ISSN 0207-6535 reorer-muusiko-kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI шш XIX AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JURI ÄÄRMA, tel 6 60 18 28

TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 faks 6 60 18 87 e-mail [email protected]

Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 6 60 18 76 Muusikaosakond Anneli Remme ja Tiina Õun, tel 6 60 18 69 Filmiosakond Sulev Teinemaa, tel 6 60 16 72 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 61 61 77 Tehniline toimetaja Kaur Kareda, tel 6 61 62 59 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 61 61 77 Infotöotleja Pille-Triin Kareda, tel 6 60 18 87,6 61 62 59 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 6 60 16 72 KUJUNDUS: MAI EINER, tel 6 61 61 77

"Teater. Muusika. Kino", 2000

Esikaanel: Filmirežissöör Peeter Simm augustis 2000. Harri Rospu foto

MEIE KODULEHEKÜLJE INTERNETIS http://www.use.ee/tmk/ TOOB TEIENI

^?$^5ЙГ Soft

AJAKIRI ILMUB EESTI RIIGI TOETUSEL. HONORARID EESTI KULTUURKAPITALILT eorer • muusiko • kino /2000

SISUKORD TEATER 100 AASTAT SÜNNIST HELMI TOHVELMAN —SAJANDI NAINE 11 HELMI TOHVELMAN (Elulugu-autograaf) 14 KURAMATSI HELMI 1 MA LÄHEN JA LAULAN JA LILL ON MUL PEOS (V. Partso, M. Mikiveri, V. Ernesaksa, J. Äärma, M.Klenskaja, A-E. Kerge, P. Pedajase, L. Mägi mõtisklusi Helmi Tohvelmanist) 18 Kadi Herkül AUTISTLIK EUROOPA {Euroopa teatripreemiad 2000) Neeme Raud PÜSIMATU KOSMOPOLIIT ROBERT LEPAGE : MUUSIKA VASTAB JÜRI ALPERTEN 50 AASTAT SÜNNIST DIRIGENDID DIRIGENDIST (Peeter Lilje) 3r Toomas Velmet FESTIVAL, FESTIVALID, FESTISSIMO! (Pärnu David Oistrahhi festivalist) Vaike Sarv VILJANDI "FOLK" PÄRIMUSE JA MUUSIKA PIIRIL

Art Leete OOTAME SIIN, VAATAME RINGI (XIV Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropolaogiafilmide festivalist) Arvo Valton-Vallikivi Ž ÜRIILIIKME EMOTSIOONE (XIV Pärnu filmifestivalist) Karol Ansip REAALSUSE KONFIGURATSIOONID I (Realistliku filmikeele problemaatikast) Agne Nelk ÜLE KÄTE LÄINUD? — TELEREŽII TEINE LEND Tarmo Teder "ÜHE PÄEVA" VÕLU JA VAEV (Üheksa telefilmi "Kanal 2" sarjast "Üks päev") Olev Saveli ILUS ARMAS NUDI (Ago Ruusi dokumentaalfilmist "Ilus armas nudi") SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS

VASTAB JÜRI ALPERTEN

Kas mäletate oma esimest elamust teatri- või kontserdisaalist? Kindlalt ei mäleta, aga arvan, et see võis olla "Võluflööt", mis jättis mulje pikaks ajaks. Muidugi mitte muusika, see pigem segas, nagu näiteks kinokülastajat, kes läheb vaatama Zefirelli "Traviatat" ja ootab, millal laulmine lõpeb ja film algab, ja kui laulmine ei lõpe, läheb lihtsalt minema. Aga "Võluflöödi" lugu iseenesest oli põnev. Georg Ots oskas luua tegelaskuju, mis jäi kauaks meelde. Ma võisin siis olla kuueaastane. Teine lugu, millest siiani on mõned pildid silme ees, oli Prokofjevi "Jutustus tõelisest inimesest", jällegi Georg Otsaga. Üldiselt olin aga Eesti Raadio sümfooniaorkestri juures viibiv laps, kuna isa mängis orkestris. Esimest kontserdi­ elamust kindlasti ei mäleta, sest käisin kui mitte kõigis proovides, siis kindlasti kõigil kontsertidel. Mõned killud on jäänud Pärnust ja Tartust, sest laps võeti ju ikka kaasa. Milline on olnud perekonna mõju teie muusikuks kujunemisel? Väga suur ja seda siiamaani. Ega mul kusagilt mujalt polnudki midagi ammutada kui perekonnalt ja perekonnatuttavatelt, nagu Anna Klas ja Bruno Lukk — see ongi minust teinud selle, kes ma olen. Teadsin lapsepõlves, mis on hea ja mis halb, olemata ise veel midagi kuulnud. Lasteaias kontrolliti musikaalsust, imestati, kuidas muusikutel võib olla täiesti ebamusikaalne laps. Ema, Renate Goznaja, kes töötas siis ja töötab praegugi Georg Õtsa nimelises Muusikakoolis klaveriõpetajana, oli väga õnnelik •— kui minust ei saa muusikut, saab minust võib-olla isegi normaalne inimene. Kui uuesti kontrolliti, selgus, et mul on absoluutne kuulmine, ja ema lähedase sõbranna Asra Loo pealekäimisel sai minust pedagoogilise praktika õpilane. Siis tuli Tallinna Muusikakeskkool ja tagasiteed enam ei olnud. Aga ma ei laula praeguseni, mitte et ei pea viisi, aga selle kohta öeldakse, et ei valda häält. Koolis oli mul solfedžos alati raskusi. Kes on olnud teie kõige olulisemad klaveriõpetajad? Ennekõike muidugi Bruno Lukk, kelle aura mind lapsest saadik mõjutas. Olin vist neljateistkümneaastane, kui sain tema õpilaseks. Enne seda olid õpetajad Eve Paju ja Tiina Kurik. Kust tuli äratundmine, et dirigenditöö saab teie pärisosaks? Juba lapsepõlves, kui istusin proovides ja kontsertidel ja meil oli selline karismaatiline isiksus nagu Neeme Järvi, sain aru, et kui ma üldse midagi tahan, siis dirigeerida. Juba esimestes klassides tundsin sümfoonilist muusikat paremini kui klaverimuusikat. Kooli lõpupoole sain aru, et õpin ju küll klaverit, aga ega ma selle asja peale jää. Aga dirigeerimisõpetajad? Alustasin Roman Matsovi juures, kes tegi kõigepealt selgeks, et kätega vehkimine on lihtsaim asi, aga on vaja teada, mida sa tahad saavutada. Ja nii me võisime tundide kaupa istuda mõne teose osa või näiteks ainult ekspositsiooni kallal. Matsov oma põhjalikkusega andis väga palju. Pärast tuli Leningradi konservatoorium. Enne üliõpilaseks saamist võtsin professor Mussinilt mõned eratunnid ja käisin konsultatsioonis tema õpilase Gergijevi juures. Õieti oli Leningradis ju kaks legendaarset meest, Nikolai Rabinovitš ja Ilja Mussin. Koos vanematega oli minu esimene mõte Rabinovitš, kes käis ka ise tihti Eestis, minu isa isegi arutas temaga edasisi plaane. Rabinovitš ütles väga selgelt, et enne kui dirigeerida, peab kõigepealt saama muusikuks. Rabinovitš kahjuks suri 1972. aastal. Näitasin end hiljem profes­ sor Mussinile, kes ütles, et te ei oska veel mitte midagi, aga midagi teis on. See oli

Jüri Alperten augustis 2000. Harri Rospu foto otsustav hetk, kui ma sain am, et võin proovida. Professor Mussin armastas alati tuua näidet, kuidas Richter tahtis olla ka dirigent, aga temas lihtsalt ei olnud dirigenti. Siis hakkasin kartma, et kui selline probleem oli nii suurel muusikul nagu Richter, võiks see saada ka minu probleemiks. Olete praegu Eesti Muusikaakadeemia õppejõud. Kas pedagoogiamet meeldib? See pole minu kutsumus. Minus ei ole fanatismi, omadust pidada oma ainet õpilasele kõige tähtsamaks. Mäletan, et üliõpilasena oli mul klaveri pedagoogilise praktikaga raskusi, need, kes minu juures õppisid, kippusid eluks ajaks muusika maha jätma. Aga praegu, kui tunnen, et midagi muutub või kui keegi ütleb, et see või teine õpilane on edasi jõudnud, on hea tunne. Muusikaakadeemias on nõrk materiaal­ tehniline baas. Meil ei ole võimalik anda elementaarset praktikat. See, et õppuril on oma orkester, on hea, nii on võimalik õpitut proovida ja rakendada. Leningradis olid omal ajal fantastilised tingimused, orkester, kes iga päev mängis kolm tundi tudengitest dirigentidele, pluss ooperistuudio. Ma muidugi kahtlen, kas see Neevalinnas praegu nii on, eks neilgi ole omad raskused. Kuidas hindate meie dirigentide järelkasvu? Olari Elts, kes tänavu lõpetas akadeemia Eri Klasi juures, on suurepärane ja tema edusammud ei vaja kommentaare. Minu õpilastest teeb Lauri Sirp head tööd "Vanemuises", samuti on perspektiivikas Hendrik Vestmann, kes siirdus mõneks ajaks õppima Karlsruhesse. Kas eelistate juhatada etendusi või kontserte? Ma ei tahaks sellist valikut teha. See meenutab küsimust, et keda te rohkem armastate, oma ema või isa. Olete 1998. aastast Pärnu Linnaorkestri peadirigent. Mida pakub töö Pärnu orkestriga? Pakub palju, ma saan rahuldada oma vajadusi sümfoonilise muusika järele. See on minu orkester. Pärnus ma tean, et saan orkestrit vormida, ja teen algusest lõpuni kõik ise. Püüan kutsuda juhatama neid dirigente, kes orkestrile midagi annavad, ja olen vältinud neid, keda orkester peaks aitama. Tahan, et igaüks, kes orkestri ette astub, tõstaks orkestri taset. Erilist rõõmu teeb see, et Pärnu orkestrile võib saada takistuseks väike koosseis ja rahapuudus, aga mitte enam teose raskusaste. Me ei saa mängida Mahleri sümfooniaid mitte sellepärast, et me ei saaks hakkama, vaid seetõttu, et need nõuavad suuremat koosseisu. Kas olete kunagi mõelnud, et võiksite elada ja töötada mõnes teises riigis? Oo, ja kuidas veel! Olin isegi lahkumise äärel, aga praegu olen, ausalt öeldes, rõõmus, et ma seda ei teinud. Äratundmisele viis mind üks lihtne asi — koduigatsus. Veetsin kolm kuud väikeses Rootsi linnas Karlstadis ja sain aru, et teises riigis võib minna kümme või rohkem aastat, enne kui ma üldse midagi saavutaksin. Ma tahtsin äkki nii hirmsasti koju, et olin kohe nagu haige. Sain aru, et äraminekul ei ole mõtet.

Jüri Aipcrtcn koos isa Moissei Alperteniga koduaias aastal 1964. Kus on olnud teie esinemispaigad väljaspool Eestit? Ega neid palju ole. Lootsin parast kolmanda koha saavutamist üleliidulisel konkursil, et saan vähemalt mööda Nõukogude Liitu ringi sõita, aga sain kontserdi ainult Moldaavias, kuna sealne peadirigent oli žüriis ja kutsus kõik laureaadid esinema. Olen esinenud mõnes kohas Venemaal ja Minskis. 1998. aastal esinesime ERSO ja RAMiga Järvenpääl Sibeliuse nädalal ja kandsime ette "Kullervo" sümfoonia. Pärnu orkestriga mängisime traditsioonilisel vabariigi aastapäeva kontserdil Stockholmis ja Soome sümfoniettorkestriga oli ühisprojekt "Festum-Esticumi" raames, kus kandsime ette eesti romantilise muusika tippteoseid. Tamperes juhatasin korra "Mariza" etendust ja Helsingi vanas ooperimajas "Giselle'i". Palju te Peterburis kontserte olete juhatanud? 1988. aastal kutsuti mind esimest korda juhatama sealse filharmoonia teist koosseisu, nendega olen koos musitseerinud neli-viis korda. Olen ise selles saalis näinud-kuulnud mõndagi, aga kui mõelda, kes sealses saalis aegade jooksul üldse esinenud on, annab ainuüksi sellele mõtlemine erilise tunde. Kuidas algas teie koostöö "Estonia" teatriga? Kui ma esimest korda orkestriga üles astusin, märkas mind Eri Klas, kes oi siis "Estonia" peadirigent. Tema võttiski mind ooperite "Talupoja au" ja "Pajatsid' assistendiks. Etendusi ma muidugi ei juhatanud, ainult proove. Oli aasta 1978. Edasi ootasin oma tundi, kuni 1982. aasta mais jõudsin esimese etenduseni. See oli Verd "Attila". Olin siis juba paralleelselt Vallo Järviga Stravinski ballettide "Kaardimäng' ja "Tulilind" teine dirigent, ja nii hakkasingi pidevalt teatrimajas ringi käima. 1985 aastal lõpetasin Leningradi konservatooriumi ja tulin alguses poole koormusega "Estoniasse" tööle, mõne aja pärast juba täiskohaga. Nüüd olen viisteist aastat sellel kohal olnud. Praeguse peadirigendiga on mul head suhted, ta usaldab mind ja ma saan juhatada peaaegu kogu repertuaari. Milline on teie töökoormus "Estonias"? See muidugi kõigub. Oli aeg, mil sain aru, mis tunne võib olla töötul. Samas on perioode, kus teatrimajast ei pääse õieti väljagi. Muidugi on eriti pingutavad sellised päevad nagu tänavu 20. aprillil, kui hommikul oli Pärnus Poulenci "Inimhääle" peaproov publikuga ja õhtul "Estonias" balleti "Anna Karenina" esietendus ning enne seda sõitsin iga päev Tallinna ja Pärnu vahet. Üks pingeline aeg algas veebruari keskel ooperiga "Salome". Ma ei ole küll selle muusikaline juht, aga olin kogu aeg lavastuse valmimise juures. "Salome" ei ole teos, mida lihtsalt tuled ja teed. Peab olema ühtne kontseptsioon, mis nõuab sajaprotsendilist andumust. See oli raske ja väga huvitav ja vähemalt muusikalise tulemusega võib ise rahule jääda.

Jüri Alperten ema Renate Goznaja, isa ning naabripoisi Teet järvi ja klassivenna Kalle Raudaluga aastal 19Š5. On teie pärast mõni etendus ära jäänud? Ei ole. Kunagi oli meil Vello Pahnaga kokkulepe, et kui üks vähegi saab, teeb etenduse ära, sõltumata sellest, kas on varem lugu juhatanud või mitte. Ükskord oli mul 40 kraadi palavikku, siis leiti asendaja. Ise olen ka käinud n-ö tuld kustutamas, näiteks Riias mitu korda "Jevgeni Oneginit" juhatanud. Veel meenub, et juhatasin Riias "Pajatseid". See on teatavasti ooper, milles tempo kogu aeg muutub. Ma ei olnud iialgi enne "Pajatseid" juhatanud. Nad said sellest teada alles pärast etendust ning imestasid, et kõik nii hästi välja tuli, aga kui mind hiljem Riiga kutsuti, küsiti alati, kas olen tükki varem juhatanud. Mis võib lavastuse väljatoomisel häirida? Üldiselt on dirigentide head abilised kontsertmeistrid. Nemad vastutavad nooditeksti täpsuse eest, jälgivad fraasi. Luki õpilasena on mulle sügavalt sisse jäänud, et nooditekst on püha. Kõige hirmsamad on need hetked, kui ballettmeister hakkab muusikaga kombineerima, "Luikede järvega" muidugi mitte, aga mõne vähem tuntud teosega, öeldes näiteks, et vaja on kaheksat takti, võtaks siit ja hüppaks sinna. Sellele reageerin ma küll väga valuliselt. Millised kontserdid ja etendused on avaldanud teile enim muljet? Mäletan kahte fantastilist Mahleri Viienda sümfoonia ettekannet Peterburis, vahetult enne viisarežiimi tulekut. Üks oli Mahleri orkester Abbadoga ja teine Chicago orkester Soltiga, need võtsid hinge kinni. Siis veel New Yorgi Filharmoonikud Mehtaga, ja muidugi Mravinski kontserdid. Mravinskit ma vaadata ei tahtnud, aga orkestri kõla oli täiesti eriline. Teatri poolelt mul midagi selletaolist vastu seada ei ole. Ja muidugi jätsid mulje paljude dirigentide proovid, mida Leningradis õppimise

Stseen Mozarti "Figaro pulmast". Pärast Verdi "Attila" etendust detsembris 1984. Vasakult: Hendrik Krumm, Jevgeni Nesterenko, Helvi Raamat, Vaino Puura ja Jüri Alperten. Fotod erakogust

ajal kuulata sai, välja arvatud Mravinski, kes kunagi oma proovidesse ei lubanud; kui keegi end posti taha peitis ja see avastati, tuli skandaal. Kas te ise lubate tudengitel oma proove kuulata? Miks mitte, kui tudengid tahavad tulla, aga see ei ole praegu kombeks. Ja piletihindadega me peletame saalist eemale noored, kes on meie tulevik. On teil mõni lemmikajastu? XIX sajandi teine pool ja XIX—XX sajandi vahetus — Brahms, Mahler ja Ri­ chard Strauss. Viimasel ajal on lemmikuks Mozart. Varem püüdsin ERSO kontsertidel alati ette kanda mõne Richard Straussi teose. Mäletan, et 1986. aastal jäi Eri Klas pikemalt Saksamaale, aga siin pidi tal olema kontsert, mille kavas oli Straussi "Kangelase elu". Otsiti dirigenti ja ühel hommikul helistas Peeter Lilje ning ütles, et sina oled meil suur Straussi spetsialist, võta homme partituur ja tule proovi. Seda hommikut ei unusta ma iialgi. Ma ei saanud öelda, et "Kangelase elu" on ainuke Straussi teos, mida ma ei tunne, ja nii õppisin 24 tunni jooksul teose ära. Olete ka ise heliloomingut kirjutanud? Lapsepõlves ma ikka olen midagi kirjutanud, aga see pole minu rida. Maailmas on nii palju kirjutatud muusikat, mida ma tahaksin juhatada ja millest ma pooltki teha ei jõua, miks peaksin seda veel juurde mõtlema. Kas te rambipalavikku ka põete? Kuidas võtta, natuke ikka, aga sellega mis ma klaveri taga istudes põdesin, ei 7 anna üldse võrreldagi. Koik sõltub olukorrast kus, mis, kes... Peterburi Filharmoonia Suure saali laval tunnen end hoopis teistmoodi kui Pärnus juhatades. On teil mõni rituaal enne lavale minekut? Ei ole. Terve päev muidugi häälestun sellele lainele. Tavaliselt joon enne tassi kohvi ja kõik. Kui suur on teie sõprusringkond? Minimaalne. Ja nende hulgas objektiivse kriitika tegijaid või nõuandjaid praktiliselt ei ole. Kõige karmimad kriitikud on ikka ema ja isa. Varem oli ka Roman Matsov, aga viimasel ajal on ta muutunud väga heatahtlikuks. Huvitab teid poliitika? Aktiivselt mitte. Segastel või üleminekuaegadel on see mind huvitanud nii palju, et saaksin aru, mis minust ja minu lähedastest saab, aga rohkem küll mitte. Ma ei jaga sellest midagi ega tahaks sellega tegelda nii kaua kuni ma midagi muud oskan ja suudan. Kas juudi kogukonna elu on Eestis inimlik? Ma arvan küll, sugugi mitte halvem kui kusagil mujal. Tõrjutust ei ole tundnud? Muidugi olen. Ega ma siin päris oma ei ole, aga ega ma ka kuskil mujal end päris omana ei tunneks. Kibestumised ja pettumused? On olnud palju. Mitmel korral olen arvanud, et mulle on liiga tehtud, siis lülitan muidugi ka rahvuse mõtte sisse, kuigi see võib ka mõni muu põhjus olla, aga tavaliselt ei tee see asja kergemaks. Kuid ma olen veendunud, et kui mu nina oleks teise kujuga, siis oleksin siin palju paremini edasi jõudnud. Viimasel ajal olen ära õppinud selle, et mida vähem ma endale ette kujutan, seda vähem ma pettun. Sellega olen muidugi ka alt läinud. Näiteks Ungari TV konkursil 1989. aastal. Õppisin ära esimese vooru kava, siis teise vooru kava ja arvasin, et rohkem pole mõtet, sain aga kolmandasse vooru ja see ebaõnnestus. Ma pole ka väga konkursi tüüp, ei ole n-ö kõigesööja. On teoseid, mille puhul tunnen, et see pole minu rida. Näiteks Francki sümfoonia või kaasaegne muusika. Mis aitab kibestumisest üle saada? Pole midagi konkreetset, mis aitaks. Pean ootama järgmist kogemust, mida mina ja veel keegi teine peab õnnestumiseks. Ega hästi ei saagi üle, aga viina võtma ma ka ei hakka. On nagu on, kord parem, kord halvem aeg. Mis on kriis? See, kui totaalselt ei vea või kui mitu asja korraga ebaõnnestub. Meie töös on õnn väga tähtis, see, et keegi sind õigel ajal näeb ja tähele paneb. Millal seisite esimest korda orkestri ees? Mäletan kõiki neid hetki, kuidas alustasin. See oli aastal 1977. Esimest korda seisin dirigendina publiku ees Tallinna Muusikakeskkooli lõpuaktusel. Oli fantastiline tunne! Isal oli samas koolis keelpilliorkester, konservatooriumist leidsin puhkpillimängijad. Kontserdisaal oli remondis ja aktus toimus teatris ning teater andis täiesti tasuta veel mõned vask- ja löökpillimängijad. Järgmisel aastal juhatasin jälle muusikakeskkooli lõpuaktusel. 1979. aasta mais sain esimest korda Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ette. Neeme Järvi tuli Metropolita- nist, tal oli äge närvipõletik käes ja ta läks kohe haiglasse. Ees olid aga iga-aastased Leningradi kontserdid ja nii juhtuski, et minul tuli hakata kavu ette valmistama. Samal aastal juhatasin sümfooniaorkestrit muusikakeskkooli lõpuaktusel, kus soleerisid Lauri Väinmaa ja Lembit Orgse. Esimene päris oma kontsert sümfooniaorkestriga oli sama aasta novembris. Kes olid teie õpingukaaslased Tallinna konservatooriumis? Juhtus nii, et ühtedega koos alustasin ja teistega lõpetasin, aga Kalle Randaluga olime koos alates muusikakeskkooli ettevalmistusklassist.

8 аЛаж

^

•£•' 1 J^KL*. .. hкms ™ Jüri Alperteii igapäevases keskkonnas — "Estonia" ^^^^^^H teatri orkestriaugus. Hb Harri Rospu foto

Aga Leningradi õpingukaaslased? Kui ma 1979. aastal Leningradi läksin, võeti mind varsti poolteiseks aastaks sõjaväkke. Oma kursuselt ei oskagi kedagi nimetada, aga erinevatel kursustel, kes ees-, kes tagapool, õppisid Nikolai Aleksejev, Valeri Gergijev, Gintaras Rinkevicius ja muidugi, kui astusin esimest korda professor Mussini klassi uksest sisse, istus seal Peeter Lilje, kes oli siis viimasel kursusel. Me ei olnud tuttavad, mina teadsin, kes tema oli, ja tema teadis vist mind ka. Ta oli suur suhtleja. Elasin temaga ühiselamus mõnda aega ühes toas ja mäletan, et esimese õhtu jooksul jõudsime viies kohas külas käia. Ta tundis vist kõiki, ta lihtsalt säras. Mida meenutate veel õppimiseajast? Tööstiili, seda, kuidas toimusid dirigeerimise tunnid. Ei olnud nii, et üks tuleb kell kolm, teine kolmveerand neli jne. Me istusime oma professori juures kõik koos, arutasime, õppisime teiste õnnestumistest ja vigadest, nii et päeva teine pool oli tervenisti üks pikk dirigeerimise tund ja õhtuti käisime kontsertidel. Kuidas meenutate aega Vene kroonus? Mui vedas. See möödus Leningradis, kolme trammipeatuse kaugusel konservatooriumist. Olin orkestris, ja selleks oli ka ettevalmistusi tehtud. Nimelt olen lõpetanud muusikakeskkoolis veel klarneti eriala ja mul on orkestrandi kvalifikatsioon. 9 Koolis tuli tollal kellelegi pähe väga tark mõte, et kuna poisid nagunii peavad sõjaväkke minema, anti viimastes klassides kätte mingi puhkpill ja hakati koos musitseerima. Sõjaväeorkestris oli aga juba neli ajateenijat ja paarkümmend üleajateenijat ja minul tuli kõige rohkem mängida suurt trummi, sest suured saksad ei viitsinud nii suurt pilli tassida. Aeg Vene kroonus andis nii mõnegi kogemuse. Paleeväljak on mulle tuttav, mitu ööd veetsime seal paraadideks harjutades, Nevski prospekt on otsast otsani läbi marsitud. Tunnen peaaegu kõiki Leningradi surnuaedu, mõningaid parke. Parkides olid meil ka mõned haltuurad, kuhu kutsuti esinema eritasu eest, sealt kukkus meilegi paar rubla. Sõdurpoistele maksti muidu 3 rubla 80 kopikat kuus ja paari haltuura pealt saime peaaegu teise palga juurde. Nüüd tundub, et siis oli kõik väga odav. Räägime seda juttu jaanipäevajärgsel ajal. Suve algus on looduses ja loomeinimestel nagu murdepunkt, et vaadata tagasi ja edasi. Milliseks hindate lõppenud hooaega? Olen osalenud kahes suures projektis — "Salome" ja "Anna Karenina", lisaks veel jooksev repertuaar. Pigem on see ikkagi õnnestunud hooaeg. Olite juunikuus Pärnus "O sole mio" konkursi žüriis. Milline on teie suhe džässiga? Kui Mark Soosaar mind žüriisse kutsus, tekitas see kerge soki. Ma ei ole ju selle muusika asjatundja, kuigi mäletan, et käisin isegi Eesti esimesel džässifestivalil. Olen ikka hiljem ka siin-seal kontsertidel käinud, kui mahti saan, sest mu hea tuttav Toivo Unt kutsub tihti kuulama. Ise ma küll ei mängi, džässi aga armastan ja olen allergiline detsibellide suhtes. Meeldib väga Chopini mõte, et kui tahad, et sind kuuldaks, mängi kõvemini, kui tahad, et sind kuulataks, siis mängi vaikselt. Kuidas te puhkate? Pingelisel ajal mõtlen, kuidas saaks paar vaba päeva. Prooviperioodid teatris on väga töömahukad. Tahaksin, et koormus jaotuks ühtlasemalt, aga loomeinimestel see nii ei ole. Töötan kolmes kohas ja kui ühes midagi lõpeb, siis teises algab. Muidugi, mingi puhkuse aeg peab igal aastal olema, aga kui kaks kuud olla tööta, siis muutub elu küll imelikuks. Millest unistate uue hooaja algul? No millest? Et saaks rohkem muusikat teha.

Küsitlenud ja vahendanud RAILI SULE

10 HELMI TOHVELMAN100 HELMI TOHVELMAN SAJANDI NAINE

:serf -ШШ t II mill 'щцицуци -

Helmi Tohvelman, 1976. Tõnu Tonnise foto

Hele ingel, ütleb üks. Hea haldjas, väi­ põlvkonnad eesti näitlejaid, alates juba 1931. dab teine. Soe inimene. Krutskeid täis. Intro­ aastast, mil oli Tallinna Töölisteatri liiku- vertne. Visa. Töökas. Traagilise saatusega misjuht ja tantsija ning teatri tantsustuudio juht. naine. Jonnakas. Õnnelik inimene. Õpetaja... Rääkimata hilisemast pedagoogitööst mitmetes Helmi Tohvelmani iseloomustavate väljendite eesti teatrikoolides kuni TRK lavakunsti­ rida ei ole väga pikk, ent kõneleb mäletajate kateedrini välja, kus ta veel 81-aastasena noori sõnades inimesest, kellesugust meie keskele näitlejahakatisi liikuma õpetas. Kui meenutada sünnib harva. sedagi, et Tohvelman on lavastanud kaks Sajandi naiseks nimetab oma õpetajat, balletti, seadnud liikumise ligi viiekümnele Helmi Tohvelmani üks ta esimesi õpilasi lava­ lavastusele, juhendanud harrastustantsurühmi kunstikateedris Mikk Mikiver. Ja tõepoolest, ja loonud tantse, siis neid, kes selle hapra ja kuigi Eesti teatripildis pole Tohvelman kunagi helge naisega on loominguliselt kokku puutu­ olnud esiplaanil, juba oma töö olemuse, aga nud, on ilmselt tuhandeid. Võib vist julgelt ka tagasihoidliku loomu pärast, on ta ometigi öelda, et Helmi Tohvelman asetub eesti teatri­ selle austava tiitli kuhjaga ära teeninud. loos selliste suurkujude ritta nagu Pinna, Põld­ Kasvatanud liikumisõpetajana üles terved roos, Lauter, Panso, Ird jt.

11 Minul ei õnnestunud Helmi Tohvel­ Tohvelmaniga kohtunud pole, raashaaval inani elavana näha. Tean teda vaid filmikat- selginema mõned selle sajandi naise ise­ kendite, fotode, mälestuste, arhiivipudemete loomujooned, eluseigad, suhted. Esimese, kaudu. Ometigi tuleb ka nende abil Tohvel­ vahest suurima üllatusena vaatab vastu ma­ inani portree väga elava ja ehedana esile, just hukas pakk käsikirjalisi mustandeid: kirjad, nagu oleks ta ikka veel siinsamas, olemas, õnnitlustervitused, kaardikesed. Mitmekeel­ mäletajate — õpilaste ja kolleegide kõrval. sed, kaunilt sõnastatud, soojad, vaimukad. Ka Ühest küljest juba eluajal eesti teatri elav le­ pisimadki õnnitlused on enne mustandina gend, teisest küljest aga praegugi nii oluline hoolikalt (mitmete parandustega!) läbi kirju­ tugi paljudele, kes tema käe all ja kõrval õppi­ tatud. Kuramatsi Helmi, kirjutab ta mõnele nud ja töötanud. kirjale, kaardile alla. Nagu see ikka elus juhtub, mainivad Austus kirjapandud sõna suhtes on paljud Tohvelinani õpilased, et alles tagant­ pärit juba varasest lapsepõlvest, mil vanem järele on nad hakanud aru saama, kui oluline vend Johannes on Helmile 12. sünnipäevaks oli Tohvi (nii teda ikka nimetati) õpetus, mis kinkinud päevaraamatu sooviga, et õeke iga oli, nagu mina aru saan, täiesti isikupärane ja päev kas või veerand tundi oma päevikule originaalne lähenemine näitlejate liikumis- pühendaks. Järjekindlam päevikupidamine õpetuses. Ühes meenutuses ütlebAgo-Endrik on kestnud kuni 1918. aastani. Hilisemast ajast Kerge: "Kui mõelda sellele, mida on Helmi on säilinud vaid üksikud märkmepudemed, andnud, siis ega tema ei õpetanud meid tant­ aga võib-olla tõesti ka ainult säilinud. Sest sima. Tema õpetas meid olema näitlejad, kes Tohvelmani kauaaegne kolleeg ja sõber Viive oskavad tantsida. Kes oskavad luua illusiooni, Ernesaks meenutab üht päeva juba Helmi et ma tantsin. Panso õpetas Hamletit, X-i või eluõhtul, mil väike Tohvi istunud keset tuba Y-t, näitemängu, või oma uksekella etüüde. ja oma märkmeid, mustandeid hävitanud: Tohvi aga tegi oma legendaarset etüüdi — ma midagi ei pea alles jääma! Ometigi on arhiivi tulen lillega. Või — tormised pilved tulevad jõudnud küllalt palju käsikirjalisi tekste, mille mu pea kohale. Nimetused ja ka nende etüü­ läbiuurimine võtaks tõenäoliselt kuid... dide lahendamise võtted olid Pansol ja Tohvil Omaette võluv on Tohvelmani ja Hel­ absoluutselt, diametraalselt erinevad. Ja ometi mut Vaagi kirjavahetus, mis annab kahjuks teenisid nad ühte ja sama eesmärki. Oluline jällegi vaid põgusalt aimu kahe teatriinimese oli üks väga lihtne tõde — et näitleja hakkaks pikaajalisest sõprusest, armastusest, koos­ elust. Millele polnud küll antud õnne lõpuni koos kesta (Vaag abiellus 50-ndatel). Ent kui sõber sanatooriumis elu lõpu poole oma Helmi Tohvelman ja tema vanem vend Johannes, hämaraid samme astus, oli Tohvi see, kes teda kes kinkis Helmile 1912. aastal päevaraamatu, et nädalas mitmeid kordi vaatamas käis. Ka õde iga päev kas või 15 minutit pühendaks end Metsakalmistu mändide all puhkavad Kura­ päevikule. Umbes aastal 1931. matsi Helmi ja Mutt koos. Ja-jah, Mutt — nii kirjutas Vaag alla kaartidele, mida ta Eestimaa ringreisidelt Helmile Tallinna saatis. Vahel vaid põgusad tervitused, mõnikord ka pike­ mad aruanded Mutilt vihjavad ometi lähe­ dusele ja sõprusele. Need oma ajastu märgid, lahtised postkaardid, tagaküljel kirjatervitus, on samas ka õnnelikud tunnismärgid ühest sõprusest, millest tänaste telefonikõnede maailmas kriimugi järele ei jääks. Omaette huvitav kaust arhiivis on "Oodid", jälle mustandid hirmpikkadest tervituslauludest tuttavatele, sõpradele, kolleegidele — vaimukad, lõbusad ja suure hingesoojusega kirjutatud. Küllap ta need ka vastaval tähtpäeval ise ette kandis, sest nii mitmegi mustandi puhul on ingliskeelsete tsitaatide juurde kirjutatud ka nende hääldus (küll valdas Tohvelman vabalt saksa keelt). ennast laval tunnetama... õigesti, eluliselt. Et Üks mahukas kaust sisaldab hunniku ei tekiks laval halba, vale enesetunnet. Et tunnistusi ja aukirju Ülemnõukogu Presii­ näitleja ei hakkaks valetama." diumilt ja kust kõik veel. Siit leian ka ühe kum­ Sirvides vaid põgusalt Helmi Tohvel- malise kokkusattumuse: 8. veebruarist 1937 manist jäänud mahukat arhiivi Andres Särevi on Haridusministeeriumi kutseosakonnas kortermuuseumis, hakkavad mulle, kes ma registreeritud Helmi Tohvelman ametlikult 12 näitekunstnikuna lavatantsu alal. Täpselt Viiekümnendate aastate alguses püüab kakskümmend aastat hiljem saab Tohvelman Tohvelman enne ema surma üht-teist ema ENSV Ülemõukogu Presiidiumi seadlusega jutust kirja panna. Arhiivist leian vaid mõned 1957. aasta 9. veebruarist Eesti NSV teeneli­ üksikud pudemed: "kuidas toat emale kosja seks kunstitegelaseks. Milline tõus kaheküm­ tuli" ja et Helmi sündinud laupäeva hommi­ ne aastaga! võiks praegu irooniliselt hüüatada. kul kell 3, terve päeva sadanud vihma... 1980. aastal antakse talle Eesti NSV rahva­ Tohvelmani enese elulõpu kohta poe­ kunstniku aunimetus. tatud vihjed pole just nii rõõmsameelsed ja Ega oskagi ennustada, milliseks kuju­ sädelevad, millisena mäletavad teda ta kaas­ nenuks Tohvelmani saatus ilma poliitiliste aegsed. Ent teatakse-räägitakse sellest vähe. muutusteta Eestis. Loomingulise poole pealt Küllap olid rasked juba viimased aastad lava­ oleks elu kulgenud ilmselt sama jõuliselt, ma­ kunstikateedris, ehkki õpilased vaevalt mida­ janduslikus mõttes vahest veidi edukamaltki. gi märkasid. Õigemini, vaevalt Tohvelman Oli ju Helmi pärit Järvamaal, Lõõla külas, midagi märgata laskis. Aga 1980. aasta juunist asuvast üsna jõukast Kuramatsi talust, egas pärineb üks kirjamustand Viive Ernesaksale muidu suudetud lapsi kõrgelt koolitada — ja kõlab kui appikarje: "Aidake mind, kallis Helmi vanemast vennast sai bibliograaf, noo­ Viive!" See on ka üks väheseid, võib-olla rem õde õppis Inglismaal, Tohvelman ise Tartu kogemata kahe silma vahelejäänud seda sorti Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ja kui nelja­ käsikirju, mida Tohvelman tuleroaks ei kümnendate lõpul poleks olnud nõukogude söötnud. võimu, mis sundis Tohvelmani vanemaid oma Küllap teaks Tohvelmani viimaste aas­ talust lahkuma (neid küll ei küüditatud), po­ tate loomingulistest probleemidest, elumure­ leks neile sündmustele järgnenud aastad Toh- dest ja tervisehädadest rohkem rääkida Kalju velmanile nii loominguliselt kui ka majandus­ Komissarov, kes tema eest elulõpul pojalikult likult olnud sellised, nagu ta ise nimetab: hoolt kandis. Ent võib-olla on veel vara, võib­ "..tuli seitse-kaheksa kehva, peaaegu töötut olla pole ka vaja. aastat nagu seitse lahjat lehma piiblis." Helmi Tohvelmani jõuline nn tagasi­ tulek pärast "lahjasid tööaastaid" on seotud Voldemar Pansoga, kes ta 1957. aastal lava­ kunstikateedrisse tantsupedagoogiks kutsus Helmi Tohvelman ja Helmut Vaag, l.jaanuar 1938. ja kus ta veel vanuigi (kui naljakalt mõjub see sõna Tohvelmani puhul) tunde andis. Seega asub iseenesestmõistetavalt ka Panso nende Tohvelmani jaoks oluliste inimeste ja loojate reas, mille alguses asuvad ema ja isa, vend Johannes, esimene õpetaja Karl Roosman, esi­ mene tõeline tantsuõpetaja Gerd Neggo, Helmut Vaag, Hilda Gleser, Priit Põldroos, Ants Lauter, Gustav Ernesaks, Viive Ernesaks, Jaan Eilart, Aime Unt, Viiu Härm, Liis Bender ja kindlasti paljud teisedki veel. Kokkupuude mälestuste mälestustega loob kujutluses pildi naisest kui igavesest loojast. Väga iseseisev, ent sisemiselt ometi haavatav, tundlik, tuge otsiv. Suure hinge- ja vaimuharidusega. Hoolitsev ja tähelepanelik. Väliselt habras ja haldjalik, kuid tegelikult sooniliselt tugev ja tahtejõuline. Pealtnäha naiivne, tegelikult krutskilikult mängualdis, vahel nii, et ei aima, kus lõpeb mäng ja algab loominguline hullus. Ükskõikne materiaalse maailma asjade-hüvede suhtes, lapselikult heldiv looduses. Sajandi naine. Küllap järgnev Helmi Tohvelmanilt eneselt, ta kaasaegsetelt, kolleegidelt ja õpilastelt seda pilti veelgi selgemaks maalib.

MARGOT VISNAP

13 HELMI TOHVELMAN 13. X 1900—21. X 1983

Elulugu-autograaf Kirja pandud Tohvelinani enese käega 3. märtsil 1941.

Sündisin 13. oktoobril 1900 Särevere vallas Lõõla külas Järvamaal talupoja tütrena. Kaheksa-aasta- sena astusin Kirna-Virika vallakooli. 1912. aastal astusin E.N.K.S tütarlaste gümnaasiumi Tartus, mille lõpetasin 1924. aastal. Õppisin Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, kus katkestasin õpingud 1925. aastal majanduslike raskuste tõttu, asudes tööle Tallinna. 1924. a suvel juba olin korrektoriks- tõlkijaks "Päevalehe" toimetuses, 1925. a suvest kuni 1927. a suveni olin jälle "Päevalehe" toime­ tuses. 1926. aastal astusin Gerd Neggo Tantsu ja Liikumise Stuudiosse, mille lõpetasin 1930. aastal. Aastail 1927—1931 elatasin end juhuslikest tõlke­ töödest ja võimlemistundidest, olles võimlemis­ õpetajaks 1929. jaanuarist kevadeni Kaarli Güm­ Helmi Tohvelman Tallinna "Päevalehe" naasiumis ja 1929. aasta novembrist 1931. aasta tõlgiks-korrektoriks siirdumisel. kevadeni Kubu gümnaasiumis. 1931. aasta no­ Tallinn, 7. august 1925. vembrist alates olen Tallinna Töölisteatri teenistuses tantsujuhina, olles ühtlasi tõlkinud kümmekond näidendit. 1940. aasta sügisest alates olen Ühen­ datud Draama- ja Töölisteatri ning Noorsooteatri tantsujuhiks. 1937. aasta suvel olin Näitekunsti KURAMATSI HELMI Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina Saksas, kus töötasin E. Eduardowa balletistuudios. Regist­ See intervjuu kõlas Eesti Raadios 1970. reeritud 1937. aastal Haridusministeeriumi Kutse- aasta oktoobris tähistamaks Helmi Tohvelinani 70. osakonnas näitekunstnikuna lavatantsu alal. aasta juubelisünnipäeva. Intervjueerijaks oli Julian Aare. Andres Särevi muuseumis asuvas Tohvel­ Lisaks loeme Eesti Teatri Biograafilisest Leksikonist: inani mahukas arhiivis on ka selle intervjuu Oli 1931—44 Tallinna Töölisteatri liikumisjuht ja üleskirjutus, tõenäoliselt on tegu intervjuu tantsija (esines ka sõnalavastustes) ning teatri mustandi, mitte ümber- ega mahakirjuhisega. tantsustuudio juht, 1944—48 Noorsooteatri liiku­ Arvestades seda, kui hoolikas oli Tohvelman oma misjuht ja õppestuudio pedagoog ning 1965—75 kirjavahetuse pidamisel (arhiivis on arvukalt Noorsooteatri liikumisjuht. Töötas ühtlasi 1944— kirjade, õnnitluskaartide, tervituste mustandeid), 46 Draamastuudio eriklassis, 1946—51 Eesti Riik­ võib oletada, et ta kirjutas enne vestluse salves­ likus Teatriinstituudis ja 1957—81 TRK lavakunsti­ tamist intervjuu valmis. Kas see täpselt sama­ kateedris tantsupedagoogina. Loonud koreograa­ sugusena ka raadios kõlas, pole teada. Ent nii võis fiat ja seadnud liikumist ka teistes Eesti teatrites, olla küll, et Tohvelman kasutas just seda teksti, juhendanud harrastustantsurühmi ja loonud tantse arvestades tema põhjalikkust, valitud sõnakasutust, ("Tere, tibukene", "Seppade tants", "Külvaja"). täpsust. On ju selles üleskirjutuses mõned fraasid ENSV teeneline kunstitegelane (1957), ENSV ja mõtted lausa alla joonitud. Vähe tõenäoline, et rahvakunstnik (1980). Nõukogude Eesti preemia Tohvelman selle intervjuu pärast lindilt maha kir­ 1949. — On olnud Helmut Vaagi elukaaslane. jutas, sest tema suhe tehnikaga oli rohkem kui leige. Lavastused: E. Kapi "Kalevipoeg (1948 "Estonias"), L. Austeri "Tiina" (1955 "Estonias", koos B. Fens- Sellest on küll juba ilmatu hulk aastaid teriga), L. Bernsteini "VNfest Side'i lugu" (1964, TRK tagasi — aga kus te sündisite? "Estonias", koos V Rummoga). Teinud tantse ja Järvamaal. liikumist ligi viiekümnele lavastusele. Järvamaal? Noh, Tammsaare jutu järele teate, mis­ sugune see maa on. Kuigi Juhan Smuul ütleb, et Järvamaa, mis maa see niisugune on? On ainult Muhu ja Saaremaa. 14 Nõnda, et siiski Järvamaal. pannes mõtlen alati harda tänumeelega oma Jah, Lõõla külas Kuramatsi talus. õpetajale Gerd Neggole. Mismoodi see lapsepõlve elu teil sääl Aga teater. Teatrist te pole veel juttu tei­ välja nägi? nud? Eks olnud muret ja vaeva ja tööd. Nagu Hilda Gleser, kel oli olnud kokkupuu­ Vargamäelgi. Oli ka rõõmu ja raamatuid loeti. teid Gerd Neggo stuudioga, tuli kord meie Vend ja veel paar temasugust narri tassisid tundi Laial tänaval. Ütles mulle, et lavastab neid seljakotiga, kust aga said ja asutasid 1913. parasjagu Töölisteatris, vajab inimest, kes aastal Lõõla rahvaraamatukogu. seaks liikumised, ja et see inimene olen mina! Oli ka orel. Isa ja ema mängisid. Tööst konksus Heldene taevas! Mina! Oh ei, oh ei, oh ei, ma ja krobeliste sõrmedega. Ega nad kuskil pol­ ei tule. Ma ei oska. Aga ta võttis mul tugevasti nud õppinud. Aga minule oli see kõige ilusam käest kinni ja ei lasknud enne lahti, kui muusika maailmas. Orelil oli palju registreid. Töölisteatri uksest sisse ja ükski seljataga Mõnikord, kui ema mängis, lubas ta mul neid kõvasti kinni pandud. Läbi häda sain mingil lahti ja kinni lükata, vaatas ise mulle õnnelik­ moel sellega hakkama, Gleseri abiga. kude silmadega õtsa ja ütles — Kuula, laps. Hilda Gelser. Isesugune võimas tuli leegitses ses väikeses hapras naises. Ta oskas vaimus­ Kuidas koolitarkuse saamisega oli? tuda ja vaimustada. See sündis Kirna-Virika vallakoolis. Kui see näidend tuli välja, ütles — järgmise Mu esimene õpetaja oli Karl Roosman. Lutsu teeme jälle koos. Aga järgmine ei tulnud "Kevade" Laurist veel Laurim. Tundide vahe­ kunagi toime, sest see elav elu Hilda Gleser aegadel ja vabadel minutitel seati koolipingid kustus järgmisel sügisel. virna ja siis õpetaja õpetas ja mängis meiega laulu- ja ringmänge. Õues lumesõda ja kaika- Ja edasi? Töölisteater? mängu. Kui ma ükskord kogemata talle tubli Töölisteatri peanäitejuht oli Priit Põld­ matsu kaikaga pähe virutasin, ütlesid teised roos. Põldroos on Põldroos. Uue lavastuse lapsed: aga nüüd sa saad. Õpetaja ütles: Ei. juurde asudes lõi ta nagu akna valla, näidates See oli mänguhoos. Ma jäin keeletuks ja kaua meile selle kaudu uusi maailmu, uusi mõtteid, aega käis peas ringi: Ah mänguhoog, see on uut vaimu, uut tõde ja uut nägu ja seda, mis siis hoopis midagi muud kui igapäeva tege­ on teater. Ja igaüks oma võimete ja arusaa­ vus, siis võib ja saab teistmoodi — ega ma ei made kohaselt volksas siis koos temaga aknast mõtelnud ainult kaikaga pähe virutamist. Kui see õpetaja meile koju külla tuli, oli suur pidupäev. Isa ja ema õhetasid ja olid elevil, Helmi Tohvelman esinemas kas Gerd Neggo jutud ei tahtnud lõppeda ja kõike kuuldut aru­ õhtul või hiljem ühisel tantsuetendusel tati hiljem kuude kaupa. Mu vanemate austus soolotantsuga. selle inimese vastu näis piiritu. Minule oli ta esimene õpetaja. Ta oli tore ja mu meele järele ja ma arvasin, et see on alati nii — peabki olema. Siis tuli I maailmasõda. Mu õpetaja langes teisel-kolmandal sõjakuul. Kui ma edasi elasin, vanemaks sain ja ligemalt ja kaugelt ja mitme kandi pealt hakkasin nägema maailma ja mõnda, mis sääl sees on, tõusis ta minu jaoks üles erakordse õpetajana, erakordse inimesena, omast ajast kaugel ees olevana — igavesti elavaks jääva täisväärtus­ liku inimese võrdkujuna. Mis siis tuli? Siis tuli õppimine Tartus esimeses eestikeelses tütarlastekoolis. Siis ülikoolis. Mis teid praeguse tee peale tõukas? Kui suvevaheaegadel olin Tallinnas ajalehe juures kooliraha teenimas, kuulsin niisugusest imeasjast kui Gerd Neggo tantsu­ stuudio. Endalegi uskumatult leidsin sügisel ka enese säält. Säält, sellelt õpetajalt Gerd Neggolt sain alus­ põhja liikumisest arusaamisele, kõik selle, mis järgnevatele aastatele andis vaimse leiva. Leivakõrvast tuli kogu elu jooksul ise muret­ seda ja õppida, kust aga õppida andis. Ja ikka seda leiba murdes ja pala-palalt suhu välja uude näidendisse, hing kinni elevusest, Neile kahele oli tulnud hull mõte viia mind ärevusest, mängulustist ja mänguhoost. liikumisi seadma. Siis järgnesid teised eesti Mäng! Mänguhoog! Sääl see oligi jälle. ooperid jälle Gustav Ernesaksalt ja Eugen Tn oli julge ja oma näoga. Ja kuigi öeldakse — Kapilt. ära hüppa vette tundmatus kohas, aga Põld­ 47. aastal pidi lavastusele tulema Eugen Kapi roos hüppas ikka tundmatusse paika, uude "Kalevipoeg". algatusse. Ta julgus kiskus ka teisi kaasa. "Estonia" ballettmeister Rahel Olbrei, suurima Kaotada polnud midagi. "Estonia" oli kõrge algustähega meister omal alal, kelle huvita­ ja kauge. Ja tuli omal moel hakkama saada. vad, targad, peenest vaimust ja vaistust kan­ Siis tuli II maailmasõda. Põldroos läks meist tud tantsuseaded ja balletid olid aastate kaugele. jooksul olnud mulle elavaks näidisöppetun- Sai seegi sõda õtsa. niks, kuidas peab sündima ja milline peab olema lavatants, pidi selle balleti lavastama Ja pärast sõda? 41. aastal. Kuid Rahel Olbrei oli nüüd kaugel Gustav Ernesaks oli kirjutanud oma ja siis tuli Ants Lauter mind kättpidi võtma ja esimese ooperi "Pühajärv". "Estonias" oli selle töö juurde viima. Kuidas ta küll usaldas lavastaja kohal ehtne teatriveri Eino Uuli. seda teha? Sest ma polnud kunagi õhtut täit-

Töölisteater. Helmi Tohvelman oma tantsurühmaga. Esimeses reas vasakult: Helmut Vaag, Helmi Tohvelman, Aino Pedaka ja Teet Koppel. Tagumises reas I. Adari, Aede Lepp(?), (?) ja Marta Scott (?).

