt, mille tagaküljel on kujutatud kalakehaga, lille käes hoidev Atar- lampas-püha. Sel pühal kogunesid suured palverändurite hulgad gatis, ümbritsetuna odrakõrtest. Süüriast ja mujaltki kokku Atargatise peapühamusse (De Dea Sy- ria, 49). Nad ohverdasid kitsi, lambaid ja muid koduloomi, samuti rõivaid ning kuld- ja hõbeesemeid, mis riputati suurte puude Nagu enamikul jumalannadel, nii oli ka Atargatisel meespart- külge ja seejärel põletati. Osadel Atargatise auks peetud riitustel ner (paredros). Selleks oli semiidi taeva- ja ilmastikujumal Hadad on palju ühisjooni Attise∗ kultusega: ka Atargatise auks korraldati (Kreuzer 1996: 111),14 keda kujutati samuti koos loomadega, ekstaatilisi riitusi, milles mehed end ﬂöödihelide saatel ekstaasi täpsemalt sõnnidega (Drijvers 1981: 244; Hörig 1979: 234jj). Jõu viisid ja siis kastreerisid. Seejärel panid nad selga naiseriided ja ja viljakuse sümbolina oli sõnn tuntud kogu Vahemere ja Lähis- jäid kuni surmani Atargatise teenriteks (Drijvers 1981: 244; Fick Ida kultuuriruumis ning ta on seotud paljude erinevate jumalatega, 1996: 214). keda seostati viljakusega.15 Saateloomana viitabki sõnn Hadadile

14Hadadi kohta vt ka Gese jt 1970: 120jj. 15Jumal Adadi (Hadadi mesopotaamia vaste) loom oli sõnn juba muistses Mesopotaamias, ent ta oli ka päikesejumala Samaˇsiˇ ning kaa- 16Monika Hörig arvab, et algselt oli Hadadil Atargatise kõrval nani jumala Baali püha loom, samuti Dionysose ja Poseidoni üks ilmu- märksa tähtsam koht, aga hiljem, hiljemalt 2. sajandil, jäi ta oma abikaasa miskujusid kreeka rahvausundis. Egiptuse jumalat Apist kehastas elus varju (Hörig 1984: 1546). sõnn. ∗Früügia noorusejumal, Kybele armastatu. Toim.

1280 8 1281 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

Nagu Attise teenreid, nii nimetati ka Dea Syria eunuhh- tise kultus Vahemere ruumis veelgi laiemalt (Drijvers 1981: 245). teenreid gallusteks.17 Osa neist olid paiksed ja kuulusid templi- Kultuse laiem levik algas juba Seleukiidide valitsusajal, 3. ja 2. personali hulka, teine osa rändas ringi, elatus kerjamisest ja kandis sajandil eKr, mil läände, s.t Kreeka linnadesse, asus hulgaliselt endaga eesli seljas kaasas Atargatise kuju, sooritades peatuspai- Süüria kaupmehi. On teada, et tollal rajasid Süüria kaupmehed kades jumalanna auks veriseid riitusi valju muusika ja enesevi- Delose saarele templi Hadadile ja Atargatisele (Drijvers 1981: gastamisega (Hörig 1984: 1548–1549). Templipersonali eesot- 245; Hörig 1979: 3). Süürlaste vahendusel tutvusid Atargatise sas seisid eri järkudesse kuuluvad preestrid (De Dea Syria, 31), kultusega ka kreeklased, kes samastasid teda Heraga, nagu juba kuid templipersonali hulka kuulusid ka altariteenrid (parabomioi), nimetatud (Hörig 1984: 1541–1543), aga samuti Rheaga (Hörig ﬂöödimängijad ning “märatsevad ja hullumeelsed naised” (De Dea 1984: 1541), Aphroditega (Hörig 1984: 1543–1544) ja Artemisega Syria, 43). Väljastpoolt Süüriat, s.t Kreeka aladelt, on teada veel (Hörig 1984: 1544–1545). Vanimad tõendid Atargatise kultusest mitmeid Süüria Jumalatari kultusega seotud ametinimetusi, aga kreeklaste hulgas pärinevad 3. sajandist eKr (Hörig 1984: 1565) nende ametite funktsioonid ja ülesanded pole sageli teada.18 ning tema kultusest on leitud jälgi mitmest kreeklastega asustatud Vanimad mälestised Atargatise kultuse kohta pärinevad 4. sa- paigast (Hörig 1984: 1565jj). jandist eKr. Nendeks on juba nimetatud Süüria päritolu mündid, Ka itaalikud tutvusid Süüria Jumalatariga juba 2. sajandil eKr. millel on kujutatud jumalannat lõviga ning millele on kirjutatud Sellest ajast on tõendatud, et itaalikud austasid Delose saarel teda ’Atar’ate (Hörig 1979: 3), kuid on võimalik, et tolle jumalatari ja ta paredros’t Hadadi (Latte 1976: 274, 345). Rooma linna jõudis kultus oli Süürias tuntud juba sajandeid varem (vt Kreuzer 1996: Dea Syria kultus 1. sajandil pKr — vähemalt sellest ajast pärinevad 111–112). vanimad Atargatise kultusega seotud raidkirjad ja reljeeﬁd impee- Atargatise kultus oli Süüria ja Mesopotaamia ruumis laialt riumi pealinnast (Drijvers 1981: 245).21 Vaatamata sellele et isegi levinud — me kohtame tema pühamuid niivõrd erinevates pai- keiser Nero kuulus mõnda aega Süüria Jumalatari austajate hulka kades nagu Edessa (Hörig 1984: 1554–1556), Harran (Hörig (Suetonius, Nero, 56), ei juurdunud Atargatise kultus Rooma lin- 1984: 1556–1557), Dura Europos (Hörig 1984: 1558–1560),19 nas kuigi sügavalt (Hörig 1984: 1572). Ka mujal Itaalias on see Palmyra (Hörig 1984: 1560–1562), Damaskus (Hörig 1984: 1562) kultus endast võrdlemisi vähe jälgi jätnud.22 Märksa rohkem on ja Hierapolis-Bambyke (Drijvers 1981: 245; Hörig 1979: 3), kus leitud Atargatise kultusega seotud mälestisi Rooma riigi provint- asus kuulsaim Atargatise pühamu (Altheim 1957: 23).20 Kõige sidest — Hadrianuse valli lähedalt Britanniast, Doonau maadest rohkem austati Atargatist Süüria kesk- ja põhjaosas (Altheim ja mujalt (Drijvers 1981: 246).23 Kõige rohkem mälestisi pärineb 1957: 23), ent Atargatise kultus ei jäänud Süüria-Mesopotaamia 2. ja 3. sajandist, mis viitab sellele, et nendel sajanditel oli Rooma lokaalkultuseks. Juba Bambykes ja Baalbekis asunud Atargatise riigis Atargatise kultuse leviku kõrgaeg. templeid külastasid palverändurid väljastpoolt Süüriat (Altheim Lõpuks veel mõni sõna inimestest, kes levitasid Rooma rii- 1957: 24), kuid Süüria kaupmeeste ja sõdurite kaudu levis Atarga- gis Atargatise kultust. Monika Hörig on juhtinud tähelepanu seigale, et Atargatise kultuse levitajate sotsiaalne seisund on aja 17Nimi on tuletatud Väike-Aasias asunud Gallose jõe nimest. Attise kultus pärines Väike-Aasiast (vt Lahe 2007: 58jj). 21Vt ka Latte 1976: 345. Vanimad teated Atargatise kultusest Roo- 18Nende kohta vt Hörig 1984: 1548–1549. mas pärinevad keiser Nero valitsusajast (Latte 1976: 346). 19Dura Europose Atargatise pühamu kohta vt ka Haider 1996: 165– 22Vt Hörig 1984: 1572–1573. Siiski on oluline mainida, et Atar- 167. Dura Europose religiooni kohta laiemalt vt Vermaseren 1988–1990: gatisele ja tema paredros’ele püstitati pühamu koguni Tiberi jõe äärde 305–306. (Vermaseren 1988–1990: 284). 20Hierapolise Atargatise pühamu ja sinna sooritatavate palveränna- 23Kultuse levikust Rooma riigi eri paikades vt lähemalt Latte 1976: kute kohta vt lähemalt Haider 1996: 210jj; Hörig 1984: 1550jj. 346–347; Hörig 1984: 1573–1575.

1282 1283 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe jooksul muutunud: kui esialgu levis kultus Kreeka-Rooma maa- templid, reljeeﬁd ja raidkirjad ning kultuses kasutatud tarbeese- ilmas põhiliselt Süüria kaupmeeste kaudu, siis Rooma keisririigi med, mida on leitud Rooma riigi eri piirkondadest (Schwertheim ajajärgul olid tolle kultuse peamisteks levitajateks süüria orjad ja 1981: 195).26 sõdurid (Hörig 1979: 12). Viimased püstitasid Atargatise auks Roomlased samastasid Jupiter Dolichenuse oma taevajumala templeid ja kabeleid oma laagripaikade lähedusse, mis seletab Jupiteriga ja nimetasid teda viimase eeskujul Jupiter Optimus ka tõsiasja, et kõige rohkem tolle jumalannaga seotud mälestisi Maximus Dolichenus (Speidel 1980: 6). Kunstis kujutati teda pärineb Rooma piiriprovintsidest. Sageli austati Atargatist samas tavaliselt seismas võimsal sõnnil,27 seljas soomusrüü ning üles- templis koos teiste süüria jumalatega (Balti, Jupiter Dolichenus jt) tõstetud käes kaksikkirves. Sõnni seljas seismine sümboliseerib (Drijvers 1981: 246). Peale kaupmeeste, orjade ja sõdurite levita- Jupiter Dolichenuse jõudu — tal on seda rohkem kui sõnnil, kes sid Atargatise kultust ka juba mainitud rändavad eunuhhpreestrid kehastab tugevust (Speidel 1980: 9). Selline jumala kujutamis- (Haider 1996: 215–216). viis on aga täiesti mitteroomalik ning viitab selgelt Doliche Ju- piteri orientaalsele päritolule. Sarnaselt olid oma tormijumalat Teˇsubi kujutanud juba hetiidid (Schwertheim 1981: 193; Gordon JUPITER DOLICHENUS 1997/99: 732), ent kaksikkirves kui piksejumala atribuut on universaalne ja seda kohtab ka kaanani usundis ning kreeta-mükeene Rooma keisririigis Jupiter Dolichenuse nime all tuntuks saanud ju- kultuuris. Jupiter Dolichenus esindabki terves Ees-Aasias tun- malus oli algselt Kommagene maakonnas (Põhja-Süürias) asunud tud ilmastikujumala-tüüpi, kelle kultus oli eriti populaarne hetii- väikese Doliche linna (tänapäeva Dülük Gaziantepi lähedal Türgi tide riigis (Speidel 1980: 6). Tõenäoliselt peeti Doliche Jupiteri kaguosas, Tauruse mäestiku ja Eufrati ülemjooksu vahel) kaitseju- ka mäejumalaks, sest paljudel kultuspiltidel ulatub tema ülakeha mal. Algselt oli ta nimi olnud Hadad. Hadadi me tunneme süüria välja püramiidilaadselt kujutatud mägedest (Haider 1996: 234). ja mesopotaamia tormijumalana (Speidel 1980: 6) ning järelikult Sõnni seljas seisva ja end mägedest väljamurdva jumala kõrval tuleb meil näha Jupiter Dolichenuses ühte tolle jumala lokaalset leidub Jupiter Dolichenusest ka “roomalikumaid” kujutisi. Nii on teisendit. leitud näiteks Heddernheimist Frankfurdi lähedalt hõbedast vo- Aastal 72 pKr liitsid roomlased nende jaoks strateegiliselt tiivtahvlikesi, millel Jupiter Dolichenust kujutatakse härja, turvise 24 olulise Kommagene oma Syria provintsiga ning varsti pärast ja kaksikkirve asemel hoopis skeptri, pärja ja kotkaga.28 Need seda hakkas Jupiter Dolichenuse kultus ulatuslikult levima peaaegu kogu Rooma keisririigis (Schwertheim 1981: 193). Vani- jumalast taevajumalaks samuti enne hellenismiajastut (ibid.). Küsimus mad dateeritavad Jupiter Dolichenuse kultusega seotud mälestised Jupiter Dolichenuse kultuse vanusest jääb siiski lahtiseks, sest Doliche- 25 pärinevad 2. sajandi esimestest aastakümnetest, nendeks on nuse templit Dülük Baba Tepesi künka tipul on arheoloogiliselt uurima hakatud alles päris hiljuti. 24Kommagene oli olnud juba kaua enne seda Roomast sõltuv 26Mälestiste kataloog on avaldatud väljaandes: Hörig, Schwertheim kuningriik. 1987. 25Vanim teadaolev mälestis on dateeritud aastasse 125 pKr (Speidel 27Mõnikord (nii näiteks ühel Dura Europosest pärit kultusreljeeﬁl) 1980: 11). Richard Gordon rõhutab, et Ahhemeniidide valitsusajast ega on teda kujutatud troonimas kahe sõnni vahel (vt Haider 1996: 174). hellenismiajastust ei ole säilinud mingeid kirjalikke ega arheoloogilisi M. J. Vermaseren juhib selles seoses tähelepanu seigale, et Jupiter Do- mälestisi, mida saaks seostada Jupiter Dolichenuse kultusega (Gordon lichenuse kultus levis sageli koos Mithra kultusega, milles oli samuti 1997/99: 732), kuid näiteks Peter W. Haider peab võimalikuks, et seda oluline koht härjal (Vermaseren 1988–1990: 307–308). jumalust austati juba enne hellenismiajastut (Haider 1996: 234). Haider 28Selline jumala kujutamisviis on aga võrdlemisi haruldane ja kaldub arvab, et tõenäoliselt muutus Jupiter Dolichenus lokaalsest ilmastiku- kõrvale n-ö “kanoonilisest” kujutamisviisist.

1284 1285 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe traditsioonilised Kapitooliumi Jupiteri atribuudid iseloomustavad Jupiter Dolichenust kui riigijumalat ja riigivõimu hoidjat ning näitavad, et Jupiter Dolichenus võis täita ka Jupiter Capitolinuse funktsioone. Eraldi jumalusena pole Jupiter Dolichenust seevastu iialgi tõstetud Rooma riigijumala staatusesse (Schwertheim 1981: 198). Jupiter Dolichenus ei olnud aga üksnes riigi kaitsja, vaid kaitsejumal selle sõna kõige laiemas mõttes. Sellena kandis ta tiitlit conservator — säilitaja, hoidja. Raidkirjades mainitakse teda nii kogu maailma säilitajana (conservator totius mundi)29 kui ka üksikini- meste hoidjana, kusjuures sarnaselt Aesculapiusega omistati ka Jupiter Dolichenusele võime ravida haigusi (Schwertheim 1981: 198). Ta ilmus usklikele unenägudes ja visioonides oma genius’e kaudu ning vabastas nad haigustest (Haider 1996: 236). Eeskätt polnud Jupiter Dolichenus aga siiski mitte tervistumisjumal, vaid kaitsejumal selle sõna kõige laiemas mõttes, kes ei hoolitsenud mitte üksnes oma järgijate tervise, vaid nende hea käekäigu eest üldse ja seda ka teisel pool surma, sest nagu vihjavad ühe Do- liche perekonna hauast leitud kujutised, lootsid Jupiter Doliche- nuse järgijad saavutada oma jumala abiga õnnelikku elu ka seal- poolsuses (ibid.). Jupiter Dolichenusele ei ole võõrad ka kosmilised jooned. Mõnikord kujutatakse teda ümbitsetuna tähtedest või koos Soli ja Lunaga. Mõlemad valitsevad päeva ja ööd, ja kui neid on kujutatud Jupiter Dolichenuse jalgade juures, vihjab see tolle jumala valitsusele päevaaegade üle. Nõnda rõhutatakse, et Jupiter Do- lichenus on tõeline taevajumal (Speidel 1980: 16; Schwertheim 1981: 200). Kreeklased samastasid teda Zeusiga (ibid.). Sageli kujutatakse Jupiter Dolichenust koos jumalannaga, kellel on pikad juuksed ja seljas pikk rüü ning kes hoiab oma pa- remas käes peeglit (mõnikord ka puuvilja või lilleõit) ja vasakus käes saua. See on Jupiter Dolichenuse paredros, keda nimetatakse Juno Dolichenaks, kuigi allikates esineb tema selline nime-

29Nii seisab näiteks ühes Rooma Aventinuse Dolichenum’ist (s.t Ju- piter Dolichenuse pühamust) leitud raidkirjas. Vt Hörig, Schwertheim 1987: 242 (dokument 376). Sama tiitlit kandis ka Rooma keiser. Joonis 2. Jupiter Dolichenuse kuju Carnuntumist (3. sajand pKr).

1286 1287 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe kuju vaid korra (Schwertheim 1981: 199).30 Raidkirjadel nime- mini säilinud dolichenum asub Aventinusel Roomas.31 Kultu- tatakse teda tavaliselt Juno Sancta või Juno Regina (Schwertheim ses olid tähtsad pesemised ja söömaajad, mille korraldamiseks 1981: 199; Gordon 1997/99: 731). Nagu Jupiter Dolichenust, nii olid templites eraldi ruumid (Schwertheim 1980: 202; Vermase- kujutatakse tedagi seismas looma seljas — olgu selleks hirv (vt ren 1988–1990: 308). Pühamu juurde kuulus ka eriline “õpetus- Hörig, Schwertheim 1987: 68–69, 262–263, 278–281, 282–283), ruum” (schola), kus jagati pühitsust saada soovijatele (candidati) lehm (vt Hörig, Schwertheim 1987: 190, 253–254, 304) või härg õpetust (Schwertheim 1981: 202), ent viimase sisu kohta puudu- (vt Hörig, Schwertheim 1987: 190, 304), aga erinevalt Kybelest vad andmed; samuti riietusruum preestritele ja pühendatutele, sest või Isisest ei esine ta kunagi iseseisva jumalusena, vaid üksnes kultuses kanti spetsiaalset püha riietust. Viimast ei kantud mitte koos oma meespartneriga — tema vägi oli vaid Jupiter Doliche- ainult ohverdamisel, vaid ka jumala auks korraldatud protsessioo- nuse väe peegeldus (Speidel 1980: 9). Juno Reginas tuleb ilm- nidel, milles kanti jumala kujutist (ibid.). selt näha süüria suurt jumalatari Atargatist (Haider 1996: 174), Dolichenum’itest leitud raidkirjade kaudu on teada, millised kes on aga Jupiter Dolichenuse kultuses degradeeritud iseseisvast olid ametid Jupiter Dolichenuse kultuses. Kogudused koosnesid ja võimukast valitsejannast üksnes meesjumala saatjaks. Siin on preestritest (sacerdotes) ja ilmikutest, kes olid kaks teineteisest seega tegemist vastupidise protsessiga, kui me nägime seda Atar- selgesti eristatavat seisust (Schwertheim 1981: 203). Iga templi gatise kultuses. eestseisjaks oli korraga üks preester, kusjuures teatud kindla aja- Sageli kujutatakse koos Jupiter Dolichenusega veel teisigi ju- vahemiku tagant võttis eestseisja kohustused enda peale uus prees- malusi — Mithrat, Isist, Serapist, Artemist, Apollonit, Heraklest ter (Schwertheim 1981: 204). Preestrid võisid oma kultuslike üles- ja Minervat (Schwertheim 1981: 200; Speidel 1980: 12–13). Kuna annete kõrval pidada ka mõnd ilmalikku ametit (Speidel 1980: Jupiter Dolichenust peeti taeva ja maa valitsejaks, siis on ilmne, 13). Lisaks preestritele olid koguduses ka mitmesugused ilmik- et teda peeti ka valitsejaks teiste jumalate üle (Schwertheim 1981: ametid. Nii esinevad raidkirjades sellised ametinimetused nagu 200). Kuid on andmeid sellegi kohta, et teda samastati ka teiste collegae, patroni ja principes. Viimased olid tõenäoliselt majan- jumalatega (Dura Eurposes näiteks Zeusi, Heliose ja Mithraga). dusjuhid (Schwertheim 1981: 204). Carnuntumis (Pannoonias) Sellises samastamises tuleb näha hilisantiikaja religioonile omast oli olemas eriline templihooldaja (curator templi) amet, samuti tendentsi panteistliku kõikjumaluse kultuse suunas (Haider 1996: oli seal olemas templikirjutaja (scriba). Need ametinimetused 175). on võetud tavalisest Rooma haldus- ja õiguskeelest (Schwert- Jupiter Dolichenuse kultuse sisust on teada äärmiselt vähe. heim 1981: 203). Kogudustes oli ka kultusega seotud eriame- Meil puuduvad selle kultuse kohta igasugused kirjalikud allikad teid, nagu näiteks lecticarius dei (jumala kandetooli kandja), kelle peale raidkirjade (Schwertheim 1981: 201; Kloft 1999: 15; Spei- ülesandeks oli kanda jumala kuju protsessioonidel (Schwertheim del 1980: 5). Elmar Schwertheim oletab, et see võib olla tinigitud 1981: 202, 204–205). tolle kultuse esoteerilisest laadist (Schwertheim 1981: 201). Koguduseliikmed nimetasid end ise “järgijateks” (colitores) On säilinud Jupiter Dolichenuse templeid (dolichenum’eid), või “vendadeks” (fratres) (Schwertheim 1981: 204).32 Eraldi “sei- aga erinevalt mithreum’idest (Mithra templitest) puudub neil ühtne suse” moodustasid kogudustes alles pühitsust taotlevad kandidaa- kanooniline ehitusviis (Gordon 1997/99: 732). Kõige pare- 31Pühamu kohta vt lähemalt Vermaseren 1988–1990: 308. 32Viimane nimetus oli kasutusel ka teistes müsteeriumiusundites, 30Selline nimekuju esineb ühel Roomast leitud pronkstahvlil, millel näiteks Mithra kultuses (vt Lahe 2005: 21), samuti varases kristluses. on pühendus: Iunoni Assyriae Reg(inae) Dolichenae. Vt Hörig, Schwert- Ka varast kristlust on käsitatud ühena müsteeriumiusunditest (vt Van heim 1987: 283 (dokument 430). den Broek 1981: 362).

1288 1289 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe did (candidati), kes olid jagatud väikestesse gruppidesse. Igal päritolu tsiviilelanikkond — kaupmehed ja käsitöölised (Schwert- grupil oli oma “eestkostja” (patronus), õpetust jagas neile aga heim 1981: 196–197). Jupiter Dolichenuse järgijate hulgas oli nii spetsiaalne “kandidaatide isa” (pater candidatorum), kes kuulus mehi kui ka naisi (Schwertheim 1981: 198) ja nad pärinesid väga preestrite hulka (ibid.). erinevatest sotsiaalsetest kihtidest — nende hulgas oli nii orje, Kuna Jupiter Dolichenus oli vaid üks paljudest Süüria päritolu kaupmehi kui ka ametnikke (Speidel 1980: 11). Michael Spei- jumalatest Rooma keisririigis, siis on olnud teadlaste jaoks mõista- del on iseloomustanud tolle kultuse järgijaid üldiselt kui selliseid tus, miks sai just tolle lokaaljumala kultus nii laia leviku osaliseks. Rooma riigi elanikke, kellel oli katkenud side oma päritolukoha Kindlasti oli too jumal sõdurite jaoks atraktiivne, sest ta oli oma religiooniga, kuid kes vajasid jumalust, kes pakuks kaitset kogu loomult kangelaslik ja tegus (Speidel 1980: 9). Michael P. Speidel Rooma riigile. Seepärast oli Doliche Jupiteri austajate seas palju arvab aga, et sellel olid lisaks veel konkreetsed usulis-poliitilised inimesi, kes olid oma elukutse tõttu oma kodumaast lahti rebi- põhjused — roomlaste võitu Doliche üle seostati tolle jumaluse tud (nagu seda olid sõdurid, kaupmehed ja ametnikud) (ibid.). sekkumisega või siis sellega, et tema preesterkond läks õigel 3. sajandil, mis oli Jupiter Dolichenuse kultuse õitseaeg, toetasid ajal võidukate roomlaste poolele üle. Speideli arvates võimaldab seda kultust ka Severuste dünastiasse kuuluvad keisrid, kes olid Pompeiuse või Augustuse ajast pärinevatel Doliche linna pitsa- Süüria päritolu, ent nagu juba öeldud, ei tõstetud Jupiter Doli- titel säilinud kujutis skeptriga Rooma väepealikust, kes sõlmib chenuse kultust iialgi riigiusundi staatusesse. Tema kultus lakkas käelöömisega lepingu tolle jumalusega, just selliseid tõlgendusi olemast pärast seda, kui Pärsia kuningas Sapurˇ I hävitas 253. a (Speidel 1980: 7). Elmar Schwertheimi arvates võis kultuse po- tema peapühamu Doliches. Sellele järgnenud ajast ei ole teada pulaarseks muutumisel kogu Rooma riigis olla veel üks põhjus. Ta ühtegi talle pühendatud raidkirja. Seepärast oletab Peter W. Hai- juhib tähelepanu raidkirjadele, millel on tekst: Iovi optimo maximo der, et pühamu hävitamine võis hävitada ka usu Jupiter Doliche- Dolicheno nato, ubi ferrum nascitur — Jupiter Dolichenusele, nusesse kui kaitsejumalasse (Haider 1996: 236–237). Siiski on suurimale ja parimale, kes on sündinud (seal), kus sünnib raud. kindel, et Aventinuse pühamus austati teda kuni 4. sajandini (Gor- Schwertheim ütleb, et Kommagenest on leitud rauasulatusahje, don 1997/99: 733). mis viitab sellele, et seal valmistati maagist rauda või terast, mis oli eriliselt vajalik Rooma sõjaväele, ning oletab, et Jupiter Do- lichenusele võis osaks saada eriline austus, kuna ta oli jumal pai- JUPITER HELIOPOLITANUS gas, mis oli kuulus oma heade relvaseppade poolest (Schwertheim 1981: 195). Heliopoliseks (kr ‘päikeselinn’) nimetati alates hellenismiajastust muistset foiniiklaste linna Baalbekki Liibanoni mäestiku jalamil.33 Nagu Dea Syria kultus, nii levis ka Jupiter Dolichenuse kul- Alates keiser Augustuse valitsusajast oli Heliopolis Rooma ko- tus kõige ulatuslikumalt Rooma piiriprovintsides — Britannias, loonia — Colonia Iulia Augusta Felix Heliopolitana (Fick 1996: Põhja-Aafrikas, Reini ja Doonau provintsides (Schwertheim 1981: 198). Tolle linna peajumalaks oli ilmastikujumal Baal-Hadad, 196–197). Kõige ulatuslikumalt levis kultus siiski Reini-Doonau keda Kreeka-Rooma maailmas samastati Zeusi ja Jupiteriga. Ta alal ja Britannias (Gordon 1997/99: 732). Ka Roomas oli mitu oli üks kolmest linna kaitsejumalast Venuse ja Mercuriuse kõrval. Dolichenuse pühamut (Speidel 1980: 5). Kultuse levitajateks Venuse nime taga peitub kas üks Dea Syria ehk Atargatise lokaalne olid peamiselt Rooma sõdurid, mistõttu kõige rohkem kultusega seotud mälestisi on leitud Rooma sõjaväe laagripaikade 33 lähedalt (Schwertheim 1981: 196–197; Speidel 1980: 10). Sel- Mitte segamini ajada samanimelise linnaga Egiptuses. Ka täna- les meenutab Doliche Jupiteri kultus Mithra kultust. Aga kultuse päeval kannab see Liibanoni territooriumil asuv linn Baalbeki nime. Tõenäoliselt tähendab nimi “Baalbek” ‘Bekaa [nii nimetatakse linna levitajateks ei olnud siiski mitte ainult sõdurid, vaid ka Süüria ümbritsevat piirkonda] isandat’ (Fick 1996: 199).

1290 1291 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe vorm (Hajjar 1981: 212) või jumalanna Astarte (Fick 1996: 200), selles piitsa, välgu sümbolit (Hajjar 1981: 217). Tema riietus Mercuriuse tegelik nimi ei ole teada (Hajjar 1981: 212), kuid teda koosneb kahest osast — tuunikast ja liibuvast pealisrüüst. Vii- samastati babüloonia päikesejumala Samaˇsiga.ˇ 34 Järelikult oli ka mane on jagatud horisontaal- ja vertikaaljoonte abil sektoriteks, tema päikesejumal (Altheim 1957: 26). Pärast seda kui Komma- millel on kujutatud jumalate büste, tähti ja päikest, mis viitab Ju- gene liideti Rooma keisririigiga, hakkas Heliopolise peajumala piter Heliopolitanuse kosmilisele olemusele — ta on planeetide kultus Rooma keisririigis ulatuslikult levima ning see jumal sai isand ja universumi valitseja (Hajjar 1981: 218; Niehr 1998: 292). tuntuks Jupiter Heliopolitanuse nime all. Kreekapärasel viisil kujutatud Heliopolise Jupiter on habemega ja Koos Venuse ja Mercuriusega moodustas Jupiter Heliopolita- katmata peaga. Aga Heliopolise Jupiteri võivad kehastada ka tema nus Heliopolise peajumalate triaadi, mida kujutleti ilmselt pere- sümbolid — näiteks käsi, mis hoiab piksenoolt, viljapea, härg või konnana, ent selle triaadi vanus ei ole teada. Kuna teda ei mainita härja pea (Hajjar 1981: 220–222). Tolle jumaluse erinevad kuju- Augustuse-eelsetes allikates, siis oletab Youssef Hajjar, et triaad tamisviisid, samuti tema sümbolid ja atribuudid viitavad sellele, tekkiski alles pärast Heliopolise muutmist Rooma kolooniaks kei- et Heliopolise Jupiteri kujus on sulanud kokku erinevad jumalu- ser Augustuse poolt (Hajjar 1981: 213). Venus oli selles triaadis sed — foiniikia ilmastiku- ja viljakusjumal Baal, päikesejumal nagu tema Rooma nimekaimgi armastuse- ja viljakusejumalanna, Helios ning panteistlikult mõistetud Zeus, kelle kehaks on terve keda seostati nagu Atargatistki eriliselt veega. Mercuriust peeti kosmos (Fick 1996: 200). rikkuse andjaks ning samastati samal ajal ka Bacchusega (ibid.). Heliopolise Venust kujutatakse kõige sagedamini istumas troo- Kunstis kujutatakse neid kolme jumalust alati nii, et keskel sei- nil, mille kõrval seisab kaks naissoost sfinksi. Tema kehahoiak sab Jupiter ning Venus ja Mercurius seisavad tema külgedel. Ka meenutab väga jumalanna Atargatise oma, kuid viimase trooni jumalatekolmikule pühendatud raidkirjades seisab Jupiteri nimi kõrval seisab sfinkside asemel kaks lõvi. Venuse parem käsi on alati esimesel kohal, mis viitab tema kohale Heliopolise hierar- üles tõstetud. See on ˇzest, mis võib tähendada tervitamist või hias. Jupiteri domineerivale rollile viitab seegi, et alati lisatakse õnnistamist. Vasakus käes hoiab jumalanna viljapead (või vil- tema nimele epiteet “Heliopolitanus”, mida Venuse ja Mercuriuse japäid), mis vihjab talle kui loodus- ja viljakusjumalannale (Hajjar puhul tehakse väga harva (Hajjar 1981: 213–214). 1981: 222). Mõnikord kujutatakse Heliopolise Venust aga ka kree- Kunstis kujutatakse Jupiter Heliopolitanust neljal erineval vii- kapärases riietuses (sel juhul on teda kujutatud kas sirgelt seisva sil — liibuvas idamaises rüüs, kreekapärases riietuses, hermi- täisfiguurina või üksnes büstina) või rooma õnnejumalanna For- laadse käteta steelina või üksnes mõne sümboli kaudu (Hajjar tuna sarnasena. Viimane viitab sellele, et teda samastati ka tolle 1981: 214; vt ka Fick 1996: 199). Kõige levinum on esimene ning jumalannaga (Hajjar 1981: 223). Vahel kujutatakse seda jumalan- see on ka tema ainus kujutamisviis, mida me kohtame väljaspool nat ka koos rinda imeva lapsukesega (Fick 1996: 200; vt pilti Fick Süüriat (Hajjar 1981: 214). Sel juhul kujutatakse Heliopolise Jupi- 1996: 201). teri tavaliselt seismas soklil koos kahe härjaga, kes seisavad kahel Kolmandat triaadi kuulunud jumalust, Mercuriust, kujutati sa- pool tema kõrval (Hajjar 1981: 215; Haider 1996: 199; Niehr muti erineval kombel. Ta on riietatud kas idamaisesse või kree- 1998: 292). Teda kujutatakse alati noore, ilma habemeta me- kapärasesse rüüsse. Esimesel juhul kujutatakse teda sirgelt seisva hena (Hajjar 1981: 21; Fick 1996: 199). Nagu paljudel teistelgi ilma habemeta mehena koos kalathos’ega.35 Mõnikord kujuta- mesopotaamia, süüria ja anatoolia ilmastikujumalatel, nii on ka Jupiter Heliopolitanusel parem käsi üles tõstetud ning ta hoiab 35Viljavakk, mitmete antiikjumalate ikonograafiline atribuut. Nii kujutatakse viljavakka peas kandvana näiteks egiptuse-kreeka müstee- 34Kreeklased samastasid teda ka Heliosega ja kasutasid tema kohta riumijumalat Serapist (tema kultuse kohta vt nt Vidman 1981: 121–156; tiitlit Zeus Helios (Niehr 1998: 292). Hölbl 2004: 92–94).

1292 1293 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe takse teda aga kandmas samasugust liibuvat rüüd, nagu kandis päikesejumalaks on ta muudetud alles sekundaarselt (Fick 1996: Jupiter. Sel juhul seisab ta nagu Jupitergi soklil ning tema kõrval 201). Sabine Fick oletab, et kui Baalbeki piirkond langes Ptole- seisavad kaks jäära (Hajjar 1981: 224; Fick 1996: 200). Aga Mer- maioste võimu alla, asendasid nad kohaliku triaadi egiptuse juma- curiust võidi kujutada ka kiirtepärjaga ümber pea, mis viitab tema late Ra-Atumi, Isise ja Thoth-Raga, kellelt kohalikud jumalused samastamisele Heliosega (Hajjar 1981: 225; Fick 1996: 200) või pärisid siis egiptusepärased jooned (Aphrodite/Venuse kujutamine caduceus’ega,36 mis viitab talle kui Mercuriusele (Hajjar 1981: last imetava Isisena jne) (Fick 1996: 201–203). Selle kinnituseks 226). viitab Fick Macrobiuse teatele (Sat. I, 23, 10), mille järgi He- Jupiter Heliopolitanus ei olnud ainult ilmastikujumal, vaid ka liopolise Jupiteri kujutis pärines samanimelisest Egiptuse linnast ennustusjumal (Niehr 1998: 292). Tuleviku teadasaamiseks kor- (Fick 1996: 202). Ka Herbert Niehr peab võimalikuks, et Jupiter raldati Heliopolise templis erilisi ennustusriitusi, kuid jumalaga Heliopolitanus muutus päikesejumalaks Ptolemaioste valitsusajal võis tuleviku üle konsulteerida ka pühamut külastamata, s.t kirja ning peab seda egiptuse usundi mõjuks (Niehr 1998: 292). Teist- teel: jumalale saadeti pitseeritud kiri, milles oli esitatud küsimus sugusel arvamusel on Youssef Hajjar.37 tuleviku kohta ning jumal vastas sellele samasuguse kirjaga. Sel- Heliopolise triaadi kultus levis esmalt Süürias, Foiniikias ja Pa- liseid kirju saadeti nii Mesopotaamias kui ka Kreekas ka teistele lestiinas. Selle kultuse populaarsuse põhjused olid erinevad. Nen- ennustusjumalatele (Hajjar 1981: 229). On teada, et Jupiter He- deks olid kindlasti Heliopolise peajumala universaalne iseloom, liopolitanuse kultusest kasvas välja müsteeriumiusund, ent vii- mis laskis end hõlpsalt teiste kultustega ühendada, ligitõmbavus mase sisust on andmeid äärmiselt napilt (Vermaseren 1988–1990: ennustusjumalana ning Heliopolise pühamu suurejoonelisus, mis 310). tõi Heliopolisesse rohkesti palverändureid nii rannikulinnadest kui Kuidas mõistsid Jupiter Heliopolitanuse austajad oma ju- ka mujalt.38 Ent kultuse populaarseks muutumisel on oma osa ka mala olemust, seda valgustavad mitmesugused Heliopolitanusele Rooma võimudel, kes aitasid rahaliste vahenditega kaasa Heliopo- pühendatud raidkirjad. Tiitlid Despotes, Kyrios ja Augustus, mida lise templi ehitamisele (Hajjar 1981: 232). Nii on Heliopolise seal Heliopolise Jupiterile omistatakse, vihjavad tolle jumaluse templi laiendamist toetanud rahaliselt näiteks Rooma keisrid An- ülemvõimule — teda käsitatakse taeva ja universumi valitsejana, toninus Pius (138–161), Caracalla (211–217) ja Philippus Araab- millele vihjavad ka tema rüüle kujutatud planetaarjumalad. Oma lane (244–249) (Altheim 1957: 24; Vermaseren 1988–1990: 309). järgijate jaoks on Jupiter Heliopolitanus aga jumal, kes kingib Nende eesmärgiks oli ilmselt muuta Heliopolis tähtsaks usuliseks neile oma soosingu ja õnnistuse ning kellelt tema järgijad ootasid keskuseks, mis pidi mängima provintsis ühendavat rolli. Süüria- kaitset ja võitu (Hajjar 1981: 230). Heliopolise Veenus oli see- Foiniikia päritolu orjade, kaupmeeste ja sõdurite kaudu kandus vastu eeskätt viljakusjumal, keda seostati viljakust andva veega Jupiter Heliopolitanuse kultus ka teistesse Rooma provintsidesse. (Hajjar 1981: 231), Mercurius oli aga Jupiteri pojana oma loomult Nii levis kultus Lõuna-Gallias ja Kiliikias, Daakias, Pannoonias, lähedane isale ning kandis nagu temagi selgeid kosmilisi jooni. Ka Germaanias ja Britannias, kuid kultus leidis endale poolehoidjaid temalt oodati mitmekülgset õnnistust ja abi, kuid esmajoones oli ka Itaalias, sealhulgas Roomas39 (Hajjar 1981: 232–233). ta rikkuse ja heaolu andja (ibid.). Heliopolise jumalkonna päritolu on olnud religiooniloolas- tele mõistatuseks, sest triaadi juures torkavad silma mõned eba- 37Kriitikat vt Hajjar 1981: 226jj. harilikud jooned, nagu Hermes/Mercurius kui päikesejumal ja 38Pühamu kohta lähemalt vt Fick 1996: 203jj; Vermaseren 1988– last imetav Aphrodite/Venus. Ka peajumala puhul on ilmne, et 1990: 308–309. 39Seal püstitati talle tempel Janiculumile. Selle kohta vt Vermaseren 36Jumal Mercuriuse heeroldikepp. 1988–1990: 309–310.

