Tuna 42.Indb

SISUKORD 1/2009

Sisukord

ESSEE

Mait Kõiv: Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi 2

KÄSITLUSED

Tiina Kala: Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest 29 Jaan Ross: Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga 39 Riho Saard: Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu 50

DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Inna Põltsam-Jürjo: Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666 72 Vello Salo: Esimese detsembri lööksalkade juhtkond 88 Jaak Pihlau: Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel 91 Olev Liivik, Valdur Ohmann: Koduta kodulinnas. Ebainimlikest elamistingimustest sõjajärgses Narvas 112 Arvo Pesti: “Koostöö realiseerimise vormiks peame rahvarinnet...” Sotsiaaldemokraatliku partei asutamise katse Eestis AD 1975 119 Eesti Filmiarhiiv: Narva 122

KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Vello Paatsi: Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks 128

ARVUSTUSED

Indrek Jürjo: Väärtuslikke uurimusi varauusaegse Baltikumi ja Rootsi kultuuriloost 142 Ivar Leimus: Raamat altaririistadest keskaegsel Liivimaal 144 Mart Laar: Et udu hall lahkuks Taaramäelt 146

VARIA

Juhan Kreem: Tallinna Linnaarhiiv kodus ja võõrsil 149 Ivo Juurvee: Rahvusvaheline ajalookonverents Riias: Okupatsioonirežiimid Balti riikides 1940–1990 152 Hiljar Tammela: Konverents Balti riikidest stalinismi-perioodil 154

Summary 157

Tuna 1/2009 1 E S S E E Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Mait Kõiv

rooja sõja kohta on aegade jooksul kirjutatud hoomamatult palju ja vaibumise märke pole näha. Pigem vastupidi, 1988. aastast taasalanud arheoloogilised uurimistööd T selle Dardanellide-äärse kindluse ümbruses on üldsuse tähelepanu varasemast roh- kemgi üles kütnud, tuues kaasa publikatsioonidelaine, mille üheks näiteks on ka äsja eesti keeles ilmunud Rodney Castledeni “Võitlus Trooja pärast”.1 Seetõttu võib veel ühe kirjutise ilmutamine tunduda liigne, seda enam, et lõplik tõde Trooja sõja ajaloolisuse küsimuses vaevalt kunagi selgub ja kõik autorid, ka siinkirjutaja, peavad paratamatult piirduma suuresti ammu tuntud tõendite taastõlgendamise ning juba esitatud seisukohtade kordamise, põhjendamise ja varieerimisega. Kuid just vaatekohtade ja teooriate hulk, sageli ka nende põhjendamatult kindlailmeline esitus, teeb kõrvaltvaatajale probleemis orienteerumise raskeks. Nii mõnigi autor (teiste seas ka Castleden) esitab oma paratamatult vaieldava visiooni vastuvaidlemist välistaval toonil, vastuargumentidele tähelepanu pööramata, liigendab üksikasjad ladusaks, kuigi tõestamatuks kontseptsiooniks ja jätab tausta mitte tundvale lugejale mulje, nagu oleks põhimõtteline lahendus käes ning probleem ainult detailides. Paraku peitub asja tuum just keskses küsimuses, kas lool Trooja sõjast on enam-vähemgi usaldatavat ajaloolist tausta, ja kui on, siis millisest konkreetsemast ajaloolisest-arheoloo- gilisest kontekstist seda otsida. Sellele küsimusele käesoleva kirjutise pühendanud olengi. Ma ei ürita veenda lugejat ühegi seisukoha õigsuses, ei esita ammugi omapoolset “uut lahendust”, vaid püüan avada probleemi olemust, näidates eri vaatekohtade tagamaid ja võimalikke poolt- ning vastuargumente. Loomulikult ilmneb kõik see mu isiklike hoiakute kaudu, kuid olen püüdnud oma suhtumist pigem vaos hoida. Oma vaatekoha avaldamine, milleni lõpus jõuan, pole kirjutise peamine eesmärk. Vaadeldav probleem väljub ühe distsipliini raamest, hõlmates klassikalist filoloogiat (eeskätt nn. Homerose küsimust), Egeuse ja idapoolsete Vahemere maade arheoloogiat, hetitoloogiat, egüptoloogiat ja teisi valdkondi, milles kõigis võrdselt hästi orienteeruda näib vaevalt võimalik. Ka teemaga seonduv kirjandus on sisuliselt piiramatu (sõltuvalt kirjutaja soovist üht või teist argumenti mängu tuua). Ükski Trooja sõja ajaloolisuse käsitlus ei saa seega olla ammendav, ammugi ei saa ammendavusele pretendeerida siinne lühike artikkel. Olen püüdnud piirduda minu meelest olulisemaga, seda ka kirjanduse osas, pöörates suuremat rõhku äsjasematele seisukohtadele ja viidates eelistatult kirjandusele, mis saadaval ka Eesti avalikes raamatukogudes.

1 R. Castleden. Võitlus Trooja pärast, Argo, 2008. Teine äsja eesti keeles ilmunud Trooja-raamat (F. Vinci. Homerose eeposte Läänemere päritolu. Olion, 2008) kuulub pigem ulmekirjanduse valda.

2 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Kreeka ja Anatoolia lääneosa hilisel pronksiajal (15.–12. sajand e. Kr.)

Müüdist viimaste väljakaevamisteni

Kreeka pärimusest, sealhulgas Homerose eepostest tuntud Trooja sõja loo sündmustik sai alguse juba rohkem kui inimpõlv enne Trooja ehk Iliose (hilisemas antiikpruugis Ilioni) otsustavat hävitamist.2 Trooja kuningas Laomedon, kelle ajal Poseidon ja Apollon piirasid linna vägevate müüridega, pettis jumalaid, jättes neile tehtud töö eest lubatud tasu maksmata. Karistuseks saatis Poseidon merekoletise troojalaste maad laastama. Ent kui Herakles Laomedoni palvel koletise tappis ja tollele saagiks määratud kuningatütre Hesione vabastas, ei saanud temagi kuningalt kokkulepitud tasu. Kättemaksuks vallutas

2 Trooja sõjale, õigemini sõdadele, oli pühendatult arvukalt kangelaseeposi, millest meieni on jõudnud ainult “Ilias” ja “Odüsseia”. Troojast lauldi Heraklese vägitegudest jutustavates poeemides, kuid suurele kümne- aastasele linnapiiramisele oli pühendatud kaheksast eeposest koosnev eepiline tsükkel – nn. Trooja küklos. Sinna kuulusid “Kypria”, “Ilias”, “Aithiopis”, “Väike Ilias”, “Iliose hukk”, “Tagasipöördumised”, “Odüsseia” ja “Telegonia”. Sama temaatikat käsitlesid arvukad hilisemad antiikautorid, sealhulgas Ateena dramaturgid. Meieni jõudnud tekstidest annab sündmustest terviklikema ülevaate I sajandil p. Kr. kirjutatud Apollodorose “Mütoloogiline raamatukogu” (Apollodoros 2. 6. 4; Epit. 3–7) ja hilisantiigist pärit Proklose krestomaatia. Trooja eeposte ja nende sisu kohta vt. eriti G. L. Huxley. Greek Epic Poetry from Eumelos to Panyassis, Cambridge, Massachusetts, 1969, lk. 123–173; eesti keeles vt. Trooja loo kohta näiteks R. P. Martin. Vana- Kreeka müüdid, Pegasos (aasta märkimata), lk. 303–375; märksa lühemalt, kuid eeposte kaupa, M. Kõiv, “Ilias”, “Odüsseia” ja Homerose küsimus. – Homeros, Odüsseia. Varrak, 2006, lk. 323.

Tuna 1/2009 3 E S S E E

ta linna ja tappis Laomedoni koos poegadega. Hesione palvel jäeti neist ellu vaid üks, kes tõusis Priamose nime all uueks Trooja kuningaks.3 Priamose poeg Paris (või Aleksandros) põhjustas aga uue sõja.4 Sedapuhku sai asi alguse Parise otsusest tunnistada jumalanna Aphrodite kaunimaks tema konkurentidest Athenast ja Herast, mille eest armastusjuma- lanna lubas kuningapojale maailma kauneima naise, Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena. Kui Paris Menelaose külalislahkust kuritarvitades Helena koos Sparta kuninga aaretega Troojasse tõi, kogusid Menelaos ja tema vend, Mükeene valitseja Agamemnon, kreeklaste ühisväe, et Sparta kuningale kuuluv Priamose linnast tagasi tuua. Esimene retk paraku ebaõnnestus: õiget teed tundmata jõudsid kreeklased Müüsiasse Troojast lõuna pool, kus vallutasid Teuthrania linna, pidades seda eksikombel Ilioseks. Kümne aasta pärast taas kogunenud vägi jõudis aga Priamose linna alla. Kümneaastase piiramise tähtsamad episoodid koondusid viimasele sõja-aastale. Esmalt tappis Achilleus Trooja kindlaima kaitsja, Parise venna Hektori, seejärel ka troojalastele appi tõtanud amatsoo- nide kuninganna Penthesileia ja etiooplaste valdja Memnoni, kuid langes siis, tabatuna Apolloni juhitud Parise noolest. Pärast veel paljusid vahejuhtumeid – muu hulgas tappis Philoktetes Heraklese vibu ja noolega Parise ja Odysseus koos Diomedesega tõid öö varjus Priamose linnast ära Palladioni (jumalanna Athena kaitsva kultuskuju) – jõudis Odysseus mõttele tungida linna Trooja hobuse abil. Vallutajate vägivaldsus ja jumalakartmatus linna rüüstamisel ning võidetute kohtlemisel tõi aga taevaste pahameele, mis ei lubanud võidukal väel rahus koju jõuda. Odysseuse kümneaastased rännakud enne kodusaarele Ithakale naasmist on kõigile teada. Kuid samalaadne saatus ootas teisigi sõdalasi. Menelaos koos Helenaga purjetas Egiptusesse, kust nad aastate pärast õnnelikult Spartasse jõudsid.5 Osa kangelasi aga jäigi võõrsile. Kaks ennustustarka, Amphilochos ja Mopsos, rajasid rännakute lõpetuseks linnad Kiliikias (tänapäeva Türgi kaguosa Adana ümbruses),6 isa poolt kodust Salamise saarelt ära aetud Teukros (endalt pärast Achilleuse surma elu võt- nud suure Aiase vend) purjetas aga Küprosele, kus rajas Salamise linna.7 Hädad tabasid neidki kangelasi, kes esialgu hõlpsalt koju jõudsid: kreeklaste juht Agamemnon langes oma abikaasa Klytaimnestra ja tolle armukese Aigisthose vandenõu ohvriks, Diomedes pidi aga reeturliku naise tõttu kodusest Argosest pagema ja lõpetas elu Itaalias.8 Nii tõi

3 Vt. Apollodoros 2. 6. 4. Lugu on nimetatud juba Iliases (5. 640–651). 4 Suure Trooja sõja ja selle tagajärgede ülevaadet vt. Apollodoros Epit. 3–7. 5 Odüsseia 3. 275–311; 4. 351–586; vt. ka Apollodoros Epit. 6. 29. Küllalt varakult, kuigi tõenäoliselt juba pärast kangelaseeposte loomist, kujunes selle pärimuse põhjal variant, mille kohaselt Paris viis Helena Egiptusesse, kust Menelaos ta pärast sõja lõppu tagasi tõi, ja kogu Trooja sõda toimus mitte Helena, vaid tema pettekuju (kreeka k. eidolon) pärast. Varaseim autor, kes seda versiooni järgis (võib-olla mõtles ka välja), oli VI sajandi (e. Kr.) poeet Stesichoros (fr. 192 PMG). Lähemalt on sellest juttu Herodotosel (2. 112–120) ja Euripidese tragöödias “Helena”. 6 Lugu algas Amphilochose ja Kreeka väe tähtsaima selgeltnägija Kalchase teekonnaga Anatoolia rannikut mööda lõuna suunas, kuni nad kohtasid Kolophoni juures asuvat ennustajat Mopsost. Kalchas jäi võistuen- nustamises Mopsosele alla ja suri (Apollodoros Epit. 6. 2–4), Mopsos aga liitus ränduritega ning rajas koos Amphilochosega Mallose ja Mopsuhestia linnad Kiliikias (Strabon 14. 5. 16–17; varaseima tõendi selle pärimuse kohta annavad nn. Hesiodose “Kataloogid” – fr. 279 MW). Vt. C. Robert. Die griechische Heldensage III 2. 2. Der troische Kreis. Die Nosten. Berlin, 1926, lk. 1469–1478; F. Prinz. Gründungsmüthen und Sagenchronologie, München, 1979, lk. 23–28; N. Oettinger. Gab es einen Trojanischen Krieg? Zur griechischen und anatolischen Überlieferung. München, 2007, lk. 10, 14–17. 7 Strabon 14. 6. 3; Pausanias 8. 15. 7. Vt. C. Robert, op. cit. (viites 6), lk. 1479–1487; E. Prinz, op. cit. (viites 6), lk. 60–62. Varaseim viide sellele pärimusele tuleb Pindaroselt (Nem. 4. 46) V sajandil e. Kr. 8 Varaseimad teated Agamemnoni kurvast saatusest on “Odüsseias” (1. 28–43; 3. 254–265, 302–309; 4. 514–547; 11. 387–394; 24. 19–22), hilisemate tõlgenduste seas on kuulsaim Aischylose “Agamemnon”, vt. ka Apollodoros Epit. 6. 23., Proklos 109. Diomedese saatuse kohta annab varaseima tõendi VI sajandi (e. Kr.) poeet Mimnermos (fr. 17. Gentili-Prato; “Odüsseiast” loeme, et Diomedes jõudis turvaliselt koju: 3. 180–182), vt. lähemalt Robert, op. cit. (viites 6), lk. 1487–1496. Mõlemat lugu käsitles tõenäoliselt eepos “Tagasipöördumised”.

4 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Trooja sõda, edust hoolimata, kaasa kreeklaste kuulsusrikka kangelasajastu languse. Kaks inimpõlve hiljem tegi Heraklese järglaste ja doorlaste sissetung Peloponnesose poolsaarele (Lõuna-Kreekasse) muistsele hiilgusele otsustava lõpu.9 Selle loo põhipunktide tõelevastavuses ei kaheldud antiik- ega keskajal.10 Kuna antiikautorite jaoks oli tegemist reaalse ajalooga, siis pole imestada, et sõda püüti ka kronoloogiliselt paika panna. Tuntuimaks said Eratosthenese poolt välja arvestatud aastad 1194–1184 e. Kr., mis jõudsid kristliku kronograafi Eusebiose vahendusel väikese nihkega (Eusebiose järgi langes Trooja 1182. a. e. Kr.) ka keskaegsete õpetlaste teadvusse.11 Antiikajal oli kõigile enesestmõistetavalt teada ka koht, kus Trooja sõda pärimuse järgi aset leidis (seal paiknes nii Kreeka ajaloo klassikalisel, hellenistlikul kui ka Rooma perioodil Ilioni linn, mille elanikud muistsest pärimusest innustunud külaliste pealt kindlasti ka materiaalset tulu teenisid).12 Ka 17. ja 18. sajandil, kui Homerose eeposte tekke ja tausta üle sügavamat huvi tundma hakati, näis pärimus enamikule asjast huvitatutest üldjoontes usaldatav.13 Loomulikult püüti tuvastada maastikul ka muistse Ilioni vahepeal ununenud asupaika. Kui esialgu näisid sobivaimana hellenistliku ja Rooma-aegse Alexandria Troase mereäärsed varemed, siis prantsuse rändur, kirjamees ja diplomaat Jean Baptiste Lechevalier pidas 18. sajandi lõpul Homerose Troojaks varemeid Bırnabaşı küla juures Balli Dağ’i kõrgendikul rannikust eemal sisemaal. Peagi tõusis huviliste vaatevälja ka Hisarliki küngas, mille inglise mineoroloog Edward Daniel Clarke identifitseeris mündileidude ja raidkirjade põhjal korrektselt kui klassikalise Ilioni. Kuigi mõned pidasid Hisarliki ka kangelaspärimusest tuntud esiajalooliseks Troojaks, püsis tõsiseltvõetavama kandidaadina Priamose linna kohale siiski Bırnabaşı.14 Sellise teadmisega saabus 1868. aastal Trooja sõja arvatavale tallermaale ka Heinrich Schliemann. Ent kui põgusad kaevamised Bırnabaşı juures oodatud tulemust ei andnud, jõudis Schliemann inglise diplomaadi ja muinsushuvilise, juba aastaid sealmail uurimistöö- ga tegelenud ja ka Hisarlikil kaevanud Frank Calverti mõjul veendumusele, et Homerose

9 Thukydides 1. 12. Doorlaste sissetungi pärimuse kui terviku kohta vt. F. Prinz, op. cit. (viites 6), lk. 206–313; M. Kõiv. Ancient Tradition and Early Greek History: The Origins of States in Early-Archaic Sparta, Argos and Corinth. Tallinn, 2003, lk. 36–39. 10 Antiikajaloolased käsitasid Trooja sõda reaalse ajaloona, suhtudes siiski kriitiliselt loo juurde kuuluvatesse üleloomulikesse või muidu uskumatutesse seikadesse. Herodotos (1. 3) nägi Trooja sõjas kauget eellugu Kreeka–Pärsia sõdadele ja Thukydides (1. 8–11) kreeklaste esimest ühisettevõtmist, mis jäi tema kaasaegsele Peloponnesose sõjale oma mastaapidelt siiski alla. Keskaegse ettekujutuse kohta Trooja sõjast ja sellega seonduvast vt. nt. J. Cobet, B. Patzek. Troja I. Allgemein. – Der Neue Pauly: Enzyklopädie der Antike, B. 15/3, Stuttgart, Weimar, 2003, lk. 598–600; K. Pistorius. Troja II. Trojaner-Geschichte als Gründungsmüthos. – Der Neue Pauly: Enzyklopädie der Antike, B. 15/3, Stuttart, Weimar, 2003, lk. 615–624; samuti mitmed artiklid kogumikus: Troia. Traum und Wirklichkeit (Hrsg. A. N. Sezer, J. Rau), Stuttgart, 2001. 11 Eratosthenes FGrHist 241 F 1; Eusebios, Chron. 60–61 Helm. 12 Trooja sümboolset tähendust rõhutasid oma külaskäikudega mitmed kõrged võimukandjad. Pärsia kuningas Xerxes ohverdas seal enne sissetungi Kreekasse tuhat veist (Herodotos 7. 43) ja Aleksander Suur avaldas oma Aasia-retke algul rituaalset austust kreeka kangelaste arvatavatel haudadel (Diodoros 17. 17; Arrianos Anab. 1. 11. 5). 13 J. Cobet, H.-J. Gehrke. Warum um Troja immer wieder streiten? – Geschichte in Wissenschaft und Unterricht 53, 2002, lk. 296 järgi oli esimene tõsisem kahtleja Le Comte de Caylus oma 1716.–1717. a. ilmunud Kons- tantinoopoli-reisile pühendatud kirjutises. 14 Lechevalieri 1785. a. avaldatud seisukoha Bırnabaşı identsusest Homerose Troojaga viis laiema üldsuse ette oma publikatsioonides Prantsuse Konstantinoopoli-suursaadik krahv Choiseul-Gouffier, kes samast aastas alates korraldas Troase (Trooja ümbruse) kaardistamist. Hissarlikile juhtis esmakordselt 1793. a. tähelepanu Choiseul-Gouffier’ ülesandel kaardistamisega tegelenud Franz Kauffer. Selle samasust kangelaseepikast tuntud Priamose linnaga oletas esimesena, pärast klassikalise Ilioniga identifitseerimist Clarke’i poolt, muinsushuviline šotlane Charles Maclaren 1822. a. Vt. J. V. Luce. Celebrating Homer’s Landscape. Troy and Ithaca Revisited. New York, 1998, 61–71, 82–84; J. Cobet, B. Patzek, op. cit. (viites 10), lk. 604–609.

Tuna 1/2009 5 E S S E E

Wilhelm Dörpfeld (1853–1940) Heinrich Schliemann (1822–1890)

Trooja on Hisarlik, mitte Bırnabaşı. Alustanud 1871. aastal ulatuslikke väljakaevamisi, tõi Schliemann kiiresti päevavalgele mitu üksteise peal lasunud asustuskihti (Schliemann identifitseeris neist seitse) ja leidis 1873. aastal alt teisest kihist ka rikkaliku aarde, mida uskus kuuluvat Trooja sõja aegsele kuningale Priamosele – seisukoht, millele kainemalt mõtlev Calvert ajakirjanduses otsustavalt vastu vaidles.15 1882. a. liitus Schliemanni meeskonnaga arhitekt Wilhelm Dörpfeld, kellele langes peagi uurimistöö korraldamise põhiraskus ja kes kaevamised Schliemanni surma järel (1890. a.) aastatel 1893–1894 ka lõpule viis. Dörpfeld eristas Hisarlikil üheksa peamist kihti, pannes niiviisi aluse tänaseni suurtes piirides keh- tivale stratigraafiale. Ta sai aru ka Schliemanni ilmsest eksitusest Trooja sõjaga seonduva kihistuse määratlemisel (Schliemanni poolt Priamose linnana identifitseeritud Trooja II kiht pärineb pronksiaegse Kreeka hiilgeajast, seega võimalikust Trooja sõjast vähemalt tuhande aasta jagu varasemast perioodist) ja uskus selle asemel, et pärimust Trooja sõjast tuleb seostada kõige monumentaalsema kihistuse – VI Troojaga, mille arheoloogiliselt

15 Frank Calvert oli 1862. a. ostnud osa Hisarliki künkast. Proovikaevamiste tulemusel oli ta jõudnud seisukohale, et seal peitub Homerose Trooja, kuid kuna oma vahenditest ulatuslikemateks kaevamisteks ei piisanud ja Briti Muuseum tema uurimist ei toetanud, siis soovitas ta paika Schliemannile. Schliemann alustas illegaalselt kaevamistega juba 1870. a. kevadel, kuid suuremad tööd said alata alles pärast kaevamisloa saamist järgmisel aastal. Calverti kriitika Schliemanni ekslike seisukohtade kohta rikkus hiljem nende suhted. Schliemanni uurimistöö ja tema ning Calverti suhete kohta vt. nt.: D. F. Easton. Heinrich Schliemann: Hero or Fraud? – Classical World 91, 1998, lk. 335–343; S. H. Allen. Personal sacrifice in the interest of science. Calvert, Schliemann and the Troy treasures. – Classical World 91, 1998, lk. 345–354; idem, Finding the walls of Troy: Frank Calvert and Heinrich Schliemann at Hisarlík. Berkeley, 1999; J. V. Luce, op. cit. (viites 14), lk. 81–92; M. Ceram. Jumalad, hauakambrid, õpetlased. Tallinn, 1961, lk. 37–70; P. Vandenberg. Priamose aare: kuidas Heinrich Schliemann oma Trooja välja mõtles. Olion, 2001. Schliemanni Trooja-publikatsioonidest on vahest silmapaistvaim: Ilios. Stadt und Land der Trojaner. Leipzig, 1881, kus Schliemann pidas kihti, millest leitud “Priamose aare”, eksikombel alt kolmandaks, mitte teiseks; selle õige määratluseni jõudis ta Dörpfeldi abil. 1990. a. oli ta uute kaevamistulemuste mõjul loobumas ka oma esialgsest veendumusest, et aarde ilmsiks toonud kiht on Priamose Trooja, kuid selle tõdemuse teaduslik esitus jäi juba Dörpfeldile (vt. W. Dörpfeld. Troja und Ilion. Athen, 1902, lk. 12–16).

