Tuna 58.Indb

SISUKORD 1/2013

Sisukord

E S S E E

Ilmar Vene: Rahvas ja inimsus 2

KÄSITLUSED

Aivar Põldvee: Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole 10 Aldur Vunk: Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul: vennastekogu liikmeskond kihelkonna personaalraamatus aastatel 1817–1833 32 Jaak Valge: Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused 55 Peeter Kenkmann: 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse 70

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Indrek Paavle: Ühe veksli võltsimise lugu: ääremärkus 1940. aasta juulivalimiste juurde 90 Peeter Kaasik: „Kui Teile minu kirjutis meeldis, siis levitage, kuidas heaks arvate...” 96 Eesti Filmiarhiiv: Pühalepa 102

KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Marin Laak: „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju 109

ARVUSTUSED

Anu Kannike: Balti elulood humanitaarteaduste ristteedel 129 Väino Sirk: Raamat inimeste eneseteostusest rahvusluse tõusu sajandil 133 Marek Tamm: Keskaegse Liivimaa ajalookirjutuse poliitika ja poeetika 136

VARIA

Toomas Karjahärm: Toivo Ülo Raun 70 141 Peep Pillak: Külm sõda – kuum teema Euroopas 144 Birgit Kibal: Varjatud varanduste jälil 147 Rene Levoll: Kindral Judenitši auto uskumatud seiklused Eestimaal 150 Lea Kõiv, Peep Pillak: Eesti arhiivid Euroopa kontekstis 156 Summary 157

Tuna 1/2013 1 E S S E E Rahvas ja inimsus

Ilmar Vene

nnekõike tähendab ilmalikkus inimüleste vaimujõudude mittetunnistamist; ülimad väärtused, millele kõik lihtsurelikud peavad end allutama, tuletatakse inimsusest. EAga tuletajaid on otsatult palju ja nende väärtustamisviis pole ühesugune. Sellest johtub tulemuste mitmekesisus: kord tunnistatakse üht, siis jälle teist ülimust. Alljärgnevad leheküljed tahavad näidata, kuidas on selgitustöö viimaseil sajandeil kulgenud: esialgu taheti, et ülim seisund kuuluks inimsusele, kuid miskipärast on see üliväärtus pidanud rahva ees taanduma. Üldse kaasab ilmaliku kõlbluse kehtestumine mitmeid küsitavusi: mida arvata näiteks kahetsemise võimalikkusest? Sellel on mõtet, kuni me usume, et hing, püsides inimülesuse hindava pilgu all, saab kahetsedes puhtamaks, sellal kui puhtanisti inimsisene, määrat- lematuks muutunud meeleparandus, kahetsus kui selline, mandub vaatemänguks. Jäägu õigus paavstile, kes alusetult palub hukka mõistetud inimhingede pärast; ta ju usub, et nood iialgi ei kao. Aga mida arvata „vabandamistest”, millega inimhinge põgususes üdini veendunud isikud heastavad koletuid kuritegusid? Nõukogulikes oludes võidi kandidaadikraadi kaitsmist deﬁneerida ka humoristlikult: „Paar tundi häbi ja eluaegne pension.” Paar tundi kestev vabandamine oleks karikatuur; paarist minutist, mille vältel kõrge volinik laused lehekeselt ette loeb, piisab täiesti. Toiming on kaheldamatult alandav (niisiis jumalale meelepärane), kuid samas mõjub leevendavalt teadmine: lauseid ette lugedes täidab volinik oma töökohuseid, väljendades ühtaegu teda volitanud r a h v a tahtmist. Ilmalikustumise hea külg väljendub äratundmises: kuritegude eest vastutavad a i n u l t inimesed, kõrvaliste jõudude kaela ei saa süüd veeretada. Paraku pole see äratundmine vaba kitsaskohtadest. Kuidas sõdida kuritegudega „inimsuse vastu”, kui inimsuse olemust määratlevad üksikud inimesed, igaüks isemoodi, kuid ühesuguse õigusega? Varasematest aegadest, mil vastavaid seadusi veel polnud, mäletame Saksamaa apologeetide otsuseid: Nürnbergi protsessi tulevat võtta võitjate kohtuna võidetute üle. Oleks ehk õigem, kui peaksime toda kohtumõistmist täisilmalikuks muutunud ühiskonna kaasnähtuseks. Veel 19. aastasajal ei saanud kellelegi pähe tulla, et s õ j a s toime pandud kuritegusid tuleks vaagida kohtus. Dostojevski, olgugi väsimatu jumalaotsija, esitab oma publitsistikas näiteid türklaste metsikustest, et seejärel langetada lapidaarne otsus: Türgi ohvitserid, kelle käsul barbaarsused toime pandi, tuleks maha lasta! Üldreeglina aga ei mindud sellenigi; oli ju sajandeid jätkunud traditsioon kõigile selgeks teinud: roimad on sõdadest lahutamatud, kuid karistada saavad roimarid ainult kirjanikelt, kes pärast sõda hakkavad „paljastavaid” lugusid kirjutama. Kahekümnendal sajandil seevastu ilmus sootuks uus olukord: elanikkonna juurdekasv, ühiskondlik organiseeritus ja jumaluseks ülenenud rahvas saavutavad koostöös nii suuremõõtmelisi tulemusi, et uus lähenemisviis osutub möödapääsmatuks. Senise ajaloo suurim heitlus tõi mõtlemisse uue, varasematele aegadele tundmatu mõiste: sõjakuriteo, kuriteo inimsuse vastu. Jumaluseks ülenenud rahvas, ennist vilksatanud, võib ehk kõhklevaks teha; oleme ju mineviku nii küllusliku naeruga ära saatnud, et isegi tollaste oskussõnade kasutamine mõjub kohatult. Aga tähiste uuenemine ei tarvitse tingimata olemuste teisenemist põh-

2 Tuna 1/2013 Ilmar Vene / Rahvas ja inimsus justada; hüve idee vahetas välja jumalus, kellele omakorda järgnes ülim olend, kuid kujut- lused ülimast kui inimvaimu suunajast nende vaheldumiste jooksul oluliselt ei muutunud. Katsume siis alljärgnevalt kirjeldada, kuidas on viimase kahe sajandi jooksul selgunud, kellele peab ilmalikus ideoloogias kuuluma esimus. Vaatluse alla tuleb seega uusaja teine, Suurele Prantsuse revolutsioonile järgnenud osa. Ootuspäraselt said üldeeldused paika juba enne suursündmust; Rousseau õpetuses nimelt tunnistatakse küll Ülimat Olendit, ammuse jumala ilmalikku sünonüümi, kuid uued ja tegelikud ülimused on mõtlejal esitatud kahes peateesis. Esiteks: inimene sünnib vabana, aga ta on kõikjal ahelais; ja teiseks: rahvas ei eksi kunagi. Sündmused, mis järgnesid Bastille’ purustamisele, kulgesid teatavasti nii ebaühtlaselt, et tänase päevani pole üksmeelt, millest peale revolutsioon lõppenuks lugeda. Aga täiesti olenemata sellest, kas lõpetuseks märkida 1794. või hoopis 1815. aasta – mõlemal juhul tohime tõdeda, et hilisemat järellugu kujundavad inimesed jaotusid kaheselt: ühed olid uuendustega rahul ja pidasid neid jäädavaiks, teiste meelest jäi revolutsioon nii-öelda pooleli. Ja mõistagi polnud neil raske oma suhtumist põhjendada; vabadus oli ju saavutatud, kuid täiusest jäi niihästi inimeste kui ka rahvaste seisund esialgu kaugele. Sellest, et saavutuste hindamisel puudus üksmeel, parem ei räägigi. Napoleon oli vabaduse vaimu avardanud kogu Euroopale, kuid idapoolsete riikide valitsejad võtsid seda suure õnnetu- sena; nad sõlmisid koguni „püha liidu”, et hädade kordumist ära hoida. Suursündmusele järgnenud arengut hakkasid kujundama esmajoones rahulolematuse kandjad; selles seisneb põhjus, mispärast arengulooline ühtekuuluvus on tagantjärele peaaegu adumatu. Palju neid ikka on, kes praegu mäletaksid, et Saint-Simoni viimane, surmajärgselt ilmunud teos kandis pealkirja „Uus kristlus”? Ei teata enam, et uuenduste jätkamise taotlejaid nimetas Goethe „sänsimonistideks”. Auguste Comte’i, Saint-Simoni suurimat õpilast, tuntakse nimepidi hästi, kuid tema „inimsuse religiooni” võetakse paremal juhul mõtteloolise kurioosumina. Asi on selles, et tulevast ühiskonda kavandades võttis Comte aluseks katoliikliku traditsiooni: kristlikele tähendustele anti ilmalikud tähised ja sellega uuendamine piirduski. Comte käitus jesuiitide kombel, kes olid 17. sajandil avasta- nud, et Hiinas tunnistatakse kristlust konfutsiaanluse nime all. Tõsimeelsed, tulevikku tõeliselt kujundavad uuendajad ei kannata konformiste silma- otsaski. Ja seepärast oli Comte’i pseudokristlus juba ette ajaloo prügikasti määratud; uuele Euroopale paneb aluse „Kommunistide liit”, kelle liikmed ei tahtnud kristlusest midagi kuulda. Utoopiline sotsialism vormitakse 19. sajandi jooksul teaduslikuks; teadus aga, nagu üldiselt teada, algab religioosse ebausu tõrjumisest. Ristiusku eitav üldhoiak ei tähendanud demokraatliku meelsuse tõrjumist; selles osas meenutas olukord varakristlusele omast üldsuhtumist: ole juut või hellen – kristluse tun- nistamine teeb kõik inimesed võrdseks. Internatsionalism on iga tõelise religiooni esmane tunnus. „Kommunistliku partei manifestis” räägitakse klassidest, mitte rahvastest; rah- vastevahelisi erinevusi arvestatakse niivõrd, kuivõrd klassid pole nende arengus ühesugust osa etendanud. Aga ühtaegu ei tuleks unustada, et internatsionaalse vaimu sündi saadab rahvuslik ärkamine. Kogu 18. sajandi jooksul polnud Saksamaa ja Itaalia killustatus kedagi häiri- nud, kuid pärast suurt revolutsiooni tehakse miskipärast avastus: Euroopa kaks keskset rahvast (üks paganliku, teine Püha Rooma Impeeriumi järeltulija) on ikka veel ühinemata. Internatsionaalse töörahva võitlus ja kahe suurrahva ühinemine kulgevad paralleelselt. Esimese arengujärgu lõpetust märgib Prantsuse-Preisi sõda: suurrahvad saavad ühte ja rahvusvaheline töölisklass tutvustab end maailmaajaloolise jõuna. Nõukogulikus ajalooteaduses oli tavaks võtta Pariisi kommuuni „uusima aja” algusena; ja peab tunnistama, et tollaste põhitõdede seisukohalt kujunes üldpilt loogiliseks: uusaeg

Tuna 1/2013 3 E S S E E

on kapitalistide hegemoonia ajastu, kuid see saab võimalikuks tänu proletariaadi, kapitalismi hauakaevaja ilmumisele. Uusima aja juhatab sisse proletariaadi hegemoonia ja selle valitsedes luuakse alus tulevasele, igavesti jätkuvale õiglusele. Viimased aastakümned on säärase üldkujutluse toimet jõudsasti kahandanud, aga sellega pole öeldud, et kõnealusel sündmusel puuduks igasugune järelmõju. Enamgi veel: aasta 1871 kuulub Euroopa ajaloos kõige olulisemate hulka; selle kasuks kõneleb mitmeid tõsiasju. Esimene nendest: Pariisi kommuun, kulmineeruv lõpetus rahutustele, mille poolest varem olid iseäranis silma paistnud 1830. ja 1848. aasta, mõjus ennekõike ehmatavalt; prog- ressiivselt meelestatud inimesed jõudsid äratundmisele, et mõõdukus ei tule alati kahjuks isegi mitte õigluse eest võideldes. Selle äratundmise ajel kujunesid järgnevad aastakümned esimesest arengujärgust märgatavalt erinevaiks. Esimest arengujärku oli varjundanud kommunistlik, s. t. avalikult religioosne meelestatus; eraomand, mille aastatuhandeid jätkunud toime oli jumalikku inimloomust moonutanud, pidi jäljetult kaduma, et inimene ühisomandi valitsedes oma algse täiuse tagasi saaks. Pariisi kommuun ehmatab võitlejad kainemaks ja lootused ühisomandi tervendavale mõjule kahanevad. Kommunismi mõiste osutub kompromiteerituks ja „sotsiaaldemokraatia”, s. t. ühiskondliku õigluse nõue, muutub ainuvalitsevaks. Karl Marx püsib endistviisi suur, kuid tema õpetuse revolutsioonilisest teravikust („Lööb kapitalistliku eraomandi tund!”) püütakse mööda vaadata. Nõukogude ajal tavatseti tollast ebalust märkida mõis- tega „revisionism”. Teadagi võrsus Pariisi kommuun Prantsuse-Preisi sõjast, suursündmusest, millega rajati alus Saksamaa ühendamisele. Ja just see ühendamine osutub järgnevate aastakümnete jaoks kõige olulisemaks; tuleb ju selle käigus ilmsiks, et kahe üliväärtuse vastasseisus, internatsionaalne inimsus contra rahvas, peab võit jääma viimase päralt. Selles veenab iseäranis Marxi ja Engelsi kirjavahetus; juba 15. augustil 1870. aastal kirjutab Engels oma geniaalsele sõbrale, et „meie omad võiksid” muule lisaks „tegutseda Elsassi ja Lotringi igasuguse annekteerimise vastu”; andvat ju Bismarck mõista, „et tal on kavatsus neid Baieri ja Badeni külge liita”. Kümmekond päeva hiljem aga kuulutavad Marx ja Engels „Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Komiteele”: „Kui nad võtavad ära Elsassi ja Lotringi, siis hakkab Prantsusmaa koos Venemaaga sõdima Saksamaa vastu. Sellise sõja hukatuslikke tagajärgi pole tarvis selgitama hakata.” Selgitused olid ju ülimalt tarvilikud, kuid rahvustunde vastu ei suutnud nad vähimatki. Naiivne oleks arvata, et Bismarck ei saanud aru, mis kaasub Elsassi ja Lotringi annek- teerimisega; ta mõistis seda väga hästi, kuid samas tal polnud kahtlust, et ü h i n e n u d Saksamaa suudab vastu seista kogu Euroopale. Oli ju väike Preisimaa mõne kuuga kogu maailmale näidanud, kui hädine on Prantsuse impeerium tegelikult; ühinenud Saksamaa, arvas Bismarck, pühib sellise vastase kõrvale mõne liigutusega. Kuid mispärast häirisid sellised asjad Marxi ja Engelsit? Sellepärast, et nende elu mõte seisnes uue ideoloogia kuulutamises. Kristlikku sõgedust saatsid ootuspäraselt mõttetud verevalamised, kuna vaimulikud olid sõdade tõrjumisel piirdunud tühipaljaste fraasidega. Teadusliku sotsialismi valitsedes polnud säärasel arulagedusel kohta. Mis mõtet oli sotsiaaldemokraatide internatsionaalsel liikumisel, kui nad isegi mitte sõdade vallapääsu ei suutnud takistada? Nii saab teoks rahva esimene pealejäämine: sakslased teavad, et nad Prantsusmaad lubamatul viisil alandades muudavad uue sõja möödapääsmatuks, kuid hirmu see neile ei tee; pole ju kahtlust, et võit uues, veel puhkemata sõjas kujuneb veelgi kergemaks. Kujutlus „välksõjast”, mida Saksa strateegid 20. aastasajal kultiveerisid, ei ilmunud juhuslikult. Kujuteldav vägevus eeldas ootuspäraselt põhjalikke ettevalmistusi; selles on põhjus,

4 Tuna 1/2013 Ilmar Vene / Rahvas ja inimsus miks sotsiaaldemokraatide liikumine ei jõua pärast Prantsuse-Preisi sõda enam kulminat- sioonipunktideni. Enne sõda olid Pariisi tänavad alatasa barrikaadidega kattunud, kuid alanduse järel algab äratuntav mõõn. Ju siis pärast sõda oli sootuks uus olukord ilmunud: niihästi prantslased kui ka sakslased, kes varem olid võidelnud rahvusetu klassivaenlase vastu, olid lõpuks teada saanud, kes on nende tõeline vaenlane. Valitsused ja töölisklass tegutsevad unisoonis: esimesed teevad kõik, et leida tulevasi liitlasi, sellal kui teine näeb palehigis vaeva, et sõduritel eelseisvas sõjas relvadest puudu ei tuleks. Marx ja Engels on jätkuvalt ühenduses rahvusvahelise töölisliikumise juhtkujudega, aga see mõttevahetus ei tõuse teoreetilisest tasandist kõrgemale. Uusimat kogu liikumises märgib ehk see, et Marx ja Engels, venelaste suhtes tõrjuvad, hakkavad huvi tundma Venemaa vastu. Põhjus on selles, et venelaste osatähtsus revolutsioonilises liikumises pidevalt suureneb. Isegi noor Vladimir Uljanov jõuab 1895. aastal Euroopasse ja unistab kohtumisest Friedrich Engelsiga. Ennekõike olid venelased huvitatud oma kodumaa vabastamisest, Euroopa internat- sionalistid aga pingutasid jõudu, et saabuvat sõda ära hoida. Kui on üldse verevalamist, mille vallandumine kedagi ei üllatanud, siis küll too, mida hiljem hakati „maailmasõjaks” nimetama; nime leidmisega sai hakkama literaat, kellele turgatas pähe, et sõjas on osalenud kõik viis maailmajagu. Siiski oli esmajoones tegemist jõukatsumisega Saksa impeeriumi ja Prantsuse vabariigi vahel: just tollega, mida Marx oli juba 1870. aastal ette kuulutanud. Suureks (enne „maailmasõja” ilmumist iseloomustati nähtust „suure sõjana”) kujunes heitlus sellepärast, et verevalamiseks tervelt nelja aastakümne jooksul t e a d l i k u l t valmistuti. Kavandatava suurürituse tulemuste enneolematus oli juba etteaimatav; tänu Marxi ettekuulutusele teadsid sotsiaaldemokraadid asjade käiku suurepäraselt ja seepärast tehti kõik, et internatsionaalne vendlus natsionalismile uuesti alla ei jääks. Kõige suurejooneli- semalt on kogu see problemaatika esitatud Roger Martin du Gardi neljaköitelises suurro- maanis; rahakad võimukandjad ihkavad üleüldist verevalamist, kuid sotsiaaldemokraatide ühisrinde tõttu pole selle vallandamine kerge: veel teose epiloogis, kui sõda juba käib, loobib romaani peategelane aeroplaanilt lendlehti, milles klassivendi keelitatakse sõgedast natsionalismist loobuma. Sotsiaaldemokraadid olid teinud oma parima, kuid kõikvõimas rahvustunne polnud sõnadega võidetav; Jacques Jaurèsi, viimase takistuse sõja puhkemise teel, laskis palga- mõrvar maha ja sellega oli sotsiaaldemokraatide toetus oma maa valitsusele tagatud. Juba mainitud Vladimir Uljanov, praegu üldiselt tuntud Lenini nime all, oli sellest renegaatlu- sest nii nördinud, et hülgas sotsiaaldemokraatia ja hakkas end „kommunistiks” nimetama; see ei tähendanud vähemat kui tagasipöördumist algse, „Kommunistide liidust” lähtuva traditsiooni juurde. Peatselt saavad sõja kuulutamised üldsusele teatavaks ja saksa sõdu- ritega koormatud vagunid alustavad teed Prantsuse piiri poole. Patriootiline meelestatus avaldub raudteejaamas nii ülevoolavalt, et Houston Stuart Chamberlain, Versailles’s prantslaseks kasvanud inglane ja Hitleri tulevane „ristiisa”, teeb otsuse hakata sakslaseks ning jääb sellele elu lõpuni truuks. Seda, kui väga olenes „maailmasõda” prantslaste allajäämisest Napoleon III ajal, tõen- dab isegi asjade väline kulg, täpsemalt hilisemad jäljendused. Bismarckil oli korda läinud teha sõja kuulutajaks Prantsusmaa ja pärast võidukat lõppu võeti see aluseks kontributsiooni nõudmisel; täpselt samuti kandsid prantslased 1914. aastal hoolt, et sõja kuulutaks tingimata Saksamaa, ja 1918. aastal krooniti seda saavutust määratu kontributsiooni nõudmisega. Prantsusmaad alandades polnud Bismarck mõõtu pidanud ja „maailmasõja” lõppedes vastati sellele vääriliselt: prantslased tegid kõik, et sakslased võtaksid Versailles’ rahulepingut ainult vaherahuna.

Tuna 1/2013 5 E S S E E

Nagu Prantsuse-Preisi sõja kõrvalsaaduseks oli kujunenud Pariisi kommuun, nii võrsu- tas Esimene maailmasõda Venemaal kõigepealt Veebruari- ja hiljem koguni Oktoobrire- volutsiooni. Siitpeale astub vastasseis (inimsus contra rahvas) kolmandasse ja viimasesse faasi. Esmapilgul jääb mulje, et sotsiaaldemokraatia varasematele nõrkustele tehakse jäädav lõpp; hoolisid ju Trotski ja Lenin ainult kõigi rahvaste vabastamisest. Maal valitseb anarhia ja nälg, kuid selle juhid, mõteldes esmajoones kõige tähtsamast, loovad otsekohe alustala tulevasele maailmale: kolmanda ja tõelise kommunistliku internatsionaali, mis edaspidi saab üldtuntuks Kominterni nime all. Kõigil rahvastel, mõistagi võrdõiguslikel, oli ühesu- gune õigus ka kirjakeelele; selle loomisel võeti aluseks ladina tähestik; Venemaa üleminek ladina alfabeedile jäi lähema tuleviku ülesandeks. Trotski „permanentne revolutsioon” saab edaspidi tuntuks „maailmarevolutsioonina”; see pole muud kui loov arendus Marxi ja Engelsi aksioomile, mille kohaselt revolutsioon saab võita ainult tähtsamates riikides korraga. Paraku sundisid sisemaalised olud maailmarevolutsioonilist vaimustust ohjeldama; oli ju maailmasõjale järgnenud Venemaa kodusõda põhjustanud kohutava anarhia, millele liiati aitas kaasa juhtide revolutsiooniline meelestatus. Marxi kuulsa ettekuulutuse („Eks- proprieerijad eksproprieeritakse!”) tõlkis Trotski vene keelde, võimendades seda käskiva kõneviisiga: Grab nagrablennoe (röövi röövitut)! Kõigele krooniks mõjus pärssivalt Lenini varajane surm; juba saatusliku haiguse kõrgpunkti jõudes (haiguse põhjus saab olla ainult „spetsiiﬁline”, konstateeris Behterev) kerkis küsimus, kes kujuneb tulevase hiigelriigi ainu- juhtijaks. Trotski, internatsionaalse meelsuse kandja, mõtles lakkamatult kogu inimkonna vabastamisest, sellal kui Stalin (nagu Trotski „Autobiograaﬁas” korduvalt toonitatakse) oli huvitatud rahupõlve saavutamisest ühes riigis. See ongi kriteerium, mille järgi bolševikke ennist osutatud teoses hinnatakse: „Võib kehtivaks kuulutada reegli: bolševikud, kes sõja ajal olid patrioodid ja pärast Veebruarirevolutsiooni demokraadid, on nüüd stalinliku natsionaal-sotsialismi pooldajad.” Tsitaat seletab, mispärast pidi välismaale pagendatud Trotski „neljanda internatsionaali” organiseerima; mandus ju „komintern” stalinlikuks agentuuriks, millega tavatseti hirmutada lojaalseid eurooplasi. „Maailmarevolutsioon” aga muutus suisa ohtlikuks mõisteks; Vladimir Voinovitš, nõukogude kirjanik, on meenutanud, kui ketserlikuks peeti kolmekümnendail aastail kujutlust, et kommunism saab võita ainult kõigis maades korraga; õnneks jõudis kirjaniku isa selle väärõpetusega esineda veel 1936. aastal (mitte 1937.) ja ta pääses viie laagriaastaga. Toodud tõsiasjad seletavad, miks jutud ladina tähestikule üleminekust pidid kolme- kümnendail aastail vajuma aegunud kurioosumite hulka. Vähe sellest; nagu üldiselt teada, kujunes kolmekümnendate aastate lõpp väikerahvaist pärinevaile intelligenti- dele lausa hukatuslikuks. Põhjus seisneb selles, et nad olid „kodanlikud natsionalistid”, s. t. inimesed, kelle tegevus võis aeglustada väikerahvaste sulandumist suure vene rahva hulka. Sulandumine aga – kas polnud Rahvaste Juht ise oma isikliku eeskujuga tõendanud, et sellest kõrgemat ei saa midagi olla? Stalin ei kannatanud, kui teda püüti Kaukaasia vaimuvaraga kostitada; sellistel puhkudel tavatses ta öelda, et talle kui „vene kultuuri inimesele” jääb too kraam „võõraks”. See isiklikku laadi eripära seletab, miks „kodanlikke natsionaliste” ja „kosmopoliite” kuni tema valitsemisaja lõpuni nii ägedalt tõrjuti. Esimeste surmapatt on ülalpool juba vilksatanud: tunnistati ainult rahvuslikkust, mille kandjad nägid ideaali sulandumises vene rahvasse. Teised seevastu, rahvustest kõr- gemale jääjad, seostusid esmajoones trotskismi ja juutlusega. Ka välismaale pagendatuna õnnestus Trotskil Stalini peavastaseks üleneda; Hispaania kodusõja aastail võimutsesid stalinistid ainult Madridis, Barcelona kuulus trotskistidele. Vabariiklased kaotasid, kuna

6 Tuna 1/2013 Ilmar Vene / Rahvas ja inimsus lääneriigid ei tahtnud neid abistada, aga Rahvaste Juht arvas nurjangu põhjustajaks Trotski ja 1940. aastal pidi permanentse revolutsiooni teoreetik oma kahjurliku tegevuse elu hinnaga lunastama. Niisiis märgivad kolmekümnendad aastad lõpetust: rahvas oli kerkinud nii kõrgele, et inimsus ei tulnud tema konkurendina kõne allagi. Elanuks Rousseau tol heroilisel ajal, siis tal olnuks võimalus veenduda, et rahvas tõesti eales ei eksi. Aga rahva esimus Venemaa piires on adutav alles nüüd, tagantjärele; kolmekümnendate aastate Euroopa nägi Moskvas internatsionaalse vendluse keskust, inimkonna tulevase õnne kavandajat. See ei vääriks ju mainimistki, kui arvatav internatsionaalsus poleks kaasa aidanud rahva ainulisele ülene- misele, iselaadsele apoteoosile, mis esimest ja viimast korda sai teoks kolmekümnendate aastate Saksamaal. Tänase päevani imestatakse, kuidas sai „luuletajate ja mõtlejate rahvas” laskuda rahvuse sakraliseerimiseni; tähtsa tegurina aitas kaasa anarhia, mis sai suuresti indu teadmisest, et üsna-üsna lähedal, kohe Poola riigi taga, rajavad inimesed alusmüüri inimkonna helgele tulevikule. Lenin oli kuni lõpuni jäänud truuks veendumusele, et esimese suurvõidu saavutab proletariaat Saksamaal, kuid kahjuks ei leidnud inimliku alatuse määr seejuures väärilist arvestamist: saksa proletariaadi juhid mõrvati ja sealset revolutsioonilist tegevust tabas ajutine halvatus. Seda teravamalt talletas nood alatused töörahva ajalooline mälu; tööliste kokkupõrked politseiga muutusid Saksa linnades nii ägedaiks, et surmajuhtumid polnud haruldus; pinge võimendus selleni, et töörahva eestkõnelejad esinesid avaliku ähvardusega: ühe töölise tapmise eest tapetakse kaks politseinikku. Veel 1932. aastal organiseerisid Walter Ulbricht ja Erich Mielke ühe sellise paarismõrva, et seejärel NSV Liitu põgeneda. Säärase korratuse taustal hakkas diktatuuri hõnguga režiim tunduma millegi positiivsena. Konkreetsemat laadi asjaolud olid aiva Hitleri võimuletu- leku vastu; Klaus Mann on kirjeldanud, kuidas ta, olles Hitlerit kohvikus näinud, lõplikult rahunes: oli ju vaatepilt teda veennud, et too jämeda ninaga mees ei saa kuidagi võimule tulla. Hindenburgil oli ei-tea-kust esile kerkinud poliitiku jaoks ainult üks tähis: „böömi jefreitor”. Koguni Hitlerit ennast pani võimalus saada kantsleriks ajuti hämmastama. Seda suuremat osa etendas „rahvuse taassünd”; üldrahvalik vaimustus, mis oli eelnenud rahva ühinemisele, s. t. sünnile, uuenes sellisel määral, et kõikvõimas voog (Rousseau ütelnuks: „üldine tahe”) uhtis minema kõik takistused. Peagi selgus, et Saksamaad suudab juhtida ainult Adolf Hitler, ja Hindenburg oli sunnitud alla kirjutama määrusele, millega „böömi jefreitor” ülendati kantsleriks. „Rahvuse taassünd” pühitseb rahva sakraalseks. Ootuspäraselt põhjustab selline ülen- damine ohtralt muudatusi, nii suuremaid kui ka väiksemaid. Väiksemad saavad väljenduse riigimasina korrashoius ja sotsiaalses järelevalves: nn. klassivõitluse vinetused kaotab rahvussotsialismi päike otsekohe. Aga need pisiasjad pole enamat kui suure reformi, s. t. rahva sakraliseerimise kaasnähtus. Kõnealune ärapühitsemine omakorda seab sakraliseerijad vastamisi küsimusega äravalitud rahvast. Äravalituid, nagu nimigi juba ütleb, saab olla ainult üks; niisiis kujuneb sakraliseerimise eelduseks äravalitud rahva põhimõtteline vaenamine. Juut olevat „antikristuse kehastus”, öeldakse Goebbelsi päevikus. Tuletise seaduspärasust tõendab Dostojevski, kes on vene rahvast sakraliseerides jõudnud täpselt sellesama formuleeringuni. Rahvussotsialismi järellugu on nii tuntud, et sellele pole mõtet sõnu raisata; niipalju ainult peaks väärima meelespidamist, et areng kulges samas suunas niihästi natsionalist- likul Saksamaal kui ka internatsionalistlikus Nõukogude Liidus. Mõistagi pidi see juba kolmekümnendail aastail üldiselt silma hakkama. Isegi Demjan Bednõi, vana leninlane, tõi Pravda toimetusse oma poeemi, esitades seda kellegi Rotkämpferi loominguna ja andes oma „tõlkes” mõista, et olukord NSV Liidus ei erine hitlerliku Saksamaa omast. Stalin luges teose läbi ja volitas toimetajat vastama, et ta on kõigest aru saanud, kuid

Tuna 1/2013 7 E S S E E

jättis autori siiski karistamata. Praegused vaidlused, mille käigus tõestatakse, kui väga erines Nõukogude sotsialism Saksa fašismist, on seega õige anakronistlikud. Mispärast peaks internatsionaalne vendlus põhiline olema, kui seda juba Trotski jõudis nimetada „natsionaal-sotsialismiks”? Paraku on sõnake kaasa rääkida ka otstarbekusel; olgu teod millised tahes – kõige tähtsamaks osutub ikka, missugust nime nad kannavad. Ja seepärast jääb internatsionaalne vendlus igavesti natsionalistliku pimediku päripooleks. Kaksteist aastat, mille vältel rahvussotsialism maailma arengut suunas, vajutasid jäädava pitseri ka rahva esimusele; saab ju ühe rahva sakraliseerimine teoks teiste rahvaste halvustamise arvel ja see tõsiasi jääb äratuntavalt tallele ka pärast ainulise rahva desakraliseerimist. Praegu elab rahvussotsialism eelkõige ksenofoobia nime all; on polii- tik võõraste kohta midagi halvustavat ütelnud, siis tema fašistlik meelestatus täiendavaid tõendusi ei vaja. Ometi ei suutnud rahvussotsialism rahva esimusele surmahoopi anda; praegu väljen- dub kõnealune nähtus püüdluses iseseisvusele: väiksemad tahavad, et nad suurtest vähem oleneksid. Inimsuse idee, s. t. kujutlus internatsionaalsest vendlusest on juba ammu loo- mulikku surma surnud; stalinlik internatsionalism, nagu üldiselt teada, suubus hiljem uueks ajalooliseks ühenduseks, „nõukogude rahvaks” ja selle hiigelmoodustise eksistentsile saabus lõpp juba paarkümmend aastat tagasi. Poleks õige kujutleda toda lagunemist mingi erandliku, arenguloolisest üldsuundumusest hälbiva ilminguna: seda tõendavad usutavalt hilisemad analoogid Euroopas. Mõistagi soovime nähtusele arusaadavaid põhjendusi leida; ja kõige usutavamaks, nagu ikka, osutub majanduslikku laadi seletus: töökamad ja jõukamad ei taha, et laisad kehvikud nende kulul elaksid. Sellele lisaks käibib põhjendina tugevama õigus, too, mille rakendamist väiksemaid valitsev suur endale üldreeglina lubab: on see ju ainus, mis laseb tal oma eelistest teadlikuks saada. Sedalaadi põhjendused kõlavad arusaadavalt, aga kõike need ei seleta. Hea küll, kontrast Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel hakkab tõepoolest silma, aga kas on ikka usutav, et Šotimaa Inglismaad toidab? Niisama pentsikult mõjub, kui meedias mainitakse Baieri iseseisvumise võimalust. Koguni USA-st kostab, et mõnes osariigis ei olda suurde tervikusse kuulumisega täiesti rahul. Ilmselt on tegemist püüdlusega, mille põhjustest pole ka püüdlejail endil rahuldavat ettekujutust. 19. aastasajal t u n t i, et ühi- nemisega peaks kaasuma mingeid üldisi, konkreetsemalt piiritlematuid paremusi; praegu seevastu adutakse, et suurimat eelist märgib olenematus. See, et tendents pole suuri puudutamata jätnud, kõneleb alateadlikkuse kasuks. Väi- keste püüdlemises pole midagi arusaamatut; on ju nende seisundi halvemus nii ilmne, et nad suurtesse sulandumist peaksid lausa ihkama. Aga mispärast ei saa Saksamaa koosseisu kuuluda Austria? Religioon igatahes tuleb arvesse ainult nimelise takistusena. Usutavaim kõigist põhjendusist on ilmselt nn. globaliseerumine, inimsuse idee õigus- järglane. Suurmõtetel pole Euroopale enam mõju, kuid kõikvõimsa majanduse toimejõust pääsu ei ole; väikesed tunnevad, et nad muutuvad suurtest üha sõltuvamaks, ja see ära- tundmine väljendub püüdluses köidikuid lõdvendada. On ideede arengujärk Euroopal seljataga? Vähemasti oletuse korras peaks selline küsi- mus senise arenguloo taustal lubatud olema. Juba 18. sajandi lõpul oli Friedrich Schiller veendunud, et muud maailmajaod ei tule Euroopa kõrval kuigivõrd arvesse; nii suureks oli muutunud eurooplaste üleolek ülejäänud maailmast. Muule lisaks oli valgustusajastu reisikirjade lugemise aeg; esimesest ümbermaailmareisist alates olid eurooplased liikvel kogu maailmas ja noid reisimisi tutvustati raamatuis, mis kõik tõendasid, kui väga on valge inimene ette jõudnud tõmmumatest inimtõugudest. Sealtpeale on meil tavaks samastada üleeuroopalikku ülemaailmsega; „maailmakuulus” tähendab, et inimest tuntakse kogu

8 Tuna 1/2013 Ilmar Vene / Rahvas ja inimsus

Euroopas. Alles 20. sajandil hakati säärast suhtumist „europotsentrismiks” halvustama. Üleolekutunde põhjusi pole tarvis pikemalt selgitada; oli ju India, praegune gigant, Inglismaa alluvuses, ja kui Hiina püüdis esineda iseseisvamana, siis „oopiumisõjas” näidati talle otsekohe tema õige koht kätte. Tänase päevani käibib kujutlus, mille kohaselt Esimene maailmasõda, s. t. Saksa impeeriumi sõda Prantsuse vabariigi vastu oli ennekõike võitlus „asumaade” pärast. Euroopa esilekerkimise loo saab kokku võtta mõne lausega. Kristluse lahtumist saatis „inimese ja maailma avastamine”; ja maailm oli nii suur, et selle avastamisest jätkus täiesti uusaja esimeste sajandite sisustamiseks. Kristluse tõttu oli maailma mitmekesisus pikka aega tundmatuks jäänud ja seepärast süveneb avastamisega samaaegselt tõrjehoiak religioosse sõgeduse suhtes; areng saavutab kulminatsiooni Suure Prantsuse revolutsiooniga, mille käigus tehakse kristlusega sümboolne lõpp. Järgmisel, 19. sajandil hakatakse tundma, et mingi üldine ideoloogia peaks ühiskonnal siiski olema, ja see tunne saab väljenduse ühiskondliku õigluse nõudmises. Platonist alanud püüd leiutada täiuslik ühiskonnakorral- dus muutub uuesti populaarseks ja sihti hakatakse nägema siinpoolse täiuse saavutamises. Viimane aga eeldab ennekõike ainelist küllust; sellest siis eriline tähelepanelikkus kõige suhtes, mis rikastumisele iganes kaasa aitab. Sotsialistid, üldinimliku õnne taotlejad, eitavad natsionalismi, kuna see viib kokkupõrgeteni erinevate rahvaste vahel. Paraku on iga inimene oma rahvaga seotud tihedamalt kui inimkonnaga ja seepärast peavad sot- sialistlikud üliväärtused rahvuslikkuse ees taganema. Sadakond aastat väldanud arengu vältel üleneb rahvas sakraalseks, tuues lõpetuseks äratundmise: k a rahva ärapühitsemine põhjustab ainult õnnetusi. Et rahva sakraliseerimist ei saa korrata, peaks olema endastmõistetav; eurooplastel tuleb leppida ideoloogilise nullseisuga. Religioossuse jäänukeist väärib nimetamist ainult üks: surmanuhtluse kaotamine; sellega püütakse endale sisendada, et inimelu kui selline peaks konkreetsete inimeste meelevallast justkui kõrgem olema. Aga see vaimuväärtus pole enamat kui suuremõõtmeline analoog põgusale ajavahemikule Stalini valitsemisajal, mil surmanuhtlust asendas „kümme aastat kirjavahetuse õiguseta”. Ideetu ühiskonna elujõud peaks selguma vastasseisus islamiga. Õnneks toimuvad sotsiaalsed selginemised tasapisi ja pikemaid ajavahemikke eeldades.

Ilmar Vene (1951)

Lõpetas 1975. a. TRÜ saksa keele ja kirjanduse erialal. Alates 1979. a. Tartu ülikoolis raamatukogu- hoidja. Mitmete esseeraamatute autor.

Tuna 1/2013 9 KÄSITLUSED Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

Aivar Põldvee

Inimesed loovad endale jumala ja see jumal loob nendele siis iseloomu. G. H. Merkel

anemuiselt laenatud kandle saatel luu- Vletas lauluisa Kreutzwald „Kalevipoja”, Vanemuise selts kutsus kokku üldlaulupeo... ja siis ei olnud enam pääsu: eestlastest sai laulurahvas, kes laulis end vaimult suureks ja lõpuks ka vabaks. Selline on eestlaste keskne omamüüt, mille alguseks on Vanemuise laul ja kõrgpunktiks laulev revolutsioon. Erinevalt Taarast, keda maausulised jumaliku jõuna austavad ja kelle üle peetakse tänapäevalgi teaduslikke vaidlusi,1 elab Vanemuine siiski vaid luuleelu. Laulujumala tõukas muinaseesti panteonist välja juba Matthias Johann Eisen, kinnitades et rahvale lihasse-luusse kasvanud Vanemuine, kes „Eestis kollitab 1841. aastast alates Faehlmanni manamisel”, on tegelikult sissetoodud salakaup.2 Pärast Eisenit pole Vanemuine põhjalikumat teaduslikku huvi pälvinud – juhtum on lahen- datud ja toimik suletud. Entsüklopeediagi pühendab kunagisele superstaarile vaid kaks lauset: „Vanemuine, eesti pseudomütoloo- gia laulujumal, kelle tuletas Väinämöise eeskujul K. J. Peterson ja kujundas muisten- Joonis 1. F. L. v. Maydelli illustratsioon F. R. Faehlmanni ditegelaseks F. R. Faehlmann. 19. saj. luules muistendile „Wannemunne’s Sang” (1840).

1 A. Viires. Taara avita! – Looming 1990, nr. 10, lk. 1410–1421; U. Sutrop. Taarapita – saarlaste suur jumal. – Mäetagused 2002, nr. 16, lk. 7–38. (http://www.folklore.ee/tagused/nr16/sutrop.pdf); T. Kulmar. Taevasest üliolendist usundilooliselt ja muinaseesti aineses. – Mäetagused 2006, nr. 30, lk. 17–32. (http://www.folklore. ee/tagused/nr30/kulmar.pdf); T. Vakker. Rahvusliku religiooni konstrueerimise katsed 1920.–1930. aastate Eestis – taara usk. – Mäetagused 2012, nr. 50, lk. 175–196. 2 M. J. Eisen. Eesti mütoloogia. Teine trükk. Tallinn, 1995 (esmatrükk 1919), lk. 116–117; M. J. Eisen. F. R. Faehlmann folkloristina. – Friedr. Rob. Faehlmann’i album. Tartu, 1929, lk. 83.

10 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

(F. Kuhlbars jt.) oli V. populaarne tegelas- valitseb”. Faehlmanni muistend avaldati Õpe- kuju.”3 Ometi leidub Vanemuise sünniloos tatud Eesti Seltsi toimetiste esimeses vihikus tahke, millele pole piisavalt tähelepanu pöö- 1840. aastal, seda illustreeris Friedrich Ludwig ratud. Siinne artikkel vaatleb Vanemuise von Maydelli litograaﬁa (vt. joonis 1).4 Oskar sündi senisest pikemas geneetilises ja histo- Loorits on „Vanemuise laulu” kohta öelnud: riograaﬁlises perspektiivis ning püüab heita „Harva teame me jumalate sünnipäeva nii lisavalgust meetoditele, mille abil kujundati täpselt!”5 ÕES-i toimetiste esimeses vihikus eesti pseudomütoloogia. ilmus veel kaks Vanemuisega seonduvat kir- jatööd: Helsingi ülikooli tudeng Henrik Johan 1 Holmberg (tema isa oli Tallinna Mihkli koguduse õpetaja) tegi „Kalevalast” saksakeelse Friedrich Robert Faehlmann esitas muistendi sisukokkuvõtte6 ning Nikolai David Hermann laulujumal Vanemuisest (Wannemunne’st) Mühlberg avaldas „Kalevala” sissejuhatuse Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul 2. veebruaril tõlke eesti ja saksa keelde.7 Mühlberg selgi- 1838 ühes lugudega Emajõe sünnist ja keelte tas joonealuses, et Wäinämöinen, eesti keeles keetmisest. Saksa keeles ette kantud lugude Wannemunne, on Põhjala algjumala ja valit- kohta kõneles Faehlmann, et ta on neid noo- seja, soome Apollo Kaleva poeg. Ta lõi laulu rusaastatel kuulnud või hiljem külaskäikudel ja leiutas kandle, mille abil võlus päikese, kuu, rahva suletud suust välja meelitanud ning tähed, mäed, metsad, mered, inimesed ja loo- püüdnud neid võimalikult täpselt tõlkida. mad; tema vend oli Ilmarinen.8 „Vanemuise laul” (Wannemunne’s Sang) Mõne aja pärast eristus Wannemunne pärines väidetavalt Järva- ja Virumaalt. Vane- Wäinämöisest ja sai Faehlmannilt uue muine kutsus kõik inimesed ja loomad kokku, nimekuju Wannemuine, s. o. tänases kirja- et anda nende keelele, mida seni kasutati vaid viisis Vanemuine. 1846. aasta paiku ilmu- argipäevatarvitusteks, laul ehk pidukeel (s. o. sid laulujumala kõrvale vennad Ilmarine uus register), millega rõõmu tunda ja jumalaid ja Lämmeküne (kuumsõrm, kuumküüs), kiita. Vanemuine laskus alla maa peale: „Ta vägev vibukütt Wibboane jt. Nende eluase seadis oma käharad juuksed korda, kohendas oli Kallewe ehk Kaljowe ehk Kaljowald ning riideid, silitas habet, köhatas hääle puhtaks ja otsesteks järeltulijateks kallewe poead, esi- katsetas kandlemängu.” See sündis Tartus mesed maadevalitsejad. Artiklis „Missugune Toomemäel, Emajõe kallastel, mis Faehlmanni oli vanade eestlaste paganlik usk?” (1848, sõnul oli „eestlaste klassikaline pärisala” ja ÕES-i ettekandena 21. jaanuaril 1847) sel- „esimeste inimeste paradiis”. Muistend lõp- gitas Faehlmann, et Wannemuine on pea- pes ennustusega, et Vanemuine „tuleb üks- jumal Vanaisa (Tara) kolmest pojast vanim kord tagasi, kui õnnesilm jälle neil nurmedel – siit ka nimi: vanem muudest9 (der Aelteste

3 Eesti Entsüklopeedia 10. Tallinn, 1998, lk. 212. 4 F. R. Fählmann. Esthnische Sagen. – Verhandlungen der Gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. Bd. 1, H. 1. Dorpat, Leipzig, 1840, lk. 38–47; F. R. Faehlmann. Teosed I. Koost. M. Lepik, E. Aaver, H. Laanekask, K. Metste. Tartu, 1999, lk. 35–51. 5 O. Loorits. Estnische Volksdichtung und Mythologie.Tartu, 1932, lk. 10 (Äratrükk teosest: Zur estnischen Kulturgeschichte. Vorzeit, Sprache, Volksdichtung und Mythologie, materielle Kultur. Tartu, 1932.) 6 H[enrik] J[ohan] Holmberg. Kalevala. Ein ﬁnnisches Nationalepos, herausgegeben von Dr. Lönnroth. – Verhandlungen der Gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. Bd. 1, H. 1. Dorpat, Leipzig, 1840, lk. 25–37. Holmbergi kokkuvõte jäi Eestis kauaks ajaks peamiseks aknaks soome eepose maailma. Õpetatud Eesti Seltsil oli „Kalevala” eksemplar olemas juba 1839. aastal, kuid selle lehed olid veel 1934. aastal lahti lõikamata; Kreutzwald tutvus „Kalevalaga” lähemalt alles 1853. aastal saksakeelse tõlke kaudu. 7 N. Mühlberg. Probe einer Esthnischen und Deutschen Uebersetzung des Prologs der Kalevala. – Verhandlungen der Gelehrten Esthnischen Gesellschaft zu Dorpat. Bd. 1, H. 1. Dorpat, Leipzig, 1840, lk. 89–96. 8 Faehlmanni muistendite ning Holmbergi ja Mühlbergi kirjutiste põhjal kirjeldas eestlaste muinasusku Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Kruse (Ur-Geschichte des Esthnischen Volkstammes. Moskau, 1846, lk. 32 jj.).

Tuna 1/2013 11 KÄSITLUSED

der Andern): „Vanaisa oli loonud ta vanana, Kristian Jaak Petersoni töö „Finnische hallide juuste ja habemega, ning andnud Mythologie” (1821)14 on teatavasti Christfrid talle vanaduse tarkuse; aga süda oli tal noor Gananderi leksikoni, algselt soome sõnaraa- ja tal oli luule- ja lauluanne. Vanaisa kasu- matu lisanduseks kavandatud „Mythologia tas tema tarka nõu ja kui mured ta laupa Fennica” (1789)15 mugandus. Peterson tõlkis tumestasid, mängis Wannemuine ta ees oma „Mythologia Fennica” kärbetega rootsi kee- imelist kannelt ja laulis talle oma armsamaid lest saksa keelde, esitades algtekstis alfabee- laule.” Maailma loomises osales Wannemuine tiliselt järjestatud materjali süstematiseeritud lauldes ja tantsides, tema jalajälgedest tärka- kujul, ning täiendas Gananderi artikleid kahe- sid lilled ja istekohtadesse kasvasid puud.10 kümne eestiainelise kommentaariga.16 Artik- 1849. aastal kandis Faehlmann ÕES-is ette kel Wainemoinen algab Petersonil nõnda: muistendi Wannemuisest, kes veel vanuigi läi- „Üks soomlaste kõrgematest jumalatest. Ta nud kosjateele, saanud kolmelt neiult korvi valitseb Ilmarise kõrval õhus, vees ja tules, (nagu Väinämöinen Ainolt) ning leidnud ja tekitas pimedas Põhjalas põuavälku17. Ta endale lõpuks Endla järve äärest kasutütre sepistas rauda või vähemalt lisas sellele oma Juta. Juta armsam olnud Endel, Ilmarise tuld.”18 Wainemoist kaitses kindel rüü, teda poeg.11 Lisaks on Faehlmannilt säilinud ennast aga peeti nii pühaks, et isegi tema Kalevipoja loo värsistamise katse, arvatavasti higil arvati olevat tervendav toime. Tema 1840. aastate keskelt, kus kohtame kolman- riided olnud iseäranis kirjud, vöö ehitud sul- dat Vanemuise nimekuju: „Leih mir deine gede ja mitme värviga, ning ta lennanud nagu Harfe, Wainemoinen!” (Laena mulle kannelt, Mercurius. Wainemoisel olnud tütar Kiwutar Wainemoinen!)12 Sellised on hajusad piirjoo- ja (sala)poeg kellegi merejumalannaga. Lin- ned, millega Faehlmann visandas Vanemuise nupüüdjad ja jahimehed kutsusid Wainemoist, ja tema asendi muinaseesti panteonis. et tema kandle meeldiv kõla metsaloomad Eesti pseudomütoloogia kujunemist paigale naelutaks, kaladki hakanud rõõmust tavatsetakse kirjeldada kolmeastmelisena: hüppama ning merejumalanna, sireenid ja (1) Petersoni tõlgitud „Soome mütoloogia”, delﬁinid tõusid kaldale kuulama. Peale selle (2) Faehlmanni muistendid ja (3) Kreutz- oli Wainemoinen lauljate kaitsja ning vahva waldi „Kalevipoeg”.13 Kuidas mahub sellesse laulja, soomlaste Apollo ja kandle leiutaja. skeemi Vanemuise sünd? Kandlemängu olla talle õpetanud tema isa,

9 A. H. Neusi arvates lasi Faehlmann end eksitada moonutatud eesti nimekujust; algupärane Soomes säilinud nimekuju Wäinämöinen osutab, et tegemist oli väina jumalaga, jumalikustatud Väina (Daugava) jõega. Järelikult algselt oli Wanemuine ehk Wanamuine veejumal, aga paganlikel veejumalatel olnud enamasti ka lauluandi. Vt. H. N. [A. H. Neus.] Zur Erklärung des Stadtnamens Dorpat. – Das Inland 1852, nr. 48–51, vg. 885–890, 904–910; 926–933, 946–949, siin vg. 947; F. [R.] Kreutzwald, [A.] H. Neus. Mythische und Magische Lieder der Ehsten. St. Petersburg, 1854, lk. 47. Soome Väinämöinen arvatakse tulenevat sõnast väinä (e. k. väin), kuid on ka teisi selgitusi. Daniel Jusleniuse (1745) järgi oli tegemist veehaldjaga, mille etümoloogia oleks wein-emonen (e. k. veteema). Vetejumalaks, küll mitte jumalannaks, on Väinämöist peetud hiljemgi. Vt. M. Haavio. Väinämöinen. Suomalaisten runojen keskushahmo. Porvoo, 1950, lk. 15, 32–41. 10 F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 134–144. 11 F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 173–183. 12 F. R. Faehlmann. Teosed I. lk. 129–133, 243–244. 13 Vt. näiteks E. Jansen. Muinaseesti Panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses. – Keel ja Kirjandus 1998, nr. 12, lk. 805. 14 C. J. Peterson. Christfrid Ganander Thomasson’s Philos. Mag. Finnische Mythologie. Reval, 1821. 15 C. Ganander. Mythologia fennica. Åbo, 1789. 16 Vt. R. Järv. Kristian Jaak Peterson Eesti mütoloogiat kokku kandmas. – Kirjandusteadus. Mõte ja ulm, ra- kendus ja uurimus. Koost. L. Epner ja A. Merilai. (Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli toimetised, 1). Tartu, 1996, lk. 118–135. 17 Ganander pidas algtekstis ilmselt silmas virmalisi. 18 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 20.

12 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

dakse, on noist [eesti lauludest] täiesti kadunud või leiame tema asemel laulva talupoja.”20 Nende sõnade kinnituseks tõi Peterson kaks rahvalaulu (Olli mul üks ella wend ja Kui ma hakkan laulemaie).21 Kuna Wainemoisel oli suguluse või seikluste tõttu tegemist paljude müütiliste tegelastega, on teda mainitud ka Petersoni raamatu teistes Gananderilt pärit tekstides. Raamatu registris tituleeritakse teda: Wäinämöinen ehk Wainemoinen, taeva jumal (ein Gott des Himmels). Olgu täpsusta- tud, et Gananderi leksikonis on Väinämöise kohta kaks eraldi märksõna: (1) Wäinämöinen ehk Wainemoinen ja (2) Wäinämöinen ehk Äinemoinen. Peterson on need liitnud. Teine Gananderi artikkel kordab sisult paljuski esimest, kuid lisab, et Wäinämöinen toonud maa peale tule nagu Prometheus, ja ta pole mitte üksnes Apollo, vaid ka „meie soome Orpheus” (vår Finska Orphæus).22 Nagu näha, ei ole Faehlmanni Vanemuine kaugeltki nii värvikas ja mitmekülgne tegelane kui see, keda tutvustas Peterson. Faehlmanni muistendites „Soome mütoloogia” jälgi otsinud Kristi Metste hinnangul on Faehlmanni ja Petersoni jumaluste ühisosa väike: sarnaste Joonis 2. C. Westermayri illustratsioon „Waina-Möinen, Orpheus der Finnen” G. H. Merkeli raamatule „Die nimede ja rollidega on vennad Vanemuine/ Vorzeit Lieﬂands” (1798). Wainemoinen ja Ilmarine/Ilmarinen, kuid üks- nes esimesele neist söandas Peterson pakkuda tark ja kõikvõimas Kaweh19. Veel olnud eesti vastet.23 Aga peale kandlemängu ja sama- Wainemoisel nümﬁst tütar Hurus. nimelise venna pole Faehlmanni laulujumalal Gananderi kirjeldustele ja rahvaluulenäi- Gananderi-Petersoni Wainemoisega muud detele lisas Peterson märkuse: „Ka eestlased ühist kui ekstravagantne riietumisstiil ja här- tundsid arvatavasti seda jumalat. Kuna mõni dameelsus: „Ja ta oli oma laulust nii haaratud, eesti laul sarnaneb silmatorkavalt ülaltoodud et nuttis palavaid pisaraid, mis tungisid läbi soome lauludega. Aga jumal, kellest neis laul- ta kuue kuue ja seitsme särgi.”24 Vaatamata

19 Gananderi teise versiooni järgi (artiklites Kalewa ja Kalewan-pojat), mida Peterson ei maini, oli Wäinämöinen üks hiiglase Kalewa 12 pojast (vt. C. Ganander. Mythologia fennica, lk. 29–30). Muinashiiu Calawa 12 pojast (Soini, Hijsi, Wäinämöinen, Ilmarinen, Kihawanskoinen jt.) teatas 1674. aastal Paltamo praost Johannes Cajanus Rootsi antikviteetide kolleegiumile (vt. A. Sarajas. Suomen kansarunouden tuntemus 1500–1700-lukujen kirjallisuudessa. Helsinki, 1956, lk. 62–65). 20 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 26. 21 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 27–28. 22 C. Ganander. Mythologia fennica, lk. 103–105. 23 K. Metste. Von K. J. Peterson bis F. R. Faehlmann: die Erschaffung der estnischen Mythologie. – Triangulum. 12. Folge. Riga, Bonn, 2007, lk. 149–151. 24 F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 50; vrd. C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 23, 25–26 (putosit wesi pisarat / läpi wiiden willa waipan, / sarta kauhtanan kahexan). Arvatavasti kajab Faehlmanni saksakeelses väljendis (sechs Röcke und sieben Hemden) vastu rahvasuust tuntud ütlus külma tuule kohta: „Käib läbi kuue kuue ja seitsme särgi.”

Tuna 1/2013 13 KÄSITLUSED

sarnastele nimedele ja mõnele ühisele geenile lähedal, jumalanna Venus tuleb rootsi sõnast paiknesid Petersoni ja Faehlmanni laulujumal vän (sõber), Herkules on Här-Kolle (härförare, mitte ainult erinevates mütoloogilistes maail- rts. väejuht) jne. Sarnase pseudoajaloo aren- mades, vaid olid ka erineval moel tehtud. das välja Turu professor Daniel Juslenius teoses „Aboa Vetus et Nova” (Vana ja uus Turu, 2 1700), kust selgus, et Rooma ja Kreeka tsivi- lisatsioon on pärit hoopis Soomest. Ei puu- Eesti pseudomütoloogia ja panteoni loomine dunud ka Macphersoni eelkäijad, nagu näi- oli osa 18.–19. sajandil Euroopa rahvaste seas teks üks Uppsala tudeng Lucas Halpap, kes levinud laialdasest hoovusest, mis sai innus- avaldas trükis võltsitud Islandi saaga (1690), tuse ja ideed Johann Gottfried Herderilt ning mille määrdunud ja fragmentaarse käsikirja ta inspiratsiooni ja osalt ka töövõtted James olevat ostnud kelleltki talupojalt. Kriitilisemat Macphersonilt.25 Rahvaluules hakati nägema ajalookirjutust esindas Saksa päritolu Rootsi rahva hinge väljendust ja varjatud varandust: riigihistoriograaf, Uppsala ülikooli professor tarvitseb vaid vanad lood ja laulud kokku kor- Johannes Schefferus, kelle töödest sai kõige jata või rekonstrueerida ning neist kangastub laiema leviku uurimus laplastest „Lapponia” kuldne minevik. Antiikkunsti ja -varemete (1673).28 Kuna tänane Eesti oli sel ajal Rootsi uurimisest lähtunud eeldust, et laiali pillatud osa, siis avaneb 17. sajandist ka eesti pseudo- riismetest, olgu need skulptuuri tükid või mütoloogiale teine perspektiiv, kui seda paku- saagade fragmendid, saab taastada algse ter- vad rahvaluule- ja kirjandusteaduse harjumus- viku, on Jaan Undusk nimetanud sünekdohhi pärased tagasivaated, mille fookus muutub 19. printsiibiks.26 Antiikmaailma kõrvale kerkisid sajandist kaugemal enamasti ähmaseks. Skandinaavia jt. rahvaste mütoloogiad, mis Rahvusliku või eelrahvusliku identiteedi- koos Ossiani lauludega süvendasid usku, et loome ette rakendatud müütilised jumalad ja müüdid on elus, et müüt on miski, mida poeet kangelased olid enamasti õilsamad ja tugeva- saab pärida ja luua.27 Nõnda avanes võimalus mad kui vaenulike naabrite või teiskeelse här- anda ka n.-ö. ajaloota rahvastele austusväärne rasrahva omad. Ganandergi annab teada, et muinasaeg, sama kuldne kui vanadel kreek- Wäinämöinen oli kandlemängus osavam kui lastel või roomlastel, et õigustada nõudmisi kuulsad rootsi skaldid Eiwinder ja Smider.29 paremale olevikule või anda lootust helge- Kohalikele jumalatele otsiti omaduste poo- maks tulevikuks. lest vasteid antiikmaailmast, isiku- ja koha- Aga sel eelromantismi hoovusel oli eel- nimed etümologiseeriti vanade keelteni ning lainetus, mis ilmutas end näiteks Rootsis 17. sageli jõuti samasse kanti ka rahva algkodu sajandil, kui sõjaliseks ja poliitiliseks suur- otsides. Kui aga allikad osutusid nii ahtraks, võimuks tõusnud riik ja rahvas vajasid vääri- et sobivaid muinasjäänuseid ei leidunud, siis kat ajalugu. Äärmusliku arenduse leidis see sünekdohhi printsiibist ei piisanud, appi tuli nn. gotitsismis, mille tähtsaim teos oli Olof võtta teised meetodid – laenamine ja luuleta- Rudbecki „Atlantica” neljas köites, aastaist mine. Peterson selgitas „Soome mütoloogia” 1679–1702. Antiikajalugu sai Rootsi juured eessõnas: „Kuna soome mütoloogial on nii ning antiikjumalad Rootsi päritolu. Egiptuse palju eesti omaga ühist, lisasin ma selle, mis Teeba pole midagi muud kui Täby Stockholmi ma viimasest leida võisin, märkustes juurde.

25 Ü. Valk. Eesti folkloristika kulg distsipliinist diskursiivseks formatsiooniks. Mõtteid ja tähelepanekuid. – Keel ja Kirjandus 2010, nr. 8–9, lk. 562–566; The Reception of Ossian in Europe. Ed. by H. Gaskill. London, New York, 2004; eriti vt. kogumiku artiklit: J. Leerssen. Ossian and the Rise of the Literary Historcism, lk. 107–125. 26 J. Undusk. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. – Keel ja Kirjandus 1995, nr. 9–11, lk. 577–587, 669–679, 746–756, siin lk. 669 jj. 27 B. Feldman, R. D. Richardson. The Rise of Modern Mythology, 1680–1860. Bloomington, 1972, lk. 199. 28 S. Lindroth. Svensk lärdomshistoria. Stormaktstiden.[Stockholm], 1989, lk. 284–320. 29 C. Ganander. Mythologia fennica, lk. 103; C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 24.

14 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

Aga ma pean tunnistama, et ma leidsin vähe, sajandi eestiline muinsusekäsitus”, jätka- äärmiselt vähe [kursiiv – A. P.], kuna üleüldse tes sedasama imetlevat tundetooni ja „eesti on rohkem kirjutatud eestlaste ebausust kui muinasaja suuruse meelestust”, nagu kirjutas nende mütoloogiast.” Petersoni jutt kõlab August Annist.34 Aga jumalate küsimuses vastuoluliselt, aga see vastuolu kaob, kui tegi Annist Merkeli ülekohtuselt väikeseks: peame silmas tema töö sissejuhatavat, visand- „Merkel, kuigi kõneldes ka eesti ja soome likku iseloomu – polnud ta ju Gananderi tõl- usundist, tutvustab ja luulendab kõigepealt kides veel 20-aastanegi. Oma lõppeesmärgi siiski läti mütoloogiat.”35 Jutt on teosest „Lii- sõnastas noormees nõnda: „Ma loodan, et see vimaa esiaeg” (1798),36 millele faktitäpse aja- vähene, mis ma olen eesti mütoloogiast kokku looraamatuna saab teha etteheiteid, kuid mis korjanud, äratab teisteski asja vastu huvi, nii siinses kontekstis väärib tõsist tähelepanu. et me võib-olla aja jooksul ka eesti mütoloogia Raamatu eestlasi ja liivlasi käsitlevas osas [kursiiv – A. P.] omanikeks saame.”30 visandas Merkel pildi muistsest rahuarmas- August Annisti arvates algatas Petersoni tavast suurrahvast, kes kunagi valitses alal töö eesti muinsusekäsituses uue ajajärgu: Norra mägedest Uuraliteni ning Põhja-Jää- Soomele vihjates lasti aimata, et ka Eestis ei merest kuni Irtõši jõe ja Kaspia mereni, jõudis puudunud oma Olümpos.31 Eduard Laugaste Läänemere äärde ja Doonau kallastele, kuid hinnangul pani „Soome mütoloogia” tõlge kelle võõrad vallutajad ja ajaloo pöörded on aluse ulatuslikumale pseudomütoloogia kasu- lahku ajanud. Ja seda panoraami silmas pida- tamisele Eestis.32 Need on krestomaatiliseks des jätkab Merkel: „Eestlased, kelle esiajale muutunud väited, millele on vastu vaielnud vist need leheküljed on õigupoolest pühendatud, üksnes Ilmar Talve, väites et Petersoni väheseid erinevad kommete ja usu poolest teistest märkusi pole põhjust nimetada pseudomüto- samast [soome] soost rahvastest nii vähe, et loogiale alusepanemiseks. See võis olla üksnes viimaste kirjeldus on põhijoontes ka eestlaste taustajõuks, kui pseudomütoloogia järgmisel oma. Seega ei tule pidada liialduseks, et ma perioodil tõepoolest sündis.33 Seda poleemikat räägin edaspidi soomlastest üldisemalt.”37 Nii- on võimalik jätkata nii eesti pseudomütoloogia siis, seal, kus Merkel kirjutab soomlane, tuleb pöördepunkti(de) küsimuses kui ka faktilises lugeda eestlane. Seesama oli ka Petersoni ja metodoloogilises plaanis. Järgnev arutelu „Soome mütoloogia” tõlke varjatud sõnum. tõukub Merkelist ja veelgi kaugemalt, Rootsi Idee eestlaste ja soomlaste sugulusest ei ajast, nagu juba vihjatud. olnud Merkeli raamatu ilmumise ajal siiski veel enesestmõistetav. Näiteks August Wil- 3 helm Hupel osutas oma 1780. aastal ilmunud grammatikas kõhklevalt, et „eesti keel näib Kõigepealt Garlieb Helwig Merkel, kelle olevat soome keele õde, sest tal on sellega alustatud suunas kulges „kogu järgneva [19.] palju ühiseid sõnu ja reegleid”.38 19. sajan-

30 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. VI. 31 A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”. Toim. Ü. Tedre. Tallinn, 2005, lk. 410–412. 32 E. Laugaste. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn, 1963, lk. 336–337. 33 I. Talve. Eesti kultuurilugu. Keskaja algusest Eesti iseseisvuseni. Tartu, 2005, lk. 273. 34 A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, lk. 404; vt. ka J. Undusk. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip, lk. 796; J. Undusk. Kolm võimalust kirjutada eestlaste ajalugu: Merkel – Jakobson – Hurt. – Keel ja Kirjandus 1997, nr. 11–12, lk. 721–734, 797–811, siin 724 jj. 35 A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, lk. 412. 36 G. Merkel. Die Vorzeit Lieﬂands. Ein Denkmahl des Pfaffen- und Rittergeistes. Bd. 1. Berlin, 1798. 37 G. Merkel. Die Vorzeit Lieﬂands, lk. 216–217: Die Esthen [– – –] unterscheiden sich wenig in Sitten und Religion von den übrigen Völkerschaften ihres Stammes, daß ein Gemälde derselben, den Hauptzügen nach, auch das ihrige ist. 38 A. W. Hupel. Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte, den revalschen und dörptschen, nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga, Leipzig, 1780, lk. 4.

Tuna 1/2013 15 KÄSITLUSED

dil pilt muutus ja Eduard Ahrens väitis 1853. rännakuid, mis võimaldasid teha tutvust siin- aastal kindlalt: „Algselt oli eesti rahvaluule sete rahvaste ja keeltega; 1667. aastal reisis ta (Volkspoesie) soome rahvaluulega üks, nii ümber Botnia lahe. Nii jõudis Hiärne järel- nagu keel ise oli soome keelega üks.”39 dusele, et soomlased on üks suur rahvas, kes Tegelikult polnud see mõte uus: eesti- keelemurrete poolest jaguneb metsasoomlas- soome keelesuguluse küsimuses jõuti sel- teks, lääne-, põhja- ja idabotnialasteks, laplas- gusele juba 17. sajandil. Georg Stiernhielm teks, hämelasteks, savolasteks, karjalasteks, avaldas arvamust, et eesti keel on sündinud ingerlasteks, vadjalasteks, eestlasteks ja liiv- sarmaatia, kreeka ja keldi keele segunemi- lasteks.43 Hiärne möönis siiski, et mitte kõigil sel ning Põhjamaadele rändamise käigus on soomlastel ei olnud jumalateenistus ühesu- sellest murretena eraldunud soome ja lapi gune, aga sarnaselt sarmaatidega oli neil „iga keel.40 Thomas Hiärne aga selgitas 1673. asja jaoks” oma eriline jumal. Selle näiteks aastal kirjas Uppsala ülikooli professorile tõi ta pikema ebajumalate kirjelduse, nn. Johannes Schefferusele, et „soome ja eesti Agricola nimekirja, mis pärineb 1551. aastal keele vahel on väiksem erinevus kui ülem- ilmunud soomekeelse Taaveti lauluraamatu ja alamsaksa keele vahel”.41 Oma kroonikas (Dauidin Psalttari) eessõnast.44 Turu piis- läks Hiärne veelgi kaugemale, esitades eesti kopi Mikael Agricola värsid häme ja karjala mütoloogia rekonstrueerimiseks esmakord- jumalate kohta on vanim ja tähtsaim soome selt meile juba tuttava mõttekäigu: „Kuna mütoloogia allikas, millel põhinesid järgne- nad [eestlased] olid soomlastega üks rahvas, vad selleteemalised käsitlused ligi kahesaja ühe keele ja samade kommetega, arvan ma, aasta jooksul.45 et neil pidi ka olema ühesugune jumalatee- Hiärne kroonikas on ära toodud 52 soo- nistus, nagu võin tõendada paljustki, mis neil mekeelset Agricola värssi, milles mainitakse veel paganlusest on kasutusele jäänud.”42 24 ebajumalat (12 Hämest ja 12 Karjalast) Meetodina on see täpselt sama laenamine, ja nende tegemisi. Värssidele on lisatud mida kordasid hiljem Merkel ja Peterson. lühike saksakeelne sisukokkuvõte. Häme Siinses diskursis võiks seda nimetada ana- jumalate seast leiame ka Väinämöise ja loogia printsiibiks. Vanemuise algkuju, küll veidi vigases ära- Hiärne sündis Ingerimaal, oli Eestimaa kirjas: Ainemoinen wirdet ta coj. (Agricola kuberneri Bengt Horni sekretär ja teenis hil- algtekstis: Äinemöinen / wirdhet tacoi, s. t. jem elatist Virtsu mõisa inspektorina, mistõttu Äinemöinen lõi laulud.) Hiärne lisas selgi- ta oskas mitte ainult Läänemere provintside tuse: Ainemoinen, der Lieder und Poesi, s. t. ametlikke, vaid ka kohalikke keeli. Ameti- Ainemoinen, laulu- ja luule[jumal]. Teised ülesannete tõttu tuli tal ette võtta pikemaid jumalad Hämest on Tapio, Achti, Rachkoj,

39 E. Ahrens. Grammatik der Ehstnischen Sprache revalschen Dialektes. Erster Theil. Reval, 1853, lk. 143. 40 E. N. Setälä. Lisiä suomalais-ugrilaisen kielentutkimuksen historiaan. Helsinki, 1891, lk. 41, 46–47. 41 Hiärne Schefferusele, 21. IX 1673 (Uppsala ülikooli raamatukogu käsikirjade kogu, G 260 c), vt. ka P. Lotman. Thomas Hiärne – nimi Rootsi Läänemere provintside varasest ajalookirjutusest. – Ajalookirjutaja aeg. Koost P. Lotman. Tallinn, lk. 126. 42 Thomas Hiärns Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte. Nach der Originalhandschrift herausgegeben. Erster Theil. Mitau, 1794, lk. 36: Sonsten, weil sie ein Volk mit den Finnen gewesen, eine Sprache und gleiche Sitten mit ihnen gehabt, halte ich davor, sie müssen auch einerley Gottesdienst gehabt haben, wie man aus vielen, so noch von dem Heydenthum bey ihnen im Gebrauch geblieben, beweisen kan. 43 Thomas Hiärns Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 16. Vt. ka P. Lotman, A. Lotman. Fennougristika ajalugu ja Thomas Hiärne. – Läänemere provintside arenguperspektiivid Rootsi suurriigis 16/17. sajandil III. Koost. E. Küng. Tartu, 2009, lk. 222–228. 44 Hiärne mainib Taaveti lauluraamatut, aga nimetab värsside autoriks ekslikult Sigfrid Aronust, s. t. Sigfrid Aronus Forsiust (surn. 1624), kellelt on teada üksnes Agricola teksti ladinakeelne mugandus. Hiärne otsene allikas pole teada. 45 M. Haavio. Suomalainen mytologia. Helsinki, 1967, lk. 1–2, Agricola teksti faksiimile lk. 3; V. Tarkiainen, K. Tarkiainen. Mikael Agricola. Suomen uskonpuhdistaja. Helsinki, 1985, lk. 233–237.

16 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

Lieckio, Illmarinen, Turisas, Cratti, Tontu, preester müürile ja hakkas pilli mängima: Piru, Capeet ja Calewan pojat ning Karjalast kohe jätsid eestlased tormijooksu katki ja Rongoteus, Pellopecko, Wirancannos, Egres, läksid viimaks oma teed.”47 Merkel mai- Köndös, Ucko, Raunj, Käkrj, Hysi, Weden nis ka Skandinaavia Heraklest Störkoder’it Ema, Nyrckeo ja Hittawania.46 (Starkader), kes Saxo Grammaticuse järgi Hiärne 1670. aastatel valminud kroonika olnud „sündinud eestimaalane” ja värsistas jäi käsikirja ning avaldati trükis alles 1794. laulumehena ise oma vägiteod järeltulevate aastal. Tõenäoliselt just siit leidis Merkel põlvede jaoks. Seejärel saabus tulevase Vane- võtme eestlaste jumalateilma, analoogia muise kord: „Jah, muinaslugu nimetab meile printsiibi, mille kõige silmapaistvamaks soome Orpheuse Wainamöise nime, kelle rakenduseks sai Wainamöinen. Merkeli arva- kannel (Zither) kõlas nii nõiduslikult, et isegi tes armastasid soomlased (loe: eestlased) karud hiilisid ligi ja kuulasid aia vastu nõjatu- iseäranis muusikat ja luulekunsti: „Liivimaa des tema viise.” Selle meeleoluka kirjelduse ajaloost leiame haruldase näite, kuidas neile juurde lisas Merkel joonealuse märkuse: „Et mõjus harmoonia. Kui eestlased kord ühele lugejatele praeguseid eesti rahvariideid tut- Läti lossile tormi jooksid, istus üks kristlik vustada, valis kunstnik juurde lisatud gravüüri

Joonis 3. G. C. Schmidti gravüür Pärnumaa talupoegade rahvariietest J. L. Börgeri teosest „Versuch über die Alterthümer Lieﬂands und seiner Völker” (1778). Vanemuise „prototüüp” seisab pildi keskel.

46 Thomas Hiärns Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 37–39. 47 G. Merkel. Die Vorzeit Lieﬂands, lk. 226. Vrd. Henriku Liivimaa kroonika, XII:6, Beverini linnuse piiramine. Sama motiivi on kasutanud Kreutzwald ballaadis, kus võrdleb kandlemängijat rahujumala ja Orpheusega. K. Friedhold [F. R. Kreutzwald]. Die Belagerung von Beverin. Im Jahre 1207. – Das Inland 1846, nr. 22, vg. 529; E. Niidu tõlkes: Beverina piiramine 1207. aastal. – F. R. Kreutzwald. Laulud. Tallinn, 1953, lk. 334–335.

Tuna 1/2013 17 KÄSITLUSED

jaoks just selle kujutluspildi. Usutavasti ei leia mitte Eesti taluõue istutatud soome lauluju- see anakronism laitjaid.”48 mal, vaid hoopis Väinämöise ja tema kaas- Merkeli raamatu illustratsiooni Waina- laste liigmoodsad, muinasajale sobimatud rii- Möinen, Orpheus der Finnen (joonis 2) on ded. Talu taga kõrguvad siiski Soomele (aga hiljem korduvalt publitseeritud, kuid selle samuti Kreekale ja Šoti mägismaale) iseloo- tähendus Vanemuise ja eesti mütoloogia mulikud kaljud ning taamal heidab üle kõrge sünniloos vajab selgitamist.49 Kõigepealt olgu kose kuldseid kiiri tõusev päike. Ja muidugi öeldud, et see on esimene Väinämöise kujutis on pildil Merkeli mainitud muusikahuvilised üldse, varasemaid ei ole teada ka Soomest.50 karud, kes kõõluvad ehtsa eesti korendusaia Aga analoogiaprintsiibi tõttu on see ühtlasi küljes. Kust need karud välja ilmusid? esimene n.-ö. eesti jumala kujutis. Pildi gra- Esmakordselt mainis Väinämöise kand- veeris saksa kunstnik Conrad Westermayr, lemängu nautivaid karusid Turu üliõpilane kes tegutses kõnealusel ajal Weimaris.51 Gabriel Haberfelt 1766. aastal esitatud väi- Samas on selge, et sellist etnograaﬁlist illust- tekirjas, kust sai alguse ka soome laulujumala ratsiooni ei saa teha ilma algmaterjalita. Pildil võrdlemine Orpheusega. Rahvalaulu, mille näeme õlgkatuse ja unkalaudadega palkmaja, sisu Haberfelt ladina keeles vahendas, avaldas mis on tuttav Hupeli teosest (1777),52 ning Christian Erici Lencqvist 1782. aastal Henrik maja ees kolme taluinimest. Need tüübid Gabriel Porthani eesistumisel kaitstud väite- ei pärine aga mitte Hupeli raamatust, vaid kirjas „De superstitione veterum fennorum Johann Ludwig Börgeri koostatud Liivimaa theoretica et practica”. Runos Väinämöise muististe ja rahvaste ülevaatest (1778),53 kus kandlemängust on värss: Karhukin aidalle leidub eesti rahvariideid tutvustav pilt, mille kawahti.55 Kahes eri versioonis esineb sama graveeris Georg Christoph Schmidt Weimaris. värss ka Gananderi „Mythologia Fennica” Seetõttu võime täpsustada, et Väinämöise- näitetekstides.56 Kust Merkel soome lauluju- Vanemuise esimene visuaalne prototüüp oli mala leidis, ei ole teada, kuna oma allikate keegi Pärnumaa talumees (joonis 3), kuigi avamisel on ta kidakeelne. Merkel mainib, pilt ise järgib laulva Orpheuse, Homerose ja et eraldi Soome ajalugu ei õnnestunud tal Ossiani kujutamise traditsioone.54 Anakro- leida isegi mitte ühest suuremast Euroopa nism, mida Merkel palus vabandada, polnud raamatukogust. Tõenäoliselt ei tundnud

48 G. Merkel. Die Vorzeit Lieflands, lk. 227–228. 49 Merkelit on soome laulujumala tutvustajana maininud mitu autorit: A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, lk. 404; I. Talve. Eesti kultuurilugu, lk. 348; A. Viires. Muistsed jumalad ühiskonna teenistuses. Pseudomütoloogia Eesti avalikkuses 19. ja 20. sajandil. – A. Viires. Kultuur ja traditsioon. (Eesti mõttelu- gu 39.) Tartu, 2001, lk. 219. 50 A. O. Väisänen. Väinämöisen kantele kuvissa. Kansatieteellistä tarkastelua. – Kalevalaseuran vuosikirja 5. Helsinki, 1925, lk. 210–211. 51 Vt. W. Grotefend. Westermayr, Konrad. – Allgemeine Deutsche Biographie. Bd. 42. Leipzig 1897, lk. 189–191. 52 A. W. Hupel. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 2. Riga, 1777 (pilt nr. 1, Ehstnische Kleidung, Carl Magnus von Lilienfeld). 53 J. L. Börger. Versuch über die Alterthümer Lieflands und seiner Völker. – Vermischte Aufsätze und Urtheile über gelehrte Werke, ans Licht gestellet von unterschiedenen Verfassern in und um Liefland. Bd. 1, St. 3. [Hrsg. von Gottlieb Schlegel.] Riga, 1778, lk. 1–104. Vt. ka J. C. Brotze. Estonica. Koost. A. Hein, I. Leimus, R. Pullat, A. Viires. Tallinn, 2006, lk. 499–501. 54 M. MacDonald. Ossian and Art: Scotland into Europe via Rome. – Reception of Ossian in Europe. Ed. by H. Gaskill. London, New York, 2004, lk. 393–404; C. Dué. The Invention of Ossian. – Classics@: An Online Journal. Issue 3: The Homerizon: Conceptual Interrogations in Homeric Studies. Guest editors: R. Armstrong and C. Dué. (Center for Hellenic Studies, Harvard University, http://chs.harvard.edu/wa/pageR?tn=Article Wrapper&bdc=12&mn=1334). 55 M. Haavio. Väinämöinen. Suomalaisten runojen keskushahmo, lk. 16–22. 56 C. Ganander. Mythologia fennica, lk. 102, 105. Need laulud toob ära ka Peterson: C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 23, 25.

18 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole ta ka Gananderi raamatut, sest tema esita- igal klassil oma valdkond ja ülesanne, ning tud jumaluste nimekujud lahknevad liialt hulk mitmesuguseid kaitsevaimusid, kes asus- „Mythologia Fennica” kirjapildist. Merkeli tasid taevakehasid, õhku, metsi, maapõue ja mütoloogiakäsitlus jääb eklektiliseks valikuks veekogusid. Niisugune nelikjaotus pärines antiikautorite, Skandinaavia saagade, kroo- töödest, mis käsitlesid laplaste mütoloo- nikate ja paljude 17.–18. sajandi kirjameeste giat, Merkel laenas selle ühes lapi jumalate teadetest (arvatavate) soome sugu rahvaste komplektiga otseselt taanlase Erich Johan kohta alates aestidest, lõpetades laplaste, Jessen’i väitekirjast (1767).59 Ka Ganander tšuvaššide ja bjarmalastega. Ainuke täpsem liitis soome jumalatega laplaste jumalad ning viide, mis annab aimu Merkeli lugemusest, pühendas „Mythologia Fennica” eessõnas on lisatud peajumal Jummala’t ehk Jbmele’t terve lehekülje nende klassiﬁkatsioonile: 1. ehk Thor’i käsitlevale lõigule.57 Lisaks selgub kõrgemad jumalad ülal tähistaevas, 2. mada- tekstist, et Merkel laenas (allikat nimeta- lamad jumalad õhus, 3. maapealsed jumalad, mata) ka Hiärne kroonikast: saksakeelses tõl- 4. maa-alused jumalikud jõud ja paigad.60 kes on esitatud eestlaste Kuu-tervitus, häme Sarnasel põhimõttel, kuid detailsema struk- jumalused Tapio, Achti, Licki ja Käkre ning tuuriga töötas Gananderi leksikonis alfa- nendega koos eestlaste Metsik (Metziko).58 beetiliselt esitatud materjali ümber Kristian Jääb arusaamatuks, miks Merkel tegi just Jaak Peterson. Petersoni puhul on seda kor- sellise valiku, jättes kõrvale näiteks Illmarise, duvalt esile tõstetud kui uuendust, mis avas Calewan pojat ning teised potentsiaalsed eesti tee panteonilaadse eesti pseudomütoloogia jumalad ja vägimehed, kes esinevad samuti loomiseks.61 Juba varem visandatud Merkeli Agricola nimekirjas. süsteemi pole aga märgatud või tähelepanu- Kuigi Merkeli kompilatsioonil polnud väärseks peetud. Merkeli mõju Petersonile on eesti pärimusega peaaegu midagi ühist, oli küsimus, mis vajaks täpsustamist.62 see omal moel originaalne, võiks isegi öelda, Kus asus neis hierarhiates „eesti” lauluju- et mitte vähem originaalne või suvaline kui mal? Hiärne-Agricola Ainemoinen on nime- Faehlmanni panteon. Samuti tasub tähele tatud kolmandana jahi- ja kalapüügi juma- panna, et Merkel kirjeldas soome-eesti müto- late Tapio ja Achti järel, aga see ei pruugi olla loogiat kui hierarhilist süsteemi, kus peaju- tähtsuse järjekord. Merkeli Wainamöinen malale on allutatud nelja liiki alamjumalad, ilmub lugeja ette uhkes üksilduses, enne

57 Nimede Gabriel Arctopolitanus, Bang, Vexionius, Suhm, Jenssen, Törner ja Leem taga peituvad järgmised teosed: Gabriel Arctopolitanus, Fabian Törner (præses). Dissertatio academica de origine ac religione Fennonum. Uppsala, 1728; Petrus Bång. Priscorum Sveo-Gothorum ecclesia seu historia ecclesiastica de priscis Sveo- Gothicæ terræ colonis. Åbo, 1675; Michael Olai Wexionius. Epitome descriptionis Sueciæ, Gothiæ, Fenningiæ, et subjectarum provinciarum. Åbo, 1650; Peter Friderich Suhm. Om Odin og den hedniske Gudelaere og Gudstieneste uti Norden. Kiøbenhavn, 1771; Knud Leem, Erich Johan Jessen. Knud Leems Beskrivelse over Finmarkens lapper. Deres tungemaal, levemaade og forrige afgudsdyrkelse / Erich Johan Jessen-S, Afhandling om de norske ﬁnners och lappers hedenske religion. Kiøbenhavn, 1767. Tagapool mainib Merkel Rudbecki, s. t. „Atlanticat” ja Venemaa soome sugu rahvaid loetledes August Ludwig von Schlözerit. 58 G. Merkel. Die Vorzeit Lieﬂands, lk. 240–241; Thomas Hiärns Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 37–40. 59 Vt. üle-eelmist viidet. 60 C. Ganander. Mythologia fennica, lk. [XIV]. 61 A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, lk. 409; E. Laugaste. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu. Valitud tekste ja pilte. Tallinn, 1963, lk. 336–337; R. Järv. Kristfrid Ganander ja Kristjan Jaak Peterson – tee- meistrid või sillategijad? Antiikmütoloogia heiastusi „Soome mütoloogias”. – Vaga vares. (Pro Folkloristica IV). Tartu, 1996, lk. 26–37; R. Järv. Kristfrid Gananderi „Mythologia Fenniaca” saksakeelsest tõlkest. – Keel ja Kirjandus 2001, nr. 3, lk. 177–179. 62 Merkeli „Liivimaa esiaega” viitab Peterson kommentaaris piksejumal Ukko kohta, kuid Risto Järve arvates ei kasutanud ta ilmselt Merkeli tööd otse, vaid A. F. J. Knüpfferi vahendusel. Vt. C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 17; R. Järv. Kristian Jaak Peterson Eesti mütoloogiat kokku kandmas, lk. 130–131.

Tuna 1/2013 19 KÄSITLUSED

teisi jumalaid, peatükis, mis eelneb soome päeval nii usuliste vaadete kui ka hariduse ja sugu rahvaste kommete ja religiooni käsit- kultuuri poolest üksteisest suuresti erinevat. lusele; ühtlasi on tema ainus, keda kujuta- Muinasajal oli see eestlaste ja soomlastega takse pildil (mis teatavasti räägib rohkem muidugi samamoodi. Vanad eestlased olid kui tuhat sõna). Wainamöise genealoogia ja teiste Euroopa rahvastega lähemates – sõb- positsiooni kohta ei ütle Merkel midagi ega ralikumates ja vaenulikumates – suhetes kui maini teda ka järgnevas jumalate tutvustu- soomlased.”64 „Nad otsekui rebisid end lahti ses. Peterson paigutas Wainemoise hierarhia soome rahvastekaosest,” selgitas Faehlmann esimesse järku, taevajumalate sekka Jumala, ülikooliloengus.65 Kirjas Johann Friedrich Ukko, Rauni ja Maan-Emose järele ning Sommerile (s. o. Suve Jaanile, 20. II 1840) Ilmarise, Kaweh, Päiwä, Kuu, Ohto jt. ette. oli Faehlmann veel otsekohesem: „Vanal ajal Faehlmanni Wannemunnel-Wannemuisel olid eestlased kindlasti kõige väljapaistvam leidub ühiseid jooni nii Merkeli kui ka soome hõim (Stamm).”66 Niisiis Faehlmann Gananderi-Petersoni tegelasega: sarnaselt ühe käega laenas Soomest, aga teise käega esimesega on ta kitsalt laulujumal, teisega püüdis seda varjata ning eesti mütoloogiat (kellel oli laiem ampluaa) on tal aga ühine soome omast eraldada. Samamoodi haakis vend Ilmarinen. Kuid Faehlmann ei reeda ta germaanlaste ja skandinaavlaste Thorist kuskil, et tema laulujumalal oleks miskit lahti vanade eestlaste Taara. Merkeli kohta pistmist Soomest laenatud Väinämöisega aga ütles Faehlmann: „Sellele mehele võlg- – tegemist olevat ju autentse Järva- ja Viru- neb maa palju tänu ja talle sai osaks täna- maalt kuuldud looga. matus.”67 Faehlmanni panteon peajumal Vanaisa ehk Taaraga (kelle poegade hulka kuulus 4 Vanemuine) oli tema enda sõnul monoteist- lik, sarnanedes peajumalast hargneva sugu- Vanemuine sündis laenatud ja luuletatud puu poolest enam Merkeli kui Petersoni polü- materjalist ning saksa keeles. Eesti rahvas teistliku süsteemiga. Soome mütoloogiast, kuulis „oma” laulujumalast esimest korda millele pärast „Kalevala” ilmumist (1835) sai ajalehest: 1858. aastal kirjutas Vanemuisest jt. osaks suur rahvusvaheline tähelepanu, üri- ebajumalatest Tallorahwa Postimees (nr. 37) tas Faehlmann koguni kohmakal moel dis- ja 1866. aastal avaldas Perno Postimees (nr. tantseeruda, et luua n.-ö. tõupuhtamat eesti 3, 24, 25) ümberjutustuse Faehlmanni müü- mütoloogiat, mis ühtlasi kinnitaks eestlaste tidest.68 Vanemuise nimi kõlas ka „Kalevipo- kõrgemat kultuurilist arengutaset enne ris- jas”, kuid isegi selle nn. rahvaväljaande (1862) tiusustamist. Artiklis „Missugune oli vanade levik jäi tagasihoidlikuks. Suurem mõju oli eestlaste paganlik usk?” (1848) kirjutab ta: koorilaulul, eriti Vanemuise lauluseltsil, mis „Sellele küsimusele vastamisega saame hari- asutati 1865. aasta jaanipäeval Taaralinnas likult kergesti hakkama, öeldes: soomlaste Tartus. 1866. aasta saksa laulupeol Tallinnas, vana paganlik usk on meile Thomassoni63 millest võtsid osa ka eesti koorid eesti laulu- soome mütoloogiast ja „Kalevalast” küllalda- dega, istus kostümeeritud Vanemuine kand- selt tuntud ja vanadel eestlastel ei olnud min- lega rongkäigu auväraval ja kinnitas iga koori- git teist usku. Kuid ühte hõimu kuuluvaid ja lipu otsa lillepärja, tema kõrval aga puistasid üht keelt kõnelevaid rahvaid näeme ka täna- lauljatele lilli valges riides Koit ja Hämarik.