1294 1295 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

Kuigi Heliopolise kultuse levitajateks olid eeskätt orjad, kaup- Elagabalil oli ka naissoost paredros, keda austati erinevate ni- mehed ja sõdurid, kuulus nende hulka ka inimesi teistest sotsiaal- mede all. Tema nimi võib olla Balti (emand, naissoo vaste “Baa- setest kategooriatest. Nende hulgas oli ka Rooma ametnikke ja lile”) või Allat (Niehr 1997/1999: 955). Mõlemad on araabia preestreid (Hajjar 1981: 233). päritolu jumalannad.45 Ladinakeelsetes raidkirjades võib ta kanda ka nimetust “taevane Juno” (Juno Caelestis) või “taevane Neitsi” (Virgo Caelestis) ning on teada, et kreeklased samastasid teda ju- EMESA BAAL malanna Athenaga (Drijvers 1981: 248). Emesa Baal ehk El-Gabal/Elagabal oli esimene Süüria päritolu ju- Roomas kehtestas Elagabali kultuse esimesena keiser Marcus mal, kellest üritati teha Rooma riigi peajumalat. Nime “Elagabal” Aurelius Antoninus (valitses aastatel 218–222), kes on tuntud 46 on traditsiooniliselt tõlgitud kas “mäe isand” (Altheim 1957: 28; Elagabaluse nime all. Ta pärines Süüriast, Emesa preesterku- Christ 2005: 626) või “mäe jumal”.40 Seevastu Han J. W. Drijvers ningate suguvõsast. Viimased olid Emesat valitsenud sajandeid väidab, et traditsooniline tõlge on vale ning pakub uueks tõlkeks ja säilitanud suhteliselt suure võimu ka pärast seda, kui preester- “jumal mägi” (Drijvers 1981: 247).41 Franz Altheimi arvates vih- kuningas Soiamos II (keiser Vespasianuse kaasaegne) poliitilisest jab see nimi Elagabalile kui Emesa linnusemäe kaitsejumalale võimust ametlikult loobus (Fick 1996: 195). Marcus Aurelius An- (Altheim 1957: 28). Herbert Niehr peab Elagabali seevastu ju- toninus oli ka ise Emesa Baali ülempreester (siit ka tema hüüdnimi 47 malikustatud mäeks ning juhib selles seoses tähelepanu seigale, “Elagabalus”). Kui ta 218. a keisriks sai, kuulutas ta Jupiteri ja 48 et mägede jumalikustamine on Süüria ja Anatoolia alal tõendatud Heliosega samastatud Elagabali riigi peajumalaks, andes talle juba II aastatuhandel eKr (Niehr 1997/1999: 955). Alates 2. sa- tiitli Sol Invictus Elagabalus. Marcus Aurelius Antoninus laskis 49 jandist pKr mainitakse Elagabali Emesa panteoni peajumalana ehitada Rooma Palatinuse künkale Elagabali jaoks templi, kuhu (Fick 1996: 195). Ta oli päikesejumal, keda kehastas Emesas paigutati Emesast toodud jumalat kehastav püha must meteoori- (nüüd Homs) asunud püha must kivi, mis kukkus pärimuse järgi 42 taevast alla (ibid.). Samasugune püha kivi oli ka nabatealaste 45 43 Balti on araabia Koidutähe jumalanna al-Uzza tiitel. On võimalik, päikesejumalal Dusaresel (Altheim 1957: 27). Päikesejumalaks et ka Elagabal ise oli algselt araablaste jumalus, sest eelkristlikul sai Emesa kaitsejumal siiski sekundaarselt, kui teda hakati sa- ajajärgul moodustasid Emesa ülemkihi araablased (Niehr 1997/1999: mastama babüloonia päikesejumala Samaˇsigaˇ (Fick 1996: 195).44 955). Nõnda sai lokaaljumalast universaalsete joontega kõikjumal, kes 46Teoses Historia Augusta, mis on peaallikas Elagabali kultuse ilmutas end oma usklikele päikeses (Fick 1996: 196). kohta, kasutatakse keiser Marcus Aurelius Antoninuse kohta järjekindlalt nimekuju “Heliogabalus”. Selle nimekuju aluseks on kreekapärane ni- 40Nii tõlgivad nt Sabine Fick (Haider 1996) ja Karl Christ (Christ mevorm “Heliogabalos”, mis tugineb jumalanime “Elagabal” väärale 2005: 626). etümoloogiale, kuid vihjab selgesti Elagabalile kui päikesejumalale (Op- 41Sellist jumala nime seletust pooldab ka Herbert Niehr (vt Niehr tendrenk 1969: 5). 1997/1999: 955). 47Ka keisrina mõistis ta end eeskätt tolle jumaluse preestrina. Tema 42Han J. W. Drijvers ütleb, et Elagabali püha kivi oli analoog ametlik tiitel kõlas sacerdos amplissimus dei invicti Solis Elagaba- Meka Kaaba pühale mustale kivile, mis pärineb samuti islamieelsest li (Christ 2005: 627–628). ajast ning esindas jumal Allahit (Drijvers 1981: 247). Elagabalile kui 48Samastamise kohta Jupiteri ja/või Heliosega vt Historia Augusta, päikesejumalale viitab ka tema kreekapärane nimevorm Heliogabalus Heliog. 1, 5; 17, 8. Ühe Historia Augusta teate järgi (7, 4), mida kinni- (esineb nt Cassius Diol (79, 31, 1) ja Herodianusel (5, 3, 4)). tavad ka mitmed teised antiikautorid (Cassius Dio 79, 11, 1; Herodianus 43Kivi kohta vt veel Christ 2005: 627. 5, 5, 7), seadis Elagabalus oma jumala koguni Jupiterist kõrgemaks. 44Elagabali samastati ka Heliose ja Raga (Fick 1996: 196). 49Selle templi kohta vt lähemalt Optendrenk 1979: 84jj.

1296 9 1297 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe kivi (Latte 1976: 348). Hiljem toodi samasse templisse üle ka solis) (ibid.). Kui Elagabalus oli austanud jumal Elagabali oma Magna Materi püha kivi (Christ 2005: 628).50 Elagabalus abiellus keiserlikus erapühamus, siis Sol Invictus sai endale riikliku templi Emesa Baali ülempreestri tütrega, et sigitada temaga “jumalasar- ja tema kultust ei toimetanud mitte Süüria preestrid, vaid Rooma naseid lapsi” (Cassius Dio 79, 9). See viitab religiooniloos laialt senaatorid (Altheim 1957: 96). Neist moodustati eriline preestri- levinud uskumusele, et preesterkuningas on oma olemuselt juma- tekolleegium pontifices solis (Christ 2005: 695). Sol Invictus’est lik (Fick 1996: 197).51 Kuid Elagabali austajaskond piirdus ainult sai Rooma riigi isand, kelle maine esindaja oli keiser (Altheim keiserlike ohvitseride ja ametnikega, kes tahtsid olla oma isan- 1957: 98). Sel kombel oli tema kultus lahutamatult seotud ka dale truud (Drijvers 1981: 248), ja ka peajumalaks ei saanud ta keisrikultusega. Sol Invictus oli riigijumalaks küll vaid keiser olla kuigi kaua — pärast Elagabaluse mõrvamist tema ihukaits- Aurelianuse valitsusaja lõpuni (aastani 275), kuid veel 4. sajan- jate poolt saadeti Elagabali püha kivi Süüriasse tagasi (Altheim dil oli usk universaalsesse päikesejumalasse oluline. Filosoofili- 1957: 27, 47). Koos sellega lakkas olemast ka tolle jumala kultus selt tõlgendatud “päikeseteoloogia” oli osa vana usundi pooldajate ja ta unustati. ideoloogiast veel 4. sajandil aset leidnud kristluse ja paganluse va- Teist korda kehtestati Emesa Baali kultus 274 keiser Aure- helises võitluses, aga jälgi tollest “päikeseteoloogiast” on leitud lianuse (270–275) poolt pärast seda, kui Aurelianus oli saavuta- koguni varakristlikus teoloogias (Altheim 1957: 104). Seda arves- nud võidu Palmyra linnriigi kuninganna Zenobia (267–273) üle. tades ei olegi üllatav, et 4. sajandil hakkasid kristlased tähistama Roomlaste võiduga lõppenud lahing toimus Emesa linna lähedal, Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril. mistõttu Aurelianus kirjutas tolle võidu Emesa kaitsejumala ar- Nii Elagabaluse kui Aurelianuse katses tõsta peajumalaks ühte vele (Christ 2005: 695; Niehr 1997/1999: 956). Tänutäheks võidu henoteistlikult mõistetud päikesejumalat tuleb näha religioonipo- eest laskis Aurelianus püstitada Kvirinaali künkale Emesa Baali liitilist reformi. Selle reformi kaudu püüdsid keisrid kindlus- jaoks templi (Altheim 1957: 95–96; Latte 1976: 350).52 Seda tada religiooni kaudu riigi ühtsust (Altheim 1957: 97; Vermaseren jumalat hakati austama samuti Sol Invictus’e (Võitmatu Päike) 1988–1990: 284). Ühtsuse tagajaks näis sobivat kõige paremini nime all.53 Aurelianuse müntidel kujutatakse teda alasti nooru- päikesejumal, kelle nähtav ilmumiskuju, päike, valgustas üksi ter- kina, kelle õlgadel on lehviv mantel, peas kiirtepärg ning käes vet asustatud maailma. Päike otsekui sümboliseeris riigi ühtsust piits või maailma sümboliseeriv kuul (Christ 2005: 695). Vii- (Altheim 1957: 97). Loodeti, et päikesejumalast saab jumal, kes mane detail vihjab talle kui kosmokraatorile. Kuna Sol Invictus’e rahuldaks riigi elanikkonna erinevate rühmade usulisi taotlusi ja kultus viidi sisse 25. detsembril, siis hakati seda päeva tähistama kes suudaks ühendada impeeriumi eri rahvaid (Vermaseren 1988– võitmatu päikesejumala sünnipäevana. Iga nelja aasta tagant ha- 1990: 284). Heliogabaluse ja Aurelianuse katses muuta peajuma- kati uue jumala auks pühitsema talle pühendatud pidustusi (agon laks päikesejumal põimusid teineteisega religioonipoliitika ning hilisantiikaja religioossusele iseloomulik tendents henoteistliku 50Historia Augusta andmetel (Ant. Heliog. 7, 1–2) laskis Helioga- jumalakäsituse suunas, mis väljendub selles, et eri jumalusi vaa- balus ennast pühendada ka Suure Ema müsteeriumidesse. Selle kohta deldi ühe ülijumala erinevate ilmumisvormidena. Sellist juma- vt Optendrenk 1979: 31jj. lamõistmist kohtab keisririigi ajajärgul näiteks Isise (Apuleius, 51Emesa preesterkuningat peeti Elagabali pojaks. Nii nagu Elagabal Metamorfoosid XI) ja Attise (Naasseenide hümn) kultuses. Filo- seisis jumalate hierarhia tipus, nii valitses preesterkuningas oma riiki soofiliselt põhjendas seda stoa, mille järgi olid eri jumalad ühe ja (Fick 1996: 198). ühtse jumaliku alge — logos’e — erinevad väljendusvormid ning 52 Samamoodi võeti Rooma riigikultusesse üle veel teisigi võõra pä- mis vaatles päikest maailma kõrgeima juhina. Vaimse ja mate- ritoluga jumalusi. Vt Colpe 1981: 1jj; Versnel 1981: 41jj. riaalse, sealpoolse ja siinpoolse maailma vahendajaks jääb juma- 53Tema teine ametlik tiitel oli Sol dominus imperi Romani (Christ 2005: 695).

1298 1299 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe lik päike ka Rooma keisririigi aegsete uusplatoonikute käsitluses. S. Kreutzer (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der Frühzeit Kristluses seevastu saab päikesest Jeesus Kristuse sümbol. bis zum Gegenwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohlhammer H a j j a r , Y. 1981. Jupiter Heliopolitanus. — M. J. Vermaseren (Hrsg.). Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: E. J. Brill, Kirjandus S. 213–240 H a u f e , G. 1967. Die Mysterien. — J. Leipoldt, W. Grundmann A l t h e i m , F. 1957. Der unbesiegte Gott: Heidentum und Christentum. (Hrsg.). Umwelt des Urchristentums: Darstellung des neutestament- Hamburg: Rowohlt lichen Zeitalters. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt, S. 101–128 A n n u s , Amar 2006. Saalomoni oodid. Süüria keelest tlk Amar Annus. H u t t e r , M. 1996. Die Bedeutung des syrischen Christentums für die Tallinn: Kirjastuskeskus gnostische Religion Manis. — P. W. Haider, M. Hutter, S. Kreutzer A n n u s , Amar 2007. Saatesõna Bardaisani teosele “Arutlus tahteva- (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der Frühzeit bis zum Ge- badusest”. — Akadeemia, nr 4, lk 780–788 genwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohlhammer, S. 261–272 C h r i s t , K. 2005. Geschichte der römischen Kaiserzeit: Von Augustus H ö l b l , G. 2004. Geschichte des Ptolemäerreiches von Alexander dem bis zu Konstantin. 5., durchgesehene Auﬂage. München: Verlag Grossen bis zur römischen Eroberung. Stuttgart: Theiss C. H. Beck H ö r i g , M. 1979. Dea Syria: Studien zur religiösen Tradition der C o l p e , C. 1981. Einführung in die Geschichte und neue Perspekti- Fruchtbarkeitsgöttin in Vorderasien, Alter Orient und Altes Testa- ven. — M. J. Vermaseren (Hrsg.). Die orientalischen Religionen im ment. (Veröffentlichungen zur Kultur und Geschichte des Alten Römerreich. Leiden: E. J. Brill, S. 1–40 Orients und des Alten Testaments. Band 208.) Neukirchen-Vluyn: D r i j v e r s , Han J. W. 1980. Cults and Beliefs at Edessa. Leiden: Neukirchener Verlag; Kevelaer: Verlag Butzon & Bercker E. J. Brill H ö r i g , M. 1984. Dea Syria-Atargatis. — Aufstieg und Niedergang D r i j v e r s , Han J. W. 1981. Die Dea Syria und andere Syrische Gott- der römischen Welt. (Geschichte und Kultur Roms im Spiegel der heiten im Imperium Romanum. — M. J. Vermaseren (Hrsg.). Die neueren Forschung. Siebzehnter Band. 3. Teilband.) Hrsg. von orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: E. J. Brill, S. 241– W. Haase. Berlin & New York: Walter de Gruyter, S. 1536–1581 263 Hörig,M.,E.Schwertheim (Hrsg.) 1987. Corpus Cultus Iovis F i c k , S. 1996. Emesa, Heliopolis und Hierapolis. — P. W. Haider, Dolicheni. Leiden, New York, Köbenhavn, Köln: E. J. Brill M. Hutter, S. Kreutzer (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der K l o f t , H. 1999. Mysterienkulte der Antike. — Götter–Menschen– Frühzeit bis zum Gegenwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohl- Rituale. München: Verlag C. H. Beck hammer, S. 194–216 K r e u z e r , S. 1996. Die Religion der Aramäer auf dem Hintergrund G e r l i t z , P. 1994. Muttergottheiten. — Theologische Realenzyklopä- der frühen aramäischen Staaten. — P. W. Haider, M. Hutter, S. Kreut- die. Bd. XXIII. Berlin & New York: Walter de Gruyter zer (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der Frühzeit bis zum Gese,H.,M.Höfner,K.Rudolph 1970. Die Religionen Alt- Gegenwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohlhammer, S. 101– syriens, Altarabiens und Mandäer. (Die Religionen der Menschheit. 115 Bd. 10,2.) Stuttgart, Berlin, Köln, Mainz: Verlag W. Kohlhammer K ö s t e r , Helmut 1980. Einführung in das Neue Testament im Rah- G o r d o n , R. 1997/1999. Dolichenus. — Der Neue Pauly Enzyklopä- men der Religionsgeschichte und Kulturgeschichte hellenistischen die der Antike. Hrsg. von H. Cancik, H. Schneider. Bd. 3. Stuttgart und römischen Zeit. Berlin & New York & Weimar: Verlag J. B. Metzler, S. 732–733 L a h e , Jaan 2004. Egiptuse kultused kreeka-rooma maailmas. — Tuna, H a i d e r , P. W. 1996. Edessa, Carrhae, Doliche. — P. W. Haider, nr 3, lk 8–24 M. Hutter, S. Kreutzer (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der L a h e , Jaan 2005. Mithra kultus Rooma keisririigis. — Tuna, nr 3, Frühzeit bis zum Gegenwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohl- lk 10–30 hammer, S. 228–237 L a h e , Jaan 2007. Kybele ja Attise kultus. — Usuteaduslik Ajakiri, H a i d e r , P. W. 1996. Religiöse Vorstellungen und Praktiken in der nr 1, lk 58–92 Jungsteinzeit und in der Stein-Kupferzeit. — P. W. Haider, M. Hutter,

1300 1301 Süüria kultused Rooma keisririigis Jaan Lahe

L a t t e , K. 1976. Römische Religionsgeschichte. (Handbuch der Alter- V e r m a s e r e n , Maarten Jozef (Hrsg.) 1972. Corpus Cultus Deae tumswissenschaft. V Abt.) München: C. H. Beck Syriae. Leiden: E. J. Brill Moortgart,A.1932. Die bildende Kunst des alten Orients und die V e r m a s e r e n , Maarten Jozef 1988–1990. Hellenistlikud usundid. — Bergvölker. Berlin Historia religionum. II. Tallinn, lk 275–314 (käsikiri) M o r i n , P. J. 1960. The Cult of Dea Syria in the Greek World. Diss. V e r s n e l , H. S. 1981. Römische Religion und religiöser Umbruch. — Ohio State University. Columbus, Ohio M. J. Vermaseren (Hrsg.). Die orientalischen Religionen im Römer- N i e h r , H. 1997/1999. Elagabal. — Der Neue Pauly Enzyklopädie der reich. Leiden: E. J. Brill, S. 41–72 Antike. Hrsg. von H. Cancik, H. Schneider. Band 3. Stuttgart & V i d m a n , L. 1981. Isis und Sarapis. — M. J. Vermaseren (Hrsg.). Weimar: Verlag J. B. Metzler, S. 955–956 Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: E. J. Brill, N i e h r , H. 1998. Heliopolitanus. — Der Neue Pauly Enzyklopädie der S. 121–156 Antike. Hrsg. von H. Cancik, H. Schneider. Band 5. Stuttgart & V i e l h a u e r , Ph. 1975. Geschichte der urchristlichen Literatur. Ber- Weimar: Verlag J. B. Metzler, S. 292 lin & New York: Walter de Gruyter O d e n , R. A. 1977. Studies in Lucian’s De Syria Dea. (Harvard Semitic Monographs, 15.) Missoula, MT Optendrenk, Th.1969. Die Religionspolitik des Kaisers Elagabal im Spiegel der Historia Augusta. (Habelts Dissertationsdrucke, Reihe Alte Geschichte, Heft 6.) Bonn JAAN LAHE (sünd. 1971) on lõpetanud EELK Usuteaduse Instituu- O t t o , B. 1976. Geometrische Ornamente auf anatolischer Keramik, di (1999) ning TÜ usuteaduskonna (2000); teoloogiamagister (TÜ, Symmetrien frühester Schmuckformen im Nahen Osten und in der 2004). Praegu Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant; Tallinna Ägäis. Mainz: Heidelberger Akademie d. Wiss., Komission für antike ülikooli võrdleva usundiloo lektor, EELK Tallinna praostkonna vi- Keramik, Keramikforschungen 1 kaarõpetaja. Uurimisvaldkonnad: hellenismi- ja hilisantiikaja usundi- P i e t r z y k o w s k i , M. 1986. Die Religionspolitik des Kaisers Elaga- lugu (eriti juutluse, gnoosise ja kristluse suhted) ning Uus Testament. bal. — Aufstieg und Niedergang der römischen Welt. (Geschichte und Akadeemias varem avaldanud artikli “Kas Siimon Nõid oli gnostik?” Kultur Roms im Spiegel der neueren Forschung. Siebzehnter Band. 3. Teilband.) Hrsg. von W. Haase. Berlin & New York: Walter de (2006, nr 5, lk 1069–1110; nr 6, lk 1260–1287) ning Rudolf Bultmanni Gruyter, S. 1806–1825 ja Paul Tillichi tekstide tõlkeid. Q e s c h , J. 1996. Die Religion Eblas. — P. W. Haider, M. Hutter, S. Kreutzer (Hrsg.). Religionsgeschichte Syriens: Von der Frühzeit bis zum Gegenwart. Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohlhammer, S. 39–48 R u d o l p h , Kurt 1994. Die Gnosis: Wesen und Geschichte einer spät- antiken Religion. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht S c h w e r t h e i m , E. 1981. Iupiter Dolichenus. — M. J. Vermase- ren (Hrsg.). Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: E. J. Brill, S. 193–212 S p e i d e l , M. P. 1980. Jupiter Dolichenus: Der Himmelsgott auf dem Stier. — Kleine Schriften zur Kenntnis der römischen Besetzungs- geschichte Südwestdeutschlands. Nr. 24. Stuttgart: Gentner Verlag; Stuttgart, Berlin, Köln: Verlag W. Kohlhammer, S. 13–28 V a n d e n B r o e k , R. 1981. Frühchristliche Religion. — M. J. Verma- seren (Hrsg.). Die orientalischen Religionen im Römerreich. Leiden: E. J. Brill, S. 363–387

1302 1303 JUDAISTLIKU JA MITTEJUDAISTLIKU AINESE VAHEKORRAST BAHJA IBN PAQUDA SÜDAMEKOHUSTUSTE JUHTIMISE RAAMATUS

Anu Põldsam

Ükski maailma mõistmise viis, ükski religioon ei eksisteeri isolee- ritult ega muutumatult. Nii ka judaism. Ent kui üldjuhul on võime ümbritsevaga kohanduda just see, mis ühe religiooni piires aitab eristada selle erinevaid mõttevoolusid, siis judaismi puhul kuju- tab kohandumisvõime endast aga just eri mõttevoolude ühisosa. Ükskõik millist juutluse haru vaadata, ikka on selle kestmise aluseks tasakaalu otsimine vana ja uue vahel, eesmärgiga tagada ühelt poolt traditsiooni järjepidevus ning võimaldada teisalt igapäevast traditsioonitruud elu muutuvates oludes. Näiteid sellistest prot- sessidest võib tuua juutluse tekkimise aegadest alates kuni tänase päevani välja. Eriti selgelt ilmneb see keskaegse Euroopa olusti- kus, kus islami, kristluse ning antiigi ﬁlosooﬁa mõjuväljas asetse- vas juutluses leiavad aset rõhuasetuste muutused nii igapäevaelu kui ka religiooni puudutavates küsimustes. Selle täpsemaks kirjeldamiseks annab hea võimaluse 11. sajandi Hispaaniast pärit juudi mõtleja Bahja Ibn Paquda oma teosega, mis araabiakeelses originaalis kannab pealkirja Al-hid¯aja ila Far¯ai’d. al-qul¯ub, aga populaarsuse saavutas see teos heebreakeelses tõlkes pealkirja all ANNA HÕBEMÄE. Viga (2006, eskiis) Sefer Torat H. obot ha-Lebabot; Südamekohustuste juhtimise raamat. Selle teose¯ puhul on¯ väga¯ selgelt näha balansseerimist juba

1305 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam olemasolevate ja uute arusaamade vahel ning püüdu neid oma- Ent kõigepealt teosest ja selle autorist endast, ning miks mitte vahel põimida. Niisugune tasakaalu otsimine on küll otstarbekas, alustada sellega sealt, kus Ibn Paquda oma raamatu lõpetab: leidmaks traditsioonile uut kohta uutes oludes, kuid tahes või taht- 2 mata kandub osa neist uutest oludest ja sellele iseloomulikust üle [Seetõttu, oh vend,] taha enesele seda, milles on su pääsemine ning religioosne ja ilmalik heaolu. Suuna oma mõistus kogu jõust juba olemasolevasse. sellele, et hoiduda kurjadest harjumustest, ning eelkõige hoia oma Südamekohustuste juhtimise raamatu vaatlemisel saab põhikü- lõppeesmärki silme ees. Aseta mõistus enda üle kuningaks ja ta- simuseks, milles nimetatud uudsus või isegi uuenduslikkus vara- gasihoidlikkus oma valitsejaks. Tee tarkus oma juhiks ja taga- sema juutluse suhtes väljendub. Milline on vahekord vana, tra- sitõmbumine [siinpoolsest maailmast] oma kaaslaseks. Suundu aeg- ditsioonilise juudi mõtlemise ja uue, antiigi ja islami filosoo- laselt ja ettevaatlikult kiiduväärsete omaduste aedadesse, vastavalt fiast mõjutatud arusaama vahel? Tekib aegumatu sisu ja vormi oma võimetele ja asjaoludele. Ning hoidu liialdamisest ja tee seda küsimus: kas teose ideed on judaistlikud ja need on esitatud mit- [kõike] samm-sammult, et sa ei eksiks — sest kui lambis on liialt õli, tejudaistlikus formuleeringus, nagu väidab J. Guttmann (vt Gutt- siis see kustutab tule selles. Hoidu ka hooletuse, jõudeoleku ja lais- mann 1973), või vastupidi? Kui Ibn Paquda teoses on välismõjud kuse eest. Lisa järk-järgult hoolikust ja lase kannatlikkusel järgneda kannatlikkusele, liikudes igalt kiidetava omaduse astmelt järgnevale. suured, kas siis tema õpetus on ikkagi judaistlik? Nõnda nagu Ära jäta samal ajal hooletusse oma südame uurimist ja pidevat arupi- M. R. Hayoun küsib ühe tuntuima juudi filosoofi, Maimonidese damist oma hinge üle. Lisaks uuri minu raamatut, loe seda ning jäta (1135/1138–1204) kohta, kas too mõtiskles meelsamini Psalmide, meelde selle sisu. Pane tähele selle põhimõtteid ja mõtle pidevalt Iiobi ja Koguja raamatu üle Vanas Testamendis või Aristotelese selle eri järelduste üle. Selle kaudu võid sa jõuda vooruste kogumini Nikomachose eetika üle (Hayoun 1999: 11), nii võib ka Ibn Paquda ja kiiduväärt omaduste summani, mis on meelepärased Jumalale. kohta küsida, kas tema arutelud tuginesid pigem Toorale, Talmu- Olgu neis sulle juhatus ja juhata sina nende juurde teisi. (Ibn Paquda dile ja midraˇsitele või kreeka filosoofiale ja selle islamis levinud 1856: 459–460.) modifikatsioonidele. Sellesse lõiku, mis peaks ühtlasi andma lugejale aimu ka Ibn Küsimuse teeb intrigeerivaks see, et Ibn Paquda ja tema Paquda kirjutamisstiilist, on selliste teemade nagu lõppeesmärk, loominguga on teaduslikult seni võrdlemisi vähe tegeldud ja siinpoolsus, teispoolsus, hing, süda, mõõdukus, teadmine näol nende vähestegi, peamiselt 19. sajandil ja 20. sajandi alguses 1 kätketud tema teose tuum. Aga enne, kui asuda selle tuuma ava- tema mõtteloomingut uurinud autorite arvamused lahknevad mise juurde, tuleks teha mõned märkused vaatluse all oleva raa- märgatavalt selles osas, milline on Ibn Paquda mõtete värving matu enda ja selle autori kohta. ja seosed varasema traditsiooniga. Samas, kui võtta arvesse Südamekohustuste juhtimise raamatu hilisemat olulist asendit ja Bahja Ibn Paquda elust on teada väga vähe, üksnes seda, et mõju juudi traditsioonis, väärib teose sisu uut kajastamist ja uuri- ta elas 11. sajandil Hispaanias ja tegutses dajjani ehk religioosse mist, lähtudes 21. sajandil olemasolevast teadmiste pagasist, mis kohtunikuna. Hilisemas kirjanduses on teda tänu tema õpetusele võimaldab toonasele mõttepärandile läheneda uue nurga alt. hakatud kutsuma ka heebreakeelse tiitliga h. asid (vaga), mis anti üksnes vähestele keskaja suurtele õpetlastele (nt rabi Isaak Pime ja rabi Jehuda H. asid). Näiteks on talle J. Dani väitel sel moel viidanud 16. sajandil elanud tuntud rabi Elijahu de Vidas (Dan 1986b: 1Sellistest varasematest uurijatest võib välja tuua D. Kaufmanni, 24). Ning tsitaate Ibn Paqudalt võib leida ka 20. sajandi tunnus- J. Guttmanni ja G. Vajda. Neile lisanduvad siiski ka üksikud tänapäeva- semad autorid, nagu R. Birnbaum ja M. Mansoor. Ainsateks eestikeelse- teks Südamekohustuste juhtimise raamatu kohta käivateks uurimusteks 2Pöördumine esineb M. Mansoori järgi araabiakeelses käsikirjas, on jäänud käesoleva artikli autori bakalaureuse- ja magistritöö. kuid puudub heebreakeelses tõlkes (Mansoor 1973: 444).

1306 1307 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam tatud juudi kirjaniku S.ˇ J. Agnoni esimesest romaanist Haknasat juutide mõttemaailm ja muutused selles kujutasid endast hoopis kalla (Pruudi naimine, vt Agnon 2000). midagi muud. Kui nt Hispaanias oli suurem osa juudi õpetlasi Mis puudutab Ibn Paquda teost, siis võrreldes autori kohta kreeka ja islami filosoofiale avatud, siis Kesk- ja Ida-Euroopas oldi käiva informatsiooniga on selle kohta küll rohkem teada, kuid selles osas vaoshoitum ning keskenduti pigem üksnes olemasole- ka siin kohtab teatud raskusi. Eelkõige selles osas, mis puudutab vale õpetusele ja selle traditsioonilisele kommenteerimisele. Oma teose dateerimist. Uurijate seisukohad Südamekohustuste juhti- osa mängis erinevuste puhul kindlasti ka poliitiline ja ajalooline mise raamatu kirjapanemise aja osas lahknevad. Kokkuvõtvalt õhkkond, milles erinevad juudi kogukonnad elasid. On loomulik, võib siinkohal vaid mainida I. Broydéväidet, et Ibn Paquda kirjutas et seal, kus valitseva kihi suhtumine elanikkonna rahvuslikesse või oma teose aastal 1040 (Broydé, Kohler 1902: 447), R. P. Scheind- religioossetesse vähemusgruppidesse on pigem positiivne, saab lin dateerib selle aga ajavahemikku 1050. kuni 1090. a (Scheindlin võimalikuks ka selle grupi igakülgne areng. Samas sunnivad ras- 1986: 43) ning P. K. Kokovtzovi uuringud 1920. aastatel näitasid, kemad ja keerulisemad olud pidet ning tuge otsima olemasolevast et Ibn Paquda kirjutas Südamekohustuste juhtimise raamatu pi- õpetusest, osalt sellesse isegi klammerdudes — kõik selleks, et gem ajavahemikus 1080 kuni 1090 (Simon, Simon 1984: 78). Ka säilitada kogukonna elukorraldus. H. Greive asetab teose 1080. a lähedusse (Greive 1973: 10). Lisaks Selle teadmise taustal on oluline silmas pidada, et Hispaanias pooldab teose sellist ajastust ka M. Mansoor (Mansoor 1973: 1). valitsenud moslemid (Ibn Paquda ajal oli võimul Umaijaadide Seega võib uuemate uurimuste kohaselt oletada, et Ibn Paquda kir- dünastia) olid teiseusuliste suhtes tolerantsemad kui nende krist- jutas oma teose 11. sajandi viimasel kolmandikul Hispaanias. Kui likud läänegootidest eelkäijad. See omakorda võimaldas sealsetel teose enda kirjutamise aeg on küll lahtine, siis kindlalt dateeritavad juutidel ja kristlastel säilitada nii oma religioossed vaated kui ka on selle tõlked ja trükiväljaanded. Algselt araabia keeles heebrea kogukondliku struktuuri. Soodsa õhkkonna mõjul (ka majandus- tähtedega kirjutatud raamatu tõlkis 1161. aastal heebrea keelde likus plaanis) kasvas Hispaania juudi kogukond ning paralleelselt Ibn Tibbon (1120–1190)3 ning just see, kohati küll ebatäpne ja Hispaania rolli suurenemisega islami maailmas kasvas samaaeg- lihtsustatud tõlge oli see, mis Ibn Paquda teose populaarsuse aluselt ka Hispaania juutluse juhtiv roll juutide seas nii islami- kui seks sai. Araabiakeelne originaaltekst trükiti esimest korda alles ka kristlikes maades, nagu sellele on viidanud H. Greive (Greive 1912. a ning enne seda levisid trükikujul üksnes selle heebrea-, 1980: 24–25). Vaimses ja kultuurilises plaanis peetakse just 11. sa- hispaania-, portugali-, ladiino-, jidiˇsi-, saksa-, prantsus- ja inglis- jandi keskpaika Hispaania juutluse tõelise õitsengu ajaks, mis tõi keelsed tõlked. endaga kaasa juudi filosoofia uue esilekerkimise, see omakorda lõi Tulles Südamekohustuste juhtimise raamatu vormi juurest sisu aluse juudi religiooni ja heebrea keelega tegelemisele varasemast juurde ning mittejudaistliku ja judaistliku materjali vahekorra erinevas perspektiivis.5 juurde selles, on oluline silmas pidada teose kujunemise aegruumi, Üle pika aja pärast hellenistlikul ajastul esilekerkinud juudi fi- milleks on 11. sajandi Hispaania. Südamekohustuste juhtimise losoofia tuhmumist oli just keskaegne Hispaania juudi filosoofia raamat kajastab vaikimisi just sel ajastul toimunud muudatusi His- uue ja väga võimsa tärkamise taimelavaks. Toonane Hispaania paania juutide mõttemaailmas, sefaradi4 kultuuriruumi kuuluvas oli antiikfilosoofia, islami, kristluse ja judaismi kokkupuutepin- piirkonnas, aga mitte kogu juutluses, sest nt toonaste Ida-Euroopa 3See tõlge kuulub üldse vanimate heebreakeelsete tõlgete hulka araa- ka Inglismaale ja Ameerikasse. Saksamaal ning Kesk- ja Ida-Euroopas bia keelest. elavaid ja sealt pärit juute tuntakse aˇskenaasi (aˇskenazim) juutide nime 4Üldiselt nimetatakse sefaradi (sefardim) juutideks traditsiooniliselt all. Hispaanias ja Portugalis elanud juute ning nende järeltulijaid, kes pärast 5Sel perioodil elas nt heebrea keele teadus tänu Dunaˇsben Labratile pagendamisi 15. sajandi lõpul asusid elama Vahemere maadesse, aga (10. saj.) ja Menahem ben Sarukile (10. saj.) läbi oma esimese õitsengu.

1308 1309 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam naks, mistõttu kõik need mõttevoolud mõjutasid üksteist parata- selle süstemaatiline ülesehitus, mida ilmestavad rohked tsitaadid matult. Juudi filosoofia taustaks keskajal on toonased mõttevoolud (eelkõige Vanast Testamendist) ja piltlikud näitelood, mille juured eelkõige islami maailmas, millest keskseimaks võib pidada ka- ulatuvad nii juudi kui ka islami traditsiooni. lam’i.6 Moslemite kõrval ka juudi mõtlejaid haaranud diskus- Vaatamata Ibn Paquda taotlusele suunata oma teos eelkõige siooni keskseteks teemadeks olid Jumala ühesus ja tema õiglus, et- juutidele ning viidata oma mõtete judaistlikule päritolule näivad temääratuse ja inimese vaba tahte küsimus ning seega ka küsimus väliskeskkonna mõjud kajastuvat nii Südamekohustuste juhtimise vastutusest oma tegude eest. Olulisemgi oli veel, et arutluste, raamatu vormis, mis järgib tolleaegses islamis levinud arutluste uurimise ja apologeetika objektiks sai religioon ise. Nii muu- süstemaatilist ülesehitust, kui ka sisus, mis peaks olema läbinisti tus ka judaismi filosoofiline õigustamine suurema osa juudi õpet- judaistlik, ent hõlmab endas islami filtrist läbi käinud antiikfi- laste jaoks peamiseks tegevusalaks. Seda ajendatuna soovist ja losoofia aspekte. Selline erinevate joonte lõimumine, mille pu- vajadusest oma religiooni kaitsta ning tugevdada (sama kehtis ka hul on kohati raske öelda, kas vorm teenib sisu või vastupidi, moslemite ja kristlaste kohta) või nagu Guttmann ütleb: nüüdsest ei ole aga midagi üllatavat, kui teada, kuidas toonane juudi fi- tegeldi metafüüsiliste probleemidega religioonifilosoofilises kon- losoofiline mõtlemine toimis. Kõige paremini võib seda kokku tekstis (Guttmann 1973: 63). võtta A. Hymani ja J. J. Walshi tõdemuse abil — nimelt et Ka Südamekohustuste juhtimise raamat on vaikimisi kirjuta- keskaegset judaistlikku filosoofiat võib kirjeldada kui juudi us- tud just nende muutuste tuules, samas kui otsesõnu ja väliselt on kumuste ja tavade täpsustamist ning seletamist filosoofiliste kont- see suunatud usklikele juutidele, selgitamaks neile, milles seisne- septsioonide ja normide abil ning lisaks kui judaistliku traditsiooni vad inimese kohustused Jumala ees ja miks see nii on. Kuid nagu tõlgendamist (Hyman, Walsh 1973: 337). See tähendab seda, et öeldud, viis, mil moel Ibn Paquda seda teeb, ja metoodika, mida juudid said oma filosoofia suuresti välistest allikatest ja juudi filo- ta kasutab, on mõjutatud oma kaasaja filosoofilistest suundumus- soofia ajalugu on pigem võõraste ideede eduka sulandamise lugu, test ning religioossetest tõekspidamistest. Ibn Paquda eesmärk ei mida transformeeriti ja võeti üle vastavalt judaismile eriomastele ole filosofeerida, vaid aidata kaasa juutide vaimse ja religioosse nägemisviisidele. Esimene selline protsess toimus juba hellenis- elu parandamisele, aga üritades lugejat kõnetada oma aja kõige miajastul, kuid hääbus ruttu, jätmata judaismile mingit püsivat moodsamas keeles, kasutab ta selleks paratamatult mõistusele suu- mõju, kui Philon Alexandriast (u 20 eKr–40 pKr) välja arvata. natud filosoofia ja loogilise arutelu keelt, põimides sellesse eri- Teist korda ja mõjukamalt sai see teoks just keskajal, taas kok- nevaid stiilivõtteid kasutades inimhinge liigutavaid näiteid. Üks kupuute kaudu kreeka filosoofiaga, ent nüüd juba islamipoolse väheseid Südamekohustuste juhtimise raamatule just stiililisest tõlgendusega sellest. küljest lähenenud uurijaid on M. Sister (vt Sister 1937). Oma Paratamatult tekib siinkohal küsimus, kas on üldse võimalik vastavasisulises uurimuses toonitab Sister muuhulgas Ibn Paquda rääkida millestki, mida võiks nimetada eriomaselt juudi filosoo- soovi oma lugejaga seeläbi kontakti saavutada, et ta pöördub otse fiaks ning kuidas juutlust/judaismi sellises kohandumise ning oma lugeja poole, kõnetades teda väljendiga “oh mu vend” — muutumise kontekstis üldse defineerida. Sest kuidas määratleda araabia keeles ja ahi, heebrea keeles ah. i (Sister 1937: 88). Li- midagi, mida ei saa õieti piiritleda ei ajas ega ruumis? Juutlus saks jääb Südamekohustuste juhtimise raamatu lugejale silma on kogu oma olemasolu vältel olnud jagatud mitmesugusteks reli- gioosseteks suundadeks ja vooludeks, millel kõigil on oma erijoo- 6 Kalam tähendab araabia keeles sõna-sõnalt kõnet, keelt, ent reli- ned, mis puudutavad elukorraldust ja ideoloogiat, rääkimata regio- gioosses mõtlemises tähistab see termin Jumala sõna või laiemas plaanis naalsetest ja lokaalsetest erinevustest. Võiks ju öelda, et juudi aja- kalam’i teadust ehk islami apologeetikat või ka dogmaatilist teoloogiat. loos on ainus kindel ja muutumatu asi selle heterogeensus ja variat- Kalam’i teadus tegeleb kreeka filosoofiast üle võetud loogiliste tõestuste abil usu komponentide üle arutlemisega. siooniderikkus (seda tulenevalt erinevatest taustsituatsioonidest),

1310 1311 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam kuid see oleks ühekülgne vaateviis ning jätaks tähelepanuta väga dab töid, mis on pühendatud eetilistele normidele ja detailsetele olulise aspekti, mis puudutab otse ka keskaegset juudi filosoofiat. käitumisjuhistele. Või nagu väidavad Borowitz ja Schwarz — See, mis judaismi eri voolusid ühendab, on nende religioossed kogu juudi religioosset kirjandust antiikajal läbib küsimus sel- tõekspidamised. Religioon on aluseks, millest lähtutakse, isegi lest, milline on inimese jaoks õige eluviis, käitumine ja Jumala kui see ise refleksiooni objektiks pole. Niisiis on juttu religioo- austamine (Borowitz, Schwarz 1999: 141). See peab muidugi niga tihedalt seotud filosoofiast, mistõttu ei saa juudi filosoofiaks paika, sest aines eetika-alasteks arutlusteks on alati olemas olnud, nimetada seda, millel puudub side religiooniga. kuid sel perioodil ei tekkinud veel järjepidevat iseseisvat eetika- Loomulikult ei ole juutide religioossed arusaamad kõikjal ühe- kirjanduse ˇzanri nagu keskajal. Toetudes lisaks ka J. Danile, võib sugused, ent oma usu kesksetest alustugedest ei loobuta kusagil, väita, et vanatestamentlik ja sellele järgnenud kirjandus sisaldas ning just need tõekspidamised on need, mis teevad judaismist ju- küll teoseid, mis olid pühendatud kõlbeliste väärtuste õpetamisele, daismi. Selles kontekstis võiks ära tuua kolm juute läbi ajaloo aga talmudistliku perioodi käigus sulandusid eetika-alased teo- saatnud peamist religioosset teemat, mida on rõhutanud nt T. Har- sed homileetiliste midraˇside hulka ning eetika-alast kirjandust kui viainen. Need on: 1. Usk Jumalasse. 2. Usk Jumala ilmutusse, iseseisvat ˇzanri ei tekkinud. J. Dani parafraseerides võiks selle mis on antud Iisraelile Toora kujul. 3. Usk juutidesse kui rahvasse, arengu kokku võtta sõnadega, et uusi kontseptsioone ja arusaamu kes elab kuuletudes Jumalale ja tema antud Toorale (Harviainen ei esitatud süstematiseeritult, mistõttu on varasemast kirjandusest 1990: 34). Eri aegadel on need kesksed uskumused leidnud küll võimatu leida süstemaatilist seletust selle kohta, miks peaks juut erinevaid tõlgendusi, aga nende tuum on püsinud muutumatuna järgima nõudmisi, mis tulenevad tema usust Jumalasse, ja kuidas läbi aegade. Nõnda jääb igasuguste filosoofiliste arengusuundade ta peaks end suunama neid käske aktsepteerima ja täitma (Dan taustaks juutide seas ikkagi nende algne jumalakujutlus, mis ei ole 1986a: 83). filosoofiliste spekulatsioonide tulemus, vaid religioosse tunnetuse Seega võib Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raama- vahetu tulem. Sel taustal on erinevate mõttelaadide kujunemise tut pidada esimeseks raamatumahus keskaegseks judaistlikuks aluseks juutluses olnud uute ideede sisselugemine traditsiooni- teoseks, mis on pühendatud üksnes eetika teemale. Erinevalt lisse usku, aga ühtlasi ka traditsioonilise usu ülekandmine uutele oma kaasaegsete halakistlikest8 töödest, mis sisaldasid usklikule ideedele. mõeldud konkreetseid käitumisjuhiseid, on Südamekohustuste Usk ühte ja ainsasse Jumalasse on ühtlasi ka aluseks, millest juhtimise raamat suunatud inimese hoiakute kujundamisele ja lähtub oma arutlustes Ibn Paquda. Lähenedes sellele aspektile selle vajalikkuse põhjendamisele. Vaatamata oma süstematiseeri- filosoofilise arutluse kaudu, põhjendades, “miks”, ning seletades, tusele ei ole teose näol siiski tegu juudi eetika kompendiumiga, kus “kuidas”, omandab tema sõnum aga eetikakäsituse iseloomu. Just vaadeldaks üksikuid probleeme, vaid ülevaatlikumat laadi suunava oma küsimuseasetuste tõttu peetakse Südamekohustuste juhtimise kirjutisega. Kui Ibn Paquda kaasaegsed juudi õpetlased olid kes- raamatut põhjendatult spetsiifilise juudi vagaduskirjanduse ehk kendunud eelkõige religiooni välisele, teostuslikule küljele, siis musar-kirjanduse7 klassikaks või koguni selle kirjandusliigi pio- tema soovis tutvustada religiooni vaimset poolt, pidades seda olu- neerteoseks, nagu väidavad E. B. Borowitz ja F. W. Schwarz (Bo- rowitz, Schwarz 1999: 141). Ka musar-kirjandusele eelne- 8Halaka on judaistlikus õpetuses sisalduv terviklik, kogu inimese nud vanatestamentlik, talmudistlik ja midraˇslik kirjandus sisal- elu kattev seadusealane süsteem, mille osadeks on rituaale, isiklikku staatust ja perekonda, tsiviilõigust, kriminaalõigust ja mittejuute puudutavad seadused. Sellise õigusliku kogumi kõrval seisab (h)aggada, 7Musar tähendab heebrea keeles eetikat, õiget eluviisi, häid kom- mis käsitleb teemasid, mis seadusega/õigusega otseselt ei haaku, nagu beid. Musar-kirjanduses pööratakse tähelepanu indiviidi ja Jumala va- judaismi ajalugu, filosoofia, folkloor, meditsiin, astronoomia, vagadus- helisele lähedasele suhtele ja sellega kaasnevale. kirjandus jms (Jacobs 1999: 80).