6 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Trooja ümbruskond. Topograaﬁline plaan.

jälgitav purustamine langes sobivalt Mükeene tsivilisatsiooni kõrgaega II aastatuhande kolmandal veerandil.16 Schliemanni ja Dörpfeldi kaevamised (Troojale lisaks kaevas Schliemann 1876. aastast peale ka Mükeenes ja mujal Kreekas, Dörpfeld aga hiljem Mükeene lähedal Tirynsis), millele peagi lisandusid muudki arheoloogilised avastused, sealhulgas Knossose väljakae- vamine Arthur Evansi poolt Kreetal, avaldasid teaduslikule üldsusele suurt mõju. Enam ei kaheldud, et kangelaseepikast tuntud lossid – Trooja, Mükeene, Knossos jt. – olid silmapaistvad keskused juba pronksiajal. Loomulikult tõstis see taas eepilise pärimuse usaldatavust, mis oli 19. sajandi esimesel poolel filoloogia arenguga oluliselt langenud. Homerose eeposte tekke uurimisel kujunenud arusaam, et “Ilias” ja “Odüsseia” loodi võimalikust kangelasajastust sajandeid hiljem, ja eriti nn. analüütilise koolkonna seisukoht eeposte pikaajalisest heterogeensest tekkeprotsessist olid viinud paljud filoloogid ja ajaloolased veendumusele, et pärimuse näol on tegu eelkõige mütoloogiaga, mille taga ajaloolise tõe otsimine võib olla lootusetu.17 Schliemanni väljakaevamised kõigutasid sellist arusaama.

16 W. Dörpfeld, op. cit. (viites 15), eriti lk. 601, 632; kaevamiste kohta lk. 1–25. 17 19. sajandi õpetlaste arvamuste kohta Trooja sõja ajaloolisusest vt. B. Patzek. Homer und Mykene. Mündliche Dichtung und Geschichtsschreibung. München, 1992, lk. 22–34. Eestikeelset ülevaadet Homerose küsimuse lahendustest 19. sajandil vt. R. Kleis. Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn, 1980, lk. 39–41, ja M. Kõiv. “Ilias”, “Odüsseia”... (viites 2), lk. 330–331. Loomulikult nägid paljud ka enne Schliemanni Trooja sõja loos reaalsete ajaloosündmuste kajastust. Hea näite silmapaistvate Schliemanni-eelsete ajaloolaste erinevatest seisukohtadest annavad inglane George Grote. History of Greece I, London, 1869, eriti lk. 311–312, kes nägi Trooja sõjas eeskätt legendi, ja sakslane Ernst Curtius. Griechische Geschichte. Berlin, 1868, lk. 113–134, kelle meelest võis sõjaloo taga aimata teatud ajaloolist tuuma.

Tuna 1/2009 7 E S S E E

Kuigi kaugeltki kõik ei jaganud tema veendumust Homerose kangelastest kui reaalsetest ajaloolistest isikutest ja eepostes kirjeldatud seikadest kui ajaloolistest faktidest, ning leidus neidki, kelle skepsist kangelaspärimuse kui mütoloo- gilise fiktsiooni suhtes arheoloogilised avastused oluliselt ei muutnud,18 võttis üldjoontes siiski võimust seisukoht, mille järgi kangelaslood, eriti lugu Trooja sõjast, edastavad ajaloolist tegelikkust põhijoontes õigesti ja eepostes kirjeldatud ühiskonnapilt näitab enam-vähem adekvaatselt elukorraldust pronksiaegses Kreekas.19 Sarnasest veendumusest lähtuvalt alustas 1932. aastal Troojas taas välja- kaevamisi Cincinnati ülikooli arheoloog Carl Blegen (kaevas seal aastani 1938). Carl Blegen Oma 1950. aastatel ilmunud neljaköi- telises publikatsioonis, millele lisandus populaarsem kokkuvõte 1963. a.,20 jõudis Blegen järeldusele, et Dörpfeldi poolt Priamose linnaks peetud Trooja VI kihistus (Blegen tähistas selle lõppfaasi VIh-na) purunes maa- värina, mitte vallutuse tagajärjel ega saa seetõttu olla kreeklaste poolt hävitatud linn.21 Selle asemel tõstis Blegen esile ajaliselt järgmise kihi – Trooja VIIa. See oli varasemaga kultuuriliselt kontinuiteetne (müürivaringud olid parandatud), kuid eelnevast mõneti vae- sem ja tihedamalt täis ehitatud, mida Blegen tõlgendas hädaolukorra ja sellele järgnenud piiramise ilminguna (ka majade põrandate alt leitud säilitusnõud – pithosed – näitasid Blegeni meelest ohtu ja sõjaseisukorda). Kuid mis peaasi, Trooja VIIa languse puhul oli selgeid tõendeid tulekahjust, mille Blegeni meelest põhjustas vaenuväe rünnak. Blegeni hinnangul oli VIIa periood suhteliselt lühiajaline, ületamata üht-kaht inimpõlve. Purus- tused dateeris ta umbes aastasse 1250 e. Kr. või natuke varasemaks, seega pronksiaegse Mükeene tsivilisatsiooni hiilgeaja lõppfaasi. Blegeni arvates kinnitas tema uurimistöö veel kord Trooja sõja ajaloolisust: ei saanud olla kahtlust, et kreeklaste koalitsioon teiste poolt

18 Vt. näiteks E. Bethe. Homer und die Heldensage. Die Sage vom troischen Kriege. Leipzig, 1902; U. v. Wilamowitz-Moellendorff. Über die Ionische Wanderung. – Sitzungsberichte der Preussischen Akademie der Wissenschaften 1906, lk. 59. 19 Vt. nt. J. B. Bury. History of Greece to the Death of Alexander. New York [1913], lk. 37–49; W. Leaf. Homer and History. London, 1915. Schliemanni mõju kohta eeposte tõlgendamisele Mükeene perioodi ajaloo allikana vt. I. Morris. Archaeology as Cultural History. Malden, Oxford, 2000, lk. 84–88. Silmapaistvate uurijate seas olid oma hinnangutes märksa ettevaatlikumad Ed. Meyer. Geschichte des Altertums II 1. Stuttgart, Berlin, 1928, lk. 285–302, samuti M. P. Nilsson. Homer and Mykene. London, 1933, lk. 111–114, 248–278. Mõlemad arvestasid kangelaspärimuse mütoloogilist olemust ega pidanud kaugeltki võimalikuks seda täies ulatuses tõe pähe võtta, kuid uskusid siiski, et lool Trooja vallutamisest kreeklaste poolt on ajalooline tuum, ja et seda tuleb seostada Dörpfeldi poolt esile tõstetud VI kihistusega. On tähelepanuväärt, et isegi nii skeptiline ajaloolane nagu Karl Julius Beloch (Griechische Geschichte I 1. Strassburg, 1912, lk. 184) pidas võimalikuks, et sõja lugu kajastab mingit ajaloolist tõsiasja. 20 C. W. Blegen, C. G. Boulter, J. L. Caskey, M. Rawson and J. Sperling. Troy: Excavations Conducted by the University of Cincinnati I–IV. Princeton 1950–1958; C. W. Blegen. Troy and the Trojans. London, 1963. 21 C. W. Blegen. Troy and the Trojans (viites 20), lk. 143–145.

8 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi tunnustatud ülemkuninga juhtimisel tõepoolest võitles Trooja ja selle liitlaste vastu ja et linn, mis sõjaretkega hävitati, oli Trooja VIIa.22 Blegeni järeldused olid 1960.–1980. aastate ajalookirjanduses mõõtuandvad,23 kuid tekitasid ka probleeme. Nimelt langes Trooja VIIa häving ajaliselt häirivalt lähedale Kreeka võimukeskusi endid tabanud purustustele. See ajalookirjanduses “mererahvaste sissetungina” tuntud purustustelaine tabas 13. ja 12. sajandi vahetusel e. Kr. Egeuse piir- konnale lisaks ka kogu idapoolset Vahemere-ruumi, mille tagajärjel langes seni suurt osa Väike-Aasiast valitsenud Hetiidi impeerium, kannatasid Küprose linnad ja hävis Süüria võimukeskus Ugarit. Purustajad peatati alles Egiptuse piiridel vaarao Ramses III poolt (nii lasi ta seda kujutada raidkirjadel oma hauatemplis Medinet Habus).24 Arheoloogia andmeil toimus see kõik VIIa langusele sedavõrd lähestikku, et kronoloogiliselt on “mererahvaste” purustusi Trooja VIIa hävingust sisuliselt võimatu eristada. Blegeni Trooja-dateering – 1250. aasta paiku e. Kr. – oli tingitud mitte niivõrd objektiivsest tõendusmaterialist kuivõrd soovist paigutada Trooja sõda pronksiaegse Mükeene tsivilisatsiooni allakäigust varasemaks, sest olnuks raske uskuda, et kreeklased suutnuks koondada suurt ühisväge ajal, mil nende oma kindlused löögi alla langesid.25 Paljud kirjutajad loobusid Blegeni pakutud, kuid arheoloogia vaatekohast põhjendamatult varasest dateeringust ja tõid Trooja VIIa languse 13.–12. sajandi vahetusse e. Kr.,26 kuid püüdsid siiski päästa Trooja sõja lugu oletusega, et Priamose linna hävitamine toimus vahetult enne üldist katastroofilainet.27 Ar- heoloogia viimast ei kinnitanud. Seetõttu pole imekspandav, et paljud ei nõustunud Blegeni konstruktsiooniga. Osa autoreid pooldas, ja pooldab tänaseni, Trooja sõja tallermaana

22 C. W. Blegen. Troy and the Trojans (viites 20), lk. 147– 164; oma lõppjärelduse Trooja sõja ajaloolisuse kohta esitas Blegen juba sissejuhatuses (lk. 20). Kindlaid tõendeid vallutuse kohta leidis Blegen siiski vähe, piirdudes mõnede inimluude, sealhulgas kahe kolju ja ühe skeletiga (op. cit., lk. 161), mis sundis ka tema kaastöölist Caskey’d möönma, et põhimõtteliselt võis linn hävida juhuslikult süttinud tulekahjus (J. L. Caskey, Archaeology and the Trojan War. – Journal of Hellenic Studies 84, 1964, lk. 9). 23 D. L. Page. History and the Homeric Iliad. Berkeley, Los Angeles, 1959, lk. 71–74, 97–117, kus autor püü- dis seostada Trooja VIIa hävingut hetiidi tekstidest ilmnevate sündmustega (vt. allpool); G. E. Mylonas. Priam’s Troy and the Date of its Fall. – Hesperia 33, 1964, lk. 352–378; F. N. Stubbings. The Recession of the Mycenaean civilisation. – The Cambridge ancient history II 2, 1990 (esmatrükk 1975), lk. 342–358; W. Tay- lor. The Mycenaeans. London, 1983, lk. 159–160. Blegeni seisukohtadest lähtuvad ka eesti keeles ilmunud A. Krawczuki “Trooja sõda” (Tallinn, 1989), eriti lk. 130–138, ja G. Kehnscherperi “Kreeta, Mükeene, Santorini” (Tallinn, 1989), lk. 127–130. 24 Kontseptsiooni “mererahvaste” toodud langusest Anatoolias ja Vahemere idaosas kujundas juba Ed. Meyer. Geschichte des Altertums, lk. 544–607. Vt. eriti R. D. Barnett. The Sea Peoples. – The Cambridge Ancient History II 2, 1990 (1975) , lk. 359–378; V. R. Desborough. The End of the Mycenaean Civilisation and the Dark Age. – The Cambridge Ancient History II 2, 1990 (1975) , lk. 658–661; G. A. Lehmann. Die mykenisch- frühgriechische Welt und der östliche Mittelmeerraum in der Zeit der “Seevölker”-Invasionen um 1200 v. Chr., Opladen, 1985; The crisis years: the 12th century B.C. (ed. W. A. Ward, M. S. Joukowsky), Dubuque, 1992; R. Drews. The End of the Bronze Age. Changes in the Warfare and the Catastrophe ca. 1200 B.C., Princeton, 1993; M. Van de Mieroop. A History of the Ancient Near East ca. 3000 – 323 BC. Malden, Oxford, Carltown, 2004, lk. 179–194; The Greek Age of Bronze. Sea Peoples http://www.salimbeti.com/micenei/sea.htm 25.01.2009. “Mererahvaste” sissetungi valgustavatest kirjalikest allikatest tuleb lähemalt juttu allpool. 25 Kaudselt möönis seda ka Blegen ise (Troy and the Troans, viites 20, lk. 163–164). 26 Blegeni dateeringut kritiseerisid: C. Nylander. The fall of Troy. – Antiquity 37, 1963, lk. 6–11; G. E. Mylonas, op. cit., lk. 366–367; jt. Praeguseks on selge, et Trooja VIIa langust ei saa dateerida 1200. aastast varasemaks (vt. S. Hiller. Two Trojan wars? On the destructions of Troy VIh and VIIa. – Studia Troica 1, 1991, lk. 145–154; P. A. Mountjoy. Troia VII reconsidered. – Studia Troica 9, 1999, lk. 297–301. Mulle teadaolevalt hiliseim Trooja VIIa languse dateering on u. 1140–1130 e. Kr., mille pakkus välja C. Podzuweit. Die Mykenische Welt und Troja. – Prähistorische Archäologie in Südosteuropa (Hrsg. B. Hänsel), Berlin, 1982, lk. 65–88, kuid see pole leidnud laiemat toetust. 27 G. E. Mylonas, op. cit. (viites 23), lk. 380; F. N. Stubbings, op. cit. (viites 23), lk. 351–358; E. M. Craic. The Dorian Aegean, London, 1980, lk. 26–27.

Tuna 1/2009 9 E S S E E

Dörpfeldi pakutud kuuendat linna:28 nad kas vaidlustavad Blegeni maavärina-teooriat või seostavad seda looga Trooja hobusest, mida saab tõlgendada kas müüripurustaja või maa- värina võrdkujuna (sellest allpool). Teisi aga jätsid Blegeni uurimistulemused Trooja sõja ajaloolisuse osas sootuks skeptiliseks:29 kui ajaliselt sobiv Trooja VI purunes maavärinas ja inimtegevuse tagajärjel hävinud Trooja VIIa on ajaliselt sobimatu, millal sai siis toimuda Trooja sõda? Ja mis alust on meil üldse arvata, et see toimus? Kangelaseepika ja seega kogu pärimuse usaldatavust vähendas ka pronksiaegses Kreekas kasutatud lineaarkirja B dešifreerimine Michael Ventrise poolt 1952. aastal. Toonastest lossidest pärinevad savist kirjatahvlid näitasid, et varem arvatust erinevalt ei toiminud Mükeene perioodi ühiskond sugugi nii, nagu seda kujutasid Homerose eepo- sed. Suhteliselt lõdvalt korraldatud ja vägevate üksikisikute juhitud kogukondade asemel ilmnes lineaarkirjatekstides riiklikult reguleeritud ja bürokraatlikult kontrollitud rangelt hierarhiline ühiskond, mis mõneski mõttes meenutas muistse Lähis-Ida tsivilisatsioone. Ka lineaarkirjatahvlitel nimetatud toponüümid ei ühtinud eeposte omadega. Juba 1954. aastal sõnastas sotsiaalajaloolane Moses Finley mõjuka seisukoha, et kangelaseepika kajastab eeskätt oma lähimineviku, seega varase rauaaja (peamiselt 10.–9. sajandil e. Kr.) sotsiaal- seid olusid ja varasema pronksiaja kohta seega usaldusväärset informatsiooni ei paku.30 Miks peaks sellisel juhul arvama, et Trooja sõja lugu väärib pronksiaegsete sündmuste kajastusena suuremat usaldust? Seetõttu ei kadunud kusagile seisukoht, mis nägi kangelaspärimuses eeskätt fiktsiooni ja Trooja sõjas müüti, mille ajaloolist tuuma, isegi kui seda on, me parimalgi tahtmisel tuvastada ei suuda. Mõned avaldasid arvamust, et loo inspireerisid Trooja monumentaalsed varemed, millele pronksiaegse Mükeene tsivilisatsiooni languse järel Anatoolia läänerannikule asunud kreeklased püüdsid seletust leida. Tähtsamate pärimusest tuntud kangelaste koondamine ühiseks retkeks nendest uhketest müüridest piiratud kindluse vastu võis Väike-Aasia rannikulinnade varase rauaaja laulikutele ja nende kuulajatele tunduda ahvatleva lahendusena, mis lisaks muistse linna languse seletamisele ülistas ka nende endi esivanemate kuulsust.31 Ja kui lool oligi mingi reaalne ajalooline taust, sai tegu olla üksnes vähetähtsa episoodiga, mis hiljem eepikas mõõdutult üles puhuti.32 Nii või teisiti, vähegi usaldusväärset informatsiooni selliste seisukohtade pooldajate meelest Trooja sõja loost välja lugeda ei saa.33

28 C. Nylander, op. cit. (viites 23); F. Schachermeyr. Die griechische Rückerinnerungen im Lichte neuer Forschungen. Wien, 1983, lk. 36–37; M. Wood. In search of the Trojan war. Warwickshire, 1985; D. Easton. Has the Trojan war been found? – Antiquity 59, lk. 195; M. J. Mellink. Postscript. – Troy and the Trojan war. A symposium held at Bryn Mawr College October 1984 (ed. M. J. Mellink), Bryn Mawr, 1986, lk. 99–100. 29 F. Hampl. Die Ilias ist kein Geschichtsbuch. – Serta philologica Aenipotana 7/8, 1962, lk. 37–63; R. Hachmann. Hisarlik und das Troja Homers. – Vorderasiatische Archäologie. Studien und Aufsätze. Festschrift Anton Moortgart (Hrsg. K. Bittel, E. Heinrich, B. Hrouda, W. Nagel), Berlin, 1964, lk. 95–112; M. I. Finley. The Trojan War. – Journal of Hellenic Studies 84, 1964, lk. 1–9. Vt. ka kirjandust viidetes 31, 83 ja 84–87. 30 M. I. Finley. The World of Odysseus, (2. ed.), 1978. 31 E. Meyer. Gab es ein Troia? – Gazer Beiträge 4, 1975, lk. 155–169; J. Cobet. Gab es den Trojanischen Krieg? – Antike Welt 14, 1983, lk. 42–48 (eriti lk. 47–48); B. Patzek. Homer und Mykene (viites 17), lk. 159–161; D. Fehling. Die ursprüngliche Geschicte vom Fall Trojas, oder: Interpretationen zur Troja-Geschichte. Innsb- ruck, 1991, lk. 49–66. W. Kullmann. Homer and Historical Memory. – Signs of Orality. The Oral Tradition and Its Influence in the Greek and Roman World (ed. E. A. Mackay), Leiden, Boston, Köln, 1999, lk. 95–113. Eestikeelses kirjanduses esindab sellist seisukohta B. Brentjes. Muinasaja mõistatused. Tallinn, 1988, lk. 23–49. 32 M. I. Finley. The Trojan War (viites 29), lk. 2, The World of Odysseus (viites 30), lk. 47, 145 võrdles Trooja sõda Karl Suure vasalli Rolandi surmaga Roncevaux´ orus, millel polnud ajaloos suurt tähtsust, kuid mis sai siiski inspiratsiooniallikaks kõrgkeskaegsele “Rolandi laulule”. 33 Finley tuntud määratluse kohaselt: “Homer’s Trojan war, we suggest, must be evicted from the history of the Greek Bronze Age.” (The World of Odysseus, viites 30, lk. 177).

10 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Uusi tuuli Trooja küsimuse üle arutlemisse tõid USA–Türgi uurimisgrupi geodeesiatööd Trooja ees voolava Skamandrose jõe alam- jooksul, mis tuvastasid aja jooksul kinni- kasvanud merelahe Trooja külje all, samuti tõenäolise sadamakoha avastamine Egeuse mere kaldal Beşika lahe ääres kümmekond kilomeetrit Hisarlikist edela pool. See lubas näha Troojat senisest rohkem sadamalinna- na.34 Veelgi suurem tähtsus oli kaevamiste taasalustamisel 1988. aastal Tübingeni arheo- loogiaprofessori Manfred Korfmanni juhatu- sel. Korfmann koondas enda ümber kõrgel tasemel rahvusvahelise meeskonna (grupi teise juhina tegutses Cincinnati ülikooli professor Brian Rose), kaasas loodusteadlasi, saavutas finantstoe Daimler-Chrysleri autotootjatelt ning hoolitses avalikkuse teavitamise ja uurimistulemuste kiire publitseerimise eest. 1991. Manfred Korfmann aastal hakkas ilmuma ka spetsiaalselt Trooja- uuringutele pühendatud ajakiri Studia Troica. Enim vastukaja tekitas Korfmanni ja tema kaastööliste seisukoht Trooja kindlust ehk akropoli ümbritsenud ulatuslikust all-linnast. Kuigi linna olemasolu oletas juba Schliemann ja Dörpfeld oli tuvastanud kindlusemüüridest väljapoole jäävate hoonete vundamente, oli senine tähelepanu koondunud siiski akropolile. See võis diskrediteerida Trooja sõja ajaloolisust, sest Hisarlik võis näida liialt väikese kindlusena kutsumaks esile tähtsamate Kreeka riikide ühisretke. Nüüd aga väitis Korfmann, et tema eelkäijate ja ta oma meeskonna uurimistöö kumulatiivne tulemus tõendab tiheda ja rahvarohke all-linna olemasolu Trooja IV ja VII perioodil. See all-linn oli väljakaevajate meelest ümbritsetud tõenäoliselt kolmekordse kindlustusvööndiga: kahekordse kraavi ja neist sissepoole jääva kivimüüriga. Korfmanni hinnangul võis Troojas elada kuni 10 000 nimest, mis tõstis ta pronksiaegsete asulate seas üsna auväärsele kohale. Peale selle leidis Korfmann akropolilt täiendavaid tõendeid VIIa kihistuse purustamise kohta sõjategevuse tagajärjel.35 Ta rõhutas veel Trooja kuuluvust Anatoolia kultuurisfääri,

34 J. C. Kraft, I. Kayan, O. Erol. Geomorphic reconstructions in the environs of the ancient Troy. – Science 209, 1980, lk. 776–782; I. Kayan. Die troianische Landschaft. Geomorphologie und paläographische Rekonstruktion der Alluvienebene. – Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10), lk. 309–314; sellest uurimusest tulenevate järelduste kohta vt. J. V. Luce, op. cit. (viites 14), lk. 121 jj. Beşika lahe kohta: M. Korfmann, Beşik Tepe: New Evidence for the Period of the Troyan Sixth and Seventh Settlements. – Troy and the Trojan War (viites 28), lk. 17–28. 35 Vt. M. Korfmann, D. Mannsperger. A Guide to Troia by the Director and the Staff of the Excavations. Is- tanbul, 1999; idem, Der prähistorische Siedlungshügel Hisarlik. Die “zehn Städte Troias” – von unten nach oben. – Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10), lk. 347–354; idem, Wilusa /(W)ilios ca. 1200 v.Chr. – Ilion ca. 700 v.Chr. – Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10), lk. 64–76; idem, Troia in light of new research. Keynote lecture. Trier, 2004, PDF-Datei: http://www.uni-tuebingen.de/troia/eng/trier_eng.pdf 18.01.2009. Põhjaliku ülevaate Korfmanni meeskonna uurimistulemustest annab J. Latacz. Troia und Homer. Der Weg zur Lösung eines alten Rätsels. München, Berlin, 2005 (esmaväljaanne 2001), lk. 40 jj. Vt. ka R. Castleden, op. cit. (viites 1), lk. 24–44. Hiljutiste arheoloogiliste uurimistulemuste kohta vt. ka The Prehistoric Archaeology of the Aegean http://projectsx.dartmouth.edu/history/bronze_age/ 18.01.2009, eriti Lesson 23: Troy VI, ja Lesson 2: Troy VII and the Historicity of the Trojan War; The Greek Age of Bronze. Trojan War http://www. salimbeti.com/micenei/war.htm 25.01.2009.