63 Faehlmann peab silmas Petersoni tõlget, mille tiitellehel on Gananderi isanimi esitatud eksitavalt perekon- nanimena Thomasson. 64 F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 140–144. 65 F. R. Faehlmann. Teosed II. Koost. K. Metste. Tartu, 2002, lk. 202. 66 A. Suits. Lönnrot’i ja Faehlmanni kokkupuuteid ja ühiseid harrastusi. – Eesti Kirjandus 1931, nr. 3, lk. 166. 67 F. R. Faehlmann. Teosed II, lk. 205. 68 Vt. ka A. Viires. Eestlaste ajalooteadvus 18.–19. sajandil. – Tuna 2001, nr. 3, lk. 29–30.

20 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

Seda spektaaklit, mille korraldas oma maja muutumatuks. Selle võtsid omaks ka rahvus- ees sadamameister Faehlmann (kadunud dok- liku liikumise tegelased ja rahvusteaduste tori sugulane), võib vist pidada performatiivse alusepanijad, nagu Villem Reiman ja Karl folklorismi sünniks Eestis. Samas oli see eesti August Hermann. Üks väheseid, kes skep- rahvuslik manifestatsioon ja lõimumise akt, tiliseks jäi, oli Jakob Hurt. Reimani sõnul mida Eesti Postimees (nr. 29) kõrgelt hin- oli jutt Vanemuisest „liha Eesti lihast”73, das: „Hurrahõiskamissega on saksa ja wenne Hermann aga kaasas Faehlmanni jumalad lauljad auwärrawa alt läbbi käinud, mis Eesti kui „otse kullatükid Eesti esi-ajast” oma mällestusega olli ehhitud.” Ilmselt sarnaste „Eesti kirjanduse ajalukku”74 ning lennutas tunnete ajel pani Lydia Koidula neil aastail Vanemuise popkultuuri taevasse, viisistades paberile luuletuse „Vanemuise riik”.69 Friedrich Kuhlbarsi luuletuse „Vanemuine” 1868. aastal pidas Carl Robert Jakobson (s. o. „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al”, mis Vanemuise seltsis oma esimese isamaakõne, avaldati koorilauluna 1877. aastal). Ja kui kus ta jutustas ümber ka Faehlmanni müüdid Hermann proovis esimese eestlasena kätt kui rahva suust korjatud varanduse ja esitas ooperi alal, sai tema lauleldus pealkirjaks retoorilise küsimuse: „Mis nüüd see vana „Uku ja Vanemuine”.75 Põhjalikumalt on Eestlaste usk meile avaldab? Ta näitab meile eesti pseudojumalate omaksvõtust ja ühis- Eesti-rahvast ühes nii kõrges vaimu olekus, kondlikust rollist kirjutanud Ea Jansen ja nagu meie seda üksi kõige rohkem haritud Ants Viires, esimene rahvusliku agitatsiooni vana-aegse rahva juures leiame.”70 Järgmisel ja teine varase poploori vaatenurgast.76 aastal, esimese üldlaulupeo eel andis Jakob- Kui pseudomütoloogia ning James son trükis välja lauliku „Wanemuine kandle Macphersoni laadis kohalike Ossiani laulude healed”, mille saatesõnas oli laulujumala luuletamine oli paljude tärkavate rahvuste kohta pikem selgitus, kaanel aga Vanemuise arengus iseloomulik ja ehk isegi seaduspärane pilt lauliku koostaja vennalt Eduard Mag- protsess, siis teiselt poolt oli selles ka palju nus Jakobsonilt (vt. joonis 4).71 Laulujumal subjektiivset ja juhuslikku. Haritlaste ring, Vanemuist mainis ka Jakobsoni laia levikuga kelle uurimistöö ja luulelennu tulemusena „Kooli Lugemise raamat” (1867) peajumal rahvuslikku identiteeti kujundav mütoloogia Jumala, müristamise jumala Ukko ja sõja- sündis, oli iseäranis väikerahvaste puhul väga jumal Taara kõrval.72 1878. aastal kavandati kitsas ning isiklik loominguline faktor sama- Vanemuise kuju püstitamist Tartusse Toome- võrra suurem. Seetõttu võiks olla õigustatud mäele, aga rahapuudusel asi ei õnnestunud. küsimus, milliseks oleks kujunenud eesti 1886. aastal valmistas August Weizenberg pseudomütoloogia, kui näiteks Merkel oleks Vanemuise kipskuju ja raius selle hiljem ka pühendunud teistele teemadele või Peter- marmorisse. soni tõlge oleks tsensuuri takerdunud. Kas Vanemuise jumalik proﬁil, mille oli Vanemuisest oleks sel juhul kujunenud eesti kujundanud Faehlmann, jäi samal ajal üsna muinaspanteoni keskset tegelast – või oleks

69 L. Koidula. Luuletused. Tekstikriitiline väljaanne. Koost. E. Aaver. Tallinn, 1969, lk. 163. 70 C. R. Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga. Tallinn, 1991, lk. 15–17. 71 C. R. Jakobson. Wanemuine kandle healed. Neljahealega meeste koorid. Eesti laulupühaks 1869. Sankt- Peterburg, 1869, lk. 3–8. 72 C. R. Jakobson. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu. Tartu, 1867, lk. 156. 73 W. Reiman. Kiwid ja killud. Esimene osa. Tartu, 1907, lk. 36–37. 74 K. A. Hermann. Eesti kirjanduse ajalugu esimesest algusest meie ajani. Jurjew, 1898, lk. 350–352. 75 K. A. Hermann. „Uku ja Wanemuine” ehk Eesti jumalad ja rahvas. Lauleldus (oper) neljas waatuses. Tartu, [1908]. 76 E. Jansen. Muinaseesti Panteon: Faehlmanni müütide roll eestlaste rahvusteadvuses, lk. 808–811; A. Viires. Muistsed jumalad ühiskonna teenistuses. Pseudomütoloogia Eesti avalikkuses 19. ja 20. sajandil, lk. 220–225.

Tuna 1/2013 21 KÄSITLUSED

Kui Vanemuise installeerimine muinaseesti panteoni oli edulugu, siis mitmel teisel Soo- mest laenatud jumalal nii hästi ei läinud. Üks neist oli Turis, kelle läbikukkumine aitab val- gustada pseudomütoloogia loomise tehnikat sama hästi kui Vanemuise sünd. Ebajumal nimega Turisas esineb juba Agricolal (1551), kelle värsse kordas Hiärne: Turisas annoj woiton Sodast, s. t. andis sõjas võidu. Hiärne selgitas, et tegemist on sõjajumalaga (ein Gott des Krieges). Tema arvates olid Turisas ja Thor sama, mis karjalaste Ucko (s. t. vana isa), keda eestlased kutsuvad (esimest tähte ära jättes) Kou: „Sest kui soomlased ütlevad Ucko jürisep, ütlevad nad [eestlased] Kou mürisep, see tähendab: der Alt Vater donnert.”77 Kõu esineb isa ja vanaisa tähenduses (Kouw, wanna kouw) ka Gösekeni sõnaraamatus (1660).78 See piksejumalate pesa, millest võrsusid ka Taara ehk Vanaisa (Vanataat) ning Uku, jõudis Hiärne kroonikasse lisaks Agricola nimekirjale ka ringiga Rootsi kaudu, Joonis 4. E. M. Jakobsoni kaanepilt C. R. Jakobsoni nimelt Schefferuse „Lapponiast”. Tegelikult 79 laulikule „Wanemuine kandle healed” (1869). kasutas Schefferus neidsamu soome allikaid, mida tundis ka Hiärne. Hämelaste sõja- ja tema paiga võtnud mõni teine väljamõel- võidujumal Turrisas oli Schefferuse järgi õige dis? Või kui ajalugu oleks kulgenud teisiti? nimega Turris-As ehk Aasia vürst Turris, Turrus Kumbki küsimus pole õigustamatu, kui mee- või Torus, kelle juhtimisel soomlaste esivane- nutada ühelt poolt suurt hulka läbikukkunud mad saabusid oma praegustele maadele.80 pseudojumalaid, teiselt poolt aga kultuurilist Schefferuse tõlgenduse võttis üle Kuusalu katkestust, mille põhjustas Põhjasõda. Võib pastor Johann Wolfgang Boecler raamatus üksnes oletada, kuidas oleks Hiärne kroonika „Lihtsate eestlaste ebausukombed” (1685) mõjutanud järgnevat, kui see oleks avaldatud ja tegi Thorist või Turrisest ehk Turris-As’ist sada aastat varem, või kui ülikool jätkanuks muistse kuninga, kes juhtis eestlased Aasiast Pärnus tegevust ning eesti mütoloogiat oleks siia kaugele Põhjamaale. Boecleri selgitusel uuritud juba 18. sajandil, nii nagu seda tehti polnud vanade rahvaste juures sugugi eba- Soomes. Võimalik, et tunneksime nüüd eesti tavaline, et kuningate nimed omistati nende jumalat nimega Ainemuine... jumalatele ja austati neid vahet tegemata.81

77 Thomas Hiärns Ehst-, Liv- und Lettländische Geschichte, lk. 40. Vt. ka E. Laugaste. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, lk. 71–75. 78 H. Göseken. Manuductio ad Linguam Oesthonicam. Reval, 1660, lk. 420. 79 Schefferus mainib Sigfried Aronus Forsiust ja Mikeal Wexioniust, kelle teated pärinevad Mikael Agricola nimekirjast (1551). Turisase kohta vt. M. Haavio. Suomalainen mytologia, lk. 102–124. 80 J. Schefferus. Lapponia. Latinan kielestä suomentanut T. Itkonen. Hämenlinna, 1963, lk. 105–108. 81 J. W. Boecler. Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewonheiten. – Scriptores rerum Livonicarum. Sammlung der wichtigsten Chroniken und Geschichtsdenkmale von Liv-, Ehst- und Kurland. Zweiter Band. Riga, Leipzig, 1848, lk. 675–676.

22 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

See on ühtlasi eestlaste muistse kuningavõimu sellest karist mööda tüürinud, millest võiks esmakordne esitus ja põlise sinivere kinnitus, teha kaks järeldust. Esiteks osutab see taas, et millel ideena võinuks olla suur pseudomüto- Gananderi-Petersoni töö oma andmerohku- loogiline potentsiaal. Boecleri raamat aga ses jättis ta üsna külmaks, ja teiseks, et teda konﬁskeeriti kohe pärast ilmumist, mistõttu ei huvitanud ka ajaloolised teated eestlaste selle mõju jäi esialgu sama tagasihoidlikuks uskumustest. 1848. aastal taasavaldati ees- kui Hiärne kroonika oma.82 pool mainitud Boecleri raamat, millele telliti Merkelit Turrisas ei inspireerinud, kuid kaaskiri Faehlmannilt kui eesti muinasusu Petersoni tõlketöös ilmus sõjajumal taas parimalt tundjalt. 17. sajandi ebausukom- välja, ja lisaks Gananderi selgitusele ka kahes mete kirjeldus tekitas Faehlmannis üksnes eestiainelises märkuses. Kõigepealt mainis pettumust: „Või see siis ongi paljukõneldud Peterson soome piksejumala Ukko asjus, et Boecleri raamat! Ma kujutasin seda teisiti põhjamaalaste Thori mõjul sai piksejumal ette.” Asja parandamiseks esitas Faehlmann eestlaste juures uue nime Turris. Petersoni kommentaari asemel omaenda versiooni kommentaar tugines Boecleri raamatu käsi- eestlaste „tegelikest” jumalatest (Wanna kirjalisele koopiale, millest sugenes järgnev issa, Wannemuine, Ilmarine, Lämmeküne, ümberkirjutusveaga selgitus: „Eestlased Wibboane jt.), kelle hulka Turris ei kuulu- pärinesid Aasiast. Nende väidetavat juhti, nud.85 kes nendega koos nende praegusesse elu- Neus koostas parasjagu eesti rahvalaulude paika rändas, olevat kutsutud Ots [sic!]. Tema kogumikku, innustus seetõttu ka mütoloo- nimest sai Turrisega kokku sulades Turris-Ots, giast ja põles soovist oma „avastustest” Das mis mõlemad tähendasid lõpuks sama asja.”83 Inlandi veergudel teada anda.86 Vana-eesti Teist korda tuli Turris jutuks märkuses soome Jumala kõrval ei andnud talle rahu Juudas ja sõjajumala Turrisas’e kohta. Peterson täpsus- Turis. Lootuses leida midagi rahvasuust pöör- tas, et ka eestlased pidasid kõrges aus sõjaju- dus Neus 1849. aasta veebruaris Kreutzwaldi mal Turrist, kes langes kokku piksejumalaga. poole, kelle annet ta siiralt imetles: „Teil on Rahujumalana veristati tema auks veiseid, kindlasti mõni nõiavitsakene, et Teil õnnestub lambaid jt. loomi, aga kui tuli vaenlase vastu nii palju väärtuslikke, kuid kõigi teiste eest mõõk tõsta, siis ohverdati Turrise hiies ka ini- peidetud ja maetud aardeid päevavalgele mesi.84 tuua. Mul nii hästi ei lähe.”87 Kreutzwald Segasevõitu kirjeldusega sõjajumalast, vastas, et Juudast ja Turist mäletab ta ainult kellel puudus rahvasuus igasugune kate, ei kui sõimunimesid, ning lisas kahtlevalt, et kui osatud miskit peale hakata, kuni selle otsa nad üleüldse vanad eesti jumalad olid, siis ei komistasid rahvaluulehuviline estoﬁil Alexan- tohtinud nad küll sõbralikku väge tähendada, der Heinrich Neus ja tema kannul ka Fried- vaid olid põrgulikust soost.88 1838. aastal oli rich Reinhold Kreutzwald. Faehlmann oli Kreutzwald laenanud Hiärne kroonikast,

82 Vt. A. Põldvee. „Lihtsate eestlaste ebausukombed” ja Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek. Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole. – Ajalookirjutaja aeg. (Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 11.) Tallinn, 2008, lk. 141–227. 83 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 16. 84 C. J. Peterson. Finnische Mythologie, lk. 62–63. Vt. ka A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevi- poeg”, lk. 410–412. 85 [F. R. Faehlmann.] Anhang. – J. W. Boecler. Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten, lk. 680–684. Kommentaaris kordas Faehlmann peamiselt artiklis „Missugune oli vanade eestlaste paganlik usk?” esitatud seisukohti. 86 Vt. H. N. [A. H. Neus.] Das Ehstnische Wort jummal, Gott. – Das Inland 1849, nr. 24, vg. 396–399; H. N. [A. H. Neus.] Die altehstnische Gottheit Judas. – Das Inland 1849, nr. 36–37, 39, vg. 612–616, 630–634, vg. 657–660. 87 Neus Kreutzwaldile, 23. XI 1848 ja 2. II 1849. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. 2. kd. Tallinn, 1956, lk. 71, 74. 88 Neus Kreutzwaldile, 11. III 1849. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. 2. kd., lk. 78–79.

Tuna 1/2013 23 KÄSITLUSED

s. t. Agricola nimekirjast, eesti mütoloo- Enne-muistesed murikud. giasse mõne „madalamat liiki jumaluse” Turris-silma, Turris-kõrwa (Cratti, Tontu, Ukko, Nyrckeo), kuid sealsa- Kulutaja kulejalle! mas figureerinud Turris talle tookord huvi ei pakkunud.89 Nüüd aga ei läinud kaua, kui Turise-laulu saatis Kreutzwald ka Neusile, Kreutzwald leidis justkui nõiavitsakese abil kes peagi avaldas selle ühes kommentaa- Turise kohta rahvalaulu! Juunis saatis ta ridega valimikus „Estnische Volkslieder” selle Faehlmannile, vihjates, et sõber võiks pealkirjaga „Opferlied am Turrisfeste” laulu järgmisel Õpetatud Eesti Seltsi koos- („Turisepeo ohvrilaul”).92 Samas polnud olekul ühes tõlke ja kommentaaridega ette Kreutzwald ise Neusi ebakriitilisest käsit- kanda. Kreutzwald selgitas: „Laulu sain ma lusviisist vaimustunud ning ironiseeris selle Konstantinova külast, umbes 10 versta siin- üle kirjades Faehlmannile: „Mida kõike pool Petserit ja ohverdasin selle eest ühe küll härrad õpetatud mehed rappa sattudes hõberubla, mis ma Õpetatud Eesti Seltsi ei leia!”93 Andes Faehlmannile murelikult rehnungisse kirjutada julgen. Nii pikalt kui teada, et Neus ähvardab vaest Das Inlandi mina rahvalaulusid tunnen, arvan ma, et selle uue „kokkusorgeldusega” Turise kohta, nen- varanduse eest liialt palju makstud ei ole.”90 dib Kreutzwald: „Härra Neus kuulub kahjuks Laul, mis on hiljem ilmselgelt Kreutzwaldi nende ilmaparandamata narride kilda, keda imitatsiooniks tunnistatud,91 kõlas nii (esi- niisama võimatu on nende idée fixe’ist kõr- tame kärbitult): vale kallutada kui moorlast valgeks pleegita- da.”94 Tundub nõnda, et Kreutzwald ei raat- Turriselle tura andeks, sinud jätta sedavõrd tähtsat tööd nagu ühe Tura andeks, kirwe kilbaks, jumala restaureerimine Neusi hooleks, vaid Ahtawarre elpatilleks, kujundas müstifikatsiooni abil Turise oma Mõggusa mõega mõrsijaks näo järgi. Kreutzwald püüdis Faehlmanni Tappame sikko sarwilise, ja Neusi – ja küllap ka iseennast – veenda Ähmame sõrgala kunninga. Turise-laulule lisatud kommentaaride abil, Öhö, öhö! sarwilista, et tegemist on eestlaste muistset sügispidu Sõmmer-ie sõstra poiga! (Turris-sikko pühhandus) kajastava autentse [– – –] dokumendiga, mis „nagu vanad inimesed Tabbar-annet tabbamaie, jutustasid” olevat esialgu palju pikem olnud. Naudile naista kossimaie: Värsi Sõmmer-ie sõstra poiga! selgituseks Lass’ siis saki sahha wõrra pakkus ta Sõmerpalu (mille oli kuulsaks Waggu täitsa waksa kõrgu! kirjutanud juba Johannes Gutslaff 17. sajan- Sisikonnad Ukku kiuru dil), kus võis olla mõni püha hiis, ning jätkas: Tännawose tänno andeks „Kui aga jumalus Turisel sõstrapuuga mingid Wõerust taggas’ tullijale! iseäralikud sidemed olid, siis pidi eestikeel- [– – –] sel ütlemisel sõstrakarva silmad esialgselt Turris-sikko sarwe otsa küll sügavam mõte olema, kui et see ainult Sõlmisin muistese sõnnumi, koore värvi tähendas.”95 Viimane märkus Punnusin pühha-ie pühkmeid, vihjas ilmselt Koidule ja Ämarikule, kellele

89 Fr. Kr. [F. R. Kreutzwald.] Beitrag zur Mythologie der Esthen. – Das Inland 1838, nr. 9, vg. 129–133. 90 Kreutzwald Faehlmannile, 12. VI 1849. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. 1. kd. Tallinn, 1976, lk. 232–234. 91 E. Nirk. Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1986, lk. 205; vt. ka E. Nirk. Kreutzwaldi rahvalaulutöötlustest 1840-ndail aastail. – Keel ja Kirjandus 1958, nr. 10–11, lk. 589–599, 650–664. 92 Ehstnische Volkslieder. Erste Abtheilung. Urschrift und Uebersetzung von H. Neus. Reval, 1850, lk. 62–63. 93 Kreutzwald Faehlmannile, 1. VIII 1849, Kirjavahetus I, lk. 238. 94 Kreutzwald Faehlmannile, 2. X 1849, Kirjavahetus I, lk. 238. 95 Kreutzwald Faehlmannile, 12. VI 1849, Kirjavahetus I, lk. 234.

24 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole

Faehlmann oli andud sõstrakarva silmad.96 esivanemate, nimelt kangelaste tegudest, Kas see oli mingi siseringi nali? Neus täien- samuti teisi tähtsaid lugusid vanast ajast. das nüüd oma kardetud „kokkusorgeldust” Sikutapmise komme oli selle aastasaja algu- Kreutzwaldilt saadud laulu ja kommentaa- ses Virumaal veel elav, ka on säilinud kat- ridega ning avaldas selle Das Inlandis peal- kendlikult Turise püha laule.”98 kirjaga „Die Altehstnische Gottheit Turris” Turise tegemisel ilmneb taas üks pseu- („Vana-Eesti jumalus Turis”). Artiklis etü- domütoloogia ja müstifikatsioonide loomise mologiseeris Neus mh. Petersoni tõlke viga- võte: autentse materjali „leidmine” perifee- seid nimesid Ots ja Turris-Ots (vt. eespool): riast, haridusest rikkumata rahvakillu või Turis võib olla seotud karukultusega, kuna sugulasrahva juurest, kaugest kohast, kust Ots tuleneb arvatavasti karu nimest soome ja varem pole osatud otsida ja kuhu vaevalt mõni eesti keeles, vastavalt otso ja ott, aga võib-olla kuulajatest-lugejatest satub. Ikka on usutud, hoopis vene sõnast otets (isa).97 et ehedaid Skandinaavia saagasid võib leida Aidanud Neusi Turisega rappa juhtida, Islandilt, Soome runosid Lapimaalt ja Kar- astus Kreutzwald ise sõjajumala abil järg- jalast jne. Selles on sageli tõtt, aga samas ka mise sammu eesti mütoloogia kujunda- võimalus esitada pärimuse hõlma all või ase- misel. Kreutzwald oli hakanud kahtlema mel väljamõeldisi. Faehlmann väitis, et leidis Faehlmanni monoteistlikus mütoloogiakäsi- oma jutud Viru- ja Järvamaalt, ning selgitas tuses ja visandas selle asemel polüteistliku oma seltsikaaslastele, et „tõeline eestlane on süsteemi, mis sobinuks paremini tollase nn. teistsugune kui Tartu kandi eestlane. [– – –] mütoloogilise koolkonna ettekujutustega Tõeline eestlane räägib vaimustusega Ema- Indo-Euroopa rahvaste jumalatest ja kultus- jõest ja tema endisest toredusest; praegused toimingutest. Nii nagu teistel põhjapoolsete elanikud ei tea sellest midagi. Mispärast? Nad kliimavöötmete paganlikel rahvastel pidi ka on hilisemad sisserändajad, tõenäoliselt vanad eestlastel olema aastaaegade järgi neli pea- liivlased.”99 Kreutzwald avastas samalaadse püha: (1) talvine suremise ehk närtsimise puutumatu, ehkki juba hävineva lauluvaramu püha, (2) kevadine uuestiärkamise püha, (3) Setumaalt, mida ta nimetas terra incognita’ks. suvine rõõmupüha ja (4) sügisene tänupüha Söandamata imiteerida setu murret, pani ta vastuvõetud aastaandide eest. Kreutzwaldi oma müstifikatsioonid kirja põhjaeesti keeles arvates polnud nende pühade jäljed veel ning õigustas seda topeltfiktsiooni väitega, et täielikult kustunud ning esimese kolme püha need laulud on Setumaale rännanud iidsest peajumalad olid Kõu, Uku ja Vanaisa. Sõja- Eesti laulukeskusest Viru rannast, ise seal- jumal Turisega, kellele Kreutzwald pühendas juures imestades, et setu lauludes „peaaegu sügispeo, sai aastaring täis: „Turise auks pidi otsast otsani tallinna murre ette tuleb”.100 tapma siku, arvestades omapäraseid tsere- Setumaalt „avastas” Kreutzwald ka rahva- mooniaid. Pidu kestis ühe öö ja sel puhul laulu loomismüüdist, kus Vanemuine sees, olevat noorele põlvele jutustatud kuulsate ning eraldi laulu Vanemuisest (Wanemuine’s

96 „Koidu ja Ämariku” trükiversioonile oli Faehlmann lisanud joonealuse märkuse: Sõstra karwa silmad (pruunid silmad nagu sõstrapõõsa koor) on eestlaste juures ilu peamine tundemärk. Vt. F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 117–120. 97 H. N. [A. H. Neus.] Die Altehstnische Gottheit Turris. – Das Inland 1849, nr. 48, vg. 801–808. 98 F. R. Kreutzwald. Ueber den Character der Estnischen Mythologie. – Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft. Bd.2. Dorpat, 1852, lk. 36–50 (tõlge: Eesti mütoloogia iseloomust. Visand. – F. R. Kreutzwald. Maailm ja mõnda. Tallinn, 1953, lk. 113–126). Vt. ka A. Annist. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg”, lk. 486–488. 99 F. R. Faehlmann. Teosed I, lk. 46, 53. Vrd. F. R. Faehlmann. Teosed II, lk. 33. 100 F. R. Kreutzwald. Teateid rahvalauludest Pihkva kubermangus asuvate eestlaste juures [1848]. – Fr. R. Kreutz- wald. Maailm ja mõnda. Tallinn, 1953, lk. 105–112; E. Nirk. Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk. 203–205; A. Kalkun. Seto laul eesti folkloristika ajaloos. Lisandusi representatsiooniloole. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 18.) Tartu, 2011, lk. 48 jj.

Tuna 1/2013 25 KÄSITLUSED

Gesang).101 Kahju, et see varem ei juhtunud, oli üks ülemjumal Taara ehk Vanaisa.105 Turis värsid Luuletaja, laulo kikkas / Wanemuine hingitses siiski edasi ja ilmutas end muinas- muiste rikkas oleks sõber Faehlmannile kind- eesti panteonis Andres Saali „Üleüldises Isa- lasti rõõmu valmistanud – veenev tõestusma- maa ajaloos”106 ning viimaks K. A. Hermanni terjal leitud ja teaduslike kommentaaridega laulelduse „Uku ja Wanemuine” kõrvaltege- avaldatud! Perifeeria peidetud aaretest paja- lasena („Turis, sõja jumal ja wõidu waim, oda tas ka maamõõtjast rahvaluulekoguja, Kreutz- ja mõõgaga”), kellele ei jätkunud isegi mitte waldi müstiﬁtseerimishimuline abiline Johann oma repliiki. Lagos: „Mida kaugemale ma sattusin selts- Matthias Johann Eisen kinnitas, et rahvas kondlikust läbikäimisest ja üha sügavamale pole Turist iial tundnud, Kreutzwaldi Turise- harimata rabade ja metsade taga asuvatesse laulus oli aga tema hinnangul „palju mõist- Viljandi- ja Pärnumaa sootaludesse tungisin, mata, mõtteta sõnu kokku kuhjatud, nagu seda rikkamaks ja mitmekesisemaks muutus neid ainult mõni jabur võis lausuda”.107 laulu-, muinasjutu- ja saagamaailm.”102 Võrreldes Vanemuisega ei olnud Turisele 6 pikka iga antud. Kreutzwald mainis kommen- taarides Boecleri raamatule (1854) Turis-siku Ingliskeelses folkloristikas on alates 1950. pea ilmaallikasse viskamise tava, aga see on aastast käibel mõiste fakelore ehk võltspäri- sama vähe põhjendatud teade kui Sõmerpalu mus, millega peetakse silmas juhtumeid, kus hiie tuvastamine tema enda kirjutatud Turise- sepitsetakse aines ja väidetakse, et tegemist laulu abil.103 Turisest luuletas Kreutzwald veel on eheda ja puhta traditsiooniga. Võltspäri- nn. Alg-Kalevipojas mõõga kaotamise loos musest erineb relikt, mis toetub kestvale tra- (VII lugu, 401) ning kinnitas ka Georg Julius ditsioonile (ehkki see võib olla kahanenud Schultz-Bertramile, et „Kalevipojas” pole ja moondunud) ning katkenud traditsiooni ühtki nime, mis rahvasuus ei elaks, nende teadlik taaselustamine. Aga et puhast võlts- seas Turis, „kuid see pole mitte müristamise-, pärimust on sama raske ette kujutada kui vaid sõjajumal, kes oma jõudeajal – nagu absoluutselt autentset folkloori, on võltspä- mõned märgid tunnistavad – nähtavasti ka rimuse küsimus ühtlasi allikate ja fantaasia kalameeste kaitsjaks on olnud”.104 vahekorra küsimus. Alan Dundes sidus võlts- „Kalevipoja” hilisemast versioonist jät- pärimuse diskussiooniga Macphersoni, ven- tis Kreutzwald „sõjajumala” välja ja loobus nad Grimmid ja „Kalevala”, aga ei unustanud lõpuks ka nelja peajumalaga polüteismist, mainida ka „Kalevipoega”.108 Vanemuise ja nagu selgub artiklist Sakalale (22. VII 1878), teiste jumalate sepitsemine on võltspäri- kus on selge sõnaga öeldud, et esivanematel muse kui nähtuse kirjeldamiseks tänuväärne

101 F. [R.] Kreutzwald, [A.] H. Neus. Mythische und Magische Lieder der Ehsten, lk. 23–27, 46–47. Wannamuine ja tema kuldne kannel Juta juustest keeltega oli rahvalaulu poetatud juba varem: Ehstnische Volkslieder, lk. 180. 102 F. [R.] Kreutzwald, [A.] H. Neus. Mythische und Magische Lieder der Ehsten, lk. IV (A. Schiefneri eessõ- na). 103 Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten von Johann Wolfgang Boecler [– – –]. Mit auf die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen beleuchtet von Dr. Friedrich R. Kreutzwald. St. Petersburg, Leipzig, 1854, lk. 7, 10. 104 Kreutzwald Schultz-Bertramile, 12. VII 1860. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus IV. Tallinn, 1959, lk. 116. 105 F. R. Kreutzwald. Maailm ja mõnda, lk. 429–431. 106 A. Saal. Üleüldine Isamaa ajalugu. Rakvere, 1893, lk. 65. 107 M. J. Eisen. Eesti mütoloogia, lk. 124–125. 108 Uudissõna fakelore autor on USA folklorist Richard M. Dorson, teema kohta vt. A. Dundes. Nationalistic Inferiority Complexes and the Fabrication of Fakelore: A Reconsideration of Ossian, the Kinder- und Hausmärchen, the Kalevala, and Paul Bunyan. – Journal of Folklore Research 1985, vol. 22, nr. 1, lk. 5–18; A. Dundes. Võltspärimuse sepistamine. – A. Dundes, Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. [Tallinn], 2002, lk. 88–102.

26 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole materjal. Sest nii nagu religioonid sünnivad aga probleem „tegelikult” ja „mängult usku- unikaalsel ajahetkel, ei ole ka võltspärimuse mise” vahekorrast on tõsine ja keerukas.113 ja kunsteeposte omaksvõtt võimalik mis tahes Võltsimissüüdistused saatsid Faehlmanni ja ajal või asjaoludel. Omaksvõtuta ei oleks aga Kreutzwaldi (nagu ka Macphersonit) juba võltspärimus mitte pärimus, vaid pettus või nende eluajal, mistõttu nad pidid ühelt poolt ilukirjanduslik müstifikatsioon. Faehlmanni tegema, mida kohusetunne nõudis ja süda- ja Kreutzwaldi edukat müüdiloomet on Jaan metunnistus lubas, teiselt poolt aga otsima Undusk selgitanud – loojate poolt vaadates paremaid argumente ja võtteid kahtlustuste – rahvusliku eksistentsi piiripealse olukorraga tõrjumiseks või ennetamiseks. Hea õigus- ning Alan Dundes – vastuvõttu silmas pida- tuse leidis Kreutzwald Jacob Grimmi „Saksa des – rahvusliku või kultuurilise alaväärsus- mütoloogiast”: „Iga kriitika halvab ja hävitab tundega.109 end, kui ta hakkab eitama või kahtlustama Matthias Johann Eisen, kes esimesena seda, mis sisaldub rahvasuus elavalt sündinud tegi katset eesti pärimust võltsingutest puh- ja edasi kantud saagas ja nii kõigi silmade ees taks rookida ja kelle sulest pärineb seni ainus seisab.” „Kalevipoja” kritiseerijatele ütles mahukam käsitlus Faehlmannist folkloris- ta: „[T]õesti ainult eelarvamustest pimesta- tina, õigustas Faehlmanni nõnda: „Pidas ta tud silm usub siin nägevat võltsiva käe jälgi ju ennast rahvapojaks ja rahvapojana arvab ja meelde tuletab „macphersonlikku valet ja ta enesel õiguse olevat oma tööd rahvatööks pettust”.”114 nimetada.”110 Unduski arvates esindasid Faehlmanni ja Kreutzwaldi esialgne pub- Faehlmanni ja Kreutzwaldi teosed kultuuri- lik oli suhteliselt väike saksakeelne haritlaste teoreetiliselt huvitavat juhtumit: nn. ümber- seltskond. Mõlemale kirjamehelegi oli „sak- kirjutust eikuskilt. „Ümberkirjutaja lihtsalt sahais” külge hakanud, aga mitte veel seda- paneb teksti mingit kõrgemat ettekirjutust võrd, et oleks sulgenud väljasureva keele ja järgides paberile, pretendeerimata autorsu- rahvapärimuse metsiku maailma. Sakslastest sele ja kirjutades töö kellegi teise, sakraalse estofiilidele, kes Herderi, Merkeli ja Jannau autori, näiteks rahva nimele.” Niisiis sünek- vaimus aimasid seal peidetud varandust, oli dohhi vaatenurgast polnud tegemist võltsi- see maailm lukus, neile oli vaja vahemehi, jate, vaid torsotäiustajate, varemetaastajate, omamoodi maakuulajaid. Maakuulajast rekonstruktoritega.111 Sama tabav ei ole müstifikaatorini on aga ainult üks samm, Endel Nirgi modernistlik pilt Kreutzwaldist nagu reedab Faehlmanni paroolina kõlav kui kirjanikust, „kes nägi folklooris ainestikku, repliik: „Ma toon Kallewiidi mõõgalt tervisi!” poeetilist toormaterjali, ja tema eesmärgiks ei Hasso Krulli käsituses võimaldas topeltiden- olnud materjaliladude asutamine, vaid ehita- titeet Faehlmannil ja Kreutzwaldil ühendada mine”.112 Küsimus oli ikkagi päästeaktsioo- akadeemilise uurija ja anonüümse suulise nis, võidujooksus ajaga, kus alati ei saanud pärimuse kandja rolli ning anda ka oma loo- vahendeid valida. Arne Merilai küsimus mingule topeltautoriteet, mis liitis kirjaliku Kreutzwaldist kui eesti esimesest postmoder- kultuuri institutsionaalse võimu ja suulise nistist kuulub juba peenikese huumori žanri, traditsiooni ürgse algupärasuse.115 Topeltau-

109 J. Undusk. Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Vikerkaar 2004, nr. 10–11, lk. 133–152; A. Dundes. Võltspärimuse sepistamine, lk. 99–100. 110 M. J. Eisen. F. R. Faehlmann folkloristina, lk. 87. 111 J. Undusk. Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip, lk. 751. 112 E. Nirk. Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk. 218. 113 A. Merilai. Eepos – pikem (pigem) lugulaul. Žanri küsimusi. – Keel ja Kirjandus 2004, nr. 4, lk. 241–250. 114 F. R. Kreutzwald. „Kalevipoja” I trüki eessõna [1857]. – F. R. Kreutzwald. Maailm ja mõnda, lk. 324–325. 115 Vt. H. Krull. Kalevipoja mõõk pärimuslikul maastikul. Faehlmanni müstiﬁkatsioon ja romantiline historism. – Keel ja Kirjandus 2011, nr. 12, lk. 891.

Tuna 1/2013 27 KÄSITLUSED

toriteet kindlustas müstifikatsioonidele usu- ei olnud. Umbes aastal 1840 sai F[aehlmann] tavuse, topeltidentiteet aga lubas pärimuse tuttavaks kahe soomlasega, kes seekord Tar- kandja rollis smuugeldada koos rahvapärimu- tus studeerisid, nende käest kuulis ta esimest sega võltsinguid ja salakaupa nõnda, et „teine korda midagi lähemat soome lauludest ja mina” pigistas silma kinni. Ja silm pigistati muinaslugudest. [– – –] Muinaslugude poee- kinni ka rahvuskaaslasest sõbra vigurite suh- tilisel tõlgitsemisel võivad küll mõjule olla tes või usuti neid „mängult”, et võimaldada pääsenud mõned Faehlmannile kuuluvad teistel neid uskuda „päriselt”. ilusuled, aga varastamine ja meelega võltsi- Kreutzwaldi kirjavahetus pakub selleks mine olid asjad, mis tema karakteriga ühte kujukaid näiteid. Neusil oli tekkinud kaht- ei jooksnud.”118 lus Faehlmanni jumaluste-nimede asjus, Kreutzwald jättis mainimata, et soome mis näisid moonutatud ja imelikud (algul laule ja muinaslugusid tundis Faehlmann Wannemun[n]e, nüüd Wannemuine jne.),116 juba Petersoni Gananderi-tõlkest ja „Kale- ja ta uuris sub rosa Kreutzwaldilt, kas vala” tutvustustest Õpetatud Eesti Seltsis. Faehlmanni muistendid mitte tema enda Aga meenutame, et Faehlmanni arvates oli leiutised pole. Kreutzwald vastas: „Minu vanadel eestlastel mingi „teine usk” kui see, arvamist mööda oleks hea, kui keegi too- millest kirjutasid Ganander (Thomasson) ja dud jumalanimede üle oma õiglased kaht- „Kalevala”, ning kuna Kreutzwald arendas lused kuuldavale tooks; F[aehlmann] peaks seda „teist usku” edasi, oli Vanemuise küsi- siis selle kohta oma seletuse avaldama. mus ühtlasi küsimus Kreutzwaldi enda alus- F[aehlmanni] ausust ja tõearmastust tunnis- materjali ja meetodite usaldusväärsusest. tatakse pealegi nii üleüldiselt, et ma meelega Kas siin ei peitu ka vastus küsimusele, mis petmist ei julge uskuda. Vahel mängib aga on vaevanud Faehlmanni ja Lönnroti suhete fantaasia meile vembu, kujutades subjek- uurijaid? Elias Lönnrot lävis Faehlmanniga tiivseid asju meile objektiivsetena, mistõttu tihedalt, kui viibis 1844. aastal ligi pool aas- me ennast ja teisi tahtmata petame.”117 Pole tat Eestis. Ta õppis Faehlmanni juures eesti kahtlust, et Kreutzwald, mitte ainult omast keelt ja on teada, et mehed pidasid tuliseid kogemusest, vaid ka skeptilise arstina oskas vaidlusi eesti ja soome keele ortograafia üle. asja adekvaatselt kirjeldada. Paraku ei takis- Aga meil ei ole andmeid nende aruteludest tanud see teda saatmast omaenda müstifikat- muinasusu küsimustes. Heldur Niidu arvates sioone sõber Faehlmannile. Kreutzwald oli pole põhjust kahelda, „et Faehlmann, kes ka ise püüdnud Faehlmannilt selgust saada tollal oli eesti eepose mõtte peamine kandja, ning kuulis mitu korda vastuseks, „et kõik oleks jätnud kasutamata võimalust arutada tema muinaslood on Jaagupi, Simuna, Väike- asja „Kalevala” loojaga. Kahjuks on meil just Maarja, Kadrina, Rakvere ja Haljala kihel- sellest kõige vähem teada.”119 konnast pärit”. Nõnda selgitas Kreutzwald Tõepoolest, Lönnrot oli parim soome akadeemik Franz Anton Schiefnerile ja lisas: muinasusu tundja, kes juba ülikoolis oli „Mitmelt poolt arvatakse, et F[aehlmanni] kirjutanud harjutustöö Väinämöisest (De jutustatud eesti muinaslugu Vanemuisest Väinämöine priscorum Fennorum numine, on soome mütoloogiast käpatud, kuid selle 1827) ja kogumisretkedel mitte ainult ei otsi- kohta võin ma tõtt mööda seda teadustada: nud lisa Gananderi „Soome mütoloogiale”, Faehlmann pani oma muinasloo kirja ajal, vaid kavatses nn. Alg-Kalevala (1833) pealkir- mil temal sõsarrahva muinasloost veel aimugi jaks panna „Soome mütoloogia, vanade runo-

116 Vt. viide 8. 117 Neus Kreutzwaldile, 6. II 1848 ja Kreutzwald Neusile, 16. II 1848. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 57–62. Vrd. E. Nirk. Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus, lk. 211–212. 118 Kreutzwald Schiefnerile, 22. XII 1853. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus VI. Tallinn, 1979, lk. 483–484. 119 H. Niit. Lisaandmeid Elias Lönnroti Eestis käigu kohta. – Keel ja Kirjandus 1986, nr. 6–7, lk. 326.

28 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole dega toimetatud”.120 Miks me ei leia otseseid omast käest juurde lisab: inimesed peavad Lönnroti jälgi Faehlmanni pseudomütoloo- seda soome jumalate maailmaks.” Aga sealt- gias? Arvatavasti on asi meeste erinevas suh- samast leidis Kreutzwald loomingulist julgus- tumises rahvaluulesse. Lönnrot oli küll nõus tust, nii et võis sub rosa öelda „Kalevipoja” tunnistama asjaolu, et eesti keel oli muinasajal tegemise kohta, et ta tunneb „laulukatken- arenenum kui soome keel, kuid ei pidanud deid, mis ainult macphersonlikku järele- Faehlmanni muistendeid ehtsateks rahvajut- aitamist nõuaksid, et neid eeposeks kokku tudeks, vaid moonutusteks (omskapningar) ja sulatada”125. Vanemuiselt laenatud kannel ümbertöötlusteks (bearbetningar), mille järe- sobis selleks tööks hästi. letegemist ta Soomes ei pooldaks.121 Tõenäo- liselt vältis kumbki vaidlust Vanemuine versus Väinämöinen. Küll aga poetas Faehlmann Kokkuvõtteks mõni aeg pärast Lönnrotiga kohtumist Vane- muise kõrvale kahtlaselt Kalevala-kõlalise Laulujumal Vanemuise loomise lugu lubab kaaskonna (Lämmeküne, Wibboane, kallewe heita eesti pseudomütoloogia kujunemisele poead jt.), kelle kohta ta palus 1846. aastal senisest mõnevõrra avarama pilgu. Tavaks Helsingi ülikooli ajalooprofessorilt Gabriel saanud kolmeastmelisele arenguskeemile Reinilt – mitte Lönnrotilt! – võrdlevat ana- (Peterson–Faehlmann–Kreutzwald) tuleb lüüsi.122 Pole teada, kas ja mida Rein vastas, lisada eelloona Merkel ja Hiärne. Thomas aga ta võinuks kirjutada Väinämöisest kui ini- Hiärne 1670. aastatel valminud, kuid käsi- mesest ja muinasaegsest sangarist, nii nagu ta kirja jäänud kroonikas leidub ärakiri Turu oli põhjendanud mahukas artiklis „Ajalooline piiskopi Mikael Agricola värsivormis häme isik Väinämöinen” (1832). Sarnast seisukohta ja karjala jumalate kirjeldusest aastast 1551. pooldas ka Lönnrot.123 Agricola nimekirjas leidub ka laulu- ja luu- Paradoksaalsel kombel jätkus eesti pan- lejumal Äinemöinen (Hiärnel Ainemoinen), teoni rajajatel õpetlase teravat pilku, kui asi Vanemuise kaudne prototüüp. Hiärne asetas puudutas soome mütoloogiat. Faehlmanni keelesugulusele viidates võrdusmärgi soome arvates võttis Ganader palju „fantaasiast ja eesti muinasusundi vahele, mida võib ja õhust” ning kippus mõndagi poeetilist ja pidada analoogia printsiibi esimeseks raken- allegoorilist vajaduseta personiﬁtseerima. duseks eesti mütoloogia kirjeldamisel. Hiärne Kreutzwald aga kirjutas „Kalevala” lugemise kroonika avaldati trükis 1794. aastal ning järel: „Meie kadunud sõber [Faehlmann] seda kasutas allikana Garlieb Helwig Merkel lisas eesti muinaslugudele ainult ilusa jutu- teose „Liivimaa esiaeg” (1798) kirjutamisel. rüü omalt poolt juurde, siis karjus ja karjub Võimalik, et just Hiärnelt laenas Merkel kogu maailm: pettus. Soome õpetatud mees printsiibi, mille abil ta kujundas eklektilise [Lönnrot] loob kaootilise tühjuse riismetest124 eesti-soome jumalate komplekti, kasutades terve omaette maailma, millele ta kõik vabalt laplaste jt. keelesugulaste kohta leitud kir-

120 V. Kaukonen. Lönnrot ja Kalevala. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 349.) Helsinki, 1979, lk. 37; M. Haavio. Suomalainen mytologia, lk. 6. 121 Nõnda mainis Lönnrot kirjades Sven Gabriel Elmgrenile 1849. ja 1851. aastal. Vt. A. Suits. Lönnrot’i ja Faehlmann’i kokkupuuteid ja ühiseid harrastusi. – Eesti Kirjandus 1931, nr. 3, lk. 163, 168. 122 K. Metste. Von K. J. Peterson bis F. R. Faehlmann, lk. 142. 123 M. Haavio. Väinämöinen. Suomalaisten runojen keskushahmo, lk. 26–29. 124 Kreutzwald on ülekohtune: Lönnroti enda loodud värsse on „Kalevalas” vaid 3%, „Kalevipojas” ulatub Kreutzwaldi panus üle 87%. Vt. L. Honka. „Kalevala” sünnilugu ja autentsus. – Keel ja Kirjandus 1985, nr. 2, lk. 72; V. Pino. Rahvalaulud „Kalevipojas”. – F. R. Kreutzwald. Kalevipoeg. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommentaaride ja muude lisadega. I. Tallinn, 1961, lk. 413–420. 125 Kreutzwald Sachssendahlile, 23. III 1853. – Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus II, lk. 313. Otsesõnu „Macphersoniaadiks” nimetas Kreutzwald „Kalevipoega” kirjas A. Schiefnerile, 25. III 1857 (Fr. R. Kreutz- waldi kirjavahetus III, lk. 68).

Tuna 1/2013 29 KÄSITLUSED

jandust. Christfrid Gananderi „Soome müto- diloomingule eestipärase ilme. See tähendas loogiat” (1789) Merkel ilmselt ei tundnud. ühtlasi seljakeeramist analoogia printsiibile Küll aga laenas Merkel Soomest laulujumal ja „soome purde” (sillaks oleks seda vara Wainamöise, leides selleks õigustust eestlaste nimetada) lammutamist. Faehlmann väi- suurest lauluarmastusest. Sellega pani Merkel tis, et eestlastel oli muinasajal teine usk kui aluse müüdile eestlastest kui laulurahvast. soomlastel ning erinevalt soomlastest olid Raamatus avaldatud Conrad Westermayri eestlased jõudnud juba enne ristiusustamist gravüür eesti talupoja riietes soome lauluju- monoteismi. Faehlmanni hierarhilise ülesehi- malast on teadaolevalt esimene Väinämöise- tusega panteon peajumal Vanaisa ehk Taa- Vanemuise piltkujutis. raga sarnaneb tüübilt Merkeli kirjeldatud Oletuse, et ka eestlastel võis olla Väinä- „ühissoome” jumalateriigiga, mille tipus oli möise sarnane jumal, esitas taas Kristian Jaak ebajumal nimega Jumal. Eesti rahvapärimu- Peterson Gananderi „Soome mütoloogia” sega oli Faehlmanni muistendite tegelastel tõlke (1821) vastavas kommentaaris. Peterson (kui Kalevipoeg kõrvale jätta) sama vähe lähtus Gananderi raamatut tõlkides ja selle ühist kui Merkeli laenatud jumalatel. Seega alfabeetiliselt esitatud materjalile uut, hierar- võib öelda, et eesti panteoni laenatud ja leiu- hilist struktuuri andes vaikimisi eeldusest, et tatud koosseis oli eklektiline ning selle ilmet soome jumalatel võib olla Eestis rohkem vas- kujundasid pigem juhus ja ajajärgu kirjandus- teid, kui tema suutis tuvastada. Tema töö pea- lik maitse kui teaduslik käsitlusviis. mine mõte oligi osutada soome eeskujul eesti Faehlmanni Vanemuise kuju võttis üle panteoni ülesleidmise võimalusele. Merkeli Kreutzwald, kes sepitses ja avaldas eesti lau- raamatut Peterson ilmselt otsese allikana lujumala legitimeerimiseks setu rahvalaulu ei kasutanud, kuid jumaluste hierarhilises „Vanemuise laul” ning kirjutas Vanemuise käsitlusviisis on neil sarnasusi, ehkki Merkel „Kalevipoja” avavärssi. Nii jõudis Vanemuine lähtub ühest, Peterson aga mitmest peajuma- esmakordselt eestikeelsesse trükisõnasse. last. Meetodi poolest võime Petersoni pidada Kreutzwaldil oli ka oma muinasjumala „pro- Rootsi aega ulatuva analoogia printsiibi viima- jekt” – sõjajumal Turis (algupäraselt Turisas), seks täiemõõduliseks esindajaks. Ganander kelle taasavastas Alexander Heinrich Neus. oli Petersonile põhimõtteliselt sama mis Turisel olid vähemalt sama head „geenid” Hiärnele Agricola ning Merkelile Jessen jt. kui Vanemuisel (Agricola, Hiärne, Boecler, Uue ajajärgu eesti pseudomütoloogia Ganander-Peterson) ja eestlaste muinasku- kujundamisel avas Faehlmann, Vanemuine oli ningana ehk isegi suurem pseudomütoloogi- tema suurim õnnestumine. Ehkki Faehlmann line potentsiaal, kuid edu ta ei saavutanud. tundis nii „Soome mütoloogiat” Petersoni Kreutzwald fabritseeris ka Turisest setu tõlkes kui ka „Kalevala” (vähemalt saksa- rahvalaulu ning püüdis sõjajumala kaasabil keelse sisukokkuvõtte tasemel), võis ta alg- konstrueerida polüteistlikku käsitlust neljast tõuke Vanemuise kuju loomiseks saada hoo- eesti peajumalast, aga loobus hiljem nii Turise pis Merkelilt. Kui Faehlmanni Wannemunne ülesupitamisest kui ka polüteismist. (hiljem Wannemuine) 1838. aastal Õpetatud Eesti pseudojumalate loomist võib vaa- Eesti Seltsi ette astus, olid tal küll mõned delda kui võltspärimuse (fakelore) sepitsemist, Väinämöise geenid, aga veel mitte „Kalevala” mis omandas 18.–19. sajandil kogu Euroopas taustaga kaaskonda (Ilmarine, Lämmeküne, laia ulatuse. Võltsimise ja sünekdohhi printsii- Wibboane). Need kõrvaltegelased lisandusid bil (Jaan Undusk) rekonstrueerimise vahele 1840. aastate teisel poolel, mõni aeg pärast ei ole siiski kerge piiri tõmmata. Herderlikus suhtlemist Elias Lönnrotiga Tartus. Algusest käsitluses oli muistne keel luule ja luule peale väitis Faehlmann, et tema lood Vane- ühtlasi muistne keel. Faehlmann pidas eesti muisest pärinevad rahvasuust, mis võimal- muistendeid kustunud ridadega ja pehkinud das tal ühelt poolt romantismi laadis vabalt lehtedega raamatuks ning ka välja suremas fabuleerida, teiselt poolt aga anda oma müü- eesti keel seisis tema ees kui „suure kunsti-

30 Tuna 1/2013 Aivar Põldvee / Vanemuise sünd. Lisandusi eesti pseudomütoloogia ajaloole teose varemed”. Selle varanduse päästmiseks oli viimane aeg. Müstiﬁtseerimisel kasutasid Faehlmann ja Kreutzwald tüüpilisi võtteid, Aivar Põldvee nagu pseudoehtsa materjali „leidmine” peri- (1962) feeriast, fabritseeritud rahvaloomingu väide- tav fragmentaarsus ja (osaline) arusaama- tus, salapärased informandid, akadeemilise Lõpetanud 1985. a. Tartu ülikooli ajaloolase- ilmega kommentaarid jne. Samas tegi ähma- na, magistritöö rannarootslastest 17. sajan- sus pseudomütoloogia usutavamaks ning võt- dil (2004), doktoriväitekiri B. G. Forseliusest tis kriitikutelt relvad. (2010). Töötanud Keila koolis, Harjumaa Muu- Pseudomütoloogia ja võltspärimus ei sün- seumis ja Eesti Ajaloomuuseumis, praegu va- dinud üksnes kirjandusmoest ja matkivast nemteadur Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudis rahvaluuleharrastusest, vaid sellel olid ka ja Eesti Keele Instituudis. Peamine uurimisvald- sügavamad sotsiaalkultuurilised ja rahvus- kond: eesti kultuuri, hariduse ja keele ajalugu psühholoogilised juured. Alates 1860. aas- varauusajal. tatest said seni saksakeelses kultuuriruumis hõljunud pseudojumalad eesti rahvusliku identiteedi sümboliteks ja kujundajateks. Jumalate kohtumine rahvaga kujunes erinevaks, Vanemuine ja Turis on siin heaks näi- teks. Vanemuise selts, laulupeod ja isamaa- luule tegid laulujumala rahvaomaseks ning eestlased laulurahvaks, sõjajumala kuvandil ei olnud aga tõsiseltvõetavat katet minevikus ega eluvaimu ja -tingimusi olevikus. Igatahes jäi sündimata laul: Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord asus sõtta sõitma, siis Turis oma odaga läks... Ja ehk ongi hea, et nii läks.

Artikkel on valminud teadusteemade SF0130038s09, SF0050037s10 ja EuroCORECODE projekti „Cuius Regio” raames.

Tuna 1/2013 31 KÄSITLUSED Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul: vennastekogu liikmeskond kihelkonna personaalraamatus aastatel 1817–1833

Aldur Vunk

iiumaa Pühalepa koguduse liikmete ja Pühalepa vennastekogu ja usuvabadus Hmaksumaksjate nimekirjas ehk personaalraamatus aastatest 1817–1833 on üsna silmator- Vennastekogu ajalugu Pühalepas on pikk. kav lisand, mida tavaliselt seda tüüpi ajalooal- 1756. aastal Herrnhuti saadetud aruandest likates ei kohta. Nimelt on seal ära tähistatud on teada, et Läänemaal 1741. aastal alanud luteriusu kihelkonnakoguduse sees tegutsenud kuulutustöö põhjal tekkinud kuuest usuliselt vennastekogu liikmed.1 Materjal pole oluline ärganute ringist ehk „hulgakesest” (sks. k. liikumise enese dateerimiseks, hernhuutluse Häuﬂein) olid pooled rootsi- ja pooled eesti- ajaloo algus Pühalepas ulatub 18. sajandi kes- keelsed ning viimaste hulka kuulus Ungru ja kele. Huvitavad on hoopis andmed vannaste- Kõpu omade kõrval ka Pühalepa „hulgake”.2 kogu liikmetest külade, talude ja perekondade Herrnhuti vennaste uniteedi esimese arhivaari lõikes – mõistmaks hernhuutlaste sotsiaalset (1767–1775) parun Erich von Ranzau käsi- kandepinda ühiskonnas. Pealegi on tegu mitte kirjalises uurimuses äratusliikumise alguse üksnes Balti kubermangude vennaste, vaid kohta Eestimaal on lausa teade, et vennastekogu maarahva jaoks olulise murranguajaga. kogu asutajaks Pühalepas oli pastor Johannes Eestimaa kubermangu osana oli Hiiumaal 1816. Chalenius 2. mail 1756.3 See ei toimunud siiski aastal kaotatud pärisorjus ja samm-sammult vaid tema initsiatiivil, sest kohaliku pärimuse algas maarahva emantsipatsioon. Kuigi maad järgi oli koguduse rajajaks Herrnhuti diakon nad veel omandada ei saanud, olid vallaomava- Jakob Marrasch.4 On tähelepanuväärne, et litsus ja rendisuhe mõisaga siiski midagi muud koguduse asutamine sai teoks liikumise kee- kui pärisorjus. Samas oli vennastekogude jaoks luajal, kui vennakseid mujal Eestimaal jälitati tegemist poliitilise vabadusajaga (1817–1832). ja karistati. Keisrinna Elisabeti ukaasiga 16. Ja lõpuks jõudis just 1830. aasta paiku Püha- aprillist 1743 oli hernhuutlaste kuulutustöö lepa kihelkonda tööstuslik pööre, mis tähen- Vene impeeriumis keelatud. Samal ajal ven- das kalevivabriku rajamist esmalt Suuremõisas nastekogude liikumise algusega ja eriti selle (Suuremöisa) ja selle laiendamist hiiurootsi keeluajal oli toimunud enneolematu taga- talupoegade poolt maha jäetud Kärdlas. silöök ka talupoegade sotsiaalses staatuses.

1 Vt. Rahvusarhiiv, Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f. 3168, n. 2, s. 12. 2 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764, II. Logos, Tallinn, 2000, lk. 82–83. 3 Samas, lk. 84. Soome-rootsi päritolu, Turu akadeemias hariduse omandanud J. Chalenius oli Pühalepas pas- toriks 1741–1776. 4 Vt. V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti): Palvemajad, VI. Allika, Tallinn, 2010, lk. 197–198. J. Marrasch oli Herrnhutist Eestimaale tulnud 1747. aastal ja tema leivatöö siinse usuelu äratamise kõrval oli koduõpetaja amet Saarte-Lääne praosti Jonas Glanströmi juures Reigi kirikumõisas.

32 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul

Keskvõimu toel surusid mõisnikud rõhuva kiri polnud sugugi juhuslik või eraldiseisev enamuse maarahvast pärisorjusesse. Seda sündmus. Vene, Preisi ja Austria keisririikide enam otsisid talupojad võimalust eneseteos- poliitilise kokkuleppena 1815. aastal loodud tuseks vallas, kuhu mõisnike võim ei ulatunud Püha Liit oli ühtlasi tõstnud võrdsetena pje- – nimelt Jumala ees. Tavapärasest kirikuskäi- destaalile kõigi kolme riigiusud. Preisimaal misest nähtavalt intensiivsema usueluga hern- oli selleks protestantlus, Venemaal apostlik huutlaste avalik tagakiusamine lõppes järk- õigeusk ja Austrias katoliiklus. Vene keiser järgult Katariina II valitsemise ajal, kui välis- Aleksander I ise oli mõjutatud just protes- maist päritolu keisrinna talle enesele tuttava tantlust elus hoidvatest evangeelsetest ära- saksa keeleruumi käsitööliste, talupoegade jt. tusliikumistest ja uuris Piiblit, kus kiriklike impeeriumisse meelitamiseks 1762. ja 1763. ja konfessionaalsete erisuste kohta mingit aastal deklareeris põhiliste vabaduste (sh. ka põhjendust pole. Valgustatud monarh asus teatava usuvabaduse) järgimist Vene aladel. reformima Vene impeeriumi alamate usukor- Selle alusel tulid Herrnhuti hoolekandjad raldust ja eeskätt puudutas ümberkorraldus jälle avalikult ka Balti kubermangudesse. Ja apostliku õigeusu kirikust väljapoole jäävaid neist loodeti ka tulu impeeriumile, kaasates usutunnistusi – eriti protestantlikke ja refor- hernhuutlased kalmõkkide ja teiste rahvaste meeritud liikumisi, mida alates 1818. aastast evangeliseerimisse Euroopa idapiiril. Selleko- tuli ametlikult nimetada Evangeelseks Kiri- hane ametlik regulatsioon valmis 1764. aas- kuks. Ürituse hoogne algus kestis kuni 1824. tal ja kolm aastat hiljem kingiti Volga lisajõe aastani.7 Selline protestantide ühendamine, Sarpa kaldal maatükk Šveitsi hernhuutlaste mis tänapäeval on loomulikul teel toimunud poolt rajatud Sarepta kolooniale. näiteks Madalmaades, oli toona ilmselt liiga Pärisorjadest hernhuutlasteni enamik uuenduslik ja rauges protestantlike kirikuvõi- Katariina II uuendusi ei jõudnud, neist said mude endi vastuseisu tõttu. Edaspidi liikus osa vaid vabaks lastud või talupoja seisusest pendel teise äärmusesse ja baltisaksa luterlik kõrgemal seisvad isikud. Vennastekogude aja- kirik asus oma positsioone veelgi suurema loos nimetatakse siinmail alates 1764. aastast innuga kaitsma. Venemaa evangeelse luteri kaks aastakümmet kestnud perioodi „vaikse kiriku seadus võeti vastu 28. detsembril 1832 käigu” ajaks.5 Edasi tulid taas tagasilöö- ja see juba uue keisri Nikolai I poolt välja gid ja laiemalt saadi vabaduse hõngu tunda antud dokument lõpetas ka 1817. aastast alles keiser Aleksander I ajal. 1801. aastal Aleksander I armukirjas hernhuutlastele oli Saare-, Hiiu- ja Muhumaal 4422 vennas- antud tegevusvabaduse.8 Uue kirikusea- tekogu liiget, kellest 743 olid vaimuliku töö duse järgi polnud isegi Herrnhutist tulnud tegijad.6 Kuivõrd Saaremaal ja Muhus oli 77 piirkondlikud diakonid enam vabad oma kuulutuskohast 54 ja Hiiumaal 23, võis hiid- usukuulutustöös. Väljaspool ühte neile kin- lastest hernhuutlasi Aleksander I valitsemis- nitatud palvemaja ei tohtinud hoolekandjad aja alguses olla üle 1300. pastori loata palvetunde pidamas käia. Rää- Enne oktoobri viimasel päeval 1817 laialt kimata talupoegade seast pärit eeslugejatest, tähistatud Martin Lutheri usupuhastuse 300. kes võisid korraldada vaid pühakirja lugemisi aastapäeva avaldati keiser Aleksander I armu- ilma igasuguse seletamise ja tõlgendamiseta. kiri hernhuutlastele, mis lisas isikuvabadusele Keelati ka nn. suletud, ehk siis üksnes valitud veel usu- ja liikumisvabaduse. Keiserlik armu- „hulgakese” liikmetele peetud palvetunnid.

5 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung (vom Ausgang des 18. bis über die Mitte des 19. Jhs.). Böhlau, Köln, Wien, 1974, lk. 167–169. 6 Samas, lk. 212. 7 Vt. A. Andresen. Luterlik territoriaalkirik Eestimaal 1710–1832: Riigivõimu mõju kirikuvalitsemisele, -institut- sioonidele ja -õigusele (Dissertationes universitatis Tartuensis, 7). Tartu Ülikooli kirjastus, 2004, lk. 67–70. 8 Vt. J. Plaat. Saaremaa kirikud, usuliikumised ja prohvetid 18.–20. sajandil. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 2003, lk. 68–69.

Tuna 1/2013 33 KÄSITLUSED

Pühalepa personaalraamat 1817–1833 sai liisutõmbamise abil ja kõik soovijad ei tarvitsenudki sinna kuuluda. See ei takis- Sellisel murrangulisel ja muutlikul ajal tanud teistel usuliselt ärganuil osa saamast Pühalepas koostatud liikmeraamatut on avatud koosolekutest ja kandmast sama järgemööda pidanud kaks pastorit. Paul mentaliteeti. Uus vöörmünder sealtkandist, Eduard Hörschelmann (1781–1833) oli Värssu naaberkülast Hellamaalt, oli juba Tallinnast pärit luteri vaimulik, kes õppis „hulgakese” vaimulik töötegija ehk abiline esmalt Tallinna gümnaasiumis, kus tema isa Matse Juhhann.13 Eeslauljateks ja köstriteks oli olnud professor, ja sama ametit pidas olid Pühalepa kirikus Wallipä Thoma Jürri ka Paul Eduardi vanem vend Ferdinand ja Kassari kabelis Essikülla Hanso Mihkle Ludwig.9 Pärast gümnaasiumi lõpetamist Hinder, kes olid ühtlasi ka vennastekogu õppis ta usuteadust Tartu ülikoolis ja suur- esimesed abilised.14 Koolmeistriks oli sel kooli lõpetamise kevadel (1. märtsil 1805) ajal ainsana nimetatud Kassari palvemaja kutsuti Pühalepa koguduse õpetajaks. Pastor teine abiline Veo Pert Tagukülast. Veo Perdi Hörschelmanni perekonnas tunti hernhuut- nimeks on pastor Hörschelmann 1818. aastal lasi ja tavaks oli vennastega koostööd teha. pannud aruandes küll Essikülla Weo Peter, Näiteks Viru-Jaagupi pastori ametit pidanud kuid personaalraamatu järgi Esikülas selle- vanem vend Friedrich August oli 1828. aastal nimelist ei elanud ja ilmselt on tegu Kassari võtnud sealse kihelkonna köstriks eestlasest olusid vähem tundnud pastori eksimusega.15 hernhuutlase Jacob Schwani ja 1830. aastate Nii on neljast kolm vöörmündri ja kõiki teisi keskel rajati kihelkonnakeskusesse vennaste talupoegadele määratud kirikuameteid täit- palvemaja.10 nud mehed pastor Hörschelmanni ajal hern- Paul Eduard Hörschelmann toetus oma huutlaste esindajad. Samas ei ulatunud ven- töös samuti hernhuutlastele. Pühalepa kiri- nastekogu osakaal Pühalepa Laurentsiuse kukihelkonna talupoegadest eesistujad 1. koguduses isegi kümnendikuni. juuni 1818 seisuga olid Värssu, Kerema, Paul Eduard Hörschelmann oskas vabalt Partsi ja Kassari Esiküla paremate talude eesti keelt, millest annab tunnistust asjaolu, peremehed.11 Nemad olid kas ise vennaste- et pärast 1825. aasta visitatsiooni koostas kogu liikmed (Kärrema Nuudi Peet ja Partsi toona konsistooriumi assessorina kaasas käi- Krisna Jürri) või lausa vaimuliku töö tegijad nud Hörschelmann oma endise praostkonna (eeslugejad, abilised), nagu Mihkle Hinder eesti kogudustele saadetud teatiskirjad visi- Kassari Esikülast, hilisema nimega Hindrich tatsiooni tulemustest puhtas maakeeles.16 Bollmann. Ainsana talupoja seisusesse Ka personaalraamatus visitatsioonide kuulunud eestseisuse liikmetest polnud ise märkustena lisatud kommentaarid, nagu „hulgakese” liige Wärso Hanso Mart, kuid „lollitaja”, „hea poiss”, „rummal laps”, „pii- samas talus oli hernhuutlane tema minia, bel jõuluks” jne., on vähemalt osaliselt tema Mardi surma järel (1822) uueks pereme- sulest. 27. veebruaril 1817 sai Paul Eduard heks saanud Mardi Simmo naine Liso.12 Hörschelmannist Läänemaa ja selle juurde Ei saa unustada, et vennastekogu liikmeks kuuluvate saarte praost. Just samal ajal, 1817.

9 Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, II. Bearb. v. J. F. von Recke, K. E. Napiersky. J. F. Steffenhagen & Sohn, Mitau, 1829, lk. 321–324; Das Inland: Eine Wochenschrift für Liv-, Esth- und Curland’s Geschichte, Geographie, Statistik und Literatur. Heinrich Laakmann. Dorpat, 10. III 1837, v. 164–168. 10 Vt. A. Vunk. „Kuningamäng” ärkamisaja koidikul. Tartu Ülikooli kirjastus, 2012, lk. 53–54. 11 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 483. 12 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 26. 13 Vt. EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 78p. 14 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 483; f. 3168, n. 2, s. 12, l. 18p. 15 Vt. EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 483. 16 Vt. EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 29–29p, 61–62, 73–75, 83p–84p, 108p–109.

34 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul

Pühalepa kihelkonna skeem, mille aluseks on väljavõte 1798. aastal avaldatud Ludwig August Graf Mellini kaardist “Der Hapsalsche Kreis / Le Cercle de Hapsal”. Kaardil on kaasaegsete nimedega toodud need külad, mis on märgitud Pühalepa kihelkonna personaalraamatusse aastatest 1817–1833, ja vennastekogu liikmete arv nendes külades. Tähistatud on ka külad, kus sel perioodil tegutses vennastekogu esimene abiline või abiline, ja palvemajade asukohad. Skeemi koostas Aldur Vunk ja kujundas Indrek Aija.

Tuna 1/2013 35 KÄSITLUSED

aasta alguses, on ta alustanud Pühalepa kogu- märkinud vaid Pühalepa kiriku juures olevas duse uue personaalraamatu pidamisega. Pole palvemajas koos käivad hernhuutlased. Kiri- võimatu, et otsuse hernhuutlaste kohta märk- kuleeris käimata noorte kohta võib sellest meid teha tingis usklikuma talurahva hulgas raamatust leida heal juhul vaid nimed. leviv uus radikaalne usuliikumine – taevas- Hörschelmann on kõnealust personaal- käijad. 1817. aasta alguses on taevaskäijad- raamatut pidanud enam kui viis aastat, kuni prohvetid hakanud kuulutama oma nägemusi 3. oktoobrini 1822, kui ta kutsuti Tallinna ka Pühalepas. Nagu õpetaja Hörschelmann Toomkoguduse ülempastoriks. Selleks ajaks esimesel paastuaja pühapäeval (23. veebruaril olid ka keisri usukorralduslikud reformid 1817) kirikus tunnistas, oli taevaskäija-proh- juba peatunud ja 1824. aastal kaotati seitse vet tema kohta kuulutanud, et pastor kas saab aastat varem moodustatud usuasjade ja rah- usklikuks või hukkub allalangeva Kuradikivi vahariduse ministeerium. läbi.17 Seepeale on ta nendega halastamatusse Pühalepas jätkas Hörschelmanni tööd võitlusse asunud ja suutnud prohveteid kam- hingekarjasena Alexander von Sengbusch mitseda kogudusest väljaarvamise ja mõisa (1796–1883). Tema oli Hörschelmannist ilma- peksu abil. Niivõrd tõsine vastuolu võis olla likuma hariduse ning poliitiliste kogemustega. üsna tõenäoliseks ajendiks pastori süvenemi- Sündinud Riias, õppinud Tartus filosoofiat ja sel oma koguduse täpsema usulise alljaotuse välismaal ka riigiteadusi, jõudis Sengbusch väljaselgitamisse ja selle fikseerimisse. noore mehena töötada Peterburis usuasjade Vennastekogude kohta on 1817. aasta ja rahvahariduse ministeeriumis lauaülema lõpus ülevaateid nõudnud ka Eestimaa kon- abina. Pärast lühemat perioodi Tartu keiser- sistoorium. 1818. aasta jaanuari seisuga on liku ülikooli kuraatori sekretärina täiendas ta P. E. Hörschelmann kirjutanud aruanded end Tartu ülikooli usuteaduskonnas ja siirdus vennastekogu suurusest kogu Hiiumaal ning seejärel suhteliselt rahulikku Pühalepa pas- Vormsis ja Noarootsis.18 Siiski ei saa vennas- tori ametisse, kuhu ta jäi pikaks ajaks (1822– tekogu liikmete äramärkimist personaalraa- 1877).21 Sengbusch oli ka hea eesti keele matus pidada üksnes konsistooriumile esi- tundja ja osales nii Piibli tõlkimise kui ka tatud aruande mustandiks. Nimelt pole seal keele jäädvustamisega seotud üritustel. Vene- selgitavaid märkusi sama kihelkonna Kassari maa Piibliseltsi Tartu osakonna koosolekul 7. saare inimeste kohta. Personaalraamatus mail 1819 oli ta ministri nõuandja ja kuraatori pole isegi visitatsiooniprotokollides nimeta- sekretärina võtnud sõna Uue Testamendi lõu- tud Kassari Esiküla abilise Mihkle Hinderi naeestikeelse tõlke vastu, Ferdinand Johann (Hindrich Bollmann) ja Taguküla abilise Veo Wiedemann on teda aga tänanud abi eest oma Perdi nimede juures mingit märget nende sõnaraamatu koostamisel.22 Oma ametiaja kuuluvuse kohta vennastekogusse.19 Kassari alguses on ta Hörschelmanni tööd vennaste- hernhuutlased käisid Pühalepa kiriku asemel kogu hoolekande osas ka jätkanud ja otsinud kohalikus kabelis ja palvetunde pidasid oma Hiiumaale Herrnhuti diakoni, sest Hiiumaa palvemajas Tagukülas.20 Pastor on aga ära hoolekandjaks oli sel ajal hoopis Saaremaa

17 C. Rußwurm. Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runö. Eine historisch- ethnographische von der Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften zu St. Petersburg mit einem demidowschen Preise gekrönte Untersuchung, II. Reval, 1855, lk. 235, 287. 18 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 148, 179. 19 Vt. EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 90 ja 95p. 20 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 54. 21 Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832, Personalia. Koostanud L. Anvelt ja H. Laanekask. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1995, lk. 40. 22 Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832, II (1819–1820). Koostanud L. Anvelt, E. Aaver, H. Laanekask ja A. Nagelmaa. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1996, lk. 86: 93; F. J. Wiedemann. Eesti-saksa sõnaraamat / Estnisch-Deutsches Wörterbuch. Neljas, muutmata trükk teisest J. Hurda redigeeritud väljaandest. Tallinn, 1973, lk. XI.

36 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul konsistooriumi haldusalas resideeriv ven- suruva hoiaku. Personaalraamat lõpeb 1833. naste diakon.23 Uus hoolekandja leiti mõne aastaga, mil üle kogu Hiiumaa andis tunda aasta jooksul. Käina pastori Georg Friedrich tööstusliku pöörde otsene mõju ja paljud lah- Ignatiuse 1823. aasta aruandest võib juba kusid oma kodukülast Kärdlasse. lugeda, et palvemajade eeslugejaid seab paika Hiiumaa oma hoolekandja Georg Manecke.24 Pühalepa vennastekogu liikmed 1825. aasta visitatsiooni protokollis oli kirjas, 1817–1833 et Manecke (Maneke) oli Pühalepa, Käina ja Reigi palvemajade hoolekandja ning Püha- Kuigi andmed liikmete arvu muutumise lepa pastor oli ta „ise leidnud”.25 kohta on lünklikud, eeldatakse tavaliselt, et Sengbusch on kirjutanud koguduse raa- vennastekogude liikmete arv on pärast kei- matu tiitellehe pöördele ka seletused lühen- serlikku armukirja 1817. aastast hakanud dite kohta, mida Hörschelmann oli kasuta- kiiresti kasvama.27 Võimalik, et see esialgu nud: w. ja ö. (wend ja ödde), a. (abbilinne) ja ka mõnevõrra kasvas, sest 1818. aasta algu- e. a. (essimenne abbilinne).26 Esimesed kaks ses oli Hiiumaal 1483 „hulgakeste” liiget.28 lühendit tähendasid vennastekogu liiget, Samas võib üle pika aja taas kokku võetud järgmised aga juba vaimuliku töö tegijaid. liikmete arvus väljenduda n.-ö. loomulik kasv, Saksakeelsed terminid olid otsesed tõlked sest vahe 1801. aastaga, mil vennastekogusse eestikeelsetest ja seletus ise on ilmselt 1822. kuulus umbes 1300 inimest, pole ju 17 aasta aastast, mil Sengbusch asjaajamise üle võttis. kohta suur. Edaspidi on aga teated liikmete Tema on neid lühendeid ka edasi kasutanud, hulgast näidanud juba 1818. aasta rekordar- kuid alates 1830. aastast kirjutatud uutesse vust väiksemaid koondnumbreid: 1829. aastal liikmenimekirjadesse neid enam ei lisatud. 1182 liiget, 1833. aastal 1370 ja 1838. aastal See on ka mõistetav, sest eraldi ajendit ven- 1323 „hulgakeste” liiget.29 naste üle arvet pidada Sengbuschil ilmselt Võrreldes Hiiumaa kihelkondade vennas- polnud ja selleks ajaks oli kirik, millist ta tekoguduse liikmelisust aastatel 1818–1838, esindas, võtnud oma liikmeskonda kuuluvate torkab silma, et vaid Pühalepa kihelkonnas vennastekogude suhtes kasutusele juba alla- on hernhuutlaste arv kasvanud:30

Kihelkond (palvemaju) 1818 1829 1833 1838 Reigi (2) 90 62 78 62 Pühalepa (2) 273 419 428 431 Käina (3) 1120 701 864 830

23 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 148p. 24 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, Logos, Tallinn, 2010, lk. 195. 25 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 54, 65, 77p. 26 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 1p. 27 Vt. nt. J. Plaat. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal: usuühenduste muutumisprot- sessid 18. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi lõpuni (Eesti Rahva Muuseumi sari, 2). Eesti Rahva Muuseum, Tartu, 2001, lk. 44. 28 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 148p. 29 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409; V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti): Palve- majad, VI, lk. 194–203. 30 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 148p; G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409; V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 194–203.

Tuna 1/2013 37 KÄSITLUSED

Pühalepas on vennaste arv kasvanud just lepa „hulgakesse” arvatud liikmete kohta. neile õiguslikult kõige soodsamal ajal (ajava- 1833. aastaks oli Hiiumaa vennaste hoole- hemikus 1818 kuni 1829) ja seejärel stabili- kandja Georg Manecke andmetel Pühalepa seerunud. Teistes Hiiumaa kihelkondades on kihelkonnas kuus eeslugejat ja 428 täisliiget vennastekogu liikmete arv nendel aastatel (314 naist ja 118 meest).33 Näiteks Reigis oli hoopis kahanenud ja ka pärast 1833. aastat samal ajal kahe palvemaja peale kaks eeslu- jätkanud vähenemist. Võimalik, et see oli seo- gejat, kuid Käinas kolme palvemaja peale tud nendes kihelkondades vabamalt levinud lausa 18.34 Pühalepa kihelkonna liikmete hul- taevaskäijate–liikumisega, mis hernhuutlaste gas oli ka Kassari saare vennastekogu, keda kirglikuma osa endaga kaasa viis. Pühalepas aga Hörschelmann personaalraamatus pole oli pastor taevaskäijatega halastamatusse tähistanud. 1829. aasta Herrnhuti kokku- võitlusse asunud ja ilmselt panustanudki ven- võtte järgi oli Kaseväljal 305 ja Kassaris 114 naste hingehoiule, mis hoidis nende sidemeid liiget.35 Personaalraamatus on tähistatud 296 kihelkonnakiriku ja pastoraadiga. Pühalepa keskuses asunud palvemaja juurde Lisaks täisliikmete arvule hinnati ka pal- kuulunud vennastekogu liiget (206 naist ja 90 vemaja regulaarsete külastajate hulka, mida meest), kellest 27 olid abilised ja kuus esime- näiteks Eestimaa konsistooriumi 1825. aasta sed abilised eesotsas köstriga. Seega võibki visitatsioonil ainsana üles tähendati.31 Ven- personaalraamatus olla jäädvustatud seis nastekogu liikmed olid ju samal ajal oma enne 1829. aastat. 1830. aastast alustatud uue kihelkonna luteriusu koguduse liikmed ja nimekirja juures vastavad märkused reeglina liisu abil valitud „hulgakesse” vastuvõetud puuduvad. Sealjuures ei tähenda märkuste ei olnud sellest eraldunud. Külastajate and- puudumine „hulgakese” kahanemist. Vennas- meid on mõnikord edasi antud ka Herrnhuti tekogu Pühalepas samal ajal hoopis täienes, arhiivi ja näiteks 1829. aasta loendi järgi käis sest 1833. aastal on Hörschelmanni õemees, Hiiumaa vennastekogude palvemajades koos praost ja Reigi õpetaja Wilhelm Friedrich 1900 inimest.32 Selle kokkuvõtte ilmselgelt Rinne teatanud, et Kaseväljal käib 332 ja ümardatud külastajatearvust moodustasid Kassaris 99 hernhuutlast.36 täisliikmed Käinas ja Reigis u. 60% ja Püha- Kõige huvitavam pole siiski pelk statistika, lepas 70%. See näitab, et tegelik hernhuutlik vaid vennastekogu liikmete sotsiaalne koos- kogukond oli keskmiselt 30–40% suurem kui seis vahetult pärast pärisorjuse kaotamist, liikmete arv. Suure osa sellest moodustasid kui ka hernhuutlaste liikumine oli lisaks veel ilmselt lapsed ja vennastekogu liikmekandi- keiserliku armukirjaga tõstetud senisest kind- daadid. lamale pinnale. Nii võime Hörschelmanni ja Personaalraamatu lehekülgede servadelt Sengbuschi märkmete põhjal välja arvutada, on loetavad märkused 296 kihelkonna põhi- et Pühalepa kihelkonna ilma Kassarita osa osa täiskasvanud hernhuutlase kohta. Osa hernhuutlastest olid 44% mehed. 1818. aasta märkusi võib olla muutunud loetamatuks või alguse kokkuvõtte järgi oli meeste osakaal kadunud ka raamatu leheservade määrdu- Hiiumaa vennaste hulgas 32% ja eraldi Püha- mise ja kulumise tõttu. Ülevaate saab vaid lepa kihelkonnas 37%.37 Nii võime tõdeda, et Jumala tahet näitava liisutõmbamisega Püha- vennastekogudele poliitiliselt kõige soodsa-

31 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 58p, 68p, 77p. 32 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409. 33 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 198. 34 Samas, lk. 203 ja 195. 35 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409. 36 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 198. 37 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 148p.

38 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul mal ajal (ajavahemikus 1818 kuni 1829) kas- saadetud kirikukihelkonna kolmandasse vas kõige rohkem just meeste osakaal. Teiste keskusesse Palukülla, kus Peterist on saanud Hiiumaa kihelkondade arengutest eristas köster ja mõlemad said ülesande hoolitseda Pühalepa kihelkonda seegi, et samal ajal kui sealse palvemaja eest.39 Kindlasti tuleb sel- „hulgakesed” mujal kiiresti kahanesid, kasvas list liikumist ühelt poolt pidada sotsiaalseks Pühalepas hernhuutlaste osakaal jõudsalt. tõusuks ja teisalt on ka vennastekogu olnud Personaalraamatus on kokku võetud ka pastorile tänuväärseks taimelavaks sobivate Pühalepa koguduse suurus. 1826. aastal oli inimeste leidmisel tema tööpõllule. Võimalik, see 3732 hinge, ilma Kassari saare inimesteta et mitmed abielusidemed üksteisest suhteli- 3427.38 Nii moodustab hernhuutlaste osakaal selt kaugel elavate inimeste vahel on sõlmi- kihelkonna Hiiumaa-osas 9% kogudusest. tud pühapäeviti toimunud pikkade koosvii- Enamasti olid vennastekogu liikmed Püha- bimiste kaasabil ja mitmel puhul on vanaks lepa taludes peremehed ja perenaised. Selline ja üksikuks jäänud hernhuutlasi saadetud staatus oli näiteks kõikidel esimestel abilistel. just sellistesse taludesse, kus perenaine kuu- Meessoost abiliste seas oli kümme peremeest lub samasse „hulgakesse”. Personaalraamat ja vaid üks vabadik, kõrgemal positsioonil ja hingeloendid võimaldavad tuletada vaid oli ka kaks kolmandikku naissoost abilisi (7 mõningaid katkeid vennastekogu elust. perenaist ja 4 vanaperenaist). Naissoost abi- Palju selgemini on personaalraamatu liste hulgas oli veel kolm pererahva lähisugu- märkustest näha vennastekogu struktuur. laste ja -hõimlaste hulka kuuluvat naist, lisaks Selle juhtiva osa moodustasid ilmselt pastori üks lesk ja üks vabadik. Seega olid vabadikud ja vennaste hoolekandja poolt esile tõstetud abiliste seas küllalt haruldased, kuid ei puu- hernhuutlased. Kihelkonna vöörmündritest dunud täiesti. Pühalepa „hulgakese” teiste oli juttu ülal, „hulgakese” esimesed abilised liikmete hulgas oli peremehi vennastest ¾ ja või eeslugejad (saksa k. Worleser) olid nendest ülejäänud veerandist moodustasid napi ena- veelgi olulisemad. Tavaliselt pandi nad paika muse taluperemeeste pojad ja vennad. Vaba- Hiiumaa hoolekandja poolt ja ametinimetus dikke ja taluabilisi oli vendade hulgas 12% ja andis neile ka vastutusala. Kassari saare kaks õdedest 22%. „Hulgakese” naisliikmetest olid eeslugejat tegutsesid sealse kabeli (abikiriku) pooled perenaised, koos vanaperenaistega ja palvemaja juures. Personaalraamatus nime- moodustas nende osakaal lihtliikmete hulgas tatud kuus esimest abilist olid otseselt seo- 56%. Ülejäänud jagunesid enam-vähem võrd- tud palvemajade hooldamise ja palvetundide selt talude pererahva lähisugulaste-hõimlaste korraldamisega. Neli neist – kaks pastoraadi ja sellest alamal paiknevasse taluabiliste ja talupoega Pühalepa Lojalt ja kaks Suure- vabadike sotsiaalsetesse kihistustesse. Vaba- mõisa talupoega naabruses asuvast Hilleste dike osakaal kõigis Suuremõisa ja selle kaas- külast – olid kinnitatud kihelkonna keskse ja mõisate külades oli 13%, samade mõisate ametliku Kasevälja palvemaja juurde. Mõle- maadel elavate hernhuutlaste seas 7,5%. mast esimeste abiliste paarist oli üks talupere- Edasipüüdlike vabadike ja taluabiliste mees ja teine perenaine. Staatuselt tähtsaim jaoks oli vennastekogu traditsiooniliselt olnud oli palvemaja teine eeslugeja, Hilleste küla hüppelauaks parema koha või lausa ameti talus nr. 6/7 elanud köster Wallipä Thoma leidmiseks. Nii on ka kõnealuse personaal- Jürri, kes oli ametisse pandud 1816. aastal raamatu täitmise ajal mitmete vagade ven- ja oli selles ametis veel 24. aprillil 1834, kui dade ja õdede ühiskondlik positsioon muutu- toimus hingerevisjon.40 Köstre Jürri oli sel nud. Näiteks Tempa külas Suuremõisa kupja ajal juba 62- ja tema naine Ann 64-aastane Matse Peedi Peedi talus abiliseks olnud hern- ning peagi vabastati köster tema vanuse tõttu huutlane Peter on koos oma naise Kreedaga ametist. 1817. aastal oli hiljuti köstriametisse

38 EAA, f. 1187, n. 2, s. 469, l. 1p. 39 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 51p, 81p. 40 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 15p–16.

Tuna 1/2013 39 KÄSITLUSED

pandud Jürri veel 44-aastane ja parimas eas. Juhhanni juurde õppima. Nii oli palvemaja Ta oli eeslauljaks kirikus ja järelevaatajaks teine eeslugeja samuti lisakohustustega koor- Kasevälja palvemajale. matud ja ilmselt toimus õppetöö palvemajas. Hilleste küla köstritalu ümber polnud Köstri kohta pole meil muid kiidusõnu kui siiski kujunenud kuigi suurt usukaaslaste 1825. aasta visitatsiooniprotokolli märge, et ringi. Personaalraamatu järgi oli Hillestes vana köster on hea.44 Palvemaja peremehe vennastekogu liikmeid ainult neli. Peale köstri Juhhanni kohta on pastor Sengbusch kohe ja tema naise kuulusid nende hulka veel talu ametisse asudes (1822) aga kirjutanud, et nr. 3 perenaine Kreet (kes oli ühtlasi teine eeslugeja on tema oma majandi järelevaa- esimene abiline) ja talu nr. 5 peremehe venna taja, „eeskujulik talupoeg, keda ta armastab naine Madli, kes sinna oli tulnud 1821. aastal. ja austab”.45 Lisaks elas Hillestest kirdes asuvas Soonlepa mõisa Veoma külas samuti üks hernhuutlasest taluperenaine. Ilmselt polnud köster Ametlikud palvemajad kuigi aktiivne usukuulutaja. Näiteks Kassaris tegutses sealse palvemaja teiseks hooldajaks Ametlike palvemajade asukohad ja suurused ja kooliõpetajaks olnud Veo Pert ka sellel on hernhuutlasi puudutavate käsitluste üsna rindel. Meil pole küll kasutada aruandeid tavaline osa. Seega on see valdkond ka pare- sisemisjoni kohta, kuid personaalraamatust mini läbi uuritud ja süstematiseeritud. 1801. võime lugeda, et Perdi talus elas sulane Vil- aastal oli Hiiumaal kuus ametlikku palvemaja lem, keda pastori visitatsioonimärkus nime- ja 23 lugemiskohta, Saaremaal vastavalt 26 tab palvetajaks.41 Kassaris pole hernhuutlasi ja 54.46 1829. aasta loendi järgi oli Hiiumaal eraldi tähistatud, seepärast on seda tüüpi juba seitse palvemaja, neist kaks Pühalepa määratlus ainus jälg Villemi usulisest pühen- kihelkonnas.47 Palvemajad võisid olla väga dumisest, mis oli omane just vennastekogu erineva suurusega ja suuremates käis roh- liikmetele. Ja nooruk polnud talus lihtsalt kem inimesi, kes „hulgakese” liikmeskonda sulane, vaid palvemaja hooldajast ja kooli- ei kuulunud. Vaadates 1829. aasta kokkuvõtet õpetajast peremehe hoolealune. 1816. aasta palvemajade kaupa, oli liikmete ja külastajate hingerevisjonis on kirjas, et toona 16-aastane arvu erinevus suurem just suurema külasta- Villem (Wilhelm) oli Veo Perdi kasvandik.42 jatehulgaga palvemajades. Reigi kihelkonna Pühalepa köstril kasvandikke polnud, ka köstritalus asunud palveruumi kasutas 16 kooliõpetajana ta ei tegutsenud. 1825. aasta liikme kõrval veel vaid mõni külastaja (kokku suurvisitatsiooni ajal on protokolli kirjutatud, 20 regulaarset kasutajat), Köpu kabelist poole et koolmeistriametit Pühalepa kiriku juures versta kaugusele rajatud 46-liikmelise vennas- täitis Kassewälja Juhhann, kes oli palvemaja tekogu Ülendi (Ullepolde) palvemajas käis peremees ja esimene abiline.43 Laste õpe- koosolekutel 80 inimest.48 Käina kihelkonna tamise kohta Kassaril meil andmeid pole, 173-liikmelise kogudusega Söru palvemajas Pühalepas saadeti lapsed lisaks koduõp- ja 157-liikmelise kogudusega Mänspäe (Alti) pele talvel paariks nädalaks „kiriku juurde” palvemajas käis mõlemas 200 külastajat. See-

41 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 89. 42 EAA, f. 1864, n. 2/VII, s. 158, l. 286p. 43 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 55. 44 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 56. 45 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 197. 46 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 212. 47 Samas, lk. 409; V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 194–203. 48 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409.