Helmi Tohvelman Töölisteatri liikumisrühma treenerina, 1934.

16 E. Kapi ballett "Kalevipoeg". "Estonia", 1948. Lavastaja Helmi Tohvelman. Kalevipoeg - Ferdinand Veike, Linda - Juta Arg. Fotod TMM-i arhiivist

vat tantsuetendust teinud. Seni oli Põldroos Ja siis? oma subliimse targa vaimuga, huvitava fan­ Ja siis tuli Voldemar Panso. Tuli teatri- taasiaga ja uute maailmade nägemisega aknad instituut. Kui seal peale hakkasime, oli niisu­ valla löönud. Nüüd tuli endal püüda neid gune tunne, nagu oleksin sattunud hoopis irvakile kangutada. See oli raske töö. Ullo pärapõrgusse. Tema, Voldemar Panso, oli mu Toomi tegi mulle Harju mäe liivasel teerajal meelest kui tulekera, mis sähvis ja sädeles me sõrmega kriipsu vedades palju eesti rahva­ peade kohal vaimu ja vaimukuse tulelonena. tantsust selgeks, mida ma veel ei teadnud. Aga ta tegi ka samavõrd sügavkündi ning ikka Eugen Kapp laulis mulle Kaarli puiestee pingil tundmatuis, seni tallamata paigus. Tuli sibada soome tantsuviisi ette ja siis jooksime, tema kõigest väest, et mitte jalgu jääda ega teda ees, mina järel, kui saaks klaveri juurde. Oli silmist kaotada. Ta andis aga vabad kaed. Ja parajasti sadanud ja vesi lendas me jalgade kui suutsid kriipsu võrdki ta silmis armu lei­ all kahele poole. da, siis lausus "Jõudu tööle" kevadkülviaegse Selle "Kalevipoja" juures oli nuttuja silmavett lootusrikkusega. ja otseti olemist. Varemeist uuesti üles ehitatud Nüüd olete ka Noorsooteatris? "Estonia" teatrisaali avaõhtuks saime ka meie esimese vaatuse katuse alla. Järgmise aasta Kui teatriinstituudi lõpetas II lend, tuli märtsis oli "Kalevipoja" esietendus. ta Vargamäelt — nagu me oma teatriinstituudi Ja siis edasi? Järgmised tööd? kodu Toompeal nimetame — alla ja sai põhi­ materjaliks uuele Noorsooteatrile. Millegi­ Siis... Siis tuli seitse-kaheksa kehva, pärast võeti sinna mindki, nagu tuttav, kuigi peaaegu töötut aastat nagu seitse lahjat lehma päevi näinud majatarbeese võetakse kaasa piiblis. uude kohta kolides. 17 МЛ LÄHEN JA LAULAN JA LILL ON MUL PEOS.

VOLDEMAR PANSO: Kui vaadata enda ümber aastaküm­ nete vikerkaares, kus nii paljud sõbrad-tutta- Helmi Tohvelmani tagasihoidlikkus ja vad on virmalistena lähenenud ja kaugene­ tema isiksuse mõju sunnivad tagasihoid­ nud, jättes maha arvu, mille võib ühe käe likkusele ka tema juubeli puhul sõnavõtja. sõrmedel üles lugeda, siis üks neist on Helmi Kiitus, ülivõrded ja komplimendid põrkavad Tohvelman. Ja imelik, see polegi sõprus. See tagasi selle vaikse hallipäise kontsentreeritud on töövendlus, mis tähendab peaaegu vere- inimese eetilisest kiirgusest ja kukuvad kõlinal vendlust; mõttekaaslus, mis tähendab teine­ maha. teise rikastamist. Ta on see, kes ta on, terviklik ning Ei oleks mõeldav lavakunstikateedri jäägitu. Lõõla soosaartelt Vargamäe Indrekuna viisteist aastat ilma Helmi Tohvelmanita. Ei Tartu suurkoolini välja pingutanud, on ta oleks mõeldav Noorsooteatris viis aastat ilma säilitanud endas Järvamaa soode jaheduse, Helmi Tohvelmanita. Ja Draamateatri ruu­ suitsutare lõhna, koldesoojuse, vokivurina ja mides ringi liikudes tunned aina, et midagi koduoreli viisid. Kui otsida meie teatriini­ on puudu. Puuduvad Helmi Tohvelmani mõt­ meste juures Tammsaare sõnu pidi "seda likud, nõudlikud silmad. vommi, kus päris-Eesti muna hautakse, ... Helmi, Te toote endaga kaasa vaikuse, neid parsi, kus leidub päris-Eesti tahm krobe­ ja see vaikus on hea. Te jätate endast vaikuse, lise kihina, nagu oleksid poolitatud herned ja see vaikus kaitseb ning kannab Teid põlv­ puudele kleebitud", siis, jah, seda leiaks kondade mälestuses, keda Te kunstiteele viite. vahest kõige enam Helmi Tohvelmanis. Ja see vaikus jääb kajama. Jääb kajama, sest

Helmi Tohvelman liikumistunnis. Tohvelmanist paremal Voldemar Panso. Salomon Rosenfeldi foto

18 selles puuduvad enesereklaami kuljused, — ikka mitte ainult tehniliselt (plastiliselt) nood Saalepi Leo narrikuljused, totrad ning korrektselt ja võimalikult kaunilt, vaid kogu ühepäevased. olemusega. Mõeldes praegu, mida Teile soovida, Individuaalsus, kõrgeimal määral, ta ei tulegi midagi meelde peale lihtsa inimliku mõjuvuse tuum ja võluvõti (ka üsna oluline õnne. Majanduslikult olete eluaeg kasinalt takistus ta nn karjääriredelil!) ei seganud teda elanud, kasinamalt, kui Teie vaimuanded kõigi teiste eripära arvestamast ning austa­ võiksid eeldada. Nagu maksaks maailmas mast. Kui ta oli mõnes õpilases avastanud seadus: tema on tagasihoidlik ja vähenõudlik tillukese killukesegi tollele ainuomast ta süga­ — temale aitab küll! Loodusel oleksid nagu vas sisimas, tegi ta kõik selleks, et seda esile teised arusaamad. Looduselt olete saanud tuua, kaitsekihtide alt vabastada, mis prak­ küllusega visadust, jonni ja vastupidavust. See tikas tähendas selle õpilase süstemaatilist on säilitanud Teid üllatavalt noorena. Am­ tundmaõppimist käsikäes metoodikaga, et see muks see oli, kui kateedri õppejõud tegid õpilane iseennast paremini tundma õpiks. Ja Harjumäel võidujooksu ja Te tulite esimeseks! siis avaneks, kogu ta omapäras. Nagu ikka juubeli puhul, saate kuulda palju komplimente. Teile pole see hädaohtlik. Teid võidakse päris ingliks teha, aga Te teate ise, et Te seda ei ole. Õnneks Te pole ingel, vaid juurikas. See teebki Teid nii inimlikult armsaks. Ja olekski kõik. Andestust, et käsitlen Teid nii impres­ sionistlikult ning kitsalt-isiklikult. Ei Teie an- keediandmeid ega Teie andeandmeid. Ometi kardan, et sedagi on palju — Teie iseloomu tundes. Ent tahtsin lugupidamisest killukesegi sõnadeks vormida — millal seda veel teha, kui mitte juubelipäeval! Teistel päevadel pole sõ­ nadeks aega. Meil on ühine laps, kes igavesti röövib päeva ja öö — ta nimi on TÖÖ. Austan Teid eesti elavatest naistest võib-olla kõige enam, peale ema.

1970 Meeli Sööt, Mikk Mikiver ja Helmi Tohvelman. Helmi Tohvelinani juubeliks. Voldemar Panso, TRK lavakunstikateedri esimene lend, 1960. "Portreed minus ja minu ümber", "Eesti Raamat", 1975.

Sellise, vahel tüütavagi visadusega — mis seal salata! — suutis ta ka eriala (näitleja­ meisterlikkuse?!) õppejõude enda "väljavali­ MIKK MIKIVER: tutega" (kellele oldi valmis juba kriipsu peale tõmbama!) erilise hoolega tegelema ning — On üks varajane hommikutund augus­ mis seal jällegi salata! — tänu temale jõudis tis. Vihm rabistab verandakatusel. Meri on mõnigi ere individuaalsus meie teatriellu. ühtlaselt hall ja männid reljeefsed. Sellele hoolitsusele on seletus. Kes ei Kell on 5.20. mäletaks Tohvi (ahaa, ikkagi!) näitlemisi, var­ Paras aeg mõelda Helmi Tohvelmanist jamatuid teeskluse ehk näimise etteasteid? Ta (keda ma kunagi Tohviks ei saanud kutsuda, ebaloomulikku hääletooni, paisutatud žeste, ei seljataga ega õtse, ma ei tea miks, aga kelle peahoiakut? Neil hetkedel, minu arvates, nime paberile panekul hetk tagasi ma ei olnud kaitses ta kas iseenda sisemist olemust (intro­ kindel, kas üks või kaks n-i?!). Füüsiliselt hap­ vert, nagu ta tegelikult oli) või, partnereid rast, vaimselt võimsast haldjast, sajandi suur­ šokeerides, maandas tekkinud ebaloomuliku kujust, kahtlemata, kes oma vaiksel järele­ õhkkonna, võõraste juuresolekul võis tekitada andmatul viisil on õpetanud lugematu hulga ka piinliku olukorra (haprusele vaatamata inimesi (mitte ainult teatrikooli tudengid!) raudkõva naine!). Ja kui tema tegi seda tead­ mitte näima (näitlema), vaid olema. likult, konventsionaalsusest küsimata, siis Jah, lille noppima või nuusutama, kel­ teadis ta sama hästi, kuidas noored alatead­ lelegi kummardama, pead painutama või likult enda sisemaailma kaitstes ennast tõrk­ püsti ajama, käega lööma või kaasa kutsuma suse, jonnakuse, jämeduste, abituse või lihtsalt 19 lukkupanekuga soomustavad. Hoia aga õrnalt soolotantsuna. Mind kutsuti proovi. Tohvi kui peos ja hinga sooja hingeõhku peale nagu improviseeriv looja ei suhtunud eriti hästi linnupojale, siis ehk... Kui paljudel jätkub "korralikesse" klaverisaatjatesse. Aga mina selleks kannatust? Temal jätkus, olles ise mängisin siis nagu proovis ikka, edasi-tagasi samast tõust. mitukümmend korda. Tohvi ei rääkinud Ja silma tal oli märkamaks sisemisi minuga sõnagi. Mõtlesin tookord: on ikka väärtusi. Naljakas küll, aga ma istun siin ja mühakas! Järgmine kord kutsuti mind jälle asendajana Tohvi tantsutundi mängima. Kor­ mõtlen Helmi Tohvelmanist, silme ees umbes dus sama lugu. Keda ei ole, seda ei ole — samasugune vaade, nagu võis olla siin istudes klaverisaatja on tühi koht. Georg Otsal, kelle Tohvelman pani noore mehena kehastama Linda kosilast Päikest 1963. aastal lavastas Panso "Estonias" balleti "Kalevipoeg" esimeses redaktsioonis... "Minu veetleva leedi". Olin selle muusikali Vihm on lakanud, päike paistab pare­ kontsertmeister ja sealt algasid ka minu side­ mat kätt, puhtaks pestud Käsmu särab üle lahe med lavakunstikateedri õpetajatega. Aasta nagu muinasjutumaa. Kui olen punkti pan­ hiljem oli juba üliõpilaste ja "Estonia" teatri näitlejatega "West Side Story" lavastuse nud, tõusen ja teen sügava kummarduse tae­ õppimine, liikumisjuhiks-lavastajaks Helmi varannal hõljuvale sajandi naisele. Tohvelman. Esimesel proovil Toompeal ei tulnud aga "West Side'i" proovist midagi Võsul välja. Tohvi kamandas üliõpilased ringjoonel August 2000 käima ja alustas oma tavalist tundi. Mind käsutati muidugi mängima. Tohvi hiljem P.S. Mingeid isiklikke eredaid hetki või ka ütles: "...mul kohe lavalise liikumise eksam naljakaid juhtumeid, mida ju küllalt oli, ei tulemas ja vaja palju harjutada." Minul ei oska ma esile tuua — me olime nii ühes kärjes, olnud tema eksamitega mingit kohustust, ühes tarus — tema, Viive Ernesaks, Aime Unt, kuid lahkuda ta ei lubanud, ja nii jäin ma Voldemar Panso, Lisl Lindau, Heino Mandri, Tohviga kokku pikkadeks aastateks. Mari Lill, Enn Kraam jt. Ei oskn eraldada "West Side Story" muusika oli meile kärjevaha, mett või mesilasi — kuulusime kõigile paras kõva pähkel. Eri Klas ütles ühte. Ja taru nimi oli teater. tookord: "...olete hulluks läinud, te ei tea ju üldse, mis te teete." Hiljem oli ta ise selle loo Aja O, dirigent, trummar ja kui vaja, siis ka laulja. Aga Helmi Tohvelmani viis edasi VIIVE ERNESAKS: tohutu tahtejõud, jonnakusja vaimsus. Samm­ sammult, Bernsteini muusikast läbi närides lõi Kohtusin Tohviga esimest korda arva­ ta lavastusele äärmiselt huvitava kaasaegse tavasti 1962.—63. aastal juhuslikult "Estonia" koreograafia. teatris. Ta oli loonud imeilusa eesti rahva­ Minul hakkas uus ajajärk, lahkusin tantsu "Külvaja", mis oli mõeldud rühma tant­ "Estoniast" Noorsooteatrisse ja lavakunstika­ suks, aga sel korral esitas Ülle Ulla seda teedrisse. Kõige selle põhjus oli muidugi

Meeli Viikholm, Viive Ernesaks ja Helmi Tohvelman Ernesaksa lahkumispeol lavakunsti­ kateedris, 1977. Helmi Tohvelman. Ta võttis mind omaks ja nii Tohvi üks hobi oli kunst, sealt leidis ta me töötasime koolis ja teatris iga päev õlg õla ka ideid. Tal oli kodus tohutu kunstialbumite kõrval. Tohvelman oli loodud pedagoogiks, kogu. Oli suur Viiralti austaja, Saksa ajal oli iga minut oli temalt midagi õppida. Ta ei kord normisuhkru eest Viiralti käest tema õpetanud ettenähtud programmide põhjal ja teoseid ostnud. Ja korjas ilusa vormiga portse- samal ajal ta ei eitanud ka ettekirjutusi. Tohvi lantasse. lähenes igale õpilasele individuaalselt, esi­ Kõige määravamaks oli Tohvi elus mesest tunnist alates. Tuleb väike vana halli­ Töölisteater, tema suur armastus. Eks sealt sai päine inimene esimesse tundi ja juba tunneb alguse ka nende sõprus Helmut Vaagiga, mis kõiki õpilasi nimepidi! Muidugi võis see pah­ kestis elu lõpuni. Kui Helmut Vaag oli juba viks lüüa. Mäletan, VII lennu esimesse tundi väga haige, käisime teda sageli haiglas vaa­ tuli Volkonski pikas helesinises aluspesus, tamas. Vaag oli vaimselt väsinud, aga kui Tohvi vaatab imestunult ja küsib noormehelt: Helmi tuli, lõid Vaagi silmad särama. Hak­ Peeter Volkonski, kuidas meil siis selle riie­ kasid oma noorust meenutama, naersid palju, tusega nüüd on? ja korraga ma vaatan... hakkavad tantsima! Tohvi tunnid olid improvisatsioonili­ Tantsivad tangot. Istusin vaikselt nurgas ja sed, ometi oli ta tunni ette valmistanud suure vaatasin pealt. Seda ei oska sõnadega seletada. põhjalikkusega. Tema tundides kehtis põhi­ See oli tõeline sõprus. Kui Vaagil oli juba oma mõte— iga liigutus olgu põhjendatud, mõtes­ perekond, siis Helmi, ise küll kõva suitsetaja, tatud. Ta käis ka palju erialatundides ja jälgis kuid täiesti alkoholivaba inimene, korjas alati tähelepanelikult noort näitlejahakatist. Hiljem metallrublasid ühte kastikesse, mis oli nii­ oma tundides püüdis ta alati parandada halba sugune Vaagi abistamise kassa — Helmut kehahoiakut: kellel õlad kõrgel, kes ei oska armastas ikka napsitada... Tohvi on maetud käia ja oh õnnetust — peeglid, need tõmbasid Vaagi kõrvale, see oli ta ainuke soov. eriti noorte tähelepanu ja Tohvi vihkas hirm­ Mina lahkusin lavakunstikateedrist sasti peeglisse vahtimist. Ta oli range ja nõud­ 1977 ja läksin Draamateatrisse tööle. See patt lik. Ei kannatanud hilinemist ja puudumist. on minu hinge peäl, et jätsin Tohvi Toompea Hakkas nõudma seletuskirju. Tal olid omad kooli üksi. Mäletan, kuidas ta tuli Draama­ lemmikud ka, aga need ei olnud kunagi teatrisse minu tuppa, pani suitsu ette ja pisa­ linnatüdrukud; Liis Bender, Helle Pihlak, rad ainult jooksid, püüdis ise veel nalja teha. niisugused omamoodi eestilikumad tüübid. Olin temast sedavõrd noorem, et ei elanud Helmi Tohvelman oli napisõnaline, koolist lahkumist väga valuliselt üle. Samas uudishimulik, erilise huumorimeelega ja suur olime Tohviga koostöös teineteist sedavõrd loodusearmastaja. Oma viimased kopikad palju täiendanud, kokku sulanud, et tal oli raiskas taksosõitudeks. Pärast tunde jõime tõesti tol hetkel raske üksi koolis jätkata. Ei tingimata tassikese kohvi ja siis taksoga lin­ oskagi teist niisugust koostööd ette kujutada. nast välja. Tavaline marsruut oli kas Viimsi, Me kuidagi klappisime. Ta hoidis meie peret, Merivälja või Rannamõisa. Eriti meeldis talle oli meie kodus igapäevane külaline. Ja suve­ märtsikuu, kui metsad olid imelist lillakashalli puhkused veetsime koos. Ega ta tahtnud kaua värvi ja õhus tunda kevade tulekut. Tema lem­ meil olla, kolm-neli päeva. Ja siis ta istus metsa mikvärviks oli valge, hall, lilla ja mitte iialgi all, väike nuga kaasas, ja tegi puutükkidest must. Musta värvi ta ei kannatanud: must ei ning käbidest loomaaia. Tundis sellest lõbu ole loodusest. nagu laps. Tal oli erakordne oskus kuulata teisi Esimesel kohtumisel võis ta jätta mulje, inimesi ja suunata vestlust nii, et kuulajaks jäi nagu oleks ta väga naiivne. Tegelikult oli see tema. Näiteks mina olen suur söögitegija. Tohvi kaitsekilbiks — suur mäng. Elu viimastel tassis mulle igasugu imelikke toiduaineid ja aastatel oli Helmil väga raske ning ta läks siis aina uuris, kuidas seda või teist retsepti tehakse. ka haiglasse närve ravima. Pärast olen haka­ Samas, ma lähen Tohvi juurde, tal on köögis nud mõtlema, äkki läks haiglasse solidaar­ kuus aastat vana elektripliit ja praeahjus pliidi susest Vaagiga, tont seda teab. Ta oli niivõrd pass! Teda huvitas kõik, küsis ka õpilastelt: veider inimene, et ega need arstid vist saa­ kuidas kodus läheb, kas sul raha on? Ta ostis nudki aru, kes ta tegelikult on. Tohvi vihkas ju mitmele õpilasele riided selga, võttis ja laenas punast ja musta värvi. Ta oli leidnud siis selle raha kuskilt. Helmi tõestas: oskus kuulata haiglas kellegi punase-mustakirju kleidi, läi­ väljendab kõrget intellekti. Ei kujuta ette, kui nud vannituppa ja teinud harjavarre õtsa — mõõtmatu infohulk sellest pisikesest, kõhnast sinna Psühhoneuroloogiahaigla vannituppa naisest läbi võis käia. — niisuguse puusliku. Ma ei tea, mis temaga Ta oli kirglik suitsetaja, aga varjas seda seepeale tehti, aga kokku oli see naljakas ja terve elu oma perekonna eest. Tohvi hakkas traagiline. See oli Tohvi — tõsine vigurvänt. suitsetama sellest päevast peale, kui oli 9. märtsi Tallinna pommitamine ja "Estonias" "Krati" etendus. Tohvi ja sigaretipakk olid täiesti lahutamatud. 21 JÜRI ÄÄRMA: Küllap jäid sõelale jäänud Talle meelde, aga esimese kursuse/i

Tantsutund teatrikoolis, keskel Helmi Tohvelman. Gunnar Vnidlafoto

22 maha suunatult kordama: rahvus on leek, bandiidid!" Ega temagi teadnud, mida seal rahvus on leek... tehakse. Aga Tohvi tegi ju I lennuga seal liiku- Tantsukauge inimesena tundus selline mistunde. liikumise motivatsioon mulle küll täiesti uud­ Kui ma lavakunstikateedrisse esimesel ne ja põnev. Ja tegelikult üldse mitte kerge — korral sisse ei saanud, läksin tööle Noorsoo­ ta tabas pealiskaudsuse ja vale ruttu ära. teatrisse. Teatris toimusid näitlejaile treening- Hiljem rääkis Viive Ernesaks, et asjade tunnid, millest võisid kõik osa võtta. Ju ma tagamaad jäidki meil teadmata. Tegelikult nii agaralt seal käisin, et kuskil oktoobris- nõuti kõikide Liidu kõrgemate teatrikoolide novembris tuli Tohvelman minu juurde ja tantsuõpetuses hoopiski mingeid nõukogude pakkus, kas ma ei tahaks käia ka tudengite rahvaste tantse ja muud sellist võõrast vahtu. tantsutundides, mis toimusid siis Salme Tohvi oskas neid eirata ja Eestis polnud tollal tänava majas. Sealt ongi pärit mu esimene ühtegi kultuuribürokraati, kes julgenuks Tema kokkupuude Tohvelmaniga. Ega ma osanud vastu häält tõsta. Panso omamoodi jumaldas siis teda hästi tähele pannagi, olin hirmu täis, ja armastas Teda. Aga omamoodi. Juubeli- rohkem vaatasin ja kuulasin, mis teised tee­ kõneski põrutas: Tohvi — sa ei ole ingel, sa vad. Aga mäletan, et Tohvil jätkus neis tun­ oled känd... dides aega ka minule. Mulle oli see tõesti suur Tegelikult oli Ta just Ingel, oma pruu­ kingitus. nides tondinahast teksades, pea lumi-lumi- Tagantjärele tuli välja veel üks asi. valge. Kui Viive Ernesaks ei saanud tundides Helmi Tohvelman ja minu ema olid omal ajal käia, hakkas rektoraat Talle meie tundidesse Tartus tuttavad olnud. Ja kui ma lavakasse teisi klaverisaatjaid saatma. Keda küll me sisse ei saanud — ema rääkis seda mulle alles klaveri taga ei kohanud — kuni Lassmannini pärast teatrikooli lõpetamist — olevat ema välja, aga ingel põlgas nad ära. Nad nõudsid võtnud julguse kokku ja helistanud Tohvel- noote. Aga selliseid noote polnud ilmas ole­ manile: kas tütrel tasub ikka selle alaga mas, mille järgi mõnd Liivi või Enno luuletust tegelda. Ma ei saanud hiljem enam ema peäle lauldes end lahti tuli tantsida. Tohvi ei allunud pahane ka olla, aga kui ma tol ajal oleksin reeglitele. Need ei olnudki tantsu- või liiku- sellest teada saanud... Ema ja Tohvelman said mistunnid. Need olid Tohvi tunnid. Hiljem, kokku ja Tohvi küsis: "Kas teie tütar tahtis kui ise Viive mantlipärijaks pürgisin, ajasime tõsiselt teatrikooli saada? Mis plaanid tal veel "seltsimees Tohvelmaniga" muud juttu ka. on?" Kui Tohvi kuulis, et mõtlesin ka ülikooli Kurtsin talle oma hädasid (näiteks kartsin, et peale, soovitas: "Muidugi ülikooli, alati üli­ mind välja visatakse) ja palusin need jutud kooli!" Ja tõesti, kui ma poleks teisel korral omavahele jätta. "Haud on minu kõrval gram­ lavakunstikateedrisse sisse saanud, oleksin mofon." Muuseas oligi nii! läinud ülikooli. Tohvi oli üsna kirglik suitsunaine. Meeles on Tohvi vaimustunud nägu. Tõmbas tolleaegset luksmanni "ВТ". Tõmbas See vist ongi õpetamise oskus — võime vai­ poole ära ja kustutas. Pärast erialatundi (aga mustuda. Tohvil oli ilmekas nägu: kui ta jälgis Ta käis neid tihti vaatamas) jäid tuhatoosi viie tundi või eksamit või kuulas muusikat, oli tal sentimeetri pikkused sigaretijupid, me tõmba­ ülitõsine, keskendunud ilme, kogu tema olek, sime neid ise edasi — nende nimi oli Tohvel­ kõik näojooned, ka kortsud, koondusid nagu inani konid. Ise tema käest küsida küll ei julge­ ettepoole — kui see võrdlus sobib, siis mee­ nud. Ta laenas vist tudengitele raha ka, täpselt nutas ta afgaani hurta. Aga kui ta naeris või ei tea, haud oli tema kõrval grammofon. talle miski meeldis, siis muutusid kõik kortsu­ kesed nagu päikesekiirteks. Vahepealset, Sulaselge õnnistus, et sain Ta õpilane igavlevat Tohvi nägu ei mäletagi. Veel üks olla: "Ma lähen ja laulan ja lill on mul peos". mälupilt. Tohvi istub eksamil või erialatunnis Toompeal kahe ahju vahel, jalg üle põlve, ise könksus, suits peos ja väike paberist kuväärike tuhatoosiks. Ja kui talle laval toimuv meeldis, hakkasid suunurgad ülespoole tõusma, tuha­ MARIA KLENSKAJA: toos oli kuhugi kadunud, Tohvi ainult vaatas ja raputas tuhka teise käe peopesale... Minu esimene kohtumine Helmi Toh­ Vist paljudele meenub esimesena velmaniga leidis aset hoopis varem kui teatri­ Tohvi etüüdidest "Ma lähen ja laulan ja lill on koolis. Õigemini, veel ennegi oli üks, kuigi mul peos". Siis tundus see imelik, aga tagant­ kaudne kokkupuude. Õppisin lavakunstika­ järgi olen aru saanud: see oli igaühele võima­ teedri vastas asuvas vene koolis, aga tööõpe­ luse andmine. Ega keegi anna endale koolis tuse tunnid toimusid meil teatrikooli all asu­ ju päris hästi aru, et pärast kooli ei ole sul enam vates ruumides. Tööõpetuse õpetajaks oli meil aega ja keegi sinuga ei tegele. Aga Tohvi puhul sakslanna, Anna Ivanovna Moritz. Ja kui meie olid proovimiseks kõik võimalused antud: tee pea kohal hakkas lagi müdisema, ütles Anna mis tahad! Usun, et meie ajal, välja arvatud Ivanovna: "Need ei ole inimesed, need on mõned, olid kõik väga kinnised, seepärast olid 23 Tohvi liikumistunnid otsekui meie avamine. meelest jäi neil prouadel magustoit ka söö­ Pane keha liikuma, aga mõtesta oma keha, mata, ja läind nad sealt klubist olid. Tegelikult väljenda kehaga, et tunne ja mõte käiks läbi olime meie Meeliga samamoodi üllatunud: keha! Tema mõte oli see, et liikumisega saab mis toimub, miks Tohvi nii käitub? See oli nii teatrit teha. Minu jaoks oli üks suuremaid ootamatu, et Tohvi ise selliselt nalja viskab. saladusi, millest ma alles hiljem aru sain, et Kui ta oli kurb või vihastas, seda ei see on Tohvist: kõige kaunim teater on see, teadnud keegi, kõik hoidis endasse. Aga kui kui seda vaatab võõramaalane ja saab kõigest oli vaja kedagi toetada, siis oli tema, kes alati aru. See oli Tohvi taotlus, arvan ma. Nägime andis. Ta oli andja, võtja ei iialgi. Rohkem veel Sulev Luigega Poolas sellist teatrit, Mrožeki kui tagasihoidlikkus ise. Et hapruses võib nii "Emigrandid". Mäletan, sõitsime pärast tühjas palju jõudu ja võimu olla! Kui ta vaimustus ja trammis etenduse lummuses ja Sulev pöördus hasarti läks, siis ta muutus suureks. Ruum sai äkki minu poole: "See oli ju kõik poola keeles!" teda täis. Ta tegeles kõigiga, aga kõige rohkem Ometi jäi meile mulje, et saime kõigest aru. pühendas ta end nendele õpilastele, kes olid Minu meelest oli see Tohvelmani teater. mingis mõttes õnnetus olukorras, nõrgemad. Jättis peale tunde, raiskas oma aega ja energiat. Ja need ei pruukinud lemmikud olla. Eksa­ mitel ta pabistas, aga tema hoiak oli: mina olen teiega! Ja kui mõne õpilase puhul märgati mõnd viga, puudujääki, siis pidas Tohvi seda enda veaks. Tohvi läks klassikalistest raamidest välja: haarata haaramatut, katsuda tundmatut. Kooli lõpuks kinkis ta mulle oma kohvitassi. Nii et mul on Tohvi tass.

AGO-ENDRIK KERGE:

1972. aasta sügisel alustasin õpinguid Maria Klenskaja, Sulev Luik, Külliki Tool lavakunstikateedris. Seljataha oli selleks ajaks ja Helmi Tohvelman. jäänud üle kümne aasta õppimist balletikoolis Kalju Suure foto ja kolmeteist aastat tööd solistina "Estonia" teatris. Kohtudes Helmi Tohvelmaniga, teatas Üks Tohvi lemmikutest oli Lauri Nebel, ta: "Teie, Endrik, ärge tantsutundidesse tulge!" eriti pärast seda, kui Lauri tegi meiega ühe Püüdsin viisakusest midagi pobiseda, iseseisva töö. Ja Tohvile meeldis Lauri žar- et tants ju õppekavas, küll ma ikka tulen, kui goon, talle nii meeldis, kui Lauri oma nalju vaja... viskas: "kabjad põõsasse"... Ta ise rääkis väga "Ei ole vaja!" kõlas kategooriline vas­ ilusat eesti keelt, nii et Laurit kuulates oleks tus. Tõmbas siis mõned mahvid lahutamatut ta nagu teist keelt õppinud. sigaretti ja lisas vaikselt-vabandavalt: "Ärge Sellega seoses meenub üks veider seik. raisake oma aega." Paul Laasik, ka üks Tohvi lemmik, tuli sõja­ väest ja me istusime terve kursusega sel puhul 1950. aasta suvel sõitis "Estonia" teater kohvikus. Aga pärast, kas tahtis Tohvi minna külalisesinemistele meie tookordse kuulsus­ sööma või mis, me läksime koos Tohvi ja Meeli rikka kodumaa pealinna Moskvasse. Kaasa Viikholmiga "Kuku" klubisse. Istusid seal viidi ka Helmi Tohvelmani lavastatud ballett klubis lõuna ajal peened kunstnikuprouad ja "Kalevipoeg", milles ka meie, balletikooli õpila­ meie kolmekesi saime kohad nende vastu. Ja sed, kaasa tegime. I vaatuse (pildi?) lõpul mis asi see Tohvisse läks, kas ettekandja viibis saabub kangelane koos kaaslastega koju tagasi või oli tal niisugune kuraažipäev, aga ta õnnestunult jahilkäigult (karujahilt?). Selle tä­ hakkas neid kunstnikuprouasid irriteerima, histamiseks kõik tantsivad. Meie pidime olema kasutades Lauri Nebeli žargooni. Küsib Meeli karupojad. Mäletan seadeproove, kus Helmi Viikholmi käest hästi kõva häälega: "Kas te meile poistele õpetas, mida ja kuidas tantsida. täna hommikul kimamas käisite?" Või: "Ma "Hüpake, hüpake!" hüüdis ta, ise ka ei käinud, aga muidu ma käin nii kimamas, vahetpidamata kaasa keksides. "Kõrgemale, et kabjad põõsas!" Või pöördudes proua kõrgemale!... Veel kõrgemale!" kõlasid ta poole: "Palju te plekki selle mütsi eest välja valjuhäälsed kiljatused üle klaverisaate innus­ andsite?" Tollal oli see tohutult šokeeriv, minu tamaks meid, väikesi karupoegi. 24 Kui proov oli lõppenud, istus ta rahul­ kui lihtne see on! Ja langesin masendusse, kui olevalt ja mõtlikult balletisaalis asuva peegel­ nägin, mismoodi nende jalad kõige elemen­ sepa ees olevale toolile ja, näppude vahel taarsemaid liigutusi sooritades lootusetult sigaretti mudides, rääkis meile, enda ette pool­ sõlme jooksid. ringis istuma seatuile, vaiksel-tasasel häälel. Samas oli kummaline, kuid minule Millest, ei mäleta. Küllap sellest, mida ja miks mitte ootamatu vaatepilt jälgida, kuidas halli­ me tantsime. Mäletan, et minu, üheteistaastase päine Helmi Tohvelman, nüüd juba neliteist poisi jaoks oli rääkija väga sümpaatne, kena, aastat vanemana kui meie esmakohtumisel oma lihtsuses elegantne "muldvana" daam, "karutantsu" aegadel, kargas-hüppas-keksles- kelle juhendamisel ma esmakordselt profes­ jooksis nendesamade puiste-kandiliste-kõve- sionaalse teatri lavalaudadele astusin. rate keskel, ees ja sees, valjuhäälselt üle klaverisaate kilavalt juhendades, kuidas peab, 1964. aasta sügisel kohtusime Mosk­ tõestamaks, et ka kõige paadunumaid "karu- vas, Eesti NSV esinduse fuajees, Sobinovi mürakaid" saab ja tuleb tantsima (liikuma) põiktänaval. Helmi oli mureliku ilmega, lahu­ õpetada. tamatu sigaret näpus. Minu tantsuseadmised olid küllap "Endrik, kas te olete kuulnud, mis tants on...?" Ja ta nimetas mingi ladina­ sama kandilised-kõverad ja koolipoisilikult ameerika tantsu nime, mitte rumba-samba ega usinad-püüdlikud, kuid nüüd, aastate tagant tša-tša-tša. järele mõeldes, avastan, et see kaunis vana­ Mui polnud aimugi. daam oli ju tegelikult see, kes suunas minu­ "Aga te tulite ju Kuubalt, kas te seal ei suguse ortodoksi mõtlema, mismoodi ja kel­ kuulnud-näinud?" lena edasi tegutseda, kui tantsimise aeg ümber "Seda küll, aga midagi sellist ma seal saab. küll tähele ei pannud." Küsija muutus nukraks ja kurtis, et 1976. aastal lõpetasin lavakunstika­ kusagilt ei saavat teada, mis pagana tants see teedri. Loodan, et paljuski sain targemaks- niisugune on. teadjamaks. Ainult ühest jäin ilma — ma ei Lubasin, et uurin järele. Pidin niikuinii saanudki "minna ja laulda ja lill on mul peos", kohtuma Moskvasse saabunud Kuuba Rah- nagu paljud-paljud Tohvelmani kooli saanud vusballetis tantsivate sõpradega. Küllap ne­ teavad pajatada. Ei olnud antud. mad midagi ikka teavad. Ometi jääb see imeline, väike, halli­ Kohtusin, uurisin, sain üht-teist tea­ päine, hapralt õrn ja haavatav, kuid vintskelt dagi. Tallinna saabunud, kohtusime Helmiga. sitke kaunis naine mind kummitama ja minu­ Näitasin, mida olen teada saanud. Seepeale ga. Nii nagu paljude teistegagi. ta teatas: "Endrik, me hakkame tegema "West Side'i lugu". Seal on üks tantsupeo stseen, kus latiinod oma peol tantsivad. Kas te ei tahaks proovida?" "Mida?" "Neid tantse ära seada." PRIIT PEDAJAS: Ettepanek oli niivõrd ootamatu, et maigutasin tükk aega abitult suud, enne kui Olime siis kõik väga noored, kui Toh- kohmasin, et mismoodi mina, ma pole ju viga kokku puutusime. Ja tema oli minu jaoks mingi ballettmeister. siis õpetaja. Praegu mõtlen: küll on kahju, et "Mina ka!" tuli lühike vastus ja lisaks ma ei saanud temaga koos töötada nagu kol­ tuli selgitus: "Teil tuleb see kindlasti paremini leeg. Sest see, mida tema oma tundides tegi, välja kui minul!" oli tegelikult ainulaadne. Istusime kõrvuti mingil pingil, küllap Lavakunstikateeder oli minule (aga see oli "Estonia" teatris; tõmbasime mõlemad kindlasti ka enamikule mu koolivendadest- suitsu. Tundsin, kuidas kõrvalistuja mind õdedest) täiesti uus maailm. Väga pöörane salamisi piidleb, lausudes: "Miks te ei võiks maailm. Sääl tehti keskkoolist tulnu jaoks proovida?" hullumeelseid asju, mida iseenesestmõiste­ Ei olnud mingit võimalust (ega ka jul­ tavana võeti. Imelik, et mõeldes kateedri gust) nii kenale inimesele "ei" öelda. Nii ta "pöörasele" õhustikule, seostub see minul kaasas mu lavakunstikateedri diplomilavas- kõigepealt just Tohviga. tuse "West Side'i lugu" väljatoomisse. Ta oli siis pealt seitsmekümne, aga Oo, õudus! Minule kui ortodoksse väga noor. Tema liikumistunnid olid äärmiselt klassikalise balletikoolituse saanule oli talu­ intensiivsed ja mina oma sportliku taustaga matult vaevarikas protsess seada-õpetada pidasin füüsilist koormust tema tundides mingeidki vähegi teostatavaid paasid neile võrdseks tippsportlaste treeningukoormuse­ sõnateatrisse pürgijatele. See on ju nii lihtne, ga, ja et ta palju ise kaasa tegi, vapustas see arvasin ma, näidates usinaile õppureile ette, meid, kuidas on see võimalik. 25 Panso tolleaegne meeskond koolis oli väga tugev. Erialaga õtse seotud õppejõud Panso, Ader ja Tohvelman täiendasid üksteist väga selgelt. Neid kõiki ühendas, ja ma arvan, et see oli Panso sisemine tung, püüdlus ku­ jundlikkusele. Tohvi mõjus küllap pöörasena, sest tema valdkond oli seotud muusika, liikumise ja emotsioonidega, mistõttu juba iseenesest irratsionaalne.

Ma mäletan kahjuks halvasti — võima­ lik, et see on sellepärast nii, et tema tunnid olid teatraalsed. Nagu teater. Teatristki ju mäletame aastate möödudes ainult hetki või mingit õhustikku... Üks kindel ja kõige väär­ tuslikum osa tema tunnist kuulus improvisat­ sioonile. Ta luges mõne luuletuse või luulerea, võimalik, et ka mõne tsitaadi, ja siis läks lahti. Viive Ernesaks mängis ja Tohvi õhutamisel, kaasategemisel väljendasid kõik liikudes neid mõtteid ja tundeid, mis see luulerida (ja Viive Ernesaksa muusika) neis tekitas. Tegelikult oli iga selline improvisatsioon kordumatu eten­ dus. Et Tohvi lähtus mingist kindlast mõttest Laine Mägi ja Helmi Tohvelman, 1980. või kujundist (luulerida), siis oli sellel impro­ visatsioonil oma kunstiline idee ja struktuur. Liigutusi ei antud ette — igaüks tegi nagu oskas ja nõnda arendas ta paratamatult indi­ viduaalsusi. Küll suunas ja juhtis ta meid ja innustas julgelt ning suurelt ennast väljenda­ LAINE MÄGI: ma. Ernesaks võttis tema ideedest kinni ja tema Ernesaksa muusikast ning kõik mängi­ Helmi Tohvelman andis meie X len­ sid kaasa. Väga oluline oli tema jaoks, et nule tunde vaid esimestel aastatel. Huvitav, liigutusel, liikumisel oleks sisemine vajadus, et olen oma päevikusse kirja pannud, aga ju et see sünniks su seest, ja seda ta tõesti ka oli see mulle tol ajal avastus: "Tohvi ei lubanud saavutas. Samas, see sidus teda ühte Pansoga, teha tunnis mitte midagi ilma mõtteta, isegi oli sellel kõigel oma kunstiline eesmärk; see marssima pidi mõttega!" Vahel ta katkestas ühendas kõiki, kes improvisatsioonis osalesid. tunni: istume nüüd siia, kas keset saali või Tegutseti ühise eesmärgi nimel ja ühiselt. Et klaveri juurde, ja räägime juttu! See käis nagu igast improvisatsioonist kujunes etendus, oli tema tundide juurde. Ja üks esimesi jutu­ tema tundidel "suure kunsti" hõng juures. ajamisi oli, et milleks on liikumist vaja. Hea Aga oli ka ülim eesmärk — vabastada, julgus­ lavalise enesetunde jaoks ja ...viimane soo­ tada, viidata võimalustele, mida kehalised vitus: tervisele ka kasulik! vahendid näitlejale annavad. Kindlasti ei Piinlik oli, kui keegi hiljaks jäi, me ju olnud see mingi umbes ulpimine, tal oli oma jooksime tunnist tundi. Kui ükskord päris meetod. Ega muidu terve kere pärast tundi paljud hiljaks jäid, siis ta teatas: järgmine kord valutanud ei oleks. me räägime sellest! Hilinemisest, distsipliinist. Lisaks sellele õpetas Tohvi ka ajaloolist Küllap ta oli range, sest mul on päevikus tantsu, nii et improvisatsiooni kõrval oli kogu kirjas: "Paljud jäid hiljaks. Õudne oli!" aeg ka sammude õppimine ning kõik see, mis Tema tunnid olid täis huvitavaid etüü­ tantsuga kaasas käib ja ilma milleta tema de, peadpööritavaid ülesandeid, näiteks — improvisatsioonidel ei oleks olnud sellist vesiväädid järve põhjas. Kahjuks ma ei mäleta väärtust ja vabastavat toimet. neist suurt midagi. Päevikus on vaid peal­ kirjad: Torm. Laevahukk... Rumalast peast Panso rääkis palju imest. Imest kunstis. arvasin, et kui kirjutan üles märksõnad, siis Tööst ja tahtest, et seda saavutada. Tohvi oli on kõik igaveseks meeles. Aga mäletan tema ise ime. Ta oli siis üle seitsmekümne, aga ta tundide üldist õhustikku. Kaasa pani püüdma suutis pidevalt imestada ja imetleda. Ta oli see, et ta ise selline pisike ja eakas, meie mõis­ väga helge inimene ja mõjutas kõiki oma tes ikka vana inimene ju, hüppas ja kargas ja helguse, hoolivuse ja imestamisvõimega. rõõmustas. Kogu aeg rõõmustas. Ta oli nii plastiline ja kerge, ta oli nagu liblikas. Olime 26 hämmingus: siin ta on ja teeb meiega tundi! Olin ju varem õppinud balletikoolis, Oli ikka häbi küll, kui tema lendas krõks, paari kus oli valdav vene taustaga õpetus: sa pead sekundiga üle saali ja ise ei jõudnud sama endast viimase välja andma, nii et oled tunni kergelt järele, ei tulnud välja. Ta oli habras, lõpul nagu narts, see oli nagu mingi näitaja. aga kui ta käest kinni võttis, siis see haare oli Aga Tohvi tunnid ei eeldanud seda, et oled tugev. Tohvil jätkus tähelepanu kõigile; kui lõpuks täiesti läbi ja lohised tunnist välja. ta andis üldise ülesande, siis ta ei istunud, vaid Vastupidi, seal tekkis tunne, et läksid tunnist käis meie vahel ja jõudis igaühele märkuse läbi nagu lennates, olid väsinud, aga väga teha. Ta oli, jah, nii vana, aga mitte raasugi ei rahul. Ta õpetas rahulikku ellusuhtumist, tajunud seda, oli ainult see teadmine, et ta on mitte seda, et peab. vana. Ta naeris, vahel itsitas tunnis. Me tead­ Me ikka pelgasime, õigemini austasi­ sime, et enne tundi teeb ukse taga suitsu, mina me teda, ei tahtnud eksida või halvasti teha, tol ajal imestasin: kuidas ta veel suitsetab! Aga sest temalt tuli ainult head. Tunni ajal tundus, kui ma teda ükskord siis suitsetamas nägin, et ta annab endast kõik. sain aru, et see sobis talle. Ma ei mäleta, et ta minusse kuidagi Ma kogu aeg meenutan: kas me soo­ teisiti oleks suhtunud, arvestades mu eelnevat jendust ka tegime? Meie soojendusharjutused tantsukogemust. Aga seda lugesin ka nüüd ei olnud kuivad, kõik käis ikka läbi mingite oma päevikust, et Tohvi oli haige ja kursus ülesannete. Tal oli alati oma väike jutt sinna palus minul tundi teha. See oli üsna esimese juurde. Ta võttis kõik lihastegrupid nii läbi, et kursuse alguses. Imestan, et julgesin tundi läbi ei saanud üldse aru, et see on nüüd harjutus. viia. Mida tegin, ei mäleta. Aga olen kirjuta­ Lehelangemine — kui sa see leht oled ja nud, et pärast tundi olin rampväsinud ja läbi­ keerled, küll see tundus tol hetkel imelik. märg. Esimesed etüüdid tundusid tõesti veidrad. Arvan, et ma ei tantsiks ega õpetaks Oled leht, suvi, sügis, torm, mast, liblikas, äkki niimoodi, kui ma poleks Tohvi tunde saanud. üksik saar, maa; siis tulid müstilised taimed Mind on õpetatud mõttega liikuma. ja siis jälle reaalsed inimesed — hästi järsud üleminekud. Ta andis teema ette, improvi­ seeris edasi ja ootas meie improvisatsioone. Ega tal olnud kahe-kolme minutised etüüdid, ikka pool tundi vähemalt. Alles tagantjärele saan aru, et ta õpetas meid kontsentreeruma, valmisolekut uuteks olukordadeks, õpetas ruumis liikuma ja suhtlema. Tohvi andis nagu teist erialatundi kõrvale, liikumistund peakski olema nagu eriala laiend.

