Vene Kirjanduse Tõlkeideoloogia Erinumber Methis
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
STUDIA HUMANIORA ESTONICA 25 2020 VENE KIRJANDUSE TÕLKEIDEOLOOGIA ERINUMBER METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA ISSN 1736-6852 (trükis) ISSN 2228-4745 (võrguväljaanne) Ajakiri on avatud juurdepääsuga (open access), kättesaadav kodulehel (www.methis.ee) ja Tartu Ülikooli Raamatukogu serveris avatud juurdepääsuga ajakirjade keskkonnas OJS (https://ojs.utlib.ee/index.php/ methis). Ilmub regulaarselt kaks korda aastas, 15. juunil ja 15. detsembril. Registreeritud rahvusvahelistesse andmebaasidesse Ulrich, MLA, DOAJ, ERIH PLUS ja Scopus. PEATOIMETAJA: Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseum TOIMETUSKOLLEEGIUM: Tiina Ann Kirss, Tartu Ülikool (kolleegiumi esimees) Luule Epner, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool Satu Grünthal, Helsingin Yliopisto Cornelius Hasselblatt, Eesti Teaduste Akadeemia, välisliige Robert Hughes, Ohio State University Maire Jaanus, Columbia University, Barnard College Pirkko Koski, Helsingin Yliopisto Leena Kurvet-Käosaar, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool Arne Merilai, Tartu Ülikool Daniele Monticelli, Tallinna Ülikool Thomas Salumets, University of British Columbia Virve Sarapik, Eesti Kunstiakadeemia Anneli Saro, Tartu Ülikool Jaan Undusk, Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, akadeemik Piret Viires, Tallinna Ülikool Kujundus: Ly Lestberg Küljendus: Krete Pajo Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 25 (kevad) Vene kirjanduse tõlkeideoloogia erinumber ISBN 978-9949-03-363-8 ISBN 978-9949-03-364-5 (pdf) DOI: 10.7592/methis.v20i25 Koostaja: Lea Pild Toimetajad: Lea Pild, Kanni Labi Eesti keele toimetaja: Kanni Labi Inglise keele toimetaja: Ene-Reet Soovik Venekeelsete artiklite tõlge: Malle Salupere, Silvi Salupere, Olga Sudajeva, Viivika Voodla TOETUS Haridus- ja Teadusministeeriumi projekt „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlkimine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimustes 19.–20. sajandil“ (IUT34-30). Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145) Tartu Ülikooli kirjastamiskomisjon Eesti Kirjandusmuuseum Eesti Kultuurkapital Euroopa Liit Eesti Euroopa tuleviku heaks Regionaalarengu Fond Kontakt: Methis, Vanemuise 42, 51003 Tartu; [email protected] © Autorid, Eesti Kirjandusmuuseum VENE KIRJANDUSE TÕLKEIDEOLOOGIA ERINUMBER 25 2020 Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 25 Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituut Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA NR 25 (kevad) Vene kirjanduse tõlkeideoloogia erinumber Koostaja: Lea Pild Toimetajad: Lea Pild, Kanni Labi Eesti keele toimetaja: Kanni Labi Inglise keele toimetaja: Ene-Reet Soovik Venekeelsete artiklite tõlge: Malle Salupere, Silvi Salupere, Olga Sudajeva, Viivika Voodla Tartu 2020 SISUKORD METHIS. STUDIA HUMANIORA ESTONICA 2020, NR 25 Lea Pild Vene kirjanduse tõlkeideoloogiast. Saateks 5 Peeter Torop Ideoloogia väli tõlketeooria ja tõlkeloo dialoogis 9 Tatjana Stepaništševa Johannes Aavik ja vene kirjandus: biograafiline ja kultuurilis-ideoloogiline kontekst 27 Maria Borovikova Betti Alver Maksim Gorki „Lapsepõlve“ tõlkijana 50 Lea Pild Jutustajateksti