1312 10 1313 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam lisimaks ja olemuslikumaks. Sealjuures toonitab ta igapäevast si- Nagu teose pealkirigi ütleb, on selle peateemaks südameko- semist religioossust, mis peaks olema aluseks välisele käitumisele. hustused. Need on inimese sisemised kohustused Jumala ees, mis Selline hoiak iseloomustab ka hilisemat musar-kirjandust, millele vastanduvad välistele, ihuliikmetega täidetavatele kohustustele. J. Dani kohaselt on omane radikaalse innovatsiooni ja konserva- Kasutades Ibn Paquda enda sõnu, mis seisavad Südamekohustuste tiivse traditsionalismi segunemine (Dan 1986b: 43). juhtimise raamatu sissejuhatuses, on inimesel kahesugused kohus- Ühelt poolt ajendas Ibn Paqudat selliseks lähenemisviisiks tused: esiteks kohustused, mis on seotud välise tundmisega ja mis kindlasti valitsenud õhkkond, kus väline käsutäitmine näis saavat on täidetavad ihuliikmetega. Selliseid kohustusi on 61310 ja nende üha olulisemaks. Ta viitab sellele otsesõnu Südamekohustuste juh- hulgas on selliseid, milleks inimest kohustab tema mõistus, ning timise raamatu sissejuhatuses, öeldes oma eesmärgiks olevat liht- ka sellised, mille täitmise aluseks on üksnes kuulekus, s.t nende sameelsete ja laiskade usukaaslaste ning religiooniseaduse pärijate keelatud või lubatud olemise põhjus on teadmata (nagu liha ja õpetamise ja julgustamise neile sobivate tõestuste kaudu, mille sel- piima koos söömise või koos hoidmise keeld). Teiseks sisemised, gust ja tõepärasust kinnitab mõistus ning mida võivad eitada üks- mõistusest tulenevad kohustused, mida on võimatu kokku lugeda nes need, kes teenivad silmakirjalikkust ja valelikkust. Teisalt võib (Ibn Paquda 1856: 10). Just viimased on nn südamekohustused, Ibn Paquda tõukejõuks pidada inspireeritust nii islamis kui an- mis, kui toetuda pühakirjale, mõistusele ja traditsioonidele — kui tiikfilosoofias levinud arutlusmeetoditest ja soovi neid meetodeid Jumala poolt inimesele antud teadmiste allikatele —, on kõigi re- kasutades jõuda selleni, et lugeja tõepoolest mõistaks, mida autor ligioossete põhireeglite aluseks ja mille mittetäitmise puhul pole öelda tahab. Küsimuseks on taas — mil määral mõjutasid need võimalik, et saaks kehtida ka ükski üksnes kehaline kohustus mittejudaistlikust ainesest pärit võtted Südamekohustuste juhti- (Ibn Paquda 1856: 5). Ideaalina näeb Ibn Paquda seisundit, kus mise raamatu sisu? Kui tahta välja selgitada judaistliku eetika südame- ja ihuliikmete kohustused on omavahel kooskõlas. Olu- mõju osakaalu Ibn Paquda teoses, siis saab seda teha eelkõige kordades, kus see võimatuks osutub, on neist kahest ülimuslik lähtuvalt heebrea Piiblisse kätketud eetika-alaste arusaamade ja esimene. Seega peaks kõigi Jumalale pühendatud teguviiside alu- nende edasiarenduste taustal rabiinlikus ajaloos. Sest nii nagu seks olema südame puhtus ja selle taga seisva hoiaku või meelsuse juudi filosoofia puhul, nii ka eetika osas on määravaks kompo- siirus (Ibn Paquda 1856: 17). Selline eristus sisemiste ja väliste nendiks Toora ja selle tõlgendused ning vastused küsimustele: kohustuste vahel, kus kavatsus on olulisem kui tegu, asetab ühtlasi “Milline peaks inimene olema?” ja “Mida peaks inimene te- eristuse kavatsuse ja teo vahele, nagu leiab õigustatult J. Guttmann gema?” Judaistliku ja mittejudaistliku ainese vahekorra vaatle- (Guttmann 1973: 121). Ibn Paquda jõuab sellise skeemi järgimisel misel Südamekohustuste juhtimise raamatus saab oluliseks, kui põhimõtteni, et hoiak ilma teota (nt Jumala usaldamine, millega suures osas see ühe või teise mõjusid kajastab ning milline on ei kaasne inimese välist tegu) on väärtuslikum ja selle suunas orthopraxia ja orthodoxia9 rõhuasetuse vahekord selles. Selleks püüdlemine parem kui tegu, mille taga puudub õige kavatsus ehk aga ei ole muud võimalust kui tutvuda Südamekohustuste juhti- kui mingit nõuet täidetakse üksnes formaalselt, selleks et saavu- mise raamatus sisalduvate põhimõtetega. tada nt tunnustust. Või kui kasutada Obadia ja David Ma¨ımonide sõnu, siis ajal, kui Ibn Paquda kaasaegsete mõtlejate püüded ravida vaimset tardumust viisid jäiga formalismini, koostas Ibn Paquda 9C. Wrighti järgi ei huvita judaismi ja ka islamit erinevalt kristlusest mitte niivõrd inimese mõtlemine, vaid pigem tema toimimine, täpsemalt 10Vanas Testamendis on juudi traditsiooni järgi ära toodud 613 sea- see, kuidas toimida. Seepärast vastaks kristluse “õigele usule” (ortho- dust. Üks seletus sellele on, et neist 365 on keelud (päikeseaasta päevade doxia) judaismis ja islamis pigem “õige toimimisviis” (orthopraxia)(sel- arv) ja 248 käsud (nii palju on inimesel kehaosi ka Talmudi järgi (Mak- lisele eristusele viitab ka oluline 19. sajandi juudi filosoof M. Mendels- kot 23b–24a)). Arv 613 ütleb seega, et inimene kõigi oma ihuliikmetega sohn) (Wright 2004: 31). seisab iga päev Jumala ees.

1314 1315 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam oma individualistliku teoloogia (Ma¨ımonide, Ma¨ımonide 1987: lest kõrgeim on isetu jumalaarmastus, mida iseloomustab hinge 18) — teoloogia või teoloogilise eetika, mille keskmes seisab ini- püüdlemine Jumala poole. Selle püüdlemise taga on arusaam hin- mene oma mõistuse ja püüdlustega. gest, kes on siinilmas tegelikult võõras ning kelle ülesanne on Selline erilise tähelepanu pööramine kavatsuse puhtusele ja valmistuda lahkumiseks siinpoolsusest teispoolsusesse (ha-‘olam välise kuulekuse teisene tähtsus ei ole juudi traditsioonis mi- ha-ba’), kus on tema algne kodu (Ibn Paquda 1856: 175–176). Nii- dagi enneolematut — see mõte ilmneb nt Vana Testamendi proh- sugune dualistlik inimesemõistmine ning arusaam hinge teispool- vetiraamatutes —, kuid eristus just südame- ja ihuliikmete ko- susele suunatud eesmärgist meenutab pigem kreeka filosoofiat kui hustuste vahel on pigem omane keskaegsele islami filosoofiale vanatestamentlikku traditsiooni järgivat mõtteviisi. Sarnaselt Pla- (nt Abu Talib al-Makki Qut al-qulub). Islami filosoofiale oma- toni ideedega võiks ka Ibn Paquda arusaama hingest sõnastada sem on ka Ibn Paquda arutluse ülesehitus. Kui nt traditsiooni- nii, et hing on kui kaarik, mille ette on rakendatud lihahimu ja lises judaismis lähtub mõtlemine üldiselt konkreetsest nähtusest teispoolsusele suunatud mõistuslik pool. ja kulgeb üksikult üldisele, siis Ibn Paquda järgib vastupidist Samas on seosed mittejudaistliku ainesega tinglikud selles skeemi. See kumab läbi nii tema filosoofilisest arutelust juma- mõttes, et need ei ole kunagi puhtakujulised, vaid ikka ja alati kom- latõestuse ning jumalapildi kohta, mis kujutavad endast kogu bineeritud ja kohandatud judaistliku taustaga. Ibn Paquda arusaam teose mõttearenduse eeldust, kui ka katsest kaasata inimesepool- duaalsusest keha ja mõistuse, spirituaalse ja sensuaalse vahel on sesse arutlusse ja tegutsemisse iseseisvat mõtlemist Jumala üle, küll konkreetsem kui Talmudis, rääkimata Vanast Testamendist, ilma milleta oleks inimese elu justkui hoone ilma vundamen- ent toonitades pidevalt keha ja hinge erisust, ei lange ta sealjuures dita. Nii on Südamekohustuste juhtimise raamatu esimesed kolm kunagi äärmusesse nagu uusplatonistid, kelle jaoks keha kui hinge peatükki kümnest suunatud metafüüsikale ja psühholoogiale, vangla oli midagi negatiivset. Sarnaselt Puhtuse Vendade liiku- põhjendamaks, “miks”: esimene peatükk tegeleb Jumala ole- mise11 esindajatega on Ibn Paquda jaoks keha pigem nagu Jumala masolu ja tema üks-olemise tõestamisega; teine peatükk on poolt väga arukalt loodud hoone, kus hing, kes on siinilmas vaid pühendatud süüvimisele järelemõtlemisse Jumala suursugususe läbirändaja, saab elada, kuni suundub tagasi teispoolsusesse, kust ja headuse üle, nii nagu see avaldub tema loodus; kolmas peatükk ta pärit on. Seega on Ibn Paquda suhtumine kehasse võrreldes uus- keskendub Jumala teenimise kohustuse põhjendamisele. platoonikute omaga tunduvalt positiivsem ning ühtlasi kooskõlas Just neis esimeses kolmes peatükis kajastub Ibn Paquda juma- judaistliku seisukohaga, et inimesel tuleb oma keha kui Jumala lapilt ja inimesekäsitus. Valdavalt judaistlik jumalakujutlus, mille loodu eest vääriliselt hoolt kanda. See tähendab keha varusta- kohaselt Jumal on üks ja ainus, Looja, kõikvõimas jne, on saa- mist küllaldase toiduga, katmist riietega jms, mis tagaks keha hea- nud uusplatoonilise emanatsiooniõpetuse värvingu ning sellele on olu ning kaitseks inimese tervist. Ent Ibn Paquda täiendab seda lisandunud põhjalik käsitlus hinge olemusest, eesmärgist ja seo- põhimõttega, mille kohaselt sellise esmase hoolitsusega peakski tusest Jumalaga. Just hingekäsitluses tekib paratamatult üha uusi piirduma ning kõigest muust maisest tuleks võimaluse korral hoi- ja uusi paralleele mittejudaistliku ainesega, eelkõige uusplatonist- duda. Ideaalvariandis peaksid inimesed siinpoolsest maailmast like seisukohtadega, aga ka islami pietistidega. Nimelt koosneb tagasi tõmbuma ja elama askeetidena. inimene Ibn Paquda arvates ihust (gup) ja hingest (nepeˇs), millest lähtuvad vastandlikud omadused: lihahimu¯ ja mõistus¯ (ˇsekel).

Esimese ülesanne on indiviidi ja maise korralduse alalhoid, teine 11 aga on suunatud kehalis-maisest elust loobumisele ja vabane- Puhtuse Vennad (Ikhwan al-Safa) olid 10. sajandi teisel poolel Bas- misele. Seepärast ei tohiks inimene oma keha ja selle ihaluse tõttu ras tekkinud islami religioosse-poliitilise vagadusliikumise esindajad, kelle eesmärgiks näis olevat teaduse populariseerimine ja püüd näidata, maise hüve järele unustada oma vaimset olemust ja eesmärke, mil- et teadus ja religioon ei välista teineteist.

1316 1317 Bahja Ibn Paquda S¨udamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam

Selline individuaalse hinge püüdluste ning maailmast taga- valikute eest vastutama. Kui üldiselt tähendab see valikuvabadust sitõmbumise vajaduse toonitamine on aga järjekordseks näiteks, õpetuses etteantud käske täita või täitmata jätta, siis Ibn Paquda kuidas Ibn Paquda traditsioonilisest judaistlikust hoiakust kõrvale läheb veelgi kaugemale. Nimelt on südame hoiaku aluseks ehk kaldub, sest üldjuhul on judaistlik eetika väga sotsiaalne ja ko- kavvana tingimuseks vabadus ühel või teisel moel ühe või teise gukonnale suunatud. Sellise sotsiaalse eetikakäsituse kohaselt hoiaku kasuks otsustada. Sealjuures ei ole Jumala teenimist ega mõjutab iga indiviid kogukonda ja kogukond indiviidi. Ibn Paquda talle vastuhakkamist puudutavate toimingute täideviimise üle ot- vaatekohalt on oluline aga vertikaalne suhe, s.o inimese suhe Ju- sustamine enam inimese võimuses. Need on sõltuvad inimese malaga ja tema hoiak, millega ta täidab oma kohustusi Looja ees, võimetest väljaspool seisvatest põhjustest, mis mõnel hetkel end mis omakorda tagab ka horisontaalse, inimene-inimene-suhte toi- kättesaadavaks teevad ja teisel hetkel jälle kättesaamatud on. Ju- mimise. Südamekohustuste tõeliseks asukohaks on Ibn Paquda malateenistuse toimingud on küll inimese valiku tulemus, kuid ta kohaselt otseses mõttes just inimese ja Jumala vahelise suhte sfäär. peab Jumalat paluma, et too toetaks tema jumalateenimise valikut, Inimestevaheliste suhete tähtsust see küll ei vähenda, kuid sel- tõrjudes südamest ja silmist maised segajad, ning et ta toetaks tema lega seotud moraalinormid tulenevad endastmõistetavalt Jumala kehajõude, sooritamaks jumalateenimise toiminguid (Ibn Paquda ja inimese vahelisest suhtest, ja seetõttu jäävad inimeste oma- 1856: 230–232). vaheliste suhete moraalinormid Ibn Paquda tähelepanu keskmest Kuigi inimesel on tahte- ja valikuvabadus, sõltub ta oma te- mõneti väljapoole. On tõsi, et Ibn Paquda ei ignoreeri ühiskond- gude sooritamisel seega Jumala tahtest. Tarkuse ja mõistuse “is- liku eetika tähendust täielikult, aga ta vaatleb seda kui õige re- tutamine” inimesse on Looja vaba tahte tegu, nagu on öelnud ligioosse käitumise loomulikku tulemit. Südamekohustuste juh- M. Mansoor (Mansoor 1973: 45). Inimlik mõtlemine hõlmab timise raamatus on eetika sotsiaalne, väljapoole suunatud külg seega Jumala vabatahtlikku tegu ja inimese enda vaba tahet. Kuigi tagaplaanile lükkunud, et teha ruumi seesmise puhtuse ning sise- inimene ei ole vaba otsustama oma tegude toimepanemise üle, on mise mõtiskluse elemendile. See Ibn Paqudale iseloomulik joon ta vaba oma kavatsustes ja vahendite valikus. Just selle kavatsuse kajastub ka tema teispoolsuse rõhutamises, samas kui judaismile ja valiku alusel pannakse ta proovile. Terve vaimne elu eeldab sii- on pigem omane siinpoolsusest lähtumine, kus oluliseks on kii- rust ja täiuslikku kooskõla inimese südametunnistuse (teadvuse) duväärt tegude sooritamine maises elus. ja käitumise vahel. Inimese kavatsused peavad olema kooskõlas Südamekohustuste juhtimise raamatu temaatika on selgelt suu- tema tegudega, võttes eesmärgiks Jumala teenimise. natud individuaalse hinge taasühinemisele oma Loojaga. Oluline Just sellise kooskõla ja tasakaalu saavutamine on Südameko- on iga üksiku inimese võimalikult iseseisev, oma mõistuse ka- hustuste juhtimise raamatu üheks keskseks eesmärgiks ning auto- sutamisele tuginev arutelu loodu ja Looja üle, mille alusel tekib rile on seejuures ülioluline, et lugeja ise loetu üle järele mõeldes temas äratundmine südamekohustuste täitmise vajalikkuses. Olu- ja uurides sellise tulemuseni jõuaks. Et ta näeks teoses sisaldu- line aspekt on siinkohal see, et südamekohustused on sisemised — vaid väiteid oma uurimistulemusena, nii et need sulanduksid tema neile on iseloomulik juba eespool mainitud siira kavatsuse, kav- mõtlemisse (Ibn Paquda 1856: 27). Ning nii täidaks ta automaat- vana12 nõue ehk õige intentsiooni olemasolu. Siia on kätketud selt ka neid kohustusi, mida Ibn Paquda südamekohustusteks ni- üks olulisemaid judaistliku mõtteviisi eeldusi — arusaam tahte- metab ja millele ta alates oma teose neljandast peatükist erilist vabadusest, mille kohaselt on inimene Jumala poolt ette antud tähelepanu pöörab. Sealt alates on rõhk eetikal, sisemise elu kor- valikuvõimaluste raames vaba otsustama ja seega kohustatud oma raldamisel ning seega ka jätkuval vastamisel küsimustele “miks”

12 ja “kuidas”. Ibn Paquda käsitleb neis peatükkides astmelises Kavvana tähendab ‘kavatsust; keskendumist’, oma mõtete koon- järjestuses inimese kohustusi Jumala ees, millest osalt on juba ka damist ja suunamist tähendusele sõnade või tegude taga (Jacobs 1999: 122). eespool juttu olnud: Jumala usaldamine, tegude pühitsemine Ju-

1318 1319 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam malale, alandlikkus Jumala ees, meeleparandus, oma hinge uuri- kord vastu kreeka ratsionalism, mida sedapuhku iseloomustab mine Jumala ees, sellest maailmast tagasitõmbumine ehk askees tugev aristotelliku eetikakäsituse varjund. Osalt küll riskantne, ning sellise teguviisi eelised. Kõigi nende südamekohustuste as- võiks teisalt olla tulemuslik üritada seda sarnasust sõnastada pektide käsitlemine tipneb Südamekohustuste juhtimise raamatu tänapäevaste eetikasüsteemide terminoloogiat appi võttes. Ni- viimases, kümnendas peatükis, mis kirjeldab jagamatut armastust melt kui Südamekohustuste juhtimise raamat oleks läbinisti ju- Jumala vastu, mis on kõigi südamekohustuste summa ja ühtlasi daistlik, peaks selles sisalduv eetikakäsitus olema loomult pigem hinge ülim võimalus oma eesmärk saavutada. deontoloogiline ehk nn kohustuste-eetika, nagu seda on suurem Ühelegi neist südamekohustuste astmetest ei ole aga võimalik osa religioosseid eetikaid. Samuti võiks seda eeldada ka seoses jõuda ilma selle üle juurdlemata ja oma mõistust kasutamata. Ibn Paquda kohustuste rõhutamise ja tõlgendamisega. Sel juhul Senise judaistliku traditsiooniga võrreldes ongi Ibn Paquda pu- seisaks see kõige lähemal deontoloogilise eetika ühele harule — hul uudne ka tema suhtumine Toorasse ning arusaam õpetuse ja normi-intuitsionismile, mis on objektivistlik ning kus valitsevad mõistuse rolli vahekorrast. Kui judaistlikus eetikas on peamiseks arusaamad, et moraalinormideni jõutakse intuitsiooni abil, ning et Jumala tahte ja seega seaduste allikaks Toora, siis Ibn Paquda eetikaprintsiibid on refleksiooni teel iseenesest mõistetavad. toonitab mõistuse rolli iseseisva mõtlemise kaudu jumalatund- Ibn Paquda ei räägi küll intuitsioonist, vaid mõistusest, kuid miseni jõudmisel. Näib, et teda kannustab soov defineerida de- selle kasutamise tulemus on sama — inimene jõuab paratamatult fineerimatut, püüd seletada seletamatut ja kombata mõistuse ja eetikaprintsiipide teadvustamiseni, mida võiks Südamekohustuste mõistusega haaratava piire, kaldumata samas liigsesse ratsiona- juhtimise raamatu puhul samastada südamekohustustega. Louis lismi. Tooral on tema järgi üksnes mõistust toetav ja pedagoogi- Pojmani järgi on objektivistlikult mõistetud eetikaprintsiibid uni- line väärtus, nii et ka neil, kelle mõistus ei ole piisavalt tugev, oleks versaalsed ja objektiivselt tõesed, aga neist tulenevad moraali- võimalus jõuda teadmiseni Jumala kohta. Südamekohustuste juh- normid ei ole ilmtingimata eranditud (Pojman 2005: 84). Selli- timise raamatu järgi on Jumal andnud inimesele mõistuse, mida sena võib määratleda ka südamekohustusi, mis vähemal või roh- ta peaks igal võimalusel kasutama selleks, et jõuda arusaamisele kemal määral langevad üllataval kombel osalt kokku W. D. Rossi transtsendentse Jumala olemasolust ja tema heatahtlikkusest maa- sõnastatud prima facie kohustustega, milleks on: 1. Lubaduste pi- ilma vastu. Sellele äratundmisele ja veendumusele jõudmiseks on damine. 2. Ustavus. 3. Tänulikkus teenete eest. 4. Heategemine. mõistusel võimalik toetuda traditsioonile, õpetusele ja seadusele, 5. Õiglus. 6. Enesetäiustamine. 7. Halva mittetegemine (Pojman sest mõistus üksi on eksitatav. Sellele vaatamata peab iga inimene, 2005: 220). Ibn Paquda nimetatud südamekohustuste puhul võib kes selleks suuteline on, iseseisvalt Toora üle ikka ja jälle järele leida seoseid ja paralleele kõigi loetletutega, ainult et temal on mõtlema, seda pidevalt uurima. (Ibn Paquda 1856: 12.) need kohustused otseselt seotud inimese ja Jumala suhtega. Li- Ibn Paquda leiab, et ratsionaalse arutelu käigus, nt teadvusta- saks võib sarnasusi W. D. Rossi teooriaga leida ka Ibn Paquda des inimese koosnemist kehast ja hingest ning nende omavahe- mõttekäigus, et mõnedele inimestele on nende printsiipide tun- lisest seotusest, tuleb endale selgeks teha, mis ühele või teisele netus kättesaadavam kui teistele ja seega tuleks arvestada nende kasuks või kahjuks tuleb. Olles teadlik sellest, mis inimesele arvamusega, kellel see tunnetus on. head või halba teeb, saab kahju toovat vältida ja üldse hoiduda Näib, nagu võiks sellega piirdudagi ja öelda, et meie mõistes ja kõigest ülearusest, isegi kui see otseselt kahju ei too. Ning see, vastavalt tänapäevasele arusaamisele eetikast esindas Ibn Paquda kui keegi on kord juba südamekohustuste olemuse suhtes selgu- normi-deontologismi, täpsemalt normi-intuitsionismi. Ent Ibn sele jõudnud, ei taga, et see teadmine ka püsib. Vastupidi — Paquda eetikasüsteem ei võimalda meil sellega piirduda, jättes vaja on üha uuesti arutleda ja korrata ning oma teadmiste kind- tähelepanuta südamekohustustele eriomase sisemise kavatsuse lust kontrollida. Selles Ibn Paquda esitatud suhtumises kõlab taas ülimuslikkuse väliste tegude suhtes. See annab põhjust pöörata

1320 1321 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam tähelepanu ka võimalikule sarnasusele vooruseetikaga ning tulla vooruseetikas esinevatel arusaamadel. Kuigi nende kahe vaate- tagasi paralleelide juurde Aristotelesega, kelleni areaatiline ehk viisi omavahelist suhet ei saa Ibn Paquda puhul veel vaadelda vooruseetika harilikult tagasi viiakse. Kui tugineda Pojmanile, täiesti teineteist täiendavana, on siin võrdlemisi kindlalt võimalik siis ei ole selle eetikasüsteemi raames otsustamise ja hinnangu täheldada sarnasust korrespondentsi- ehk vastavusteooriaga, mille andmise puhul keskne tegu, vaid tegutseja iseloom ning sellest kohaselt on sisuka teooria jaoks vaja nii deontoloogilise kui ka lähtuvalt ka teo iseloom (Pojman 2005: 252). Sellise veendumuse vooruseetika komponente. Selle teooria järgi ei ole esmatähtsad järgi pole oluline mitte üksnes teha moraalset tegu, vaid omada ei voorused ega printsiibid, nagu ütleb Pojman, vaid nende vas- ka vajalikku meelelaadi, motivatsiooni ja emotsiooni. Kui stan- tastikune üksteise täiendamine. Vastavusteooria seisukohast on dardse deontilise vaate kohaselt on moraali olemuslikuks tuumaks oluline näha, et printsiipide rakendamiseks on vaja iseloomu, ja tegutsemisjuhisteks olevad printsiibid, siis vooruseetika esindajad voorused on need, mis annavad printsiipidele väljundi efektiivses ütlevad, et eetikaprintsiibid või kohustused tulenevad voorustest. moraalses toimimises (Pojman 2005: 268–278). Voorused on iseloomu kiiduväärsed tunnused, mis treenitud hoia- Eeltoodud teemaarenduse võib kokku võtta, kandes Südame- kuna avalduvad harjumuslikus toimimises (Pojman 2005: 259). kohustuste juhtimise raamatule üle selle, mida Anne Lill on öel- Tuleb küsida, kas Ibn Paquda puhul on võimalik rääkida voorus- nud Aristotelese kohta — nimelt et Aristotelesest lähtunud an- test, ja kui, siis kuidas need suhestuvad südamekohustustega. tiikaja erinevad eetikateooriad ei ole vahendiks, mis aitavad teha Sedasama, mida hinnatakse vooruseetikas, näib hindavat ka õigeid otsuseid ja valida õiget käitumisviisi, vaid et pigem on Ibn Paquda, kelle jaoks välisel teol puudub tähtsus, kui sellele ei need arutlused, mis aitavad mõista eetikapõhimõtete aluseid ning vasta tegutseja meelsus. Kui see meelsus pole vastavuses eeti- neid eri suundades arendada (Lill 1996: 351). Niisamuti ei ole ka kaprintsiipidega, ei saa ka teod neile vastata. Mõnikord tule- Südamekohustuste juhtimise raamat käsiraamat, kus oleksid kirja neb printsiibist — südamekohustusest — voorus (nt heatahtlikkus pandud konkreetsed käitumisreeglid, vaid süstemaatiliste arutluste kaasloodu suhtes tuleb Jumala olemasolu teadvustamisest ja sellel ja suuniste kogumik, mis on iseseisva arutlemise lähtepunktiks. põhinevast aukartusest ning alandlikkusest) ja mõnikord voorusest See omakorda on aluseks sellele, et südamekohustused muutuvad printsiip (teadvustades oma üldist tänulikkust teiste inimeste ees, tõepoolest lugeja internaliseeritud arusaamiseks sellest, milleks peab seda enam teadvustama tänulikkust Jumala suhtes, ja see inimene on Jumala ees kohustatud ja miks see nii on. peab viima alandlikkuseni, mis on omakorda südamekohustus). Just see südamest tulevate kohustuste seespidisus ja formaalse Inimestel on üks vocatio (kutsumus), aga erinevad eluviisid, õpetuse tagaplaanile lükkamine mõistuse ees, kavvana rõhutamine rakendused. Näiteks võib tuua Ibn Paquda nimetatud kohustuse väliste tegude suhtes, teispoolsuse ülimuslikkus siinpoolsuse suh- maailmast tagasi tõmbuda ehk askeetluse, mida võib vaadelda tes ning individuaalse esmasus sotsiaalse suhtes võiksid olla need üleüldise taotletava printsiibina, ent sellest tulenevad normid ei ole rõhuasetused Ibn Paquda mõttepärandis, mis eristavad tema vaa- kõigile samad. Ibn Paquda arvates ei ole mõeldav, et range taga- teid varasematest hoiakutest ja mille alusel J. Dan on saanud väita, sitõmbumine oleks kõigile kohustuslik. Nii rakendub see printsiip et Ibn Paquda eetikakäsitust võib paljuski pidada juudi eetilis- erinevalt vagade, pereinimeste ja üksikute puhul. filosoofilises kirjanduses kõige radikaalsemaks ja revolutsioonili- Südamekohustuste juhtimise raamatus sisalduva eetikakäsituse semaks (Dan 1986b: 23). seoste kohta tänapäevaste eetikasüsteemidega võib seega öelda, et Ibn Paquda mõtteviisis ei kajastu soov judaismi alustala- Ibn Paquda eetikakäsituse puhul ei saa rakendada üksnes deon- sid kõigutada, pigem vastupidi — tahe juhtida inimesi veelgi toloogilist ega üksnes vooruseetika teooriat. Ibn Paquda puhul sügavama mõistmiseni selles, millesse nad usuvad. Nii jääb ta näivad küll domineerivat deontoloogilise eetika süsteemile oma- teoloogilises plaanis truuks oma judaistlikule taustale ja selle ju- sed vaated, aga nende kõrval on oma kindel osa ka mõningatel malakujutlusele, kuid filosoofilises plaanis lähtub ta oma ajastu

1322 1323 Bahja Ibn Paquda Südamekohustuste juhtimise raamat Anu Põldsam vaimust lähtuvalt antiikfilosoofiast ja eriti selle mugandustest ka- H a y o u n , Maurice-Ruben 1999. Maimonides, Arzt und Philosoph im lam’is ning Puhtuse Vendade juures. Seetõttu võib kokkuvõtvalt Mittelalter: Eine Biographie. München: C. H. Beck öelda, et nõustuda tuleb nii nende autoritega, kelle meelest Ibn H y m a n , Arthur, James J. W a l s h 1973. Philosophy in the Middle Paquda on truu oma judaistlikule taustale (vt Vajda 1970, Gutt- Ages: The Christian, Islamic and Jewish Tradition. Indianapolis: mann 1973), kui ka nendega, kes väidavad, et Ibn Paquda sei- Hackett sukohad olid paljuski uuenduslikud, seades sisemise meelsuse I b n P a q u d a , Bahja 1856. H. obot ha-Lebabot. Lehrbuch der Herzen- pflichten. M. E. Stern (Hrsg.).¯ Wien: Verlag¯ ¯ von U. Klopf sen. und kõrgemale välisest teost ja rõhutades iga üksiku püüdlemist oma Alex. Eurich eesmärgi, s.o teispoolsuse poole (vt Dan 1986a, Mansoor 1973). J a c o b s , Louis 1999. A Concise Companion to the Jewish Religion. Seega olles ühelt poolt tüüpiline näide toonases judaismis toimu- Oxford: Oxford University Press nud mugandumisprotsessi kohta, kus vankumatule alusele tugine- L i l l , Anne 1996. Saateks. — Aristoteles, Nikomachose eetika. Tlk vale usule antakse uus rõhuasetus, eristuvad Ibn Paquda vaated A. Lill. Tartu: Ilmamaa, lk 347–388 teisalt selgesti oma kaasaegsete seisukohtadest ning jäävad silma Ma¨ı m o n i d e , Obadia, David M a ¨ı m o n i d e 1987. Deux oma ebatüüpilisusega. Traités de Mystique Juive. Le Traite du puits le guide du detachement. (Collection “Les Dix Paroles”.) Paris: Verdier M a n s o o r , Menahem 1973. The Book of Direction to the Duties of Kirjandus the Heart. London: Routledge and Kegan Paul. N i c h o l a s , David 1993. The Evolution of the Medieval World: Society, A g n o n , Samuel Yosef 2000. The Bridal Canopy. Syracuse, NY: Government and Thought in Europe 312–1500. London & New York: Syracuse University Press Longman B o r o w i t z , Eugine B., Frances W. S c h w a r z 1999. The Jewish P o j m a n , Louis P.2005. Eetika: Õiget ja väära avastamas. Tlk T. Hal- Moral Virtues. Philadelphia: The Jewish Publication Society lap. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus B r o y d é, Isaac, Kaufmann K o h l e r 1902. Bahja ben Joseph ibn S c h e i n d l i n , Raymond P. 1986. Bahye ibn Paquda.— The Encyc- Pakuda. — The Jewish Encyclopedia. Vol. 2. J. Singer (ed. in chief). lopedia of Religion. M. Eliade (ed. in chief). Vol. 2. New York: New York & London: Funk and Wagnalls Company Macmillan Publishing Company, pp. 42–44 D a n , Joseph 1986a. Jewish Thought: Jewish Ethical Literature. — The S i m o n , Heinrich, Marie S i m o n 1984. Geschichte der jüdischen Encyclopedia of Religion. M. Eliade (ed. in chief). Vol. 8. New Philosophie. München: Verlag C. H. Beck York: Macmillan Publishing Company, pp. 82–87 S i s t e r , Moses 1937. Einige Bemerkungen über Bachjas Stil. — Mo- D a n , Joseph 1986b. Jewish Mysticism and Jewish Ethics. Seattle & natsschrift für Geschichte und Wissenschaft des Judentums. Bd. 81 London: University of Washington Press V a j d a , Georges 1970. Bahya (Bahye) ben Joseph ibn Paquda. — G r e i v e , Hermann 1980. Die Juden: Grundzüge ihrer Geschichte Encyclopedia Judaica. Vol. 4: B. Jerusalem, pp. 105–108 im Mittelalterlichen und Neuzeitlichen Europa. Darmstadt: Wissen- W r i g h t , Christopher J. H. 2004. Old Testament Ethics for the People schaftliche Buchgesellschaft of the God. Leicester: Inter-Varsity Press G r e i v e , Hermann 1973. Studien zum jüdischen Neoplatonismus: Die Religionsphilosophie des Abraham ibn Ezra. — Studia Judaica. Bd. 7. Berlin & New York: Walter De Gruyter ANU PÕLDSAM (sünd. 1981) lõpetas 2003 Tartu ülikooli usuteadus- Guttmann, Julius 1973. Philosophies of Judaism: The History of Jewish Philosophy from Biblical Times to Franz Rosenzweig. New konna, konverentsitõlke magister (2004), magister theologiae (2006, York: Schocken Books mõlemad TÜ). Alates 2006 TÜ usuteaduskonna doktorant. Alates 2007 H a r v i a i n e n , Tapani 1990. Järelsõna. — Isad: Talmudi 4. osa, lektor TÜ usuteaduskonnas ning TÜ germaani, romaani ja slaavi filo- 9. traktaat. (Loomingu Raamatukogu, nr 6 (1678).) Tallinn: Pe- loogia instituudis. rioodika, lk 33–41

1324 1325 ROOTSI EESTLASED 1953. AASTAL

Alur Reinans

Haridus

Ankeedis on küsitud hariduse kohta Rootsi tulles ja Rootsis oman- datud hariduse kohta. See tähendab, et osalt puudub informat- sioon hariduse kohta Eestist lahkumisel. Kahjuks on ka ankeedis küsimused sõnastatud erinevalt hariduse kohta Rootsi tulekul ja Rootsis saadud hariduse kohta, mis teeb andmete töötlemise selles küsimuses tülikaks ja mõneti ebakindlaks. Pole siiski põhjust arvata, et võimalik viga kuigi oluliselt pilti muudaks. Joonisel 5 on näidatud kogu Rootsi eestlaskonna haridustase 1953. aastal, kusjuures eraldi on näidatud ka aktiivselt õppi- vate isikute osatähtsus. (Üldjuhul on tegemist ainult õppimisele pühendunutega, mõnel juhul ka ülikoolis käivate isikutega, kes samal ajal töötasid.) Torkab silma, et suur osa õppivaid isikuid on vanuses 16– 19 ja 20–24 aastat. 16–19-aastaste naiste hulgas on isegi üle 30% gümnaasiumiõpilasi, kusjuures üks osa selles vanuses tütarlastest ei ole veel gümnaasiumi jõudnudki. Võrreldavaid andmeid kogu Rootsi elanike kohta ei ole, Eesti pagulaste haridustase on aga kindlasti kokkuvõtlikult kõrgem kui kogu Rootsi elanikkonna oma, samuti on õppijate osatähtsus vanuses 16–24 kindlasti tunduvalt üle Rootsi tolleaegse keskmise. Juba 1953. aasta andmed näitavad seega edasist arengut, kus Rootsis sündinud

ANNA HÕBEMÄE. Minu laine (2006, eskiis) Algus eelmises numbris.