40 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul vastu kihelkonna keskses Vällika palvema- palvemaja arvatava asutamisaastana 1764. jas, kus koguduseliikmeid oli 371, käis koos Pühalepa palvemaja oli seega kõige lausa 800 inimest. Pühalepa kihelkonna Kas- vanem ja Kassari oma noorim Hiiumaal. sari saarel on 114-liikmelise koguduse maja 1825. aasta visitatsiooni protokolli järgi asus külastajaid 150 ja kiriku juures asunud Kase- Pühalepa palvemaja kiriku lähedal ja ongi välja (Kassowölja) 305 täisliikmega palvema- nimetatud palvemajaks kiriku juures, ühel jal 450. Veel neli aastat varem oli Pühalepa korral on seostatud palvemaja asukoht pas- kiriku juures asunud palvemaja peremees toraadi maadega. Ka 1822. aastal on pastor Kassewelja Juhhann visitaatoritele teatanud, Sengbusch kinnitanud, et palvemaja pere- et seda regulaarselt külastavate inimeste arv mees on tema oma majandi järelevaataja.54 on 400.49 Kirikumõisa maade kaart 1830.–1840. aasta Palvemajad asusid reeglina kihelkonnaki- seisuga võiks abiks olla ka palvemaja asu- rikute ja abikirikute ehk kabelite juures, sest koha ja suuruse määramisel. 10. juulil 1830 koosolekule koguneti ka pärast pühapäevast kinnitati üheteistkümne maatükina Pühalepa teenistust kirikus. Eestimaa konsistooriumi pastoraadi uued piirid ja 10 aastat hiljem on 1825. aasta visitatsiooni ajal oli Pühalepas Johann Heinrich Schmidt need kaardista- lisaks kihelkonnakirikule kaks kabelit – Kas- nud.55 Pastoraadile kuulusid sel ajal kiriku- sari ja Paluküla –, kuid vennaste palvemaju mõisa südamik ja kolm taludega maatükki, vaid kaks – üks Pühalepa kiriku juures ja ülejäänud olid heinamaad. Pastori elumaja teine Kassari saarel.50 Pühalepa kirikust ühe asus kirikust 1,6 km kaugusel ja seda ümbrit- versta kaugusel asunud puust palvemaja oli sesid laut, ait, saun, tuuleveski, viljaait ja rehi; pastor Hörschelmanni 1818. aastal koosta- samuti aiamaa, põllud ja heinamaad. Need tud aruande järgi ehitatud aastal 1756; Kas- on kaardil hoolega tähistatud ja nimetatud. sari kabelist poole versta kaugusel asunud Praegune Pühalepa palvemaja asub kiriku palvemaja 1816. aasta paiku.51 Ka Hiiumaa vanalt teeristilt pastoraati mineva tee ääres ülejäänud palvemajade rajamisajad on teada. 1,2 km kaugusel kirikust, endise kirikumõisa Reigi kihelkonnas on 1758. aastal rajatud maadel. Sellel kohal on aga kaardil märgitud kaks palveruumi: üks köstri majas ja teine põllumaa. Suure vaevaga haritud põllule (kus eraldi poole versta kaugusel Köpu (Kõpu) isegi kõik mitteharitavad laigud olid hoolega kabelist.52 Käina kihelkonnas on aga 1761. välja joonistatud) palvemaja ehitamine oleks aastal alustatud kolme puust palvemajaga. olnud ka erandlik. Pealegi polnud lähedu- Keskne palvemaja asus Käina kirikust enam ses talupoegade majapidamisi. Kirikumõisa kui versta kaugusel Vällika asunduses, mis keskuses ja sellest eraldi paiknevaid põllu- ja tänapäeval jääb Nasva ja Selja küla vahele. heinamaatükke hooldav ja hariv tööjõud elas Teised kaks asusid kihelkonna teises ser- eemal külades juba Rootsi aega ulatuva tra- vas, Söru (Sõru) kabeli juures ja Mänspäe ditsiooni järgi.56 Kirikumõisa kõige käidavam (Mänspe) külas.53 Viimane neist on ilmselt ala oli hoopis paarist-kolmest talust koosnev ainsana säilinud ja 1908. aasta ümberehi- Pühalepa Loja asundus kiriku teeristil, otse tuse ajal on kabeli seinale kirjutatud vana mõisa kõrtsi taga.57 Maatükk kiriku ja sel-

49 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 58p. 50 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 53–54. 51 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 198. 52 Samas, lk. 202. 53 Samas, lk. 194–195. Mänspäe palvemaja on tänaseks ümber ehitatud ja torniga varustatud ning kasutuses 1867. aastal moodustatud Emmaste kihelkonna abikirikuna. 54 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 197. 55 EAA, f. 854, n. 4, s. 451. 56 Vt. EAA, f. 1187, n. 2, s. 5172, l. 112. 57 Pastoraadi Loja asunduse nime on kerge segamini ajada hiljem Metsaloja küla baasil moodustatud Loja mõisaga u. 10 km loode pool. Metsaloja küla hakkas hiljem kandma Loja küla nime.

Tuna 1/2013 41 KÄSITLUSED

Väljavõte kaardist “Special Charte der Laendereien des Pastoraths Pühhalep wie sie vor dem Schiedsgerichtlichen Urtheil von 10 ten July 1830 in den vielen Streu-Stücken gelegen waren” (EAA, f. 854, n. 4, s. 451), mille joonistas 1840. aastal Johann Heinrich Schmidt. Väljavõttel on kujutatud Pühalepa kirikut, Suuremõisa kõrtsi, Pühalepa teeristi, Loja talude hooneid, õuemaad, heinamaid, põldusid, kiviaedu ja piire Suuremõisa karjamaaga. Loja põldude servas asub selle juurde kuuluva platsiga kagu–loodesuunaline u 125 m2 ehitis, mis ilmselt on vennastekogu Pühalepa palvemaja.

lest ida poole jääva Hilleste (Hillikeste) küla on samal kohal juba 1708. aastal üles joonis- vahel oli pastoraadile kuulunud juba väga tatud plaanil.58 Pastoraadi maast oli toona kaua. Pastoraadi maatükk kahe veskiga, nagu eraldatud Lohja talu, mida pidas Lohja Jak.59 ka Pühalepa vanem kirik, kellatorn ja kõrts, 19. sajandi alguseks oli seal Lohja asundus

58 EAA, f. 1, n. 2/C-IV, s. 264, l. 1. 59 EAA, f. 1, n. 2/C-IV, s. 266, l. 2.

42 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul kahe taluõue, aiamaade ja põldudega. Kah- rus on 128 m2. 1825. aastal palvemaja vähese juks pole Loja (Lohja) asunduse kaardistami- mahutavuse pärast ei kurdetud, pealegi oli sel ühtegi hoonet peale lähedalasuva kiriku vennastel kombeks vajadusel kaasata lahtiste ja Suuremõisa kõrtsi kaardikirjadega varus- akende ja uste kaudu koosolekusse ka palve- tatud.60 Vaid kaarti ja hingeloendeid kõrvu- maja ees seisjad, kes sisse ei mahtunud. tades võib jõuda tulemuseni, et kaks koos Loja taludes elasid personaalraamatu paiknevat taluõue oma hoonetega on perso- järgi kaks esimese abilisena märgitud hern- naalraamatutes ja hingeloendites nimetatud huutlast. Pühalepa keskuse 1708. aasta kaar- Loja nr. 1 ja nr. 2. Viimane on 1830. aastaks dil oli selle talu peremehena kirja pandud veel omakorda jagatud kahe peremehe vahel. Lohja Jak. Personaalraamatu alustamise ajal Taluõued ja aiamaad on kõrvuti asunduse oli Loja talus nr. 1 peremeheks Jaagu poja- põhjaservas, nendest lõuna pool asuvad kaks poja Peedo Jaagu poeg Jago Peet, kes suri veskit ning kiviaedadega kolmeks jaotatud 1829. aastal.62 põllud ja karjamaad. Põldude ja karjamaade Tema vend Jago Thomas oli surnud taga, asunduse lõunaservas paiknes umbes 9 seitse aastat varem.63 Vennastekogu esimese x 3½ sülla (19 x 6,5 m) suurune hoone koos abilisena on personaalraamatus tähistatud selle ette jääva platsiga, mis kaardil kannab Thomase lesk Marre, kuid ühtki teist „hul- taluõuega samasugust tingmärki. Umbes 125 gakese” liiget talus polnud. Jago Peet jättis m2 pindalaga hoone ja poole suurem plats maha alaealised pojad ja esialgu sai pere- selle ees olid mõõdetud nelinurkse sisselõi- meheks Thomase ja Marre 29-aastane poeg kena Suuremõisa karjamaa alale ja karjamaa Michel. 1830. aastal jagati Loja talud kolmeks poolt kiviaedadega piiratud. Piki karjamaa ja Michel jäi neist ühes peremeheks. serva sai maanteelt keerata itta, Hilleste Palvemaja hooldamise põhiraskust kandis külla. Ja selle teeraja ääres, 225 m kaugusel Loja talus nr. 2 alates 1812. aastast pereme- maanteest, asuski kõnealune hoone. Pühalepa heks olnud Laasi Juhhann. Tema oli jätku- kirik oli eraldiseisvast hoonest linnulennul u. valt vennastekogu esimene abiline.64 Hern- 500 m kaugusel kirdes. Mööda teed veidi üle huutlased olid ka tema naine Ann ja samas kilomeetri ehk siis ühe versta kaugusel. talus elanud Tönnise Laasi naine Ann. 1825. Milline oli palvemaja külastatavus 18. aasta visitatsiooni protokollis on nimetatud sajandi teisel poolel, ja kui mitmele inime- peakiriku juures asuva palvemaja pidajateks sele see palvemaja omal ajal ehitati, me ei Kassewelja Juhhann ja köster Thoma Jürri.65 tea. 1825. aastal oli Pühalepas 400 regulaarset Isanime ja ameti järgi on lihtne määratleda külastajat, 1829. aastal 450.61 Hoone suuruse köstrit, kes elas Hilleste külas talus nr. 6.66 ja võimaliku mahutavuse kohta saab tuua Kassewelja Juhhann on aga nimetatud hüüd- võrdluse 1830. aastal ehitatud ja siiani alg- või perekonnanime järgi, mis hingeloendite sete pinkidega sisustatud Pikavere palvema- isa- ja eesnime traditsiooni ei järgi. Pärisorju- jast, mille välismõõdud ja hoone ees paiknev sest vabastamine tõi reeglina kaasa perekon- kogunemisväljak on võrreldavad Pühalepas nanimed, kuid 1817.–1833. aasta personaal- Lojal asunud hoone gabariitidega. Pikaveres raamatus neid veel ei kasutatud. Pühalepa mahuvad 360 istekohta palvesaali, mille suu- nimedepaneku raamat koostati 1835. aastal

60 EAA, f. 854, n. 4, s. 451. 61 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 409; EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 58p. 62 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 8p. Tema poegadest vanem (Peeto Peter) võeti 1831. aastal nekrutiks ja noorem (Peeto Johann) läks 1833. aastal Kärdlasse. 63 Vt. EAA, f. 1, n. 2/C-IV, s. 266, l. 2; f. 1864, n. 2/V, s. 73: 201; f. 3168, n. 2, s. 12, l. 18p. 64 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 19. 65 EAA, f. 1187, n. 2, s. 5199, l. 54. 66 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 18p.

Tuna 1/2013 43 KÄSITLUSED

ja selleks ajaks olid mõlemad oma kodust lah- on oma perega Hilleste vabadikuks saanud kunud.67 Nii saame vaid nende lähisugulaste ka Loja peremees Thoma Michel.71 Samal perekonnanimede juures olevate põhjen- ajal vabastati ametist ka köster Thoma Jürri. duste järgi teada, millised perekonnanimed Endist ametit jäi nii Jurri Köstrele kui ka käiku läksid. Laasi Juhhanni lahkumise järel tema poegadele ja vennapoegadele meenu- Hilleste külla kolinud poeg Johanni Thomas tama perekonnanimi Köstre, hiljem Kös- sai 1835. aastal nimeks Thomas Kassewälja.68 ter.72 1834. aasta hingerevisjoni ajaks juba Selle nime all kanti ta ka 1858. aasta hinge- 62-aastane Thoma Jürri Köster elas pärast loendisse, kui Thomas Kassewelja elas juba ametist vabastamist oma poja juures ja suri Kärdlas.69 Perekonnanimede panemise raa- samas Hilleste külas 9. mail 1852.73 Nii olid matus oli ka märge, et Johanni Thomase kõik Kasevälja palvemaja esimesed abili- uus nimi on antud isa (Kassewelja Johann) sed 1834. aastaks kas lahkunud või ametist järgi. Sel moel saame teada, et Laasi Juhhann vabastatud. Kui uue kirikuseaduse tõttu üsna oligi Kasevälja Juhhann. Kui esimene Loja otsesele kontrollile ja kasutamispiirangutele taludest on järjepidevalt kandnud Lo(o)ja allutatud palvemaja veel tegutsema jäi, võis nime, siis teine on järelikult nimeks saanud selle eeslugejaks veel mõni aeg olla ka endine Kasevälja ja andnud selle nime ka tema maal köster. 1842. aastal on aga toimunud suurem asunud palvemajale. Alates 1827. aastast on rändamine Hilleste külast Kärdlasse ja teis- ta vabastatud peremehe kohustest ja talu nr. tega koos on sinna läinud ka Johanni Thomas 2 on hakanud pidama seal varem abiks olnud Kassewelja.74 See võis tähistada ka Kasevälja Tönnise Laas, kelle naine Ann oli samuti palvemaja tegevuse lõpetamist ja „hulgakese” „hulgakese” liige. Loja talude ümberjaota- koondumist Kärdlasse. mise käigus on kolmandat talu tulnud pidama veel Anni vend Simmo Tubala külast. Lojale toodi kupjaks Mihkle Peter, Värssu küla talu Lugemiskohad ja erapalvemajad nr. 6 peremees.70 Mihkle Peetrile varem usal- datud talus elas palju hernhuutlasi ja see oli Pühalepa vennastekogus tervikuna olid aas- Värssu küla lugemiskoht. Nii oli Loja uuel tatel 1817–1833 kõige rohkem esindatud n.-ö. haldajal ja tema hernhuutlasest abikaasal maata peremehed ja eriti perenaised, kelle Eval samuti kogemus vennaste lugemiskoha ettevõtlik vaim ja töö oli loonud ja hoidis pidamisega. Kas oli taluperemees Juhhanni kasutuses kokkusaamisteks vajalikku taristut. muud kohustused kasvavas vennastekogus See hõlmas lisaks ametlikele palvemajadele tinginud vajaduse vähendada tema koormust ka kirikule mitte kuuluvaid palvemaju ja põhitööl, me ei tea. Elama jäi ta samasse tallu lugemiskohti. Palveruumide võrgu kohta palvemaja kõrval. võib samuti aimu saada Pühalepas aastatel 1834. aastal on talupojad Lojalt lahkunud 1817–1833 peetud personaalraamatu abil, ja edaspidi selle asunduse nimetust hinge- mida täiendavad samast ajast säilinud hin- loendites ei kasutata. Enamik neist on läinud geloendid. Nimelt on külade ja talude kaupa Kärdlasse, kuhu kogunes üha rohkem rahvast. peetud personaalraamatu abil näha liikmete Kes aga jäid, läksid Hilleste külla vabadikeks. võrgustiku tuumikalasid ja saab lokaliseerida Lisaks Kasevälja Juhhanni pojale Thomasele kuulutuskohad erapalvemajade ja lugemistu-

67 51-aastane Kasevälja Juhhann läks 1833. aastal koos oma perega Kärdlasse, veelgi eakam köster Jürri (sün- dinud 3. märtsil 1773) vabastati pärast 1834. aasta revisjoni ametist. 68 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 198, l. 3p. 69 EAA, f. 1864, n. 2/X, s. 338, l. 288p. 70 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 26p. 71 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 8p. 72 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 198, l. 4p. 73 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 52; 1864.2.X-338: 8p 74 EAA, f. 1864, n. 2/IX, s. 166, l. 7p.

44 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul badega. Pühalepa vennastekogu liikmed olid „hulgakese” abiline, vennastekogusse kuulu- esindatud kihelkonna kõigis asustusüksustes. sid ka sulane Tönnis ja peremehe õde Marre. Kassari saare kahe küla kohta detailsemad Kui Suitso Niggola Jürri 58-aastaselt 15. juulil andmed puuduvad. Teame, et seal elas sel 1832 suri,77 on Jürri õde Marre läinud Palu- ajal sadakond „hulgakese” liiget. Ülejäänud küla esimese abilise Soba Jago Jürri juurde. liikmete elupaikadena on personaalraama- Nii on esimeste abiliste ringis märgata teatud tus koos Saarnaki laiuga nimetatud 36 küla solidaarsust. Mis omakorda kinnitab, et pal- ja asundust. Palvemajadest väiksemad kogu- vemajad ei tegutsenud omaette keskustena, nemiskohad, kuhu ühe või paari lähema küla vaid olid osadeks kas igal nädalal või mingi rahvas nädala sees (näiteks kolmapäeviti ja teise rütmi järgi koos käiva „hulgakese” suht- laupäeviti) palvetundidele kogunes, olid ven- lemisvõrgustikust. nastel tavaliselt külades, kus neid elas roh- Pühalepa kihelkonna suuremad hernhuut- kem. Samuti olid rajatud piirkondlikud pal- likud keskused olid kihelkonnakiriku kõrval vemajad, kuhu sai vähemalt suviti ka nädala Kaseväljal (neli esimest abilist), abikiriku ehk sees kokku tulla. kabeli juures Kassari saarel (kaks esimest Esimesi abilisi oli Pühalepa kihelkonna abilist), kihelkonna põhjaosas Palukülas (esi- Hiiumaa-osas kuus, keda siis aruannetes mene abiline ja kolm abilist) ja kirikukihel- nimetati eeslugejateks. Kui Kassari saarel konna keskel Tempa külas (esimene abiline ja võis piisata palvemajast endast, siis ülejäänud abiline). Ka Palukülasse rajati kõnealuse per- kihelkonnas olid vahemaad juba liiga suured, sonaalraamatu pidamise ajal abikirik ja samas et nädalas mitmeks korraks kokku tulla. Per- lähedal hakkas arenema Kärdla vabrikuküla. sonaalraamatusse olid lisaks keskse palve- See lihtsalt kujunes suureks keskuseks ka maja ja erapalvemajadega seotud esimestele kihelkonna mastaabis ja vennaste palvemaja abilistele märgitud veel abilised, keda tuleb pidigi seal olema. Tempa külas paiknenud pidada lugemistubade hooldajateks. Raama- kuulutuskoht on pigem sama suurte külade tus oli neid tähistatud 27, sealhulgas 16 naist keskpunkt, mille asukoha võis määrata see, ja 11 meest. Abiliste ja esimeste abiliste elu- et Tempa küla asus teeristil, võrdsel kaugusel kohtade järgi oli Pühalepa kihelkonna suu- kihelkonnakirikust ja Palukülast. Ametlikus rema-saare-osa vennastel peale Kasevälja statistikas nimetamata palvemajad asusid palvemaja kasutusel palvetoad 19 külas, ehk mõisamaadel ja võisid olla talude juurdeehi- siis enam kui pooltes asukohtades. tised. Kuigi palvemajadega olid ilmselt seo- Palukülas elanud esimene abiline Soba tud kõik kuus personaalraamatus nimetatud Jago Jürri oli peremeheks talus nr. 22, kus esimest abilist, oli ilmselt ka abilisi, kelle elas koos tema enesega kolm „hulgakese” hooldada olnud lugemiskohad olid ümbrus- venda ja kolm õde. Ka talusse abielu kaudu konna jaoks pigem väiksed palvemajad ja tulnud Liso, kes ise vennastekogusse ei kuu- nende autoriteet võrreldav esimeste abilis- lunud, tuli hernhuutlike vanemate juurest.75 tega. Pühalepa valitud hulgakese abilistest, Palukülasse pandi pärast 1825. aasta visitat- nende elukohtadest ja hulgakese paiknemi- siooni lisaks esimesele abilisele ametisse ka sest külade kaupa tuleb juttu allpool. uus köster Peter. Tempa külas oli kaugelt Lugemiskohtadele pühendatud osa on väiksem kuulutuskoht, kuid oluline oma piir- jagatud piirkondadeks. Peale Pühalepa kiri- konnas. Tempa küla esimene abiline Suitso kumõisa, kus asus keskne palvemaja, jagu- Niggola Jürri oli peremees talus nr. 4, kus nes kirikukihelkond Ungern-Sternbergide elas kokku neli hernhuutlast.76 Tema naine Suuremõisa ja sellest eraldatud Soonlepa, Kreet oli kuni surmani (1825) samas külas Hiiessaare, Randvere, Partsi ja Kärdla kõrval-

75 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 48. 76 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 81p. 77 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 67.

Tuna 1/2013 45 KÄSITLUSED

mõisate vahel. Neid aga vennastekogu eraldi talu pererahvas polnud küll „hulgakese” liik- tööpiirkondadeks pidada on ebakindel. Piirid med, kuid perenaine Liso pärines hernhuutli- Suuremõisa ja kõrvalmõisate vahel ei olnud kust perest. 1833. aastal kolis Niggolas ilmselt ilmselt ületamatud, pealegi oli vennastekogu koos teiste hernhuutlastega edasi Kärdlasse.79 lugemiskohtade võrgustik ilmselt pikemate Abilise staatuses Niggolase ajutine asumine traditsioonidega kui Suuremõisast lõigatud Hillestesse näitas siiski kahe küla tihedamat kõrvalmõisad. Seepärast pole põhjust selles seost hernhuutlaste võrgustikus. Aruküla oli kihelkonnas kuulumist ühe või teise mõisa Hillestest paari kilomeetri kaugusel ja sinna alla pidada suureks takistuseks ja naaberkü- viis sama tee, mis kiriku teeristilt lõuna poole las sai käia kas või mitu korda nädalas. Pal- suundus ja palvemaja lähedalt mööda läks. vemajade ja lugemiskohtade piirkonnad on Soonlepa kõrvalmõisale kuulunud Arukülas tuletatud nii mõisapiiride kui küladevaheliste asus enne 1830. aastat kogu Hiiumaa kagu- teede võrku kõrvutades. tipu vennaste kuulutuskoht ja Niggolas oli ainus abiline kogu lähiümbruses. Personaal- raamatu järgi polnud rohkem abilisi Hilleste Pühalepa keskus ja kihelkonna lõunaosa ümber asunud Soonlepa kõrvalmõisa Lepisto (Valipe) ega Veoma külakeses, kus mõlemas Pastoraadist põhja pool asus Kerema küla, elas üks hernhuutlasest taluperenaine. Ega ka kus oma abilist ei olnud. Külas elas aga kol- Arukülast 3–4 kilomeetri kaugusel paiknenud mest vennast ja seitsmest õest koosnev „hul- Sarve külas, kus vennastekogusse kuulusid viis gake”, mis aktiivse tegutsemise korral vajas perenaist ja kolm peremeest. Arukülas eneses lisaks pühapäevastele kogunemistele palve- oli saare kagunurga kõige suurem hernhuut- majas lugemistuba ka nädala sees. Nende laste kogum, mille moodustasid koos abilisega jaoks oli vahemaa palvemajani siiski vaid neli peremeest, neli perenaist ja neli nendest paar-kolm kilomeetrit ja nad võisid palve- ühiskonnas madalamal astmel seisnud naist. tunde pidada koos Loja asunikega Kasevälja Aruküla kõrvale jäi ka pastoraadile kuulunud palvemajas. Hinso, kus elas üks hernhuutlasest talupere- Kasevälja palvemaja Pühalepa kiriku juu- naine. Nii oli Aruküla abiline kuni 1830. aas- res oli kõige lähemal Hilleste külale. Esime- tani ümbruskonna 23-liikmelise „hulgakese” seks abiliseks oli Hillestes köster Jürri ja talu eestvedaja. Ja tema asumine Hillestesse näi- nr. 3 perenaine Kreet.78 Kuivõrd esimesed tas ilmselt tema „hulgakese” traditsioonilisi abilised olid üldjuhul seotud palvemajadega sidemeid Pühalepa keskse palvemajaga, kuhu ja tavalise abilise staatuses lugemiskohtade võidi suviti koguneda ka nädala sees. pidajaid külas polnud, võisid neli Hilleste ja Pärast 1834. aastat, kui kihelkonnas käisid üks lähedalasuva Veoma küla hernhuutlane suured ümberasumised ja toimus muudatus käia ka nädala sees Kasevälja palvemajas. Kasevälja palvemaja eeslugejate ringis, muu- Seda enam, et esimesed abilised olid selle tus olukord ka Soonlepa kõrvalmõisa hern- palvemajaga niikuinii seotud. Seega võis huutlaste suurimas keskuses Arukülas. Nimelt Kasevälja suletud palvetundidest osavõtjaid on pärast Aruküla endise abilise Niggolase koguneda vähemalt 19. Kärdlasse kolimist läinud Hilleste küla talust Ilmselt oli aga koosolekust osavõtjaid roh- nr. 3 Aruküla tallu nr. 3 üks keskse palvemaja kem, sest tihedad sidemed olid ka Aruküla esimesi abilisi, Kreet.80 Lõpuks 87-aastaseks ja Hilleste hernhuutlaste vahel. 1830. aasta elanud Kreet Dampf oli 1834. aastal küll juba paiku kolis Aruküla abiline Hindre Jago 59-aastane ja tema mees Mihkli Laas kuus Niggolas oma naisega Hilleste külla. Selle aastat vanemgi. Siiski võisid just nemad üle

78 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 17. 79 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 171p. 80 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 42.

46 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul võtta varem Hindre Jago Niggolasele pandud loomustuseks võib öelda, et sealkandis ela- kohustuse koondada Hiiumaa kagunurga nud 53 hernhuutlasest olid ⅔ naised, mis „hulgakesi”. 1847. aasta sügisel jäi Kreet kihelkonna keskmisest moodustas mõne- leseks ja selleks ajaks juba 72-aastane õde ei võrra suurema osakaalu. Selles piirkonnas oli suutnud ilmselt enam kaua kanda vaimuliku ka ainus küla terves kihelkonnas (Soonlepa töö kohustust. Sellest ajast pole meil aga täp- Sarve), kus kõik hernhuutlased olid kas pere- semaid andmeid hernhuutlaste „hulgakese” mehed või perenaised. On võimalik, et varem toimimisest kihelkonnas. Hillestes ja hiljem Arukülas elanud esimene Soonlepa kõrvalmõisa teises servas, abiline Kreet Dampf oli Hiiumaa kagunurga Salinömme külas, oli kogunemispaik küla „hulgakeste” peamine hoolekandja ja lisaks abilise Mihkle Laasi Mihkle ja tema naise lugemistubadele oma külades kasutasid sealt- Liso juures. Sealse „hulgakese” täisliikme- kandi inimesed teistest sagedamini kogu- teks olid veel üks taluperemees ja kolm naist nemisteks Kasevälja palvemaja. Soonlepa – üks perenaine samast külast, teine Saarnaki kõrvalmõisa Aruküla, Salinömme ja Lepisto laiu ainsast talust ja üks vabadik. 1831. aastal lugemiskohad polnud küll eriti püsivad, kuid läksid abiline Mihkel ja tema abikaasa Liso tegemist oli vennaste ühe hõredama asus- aga Salinömmest Lepisto tallu nr. 3. Selle tuspiirkonnaga terves kihelkonnas. On näha tulemusel jäi kogu Soonlepa mõisa ainuke jälgi ka lugemiskohtade liikumisest vastavalt lugemistuba Lepisto külla, sest samal ajal oli aktiivsemate hernhuutlaste kolimisele ühest Aruküla abiline Hindre Jago Niggolas oma talust teise. naisega kolinud Hillestesse. Sellesse piirkonda võiks kauguse poolest arvata ka Suuremõisa Vahtrepa küla Hiiu- Pühalepa kihelkonna keskosa maa idarannikul. Samas oli sealses neljast peremehest, ühest vanaperenaisest ja kahest Hiiumaa kirdeosas paiknesid hernhuutlaste vabadikunaisest koosnevas „hulgakeses” ka „hulgakesed” tunduvalt tihedamini kui kagu- kaks abilist. Mis omakorda tähendas kohaliku nurgas. Randvere kõrvalmõisa Värssu külas palvetoa olemasolu külas. oli vennastekogul kaks abilist ja poolteist Kokkuvõttes on tõenäoline, et hern- kilomeetrit lõuna pool asunud Hagaste külas huutlased nii pastoraadist edasi paiknenud üks abiline. Abilisi polnud vaid nende külade Kerema külast kui ka Kasevälja palvemaja vahel paiknenud Puliste külas. Hagaste abi- naabrusest Hillestest on kasutanud palvemaja line oli talu nr. 2 peremees Andruse Thomas, teistest sagedamini. See võimalus oli ka kihel- Värssu omad aga talu nr. 6 peremehe venna konnakeskusest lõuna ja kagu poole jäänud naine Marre (kellest koos oma hernhuutlasest Soonlepa kõrvalmõisas elanud „hulgakes- mehega hiljem Palukülas vabadikud said) ja tel”, kes enne 1830. aastat kogunesid ilmselt samas talus elanud Ado lesk Kert. Värssu talu nädala sees suurema seltskonnaga Arukülas nr. 6 oli ilmselt tugev vennaste kants. Sealne ja väiksemaga Salinömmel, pärast 1830. aas- perenaine Eva oli samuti vennastekogu liige tat aga järelikult nii Kasevälja palvemajas ja tema abikaasa läks Pühalepa Lojale pasto- kui Lepisto külas. Nii võis näiteks suvistele raaditalude kupjaks 1830. aastast,81 kui Loja suletud palvetundidele nädala sees Kaseväljal talud ümber jagati. regulaarselt koguneda 50-60 lähikonna hern- Selles rannikupiirkonnas, kus kolme küla huutlast. Palvemajast umbes tunnise jalgsitee- peale elas kokku 36 hernhuutlast, võis abi- konna raadiuses oli 11 asustusüksuse kohta liste paiknemise järgi asuda kaks palvetuba: neli abilistega kuulutuskohta, millest pooled Andruse Thomase käsutusse antud talus pärast 1830. aastat kadusid. Hagaste külas ja vähemalt kuni 1830. aastani Kihelkonna lõunaosa vennastekogu ise- ka Värssu talus nr. 6.

81 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 26p.

Tuna 1/2013 47 KÄSITLUSED

Värssu külast piki rannikut kilomeeter Hellamaa vahetus naabruses piki ranni- põhja poole algas Suuremõisa Hellamaa küla, kut põhja poole asusid Soonlepa Vähekurri kus vennastekogu 20 liikme hulgas oli kaks ja Suurekurri (Kuri) külad. Esimeses neist abilist. Mõlemad, nii Matse Juhhann talus nr. olid vaid talu nr. 5 peremees ja perenaine 5 kui ka Nöwwi (Perdi) Tönnis talus nr. 8/9 hernhuutlased, sealjuures oli perenaine Ann olid pandud peremeesteks. Esimene neist oli ka kohalik abiline. Kokku oli mõlemas Kuri kihelkonnakiriku üks vöörmündritest. Värssu külas seitse vennastekogu liiget ja nende külas elasid hernhuutlased üheksas talus ja lugemistuba oli ilmselt Anni juures. Sealt võisidki moodustada kaks gruppi: talud nr. edasi algasid taas Suuremõisa valdused ja 2–5 esimese ja talud nr. 9/10, 11/12, 13/14 ja nendest esimeses, Sääre külas, polnud küm- 14/15 teise lugemistoa ümber.82 nel kohalikul hernhuutlasel oma abilist, kuigi Hellamaa külast vaid kilomeeter-pool- selles tihedalt asustatud piirkonnas on raske teist sisemaa poole, suurema maantee ristil tõmmata piirkondade eraldusjooni, kuulusid asus Suuremõisa Tempa küla. Tempa külas Sääre ja Harju talu ilmselt juba järgmisse elas 11 hernhuutlast, kellest talu nr. 3/4 pere- piirkonda ega olnud enam nii tihedalt seotud mees Suitso (Perti) Jürri oli esimene abiline Tempa esimese abilisega. ja tema naine Kreet abiline.83 Kui Kreet 1825. Pühalepa lääneosas oli veel üks asustus- aastal suri, ei jäänud kohalikud palvetunnid kogum, mis jäi Tempast küll eemale, kuid ilmselt veel katki, pealegi võttis Jürri uue polnud seotud ka ühegi teise hernhuutlaste naise Madli.84 Võimekaid töötegijaid oli seal tugipunktiga. Tempa teeristilt viis sisemaa enamgi, samast külast saadeti Hindri Peter poole tee, mille ots ulatus Hiiessaare kõrval- köstriks Palukülla. Tempa küla esimene abiline mõisa valdustesse. 4–5 kilomeetri kaugusel võis olla nii piirkonnajuht kui ka seal asunud Tempast algasid selle mõisa külad. Hiieküla suurema lugemiskoha või lausa talupoegade (Vilivalla ja Loja) talus nr. 2 peeti samuti eneste poolt ehitatud palvemaja peremees. lugemistuba, sealse abilisena on personaal- Sel juhul polnud see palvemaja üksnes Tempa raamatusse märgitud perenaine Ann.86 Tei- küla üheteistkümne hernhuutlase, vaid ka negi kuulutuskoht võis olla talus nr. 5, mille Värssu, Puliste, Hagaste, Hellamaa ja Kuri perenaine Marre oli samuti abiline.87 Nii külade „hulgakeste” – kokku 74 hinge – ühi- tema 1827. aastal surnud mees kui ka uuest ses kasutuses. Kui aga Suitso Jürri 1832. aastal peremehest poeg ja tolle naine olid „hulga- täies meheeas (56-aastasena) suri, võis arva- kese” vennad ja õed ning talu ennast kasutas tavasti just selle taluga seotud erapalvemaja pastor ka peatumiseks kohaliku visitatsiooni tegevus soikuda, kuigi järgmiseks peremeheks käigus. Hiieküla elanikest olid hernhuutla- oli talus tema 24-aastane poeg Jürri Laas.85 sed 14 inimest, mis ei olnud küll eriti suur Ei Laas ega tema Nömba külast pärit kaasa hulk mitme lugemistoa pidamiseks. Hiieküla olnud personaalraamatus märgitud hernhuut- Vilivalla piirnes lõunast Undama külaga, kus lasteks, samas võis ka nende liisutõmbamine samuti elas kolm „hulgakese” õde. See küla olla alles ees. See oli kogu kihelkonnas juba piirnes omakorda Tammela külaga, kus elas suurte muudatuste aeg ja me ei või olla kind- veel neli õde. Tammela hernhuutlaste hulgas lad, kas pastor sel ajal „hulgakesse” valituid polnud ühtki perenaist ja ilmselt polnud seal enam tähistas. Siinkohal võib kindel olla vaid ka lugemiskohti. Nii moodustus Hiieküla selles, et vähemalt enne 1830. aastate algust oli kahe abilise ümber juba 21-liikmeline „hul- Tempa hernhuutlaste oluline keskus. gake”. Hiieküla Vilivallalt oli kihelkonna

82 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 77p–80p. 83 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 82. 84 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 79p. 85 EAA, f. 3168, n. 2, s. 4, l. 67; f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 79p. 86 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 53p. 87 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 54p.

48 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul keskse Kasevälja palvemaja juurde otseteed läks aga temagi elama Partsi küla tallu nr. 1. pidi kaheksa kilomeetrit, mis pühapäeviti Suuremõisa valduses olevad Sääre, Joandi käimiseks polnud pikk maa. Hiieküla ise oli ja Harju ja küla paiknesid Soonlepa mõisa üle kolme kilomeetri pikk. Tempa oli tunnise juurde kuuluvatest Kuri küladest loodes, jalgsiteekonna kaugusel, mis samuti polnud Partsi kõrvalmõisa keskuse poole viival teel. kaugel. Siiski võib olla, et selles küladekogu- Abilise Mihkle Jürri liikumise järgi otsustades mis oli ka oma palvemaja. Selle asukoht oli võisid nad moodustada ühe suhtluspiirkonna sel juhul Hiieküla talus nr. 2, sest kohaliku Partsi kõrvalmõisa keskusega, kus elas seitse visitatsiooni märkuste juures on täiendatud, vennastekogu liiget. et abiline Ann loeb ja on palvemajapidaja.88 Partsi mõisale kuulus ka Ala küla, kus elas Palvemaja kasutasid sel juhul ilmselt ka naab- viis hernhuutlast. Talu nr. 4 perenaine Ingel, ruses paari kilomeetri kaugusel asuvas Suu- kelle mees suri 1820. aastal, on personaalraa- remõisa Nömba külas elavad hernhuutlased. matus tähistatud ülekirjutatud tähega, mille Seal oli abiliseks oma hernhuutlasest mehe puhul on raske aru saada, kas see on ö-st teh- Leemeti Peedo Johanni kõrval talu pidanud tud a või vastupidi.90 Partsi ja Ala küla vahel perenaine Kreet, kes 1827. aastal jäi leseks.89 asus Suuremõisale kuulunud Sakla küla, kus Külas oli kokku 13 hernhuutlast, mis Hiie- elas kümme „hulgakese” liiget ja abilisena küla, Undama, Tammela ja Nömba külade tegutses talu nr. 2 perenaine Ann.91 Tema „hulgakese” suuruseks teeb kokku 34 hinge. on 1820. aastal jäänud leseks ja 1829. aastal Kihelkonna keskosa vennastekogu eri- kolinud Kukka külla samas mõisas. On või- pära oli suhteliselt suurem õdede osakaal. malik, et Partsi külla elama asunud Harju See moodustas 108-liikmelisest „hulgakesest” abiline Mihkle Jürri asendas Anni. Samuti tervelt 68%. Sealjuures oli nende seas suur on võimalik, et vennastekogu Sakla ja Ala vabadike ja tüdrukute osa, mis moodustas küla abiliseks või lausa Sääre, Joandi, Harju, kihelkonna keskmisest (22%) viie protsendi Partsi Ala ja Sakla küla vaimulikuks abiliseks võrra suurema osakaalu. Eriti suur oli see oli mingi aja Ingel Ala külast. Tempa küla ümber koondunud vennasteko- Kukka külas oli 11 „hulgakese” liiget ja gus – tervelt 35,5%. Lisaks olid ka siinsed personaalraamatu pidamise alguses polnud palvemajad eeldatava külastajate arvu järgi seal vennastekogu abilist. Samuti polnud abi- otsustades kõige väiksemad. list naaberkülas Tikkas, kus elas „hulgakese” viis õde. Tikka ja Kukka küla kõrval asunud Partsi kõrvalmõisa Krossa asunduses oli see- Pühalepa kihelkonna põhjaosa vastu abiliseks talu nr. 2 peremees Simmona Juhhann ja kõik kolm kohalikku hernhuutlast Arvatavasti Tempa piirkonda jäänud Kuri elasidki selles talus. Nii võisid ka Kukka ini- küladest edasi paiknes Sääre küla, kus elas mesed seal palvetundides käia. 1829. aastal kümme hernhuutlast. Neist üheksa olid nai- on aga toimunud muutus ja Kukkasse on koli- sed. Seal abilist polnud, nagu ka ühe ven- nud Sakla abiline Ann. 1830. aastal on Kukka nastekogu esindajaga Joandi külas. Kuid külla asunud veel üks abiline, Andrese lesk järgmises, Harju külas, elasid talus nr. 1 Wollu Löpelt.92 Kukka talu nr. 2, kuhu Wollu lausa kaks abilist. Külas endas ega veel neli elama asus, oli oma surmani (1828) pidanud „hulgakese” venda-õde. Perenaine Madli on vennastekogu liige Pedo Jörna Peet. See talu 1822. aastal küll surnud ja ainsaks abiliseks oli 19. sajandil kogu piirkonna ärksama usu- jäi külas peremees Mihkle Jürri. 1829. aastal rahva üks tähtsamaid palvetundide pidamise

88 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 53p. 89 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 36. 90 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 70. 91 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 65p. 92 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 56.

Tuna 1/2013 49 KÄSITLUSED

paiku, kus veel 1886. aastal toimus otsustav tagasi. On arvata, et Kasevälja palvemajas koosolek vennastekogu traditsioone jätkavate käisid sagedasti koos kõik kihelkonna „hul- priilaste ja baptistide omavahelise jagunemise gakese” liikmed ja suhete sõlmimine polnud teemal.93 Kukka küla Peedu (Pedo) talu hern- kuigi keeruline. Siiski on murrangulisel ajal huutlike palvetundide pidamise traditsioon peetud personaalraamatus juba märgata on usutavasti varasem kui vennastekogu abi- jälgi hernhuutlaste uute keskuste tekkimisest lise Wollu tegevus seal alates 1830. aastast, kihelkonna põhjaosas, kus sel ajal elas juba sest vaevalt et lesest abiline palveruumi ehi- „hulgakese” enamik. tamisega alustas. Vennastekogu liikmete kolimiste järgi võib oletada, et samasse tööpiirkonda koos Partsi, Paluküla ja Kärdla Sakla ja Alaga kuulusid veel Löpe ja Palade. Löpe abilisega (Andrese lesk Wollu) koos oli Lisaks Pühalepast poolel teel Palukülla paik- seal külas olnud kaheksa hernhuutlast, kellest nenud Tempale kujuneski kõige rahvaroh- seitse olid naised. Palade vennaste „hulgake” kemaks piirkondlikuks keskuseks Paluküla. oli rohkem tasakaalus ja tosinat hinge teeni- Hiiessaare kõrvalmõisas (Hienhoff) Palukü- sid abilistena talu nr. 3 peretütar Marre ja las elas 38 vennastekogu liiget. Palukülasse lesk Ingel naabertalust.94 oli Hiiumaal ja mujal Eestimaal suuri valdusi Kokku elas Sääre, Joandi, Harju, Partsi, omanud Ungern-Sternbergide suguvõsa 1820. Ala, Sakla, Löpe, Palade, Tikka, Kukka ja aastal ehitanud lausa abikiriku. See arhitek- Krossa külades 79 hernhuutlast. Löpe külast tuuriliselt teedrajav neogooti stiilis ehitis oli kolme kilomeetri kaugusel oli Randvere kõr- algselt mõeldud parunite hauakabeliks, kuid valmõisale kuulunud Tubala küla, kus elas soklikorruse hauakamber osutus kõrge pin- veel 17 hernhuutlast. Tubalas oli kaks ven- navee tõttu kasutamiskõlbmatuks ja uhket naste abilist – talu nr. 5 peremees Juhhanni kabelit hakati põhikorrusel kasutama abiki- Niggolas ja kolmandas talus elanud Andruse rikuna. Hernhuutlike talupoegade palvetun- lesk Liso, kes suri 1827. aastal.95 Selle järgi, dideks Paluküla kabelit siiski ei kasutatud. et Tubala talusse nr. 6 tuli elama vennaste- Et Palukülas palvemaja oli, tuleb välja sele- kogu õde Madli, kes enne seda oli vabadi- tusest personaalraamatus. Kui Tempa külas kuks Löpel, näitab Tubala ja Löpe vahelisi taluabiliseks olnud Peter koos oma naise sidemeid.96 Kreedaga saadeti Palukülla (kus Peterist Kuigi Löpe jaoks oli suurem usuelu kes- sai köster), on mõlemad personaalraamatu kus sellest külast paari kilomeetri kaugusel märkuse järgi asunud just „palvemaja juur- asunud Paluküla, olid Tubala inimesed seo- de”.97 Seda pidas ilmselt Paluküla talu nr. tud ka linnulennult umbes 15 kilomeetri 22 peremees Soba Jago Jürri, kes ühtlasi oli kaugusel asunud kihelkonnakeskuse palve- ainuke esimene abiline kihelkonna põhja- majaga Pühalepa Lojal. Sealt oli naise võt- osas.98 Paluküla palvemajas võis personaal- nud ja Tubala talust nr. 10 Loja talusse nr. 2 raamatu pidamise ajal kinnistel koosolekutel (Kasevälja) elama asunud ka Laasi Simmo. käia 136 kihelkonna põhjaosa hernhuutlast, Simmo tuli 1818. aastal naisega Lojalt taas mis muutis selle tähtsaimaks piirkondlikuks isa juurde Tubalasse, kuid Loja talu nr. 2 palvemajaks kihelkonnas. Pole ime, et seal oli poolitamise järel (1830) läksid nad sinna ametis kihelkonna teine köster. Et palvemaja

93 J. Plaat. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal, lk. 112. Jaanus Plaat on Peedu talu palveruumi pildistanud veel 1997. aastal. 94 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 63p–64. 95 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 31–31p. 96 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 31p. 97 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 51p, 81p. 98 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 48.

50 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul kirikuaruannetes ei nimetata, pidi see olema olla lõigatud daatum 21.10.1846, mis ilmselt mõisamaal ja ilmselt ka talupoegade eneste tähistab selle valmimisaega.101 ehitatud. Paluküla kohalik lugemistuba asus Suured muudatused hernhuutlikus taris- ilmselt talus nr. 7, sest vennastekogu abilis- tus ei olnud vaid Pühalepa eripära. Vennas- teks olid selle talu peremees Simmona Laas tekogu traditsioonid olid seotud talupoeg- ja tema 1829. aastal surnud abikaasa Ingel.99 liku ühiskonnaga ja külades välja kujunenud Kolmandaks abiliseks oli sama küla vabadik võrgustikuga. Talude ümberjagamine ja Sola Mihkeli Juhhann.100 uued tuuled põllumajanduses lõhkusid selle Palukülast kolme kilomeetri kaugusel, taristu nii põhjalikult, et isegi saare kõige Pühalepa kihelkonna viimases sopis, asus suurema külastajate hulgaga Käina Vällika hiiurootsi talupoegade poolt selleks ajaks palvemaja viidi 1823. aastal oma seniselt juba maha jäetud Kärdla. Seal elas talus nr. kohalt minema.102 Seda tingis ilmselt põlv- 2 veel peremees Anders Andersson, kes oma konnavahetus, sest arvatavasti eeslugejate naise Marrega olid ka ainsad vennastekogu traditsiooni kandnud vanaperemees Hans oli liikmed kogu külas. Kui aga Kärdlasse toodi 1816. aasta revisjoni ajal juba 63-aastane ja kalevivabrik, saabus sinna hulganisti hern- suri 1825. aastal.103 Vällika talu juurdeehitu- huutlasi nii Pühalepa kihelkonnast kui ka sena tegutsenud palvemaja võeti lahti ja viidi kogu Hiiumaalt. Kui Ungern-Sternbergide Käära talu juurde ning püstitati uuesti alles kalevivabrik 1830. aastal Suuremõisast Palu- 1852. aastal, kui vähese külastatavusega ven- küla kõrval asuvasse Kärdlasse üle toodi ja naste palvemaju Hiiumaal juba leeritubadeks seda seal hoogsalt arendama hakati, jäi uus muudeti. abikirik mitmesaja töölisega tööstuskeskusest 1850. aastate keskpaigaks oli hernhuut- siiski liiga kaugele ja vabriku juurde rajati laste arv mujal Eestimaal jõudnud kõige oma pühakoda. Esmalt oli kasutusse võetud kõrgema tasemeni ja ka Hiiumaaga samasse hiiurootslaste vana Püha Olavi puukabel ja praostkonda kuuluvas Haapsalu ringkon- hiljem vabriku poolt ehitatud puukabel. 1847. nas tõusnud 4492 vennastekogu liikmeni.104 aastal ehitati juba vabriku kõrvale 179-isteko- Hiiumaal oli aga vennaste olukord täiesti haline puust Saksa kabel, mis sai ka vennas- teistsugune. Kui 1838. aastal oli saare „hul- tele uueks kooskäimise kohaks. gakestes” veel 1323 liiget, siis 1857. aastal Samal ajal olid toimunud suured muutu- oli kogu Hiiumaal vaid 464 vennastekogu sed ka hernhuutlaste palvemajade ja lugemis- liiget (337 õde ja 127 venda) ja 80–90 liik- kohtade võrgustikus. Need algasid juba 1820. mekandidaati, kelle palvetunde korraldasid aastatel ja jõudsid järgneva inimpõlvega lausa 32 abilist ja 51 naisabilist.105 Tuleb eeldada, sinnamaale, et tegevuse lõpetas ka Hiiumaa et hernhuutlaste arvu kiire kahanemine on vanim palvemaja Pühalepa kiriku juures. seotud traditsioonilise elulaadi muutusega. Kasevälja palvemaja nimetatakse viimast Pühalepa kihelkonnas oli pärisorjusest korda veel 1838. aastal ja ilmselt tegutses vabastamisele ja talude ümberjagamistele see kuni 1842. aastani. Pühalepa pastoraadi lisandunud ka tööstusliku pöörde mõju. lähedale püstitatud uue palvemaja seina sisse Suuremõisast Kärdlasse üle viidud ja suu-

99 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 44p. 100 EAA, f. 3168, n. 2, s. 12, l. 49p. 101 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 200. 102 Samas, lk. 196. 103 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 195, l. 122p. Putkaste mõisnik major Peter Carlovitsh Baron von Stackelberg pani oma talupoegadele esialgu kroonulikud nimed ja Vällika Simmona Hans oli Hans Simonow. Alles perekonnanimede panemise raamatus 1835. aastast said tema pojad perekonnanimeks Wellika (EAA f. 1864, n. 2/VIII, s. 196, l. 70p). 104 J. Plaat. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal, lk. 46. 105 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 220.

Tuna 1/2013 51 KÄSITLUSED

relt ette võetud Ungern-Strernbergide naste meelelaadi moderniseerumise. Seda on kalevivabriku väljaarendamine viis endaga näha ka Pühalepa „hulgakese” ühes tuntumas kaasa 1834. aastaks 87 perekonna esinda- perekonnas. Kasevälja palvemaja peremehe jad, kokku 223 inimest.106 Enamikus olid Juhhanni noorema poja Thomas Kasewelja nad Pühalepa kihelkonnast ja 1833. aastal pojad saksastasid oma perekonnanime oli perega Pühalepa Lojalt Kärdlasse asu- Birkenfeldtiks.110 See haridust saanud põlv- nud ka Kasevälja palvemaja peremees Laasi kond vaatas juba linna poole, kus olid avara- Juhhann (Johann Kassewälja).107 Vanuselt mad suhtlemise- ja läbilöögivõimalused. Nii teine, 20-aastane, poeg Thomas jäi esialgu asusid Thomase vanemad pojad Johann 18- vabadikuks Hilleste külla, kuid 1842. aas- ja Karl 20-aastasena vastavalt 1852. ja 1857. tal kolis temagi Kärdlasse. Hernhuutlasi aastal elama Haapsallu. kogunes sinna arvestatav hulk, üsna pea Teisalt leidus perekonnas ka neid, kes võeti kasutusele hiiurootslaste vana kabel käitusid risti vastupidi ja püüdsid elus hoida ja moodustus Kärdla „hulgake”. Kuulu- „hulgakesi” maal, kus palvemajade ja luge- tuskoht Kärdlas oligi nendel aastatel ainus mistubade võrk oli 1850. aastateks oluliselt lisandus kogu saare hernhuutlaste vaimu- hõrenenud. Kasevälja Juhhanni vanem poeg liku töö taristule. Ühtlasi muutus see ka läks Kärdlast tagasi kodukanti, see tähendab suurimaks kuulutuskohaks ja Kärdlas elas samasse kanti oma kunagise kodukülaga, Hiiumaa hernhuutlaste hoolekandja Müller, mida selleks ajaks enam polnud. 1861. aas- kes töötas kalevivabrikus kassiirina.108 1863. tal abiellus 51-aastane Peter endast 19 aastat aastal sai valmis uus paekivist laotud ja val- noorema Anniga Vahtrepa külast ja kolme geks krohvitud saksa kabel Kärdlas, mille aasta pärast sündis neil tütar Anna.111 Peter ja ehitamist lisaks parunitele ﬁnantseerisid ka Ann Birkenfeld(t) elasid Kerema külas Püha- vabrikutöölised. Kivist palvemaja meenutav lepa pastoraadi juures. Aastatel 1875–1877 vabriku kabel, mis vennastele ei kuulunud, Friedrich Eurichi poolt joonistatud Suure- jäi alates 1885. aastast ainsaks hernhuutlaste mõisa keskuse kaardil on näha suured muu- palvesaaliks Pühalepa kihelkonnas.109 Sealse datused, mis maade jaotuses võrreldes 1830. vennastekogu sekretäriks oli Kärdla tütar- aastaga olid toimunud.112 Kogu endine Püha- lastekooli õpetaja Gustav Bransfeld ja teised lepa Loja maa, kus Peter oli üles kasvanud, kolm eeslugejat olid vabrikutöölised. kuulus Suuremõisale ja Loja talude kohal laius põld. Personaalraamatu pidamise ajal Suuremõisale kuulunud Hilleste küla oli hili- Järellugu semal kaardil juba kirikumõisa all. Vana palvemaja enam ei olnud ja uus 20 x 10 meetrise Kärdla vabrikutöölistest koosnev „hulgake” ruuduna kujutatud puust Bethaus oli ehitatud oli ilmselt tihedamini seotud kui endised mõisa aladele – metsatukkadega karjamaale, suhteliselt suurel maa-alal tegutsenud ja mõisa valduste ja pastoraadi maade piiril. mitmeastmelise võrgustikuga ühendatud Endisest Kasevälja palvemajast kilomeetri usuringid. Saksa keel oli muutunud vabriku jagu põhja pool, kiriku juurest pastoraati vennastekogus üha tähtsamaks ja suhtlus viinud tee ääres seisab see tänini. Kerema saksakeelse palgatööliste kihiga tingis ven- küla oli palvemajale kõige lähemal ja Peter

106 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 259. 107 EAA, f. 1864, n. 2/VIII, s. 197, l. 7p. 108 G. Philipp. Die Wirksamkeit der Herrnhuter Brüdergemeine unter den Esten und Letten zur Zeit der Bauernbefreiung, lk. 319. 109 V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 199. 110 EAA, f. 1864, n. 2/X, s. 338, l. 288p. 111 EAA, f. 3168, n. 1, s. 25, l. 51p. 112 EAA, f. 3724, n.4, s. 748, l. 2.

52 Tuna 1/2013 Aldur Vunk / Pühalepa hernhuutlased uuel ajastul oli seal aktiivne eeslugeja.113 Friedrich Eurich Priilased ja Läänemaalt Hiiumaale laienenud on 1876. aastal joonistanud ka Suuremõisale baptistid olid uued maarahva äratusliikumi- kuulunud Kerema küla kaardi.114 Nagu sellel sed, mis oma vabakogudusliku vormi abil vii- märgitud, elas vabadik Peter Birkenfeld küla sid lõpuni paari põlvkonna jooksul toimunud loodeservas, kus tal olid kasutada väikesed vennastekogu jagunemise seniste kuulutus- taluhooned ja kaks eraldiseisvat põllulappi, kohtade ümber. millest suurem oli otse tema õue all. Külas oli seitse talu ja 19 vabadikukohta, millistest Peteri oma oli üks paremaid. Küla kaguser- Kokkuvõte vas, vastu piiri pastoraadiga asus Kasewälja koolimaja. See asus Laasijurna talu kõrval ja Pühalepa hernhuutlased moodustasid ühte- teine lähedalasuv toponüüm oli Taggo niit. hoidva ja tihedalt läbi käiva maarahva eliidi, Seega pole koolimaja nimetusele külast tuge millist 1830. aastateni tunnustasid ka pas- leida ja ilmselt on see üle toodud Kasevälja torid. Pühalepa personaalraamat aastatest palvemajast, kus kool alguse sai. Nii hoidis 1817–1833 on dokument, mis võimaldab näha see elus ka mälestust vanast palvemajast ja maarahva suhetevõrgustikku suure mentali- Kasevälja talust, mille juurde ta oli kuulu- teedimuutuse eelõhtul selle kõige siiramate nud. ja vahetumate esindajate kaudu, kelleks olid Paraku ei õnnestunud Kasevälja Juhhanni valitud hulgakesed. Personaalraamatus on vanemal pojal vennaste usuliikumist kodu- säilinud materjal, mis võimaldab luua küllalt kandis uuele tõusule pöörata. Kui Peter 1. detailse pildi vennastekogu ülesehitusest. mail 1879 68-aastasena halvatusse suri, oli ta Pühalepa kihelkonna Hiiumaa-osas oli Pühalepa keskuse „hulgakese” üks viimaseid vahetult pärast pärisorjuse kaotamist ja hern- eeslugejaid.115 Edaspidi oli Pühalepa kihel- huutlaste armukirja avaldamist alanud ven- konna hernhuutlaste elujõud seotud eeskätt nastekogu tõusuaeg. Kihelkonnas, kus seni vabriku „hulgakese” käekäiguga. Esimese teadaolevalt oli vaid kaks palvemaja – keskne maailmasõja käigus ja järel toimunud muu- Kasevälja palvemaja Pühalepa kiriku juures tused lõpetasid aga Kärdla kalevivabriku edu- ja Kassari saare hernhuutlaste oma sealse loo ja Pühalepa vennastekogu kadus suurelt abikiriku kõrval –, tegutses neid vähemalt pildilt. Mitu põlvkonda palvemajadest ilma poole rohkem. Personaalraamatu märkuste jäänud „hulgakesed” Pühalepa külades endise põhjal on kihelkonna suuruselt teine palve- rütmiga tegutsesid, me kahjuks ei tea. maja (vähemalt 136 püsikülastajaga) paikne- Teada on aga see, et samast kihelkonnast nud kihelkonna põhjaosas, Palukülas ja selle Vormsilt 1880. aasta paiku Kärdlasse jõudnud juures on tegutsenud ka teine hernhuutlasest rannarootsi juurtega priilaste usuliikumine köster. Samuti on olnud ilmselt erapalvemaja leidis esimese vastuvõtu vennastekogu liik- kihelkonna keskosas Tempa külas. Seal käis mete juures.116 Siis olid lisaks Kärdlale tegut- koos 74 „hulgakese” liiget, kuid juba pärast sevad „hulgakesed” veel vähemalt Palukü- 1832. aastat võis see oma tegevuse lõpetada. las, Kukkas, Tubalas ja Paladel. Palukülas ja Kihelkonnas on olnud veel viieski palvemaja Tubalas hakkas uus vaimulik äratusliikumine Hiiukülas, suhteliselt eraldi seisnud külade- 1882. aastal omas ringis armulauda pidama grupi keskel. See oli teistest väiksem ja teenis ja peagi järgnesid uuestiristimised ja kihel- 34 vennastekogu liikme vajadust palvetundi- konna luterlikust kogudusest eraldumine.117 deks kokku tulla. Veelgi väiksematele „hul-

113 Palvemaja viimaste lugejatena mäletati Kasevälja Peetrit ja Hallikivi Peeti (Vt. V. Ilja. Vennastekoguduse (herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti). Palvemajad, VI, lk. 200). 114 EAA, f. 3724, n.4, s. 748, l. 1. 115 EAA, f. 3168, n. 1, s. 25, l. 52; f. 3168, n. 1, s. 36, l. 10. 116 J. Plaat. Usuliikumised, kirikud ja vabakogudused Lääne- ja Hiiumaal, lk. 109. 117 Vt. samas, lk. 110.

Tuna 1/2013 53 KÄSITLUSED

gakestele” olid mõeldud suuremates külades konnale. Kui sinna tungis uus mentaliteet, lausa mitmekaupa esinevad lugemiskohad. tulid ka usuellu uued vormid. Vennastekogu Need võisid teise kohta või koguni teise suutis küll kohaneda tööliskollektiiviga, kuid külla ümber paigutuda koos kuulutuskohta mitte vabanemisest tingitud killustumise ja käitanud abilise liikumisega ja neljal juhul on omandi esilekerkimisega maal. Nii on Püha- abilise kolimine teise külla jäädvustatud ka lepa personaalraamatusse ilmselt tahtmatult personaalraamatus. Õhtused piiblilugemised jäädvustatud vanem ühiskonnamudel, mis toimusid nii palvemajades kui veel vähemalt hiljem andis teed sellele ühiskonnale, mida 19 lugemistoas, mis paiknesid 17 külas üle me juba paremini tunneme. Endine vennas- kihelkonna. tekogu suhtevõrgustik ongi kõige huvitavam Mujal Hiiumaal olid vennastekogud haka- informatsioon, mida kaks Pühalepa pastorit nud oma liikmeskonda kaotama juba koos oma kihelkonna maarahva kohta on jääd- vabaduseaja algusega ja 19. sajandi jooksul vustanud. see protsess üha kiirenes. Käesolev ülevaade on ajast, mil Pühalepa hernhuutlastel läks usuelu küll tõusujoones, kuid juba toimusid muutused, mille tulemusel traditsiooniline elulaad hakkas teisenema. Inimesed olid saanud vabaks, kuid peale isikliku vabaduse pol- Aldur Vunk nud neil veel midagi. Talumaad sai kasutada rendi eest ja omast maast lahutas maarahva (1959) enamikku veel terve inimpõlv ja rohkemgi. Samas olid nad traditsiooniliselt seotud talu- Lõpetas 1991. aastal Tartu Ülikooli ajaloo eralal, dega ja kogu elu käis maaharimise ning sel- samas magister artium (arheoloogia) ja 2003. a. lega seotud kombestiku ja suhetevõrgu raa- Ph. D. ajaloo erialal. Alates 1990. aastast töötab mes. Personaalraamatus pole hernhuutlaseks Pärnu Muuseumi direktorina. märgitud ühtegi mõisateenijat. Kui 1830. aastal sai hoogu Kärdla vabri- kusse tööle minemine, samuti algasid piiride täpsustamised ja talude jaotamised, kaotasid paljud kogukonnad oma pikema aja jooksul kujunenud näo. Aktiivsemad inimesed said liikuma ja praktiline meel leidis raken- dust väljaspool külakogukonda. Kuivõrd Pühalepa „hulgakeses” oli mehi rohkem kui Hiiumaa vennastekogudes keskmiselt, oli see ka enam mõjutatud majanduslikest ümberkorraldustest. Paljud valisid ebakindla rendisuhtega põllutöö asemel kas kindlapal- galise vabrikutöö või orienteerusid kujuneva vabaturu hangetele. Saja aasta jooksul, mil hernhuutlased olid Hiiumaa külades Jumala ilmutusi otsinud, polnud praktiline ja kal- kuleeriv mõtteviis veel kunagi nii tähtsaks kujunenud. Rent ja tulu ilmselt samuti mitte, sest vana talukultuur soosis hinge eest hoo- litsemist enam kui majanduslik mõtlemine. Ka vennastekogudus toetus ühtehoidvale ja igapäevaelust kõrgemale vaatavale kogu-

54 Tuna 1/2013 KÄSITLUSED Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused

Jaak Valge

Nähtus selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja respekteeritud isikud. Vares- Pärast Eesti okupeerimist Moskva poolt Barbaruse 50. eluaasta täitumise puhul oli võimule pandud Johannes Vares-Barbaruse Eesti Vabariigi ekspeaminister Kaarel Eenpalu valitsuse liikmete seas ei olnud vanglas karas- teda tunnustanud artiklis „Johannes Barbarus tunud vanu põrandaaluseid kommuniste. astub üle läve”, parafraseerides Vares-Bar- Õigemini polnud seal parteipiletiga kommu- baruse eelmisel aastal ilmunud luulekogu niste esialgu üldse. Varese valitsust on asja- pealkirja „Üle läve”, nii sisuliselt kui ka vor- kohaselt nimetatud hoopis „kirjanduslikku” miliselt Eesti kõige omapärasemaks ja kõige tüüpi või rahva seas ka kirjanike valitsuseks.1 moodsamaks luuletajaks.3 Teadmata, et poole Tõsi, ka „valitsuse” nimetus on ilmne eksitus, aasta pärast astub Vares-Barbarus tõepoolest sest see asutus ei valitsenud, vaid vahendas koos oma kaaslastega üle poliitilise läve. Moskvas tehtud otsuseid. Päris võimu silmis Vares-Barbarus, ideeline pahempoolne või oli sel ebavalitsusel nii vähe autoriteeti, et ka isegi kommunist oli Eesti Vabariigis nautinud liikmestaatus ei kaitsnud repressioonide eest. „üsna tüüpilist heakodanlikku tavaelu, koos Poolteist aastat pärast ministriks nimetamist kõigi nende kommete ja privileegidega, mis on oli peaaegu viiendik Varese ebavalitsusest – läbi aegade auväärsetele pürjelitele omaseks Boris Sepp, Juhan Nihtig-Narma ja Maksim kujunenud”4. Juba kooliajal oli Vares-Barbarus Unt – tapetud sellesama võimu poolt, keda üks kõige paremini rõivastatud poisse klas- nad sarnaselt suurema osa teistegi ministri- sis, kes kandis heast kalevist kuube ja kõrget teks kutsutud ametimeestega juba enne 1940. kortsumatut püstkraed. „Kogu ta olemises oli aasta juunit olid teenida püüdnud.2 artistlikku hoiakut, armastas laulda või vilis- Üheteistkümnest mittevalitsevast ministrist tada ooperiaariaid, mida ta kodus plaatidelt olid peaminister Johannes Vares-Barbarus ja oli kuulnud.” Oli ateist, trotsliku hoiakuga haridusminister Johannes Semper kirjanikud, väikekodanliku moraali vastu. „Nietzsche välisminister Nigol Andresen kirjanduskriitik, meeldis talle sellepärast, et see ﬁlosoof vihkas tõlkija ja luuletaja, peaministri asetäitja Hans ristiusku, jumaldas tugevat isiksust ja ülistas Kruus ajalooprofessor. Tegemist ei olnud instinkte.”5 Kirjutas luulet Pärnus arstipraktika kõrvaliste boheemlastega, vaid nad olid olnud kõrvalt, pidas lugu veinidest ja käis rannajääl

1 „Kirjanduslikku” tüüpi valitsusteks on Balti riikide marionettvalitsusi nimetanud Ants Oras. (Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Tallinn, 2002, lk. 52). 2 Sepp arreteeriti 1940. aasta novembris ning saadeti vangilaagrisse, kus ta suri novembris 1942. Unt arreteeriti 1941. aasta mais ja lasti maha juulis 1941. Nihtig-Narma küüditati 1941. aasta juunis ning suri väidetavasti eeluurimise ajal 1942. aasta oktoobris. Andresen oletab, et tagasitoomise korraldus ei jõudnud Narmat leida. (Nigol Andresen. Rahvavalitsuse liikme märkmeid. 17.10.1959. ERA, f. 247, n. 51, s. 19a, 31, 66). See ei tundu siiski veenev, sest aega Narmat enne ta surma „leida” oli poolteist aastat, pigem ei peetud Varese valitsuse korraldust NKVD-s tõsiselt täitmisväärseks. 3 K. Eenpalu. Johannes Barbarus astub üle 50. läve. – Uus Eesti 11.01.1940. 4 A. Eelmäe. Eluvõla kandmise raske koorem. – Looming 2007, nr. 10, lk. 1530. 5 J. Semper. Mälestused. Tallinn, 1978, lk. 133.

Tuna 1/2013 55 KÄSITLUSED

uisutamas. Artur Adson ja Marie Under usku- Sotsialistliku Vabariigi asutamist heaks kiitva sid 1920. aastatel, ja küllap mitte ilmaasjata, kogu liikmeks. Mittevalitseva valitsuse haridus- et nende vahva kaaslane Barbarus on härras- ministriks määratud Semper koostas hiljem ka mees, ja mitte ainult niisama härrasmees, vaid Eesti NSV hümni sõnad. Eesti Vabariigi Asu- Eesti Vabariigi ainus härrasmees. Under ütles: tavas Kogus oli Semper olnud ka iseseisvusakti „Barbarus on ainus gentleman meie maal. Nii koostava komisjoni liige. Seega osales ta nii see on. Ja seda teame jo ammu.”6 iseseisva Eesti kui ka selle vastandiks oleva marionettriigi tüvitekstide koostamisel.8 Oli „Tahaks elada Cote d’Azur’il, Eesti Vabariigis kahekordne riigivanema kir- kõndi palme avenuel, jandusauhinna laureaat (1935 ja 1937), ning lamp päike kun taeva glazuuril pälvis Eesti NSV-s Nõukogude Eesti preemia harva pilve abažuuri all, 1947. aastal ja Lenini ordeni 1962. aastal. kun maakera pall Semper oli õppinud Esimese maailmasõja alati rohelisel rüül. eel Peterburis ning üks tema tolleaegne kaas- Aga ma tajun: tahte raadiolained lane iseloomustas teda kui Oscar Wilde´i tüüpi lõpevad sääl, kun selleks antenn: esteeti, kellele oli „vastik higilõhn ja krobeli- Cote d’Azur’il, mõnel rannikul troopilisel. sed töökäed”9. Mõniteist aastat hiljem kirjutas Minu nägemine – traadita, Barbarus ta kohta tunnustavalt: „Kuradi jõh- otsatu – laiuskraadita. ker poiss, seksuaalne varbaküünest päälseni, Nood mandrid, kuhu veel pean saama, patoloogiline isegi.”10 Ants Oras tunnistas, et juhiks südame kompass, kun S, ant N, Johannes Semper oli „üks meie kirjanduse O, W. Nagu merimehed kained: kõige liikuvamaid ja erudiitsemaid vaime”11. Kolumbus, Vasco da Gama, 1920. aastal oli Semper abiellunud Tartu suur- rännakul kaleidoskoopilisel, – kaupmehe tütre Aurora Adamsoniga, ning tahan leida mandri – kallima aare: 1921. aastal lahkusid nad Eestist, veetes neli uue südame ärtässalise saare.”7 aastat Berliinis, kus Semper ülikoolis käis, ja peaaegu kaks aastat Pariisis.12 Eestisse, Tar- Vares-Barbarus ja Semper olid klassiven- tusse naasnult, lõpetas 1928. aastal Tartu üli- nad koguni kolmes tähenduses – kui klassi- kooli magistrikraadiga ja sai koha sealsamas kaaslased Pärnust, kui keskklassi liikmed, kes esteetika ja stilistika õppejõuna. 1930. aastast oma eluviisiga kiitsid heaks kodanliku ühis- oli ta ajakirja Looming toimetaja ning ka Eesti konna, kus nad elasid, ning kui klassivõitluse PEN-klubi esimees. Kersti Merilaas mäletab, pooldajad, s. t. mässajad sellesama ühiskonna et Semperite kodu oli väga uhke.13 August Alle vastu. Semper oli üks kolmest Eesti Vabariigi ütles Semperi kohta „frantslane”.14 Asutava Kogu liikmest, kes kõrvuti Hans Kruusi ja Jüri Uustaluga sai 1940. aastal ka „Ei ma kiidukõnede kõrinast punase riigivolikogu ehk siis Eesti Nõukogude ega trummide põrinast

6 S. Kiin. Marie Under. Tallinn, 2009, lk. 279. 7 J. Barbarus. Kiri Cote d’Azurilt. – Looming 1925, nr. 8, lk. 600. 8 Asutava Kogu iseseisvusakti koostamise komisjonis oli Semper siiski passiivne, mis on tema kirjanduslikke võimeid arvestades võib-olla tähenduslik. (Iseseisvusakti koostamise komisjoni eelnõud ja protokoll. ERA, f. 15, n. 2, s. 996. 10.–19.05.1919.) 9 M. Lepp. Kuus krüsanteemi. – Vaba Maa nr. 302, 24.12.1927. 10 Barbarus Adsonile 09.06.1926. EKLA: Koopiad M 281, kiri 64, l. 161–162. 11 A. Oras. Teelahkmel. – Luulekool I. Apoloogia. Koost. H. Runnel ja J. Rähesoo. Tartu, 2003, lk. 113. Esma- kordselt ilmunud rmt.: Eesti Looming II. Kirjanduslik koguteos. Helsingi, 1944. 12 S. Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. Tartu, 2002, lk. 92. 13 H. Kiik. Eluteeristil (1973–1974). – Looming 2012, nr. 2, lk. 222–223. 14 R. Parve/J. Urmet. Teine vestlus. – Looming 2009, nr. 7, lk. 997.

56 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused

leia õiget su palet. käigus puutus Andresen kokku ja mõjutas pal- Ei ma hõisata mõista teistega võistu. jusid Eesti kirjanikke, marksistlikku ja kirjan- Pärast päevade valet duslikku mõtet, suunas otsustavalt või vähem tulen tasa su juurde, oluliselt Eesti kõiki vasakpoolseid poliitilisi kui kõik vaibund vaikusse suurde, voole. Ilma kahtluseta polnud ta konjunkturist, et sind mõista siis mõistu. vaid põhimõtteline ja tugev isiksus. Andresenit 1940. aasta juulis intervjueerinud ajakirjanik Sääl, kord lumes, kord roheline, sedastab: „Siin ei saa tegemist olla sentimen- ikka vaikiv valude vahel taalitseva pühapäevajutlustajaga, küll aga sitke läeb su kühmas talude ahel. loomusega, kelle elemendis naljalt ei leidu Aga eemal, näe ähvardab tõusta midagi murdumiseks.”18 kõigilt külgedelt kummitis loheline: oma rahutut rabelust ida „Me veres laulab leekiv mäss sinu ristteile varjutab; maakera pind meist võpatub ajab ligi sõjakas lääs me päike pole ärtu äss – oma lõuaka lõusta. viisnurk on see, mis võitlust õpetab Ent siinsamas reetjate rida [– – –] võimuhumalad pääs, Me samm on mürsk sinu põlisele poojale diktaatorite kerre, käe püstiupitust harjutab.”15 me samm on püss mis juhit kodanluse kerre.”19 Nigol Andresen, Eesti üks viljakamaid literaate läbi aegade, märkis oma erakirjas Need üleläveastujad polnud kaugeltki 1961. aastal, et tal on tulnud Semperit kaitsta erandid. Nigol Andreseni ilmselt siira arva- nii Eduard Laamani kui Max Laossoni eest, muse kohaselt: „Olgugi organiseerimatult, kuid taunis Semperi „ilma ideoloogiata” ole- kirjanike ja kunstnike parim osa siiski mässas must.16 On tõsi, et Andresen ise, tõenäoliselt valitseva korra vastu.”20 Ning nagu ta ilmselt Eesti kõige parem marksismiteoreetik läbi mitte ilma uhkustundeta märkis, tervitasid aegade, oli ideoloogilisem. 1955. aastal, kül- punast mittevalitsevat valitsust Rahva Hääles lap Andreseni poliitilistele ideaalidele kõige Aleksander Antson, Mihkel Jürna, August lähemal ajajärgul kirjutatud eluloolisi märk- Gailit, August Jakobson, Eduard Hubel-Met- meid alustab ta nii: „Minul isiklikult ei olnud sanurk, August Mälk, Juhan Sütiste, Evald marksism mitte iseendast sündimisel kaasa Tammlaan, Henrik Visnapuu, Valmar Adams, saadud, vaid alles pikaajalise arenemise kes- Albert Kivikas, Pedro Krusten, Aleksis tel jõudsin marksistlike põhitõdede mõistmi- Rannit, Rudolf Sirge, Eduard Visnapuu ja Jüri seni. Kui mind Virumaa Partei ja Nõukogude Šumakov. Loomulikult ei saanud kõigist neist aktiiv Rakveres 1940. aastal esitas NSVL Nõukogude režiimi toetajaid. Kuid tervitajaid Ülemnõukogu saadiku kandidaadiks, ütlesin oleks olnud veelgi: kirjanike ringkondades ole- oma esitajatele p. m.: „Mina ei ole jõudnud vat tekitanud pahameelt, et tervituse algatajad Kommunistliku Partei juurde otseteed, vaid ei kutsunud kõiki Tartu kirjanikke ühinema.21 ringteid kaudu, nagu on tuttav minu esitajail. Neist näiteks Aadu Hint polnud mitte ainult Soovin, et praegusel intelligentsil tee kommu- punase riigivolikogu liige, vaid teda on „eriti nismi juurde oleks kerge.””17 Nende ringteede üleskeeratuna” peetud koguni kirjanikest kaa-

15 J. Semper. Rahutuil päevil. – Looming 1935, nr. 3, lk. 293. 16 S. Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Tartu, 2002, lk. 100. 17 N. Andresen. Ühisrinde teostamine Eestis fašistliku diktatuuri aastail. November 1955. ERA. f. 1, n. 7s. 314, l. 260. 18 Uus mees ja uued kombed. – Rahva Hääl 10.07.1940. 19 O. Arp (Nigol Andresen). Töörahva püha. – Rünnak nr. 5, 1927. 20 N. Andresen. Nõukogude kirjanduse ja kunsti organiseerimisel. – Looming 1940. nr. 8, lk. 795. 21 N. Andresen. Rahvavalitsuse liikme märkmeid. 17.10.1959. ERA. f. 247, n. 51, s. 19a, l. 31, 65.

Tuna 1/2013 57 KÄSITLUSED

sajooksikute esinumbriks.22 Max Laossonist sai „Karmile avalikule proletariaadi diktatuurile Tartu natsionaliseeritud kirjastuse juht ja aja- vastandas humanitaarintelligents unistuse lehe Tartu Kommunist peatoimetaja, August rahulikust, aeglasest arengust demokraatia Allest punase haridusministeeriumi nõunik, relssidel, arengu, mis oleks lubanud liikuda Aira Kaalust ja Erni Hiirest Tartu Kommunisti proletariaadil edasi, arusaadavalt, intelligentsi toimetajad, Debora Vaarandist uue nädalalehe heatahtlikul toetusel [– – –] Fašistlik tegelikkus Sirp ja Vasar vastutav toimetaja, Friedebert räägib sellele intelligentsile, et tuleb otsustada, Tuglasest Loomingu peatoimetaja. Tuntu- kas olla proletariaadi diktatuuri poolt, või matest kirjanikest avaldasid oma sümpaa- olla nende diktatuuri poolt, kes ei ole enam tiat uuele võimule veel Juhan Sütiste, Kersti võimelised arendama ühiskondlikke jõude, Merilaas ja Paul Viiding.23 Ning kirjanikud ei kes tallavad maha kultuurikoldeid, kes intel- olnud omakorda erandid, sest Moskva teenis- ligentsist endast teevad uue (intelligentse) tusse läks palju vasakvaadetega loomeinimesi lumpenproletariaadi.” Edasi märkis Radek, ja haritlasi. Parteisse astusid nad hiljem, ena- et teiste hulgas on Nõukogude Liidu ja pro- masti 1940. aasta juulis ja augustis. Sügiseks letariaadi poolele üle tulnud Romain Rolland oli Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete ja Andre Gide ning ka kõige suuremad Amee- arv peaaegu kahekümnekordistunud.24 Kuigi rika kirjanduse anded on pöördunud NSV võib leida tõendeid, et kohati püüti režiimi Liidu ja kommunismi suunas ning intelligents poliitikat pehmendada, polnud Moskva seisu- hakkab mõistma neid ülesandeid, mis seisa- kohalt Eesti „päriskommunistide” ulatusliku- vad nende ees nende endi maadel: „Ei kuulu maks kasutamiseks võimuvahenduse tipus või kahtluse alla, et me seisame osa intelligentide Venemaalt suurte kommunistlike lisajõudude pöörde eel võitluses imperialismi ja kapitalis- toomiseks esialgu tarvidust ega mõtetki. miga, see tähendab, seisame nähtuse ees, mis Kas aga Eesti vasakpoolsed loomeinimesed omab suurt ühiskondlikku tähendust. Nende olid erandid läänemaailmas? Jah, „üle läve” nähtavate tendentside ühiskondlik tähendus astumise osas küll, õieti koos Leedu ja Läti seisneb selles, et nende intelligentlike kihtide vasakharitlastega. Kas aga Lääne-Euroopa kui väikekodanlikele massidele ideoloogia ja Põhja-Ameerika vasakpoolsed literaadid ettepanijad võivad oma ärapöördumise tõttu oleksid selleks samuti valmis olnud? kapitalismi kaitsjate hulgast ja pöördumisele 1932. aastal avaldati Moskvas raamat võitlusele tema vastu, kiirendada väikekodan- „Välismaalaste silmade läbi”, kus toodi ära like masside lähenemist proletariaadile. Nende poolehoiuavaldusi Vene kommunistlikule masside üleminek vaenulikkuselt proletariaadi revolutsioonile enam kui saja maailma kir- vastu heasoovlikule neutraliteedile, ja olla võib janiku sulest. Raamatu eessõnas kirjutas üks ka, et kriisi edasise teravnemise korral, tuntud tolleaegseid Nõukogude kommunismi juht- liidule töölisklassiga, kergendaks väga töölis- ideolooge, Üleliidulise Kommunistliku (bol- klassi võitlust võimu eest.”25 ševike) Partei Keskkomitee Rahvusvahelise Karl Radeki retoorika on muidugi Nõuko- Informatsioonibüroo juhataja Karl Radek, gude kommunistile omaselt liialdav ja kiitlev, et märkimisväärne osa maailma intelligent- kuid tõsiasi on see, et 1932. aastal, kui Radek sist on pöördunud Nõukogude Liidu suunas: seda kirjutas, oli Lääne intellektuaalide imet-

22 T. Haug. Lahkumine tuuliselt rannalt. Aadu Hint 100. – Looming 2010, nr. 1, lk. 102–103. 23 S. Olesk. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. – Tõdede vankuval müüril. Tartu, 2002, lk. 70–71. Enne Nõukogude okupatsiooni oli Eesti Kirjanike Liidu liikmeid 53. Sõltuvalt aktiivsuse ulatusest ning ametiko- hast võib 1940. aastal sulega või ametikohaga selgelt Nõukogude režiimi teenistusse läinud iseseisva Eesti Kirjanike Liidu liikmete arvuks lugeda 17–22. Järgnenud mõne aasta vältel aktiivselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid, uue Nõukogude okupatsiooni kartuses Eestist lahkunuid ning nõukogudevastastena represseeritud kirjanikke oli ligikaudu sama palju. 24 1940. aasta juunis oli Eestis EKP ridades 133, oktoobris 2285 kommunisti. (Kommunističeskaja partija Estonii v cifrax. Tallinn, 1983, lk. 37, 43). 25 K. Radek. Intelligencija i Oktjabr´. Glazami inostrancev 1917–1932. Moskva, 1932, lk. X–XII.

58 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused luse kulminatsioon Nõukogude Liidu vastu Uurimisseis: veel saabumata. Herbert Wells, Anatole Eesti kirjanikud-juunikommunistid France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Esimesena käsitles Eesti vasakintellektuaalide Louis Aragon, Bertolt Brecht, Upton Sinclair, koostööd sovettidega 1942. aastal Jaan Siirase Gerhart Hauptmann, André Maurois, Henri nime varjus ilmunud raamatus kirjandusuurija Barbusse ja väga paljud teised Lääne intel- ja tõlkija August Annist. Ta leiab, et küsida, lektuaalse eliidi tipud, 20. sajandi esimese miks läks nii suur hulk eliiti kuuluvaid eest- poole kõige tuntumad ja mõjukamad kirja- lasi, nende hulgas ka mõni ülikooliharidusega nikud ning väga paljud nende vähem tuntud mees, oma isamaad ära andma, võiks ainult kolleegid avaldasid kahe sõja vahel ja Teise naiivne „kodanlane” või kauge külaline. Annist maailmasõja ajal, vähemalt mõnel ajajärgul märgib, et Vares-Barbarus olnud „hea mees ja oma poolehoidu ja toetust Nõukogude režii- hea arst”, ent andetu luuletaja, ning kas oma mile. Neid tuntakse tee- või mõttekaaslaste- ebaedu tõttu või ka Venemaalt saadud hari- na.26 Kuid Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika duse tagajärjel oli ta ikka teravas opositsioonis teekaaslasi ei seatud kunagi valiku ette, mil oma väikese kodumaa suletusega ja igatses sel- nad oleksid pidanud otsustama, kas jätkata lest välja. Annist arvab siiski, et tema kollee- Nõukogude režiimiga „kaasteed” ka siis, kui gide sovettide teenistusse minemise dominee- Nõukogude režiim asub hävitama nende endi rivaks motiiviks oli halvema ärahoidmine, eesti ühiskonda, ning seetõttu ei tea me ka, kui kultuuri säilitamise soov, väiksegi autonoomia suur osa neist oleks läinud sama kaugele kui alahoidmine, kas või sellise riikliku moodustise Andresen ja tema seltsimehed Eestis. eeskujul nagu Mongoolia. Kruus ja Semper Andresen ja teised 1940. aasta juunis, kui võtnud oma koha vastu selleks, et „ära hoida Nõukogude Liit Eesti okupeeris, just sellise kõige hullem”. Oluline on ka naiivsus. Esialgu valiku ette seati ning on mõistetav, et Eestis arvatud, et Eestis ei juhtu asjad nii nagu Vene- ei tunta neid „teekaaslasena”, nendena, kes maal, mis on harimatu maa.27 nad olid enne Eesti okupeerimist, vaid „juu- Ka Eestis 1943. aastal esmailmunud ja hil- nikommunistidena” – nendena, kelleks nad jem Nõukogude režiimi ajal käest-kätte käi- said pärast okupeerimist. nud ja olulist mõju omanud koguteos „Eesti Järgnevalt on refereeritud ja lühidalt ana- rahva kannatuste aasta” pigem toetab seda lüüsitud seniseid seisukohti põhjustest, miks põhjendust või vähemalt võimendab vasakha- neist Eesti vasakpoolsetest kirjanikest said ritlaste ideoloogiavaba naiivsust. Koguteoses juunikommunistid ja miks mõjus Nõukogude märgitakse, et Vares-Barbaruse valitsus koos- kommunism külgetõmbavalt Lääne vasakintel- tati Nõukogude Liidu saatkonnas, milleks lektuaalidele. Vaadeldud on ainult uurimusliku olid juba mõnda aega eeltöid teinud „tuntud elemendiga käsitlusi, s. t. „puhtaid” mälestus- kommunistlikud tegelased” Nigol Andresen, raamatuid ja ilma tõetaotluseta Nõukogude aja- Maksim Unt ja Neeme Ruus. „Nende leiuta- looideoloogiatekste siinses artiklis ei käsitleta. tud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL-i

26 Terminit „teekaaslane” kasutatakse siinkohal venekeelse „poputšik” (ingl. k. fellow traveller) eestikeelse vas- tena. Varasemas kirjanduses on kasutatud ka vähem neutraalset sõna „kaasajooksik” (vt. nt. A. Küng. Tuule lapsed. Tallinn, 1990, lk. 8–11), või „kasulik idioot”, mida Lääne vasakintellektuaalide kohta olevat väidetavasti tarvitanud Nõukogude Liidu juhid. Termini „poputšik” tõi käibesse Lev Trotski 1924. aastal, esialgu noorte vene kirjanike kohta, kes ei olnud kommunistid, kuid kelle looming oli revolutsiooniteemaline ning kes aktsepteerisid Vene revolutsiooni. (L. Trotsky. Literature and Revolution. Michigan, 1968, lk. 57). Hiljem laienes see mõiste Lääne intellektuaalidele, kes ei kuulunud kommunistlikusse parteisse, kuid suhtusid kriitiliselt Lääne ühiskondadesse ja sümpaatiaga Nõukogude Liitu. See tähendas Nõukogude kommunismi poolda- mist, kuid distantsilt, ning seda mitte ainult geograaﬁlises, vaid ka emotsionaalses ja intellektuaalses mõttes. (Vt. täpsemalt D. Caute. The Fellow-Travellers. A Postscript of the Enlightenment. London, 1973, lk. 3–7.) 27 J. Siiras. Viro neuvostokurimuksessa. Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikkivallan aikana vv. 1939–41. Porvoo-Helsinki, 1942, lk. 87; 89–90; 98–99; 167).