Tuna 1/2009 11 E S S E E

mis seostas seda idapoolse Hetiidi impeeriumiga, samuti linna kaubanduslikku tähtsust Dardanellide väina Egeuse-poolse sissepääsu juures ja oletas, et suvised kirdetuuled sundisid Mustale merele purjetavaid laevu Trooja sadamas pikalt soodsat tuult ootama, mis tegi linnast tähtsa ja kohalikule valitsejale tulutoova peatuspaiga.36 Nii maalis ta pildi Troojast kui Musta mere kaubateel paiknevast võimsast Anatoolia linnast, mis tihedalt seotud idapoolse Hetiidi riigiga (seost hetiitidega kinnitas ka 1995. aastal leitud luuvikeelse hieroglüüfkirjaga pronkspitsat, mis pärineb, tõsi küll, juba Trooja VIIa-le järgnenud perioodist; tegemist on ainsa kirjaliku tekstiga, mis Troojast leitud).37 Sellise linna ründamises Kreeka ühisväe poolt polnud midagi imelikku, seda enam, et nagu hetiidi tekstidest arvata võib, tülitsesid hetiidid ja kreeklased tõepoolest Väike-Aasia rannikul paiknevate valduste pärast (sellest allpool). Korfmanni inspireerivad avastused ja väited tugevdasid usku Trooja sõja loo ajalooli- sesse tuuma (Korfmann ise seostas pärimust ettevaatlikult Trooja VIIa-ga38), mis avaldus autoriteetseimalt Baseli klassikalise filoloogi Joachim Lataczi põhjalikus monograafias.39 Teisalt põhjustasid nad aga skeptikute vastuseisu, mis tuli teravalt esile pärast 2001. aastal Stuttgartis korraldatud suurejoonelist näitust ja sellekohase almanahhi avaldamist.40 Eriti ärritas vastasleeri Korfmanni kaastöötaja, kunstnik Christian Hauβneri rekonstruktsioon ja näituseks valmistatud makett, mis väljakaevajate visiooni suurest tihedast linnast manas konkreetselt vaatajate silme ette. Kõige teravamalt Korfmanni vastu sõna võtnud arheoloog Dieter Hertel ja antiikajaloolane Frank Kolb süüdistasid teda metodoloogilises ebakorrektsuses (liiga kergekäelistes järeldustes ebapiisava tõen- dusmaterjali põhjal), üldsuse teadlikus eksitamises ja kallutatud tulemuste esitamises, et vastata sponsorite ootustele ning tagada seeläbi uurimistöö jätkuvat finantseerimist. Kolbi ja Herteli hinnangul, mis leidis toetust teisteltki, lubavad Korfmanni poolt all- linna kohta toodud tõendeid rekonstrueerida vaid suhteliselt piiratud hajaasustust, tihe all-linn oma väidetavate kindlustusvöönditega kuulub aga fantaasiavalda.41 Mitmed

36 M. Korfmann. Troy: Topography and navigation. – Troy and the Trojan War (viites 28), lk. 1–16; idem, Troia, an ancient Anatolian palatial and trading center: archaeological evidence for the period of Troia VI/VII. – Classical World 91, 1998, lk. 360–385; idem, Troia als Drehscheibe des Handels im 2. Und 3. Vorchristlichen Jahrtausend. Erkentnisse zur Troianischen Hochkultur und und zur Maritimen Troia-Kultur. – Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10), lk. 355–368; idem, Die Troianische Hochkultur (Troia VI und VIIa). Ein Kultur Anatoliens. – Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10), lk. 395–406. Trooja soodsa asendi ja kaubandusliku tähtsuse rõhutamisel võttis Korfmann üle juba ammu väljendatud seisukoha – vt. näiteks J. B. Bury, op. cit. (viites 19), lk. 40 – 41. 37 Vt. J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 67jj. Kuigi põhjapanevateks järeldusteks on ühest pitsatist vähe, lubab see siiski ettevaatlikult oletada, et troojalased rääkisid luuvi keelt ja kuulusid seega etniliselt ühte muu Anatoolia lääne- ja kaguosa elanikkonnaga. 38 Vt. M. Korfmann. Was there a Trojan war? Troy between fiction and archaeological evidence. – Troy from Homer’s Iliad to Hollywood Epic (ed. M. M. Winkler), Malden, Oxford, Carltown, 2007, lk. 20–26. 39 J. Latacz, Troia und Homer (viites 35). Vt. ka M. Wiener. Homer and History: Old Questions, New Evidence. – Epos. Reconsidering Greek Epic and Aegean Bronze Age Archaeology (ed. S. P. Morris, R. Laffineur), Liège, 2007, lk. 3–33. Märksa populaarsemas vormis: M. Siebert. Troia. Mythos und Wirklichkeit. Stuttgart, 2001; B. Strauss. The Troyan War. A New History. New York, Lodon, Toronto, Sidney, 2006; R. Castleden, op. cit. (viites 1; ingliskeelne originaal ilmus 2006). 40 Troia. Traum und Wirklichkeit (viites 10). 41 Kolbi ja Herteli kriitika Korfmanni aadressil sai alguse päevalehtedes. Põhjalikumat argumentatsiooni vt. D. Hertel. Troia, Archäologie, Geschichte, Mythos. München, 2001; F. Kolb. Ein neuer Troia-Mythos? Traum und Wirklichkeit auf dem Grabhügel von Hisarlik. – Troia – Traum und Wirklichkeit. Ein Mythos in Geschichte und Rezepzion (Hrsg. H.-J. Behr, G. Biegel, H. Castritius), Braunschweig, 2003, lk. 8–39; idem, War Troia eine Stadt? – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 120–145. Kolbi ja Hertelit toetavaid hinnanguid avaldasid teiste seas J. Cobet, H.-J. Gehrke, op.cit. (viites 13), eriti lk. 290–284, 301–305; J. Cobet. Von Text zur Ruine. Die Geschichte der Troia-Diskussion. – Der neue Streit um Troia, lk. 119–138, samuti mitmed teised samas väljaandes avaldanud autorid.

12 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Trooja VI hüpoteetiline rekonstruktsioon (Ch. Hauβner). silmapaistvad teadlased astusid omakorda välja Korfmanni kaitseks, süüdistades Kolbi ja Hertelit ennast kallutatud seisukohtade esitamises.42 Probleemi arutamiseks organiseeritud konverentsid lepitust ei toonud.43 Korfmann suri 2005. aastal ja uurimistööd Troojas jätkuvad tema kolleegi Ernst Pernicka juhtimisel. Kõrvalseisjal on raske hinnata, kummal poolel on selles vaidluses rohkem õigust, ja nagu sellistel puhkudel ikka, võib arvata, et tõde on kuskil vahepeal. Korfmanni rekonstruktsioon ja makett on loomulikult hüpoteetilised (keegi pole vastupidist väitnudki), esitades väljakaevajate ettekujust, mitte tõendatud fakte. Võib-olla läks ta siin entusiasmist üle hea tava piiri. Kas see õigustab oponentide kohati õelat kriitikat, on iseküsimus. Kuid mis peaasi, vaidluse keskmesse tõusnud all-linna suuruse probleem ei saa Trooja sõja ajaloolisust kinnitada ega kummutada. Trooja oli hilisel pronksiajal (nn. Mükeene perioodil) kindlasti arvestatav keskus, mis ei jäänud oluliselt alla Kreeka kindlustele (näiteks Mükeenele ja Tirynsile kui kahele silmapaistvamale nende seas). Idamaade linnadega (sealhulgas Hetiidi pealinna Hattušaga) ta tõenäoliselt küll võrdlust välja ei kandnud, kuid oli sellegipoolest piisavalt silmapaistev põhjustamaks konflikte Egeuse piirkonnas. Trooja hiilgeaeg (Trooja

42 D. F. Easton, J. D. Hawkins, A. G. Sherratt, E. S. Sherratt. Troy in Recent Perspective. – Anatolian Studies 52, 2002, lk. 75–109, millele Hertel ja Kolb vastasid järgmisel aastal: D. Hertel, F. Kolb. Troy in clearer perspective. Anatolian Studies 53, 2003, lk. 71–88. Vt. ka F. Kolb. Troy VI: A Trading Center and Commercial City? – American Journal of Archaeology 108, 2004, lk. 577–613, ja Korfmanni mõttekaaslaste vastust: P. Jablonka, C. B. Rose. Late Bronze Age Troy: A Response to Frank Kolb. – American Journal of Archaeology 108, 2004, lk. 615–630. 43 2002. a. veebruaris Tübingenis korraldatud debatt tõi kaasa terava sõnasõja ja sama aasta septembris Hal- les kokku tulnud Saksa ajaloolastepäeval oli esindatud vaid skeptikute leer. Vastaspoolte vaatekohti vt. D. F. Easton, J. D. Hawkins, A. G. Sherratt, E. S. Sherratt, op. cit., lk. 77, 84, 96–97, ja Ch. Ulf, Wozu ein Bilanz? – Der neue Streit um Troia. (viites 41), lk. 9–10. Nimetatud väljaanne esitab kõige põhjalikumalt ja ülevaatlikumalt skeptilise poole seisukohad.

Tuna 1/2009 13 E S S E E

VI–VIIa) langes üsna täpselt Mükeene tsivilisatsiooni kõrgperioodi ja Trooja VIIa purustati inimtegevuse tagajärjel umbes sel ajal, kui algas ka pronksiaegse Kreeka allakäik. Nii VIh kui VIIa purustusekihte on võimalik seostada kreeklaste vaenutegevusega. Järgnenud VIIb kihistus, mis hävis kahes tulekahjus, tõenäoliselt 12. sajandi lõpul ja 11. sajandi teisel poolel e. Kr.,44 jääb küll juba Mükeene perioodi sügava languse aega, kuid sellegi purustamist saab soovi korral kreeklaste süüks panna. Võimalikku tausta Trooja sõja loole pakub arheoloogia seega küllalt. Teisalt ei anna arheoloogiline leiumaterjal Trooja sõja toimumisele vähimatki kinnitust ega saagi seda teha, sest isegi kui on kindel, et purustusi põhjustas vaenutegevus, mitte inimlik õnnetus või loodusjõud, ei tuvasta arheoloogia, kes nimelt need hävitajad olid. Trooja vallutamisele viitavad tõendid ei ütle veel, et vallutajateks olnuks kreeklased, ammugi mitte, et seda teinuks Kreeka riikide liitvägi Mükeene valitseja ülemjuhatusel. Liiatigi on näiliselt sobivaima Trooja VIIa kihistuse seostamine kreeklaste vallutusega jätkuvalt problemaatiline, sest langeb Kreeka keskuste endi allakäigu aega. Kui meil oleks ainult arheoloogiline tõendusmaterjal, ilma müüdita Trooja sõjast, ei leiaks seisukoht Hisarliki kantsi hävitamisest kreeklaste poolt ilmselt kuigi palju toetajaid. Trooja arheoloogia sõja ajaloolisuse osas seega lahendust ei anna. Võtmeküsimus on jätkuvalt, kas ja millisel määral saab usaldada kreeka eepilist pärimust, mis sõjaloo nii muinaskreeklastele kui ka meile pärandas. Vastust tuleb otsida ennekõike pärimusest endast, mitte Hisarliki varemetest.

Pärimus kui ajalooallikas?

Trooja sõjad ei ole Homerose väljamõeldis (kui tähistada Homerose nimega “Iliase” ja “Odüsseia” meile tundmatut autorit), vaid müüt, s. t. traditsiooniline lugu, mille põhjalik- ku tundmist poeet oma kuulajatelt enesestmõistetavalt eeldas.45 Pärimus oli pikka aega kindlasti suuline, kandudes edasi paljude põlvkondade laulikute (kreeklased nimetasid neid aoidideks ja rapsoodideks) esituses. Võib-olla õilmitses kangelaslaulu traditsioon juba pronksiaegsetes kreeka lossides,46 kuid ta arenes kindlasti Mükeene tsivilisatsiooni langusele järgnenud nn. tumedal ajajärgul (11.–9. sajandil e. Kr.). Kirjalike eeposte loomine selle põhjal sai alata alles 8. sajandil e. Kr., mil kreeklased, vahepealse sajanditepikkuse kirjaoskusetuse järel, mugandasid foiniikia alfabeedi. Millal täpsemalt “Ilias”, “Odüs- seia” ja paljud teised meile kaduma läinud kangelaseeposed kirjalike teostena loodi, pole teada,47 kuid isegi kui arvata, et see sündis juba 8. sajandil e. Kr., oli pronksiaegse Mükeene

44 M. Korfmann, Wilusa /(W)ilios ca. 1200 v.Chr. – Ilion ca. 700 v.Chr. (viites 35), lk. 70; D. Hertel, Die Gleichsetzung einer archaäologischen Schicht von Troia mit dem homerischen Ilios. – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 102. M. Wiener, op. cit. (viites 39), lk. 26–27. 45 Vt. eriti W. Kullmann. Die Quellen der Ilias, Wiesbaden, 1960, lk. 58–63; J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 191–240; B. Eder. Noch einmal: die homerische Schiffkatalog. – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 290. Küsimus sellest, kas eksisteeris teadaolevaist eepostest varasem, kogu sõjalugu tervikuna hõlmav Trooja-eepos (B. Eder, op. cit. lk. 289; D. Fehling, op. cit. viites 31, lk. 27–55), jääb paratamatult vastuseta. Ükski allikas sellist eepost ei nimeta. 46 Selles osas on tavaks viidata Pylose lossi troonisaali kaunistanud, lüüralaadset pilli mängivat laulikut ku- jutavale freskole. Peale selle näib kangelaseepika olevat säilitanud pronksiajast pärit poeetilisi vormeleid (fraase). Mükeene perioodi oletatava kangelaseepika ja selle temaatika kohta vt. M. L. West. The Rise of the Greek Epic. – Journal of Hellenic Studies 108, 1988, lk. 156–165; S. Morris. A Tale of two Cities: The Miniature Frescoes from Thera and the Origins of Greek Poetry. – American Journal of Archaeology 93, 1989, lk. 522–531. Agnostilisemat seisukohta vt. I. Hajnal. Der epische Hexameter im Rahmen der Homer- Troia-Debatte. – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 217–231. 47 Homerose eeposte loomist on dateeritud 9. sajandist e. Kr. (C. J. Ruijgh. D’Homere aux origines proto- mycéniennes de la tradition épique. Analyse dialectologique du langue homérique, avec un excursus sur la 

14 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi kultuuri langusest selleks ajaks möödas juba umbes 400 aastat.48 Seega, isegi kui laulikud ülistasid kunagi tõepoolest toimunud suursündmust, pidi lugu sellest sajandite jooksul muutunud olema. Küsimus on selles, kas eepiliste poeetide vahendusel hilisematele põl- vedele pärandunud Trooja sõja lugu on neist muutustest hoolimata säilitanud arvestatavat ajaloolist tõde ja kas me suudame seda enam-vähem usaldatavalt ära tunda. Kindel on, et hilisemate antiikautorite poolt välja arvestatud Trooja sõja daatumeid ei saa tõe pähe võtta, hoolimata sellest, et need langevad enamikus 13.–12. sajandisse e. Kr. – seega aega, mil kreeklaste sõjaretk Trooja vastu võis põhimõtteliselt aset leida. Kuna kreeklased 12. kuni 9. sajandini e. Kr. kirja ei kasutanud, ei saanud nad loomulikult ka daatumeid kirjalikult pärandada. Hilisematest allikatest teame, et esimesed katsed kro- noloogiat fikseerida tehti alles 5. sajandil, seega rohkem kui 700 aastat pärast Trooja sõja võimalikku toimumist, ja et varasemate sündmuste daatumid kalkuleeriti põlvkondade kaupa ajas tagasi arvestades. Kuna puudus ühene arusaam, mitu põlve millisest sündmu- sest varem Trooja purustati, ja ka keskmise inimpõlve pikkust hindasid erinevad autorid erinevalt, siis olid paratamatult erinevad ka tulemused, milleni Trooja sõja dateerimisel jõuti. Eratosthenese poolt kalkuleeritud aasta 1184 e. Kr. saavutas teistest mõneti suurema populaarsuse õpetlase autoriteedi, mitte usaldusväärsemate andmete (mida tal lihtsalt polnud) või parema metoodika tõttu.49 Väljaarvestatud daatumite langemine pronksiaega näitab eeskätt, et hilisematel kreeklastel oli ligikaudne ettekujutus sellest, mitu inimpõlve tagasi nende esivanemate kuulsusaeg (meie mõistes pronksiaeg) loojangule läks. Võib-olla saab usaldada ka antiikmaailmas üldlevinud veendumust, et Trooja hävis umbes kaks põlve (antiikautorite hinnanguil 60–80 aastat) enne Heraklese järglaste ja doorlaste sissetungi, mis kangelasilmale otsustava lõpu tegi.50 See teadmine tuli loomulikult kangelaspärimusest ja tema tõsiseltvõetavus sõltub meie hinnangust traditsiooni üldisele usaldusväärsusele. Igal juhul on daatumid, ka kõige optimistlikumal hinnangul, ainult väga ligikaudsed ja nende kasutamine Trooja erinevate purustusekihtide ja sõjaloo seostamiseks täiesti alusetu. Trooja sõja loo näol on tegemist levinud müüdiklišeega. Naise äraviimise ja tagasitoomise süžee, mille ümber lugu koondub, ilmneb variatsioonidena teisteski Kreeka müütides,51 mis võivad olla inspireeritud mitmelt poolt tuntud jumalanna kuju või mõne muu sümboli

 création de l’alphabet grec. – J. P. Homeric Questions. Essays on Philology, Ancient History and Archaeology [ed. J. P. Crielaard], Amsterdam, 1995, lk. 1–96; Ruijgh dateeris alfabeedi kasutuselevõtu juba hiljemalt X sajandisse e. Kr.) 6. sajandini e. Kr. (M. S. Jensen, Homeric Question and the Oral-Formulaic Theory, Copenhagen, 1980), kusjuures levinumad dateeringud kõiguvad 8.–7. eelkristliku sajandi vahel: B. B. Powell. Homer, Malden, Oxford, Carlton, 2004, lk. 30–37; J. Latacz. Homer. His Art and His Work, Michigan, 1998, lk. 56–59; idem, Troia und Homer, lk. 182 (8. sajand e. Kr.); M. L. West. The Date of the Iliad. – Museum Helveticum 52, 1995, lk. 203–219; W. Burkert. Das hunderttorige Theben und die Datierung der Ilias. – Wiener Studien 89, 1976, lk. 5–21. Vt. selle kohta ka M. Kõiv. “Ilias”, “Odüsseia” ... (viites 2), lk. 333–340. 48 Kui Castleden (op. cit. viites 1, lk. 75jj.), liigitab eepilise tsükli ja “Iliase” kaasaegsete allikate alla, on see kahtlemata eksitav. 49 Trooja sõja antiiksete daatumite kohta vt. W. Burkert. Lydia Between East and West or How to Date the Trojan War. – The Ages of Homer (ed. J. B. Carter, S. P. Morris), Austin, 1995, lk. 139–148; R. Bichler. Die Datierung des Troianischen Krieges als Problem der griechischen Historie. – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 349–367. 50 Esimene, kes selle ajavahemiku meie jaoks aastatena määratles, on Thukydides 1. 12. 51 Jumalustega seonduvalt on siin arhetüüpne müüt Kore-Persephone röövimisest allilma isanda Hadese poolt, millele järgnes tema ema Demeteri äraminek jumalate seast Eleusisesse, ja Kore järgnev tagasitoomine allilmast, koos Demeteri leppimisega (Homerose “Hümn Demeterile”). Analoogse süžee ilmingud kangelaslugudes: Io minek lehmana Egiptusesse ja tema järglaste Danaiidide naasmine kodumaale Argoses; kuldvillakujäära lend Kolchisesse ja kuldvillaku tagasitoomine, koos Medeiaga, argosõitjate poolt; neidude ja noormeeste viimine Ateenast Knossosesse Minotaurose roaks ja nede tagasitoomine, koos Ariadne ja Phaidraga, Ateena kangelase Theseuse poolt, jt.

Tuna 1/2009 15 E S S E E

äraviimise ja tagasitoomise rituaalist, kus lahkumine tähistas normaalsuse katkestust ja naasmine korra taastust.52 Helenat austasid spartalased jumalannana,53 ja kuigi sarnasest rituaalist tema kultusega seoses andmeid pole, teame ometigi, et vähemalt müüdis viidi teda ära ja toodi tagasi teistelgi puhkudel.54 Lugusid noorte meeste katsumustest kaugetel retkedel võib omakorda seostada initsiatsiooniriitustega (noormeeste täisikka jõudmise rituaalidega).55 Seetõttu on Helena röövimise ja tagasitoomise lugu raske võtta ajaloolise tõena. Kuid ei saa välistada võimalust, et mütoloogilisse klišeesse on siiski peidetud mingi ajalooline tuum. Võime olla enam-vähem kindlad, et kangelaspärimus on säilitanud teatava informatsiooni pronksiaegse Kreeka kohta. Nii kasutavad kangelased eepostes pronksrelvi, mis poeemide loomisajaks olid kindlasti ammu käibelt kadunud, nimetatud on mõnd ära- tuntavalt pronksiaegset eset (metsseakihvadest kiiver, kõrge tornikujuline kilp, Nestori kuldkarikas), ja ka kangelasmaailma geograafia langeb põhipunktides kokku Mükeene perioodi ajaloolise geograafiaga – Mükeene ja Trooja olid silmapaistvad just pronksiajal, mitte hiljem (sarnaseid näiteid võiks tuua mitmeid). Teisalt on selge, et kuigi poeet uskus end laulvat kaugest minevikust, ei kajasta eepostes kujutatud ühiskonnapilt tervikuna pronksiaegseid olusid. Võib vaielda, kas nn. Homerose ühiskonnas tuleb näha Moses Finley kombel mälestust eeposte kirjapaneku ajaks äsja möödunud (või mööduma hakkava) tumeda ajajärgu oludest56 või on õigus neil, kelle meelest varasemaid olusid mittetundev poeet pidi paratamatult kirjeldama oma kaasaega (seega tõenäoliselt 8.–7. eelkristliku sajandi ühiskonda, kust jättis välja mõned “moodsad” nähtused),57 või on eepiline maailm eristamatu segu eri ajajärkudest pärit joontest,58 kuid pole kahtlust, et pronksiaegse Kreeka losside bürokraatlikult korraldatud ühiskond oli poeedile tundmatu. Ja kui poeet ei teadnud suurt midagi neist oludest ja sellest ühiskonnast, millest ta end laulvat arvas, kas on siis alust arvata, et tema teadmised muistsetest sündmustest olid usaldusväärsemad? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Nagu eelöeldustki näha, võib pronksiaja joonte püsimist kangelaseepikas hinnata erinevalt: kes näevad eepilises maailmas eri ajajärkude tunnuste segu, eeldavad ka pronksiaegsete joonte sulandumist sellesse kooslusse. Paljugi sõltub sellest, kui konservatiivseks pidada eepilise värsi traditsioonilist struktuuri ja sõ-

52 Vt. nt. W. Burkert. Katagógia-anagógia an the Goddess of Knossos. – Early Greek Cult Practice (ed. R. Hägg, N. Marinatos, G. C. Nordquist), Stockholm, 1988, lk. 81–88. Kangelaslugude rituaalse tausta kohta vt. W. Burkert. Homo Necans. The Anthropology of Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. Berkeley, Los Angeles, London, 1983, eriti lk. 135–212, 248–297; K. Dowden. The Uses of Greek Mythology. London, New York, 1992, lk. 95–109. 53 Helena pühamu paiknes Sparta lähedal Therapnes, kus teda austati koos vendade Dioskuuride ja abikaasa Menelaosega: Herodotos 6. 61; Pausanias 3. 15. 3; 19. 9. Helenat austati jumalusena ka Rhodosel (Pausanias 3. 19. 10), Korintose sadamalinnas Kenchreais (Pausanias 2. 2. 3) ja Hiiosel (Hesychios, Heleneia). 54 Esmakordselt röövis Helena juba tema lapseeas Ateena kangelane Theseus ja ta toodi tagasi oma vendade Dioskuuride poolt (Apollodoros 3. 10. 7 ja paljud teised antiikautorid); seejärel oli äraviija Paris ja tagasitoo- jad vennad Agamemnon ning Menelaos. Peale selle on teada lugu, mille kohaselt Helena pärast Menelaose surma veel kord ära rööviti, sedapuhku Nikostratose ja Megapenthese poolt, viidi Rhodosele, kus naised ta üles poosid; edaspidi austasid rhodoslased teda Dendritise ehk puujumalannana (Pausanias 3. 19. 9–10). Helena kui äraviidava-tagasitoodava jumaluse ja Trooja sõja loo orgaanilist seost on rõhutanud näiteks Ed. Meyer. Geschichte des Altertums (viites 19), lk. 297–298. 55 Vt. eriti J. Bremmer. Heroes, Rituals and the Trojan War. – Studi storico religiosi 2, 1978, lk. 5–38. 56 M. I. Finley. The World of Odysseus (viites 30), lk. 48–50. 57 Vt. nt. I. Morris. The Use and Abuse of Homer. – Classical Antiquity 5, 1986, lk. 94–115; H. Van Wees. Status Warrior. War, Violence and Society in Homer and History. Amsterdam, 1992, eriti lk. 17. 58 A. M. Snodgrass. An historical Homeric society? – Journal of Hellenic Studies 94, 1974, lk. 114–125; O. Dickinson. The Aegean from Bronze Age to Iron Age. Continuity and Change Between the Twelfth and Eighth Centuries BC. London, New York, 2006, lk. 239–240.