1327 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 4 ROOTSI EESTLASKONNA HARIDUSTASE 1953. AASTAL VANUSES 24–64 AASTAT (%) Haridustase Mehed Naised Kokku Algkool 55,9 49,4 53,1 Keskkool 13,2 14,3 13,7 Gümnaasium 18,6 29,8 23,5 Ülikool 12,2 6,6 9,8 Kokku 100,0 100,0 100,0

enne Rootsi tulekut (peale selle veel 156, kes on ülikoolis käinud, aga mitte lõpetanud); arvestades ka võimalusega, et mõned neist on lõpetanud ülikooli Saksamaal pärast põgenemist, aga enne Rootsi tulekut, saame tulemuseks, et Rootsis oli 1953. aastal 950– Joonis 5. Rootsi eestlaskond 1953. aastal haridustaseme järgi. (Kesk- 1000 kõrgharidusega isikut Eestist. 1934. aasta rahvaloenduse kool hõlmab Eesti puhul reaalkooli ja progümnaasiumi, Rootsis reaal- järgi oli siis 7437 elanikul Eestis lõpetatud kõrgharidus (kaasa kooli ja tütarlastekooli.) arvatud baltisakslased ja juudid, kelle hulgas kõrgharidus oli tavalisem kui eestlaste hulgas). Kõrgharidusega isikute osa Rootsi eestlaste hulgas on ilmselt kordades kõrgem kui Eestisse jäänute Eesti päritolu isikute haridustase tugevasti ületab Rootsi kesk- hulgas. mise (vt Reinans 1999: 14–15). Rootsi eestlaskonna haridustase on kõrge ka võrreldes haridustasemega Eestis. Kümnendik vanuses 25–64 aastat on ülikooliha- Keelekasutus ridusega (vt tabel 4), mis peaks tunduvalt ületama niihästi Rootsi kui ka Eesti üldise taseme. Ent siingi pole kerge leida pädevalt Ankeedis on küsitud emakeelt, kodust keelt Eestis ja Rootsis, suht- võrreldavaid arve. luskeelt ülemusega ja töökaaslastega. Ei ole täpsustatud, mis aja Valimis on 27 isikut, kes 1953. aastal ütlesid end töötavat kohta Rootsis on küsitud, vastused peaks aga näitama olukorda arstina. Nendest 20 oli ülikooli lõpetanud enne Rootsi tulekut 1953. aastal. ja 7 Rootsis (mitmed neist on küll juba õppinud ülikoolis enne Valdav enamus vastanuist on eesti emakeelega — 96% mees- Rootsi tulekut). Korrutades neid arve viiega saame, et Rootsis test ja 91% naistest, peale selle veel umbes 1%, kes on öelnud pidi 1953. aastal olema umbes 100 arsti Eestist. 1940. aasta ke- emakeeleks eesti ja rootsi või teise keele. Umbes 2% esitab oma vadel oli Eesti arstide koguarv 848 (Karjahärm, Sikk 2001: 127), emakeeleks rootsi keele, teistest keeltest esineb soome, saksa ja Rootsis pidi 1953. aastal järelikult olema vähemalt kümnendik vene vähemal määral. Eestis tegutsenud arstidest, Rootsi eestlaskond tervikuna aga võis Tabelis 5 on näidatud vastanute kodune keel Eestis ja Root- moodustada umbes 1–2% kõikidest eestlastest. Enam-vähem sis (1953. aastal). Meeste hulgas on oluliselt suurem nende sama tundub kehtivat kõigi kõrgharidusega isikute puhul. Vali- osa (16%, naiste hulgas 8%), kes on koduse keelena üle läinud mis on 196 vastajat, kes ütlevad end olevat lõpetanud ülikooli eesti keelelt rootsi keelele, mis peegeldab abiellumise mustrit.

1328 11 1329 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 5 Tabel 6 VASTANUTE KODUNE KEEL ANKEEDILE VASTANUTE SUHTLUSKEEL TÖÖL EESTIS JA ROOTSIS ÜLEMUSEGA JA TÖÖKAASLASTEGA

Kodune keel Rootsis Suhtluskeel ülemusega töökaaslastega Kodune keel eesti eesti ja eesti ja rootsi soome muu(d) elab Kokku % Kokku Kokku Eestis rootsi muu keel(ed) üksinda Me- Nai- arv % Me- Nai- arv % keel hed sed hed sed Mehed eesti keel 44 15 59 3,1 47 17 64 3,3 eesti 874 52 13 211 13 8 75129193,6 eesti ja muu 12 4 16 0,8 11 8 19 1,0 keel eesti ja rootsi 1 5 4 1 11 0,8 rootsikeel 1114 687 1801 93,1 910 557 1467 76,7 eesti ja muu 2133 5 0,0 rootsijamuu 14 6 20 1,0 25 15 40 2,1 keel keel rootsi 3 16 1201,5 muukeel 10 6 16 0,8 4 3 7 0,4 soome 18 90,7 eestijarootsi 19 2 21 1,1 172 91 263 13,7 muu(d) 1 3 4 2100,7 eesti, rootsi 1 1 0,1 37 14 51 2,7 keel(ed) ja muu Kokku me- 881 59 16 241 21 17 85 1379100,0 muud kom- 1 1 2 0,1 hed binatsioonid % 63,9 4,3 1,2 17,5 1,5 1,2 6,2100,0 Kokku 1213 721 1934 100,0 1207 706 1913 100,0 Naised eesti 818 22 8 75 1 4 16 99689,2 Valdav enamus abielus isikuid, kes on esitanud kodukeelena eesti ja muu 5 3 10 3 1 242,2 keel rootsi keele, on abiellunud Rootsis. Juba Eestis abiellunute hulgas eesti ja rootsi 1 5 4 11 1,0 on üksikuid Eestis eesti keelt kodukeelena kasutanud isikuid, kes rootsi 1 24 252,2 ankeedis annavad kodukeeleks ainult rootsi keele, ja veidi rohkem soome 3 7 1 1131,2 neid, kes kasutavad nii eesti kui rootsi keelt. muu(d) 3 0 1 4 0 17 1272,4 Tabelis 6 on näidatud ülemuse ja töökaaslastega räägitav keel. keel(ed) Mõlemal juhul on ülekaalus loomulikult rootsi keel, leidub aga ka Kokku nai- 827 32 19 117 9 22 191116100,0 eesti keelt 3%. Sel puhul on tegemist ilmselt eestlasest omanike sed % 74,1 2,9 1,7 10,5 0,8 2,0 1,7100,0 väikeettevõtetega. Kõikkokku 1708 91 35 358 30 39 104 2495 % 68,5 3,6 1,4 14,3 1,2 1,6 4,2100,0 Elukoht Eestis

Ankeedis esitatud küsimused elukoha kohta Eestis on väga üldi- sed. Küsitud on peamist elukohta lapsepõlves, täiskasvanuna ja viimast elukohta Eestis, ning ette on antud kindlad vastusevarian- did: maal, alevikus või linnas. Väike hulk vastajaid on vastanud kahe, üksikuil juhtudel isegi kõigi kolme vastusega; alevikus elanuid on samuti vähe, nii et huvi pakub tegelikult ainult jagunemine

1330 1331 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

“maa” ja “linna” vahel. Küsitud on küll ka, kas vastaja on elanud Tabel 7 “Eesti suurlinnades Tallinnas või Tartus”, aga täpsemalt ei ole näha, kust Eesti paigast on tuldud. Seega ei ole võimalik näha, ELUKOHT EESTIS LAPSEPÕLVES, TÄISKASVANUNA JA kui suur osa Rootsi eestlaskonnast 1953. aastal on tulnud Saare- VIIMANE ELUKOHT ENNE PÕGENEMIST EESTIST ja Hiiumaalt või Läänemaa rannikult, kui paljud Viru rannikult ja kui palju sisemaalt. Elukoht Lapsepõlves Täiskasvanuna Viimane elukoht Tombachi järelejäänud märkmetest võib välja lugeda hüpoteesi, Mehed et Rootsi jõudnud põgenikud eelistasid oma elukoha valikul sellist Maal 834 60,7% 513 39,4% 558 40,9% kohta, mis meenutaks nende elupaika enne põgenemist. Kerge sel- Linnas 454 33,0% 731 56,1% 759 55,6% line suundumus on materjalis olemas: Eestis viimati maal elanud Kokku 1375 1302 1365 vastajate hulgas on rohkem neid, kes elasid Rootsis hajaasustusega piirkondades, linnades elanud suuremal määral aga tiheasustuses. Naised Aga ka maal elanutest on enamik 1953. aastaks kolinud tiheasus- Maal 553 50,0% 367 32,0% 396 35,0% tusega paikadesse ja vahed ei ole nii suured, et nendele erilist Linnas 484 43,7% 648 56,5% 685 60,6% tähendust omistada. Kokku 1107 1146 1130 Tabelis 7 on esitatud maal ja linnas elanud isikud lapsepõlves, täiskasvanuna ja viimati Eestis. Lapsepõlves maal elanuid on rohkem, mis kajastab linnastumist Eestis 20. sajandi esimesel poolel. Muidu on tähelepanu vääriv, et enamik vastanuist annab oma viimase elukohana linna, ka on naiste hulgas rohkem linnaelanikke. Joonisel 6 on toodud linnadest ja maalt tulnud isikud valimis vanuse ja soo järgi. Torkab silma 20-aastaste meeste (1944. aasta vanuse järgi) suur arv linnaelanike hulgas, kuna maalt tulnute hulgas on rohkem 15–19-aastaseid. (Alla 15-aastaste väike arv tuleneb selle vanusegrupi alaesindusest valimis.) Võimalik seletus võiks olla, et viimati maal elanute hulgas on rohkem täielikke perekondi. Linnaelanike suur osa Rootsi eestlaskonnas 1953. aastal tuleb teravasti esile ka siis, kui vaadelda vastuseid küsimusele “Kas olete elanud Eesti suurlinnades Tallinnas või Tartus?” (vt tabel 8). Üldse väidab 60% valimist end olevat elanud Tallinnas/Tartus, nende hulgas on aga ka palju neid, kes teiste vastuste järgi “linnas” ei ole elanud. Selliste vastajate arvukuse tõttu on nad tabelis näidatud eraldi real. Tabelis 8 on ka näidatud Tallinnas/Tartus elanute arv maa järgi, kust Rootsi tuldi. Kui Eestist ja Soomest Joonis 6. Rootsis elavad eestlased 1953. aastal, kes viimati elasid Eestis maal või linnas vanuse ja soo järgi. Vanus 1944. aastal. tulnute hulgas on jaotus umbes võrdne, siis mujalt (s.t peamiselt Saksamaa kaudu) tulnute hulgas on ülekaalus Tallinnas elanud.

1332 1333 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 8 Tabel 9 ROOTSI EESTLASKOND 1953. AASTAL VALIMISSE KUULUNUD ISIKUD VARASEMA TALLINNAS VÕI TARTUS ELAMISE JA VANUSES 20–69 AASTAT (1944. AASTAL) MAA JÄRGI, KUST ROOTSI TULDI (%) TEGEVUSE JÄRGI EESTIS Tulnud Rootsi Mehed Naised Eestist Soomest Mujalt Kokku arv % arv % Elanud Tallinnas/Tartus 49,5 47,0 75,4 52,0 Töötas 1063 91,3 589 62,5 nendest Elanud Tallinnas/Tartus, 8,4 11,5 3,8 8,4 taluperemees (-naine) 80 6,9 89 9,4 aga teiste vastuste järgi ei Ei töötanud 101 8,7 353 37,5 ole “linnas” elanud nendest Ei ole Tallinnas/Tartus ela- 37,8 37,8 17,9 35,3 koduperenaine – – 280 29,7 nud (üli)õpilane 83 7,1 45 4,8 Andmed puuduvad 4,2 3,7 2,9 4,4 ajateenija 4 0,3 – – täpsustamata 14 1,2 28 3,0 Kokku 1164 942 Elukutse Eestis tab Rootsi tolleaegset naiste keskmist (kuigi täpset võrdlust ei ole Ankeedis on küsimus “Mis elukutse oli Teil Eestis?” märkusega: võimalik teha). “Märkige siia oma pea-elukutse Eestis, kas aastast 1939 või hi- Kõige tavalisemad elukutsed on põllumees ja kalur, vasta- lisemast ajast”. Üldiselt tegevuse kohta Eestis küsimust ei ole, valt 18% ja 11% kõigist töötajatest. Piiri tõmbamine nende kahe tavaliselt on aga märkuste jm põhjal võimalik määratleda tegevus, grupi vahel on aga väga ebamäärane, väga sageli on vastatud “talu- näiteks “õpilane”, “koduperenaine” jne. Nii on ka moodustatud nik ja kalur” või midagi sellist, tabelis on nad aga ainult ühe nime- muutuja “tegevus Eestis”. tuse all. Põllupidajad on sageli oma elukutseks märkinud “talu pe- Elukutsed on kooditud ISCO 88 järgi, mis on mõnevõrra remees (-naine)”, tabelis 10 on aga esitatud kõik põllumajanduses küsitav, sest see lähtub aastakümneid hilisemast ametite struktuu- töötanud üheskoos, väga tihti on ametina märgitud “töötas isa rist kui ankeediandmed. Teine oluline probleem on, et elukutsed talus” või midagi vastavat. Samuti on “kaluri abi” (peamiselt nai- ankeedis on tihtipeale ebamääraselt märgitud; kui näiteks “muud sed) kokku pandud “kaluriga”. kontoriametnikud” ISCO koodi järgi on üks tavalisemaid elukut- ISCO 88 koodi peajaotuse järgi näeb elukutsete jaotus välja seid, siis peamiselt selle tõttu, et ankeedis on vastatud “ametnik” selline, nagu see on esitatud tabelis 11. Koodi 1 alla — seadus- või “kontoris”, mis ei võimalda täpsemat koodimist ISCO 88 roh- andjad, kõrgemad ametnikud ja juhid — ei ole paigutatud talu- kem kui 20 erineva ametniku mõiste järgi. nikke ja kalureid (väikeettevõtete juhtidena), vaid nad on koodi 6 Tabel 9 näitab täiskasvanuid valimis (1944. aastal vanuses all. Põllumajanduses töötajad, näiteks “isa talus”, on kooditud 20–69 aastat) tegevuse järgi Eestis. Töötajate osakaal — üle 9 jaotuse ehk lihtööliste hulka. Kood 2, “tippspetsialistid”, eel- 90% meeste ja üle 60% naiste hulgas — on väga suur. Vähemalt dab üldiselt kõrgemat haridust, kuigi see ei ole koodimise juures naiste puhul on tegemist osakaaluga, mis ilmselt väga suurelt üle- tingimuseks.

1334 1335 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 10 Tabel 11 KÕIGE TAVALISEMAD VALIMISSE KUULUNUD ELUKUTSED EESTIS. 20–69 AASTA VANUSTE ISIKUTE VALIMIS OLEVAD ISIKUD, KES TÖÖTASID EESTIS, ISCO 88 KOODIDE JÄRGI ELUKUTSED EESTIS ISCO 88 Mehed Naised Kokku Kokku kood arv % arv % arv % Mehed Naised arv % 1 Seadusandjad, kõrgemad 124 11,6 19 3,2 143 8,6 Põllumehed 156 145 301 18,2 ametnikud ja juhid 2 Tippspetsialistid 127 11,9 47 8,0 174 10,5 Kalurid 148 28 176 10,6 3 Keskastme spetsialistid ja 121 11,4 101 17,1 222 13,4 Täpsustamata kontoriamet- 29 63 92 5,6 tehnikud nikud 4 Ametnikud 49 4,6 120 20,4 169 10,2 Meremehed 49 49 3,0 5 Teenindus- ja müügitöö- 62 5,8 37 6,3 99 6,0 Rätsepad, õmblejad 7 41 48 2,9 tajad 6 Põllumajanduse ja kalan- 251 23,5 131 22,2 382 23,1 Müüjad 18 28 46 2,8 duse oskustöölised Kaupmehed 35 10 45 2,7 7 Oskus- ja käsitöölised 131 12,3 56 9,5 187 11,3 8 Seadme- ja masinaope- 88 8,3 20 3,4 108 6,5 Algkooli õpetajad 13 32 45 2,7 raatorid Raamatupidajad 18 21 39 2,4 9 Lihttöölised 77 7,2 58 9,8 135 8,2 Politseinikud 36 36 2,2 10 Sõjaväelased 36 3,4 – – 36 2,2 Sõjaväelased 36 36 2,2 Kokku 1066 589 1655 Arvepidamis- ja raamatu- 7 27 34 2,1 pidamisametnikud et antud andmed ei vasta tegelikule olukorrale või et tegemist on Põgenemine 1943–1944 korduvatel ümberkirjutamistel tekkinud eksitustega, üldpilti selline viga aga vaevalt saab muuta. Üllatavalt paljudel valimisse kuuluvail isikuil on antud Eestist lah- Kaks kolmandikku põgenikest, kes 1953. aastal olid Rootsis kumise ja Rootsi jõudmise aeg kuupäeva täpsusega. Tõenäoliselt ja põgenesid Eestist aastail 1943–1944, tegid seda ainult ühe kuu on andmed mingis ulatuses võetud Välismaalaste Komisjoni arhii- jooksul, 1944. aasta septembris. Põgenike arv enne seda oli väga vist, kus võisid olla Rootsi jõudmisel tehtud ülekuulamiste pro- väike: otse Rootsi tulnuid aastal 1943 on valimis ainult 34 ini- tokollid. Ankeedis oli küsitud, kust riigist vastaja Rootsi tuli, mest, s.t nende koguarv peaks seega olema ainult 150–200 ini- ilma seda ligemalt täpsustamata. Nii on ka Soomest tulnute puhul mest. Veel 1944. aasta suvel oli põgenikke väga vähe, valimis on üksikuil juhtudel Rootsi jõudmise kuupäevana antud üks või kaks ainult 18 inimest, kes juulis tulid Eestist otse Rootsi. Arv suu- päeva hilisem kuupäev, ehkki sel juhul ju mingit Soomes viibimi- reneb tugevasti augustis ja vormiliselt plahvatab septembris, veel sest õieti ei saa juttu olla. Ligemaid andmeid selle kohta, kuidas oktoobris on põgenejaid olnud palju, novembris ainult üksikud ja põgeneti, ankeedis ei ole, nii ei ole ka võimalik täpsustada, mis mitte ühtegi 1944. aasta detsembris. 1943. aastal ja 1944. aasta on nende väheste juhuste taga, kus väidetavalt otse Eestist tulnu alul on rohkem kõigepealt Soome põgenenuid, nende varasemate on olnud teel mitu kuud. Muidugi ei saa ka välistada võimalust, põgenike hulgas on ka tugev meeste ülekaal (vt tabel 12). Tabel

1336 1337 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 12 Tabel 13 VALIMIS OLEVAD ISIKUD, KES LAHKUSID EESTIST EESTIST 1943.–1944. AASTAIL LAHKUNUD AASTAIL 1943–1944, PÕGENEMISE AJA JA ISIKUD VALIMIS EESTIST LAHKUMISE JA MAA JÄRGI, KUST ROOTSI TULDI ROOTSI JÕUDMISE VAHELISE AJA JÄRGI

Lahkunud Tulnud Rootsi Tuli Rootsi Eestist Otse Soome Mujalt Kokku Otse Soome Mujalt Kokku Jõudis Otse Eestist Soome kaudu Mujalt Kokku Eestist kaudu Eestist kaudu Rootsi % % % % arv % arv % arv % arv % Samal 29 1,8 – – – – 29 1,2 1943 34 224 10 271 päeval 1944 1498 377 280 2215 1 päev 415 26,4 2 0,3 – – 417 17,0 hiljem Jaanuar– 57 159 6 227 3,8 42,2 2,1 10,2 2 päeva 663 42,2 4 0,7 – – 667 27,3 juuni hiljem Juuli 18 4 2 26 1,2 1,1 0,7 1,2 3 päeva 189 12,0 8 1,4 – – 197 8,1 August 144 16 25 194 9,6 4,2 8,9 8,8 hiljem September 1027 185 235 1486 68,6 49,1 83,9 67,1 4 päeva 80 5,1 11 1,9 – – 91 3,7 hiljem Oktoober 239 10 10 265 16,0 2,7 3,6 12,0 5 päeva 39 2,5 9 1,5 – – 48 2,0 November 12 3 2 17 0,8 0,8 0,7 0,8 hiljem 6 päeva 32 2,0 20 3,4 – – 52 2,1 hiljem 1–2 nädalat 108 6,9 116 19,6 – – 224 9,2 näitab Eestist lahkumise aega, Soome kaudu ja mujalt tulnud on hiljem tihtipeale Rootsi jõudnud alles aastaid hiljem. 2–4 nädalat 9 0,6 48 8,1 6 2,1 63 2,6 hiljem Ankeedi andmeil oli tavaline, et otse Eestist põgenenutel võttis 1–3 kuud 6 0,4 23 3,9 1 0,4 30 1,2 Rootsi jõudmine paar päeva aega. Ligemale 2% valimist väidab, hiljem 3–6 kuud – – 41 6,9 7 2,5 48 2,0 et lahkus Eestist ja jõudis Rootsi samal kuupäeval; üle veerandi, hiljem et see toimus päev pärast väljasõitu, ja hiljemalt viiendal päeval 6–12 kuud – – 192 32,5 26 9,1 218 8,9 pärast väljasõitu on kohale jõudnud üle 90% (vt tabel 13). Umbes hiljem 1% vastanuist, kes ütleb end olevat otse Eestist tulnud, annab ko- 1–2 aastat – – 82 13,9 17 6,0 99 4,0 hiljem halejõudmise ajaks kaks nädalat või kauem, mõnel juhul isegi 2–5 aastat – – 31 5,2 163 57,2 194 7,9 mitu kuud. Tegemist võib olla erineva tõlgitsusega küsimusele hiljem “Kust maalt Te tulite Rootsi?” Enamik vastanuist on ilmselt seda 5–9 aastat – – 4 0,7 65 22,8 69 2,8 võtnud sõna-sõnalt kui maad, kus nad viibisid viimati enne Rootsi hiljem Kokku 1570 591 285 2446 tulekut. On ju aga võimalik ka käsitada paaripäevast viibimist näiteks Soomes kui etappi põgenemisel Eestist ja anda lähtemaana Eesti. (Rootsi ametlikus statistikas arvestatakse lähtemaana maad, kus isik oli viimati elanikuna registreeritud.) Ankeedi andmeist ei ole selliseid üksikasju tavaliselt näha. Soome kaudu tulnute hulgas on 1943. ja 1944. aasta alul põgenenute hulgas tavaline pikem Soomes viibimise aeg, 1944. aasta sügisel on rohkem neid, kes

1338 1339 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans peaaegu üldse Soomes ei viibinud, kuigi nad ankeedis annavad Ei ole võimalik täpsustada 1944. aastal Rootsi põgenenud Soome maana, kust nad Rootsi tulid. umbes 21 000 eestlase jagunemist sellise jaotuse järgi; võime vaid oletada, et suurim grupp oli ranniku elanikud, kellel põgenemine oli tehniliselt kõige kergem. Probleem on, et 1953. aasta sügiseks, PÕGENIKUD 1944 — EESTLASKOND kui anketeerimine korraldati, oli Rootsist lahkunud üle 7000 isiku, Rootsi oli aga tulnud umbkaudu 2000 eestlast Saksamaalt ja mujalt ROOTSIS 1953 Euroopast. Ankeedi andmeist lähtudes võib väita, et juurde tulnud grupp oli keskmisest vanem ja tunduvalt kõrgema haridustasemega Et seletada Rootsi eestlaskonna demograaﬁlist ja sotsiaalset koos- kui kohe Rootsi jõudnud. Rootsist peamiselt Kanadasse siirdunute lust 1953. aastal, on põhjust vaadelda erinevaid gruppe, mis kokku hulgas oli muidugi väga mitmesuguseid inimesi, tundub aga väga selle eestlaskonna moodustavad. Esimene suurem selline kate- tõenäoline, et Rootsist lahkunud olid keskmiselt nooremad ja ma- gooria on 1943. aastal Soome siirdunud, peamiselt noored mehed, dalama üldharidusega kui Rootsi jäänud. Et lahkunuid võib olla kes lahkusid Eestist vältimaks Saksa sõjaväge. Osa nendest läks ligemale 40% algseist põgenikest, on ilmne, et ankeedi andmeid 1944. aastal edasi Rootsi, nii nagu ka suurem osa neist eestlas- ei saa otseselt kasutada Rootsi põgenenute kirjeldamiseks. Ar- test, kes olid küll Soomes, aga mitte sõjaväes. 1944. aasta sügisel vatavasti oli algne põgenike grupp keskmiselt tunduvalt noorem, Soome kaudu põgenenud peatusid Soomes üldiselt väga lühikest suuremas ulatuses maal elanud ja madalama üldharidusega kui aega; naised ja lapsed moodustavad suure osa põgenikest, s.t ilm- eestlaskond Rootsis 1953. aastal. selt on suurel määral tegemist Virumaa rannikult põgenenutega. Põgenemine otse Rootsi oli 1943. ja 1944. aasta alul peaegu olematu; massiline põgenemine algas augustis, saavutas hari- Esimene töö Rootsis punkti septembris ja kestis edasi veel oktoobris. Ka siin on tegemist mitme erineva põgenikekategooriaga. Ilmselt suurim Peaaegu kõik (99%) aastail 1943–1944 Rootsi jõudnud eestlasted grupp on saartelt ja Lääne-Eestist põgenenud kohalikud elanikud, viibisid mõnda aega põgenikelaagrites, enamikul jäi aga laagris s.t väiketalunikud-kalurid, kellel oli selleks võimalus paatide ole- oleku aeg lühikeseks. Kümnendik põgenikest olid leidnud endale masolu tõttu; põgenenute hulgas on rohkem perekondi lastega, elu(töö)koha ja sinna asunud vähem kui kuu aja jooksul, kolman- keskmine vanus tundub olevat olnud aga madal. Rootsist organi- dik kahe kuu jooksul ja kaks kolmandikku poole aasta jooksul. seeritud aktsioonidega toodi Eestist välja umbes paar tuhat isikut, Vallaliste laagriaeg on üldiselt lühem kui abielus isikutel, meestel enamik nendest ühiskonna kõrgkihist. See grupp pärines suu- lühem kui naistel, pikemalt olid laagrites lastega perekonnad ja rel määral linnadest ja on selgelt kõrgemas vanuses. Sama on pensioniealised isikud, kelle arv küll oli väga väike (vt joonis 7). tõenäoline nende puhul, kes ise organiseerisid põgenemise, mis Põgenikelaagrist lahkumine oli muidugi seotud võimalusega enamikul juhtudel tähendas ka selle eest maksmist ja eeldas ka Rootsi tööturul tööd leida. Üldiselt hinnati tööturu võimalusi hal- selliseid võimalusi. Kindlasti on ka nii, et erinevatel gruppidel vaks, valitses teadmatus, kuidas majandus areneb sõja lõppedes ja oli erinev vajadus põgeneda: et ankeedis esitatud andmete järgi kardeti üldist majanduslangust. Alad, kus oli tööjõu nõudlus, olid on politseinik üks sagedamini esinev elukutse põgenike hulgas, ei põllu- ja metsamajandus, naiste puhul ka tekstiilitööstus. Nõudlus ole loomulikult juhus, samuti on tõenäoline, et põgenes võrdlemisi oli ka koduteenijate ja koristajate järele, kelleks oli juba muutu- palju sõdureid, kuigi seda ei ole võimalik ankeedi andmete põhjal nud raskemaks Rootsi põliselanikke värvata. Metallitööstust ta- näidata. Võib ju ka oletada — mida kinnitavad ka ankeediand- bas 1945. aasta kevadel metallitööliste pikaajaline streik, mistõttu med —, et Saksamaale põgenenute hulgas oli oluliselt rohkem algusperioodil siirdus vähe eestlasi metallitööstusse. Nii tuligi Tallinnast pärit inimesi. välja, et esimene töö on Rootsi põgenenud eestlastel meeste hul-

1340 1341 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 14 VALIMIS OLEVAD ISIKUD, KES TULID ROOTSI AASTAIL 1943–1944 JA SAID ESIMESE TÖÖ AASTAIL 1943–1945, SELLE TÖÖ ISELOOMU JÄRGI

Mehed Naised 15–24 25–34 35– Kõik 15–24 25–34 35– Kõik Juhid ja kõrg- 4 7 3142 1 3 610 spetsialistid Spetsialistid ja 21 27 69 117 34 42 54 130 ametnikud nendest arhiivitööl 0 7 37 44 0 2 8 10 Oskustöölised 31 43 71 145 3 9 14 26 Töölised 40 34 41 115 58 62 65 185 Lihttöölised 188 165 228 581 63 60 94 217 nendest sulased 64 48 90 202 7 19 37 63 metsatöölised 90 79 99 268 0 1 1 2 koduteenijad 0 0 0 0 40 17 31 88 Joonis 7. Keskmine põgenikelaagris oldud aeg vanuse, soo ja perekonna- seisu järgi (aastail 1943–1944 Rootsi tulnud isikud; vanus 1944. aastal). koristajad 7 10 7 24 11 16 12 39 Kõikkokku 284 276 440 1000 159 176 233 568 gas metsatöölisena või sulasena kuskil talus, naistel talutöö, töö ebamäärane. Ankeetides antud töö nimetused on mõnikord ras- tekstiilivabrikus või koduteenijana. Tabelis 14 on toodud esime- kesti üheselt tõlgendatavad. Et “lihttöölised” on meeste hulgas se töö iseloomu järgi valimis olevad isikud, kes saabusid Rootsi ülekaalus, aga “töölisi” esineb suhteliselt rohkem naiste hulgas, on aastail 1943–1944 ja hakkasid tööle aastail 1943–1945. Tabel seotud metsatööliste suure hulgaga; palju naisi suunati aga tekstii- hõlmab seega peamiselt otse Eestist või Soome kaudu Rootsi litööstusse, mis antud jaotuses on liigitatud “tööliseks”. ISCO 88 põgenenud täiskasvanud isikuid. Tööhõive selles grupis oli väga terminoloogias on esimene “põllumajanduse lihttöölised”, teine kõrge. Nende hulgas, kes tulid Rootsi 1943–1944 ja olid 1944. aas- aga “tekstiili-, karusnaha- ja nahatoodete operaatorid”. tal 15–59 aastat vanad, on meeste hulgas ainult üksikuid (0,7%), Tabelites 14 ja 15 antud jaotus põhineb ISCO 88 koodidel, kes üldse Rootsis ei ole kuni 1953. aastani tööl olnud, naiste hulgas gruppe on aga liidetud ja sõnastatud teisiti. Mõistet “arhii- on neid umbes kümnendik (11,3%). Tööhõive teatud ajal on mui- vitöö” ISCOs ei esine, tegemist on Rootsis eksisteerinud üht liiki dugi madalam. Sedagi on võimalik ankeedi põhjal välja arvestada, hädaabitööga, mida võimaldati tööturul raskesti paigutatavatele kuid siinkohal on see jäetud tegemata. haritlastele. See tähendas, et isik töötas mingi teadusliku ins- Tabelis 14 esitatud numbrid tähendavad, et meestest on 84% esi- tituudi või ka ideelise ühingu juures, riik aga maksis palga või mese tööna töölised (58% lihttöölised), naistest vastavalt 75% vähemalt suurema osa sellest. Sisuliselt võis arhiivitöö tähendada ja 38%. Meestest on 26% alul metsatööl, naistest 15% kodu- väga erinevaid asju, iseseisvast teaduslikust tööst kuni pigem ko- teenijad. Piiritõmbamine eri liiki tööliste vahel ankeedis on üsna jamehe tegevust meenutavani. Suure arvu eesti põgenike Rootsi

1342 1343 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 15 Tabel 16 VALIMIS OLEVAD ISIKUD, KES TULID ROOTSI 1944. AASTAL JA SAID ESIMESE TÖÖ AASTAIL 1944–1945, AASTAIL 1943–1944 ROOTSI SAABUNUD, KES SAID ESIMESE TÖÖ SELLE TÖÖ ISELOOMU JA HARIDUSTASEME JÄRGI (%) AASTAIL 1943–1945, TÖÖ KESTUSE JA ISELOOMU JÄRGI (kumulatiivne protsent) Mehed Naised Alg- Kesk- Güm- Kõrg- Kokku Alg- Kesk- Güm- Kõrg- Kokku Esimese töö Juhid ja Oskus- Tööli- Lihttöö- Kokku Talu- Metsa- Kodu- kool kool naa- kool kool kool naa- kool kestvus ametni- töölised sed lised Kokku töö töö teenijad sium sium kud MEHED Juhid ja tippspet- 0,4 3,8 6,0 25,3 4,1 0,0 0,0 2,6 16,1 1,6 sialistid 1kuu 1,3 0,0 2,7 3,8 2,7 3,8 3,1 Spetsialistid ja 1,4 10,0 18,7 23,1 7,5 10,4 28,4 36,4 35,5 21,3 2kuud 3,3 2,9 4,5 13,3 9,1 15,1 10,3 ametnikud 3–5kuud 15,0 15,3 18,0 36,6 27,8 33,3 35,9 “arhiivitöö” 0,4 0,0 6,6 34,1 4,6 0,0 0,0 2,6 19,4 1,8 6–11kuud 29,4 35,8 38,7 62,5 50,4 58,6 63,0 1aasta 53,6 55,5 61,3 87,4 74,0 84,9 90,5 oskustöölised 17,1 15,4 6,6 4,4 13,8 4,0 5,4 5,8 0,0 4,5 2 aastat 68,0 71,5 69,4 94,4 83,7 92,5 96,9 töölised 12,9 13,8 13,3 1,1 11,9 42,4 28,4 20,8 6,5 32,6 3–4aastat 74,5 79,6 81,1 96,6 88,6 94,1 98,9 lihttöölised 67,9 56,9 48,8 12,1 58,1 43,1 37,8 31,8 22,6 38,3 5– aastat 80,4 87,6 91,0 98,0 92,8 97,8 98,9 nendest Teadmata 81,7 87,6 91,9 98,6 93,5 98,4 99,2 kestvus sulased 25,2 15,4 16,3 1,1 20,2 17,8 6,8 2,6 0,0 11,1 Ei ole tööd 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 metsatöölised 32,5 26,2 18,7 4,4 26,9 0,7 0,0 0,0 0,0 0,4 vahetanud koduteenijad 0,0 0,0 0,0 0,0 0,0 13,8 17,6 18,2 16,1 15,6 Arvvalimis 153 137 111 555 967 186 262 0 koristajad 1,8 4,6 4,2 1,1 2,5 7,1 8,1 5,2 6,5 6,8 NAISED 1kuu 1,5 0,0 0,0 4,4 2,0 0,0 6,1 jõudmisel laiendati süsteemi ka nendele ja väga paljud eesti ha- 2kuud 6,0 4,2 5,1 9,7 7,0 0,0 15,9 ritlased on lühemat või pikemat aega nii leiba teeninud. Nagu 3–5kuud 23,1 8,3 11,9 31,1 21,8 13,6 40,2 6–11kuud 47,0 33,3 28,4 52,4 42,6 33,9 63,4 näha, on “arhiivitöö” esimene töö kolmandikule ülikooliharidu- 1aasta 76,1 54,2 57,4 77,7 69,5 71,2 85,4 sega meestele. Samal ajal on aga siiski 17% kõrgharidusega ja 2 aastat 80,6 66,7 69,3 87,9 79,3 86,4 92,7 69% gümaasiumiharidusega meestest alustanud oma töökarjääri 3–4aastat 88,1 70,8 77,8 93,7 86,2 94,9 93,9 5– aastat 90,3 79,2 84,7 96,1 90,3 96,6 96,3 Rootsis töölisena. Teadmata 91,0 83,3 85,8 97,1 91,4 96,6 97,6 Sõja lõppedes arenes Rootsi majandus oodatust palju paremini, kestvus Ei ole tööd 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 100,0 probleemi asemel olid Eesti pagulased teretulnud lisa tööjõule, vahetanud mis kindlasti aitas kaasa, et eestlased neil aegadel olid väga lii- Arvvalimis 134 24 176 206 545 59 2 82 kuvad niihästi tööturul kui geograaﬁliselt. Juba esimese paari kuuga on umbes 10% töökohta vahetanud, esimese poole aastaga umbes kolmandik lihttöölistest, poole vähem teistest elukutsetest. Vähem kui aasta on esimesel tööl pooled kõigist, lihttööliste seas meelepärasema töö poole. Kui esimese töökoha puhul on mees- üle 60% (vt tabel 16). test 58% lihttöölised, siis on teise töö puhul see 30%, naistel on Tabelis 17 on näidatud sama kategooria vastajaid (tulnud vastavad arvud 39% ja 18%. “Tööliste” osakaal on aga tõusnud. Rootsi 1943–1944 ja hakanud tööle 1943–1945) niihästi esimese Sisuliselt tähendab see taludesse ja metsatööle saadetud isikute kui teise töökoha iseloomu järgi. Suur osa töökoha muutusi on toi- siirdumist vabrikutesse, tekstiilitööstusse ja pärast metallitööliste munud sama või sarnase töö piirides, selgelt aga on näha liikumine streigi lõppu üha rohkem ka metallitööstusse. 1953. aastal on ol-

1344 12 1345 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 17 Tabel 18 AASTAIL 1943–1944 ROOTSI SAABUNUD, KES SAID ESIMESE TÖÖ ROOTSI EESTLASKOND AASTAIL 1943–1945, ESIMESE JA TEISE TÖÖKOHA ISELOOMU JÄRGI ELUKOHA TIHEASUSTUSE KRAADI JÄRGI (%)

1. töö Juhid ja Amet- Tööli- Liht- Ei ole Ei Kokku % Rootsi saabunud Kogu Eestis elanud Kogu \ kõrge- nikud sed tööli- tööd tööta 1943–1944 valim Rootsi 2. töö mad sed vaheta- elanik- amet- nud kond nikud 1950 MEHED Tihe- Esi- Elu- Elu- maal linnas Juhid 16 7 1 1 15 1 424,1 asustuse mene koht koht ja kõrgemad kraad elu- 1953 1953 ametnikud koht Ametnikud 14 64 11 4 15 4 116 11,3 Töölised 9 21 161 30 26 11 262 25,5 <10 16,0 3,1 2,8 5,5 1,4 13,0 Lihttöölised 2 33 270 273 8 3 595 58,0 10–30 7,0 2,0 2,1 3,5 1,4 9,8 Kokku 41 127 448 309 65 19 1026 30–50 11,9 3,8 3,6 7,2 2,1 12,0 % 4,0 12,4 43,7 30,1 6,3 1,9 50–70 8,6 5,6 5,5 7,7 3,4 8,7 NAISED 70–90 8,8 10,1 9,7 13,8 7,1 9,2 >90 47,9 75,5 76,2 62,4 84,6 47,3 Juhid 4 3 0 0 3 0 101,7 ja kõrgemad Arv 2098 2098 2495 836 1325 ametnikud valimis Ametnikud 7 59 20 10 10 17 125 21,5 Töölised 0 30 102 23 31 22 214 36,8 Lihttöölised 1 43 76 74 6 25 228 39,2 “Rootsi saabunud 1943–1944” vastab kõige paremini mõistele Kokku 12 136 198 107 50 65 582 % 2,1 23,4 34,0 18,4 8,6 11,2 “põgenikud Eestist”. Kuigi see grupp juba oma esimese elukoha järgi Rootsis oli suhteliselt linnastunud — üle poole elas tabeli järgi linnades, on linnastumine Rootsis oldud aastatega tunud 6% meestest ja 9% naistest samal töökohal, kuhu nad Rootsi gevasti kasvanud, 1953. aastal on vastav protsent tõusnud 80– saabudes sattusid. 90 vahele. Kogu eestlaskond Rootsis (tabelis tulp 3) hõlmab ka kuni 1942. aastani Rootsi tulnud 21 isikut ning aastail 1945– 1952 peamiselt Saksamaalt lisandunud. Tabelist on välja jäetud Eestlaskond 1953 isikud, kelle kohta käivad ankeedid on täidetud kaudselt saadud andmetega, mis ei ulatu 1953. aastani, ja selle tõttu on ka- Kiire töökohtade vahetus tõi kaasa ka elukohamuutusi. Tabelis 18 sutatud ankeetide arv 2495, kuigi kokku on uuringus 2604 anon näidatud esimene elukoht Rootsis ja elukoht 1953. aastal elu- keeti. Eestis täiskasvanuna peamiselt maal elanud isikud elasid koha tiheasustuse kraadi4 järgi. 1953. aastal veidi suuremal määral maal, ent nemadki koondunud

4 peamiselt linnadesse. Selle taga on siirdumine põllu- ja metsa- Tiheasustuse all mõisteti 1950. aasta rahvaloenduses vähemalt majandusest vabrikutesse, peamiselt tekstiili- ja metallitööstusse. 250 elanikuga tihedalt asustatud elamurajoone sõltumata administra- tiivsest jaotusest. Ainult mõnes läänis toimus tiheasustuse määratlemine õhufotode või kaartide järgi, enamikul juhtudel on tegu vastava koguduse näitab tiheasustuses elavate elanike osakaalu kõigi vastava koguduse ametnike teatud määral subjektiivse hinnanguga. Tiheasustuse kraad elanike hulgas.