Tuna 1/2013 59 KÄSITLUSED

saatkond pidas suitsukatteks tarvilikuks „laie- Sama kontseptsiooni jätkab Oras oma malt tuntud” nimesid, kes aga oleksid seal- 1948. aastal Londonis esmailmunud raama- juures iseloomutud ning hästi sõnakuuleli- tus. Ta kirjutab, et Vares-Barbarus oli oma kud. Sellisena Vares kõlbas, omas ta ju teatud retoorilistes ja kirglikes luuletustes piitsu- nime „käremeelse” luuletajana ja arstinagi. tanud kõikvõimalikke tõelisi ja kujutletud Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja pahesid Eestis ning mujal mittebolševistlikus iseloomuga ei saa ta hoobelda.”28 maailmas, mis küll ei takistanud tal elamast Annisti kolleeg Ants Oras näib vähemalt luksuslikku elu: „Ta oli üks neist eriti hääleka- osaliselt jagavat vaadet vasakharitlaste naiiv- test sotsialistidest, kes praktikas ei hoolinud susest, ent muus osas mõtestab nende käitu- sellistest „kodanlikest sentimentaalsustest”, mist teisiti. Ta leiab oma 1944. aastal Helsin- kui osavõtt teiste inimeste kannatustest: ta gis esmailmunud essees, et juunipöörde järel oli tunnistanud „maailmarevolutsiooni” andusid „vene doktrinaarsele valmispsühho- ebamääraseks, kuid kõrgeks eesmärgiks.” loogiale” ihu ja hingega need kirjanikud, kes Orase arvates oli Varese käsitlus poliitikast olid varem omandanud palju impulsse prant- ebakindel, ja võimalik, et ta ei mõistnud täie- suse ja vene naturalismilt, tahtnud olla vaeste likult, missugust häbiväärset saatust sõbrad kihtide, proletariaadi eest võitlejad, kuid see- idast talle sepitsevad. Kuid teati, et Vares- juures ei taotlenud neist sügavamat inimlikku Barbarus, Maksim Unt ja Nigol Andresen arusaamist. Nende kõige tüüpilisem esindaja olid juba mõnda aega varem tegutsenud oli August Jakobson. Neid iseloomustas „tugev venelaste heaks. Semperi ja teised temasu- annus stereotüüpset sotsiaalset protesti, vilet- gused salongikommunistid liigitab Oras küü- suse ja haiguse ülepaisutet esitamine, kiindu- nikuteks. Semperil oli õnnestunud püsida mus toorestesse faktidesse ja tooresse mee- heades suhetes kõikide valitsuste ja partei- lelaadi” ning taltsutamatu kallaletung „pea dega. Punasel aastal eitas Semper rahulikult kõigele hapramale, peenemale ja sügavamale iga oma varem kirjutatud või lausutud sõna, meie rahva hingelaadis” või parimal juhul selle mõistis hukka lääneliku tsivilisatsiooni, kaasa ignoreerimine. Lisaks märgib Oras, et Semper, arvatud oma rahva, „ja ülistas alandlikult ning Barbarus jt. olid käinud Vene ülikoolides, ja ülevoolavalt nelja ainukest maailma sündinud „kõigist Lääne kultuurilisandeist hoolimata ei geeniust: Marxi, Engelsit, Leninit ja Stalinit, saand nad kunagi täiesti lahti mingist vaevalt ennekõike Stalinit”. Kuid Oras väidab, et aimatavast, kuid kõikjal olemasolevast vene nendesugused olid erandid, rahva hoiak oli substraadist.” Semperit ennast hindab Ants üksmeelne, välja arvatud umbes tuhat kom- Oras aga mänguriks, „intellekti ja psühholoo- munisti ja kaasajooksikut. Ning resümeerib: gia ja lõppeks ka luule sportlaseks”, näiteks, „Kosmopoliitilisel intelligentsil puudub sageli „kuidas ka briljantne kultuur ilma sügavama moraalne selgroog, mis teeb neid totalitaarse eetoseta, intellektuaalne aparaat ilma küllalt korra vabatahtlikeks kaaskurjategijateks. Sel- tugeva hingelise tuleta võib viia omaenese ole- line taust oli Marinettil ja Goebbelsil, kuid ka muse eituseni, vaimse nihilismini ning täieliku Ilja Ehrenburgil ja Hella Vuolijoel.”30 oportunismini”. Seetõttu kujunenud Semperile 1956. aastal ilmunud koguteoses „Eesti nii kergeks „maha vanduda kõik see, millele ta riik ja rahvas II maailmasõjas” märgitakse seni oli pühendanud oma elu”.29 napilt, et mõningate kirjanike hulgas hakkas

28 Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos. Tartu, 2012, lk. 42. 29 A. Oras. Teelahkmel. – Luulekool I. Apoloogia. Koost. H. Runnel ja J. Rähesoo. Tartu, 2003, lk. 114–115, 494. 30 A. Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Tallinn, 2002, lk. 36–37; 50; 139–140. Sirje Olesk arvab, et Orase karm hinnang Semperile võib olla põhjustatud ka meeste isiklikust vastuolust. (S. Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Tartu, 2002, lk. 99). 1949. aastal ilmunud mälestusraamatus märgib Artur Adson, et Barbarus oli see, kes läks vabariigi eitamises põrandapealsetest sulemeestest kõige kaugemale. Neil mustil päevil oli küll uue võimuga kaasa minejaid ja vabast tahtestki, kuid patustajate kambas puudus tema sõnul Eesti kirjanike paremik. A. Adson. Siuru-raamat. Tallinn, 2007, lk. 185; 231; 238).

60 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused juba baaside ajastul tulema ilmsiks sümpaa- Saksamaale oli rahva seas ebapopulaarne tia uue režiimi vastu. Pärast juunipööret tõm- ning Hans Kruus ja teised vasakharitlased bus enamik kirjanikke vaikides tagasi, kuid pidasid Eesti maad ja rahvast ähvardava pea- „mõned seni tagaplaanile jäänud autorid mise ohu allikaks Saksamaad ja selle paree- pidasid silmapilku kohaseks teenete hanki- rimiseks arvasid vajalikuks koostööd Nõuko- miseks ja esinesid ajakohaste avalike dekla- gude Liiduga. Haritlased olid küll N. Liidu ratsioonidega, kiites suunamuutust ja lubades tegelikkusest teadlikud, ent teisalt polnud oma loomingut suunata nõuete kohaselt”31. vabad illusioonidest, teateid terrori ja muu Iseseisvuse taastanud Eestis jätkas sama sellesarnase kohta peeti liialdusteks, seega teemaga Heino Arumäe, ning pigem Annisti polnud poliitiline naiivsus 1940. aasta sünd- kui Orase liinis, kuid tuues esile uusi motiive. mustes Arumäe arvates vähearvestatav tegur. Veenvalt sõnastatud ja mõjukas essees Hans Arumäe leiab, et Varese valitsuses ja sellega Kruusi kohta küsib ta: „Miks Hans Kruus ja seotud isikute seas loodeti mõnda aega Ees- teised tema mõttekaaslastest haritlased tegid tit näha nn. rahvademokraatliku vabariigina, 1940. aastal seda, mida nad just tegid?” Ning mis oleks Nõukogude Liiduga küll tihedates vastab üldistavalt: „Küllap olid „uue elu ehi- lepingulistes suhetes, kuid säilitaks siseelus tajate” eesridades sammujatel ka omad isik- teatava iseseisvuse. Seejuures viidati sageli likud motiivid, mille mõjul okupatsioonivõi- Mongoolia eeskujule.32 mudega kaasa mindi. Ühel või teisel juhul Eemaletõukava autoritaarrežiimiga, naiiv- on täheldatud edevust, püüet esimest viiulit susega ja „Mongoolia tegemise” sooviga on mängida, karjerismi, võimuiha ja mida veel. Arumäe jälgedes otse või kaude Eesti vasak- Ent mõistagi pole kõike võimalik seletada haritlaste motiive 1940. aastal esitanud ka rida seda laadi asjaoludega, paratamatult tuleb teisi uurijaid. Olaf Kuuli leiab, et juunipöörde tõsiselt arvestada üldisemaid maailmavaate- pearežissöör Andrei Ždanov eelistas vasaksot- lisi tõekspidamisi ja poliitilisi tegureid. Hans sialiste kommunistidele seetõttu, et nad sobi- Kruus ise on ühe tegutsemismotiivina esile sid paremini N. Liidu juhtkonna taktikalisse tõstnud juba noorpõlvest omandatud sotsia- plaani „seadusliku pöörde” läbiviijatena, olid listlikke ideaale. Tõepoolest mängisid uue saatkonnas varem tuntud ja enam usaldata- võimu rajamisel suuremat või väiksemat rolli vad ning neil oli laiem mõju rahva hulgas. Ta eeskätt need haritlased, keda vähemalt noo- sedastab, et nad olid vaid käsutäitjad, ja küsib ruses peeti pahempoolseteks ja kes kuulusid – miks üks või teine selle vähe tänuväärse osa esseeride või pahempoolsete sotsialistide valis? Ja põhjendab seda idealismiga, usuga, et seltskonda. Kuid 1940. aasta tingimustes ei just sotsialism toob rahvale õnne, aga ka soo- saa käesolevat tegurit sageli oluliseks pidada. viga Eesti ühiskonna radikaalse ümberkujun- Oli mis oli, kuid Kruus, Vares ja Semper sot- damise käiku pisutki inimlikumaks ja mõistli- sialistlikku revolutsiooni küll tegema ei ruta- kumaks muuta. Kuuli leiab ka, et muidugi oli nud.” rohkesti uue võimuga kaasa jooksvaid karjeris- Hoopis olulisemaks peab Arumäe oposit- te.33 Toomas Karjahärm märgib napilt, et Eesti sioonivaimu, rahulolematust Eestis tookord kommunistid, vasaksotsialistlikud tegelased ja kehtinud autoritaarse režiimiga, aga samuti marksistliku maailmaatega haritlased nägid N. asjaolu, et kogu rahvusvaheline atmosfäär oli Liitu läbi roosade prillide. „Ühtede juures oli ängistav ja tulevik tume. Arumäe väidab, et tegemist kindlate veendumustega, teiste juures valitsuse ja sõjaväe juhtkonna orienteerumine lihtsalt naiivsusega.”34

31 H. Salu. Kirjanduselu punasel aastal. – Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas III. Punane aasta. Stockholm, 1956, lk. 192. 32 H. Arumäe. Mõnda Hans Kruusist, Mongoolia eeskujust ja poliitilisest naivismist. – Looming 1991, nr. 10, lk. 1382–1384; 1387. 33 O. Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn, 1999, lk. 71, 74. 34 T. Karjahärm, V. Sirk. Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Tallinn, 2001, lk. 379.

Tuna 1/2013 61 KÄSITLUSED

Magnus Ilmjärv näib suhtuvat skeptiliselt gude Liidu vastu. Kuid pärast Eesti oku- nn. Mongoolia plaani, väites, et juunivalitsuse peerimist oli isegi nn. juunikommunistidel ministrite tegevust ei peaks käsitlema nende kõhklusi iseseisvuse täieliku loovutamise püüdena iseseisvust päästa, kuid seevastu küsimuses ja arutleti Mongoolia variandi üle. tõstab selgelt autoritaarrežiimi osa kõigi juu- Autorid sedastavad, et Eesti kommunistide nikommunistide vaadete kujundajana esiplaa- ja vasakpoolse intelligentsi hulgas oli maa- nile. Johannes Vares-Barbaruse kohta märgib ilmaparandajaid-idealiste ja Eesti ühiskond ta: „Kaasaminek 1940. aasta juunis toimus oli poliitiliselt lõhenenud, kuid kahtlevad, et spontaanselt. Sellel hetkel pakkus see vabane- „demokraatia puudusest häiritud inimesed mist vaimu kammitsenud isehakanud politsei- asuksid innukalt toetama veelgi ebademo- likust 12. märtsi režiimist.” Nigol Andreseni kraatlikumat režiimi”. S. t. autorid näivad kohta aga kinnitab: „Konﬂikt Eesti riigiga, mitte nõustuvat Ilmjärvega ja mitte uskuvat, õieti autoritaarrežiimiga, tekkis just pärast et Nõukogude võimu toetamise oluliseks põh- 12. märtsi riigipööret.” Peaaegu sama väidab juseks oli eelnenud Eesti autoritaarvõim. Nad ta Maksim Undi kohta: „1920. aastad ei too- leiavad, et vasakpoolse intelligentsi hulgas nud kaasa vastasseisu Eesti Vabariigiga. See polnud siiski kuigi palju niisuguseid tuntud tekkis just Pätsi võimuletulekuga 1933. aasta inimesi, kes okupatsioonirežiimi õhinaga tee- sügisel ja eriti pärast Pätsi-Laidoneri riigipöö- nima hakkasid. „Alati leidub konjunkturiste, ret.” Ilmjärv märgib ka Nõukogude kultuu- kollaborante, kaasa- ja ülejooksikuid ja Eesti ridiplomaatia rolli ja kartust Saksamaa ees, ei saanud siin olla erand. Noorel väikeriigil kuid lõppkokkuvõttes ei jäta ikkagi kahtlust polnud piisavalt vahendeid kõrgkultuuri hel- põhimotiivis: „Nõukogude kultuuridiplomaa- deks toetamiseks (kuigi olukord siin paranes) tia suutis oskuslikult ära kasutada vasakpoolse ja koos riigi bürokraatliku kultuuripoliitikaga intelligentsi rahulolematust autoritaarrežii- tekitas see kõrge enesehinnanguga ja ambit- miga ning teha propagandat, mis ei jäänud sioonikates loovharitlastes nurinat.”36 tulemusteta. [– – –] Autoritaarrežiim oli neid Naiivsus, õigustatuna teiste vasakharitlaste ühel või teisel moel represseerinud ja osale- samasuguse hoiakuga, tundub olevat peamine nud nii nende vaadete ja ellusuhtumise kujun- põhjendus Johannes Vares-Barbarusest särava damisel. Autoritaarrežiimist tulenevalt leidis essee kirjutanud August Eelmäe käsitluses. Ta osa vasakpoolseid, et valida on ainult oma ja väidab Varese 1935. aasta reisikirjeldust ana- võõra vägivalla vahel. Valiti võõras vägivald. lüüsides, et Vares ei osanud Nõukogude Liidu Selle abil sai autoritaarrežiimile tehtud üle- olemust läbi näha: „Ei miljoneid nälga sur- kohtu ja alanduste eest kätte maksta. Usuti, et nuid, massimõrvu, terrorit, kultuurihävingut, see pakub kaitset ka Saksamaa vastu.”35 üha avarduvat Gulagi arhipelaagi – ei midagi Toomas Karjahärm ja Väino Sirk pea- sellist. Ent lisagem samas: kas ongi loogiline tuvad oma Eesti haritlaskonna Nõukogude eeldada säärast läbinägevust ühelt meie rahva režiimi perioodi käsitlevas monograaﬁas „ideeliselt pahempoolselt”, samas teades, et põgusalt ka juunikommunistidest vasakha- paljude teiste rahvaste esindajad – enne ja ritlaste motiividel. Nad väidavad, et mõned pärast Barbaruse reise – kõik need Aragonid, poliitiliselt naiivsed ja väheinformeeritud Hikmetid või Nerudad pole ju samuti jõudnud haritlased väljendasid demonstratiivselt oma oma rännakutel tolle nõidusliku allikani, mille natsivastast meelsust sümpaatiaga Nõuko- veega oma silmi pestes nägijaks saada.”37

35 M. Ilmjärv. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn, 2004, lk. 864–865; 874–875. Oma monograaﬁa uues versioonis on Ilmjärve seisukohad juunikommunistidest haritlaskonna osas jäänud samaks. (M. Ilmjärv. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus: 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Tallinn, 2010, lk. 818; 827–828). 36 T. Karjahärm, V. Sirk. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987, lk. 25–26. 37 A. Eelmäe. Eluvõla kandmise raske kohus. – Looming 2007, nr. 10, lk. 1532.

62 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused

Jelena Zubkova põhjendab Baltimaade väidetavast enesetapust 1946. aastal. Koguteo- üldsuse suhtumist Nõukogude sissetungi ehk ses oletatakse hoopis, et juba 1940. aasta suvel kaude ka n.-ö. eesrindliku intelligentsi esinda- laialt räägitud jutte nn. Välis-Mongoolia teest jate minekut okupatsioonirežiimi teenistusse levitati Ždanovi korraldusel ka teadlikult.40 enesealalhoiuinstinkti ja kartusega Saksamaa Seda, et üldtuntud intellektuaalide Varese, võimaliku agressiooni ees: „Enesealalhoiuins- Andreseni ja Semperi valikut mõjutasid nende tinkt tekkis tegelikult olukorras, kus valiku- varasemad kontaktid Kominterni, Nõukogude võimalusi ei olnud, õigemini, kus valida tuli vastuluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga kahe halva vahel. Teooria „kahest halvast”, Tallinnas, arvab ka Seppo Zetterberg.41 kelle osas esinesid NSV Liit ja Saksamaa, oli Siiski võib arvata, et just „Mongoolia tege- Lätis, Leedus ja Eestis laialt käibel.”38 mise” tahe koos autoritaarvõimu eemaletõu- Mõneti uue vaate pakub välja Sirje Olesk, kava rolliga kajastab suure(ma) osa tänase kes, püstitades küsimuse, kuidas sattus kodan- Eesti ühiskonna vaadet sellele, miks osa lik intellektuaal Johannes Semper kollaborat- Eesti kultuuriliidritest ühiskonnale raskel ajal sionismi teele, näib mitte kaasa minevat levi- nii käitus. Nii näiteks märgib kirjanik Arne nud käsitlusega juunikommunistide motiivist Ruben „Mongoolia tegemist” põhjendades, halvim ära hoida, vaid oletab ettevaatlikult, et et Johannes Vares-Barbarus ja tema abi Hans Varese valitsuse liikmed olid oma eeldatavast Kruus kujutlesid end sellisesse rolli, milles rollist ette teadlikud ja selleks valmis: „Kui 1904. aastal oli linnanõunik Päts või 1917. sõna „värbamine” tundub liiga ehmatav, võib aastal linnapea Poska. „Suund võeti eesti ju väljendada ka nii: temaga oli räägitud – sel- ühiskonna säilitamisele võõraste võimude lest, et võimalikul x päeval võiks ta olla valmis rüpes.”42 Ning omaaegne Nõukogude režiimi jne.”39 Samas vihjab Olesk oma essee peal- propagandist Ralf Parve märgib oma motiive kirja kaudu („Ühe kohanemise lugu”) siiski tagantjärele sõnastades: „[– – –] kui midagi sellele, et Semper kohanes uue režiimiga, oli, mis intelligentsi ärritas, ja eks mina olin mis tähendab, et iseenesest ei pruukinud see ka tõepoolest selle mõju all, siis põhiliselt see režiim talle meeldida. nn. vaikiv olek või ajastu.”43 Koguteose „Sõja ja rahu vahel” teema- Sedalaadi põhjendused Eesti vasakharit- kohase osa autorid Jüri Ant ja Meelis Mari- laste motiivide selgitamiseks võisid ka peaaegu puu leiavad, et ultimaatumivalitsuse liikmete poole sajandi pikkuse Nõukogude okupat- valiku määrasid enamasti nende varasemad siooni vältel Eesti kultuuriintelligentsi seas olla kontaktid Kominterni, Nõukogude Liidu üsna levinud. Küllap soovisid paljud niimoodi välisluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga. uskuda, sest see põhjendas väärikalt suure osa Mis motiividel nad olid loonud need kontak- Eesti kultuurieliidi käitumist tol Eesti ühiskon- tid, ei ole teada. Ant ja Maripuu märgivad, et nale eriti raskel ajal ning justkui õigustas osali- 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses selt ka kultuuriintelligentsi käitumist hilisema püüti marionettvalitsuse liikmeid mõnikord Nõukogude okupatsiooni perioodil. Naiivse- esitada kui märtreid, kes üritasid ära hoida võitu vasakharitlased olevat 1940. aasta juunis halvimat, Eesti langemist otsese Nõukogude läinud päästma, mida päästa annab, võib-olla vägivalla ohvriks. Nad arvavad, et see versioon lootes Nõukogude Liidust sõltuvat, ent siiski oli mõjutatud ellujäänute (Kruus, Andresen, iseseisvat, Mongoolia-sarnast riiki luua, ja kui Semper) „tagantjäreletarkusest” ning eneseõi- selgus, et midagi päästa pole võimalik, oli hilja gustusest ja mõneti ka Varese enesetapust või sovettide vankrilt maha astuda.

38 J. Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009, lk. 74. 39 S. Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Tartu, 2002, lk. 91. 40 Sõja ja rahu vahel. II kd. Tallinn, 2010, lk. 98–99; 116. 41 S. Zetterberg. Eesti ajalugu. Tallinn, 2009, lk. 489. 42 A. Ruben. Vares-Barbaruse valitsus. Tallinn, 2001, lk. 8. 43 R. Parve/J. Urmet. Esimene vestlus. – Looming 2009, nr. 6, lk. 840.

Tuna 1/2013 63 KÄSITLUSED

Uurimisseis: Lääne teekaaslased ja kõige sellega kaasaskäiva tõrjumisega. Seda tüüpi sotsiaalkriitik kaitseb vaenlase vaenlast, Kuna Eesti kuulus kahe maailmasõja vahel kes on definitsiooni kohaselt tema sõber ja Lääne-Euroopa kultuurisfääri, tuleks eel- liitlane. Nõukogude süsteemi populaarsus ja dada, et Moskva kommunismi külgetõmme ebapopulaarsus Lääne intellektuaalide silmis kujunes siinsete vasakintellektuaalide puhul sõltus rohkem Lääne intellektuaali riigist kui samasugustel või sarnastel põhjustel kui lää- Nõukogude Liidust. Nõukogude süsteemi nemaade teekaaslaste puhul. imetlus tipnes mitte siis, kui tema tulemused Lääne teekaaslaste fenomeni üks enam olid kõige muljetavaldavamad, vaid siis, kui tsiteeritud uurijaid David Caute leiab, et läänemaailma tabas raske majanduskriis, mis Lääne ühiskonnad, kelle mastitippu olid nae- aitas luua ettekujutuse Nõukogude Liidust lutatud „vabaduse, võrdsuse ja vendluse” loo- kui stabiilsuse, majandusliku ratsionaalsuse ja sungid, kukkusid tegelikult nende ideaalide sotsiaalse õigluse saarest. Marksistlik vaade teostamises läbi. Vabadus hakkas tähendama maailmale pakkus Hollanderi arvates mul- ekspluateerimist. Kapitalistid ja nende huve jetavaldavalt sidusat selgitust kõikidele selle teenivad poliitikud ei kõhelnud valla pääst- aja häirivatele nähtustele. Paljudele intellek- mast sõdu. Paljud intellektuaalid vaatasid loo- tuaalidele oli marksism nagu ilmutus; äkitselt tusrikkalt bolševike poole. Ajaks, mil haakrist asetus kõik oma kohale. Marksism võimaldas üle Saksamaa tõusis, oli evolutsioonipõhine konverteerida apoliitilise estetismi ja indivi- progressiteooria varemetes.44 Caute järeldab: dualismi ning sellel baseeruva ühiskonna „Oma sisulisemates intellektuaalsetes aspek- tõrjumise süsteemseks sotsiaalkriitikaks. tides on teekaasluse fenomen kõige paremini See võimaldas ka üle saada pessimismist ja mõistetav valgustuse postskriptumina.”45 poliitilisest passiivsusest. Võõrandumist oma Tundliku teemaga jätkanud ning tera- ühiskonnast ja sümpaatiat N. Liidu vastu soo- vat tähelepanu ja kriitikat pälvinud Paul dustas samuti natsismi ja fašismi eiletõus.46 Hollander ei jaga Caute arvamust, et tee- Seevastu fašismi külgetõmmet intellek- kaaslaste fenomeni alus on valgustusfilosoofia tuaalidele uurinud Alastair Hamilton väidab, jätk. Hollanderi arvates on intellektuaalide et barjäär nende vahel, kes valisid kommu- väärtussüsteemi nurgakiviks pühendumus nismi, ja nende vahel, kes eelistasid fašismi, võrdsusele ning see peegeldub ka nende ühis- näib paljudel juhtudel nii kitsas, et ei ole või- kondade heakskiidus, kus on saavutatud suu- malik kindlalt öelda, et kindel tüüp inimesi, rim võrdsus või otsitakse seda. Lisaks hinda- kindel tüüp psühholoogiat kaldus fašismi sid intellektuaalid kõrgelt Nõukogude režiimi poole. Ta usub, et see, mis ühendas paljusid eesmärgitunnet, sidusaid väärtusi ning triumfi intellektuaale, kes sattusid lõpuks fašismi või mineviku üle. Kuid väga oluline on võõran- kommunismi sümpatiseerijaks, oli antidemo- dumine oma ühiskondadest. Võõrandumine kraatlik või autoritaarne hoiak.47 oma ühiskonnast ja imetlus Nõukogude ühis- Caute ja Hollander ning nende jälgedes konna vastu sulasid peaaegu täielikult ühte. rida teisi ajaloolasi, filosoofe või esseiste on Intellektuaalide moraalset selektiivsust ise- sel „arhiivieelsel” perioodil, mil Nõukogude loomustab hästi Noam Chomsky näide, kes materjale polnud võimalik kasutada, otsinud õigustas Kambodža režiimi – antud juhul oli üldisemaid psühholoogilisi ja sotsiaalseid meh- tegemist väga sügava ja emotsionaalse USA hanisme, mis intellektuaalid vasakpoolsetest

44 D. Caute. The Fellow-Travellers. A Postscript of the Enlightenment. London, 1973, lk. 6. D. Caute. The Fellow Travellers. Intellectual Friends of Communism. Revised and Updated Version. New Haven and London, 1988, lk. 6. 45 D. Caute. The Fellow Travellers. Intellectual Friends of Communism, lk. 6; 264. 46 P. Hollander. Political Pilgrims. Travels of Western intellectuals to the Soviet Union, China, and Cuba, 1928–1978. New York, 1981, lk. 12; 28; 68–69; 77–82; 103–104; 111; 120; 135. 47 A. Hamilton. The Appeal of Fascism. A Study of Intellectuals and Fascism. London, 1971, lk. XVI–XVII.

64 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused diktatuuridest vaimustuma on pannud. Näi- tut. Nälga, vaesust ja laste kodutust N. Liidus teks Hollanderist mõjutatud või tema vaateid esitati kodusõja ja vana režiimi pärandina. jagav Andres Küng toonitab, et meile kõigile Muljetavaldav oli uue ühiskonna dünamism. on omane selektiivsus välismaailma suhtes, s. t. Prantsuse kommunistist kirjanik Jean-Richard võime näha ja kuulda eelkõige seda, mida me Bloch, Louis Aragoni lähedane kolleeg kirju- erinevatel põhjustel tahame näha ja kuulda. tas: „Kujutage ette meie nähtud fenomeni Intellektuaalidele on omane alaline tarvidus – noor samojeedi naine, kes oli kümme aastat maise paradiisi järele. Paljud on rahulolema- tagasi kannibal, ta on nüüd ﬁlosooﬁadoktor tud ebatäiusliku ühiskonnaga, mida nad sageli Leningradi ülikoolis.” Kuid nagu kirjanike süüdistavad oma isiklike raskuste pärast.48 päevikutest selgub, oli kohati tegemist ka Viimastel aastatel on teema uurimine puuduste teadliku mahavaikimisega. Ka asja- elavnenud. Ilmunud on palju nii ühe riigi olu, et Nõukogude Liitu vaadeldi ainsa jõuna, piiridesse jäävaid kui ka üldistavaid käsitlusi millele võis loota vastuseisus natsismiga, tõrjus kahe maailmasõja vahelisest intellektuaalide kriitikat. Kuid oli ka neid, kes pärast esialgset Moskva-lembusest. Uue põlvkonna autorid on toetust oma vaateid varakult muutsid, tuntu- saanud, Michael David-Foxi sõnu kasutades mad neist olid André Gide ja Panait Istrati, – käsitleda teemat, mille üks pool oli varem mõnevõrra hiljem tegid seda vaikselt André Nõukogude arhiivide salastamise lõpetamiseni Malraux ja Romain Rolland. Paljud toetajad jäänud musta kasti sarnaseks.49 Eitamata võõ- aktsepteerisid esialgu ametlikku Nõukogude randumise rolli Lääne intellektuaalide kom- versiooni Nõukogude repressioonidest. Kuid munismi-vaimustuse kujunemisel, on Sheila 1939. aastal tabasid repressioonid paljusid Fitzpatricku sõnutsi tema ise ja Michael David- neid Nõukogude kirjanikke ja kultuuriamet- Fox käsitlenud oma töödes Nõukogude-Lääne nikke, kes olid Lääne intellektuaalide isiklikud kultuurilist suhtlust kahesuunalisena, „kus nii tuttavad. Osa viimastest loobus nüüd Nõuko- Nõukogude kui Lääne poolelt osales erinevaid gude režiimi toetamisest. Pärast Molotovi- tegelasi erinevate huvide ja motiividega”50. Ribbentropi pakti kujunes aga esimene Sama võib öelda ka Ludmilla Sterni uuri- intellektuaalide avalik protestilaine Stalini muse kohta. Stern leiab, et peamiseks ahvat- silmakirjalikkuse vastu. Kui Nõukogude Liit luseks Lääne intellektuaalidele oli Nõukogude ründas 1940. aastal Soomet, õigustasid vaid kultuuriline müüt, mille sisuks olid Nõukogude väga vähesed intellektuaalid Nõukogude Liitu. saavutused ja veel enam tulevikuvisioonid. Kokkuvõttes ei kahtle Stern, et paljud intellek- Vene revolutsioon, nii nagu 1789. aasta Prant- tuaalid olid siiralt kinni oma positiivses visioo- suse revolutsioon, pidi looma uue kultuuri nis Nõukogude Liidust. Kuid paljud neist olid ja noorendama rahvast. Seejuures kujutati siiski eksitusse juhitud nende endi edevusest, revolutsioonilist terrorit kui midagi vältima- kiusatusse viidud luksusest, tasuta lõunatest

48 A. Küng. Tuule lapsed. Tallinn, 1990, lk. 8–9; 18–19. Pikem variant: A. Küng. Vindens barn: om medlöperi förr och nu. Timbro, 1983. Hollander omakorda kirjutab oma järgmises antud teemat riivavas raamatus selektiivsest tajust, mis muudab mõningad reaalsuse aspektid peaaegu märkamatuks, samal ajal kui teised kasvavad suureks. (P. Hollander. The End of Commitment. Intellectuals, Revolutionaries and Political Morality. Chicago, 2006, lk. 17; 365). Suurepärase näitena sobib siia kommunismi lummusest vabanenud Arthur Koestler, kes nendib: „Kuidas küll meie hääled värisesid õigustatud nördimusest, kui mõistsime hukka oma mõnusate demokraatiate õigusmõistmisprotseduure; ja kui vakka me olime, kui meie seltsimehed ilma kohtuta või süüdimõistva otsuseta planeedi sotsialistlikul kuuendikul likvideeriti.” (A. Koestler. Pühendatud. Tallinn, 1995, lk. 49). 49 M. David-Fox. Showcasing the Great Experiment. Cultural Diplomacy and Western Visitors to the Soviet Union, 1921–1941. Oxford University Press, 2012, lk. 2. 50 S. Fitzpatrick. Foreigners observed: Moscow visitors in the 1930s under the gaze of their Soviet guids. – Russian History, 1–2, 2008, lk. 215. Michael David-Foxi artiklitest peab Fitzpatrick silmas järgmisi: Stalinist Westernizer? Aleksandr Arosev’s Literary and Political Depictions of Europe – Slavic Review, 4, 2003, lk. 733–759; The Fellow-Travelers Revisited: The „Cultured West” Through Soviet Eyes. – Journal of Modern History, 2, 2003, lk. 300–335; From Illusory „Society” to Intellectual „Public”: VOKS, International Travel, and Party- Intelligentsia Relations in the Interwar Period. – Contemporary European History 1, 2002, lk. 7–32.

Tuna 1/2013 65 KÄSITLUSED

ja bankettidest, puhkusest ja honoraridest, ümberasumist Jeruusalemma, ja moslemitelt meelitatud võimust ja tähelepanust, mis neile – Mekasse või Mediinasse. Oluline on, et nii Moskva poolt osaks sai.51 nagu kommunistlike usklike puhul, on nad Leonid Maksimenkovi uurimuse põhirõhk pühade paikadega seotud vaimselt ja sellel on Moskva manipulatsioonidel Lääne vasak- moel sisulises, religioosses mõttes, nad on haritlastega. Ta kirjutab põhjalikult neist mate- seal kogu aeg. Kahtlemata on see nii, kuid riaalsetest toetustest, mis nõukogudesõbrali- vahe Piibli religiooni ja uue usu vahel seisneb kele Lääne haritlastele osaks said. Autor leiab, selles, et sündmused, millesse usuvad kristla- et 1920. aastate kompartei puhastus Nõuko- sed ja moslemid, toimusid pühades paikades gude Liidus kukutas teise võimuešeloni need kaugetel aegadel, aga kommunismi sündmu- kommunistid, kes olid emigratsioonist tulles sed alles peavad hakkama juhtuma.”54 Venemaale kaasa toonud mitmekultuurse ja Michael David-Fox leiab aga oma värskes -keelse hoiaku. Kuid teatava momendini olid raamatus, et kahe maailmasõja vaheline Nõu- need inimesed Stalini lähedased nõuandjad. kogude-imetlus ja „palverändamine” Vene- Lääne „palverändurite” kutsumine Krem- maale on üks 20. sajandi poliitilise ja intellek- lisse oli nende jaoks nii loomulik vajadus tuaalse ajaloo kõige kurikuulsamaid sündmusi. kui ka võimalus tõestada oma asendamatust Tema laiale allikabaasile toetuv raamat räägib sidemeestena maailma avaliku arvamusega. kesk- ja lääneeurooplastest, vähemal määral Moskva muutus mõneks ajaks ülemaailmse ameeriklastest N. Liidu külastajatest ja imet- Kominterni kosmopoliitiliseks pealinnaks. lejatest sõdadevahelisel perioodil. Raamatu 1930. aastate teisel poolel toimunud endistest keskseks küsimuseks on Lääne vaatlejate ja emigrantidest kommunistide füüsiline hävita- reisijate ning Nõukogude riigi vastuvõtjate ja mine tõi peaaegu momentaalselt kaasa selle süsteemi vastastikune mõju. David-Fox leiab, „žanriteatri” kokkurullimise.52 et Lääne intellektuaalide stalinismi-pimeduse Neist mõneti eemalseisev töö on ﬁlosooﬁ selgitamine on üks 20. sajandi poliitilise ja ja poliitilise esseisti Mihhail Rõklini oma.53 intellektuaalse elu kestvamaid mõistatusi. Ta Rõklin käsitleb kommunismi kui ilmalikku arvab, et intellektuaalide Moskva-vaimustuse poliitilist religiooni. „Esialgsest ateismist, põhjusena ei saa monopoliseerida ühtki seni mis teadvustas ennast valgustuse seadus- esitatud selgitust – Nõukogude kommunismi liku järeltulijana, kasvas välja nõukogude kui ersatsreligiooni, kui valgustuse jätku ega religioon, kus Jumala koha hõivas kõrgem ka Hollanderi pakutud Lääne intellektuaalide parteiline preester [– – –].” Rõklin leiab, et loomust ja võõrandumist –, ning toonitab ka ükski 20. sajandi poliitiline religioon (ehk Moskva rolli ja tõstab esile iga intellektuaali teaduslik ideoloogia, nagu kommunistid seda omapära.55 ise kutsusid) pole oma külgetõmbelt Lääne intellektuaalidele võrreldav kommunismiga. Vastamata küsimused Siiski, suurem osa neist, kes vaimustusid bol- ševike saavutustest ja lugesid Nõukogude Kindlalt välistades Nõukogude(liku) ajaloo- Liitu oma „valitud kodumaaks”, ei kavat- kirjanduse väite, et 1939.–1940. aastal soovis senud sinna elama asuda. „Selles ei olegi Eesti iseseisvuse äraandmist suurem osa Eesti midagi imelikku: ei saa ju nõuda kristlastelt töölisklassist või isegi kogu ühiskonnast, tuleb

51 L. Stern. Western Intellectuals and the Soviet Union, 1920-40. From Red Square to the Left Bank. London and New York 2009, lk. 13; 15; 17; 20; 22–23; 25; 30–35; 204; 206. 52 L. Maksimenkov. Očerki nomenklaturnoj istorii sovetskoj literatury. Zapadnye pilgrimy u stalinskogo prestola II. – Voprosy Lieratury 2004, lk. 3. 53 M. Rõklin. Kommunismus als Religion. Die Intellektuellen und die Oktoberrevolution. Frankfurt am Main, 2008; M. Rõklin. Kommunizm kak religija: Intellektualy i Oktjabrskaja revolucija. Moskva, 2009. 54 M. Rõklin. Kommuniszm kak religija, lk. 8; 21; 39.

66 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused sama kindlalt tunnistada, et selles protsessis kohta okupatsiooni pehmendamise motiivil on oli tegijaid rohkem kui Nõukogude Liidu ja küll justkui kaudseid vihjeid, kuid otse ja selgelt Eesti Vabariigi juhtkond. Olid ka Nõukogude ei toeta niisugust motiivi ükski usaldusväärne ja Eesti ühiskond. Mil määral ja miks vene- allikas. 1940. aastate lõpul, olles sovetivõimu laste enamus leppis ja kiitis heaks oma riigi repressiivse uurimise all, võtsid Andresen ja terroristliku sise- ja imperialistliku välispolii- tema võitluskaaslased omaks küll kõikvõima- tika, on eraldi ja kindlasti tähtis küsimus, mida likke totrusi kodanliku natsionalismi tunnu- on analüüsitud ja analüüsitakse loodetavasti sena, ent kordagi ei heidetud neile ette „Mon- ka edaspidi. Eesti ühiskonda võiks aga huvi- goolia variandi” kaalumist. Ka tulevaste tipp- tada situatsiooni mõjutanud neljas osaline ehk kommunistide erakirjavahetus pakub teistsu- meie ise mõni generatsioon tagasi, täpsemini gust pilti. Näiteks Vares-Barbarus kirjutas juba selle meie osa motiivid, kes pidas tõepoolest 1928. aastal Artur Adsonile ja Marie Underile: Moskva võimu alla minekut vajalikuks, jõu- „Olen oma isiku suhtes puhtkommunistlisele des selle eelistuseni 1939.–1940. aastal või seisukohale jõudnud, ja tahan sellele jääda, oli meeleheitlikult sinnapoole püüelnud juba edaspidigi meie kunsti & kirjanduse klassi- kogu Eesti iseseisvusaja. Eelkõige meie intel- sõda arendades, kultuurkapitalismi varju- lektuaalsesse eliiti kuuluvate isikute motiivid. külgi paljastades jne. Olen vihat, tean seda. Paraku ei saa nõustuda Ants Orase, Toomas Tulgu mis tuleb, – kõik on arvatavasti kuidagi Karjahärmi ja Väino Sirguga, kes väidavad, et kasulik meie tuleviku kultuurile. Päälegi on neid oli vähe. Nende uurimine on seda oluli- väike troost; tean, et on ikkagi sõpru, olgu sem, et Lääne intellektuaalide stalinismi-pime- ka praegu vaikivaid, kes vähemalt 1/3 minu dus on kujunemas Lääne ajalooteaduses väga väiteist omaks tunnustavad. See tiivustab.” 56 intrigeerivaks uurimisteemaks ning Eesti näib Tõsi, küllap kommunistiks-kuulutamine oli pakkuvat erksate kontrastidega juhust. tema puhul pigem meeleheitlik protest kui Nagu eelnevast selgub, on Eesti kirjanikest teadlik määratlus: pealegi ei pidanud see tol juunikommunistide motiive küll analüüsitud, 1928. aastal siiski tähendama üheselt Moskva- ent tuleb tõdeda, et mitte väga põhjalikult. kommunismi, küll aga viitab Vares-Barbaruse Võib isegi ehk öelda, et häbelikult. Uurimis- võõrandumisele Eesti ühiskonnast juba ammu tulemused on paljuski omavahel vastuolus. enne autoritaarvõimu kujunemist. Mõned autorid näevad Eesti vasakintel- Mis puutub aga esmapilgul loogilisse lähe- lektuaalide Nõukogude režiimi teenistusse nemisse, et paljud vasakintellektuaalid tõukas mineku põhjusena nende isikuomadusi, nagu Moskva rüppe Eesti autoritaarrežiim, siis ei karjerism, edevus ja konjunkturism, teised toeta seda Nõukogude Liidu Tallinna saat- tõstavad esile naiivsust, kolmandad Eesti ahis- konna diplomaatide tööpäevikud ega ettekan- tavat autoritaarrežiimi, mis võõrandas vaimu- ded.57 Nõukogude diplomaatide teabesse tuleb inimesed Eesti riigist. Peamine, „Mongoolia loomulikult suhtuda allikakriitiliselt, ent seda tegemise” motiiv, ehk vasakintellektuaalide ei saa eirata. Tõepoolest, inimesele, ning ka väidetav püüd Eesti ühiskonda ja kultuuri hal- „inimhingede inseneridele”, nagu Stalin kirja- vimast hoida võib inertsist kehtida osa ühis- nikke nimetada armastas, on omane kalduda konna teadvuses, kuid teaduskirjanduses näib rääkima seda, mida ta arvab vestluskaaslasele olevat viimastel aastatel oma veenvust osaliselt ehk siis antud juhul Nõukogude diplomaati- kaotanud või vähemalt on see argument mine- dele meeldivat. Ka diplomaadid ise üritasid tamas oma trooni motiivide pingerea tipus. oma saavutusi Moskvasse saadetud ettekan- Tõepoolest, „Mongoolia tegemise” kohta netes suurendada ning pikkisid eriti 1930. ehk Nõukogude võimu teenistusse astumise aastate lõpus sinna palju teksti, mis pidi kin-

55 M. David-Fox. Showcasing the Great Experiment. Cultural Diplomacy and Western Visitors to the Soviet Union, 1921–1941. Oxford, 2012, lk. 2; 144-246; 366. 56 Barbos & Siuts Adsonile-Underile. 03.04.1928. EKLA: Koopiad M 281, kiri 95, l. 229. 57 Need dokumendid asuvad Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis (AVPRF).

Tuna 1/2013 67 KÄSITLUSED

nitama nende usku Marxi-Lenini-Stalini suure riigidest, iseloomustati rahva meelelolu ja eri- asja võitu, kuid teisalt polnud kirjanikel tollal nevaid poliitikuid, prognoositi arenguid. See ei põhjust oma hoiakuid järsult painutada ning tähendanud muidugi, et nad ise oleksid ennast Nõukogude diplomaadid ei saanud nende Nõukogude Liidu agentidena käsitlenud. juttu kajastades oluliselt liialdada, kuna Tallin- Ka Eesti intellektuaalidest juunikommu- nast saabunud teabe alusel anti neile Moskvast nistide käsitlus Lääne teekaaslaste taustal ei tegutsemisjuhiseid. Saatkonna töötajatega ves- lisa autokraatia-põhjendusele veenvust, pigem telnud vasakpoolsed poliitikud ja loomeinime- vastupidi. Nõukogude Liitu imetlenud Lääne sed, kellele poleks ju mure oma tulevikureno- tippintellektuaalide enamik elas demokraatli- meest pidanud võõras olema, ei võinud nende kus, mitte autokraatlikus riigis, ometi aga võõ- vestluste sisu avalikkuse ette tulekut ette näha, randus oma ühiskonnast. Oluline on ka see, ning nad olid võib-olla avameelsemad kui et Nõukogude Liitu asusid 1930. aastate teisel muidu. Nende vestluste üleskirjutuste alusel poolel toetama mõned varasemad rahvusvahe- näib, et Eesti vasakharitlaste Moskva võimu lise sotsialistliku liikumise juhid, kes olid olnud teenistusse minek ei olnud spontaanne otsus, paljudele vasakintellektuaalidele poliitiliseks vaid lähenemine Nõukogude Liidule algas majakaks. Tuntuim neist on Otto Bauer. 60 kindlasti isegi enne 1934. aasta riigipööret, „Üle läve astumine” enesealalhoiuins- s. t. demokraatliku valitsemiskorra ajal. 1930. tinktist või naiivsest idealismist pole samuti aastate algul hakkas Nõukogude saatkonna lõplikult veenev. „Ministri” ametikohaga Moskvasse saadetud teabes Eesti sisepoliiti- mittesoostumine ei ähvardanud siiski üleläve- kast üha rohkem domineerima vasakpoolse- astujate elu. Naiivsust analüüsides peaks kõi- telt poliitikutelt ning vasakharitlastelt pärinev gepealt küsima: miks naiivsus kujunes just N. informatsioon. Tihedamate vestluskaaslaste Liidu suhtes? Miks ei tahtnud paljud vasakha- ja infoandjate hulgas olid Aleksei Janson, Tal- ritlased uskuda Nõukogude Liidus toimuvaid linna Linna Pedagoogilise Muuseumi direktor, repressioone ega teinud üldistust Nõukogude kellest sai 1940. aasta suvel pseudoparlamendi Liidust kui repressiivsest režiimist, s. t. miks liige ning 6. augustil 1940 Moskvas Eesti Nõu- kujunes positiivselt selekteeriv vastuvõtt just kogude Liitu vastu võtta palunud delegatsiooni kommunistlikust Nõukogude režiimist? Teave liige ja tolleaegne sotsialist, Riigikogu liige 1936.–1938. aastal Moskvas toimunud jabu- Maksim Unt.58 Viimane märkis muu hulgas rate süüdistustega kohtuprotsesside ja Eesti hiljem ka ise, et ta oli olnud juba 1930. aastate kommunistide hävitamise kohta Nõukogude esimesest poolest Nõukogude Liidu saatkonna Liidus oli Eesti ajakirjanduses olemas. Stalini informaator.59 Ka mitmed teised vasakintel- hukkamõistmise kõrgajal, 1961. aastal selgi- lektuaalid eesotsas Nigol Andreseniga hakka- tas Andresen oma suhtumist neisse repres- sid juba enne riigipööret ja autoritaarkorda, sioonidesse, ning selgub, et ta hoidus kramp- 1931.–1933. aastast Nõukogude diplomaati- likult seletamast poliitilisi protsesse NSVL-s, dega kohtuma. Vestlused puudutasid põhiliselt ka lähemate sõprade ringis, olgugi, „et süda Eesti sisepoliitikat, räägiti erakondade siseint- vahel kisendas, kas süüdistustes on osa valet

58 Petrovski päevikust 07.01.1929. AVPRF 0154-21-27-5, 4-5; 15.03.1929. AVPRF 0154-21-27-5, 73; Buravtsevi päevikust 10.09.1931. AVPRF 0154-23-33-2, 104; Kljavini päevikust 19.05.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 114- 115; 17.06.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 122, 126; 11.09.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 167; 04.10.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 176; 10.11.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 189; 19.12.1933. AVPRF 0154-26-37-5, 248. 59 J. Ant. Eesti 1939–1941, lk. 109; 1940. aasta Eestis. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1990, lk. 93. Maksim Unt kirjutab elulookirjelduses: „Nõukogude Liidu ametkonnaga astusin kontakti kas 1932. a. või 1933. a. Sain sealt põrandaalust kirjandust sm. Kljavinilt, mida levitasin. Olen annud Nõukogude Liidu Saatkonnale sm. Kljavini ja teiste kaudu mitmesuguseid andmeid: nagu Pätsu riigipöörde kohta, sõjaväelisi ja muid. Ka sm. Ismestjevi kaudu andsin andmeid.” Jüri Ant märgib ka, et Unt oli ilmselt Nõukogude eriteenistuste usaldusalune. Tema otsene värbamine või talle teabe eest raha maksmine pole siiski kinnitust leidnud. 60 M. van der Linden. Western Marxism and the Soviet Union. A Survey of Critical Theories and Debates since 1917. Boston, 2007, lk. 47.

68 Tuna 1/2013 Jaak Valge / Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused või on kõik vale”.61 1930. aastate teisel poo- võrd rahvusvahelise töölisliikumisega? Kas lel Eestis poleks arvustamine olnud ju ohtlik, ja keda reetsid Andresen ning tema võitlus- järelikult hoidis teda tagasi miski muu, pigem kaaslased Semper ja Vares? Miks Andresen, kartus Nõukogude Liitu kuidagi kahjustada. kartmatu nonkonformist ja viljakas literaat, Vares-Barbaruse kirjavahetusest ilmneb, et armastatud pedagoog, töölisklassi huvide ta ei olnud poliitikas naiivne võhik, vaid eriti eest võitleja ja hiilgav marksistist ühiskonna- Eesti sisepoliitiliste protsessidega üsna hästi teoreetik, kelle elemendis tõepoolest naljalt kursis. Ta oli ka käinud kaks korda Nõuko- midagi murdumiseks ei leidunud, ning kes gude Liidus. Naiivsusega võib ehk põhjendada Eesti iseseisvusajal ei murdunudki, nõus- nende käitumist, kel Nõukogude kommunis- tus olema sovetivõimu pimedaks tööriis- miga vähem kokkupuudet oli. Näiteks Eesti taks? Millal ja mis põhjustel tekkis paljudel Vabariigi pressiatašee Karl Ast kirjutas 1. juulil vasakpoolsetel ja eriti vasakintellektuaa- 1940 Stockholmist erakirjas „seltsimees Nigol lidel tõmme Vene kommunistliku režiimi Andresenile”, paludes tervitada Hans Kruusi poole? Kas Eesti vasakintellektuaalide poo- ja Vares-Barbarust ja märkides, et nende polii- lehoid Nõukogude Liidule lähtus samadest tilised hoiakud pole olnud küll päris samad, põhjustest, mis kujundasid tolle perioodi „aga nendes küsimustes, mis puutuvad Eesti Lääne vasakintellektuaalide mõttemaailma, riiklusesse ja praeguse aja ülesannetesse, ei või esines eestlastel siiski Eesti-spetsiiﬁlisi ole meil vist mitte lahkuminekuid”, ja pak- mõjusid? On selge, et isikuti erinesid Nõu- kudes oma teeneid. „Kutsuge mind Tallinna, kogude režiimi teenistusse mineku motiivid siis ma räägiks üksikasjalikumalt.”62 Kuid Ast või motiivide pingerida, kuid kas on võima- oli Eestist siiski kuus aastat eemal olnud ega lik leida ka ühisnimetajaid? Mis eristas neid pruukinud aru saada „praeguse aja ülesanne- (vasak)intellektuaale, kes läksid Nõukogude test” nii, nagu sellest adusid juba pikka aega režiimi teenistusse, neist, kes ei läinud? Eesti kommunistidega koostööd teinud ning Nõukogude diplomaatidega tihedas sidemes Tööd on rahastanud Eesti Haridus- ja teadusmi- 65 olnud Andresen ja ta sõbrad. nisteerium sihtteema nr. SF0130018s11 kaudu. Teise poole valinud Artur Adson kirjeldab oma endisi kaaslasi 1949. aastal esmailmunud mälestusraamatus järgmiselt: „Barbarus oli Jaak Valge naiivsem ja impulsiivsem, Semper kinnisem ja (1955) ettevaatlikum; Barbarus oli lahkem ja avakäeli- sem, Semper reserveeritum ja sõrmed konksus Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo teaduskonna enda poole; [– – –] Aga ühes asjas toimetasid (1987), doktoritöö kaitsnud 2003. aastal. 1984– mõlemad ühtemoodi: müüsid koos Vabariigi 1995 töötas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituu- maha ühe ja sama valitsuse liikmetena.”63 dis, 1996–1999 Riigiarhiivis osakonnajuhataja, Marie Under on erakirjas Ants Orasele teadusnõunik ja asedirektor; aastatel 2000–2001 oma kunagisi kaaslasi iseseisvuse aastailt siseministeeriumi välismaalaste osakonna juha- Johannes Semperit ja Johannes Vares-Bar- taja kt. ja osakonnajuhataja; 2001–2005 Viljandi barust meenutades märkinud: „Siis ei olnud maa-arhivaar, aastast 1993 Tartu Ülikooli lähiaja- ju tema ega ka Semper veel Quisling – või ei loo õppetooli lektor. Praegu Eesti Demograaﬁa teadnud me seda.”64 Kvisling saab olla ainult Instituudi juhtivteadur. Peamised uurimissuunad: midagi või kedagi reetes. Kuivõrd seostasid Eesti ja Euroopa majandusajalugu 20. sajandil; Eesti vasakintellektuaalid end Eestiga, kui- globaalprobleemide ajalugu; arhiivindus.

61 Nigol Andresen Partei Ajaloo Instituudile 02.02.1965. ERAF, f. 247, n. 51, s. 19a, l. 120. 62 Ast Andresenile 01.07.1940. Balti Arhiiv Stockholmis (BA), Karl Asti arhiiv. 63 A. Adson. Siuru-raamat. Tallinn, 2007, lk. 180–181. 64 S. Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. Tallinn, 2009, lk. 563. 65 Autor tänab Valdur Ohmanni, Olavi Pestit, Ülo Tuulikut ja retsensenti.

Tuna 1/2013 69 KÄSITLUSED

hakkamiseni 01.01.1938. Artikkel keskendub 1937. aasta autoritaarse režiimi3 kindlustamisele ja demokraatliku ühiskonna lammutamisele aastatel põhiseadus 1934–1935, rahvahääletusele ja Rahvuskogu valimistele 1936. aastal ning põhiseaduse – autoritaarse jõustamisele 1937. aastal. Kuna põhiseaduse koostamise raskuskese asus riigivanema ja režiimi valitsuse juures, aga mitte Rahvuskogus, kus samuti domineerisid valitsuse toetajad, siis on „reformimise” Rahvuskogu tegevusele põhiseaduse väljatöö- tamisel pööratud minimaalset tähelepanu. katse Pealegi ei ole põhiseaduse sisu käesoleva käsitluse seisukohast esmase tähtsusega. Olulist tähelepanu pööratakse artiklis riigi Peeter Kenkmann juhtkonna tegevust saatvatele põhjendustele ja toimunu õiguslikele aspektidele, samuti Riigikogu juhatuse ja keelustatud poliitiliste Sissejuhatav probleemipüstitus organisatsioonide liikmete opositsioonilisele tegevusele. Vähemal määral kirjeldatakse ka 2013. aasta 1. jaanuaril möödus 75 aastat mõne välisriigi vaateid Eestis toimunule. Eesti Vabariigi teise põhiseaduse1 kehtima Käesolev käsitlus põhineb erinevates hakkamisest. Jaak Valge on väitnud, et riigi- arhiivides säilitatavatel dokumentidel, uuri- vanem Konstantin Pätsi organiseeritud 1934. tava perioodi Eesti ajakirjandusel, Riigi Tea- aasta 12. märtsi riigipööre on kõige olulisem tajas avaldatud õigusaktidel ning Riigikogu ja sündmus Eesti sisepoliitika ajaloos.2 Sellega Rahvuskogu stenogrammidel. Eesti Riigiar- peab nõustuma, kuid riigipööret ei teostatud hiivist on kasutatud peamiselt Riigikantselei, ega viidud selle eesmärke ellu ühe päevaga. Propaganda Talituse ja politseiasutuste doku- 12. märts osutus järgneva mitmeaastase sise- mente, Ühendkuningriigi Rahvusarhiivist ja poliitilise reformi käivitajaks, mille üks oluli- Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivist semaid episoode oli Rahvuskogu moodusta- vastavate riikide Eestis asunud diplomaati- mine ja 1937. aasta põhiseaduse koostamine liste esindajate dokumente ning Rootsi Rah- riigivanem Pätsi initsiatiivil. 12. märtsil 1934 vusarhiivist sinna deponeeritud Balti arhiivis alanud protsessi kui terviku tähenduse ja säilitatavaid Eesti pagulaste dokumente. tagajärgede tõttu Eesti riigi arengule 1930. Oluline allikas 1930. aastate Eesti sisepolii- aastate teisel poolel on hädavajalik selle kõigi tika kohta on ajakirjaniku ja ühiskonnatege- etappide üksikasjalik uurimine. lase Eduard Laamani päevaraamat aastatest Järgneva käsitluse eesmärk on analüüsida 1922–1940.4 Laaman oli väga informeeritud 1937. aasta põhiseaduse koostamise protsessi ja laialdase suhtlusvõrgustikuga ajakirjanik alates Riigikogu V koosseisu viimasest istun- ning ühiskonnategelane, kes oli osalenud ka gist 02.10.1934 kuni uue põhiseaduse kehtima 1937. aasta põhiseaduse koostamisel.

1 Formaalselt oli tegemist Eesti Vabariigi teise põhiseadusega pärast 1920. aastal jõustunud esimest põhiseadust, sest 24.01.1934 jõustusid vaid 14.–16.10.1933 rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused. Arvesta- des nende muudatuste ulatust ja vältimaks arusaamatusi põhiseaduste loetlemisel on paljud autorid eelistanud rääkida ka 1933. aasta põhiseadusest, mistõttu nende jaoks jõustus 1938. aastal kolmas põhiseadus. 2 J. Valge. 1934. aasta riigipöörde tõlgendamine autoritaarvõimu, vabadussõjalaste ja demokraatlike jõudude poolt. – Eesti Vabariik 90. Konverentsi kogumik, Pärnu, 27.–28. august 2008. Tartu, 2008, lk. 28. 3 „Autoritaarne valitsus”, kes ei vastuta Riigikogu ees, vaid tugineb oma autoriteedile, on riigipöörajate endi poolt käibesse toodud termin. Vt. Kaarel Eenpalu seletusi ajakirjanikele: Riigikogu astub kokku oktoobris. – Päevaleht, 30.08.1934, lk. 3. 4 Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia, 2003, nr. 7 kuni 2004, nr. 10.

70 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

Uurimisseis test Eesti Vabariigis ning Olaf Kuuli uurimust vabadussõjalastest ja Isamaaliidust, üldkäsit- Juba enne iseseisvuse kaotust ilmus Eestis lusena ka üht viimast, 1987. aastal trükitud mitmeid kirjutisi, kus muu hulgas kirjeldati „Eesti NSV ajalugu”.9 ka 1937. aasta põhiseaduse sündi. Vaikivale Omalaadsete ideoloogiliste raamidega ajastule5 kohaselt serveeriti Pätsi režiimi olid ka paljud pärast Eesti iseseisvuse kat- kõige positiivsemas valguses, näiteks auto- kemist välismaal ilmunud käsitlused. Kui rite kollektiivi poolt 1937. aastal põhisea- kodumaale jäänutele seadis piirid kom- duse valmimise tähistamiseks koostatud munistliku ajalookirjutuse paradigma, siis kogumikus „Põhiseadus ja Rahvuskogu”, väliseesti autorite prioriteediks objektiivse aga ka Friido Toomuse ja Eduard Laamani ajaloo ees olid Eesti iseseisvuse taastamise Konstantin Pätsi tegevusele pühendatud raa- eest peetava võitluse huvid. Viimane tähen- matutes.6 Kriitiliste arvamuste avaldamine oli das paljudele pagulasautoritele kuni 1940. takistatud. Ajakirja Akadeemia 1938. aasta aasta suveni Eestis kehtinud riigikorra idea- 8. numbris avaldatud Oskar Männi artikkel liseerimist.10 Jaan Tõnissoni opositsioonilisest tegevusest Sellist poliitilis-ideoloogilist liini järgisid aastatel 1934–19387 tõi kaasa numbri tiraaži paguluses ilmunud Eesti ajaloo üldkäsitlused. hävitamise ning Akadeemia ilmumise peata- Nende ühisjooneks oli erakondade tegevuse mise.8 ja 1933. aasta põhiseaduse kritiseerimine, Nõukogude perioodi käsitluste seisuko- Pätsi 1934. aasta riigipöörde õigustamine hast olid ühtviisi vaenulikud ja fašistlikud ning järgnevate demokraatia piirangute nii vabadussõjalased kui ka Päts, samuti olid pisendamine. Pärast 1937. aasta põhiseaduse reaktsioonilised mõlema poolt koostatud jõustumist olevat alanud demokraatliku rii- põhiseadused. Selliste kirjutiste, mille tonaal- givalitsemise taastamine, mille katkestas sus ja argumendid vastavalt sovetirežiimi 1940. aasta.11 Riigi juhtkonna tegevust kriti- arengule veidi varieerusid, näidetena võib seerinud mälestusteraamatud, eriti William nimetada Paul Vihalema raamatut valimis- Tomingase „Vaikiv ajastu Eestis”, mõjusid

5 Ka „vaikiva ajastu”, sarnaselt „autoritaarkorrale” mõtlesid välja riigipöörajad ise. „Vaikivat ajastut” seostati kõigepealt Riigikogu panemisega „vaikivasse olekusse”, ehk Riigikogu V koosseisu volituste vormilise edasi- kestmisega, kuigi teda tegelikult aastatel 1935–1937 kokku ei kutsutud. Kõige esimesena kasutas seda mõistet ilmselt peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu (kuni 1935. aastani Karl Einbund) riigipöörde korraldanud kolmiku kohtumisel erakondade esindajatega 05.10.1934: „See [et Riigikogu V koosseisu enam kokku ei kutsuta – P. K.] ei tähenda, et Eesti riik jääb ilma parlamendita. Parlament on permanentne asutus, mis püsib järgmise parlamendi kokkutulekuni. Piltlikult öeldes parlament jääb vaikivasse olekusse.” Riigivanema, peaministri ja ülemjuhataja seletusi. – Postimees, 06.10.1934, lk. 4. Arvestades Riigikogu VI kooseisu piiratud rolli riigi juhtimisel ning demokraatlike vabaduste piiramise jätkumist aastatel 1938–1940, võib „vaikiva ajastu” deﬁnitsiooni laiendada kogu Pätsi autoritaarse valitsemise perioodile aastatel 1934–1940. Mõiste levikule aitas palju kaasa Willliam Tomingase mälestusteraamat „Vaikiv ajastu Eestis”, mis lähtus samuti selle laiemast periodiseeringust. 6 A. Mägi jt. (toim). Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn, 1937; F. Toomus. Konstantin Päts ja riigireformi aastad. Tallinn, 1938; E. Laaman. Konstantin Päts, poliitika ja riigimees. Tartu, 1940. 7 O. Mänd. Jaan Tõnissoni tegevus 1934–1938. – Akadeemia, 1938, nr. 8, lk. 479–485. 8 Sisekaitseülema 30.12.1938 otsuse nr. 835-sk kohaselt artikkel „kahjustab lugupidamist Eesti Vabariigis kehtiva demokraatliku riigikorra vastu” – ERA, f. 852, n. 1, s. 2311, l. 1. 9 P. Vihalem. Valimised kodanlikus Eestis. Tallinn, 1963, lk. 75, 101–102; O. Kuuli. Vapsidest Isamaaliiduni. Fa- šismi ja fašismivastase võitluse ajaloost kodanlikus Eestis. Tallinn, 1976, lk. 178–179, 183; J. Kahk, K. Siilivask. Eesti NSV ajalugu. Populaarne ülevaade. Tallinn, 1987, lk. 134–138. 10 Evald Uustalu olevat vastanud William Tomingase küsimusele: „Ütelge mulle, kas Teie kui ajaloolase auto- riteetse arvamise järele vaikival ajastul Eestis oli diktatuur?”, järgmiselt: „Oli küll. Aga head kombed ei luba sellest kõneleda.” William Tomingas Tõnis Kintile 19.03.1975 – Riksarkivet (Rootsi Rahvusarhiiv), Baltiska Arkivet, Kint´s arkiv, kartong 27, mapp 2. 11 M. Ojamaa, A. ja T. Varmas. Eesti ajalugu. Stockholm, 1946 (esmatrükk soome keeles 1944), lk. 362–363; E. Uustalu. Eesti Vabariik 1918–1940: ajalooline ülevaade sõnas ja pildis. Lund, 1968, lk. 149.

Tuna 1/2013 71 KÄSITLUSED

seetõttu tihti provokatsiooniliselt.12 Hiljem Kõige põhjalikumas 1930. aastate Eesti hakkas ilmuma ka objektiivsemaid uurimusi. sisepoliitikat kajastavas teoses, Rein Marandi Veel Tartu Ülikoolis hariduse saanud õigus- kaheköitelises uurimuses vabadussõjalastest,16 teadlase Artur Mägi riigiõiguslik käsitlus ei pööranud autor pärast vabadussõjalaste kui Eesti valitsemissüsteemist13 sisaldas küll kir- organisatsiooni poliitiliselt areenilt lahkumist, jelduse 1936. aasta rahvahääletusest, Rahvus- ehk luhtunud mässukavatsuse järel, Eesti kogu tööst ja 1937. aasta põhiseadusest, kuid sisepoliitikale enam erilist tähelepanu. Viljar vältis hinnangut protsessi õiguspärasusele. Peebu 1938. aastal valitud VI Riigikogu käsit- Läänes hariduse saanud uurijatelt ilmumus levas magistritöös vaadeldakse samuti vähem alates 1970. aastatest rida akadeemilisi käsit- 1937. aasta põhiseaduse koostamise küsimusi, lusi, mis olid 1930. aastate teisel poolel Eestis kuid juhitakse tähelepanu, et Pätsi autori- toimunu suhtes kriitilisemad ega näinud 1937. taarse riigikorra eeskujusid peaks otsima aasta põhiseaduse koostamises ja selle alusel mitte niivõrd teistes kaasaegsetes Euroopa valitsemises tagasipöördumist demokraatia riikides, kuivõrd Tsaari-Venemaal.17 juurde.14 Andres Kasekamp on uurimuses „The Eesti iseseisvuse taastamise järel avalda- Radical Right in Interwar Estonia”18 väga tud teosed on valdavalt varasemaid autoreid kriitiline nii varasema teemakohase kirjan- kammitsenud piirangutest vabad, kuid 1937. duse kui ka pärast Pätsi riigipööret Eestis aasta põhiseaduse koostamisele pühendatud toimunud poliitiliste protsesside, sh. 1937. uurimust ei ole endiselt ilmunud. Teemat aasta põhiseaduse koostamise suhtes. käsitletakse kas üldkäsitlustes või kõrval- Omaette grupi moodustavad peamiselt teemana seoses mõne vastava perioodi teise õigusteadlaste koostatud Eesti 1992. aasta uurimisprobleemiga. Üldkäsitluste näidetena põhiseadusega seotud uurimused. Ühed võib nimetada Elango, Ruusmanni ja Siilivase autorid leiavad, et 1933. aasta põhiseadus, raamatut „Eesti maast ja rahvast. Maailmasõ- erinevalt 1937. aasta põhiseadusest, ei sobi- jast maailmasõjani”, suurema ajaloolaste kol- nud praegu kehtiva põhiseaduse eeskujuks lektiivi poolt kirjutatud sarja „Eesti ajalugu” oma liigse autoritaarsuse tõttu.19 Vastupidisel VI köidet või soomlase Seppo Zetterbergi seisukohal 1930. aastate Eesti põhiseaduste teost „Eesti ajalugu”.15 Nende sisu on üldkä- võrdluses on Erik-Juhan Truuväli.20 Kõiki sitlusele omaselt piiratud. neid käsitlusi ühendab väga napisõnaline kir-

12 W. Tomingas. Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. Tallinn, 1992 (1. trükk New York, 1961). Kriitilistest käsit- lustest võib nimetada ka: A. Ots. Miks kaotasime iseseisvuse. Eestluse probleeme eksiilis. Stockholm, 1981; apologeetilistest aga: M. Raud. Kaks suurt: Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu. Toronto, 1953. 13 A. Mägi. Das Staatsleben Estlands während seiner Selbstständigkeit. I. Das Regierungssystem. Stockholm, 1967. 14 H.-J. Uibopuu. The Constitutional Development of the Estonian Republic. – Journal of Baltic Studies, 1973, nr. 1; I. Lipping. The emergence of Estonian Authoritarianism. – Baltic History (Arvids Ziedonis Jr. jt. toim.). Columbus, Ohio, 1974; T. Parming. The Collapse of Liberal Democracy and the Rise of Authoritarianism in Estonia. London, Beverly Hills, 1975; A. Isberg. Med demokratin som insats. Politisk-konstitutionellt maktspel i 1930-talets Estland. Stockholm, 1988. 15 Õ. Elango, A. Ruusmann, K. Siilivask. Eesti maast ja rahvast. Maailmasõjast maailmasõjani. Tallinn, 1998; S. Vahtre (peatoim.). Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Tartu, 2005; S. Zetterberg. Eesti ajalugu. Tallinn, 2009. 16 R. Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I, Legaalne periood (1929–1934). Stockholm, 1991; Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937). Stockholm, 1997. 17 V. Peep. Eesti Vabariigi 6. Riigikogu (1938–1940) ning tema poliitiline ja õiguslik taust. Magistritöö. Tartu, 1995, lk. 40–41. 18 A. Kasekamp. The Radical Right in Interwar Estonia. Basingstoke, London, New York, 2000. 19 V. Peep (toim). Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee: koguteos. Tallinn, 1997, lk. 52; Eesti Vabariigi põhi- seadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2002, lk. 21. 20 E.-J. Truuväli (koost). Põhiseaduse teel. Tallinn, 2008.

72 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse jeldus 1937. aasta põhiseaduse koostamisest. Mööda ei saa vaadata tõsiasjast, et 12. Ja lõpuks – ka Eesti Vabariigi Riigikogu märtsi riigipöörde juht Konstantin Päts, kes Interneti kodulehel on Rahvuskogu tunnis- hiljem 1933. aasta põhiseadust kritiseeris ja tatud legitiimseks organiks ning paigutatud järjekordse põhiseaduse muutmise algatas, Eesti seadusandlike kogude ajaloo rubriigis oli 1933. aasta sügisel enne referendumit Riigikogu V ja VI koosseisu vahele.21 koos kindral Johan Laidoneri ja tollase Rii- gikogu esimehe Kaarel Eenpaluga avaldanud toetust vabadussõjalaste eelnõule.25 Päts oli Põhiseaduse järjekordse muutmise juba aastaid propageerinud põhiseaduse eellugu muutmist täitevvõimu tugevdamise suunas, samuti oli 1933. aasta sügisel taktikaliselt Hinnangud 1937. aasta põhiseadusele on kasulik vabadussõjalaste eelnõud toetada.26 seni ilmunud käsitlustes enamasti seotud Mainimata ei saa jätta ka 1933. aasta sügi- võrdlustega 1933. aasta põhiseadusega ning sel pärast rahvahääletust toimunud, kuid kaldumine ühe või teise põhiseaduse poole tulemusteta lõppenud läbirääkimisi, mille peegeldub hinnangutes nende autorite polii- eesmärgiks oli kindlustada vabadussõjalaste tilisele tegevusele. Erik-Juhan Truuväli sõnul: toetus Pätsile või Laidonerile järgnevatel „Sellise hinnangu andmisel ühtedele olid (ja riigivanema valimistel.27 Kuna riigipööret on) eeskätt (ja ainult) määravaks antipaatia juhtinud kolmik toetas avalikult 1933. aasta (võitlus) vapside poliitilise ideoloogia vastu, põhiseadust ja otsis vabadussõjalastega koos- teistele – eeskätt K. Pätsile ja tema toetaja- tööd, sai sellest põhiseadusest taganemine ja tele poliitiline ebamugavus nn. vapside põhi- uue koostamine olla neile vajalik vaid polii- seadust kasutada (ja äärmiselt edukalt!) oma tilistel põhjustel – 1933. aasta põhiseaduse võimu kindlustamisel.”22 Truuväli seisukohaga järgimine ei oleks garanteerinud Pätsi vali- ei saa täielikult nõustuda, sest vastupidiselt mist demokraatlikel valimistel riigivanemaks, levinud arvamusele ei toetunud Päts oma samuti oli võimatu jätkata valitsemist vaba- tegevuses valdavalt 1933. aasta põhiseadusele dussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse või rikkus seda.23 Seega pole põhjendatud ka alusel pärast seda, kui 1934. aasta riigipöörde Kaarel Eenpalu väide Riigikogus 28. sep- retoorika oli ehitatud üles vabadussõjalaste tembril 1934: „12. märts ning sellele järgne- ja neile inkrimineeritud diktaatorlike kaldu- nud sündmused tähendavad seda, et siit peale vuste kritiseerimisele. on meie riigi valitsemine suundunud juba uue Need poliitilised jõud, kes olid olnud põhiseaduse tegelikule täitmisele.”24 vabadussõjalaste põhiseaduse muudatuste

21 http://www.riigikogu.ee/index.php?id=33458, vaadatud 08.11.2012. 22 E.-J. Truuväli (koost). Põhiseaduse teel, lk. 136. 23 Olen varem lükanud ümber arusaama, et Päts kasutas 12.03.1934 riigipöörde teostamiseks 1933. aasta põ- hiseadusest tulenenud suuri volitusi. Enamik neist riigipea õigustest, sh. kaitseseisukorra kehtestamine, kui keskne instrument valimiste edasilükkamisel ja kodanike põhiõiguste piiramisel järgnevatel aastatel, tulenes 1920. aasta põhiseadusest ja 1930. aasta kaitseseisukorra seadusest (RT (Riigi Teataja) 1930, n. 61, art. 423). 1933. aasta põhiseadus neid õigusi ei muutnud, kuid lisandus riigipea dekreediõigus. Seega on vaieldav Pätsi riigipöörde seostamine vabadussõjalaste liigautoritaarse põhiseadusega. Vt. P. Kenkmann. Kas 1933. aasta põhiseadus lubas autoritaarset valitsemist? – Tuna 2009, nr. 3, lk. 42–49. 24 Riigikogu protokollid, V koosseis, 5. istungjärk. Tallinn, 1934, lk. 1473. 25 Vt. R. Marandi. Must-valge lipu all: Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. I, Legaalne periood (1929–1934), lk. 239. 26 On võimatu hinnata, kui suur oli vabadussõjalaste tegelik toetus valijate hulgas, sest avaliku arvamuse kü- sitlusi ei korraldatud. Mingis ulatuses näitavad populaarsust 1933. a. oktoobri põhiseaduse rahvahääletuse, 1934. a. jaanuari kohalike omavalitsuste valimise ning 1934. a. märtsis alanud ja ennetähtaegselt Pätsi poolt katkestatud presidendikandidaatidele toetusallkirjade kogumise tulemused. 27 H. Arumäe. 1934. aasta 12. märts kaasaegsete hinnanguis. – A. Velliste (koost.). Alasi ja haamri vahel. Artikleid ja mälestusi Konstantin Pätsist. Tallinn, 2007, lk. 44–45.

Tuna 1/2013 73 KÄSITLUSED

vastu, eriti Jaan Tõnissoni juhitud Rahvus- pikendamise kohta veel üheks aastaks, kuigi lik Keskerakond, jäid ka hiljem opositsiooni, kaitseseisukorra seaduse kohaselt tuli vastav kuigi kiitsid 16. märtsil 1934 Riigikogu istun- otsus esitada Riigikogule kinnitamiseks vii- gil üleriigilise kaitseseisukorra kehtestamise vitamata.32 Järelikult oli Riigikogu eemalda- heaks. Erandiks olid sotsialistid, kelle tegemine tema põhiseaduslike ülesannete täitmi- vust juhtis põhimõtteline vastasseis vabadus- sest juba otsustatud ja järgnevate sündmuste sõjalastega ning kes olid valmis taktikalistel katalüsaatoriks ei olnud mõnede erakondade kaalutlustel Pätsiga kokku leppima.28 28.09– valitsusevastane kriitika Riigikogus. 02.10.1934 Riigikogu V koosseisu viimaseks Eduard Laamani päevaraamatust selgub, jäänud istungjärgul olid sotsialistid valitsuse et Päts rääkis vajadusest põhiseadust uuen- toetamise küsimuses kahemõttelisel posit- dada, sh. muuta Riigikogu kahekojaliseks, sioonil.29 Erakorraline istungjärk lõpetati juba suve alguses 1934. Politseivalitsuse direk- riigivanema korraldusel, kui sai selgeks, et tor Friedrich Kuusekänd laitis mõtte maha ja märkimisväärne osa Riigikogust ei kiida valit- hoiatas ebastabiilsuse suurenemise eest riigis. suse tegevust heaks. Kuna usaldushääletust ei Uue impulsi sai Päts 1934. aasta augustis, korraldatud, siis on võimatu üheselt kindlaks kui Eestisse saabus visiidile Soome president teha parlamendi enamuse arvamust.30 Pehr Evind Svinhufvud, kes oli samuti tuntud 5. oktoobril 1934 kohtusid Riigikogus kahekojalise rahvaesinduse pooldajana.33 esindatud erakondade esindajad riigivanem Arvamus, et Päts tuli pärast erakondades Pätsiga, kes teatas, et Riigikogu V koos- pettumist Riigikogu viimasel istungil mõttele seis enam kokku ei tule, uued valimised ei kutsuda põhiseaduse muutmiseks kokku eri- toimu aga enne põhiseaduse muutmist. Vas- line rahva esinduskogu, ei vasta tõele ka selle- tav rahvahääletus aga ei saa toimuda enne, pärast, et vastav plaan eksisteeris juba varem. „kui meeled on juba rahunenud”31. Seega jäi 12. märtsil 1934 leidis Poliitiline Politsei läbi- reformide teostamise tähtaeg lahtiseks. Sünd- otsimisel vabadussõjalaste ühe juhi Theodor muste arengus on märgilise tähendusega, et Rõuki korterist Rahvuskogu kokkukutsumise Riigikogu viimase istungjärgu päevakorras ei seaduse mustandi, mis vastas peaaegu täieli- olnud Pätsi nõudel tema 7. septembri otsuse kult 1936. aastal realiseeritud stsenaariumile. kinnitamist üleriigilise kaitseseisukorra Oma sõnade kohaselt oli Rõuk saanud selle

28 Mis tingimustel asusid sotsialistid toetama 21.10.1933 Riigikogus ametisse hääletatud Pätsi juhitud nn. spetsialistide üleminekuvalitsust, mille eest ükski Riigikogu fraktsioon, k.a. poolt hääletanud sotsialistide ja põllumeestekogude fraktsioonid, ennast vastutavaks ei tunnistanud, ei olnud üks sotsialistide liidreid August Rei nõus selgitama tollasele Stockholmi ajalehe Vaba Eesti ajakirjanikule ja hilisemale vabadussõjalaste uurijale Rein Marandile ka 20 aastat pärast riigipööret. Rei põhjendas keeldumist järgmiselt: kõik jõud tuleb koondada võitlusele Eesti eest, minevikus sorimine ei paku kellelegi huvi ja teema tõstatamine suurendaks niigi eksisteerivaid erimeelsusi pagulaste hulgas. Nende kirjavahetust 1954. aastast vt. Riksarkivet, Baltiska Arkivet, Rei’s arkiv, kartong 5. 29 Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei nimel esinenud August Rei kiitis valitsuse tegevust vabadussõjalaste ma- hasurumisel, kes olevat õõnestanud riigi alustugesid juba 1932. aastast alates, samas aga kritiseeris valitsust 1933. aasta põhiseaduse idealiseerimise eest. Rei deklareeris, et olemasoleva põhiseaduse juurde jääda ei saa, kuid aja, millal demokraatia taastada, jättis valitsuse otsustada. Riigikogu protokollid V koosseis, 5. istung- järk, lk. 1500–1506. Seega peegeldusid Rei kõnes sotsialistide põhiseisukohad – konﬂikt vabadussõjalastega ja vastuseis 1933. aasta põhiseadusele. 30 Valitsuse tegevust toetasid Põllumeeste Kogude ja vene vähemuse fraktsioonid, mööndustega ka sotsialistid, kritiseerisid aga asunikud ja marksistlik rühm. Rahvuslik Keskerakond vastustas Riigikogu kõrvalejätmist riigi juhtimisest ning loobus valitsuse tegevuse hindamisest. 31 Riigikogu ei tule kokku. – Päevaleht, 06.10.1934, lk. 3. 32 Otsus kaitseseisukorra pikendamise kohta. – RT 1934, nr. 74, art. 631. Kaitseseisukorra seadus. – RT 1930, nr. 61, art. 423. Päts saatis 17.09.1934 Riigikogu juhatusele kirja, milles nõudis Riigikogu erakorralise istung- järgu kokkukutsumist 28.09.1934 päevakorraga, milles on vaid kaks punkti: Riigikogu esimehe valimine ja Vabariigi Valitsuse seletus – ERA (Eesti Riigiarhiiv), f. 80, n. 5, s. 1619, l. 1. 33 Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia 2003, nr. 12, lk. 2767.

74 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

1933. aastal isiklikult Konstantin Pätsilt.34 taks uue põhiseaduse. Asutava Kogu tege- Päts oli juba pärast Riigikogus koostatud vusest võtaksid osa eelkõige omavalitsuste, põhiseaduse eelnõu rahvahääletuse läbikuk- aga ka vabatahtlike riigikaitseorganisatsioo- kumist 1932. augustis teinud vabadussõjalas- nide, Kaitseliidu, ülikooli, kohtute, kirikute tele ettepaneku uue eelnõu koostamiseks ja ja vähemusrahvuste esindajad. Üldiste vali- vastuvõtmiseks ilma rahvahääletuseta, kahe- miste korraldamist Päts ei maininud, samuti kojalise rahvuskogu poolt. Vabadussõjalased ei andnud ta ühtki tähtaega rahvahääletuse keeldusid.35 Pätsi plaan oli ainulaadne, sest ei toimumise kohta.38 Valitsuse propagandajuht, 1920. aasta põhiseadus ega ükski Riigikogu s. t. valitsuse informatsiooni ja propaganda erakondade või vabadussõjalaste poolt koos- talituse propaganda osakonna juhataja Ants tatud eelnõu 1920. aastatest või 1930. aastate Oidermaa (kuni 1935. aastani Hans Oider- algusest näinud ette põhiseaduse väljatööta- mann) teatas 31. augustil 1935 Tartus peetud miseks ja kinnitamiseks uue „asutava kogu” kõnes riigi juhtkonna kavatsusest kutsuda kokkukutsumist. kokku Rahvuskogu, mis koosneks osalt vali- 1935. aasta Eesti sisepoliitikat ilmestas tud saadikutest, osalt kutsealade esindusorga- autoritaarsete tendentside süvenemine. Jät- nisatsioonide esindajatest. Rahvuskogu üles- kus valitsemine ilma Riigikoguta ning süve- andeks oleks põhiseaduse muutmine, aga ka nes demokraatlike vabaduste piiramine. Kait- igapäevane seadusandlik tegevus. Sarnaselt seseisukorra järjekordseks pikendamiseks ja Pätsile ei andnud ka Oidermaa lubadusi Rah- riigieelarve vastuvõtmiseks, mis põhiseaduse vuskogu kokkukutsumise aja kohta.39 kohaselt tuli Riigikogu poolt kinnitada, par- 20. septembril 1935 esitati nelja Saue lamenti kokku ei kutsutud. Meediaruum läks valla hääleõigusliku kodaniku nimel, eesot- peaaegu täielikult riigi juhtkonna kontrolli sas vabadussõjalaste endise juhi erukindral alla. Valitsusevastase kriitika pärast suleti Andres Larkaga, Riigikogu juhatusele rah- asunike erakonna häälekandja Maaleht ning vaalgatuse nõudmine põhiseaduse muutmi- Jaan Tõnissoni käest võeti ära Postimees. seks. Vabadussõjalased soovisid muuta põhi- Valitsusmeelse propaganda levitamiseks loodi seaduse paragrahve, mis käsitlesid kodanike uus riigiasutus Propaganda Talitus36 ning põhiõiguste kitsendamist (§ 26), Riigikogu Siseministeeriumis registreeriti suletud era- ja riigivanema valimisi (§ 39, 58) ning riigi- kondade asendajaks mõeldud üldrahvaliku eelarve kinnitamist (§ 52, 85). Riigivanema organisatsiooni Isamaaliit põhikiri.37 dekreediõigust reguleerivat § 60 p. 12 täpsus- Piiratud kujul avas Päts oma tegevus- tati selliselt, et dekreediga ei tohi kehtestada plaane 17. jaanuaril 1935 Tallinnas kohalike ega muuta riigieelarvet või muuta ega tühis- omavalitsuste esindajate koosolekul, kui ta tada riigivanema ja Riigikogu valimisi.40 Selle teatas kavatsusest korraldada rahvahääletus rahvaalgatuse menetlemine lõpetati väga Asutava Kogu kokkukutsumise üle, kes koos- küsitavatel põhjustel riigivanema 09.10.1935

34 Eesti Vabadussõjalaste Liidu juurdlustoimik – ERA, f. 1, n. 7, s. 90, l. 64p-65, 78. 35 E. Laaman. Põhiseaduse kriisi arenemine 1928–1933. – A. Mägi jt. (toim). Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk. 40. 36 Riigivanema 26.09.1934 dekreediga kehtestatud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talituse seaduse (RT 1934, nr. 81, art. 680) kohaselt tegutses uus asutus siseministeeriumi juures ning tema ülesandeks oli „informatsiooni andmine valitsuse ja ta asutiste tegevuse kohta ning riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine”. 37 Isamaaliit registreeriti siseministeeriumis 22.02.1935. – RT Lisa 1935, nr. 26. Erinevalt arvukatest kõikvõimalikel elualadel tegutsevatest organisatsioonidest, sh. parteidest, Isamaaliidu registreerimistoimikut siseministeeriumi arhiivis (ERA, f. 14) ei ole. 38 Asutav Kogu kutsutakse kokku. Riigi- ja omavalitsusjuhtide uue aasta kokkutulek. – Postimees, 17.01.1935, lk. 3. Riigivanema kõne seltskonna ümberkasvatamisest. Omavalitsustegelastele peetud kõne lõpp. – Postimees, 18.01.1935, lk. 4. 39 Rahvuskogu – Eesti tulevane parlament. – Päevaleht, 02.09.1935, lk. 5. 40 ERA, f. 80, n. 5, s. 2056, l. 1–4.

Tuna 1/2013 75 KÄSITLUSED

otsusega, sest „rahvahääletuse teostamine on võimule reaktsioonilist ja väidetavalt põhi- käesoleval ajal kahjulik riiklikule korrale ja mõttelagedat parteid.”44 julgeolekule”41. Pärast 8. detsembril 1935 läbi kukkunud Tegemist oli katsega üksnes täpsustada mässukava teatavaks saanud vabadussõjalaste mõnede põhiseaduse paragrahvide sõnastust, plaan seadusliku võimu taastamiseks oli põhi- mille väärtõlgendust kasutati autoritaarse seaduse seisukohast küsitav.45 Igatahes mõjus režiimi funktsioneerimiseks. Seega on alusetu uudis mässukavatsusest rahvale šokina, mida Pätsi hilisem viide vabadussõjalastele, et isegi edukalt võimendas võimude poolt kontrollitav nemad tunnistasid muudatusettepanekute meedia. Vabadussõjalased ja 1933. aasta põhi- esitamisega oma 1933. aasta põhiseaduse seadus olid nüüd lõplikult demoniseeritud kõlbmatust.42 On märgitud, et just Larka ja ning riigi juhtkonnal tekkis suurepärane kaaslaste põhiseadusliku initsiatiivi läbikuku- õigustus põhiseaduse järjekordse muutmise tamine veenis vabadussõjalasi, et demokraa- algatamiseks. Seost vabadussõjalaste mässu- tia rahumeelne taastamine on Eestis võimatu, katse ja uue põhiseaduse vahel kinnitab ka ning nad asusid ette valmistama vägivaldset NSV Liidu Tallinna saadiku Aleksei Ustinovi võimuhaaramist.43 päeviku sissekanne 22. veebruarist 1936, mille Vaadet väljastpoolt esindab Suurbritannia kohaselt oli Päts talle samal päeval teatanud, Tallinna konsuli Wilfred Gallienne’i kom- et kui poleks olnud 8. detsembri riigipöörde- mentaar: „Ma olen liiga hiljuti saabunud, et katset, siis ei oleks ta nii ruttu rahvahääletust formuleerida oma arvamust, kuid minu sil- korraldanud.46 mis tundub, et õigus on kindral Larka ja tema kaaslaste poolel ja praegune valitsus, möön- davasti põhiseadusevastane, kasutab igat 1936. aasta rahvahääletus ja kõiki vahendeid, et hoiduda valimistest, millest nad tunnevad, et need oleksid neile Riigivanem Konstantin Päts teatas 1. jaanua- hukatuslikud. Ainus õigustus nende tegudele ril 1936 oma raadiokõnes kavatsusest korral- on otstarbekus: praeguse valitsuse liikmed dada rahvahääletus uue „rahvaesinduskoja” esindavad kõike parimat Eesti poliitikaelus kokkukutsumise üle. Rahvuskogu otsustaks, ja on siirad oma püüdlustes juhtida riiki ning kas kehtivat põhiseadust tuleb muuta või mitte lasta massidel vastutustundetult valida koostada uus, ja viiks oma otsuse ka ellu.