16 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi nakasutust, mis võis, kuid ei tarvitsenud kanda informatsiooni põlvest põlve üsna väheste muutustega. Ent isegi siis, kui pronksiaegsete joonte osa eepilises olme- ja ühiskonnapildis on minimaalne, ei tähenda see veel tingimata, et ka lood, millest lauldi, peaksid olema pronksiaja osas täiesti ebausaldatavad. Kord ilmet võtnud süžeed võisid püsida küllalt sta- biilselt, hoolimata sellest, et laulikud ühitasid neid sajandite jooksul korduvate esituste käi- gus üha muutuvate sotsiaalsete oludega, pannes muistsed tegelased tegutsema laulikutele ja nende kuulajatele omases ning mõistetavas maailmas. Tegemist võis olla nähtusega, mis on hästi tuntud näiteks kujutavas kunstis: nii kesk- kui ka renessansiaegsed maalid kujutavad piibli- ja hiljem ka antiiklugude tegelasi autori kaasaegsetena ega näita kuigivõrd reaalse antiikolustiku tundmist, samal ajal kui muistsed lood ise olid kõigile hästi teada. Sageli on Trooja sõja pärimust võrreldud teiste kangelaspärimuste, eriti Nibelungide looga.59 Ka selle puhul on tegemist ammusest murranguajast (vastaval juhul rahvaste- rändamise perioodist) kõneleva traditsiooniga, mille põhjal hilisemates ja paljuski teist tüüpi ühiskondades loodi monumentaalsed eepilised poeemid – Islandi “Vanem Edda” ja kõrg-keskaegne saksa “Nibelungide laul”. Viimases on eriti selgelt näha, kuidas varased kangelaslood ühitati hilisema rüütliolustiku ja -mentaliteediga.60 Lool endal on vaielda- matu ajalooline taust, sest pole kahtlust, et “Nibelungide laulu” Etzeli ja “Vanema Edda” “Atli laulu” kangelase taga kumab hunnide omaaegne pealik Attila, et burgundide kuninga Güntheri (“Vanema Edda” Gunnar) prototüübiks tuleb pidada 5. sajandi burgundide kuningat Gundahariust, et Nibelungide hukk Etzeli õukonnas kajastab burgundide riigi hävitamist hunnide poolt 437. aastal ja et lugu Atli surmast oma naise Gudruni käe läbi tuleneb Attila ootamatust surmast pulmaööl aastal 453, kui ta oli abiellumas germaani pealikutütre Hildicoga. Kuid samas on ka keskne lugu tundmatuseni muutunud: burgundide riigi hävitamisest Reini ääres on saanud veresaun Etzeli kuningalossis Ungaris (nii kirjeldab sündmusi saksa Nibelungide eepos) ja Attila surmast pulmaööl tema tapmine kättemaksuks venna eest (nagu ilmneb “Vanema Eddas”). Burgundide huku puhul on toodud mängu veel idagootide kuningas Theoderich (“Nibelungides” Berni Dietrich), kes tegelikkuses valitses enam kui pool sajandit pärast burgundide purustamist.61 Näeme seega, et kuigi pärimus lähtub ajaloolistest tõsiasjadest ja on säilitanud mõnede ajalooliste tegelaste nimed (Attila-Atli-Etzel; Gundaharius-Günther-Gunnar; Theoderich-Dietrich), on reaalselt eraldi seisnud sündmused kummaliselt põimunud ja kogu pärimus tegelikku- sega võrreldes sedavõrd muutunud, et ajaloolise tõe rekonstrueerimine selle põhjal oleks võimatu. Kui Trooja sõja lugu tegi läbi sama suured muutused, pole sellegi põhjal pronksiaegsete sündmuste taastamine kuigi mõttekas. Me peaksime küll arvama, et kunagi oli tüli kreeklaste ja troojalaste vahel, kuid mis asjaoludel, millal ja miks, jääks saladuseks. Ei saaks olla kindel selleski, kas sõda üldse toimus samas paigas, millest Homeros laulis.

59 Vt. Ed. Meyer. Geschichte des Altertums (viites 19), lk. 288–296; M. P. Nilsson, op. cit. (viites 19), 185–197; R. Carpenter. Folk Tale, Fiction and Saga in the Homeric Epics. Berkeley, Los Angeles, 1958, lk. 71–78; M. I. Finley. The Trojan War (viites 29), lk. 2–4; J. B. Hainsworth. The fallibility of Oral Heroic Tradition. – The Trojan War. Its Historicity and Context (ed. L. Foxhall, J. Davies), Bristol, 1984, lk. 111–135; K. A. Raaflaub. Homer, the Trojan War, and History. – Classical World 91, 1998, lk. 395–396. Trooja pärimuse võrdlus “Rolandi lauluga” pole minu meelest päris kohane, sest kui Trooja sõja puhul on tegemist ulatusliku pärimuskomp- leksiga, siis “Rolandi laul” käsitleb vaid ühte episoodi. “Rolandi laulu” võib võrrelda konkreetselt “Iliasega” (mis samuti laulis ühest episoodist suures sõjas), kuid mitte terve Trooja looga. 60 Vt. U. Schulze. Das Nibelungenlied. Stuttgart, 2003, lk. 142–176. 61 Nibelungide pärimuse ajaloolise tausta ja erinevate traditsioonide põimumise kohta vt. J. Heinzle. Das Nibelungenlied. Eine Einführung, Frankfurt am Main, 1994, lk. 20–46; U. Schulze, op. cit. (viites 60), lk. 60–77; O. Ehrismann. Das Nibelungenlied. München, 2006, lk. 14–16, 21–32; H. Brackert. Stoffgeschichte. – Das Nibelungenlied. Mittelhochdeutscher Text und Übertragung, 2. (Hrsg. H. Brackert), Frankfurt am Main, 2005, lk. 273–279.

Tuna 1/2009 17 E S S E E

Loomulikult ei või kinnitada, et pärimus talletuks kõikjal ühtmoodi.62 Võib-olla muutus Nibelungide saaga Trooja loost rohkem, sest oli vähem seotud kohalike monumentide ja traditsioonidega – kandus ta ju edasi sündmuste toimumispaigast kaugel Islandil ja vara- keskajal suuri struktuurimuutusi läbi teinud feodaal-Euroopas, samal ajal kui kreeklased asusid, mõnedest rännetest hoolimata, jätkuvalt Egeuse mere kallastel ja võisid sellest kontinuiteedist oma traditsioonidele pidet leida. Kuid kõik see on oletus. Peame piirduma tõdemusega, et suuline pärimus on muutlik, ent muutumise määr võib eri kultuurides erineda. Kui suured olid muutused konkreetselt kreeka kangelaslugudes, pole selge. Ühelt poolt võime öelda, et pärimus lähtus tõenäoliselt mingist ajaloosündmusest,63 ja teiselt poolt – et see, mis meieni jõudnud, ei vasta kindlasti kuigi täpselt ajaloolisele tõele ning võib olla suisa tundmatuseni moondunud. Nii peame möönma, et mitte ainult Trooja arheoloogia, vaid ka see, mis on teada traditsiooni arengust, jätab meid Trooja sõja ajaloolise tuuma üle otsustamisel kindla aluseta.

Kaasaegsed allikad

Teine paljuproovitud võimalus probleemi lahendamiseks on otsida Trooja sõjale sobivat konteksti hilispronksiaegses maailmas, lootusega tuvastada viiteid sõjale kaasaegsetes kirjalikes allikates. Nagu juba öeldud, õilmitses Kreekas ja Egeuse saartel tol perioodil Mükeene kultuur (hõlmas ajaliselt 16.–12. sajandit e. Kr.), enamik Anatooliast aga oli langenud Hetiidi impeeriumi võimu alla. Mõlemat piirkonda, nagu Troojatki nende vahel, tabas umbes 1200 aastat e. Kr. allakäik: Hetiidi pealinn Hattuša purustati ja suurriik lagunes, Trooja VIIa hävis rünnaku tagajärjel ja ka Kreeka pöördus mitmeid keskusi tabanud purustuste järel langusele. Languseelsest perioodist on meil aga küllalt palju kirjalikke allikaid, nii Kreekast kui ka Hetiidi pealinnast Hattušast. Kuna Kreeka losside lineaarkirja B tekstid on majapidamisdokumendid, mis poliitilistest sündmustest midagi ei teata, siis pole suuremat lootust sealt Trooja sõja kohta andmeid leida. Ainus võib-olla kaudselt Trooja sõjasse puutuv asjaolu on mõnede Aasia päritolu orjataride nimetamine Pylose savitahvlitel, mis võib viidata kreeklaste tegevusele Anatoolia rannikul.64 Hetiidi tekstid on seevastu palju informatiivsemad. Juba 1920. aastatel väitsid Šveitsi hetidoloog Emil Forrer ja saksa indoeuropist Paul Kretschmer, et Hattuša savitahvlitel esineva Ahhijawa riigi taga tuleb näha Kreekat, mille asukaid kangelaseepika nimetas ahhailasteks, samal ajal kui Wilusa tähistab Iliost ehk Troojat.65 Kuigi see samastamine tekitas paljudes vastuseisu ega ole täiesti kindel tänaseni, on viimaste aastakümnete uurimistulemused pannud enamiku asjatundjatest tunnistama, et Wilusa pidi paiknema Anatoolia loodeosas, kus ainus meile tuntud suurem keskus on Trooja, ja Ahhijawa on mere taga kusagil Anatooliast lääne pool,

62 J. Vansina. Oral Tradition as History. London, Nairobi, 1985, lk. 160–199 on juhtinud tähelepanu ajaloolise kollektiivse mälu erinevustele eri kultuurides ja ühiskondades. Ajalooteadvuse erinevuste kohta varastes Vahemere-äärsetes kõrgkultuurides vt. J. Assmann. Das kulturelle Gedächtnis. Schrift, Erinnerung und politische Identität in frühen Hochkulturen. München, 2000, lk. 163–301. 63 See näib olevat kangelaspärimustele üldisemaltki iseloomulik – vt. J. B. Hainsworth, op. cit. (viites 59), lk. 114; K. A. Raaflaub, op. cit. (viites 59), lk. 400. 64 Vt. J. T. Killen. The Subjects of the Wanax. – Ancient Greece: From the Mycenaean Palaces to the Age of Homer (ed. S. Deger-Jalkotzy, I. S. Lemos), Edinburgh, 2006, lk. 91; M. Wiener, op. cit. (viites 39), lk. 16. 65 E. Forrer. Die Griechen in den Boghazköi-Texten. – Orientalstische Literaturzeitung 27, 1924, lk. 113–125; idem, Vorhomerische Griechen in den Keilschrifttexten von Bogazköi. – Mitteilungen der deutschen Orient-Gesellscheft 63, 1924, lk. 1–24; P. Kretschmer. Alakšanduš, König von Viluša. – Glotta 13, 1924, lk. 2005–2013.

18 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi mis ei jäta Kreeka kõrval palju valikuvõimalusi. Seetõttu ollakse praegu suhteliselt üks- meelsed, et hetiidi tekstide Ahhijawa võrdub pronksiaegse Kreekaga, kuigi pole selge, millise konkreetse riigi valitsejaga mitmete Kreeka võimukeskuste seas on Ahhijawa kuninga näol tegemist.66 Nimepidi hetiidi tekstid ühtki Ahhijawa kuningat nimetanud ei ole. Wilusa puhul on kõhklusi rohkem, enamiku arvamus näib siingi kalduvat selgelt Troojaga samastamise kasuks.67 Ahhijawalaste ja sealse kuninga sekkumine Anatoolia asjadesse tegi Hetiidi valitsejatele mitut puhku tõsist muret. Juba 15. või 14. sajandil e. Kr. (kuningas Tudhalia I või Tudhalia II valitsusajal) toetas “Ahhijawa mees” Attarasija hetiidi mässulist vasalli Madduwattat, korraldades koos temaga lõpuks ka retke Alasia (Küprose) vastu, mida Hetiidi suurkunin- gas oma valduseks luges.68 Selle intsidendi otsene seostamine Trooja sõjaga on kronoloo- gilistel põhjustel väga küsitav (Trooja purustustekihid ei luba sõda dateerida 13. sajandist e. Kr. varasemaks),69 kuid Attarasija nimi on paljudele meenutanud kreeka pärimuses Agamemnoni isana tuntud Mükeene kuningat Atreust ja see seos omakorda ahvatleb arutlema Mükeene kaugeleulatuvate huvide üle Väike-Aasias ning Vahemerel.70 Umbes samast ajast pärineb ka varaseim teade Wilusa kohta. Thudhalia I teatab oma annaalides sõjaretkest Anatoolia lääneossa, kus lõi puruks umbes kahekümne “maa” liidu, mille hulgas on kõrvuti nimetatud Wilusija ja Taruisa, mõlemad nähtavasti Anatoolia loodeosas. Wilusijat võib samastada hilisematest hetiidi tekstidest tuntud Wilusaga, Taruisa meenutab aga silmapaistvalt Trooja nime. Kui see samastamine paika peab, olid kreeka pärimuses enam-vähem sünonüümidena mõistetud Ilios ja Trooja 15. eelkristliku sajandi

66 Hilispronksiaegse Anatoolia lääneosa poliitilise kaardi rekonstrueerimise kohta Hattuša kiilkirjatekstide põhjal ja tekstide võimalikust seosest Trooja sõjaga vt. D. F. Easton. Hittite History and the Troyan War. – The Trojan War (viites 59), lk. 23–44; J. Mellaart. Troy VIIA in Anatolian perspective. – The Trojan war (viites 59), lk. 63–82; H. G. Güterbock. Troy in the Hittite texts? Wilusa, Ahhiyawa, and Hittite history. – Troy and the Trojan War (viites 28), lk. 33–44; F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich. Wien, 1986; P. Högemann. Der Untergang Troias im Lichte des hethitischen Machtzerfalls (14.– 2. Jahrhundert v.Chr.). Erlanger Studien Zur Geschichte 1, 1996, lk. 9–37; F. Starke. Troia im Kontext des historischen und sprachlichen Umfelds Kleinasiens im 2. Jahrtausend. – Studia Troica 7, 1997, lk. 447–487; D. F. Easton, J. D. Hawkins, A. G. Sherratt, E. S. Sherratt. Mykene und Homer (viites 35), lk. 98–165; D. F. Easton, J. D. Hawkins, A. G. Sherratt, E. S. Sherratt, op. cit. (viites 42), lk. 94–101; S. Heinhold-Krahmer. Zur Gleichsetzung der Namen Ilios-Wiluša und Troia-Taruiša. – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 146–168; idem, Ahhiyawa – Land der homerischen Achäer im Krieg mit Wiluša? – Der neue Streit um Troia (viites 41), lk. 193–214; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites, Oxford, 2005, lk. 57–60, 129–136, 212–214, 224–227, 289–293, 306–310, 359–362. The Greek Age of Bronze. Trojan War, viites 35. Ka samastamistesse skeptiliselt suhtuv Heinhold-Kramer möönab, et Ahhijawa tuleb paigutada Kreekasse (Ahhiyawa, lk. 207, 214). Ahhijawa keskuseks on pakutud näiteks Rhodost (D. L. Page, op. cit., lk. 15; P. A. Mountjoy. The Aegean – West Anatolian interface in the Bronze Age: Mycenaeans and the Kingdom of Ahhiyawa. – Anatolian Studies 48, 1998, lk. 33–67), Mükeenet (Schachermeyr, Mykene und das Hethiterreich, lk. 44–81) ja Teebat (J. Latacz. Homer und Mykene, viites 35, lk. 281–283). Kõnealust valdkonda on käsitlenud ka R. Castleden, op. cit. (viites 1), lk. 64–67, 91–99. 67 Samastamist pooldavad näiteks F. Starke. Wilusa. – Der neue Pauly. Enzyklopädie der Antike, 12/2, 2002, lk. 513–515; J. Latacz Troia und Homer, lk. 97–119; J. D. Hawkins (D. F. Easton, J. D. Hawkins, A. G. Sherratt, E. S. Sherratt, op. cit. viites 42, lk. 98–100); T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 360–361; M. Wiener, op. cit. (viites 39), lk. 12–13; skeptilisemalt suhtub S. Heinhold-Krahmer. Zur Gleichsetzung ... (viites 66). 68 KUB 14. 1 (olen nii selle kui ka teiste hetiidi tekstide sisuga tuttav tõlgete ja sekundaarkirjanduse vahendusel). Vt. F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich (viites 66), lk. 141–161; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), 129–136. 69 Esialgselt dateeriti Madduwatta Tudhalia IV aega (u. 1240–1215), mis lubas tema tegevust otseselt Trooja sõja temaatikaga seostada (E. Forrer. Die Griechen in den Boghazköi-Texten, viites 65, lk. 116–118; idem, Vorhomerische Griechen ..., viites 65, lk. 17–21; D. L. Page, op. cit. viites 23, lk. 97–102). 70 Vt. F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich (viites 66), lk. 171–175; M. L. West. Atreus und Attarissiyas. – Glotta 77, 1983, lk. 262–266.

Tuna 1/2009 19 E S S E E

hetiitide jaoks teineteisest sõltumatud naaberpiirkonnad. Kuidas seda seletada, pole selge.71 Rohkem asjasse puutuvat informatsiooni pärineb 13. sajandist e. Kr., mil mitmed Hattuša tekstid on kurtnud Pijamaradu-nimelise tegelase pahategude üle. See tõenäo- liselt Anatoolia päritolu võimukandja oli andnud oma tütre naiseks Ahhijawa kuninga asevalitsejale Millawandas (Mileetoses), kasutas seda oma baasina ja tõenäoliselt sekkus Hetiidi kuninga Muwatalli II valitsusajal (u. 1290–1272) Wilusa siseasjadesse. Tema vastu astus välja üks Muwatalli vasallkuningatest (Seha jõe maa kuningas Manapa-Tarhunda), kuid sai veel enne hetiidi abivägede kohalejõudmist Pijamaradult lüüa. Pijamaradu ründas ka Lapza (tõenäoliselt Lesbose) saart Anatoolia ranniku lähedal ja viis sealt käsitöölisi Milawandasse.72 Muwatalli vägede kohalejõudmine (neid juhtis väepealik Gassu) küll taastas Hetiidi ülemvõimu ja võib koguni olla, et hetiidid suundusid sõjaväega Wilusa peale, kuid Pijamaradu jäi tabamata.73 Tõenäoliselt just selles olukorras sõlmiti meieni säilinud leping Muwatalli ja Wilusa kuninga Alaksandu vahel. Lepe meenutas, et Wilusa oli tunnistanud Hetiidi kuninga ülemvõimu juba riigi legendaarse rajaja Labarna valitsusajal ja et Wilusa kuningad, eriti Kukkunni, olid alati hetiitidele truuks jäänud. Nüüd kinnitati liitu veel kord ja Alaksandu kohustus saatma hetiitidele abivägesid. Võib oletada, et Alaksandu oli Pijamaradu sekkumise järel hetiitide toel Wilusas võimule tõstetud (või taastatud) valitseja. Tema nimi meenutab kreeka Aleksandrost ja on mõnegi asjatundja meelest kreeka päritolu. Tõsiasi, et ka Paris kandis Aleksandrose nime, on andnud alust Alaksandu otseseks seostamiseks kangelaspärimusest tuntud Trooja kuningasooga.74 Pijamaradust kuuleme uuesti mõni aeg hiljem Hetiidi kuninga, tõenäoliselt Hattušili III (u. 1265–1240) poolt Ahhijawa kuningale saadetud kirjas (nn. Tawagalawa kirjas). Sedapuhku oli Pijamaradu tegutsenud liidus Ahhijawa kuninga venna Tawagalawaga ja toonud tema juurde Milawandasse Anatoolia kaguosast Lukkast (Lüükiast) suure hulga hiljuti Hetiidi kuninga vastu mässu tõstnud mehi (neile lisaks ka hulga vange). Hetiidi kuningas oli neid jälitades tunginud Ahhijawa kuningale kuuluvasse Milawandasse, kuid ei suutnud takistada Pijamarandu põgenemist koos oma inimsaagiga Ahhijawa kuninga valdustesse üle mere. Milawandast saatis Hattušili Ahhijawa kuningale jutuks oleva kirja, meenutades kahe valitseja varasemat head läbisaamist (Tawagalawa oli kunagi sõitnud ühes kaarikus Hetiidi kuningapojaga) ja kinnitades, et ei taha endale Ahhijawa kuningale kuuluvat Milawandat, kuid nõudis kuritegeliku Pijamarandu ja temaga koos üle mere toimetatud meeste väljaandmist. Muu hulgas meenutas Hetiidi kuningas oma Ahhijawa ametivennale, et Wilusa (?) küsimuses on omavahel juba kokkuleppele jõutud.75 Umbes samast ajast pärineb üks tekst, mis võib olla Ahhijawa kuninga kiri Hattušili

71 KUB 23. 11, 12. Vt. H. G. Güterbock, op. cit. (viites 66), lk. 39–41; J. Latacz. Homer und Mykene (viites 35), lk. 120–128; S. Heinhold-Krahmer. Zur Gleichsetzung ... (viites 66), lk. 156. 72 Neist sündmustest teatab Manapa-Tarhunda poolt Muwatallile saadetud kiri (KUB 19. 5 + KBo 19. 79), milles palus Hetiidi kuningalt kiiret abi. Vt. järgmises viites osundatud kirjandust. 73 Vt. F. Starke. Troia im Kontext (viites 66), lk. 453; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 224–225; S. Heinhold-Krahmer. Zur Gleichsetzung ... (viites 66), lk. 154–155. 74 Vt. J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 131–147; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 226–227. Alaksandu nime päritolu kohta vt. P. Högemann, op. cit. (viites 66), lk. 18; J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 146. Alaksandu seostamine Kreeka kangelaspärimuse Alexandros-Parisega: M. Wood, op. cit. (viites 28), lk. 207; S. Morris, op. cit. (viites 49), lk. 532; M. Wiener, op. cit. (viites 39), lk. 15; vt. ka T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 359; skeptilisemalt W. Kullmann. Homer and Historical Memory (viites 31), lk. 108. 75 KUB 14. 8. Vt. F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich (viites 66), lk. 214–251; J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 152–153; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 290–292. Wilusa mainimist ei saa teksti katkendlikkuse tõttu päris kindlaks pidada.