1346 1347 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 19 20 PEAMIST EESTLASTE ASUKOHTA ROOTSIS 1953. AASTA ANKEEDI JÄRGI

Arv% Arv% 1. Stockholm 3160 24,3 11. Alings˚as 175 1,3 2. Göteborg 1055 8,1 12. Halmstad 170 1,3 3. Norrköping 580 4,5 13. Mölndal 165 1,3 4. Bor˚as 545 4,2 14. Sundbyberg 150 1,2 5. Eskilstuna 355 2,7 15. Solna 130 1,0 6. Uppsala 340 2,6 16. Lund 130 1,0 7. Södertälje 325 2,5 17. Lidingö 120 0,9 8. Hälsingborg 240 1,8 18. Kumla 115 0,9 9. Partille 190 1,5 19. Olofström 105 0,8 10. Malmö 175 1,3 20. Nacka 100 0,8

Eestlaste peamised elukohad 1953. aastal olid peale Stockholmi tööstuslinnad (vt tabel 19). Ligemale veerand kõigist eestlastest oli 1953. aastaks asunud Joonis 8. Rootsi eestlased 1953. aastal tööhõive, vanuse ja soo järgi. elama Stockholmi, kuigi alul ei lubatud põgenikke Rootsi suur- linnadesse elama asuda — peale Stockholmi veel tabelis teisel kohal olevasse Göteborgi ja Malmösse. Kui juurde arvestada ka eestlaste tööhõive “täiskasvanutel” samasugune, on vahe naiste Stockholmi või Göteborgi eeslinnad, on vastavad protsentarvud tööhõives väga suur. 1950. aastatel oli Rootsis veel kombeks, et veel mõne ühiku võrra suuremad. Norrköping, Bor˚as, Eskils- naised ei käinud tööl. Eesti naiste tööhõive langus 30 aasta va- tuna ja Södertälje on Rootsi tuntumad vabrikulinnad. Nende vanuses on tõenäoliselt seletatav lastega, vanuses 45–49 aga, kui hele on trüginud Uppsala, kus küll oli ka vabrikuid, kuid mis enamusel enam väikseid lapsi ei ole, tõuseb see märgatavalt. Sa- on rohkem tuntud ülikoolilinnana, nagu ka Lund. Partille ja mal ajal on ilmne, et tööhõive oli naiste hulgas veelgi kõrgem kohe Mölndal on Göteborgi eeslinnad ning Sundbyberg, Solna, Li- pärast põgenikelaagrist lahkumist. dingö ja Nacka Stockholmi eeslinnad. (Sinna oli võimalik eestlas- Tabelis 19 esitatud Rootsi eestlaste jaotus elukutsete järgi tel elama asuda ka enne Stockholmis ja Göteborgis elamise keelu 1953. aastal on oluliselt muutunud võrreldes 1943.–1945. aas- kaotamist.) Olofström on väike tööstusasula Lõuna-Rootsis, kuhu tate seisuga. Meeste hulgas on töölisena klassiﬁtseeritud kaks värvati tööjõudu eestlaste hulgast Saksamaalt. kolmandikku kõigist, mis on ainult veidi madalam algsest; suur Tööhõive eestlaste hulgas 1953. aastal oli väga kõrge. Kõikide muutus on aga see, et lihttööliste osakaal on tugevasti lange- ankeedile vastanute hulgas (s.t vanuses 16 aastat ja vanemad) oli nud ja oskustööliste oma tõusnud. Naiste hulgas on tööliste osa see meestel 91% ja naistel 65%, vanuses 20–64 aastat vastavalt väiksem, 53%, selle eest on tunduvalt rohkem naisi ametnike 94% ja 71% (vt joonis 8, kus võrdluseks on toodud ka kogu Rootsi hulgas. Nende muudatuste taga on eestlaste lahkumine põllu- elanikkonna tööhõive 1950. aasta rahvaloenduse järgi). Suhteliselt ja metsatöölt ning siirdumine vabrikutesse. Meeste hulgas ja madalam tööhõive 16–29-aastaste eesti meeste (ja alla 20-aastaste ka kõiki kokku arvestades on kõige tavalisem elukutse “metal- naiste) hulgas olenes neist paljudest, kes õppisid gümnaasiumis litööline” — nii nimetab end ise 8% meestest, aga siin ei ole ar- või ülikoolis. Kui meeste puhul on Rootsi kogurahvastiku ja vestatud teisi, kes on ütelnud “rauatööline” või midagi muud, mis

1348 1349 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 20 Sissetulek 1952. aastal TÖÖL KÄIVAD EESTLASED ROOTSIS 1953. AASTAL ELUKUTSE JA SOO JÄRGI (%) Ankeedis on kaks küsimust sissetuleku kohta: Mehed Naised Kokku 1. Kui suur oli Teie möödunud (s.t. 1952.) aasta sissetulek? (Pe- Juhid ja kõrgspetsialistid 13,0 4,4 9,9 rekonnaliikmete sissetulekut mitte kaasa arvates, tulumaks mitte Spetsialistid ja ametnikud 20,0 42,6 28,3 maha arvatud) umbes ... krooni. nendest 2. Kui olite palgaline, siis kui suur oli Teie palk käesoleva arhiivitööl 2,1 1,1 1,7 (s.t. 1953.) aasta oktoobrikuus? (Ületundide tasu mitte kaasa ar- Oskustöölised 32,1 8,6 23,5 Töölised 25,6 35,3 29,1 vata, tulumaks mitte maha arvatud.) Lihttöölised 9,4 9,0 9,3 Mõlema küsimuse vastuste hulgas on mitmeid, mis on eba- Ankeetide arv 1247 720 1967 reaalselt madalad, vahel ainult mõnikümmend krooni kuus, paar- sada aastas. Madala aastasissetuleku puhul on enamasti tegemist tõenäoliselt tähendab samasugust tegevust. Ka meeste hulgas, aga isikutega, kes on töötanud ainult lühikest aega 1952. aasta jooksul, eriti veel naiste hulgas on palju tekstiilitöölisi: naistest on “teks- tabelisse 20 on selle tõttu võetud ainult kogu aasta tööd teinud isi- tiilitöölised” 12%, sellele lisaks veel 14% protsenti “õmblejaid”. kud, kes ka teiste küsimuste järgi töötavad sissetuleku saamiseks. Ankeedis antud töökirjeldused ei võimalda aga tööde kindlat klas- Madalaid kuusissetulekuid kajastavaid vastuseid ei ole võimalik siﬁtseerimist ISCO 88 järgi, mistõttu ei ole võimalik ka moodus- üheselt seletada, tegemist võib olla väga lühikeste tööaegadega ja tada pingerida kõige “populaarsematest” elukutsetest. Samuti tu- piiratud tööülesandega. Mõnel juhul, näiteks taludes töötavate leb tinglikuna käsitada jaotust “oskustöölisteks” ja “töölisteks”: naiste puhul, on küsitav, kas ongi tegemist töövahekorraga.5 näidatud suur muudatus on tingitud peamiselt sellest, et metal- Mainitud madalaid palku on esitatud andmetes arvestatud, nad litöölised on klassiﬁtseeritud kui “oskustöölised”, tekstiilitöölised mõjutavad aga üldarve väga vähe, üldiselt ainult mõned kroonid aga kui “masinaoperaatorid”, mida tabelis 16 on tõlgendatud kui kuus. Ankeetide hulgas on ka mõned, kus kuupalgaks 1953. aastal “tööline”. Esimese viie kuni kümne pagulasaasta jooksul aset leid- on nimetatud ebareaalselt kõrge summa, paaril korral isegi kõrgem nud suureks muutuseks on aga juba mainitud siirdumine põllu- kui 1952. aasta aastapalk, ja ebausutav sellise töö puhul. Võib-olla ja metsatöölt vabrikutesse. Täpset arvestust on raske teha, aga on oktoobrikuu palga asemel nimetatud kogu 1953. aasta andmeid. võib-olla ainult kümnendik Eestis põllumajanduse või kalanduse Neid vastuseid ei ole tabelis arvestatud. alal töötajaist oli jäänud nendele aladele truuks ka Rootsis veel Keskmine kuupalk 1953. aasta oktoobris oli ankeedi järgi 1953. aastal. Ka (kõrg)spetsialistide osakaal on tõusnud — kõige eesti meestel 758 ja naistel 536 krooni, keskmine aastasissetulek sagedamini esinev ametinimetus on “arst”. Suurem nihkumine 1952. aastal oli meestel 8941 ja naistel 6117 krooni. Kõikumine (kõrg)spetsialistide elukutsetele Rootsi eestlaskonnas tuleb aga al- on aga päris suur: madalaim registreeritud meeste aastasissetulek les paarkümmend aastat hiljem, kui tööturule ilmuvad väikelastena on ainult 280 krooni (vanem mees, kes käsitleb oma tegevust ko- Rootsi tulnud või seal sündinud. Täiskasvanutena Rootsi tulnute guduse orelimängijana töövahekorrana), kõrgeim 40 000 krooni töökarjäär on üldiselt 1953. aastaks juba oma lõpp-punkti jõudnud. (väikeettevõtjana kooditud kaupmees). Naiste keskeltläbi tundu-

5Rootsikeelne mõiste hush˚allerska ‘majahoidja’ tähendab talupere- mehega vabaabielus elavat naist, kes aga “ametlikult” on taluteenistuja. Selline kooseluviis oli Rootsis tavaline.

1350 1351 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 21 Tabel 22 KESKMINE SISSETULEK PALGAST 1953. A OKTOOBRIS SISSETULEK 1952. AASTAL ROOTSI KROONIDES ROOTSI KROONIDES. KÜSIMUSE JÄRGI (ainult kogu aasta töötanud isikud) AINULT “PALGALISED” Mehed Naised Mehed Naised 16–24 25–34 35–54 55– Kokku An- 16–24 25–34 35–54 55– Kokku An- keetide keetide Tööiseloom 16–24 25–34 35–54 55– Kok- 16–24 25–34 35–54 55– Kok- arv arv ku ku Juhid ja 12 821 14 155 14 071 13 776 120 13 000 10 394 12 034 11 048 22 Juhid ja kõrgspet- 1500 1138 1215 1117 1183 938 1255 987 1327 1086 kõrgspet- sialistid sialistid nendest 18 000 23 649 24 310 23 149 16 20 000 17 456 20 000 18 982 5 nendestarstid – 1775 1684 1414 1626 – 1600 1422 1726 1549 arstid Spetsialistid ja 662 767 806 601 743 588 597 589 568 589 Spetsialis- 8011 8753 9931 7211 8956 123 6125 6809 6596 5088 6463 55 ametnikud tid ja amet- nendest arhii- – – 523 483 492 – – 443 527 479 nikud vitööl nendest 6308 5572 5804 19 5833 6153 5961 5 arhiivi- Ametnikud ja tee- 549 782 786 783 748 458 600 610 540 579 tööl nindajad Ametnikud 6125 8589 9257 9025 8856 67 4943 6760 7079 6027 6742 174 Oskustöölised 629 800 750 659 747 542 435 482 316 452 ja teenin- nendest metal- 636 792 755 683 745 600 496 729 438 629 dajad litöölised Oskustöö- 6723 9258 8805 7822 8690 307 5250 4766 5838 3971 5342 46 Töölised 504 665 671 668 657 475 493 460 437 468 lised nendest 6109 9177 8912 8031 8704 119 4000 5340 6451 5075 5837 22 nendest tekstii- 504 596 590 562 582 769 492 460 389 492 metal- litöölised litööli- Lihttöölised 491 671 598 489 579 242 361 402 367 385 sed Töölised 5560 7895 7802 8235 7767 250 4990 5480 5307 5552 5338 172 Kõikkokku 574 788 788 668 758 483 567 538 499 536 nendest 5472 7089 6954 6443 6875 99 4990 5335 5228 4964 5213 143 Ankeetidearv 75 342 572 156 1145 70 152 364 52 638 tekstii- litööli- sed Lihttööli- 4542 7171 7063 5847 6548 90 2725 4190 4667 4431 4505 46 valt madalamat palka on raske tõlgendada, sest ei ole andmeid sed tööaja kestuse kohta. Kõik 6224 9102 9278 8236 8941 963 4983 6236 6271 5741 6117 516 1950. aasta rahvaloenduse andmetel oli keskmine aastasisse- kokku tulek meestöölistel 6070 ja naistöölistel 2632 krooni; ametni- Ankeetide 43 260 518 142 963 40 113 318 45 516 arv kel vastavalt 10 972 ja 4815 krooni. 1953. aastal oli keskmine tunnipalk meestel 4,11, naistel 2,84 krooni. Kui arvestada 42- tulek on 1463 krooni (“metallitööline” laevaehitusﬁrmas; mingit tunnise töönädalaga ja nelja nädalaga kuus, teeb see kuupalgaks seletust madalale palgale ei ole võimalik ankeedist leida), kõige meestel 690 ja naistel 477 krooni. Ankeedi järgi otsustades olid kõrgem 14 000 krooni). Väga kõrge palk on kirjas arstidel. Võib seega eestlaste sissetulekud kõrgemad riigi keskmisest. Muidugi ka tähele panna, et — enamikus akadeemilise haridusega — ar- kõikus palk võrdlemisi tugevasti ka erinevate elukutsete lõikes. hiivitööliste palgad on vähemalt meeste hulgas madalamad kui Nii oli 1953. aastal metallitöölise tunnipalk meestel keskeltläbi töölistel (vt tabel 22). 4,18 krooni, tekstiilitöölistel aga ainult 3,26 krooni tunnis. Tööliste hulgas on metallitöölistel kõige kõrgem palgatase, aga ka see kõigub väga tugevalt: kõige madalam ülesantud aastasisse-

1352 1353 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Kinnisvara ja auto Tabel 23 ROOTSIS SÜNDINUD EESTI PÄRITOLU LAPSED ROOTSIS Ligemale kolmandik vastajaist ütleb endal olevat olnud mingi kin- 1953. AASTAL VANEMATE PÄRITOLU JA VANUSE JÄRGI nisvara Eestis, umbes pooled nimetavad talu, kolmandik elumaja, (ankeedi andmed korrutatud viiega) esineb veel ehituseta krunt, ostetud korter jne. Küsitud on ka, kas vanematel oli Eestis kinnisvara, jaatavalt vastab 4%. Suurel ena- Laps Kaks Isa Isa Isa Isa Eesti Eesti Kõik musel Rootsi eestlastest seega mingit kinnisvara Eestis ei olnud. sündi- Eesti Eestist Eestist Rootsist mujalt üksik- üksik- kokku nud vane- ema ema ema ema ema isa Olukorra kohta Rootsis leidub ankeedis kaks küsimust, mis mat Rootsist mujalt Eestist Eestist mingil määral iseloomustavad varalist seisu: kas vastajal või tema 1939 5 5 abikaasal on kinnisvara Rootsis ja kas neil on auto. Mõlemale 1942 5 5 küsimusele vastab jaatavalt 8%. 1943 5 5 1944 90 5 0 0 0 5 0 100 Kinnisvarast on kõige tavalisem elumaja ja ostetud korter, 1945 215 10 0 0 0 20 15 260 kumbki umbes veerand kõikidest kinnisvaradest. On veel ka su- 1946 240 45 5 5 5 15 10 325 vilaid, ehitamata krunte jms. 1947 150 40 0 5 10 30 20 255 Auto puhul on iseloomulik, et üle poolte autodest on ostetud 1948 150 60 20 15 10 25 5 285 1949 175 85 5 20 5 10 5 305 1953. või 1952. aastal, seega kahe viimase aasta jooksul. Ankeet 1950 160 85 20 10 15 20 5 315 on sattunud aega, mil eesti põgenikud Rootsis hakkasid majan- 1951 130 85 40 25 15 15 10 320 duslikult järje peale saama. 1952 100 90 35 10 5 10 5 255 1953 120 85 60 45 5 15 0 330 Lapsed Kokku 1535 590 185 145 70 165 75 2765

Ankeedi andmeil on vastanuil kokku 1501 last, enamik neist on ankeedis tegemist valikuga kõigist, mis muidugi annab tea- aga juba täiskasvanud (vanim sündinud 1893), mis näitab, et tud ebakindluse. Sellest puuduvad nende eesti vanemate lapsed, põgenemine toimus osalt perekondade kaupa. Lapsi vanuses 0–15 kes 1944. aastal olid juba Rootsi kodakondsuse saanud; hoopis on 926, laste arv vanuses 16–24 ületab suurelt ankeedile vastanute olulisem on aga, et puuduvad rannarootslaste (kes ankeedi vali- arvu samas vanuses, mis veel kord näitab, et selles vanuses isikud misse ei kuulunud) järeltulijad, ja rannarootslasi võis Rootsis olla on uuringus alaesindatud. 1953. aastal ligemale kolmandik kõigist Eestist pärit isikutest. Nii Rootsis sündinud lapsi on ankeedile vastanuil 553, ankeedi erineb ka laste arv ankeedi järgi tunduvalt varem avaldatud and- järgi on enamik Rootsis sündinud lastest kahe Eestis sündinud metest Rootsis sündinud Eesti päritolu inimeste kohta (vt Reinans vanemaga, ja seda kuni 1950. aastani (vt tabel 23). 1999). Mõned üksikud ankeedis esinevad Rootsis sündinud lapsed Andmed rahvastikuregistrist pärinevad 1994. aastast ja näitavad on sündinud juba enne suurt põgenike saabumist, põhiliselt on siis Rootsis elanud ja Rootsis sündinud Eestis sündinud va- aga tegemist põgenike lastega. Kõik ankeedile vastanud on ta- nemaga isikuid (vt tabel 24).6 Kuna niihästi väljaränd kui su- belis loetud Eestist pärinevaks, ka need, kes oma rahvusena on näiteks märkinud “rootslane”. Mõnel juhul, näiteks Eesti päritolu 6Rootsi rahvastikuregistri andmeid täiendati vanemate sünnimaaga üksikisade puhul, on ilmne, et laps ei ela koos isaga. ühenduses 1990. aasta rahvaloendusega kõikide 1941. aastal ja hiljem Tabeli 23 järgi on Rootsis aastail 1939–1953 sündinud 2765 sündinud isikute kohta. See annab ainulaadse võimaluse analüüsida Eesti päritolu last. See arv on muidugi vägagi tinglik. Esiteks sisserännanud gruppide demograaﬁlist arengut Rootsis.

1354 1355 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans

Tabel 24 Tabel 25 ROOTSIS AASTAIL 1944–1953 SÜNDINUD EESTI PÄRITOLU LAPSED KOOLIS VÕI TÖÖL KÄIV OSA ANKEEDILE VASTANUD ISIKUTE ANKEEDI JA ROOTSI RAHVASTIKUREGISTRI ANDMEIL ROOTSIS ELAVATE 18–24-AASTASTE LASTE HULGAS EESTIS SÜNDINUD VANEMA (ISA) Lapse Kaks Isa Isa Isa Isa Eesti Eesti Kõik sünni- Eesti Eestist Eestist Root- mujalt üksik- üksik- kokku HARIDUSTASEME JÄRGI sist aasta vane- ema ema ema ema ema isa Laps käib Laste arv mat Root- mujalt Eestist Eestist koolis koolis ja tööl sist tööl ankeedi järgi % % % 1944–1948 845 160 25 25 25 95 50 1225 Vanema 1949–1953 685 430 160 110 45 70 25 1525 haridustase Kokku 1530 590 185 135 70 165 75 2750 Mehed Algharidus 16,1 6,5 75,8 62 rahvastikure- Keskharidus 51,5 – 45,5 33 gistri järgi Kõrgharidus 56,5 13,0 30,4 23 1944–1948 855 365 113 512 51 ...... 1896 Kõik 33,9 5,9 58,5 118 1949–1953 751 673 268 701 83 ...... 2476 Naised Kokku 1606 1038 381 1213 134 ...... 4372 Algharidus 7,7 1,9 69,2 52 Keskharidus 47,8 8,7 26,1 23 Kõrgharidus 53,3 20,0 20,0 15 remus selles grupis oli antud perioodil väike, on tabelis toodud Kõik 25,6 6,7 50,0 90 arvud põhimõtteliselt võrreldavad. Esinevad vahed olenevad pea- Kokku miselt sellest, et rahvastikuregistris on võimalik lähtuda ainult Algharidus 12,3 4,4 72,8 114 sünnimaast, s.t arvesse on võetud ka kõik rannarootslased, mitte Keskharidus 50,0 3,6 37,5 56 aga väljaspool Eestit (Venemaal) sündinud eestlased. Teiseks on Kõrgharidus 55,3 15,8 26,3 38 tõenäoliselt osa tabelis esitatud eesti üksikvanema perede puhul Kõik 30,3 6,3 54,8 208 teine vanem Rootsi päritolu. Eesti isa ja teisest rahvusest ema puhul on naine tavaliselt soomlane. Üllatav ja raskesti seletatav on vastatud, et nad käivad niihästi koolis kui ka tööl). Sealjuures on kahe eesti vanemaga laste suur arv ankeedi järgi võrreldes rahvas- lapsed eristatud vanema (kahe eesti vanema puhul isa) üldhariduse tikuregistri andmetega. Eestirootslaste osakaal selles kategoorias taseme järgi. (Keskkooli- ja gümnaasiumiharidusega vanemad on peaks olema suurem. Väga suurt vahet segaabieludest sündinud paigutatud “keskhariduse” alla.) Kohustuslik kool lõppes tol laste puhul tuleb tõlgendada nii, et Rootsi tulles vallalised ran- ajal 15 aasta vanuses, seepärast on samahästi kui kõik tabelis narootslased on väga suures ulatuses abiellunud riigirootslasega, näidatud kooliskäivad isikud sellised, kes taotlevad kõrgemat, mis siis omakorda tähendab, et endogaamne kooselu on eestlas- s.t gümnaasiumi- või ülikooliharidust. test põgenike hulgas olnud suurem, kui võib arvata lähtudes ainult Tabelist on näha selge vahe erineva haridustasemega vanema- rahvastikuregistri arvudest. tega laste puhul: vanemate kõrgema haridusega kaasneb tundu- Laste kohta on ankeedis küsitud, kas nad käivad koolis, sa- valt suurem osa edasiõppijaid, madalama algharidusega vanemate muti, kas nad käivad tööl. Tabelis 25 on näidatud, kui suur osa puhul on ülekaalus töötajad. Kuna aga algharidusega vanemate 18–24-aastastest lastest käis koolis või tööl (osa laste puhul on lapsi on palju rohkem, moodustavad nad siiski suure osa kõikidest

1356 1357 Rootsi eestlased 1953. aastal Alur Reinans edasiõppivatest lastest. Otseseid võrdlusandmeid kogu Rootsi sis enam lihtsalt olemas. Kui 60 aastat tagasi saadeti neljandik elankkonnaga on raske leida, aga ka algharidusega vanemate laste eesti meestest metsa puid maha saagima, siis tänapäeval tehakse edasiõppimise protsent, poiste puhul umbes viiendiku ümber, on seda tööd suurte ja väga kallite masinatega, mis nõuavad väga vähe palju kõrgem, kui vastava kategooria laste puhul Rootsis tol ajal tööjõudu ja sealjuures sellist, kellel on eriväljaõpe ja kindlasti kee- tavaline oli. leoskus, mida eestlastel Rootsi jõudes muidugi ei olnud. Eestlased erinevad teistest sõjajärgseist sisserännanute grup- * pidest Rootsis oma “ühiskonna” ehitamise poolest. Ükski teine grupp ei loonud nii ulatuslikku võrku oma institutsioonidest — Eestlaste lugu Rootsis on lugu väga edukast majanduslikust koolid, ajalehed, ajakirjad, kirjastused, kirik, isegi oma pagarid, lõimumisest, oskusest uues ühiskonnas avanenud võimalusi ka- kes küpsetasid eesti leiba, või mehed, kes valmistasid hapukap- sutada. Rootsis sündinud kahe Eestis sündinud vanemaga isi- said, rootslastele üldiselt tundmatut sööki. Selle eelduseks oli kute hulgas oli 20. sajandi lõpul ligemale kaks korda rohkem küllaltki suur põgenike arv, erinevalt näiteks lätlastest, ning samal kõrgharidusega ja vastavalt siis ka kõrge sissetulekuga inimesi ajal ka küllalt paljude poliitilise ja ühiskondliku töö kogemusega kui Rootsi kogurahvastikus. Samal ajal on see siiski ka lugu isikute olemasolu, kes suutsid seda tegevust juhtida. See tegur ühe rahvusgrupi hääbumisest — arvatavasti on Rootsis praegu puudus näiteks soomlastel, kes arvukuselt eestlasi Tombachi an- 60 000–80 000 omaaegset eestlast-pagulast ja nende järeltulijat. keedi tegemise ajal juba mitmekordselt ületasid. Kolmandas ja neljandas “eestlaste” põlvkonnas on aga väga vähe Kahjuks ei ole ankeedis mingit tähelepanu pühendatud osavõ- neid, kes räägivad eesti keelt või keda etniliselt võib eestlaseks tule sellest “Eestist Rootsis” või sellesse suhtumisele. Ka seda pidada. asjaolu võib tõlgitseda erinevalt. Loomulikult pidi Tombach oma Heino Tombachi ankeedi andmed näitavad ainult esimest ühek- uuringut majandama, ja seda Rootsi ühiskonna kulul. Eestlaste sat aastat selles arengus. Ometi on tegemist unikaalse andmesti- käitumine tööturul ja nende elukohavalik olid küsimused, mis kuga, ja siit-sealt võib selles ka aimata tulevast arengut. Näha rootslastele huvi pakkusid ja mille eest oldi nõus maksma. (On on kiire kohanemine Rootsi tööturuga, mis küll esimese generat- ju ankeedis näiteks hulk küsimusi väljaõppe kohta Rootsis, and- siooni põgenike enamuse puhul tähendas paremat vabrikut. Samal med, millel praegu erilist väärtust ei ole, aga mida kindlasti soovis ajal näeme ka suurt gümnaasiumis ja ülikoolis õppijate osa noore- saada Rootsi Tööturuvalitsus, kelle ülesandeks see oli.) Aga võib mate hulgas, mis avas tee “sotsiaalsele tõusule” lastena Rootsi tul- ka arutada nii, et miks küsida asju, mis on iseenesest arusaada- nuile ja eriti Rootsis sündinutele. Numbritega saab aga näidata ka vad. Et eestlased käisid läbi teiste eestlastega, see oli 1950. aastail rahvusgrupi tulevase languse algust, kasvavat segunemist Rootsi eestlastele veel nii loomulik, et selle kohta ei olnud mõtetki küsida. enamusrahvusega ja sellega kaasnevat keelevahetust. Sellele, kes on tuttav Rootsi sisserännupoliitikaga viimastel aastakümnetel, kus vastuvõetud põgenike hulgast pärast aastaid Kirjandus kestnud keeleõpet on pahatihti ainult väike osa leidnud koha tööturul, on eestlaste ainult nädalatega või kuudega mõõdetav vii- K a r j a h ä r m , Toomas, Väino S i r k 2001. Vaim ja võim: Eesti harit- bimine põgenikelaagris muinasjutuline. Paraku ei ole tegemist laskond 1917–1940. Tallinn: Argo ainult eestlaste suure kohanemisvõimega ning rootslastega umbes M e r e n d i , Huko 1952. De estniska ﬂyktingarnas anpassningsprob- samalaadse tagapõhjaga ja sellega, et Rootsis ei olnud veel olemas lem i Sverige: En sociologisk undersökning bland ester i en bürokraatlikku aparaati pagulaste kohandamiseks. Neid töökohti, västsvensk industristad 1950–1951. — Svio-Estonica, Vol. XI. Stock- kust eestlased suures ulatuses alustasid oma karjääri, ei ole Root- holm

1358 1359 Rootsi eestlased 1953. aastal

R e i n a n s , Alur 1999. Rootsieestlaste teine põlvkond. (Rahvastiku- uuringud. Seeria B; nr 41.) Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline De- mouuringute Keskus ARVUSTUS R e i n a n s , Alur 2006. Eesti põgenikud Rootsi statistikas. — Suur põgenemine 1944: Eestlaste lahkumine läände ning selle mõjud. 22. oktoobril 2004 Tartus toimunud rahvusvahelise teaduskonverentsi MAATEADUS KUI KLUBI VÕI KUI DISTSIPLIIN? artiklite kogumik. (Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse toi- metised.) Toim. Kaja Kumer-Haukanõmm, Tiit Rosenberg, Tiit Tam- maru. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 122–146 Ott Kurs. Maateadusest Eestis. Geograaﬁast ja geograaﬁdest 20. sajandil. Üllitatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevaks . (Õpe- tatud Eesti Seltsi Kirjad VIII.) Tartu, 2007. 251 lk.

ALUR REINANS (sünd. 1932 Tallinnas) on õppinud Uppsala ülikooli Mulle imponeerib Ott Kursi usinus Eesti geograafia ajaloo raasu- keste kokkukandmisel ja neist mustrite kujundamisel. Aastatepikkune filosoofiateaduskonnas sotsioloogiat ja statistikat 1952–1959. Töötanud töökogemus selles vallas, küll sisepagulasena, nagu Uudo Pragi defi- Eesti Päevalehe toimetuses Stockholmis 1960–1961, pärast seda sta- neerib ja Ott Kurs ise nõustub (lk 126), püsiv ajaloohuvi ning emeriit- tistika keskbüroos ametnikuna ja valimisstatistika eksperdina, Rootsi professorina vabalt kasutada olev ajaressurss annavad selleks piisava tööministeeriumis vähemusrahvaste ja sisserännueksperdina. Oli Eesti õigustuse. Teisest küljest — äkki oleks aeg hakata tegelema geograafia Päevalehe peatoimetaja 1993–1994 ja vastutav väljaandja; ajakirja Mana kui distsipliini MÕTTEloo kujunemise uurimisega? asutajaid ja toimetajaid 1957–1965. Olnud Eesti Kultuuri Koondise esi- Ott Kursi raamatul on ambitsioonikas pealkiri. Paraku seestütleva mees Stockholmis 1980–2002, samuti Rootsi Eestlaste Esinduse abiesi- käände kasutamine (stiilis O nekotorõh problemah) ja iga järgnev ala- mees. Praegu elab Tallinnas. Avaldanud ajakirjanduses romaani “Naera, pealkiri võtavad seda ambitsiooni maha ning lõppkokkuvõttes on tege- inimene!” (1958–1959), lühijutte, arvustusi, esseid jm. Akadeemias mist taas Tartu ülikoolis geograafia kabineti/kateedri/osakonna/instituudi on temalt ilmunud “Mälestusi Mana esimestest aastatest” (2006, nr 4, sildi all toimepandud geograafia ajaloo taastootmisega. Ausalt öeldes on lk 841–874) ja “Endel Kõksist ja eesti kunstist paguluses” (2007, nr 1, sellest kahju — oleks võinud ju seda pealkirja just nimelt selle mõtteloo lk 108–119). kirjutamiseks kasutada. Samas põhjendab autor sellise kitsenduse ise ära: Tartu Ülikoolilt geograafidiplomi saanud noored leidsid peale koolide tööd veel mitmes teadus- ja projektasutuses, kus nad enamasti kaotasid oma identiteedi ning kaitsesid väitekirju teistel erialadel (lk 126). Se- da võib mõista ka nii, nagu poleks väljaspool Tartu ülikooli geograafia tegemine võimalik, sest siis poleks see, mida tehakse, enam geograafia. Loodan, et sain autorist selle koha peal valesti aru. Tegelikult avaldab Ott Kurs selles raamatus materjale “geograafia ajaloo valikkursusest, mida autor on aeg-ajalt — alates 1980. aastate teisest poolest — ülikoolis õpetanud” (lk 10). Ning et tegelikult tahaks autor pühenduda eelkõige “eelmise iseseisvusaja rahvusliku maateaduse arengule ja arendajaile ning mõnele juhtivale geograafile pikal riigikao- tusperioodil” (lk 10). Autor möönab ühtlasi, et tema ettevalmistustöö nõukogude perioodi geograafia mõtestamiseks on praegu veel ebapii- sav. Ja seda enam — miks siis pealkirjas “Eestis” ja mitte pelgalt “Tartu ülikoolis”?

1360 13 1361 Arvustus Arvustus

Olgu. Kuni 1950. aastateni võis ilmselt tõepoolest Eesti ja Tartu üli- nas? Ja kui Salme Nõmmikut käsitlevas peatükis laseb autor Nõmmikul kooli geograafia vahele võrdusmärgi panna. Ja selle perioodi sündmusi rääkida, kuidas too Kanti õpilasena ei olnudki kursis Tammekannu ja on Ott Kurs esitanud põhjalikult. Raamatu sissejuhatus, mis tegeleb tea- teiste “koolkonna” liikmete töödega, siis kui tihedalt see koolkond omaduse ning geograafia kui teaduse määratlemisega, tugineb oma viidetes vahel ikkagi suhtles? Ja kui Varep jätkas nii Kanti, Tammekannu kui ka valdavalt Olavi Granöle, Soome geograafia heatahtlikule patriarhile. On opositsionäär Markuse ideid edasi arendades sellesama koolkonna vai- ju ka tuntumaid teoreetikuid, aga et autori tagamõte kogu oma tegevu- mu, siis kui täpselt seda koolkonda ikkagi defineerida saab? Poleks ise- se jooksul on olnud Soome-Eesti koolkonna, sidemete jne edendami- seisvus otsa saanud ja Edgar Kant emigreerunud, oleks suur osa geograa- ne, siis on selline (ainu)autoriteedi valik mõistetav. Kaheksal leheküljel fiast ehk juba 1940ndatest alates sotsiaalteadus ning praeguskümnendite antud ülevaade iseseisvuseelsest geograafiast on põhjalik ja konkreet- spasmid olemata? Või käiks Kanti ja tema järglaste kohta ka see identi- ne, ja kuna tolleaegne teadus on praeguseks kindlalt nii aja- kui ka teedikaotuse ja teiste distsipliinidega tegelema hakkamise märkus? Nii keelebarjääri taga varjus, siis õppematerjaliks sellisest ülevaatest pii- või teisiti, siin on ühe korraliku uurimistöö teema ootamas. sab. Järgneb isikute kaupa ülevaade iseseisvusaja geograafia tegijaist. Kolme nõukogudeaegse geograafi käsitlus on mõneti ebaühtlane, aga Kõigepealt eestikeelse teadusgeograafia rajaja Johannes Gabriel Granö, samas äärmiselt huvitav. Muidugi, lisaks Varepile, Nõmmikule ja Rai- siis ühes peatükis ports pisemaid tegijaid Mihaly Haltenbergerist August gule peaks ühes mõtteloo raamatus olema ka terve hulga teiste tegelaste Mieleri, Jaan Rumma ja Anton Partsi kaudu Erik Pipenberg-Inarini, tegevuse ülevaade. Olgu, osa neist teistest ei ole geograafid kitsas mõttes, siis raskekahur August Tammekann, siis meie läbi aegade säravaim s.t on saanud hariduse mujalt või töötanud mujal, kuid EGSi või geograa- geograaf Edgar Kant, siis toonane siseopositsionäär Eduard Markus, fiateemaliste tööde kaudu on klubi, s.t distsipliiniga seotud nemadki. lõpuks koolimees Jakob Kents. Järgmises osas võtab Ott Kurs vaatluse Mis nendest kolmest esitatud eluloost silma jääb? Raik kui ideede alla perioodi 1945–1988, seda kolme eluloo kaudu: Endel Varep, Sal- generaator ja organisaator, mitme uue suuna tooja Eesti (mitte ainult me Nõmmik, Ants Raik. Lõpetuseks pakub Ott Kurs kümmekonnal le- Tartu) geograafiasse. Varep kui laia haardega entsüklopedist, aga sa- heküljel mõningaid märkusi 21. sajandi geograafiast. mas eraklik nokitseja, keda huvitas pigem üksikasjalik teadmine millegi Iseseisvusaja geograafia üle võime õigusega uhked olla. Nii Granö väiksema kohta kui suurem teooria. Ja Nõmmik, hilja ning puhta le- kui Kant olid omast ajast tublisti ees. Granö põhiteos, 1929. aastal saksa hena teadusesse sattunud teoreetik. Kui Ants Raigu tegevust refereerib ning 1930 soome keeles avaldunud Puhas maateadus, tõlgiti inglise keel- Ott Kurs suhteliselt napilt ning Endel Varepi tegemisi kommenteerib pi- de 1997 ning on pärast seda pälvinud laialdast viitamist ka väljaspool kalt ja kõrvaltvaataja mõnuga, siis Salme Nõmmikut puudutav osa on geograafilise mõtte ajalooga tegelevaid artikleid (nt Marc Antropi ja kirjutatud analüüsivalt, oma õpetajaga (kui tohin nii öelda) diskuteeri- Michael Jonesi1 tööd). Edgar Kant on olnud nii Eesti kui ka Rootsi des. Nõmmik võttis tolleaegset ideoloogiat siiralt, sellesse uskudes. Ja geograafia jaluleaitamise juures, kuid on särava isiksusena pälvinud olu- Nõmmik oli eelkõige teoreetik, mitte Eesti geograafiale traditsiooniline liselt rohkem ka teadusvälist tähelepanu.2 Mis puudutab uurimistööd, empiirik. Ja nendest kahest asjaolust piisas, et Nõmmik siinsele rahvale siis kipub mõtteks moodustuma kujutlus Soome-Eesti geograafiakool- võõraks jäi. Isegi oma doktoritööd pidi ta kaitsma Moskvas, sest siinsed konnast, mille rajas Granö ja mille teoreetilist mõtet ning praktilisi ra- võimalikud oponendid oleksid takerdunud pisiasjadesse ega oleks hoo- kendusi kandsid edasi tema õpilased August Tammekann matemaatika- manud Nõmmiku teoreetilisi ambitsioone. Küll aeg annab arutust, arvab loodusteaduskonnas ning Edgar Kant majandusteaduskonnas; nendega Ott Kurs ka ise. oli konstruktiivses opositsioonis mujalt hariduse saanud Venemaa esime- Lõpetuseks juhiksin lugeja tähelepanu ainsale asjakohasele allikale, ne diplomeeritud geograaf Eduard Markus. Aga kui see oli üks koolkond millele Ott Kurs oma raamatus ei viita — Tiina Peili artiklile Uusi, taas- ja geograafia oli üks, miks pidi siis seda õpetama kahes eri teaduskon- avastatud ja unustatud ideid: on siis Eestis sotsiaal- ja kultuurigeograafiat?, mis avaldati ajakirjas Social and Cultural Geography 2006. aastal 1Marc Antrop on Genti ülikooli geograafiaosakonna juhataja, Tartu ja mis kohandatud ja täiendatud kujul ilmub ka käesolevas Akadeemia ülikooli audoktor aastast 2007. Michael Jones juhtis aastaid Trondhei- numbris. mi ülikooli geograafiat. Mõlemad esinesid analüüsivate ettekannetega Granö ja Kanti mälestuskonverentsil Tartus 2002. aasta augustis. Hannes Palang 2Vt nt Jaan Kross, Kallid kaasteelised, 2003, lk 80–81.