Helmi Tohvelman. Tõnu Tormise foto

27 KADIHERKUL

AUTISTLIK EUROOPA Järelmärkusi VIII Euroopa teatripreemiate festivalile Taorminas

Neliteist aastat tagasi anti Sitsiilia kuurort­ romaanidele tuginevate lavastustega "Vennad linnas Taorminas välja esimesed Euroopa ja õed" ning "Maja". teatripreemiad. Ilmselt suurim (vähemasti Pidulikul preemiaõhtul näitas Lev rahalises vääringus) ametlik tunnustus täna­ Dodin esietendust — Eesti teatrile hästi tuntud ses Euroopa teatris. Esimese elutööpreemia sai iirlase Brian Frieli näidendit "Molly Swee­ 1987. aastal Ariane Mnouchkine, Pariisi ney". Kolmest monoloogist koosnev näidend, "Päikeseteatri" looja ja juht. Järgnevail aastail kus pimeda Molly lugu räägivad naine ise, on premeeritute ritta lisandunud Peter Brook, tema abikaasa ja teda opereerinud arst, on nii Giorgio Strehler, Heiner Müller, Robert ülesehituselt kui ka loomult väga lähedane Wilson, Luca Ronconi, Pina Bausch. Nimed, kümmekond aastat tagasi Noorsooteatris mis hõlmavad suure osa viimase poolsajandi mängitud "Imearstile". Üks "stoori" ja eri­ Euroopa teatriloost. nevad, vahel vastandlikudki nägemused. Lisaks 60 000 euro suurusele põhi- Puudutuste ja lõhnade sees kasvanud preemiale antakse igal aastal välja ka üks kuni Molly tajub ümbritsevat harmoonilise ja ime­ kolm nn otsingulisele teatrile mõeldud autasu kaunina. Tema maailm on rahulik ja rikkalik üldnimetusega "Uued reaalsused". Sellest park. Molly abikaasa Frank on naise vastand lahtrist on preemiaid noppinud Anatoli Vassil­ — eksalteeritud iiri ullike, kes tormab võrdse jev, Eimuntas Nekrošius, Christoph Marthaler, innuga kitsi kasvatama või Etioopia majan­ Theatre de Complicite, Royal Court. Ehkki, dust päästma. Täpselt samasuguse julge arvestades Taorminas jagatavate auhindade pealehakkamisega võtab Frank ette ka Molly. ülimalt ametlikku staatust (preemiasummad See on taas üks avastamata maa, midagi tulevad Euroopa Liidu rahakotist), on selge, eksootilist ja võõrast, mis tuleb jalule aidata. et tegu on täiesti institutsionaalse tunnus­ Kolmas tegelane, arst, on noor geenius, kelle tusega, mille pälvivad enamasti hästi või väga karjääri purustasid omal ajal eraelu uperpallid hästi tuntud tegijad. Euroopa teatripreemiaga ja kes elab nüüd Iirimaa kolkas, rüüpab viskit vääristatud trupid tõusevad üsna kindlalt ja ei usu millessegi peale üksildaste kala- maailma esindustea trite ridadesse ja esindus­ retkede. tes tivalide kavadesse, mis pole n-ö otsingulise Dodini lavastus vältas ilma ainsagi teatri jaoks vahest suurim võimalik tunnus tus. vaheajata ligi kolm tundi ja enamiku sellest ajast istusid kolm tegelast valgetes kõrgete Lev Dodin •— kummardus legendile seljatugedega pöördtoolides ning rääkisid. Aeg-ajalt keerutasid nad end toolidel, tõusid 41-aastane pime naine teeb läbi silma- hetkeks, liginesid üksteisele ja istusid taas. operatsiooni ja saab nägijaks, küll osaliselt, ent Monoloog järgnes monoloogile, sõnad-sõnad- siiski. Ehmatus, ülevoolav rõõm, une maailma sõnad. loomine. Ja siis, mõne kuu pärast - pettumine Tekst oli frieliliku.lt hea — lihtsad, aga inimestes ja maailmas, mis pole nii pehme, ilus ega lõpuni ütlemata asjad, hillitsetud kired, ei värviline kui pimeda kujutlusis. Elust kaugene­ mingit otsest teatraalsust ega dramaatikat. mine, depressioon, vaimuhaigla. Lõpp saabub Miskipärast kandsid aga näitlejad seda ette tühjas basseinis, mille põhja katavad krõbekuivad absoluutse ühetoonilisusega, mingis eksal­ sügislehed. teeritud pinges, otsekui kolm vaimuhaiget. Sel aastal pälvis Euroopa teatripreemia Peterburi Väikese Draamateatri juht Lev Dodin. Legendaarne vene (küla)eepika lavale- Brian Friel, "Molly Sweeney", tooja, kelle maailmakuulsus sai alguse kaks­ Peterburi Väike Draamateater. kümmend aastat tagasi Fjodor Äbramovi Lavastaja Lev Dodin. 28 Või nagu tabavalt märkis "Helsingin Sano­ arvustusi. Nii näiteks nentis "Le Monde'i" ma te" kriitik Kirsikka Morning — tegu olnuks kriitik Jean-Louis Perrier, et "Molly Sweeney" justkui kummitusnäidendiga. lavastusest õhkus materjali vastupanu. Ning Kerget hämmeldust — miks oli Dodin küsis retooriliselt: "Ehk oli Dodinil ja tema valinud Frieli tõlgendamiseks just sellise stiili? trupil pisut raske tajuda, mis erinevus on — kuuldus festivali kuluaarides päris ohtralt. teeklaasist vodkat rüübata või tasakesi viskit Ja pisut veider oli siis lugeda mõni päev hiljem tinistada? Või kuidas panna ehtne vene dändi suuremate Euroopa päevalehtede leebeid kehastama äpardunud iiri kitsekasvatajat?"

24 Niisama vaoshoituks jäi ka "The Guardiani" Formaalselt võttes on kolm premee- juhtkriitik Michael Billington, kes jutustas küll ritut vägagi erinevad. Thomas Ostermeyer on ümber loo sisu, ent nentis siis, et lavastuse kõige "traditsioonilisem". Juba ligemale aasta puudusi ja väärtusi ei lasknud täpsemalt juhib ta edukalt Berliini Schaubühne am Leh- hinnata ingliskeelsete tiitrite puudumine. niner Platz'i ning on tunnistatud saksa teatri Aga eks ole seesugune leebus vägagi suureks lootuseks. Taorminas näidatud "Iha" mõistetav. Tegu on esindus- ja ilufestivali, (Crave) ei anna ilmselt kuigi head pilti Oster­ mitte jõuprooviga. Lev Dodin on vaielda­ meyeri teatri laadist, mida on iseloomustatud matult Euroopa teatri legend ning müütide ennekõike kui väga kujundlikku ja visuaalselt purustamine ei ole kindlasti Euroopa teatri- leidlikku. Kahekümne üheksa aastaselt enese­ preemia eesmärk. Pigem vastupidi. See üritus tapu sooritanud briti näitekirjaniku Sarah on mõeldud legendide loomiseks ja kinnista­ Kane'i "Iha" (mille algmaterjal pärineb Kane'i miseks. 17-aastaselt kirja pandud päevikukatketest) on, vana(moodsa) teatri terminoloogiat kasu­ Uus reaalsus — autistlik ja hermeetiline tades, absurdne. Üksikud repliigid, üha uuesti ja uuesti korduvad lausekatked, mida ühen­ dab emotsioon — totaalne masendus, armas­ Hamleti kauge suguvend Amleto peksab tuse puudumine, inimeste puudumine, suhete pead vastu plekktahukat, viskleb nagu elektrišokis puudumine. ja haarab üha uute lavapõrandal vedelevate revolvrite järele. Koik mürtsub ja paugub, lava­ Ostermeyeri "Iha" oli lahenduselt kujunduse põhielementideks on Ugi nelikümmend viimseni minimalistlik. Laval kõrgus neli erineva suuruse ja võimsusega akut, mida ühen• hiidtahukat, mille vaatajate poole pööratud davad keerulised traadikombinatsioonid. Tunnises pinnad olid tumedast klaasist, kust aeg-ajalt etenduses tehti kindlasti vähemasti kuuskümmend valgustusid välja mingid figuurid —• võib-olla pauku. Üks elektrist pisut enam jagav Prantsuse tegelaste unenäo-kujutelmad, võib-olla olen­ ajakirjanik tõdes, et nende akude jõul saaks ühe did teispoolsusest. Iga tahuka otsas (umbes 3 paraja külakese ära valgustada. }a ontlike Põhja­ meetri kõrgusel) seisis-istus üks näitleja, maade kriitikud olid veendunud —Skandinaavias kokku kaks meest ja kaks naist, ning vaheldu­ ei saaks sellist teatrit teha, sest tervisekaitsjad misi esitasid nad mikrofonidesse oma repliike. astuksid vahele. Müratase on kaugelt iile lubatu. Efekt oli ennekõike kuuldemängulik, sest igasugune visuaalsus, ka lihtne liikumine, oli Marinus van der Lubbe, mees, kes üritas juba kujundusega võimatuks muudetud. 1933. aastal Riigipäevahoones põlengut korraldada,Kuuldemängulisus t võimendas veelgi asjaolu, tõmbab pähe lubjakoti, rabeleb, väänleb, rebib koti et lavastust ei tõlgitud klappidesse, vaid lava lõpuks peast ja ilmub välja ühtaegu tontlikul ja kohal asuvale ekraanile, seega oli mitte- hullunud kujul - kleepuv valge tolm higisel näol saksakeelne vaataja sunnitud niigi hajuvat ja juustel. Tema liigutused on vaheldumisi rabedad tähelepanu veel ekraani ja näitlejate vahel ja tantsisklevad, laval toimuvat saadab traatidest jagama. ja arvutitest välja võlutav live-techno. Lavastuse vaieldamatu voorus oli näitlejatööde intensiivsus, metsik energeetika, Neli nimedeta tegelast, А, В, С ja M, millega Kane'i loeti. Ei ainsatki juhuslikku vahetavad näiliselt seosetuid repliike. "Minu jaoks pausi, juhuslikku intonatsiooni, tõeline oled sa surnud," teatab üks. "Mida sa tahad?" SÕNA teater. sekkub teine. "Surra," vastab kolmas. Vaikus. "Kui Thomas Ostremeyer ise ütles pressi­ ma suren, siis süüdistage selles hommikutele­ konverentsil: "Sarah'le oli kõige tähtsam tõde. visiooni," lisab neljas hääl. Ja kui tõde tänase maailma kohta on see, et lootust ei ole, siis tuleb seda ka öelda. Aga Niisugune on Euroopa tänane noor laval ei pea lootusetust kujutama vere, teater. Vähemasti üks pool tema maskist. Sest vägivalla ja seksi abil." Kõige raskemaid asju nimelt need kolm lavastust ja teatrit — Itaalia tuleb Ostermeyeri meelest näidata peaaegu trupi Societas Raffaello Sanzio "Amleto", hermeetiliselt, peaaegu tundetult. Amsterdami külje alt pärit Theatergroep Hol- Teine premeeritu, Theatergroep landia "Kustutatud lubi" ning saksa teatri Hollandia kuulub Hollandi tunnustatuimate päikesepoisi, 32-aastase Thomas Ostermeyeri vabatruppide kilda ja on noppinud hulga lavastatud Sarah Kane'i "Iha" — tunnistati preemiaid traditsioonilistelt festivalidelt. 1985. 2000. aasta Euroopa uue teatri preemiate aastast tegutsev trupp tõi Taorminasse pree- vääriliseks. miafestivalile monolavastuse "Kustutatud 30 Romeo Castellucci, "Amleto", Societas Raffaello Sanzio. Lavastaja Romeo Castellucci.

31 lubi" {Ongebluste Kalk), mis jutustab 1933. lihtsate tööliste elulugudele ja söakatele tegu­ aastal edutult Riigipäevahoonet süüdata dele. Trupp üritab minna teatriga kõige erine­ üritanud mehest, õiguse ja õigluse võidusse vamate rahvakihtide juurde ja tuua teatrisse uskuvast töölisest Marinus van der Lubbest. kõige äärmuslikumaid lugusid igapäevakan- Van der Lubbe on Theatergroep Hollandia gelastest. tõlgenduses (lavastuse aluseks on mehe enese Kolmest auhinnatust kõige vastalisem päevikud) omamoodi tänapäeva Woyzeck. ja kõmulisem on Itaalia päritolu Societas Mees, kes üritas teha midagi ja võidelda ajaloo Raffaello Sanzio; nende lavastused on läbi vastu. Ta oli harimatu, ta ei suutnud oma aastate pannud proovile vaatajate (ja tegijate?) mõtteid sageli isegi selgelt väljendada, aga ta närvid, üheksakümnendate keskel jäi trupp arvas end teadvat, mis on õige ja mis vale, ning ilma Itaalia riigi rahalisest toetusest, möödu­ julges selle eest välja astuda. Iseasi, et tege­ nud aastal suri teatri esinäitlejanna anorek- likult osutus pisike tulekahju Riigpäeva- siasse. hoones vastselt kantsleriks saanud Hitlerile Societas Raffaello Sanzio (trupi nimi on täiesti kahjutuks, kannatada sai vaid üks tuba, hommage kuulsale itaalia kunstnikule) "Am- töölised ei mõistnud Lubbe maailmavaadet ja leto" on lugu ilmakuulsa Hamleti autistlikust ei asunud võitlusse, Hitlerile aga andis see suguvennast siin ja praegu. See Amleto ei oska tegu võimaluse arreteerida enam kui 5000 rääkida, kõikjal, kuhu ta pöördub, on elekter, vasakpoolset. paugud, müra, vaenulik maailm, millega ta Hollandia "Kustutatud lubi" on osake suhestub vaid pead vastu plekktahvleid tagu­ tervest lavastuste seeriast, mis kõik tuginevad des või ohjeldamatult revolvreid paugutades. Amleto on laps paukude ja viha maailmast, kes oskabki suhelda ainult sel samal moel. Can Themba, "Ülikond", Theatre des Bouffes du Nord. Lavastaja Peter Brook. Raffaello Sanzio teisigi lavastusi näinud vene kolleegid kinnitasid, et stilistiliselt on kõik nad sarnased — nii tegijaile kui vaatajaile füüsiliselt väga kurnavad või peaaegu talu­ matud. Mõtlemapanev on siinjuures see, et oma n-ö täiskasvanute lavastuste kõrval tege­ leb Societas Raffaello Sanzio väga edukalt ja aktiivselt ka lasteteatriga, jutustades muinas­ jutte kõige väiksematele kõige lihtsamal ja armsamal moel. Kolme auhinnatud lavastust järjes­ tikku vaadates torkas silma, et nii mõneski mõttes olid nad sarnased. Koik olid peaaegu monotükid ilma läbiva stoorita. Kõigis valitses väga intensiivne näitlejamäng. Peaaegu polnud lavastuslikke kujundeid. Atmosfäär oli morn ja lootusetu. Itaallaste "Amleto" kavaleht iseloomustas lavastust kui "Hamleti lugu läbi autistliku lapse silmade". Möön­ dustega küll, aga nimelt autistlikkus iseloo­ mustas kõiki kolme teatrit. Teater sulgus iseenesesse, neljas sein lasti alla. Kuhu see tee edasi viib, kas nõnda sünnib XXI sajandi tragöödia või vaimuhaigus, seda näitab ilmselt ainult aeg.

"Ülikond" — ikka Brook ja Aafrika

Naine ja mees. Õnnelik abielupaar. Ja siis ühel hommikul sosistab keegi mehele, et tema naine pole truu. Mees ruttab närviliselt koju ja leiabki kellegi kolmanda. Armuke põgeneb. Tema ülikond jääb kapiuksele rippuma. Mehe kättemaks pole jõhker ega füüsiline. Ta nõuab vaid üht—nüüdsest 32 peab naine kohtlema riidepuul rippuvat ülikonda maha väike vaip ja Euroopa näitlejad mängi­ kui kallist külalist. Tal on koht magamistoas ja sid aafriklastele oma lihtsaid lugusid. söögilauas, ta peab käima jalutamas ja istuma Ja ehkki Peter Brooki värskeim lavas­ perekondlikel koosviibimistel. tus ei pakkunud suurt ja üllatavat elamust ega võimsat ja jahmatavat teatraalsust, mida Peter Brooki Pariisis, Bouffes du Nord'is annaks võrrelda "Lindude konverentsi" või lavastatud "Ülikond" oli kõige vanamoodsam "Mahabharataga", mõjus selline rahunenud ja ühtlasi inimlikum lavastus Sitsiilia festivali teater "noore Euroopa" kõrvulukustava loo­ kavas. Neli mustanahalist näitlejat jutustasid tusetuse kõrval siiski ütlemata tervena. tillukesel neljakandilisel vaibal üht Aafrikast pärit armastuse lugu. Imeväike mängupind, Belgradi festivali dekoratsioonideks vaid voodi, paar tooli ning kolmkümmend kolm aastat üks riidestange, mis võis markeerida akent, ust ja iseennast. Seekordne Euroopa teatripreemiate Lavastuses polnud erilist teatraalsust, eriauhind läks Jovan Cirilovile - uskumatult suuri kujundeid ega mastaapset ideelist elujõulisele mehele, kellega ilmselt ka paljud suunitlust. (Sestap mõjus üpris veidralt, kui eesti teatraalid kümnetel maailma festivalidel pressikonverentsil nõuti näitlejailt vastust on kohtunud. Cirilov on kolmkümmend kolm küsimusele, kuidas "Ülikond" apartheidiga aastat vedanud Belgradi rahvusvahelist seostub?!) Pigem oli tegu klassik Brooki teatrifestivali BITEF, seda ka endise Jugoslaa­ etüüdiga aafrika teatri teemadel, mis on teda via jaoks kõige jubedamatel aegadel. aastaid huvitanud. Katsega muuta teater nii lihtsaks ja üldmõistetavaks kui võimalik, Missugune oli Belgradi teatrielu taandada väljendusvahendid miinimumini. poolteist aastat tagasi, ajal, kui linna Aafrika päritolu näitlejad kinnitasid seejuures, pommitati? et "Ülikond" esindab tõepoolest Musta Jovan Cirilov: Koik Belgradi teatrid, Mandri teatrile iseloomulikke vahendeid: välja arvatud režiimi-meelne Rahvusteater, kehastamise asemel on esiplaanil kujutamine, töötasid edasi. Etendusi anti tasuta, need mängu asemel jutustamine. toimusid pärastlõunal, sest õhtuti kehtis Ja täpselt nõnda kõik laval oligi, ei linnas liikumiskeeld, ja saalid olid puupüsti mingeid keerulisi kujundimänge ega visuaal­ täis. Muuseas, rahvas ei ihanud meelelahu­ set atraktiivsust. Näitleja on kehastaja, kelle tust, kõige enam tõmbasid pommitamisaegses puhul ei oma tähtsust sugu ega nahavärv, Belgradis publikut Shakespeare, Calderön, ainult kujutlusvõime ja vaataja usk mängusse. suured metafüüsilised teemad. Nii mängisidki suured mustad neegrid ontli­ kult heegeldavaid külanaisi, ainsaks märgiks Teater ja vastupanuliikumine? rollivahetusest tillukesed tanud suurtel mus­ Pisut üllatav on ehk see, et kui näiteks tadel peadel, ja kõik said sellest märgist aru. kirjanike seas leidus hulgaliselt natsionaliste Niisama lihtsalt ja lakooniliselt markeeriti ja šoviniste, siis teatraalide hulgas oli nende laval hommikust, unist ja tuubil täis aguli- arv kaudvväike. Enamik teatriinimesi olija on bussiatmosfääri: kolm üksteise vastu liibunud opositsioonis. Samas ei valitse teatris mingit meest, vasak käsi üleval, otsekui millestki erilist tsensuuri, võib olla on selle põhjuseks kinni hoides. asjaolu, et teater ei kuulu isake Miloševici Samas, Peter Brooki aafrika teater on huvisfääri. See annab teatrile võimaluse olla ikkagi euroopa teater aafrika sugemetega. tõeline humanismi kants. Kaks näitlejat neljast on sulaselget Pariisi päritolu, nende otsesidemed kunagise pärit­ Mitmed maailmanimed on hetkel olumaaga on katkenud, nad on Mustal Mand­ keeldunud esinemast või lavastamast ril viibinud vaid külalistena ja kaugelt vähem Austrias. Analoogseid juhtumeid oli/ aega kui inglane Brook. on ka endises Jugoslaavias. Kas kul- Puhtalt kriitiku teadvuses võib seda tuuriboikott on teie meelest tulemus­ lihtsat (vahest isegi lihtsustusele kalduvat) lik? teatrit ehk näha ka kui Brooki äraspidist või Minu kindla veendumuse kohaselt on peegelpildis tagasipöördumist oma esimeste kultuuriline boikott absurd. See kehtib nii aafrika teatri katsetuste juurde. Alustas ju Jugoslaavia kui ka Austria puhul. Kultuuri- Brook oma tööd Musta Mandri teatriga eks­ boikott on absoluutselt ebaproduktiivne ja perimentidest Aafrika külades, kus laotati toob kasu asemel ainult kahju. Ajalugu on 33 tõestanud, et boikott ei aita, kogu rahvusvahe­ lisest hukkamõistust hoolimata on Kaddafi, Saddam Hussein ja Fidel Castro ju ikka oma kohtadel. Kultuuriboikott on aga eriliselt mõttetu, sest igasugune totalitaarne režiim teeb nagunii kõik selleks, et takistada kultuuri ja informatsiooni levikut.

Milline on teatri olukord praegu? Seis on väga keeruline ja seda enne­ kõike majanduslikel põhjustel. Öeldakse ju, et kriisid inspireerivad teatrit, aga majandus­ kriis ohustab teatrit. Ma ei räägi teatri välja­ suremisest, vaid kvaliteedist. Palgad on minimaalsed, ei ole raha dekoratsioonide jaoks. Seega, minu arvates on olukord ohtlik. Teisalt, mitte kunagi varem ei ole näitekirjanduse olukord olnud nii kiiduväärt. Meil on hetkel kümmekond väga andekat autorit. Maailmas on neist kindlasti enim tuntud Biljana Serbljanovic, kelle noortest immigrantidest jutustavat "Belgradi triloo­ giat" mängitakse kõikjal Euroopas.

Kuidas elab BITEF? BITEF ei ole kõigi nende aastate jook­ sul ja kõigist oludest hoolimata kordagi ära jäänud. Tõsi küll, 1992. aastal osalesid festi­ valil vaid Jugoslaavia lavastused. Ülejäänud aastail oleme ikka kuidagi suutnud välis- trupid Belgradi tuua, olgu Budapesti või Moskva kaudu. Ka on mul õnnestunud tuua Belgradi teatreid Sloveeniast ja Horvaatiast. Kuni püsib kunstnikevaheline solidaarsus, jätkub ka BITEF.

Sõit sai teoks tänu Kultuurkapitali näitekunsti silitkapitali toetusele.

34 NEEME RAUD

PÜSIMATU KOSMOPOLIIT ROBERT LEPAGE Kanada lavastaja jaoks oti teater piirideta maailm piirideta maailmas

Robert Lepage sündis Kanadas, Quebec Citys 12. detsembril 1957. Teatrihariduse sai Lepage Quebeci konser­ vatooriumis ning tema esimene töökoht oli Que­ bec City Theatre Repere, kus Lepage näitlejatöö kõrval ka lavastama nakkas, juba neis esimestes lavastustes ilmnes Lepage i eripära — tema tööd olid algid kaks-, hiljem mitmekeelsed. Lepage süvenes multimeediasse, uuris homoseksuaalsust ja loomeprotsessi kui nähtust. Läbimurde Kanada ja hiljem rahvusvahelisel areenil tõi "Draakonite triloogia" — eepiline teos, kus tegelased rääkisid inglise, prantsuse ja hiina keeles. Kolmeosaline lavastus näitas Lepage'i julgust teatri kui sellise väljendusvormide käsitle• misel ning mitmesuguste tehniliste vahendite sulatamisel lavastusse. Lepage'i loominguline biograafia jätkus rea Shakespeare i lavastustega mitmes Euroopa ja jaapani teatris. Kriitikute arvamused olid vastakad, ent Lepage'i lavastusi saatis vaieldamatu publiku­ menu, mis tagas ka rahvusvahelise maine. 1989. aastal nimetati Lepage Kanada Rah­ Robert Lepage. vusliku Kunstikeskuse prantsuskeelse teatrijuhiks. Nelja seal töötatud aasta jooksul lavastas ta ka Kanada Ooperis, Londoni Royal National Thea­ tre's, Müncheni Draamateatris, Stockholmi Dra- Mui on New Yorgis mitmeid tuttavaid, maten/s ning lavastas Peter Gabrieli maailma­ kelle jaoks maailm on korraga muutunud turnee. väga väikeseks. Niisamuti nagu tavakodanik 1990. aastate keskel asutas Lepage Quebec sõidab hommikul kodust bussiga tööle, Citys oma trupi Ex Machina. Ex Machina koduks istuvad nemad lennukisse, et samuti tööle on vana tuletõrjedepoo, kus loodud multidistsipli- sõita — kusagile piiride taha. Kuigi piire kui naarses keskuses tegeldakse lisaks draamateatrile selliseid nende jaoks enam ei eksisteerigi. ka nukuteatri, ooperi, tantsu ja filmiga. Paljudest riikidest on põimunud üks suur elu­ 1996. aastal valmis üks Lepage'i kuulsa­ keskkond, mille traagelniitideks on lennu­ maid ja massiivsemaid lavastusi ' Ota jõe seitse jaamade vahel õhutaksodena kurseerivad haru" — kaheksatunnine teatritükkaatomikatast- lainerid. Erinevad keeled ja kultuurid on roofist, holokaustist ja AIDSist. "Ota jõe seitse muutunud globaalset jet-set elu elava inimese haru" noppis preemiaid mitmetel rahvusvahelistel jaoks märkideks, mis aitavad suure pildi festivalidel ning kogus täissaale kogu maailmas. 1997. aastal valmis meditatsioon-lavastus üksikuid osi lahti mõtestada, üksteist samas arhitekt Frank Lloyd Wrighti elust "Imede geo­ täiendades ja toonides. meetria". Üks Lepage'i värskemaid töid on Muidugi, kuri kriitik, kelle pilk vaatab monolavastus "Kuu kauge valgus", mis jutustab unistavalt üle aiaääre kodutänavas, võib väita, kahest vennast ja ema Kuu lummavast tõmbest. et seesugune globaalstiil sünnitab juurtetust Lisaks teatritükkidele, milles Lepage on ja pealiskaudsust — süvitsi minekuks pole püüdnud ületada kino ja teatri piire, on ta üha edasi tormavas, uusi impulsse jahtivas lavastanud ka mitmeid filme, mis enamasti elus aega. Samas peab ta aga tunnistama, et tuginevad tema enese teatrilavastustele. globaalelu annab võimaluse tunnetada maa­ ilma hoopis uut moodi ja muudab naeru­ Allikas: Kanada Teatri Entsüklopeedia väärseks kitsarinnalise kodukootuse. Lisaks 35 teritab kõrge lend silma ka kõige koduse uut mus, kuigi nad esitlevad teda suure ja mas­ viisi läbitunnetamiseks ja väärtustamiseks. taapsena. Meie, teatritegijate ja kultuuritege­ laste ülesanne on informeerida quebeclasi Eestilik Quebec sellest, mis mujal maailmas toimub, näidata Vaadates piirideta globaalajastu pee­ neile, mida muul maailmal on meile pak­ geldust maailma teatrilavadel, on mind vii­ kuda." mastel aastatel vaimustanud prantsuskeelse Kanada teatri superstaariks tituleeritud Robert Teater nagu reisijutt Lepage. Peale selle on tema looming, mille Kõigest hoolimata on Quebec Lepage'i firmamärgiks on saanud eksperimenteerimine tugipunkt. Kuigi juba üle viieteistkümne aasta ja seoste otsimine erinevate kultuuride vahel, on ta sageli üheaegselt töötanud kahes või toonud mulle korduvalt pähe võrdlusi Eestiga. kolmes maailma riigis, teinud korraga proove Alustagem kas või sellest, et Põhja- oma originaalnäidendite ja klassikaga, põi­ Ameerika ingliskeelse maailma keskel on gates samas päevaks-paariks sisse filmivõ­ Lepage'i kodukant, väike ja vapper prantsus­ tetele või lavastades rockkontserte, on selle keelne Quebec, just nagu tilluke Eesti muu­ kaootilisuse taga väga kindel teadmine, et keelsete riikide vahel. Muide, Quebec City, eelkõige on ta siiski quebeclane, kes soovib Lepage'i sünnilinn, kus ta vaatamata muu avardada oma väikese rahva kultuuripilti maailma kutsele kangekaelselt elab ja töötab, ning seda suhteliselt tundmatut osa Kanadast sarnaneb ka väliselt Tallinnaga. Oma ladina muule maailmale teavustada. Kas või vaid elustiili, elunautivate tänavarestoranide ja sellega, et tema nime taha kirjutatakse kava­ akordionimuusikaga on see kahtlemata prant­ lehtedel Quebec, Canada. suse linn, kuid põhjamaiselt karge kliima, sajanditevanune linnamüür, orus, suure Lepage pakub veel ühe märksõna oma veetee ääres, laiuv keskaegne all-linn, mis jääb loomingu mõtestamiseks: globaalne või kos- mäetipus oleva toompealiku kantsi varju, mopoliitine teater, mida ta teeb, on ennekõike õhkab samasugust maailma peateedest kõr- suur "...reisijutt. Selle headust võib mõõta valejäetust ja samas otsustavat enesekindlust samuti, kui me mõõdame ühe või teise reisi nagu Tallinngi. huvitavust või edu". Reisidel nähtud erinevuste üheks Uude maailma ümberasunud prants­ tervikuks koondamisega on Lepage tegelnud laste esimene kannakinnituskoht on tänini juba varasest noorusest. Kuna Robert'i vane­ ookeanitaguse prantsuse ühiskonna pealinn, mad adopteerisid kaks inglise keelt kõnelevat kus kaitstakse kiivalt omakultuursust inglis­ last, algas kultuuridevaheline pingpong juba keelse Kanada-Ameerika pealetungi eest. Erinevalt kahetunnise rongisõidu kaugusel lapsepõlves. Peale keeleliste erinevuste nägi asuvast kosmopoliitsest Montrealist rõhutab ta kodus erinevate kultuuride erinevaid märk­ Quebec oma prantslust, täpsemalt quebeclust. süsteeme, mis üksteist täiendades sünnitasid uusi tähendusi ja asetasid argikogemused Samas juhib Robert Lepage tähelepanu hoopis uude konteksti. suurimale ohule, millega selline väike kul­ tuuriruum tahes-tahtmata silmitsi seisab: Olulist rolli poisi mõttemaailma kuju­ enesesse sulgumine võrdub provintsliku nemisel mängis taksojuhist isa. "Kuni seits­ mandumisega. Ja uuesti tuleb pähe võrdlus mekümnendate aastateni tehti taksodega Eestiga. "[Väikese rahvusgrupina] definee­ Quebecis sageli ka linnaeksursioone ja kuna rime me oma maailma väga piiratud viisil ja mu isa oli perfektselt kakskeelne, soovitasid et areneda, peame sellest teadlikud olema. paljud head hotellid teda oma külalistele. Natsionalismi laine viib meid aga hoopis Paaril korral võttis ta mind oma tuuridele teises suunas. Me toetame neid ideid tavaliselt kaasa ja ma kuulasin, kuidas ta rääkis meie seepärast, et neis rõhutakse meie enesearmas­ linna ja riigi ajaloost. Mõned taksoekskur- tusele ja rõhutatakse seda, kui head ja targad sioonid viisid ka linnast välja ja sel puhul tuli me oleme. Jah, meile tuleb rääkida meie jutustustega aega täita. Liialdamine ja ilusta­ tugevustest, kuid samas ka meie nõrkustest mine on jutustaja hädavajalikud abivahendid. ja sellest, kuidas neid ületada," väidab Lepage. Ning kõige huvitavamaid lugusid rääkis isa "Meie tugevus sõltub just sellest, kui avatud just tühjade vahemaade sisustamiseks. me muu maailma jaoks oleme." Seepärast Tagantjärele tollaseid kogemusi analüüsides leiab Lepage, et rändurielu on väikese rahva tundub mulle, et midagi samalaadset leiab kultuuritegelaste jaoks omamoodi kohustus­ aset ka Shakespeare'i monoloogides. Hamleti lik: et leida pidepunkte oma intellektuaalsetes pikki monolooge kasutati küllap selleks, et otsingutes. "Ma arvan, et väiklus, tühisus ja hoida publiku tähelepanu sel ajal, kui laval kitsarinnalisus on need asjad, millega me toimus dekoratsioonivahetus. Muidugi on see peame Quebecis võitlema. Nägemus Que- spekulatsioon, aga võib-olla sündisid just becist, mida rahvuslased püüavad meile sellest banaalsevõitu vajadusest Elizabethi aja müüa, on just niisugune kitsarinnaline näge­ teatri kauneimad monoloogid?!"

36 Sama tüüpi pildivahetused on üks kujutasid lapse esimesi samme maailmas. Lepage'i teatri võtmeelemente. Ühes oma Lavastuse arenedes muutusid kingad üha hiljuti valminud monolavastuses "Kuu teine suuremaks. Ema surma järel tõsteti paar pool" (The Far Side of the Moon) põrnitseb naistekingi kohvrisse tagasi. Teise maailma­ Lepage'i kehastatud tegelane esialgu lava sõja jõhkrust väljendasid kingareal trampivad tagaseinas olevat ümmargust pesumasina uiskudega sõdurid. "Laval kasutati elu kul­ akent. Pesu klaasi taga hakkab üha kiiremini gemise — sünni, elu ja surma, isa ja ema keerlema, vesi vahutab. Korraga sünnib vaa­ armastuse ning sõja koletute purustuste taja silma all ime: ümmarguse klaasi taga näitamiseks kõige argisemaid asju," meenutab pöörlevad riided hakkavad meenutama kos­ lavastust ajakirjanik Remy Charest. "Nii suutis moselaeva akent, millest paistab kaugusesse Lepage jõuda teatri sügavaima eesmärgini: jäävat maad ümbritsev pilvevaht. Masin seis­ tuua lavale kogu maailm." kub. Aken avaneb ja sellest sirab vastu kirgas Lepage'i teatrist kõneldes ei saa kui­ kuu. Seejärel poeb tegelane läbi avause dagi mööda selles valitsevast keelte paabelist. avaruse poole ning kulissi taga olev video­ "Draakonite triloogias" kõneldi inglise, kaamera näitab teda suurel ekraanil avakos­ prantsuse ja hiina keeles, "Otas" segunesid moses lendamas. Minutiga on vaataja toimeta­ Quebeci prantsuse keel, inglise ja jaapani keel. tud nurgapealse pesumaja argisusest taeva­ Ja ehkki vaataja saab võõras keeles kõlava ruumi avarusse. teksti tõlget jälgida lava kohal asuvalt ekraa­ "Kuu teine pool" jutustab kahe väga nilt, ei ole teksti täpne mõistmine sageli olu­ erinevalt elu nägeva venna kohtumisest ja line. Nii nagu me saame võõra keele ja kul­ teineteiseni jõudmisest pärast ema surma. tuuri keskele sattudes ning inimeste kenakeelt Ootamatud süžeepöörded annavad mõlemat vaadeldes ja kõnest üksikuid rahvusvahelisi tegelast kehastavale Lepage'ile lugematuid sõnu püüdes põhimõtteliselt aru, millest on võimalusi liikuda rollist rolli. Et veelgi rõhu­ jutt, on mõistetav ka võõrkeelne teater. Vaja tada lavastuse sümboolset tähendust, toob on vaid pisut aju pingutada. Lepage mängu ka USA ja Nõukogude Liidu vahelise võidujooksu Kuule jõudmise nimel, Peegelduste maailm mida illustreerivad arhiivifilmidest pärit "Sageli avastame just siis, kui püüame dokumentaalkaadrid. Vendade jaoks tähen­ mõista midagi arusaamatut, kui palju me dab Kuu omamoodi emakuju, kelle mõistmise tegelikult juba teame," leiab Lepage. Ja poole mõlemad püüdlevad. vastupidi, erinevused annavad meile peegli iseenda mõistmiseks. "Mu vaimustus Ida Mastaapsed detailid kultuuridest aitab mul mõista läänt. Kuidas Imetabased muudatused quebeclase olekski võimalik lääne kultuurist või XX teatris sünnivad läbi esmapilgul tühiste argi- sajandist aru saada, kui sa oled quebeclane, detailide, millest fantaasia ja esmaklassiline kel ei ole peaaegu mingisuguseid kultuurilisi lavatehnika võlub välja enneolematu haar­ vahendeid maailma tõlgendamiseks? Sa vajad dega kujundeid. Detailidele on üles ehitatud peeglit ja minu jaoks on üheks peegliks olnud ka Lepage'i lavastuste "lood": suurte, põru­ Idamaad." Lepage on vaimustatud Jaapani tavate sündmuste asemel paeluvad teda (wto/j-teatrist, kus teda lummab emotsioonide pisidetailid. äärmine vaoshoitus. Ligi kaheksa tundi kestnud suurlavas- Iseloomustades oma töölaadi rõhutab tuse "Ota jõe seitse haru" üks tegelasi on Lepage peegelduste olulisust. Vastupidiselt Kanada teleajakirjanik, kes saabub Jaapani tavapärasele tekstipõhisele loomingule sün­ budistlikku kloostrisse, et intervjueerida seal nivad tema lavalood enamasti trupi vabade oma vanaduspäevi veetvat Tšehhis sündinud improvisatsioonide käigus. Etteantud teema­ ja natside koonduslaagrist eluga pääsenud del tehtavates etüüdides viiakse kokku juuditari. Ajakirjaniku süüdimatust ja tühisust kümneid erinevaid karaktereid erinevatest ei demonstreeri Lepage mitte intervjuus kultuuridest ja aegadest. Lavastaja rolliks on eneses, vaid alles pärast seda, kui reporter põimida neist episoodidest eepiliselt mas­ salvestab montaažiks vajalikke lisaplaane. taapne jutustus. Ja kuigi ühel hetkel saab tekst Videoekraan tagalaval koorib samal ajal lõplikult paika, näeb Lepage oma lavastusi kui tegelaskuju halastamatult paljaks. pidevalt arenevaid organisme, mida voolivad Samalaadse näite võib tuua ka 1980. ka vaatajad. Kui Lepage'il paluti selgitada, aastate keskel valminud lavastusest "Draako­ mida teater temale tähendab, vastas ta, et nite triloogia", mis kinnitas Lepage'i rahvus­ eelkõige loojate ja vaatajate kohtumispaika. vahelisele teatrikaardile. "Draakonite triloo­ "Grupp artiste tuleb kokku, et rääkida lugu, gia" üks võimsamaid sümboleid olid argised, milles osaleb ka publik, kes mõjutab oma pisut lääpa kantud kingad. Suurest kohvrist energiaga laval toimuvat." tõsteti esmalt lavale paar lapsekingi, mis

37 Liiga arg, et teha "Hamletit" kes Lepage'iga töötavad, ütlevad sageli, et see Robert Lepage ei löö kõhklema ka töö tekitab neis tunde, nagu hakkaks univer­ klassika ees. Oma ühemehetükiks muudetud sum nendega rääkima: teemad ja mõtted, "Hamletis" ei püüdnud ta vaatajate ette tuua mida käsitletakse, peegelduvad vastu kõikjalt, mitte traditsioonilist teatri lõpp-produkti, vaid kuhu nad vaatavad. Neile hakkab tunduma, tehnilist konstruktsiooni, mis asub selle taga. et kõik muutub omavahel ühendatud tervi­ "Ma kärpisin teksti tugevalt, muutsin rõhu­ kuks," kirjutab Lepage'i biograaf, Quebeci asetusi ning vaatevinklit. Sestap otsustasingi ajakirjanik Remy Charest. nimetada oma "Hamleti" hoopis "Elsiono- Legendaarne Peter Brook kirjutas reks". Ma olin liiga arg, et seda "Hamletiks" "Ota" vaatamise järel Montreali päevalehele kutsuda. Minu peamine eesmärk oli aru saada saadetud avalikus kirjas, et "Lepage ja ta (ja seejärel ka vaatajale näidata), kuidas "Ham­ kaasloojad püüavad luua meie aja teatrit, kus let" on konstrueeritud." kohutav ja mõistetamatu reaalsus on lahu­ Lepage'i eksperiment kutsus esile tamatult seotud argielu tähtsusetute detaili­ vastakaid arvamusi. Esimesel vaatamisel jäi dega — detailidega, mis on meie jaoks nii paljudele sellest "Hamletist" mulje kui super­ olulised ja teiste jaoks nii triviaalsed. Seda tasemel lavatehnika demonstratsioonist, kus tehes eksperimenteerib Lepage teatri keelega, lendav-tiirlev-pöörlev näitleja esitab parimaid kasutab tänapäevast tehnoloogiat selleks, et palu inglise klassiku surematust teosest, kuid tõsta elav etendus uuele tasemele. Milline ei jõua üldistusteni. Teistkordsel vaatamisel kangelaslik ambitsioonikus!" aga hakkasid välise hiilguse kõrval aimuma jutustaja tegelikud taotlused ning sai selgeks, Imede geomeetria et Lepage ajab endiselt oma rida — ta on tõlk Väga isikupärase teatritegija tööd laha­ erinevate kultuurimärkide, ajastute ja kon­ tes on alati oht, et "lahang" kisub ülistus­ tekstide vahel. lauluks. Olles näinud nelja Lepage'i etendust, Kuna Lepage töötab pidevalt maailma ei saa salata, et mõni hetk neis on tundunud eri paigus, tunneb ta end ka erinevate teatri- kordusfilmina ja liigne lavatehnikasse taker­ keelte tõlkijana. Seda mitte ainult ida ja lääne dumine, efektid efektide pärast on vahel ta vahel sildu luues. "Enamik lavastajaid töötab lugusid vaadates ka haigutama ajanud. Kinni­ lehtri põhimõttel: nad alustavad tuhandete tust sellele muljele olen saanud ka mitmetelt erisuguste ideedega, lihvivad neid, loobuvad kolleegidelt, kes on esimesel kokkupuutel neist ja jõuavad nii peamise mõtteni, loodetud Lepage'i teatriga tema geniaalsetest ideedest sihtkohani. Selline lähenemine pakub näitle­ pimestatud. Ex Maclüna viimaste New Yorgi jatele kindlust, sest nad peavad täitma vaid gastrollide ajal, kui mängiti ligi neljatunnist lavastaja käske. vaatemängu arhitekt Frank Lloyd Wrighti Põhja-Ameerika ja Euroopa teatri­ elust "Imede geomeetria", kirjutasid mitmed traditsioonid on väga erinevad. Euroopas on kriitikud detailidest, mis meenutasid neile levinud õpetaja/õpilase kultuur, eriti tugev on "Otat". see näiteks Saksamaal ja Venemaal, kus Ka Remy Charest tunnistab Lepage'i inimesed soovivad, et neile öeldaks, kuidas biograafia saatesõnas, et pärast mitme tema mõelda, ja näitlejad teenivad vaid lavastaja lavastuse nägemist hakkab üllatuselement maine kindlustamise funktsiooni — tema on kaduma ning sunnib vaataja juurdlema selle see, kel on reputatsioon. Minule meeldib üle, kas lavamaagia ei olnud vaid sügavama teistsugune töölaad. Ma alustan ühest ideest sisuta silmapete. "Lepage'i haruldane võime ja hakkan siis tasapisi oma fookust laiendama. luua laval mõjuvaid kujundeid, muuta esma­ Mida enam me selle idee kallal koos näitleja­ pilgul võimatu võimalikuks, teeb mõneti tega töötame, seda enam näidend avaneb. möödapääsmatuks selle, et uudsuse efekt Minu arvates ei saa lavastuse teksti lõplikus hakkab tasapisi hajuma," tunnistab Charest. vormis üles kirjutada enne, kui kogu loome- protsess on lõppenud, kui kõik etendused on New York-Toronto-Quebec City läbi. Alles siis lõpeb teatritüki kuju ja sisu areng täielikult." Lepage'i tööd on nii Kanada kui ka Euroopa traditsionalistide seas hulganisti meelepaha tekitanud. Samas on lavastaja ise veendunud, et just vastased on aidanud tal mõista oma kaasvõitlejaid, teisi otsivaid loojaid. Rootsis näiteks oli üks tema abilisi Dramaten'1 grand old lady Anita Björk, kes vaatamata vanusele ja teistsugusele kooli­ tusele vaimustus Lepage'i tööst. "Inimesed, 38 50 AASTAT SUNNIST DIRIGENDID DIRIGENDIST PEETER LILJE 13. X 1950 - 28. X 1993

