KAKS SAJANDIT ILMASELGITAMIST EESTIS Andres Tarand SISSEJUHATUS Õigel asjal on kolm komponenti ja kolm allikat — nagu ena- mikku Eesti praegusi lugeda oskajaid on õpetatud. Käesoleva kirjutise sünni üks komponente oli Eesti raamatuaasta 1935. a. Selleks puhuks väljaantud kogumikus Raamatu osa Eesti arengus on professor Jaan Sarv kirjutanud lühidalt populaarteaduslikust kirjandusest Eestis. See ärgitas mind võrdlema selle ala seisu kol- mandik sajandit hilisema ajaga. Teine eeltingimus oli Hruˇstˇsovi sula, mille käigus Stalini perioodi trükisõnas keelatud sõnumid loodusõnnetustest ja mõned keelatud teadused hakkasid teatud elumärke ilmutama. Eestis asutati 1958. a mitu ajakirja, millel oli olnud eelkäijaid enne sõda ja mille kaante vahele mahtus pi- sut enam, kui avalikult kuulutati. Et Eesti asja aeti ainult õrnalt läbi lillede, siis avalikku otsejuttu võimaldas hoopis enam loodus- teaduste populariseerimine. Sel taustal otsustati Tartus (vähemalt üks initsiaatoreist oli professor Viktor Masing) pidada populari- seerimisalane nõupidamine. Arutelu toimus tõenäoliselt 11. sep- tembril 1967. Konverentsi lõpuks koostati ka loetelu otsustatust, mis kuhugi kõrgemale läkitati (seda nimetati resolutsiooniks). Nõudmiste-soovituste hulgas oli populaarteaduslikele artiklitele suurema trükipinna nõudmine (tolle aja plaanitud paberipuuduses ei antud ajalehtede vahel välja lisalehti), soov teha Ajakirjanike Liidu juurde ka populariseerijate sektsioon, eluline ettepanek tõsta ajakirja Eesti Loodus honorare, parandada oluliselt Keele ja Kir- janduse Instituudi ning Tartu Ülikooli eesti keele kateedri olelus- tingimusi, luua Eesti Kirjandusmuuseumile võimalused enamaks 2019 Kaks sajandit ilmaselgitamist Eestis Andres Tarand minevikku meenutavaks tööks, kirjutada rohkem eestlaste saavu- Nende pahategudest pajatab aga rahvasuu ja nende kirjeldamine tustest, kohustada populaarlugusid kirjutama ka akadeemikuid, on ajalehtedele Eestis meeldinud vähemalt kahe sajandi jooksul. lülitades selle tegevuse nii nende kui ka teiste kirjutajate tööplaani; Nagu selgus ühenduses Tartu meteoroloogile Johannes Letzman- kirjastuselt “Valgus” taotleti raamatute väljaandmise perspektiiv- nile pühendatud konverentsiga Tartus 1995. a, ei kattu saksla- plaani, juhiti tähelepanu tõlgete kvaliteedi parandamise vajadu- sest uurija ning eestikeelses ajakirjanduses avaldatud trombide sele ning sooviti avaldada rohkem looduskaitsematerjale. Ma nimestik kuigi suurel määral. Siit sugeneb arvamus, et harul- ei tea, kas mõni neist seemnetest ka idanema läks, kuid üld- daste loodusnähete otsing on omal kohal ka 20. sajandi ajakirjan- vaimult näib ettevõtmine viitavat kõrgendatud ootustele seoses dusest. “Kolmest kohalikust keelest” tingitud hajusus on Eestis Tˇsehhoslovakkia käärimisega, mis siis aasta hiljem ootused tan- hakanud taanduma alles äsja, kuid oleme veel kaugel siin loo- kide abil lootusetuks muutis. Neist asjaoludest ergutatuna olin dud kultuuri liitmisest tervikuks. 