1362 1363 Arvustus

HANNES PALANG (sünd. 1968) on lõpetanud Tartu ülikooli geograa- ﬁa eriala (1993), PhD (TÜ, 1998). Praegu TLÜ Eesti Humanitaarins- tituudi vanemteadur ja direktor. Avaldanud varem Akadeemias artiklid ABSTRACTS “Eesti kooliõpilaste Euroopa-kujutlusest” (1996, nr 2, lk 240–267, koos Urmas Vessini ja Ülle Liiberiga), “Püsivad ja muutuvad maastikud Ees- tis” (2005, nr 10, lk 2209–2227, koos Helen Soovälja, Anu Printsmanni, Tiina Peili, Egle Kauri, Valter Langi, Marge Konsa, Mart Külviku, Helen Alumäe ja Kalev Sepaga) ning “Maastik ja pärand” (käesolevas numb- HANNES PALANG. Landscape and heritage ris). The paper focuses on three points. First, I touch upon the role of landscape in Estonian research, policy and everyday use. In research, the approach based on natural sciences has been dominating and this has affected the whole scope of landscape research. Since this approach also dominates the school curriculum, it has also penetrated into people’s everyday lan- guage. While speaking of landscape, lay people tend to describe their surroundings, refer to natural features, but seldom talk about culture or humans, as if this topic were not related to landscape. The fuzzy connotation of the word and its relation to nature may have been the reason for vagueness of respon- sibilities and management problems within and between min- istries towards landscapes and hence the reluctance to take the lead in signing the European Landscape Convention. Second, in the late 1990s, every county government in Es- tonia was asked by the planning department that at that time was part of the Ministry of the Environment (now belonging to the Ministry of Internal Affairs) to delimit and map the valuable landscapes of their county. This exercise has provided excellent material about the locals’ sense of place, their valu- ations and preference patterns. Since one of the main ideas of the plan of valuable landscapes is to preserve the landscapes that are considered valuable for one or several reasons, the issue of landscape preservation has been among the central ones in discussing the value of a landscape. This becomes even more important when we take into account social cohe- sion, the connectivity of landscapes in time, where the local people as carriers of landscape traditions have a crucial role to play. Our studies show how local people try to maintain these while facing the new challenges when agriculture is not the main income generator any more. While sticking to their traditions, people are ready to accept changes, provided these changes are not too rapid and people are given time to get

1364 1365 Abstracts Abstracts

used to them. Younger people in particular see the changes cultural geography drawing on both its traditional (Sauerian) induced by tourism positive. heritage as well as more dynamic landscape dialectics. Third, I discuss the role of landscape as context in pro- Estonia (both as a country and nation) may be seen as a tecting archaeological heritage. Here one can find strik- case in point: its academic and societal realm is severely lim- ing similarities between landscape-ecological and landscape- ited in some accounts, nevertheless, ideas are mixed freely; archaeological approaches, but one of the problems also is adaptation, smallness and openness are increasingly seen as whether to protect the state or the idea of a landscape. (Auth.) desirable in the public and scientific image. A broader impli- cation of this brief attempt at classification of published pa- pers is illuminating the difficulty of defining concise research TIINA PEIL, HELEN SOOVÄLI. Social and cultural geo- fields and schools. Thus far Estonian geography has been graphy in Estonia: Old ideas rediscovered? generating its own strengths in often unfavourable conditions. To introduce the topic posed in the title, we argue that re- Its test will be to free itself of the limits of strictly positivist searchers (not only geographers) have undertaken research science, keeping the vigour of innovative thinking and local that can be more or less narrowly defined as social and cultural relevance. (Auth.) geography that follows surprisingly persistent approaches. Leaving the significance of labels and the narrow understand- MARTIN KALA. Progress of Europe in the new century ings aside, three main research clusters in Estonian geography focusing on societal issues may be summarised. In recent years, a cloud of pessimism has gathered over the First, there are regional studies that are mainly concerned Western civilization. This does not mean only frustration with planning and management, and build directly on an anal- caused by minor problems or transient contradictory emo- ysis of social phenomena in space. Different regions (pattern tions. Western thinking has been paralyzed by depression, identification) are identified according to associations of so- which has its beginnings in distorted modern democracy, the cial phenomena as related to the environment with a strong norms and capacities of which can be doubted. This is demon- applied science emphasis. These studies often draw indirectly strated by countries whose development is slow or negative. on the heritage of Edgar Kant. An interesting related devel- In recent years there have been no breakthroughs in the de- opment is the method of social positioning. velopment of democracy — on the contrary, different-coloured Second, population and migration studies with a main fo- revolutions in transition societies seem like distress signals cus on urban/suburban areas, which has made them almost from a sinking ship, while globalization makes the sea too synonymous with urban geography, carry the tradition of Es- stormy even for the safest vessels. One should agree that tonian societal geography most obviously. The main critique the present problems of the world are more complicated and of these studies includes their mechanical nature (modelling) challenging than before, and no earlier regulations are fit for and the continuing underestimation of the impact of values, solving them. meanings and sentiments. The West has dominated the world for the last two centuries, Third, a challenge to environmental determinism has been exporting its ideas, property and even people, and painting its embraced in current landscape research seeing a two-way own vision of the world. The problem of Europe seeking its relationship between humans and the environment. This in- place in today’s globalizing world consists in changing its old cludes both a more traditional examination of various cultural habits in order to disseminate its so-called soft influence in phenomena in space and research into the role of representa- the world. Will Europe be able to direct the others through its tions (mainly visual) in creating places and determining hu- influence as before? man relations to them. It is a relatively new and disputed ap- Direct influence ceased to exist long ago; the new century proach in Estonia, but most relevant in the context of European is the century of relative power, in which the role of Europe de-

1366 1367 Abstracts Abstracts

pends on its capability to surround itself with friendly nations A recurrent theme in discussions is whether the borders of who, by their behaviour, or by supporting one or the other side, Hungary should be changed, as several hundreds of thousands decide who will have the leading position in international rela- of Hungarians reside in the border areas of the neighbouring tions during the next generation. Considering that the earlier countries in the north and the south. Particularly, the par- “norms” are no more self-evident, our progress can acquire ticipants are concerned about the relations between Hungary clearer outlines only through such influence. Until then, how- and Romania, as the Romanian region of Transylvania, which ever, we can rightfully say that Europe is a fly, maybe even a is inhabited by Hungarians, creates tensions — the possibility rather foolish well-fed bluebottle who makes a lot of noise but of territorial autonomy has been discussed. In this context, creates little value. the speakers repeatedly question the validity of treaties that How should the European Union behave in order to sur- fixed the present-day borders of Hungary. Primarily, they an- vive in the jungle of the world where the policy is “eat or be alyze the changes resulting from the Trianon peace treaty by eaten”? Or, what is even more important, what is the Euro- which Hungary lost more than two thirds of its territory. Un- peans’ essence in the world where we consider ourselves to doubtedly, the state of affairs created by the peace treaties of be the leaders? Actually, the European Union is faring better Trianon (1920) and Paris (1947) is unjust, but in the current than we might think — it has its strong currency, the world’s international situation, changing of borders does not seem largest common market; the development and methods of its likely. Instead, ways are sought for granting Hungarians’ technology establish standards for the world. The EU must rights to education and religious life in their mother tongue, start selling the model that constitutes its strength. Initially, and for return of properties held by Romania — this concerns Europeans created an original institution and established aset primarily church lands and forests that used to belong to local of international relations that radically differs from how affairs Hungarians. are managed globally — a system which excludes war between Some problems have arisen from the Hungarian-Ukrainian countries that share their sovereignty. The primary task of the Basic Treaty (1991) concerning Transcarpathian Hungarians, European Union actually is to spread its successful system to from the statement on the protection of the Russian-Hungarian the rest of the world, to promote its technical (common market), minority (1992) as well as from relations with Slovakia and governmental (a socio-political community) and moral norms former Yugoslavia concerning Hungarians residing in Vojvo- (benefits and surveillance that interests would not dominate dina. values), definitely considering the structural strengths of the At the beginning of this century, the question whether Hun- enlargement of the Union. (Auth.) garians residing outside Hungary’s borders should be granted dual citizenship created great controversy. The World Union ANDRES BERECZKI. Problems of Hungary’s destiny in of Hungarians initiated collection of signatures, and a refer- the past and at present endum took place on 5 December 2004. In the particularly tense political situation caused by split opinions on domestic In his bulky book State and Nation after the Transition (edited policy, the referendum did not yield a result, as most of the variant of interviews broadcast by the Hungarian Radio and population remained passive. Petty quarrels before the refer- disputes at Tolcsvay Club), the well-known Hungarian radio endum and lack of concrete results left a deep wound in the reporter and editor Géza Gecse has published selected inter- soul of many Hungarians. views, reports and disputes from ten years. The participants The discussions attempting to revise Hungarian history an- mainly discuss Hungary’s 20th-century history, the political alyze inefficient, even destructive political regimes. Hungary situation after the transition (the first free elections were held did not have a fascist movement like Mussolini’s as the conser- in 1990) and the fate of Hungarians living behind its borders. vative system that ruled Hungary in 1919–1920 did not provide In the current overview, Andres Bereczki touches upon these enough support for fascism. Thus, in the opinion of philoso- sections of the book that might interest the Estonian reader.

1368 1369 Abstracts Abstracts

pher Mihály Vajda, the regimes like that of Regent Miklós Hor- Most Syrian deities were originally patron gods of one or thy were not fascist. On the contrary, the communist leader another Syrian town. Simultaneously, they were associated János Kádár was relentless in his political monolithism: noth- with different forces of nature, particularly the thunder and ing good could be said about the events of 1956, nothing bad the sun. The attempt to elevate the Baal of Emesa, who was about the Soviet Union and no one was allowed to doubt the associated with the sun, to the position of the main god of the leading role of the Communist Party. Politically, the regime Roman Empire can be seen as an effort by Roman emperors to was homogeneous. Kádár was not a liberal, but he allowed find a new religious ideology that would be acceptable to all people to cheat, steal, lie and trade in whatever they liked if the subjects of the Empire. The universalistically interpreted only they kept silent and were politically obedient. sun god seemed to be most appropriate for that purpose. In his assessment of the book, Bereczki states that it is Syrian cults spread in the Roman Empire simultaneously natural that the speakers foreground Hungary’s interests, but with religions whose origins lay in Asia Minor, Egypt and thanks to the skilful questions by the reporter and his pre- Palestine (Judaism, Christianity) and Mithraism. Their spread paredness, the treatment always remains critical and self- continued until Christianity became the official religion of the critical. (Edit.) Roman Empire. (Auth.)

VAGIF SAMEDOGLU. Poetry ANU PÕLDSAM. On the proportion between Judaist and non-Judaist subject matter in Bahja Ibn Paquda’s The Book of Direction to the Duties of the Heart JAAN LAHE. Syrian cults in the Roman Empire Throughout the times, one of the characteristic features of The territory of ancient Syria was settled as early as in the Ne- Judaist thinking has been seeking for balance between the olithic (7th millennium BC). Due to its geographic location, underlying religious principles of their community and the Syria served as a bridge between different Mediterranean civ- changes in the their living environment. A good opportunity ilizations. The Neolithic Syria had contacts with Asia Minor to study this feature in detail is provided by the book of the and Mesopotamia. In the 3rd millennium contacts developed Spanish-born Jewish thinker Bahja ibn Paquda, Sefer Torat with Egypt and in the 2nd millennium with the Aegean Sea re- H. obot ha-Lebabot or The Book of Direction to the Duties of gion. Syria continued to be the meeting place between different the Heart, which is rightfully considered the first systematized cultures in the era of Hellenism and in the Roman Empire. treatment of ethics in Judaism. Although Ibn Paquda is a well- In the 1st century BC Syria fell under the Roman rule and known author to any Jewish researcher of religious texts, he its territory became the province of Syria. As a result, people is practically unknown to the western reader. of Syrian descent settled in different regions of the Roman The aim of the current article is to introduce Ibn Paquda’s Empire. This also caused the spread of Syrian cults throughout book to Estonian readers and enable them to see the character- the Empire. The heyday of the spread of Syrian cults was istically Judaist balancing between existing and new concepts during the reign of the Severan dynasty (AD 193–235). and an attempt to integrate them. Although such searching for The most significant Syrian cults were the cult of Dea Syria balance is necessary for finding a place for the tradition under or Atargatis, the cult of Jupiter Dolichenus, the cult of Jupiter new circumstances, some of the new circumstances and their Heliopolitanus and the cult of the Baal of Emesa or Elagabal. characteristics will inevitably be transferred into the existing The latter was the officially the main god in the Roman Empire tradition. The question is about the relation in Ibn Paquda’s during the reign of emperors Marcus Aurelius Antoninus (ruled book between the old, traditional Jewish thinking and the new from 218–222) and Aurelian (ruled from 270–275); he was understanding influenced by the philosophies of the Antiquity worshipped under the name of the Unconquered Sun (Lat. Sol (Aristotelianism, Neo-Platonism) and Islam (kalam and the Invictus). Brethren of Purity). The timeless question of the relation be-

1370 1371 Abstracts Abstracts

tween form and content arises — are the Judaist ideas in the to other questions, had not lived in a town. The percentage book presented in a non-Judaist formulation or vice versa? In of earlier inhabitants of Tallinn and Tartu was particularly discussing the principles contained in The Book of Direction high (79%) among the refugees who had arrived in Sweden to the Duties of the Heart and finding potential answers to via Germany. the questions posed there, some help can be found in present- In the age group of 20–69 in 1944, 91% of men and 63% day ethical systems. Using their terms, one can say that Ibn of women said that they had worked while living in Estonia; Paquda’s views contain features characteristic both of deon- particularly among women the percentage of those engaged in tological and virtue ethics. Thus, at the theological level, he work was very high. Among those who had worked, 18% were remains true to his Judaist background and its image of god, farmers and 11% fishers, which reflects the high percentage of but at the philosophical level, he relies, as characteristic of his inhabitants of the coastal areas of Estonia among the refugees. era, on Ancient philosophy and particularly on its interpreta- Two thirds of the refugees who resided in Sweden in 1953 tions by kalam and the Brethren of Purity. (Auth.) and had left Estonia in 1943–1944 had done so within only one month — September 1944. In 1943 the refugees were young ALUR REINANS. Estonians in Sweden in 1953. II men who mostly fled to Finland; only a few hundred people In 1953 Heino Tarm-Tombach, a sociologist of Estonian ori- arrived directly in Sweden in 1943 and in early 1944. Even in gin, conducted an extensive survey among Estonian refugees August 1944, the number of those who left Estonia was approx- to Sweden. Its results, however, remained unpublished. The imately a thousand, in September, however, 7,000; in October original questionnaires have preserved and have now been the number of refugees dropped again, and in November only a analyzed again. The second part of the article describes the few left Estonia. Most of those (70%) who fled Estonia directly survey and presents an overview of its results. for Sweden reached there in one or two days. It should be noted that nearly 40% of refugees who came to Sweden in 1944 di- The educational level of Estonians in Sweden was high; rectly from Estonia or via Finland left Sweden in 1948–1951, 10% of persons aged 25–64 had higher education and 24% mostly for Canada. Instead of them, approximately 2000 Es- secondary education, which should be considerably higher tonians arrived in Sweden from Germany. Among the leavers than the average for Sweden as well as for Estonia. The high there were more young people with lower levels of education; percentage of students in the age groups of 16–19 and 20–24 the arrivals included a greater proportion of older people and years is also noteworthy; thus 30% of 16–19-year-old women with higher education. Thus, the data of the questionnaire were secondary-school students, which should be consider- cannot be directly used to describe the initial composition of ably higher than the Swedish average in the period, although refugees to Sweden. it cannot be directly proved. Nearly all Estonians who fled to Sweden in 1943–1944 The questionnaire did not ask the respondents’ precise res- stayed at refugee camps for some time, but for most of them, idence in Estonia; they only had to state whether they had this period was rather short. A tenth of refugees found res- lived in a rural or an urban area in their childhood, as adults idence and employment in less than a month, two thirds in and before leaving Estonia. The respondents were also asked half a year after arrival in Sweden. Estonians’ employment whether they had lived in the two major cities of Estonia — rate in Sweden was very high; only very few adult men did not Tallinn or Tartu. Tombach may have chosen such a formula- work at all during their initial period in Sweden (1944–1953); tion of questions to grant the questionnaire greater anonymity. among women their share was about a tenth. Most men — Most respondents had lived in rural areas in their childhood 84% — started their working career as workers, 58% as un- but in towns as adults, which reflects the urbanization of Es- skilled workers. Among women, these percentages were 75 tonia in the first half of the 20th century. A surprisingly great and 38 respectively. Initially, 26% of men worked in forestry proportion of respondents — 60% — said that they had lived in and 15% of women were domestics. Even many people with Tallinn or Tartu, even part of those who, according to answers

1372 1373 Abstracts Abstracts

higher levels of education started as workers — 17% of men their descendants is approximately 70,000–80,000, although with university education and 69% of men with secondary ed- very few of them speak Estonian. ucation. The respondents to the questionnaire had 926 children aged The situation changed quickly — typically, Estonians 0–15 years; 553 of them had been born in Sweden. Up to 1950, changed their jobs and places of residence in a few years after both parents of most children born in Sweden had come from their arrival in Sweden. Most who were posted to work in Estonia. The age group of 18–24 had a very high proportion of forestry or on farms soon moved on to manufacturing, partic- secondary school or university students — more than a third, ularly to metal industry where the wages were relatively high. which was definitely higher than in the Swedish population in By 1953, the great majority of Estonians had settled in in- general at that time. (Auth.) dustrial cities of Sweden, approximately a quarter of refugees lived in Stockholm. Review Estonians’ employment rate continued to be high in 1953 when the survey was conducted; 94% of men and 74% of HANNES PALANG. Geography as a club or as a discipline? women aged 20–64 were working. In men, this nearly equalled Ott Kurs. Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest the employment rate of the general population of Sweden, but 20. sajandil. Üllitatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevaks. [Ge- in women it was nearly twice as high as in the population ography in Estonia: On Geography and Geographers in the in general. Only among young men (aged 16–29 years) and 20th Century. Published by the 375th anniversary of the Uni- among women younger than 20 years, the employment rate versity of Tartu.] (Proceedings of the Learned Estonian Soci- was lower than among the general population, due to the very ety VIII.) Tartu, 2007. 251 pp. high proportion of university and secondary school students. It is difficult to compare income data, but Estonians’ income Serial in 1952–1953 seems to have been somewhat higher than the Swedish average. ELMAR KIROTAR. What will happen next?: Diary from The questionnaire also included a few questions about the 1931–1940. X: Name index Ko–Pö refugees’ economic situation in 1953. The question whether Elmar Kirotar entered the service of the Estonian Ministry of the respondent or his/her spouse possessed real estate in Swe- Foreign Affairs in 1919. From 1920–1923 he worked at the den was answered in the affirmative by 8%; the same percent- Estonian embassy in Helsinki and until 1926 at the London age said that they owned a car. It is characteristic that more embassy. In November 1926 Kirotar was appointed first sec- than half of the car-owners had acquired it in 1952 or 1953, retary of the Ministry of Foreign Affairs and acting head of i.e. within the last two years. The survey was conducted at the its political bureau, in 1927 he became head of the bureau. time when Estonian refugees began to find their feet in Sweden In September 1930, he became head of the League of Nations Estonian refugees were the first major group of immigrants bureau at the political department; from May 1933, he was to Sweden. Heino Tombach’s survey describes only their first counsellor at the Moscow embassy. From 1 September 1936, nine years in Sweden and shows their rapid economic adap- he was protocol chief of the Ministry of Foreign affairs and tation. We could anticipate their further development and up- from June 1939 to August 1940 director of its administrative ward social mobility. By the end of the 20th century, among the and legal department. In July 1940, Kirotar did not return persons with two parents of Estonian descent, the proportion from a posting to Sweden. From 1941–1944 he was a liaison of people with higher education and, respectively, with higher officer at the general staff of the Finnish army. In Septem- income was nearly twice as high as in the general population. ber 1944, he returned to Sweden and worked until 1969 as a By now, the estimated number of initial Estonian refugees and translator and clerk at the US embassy in Stockholm. Elmar Kirotar’s diary provides an insight into the functioning of the

1374 1375 Abstracts

Republic of Estonia and the complicated international situation in the 1930s. In this issue we publish the biographical data of the persons mentioned in the diary. (Edit.) MIS SAAB EDASI? Päevik AUTHORS 1931–1940 ANDRES BERECZKI PhD (b. 1962), senior assistant lecturer at the Department of Finno-Ugric Languages at Budapest Uni- versity, Honorary Consul General of the Republic of Estonia in Hungary ANNA HÕBEMÄE (b. 1986), 2nd-year student of painting at the Institute of Cultural Research and Fine Arts, University of Elmar Kirotar Tartu MARTIN KALA PhD (b. 1977), jurist, political advisor to Katrin Saks MEP ELMAR KIROTAR (1899–1985), Estonian statesman and diplomat JAAN LAHE mag. theol. (b. 1972), lecturer in comparative history of religion at Tallinn University, vicar in Tallinn dean- X ery of the Estonian Evangelical Lutheran Church HANNES PALANG PhD (b. 1968), senior research fellow at Nimeregister the Institute of Ecology at Tallinn University and at the Institute of Geography at the University of Tartu Ko–Pö TIINA PEIL PhD (b. 1967), lecturer in environmental psy- chology at Tallinn University ANU PÕLDSAM mag. theol. (b. 1981), lecturer at the Faculty of Theology and at the Institute of Germanic, Romance and Slavonic Languages and Literatures at the University of Tartu ALUR REINANS (b. 1932), sociologist VAGIF SAMEDOGLU (b. 1938), Azerbaijani poet and politi- cian HELEN SOOVÄLI PhD (b. 1974), associate professor of human geography at Tallinn University and lecturer at the Insti- tute of Geography at the University of Tartu Algus 2007. aasta 9. numbris.

1376 Elmar Kirotar

ELMAR KIROTARI PÄEVIKUS NIMETATUD ISIKUD II

Koostanud Jaan Isotamm

Koch, Armando, Itaalia saadik Soomes. 2008: 707 Koch, Hermann Georg Willibald (1882–1957), õigusteadlane. Sündis Võrus maksuametniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1906. Teenis Saksamaa luures 1914–18, Eesti Ajutise Valitsuse saksa rah- vusminister 1918–19, Asutava Kogu, I, II ja V Riigikogu liige (saksa vähemus ja saksa-rootsi blokk). Oli vandeadvokaat Tallinnas 1909–14, 1918–37, mitme Saksa kapitaliga töötava ettevõtte juhatuse esimees, läks Saksamaale 1941, taas Eestis 1941–44, põgenes 1944 Saksamaale. Suri Lüdersfeldis Stadthageni lähedal. 2007: 2311, 2753 Kogel, Georg (1915–1942), diplomaat. Sündis Tallinnas inseneri pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1937 ja sõjakooli aspirandina, EÜS Põhjala. Oli välisministeeriumi teenistuses 1939–40, Li¯epaja aukonsulaadi sekretär 1939–40, vangistati 14. VI 1941 Tallinnas. Suri Sevurallagi vangilaagris. 2008: 701 Kogerman, Paul Nikolai (1891–1951), keemik. Sündis Tallinnas me- remehe pojana. Lõpetas TÜ keemiaosakonna 1918, MS Londonis 1922, dr. sc. techn. 1934 Zürichis, EÜS Ühendus 1913–18 (esimees) ja ÜS Raimla. Oli kooliõpetaja, vabatahtlikuna Vabadussõjas 1919, TÜ dotsent 1921–23, orgaanilise keemia professor 1923–36, TTÜ orgaanilise keemia professor 1936–41 ja rektor 1936–39, Rahvuskogu II koja ja Riiginõukogu liige, haridusminister 1939–40, Eesti TA akadeemik. Vangistati 14. VI 1941 Tallinnas, perekond küüditati, toodi Tavda vangilaagrist Eestisse tagasi 1945, TPI professor ja kateedrijuhataja 1945–51, ENSV TA akadeemik 1946 ja keemia instituudi direktor 1947–50. Suri Tallinnas. 2008: 926

1379 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Kohal, Vilhelm Richard (1887–1942), kolonel. Sündis Kasepää val- Koppinen, magister, võttis osa Eesti Vabadussõjast. 2008: 719 las taluniku pojana. Lõpetas Vilno sõjakooli 1912, TÜ õigusteadus- Kore (Kraus), Tiido VR II/2, II/3 (1887–1945), kaptenmajor. Sündis konna 1927 ja KSK 1929, korp! Sakala. Vene kaadriohvitser, võttis Sompa mõisas mõisateenija pojana. Lõpetas Narva ja Riia-Mangal¸i me- osa I maailmasõjast, kapten 1917, Vabadussõjas 1919–20, siis 5. pii- rekooli 1914 ning mereväelipnike kooli 1915. Oli meremees 1903– rikütipataljoni ülem 1919–20, pataljoniülem Sakala Partisanide Polgus, 14, kaugesõidukapten 1914, I maailmasõjas 1914–17, Vabadussõjas 5., 6. ja 2. rügemendis, major 1923, Kuperjanovi Partisanide Pataljoni peastaabi mereväe operatiivosakonna ülem, Lennuki vanemohvitser, ülem 1928–30, kolonelleitnant 1925, sõjaväe esindaja Lätis ja Leedus Vambola ja Lennuki komandör ning Läänemere laevastiku divisjoni 1930–34, Sakala Partisanide Pataljoni ülem 1934, 2. üksiku pataljoni ülem 1919–22, reservi 1924, teenis A/S Tallinna Laevaühisuses 1924– ülem 1934–40, kolonel 24. II 1939. Vangistati 14. I 1941 Tartus ja suri 40, oli J. Laidoneri valimiskomitee abiesimees 1934. Vangistati 23. III Vjatlagi vangilaagris. 2007: 2521 1945 Vajangu valla Varangu külas, suri Tallinnas Patarei vangla haiglas. Koht, Halvdan (1873–1965), Norra ajaloolane ja tööerakondlik poliitik, 2007: 2303 välisminister 1935–1940. 2008: 935 Kork, August (1887–1937), N. Liidu sõjaväelane. Sündis Haaslava val- Koistinen, Uno Salomon, Soome diplomaat, saatkonna sekretär Tallin- las, lõpetas Tˇsugujevi sõjakooli 1908, Peterburi Nikolai kindralstaabi nas. 2008: 938 akadeemia 1914. Vene kaadriohvitser 1906–17, I maailmasõjas staa- biohvitser, alampolkovnik 1917, Läänerinde soldatite komitee esimees Koltsov (Fridland), Mihhail (1898–1940), N. Liidu ajakirjanik, juut. 1917–18, Punaarmees 1918–37, Vene kodusõjas armeede juhataja ja VK(b)P liige 1918, vangistati 1938 ja hukati. 2007: 2757 staabiülem, hiljem sõjaväeringkondade ülem, sõjaväeataˇsee Saksamaal Konik, Konstantin VR III/1 (1873–1936), arst ja poliitik. Sündis Tar- ja Moskva sõjaväeakadeemia ülem, II järgu armeekomandör (kindral- tus voorimehe pojana, lõpetas TÜ arstiteaduskonna 1899, dr. med. 1908, polkovnik). Vangistati 1937 koos mitme kõrgema sõjaväelasega Tuh- EÜS. Arst Ukrainas ja Tallinnas 1908–20, Eesti arstide erahaigla juha- hatˇsevski vandenõu süüasjas ja hukati. 2007: 2521, 2756; 2008: 215, taja 1909–12, Ajutise Maavalitsuse tervishoiuosakonna juhataja 1917, 216 Päästekomitee liige 24. II 1918, Saksa okupatsioonivõimu vang 1918, Koˇsek, N. Liidu välisasjade rahvakomissariaadi ametnik. 2007: 2293 tervishoiu peavalitsuse organiseerija ja juhataja 1918–20, TÜ haavaklii- niku juhataja ja kirurgia professor 1920–36, arstiteaduskonna dekaan Kotkas, Kalevi (Kalev, 1913–1983), eesti päritolu sportlane Soomes. 1920–31, Asutava Kogu (ETE) ja V Riigikogu (RKE) liige, haridus- ja 2008: 223 sotsiaalminister V–X 1933. Suri Tartus. 2007: 2077, 2078, 2297 Krebs, Hans (1898–1945), Saksa jalaväekindral. Oli Saksamaa sõja- Koort, Jaan (1883–1935), kujur ja maalikunstnik. Sündis Sootaga val- väeataˇsee abi Moskvas 1933–35, II maailmasõjas korpuse, armee ja las Pupastvere külas taluomaniku pojana. Lõpetas Tartu linnakooli 1900, väegrupi staabiülem, 29. III 1945 nimetas Hitler ta maaväe kindralstaabi õppis Treffneri gümnaasiumis, Peterburis Stieglitzi kunstikoolis 1902– ülemaks. Püüdis 1. mail 1945 Punaarmeega vaherahu sõlmida, sooritas 05 ja Pariisi kaunite kunstide koolis 1905–08. Oli vabakutseline Pariisis Berliinis enesetapu. 2008: 903 1905–15, Moskvas 1915–16, Tartus 1916–21, Tallinnas 1921–34, riigi Krenkel, Ernst (1903–1971), baltisaksa päritolu N. Liidu polaaruurija kunsttööstuskooli voolimistöökoja juhataja 1921–23, kutsuti N. Vene- ja geograaf, ÜK(b)P liige 1938. 2008: 232 maale 1934, suri Moskvas. 2007: 2530, 2531, 2761 Krestinski, Nikolai (1883–1938), bolˇsevik. Partei liige 1903, elukut- Koort (Uusman), Mari (1891–1976), ühe Tallinna rikkaima eestlase selt advokaat, Vene Riigiduuma saadik, korduvalt vangistatud, asumisel Karl Uusmani tütar, abielus kujur Jaan Koortiga. 2007: 2530, 2531 1914–17, VK(b)P KK liige 1917–21, sekretär 1919–21, poliitbüroo ja Koort, Ra (1912–1941), diplomaat. Sündis Pariisis kujur Jaan Koorti ja orgbüroo liige 1919–20, Trotski pooldaja. Oli esindaja Saksamaal 1921– Mari Uusmani pojana. Lõpetas TÜ majandusteaduskonna 1936 ja Pa- 30, N. Liidu välisasjade rahvakomissari asetäitja 1930–37. Vangistati ja hukati võimuvõitluse käigus. 2007: 2520, 2744, 2759; 2008: 204, 206, riisi poliitiliste teaduste kooli 1939, EÜS Põhjala. Oli välisministeeriumi 210, 211, 230 teenistuses 1936–40, Pariisi saatkonnas 1937–38. Vangistati Saksa võimude poolt 1941 ja hukati Tallinnas. 2008: 701 Krievi¸nˇs, Edgars Kurts P¯eteris (1884–1971), Läti diplomaat. Õppis Kopf, Hilmar (1902–?), kullassepp Tallinnas. 2008: 504 Pärnu gümnaasiumis 1896–1903, TÜs loodusteadusi, oli õpetaja Niˇzni-

1380 1381 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Novgorodi kommertskoolis, õppis Moskva ülikoolis germanistikast a-st Kures (Koch), Voldemar (1893–1987), ajakirjanik. Sündis Tartus 1910. Saadik Berliinis 1932–35 ja 1938–40, Austrias 1933–35, Hollan- töölise pojana. Lõpetas Tartu linnakooli ja lipnike kooli. Oli Postimehe dis 1933–35, 1938–40, Tallinnas 1935–38. Suri Konstanzis Saksamaal. reporter ja toimetuse liige 1911–16, I maailmasõjas 1916–17, lipnik, 2008: 222, 495 Vabadussõjas 1918–20 2. jalaväepolgus ja sõjakirjasaatja, Päevalehe, Krjutˇskov, Pjotr (1882–1938), GPU agent ja M. Gorki sekretär. Van- Kaja ja Vaba Maa toimetuste liige 1920–35, propagandatalituse amet- gistati ja hukati. 2008: 230 nik 1935–40, vangistatud Saksa okupatsiooni ajal, põgenes Soome 1943 ja Rootsi 1944, Stockholms Tidningen Eestlastele toimetuse liige ja Eesti Kruglov, TASSi esindaja Stockholmis. 2008: 936, 940 Päevalehe peatoimetaja. Kirjastus Ilmamaa on avaldanud kolm köidet Krõlov, Ivan (1768–1814), vene valmikirjanik. 2007: 2507 tema päevikut. Suri Stockholmis. 2007: 2521 Krönström, Eduard (?–1932), piiritusevedaja Kolga rannas. 2007: Kurz, Wilhelm, Volga-Saksa ANSV RKN esimees, hiljem Moskvas 2065 Inturisti peadirektor. 2007: 2763 Kuibõˇsev, Valerian (1888–1935), bolˇsevik. VSDT(b)P liige 1904, Kurvits, Jaan VR II/3 (1893–1942), kolonel. Sündis Koiola vallas oli vangistatud ja asumisel, hiljem juhtis Volgamaade ja Turkestani Mammastes Lutsu talu peremehe pojana. Lõpetas Peterhoﬁ 1. lipnike bolˇseviseerimist, ÜK(b)P KK liige 1921–35, orgbüroo liige 1922–23 kooli 1916, alalisväe ohvitseride kursuse 1922 ja Kõrgema Sõjakooli ja 1934–35, keskkontrollkomisjoni esimees 1923–26, poliitbüroo liige 1926. I maailmasõjas 1916–18, leitnant 1917, Vabadussõjas 1918– 1927–35, kõrgema rahvamajandusnõukogu esimees 1927–30, N. Liidu 20, alamkapten 1919, sõjakooli kursuseohvitser ja I diviisi õppekom- riikliku plaanikomisjoni esimees 1930–34, RKN esimehe I asetäitja panii ülem 1920–23, kapten 1923, I diviisi staabi 1. jaoskonna ülem, 1934–35. Väidetavalt sooritas enesetapu. 2008: 230 kindralstaabi I osakonna ülema abi ja ülem, Õhukaitse staabiülem ja pataljoniülemate kursuse ülema kt 1926–31, major 1927, kolo- Kukke, Hugo Villi (1898–1942), õigusteadlane, ajakirjanik ja poliitik. nelleitnant 1931, sõjaväe esindaja Moskvas 1931–35, ülemjuhataja Sündis Pala vallas metsavahi pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna käsundusohvitser 1935, ratsarügemendi ülem 1935–39, kolonel 24. II 1927, EÜS. Vabatahtlik Vabadussõjas 1918–20, TÜ üliõpilaskonna 1938, II diviisi staabiülem 1939–40, Punaarmees 1940–41 182. diviisi edustuse esimees 1923, SELLi asutaja 1923 ja keskbüroo juhataja, Posti- staabiülem. Vangistati 8. V 1941 Tartus ja tapeti Ussollagis. 2007: mehe toimetuse liige 1923–28 ja 1931, Pärnu Postimehe toimetaja 1928– 2768; 2008: 216 29, Pärnu Päevalehe toimetaja 1930, Uue Eesti peatoimetaja 1935–37 ja 1937–40, vandeadvokaadi abi 1930–, IV ja V Riigikogu (ERE, RKE), Kurvits, Peeter VR I/3 (1891–1962), majandusteadlane. Sündis Polli Rahvuskogu II koja ning Riigivolikogu liige, haridus- ja sotsiaalminister vallas metsavahi pojana. Lõpetas TÜ majandusteaduskonna 1924, 1932–33, siseministri II abi IX 1934 ja siseministeeriumi informatsiooni- korp! Vironia. Oli Tallinna Vastastikuse Krediidi Ühisuse ametnik propagandatalituse juhataja 1934–35, riikliku propagandatalituse juha- 1910–15, ohvitserina I maailmasõjas 1916–17, Eesti tagavarapataljonis taja IV–VIII 1937. Vangistati 14. VI 1941 Tallinnas ja tapeti Sverdlovs- 1917–18, Vabadussõjas 1918–20, reservi kaptenina 1920, Eesti Panga kis. 2007: 2066, 2067, 2079, 2509, 2746 Tartu osakonna abijuhataja 1921–28, Pikalaenu Panga direktor 1928– 32, majandusminister V–X 1933 (krooni devalveerija), Krediit Panga Kuperjanov, Julius VR I/2, II/2, II/3 (1894–1919), sõjaväelane. juhatuse esimees 1932–40. Vangistati 14. VI 1941 Nõmmel, perekond Sündis Pihkva kubermangus eestlasest väljarändaja pojana, kasvas Vana- küüditati, vabanes Kirovi oblasti vangilaagrist invaliidina 1944 ja asu- Kuuste vallas Lallil. Lõpetas Tartu Õpetajate Seminari 1914 ja Petrog- miselt 1956. Suri Tallinnas. 2007: 2297; 2008: 229 radis lipnike kooli 1915. Kooliõpetaja Kambjas, mobiliseeriti I maa- ilmasõtta, tõusis reamehest leitnandiks ja rooduülemaks, sai VII 1917 Kuusekänd, Friedrich Roman (1898–1942), õigusteadlane. Sündis haavata, 1917–18 oli Eesti tagavarapataljoni ohvitser Tartus, IV 1918 Tallinnas käsitöölise pojana. Lõpetas sõjakooli 1920 ja TÜ õigustea- ülemleitnant, XI 1918 Tartumaa KL ülem, omanimelise partisanide pa- duskonna 1924, EÜS. Võttis osa I maailmasõjast ja Vabadussõjast 1919, taljoni asutaja ja ülem 1918–19, sai surmavalt haavata 31. I 1919 Paju ohvitser 1920–25, leitnant 1924. Oli kohtuameti kandidaat Rakveres ja lahingus. Suri Tartu haiglas, maetud Tartu-Maarja kalmistule. 2007: Tallinnas 1925–28, kohtu-uurija Jõhvis ja Tallinna 1. jaoskonnas 1928– 2059 36, politseivalitsuse direktor 1934–35, eriti tähtsate asjade kohtu-uurija

