Elumaailmad Muutumises Ida
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
IDA MURRANG MURRANG ELUMAAILMAD MUUTUMISES IDA Näitus ühtse Saksamaa ajaloo teemadel Tekst ja fotod Kontseptsioon ja tekst: Stefan Wolle Väljaandja: sihtasutus Bundes stiftung zur Aufarbeitung der SEDDiktatur ja uute liidumaade Foto: dpa Picture-Alliance / Jörg Carstensen dpa Picture-Alliance / Jörg Foto: volinik valitsuse juures 02 VIIMANE PÄEV Viimane vahtkonnavahetus Uue Vahtkonna (Neue Wache) ees Unter den Lindeni alleel 2. oktoobril 1990. Foto: Harald Hauswald / Ostkreuz / Bundesstiftung Aufarbeitung Teisipäev, 2. oktoober 1990. Saksa DV viimasel päeval vaibuvad Berliini Riigipäevahoone ees valjuhääldi proovid pidu- likuks riiklikuks tseremooniaks keskööl. Kui õlle- ja praevorstiputkad avatakse, voorivad inimesed kokku. Muidu ei taju aga linnas peaaegu midagi sellest ajaloolisest päevast. Lääne pool muutub niikuinii vähe ja Ida poolel on juba palju dramaatilisi muudatusi selja taga. Ühe aasta jooksul on seal kätte võideldud vabadus, demokraatia ja Saksamaa ühtsus. Sellegipoolest on meeleolu pigem järelemõtlik. Mida toob tulevik? Esiplaanile on kerkinud olmeprobleemid. Hingepõhjas on paljudele selge, et majandusliku ühtlustumise tee saab olema konarlik. Kes selle välja ütleb, on kohe viriseja. Kui eesseisvad väljakutsed oleksid toona ometi selgemalt välja öeldud! võiks tagantjärele mõelda. Rõõm ilutulestiku üle keskööl poleks ilmselt väiksem olnud, küll aga võib-olla pettumused, mis edasistel aastatel sellele järgnesid. 03 LÕPUKS OMETI LÄÄS Tsirkuse „Tere tulemast Imedemaale“ ees toimub avarii Trabanti ja Opeli vahel. Foto: Halle (Saale), 1991; Daniel Biskup / Bundesstiftung Aufarbeitung „See on ju nagu Läänes!“ – selline kiitus käib mõõtelati kohta, mida idasakslased kuni 1989. aastani SDV toodete osas endale soetasid. Saksamaa Liitvabariigi kaupade maailm on tuttav televisiooni, kingituspakkide ja Intershoppide (valuuta kaupluste) kaudu, kus kohv ja pesupulber segunesid lääne lõhnaks ja mille eest sai maksta ainult lääne rahaga. Ühise rahaliidu loomisega 1. juulil 1990 muutub kogu SDV üleöö Intershopiks. Kohalikud tooted kaovad riiulitelt. Keegi ei taha enam juua ühismajandite piima ega süüa Halberstadtis tehtud vorstikesi. Kliendid tahavad lõpuks ometi osta tore- daid asju, milleta nad on nii kaua pidanud olema. Kui uue võlu kahvatub ja äkki hakatakse jälle küsima ida tooteid nagu Spreewaldi kurgid või Tempo-läätsed, on paljud Ida-Saksa tootjad juba ammu pankrotis. Need vähesed SDV kauba- märgid, mis kogu Saksamaa turul on läbi löönud, on vahepeal peaaegu kõik lääne kätesse läinud. 04 USALDUS Valimisvõitluse üritusest osavõtjad Cottbuses kohtumisel liidukantsler Helmut Kohliga 15. märtsil 1990, kolm päeva enne SDV Volkskammeri valimisi. Foto: Ann-Christine Jansson / Bundesstiftung Aufarbeitung „Helmut, võta meid käekõrvale ja juhi majanduse imedemaale“ seisab 1990. a ühel plakatitest, millega tervitatakse liidukantsler Helmut Kohli Leipzigis. Veel aasta varem olid idasakslased usaldanud omaenda jõudu ja kõrvaldanud otsustavalt Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (SED) diktatuuri. Nüüd on nende lootused suunatud Lääne-Saksa liidukantslerile. Ta ei ole leidnud mitte ainult