Peeter Lilje 1990. aastatel. "Estonias" dirigendi toas. Gunnar Vaidlnfoto

Kolmeteistkümnendal oktoobril möö• spiraaliringi — naasmas pärast ERSOt ja dub viiskümmend aastat Peeter Lilje sünnist. Oulu sümfooniaorkestrit taas "Estoniasse", Kui ta 1980. aastal lõpetas Leningradi konser­ siis peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks... vatooriumis Arvids ja Maris Jansonsi dirigee- Ometi jõudis ta palju. Ainuüksi tema rimisklassi, oli ta juba aastaid kujundanud püsirepertuaar äratab aukartust — üle saja eestimuusikamaastikku. Alustanud 2972 "Es­ sümfoonia, sh kõik Beethoveni, Brahmsi, tonia" koormeistri ja dirigendi assistendina, Prokofjevi, Schuberti, Sibeliuseja Tšaikovski jätkas ta 1975 — 2979 samas dirigendina ja omad, mitmed Bruckneri, Dvofaki, Haydni, seejärel juba ERSO ees: 1979 dirigendina ja Mahleri, Mendelssohn-Bartholdy, Mozarti, 1980—2990, pärastNeeme Järvi emigreerumist Sostakovitši sümfooniad; üle kolmekümne peadirigendina. Noore mehena pidi ta kanda vokaalsümfoonilise suurvormi (Brahmsi võtma vastutuse eesti esindusorkestri ja süm• "Saksa reekviem", Berliozi "Romeo ja Julia" foonilise muusika arengu eest. Nooreks ta ja "Fausti needmine", Orffi "Camtina bura- jäigi, lahkudes meie seast paar nädalat pärast na", Verdi Reekviem, Rossini "Stabatmater" 43. sünnipäeva, olles just alustamas uut jpt) ja kolmkümmend muusikalist lavateost 39 (Bartök, Bizet, Britten, Donizetti, Mozart, mälu mind ei peta, olid Peetri lõputunnistusel Mascagni, Leoncavallo, Menotti, Prokofjev, väga head numbrid. Ta oli hoolas tudeng. Rossini, Smetana, Stravinski, Sostakovitš, Tema lõpukavas oli Beethoveni Kuues süm­ foonia ja ta sai muidugi "väga hea". Tšaikovski, Verdi, Wagner). Eesti Raadio Alustan dirigentidega Beethoveni Esi­ fonoteegis on tema käe all salvestatust ainu­ mesest sümfooniast — selle 12 avatakti on üksi eesti heliloojailt üle saja kahekümne lakmuspaber —, mille sissejuhatusega õpib helitöö, valdavalt uudislooming (Sumera, dirigent olema asjalik. Et ei oleks mitte üht Tüüri, Kangro, Tambergi jpt teosed), aga ka ülearust liigutust ega efektset žesti, mis minu enamik Tubina sümfooniaid, Tobiase "joonase jaoks on häbiasi. Ja Peeter oli asjalik. Kui lähetamine", Elleri orkestriteosed. Ent palju­ partituur on enam-vähem omandatud, järg­ sus üksi ei maksa ju midagi. Küsimus on neb analüüs, näiteks miks Tšaikovski kasutab kvaliteedis, selles, kuivõrd Peeter Lilje suutis teist corno't, kui keelpillid on ümberringi; siis tuleb juba žestikulatsioon. Koik need asjad, napi paarikümne aastaga mõjutada eesti maitse arendamine, tehnoloogia, emotsionaal­ muusikaelu arengut. Neid jälgi olen võtnud se skaala kõrgpunktini viimine jms, nõuavad ajada, mäletajaid õnneks on. Siinkohal pakun aega ja tööd. Ta oli tööhobune! Lugesime tema­ lugeda kuut kildu, kolmelt meie ja kolmelt ga ka Uku Masingut, käisime isegi kunstimuu­ välisdirigendilt. seumis, vaatasime pilte ka Ermitaažis. Diri­ gent peab oskama vastata orkestrandi igale ROMAN MATSOV: küsimusele täpselt ja korralikult ja olema ise mitmekülgselt arenenud. Peeter oli, selle­ Harva näeb nii südamlikku ja deli­ pärast oli ta mulle väga sümpaatne. kaatset sümfooniadirigenti, samas nii Tal oli uudishimulik natuur ja tema nõudlikku orkestriproovidel, nagu seda oli repertuaar rikkalik. Koik, mis ta kavasse Peeter Lilje. Tal olid kõik eeldused, mida võttis, oli hästi läbi mõeldud. Ta ei laskunud nõuab dirigendiamet. Ta valdas klaverimän­ kunagi haltuurani. Tal oli kaunis lai skaala: gu, nii et sai klaveril partituuri lugeda. Muu­ nii Webern ja Berg kui ka Tšaikovski, Bachist seas, kõikide dirigentide mentor, elitaarne rääkimata. Tervikutunne oli tal väga hea, aga sümfonist Jevgeni Mravinski ütles mulle kord, ta oli ka detailimees. Orkester sai tema käe all et ei lähe orkestriproovi enne, kui on süm­ aru, et detailita pole õiget interpretatsiooni. fooniat klaveril sada korda algusest lõpuni Goethegi on öelnud: "Talent on detail", ja läbi mänginud. Nii et dirigendile on klaveri Peeter oligi talent. Temaga oli väga hea töö­ valdamine obligatoorne. Peeter valdas ka tada, meie kontakt püsis. Koik tema reper­ viiulimängu niisuguses ulatuses, et sai keel­ tuaar sai läbi arutatud ka siis, kui tal osutus pillidele ise strihhid panna, nii nagu on meie võimalikuks olla Oulus peadirigendi kohal, kõikide absoluutne kohus. Peetri head mida ta täitis auga. Muidugi, kui tal oli üle keelpillitundmist näitab seegi, et kammer­ pea kohustusi nii Oulus kui ka Tallinnas (ta ansambli lõpueksamil osales ta II viiulina kontserteeris veel mujal), ei saanud ta alati Haydni "Lõokese" kvarteti esituses. Kui minu partituuri lõpuni süveneda. Siis olin mina see,

Tallinna Konservatooriumi lõpetamise puhul juunis 1974. Vasakult: Peeter Lilje, Roman Matsov ja Endel Nõgene. -10 kes andis vahel suuna, kuidas partituuri ütlemise põhjused. Ta pani inimeste teod ja kiiremini omandada. Palju abi sai ta ka oma mõtted liikuma õiges suunas. Mäletan isegi muusikateadlasest abikaasalt Maia Liljelt. seika, mil ta läks hinnangute pärast väga riidu Lilje ei olnud mingi tavaline hea diri­ nii koori kui ka õppejõududega, aga mulle gent, keda on väga palju nii Peterburis, Mosk­ tundus, et temal oli õigus, ja seda ma talle ka vas kui ka Berliinis. Temas oli sügavust, tal ütlesin. On ju väga lihtne kaasas käia tase­ oli oma pale. Ta ei olnud Ejfekthnscherl Liljel mega, mis keskkonnas parajasti valitseb, aga oli siiras natuur. Teate, kui palju see tähendab! temal oli juba siis vajadus professionaalset Ja ta oskas partituuris avastada midagi, mida lage tõsta. See püüd oli meil mõlemal tugev ja teised ei näe. Tema tippudeks jäid Tubina analüüs vastastikku teineteist toetav. Mäletan Viies, Šostakovitši Kuues, Tšaikovski "Ro­ tänutundega neid hetki, kui tal tuli jälle see meo", Sibeliuse Teine. Tema äkiline surm oli tõe ütlemise vajadus ja seda mitte teine- eesti kultuurile suur kaotus. teisekiitmise ega semutsemise helistikus. Kuigi ta oli ka meeldiv semu, pingevabadel TÕNU KALJUSTE: hetkedel väga soe ja tähelepanelik inimene, kelle ümber koondus hästi palju sõpru. Arvan, et kõik inimesed, kes temaga on suhelnud, on Nii väikses tutvusringkonnas nagu on seda soojust kogenud. eesti muusikaõppurid, tuleb iga Peetri taoline anne eredalt esile. Leningradis elasime tema Meie jutud ei puudutanud sugugi ja Gergijeviga ühes toas, seal oli palju fan­ ainult konservatooriumi asju, vaid näiteks ka tastiliselt andekaid inimesi, kuid Eesti mas­ kõiki ERSO kontserte, mida külastasime; need taabis on vähesed pärjatud niisuguse loodus­ said partituuriga läbi analüüsitud, just liku andega. tehnoloogilist poolt väga vaetud. Olgu või Leidsime esimesed kokkupuutepunk­ Neeme Järvi töö orkestriga omal ajal — mis­ tid siis, kui Peeter hakkas konservatooriumi sugusele tasemele ta suutis orkestri viia lühi­ kooriga tööd tegema. Ta oli minust mõni aasta keste prooviaegadega, kui palju lage korraks ees, aga "kriitikapeenral" tekkisid meil pal­ tõsta... Ja kuivõrd see tekitab kääre, kui ei judele nähtustele ühesugused vaated ja kui kaasne järjepidevat tööd. Piltlikult öeldes avastasime Mussini dirigeerimisõpiku, siis oli näitab Neeme Järvi tihtipeale, ka oma prae­ palju arutlemist dirigeerimistehniliste prob­ gustes sõnavõttudes, et kaheteistkümnenda leemide üle. korruse paikapanek käib niimoodi... Aga sinna Peetri autoriteet seisnes paljuski selles, jõudmine, järjepidevuse, lülide ja arhitektuuri et tal oli kaasüliõpilastega võrreldes väga nägemine ei pruugi teda üldse huvitada. Tihti korralik klaverimänguoskus ja ta suutis ka ongi dirigent tõstetud veidi kõrgemale poo­ improviseerida, üliõpilaspõlves oli ta ka diumile, kui tema funktsioon siin maailmas korralik džässipianist. Tema kuulminegi oli tegelikult on. Kuid ta on siiski ehitaja ega saa märgatavalt erksam kui teistel, absoluudilä- end reaalsest kontekstist välja rebida. Sa hedane. Absoluutne kuulmine ei pruugi lihtsalt pead need vahepealsed korrused iseenesest teiste ees edu anda, kui see ei ole valmis ehitama ja olema kontaktis alusmüü­ seotud aktiivse väljakuulmise andega. Aga ridega. tema kuulis just välja harmooniaid ja suutis Sellised arutlused said alguse just kõike seda klaveril esitada. Kaasüliõpilastele üliõpilaspõlves ja Peetriga, meie sõprus kestis oli ta eeskujuks mitte ainult oma suuremate ka Leningradi konservatooriumis, kus tema võimete poolest, vaid et tal oli hoiak, mis õppis Jansonsite ja mina Kudrjavtseva juures. purustas tollaste kooridirigentide muusikalist Meil oli seal küllalt kirev üliõpilaspõlv ja minu piiratust. Tihtipeale vohas koorijuhtimise emotsionaalseimad hetked temaga sel ajal olid kateedris taidluse soosing — see on loomulik, öised sümfooniate mängimised klaveril neljal sest põhiliselt valmistati ette muusikaõpeta­ kael. Läbi mängitud said kõik Bruckneri, jaid ning repertuaar ja sellega kaasnev kooli­ Beethoveni, Brahmsi sümfooniad. Hinnang, tus pidas ju silmas keskmist kooliõpetajat. mis me näiteks Mravinski tegevusele andsime, Peeter pani paljusid muusikat nägema ja selle oli täis jäägitut vaimustust. Kuid Mravinski üle juurdlema teistmoodi kui konservatoo­ tegi proove suures hirmuvalitsemise õhk­ riumi tunnid. konnas, selline tööstiil sai toimida vaid omas Ta ei olnud koori või orkestri ees sageli ajas. Tänapäeva dirigent elab hoopis teises hea diplomaat ning lubas endale üsna otseseid suhtlemiskultuuris, mida meie oma õppimise ütlemisi. Mulle jättis see alguses isegi kasva­ ajal ei tundnud, kuigi tajusime kuidagi teise­ tamata inimese mulje, aga tema sõnade taga laadset maailma teiste orkestrite juures, kes oli tihtipeale valus tõde. Nii et mind ei huvi­ Leningradi küllalt tihedalt külastasid. Nii olid tanud, kuivõrd terav ütleja ta on, vaid selle Peetriga arutatud teemad nagu tee otsimine.

41 Proovis "Estonia" kontserdisaalis 21. VI1985. Peeter Sirge foto

Peeter oli autokraatsete dirigentide üks suur Rubiku kuubik... Arvan, et kui jumaldaja. Lõpuks määrab asja tulemus, ja see maailm olnuks Peetrile lahti, tekkinuks tal ka oli Mravinski puhul tõesti vapustav. Aga hoopis teistsugune käitumismall. Vangla on Mravinski tegi ka kaheksa proovi! Nn külalis­ vangla, võid ju väljas kolm ringi teha, aga dirigendid hindaksid seda diletantismiks. määrab see, et oled trellide taga. Kaks proovi — see on väga hea. Peeter Teostest, mida Peeter juhatas, tuleb pendeldas veidi nende kahe võimaluse vahel. esimesena meelde Berliozi "Romeo ja Julia" On ilmne, et dirigentide repertuaar ei saa olla (kontsert 13. XII 1979). Selle ettevalmistamisel sadades partituurides. Võib küll takti ära lüüa, olin kogu aeg tema kõrval, nägin protsessi ja kuid juurteni tundma õpitud teoseid, milles mõtlesin kaasa. Paljusid kontserte ei mäleta on tõeline plahvatus, saab olla märksa vä­ tavakuulajana nii eredalt, siiski meenub neist hem... Inimene on piiratud. Tahan oma jutuga väga erinevaid emotsioone. Olen kord, vist jõuda sinna, et dirigendi iga annab tema Tuglase juubelikontserdi aegu, istunud professionaalsuse polüfoonia. Mravinski ei orkestri sees, kui ta dirigeeris Ellerit, ja ma ei olnud Lilje aastates veel Mravinski... Kõige saanud aru, kuidas nii inertse orkestriga saab traagilisem Peetri puhul ongi see, et ta oli üldse midagi teha. Mängiti väga keskpäraselt dirigent, kes juurdles nende asjade üle, kuid ning ma ei tunnetanud, et kollektiivi mootor jõudis üle elada vaid selle perioodi, kus temas tuksub. See kõik oli n-ö juhi higi ja vaev. visklesid need kaks poolust — soov olla täius­ Mõtlesin, et kui valet energiat nõuab see lik ja sügav ning vajadus teha kiire rutiinne orkester ja miks nende energia kokku ei saa. töö, mida ta briljantselt valdas. Alati see suur higistamine ja hirmus väsimus Kümme aastat ERSO ees olid Peetri pärast kontserti, see on meeletult kurnav. Nii kujunemisaastad, mil ta pidanuks orkestriga kasvaski temas pinge. Ühelt poolt tuli hoida tegema kolm—neli kava aastas, mitte töötama orkestriga häid suhteid, aga teisalt oli üks nii meeletult, kulutades ennast asjade peale, pidev sisemine kirumine, et nad ei suuda seda, mis pärast hakkavad arengut pärssima. Ta teist ja kolmandat... Kuigi vahel mängiti ka puhkas küll Leningradi orkestrite ees, kui sai väga hästi, näiteks instrumentaalkontserte vaid üksikuid väljasõite teha, see aga viis saates; Kalle Randaluga oli Peetril ju fan­ depressiooni vahel suuremakski — tuled oma tastiline side. Praegu ütleksin, et hea dirigendi orkestri juurde ega leia sellele võtit! Ega üks sünniks on oluline heade orkestritega tööta­ noor dirigent seda suuda ja kõike ei määra ju mise kogemus. tema üksi: oluline võtmeisik on orkestri direk­ 1980. aasta lõpul tõi Peeter "Estonias" tor, mänedžer, ka kunstinõukogu — kokku välja Weberi "Nõidküti". Tal oli siis juba muid-

42 ki töid ja ta kutsus mind teiseks dirigendiks. NIKOLAI ALEKSEJEV: Mulle oli see suur üllatus, sest ma ei olnud tööks nii suure kombinaadiga psüühiliselt veel Õppisime Peterburis mõlemad Jan- sugugi valmis. Lavastas Boris Tõnismäe, tema sonsite juures. Olin Peetrist mõni aasta noo­ oli see teine "kriitikaosakonna juhataja" — rem ja nooremad käisid alati vanemaid mujalt koolist tulnud professionaal, väga vaatamas. Tunnid Jansonsite, eriti vanemaga andekas inimene elava muusika-avamisega. möödusid dirigeerides ja vesteldes, isegi argi- Paraku ei saanud ta selles keskkonnas hak­ juttude ja anekdootidega. Vahetu suhtlemine kama oma ideede realiseerimisega, nii et tõime professoriga oli tähtis, mitte üksi see, et ta välja küllalt skemaatilise lavastuse. Aga muu­ näitaks, kas lüüa kolme või nelja peale, selleni sikaline külg rahuldas nähtavasti paljusid võis ka ise jõuda. Raske on avada klassi muusikuid. Teatris oli siis hästi palju spon­ atmosfääri, aga õppida meile meeldis! taanset — musitseerimiserõõmu ja head Peeter paistis meile kui läänest tulnu: atmosfääri —, aga Peeter tõi kaasa distsipli­ midagi euroopalikku oli nii tema välimuses naarset, hakkas asju paika panema. Mitte et kui ka dirigeerimismaneeris. Näiteks kui ta oleks suretanud muusikat, aga ta töötas üliõpilased, mina nende seas, valisid eksamiks faktuuride, balansi ja muude asjade kallal, tavaliselt mõne romantilise teose, olgu siis millega seal oli vähe tegeldud. Ooperiteatri vene autorilt või näiteks Brahmsilt, et oleks töötsükkel oli tema süvenevale natuurile valjem ja efektsem, siis Peeter valis Beethoveni parem, ta sai teha asju, milleks tal ERSOga ei kolmanda sümfoonia finaali. Mäletan selgesti, jätkunud aega — ja kuidas ta seda oskas! kuidas see üllatas! Aga temas oli midagi sellist, Nägin siis lähedalt seda Jansonsi kooli, mis et kui kõik teevad üht, siis tema midagi näeb partituuris kogu aeg neid kriitilisi hetki, erinevat. Ja veenab. mida peab harjutama, ja õpetab hoiduma karidest; tehnoloogiline külg on seal märki­ Mõnigi kord juhtus, et jäime pärast misväärsel kohal. Ei usu, et keegi on "Esto­ tundi neljal kael klaverit mängima, enamasti nias" varem või hiljem teinud nii detailset sümfooniaid, lihtsalt lõbu pärast. Beethoveni "Carmenit" nagu Peeter omal ajal! Seda Teist teadis meist igaüks, aga tore oli mängida. partituuri teadis ta täpselt, algusest lõpuni, ja Hästi mäletan, kuidas üritasime koos kõlama töö jaoks oli aega. Seal sai temalt tohutult palju panna Stravinski "Elupõletaja tähelendu", õppida; arvan, et kõik, kes hakkasid tol ajal mida ta siis juba "Estonias" juhatas. Seda kätt liigutama, puutusid Peetri sisulise tööga mängisin küll soovist midagi uut teada saada. kokku just teatris. Ooperiteatri õhkkond ja Aga rääkisime vähe. Olen ammu aru saanud, orkester mõjusid tema psüühikale palju pare­ et meeste sõprus on iselaadi — võid lihtsalt mini, tal oli seal ka rohkem sõpru. "Estonias" koos istuda, suitsu tõmmata ja sel hetkel nagu oli mingi headuse vaim sees, mis hoidis toimub midagi. Sõnadetagi on kõik selge. inimest... Kui tudengile usaldatakse töö profes­ sionaalses teatris, kõneleb see tema võime­ Tohutult oluline on Peeter Lilje eeskuju kusest. Mäletan, kui käisin konservatooriumi mitmele generatsioonile, ta on tiivustanud päevil Tallinnas, vaatasin tema "Don Gio­ professionaalsele tööle väga paljusid. Mis vannit", mille lavastus tundus väga moodne. puudutab partituuri läbitöötamist, siis viis ta Ma ei tahaks teatreid ja aegu võrrelda, siiski sisse distsipliini ega laskunud ainult emot­ on erakordne, et Peetril oli juba tudengina sioonidesse; emotsiooni ja ratsionaalse töö võimalus juhatada ooperiteatris. Ja riigi­ tasakaal on üldse ses elukutses üks raskelt eksamile tuli ta Eesti Riikliku Sümfoonia­ sõnastatav ja tabamatu asi. Järgides kõrget orkestriga. Sedagi on vähestele antud, et saad ideaali, suhtus Peeter tähelepanelikult kõiki­ lõpueksami teha oma orkestriga! Tervet kava desse ja kõigesse, ka eesti muusikasse, oli see ma ei mäleta. Aga ta tõi kaasa Brahmsi siis Sumera või keegi teine. Lepoga oli neil "Akadeemilise avamängu", mida mitte üksi eriline klapp. Teine oluline asi on, et ta ei eksamil, vaid kontserdilgi haruharva kavva lasknud eesti muusikaelul pärast Neeme Järvi võetakse. Aga Peetril oli oma huvitav lähe­ lahkumist provintslikuks muutuda, mis siin nemine kava koostamisele. võib väga kergesti toimuda, kui ees ei ole See pole just minu mõte, et inimesed õiged inimesed. Peeter andis siinsele muusika­ elavad nii kaua, kui neid mäletatakse. Am­ elule hoopis teise ja tõsisema tooni, kui oli mugi veel dirigent. See on imelik elukutse — varem. Orkestri tase tõusis ja see andis nii tundub, et juhatasid ära ja kõik on lõppenud. pillimeestele kui ka publikule turvatunde, et Aga ometi on nii, et tõelisest kontserdist jääb muusikaelu siinmail läheb edasi ja kontserdid midagi alles, ma ei tea, kas kuskile paral- on tasemel. leelmaailma... Igatahes ei kao tõeline kontsert 43 Kalle Randaluga 1990. aastatel. Kalju Suure foto

ka siis, kui seda pole salvestatud. Ja Peeter on Lõpetasin konservatooriumi varem ja enesest sellise muusikalise jälje jätnud. Teda alustasin tööd Sverdlovskis juba aspirandina, mäletatakse. Võin öelda, et Stravinski "Kevad- aga olin kursis sellega, et ta jätkab edukalt pühitsuse" kontserdivõte tema CD-1 on õpinguid ja on saanud arvukalt huvitavaid salvestus, mille juurde ikka ja jälle tagasi pakkumisi. Mäletan, et Temirkanov otsis pöördun — selline salvestus võiks olla iga Kirovi ooperi peadirigendina enda kõrvale dirigendi unistus... andekaid noori ja pakkus tööd ka Peetrile. Peetri auks peab aga tunnistama, et ta mõistis ANDREI TŠISTJAKOV: eestlasena kohust töötada Eestis, kuigi ettepanek oli ju ahvatlev. Ikkagi töö Lenin­ Mina õppisin Peterburi konservatoo­ gradis, mainekas teatris ja Temirkanovi riumis dirigeerimist Mussini juures. Kuigi kõrval, see oli suur au alles konservatooriumi Peeter oli minust noorem, lävisime tihedalt. lõpetavale dirigendile. Nii Temirkanovi kui ka Võib-olla seetõttu, et meie, dirigendiks pürgi­ Mravinski pakkumine oli põhjendatud. Peetril jad, olime kõik suhteliselt täiskasvanud ega oli suurepärane "komplekt" just dirigendile jagunenud suheldes ei õppejõu ega vanuse vajalikke eeldusi: ta oli väga professionaalne, järgi. Peeter jättis oma erilise leebusega sügava andekas, tunnetas hästi muusikat ja oli seejuu­ mulje. Võluv inimene, alati naeratus suul, su­ res ka väga kontakteeruv. Viimane on diri- heldes mahe — suurepärane kaaslane. genditöös äärmiselt oluline, kuid eriti noore

44 inimese juures üldsegi mitte nii tavaline, oskus enam pole, aga tunnen temast ikka puudust. suhelda ja seejuures soovitut saavutada tuleb Kui muusikust, kui inimesest. Usun, et ma ei aastatega. Tema oskas ka selliselt kollektiivilt ole ainus. Hiljuti ERSOga kohtudes oli hea nagu Mravinski orkester oma leebel ja viisakal kogeda, et orkester on küll kõvasti noorene­ moel, kuid samas visalt nõuda seda, mida nud, kuid ikka on veel neid, kes teavad ja pidas oluliseks. Ta paistis meie seas silma just oskavad hinnata Peetrit nii dirigendi kui tervikliku natuuriga — suurepärane muusik, inimesena, et mälestus temast elab. võluv isiksus, kes teab, mida tahab ja oskab seda ka rahulikult saavutada. Usun, et tänu VELLO PAHN: sellele tuli ta ka nii noore mehe jaoks nõnda vastutusrikkal ametikohal, teie suurepäraste Nii mõnigi minu põlvkonna dirigent traditsioonidega orkestri ees maineka Neeme ei oleks selles ametis, kui poleks olnud Peeter Järvi järglasena väga hästi toime. See ei saanud Lilje normaalset suhtumist nii inimestesse kui olla kerge, ometi sulas ta väga sujuvalt eesti ka muusikasse. Koik muusikast tõeliselt huvi­ kultuuriellu. tatud pääsesid kuidagi märkamatult tema Hiljem kohtusime juba Eestis, kuhu ta suhtlusringi, tänu millele saime tema kõrval mind juhatama kutsus. Mäletan ka tema jõudsalt areneda. Seitsmekümnendate lõpul kontserte ja etendusi. Sain osa vist isegi hakkasin "Estonias" olema. Peetril oli tollal "Müüdud mõrsja" esietendusest "Estonias". seal palju tööd ja nii sattusingi olema pidevalt See oli elav ja värvikas, tundsin heameelt, et tema proovides. Kuna olin siis päris algaja, selle muusikaline külg oli väga heäl tasemel. oli see tegelikult minu "kool". Nüüd olen Suure Teatri dirigent, aga siis oli Konkreetsemalt mäletan "Nõidkütti", teater mulle valge leht ega huvitanudki mind mille juhatamiseni ma ise ka lõpuks jõudsin. eriti; ometi imponeeris mulle, kuidas Peeter Mui õnnestus "putukana laes" algusest peale etendust juhatas. Külastasin ka tema kont­ kõrval istuda, kui nad Boris Tõnismäega selle serte, meenub üks Mahleri kava (vist "Laulud üle arutlesid. Peetriga oli väga lihtne suhelda, surnud lastest" ja Kuues sümfoonia), mille paratamatult arutasime temaga nii loomin­ toimumisaega ega detaile ma enam ei suuda gulisi kui inimlikke probleeme, mis teatris taastada, ent sügavalt püsib meeles, millise ikka ette tulevad. Mulle on jäänud mulje, et temperamendi, kireja pühendumisega ta seda loomulikkus, millega ta suhtus muusikasse — muusikat juhatas. Orkester mängis suure­ "nikerdamisi" tegemata—ja ka kolleegidesse, päraselt — veendusin, et tema kontakt kollek­ oli tema isikuomadustest üks tugevamaid tiiviga oli täielik — ja publiku vastuvõtt oli ning andis värvingu ka tema tööle. See inim­ soe. Koik kõneles sellest, et inimene on oma likkus oli põhjus, miks teda armastati. õiges kohas ja teeb seda, milleks ta on loodud. Praegugi on mul veel tunne, et Peeter Ja teeb seda hästi. on mu dirigendiks saamises-olemises nagu Nüüd saab juba seitse aastat, mil teda kogu aeg juures olnud. Vahetasime partituure,

Nikolai Demidenko, Peeter Lilje ja Vladimir Fedossejev 1987. aastal Hispaanias. 45 mida tollal ei olnud lihtne saada, analüüsisime Minu muljed Peetrist on ennekõike neid, istusime teineteise proovides, arutasime emotsionaalsed ja ma ei oska isegi meie puhul tulemusi. Nõu andis ta delikaatsel moel. Olen eraldada professionaalsele tasandile jäävaid hiljem aru saanud, et tihtipeale lahkasin suhteid sõprusest, see oli üks ja sama — meid Peetriga ilmselt neid asju, mis temale olid sidus muusika. Terve meie põlvkond noori ammu selged... Aga kuulaja arvamuse, olin pääses sellal, kui Peeter oli ERSOs ja Eri Klas see siis mina või keegi teine, kuulas ta alati "Estonias", kohe orkestri ette. Ise veel täiesti ära ja võttis ka arvesse, kui vajalikuks pidas. suured nullid, saime ainulaadset praktikat, Püüdsime ikka teineteise proovist läbi tulla, võisime juhatada, lindistada. Põlvkonnale, kes et balanssi ja muid selliseid asju kontrollida. temaga koos töötas, jättis ta kindlasti väga Mujal maailmas on selle töö jaoks ju assis­ suure jälje, meie orkestri arengusse ilmtin­ tendid, meil tollal mitte, olime ise teineteisele gimata. Muret teeb aga tänane päev. Noored assistentideks. tihtipeale enam ei teagi, et selline dirigent on Pidasime oluliseks igasugust infot, olnud. Kahju, et neist paljudest kvadro- mida vähegi kätte saime. Kui Peeter hakkas saadetest ja kontsertidest pole õieti midagi välismaal tööle ja esimese "videokolaka" koju järele jäänud. Linte ju on, aga tänapäeva tõi, sai neid Soomest laenatud-lindistatud asju kvaliteedinõuded on hoopis teised, kui tollal küll kümneid kordi kuulatud, kuni Unt enam oli üldse võimalik teha, ja materjali, mida ei tahtnud midagi näidata. See nälg oli tohutu, tehniliselt võiks kasutada, sama hästi kui ei kuulati kõike... Eelistatud olid muidugi suu­ ole. Nii et üks põhjus, miks Peeter Lilje nime­ red nimed, nagu Karajan või Abbado, üldse line fond alguse sai, on soov mingilgi moel kõik professionaalid, kellest lugu pidasime. seda mälestust hoida. Mäletan, kuidas kuulasime Kärajani "Aida" linti, laulsime kaasa ja kargasime rõõmust, kui JUHA KANGAS: hästi see oli mängitud. Peetri kodu uksed olid alati sõpradele Kutsusin Peeter Lilje Kokkolasse oma lahti, pärast tema kontserti olid seal sageli orkestrit juhatama 1989. aasta veebruaris. külalised, aga tema pidi juba järgmist parti­ Igaüks on ehk kogenud seda imelikku tunnet, tuuri õppima. Tihtipeale jõudis mõni uus et kohtad inimest esimest korda, aga tundub, partituur, mida reede hommikul pidi lindis­ nagu oleksid temaga ammu tuttav. Usun, et tama, dirigendini alles neljapäevasel kont­ meil mõlemal oli tookord just selline tunne. serdil; selliseid olukordi tuli tollal meil kõigil Juhtusin sel nädalal vaba olema, saime palju ette. Ja siis ühendati küll meeldiv kasulikuga koos olla, paljutki arutada. Aga samas ei — pandi plaat peale või vaadati partituuri, pruukinud me kogu aeg kõnelda — Peeter oli lauldi ja arutati, kuidas seda teha. üks neid väheseid, kellega koos on hea ka Peetril oli ERSOga peadirigendina vaikida. Sellised inimesed on mulle ikka peaaegu iga nädal kontsert, lisaks uue meeldinud, sest ma ei ole ka ise just jutukas. muusika lindistamised ja nädalavahetusel Samuti meeldis mulle kohe, kuidas ta kvadrostuudiod. See on dirigendile meeletu orkestriga töötas. Tal oli siis kavas Brahmsi koormus, eriti algusaastatel, kui repertuaar ei Esimene sümfoonia. Olime intendandiga vaid ole veel välja kujunenud. Olnud paljudes tema mõne minuti proovi jälginud, kui juba vahe­ proovides ja kontsertidel, jäi mulje, et ta oskas tasime pilke — just sellist Brahmsi-dirigenti väga kiiresti süveneda peamistesse asjadesse. oleme igatsenud! Peeter teadis täpselt, mida Tol ajal tundus mulle, et ta ei pööra piisavalt tahab, ja sai orkestri kohe endaga kaasa, kuigi tähelepanu detailidele ja pisiasjadele, millega tema soome keel ei olnud siis veel nii hea. Aga võinuks rohkem töötada. Aga kui vaadata see polnudki oluline — ta käed kõnelesid. Tal tolleaegseid kvaliteedivõimalusi, siis praegu oli väga selge löök ja hea juhatamistehnika. saan aru, et see oli tegelikult ainuvõimalik tee. Mäletan, et küsisin luba istuda orkestri taga, Milliseid raskeid teoseid mängiti, ja nii et näeksin, kuidas ta juhatab — mul oli sealt lühikeste prooviaegadega! On täiesti häm­ palju õppida. Tal polnud selle vastu midagi, mastav, kui kiiresti ja millise selgusega ta oli kuid ta naeris, et mis seal õppida... võimeline asju omandama ja neid ka reali­ Ta oli kuulnud meie Mozarti-mängu ja seerima. Minu arvates oli Peetril õnnestunud sain aru, et see meeldis talle väga. Ta isegi kontsertide osa väga-väga suur ja see ei räägi ütles, et võiksin talle õpetada Mozartit. muust kui dirigendi kvaliteedist. Ei saa öelda, Tegimegi kaupa, et kui mina õpetan talle et Peeter olnuks huumorivaene, kuid üks Mozartit, siis tema mulle dirigeerimistehnikat, märksõna, mis tema loomingut iseloomustab, olen ju iseõppija. Jutuks see paraku jäigi, kuigi on tõsidus. Ja just Schuberti "Lõpetamata Mozartist rääkisime teadagi palju. Ta oli väga sümfoonia" oli see teos, mis sobis talle eriliselt. palju kuulanud, oli kursis uuemategi tõlgit- 46 Peeter Lilje 1993. aastal Britteni "Albert Herringu" aegu "Estonias". Harri Rospufoto

süstega — Harnoncourt jt. Ta oli uudishimu­ kokkusaamiseks, kuigi telefonitsi kõnelesime lik, teda huvitas kõik. Mina juhatasin muidugi veel mõni päev enne saatuslikku õhtut. Tol soome helitöid ja näiteks minu huvi Nordgreni korral juhatas ta Brahmsi Kolmandat. Mui oli loomingu vastu nakatas tedagi. Ta isegi kohtus siis tunne, et Peetri Brahmsi-tõlgendus oli heliloojaga, aga ei jõudnud vist midagi ette võrreldes mõne aasta taguse Esimese esitu­ kanda... sega muutumas romantismist klassika suunas, Mind omakord huvitasid tema tege­ mis minu arust Brahmsi puhul sobibki. Varem mised. Näiteks sain Peetri kaudu teavet eesti oli ta väga vaimustatud Karajanist, eriti heliloojatest, mäletan, et tellisingi siis teose muidugi tema saksa muusika tõlgendustest, Kuldar Singilt, mis paraku põles koos selle millest ta nüüd tundus eemalduvat. Meil oli loojaga. Või teine näide. Vajasime aastaks juttu just sümfoonia aeglasest osast: ta leidis, aldimängijat, kuna üks altist jäi lapsepuhku­ et seda on juhatatud — tema ise ka — ikka sele. Ma ei leidnud Soomest sobivat asendajat pateetiliselt, nüüd taotles ta kergust ja lihtsust. ja küsisin Peetrilt, kas tema oskab kedagi soovitada. Ta mõtles järele ja arvas siis, et üks mängija sobiks küll meie orkestrisse. Toomas Kogunud TIINA MATTISEN Veenre mängiski aasta meiega ja sulas tõesti hästi sisse — Peeter oli täpselt tabanud, millist mängijat ma vajan. Juhtusin kõigil kolmel korral, mil ta Kokkolas juhatas, olema suhteliselt vaba ja sain jälgida proove. Viimane kord oli mõni nädal enne ta surma, see jäigi meie viimaseks 47 TOOMAS VELMET

FESTIVAL, FESTIVALID, FESTISSIMO!

David Oistrahhile pühendatud muusikafestival Pärnus on lõppenud. Pildil esireas (vasakult): festivali peakorraldaja Allar Kaasik, Margit Peil, Tatjana Grindenko, Neeme Järvi, Maarika Järvi, Teet Järvi ja Jüri Alperten.

Aastaid suvitas eesti kuurortlinnas rahhi festival (PDOF), ning isegi kohustus, Pärnus üks XX sajandi tippinterpreete David kuna kusagil mujal maailmas sellist festivali Fjodorovita Oistrahh ehk "Tsaar Taavet" nagu ei korraldata. Moskva konservatooriumi pro­ kutsusid teda tema kaasaegsed. Arvan, et fessori ja kateedrijuhataja Oistrahhi õpilastest tema inimlik väärikus, akadeemiline lava- on maailma vallutanud eelkõige tema poeg välimus ning repertuaarieelistused, rääkimata Igor Oistrahh, Viktor Pikaizen, Liana Issa- filigraansest meisterlikkusest, andsid talle kadze ja tippude tipuna Gidon Kremer. Koik õiguse sellisele nimele kui kõrgeimale auta­ nad on olnud Pärnu külalised ning loode­ sule juba eluajal. Parandagu mind viiuldajad, tavasti külastavad festivali edaspidigi. kui ma eksin, aga XX sajandi kolm legen­ Uue aastatuhande esimene PDOF daarset "Paganinit" olid ju Jascha Heifetz, toimus 1.—15. juulini ja väga suurejooneliselt. Yehudi Menuhin ja David Oistrahh. Korraldati 27 kontserti ja Neeme Järvi meistri­ Pärnul on moraalne õigus korraldada kursus dirigentidele. Festivali haardesse muusikapidustusi nimega Pärnu David Oist- mahtusid enam-vähem kõik Pärnu kontserd i- 48 paigad — Eliisabeti kirik, Pärnu raekoda, Eesti ja Mats Bergström (kitarr, Rootsi), Tatjana apostellik õigeusu kirik, Ammende villa ja Grindenko (viiul, Venemaa). Kui lisame siia Agape Keskus. Festivali kunstiline juht Allar eestlased Kalle Randalu (Saksamaa), Arvo Kaasik sõnastas festivali idee järgmiselt: Leiburi (Holland), Maarika Järvi (Prantsus­ tempora mutanturet nos mutamur in illis — ajad maa), Teet Järvi (Soome), Andres Mustoneni muutuvad ja meie koos nendega. ning Olari Eltsi ja lõppude lõpuks maestro David Oistrahh oli viiulikunstnik, Neeme Järvi, siis ei ole üles loetud veel kau­ pedagoog, kammermuusik, dirigent; kuid ka geltki kõik esinejad. Välja kuulutatud oli ka tugev maletaja, tennisemängija, hea pereisa, meil hästi tuntud vene tšellist Ivan Monighetti vaimukas inimene ja armastas üle kõige (Šveits) eriti põnevate kammerkavadega, pannkooke, mida ta liigitas headeks ja väga sealhulgas Beethoveni viiulisonaadi Л-duur headeks. Ei imestaks mõne agara ettevõtja ettekanne tšellol ja Teise sümfoonia ettekanne mõtte üle korraldada festivali ajal näiteks klaveritriolt, partneriteks Ivo Sillamaa ja anekdootide võistlus ja pakkuda väga häid Andres Mustonen. Kahjuks jäi tšellist viimasel "viiuldaja pannkooke" — Savonlinna turul hetkel tulemata. Erilise nähtusena tahaksin on ju nähtud senitundmatut kartulisorti esile tõsta 12. juulil Eliisabeti kirikus Claudio "ooperaperunat". Vääritimõistmise vältimi­ Monteverdi ooperi "Orpheus" ettekannet seks lisan — see on nali. Tõsi on aga see, et Pärnu tütarlastekoori "Ave" ja Pärnu Muu­ suurmehe nime kasutamine seab teatud ko­ sikakooli orkestri poolt Peeter Perensi juha­ hustusi. Festivalil peab kõlama kõrgetase­ tusel, mis oli suurepärane esinemisvõimalus meline viiulimäng. Festivalil peab kõlama noortele Pärnu muusikutele. Selline esitajate palju üldtunnustatud klassikalise muusika konglomeraat teeb igal juhul au festivali tippteoseid. Festivalil peab olema esindatud korraldajatele ja valmistab rõõmu ning nau­ nii sümfooniline kui ka kammermuusika. Kas dingut rohketele kuulajatele. Kuid alustagem festivalil peaks olema hea side Oistrahhi algusest. perekonna ja tema õpilastega? Peaks ikka küll. Festivali avapauk 1. juulil Eliisabeti Kuid ennetades käesoleva jutu lõppu, tahan kirikus oli võimas ja hea kontrastiga. Ühelt kohe teatavaks teha, et "PDOF 2000" läks hästi poolt XII—XIV sajandi muusika "Hortuselt" ja isegi väga hästi. Festivalil olid tähistatud ja teisalt Carl Orffi "Carmina burana" ette­ ümmargused tähtpäevad: ette kanti Ludwig kanne, milles eriti särasid segakoor "Latvija" van Beethoveni (230. sünniaastapäev) 10 ja Jassi Zahharov. "Carmina" kanti ette koos­ sonaati viiulile ja klaverile, esitajateks seisuga, milles saateansambliks olid klaveri­ soomlased Merit Palasi (viiul) ja Jussi Siirala duo ja löökpillid. Vaatamata ettekande suurele (klaver); Esimene sümfoonia lõppkontserdil, edule tekkis ka kahtlusi. Kas polnud kontserdi mida juhatasid neli Neeme Järvi meistrikur­ esimene, "Hortuse" pool liiga pikk ja mis susel osalenud dirigenti. Samuti J. S. Bachi põhjusel pidi kärpima "Carminat", jättes välja (250. surma-aastapäev) sooloteoseid viiulile, eriti atraktiivse tenori osa? Andres Mustoneni flöödile ja tšellole. Seejuures tuleb tähelepanu energialaeng dirigendina ja "Latvija" koori juhtida korraldajate heale vaistule: kammer­ virtuoossus jätsid aga tugeva mulje. kontserdid toimusid väga ebaharilikul ajal, Tõsi, festival algas tegelikult sama päe­ kell 10 hommikul, ja vastupidiselt kõigi va hommikul Pärnu raekoja saalis Beethoveni skeptikute arvamusele olid need väga suure viiulisonaatide kontserdiga. Ettevõtmine oli külastatavusega, paljud neist kõlasid isegi esitajatele tõeline maraton ja kontrollis nende täissaalidele. Esines rahvusvaheliselt tunnus­ tõlgenduse "kullaproovi" vastavust esitata­ tatud kollektiive: segakoor "Latvija", "Hortus vale muusikale. Esitus oli korrektselt profes­ Muskus", "The Ondine Pianotrio", "NYYD- sionaalne, kuid ei tekitanud soovi kuulata Ensemble", kvartett "Romantik" (Venemaa), kõiki kümmet sonaati. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ja samast 3. juulil oli võimalus nautida allakirju­ klassist soliste: Xiang Gao (viiul, USA), Mic­ tanu meelisansamblit, klaveritriot, millele olen hel Lethiec (klarnet, Prantsusmaa), jaapani pia­ oma muusikukarjäärist pühendanud tubli nist Izumi Tateno (Soome), Hille Peri (viola paarkümmend aastat. "The Ondine Pianotrio" da gamba, Saksamaa), Andrew Laurence-King väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Esiteks, (lauto, Inglismaa), duo Olle Persson (bariton) naljakal kombel liidavad kolm meest ansamb-

49 lisse neli põhjamaad — rootsi viiuldaja Erik ansamblist nagu klaveritrio ja naudivad sellele Helde, Soomes õppiv norra tšellist Jonathan koosseisule loodud suurt muusikat Mozartist Slaato ja taani pianist Martin Qvist Hansen. kuni tänaseni. Teiseks on trio asutatud alles aastal 1999 ja 5. juulil oli järg maailmakuulsa klarne- tisti, Pariisi konservatooriumi professori Michel Lethieci ning tema partnerite Nata- Ly Sakkose ja Allar Kaasiku käes. (PDOFi kunstiline juht Allar Kaasik osales Erkki-Sven Tüüri Architectonics //ettekandes.) Olles aastat kümme tagasi Michel Lethieci kuulnud ja ka temaga suhelnud, olin ette valmistatud elamuseks, mille ka kuhjaga sain. Tegemist on hea vanamoodsa instrumentalistiga, kes reisib üksi, ilma klaverisaatjata, vaatamata kavas olevatele duosonaatidele, nagu Brahmsi Sonaat /-moll op. 120, Coplandi Sonaat ja Poulenci Sonaat, või ka Schuberti "Fantaasia­ palad" op. 73. Eestis tal vedas, leides Nata-Ly Sakkose näol eest väärilise kogemustega sonaadipartneri. Püstiseisvat publikut rõõ­ mustas professor veel ka vaimukate improvi­ Üks festivali tähti, USA viiuldaja Xiang Gao satsioonidega. esitamas Tubina Viiulikontserti. 6. juulil toimus kontsert Eliisabeti kirikus. Siin olid peategelasteks pianist Kalle Randalu ja dirigent Olari Elts. Kontserdist, saavutanud lühikese aja jooksul ansambli­ kus Randalu ja "NYYD-Ensemble'i" kõrge­ tunnetuse, mida otsitakse aastaid. Kolman­ tasemelises esituses kõlasid Šostakovitši daks on kõik ansambli liikmed väga heade Klaverikontsert nr 1 ja Mozarti Klaverikont­ solisti omadustega, mis klaveritrio puhul on sert Л-duur (KV 414), kujunes ühtlasi väärikas hädavajalik. Neljandaks on nad ikkagi "häbe­ kummardus meie hulgast lahkunud helilooja matult" noored inimesed (trio keskmine Lepo Sumerale. Lisaks kava alguses Randalu vanus on pisut üle 23 aasta). Esitatud kava oli esitatud "Palale aastast 1981" tuli ettekandele heas mõttes akadeemiline, sisaldades kahte nelja helilooja, Einojuhani Rautavaara, Erkki- triorepertuaari suurteost: Antonin Dvofaki Sven Tüüri, Peteris Vasksi ja Urmas Sisaski "Dumkyt" ja Franz Schuberti Triot Es-duur, teostest koosnev katkematuHommageä Lepo, lisaks tänapäeva helilooja Nordendotti hea­ tõeliselt harras hüvastijätt lahkunud sõbra ja kõlaline, isegi romantilise varjundiga teos kolleegiga. Šostakovitši Klaverikontserdi "Dountine". Kontserdi kõrghetk oli "Dumky", trompetisolist Aleksei Beljajev Peterburist, kes mille vormiline killustatus oli esituses ilmekalt asendas ootamatult haigestunud Neeme Birki, karakteriseeritud ja kõlaliselt heas tasakaalus. oli fantastiliselt hea, parim, keda olen kunagi Kontserdi teises pooles esitatud Schuberti Trio seda teost esitamas kuulnud. op. 100 on aga iga trio võimete proovikivi. See 8. juulil esines uhke eks-ja interjööriga neljakümne minuti pikkune teos sisaldab Ammende villas keelpillikvartett "Romantik" minu arvates kogu Schuberti loomingu kee­ Venemaalt, kaastegev jaapani pianist Izumi rukust ja lihtsust ning lisaks autorile mitte eriti Tateno Soomest, kavas Tšaikovski Keelpilli­ omast kontsertlikku virtuoossust kõigi esi­ kvartett nr 2 ja Šostakovitši Klaverikvintett g- tajate osas. Siinkohal langesid noored mehed moll. Venemaal ei ole sugugi erandlik nähtus, veidi lõksu. Teoses domineerib virtuoosne et juba tudengipõlves saavutab muusik kõr­ külg ja sel puhul muutub nii pikk teos vormi­ gelt hinnatud rahvusvahelise taseme. Eriti liselt igavaks. Trio vormiline puänt on II osa head meelt võib tunda selle pärast, et kvartetis Andante con moto, mille järelkaja ilmub IV osa "Romantik"mängib ka Pärnust pärit Dmitri koodas. Siiski on hea teada, et noored interp­ Jegorov. Mine võta kinni, mis osa võib selles reedid peavad lugu sellisest suurepärasest olla Oistrahhist rikastatud keskkonnal. Kont-