muutlikkus Fjodor Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“ eestikeelsetes tõlgetes 68 Ekaterina Velmezova Autoritõlke teoreetilisest ja praktilisest väärtusest Jaan Kaplinski luuletuse „Valgus ei saagi vanaks“ näitel 98 Anna Pavlova, Larissa Naiditch Draamateoste tõlkimise teooria ja reaalsus Anton Tšehhovi näidendi „Kirsiaed“ mõnede tõlgete analüüsi näitel 110 Ljubov Kisseljova Impeeriumi ideoloogia etnograafia keelde tõlkimise probleemist 133 Maria Malikova „Bukvalistide kukutamise“ alguse juurde: 1934. aasta 156 VABAARTIKKEL Taavi Remmel Jutustaja kui kujutluse etnograaf eksperimentaalses süsteemis 172 SAATEKS Vene kirjanduse tõlkeideoloogiast. Saateks Käesolevas erinumbris on esitatud artiklid, mille autorid osalevad Haridus- ja Tea- dusministeeriumi institutsionaalses projektis „Tõlkeideoloogia ja ideoloogia tõlki- mine: kultuuridünaamika mehhanismid Eestis vene ja nõukogude võimu tingimus- tes 19.–20. sajandil“ (IUT34-30). Samuti avaldatakse siin tõlkeprojektis osalejate rahvusvahelise koostöö partnerite uurimused. Analüüsi põhiobjektiks on sihttekstide ideoloogiline mõõde. Tõlkeideoloogia mõistet käsitlevad artiklite autorid laiemas tähenduses, toetudes Belgia tõlketead- lase Theo Hermansi arusaamale tõlkimise ideoloogiast kui kultuuride, kogukon- dade ja sotsiaalsete gruppide suhte reguleerimisest välismaailmaga. Hermans leiab, et tõlkimise käigus teostatakse tõlkenormide ja tõlkestrateegiate valik, mis määrab kindlaks tõlkeprotsessi ja tõlketeksti ideoloogilised parameetrid vastuvõt- vas kultuuris. Juri Lotmani semiootilisest tõlkekontseptsioonist lähtudes võib sel- list vastuvõtva kultuuri käitumist nimetada ka interioriseerimiseks ehk „väliskul- tuuri sisekuju loomiseks“ vastuvõtvas kultuuris, vastandiks tõlkimisele kui „võõra- pärastamisele“. Artiklite valimiku juhatab sisse P e e t e r T o r o p i teoreetiline artikkel tõlke- ideoloogia mõiste dünaamikast kolme viimase aastakümne vältel. Teemanumbri keskmeks on tõlkeloolised uurimused, kus analüüsitakse vene kirjandusklassika eestindusi. Vene kirjanduse tõlked eesti keelde 19.–21. sajandil ei ole mitmetel ajaloolis-kultuurilistel põhjustel veel muutunud eesti tõlkeajaloo uuri- misel põhjaliku üldistava ega süvaanalüüsi objektiks. 20. sajandi alguses määras suhtumise vene kirjandusse paljuski ära nooreestlaste prantsuse ja skandinaavia kirjanduse eelistus. Teadaolevalt oli huvi vähenemine vene kirjanduse vastu Noor- Eesti ajajärgul tingitud selle seotusest Vene impeeriumi ideoloogilise kontekstiga, eriti silmas pidades 1880. aastatel alanud niinimetatud venestusaega keiserliku Venemaa Balti kubermangudes. Eesti Vabariigis 1920.–1930. aastatel huvi vene kir- janduse tõlkimise vastu tõusis. Algas suurte vene kirjandusklassikute eestinda- 5 Methis. Studia humaniora Estonica 2020, nr 25 SAATEKS mine. Väljavalitud kirjanikeks osutusid 19. sajandi maailma kirjandusklassikud – Aleksandr Puškin, Fjodor Dostojevski, Lev Tolstoi, Anton Tšehhov. Kuid tuleb tõdeda, et tõlkekriitilisi retsensioone mainitud kirjanike eestikeelsetele üllitistele ilmus 1930. aastatel üsna vähe. Tõlkekriitikud pöörasid tollal tähelepanu vaid Friedebert Tuglase Tšehhovi tõlgetele. Alates 1940. aastast iseloomustas olukorda Eesti tõlke- väljal pealesunnitud tõlkekultuur, mis