õigel ajal õigeid sõnu, vaid kehastab oma ameti, kehaehituse ja pfalziliku lahkusega rikast onu Läänest. Saksimaal muutub Kurt Biedenkopf, Tüüringis Bernhard Vogel ja Brandenburgis Manfred Stolpe vastava liidumaa isakeseks, kes loodetavasti asja juba kuidagiviisi korda seab. Ent kui kõik lillelised unistused ei täitu, saab usaldusest viha. Kohlile ja teistele poliitikutele saavad osaks vilekoorid ja buu-hõiked. Jälle on „nemad seal üleval“ vastutavad kõikide probleemide eest ja algab uue isakese otsing, kes võtaks lapsed käekõrvale ja juhiks nad arvatavale imedemaale. 05 ÜHTSUS Juunis 1995 on Berliinis Riigipäevahoone kaheks nädalaks kilesse mähitud. Christo ja Jeanne-Claude’i kunstiprojektist kiirgab midagi sellist, mis haarab inimesed üle terve maailma oma lummusse. Foto: Wolfgang Volz / laif Harva on Bundestagi (Liidupäeva) istungite saal Bonnis rahvast nii täis kui 20. juunil 1991. Teemaks on ühinenud Saksa- maa tulevane valitsuse asupaik. Jaotatud Saksamaa neljakümne aasta jooksul on erinevate parteide poliitikud pidevalt rõhutanud, et Berliin on kõikide sakslaste pealinn. Aga kui küsimus muutub äkki konkreetseks, seisab sellele vastu mitte ainult Bonni lobby. Paljude läänesakslaste jaoks on liidupealinn Rheini kaldal demokraatliku, suurvõimupüüdlustest ter- venenud sõjajärgse Saksamaa sümbol. Kirglikult algatatud avalik debatt jätkub Saksa Bundestagis. Saadikud vaidlevad kaksteist tundi. Lõpuks võidab Berliin vaid 18 hääle enamusega. Valitsuse ja parlamendi ümberkolimist alustatakse alles 1999. a. Ajaliselt poolel teel teostavad Christo ja Jeanne-Claude juunis 1995 oma nii kaua planeeritud Riigipäeva hoone kilesse mähkimise. Kui Bundestagi Berliini-otsus oli küll kritiseeritud, kuid tähtis samm sisemise ühtsuse jaoks, siis lepitab selle kunstiprojekti maagia viimasedki skeptikud uue pealinnaga. 06 UUDISTAMISED MAAILMAS Reisibüroo „ReiseWelt“ Chemnitzis 1994. See perekond otsustab muide puhkuse kasuks Türgi rannikul. Foto: picture alliance / ZB / Wolfgang Thieme Inimestele SDV-s on maailmavaade ette kirjutatud, kuid maailma vaadata nad ei tohi. Seejuures veenduksid nad liigagi meelsasti ise kohapeal selles kuuldavasti „roiskuvas kapitalismis“. 1990. a. on asi lõpuks niikaugel. Uue ajaga tulevad suure laia maailma ahvatlused. Uute reisibüroode kõrgläikelised brošüürid ja kirjud reklaamid mõjuvad kummaliselt võõ- rana Ida-Saksamaa linnade ühtlase halli taustal. Need tõotavad muinasjutulisi paradiise, säravat sinist taevast, valgeid randu ja tundmatuid kulinaarseid naudinguid. Ja nii asuvadki idasakslased teele, et seda kõike avastada. Paradiisi nad ei leia, aga taevas on sama sinine ja rannad sama valged, nagu nad enne 1989. a. olid unistanud. Ka söök maitseb paremini kui kodus. Peagi ei saa idasaksa turiste enam nende kaasmaalastest Läänes eristada. Siin võõrsil on nad nii halvas kui heas mõistes lihtsalt ainult sakslased. Nii kasvab kodumaast kaugel olles tihti see, mis kokku kuulub, paremini kokku. 07 ÜMBER- MÕTESTAMINE Novembris 1991 demonteeritakse Lenini ausammas praeguselt Ühinenud Rahvaste väljakult Berlin-Friedrichs- hainis. Foto: picture alliance / ZB / Bernd Settnik Saksa DV julgeolekuteenistuse Stasi dokumentide hoidmise ametkonna lugemissaalis on 90-ndate aastate algul üks mees oma isiklikku toimikusse süvenenud. „On siga!