50 sert võinuks olla superhea, kui tingimused tunnustust nii laval kui ka lava taga. Nüüd oleksid seda võimaldanud, mõeldes Am­ kavatsen kiita ka Pärnu Linnaorkestrit, kuigi mende villale kui kontserdipaigale. Hoone ei lähedalseisva isikuna ei tohiks ma seda sobi oma ruumilahenduse ja akustiliste võimalust kuritarvitada. Tahaksin siinkohal omaduste poolest seda laadi akadeemiliseks jagada selgitust kõigile, kes arvavad mõne kontserdipaigaks. Esiteks puudub seal dis­ arvustaja kombel teadvat, et tegemist on tants esinejate ja publiku vahel, teiseks on projektiorkestriga, kus käputäis Pärnu akustika keelpillikvartetile sobimatu ja kol­ muusikuid on haihtunud pealinna tippude mandaks puudub ventilatsioon. hulka. See võiks isegi tõsi olla, kui tegemist 9. juuli oli festivali tippsündmuse oleks kolme kuni viie kontserdiga hooajal. päev. Esmakordselt juhatas Pärnu Linna­ Pärnu Linnaorkester lõpetab aga kuuendat orkestrit maestro Neeme Järvi ja neemejärvi- täismõõdulist hooaega. PLO andis 1999. aastal likult oli kava rõhk eesti muusikal: Sumera 47 täispikka sümfooniakontserti. Seda ei saaks "Musica profana", Tubina Viiulikontsert nr 1 teha projekti raames, kus igal kontserdil oleks (solist Xiang Gao) ja Artur Uritamme sümfoo­ juhuslik koosseis. Tähelepanelik arvustaja niline poeem "Koiduvalgel". Mozarti "Ves- võiks märgata, et niinimetatud lisajõud on perae solennes de confessore" kõlas koos Eesti kogu aeg samad mängijad, neist enamus Filharmoonia Kammerkooriga (solistid Kaia muusikaakadeemia tudengid ja muide Urb, Juta Roopalu, Mati Turi ja Uku Joller). rohkemgi Tartust kui pealinnast. See, milline Miks võib seda kontserti pidada festivali tipp­ on kellegi töölepingu vorm, ei peaks küll sündmuseks? Selle tunnuseks oli lõhkemiseni ühtegi kriitikut segama nautimast head publikut täis Eliisabeti kirik, "standingovation" muusikat heas ettekandes. Pärnu Linnaor­ kontserdi lõpus ja tõeliselt õnnestunud esitus. kestri nime kannab kollektiiv selle pärast, et Lisapalana esitati Mozarti "Ave verum". tegemist on munitsipaal-etendusasutusega, Eriline sündmus oli Tubina Viiulikontserdi mille eelarvest ligi 90 protsenti tuleb Pärnu esitus Xiang Gao poolt. See oli meisterlik, linnalt. See on kõigile Eesti linnadele suure­ isikupäraselt uudne tõlgendus ja paljudele pärane näide suhtumisest kõrgkultuuri ja ootamatult hea muusika, sest kes siis ikka nii selle osa väärtustamisest linna arengus. Ka väga tunneb meie oma klassikalist muusikat, riigi osa võiks selliste kollektiivide eelarves mida harva esitatakse. Seni on eesti viiulikont­ olla tunduvalt suurem, nagu on riikides, kus serdi tipuks peetud Tubina teist kontserti. selletaoliste orkestrite tegevus on seadusand­ Nüüd võiks ehk rääkida kahest tipust. Mozarti likult sätestatud ja baasfinantseerimisega "Vespri" sopran Kaia Urb oli vapustavalt hea, tagatud. Küllap jõuame meiegi sinnamaale, maestro Järvigi jagas talle vaimustunult oma kuid hea oleks, kui see juhtuks enne, kui

Prantsuse klarnetist Michel Lethiec esinemas koos Nata-Ly Sakkose ja Allar Kaasikuga. 51 entusiastlikud noored muusikud väsida jõua­ partituuriga ja et kontsert lõppes Vene tsaari­ vad. Kolmandat hooaega töötab PLO peadiri­ riigi hümniga "Bože tsarja hrani", kuigi gendina Jüri Alperten, kes muide ka on tähistati ju Prantsuse Vabariigi aastapäeva. Tallinnast; ta teeb seda uue lepingu järgi ja Vladimir Martõnovi teose iseloomustamiseks kollektiivi rõõmuks veel nii mõnedki hooajad. torkas pähe monstrumlik sõnakonstruktsioon Suur oli ka PLO peadirigendi osa nimetatud — barokne neoromantism; aga hästi kuulatav kontserdi õnnestumisel, mida tunnustas ja vormiliselt jälgitav oli teos küll. meeldivalt ka maestro Järvi, toonitades, et Festivaliga samal ajal toimus esindus­ orkester oli hästi ette valmistatud nii meistri­ lik meistrikursus dirigentidele Neeme Järvi kursuseks kui ka kaheks sümfooniakont­ juhendamisel. Järvi on õigustatult veendunud, serdiks, kokku viieteistkümne erineva teo­ et dirigendi väljendusvahend on manuaal- sega. tehnika, kõnelema peavad eelkõige käed, suu Kõige suurema eelarvamusega suun­ nii vähe kui võimalik. Ta ei õpetanud noortele dusin Eliisabeti kirikusse 13. juulil kuulama dirigentidele oma kontseptsiooni teosest, vaid Schuberti hästi tuntud laulutsükli "Ilus möld­ püüdis neil aidata viia oma ideid orkestranti- rineiu" ettekannnet. Miks? Kuna minu kujut­ deni, õpetades kehakeelt maestrole omase lusvõime tõrkus vastu võtmast seda teost energia ja sisendusjõuga. kitarri saatel. Kui eelarvamus kummutatakse, Sisendusjõud on Järvil nii võimas, et on aga tulemuseks elamus — nii seegi kord. ka need, kes sõnades ei olnudki alati maest­ Suurepärased rootsi muusikud Olle Persson roga nõus, omandasid ikka nii mõndagi (bariton) ja Mats Bergström (kitarr) andsid kasulikku. Kursusest osavõtjaid oli kümnelt teosele täiesti uue näo. See oli erakordne maalt kokku 23, neist seitse Eestist, teised etendus, kus kaks tänapäevast, sümpaatset Norrast, Soomest, Venemaalt, USAst, Jaapa­ meest jutustasid meile läbinisti sentimentaalse nist, Taiwanilt, Saksamaalt, Hispaaniast ja loo imeilusast möldrineiust ja teda armas­ Iisraelist. Teatav võistluse õhkkond tekkis tavast noorest mehest. Jutustus tundus kohati algusest peale, kuna orkestri ette oli võimalik naljakas ja isegi irooniline, kuid ei libastunud lubada vaid kümme dirigenti ja lõppkont- kordagi maitsetusse. Duo suhtumine muusi­ serdile ainult viis. kasse on äärmiselt professionaalne. Olle Rõõm oli kohata orkestri ees kolme Perssoni bariton on nagu loodud lied'i esita­ eestlast: Aivo Väljät, Rauno Tagelit ning miseks ja Mats Bergström on fantastiline Olari Eltsi, lõppkontserdile pääsesid ka Ho kammermuusik. Ma ei ole pianist ega oska Chung Yeh Taiwanilt ja Kiyotaka Teraoka öelda, kas kitarriseade vastas täielikult Schu­ Jaapanist. Muide, Elts ja Kiyotaka Teraoka olid berti klaveripartiile, kuid midagi olulist ei juba kohtunud Sibeliuse-nimelisel dirgentide tundunud puuduvat küll ei tekstist ega dü­ konkursil, kus Elts võitis I ja Teraoka II pree­ naamikast. Olgu ära märgitud, et seade mia. autorid on Mats Bergström ja šveitsi bariton Festivali lõppkontsert toimus 15. juulil Martin Bruns. Eliisabeti kirikus ja oli PDOFile väärikas 14. juuli, Eliisabeti kirik. XXI Sajandi punkt. Kontserdi esimeses pooles olid kavas Orkestrit, loodud selle aasta jaanuaris, juhatas Brahmsi "Traagiline avamäng", mida juhatas Rahvusooperi "Estonia" dirigent Erki Pehk. Rauno Tagel ning Beethoveni Esimene süm­ Kontsert oli pühendatud Prantsuse Vabariigi foonia, mille nelja osa juhatasid Aivo Välja, aastapäevale, solist Tatjana Grindenko (viiul, Ho Chung Yeh, Kiyotaka Teraoka ja Olari Elts. Venemaa). Kavas oli eesti helilooja Tõnu Kõr­ Publiku lemmikud olid ilmselgelt kaks vitsa uudisteos, Vladimir Martõnovi vaimuka viimast. Kontserdi teine pool oli maestro Järvi puändiga "Voidite" (solist Tatjana Grindenko juhatada ja koosnes jällegi eesti muusikast: on autori abikaasa) ja Tšaikovski pidulik Kuldar Singi Flöödikontsert (solist Maarika avamäng "1812". Orkester koosnes välismaal Järvi), Artur Kapi "Prelüüd" (solist Teet Järvi, töötavatest ja õppivatest eesti muusikutest tšello) ning "Viimne piht" (solist Tatjana Grin­ ning "Estonia" orkestrantidest, kõlas hästi, denko) ja lõpuks Weberi avamäng "Oberon". aga oli kõlaliselt pisut tasakaalust väljas puhk­ Kontsert kulges tõusvas joones, kuid eriti pillide kasuks, eriti Tšaikovski avamängus. tahaks esile tõsta Tatjana Grindenko esitatud Võõrastust tekitas, et kõige prantsuslikuni Kapi "Viimset pihti", millest kujunes tõeline helitöö oli Kõrvitsa uudisteos oma värvilise meistritöö. Muide, algselt orelisaatega teosele

52 veel ei ole, aga tänavune edukas suvehooaeg on pannud mõnelgi mõtted liikuma. Pärnus on mõistetud, et kultuur on see, mis teeb linnast linna, ja areng jätkub. Linn peab elama ka talvel.

Neeme Järvi meistrikursusel osalenud Järvi meistrikursuse edukaim noor dirigent Kiyotaka Teraoka j õudis festivalil toi­ Olari Elts. munud noorte dirigentide võistlusel teisele kohale.

on väga hästi kõlava orkestratsiooni teinud ameerika helilooja Coleman. See on selge näide Neeme Järvi tegevuse tulemusest — viies eesti muusika maailma, toob ta selle sealt "suurena" tagasi. "Oberon", mida mängis Pärnu Linnaorkester, kutsus esile vaibumatu kiiduavalduse, selle suutsid peatada alles festivali lõpu sõnavõtud. PDOF kulges edukalt, olles vist nüüd­ seks ulatuslikem ja universaalseim Eestis omalaadsete seas. Pärnu on suvel ka parim paik festivalide korraldamiseks. Publikut näib ka vihmasel suvel jätkuvat kõigile muusika­ üritustele, jaanipäevast augusti lõpuni: vai­ mulik laulupäev, "Pärnu Jazz", PDOF, rah­ vusvaheline koorifestival ja laulupidu, "Merepäevad", orelifestival ja "Raemuusika". Samaaegselt ei vaibu ka kontserttegevus ranna kõlakojas, Ammende villas ja Rüütli tänavalgi. Kõigi tegijate probleem on loomulikult raha, kuid omaette küsimus on korralikud kontsertklaverid ja nende hooldamine. Neeme Järvi ja end festivalil parimast küljest PDOFil aitas probleemi lahendada klaveri- näidanud Pärnu Linnaorkestri kontsertmeister vabrik "Estonia", tuues kohale oma toodangu Kristel Eeroja. parimad näidised. Kuid tegemist on siiski Ants Liiguse fotod ajutise lahendusega. Kurvem on seis kont­ serdipaikadega. Tõeliselt head saali Pärnus

53 VAIKE SARV

VILJANDI "FOLK" PÄRIMUSE JA MUUSIKA PIIRIL

Viljandi "Folk" 1999: Krista ja Raivo Sildoja.

Sõna "folkloor" on romantilisest käsi­ pidu (Folk Music Festival) oma hüüdnime — tusest lähtuvalt tõlgendatud kui rahvaluulet, "Folk" — väärt. rahvapärimust. Eesti Entsüklopeedia (1988) põhjal on folkloor sõnaline, muusikaline ja Folklooril kui pärimusteosel on soome koreograafiline rahvalooming. See määratlus koolkonnas viis tunnust: anonüümsus, stereo- kuulub XIX sajandil alguse saanud teks- tüüpsus, suuline levik, mälupõhjalisus, kollek­ tuaalse folkloristika alale, kus esikohal on tiivsus.' USA folkloristid on mõiste piire avar­ tekstiuurimus. Sõnal, viisil või tantsusammul danud. Dan Ben-Amos on folkloorset ainest on eri koolkondades erinev osatähtsus. Vii­ nimetanud mobiilseks, manipulatiivseks ja masel ajal on olulisemaks kui tekste hakatud transkulturaalseks, mistõttu teksti seos algse pidama rahvausundit ja tavandeid — alles keskkonnaga pole alati jälgitav ega olulinegi. usundilistele kujutelmadele tuginedes ja Samuti ei pea ta oluliseks ainese suulist levi­ kindlale kontekstile toetudes hakkavad lood kut. Folkloori uurimiseks soovitab ta tagasi ja laulud osalema suhtlusprotsessis. Suhtle­ mine kunstiliste vahendite kaudu peaks aga 1 olema elavale folkloorile iseloomulik tunnus Virtanen, L. Suomalainen kansanperinne. Suoma­ laisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 471. Hel­ ja selles mõttes on Viljandi pärimusmuusika- singi 1988. 54 pöörduda empiirika poole ja loobuda ühe­ Pühavaimu eesti kogudusele aastast 1603, kus suunaliselt lineaarsest kultuurilisest evolut­ rahvapärane koraalilaulmine leiab äramärki­ sionismist ja teistest etteantud mõttemallidest, mist kui pentsik ja hull esitus. Vastukaaluks mis piiravad folkloori nägemist ja mõistmist. seati saksapärane, seega eesti keelt moonutav Folkloor on tema arvates väikestes gruppides laulmine, mida eeskätt koolipoistele hea ja toimuv piiritletud, reaalne, kunstiline ja kom­ kurjaga õpetati. Sellest hoolimata rahvalaul munikatiivne protsess.2 kohati siiski säilis ning pani veel enne esimest eesti üldlaulupidu Johann Voldemar Jannseni Sõnapaarist "folk" ja "lore" moodusta­ värvikat väljendust kasutades "kõrvad huu­ tud mõiste võttis 1846. aastal kasutusele gama ja ajas pea valutama kui suitsuving" inglane William John Thoms tähenduses "rah­ ("Perno Postimees" 1857). va teadmustekogu, rahva pärimuslik teadus". See oli aeg, mil tekkis tõsisem huvi rahvaluule, Samas kuuldus hääli, mis tänasele täpsemalt oma maa madalamate sotsiaalsete lugejale ehk meelepärasemad tunduda võik­ kihtide ja samas ka koloniseeritud maade sid. Jena ülikoolis hariduse saanud Kadrina elanikkonna tegevuse ja mõtteviisi vastu. pastor Arnold Friedrich Johann Knüpffer soo­ Ilmselt olid põhjused sageli majanduslikku ja vitas saksa tõekspidamistele vastavaid laule poliitilist laadi, kuid sellega koos kogunes eestlaste keelelise ja muusikalise malli järgi andmestikku ka keele ja kultuuri kohta. seada: Tekkinud küsimustele püüti leida vastuseid eeskätt uuritavate rahvarühmade verbaal­ Sellelaadilised laulud oleksid talle [maarahvale] setest väljendusvormidest, nagu vanasõnad, kahtlemata väga vastuvõetavad, ja kui nad ainult õiget muinasjutud, laulud. tooni tabavad, võiksid ka ise rahvalauludeks saada, sellega mõnegi rahva enda muusa halva produkti välja Varasemad ülestähendused olid olnud suruda, tema esteetilist meelt õilistada ja ka mõne viljaka süüdistava või halvustava loomuga. Nii kirju­ seemnetera tema kõlbelisse meelelaadi puistata. (Johann tas Hannoveri diplomaat Friedrich Christian Heinrich Rosenplänter! ajakiri Beiträge zur genauern Weber eestlaste lauludest järgmist: Kenntniss der ehstnischen Sprache, IX vihik, 1817.)

Kui nia lõikuse ajal teel olles lõikajaid põllul kohtasin [—], kuulsin ma igal pool metsikut laulu, mida rahvas See on tähelepanuväärne idee, rahva­ laulu või üldse laulmise kaudu ühiskonna elu­ töö juures laulis, ja kuulsin ühelt vaimulikult, et need korralduse moraalseid lähtealuseid mõjutada olevat veel vanad paganlikud riimita laulud, millest neid ja inimeste taju ja kujutlusvõimet suunata. Ja pole suudetud võõrutada, kuigi ka eesti keelt ennast on tegelikult ongi see korda läinud. Eestlase laul­ püütud riimitud lauluks kasutada ja juba paljud mine on väliste tegurite mõjul rohkem kui evangeelsed laulud on eesti keeles varsistatud. (Das kaks sajandit kõikunud kahe — võõra ja väga Veränderte Russiana, 2722.)3 võõra — suuna vahel: kas vahetada genuiinne rahvalaul tervikuna, nii sõnade, viisi kui ka Koos sõnadega kerkis haritud ringkon­ meelsuse osas võõra vastu või siis vahetada dade tähelepanu orbiiti ka rahvaviis, mis seni­ ainult osa, eeskätt meelsus, säilitades moonu­ ajani oli tundunud veidra häälitsemisena, tatud emakeele (mu iisamaa on miimi arm), heäl pigem lammaste määgimise kui inimeste juhul ka omad meetrilised ja helikõrguslikud lauluna. Nõiaprotsesside protokollide põhjal mallid (muusikalise emakeele). Varianti, kus otsustades peeti laulmist kohati lausa ohtli­ koos vormiliste tunnusjoontega oleksid alles kuks, veel 1680. aastal kirjutati süüdistusakti jäänud ka oma esteetika ja eetika, päevakor­ regivärsilise "Nõelamängu" näide (nõel es kao rale ei tulnud. tukkudessa — nõel kadi nõeludessa, pisuke raudine pillusta). Paremad polnud lood ka kirikulaulu­ Tormi ja tungi aegadel kandus pendel dega. Hea näide leidub Georg Mülleri jutluses teise äärmusse, kus mõistusepärasele musit­ seerimisele vastandati metafüüsilist algupära laulmine, mängimine ja tantsimine. Muusika 2 Ben-Amos, D. Zu einer Definition der Folklore im kisti välja Aristotelese traditsioonist, kus selle Kontext. Jahrbuch für Volksliedforschung 1981, lk esitamist ja kirjapanemist peeti käsitööks, 15—30. 3 Näited pärinevad Eduard Laugaste tekstikogu- mida juhtis "tegemise" teooria. Sellele vastan­ mikust Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu, Tallinn, dati Platonini ulatuv "loomise" teooria, kus 1963. muusika kuulutati jumalikku algupära 55 olevaks ilminguks. Üks esimesi rahvusliku vate laulude (uuem rahvalaul) või läänemere­ romantismi ideedest kantud rändureid soome regivärsiliste laulude (vanem rahva­ Eestimaal oli Christian Hieronymus Justus laul) ümberkantimisega muutunud kesk­ Schlegel, Weimari kirjanike ja kunstnike ringi konda? Või on seal näha ka püüdu leida ja esindaja. Mõjutatuna Jean Jacques Rousseau' taastada pärimuslikku eetikat ja esteetikat? ideaalidest, kirjutas ta ülistavaid sõnu eesti Sõna "pärimus" ei seostu ainult runo­ rahvalaulu kohta (sõna Volkslied oli saksa dega, vaid on palju laiem. Traditsiooni mõiste rahvusromantismi teoreetik Johann Gottfried (

Viljandi "Folk" 1999. Toomas Torop, Ott Kaasik ja Ürjo Jaama. kogujate kui traditsioonikandjate kultuurist (näit "Kalevipoja" kujundamine). Noorem, veel elav materjal koguneb uurijate kasutuses vastavalt nende käsutuses olevatele tehni­ listele vahenditele (näit. pillimuusika video­ salvestused) ja teoreetilisele ettevalmistusele (meil pikka aega pärsitud). Pärimuslik mater­ jal võib arhiividest tagasi rahva hulka minna ja alustada uut eluringi, sageli folkloorifesti­ valide kaudu, ja seda on nimetatud folklo- rismiks. Pärimusmuusika festivalid ehitatakse üles traditsiooni põhjal. Igal konkreetsel etapil nopitakse kultuuriliste elementide varamust välja selles situatsioonis vajalik kogus vana­ vara ja moodustatakse neist uus tervik. Kultuur eraldub traditsioonist nimelt selle poolest, et kultuuri elemendid on organisee­ ritud funktsionaalsesse tervikusse ja moodus­ tavad süsteemi. Kultuur on õpitav ja teda kasutatakse inimestevahelises kommunikat­ sioonis.5 Folkloorile tunnuslikuks on peetud nelja funktsiooni: meelelahutus, kultuuri väärtustamine rituaalide ja institutsioonide "Tund Veljo Tormisega" Viljandi kasutamise kaudu, pedagoogiline tegevus ja Kultuurikolledžis, 2000. sotsiaalne kontroll.6 Viljandi pärimusmuu- sikapidu sisaldab kõiki neid jooni, kuigi eri piirkondades ja eri ajahetkedel on üks või teine joon esiplaanil. Samuti pole omamaistel esinejatel veel piisavalt selgeks saanud eesti keele ja muusikalise emakeele reeglid. Kuid kõige selle kõrval tundub olevat kõige olu­ lisem asjaolu, et "Folk" paikneb eetika ja esteetika pärusmail, kus kujundab ühelt poolt sihiteadlikku kodanikku, teiselt poolt kunsti väärtusi tajuvat ja tundvat inimest.

Mida kujutab enesest siis Viljandi pärimusmuusikapidu? Ühest küljest on selge, et ta põhineb Viljandi "Folk" 1999. "Lindpriid": Toomas Lunge, Inderk Kalda, Jaan Sööt. eesti muusikalisel traditsioonil. Samal ajal pole Ain Same fotod see kultuuriliste elementide jada ühtset pärit­ olu, vaid on vähemalt kahest, soomeugrilaste ja indogermaanlaste keeleruumist kokku kan­ tud. Ka sisaldab see mitmetest ajaloolistest mõjutusi paljude erinevate sotsiaalsete ajajärkudest pärinevaid algeid ning on saanud gruppide elust. Lisaks kõigele leidub selles muusikavaramus hulgaliselt lähemaid ja kaugemaid laene, mis on siiamaile jõudnud nii suulisi, kirjalikke kui ka meediakanaleid 5 Peacock, James L. The antropological lens. Hars light, soft focus. Cambridge University Press, 1986. pidi. * Bascom, W. Four Functions of Folklore. The Study of Folklore. Ed. A. Dundes. New Jersey, Englewood Traditsioonidest on viimase kaheksa Cliffs, 1965. aasta jooksul nopitud see osa, mis nii või teisiti 57 haakub mõistega "folkloor". Viljandi "Folk" oleks siis seletatav kui folkloorse suunitlusega osa eesti kultuurist, mis moodustab tänaseks omapärase mudeli. Tema eeskujul toimuvad juba mitmed väiksemad peod, isegi fenno- ugristika kongressi kavadesse tänavusuvises Tartus mahtus lisaks planeeritud kontsertidele ka ööklubi koos vabalavaga pärimusmuusika harrastajate jaoks. Viljandi pärimusmuusikapeole kogu­ nevad need, kellele läheb korda selline raskesti määratletav nähtus nagu "omakultuur". Ühest küljest on see oluline enesemäärat­ lusele. Teisest küljest aga moodustab oma­ kultuur aluse rahvuskultuurile, mis avaneb väljaspoolsele vaatlejale. Siitkaudu aga tekib vajadus oma eetika ja esteetika järele, mis tundus nagu hävinenud või vähemalt kadu­ nud olevat. Muidugi pole folkloor enam see näh­ ERVIN KÄRVET tus, mis ta oli sada aastat tagasi. Regilaulud 15. V 1932 — 18. VII 2000 on palju elusamad Tormise loomingus kui taidlusansambli esituses, labajalavalss ööklubi helivõimendis toimivam kui külakapelli seades. Folklooriks tuleb tunnistada pigem see osa lugudest ja lauludest, mis osaleb kommu­ nikatsioonis ja võimaldab gruppi kui tervikut moodustada, grupi teiste liikmetega kontakti saavutada, ennast teadvustada ja oma identi­ teeti kujundada.

Postmodernistlikus ühiskonnas ei nähta inimese tegevuse alusena mitte ühte kultuuri, vaid mitmeid kultuurilisi ilminguid, mis vahelduvad ja on inimese erineva sot­ siaalse tegevuse manifestatsioonid.7 Folgi- kultuur on ühine, jagatav arusaam, mis juhib käitumist ja väljendub käitumises. Käitumise Bass Ervin Kärvet tuli "Estonia" ja selle tulemuste vaatluste kaudu on võimalik teatrisse aastal 1959 ja jäi lavale jõuda mingite mustrite või mudeliteni, millel neljakümneks aastaks. Ta on laulnud on tähtsust ja jõudu inimgrupi elu organiseeri­ mitmekümnes ooperi- ja misel. operetilavastuses, esile on tõstetud tema osatäitmisi Gershwini ooperis "Porgy ja Bess", Verdi "Don Carloses", Porteri muusikalis "Suudle mind, Kate", Bocki muusikalis "Viiuldaja katusel", Tambergi "Cyrano de Bergeracis" ning paljudes teistes "Estonia" lavastustes. Tema viimaseks suuremaks tööks jäi osalemine Styne'i muusikalis "Sugar".

'Lönnqvist, В. Mitä etnologia on? Kulttuurin muut­ tuvat kasvot. Tietolipas 155. SKS, Helsingi 1999, lk 13—33. 5S ART LEETE

OOTAME SIIN, VAATAME RINGI XIV Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogia/Urnide festivalist

"Kaotatud paradiis", 1999. Režissöör Michael Satzinger. 46-minutine Austria film ei seadnud paapuate külastamisel Indoneesias Lääne-Paapuas eesmärgiks kiviaegse kultuuri teaduslikku jäädvustamist. Pigem on tegemist katseda tuua vaatajateni pealik Bapak jali ja tema suguharu liikmete emotsionaalseid portreid. Filmitegijad ei jäta siiski puudutamata paapuate kokkupõrkevalu lääne tsivilisatsiooniga.

Arvan, et oluline on püüda kirjeldada näidata palju inimesi. Esitletakse halvasti selleaastase Pärnu filmifestivali nägu. Ja see elavate inimeste jutte oma elust ja unistustest. on paljuski auhinnatud filmide moodi. Olu­ Need unistused on seotud normaalse eluga. line on, mis sattus festivalil huviorbiiti, mille Sellise tüübikülluse juures ei suuda uskuda, poolest just selleaastane festival oli eriline. et kellessegi oleks süvenetud. Muidugi võib Pärnu festivali üks mõte on ju see, et mitte just mõnele tänavakaubitsejale ligi astuda ja iga hinna eest üle kullata muudel olulistel küsida, et kuidas läheb. See ei näita aga eriti filmifoorumitel pea- ja "kaela"-preemiaid midagi. Lahe koht filmis on, kui Mexico Citys kokkukraapinud töid. Seega püüti selgi aastal üks tüüp seletab: "Mina, supermees Gomez, avastada midagi täiesti või enam-vähem uut. ütlen, et absurd on maailma kultuuripärand." Aga tegelikkuses tuli muidugi kõik läbisegi. Võib-olla võtabki just see väide filmi kokku. Sest kuigi killustatult, räägib film nimelt "Megalinnad", režissöör Michael selletaolistest asjadest. Ja seda võib tõesti Glawogger, Austria—Šveits. See on fragmen­ laiendada kogu maailmale. Miks mitte. taarne film Bombay, Mexico City, Moskva ja "Abiellumine", režissöör Bibo Liang, New Yorgi allilmast. Samas võimaldab see Hiina. See on korralik tänapäevane antropo- 59 loogiline film. Tegelased ei kanna mingeid jendades seda vanade kommete mittekehti- etnograafilisi kostüüme, kuid kõik vanade misega parast Deng Xiaopingi reforme. Siis tavade ümber toimuv on usutav. Filmis elavad aga läheb koos kingisaatjaga pimedasse nurga inimesed oma keerukate ideaalsete tradit­ taha ja ütleb, et on paljudes pulmades olnud, sioonidega, kuid tõlgendavad neid loomin­ aga kuskil pole talle nii väikest kingitust guliselt. pakutud, kuskil pole kinkide jagajad olnud nii Kui pulmarituaali läbiviijale pakutakse ihned. Siis saab ta veel kaks pakki suitsu ja kingiks kaht pakki suitsu, siis ta loobub, põh- jääb väga rahule. Selline manipulatsioon, siia- sinna rääkimine käib kogu filmi jooksul. Kohati vajavad inimesed rituaalis juhi abi, on sellised loomulikult kohmakad ja "La Deviniere", 1999. Rcžissöör Benoit Dervaux. abitud. Siirust lisab asjale ka operaatori 90-minutine Belgia film räägib rohkem kui kakskümmend hüplemine ootamatult, selg ees, sammuva aastat tagasi avatud Charlerois' lähedal asuva La külamehe eest kõrvale ja mikrofonigi vilk- Deviniere'/ psühhoteraapiakeskuse elanikest. Tollal oli satamine olulises kaadris. seal üheksateist last, keda peeti ravimatuiks. Nii tavalised inimesed kui ka psühhiaatrid ja haridusspetsialistid olid Kohe näha, et asi pole seatud, vaid neile selja keeranud. La Deviniere asutati just selleks, tulnud välja nii, nagu ühe korraga võimalik et vaimuhaigetel noortel oleks lõpuks oma koht ja kodu, oli. Filmi üldine mõte oleks nagu hiina abiel- kust neid pidevalt edasi ei transporditaks. Siin pole ei lumistavade autentse püsivuse näitamine trelle ega keemiaravi, siin on igaühel õigus elada koos ning tegelikkuses ongi näha muutuste kaudu oma hullusega. Kahekümne kooselatud aastaga on toimuvat kestmist. Kui üks abiellumist ette varjupaiga elanike vahel tekkinud tugev solidaarsus­ tunne. Nende pilk elule ja maailmale on aga ootamatult valmistav pool viitab sellele, et tavad ei luba filosoofiline. seda või teist, siis teine pool teatab kohe, et tegelikult on moodsad ajad ja tavad ei loe. Seega esinevad filmis tõelised inimesed, nii nagu nad on. Nad pole staatiliste rituaalide iga hinna eest säilitajad, vaid maailma asju hiina külameeste loogika järgi tõlgendavad. "Ma armastan sind ka aastal 2000", režissoör Kathrin Oester, USA—Šveits. Seegi on hea antropoloogiafilm. Taas on tegemist kultuurireeglitega manipuleerimise näitami­ sega. Olulisemaid küsimusi on seejuures, kuidas saab tüdruk muhameedlikul Suma toal mehele. Ise räägivad piigad (neid juhendava matrooni juuresolekul), et on vaid üks võima­ lus — oodata, kuni mõni mees neile tähele­ panu osutab. Siis aga selgub, et tegelikult osutavad tüdrukud ise noormeestele küllalt tähelepanu: kõnnivad nende aias, kirjutavad "Must ja valge värvides", 1999. Režissoör Mira puutüvedele armusõnumeid jne. Teine küsi­ Erdevicki. 58-minutine portreefilm tšehhi mustlas- mus on kahenaisepidamises, mis on amet­ lauljast Vera Biläst. Ta esitab melanhoolset muusikat, kuid paistab silma ka võrratu huumorimeelega. "Ma likult lubatud, aga tegelikus elus toob kaasa armastan oma meest niivõrd, et lõikan tema varbaküüsi hulga probleeme. Seda nimetatakse filmis oma hammastega." ]a ta laulab: "Ma joon, kui olen isegi sõjaks. Meestepoolne seletus on seejuures rõõmus/ma joon, kui olen räämas/mu elu aurustub mu huvitav. Pärast seksimist peab naine pesema silmis." Tema nimi toob Pariisis kokku hiigelpubliku, oma pead, aga naised ei viitsi seda tihtipeale kuid edust hoolimata eelistab ta sõita riigist rüki vana teha. See tähendab, et kui nad ei viitsi pead autologuga. pesta, siis ei viitsi nad ka seksida. Kui nii kestab mõnda aega, läheb mees mõne teise naise juurde, kes mõlemat asja teha viitsib. Tavaliselt seejuures mõne lese juurde. Naised olid selles küsimuses väga verised. Huvitav on selles filmis ka režissööri suhtumine ainesesse. Rohkesti juttu tuleb kaadri tagant (hiina abiellumises pole seda peaaegu üldse). Paljus seletab selline jutt seda, mida autor ei tea, mis toimub tema eest varjatult ja mida ta vaid uduselt võib aimata. Seega teatab kaadritagune n-ö jumalik hääl, et ta pole kõiketeadja positsioonil. Aga lõpuks selgub siiski kõik, kuigi vahepealsed lülid jäävad puudu. 60 "Plaan 73", režissöör Elliott Bristow, Inglismaa. Elliott töötab kaubaauto juhina, sõidab mööda maailma ringi ja filmib. Ta on omandanud oskuse vasaku käega autot juh­ tida ja paremaga filmida, ilma kaamerasse vaatamata. 1968. aastal ostis ta keldritäie 8 mm "Kodaki" filmi ja see sai alles hiljuti õtsa. Neli­ teist aastat kimas ta mööda Ameerikat biitnike stiilis. Siis sama Euroopas. Elliott räägib, et ta ei soovi kuhugi lihtsalt minna filmimise pärast. Ta tahab, et oleks muu põhjus, mingi asi ajada. Sestap sõidabki ringi ja filmib kauba- vedamise kõrvalt. Elliott on selline päikese- mees, räägib ainult valgusest ja värvidest. Festivalil kaotas ta kohe ära autasustamisel saadud äramärkimisdiplomi ja oli õudselt sabinas, et polegi kodus midagi ette näidata. "Minu kodu", režissöör Andrei Zait­ sev, Venemaa. See oli üks festivali vingemaid lugusid. Vene asja näitamine ongi paljude Vene filmide teema, aga see on midagi oota­ matult lihtsat ja ilusat. Kogu film seisneb režis- sööri koduaknast paistva poe nurgataguse näitamisel, kus inimesed käivad oma loomu­ likke vajadusi rahuldamas ja joomas; kus miilits ajab pätti taga, kus kallistatakse ja "Kui Alfred Hitchcock kohtas Eiermanni Elset suitsetatakse. Näeb piirini viidud inimlikku Auerstedtis", 1999. Režissöör Birgit Lehmann. tüdimust: ema suitsetab, laps kukutab end Hitclicock on tuntud oma kiindumuse poolest kärust maha ja vedeleb maas; ema ei vaata veidratesse müsteeriumidesse. 15-minutine Saksa lapse poole tükk aega. Vahepeal tõstetakse dokumentaarinm lalwndab ühe neist. Hiljuti leitud foto näitab, et 1956. aastal viibis lavastaja Auerstedtis poest koos tooliga välja purupurjus klient. Ta ja kohtas Else Eiermanni. Kokkusaamine inspireeris ei suuda seista, aga koos tooliga lohistab ta Hitchcocki tollal tugevasti. Eriti "Psühhot" võib uue end aeglaselt, ent visalt poe ukse poole tagasi. info valguses hoopis teisiti tõlgendada. Kusejaid on nii palju, et vahepeal näidatakse neid järjest, igaühele on montaažis jäetud vaid sekund-paar. Taustaks telekast ja raadiost tulev tekst ja muusika. Sellelgi on tihtipeale "Rändhingede maa", režissöör Rithy oma tähendus, eriti just venelastele: mingil Panh, Prantsusmaa—Kambodža. Üks festivali masendaval hetkel, kui nurga taga tolknevad meeldejäävamaid filme oli ellujäämise epo­ hüljatud joodikud, kostab telekast "Imede pöa, visuaalne kirjeldus inimeste uskumatust põllu" supertähest saatejuhi Jakubovitši opti­ viletsusest ja sellega võitlemisest päevast mistlikku mula kõige võimaliku ja võimatu päeva. Näeme, mida kõike võib süüa ja kuidas võitmise teemadel. Huvitavad kaadrid on seda leida. Kuidas inimeste elu on kujunenud need, kus näidatakse poe lähedal platsil loodusjõudude ja ühiskondlike kataklüsmide toimuva kontserdi ilutulestikku peegeldusena toimel. Inimesed räägivad palju ise, pole vastas asuva paneelmaja akendelt. kaadritagust targutust. Filmi teljeks on optilise kaabli trassi rajamine läbi Kambodža. See "Tšaronda", režissöörid Juri Polovni- annab paljudele võimaluse ajutiselt teenida. kov ja Aleksei Peskov, Venemaa. Film Kata- Samas jääb aga asja sisu inimestele kultuuri­ riina-aegse linnastaatusega külast Vologda liselt kaugeks. Külamehele räägitakse, et oblasti põhjaosas, mis on jäänud isolatsiooni mööda seda juhet saab saata e-kirju, fotosid, teede ja elektri puudumise tõttu ja kus elab telepilti, helistada ja muud kasulikku teha. Siis kaheksa inimest. Teede puudumine on Vene­ vastab külamees, et tore, aga mul pole kunagi maal küllaltki tavaline. Samuti esineb, et pole elektrit olnud ja petrooleumi ka tavaliselt ei poodi ega elektrit. Palju targutust ja õhkimist ole. Nii et see on nagu ultramodernsuse joone tuleb taas kaadri tagant. Inimesed arutlevad tõmbamine läbi kummalise arhailise ning kohati üsna sümpaatselt, kuigi mingit erilist ekstreemse maailma. Kuigi ka see totaalselt avastust nad vaatajale ei paku. Näiteks kõrgtehnoloogiatu maailm kannab in corpore väidetakse, et elu tulebki elada ekstreemselt T-särke. või et tuleb elada korralikult. Emotsionaalne "Kaotatud paradiis", režissöör reportaaž, ekspluateerib kindla peale minnes Michael Satzinger, Austria, ERMi eriauhind. vene perifeeria eksootikat. See film on Uus-Guineal elavatest danidest. 61 Alguses kasutatakse hulgaliselt teaduslikku sipelda eetiliste küsimuste keerises. Probleem atribuutikat, kaarteja, nagu paljudes filmides, on seejuures isa tunnustust valuliselt võitva kultuurimõjusid ning hetkepoliitilist olukorda tütre läbielamistest. Isa ei taha algul päriselt seletavat kaadritagust teksti. Danidest on tunnustada Linda tütreksolemist. Lõpuks see tehtud ennegi filmi, juba 1960-ndail. 1999. siiski selgub. Sellesse loosse on kuidagi raske aasta lihtsustatud versioonis kirjeldatakse suhtuda. See nagu polekski tegelikult vaa­ mitmeid sarnaseid asju. Näiteks seda, et tajate asi, liiga intiimne. Istuks nagu teiste danidel on oluline tegevusala seakasvatus. inimeste hinges. Kusjuures pole sinna omal Sellest aga kerkibki ainus kultuuri sisekonflikt initsiatiivil roninud. Hakkad vaatama lihtsalt (välise kultuurimuutuste konflikti kõrval). mingit filmi ja siis see polegi lihtsalt film. Pealiku poeg Natali ehk Wumla tappis koge­ Selline publiku asjasse mässimine ongi vist mata naaberküla sea ja sellest tuleb sõda. Suur autori soov olnud. Ja kui see juba kord meile lahing, kus kostab kõva kisaja kära. Vehitakse ette on antud, peame nagu ikkagi midagi arva­ odade ja vibudega, ähvardatakse ka keset ma. Või siiski ei pea? Või peab? võitlusvälja sattunud kaamerameest. Lahing "Hei, memm!", režissöör Fleur van lõpeb, kui pealik Jali kukub maha. Haavatud Dissel, Holland, auhind tundlikuima teema viiakse ära. Ent pole ei surnuid ega verd. käsitluse eest. Fleur van Disseli sõnul on tema Ainus surija on ohvrisiga. Vähe pealiskaudne värk küll, aga iseenesest õige. Sõda on tõesti filmile Ameerikas ja Lääne-Euroopas selle üks danide kultuuri iseloomulikke nähtusi. rahulikkuse tõttu pööratud rohkem tähele­ Ning sellistes suurtes lahingutes polegi kedagi panu. Eestis on aga silmajäämiseks vaja mida­ tapetud. Need sarnanevad rohkem jalgpalli­ gi vapustavamat, konfliktsemat, aktiveeriva- matsiga. Ja kui tuleb vihmahoog, põgenevad mat, mitte inimlike asjade põhiküsimuste vaenupooled lagendikult metsaserva varju. vaikset näitamist. Film on inimsuhete eba­ kindlusest. Koik saab alguse sellest, et Fleur Samas on filmis hulgaliselt sätitud van Disseli pere saab aru, et emaga on midagi kaadreid. Näiteks toimub laste ehmatamine lahti, kuigi keegi ei tea, mis nimelt. Ja nii­ džunglis nii, et kaamera jälgib kordamööda moodi, ei tea täpselt kuidas, film käibki. See põõsas piiluvat hirmutajat ja pahaaimamatult on tehniliselt kohmakas tundeotsing. Rohma- ehmatuspaika saabuvaid lapsi. See sättimine kus on aga lõivumaksmine intiimsusele. "Ma algab juba filmi alguses: filmigrupp saabub suhtlesin, mitte ei jälginud kaamerat," väitis esmakordselt külla ning kogemata istub pea­ Fleur van Dissel ise. See on Fleuri värisev stiil tegelane rajal puu otsas. Samuti on kummas­ ja talle meeldib nii, ausalt, nagu ta ise ütleb. tav see, et kui sõjakäigu eel luuraja vaatetorni Fleuri ema on filmimise ajal Alzheimeri tõve ronib, on filmijatel kohe tõstuk sealsamas küüsis. Filmitegijast tütrel oli raske leida ema­ kõrval. Ning oh üllatust, vaenlaste luuraja ga suhtlemiseks ja kogu olukorda suhtumi­ kargleb ka kohe eemal metsaserval kivi otsas. seks adekvaatset emotsionaalset mudelit. Omamoodi muidugi lõbus lugu. Tunded pole filmis fokusseeritud ja nii ka "Esivanemate häälte rajal", režissöör kaadrid. Nii või naa, igatahes oskab Fleur oma Mirja Metsola, parima folkloorifilmi preemia. filmist ilusti rääkida. Selge ja hõlpsasti jälgitav film. Millegagi pole "Viimane vaenlane", režissöör Nitzan üle pakutud. Sõnum on korraga nii soome­ Gilady, Iisrael, parim film inimsuhetest. Film ugriline (arhailine) kui ka avangardne (iidse kirjeldab näidendi "Viimane vaenlane" lavas­ pärimuse edasikestmisest ja tulevikku suun­ tamist USAs, kus mängivad trupis palestiina, dumisest). Mirja Metsola ise ütles, et tegu on iisraeli ja jordaania näitlejad. Lähis-lda on üks filmiga muusikast, viiest kalevalalikust noo­ maailma huvitavamaid kultuurikonflikti dist ja nende laulmisest. piirkondi. Seda filmi tuleks konteksti omanda­ Filmis oleks pidanud laskmagi rohkem miseks vaadata koos mõnega, mis näitaks elu muusikat. Nüüd oli ehk liiga palju juttu, muu­ ennast Lähis-Idas, sest see kaugel maal sikat polnud eriti kuuldagi. kohtumine pole siiski eriti tõeline. Õieti oli tegu siiski Soome Sibeliuse Kuid võib olla ka mitte. Lähis-Idale Akadeemia professori Heikki Laitineni port­ kontsentreerumise kõrval on tegu ka univer­ reefilmiga. See muidugi õigustab osaliselt saalseid kultuurimudeleid tõlgendava tööga. suurt jutuhulka. Samas saaks ju see portree Zürii liige Kong Lihong väitis, et juudid ja olla ka rohkeni muusikaline. Või pole selleks araablased on selles filmis asendatavad teiste Mirja Metsola filmide kontekstis siiski serblaste ja bosnialaste, venelaste ja tšet­ vajadust: on ju olemas ka film sellest, kuidas šeenide, hiinlaste ja tiibetlaste või mõne muu Sibeliuse Akadeemias rahvamuusikat tõlgen­ sellise paariga. Küsimus ongi selles, kuidas datakse, ja see film on muusikat täis. Nii et saavad läbi eri rahvusest inimesed mikro­ Laitinenist võib olla ka üks selline rohkem tasandil tingimustes, kus nende rahvusta- jutu film. sandil valitseb vaen. Näidendis elavad juudid "Taat ja mina", režissöör Linda Väst­ ja araablased koos, mitte küll üksteist armas­ rik, Rootsi. Sellist filmi vaadates tuleb pidevalt tades. Lihtsalt koos. Näitlejad arendavad 62 algteksti, arvestades tegelikke olusid oma rea dokumenteerimist. Rezissööri on abista­ kodumaal. Kohati tekivad mängijate vahel nud ka gruusia etnoloogid ning seega jõuab silmapaistvad konfliktid. Olgugi et iseenesest sünkretistlik ning eksootiline rituaal meieni püütakse teise kultuuri ka mõista. Või mõiste­ selgelt struktureeritult ning ilustamata. Tamar taksegi, sest elatakse ju aastatuhandeid kõrvu­ ja Lashar on Gruusia keskaegsed valitsejad, ti. Aga tehakse, nagu ei mõistetaks. Näiteks kes on hiljem tõstetud pühaku staatusesse. räägivad näitlejad omavahelistest stereo­ Nende auks korraldatavad perioodilised tüüpidest: et kas araabia abielumees tohib pidustused toovad kokku hulga grusiinlasi, näha oma naise keha või tehakse lina sisse kes palvetavad (preestri osalusel), laulavad auk. Kui selliseid nalju üle elatakse, siis pole (nii vanu kui ka uusi laule), võtavad vaimu ju asi kõige hullem. endasse, söövad ja joovad veini. Film on Huvitav koht on näidendi lõpp, kus aeglane, aga selles teaduslikkus seisnebki, et araabia naine esitab ilukõnelise kaebluse dokumenteeritakse palju. Ning esitatakse seda igapäevaste tapatalgute teemadel. Siis palub mitte ainult kui toimunu lühikonspekti, vaid kirjanik tal sedasama araabia keeles teha. ka aja kulgemisele viitava suhteliselt vähe- Näitleja läheb kohe põlema ja teatab, et monteeritud visuaalse loona. Asjad filmis selliseid vaimseid asju öeldakse eurooplastele. meenutavad niimoodi tõesti natuke neid Omavahel räägitakse, et persse, minge tapke tegeliku elu asju. nad ära. Ameeriklastele räägitakse roosidest, "Aafrika valged kuningad", režissöör tuvidest. Omavahel öeldakse, et surm araab­ Bernd Mosblech, Saksamaa (filmitud Gha- lastele või et surm juutidele. Oleneb, kummalt nas), parim film põliskultuuride ellujäämisest. poolt võtta. Praegu on aga lihtsalt teine tekst Filmi sisuks on Ghana hõimude adaptee- ees. Vahetevahel istuvad näitlejad koos ja arutavad juudi-araabia konflikti olemuse üle. Samas pole asi eriti seda moodigi, et sel mingit "Aafrika valged kuningad", 1998. Režissöör tulemust võiks olla. Seda tunnistavad tüübid Bernd Mosblech. Saksa tuumafüüsik Sigyi Kauf­ ka ise. Ütlevad, et kui nad selle välja mõtlek­ mann ja hollandi arst Maurus Verhagen lasksid end valida Ntotroso ja Hwidiemi küla kuningaks. Chana sid, poleks Lähis-Idas kriisi olemaski. suguharudes on taibatud, et selline kokkulepe on kasu­ "Tamari ja Lashari pidupäev", režis- lik mõlemale poolele. Nimelt saavad aafriklased söör Hugo Zemp, Prantsusmaa, auhind pari­ niimoodi palju kergemini Euroopast toetusraha, ma teadusliku jäädvustuse eest. Film kujutab Euroopast pärit 'valged kuningad" aga erilise endast rahulikus rütmis kulgeva pidustuste- rahulduse ja tunnustuse troonile pääsemisega. 58- minulme Saksa film räägibki Aafrika valgetest kuningatest, ka selle ekraanitöö helirnees Csaba Kulcsar valiti kuningaks. rumisstrateegiate üks väljund, eurooplaste Ja vanaisa on selline ehe kommunistlik valimine kuningateks. Ühtlasi jäävad alles ka kala, keda paljaste kätega ei püüta. traditsioonilised valitsejad. Samas on aga Kui lõunalauas väga peale hakatakse tänapäevases maailmas palju tegemist vaja­ käima selle revolutsioonijutuga, ütleb vanaisa, vaid asju, mis on valgetele meestele tunduvalt et supp on täna päris hea. Umbes nii ta kogu lihtsamad. Kohalikel inimestel on vaja aeg otsestest vastustest kõrvale põiklebki. Alul moodsaid kuningaid, kes suhtleks tänapäeva olid Peteril eetilised kõhklused, et kas tal maailmaga. Selline progressiivne pealik või tasuks üldse vanaisa küsimustega tüüdata. Ta arenduskuningas peab otsima hõimule vestleb isaga ning isa ütleb, et, poiss, sa oled Euroopast raha, arendama tööhõivet ja hõimu omadega sees — tahad korraga olla objek­ propageerima. Nagu ütleb filmis üks vaadel­ tiivne ja samas näidata oma peret heas valgu­ dud kuningatest: valge mees ei saa kohalikku ses. Sama vastuoluline suhe on saatnud filmi elu vedada. Inimesed peavad seda ikkagi ise ka ekraanidel rändamise ajal. Ühed näevad tegema, valge saab vaid aidata. See valgete selles jõulist eetilist paljastust, teised aga vana kuningate institutsioon on Chanas täiesti kommunisti puhtakspesemist. ametlik. Seda näitab pikas intervjuus asja ole­ Ja võib-olla on õigus siiski Peteril, kui must nii- ja naapidi lahkav Ghana presidendi ta räägib filmimisest kui vanaisaga lähedaseks nõunik. saamise viisist. Olgugi et asjast, see tähendab Valgete kuningate film on naljakas. vanaisa valikutest revolutsioonis on juttu Bernd Mosblech ütles, et dokumentaalfilm vähe. Või kui, siis keerutades. peabki olema naljakas. Et nad alustasid fil­ "Otsides Shangri-la'd", režissöör Wen mimist nalja pärast ja suurim nali oli see, kui Pu Lin, Hiina, peaauhind. Autor läks 1989. filmigrupi helimees samuti kuningaks valiti. aastal pärast Tianmeni väljakut Läände, st Ta sattus täielikku eufooriasse, unistades viiest Tiibetisse peitu ja on seejärel kümme aastat mustast naisest, kes talle nüüd antakse. Seda, filminud. See on väga personaalne lugu, kuidas värske pühitsetav kuningas olukorda intiimse suhte kirjeldus Tiibeti ja selle ela­ naudib, on ka filmist hästi näha. Filmi teeb nikega. Kaadrid on monteeritud tihedalt, ausaks see, et kuningad tunnistavad seda, kes kõike tahaks nagu näha rohkem. Aga kõigest nad tegelikult on. Et nad kokkuvõttes polegi saab aru. Juttu on samuti palju, aga see teebki kuningad, vaid abistajad. asja vahetuks. See pole didaktiline jutt, vaid Mosblech ütles, et see asi pole enam vaataja õnnemaa otsinguile kaasapeibuta- ammu nali, vaid see on midagi eluaegset. Nad mine. Film sisaldab kogu festivali kõige raba­ aitasid näiteks oma helimehe hõimul oman­ vamaid eksootilisi kaadreid: surnu söötmist dada vahendeid palmiõli tööstuse avamiseks. lindudele. Samuti näidatakse tiibetlaste "Enam me sellest lahti ei saa," täheldas kohandumist moodsas Hiinas. Selle eest on Mosblech. filmi tegijat seni vähestes linastumispaikades Kui eurooplane filmib põliskultuure, (Berliinis, Pariisis ja Pärnus) süüdistatud ka on ta harjumusest koloniseeriv. See film on aga punase ajupesu küüsis olemises. Ma muidugi ootamatust vaatenurgast antud kultuuride­ ei tea sellest täpsemalt. Kuid lähtuda tuleks vaheline dialoog. Ja pole sugugi selge, kes siin siiski sellest, mida režissöör ise väidab. Ja Wen keda koloniseerib. Pu Lin on oma tööd tõlgendanud äärmiselt "Vanaisad ja revolutsioonid", režis- poliitikavabana. Ja kui sellist mitte kogu aeg söör Peter Hegedüs, Austraalia, parima aja- hädas kaebleva Tiibeti kirjeldust võib mingil loofilmi auhind ja eesti rahva auhind (anti imemoel kasutada Puna-Hiina ülistuseks, siis välja ETVs telefonihääletusel). Peter Hegedüs pole see režissööri süü. Sest selleks võib ju on Ungari 1956. aasta peaministri Andras kasutada mida iganes. Pu Lin oli filmi Hiinas Hegedüse pojapoeg. Ja kuigi Peter filmi lõpus populaarseks saamise võimaluste osas siiski nendib, et ta sai seda tehes vanaisaga enne­ pigem skeptiline. Ning kui võidufilmi peab olematult lähedaseks, puudutab lugu siiski kandma mingi eriline tunne, siis on see eeskätt laiemaid sotsiaalseid ning eetilisi Shangri-la otsimisel igatahes olemas. probleeme. Peter küsitleb oma vanaisa Ungari revolutsiooni teemadel. Et miks ta Nõukogude armee Ungarisse kutsus ja muud selletaolist. Selline siis peakski olema Pärnu selle­ No ja tuleb tunnistada, et ega ta palju teada aastase festivali nägu: tundlik ja kirglik (festi­ saa. Vanaisa ütleb teravamatel kohtadel: sa vali populaarseimast, eesti üritajatelegi ees­ oled nii naiivne. Ja poiss ongi. Aga miks mitte. kuju pakkunud Annabel Chongi seksifilmist Küsimused filmis ehk peavadki sellised ei viitsinud ma küll kirjutada), suhteliselt olema. Vanaisa ütleb, et kommunistliku rongi lõunamaine, vastuolusid otsiv ning tühistav. peale võid sa jõuda, aga maha sealt enam ei Saatuslikku absurdi kuulutav. Seda me seal saa. Kui vanaisa jõudis võimu tippu, anti siis ootasime ja vaatasime. turvamehed. Ja kui naine jalutades ütles, et ilus ilm, ütlesid turvamehed, et küll varsti hakkab sadama.