samuti ei innustanud tõlkekriitikuid andma analüütilisi hinnanguid vene ilukirjanduse tõlkijate töödele. Vene-nõukogude kirja- nike eestindusi retsenseerides ei maininud retsensendid mõnikord isegi tõlkijate nimesid, rõhutades sel viisil nende tõlketööde ebaolulisust eesti kultuurile. Võib öelda, et olukord ei muutunud eriti ka 1990. aastatel, pärast Eesti iseseisvuse taas- tamist, kui kirjastajate, tõlkijate, tõlkekriitikute ja tõlkeloolaste pilgud pöördusid Lääne-Euroopa kirjanduste poole, kuna vene ja nõukogude kirjanduse monopol sai lõpuks läbi. Kolmel viimasel aastakümnel võib täheldada mitmete vene kirjandus- klassika väljaannete kordustrükkide ning mõningate tänapäeva vene ilukirjanduse tõlgete avaldamist. Viimaste tõlkekriitilised süvaanalüüsid aga kahjuks peaaegu puuduvad. Ajakirjanumber algab artiklitega, milles keskendutakse eesti tõlkeloo eri pe- rioodidesse kuuluvatele vene kirjanduse eestindustele. Kõige varasem tähelepanu leidnud ajavahemik on 20. sajandi algus, mida käsitletakse taustana T a t j a n a S t e p a n i š t š e v a artiklis Johannes Aavikust kui vene kirjandusklassika tõlkijast. Uurimuses näidatakse, et kuigi Aavik eestindas Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ keeleuuenduslikel eesmärkidel, avaldasid tema valikule suurt mõju biograafiline ja ajaloolis-kultuuriline kontekst. Nagu artiklis esitatud materjalist ilmneb, tekib Aaviku kaasaegsete nooreestilike esteetiliste vaadete ja Aaviku enda individuaal- sete esteetiliste eelistuste vahel konflikt, mis puudutab ka suhtumist vene kirjan- dusse. Kahe järgmise olulise perioodi poole pöördub oma töös M a r i a B o r o v i - k o v a . 20. sajandi alguse ühe kuulsaima vene kirjaniku Maksim Gorki Itaalias kir- jutatud jutustust „Lapsepõlv“ (1913) tõlkisid eesti keelde Heiti Talvik, kes alustas oma tööd 1945. aastal, ja Betti Alver, kes jätkas represseeritud Talviku tõlget, astu- des oma abikaasaga loomingulisse dialoogi. Erinevused Talviku ja Alveri tõlkever- sioonide vahel viitavad eeskätt tõlkenormide muutumisele ajas. Kui esimene tõlkija üritas säilitada Gorki stiili kirevust, siis teine püüdis siluda ja neutraliseerida lähte- teksti keelt ning muuta seda eesti lugeja jaoks kergemini vastuvõetavaks. Kahe silmapaistva eesti luuletaja töö võrdlus annab võimaluse täpsustada arvamust Gor- kist kui ainuüksi „pealesunnitud“ kirjanikust ning analüüsida „Lapsepõlve“ autori maine muutumist eesti kultuuri kontekstis alates 1940. aastatest. 6 SAATEKS Kahe poliitilisest survest vabal ajal tehtud tõlketöö võrdlusele keskendub L e a P i l d i artikkel, kus vaadeldakse Dostojevski romaani „Vennad Karamazovid“ jutus- taja kõne taasloomist. 1939.–1940. aastatel avaldati Aita Kurfeldti eestindus ja aas- tatel 2015–2016 ilmus Virve Krimmi tõlge. Esimese tõlke stiilianalüüs näitab, et autori eesmärgiks oli säilitada lähedus lähtetekstile väljendusplaani tasandil. Hili- sem tõlkija Virve Krimm säilitas ülima täpsuse tõlke leksikaal-semantilisel tasandil ja orienteerus samal ajal sihtteksti väljendusplaanile, eirates paljuski jutustaja- teksti muutlikkuse spetsiifilisi iseärasusi. Virve Krimmi tõlkes on eesti keele kasu- tus tänapäevastatud, kuid ühtlasi on lähteteksti väljendusplaan osaliselt eliminee- ritud, ehk siis Dostojevskile oluline jutustaja