41 Samas, l. 11. Kuigi põhiseaduse muutmise algatus saadeti Riigikogu juhatusele, kelle ülesandeks oli vastutada põhiseaduse muutmise toimingute läbiviimise eest, saatis viimane 25.09.1935 eelnõu edasi Riigikohtu esime- hele ja mitmele õigusteadlasele, et kontrollida selle vastavust seadustele. 30.09.1935 saatis Riigikogu juhatus eelnõu riigivanemale, kes otsustas, et eelnõule käiku ei anta. Riigivanemale andis niisuguse õiguse tema enda 25.09.1935 (s. t. juba rahvaalgatuse nõudmise esitamise järel!) dekreediga muudetud kaitseseisukorra seadus, mis uues redaktsioonis lubas üleriigilise kaitseseisukorra kehtivuse ajal rahvaalgatust ja rahvaalgatuse korras rahvahääletust teostada vaid riigivanema loal (RT 1935, nr. 81, art. 691). Vaid kolm kuud hiljem otsustas riigivanem ise algatada rahvahääletuse, samuti põhiseaduse muutmise küsimuses, ega näinud selles enam julgeolekuriski. 42 Riigivanema seletusi ajakirjandusele. – Päevaleht, 10.01.1936, lk. 3–4. 43 R. Marandi. Must-valge lipu all. Vabadussõjalaste liikumine Eestis 1929–1937. II, Illegaalne vabadussõjalus (1934–1937), lk. 105. 44 Gallienne Monsonile 30.09.1935 – TNA (Ühendkuningriigi Rahvusarhiiv) FO 371-19397 l. 34–35, N 5404- 222-59. Gallienne’i teadmatus Eesti oludest tulenes sellest, et ta oli esitanud oma volikirja riigivanemale alles 04.07.1935. 45 Vabadussõjalastelt ära võetud dokumentide kohaselt kavatsesid nad minna mööda 1932. aastal valitud Rii- gikogu V koosseisust ja varjusurmas erakondadest ning anda võim vabadussõjalaste juhtidest ning viimaste eneste teadmata tuntud poliitikutest (Jaan Teemant, Jüri Uluots ja Jaan Tõnisson) moodustatud ilma mingi juriidilise staatuseta Rahvuskongressile ja valitsusele. Põhiseaduslikud õigused ja vabadused lubati siiski koheselt taastada ning kolme kuu jooksul läbi viia riigivanema ja Riigikogu valimised. – ERA, f. 949, n. 3, s. 25, l. 381–384p. 46 AVPRF (Vene Föderatsiooni Välispoliitika Arhiiv) 05-16-124-136 l. 35.

76 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

Pätsi sõnul moodustataks Rahvuskogu kahe- Rahvuskogu kaudu ülesehitavale tööle kaasa kojalisena, rahvahääletusel esitatav küsimus tulla. Kui rahvas ise sellest peaks lahti ütlema, tuleks lihtne ja täpsemaid juhtnööre Rah- siis tehakse töö ilma selleta, aga sama rahva vuskogule põhiseaduse väljatöötamiseks ei usaldusega ja mitte vähema poolehoiuga kui antaks: „See seaduseelnõu ei ole keeruline. muidu, selles kindlas teadmises, et uuendatud Siin oleks tähendatud ainult Rahvuskogu vormidesse astub rahvas sisse kindlalt.”48 kokkukutsumise lubamine.” Eenpalu küüniline avaldus näitas, kui Samas teatas riigivanem esimesest kavat- vähe riigipöörajad rahva kui kõrgeima võimu setavast seaduserikkumisest seoses uue põhi- arvamusest tegelikult hoolisid. Avaldus oli seadusega, rõhutades, et hetkel ei ole võimalik ka kohatu, sest 1920. ega 1933. aasta põhi- järgida seadustes märgitud rahvahääletuse toi- seaduse kohaselt ei olnud riigivanemal ega mingute tähtaegu: „Meie ei või käia rahvahää- valitsusel rahvahääletuse algatamise õigust letamise tähtaegade suhtes harilikku teed ja ja seega ei saanudki põhiseadus sisaldada neid tähtaegu silmas pidada, mis harilikul ajal sanktsioone olukorraks, kui rahvas nende rahva hääletamiseks ette kirjutatud. Kui meie poolt esitatud eelnõu tagasi lükkab.49 neid tähtaegu arvestaksime, siis tuleks meil üle Seni riigi juhtkonna jaoks sujuvalt arene- poole aasta aega viita. Nüüd aga, mil Euroopa nud sündmustesse sekkus Riigikogu juhatus, on täis põnevust ja kus mõnes riigis koguni kes põhiseaduse kohaselt teostas järelevalvet sõjaks ettevalmistusi tehakse, meie oma riigis rahvahääletuste üle. Ta avaldas korduvalt ei või oma põhialuste ümberkorraldamisel nii protesti Pätsi tegevuse vastu ja süüdistas teda pikka aega viita ja tähtaegadest kinnipidamisel põhiseaduse rikkumises.50 ei oleks praegusel ajal mingit mõtet.”47 Riigikogu juhatus saatis 15. jaanuaril 1936 Peaministri asetäitja Kaarel Eenpalu tea- riigivanemale märgukirja, milles juhtis tähele- tas 9. jaanuaril 1936 Isamaaliidu keskkomi- panu mitmele põhiseaduse ja Rahvahääletuse tee täiskogu koosolekul, et rahvahääletuse seaduse sätte rikkumisele seoses kavandatava läbikukkumine ei tooks valitsuse püsimisele rahvahääletusega: 1) põhiseaduse kohaselt mingeid tagajärgi, samuti toimub põhisea- ei saa riigivanem algatada rahvahääletust, 2) duse uuendamine sõltumatult rahva otsusest: Rahvuskogule volituste andmine põhiseaduse „Valitsus ei seo eeloleva rahvahääletusega muutmiseks rikub põhiseaduse muutmise mitte oma usalduse küsimust. Rahvahääle- korda, 3) rahvahääletuse korraldamine peab tus tähendab ainult rahvale võimalust oma toimuma kehtivat korda järgides – eelnõu

47 Rahvahääletus tuleb veebruaris. – Uus Eesti, 02.01.1936, lk. 1. 1920. aasta põhiseaduse §89 kohaselt: „Põhi- seaduse muutmise eelnõu peab rahvale teada antama vähemalt kolm kuud enne rahvahääletuse päeva”, aga 23.–25.02.1936 toimuval rahvahääletusel otsustamisele tulev eelnõu avaldati Riigi Teatajas 09.01.1936 (RT 1936, nr. 3, art. 21). Käesoleva rahvahääletuse õiguslik alus on ebaselge, sest rahva arvamust ei küsitud mitte uue põhiseaduse eelnõu kohta, mille menetlemist reguleeris tsiteeritud põhiseaduse §89, vaid põhiseaduse muutmise vajaduse kohta üldiselt. Märkimisväärne on seegi, et kiirustamise vajadust põhjendas Päts rahvusvahelise olukorra, aga mitte siseriiklike probleemidega. Rahvuskogu kokkukutsumise rahvahääletus ei jäänud viimaseks korraks toimingute tähtaegade eiramisel – Päts põhjendas erakordsete oludega seaduse nõuete rikkumist ka 1940. aasta juulis Riigivolikogu valimiste väljakuulutamisel, kui ei peetud kinni valimistoimingutele kehtestatud tähtaegadest. Vt. Vabariigi presidendi otsus ja üleskutse. – Päevaleht, 06.07.1940, lk. 1. 48 Eesti juhib ise oma saatust. – Uus Eesti, 10.01.1936, lk. 5. 1920. aasta põhiseaduse §32: „Kui rahvas lükkab [rahvahääletusel – P. K.] tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilü- katud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised [– – –].” Saatuse iroonia tõttu oli ka 1933. aasta suvel Eenpalu Riigikogu esimehe ametis selleks meheks, kes pidi avalikkusele põhjendama, miks Riigikogu algatatud, kuid läbi kukkunud rahvahääletuse järel parlament laiali ei lähe. 49 Rahvahääletusele võis eelnõusid esitada Riigikogu algatusel või rahvaalgatuse korras (1920. aasta põhiseaduse § 30–32, 1933. aasta põhiseaduses regulatsiooni ei muudetud). 50 Pärast 02.10.1934 katkestatud istungit teatas Päts, et Riigikogu enam kokku ei kutsuta. Näiliseks põhiseaduse järgimiseks lubas ta tegevust jätkata samal istungjärgul valitud Riigikogu juhatusel, kuhu kuulusid oposit- siooniliste asunike poolt Rudolf Penno (esimees) ja sotsialistide poolt Leopold Johanson (teine aseesimees). Riigikogu esimest aseesimeest kandidaatide puudusel ei valitud.

Tuna 1/2013 77 KÄSITLUSED

tuleb avalikustada vähemalt 3 kuud enne rah- dekreediga on kehtestatud eriline Rahvus- vahääletust ja viimane peab toimuma Riigi- kogu kokkukutsumiseks rahvahääletuse sea- kogu juhatuse järelevalve all, 4) riigivanema dus, mida keelab põhiseadus.51

Riigikogu juhatuse poolt 15. jaanuaril 1936 riigivanemale saadetud märgukiri. Märgukirjale kirjutas Päts 20. jaanuaril resolutsiooni, mille riigisekretär 21. jaanuaril sõna-sõnalt Riigikogu juhatusele edastas. ERA, f. 31, n. 3, s. 719, l. nummerdamata.

51 Rahvuskogu kokkukutsumiseks rahvahääletuse seadus (RT 1936, nr. 3, art. 22) kehtestati riigivanema dekreediga 08.01.1936, kuigi 1933. aasta põhiseaduse §60 lg 12 sätestas, et riigivanema dekreediga ei tohi muuta rahvahääletuse ega rahvaalgatuse seadust.

78 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

Riigivanema vastuse vahendas 21. jaanua- kukutsumise poolt, sest muidu autoritaarne ril 1936 riigisekretär Karl Terras: „Eesti Vaba- kord ei lõpegi – oli ju triumviraat kinnitanud, riigis maksvate seaduste järgi ei ole ettenäh- et rahvahääletuse läbikukkumist ei käsitleta tud Riigikogu juhatusel õigusvoli pöörata Rii- umbusalduse avaldusena valitsusele. Valitsuse givanema poole „tähelepanu juhtivate” kirja- algatuse toetamine võimaldas tagakiusamist dega. Sellele alusele seatud kirjadest ei järgne kartmata teataval määral vaikivat ajastut kri- mingisugust õigusliselt siduvat vahekorda ja tiseerida.55 kogu kirjavahetus kannaks puht eraviisilist Sama arvasid ka Briti diplomaadid. Ku- laadi. Riigivanemale saadetud erakirja sisus ningriigi Riia saatkonnas koostatud Balti leiduvate ekslikkude väidete seletamiseks ei riikide 1935. aasta aruandes öeldakse: „Pers- pea mina tarvilikuks kirjalikult vastata, kuna pektiiv tagasipöördumiseks põhiseaduslikkuse Riigikogu juhatus võib selgitust selles küsimu- juurde on hea. Praeguse režiimi oponendid ei ses leida Riigikogule saadetud erilise rahva- protesteeri tõenäoliselt innukalt referendumi hääletuse seaduse seletuskirjast.”52 Nimetatud vastu, sest vastuhääli võidakse valitsuse poolt pika ja vastuolulise seletuskirja53 seisukohad tõlgendada kui märki, et rahvas eelistab prae- võib kokku võtta järgmiselt: põhiseaduses gust diktatuuri igale teisele süsteemile. Kuna riigivanemale pandud ülesannete hulgas ei kodadest ühe liikmed nimetatakse, peaks ole rahvahääletuse algatamist, aga vajaduse valitsus olema võimeline juhtima vaidlusi ja korral võib riigivanem endale võtta ka uusi otsuseid. Seega on võimalik, et põhiseaduslik ülesandeid, pealegi on rahvas nii kõikvõimas valitsus taastatakse 1936. aastal vormis, mis suverään, et võib rahvahääletusel otsustada sisaldab tasakaalu, et ennetada drastilisi või ka selliseid küsimusi, mida pole põhiseaduses ohtlikke muutusi.”56 märgitud. Rahvahääletus toimus 23.–25. veebruaril Enne rahvahääletust teostati massilist 1936 ja hääletajad kiitsid Rahvuskogu kok- propagandat riigivanema algatuse toetuseks kukutsumise heaks. Tegemist oli suurema – üle riigi toimus tuhandeid selgituskoosole- võiduga, kui olid saavutanud vabadussõja- kuid, kus esinesid valitsuse liikmed, kõrge- lased 1933. aasta oktoobris toimunud rahva- mad sõjaväelased, kaitseliitlased, suuremate hääletusel oma põhiseaduse muudatustele.57 kirikute juhid.54 Tundub, et paratamatusega Tagantjärele võib vaid oletada, miks rahvas oli osaliselt leppinud ka opositsioon. Ajale- valitsuse plaani sedavõrd ülekaalukalt toetas: hed kutsusid hääletama Rahvuskogu kok- oli selleks siis šokk vabadussõjalaste 8. det-

52 Vt. Riigikogu juhatuse ja riigivanema kirjavahetust – ERA, f. 80, n. 5, s. 1664. Riigikogu juhatuse kriitika otseselt avalikkuse ette ei jõudnud. Päts vaid vihjas oma 19.01.1936 raadiokõnes: „Nüüd on mõnelt poolt öeldud, et riigivanemal ei ole seda rahva poole pöördumise õigust, põhiseaduses pole ette nähtud, et ta võib rahva poole niisuguse küsimusega pöörduda.” Riigivanem K. Päts ja kindr. J. Laidoner kõnelesid. – Uus Eesti 20.01.1936, lk. 2. 53 ERA, f. 80, n. 5, s. 1020, l. 7p–8. 54 Propagandatalituse poolt ajakirjandusele avaldamiseks edastatud informatsioon – ERA, f. 1093, n. 1, s. 129. Kehtiva põhiseaduse kõlbmatuse tõendina viidati vabadussõjalaste 08.12.1935 mässukatsele: „Öeldakse, et isegi need, kes viimase rahvahääletuse eel, kui praegumaksev põhiseadus vastu võeti, selle poolt kõnelesid, nüüd ise selle põhiseaduse vastu välja astuvad.”, samuti vabadussõjalaste soovile 1935. a. septembris algatada rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks. Vt. Riigivanem K. Päts ja kindr. J. Laidoner kõnelesid. – Uus Eesti, 20.01.1936, lk. 2. 55 Nt. Ärme lähme Läti teed! – Vaba Maa, 21.02.1936, lk. 2; Meie käes on meie saatus! – Rahvaleht, 22.02.1936, lk. 3. 56 Torr Edenile 16.02.1936 – TNA FO 371-20311 l. nummerdamata, N 977-977-59. 57 Rahvahääletuse peakomitee 06.03.1936 teatel võttis hääletusest osa 629 271 hääleõiguslikku kodanikku, valitsuse kava poolt hääletas 474 218 inimest, vastu oli 148 824 ja kehtetuks tunnistati 6175 sedelit. RT 1936, nr. 21, art. 141. Võrdluseks: 1933. a. oktoobris võttis hääletamisest osa 576 315 hääleõiguslikku kodanikku, kellest muudatuste poolt hääletas 416 878, vastu 156 894 ja erapooletuks jäi 1076. Kehtetuks tunnistati 1469 sedelit. RT 1933, nr. 86, art. 627.

Tuna 1/2013 79 KÄSITLUSED

Rahvahääletus 23.–25.02.1936. Eesti Vabariigi kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri hääletussedel lastakse valimiskasti. Foto: A. Kalm. EFA.2.0-27405

sembril 1935 ära jäänud riigipöördekatse Euroopa tudengid – kalduvad vägivaldsetesse järel, valitsuse massiivne kriitika 1933. aasta poliitilistesse teooriatesse.”59 põhiseaduse kohta, lootus demokraatia taas- Juba rahvahääletusele esitatud küsimuse tamisele või kõigi põhjuste kombinatsioon sõnastus näitas Pätsi taganemist esialgsest liidetuna vastupropaganda takistatusega.58 lubadusest, et küsimus tuleb lihtne. Riigiva- Brittide „mõistmist” Eesti oludest illust- nema 8. jaanuari 1936 otsusega rahvahääletu- reerib Foreign Ofﬁce’i ametnike hinnang. sele esitatud küsimus oli tegelikult keeruline Tallinnast saabunud ettekandele kirjutas üks ja mitmeosaline: 1) otsus Rahvuskogu kokku- ametnik 9. märtsil 1936 järgmise kommen- kutsumise kohta, 2) juhtnöörid uue põhisea- taari: „Enamik Tartus ja märkimisväärne duse sisu kohta, 3) volitus Rahvuskogule võtta vähemus Tallinnas hääletas vastu uue põhi- vastu põhiseaduse elluviimiseks vajalikke sea- seaduse ettepanekule, seega nad oletatavalt dusi ja 4) juhtnöörid Rahvuskogu koosseisu eelistavad diktatuuri selle praeguses vormis.” ja töökorralduse kohta. Hääletada sai vaid Laurence Collier, Balti ja Skandinaavia osa- kogu paketi poolt või vastu.60 Samuti oli otsus konna juhataja, kommenteeris omakorda: uue põhiseaduse koostamise kohta juba teh- „Palju tõenäolisemalt esindasid nad [vas- tud – jätmata rahvale ja Rahvuskogule vabu tuhääletajad – P. K.] nende hääli, mis oleks käsi otsustamiseks, oli Pätsi meeskond juba antud maha surutud fašistlikule (vabadussõ- enne rahvahääletuse toimumist asunud uut jalaste) parteile. Tartu on ülikoolilinn, sealsed põhiseadust välja töötama. Lisaks kustutati tudengid on oletatavalt nagu teised Mandri- juba eos optimistide lootused, et rahvahääle-

58 Oli ka kohti, kus põhiseaduse eelnõule anti rohkem vastu- kui poolthääli, näiteks Tartus. 01.03.1936 raadio- kõnes avaldas Päts kahetsust, et vahepealne kaheaastane rahunemise periood ei ole Tartus andnud soovitud tulemusi. Vt. Rahvuskogu valimised sügisel. – Uus Eesti, 02.03.1936, lk. 2. 59 TNA FO 371-20304 l. 39, N 1355-29-59; Foreign Ofﬁce’i ametnike poolt kommenteeritud ettekannet ennast toimikus ei ole. 60 RT 1936, nr. 3, art. 21.

80 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse tuse positiivne tulemus avab tee demokraatia 30.10.1936 esitati nelja endise riigivanema taastamisele. 1. märtsil 1936 oma raadiokõ- Johan Kuke, Ants Piibu, Jaan Teemanti ja Jaan nes teatas riigivanem, et kuni uue põhisea- Tõnissoni nimel riigivanemale memorandum, duse maksmapaneku ja parlamendi taasko- milles avaldati protesti demokraatia jätkuva gunemiseni ei lubata erakondade tegevuse piiramise, parlamendi puudumise ja dekree- taastamist, „kuna puudub riigivõimu ja par- tidega valitsemise vastu. Enne Rahvuskogu teide koostöö lava, s.o. Rahvaesindus”61. See valimisi tuli autorite arvates piirata kaitsesei- tähendas järgnevaid üheparteilisi ja üksnes sukorda, võimaldada kõigil organisatsioonidel valitsuse seisukohti kajastava propagandaga üles seada kandidaate ning neil vabalt arutleda Rahvuskogu valimisi. Eesti tulevase riigikorra üle.65 Märgukirja nõudmisi loomulikult ei täide- tud, kuid vastupidiselt levinud arvamusele66 Rahvuskogu valimised, endiste ei vaikitud märgukirja saatmist ega sisu Ees- riigivanemate märgukiri tis täiesti maha. Riigivanem rääkis sellest 8. novembril 1936 üleriigilisel koolijuhatajate Pärast edukat, kuid mitmeid seadusi rikku- koosolekul, tema kõne teksti aga saatis pro- nud rahvahääletust kadus valitsusel teadmata pagandatalitus ajalehtedele.67 põhjusel kiirustamisvajadus ja Päts asus pro- Päts esitas riigivanematele kaks demagoo- pageerima pikki Rahvuskogu valimistele gilist vastuargumenti: kuidas välistada 1935. eelnevaid ettevalmistusi: vaja on vastu võtta aasta detsembri mässukatse taaskordumine, Rahvuskogu valimise seadus ja kodukord kui demokraatlikud vabadused on taastatud, ning koguda materjale uue põhiseaduse tar- ning miks avaldati kirja tekst Soome ajakirjan- vis.62 Meelemuutus on arusaamatu, sest 22. duses, häbistades sellega Eesti riiki.68 Politsei detsembril 1935 ajakirjanikega kohtunud poolt kogutud andmetel tekitas märgukiri Kaarel Eenpalu sõnul oli Päts esialgu tahtnud Eestis, kus selle tervikteksti ei avaldatud, kõige tähtaegu lühendades Rahvuskogu kokku kut- erinevamaid kuulujutte. Seda olevat masinkir- suda juba aprillis 1936.63 See tähtaeg tundub jas paljundatud ja salaja levitatud.69 siiski ebareaalsena, parimal juhul oleks april- Märgukiri ei jäänud varjatuks ka välisrii- lis võinud toimuda Rahvuskogu komplek- kide diplomaatide eest. 10. novembril 1936 teerimine. Kiirustamise vajaduse kadumine teatas Briti konsul Gallienne oma ettekandes: näitab, et rahvahääletuse väljakuulutamisel „Siin on alati keeruline hinnata avalikku arva- toimingute tähtaegade eiramise ja seaduse must, kuna ajakirjandus – kuigi vormiliselt vaba rikkumise põhjusena toodud rahvusvahelised – on väga teadlik, et valitsuse kritiseerimine ohud64 olid vaid demagoogia. on ohtlik. [– – –] Ma kahtlen, kas nelja endise Rahvuskogu valimiste eelsesse aega lan- riigivanema kriitika on õigustatud. Vabadus geb opositsiooni kõige tuntum protestiakt- võib Eestis olla kontrollimatute tulemustega ja sioon – nn. endiste riigivanemate märgukiri. praegune valitsus on väga teadlik rahvusvahe-

61 Rahvuskogu valimised sügisel. – Uus Eesti, 02.03.1936, lk. 1. 62 Samas. 63 Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia 2004, nr. 1, lk. 203. 64 Vt. märkus nr. 45. 65 ERA, f. 989, n. 1, s. 1798, l. 233–234p. 66 „Valitsus ei reageerinud märgukirjale kuidagi ja püüdis selle olemasolu maha vaikida, ehkki Soome ajalehtede vahendusel levis memorandumi tekst laialdaselt.” – S. Vahtre (peatoim). Eesti ajalugu. VI, lk. 97; „Ajalehed ei tohtinud seda avaldada ega kommenteerida.” – Õ. Elango, A. Ruusmann, K. Siilivask. Eesti maast ja rahvast, lk. 296. 67 ERA, f. 1093, n. 1, s. 131, l. 1171, 1177–1178. 68 Pätsi argumendid leidsid toetust riigitruus ajakirjanduses ja tema kõne kuulajate seas. Nt. alapealkirjad: „Neli endist riigivanemat teevad Eestit välisilma ees sihilikult maha” ja „Häbi neile!” – Uus Eesti, 09.11.1936, lk. 1. 69 Politsei ettekanded oktoober–detsember 1936 – ERA, f. 949, n. 1, s. 35.

Tuna 1/2013 81 KÄSITLUSED

listest ohtudest, mis võivad järgneda, kui nat- Riigivanema dekreediga 20. oktoobrist side toetajate valitsus saab võimule.” Samuti 1936 kehtestatud Rahvuskogu moodustamise vihjas Callienne, et rahulolematuse tõeliseks seaduse74 kohaselt tuli Rahvuskogu esimene põhjuseks on osade poliitikute võimust kõrvale koda valida 80 ühemandaadilises ringkonnas. jäämine.70 Laurence Colliere Foreign Ofﬁce´ist Kandidaatide esitamise õigus oli vähemalt avaldas ettekannet kommenteerides imestust, sajal samas valimisringkonnas elaval hääle- et tööparteilane Kukk ja veendunud demo- õiguslikul kodanikul. Teise koja liikmeteks kraat Tõnisson sidusid ennast ettevõtmisega, said järgnevalt loetletud institutsioonide esin- mis võib vaid julgustada fašiste [s. t. vabadus- dajad: kaks kohtute, seitse kohalike omava- sõjalasi – P. K.].71 litsuste, kolmteist majanduslike ja kutseliste Nagu selgub NSV Liidu Tallinna saat- omavalitsuste, üks vähemusrahvuste kultuur- konna 1. sekretäri Janis Kljavini päeviku omavalitsuste, kaks ülikoolide, kaks Kaitse- sissekandest 9. oktoobrist 1936, oli saatkon- liidu, üks vabadusristi kavaleride ning kaks nale riigivanemate (nimetatakse Tõnissoni, kirikute esindajat, kellele lisandus kümme Kukke ja Teemanti) märgukirja koostamine riigivanema poolt määratud liiget.75 juba ette teada. Märgukirja autorid ei lootvat Autoritaarrežiim ei pidanud ise kinni mingeid tulemusi, kuid teevad seda, et õigus- Rahvuskogu moodustamise seadusest, mille tada ennast demokraatliku avalikkuse ees.72 järgi võisid kandidaate esitada vaid eraisi- 2. novembril 1936 vestles Kljavin tõlkija ja kud. Valitsuse toetajad läksid valimistele nn. publitsisti Bernhard Lindega, kelle andmetel seltskondlike komiteedena, mille loomine oli märgukiri koostatud endiste riigivanemate toimus ülalt-alla initsiatiivi realiseerimisena koosolekul, kus osalesid ka August Rei, Jüri riigi, maakondade ning linnade, alevite ja Jaakson ja Friedrich Akel. Rei ja Jaakson ole- valdade tasandil. Kohalikud komiteed pidid vat tekstiga põhimõtteliselt nõustunud, kuid juhtnööride kohaselt koosnema Isamaaliidu keeldunud „teenistuslikel kaalutlustel” alla osakonna esimehest, Kaitseliidu allüksuse kirjutamast, Akel oli olnud sellele ka põhi- pealikust ja kohaliku omavalitsuse esinda- mõtteliselt vastu.73 jast.76 Eesmärgiks seati valitsust toetava pro-

70 Gallienne Monsonile 10.11.1936 – TNA FO 371-20304 l. 98–98p, N 5691-29-59. 71 Samas, l. 97–97p. 72 AVPRF 0154-29-42-8 l. 182. 73 Samas, l. 210. Eelnevaga lähevad kokku märkmed Eduard Laamani päevaraamatus: Pöördumise initsiaatoriks oli Ants Piip, väga aktiivselt toetas seda ka Jaan Tõnisson. Jüri Jaakson toetas küll teksti põhimõtteid, kuid jäi riigiametnikuna allakirjutamisest kõrvale. Pärast märgukirja esitamist olevat seda kommenteerinud Eenpalu ja võrrelnud Riigikogu juhatuse märgukirjaga enne 1936. aasta rahvahääletust – mõlema puhul olevat tegemist ajaloolise dokumendiga iseenda õigustuseks. Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia 2004, nr. 1, lk. 222–223, nr. 2, lk. 450. 74 RT 1936, nr. 81, art. 654. 75 Enne 1934. aasta riigipööret tegutsesid kutsealastest omavalitsustest vaid Kaubandus-Tööstuskoda ja Põl- lutöökoda. Iga järgneva kutsekoja asutamise aluseks oli riigivanema dekreediga kehtestatud eriseadus. Osa kutsekodasid, nn. kõrgelt kvaliﬁtseeritud kutsete kojad (arstid, insenerid jne.), olid võrdlemisi sõltumatud. Arvukama liikmeskonnaga kutsealasid esindavad kojad (käsitöölised, majaomanikud jne.) olid suuremas sõltuvuses nende üle järelevalvet teostavast ministrist. Enamiku kodade esindajate valimine Riiginõukogusse toimus vastavat valdkonda kureeriva ministri kontrolli all. Vt. V. Peep. Eesti Vabariigi 6. Riigikogu (1938–1940) ning tema poliitiline ja õiguslik taust, lk. 34, 36. 76 Kõik loetletud institutsioonid olid rohkemal või vähemal määral võimude kontrolli all. Kaitseliit ja kohalikud omavalitsused olid selleks ajaks vabadussõjalastest ja nende toetajatest puhastatud. Kohtu- ja siseministri 22.03.1934 otsusega nr. 2388 (RT 1934, nr. 26, art. 202) tühistati 1934. aasta jaanuaris toimunud valimistel Eesti Vabadussõjalaste Liidu ja Vabadussõjalaste Rahvaliikumise nimekirjadest valitud kohalike volikogude saadikute ja täitevorganite liikmete volitused. Puhastuse kohta Kaitseliidu ridades täpseid andmeid ei ole, sest organisatsiooni dokumendid on suures osas hävinud. Olavi Punga hinnangul on publitseeritud materjalide ja statistika alusel tõenäoline, et puhastus toimus ka seal. Vt. O. Punga. 1934. aasta pöörde mõju Kaitseliidule. – Tuna 2009, nr. 3, lk. 92–94.

82 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse paganda tegemine valimiste eel ja ühiskandi- seaduse kohaselt võitjaks ilma hääletamise- daadi ülesseadmine, kes pääseks Rahvuskogu ta.80 Opositsionääridest Rahvuskogu liikmeid esimesse kotta ilma hääletamiseta.77 on teada neli: esimesse kotta osutus ainsana Põhiseaduse uuendamisel hoidis silma valituks vabadussõjalane Oskar Lõvi, komp- peal politsei, kellele oli tehtud ülesandeks lekteeritud teise koja liikmeteks said Tartu koguda informatsiooni rahva meeleolude Ülikooli esindajana Ants Piip, Tööliskoja ja Rahvuskogu valimiste kampaania läbivii- poolt Oskar Koplus ning Maatööliste ja Väi- mise kohta.78 Ettekannetest selgus, et lähe- kemaapidajate Koja poolt Juhan-Friedrich nevatesse valimistesse suhtus rahvas üldiselt Post.81 Teise koja riigivanema poolt nimeta- apaatselt ja seostas seltskondlikke komitee- tud saadikuks saamise ettepanek tehti ka Jaan sid, kui ainsat organiseeritud jõudu, põhjen- Tõnissonile. Tema tingimus oli, et koostatav datult valitsusringkondadega. Kuigi valimis- põhiseadus kiidetaks heaks rahvahääletusel. tel ei olnud poliitiliste ühenduste osalemine See nõue oli vastaspoolele vastuvõetamatu ja lubatud, arutati kandidatuure ikkagi endiste nii ei andnud Tõnisson nõusolekut.82 Seega erakondade keskselt ja üksikisikute poolt oli opositsioon teatud tingimustel valmis toimus vaid kandidaatide ülesseadmise vor- minema Pätsiga koostööle, kuid esitatud mistamine. demokraatlikud nõudmised olid valitsusele Ettekannetest selgub üheselt Isamaaliidu vastuvõetamatud. seos seltskondlike komiteede moodustami- NSV Liidu Tallinna saatkonna 1. sekretäri sega, milles osalejad olid väga rahul kon- Kljavini ettekandes 18. detsembril 1936 välis- kurentidele tehtavate takistustega. Suurem asjade rahvakomissarile Maksim Litvinovile ebaselgus ja otsustamatus valitseski viimaste nenditakse, et opositsiooni boikott jäi tule- seas, samas kui Isamaaliit ja seltskondlikud musteta. Elanikkonna enamus ei saanud komiteed tegutsesid valimiste eel organisee- sellest üldse teada, sest boikotiga ühinenutel ritumalt. Opositsioon valdavalt boikoteeris (keskerakondlased, asunikud, sotsialistid ja valimisi, pannes siiski välja üksikuid vastas- kommunistid) puudusid häälekandjad. Lend- kandidaate.79 lehti, kuigi vähesel hulgal, suutsid valmistada Rahvuskogu esimese koja valimised toi- vaid kommunistid. Samuti arvas opositsioon, musid 12.–14. detsembril 1936. Valitseva kursi et väljendab vastasseisu oma kandidaatide toetajad saavutasid absoluutse võidu, sest 50 esitamata jätmisega, kuid see avaldas teatud valimisringkonnas oli esitatud vaid valitsuse mõju vaid Tallinnas ja Tartus.83 platvormi toetav kandidaat, kes tunnistati Suurbritannia Riia saatkonna 1936. aasta

77 Andmed pärinevad Elva seltskondliku komitee moodustamist käsitlevast toimikust Elva Linnavalitsuse arhii- vifondis – ERA, f. 2951, n. 1, s. 259. Andmed nn. seltskondlike komiteede moodustamise ja tegevuse kohta on väga piiratud. 78 Politseivalitsuse abidirektori 14.10.1936 täiesti salajane ringkiri prefektidele ja Poliitilise Politsei komissaridele – ERA, f. 949, n. 1, s. 35, l. 2–2p. 79 ERA, f. 949, n. 1, s. 35. Toimik sisaldab agentide ettekandeid Poliitilise Politsei komissarile ja viimase koond- ettekandeid Politseivalitsuse abidirektorile, samuti rajoonide konstaablite ettekandeid politseijaoskondade komissaridele ja nende ettekandeid maakondade prefektidele 1936. aasta oktoobrist kuni detsembrini. Andmeid koguti kõigi poliitiliste jõudude, k. a. Isamaaliidu ja seltskondlike komiteede kohta. Toimikust jääb ebaselgeks, kellele veel peale siseminister Eenpalu kui loogilise adressaadi edastas Politseivalitsus kogutud informatsiooni. 80 Rahvuskogu esimese koja kandidaatide nimekirjast selgub, et vaid 30 valimisringkonnas 80-st oli esitatud rohkem kui üks kandidaat – RT Lisa 1936, nr. 99. 81 V. Peep. Eesti Vabariigi 6. Riigikogu (1938–1940) ning tema poliitiline ja õiguslik taust, lk. 16. 82 O. Mänd. Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938. – Akadeemia 1938, nr. 8, lk. 484; Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia 2004, nr. 2, lk. 459. Laamani järgi oli Tõnissoni tingimuseks ka kaitseseisukorra kaotamine ja erakondade tegevuse taastamine. Järelikult kordas Tõnisson riigivanemate märgukirjas esitatud nõudmisi. 83 AVPRF 05-16-124-136 l. 256.

Tuna 1/2013 83 KÄSITLUSED

aruandes kirjutatakse Pätsi kohta, kes 1934. teha esimesed suuremad valikud: kas asuda aastal kogu võimu enda kätte koondas: „Sel- kehtiva, 1933. a. põhiseaduse parandamisele line kurss otse loomulikult annab põhjuse või töötada välja täiesti uus põhiseadus ja kui kaebusteks, kuid enamus inimestest saab teha viimast, kas võtta aluseks riigivanem K. aru, et Päts oli tark seda kurssi võttes ja see Pätsi esitatud eelnõu või töötada välja oma oli hea pärast ja oma riigi ohutuse huvides. eelnõu.”87 Päts ei taha seda diktaatorlikku võimu, ta ei Tegelikult Rahvuskogu stenogramm taha jääda riigipeaks [– – –].” Rahvuskogu selliseid dilemmasid ei väljenda ja neid ei esimese koja valimiste kohta märgitakse, et saanudki tekkida. Nimelt olid Johannes paljudes ringkondades esitati vaid üks kan- Klesment, Eduard Laaman88 ja Hugo Kukke didaat – valitsuse oma. Kandidaatidele antud hakanud riigivanema initsiatiivil uue põhi- häälte hulk oli väike, rikutud sedelite arv aga seaduse eelnõu koostama juba 1936. aasta suur. Rahvuskogu esimene koda vaevalt esin- jaanuaris enne rahvahääletuse toimumist dab avalikku arvamust.84 ning selle esialgne variant valmis märtsis 1936. Detsembris 1936 moodustas Päts uue komisjoni, kuhu kuulus kolm varasemat auto- Rahvuskogu ja põhiseadus rit ning Karl Terras, Anton Palvadre ja Ado Anderkopp. Veebruaris 1937 arutati eelnõu Rahvuskogu mõlemaid kodasid ühendava vabariigi valitsuse koosolekutel.89 Rahvus- üldkoosoleku avaistung toimus 19. veebrua- kogu üldkoosoleku istungitel arutelusid ril 1937. Rahvuskogu kodukord85 oli demo- põhimõtteliste valikute vahel ei toimunud, kraatlik, kuid esimese koja valimiste ajal keh- teisi variante peale riigivanema eelnõu isegi tinud piirangute, opositsiooni osalise boikoti ei mainitud. ja teise koja komplekteerimise põhimõtete Rahvuskogu tegevusel ei ole mõtet pike- tõttu ei pääsenud rahvaesindusse piisavalt malt peatuda. Jaanuaris 1936 selle kokkukut- opositsiooni esindajaid, et esitada oma eel- sumise ettepanekut avalikustades Pätsi poolt nõu või mõjutada muul viisil Rahvuskogu lubatud laialdane valikuvabadus osutus tege- tööd. Rahvuskogu üldkoosoleku teisel istun- likult kujuteldavaks, sest, nagu märgitud, oli gil 26. veebruaril 1937 otsustati võtta edasise uue põhiseaduse koostamise vajadus kehtiva töö aluseks samal päeval riigivanema esitatud põhiseaduse parandamise asemel ning selle uue põhiseaduse eelnõu. Aasta tagasi refe- põhipunktid juba varem otsustatud riigi juht- rendumil rahva poolt heaks kiidetud otsuse konna kitsamas ringis. esimest valikut – küsimust kehtiva põhisea- 1937. aasta suvel puhkuselt Tallinna naas- duse parandamisest – ei arutatud üldse.86 nud Briti konsul Gallienne raporteeris oma Keeruline on Rahvuskogu puhul rääkida ülemustele, et vahepeal ei olnud toimunud põhimõttelistest valikutest, kuigi seda üri- midagi olulist ja tegevust jätkava Rahvuskogu tatakse väita: „Rahvuskogul tuli kõigepealt suhtes tuntakse vaid apaatsust. Tema sõnul

84 Monson Edenile 11.02.1937. – TNA FO 371-21060 l. nummerdamata, N 1188-792-59. 85 Antud riigivanema dekreediga 03.02.1937 – RT 1937, nr. 10, art. 82. 86 Rahvuskogu üldkoosolekute ja põhiseaduse eelnõu-osade komisjonide ühiste koosolekute stenograaﬁlised aruanded. Tallinn, 1938, lk. 9–13. Rahvahääletusele esitatud küsimuse p. 1: „anda Riigivanemale volituse kokku kutsuda Rahvuskogu, kelle ülesandeks on vastu võtta vajalikud parandused maksvas Eesti Vabariigi Põhiseaduses või vajaduse korral töötada välja ja vastu võtta uus Põhiseadus.” (RT 1936, nr. 3, art. 21) 87 K. Arjakas. Eesti Vabariigi põhiseadustest. – Põhiseaduse tulek, lk. 31–32. 88 Laamani päevaraamatu järgi kutsus Päts teda põhiseaduse väljatöötamises osalema 1935. a. novembri lõpus. Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia 2004, nr. 1, lk. 199. 89 Vt. J. Klesment. Uue põhiseaduse algeelnõu. – A. Mägi jt. (toim.). Põhiseadus ja Rahvuskogu, lk. 83–84. Mis puutub aruteludesse valitsuses, siis vaid 15.02.1937 Vabariigi Valitsuse koosoleku protokollis on lakooniliselt märgitud, et „arutlusel oli Eesti Vabariigi põhiseaduse kava”. Ei selgu isegi see, mida sellel ainsal teada oleval korral valitsus arutas ja otsustas. ERA, f. 31, n. 2, s. 441, l. 1.

84 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

Eesti Vabariigi uue põhiseaduse kava väljatöötamiseks moodustatud erikomisjon. Vasakult: kohtuministeeriumi nõunik J. Klesment, vannutatud advokaat A. Anderkopp, riigisekretär K. Terras, peatoimetaja E. Laamann, Riigikohtu abiesimees A. Palvadre, peatoimetaja H. Kukke. 1936–1938. EFA.5-97 ei puuduta see Rahvuskogu, kes koguneb Riigivolikogu valimise seadused, Riiginõu- regulaarselt ja arutab entusiastlikult iga rea kogu kujundamise seaduse, Riigikogu ajutise üle presidendi antud eelnõus, kuid rahvas ja kodukorra ja Riigikogu töökorra seaduse ning diplomaatiline korpus on lakanud tundmast Vabariigi Presidendi ja Riigikogu liikmete töö selle vastu igasugust huvi. Põhiseaduse eelnõu tasustamise seadused.92 Samuti võttis Rah- valmimisele peaks korra kohaselt järgnema vuskogu vastu üleminekuaja seaduse, mille rahvahääletus, kuid konsuli sõnul eksisteerib kohaselt hakkas uus põhiseadus kehtima 120. erinevaid arvamusi selle kohta, mis tegelikult päeval pärast avaldamist Riigi Teatajas, s. t. juhtuma hakkab.90 01.01.1938. Sama seadusega loodi senisest rii- gipeast veelgi suuremate volitustega riigihoidja Uue põhiseaduse kehtestamine ametikoht, kes kuni uue parlamendi töölehak- kamiseni ühendas riigivanema ja peaministri Rahvuskogu üldkoosolek kiitis uue põhisea- volitusi 1933. aasta põhiseaduse alusel, aga duse teksti heaks 28. juulil 1937 ning lõpetas alates 1. jaanuarist 1938 ka uues põhiseadu- oma töö 17. augustil 1937. Riigivanem Kons- ses märgitud presidendi eriõigusi. Riigihoidja tantin Päts kuulutas oma otsusega põhisea- õiguste hulka kuulus ka senise Riigikogu voli- duse samal päeval välja, seda rahvahääletu- tuste lõpetamine.93 Päts asus riigihoidja ame- sele esitamata.91 Lisaks põhiseadusele võttis tikohustuste täitmisele 3. septembril 1937, Rahvuskogu vastu ka Vabariigi Presidendi ja tema 29.12.1937 otsusega lõpetati senise Rii-

90 Gallienne Monsonile 02.06.1937 – TNA FO 371-21055 l. 90, N 3006-120-59 91 RT 1937, nr. 71, art. 590. 92 RT 1937, nr. 71, art. 591–597. 93 RT 1937, nr. 71, art. 598. Riigihoidja ametikoha loomist spetsiaalselt Pätsi ja tema liitlaste subordinatsiooni järgides kinnitab asjaolu, et ametikoha vabanemisel enne presidendi valimist saanuks uueks riigihoidjaks sõjavägede ülemjuhataja ehk kindral Laidoner (1937. aasta põhiseaduse järgi on presidendi asendajaks aga peaminister).

Tuna 1/2013 85 KÄSITLUSED

Eesti Vabariigi riigivanem Konstantin Päts kirjutab 17.08.1937 Kadrioru lossis alla Rahvuskogu poolt vastu võetud põhiseadusele ja selle elluviimise seadustele. Seisavad vasakult: peaministri asetäitja K. Eenpalu, majandusminister K. Selter, teedeminister O. Sternbeck, Rahvuskogu II koja abiesimees A. Palvadre, I koja abiesimees J. Kristelstein, riigivanema esindaja Rahvuskogus J. Klesment, sõjavägede staabi ülem kindralmajor N. Reek, välisminister Fr. Akel, põllutööminister N. Talts, rahvuskogu I koja abiesimees H. Lauri, sõjaminister kindralmajor P. Lill. Laua juures seisab riigisekretär K. Terras. Foto: A. Kalm. EFA.2.0-27599

gikogu volitused alates 1. jaanuarist 1938.94 koostas, oleks selle kehtima panek ilma rah- Riigikogu juhatus saatis 16. augustil 1937 vahääletuseta ilmne põhiseaduse rikkumine, (s. t. päev enne põhiseaduse väljakuulutamist) milleks ei anna alust ka 23.–25. veebruaril riigivanemale oma teise märgukirja. Selles 1936 toimunud rahvahääletuse otsus. Samuti juhiti tähelepanu, et vaatamata vastuolule protesteeris Riigikogu juhatus üleminekuaja põhiseadusega kutsus riigivanem kokku Rah- seadusega riigihoidjale antud õiguse vastu vuskogu, mis koostas uue põhiseaduse eelnõu lõpetada Riigikogu V koosseisu volitused, mis ja võttis vastu veel kaheksa seaduseelnõu, võimaldaks vähemalt ajutiselt kaotada parla- aga jättis otsustamata põhiseaduse kehtima mentaarse korra ja läheks vastuollu põhiseadu- paneku korra, kuna see ei kuuluvat Rahvus- sega, mille kohaselt senise Riigikogu liikmete kogu kompetentsi. Riigikogu juhatus märkis, et volitused kestavad kuni uue Riigikogu vali- vaatamata sellele, kes uue põhiseaduse eelnõu miste tulemuste väljakuulutamise päevani.95

94 RT 1937, nr. 103, art. 841. Selle otsuse seaduslikkus on väga küsitav. 1937. aasta põhiseaduse järgi algasid Riigivolikogu ja Riiginõukogu uue koosseisu volitused valimistulemuste väljakuulutamise päevast ja samas lõppesid eelmise koosseisu volitused (§68, §86). 1933. aasta põhiseaduses räägiti vaid Riigikogu volituste algusest (§39), kuid eelmise koosseisu volituste lõpu aega ei sätestatud. Sama põhiseaduse rakenduseeskirja järgi lõppesid senise Riigikogu volitused uue Riigikogu volituste algusega (§ 3–4). Ükski põhiseadus ei andnud riigivanemale õigust Riigikogu volitusi lõpetada. 95 ERA, f. 31, n. 4, s. 970, l. 87–87p. Sama kirja koopia asub ka Riigikogu juhatuse kirjavahetuse kaustas – ERA f. 80, n. 5, s. 1664, l. 8–8p. Riigikogu juhatuse 16.08.1937 otsusega saadeti ärakirjad juhatuse 15.01.1936 ja 16.08.1937 märgukirjadest kõigile Riigikogu liikmetele. Ainsana on säilinud Jaan Tõnissoni vastus, kes teatas ühinemisest kõigi Riigikogu juhatuse seisukohtadega ja avaldas lootust, et samuti arvavad ka kõik ülejäänud saadikud (samas, l. 9, 14).

86 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse

Ei ole teada, et Päts oleks kriitikale reagee- ise, ei taha enam uut [põhiseaduse – P. K.] rinud. vastuvõtmise toimetamist endale võtta. Kui 7. septembril 1937 Riigikogu juhatuse rahvas oleks tahtnud seda teha, siis oleks ta poolt heaks kiidetud kolmas seletus kons- seda oma [1936. a. veebruari referendumi – P. tateeris, et riigivanem on 3. septembril 1937 K.] otsuses ka väljendanud.”98 Valitsuse sei- Riigi Teatajas välja kuulutanud uue põhisea- sukohti kajastav ajaleht Uus Eesti põhjendas, duse ja selle elluviimiseks vajalikud seadu- et 1936. aasta rahvahääletuse otsusega anti sed. Juhiti tähelepanu, et Riigikogu juhatuse Rahvuskogule mandaat nii põhiseaduse väl- järelevalve all ei ole toimunud rahvahääle- jatöötamiseks kui ka vastuvõtmiseks ja seega tust põhiseaduse heakskiitmiseks, samuti ei ole uut rahvahääletust enam vaja.99 ei ole Riigikogu juhatus esitanud riigivane- Ühe argumendina, miks Rahvuskogu male väljakuulutamiseks ühtegi seadust, mis poolt välja töötatud põhiseadus ei vajavat avaldati nimetatud Riigi Teatajas. Seega on teistkordset rahva heakskiitu, viidati samas nende seaduste väljakuulutamisel rikutud artiklis ka 1936. aasta veebruaris rahvahää- põhiseadust.96 letusel Rahvuskogule antud detailsetele Märgukirjadel ei olnud tulemusi. Vaata- juhtnööridele põhiseaduse sisu kohta. Nn. mata kolme märgukirja saatmisele jäi Riigi- juhtnöörideks oli 1936. aasta rahvahääletuse kogu juhatuse tegevus parlamendi õiguste ja otsuses aga tegelikult vaid lühike deklarat- demokraatia kaitsel Eestis väheefektiivseks. sioon: „et põhiseaduse parandamisel või uue Näiteks õigusteadlane Artur Mägi nendib, põhiseaduse väljatöötamisel tuleb rahvusko- et pärast erakorralise istungjärgu lõpetamist gul võtta juhtnööriks, et Eesti jääb rahvava- 1934. aasta oktoobris ei kasutanud Riigikogu litsuslikul alusel valitsetavaks vabariigiks, kus talle põhiseadusega antud õigust koguneda kõrgeim võim on rahva käes ja et Eesti riiki korraliseks istungjärguks iga aasta oktoobri juhib valitav riigipea tema poolt ametisse kut- esimesel esmaspäeval.97 sutava valitsuse ning kahekojalise rahvaesin- Info Riigikogu juhatuse kriitikast taas duse tasakaalustatud koostööl”100. kord avalikkuse ette ei jõudnud. Päts vaid vih- Poliitilise Politsei poolt 1937. aastal kogu- jas kõnes Rahvuskogu üldkoosoleku viimasel tud informatsioon rahva meeleolu kohta istungil 17. augustil 1937, et on inimesi „rahva näitas, et hoolimata uue põhiseaduse koos- hulgas ja ka siin”, kes juhivad tähelepanu toi- tamisest suhtus rahva enamus poliitikasse munu ebaseaduslikkusele. Samas kõnes tõdes apaatselt: põllumehed olid eluga rahul tänu riigivanem ka ise, et uue põhiseaduse keh- soodsale majanduskonjunktuurile, kuigi testamisel „võivad seaduses peensused olla, laitsid Poola põllutööliste Eestisse toomist, mis kõik ei ole täidetud” ning „põhiseaduse linnaelanikud muretsesid elukalliduse tõusu järgi ei saa Teie [s. t. Rahvuskogu – P. K.] oma pärast, opositsiooni esindajad aga kadusid otsust rahvahääletusele panna”. Enda õigus- vaikiva massi hulka ja kartsid oma seisukohti tuseks viitas Päts 1936. aasta rahvahääletuse avalikult väljendada. Uues põhiseaduses otsusele: „Ja ükski võim riigis, ka rahvas riigipeale ette nähtud volitusi peeti kehtiva

96 ERA, f. 80, n. 5, s. 282, l. 272. Riigikogu juhatuse dokumentidest ei selgu, kas ja kellele see seletus saadeti ning milliseid reaktsioone see kaasa tõi. Riigihoidja otsuses põhiseaduse väljakuulutamisest viidatakse otsuse õigusliku alusena põhiseaduse §53 lg. 1-le, mis ütleb: „Riigikogu poolt või rahvahääletamisel vastuvõetud seadused esitab Riigikogu juhatus Riigivanemale väljakuulutamiseks.” Samas ei olnud Riigikogu poolt ega rahvahääletusel põhiseadust vastu võetud ega olnud ka Riigikogu juhatus seda riigivanemale esitanud. Tõenäo- liselt sai just see vastuoluline juriidiline konstruktsioon Riigikogu juhatuse viimase reaktsiooni põhjuseks. 97 A. Mägi. Kuidas valitseti Eestis. Stockholm, 1951, lk. 92. 1933. aasta põhiseaduse §41: „Riigikogu korralised istungjärgud algavad igal aastal oktoobri esimesel esmaspäeval [– – –].” 98 Rahvuskogu üldkoosolekute ja põhiseaduse eelnõu-osade komisjonide ühiste koosolekute stenograaﬁlised aruanded, lk. 38–42. 99 Täna oodata otsust: Kuidas pannakse põhiseadus maksma. – Uus Eesti, 17.08.1937, lk. 1. 100 Rahvahääletusele esitatud otsuse punkt 2 (RT 1936, nr. 3, art. 21).

Tuna 1/2013 87 KÄSITLUSED

1933. aasta põhiseadusega võrreldes veelgi jõustub 01.01.1938. Nõnda lõpeb nelja-aas- diktaatorlikumaks. Samuti nuriseti, et põhi- tane diktaatorliku valitsuse periood ja algab seaduse eelnõu ei panda rahvahääletusele ja järjekordne demokraatliku valitsemise katse. hoolimata Rahvuskogu komisjonides pisias- Tagasipöördumist põhiseaduslikule valitsemi- jade üle debateerimisest kiidetakse lõpuks sele tervitavad paljud kui tagasipöördumist ikka põhiosas heaks Pätsi esitatud eelnõu. demokraatia juurde, kuid entusiasmi vähen- Igasugust organiseeritud kriitikat vaigistas dab kahtlus, kas võim loovutatakse vabataht- aga lootus kiiremast naasmisest nn. normaal- likult.”106 oludesse.101 Demokraatia peatse taastumise lootused ei täitunud, kuigi Eduard Laamani päeva- Kokkuvõte raamatu sissekande kohaselt 13. oktoobrist 1936 oli Kaarel Eenpalu lubanud, et koos Tagantjärele teame, et optimistide ootused uue põhiseaduse valmimisega lahendatakse ei täitunud. Uue põhiseaduse jõustumine 1. ka erakondade tegevuse küsimus.102 Juba jaanuaril 1938 ei tähendanud, et seal sätesta- mõni päev pärast põhiseaduse avaldamist tud demokraatlikke vabadusi oleks riigi juht- Riigi Teatajas ilmus ajakirjanduses „grupi kond võimaldanud Eesti kodanikel kasutada Rahvuskogu liikmete” nimel üleskutse, et suuremas ulatuses kui 1933. aasta põhisea- kuni uue põhiseaduse elluviimiseni, sh. par- duse puhul, milles samuti olid kirjas kõik lamendi moodustamiseni, parteide tegevust kodanike põhiõigused. Kuna 1934. aasta rii- ei taastataks.103 Samal arvamusel oli Isamaa- gipöörde järel piiratud demokraatiat ei taas- liidu III kongressil 6. detsembril 1937 ka Päts, tatud ka pärast uue põhiseaduse jõustumist, öeldes, et lähenevatel Riigikogu valimistel siis järelikult ei olnudki seda kavas lähemal parteide osalemist ei lubata: „Ei ole aga veel ajal taastada. Sest süüdistused, et 1933. aasta aeg, kus suudaksime erakondade tülitsemise põhiseadusega riigipea kätte koondunud enese peale võtta, seepärast et uue põhisea- võim lubaks demokraatiat kuritarvitada, ei duse järgi ei ole meie tarvilikke asutusi ellu saanud uue põhiseaduse jõustumise järel olla kutsunud. [– – –] Seepärast ettevaatuse pärast enam aktuaalsed. Järelikult ei olnud 1937. ei ole need valimised niisugused, nagu järg- aasta põhiseaduse kehtestamise eesmärgiks mised võivad tulla [– – –].”104 Peaministri demokraatliku riigivalitsemise taastamine, asetäitja Kaarel Eenpalu kutsus üles minema vaid senise autoritaarse režiimi edasikestmine Riigivolikogu valimistele ühiselt Põhiseaduse vormiliselt demokraatlikuma reformitud fas- Elluviimise Rahvarindena,105 mille moodus- saadi lisamisega. tamise põhimõtted ja eesmärk olid sarnased Artiklis kirjeldatud põhiseaduse koosta- Rahvuskogu valimistel kasutatud nn. selts- mise protsessist selgub, et lisaks erakonda- kondlike komiteede mudelile. dele, kellest ametlik propaganda oli teinud Artikli viimane tsitaat pärineb Suurbri- Eesti 1930. aastate alguse sisepoliitilise kriisi tannia Tallinna konsulaadi aruandest Eesti peamised süüdlased, suhtusid võimu haara- kohta 1937. aastal: „Eesti uus põhiseadus nud poliitikud üleolevalt ka rahvasse, kelle

101 Poliitilise Politsei komissari Tallinnas ettekanded Politseivalitsuse abidirektorile 1937. a. aprillist 1938. a. märtsini – ERA, f. 949, n. 1, s. 36. 102 Meie vastus. Eduard Laamani päevik 1922–1940. – Akadeemia, 2004, nr. 2, lk. 445. Tuleb märkida, et erakondade küsimus oli lahendamata ka veel 1940. aastal. Ka põhiseaduse eelnõu rahvahääletusele panemise küsimuses esines Laamani järgi riigi juhtkonnas erinevaid arvamusi. Nagu erakondade taasloomise küsimuses, ei viinud ka need kuhugi. 103 Uue põhiseaduse elluviimine peaks toimuma kodurahu õhkkonnas. – Uus Eesti, 07.09.1937, lk. 5. 104 Uus Eesti, 06.12.1937, lk. 1–2. 105 Rahvarinne põhiseaduse elluviimiseks. – Uus Eesti, 06.12.1937, lk. 4; Üleskutse Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde loomiseks esitati Isamaaliidu III kongressi resolutsiooniga 06.12.1937 – samas, lk. 5. 106 Gallienne Edenile 01.01.1938. – TNA FO 371-22226 l. nummerdamata, N 155-155-5.

88 Tuna 1/2013 Peeter Kenkmann / 1937. aasta põhiseadus – autoritaarse režiimi „reformimise” katse huvides nad väitsid end tegutsevat. 1936. kahtlusi Eestis toimuva demokraatlikkuse ja aasta veebruaris toimunu nimetamine rahva- seaduslikkuse kohta. Samas leidsid britid, et hääletuseks on tinglik, sest alternatiive otsus- reformid on kasulikud nii neile kui eestlas- tamiseks esitatud plaanile ei olnud – peami- tele, sest kõik toimub, kahjuks küll teistsu- nistri asetäitja ja siseminister Kaarel Eenpalu guse, aga lõppude-lõpuks ikkagi demokraatia oli ju eelnevalt teatanud, et selle elluviimist taastamise huvides. Väga oluliseks peeti Lon- jätkab valitsus ka rahva toetuseta ning rahva- donis sedagi, et vabadussõjalased, keda diplo- hääletuse läbikukkumist ei loeta valitsusele maatilises kirjavahetuses korduvalt nimetati umbusalduse avalduseks. Kirjeldatud põhi- fašistideks, ei pääseks võimule. seaduse muutmise protsess oli demokraatlik Ka Päts põhjendas autoritaarse valitse- ja seaduslik vaid fassaadilt. Sellepärast oligi mise jätkamist sellega, et tegeliku demokraa- selle realiseerimine võimalik vaid autoritaar- tia taastamise hinnaks oleks uue sisepoliitilise ses riigis, kus valitsus kontrollis kogu poliiti- võitluse algus. Nii riigipea, tema liitlased kui list protsessi ja kommunikatsiooni ning opo- ka nende tegevust õigustavad uurijad propa- sitsiooni tegevus oli takistatud. geerivad äärmiselt relativistlikku suhtumist Rahvuskogu roll 1937. aasta põhiseaduse õiguskorda. Seaduste rikkumist vabandab koostamises oli tagasihoidlik ning piirdus riigi alati viitamine erakorralistele oludele, vii- juhtkonna siseringis tehtud põhimõttelistes maste põhjendamiseks võib kasutada kui otsustes pisidetailide muutmise ja otsuste kin- tahes vastuolulisi ja demagoogilisi seletusi. nitamisega. Ebademokraatlikult valitud Rah- Kuna kuni 1940. aastani ei ilmnenud märke vuskogult juhtkond enamat ei eeldanudki. selle kohta, et 1938. aastal Eesti Vabariigi Valitsuse proaktiivse tegevuse kõrval jättis esimeseks presidendiks valitud Konstantin vastasrinna tegevus passiivse ja koordineeri- Päts ja riigi valitsus kavatseksid lõpetada matu mulje. Riigikogu leppis vaikides enda 1937. aasta põhiseaduses ette nähtud koda- laialisaatmisega 1934. aastal ning kuigi kee- nike põhiõiguste piiramise, siis ei jää muud lustatud opositsioonierakonnad üritasid 1936. üle kui siduda selle põhiseaduse koostamist ja aastal boikoteerida Rahvuskogu valimisi, oli ebademokraatliku riigivalitsemise jätkumist sellel ajakirjandusele juurdepääsu puudumise Pätsi ja tema liitlaste võimuambitsioonidega, tõttu väga piiratud mõju. Ka tuntuim oposit- mida demokraatia taastamine ohustanuks. siooni aktsioon, nn. riigivanemate märgu- kiri, tõi minimaalseid tagajärgi. Tundub, et endised erakonnad olid valinud äraootava taktika lootusega kohe-kohe naasvatele nn. Peeter Kenkmann normaaloludele. Seda lootust toitsid ka riigi juhtkonna regulaarsed, kuid alati täitmata (1977) jäetud lubadused. Passiivsetest endistest era- konnapoliitikutest eristusid taas kord vaba- Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 2000. dussõjalased, kes 1935. aastal üritasid haarata aastal. Magistrikraad Tartu Ülikooli Ajaloo- ja poliitilise initsiatiivi uue rahvahääletuse kor- Arheoloogia Instituudist 2009. aastal. Samast raldamisega. Selle läbikukutamisel kavatse- aastast Ajaloo- ja Arheoloogia Instituudi sid aga korraldada riigipöörde, et taastada doktorant. Peamine uurimisteema: Eesti 1930. demokraatia (nii võib seda nimetada pärast aastate sisepoliitika, eriti 1934. aasta riigipööre riigipööret teatavaks saanud vabadussõjalaste ja selle järel kujunenud autoritaarne režiim. plaanide alusel) vägivaldsel teel. 1937. aasta põhiseaduse koostamise taustal on jälgitavad ka ühe meie suurimaks liitlaseks peetud riigi huvid. Suurbritannia välisesindajatel ja Foreign Ofﬁce’il oli nen- devahelise infovahetuse põhjal tugevaid

Tuna 1/2013 89 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

kohta, seadsid rahvuslikud ringkonnad üles Ühe veksli võltsimise oma „vastukandidaadid”. Otsitud põhjustel ja seadusi eirates tühistati nende kandidatuurid lugu: ääremärkus või sunniti kandidaadid ähvardustega loobuma nii, et valimistele pääses lõpuks ainult üks opo- 1940. aasta sitsiooniline kandidaat. Suurem osa rahvast hirmutati propagandaga libavalimistel osalema juulivalimiste ning võltsiti ka tulemusi. Kokkuvõttes saavutas okupatsioonivõim soovitud tulemuse – „vali- juurde tud” parlament oli kuulekas ning täitis ilusasti oma ülesande: kuulutas Eestis välja nõukogude Indrek Paavle võimu ja esitas avalduse Nõukogude Sotsialist- like Vabariikide Liidu liikmeks astumiseks. Ainsa vastukandidaadina valimistel osale- Taust: valimislavastus ja Jüri-Rajur Liivak nud Jüri-Rajur Liivak ongi käesoleva loo pea- 1940. a. juulivalimisi on teadus- ja populaar- tegelane. Liivak (1912–2000) oli üpris tuntud teaduslikus kirjanduses põhjalikult käsitletud, isik, Harjumaa Rae valla suurtalunik, kes osa- aga ometi on vähe tähelepanu pööratud ühele les aktiivselt ühiskondlikus ja poliitilises elus detailile. Nimelt küsimusele: miks jäeti Eestis ning oli muu hulgas üks taarausuliste eestkõ- valimistele kandideerima üks vastukandidaat nelejaid. Pärast talu pärisperemeheks saamist ja millist rolli mängis seejuures tema vastu 1936. aastal läks majapidamine ülesmäge ja tõstetud kriminaalsüüdistus? Sellesse prob- talu aastakäive kasvas kiiresti 2000 kroonilt leemi püüangi käesolevas artiklis süveneda, 20 000 kroonini. Seda eluperioodi kuni 1940. võttes appi seni kasutamist mitte leidnud aasta suveni on Liivak ise nimetanud „oma elu arhiividokumendid Jüri-Rajur Liivaku kri- kõige õnnelikumaks ja tulemusrikkamaks”.2 minaalasja materjalide näol. Liivak oli ka poliitiliselt aktiivne, tegutses Et juulivalimistest on piisavalt kirjutatud, agaralt Tallinna Ümbruse Talupidajate Ühin- sobib siinkohal piirduda põgusa ülevaatega.1 gus, toimetas selle väljaannet Tallinna Ümb- Pärast seda, kui NSV Liit oli Eesti 1940. aasta ruse Põllumeeste Tähtraamat ja kandideeris juunis okupeerinud, sooviti jätta mulje toimunu ühingu esindajana 1938. aastal Riigivolikogu õiguspärasusest. Ümberkorraldused toimu- valimistel. Seda küll edutult, jäädes 18. valimis- sid Moskva emissari Andrei Ždanovi juhtimisel ringkonnas nelja kandidaadi seas 500 häälega ja püüti arvestada kehtivaid seadusi, mis aga viimaseks. Osana valimiskampaaniast andis polnud alati võimalik. Lavastuse oluliseks osaks Liivak välja neli numbrit ajalehte Repälä.3 olid parlamendivalimised, mis kuulutati välja Sellega seoses sattus Liivak pahuksisse auto- 5. juulil ning toimusid seadusega ette nähtud ritaarse režiimiga – politseivalitsuse direktori etteteatamistähtaega eirates 14.–15. juulil. Uute otsusega karistati teda demagoogia eest 50- võimude poolt moodustati valimisblokk Eesti kroonise trahviga, põhjuseks Repäläs avalda- Töötava Rahva Liit (ETRL), kuhu püüti koon- tud kirjutis, milles Tallinna keskmeiereid ja AS dada lojaalseid või kuulekaid inimesi. Usku- Võieksporti süüdistati talupidajate-vaenulikus des demagoogilist lubadust vabade valimiste piimanduspoliitikas.4 See ei jäänud Liivaku

1 Põhjalikku käsitlust valimiste kohta vt.: I. Paavle. Anneksioon. – Sõja ja rahu vahel. Koguteos. II köide. Esimene punane aasta. Tallinn, 2010, lk. 127–144. 2 J.-R. Liivak. Palve põllu eest. Mälestusi käidud eluteelt. Tallinn, 1991, lk. 60, 84. 3 Repälä. Tallinna ümbruse põllumeeste häälekandja. Väljaandja ja vastutav toimetaja J. Liivak; Eesti Vabariigi 21. aasta tähtraamat 1938. a. Toimetanud J. R. Liivak. Tallinn, 1937. 4 Sisekaitseülema toimik Jüri-Rajur Liivak’u karistamise asjas ajakirjas „Repälä” avaldatud demagoogiliste väljenduste ja ässituste pärast „Võiekspordi” kohta, 1938, ERA, f. 852, n. 1, s. 2561; vt. ka: J. Sooberg. Kes peavad ehitama Tallinna keskmeierei? – Repälä 1938, nr. 2, lk. 2–4.

90 Tuna 1/2013 Indrek Paavle / Ühe veksli võltsimise lugu: ääremärkus 1940. aasta juulivalimiste juurde ainsaks kokkupuuteks kohtuvõimuga. 16. kuigi keeruline.7 Aga esmalt vaatame, milliseid jaanuaril 1940 mõistis Tallinna 10. jaoskonna seletusi pakuvad senised käsitlused. jaoskonnakohtunik Liivaku süüdi kriminaal- seaduse (KrS) §495 p. 3 alusel auhaavamise Retseptsioon eest, määrates karistuseks üks kuu vangimaja tingimisi kolmeaastase katseajaga.5 Püüdmata Ainukese vastukandidaadi probleemi mai- seda kuidagi järgnevaga seostada, tuleb siiski nitakse vähestes käsitlustes ning veel vähem tõdeda, et kehtiv tingimisi karistus tähendas, on püütud seda selgitada. Sovetlik ajaloo- et 1940. aastal pääses Liivak isegi kergesti. kirjutus vaikis vastukandidaadi maha, nen- 1940. aasta juulivalimistel kandideeri- tides, et „tagurlikele elementidele ei antud mine oli noore hakkaja mehe jaoks, kel oli võimalust valimistel oma kandidaate esita- valimistel osalemise kogemus, igati loomulik da”.8 Hiljem on küsimusele äramainimise käik. Koduringkonnas kandideerides sai ta korras tähelepanu pööratud. Saksa õpetlane ametlikult 3303 häält ega osutunud valituks. Boris Meissner ütleb, et üks kommunistide Vähe sellest, temale antud hääled liideti räi- ja vasakradikaalide blokki mitte kuuluv kan- gelt seadust rikkudes tema vastase, ETRL-i didaat pääses valimistele ja mainib Liivakut kandidaadi Artur Saksa häältega.6 Sarnaselt nimeliselt.9 Vene ajaloolane Jelena Zubkova mitmele teisele kandidaadile üritati Liivakut nendib, et ühes ringkonnas pääses valimistele valimiste eel ähvarduste ja meelitustega osa- alternatiivne kandidaat.10 Kõige rohkem sõnu lemisest loobuma sundida, aga mees ei mur- on küsimuse valgustamiseks kulutanud Jüri dunud. Valimiste ajal Liivak aga arreteeriti Ant, kes soliidses koguteoses ütleb: „[– – –] väidetavalt fabritseeritud vekslivõltsimise lõpuks jäi sõelale vaid üks opositsiooniline süüdistusega ja suleti vangimajja. kandidaat – Jüri-Rajur Liivak Rae vallast. Siit jõuamegi küsimuse juurde, miks nii Tema vastu käivitati koheselt laimukampaania, läks? Miks Ždanovil ja teistel niiditõmbajatel süüdistades teda kriminaalkuriteos ja koostöös veel seda tsirkust vaja oli? Tegemist oli märki- eksminister Kaarel Eenpaluga.”11 Tiit Made misväärse erandiga, sest täpselt sama stsenaa- kirjutab, et ainsana kandideerima jäänud talu- riumi järgi korraldatud Läti ja Leedu seimiva- peremees Liivak vahistati valimiste päeval, 15. limistel ühtegi vastaskandidaati valimistele ei juulil, kuna ta „eestlasliku kindlameelsusega” lastud. Et süsteem ei leidnud võimalust veel ei loobunud kandideerimast, aga jäi siiski ellu viimase vastukandidatuuri tühistamiseks, pole ja pääses vangilaagrist koju 1956. aastal.12 usutav. Kõigi teiste kandidatuuridega ju nii toi- Eeltoodu pole ammendav loetelu seda küsi- miti, tegemata numbrit sellest, kui juriidiliselt must puudutanud raamatutest ja artiklitest, kuid korrektne see oli või polnud. Liivaku isik ega võtab retseptsiooni piisavalt kokku. Keegi pole tema valimisplatvorm polnud teistest põhimõt- kahtluse alla seadnud seda, et Liivak lavastati teliselt erinev. Pigem oli tema platvorm isegi süüdi. Kas siis selleks, et talle kätte maksta jää- üldsõnalisem kui mitmel teisel vastukandidaa- rapäise kandideerimisest mitte loobumise eest dil, kes sel ettekäändel kõrvaldati, ja nii poleks või selleks, et rahvuslikku opositsiooni komp- tema valimistelt kõrvale jätmine saanud olla romiteerida. Tõdemus Liivaku süüdi lavastami-

5 Otsus, 16.01.1940. ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 23. Tegu oli toime pandud 19. oktoobril 1939. a., kohtuotsus tehtud tagaselja, aga 31. jaanuaril 1940. a. Liivakule kuulutatud. 6 L. Uuet. 1940. a. Riigivolikogu valimiste dokumentide saatus ja arhivaaride missioon. – Tuna 2000, nr. 3, lk. 79. 7 I. Paavle. Riigivolikogu moodustamine, lk. 136. 8 Vt. näiteks: A. Liebman. Revolutsioonilised sündmused Eestis 1940. aasta suvel. – Eesti Bolševik 1949, nr. 12, lk. 51. 9 B. Meissner. Die baltischen Staaten im weltpolitischen und völkerrechtlichen Wandel. Beiträge, 1954–1995. Hamburg, 1995, lk. 67 10 J. Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tallinn, 2009, lk. 69. 11 Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja S. Vahtre. Tartu, 2005, lk. 171. 12 T. Made. Idüllist ahastuseni. 1939–41. Tallinn, 2009, lk. 490, 512.

Tuna 1/2013 91 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Veksli esikülg. ERA, f. R-38, n. 1, s. 31 (asitõendite ümbrik)

sest tugineb mehe enda mälestustele, mida on „Mingist võltsitud vekslist polnud mul aimugi kirjanduses ikka ja jälle refereeritud.13 ja ma heitsin õhtul rahulikult magama,” jät- Liivak kirjeldab neid sündmusi mälestus- kab Liivak jutustust. Samal öösel tulid kri- tes detailselt. Juba 14. juulil oli ta raadiost minaalpolitsei ametnikud talle järele, aga kuulnud, et ta olevat vangistatud vekslivõlt- Liivak pääses akna kaudu põgenema. Majas simise pärast ja paigutatud keskvanglasse. korraldati läbiotsimine ja võeti muu hulgas

Veksli protestiakt. ERA, f. R-38, n. 1, s. 31 (asitõendite ümbrik)

Veksli tagakülg. ERA, f. R-38, n. 1, s. 31 (asitõendite ümbrik)

13 Viimati näiteks Küllo Arjakas Maalehes: K. Arjakas. Jüri-Rajur Liivak – ägeda loomuga põllumees, kes tembeldati rahvavaenlaseks. – Maaleht, 05.04.2012, lk. 46–47.

92 Tuna 1/2013 Indrek Paavle / Ühe veksli võltsimise lugu: ääremärkus 1940. aasta juulivalimiste juurde kaasa patakas väljaostetud veksleid. Järgmisel veeühisus, mille juhatuse liige ja raamatupi- päeval mehed naasid ja arreteerisid Liivaku daja oli Jüri-Rajur Liivak ja mis vajas raha kahtlustatuna vekslivõltsimises. 16. juulil toi- kraavitööde teostamiseks. munud ülekuulamisel esitati talle süüdistus Esimene detail, mida Liivak valesti mäle- selles, et ta oli vekslil teinud number ühest tab, on seotud veksli vorminõuetega. Blanketile seitsme ehk 150-st oli saanud 750. Allkirja oli on trükitud „kuni 750 krooni”, tegelik summa ta võtnud 150 krooni peale, kuid veksli võlt- tuli ise kirjutada ja võis olla selle summa ulatu- sinud 750 peale ja nii käiku andnud. Liivak ses ükskõik milline. Summa, mille ümber kogu vaidles vastu, väites, et numbreid pole ümber asi keerles, oli 730, mitte 750 krooni. Aga need tehtud ja sellel poleks ka mingit mõtet, sest detailid pole olulised, sest numbrite võltsimises veksli blankett on standardne ja 750 krooni on Liivakut tegelikult ei süüdistatudki. sellele peale trükitud. Pärast 13 kongis vee- Lisaks näib, et veksli võltsimise detailid detud päeva andis uurija talle „isalikku nõu” pole ainukesed, milles mälu on Liivakut alt süü üles tunnistada, sest siis lastakse koju. vedanud. Mälestustes kirjutab ta, et pidi 1940. Nii sündiski ja see ﬁkseeriti ka protokollis. aasta juulis kaks nädalat vanglas veetma. Tal- Liivak tunnistab, et vaikis aastaid selle fakti linna Keskvangla toimikus on ﬁkseeritud, mälestusi jutustades maha, sest lugu mõjus et Liivak on tõepoolest 15. juulil 1940 kell tagantjärelegi rängalt.14 Selline oli asjaosalise, 15.45 vanglasse sisse võetud. Samast kuu- või kui soovite ohvri, kirjeldus. Püüame seda päevast pärineb toimikus ka kriminaalpolit- järgnevalt võrrelda arhiiviallikatega. sei komissari määrus, mis ütleb, et Liivakut süüdistatakse veksli võltsimises, ja et süü on Kriminaalasi tehtud kindlaks tunnistaja Johannes Mihkle seletuse põhjal ja et süüalune on süü omaks Kõnealuse kriminaalasja materjalid on säili- võtnud; et selle teo eest ootab teda KrS §409 nud, sh. Tallinna Ringkonnakohtu asitõend nr. järgi16 kuni kuus aastat vangistust ja kuna on 74 ehk väidetavalt võltsitud veksel ise. Kõige- karta, et ta vabadusse jäädes võib kõrvale pealt tuleb ilmselt selgitada, mis on veksel. Eri- hoida kriminaaljälitusest, määrata tõkendiks lise võlakirja ehk veksli vahekorda reguleeris vahistamine ja Tallinna Keskvanglasse paigu- spetsiaalne seadus. Veksliandja ehk võlgnik oli tamine. Määrus on Liivakule kuulutatud 15. kohustatud määratud tähtajal maksma kindla juulil kell 14.00. Toimikus on aga ka 17. juulil summa veksli omandajale ehk võlausaldajale. koostatud tõkendi muutmise määrus Liivaku Kasutada tohtis ainult spetsiaalset trükitud nn. vanglast vabastamise kohta, mille koostamisel tempelpaberit, mille täitmise kohta kehtisid võeti arvesse, et Liivak „on taluomanik ja pole ranged reeglid. Väiksemgi reeglite rikkumine karta, et ta hakkaks kohtumõistmisest kõrvale muutis veksli kehtetuks. Veksli omandajal oli hoiduma”. Samal kuupäeval on Liivak andnud õigus veksel edasi anda teiste isikute oman- allkirja vanglast vabastamise ja asjade kätte- dusse. Edasiandmine märgiti „pealkirjaga”, saamise kohta.17 Eeldades, et toimik pole võlt- mis pidi sisaldama edasiandja allkirja veksli situd, näib see tõestavat, et Liivak oli vanglas teisele küljele. Täiesti läbi kriipsutatud peal- mitte kaks nädalat, vaid kolm päeva. kiri loeti kustutatuks. Kui summat tähtajal ei 15. juulil koostas Tallinna kriminaalpo- tasutud, tuli veksel notari juures „protestida”.15 litsei assistent A. Nõukas määruse juurdluse Käesoleval juhul oli veksli omandajaks keegi alustamise kohta. Muuseas sedastati selles, Juhan Eerand ja veksliandjaks Järsi-Metsküla et juurdluse käigus selgus, et Liivak on korda

14 J.-R. Liivak. Mälestusi käidud eluteelt, lk. 95–97. 15 V. Simisvart. Veksel. – Kaupmehe käsiraamat. Tallinn, 1934, lk. 167–205; Veksliseadus, 19.01.1932. – Riigi Teataja, 1932, nr. 17. 16 Tegemist oli dokumendivõltsimise paragrahviga. Vt.: Kriminaalseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koos- tanud K. Saarmann ja K. Matto. Tallinn, 1937, lk. 201–202. 17 Keskvangla. Vangi isiklik toimik. Liivak, Jüri-Rajur Juliuse p. 16.–17.07.1940, ERA, f. 1868, n. 1, s. 3354.

Tuna 1/2013 93 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

saatnud veel kaks iseseisvat vekslivõltsimist. Et Ekspertiisiga20 oli selgunud, et kõnesole- aga need sisaldasid iseseisva süüteo tunnuseid, val vekslil leiduvad indossamendid „H. Kivi- eraldati need käesolevast juurdlusest ja nende põld” ja „Enn Uibo” tõenäoliselt polnud kir- kohta arhiiviallikates rohkem jälgi ei leidu.18 jutatud nimiomaste isikute poolt, vaid võltsi- 15.–18. juulini viidi läbi juurdlustoiminguid: tud ja et võltsijaks võis olla Jüri-Rajur Liivak. koostati veksli kohta vaatlusprotokoll ning Ülekuulamisel võttis Liivak omaks Kivipõllu kuulati üle kahtlustatav ja mitu tunnistajat. 22. allkirja võltsimise vekslil, eitas seda aga Uibo juulil saatis Tallinn-Harju kriminaalkomissar allkirja suhtes. Et need allkirjad olid tund- juurdlustoimiku Tallinna 4. jaoskonna kohtu- matuseni läbi kriipsutatud, siis ei pakkunud uurija korraldusse, kes järgmisel päeval vor- need küllaldaselt materjali, et ekspert saa- mistas otsuse eeluurimise alustamise kohta. nuks midagi eksimatult otsustada. Selletõttu Menetlus jätkus 1940. a. sügisel (mälestus- loeti vaid Kivipõllu allkirja võltsimine tõen- tes Liivak sellel ei peatu). Eeluurimise käigus datuks, Uibo allkiri aga mitte, arvesse võttes võeti asjaosalistelt käekirjaproove ja telliti Uibo enda seletust, et tema ei tea, kes tema veksli ekspertiis. 20. novembril koostas kohtu- allkirja sel vekslil on võltsinud. Uibo seletus uurija eeluurimisest kokkuvõtva määruse, kus vekslisumma ümbertegemise kohta 130-lt 730 kirjeldatakse asjade käiku. 10. mail 1939 Liivak peale aga kinnitust ei leidnud. diskonteeris (s. t. andis edasi) Raasiku ühis- Kuna ühe allkirja võltsimine loeti tõen- pangas ühe Järsi-Metsküla veeühisuse veksli datuks – Liivaku seletusel oli ta selle toime 730 krooni peale, millel teiste seas olid ka pannud Miku talus – ja sellist süütegu käsitles indossamendid (ehk pealkirjad) „H. Kivipõld” KrS §409, koostas kohtu-uurija määruse võtta kolmandal ja „Enn Uibo” neljandal kohal. 11. Jüri-Rajur Liivak KrS §409 järgi vastutusele ja novembril 1939 see veksel protestiti, kuid osteti kuulata üle süüalusena, süüdistades teda sel- välja Liivaku poolt, kes oli eeltähendatud vee- les, et ta 1939. aastal, enne 10. maid kindlaks- ühisuse kassapidaja. Notari juures käis vekslit tegemata päeval Rae vallas Miku talus ilma vaatamas Enn Uibo, kelle seletusel oli vekslil Hans Kivipõld’i teadmata ja nõusolekuta kir- võltsitud kas vekslisumma 730 krooni või tema jutas ühele Järsi-Metsküla veeühisuse poolt indossament, kuna niisugusele vekslile pole välja antud vekslile 730 krooni indossamendi tema kunagi oma indossamenti Liivakule ega „H. Kivipõld” ning esitas selle õige pähe 10. veeühistule andnud. Läbiotsimisel leiti Liivaku mail 1939 Raasiku Ühispanka.21 juurest nimetatud veksel, millel kõik pealkir- 25. novembril kuulati Liivak süüalusena jad olid tindiga tihedalt läbi kriipsutatud ja üle ja ta tunnistas end süüdi, põhjendades sel kombel loetamatuks tehtud. Hans Kivi- oma tegu rumalusega ja usuga, et onule sellest põllu seletusel ei olnud tema kunagi Liivaku midagi paha sündida ei saa.22 Seekord leidis ega veeühisuse vekslitele oma allkirja andnud aga kohtu-uurija, et kuna süüalusel on kindel (Kivipõld oli muuseas Liivaku onu).19 elukoht ja pole karta, et ta kohtuvõimu eest

18 Kriminaalpolitsei assistendi määrus, 15.07.1940, ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 1. 19 Määrus, 20.11.1940, ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 21. 20 Ekspertiis viidi läbi Tallinna 4. jaoskonna kohtu-uurija ettepanekul ja Kohtukoja prokuröri korraldusel Kohtu- liku Ekspertiisi Instituudis. Kasutati kõigi asjaosaliste käekirjaproove ning vekslit uuriti stereomikroskoobiga. – Ekspertiisi protokoll, 16.11.1940, ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 18–18p. 21 Määrus, 20.11.1940, ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 21–21p. 22 Leidub mõningaid vihjeid selle kohta, et Liivak oli sattunud rahalistesse raskustesse. 1939. aasta kevadel oli ta võtnud 4000 krooni laenu traktori, adra ja randaali ostmiseks. Laenu tasumine pidi toimuma viies osas 30. juunist 1940 kuni 30. juunini 1942. Esimese maksetähtaja saabudes palus Liivak pikendust (Pikalaenu panga laenutoimik 1939–1941, ERA, f. 1200, n. 2, s. 637). Hiljem, ülekuulamisel NKVD-s rääkis Liivak ka, et ta tahtis kodust ära sõita selleks, et võlausaldajad teda kätte ei saaks: „Ma ei tahtnud maksta maaostu võlga, sest olin kuulnud, et see kustutatakse.” (Ülekuulamise protokoll, 06.01.1941, ERAF, f. 129SM, n. 1, s. 26305, l. 65) Viimasest asjaolust ei maksa siiski kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest NKVD-s süüdistati teda Soome põgenemise katses ja on arusaadav, et NKVD-s tuli süüdistusest pääsemiseks rääkida ükskõik mida.

94 Tuna 1/2013 Indrek Paavle / Ühe veksli võltsimise lugu: ääremärkus 1940. aasta juulivalimiste juurde kõrvale hoiab, piisab tõkendina allkirjast elu- võimaluse meest avalikkuse ees mustata ning kohast mitte lahkumise kohta.23 Materjalid saa- seeläbi kompromiteerida valimistel esile kerki- deti prokuröri korraldusse, jäi üle oodata koh- nud rahvuslikku opositsiooni. Tõkendi määra- tuotsust. See aga jäigi tulemata. 31. jaanuaril nud komissari oli tõenäoliselt võimalik mõju- 1941 lõpetati vekslivõltsimise asi kriminaalsea- tada. Sel juhul oli nii, et kuritegu ei fabritseeri- duse muutumise tõttu.24 Otsus tehti teatavaks tud, sest see oligi toime pandud – olid siis teo Liivaku isale Julius Liivakule 7. veebruaril, sest motiivid millised tahes, lohakusest rahahädani asjaosalist ennast käepärast enam polnud. välja – ja seda sai ära kasutada. Kas just see- Selleks ajaks oli kogu vekslivõltsimise tõttu jäeti Eestis valimistele kandideerima üks menetlus muutunud sisuliselt mõttetuks, sest vastukandidaat, kuna leidus sobiv tegelane? NKVD arreteeris Liivaku 6. jaanuaril 1941 Kas menetluse käivitamine nimelt sel kuu- süüdistatuna välismaale põgenemise katses. päeval oli juhuste kokkulangemine või tõe- 20. juunil mõisteti ta VNFSV kriminaalkoo- poolest võimude soov Liivakule kuidagi kätte deksi „kodumaa reetmise” §58-1a järgi 15 maksta, opositsiooni kompromiteerida või vali- aastaks laagrisse koos asumisele saatmisega misi mõjutada, seda ei saa me ilmselt kunagi 5 aastaks. Liivak vabanes 1956. aastal, naasis teada, ehkki Liivaku arreteerimisest raadios Eestisse ja rehabiliteeriti. rääkimine justkui kinnitab, et menetluse aja- kava mõjutati. Kindel on aga see, et valimis- Kokkuvõte tulemust see kuidagi mõjutada ei saanud. Kui saanukski, poleks sellest omakorda midagi sõl- Liivak näib mälestustes eksivat mitmes episoo- tunud. Eesti annekteeriti nii ehk naa. Oleks dis: vanglas istus ta vähem aega, kui väidab, valimistel kuidagi teisiti läinud, oleks leitud juulis toimunud süü omaksvõtmisele ja selle muu lahendus. Suurt midagi ei muutnud see protokollimisele lisandus samasugune epi- ka inimsaatuses, Liivak oli oma tausta tõttu nii sood novembris ning veksli võltsimise ümber ehk naa „vaenulik element”, kelle repressee- on palju segast. Artiklis refereeritud arhiivido- rimine koos tuhandete teiste saatusekaaslas- kumendid ei jäta siiski kahtlust, et võltsimise tega oli sovetirežiimi kuritegelikke meetodeid fakt toimus. Seda muidugi juhul, kui doku- arvestades paratamatu. Ühe veksli võltsimise mendid pole ise võltsitud, aga selleks ei näi lugu ei mõjutanud seda mitte kuidagi. olevat ühtegi põhjust. Loomulikult oli Liivak sovetirežiimil pinnuks silmas – nagu tuhanded teised poliitiliselt aktiivsed inimesed –, aga režiimi meetodite hulka ei kuulunud inimeste tagakiusamine pisikuritegude fabritseerimise Indrek Paavle kaudu. Selleks polnud NKVD-l aega, oskusi (1970) ega tarvidust. Juba juunis ja juulis 1940 oli vahistatud üle 200 režiimile ohtliku inimese, Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 1998. järgnevatel kuudel arreteeriti veel tuhandeid aastal, kaitsnud 2009. aastal samas doktori- ning selleks polnud vaja inkrimineerida pisiku- väitekirja teemal „Kohaliku halduse soveti- ritegusid. Seda kinnitab ka Liivaku enda saatus, seerimine Eestis 1940–1950”. Töötanud Eesti sest 1941. aasta alguses jõudis järg temani. Riigiarhiivis arhivistina ja Inimsusevastaste Kui selles loos midagi ebaharilikuna tun- Kuritegude Eesti Sihtasutuses teadurina, het- dub, siis ehk Liivakule 15. juulil 1940 määratud kel Eesti Mälu Instituudi teadur. Peamised tõkendi rangus – vangistus – samas kui see paar uurimissuunad: 20. sajandi institutsioonide päeva hiljem ära muudeti ja sügisel ainult all- ajalugu ja okupatsioonirežiimide repressiiv- kirjaga piirduti. Tõepoolest andis see parema poliitika Eestis.

23 Protokoll, 25.11.1940; Määrus, 25.11.1940, ERA, f. R-38, n. 1, s. 31, l. 25–26. 24 25. novembril 1940 kehtestati ENSV-s VNFSV 1926. a. kriminaalkoodeks. Raskustes oldi juba süüteo uue paragrahvi määratlemisel, sest VNFSV koodeksis sobivat paragrahvi polnud.