1382 1383 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

1935–36, Tallinna ringkonnakohtu liige 1936–40. Vangistati 24. IX 40 leitnant, asundustalu omanik Rägavere valla Põlulas 1921–40, Rägavere Tallinnas ja suri Kirovi vanglas. 2007: 2514 vallavanem 1921–22, Vaeküla algkooli juhataja 1922–23, üks asunike Kuusinen, Otto Ville (1881–1964), bolˇsevik, soomlane. N. Liidus erakonna organiseerijaid, selle KK ja keskjuhatuse esimees 1923–35, 1921. aastast, Kominterni täitevkomitee sekretär 1921–39, nn Soome II–V Riigikogu (asunik, ühinenud põllumehed) ja Riigivolikogu liige, rahvavabariigi peaminister 1939, Karjala-Soome ÜNP esimees 1940– II Riigikogu abisekretär 1923–24, põllutööminister 1926–28 ja 1932, 56, NLKP KK presiidiumi liige 1952–53 ja 1957–64, KK sekretär 1957– teedeminister 1928–29 ja 1933, kaitseminister 1929–31. Vangistati 64. 2008: 931, 932 22. VII 1940 ja suri Tallinna Keskvanglas südamerabandusse. 2007: 2055, 2065, 2067, 2073, 2078–2080, 2297, 2510 Kõdar, Johannes Elmar (1900–1941), majandusteadlane ja diplomaat. Köstner, Nikolai VR III/1 (1889–1959), majandusteadlane. Sündis Sündis Kuressaares velskri pojana. Lõpetas TÜ majandusteaduskonna Tammistu mõisas kutsari (hiljem majaomanik Tartus) pojana. Lõpetas 1930, EÜS. Vabadussõjas vabatahtliku kooliõpilasena 1918–20, Pos- Moskva kommertsinstituudi 1915 cand. rer.oec. kraadiga, Moskva EÜS. timehe toimetuse liige 1921–23, Berliini saatkonna sekretär 1923–24, Kooliõpilasena kuulus Tartu marksistlikesse ringidesse, oli ametnik Ve- välisministeeriumi lepingute büroo sekretär 1925–27, poliitilise osa- nemaal 1912–17, Eestimaa kubermangu toitluskomitee statistik 1917, konna Rahvasteliidu büroo juhataja 1927–31, poliitilise büroo juhataja Ajutine Maanõukogu 1917–18 (abiesimees), Asutav Kogu 1919–20 1930–31 ja 1940, RL esinduse sekretär Genﬁs 1931–38 ja nõunik 1938– (ESDTP), Ajutise Maavalitsuse administratiivosakonna juhataja 1917, 40. Vangistati 14. VI 1941 ja suri Turinski vangilaagris. 2007: 2058, Ajutise Valitsuse kaubandusminister 1918–19, kaubandus-tööstusmi- 2059 nister 1919–20, ärimees Tallinnas 1920–21 (seotud Revalisega), Eesti Kõpp, Juhan (1874–1970), peapiiskop. Sündis Holdre vallas Turna esindaja ja konsul USAs 1921–22, rahaministeeriumi nõunik 1922–27, mõisa kutsari pojana. Lõpetas TÜ usuteaduskonna 1906 cand. theol. ajakirja Eesti Majandus toimetaja 1923–26, TÜ majandusteaduskonna kraadiga, Läti ülikooli dr. h. c. 1929, Szegedi ülikooli dr. h. c. 1932, õppeülesandetäitja 1926–32 ja praktilise poliitökonoomia erakorraline TÜ dr.phil. h. c. 1934, EÜS (esimees 1899 ja 1901, vilistlaskogu esimees professor 1932–35, Vabariigi Valitsuse komissar Eesti Pangas 1928– 1925–35, auvil! 1934). Oli Postimehe toimetuse liige 1897–98, Pärnu 32, Rahvasteliidu nõuandja Bulgaarias 1932–40 ja Egiptuses 1941, jäi gümnaasiumide usuõpetaja 1907–08, Laiuse koguduse õpetaja 1908– Egiptusse, oli Egiptuse Rahvuspanga ametnik ja Gamal Abdel Nasseri 22, Asutava Kogu (EKRE) ja Riiginõukogu liige, TÜ tegeliku usutea- nõuandja. Suri Kairos. 2007: 2066, 2077 duse professor 1916–40, usuteaduskonna korraldaja ja dekaan 1919–23, Köstring, Ernst August (1876–1953), Saksa kindral. Sõjaväeataˇsee prorektor 1923–28, rektor 1928–37, ülikooli koguduse eesti pihtkonna Moskvas 1931–33 ja 1935–41, II maailmasõjas türgi rahvaste väekoon- õpetaja 1934–39, EELK piiskop ja peapiiskop 1939–64, põgenes Rootsi diste inspektor 1943–1944, vabatahtlike väekoondiste juhataja maaväe 1944, asutas EELK paguluses. Mälestused 1953, 1954, 1969. Suri kindralstaabi juures 1944 ning maaväe ülemjuhatuse vabatahtlike väe- Stockholmis. 2007: 2283 koondiste juhataja 1944–1945, ratsaväekindral 1940. 2008: 216 Kõrver, Edgar Voldemar (1906–2004), ametnik. Sündis Tallinnas Laaman, Eduard (1888–1941), ajakirjanik. Sündis Krimmis Samruki kaupmehe pojana. Õppis TÜ majandusteaduskonnas ja Prantsusmaal asunduses taluomaniku pojana. Lõpetas Peterburi ülikooli õigustea- Nancy kõrgemas kaubandus-tööstuskoolis, korp! Fraternitas Estica. duskonna 1912, Peterburi EÜS ja ÜS Raimla. Tallinna Teataja toi- Elas Pariisis 1925–30, majandusministeeriumi ja Eesti Maapanga amet- metuse liige 1912–13 ja Tartu Päevalehe toimetuse liige 1913–15, Tal- nik 1932–35, välisministeeriumi teenistuses 1935–39, Hulli aukonsu- linna linnavolikogu abisekretär 1915–17, Eestimaa toitluskomitee sek- laadi sekretär 1935–37, Eesti Võiekspordi ametnik 1939–40, vangistati retär 1917–18, Tallinna Eesti Liidu sekretär 1917, Ajutise Valitsuse sek- 14. VI 1941 Tallinnas, vabanes Sevurallagi vangilaagrist 14. VI 1946, retär 1918, Eesti rahudelegatsiooni sekretär Pariisis 1919, ajakirjandus- Eestis tagasi, Tartu piimakombinaadi pearaamatupidaja 1950–72. Suri ataˇsee Londonis 1919–20, välisministeeriumi informatsiooniosakonna Tallinnas. 2008: 701 juhataja 1920–23, Vaba Maa peatoimetaja 1924–38, Rahvalehe peatoi- Köster, Oskar VR II/3 (1890–1941), poliitik. Sündis Laimjala vallas metaja 1938–39, ajakirjandusataˇsee Moskvas 1939–1940, Rahvuskogu kooliõpetaja pojana. Lõpetas Kaarma Õpetajate Seminari 1908 ja Vilno II koja liige. Vangistati 24. II 1941 Tallinnas ja tapeti Kirovi vanglas. sõjakooli Poltaavas. Oli kooliõpetaja 1908–15, I maailmasõjas 1915–17, Tema päevik on avaldatud ajakirjas Akadeemia. 2007: 2288, 2298, Vabadussõjas 1918–20 (5. jalaväepolgu maakuulajate komando ülem), 2300, 2527, 2756

1384 1385 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Laane. 2007: 2768 Nikolai kindralstaabi akadeemia 1912. Ohvitser Vene sõjaväes 1902– Laidoner, Johan VR I/1, III/1 (1884–1953), kindral. Sündis Vii- 14, I maailmasõjas 1914–17, alampolkovnik 1916. Jaanuaris 1918 ratsi vallas sulase pojana. Lõpetas Vilno junkrukooli 1905 ja Nikolai Eesti suurtükiväebrigaadi formeerija ja ülem Haapsalus, Ajutise Valit- suse sõjaminister II–XI 1918, kindralmajor 12. III 1918, sõjavägede kindralstaabi akadeemia 1912, Tartu Ülikooli dr. jur. h. c. 1928, Tal- juhataja kt II–IV 1918, IV–XI 1918 Soomes, Vabadussõjas XI–XII 1918 linna Tehnikaülikooli dr. sc. techn. h. c. 1938. Vene ohvitser 1905– peastaabi ülem, sõjaministri abi 1919–25, tagavaravägede ja Tallinna 17, alampolkovnik 1916, I maailmasõjas 1914–17, diviisi staabiülem garnisoni ülem 1919–20, erru 1925, asunik ja veskirentnik Saue vallas 1917, Eesti diviisi ülem 1917–18, polkovnik 1918, Ajutise Valitsuse Voorel ja Jõgisool 1925–40, Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu esimees sõjaline esindaja Venemaal ja Soomes 1918, Vabadussõjas 1918–20, 1930–33, Eesti Vabadussõjalaste Liidu esimees 1933–34, riigivanema tõi Inglise eskaadri Liibavist Tallinna XII 1918, operatiivstaabi ülem kandidaat 1934, vangistati 12. III 1934, mõisteti 20. VI 1935 1 aas- 1918, sõjavägede ülemjuhataja Vabadussõjas 1918–20, pärast kommu- taks tingimisi vangi, vangistati uuesti 8. XII 1935, mõisteti 25. V 1936 nistide mässukatset 1. XII 1924–25 ja pärast 12. III riigipööret 1934–40, 15 aastaks sunnitööle, vabastati XII 1937. Vangistati 23. VII 1940 ja kindralmajor 1919, kindralleitnant 1921, kindral 1939, I–III Riigikogu suri Malmõˇzi vangilaagris. 2007: 2061, 2299, 2303–2306, 2511, 2514, (Põllumeeste Kogud), Rahvuskogu II koja ja Riiginõukogu liige, riigi- 2750; 2008: 720 vanema kandidaat 1934, korraldas koos Konstantin Pätsiga 12. III 1934 riigipöörde. Küüditati VII 1940 Pensasse, arreteeriti seal, viibis Pensa, Lattik, Aldo Robert (1912–1983), Jaan Lattiku noorem poeg. Lõpetas Kirovi, Ivanovo, Moskva Butõrka ja Vladimiri vanglas, suri viimases. TÜ õigusteaduskonna 1935, korp! Vironia. Oli kindlustusseltsi Eesti 2007: 2061, 2066, 2068, 2078, 2286, 2287, 2303–2309, 2505, 2510, Lloyd ametnik, põgenes Rootsi 1944, läks Kanadasse 1949. Suri Que- 2511, 2514, 2516, 2525, 2532, 2533, 2750, 2751, 2753, 2759, 2764; becis. 2007: 2057 2008: 214, 215, 220, 226, 228–230, 501, 504, 709, 713, 714, 717–721, Lattik (Hassmann, Hasmane), Alice Agnes (1882–1957), praost Jaan 727, 917, 919, 921, 923, 924, 927, 934, 936, 940 Lattiku abikaasa. Lätlasest taluomaniku Karl Otto Hassmanni (Hasma- Laidoner (Kruˇsevskaja, Kruszewska), Maria (1888–1978), kindral nise) tütar. Põgenes 1944 Rootsi. 2007: 2056 Johan Laidoneri abikaasa, muusikaõpetaja. Venestunud poolaka tütar. Lattik, Heino Friedrich (1909–1982), Jaan Lattiku vanem poeg. Küüditati VII 1940 Pensasse, vangistati seal 28. VI 1941, viibis Pensa, Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1932, korp! Vironia. Oli vandeadvokaadi Kirovi, Moskva, Ivanovo ja Vladimiri vanglates, vabanes 1954, lubati abi Tallinnas ja Eesti Rahvusliku Jõukomitee ametnik, II maailmasõjas Eestisse 1961. Suri Jämejala haiglas. 2008: 228 Saksa sõjaväes. Suri Tartus. 2007: 2057, 2512 Laretei, Heinrich VR II/3 (1892–1973), diplomaat. Sündis Õisu vallas Lattik, Jaan (1878–1967), usuteadlane, poliitik ja kirjanik. Sündis Ka- kingsepa pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1923, EÜS Põhjala rula vallas Mäkiste talu rentniku pojana. Lõpetas TÜ usuteaduskonna auliige. I maailmasõjas suurtükiväe ohvitser 1914–17, staabikapten 1908 cand. theol. kraadiga, EÜS. Oli Viljandi maakoguduse abiõpetaja 1917, Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee esimees Peterburis 1917–18, Va- 1909–10, õpetaja 1910–39 ja 1941–44, Viljandi praost 1935–39, Asu- badussõjas 1918–20, reservi kaptenina 1920. Oli Postimehe toime- tava Kogu ja I–V Riigikogu liige (ERE, EKRE, RKE), Eesti Kristliku tuse liige 1921 ja Kaitseliidu ülema abi 1924–25, Demobiliseeritud Rahvaerakonna asutajaid, haridusminister 1925–27, välisminister 1928– Sõjaväelaste Liidu asutajaid ja esimees, II (DSL) ja III (asunik) Rii- 31, saadik Leedus 1939–40, varjas end 1940–41, põgenes Rootsi 1944. gikogu liige, põllutööminister 1925–26, siseminister VII–XI 1926, saa- Mälestused 1948, 1951, 1952, 1955, 1958, 1960. Suri Stockholmis. dik N. Liidus 1926–28, Leedus 1928–31, välisministeeriumi poliitilise 2007: 2055–2057, 2059, 2061, 2064, 2070, 2080, 2301 osakonna juhataja 1931–33, välisministri abi 1933–36, saadik Rootsis, Taanis ja Norras 1936–40, jäi Rootsi, kuulus Eesti välisdelegatsiooni Laval, Pierre (1883–1945), Prantsuse poliitik. Peaminister 1931–32 1940, Välis-Eesti ja Rahvusliku Kontakti toimetaja. Mälestused 1970. ja 1935–36, Vichy valitsuse peaministri asetäitja 1940 ja peaminister Suri Stockholmis. 2007: 2059, 2312, 2764; 2008: 208, 221, 713, 936 1942–44. Hukati koostöö eest Saksamaaga. 2007: 2062, 2285, 2511, 2517, 2523, 2531, 2532, 2745, 2746, 2748, 2750, 2755 Laritov. 2007: 2768 Leander, Zarah (Hedberg, Zarah Stina, 1907–1981), rootsi lauljanna Larka, Andres VR I/1 (1879–1943), kindralmajor. Sündis Viljandi- ja ﬁlminäitleja, peamiselt Saksamaal. 2008: 715 maal Kabala mõisas möldri pojana. Lõpetas Vilno junkrukooli 1902 ja

1386 1387 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Lebrun, Albert (1871–1950), Prantsuse poliitik. Vabariigi president Leps, August Julius (1896–1972), õigusteadlane ja poliitik. Sündis 1932–40, andis 10. VII 1940 võimu üle marssal P´etainile. 2008: 229 Adavere vallas popsi pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1924, EÜS. Leesment, Ilmar Karl (1908–1986), õigusteadlane. Sündis Tallin- Kuulus kooliõpilasena Tartus põrandaalusesse organisatsiooni Amicitia, nas hilisema sanitaarkindralmajori Hans Leesmendi pojana. Lõpetas hiljem esseer ja EISTP liige. Vabadussõjas 1918–20, vandeadvokaadi TÜ õigusteaduskonna 1932, korp! Fraternitas Estica. Oli Eesti Panga abi ja vandeadvokaat Rakveres 1924–44, IV ja V Riigikogu liige (PK, ametnik Tallinnas 1930–37, Riigikantselei teenetemärkide büroo sek- ühinenud põllumehed), Riigivolikogu kandidaat 1938 ja vastukandidaat retär 1937–40 ja Vabariigi Presidendi kantselei sekretär 1938–40, Tal- VII 1940. Põgenes Rootsi 1944 ja suri Uppsalas. 2007: 2080 linna Jaama Kaubakontori tööline 1940–1941. N. Liidu tagalas 1941– Levin, Lev (1870–1938), arst, Kremli ravi- ja sanitaarvalitsuse konsul- 42, Punaarmees 1942–46, ERKI marksismi-leninismi kateedri dotsent ja tant, juut. Oli Lenini ihuarst. Vangistati süüdistatuna V. Menˇzinski, kateedri juhataja 1946–48, instituudi direktori asetäitja 1948–52, õppe- V. Kuibõˇsevi ja M. Gorki suretamises ja hukati. 2008: 230 ala meister 1952–85. Suri Tallinnas. 2008: 229 Liepi¸nˇs, Roberts (1890–1978), Läti diplomaat. Saadik Leedus 1928– Leht, Friedrich (1887–1961), skulptor N. Liidus, eestlane. VK(b)P 33, Eestis 1933–35, N. Liidus 1935–36, hiljem Riia linnapea ja Läti liige 1919, Tallinna tarbekunsti instituudi ja ERKI direktor 1949–59, pagulaste esindaja Lääne-Saksamaal. 2007: 2764; 2008: 203 ERKI professor 1951–59. Suri Moskvas. 2007: 2520 Lill, Paul Adolf VR I/2 (1882–1942), kindralleitnant. Sündis Jõgeveste L¯eji¸nˇs, kolonel, Läti sõjaväe esindaja Moskvas. 2007: 2764 vallas veskiomaniku pojana. Lõpetas Vilno sõjakooli 1904 ja Ni- Lenin (Uljanov), Vladimir (1870–1924), bolˇsevike partei looja ja juht. kolai kindralstaabi akadeemia 1911, korp! Sakala. Ohvitser Vene 2007: 2528, 2744, 2751, 2755, 2757, 2766; 2008: 206 sõjaväes 1904–18, võttis osa Vene-Jaapani sõjast ja I maailmasõjast, kapten 1914, Saksa sõjavang 1914–18, Vabadussõjas operatiivstaabi Leopold III (1901–1983), Belgia kuningas 1934–1951, tagandati operatiivvalitsuse ülem 1918–19, ülemjuhataja staabi korraldusvalitsuse II maailmasõjas allaandmise pärast. 2008: 943 ülem II–X 1919, alampolkovnik ja polkovnik 1919, tagavaravägede Lepp, Konstantin (1889–1942), riigiametnik. Sündis Kohila vallas ülem 1919–20, kindralstaabi valitsuse ülem III–X 1920, Sõjavägede Sepa talu rentniku pojana. Lõpetas Tallinna linnakooli 1905. Oli Tal- Staabi ülem 1920–25, kindralmajor 1921, sõjaministri abi 1925–33, linna Teataja toimetuse liige 1913–16, Linnade Liidu Tallinna komitee sõjaminister (kaitseminister) 1933–39, kaitsevägede juhataja kt 5.– sekretär 1916–17, Ajutise Maavalitsuse sekretäri kt ja administratiivosa- 12. III 1934, kindralleitnant 1938, erru 8. XI 1939. Vangistati 14. VI konna sekretär 1917–18, Ajutise Valitsuse käsundusametnik veebruaris 1941 Tallinnas ja tapeti Sverdlovskis. 2007: 2297; 2008: 503, 720 1918 (Eesti Vabariigi esimene riigiametnik), siseministeeriumi ametnik Lindbergh, Charles Augustus (1902–1974), USA lendur. Lendas esi- 1918–23, politsei peavalitsuse ülema abi ja piiripolitsei ülem 1923–24, mesena 20.–21. V 1927 üle Atlandi ookeani New Yorgist Pariisi. 2007: välispolitsei ülem 1924–26, politsei üldsekretär 1926–29, politseitali- 2752 tuse üldbüroo juhataja 1929–40. Vangistati 24. IX 1940 Kohila vallas, suri Petˇsorlagi vangilaagris. 2008: 219 Lindemann, Alma Sophie (1888–?), Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja Riigikogu kantselei juhataja 1917–34, Riigikogu asjadevalitseja Leppik, Johan (1894–1965), arst ja diplomaat. Sündis Kõpu köstri ja 1934–37. 2008: 218 kihelkonnakooli juhataja pojana. Lõpetas TÜ arstiteaduskonna 1918, Linkhorst, Aksel (1912–1980), diplomaat. Sündis Albu vallas Koltsi EÜS. I maailmasõjas soomuslaeva Slava arst 1917, Vabadussõjas 1918– talu omaniku pojana. Lõpetas TÜ majandusteaduskonna 1936, korp! Fra- 19 kindralstaabi käsundusarst, Pariisi saatkonna sekretär 1919–22 ja ternitas Estica. Välisministeeriumi ametnik 1935–37, ataˇsee Pariisis nõunik 1922–23, ajutine asjur Varssavis 1923–24, saadik Poolas ja Ru- 1937–38 ja Stockholmis 1938–40, jäi Rootsi, konsul New Yorgis 1967– meenias 1924–27, Tˇsehhoslovakkias 1925–27, välisministeeriumi polii- 80. Suri New Yorgis. 2008: 700 tilise osakonna juhataja 1927–31, saadik Leedus 1931–36, saadik Itaa- lias 1936–39, saadik Ungaris 1936–40, jäi Itaaliasse, II maailmasõjas Linnuste (Borkmann), Rudolf (1888–1947), mereväekapten. Sündis Poola Andersi korpuse arst Itaalias 1943–46, Rootsi 1947. Suri Russ- Palmse vallas. Lõpetas Paldiski merekooli, mereväelipnike kursuse, ala- bys. 2007: 2058, 2059; 2008: 221, 924 lisväe ohvitseride kursuse ja Portsmouthi sõjamerekooli 1928. I maail- masõjas Balti laevastiku ohvitser, lipnik 1916, Vabadussõjas 1919–20, vanemleitnant 1919, Vambola komandör 1922–23, kaptenmajor 1923,

1388 1389 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Läänemere laevastiku divisjoni ülem ja Lennuki komandör, kaptenleit- mag. phil. 1923, dr. phil. 1926, kuulus EÜSi 1919–20, EÜS Veljestosse nant 1925, mereväekapten 1930, merejõudude staabiülem 1938–39 (val- 1920–36, EÜS Ühendus 1936. Vabadussõjas vabatahtlik kooliõpilane, landati Orzełi pärast), läks erru, põgenes Rootsi 1944. Suri Stockholmis. TÜ stipendiaat 1923–27, rahvaluule eradotsent 1927–37, dotsent 1938– 2008: 913 39, professori kt 1939–41, Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja 1927–44, Liphart, Reinhold Karl von (1864–1940). Sündis Torma mõisa oma- Eesti TA akadeemik 1938–40, põgenes Rootsi 1944. Suri Uppsalas. niku pojana. Viimane Raadi majoraadi ja Raadi lossi kunstikogude oma- 2008: 222 nik. Lahkus 1920. aastate alul Saksamaale. 2007: 2531 Lozoraitis, Stasys (1898–1983), Leedu diplomaat. Välisminister 1934– Lipski, Józef (1894–1958), Poola diplomaat. Suursaadik Berliinis 38. Pärast Leedu annekteerimist moodustas pagulasvalitsuse Roomas ja 1933–39, II maailmasõjas Prantsuse sõjaväes ja Poola pagulasarmees, juhtis seda 1940–83. Suri Roomas. 2007: 2508, 2509, 2533; 2008: USAsse 1947. 2007: 2310; 2008: 910 494, 495 Lipstok, Erich Roland (1913), diplomaat. Sündis Peterburis püroteh- Ludri, Ivan (Johan, 1895–1937), N. Liidu mereväelane, eestlane. niku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1936, ÜS Concordia ja I järgu flagman. VK(b)P liige 1918, Punaarmee merejõudude ülema EÜS Põhjala. Välisministeeriumi teenistuses 1936–40, ataˇsee Kaunases asetäitja 1932–37. Vangistati ja hukati. 2008: 231 1938–40, vangistati 14. VI 1941 Nõmmel, vanemad küüditati, vabanes Luhtein, Paul (Luttein, Pavel, 1909–2007), graafik. Sündis Tallin- Vosturallagist II 1951, vabanes asumiselt Novosibirski oblastis II 1956, nas lukksepa pojana. Lõpetas riigi kunsttööstuskooli 1930 ja Leipzigi Eestis tagasi, töötas ehituse alal, pensionär 1974, elab Tallinnas. 2008: graafikaakadeemia 1932. Oli kunsttööstuskooli õpetaja ja tarbegraafik 701 Tallinnas, mobiliseeriti Punaarmeesse 1941, oli tööpataljonis 1941–42 Litvinov, Maksim (Wallach, Meer-Henoch, 1876–1951), bolˇsevik, ja ENSV RKN stipendiaat 1942–43, Tallinna tarbekunsti instituudi ja juut. Vangistati 1908 Pariisis Tbilisi raharöövi sajarublaste levitamise ERKI õppejõud, dotsent, professor ja graafikakateedri juhataja 1944–82, eest, määrati 1918 N. Venemaa esindajaks Londonis, Inglise valitsus ei Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu asutaja 1943. Kujundas 1930. aasta- tunnustanud teda, vaid vangistas ja vahetas Moskvas arreteeritud Bruce tel arvukalt Eesti riigi kõrgemaid teenetemärke, sh 1936. a-l Riigivapi Lockharti vastu välja. Juhtis kommunistide missiooni Taanis 1918– teenetemärgi ja selle keti; 1952. a-l kujundas Eesti NSV lipu. 2008: 19, esindaja Eestis 1921, välisasjade rahvakomissari asetäitja 1921–30, 214, 504 rahvakomissar 1930–39, rahvakomissari ja ministri asetäitja 1941–46, Luiga, Georg Eduard (1866–1936), ajakirjanik ja kirjanik. Sündis suursaadik USAs 1941–43. Pensionile saadetuna 1946 simuleeris arre- Valgjärve vallas kooliõpetaja pojana. Lõpetas Kanepi kihelkonnakooli teerimise hirmus surmani vaimuhaigust. 2007: 2063, 2068, 2310, 2311, 1881. Oli kooliõpetaja Eestis ja eesti asundustes 1881–1901, Oleviku 2507, 2511, 2516, 2517, 2520, 2532, 2533, 2535, 2744, 2759, 2762; toimetuse liige 1890–91, Ristirahva Pühapäevalehe ärijuht 1901–06, 2008: 206, 217, 715, 723, 725, 727, 728, 904, 905 Koidu toimetaja 1906–08, Päevalehe peatoimetaja 1908–34, Aja, Koidu Ljubimov, Isidor (1882–1937), bolˇsevik. Partei liige 1902. a-st, van- ja Eesti Kodu vastutav toimetaja 1908–37, ajakirjanduse esindaja Hel- gistatud ja asumisel. Kodusõja ajal Turkestani RKN esimees, hiljem singis 1918–20. Suri Tallinnas. 2007: 2284 Tsentrosojuz’i esimees 1926–30, N. Liidu väliskaubanduse rahvako- Luiga, Juhan (1873–1927), arstiteadlane, ajaloolane ja esseist. Sündis missari asetäitja ning kaubandusesindaja Saksamaal 1930–32 ja ker- Ropka vallas Sultsi talu omaniku pojana. Lõpetas TÜ arstiteaduskonna getööstuse rahvakomissar 1932–37. Vangistati ja hukati võimuvõitluse 1899, dr.med. 1904, EÜS. Oli TÜ vaimuhaiguste kliiniku assistent 1899– käigus. 2007: 2507 08, arst Tallinnas 1908–27, I maailmasõjas sõjaväearst Soomes 1915–17, Lockhart, Sir Robert Hamilton Bruce (1887–1970), Briti diplomaat Eesti diviisi sidumissalga ülemarst 1917–18, Eesti sõjaväe ülemarst III– ja luureohvitser. Asekonsul Moskvas 1912–17 ja peakonsul 1917–18, IV 1918, Vabadussõjas vabatahtlikuna, valiti VI 1919 TÜ arstiteadus- bolˇsevike vang, vahetati välja Maksim Litvinovi vastu. Tema memuaarid konna dekaaniks, keeldus sellest, I Riigikogu liige (ETE). Suri Tallinnas. ilmusid eesti keeles 1939. 2007: 2518 2007: 2753 Loorits, Oskar (1900–1961), rahvaluuleteadlane. Sündis Suure-Kõpu Lukasiewicz, Juliusz VR III/2 (1892–1951), Poola diplomaat. Saadik vallas vallakirjutaja pojana. Lõpetas TÜ filosoofiateaduskonna 1922, Moskvas 1933–36 ja Pariisis 1936–39, suri USAs. 2007: 2294, 2311, 2742, 2764

1390 1391 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Lustverk, Voldemar (?–1970), kullassepp Tallinnas. Töötas Tallinnas Maddisoo (Maddison), Eugen (1886–1954), riigiametnik. Sündis Tal- Kopﬁ kullassepatöökojas a-st 1921, üks Eesti Vabariigi Presidendi ame- linnas kingsepa pojana. Lõpetas Peterburi ülikooli õigusteaduskonna tiraha valmistajaid. Suri Tallinnas. 2008: 504 1910, ÜS Concordia, hiljem korp! Fraternitas Estica. Oli kohtuamet- Lutsar, Jaan (1884–1943), kolonel. Sündis Vana-Koiola vallas taluniku nik ja advokaat Kaukaasias 1911–21, tuli Eestisse 1921, siseministee- pojana. Lõpetas Kõrgema Sõjakooli 1931. Ohvitser I maailmasõjas ja riumi nõunik 1922, administratiivasjade peavalitsuse juhataja 1922–26, Vene kodusõjas, staabikapten 1915, Eestis 1920 polkovnikuna, oli Va- peasekretär 1926–28, Eesti Politseilehe peatoimetaja 1922–30, Riigi- rustusvalitsuse autogaraaˇzi ülem 1920–23, autoroodu ja -divisjoni ülem kogu asjadevalitseja 1928–38, siseministri abi 1934–38, Riigivolikogu 1923–28, auto-tankirügemendi ülem 1928–5. III 1934, kolonel 1930, peasekretär 1938–40, Eesti Omavalitsuse kohtudirektooriumi ametnik, Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige, saadeti reservi. Vangistati 14. VI põgenes Austriasse 1944. Suri Austrias Valdunas. 2007: 2509; 2008: 1941 Tallinnas, abikaasa küüditati. Suri Sverdlovski oblastis Sarõginoˇ 219, 498, 701 vangilaagris. 2007: 2308 Maiski, Ivan (Ljahhovetski, Ivan, 1884–1975), bolˇsevik, juut. VSDTP Lutz, Oskar Gustav (1902–1975), õigusteadlane. Sündis Tallinnas liige 1903, emigratsioonis 1908–17, Venemaal Samaara direktooriumi liige, põgenes Koltˇsaki vägede eest Mongooliasse, uuesti Venemaal saksa kolonistist puusepa pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1925, VK(b)P liige 1921. N. Liidu täievoliline esindaja Soomes 1929–32, korp! Fraternitas Academica. Oli vabatahtlik Loodearmees, Tallinnas esindaja ja suursaadik Suurbritannias 1932–43, välisasjade rahvakomis- vandeadvokaadi abi 1925–31 ja vandeadvokaat 1931–39, Volksdeutsche sari ja välisministri asetäitja 1943–46, reparatsioonikomisjoni esimees. Völkische Bewegung’i esimees 1935, läks Saksamaale 1939. Suri Han- Oli vangistatud 1953–1956. 2008: 206 noveris. 2008: 728 Maksimov-Dikovski, Venjamin (1900–1938), bolˇsevik, juut. Oli Lõvi, Oskar Leopold (1903–42), ajakirjanik ja poliitik. Sündis Tal- V. Kuibõˇsevi sekretariaadi juhataja ja teede rahvakomissariaadi osakon- linnas vallakooliõpetaja pojana. Õppis TÜ õigusteaduskonnas. Va- najuhataja. Vangistati ja hukati. 2008: 230 batahtlikuna Vabadussõjas 1918–20, oli Päevalehe toimetuse liige 1921–34, Eesti Spordilehe toimetaja 1933–34, Uudislehe toimetaja Malmberg, Kaarlo Lauri Torvald VR III/1 (1888–1948), Soome kind- 1935, Olümpialehe ja Spordi Magasini toimetaja 1935–36, Eesti Vaba- ralleitnant, endine jääger, Kaitseliidu ülem 1921–1944, kaitsejõudude dussõjalaste Liidu aktivist, Võitluse toimetuse liige, Rahvuskogu I koja juhataja 1925, kaitseminister 1924–1925. 2008: 718 ja Riigivolikogu liige, vastukandidaat VII 1940. Vangistati 14. VI 1941 Malvet (Mühlbaum), Hermann (1912–1993), diplomaat. Sündis ja tapeti Suhhobezvodnoje vangilaagris, perekond küüditati. 2007: 2065 Moskvas. Lõpetas TÜ majandusteaduskonna 1936, õppis Tartu kõrgemas Maasing, Richard VR I/3 (1896–1976), kolonel. Sündis Tartus kaup- muusikakoolis ja Tallinna konservatooriumis klaverit, korp! Vironia. mehe pojana. Lõpetas Vilno sõjakooli 1916, Kõrgema Sõjakooli 1925 ja Oli välisministeeriumi teenistuses 1937–41, ataˇsee Madridis ja Pariisis pataljoniülemate kursuse 1931. I maailmasõjas ohvitser, Saksa sõjavang 1939, Genﬁs 1939–41. Tuli Eestisse XII 1941, Eesti Omavalitsuse ha- II–XII 1918, Vabadussõjas ülemjuhataja adjutant 1918–20, alamkap- ridusdirektooriumi ja Tallinna ringhäälingu ametnik 1941–44. Põgenes ten, sõjaväe esindaja Lätis ja Leedus, Vabadussõja Ajaloo Töökomisjoni Saksamaale 1944, läks USAsse 1950, tuli Saksamaale tagasi 1985. Suri liige, Sõjavägede Staabi II osakonna A-jaoskonna ülem, II osakonna Schliersees. 2008: 701 ülem 1934–39 ja SvSt ülema I abi I–X 1939, 1. rügemendi I pa- Malvet (Mahlstein), Peeter Ernst (1907–1978), jurist ja riigiamet- taljoni ülem 1932–34, kolonel 24. II 1938, lahkus 10. X 1939 Sak- nik. Sündis Narvas koolijuhataja pojana. Lõpetas TÜ õigusteadus- samaale, II maailmasõja ajal Soome kaitseväe staabi 2. osakonnas konna 1932 ja sõjakooli aspirandina 1933, korp! Fraternitas Estica. Oli käsundusohvitser, põgenes Rootsi. Suri Stockholmis. 2007: 2521, kohtuameti kandidaat Rakveres 1933–36, Stettini aukonsulaadi sekretär 2764, 2765; 2008: 719 1936–38, Riigivolikogu sekretär 1938–40, ZEVi otsimisbüroo juhataja Macaulay, Lord Thomas Babington (1800–1859), Briti poliitik, aja- 1941–43, põgenes Soome XII 1943, Rootsi 1943 ja Kanadasse 1948. loolane ja kirjanik. 2008: 203 Suri Kanadas. 2008: 701 MacDonald, James Ramsay (1866–1937), Suurbritannia leiboristlik Mannerheim, vabahärra Carl Gustav Emil (1867–1951), Soome poliitik. Peaminister 1924 ja 1929–35, tunnustas 1924 de jure N. Liitu. marssal. Vene ratsaväeohvitser 1889–1917, võttis osa Vene-Jaapani 2007: 2291, 2755 sõjast ja I maailmasõjast, kindralleitnant 1917, Soome vägede ülem-

1392 15 1393 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar juhataja 1918–20, 1939–40 ja 1941–44, feldmarssal 1938 ja Soome Matson, Kurt (1898–1986), major. Oli ohvitser piirivalves, siseministri marssal 1942, Soome riigihoidja 1918–19 ja president 1944–46. Suri adjutant ja käsundusohvitser, II maailmasõjas Saksa sõjaväes, põgenes Lausanne’is. Eesti keeles on ilmunud tema mälestused 1952 ja 2007. 1944 Rootsi. Suri Stockholmis. 2008: 219 2007: 2303; 2008: 709, 718, 934, 935 Medved, Filipp (1889–1937), tˇsekist. Petrogradi Tˇsekaa esimees 1919, Markus, Hans Johan Ernst (1884–1969), diplomaat. Sündis Saa- hiljem Valgevene GPU esimees, NKVD Leningradi valitsuse ülem remaal Loona mõisas mõisarentniku pojana. Lõpetas Peterburi üli- 1930–34, Sergei Kirovi sõber. Pärast Kirovi tapmist vangistati 1934, kooli füüsika-matemaatikateaduskonna 1912. Oli pangaametnik Vene- saadeti alul Kolõmale Dalstroi Lõunavalitsuse ülemaks, siis toodi Mosk- maal ja Turkestanis 1912–20, opteerus Eestisse 1920, välisministeeriumi vasse, mõisteti surma ja hukati. 2007: 2518 rahvamajanduse osakonna juhataja 1920, II sekretär 1920–21, Lääne Menning, Karl VR III/2 (1874–1941), teatritegelane ja diplomaat. poliitilise osakonna juhataja 1921–23, administratiivosakonna juhataja Sündis Tartus veovoorimehe pojana. Lõpetas TÜ usuteaduskonna 1901, 1923–27, protokolliülem 1921–27, Berliini saatkonna sekretär ja peakonsul 1927–28, saatkonnanõunik 1928–31, Londoni saatkonna nõunik EÜS (esimees 1897). Oli Võru praostkonna vikaarõpetaja 1902–04, ja peakonsul 1931–34, Rahvasteliidu Mosuli komisjonis Johan Laido- õppis Saksamaal näitejuhtimist M. Reinhardti juures 1904–05, Va- neri sekretär 1925–26, saadik Poolas 1935–39, Rumeenias 1935–40, nemuise direktor ja näitejuht 1906–14, Päevalehe toimetuse liige 1914– Tˇsehhoslovakkias 1935–39, Türgis 1939–40, Ungaris 1939–40, läks 18, Eesti välisdelegatsiooni liige 1918–19 Kopenhaagenis, esindaja USAsse 1940, konsul Torontos 1951–69. Suri Torontos. 2007: 2059, Skandinaavias 1920–21, saadik Saksamaal, Sveitsisˇ ja Austrias 1921– 2515; 2008: 493, 924 34, Lätis 1934–37. Suri Tartus. 2007: 2064, 2070 Martna, Mihkel VR III/2 (1860–1934), poliitik, TÜ dr. phil. h. c. Mere, Valev VR I/3 (Martson, Vassili, 1893–1949), mereväekapten. 1930. Sündis Veltsa vallas Marda-Annuse talu rentniku pojana. Õppis Sündis Seliste vallas. Lõpetas Paldiski merekooli ja Kõrgema Sõjakooli, Zürichi, Berliini ja Viini ülikoolis, EÜS Ühendus. Maalrisell ja -meister korp! Ugala. I maailmasõjas Vene mereväes, Vabadussõjas 1918–20, Tallinnas ning Tartus 1878–1902, trükikoja omanik Tallinnas 1903–05, nooremleitnant, Meeme ja Vambola komandör 1922–27, merekind- Teataja toimetuse liige, oli vangistatud suvel 1905, Tartu ülemaalise luste ülem 1927–29 ja 1932–37, kaptenleitnant 1928, Lennuki ko- mandör 1929–32, merejõudude staabiülem 1937–38, merejõudude ju- kongressi TÜ aulakoosoleku abijuhataja XI 1905, põgenes s.a lõpul hataja 1938–39 (vallandati Orzełi pärast), mereväekapten, läks Saksa- ˇ Peterburi ja Soome kaudu Sveitsi, viibis paguluses 1906–17, tuli ta- maale. Suri Göttingenis. 2008: 913 gasi VI 1917 ühes nn plombeeritud rongis, mis toimetas Lenini kaaslasi Sveitsistˇ läbi Saksamaa ja Rootsi Venemaale, Eestis 1917 Tallinna linna- Meretskov, Kirill (1897–1968), N. Liidu marssal. VSDT(b)P liige volikogu liige ja linnanõunik, Ajutise Maanõukogu liige (ESDTP), Eesti 1917, N. Liidu-Soome sõjas 7. armee juhataja 1939–40, Leningradi välisdelegatsiooni liige 1918 Kopenhaagenis ja Londonis, 1919 Pariisis, sõjaväeringkonna ülem, kirjutas N. Liidu poolt alla Eesti Vabariigile Asutava Kogu, I–V Riigikogu liige (ESDTP, ESTP), II–V Riigikogu va- esitatud nn Narva diktaadile 16. VI 1940, kindralstaabi ülem 1940–41, nem abiesimees 1922–33, sotsialistlike parteide liider. Suri Tallinnas. vangistatud VII–IX 1941, II maailmasõjas rinnete juhataja. 2008: 934 2007: 2068 Meri, Georg Peeter (1900–1983), diplomaat ja tõlkija. Sündis Peterburi Masaryk, TomáˇsGarrigue (1850–1937), Tˇsehhi poliitik ja filosoof. kubermangus Novaja Ladoga maakonnas veskirentniku pojana. Lõpetas Tˇsehhoslovakkia riigi rajaja ning president 1918–35. 2007: 2750 Pariisi poliitiliste ja majanduslike teaduste kooli 1933, ÜS Liivika. Oli Tˇsekaa vang 1918 Moskvas Lubjankal, tuli Eestisse Vabadussõja alguses Masing, Jaan (1875–1948), arst ja poliitik. Sündis Vana-Kariste val- 1. XII 1918, teenis Tallinna kaitsepataljonis 1918–19, välisministeeriumi las Sõnni talu omaniku pojana. Lõpetas Moskva ülikooli arstiteadus- ajakirjandusbüroo toimetaja 1919–20, Eesti Telegraafiagentuuri toime- konna 1901, dr. med., korp! Ugala. Arst Abjas, Ruhjas ja Tallin- taja 1925–26, välisministeeriumi Rahvasteliidu büroo ja informatsioo- nas 1901–44, vangistatud 1905–06, I maailmasõjas polguarst, Asu- nibüroo juhataja 1926–31, saatkonnanõunik Berliinis 1934–38 ja Pa- tava Kogu (ERE), IV Riigikogu (majaomanikud), V Riigikogu (ma- riisis 1938, väliskaubanduse osakonna direktor 1938–40. Vangistati jandusrühm, ERKE, erapooletu) ja Riiginõukogu liige, töö- ja hoole- 14. VI 1941, perekond küüditati, koos perega Eestisse tagasi 1946, Eesti kandeminister III–XII 1927, Majaomanike Koja esimees 1937–40. Suri Nõukogude Kirjanike Liidu liige. Suri Tallinnas. 2007: 2058, 2753; Tallinnas. 2007: 2297 2008: 711, 713