“, pomiseb ta endamisi, „Kuidas ta võis?“ Ilmselt oli ta sattunud mõne sõbra või sugulase nuhiraportile. Siis pakib ta toimiku kokku ja lahkub pisarsilmil ruumist. Võib-olla äigas ta hiljem reeturile vastu vahtimist. Võib-olla rääkisid nad mõistlikult kõigest. Kuidas iganes see lugu ka lõppes, on see osa pro tsessist, mida ühiskond peab läbi tegema. Reetmise kuristikud on kohati ehmatamapanevalt sügavad. Kuid ainult toimikute avamisega on võimalik saada täielik ja diferentseeritud pilt minevikust ja rääkida personaalsest süüst ja vastutusest. Alles selline lõpetamine ja ümbermõtestamine vabastab pilgu mõistmaks, et Saksa DV argipäev ei koosnenud mitte ainult Stasi-nuuskimistest ja inimeste allasurumisest. 08 VÄLJARÄNDAMINE „Me rändame välja!“ seisab 2007. a. ühel kaupluseaknal Grabow’s (Mecklenburg-Vorpommern). Foto: Rolf Nobel / VISUM Pärast müüri langemist algab suur rändeliikumine. Kuni 1990. a. lõpuni lahkub ligikaudu 800 000 inimest Ida poolelt. Mõningaid neist takistas varem ära minemast SED piirirežiim. Enamus läheb, kuna ei näe enda jaoks kodumaal enam mingit perspektiivi. Pärast selget langust algab aastatuhande vahetusel uus väljarändelaine. Aastal 2001 lahkub Idast peaaegu 200 000 inimest. Koos elanike arvu kahanemisega vähenevad ka maksutulu ja ostujõud. Korterid seisavad tühjana, lasteaiad, koolid ja kultuuriasutused suletakse. Nõiaring, mis annab väljarändamisele hoogu juurde. Eeskätt noored ja edule orienteeritud inimesed lähevad õppima või väljaõpet saama Läände. Seal leiavad nad töö ja tihti ka endale partneri. Alles vähehaaval see trend pöördub: praegusel ajal on 3 681 649 lahkujale aastatel 1991 kuni 2017 ikkagi vastu panna 2 451 176 sisserändajat. Leipzig, Potsdam ja Berliini ümbrus näitavad jälle positiivset bilanssi. Aga suure rände tagajärgedest ei ole siiski igal pool veel üle saadud. 09 LIKVIDEERIMINE Üldkoristatult üleandmine: 1991 võtab AEG üle Oberschöne- weide transformaatorite tehase Foto: Ann-Christine Jansson / Bundesstiftung Aufarbeitung Inimeste näod ütlevad rohkem kui igasugune statistika, kui nad koos oma ettevõtetega „likvideeritakse“. Ainuüksi see sõna mõjub küünilisena. Lääne mänedžeridele on see vaid terminus technicus, aga neile, keda see puudutab, tähendab see nende biograafia kadumist. Saksa DV-s oli töö peaaegu et religioosse nimbusega ümbritsetud. Loomulikult oli see ka poliitiline propaganda, kuid sellegipoolest seisis ettevõte igapäevaselt elu keskmes. Seal hoolitseti lastehoiu, samuti spordi- ja vabaajavõimaluste eest, peeti üleval puhkekodusid, suunati töötajaid õppima ja võeti nad hiljem jälle tööle. Peale selle oli mõnedele päris praktiline ettevõttest midagi kaasa tuua: kott tsementi, mõned lauad, koorem liiva. Ja kolleegid abistasid üksteist, kui oli tarvis midagi „organiseerida“. See kõik kaob 1990. a. ära. Seejuures ei ole asi esmajär- jekorras mitte niivõrd kadumaläinud materiaalses kindlustatuses, kuivõrd tähendas see eneseväärikuse kadu neile, kes ennast seni olid defineerinud oma töö kaudu. 10 TREUHAND „Kas me oleme juba müüdud?“ seisab 1990 kaaliumisoola kaevandust „Õnn kaasa“ ümbritseval taral Sondershausenis (Thüringen), mida erastab Treuhandanstalt