20 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

III-le. Kiri puudutab vaidlust varem Assuwale (Aasiale? – igal juhul asus Assuwa Anatoolia lääneosas) kuulunud saarte pärast, mida mõlemad osapooled lugesid õiguspäraselt endale kuuluvaks. Kirja saatja meenutas, et juba tema esiisa Kagamuna sai saared endale, kui andis oma tütre Assuwa kuningale naiseks. Kagamuna nime taga on oletamisi nähtud Kreeka kangelaspärimusest tuntud Teeba rajajat Kadmost, mis lubaks pidada Achijawa kuningat eelkõige Teeba valitsejaks.76 Kuidas vaidlused Ahhijawa kuninga ja Hattušili III vahel lõppesid, pole teada. Kuid Hattušili III järglase Tudhalia IV ajal (u. 1240–1215) oli Milawanda langenud Hetiidi kuninga võimu alla. See ilmneb ühest Hetiidi kuninga, peaaegu kindlasti Tudhalia IV poolt anonüümsele Anatoolia lääneosa vasallkuningale saadetud kirjast (nn. Milawata kirjast), kus muu hulgas palutakse saata Hetiidi kuningale kirja adressaadi juures viibiv Wilusa kuningas Walmu, kes vahepeal oli oma riigis võimult kõrvaldatud ja keda Tudhalia tahab nüüd uuesti Wilusa valitsejaks tõsta.77 Nagu nimetatud tekstidest näha, põrkusid Ahhijava ja Hetiidi kuninga huvid Anatoolia lääneosas 13. sajandil e. Kr. mitmel korral ja Hetiidi vasallriigil Wilusal oli neis keerulistes vahekordades etendada oma osa. Vähemalt kahel korral pidi Hetiidi kuningas tegelema oma ülemvõimu taaskehtestamisega Wilusas, tõstes (või taastades) seal troonile esmalt Alaksandu ja umbes ühe inimpõlve jagu hiljem Wilusast minema aetud Walmu. Vähemalt korra, enne Alaksandu võimuletõusu, näib Wilusa olevat langenud Ahhijawa kuninga liitla- se – Pijamaradu – kontrolli alla. Sellisel taustal pole kuigi raske ette kujutada ahhijawalaste retke Wilusa vastu, mida võiks hõlpsalt käsitleda Trooja sõja ajaloolise tuumana. Kuid Ahhijawa otsest sõjategevust Wilusa vastu pole nimetatud. Seetõttu peame möönma, et kuigi hetiidi kirjalikud allikad osutavad, et kreeklaste sõjaretk Anatoolia rannikule võis 13. sajandil e. Kr. tõepoolest aset leida, jätavad nad meid sellegipoolest Trooja sõja ajaloolisuse küsimuses selge vastuseta – nad ei saa seda kinnitada ega välistada. Trooja sõja problemaatikaga seondub ka pronksiaegset tsivilisatsiooni raputanud “Mererahvaste” tegevus. Hetiidi tekstidest kuuleme kuningas Tudhalia IV järeltulija Šuppiluliuma II kahest võidukast merelahingust täpsemalt määratlemata vaenlaste vastu Alasia (Küprose) juures, samuti etteheidetest oma vasallile, Süüria rannikul paiknenud Ugariti kuningale tolle võimetuse pärast tegutseda vastu “Šikalaiju [rahvale], kes elavad paatidel”. Ugariti kuningas omakorda kaebas Alasia valitsejale, et too ei suuda kaitsta maad juba laastavate vaenlaste eest, sest tema maavägi on saadetud Hatti (hetiitide) maale ja laevad Lukka (Lüükia) juurde Anatoolia lõunarannikul. Vahetult seejärel on nii Hattuša kui ka Ugarit vaenujõudude poolt purustatud.78 Lähemalt kuuleme purustajate kohta Egiptuse tekstidest. Juba natuke enne Hattuša ja

76 KUB 26. 91. Tegemist on ammu tuntud teksti uustõlgendusega Frank Starke poolt 2003. aastal. Kagamuna samastamist Kadmosega, mida pooldavad F. Starke ja J. Latacz (Troia und Homer, viites 35, lk. 282–284; The Greek Age of Bronze. Trojan War, viites 35), on jõuliselt vaidlustatud: vt. M. Wiener, op. cit. (viites 39), lk. 16–17. Teebal polnud kangelaspärimuse järgi Trooja sõjaga suuremat tegemist. Ta oli, pärimuse järgi, selleks ajaks Argose sõdalaste poolt hävitatud, ja kuigi Boiootia maakonna (kus Teeba paiknes) väed osalesid Trooja sõjas (Ilias 2. 494–510) ning retk lähtus Boiootias asuvast Aulisest, ei kuulunud boiootlased sõja peategelaste hulka. 77 KUB 19. 55 + 48. 90. Vt. F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich (viites 66), lk. 251–266; S. Heinhold-Krahmer. Zur Gleichsetzung ... (viites 66), lk. 203–204; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 306–308. 78 G. A. Lehmann, op. cit. (viites 24), lk. 225–236; F. Schachermeyr. Mykene und das Hethiterreich (viites 66), lk. 334–346; R. Drews. The End of the Bronze Age (viites 24), lk. 3–30; M. Van de Mieroop, op. cit. (viites 24), lk. 184–184; The Greek Age of Bronze. Sea Peoples (viites 24). Purustuste ja nende võimalike põhjuste kohta Kreekas vt. O. Dickinson, op. cit. (viites 58), lk. 24–57; J. Hall. A History of the Archaic Greek World ca. 1200–479 BCE, Malden, Oxford, Carltown, 2007, lk. 41–55. Hetiidi riigi languse koha vt. T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 331–351.

Tuna 1/2009 21 E S S E E

Ugariti langust kuulutas vaarao Merneptah (1224–1204), et on purustanud Egiptust lääne poolt rünnanud “põhjarahvad”, teiste seas Akajwaša ja Lukka, keda võib hõlpsalt samastada hetiidi tekstidest tuntud Ahhijawa ja Lukka ehk, teisisõnu, kreeklaste ja lüüklastega (probleeme tekitab tõik, et Akajwaša mehed olid, teistest põhjarahvastest erinevalt, ümber lõigatud, samal ajal kui kreeklaste kohta pole sellest kombest ühelgi ajalooperioodil midagi kuulda).79 Ramses III (118 1152) dokumendid (raidkirjad Medinet Habu hauatemplis ja tema järeltulija Ramses IV võimuletõusu ajal kirjutatud “Harrise papüüros”) räägivad aga vaarao poolt purustatud suurest “mererahvaste” rünnakust Aasia suunalt. Need oma saartel kogunenud rahvad olid selleks ajaks juba hävitanud muude maade seas Hatti ja Alasia (Hetiidi riigi ja Küprose), koondasid oma jõude Amurrus (Süürias), kuid löödi nüüd Ramsese poolt nii maa- kui ka merelahingus otsustavalt puruks. Nii vähemalt soovis seda igavikustada Ramses III. Tema poolt üles loetud “mererahvaste” hulgas figureerisid Peleset (tõenäoliselt piibli vilistid), Šekeleš (tõenäoliselt “paatidel elavad” šikalaiju Hetiidi kuninga kirjast), aga ka Tjekker ja Denjen.80 Neist viimast on varasemate Egiptuse tekstide järgi põhjust pidada kreeklasteks (Danaioi, nagu kangelaseepika muistseid helleneid sageli nimetas).81 Tjekker taga on aga nähtud kangelaspärimuse järgi Trooja sõja järel Küprosele asunud Teukrose järeltulijaid teukreid (Teukroi).82 Toodud andmed osutavad, et 13.–12. sajandi vahetusest peale Vahemere idaosi rün- nanud “mererahvaste” hulgas oli tõenäoliselt ka Egeuse piirkonna (Denjen, võib-olla Akajwaša ja Tjeker) ning Anatoolia läänepoolsete osade (Lukka) asukaid. Kui meenutada, et Trooja VIIa hävitati umbes samaaegselt muude purustustega Egeusel ja Anatoolias, seega natuke varem “mererahvaste” jõudmisest Ramses III aegse Egiptuse piiridele, ja et kreeka kangelaspärimuse järgi viisid Trooja langusele järgnenud rännakud mõnegi kangelase Vahemere idaossa, Menelaose koos Helenaga Egiptuseni välja, siis pole raske tõlgendada kangelaspärimust legendaarse kajastusena Trooja purustamisele järgnenud reaalsetest migratsioonidest Vahemerel.83

Lahendused

Eelöeldu viib meid paratamatult üsna agnostilistele järeldustele. Arheoloogia kinnitab ühelt poolt, et linn, mida hilisemad kreeklased pidasid oma muistsete kangelaste poolt purustatud Troojaks, oli hilisel pronksiajal tõepoolest nimetamisväärt keskus ja sai sel perioodil ka neljal korral tõsiselt kannatada (Trooja VIh XIII sajandi algupoolel, Trooja VIIa XII sajandi algul, Trooja VIIb1 XII sajandi lõpul ja Trooja VIIb2 XI sajandi lõpupoolel e. Kr.), neist kolmel korral tulekahju läbi. Teisalt aga ei sobi ükski neist purustusekihtidest hästi pärimusega Trooja sõjast. Pronksiaegsed tekstid osutavad küll, et juba pronksiajal kandis hiljem Trooja ja Iliosena tuntud linn tõenäoliselt Iliose (Wilusa) nime ja et ta tekitas aeg-ajalt probleeme kreeklaste ning hetiitide vahelistes suhetes, kuid kreeklaste sõjaretkest

79 R. D. Barnett, op. cit. (viites 24), lk. 366–369; G. A. Lehmann, op. cit. (viites 24), lk. 50–56; R. Drews. The End of the Bronze Age (viites 24), lk. 48–50; The Greek Age of Bronze. Sea Peoples (viites 24). 80 R. D. Barnett, op. cit. (viites 24), lk. 371jj.; G. A. Lehmann, op. cit. (viites 24), lk. 20–25; R. Drews. The End of the Bronze Age (viites 24), lk. 50–53; M. Van de Mieroop, op. cit. (viites 24), lk. 184–185; The Greek Age of Bronze. Sea Peoples (viites 24). 81 Kreeklaste kohta varasemates Egiptuse allikates vaata G. A. Lehmann, op. cit (viites 24). lk. 8–12; J. Latacz. Troia und Homer (viites 35), lk. 157–162. 82 G. A. Lehmann, op. cit. (viites 24), lk. 34–35; R. D. Barnett, op. cit. (viites 24), lk. 376; The Greek Age of Bronze. Sea Peoples (viites 24). 83 Nii näiteks Subbings, op. cit. (viites 23), lk. 353–358.

22 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi

Iliose vastu neis tekstides juttu ei ole. Kangelaspärimuse osas peame tõdema, et kuigi see tõenäoliselt lähtus mingist ajaloolisest sündmusest, tegi ta enne kirjalikeks eeposteks vor- mimist läbi sedavõrd pika arengu, et lugude ajalooline tuum võis tundmatuseni moonduda. Seega peame tunnistama, et Trooja sõja ajaloolisust, kui pidada selle all silmas pronksiaegse Iliose vallutamist kreeklaste väe poolt, pole võimalik ei kinnitada ega kummutada. Igaühel on voli uskuda, kumba soovib. Uskujad leiavad vähesegi fantaasia korral arheoloo- giast ja hetiidi tekstidest hõlpsalt neile sobiva konteksti, uskumatutele aga pakub teadmine suulise pärimuse muutuvusest ja arheoloogilise tõendusmaterjali ning kaasaegsete kirjalike teadete ebamäärasusest piisavalt argumente, et põhjendada skeptilist hoiakut. Nagu eespool öeldud, peavad skeptikud Trooja sõda Hisarliki varemeist inspireeritud väljamõeldiseks või vähemalt liialduseks, mille põhjal ajaloolist tõde rekonstrueerida oleks naiivne. Mitmed neist on arvanud, et erinevate Kreeka piirkondade kangelaspärimus seostati Väike-Aasia rannikule ja lähedasele Lesbose saarele asunud aioollaste laulikute poolt Trooja ja selle ümbruskonnaga. Seejuures on eriti rõhutatud kangelastraditsiooni pärinemist Põhja-Kreeka maakonnast Tessaaliast. Ühelt poolt räägiti siin hilisemal ajal sama aioolia murret, mida Väike-Aasia läänerannikulgi, mistõttu võib kõnealust ala pidada aioolia rände lähtekohaks. Teisalt võib leida märke, mis viitavad Achilleusele ja tema isale Peleusele kui eeskätt Tessaalia kangelastele. Seetõttu pole raske põhjendada väidet, et algselt Tessaaliaga seondunud pärimus viidi emigrantide poolt Väike-Aasiasse ja omandas seejärel sealsete laulikute vahendusel tõeliselt panhellenlikud mõõtmed.84 Lugu Trooja sõjast on sellise seisukoha järgi aioolia laulikute poeetiline fiktsioon. Osa uurijaid on läinud veelgi kaugemale, oletades, et pärimus, mis Trooja varemetega seostati, jutustas algselt mõnda teise kohta suunatud retkest.85 Nii arendas saksa õpetlane Ernst Meyer edasi seisukohta Troojaga seostatud lugude Tessaalia päritolust ja uskus end tuvastavat algversiooni, mille kohaselt troojalased, kelle vastu retkele mindi, elasid kuskil Kesk-Loode-Kreekas (Spercheiose jõe ülemjooksul).86 Cambridge´i ajaloolane Rhys Carpenter aga arvas, et algne versioon võis rääkida pigem sõjaretkest Egiptuse vastu, ka- jastades kreeklaste osalemist mererahvaste rünnakutes idamaadesse. Ta pidas võimalikuks, et see motiiv sulas pärimuses ühte mälestusega aioollaste asumisest Väike-Aasia lääneran- nikule, kust aeti ära sealsed põlisasukad (kellest pärimus rääkis kui troojalastest). Nende kahe pärimusmotiivi sulam seostati Trooja ümbruse maastiku kui sõja fiktiivse tallermaaga (Carpenteri meelest kirjeldas Homeros Troojana Bırnabaşıt, mitte Hisarliki).87 Enamik sõja ajaloolisuses kahtlejaid siiski hoidub sellistest spekulatsioonidest, piirdudes lihtsalt tõdemusega, et kriitiline meel ja terve mõistus sunnivad sõjamüüti pigem umbusaldama kui tõsiselt võtma.88 Hisarliki varemed ei saa nende meelest müüdi tõelevastavust kuidagi

84 Seisukohta kangelastraditsiooni Tessaalia algupärast põhjendati juba 19.–20. sajandi vahetusel: E. Bethe. Homer und die Heldensage (viites 18); idem, Die Sage vom troischen Kriege III, Homer: Dichtung und Sage. Leipzig, Berlin, 1927, eriti lk. 66–83, 161–168; P. Cauer. Grundlagen der Homerkritik. Leipzig, 1909, lk. 191–237. Hiljem on sarnast seisukohta jõuliselt arendanud R. Drews. Argos and Argives in the Iliad. – Classical Philology 74, 1979, lk. 111–135. Vt. ka H. W. Signor. Nine against Troy. On epic phalanges, promachoi, and an old structure in the story of the Iliad. – Mnemosyne 44, 1991, lk. 57–61; D. Fehling, op. cit. (viites 31), lk. 52–54; D. Hertel. Troia (viites 41), 105–117. 85 Radikaalsel kujul esindab sellist mõttesuunda F. Vinci, op. cit. (viites 1), kelle arvates on kreeklaste Skan- dinaavia päritolu esivanemad toonud endaga lõunasse kaasa ja mugandanud sealsesse konteksti algselt Läänemere-äärsest sõjast jutustanud loo. 86 E. Meyer, op. cit. (viites 31). 87 R. Carpenter, op. cit. (viites 59), lk. 60–67. 88 Tasakaalukalt agnostilist vaatekohta esindab näiteks K. A. Raaflaub, op. cit. (viites 59), selgemalt skeptilist A. Giovannini. La guerre de Troie entre la mythe et histoire. – Ktema 20. 1995, lk. 139–176. Vt. ka kirjandust viites 31.

Tuna 1/2009 23 E S S E E

kinnitada, nagu ei tõesta midagi ka Wilusa samastamine Hisarlikiga (mida osa uurijaid jätkuvalt umbusaldab). Skeptikute hulka võib tingimisi liigitada needki, kes küll usuvad, et pärimus kajastab kreeklaste reaalset retke Hisarliki kindluse vastu, kuid arvavad, et see ei toimunud mitte Mükeene tsivilisatsiooni lõppfaasis, nagu rääkis kangelaspärimus, vaid sellest varem või hiljem. Nii on otsitud sõjale ajaloolist tausta Mükeene perioodi varasemast järgust – 15. ja 14. sajandist.89 Teisalt on pärimust seostatud 12.–11. sajandil e. Kr. kahes tulekahjus langenud Trooja VIIb-ga. Kreeklaste organiseeritud ühisretkest saab selle langusajastu kontekstis vaevalt juttu olla. See-eest võis kõnealune periood olla väga oluline kangelaspärimuse formeerumise seisukohalt: kuna äsjane kõrgaeg oli ühelt poolt päästmatult kadumas ja teisalt veel värskelt meeles, võisid just nüüd võtta ilmet hiilgeajast ja selle hukust jutustavad lood ning laulud.90 Konkreetsemalt saab Trooja VIIb2 hävingut seostada kreeklaste (antud juhul aioollaste) rändega Egeuse läänekaldalt mere idarannikule.91 Kangelaspärimusega see küll ei sobi, sest Aioolia-rännak, mis selle seisukoha järgi langeb kokku Trooja sõjaga, oli pärimuses omaette sündmus paar-kolm põlve pärast Trooja sõda. Kuid teadupoolest võib suuline pärimus erinevaid ajaloosündmusi kunstlikult ühte liita. Usaldajate leer jaguneb jätkuvalt laias laastus kaheks, vastavalt sellele, kas sõda seostatakse Dörpfeldi poolt esile tõstetud Trooja VI-ga (detailsema stratifikatsiooni järgi VIh) või Blegeni soosiku VIIa-ga. Näib, et Trooja VIh on viimasel ajal pooldajaid juurde võitnud.92 Selle populaarsus põhineb vaieldamatul tõsiasjal, et ta hävis Mükeene tsivilisatsiooni kõrgajal (13. sajandi esimesel poolel e. Kr.) ja sobib seega kreeklaste suure ühisretke sihtpunktiks kronoloogiliselt kõige paremini. Teisalt saab seda suhteliselt hästi seostada ka hetiidi allikatega, sest toimus tõenäoliselt samaaegselt Pijamaradu ja Alaksanduga. Alaksandut, kes mäletata- vasti Pijamaradu sekkumise järel Hetiidi vägede toel Wilusa troonile tõsteti ja võis olla sealt eelnevalt minema kihutatud, võib nime põhjal samastada Parisega (Aleksandrosega), Pijamaradus on aga nähtud koguni Achilleuse prototüüpi – Ahhilleus rüüstas Homerose

89 E. D. T. Vermeule. “Priams Castle Blazing”. A thousand Years of Trojan Memories. – Troy and the Trojan War (viites 28), lk. 77–92 on Homerose eepostes leiduvate oletatavalt varasemast Mükeene perioodist pärit joonte põhjal arvanud, et pärimuses kajastub 15. sajandi kreeklaste retk. S. Morris, op. cit. (viites 46) on minoilisest Thera asulast leitud freskodele, eriti nn. laevasõidufreskole tuginedes oletanud linnade vallutamisest laulva pronksiaegse eepilise poeesia olemasolu ja väitnud, et Trooja pärimuses võivad kajastuda mitmed varasema Mükeene perioodi kreeklaste retked Anatoolia rannikule. 90 S. Hood. The Bronze Age context of Homer. – The Ages of Homer (viites 49), lk. 25–32 dateerib Trooja sõja hilisemasse, 12. sajandisse e. Kr. 12. sajandi võimaliku olulisuse kohta pronksiaega kajastavate pärimuste vormumisel vt. näiteks J. Maran. Coming to Term with the Past: Ideology and Power in Late Helladic IIIC. – Ancient Greece: From the Mycenaean palaces ... (viites 64), lk. 143–144; vt. ka S. Deger-Jalkotzy. Die erforschung des Zusammenbruchs der sogenannten mykenischen Kultur und der sogenannten dunkeln Jahrhunderte. – Zweihundert Jahre Homer-Forschung (Hrsg. J. Latacz). Stuttgart, Leipzig, 1991, lk. 147–149. B. Eder. Antike und moderne Mythenbildung: Der Troianische Krieg und die historische Überlieferung. – Griechische Archaik. Innere Entwicklungen – Externe Impulse (Hrsg. R. Rollingen, Ch. Ulf). Berlin, 2004, lk. 118 dateerib Trooja loo ajaloolise tuuma umbmääraselt 10.–9. sajandisse e. Kr. 91 W. Gauer. Überlegungen zum Mythos vom Krieg um Troia und zur Heimat Homers. – Gymnasium 103, 1996, lk. 519–521. Ühel või teisel viisil on Trooja sõja lugu aioolia rändega seostanud teisedki, näiteks R. Carpenter, op. cit., lk. 64–66; W. Kullmann. Homer and Historical Memory (viites 31), 103. 92 F. Schachermeyr. Die griechische Rückerinnerungen ... (viites 28), lk. 36–37; op. cit. (viites 28); D. Easton. Has the Trojan War Been Found? (viites 28), lk. 195; M. J. Mellink. Postscript (viites 28), lk. 99–100; M. Siebert, op. cit. (viites 39), lk. 178–183; T. Bryce. Letters of the the ancient Near East. The Royal Correspondence of the Late Bronze Age. London, New York, 2003, lk. 207–208; vt. ka idem, The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 365–367; R. Castleden, op. cit. (viites 1).

24 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi järgi Lesbose saart ja Pijamaradu korraldas retke Lapzale (tõenäoliselt samuti Lesbo- sele).93 Blegeni seisukohta, mille kohaselt Trooja VIh hävis maavärinas, ei pea paljud siduvaks, sest pärimuse järgi tegid kreeklased Trooja maatasa ning arheoloogia põhjal pole inimkäte ja loodusjõudude lammutustööd alati lihtne eristada. Pealegi võib abi leida loost Trooja hobuse kohta, tõlgendades seda näiteks müüripurustaja metafoorina.94 Veel teravmeelsema tõlgenduse pakkus välja Austria ajaloolane Fritz Schachermeyr, kes nägi Trooja hobuses maavärina võrdkuju.95 Oli ju hobune kreeklaste uskumist mööda Poseidoni lemmikloom ja Poseidon omakorda maad väristav jumal. Võib-olla peidab ho- buselugu endas tõsiasja, et kreeka vägi suutis Troojast jagu saada alles siis, kui Poseidon maavärinaga neile appi tuli? Umbes 1200 aastat e. Kr. või pisut hiljem põletatud Trooja VIIa pooldajad peavad ühitama kreeklaste sõjakäigu samal ajal Egeust, Anatooliat ja idapoolseid Vahemere maid tabanud purustustelainega. See võib tekitada probleeme küll kreeklaste suure ühisretke postuleerimisel (sest kuidas said kreeklased kokku hiigelväe ajal, mil nende endi kindlused rünnakute all langesid?), kuid sobib see-eest hästi pärimusega kangelaste sõjajärgsetest rännakutest, eriti Menelaose, Mopsose ja Teukrose retkedest ida suunas, mida saab hõlp- salt siduda mererahvaste rünnakutega Vahemere idaosas. Ka Trooja sõja ning kangelasmaailma allakäigu alguse seostamine pärimuses näib seeläbi kinnitust saavat. Pole raske ette kujutada konfliktidelainet, mis sai alguse Egeuselt ja rullus kõikjal hävingut toova ahelreaktsioonina ida poole. Trooja sõjas võiks sel juhul näha kõnealuse ahelreaktsiooni ühte vallandajat või vähemalt esimest ilmingut. Samas võib sõda tõlgendada ka kreeklaste meeleheitliku ja lõppkokkuvõttes edutu katsena tugevdada oma vahepeal hetiitidele loo- vutatud positsioone Anatoolia läänerannikul (meenutame, et Hattušili III ajal Ahhijawa kuningale kuulunud Milawanda oli Tudhalia IV ajal langenud hetiitide kätte).96 Peale selle lubab VIIa kihistuse samastamine Trooja sõjas purustatud linnaga hõlpsalt ühitada kangelaspärimusega ka varasema VIh hävingut, seostades viimast Heraklese rünnakuga Trooja vastu üks-kaks põlve enne linna lõplikku hävitamist kreeklaste ühisväe poolt. Nii oleks meil kaks järjestikust Trooja sõda nagu kangelaslugudeski: esimene, mis jäi ajaloo- lisse mällu Heraklese vägitööna (VIh), ja teine, mida mäletati kui Agamemnoni juhitud ühisretke (VIIa).97 Mõned pärimuse põhimõttelised usaldajad jätavad küsimuse selle seostamisest konk- reetsete kultuurkihtidega lahtiseks või peavad tõenäoliseks, et Trooja sõja lugu sulatas ühte

93 Trooja VIh purustamise võimalikku seostamist hetiidi tekstidest tuntud sündmustega vt. M. Wood, op. cit. (viites 28), lk. 205–209; T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 359–367. Alaksandu-Aleksandrose samastamise hohta vt. viites 74. Pijamaradu kui Achilleus: vt. Bryce, op. cit. (viites 28), lk. 208. Peale selle on Pijamaradut oletamisi samastatud ka Priamosega: S. Morris, op. cit. (viites 49), lk. 532. Achilleuse retk Lesbosele: Ilias 9. 128–130. 94 M. Wood, op. cit. (viites 28), lk. 230. Trooja hobust peeti müüripurustaja võrdkujuks juba antiikajal: Pausanias 1. 23. 8; Plinius, Naturalis Historia 7. 202. 95 F. Schachermeyr. Die griechische Rückerinnerungen ... (viites 28), lk. 36–37. 96 D. L. Page, op. cit. (viites 23), lk. 71–74, 97–117; G. E. Mylonas, op. cit. (viites 23), lk. 352–378; F. N. Stubbings, op. cit. (viites 23), lk. 342–358; A. Krawczuk, op. cit. (viites 23); G. Kehnscherper, op.cit. (viites 23), lk. 127–130; S. Hiller, op. cit. (viites 26), lk. 146–149; B. Strauss, op. cit. (viites 39); N. Oettinger, op. cit. (viites 6). VIIa kihistusega seostab sõda ka omal ajal laineid löönud Eberhard Zagger (Ein neuer Kampf um Troia. Archäologie in der Krise. München, 1994, lk. 214–249), kujutades Trooja sõda osana kogu Vahemere idaosa haaranud “maailmasõjast” ja nähes Troojas ning selle languses prototüüpi Platoni poolt nimetatud Atlantise hävingule (lk. 281–289; idem, Atlantis – eine Legende wird entziffert. München, 1992; idem, Plato’s Atlantis Account: A Distorted Recollection of the Trojan War. – Oxford Journal of Archaeology 18, 1993, lk. 77–87. Ettevaatlikult on VIIa-d pooldanud ka Korfmann ja Latacz (M. Korfmann. Was There a Trojan War? (viites 38); M. Korfmann, J. Latacz, J. D. Hawkins. Was There a Trojan War? – Archaeology 57, 2004, lk. 39). 97 S. Hiller, op. cit. (viites 26), lk. 147–149; E. Zagger, op. cit. (viites 96), lk. 193–197.