1394 1395 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Merits, August (1887–1942), õigusteadlane. Sündis Võisiku vallas Miklas, Wilhelm (1872–1956), Austria poliitik. Liidupresident 1928– Sikasaare talu rentniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1925, 38. 2008: 231 EÜS Põhjala. Oli kooliõpetaja Udeval ja Nõmmkülas 1905–16, Ve- Mila, Moskva elanik. 2007: 2527 nemaal 1916–19, Peterburi Päevalehe toimetuse liige 1917, Eestisse V 1919, gümnaasiumiõpetaja Tallinnas 1919–26, riigikontrolli tsiviil- Mironov, Elmar Kirotari informaator Moskvas. 2007: 2758 osakonna peakontrolör ning riigikontrolöri abi ja kt 1919–30, majan- Molotov (Skrjabin), Vjatˇseslav (1890–1986), üks N. Liidu juhte. dusministri abi 1930–31, A/s Eesti Kiviõli direktor 1931–40, Poola au- VSDT(b)P liige 1906, oli arreteeritud ja asumisel, 1917 Petrogradi konsul. Vangistati 14. VI 1941, perekond küüditati. Suri Gorki oblastis nõukogu täidesaatva komitee ja sõja-revolutsioonikomitee liige, VK(b)P, Unˇzlagi vangilaagris. 2007: 2066 ÜK(b)P ja NLKP KK liige 1921–57, poliitbüroo liige 1926–57, üks Merkys, Antanas (1887–1955), Leedu poliitik. Leedu kaitseminister Stalini ustavamaid toetajaid võimuvõitluses, RKN esimees 1930–41, 1919, 1926–27, Klaipeda regiooni kuberner 1927–32, Kaunase linnapea välisasjade rahvakomissar ja välisminister 1939–49 ja 1953–56, II maa- 1933–39, peaminister 1939–40, president 15.–17. VI 1940, arreteeriti ilmasõja ajal riikliku kaitsekomitee esimehe asetäitja, samal ajal RKN ja 17. VI, deporteeriti 17. VII Saratovisse, vabastati vangistusest 1954, MN esimehe asetäitja ning I asetäitja 1941–57. N. Hruˇstˇsov tagandas ta kuid ei lubatud pöörduda tagasi Leedusse. Suri Vladimiris. 2008: 943 koos teiste “parteivastase grupi” liikmetega 1957. a kõigilt kohtadelt ning saatis suursaadikuks Mongooliasse, 1962. a heideti parteist välja (võeti Messner, Johannes, kullassepp, üks Eesti Vabariigi Presidendi ame- tagasi 1984), elas personaalpensionärina Moskvas. 2007: 2507; 2008: tiraha valmistajaid. Johannes Messneri Kuld- ja Hõbeasjade Tööstuse 208, 727, 905, 912–914, 917, 918, 927, 930–932, 938, 939 omanik Tallinnas. 2008: 504 Morozov, Savva (1862–1905), Vene suurettevõtja. Puuvillamanufak- Meˇzlauks, Valerijs (1893–1938), bolˇsevik, lätlane. Varem sotsiaalde- tuuride osanik (põhikapital kuulus tema emale), teatrimetseen, toetas mokraat, VK(b)P liige 1917. Vene kodusõja ajal sõja-revolutsiooni- rahaliselt sotsiaaldemokraate ja nende kaudu ka bolˇsevikke. 2008: 210 komiteede ja -nõukogude liige, 1919 Ukraina sõjaliste asjade rahvakomissar, hiljem majandusfunktsionäär, ÜK(b)P KK liige, N. Liidu ras- Mo´scicki, Ignacy (1867–1946), Poola poliitik ja keemik. President ˇ ketööstuse ja masinaehituse rahvakomissar. Vangistati ja hukati. 2007: 1926–39, emigratsioonis 1939, suri Sveitsis. 2007: 2056 2520 Mowrer, Edgar Ansel (1892–1977), USA ajakirjanik. 2008: 933 Metaxas, Ioannis (1871–1941), Kreeka kindral. Toetas 1935 monarhia Munch, Peter Rochegune (1870–1948), Taani poliitik ja ajaloolane. restauratsiooni, kuningas Georgios II peaminister diktaatorlike volitus- Välisminister 1929–40. 2008: 713 tega 1936–41, suri Itaalia-Kreeka sõja ajal. 2008: 209 Munters (Munter), Vilhelms VR I/3 (1898–1967), Läti poliitik. Michałowski, Czesław Paweł (1885–1941), Poola riigitegelane. Koh- Sündis Riias eestlasest kaupmehe ja sakslanna pojana. Õppis Riia tuminister 1930–36, vangistati 1939 NKVD poolt ja tapeti Minskis. polütehnikumis. Võttis ohvitserina osa I maailmasõjast, Eesti Vaba- 2007: 2742 dussõjas 1919–20, leitnant. Läti Vabadussõjas 1920, lõpetas Läti üli- Mickwitz, Rudolph Nicolai von (1892–1956), majandusteadlane ja kooli keemiateaduskonna 1925, Läti välisministeeriumi ametnik 1920– diplomaat. Sündis Moskvas mäeinseneri pojana. Lõpetas Peterburi 33, ministri abi 1933–36, välisminister 1936–40. Küüditati 16. VII 1940 polütehnilise instituudi majandusteaduskonna 1917, cand. rer. merc. N. Liitu, vangistati 26. VI 1941 Voroneˇzis, oli paljudes vanglates, vaba- Eesti kaubandus-tööstusministeeriumi juriskonsuldi abi 1919–23, vä- nes Vladimiri vanglast 1954, Lätis tagasi 1958. Suri Riias. 2007: 2533, lisministeeriumi majandus-juriidilise osakonna juhataja abi 1922–23, 2764; 2008: 495, 500, 503, 707, 712–714, 720, 721, 915 juriidilise büroo juhataja 1923–24, poliitilise büroo juhataja 1925–32, Mussolini, Benito VR III/1 (1883–1945), Itaalia poliitik, faˇsistliku väliskaubanduse osakonna abidirektor ja lepingute büroo juhataja 1935– ideoloogia ja partei looja. Itaalia juht (il duce) ja peaminister 1922– 38, saatkonnanõunik Riias 1938–39, lahkus Saksamaale II 1940. Suri 43, vangistatud 1943, Itaalia sotsiaalse vabariigi juht 1943–45, tapeti Berliinis. 2007: 2058 kommunistlike partisanide poolt. 2007: 2291, 2505, 2748; 2008: 206, Mihhailov, J., ajalehe kaastööline. 2007: 2759 222, 703, 712, 724, 916

1396 1397 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Muttikas, Edgar (1901–1978), õigusteadlane. Sündis Nehatu vallas Vangistati 1945 ja mõisteti Nürnbergis 15 aastaks vangi, vabastati en- Viimsi mõisas aedniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1927, netähtaegselt Spandau vanglast 1954. 2007: 2071; 2008: 216, 225 EÜS. Vabadussõjas 1918–20 vabatahtlik kooliõpilane, notar J. Kris- Niglas-Alvet (Betlem), Helmi (1910–2001), laulja ja lauluõpetaja Tal- telsteini ametnik, Tallinn-Haapsalu rahukogu kinnistusjaoskonna sek- linnas. Tallinna konservatooriumi õppejõud 1940–44, põgenes 1944 retär, notar Tallinnas 1930–44, põgenes Saksamaale 1944, Rootsi 1946. Rootsi, läks 1949 Kanadasse. Suri Torontos. 2008: 221 Suri Stockholmis. 2007: 2057 Nikitin, Kuzma, N. Liidu esindaja Eestis 1937–40. 2008: 224, 920 Mölder, Jaan (1880–1942), insener ja diplomaat. Sündis Tallinnas õigeusu diakoni pojana. Lõpetas Peterburi tehnoloogiainstituudi 1908, Nikolajev, Leonid (1904–1934), komsomoli- ja parteifunktsionäär. Peterburi EÜS (esimees 1904–05) ja EÜS Põhjala. Oli insener ja Tappis Sergei Kirovi 1. XII 1934 ÜK(b)P Leningradi peakorteris vabrikudirektor Peterburis, opteerus Eestisse 1921, Moskva saatkonna Smolnõis. Hukati, samuti hävitati kõik tema sugulased ja lähedased kaubandus-tööstusnõunik 1921–24, peakonsul Peterburis 1924–26, saat- inimesed. 2007: 2514, 2517 konnasekretär ja konsul Riias 1927–34, saatkonnanõunik Berliinis 1934, Niukkanen, Juho (1888–1954), Soome poliitik. Kaitseminister 1929– välisministeeriumi administratiivosakonna direktor 1934–36, majandus- 30 ja 1937–40. 2008: 717 ministeeriumi ametnik 1936–37, A/s Eesti Dvigateli direktor 1937–40. Normak, Artur Bernhard (1895–1941), kolonel. Sündis Püssi vallas Suri Tallinnas. 2007: 2071; 2008: 208 Lüganusel kooliõpetaja pojana. Lõpetas Peterburi Nikolai inseneriväe Möllerson, Rudolf Aleksander VR I/3 (1892–1940), insener ja dip- lipnike kooli 1915, Peterburi ohvitseride lennukooli, Tallinna merelen- lomaat. Sündis Tartus kaupmehe pojana, lõpetas Braunschweigi teh- nuväe kooli, alalisväe ohvitseride kursuse 1923, Kõrgema Sõjakooli nikaülikooli 1914. Oli Vabadussõja ajal sideohvitseriks Läänemerel vii- 1925 ja Prantsusmaa kõrgema sõjakooli 1932. I maailmasõjas Tal- biva Briti laevastiku juures, välisministeeriumi administratiivosakonna linna merekindluse õhusõiduroodu ohvitser 1916–17, lipnik ja alam- juhataja kt 1921, Londoni saatkonna asekonsul, sekretär-konsul, pea- leitnant 1916, leitnant 1917, staabikapten 1918, Eesti diviisi inseneri- konsul ja saatkonnanõunik 1921–31, välisministeeriumi administratiiv- roodu ülem 1917–18, Vene kodusõja Kubani kasakaväes 1919–20, Ees- osakonna direktor 1931–34, poliitilise osakonna direktor 1935–36, Pa- tis 1920, ohvitser lennuväes ja inseneriväe inspektuuris, major 28. XI riisi saatkonna nõunik 1936–37, saadik Helsingis 1937–39 ja Berliinis 1924, Sõjavägede Staabi II osakonna käsundusohvitser, ülema kt ja A- 1939–40. Suri Berliinis. 2007: 2059; 2008: 208, 924, 932 jaoskonna ülem 1926–29, sõjaväeline esindaja Prantsusmaal ja Belgias Müller, Juhan (1889–1981), õigusteadlane. Sündis Viljandis möldri 1929–34, kolonelleitnant 24. II 1931, sõjaväe sideülem ja sidepataljoni ülem 1934–36, sõjaväe tehnikakooli ülem 1936–38, vaatleja Hispaania pojana. Õppis TÜ õigusteaduskonnas 1912–17, lõpetas Moskva ülikooli kodusõjas 1938–39, kolonel 24. II 1938, inseneriväe inspektor ja sõjaväe ja Pauli sõjakooli 1917, EÜS (auvil! 1965). Oli I maailmasõjas 1917– sideülem 1939–40. Vangistati 21. IX 1940 Tallinnas ja tapeti Tallinna 18, EV prokuröri abi Tartus 1918–20, kohtupalati prokuröri vanemabi vanglas. 2008: 712 ja rahukogu prokuröri kt Tartus 1920–25, Tartu-Võru rahukogu esimees I–XI 1925, kohtupalati prokurör 1925–33, kohtu-siseminister 1933–34, Norna, Ada (1896–1976), Soome ajakirjanik. Uusi Suomi korrespon- kohtuminister 1934–38, Kohtukoja prokurör 1938–39, Riigikohtu pro- dent Berliinis. 2008: 915 kurör 1939–40, Riiginõukogu liige 1938–40, varjas end 1940–41, van- Oesch, Karl Lennart (1892–1978), Soome kindralleitnant. Endine deadvokaat Tallinnas 1942–44, põgenes Rootsi 1944, läks Kanadasse jääger, peastaabi ülem 1930–40, Jätkusõjas IV armeekorpuse ülem, oli 1951. Suri Torontos. 2007: 2297; 2008: 503 vangistatud “sõjaroimarina” 1946–1948. 2008: 718 Nadolny, Rudolf (1873–1953), Saksa diplomaat. Saadik Rootsis 1920– Ohle. 2007: 2768 24, Türgis 1924–33 ja N. Liidus 1933–34. 2007: 2069, 2311 Ohta, Jaapani suursaadik Moskvas. 2007: 2752; 2008: 213 Neˇzdanova, Antonina (1873–1950), vene lauljanna. Moskva Suure Teatri primadonna. 2007: 2532 Oinas, Aleksander (1887–1942), majandusteadlane ja poliitik. Sündis Tartus töölise pojana. Lõpetas Peterburi polütehnikumi majandusosa- Neurath, parun Konstantin von (1873–1956), Saksa diplomaat ja po- konna, Peterburi EÜS. Kooliõpilasena marksist, VSDTP Tartu komi- liitik. Saadik Taanis 1919–21, Itaalias 1921–30, Suurbritannias 1930– tee liige, oli vangistatud 1909, Tallinna soveti liige 1917. Ajutise 32, välisminister 1932–38, Böömi- ja Määrimaa protektor 1939–43.

1398 1399 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Maanõukogu, Asutava Kogu, I–V Riigikogu (ESDTP, ESTP) ja Rii- konna 1914, EÜS. Oli Postimehe toimetuse liige 1912–14, vandeadvo- ginõukogu liige, siseminister 1919 (tagandati Viktor Kingissepa varja- kaadi abi Tartus 1914–18 ja vandeadvokaat Tallinnas 1919–29, Ajutise mise eest), raha- ning kaubandus-tööstusminister 1928–29, teedeminis- Maanõukogu (Maaliit) ja I Riigikogu (PK) liige, paljude ettevõtete asu- ter 1931–32, riigikontrolör 1919 ja 1921–26, Eraettevõtete Ametnike taja, direktor ja juhatuse esimees, Kreeka peakonsul. Suri Tallinnas, Koja esimees 1937–40. Vangistati 27. VI 1941 ja suri Ussolje vangi- maetud Tartusse. 2007: 2057 laagris. 2007: 2055 Parts, Kaarel (1873–1940), õigusteadlane. Sündis Arula vallas Ojansoon (Ojanson), Voldemar (1897–1942), diplomaat. Sündis Ku- Alajärve talu omaniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1896 dina vallas Pataste mõisas juustumeistri pojana. Lõpetas TÜ õigustea- cand. jur. kraadiga, dr. jur. h. c. 1932, EÜS. Oli vandeadvokaadi abi ja duskonna 1923, korp! Sakala. Oli Vabadussõjas 1919–20, välisminis- ülemtalurahvakohtu esimees Võrus 1897–1900, Tartus 1900–07, Vene teeriumi teenistuses 1923–40, ataˇsee Berliinis 1923, saatkonna sekretär II riigiduuma liige 1907, vandeadvokaat Tartus 1907–17, Vene Ajutise Helsingis 1923 ja Stockholmis 1923–26, asekonsul Taanis 1926, saat- Valitsuse Lõuna-Eesti abikomissar IV–VII 1917, Ajutise Maanõukogu konna sekretär Londonis 1926–34, ministeeriumi konsulaarbüroo, Rah- liige (ERE) ja esimees II–IV 1919, Eesti Ajutise Valitsuse volinik Lõuna- vasteliidu büroo ja poliitilise büroo juhataja 1934–38, saatkonna nõunik Eestis 1918, Asutava Kogu liige (ERE) 1919, riigikohtu esimees 1919– Moskvas 1939–40. Vangistati suvel 1940 teel Moskvast Tallinna, suri 40. Suri Tartus. 2007: 2283 vangilaagris. 2008: 228, 922 Paul-Boncour, Joseph (1873–1972), Prantsuse sotsialistlik poliitik. Oluf, Taani ajutine asjur Moskvas (võib ka eesnimi olla). 2007: 2292 Peaminister 1932–33 ja välisminister 1933–34, 1936 ja 1938. 2007: Ondra, Anny (Ondráková, Anna, 1903–1987), tˇsehhi filminäitleja, 2289; 2008: 903 peamiselt Saksamaal. Abiellus 1933 poksimaailmameistri Max Schme- Payart, Jean-Louis (1892–1969), Prantsuse diplomaat. Ajutine esin- lingiga. 2008: 715 daja Moskvas 1931–40. 2008: 208 Orlov, Vladimir (1895–1938), N. Liidu mereväelane, I järgu laevastiku Peet, August VR III/1 (1881–?), õigusteadlane. Sündis Pati vallas flagman. I maailmasõjas mitˇsman, VK(b)P liige 1918, Punaarmee me- kooliõpetaja ja pärastise Sakala toimetaja Ado Peedi pojana. Lõpetas rejõudude ülem 1931–37 ja kaitse rahvakomissari asetäitja 1937. Van- Peterburi ülikooli õigusteaduskonna 1906, EÜS Põhjala. Vandeadvo- gistati ja hukati. 2008: 230 kaadi abi ja vandeadvokaat Narvas, Rakveres ja Tallinnas 1907–40, Tal- Paasikivi, Juho Kusti (1870–1956), Soome poliitik. Saadik Stockhol- linna linnavalitsuse juriskonsult 1914–18, Eestimaa kubermangu toit- mis 1936–39 ja Moskvas 1940–41, peaminister 1944–46 ja president lusameti ja -komitee esimees 1917–18, Saksa vang V–XI 1918 (koos 1946–56. 2008: 927, 931 K. Pätsiga), siseminister 1918–19, saatkonnanõunik Moskvas 1921, paljude ettevõtete juhatuse liige ja abiesimees. Vangistati 19. VII 1940 Tal- Pakrevan, Fatoullah Khan, Iraani saadik N. Liidus (ka Helsingis 1932– linnas. Suri arvatavasti Arhangelski oblasti vangilaagris. 2007: 2283 1936, asukohaga Moskvas). 2007: 2294 Pekkala, Mauno (1890–1952), Soome poliitik. Vasakpoolne sotsiaal- Paléologue, Maurice Georges (1859–1944), Prantsuse diplomaat. demokraat, rahaminister 1939–42, peaminister 1946–48. 2008: 938 Suursaadik Venemaal 1914–17. Tema mälestused ilmusid eesti keeles 1937. 2007: 2518 Penno, Rudolf (1896–1951), kooliõpetaja ja poliitik. Sündis Undla vallas mõisamoonaka pojana. Lõpetas Rakvere Õpetajate Seminari Papanin, Ivan (1894–1986), N. Liidu polaaruurija ja geograaf. 2008: 1916 ja Peterburi Vladimiri sõjakooli 1917. I maailmasõjas 1916–17, 232 lipnik 1917, Vabadussõjas 1918–20, Kalevlaste Maleva roodupealik, Papen, Franz von (1879–1969), Saksa poliitik. Riigikantsler VI– nooremleitnant, pärast sõda kooliõpetaja 1920–23, asundustalu oma- XII 1932, asekantsler Adolf Hitleri valitsuses 1933–34, saadik Austrias nik Undla vallas 1921–44, oli üks Asunike, Väikemaapidajate ja Riigi- 1934–38, Türgis 1939–44. Mõisteti Nürnbergis õigeks. 2007: 2071, rentnike Liidu asutajaid 1922, II–V Riigikogu liige (asunik, ühinenud 2289, 2505 põllumees), III–V Riigikogu abiesimees, V Riigikogu esimees 1934–37, Parik, Jüri (1889–1929), õigusteadlane ja suurettevõtja. Sündis Uue- Riigivolikogu liige ja II abiesimees 1939–40. Oli vangistatud VII 1940– Võidu vallas Lutsu talu omaniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteadus- II 1941, metsavend 1941, II maailmasõjas Saksa sõjaväes 1941–42, põgenes Soome II 1944 ja läks edasi Rootsi III 1944, Eesti Rahvus-

1400 1401 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar komitee väliskeskuse abiesimees, Uluotsa-Tiefi valitsuse kaubandus- büroo ja Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige 1917, Tallinna Oma- tööstusminister 1944–51, Eesti Komitee esimees, Eesti Rahvusnõukogu kaitse 1917–18, põrandaaluse Kaitseliidu organiseerija 1918, Vaba- abiesimees, Eesti Rahvusfondi esimees. Suri Stockholmis. 2007: 2510; dussõjas soomusrongide ja mereväe looja, merejõudude juhataja 1918– 2008: 497, 500 19, mereväekapten ja kontradmiral (aseadmiral) 1919, Asutava Kogu Pétain, Philippe VR I/1 (1856–1951), Prantsusmaa marssal. Ülemjuha- liige (ERE) 1919, Valve Liidu asutaja ja juhataja 1920–24, ajakirja taja I maailmasõjas, peaminister 1940, sõlmis II maailmasõjas vaherahu Valve toimetaja 1921–22, rahvuslik-vabameelse partei asutaja 1923, aja- Saksamaaga, Vichy valitsuse juht 1940–44, mõisteti 1945 kollaboratsio- lehe Eesti toimetaja 1923–24, elas Kanadas 1924–30, Eestisse naas- nistina surma, otsus asendati eluaegse vangistusega. 2008: 943 nuna Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisuse juhatuse esimees ja direktor 1930–37, Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu abiesimees 1931–32, lõi sel- Petrovski, Adolf (Salzberg, Adasch), bolˇsevik, juut. N. Liidu esindaja lest lahku, asutas Lahinguvendade Klubi ja Vabadussõja Rindemeeste Eestis. 2007: 2068 Ühingu, Rahvuskogu I koja liige, paguluses Soomes 1940–44, tuli Ees- Piip, Ants VR III/1 (1884–1942), poliitik ja õigusteadlane. Sündis tisse 22. IV 1944, “Löögiüksuse “Admiral Pitka”” ülem VIII–IX 1944. Tuhalaane vallas sulase pojana. Lõpetas Peterburi ülikooli õigusteadus- Jäi teadmata kadunuks IX 1944. 2007: 2283 konna 1913, mag. jur. 1916, EÜS Põhjala. Oli kooliõpetaja 1903–15, Pius XI (Ratti, Achille, 1857–1939), Rooma paavst 1922–1939. 2008: Peterburi ülikooli stipendiaat ja rahvusvahelise õiguse eradotsent 1913– 720 17. Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja I Riigikogu (ETE), Rahvus- kogu II koja ja Riigivolikogu liige, Eesti välisdelegatsiooni liige 1918– Pletnjov, Dmitri (1872–1941), arstiteadlane. Moskva ülikooli profes- 19 Londonis ja Pariisis, välisministri abi IX–X 1919, Eesti delegatsiooni sor, diagnostika ja eksperimentaalteraapia instituudi juhataja, Kremli liige Tartu rahukonverentsil 1919–20, esindaja Londonis 1920, peami- haigla arst. Vangistati süüdistatuna V. Menˇzinski, V. Kuibõˇsevi ja nister (1. riigivanem) ja sõjaminister 1920–21, välisminister 1921–22, M. Gorki suretamises 1937, mõisteti 1938 25 aastaks vangi, suri Vorkuta vangilaagris. 2008: 230 1925–26, V–X 1933, 1939–40, saadik USAs 1923–25. TÜ rahvusvahelise õiguse professor 1919–40, Vaba Maa peatoimetaja 1923. Vangistati Plymouth, Earl Ivor Windsor-Clive of (1889–1943), Briti poliitik. 1. VII 1941 Kiidjärve vallas ja suri Nõrobi vanglas. 2007: 2285, 2296, Välisministeeriumi alamriigisekretär 1936–39. 2008: 215 2297; 2008: 499, 920, 926 Polychroniadis, Spyros, Kreeka saadik Moskvas. 2007: 2507, 2509 Piiskar, Jaan (1883–1941), pedagoog ja poliitik. Sündis Vastemõisa Poska (Kallas, Määr), Laine Ilona (1902–1941), Oskar ja Aino Kal- vallas popsi pojana. Lõpetas Sindi pedagoogikaklassi 1901. Oli lase noorem tütar. Hukkus 16. VIII 1941 Pirita-Kosel kui teda tabas kooliõpetaja, Pärnu progümnaasiumi juhataja 1913–16, esseer 1904. a-st, (juhuslik?) kuul. 2007: 2057 osales 1905. a revolutsioonis, oli vangistatud 1906–07 ja 1910–12, Asu- tava Kogu (esseer), I–V Riigikogu (EISTP, ESTP) liige, II ja III Rii- Potjomkin, Vladimir (1874–1946), N. Liidu diplomaat. VK(b)P liige gikogu abisekretär 1925–30, haridus-sotsiaalminister 1931–32, Eesti 1919, välisteenistuses 1922–37, välisasjade rahvakomissari I asetäitja Töölisühingute Keskliidu esimees 1927–31, Rahva Sõna peatoimetaja 1937–40, N Liidu pedagoogikateaduste akadeemia president. 2008: 1928–29, Tööliste Hääle toimetaja 1928–30. Vangistati 14. VI 1941, 930 perekond küüditati, suri Sosva vangilaagris. 2007: 2055 Primakov, Vitali (1897–1937), N. Liidu sõjaväelane, juut. VSDT(b)P Piłsudski, Józef Klemens VR I/1, III/1 (1867–1935), Poola marssal. liige 1914, võttis osa riigipöördest X 1917, Leningradi sõjaväeringkonna Poola vabadusvõitleja ja Vene poliitvang, I maailmasõjas Poola leegio- ülema asetäitja 1935–36, korpusekomandör. Vangistati 1936 ning hukati nide asutaja ja juht, Saksa vang 1917–18, Poola riigipea ja ülemjuhataja koos nn Tuhhatˇsevski vandenõu osalistega. 2008: 215 1918–22, peaminister 1926–28 ja 1930, sõjaminister ning relvajõudude Procopé, Hjalmar Johan Fredrik VR III/1 (1889–1954), Soome po- peainspektor 1926–35. 2007: 2309, 2516, 2523, 2753; 2008: 709, 913 liitik ja diplomaat. Välisminister 1924–25 ja 1927–31, saadik Poolas Pitka, Johan VR I/1 (1872–1944), kontradmiral. Sündis Võhmuta (Se- 1926–27 ja USAs 1939–44. 2007: 2056 liküla) vallas Ansomardi talu omaniku pojana. Õppis Käsmu, Kures- Przesmycki, Wacław, Poola saadik Tallinnas. 2008: 494, 495 saare ja Paldiski merekoolis 1891–95, kaugesõidukapten 1895. Oli meremees, laevamaakler ja laevandusäride omanik, Tallinna sõjaväelaste

1402 1403 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Puhk, Joakim (1888–1942), suurettevõtja. Sündis Viljandis tikuvab- Puskar, Viktor VR I/1 (1889–1943), kolonel. Sündis Viljandis king- riku omaniku pojana. Lõpetas Riia kaubanduskooli, EÜS Ühendus. sepa pojana. Lõpetas Vilno sõjakooli 1911. Vene sõjaväes 1907– Kooliõpilasena marksistlikes ringides, oli vangistatud 1907–09, hiljem 17, alamleitnant 1911, I maailmasõjas roodu- ja pataljoniülem ning ärimees, suurﬁrma J. Puhk ja Pojad asutaja ning kaasomanik 1913– polguülema abi, alampolkovnik 1917, 2. Eesti polgu ülema abi 1917–18, 40, paljude teiste ettevõtete direktor ja juhatuse esimees, toitlusmi- Venemaal III–XII 1918, Vabadussõjas II diviisi ülem 1918–1920, pol- nistri abi 1918–19, IV Riigikogu (majaomanik), Rahvuskogu II koja kovnik 1919, Lõunarinde ülem, reservi 1920, asunik Ülenurmel 1920– ja Riiginõukogu liige, Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees 1925– 43, Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige, vangistati riigivõimu poolt 1934, 29 ja 1931–40, Leedu aukonsul 1921–27, Soome aupeakonsul 1927–40, mõisteti 1935 1 aastaks tingimisi vangi, vangistati uuesti 8. XII 1934 Ka- konsulaarkorpuse vanem 1931–40, vangistati 31. VIII 1940, perekond daka teel, mõisteti 15 aastaks sunnitööle, vabanes amnestiaga V 1938, küüditati. Tapeti Kirovi oblastis. 2007: 2060, 2066; 2008: 504 oli vangistatud nõukogude võimuorganite poolt 1940–41, Saksamaale Pukk, Otto Richard (1900–1951), poliitik. Sündis Saaremaal Loona III 1941 (vahetati viie kommunisti vastu), Eestis 1942. Suri Tartu haiglas. 2007: 2750 mõisas mõisarentniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1927, korp! Fraternitas Estica (auvil!). Vabadussõjas vabatahtliku kooliõpila- Pusta, Kaarel Robert VR III/1 (1883–1964), diplomaat. Sündis Nar- sena, ajalehe Saaremaa tegevtoimetaja 1921–29, Tallinnas vandeadvo- vas raudteeametniku pojana. Lõpetas Tallinna linnakooli 1899, õppi- kaat Jaan Teemandi abi 1928–33, vandeadvokaat 1933–44, III ja V Rii- nud ka Pariisis M. Kovalevski vabaülikoolis ja Berni ülikoolis 1904– gikogu (PK), Rahvuskogu I koja ja Riigivolikogu liige, Riigivolikogu 06. Võttis osa põrandaalusest revolutsioonilisest liikumisest (kuu- II abiesimees 1938–39 ja esimees 1939–40, oli vangistatud 1941, va- lus Tallinnas Mihhail Kalinini ringi), oli vangistatud 1903–04, pagu- bastati, Saksa vang 1941, IV 1944 Eesti Vabariigi presidendi valimis- luses 1904–06, Virulase toimetuse liige 1906–09, Päevalehe toime- kogu liige Riigivolikogu esimehena, Saksa vang IV 1944, Rootsi 1944. tuse liige 1910–14, trükikoja omanik Tallinnas 1914, I maailmasõjas Suri Stockholmis. 2008: 497 sõjaväeametnik 1915–17, Eestimaa toitlusvalitsuse inspektor 1917, Eesti välisdelegatsiooni liige 1918–19, diplomaatiline esindaja Prantsusmaal Pulk, Aleksander Voldemar VR I/2 (1886–1941), kindralmajor. Sündis 1918–19, saadik Prantsusmaal ja Belgias 1919–32, Itaalias 1919–22, Tartus kaupmehe pojana. Lõpetas Tiﬂisi (Tbilisi) sõjakooli 1909. Kaad- Hispaanias 1928–32, Poolas, Rumeenias ja Tˇsehhoslovakkias 1932–34, riohvitser Vene sõjaväes, I maailmasõjas 1914–15 rooduülem, staabi- Rootsis, Norras ja Taanis VII–XII 1935, oli vangistatud 1935–36 (EVL kapten, Saksa sõjavang 1915–18, Vabadussõjas 1. jalaväepolgu patal- välisministri kandidaat), mõisteti õigeks, elas Prantsusmaal 1936–39, joniülem, polguülema abi ja polguülem 1918–20, kapten 1919, alampol- nõunik eriülesannetes Pariisis 1939–40, elas USAs 1940–53, esindaja kovnik 1920, 1. rügemendi ülem 1920–34, kolonel 1923, Pärnu-Viljandi Prantsusmaal, Belgias ja Hispaanias 1953–64, välisminister 1924–1925, kaitseringkonna ülem 1934–36, I diviisi ülem 1936–39, kindralmajor Eesti delegatsiooni liige ja juhataja Rahvasteliidus (IV täiskogu abiesi- 1937, reservi 1939, sõjavägede nõukogu liige 1939–40. Vangistati 1940 mees). Mälestused 1936, 1964, 1966. Suri Madridis. 2007: 2070, 2750, ja hukkus 20. VIII 1941 vangidelaeval Sibir Soome lahes. 2008: 228 2751 Pung, Mihkel (1876-1941), õigusteadlane ja poliitik. Sündis Vana- Putna, Vytautas (1893–1937), N. Liidu sõjaväelane, leedulane. I maa- Põltsamaa vallas Rudi talu omaniku pojana. Lõpetas TÜ õigusteadus- ilmasõjas pataljoniülem, VSDT(b)P liige 1917, surus maha Kroon- konna 1902, EÜS Põhjala. Oli vandeadvokaat Tallinnas ja Peterbu- linna ülestõusu, sõjaväeataˇsee Jaapanis, Soomes ja Saksamaal 1927–31, ris, Teataja toimetuse liige 1903–05, Tallinna linnasekretär 1904–05, Suurbritannias 1934–36, korpusekomandör. Vangistati 1936 ja hukati paguluses 1905–06, Eesti rahandusesindaja Helsingis 1919, IV (ma- koos teiste nn Tuhhatˇsevski vandenõu osalistega. 2008: 215 jandusrühm) ja V Riigikogu (RKE) liige, Rahvuskogu II koja ja Rii- ginõukogu esimees, majandusminister 1931, välisminister 1932, Eesti Puˇskin, Aleksandr (1799–1837), vene luuletaja. 2007: 2519 Panga president 1920, vangistati 14. VI 1941, perekond küüditati. Suri Pärjel, Ants (1914–?), ajakirjanik. Sündis Karula vallas kohtupristavi Turinski vangilaagris. 2007: 2055, 2065, 2073, 2294; 2008: 504 pojana. Lõpetas Treffneri gümnaasiumi 1932, õppis TÜ matemaatika- Pungas, Artur (1903–1938), piirivalvur, Nina kordoni ülem. Mõrvati ja tehnikateaduskonnas, EÜS Põhjala. Raadioamatöör Tallinnas, ka 8. II 1938 Peipsi jääl N. Liidu piirivalvurite poolt. 2008: 224 välisministeeriumi teenistuses, vangistati 28. VI 1941 Tallinnas spio- naaˇzisüüdistusega, oli Ussollagi vangilaagris, jäänud teadmata kadunuks. 2008: 701

1404 1405 Mis saab edasi?: Päevik 1931–1940 Elmar Kirotar

Pärl, Karl Voldemar (1911–1999), diplomaat. Sündis Bessaraabia ku- 1901–03 ja 1905, VSDTP liige Tallinnas 1905, Tartu rahvaesinda- bermangus Kiˇsinjovi maakonnas põllumehe pojana. Lõpetas TÜ õigus- jate koosoleku juhataja TÜ aulas 1905, Hommiku ja Sotsiaaldemok- teaduskonna 1936, korp! Vironia. Oli Eesti Panga Tartu osakonna amet- raadi toimetuse liige 1906, paguluses Soomes, Prantsusmaal ja Ing- nik 1933–36, Üliõpilaslehe peatoimetaja 1934, Tartu üliõpilaskonna lismaal 1907–08, vangistati 1909, oli asumisel Tomski kubermangus edustuse esimees 1936, välisministeeriumi teenistuses 1936–40, ataˇsee Narõmis 1909–11, põgenes USAsse 1911, New Yorgis Uue Ilma toi- ja saadiku kt Kaunases 1937–38, metsavend 1941, töötas Aktuaalse Aja- metaja 1911–17, saabus Eestisse enamlasena VI 1917, Kiire toimetuse loo Arhiivis ja oli koguteose Eesti rahva kannatuste aasta toimetaja, liige, Töölise ja Maatamehe toimetaja, Ajutise Maanõukogu liige (Tal- põgenes Saksamaale 1944, läks USAsse. Suri New Yorgis. 2008: 701 linna linnanõukogu poolt), Eestimaa nõukogude täidesaatva komitee põllumajandusosakonna juhataja, põgenes 1918 N. Venemaale, Moskvas Päts, Konstantin VR I/1, III/1 (1874–1956), Eesti Vabariigi president. rahvusasjade rahvakomissariaadi Eesti osakonna juhataja V–XI 1918, Sündis Tahkuranna vallas ehitusmeistri pojana. Lõpetas TÜ õigus- Eestimaa Töörahva Kommuuni nõukogu liige ja rahvamajandusvalitsuse teaduskonna 1898, cand. jur., TÜ dr. jur. h. c. 1928, TTÜ dr. sc. juhataja 1918–19, EKP KK ja välismaabüroo liige, VK(b)P eesti sekt- techn. h. c. 1938, korp! Fraternitas Estica auvilistlane. Oli Tallin- sioonide keskbüroo liige 1925–27, Kominterni kesktäitevkomitee liige nas vandeadvokaat Jaan Poska abi 1900–01, Teataja omanik ja pea- 1921–22, õppejõud Leningradis 1925–37. Vangistati 1937 ja hukati toimetaja 1901–05, Tallinna linnanõunik 1904–05, linnapea abi ja kt Moskvas. 2007: 2531 ˇ 1905, paguluses Sveitsis 1905–06 ja Soomes 1906–09, mõisteti taga- (Järgneb) selja surma 1906, oli vangistatud Peterburis 1910–11, Tallinna Teataja peatoimetaja 1911–16, I maailmasõjas ohvitser Tallinnas 1916–17, Tal- linna miilitsaülem III 1917, Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimees 1917, Ajutise Maanõukogu (erapooletu), Asutava Kogu (Maaliit), I– V Riigikogu (Põllumeeste Kogud) liige, I Riigikogu esimees 1922– 23, Ajutise Maavalitsuse esimees ja administratiivosakonna juhataja X– XII 1917, kommunistide vang 1917, Päästekomitee liige 1918, Ajutise Valitsuse pea-, sise- ja kaubandus-tööstusminister II 1918, pea-, sise- ja sõjaminister 1918–19, Saksa okupatsioonivõimu vang VI-XI 1918, riigivanem 1921–22, 1923–24, 1931–32, 1932–33, 1933–34, riigivanema kandidaat 1934, teostas koos Johan Laidoneriga riigipöörde 12. III 1934 äsja kehtima hakanud autoritaarse II Põhiseaduse sätteid kasutades, peaminister riigivanema kohustes 1934–37, riigihoidja 1937–38, kuulutas välja III Põhiseaduse 1937, vabariigi president 1938–40, tagandati kommunistliku reˇziimi poolt ja küüditati 30. VII 1940 Ufaasse, vangistati seal 26. VI 1941, viibis Ufaa, Kirovi, Kaasani, Stavropoli ja Tˇsistopoli vanglates ja eripsühhiaatriahaiglates, toodi 1955 korraks Eestisse Jämejala haiglasse. Suri Kalinini oblasti Buraˇsevo kinnises vanadekodus, põrm maeti 1990 ümber Tallinna Metsakalmistule. 2007: 2055, 2056, 2063, 2065–2068, 2072, 2073, 2077–2080, 2294–2297, 2302–2309, 2509– 2511, 2513–2516, 2518, 2523, 2525, 2530, 2742, 2745, 2750–2753, 2756, 2760, 2764; 2008: 205, 214, 219–221, 226, 228, 230, 498–503, 704, 705, 709–711, 713, 720, 917, 919 Pöögelmann, Hans (1875–1938), bolˇsevik. Sündis Aidu vallas Puiste talu rentniku pojana. Lõpetas Eesti Aleksandri Kooli 1892, õppis Leipzigi kaubandusülikoolis 1903–05. Oli kooliõpetaja ja postiamet- nik, Postimehe toimetuse liige 1899–1901, Teataja toimetuse liige

1406 1407 ANNA HÕBEMÄE. Naeratus 24h (2006, eskiis)