Tuna 1/2013 95 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

vuse peamiseks iseloomustavaks jooneks oli „Kui Teile minu avalik vastupanu ning selles osalejad esinesid reeglina oma nime all.2 Täpsemalt oli dissi- kirjutis meeldis, dent isik, kes avalikult nõudis võimudelt nii siseriiklike kui ka rahvusvaheliste lepingute siis levitage, järgimist ning täitmist. Dissidendid saatsid Nõukogude asutustele, rahvusvahelistele organisatsioonidele, riigipeadele ja ajakir- kuidas heaks jandusele hulgaliselt erinevaid läkitusi, pro- teste, palvekirju, märgukirju jm. juhtimaks arvate...” tähelepanu inimõiguste olukorrale NSV Lii- dus. Üldiselt oli asja mõte teatud teemadele Peeter Kaasik tähelepanu juhtida, mitte konkreetne lootus, et kirja tagajärjel võiksid asjad kiiresti märga- tavalt paraneda.3 Nagu mainitud, oli üheks mooduseks ktiivse metsavendluse mahasurumise saata n.-ö. lugejakirju või avalikke pöördumisi Aning Stalini surma järel polnud vastu- ajakirjandusele. Igasse ajalehetoimetusse saa- panu siiski veel kaugeltki murtud. Passiivne bus ilmselt aastas kümneid kirju, millega ei vastupanu jätkus kuni Nõukogude riigi lagu- osatud midagi peale hakata. Lihtsam oli nen- nemiseni. See ei avaldunud küll enamasti dega, mis olid saadetud anonüümselt. Need organiseeritud kujul, vaid pigem meelsuse võis vastavalt sisule kas hävitada, arhiveerida näitamises teatud aktsioonides. või üle anda julgeolekule. 1986. aastal võttis ENSV KGB üldlevinu- Keerulisem oli nendega, millel oli saatja mad vastupanu vormid kokku kolmes punktis: nimi ja aadress. Need võisid sisaldada kae- 1. sinimustvalge lipu heiskamised ja kodan- busi ametiasutuste või ebameeldivate isikute like tähtpäevade pühitsemine; peale, novaatorlikke ideid riigi või sotsialismi 2. riikliku sümboolika rikkumine, hävitamine „moderniseerimiseks”, tutvustada enda väl- ja selle üle irvitamine; jamõeldud epohhiloovaid leiutisi, sisaldada 3. natsionalistlike lendlehtede levitamine ning „revolutsiooni- ja isamaasõjamälestusi” või natsionalistlike loosungite sodimine avalikes midagi muud sellist. Kui välja arvata dissi- kohtades majaseintele ja plankudele.1 dentlikud läkitused, mis järgisid rõhutatult Käesoleval juhul pakub huvi kolmas NSV Liidu konstitutsioonis lubatut, siis üldi- punkt. Igal aastal avastasid julgeolekuorganid selt kindla(te) isiku(te) poolt saadetud kirjad kümneid, kui mitte sadu erinevaid juhtumeid ei liigitunud „nõukogudevastaste” kategoo- lendlehtede levitamisest, anonüümkirjadest riasse. Küll võis teatud uuendusmõtted jms. jms. Kindlasti väga paljud, võimalik et isegi kanda „ideoloogilise libastumise” kategoo- enamik neist juhtumeist, ei jõudnud üldse riasse. Kuid ka siin oli erandeid, mis oma ole- julgeoleku statistikasse, vaid vaikiti lihtsalt muselt ei olnud küll dissidentlikud, kuid siiski maha. Reeglina olid sellised läkitused ano- rõhutatult „nõukogudevastased”. Praegusel nüümsed, kirjutatud mingi põrandaaluse juhul on huviorbiidis 1983. aasta oktoobris organisatsiooni (mida ei pruukinud eksistee- ajalehele Edasi saadetud värvikas stiilis kir- ridagi) nimel või varjunime all. jad, millest alljärgnevalt kaks esimest täisku- Selgelt eristusid dissidendid, kelle tege- jul ja kahest pikemast kirjast mõned katked:

1 ENSV KGB õiend 4. veebruarist 1986. ERAF, f. 1, n. 302 s. 499, l. 7–12. 2 Kuigi tegevus oli suures osas avalik, oli teatud osa liikumisest siiski varjatud. Siia alla kuulus keelatud kirjanduse paljundamine, põrandaaluste väljaannete kirjastamine jms. 3 Eesti dissidentide läkitusi vt. lähemalt: Dissidentlik liikumine Eestis aastatel 1972–1987. Dokumentide kogumik. Koostanud A. Pesti. Sari: Ad fontes, 17. Rahvusarhiiv, Tallinn, 2009, lk. 45–113. Vt. ka MRP–AEG 

96 Tuna 1/2013 Peeter Kaasik / „Kui Teile minu kirjutis meeldis, siis levitage, kuidas heaks arvate...”

Ajaloo õppetund – Poola Rahutuste põhjus – rahva soovidega mitte arvestamine Loodetav väljapääs olukorrast – kommunistide tapmine Tapmise ärahoidmise ettekäändel sõjaseadused ja sõjaseisukord Järeldus Kommuniste pole vaja tapma hakata ja üldse kes seda tahabki enda peale võtta. Kommunis- tidele on vaja konkurentsi pakkuda, kui ei ole võimelised konkureerima, siis pidagu mokk maas või plärisegu mujal. Meeldetuletuseks ja lohutuseks. 19. artikkel inimõiguste ülddeklaratsioonist. Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende veendumuste vabalt avaldamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata. Lp. Toimetus. Kui Teile minu kirjutis meeldis, siis levitage, kuidas heaks arvate. Kui aga mõni (tõenäoliselt) kommunist närvi hakkab minema, siis pakkuge sellele närvilisele lohutuseks ja rahus- tuseks lugeda seda artiklit inimõigustest. Kui ka see ei rahusta, siis soovitage pöörduda otse ÜRO- sse. ÜRO tegeleb ka psüühilise tervise kaitsmise küsimustega. Kui Teile minu jutud meeldivad, siis andke sellest teada, ma võin samas vaimus jätkata. 12. okt. 1983 Ivo Värav

ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 6

Lp. Toimetus Te ei reageeri mõnedele minu kirjadele ja see läheb Teile veel kalliks maksma. Sest Teie kohus- tuseks, mis Te ise endale olete võtnud, on reageerida kirjadele (välja arvatud anonüümsed kirjad). Niisiis olete kohustatud kas trükkima või vastama kirjutajale, miks Te seda teha ei soovi. Igal juhul panen Teid vastutama. Koodeksis on öeldud, et kuritegu on kas ühiskonna vastane tegevus või tegevusetus. Kui Te ei julge minu mõtteid trükkida, siis lähete ajalukku kui argpüksid ja koerad, kes solgi eest Moskvale hurraa karjuvad. Ärge ometi lootke, et ma ilma Teieta hakkama ei saa. Oma kirjadega ma ainult annan Teile valikuvõimaluse, kas lööte kaasa inimõiguste kehtestamisel või eelistate edasi kraaksuda Venemaa nootide järgi. Kui kraaksumine rohkem istub, siis muidugi on ka palgaks haraka toit. Kui aga midagi arusaamatuks jäi, siis palun väga, esitage oma küsimusi palju soovite. Minu aadress on: [– – –] Ivo Värav 13. okt. 1983

ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 7

 Infobülletään 1987–1988. Kogumik. Koostajad E. Pärnaste, V. Niitsoo. SE & JS, Tallinn, 1998; Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, 1.–4. kd., kogud 1–25 (1978–1987). Eesti Vangistatud Vabadusvõit- lejate Abistamiskeskus, Stockholm, lk. 1984–1988.

Tuna 1/2013 97 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

III

Venemaa plärast ja tegelikkusest [– – –] See plaan [eelnevalt on juttu üldistatult anneksioonist] oli arvestatud vähemalt 50 aasta peale, kuni on välja surnud kõik vabariigi aegu mäletavad eestlased. Noored aga ei tea, kuidas varem elati ning ei oska paremat tahtagi. Karjääri tegemise võimalus anda ainult neile, kes nagu papagoid kõike järgi kordavad, mis Moskva ees kraaksub. Kes kraaksuda ei taha, see kuulutatakse rahvavaenlaseks või hullumeelseks, et sõnaõigus ära võtta. Oma murede peale mõtlemiseks, et poleks aega ja võimalust, juhitakse tähelepanu kõrvale, et see pole midagi, vaata ja kuula millised röövlid ja kaabakad välismaal on. [– – –]

ERAF.130.1.10555, 8.

Seeriast sigala ehitus4 Et Te sigadega nõustusite ühest künast sööma, siis on selge, et Teie maitse on solk. Ja kuna Te solki kiidate, siis sööge oma solki ja hiljem ärge kiunuge, kui mõni teine siga Teie solgi ära tahab süüa. Pange aga auru juurde sellele Moskva vedurile, seda rohkem nalja saab, kui ma pidurile vaju- tan. Igaks juhuks pange veel ohutusrihmad külge. Kuna aga ükski siga ei oska ohutusrihmi teha, kasutada jne siis võite juba aimata, mis sellest seavedurist järgi jääb. [– – –] Muidugi on põnevam auru lisada, sest te loodate ju ikka veel sigalat püsti hoida. Kuid seejuures võtke arvesse, et siga on siga ja kui siga mõtleb, et tema on sigala peremees, siis ta kõngebki nälga, kuna peremees laseb tal ennast ise toita, aga sigalast välja võõrale põllule ei lase. Seega auru juurde, head isu solgi õgimisel ja head reisi panni peale. [– – –]

ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 11.

Kommentaar: iseseisvas Eestis? Siinkirjutajal ei ole kavat- sust hakata hindama asja eetilist külge, vaid Kirjadele alla kirjutanud Ivo Värava nimi pole pigem lühidalt tutvustada, mida Nõukogude laiemale üldsusele päris tundmatu. Kümme- võim võttis ette eeltoodud kirjade saatjaga. kond aastat tagasi kerkis päevakorrale teatud Ivo Värava näol oli tegemist Nõukogude eetikaküsimus, kus seoses Väravaga tuli avali- võimule ülimalt tüütu tegelasega, kelle puhul kuks ka üks vana lugu. Laiemalt tõstatus jär- ei peetud siiski otstarbekaks rakendada kin- jekordselt küsimus: kas Nõukogude jõustruk- nipidamist Nõukogude laagrisüsteemis, vaid tuurides, prokuratuuri- ja kohtuorganites kelle suud üritati sulgeda n.-ö. profülaktilisi töötanud isikutel, kelle kohta on kahtlusi, et meetmeid rakendades, suunates asja aruta- nad on teisitimõtlejaid mingil moel taga kiu- mise psühhiaatritele. Tegemist oli Nõukogude sanud, on ikka eetiline töötada edasi samades Liidus tavapärase sammuga, et jätta tülikast struktuurides või riigivalitsemisorganites ka isikust mulje kui hullumeelsest.5

4 „Sigalana” pidas autor ilmselt silmas kitsamalt Kremlit, laiemalt kogu NSV Liitu. 5 Võimalik, et siinkohal mängisid rolli ka kaalutlused, et laagrisse saatmine võib kaasa tuua n.-ö. mainelist kahju, sest Helsingi lepete sõlmimise järel hakkasid ka siinsed dissidendid järjekindlamalt koguma teavet inimõiguste rikkumiste kohta ning alustasid selle edastamist üle piiri. KGB ebaseaduslikud repressioonid jõudsid Helsingi-võrgustiku kaudu kiiresti Lääne ajalehtede veergudele ning Ameerika Hääle, Raadio Vaba 

98 Tuna 1/2013 Peeter Kaasik / „Kui Teile minu kirjutis meeldis, siis levitage, kuidas heaks arvate...”

Siinkohal pole eesmärgiks tõestada, õhkkonnas võidi selliste kirjade puhul kaht- kas Ivo Väraval olid psüühilised häired või lustada ka provokatsiooni, mis samuti kuulus mitte, sellekohase hinnangu peaksid andma KGB töömeetodite hulka. vastava ala asjatundjad, rõhutatult medit- Tähelepanuväärne on see, et ka KGB ei siinilisi asjaolusid silmas pidades, mitte võtnud nende kirjade suhtes esialgu midagi poliitilise tellimuse korras. Alljärgnev olgu ette. Kahjuks pole kasutada KGB opera- pigem näide ühest meetodist, mida Nõuko- tiivdokumente, kust saaks ehk lugeda, mil- gude võim kasutas võitluseks teisitimõtlejate line seisukoht Värava kirjade suhtes algselt vastu. võeti. Kuid vähemalt uurimistoimikust jääb Ivo Värava kirjad, kus oli peal nii nimi mulje, et ekspertiis ning kirjade analüüs tehti kui ka aadress, tekitasid ilmselt Edasi toime- KGB-s alles üle aasta hiljem,7 seoses 5. det- tuses peamurdmist, milline seisukoht võtta. sembril 1984 algatatud kriminaalasjaga, mis Olukorda kirjeldas ajalehe kirjadeosakonna puudutas lendlehtede levitamist Tartu linnas. juhataja ülekuulamisel järgmiselt: „Vastavalt 8 Tuvastati, et lendlehed ning kirjad ajalehele kehtivale korrale, peame kirjadega tutvuma on kirjutanud üks ja sama isik, kelleks osutus ja otsustama nende saatuse – kas avaldama, Ivo Värav.9 saatma edasi lahendamiseks või jätma arhiivi. 4. märtsil 1984 leitud lendlehed olid ühe- Algul otsustasime need arhiivi jätta, kuid suguse sõnumiga, kuid varieeruva sõnastu- kuna neid tuli meile rohkem ja sisu muutus sega, näiteks: „Elagu Eesti Vabariik. Maha agressiivsemaks, siis otsustasime need saata venelased ja nende valitsus.”10 10. juulil võeti lahendamiseks Tartu Julgeolekuosakonna- Tartu raudteelaste klubi ukselt maha plakat le.”6 suurusega 78 x 58,5 cm. Sinna oli kirjutatud Tegemist oli ajalehe poolt üsna tavapärase eesti ja vene keeles: „Kreml – korista heaga käiguga. On isegi mõnevõrra üllatav, et sel- oma relvad Eestist – eestlased boikott Vene lega venitati ligi nädal aega pärast esimeste armeele.”11 9. novembril leiti Tartust lend- saadetiste laekumist. Üldises usaldamatuse lehed, millele oli kirjutatud: „Eesti kohal

 Euroopa, Raadio Vabaduse ning teiste raadiojaamade eetrisse. Eraldi tuleks rõhutada Ants Kippari rolli, kelle eestvedamisel asutati 1978. aastal Stockholmis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus (EVVA), mille peaeesmärgiks oli vangistatud dissidentide perede abistamine. Laagrites ja vaimuhaiglates peetavate isikute üle peeti arvestust ning teavitati erinevaid inimõigus- ja muid organisatsioone olukorrast Eestis. EVVA organiseeris mitmeid toimkondi ja initsiatiivgruppe. Seati sisse sidemed Eesti dissidentidega ning nendelt saadud protestikirjad toimetati edasi. Kipparist sai peagi väliseestlaste seas KGB olulisemaid vaenlasi. Siinkohal on seda mainitud seetõttu, et Värava uurimistoimikus on märkimisväärne osa pühendatud just informatsiooni kogumisele poliitilistel põhjustel represseeritute kohta ning juba enne arreteerimist 1984. aasta detsembris olid Värava tagakiusamise kohta kohalikel dissidentidel andmed olemas. 6 Ajalehe Edasi saadetise kaaskiri KGB Tartu osakonna ülemale 18. oktoobrist 1983; Ajalehe Edasi kirjade osakonna juhataja ülekuulamise protokoll 12. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 158–159. 7 ENSV KGB uurimisosakonna vaatlusprotokoll 14. detsembrist 1984; ENSV KGB uurimisosakonna eksper- tiisimäärus 18. detsembrist 1984; Sõjaväeosa nr. 34435 kriminalistika laboratooriumi ekspertiisiakt nr. 63, 29. detsembrist 1984; ENSV Kohtumeditsiini teadusliku uurimise laboratooriumi ekspertiisiakt nr. F-6-85, 31. jaanuarist 1985. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 28–36, 84–105. 8 ENSV KGB uurimisosakonna määrus kriminaalasja algatamise kohta; ENSV KGB Tartu linna ja raudteejaama osakonna ülema kiri ENSV KGB-le 3. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 1–3. 9 Kuna kirjade saatmine järsku katkes, siis ei saa välistada ka seda, et Ivo Väravale tehti julgeolekust vastav hoiatus, et asi võib tema jaoks karistusena lõppeda eripsühhiaatriahaiglas, millega tal oli seoses nõukogu- devastaste tegudega juba varasem kogemus olemas. Täpsemalt 11. juulist 1978 kuni 16. märtsini 1982 peeti teda kinni Leningradi eripsühhiaatriahaiglas, mis oli vangla tüüpi asutus. Vt. ENSV Tervishoiuministeeriumi Vabariikliku Tartu kliinilise psühhoneuroloogiahaigla peaarsti kiri ENSV KGB Tartu linna ja raudteejaama osakonnale 10. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 136–137. 10 Fototahvel vaatlusprotokolli juurde 14. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 32. 11 10. juulil 1984. a. Tartu Raudteelaste Kultuurimaja välisukselt ära võetud plakat. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 22.

Tuna 1/2013 99 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

lehvigu sini-must-valge lipp!”, „Elagu Eesti kirjutist, milliseid levitas Tartus. [– – –] 1984. Vabariik”, „Maha Venemaa”, „Venelased a. juulis valmistas Nõukogude armeed hal- Eestist välja” jms.12 vustava sisuga plakati, mida levitas Tartus. 6. detsembril 1984 toimus Värava korteris [– – –] 1984. a. novembris valmistas kokku läbiotsimine. Erilise tähelepanu objektiks sai kuusteist Nõukogude riiklikku ja ühiskond- kirjavahetus, mida Värav oli pidanud välis- likku korda halvustavat ja Nõukogude võimu eestlastega. Üldiselt olid need seotud polii- vastu võitlusele kihutavat kirjutist, milliseid tilise tagakiusamise ohvriks langenud isikute levitas Tartus.”15 abistamisega Välis-Eesti organisatsioonide 13. detsembril 1984 Värav arreteeriti.16 poolt.13 Juba 23. jaanuaril 1985 tunnistas Tallinna 13. detsembril 1984 esitati Väravale Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla eks- kuriteokahtlus (kvaliﬁtseeriti ENSV krimi- pertkomisjon Värava süüdimatuks17 ning naalkoodeksi §68, lg 1 järgi14): „Nõukogude soovitas saata ta kinnipidamiseks siseminis- võimu õõnestamise eesmärgil, 1983. aasta teeriumi eripsühhiaatriahaiglasse.18 ENSV oktoobris koostas kuus kirja, milles vul- Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi määru- gaarses vormis kutsutakse üles relvastatud sega 28. veebruarist 1985 otsustati Värava võitlusele Nõukogude võimu vastu, terro- asjas kriminaalasi lõpetada ning saata ta ristlike aktide ja teiste eriti ohtlike riiklike edasiseks kinnipidamiseks eripsühhiaatria- kuritegude toimepanemisele ning saatis haiglasse.19 need posti teel ajalehe „Edasi” toimetusele Toimikust ei selgu, kuhu Värav edasi saa- [– – –] 1984. a. märtsis valmistas neli Nõuko- deti, küll aga on seal Tartu psühhoneuroloo- gude riikliku ja ühiskondliku korda halvus- giahaigla teatis ENSV Ülemkohtule, millest tavaid ja laimavaid väljamõeldisi sisaldavat selgub, et Tartu linna rahvakohtu otsusega

12 Fototahvel vaatlusprotokolli juurde 14. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1.s. 10555, l. 34–36. 13 Läbiotsimise määrus 5. detsembrist 1984; Läbiotsimise protokoll 6. detsembrist 1984; Vaatlusprotokoll 14. detsembrist 1984; Asitõendite kriminaalasja juurde võtmise määrus 1. veebruarist 1985. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 44–46p, 70–72, 106–107. 14 ENSV KrK §68, lg 1: Agitatsiooni või propaganda eest Nõukogude võimu õõnestamise või nõrgendamise või üksiku eriti ohtliku riikliku kuriteo toimepanemise eesmärgil. Samal eesmärgil nõukogude riiklikku või ühiskondlikku korda halvustava laimava väljamõeldise levitamise eest, samuti samal eesmärgil taolise sisuga kirjanduse levitamise, valmistamise või hoidmise eest – karistatakse vabadusekaotusega kuuest kuust kuni seitsme aastani ühes asumiselesaatmisega kahest kuni viie aastani. 15 Süüdistatavana vastutusele võtmise määrus 13. detsembrist. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 108 –109p. 16 Süüdistatava suhtes tõkendina vahi alla võtmise kohaldamise määrus 13. detsembrist 1984. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 110–113. 17 Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla statsionaarse kohtu-psühhiaatrilise ekspertiisi akt nr. 18, 23. jaanuarist 1985. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 154–157. 18 Siinkohal eraldi märkusena, et soovitus saata eripsühhiaatriahaiglasse viitab võimude tellimusele. Kui isegi komisjon antud juhul tuvastas mingid vaimsed häired, siis Värava puhul polnud tegemist ikkagi isikuga, kelle n.-ö. ühiskonnaohtlikkus oleks olnud nii suur, mis oleks õigustanud erirežiimiga vangla tüüpi psühhiaatria- haiglat. Mitte ühegi tolle aja õigusakti järgi polnud kohtupsühhiaatriline ekspertkomisjon kohustatud sellist soovitust kohtule andma. Kui komisjon oleks lähtunud arstieetikast ja kui olidki tuvastatud mingid haigus- nähud, siis oleks komisjon pidanud soovitama märgatavalt leebema režiimiga üldtüüpi psühhiaatriahaiglat, mis oli eeskätt raviasutus, mitte kinnipidamiskoht. Sama jutt kehtib ka kohtuotsuse puhul. Ekspertkomisjoni hinnang oli ainult soovitus. Kui kohtunik oleks lähtunud humaansetest printsiipidest ning õiglustundest, poleks ta sellist otsust langetanud. Sarnaselt psühhiaatritega ei kohustanud ka teda ükski seadus eelistama eripsühhiaatriahaiglat. Vaatamata sellele, et NSV Liidus oli „ühiskonnaohtlikkuse” mõiste deformeerunud, tähendab kuritegelike seaduste taha pugemine ühtlasi nende õigustamist. Kuid on alati isikuid, kelle eetili- sed tõekspidamised on väga paindlikud, ning sellised eksperthinnangud ja kohtuotsused teevad nad ühtlasi kaasosaliseks režiimi poolt sooritatud kuritegudes. 19 ENSV Ülemkohtu kriminaalkolleegiumi määrus 28. veebruarist 1985. ERAF, 130SM, n. 1, s. 10555, l. 256–257.

100 Tuna 1/2013 Peeter Kaasik / „Kui Teile minu kirjutis meeldis, siis levitage, kuidas heaks arvate...”

9. augustist 1988 vabastati kinnipeetav Tartu damise eelsest ajast või tekitati need seoses psühhiaatriahaiglast (s. t. üldtüüpi psühho- „raviga”.23 neuroloogiahaigla).20 Lõpetuseks. Esitatud on mõned katked 1980. aastate lõpus algas seadusvasta- Värava kirjadest. Nende põhjal võib tagant- selt represseeritud isikute rehabiliteerimise järele ka teha teatud üldistusi Ivo Värava protsess. See puudutas ka Ivo Väravat ning ühiskondliku analüüsivõime kohta. Ning juba 1990. aastal väljastas ENSV Ülemkohtu tuleb tunnistada, et vaatamata provotseeri- Presiidium rehabiliteerimistunnistuse, mil- valt jultunud toonile, on need kirjad üsna lega tema suhtes rakendatud repressioonid tabavad iseloomustamaks elu Nõukogude tunnistati õigusvastasteks.21 Eestis. Kokkuvõtteks. Nagu juba öeldud, pole siinkohal eesmärgiks analüüsida võimalikke vaimseid häireid, kuid vähemalt uurimistoimikust ilmneb, et Värava peamine „süütegu” oli vastandumine Nõukogude võimule.22 Jul- Peeter Kaasik geolek, prokuratuur ja kohus pidasid vajali- (1974) kuks tunnistada Värav Nõukogude võimule eriti ohtlikuks vaimuhaigeks. Sellise kategoo- ria isikud kuulusid reeglina saatmisele range 2003. aastal lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo režiimiga NSV Liidu Siseministeeriumile osakonna, alates 2007. aastast Tallinna Ülikooli alluvatesse eripsühhiaatriahaiglatesse (kuna Ajaloo Instituudi doktorant. 2000–2006 Püha- siinmail selliseid asutusi polnud, siis ühtlasi järve Põhikooli ajaloo- ja ühiskonnateaduste tähendas see ka Eestist välja saatmist). Nime- õpetaja, 2000–2009 Inimsusevastaste Kurite- tatud haiglad polnud mitte niivõrd raviasu- gude Uurimise Eesti Sihtasutuse teadur, alatused kui kinnipidamiskohad, kuhu saadeti tes 2009. aastast Eesti Mälu Instituudi teadur. lisaks üliraskete isikuvastaste kuritegude Ph. D. 2012. aastast. eest kinnipeetavatele vaimuhaigetele ka eriti tülikaks muutunud teisitimõtlejad. Isegi sõl- tumata sellest, kas isiku puhul olid tuvasta- tavad ka reaalsed vaimsed häired, võib seda teisitimõtlejate puhul vaadelda karistuse, mitte ravina. Nendes asutustes rakendati kinnipeetavate peal selliseid „ravivõtteid” ja ravimeid, mis võisidki inimese lõpptule- musena vaimselt murda ning paljude puhul polegi enam tagantjärele võimalik kindlaks teha, kas vaimsed häired pärinesid kinnipi-

20 ENSV Tervishoiuministeeriumi Tartu kliinilise psühhoneuroloogiahaigla teatis ENSV Ülemkohtule 22. detsembrist 1988; Tartu linna rahvakohtu määrus 9. augustist 1988. ERAF, f. 130SM, n. 1, s. 10555, l. 268–272. 21 ENSV Ülemkohtu presiidiumi rehabiliteerimistõend 1990. aastast. ERAF, f.130SM, n. 1, s. 10555, l. 273. 22 Sellele viitab ka ENSV KrK „poliitiline” paragrahv 68. Üldiselt üritati 1980. aastatel nimetatud paragrahvi alusel süüdistuse esitamist vältida, sest see andis protsessile ühtlasi poliitilise varjundi. Kasutusele läks see paragrahv selliste lootusetute juhtumite nagu Mart Nikluse ja Enn Tarto süüasjas. Viimased saadeti „paadunud retsidivistidena” ka erirežiimiga kolooniasse. Paragrahv 68 järgi karistati ka 1980. aastatel teisi aktiivsemaid dissidente – Lagle Parekit, Heiki Ahoneni, Arvo Pestit, Tiit Madissoni, Viktor Niitsood, Veljo Kalepit ja Jan Kõrbi. Sarnaste tegude eest, mida sooritas Ivo Värav, üritati võimaluse korral rakendada huligaansus-paragrahvi (ENSV KrK §195). 23 Vt. lähemalt P. Kaasik. Psühhiaatrilise sundravi kuritarvitamisest Nõukogude Liidus. – Tuna 2011, nr. 4, lk. 79–96.

Tuna 1/2013 101 F O T O N U R K Pühalepa

Vaade Suursadamale arvatavasti 1920.–1930. aastatel. Suursadamat on esmakordselt mainitud 1593. aastal. 17. sajandil asus siin ka rahvusvaheline tollipunkt, lisaks laevaehitusele olid olulised veel lubjakivipõletusahjud. 19. saj. ehitatud Heltermaa sadam tõrjus Suursadama tema liidripositsioonilt. Foto: G. Vaher. EFA 0-181907

äesolevas Tunas ilmuvale artiklile Pühalepa kihelkonna vennastekogudusest püüan lisaks anda ka visuaalset infot looduslikult kauni ja samas huvitava ajalooga Pühalepa Kkohta – olgu tegu Suuremõisa, Suursadama või Vanapagana muistenditega. Peale kodu-uurimise toimkonna ülesvõtete 1920.–1930. aastatest olen meelega valinud meie fotokogude tutvustamiseks pilte ka hilisemast perioodist, näiteks paar fotot tuntud kodu-uurija Karl Laane fotokogust (kus on üle 3700 foto) ja lähiminevikku juba värviliselt pildistanud arhitekt Urve Rukki fotokogust (2400 fotot), mis hõlmavad ülesvõtteid huvitava- test paikadest ja objektidest üle Eesti ning on jõudnud meie arhiivi suhteliselt hiljuti. Fotode andmebaasis FOTIS on aga enamik neist fotodest juba nähtavad. Ühtlasi anname võimaluse hinnata meie legendaarset loodusuurijat, publitsisti ja esimest Eesti Vabariigi looduskaitseinspektorit Gustav Vilbastet fotograaﬁna!

Ivi Tomingas

102 Tuna 1/2013 Vaade Suursadamale laeva mastist . Foto G. Vaher, arvatav pildistamise aeg 1920–1930-ndatel. EFA 0-181909

Laeva vettelaskmine Suursadamas 1920. aastatel. Suursadama kui laevaehituskeskuse hiilgeaeg jääb 17.–19. sajandisse, siin valmis 1848. a. parklaev „Hioma”, mis esimese Eestist pärit laevana ületas ekvaatori. Viimased suured laevad ehitati 1920-ndatel, kalapaatide ehituse lõpetas Nõukogude võim. EFA 0-54919

Tuna 1/2013 103 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Vaade Harilaiule 1934. a. Foto: G. Vilbaste. EFA 0-182948

Lõnka talu Vahtrepa külas 1920. aastatel. Foto: G. Vaher. EFA 0-181911

104 Tuna 1/2013 Sihi metsavahi talu 1931. a. Foto: G. Vilbaste. EFA 0-182936

Palade kool 1930. aastatel. Aga nagu fotole kirjutatud, sai koolimaja valmis 1929. a. EFA 0-39180

Tuna 1/2013 105 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Salinõmme rannamaastik 1926. a. Foto: A. Öpik. EFA 0-182942

Kukka kivi Kukka külas. Üks suuremaid rändrahne Eestis, ümbermõõt 42 m, kõrgus 3,7 m. 1934. a. Foto: H. Kauri. EFA 0-1-8796

106 Tuna 1/2013 Otimägi ehk Põhilise leppe kivid aastal 1991. Pronksiaegne kivikalme, rahvasuu järgi püha hiiepaik, kus lepinguid sõlmimas käidi ja kuhu enne mereleminekut õnnekivi toodi. Foto: A. Kiin. EFA 0-153548

Kallaste pank e. Vahtrepa pank. 10-meetrine paeastang asub keset Kallaste metsa. Rahvapärimuse järgi asus panga sees Vanapagana sepikoda. Püha Laurentsiuse kirik Pühalepas 2005. aastal. Pildistamise aasta 1975. Foto: V. Vahi. EFA 0-280611 Foto: U. Rukki. EFA 0-201014

Tuna 1/2013 107 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Hobuste transport Vohilaiule 1930. a. EFA 0-182966

Merevaksal Heltermaa sadamas 1984. a. EFA 0-117098

Heltermaa sadam juunis 1988. a. Foto: E. Saar. EFA 0-149697

108 Tuna 1/2013 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Marin Laak

õukogude repressioonide kartuses 1944. Stuart Heinntzelmann” saabumist Austraalia Naastal Eestist lahkunud ligi 70 000 pagula- Fremantle’i sadamasse 28. novembril 19475 elas sest leidis enamik endale uue kodukoha Rootsis, Austraalias umbes 1000 eestlast ning tegutses USA-s või Kanadas.1 Just need riigid jäid ka eesti kaks organisatsiooni: Melbourne’i „Eesti Ühing kirjanduskultuuri keskusteks vabas maailmas: „Kodu”” ja Sydney Eesti Selts „Meie Kodu Rootsis asutati eesti kirjanduse 1930. aastate Linda”.6 Juba mõne aasta pärast tõusis eestlaste traditsioone jätkav ajakiri Tulimuld, seejärel arv Austraalias 7000-ni. Siia tulnuid ootas ees noorema põlvkonna Mana, mille toimetamise kaheaastane töökohustus, nt. New South Walesi võttis 1960. aastate lõpul üle Hellar Grabbi raudtee ehitusel.7 Pärast selle lõppemist hakkas USA-s.2 Kultuuriloolise arhiivi viimaste aastate laiali pillutud eestlaskond kiiresti organiseeru- laekumised võimaldavad pilku heita ka eestlaste ma. Tohutute vahemaade tõttu peamiste kes- tegevusele Austraalias, Lõunaristi all, mis väärib kuste – Sydney, Melbourne’i, Adelaide’i, Perthi, tähelepanu seda enam, et just siin sündis tõlkija Canberra, Thilmere’i, Wollangongi, Brisbane’i Triinu Kartuse (1932–2003) ja kunstnik Gunnar jt. linnade – vahel asutati jaanuaris 1952 rah- Neeme (1918–2005) eesti rahvuseepose „Kale- vusliku töö koordineerimiseks Austraalia Eesti vipoeg” uue ingliskeelse tõlkeraamatu käsikiri, Seltside Liit (AESL). Vabasse maailma kaasa mille andis 2011. aasta oktoobris välja Eesti toodud ja siin sündinud raamatute, käsikirjade Kirjandusmuuseum.3 Tõlke erakordne sünnilu- jms. kogumiseks ja säilitamiseks asutas AESL gu nõuab kas või põgusat sissevaadet Austraalia 1952. aastal Eesti Arhiivi Austraalias, mille tegi eestlaste ajaloole, ärgitades küsima: milline oli aastatel 1953–1990 eestlaste seas üle maailma selle tõlkeloo kontekst, laiem kultuuriline pinnas tuntuks arhivaar Hugo Salasoo (1901–1991). ning autorite elulooline taust? AESL korraldab iga kahe aasta järel ka eesti Nagu on selgitanud Maie Barrow, astus päevi Austraalias, suursündmuseks oli üle- esimese eestlasest meremehe jalg Willem de maailmne ESTO’88 Melbourne’is. Viimase Vlamingh’si ekspeditsiooni koosseisus Aust- rahvaloenduse andmeil elab praegu Austraalias raalia pinnale juba 1696. aastal. Eesti diaspo- umbes 1000 sõjaeelses Eestis sündinud pagu- raa Austraalias on üle saja aasta vana.4 Enne last, koos nende järeltulijatega on eestlaste arv esimese Balti immigrantide laeva „General 10 000 ringis. Elujõuline on ka AESL – 2013.

1 R. Raag. Teine suur väljaränd: Teine maailmasõda. – R. Raag, Eestlane väljaspool Eestit. Ajalooline ülevaade. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, lk. 61–74. 2 Vt. S. Olesk. Mana tegijad ja taust. Hellar Grabbi viis kirja. – Tuna 2012, nr. 2, lk. 113–128. 3 Raamatu väljaandmise kohta vt. Doris Kareva intervjuu Marin Laagiga: Et Lauluisa rahul oleks. „Kalevipoeg” 150. – Sirp 20.10.2011. 4 M. Barrow. Estonians in Australia. Adelaide, Council of Estonian Societies in Australia 2012, lk. 1–3. Vt. ka: Eestlased Austraalias I. (AESL, 1988); Eestlased Austraalias II, Eestlased Austraalias ja Uus-Meremaal (AESL, 1993). 5 50 aastat baltlaste saabumisest Austraaliasse. – Meie Kodu 23.04.1997. Vt. ka J. Pütsepp. Kuidas Eesti Aust- raaliasse rändas. – Postimees 19.04.1998 (Meie Kodu 29.04.1998). 6 I. Mägraken. Austraalia Eesti Seltside Liit 45 aastane. – Meie Kodu 22.01.1997, nr. 1, lk. 6. 7 A. Vainomäe. Labida ja relvaga. Eestlastest tööl ja võitluses II maailmasõjas. Esto RADi Ajaloo toimkond, 2005, lk. 442.

Tuna 1/2013 109 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

ja Victoria osariigis asuva Melbourne’i linna vahel postiga, tõlke algaastail sageli isegi paar korda nädalas. Kultuuriloolisse arhiivi jõudsid G. Neeme kirjade digitaalkoopiad ja T. Kartuse kirjade originaalid 2011. aasta alguses.9 Triinu Kartuse aukartustäratav töö on temast teinud kultuuriloolise isiku, rääkimata kunstnik Gunnar Neemest – nende mõlema elukäigu kohta pole Kodu-Eesti kultuuriruumis kuigi palju leida, püüdkem alljärgnevalt tuua välja need vähesed andmed, mida on õnnestunud selgitada.10 Tõlkija Triinu Kartus, neiuna Kalasim, sündis Tallinnas 29. märtsil 1932.11 Kuni Eestist põgene- miseni 22. septembril 1944 elas pere Harjumaal Sauel, Rahula külas. Kolmest kõrvuti asuvast talust – Uuetoa, Pärnamäe ja Kassi – koosne- va 110 ha suuruse koha oli vanaisa Voldemar Kiisvek ostnud 1907. a. Rahula mõisnikult von Schulmannilt. Suurtalu jagati võrdselt kolme lapse vahel, tütar Lindale jäi Pärnamäe. T. Kartuse ema Linda-Alviine Kalasim, neiuna Kiisvek (1902–2005) oli sündinud Tallinnas ja õppinud Tartu Ülikoolis agronoo- miat, ta oli ka Eesti Naisüliõpilasseltsi liige. Luuletaja Triinu Kartus 1955. a. sügisel. Isa Feliks-Ottomar Kalasim (1904–1961) oli KM EKLA, reg. 2011/163 sündinud Harjumaal, Kuimetsa vallas, Juuru kihelkonna Ida koolimajas. T. Kartuse abikaasa aastal kuulub siia 22 organisatsiooni. Siiski on Endel Kartus (1926–2000) oli pärit Tartumaalt eestlaste nooremate põlvkondade jaoks lapike Puurmanni vallast, Pikknurme külast. Triinu ja põhjamaad nimega Eesti jäämas järjest enam Endel abiellusid Melbourne’is, laulatus toimus vanemate inimeste „muinasjutumaaks” – läbi- 16. juunil 1956 Launcestoni St. Johni kirikus käimisele Eestimaaga seab piirid eesti keele Tasmaanias. oskuse taandumine. Tõlkija Triinu Kartuse ja Kiisvekide-Kalasimide pere Eestist põge- kunstnik Gunnar Neeme „Kalevipoja” uue nemisest 1944. aasta septembris räägiti kui üle ingliskeelse tõlke loomine, millest räägib siin noatera viimasele laevale pääsemisest Tallinna avaldatav kirjavahetus, oli kantud missioonist sadamas. Kodust oli lahkunud kolme talu – vahendada noorematele, juba võõrsil kasvanud suurpere, kaasas ainult seljakotid, väikestel põlvkondadele eeposesse talletatud esivane- väikesed ja suurtel suured. Tallinna sadamast mate maailmataju ja müütilist pärandust, kui olid meelde jäänud „maani täis” saksa sõdurid ka eesti keel peaks kaduma. Triinu Kartus on ja imestus: kust see viin küll tuli? Pere sai 22. võrrelnud eepose tõlkimist käimisega imekitsal septembril 1944 viimasele Saksamaale lahkuvale purdel – julge idee teostamisele kulus siitpeale laevale. Samas karavanis oli ka Punase Risti laev aastaid.8 Tõlkimine toimus ühes rütmis tulevase „Moero”, mis sai õhurünnakus täistabamuse ja raamatu kunstilise vormimisega aastatel 1996 vajus koos mitme tuhande inimesega kümne kuni 2003: tõlkija ja kunstnik pidasid omavahel minutiga püstloodis põhja.12 Karavanist pisut sidet kirjade kaudu, mis liikusid Tasmaania saare maha jäänuna jõudis viimasena „Moero” hukku-

8 Et Lauluisa... – Sirp 20.10.2011. 9 KM EKLA, reg. 2011/163; reg. 2011/164, reg. 2012/44, reg. 2012/158. 10 Andmed Triinu Kartuse perekonna kohta pärinevad 28. detsembril 2010 tehtud intervjuust tema tütarde Ebe-Reeda ja Külliga Austraalia lõunaosariigis Woodside’is. 11 KM EKLA heliarhiiv, reg. 2011/164. 12 „Moero” pardal olid peamiselt haavatud ja sõjapõgenikud. Laev sai Läti vetes torpeedotabamuse masinaruumi, u. 3000 reisijast pääses alla 160. See oli üks suuremaid Teise maailmasõja tragöödiaid.

110 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Kartulipanek Kaja talus Tasmaanias 1959. a. KM EKLA, reg. 2011/163 mispaika laev, millel oli Kiisvekide-Kalasimide mõnikord hellitavalt ka „meie väikeseks Eesti- pere. Merest jõuti päästa veel mõned inimesed, maaks” kutsuti.13 seejärel andis kapten käskluse „Täiskäik edasi!”, Eesti põgenikke oli Tasmaanias Linda kurss võeti Saksamaale. Vanaema Linda oli Kalasimi 1983. a. ülevaate järgi kokku ligi 100 meenutanud Saksa taluinimeste abivalmidust: inimest: siinsed pered jagunesid võrdselt saare sõjapõgenikke võetud igal pool lahkelt vastu, kahe keskuse – lõunarannikul asuva pealinna majutatud ja toidetud. Hobarti ja põhjaranniku Launcestoni – vahel. Triinu Kartuse tütarde meenutuste järgi Tasmaania Eesti Selts oli asutatud 13. märtsil jõudis pere Saksamaal Geislingeni DPI laagris- 1954, aktiivselt töötas eestlaste täienduskool, se; säilinud on ka T. Kartuse Oldenburgi Eesti mille juures tegutsesid õpetajatena peaaegu Gümnaasiumi I ja II klassi tunnistused aastatest pooled eesti naistest.14 Linda Kalasim oli tuntud 1946–1948. Saksamaalt siirdus osa Kiisvekide kui eesti rahvuslike traditsioonide ja eesti keele suurperest Inglismaale, teiste seas ka Linda üks põhimõttekindlamaid alalhoidjaid: ta oli Kalasimi ema, õed ja vend. Peatuti Kentis ja Euroopast tellinud ja kasvatanud isegi Eestist Canterburys, sealsetes kolledžites õppis Triinu pärit kartulisorte. Talus kasvatati ka vilja ja inglise keelt, käsitööd, kangastelgedel kudumist koduloomi, valmistati eesti rahvustoite, tehti jm. Inglismaalt Austraaliasse jõuti n.-ö. korralike käsitööd. Kaja talu kujunes Launcestoni eest- immigrantidena – sõidu eest jõuti tasuda, kuid laste sagedaseks koosviibimiskohaks: tütarde taskusse jäi vaid kümme naela. meenutuste järgi oli näiteks vana-aastaõhtul Et isa Feliks ei kannatanud kuuma, otsiti nende juures tavaliselt 20–25 inimest, keetmine mitmekesise kliimaga mandril kohta, mis sarja küpsetamine algas kolm päeva varem. naneks kaotatud koduga ja kus saaks jätkata Kaja talus oli olnud suur raamatukogu. Elav talupidamist. Sobiv koht leiti 1950. aastate huvi ajaloo ja ühiskondlike sündmuste, eriti aga keskel Tasmaania saarel, Austraalia väikseimas kirjanduse vastu kujunes Triinul juba nooruses osariigis, mida uhuvad Lõuna-Jäämere lained. – ilmselt kooliõpetaja perest pärit isa Feliks Launcesteris, Lilydale’i linnakese lähedal osteti Kalasimi mõjul. See selgitab ka T. Kartuse kaa- mäe jalamile ligi 80 ha suurune Kaja talu, mida saelamist 1990. aastatel Eestis toimuvale, mida

13 M. Laak. „Kalevipoeg” jõudis „väikeselt Eestimaalt” koju. – Maaleht 29.10.2011. 14 L. Kalasim. Eestlaste elust Tasmaanias. – Triinu 1983, kevad, nr. 120, lk. 25–26.

Tuna 1/2013 111 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Kaja talu pere Tasmaanias. Vasakult: Linda Kalasim, Endel Kartus, Triinu Kartus, Feliks Kalasim. KM EKLA, reg. 2011/163

näeme nii tema artiklitest15 kui ka mõttevahe- tütre tagasitulek” sünnist siin avaldatud 2. ja 4. tustest kirjasõpradega, teiste hulgas kunstnik kirjas G. Neemele. Gunnar Neemega. Triinu Kartus oli tuntud luuletajana.16 Kind- Võrreldes Triinu Kartusega, on kunstnik Gun- lasti polnud ta spontaanne ega viljakas, kuid oma nar Neeme kindlasti tuntum nii kodu- kui ka lüürikuande ja kodust kaasa saadud kirjandus- väliseestlastele. Tema esimesteks tutvustajateks liku eruditsiooniga oli ta Austraalia eestlaste Eestis olid Viktor Masing19 ja Juhani Püttsepp.20 seas erandlik. Tema laiem tuntus põhines Ade- Ajakirjas Mana 1964. a. ilmunud ülevaateartiklis laide’is 1993. a. ilmunud kogul „Varjude mäng. „Kunsti Lõuna-risti all” tunnustab Juhan Viidang Luuletused” (102 lk.). G. Neeme mustvalgete G. Neemet ühena vähestest eesti kunstnikest vinjettidega kaunilt kujundatud kogu sisaldas Austraalias, kes on kerkinud esile amatööri- ajakirjades Olion, Triinu ja Tulimuld 1950/60. de ülekaaluka hulga alt: „Alates vaikeludest, aastatel avaldatud tekste; 1960. aastate lõpu üle maastikumaali ja juhusliku portree kuni luuletusi on ilmunud Triinus;17 mõned tekstid, nägemuslike figuur-kompositsioonideni ja joo- näiteks „Küüditamisele mõeldes” ja „Tulilind nistustest kuni graafikalehtedeni, on ta kodus III”, ilmusid ajalehes Meie Kodu.18 Tõenäoli- kõigis žanrites.”21 G. Neeme monumentaalseid selt on jäänud tema luuletusi ka n.-ö. sahtlisse, pannoosid ja skulptuure kohtame Sydney, Mel- mõned neist saatis Triinu kirjades headele sõp- bourne’i ja Adelaideí Eesti Majades, suur hulk radele. Näiteks kõneleb ta luuletuse „Kadunud tema töid on leidnud koha Austraalia eestlaste

15 Artiklit „Isamaa ilu hoieldes” ajendas kirjutama mure rahvusliku identiteedi pärast, mille vastu aitab T. Kartuse arvates ainult esivanemate kultuuripärandi väärtustamine, nagu teeb seda Kauksi Ülle: „Inimene ei ole ega taha olla sipelgas ega puuleht!” – vt. Triinu 1993 suvi, nr. 161, lk. 16. 16 Et Lauluisa rahul oleks... – Sirp 20.10.2011. 17 Vt. nt. T. Kartus. Sügis. – Triinu 1967, talv, nr. 59, lk. 34. 18 Meie Kodu 22.01.1987 ja 04.04.1996. 19 V. Masing. Ühe vana pallaslase rikas kunstielu. – Sirp 22. 05.1998, lk. 7. 20 J. Püttsepp. Tartu kunstilised pildistused maakera kuklapoolelt. – Postimees 19.09.1997. Vt. ka: In memoriam Gunnar Neeme 19. V 1918 – 3. II 2005. – Sirp 04.03.2005, nr. 9. 21 J. Viidang. Kunsti Lõuna-risti all. – Mana 1964, nr. 2, lk. 133.

112 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju kodude seintel.22 Eestis ei ole G. Neeme mitme- külgne mahukas kunstipärand tuntud, küll aga on kultuuriloolisse arhiivi jõudnud G. Neeme käsi- kirjalisi omaeluloolisi märkmeid.23 Koos üksikute trükiallikate ning ilmselt 1980. a. lõpul valminud allkirjastatud elulookirjeldusega võimaldavad need märkmed esitada mõned pidepunktid G. Neeme loomingulise pärandi uurimiseks.24 Gunnar Neeme, arvatavasti endise nimega Johannes Näkk, kuulub nende saksaaegse kunstikooli „Pallas” õpilaste hulka, kelle kohta on kunstikooli ajaloos kirjutatud „kadusid sõja- päevil”.25 Ta sündis 19. mail 1918 põlistartlaste peres, lõpetas Tartu Poeglaste Gümnaasiumi ja pärast aastast katsetust Tartu Ülikoolis siirdus Kõrgemasse Kunstikooli „Pallas” [1937]. Selle reorganiseerimise järel jätkas ta õpin- guid Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis (1940–1941), seejärel Kõrgematel Kujutava Kunsti Kursustel (1942–1943) Tartus. Luulehuvi ja kunstiliste otsingute suunajana on kunstnik meenutanud õpetaja Karl Aderit ja kunstnik Johannes Võerahansut.26 Oma elu esimeste näitustena nimetab G. Neeme „Pallase” 1938. ja 1939. a. õpilastööde väljapanekuid, esimese isikunäitusena „Sõduri Gunnar Neeme Saksamaal, u. 1949. a. KM EKLA, rindejoonistusi” Helsingis 1942. a. Kunstniku 80 reg. 2011/ 164 aasta juubeli artiklis on Hannes Oja maininud ka „Pallase” 1943. a. õpilastööde näitust,27 milles tute kujundamisega. Elulooliste andmete järgi oli parimaks hindas arvustaja Olga Paris just J. Näki G. Neeme teinud mitmete Austraalia, Inglismaa tööd.28 Aastal 1944 siirdus kunstnik sõjakeerises ja USA kirjastustega koostööd 37 aastat. Gunnar Neeme nime all Saksamaale. Esimesed Kunstinäituste korraldamist alustas G. Nee- kuus kuud töötas ta maalrina: „Ma ei mäleta, et me Saksamaal: ta organiseeris 1946. a. Eesti ma kunsti teha sain, väljaarvatud mõned foto suu- pagulaskunsti näituse Baieris, 1947. a. „Esimese rendused pliiatsiga Saksa perekondadele nende vaba Saksamaa kunstinäituse” Nürnbergis. sõjas kadunud omakseist.”29 Kunstiharidus jätkus Esinemised Saksamaa näitustel jätkusid kuni eraateljeedes Saksamaal, õppides monumentaal- emigreerumiseni Austraaliasse koos abikaasa maali (pannood) ning 1954.–56. a. Austraalias Hilja ja kahe väikese poja, Antsu ja Aarnega Melbourne’i kuninglikus tööstuskolledžis raken- 1949. a. G. Neeme näitusetegevusel oli siitpeale dusgraaﬁkat, mis andis võimaluse teenida raama- lausa globaalne mõõde: tema tööd on väljas

22 J. Viidangu hinnangul jäid G. Neeme parimad tööd, ﬁguratiivsed kompositsioonid tema kodu nelja seina vahele – ibid., lk. 133–134. 23 KM EKLA, reg. 2011/163. 24 Kokkuvõtliku juubeliartikli on kirjutanud Hannes Oja – H. Oja. Gunnar Neeme 80. – Vaba Eestlane, 14.05.1998, nr. 37, lk. 7 ja 11. (Sama artikkel ilmus ka Austraalia nädalalehes Meie Kodu 03.06.1998). Pühendusluuletuse ja loomingulise, kirja vormis õnnitluse avaldas juubeli puhul Triinu Kartus – vt. Triinu. Kiri Gunnarile. – Meie Kodu 13.05.1998, nr. 17, lk. 4. 25 K. Kirme. Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941–1944. Tartu, 2007, lk. 25. 26 Andmed masinkirjas eluloos „Gunnar Neeme. Sündinud Tartus 19.5.1918”, G. Neeme allkirjastatud dokument – Eesti Arhiiv Austraalias (Sydney). 27 H. Oja, Gunnar Neeme 80. – Vaba Eestlane, 14. mail 1998, nr. 37, lk. 7. 28 K. Kirme. Muusad ei vaikinud, lk. 55. Vt. ka O. Paris. End. k.-k. „Pallase” kursuse lõpetajate näitus koos Kujutavkunstide Kursuste õpilastööde näitusega. – Postimees 04.05.1943. 29 KM EKLA, reg. 2011/163.

Tuna 1/2013 113 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Hilja ja Gunnar kunstniku 75. sünnipäeval 1993. a. Melbourne’is. KM EKLA, reg. 2011/ 164

olnud Saksamaal, Hollandis, Prantsusmaal, Tema ingliskeelset luulet, samuti autori Taanis, Šveitsis, Austrias, Rootsis, Inglismaal, illustratsioonidega kogudest „Mist of Time” USA-s, Kanadas, Jaapanis, Uus-Meremaal ja (Richmond, 1976), „Notes” (Melbourne, 1982) kõikides osariikides Austraalias; neid leidub era- ja „The Waves” (Melbourne, 1998) on esitatud kogudes veel ka Peruus, Argentinas ja Iisraelis. raadios ja kunstinäituste avamistel. Käsikirja Lisagem, et kunstiauhindu on G. Neeme aastatel on jäänud novellide kogu „Tuuleraudne” ja 1946–1988 pälvinud kokku 29. Iseloomustades ingliskeelne luulekogu „Carolline Experience”. oma tööd kunstiõpetajana, on G. Neeme loet- Luule kõrval on autor oluliseks pidanud ka oma lenud järgmisi alasid: pliiats, contá, pastell (kuiv Austraalia eesti majades mängitud näidendeid ja õli), tempera, akvarell, õlimaal, akrüül, fresko „Sõnajalaõis” (1964), „Mosaiigid” (1979, eten- ja fresko secco, graafika, skulptuur ning raken- dus ESTO ’84 Torontos) ja „Mustade ristide dusgraafika (pakend, reklaam, raamatugraafika, maa” (esietendus ESTO’ 88-l Melbourne’is), trükiala ja kujundus ning tööstusfotograafia). samuti artikleid ja esseid. Eestis on eksponeeritud G. Neeme 1930.– Hoolimata sellest, et G. Neeme oli Austraa- 1940. aastate pilte Tartu Linnagalerii näitusel lia Kirjanike Liidu ning rahvusvahelise PEN-klu- „Hüvasti Toomemägi” (1998)30, 200 pildist bi liige, ei ole ta oma kirjanduslikku loomingut koosnevat „Kalevipoja” joonistuste sarja Tal- rõhutanud: „Pean ennast ainult kunstnikuks, linnas ja Võrus, kõige suurem näitus (40 pilti) millise ametiga olen elamist teeninud viimane 52 korraldati Tartu Ülikooli Raamatukogus 2004. a. aastat (s. t. maalija, skulptor ning rakendusgraa- kevadel.31 fik). Luuletamine ning näitekirjandus on rohkem Avastamist väärib G. Neeme ilukirjanduslik olnud huvialaks, mitte elukutseks.”32 looming. Tal on ilmunud neli raamatut, kõigi Võiks oletada, et just „Kalevipoja”-raamatu puhul on tegu omakujunduslike, luuletustetee- ettevalmistustes koos tõlkija Triinu Kartusega malisi visuaalseid improvisatsioone sisaldavate said kokku G. Neeme kaks poolust: profes- „autoriraamatutega”. Eesti keeles on ilmunud sionaalne kunstnik ja poeet-romantik, kelle luulekogu „Kollane vihm” (Adelaide, 1981) ning loomingust, nagu on märkinud Juhan Viidang, proosa- ja luulekogu „Maalit uiman” (Adelaide, on alati õhkunud kummitavat romantikat ja 1981). traagilisusetunnet.33

30 J. Püttsepp. Tartu kunstilised pildistused maakera kuklapoolelt. – Postimees 09.09.1997. 31 Vt. A. Vainomäe. Gunnar Neeme kunstinäitus Tartus. – Meie Kodu 19.06.2004. Selle näituse tegemisest said alguse ka Triinu Kartuse „Kalevipoja” tõlke käsikirja otsingud kirjandusmuuseumis. 32 Arvatavasti kirjutatud 1998. a. (KM EKLA, reg. 2011/163). 33 J. Viidang. Kunsti Lõuna-risti all. – Mana 1964, nr. 2, lk. 133–134.

114 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirjava- järgi on võimalik rekonstrueerida tõlke kujune- hetus algas 1996. a. suvel lausa nooreestiliku mise käik peaaegu kuuajalise täpsusega. Kiire õhinaga teha eesti rahva pärimus ja Kreutz- tempo sundis mõtlema avaldamisvõimalustele. waldi kaunis luuleteos kogu maailmale kätte- Kanada, USA ja Austraalia eesti lehtedes saadavaks.34 Viimane kiri T. Kartuselt kannab ilmusid 1997. aasta septembris-oktoobris teada- kuupäeva 26.03.2003 – Kaja talu Tasmaanias anded „Kalevipoja” uue ingliskeelse tõlke ilmu- on müüdud, ees ootab kolimine tütre juurde misest, töö kavatseti lõpetada juba järgmisel, Melbourne’i lähedale Geelongi. Selles viimases 1998. aastal.36 Nagu näitab T. Kartuse arhiiv, kirjas lubab ta Melbourne’is elavat kunstnikku hakkas ta sõprade vahendusel aktiivselt otsima kindlasti külastada. Raske haigus viis Triinu tõlke avaldamise võimalusi Eestis.37 Tõlkija oli Kartuse manalateele 31. mail 2003. a. kirjavahetuses mitmete Eesti kirjandusteadlas- Siin avaldatud valik kirjadest keskendub te, folkloristide ja regilaulu uurijatega, püüdis tõlke esimestele, peamiselt 1997/98. aastatele, saada teavet tõlkestipendiumi taotlemise ja mil töötati välja tulevase raamatu kontseptsioon: tõlkijate seminarist osavõtu võimaluste kohta 1) avaldada uus ingliskeelne tõlge ja eestikeelne Eestis – oli ju senine töö toimunud muude originaaltekst kahes raamatus eri kujundustega tegemiste kõrvalt. ning 2) kasutada kujunduses G. Neeme pilte Koos Ebe-Reedaga viimast korda 2001. aasta raamatust „Kalevipoeg taidelises nägemuses / augustis-septembris Eestit külastades viis tõlkija in artistic vision” (AESL 1984/1985). Varem, täide oma ammuse unistuse – käia ära Dr. Fr. juba alates 1960. aastate lõpust joonistatud pilte R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumis. Sellest oli kavas täiendada rahvuslikus ornamentikas käigust räägivad siin avaldatud viimane, 11. kiri mustrite ja vöökirjadega, mida kudus oma kuns- ning fotomälestus. tilistesse tekstiilidesse T. Kartus. Raskendavaks T. Kartuse ja G. Neeme kirjavahetus annab asjaoluks oli aga, et G. Neeme „Kalevipoja” „Kalevipoja” raamatu küsimuste kõrval avara mapi originaalid olid juba 1994. aastal saadetud pildi Austraalia eestlaste elust ja probleemidest. kingitusena Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaal- Huvitav on jälgida 1990. aastate teabevahetust muuseumisse Võrus. Raamatu maketi jaoks pidi Eesti teemal. Viiskümmend aastat pagulust olid kunstnik need tušitehnikas uuesti looma. Kirja- jätnud oma jälje, surunud seni rahvustraditsioo- des avaneb raamatu tegijate n.-ö. loominguline nide alalhoidmisele keskendunud inimeste aru- köök, aga selle taustal ka isikliku elu sündmused, saamadesse sügavad vaod, mis pandi proovile mis aastaid kestnud töö kõrval võtavad järjest iga iseseisva Eesti sammuga, eriti rahvusvahe- kurvema pöörde. lises poliitikas. Siit aga avanevad hoopis uued Triinu Kartuse tõlke ajendiks 1996. aasta teemad, kui seda on kahe loomingulise inimese, hiliskevadel oli tema tütre Ebe-Reet Kartuse, Triinu Kartuse ja Gunnar Neeme sõprusest välja selleaegse AESL-i esimehe, Eesti Vabariigi kasvanud elutöö – Lõunaristi all sündinud rah- aastapäeva aktusekõne,35 millest tuli teha vuseepose tõlkeraamat kui kingitus Eestile. nooremate jaoks ingliskeelne kokkuvõte. Et kõnesse olid põimitud mõned lüürilisemad *** värsiread „Kalevipojast”, püüdis Triinu neid tütre palvel tõlkida. Kui töö hakkas minema, Kirjade keeleline kuju on muutmata, välja on pöördusid Triinu Kartus ja tema abiliseks olnud jäetud delikaatseid isikuandmeid puudutavad tütar Ebe-Reet kunstnik Gunnar Neeme poole read. Autor tänab Aimi Hollot Võrust, Ebe-Reet ettepanekuga kasutada raamatus illustratsioo- Kartust, Ants ja Aarne Neemet, Arvi Vainomäed nidena pilte tema raamatust „Kalevipoeg taide- Austraalias ning Tartu Linnaraamatukogu vä- lises nägemuses”. Tõlkimine edenes esimestel liseesti kirjanduse osakonda abi eest andmete aastatel hoogsalt. Pool eepose mahust, kümme täiendamisel. lugu said valmis 1998. aasta lõpuks, murrangu tõlketöösse tõi arvuti kasutuselevõtt 1999. aasta Artikkel on valminud teadusteema SF0030065s08 sügisel. Kirjasõpradele saadetud „aruannete” ja Eesti Teadusfondi grandi 9160 toel.

34 KM EKLA, reg. 2011/163. 35 E. Kartus. EV aastapäeva aktusekõne Melbourne’is. – Meie Kodu 10.04.1996. 36 L. Koobas. „Kalevipoeg” uues ingliskeelses tõlkes. – Vaba Eestlane 30.09.1997, nr. 72, lk. 7; L. Koobas. „Kalevipoeg” uues ingliskeelses tõlkes. – Meie Kodu 22.10.1997, nr. 40, lk. 5. 37 KM EKLA, reg. 2011/164, reg. 2012/ 44.

Tuna 1/2013 115 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

1. kiri

15/11/96 Armas Triinu! Saadetis käes, mille eest suurim tänu.1 Mul on momendil käsil kahel näitusel esinemise etteval- mistused. St. raamimine ja postamentide värvimine (maalid + skulptuurid). See viib mu tänavuse esinemise üheksale näitusele.2 Mis minusugusele vanale inimesele on vist küllaldane. Lisaks üks maalimise demonstratsioon ja kahe näituse auhindamine. Mis puutub mu „Võru” piltidesse siis on too kogu (50 joonistust) valmis ja juba teele saadetud.3 Muide New Yorgi eesti ajalehes oli minust artikkel koos Kalevipojaga ning seal tehti mind skulptoriks!!!4 Nii et momendil püüan kunstist hinge tõmmata ning aeda umbrohtu katkuma minna! Aed on täiesti käest ära „kultuura” pärast. Too kasaaride raamat. Olen midagi taolist väga kaua aega tagasi lugenud, kuid mitte seda. Tahan teda paar korda lugeda. Nüüd siis see Poeg of the Kalev.5 Mida ütlen, ei ole arvustus, nii et ennast ülesärritada pole vaja... Minu arvates, tuleks ingliskeelses osas tarvitada niipalju kui võimalik mitte tõlkelist vaid ka inglise luule/värsi mooduseid. Mis ei ole võrreldavad kõnekeelega. Samas aga ei saa meie lugu eraldada originaalist. Teiste sõnadega peame leidma kesktee milles väljenduse rütm ning esinevate mõtete algupära kaduma ei lähe. Ja samas ka rütmiliselt niipalju kui võimalik algupärast ei eralduks. Pea- miseks raskuseks saab olema mõistete ja rahvalike väljenduste tõlkimine. Samuti kasutatud riimi lühendusi (sõna). Muide, kas Sul on „Roget’s Thesaurus Dictionary”?6 Väljenduste mitte õige tõlge teeb rea konarliseks.

Nüüd siis raamatu kaunistuse probleem. Muidugi on natuke raske saada kätte originaale Võrust.7 Muidugi oleneb kõik sellest kus see raamat trükitakse.8 Samas aga oleks see jälle mu Kp. raamatu (illustratsioonid ainult) kordamine. Olen sada mõtet palju kordi oma tühjas peas ringi loksutanud, mille tulemuseks on mul jär[g]mine mõte ehk idee või kavand!

1 T. Kartuse eelmise kirjaga olid tõenäoliselt saadetud „Kalevipoja” tõlkekäsikirja esimesed peatükid „Introduction” ja „Invocation”. 2 Neid fakte kasutab T. Kartus järgmisel aastal oma avalikus õnnitluskirjas juubilarile: „Mis see oligi, mida hiljuti Su kirjast lugesin – möödunud aastal esinesid seitsmel maalide näitusel ja kahel skulptuurinäitusel. Ütled, et rohkem ei jõua enam. Gunnar, paljud ei jõua seda oma parimas meheeaski!” – Triinu. Kiri Gunnarile. – Meie Kodu 13.05.1998, nr. 17, lk. 4. 3 Sulejoonistused Võrust ja Võrumaast jõudsid Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi Võrus 1996. a. jõuludeks. Joonistused olid valminud vanade fotode alusel aastatel 1930–1940. 4 H. Estam. Skulptor, poeet, näitekirjanik, pedagoog. Gunnar Neeme juubeliaasta. – Vaba Eesti Sõna 12.09.1997, nr. 37, lk. 4. Sügisel 1996 tähistas G. Neeme 50 aasta juubelit elukutselise kunstnikuna ja 40 aasta juubelit kunstiõpetajana Austraalias. 5 „Kalevipoja” tõlkeraamatule omavahelises kirjavahetuses antud mänguline nimi. Küsimuse all oli ka teose pealkirja tõlkimine: „Kalev’s Son”, „The Son of Kalev” või „Kalevipoeg”. Valminud maketis näeme viimast varianti. 6 Briti leksikograaﬁ Peter Mark Roget’ (1779–1869) tesaurus „Thesaurus of English Words and Phrases to Facilitate the Expression of Ideas” (London, 1853). Nn. Roget’ tesauruse uustrükke antakse välja pidevalt, kirjavahetuse ajal neist viimane „Roget’s II: the New Tesaurus” (Boston, 1995). 7 Kujunduses oli kavas kasutada G. Neeme „Kalevipoja”-ainelisi pilte, esimesed neist olid valminud juba 1960. a. lõpus, kokku oli pilte 200, nendest 120 on raamatus „Kalevipoeg taidelises nägemuses” (AESL; 1984). Suuremõõtmelised (43 x 60 cm) originaalid oli kunstnik kinkinud juba 1994. a. Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Me- moriaalmuuseumile Võrus, mapid olid jõudnud Melbourne’ist Võrru 1995. a. alguses. 8 Tööd alustati selge eesmärgiga: anda välja raamat. Vormistust hakati arutama kohe, paralleelselt tõlke ja kujunduslike küsimustega. Algne idee oli anda raamat välja mõnes Tasmaania kirjastuses, et saaks kontrollida trükiprotsessi. G. Neeme, kel oli töös kirjastustega kogemusi, annab järgmistes kirjades tõlkijale eesootavast tööst üksikasjaliku pildi (G. Neeme T. Kartusele 27.03.1997).

116 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Sina Triinu oled kuduja ja luuletaja9 (muide kuidas on Su järgmise luulekoguga lood???) Nii arvasin, et miks mitte kasutada kogu raamatus ﬁguratiivsete jutu illustreerimise asemel eesti rah[v]a käsitöö mustreid. Mis oma korda võimaldab mängida lehekülgede kavandamisega. Arvan, et siin on igal peatükil oma muster ja selle kombinatsioonid. Seega ei muutu raamat kaunistuste osas igavaks. (Vöökirjad, vaibad jne). Alljärgnevalt eeltoodu näide. Usun et mulje oleks ornamentaalne ja

[lehekülje makett 1] [lehekülje makett 2]

Peatüki esimene lehekülg Tavaline lehekülg

3 puhas. Seega pole ﬁguratiivne ning jutu visuaalne kirjeldus segavaks elemendiks. Kuna aga meie rahvamuster looks kaunistava meeleolu. Kuna mõlemad elemendid: – muster ja sõna kuuluvad rahvalikult enam kokku kui alles 18 sajandi keskpaiku meie rahvale varasemalt tundmatu pildiline joonistus inimesest. Kokkuvõtteks oleks kogu raamat täiesti erinev kõigist senistest! Muidugi val- mistan Sinule rea näiteid et oleks valikut ja arvamist. Teiseks kas kasutada värve? St. kaks + paberi värv = 3 värvi. Või ainult mustvalge. Igatahes teen mõned proovid niipea kui saan st. varsti!

Tervise osas hakkame kõigest üle saama. Ja loodame et jõuludeks oleme jõuluvana vastuvõtuks päris terved.

Parimate tervitustega Sinule, Endlile ja vanaemale Gunnar + Hilja P. S. Vastus Su küsimusele. Maailm ei taha tõde kuulda, sest see teeks vale tõeliseks. [---]

2. kiri

[2.97] Kallis Gunnar!

Hiljale ja Sulle head Vabaduspäeva! Olen pidanud helistama ja olen pidanud kirjutama – kumbagist pole senini asja saanud. Teen nüüd lihtsalt kiiruga kirja valmis, et endast alumärki anda. Suur tänu Sinu kirja ja kavandite eest! Mulle igatahes esitatud idee meeldib väga!!!!! Ebe Reet tuleb 8. märtsil nädalaks koju.10 Näitan temale ja saame siis „aru pidada„. Teen ju seda ettevõtet temaga koos ja ta kaasabil – noortel ju rohkem energiat ja ka teadmisi võimalustest jne. Eriti kirjanduse alal, kuna ta on raamatukogu- hoidja ja puutub nende ringkondadega kokku.

9 T. Kartus oli avaldanud üksikuid luuletusi ajalehtedes ja ajakirjades, avaldanud luulekogu „Varjude mäng” (1993). Ta teenis leiba käsitööõpetajana kolledžis, selle kõrval rahvuslikus ornamentikas tekstiilide kudumi- sega kangastelgedel. 10 T. Kartuse vanem tütar, kes töötas Melbourne’is.

Tuna 1/2013 117 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Lehekülg Gunnar Neeme kirjast Triinu Kartusele 15.11.1996. Vt. lk. 116.

118 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Mina igatahes olen sündinud optimist, kuigi ajan pessimistlikku juttu. Arvan, et kui töö on valmis ilmub ka võimalus trükkida. Minu isa11 ütles alati, et ega maailm härja pee ole, et seal raha pole. Tuleb kindlasti soovitud kohta, kui õige aeg käes. Maad peab aga hakkama kuuluma varakult. Tõlketöö praegu seisab, kuid varsti hakkan jälle. Olen lihtsalt põnevusega selle juures ja olen tulnud äratundmisele, et see, täiesti „mahavisatud aja„ töö mind igati vaimselt rikastab. Aineliselt muidugi on vastupidi… Saatsin hra. Eerik Teder’ile oma luulekogu ja sain paari päeva eest vastuse.12 Paistab, et ta on haige, millest on kahju [---]. Igatahes raamatu kohta ta kirjutab järgmist:

„Südamlik tänu meeldiva üllatuse eest! Paar päeva tagasi saabus Teie meeldiv ja elamuslik luule- tuskogu koos Gunnar Neeme meisterlike illustratsioonidega. Esimene mulje luuletustest on hea, need on kirjutatud südameverega.”

Edasi ta avaldab arvamist, et võib-olla kunagi hiljem teeb Eesti Raadiole luulepõimiku ning palub lisa-eluloolisi andmeid.13 Kas pole tore! Muidugi saadan need, kuid nende kasutamist s.t. luuletuste, nimetatud põimikus usun siis, kui see on teostunud.

Kuigi ei uskunud varem, et sel teemal kirjutan midagi. On aga ikka enam maad võtnud taht- mine kirjutada luuletusi oma Eesti reisilt. See tunne peab veel „küpsema” ja suunda otsima. Kuid kavatsen luulepõimikut (või kogu) kadunud tütre kojujõudmise teemal. Nagu piiblis on kadunud poja kojutuleku teemal – Jeesuse mõistujutt.14 Mitte nii, kuid see oleks lähtepunktiks. Näed, nüüd olen isegi pihtimiseni jõudnud! Aeg on lõpetada.

Kalli Sulle ja Hiljale!!!

Triinu

3. kiri

Melbourne 2/3/97 Armas Triinu ja tema õnnis meesterahvas Endel!

Kõigepealt tänan Sind kirja ning suure ärakiitmise eest. Muidugi on minupoolne vaid esialgne kavand. Mis omakorda saab muudetud, kui tekst hakkab arenema. Minu mõte on see, et mitte üksi tekstilt vaid ka kaunistuselt oleks ta midagi teistmoodi kui tavaline väljaanne. Mis omakorda ehk kergendab ka trükkimise võimalusi. Samas muidugi ka see enesetunne. Ma sain vahepeal ka kirja E. Tederilt. Kus ta kiitis Sinu „Varjude mängu”. Nagu näib, et taolist väljaannet on vähe olemas. Ja mul on heameel, et lubas Sind Eesti avalikkusele tutvustada.15 Ja ma loodan, et see on ainult alguseks, muidugi kui Sa nüüd kohe loorberitele puhkama ei lähe.

„Koju jõudmise” teem on väga huvitav ja kindlasti ka jälle kõigest taolisest erinev, ja kindlasti mitte läänelikul paadunud „enda näitamise” teemil, nagu see senini kombeks on olnud. Hakka tööle kohe, nüüd praegu!!!

11 Feliks-Ottomar Kalasim (1904–1961). 12 „Varjude mäng” (1993). Kirjandusteadlane Eerik Teder (1928–2004) oli aastaid kirjavahetuses nii T. Kartuse kui G. Neemega. 13 Eesti Rahvusringhäälingu heliarhiivi andmetel saade T. Kartuse luulest teoks ei saanud. 14 Vt. Uus Testament, Luuka evangeelium, tähendamissõna kadunud pojast – vt. lk. 15: 11–32. 15 Austraalia eestlaste kultuuri tutvustav teemaõhtu toimus 1997. a. Tallinna Biblioﬁilide Klubis. Eestlas- konnast Austraalias rääkis Voldemar Wilder, Triinu Kartuse luulet tutvustas E. Teder, klubi esimees (1981–2004).

Tuna 1/2013 119 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Muidu mina ja meie elame nagu ikka kaks vana inimest, kuskil meie ei käi. Ma käin veel näituste avamistel ja ka esinen, kuid palju vähem, kui varematel aegadel. Pealegi oli see ilmapalavus natuke üleliigne, mis tegi uimaseks ja laisaks. Isegi maadlemine aiatööga tundub ülejõu käivaks. Nagu tead on ju selle aasta lõpus jälle Eesti päevad.16 [– – –]

Veelkord Sinu uuest luuletuste kogust. Andesta, kardan, et see piiblisalm ei käi sinu/meie kohta. Põgenesime jah, kuid võtsime enestega kaasa kõik selle, mida enam seal ei ole. Meie hoidsime võõrsil eestlust alles. Ja sellepärast ei olnud meie mitte ärakadunud. Meie olime vaba Eesti tõrviku kandjad maailma pimeduses! Muidugi on see ainult vaid ühe vaese ja vana pensionäri arvamine. Piibli ärakadunud poeg ei teinud oma kodu heaks võõrsil mitte midagi. Muidugi nüüd, võibolla oleme oma töö teinud. Kui nii võtta, siis on nemad seal need „ärakadunud pojad”, keda meie nüüd tervitame, vabaduse rüppe tagasi. Andesta mu jutlust! Aga nii see on. Iseasi, kui oleksime enne sõda läinud võõrsile paremat elu ja õnne otsima ning siis tagasi läinud kas rikkana või saba jalge vahel, võibolla siis ehk. Kuid mitte iialgi meie praeguses olukorras. Sest tegelikult tervitame meie neid tagasi vabadusse! Parimate tervitustega Sinule ja Endelile Gunnar 4. kiri

Kallis Gunnar!

Kuigi jõuan juuni lõpu poole Melbourne’is mõtlesin, et see on kaunis pikk aeg ja et näitan, et olen midagi „korda saatnud” „kadunud tütre” teemal, millest Sulle varem kirjutasin. Kirjutamisega on üks naljakas asi: mõtled ja plaanitsed üht moodi ja kui lugu paberile saab on ta kaunis erinev algplaanist. Ta nagu „võtab üle”, tõrjub kirjutaja kõrvale ja hakkab elama oma elu. See lugu ei pidanud tulema nutulaul, sest tundsin ennast Eestis tõesti hästi ja olin kogu aeg elevil ja rõõmus.17 Aga näe, kui paberile saab on kõik erinev, abstraktne kaunikesti ja kurb. 3. lugu on valmis. Loodan teha tsükli umber 10-ne luuletusega, et kõik öeldud saaks, mis ütle- mist nõuab. Tahaks ikka midagi rõõmsamat ka panna. Praegu on aga pea tühi – kõik peab ootama oma „aega„. Aga küll see tuleb. Kõike head Sulle ja Hiljale!

Triinu. 5. kiri

29/5/97 Armas Triinu ehk Tasmaania ööbiker või luuletajannatar! Sinu sädelev kiri saabus täna mis tõi ka päikesekiiri vihmatibasesse Casiino linna!18 Jah, tõesti on kummaline ning seesmisele tunnetusele rajatud esimeste sõnade arenemine. Milles mõtte tunnetamine ning kirjasõna nägemise tunnetamine on hoopis teine maailm tähtede ning sõnade hääldavast kordamisest. Luule on nagu kunstiteos, kunstniku/luuletaja seesmise tunnetuse ning arusaama peegeldus. Teiste sõnadega on mõlemad loovad vaimud ja mitte nähtu kopeerijad.

16 XVI Eesti Päevi Austraalias, mis toimusid 27.–28.12.1995 Melbourne’is. 17 T. Kartus käis koos oma venna Andresega Eestis sugulastel külas 1998. a. 18 Melbourne’i oli ehitatud grandioosne luksuslik kasiino „Crown”, milles oli 2500 pokkerimasinat, hotell ja eriruumid miljonäridele.

120 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju

Sinu mõte 10 luuletust on kindlasti hea mõte.19 Ja ma olen kindel, et meie pagulaskonna luuletajate hulgas juba oma „Varjude mängus” olid kõrgemal kõigest. Sina olid uus ja tõsine, nemad aga vanale rasvale toetuvad seltskonna lemmikud, vahepalaks meeldib mulle Sinu aus tunnetus, sügavalt tõsine ning aus!20 Sinu mõtted on nagu miniatüürmaalid, vaatamata mõõtudele siiski täiuslikud. Räägid, et pea on tühi! Mida pean siis mina tegema. Mul on ta kogu eluaeg tühi olnud. (Pintslilöö- kide vahel seda ei märgata) Momendil, tunnen end natuke väsinud, kuidagi puudub nagu tahe, mõte on nagu kadunud. Üle kolme aasta käisin Eesti Majas (näidendit vaatamas).21 Oli see aga võõras koht. Ainult all saalis oli kaks rahva tähelepanu äratavat kohta: – einelaud ja baar! Muidugi olin kutsutud arvustajaks. St. päheandjaks.22 Mida olevat nädal hiljem E. M. muudel üritustel23 kuhjaga antud. Minu ainus negatiivne mulje oli – publik oli di-pi laagri traditsioonides oma mentaliteediga kinni! Ootan ihu ja hingega Sinu sisseastumist Melburgi linna!

Gunnar [serval risti] Tervisi ja muid häid asju (?) Endelile!

6. kiri

24.8.97 Kallis Gunnar!

Aitäh kirja eest! Kalevipojaga oled Sa küll juba kaugele jõudnud24 – ma pean kiirust lisama, et mitte jalgu jääda! Ega need illustratsioonid ei peagi vist ju täpselt samad olema, mis on Su taidelise nägemise raamatus?25 Ja ega pole ju midagi viga, kui tuleb „vaim peale” ja teed mõne koguni uue! Heameel on kuulda Su raamatu ja Sinu enda kuulsusest rahvusvaheliselt!26 See on loomulikult rõõmustav Sulle, aga kindlasti tuleb kasuks ka meie Kalevipojale! Muide, leidsin kapist (olin selle olemasolu unustanud) veel ühe Kalevipoja, välja antud 1961. a. Eestis. Kunstiliselt kujundanud A. KOEMETS.27 Väga tagasihoidlik – võibolla oled näinud? Ameerika „Vaba Eesti Sõnas” on eelteate kuulutus ilmunud28 ja kuulsin täna, et keegi oli juba lehe toimetusse helistanud ja küsinud, et kas saab eeltellimise sisse anda! Ka olevat inimesed N. Yorgis öelnud, et nad Kurmani tõlget uustrükis ei osta.29 Paistab, et meie raamatu juures on kasuks

19 Vt. eelmine kiri. 20 G. Neeme peab silmas Austraalia eestlasi: kirjanikuna oli laiemalt tuntud vaid Peeter Lindsaar (1935–1990), kelle novellid rääkisid peamiselt Vana-Võrumaast. Tõlkija ja literaadina on tuntud ka Leonid Trett (1905–1990). 21 Teatri pealelõuna Melbourne’i Eesti Majas etendati pühapäeval, 27.04.1997 kell 14 J. B. Priestley komöödiat „Hõbepulma uperpall”. – Meie Kodu 23.04.1997. 22 Arvustus on läbini positiivne, vt. G. Neeme. Teatri pealelõuna Melbournes. – Meie Kodu 21.05.1997, nr. 18, lk. 4. 23 Pühapäeval, 11.05.1997 tähistati Melbourne’i Eesti Majas emadepäeva. Eestikeelsed raadiosaated Melbourne’i SBS saatejaama kaudu igal neljapäeval FM 93.1 algusega kl. 5 p. l. 24 Eelmises kirjas (4.08.1997) oli G. Neeme kirjutanud, et tal on valmis „Introduction” ja „Invocation”, kuid lugude osas otsib veel head ideed. Ta palub saata valmis tõlgete tekste nende ulatuse arvestamiseks leheküljel. 25 G. Neeme album „Kalevipoeg, taidelises nägemuses / Kalevipoeg In Artistic Vision”, mis ilmus 1984. a. (tiitellehe pöördel 1985) EASL kirjastusel Richmondis, sisaldab 120 pilti. Raamatu väljaandmise idee oli saanud alguse Neeme Kalevipoja piltide näitusest 27.–31.12.1983 XII Eesti Päevadel Adelaide’is. Teine näitus „Kalevipoeg taidelises nägemuses II” korraldati Adelaide’i Eesti Majas 1990. a., mil eksponeeriti 55 pilti. 26 G. Neeme kirjas T. Kartusele [aug. 1997]: „Üks Hollandi kirjastus ja raamatu kompanii ostis ühe minu „Ka- levipoja raamatu” ühe siinse kirjastuse kaudu. Küsimus on, et kas ma olen nüüd kuulus!!!” 27 T. Kartus mõtleb ilmselt raamatut „Kalevipoeg. Eesti rahva eepos. Kogunud ja ümber töötanud Fr. R. Kreutzwald” /Tallinn, 1961). Väljaanne on tuntud Evald Okase illustratsioonide kaudu, kujundaja Aleksander Koemetsa (1912–1988) tavaliselt ei nimetata. 28 Eelteade. – Vaba Eesti Sõna 14.08.1997, nr. 33, lk. 4.

Tuna 1/2013 121 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

see, et on mõlemas keeles, ning olen veendunud, et illustreeritud väljaanne on see, mis huvitab. Mui- dugi ka see, et Su nimi on ka seal tuntud-teatud.30 Kuulutuse sõnastuse saatsin nii: /Eelteade! Käsil on Fr. R. Kreutzwaldi Kalevipoeg ingliskeelses tõlkes koos eestikeelse tekstiga. Kunstiline kujundus rohkete illustratsioonidega kunstnik Gunnar Neemelt. Tõlgib luuletaja Triinu Kartus./ Eeloleval nädalal saadan kuulutuse ka Kanadasse ja arvan, et ka Meie Kodusse.31 Paistab, et Aimelt32 on küsitud ingliskeelset Kalevipoega. Mul on meelest läinud, palju Sinu Kalevipoeg taidelises nägemuses maksab – minult küsiti täna. Tuttav, kes N. Yorgist helistas ütles, et (Vaba Eesti Sõnas) pr. Vaga pidi tahtma seda osta (nägi meie tuttava käes, kellele ammu juba saatsime).33 Ta tahab ka minu raamatut. Ole kallis saada 2 raamatut siia, panen koos enda omaga posti. Ebe Reet tasub. Tahaksin aga ikkagi teada, palju maksab, juhul kui minult jälle küsitakse. Ebe Reet oli vaimustatud sellest, mida oled teinud34 – tuleb täiesti midagi erisugust! Kui mu tõlkimine ka nii hästi õnnestuks! Aga püüan kõigest väest – ja on põnev ka, elan kõigega kaasa. Huvitav, mida kirjutad Viirlaiu kohta!35 Tasub meeles pidada, kui ta mulle veel peaks kirjutama peale selle „pahmaka”, mis talle Eesti poliitika kohta kirja panin ja teele saatsin. Olen Sinuga ühel nõul, et kui ta kirjanikuna tunnebki rõõmu selle üle, et ka Venemaa kirjanikud kommunistliku surutuse alt pääsesid, siis mitte ainult üksi Vene vastu sõdimise, vaid ka 50 a. kestnud okupatsiooni silmas pidades ei ole sünnis selliseid rõõmupuhanguid väljendada! Mis puutub igasuguste liitude ja sõpruste ja äride lepingutesse, siis on Eesti hulluks läinud. Kogu aeg üks allakirjutamine – seda kirjanike oma ma polnud näinud/kuulnudki. Mis puutub aurahasse, siis Sinu Kreutzwaldi aumärk kuulub hoopis erinevasse kategooriasse36 ja oleks ütlemata kurb, kui Sa seda poleks vastu võtnud!!! Sinu oma on puht-kultuuriline, Viirlaiule ja teistele määrati riigi või Meri enda poolt I, II, III klassi, erivarjunditega autasusid.37 See on puhtal kujul poliitiline märk. Üks pr. Eestist kirjutaski, et kui ta näeb TV’s Merit riste rinda torkamas, meenub talle alati Brežnev. Viirlaidi üks keeldumise põhjendusi oli, et valitsus peaks eeskätte rahva elujärje eest hoolt kandma ja kui ta seda ei saa ega suuda, siis on see au, mida ta jagab kassikulla väärtusega.38 Mis minu meelest kõige hullem – nimekatel tegelastel, eriti „sulemeestel” võetakse selliste medalite jagamise nõksuga valitsuse poliitika kritiseerimise võimalus ära! Kes siis hammus- tab kätt, mis sind silitab. Sellepärast olen natuke pettunud Mart Nikluses,39 kes vastu võttis, sest ta

29 Jüri Osvald Kurmani (1942–1994) esimene „Kalevipoja” tõlge inglise keelde „Kalevipoeg: an Ancient Estonian Tale” oli ilmunud Ameerikas kirjastuselt Symposia Press 1982. a., 1997. a. kavandati selle kordustrükki. 30 Lause on Gunnar Neeme poolt punasega läbi tõmmatud. T. Kartus viitab Heldia Estami artiklile „Skulptor, poeet, näitekirjanik…” – vt. 1. kiri 15/11/96. 31 T. Kartus peab ilmselt silmas tutvustava teksti saatmist Leo Koobasele. – vt. L. Koobas. „Kalevipoeg” uues ingliskeelses tõlkes. – Vaba Eestlane 30.09.1997, nr. 72, lk. 7. Sama artikkel ilmus ka Meie Kodus 22.10.1997. 32 Mõeldud on Aime Metsarit. 33 Airi Vaga – New Yorgis ilmuva ajalehe Vaba Eesti Sõna peatoimetaja (1995–2005). 34 Mõeldud ideed kasutada kujunduses rahvuslikku ornamentikat, mis oli omane ka T. Kartuse tekstiilidele. 35 G. Neeme ja kirjanik A. Viirlaid olid mõlemad PEN-klubi liikmed, nende omavahelises kirjavahetuses oli tekkinud arvamuste lahkuminek Eesti Kirjanike Liidu suhete küsimuses kirjanike liiduga Venemaal. 36 G. Neeme pälvis Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi välja antava nn. Kreutzwaldi mälestusmedali 1994. aastal eesti kultuuri arendamise ja tutvustamise eest Austraalias. Mälestusmedalit antakse välja alates 1985. aastast tänaseni, medal on nimeline ja laureaadiks saab olla üks kord. 1994. a. oli G. Neeme kinkinud muuseumile ka „Kalevipoja”-ainelised graaﬁlised lehed. – Vt. ka 1. kiri. Riiklik Valgetähe IV klassi teene- temärk omistati Neemele 2005. a. postuumselt. 37 Torontos elavat eesti kirjanikku Arved Viirlaidi (sünd. 1922) kui „Eesti Vabariigi järjekestvuse kaitsjat, kirjanikku ja luuletajat” tunnustati 18.02.1997 Riigivapi III klassi teenetemärgiga. 38 Eesti lehtedes 13.03.1997 ilmunud ETA teade trükiti ära ka väliseesti lehtedes, nt. Meie Kodu rubriigis „Uudiseid Eestist” artiklis „Väliseesti kirjanik keeldub teenetemärgist”, vt. Meie Kodu 19.03.1997, nr. 9, lk. 3. T. Kartus viitab uudistes tsiteeritud A. Viirlaidi kirjale president L. Merele. Selles sõnastuses võib ära tunda kindral Aleksander Einselni EV aastapäevakõnes Vancouveris avaldatud seisukohti, mis olid äsja ilmunud ka Toronto ajalehes Vaba Eestlane (13.03.1997, nr. 20, lk. 9). 39 Mart-Olav Niklus (sünd. 1934), Eesti vabadusvõitleja ja poliitvang.

122 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju on senini olnud hea väärnähete esile tooja. Ning endise dissidendina on ta sõnal kaalu. Näis, kas dissidentlus nüüd lõpeb. Nii jube kui sellele mõelda ongi – Eesti saatus oleneb peamiselt sellest, mis juhtub Venemaal ja Venemaaga. Ta on Natos sees40 ja ebaametlikult (praegu veel ebaametlikult) ka Euroopa ühendu- ses.41 Üks soomlane nähtavasti ongi E. Liitu kutsunud Euroopa Kremliks. Bürokraatlike totruste tõttu, mis Brüsselist välja voolab. Soome läks Žirinovski hirmuga E. L[iitu] sisse, kuigi algul tõrkus. Töötus on nüüd tõusnud ja inimeste elujärg halvenenud. O.K. aitab tänaseks. Kalli Sulle ja Hiljale ja patsu-patsu kutsudele!

Tulen Melb.[ourne’i]. Jõulu eel, lähen E. P.’dele.42 Triinu.

7. kiri

Melbourne 28/8/97 Armas Triinu! Aitäh kirja eest, mis jälle omakorda annab vastuses võimaluse minupoolsetest probleemidest juttu teha! Jättes muu osa niiöelda ja lõppu. Nii et siis Kalev’s Son ning tema adventures Estonia maa peal ning lähemas surroundingus!