64 ARVO VALTON-VALLIKIVI

ŽÜRIILIIKME EMOTSIOONE

Juttu tuleb 2.—9. juulil Pärnus toimu­ pikem, kui see tavaliselt on olnud (žüriil oli nud XIV rahvusvahelisest dokumentaal- ja vabadus juurde tekitada erinevalt sõnastatud antropoloogiafilmide festivalist, kus olin auhindu nii palju, kui ta soovib). Traditsiooni­ juhtumisi žürii esimees. lised auhinnad statuudi järgi on peaauhind, Päris kogemusteta ma niisuguses töös nn festivali parim film, ning kaks auhinda ei olnud. Olin varem osalenud mitmel eesti vastavalt parima antropoloogiaalase käsitluse filmide auhindamisel, samuti olnud romaani- eest ja ohus oleva kultuuri eelujäämisvõima- ja novellivõistluste žüriides. Pärnu festival lusi käsitleva parima filmi eest. Žürii eriau­ erines minu senises kogemuses selle poolest, hindu ja diplomeid on välja antud ka varase­ et mingit eelselektsiooni me ei teinud, vaid matel festivalidel. Arvatavasti oli seesuguste vaatasime läbi kõik võistlustööd. Neid oli arv nüüd rekordiline, mis näitab nii heade kokku 53, see tähendab ligi 50 tundi tõsi- filmide suurt hulka kui ka erimeelsusi hinda­ elufilmikunsti, mida tuli sisuliselt viie päeva jate vahel ja nendest sellisel, pisut mehaanilisel jooksul tähelepanelikult vaadata ning õigla­ viisil ülesaamise püüet. selt hinnata. Kindlasti tulid hindamisel arvesse isik­ Varasemast filmivaatamise kogemu­ likud sümpaatiad, esteetilised ja teaduslikud sest oli niipalju kasu, et pea päris segi ei läinud ja filmid eristusid hindamise ajal üksteisest üsna kenasti. Öeldakse, et žüriide töötulemuste eri­ "Joel Peter Witkin — kustumatu kujutis", 1994. pära seisab selles, et auhinnatud saavad tublid Režissöör Jerõme de Missolz. Joel Peter Wiikin keskpärasused, ootamatud ja eksperimentaal­ sündis 1939. aastal Brooklynis ja elab nüüd New sed asjad ärritavad mõnda žürii liiget seda­ Mexico osariigis USAs. Ta on üks neist tänapäeva võrd, et teistmoodi arvajad järele annavad ja geniaalsetest kunstnikest, kes püüavad kustutada piire elu ja surma vahel. Viiskümmend minutit kestev vormiväline teos kõrvale lükatakse. Arvan, et Prantsuse film avab sammsammult kunstniku päris õige seesugune arvamus siiski ei ole. loomemeetodit. Witkin kasutab surnud inimkehi ja Küll aga on tõsi see, et žüriid koostatakse ena­ annab neile oma meistriteostes igavese elu. masti teadvalt erineva maitse ja kogemustega inimestest ja kokkuleppele jõudmine on sageli üsna vaevaline. Rahvusvahelise žürii puhul hakkavad kaasa rääkima ka erinevad kul­ tuuritaustad ning huvid, mis ei pruugi tingi­ mata tähendada omapoiste eelistamist, vaid siiralt meeldib inimesele enim see, mida ta on harjunud pidama heaks ja tõeliseks kunstiks. Kõnesoleva festivali žürii töös osales neli inimest (üks ameeriklanna jäi tulemata). Need olid Pariisis õppiv hiinlanna, Eesti Kunstiakadeemia tudeng, eestlasest etnoloog ja eesti kirjanik (sealhulgas ka filmidrama- turg). Vanuseline diapasoon oli arvatavalt nelikümmend aastat, kaks nooremat daami, üks keskealine ja teine juba pensioni piiril härra. Näiliselt kena hajutatus, mis tähendab vaevalisust maitsete kokkusobitamises. Võitnud filmide loetelu on ajakirjan­ duses ammu avaldatud, enamik neist filmi­ dest ka Eesti Televisioonis nähtud. Seepärast arvan, et žürii ühisotsust pikemalt kommen­ teerima ei peaks — nä või teisiti oli see kokku­ lepe, kus ühed andsid järele ühes, teised teises. Kokkuleppe soovi tulemuseks oli ka see, et auhinnatud filmide loetelu sai märksa arusaamad ja nõnda edasi. Võimalik, et mõnel puhul ka kontaktid sümpaatsete filmitegijate­ ga, sest istuti ju nädal aega koos, tutvuti, arutati. Viimast oletan siiski väga vähesel määral. Festivali peaauhinna sai teatavasti hiina režissööri Tiibeti-aineline film "Otsides Shangri-la'd". Žüriis oli selle tegija sõber, kuid peab tunnistama noore daami täielikku kor­ rektsust, ta pakkus peaauhinnale hoopis teist (ja minu meelest mitte tugevamate filmide hulka kuuluvat teost) ega hääletanud selle filmi puhul üheski faasis. Ometi oli ülejäänud kolme (eestlase) otsus selle filmi headuse suhtes üksmeelne. Sama üksmeelne oldi veel vaid parima kunstifilmi "Jan Saudek, kevad Prahas 1990" valikul. Kõigi teiste puhul oli tegemist teatava kompromissiga. "Teisel pool Himaalajat", 1999. Režissöör Siiri Tim­ Kui avaldaksin siinkohal arvamust merman. Noore eesti filmilooja üks esimesi ekraanitöid ühe või teise auhinnatud või auhindamata loob poeetilise pildi Tiibeti pagulaste elust Põhja-lnditt jäänud filmi kohta, siis poleks see vahest päris linnas Dharamsalas. Siin asub ka XIV dalai-laama resi­ dents. Kahekümne nelja minuti pikkuses filmis näeme korrektne, kuivõrd mitte kõik žürii liikmed ja kuuleme kolme lugu, mida ühendab unistus vabast ei saa nendes küsimustes sõna ja ma ei tahaks Tiibetist. Neid lugusid seovad lõigud munkadest ja nun­ varju heita žürii ühisotsusele. nadest: kohtumine dalai-laamaga, liivamandata ehita­ Huvi võiks pakkuda pigem mõnede mine ja palvused. kriteeriumide nimetamine, mis väitlustes esile tulid. Näiteks tõsteti auhinnatud georgia rituaali ja mari pulma kujutavate filmide "Tamari ja Lashari pidupäev" ning "Mari traditsiooniline pulm" puhul esile nende dokumentaalsust ja autentsust. Nii see kaht­ lemata on, aga kas seda pidada filmi headuse kõige olulisemaks määrajaks, on üsna vaieldav. Piiri ei ole, kus lõpeb täielik iseole­ mine ja kust algab teatav lavastuslikkus, sest juba filmimise fakt ise (pole ju tegemist varja­ tud kaameraga) tekitab lavastusliku organi­ seerimise elemente ning seda võimendab filmitava materjali valik ja selle monteerimise viis. Tunnen nii mari pulmakombeid kui ka georgia laulu, mida võivad esitada neljahääl­ selt ka väljaõppimata külamehed. Auhin­ natud filmides oleksin esimese puhul ooda­ nud hoopis enam mari ristiusueelsete rituaali- elementide esiletulekut (eriti nüüd, kui see traditsiooniline mari usund on nii võimsalt taastumas), teise puhul tundus aga too küla­ laul pideva veinijoomise saatel kaunikesti armetu olevat. Ometi ei arvanud nii meie etnoloog ja just tänu tema autoriteedile jõudis film auhindamiseni. Mina seevastu pidasin "Vanaisad ja revolutsioonid", 1999. Režissöör ungarlase filmi "Vanaisad ja revolutsioonid" Peter Hegedüs. Andras Hegedüs oli Ungari Rahva­ tema kommunistiminevikuga vanaisast üheks vabariigi peaminister 1956. aastal. Siiani peetakse teda vastutavaks selle eest, et ta kutsus Nõukogude väed täpsemini ja kõige tundlikumalt tehtud appi lämmatama kommunistliku diktatuuri vastu filmiks, kuid meie noored daamid olid selle suunatud ülestõusu. Endise peaministri pojapoeg filmi vastu —ja väidetavalt mitte seetõttu, et tuleb Austraaliast Ungarisse, et uurida filmikaame­ neil endil puudus suhe nii ammuste sündmus­ raga, miks vanaisa tollal just nii käitus. 52-minutise filmi nooruslik ja süütu pilk olnud aegadele ning tega. sündmustele tõstab kunagised verised hetked hoopis Illustreerigu need paar näidet eriarva­ uude valgusse. muste ületamise raskust ja kompromissi- vajadust žüriide töös. Teatav isiklikkus ja subjektiivsus on iga žüriiliikme puhul parata­ matu. 66 Veel tuleks rääkida selle festivali XIV PÄRNU RAHVUSVAHELISE puhul töödest, mis olid (minu või meie kõigi DOKUMENTAAL- JA ANTROPOLOOGIA- EILMIDE FESTIVALI AUHINNAD meelest) head, aga erinevatel põhjustel ei jõudnud ka mitte eriauhindade lahtrisse. Paar Festivali parim film ja peaauhind näidet selle kohta. Üks huvitavamaid filme "Otsides Shangri-lad", 1999, 80 min, "Abiellumine" käsitas pulmadeks valmistu­ režissöör Wen Pu Lin, Hiina. mist hiina patriarhaalses külas. See teos Parim film kultuurilise ellujäämise teemal meeldis kõigile žüriiliikmetele, ometi loobu­ "Aafrika valged kuningad", 1998, 58 min, sime auhindamisest põhjusel, et teine — ja režissöör Bernd Mosblech, Saksamaa. veel parem — Hiina film sai peaauhinna ning ainsa välismaalasena oli žüriis just hiinlanna. Väljapaistev teaduslik dokumentatsioon Ka tema ise oli seda meelt, et väljastpoolt "Tamari ja Lashari pidupäev", 1998, 70 min, režissöör Hugo Zemp, Prantsusmaa. mõjuks žürii sellise koosseisu puhul kahe Hiina filmi auhindamine valearusaamu tekita­ Žürii preemiad valt. Päris korrektne niisugune lähenemine Parim folkloori/ilm asjale muidugi pole. Siiski oli kõnesolevas, "Esivanemate häälte rajal", 2000, 50 min, üsna naljakas filmis ka mitmeid küsitavusi, režissöör Mirja Metsola, Soome. ebavajalikke kõrvalekaldumisi ja venimisi. Parim portreefilm Üks tugevamaid filme festivalil oli Kambodža "Must ja valge värvides", 1999, 58 min, vaese perekonna troostitut elu käsitlev film režissöör Mira Erdevicki, Tšehhi. "Rändhingede maa". See jäi aga auhindamata just Pariisis elava hiinlanna tungiva vastuseisu Parim kunsti/ilm "Jan Saudek, kevad Prahas 1990", 1991, 25 min, tõttu, ja seda põhjendusega, et nimetatud film režissöör Jerõme de Missolz, Prantsusmaa. sai Pariisi festivalil peaauhinna. Arvan, et see oli üsna nigel põhjendus — rändavad ju Parim ajaloofilm paljud filmid festivalilt festivalile ja saavad "Vanaisad ja revolutsioonid", 1999, 52 min, seal erinevaid auhindu. Ometi ei jõudnud selle režissöör Peter Hegedüs, Austraalia. filmi auhindamine žürii ühisotsuseni Pärnus. Parim film inimsuhetest Seekord, erinevalt mitmest eelnenud "Viimane vaenlane", 2000, 58 min, režissöör Nitzan Gilady, Iisrael. festivalist, ei jõudnud ükski Vene ega endiste nõukogulaste film auhindamiseni. Ehkki kõne Kõige tundlikum film all olid mitmed. Üks mitme žüriiliikme lem­ "Hei, memm!", 1999, 45 min, mikutest oli film nimega "Kiirtee". Minu mee­ režissöör Fleur van Dissel, Holland. lest oli tegemist päris naljaka, kuid tendents­ Žürii ja Paulig-Baltici eripreemia liku ja ebaõiglase (et mitte öelda ebaeetilise) "Ärge pange kooli kinni!", 2000, 27 min, teosega, kus vene elu probleemid kanti üle režissöör Ago Ruus, Eesti. (venestunud) kasahhidele. Arvan, et tunnen üsna hästi nii vene kui kasahhi pere "siseelu", Eripreemia noorele loojale ning võin niiviisi väita. Ühte tüüpi olid filmid "Mari traditsiooniline pulm", 2000, 25 min, režissöör Aleksei Aleksejev, Eesti — Mari. "Tuulest kantud"ja "Tšaronda", mingil mää­ ral ka "Minu kodu". Need näitasid laguneva Diplomiga autasustati järgmisi impeeriumi argielu troostitust, maa tühjene­ festivalil näidatud filme mist ja elukvaliteedi langust. Mingi Rooma "Stalini pojapojad", 1999, 59 min, impeeriumi lõpuaastate tunne (kuigi isiklikku režissöör Vesa Toijonen, Soome. kogemust ju pole) tekkis neid filme vaadates. "Plaan 73", 1999, 25 min, Üks vapustavamaid töid oli armeenlase režissöör Elliott Bristow, Inglismaa. kokkupandud film "Tere tulemast põrgusse!" "Kristallipiltnik", 1998, 10 min, režissöörid Thorsten ja Thomas Dreijer, Taani. — impeeriumi lagunemisest pideva kodusõja "Aeg armastada", 1999, 52 min, tõttu. Filmi alasti poliitilisus ja propagandist- režissöör Dorian Supin, Eesti. likkus paarile žüriiliikmele sugugi ei meeldi­ nud. Eesti Rahva Muuseumi preemia Huvitavaid filme oli festivalil veel mit­ "Kaotatud paradiis", 1999, 46 min, režissöör Michael Satzinger, Austria. meid. Üldiselt tuleb Mark Soosaare koostatud ja korraldatud Pärnu festivali auks öelda, et Auhinnad määras rahvusvaheline žürii koosseisus: valdavalt valitakse konkurentsi just eetilisi, žürii esimeesArvo Valton-Vallikivi (Eesti), liikmed: inimlikke filme. Esines ka vägivalda, pervers­ Kong Lihong (Hiina), Rael Artel (Eesti), Art Leete susi, tigedat normivälisust, kuid valdama (Eesti). 8. juulil 2000. aastal Pärnus. need küljed filmides siiski ei pääsenud. Tooni andis igatsus inimlikkuse järele. Eesti rahva auhinna, suure rahvusliku vaiba sai "Vanaisad ja revolutsioonid". Vilik selgus telefonihääletuse teel ETV otsesaates 8. juuli hilisööl. 67 KAROL ANSIP

REAALSUSE KONFIGURATSIOONID I

Järgnevat, pigem kirjeldavat ja juurd­ võimaldavat vaatajail tunda end pildi kui levat kui suunavat, on kirjutama ajendanud reaalsuse ees, luua, sõltuvalt oma tahtest ja viimastel aastatel enim diskursust ("Dogma tähelepanust, tähendusväljad. Kui Sergei 95") ja kõmu ning kassat (The Blair Witch Eisensteini atraktsioonide montaaž oli tuge­ Project) tekitanud filmide orientatsioon rea­ valt denotatiivse iseloomuga, siis neorealism listlikule filmikeelele. See aktualiseerib taas püüdis vaatajat viia tagasi reaalsuse mitme­ ühe nähtuse, paneb küsima, milles avaldub tähenduslikkuse tunnetuseni. Ekspressionist­ realism ja kuidas nähtuvad tema toimemehha­ liku ja formalistliku käsitluse tuum oli vormis, nismid ehk klassikaline küsimus vormist ja selle hiilguses ja mastaabis, realistlik suund funktsioonist. seevastu eelistas sisu, mis rüütati võimalikult Kui mis tahes teises kunstis on "rea­ tõepärasesse vormi. Seega tundub neorealismi listlik" märgilise iseloomuga, tähistades stiili tulek valutuna, kuna vorm selles oli viidud ja suundumust, siis filmis tähistab ta suurele ülima diskreetsuseni. Kuid vastupidi. Lihtsuse osale tarbijaist elu ennast — reaalsust. Miks tunne, süžee eluline vahenditus, mittekunsti- muidu nii mõnigi "Blairi nõiafilmi" vaadanu liste karakterite mulje esilekutsumine vajab esitab küsimuse, kas tegemist on tõsielufil­ palju keerukamat keelt, kui tundis varasem miga, reaalsusega. Võiks vastata, et asjaolu, filmipraktika, ehk: "ühtsustamisefekt saavuta­ miks inimesed kinno lähevad, ongi soov olla ti tekstistruktuuri järsu keerulisemaks muutmise petetud, kuigi sel juhul pole tegemist mitte hinnaga." (Lotman 1990: 166.) Mis tahes teos, vaataja teadliku nõusolekuga, vaid pettusesse kui tal on mingeidki kompositsiooni tun­ uskumisega. Radikaalse suuna pooldajatel on nuseid, eeldab alati opositsioonipaari mar­ võimalus rõõmustada, sest taas on film, keeritus—markeerimatus olemasolu, mille hullutades publikut, teenimas oma määratud kasutus ja funktsioon sõltub tarbijakeskkon- eesmärki, konservatiivsematel on põhjust nast. Üks lihtne näide. Kui tummfilmi ajastul muretseda, et uuendusmeelsem filmikeel on valitsenud mustvalget filmi võib tolles ajas tekitamas liigset "viirust" kommunikatsiooni­ vaadelda markeerimatuna, siis tänapäeval on süsteemis. Selles mõneti komplitseeritud mustvalge film markeeritud, sest valdavalt olukorras tuleb siiski küsida, kuidas siis asjad kasutatakse värvilist filmi. "tegelikult" on? Raamatus "Filmikeele evolutsioon" Selle ekskursi läbimisel püüan juhin­ läheb Bazin realismi juurte otsingul tagasi duda põhimõttest, milleBertoltBrechtsõnas- tummfilmi korüfeedeni, Friedrich Wilhelm tas järgmiselt: "Asi on see, mis ta teeb." Murnau ja Erich von Stroheimini, ning kirjel­ dab, kuidas tehnilised täiendused on suuna­ EELLUGU nud filmi suurema reaalsuse saavutamisele. Vaieldamatult loob tehnika areng uusi võima­ Realismiteoreetik Andre Bazin tõdeb lusi, kuid sellega kaasneb ka kasutusel olevate ühes varasemas essees "Fotokujutise onto­ tähendusväljade noorenduskuur ning uute loogia": "Kuna kujutava kunsti ajalugu ei ole produtseerimine. Seetõttu ei saagi realismi mitte ainult tema esteetika, vaid ka tema psühho• teket siduda pelgalt tehnoloogia arenguga, loogia ajalugu, on ta eelkõige sarnanemise või, kui kuna üheaegselt toimub ka filmikeele teisene­ soovitakse, realismi ajalugu." (TMK 1977, nr 4.) mine. Bazin rõhutas igati filmi toime osatäht­ sust, ent asetas raskuskeskme peamiselt vor­ FILMIKEEL milistele küsimustele. Talle avaldus realismi substraat misanstseenis — sügavteravate ja "Dogma 95-t" on paljuski kõrvutatud pikkade plaan-episoodide kaudu —, mis prantsuse uue lainega, ja on seegi ajalooline 68 paratamatus, et uute nähtuste tähendusväljad Nii nagu muusikas kuuluvad rütm ja meloo­ ilmnevad juba olnu perspektiivis. Kuid milles dia kokku, on kinematograafias analoogses avalduvad nende suundumuste filmialased rollis montaaž ja misanstseen — kui ühe sarnasused ja erinevused? Või kuidas üldse tegevussfääriks on aeg, siis teisel on selleks defineerida filmikeelt? ruum. Konstruktsioonis, tuntud kui decoupage Kõige lihtsustatumalt võib filmikeeleks classique, sõltub kaadri pikkus tema funktsioo­ pidada filmi organiseerimise meetodeid, mis nist, ja kaadrite omavahelisi suhteid kontrollib ei kätke ainuüksi vormis, veel vähem vormi kaadris olev materjal ehk misanstseen. Go- osistes (montaaž, misanstseen) ega ka narra- dard'i süntees klassikalisest opositsioonist oli tiivis, vaid nende dünaamilises koosluses, elegantselt lihtne ning näitas, et nii montaaž struktuuris, mis täidab kindlat funktsiooni kui ka misanstseen on mõlemad ebatõepära­ ning suunab vaatajat. sed, allutatud autori taotlustele. Kuid olulisem Ühena esimestest hakkas oma filmide tema puhul on fakt, et ta defineeris ümber rea­ kaudu vaatajaga otsesemaid kommunikat- lismi piirid, mis enam ei tegelnud fotograa­ sioonivõimalusi otsima Jean-Luc Godard, kes filise reaalsusega (autori suhe nn töötlemata moodustas 50-ndatel ja 60-ndatel koos Fran­ ehk võttematerjaliga) ega psühholoogilise cois Truffaut', Claude Chabroli, Eric Rohmeri reaalsusega (autori menetlusvahendid), vaid ja Jacques Rivette'iga ajakirja Cahiers du Ci­ sootuks intellektuaalse reaalsusega, milleks oli nema mõttekaaslaste konsiiliumi. Selle eelkäi­ filmitegija diskursiivne suhe vaatajaga. Go­ jaks oli Alexandre Astruc, kes 1948. aastal tuli dard leidis koteeringu filosoof Brice Paraini välja camera-stylo kontseptsiooniga. Sellega lausungile: "Märk võimendab meile objekti seoses tahtis Astruc arendada filmis autori nähtuvust läbi tema tähenduse." Ta avastas filmi idioomi, veelgi enam — see idioom pidi suut­ kui süsteemi, mis formeerub suhete hierarhias; ma väljendada ka märksa subtiilsemaid ideid. see süsteem modelleerib isiksuse ja maailma Ükski eelnevatest teoreetikutest, välja arvatud suhteid, taasloob teadvuse jaoks maailma, Eisenstein, ei näinud filmis intellektuaalset seega on sellel polaarne iseloom — subjekt meediumi, eeldati, et salvestava meediumi (vaataja)-objekt (film). Plastiline või materia­ tõeline valdkond on konkreetne. Isegi Eisen- listlik realism tegeles vaid tähistatavaga (fil­ steini atraktsioonide montaaž oli seotud miga), Godard'i intellektuaalne ehk tajurea- konkreetsete piltidega, mida võiks nimetada lism haaras endasse ka tähistaja (autori). objektiivsusega korrelatsioonis olevaks Godard erineb siiski tunduvalt oma dialektikaks. Astruci camera-stylo oli pigem eelkäijaist, itaalia neorealistidest, kelle ees­ funktsiooni doktriin kui vormi oma. Samas märgiks oli lihtrahva elu tõepärase kujutamise toetus ta taas vormile, väites, et "kino liigub ning ühiskonnakriitilisuse kaudu jõuda sa­ nüüd vormi suunas, mis teeb selle keele samaseks, muti vahetusse kommunikatsiooni vaatajaga. mis on võimeline kirjutama ideid filmilindile, Neorealismi aluse kujundasid 40-ndatel kasutamata isegi neid tummfilmist tuntud pildilist noored nonkonformistlikud filmilavastajad assotsiatsioone, millest vaimustusime". (Monaco Carlo Lizzani, Luchino Visconti, Giuseppe 1977: 318.) de Santis ja Michelangelo Antonioni ning Peaaegu kümme aastat hiljem reali­ teoreetikutena tõusid olulisematena esile seerus Astruci visioon uue laine kujul ning Cesare Zavattini ja Pier Paolo Pasolini. Nagu kino liikus abstraksetelt kujunditelt konkreet­ uue laine tegijad, nii ka neorealistid olid oma sele kommunikatsioonile. Ei materiaalne ega loomingus, vaatamata platvormilisele sidu­ isegi psühholoogiline, vaid intellektuaalne vusele, suhteliselt erinevad. Seepärast teen realism konserveeris nüüd "autori hääle" ning nende seast valiku kõige esiletõusvamate vaatajad ei kommunikeerunud filmi kui reaal­ isiksuste kasuks — uue laine esindajaist susega ega ka mitte kui reaalsuse kujutelmaga, Godard ja neorealistidest Pasolini. Luuletaja, vaid konkreetse autoriga. Viiekümnendate kirjanik, filmilavastaja ja -stsenarist Pasolini keskelt pärinevas essees "Montaaž, mu kau­ filmiteoreetiline retseptsioon on komplitseeri­ nis mure" (Montage, топ beau souci) loob tud, sest see on üle küllastunud emotsio­ Godard, toetudes Bazini teooriale, montaaži naalsest pingest, mida võib pigem vaadelda ja misanstseeni kongruentsi. Ta leiab, et mon­ metafüüsika kui analüütikana. Arvestades taaž on misanstseeni orgaaniline osa ning sel­ tema enda isiksuslikku paradoksaalsust — les ühtses süsteemis ei saa üht lahutada teisest. inimene, kes püüdis ühendada kristlikke ja

69 kommunistlikke ideaale —, on see mõiste­ Ajalooline situatsioon, mis valitses tavgi. Ta lõi oma filosoofia — surm kui elu neorealismi ja uue laine ajal, oli täiesti erinev kroon, st kogu elu saab oma selge tähenduse ning see põhjendab paljuski neorealistide alles pärast surma — ning projitseeris selle kohatisi pateetilisi intonatsioone ning uues mõistatusliku paradigma ka filmile. Pasolini laines leiduvat mängulist hoiakut. Kui neorea- on kirjutanud: "Montaaž toimib filmimaterjalis listidele oli oluline lahata maailmavaatelisi nii nagu surm inimeludes." (Pasolini 1991:163.) (-paranduslikke) probleeme, siis uus laine, Pasolini nimetab plaan-episoodi ehk misan­ kõige kirkamalt esindatuna Godard'i loomin­ stseeni kinokeeleks ning montaaži abil kujun­ gus, tegeles juba filmi kui omaette meediumi datut filmikõneks. Tema esseest "Plaan-epi- dekonstrueerimisega. sood kui reaalsuse semioloogia" selgub, et Kuuekümnendate keskel vändatud misanstseen on audiovisuaalse tehnika poolt "filmiesseedes" eksperimenteeris Godard talletatud ja läbi erinevate vaatepunktide klassikalise süžee ja karakteri võimalustega; vahendatud tõelisus. Kuid need erinevad vaa­ filmides "Abielunaine" (1964), "Alphaville" tepunktid pole juhuslikud, vaid on allutatud (1965), "Maskuliinne ja feminiinne" (1966), autori taotlustele. See teoorias kirjutatud "Kaks või kolm asja, mida ma tema kohta vaatepunktide erisus ei muutu tema filmides tean" (1966) käsitles ta poliitilis-filosoofilisi konstruktsiooni paljastavaks destruktsioo­ probleeme: prostitutsioon, abielu, mäss ja ise­ niks, vaid pigem väljendab ideoloogilist gi arhitektuuri sotsioloogia. Kuuekümnendate seisukohavõttu: "See, kes filmib plaan-episoodi, lõpul keskendus ta filmitaju ja filmi poliiti­ et väljendada hirmu elu mõttetuse üle, teeb sama lisuse piiride uurimisele. Talle polnud oluline suure vea, kui see, kes filmib, et selle elu mõttetust mitte filmi sõltuvus ideaalsest süsteemist (es­ poetiseerida." (Pasolini 1991:164.) teetikast), vaid filmi toimemehhanismid, ning Vaatamata neorealistide filmide eri­ ta järeldas, et eetika ja poliitika determineeri­ pärasustele, oli kõigile autoritele omane jääda vad filmi loomuse. Põhimõtteliselt polnud see sõnumi "filmisisesteks" adresseerijaiks. Go­ uus idee, sest Bela Baläzs, Eisensteini kaas­ dard muutis oluliseks küsimuse vaatepunktist aegne, oli juba ammu teadlik filmi sellisest kui teksti stilistilis-filosoofilisest keskpunktist, dimensioonist. Ka 30-ndate ja 40-ndate mis oli vastupidine arusaamale, mille järgi Frankfurdi sotsiaalkriitikute koolkond (Walter teksti aheldamine üheainsa vaatepunkti külge Benjamin, Theodor Adorno ja Max Hork- avaldub väljenduse hegemoonina sisu üle. heimer) vaatles filmi sellises kontekstis, mis "Kuid harva on mõni kunstilise struktuuri element kõige täpsemalt on esindatud Benjamini nii vahetult seotud maailmapildi ehitamise essees "Kunst mehaaniliste reproduktsioo­ idaküsimustega, nagu on seda "vaatepunkt". Ta nide ajastul". Ta kirjutab: "Mehaaniline on otseselt seotud niisuguste küsimustega sekun- reproduktsioon vabastab esimest korda maailma daarseis modelleerivais süsteemides nagu teksti ajaloos kunsti sõltuvusest rituaalidest... Selle looja (autori)positsioon, tõe probleem, isiksuse asemel et baseeruda rituaalidel, hakkab see sõltuma probleem." (Lotman 1990: 161.) Godard oskas teisest praktikast — poliitikast." (Monaco 1977: filmistruktuuris luua "auke", tühimikke, mille 324.) Benjamin rääkis ideaalist, Godard näitas, kaudu autor aeg-ajalt justkui väljus filmi- kuidas kommertskino usurpeerib filmi võimet raamistikust ning tekitas vaatajas omamoodi purustada traditsioone, taltsutab sellejä teenib desorientatsiooni. establishment'i huve. Enne kui Godard hakkas huvituma videost, väntas ta veel mitmeid fil­ Godard'i idee võib kokku võtta Brechti me, milles püüdis filmikeelt lahti mõtestada. lausungisse: "Realism ei ole mitte reprodukt- "Koik on korras" ja "Kiri Jane'ile" (mõlemad seeritud reaalsuse esitlus, vaid näitamine, kuidas 1972) on Godard'i selle perioodi olulisimad: asjadtõeliselton", ehk "ühest küljest," kirjutab resümee oma eksperimenteeringutest, suurelt Christian Metz, "on siin tegemist reaalsuse osalt enesekriitilise alatooniga. Filmis "Koik impressiooniga, teiselt poolt reaalsuse tajuga". on korras" kasutab ta filmitegijat ja reporterit Tõde ei samastunud Godard'ile selles või (abielupaari), kes on asetatud konkreetsesse teises filmis vahetult väljendatud positsioo­ situatsiooni — tööliste streik ning vabriku nis, vaid kõigi positsioonide lõikumisena, mis ülevõtmine —, ning registreerides osaliste autoripositsioonilt vaadatuna moodustas reaktsiooni, analüüsib filmi valmimise ja justkui filmipealse konstruktsiooni — kõigi tarbimise protsessi. Ka Pasolini sekkus doku- vaatepunktide summa.

70 mentalisti kirega poliitikasse (tõsielufilmiga "Raev", 1963) ja moraaliküsimustesse "Interv­ ÕNNITLEME! juuga armastusest" (1965). Viimases esineb ta kui sotsioloog, küsitleja, kes teeb teadus­ likku uurimistööd. Kui antud filmi julgus ja raskuskese seisnes Itaalia ühiskonna kõlbe­ 13. oktoober liste tugede riivamises, rääkimises teemadest, HEINO KULVERE mis noil aastail olid Itaalias tabud, siis Go­ kuiddemängurežissöör — 80 dard "\ film oli suunatud kinematograafilise seadise "realismi" konstrueerimise paljastami­ 13. oktoober sele. Sildade põletamise soov ilmneb ka filmis HEINO PARS "Kiri Jane'ile", 45-minutises filmiessees Jane nukufilmide stsenarist Fonda ("Koik on korras" üks staare) foto ja režissõör — 75 ideoloogilistest tähendustest. Ta uurib foto kunstilisi parameetreid, nagu võttenurk, val­ 15. oktoober gus, suhted eri komponentide vahel jne, ning PEETER JAKOBI näitab, kuidas toimub puhttehniliste võtetega näitleja — 60 foto, dokumendi, tähenduste konstrueerimi­ ne. 23. oktoober (Järgneb) AKO TAMRA viiuldaja, koorijuht, pedagoog — 70

29. oktoober Kasutatud kirjandus: EVI RAUER-SIKKEL Bazin, Andre. Fotokujutise ontoloogia. "Teater. näitleja — 85 Muusika. Kino" 1997, nr 4. Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. "Olion", Tallinn, 1990, lk 161—166. Monaco, James. How to Read a Film. Film Theory: Form and Function. Oxford University Press, New York, 1977, Ik 295—325. Pasolini, Pier Paolo. Smert как siuõsl žizni. "Isskustvo Kino 1991, nr 9.

KAROL ANSIP (sünd 21. XII 1970 Tartus) õpib Tallinna Pedagoogikaülikooli IV kursusel filmi erialal dokumentalistikat.

71 AGNE NELK

ÜLE KÄTE LÄINUD? — TELEREŽII TEINE LEND

Telereiii teine lend. Alt vasakult nurgast: Katrin Kissa, Tambet Tasuja, Kadri Kilp, Jaan Laugamõts, Helen Vaikna, Taavi Tuisk, Agne Nelk, Marko Piirsoo, Marit Lüüs-Ummelas ja Indrek Petersoo. Puuduvad Katrin Kuusik, Marje jurtšenko, Ove Musting ja Indrek Simm. Toomas Tuule foto

"Kunagi väga ammustel aegadel oli vanemate kursuste tudengid sisseastujatele. tava väikesi lapsi süles kiigutada. Ja ükskord, Režissööritöö põhineb mõtlemisel, oskusel täiesti juhuslikult, kukkus üks laps ühe ema analüüsida ja seoseid luua. "Inimene on vaid kätelt maha ja lõi pea ära. See laps hakkas tege­ pilliroog, kõige nõrgem looduses, aga ta on ma asju, mis tavainimesele võisid imelikuna mõtlev pilliroog. Tema hävitamiseks pole ter­ tunduda. Sellest ajast saadik kutsutakse üle- vel universumil vaja end sõjariistusse panna, meelikusi tegevaid lapsi "üle käte läinuteks"," piisab aurust, veetilgast, et teda tappa. Aga jutustas 7. juulil 1996. aastal üks sinisilmne kui ka universum tema tapaks, jääks inimene tütarlaps Lai tn 13 saalis arvuka komisjoni ees. ikkagi oma tapjast ülevamaks, sest ta teab, et Küsimus, millele ta vastama pidi, oli: mida sureb, universum ei tea sellest midagi. Järe­ tähendab ja kust tuleb väljend "üle käte läi­ likult seisneb kogu meie väärikus mõtlemises. nud". Just sellest küljest tuleb meid vaadata, mitte Sellelaadsete küsimuste taga on komis­ aga lähtuda ajast ja ruumist, mida suudame jonil tegelikult soov teada saada tulevase täita. Pingutagem siis, et hästi mõelda — see tudengi teadmisi ja mõtlemisoskust. "Kui sa ongi moraali põhialus." (Blaise Pascal) Vas­ ei tea vastust, mõtle midagi välja," soovitasid tus igas audiovisuaalses teoses püstitatud 72 küsimusele on vaataja peas. Režissööril on meie mõtted on niikuinii suunatud vaid mine­ vaid võimalus õigeid küsimusi esitada. vikku ja tulevikku, siis ei ole ammugi oluline Massikommunikatsiooni maailm on see, mida kunagi ei tehtud. "Pangu igaüks kui marionetiteater, kus igal nukul on juht ja oma mõtteid tähele ja ta leiab nad tegevuses igal juhil on omakorda keegi, kes teda mineviku ja tulevikuga. Me ei mõtle peaaegu nööridest kinni hoiab. Sellepärast peabki üldse olevikule, ja kui mõtlemegi, siis vaid olema pisut "ülemeelik", veidi "üle käte selleks, et sealt tulevikuvalgust ammutada. läinud", et mitte lasta end sellel "nukuteatri Olevik pole kunagi meie eesmärk: minevik ja tehasel" lõpmatuseni suunata. Tuleb leida olevik on meie vahendid, tulevik meie ees­ mõni uus probleemiasetus, uus vaatepunkt märk. Nõnda ei ela me kunagi, ainult loodame või vorm, kuidas end väljendada. Progress elada: ja et me aina kavatseme õnnelikud olla, saab toimuda ainult siis, kui on olemas siis paratamatult ei ole me seda kunagi." kõrvalekalded, mis omakorda tekitavad (Blaise Pascal) Täpselt selline on ka koolielu: konkurentsi teiste samalaadsete struktuuride kogu aeg on äärmiselt tähtsaid asju teha, vahel. Kooli oleks siinjuures õigem nimetada millest osal on tähtaeg ammu möödunud, osal mõtlemisoskuse arendajaks, mitte alles kaugel silmapiiril. Tegelikult on aga teadmiste jagajaks. Teadmised kuuluvad õige ainult üks eemal terenduv eesmärk — kooli mõtlemise juurde. Juba sisseastumisel tehakse lõpetamine. Kui see on saavutatud, tulevad valik maailmanägemise ja arutlemisoskuse uued pikaajalised eesmärgid, mida püüda ja järgi, et olemasolevat potentsiaali edasi aren­ mille nimel aeg-ajalt üht-teist tegemata jätta. dama hakata. Iseasi, kas suunajad oskavad Nii me ainult kavatsemegi kogu aeg elama igat suunatavat ohjes hoida. Erandid aga hakata, tegelikult seda mitte kunagi tehes. pidavat kinnitama reeglit. Ometi aga on nii palju ära tehtud. Ärgem unustagem siis üles tähelda­ Meenub esimesel kursusel tüdrukute mast peasüüdlasi, kes need kuusteist noort lavastatud ja esitatud kriminull-etüüdi pro­ välja valisid ja neli aastat seejärel "kasvatasid". loog. Kaks tüdrukut lähevad üle lava, üks Kursuse juhendajad Vello Reili (ETV poolt) neist nuusutab õhku ja ütleb, et siia ongi koer ja Margus Tuuling (TPÜ poolt) suutsid neli­ maetud. Teine tõmbab sügavalt-sügavalt ni­ teist neist kõigile raskustele vaatamata lõpu- naga sisse ja vastab veendunult: "Jah, ma spurdini välja viia. Bakalaureuse diplom on tunnen ka." Oluline on saada hais ninna ja siis aga taskus vaid kümnel: neli noormeest ei täie hooga sinnapoole jooksma hakata. Vahel suutnud veel sellest armsast koolist lahkuda võib pelgalt "nuusutamisest" lahendus kätte ja lisasid neljale kohustuslikule aastale veel tulla. Kõlab banaalselt, aga sama moodi viiendagi. Lisaks TPÜ arvukatele teoreetiku­ kõlavad kellegi filosoofi sõnad universumi tele ja ETV praktikutele, kes tudengitele tead­ kohta: "Lõpmatute ruumide igavene vaikus misi ja kogemusi jagasid, tuleks ära mainida kohutab mind." Kanname need sõnad üle ka lektor Joseph J. Arpad Põhja-Ameerika audiovisuaalsesse maailma ja need ei kaota Uuringutekeskuse Fullbrighti fondist, kes oma mõtet. Et sünniks midagi suurt, peab luges loengusarja Ameerika dokumentaal­ pisut kõhklema ning tundma hirmu tulemuse filmist. Kahju on sellest, et välislektorid ja ees. Kui miski lõhub seda ootusärevat ja -külaskäigud äärmiselt napiks jäid, sest pea­ kõrvulukustavat vaikust, tunned end jälle maa aegu ainukeseks ühisreisiks oli sõit 1998. peäl ja jääd hirmuga ootama järgmist vaikus- aastal Moskvasse VGIKi filmifestivalile. Üks hetke. "The rest will be silent," nagu kirjutas tähtsamaid teatrialaseid õpetajaid oli sellel üks kuulus inglise kirjanik. Ka vaataja mõtte­ kursusel Merle Karusoo, kes jätkas kunagi töö hakkab tegelikult peale hetkel, kui ekraan kümnenda lavakunstikateedri lennuga alus­ mustaks läheb. tatud etendust "Kui ruumid on täis" ja leidis nüüd, kümmekond aastat hiljem neis uue Kes siis on need neliteist "üle käte põlvkonna, kellel on samuti olemas nõukogu­ läinud" noort? Siit nad tulevad. deaegne mälu ning ärkamisaegsed mälestu­ MARJE JURTŠENKO — ta oli nii lühikene, sed. Omalt poolt andis ta kursusele ühe väga et kõndides ta jalad maha ei ulatunudki. olulise kogemuse: kõigi neljateistkümne tu­ Esimene märkimisväärne töö oli esi­ dengi grupitööna valminud ning lavastaja mese kursuse kevadel Edvard Munchi maali juhitud etenduse. "Karje" põhjal tehtud lavastus. Võib-olla oli Nii mitmedki pidasid kooliaja üheks just see lavastuslik etüüd hilisema teatripisiku suureks puuduseks vähest praktikat ning soovitaja... Esimese kursuse teletööna valmis nappe tehnilisi võimalusi, kuid nagu öeldud, lühilugu väikeste laste Jumalale kirjutatud on oluline õigesti mõtlemine. Pole mõtet kirjade põhjal "Kiri Jumalale"; teiseks õppe­ rääkida tegematajätmistest, vaid tehtust. Kui tööks oli Toomas Raudami novelli ainetel 73 tehtud lühilavastus "Grand finale"; kolmanda tikakogemuse sai samuti Raagi "Killing Tartu" tööna valmis saade "Tuulekillud" õhtuinterv- ja aasta hiljem tehtud lühiloo "Pall vastu juude sarjast. Kolmanda kursuse kevadel sai seina" juures. Katrin on töötanud ETVs režis­ valmis kursusekaaslase Katrin Kissaga kahas­ sööri assistendina, TV3s saate "Seltskond" se saade "Kui tuleb pähe", milles vana mees saatejuhina; kuuajalistel kursustel 1999. aasta ja väike poiss räägivad mitmetel teemadel sügisel Taanis valmis tal lühifilm "Peace of vastavalt oma arusaamale ja maailmanäge­ Cake". musele. Diplomitööna valmis samuti koos Kissaga tehtud õppefilm "Vaikust, võte!" KATRIN KUUSIK — kui juba kohale jõuab, Ilmar Raagi esimest filmi "Killing Tartu" võib kindel olla, et kõik on korras. (1998) peab kooliaja üheks olulisemaks Tema sai esimesed kogemused assis­ praktiliseks kogemuseks. Samuti osales Marje tendina teleteatris kätte juba enne kooli. Jurtšenko kahe Taani filmi tootmises ning oli Esimese kursuse lõpul valmis tal lühipala mõnda aega "Õnne 13" teine režissöör. Vii­ "Üürike mälu"; teiseks tööks oli lühilavastus maseks olulisemaks tööks oli teise režissööri "Poolkogemata" Toomas Vindi novelli ainetel; amet Olle Mirme filmi "Ränk ja Kilk" (2000) kolmanda kursuse intervjuuna valmis saade juures. Praegu töötab ETV hanketoimetuses. "Marko" lapsprostituudist ja kursuse lõpu­ Tuleviku mõttes ihkab hing aga siiski lavas­ tööna esitas ta ühe teatrietenduse salvestuse. tusliku režii poole. Kooli lõputööks oli Katrin Kuusikul Rakvere Teatri 1998. aasta suveetenduse "Päikesehelk", KADRI KILP — soe ja hea nagu kaisukaru. (lav Rein Oja) telelavastus. Ta on olnud arvu­ Tema käeprooviks režii alal oli esimese kate telelavastuste juures režissööri assistent; kursuse lõputööna valminud muusikaline YLE 1 ja ETV koostööna valminud filmi etüüd "See aasta tuleb kevad teisiti" Marko "Põletav armastus" juures (1997, rež Kirsti Matvere ja Jaan Tätte samanimelise laulu Petäjäniemi) oli ta lavastaja abi ning ühe põhjal. Teisel kursusel valmis lavastus Asta hooaja ETVs tervisesaate "Käijala!" režissöör. Põldmäe novelli "Sula" järgi; kolmanda Tegelikult huvitab teda nii televisioon kui ka kursuse sügissemestri intervjuude sarjas töö film, aga sisimas tahaks rohkem tegelda "Poiss kitarriga" Indrek Ruusimaast ning kevadel luulepõimik "Sa minu hele täht" mitmesuguste suurte, pikaajaliste projekti­ XIII—XIX sajandi armastusluule kogumiku dega. "Erato lüüra" valikluuletuste põhjal. Baka­ laureusetööks oli saade "Minu Pinna teater" JAAN LAUGAMÕTS — väikesest peale kunagisest Paul Pinna nimelisest rahva­ "Telepoiss". teatrist. Tema enda jaoks oli lõputöö kõige Olenemata väikeste vendade väikes­ südamelähedasem ja olulisem töö. Peale test rollidest lapsepõlves, peab ta oma esime­ esimest kursust sai kõvasti kogemusi Ilmar seks tõsiseks telekogemuseks siiski esimesel Raagi filmi "Killing Tartu" juures, neljanda kursusel valminud eksperimentaalprojekti õppeaasta alguses lõi kaasa noorte amatööride "Elutempo". Teisel kursusel valmis tal režis- filmifestivali Visions Of Lights korraldamisel. söörina Ilmar Talve novelli "Intermezzo" järgi Hetkel on Kadri Kilp IV Pimedate Ööde filmi­ lühilavastus; seejärel intervjuusaade "Lihtsa­ festivali ettevalmistus-kwn'is ning "Õnne 13" test asjadest" Katrin Jalakaga ja kolmanda teine režissöör. Tulevikus tahakski ta end fil- kursuse lõpuprojektina läks ETV eetrisse II mifestivalindusega siduda. Pimedate Ööde filmifestivali kroonika "Ffes- tomaania", mis valmis koos kursusekaaslase KATRIN KISSA— tüdruk, kes naeratab, aga Agne Nelgiga. On osalenud kolme Ilmar kas on ka õnnelik? Raagi filmi juures operaatori assistendina: Esimese kursuse õppetööks ja telede- "Killing Tartu", "Pall vastu seina" (1999) ja büüdiks oli lühietüüd nimega "Külmkapi- "Miskit on mäda riigis ehk Kogu vale Ham- mõtted", mis käsitles eelkõige tüdrukuid letist" (2000). Laugamõtsal endal on valmi­ vaevavat probleemi — dieet, millest võib nud üks lühifilm nimega "Koridor 2". Kaks kujuneda anoreksia. Teise tööna valmis lühi- aastat oli ta "Kanal 2-s" operaatorina tööl, telelavastus Arvo Valtoni novelli "Tõrviku- praegu töötab ETV saatesektoris ning on režis­ kandja" põhjal; kolmanda kursuse tööks oli söör. Viimane telekogemus oli sellesuvise saade "Mustade prillidega ratsanik" ülekan- saate "Televisioonilapsed" režissöörina. Mida dejaamaga üles võetud intervjuude sarjast; tõeliselt tahaks teha, seda ei tea, sest hetkel sama kursuse kevadel läks eetrisse koos Marje leiab endal olevat kõige proovimise aeg. Jurtšenkoga saade "Kui tuleb pähe". Diplomi­ tööks oli režiialane õppefilm "Vaikust, võte!", OVE MUSTING — mees, kellega läheks valminud koos Jurtšenkoga. Filmialase prak- luurele.