20. sajandi ajakirjanduse maht üritanud pilti saada, mida Eestis minu eriala lähedast “laiale lu- on mõistagi märksa suurem 19. sajandi omast. Kui näiteks oleks gejale” pakutakse. Olin valinud perioodika ning eraldi Eesti Loo- soov taotleda granti erakordsete ilmastikunähete kataloogi tege- duse aastaist 1958–1967. Hiljuti midagi muud otsides sattus see miseks, peaks suutma hinnata, kui palju aega nõuab asjaomaste lõpetamata töö mulle kätte. Ja oli ehk juhus, et samale ajale ajalehtede läbilappamine. Selleks on mõeldud (moodsa nimega) langes ülikooli juubelile pühendatud Akadeemia number (2002, pilootprojektid, mida võib ka prooviuuringuteks hüüda. Kuigi see nr 12), kus Georg Friedrich Parroti ülikooli taasavamise kõne tahk ei puutu otseselt siia, oli ta siiski üks eeltingimusi teatud hulga kannab pealkirja “Looduse tundmisest ja selle mõjust inimkultuu- 20. sajandi perioodika läbivaatamiseks nüüd. Ja lõpuks tekkis mul rile, vaadatuna niihästi intellektuaalsest kui moraalsest küljest”, taasiseseisvuse esimestel aastatel mulje, et perioodika oma ena- mida käsitagem siis kolmanda komponendina. Allikatest märgime muses “lõõtsutas” asja eest ja turumajanduse suurest õhinast, mis eeskätt põhilist. Kümmekond aastat pärast Tartu nõupidamist olin võiks ju peegelduda ka valdavalt neutraalse ilmastikualase mater- jõudnud ajaloolise kliima kohta käivate materjalide kogumisel ka jali vähenemises. See innustas tegema võrdlusi varasemate rahu- Eesti vanema ajakirjanduseni ning avastanud Otto Wilhelm Ma- tute ja taustaks muidugi ka rahulike perioodide ajakirjandusega singu rikkaliku pärandi tema sellest tööst, mida hiljem hakatigi Eestis. Niisiis ei pretendeeri alljärgnev tüüpilise prooviuuringuna populariseerimiseks nimetama. Tõsi, Masing sõnastab ise ka oma suurele täpsusele, kuid tohiks ometi anda mõned orientiirid. Teise ajalehe teise eesmärgi: Kui meie Näddala-lehest mitte muud head allikana on kasutatud esimesi eestikeelseid meteoroloogiaalaseid peaks ollema, sis ommetige sedda temmast arvame heaks tullevad, raamatuid (mitmed küll broˇsüüri mahtu) ning kolmandana väheses et nisuggused asjad, mis kui mällestamise ja teadmise väärt asjad ulatuses kalendreid. meie maal sünnivad ja juhtuvad, kõikipole kuluvad, ja õppetuseks Jälgimegi siis esiteks seda, kui sageli ja kuidas on kahe sajandi jävad (1821, nr 43). jooksul ilma ja kliimaga seotud ainest eestikeelses perioodikas Vanema aja piiriks moodsa ajaga pidasin tollal Tartu Meteo- käsitletud. Kvantiteedile lisaks pakub huvi ainevaldade vahekord, roloogia Observatooriumi asutamist detsembris 1865, kuid hil- milleks on toodud — tõsi küll, mõneti tinglik — sõnumite sisu- jem, Eesti 19. sajandi ajakirjanduse hõlmamiseks, nihutasin üla- line liigitus. Viimane omakorda võimaldab välja tuua mõnede piiri sajandivahetusele. Kuigi ilmavaatlusjaamade võrk järjest ajastute “lemmikteemad”. Erakordsete ilmastikunähtuste puhul, laienes ja 1885. aastast hakkas tegutsema Liivimaa sademe- mis võiksid ju olla ajakirjanduse poolt alati armastatud, ei suutnud tevõrk, mis oli mõõtmispunktide poolest maailma tihedaim, on ma vastu panna kiusatusele tuua mõned näited ka nende kirjelda- näiteks äikese ja sellega seotud erakordsete nähtuste (rahe, tuu- misest eri aegadel. Seejuures on ajajärgu keel jäänud muutmata, lispask) ulatus territooriumil sedavõrd piiratud, et need ilma- välja arvatud v kasutamine w asemel. jaamade “võrgusilmadest” sageli registreerimata läbi lipsavad. 