Tuna 1/2009 25 E S S E E

mälestuse mitmest erinevatel aegadel linna pärast peetud relvakonfliktist, mis toimusid erinevatel ajaoludel ja võisid lõppeda eri tulemustega.98 Selline lahendus on oma ettevaat- likkuses kindlasti mõistlik. Ühelt poolt toetub ta üldistele tõdemustele, et kangelaslaulu traditsioon lähtub reeglina mõnest ajaloolisest sündmusest ja et Trooja sõja puhul annavad nii arheoloogia kui ka kaasaegsed kirjalikud allikad pärimusele üldjoontes sobiva tausta, teisalt aga väldib toetumist mitmetitõlgendatavatele ja katkendlikult tuntud arheoloogi- listele ning ajaloolistele üksikasjadele, mille hõlbus vaidlustamine ähvardaks põhimõtte- list pooltargumenti nõrgestada. Seetõttu piirdutakse tõdemusega, et Trooja sõja lool oli tõenäoliselt ajalooline tuum, kuid selle täpsemat ajaloolist ja arheoloogilist konteksti pole me pädevad tuvastama. Probleemile lahenduse otsimisel tuleb alati silmas pidada, et Trooja sõda on meile tuntud kreeka müüdi, mitte arheoloogia või hetiidi tekstide põhjal. Sellest saab rääkida eeskätt müüdile toetudes. Kõik muu annab ainult tausta, mis ei suuda müüdi võimalikku ajaloolist tuuma otsustavalt ei kinnitada ega kummutada. Müüdi puhul jääb aga ka kõige skeptilisema suhtumise korral küsimus: miks seostus see just Troojaga? Kui oletada, et Trooja varemete lähedusse asunud aioollased mõtlesid võimsate müürirusude ajel välja oma loo selle purustamisest, tuleb vastata ka küsimusele, mis sundis ülejäänud kreeklasi seda väljamõeldist üksmeelselt omaks võtma. Igas Kreeka piirkonnas olid omad traditsioonid, mille mugandamist (või koguni asendamist) aioolia laulikute väljamõeldud looga pole lihtne seletada. On tõsi, et osa loo peategelastest seostub aioollaste traditsioonidega. Achilleuse oletatavast Tessaalia päritolust oli juba juttu. Vähemalt üks Lesbose hilisem ülikusuguvõsa luges oma esiisaks Agamemnonit, mis lubab sedagi kangelast seostada aioolia pärimuskompleksiga.99 Sarnaseid näiteid leiab teisigi. Kuid Agamemnonit austati kultuslikult ka Mükeenes ja Spartas,100 enamik sõja kangelasi oli aga juurdunud mujal ega omanud aioollaste aladega Trooja ümbruskonnas või Tessaalias suuremat seost. Nii austati Helenat ja Menelaost eelkõige Spartas,101 Odysseus oli kindlalt seotud Ithaka

98 J. Latacz. Troia und Mykene (viites 35), lk. 333 jätab küsimuse lahtiseks, S. Hiller, op. cit (viites 26). ja T. Bryce. The Kingdom of the Hittites (viites 66), lk. 367–371 rõhutavad erinevate sündmuste kajastumist pärimuses. 99 Penthilidai suguvõsa Mytilenes Lesbosel tuletas end Agamemnoni poja Orestese pojast Penthilosest (Strabon 13. 1. 3; Aristoteles, Politika 1311b). Peale selle seostus Agamemnoni vanavanaisa Tantalos Sipylose ja Ida mägedega Väike-Aasias (Aischylos ap. Strabon 12. 8. 21; Apollodoros 3. 5. 6), ja tolle poja Pelopsiga (Agamemnoni vanaisaga) seotud pärimus, millel suur rituaalne tähendus Olümpias (vt. W. Burkert. Homo Necans, viites 52, lk. 93–103), omas teiselt poolt samuti seoseid Lesbose saarega (vt. C. Robert. op. cit., viites 6, lk. 208–209; M. L. West. The Hesiodic Catalogue of Women. Oxford, 1985, lk. 157–158). Tantalose ja Agamemnoni suguvõsa lugu võib seetõttu näha kui Väike-Aasiast ja Lesboselt lähtuvat traditsiooni, mis sidus Väike-Aasia rannikualad Peloponnesose suurte keskuste Olümpia ja Mükeenega. 100 Spartas austati Zeus Agamemnonit, tema naist Klytaimnestrat ja Troojast sõjasaaagina kaasa toodud Kassandrat (S. Wide. Lakonische Kulte. Leipzig, 1893, lk. 333–339; M. Kõiv. Ancient Tradition ..., viites 9, lk. 141–142). Mükeenes näidati Agamemnoni ja temaga koos tapetud kaaslaste, samuti tema isa Atreuse ja naise Klytaimnestra ning tolle armukese Aigisthose haudu (Pausanias 2. 16. 6–7), ja linna lähedal paiknes tõenäoliselt Agamemnoni pühamu (M. Kõiv. Ancient Tradition, viites 9, lk. 50). Kuna kõige kindlamalt seondus Mükeenega linna müütiline rajaja Perseus ja tolle järglaskond, siis ei või välistada võimalust, et Agamemnoni suguvõsa seostamine Mükeenega oli suhteliselt hilisem ja ajendatud kangelaseepika populaar- susest arhailisel perioodil, 8.–6. sajandil e. Kr. (M. L. West. The Hesiodic Catalogue ..., viites 99, lk. 158–159; M. Kõiv, op. cit., lk. 324–333). Kuid vt. ka F. Schachermeyr. Die griechische Rückerinnerungen (viites 28), lk. 106–117, kus Agamemnoni ja tema suguvõsaga seonduvat pärimust on vaadeldud otsese kajastusena pronksiaegses Mükeenes valitsenud dünastiast. 101 Helena kohta vt. allikaid viites 53. Tema pühamus Therapnes – nn. Menelaionis – austati kangelannat koos Menelaosega (Pausanias 3.19. 9) juba hiljemalt alates 7. sajandist e. Kr. (Alkman fr. 7 Page; arheoloogilise tõendusmaterjali kohta kultuse algusest Menelaionis vt. M. Kõiv. Ancient Tradition ..., viites 9, lk. 65). Helena Sparta tausta kohta vt. eriti E. Bethe, Die Sage ... (viites 84), lk. 94–106.

26 Tuna 1/2009 Mait Kõiv / Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi saarega Kreeka läänerannikul, kus juba 9. sajandil e. Kr. näib olevat alguse saanud tema kultus,102 ja tema naine Penelope seostus Arkaadia maakonnaga Lõuna-Kreekas.103 Aias pärines Salamise saarelt Ateena lähedal ja Diomedes seondus Mükeene-lähedase Argose traditsioonidega.104 Kui oletada, et aioolia laulikud koondasid kogu selle eri piirkondadest pärit kangelastekogumi oma naabrusesse ja mõtlesid välja loo seletamaks nende külje all paiknenud kindluse purustamist, jääb arusaamatuks, mis tagas sellele kohalikule fiktsioonile kõikehõlmava menu. Mida oli teistel kreeklastel asja Trooja varemetega, juhul kui nende oma pärimused kõnelesid kangelaste sootuks teistest tegudest? Seetõttu tuleks arvata, et Trooja sõda mängis teatavat rolli ka neis traditsioonides, mis pärandusid väljaspool aioollaste asualasid ega saanud olla ajendatud Hisarliki varemetest. See aga sunnib otsima pärimusele üldisemat alust, mida on lihtsaim seletada oletusega, et Troo- ja lugu lähtus, nagu teistegi rahvaste traditsioonid, reaalsest ajaloosündmusest. Ja see sündmus pidi olema piisavalt oluline kinnistumaks Kreeka erinevate paikade ajaloolises mälus. Mükeene tsivilisatsiooni langusele järgnenud migratsioonid võisid sellest räägitud lugude laiale levikule muidugi kaasa aidata, ja tõenäoliselt vormisid Väike-Aasia ran- nikualade laulikud need omakorda terviklikuks müüdisüžeeks, kuid seda müüti poleks laiemalt omaks võetud, kui ta poleks haakunud sellega, mis kajastus teistegi piirkondade traditsioonides. Algsündmuse eeldatav olulisus, mis seletaks tema püsimist eri piirkondade ajaloolises mälus, sunnib teda seostama murranguajajärguga, sest tuleks arvata, et järgnevate põlvede pärimuses kinnistusid eeskätt tulevikku vormivad dramaatilised sündmused. Pole juhuslik, et germaani kangelaspärimuse juured peituvad just keskaegsele Euroopale aluse pannud rahvasterändamise ajas. Egeuse ja Kreeka puhul tõi murrangu umbes 1200 aastat e. Kr. vallandunud katastroofiahel ja oleks kummaline, kui see pronksiaegse tsivilisatsiooni langusele viinud sündmustik poleks pärimuses mingit kajastust leidnud. Varasemast ajast jutustavaid lugusid pidid need sündmused aga kas hägustama või koguni mälust kustu- tama. Seetõttu näib mulle 12. eelkristliku sajandi alguse murrangusündmuste konteksti kuuluv Trooja VIIa purustamine traditsioonile alust paneva sündmusena tõenäolisem kui varasem ja suurema stabiilsuse perioodi jääv Trooja VIh häving, ükskõik mis seda ka ei põhjustanud. Siia juurde veel paar tähelepanekut. Mükeene tsivilisatsiooni langus kajastub arvatavasti ka lugudes Heraklese järglaste ja doorlaste sissetungist Peloponnesose poolsaarele.105 Kõnealune sissetung ilmneb pärimuses aga kui viimane järk Trooja sõjaga alguse saanud kangelasmaailma allakäigus. Arheoloogia põhjal teame, et pronksiaegse tsivilisatsiooni langus kestis, koos vahepealse lühema tasakaaluperioodiga, kogu 12. sajandi e. Kr.,106 mistõttu näib igati sobiv paigutada Trooja sõda langusajastu algusesse (ja seostada Trooja VIIa-ga), doorlaste sissetungi lugu aga vaadata kui langusaja lõpu

102 Nn. Tripoodide koopas Polise lahe ääres: vt. C. Morgan. Corinth, the Corinthian Gulf in the Western Greece During the Eighth Century BC. – Annual of British School at Athens 83, 1988, lk. 315–316; J. V. Luce, op. cit. (viites 14) lk. 224–227. 103 E. Bethe. Die Sage ... (viites 84), lk. 171–173. 104 Aiase kohta vt. F. Schachermeyr. Die griechische Rückerinnerungen ... (viites 28), lk. 278–280. Diomedese kohta: E. Bethe. Die Sage ... (viites 84), lk. 106–110. 105 Paljud peavad sedagi pärimust fiktsiooniks: vt. näiteks K. J. Beloch. Griechische Geschichte I 2. Strassburg, 1913, lk. 76–96; F. Prinz, op. cit. (viites 6) lk. 206–313; R. Osborne. Greece in the Making, 1200–479 BC. London, New York, 1996, lk. 32–37; J. Hall. Ethnicity and Identity in Greek Antiquity. Cambridge, 1997, eriti lk. 56–65; mõneti ettevaatlikumalt: idem, A History ... (viites 78), lk. 43–51. Vt. ka F. Schachermeyr. Die griechsche Rückerinnerungen ... (viites 28), lk. 341–349. Pärimuse ajaloolise tuuma kaitseks vt. I. Malkin. Myth and Territory in the Spartan Mediterranean. Cambridge, New York, Melbourne, 1994, lk. 15–45. 106 O. Dickinson, op. cit. (viites 58), lk. 58–78.

Tuna 1/2009 27 E S S E E

kajastust. Kellel kangelaspärimuse kronoloogiasse rohkem usku, leiab niisugusele korrelatsioonile kinnitust ka pärimuses kahest inimpõlvest, mis Trooja sõda doorlaste sissetungist lahutas. Lugusid kreeka kangelaste rännakutest idamaadesse Trooja sõja järel saab, nagu juba korduvalt öeldud, hõlpsalt seostada Trooja VIIa hävingule vahetult järgnenud “mererahvaste” sõjaretkedega. Nagu näha, kaldun ma uskuma, et Trooja-lool oli mingi ajalooline tuum ja et seda võiks otsida eelkõige Mükeene tsivilisatsiooni languse kontekstist. Selline tõdemus ei tee aga veel võimalikuks sündmuste täpsemat rekonstruktsiooni. Nibelungide saaga kohta teada olev peaks selle vastu hoiatama. Ei saa muidugi välistada, et mõne Trooja sõja kangelase nimi tuleneb ühelt või teiselt pronksiaja lõpu reaalselt tegelaselt, ent isegi kui see nii on, ei või kinnitada, et kõigil neil ka tegelikult Trooja vallutamisega midagi tegemist oli. Sündmuste täpsem iseloom, nagu ka Trooja ründamise motiivid ja ründajate lähem identiteet (kas neid juhtis Mükeene kuningas või mitte) jäävad paratamatult saladuseks. Trooja legend võib küll lähtuda reaalsest sündmusest, kuid sõda sellisena, nagu me seda pärimusest teame, on müüt, mitte ajalugu.

Mait Kõiv (1961)

Lõpetanud 1984. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna. Kaitses 2003. aastal doktorikraadi tööga Vana-Kreeka ajaloost. Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli dotsent. Uurinud peamiselt Kreeka varast ajalugu, sealhulgas ajaloolise pärimuse usaldusväärsuse küsimust.

28 Tuna 1/2009 KÄSITLUSED Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest

Tiina Kala

eskaegsete valitsejate võimupiirid ei vasta ega ühine ajalugu. Ent Liivimaa väikeriikide Kpäriselt uusaegsetele arusaamadele su- puhul kuulusid just alamsaksa keel ja ühine veräänsusest. Ka ei olnud selliste riigikeste minevik – maa vallutamine ja ristimine – te- territoorium alati piiritletud alamate keelest, gurite hulka, mille kaudu vastandada ennast majandushuvidest või loodusteguritest lähtu- kohalikele paganatele või vastristitutele ja valt. Nende valitsemine rajanes aga kindlale naabruses asuvatele skismaatikutele. See lii- poliitilisele süsteemile. Kõik see kehtib ka tis mitte ainult koloniaalvõimu eri huvirühmi keskaegse Liivimaa piiskopi- ja orduvaldus- ühe valduse piires, vaid ka eri maahärrade te kohta. Rangelt võttes esindasid nendes valdusi. Ka omavahel vaenujalal olles ei üri- valdustes võimu teostanud üksikisikud (piis- tatud neid alustalasid tõsisemalt kõigutada. kopid) või korporatsioonid (Saksa Ordu) 16. sajandi teisest veerandist hakkas olukord üht universaalset organisatsiooni – katoliku muutuma ning usuküsimus ja sellega seotud kirikut. Loomulikult ei tähendanud see, et poliitilised eelistused said täiendavaks vastu- piiskoppidel või ordukäsknikel ei oleks olnud olude allikaks. isiklikke ja tihti vägagi ilmaliku iseloomuga Allpool käsitletakse üht episoodi hilis- huve juba Liivimaa hõlvamise algusaegadest keskaegse Liivimaa ajaloost – uue Saare- peale, mil niisugused ambitsioonid etendasid Lääne piiskopi tõusmist oma aujärjele. Selle tulevase võimujaotuse kujunemisel kaalukat, sündmuse käik osutab nii lahkhelidele kui vahest koguni otsustavat osa.1 Eriti süvenes ka koostööle Liivimaa riikide sees ja vahel, püüd individuaalse võimu poole aga 16. sa- sündmuse üksikasjad valikuliselt jäädvusta- jandil, mil see on hästi jälgitav Saksa Ordu nud Johannes Lohmüller on aga ere näide Liivimaa haru ja selle meistri Wolter von reformatsiooni ajal pooli vahetanud intellek- Plettenbergi näitel.2 tuaalist, kellesugused moodustasid suure osa 1500. aasta paiku oli Euroopas umbes 500 usupuhastajate esimesest põlvkonnast. erinevat poliitiliselt autonoomset üksust3 ja arusaadavalt ei olnud kaugeltki mitte kõik * neist territoriaalses mõttes uusaegsete rah- vusriikide eelkäijad. Selliste valduste elanik- 1515. aasta 24. juunil pühitseti ametisse uus ke ei pruukinud iseloomustada ühine keel Saare-Lääne piiskop Johannes Kivel,4 endine

1 Vt. nt. G. Gnegel-Waitschies. Bischof Albert von Riga: ein Bremer Domherr als Kirchenfürst im Osten (1199– 1229). Hamburg, 1958; A. Selart. Die Bettelmönche im Ostseeraum zur Zeit des Erzbischofs Albert Suerbeer von Riga (Mitte des 13. Jahrhunderts). – Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung 56 (2007), Heft 4, lk. 475–499. 2 Vt. selle kohta J. Kreem. The Teutonic Order as a Secular Ruler in Livonia. The Privileges and Oath of Reval. – Crusade and Conversion on the Baltic Frontier 1150–1500. Ed. A. V. Murray. Burlington, Singapore, Sydney, 2001, lk. 215–232, siin lk. 231–232. 3 H. Kamen. Early Modern European Society. London, New York, 2003, lk. 6. 4 Käsikirjalistes allikates esineb selle suguvõsa nimi mitmel erineval ortograafilisel kujul, mistõttu ka ajalookirjanduses on kasutatud eri nimekujusid, nagu Kievelle, Kivael, Kiwel, Kyvel. Et siinkirjutatu rajaneb peamiselt Johannes Lohmülleri kirja pandud tekstile piiskopikantselei registriraamatus, on järgnevalt kasutatud ka Lohmülleri tarvitatud nimekuju Kivel.

Tuna 1/2009 29 KÄSITLUSED

ti poolt ametisse kinnitatud prelaat tasuma ühekordse maksu kuuria ülalpidamiseks – commune servitium.9 Selle suurus oli väga erinev, ulatudes mõnekümnest mitme tuhande floriinini.10 Algselt moodustas commune servitium kolmandiku prelaadile määratud prebendi aastatuludest, maksumäär oli aga traditsiooniliselt väga püsiv.11 See tähen- das, et majandusliku konjunktuuri või raha väärtuse muutudes ei pruukinud commune servitium enam olla piiskopkonna sissetu- lekutega endises kooskõlas. Seetõttu tuli piiskoppide palvel mõnikord ette ka maksu- määra alandamist või maksetähtaegade pi- Saare-Lääne piiskopi Johannes Kiveli vapikujutis Haapsalu kendamist. Saare-Lääne piiskopi commune piiskopilinnuse müüril. Foto: J. Kreem servitium oli ametlikult 1300 floriini, samas kui Riia peapiiskopi oma oli vaid 800, Tartu Tartu ja Saare-Lääne toomhärra,5 kelle nime- piiskopi oma 500, Tallinna piiskopi oma 300 ga seostatakse Eesti ajaloos mitut kirikuelu ja Kuramaa piiskopi oma ainult 100 floriini.12 uuendamise algatust, näiteks piiskop Johan- Võrdluseks olgu öeldud, et näiteks Kölni nes Orgase tegevuse jätkamist Saare-Lääne peapiiskopkonna commune servitium oli ter- piiskopkonna visitatsioonide läbiviimisel6 ja velt 10 000 floriini ja Lundi peapiiskopkon- kooli avamise kavatsusi.7 1515. aasta jaani- na oma 4000 floriini (1414. aastal vähendati päeval seati aga ametisse mitte ainult piis- seda 2000 floriinini).13 kopkonna uus ülemvaimulik, vaid ka uus 1559. aastal müüs viimane Saare-Lääne kirikuvürst, kelle koht oli Liivimaa oludes piiskop Johann von Münchhausen oma piis- arvatavasti üsna tulutoov. Kas Saare-Lääne kopkonna Taani kuningale Frederik II-le, piiskop oli just “rikkaim mees Liivimaal”8, kes ostis selle oma noorema venna hertsog seda tagantjärele vaevalt enam kindlaks teha Magnuse jaoks. Magnus ei osutunud usal- saab, oma varanduslikud eelised tal teiste dusväärseks valitsejaks. Oma võlgade kat- Liivimaa piiskoppide ees aga kahtlemata teks rentis ja pantis ta piiskopkonna maaval- olid. Kõrg- ja hiliskeskajal pidi iga uus paavs- dusi, mille mandriosa oli niigi juba kaotatud

5 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert. Mitau, 1904, lk. 91. 6 O. Sild. Kirikuvisitatsioonid eestlaste maal vanemast ajast kuni olevikuni. Tartu, 1937, lk. 34–51. Vt. visitatsioo- niprotokollide editsiooni: E. Blumfeldt. Saare-Lääne visitatsiooniprotokolle aastaist 1519–1522. – Ajalooline Ajakiri, nr. 1 (1933), lk. 44–55, nr. 2 (1933), lk. 116–125 ja nr. 3 (1933), lk. 160–164. 7 Vt. nt. O. Sild. Eesti kirikulugu vanimast ajast olevikuni. Tartu, 1938, lk. 97. Tegelikult oli kooli asutamine pigem Liivimaa prelaatide ühine kava. Vt. Akten und Rezesse der livländischen Ständetage. Hrsg. v. L. Arbusow. Bd. III. Riga, 1910, nr. 116, p. 6, 28. juuli 1521. 8 Vt. I. Leimus. Saare-Lääne piiskop – rikkaim mees Liivimaal? – Läänemaa Muuseumi Toimetised VI. Haapsalu, 2002, lk. 7–12. 9 Vt. I. Leimus. Saare-Lääne piiskop, lk. 7. 10 Floriin: alates 1252. aastast Firenzes vermitud kõrgeprooviline kuldmünt kaaluga 3,537 g. Vt. I. Leimus. Saare-Lääne piiskop, lk. 8. 11 L. Arbusow. Die Einführung der Reformation in Liv-, Est- und Kurland. Leipzig, Riga, 1919, lk. 5–6. 12 Hierarchia Catholica Medii Aevi .... Vol. I. Ed. Conradus Eubel. Monasterii, 1913, lk. 219, 379, 472, 419, 420; vol. II. Monasterii, 1914, lk. 141, 207, 223, 245; vol. III. Ed. Ludovicus Schmitz-Kallenberg. Monasterii, 1923, lk. 183, 264, 285, 308. 13 Hierarchia catholica. Vol. I, lk. 198, 317. 14 Vt. Magnuse tehingute kohta: I. Leimus. Hertsog Magnus, tema võlad ja võlausaldajad. – Tuna 2008, nr. 3, lk. 8–18.