1. Arvan, et „Invocation” + „Introduction” kujunduse kavad on valmis, samuti ka kunstiline osa. Maadlen momendil järgnevate lugude/tales kunstilise kujunduse probleemidega, eriti kuna soo- viksin seda teha ka hoopis erinevalt kõigist senistest. Näiteks mulle saadetud koopiates too tiitelleht on oma ornamentide plaanitusega saavutanud ülepakutud tulemuse. Sellepärast pean olema äärmiselt ettevaatlik, et hoida maitsekalt keskset taset. Ja see ongi mu suurem probleem. Teiseks muidugi on raskusi piltide asetusega teksti. Kuna ma ei soovi eelmiste väljaannete kujunduste vigu korrata, samas aga tahaksin tuua/viia Kp. 20-ndasse sajandisse43 vastava tasemega. Viimane on eriti oluline, kui vaadelda läänemaailma maitselise arusaama arengut viimase 40 aasta jooksul.44 Nii, et kokkuvõttes, pole ettevõte sugugi niisama lihtne. Eriti, kui arvestada meie kallite kaasmaalaste asjatundlikk[e] seisukohti (võimalikke). Ei mul Koemetsa Kp-d ei ole, kuid olen seda kuskil kunagi näinud!!! Sest tiitellehe koopia tuli väga nagu tuttav! Mis puutub aga minu tundmisse, siis vaevalt. Muidugi võtan vastu Sinu kiituse ehk tähelepanu juhtimise. Kutselise pähesaajana olen kiituse osas väga ettevaatlik!!! Siinjuures saadan 2 Kp-raamatud nagu soovitud. Nende hind on $ 25 raamat. Nii nüüd siis tagasi Kp juurde: Arvan, et lugude eraldamine toimuks päisliistuga nagu Orto raamatus. Tekstis aga eraldaksin lood väikese vaheornamendiga näit. [joonis, vöökiri] Nii et jätame välja Orto rasvased algtähed. Mis puutub illustratsioonidesse, siis need ei ole mitte erilehel ja eripaberil, vaid asetatuna teksti. Seega kujuneks kõik üheks tervikuks. Orto kujundus

40 Eesti NATO-sse astumise ajaks loetakse 2. aprilli 2004. a., mil Brüsselis leidis aset seitsme uue liikmesriigi (Bul- gaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia) vastuvõtutseremoonia. Läbirääkimisi NATO-ga liitumise ettevalmistamiseks alustas Eesti 1996. a. ja kõiki selle etappe kajastati ka raja taga, vt. nt. artikkel „Tallinnas arutatakse tipptasemel Balti riikide julgeolekuküsimusi.” (Meie Kodu 26.02.1997, nr. 6, lk. 1). 41 Läbirääkimised ühinemiseks Euroopa Liiduga algasid 1997. a. detsembris, Eesti võeti EL liikmeks 1. mail 2004. a. 42 T. Kartusel oli kavas sõita 27.–30.12.1997 XVII Eesti Päevadele, mis toimusid lõunaosariigis Adelaide’is. Laev Tasmaania saarelt randus Melbourne’is, Victoria osariigis. 43 Mõeldud 21. sajandisse. 44 Gunnar Neeme on Kalevipoja illustratsioonidega tegelenud süstemaatiliselt: tema arhiivis leidub tabelina kõikide seniste Kalevipoja illustratsioonide autorite tööde analüüs alates Georg Friedrich Schlateri akvarel- lidest 19. saj. kuni 1950/60. aastateni Eesti ja väliseesti kunstis (KM EKLA 2011/163).

Tuna 1/2013 123 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Näide Gunnar Neeme maketist 1997. a. DrKM-Ta-788-5-001

on väga segane, kusjuures kunstiline osa ei ole kooskõlas omavahel. Püüan seda vältida. Ise arvan, et üle kahe joonistuse loos oleks ülepakkumine. Päisliistuna kasutan vöökirja, mis oleks rahvuslik, ent samas jälle joonistuste kõrval neutraalne.

Nüüd aga see eestikeelne osa. Kas seal samuti kasutada päisliiste, kaunistatud algtähte, joonistusi? Ja kui, siis kas samad mis ingliskeelses tekstis, või teistsugused? Piltidest puudust ei ole, ainult kas

124 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju kõike seda pole ehk liiga palju. Päisliistud võivad olla samad, kuna need aitavad niiöelda lugusid kiiremini tunda/leida. Nagu kokkuvõttes näed, pole see teps mitte kerge ülesanne, millega ma nii kergemeelselt oma nõusoleku andsin. Kuid vaatamata kõigele loodan Sulle midagi konkreetset näidata, kui Sa Melbourgi peale tuled! Või muidu sisse astud, ehk visiiti teed või külla tuled!

Parimate tervitustega Gunnar

8. kiri

9.8.2000 Kallis Gunnar!

Väga suur tänu ilusa kirja eest! See on tõesti nii, et Kalevipoeg viib mindki sünnimaa radadele. Lüürika on omane, veri meie verest. Oleme pärit sealsest, põhjamaa loodusest – tahame seda või mitte! Ja kui rikas on meie keel! Mida nüüd suure „hurraaga” tahetakse inglise keele vastu ümber vahetada! Mul juhtus nüüd niisugune ootamatu äpardus, et kompuuter läks katki ja kuna on igivana, siis arvavad targemad pead, et seda ei tasu parandada proovidagi (liiga kallis!) vaid muretseda teine (vana). Ebe Reedal on just selline, mida ma ei saa nüüd kätte enne kui oktoobris Melb[ourni] tulen. Mis jälle 2 kuud viivitust tekitab. Mul on küll Lood 11, 12, 13 valmis, kuid pean ääremärkused ja alternatiiv sõnad välja redigeerima enne kui puhta tekstina Sulle neid saata saan. Sellegipoo- lest, kasutan seda aega eesti keelse teksti paranduste läbi viimiseks, millised Ebe Reet saab oma kompuuteril sisse kanda. Lood 5 ja 6 on tal praegu käsil, saab varsti ära saata. Kõik läks nii sujuvalt ja nüüd järsku tagasilöögid! Oleme ka mõelnud tiitellehe jne. peale. Kui oktoobris tulen, siis kavandame tekstid. Kas oled mõelnud, et nn. tiitelleht teksti ja illustratsioonidega võiks katta 2 lk.? Annaks rohkem „õhuruumi”. [joonis] Eriti kui tahame „Üks ennemuistne Eesti jutt” (inglisk.) sisse panna. Piltide tiitlid saada mulle eesti keeles. Võimalik, et mul on tekstis just tabav tõlge olemas, mis neid kahte seoks. Meeleoluliselt, nagu ütled. Sest Kp. luules on just väga palju meeleolulist, ilutsevat. Atmosfääri. Tihti valatud stiliseeritud vormi. Inglise keele öeldakse olevat analüütiline keel, milles sellist meeleolutlevat on raske edasi anda. Oleks kerge, kui peaks just Kreutzwaldi sõna kasutama (tõlkes), vaid võiks vabalt valida! Meie eesmärk on aga võimalikult täpne tõlge, rütmi piirides. Mõned kohad on ka inglise keeles ilusad, voolavad ja lüürilised. Mõned mitte. Mõned nõuavad veel „nuputamist”. Mulle kui „lüürikule„ meeldivad just Kp.’s paralleellood (Suur tamm, Karjapoiss jne.) rohkem kui Kp enda vägiteod – välja arvatud kui ta sulgedest tehtud sõdalasi kolkis (sellele elasin hingega kaasa ja tõlge tuli hea).45 Paralleellood on just need rahvaluule lood, rikas keel ja atmosfäär, loodus. Südamelähedane ilu! Kui kõik plaani kohaselt läheb, siis saan korraldada nii, et keegi tuleb ema kord päevas vaatama. Peamine mure on just kukkumine. Muuga ta saab nädal aega ise hakkama. Mul on tõesti hea meel kuulda, et Hilja tervis paraneb!!! Kirjast näen, et Sinugi püüdlus kannab vilja ja oled kohe kindlasti edusamme teinud! Kui kõik hästi läheb, siis kahe kuu pärast näeme.

Kalli mõlemaile! Triinu.

45 Suled moondab sõdalasteks Soome Tuuslar „Kalevipoja” viiendas loos (Kättemaks Tuuslarile, v. 404–512) – http://kreutzwald.kirmus.ee/et/kalevipoeg/tekstiversioon?story_id=23#topic3 (28.12.2012).

Tuna 1/2013 125 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

9. kiri

[01.2001]

Armas Triinu! Long time, no see and hear. Jah tõesti aeg ainult lendab! Jõulud veetsime ikka vana viisi kogu perega. Nii tore on. Isegi Imbi Inglismaalt oma mehekesega olid siin. Oivaliselt väsitavad päevad. Mulle käisid natukene üle jõu! Ja siis peale jõule lendasime Sydney’sse Aarne teise tütre pulma. Jälle oli pere koos ja siis veel mõlemate poegade huvitavalt hubased majad ning ainult perekondlikud küünla õhtud. Meid Hiljaga aina söödeti ja joodeti! Isegi lennuki sõidud olid ette tellitud ja Hiljat viidi lennukisse ja tagasi eritoolil. Tagasi Melbournes asusime Hiljaga vana rutiini juurde! Arstid ja haiglad, mida teeme Hiljaga üksteise võidu. Temal probleem valgete verelibledega ning selles[t] tulenevad põhjused. Minul jälle probleemid südamega. Meil mõlematel rohtude hunnikud laua peal. Nii nagu üks probleem lõpeb nii teine algab. ______

Nüüd siis asja juurde. On igatsus jälle „Kp” juurde asuda. Isegi arst leidis selle mulle hea olevat. Viib mõtted mujale! Nii et kuidas oleks? Võibolla pole ma ehk alguses enam nii kiire, kuid siiski! Pealegi on ilma tekstita oma mõtteid koostada ning illustratsioone lehekülgedele asetada [raske]. Näitek[s] nood sissejuhatavad leheküljed, mille käekirjas[t] vaevalt saan aru! Nii et siis tekst[.]

Muide oli meil üleeile huvitav külaliste kombinatsioon! Meie arst ja meie pastor abikaasaga!!!

Mis puutub minu eluloosse, siis arvan et väikesest märkusest on küllalt et – „Illustratsioonid ja kujundus – Gunnar Neeme FVAS”46 –

Kuidas Sinu tervis on? Sinule kõike head soovides Gunnar

10. kiri

Kallis Gunnar!

Äitäh kirja eest! Samuti suur tänu nn. „aruande” eest! Minu meelest on tähtis sõpradega kontakti pidada ja nende elust-olust teadlik olla. Vahemaad on suured, vähemalt kirja kaudugi saab lähedust tunda.

Kuulsin, enne kui kirja ära saatsin, et Hilja olukord oli, või veelgi on, kriitiline. Aga seni kui või- malik peab ikkagi lootma parimat! Gunnar, nagu oled mulle ise öelnud, Hilja on jonnakas, ja usun ja loodan, et see tal haigusest aitab võitu saada! Aga aega võib küll võtta, kuni see toimub. Mõtlen teile mõlemaile, palun ja loodan parimat!

Suur rõõm on kuulda, et utsitad mind ja ennast meie elutööd lõpule viima, Kartsin juba, et enda ja Hilja tervise tõttu sellest loobud. Ei julgenud teksti saata. Kuna aga nüüd ise seda küsid, siis jah, jätkame oma tööd. Minu kogemused on näidanud, et rasketel aegadel47 on selline töö, kui mitte just

46 Fellow of the Victorian Artists Society – G. Neeme viimane tiitel Victoria osariigi kunstiühingust. 47 T. Kartuse armastatud abikaasa Endel oli kodus talutöödel õnnetult hukkunud 21. märtsil 2000. a. Kõik tööd Kaja talus Tasmaanias jäid sellest ajast Triinu õlule.

126 Tuna 1/2013 Marin Laak / „Kalevipoeg” Lõunaristi all: Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirju elupäästja. Siis suur tugi ja lohutus. Olengi aia ja kõik jätnud ja keskendun täielikult sellele tööle. Välja arvatud muidugi arstide vahet jõlkumine ja paratamatu, kuid minimaalne majapidamine.

Saatmiseks valmis on 11 ja 12 Lood inglise keeles ja 8 ja 9 10 eesti keeles. Niimoodi hakkab neid Sinuni jõudma umbes ülenädalaste vahedega kuni 16 inglise ja 20 eesti keeles. Lootuses, muidugi, et siin mingit prohmakat vahele ei tule. Saadan siin plaani ettepaneku kuidas raamatu algust kavan- dada võiks. Kas Sul eesti keelsed „Soovituseks” ja „Sissejuhatuseks” on? Kui mingi tekst kaduma läheb siis pane Ebe Reedale kirjakene posti, ta trükib uuesti.

Tema aadress on: [– – –]

Minu operatsioon ja kiirituse ravi läksid hästi korda. Viitsid aga KOHUTAVALT aega. Selle tõttu olen oma tööga jännis. Nüüd paistab, et [– – –] tuleb jälle arstide vahet jõlkuda. Üldiselt tunnen ennast väga hästi ja üle mitme kuu sujub töö jälle ladusasti.

Kirjutan ju kõik ümber vähemalt kolm korda, iga kord paremuse suunas liikudes. Kp. tekst on nii sügavmõtteline ja mitmekesine, et need, kes arvavad, et eesti keel ei võimalda küllaldaselt ennast väljendada, ei tea, millest räägivad! Haritlaskond Eestis on nüüd kokku klopsinud erakordse keele- värdja! Eesti keel pooleks ära väänatud ja vägistatud inglise keelega, mida on valus ja vaevaline lugeda! Kui hästi läheb, siis loodan koos Ebe Reedaga eelolevas augustis Eestisse minna. Seal olles kuulan maad sealsete trükkimise võimaluste kohta.48 Meil on nüüd juba palju konkreetset ette näidata. Enne minekut teen fotokoopiad kõigest, mis meil juba valmis on. Huvitav näha sealpoolset reaktsiooni!

Soovin Sull kõike head ja kindlat meelt rasketele aegadele vastu panna! Sul on toredad lapsed, kes Sind raskustes aitavad. Nii nagu minulgi, Taevale tänu! Pea meeles, meie eestlased oleme vinged, Kalevite soost!!! Teeme siis oma tööga neile Kalevitele au. Sind ja Hiljat südamest tervitades!

Kõike head!!! Triinu 25.02.2001

11. kiri 25.3.2002 Kallis Gunnar!49 Mõlemad kirjad käes, aitäh! Ma tõesti ei mäletanud, et 17 lugu oli Sulle juba saadetud. Kui see on Sul valmis, siis on kõik hästi ja korras. Sinu saadetud nimekiri on suureks abiks, nüüd on selge. Haigla ropsud on mu mälu häirinud. Aga küll aega mööda ja abiga tulevad asjad uuesti meelde. Kallis Gunnar, katsume ikka ära lõpetada. Kui vähegi võimalik! Ingliskeeles on ainult 3 lugu veel teha. No 18 lugu neist peaaegu valmis. 2 veel… Ära tekstides ettetulevate erinevuste üle muretse. Leppisime ju kokku, et lõpliku, viimistletud teksti osad kleebime teisele peale, kus see tarvilik peaks olema. Ebe Reet on tekstis esinevad vahed märkinud X sellise märgiga.50 Ehk oleks parem ja selgem, kui ta kirjutaks lehe äärele „vahe”?

48 T. Kartus külastas koos tütar Ebe-Reedaga Eestit augustis ja septembris 2001. Otsides avaldamisvõimalusi „Kalevipoja” ingliskeelsele uustõlkele, kohtus ta mitmete inimestega Eesti Keele Instituudist ja Eesti Kir- janduse Teabekeskusest Tallinnas, külastas ka Vilma Metstaki Rakveres ja Aimi Hollot Võrus, kellega oli pidanud aastaid tõlkimisalast kirjavahetust. 49 Kiri on käsikirjaline, trükitähtedega. 50 „Kalevipoja” lood jaotuvad omakorda väiksemateks teemadeks. Eepose kordustrükkides on neid märgitud ühe vahereaga. Uues raamatus oli lugude vahet kavas markeerida ornamendilise kujundiga.

Tuna 1/2013 127 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Meie koht on müügil.50 Ja kui müüdud saab tulen Geelongi elama.51 Hiljuti kuulsime, et Londonis üks kirjastus on Kp. kirjastamisest huvitatud.52 Peab nendega ühendusse astuma – see teade tuli Eesti kaudu. Eesti kirjastustes oli huvi suur (fotokoopiad 10st loost oli ette näidata.) Neil aga pole raha ja kirjastamine käib „sponso- rite” abiga. Lisan paar fotot. Olen s.t. istun Kreutz- waldi kirjutuslaua taga.53 Pr. Hollo54 tegi mulle ettepaneku, et sinna istuksin ja mulle oli see nii liigutav hetk, et hakkasin nutma. Selle tõttu nii tõsine ilme. Kreutzwaldi muuseum on suurepärane!!! Pr. Hollo on seal palju vaeva näinud. Sinu tööd loomulikult olid eksponeeritud. Aga väga palju materjale kogutud ülemaailmselt. S. t. ühenduses Kalevipojaga. Palju materjale ja hästi esitatud. Kogu tohtri-talu kompleks väga heas korras. Palun vabanda mu hirmsat kirja ehk kunagi läheb paremaks.

Parimate soovidega! Triinu Triinu Kartus Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumis 4. sept 2001. KM EKLA, reg. 2011/163

P.S. Noortele inimestele on raske ettekirjutusi teha (ehk tead seda ise ka). Katsume, ühel või teisel kombel, ikkagi lõpule viia. Kui tekib probleeme, kirjuta mulle ja katsume lahendada. Ära aga omale palju muret tee – küll leidub kõigele lahendus. T.

Marin Laak (1964)

Lõpetanud TRÜ eesti ﬁloloogina (1990), kaitsnud magistrikraadi eesti kirjanduse alal (1999) ja Ph. D. kraadi (2006). Töötanud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis alates 1987. a. arhivaari, teaduri, vanemteadurina; sihtﬁnantseerimise teadusteema „Kultuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus“ juht, teadusajakirja Methis. Studia humaniora Estonica ja „Kalevipoja“ uue ingliskeelse tõlke peatoimetaja. Viimaste aastate uurimisteemaks on eesti eksiilkultuuri suhted kodumaaga pärast Teist maailmasõda.

51 1950. aastatel rajatud Kaja talu Tasmaanias. 52 Geelongi linnake asub Melbourne’ist umbes kahetunnise sõidu kaugusel, seal elas tütar Ebe-Reet. 53 Londoni kirjastus Norvik Press Ltd., mis oli spetsialiseerunud põhjamaade kirjanduse väljaandmisele. 54 T. Kartus külastas tütrega Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumit Võrus 04.09.2001. 55 Aimi Hollo, Dr. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi juhataja.

128 Tuna 1/2013 ARVUSTUSED

Nagu mõned varasemadki ingliskeelsed Balti elulood elulookogumikud,1 keskendub seegi raamat elu- loodraamadele − palju on ootamatuid pöördeid, humanitaarteaduste riske, kiire kohanemise vajadust. Lugudes domi- neerivad teravad kontrastid ja tugevad emotsioo- ristteedel nid ning nii on raamat põnev ka tavalugejale. Sa- mas kinnistab selline elulugude valik 1990. aastail Baltic Biographies at Historical Crossroads. juurdunud nn. katkestatud elulugude malli, kus Ed. by Aili Aarelaid-Tart and Li Bennich- poliitilised pöörded kattuvad eluloopööretega ja Björkman. Routledge, London and New vastanduvad selgelt „kuldsed” ja „mustad” ajad.2 York, 2012, 214 lk. Vaieldamatult pakuvad dramaatilised elulood ja värvika keelekasutusega staarinformandid uurijale tänuväärset materjali ajaloo populari-  2012. aasta algul ilmus Tallinna Ülikooli Nüü- seerimiseks, kuid kätkevad endas samas ohtu nn. diskultuuri Uurimiskeskuse juhataja A. Aarelaid- massistseenides osalejad varju jätta. Samas pole Tarti ja Uppsala Ülikooli politoloogiaprofessori „Balti elulugude” autorite esmane huvi mitte L. Bennich-Björkmanni toimetatud interdistsip- niivõrd narratiiv ise kui see, kuidas jutustaja oma linaarne artiklikogumik, milles analüüsitakse 20. lugu esitab ja oma elu mõtestab. Võtmesõnaks on sajandil Baltimaades sündinud põlvkondade elulu- toimetulekustrateegiad ajaloo murdepunktides, gusid. Intervjuudel ning kirjapandud biograaﬁatel argielu kogemuse keerukus ja mitmeplaanilisus. põhinevad peatükid puudutavad nii eestlasi, lätlasi Autorite jaoks on oluline ka möödaniku mõju ja leedulasi nende kodumaal kui ka eksiilbaltlasi inimeste ja gruppide tänapäevasele identiteedile ja Balti venelasi. Et raamat on suunatud rahvus- ning kollektiivse ajaloopildi kujunemine avalike vahelisele lugejaskonnale, siis täidab see korraga ja isiklike tegurite koosmõjus. mitut eesmärki: tutvustada viimase saja aasta Balti Kõik artiklid esitavad üsna põhjalikku ajaloo- ajaloo sündmusi neis osalenute silmade läbi, teisalt list ja sotsioloogilist taustainfot, mis välislugejat aga mõtestada teoreetilisel tasandil narratiivseid arvestades on igati põhjendatud, sest paraku kä- strateegiaid, elulugudes väljenduva mälukultuuri sitletakse Eestit, Lätit ja Leedut tihti lihtsustatult, tausta. Kogumiku toimetajad on teadvustanud, et ühtse piirkonnana. Peatükkide riigiti rühmitami- kaasmaalasi intervjueeriva uurija enda ajalooko- ne aitab välja tuua Balti riikide erinevaid olusid, gemus võib jutustust ja tõlgendust mõjutada (nii millel joonistuvad välja siiski sarnased eluloo- positiivses mõttes − empaatilises kaasaelamises ja draamad. On nii üksikutel elulugudel põhinevaid mõistmises, kui ka negatiivses − oma ja informandi analüüse (Bela, Kõresaar ja Jõesalu, Reiter), kahe nägemuste ühiseks ajaloopildiks sulatamises). Nii eluloo võrdlusi üleminekuperioodi muutuste kon- võidakse uurijale isiklikult olulisi või avalikus dis- tekstis (Aarelaid, Nugin ja Hatšaturjan), sarnase kursuses rohkem kõlanud teemasid võimendada, taustaga inimeste hilisemate mitmesuunaliste teisi aga mitte märgata. Soome, Saksa, Rootsi ja valikute kirjeldusi (Obelene, Runcis) kui ka elu- Briti kolleegide kaasamisega on püütud vaate- loouurimise teoreetilisi tagamaid puudutavaid nurka Balti elulugudele laiendada. Mitmekesine artikleid (Skultans, Tart). on ka autorite erialane taust: raamat on ilmunud Ajalooline taust on üldjuhul esitatud kor- küll Euroopa Sotsioloogiaassotsiatsiooni sarjas, rektselt, kuid kohati on tehtud piiratud grupi või kuid kirjutajate hulgas on nii kultuuriteoreetikuid, üksikute informantide arvamuste põhjal liiga kau- ajaloolasi, (ajaloolase taustaga) etnolooge kui ka geleulatuvaid järeldusi. Näiteks võib tuua väite, et poliitika- ja kirjandusteadlasi. eksiilist tagasi pöördunud baltlased ning nende

1 T. Kirss, E. Kõresaar, M. Lauristin. She who remebers survives. Interpreting estonian women’s post-Soviet life stories. Tartu University Press, Tartu, 2004; E. Kõresaar, E. Lauk, K. Kuutma. The burden of remebering: recollections and representations of the 20th century. SKS, Helsinki, 2009; E. Kõresaar. Soldiers of memory: World War II and its aftermath in estonian post-Soviet life stories. New York, Rodopi, Amsterdam, 2011; T. Kirss, R. Hinrikus. Estonian life stories. Central European University Press, Budapest, 2009; S. Stiver-Lie, L. Malik, I. Jõe-Cannon, R. Hinrikus. Carrying Linda’s stones. An anthology of Estonian women’s life stories. Tallinn University Press, Tallinn, 2006; D. Leinarte. Adopting and remebering Soviet reality. Life stories of Lithuanian women, 1945–1970. Rodopi, Amsterdam and New York, 2010. 2 Katkestuse kogemusest ja kultuurist Eesti elulugudes vt. pikemalt: E. Kõresaar. Elu ideoloogiad. Kollektiivne mälu ja autobiograaﬁline minevikutõlgendus eestlaste elulugudes. Eesti Rahva Muuseumi Sari 6. Eesti Rahva Muuseum, Tartu, 2005, lk. 69−110.

Tuna 1/2013 129 Arvustused

okupeeritud kodumaal elanud rahvuskaaslased loogia dotsent Baiba Bela portreteerib artiklis tundsid kohtudes kultuurilist võõristust (lk. 8). „Igapäevaelu, võim ja indiviidi tegevus poliiti- Ühe eluloo põhjal ei saaks ka väita, et 1920. aastail liste pöördeaegade Lätis: Otto Irbe lugu” 1916. sündinud esitavad Nõukogude ajast masendava aastal sündinud mehe eluloosündmuste kaudu pildi (lk. 11).3 Üheplaanilisena mõjub ka hinnang, totalitarismi olemust ja selle mõju tema põlv- et 1990. aastate keskpaigas oli „sotsiaalne ja kul- konnale. Jälgitakse Otto teekonda Nõukogude tuuriatmosfäär stressirohke ja ebakindel” (lk. 12), miilitsast leegionäriks, metsavennast mustal turul lausa eksitavalt aga lause tervishoiu- ja haridustee- kaubitsejaks ja lõpuks Gulagi vangiks. Tegemist nuste tasuliseks muutumise kohta (samas). pole ohvri looga, vaid võimeka ja tegusa inimese Bristoli ülikooli emeriitprofessor Vieda saatusega, kes igas olukorras üritas oma elu ise Skultans rõhutab oma artiklis „Otsides mälu kontrollida ja suunata ning erinevate vastupa- kohta ajaloos: Balti elude kontekst”, et ehkki elu- nuviisidega oma vabadust taastada. Bela näeb loolist vaadet ajaloole on võrreldud mikroskoobiga suulist ajalugu kui üht võimalust ajaloouurimist loodusteadustes, pole tegu siiski pelgalt detailitäp- demokratiseerida, andes hääle neile, kes muidu sema uurimisviisiga. Eluloouurijate missiooniks ajaloopildi kujundamisel sõna ei saaks. Suuline pole üksnes makroajaloolaste poolt läbi uurimata ajalugu on dialoogi ruum, mõistmise ruum, mis „lünkade” täitmine. Elulood ei väljenda ainult ühendab erinevaid põlvkondi, etnilisi, kultuurilisi jutustajate elukogemust, vaid on ka nende iden- või sotsiaalseid gruppe. Elulugu võib aidata kaasa titeedi fenomenoloogiline väljendus ja laiendus. eetilisemale suhtumisele Võõrasse, Teisesse, sest Räägitud või kirjutatud lugu jätab jälje: „Pihtimus me näeme tema haavatavust ja võime hakata tema muudab moraalselt nii kõnelejat kui kuuljat.” (lk. erinevust mõistma. See elulugude sotsiaalset sidu- 30). Paljude jutustajate eesmärgiks pole lihtsalt sust suurendav potentsiaal väärib kindlasti edasist info edastamine, vaid oma kogemusele kunstilise teoreetilist mõtestamist ja praktilist rakendamist. vormi leidmine. Ohtralt kasutatakse kirjandus- Stockholmi Ülikooli ajaloodotsent Maija likke kompositsioonivõtteid, kontraste, poeetilisi Runcis käsitleb artiklis „Läti Teise maailmasõja kirjeldusi, piibliviiteid jne. Tihti rõhutatakse eluloo põgenike Rootsi ühiskonnaga adapteerumise kol- rääkimise või kirjutamise motiivina ka arusaama, lektiivsed strateegiad” eluloointervjuude põhjal et individuaalses loos peegelduvad paljude ko- Rootsi emigreerunud lätlaste püüdeid eksiilis uut gemused, ning harivat või õpetlikku tähendust elu üles ehitada. Uurimuse fookuses on põgeni- järeltulevatele põlvedele, aga ka isikliku moraalse ke endi hinnangud oma kultuurilisele (haridus, väärikuse taastamist. Pole kahtlust, et traumaati- keelteoskus) ja sotsiaalsele (suhtlusvõrgustik ja listel aegadel on elulookirjutamisel ka teraapiline mälukogukond) kapitalile ning sedalaadi kapitali roll, aidates taastada kõikuma löönud identiteeti uues keskkonnas kohandamise ja rakendamise ja vaimset järjepidevust. Seega on professionaalse viisid. Autor analüüsib ka eluloojutustuse kui eluloouurimise eelduseks nii sotsiaalajaloo kui ka allika spetsiifikat, võrreldes seda arhiiviallikate narratiivianalüüsi metodoloogia valdamine. ja ametliku ajalookirjutusega. Siinkohal esitab Skultansi arvates on eluloojutustusi mõjuta- ta paraku mitmeid lihtsustavaid väiteid, näiteks, nud mitte üksnes 20. sajandi ideoloogiad, vaid ka et nõukogudeaegne ajalooteadus Baltikumis oli rahvaluule, rahvuseeposte ja perekonnapärimuste pigem ideoloogia kui teadus ning et ka täna- vaim, milles kajastub tööeetika, vastupanu ja rah- päeval ei usalda rahvas ametlikku ajalugu ega vuslik uhkus. Autori seisukoht, et rahvaluulekogu- arhiive (lk. 54). Küll on õigustatud eluloo kui des võib näha omamoodi rahvuslikku või kollek- žanri spetsiifika rõhutamine, kuna seda kipu- tiivset elulugu, jääb siiski pikemalt põhjendamata. takse mõnikord (liiga) subjektiivseks ja seetõttu Arvamus, et aja jooksul kadus lauludest kõik isiklik arhiivimaterjalist vähem usaldusväärseks allikaks ning meelde jäeti „ühine” ning et rahvalaulude pidama. Küsimus on esiteks vaatenurgas − pigem „mina” väljendab tuhandete teiste kogukonnaliik- alt üles kui ülalt alla − ja teiseks on tegemist mete tundeid (lk. 26), esindab pigem vananenud pigem teatud liiki kommunikatsiooni kui aja- arusaama rahvakultuuri totaalsest kollektiivsusest looliste sündmuste dokumentaalse kirjeldusega. ja anonüümsusest, mis folkloristikas ja etnoloogias Elulood pole ajaloo „säilmed”, vaid võrsuvad juba 1970. aastail kahtluse alla seati. kultuuriliselt defineeritud kommunikatsiooni- Läti Ülikooli sotsioloogia ja sotsiaalantropo- viisidest ning on tihedalt seotud kultuuris käibi-

3 Vrd. tunduvalt mitmekesisema pildiga nt. M. Raudsepp. Õnnelik vanadus: individuaalsed trajektoorid läbi kultuu- rimuutuste. − Nullindate kultuur II: põlvkondlikud pihtimused. Koost. A. Aarelaid-Tart. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu, lk. 16–55 ja Eesti rahva elulood. III osa. Elu Eesti NSV-s. Koost. R. Hinrikus. Tänapäev, Tallinn, 2003.

130 Tuna 1/2013 Arvustused vate narratiivide ja domineerivate diskursustega. eriti sobiv kiiresti muutuva ühiskonnaga kohane- Tartu Ülikooli etnoloogide Kirsti Jõesalu ja mise raskuste ja sellest tulenevate psühholoogiliste Ene Kõresaare artikkel „Tööelu küpses sotsia- kriiside sügavamaks mõistmiseks. Samas muutu- lismis: privaatne ja avalik ühe Eesti tööstusjuhi vad teatud sotsiaalse grupi argielu murdepunktid eluloos” on originaalne mikroanalüüs, mis ühe nähtavaks mitte üksikute „elulooakende avamise”, kesktaseme juhi eluloo kaudu valgustab avaliku ja vaid paljudest „akendest” paistvate minevikuvaa- privaatsfääri suhteid ning nende vahel oskusliku dete võrdluses, mis loob laiema panoraami. Autori laveerimise kunsti. Keskendutakse sellele, kui- hinnangul on umbes 30 elulugu piisavad, jõudmaks das eluloojutustustes peegeldub Nõukogude aja nn. küllastumispunkti, kus inimeste kirjeldustest igapäevaelu komplekssus ning pinge ametliku ja hakkab välja joonistuma püsiv muster. Teatud argise vahel. Biograaﬁa osutub nende vastandlike kriitiline kogum elulugusid võimaldab eristada sfääride toimimise uurimise heaks vahendiks, mälukogukondi,5 mis peegeldavad jutustaja sot- seda eriti nn. küpse sotsialismi ajastu puhul, mil siaalset positsiooni ja kokkukuuluvustunnet teiste töökohast sai keskne ressurss nii avalike kui ka inimestega, kellel on sarnased elukogemused ning isiklike vajaduste teenistuses. kes mõistavad ka ühtemoodi nende kogemuste Tuginedes Alessandro Portelli klassikalisele tähendust ja tähtsust. käsitlusele ajaloojutustuste narratiivsetest laadi- Elulugudel, mis kirjeldavad toimetulekut dest, vaadeldakse, kuidas 1928. a. sündinud Heino kriitilistel üleminekuaegadel, on allikana lisaväär- jutustuse erinevate tasandite kaudu väljendub ka tus − nende kaudu ilmneb, milliseid ressursse Nõukogude ühiskonna eri kihtide suhe. Autorid (haridus, kutseoskused, keeleoskus, sotsiaalsed näitavad institutsionaalse, sõpruskondliku ja võrgustikud) muutustega hakkama saamiseks ja isikliku väga tihedat põimumist ühe nõukogude isiksusliku järjepidevuse tagamiseks rakendatak- majandusjuhi elus. Samas tunnetas loo jutustaja se. Ressurssidele keskendumine võimaldab näha nähtamatut piiri nende sfääride vahel ega ajanud kultuurikontinuiteeti ka näiliselt kõiki väärtusi segi neis kehtivaid erinevaid käitumisreegleid. pea peale pööravatel murranguhetkedel. „Võitja” Oma loos kujutab Heino end pigem abistaja ja ja „kaotaja” elulugusid võrreldes näidatakse kut- vahendaja kui kasusaajana ning räägib endast kui seja keeleoskuste, samuti perekondliku tausta osavast võõra süsteemi manipuleerijast eestlaste tähtsust edu saavutamisel. Siingi tõstetakse esile huvides. Samas oli ta Nõukogude süsteemis ik- kombineeriva allikaanalüüsi väärtusi − näiteks kagi tüüpiline edukas karjerist, kes esitab oma on autori ja tema kolleegide uurimused näida- jutustuse tänapäevale sobivas eduloo vormis. nud, et paljudes 2000. aastate eluloointervjuudes Kõresaare ja Jõesalu artikkel on hea näide, kui- peegelduvad üsna otseselt kohaliku venekeelse das uurida nõukogude argieluga kohandumist ajakirjanduse arvamuslood.6 kaudse tõlgenduse läbi, arvestades elulugude Helsingi Ülikooli sotsiaaluuringute teadur „mitmehäälsust”, kus kõrvuti on süsteemi kriitika Laura Assmuth kirjeldab artiklis „Maainimeste ning nõukogulikud mõttemallid ja keelekasutus. kuuluvustunne: baltivene identiteedid Eesti ja Läti Avaliku ja privaatse puutepunktide analüüsil on piirialadel” sealsete identiteetide mitmekesisust, kindlasti perspektiivikas ka eri tüüpi nõukogu- tuues esile lokaalse kuuluvustunde esmatähtsust deaegsete allikate komplementaarne analüüs, paljude inimeste jaoks. Kui piirialadel elavate kus eluloojutustusega paralleelselt vaadeldakse setude jaoks on kõige olulisem etniline identiteet, ametlikke dokumente, näiteks kohtutoimikuid.4 siis eestlastele, lätlastele ja venelastele pigem Kultuuriteoreetik Aili Aarelaid-Tart esitab keeleline ja kohalik identiteet. Petserimaal ela- artiklis „Las ma jutustan sulle ühe kurva loo: vene vate etniliste venelaste arusaamad sellest, mida nõukogude immigrandid iseseisvas Eestis” eluloo- nende jaoks tähendab olla venelane, varieeruvad materjali analüüsi metodoloogilise raamistiku. üllatavalt palju − äärmuslikust ja šovinistlikust Tema hinnangul on biograaﬁline lähenemisviis venemeelsusest Läti ajaloo ja küla kultuuripäran-

4 Vt. ka T. Jaago, E. Kõresaar. Complementarity of sources in studying adaptation: an oral history viewpoint. – Folklore. Electronic Journal of Folklore, 2008, nr. 39, lk. 17–18. Veebilehekülg: www. folklore.ee/folklore/ vol.39/jaago-koresaar.pdf. 5 P. Burke. History as social memory. − T. Butler (ed.), Memory, history, culture and mind. Blackwell, Oxford and New York, 1989, lk. 97–113; I. Irwin-Zarecka. Frames of remebrance. The dynamics of collective memory. Transaction Publishers, New Brunswick and London, 1994. 6 A. Aarelaid-Tart, A. Hatšaturjan. Diskurs kul´turnoj travmy v russkojazyčnoj srede Èstonii. − Sotsiologičeskie issledovanija 2006, nr. 10, lk. 57−65.

Tuna 1/2013 131 Arvustused

di idealiseerimiseni. Vene identiteet võib olla nii just kõige usaldusväärsemana mõjuva jutustuse tugevalt opositsiooniline ja jäigalt üleolev kui ka põhjal. Autor küll mainib ka teiste noorte töö- paindlik ning muutlik. Enesemääratlust mõjutavad tute ehk uue ühiskonna „kaotajatega” tehtud tugevalt ka staatuste hierarhia muutumised ajas: intervjuusid, kuid järgnevas tekstis neile ei viidata näiteks setu kultuur on oma eksootilisuses pres- ega seostata peakangelase väiteid ja hinnanguid tiižikamaks muutunud ja olla Euroopa või Balti ühegagi võimalikest laiematest ajaloolistest või venelane on kahtlemata peenem kui olla tavaline ühiskondlikest kontekstidest. Saame küll teatava Venemaa venelane. Kokkuvõttes pole tänapäeval pildi madala sotsiaalse staatusega, hariduseta ja identiteedid üksteist välistavad, pigem vastupidi − illegaalsest tegevusest elatuvate noorte tegevusest Eesti, Läti ja Venemaa piirialadel on multietnilisus Leedu-Valgevene piirialadel, kuid nende toimetu- üha tavalisem ja teadlikum. Nii Aarelaid-Tarti kui lekuraskused nagu ka riigilt raha, töö ja sotsiaalabi ka Assmuthi artiklitest ilmneb selgelt baltivene ja tunnustuse nõudmine, näivad tulenevat pigem kogukonna heterogeensus, mis on pärandunud ka isiksuslikest kui Leedu üleminekuühiskonna hä- noorimale, 1990. aastail sündinud põlvkonnale. dadest. Väide, et loo kangelase „identiteedikriis Uppsala Ülikooli Vene ja Euraasia keskuse on individuaalne biograafiline vastus ühiskondlik- teaduri Vaida Obelene artikkel „Kommunismist majanduslikule šokiteraapiale”, pole kuigi veenev. väljumine: Leedu komsomolifunktsionääride Tõenäoliselt oleks niisugune noormees sama- karjäärivalikud” kirjeldab 1950. aastate lõpul moodi sotsiaalselt abitu olnud ja kuritegelikule sündinud Leedu NSV Komsomoli Keskkomitee teele sattunud ka mineviku Nõukogude Liidus töötajate väga huvitavaid kohanemismustreid või tänapäeva Lääne-Euroopas. Vaade Leedule 1990. aastate sotsiaalsete muutustega. Enamik jääb kirjutises paraku ähmaseks. 36-st intervjueeritud mehest (jääb küll selguse- Tallinna Ülikooli Nüüdiskultuuri Uurimiskes- tuks, miks naissoost funktsionäärid uurimusest kuse teadurid Raili Nugin ja Aida Hatšaturjan välja jäeti) oli juba komsomolitööle asudes keskenduvad artiklis „Mobiliseerides kapitale karjääritegemisele orienteeritud. Obelene on üleminekuajal: Toomase ja Nikolai lood” kahele huvitunud uute karjäärivalikute subjektiivsetest näitele noortest meestest, kelle täiskasvanuks motiividest, mis osutusid üsna erinevaks: ühtedel saamine langes kokku ühiskonna üleminekuga huvi pigem juhipositsiooni kui konkreetse eriala sotsialismist kapitalismi. Üks neist on eestlasest vastu, teistel soov tegeleda pigem praktiliste ma- edukas ärimees, teine venelasest vabakutseline jandusküsimustega ja vältida ideoloogiat. Leedu kirjanik ja mägironija. Põhiprobleemideks on see, eripäraks oli see, et aastail 1989−1991 osalesid kuidas üksikisik hindab ja esitab oma sotsiaalseid komsomoli keskaparaadi töötajad aktiivselt de- valikuid ning kuidas ühiskondlikud struktuurid mokratiseerumis- ja majandusuuenduste protses- nende elu mõjutavad. Elulugude kontrastsuse sis ning omandasid esimeste hulgas uusi teadmisi taustal ilmneb, et mõlemal juhul omandasid lääneliku ühiskonna ja äri toimimisest. Endiste mehed lapsepõlves niisugused harjumuspärase kolleegide tihe töö- ja suhtlusvõrgustik lõi aluse käitumise mustrid, mis kogu elu jooksul korduma ka hilisemale äripartnerlusele. Seetõttu liikus osa hakkasid. Selles artiklis väärib tähelepanu hea em- intervjueerituid vägagi sujuvalt komsomolitöölt piiria ja teooria (põhiliselt toetutakse P. Bourdieu suurfirmadesse, tajumata ise siin mingit järsku kapitalide ja habitus’e mõistetele) tasakaal, aga ka hüpet ega kohanemisraskusi. Ühe allika sõnutsi oskuslik allikakriitika: nii juhitakse lugeja tähe- lukustasid nad ise enda järel uksed. Teisalt kohtas lepanu näiteks sellele, et üks informante liialdab osa endisi komsomolitöötajaid uue elukutse otsin- oma loos end peaaegu anarhistina kujutades − guil ka tugevat umbusku ja halvakspanu ning oli tema tegelik elukäik räägib teist keelt. Selles artik- sunnitud tööturul korduvalt ametit vahetama. lis tõuseb esile veel üks biograafilise lähenemisviisi Müncheni Saksa Noorsoo Instituudi teadur eeliseid: see võimaldab vaadelda identiteeti pigem Herwig Reiter seab artiklis „Läänele järele protsessi kui staatilise seisundina. jõudmine? Vaade Leedule seestpoolt” endale Elulugusid ei jutustata ega tõlgendata kul- ambitsioonika eesmärgi anda pilt sellest, mis tuurilises ja sotsiaalses vaakumis. Tänapäevaste toimub „allpool” või „väljaspool” kiiret ja edukat elulootekstide seost väärtusorientatsioonidega institutsionaalset moderniseerumist ning kuidas vaatleb Tallinna Ülikooli Nüüdiskultuuri Uurimis- ühiskonna transformatsioon eluloojutustustes keskuse vanemteadur Indrek Tart artiklis „Elu- peegeldub (lk. 146−147). Paraku tekitab siin loouurimise taust: väärtuste muutumine Eestis, tõsiseid küsitavusi allikate representatiivsus. Lätis ja Leedus 1991–2007”. Ilmneb, et viimase Tekstis kirjeldatakse vaid ühe asotsiaalsuse piiril 15 aasta jooksul on ideoloogilise varjundiga väär- elava 22-aastase noormehe elu tema enda mitte tused tagaplaanile jäänud ja on toimunud nihe

132 Tuna 1/2013 Arvustused isiklikumate või individuaalsemate põhiväärtuste suunas. See teadmine võimaldab vaadelda samal Raamat inimeste ajal talletatud eluloojutustusi uues võtmes. Kokkuvõttes on „Balti elulugude” voorusteks eneseteostusest nii temaatiline mitmekesisus ja haaravus kui ka seniste elulookogumikega võrreldes sügavam ana- rahvusluse tõusu lüütilisus. Eestlaste, lätlaste ja leedulaste eluloo- jutustuste tõlgendamiseks kasutavad autorid muu sajandil hulgas Pierre Bourdieu sotsiaalse ja kultuurilise kapitali mõisteid, Erving Goffmani raamanalüüsi, Aldur Vunk. „Kuningamäng” ärkamisaja Alessandro Portelli era- ja avaliku sfääri deﬁnit- koidikul. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, sioone, Anton Steeni postsotsialistliku eliidi uuri- 2012, 191 lk. musi, Emmanuel Lévinase Teise-käsitlust, Piotr Sztompka ning Aili Aarelaid-Tarti kultuuritrauma teooriat. Viimane on küll asjakohane kiirete ühis- kondlike muutuste individuaalse tõlgendamise e ei saa teada, millal „Kuningamäng” maa- tööriistana, kuid lihtsustava rakendamise korral Mrahva hulka levis ja kust see endeline kaar- (Reiteri artikkel) kätkeb endas nii üledramatiseeri- dimäng oma viie osalisega (kuningas, kindral, mise kui ka skemaatilise pealiskaudsuse ohtu. kubjas, kaks talupoega) õieti pärineb. Oluline Toimetajate sissejuhatuses rõhutatakse on, et hea õnne korral võis talupoegki tõusta õigustatult põlvkondade erinevaid traumaatilisi kuningaks. Johann Heinrich Rosenplänteri järgi kogemusi, kuid miskipärast tuletatakse sellest mängisid seda ühiskonnakorraldust peegeldavat põlvkondadevahelise majandusliku, sotsiaalse ning kardinaalseid muutusi ja võimalusi pak- ja haridusliku järjepidevuse nõrkus (lk. 14). Et kuvat mängu Pärnumaa pärisorised eestlased, keerulistel aegadel juhinduti eri olukordades kes ju võisid olla, võisid ka mitte olla kuulnud käitudes erinevatest reeglitest, ei tähenda siiski prantslaste rituaalsest kuningatapust giljotiinil automaatselt kõigi trauma subjektide isiksuste ja kindlasti ei osanud ette näha sündmusi, mis skisofreenilist lõhenemist. Koduse kasvatuse, neid endidki peagi Euroopa uuenemisprotsessi perekondliku kogemuse ja moraalse järjepidevu- tõmbasid. se rolli üleminekuaegadel pole tõesti ametlikes Kui inimene kord juba on mängiv olend allikates dokumenteeritud, kuid just rohujuure- (homo ludens), miks ei peaks siis see kajastuma tasandi pilk elude, perede ja kodude lugudele ka ajalookirjutuses. „Kuningamäng” on siiski võimaldab vaimset sidusust paremini tabada. eeskätt teose leidlik allegooriline raamistik. Seda kinnitavad kas või Aarelaid-Tarti, Kõre- Autor keskendub selles tõemeeli sotsiaalaja- saare-Jõesalu ja Nugini-Hatšaturjani artiklid. loole, Baltimaade ühiskonda haaranud rahutule Küsitavaks jääb Helsingi Ülikooli professori liikumisele, käärimisele ja segunemisele. Kõik ja Balti elulugude uurijate teeneka mentori J. P. see vajabki süvauurimist kuni perekonna- ja Roosi eessõna otstarbekus. Selles kujutatakse isikutasandini ning uutmoodi mõtestamist. Sa- Balti riikide hetkeolukorda läbinisti mustades mas võib lugeja tajuda piiblitarkustki sisaldavas värvides („vaesuse plahvatuslik suurenemine”, tekstis ka midagi saagalikku. „rahva allutamine ekstreemsete mõõtmetega Teose struktuuri loovad Läänemere provint- drastilisele majandusrežiimile”, „vastutustundetu side ühiskonnale iseloomulikke seisusi ja rühmi riigivõim, mis ainult nõuab, kuid ei anna midagi esindavate perekondade lood läbi põlvkondade, vastu”). Roos ennustab koguni praeguse ja lähi- keskendudes neist võrsunud silmapaistvate te- tuleviku „katastrooﬁlise” olukorra peegeldumist gelaste elukäigule. Hinnatakse nende tähendust Balti elulugudes, mis tema sõnul võib veelgi omas ajas ning järelmõju. Huvitav on jälgida, dramaatilisemaks muutuda. Ühestki kogumiku kuidas muutuv aeg vormib tegelaste elustra- artiklist seda küll järeldada ei saa. teegiaid, kogeme inimloomuses ja -käitumises Nimetatud iluvigadele vaatamata on „Balti ilmnevat igipüsivat. Sageli kordub märksõna elulugude” näol tegemist suure õnnestumisega, „pärisorjuse kaotamine”, millest algas eestlaste isikliku ja kollektiivse mälu tõlgendus on siin ja lätlaste jaoks otsustav 19. sajand, kui ajaloo jõudnud senisest märksa detailirohkemale ja vaekaussidel selgus, et ka nendel rahvastel on küpse analüüsi tasandile. moderniseeruvas maailmas oma osa täita. Põlisrahvaste metamorfoosis oli oma roll Anu Kannike kogu Läänemere provintside ühiskonnal. See-

Tuna 1/2013 133 Arvustused

pärast on igati õigustatud, et autor alustabki ülikooli lõpetanute nimed 1820.–1860. aastatel ühe üsna värskete Saksamaa juurtega baltisaksa viitavad Raimo Pullati arvates mõnelgi korral perekonnast. Siit pärines Carl Gustav Jochmann nende võimalikule eesti päritolule (vt. R. Pullat. (1789–1830), keda veel inimpõlv pärast tema Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna surma on nimetatud väljapaistvaimaks Lääne- kujunemine kuni 1917. Tallinn, 2004, lk. 111). mere provintsidest võrsunud publitsistiandeks A. Vunk osutab veel ühele teele, kuhu suun- (lk. 43). Autori sõnul avas Jochmanni looming dusid eesti talupoegliku eliidi pojad: neist said ja avab veel nüüdki eurooplaste silmi, mida riigiteenijad, kes on jäänud nii eestikeskses kui kinnitab tema teoste taasavaldamine tänapäeva baltisaksa käsitluses kõrvaliseks või hoopis välja. Saksamaal. Seega on tegemist meie maa tra- Üks selline oli pärisorjana sündinud Michael ditsiooniliselt kitsarinnalisteks peetud oludest Schwan (1790–1841), kes tõusis Vene teenistus- võrsunud mõtlejaga, rahvusvahelise mehega. astmete tabeli (vastav valikuline koondtabel on C. G. Jochmann suri ajal, mil estofiilsus oli raamatu lõpulehekülgedel) VIII astmele ja sai alles elujõus. Me ei kuule midagi tema sidemest pärandatava aadlitiitli kandjaks. Imetleda sellist tuntud estofiilidega, kuid vähemalt praktiline tõusu võib, kuid rahvuslikku uhkust kehutada rahvasõber ta oli ning oma vara pärandas ta eesti pole mõtet – sellist nähtust esines feodaalses laste koolide toetamiseks ja sisustamiseks. 1873. seisusühiskonnas ka mujal. Mõtet on aga seda aastal avatigi Pärnus tema pärandvara arvel tun- vaadelda Läänemere provintside eritingimus- tud Jochmanni eraalgkool. See oli kahtlemata te taustal, mida A. Vunk teebki, andes ühest teenekas ja vajalik õppeasutus, kuid venestuse erandliku elukäiguga haritlasest tänuväärt eel seal eesti keelt ei õpetatud – erinevalt Pärnu esmakäsitluse. Eesti Elementaarkoolist. Seevastu vene keele Eesti haridusloos on M. Schwanil koht tunde oli Jochmanni koolis kõige enam (vt. Eesti eelkõige Tartu kreiskooli, eestikesksest vaate- kooli ajalugu, 2. kd. (2010), lk. 169). vinklist saksakeelse ja võõravõitu, baltisaksa Järgnevalt vaadeldakse eesti talurahva rah- vaatevinklist aga vähetähtsa alam- ja keskkihtide vuseelse emantsipatsiooni stsenaariume. Siin kooli kauaaegse (1824–1841) inspektorina. Kas oli oluline inimväärikust sisendanud hernhuut- võiks teda aga paigutada selliste kultuuriloos lik liikumine, mis Liivi- ja Eestimaale jõudis tuntud kreiskooliinspektorite nagu Johann 1729.–1730. aastal. Liikumine haaras nii aadlik- Jakob Nocksi, Carl Friedrich Russwurmi, Ale- ke kui talupoegi, kelle ühisel jõul kerkis palve- ja xander Heinrich Neusi või Carl Oetteli kõrvale? koolimaju. Usutöös välja paistnud talupoegi Vaevalt küll. Äramärkimist on M. Schwan leid- vabastasid mõisnikud tihtipeale pärisorjusest, nud näiteks Allan Liimi artiklis (vt. rmt.: Tartu, mis aitas kaasa eestlastest jõukama ja algatus- baltisakslased ja Saksamaa. Artiklite kogumik. võimelisema kihi moodustumisele. Osa haridust Koost. H. Piirimäe, Claus Sommerhage. Tartu, saanutest saksastus, kuid mitte kõik. Mitmed ei 1998, lk. 146), lõpliku hinnangu talle kui pe- distantseerunud omastest ja külarahvast ning dagoogile peaks andma kogu siinse ühiskonna nende kodukeel oli eesti keel. arengule tegelikult väga tähtsate kreiskoolide Vennastekogudus soodustas läbikäimist ajaloo süvauurimine. Estofiili M. Schwanist ei talurahva paremiku ja pastorite ning mõisnike saanud ja eesti rahvuslastest haritlaste esimesse vahel. Ristsetel ja matustel kohtusid eesti ja põlvkonda ta samuti ei kuulu. saksa seltskonnad. Sõlmusid sidemed ühiskonna Kiire sotsiaalse tõusuga kaasnes sageli tõu- kõrgkihtide esindajatega, mis oli tollal eestlaste- siklik küünilisus. Kui seda omadust ühegi selle le oluline edasijõudmise tingimus. Perekonna- raamatu peategelase juures saab täheldada, siis lugude ja tutvusringkondade uurimine näitab on selliseks vast pärisorjast aadlimeheks saanud autori põhjalikkust arhiivitöös ning annab lisa M. Schwan. Ta eemaldus oma rahvast, samas ka eesti-baltisaksa kultuuriühtsuse mõistmiseks. „sakslased ei võtnud teda lõpuni omaks” (lk. Valgustussajandil ja 19. sajandi algul ühis- 121) ja tema pojad ei suutnud karjääriredelil kondlikul redelil tõusnud ja ajalookirjanduses enam isa saavutusi korrata. Kas aga „juurte jäädvustatud eestlasi ei ole eriti palju, arvesta- läbiraiumine” võis olla oluline eeldus, et M. des, et eestlaste rahvaarv kasvas ajavahemikul Schwani „perekond kaotas sihi kuskile pürgida”? 1712.–1800. a. enam kui kahekordseks. Muidugi (lk. 121) Tegemist on probleemiga ambivalentse võib uurimine edaspidi lisa tuua. Ent, nagu A. identiteedi mõjust inimese käitumisele ja kogu Vunk näitab, oli ka tagasilibisemine talurahva eluhoiakule, millest ajaloouurijad tõepoolest hulka tavaline. Hiljem imes eesti keskkihi jä- kaarega mööda käia ei tohiks. Kahjuks jääb reltulijatest teatud osa endasse Peterburi sealse eeltoodud väide ka käesolevas töös tõestamata,

134 Tuna 1/2013 Arvustused mistõttu lugejal võib jääda mulje, et siin on autor Hurt ja Martens olid nagu võimas tandem, lihtsalt rahvusromantilisele käsitluslaadile veidi kellest üks tegi tööd natsionaalsel, teine rah- lõivu maksnud. M. Schwan on selles raamatus vusvahelisel areenil. Ning nende eluaastadki nii üht ajastule omast eesti kui ka alati ja kõikjal langesid ligilähedaselt kokku. Martensi surm esinevat inimtüüpi iseloomustav tegelane. Vii- läbi varasuvise Liivimaa sõitvas rongis, kuskil mane, keda võib paigutada eelärkamisaega, mis peatselt maailmakaardile tuleval Eesti-Läti temast küll mööda läks. riigipiiril, on sümboolne. Eesti rahvusliku liikumise radikaliseeru- Kokkuvõttes on tegemist huvitava teosega, mist esindab köstri perest võrsunud Lorenz mis näitab eestlaste rahvuseelse emantsi- Johannes Schwan (1824–u. 1885), kes pöördus patsiooni teid ja viise, valgustab eestlaste ja alandlikust hernhuutlusest koguduse autonoo- baltisakslaste põimuvat kooselu ja on lisandiks miat toonitava võiduka baptismi poole. Tema 19. sajandi Eesti haritlaskonna terviklikule eesmärk oli usklike moodne vabakoguduslik liit uurimisele. Raamat on ajaloolis-akadeemiline, (lk. 82), mis isegi Aleksander II aegsel piiratud samas mõneti ajatult kuulutuslik, mille üks mõte ja pooliku südametunnistusevabaduse ajal oli on väärtustada iga oma koormat kandvat ja aja Vene riigis utoopiline. Autori üldistus, et L. J. nõudeid täitvat inimest. Schwani misjonitöö „jäi siiski suurimaks eestlaste omakeelsele usule äratamise ettevõtmiseks” Publikatsioon on valminud HTM-i sihtﬁnantsee- (lk. 93), on metafoorne. Sest rahva valdava osa ritava teema SF0130038s09 raames. usuelu oligi emakeelne, mõneti kärpis seda vaid saksastumine ja venestumine. Pigem oli Väino Sirk tegemist alternatiivse lahenduse otsimisega kriisi jõudnud ametlikele kirikutele. Niisuguseid oma tee otsimisi on ajaloolased esile toonud ka hariduses, põllumajanduses ja mujalgi. Pealegi on osa inimesi alati altid uutele usuelamustele. Ja kuigi Eesti elanike usuvabadus realiseerus hiljem ning teisel teel, on L. J. Schwani üritus ikkagi väärt uurimist ja mäletamist. Huvitav on mõte kahest voolust „edasi- jõudnud maarahva” hulgas: vennastekoguduse liikmed ei pidanud õigeks oma rahvuse salgamist ja vanematest lahtiütlemist. Pragmaatiline, ratsionalistlik seltskond (nagu M. Schwan) aga võttis saksastumist paratamatusena. Raamatu kolme esimese peatüki ühiseks nimetajaks on seisuslikkuse ja etnilisuse võitlus (resp. võistlus) ehedal kujul. Viimase, neljanda peatüki kangelaseks on taas siitmaalt pärit maailmamees, nüüd juba eesti kännust võrsunud Friedrich von Martens (1845–1909). Juba tema lapsepõlv peegeldab uut aega, kus paternalismil ja kõrgemal seisjate ﬁlantrooplusel ei olnud eestlaste alamast seisusest pääsemisel enam endist osa. Nii on ka Fried- rich Fromholdi vaderite nimistu päris esinduslik, kuid tema tõus rahvusvaheliseks tegelaseks algas siiski Peterburi Peetri koguduse orbudekoolist. Teda viisid edasi eelkõige talent ja tohutu töö- võime, lisaks diplomaadi eriomadused. Martens ei elanud enam ärkamisaja koidikul. Ta teadis, et eestlastest, kellest ta pärineb, oli saanud kultuurautonoomiat vääriv rahvus, kuid kelle loomulikuks poliitiliseks elupaigaks ta ilmselt pidas Vene impeeriumi. Nagu ka Jakob Hurt.

Tuna 1/2013 135 Arvustused

väärtuse pärast, kuivõrd soovist pakkuda õppe- Keskaegse Liivimaa tunde ja argumente tänastele tegemistele.1 Aja- lookirjutus on hea näide keskaja pragmaatilisest ajalookirjutuse kirjakultuurist, mis minevikust kirjutades püüdis ennekõike mõjutada olevikku.2 poliitika ja poeetika Keskaegne Liivimaa ei olnud selles suhtumi- ses erand ning ajalookirjutus kujunes siin algusest Geschichtsschreibung im mittelalterlichen pealt mõjukaks poliitiliseks relvaks kohalikus Livland (Schriften der Baltischen võimuvõitluses ja enesekehtestamises. Kuivõrd pärast Liivimaa vallutamist jagunesid valdused Historischen Kommission, 18). Hrsg. piiskoppide ja Mõõgavendade (hiljem Saksa) von Matthias Thumser. Lit Verlag. Berlin, ordu vahel, siis võib ka keskaegse Liivimaa ajaloo- 2011, 306 lk. kirjutuses eristada laias laastus kahte traditsiooni: piiskopi- ja (Saksa) ordukroonikaid; hiliskeskajal lisandus neile linnakroonikate traditsioon, kesku- jaloolased on harjunud oma keskaegsete sega Riias (ajalookirjutus kloostrites ei saanud Aeelkäijate töid lugema tihti samas võtmes Liivimaal kunagi eriti mõjukaks). Igas eristatud kui kaasaegsete kolleegide omi, ammutama ajalookirjutuse traditsioonis püüti kehtestada neist ajaloolisi tõsiasju, vaagima autorite väidete oma versiooni kristliku Liivimaa ajaloost üldi- veenvust, eristama tõeseid andmeid valedest. selt või teatud ajaloolisest perioodist kitsamalt, Keskaegne ajalookirjutus on pikalt olnud enne- et sellega võidelda välja eesõigusi valdustele ja kõike vahend ajastute juurde, millest see paras- võimule ning pakkuda argumente oma sammude jagu on pajatanud. Alles viimastel kümnenditel legitimeerimiseks. Nagu Anti Selart on põhjenda- on toimunud selge nihe ajalooteadlaste pilgus: tult kirjutanud, kujunes hiliskeskaegsel Liivimaal selmet uurida seda aega, millest keskaegne välja sõna otseses mõttes „võitlus ajaloo pärast”. ajaloolane kirjutab, uuritakse üha enam seda Nii süüdistas Riia peapiiskop 14. sajandi lõpul, aega, milles ta seda teeb. On aru saadud, et et Saksa ordu on viinud Riia toomkiriku raama- enamgi kui käsitletavaid aegu, avab keskaegne tukogust raamatuid Riia ordulinnusesse. Ordu ajalookirjutus omaenda kirjutamisaega. Mõiste- ei eitanud tegu, ent põhjendas seda vajadusega tud on sedagi, et igasugusele katsele ammutada hoida neid „võltsdokumente” (falsas litteras) enda teadmisi mõnes keskaegses kroonikas käsit- juures, et neid ei saaks müüa ordu vaenlastele. letud perioodist peab eelnema selle kroonika Niisamuti on teateid sellest, kuidas Saksa ordu poliitiline ja poeetikaline analüüs, teksti n.-ö. röövis 15. sajandi alguses Riia toomkapiitlist dekodeerimine, mis loob eeldused kroonikasse peapiiskopi privileege ja põletas need ära. kätketud teabe adekvaatseks mõistmiseks. Need 1438.–1439. aastal deponeeris Riia peapiiskop tõdemused põhinevad tõsiasjal, et erinevalt olulisemad dokumendid Lübeckisse, et kaitsta tänapäevast oli keskaja ajalookirjutus ühemõt- neid võimalike rünnakute eest.3 teliselt oleviku teenistuses, talle oli sügavalt 2011. aasta lõpul ilmavalgust näinud Matt- omane „presentism” – mineviku sündmusi ei hias Thumseri toimetatud koguteos „Ge- kirjutatud üles mitte niivõrd nende sisemise schichtsschreibung im mittelalterlichen Livland”

1 Vt. nt. H.-W. Goetz. Die Gegenwart der Vergangenheit im früh- und hochmittelalterlichen Geschichtsbewußtsein. – Historisches Zeitschrift 255 (1992), lk. 61–97; H.-W. Goetz. Vergangenheit und Gegenwart. Mittelalterliche Wahrnehmungs- und Deutungsmuster am Beispiel der Vorstellungen der Zeiten in der früh- und hochmittelalterlichen Historiographie. – Zwischen Wort und Bild. Wahrnehmungen und Deutungen in Mittelalter, hrsg. von Hartmut Bleumer et al. Köln, 2010, lk. 157–202; T. M. Buck. Vergangenheit als Gegenwart. Zum Präsentismus im Geschichtsdenken des Mittelalters. – Saeculum 52 (2001), lk. 217–244; B. Schneidmüller. Constructing the Past by Means of the Present. Historiographical Foundations of Medieval Institutions, Dynasties, Peoples, and Communities. – Medieval Concepts of the Past. Ritual, Memory, Historiography, ed. by G. Althoff et al. Cambridge, 2002, lk. 167–192. 2 Vt. nt. Pragmatische Schriftlichkeit in Mittelalter. Erscheinungsformen und Entwiklungsstuffen, hrsg. von H. Keller et al. München, 1992. 3 A. Selart. The Use and Uselessness of the Chronicle of Henry of Livonia in the Middle Ages. – Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia, ed. by Marek Tamm et al. Farnham 2011, lk. 345–361, siin lk. 357–358.

136 Tuna 1/2013 Arvustused

(„Ajalookirjutus keskaegsel Liivimaal”) liigitub järgnenud või eelnenud ajalookirjutuse, kogu selgelt sellesse uude historiograafiauuringute selle historiograafilise traditsiooni, mis hargnes voolusängi, kus uurijate põhitähelepanu on Liivmaal 13. sajandi lõpust 16. sajandi viimaste pööratud ajalookirjutusele kui pragmaatilisele kümnenditeni. Niisiis võib vaid kiita raamatu kirjažanrile, mis toimib poliitilise argumendi, autorite otsust keskenduda ajalooteostele, mis identiteediloome vahendi või legitimatsiooni valminud 14. sajandi keskpaigast 16. sajandi instrumendina. Kuid laiemalt vaadates on tege- keskpaigani – hõlmates kokku kümmekonda mist õigupoolest esimese katsega esitada vähegi lühemat või pikemat ajaloolise sisuga teksti ülevaatlikum ja uuematele uurimistulemustele hiliskeskaegselt Liivimaalt. tuginev raamatumahus käsitlus keskaegse Liivi- Koguteos on välja kasvanud 17.–18. mail 2008 maa ajalookirjutusest (tõsi, ilmselt tagasihoidlik- Göttingenis toimunud Balti Ajalookomisjoni kor- kusest teose koostaja seda asjaolu ise ei toonita raldatud konverentsist „Mittelalterliche Historio- ega ole pidanud vajalikuks anda oma eessõnas graphie in Livland”. Seal peetud ettekannetest ei ülevaadet keskaegse Liivimaa ajalookirjutuse ole ainsana raamatusse jõudnud Andris Levansi senisest uurimisseisust). Olgu osutatud, et va- ettekanne („Livland in der norddeutschen Ge- rasemast on meil selles valdkonnas kasutada schichtsschreibung des 14. und 15. Jahrhunderts. vaid mõned aegunud ülevaated,4 üksikud laiema Vorstellungsgeschichtliche Betrachtungen”), haardega artiklid5 ja käsikirjalised käsitlused.6 mille fookus oli teistest käsitlustest irdu. Seda Vaatlusaluse teose tähtsust suurendab seegi kompenseerib aga spetsiaalselt vaatlusaluse tõsiasi, et see keskendub Liivimaa hiliskesk- kogumiku jaoks kirjutatud Volker Honemanni aegsele historiograafiale, mis senises uurimis- sünteesiva iseloomuga lõpupeatükk. traditsioonis on pälvinud võrdlemisi vähest Kogumiku avab vahest kõige algupärasema tähelepanu. Pole saladus, et Vana-Liivimaa panusega peatükk Arno Mentzel-Reutersi sulest, ajalookirjutuses on ülekaalukalt enim tähe- mis on pühendatud Bartholomaeus Hoeneke lepanu pälvinud 13. ja 16. sajandi kroonikud, kadunud riimkroonikale („Bartholomaeus Hoe- veelgi täpsemalt Henriku Liivimaa kroonika neke. Ein Historiograph zwichen Überlieferung (u. 1224–1227) ja Balthasar Russowi „Liivimaa und Fiktion”, lk. 11–58). Autor on üks Saksa ordu provintsi kroonika” (1578; kolmas, täiendatud keskaegse kirjakultuuri parimaid asjatundjaid8 ja trükk 1584).7 Need kaks murranguaja tunnis- tundub, et artikkel on sündinud eeskätt tänu õn- tust, silmapaistvat saavutust ka üleeuroopa- nelikule arhiivileiule Berliinist (Geheimes Staats- lises võrdluses, on suuresti varjutanud neile archiv Preußischer Kulturbesitz), millele esimest

4 Liivimaa vanema ajalookirjutuse esimesed ja pikaks ajaks viimased ülevaated ilmusid 18. sajandi lõpus –19. sajandi alguses, ent nende teadmised keskaja historioraafiast on mõistagi väga lünklikud, vt. [F.K. Gadebusch.] Abhandlung von Livländischen Geschichtsschreibern. Riga, 1772; C. E. Naipersky. Fortgesetzte Abhandlungen von livländischen Geschichtsschreibern: ein literar-historischer und bibliographischer Versuch. Mitau, 1824. Esimene ja siiani viimane pärast 19. sajandi ulatuslikku uurimis- ja editeerimisbuumi trükis ilmunud üldüle- vaade Liivimaa vanemast ajalookirjutusest pärineb Läti ajaloolase Jānis Zutise sulest, vt. J. Zutis. Očerki po istoriografii Latvii. Čast´ 1. Pribaltijsko-nemeckaja istoriografija. Riga, 1949. Läti ajaloo allikate tutvustamise raames annab mõningase ülevaate keskaja Liivimaa ajalookirjutusest ka Teodors Zeids: Senākie rakstītie Latvijas vēstures avoti līdz 1800. gadam. Rīga, 1992. 5 Nt. S. Vahtre. Balti kroonikad ja nende osa eesti rahva mineviku valgustamisel. – Eesti kirjanduse ajalugu 1. Tallinn, 1965, lk. 91–104; S. Vahtre. Kroniki bałtyckie (inflanckie) XIII-XVIII wieku jako źródła historyczne (Stan badań). – Zapiski Historyczne 34/4 (1969), lk. 73–89; N. Angermann. Die mittelalterliche Chronistik. – Geschichte der deutschbaltischen Geschichtsschreibung, hrsg. von G. von Rauch. Köln, 1986, lk. 3–20; S. Vahtre. Meie vanema historiograafia uurimisseisust ja ülesannetest. – Ajalooline Ajakiri 3 (2011), lk. 5–26. 6 L. Arbusovs. Latvijas historiografija. Latvijas ūniversitātē 1928/29. m.g. lasītas lekcijas. Masinakirjaline käsikiri Riias Läti Rahvusraamatukogus: Latvijas Nacionālā biblotēka. Lettonica. B 901; L. Mark. Eesti vanema historiograafia ajalugu. 1–2. [1950-ndad.] Käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas, f. 75, s. 10; S. Vahtre. Ajalookirjutus Vana-Liivimaal [1999]. Masinakirjaline käsikiri Tartu Ülikooli Ajaloo ja arheoloogia instituudi Eesti ajaloo õppetoolis. 7 Uuema uurimisseisu (koos viidetega varasemale) mõlemast kroonikast pakuvad vastavalt: Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier; P. Johansen. Balthasar Rüssow als Humanist und Geschichtsschreiber. Aus dem Nachlaß ergänzt und herausgegeben von H. von zur Mühlen. Köln, 1996. 8 Vt. eriti A. Mentzel-Reuters. Arma Spiritualia. Bibliotheken, Bildung und Bücher im Deutschen Orden. Wiesbaden, 2003.

Tuna 1/2013 137 Arvustused

korda juhtis tähelepanu Ralf Päsler.9 Nagu kroonika peamine eesmärk oli kinnitada Saksa Mentzel-Reuters näitab, on tegemist Hoeneke ordu privileege Liivimaal ja näidata ordu võimu kroonika originaalfragmendiga, mis jutustab Riia peapiiskopi üle. Väärtuslikuks võib samuti 1343. aasta sündmustest Liivimaal. Artikli lisas on pidada autori arutlusi Wartberge kroonika alli- kõnealune fragment (kokku 30 lünklikku värsiri- kakasutuse ja hilisema retseptsiooni üle. da) teaduslikult editeeritud. Selle leiu ümber ehi- Kogumiku kolmas peatükk, Thomas Brücki tab autor väga sisuka analüüsi senisest Hoeneke „Konﬂikt und Rechtfertigung in der Geschichts- kroonika uurimisest, nagu ka selle sisulise ja vor- schreibung Alt-Livlands. Christoph Forstenau milise analüüsi. Ta on kaunis kriitiline Konstantin – Silvester Stodewescher – Hermann Helewegh” Höhlbaumi teedrajava töö suhtes, ent kahjuks (lk. 87–131), lahkab võrdlevalt kolme lühikest ei suhestu kuigivõrd Sulev Vahtre uurimistööga ajalookirjutuse näidet 15. sajandi teisest poolest, Hoeneke kroonikast.10 Üks autori olulisemaid mis kõik esitavad erinevaid vaatenurki Riia pea- väiteid on kindlasti see, et Hoeneke riimkroonika piiskopi Silvester Stodewescheri ja Saksa ordu ei olnud ilmselt algselt kirjutatud mitte alamsaksa, võitlusele ülemvõimu pärast Riia linnas. Kolmest vaid idakesksaksa keeles. Hinnalised on samuti tekstist olulisim ja hinnalisim on kahtlemata Riia tema viited „Liivimaa noorema riimkroonika” linnasekretäri ja raehärra Hermann Heleweghi võimalikele kirjanduslikele eeskujudele, arutlus „Punane raamat” („Das rothe Buch”), mida ajalookroonikate funktsioonist Saksa ordus11 ja tunneme küll vaid 17. sajandil Riia raehärra kriitiline kokkuvõte teadaolevatest andmetest Johann Witte tehtud ülemsaksakeelse tõlke Hoeneke isiku kohta. kaudu (Wittelt pärineb ka teose pealkiri). See Kogumiku teise peatüki on kirjutanud Anti on esimene teadaolev näide linnakroonikast Selart ja see käsitleb Hermann von Wartberge keskaegsel Liivimaal, mille tähtsust ja tähendust Liivimaa kroonikat („Die livländische Chronik on aidanud viimastel aastatel esile tuua Thomas des Hermann von Wartberge”, lk. 59–85). Saksa Brücki varasemad üksikkäsitlused.13 Sedapuhku ordumeistri kaplani ja kantseleijuhataja ladi- eritleb Brück Heleweghi kui raehärra vaatenurka nakeelne kroonika tuli 16. sajandi ärakirjana 15. sajandi teise poole Liivimaa sisevõitlustele päevavalgele alles 19. sajandi keskpaiku Danzigi võrdluses kahe teise perspektiiviga, mida esin- raearhiivist. See võrdlemisi unikaalne näide davad oma poleemiliste kirjutistega vastavalt Liivimaa ajalookirjutusest 14. sajandil, mis oli Saksa ordumeistri kirjutaja Christoph Forstenau usutavasti kirjutatud ennekõike välisauditooriu- ja Riia peapiiskop Silvester Stodewescher. Kol- mi silmas pidades, pakub lühikese ülevaate Lii- me vaatenurga võrdluses ilmneb suurepäraselt, vimaa kristlikust ajaloost, rõhuasetusega Saksa kuidas ajalookirjutus täitis 15. sajandi keskpaiku ordu sõjategevusel ja diplomaatial 1350.–1370. poliitilisi eesmärke, nagu seegi, kuidas kolm aastatel. Selart pakub Wartberge kroonikast autorit esitavad selgelt erapoolikuid versioone veenva poliitilise tõlgenduse, suuresti oma va- Riia linna ümber puhkenud võitlustest. Brücki ar- rasemate Liivimaa ajalookirjutuse poliitilis-re- tikkel on rikas konkreetsetest tähelepanekutest ja tooriliste analüüside vaimus,12 näidates, kuidas allikakriitilistest hinnangutest, mis osutavad muu

9 R. G. Päsler. Deutschsprachige Sachliteratur im Preußland bis 1500. Untersuchungen zu ihrer Überlieferung, Köln, 2003, lk. 272. 10 Paraku ei ole autor saanud kasutada Sulev Vahtre avaldamata kandidaadiväitekirja: Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana. Tartu, 1955. Masinakirjaline käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus. (Küll viitab sellele Vahtre uurimusele Anti Selart oma artiklis kõnealuses kogumikus, lk. 72, viide 50.) 11 Siin torkab üllatuslikult silma, et kasutamata on jäänud Alan V. Murray oluline artikkel: The Structure, Genre and Intended Audience of the Livonian Rhymed Chronicle. – Crusade and Conversion on the Baltic Frontier, ed. by A. V. Murray. Aldershot, 2001, lk. 235–251. 12 Vt. nt. A. Selart: Iam tunc… The Political Context of the First Part of the Chronicle of Henry of Livonia. – The Medieval Chronicle 5 (2008), lk. 197–209; A. Selart. Political Rhetoric and the Edges of Christianity: Livonia and its Evil Enemis in the Fifteenth Century. – The Edges of the Medieval World, ed. by Gerhard Jaritz and Juhan Kreem. Budapest, 2009, lk. 55–69. 13 T. Brück. Hermann Helewegh. Ratssekretär und Ratsherr in Riga im Spannungsfeld zwischen Stadt und Stadtherren im 15. Jahrhundert. – Akteure und Gegener der Hanse. Zur Prosopographie der Hansezeit, hrsg. von Detlef Kattinger und Horst Wernicke. Weimar, 1998, lk. 145–63; T. Brück. Rigaer Chronistik im 17. Jahrhundert. Johann Witte und seine Bearbeitung der Chronik des Hermann Helewegh. – Editionswis- senschaftliche Kolloquien 2003/2004. Historiographie. Briefe und Korrespondenzen. Editorische Methoden, hrsg. von M. Thumser und J. Tandecki. Toruń, 2005, lk. 143–168.

138 Tuna 1/2013 Arvustused hulgas selgelt vajadusele keskenduda Liivimaa pide ja Saksa ordu keerulised ja konfliktsed ajalookirjutuse uurimisel mitte üksnes üksikutele suhted. Nietmanni analüüsi peamine väärtus kroonikatele, vaid vaadata neid laiemas poleemi- on Lohmülleri kroonika paigutamine konkreet- liste ja diplomaatiliste dokumentide kontekstis. sesse poliitilisse situatsiooni, 1556.–1557. aastal Kogumiku neljas peatükk pärineb raamatu Liivimaal puhkenud sisekonflikti konteksti Riia koostajalt Matthias Thumserilt ja see käsitleb peapiiskopi ja Saksa ordu vahel, mida me tun- tõenäoliselt Saksa ordumeistri Wolter von neme koadjuutorivaenuse nime all. Nietmann Plettenbergi sekretäri, hilisema Tartu piiskopi näitab samuti, et kuigi Lohmülleri kroonikas on Christian Bomhoweri (või mõne tema lähikond- vaenuleerid traditsioonilised, siis seoses autori se) kirjutatud ajalooainelist traktaati „Eynne reformistlike vaadetega on need saanud tema Schonne hysthorie” („Antirussische Propaganda käsitluses siiski uue luterliku tõlgenduse. in der ‚Schönen Historie von wunderbaren Ge- Kogumiku kuues peatükk on väga hinnaline schäften der Herren zu Livland mit den Russen ja oluline panus senisesse Liivimaa keskaegse und Tataren’”, lk. 133–153). See pamflett 1508. ajalookirjutuse uurimisse, Anthje Thumseri aastast on kirjutatud eesmärgiga propageerida analüüs kolmest hiliskeskaja vähehinnatud Venemaa-vastase ristisõja indulgentside müüki, kroonikast („Livländische Amtsträgerreihen des et hankida rahalisi vahendeid Saksa ordule.14 Mittelalters. Kleine Meisterchronik – Rigaer Bi- Pelgalt ühes käsikirjas säilinud kirjatöö, mis schofschronik – Series episcoporum Curoniae”, tõenäoliselt kaasajal trükki ei jõudnudki, esitab lk. 201–254). Kolme ajalooteost ühendab sarnane põhiosas poleemilise ülevaate Liivimaa polii- vorm – kõik need moodustavad põhiosas napilt tikast ajavahemikus 1491–1507, rõhuga Saksa kommenteeritud isikuloendi, mida on koostatud ordu suhetel Venemaaga. Kui seni kõige põh- ajavahemikus u. 14. sajandi lõpust 16. sajandi jalikum käsitlus „Eynne Schonne hystorie’st”, lõpuni. Samuti tuleb toonitada nende krooni- Friedrich Benninghoveni artikkel poole sajandi kate võrdlemisi laialdast levi, millest annavad tagant,15 leidis, et traktaadi autor on andnud sak- tunnistust mitmed käsikirjad ja ärakirjad (nende sa lugejatele võrdlemisi tõetruu pildi 16. sajandi nimekirja leiab Thumseri artikli lisast). Esimene alguse Venemaast, siis Matthias Thumser võtab kolmest, nn. „Kleine Meisterchronik”, pärineb traktaati analüüsida selgelt propaganda raa- ilmselt 15. sajandi lõpust ja sisaldab Saksa ordu mistuses, lahates läbinägelikult selle retoorilisi Liivimaa ordumeistrite loetelu, mida täien- mehhanisme ja ajaloopoliitilisi võtteid.16 davad napid andmed nende tegevusest. Teist Kogumiku järgmine, viies peatükk jõuab kroonikat, nn. „Rigaer Bischofschronik”, hakati järjega 16. sajandi keskpaika ja selles ana- koostama ilmselt 14. sajandil ja see sisaldab lüüsib Klaus Nietmann Johann Lohmülleri Riia piiskoppide ja peapiiskoppide loetelu koos kirjutatud Liivimaa ajalookäsitlust „Warhaftig lühiandmetega nende ametiaegade ja tegemiste Histori” („Johann Lohmüllers evangelische kohta. Viimane kroonika, Kuramaa piiskoppide Geschichte Livlands. Überlieferung – Quellen – loend, nn. „Series episcoporum Curoniae”, Darstellungsweise – Intention”, lk. 155–200). Te- on esialgsel kujul kirjutatud tõenäoliselt 14. gemist on huvitava ja olulise täiendusega Ulrich sajandi lõpul ja see pakub lisaks Kuramaa piis- Mülleri kapitaalsele uurimusele Lohmüllerist, koppide nimestikule (mõne lühiteatega nende mis ilmus 2001. aastal.17 Koolitatud juristi, mitme tegevusest) ka legendaarse jutustuse Kuramaa Liivimaa piiskopi kantsleri ja Riia raesekretäri piiskopkonna loomisest Taani kuninga Abeli kroonika hõlmab ajavahemikku 1199–1542 ning poolt 1161. aastal. Kuigi need kolm kroonikat sellegi ideoloogiline raskuskese, mille Nietmann pakuvad vähe ajaloolastele, kes otsivad konk- hoolikalt välja joonistab, on Riia peapiiskop- reetset faktiteavet Liivimaa ajaloost, on need

14 Saksa ordu indulgentsi-kampaaniast vt. A. Ehlers. Die Ablasspraxis des Deutschen Ordens im Mittelalter. Marburg, 2007, lk. 385–402. 15 F. Benninghoven. Russland im Spiegel der livländischen Schonnen Hystorie von 1508. – Rossica externa, Studien zum 15.–17. Jahrhundert. Festgabe für Paul Johansen zum 60. Geburtstag. Marburg, 1963, lk. 11–35. 16 Olgu mainitud, et hiljuti on analüüsitud „Eynne Schonne hysthorie’t” samuti sellest vaatenurgast, kuidas see esitab ristisõja ideoloogiat ja rüütlielu ideaale hiliskeskaegsel Liivimaal, vt. J. Kreem: Crusading Traditions and Chivalric Ideals: The Mentality of the Teutonic Order in Livonia at the Beginning of the Sixteenth Century. – Crusades 12 (2013) (ilmumas). 17 U. Müller. Johann Lohmüller und seine livländische Chronik „Warhaftig Histori”. Biographie des Autors, Interpretation und Edition des Werkes. Lüneburg, 2001.

Tuna 1/2013 139 Arvustused

anonüümsed kirjutised, nagu Anthje Thumser kirjutuse adekvaatne analüüs eeldab mõistagi veenvalt näitab, väga hinnaline aines uurijatele, kohaliku konteksti põhjalikku tundmist, leian, keda huvitab Liivimaa piiskoppide ja Saksa ordu et kindlasti ei ole tollased ajalooteosed taanda- identiteediloome ja mälukultuur. tavad üksnes regionaalsetele arengutele, vaid Raamatu lõpetab kokkuvõttena käsitletav eeldavad niisamuti avarama tausta arvestamist. peatükk Volker Honemanni sulest, mis püüab Teiseks, esimese märkusega seoses, nendin, et enamike kogumikus käsitletud kroonikate raamatus on üllatavalt napilt esindatud inglis- põhjal välja tuua mõningaid Liivimaa eliidi ja prantsuskeelne erialakirjandus, rääkimata identiteediloome peamisi elemente („Zu eesti- ja lätikeelsest. See on lõiganud tihti ära Selbstverständnis und Identitätsvorstellungen võimaluse luua loovaid seoseid nende keskaja in der livländischen Geschichtsschreibung des ajalookirjutuse uurimisega seotud küsimuste- Mittelalters”, lk. 255–295). Võttes aluseks ga, mis on aktuaalsed väljaspool saksakeelset Matthias Thumseri tõdemuse, et Liivimaa kui uurimistraditsiooni. Viimaks torkab silma, et omaette ajaloolise regiooni identiteedis eten- kogumikus domineerib selgelt ajalookirjutuse das ühine ajalooteadvus olulist rolli,18 püüab käsitamine eneselegitimeerimise ja identiteedi- Honemann võrdluses teiste ajalooregioonidega loome instrumendina, ent veidi teenimatult on leida neid tunnusjooni, mis lubasid Liivimaal varju jäänud ajalookirjutuse funktsioon mälu ja tekkida „mina-rühma” tundel. Ta loetleb neid mälestamise vahendina. Nagu hästi teada, oli aja- oma artiklis kokku kaheksa, neist olulisematena lookirjutus keskajal üks oluline osa tollal kõrgelt tõusevad esile Liivimaa teadlikkus oma nimest, väärtustatud memoria-kultusest.20 Selles suunas asukohast kristlaskonna piiridel ja idapoolsest leiab kogumikust küll mõned põgusad viited, (kujuteldavast) ohust. näiteks Antje Thumseri ja Volker Honemanni Seda väga õnnestunud koguteost lugedes, artiklites, ent ajalookirjutuse roll keskaja Liivi- mille sisulist rikkust sain siinkohal vaid põgusalt maa memoria-kultuuris jääb siiski alles ootama skitseerida, formeerusid mõttes mõned üldised põhjalikumat käsitlust.21 Lõpetuseks tuletab aga kriitilise iseloomuga tähelepanekud, mida ta- koguteos meelde, kuivõrd suures osas tugineb haksin siinse retsensiooni kokkuvõtte asemel Liivimaa keskaja ajalookirjutuse uurimine 19. sõnastada. Esiteks torkas silma, et vaid üksikud sajandi hiiglaslikule editeerimistööle ja kuivõrd autorid (Anti Selart, Antje Thumser, Volker lai tööpõld ootab ees Liivimaa keskaegsete Honemann) tegid katseid seostada oma käsitlus ajalootekstide tänapäevastele nõuetele vasta- laiema keskaja historiograaﬁale pühendatud vas avaldamistöös. Jääb vaid loota, et selleks uurimistööga.19 Minu mulje põhjal astub raamat tööks leidub tänapäeval veel piisavalt hästi vaid kaunis juhuslikult dialoogi rahvusvahelise ettevalmistatud õpetlasi, huvitatud rahastajaid medievistikaga ja kipub ennast liiga ühemõtte- ja motiveeritud kirjastajaid. liselt siduma üksnes Liivimaa lokaalajaloolise perspektiiviga. Kuigi keskaegse Liivimaa ajaloo- Marek Tamm

18 M. Thumser. Das Baltikum im Mittelalter. Strukturen einer europäischen Geschichtsregion. – Jahrbuch des baltischen Deutschtums 58 (2011), lk. 17–30. 19 See on seda kahetsusväärsem, et Euroopa keskaja ajalookirjutuse uurimine on viimasel kümnendil teinud läbi uue õitsengu, olgu siin väga rohkearvulise kirjanduse seast osutatud vaid paarile ülevaateteosele: Historiography in the Middle Ages, ed. by D. M. Deliyannis. Leiden, 2003; The Encyclopedia of the Me- dieval Chronicle, ed. by G. Dunphy. 2. kd. Leiden, 2010. Värske globaalse ülevaate ajalookirjutusest ajavahemikus 400–1400 esitab: The Oxford History of Historical Writing, kd. 2: 400–1400, ed. by S. Foot, C. F. Robinson. Oxford, 2012. 20 Vt. nt. Memoria. Der geschichtliche Zeugniswert des liturgischen Gedenkens im Mittelalter, hrsg. von K. Schmid und J. Wollasch. München, 1984; M. Borgolte. Memoria. Bilan intermédiaire d’un projet de re- cherche sur le Moyen Age. – Les tendances actuelles de l’histoire du Moyen Age en France et en Allemagne, sous la dir. de J.-C. Schmitt et O. G. Oexle. Paris, 2002, lk. 53–69. 21 Selles suunas on oodata huvitavaid uurimistulemusi Gustavs Strenga doktoritööst: The Social Aspects of the Commemoration. The Remembrance of the Dead in Late Medieval Livonia (tänan autorit jagamast oma valmiva töö mõningaid peatükke). Kuid vt. ka H. Kugler. Über die ‘Livländische Reimchronik’. Text, Gedächtnis und Topographie. – Jahrbuch der Brüder Grimm-Gesellschaft 2 (1992), lk. 85–104; A. Levans. Die lebendigen Toten. Memoria in der Kanzlei der Erzbischöfe von Riga im Spätmittelalter. – Kollektivität und Individualität. Der Mensch im östlichen Europa. Festschrift für Prof. Dr. Norbert Angermann zum 65. Geburtstag, hrsg. von K. Brüggemann et al. Hamburg, 2001, lk. 3–35.