74 Ove Mustingu käeproov oli esimese televisoonimaailmaga edaspidi suurt pistmist kursuse tööna valminud muusikaline video­ teha ei soovi, tema on leidnud oma kutsumuse klipp "Suicide", millega ta korjas Euroopa spordiajakirjanikuna. Aga eks elu näita, mis festivalidelt kohe kaks noore režissööri pree­ kellestki tegelikult saab. miat. Teisel kursusel tegi ta lühilavastuse "Vitsaraag" Lilli Prometi novelli ainetel; MARKO PIIRSOO — mees, kes enne mõt­ intervjuu kolmandal kursusel tegi Musting leb ja siis ütleb kõigi eest. Gunnar Aarmaga ning sama aasta lõputöö­ Esimese arvestatava märgi pani ta deks valmis kaks reklaamklippi TV 1-s. maha esimese kursuse lõputööga "Tukk", mis Esimesed praktilised kogemused sai temagi, tutvustas Tallinna helgemat ja teisalt hirmu­ nagu juba mitmed eelpool nimetatudki "Kil­ äratavamat poolt ühe noormehe kaudu, kes ling Tartu" juures, poole õppeaja pealt asus jäi kesklinnas bussis magama ja käis unes tööle TV 1-te, kus ta oli ühel hooajal ka saate terve kõleda Kopli linnaosa läbi, kuni lõpuks "Rooli võina" režissöör. jälle bussis ärkas. Teine tõsisem töö oli Marko Piirsool Arvo Valtoni novelli "Kakskümmend AGNE NELK — kass, kes kõnnib omapead. üks" ekraniseering. Kolmanda kursuse õppe­ Esimene tõsisem telealane käeproov oli tööks oli Rein Hansoni ja Enn Vetemaa vestlus esimese kursuse lõputööna valminud muu­ naiadoloogia teemadel. Kevadel esitas ka­ sikaline etüüd "Twin Peaksi" soundtrack'ui hasse Tambet Tasujaga valminud teledoku- valitud loo mugandusele pealkirjaga "Üksin­ mentaali "Võõrana omal maal", mis valmis da kodus"; teise kursuse tööna valmis lühi-tele- Läänemaa Televisioonistuudio märgi all. lavastus "Saladus" Vladislav Koržetsi novelli Sama stuudio toodetud oli ka neljanda kur­ "Kuidas ma sind armastasin" põhjal. Endale suse lõputöö, koos Tambet Tasujaga valminud esimeseks tähtsaimaks tööks peab kolmanda dokumentaalfilm "Riigikogu, Eesti parla­ kursuse sügissemestril valminud portreefilmi ment". Ka tema sai kogemusi Ilmar Raagi "Tita-Jussi" Juhan Ulfsakist; sama aasta keva­ kahe filmi, "Killing Tartu" ja "Pall vastu seina" del tegi ta koos Jaan Laugamõtsaga II Pime­ juures, tema spetsiifikaks oli seal võtteplatsi date Ööde filmifestivali kroonikasaate "Ffesto- valgustamine. Mõningane töökogemus tuli ka maania". Mõlemad olid ka viie samanimelise Läänemaa Televisoonistuudiost ja ETVst. ETV saate režissöörid ühel hooajal. Kooli Edasi tahaks ta jätkata audiovisuaali vallas, lõputööna valmis portreefilm "Terrakota- väga kindlaid piire enesele selles osas ei sea. sõdur" näitleja Taavi Eelmaast, mida peab samuti väga hingelähedaseks. Nagu mitmed INDREK SIMM — "Tee oma elust meistri­ teisedki tudengid, sai ka Agne Nelk palju teos... (Ha-ha-haa!)" kogemusi Ilmar Raagi filmide "Killing Tartu", Indrek Simm oli televisioonis tööl juba "Pall vastu seina", "Miskit on mäda riigis ehk enne kooli. Esimese kursuse lõputöö "Leo" Kogu vale Hamletist" tegemisel, neist viimase rääkis ühest täiesti tavalisest poisist, kes juures olnud Production Assistant'! ja Script lihtsalt päev päeva järel raiskab oma aega Supervisor'! tööd peab ta enda jaoks oluliseks. mitte millelegi, teades, mida ta võiks teha, aga Praegu jätkab õpinguid TPÜ magistrantuuris ühel või teisel põhjusel ei tee. Teise kursuse ja on tegev ajakirjanikuna, erialaselt tahaks lõpuks valmis lühi-telelavastus Venda Sõel- keskenduda dokumentalistikale ning mängu­ sepa novelli "Perpetuum mobile" põhjal. filmi maailmale. Kolmanda kursuse õhtuintervjuuks tegi ta saate "Kessu" tüdrukust, kes on eriline, aga INDREK PETERSOO — innukas sulesport- samas nagu kõik teisedki. Kolmanda kursuse lane. kevadel tegi eksami ära ühe osaga sarjast Ta tuli kooli kaks kuud hiljem sõjaväe- "Waba Riik", mille režissöör oli ta selleks ajaks radadelt ja ka tema esimene kursusetöö oli juba mõnda aega olnud. Tema kogemuste inspireeritud militaarsetest teemadest: "Eile. pagas on kursusel üks rikkalikumaid ja enne Täna. Homme?" — meenutusi nõukogude lõpeksid tint ja paber õtsa, kui kõiki töid ajast, vabanemise aeg ja mustendav tulevik. loetleda jõuaks. Olulisematest peaks nimeta­ Teise kursuse lõputööna sai valmis Priit Aimla ma ETV viimase hooaja sarjade "Noova", huumoriloo põhjal tehtud teletükk; kolmanda "Doo-nau" ja "xstart" režiitööd. Keegi ei kursuse esimeseks tööks tegi ta intervjuu Koit kahtle, et Simm jätkab ka samal alal edaspidi. Pikaroga "Tunnistaja iseenda asjus" ja teiseks tööks kalanduse probleemidest "Kuhu kadus TAMBET TASUJA — pikk brünett mees, kala?". Bakalaureusetööks oli Indrek Petersool must king jalas. saade "Puitlinna sügis" Eesti puitarhitek­ Kui hakata rääkima sellest, millal tele- tuurist. Ta on üks neist, kes teavad, et nad pisik teda tabas, siis vastaks ta surmtõsiselt, 75 et see batsill teda veel nakatanud pole. Ometi raskest füüsilisest puudest saab vaata et on tema sulest ja mõttest sündinud terve hulk paremini hakkama kui teised. Mõnda aega oli teletöid. Esimene neist oli esimesel kursusel Lüüs-Ummelas ETV "Lasteekraanis" saate­ valminud lühipala "Vahe", mis rääkis väikeste juht, edaspidi kavatseb jätkata õpinguid poiste ja tüdrukute erinevusest, kusjuures ta magistrantuuris ja erialaselt tahaks ajada rida oli nii selle loo režissöör, operaator kui ka sotsiaal- või lasteteemade vallas. muusika autor. Teise kursuse lõputööks oli lühilavastus "Initsiatsioon kuldlõikes" Jüri HELEN VALKNA — põhjatute silmadega Ehlvesti novelli järgi. Kolmanda kursuse sügi­ põhjalik tüdruk. sel valmis portreesaade endisest lauljast ja Esimene Helen Vaikna audiovisuaalne laulupedagoogist Eda Zahharovast, kevadel katsetus oli esimesel kursusel tehtud etüüd koos Marko Piirsooga teledokumentaal punasele pealkirjaga "Punane". Teise kursuse "Võõrana omal maal". Bakalaureusetööna töö oli televersioon Eduard Vilde novellist valmis Läänemaa Televisoonistuudios doku- "Surnute pidu". Kolmanda teletööna valmis mentaalpakett "Riigikogu, Eesti parlament", intervjuude sarjas saade "Unisaladused", mille kaasrežissöör oli samuti Marko Piirsoo. milles Kadi Liik ja Jüri Henno vestlesid une Oma vähese filmikogemuse sai ta Ilmar Raagi tagamaade teemadel. Kolmanda kursuse juures, kusjuures tähtsaimaks peab esimese kevadsemestri lõpuks jõudis ekraanile luule- kursuse järel olnud "Killing Tartut", televi- saade "Poeetomaania", inspireeritud eesti sioonikogemused aga Läänemaa Telestuu- tänapäeva noorema põlvkonna luulest. Dip­ diost, kus ta ka praegu töötab. Enamik saateid, lomitööna valmis põhjalikult ette valmistatud mis seal tema käe all valmivad, on publitsist­ saade "Ristumise fenomen", mis püüdis heita likud ja dokumentaalsed, aga tegelikult pilku Jaan Tätte näidendi "Ristumine peateega ihkaks hing teha rohkem kõikvõimalikke ehk Muinasjutt kuldkalakesest" menu sala­ projekte, et siis teada saada, mille peale dustele. Teisel kursusel läks Helen Vaikna tulevikus jääda. tööle ETV publitsistikatoimetusse ning oli clapper 'i ehk klapitüdrukuna kaasategev juba TAAVI TUISK — hüüdja hääl DJ-puldis. eespool mainitud Ilmar Raagi kolme filmi Kõige esimese teletööna tegi lühikese juures. Neist olulisimaks peab esimest, loo sellest, kuidas valmib üks pisikene tele- "Tapvat Tartut". ETV režissööri assistendina pala. Sisuliselt oli see making of kursusekaas­ tegutsemisest on tema jaoks kahtlemata lase Agne Nelgi esimese kursuse tööst "Üksin­ tähtsaim töötamine saate juures "Ffriigi da kodus". Teisel kursusel tegi ta Tuglase teataja" Rene Vilbre kõrval. Sellele justkui novelli "Oma päikese poole" ekraniseeringu; loomuliku jätkuna sai ta kaasrežissööriks kolmanda aasta sügiseks valmis õhtuintervjuu kultuurimagasini "OP!" juures. 1999. aasta ja kevadeks iseenda komponeeritud muusi­ sügisel oli Vaikna üks filmifestivali Visions Of kaga reklaamiklipp. Taavi Tuisk on teine poiss, Lights korraldajatest. Jätkab tööd ETVs ja kui kes arvab, et ta televisiooni vallas tööle ei viis aastat vastu peab, siis võib ehk öelda, hakka, kuigi teda tõmbab muusikavideondus mida tegelikult tahaks teha. ja soundshake'imme, mis tegelikult on otseselt õpitud erialaga seotud. Samuti on ta tegev muusikaürituste korraldaja ja Dave Stormi nime all tuntud DJ-na.

MARIT LÜÜS-UMMELAS — käib töö ja vile koos. Marit Lüüs-Ummelas tegi oma käe valgeks esimesel kursusel tööga "Siin me oleme", see on lugu kogu telerežii teise lennu tudengitest ja nende tegemistest. Teisel kursusel valmis Rein Saluri novelli "Kaelast ära" põhjal tehtud teletöö. Kolmanda kursuse intervjuusaate tegi ta Kaido Kikkast "Serva peäl ehk Kuvar, klaver ja karate" ning kevadel esitas ühe lastesaate, mille juures oli olnud režissöör. Diplomitööna valmis tal juba kol­ mandal kursusel alustatud sotsiaalvaldkonna teemade jätkuna saade "Mella" andekast noormehest Meelis Luksist, kes hoolimata

76 TARMO TEDER

UHE PÄEVA" VÕLU JA VAEV Üheksa telefilmi "Kanal 2" sarjast "Üks päev"

Mitte ainult dokumentaalfilmile, vaid Vahur Laiapea sõnul tahetakse sarja tuntud eesti filmile laiemaltki on viimastel aastatel tegijate ja üksikute heade ideede korral sügisel ette heidetud, et kineastid ei vaevu üles võtma 2000 jätkata, mõni kavatsus ongi juba töös. käeulatuses olevaid eestimaiseid ideid ja Seni on seda telefilmitööd teinud mitmed eesti teostama projekte meie elust enesest. Selle tipprežissöörid, kes kahe-kolmekümne tuhan­ asemel üritatakse luua oma kunstisügava de krooni ja ühe-kahe-kolme päevaga piskust autorifilmi keerulist ja isikupärase tunnetu­ maksimumi on üritanud pigistada. sega looritatud filosoofilist nägemust, millest väga vähesed vaatajad hiljem midagi taipa­ Ago Ruusi "Ärge pange kooli kinni" vad. (režissöör ja operaator Ago Ruus, "Kanal 2" Mõne rahvusvaheliselt õnnestunud ja "Profilm", 2000) auhinnati viimasel Pärnu tulemusega koos on juttu tehtud ka nn väike­ dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festi­ sest kinost — väikese eelarvega, ökonoomse valil žürii ja "Paulig-Baltici" eripreemiaga. ja mobiilse filmigrupiga võetud linateosest, Topelt silmajäämine sellisel prestiižsel filmi- millega paar nooremat režissööri sajandilõpul foorumil kinnitab ilmekalt, et "Kanal 2" pro­ edukalt maha on saanud. Ajal, mil "Eesti jektil on mõte sees. Kroonika" ja "Eesti Telefilm" on varjusurmas ja kümneid miljoneid kroone võlgnev ETV vaagub õige lahendusena paistva erastamise suunas, suudab hoopis kommertslik eratele- visioon "Kanal 2" jalad alla panna meie tõsi- "Üts päiv", 1999. Režissöör Peeter Simm. Astrofüüsikust Õigusinstituudi filosoofiadotsent elufilmindust tublisti värskendavale projekti­ Enn Kasak. le. Dokumentaalsari "Üks päev" viib vaataja mingisse Eestimaa paika, näitab, tutvustab ja avab, portreteerib väljapaistvaid inimesi, nopib huvitavaid teemasid, püüab audio­ visuaalselt elu pulssi tabada. Vahest polegi eriti üllatav, et just üks kahjumiga töötav eratelekanal taipas ellujäämiseks lihtsat tõde — inimestele meeldib televiisorist vaadata eelkõige iseendid ja miks mitte sellistena, nagu nad tegelikus elus ongi. Sissesõidud tõsiellu, sealsete hämmas­ tavate asjaolude, tüüpide, suhete, nüansside ja karakterite ekraanile toomine on Lääne teletööstuses ammu äraproovitud nipp. "Üks päev" pürib telesaatest autonoomsemaks, kolmekümneminutise tõsielufilmi žanriks, samas on sel ka eht-televisioonilik rahva kätte tagasimängimise maik man ja selles pole midagi halba. Kriitikud peaksid mõistma, et parem aetagu televisoonis mingitki filmimai- guga asja, mitte kiruma, et tihti tehakse seda uisapäisa napi rahaga, pooleldi nagu haltuu­ rat. Paratamatult kipub ju ka audiovisuaal­ tööstuses kehtima tootmishinna ja kvaliteedi suhe. "Kanal 2" "Ühe päeva" projektijuht 77 "Ärge pange kooli kinni", 2000. Režissöör Ago Ruus. Metsküla algkooli pere 10. jaanuaril aastal 2000.

"Ärge pange kooli kinni". Metsküla algkoolijuhataja Ann Põima. Ago Ruusi fotod

tika aegu uuesti sulgeda. "Kas ei peaks selli­ seid koole loodukaitse alla võtma?" küsib diktoritekst ja nendib: "Sureb kool — sureb küla." Režissöör-operaator on hästi tabanud laste ja ka õpetajate-kokatädide askeldusi koolis — õppetunnis, söögilauas, vaheajal müramas. Ruus on isegi põrandalt rakursse otsinud, proovinud sealt üles pealesõitu. Ruusi publitsistliku kallakuga prob- Ollakse nagu üks suur pere, lüpsilt tulnud leemfilm näitab ühe päeva töid ja tegemisi õpetaja ütleb lastele tere hommikust, arvuti ühes sulgemisohus maakoolis. Režissöör on kuvar sinab, loetakse ajalehte, vana hea käsi- teematruult järginud ühe päeva juhtmõtet, kellaga kõlistatakse hommikul kell kaheksa tema kaasapüüdlik käsikaamera fikseerib elu esimesse tundi. Ekraanile suurendatud kella 10. jaanuaril Metsküla algkoolis Läänemaal, sekundiseier kronometreerib ja liigendab Lihula vallas. Kukelaul, pimeduses valgus­ päeva rütmi, aitab Ruusi teosel rööbastel püsi­ tatud majasein, varahommikuselt lüpsilt tulev da. Hämara eel viib vana buss lapsed koolist naine tassib piimapange tuppa, unesegased koduteele, muu hulgas on režissöör tabanud lapsed sõidavad bussiga kooli. See sulgemis­ ka maa-algkooli poeetikat. ohus algkool on Eesti vabariigi hädade-mure- Lõpuks saame teada, et 1999/2000 de üsna igapäevane näide hariduse vallas. õppeaastal oli Eestimaal 707 üldhariduskooli, 1970-ndate "suurmajandamise" tuhinas neist 140 maa-algkooli. 1999 sügisel suleti 8 suletud 130-aastane kool on uuesti ellu ära­ maa-algkooli, 2000 suletakse plaani järgi 18 tatud, kuid tahetakse nüüdse kokkuhoiupolii- maa-algkooli. Iga sulgemine on valulik, 78 hüvastijätt millegi vana, hea ja armsaga. Elu kus. Kindlat rolli mängivad edevus, asjalik­ on vastuoluline, sulgemise põhjused 1970- kus, töökus, professionaalsus, artistlikkus. ndate ja sajandilõpu Eestimaal üsna erinevad. Oma sõnul on Urmas üks Eesti parimaid Haridusminister Tõnis Lukas ütleb 9. strippareid, olles ka Soomes väga nõutud augusti "Postimehes": "Loomulikult on iga esineja. kooli sulgemine traagika, kuid riigil ei ole Üldse paistab, et TPÜ telerežii lõpeta­ argumente koolide sulgemiseks, selle otsuse nud oskavad leida huvitavaid inimesi ja neid teevad omavalitsused ise. Riik püüab õpilaste adekvaatselt tabada. pearahasüsteemiga tasandada regionaalseid ebavõrdsusi, et hoida väiksemad maakohad Peeter Simmi "Kaldur" (operaator elus." Elame-näeme. Vahest jõuab Ago Ruusi Nikolai Šarubin, "Kanal 2", 2000) portreteerib kaamera ka ministri kabinetti. Jõhvi Mihkli koguduse õpetajat Peeter Kal- durit, kes on ka Peterburi Jaani koguduse "Mister X", režissöörKristi Aule (ope­ hingekarjane. Kuid inimese avamise foonil raator Meelis Kadastik, "Kanal 2", 2000). koondub Peterburis temaatilisse fookusse "Mui aluspesu ei ole, hakkame kohe sealse Jaani kiriku probleemistik. Simm nagu pihta," ütleb Eesti parim meesstrippar oma prooviks püüda kahte kärbest korraga, isik­ garderoobis ja lisab, et "kui inimene tahab sust ja probleemi, kuid jääb mõlemaga poole vaadata, siis vaatab, kui ei taha — palun väga, peale. pööraku selg." Maskide, parukate ja akses­ Hakatus on huvitav. Kaldur räägib suaaride keskelt viib kaamera meid Viru keldrivõlvide all, et siit leiti X—XI sajandi tänavale, kus peategelane jalutab kahe vene tüdruku luukere, mis oli sinna maetud enne näitsikuga, külastab butiike, vestleb oma kii­ Mihkli kiriku ehitamist. "Tule ja mõõgaga laka Aarega, kes tunnistab, et teda veetlesid toodud ristiusk hoopis hävitas ristiusu, mis Urmase musklis jalad. Urmase ehk mister X-i oli enne Eestis rahumeelselt juba olemas. Läks vanaisa oli kunstnik ja Urmas üritab ka ise hulk aastasadu, enne kui kristlus siin jälle maalida. omaseks sai." Seda veidi spekulatiivset tõde­ TPÜ telerežii lõpetanud Kristi Aule on must maksab suure ja amorfse teleauditoo­ portreteeritavat tabanud, elutoimeka ja mit­ riumi ees ikka korrata. mekülgse isiksuse kiht-kihilt lahti koorinud, Tihti Peterburi sõitev Kaldur tunnistab, tema loomuse tahke valgustanud. Tegelast et Peterburi Jaani koguduses on värskust, eksponeeritakse ja avatakse postmodernist­ elavust ja jõudu, mida eesti koguduses enam likus võtmes, mingit kausaalselt siduvat loogi­ pole. "Seal on midagi sellist, mis teeb sinna kat montaažis ei ole, kuid pildi ja auditiivse mineku meeldivaks," räägib õpetaja, heietab inforea järjestus on enamasti huvitav. Maali­ autoroolis liikluskultuurist, vahetab autokum­ misega tegelev Urmas räägib oma elust, annab mi, sõidab Peterburi tänavail üle kanalite ja Inglise Kolledži IVb klassis bioloogia tundi, jäätunud Neeva. Šarubini kaameratöö üle laseb oma boamadu silitada nii lastel kui ka nuriseda pole põhjust, kuid Simm paistab hiljem ööklubi stripipublikul. Saame teada, et olevat natuke liiga palju lasknud tegelastel madu Edgar on pime, kombib keelega, tunneb end omatahtsi juhtida. Vahest pidanuks neile hiirte lõhna, kaalub 17 kilo, aga pärast kaheksa mingit läbivat ideed peale suruma, saat- roti söömist üle 20 kilo, maksab 16 000 krooni konnategelasi sihiteadlikumalt rakendama. ja tal on pass, mis lubab boal üle riigipiiri "Eesti Seltsi tegevus Venemaal ei paku esinema sõita. Urmaski on värvikas isiksus, Eesti ajakirjandusele mingit huvi," seletavad tal on neli venda ja kaks õde ning ta pidi Peterburi Eesti konsulaadi töötajad, kelle õlul varakult tööle hakkama. Rabas Pärnus kolmes lasub kiriku ja pühapäevakooli ning eesti kohas korraga — oli politseis, lihakombinaa­ ajalehe ruumide probleem. Jaani kirik on tühi dis ja tantsis, sai siis onu Bellaga Tallinna tööle, ja lagastatud, kõnnitakse metsasurnuaial, oli kondiiter, jalatsivalmistaja, postimees, kuhu on maetud 7000 represseeritut. Kaldur baarmen. Huvitav tüüp koorub jutustades peab jumalateenistust, naised laulavad oreli lahti, kildudest tekib mingi mosaiik ja isik- saatel. Kaamera püüab kramplikult kuhugi susepilt. Nüüd masseerib Urmas naisi, tunne­ trügida, kuid ei saa aru, kuhu nimelt. tab punkte, tal on suur energiaväli; jaapanlane Konsul Jüri Treiga Jaani kiriku hoovis ütles, et Urmasel on diagnostilis-raviv energia- ja lagastatud kirikus liikudes hakkab teine võime. "Raha tuleb, raha läheb, ega elu ainult "kärbes" ehk probleem portreteeritavat Kal- rahast sõltu." Mehel, kes esineb ka naisena, durit üle mängima. Kaldur tunnistabki, et on vaieldamatu tantsukogemus ja muusika- nõukogude ajal oli Vene ametiasutuste vastu­ kuulmine, samuti publikuga suhtlemise os­ tulek kirikule lahkem, kui Eesti asutuste poolt. 79 Kahjuks tundub, et ka taasiseseisvunud Eesti rääkima saadud, Pärnust pärit isa Aivo on ametkonnad on kiriku ja Peterburi eesti kul­ napisõnalisem. Neid tõi siia tuulisele maale tuuri ning keele suhtes leiged, et mitte öelda korterikitsikus, nüüd on neil 14 last! Koik tõrjuvad või vaenulikud. Kui Simmi telefilm tutvustavad end kaamera ees: Aivar (18), kahte kärbest ei löönud, siis vähemalt ühe, Kristel (16), Silver (15), Evelin, Helena, probleemsema neist, tõstis ta häirivalt sumi­ Kristiina (12), Heino (2), Ivar (6), Tiiä (11), sema küll. Mihkel (8), Ivo (9), Krista, üheksakuine Maarja. Viimane laps, keda ema filmi võtmise Peeter Simmi teine film "Ema päev" ajal veel kandis, sündis Suitsude perre 2000. (operaator Nikolai Šarubin, "Kanal 2", 1999) aasta märtsis. Anneli on oma laste ja mehe tugineb tugevale ideele ja rikkalikule aines­ üle väga õnnelik, kõik lapsed on olnud tikule, mida pole võimalik päeva-paariga oodatud ja soovitud, sõltumata sellest, kui ammendavalt üles võtta. Küllap jäi aega ja raske või kerge eluperiood parajasti oli. raha selle ainese põhjalikumaks läbitöötami­ Sotsialistliku põllumajanduse ajal oli 460 seks vaheks, aga siiski saame rahuldava pildi. lehma kahes laudas, lisaks vasikad, kaks Algus on ehtsimmilik, rahvuslikult impressio­ kuud pärast sünnitust läks Anneli jälle lauta nistlik kinematograafia: kolm kurge lauglevad tööle. Koik lapsed on terved. Kui sündis Eestimaa taevas, sügisene loodus ja maa­ kümnes laps, lõpetas Anneli lüpsmise. kodu. "Carl Robert Jakobson, kes Kirbla Arvan, et Suitsude pere näitega peaks kandist naise leidis, on siinse tuulise paiga Euroopa Liidu Brüsseli peahoone ees niikaua kohta öelnud: ela nagu maja katusel." Ilus, euroametnikele pähe taguma, kui nad viimaks ideaalne, minimalistliku absolutismiga lööv aru hakkaksid saama, mis asi see Eesti on ja meeleolukas sissejuhatus. Edasi läheb asi millest ta õieti välja tulnud on. Aga Aivo ei konkreetsemaks, hakkab avanema Suitsude taha, et tuleks nutulaul: "Ilmvõimatu see elu pere, kes elab endises koolimajas, kus oli nüüd ka pole, muresid on kõigil." Pereisa enne sulgemist kolm korda vähem õpilasi kui tahtis raha pärast Bosniasse sinikiivriks, käis Suitsude peres lapsi! Kuressaares sündinud edukalt läbi kõik komisjonid, aga jäi reservi, kangelasema Anneli on mitmel puhul hästi sest oli juba 35-aastane. Nüüd kahlab isa poistega jõeäärses roostikus, spinningulatid õlal. Haug on ju hea leivakõrvane, kuigi osaühing annab tööd, vald toob suppi ja tasub "Ema päev", 1999. Režissöör Peeter Simm. Suitsude suurpere. Nikolai Šarubini foto elektriarveid. Nädalas kulub 20 leiba ja 15 saia, tööd täiesti tasemel, kuid siinset, teistest aga ega alati saia saagi. Palgapäeval maks­ vahest natuke norivamat käsitlust tingis Sim­ takse poodi võlad, siis on näpud jälle põhjas. mile esitatud kõrgem ootuse horisont. Buss viib hommikuti lapsed kooli ja toob enne pimedat tagasi. Laupäeval nopitakse kartu­ Andres Söödi "Leigo" (režissöör ja leid. operaator Andres Sööt, "Kanal 2", 1999), mis Tonaalsuselt ja meeleolult on Simmi näitab Otepää lähedal Lutikel paikneva Leigo "Ema päev" Ruusi filmiga "Ärge pange kooli turismitalu maastikul korraldatavat järve- kinni" sarnane, justkui oleks Metsküla algkool muusika kontserti, on üles võetud ühe päe­ samuti üks suur pere, ja eks ta mitmes mõttes vaga ja vastab hästi projetkti juhtmõttele. On olegi. Samamoodi võiks Suitsude pere, kes ju tunda vana head Söödi segamatult ellu sisse elab kunagises koolimajas, seal jälle kooli avada. Täiesti võimalik, kui initsiatiivi ilmu­ tada! Igatahes kõne all olnud Simmi ja Ruusi filmid on ainuüksi rahvusliku identiteedi säilitamiseks väga vajalikud teosed.

Peeter Simmi kolmas töö "Üts päiv" (operaator Nikolai Šarubin, "Kanal 2", 1999) portreteerib interdistsiplinaarset teadlast ja elurõõmsat isemõtlejat Enn Kasakut. "Üts päiv" on puhtakujulisem portreefilm kui "Kal- dur". On leitud energia- ja ideeküllane kese kui väike päike, mille ümber jääb tiirlema sekundaarne aines, mis ei eendu eriliseks probleemiks nagu Peterburi Jaani kirik. Taust: Kasakul on toanurk Kalamajas, mis tähendab töökohta Tallinnas ja peret kusa­ gil mujal. Võrumaal on tal ema ja lapsepõlve­ kodu, mees on lõpetanud Tartu Ülikooli "Kaldur", 2000. Režissöör Peeter Simm. Jõhvi astrofüüsika eriala, töötanud teadurina Tartu Mihkli koguduse ja Sankt Peterburgi Jaani koguduse observatooriumis ja olnud Võru Instituudi õpetaja Peeter Kaldur. direktor selle loomisel; nüüd on ta filosoofia- Peeter Simmi foto dotsent Õigusinstituudis, kuid pole unusta­ nud astrofüüsikat. "Ei ole midagi tähtsamat kui uurida tervet maailma, universumit, kuid inimene ise imbuvat kaamerat, mille puhul peaasi on lak­ on enda jaoks sama tähtis kui terve universum kamatult sündmus(t)es kohal olla. Vastupidi kokku," ütleb kogukas Kasak, kes hakkas Mark Soosaarele ei paista Sööt provotseerivat, varem kui teised teadlased mõtlema selle üle lavastavat, aktiivsust ilmutavat, vaid mingi "mismoodi ma üldse tööd teen ja mõtlen". Tal marcelproustiliku ajaküllasusega "aineses tekkis huvi filosoofia vastu. Kasak on vitaalne surisevat". ja elurõõmus tüüp, räägib kiirelt, justkui mõtet Raadiost tulevate päevauudiste taustal libedalt suust välja tulistades, pidev muie või näitavad teeviidad Leigo tallu, mees lohistab muhelus palgel. Peab tudengitele hingestatud õlal ehituslaudu, laotab need murule; hommi­ loengut mütoloogilisel loomise teemal. kune talutuba, saelauad nagu istepingid, Austraalia hõimud kujutlesid, et sipelgate uni vaade järvele. Leigo talu peremees Tõnu ongi elu, pesa ei tohi lõhkuda, kuna sipelgad Tamm räägib, et üheksateist aastat on ta seda ärkavad siis üles, uni katkeb ja elu hävib. järve vaadanud ega väsi ikka imetlemast. Parimas keskeas Kasak mängib kitarri ja lau­ Regionaalse päevasündmuse taustal portre­ lab: "Vaev on vanaks saada, kuid nii hea on teeritav Tamm tunnistab, et tahtis 1981. aastal vana olla." Oli üle kümne aasta Tartu tähetor­ inimestest eemale vaikusse tulla, aga nüüd nis ja see jääb ta elu mõnusaimaks töökohaks, käib aastas 6000 inimest Leigo turismitalus. seletab kellade täpsuse mehhanisme, räägib Viibisin ise 1982. aasta mais paar päeva seal võru murret. Leigol ja mäletan siiani fantastilist suitsu­ Usun, et lihtsal televaatajal on seda sauna, mida esiotsa küttagi ei osanud. Ühek­ kõike põnev kodusel ekraanil näha-kuulda. sateist aastat on Tamm aina ehitanud, maas­ Telefilmi või -saatena ongi Peeter Simmi kolm tikku kujundanud, järvekesi üles paisutanud, 81 puid istutanud, nõlvadel on 31 Anton Star- väga head materjali." Vardjate oma auhinna- kopfi skulptuuri, sest Tõnu isa oli Starkopfiga kapp on tihedalt karikaid täis. hea sõber. Nüüd ootab Tamm 1800 külalist Kindlasti on selles teleloos keskealisele tasuta kontserdile, mille eelarve on 40 000 tugitoolivaatajale huvitavaid lõike (millal krooni ja mille sponsor ta ise on. kohtusid ja koos tantsima hakkasid, et tants Söödi videokaamera fikseerib askel­ oli ettekääne koosolemiseks, tangotreening dusi •— helitehnika tassitakse järves paikneva­ "Kalevi" hallis, kulissidetagune valmistumine le saarekesele, rahvas koguneb, veinipudelid võistlustel), kuid Eesti parimat tantsupaari korgitakse lahti, vihmasajus hakkab kõlama avada püüdev kaksikportree tervikuna kipub klassikaline muusika, näeme loojangueelset jääma amorfseks. Kaamera justkui himuks suveõhtut, järvetaguselt nõlvalt kerkivad distantsile, esitustoonilt hillitsetud loos pole suitsujoad, hämaral järvepinnal ujuvad küm­ erilist sädet ega intriigi. Teineteist mitte ainult ned küünlad, orkestrantide pea kohal hoitakse tantsuparketil läbi-lõhki tundev abielupaar vihmavarje — see on Leigo järvemuusika paistab tagasihoidlikult formaalne, nende kontsert. esinemine kaamera ees kuivavõitu; lihvitus, 1970-ndate lõpul asjaarmastajana soliidsus ja väljapeetus lõhnab steriilsuse loodusfilme teinud ja TPI filmifestivalil "Suure järele. On ju mitmetel võistlustel jäädvustatud hammasratta" auhinna võitnud Tõnu Tamm elavaid tantsustseene, kuid videoloos preva­ ütleb, et tahab uuesti filme tegema hakata. leerib mänguline tantsijate esinemine ja tele­ Parimas mõttes tammiselt talupoeglikul filmil on see aktsent juures. Režissöörilt Tammel on plaanis rajada uus viiehektarine oodanuks aktiivsemat sekkumist, filmitavate paisjärv ja teha ka Leigo metsamuusika- äratamist, ebastandardsusele utsitamist. kontserte. Söödi kaameral on, mida võtta. Tamme ülesehitustöö on puhas positivism, Marko Raadi "Stone Tour" ("Kanal 2" mida õtse ei propageerita, tegevust jätkub, ja "Mara", 1999) paistab olevat tehtud vanast ainult intriigi ja põnevust ei ole. Tamm end rasvast, aastafilmi auhinna pälvinud "Esteeti­ niisama, välise torkimiseta lahti ei mänginud, listel põhjustel" kiiluvees. Jälle fikseerib ju siis oli sündmus tähtsam. Välja tuli laisas kaamera jutukat kunstiteadlast Andres võtmes kroonikadokument, milles on piisa­ Kurge, kes esineb seekord giidina. Noor valt visuaalset huviäratavust ning pildi rüt­ teoreetik seletab turistidele Tallinna vanalinna mika peaks vastama sündmustiku lohisevale vaatamisväärsusi, puhub magusaid mullikesi, tempole. paneb inglise keeles üldise info kõrvale pada. Turistid võtavad lennukat fantaasiat muidugi Georg Jegorovi "Toredat päeva" tõe pähe, kuigi see nendel ühest kõrvast sisse (operaator Kaljo Reintam, "Kanal 2", 2000) tulnud libainfo varsti teisest välja aurab. Peep ja Ave Vardjast näitab nimetatud Kurele meeldib rääkida, meeldib esineda ja ses tantsijaid, kes said 1999. aastal Euroopa suhtes on ta Raadile tänuväärne filmisubjekt. meistrivõistlustel standardtantsudes 11. koha. Pärast, kui üks päev ja ka Raadi telefilm koos Nüüd aasta-poolteist profid olnud räägivad, lahkuvate turistidega sadamas raamistub, on et vorm sõltub kõige rohkem mõtlemisest — hea pihku itsitada ja raha tasku panna, sest kui peas on korras, siis on ka jalgades kõik peaaegu iga turist annab mingi nutsu. Peaasi korras, omavaheline läbisaamine ja teineteise on vastastikune rahuldus. Raadi film seda aga tunnetus peab klappima, sellest sõltub väga ei anna. palju. Teletükk vastab täpselt pealkirjale — Jutu taustaks on liikumist tantsupõran­ pilt püüab edastada kontseptuaalset kivisust, dal, treeningut, metsajooksu, koos kleitide mida on lisaks vanalinnale ja Toompeale õmblemist. "Koik väikesed tüdrukud hakka­ otsitud ka Lasnamäelt, paasi raiutud Laagna vad tantsima kleitide pärast," ütleb Ave oma teelt. "ARTGEND A Helsinki 2000" toimkonda kleitide keskel. Ühe kleidi peale 5000 kivi oli kaasatud ka kunstiteadlane Hanno Soans, liimida pole nali. Võistlustants on kallis ala hiljem arendas Raat projekti "Kanal 2" tarvis. — kleidi hinnad näiteks Inglismaal on 30 000 krooni, Eestis 10 000 — 15 000 krooni, pluss Toomas Sula, Mait Mäekivi ja Urmas kingad, mida aastas kulub viis paari. Lisaks Sepa "Vana sõduri laul" ("Kanal 2" ja "Niko­ soengud ja aksessuaarid. Peep juhendab demus Film", 2000) käivitub vaatega Tartu noori tantsijaid Kirjanike Majas ja avaldab raekojale, mida saadab lõbus lõõtspillimuu­ optimistlikult: "Pole näinud oma õpilastes sika. Teleprojekti jaoks leiti vitaalne ja manu­ ühtegi lootusetut last, ja meile on tulnud ka aalselt tegus Eino Kõiv, kuid tihti ta lihtsalt 82 unustati pikalt kaamera ette lobisema. Rääkiv mees meenutab sõjaaega, vabatahtlikku mine­ kut Saksa sõjaväkke, sõitu Paldiskist Danzi- gisse, lappab fotosid sõduritest ja ohvitseri­ dest. Ammuseid sündmusi selgitav vada pole just tapvalt igav, kuid muutub oma põhimõtte­ lises korduvuses üheülbaliseks ja ebahuvita­ vaks. Vaataja januneb uue koodi ja info järele. Õnneks pole portreteeritav vaoshoitud, vaid hoogsalt rääkiv mees; ta on ehtne näide suriseva kaamera ette unustatud rääkivast aktivistist, kes teeb juttu 1926. aastakäigu Saksa sõjaväe poistest. Teemad vahelduvad kiiruga: täivaba pesu, kolmveerand liitrit viina, sigarette mõned karbid, pärast sõda kolhoosi esimees — vahva, eks ole! Režissöörina osalenud Toomas Sula tunnistas siinkirjutajale, et viibis sel ajal Saksamaal, kui poisid Tartus "Vana sõduri laulu" võtsid. Hiljem on montaažis üht-teist mitmekesistatud, jutustamine sujuvaiks pildilisteks üleminekuteks hakitud, kuid lugu ÜLO VINTER nõuab vaatajalt-kuulajalt veidi sunnitud 3.11924 — 2. VII 2000 kaasa- ja sisseelamist. Järelvõtetega on portreteeritavat veidi avardatud: Kõiv käib "Kahe Vilde" pubis õhtuti publikule lõõtsa tõmbamas ja "Vane­ muise" väikeses majas poole kohaga valvu­ riks. Tüüp ja karakter joonistuvad enam­ vähem välja, kuid üldine pilt annab ühtlasi ka aimu, et portreteeritavat oleks võinud avada huvitavamalt, mitmekesisemalt ja atraktiivsemalt. Küllap ei teatud tööd alus­ tades täpselt, mida tahetakse, mille peale välja minnakse.

Seniste piltide põhjal julgeks "Kanal 2" "Ühe päeva" projektijuhile ja finantsistidele soovitada, et ei tasu liiga loota väga tuntud tegijate nimedele. Idee maksab rohkem ja Ülo Vinteri laulu "Põhjamaa" rohkem tasuks ka usaldada nooremaid teavad peast ilmselt kümned tuhanded andekaid, ning miks mitte ses suhtes ka eestlased. Aastal 1969 koos Ülo kriitikutega konsulteerida. Randmäega loodud muusikalist "Pipi Pikksukk" jõudis "Põhjamaa" laulupidude kavva ning paljude arvates võiks see olla isegi Eesti hümn. Unustamatu on ka Vinteri muusika kahele filmile, mis kuuluvad eesti kõigi aegade vaadatumate hulka — "Mehed ei nuta" ja "Noor pensionär" ning tema muusikal "Suvitajad", mida isegi rohkem tuntakse filmi "Siin me oleme" järgi.