30 Tuna 1/2009 Tiina Kala / Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest

Põhjamaade seitsmeaastases sõjas.14 1572. aastal liitis Frederik II Saaremaa Taaniga ning lasi uurida Magnuse läänistusi, rente ja müüke. Saare-Lääne toomhärra Reinhold Zoege15 sai ülesandeks anda kuningavõimule üle kõik piiskopkonna dokumendid. Võima- lik, et just maavalduste omandiõiguse kont- rollimisega seoses sattus osa piiskopkonna arhiivist Kopenhaagenisse. Tänapäeval säi- litatakse Taani Riigiarhiivis 11 piiskopikantselei hiliskeskaegset registriraamatut,16 samuti lahtisi dokumente ja ürikuid.17 Suuresti just nende arhivaalide kaudu tunnemegi Saare-Lääne piiskopkonna hiliskeskaegset ajalugu. Nii võib hertsog Magnusele tema tuulepäisuse eest tagantjärele tänulikki olla – teiste Eesti piiskopkondade arhiivid on sõ- dade ja tulekahjude käigus valdavalt kaotsi läinud.18 Saare-Lääne piiskopkonna registri- raamatud sisaldavad ärakirju piiskopiriigi asjaajamisdokumentidest nii vaimulikust kui ka ilmalikust valdkonnast: visitatsiooni- korda ja sinodaalstatuute, maadejagamise Saare-Lääne piiskopi Johannes Orgase vapikujutis Martna lepinguid, läänikirju jpm. nii ladina kui ka kiriku müüril. Foto: J. Kreem alamsaksa keeles. Osa nendest tekstidest on editeeritud,19 ent tervikuna ei ole piiskopkon- hulgas piiskopi sekretäri Johannes Lohmülleri na arhiivi uurimise võimalused veel kaugeltki ladinakeelset kirjeldust Johannes Kiveli piisko- ammendatud. Vello Helgi lahkel vahendusel piks saamisest 1515. aastal, samuti Lohmülleri on digiteeritud mikrofilmiülesvõtted piisko- värsse eelmise piiskopi Johannes Orgase mä- pikantselei registriraamatutest nüüd ligipää- lestuseks ja uue piiskopi ülistuseks.20 Ühegi setavad ka Rahvusarhiivi Ajalooarhiivi kodu- teise keskaegse Liivimaa vaimuliku aukandja lehekülje kaudu. ametisseastumisest ei ole nii värvikat kirjeldust Registriraamatutest vanim sisaldab muu säilinud. Tuntud on küll näiteks ordumeistri

15 Vt. tema kohta: L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 160; L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert. Dritter Nachtrag. Mitau, 1913, lk. 199–200. 16 København, Rigsarkivet, Fremmed proveniens, Lifland, Øsel stift, Registrant 1A (1499–1523), 1B (1517–1552), 2A (1518–1538), 2B (1520–1538), 2C (1536–1541), 3A (1549–1553), 3B (1553–1557), 4A (1537–1549), 4B (1543–1560), 5 (1554–1558), 6 (1548–1552). 17 Tutvustus Ajalooarhiivi koduleheküljel: V. Helk. Saare-Lääne piiskopkonna arhiiv: http://www.ra.ee/dgs/guide. php?tid=76&iid=&pth=&tbn=1&lev=yes&lst=&gid=33&hash=8eade790baa6f0e0898d28104cdabdb3. Vt. ka ülevaadet Taani Kuninglikus Arhiivis asuvatest Saare-Lääne arhivaalidest: C. Schirren. Mittheilungen über Archivforschungen im Sommer 1861. – Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. Bd. 12. Riga, 1880, lk. 413–476, siin lk. 466–476, samuti F. Stackelberg. Die Verwaltung des Bistums Oesel-Wiek im XVI. Jahrhundert. – Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga. Vorträge zur Hundertjahrfeier am 6.–9. Dezember 1934. Riga, 1936, lk. 36–51, siin lk. 36. 18 Vt. O. Liiv. Eesti arhiivinduse ajalooline areng. – Arhiivinduse käsiraamat II. Toim. O. Liiv. Tartu, 1936, lk. 7–30, siin lk. 8. 19 Vt. peamiselt: Akten und Rezesse. Bd. III. 20 København, Rigsarkivet, Fremmed proveniens, Lifland, Øsel stift, Registrant 1A, fol. 131r–133v.

Tuna 1/2009 31 KÄSITLUSED

või komtuuri Tallinna ratsutamisega seotud Teksti suhteliselt ambitsioonikast kujun- pidustused.21 dusest hoolimata on Lohmüller ilmselt tööta- Nii Lohmülleri kirjelduse vormistus kui ka nud kiirustades: mitme kõrvuti asetseva verti- sisu osutavad sekretäri soovile näidata oma ha- kaalsete tähesammastega tähe puhul (m, n, u, ridust ja vilumusi. Lohmülleri ärakiri on üles i) on vahel tähesammas puudu või üle, mõnes tähendatud humanistlikus kursiivis, mis pole kohas on ära jäänud lühendimärk, teisal on aga vaba saksa kursiivi mõjudest. 15. sajandi täht vahetusse läinud (et asemel de, c asemel esimesest poolest Itaaliast levima hakanud q) või vahele jäänud. Osa nendest vigadest humanistlik kursiiv,22 mis pani aluse uusaeg- on tähistatud pliiatsimärkustega, mis tõe- setele Lääne- ja Lõuna-Euroopa kantseleikur- näoliselt kuuluvad Hermann Hildebrandile siividele, ei ole Põhja-Baltikumi allikates kuigi (1843–1890). Kogudes materjali Liivi-, Ees- levinud. Seda juba seepärast, et saksakeelsete ti- ja Kuramaa ürikuteraamatu jaoks, tegi tekstide puhul seda tavaliselt ei kasutatud,23 Hildebrand uurimistööd muu hulgas ka Ko- ladinakeelseid tekste aga tuli siinses hiliskesk- penhaageni Kuninglikus Arhiivis. Läbi vaa- aegses ja varauusaegses asjaajamises suhteli- datud või kopeeritud tekstide juurde on ta selt harva ette. Nii kohtamegi humanistlikku märkinud initsiaalid H. H. kursiivi pigem üksikute haritlaste omaalgatus- Allpool on ära toodud Lohmülleri kirjel- likult valminud tekstides, näiteks erakirjades. duse tõlge, v. a. ülistusluuletused. Isikunime- Lohmülleri kirjeldus sisaldab mitte ainult de puhul on säilitatud Lohmülleri kasutatud jutustust vana piiskopi lahkumisest ja uue kuju, mis mõnel juhul erineb ajalookirjandu- ametisseastumisest, vaid ka värsse esmalt ses juurdunust. endise ja seejärel uue piiskopi ülistuseks. Re- gistriraamatu muu tekstiga võrreldes on selle “Issanda aastal tuhat viissada viisteist, ärakirja kujundamisele pööratud suuremat üheksateistkümnendal märtsil, kaheksanda tähelepanu, varieerides šrifti suurust vastavalt tunni24 paiku pärast keskpäeva, lõpetas Haap- tekstiosade sisule. Tekst on kopeeritud varem salu linnuses oma elupäevad auväärne isand valmis kirjutatud eeskujust. Lohmülleri omast Johannes de Orgis, Saare-Lääne piiskop, kelle tunduvalt vanamoodsamas ja kohmakamas hing puhaku Issandas. Sellesama kuu kahe- käekirjas on marginaalidele tehtud kaks mär- kümne teisel päeval sängitati ta piduliku ma- kust vastavalt Padise abti ja Pärnu komtuuri tusetalitusega õndsa Maarja kabelis25 hauda ja kohalviibimise kohta pidustustel. tema hauamonumendi jaoks lasi auväärne isa

21 Vt. A. Mänd. Pidustused keskaegse Liivimaa linnades (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 7). Tallinn, 2004, lk. 279–307; J. Kreem. Paul von Steinen. Komtuur. – T. Kala, J. Kreem, A. Mänd. Kümme keskaegset tallinlast (Tallinna Linnaarhiivi Toimetised 10). Tallinn, 2006, lk. 40–59, siin lk. 40–41. A. Süvalep. Ordumeister Herman von Brüggeney külaskäik Tallinna 1536. a. ja turniir raekojaplatsil. – Vana Tallinn I. Tallinn, 1936, lk. 55–76, siin 60–67. 22 Vt. nt. M. P. Brown. A Guide to Western Historical Scripts from Antiquity to 1600. The British Library, 1990, p. 126; H. Foerster, Th. Frenz. Abriss der lateinischen Paläographie (Bibliothek des Buchwesens, Bd. 15). 3. Aufl. Stuttgart, 2004, lk. 263. 23 Vt. humanistliku kursiivi ja saksa kursiivi kasutusvaldkondade kohta: H. Foerster, Th. Frenz. Abriss der lateinischen Paläographie, lk. 275–276. 24 Arvatavasti on mõeldud kaheksandat päevatundi, mis märtsikuus on kella kahe-kolme paiku päeval, kuigi välistatud ei ole ka kell kaheksa õhtul. Antiik-Rooma eeskujul kasutati keskajal ööpäeva jagamist 12 öö- ja 12 päevatunniks. Sel juhul olid öötunnid talvel pikad ja päevatunnid lühikesed, suvel aga vastupidi (hore inequales). Niisugusest öö- ja päevatundide jaotusest sõltus ka kanooniliste palvetundide toimumise aeg. Mehhaaniliste kellade levikuga kasutati üha laialdasemalt ka 24 võrdse pikkusega tunnist (hore equales) lähtuvat ajaarvestust. Vt. lähemalt H. Grotefend. Zeitrechnung des deutschen Mittelalters und der Neuzeit. Bd. I. Hannover, 1891, lk. 183–189. 25 Haapsalu toomkirik oli piiskopikiriku kohta mõõtmetelt üsna tagasihoidlik. Selle kõrvalaltarite seas on mainitud Püha Mauritiuse, 11 000 neitsi, Peetruse ja Pauluse, neitsi Maarja, Püha Kolmainsuse, Püha Barbara, Püha Hieronymuse ja Püha Risti, Püha Johannese, Püha Antoniuse, Püha Anna, kõikide pühakute ning Püha 

32 Tuna 1/2009 Tiina Kala / Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest

Kristuses ja isand, isand Johannes Kivel, mai- peapiiskopi, samuti auväärse isa Kristuses ja nitud lahkunud piiskopi ametijärglane ja en- isanda, isand Henricuse, Kuramaa piiskopi, dine koadjuutor, apostelliku tooli kinnitatud, ja samamoodi auväärse isanda Kärkna abti oma vääritul kantsleril Johannes Lohmülleril ja auväärse isa isand Georgiuse, Padise abti, kirjutada järgmise epitaafi [fol. 131r–131v ning samamoodi heldemeelse Pärnu komtuu- järgneb epitaafi tekst koos luuletusega]. ri Symon de Redberchi, kes tuli isiklikult,27 Pärast seda aga, märtsi kahekümne kol- ja samamoodi kutsus ta kõik oma ja iga Lii- mandal päeval, saadeti kõrgestiaustatud isa vimaa diötseesi [valitseja] sugulased, sõbrad, Kristuses ja isand, isand Johannes Kivel au- kaaskondlased ja suurnikud, kes osalt tulid väärse kapiitli ja vasallide ning terve kogu- ise, osalt vabandasid end, saates enda nimel konna poolt oma majast ristide ja lippudega kellegi oma lähikonnast. Nimelt saatis suur- pidulikult katedraalkirikusse ja võeti vastu sugune isand Saksa Ordu meister Liivimaal tõeliseks ja seaduslikuks Saare-Lääne piisko- auväärse isanda Hermannus Runnenberchi, piks ning isandaks ja kuulutati sealsamas ava- dekreetide doktori, oma kantsleri. Samuti likult ambolt26 maha, määrati, seati ametisse tuli auväärne ja suuremeelne isand Simon, ja aujärjele ning juhiti lõpuks sellestsamast Pärnu komtuur ja isand ning Retthembergi katedraalkirikust samasuguse pidulikkusega krahv, rahvas ja kanoonikud igast Liivimaa linnusesse tema kadetsejate alanduseks ja kirikust, niipalju rüütliseisusest mehi, niipalju karistuseks ning anti kõigekülgselt tema kä- suurnikke üleüldse igasugustest seisustest, kes sutusse nii vaimulik kui ka ilmalik vara. sellesama pidustuse oma kohalolekuga tegid Kahekümnendal aprillil palusid kõik Lää- kuulsusrikkamaks ja vägevamaks ning omalt nemaa vasallid kõrgestiaustatud isandalt Jo- poolt seda kuidagi ei rikkunud. hannes Kivelilt, Saare-Lääne piiskopkonna Pidustuse lähenedes sõitis auväärne isand valitud ja kinnitatud isandalt, auväärse ka- Henricus, Kuramaa ülempreester, Haapsallu piitli juuresolekul oma feoodi ja andsid seda sisse 50 ratsanikuga ja mitte vähe pidulikult vastu võttes kohase ustavuse ja kuulekuse rüütatuna ning võeti vastu auväärse isanda vande. Johannes Kiveli ja tema kaaskonna poolt 22. Püha Risti päeval seadsid ja juhatasid tea- juunikuu päeval. tud isandad kapiitlist ta pidulikult Koluvere Järgmisel päeval aga võtsid nii auväärne lossi valdajaks. Kuramaa isand kui ka auväärne Saare-Lääne Lõpuks kutsus auväärne isand Johannes isand enne einet kumbki oma kaaskonnaga ja Kivel, kellel ei olnud puudu midagi peale ame- mõlema kiriku suurnike ja vasallidega, keda tissepühitsemise armu, selleks, et seda vastu oli üle saja, kõik ülimalt kirevalt rüütatud, ka- võtta, püha Johannese sündimise päevaks esi- heksakümne ratsanikuga ühe miili28 kaugusel teks auväärse isa Kristuses ja isanda, isand Haapsalust auväärse isanda Riia peapiiskopi Jasperuse, püha Riia metropolitaankiriku koos suurnike ja teistega ning iseäranis tema

 Laurentiuse altarit (C. Russwurm. Das Schloß zu Hapsal in der Vergangenheit und Gegenwart. Nachrichten aus Geschichte und Sage. Reval, 1877, lk. 9). Kõrvalaltarite täpse arvu ja nimipühakute kindlakstegemine ei ole alati lihtne. Suur osa teateid Haapsalu toomkiriku kõrvalaltarite ja teiste Saare-Lääne piiskopkonna kirikute altarite kohta pärineb vikaariate läänistamise lepingutest, mis on kantud eespool mainitud registriraamatutesse. Mõne läänilepingu puhul ei ole päris selge, kas tegu on Haapsalu toomkirikus või kusagil mujal Saare-Lääne piiskopkonnas asunud vikaariaga. Ka ei pruukinud altari nimipühak ja vikaaria nimipühak kattuda. 26 Kõrgendus või kantsel kirikus evangeeliumide ja epistlite lugemiseks, jutlustamiseks ja avalike teadete välja- kuulutamiseks. 27 Padise abti ja Pärnu komtuuri nimed on marginaalidele lisatud teise käega: et reverendum patrem dominum Georgium Abbatem in padis / Et similiter generosum commendatorem in pernowe Symonem de Redberch qui in propria persona venit. Originaali kirjaviis muutmata. 28 mille passus ehk rooma miil = 1000 topeltsammu (1,48 m) = 1478,7 m. On ka teistsuguseid arvestusi, mille kohaselt Rooma miili pikkus jääb vahemikku 1470–1490 m. Võimalik, et siin on pigem silmas peetud Saksa miili, mis oli piirkonniti erineva pikkusega vahemikus 5,53–10,04 km.

Tuna 1/2009 33 KÄSITLUSED

kanoonikutega, keda oli arvult koos isand Selle kirjelduse autorit magister Johan- peapiiskopi kaaskonnaga kakssada ratsanikku nes Lohmüllerit on ajalookirjanduses palju või enam, kohase pidulikkusega ristide ja Saa- käsitletud peamiselt tema osa tõttu Liivimaa re-Lääne kapiitli ning kogu kiriku lippudega reformatsioonis ja isiklike sidemete tõttu vastu ja saatsid ühiselt linnusesse, millise lin- Lutheriga.29 Tähelepanu keskpunktis on ol- nuse tornidelt ja müüridelt suurtükkide kõma nud Lohmülleri tegevus Riia linnasekretäri ja paugutamine kogu taeva ja kõik elemendid ja sündikuna (1520–1535), tema varasemat täitis, samamoodi tuubade ja timpanite palju- tööd Liivimaa piiskoppide teenistuses puu- kordne puhumine meid rabas ja ülim imetlus dutatakse vaid mainimisi. sellise väljapaistva sissemarssimise üle meid Lohmüller sündis arvatavasti 1480. aasta- täitis ja mehistas. te esimesel poolel Danzigis. 1511. aastal asus Sellele järgnenud päeval, pühapäeval, mil ta õppima Krakowi ülikooli. 1515. aasta märt- oli Püha Johannese päev ja 24. juuni, võttis sis märgitakse teda Saare-Lääne piiskopi Jo- auväärne Saare-Lääne isand auväärselt isand hannes Orgase kantslerina. Piiskopi kantsleri Riia ülemkarjaselt, auväärselt isand Kuramaa ameti pidamist jätkas ta ka Johannes Kiveli piiskopilt ja Kärkna abtilt Haapsalu katedraal- ajal. 1517. aasta detsembrist oli ta Riia pea- kirikus Jumala armust vastu oma pühitsemise piiskopi Jasper Linde kantsler, 1520. aastast pühima anni kõigi oma tublide heasoovijate Riia linnasekretär. rõõmuks ja eriliseks õnnitluseks tema auhiil- 1520. aastate algul asus Lohmüller evan- guse täideviimise üle, kurjadele aga, kelle süü- geelse usu pooldajate leeri ning sellest ajast teod ta päevavalgele toob, ja ka nende mis ta- alates on säilinud hulgaliselt tõendeid tema hes kaasosalistele ja pooldajatele igaveseks ka- diplomaatilisest tegevusest, esmalt Liivimaa ristuseks ja solvanguks. Järgmisel päeval, mis maahärrade ja Riia linna vaheliste suhete oli sellesama kiriku pühitsemise päev, tõi ta klaarimisel.30 20. augustil 1522. aastal saatis ta nagu Jumalale meelepärane oma pontifikaadi Lutherile kirja, milles Liivimaa reformatsiooni esmaannid neile, kelle läbi ta selle [pühitsuse] edusamme on esitatud liialdustega. Tegelikult vastu võttis, milleks annetati 32 tublit hobust puudutas evangeelse õpetuse levik tol hetkel lisaks kullale ja hõbedale, mida arvestati olevat vaid Riiat, mitte aga kogu Liivimaad.31 poolteise tuhande marga väärtuses. 1535. aastal lahkus Lohmüller Königsber- Seda, millise rõõmukülluse, mitmekesi- gi ja asus Preisi hertsogi Albrechti teenistus- suse ja rahuga pühitseti ja viidi läbi ülipüha se, osales järgnevatel aastatel mitmel riigi- ja tseremoonia, ei jõua keegi küllalt imetleda. maapäeval, täitis erinevaid diplomaatilisi Elagu niisiis auväärne isand Johannes ülesandeid ning osales muu hulgas Königs- Kivel, Saare-Lääne piiskop, minu leebeim ja bergi ülikooli asutamisel 1545. aastal. Tema tähelepanelikem isand, kes selliste auavaldus- viimane ametikoht oli Samlandi piiskopkon- tega nii kõrgele aujärjele on tõstetud, ja antagu na ofitsiaali oma. Lohmüller suri 1560. aasta talle aastaid sama palju kui Nestorile oma riigi lõpul.32 üleüldiseks hüvanguks ja lohutuseks.” Teenistus katoliiklike kõrgvaimulike kant- [Fol. 133r–133v järgneb Lohmülleri ülistus- seleides oli Lohmüllerile tema reformaato- luuletus Johannes Kivelile] ritegevuseks ilmselt olnud hea ettevalmistus.

29 Vt. sellekohast historiograafilist ülevaadet: U. Müller. Johann Lohmüller und seine livländische Chronik “Warhaftig Histori”. Biographie des Autors, Interpretation und Edition des Werkes. Lüneburg, 2001, lk. 18–27. 30 Vt. L. Arbusow. Die Einführung, lk. 210; W. Schnöring. J. Blankenfeld. Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation (Schriften des Vereins für Reformationsgeschichte. XXIII. Jahrgang). Halle, 1905, lk. 1–115, siin lk. 61–62; U. Müller. Johann Lohmüller, lk. 43–45. 31 L. Arbusow. Die Einführung, lk. 228–230. 32 Vt. kokkuvõtet Lohmülleri eluloolistest andmetest: U. Müller. Johann Lohmüller, lk. 28–30. Lohmülleri pikk ja kirev elu ei ole uurijatele olnud kerge teema ning osa varasemas kirjanduses leiduvaid eluloolisi andmeid on eksitavad.

34 Tuna 1/2009 Tiina Kala / Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest

Mitmed juhtivad reformaatorid pärinesid ka- 16. sajandi Liivimaal haruldus. Näiteks võib toliku kiriku rüpest, rajades oma propagan- tuua epitaafitekstid Liivimaa ordumeistri dameetodid, eeskätt jutlused, katoliku kirikus Wolter von Plettenbergi mälestuseks37 või nn. läbiproovitud vahenditele33 või humanistlike Ronneburgi värsid Liivimaa piiskoppidest ja haritlaste tekstidele, mis olid valminud ammu peapiiskoppidest.38 enne 16. sajandi usupuhastusliikumist. Nii Kas ja mis ulatuses võis Kivel mõjuta- tegi ka Martin Luther, laenates olulise osa da oma sekretäri üles tähendama tervet oma paavstluse-vastasest argumentatsioonist ametissemääramise kirjeldust, seda me Lorenzo Vallalt.34 Lohmülleri tekstist teada ei saa. Ka ei selgu, Lohmülleri kirjatööde seas on nii pühen- kas Lohmülleri ülistusluuletus Kivelile, mil- dusluuletusi katoliiklikele valitsejatele kui lega tseremoonia kirjeldus lõpeb, oli kuidagi ka usupuhastusest ajendatud kristlikke ma- mõjutatud Kiveli soovidest või oli tegemist nitsusi. Ta on kirjutanud lõpuosa Riia peapiis- Lohmülleri omaalgatusliku truualamlikkuse koppide kroonikast ja kroonika “Warhaftig märgiga. Arvestades Lohmülleri hilisemat Histori”, mis käsitleb peamiselt Saksa Ordu karjääri ja kalduvusi, vilgast sulge ja teravat ja Riia (pea)piiskopi suhteid 12. sajandi lõ- keelt ei pruukinud konjunktuurse luulepala pust kuni 1540. aastate alguseni. Lohmülleri sepistamine tähendada talle suuremat ene- varaseimaks kirjanduslikuks palaks peetakse seületamist. pühendusluuletust Poola kuninga Sigismundi Kiveli ametisseastumise tseremoonias ei pulmade puhuks Barbara Zápolya’ga 1512. viita tegelikult miski spetsiifiliselt tema pre- aasta veebruarist.35 Johannes Kiveli ametis- laadistaatusele. Religioosseid rituaale, seal- seastumise tseremoonia kirjeldust ning värs- hulgas protsessioone ja vaimuliku võimu esin- se piiskop Johannes Orgase mälestuseks ja dajate tseremoniaalseid õnnistusi kasutasid Johannes Kiveli ülistuseks ei ole kirjanduses ilmalikust seisusest isandad sama innukalt kui seni eraldi käsitletud.36 vaimulikud nii enne kui ka pärast reformat- Lohmülleri kirjeldusest selgub, et piis- siooni.39 Sellele aitas omalt poolt kaasa tava kop Orgase hauakirja ja mälestusluuletuse viia riiklikke tseremooniaid läbi suurematel tellis Lohmüllerilt Kivel. Sellises tellimu- kirikupühadel, mida Euroopa ja Venemaa va- ses ja uhketes pidustustes Kiveli ametisse- litsejad olid praktiseerinud arvatavasti juba saamise puhul ei olnud tõenäoliselt midagi sellest ajast saadik, kui kirikust sai ilmaliku erakordset. Näib, et Liivimaa prelaadidki võimu tugi.40 olid hakanud harrastama renessansiaegsete Uus piiskop hoolitses selle eest, et tema paavstide ja teiste kõrgvaimulike toretsevat võimust jääks ka väliseid märke. Haapsalu stiili. Võimalik, et ka vähemalt kõrgematele piiskopilinnuse värava kohale lasi Kivel pan- aukandjatele pühendatud juhuluule ei olnud na kivist ehisplaadi, mille keskel on kujutatud

33 Vt. nt. A. Pettegree. Reformation and the Culture of Persuasion. Cambridge, 2005, lk. 10–17. 34 Vt. D. M. Whitford. The Papal Antichrist: Martin Luther and the Underappreciated Influence of Lorenzo Valla. – Renaissance Quarterly. Vol. 61, nr 1 (Spring 2008), lk. 26–52. 35 Vt. Lohmülleri kirjutiste kohta: U. Müller. Johannes Lohmüller, lk. 122–334. 36 Mainitud viitamisi: L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 107. Selle järgi: U. Müller. Johannes Lohmüller, lk. 41. 37 Vt. neid tekste: Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik. 1904. Mitau, 1906, lk. 302. Epitaafiteks- tidele lisatud kommentaaris on Plettenbergile pühendatud värsse nimetatud maitsetuteks (Beide leisten sich im ersten Verse eine unglaubliche Geschmacklosigkeit mit ihrem “Gallis dictus de monte Piano”). 38 Vt. L. Poelchau. Erzbischof Johannes Blankenfeld von Riga in lateinischen Versen des 16. Jahrhunderts. – Aus der Geschichte Alt-Livlands. Festschrift für Heinz von zur Mühlen zum 90. Geburtstag (Schriften der Baltischen Historischen Kommission). Hrsg. v. B. Jähnig, K. Militzer. Münster, 2004, lk. 259–273. 39 Vt. nt. E. Muir. Ritual in Early Modern Europe. 2nd ed. Cambridge, 2005, lk. 255–284. 40 Vt. näiteid kõrgkeskaegse Saksamaa kohta: J. Bumke. Höfische Kultur. Literatur und Gesellschaft im hohen Mittelalter. 10. Aufl. München, 2002, lk. 276–317. Vt. ka E. Muir. Ritual in Early Modern Europe, lk. 252.