2020 2021 Kaks sajandit ilmaselgitamist Eestis Andres Tarand Tabel 1. Ilmasõnumid Eesti perioodikas. Ajastute võrdlus. Periood Väljaannete Sõnumeid Ilmasõnumi- Erakordseid nähtusi nr kokku ilmast te osa %% kokku Eestis välismaal 1806–1849 536 161 30 75 40 35 1857–1881 389 127 33 50 37 13 1905–1906 132 16 12 19 13 6 1919–1920 Maakonna- lehed 234 72 31 40 37 3 Päevalehed 402 48 12 35 35 0 1935–1936 Maakonna- lehed 105 136 130 46 37 9 Päevalehed 87 68 78 74 45 29 selles, et esimese lehe väljaandjad Gustav Adolph von Oldekop, 1947–1951 227 9 4 0 Johann Philipp von Roth, Carl August von Roth ja Georg Philipp 1993 400 35 9 27 15 12 August von Roth toetusid saksakeelsetele ajalehtedele ning jutus- 1998, 2002 tasid enamasti ümber kaugetel maadel juhtunut. O. W. Masin- Maakonna- gul olid kirjasaatjad Eesti- ja Liivimaal ning ülekaalus kohalikud lehed 338 67 20 40 31 9 sündmused. Selle ajajärgu joonisel kujutatud näitaja viib allapoole Päevalehed 176 118 67 62 46 16 Fr. R. Kreutzwaldi Maailm ja Mõnda, kus pisut rohkem kui 150 Eraldi tuli peatuda ilmaennustustel kui suhteliselt noorel, artiklist võib ilmaga seotuks lugeda umbes 15. Kreutzwald läkitas 19. sajandit mitte läbival nähtusel Eesti perioodikas. Sõnumite aastatel 1838–1849 oma jooksvad ilmakirjeldused Võrust Tartus il- loendamisel ei ole 1920. aastast Eesti ajalehtedes regulaarselt aval- munud ajalehele Das Inland, mis avaldas ohtrasti loodusteemalist datavaid lühiajalisi ilmaprognoose arvesse võetud, küll aga on pea- materjali, toetudes võrdlemisi suurele korrespondentide hulgale. tutud pisut sellel, kuidas maailmas nii kaugele jõuti, see tähendab Kuid nimetatud ajaleht ei olnud eestikeelne. Tema lülitamine tabe- sünoptika sünnilool. Sel teel saadud ilmaennustustele vastandu- lisse on tingitud asjaolust, millele juhtis tähelepanu juba Gustav vad ilmaprohvetite arvamused ajakirjanduses ja rahvatarkuste ka- Suits (Eesti Teaduste Akadeemia Aastaraamatus 1940): Kreutz- sutamine niipea, kui ennustatakse kaugemale viiest päevast (hea wald kasutas ilmastikukirjeldusi osalt poliitilistel eesmärkidel, an- küll, ühest nädalast). Olen peatunud põgusalt ka nendel ˇzanridel, des ühtlasi teada talurahva viletsast elust. Suuremas osas on tema nimetades neid kõiki libaennustusteks. 34 sõnumit siiski objektiivsed ilmastikukirjeldused, seotud peami- selt maarahva põllumajanduslike muredega. Kohalikes lehtedes säilis see stiil Eestis 1940. aastani. SIISKI ON PAREMAID-HALVEMAID AEGU Jooniselt paistab ajalooline lainetus päris hästi silma. Umb- kaudu 30% sõnumeid ilmast ühe väljaande numbri kohta näib ole- Perioodiliste väljaannete ilmasõnumite kvantitatiivne külg on pai- vat rahulike aegade miinimum. Ja 20% on maksimaalne norm se- gutatud tabelitesse ning kokkuvõte periooditi esitatud diagram- gastel aegadel. Statistiliselt on selline vahe tähenduslik. Revolut- mil. Seejuures on 19. sajandi esimest poolt puudutav osa teh- sioonid ja sõjad täidavad uudisteruumi erakordsete sündmustega tud Tarto-maarahva Näddali-lehe kümne säilinud eksemplari sel määral, et ühiskonnale “vajalik” limiit erutavat saab täis ilma ning O. W. Masingu Maarahva Nädalalehe täiskomplekti põhjal. loodusõnnetusi