83 OLEV SAVELI

ILUS ARMAS NUDI

"Ilus armas nudi", 2000. Režissöör Ago Ruus.

koduloomadele, kuid rohkem koerale ja hobu­ "ILUS ARMAS NUDI". Käsikiri: Kade Kalamees sele, nende ajaloolisele kujunemisele. Kodu­ ja Ago Ruus, režissöör ja operaator Ago Ruus, heli järeltöötlus: Enn Säde ja Koit Pärna (Sonogram), loomade elutsükkel, käitumine ja muu selle­ montaaž: Sirje Haagel, on-line montaaž: Kaido sarnane on seni kajastamata. Kas keegi kuju­ Strööm (AA Visioon Stuudio), teksti loeb Andres taks ette Rein Maranit kaameraga või Fred Ots, toimetaja Enn Säde, produtsent Ago Ruus, muusikalise kujundusena on kasutatud motiive Jüssit fotoaparaadi ja magnetofoniga linnu- laulust "Igatsus" (Ernst Enno /Jaak Tuksam) — või loomafarmis hiilimas ja püüdmas tead­ Klesment Audio Productions. Video Betacam SP, 45matu t või ootamatut. min, värviline. © "PROfilm"&EMKS, 2000. Äkki polegi seal teadmatut-ootamatut? Koik on selge, tavaline ja ootuspärane, sest kõik toimub inimese tahtmist mööda. Kerkib Teaduse maailmas on märgatavalt aga küsimus, kas Eesti tavakodanik teab ja huvitavamaks, õigemini huvipakkuvamaks tunneb seda tavalist. Järjest suureneb inimeste objektiks metslinnud võrreldes kodulindude- arv, kelle side maaelu ja koduloomadega ga. Eriti kujukas on lindude uurimise rahasta­ piirdub toidupoes käimise, naabri toakassi või mine. Ikka kümnekordne erinevus, mis lähe­ -koeraga kohtumisega. Äkki piisab hamstrist? neb lõpmatusele, sest kodulindude uurimine Päris kindel, et ei piisa. Arvatavasti on palju läheneb nullile. Aga kunstis, sealhulgas filmi­ neid, kes sooviksid rohkem teada, kuid puu­ kunstis? Seal on samasugune olukord. Kui dub materjal, kas või dokumentaalfilmina. huvitavad on Rein Marani loodusfilmid harul­ Üle kahekümne aasta tagasi süüvis dastest linnu- või loomaliikidest! Saame loomakasvatuse probleemidesse Ulo Tambek teadmisi nende elutsüklist, harjumustest, oma meeskonnaga. Aeg oli just selline, et vaenlastest, linnulikust või loomalikust õn­ kutsus fikseerima poliitilisest keskkonnast nest, ja millest kõigest veel. Rein Marani film johtuvaid iseärasusi. Ja nüüd on tegutsemas "Inimene ja koduloom" on pühendatud küll Ago Ruus. Fikseerides vaheldumisi kultuuri

84 ja harid(t)use järjepidevust ohustavaid sünd- on vaid mõned. Aga seegi on väärtus, õige- musi, on suutnud ta viimastel aastatel haarata mini tõstab nende väärtust, kui ei tuleks ainult selles kontekstis ka põllumajandusloomi, puudu ettevõtlikkusest. Kes on käinud Kurg- loomakasvatajaid ja nende sõpru. Kaks doku- jal C. R. Jakobsoni Talumuuseumis ja maits- mentaalfilmi eesti hobusest ("Loojangule nud külma normaalset (veel mitte normali- vastu" ja "Varjupaik") on muutnud peaaegu seeritud) eesti maatõugu lehma piima koos igaühele mõistetavaks FAO punasesse raama- odrakaraskiga, ei unusta seda niipea, tusse kantud koduloomatõu väärtuse ja vaja- Filmis on kõnekamad loomakasva- duse teda säilitada. Nendele filmidele justkui tajad ja teadlased, kohati isegi liiga. Tahtnuks järjeks toimus 20. aprillil 2000 Vändras Eesti rohkem nudipäise kõnekust kuulda või vähe- Maakarja Kasvatajate Seltsi 80. aastapäeval mait näha. Kangelane ise — ilus armas nudi dokumentaalfilmi "Ilus armas nudi"esilinas- — jääb tihti õigustamatult liiga tagaplaanile, tus. Arusaadavalt on "kangelasteks" või andes vaid põhjuse entusiastide ärakuulami- peaosalisteks eesti maatõugu veised ja nende seks. Kui tõmmata paralleeli teiste filmidega, kasvatajad. oli eesti hobune märgatavalt kõnekam. Aga Eesti kohalik veis on talletanud oma hobune oma olekult, liikumiselt ja suhtlemi- geneetilises koodis (tänu geenipanga reklaa- selt inimesega on juba loomupäraselt väljen- mile kõigile tuntud mõiste) eestlase tegevuse dusrikkam ning mõistetavam. Veis, ka eesti ja tegevusetuse. Mõlemat aspekti kajastab ka maatõugu, peab rahulduma tagasihoidlikuma Ago Ruusi film. Erinevuseks eesti hobuse rolliga filmis ja igapäeva elus. Siia on kodee- temaatikast on selles filmis püütud rõhutada ritud juba liikidevaheline eripära, rohkem maatõugu veise iseäralikkust olgu "Uus armas nudi" on tagasivaateline, eesti veisetõugude suhtes või võrrelduna et iga vaataja mõistaks maatõugu veise naaberriikide aborigeensete tõugude esindaja- ajaloolist tausta, tema olemust ja kujunemist, tega. Jääb kõlama arvatav geneetiline iseära- Tema kujundajad on aga tõuaretajad või sus, ohutu nudi pea, kuivainerikas ja märgata- loomakasvatajad. Nii väiksearvulise (jõudlus- valt maitsvam piim. Küll aga piimatööstus kontrollis alla 500 lehma) koosluse eksistents viimased iseärasused nivelleerib, mistõttu peremeierei teema on asjakohane, jätkuks vaid vähemalt kahekümne lehmaga karjasid. Neid "Ilus armas nudi". Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi vanemspetsialist Kiide Kalamees ja maakarja usku mees Valentin Sooberg temale kuuluva rekordlehma Mirdiga. sõltub ainult entusiastidest. Seetõttu läbivad Talu etteotsa astus tütar Adu. Noorem täiesti õigustatult filmi ütlused:" Ain Leesment tütar Kade Kalamees (sünd Leesment) oli juba ütles...", "Lugesin Ain Leesmendi kirjutist..." varem võtnud isa ametiposti üle Eesti Maa­ jne. Põhjalikku kajastamist leiavad tööd ja karja Kasvatajate Seltsis. Kui võtta arvesse tegemised Lanksaare talus. neid asjaolusid ja Leesmendi perele pühenda­ Eesti Vabariigi esimese perioodi ühe tud aega, võib nimetada seda ka perefilmiks. suurima talu pere(naiste)meeste käekäik on Miks ka mitte? Pere on seda väärt. Pole sugugi olnud maatõugu veisele otsustav. Suurtalu tavapärane, et mõlemad lapsed jätkavad omandiõiguse taastamine laulva revolutsiooni vanemate elutööd. Kuid sõna saavad teisedki. päevil, selle tõukarja kujundamine oli Ain- Valentin Soobergon loomakasvatajate Ilmar Leesmendi elutöö kulminatsioon. Oli hulgas tuntud hea sõnaseadjana, mida koos ta ju neljakümne aasta jooksul riigi teenistuses, oma nakatava naeruga kasutab eesti maatõu kus oli võimalik töökohustuste kõrval tegelda väärtuse vürtsitamisel. Koos abikaasa Eevaga ja suunata eesti maatõugu veise käekäiku. sepistasid nad oma lehma Mirdiga tõu Silmas sai hoida Lanksaarelt ära viidud maa­ eluajarekordi — viieteistkümne aastaga üle 65 tõugu veiste ja nende järglaskonna arenguteed tonni piima. Nende äratulek Tapa mailt põh­ Pariveres. justas maatõugu veise hääbumise seal kandis. Sealt viidi nad koju tagasi. See protsess Vähe aitas ka filmis demonstreeritud pääste- kulges nagu muugi Eestis väga suurte vastu­ aktsioon. Entusiasm sageli ei toida või entu­ oludega, sest õ i g (1) u s t on jätkunud alati siast vajab ka toitu, õigemini toiduraha ja mõlemale poolele. Kõikide majandijuhtide muud sinna juurde käivat. Paljudel viimast punaparuniteks sõimamine mitte üksnes ei omavatel ei jätku aga entusiasmi kui ideelist solvanud, vaid laostas mitmeid tublisid toitu motivatsioonile. inimesi moraalselt. Mihkel Kallastet mitte, Filmi positiivsele poolele tuleb kanda kes kõneleb eesti maatõugu veise säilitamisest ka tema õpetlikkus, seda mitte ainult aja­ Pariveres vaatamata riigi ebasoodsale hin­ loolisest aspektist lähtudes. Loomakasvatust napoliitikale; seetõttu oli kedagi valida ka õppijatele on detailselt näidatud piimalehma õigusjärgsetel omanikel. Kuidas valikut teha, mõõtmist, välimiku hindamist, vereproovi keda võtta ja muu sellega seonduv kutsus esile võtmist ja veres peituvate geneetiliste signaa­ kahe tunnustatud eesti maatõu entusiasti lide kindlaks tegemist. Selgeks tehakse bioloo­ vahele lühikeseks ajaks mõistmatuse loori. giline mitmekesisus ja geneetiliste ressursside Sellest saadi aga üle. Ja Lanksaare talu maa­ säilitamise vajadus. Filmi koopiate levitamine tõugu lüpsikari oli taastumisel, kui 1996. aasta täidab selle ülesande. veebruaris lauda põlengu ajal välja lastud Kui arvestada Ago Ruusi viimaste tõupull peremeest surmavalt vigastas. Tema aastate valikut, võib loota, et teiste teemade lesk Esmeralda kõneleb filmis lehmadega kõrval jätkub aega ja huvi veel mõne loomatõu kaua-kaua. Pole ju kõnelus mitte üksnes oma või -liigi vastu. Kui valiku aluseks on ohusta­ karja lehmadega, vaid hoopis oma armastatud tuse aste, siis nendele kriteeriumidele vasta­ mehega. vaid tõuge jätkub. Olgu tegemist raskeveo- hobuse, eesti vuti või lambatõugudega. Kui avardada aga ampluaad ja süüvida mõne "Ilus armas nudi". Ain-llmar Leesmendi tütred Kade looma- või linnuliigi hingeellu ja käitumis­ ja Adu eesti maatõugu veisekarja keskel Lanksaare talus. Ago Ruusi fotod laadi? Sellega saaks pakkuda konkurentsi tunnustatud loodusfilmidele. Ago Ruusil on vajalikud eeldused olemas.

OLEV SAVEL! (sünd 26. XI 1Э38 Tallinnas) lõpetas 1Э62. aastal EPA. Aastast 1986 põllumajandusdoktor ja professor. Praegu on ta EPMÜ Loomakasvatusinsti­ tuudi professor ja Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu presi­ dent. Avaldanud uurimusi biokeemilise polümorfismi, veiste selektsiooni ja sigimisbioloogia ning veisekarja taastootmise alalt. SAJAND TEATRIS, MUUSIKAS, KINOS 1951—1955

1951 • 7. II esilinastub Pariisis Robert Bressoni eelmise aasta lõpul valminud "Külavaimuliku päevik" (Le Journal d'un cure de campagne), esimene töö parast kuueaastast vaheaega, mis oli möödunud filmist "Boulognes metsa daamid" (Les dames du Bois de Boulogne). George Bernanos' 1936. aastal ilmunud samanimelise romaani ekraniseering on katoliikliku filmikunsti esinduslikem teos. Septembris Venezia festivalil võidab see Akira Kurosawa "Rashomoni" kõrval kaalukaima auhinna. • 17. III debüteerib Metropolitan Opera's hispaania sopran Victoria de los Angeles, lauldes Margarita osa Gounod' ooperis "Faust". • 21. III Messiaeni teose Livre d'orgue esiettekanne Pariisis, esitajaks autor. • 2. IV jõuab müüki uus filmiajakiri "Cahiers du cinema", millest kujuneb prantsuse uue laine hääle­ kandja. Esimeses väljaandes esinevad teiste kõrval Claude Laydu ja Nicole Ladmiral "Külavaimuliku uue laine ideoloog Andre Bazin, Lo Duca, Jacques päevikus" (1Э50), mis kujuneb järgmisel aastal Robert Doniol-Valcroze ja Edward Dmytryk. Bressoni läbilöögifilmiks. • 20. IV jagab auhindu Cannes'i filmifestival, mis esmakordselt toimub kevadel, et mitte konkuree­ rida Veneziaga. Peaauhinda jagavad Vittorio De Sica "Ime Milanos" (Miracolo a Milano) ja Alf Sjö-

Aastal 1953 peab Karlheinz Stockhausen oma esimese loengu tollases uue muusika Mekas Darmstadtis. Stockhauseni teosed, haritus ja karismaatiline isiksus on mõjutanud mitut heliloojate põlvkonda, alates tema kaasaegsetest, Boulezist ja Beriost.

Akira Kurosaxoa "Rashomon" (1Э50) võidab järgmisel aastal Venezia festivalil peaauhinna ja võõrkeelse filmi "Oscari" ning teeb kogu maailmas tuntuks jaapani filmimeistri ja tema põhinäitleja Toshiro Mifune. bergi "Preili Julie" (Fröken Julie) August Strindbergi järgi. Auhindu saavad veel Joseph Mankiewiczi "Kogu tõde Eve'ist" (All About Eve) ja Luis Bufiueli "Unustatud" (Los olvidados). • 2. V tuleb New Yorgis esiettekandele John Cage'i Imaginary Landscape nr. 4, teos 12 raadiole ja 24 esitajale, pool esitajaist vahetab raadiojaamu ning ülejäänud reguleerivad helitugevust. Teos moodus­ tub juhuslikult tabatavatest muusika- ja kõneheli- dest, mida parajasti eetrist avastatakse. Samal aastal valmib Cage'i Music of Changes, samuti Karlheinz Stockhauseni Kreutzspiel ja Pierre Boulezi Struc­ tures I, millega pannakse alus aleatoorikale — parti­ tuuri kõlaline tulemus sõltub suuremal või vähemal määral esitaja (juhuslikest) valikutest, tõlgendades autori teksti suure vabadusega. Vivien Leigli ja Marlon Brando unustamatud Blanche • 4. V avatakse Londonis suurejooneline kunstipidu Dubois ja Stanley Kowalski režissöör Elia Kazani filmis Festival of Britain, mis vältab septembri lõpuni. "Tramm nimega "Iha"" (1951). Festivali raames kehastab Vivien Leigh kaht Kleo­ patrat — üht Shaw' näidendis "Caesar ja Kleopat­ ra", teist Shakespeare! "Antoniusesja Kleopatras". Antoniust kehastab mõlemal puhul Leigh'i abi­ • 6. X algab esimene Donaueschingeni kaasaegse kaasa Laurence Olivier. muusika festival, kavas Kfenek, Boulez jt. • Tegevuse lõpetab Kuressaare Teater. • 8. XI tuleb New Yorgis lõpuks kinodesse Mervyn • Juhi puudumise ja majanduslikult raskete olude LeRoy piibliaineline suurfilm "Quo vadis?" Henryk tõttu suletakse Võrus 1948. aastast tegutsenud Sienkiewiczi romaani põhjal. Pärast 1939. aasta filmi Lõuna-Eesti Teater. "Tuulest viidud", mis hoidis aastaid eelarve rekordit, • TRK lõpetavad: Ester Mägi — kompositsioon (M. nüüdses kalleimas Hollywoodi ekraaniteoses Saare kl), Georg Ots ja Alice Roolaid — laul (T. mängivad armastajaid Robert Taylor ja Deborah Kuusiku kl),Vallo Järvi — orkestri dirigeerimine (R. Kerr, märatsevat Nerot kehastab Peter Ustinov. Matsovi kl), Endel Lippus — viiul (H. Laane ja V. • "Lenfilmi" baasil valmib esimene eesti värviline Alumäe kl), Vaike Vahi — klaver (B. Luki kl); Gus­ mängufilm "Valgus Koordis" Hans Leberechti tav Ernesaks saab koorijuhtimise kateedri juha­ romaani põhjal, peaosas Georg Ots. Herbert tajaks. Rappapordi kolhoosielu idealiseeriv teos saab järgmisel aastal Stalini preemia. Muide, 1951 valmib • NKVD arreteerib Eugen Kelderi; Erich Kõlar ka esimene jaapani värviline mängufilm, soomlased saadetakse asumisele Kirovi oblastisse (vabanevad jõuavad selleni alles 1956. aastal. 1956). • 10. XII pälvib Nobeli kirjanduspreemia rootsi • Tallinna Klaverivabrikus valmib meister Ernst kirjanik Pär Lagerkvist. Hiisi käe all esimene kontsertklaver "Estonia". • Ilmub J. D. Salingeri "Kuristik rukkis", millest • RAT "Estonia" peadirigendiks saab Kirill Raud­ saab mõne aastaga kultusromaan. sepp, ooperilavastustest menukaim on Borodini "Vürst Igor" (esietendus 11. IV, nimiosas Tiit Kuusik, lav A.Vmer). Surid: 10. I Sinclair Lewis, ameerika kirjanik, Nobeli • Vene elanikkonna kultuuriliseks teenindamiseks kirjanduspreemia laureaat (1930). rajatakse Rakvere Teatri juurde vene draamatrupp, 19. II Andre Gide, prantsuse kirjanik, Nobeli millest kujuneb 1952. aastal välja iseseisev Kohtla- kirjanduspreemia laureaat (1948). Järve Draamateater (töötab kuni a-ni 1962). 3.IV Henrik Visnapuu, eesti luuletaja, näitekirjanik, • Priit Põldroos asub tööle Teatri- ja Muusika­ kirjandus- ja teatrikriitik. muuseumi direktorina (kuni 1953). 29. IV Ludwig Wittgenstein, austria filosoof. • 11. IX esietendub Venezias Stravinski ooper"Elu- 4. VI Sergei Kussevitski, vene päritolu ameerika põletaja tähelend"; l.XHCovent Garden'isBritterii dirigent. ooper "Billy Budd". 13. Vii Arnold Schönberg, austria helilooja. 23. VII Robert J. Flaherty, üks põhilisi doku­ • 29. IX Los Angeleses kinodesse jõudev Elia mentaalfilmi rajajaid. Kazani film "Tramm nimega "Iha"" (A Streetcar 14. VIII William Randolph Hearst, ameerika mõju­ Named Desire, Tennessee Williamsi näidendi järgi), võimsaim ajakirjandusmagnaat, Orson Wellesi teeb rahvusvaheliseks staariks Marlon Brando, "Kodanik Kane'i" nimitegelase prototüüp. tema kehastatav Stanley Kowalski on jõhker, 15. VIII Artur Schnabel, austria pianist. elajalik, rebenenud T-särgiga tüüp, kes lööb oma 13. XI Nikolai Medtner, vene helilooja. seksuaalsusega. Film võidab järgmisel aastal neli 23. XI Henri Collet, prantsuse muusikakriitik, kes "Oscarit", sealhulgas ka naispeaosa eest — Blanche andis nime rühmitusele "Les Six". Dubois'd mängib Vivien Leigh. 5. XII Tenno Vironi, eesti laulja ja pedagoog. Priit Põldroos teeb oma viimase lavastuse ja eemaldub praktilisest teatritööst: Draama­ teatris valmib Shakespeare! "Nagu teile meeldib". Proovikivi — Hugo Laur, Corinnus — Johannes Kaljota, Rosalind — Inna Taarna, Celia — Linda Rummo.

1952 vahetab välja "Endlast" tulnud Ilmar Tammur (kuni 1969). • 17. II esietendub Hannoveris Hans Werner Henze • Tallinnas asutatakse Riiklik Nukuteater. ooper "Üksinduse bulvar". • 29. VIII esitab Tudor New Yorgis XX sajandi ühe • 20. III jõuab Pariisis kinodesse Christian-Jaque'i tähelepanuväärseima teose, Cage'i "4'33"", milles romantiline Louis XV aega viiv mõõga ja mantli film pianist ei mängi ühtegi nooti ning "muusika" seis­ "Tulp-Fanfan" (Fanfan la Tulipe), peaosades Gerard neb helides, mida võib nelja minuti ja kolmekümne Philipe ja Gina Lollobrigida. kolme sekundi jooksul saalis kuulda. • 27. III esilinastub Hollywoodis üks säravamaid • TRK lõpetavad: Uno Järvelä — koorijuhtimine muusikale "Lauldes vihmas" (Singin' in the Rain). (G. Ernesaksa kl), Virve Lippus — klaver (A. Klasi Tummfilmi ajastu kuulsaid staare mängivad Gene kl), Uno Naissoo — kompositsioon (H. Elleri kl). Kelly ja Stanley Donen, lauldes ja tantsides vihmas, Heljo Sepp asub tööle TRK klaveriöppejõuna; nagu ütleb loo pealkiri. Ofelia Tuisk lõpetab Moskva Konservatooriumi • 10. IV annab filmirežissöörja lavastaja Elia Kazan muusikateooria ja -ajaloo erialal ning asub tööle Washingtonis Ameerika-vastast tegevust uurivale TRK muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. komisjonile välja viisteist endist kolleegi. Aasta • 1. IX antakse Venezia festivalil "Kuldlõvi" Rene algul oli ta tunnistanud, et kuulus ise kolmeküm­ Clemenfi "Keelatud mängudele" (Jeux interdits), nendate teisel poolel kommunistlikku parteisse. südamlikule loole kahest väikesest lapsest 1940. Kazani uus film Marlon Brandoja Anthony Quin- aasta sõjakeerises. Parimaks meesnäitlejaks tunnis­ niga peaosades "Viva Zapata!" on juba selgelt anti­ tatakse Fredric March "Proovireisija surmas" kommunistlik. (Death of a Salesman) Arthur Milleri näidendi põhjal, • Tallinnas toimub ENSV teatrite näitejuhtide režissööriks Laslo Benedek. Žürii eriauhinna konverents, kus arutatakse, kuidas kujutada kaas­ võidab prantsuse nimekas animafilmitegija Paul aega selliselt, et see pakuks huvi teatrikülastajatele. Grimault. Konverentsist võtavad osa ka Stanislavski õpilane, • 11. X Prokofjevi Seitsmenda sümfoonia esiette­ pedagoog ja lavastaja Maria Knebel ja Leningradi kanne Moskvas. Leninliku Komsomoli nim Teatri peanäitejuht Georgi Tovstonogov. • Sügisel jõuab "Vanemuise" lavale Epp Käidu tõlgenduses E. Vilde "Tabamata ime", kus Velda • 2. V toimub Cage'i teose Water Music esiette­ Otsus teeb Lilli Ellertina ühe oma esimese hiilge­ kanne pianist David Tudorilt, kes propageerib ka rolli. selliste uute tulijate nagu Earle Brown, Morton Feldman jt muusikat. • Merce Cunningham loob oma moderntantsu- trupi, tehes koostööd Cage'i, Rauschenbergi, Jas­ • 19. V avaldab Josef Matthias Hauer Viinis mani­ per Johnsi ja teiste uue kunsti esindajatega. festi, milles väidab, et tema leiutas 12-toonilise kompositsioonisüsteemi varem kui Schönberg. • 23. X toimub Londoni kinos "Odeon" Charles Chaplini autobiograafilise filmi "Rambivalgus" • 15. VI ilmub "Anne Franki päevik". (Limelight) esilinastus, mis saab kakskümmend • Tallinna Riiklik Draamateater nimetatakse ümber aastat hiljem "Oscari" muusika eest. Ühtlasi lahkub V. Kingissepa nimeliseks Tallinna Riiklikuks Chaplin nüüd lõplikult USAst ja asub 1953. a elama Draamateatriks. Teatri peanäitejuhi Alfred Rebase Šveitsi. 89 • Valmib esimene eesti kohvik-kino "Pirita" (Pirita 1953 Keskus), 1982 ehitatakse see ümber, nüüd ei tegutse "Pirita" enam kinona. • 3.1 esietendub Pariisis Samuel Becketti "Godot'd • Olav Roots saab Kolumbia Sümfooniaorkestri oodates". Tegu on XX sajandi ühe olulisima draa- peadirigendiks Bogotas. matekstiga, mis paneb aluse absurditeatrile. • "Estonia" menukamad lavastused on Mozarti "Don Juan" (esietendus 27. IV, nimiosasGeorgOts, lav A.Viner) ja Mussorgski "Boriss Godunov" (esietendus 7. XI, Boriss - Tiit Kuusik, Šuiski - Martin Taras; lav A.Viner).

Georg Ots nimiosalisena Mozarti ooperis "Don Juan". "Estonia", 1952. Armin Alla foto TMMi arhiivist

Samuel Beckett, 1961.

• 27. II esilinastub Pariisis Jacques Tati teine män­ gufilm "Härra Hulot puhkus" (Les vacanses de M. Hulot), peaosas muidugi ta ise. Neli aastat tagasi "Pidupäevaga" (jour de fete) rahvusvaheliselt tuntuks saanud pikka kasvu, kohmakas, kuid ener­ giline härrasmees võidab oma pantomiimitrikki- dega nüüd filmiajakirjanike auhinna Cannes'is. • 13. III jõuab Pariisis lõpuks iga filmihuviliseni • 12. IX esietendub Londonis XX sajandi komöödia- Sergei Eisensteini "Soomuslaev "Potjomkin"". klassiku Noel Cowardi "Quadrille". 1925. aastal valminud tähtteost lubas seni tsensuur näidata poliitilistel põhjustel vaid filmiklubides. • 10. XII pälvib Nobeli kirjanduspreemia Francois Mauriac ja rahupreemia Albert Schweitzer. • 26. III Tokyos kinodesse jõudev Kenji Mizoguchi "Ugetsu monogatari" tõstab Euroopas veelgi huvi • Estraadil asub tegutsema estraadipaar Jüri Järvet jaapani filmikunsti vastu ning võidab Venezias ja Eino Baskin. auhinna nagu tema aasta varem valminud tähtteos "Oharu elu". Surid: • 4. V New Yorgis pälvib Ernest Hemingway Pulit- 14. I Artur Kapp, eesti helilooja, pedagoog ja zeri auhinna jutustuse "Vanamees ja meri" eest. dirigent. 27. I Julius Vaks, eesti trompetist, dirigent ja pe­ • 8. VI esietendub Covent Garden'is Britteni ooper dagoog. "Gloriana", mis telliti kuninganna Elizabeth II 26. IV Benno Hansen (õieti Bernhard Hanson), eesti kroonimiseks. laulja, "Estonia" ooperisolist. • Moskva A. V Lunatšarski nim Teatrikunsti- 16. IX Hugo Raudsepp, eesti näitekirjanik, kirjan­ instituudi (GITIS) eesti stuudio lõpetavadlta Ever, dus- ja teatrikriitik (suri Novotšunka vanglas Aksel Orav, Kaljo Kiisk, Grigori Kromanov, Ervin Irkutski oblastis). Abel, Silvia Laidla, Ellu Puudist, Asta Lott, Jaanus 14. X Theodor Maripuu, eesti näitleja ja lavastaja Orgulas, Leili Bluumer, Erich Jaansoo, Endla (suri Komi vangilaagris). Hermann, Vello Rummo, Ben Drui, Tõnis Kask, Arvo Kruusement, Kalju Karask, Virve Kiple, Aasa Käsi, Harry Karro. • TRK lõpetavad Eino Tamberg (E. Kapi kl) ja Harri Õtsa (M. Saare kl) — kompositsioon, Ines Rannap •— viiul (H. Laane kl).

90 • "Estonia" üks menukaimaid lavastusi on Rubins- otsingul. Järgmise aasta kaheksa "Oscarit", sh teini ooper "Deemon" (esietendus 25. X, nimiosas Marlon Brandole, tõestavad aga ka filmi kunstilisi Tiit Kuusik või Georg Ots, Tamara — Elsa Maasik, ja tehnilisi väärtusi. lav A. Viner). • Lavastajana debüteerib Kaljo Kiisk, tuues Draa­ • "Vanemuise" peanäitejuhiks määratakse Ants mateatris lavale O. Lutsu "Kevade", millest saab Lauter (kuni 1955). alguse ka Ervin Abeli Kiire-tegelaskuju pikk lava-, • "Endla" teatri peanäitejuhiks saab Tartust "pagen­ estraadi- ja filmitee. datud" Kaarel Ird (kuni 1955). • Heino Jürisalu, Ants Sõber ja Jaan Koha lõpeta­ • 5. VIII New Yorgis esilinastuv Fred Zinnemanni vad TRK kompositsiooni erialal (Elleri kl) ning "Siit igavikku" (From Here to Eternity) kujutab Silvia Urb laulu erialal (J. Siimoni kl). James Jonesi tuntud romaanist lähtudes USAarmee • Rakvere teatrit asub juhtima Kulno Süvalep. elu Havai saarestikus enne jaapanlaste rünnakut • 5. VIII esilinastub New Yorgis uus suurejooneline Pearl Harborile. Deborah Kerri ja Burt Lancasteri muusikal, George Cukori "Täht on sündinud" (A duett pakub ka intrigeerivaid seksistseene. Järgmise Star is Born), peaosades Judy Garland ja James aasta märtsis saab film kaheksa "Oscarit". Mason. • 10. XI LosAngeleses meeste pilku püüdev muusi­ • 15. VIII ilmub Londonis trükist William Goldingi kaline komöödia "Härrasmehed eelistavad blon­ "Kärbeste jumal". diine" (Gentlemen Prefer Blondes) ütleb juba oma • Ilmub esimene teatrialmanahh "Eesti Nõukogude pealkirjaga kõik. Howard Hawksi linateoses on Teater". brüneti Jane Russelli vastasmängijaks Marilyn Monroe. • 26. VIII ilmub Londonis John R. R.Tolkieni "Sõr­ muste vennaskond". • 11. X tuleb Donaueschingeni festivalil esiette­ kandele Messiaeni Le reveil des oiseaiix klaverile • Vangist vabanenud Heino Mandri asub tööle ja orkestrile, esimesi teoseid, milles helilooja kirjutab "Ugala" teatrisse. muusikasse linnulaulu. • 10. XII pälvib Nobeli kirjanduspreemia Winston Churchill. • 17. XII Sostakovitši Kümnenda sümfoonia esi­ ettekanne Leningradis. • L. Koidula 110. sünniaastapäeval nimetatakse "Endla" teater ümber L. Koidula nimeliseks Pärnu Draamateatriks. • 30. XII New Yorgis ekraanile jõudvasLaslo Bene- diki järjekordses filmis "Metsik" (The Wiid One) loob Marion Brando endale uue imago — nüüd on ta üleni nahas ja mootorrattal, mässaja missugune noorele vaatajale. • Valmivad Ellen "Viis pala" keelpilliorkestrile (mille populaarseimaks "palaks" saab "Kodumaine viis") ja Keelpillikvartett nr 4 rf-moll; Ernesaksa süit meeskoorile "Kuidas kalamehed elavad" (J. Smuuli tekst).

Surid: 5. III Sergei Prokofjev, vene helilooja. 26. IX Mathilde Lüdig-Sinkel, eesti laulja. 27. XI Eugene O'Neill, ameerika näitekirjanik.

1954 joodikust liiderdaja Ztmipano (Anthony Quinn) "ostab" puudust kannatavalt perekonnalt tühise rahasumma eest • 3. II tuleb "Estonias" menuka lavastusena välja ära lihtsameelse noore naise Gelsomina (Giulietta Tšaikovski ballett "Luikede järv" (Odette-Ottilie Masina) ja sunnib teda klouni mängima Federico Fellini osas Helmi Puur, V. Burmeisteri lav). filmis "Tee" (1954). • 12. III toimub Hamburgis Schönbergi ooperi "Mooses ja Aaron" postuumne esiettekanne. • 15. IV Hollywoodis kinodesse jõudev Elia Kazani • 7. IX pälvib Venezias auhinna Federico Fellini uus film "Vee piiril" (On the Waterfront) järgib esimene meistriteos "Tee" (La strada), tragikoomi­ selgelt McCarthy poliitilisi suuniseid "vaenlase" lises rändtsirkuse loos mängivad hiilgavalt peaosi 91 Giulietta Masina ja Anthony Quinn. 1956 võidab •Valmib Tubina Kuues sümfoonia. ekraanilugu välisfilmi "Oscari". Samal festivalil • 10. XII pälvib Nobeli kirjanduspreemia Ernest tõuseb auhindamiseni teinegi šedööver, Akira Hemingway. Kurosawa "Seitse samuraid", see tunnistatakse järgmisel aastalAmeerika Filmiakadeemia kuldkuju Surid: vääriliseks. 19. V Charles Ives, ameerika helilooja. • 14. IX esietendub Venezias Britteni ooper "Kruvi- 31.V Johannes Kaljola, eesti näitleja. pööre". 23.VIII Bernhard Linde, eesti kirjandus- ja • 17. X esietendub "Vanemuises" Edgar Arro ja Leo teatritegelane, kriitik ja esseist. Normeti operett "Rummu Jüri" (H. Lumeti ja A. 30. XI Wilhelm Furtwängler, saksa dirigent. Meringu libr, nimiosas Endel Aimre, lav U. Väljaots; "Estonias" laval 1955). • 19. X toimub Kölni raadios üks esimesi suure­ maid elektronmuusika kontserte, kavas Stock- hausen, Pousseur jt. 1955 • 1. XII Roomas suure publiku ette jõudev Luchino Visconti "Senso" (film esilinastus Venezia festivalil septembris) annab märku, et režissöör on eemal­ dunud neorealismist ja suundunud oma otsingutes hävitava kire, individualismi ja kõlbelisuse ana­ lüüsile. • 2. XII tuleb Pariisis esiettekandele Edgar Varese'i Deserts puhkpillidele, löökpillidele ja lindile, üks esimestest töödest, mis ühendab naturaalpillid ja helilindi. • Valmib sõjajärgse ajastu muusika vötmeteoseid — Boulezi Le marteau sans maitre.

Billi/ Wilderi komöödias "Seitse aastat kihku" (1955) teeb Marilyn Monroe oma kahekümne kolmanda rolli ja see film kujuneb üheks tema tuntuimaks, vahest aga ennekõike tänu napile rõivastusele.

• 24. III esietendub Broadwayl Tennessee Williamsi "Kass tulikuumal plekk-katusel". • 27. IV jõuab ekraanile pärast viieteistkümne aasta möödumist Jean Renoiri esimene Prantsusmaal tehtud film "Prantsuse kankaan" (French cancan), milles ta kujutab "Moulin Rouge'i" rajaja Ziedleri elu. Peaosa kehastab Jean Gabin. • 6. VI tuleb New Yorgis ekraanile Billy Wilderi 1950. aastate keskel tõuseb Pierre Boulez üheks "Seitse aastat kihku" (The Seven Year Itch), George euroopa avangardmuusika juhtkujuks. Tema Axelrodi stsenaariumi järgi, milles lõikavalt ironi- teost Le marteau sans maitre peetakse uuele seeritakse seksi teema üle. Peaosas seksisümbol muusikale teed rajavaks tööks. Samal ajal hak­ Marilyn Monroe. kab Boulez aktiivselt tegutsema ka dirigendina. • Tallinna Draamateatrisse asub lavastajana tööle GITISe režiiteaduskonna (A. Popovi ja M. Knebeli õpilasena) lõpetanud Voldemar Panso, debü­ • Emil Laansoo asutab Eesti Raadio instrumen­ teerides A. H. Tammsaare näidendiga "Kuningal taalansambli (tegutseb 21 aastat). on külm" (diplomitöö).

92 Nicolas Ray lavastatud "Põlijuseta mässaja " (1955) on James Deani teine film; see jõuab kinodesse kuu aega parast näitleja traagilist hukkumist ning kinnistab üld Hollywoodi jõulisemat legendi.

• Sügisel asub "Vanemuise" teatrit jälle juhtima • 1. X teatavad Ameerika ajalehed, et eelmisel Kaarel Ird. päeval hukkus autoõnnetuses noorte iidol James • 20.-22. VII toimub Tallinnas XIV üldlaulupidu. Dean. Teda mäletatakse põhiliselt kolme filmi järgi: Üldjuhtideks G. Ernesaks, J. Variste, H. Uibo, A. 1955 valminud "Hommikupool Edenit" (East of Kiilaspea, R. Ritsing, A. Velmet, K. Leinus, A. Eden) ja "Põhjuseta mässaja" (Rebel Without a Pajupuu, S. Milovski, V. Tjumin, G. Koloakin, J. Cause), ning 1956 esilinastunud "Hiiglane" (Giant). Kääramees ja V. Lemmik. Vene koorid osalevad • Esmakordselt jõuab Eestis lavale Shakespeare'i esimest korda laulupeol, laulupeokantaadiks on tragöödia "Antonius ja Kleopatra" (Tallinna Draa­ Ernesaksa "Tuhandeist südameist". mateater, lav I.Tammur), kus nimiosades hiilgavad Kaarel Karm ja Aino Talvi, aga ka Ants Eskola Caesari rollis. Helmi Puur nimiosalisena Lydia Austeri • 20. X demonstreeritakse Londonis, Alexandra balletis "Tiina". "Estonia", 1955. Palace'is, esmakordselt värvitelevisiooni. Armin Alla foto TMMi arhiivist • 10. XII pälvib Nobeli kirjanduspreemia island­ lane Halldõr Kiljan Laxness. • 20. XII esitleb Laurence Olivier Londonis oma uut Shakespeare'i adaptatsiooni "Richard III", taas on ta produtsent, režissöör ja peaosatäitja. • Valmib kolmas Herbert Rappapordi "Lenfilmis" tehtud eesti film, Hans Leberechti romaanist "Kaptenid" lähtuv "Andruse õnn", mille tegevus toimub Kiviõli kaevandustes ja mis propageerib põlevkivitööstuses uue tehnoloogia evitamist. • Tallinna Kinostuudios valmib esimene iseseisvalt tehtud mängufilm, värviline kontsertfilm "Kui saabub õhtu...", režissööriks Aleksander Mand- rõkin. Veel teinegi stuudio mängufilm jõuab samal aastal ekraanile — Mihhail Jegorovi "Jahid merel". • "Estonias" esietenduvad: 14. III Ernesaksa koomiline ooper "Käsikäes" (K. Merilaasi ja P. Rummo libr, lav К. Ird; II red "Mari ja Mihkel" "Vanemuises "1956, K. Merilaasi, A. Sanga ja A. Liivese libr) ja 30. XII Lydia Austeri ballett "Tiina" (A. Särevi ja L. Austeri librA. Kitzbergi "Libahundi" ainetel; nimiosas Helmi Puur, lav В. Fenster); "Vanemuises": 25. III Leo Normeti ooper "Valgus Koordis" (D. Normeti libr, lav U. Väljaots) ja 23. X Boris Kõrveri operett "Ainult unistus" (A. Liivese libr, lav E. Käidu). 93 • Valmivad Eino Tambergi vokaaltsükkel "Viis romanssi Petöfi sõnadele" Villem Kapi Teine sümfoonia c-moll. • TRK lõpetavad Helga Aumere ja Helga Tõnson — muusikateadus, Arvo Ratassepp — koori­ juhtimine (J. Variste kl). • Ameeriklaste lugemislauale jõuab Vladimir Nabokovi šokeeriv romaan "Lolita". • Avatakse eesti esimene kahe saaliga kino "Sõp­ rus" (Vana-Posti t 8).

Surid: 15. V Felix Moor, eesti näitleja ja kõnetehnika- pedagoog. 4. VI Oskar Polla, eesti näitleja ja lavastaja. 12. VIII Thomas Mann, saksa kirjanik. 27. XI Arthur Honegger, šveitsi helilooja.

15. mail lahkub süttimast Felix Moor, eesti näitleja, raadiomees ja kaua­ aegne kõnetehnikapedagoog.

94 THEATRE. MUSIC. CINEMA. 2000 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: TIINA ÕUN, ANNELI REMME. CINEMA EDITOR SULEV TEINEMAA. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 10505, ESTONIA

THEATRE of the prominent Estonian conductor Peeter Lilje (13 October 1950—28 October 1993). Having HELMI TOHVELMAN 100 started, in 1972, as choirmaster and an assistant of HELMI TOHVELMAN - WOMAN OF THE CEN­ conductor in the Estonia Theatre, he continued be­ TURY (11) tween 1975—1979 as a conductor in the same place, 13 October 2000 denotes the 100"' anniversary of and then conducting Estonian National Symphony Helmi Tohvelman — dance teacher, pedagogue and Orchestra: in 1979 as a conductor and 1980-1990 as theatre director. Over half a century, she taught Es­ chief conductor after Neeme Jarvi's departure. tonian actors and actresses to dance, move, be in Peeter Lilje's work was unexpectedly cut short af­ full control of their body. She lived a long life ter his 43th birthday when he was returning from (Tohvelman died in 1983) and managed to work in the Oulu symphony orchestra to 'Estonia'. Tuna many drama schools and theatres, produce move­ Mattisen, music editor of the newspaper 'Sirp' ment for fifty productions, create dances and teach (Sickle) has collected recollections about him from amateur dance groups. The magazine celebrates Estonian and foreign conductors. Helmi Tohvelman's birthday, publishing an inter­ view conducted at the Estonian Radio in 1970, and TOOMAS VELMET. Festival, Festivals, recollections of her colleagues and students Festissimo! (48) (Voldemar Panso, Mikk Mikiver, Viive Ernesaks, Cellist Toomas Velmet's overview about the David Maria Klenskaja, Jüri Äärma, Ago-Endrik Kerge, Oistrahh Festival that took place in Pärnu in sum­ Priit Pedajas, Laine Mägi). The introductory article mer. The central figure there was Neeme Järvi. by Margot Visnap. VAIKE SARV Viljandi 'Folk' at the Border of Folk KADI HERKÜL. Autistic Europe (28) and Music (54) In April 2000, for the eighth time, European Thea­ Vaike Sarv, the etno-musicologist, discusses the tre awards were given out in Taormina, a small town Viljandi Folk Music Festival on the basis of the in­ in Italy. The 60 000 ECU main award went to Lev terpretations and treatment the words 'folklore' and Dodin, head of the St. Petersburg Little Drama Thea­ 'folk' throughout history. She concludes: "The tre; Italian company Societas Raffaello Sanzio, the Viljandi 'Folk' could be (...) explained as a folklore- German future hope Thomas Ostermeyer and the oriented part of Estonian culture that forms a pe­ Dutch company Theatergroep received awards of culiar model. People who really care for the phe­ innovative theatre. nomenon called 'own or personal culture', so diffi­ cult to define, gather in Viljandi. On the one hand, NEEME RAUD. Robert Lepage, Tireless Cosmo­ this is important for self-determination. On the politan (35) other, this sort of culture forms a basis for national An overview of the work of Robert Lepage, the most culture that opens to the external spectator." prominent French-language theatre director in Canada. The author concentrates on Lepage's pro­ CINEMA ductions of the 1990s, and the activities of his com­ pany Ex Machina. Special attention is paid to his ART LEETE. We Wait Here, Have a Look Around. massive production 'The Seven Streams of the Ota The 14"' Annual Pärnu International Documen­ River". tary and Anthropology Film Festival (59) Overview by Art Leete, research director of the Es­ MUSIC tonian National Museum and member of the jury, of this year's Pärnu Festival between 2 and 9 July. JÜRI ALPERTEN Replies (3) The longer article describes the presented films. The Conductor Jüri Alperten is one of the supporting best film award was given to the Chinese director pillars of the National Opera Estonia. In his inter­ Pu Lin Wen's 'In Search of Shangri-la'. The best film view he talks about becoming a conductor, about about cultural survival was Bernd Mosblech's (Ger­ musical influences in his younger days, studying many) 'White Kings in Africa'. The Estonian Peo­ with the world-famous Russian conductors and his ple's award, a huge national carpet, went to Aus­ daily work with Estonian musicians. tralia, to Peter Hegedüs of Hungarian origin and his film 'Grandfathers and Revolutions'. This choice Conductors About Conductor. PEETER LILJE (39) was made in telephone voting on TV. The article's author admits that the overall expression of this In October, 50 years will have passed from the birth 95 year's festival was sensitive and passionate, rela­ under the general title 'One Day'. By spring, nine tively southern, seeking and obliterating contradic­ were ready and shown on TV at least twice. The tions, at the same time proclaiming the fatal absurd. authors include both experienced and young film­ makers: Ago Ruus, Peeter Simm, Kristi Aule,Andres ARVO VALTON-VALLIKIVI. Emotions of a Jury Sööt, Georg Jegorov, Marko Raat and Toomas Sula. Member (65) The film editor of the cultural weekly 'Sirp', Tarmo The chairman of the Pärnu Festival describes the Teder, describes the stories presented in the series jury's work and the criteria used to seek out the and finds that the project should be certainly con­ best films. He said that they generally preferred ethi­ tinued. The results are promising, and more young cal and humane films; and although there was also people might be used. violence, perversity and nasty exceptions to the norm, these were not prevailing. OLEV SAVELI. This Lovely Nice, Polled Cattle (84) Olev Saveli, professor of the Estonian Cattle Breed­ KAROL ANSIP. Configurations of Reality, I (68) ing Institute and president of the Estonian Thor­ A longer theoretical treatment of realism and its oughbred Raising Union, reviews Ago Ruus's (born functioning in film, inspired by the notorious film 1949) 45-minute documentary film 'This Lovely projects of recent years, 'Dogma 95' and The Blair Nice, Polled Cattle' ('PROfilm', 2000). The film talks Witch Project'. Both display an orientation towards about Estonian-bred cattle. The reviewer finds the realistic film language. The author tackles the ex­ film useful and a success. Considering Ago Ruus's pression of realism as a method in Italian neorealism work of recent years (two films about Estonian and the new French wave. The attention is focused horse), it must be hoped that besides other subjects on describing and analysing the theoretical and he finds time and interest for some other breed or film-related ideas of Andre Bazen, Jean-Luc Godard species of animal. and Pier Paolo Pasolini. In Bazen's searchings for realism, the attitude towards realism of various A Century in Theatre, Music, Cinema (87) masters of the silent movie are also described. The The continuation of the column about the key events concluding part of the article will be published in in the field of theatre, music and cinema during the the Magazine's December issue. 20"'century. This time, the years 1951—1955 are in­ vestigated. AGNE NELK. Misbehaving? — The Second Class of TV Producers (72) This spring, the second class of TV producers gradu­ ated from the Tallinn Pedagogical University. The author Agne Nelk, is one of the graduates; she char­ acterises these 14 young people and their work.

TARMO TEDER. The Charm and Anguish of 'One Day'. Nine TV Films of the Channel 2 Series 'One Ajakiri on pidevalt müügil järgmistes kohtades: Day' (77) Tallinnas: On the initiative of Vahur Laiapea, project head of AS Rinder kiosk, Suur-Karja tn. 18 TV Studio Channel 2 (Kanal 2), a new series was Kauplus "Rahva Raamat", Pärnu mnt. 10 started last year, offering half-hour true-life films Kauplus "Kupar", Harju tn. 1 Kauplus "Akadeemiline Raamat", Narva mnt. 27 Kauplus "Ateena", Roosikrantsi 6 Eesti Akadeemilise Raamatukogu müügipunkt, Rävala pst. 10 AS "Lugemisvara", Rahvusraamatukogu, Tõnismägi 2 Perioodika müügiosakond, Voorimehe 9 AS Lehti-Maja (R-kioskid) AS Plusspunkt Pika Jala Muusikaäri, Pikk Jalg 2 Eesti Draamateater Tallinna Linnateater Von Krahli Teater

Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli 11 Postimehe Äri, Raekoja plats 16 TOIMETUSE KOLLEEGIUM: OÜ Greif kauplus, Vallikraavi 4 JAAK ALLIK Toimetuses ja kirjastuses on veel saada selle ja möödunudki aastate AVO HIRVESOO üksikeksemplare. Ars lõnga, vita bivvis esi. ARVO IHO Hea lugeja! Kui Teil jääb mõni meie ajakirjanumber kätte saamata, TÕNU KALJUSTE palume tingimata meiega ühendust võtta telefonidel (22) 6 440 3S1 ARNE MIKK vöi (22) 6 441 262 või tulla Tallinn, Voorimehe 9 (AS Perioodika), MARK SOOSAAR Tartus telefonil (27) 43 13 73 vöi tulla aadressil Ülikooli 21 Tartu PRIIT PEDAJAS (ajakirja "Akadeemia" toimetus). LINNAR PRIIMÄGI NB! Praakeksemplarid vahetatakse ümber trükikoja tehnilise kontrolli ÜLO VILIMAA osakonnas Pärnu mnt 67-a (triikikojajioolne sissekäik), tel 6 2üü 489.

Toimetus: 10505 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", 10146 Tallinn, Voorimehe 9. Trükkida antud 27. 09. 2000. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 8,0. Tingtrükipoognaid 7,6. Arves tus poogna id 19,7. "Printall", 10134 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 96 XIV PÄRNU RAHVUSVAHELINE DOKUMENIAAL- JA ANTROPOLOOGIAFILMIDE FESTIVAL "Otsides Shangri-Iad", 1999. Režissöör Wfen Pu Lin. 2989. aastal tuli Wen Pu Lin koos oma vennaga, kes on samuti filmilooja, esimest korda Pekingist Tiibetisse ning asus otsima oma Shangri-lad, maapealset paradiisi. Kümme aastat kestnud otsingute ja filmivõtete järel panid vennad kokku 80-minutise ekraaniteose, mis piirneb ühelt poolt isikliku päevikuga ja teiselt poolt meenutab filosoofilist esseed. Filmis on väga tundlikud ja täpsed portreed laamast, nunnast ja nende lähedasest sõbrast (vt lk 59)

Pärnu filmifestivali pealik Mark Soosaar, parima filmi auhinna kultuurilise ellujäämise teemal, lääne-eesti teki võitnud Bernd Mosblech ja žürii esimees Arvo Valton Pärnus ».juulil 2000. Mark Soosaare foto reorer-muusiko-kino 1O/20QQ

1.—15. juulini Pärnus toimunud David Oistrahhi festival oli Eesti selle suve väljapaistvamaid muusikasündmusi. Festivali keskne persoon oli dirigent Neeme Järvi, üks peamisi esinemiskohti Pärnu Eliisabeti kirik. Ivar Kadaku foto

78224 Hind 15.-

9 I770207"653019