140 Tuna 1/2013 V A R I A

dus oli pagulasperedes väga kõrgelt hinnatud prioriteet, mille nimel pingutati. Nii oli see ka Toivo Ülo Raun Indiana ülikooli keeleteaduse professori Alo Rauna perekonnas. Edasi läks humanitaarsete kalduvustega Toivo Raun mainekasse Princetoni 70 ülikooli, kus omandas magistrikraadi 1966. aastal ja ﬁlosooﬁadoktori kraadi 1969. aastal. Tema doktoriväitekirja teema oli „1905. aasta revolutsioon ja liikumine Eesti rahvusautonoomia eest, 1896–1907” („The Revolution of 1905 and the Movement for Estonian National Autonomy, 1896–1907”). Tundes huvi uusima ja lähiajaloo vastu, millele ta on jäänud truuks tänaseni, polnud niisugune uurimisteema juhuslik. Tegemist oli eesti kultuuri küpsemisajaga, „vaimse revolutsiooniga”, nagu ta ise seda ühes oma varases artiklis (Mana, 1969) nimetab. Rauna esimesed tööd sisaldavad mitmeid värskeid hinnanguid keeleuuendusele ja -kasutusele, ajakirjandusele, vooludele eesti kirjanduses, euroopastumisele ja Noor-Eestile. Moodsa aja eesti omakultuuri sünd, areng ja emantsipee- rumine saksa ja vene suurkultuuride mõjuväljas ja poliitilise surve all on Rauna kui uurijat alati köitnud. Ta on näinud selles vajalikku eeldust eestlaste kultuuriliseks ja poliitiliseks enesemää- ramiseks, misläbi autonoomia nõudmine 1905. aastal jõudis välja iseseisva riikluseni Esimese maailmasõja ja revolutsioonide kataklüsmides. Punase joonena läbib tema töid jakobhurdalik Toivo Ülo Raun. Foto: P. Pillak mõte sellest, et väikerahvastel on loomulik õigus vähemalt kultuurilisele enesemääramisele ja iseolemisele maailmas, kus tooni annavad  11. aprillil saab Ameerika eesti ajaloolane, suured. Indiana ülikooli professor, uusima rahvusajaloo Pärast Princetoni kulges Toivo Rauna aka- üks tugisambaid ja Tuna kolleegiumi kauaaegne deemiline karjäär õppejõu-uurijana California liige Toivo Ülo Raun seitsmekümneseks. See ülikoolis Long Beachis tõusujoones. Seal läbis on piisav põhjus peatuda tema laiahaardelise ta kõik nõutavad astmed ja sai 1979. aastal täis- isamaalise tegevuse ja jätkuva loomingulise professoriks. Laulva revolutsiooni ja Balti riikide töö mõnedel momentidel; mõistagi nendel, mis taasiseseisvumise ajal oli Raun aastail 1989–1990 allakirjutanule on aastakümnete vältel silma Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli (loodi eesti hakanud. kogukonna toel 1986. aastal, kannab praegu Toivo Raun kuulub eesti humanitaarteadlas- Elmar Tampõllu nime) neljas külalisprofessor, te sellesse põlvkonda, kes sündis viimase suure ja aastast 1990 Indiana Ülikooli professor, kus sõja ajal kodumaal (Tartus), kuid kelle õpingud töötab tänaseni; praegu Kesk-Euraasia uuringu- ja akadeemiline tegevus on kulgenud uuel asu- te osakonnas (Department of Central Eurasian kohamaal. Tartu ülikooli õppejõu, keeleteadlase Studies) Balti ja Soome ajaloo alal. Alo Rauna perekond põgenes uue Nõukogude Toivo Rauna huvi ajaloouurimise kontsep- okupatsiooni eest 1944. aastal Saksamaale, tuaalsete ja metodoloogiliste probleemide vastu sealt mindi koos paljude teiste baltlastega edasi avaldub mitmes suunas. 1970. aastatel oli ta USA-sse (1949). Toivo Raun lõpetas 1960. aastal esimesi eesti humanitaare, kes Läänes levinud keskkooli Bloomingtonis Indianas ja 1964. aastal moderniseerimise kontseptsioonile tuginedes Swarthmore’i kolledži Pennsylvanias. seletas eestlaste uusimat ajalugu ja näitas, Põhja-Ameerikas on eestlased üks kõige kuidas väike, ilma eliidita ja otsustusõiguseta enam kõrgharitud rahvusgruppe. Hea hari- talupojarahvas haarati moderniseerimisse ja

Tuna 1/2013 141 Varia

industriaalühiskonna kujunemisse ning mida moes olevale teooriale. Toivo Raun ei ole lask- see talle kaasa tõi (kogumikus Baltic History, nud end niisugustest ahvatlustest häirida. Tema 1974). Okupeeritud kodumaal ilmunud töödes rahvusluse käsitlus tugineb rangelt kontrollitud seletati moderniseerimist ühiskondlik-majan- historiograafiliste faktide kindlale vundamen- duslike formatsioonide teooria, kapitalismi dile, kuid on samal ajal ideeajalooline, kus seaduspärase arengu ja klassivõitlusega, kuid prioriteet kuulub rahvuslike liidrite väikerah- ühisjooni ja kokkupuutepunkte siiski oli, eriti valikule enesetunnetusele, missioonile ja reaal- faktilise materjali osas. Raun mõistis, et kui poliitilistele võimalustele. Raun on eestlaste vabastada Eesti NSV-s poststalinistlikul ajal rahvusliku liikumise juures väärtustanud pigem avaldatu poliitpropagandistlikust sõnavahust, kultuurirahvuslust sarnaselt Anthony D. Smithi- siis võib sealt leida teaduse jaoks uut ja eda- le, kui et lähtunud Ernest Gellneri populaarsest siviivat. Oma uurimustes on Raun võimaluse industriaalühiskonda esile tõstvast mudelist. korral kasutanud kodueestlaste, näiteks Ea 2003. aastal arvustas Raun ajakirja Nation Janseni töid, mida ta väga põhjalikult tunneb ja and Nationalism veergudel Gellneri ja Eric mis mõnevõrra kompenseerisid esmaallikatele Hobsbawmi arusaamu eestlaste „lühikesest” juurdepääsu takistamist Eesti NSV ja Venemaa ajaloost ja Balti rahvaste vähesest suutlikkusest arhiivides. mõjutada oma saatust. Üks esimesi ja tuntumaid katseid detailse- Koos Ameerika läti kolleegi Andrejs Pla- malt analüüsida ja klassifitseerida venestamise kansiga on Toivo Raun arutlenud Ida-Euroopa fenomeni hilises Vene impeeriumis tehti USA väikerahvaste rahvuslike liikumiste tüpoloogia ülikoolide teadlaste rühma poolt Edward C. ja faaside üle ning arvustanud Miroslav Hrochi Thadeni juhtimisel (nn. Princetoni projekt). varasemate tööde materialistlikku determinismi. Uurimistöö tulemused ilmusid 1981. aastal raa- Eestlaste osas on ta täiustanud tšehhi profes- matus „Russification in the Baltic Provinces and sori üldaktsepteeritud kolmefaasilist mudelit. Finland, 1855–1914”, mis kohe pälvis ulatusliku Rahvuslus on Raunal esmajoones isikuline ja rahvusvahelise tähelepanu ja jõudis erinevaid kultuuriline fenomen, millel on vaimne külg, teid mööda ka Eestisse. Autorid eristavad kolme mida ei saa tuletada üksnes sotsiaalmajandus- liiki venestamist: administratiivne, kultuuriline likest teguritest, nagu talude päriseks ostmine, ja vabatahtlik. Seejuures nenditakse administ- ega painutada rangelt mingite kindlate reeglite ratiivsete reformide (linnaseadus, politsei ja alla. kohtureform) seost kaasajastamise vajadustega, Toivo Raun on Eesti, Läti, Leedu ja Soome millest said kasu ka kohalikud põlisrahvad ja ajaloo võrdleva uurimise üks pioneere. Iga- millesse need üldiselt positiivselt suhtusid (al- sugune võrdlev uurimine on komplitseeritud, ternatiiv kuni 1905. aastani puudus). Rauna kir- sest kõiki võrreldavaid objekte tuleb vähemalt jutatud osa „The Estonians” (eesti keeles ilmus ideaalis ühepalju uurida ja tunda. Soome ajaloo see Eesti Ajalooarhiivi Toimetised sarjas, 2009) suurepärase tundjana on Soome-Eesti suhete ületab kaugelt ainult venestamise problemaatika teema talle eriti südamelähedane: soomlaste ja heidab valgust kogu eesti ühiskondlikule lii- roll eestlaste rahvuslikus ärkamises (1985), kumisele ja mõttele ärkamisajast kuni Esimese Soome-Eesti kultuurisuhted 1917–40 (1987). Ta maailmasõjani. Autor toob esile kultuurilise on võrrelnud eesti ja läti rahvuslikke liikumisi venestamise negatiivse mõju, mis avaldus üle- (1986), kultuurilist venestust Leedus ja Balti ku- minekus venekeelsele (alg)haridusele, õigeusu bermangudes (1994), 1905. aasta revolutsiooni levitamises, valitsuse kultuuri- ja tsensuuripolii- kulgu ja tulemusi Balti provintsides ja Soomes tikas. Kas venestuse eesmärk oli eestlaste täielik (1984, Tunas 2005). Soomlased saavutasid oma ümberrahvustamine – vastuse sellele küsimusele autonoomia restaureerimise rahulikul teel, eest- jätab Raun lahtiseks, ja see on vaieldav tänagi. lased ja eriti lätlased aga lootsid edu saavutada Nimetatud Princetoni projekt on nüüd klassika, vägivallaga ja püüdsid tsaarirežiimi kukutada, mis on taas aktuaalne nn. imperiaalse pöörde ent see jäi tollal kätte saamata. 1905. aastaga, valguses, kus on tehtud ettepanekuid kitsendada vägivalla ja aktivismi probleemidega Baltikumis venestuse mõistet ja piirata selle tähendusvälja tegeleb Raun ka praegu. assimileerimise ehk venelaseks muutmisega. Toivo Rauna Eesti ajaloo kaasaegne üldteos Rahvuslus on väga emotsionaalne kategoo- „Estonia and the Estonians”, mis ilmus Hooveri ria, mis puudutab inimhinge kõige sügavamaid Instituudi seerias (Studies of Nationalities in tundeid. Siin on kerge järele anda avalikkuse the USSR) 1987. aastal (2. tr. 2001, soome survele ja ootustele või mingile just parasjagu keeles 1989, ungari keeles 2001), oli tollastes

142 Tuna 1/2013 Varia oludes erakordne nähtus, usaldusväärse ja märk oli siin ka mittebalti päritolu uurijate osa- kontsentreeritud teabe allikas ja eeskuju, mis kaalu suurenemine baltoloogide hulgas. ilmus n.-ö. õigel ajal, kui Eestis algas „ajaloo Tõhusa panuse Balti riikide vabanemisse avalikustamine” ehk valgete laikude täiskirju- andis Raun Balti küsimuse asjatundjana ajal, tamine. Uurimistöö oli selleks ajaks tunduvalt kui Ühendriikides tekkis ametlik ja avalik huvi edasi läinud ka kodumaal ja Raunal oli võimalus selles piirkonnas tormiliselt arenevate sündmus- võtta kokku kõik see, mis oli tehtud mõlemal te vastu ja Moskva ründas Balti iseseisvuslasi. pool raudset eesriiet. Autor ei piirdunud üks- 1987. aasta lõpul loodi okupeeritud Eestis Eesti nes poliitilise ajalooga, nagu seda laadi teoste Muinsuskaitse Selts, „uue ärkamisaja” üks esi- puhul tavapärane, vaid esitas süstemaatiliselt mesi eredamaid ilminguid. Poole aasta pärast ka sotsiaal- ja kultuuriajalugu. Teoses toodud sündis kodumaa liikumise toetuseks Väliseesti seisukohad ja hinnangud on väga kaalutud, Muinsuskaitse Selts Rein Taagepera eestveda- argumenteeritud ja korrektses sõnastuses; ül- misel. Toivo Raun kuulus seltsi kümnest tipp- distatud on tohutu hulk allikaid ja kirjandust. intellektuaalist koosnevasse ajutisse juhatusse Suure narratiivi kontseptuaalset üldraami hoiab ja asutavasse kogusse. Selts võimaldas mitmel koos sedastus, et eestlaste ajalugu enim mõjuta- tuhandel pagulasel üle maailma osaleda ühises nud tegurid on Eesti strateegiline geopoliitiline isamaatöös. asend suurriikide huviväljas ja eestlaste väike Kui 1988. aasta kuumal suvel tekkis mõ- arv, millest tulenevad alalised julgeolekuohud. nedel kodu- ja väliseesti humanitaarteadlastel On üsna tunnuslik, et raamatu epiloog lõpeb AABS-i konverentsil Marylandi ülikoolis julge Kristjan Jaak Petersoni luuleridadega: „Kas siis mõte korraldada Eestis ühine teaduskonverents, selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes siis oli Toivo Raun koos Olavi Arensi, Toivo üles igavikku omale otsida?” Retsensendid siin Miljani, Tõnu Parmingu, Hain Rebase jt. selle ja kaugemal nentisid, et sellel teosel on eeldusi idee toetaja. Konverents saigi Rauna kaasabiga pikemaks ajaks jääda maailmas tooniandjaks. 1989. aasta suvel teoks Stockholmi Balti konve- Nii see on olnudki. Mis puutub eesti keelde, rentsi järelsessiooni nime all. See foorum pani siis selle õpetamist välismaal, sh. Ameerikas, on aluse tänaseni Tallinnas iga kahe aasta tagant Raun alati pidanud tähtsaks. toimuvate Eesti moodsa ajaloo konverentside Toivo Raunal on suured teened Balti uurin- traditsioonile. gute edendamisel, nende institutsionaliseeri- Väga loomulikult tekkisid Toivo Raunal misel ja koordineerimisel, taasiseseisvunud Eesti isiklikud sidemed kodumaa ametikaaslastega teaduselu korraldamisele kaasaaitamisel. Es- juba sovetiajal, esmajoones Tartu ülikooli ja majoones on see olnud seotud Balti Uuringute Eesti Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi Edendamise Ühingu (AABS, 1968) tegevusega. teadlastega. Laulva revolutsiooni ajal muutus Kodumaal vaba mõtte summutamise viimase niisugune suhtlemine eriti elavaks. Eesti õp- kampaania ajal, aastail 1981–1985, oli ta AABS-i petooli professorina Toronto ülikoolis kutsus kvartalikirja Journal of Baltic Studies peatoime- Raun eesti teadlasi pidama loenguid ja töötama taja ning aastail 1992–1994 AABS-i president. sealses suurepärases raamatukogus, mille komp- Koordineerimine ja koostöö, konverentside lekteerimine Eestis ilmunud trükistega oli tema korraldamine või seal osalemine ja tööde pub- südameasjaks. Tänase Eesti akadeemilises elus litseerimine puudutas Läänes peamiselt „kolm- on Raun oma inimene, kes õpetab, oponeerib, nurka”: valdavalt Põhja-Ameerika teadlastest juhatab konverentse, toimetab raamatuid. Ta koosnevat AABS-i (biennaalsed konverentsid), on mitme Ameerika ja Euroopa erialase seltsi Balti Ajaloo Komisjoni Saksamaal (Marbur- ja teadusliku ühingu liige, sh. Õpetatud Eesti gi sümpoosiumid, Baltische Historikertreffen Seltsi auliige ja Balti Ajaloo Komisjoni korres- Göttingenis) ning Balti Uurimiskeskust Stock- pondentliige. holmis (Balti konverentsid). 1980. aastatel Olude kardinaalse muutumisega lisandusid lisandusid neile ka okupeeritud Baltimaade Toivo Rauna uurimisobjektide hulka uued ak- teadlased, keda Läänes, sh. Toivo Rauna pere- tuaalsed teemad, nagu iseseisvuse taastamine, konnas lahkelt vastu võeti. Hoolitseda tuli ka etnilised suhted postsovetlikus ruumis, integ- Balti uuringute kui piirkonna uuringute (area ratsioon, keeleseadus, uusim historiograaﬁa jmt. studies) prestiiži ja tunnustamise eest Ameerika Soovin talle edu nende uurimisel ja ka muidu akadeemilises maailmas. Eraldivõetud kolme head õnne! Balti riigi rahvuslike ajalugude uurimiselt jõuti regionaalse ja võrdleva käsitluseni. Positiivne Toomas Karjahärm

Tuna 1/2013 143 Varia Külm sõda – kuum teema Euroopas

Erik Boberg Rootsist (vasakult), Karl Kleve Norrast ja Johannes Bach Rasmussen Taanist on süvenenud Eesti NSV valitsuse varjendi salakäikudesse. Foto: P. Pillak

allinnas Arhitektuurimuuseumis toimus 6. Et seda teist külma sõda ära hoida või edasi Tseptembril 2012 Eesti Muinsuskaitse Seltsi lükata, on vaja tõsiselt esimese külma sõja ja Läänemere maade külma sõja võrgustiku uurimisega tegeleda. Hea märk on, et uurijad koostöös ning Eesti Sõjamuuseumi kaasabil on militaartemaatika kultuuriga ühendanud, korraldatud rahvusvaheline konverents „Külm mida tunnistavad konverentsi ettekannete sõda – kuum teema Euroopas”. Konverents pealkirjad. Teiseks tervitajaks oli kultuuriminis- toimus Euroopa muinsuskaitsepäevade raames, teeriumi asekantsler Anton Pärn. Ta tõdes, et mida tähistati koos 49 Euroopa Kultuurikon- külm sõda on viimastel aastatel üha suuremat ventsiooniga ühinenud riigiga. tähelepanu pälvinud ja ilmunud on mitmeid Konverentsi avas Eesti Muinsuskaitse Seltsi sellealaseid publikatsioone. Uurimistööd tuleb esimees Jaan Tamm, kes rääkis enda mäles- aga kindlasti jätkata ja teha seda just rahvusva- tusi 1950. aastal tema lapsepõlve kodukandis helises koostöös. toimunud Nõukogude sõjaväemanöövritest. Konverentsi esimene pool, mida modereeris Konverentsist osavõtjaid tervitas Riigikogu Trivimi Velliste, oli pühendatud rahvusvaheli- riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma, sele kogemusele ja töökeeleks oli inglise keel. kes arvas, et nii nagu ajalugu tunneb kahte Avaettekande pidas Läänemere maade külma maailmasõda, hakatakse võib-olla ka külma sõja võrgustiku peasekretär Johannes Bach sõda tulevikus nimetama esimeseks ja teiseks. Rasmussen Taanist. Ta andis ülevaate külma sõja

144 Tuna 1/2013 Varia mälestusmärkidest Taanis ja Läänemere maades on ka lennundusmuuseum Aeroseum Göteborgi tehtavast koostööst külma sõja mälestiste säili- lähistel. tamisel, uurimisel ja eksponeerimisel. Bodøs asuva Norra Riikliku Lennundusmuu- Nõukogude Liidu propaganda oli läänerii- seumi projektijuht Karl Kleve tutvustas Norras kides väga edukas – vähemalt Taanis oli see nii. tehtud algatusi külma sõja ajaloo jäädvustamisel. Seal oli palju vasakpoolseid, kes olid USA ja Norra ja Baltimaade kogemused külmast sõjast NATO vastu ning nägid Nõukogude Liitu läbi on erinevad. Norra sattus kahe supervõimu USA roosade prillide. Eestist ja teistest Baltimaadest ja Nõukogude Liidu vastuseisu keskmesse. Nor- ning nende okupeerimisest Nõukogude Liidu ra ja Nõukogude Liidu piirile olid koondatud poolt ei teatud midagi, muidugi mitte ka met- mõlema osapoole tohutud relvajõud – lennukid, savendade võitlusest. Alles Nõukogude Liidu laevastik, allveelaevad, tuumaraketid, luure- kokkuvarisemisel jõudis tõene teave inimesteni seadmed jne. jne. Kuni Teise maailmasõja lõpuni ja mõjus paljudele sinisilmsetele tõelise šokina. oli Põhja-Norra väga vaene ja mahajäänud piir- Tänaselgi päeval võiks Taanis olla rohkem teavet kond, kuhu tänu külmale sõjale tulid tohutud Baltimaade kohta. Külma sõja mälestusmärkide NATO investeeringud ja ka USA kultuurilised võrgustik on üks hea võimalus Baltimaade kohta mõjud. Võib öelda, et eelkõige tänu külmale teavet levitada ja kaasaegsetele noortele külmast sõjale sai Norrast maailma üks rikkamaid riike, sõjast rääkida. Külmale sõjale pühendatud nafta tuli alles hiljem. Norras tuntakse suurt huvi muuseumid ei pea olema suured ja kallid. Tuleb Teise maailmasõja ajaloo vastu, kuid paraku mit- leida midagi originaalset, mille ümber annab te külma sõja vastu. Norra seadustes on kirjas, et ekspositsiooni üles ehitada. Viimasel ajal on kui militaarobjekti enam kaitselistel eesmärkidel Berliinis tekkinud juurde päris mitu külmast ei vajata, siis tuleb see likvideerida ja looduslik sõjast jutustavat muuseumi ja need tegutsevad olukord taastada. Nii on suur hulk külma sõja edukalt. Taanis võttis ligikaudu 15 aastat, enne mälestisi lihtsalt haihtunud. Tänu NATO-le on kui külma sõja mälestusmärkide vastu hakati Norras ehitatud palju lennuvälju ja norralastest huvi tundma. Nüüd on käimas külma sõja mäles- on saanud palju lennata armastav rahvas. Bodøs tiste riiklik registreerimine ja kaitse alla võtmine. on üks Euroopa suurimaid lennuvälju, aga Oluline on külma sõja mälestiste lülitamine nüüd on plaanis siinne lennuväebaas sulgeda. turismiobjektide hulka. Eesmärk on see külma sõja mälestis päästa ja Rootsi Sõjaajaloo Muuseumi asedirektor muuta muuseumiks. Erik Broberg rääkis Rootsi sõjaliste objektide Läti Okupatsioonimuuseumi juhatuse kaitsest ning nendega seotud muuseumitegevuse esimees emeriitprofessor Valters Nollendorfs arendamisest. Rootsi oli ja on küll ametlikult rääkis Riias asuva okupatsioonimuuseumi se- neutraalne riik, kuid tegi NATO-ga koostööd nisest tegevusest ja tulevikuplaanidest. Okupat- ja relvastuski vastas NATO standarditele. 2007. sioonimuuseum asub Riia keskväljakul endises aastal võttis Rootsi valitsus vastu otsuse, et kül- Läti Punaste Küttide muuseumis, mis avati V. ma sõja mälestisi tuleb kaitsta. Loodi Rootsi Sõ- I. Lenini sajandaks sünnipäevaks. Muuseumi jaajalooline Pärand (Sveriges Militarhistoriska aastaeelarve on pool miljonit eurot, seal on 38 Arv), mis hõlmab 25 muuseumi, nendest 17 on töötajat ja aastas külastajaid ligikaudu 100 000, seotud külma sõja temaatikaga. Kõik muuseu- kellest umbes 70 000 on välismaalased. mid on iseseisvad üksused, kuid neid ühendab Lähitulevikus on plaanis muuseumi tegevust koordineeriv sekretariaat, mis tegutseb valitsuse laiendada, et viiekümne okupatsiooniaasta kes- toel. Muuseumid saavad raha riigieelarvest, tel toimunut lahti seletada. kohalikelt omavalitsustelt ja sponsoritelt ning Konverentsi teises, eestikeelses pooles kes- kasutavad ka rohkem või vähem vabatahtlike kenduti Eesti kogemustele ja seda modereeris tööd. Sekretariaat abistab muuseume eelkõige Jaan Tamm. Kuna kodumaised esinejad on oma turvasüsteemide loomisel, kindlustab suuremad uurimistulemusi avaldanud või avaldamas, siis transpordivajadused, aitab uute ekspositsiooni- alljärgnevalt ei ole neid mõtet pikemalt refe- de ülespanekul, tegeleb digitaliseerimise ja In- reerida. Eesti Hoiuraamatukogu vanemraama- terneti kaudu teabe levitamisega. Rootsis on üks tukoguhoidja Peep Pillak rääkis sellest, kuidas suuremaid ja huvitavamaid külma sõja mälestisi külma sõja ajal kasutati kõige muu kõrval ka Hemsö kindlustus, mis oli aktiivses kasutuses raamatut relvana, kusjuures see osutus üsnagi kuni 1989. aastani. Siis see konserveeriti ja on tõhusaks. Endine Rootsi parlamendi liige Pee- nüüd muuseumina avatud külastajatele, kelle arv ter Luksep analüüsis Rootsi avaliku arvamuse on tõusnud 2000-lt 12 000-le aastas. Atraktiivne suhtumist Balti riikidesse külma sõja aegadel.

Tuna 1/2013 145 Varia

Eesti Sõjamuuseumi – Kindral Laidoneri Muu- Külm sõda on 20. sajandi teise poole seumi direktor Kristjan Luts tutvustas külma Euroopa ajaloo üks olulisemaid sõlmküsimusi, sõja rajatiste kaitset Eestis nüüd ja tulevikus. mis puudutas praktiliselt kõiki eluvaldkondi Eesti Arhitektuurimuuseumi teadur Karen ja inimesi mõlemal pool raudset eesriiet. Et Jagodin keskendus külma sõja heiastustele kõiki asjasse puutuvaid aspekte uurida ja lahti Eesti arhitektuuris. Tallinna Ülikooli dotsent seletada, on vaja külma sõja mälestisi säilitada Anne Lange andis ülevaate, kuidas külm sõda ja kaitsta, olgu nendeks siis arhiividokumendid, mõjutas kirjanduse tõlkimist okupeeritud Eestis. trükised, sõjaväebaasid või kinnised linnad. Tartu Kõrgema Kunstikooli õppejõud, skulptor Mati Karmin rääkis külma sõja aegsete miinide Peep Pillak kasutamisest oma kunstiprojektis. Konverentsi ajal oli avatud näitus „Raamat – relv külmas sõjas”, kus eksponeeriti Hoiu- raamatukogust pärinevaid trükiseid. Välja oli pandud Läänes ilmunud sovetoloogilisi ja kommunismivastaseid väljaandeid, Nõukogude Liidus trükitud ingliskeelseid propagandavälja- andeid, Nõukogude Eestis ilmunud juhtivate pagulastegelaste vastaseid „paljastusi” ning pa- gulasväljaandeid, mis tutvustasid olukorda okupeeritud Eestis. Pärast ettekandeid oli võimalik vaadata kahte dokumentaalﬁlmi: üks tutvustas Mati Karmini miiniprojekti ja teine Nõukogude Eestis trükitud propagandaraamatuid, mis olid suunatud pagulastele. Järgneval päeval tehti ringsõit arhitek- tuuriajaloolase Robert Treufeldti juhtimisel. Keskenduti külma sõja aegsetele varjenditele, mida Eestis oli hinnanguliselt ligikaudu 30 000. Neist on tänaseks alles väga vähe, sest varjendeid peetakse nõukogudeaegseks igandiks, mida tä- nasel päeval enam vaja ei ole. Varjendite kohta on säilinud väga vähe dokumentatsiooni, sest need olid salajased ja seepärast arhiividesse ei jõudnud, pärast visati aga kasututena lihtsalt minema. Ringsõitu alustati Kosel asuva endise Eesti NSV valitsuse- ja parteitegelaste varjendi- ga, mida kohapeal tegutsev mittetulundusühing „Valitsuse Varjend” on püüdnud korras hoida ja sellest turismiobjekti kujundada. See oli üks suuremaid tuhandete omaaegsete varjendite seas ja valmis kutsekooli ehitamise varjus ülisalajase objektina 1980. aastate alguses. Varjend ise on küll säilinud, kuid kahjuks on sisustus purusta- tud ja kõik vähegi väärtuslik minema tassitud. Mittetulundusühing „Valitsuse Varjend” on püüdnud seda jõudumööda koristada ja hoida elektrivalgustust korras. Tagasiteel vaadati Tartu maantee alguses oleva endise üleliidulise „Dvi- gateli” sõjatehase töötajate elumaja all olevat varjendit. Seejärel külastati äsja renoveeritud Meremuuseumi Lennusadamat ning lõpetati ringkäik kurikuulsas Patareis, mis alles ootab renoveerimist.

146 Tuna 1/2013 Varia

tatud üksnes kõnelejad koos kõneteemadega ja kuuldust olulisem paari märksõnaga. Töise Varjatud osa eel tänas MTÜ Baltic Heritage Network Väliseesti Muuseumi ülesehitajat ja Tartu Kolledži president emeritus Elmar Tampõldu varanduste ning väliseesti pärandi pühendunud tutvustajat Anne Valmast. Konverentsi avaettekandes märkis rahvus- jälil kaaslaste programmi arhiiviprojektide konkursi juht Jüri Viikberg senise tegevuse tulemuslik- kust nii koostöövõrgustiku arendamisel Eesti ja asukohamaade mäluasutuste vahel, erialase  2012. aasta juuni lõpus toimus Tartus Kirjan- teadmise levitamisel kui ka koolituste korral- dusmuuseumi ruumes kolmas rahvusvaheline damisel ja infoportaali arendamisel. Kui seni välisbalti arhiivide konverents, seekord teemal toimus arhiiviprojektide konkursi korraldamine „Varjatud varandused”. Konverentsi korraldasid haridus- ja teadusministeeriumi vahendusel, MTÜ Baltic Heritage Network, Eesti Kirjandus- siis 2012. aasta algusest koordineerib konkurssi muuseum, Eesti Rahva Muuseum ja Rahvus- Rahvusarhiiv. 2012. aasta konkursist osavõtt arhiiv, toetust saadi riiklikust rahvuskaaslaste oli aktiivne (esitati 50 taotlust, rahastuse sai programmist, Haridus- ja Teadusministeeriumilt 35 projekti), käesoleva programmi raames (SF 20008: Kultuuriloo allikad ja kirjanduse jätkub konkurss 2013. aastal, seejärel algab uus kontekstuaalsus), Eesti Teadusfondilt (ETF programmi periood, mille üksikasjade kohta 9160: Eesti kirjanduse pingeväljad 1956–1968: saab kindlama teadmise 2013. aasta algul. Piret ideoloogiad, institutsioonid ja baastekstid Noorhani VEMU / Eesti Õppetöö Keskuse Nõukogude paguluse kontekstides) ja Rootsi Torontos vedajana andis ülevaate väliseesti saatkonnalt. kultuurivarade kogumise ja säilitamise teel Kokkusaamine oli jätkuks 2006. ja 2009. tekkinud raamatu- ja arhiivikogudest. Paljuski aastal Tartus toimunud sarnastele konverentsi- vabatahtlike tööle ja annetustele tuginedes on dele, kus esimese eesmärk oli luua kontakte ja võimalik sammhaaval edasi liikuda, ent toimi- koondada infot Balti diasporaa kultuuripärandi va süsteemi (kogude hoidmine, üleandmine, leidumuse ja seisukorra kohta, ning teisel kes- kättesaadavaks tegemine) ülesehitamiseks ja kenduti Balti diasporaa kultuuripärandi tähtsu- püsimiseks läheb vaja tõhusat infolevi, teotaht- sele ja tähendusele, ligipääsu ja kasutamisega like inimeste järjepidevat panust ning rahalisi seonduvale. Järjekorras kolmas kogunemine vahendeid. Eesti riigi tugi asukohamaade võttis tähelepanu alla mäluasutustesse jõudnud kultuuripärandi säilimiseks ja kasutamiseks on välisbalti arhiiviainese, mis on uurijate pilgu eest jätkuvalt väga vajalik ja oodatud. seni kõrvale jäänud, kuid vääriks teaduslikku Lääne diasporaa arhiividega seonduvalt ka- uurimist või muul viisil avalikkusele tutvusta- jastati järgmist. Raimo Raag kõneles Estonica’st mist. Oodatud olid ka sõnavõtud akadeemilistelt Uppsala Ülikooli Arhiivis, David Jacobs tutvus- uurijatelt, kes otsivad või on oma uurimistööde tas Balti diasporaa ajalugu Hooveri Instituudi käigus juba leidnud spetsiiﬁlisi ja unikaalseid Arhiivi kogudes ja Elizabeth Haven Hawley Läti arhiivimaterjale. Arhiivide kasutuspoliitika ja diasporaa kultuuripärandi materjale Minneso- üleilmse koostöö avardamise eesmärgil võeti ta Ülikooli Immigratsiooni Ajaloo Uurimise suund uurijate ja arhivaaride infovahetuse elav- Keskuses. Maie Barrow käsitles kahe eestlase damisele ning värskete ideede levitamisele. eluteed ja tegevust Austraalias pärast Teist maa- Kolmel päeval astus kõnepulti 27 inimest, ilmasõda, Lea Kreinin andis ülevaate Šotimaa kellest 12 esindasid Eesti ning kuus Läti ja arhiividest koos Eestit puudutavate allikatega Leedu mäluasutusi, ülejäänud üheksa aga Lääne ning Toomas Vaga tutvustas kiriku ja kogudus- diasporaa välisbalti teadus- ja teadmusühendusi. te rolli pagulasidentiteedi loomisel koguduste Kahjuks jäi viimasel hetkel konverentsist eemale arhiivides peituva rikkaliku ainese põhjal alates ainus Ida diasporaa esindaja, nagu ka üks noo- 1944. aastast. Uurijatena valgustasid Eesti parema põlve vabakutseline uurija. Kuivõrd hõlp- gulaskonna tegevuse tahke Pauli Heikkilä Turu salt leitav teesivihik (www.balther.net/696522) Ülikoolist, kõneledes Eesti Euroopa Liikumise sisaldab iga ettekande eesti- ja ingliskeelset Rahvuskomiteest, ning vabakutseline uurija Sir- põhjalikku kokkuvõtet, siis saagu allpool nime- je Kiin, kelle käimasoleva uurimistöö keskmes

Tuna 1/2013 147 Varia

asub kirjandusprofessor ja luuletaja Ivar Ivask. varohket läti laulupidu Saksamaal Esslingenis Selle eesti päritolu maailmamehe töö hoomami- 1947. aastal. Kristine Bekere Läti Teaduste seks ja tema arhiivipärandi uurimiseks tuleb ette Akadeemiast vaatles Läti pagulaste poliitilise te- võtta ümbermaailmareisiga võrreldav ringkäik, gevuse uurimist mäluasutustele üle antud eraar- alustades Tartus, Tallinnas ja Riias leiduvaga hiivide ja erakogude põhjal, Maija Krūmiņa Läti ning lõpetades üle Stockholmi ja Toronto USA-s Ülikoolist analüüsis Lätist Läände põgenemist Normanis asuvas Oklahoma Ülikooli arhiivis pagulaste elulooliste intervjuude alusel, enam hoituga, sest just sealses õppeasutuses möödus kui kolm tuhat intervjuud on hoiul Läti suulise I. Ivaski loometöö säravaim osa. Muu hulgas ajaloo arhiivis. Programmiliste sõnavõttude kõr- leiab huviline viimasest kirjavahetusi maailma val tutvustas Leedu riigiarhivaari büroo esindaja tippkirjanikega ja salvestatud usutlusi Ivaskite Ülle Damasickienė Leedu arhiivisüsteemi ja sõprade ja kolleegidega. Kõige mahukamaks, diplomaatiliste arhiivide kodumaale jõudmist, aga ka sisuliselt määravamaks ja kirjandus- ning Maira Bundza Lääne-Michigani Ülikoolist looliselt nauditavamaks tuleb pidada luuletaja Balti arhiive ja raamatukogusid Põhja-Ameeri- koduarhiivi Riias tema lese Astrid Ivaski valdu- kas. Ta tõi esile, et kolme Balti riigi võrdluses on ses. I. Ivask pidas päevikut pea 30 aasta jooksul Leedut hõlmav kultuurilooline aines ülekaalus kuni surmani 1992. aastal, päevikud hõlmavad juba üksnes põhjusel, et leedu kogukond Põhja- 56 käsitsi kirjutatud köidet, olles uurija sõnul Ameerikas on arvukaim (üle 700 000 inimese), hindamatuks kultuurilooliseks allikaks laiemas suurim rühm kogukonna uurijaid tegutseb rahvusvahelises võrdluseski. Lisaks uue ainese Leedu Uurimis- ja Õppetöökeskuses Chicagos. avamisele väärib S. Kiini ettekanne esiletoomist Baltimaid puudutava dokumentaalse pärandi ka põhjusel, et sagedased eri riikides aset leid- küsimused on sageli lahenduse leidnud koostöös nud arhiivikülastused on andnud uurijale võrd- suuremate kohalike arhiivide ja uurimiskeskus- luspildi arhiivide kasutuspoliitikatest ja samas tega, trükisõna saatus on aga lahtine, väikeste kergitanud rea küsimusi praktilise arhiivikasu- raamatukogude sulgemise protsess emamaast tuse suunal, nagu näiteks, miks ei tohi uurijad eemal on ilmselt pöördumatu. uurimissaalides kasutada käsiskannerit, miks Eesti mäluasutustest olid konverentsil mõnes arhiivis ei lubata isepildistamist ja miks esindatud Kirjandusmuuseum, Eesti Rahva puudub kohati isegi tasu eest digitaalkoopiate Muuseum, Rahvusarhiiv, Tallinna Ülikooli Aka- tellimise võimalus. Üleilmset arhiivikasutuse deemiline Raamatukogu, Tallinna Ülikooli Eesti ühtlustamist on riikide erineva arengutaseme ja Pedagoogika Arhiivmuuseum, Tartu Ülikooli tehniliste võimaluste, aga ka eripäraste tavade Raamatukogu, Hoiuraamatukogu ja Võrumaa ja eeskirjade tõttu keeruline rakendada, ent Keskraamatukogu. Anu Korb kõneles aktiivse uurija soovidega arvestamist arhiivikasutuse eestlase, Ülem-Bulanka ja Ülem-Suetuki küla- hea tava piires saab kahtlemata iga mäluasutus des elanud Rosalie Ottensoni rahvaluulekesk- eesmärgiks seada. setest kaastöödest 1969–1976, Vilve Asmer tut- Läti ja Leedu esindajad kõnelesid uurijaid vustas kultuuriloolise arhiivi väliseesti kogusid, abistavatest projektidest ja andmebaasidest neid on praeguseks 145 ja neist omakorda ligi oma asutustes tehtu põhjal. Alma Masevičienė 30 ootavad korrastamist, sh. mitmete kultuuri- Leedu Rahvusraamatukogust tutvustas „Eraelus loos tähelepanuväärsete isikute kogud, näiteks kasutatavat leedu kirjakeele andmebaasi”, kuhu Helga ja Enn Nõu, Ilmar Haamer, Fanny de kogutakse leedukeelseid isiklikke tekstimustreid Sivers. Väliseestlastelt Eesti muuseumidesse kirjade, päevikute, postkaartide, fotodele tehtud laekunud esemelise pärandi mõjusid analüüsis märkmete ja muu sarnase alusel mitme Leedu Riina Reinvelt, kelle sõnul ei ole nimetatud mäluasutuse ja Chicago Illinoisi Ülikooli koos- mõjud kuigi tuntavad, kuivõrd viimase 25 aasta töös. Tema kolleeg Jolanta Budriūnienė käsitles jooksul on esemeid üle antud vaid seitsmele Leedu humanitaar- ja sotsiaalteaduste ajakirja muuseumile ja sedagi koguseliselt pigem napilt Lituanus väljaandmist ning paljude Eesti, Läti kui rohkelt. Gristel Ramler rääkis Eesti Arhiivi ja Leedu kirjanike, luuletajate ja näitekirjanike Ühendriikides korrastamisest aastail 2009–2012 koostööd artiklite avaldamisel alates 1954. Minneapolises Immigratsiooni Ajaloo Uurimise aastast. Ineta Didrihsone-Tomaševska ja Inese Keskuses, kus on hoiul umbes 580 eestiainelist Kalniņa Läti Rahvusarhiivist kajastasid poliiti- ühingute ja isikute arhiivi. Paavo Annus andis lise väljarände uurimise võimalusi Läti ajaloo- ülevaate Stockholmi eestikeelse lähiraadio arhiivi andmete põhjal Austraalia näitel ning arhiivi jõudmisest ﬁlmiarhiivi ja sageli üpris kee- poliitilise manifestatsiooni tähendusega rah- ruliseks kujunenud helituvastusest ja muudest

148 Tuna 1/2013 Varia arhiveerimistöödest, mis tänapäeval analoog- liikmetena valiti juhatusse Guntis Švitiņš (Läti tehnikat ei kasuta. Infolevi tähtsusest raadio Rahvusarhiiv), Üllė Damasickienė (Leedu vahendusel kõneles ka Anne Valmas, analüüsi- riigiarhivaari büroo) ja Maarja Merivoo-Parro des raadiojaama Ameerika Hääl eestikeelsete (Tallinna Ülikool). Uuele juhatusele tegusat saadete arhiivi – KGB käsul saated lindistati, iga kolmaastat ja kõigile kultuuripärandi hoidjaile saate kohta tehti kokkuvõte, mida trükiti kuus järjepidevat tööd arhiivides! eksemplari ja neist üks, aastate 1963–1980 lõi- kes, anti akadeemilisele raamatukogule (sh. on Birgit Kibal märkimisväärselt salvestisi seoses Neeme Järvi ja Arvo Pärdi emigreerumisega). Mare Torm ja Tiina Tootsi käsitlesid Elfriede Lenderi Tütar- laste Eragümnaasiumi ja väliseesti hariduselu kajastavaid dokumente (eriti Rootsis asunud eestikeelsete õppeasutuste dokumentatsiooni ja trükiseid) Eesti Pedagoogika Arhiivimuuseumi kogude põhjal. Aili Bernotas kõneles teoloogi ja poliitikateadlase, Ameerika Hääle eestikeelsete saadete toimetuse pikaajalise juhi Karl Laantee isikuarhiivist Tartu Ülikooli Raamatukogus, Inga Kuljus vaatles Omakaitse Võrumaa Ma- leva omaaegse liikme Arvo Johari käsikirju, mis on üle antud kohalikku keskraamatukokku, ning Peep Pillak tutvustas Rootsis elanud ajakirjaniku ja vabadusvõitleja Ülo Ignatsi (1951–2011) pärandit, mis jõudis 2012. aasta alguses Hoiu- raamatukokku ja sealt edasi suurematesse raamatukogudesse, Kirjandusmuuseumi, Aja- loomuuseumi, Okupatsioonide Muuseumi ja Filmiarhiivi. Ü. Ignats oli Rootsis ilmuva Eesti Päevalehe toimetuse liige alates 1970. aastatest ning ajalehe peatoimetaja 1994–2010, samuti tegev mitmes pagulasorganisatsioonis ja ühtlasi Baltimaade vabadusliikumise aktiivne toetaja pöördelistel aegadel 1990. aastate alguses. Tema ainulaadse dokumentaalse pärandi seas on hulgaliselt intervjuusid, fotojäädvustusi ja ﬁlmilinte endiste ja praeguste tuntud poliitikutega. Konverentsi lõpetas MTÜ Baltic Heritage Networki üldkoosolek, kus ühingu president Piret Noorhani andis ülevaate aasta jooksul toimunust. Ta märkis, et eelmisel üldkoosolekul seatud sihid on täitnud eesmärgi, ühingu liikmed on kohtunud suvekoolides ja õppeseminaridel, samuti on ühingu korraldusel ja rahvuskaaslaste programmi toel toimunud erialased kohtumised ja õppepäevad asukohamaades. Ühingul on 37 individuaalliiget ja 7 kollektiivliiget. Koosoleku lõppedes valiti ühingu uus juhatus, kus presiden- dina jätkab Piret Noorhani (Eesti Õppetöö Kes- kus Torontos / VEMU) ning asepresidentidena asuvad tegevusse Kristine Bekere (Läti Teaduste Akadeemia) ja Jolanta Budriūnienė (Martynas Mažvydase nimeline Leedu Rahvusraamatuko- gu). Sekretärina jätkab Karin Kiisk ning juhatuse liikmena Birgit Kibal (Eesti Rahvusarhiiv), uute

Tuna 1/2013 149 Varia Kindral Judenitši auto uskumatud seiklused Eestimaal

lljärgneva loo žanrimääratluseks võiks Aolla kriminaalkomöödia. 1922. aasta 18. märtsil toimus Tallinna-Haapsalu Rahukogu istung. Süüalused olid Jaan Kontse, Aleksander Gutmann, Julius Johanson, Mendel Zitron, Hermann Riimer ja Aleksander Piimson. Neid süüdistati Loodearmee ülemjuhataja kindral Nikolai Judenitši auto varguses. Sellel istungil

mõisteti kohtualused1 õigeks. Kohtutoimiku andmetel oli sündmuste käik järgmine. Ööl vastu 20. veebruari 1920 varastati Loodearmee staabi garaažist Kohtu t. 10 kindral Judenitši auto Benz. Judenitš ise oli selleks ajaks Eestist lahkunud. Vastavalt leppele kuulus armee vara üleandmisele Eesti Vabariigile ning protseduuriliste küsimustega tegeles Loode- armee likvideerimise komisjon. Majas, mille kuurist auto varastati, elas vanem naisterahvas, kelle käes olid hoovivärava võtmed, ja Judenitši autojuht – kuulus võidusõitja Herbert Krasting. Kedagi teist kindral oma autot juhtima ei olevat usaldanud. Krastingi seletuse järgi tuli ta õhtul enne vargust kella kuue paiku sõidust ning pani auto garaaži. Järgmisel päeval kella kolme ajal tahtnud ta autoga sõitu minna ja siis leidnud, et auto on kadunud. Loodearmee likvideerimise komisjoni juristkonsul informeeris juhtunust kriminaalpolitseid ning algatati uurimine. Umbes samal ajal toimetati Eesti Sõjavä- gede Ülemjuhataja Staabi hobusetalli auto, Nikolai Judenitš. EFA 3-1091 mis „imekspanemise väärt Judenitši autot meenutab”. Selle kohta on toimikust veel lu- Kohtus tunnistas Kontse, et auto toimetas geda, et paar päeva enne auto kadumist käskis kohale Loodearmee ohvitser Ussatšev, kes oli Eesti Sõjavägede Kindralstaabi komandant tegutsenud kellegi kõrgema ülemuse käsul. Mis Jaan Kontse staabi tallipoisil Johannes Vilbal Eesti riigile varade üleandmisesse puutub, on Laboratooriumi tänaval asunud talli puhtaks toimikust leida selline kommentaar: „... lõpuks teha. Vilba sõnul: „Kontse tuua enesele sinna ei ole ju saladus, et Loodearmee likvideerimisel auto.” Auto kadumise päeva õhtul kella 8 ajal igal viisil katsuti kõrvale puigelda varanduste kutsus Kontse Vilba Laboratooriumi tänavale, üleandmisest vabariigi valitsuse lepingu põhjal sest auto oli kohale jõudnud. Auto juures oli – terved varandused said kõrvale toimetatud ja keegi Vilbale tundmatu autojuht. Kolmekesi ära müüdud.” lükkasid nad masina sisse. Sama aasta aprillikuus, kui Vilba õhtul tallis

1 Jaan Jaani p. Kontse, Aleksander Augusti p. Gutmanní, Julius Hansu p. Johansoní, Mendel Selmani p. Zitroní, Hermann Theodori p. Riimerí ja Alfred Aleksandri p. Piimsoní süüdistamine Nuhtlemise seaduse §13, 1655-3 jao põhjal 23.05.1922–12.01.1926. ERA, f. 32, n. 3, s. 3090, l. 1–302.

150 Tuna 1/2013 Varia

Ümberehitatud masina müüs Julius Johan- son 390 000 marga eest pankur Klaus Scheelile (viimane sai hiljem tuntuks sellega, et vahendas Venemaalt kultuuriväärtuste, sh. kirikutelt ja kodanikelt rekvireeritud väärisesemete müü- mist Läände). Kuigi auto müüjaks oli Johan- son, on masina omandisuhte kohta toimikust lugeda järgmist: „Kontse seletuse järgi on auto Gutmanni oma, Gutmanni seletuse järgi – Kont- se oma. Tunnistaja Scheeli teada on Johanson auto omanik. Tunnistaja Eigole seletanud Johanson, et Zitron palunud teda autole ostjat leida. Zitron seletanud nimetatud tunnistajale, et Gutmann palunud autole ostjat leida.” Ei saa mainimata jätta, et ka vaidluse tehni- line aspekt käis kohtuorganitele silmanähtavalt üle jõu. Nii arutati istungil, et kuna eksperdid kasutavad selliseid spetsiifilisi termineid nagu Herbert Krasting. Spordileht 07.09.1923 näiteks „auto radiaator”, tuleks nimetatud ese tuua kohtuistungile, et oleks selge, millest hobustele kaeru ette andis, tahtnud neli tund- jutt käib. Judenitši auto oluliste tunnustena mata meest sisse tungida, kuid nähes tallipoissi, käsitles kohus tunnistaja Agapovi käest saadud jooksid nad minema, jättes ukse taha plekknõu andmeid, kuigi viimane seletas, et „... andmed bensiiniga. Vilba raporteeris juhtumist staabi tema poolt kontroleerimata ja vastutust nende adjutandile Gutmannile, kes kohemaid telefo- arvude õigsuse kohta tema enese peale ei võta”. neeris Kontsele. Vähe aega pärast juhtumit tulid Kohus lähtus sellest, et Judenitši auto mootor Gutmann ja Kontse koos autojuht Piimseniga oli 36 HP (hobujõuline) ning kolvi ja kolvikäigu masinat ära viima. Kontse, Vilba, Piimsen ja kee- mõõdud 120 x 205 mm, samas kui Scheelile müü- gi Tinaberg autol ning Gutmann „mototsikletil”, dud Mercedes oli väidetavalt 25 HP ja mootori sõideti Kadriorgu Vladimiri tänavale Hermann parameetrid 120 x 140 mm. Tegelikult pole firma Riimeri töökotta. Benz tootnud 36-jõulist mootorit. Oli olemas Peale Riimeri olid neid Kadriorus ees mootor 33 HP kolvimõõtudega 130 x 160 mm ootamas mehhaanikatöökoja omanik Mendel ja 39 HP mõõtudega 130 x 190 mm.2 Judenitši Zitron ning tuntud autoäri omanik ja võidusõitja autole omistatud kolvikäigu parameetritega Julius Johanson. Kohal olid ka töömehed Pee- sus, Felsberg ja Kurg Johansoni töökojast ning Raudsepp ja Tiitso Zitroni töökojast. Esialgu plaaniti uuendada masina polstrit, kuid hiljem otsustati vahetada auto kere väiksema vastu – nii tulevat remont odavam. Teine kere toodi Johansoni töökojast. Kohtuekspert Paul Butte arvates polnud tegemist mitte auto remondi, vaid maskeerimi- sega. Õige auto kere asendati teise – väiksemaga. Selline teguviis kindlasti alandas auto väärtust. Lisaks kerele vahetati masinal radiaator, asendati mootoril vabriku Benz silt Mercedese sildiga nii, et vana sildi kruviaugud all näha jäid. Lisaks viiliti bensiinipaagi ja rattarummude pealt maha kiri Benz ning graveeriti asemele Mercedese embleemid (firmad Benz ja Mercedes ühinesid alles 1926. aastal). Scheeli panga reklaam. Postimees 12.12.1926

2 W. Oswald. Mercedes-Benz Personenwagen 1886–1945. Motorbuch Verlag, Stuttgart, 2001, lk. 43–55.

Tuna 1/2013 151 Varia

Benz, 1913. aasta mudel. Taga vasakul Põhjakorpuse ülem polkovnik Anton Dzerožinski, temast paremal Eesti sõjaväe 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson. Jamburg, 1919. a. mai. EFA 4-2608

mootor ei oleks auto kapoti alla ära mahtunud. vahepeal kogunisti surnud. Autojuht Piimson Eeluurimise protokollis on kirjas automehaanik sai kohtukutse 6. juulil ja suri paar nädalat Julius Hanshofﬁ tunnistused, kelle sõnul tuleb hiljem diagnoosiga – südamehalvatus pärast mootori võimsuse kindlakstegemiseks mootor viina kuritarvitamist. Võimalik, et eelseisva pealt lahti võtta. Väide on vaieldamatult õige, kohtukolgata eelaimdus mõjus mehe tervisele vaid niimoodi saab ära mõõta silindri läbimõõdu nõnda rängalt. Süüalune Mendel Zitron, nagu ja kolvikäigu ulatuse. Toimikus ära toodud moo- selgus, oli vahepeal põgenenud Venemaale. tori numbri 13 078 järgi otsustades oli tegemist Enne seda jõudis ta sõlmida oma abikaasa Hene 1913. aasta mudeliga. Usutavasti sama autot võib Zitroniga varalahutuslepingu, mille alusel jäi näha 1919. aasta mais Jamburgis tehtud fotolt. Mendeli omanduseks vaid tema töökoja sisustus. Sellel ajal kandis valgekaartlaste väeüksus Põh- Kõik muu – kinnisvara, pianiino, maalid jne. jakorpuse nime ning allus Eesti väejuhatusele. – jäid abikaasale.3 Uue istungi ajaks määrati 9. 19. aprillil 1922. aastal esitas prokuröri va- oktoober 1923. nema abi Gustav Avald apellatsioonikaebuse, Oktoobris toimuski järjekordne kohtuarute- väites et varasem kohtualuste õigeksmõistmine lu. Kohtualused taas puudusid, kohal olid vaid oli ekslik. Argumentideks tõi ta asjaolud, et kõ- advokaadid ja osa tunnistajaid. Istungil ana- nealune auto on vaieldamatult Benz, aga mitte lüüsiti apellatsioonikaebuses esitatud väiteid, Mercedes, et remondi nime all toimus tegelikult kaasates selleks kriminaalametnik Eigot ning maskeerimine ja et Judenitši autojuht Krasting eksperte Paul Buttet ja insener Podhalushinit. ei julgenud kohtus väita, et see Judenitši auto Eigo väitel oli „vastuvaidlemata tõeks tehtud, et ei ole. auto kere, mis Johansonilt ära võeti ja Kohtupa- 24. oktoobril 1922 toimus uus kohtuistung. lat leiab Judenitši auto kere olevat, sellelt autolt Paraku tuli arutelu edasi lükata, sest süüalused pärit on, mis Riimeri töökotta remonteerimiseks ei ilmunud kohale. Üks neist, Alfred Piimson oli toodi. Selle pärast peab Kohtupalat järeldama,

3 Mendel Selmani p. Zitroni ja Hene Nisoni t. Zitron (s. Ansowits) varalahutusleping 13.05.1922–02.06.1922. ERA, f. 1357, n. 2, s. 7133.

152 Tuna 1/2013 Varia et auto, mis Laboratooriumi tänaval staabi tallis Paar nädalat hiljem esitasid kohtualused seisis ja pärast Riimeri töökotta toodi varastatud kassatsioonikaebuse, mis võeti Riigikohtus Judenitši auto on.” arutlusele 23. jaanuaril 1924. Kuna leiti mit- Kohtupalat jõudis otsusele, et „kohtualused meid nii protseduurilist kui ka sisulist laadi teadsid, et neil varastatud Judenitši autoga puudusi, otsustati Kohtupalati otsus tühistada tegemist oli, kuid tahtes kuriteo objektist ja saata asi uues koosseisus uuele läbivaatami- varanduslist kasu saada, mis süüteo motiiviks on, sele. Kehtivaks jäeti Kohtupalati otsus Mendel varjasid kuriteo objekti, sellega ka kuriteo jäl- Zitroni kohta, kuna ta ei esitanud kassatsioo- gesi, maskeerisid autot ja viimaks maskeerituna nikaebust. Uue kohtuistungi ajaks määrati 6. müüsid auto Scheelile 390 000 marga eest ära”. veebruar 1925. Kohtupalati kriminaaldepartemangu otsus süü- Veidraid sekeldusi tuli ette kohtukutsete aluste Kontse, Gutmanni, Johansoni, Zitroni, kättetoimetamise käigus. Näiteks selgus, et koh- Riimeri kohta kõlas järgmiselt: „Igaühte üheks tule polnud teada mitme tunnistaja eesnimed, aastaks ja kuueks kuuks vangi mõista, kõikide kuigi neid oli varem üle kuulatud. Sarnased iseäraliste õiguste ja eesõiguste kaotamisega.” probleemid olid Vassiljevi ja Agapoviga, kes, Reaalsest vanglakaristusest päästis süüaluseid nagu lõpuks selgus, olid vastavalt Konstantin ja 100 000 marga suurune kautsjon. Boris. Krastingu puhul edastas konstaabel koh- Kohtuistungijärgselt esitas Kohtupalati lii- tule valida seitsme erineva Krastingu andmed, ge A. Hinzer „isearvamise”, mis oma sisult on kuni lõpuks selgus, et õige mees – võidusõitja äärmiselt inimlik ja sümpaatne. Nimelt palus Herbert Krasting – oli 13. juulil 1923 traagili- ta välistada süüdistatavate hulgast Hermann selt hukkunud mootorratta treeningsõidu ajal. Riimeri. Hinzer kirjutas: „Minu kindla arvamise Tagatipuks tuli 6. veebruari kohtuistung edasi järele, ei võinud lihtsal käsitöölisel Riimeril, kui lükata, sest taas ei ilmunud kohale kohtualused tema juurde Eesti Vabariigi kõrgemad ohvitse- ega osa tunnistajaid. Eriti oluliseks peeti tuntud rid – Kindralstaabi komandant Kontse ja tema tehnikamehe Julius Hanshofﬁ tunnistusi, kelle adjutant Gutmann isiklikult auto remonteeri- töökojas oli Judenitši autot varem remonditud. miseks toovad, mingisugust kahtlust tekkida, et Talle määrati mitteilmumise eest 5000 marga see auto mitte õigel teel omandatud. Riimer on suurune trahv. Uue istungi ajaks sai 12. jaanuar vanapoolne mees (55 a. vana) seniajani laitmata 1926 kell 11 hommikul. eluviisi elanud, ennast tööga toitnud ja selle tõttu Määratud päeval toimuski kohtuistung, mis ei võinud tema auto kere ümbervahetamise juu- jäi selles saagas viimaseks. Jälle jäi tulemata hulk res ka miskit paha aimata, seda enam, et need tunnistajaid sh. Julius Hanshoff. Sedapuhku ei tööd korraldas Tallinnas tuntud jõukas maja ja õnnestunud kohtuametnikul talle kohtukutset autogaraaži omanik Johanson. Ei ole ka Riimer edastada. Mitmed selle loo tegelased on vanad auto edasimüümisest osa võtnud.” kamraadid – esimesed eesti soost autojuhid, Unest äratatud Riimerile oli seletatud, mehaanikud, autoäride omanikud ja motosport- et Zitroni töökojas polevat ruumi ja seetõttu lased. Hanshoff vahetas elukohti, sõitis vahepeal tahavad Zitron ja Johanson korraldada auto maale, tegi kõik, et sõpradele Johansonile ja remonteerimise tema töökojas. Paraku ei võtnud Riimerile tema tunnistuste läbi midagi paha ei kohus seda „isearvamist” arvesse. sünniks.

Julius Johansoni reklaam. Aadress-raamat 1924 Vendade Hanshofﬁde reklaam. Päevaleht 16.03.1913

Tuna 1/2013 153 Varia

Kohtuekspertide tehtud selgitav joonis auto ehituse kohta. ERA, f. 32, n. 3, s. 3090, lk. 265

Kohtuistungitelt puudumiste kohta on toi- Samal arvamusel oli ka Karl Kimberg. Samuti mikust leida erinevaid koolipoisilikke tõendeid, märgiti, et graveeritud nimi „Mercedes” kind- näiteks oli viimaselt istungilt puudunud Peesu- lasti pole mitte vabriku töö ja ei olevat seda ka sel esitada Jõhvi Õllevabriku õiend järgmise väljaõppinud tööline teinud. Auto radiaator tekstiga: „Sellega tunnistan, et ladu autojuht on vahetatud, uus kolmnurkse põhiplaaniga Richard Besus sõitis autoga 11. jaanuaril s. a. radiaator on Mercedese oma, asitõendina auto maale ning tuli auto rikki minemise tõttu tagasi küljest eraldi seisev radiaator aga ﬁrma Benz 12. jaanuaril kell 15.” Populaarsed olid ka ter- oma. Ära kuulanud ka ülejäänud tunnistajad, vislikud põhjused. kellest enamik midagi varasematele ütlustele Oluliste tunnistajate puudumise tõttu palus lisada ei soovinud, läks kohus otsust langeta- Jaan Kontse advokaat Aronson kohtul istung ma. Kell 17.30 kõlaski kohtuotsus – süüalused edasi lükata. Temaga ühines Julius Johansoni õigeks mõista. advokaat Otto Strandmann. Vajalikuks peeti Kohtuotsuse seletus oli järgmine: „Scheelilt ka auto, selle osade ning mahavõetud kere veel- äravõetud auto on Judenitši auto sarnane, kuid kordset ülevaatamist. Prokurör soovis siiski asja üldine mulje on, et ülevaadatud auto pole mitte arutamist. Lõpuks lepiti kokku, et istung toimub see, mida tarvitas Judenitš. Eeltoodud andmete ning kohale tulnud kohtueksperdid Paul Butte ja põhjal peab järeldama, et Scheelilt äravõetud Karl Kimberg teevad tehniliste küsimuste kohta auto ei olnud mitte Judenitši autost ümber- selgitavad joonised. ehitatud, vaid on üks mingisuguste tegevuste Alustati tunnistaja Konstantin Vassiljevi objektidest, missugused ei ole täiesti seaduslikud kuulamisega, kes oli Judenitši juures poolteist Kontse, Gutmanni ja teiste poolt, kusjuures ei aastat teeninud ja tema autoga korduvalt sõit- ole võetud võimalus, et auto oli omandatud nud. Segadus tekkis rooli paiknemise kirjelda- kellegi poolt kohtualustest Ussatševilt, millest misega. Kohus juhtis tähelepanu, et Vassiljev kohtualuste väljaüteluste järele tähendab omas oli varem väitnud, et auto rool asetses paremal seletuses tunnistaja Leimann, kes käesolevas pool, samas kui teistest kirjeldustest ilmneb, et asjas ohvitseride Kontse ja Gutmanni tegevusi rool oli hoopis vasakul pool. Vassiljev selgitas, et uuris. Eeltoodud andmetel Tallinna Kohtupa- segadus võis tekkida ehk sellest, kummalt poolt lat tunnistab, et asja andmetega pole kindlaks autot vaadata. Kui vaadata eest, on see ühel tehtud ära viidud Judenitši auto vahetamist pool, aga kui vaadata tagant, siis hoopis teisel Scheelilt ära võetud autoga.” pool. Tema vaadanud autot tagant ja tookord Toimikust on näha, et üsna pea said süü- oli masinal rool paremal pool. Vanemadvokaat alused tagasi ka varem kautsjoniks makstud Aronson „pani tunnistajale Vassiljevile küsimuse 100 000 marka. ette, kas tema Vassiljev, ei ole täna ehk napsi Halenaljakasse olukorda jäi Mendel Salo- võtnud. Tunnistaja Vassiljev seletas, et tema täna moni p. Zitron, kes oli põgenenud Venemaale. napsi ei olevat võtnud.” 1922. aasta aprillis pöördus välisministeerium Taas võeti arutlusele auto tehnilised para- Mendel Zitroni ja ühe teise tagaotsitava välja- meetrid. Ekspert Butte otsus oli, et auto raam andmise asjus Eesti saatkonna poole Moskvas. ja mootor on vaieldamatult ﬁrma Benz omad. Eesti saadik Venemaal Ado Birk teavitas see- Rooli asendi muutmist kindlasti sündinud ei ole. peale Eesti valitsust, et „kui Vene Nõukogude

154 Tuna 1/2013 Varia

sonilt võetud auto kere asitõenditena kohtu käsutusse kuni Loodearmee ohvitseri Ussatševi puudutava uurimise lõpetamiseni. Selle uurimise käik dokumentidest ei selgu. Selles, et Loodearmee funktsionäärid, kellel vähegi võimalus oli, kõikvõimalikku vara kõrvale püüdsid toimetada, pole muidugi mingit kahtlust. Seda kinnitab ka Eestisse elama asunud ohvitseride uhke eluviis – korraldati suurejoonelisi pidusid, osteti kalleid ehteid, maale, kinnisvara. Siiani liigub kuuldusi peidetud kullavarudest. Paraku lõppes hea põli siia jäänud endiste val- getele ohvitseridele kurvalt. 1941. aastal lasti enamik neist oma punaste kaasmaalaste poolt maha, kusjuures saatuse irooniana toimusid mahalaskmised ühe meie loo kangelase Klaus Scheeli villas Pirita jõe ääres.

Rene Levoll

Mendel Zitron. EFA 123.A-246-338 valitsus meie soovi tähendatud isikute välja- andmise asjas täidab, on temal õigus samal alal vastastikkust nõuda, ja ta saab ka seda õigust tarvitama, nagu ta Lätile juba on vangide va- hetamise läbirääkimistel ette pannud – Venele välja anda mõnda Nõukogude ametnikku, kes Venest sinna jooksnud. Läti ei ole seni väljaand- mise nõudele vastu tulnud ja seda Läti tegelaste seletuse järgi nimelt sellepärast, et siis, kui sarnaseid mehi Lätist välja andma hakatakse, nemad sinna enam jooksma ei saa ja sedaviisi ära kaoks väga tähtis informatsiooni saamise allikas.”4 Lisaks teatas Eesti saatkond: „Peale ärapõgenemist Eestist ilmunud Tsitron enamlaste juure, end tähtsa poliitilise tegelasena ja mingisuguse vandeseltsi osalisena ülesnäidates, võitnud enamlaste poolehoiu omandanud vene kodakondsuse dokumendid. Varsti aga, vana rada mööda käies, saab ta mitme kelmus- ja kriminaaltrikkidega hakkama ning kaotab enamlaste usalduse.”5 Välisministeerium arvas paremaks Mendel Zitroni väljanõudmisest loobuda. Et Nikolai Judenitši autoga selgust ei saa- dudki, jäeti Scheelilt ära võetud auto ja Johan-

4 Kirjavahetus Moskva Eesti esindusega 21.04.1922–26.06.1923. ERA, f. 957, n. 12, s. 195, l. 1–6. 5 Kirjavahetus Eesti saatkonnaga Moskvas Mendel Zitron’i väljanõutamise kohta 6.–13. märts 1924. ERA, f. 957, n.12, s. 576, l. 1–5.

Tuna 1/2013 155 Varia Eesti arhiivid Euroopa kontekstis

 2005. aasta septembris toimus Tallinnas rah- lektsiooni, Uppsala Ülikooli professor Torkel vusvaheline konverents „Eesti arhiivid Euroopa Jansson kirjeldab rannarootslasi käsitlevaid kontekstis”, kus oli osalejaid lisaks Eestile ka allikaid Eesti arhiivides, baltisakslasest parun Saksamaalt, Soomest, Rootsist ja Belgiast. Nüüd Volker von Buxhoeveden tutvustab oma pere- ilmus Eesti Arhivaaride Ühingu väljaandel kon- konnaloo dokumente Eesti ja teiste Euroopa verentsi ettekannetel põhinev artiklite kogumik maade arhiivides alates 12. sajandist. „Die Archive Estlands im europäischen Kontext Kolm artiklit annavad ülevaate Eesti arhiivi- / Estonian Archives in the European Context” de saatusest Teise maailmasõja ajal. Riias sündi- (Koostajad Lea Kõiv ja Peep Pillak, Tallinn 2012, nud baltisakslane dr. Wilhelm Lenz keskendub 378 lk.). Artiklid, mida on kogumikus kokku kultuurivarade küsimusele seoses baltisakslaste kolmteist, on kas saksa või inglise keeles. ümberasumisega Saksamaale 1939–1941, Lea Neli esimest artiklit on pühendatud Eesti Kõiv (Tallinna Linnaarhiiv) kirjeldab Tallinna kaasaegse arhiivinduse kujunemisele ja seda Linnaarhiivi kogude saatust sõjakeerises ja Dirk- protsessi mõjutanud teguritele. Brandenburgi Gerd Erpenbeck (Saksamaa, Bochum) Narva Maakonnaarhiivi juhataja dr. Klaus Neitmann Linnaarhiivi aastatel 1941–1944. kirjutab baltisaksa seisuslikest arhiividest Kaks viimast artiklit tutvustavad Saksamaal aastatel 1880–1920, dr. Indrek Jürjo (Eesti Marburgis asuvat Herderi Instituudi doku- Riigiarhiiv) reformidest Eestimaa rüütelkonna mendikogu. Dr. Peter Wörster annab ülevaate arhiivis Esimese maailmasõja eel, mag. Peep dokumentidest Baltimaade kohta üldiselt ja Pillak baltisaksa ja saksa mõjutustest Eesti ar- mag. Dorothee M. Goeze lähemalt Estica kol- hiivindusele ning mag. Raimo Pohjola (Soome lektsioonist. Rahvusarhiiv) analüüsib Saksa, Vene, Rootsi ja Eesti Arhivaaride Ühingu esimene trükiväl- Soome mõjutusi Eesti arhiividele. jaanne „Die Archive Estlands im europäischen Järgmised neli artiklit tutvustavad Eesti ar- Kontext / Estonian Archives in the European hiive teiste maade ja rahvuste ajaloo uurimisel Context” on illustreeritud fotode ja dokumen- ning Eesti kohta käivaid allikaid teiste maade tidega ning varustatud nimeloendiga. Huvilistel arhiivides. Mag. Tapio Salminen (Tampere pöörduda: Margus Lääne (Riigiarhiiv, Maneeži Ülikool) keskendub Tallinna Linnaarhiivi ko- 4, Tallinn 15 019), e-mail: [email protected], gudele Soome keskaja uurimise allikana, prof. telef. (372) 555 71163. Kari Tarkiainen, kes töötas pikka aega Rootsi Riigiarhiivis ja oli seejärel Soome riigiarhivaar, Lea Kõiv tutvustab Rootsi Riigiarhiivi Livonica kol- Peep Pillak

156 Tuna 1/2013 S U M M A R Y

ESSAY nian-Finnish gods, using literature found concerning Laplanders and other peoples with kindred languages. Ilmar Vene. The People and Humanity Merkel borrowed the god of song Wainamöinen from Finland and justified it by reference to the great love of The essay aims to explicate how the image of para- Estonians for singing. Thus Merkel laid the foundation mount merit has been altered after the publication for the myth about Estonians as a great singing people. of the Communist League (1847). The happiness of The engraving by Conrad Westermayr published in mankind begins to be viewed as a surrogate for God the book depicting the Finnish god of song dressed in in secularised society. Peoples compete amongst them- Estonian peasant clothing is the first known pictorial selves for primacy, thus humanity towering over all depiction of Väinämöinen-Vanemuine. people has to be preferred over the different nation- Peterson again put forth the hypothesis that Esto- alities. Subsequent developments, however, attested nians also could have had a god similar to Väinämöin- that “the people” was dearer to people than nebulous en in the corresponding commentary of Christfrid “humanity”. In 1871, Karl Marx did his best by way of Ganander’s translation of Finnish Mythology (1821). the social democrats to convince Prussia not to annex In terms of method we can consider Peterson the last Alsace-Lorraine from France but the temptation to full-blown representative of the principle of analogy humiliate France got the better of the Germans, who that extends back to the 17th century. Ganander was were intoxicated by victory and thus the First World for Peterson basically the same as what Agricola was War became inevitable. An analogous situation was for Hiärne and Jessen, the researcher of Laplanders, repeated in 1914: Germans and Frenchmen, after and others were for Merkel. having struggled for decades as part of the Second Faehlmann ushered in a new era in shaping Esto- International for the common aim of preserving peace, nian pseudo-mythology. Vanemuine was his greatest ultimately sided with their governments that had success. Even though Faehlmann was familiar with declared war, meaning they joined their own people. Finnish Mythology through Peterson’s translation and The Soviet Union initially attempted to serve the ideal with Kalevala (at least at the level of its summary in of internationalism, yet that endeavour ended up as German), he could have acquired the initial impetus Stalinist national socialism in the 1930’s. In Hitlerite for creating the figure of Vanemuine from Merkel Germany, however, where the people were elevated instead. Faehlmann introduced the Estonian god of to sacral heights, the ultimate result turned out to be song Wannemunne (later Wannemuine) in 1838 at the catastrophic. Even so, “the people” and “humanity” Õpetatud Eesti Selts (Estonian Learned Society). In have not lost their meaning to this day. the latter half of the 1840’s, some time after spending time together with Elias Lönnrot in Tartu, Faehlmann ARTICLES added an entourage for the god of song (Ilmarine, Lämmeküne, Wibboane), whose names resembled Aivar Põldvee. The Birth of Vanemuine. Additions to characters from Kalevala. From the very beginning, the History of Estonian Pseudo-Mythology Faehlmann claimed that his tales about Vanemuine and others originated from folk tales, which allowed Kristian Jaak Peterson, Friedrich Robert Faehlmann him to freely invent plotlines in the style of romanti- and Friedrich Reinhold Kreutzwald are considered to cism on the one hand, and to give his work in creating be the men who shaped Estonian pseudo-mythology. myths an Estonian impression on the other hand. At Research of Vanemuine, the god of song, permits the the same time, this meant abandoning the principle addition of Garlieb Helwig Merkel and Thomas Hiärne of analogy. Faehlmann claimed that Estonians had as a prologue to this three-stage scheme of develop- a different religion from Finns in ancient times and ment. The chronicle completed by Thomas Hiärne in that unlike Finns, Estonians had already arrived at 1670, which remained in manuscript form, includes a monotheism before Christianisation. transcript of Bishop of Turku Mikael Agricola’s descrip- Kreutzwald took over Faehlmann’s image of tion of Tavastian (Häme) and Karelian gods in verse Vanemuine. He fabricated and published several folk from 1551. The god of song and poetry Äinemöinen songs and wrote the epic of Vanemuine into the opening (Ainemoinen according to Hiärne), the indirect pro- verse of Kalevipoeg in order to legalise the god of song. totype of Vanemuine, is also included in Agricola’s Kreutzwald also had his own ancient god “project” – Tu- list. Hiärne placed an equals sign between the ancient ris, the god of war (originally Turisas), whom Alexander Finnish and Estonian religions, citing the kindred na- Heinrich Neus rediscovered. Turis had at least as good ture of the two languages, which can be considered the “genes” as Vanemuine (Agricola, Hiärne, Boecler, first application of the principle of analogy in describing Ganander-Peterson). Kreutzwald also fabricated a folk Estonia mythology. Hiärne’s chronicle was published song about Tursis and tried to construct a polytheistic in 1794 and Merkel used it as a source when writing treatment of four main Estonian gods with the god of his work Livonian Prehistory (1798). It is possible that war in a key role, but he later abandoned the promotion Merkel borrowed the principle from Hiärne in particu- of Tursis and also polytheism altogether. lar by which he shaped an eclectic ensemble of Esto- The creation of Estonian pseudo-gods can be

Tuna 1/2013 157 Summary 1/2013

viewed as the fabrication of fakelore, which grew to The comments in the parish register end around be a widespread phenomenon throughout Europe 1830, when the direct effect of the Industrial Revolu- in the 18th and 19th centuries. Faehlmann and Kreut- tion started to be felt throughout Hiiumaa and many zwald used typical approaches in their mystification people left their home villages for Kärdla. At the same like “finding” pseudo-authentic material from the time, the more precise determination of boundaries periphery, the alleged fragmentariness and (partial) and the division of farms began, which led to many inscrutability of fabricated folk creation, mysterious communities losing the appearance that had evolved informants, commentaries that appear to be academic, over a long period of time. More active people were and so on. Pseudo-mythology and fakelore were not able to change locations and practical sense found created only out of literary fashion and imitative application beyond the village community. Thus an folklore pursuits, rather they also had deeper socio- older model of society is apparently unintentionally cultural and national psychological roots. Beginning recorded in the Pühalepa parish register, and that in the 1860’s, pseudo-gods that had hitherto existed in society later gave way to the society that we are already the German language speaking cultural space became more familiar with. The former Fraternity of Moravian the symbols that shaped Estonian national identity. Brethren network of relationships is the most inter- The way the people received the gods turned out to be esting information that two Pühalepa pastors have different. Vanemuine and Turis are good examples of recorded concerning the peasantry of their parish. this. The Vanemuine Society, song festivals and patriotic poetry made the god of song part of the people’s Jaak Valge. Left-Wing Intellectuals Crossing the psyche. The image of the god of war, on the other Threshold: Phenomenon, Current State of Re- hand, had no credible background in the past and no search, Issues spirit or conditions for living in the present. Nearly one third of the members of the Writers’ Aldur Vunk. The Herrnhuters of Pühalepa in a New Union of independent Estonia joined the service of Era: the Membership of the Fraternity of Moravian the Soviet regime after the coup in June of 1940. The Brethren in the Parish Register in 1817–1833 illegal government of Johannes Vares-Barbarus has been appropriately named a “literary type”, or among There is a rather conspicuous attachment to the Püha- the people also as a government of writers. This article lepa congregation’s list of members and taxpayers, in focuses on three top collaborators – Nigol Andresen, other words the Pühalepa parish register, in 1817–1833, Johannes Vares-Barbarus and Johannes Semper, who which is not ordinarily encountered in this type of were not second-rate bohemians, but instead had been historical source. Namely, members of the Fraternity known and respected persons in the society that they of Moravian Brethren who were active within the Lu- now set about destroying. It is all the more important to theran parish congregation are designated there. Two study them since the blindness of Western intellectuals pastors in succession had kept the membership register regarding Stalinism is becoming a very intriguing topic compiled in Pühalepa – Paul Eduard Hörschelmann of research in Western historical science, and Estonia (1781–1833) began keeping the register and Alexander appears to offer a case with vivid contrasts. von Sengbusch (1796–1833) continued the work begin- Some authors see the personal characteristics of ning in the autumn of 1822. The document that Tsar those Estonian left-wing intellectuals like self-seeking Alexander I issued in 1817 affirming the rights of the careerism, vanity and the wish to take advantage of Herrnhuters brought them under the greater scrutiny the political situation as their reason for entering the of the Consistory of Estonia, which began requiring service of the Soviet regime, others highlight naïvety, reports on them. For the most part, Dean P. E. Hör- still others point out Estonia’s oppressive authoritarian schelmann also submitted such reports concerning the regime, which alienated intellectuals from the Esto- deanery’s other parishes. The period of 1817–1832 was nian state. The main motive, that of the “Mongolian the most politically liberal time for the Fraternity of approach”, in other words the alleged aspiration of Moravian Brethren in their entire history and they had the left-wing intellectuals to spare Estonian society no reason to distort statistical data. Thus the material and culture from the worst can apply until now in the concerning the members of the Fraternity of Moravian consciousness of part of society through inertia, yet this Brethren in terms of villages, farms and families is argument appears to have partially lost its persuasive- reliable and important for understanding the social ness in recent years, or at least it is losing its throne at foundation of support of the Herrnhuters in society the top of the ranking order of motives. Finally, the between the liberation of the peasantry from serfdom following research topics are set forth. When and for in the Province of Estonia (1816) and the arrival of the what reasons did many left-wingers, and particularly industrial revolution in Pühalepa Parish. left-wing intellectuals become drawn to the Russian Pühalepa pastor Johannes Chalenius and Her- communist regime? Did the sympathy of Estonian rnhut deacon Jakob Marrasch founded the Fraternity left-wing intellectuals for the Soviet Union derive of Moravian Brethren in Pühalepa on 2 May 1756. It from the same reasons that shaped the world of ideas was one of the first in Läänemaa and Hiiumaa. of Western left-wing intellectuals of that period, or did

158 Tuna 1/2013 Summary 1/2013

Estonians nevertheless experience influences specific violation of the constitution that remained in effect. to Estonia? Clearly, the motives or the ranking order The actions of forces opposed to the authoritarian of motives for entering the service of the Soviet regime government had little effect in the context of the con- differed from person to person, yet is it also possible stitution of 1937. The Board of the “silent” Riigikogu, to find some common denominators as well? What set which was allowed to continue its activity, sent the those (left-wing) intellectuals who entered the service riigivanem three memos in 1936–1937 with no results. of the Soviet Union apart from those who did not? Opposition politicians tried to express their views by sending the riigivanem the so called Memo from Peeter Kenkmann. The Constitution of 1937 – an the Former Prime Ministers and by boycotting the “Attempt at Reform” by an Authoritative Regime? Rahvuskogu elections, yet since they had no access to the media and because the activity of political forces The coup of 12 March 1934 meant the development was hindered, even they were unable to affect the of a new situation in Estonian domestic politics. Even course of events. though the people who carried out the coup headed The coming into effect of the new constitution on 1 by riigivanem (prime minister) Konstantin Päts had January 1938, and the Riigikogu and presidential elec- supported the constitutional amendments proposed by tions that followed did not lead to improvement of the the vabadussõjalased (a right-wing political movement political regime – freedom of the press was not restored headed by veterans of the Estonian War of Independ- and the founding of political parties was not permitted. ence) in the referendum held in the autumn of 1933, Thus, the aim of the constitution of 1937 was not the they began speaking of yet another renewal of the restoration of democracy but rather the continuation of constitution in the months following the coup. This the authoritarian regime that was born in 1934 with the was justified primarily by the provisions in the consti- addition of a formally more democratic façade. tution of 1933 that allegedly granted the head of state dictatorial powers. After the extraordinary session of DOCUMENTS AND COMMENTARY the Riigikogu (Estonian Parliament) was cut short on the orders of the riigivanem on 2 October 1934, the Indrek Paavle. The Story of the Forgery of a Bill of persons who carried out the coup announced that the Exchange: Marginal Note Accompanying the Elec- current composition of the Riigikogu would no longer tions of July 1940 be convened but that parliamentary elections would not be held before the amendment of the constitution. This article considers an episode associated with the After the plans of the vabadussõjalased to overthrow Riigikogu (Estonian parliamentary) elections held in the government were exposed on 8 December 1935, July of 1940. In violation of the law, all the candidates the country’s authoritarian leadership had in its own of the “nationalist opposition” except for one were opinion accumulated sufficient political capital to im- disqualified from the elections that were held by plement its plan to amend the constitution. A referen- the occupying regime to create the appearance of dum was held on 23–25 February 1936 concerning the legitimacy. A criminal case was opened during the convocation of the Rahvuskogu (national assembly), elections against Jüri Rajur-Liivak, the only “opposi- which the people approved by an overwhelming major- tional candidate”. He was charged with forging a bill ity. The law was violated in holding the referendum. of exchange and arrested. The press has considered At the same time, everything other than propaganda this criminal case to be fabricated by the occupying supporting the aims of the government was obstructed regime. This article seeks an answer from hitherto under the conditions of the authoritarian regime. unused archival documents to the question of whether The elections for the lower chamber of the this really was a fabricated charge and what could have Rahvuskogu were held on 12–14 December 1936 and been the objective of this undertaking. supporters of the government achieved an absolute majority. The upper chamber of the Rahvuskogu Peeter Kaasik. “If You Liked my Writing, then was formed of representatives of different institu- Spread it However You See Fit…” tions where supporters of the government similarly dominated. The Rahvuskogu convened for its first After the suppression of the active forest brother session on 19 February 1937 and adopted the draft movement (Estonian patriotic partisans), resistance in of the new constitution drawn up according to guide- Estonia was still nowhere near broken. Passive resist- lines from Päts as the basis for its subsequent work ance continued until the collapse of the Soviet Union. without deliberating other versions. The work of the One of the more widespread forms of manifesting re- Rahvuskogu was confined to making relatively minor sistance was the dissemination of “nationalist” leaflets amendments to the draft constitution. It passed the and the scrawling of corresponding slogans on board new constitution on 28 July 1937. Riigivanem Kon- fences and the walls of buildings in public places. “Anti- stantin Päts proclaimed the constitution on 17 August Soviet” letters sent to the editorial offices of journalistic 1937 with his decision without holding a referendum publications can be placed in this category. on the constitution. That decision was evidently a In this case, our interest is focused on letters

Tuna 1/2013 159 Summary 1/2013

written in colourful style sent to the newspaper Estonian Cultural History Archives from Australia. Edasi (Forward) in October of 1982. Their author, Ivo The story of the origin of this translation of the Esto- Värav, let the editors know in a provocatively flagrant nian national epic as the life work of the Australian tone what he thought of communists and the Soviet Estonian translator Triinu Kartus (1932–2003) and the regime. There were six letters altogether and they artist Gunnar Neeme (1918–2005) is an extraordinary were sent at intervals of a few days. The editorial office cultural act. The archaic poetic language of the epic, initially decided to place the letters in the newspaper’s the figurative poetics of Estonian folk song, and the archives, but later they were nevertheless handed over form of runic songs makes the translation extraordi- to the local KGB department. The letters and expert narily difficult. Triinu Kartus translated the complete analysis of the letters was not carried out until a year text of the epic (19 032 verses) into English again. The later in connection with a criminal case initiated on 5 problems involved in translating the national epic and December 1984 concerning the distribution of leaflets designing the book are reflected in the correspond- in the city of Tartu. It was ascertained that one and ence between Triinu Kartus and Gustav Neeme. The the same individual had written the leaflets and the aim of the authors was to bring Estonian poetry to the letters to the newspaper. world and to arouse interest in the heritage of their Värav was arrested on 13 December 1984 and ancestors among the younger generations of their the union republic level psycho-neurological expert compatriots who had grown up abroad. commission in Tallinn pronounced Värav mentally Triinu Kartus grew up on a large farm in Northern incompetent on 23 January 1985 already and rec- Estonia, from where she emigrated to Germany in ommended that he be sent to a special psychiatric the autumn of 1944. She proceeded from displaced hospital for internment. The Criminal Chamber of persons (DP) camps in Geislingen and Oldenburg the ESSR Supreme Court handed down a decision to to England, and from there onward to Australia. She that effect on 28 February 1985. Värav was released established her new home in Lancauster in the prov- from psychiatric hospital by decision of the People’s ince of Tasmania. Triinu Kartus has published poems Court of the City of Tartu on 9 August 1988 and the in expatriate Estonian periodicals in the 1950’s and Presidium of the ESSR Supreme Court issued a 1960’s and a collection of poems entitled varjude mäng certificate of rehabilitation in 1990, which declared (Shadow Play, Adelaide, 1993). She began translat- the repressions applied to him to be unlawful. ing the national epic at her own initiative in 1996. This is an example of a method that the Soviet She worked on the manuscript for seven years. From regime used in the struggle against dissidents. Since the beginning, the translation was planned as a book with the assistance of doctors, the security organs, the with Estonian and English in parallel. The translation prosecutor’s office and the court considered it neces- was done in close cooperation with the artist Gunnar sary to declare the arrested person mentally ill, and as Neeme in Melbourne. Neeme had studied at the Pallas such to be particularly dangerous to the Soviet regime, Art School in Tartu. In exile he became an internation- persons in this category were as a rule to be sent to ally known freelance Australian Estonian artist. Exhi- strict regimen special psychiatric hospitals under the bitions of his works have been held in many countries jurisdiction of the Ministry of Internal Affairs of the and all the provinces of Australia. Gunnar Neeme Soviet Union. These hospitals were not so much health was a member of the international PEN Club. He has care institutions but rather detention centres where published several collections of poetry and is known dissidents who had become particularly troublesome as a playwright. He had drawn pictures on the topic of were sent in addition to mental cases interned for Kalevipoeg since 1960. There were 200 such pictures extremely serious criminal assaults. Even regardless in total. A selection of them has been published in the of whether actual mental disorders had also been album Kalevipoeg, taidelises nägemuses (Kalevipoeg in ascertained in the case of the individual under consid- Artistic Vision, AESL, 1984/95). eration, this can be viewed more as a punishment and The correspondence between Triinu Kartus and not as treatment in the case of dissidents. Gunnar Neeme also reflects life in Australian Esto- nian society. The Estonian diaspora in Australia is Estonian Film Archives: Pühalepa Parish over 100 years old. More than 7000 Estonians arrived in Australia after the Second World War beginning in CULTURAL HISTORY ARCHIVES 1947 from DP camps in Germany and elsewhere. The Council of Estonian Societies in Australia (AESL) was Marin Laak. Kalevipoeg under the Southern Cross: established in 1952 to coordinate work associated with the Correspondence of Gunnar Neeme and Triinu the Estonian nationality. The Estonian Archives in Kartus Australia were also founded and thanks to the dedica- tion of its archivist Hugo Salasoo, it quickly became In 2011, the Estonian Literary Museum published the known throughout the world in regions with Estonian second translation into English of Fr. R. Kreutzwald’s diaspora. Nowadays, 22 Estonian ethnic organisations Kalevipoeg, which was first published in 1861. The belong to the AESL. About 11 000 Estonians currently manuscript of this second translation arrived in the live in Australia, including the younger generations.

160 Tuna 1/2013