Tuna 1/2009 35 KÄSITLUSED

piiskopimitrat koos mõõga ja piiskopi ame- maeti Haapsalu toomkiriku Maarja kabelisse. tisauaga, selle all Saare-Lääne stiftivappi ja Lisaks piiskop Orgase hauakivile oli Haapsa- Kiveli perekonnavappi. Nende vahel on aas- lu toomkirikus veel teinegi Johannes Orgase taarv 1515. Samuti paigutati ehiskivi Kiveli nimelise kadunu hauakivi. See piiskopi nime- perekonnavapiga Koluvere linnuse peavärava kaim, kes arvatavasti pärines temaga samast kõrvale. Juba Kiveli eelkäija Johannes Orgas suguvõsast, suri 1500. aastal.44 oli lasknud oma vapi üles seada Kuressaare Kiveli ametisse pühitsenud Riia peapiis- linnusesse ning mitmesse piiskopkonna kihel- koppi Jasper Lindet on 1491. aastal mainitud konnakirikusse.41 Riia kanoonikuna, Saksa Ordu liikmena ja Riia Peetri kiriku kirikhärrana, alates 1497. * aastast Riia dekaanina. 1509. aasta veebruaris valis Riia kapiitel ta peapiiskopiks ja sama Vaadelgem lähemalt, kes olid Lohmülleri aasta 23. mail sai ta paavsti kinnituse. 1520. kirjelduses mainitud isikud. Kiveli ameti- aasta 16. detsembril võttis Linde keiser Karl eelkäija Johannes Orgas immatrikuleeriti V-lt vastu riigivürsti regaalid. Jasper Linde 1451. aasta juunis Rostocki ülikooli ning suri 1524. aasta 29. juunil Raunas ja maeti promoveerus 1452. või 1453. aastal kuns- Riia toomkiriku koori.45 tide bakalaureusena. 1460. aastate algul Ka Heinrich II Basedow, Kuramaa piis- õppis ta Bolognas ja omandas seal arvata- kop 1501–1523 ja endine Lübecki ja Tartu vasti doktorikraadi kanoonilises õiguses. toomhärra, kuulus Saksa Ordusse. Basedow Aastatel 1464–1466 oli Orgas Riia pea- oli arvatavasti pärit Lübecki patriitsisoost.46 piiskopi ofitsiaal, alates 1473. aasta juunist Pärast piiskop Christian Bomhoweri surma esineb ta allikates Saare-Lääne dekaanina, 1518. aasta aprillis valis kapiitel ta Tartu piis- 1482.–1483. aastal Riia peapiiskopi Stephani kopiks. Sellesse ametisse ta siiski ei jäänud vikaarina, 1480. aastatel ka Tartu toomhär- – juba sama aasta suvel kinnitati Tartu piis- rana ja 1489. aastal Saare-Lääne piiskopi kopiks sootuks Tallinna piiskop Johannes Petruse ofitsiaalina. 1491. aasta novembris Blankenfeldt.47 valis Saare-Lääne kapiitel ta piiskopiks ning Pühitsusel kohal viibinud abtidest on tea- 1492. aasta 26. märtsil sai Orgas Roomas ka da oluliselt vähem kui piiskoppidest. Kärkna paavsti kinnituse.42 abti Lambertust on allikates mainitud aasta- Lohmülleri koostatud hauakirja järgi suri tel 1504–1525,48 Padise abti Georgius Karnip’i Orgas 95 aasta vanuselt. Leonid Arbusow sen. aastatel 1509–1524.49 arvates on see liialdus. Orgas astus ülikooli Liivimaa meistri sekretär, doctor utriusque alles 1451. aastal ja nii võiks tema sünniaasta juris Hermannus Runnenberch (Ronnenberg) paigutada ajavahemikku 1430–1435. Paavst oli pärit Hildesheimist. 1506. aastal immat- Leo X regestides mainitakse seoses Johan- rikuleeriti ta Rostocki ülikooli. Juba tol ajal nes Kiveli määramisega koadjuutoriks 1513. kuulus Runnenberch Saksa Ordusse. 1506.– aastal, et Orgas on umbes 80-aastane ja va- 1507. aastal oli ta Pöide kirikhärra (Pöide nadusest nõder.43 Nagu kirjutab Lohmüller, kuulus Saksa Ordule), 1508. aastal Valmiera suri Johannes Orgas 1515. aasta 19. märtsil ja kirikhärra, 1505–1510 Liivimaa indulgentsi

41 Vt. J. Ch. Brotze. Estonica. Koost. A. Hein, I. Leimus, R. Pullat, A. Viires. Tallinn, 2006, lk. 14, 422–423. 42 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 128; L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 154. 43 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 155. 44 C. Russwurm. Das Schloß zu Hapsal, lk. 5. 45 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 105 46 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 11; Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 12. 47 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 18. 48 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 101; Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 118, 321. 49 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 88.

36 Tuna 1/2009 Tiina Kala / Ühe Liivimaa kirikuvürsti ametisseastumisest alamkomissar Saksamaal. 1519. aastal sai ladusalt ja üksmeeles toimunud tseremoo- Runnenberch ordumeistrilt lääniks Rūjiena niaid. Jääb mulje, nagu oleks talle teksti kirikhärra koha. 1520. aastate algul võis ta kokkupanekul aluseks olnud mitte ainult olla Riia kapiitli dekaan, 1524. aasta 2. märt- isiklikult nähtu ja kuuldu, vaid ka mingi nor- sil kinnitas paavst Clemens VII Runnenberchi matiivne eeskiri uue piiskopi ametissesead- Kuramaa piiskopiks. Sellena mainitakse teda misest. Tegelikkuses ei läinud kõik ilmselt veel 1539. aastal.50 nii libedasti. Näib, et Kiveli kandidatuurile Simon krahv von Rietberg (Redberch, oli vastaseid – Lohmülleri sõnutsi asus uus Rettemberch, Retthemberg) oli aastatel piiskop oma aujärjele “kadetsejate alandu- 1510–1516 Pärnu komtuur51 ja seejärel, ala- seks ja karistuseks”. Kui abtid Lambertus ja tes 1516. aastast kuni oma surmani 1523. Georgius välja arvata, kuulusid kõik tsere- aastal Tallinna komtuur. Oma sugulussi- moonia tähtsamad osalised ja külalised Sak- demete tõttu etendasid Rietbergi krahvid sa Ordusse. Ordu ja Saare-Lääne piiskopi Vestfaalis tähtsat osa, sellest suguvõsast pä- suhted ei olnud aga alati olnud head. 1430. rines Osnabrücki, Paderborni, Münsteri ja aastal ordu koguni okupeeris piiskopkonna Mindeni piiskoppe ning teisi kõrgvaimulikke. mõneks ajaks.53 Lohmülleri tekstist ei selgu, Sidemed Saksa Orduga ei olnud Rietbergide kas olid Kiveli vastased seegi kord ordu ja suguvõsale samuti võõrad: ordusse kuulusid kaasvaimulike ridadest või pigem piiskop- juba nii esimesena (aastal 1237) ennast krahv konna vasallide seast. Rietbergiks nimetanud Konrad kui ka tema Vasallide truudusvandele eelnesid tõenäo- poeg Simon.52 liselt läbirääkimised vande andmise tingimus- Lohmülleri kirjeldus esitab Kiveli ametis- te üle, mille käigus vasallid püüdsid täpsus- se astumist üsna süstemaatiliselt: üksteisele tada oma õigusi. Pärast ametisseasumist üri- järgnevad eelmise piiskopi surm ja matused, tas Kivel vasallide vabadusi piirata. Näiteks tema heaks kiidetud ja paavsti kinnitatud kurtsid Saare-Lääne vasallid 1518. aastal, et koadjuutori pidulik saatmine katedraali, piiskop soovitab neil pöörduda oma apellat- avalik kuulutamine piiskopkonna uueks isan- sioonikaebustega paavsti ja keisri poole, mida daks, tseremoniaalne juhatamine piiskopi ei nemad ega nende eellased polevat kunagi eluruumidesse ja piiskopi vallasvara andmi- teinud, vaid pöördunud ikka maapäeva poole ne tema käsutusse, vasallidelt truudusvande Valmieras või Valgas. Vasallide truudusvan- võtmine ja nende läänide kinnitamine, tule- net vastu võttes olevat piiskop lubanud nende vase piiskopi juhatamine Koluvere linnuses- privileege mitte kärpida ja neil jätkuvalt esita- se, pühitsuseks kohale saabunud vaimulike da apellatsioone maapäevale, samuti osta ja ja nende kaaskonna pidulik vastuvõtmine ja müüa oma mõisaid vastavalt oma äranägemi- alles kõige lõpuks vaimulik pühitsus, millele sele nagu vanasti. Ka tõotanud piiskop oma järgnes kingituste üleandmine pühitsuse läbi asjaajamisraamatust (denckelboke) lasta välja viinud piiskoppidele. Piiskop saab ametisse võtta artiklid, mis ei ole vasallidele soodsad samuti nagu Saksa-Rooma keisririigi piisko- ning asendada need soodsatega. Vähemalt nii pid alates Wormsi konkordaadist – esmalt olevat piiskop lubanud vandes, mille ta ame- antakse talle üle ilmalik ning alles seejärel tisseastumisel kirikule andnud ja just sellise vaimulik võim. lubaduse peale olevat vasallid piiskopile üldse Väliselt kirjeldaks Lohmüller justkui truudust vandunud.54

50 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 142–143; L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 174. 51 Ritterbrüder im Livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Hrsg. v. L. Fenske, K. Militzer (Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte 12). Köln, 1993, lk. 770. 52 Ritterbrüder im Livländischen Zweig, lk. 540–541. 53 Vt. J. Kreem. Tülidest Saare-Lääne piiskopitooli ümber 15. sajandil. – Saare-Lääne piiskopkond / Bistum Ösel-Wiek. Artiklid Lääne-Eesti keskajast. Haapsalu, 2004, lk. 73–82. 54 Akten und Rezesse, nr. 85, 22. august 1518, Kullamaa.

Tuna 1/2009 37 KÄSITLUSED

Nii Saare-Lääne kui ka Tartu piiskopid heakskiidust ja leppimisest piiskop Kiveli ja olid üritanud vasallidelt nõuda nende mõisate tema vasallide vahel igatahes puudu. Lahk- müügi korral eelisostuõigust. Sellest nõudmi- helid ja süüdistused, mille põhituumaks oli sest loobusid piiskopid vormiliselt alles 1522. vasallide soov piiskopi kontrolli alt vabaneda, aasta maapäeval Valmieras.55 Lahkhelid vältasid kuni Kiveli surmani 1527. aastal ning vasallidega peaasjalikult nende kohustuste, ei väljendanud enam sugugi seda truuduse ja kohtumõistmiskorra ja talupoegade koor- pidulikkuse meeleolu, mida püüab edasi anda miste pärast püsisid terve Kiveli ametiaja Lohmülleri kirjeldus piiskopi ametissepühit- jooksul.56 Nii võiks Lohmülleri kirjeldatu so- semisest. bida toetama nende tseremooniateoreetiku- Johannes Kivel suri 1527. aasta 22. april- te arvamust, kes peavad riikliku tseremoonia lil Haapsalus ja maeti 24. aprillil Haapsalu üheks olulisemaks ülesandeks selles osalevate toomkiriku koori.58 Uus piiskop Georg von huvigruppide vaheliste lahkhelide varjamist, Tiesenhausen59 lasi koostada Saare-Lääne n.-ö. üksmeele etendamist.57 piiskopi surma korral rakenduvad valimise Kiveli ametisseastumise kirjeldus osutab reeglid,60 viidates vajadusele vältida tulevi- kahele Liivimaa hiliskeskaegse ajaloo oluli- kus hõõrumisi, mis Kiveli ametiajal piiskop- sele probleemile: küsimusele ilmaliku ja vai- konnas aset leidsid. See dokument ei kirjelda muliku võimu piiridest ja Liivimaa sisemisest aga enam mitte niivõrd uue roomakatoliku ühtekuuluvustundest. Kivel sai esmalt “Saa- prelaadi kanoonilist ametisseseadmist, kui- re-Lääne isandaks”, piiskopiriigi valitsejaks, võrd valitava ilmaliku vürsti võimuletuleku ja alles teises järjekorras vaimuliku võimu tingimusi. Sellega oli keskaegne kiriklik rii- ja aujärje kandjaks. See ei olnud ühepoolne gikorraldus Saare-Lääne piiskopkonnas lõp- akt: juhatamine katedraali ja piiskopilinnu- likult läbi. sesse kapiitli, vasallide ja kogukonna juuresolekul, vasallide truudusvande vastuvõtmi- ne ja neile nende läänide kinnitamine ning pidulik saatmine piiskopkonna mandriosa ühte olulisemasse linnusesse Koluverre ei saanud toimuda ilma piiskopkonna alamate heakskiiduta. Tiina Kala Lisaks pühitsuse läbi viinud piiskoppi- (1967) dele ja nende kaaskondadele viibisid Kiveli ametisseastumise pidustustel ka teised Liivi- Lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo osakonna 1991. maa võimustruktuuride, nii ilmalike kui ka aastal, kaitsnud 2001. aastal samas doktoriväi- vaimulike esindajad. Osalt olid nad kindlasti tekirja teemal “Euroopa kirjakultuur hiliskesk- kutsutud selleks, et muuta tseremoonia suu- aegsetes õppetekstides, Tallinna dominikaan- rejoonelisemaks, ent küllap sooviti sellega lase David Sliperi taskuraamat”. Töötab alates veenduda ka teiste Liivimaa võimukandjate 1991. aastast Tallinna Linnaarhiivis. Peamised heakskiidus uuele piiskopile või vähemalt uurimissuunad: Eesti keskaegne kirikulugu, hi- olukorraga leppimises. liskeskaegsete tekstide ja vormi seosed, Tallinna Nagu eespool öeldud, jäi vastastikusest varasem õigusajalugu.

55 W. Schnöring. J. Blankenfeld. Ein Lebensbild aus den Anfängen der Reformation, lk. 59. 56 Vt. nt. Akten und Rezesse, nr. 91, 31. jaanuar 1519, Lihula; nr. 96, 30. juuni 1519; nr. 97, 24. oktoober 1519; nr. 106, 22. detsember? 1520, Kuressaare. 57 Vt. selliseid seisukohti: E. Muir. Ritual in Early Modern Europe, lk. 253–254. 58 L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1904, lk. 91. 59 Georg von Tiesenhausen oli samaaegselt ka Tallinna piiskop. Vt. tema kohta L. Arbusow. Livlands Geistlichkeit, 1913, lk. 217. 60 Akten und Rezesse, nr. 251, 4.–5. veebruar 1528.

38 Tuna 1/2009 KÄSITLUSED Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga

Jaan Ross

artu Ülikoolis on üliõpilased aegade jook- tani, misjärel pärast ülikooli siirdumist vene Tsul saanud muusikat õppida üldainena õppekeelele seda kohta enam ei täidetud. Ees- periooditi üsna pikkade aastate jooksul. Juba ti iseseisvuse ajal olid Tartu Ülikoolis muusika- Rootsi ajal asutati ülikoolis 1691. aastal muusi- õpetajatena lühemat aega ametis Enn Võrk ja kaõpetaja ametikoht,1 kuid ülikooli peatse ko- Alfred Karindi (tol ajal Karafin).4 Pärast Teist limise tõttu Pärnusse ning sellele järgneva sul- maailmasõda on ülikooli juures muusikaga gemise tõttu ei saanud muusikaõpetaja tegevu- tegelemise võimalust üliõpilastele pakkunud sel olla Tartu muusikaelule kuigi olulist mõju. eelkõige koorid, mille dirigentide hulgas staa- Pärast Tartu Ülikooli taasavamist 1802. aastal žikamateks on Vaike Uibopuu ja Alo Ritsing. nähti selle koosseisus kõrvuti ratsutamis-, tant- Samas on ülikooli professorite seas aeg- su-, ujumis-, vehklemis- ja joonistusõpetajaga ajalt leidunud isikuid, kelle peamiseks eri- ette ka muusikaõpetaja koht, mida küll kohe alaks pole küll olnud muusika, ent kelle huvi ei täidetud. 1806. aasta lõpus pöördus rekto- muusika vastu on olnud sedavõrd tugev ja ri poole kirjaga 17 üliõpilast (mis moodustas teadmised muusikast sedavõrd professionaal- umbes neljandiku nende koguarvust tol ajal) sed, et nad on oma muusikateadusliku tege- palvega leida muusikaõpetaja kohale võimali- vusega suutnud jätta jälje selle valdkonna aja- kult kiiresti selleks sobiv inimene.2 1807. aas- lukku ka väljaspool Eesti piire. Kõige tuntum tal saigi muusikaõpetajaks Heinrich Wilhelm nende hulgast on omaaegne füüsika professor Fricke, kes sellel kohal töötas kuni 1815. aas- Arthur von Oettingen (1836–1920), keda võib tani.3 Muusikaõpetajad tegutsesid ülikoolis pidada maailmas tuntuimaks Eestis tegutse- praktiliselt ilma vaheaegadeta kuni 1893. aas- nud muusikateadlaseks.5 Oettingeni peateo-

1 T. Lõbu. Mõnda Tartu Ülikooli muusikaõpetajatest. – Teater. Muusika. Kino 2004, nr. 7, lk. 60–70; G. Roht- la. Tartu varasem muusikaelu. – Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu (koost. ja toim. H. Pullerits). Tartu, 2005, lk. 443–455. 2 Geiu Rohtla. Muusikaõpetaja koht Tartu Ülikoolis 1803–1807. Käsikiri, 2008. 3 M. Rand, E.-L. Jaanson. Muusikaharuldusi käsikirjas ja trükis. – Tartu Ülikooli raamatukogu töid XI. Tartu, 2000, lk. 76–96. 4 Muusikaõpetaja koha vajalikkuse üle peeti 1920-ndate aastate lõpul Tartu Ülikoolis üsna teravaid vaidlusi. Lahkarvamusi tekitas küsimus, kas muusikaõpetaja tegevus peaks olema vaid praktilise suunitlusega (peamiselt koorijuhtimine) või tuleks muusikaõpetajal pidada ka loenguid ning teha uurimistööd (vt. T. Lõbu. Op. cit.). 5 Oettingeni muusikateadusliku tegevuse kohta vt. lähemalt: M. Humal. Arthur von Oettingeni panus harmoo- niaõpetuse arengusse. – Teater. Muusika. Kino 2002, nr. 2, lk. 53–60. Oettingeni tegevuse kohta üldisemalt vt.: T. Pung. Tartu Ülikooli füüsikaprofessor Arthur Joachim von Oettingen. – Teaduse ajaloo lehekülgi Ees- tist XIII. Tartu, 2004, lk. 54–81; J. Allik. History of experimental psychology from an Estonian perspective. – Psychological Research 2007, 71. aastakäik, lk. 618–625.

Tuna 1/2009 39 KÄSITLUSED

seks on Tartus 1866. a. ilmunud raamat “Har- hilisemate 20. sajandi modaalsete mallide mooniasüsteem dualistlikus arenduses”, mille järgi, nagu need on meile tuttavad Mart Saa- tähtsus seisneb mažoori ja minoori kui Lääne re, Cyrillus Kreegi või kõige paremini Veljo tonaalse muusika põhilaadide käsitlemises Tormise loomingust.8 teineteise peegelpildina. Sellele raamatule6 Oettingen lahkus 1893. aastal Tartust Sak- viidatakse tänapäeva, eriti saksa keelepiiri samaale nagu mitmed teisedki saksa rahvu- muusikateaduses seniajani. Kuid Oettingeni sest professorid, kes ei soovinud või suutnud tähtsus muusikateadlasena nimetatud raama- ülikoolis õpetamiseks vajalikku vene keelt tuga ei piirdu. Ta hakkas 1870-ndatel aastatel omandada.9 Tema algatatud tegevust jätkas koguma eesti regivärsilisi rahvalaule, sealhul- ülikoolis mitmes valdkonnas füüsilise geo- gas nii tekste kui ka viise, mille seast Mihkel graafia ja meteoroloogia venelasest professor Veske on pisikese valiku avaldanud trükis.7 Boriss Sreznevski (1857–1934). Sreznevski pä- Meenutagem, et Jakob Hurda algne üleskutse rines tuntud keeleteadlase akadeemik Izmail rahvaluule kogumiseks oli suunatud eeskätt Sreznevski perekonnast.10 Viimane ei hinna- laulutekstidele ning et massilisem runoviisi- nud kõrgelt Venemaa tolleaegset haridussüs- de kogumine Eesti alal algas alles 20. sajandi teemi ning eelistas oma kaheksat last õpetada alguses, s. t. mitukümmend aastat hiljem, kui kodus, kasutades selleks hoolikalt valitud pe- sellega oli algust teinud Oettingen. On raske dagoogide abi. Doktoriväitekirja kaitses Bo- tõrjuda muljet, nagu olnuks Oettingen tolla- riss Sreznevski Moskva Ülikoolis 1888. aastal ses Tartus üks väheseid inimesi, kes tunnetas teemal “Tormidest Mustal ja Aasovi merel” regiviiside sobimatust Lääne tonaalse muusi- ning lisaks sellele omistati talle 1893. aastal ka kaanoniga. Regiviiside kui “eesti viiside” Tartu Ülikooli audoktori nimetus. harmoniseerimine, s. t. seadmine koorile, oli Oettingeni ja Sreznevski tegevuses võib 19. sajandi lõpu heliloojate, nagu Karl Au- näha teatud paralleelsust vähemalt kahes gust Hermanni või Miina Härma jaoks täiesti valdkonnas, milleks on ilmavaatluste tegemi- loomulik tegevus. Oettingen näib olevat tane ja huvi muusika uurimise vastu. Ilmavaat- junud regiviiside muusikalist olemust pigem lusi Tartus oli alustanud Oettingen oma ko-

6 A. J. von Oettingen. Harmoniesystem in dualer Entwickelung. Dorpat ja Leipzig, 1866. 7 [M. Veske.] Eesti rahvalaulud! – Oma Maa (teaduste ja juttude ajakiri) 1884, 1. aastakäik, lk. 21–23. 8 Oettingenide perekond on 19. sajandil Liivimaa kubermangus olnud väga mõjukas. Arthur Joachim oli viiest täiskasvanud vennast noorim. Vanemast vennast Alexander Konstantinist (1827–1905) sai Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor ja usuteaduskonna dekaan, järgmisest vennast August Georg Fried- richist (1823–1908) Liivimaa tsiviilkuberner (1862–1868) ning hiljem Riia linnapea (1886–1889). Eduard Reinholdi (1829–1919) karjäär oli kõige tagasihoidlikum ning ta tegutses Tartu linnas ametnikuna, kuid seevastu Georg Philippist (1824–1916) tuli silmaarst, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna dekaan (1867–1868), rektor (1868–1876) ning lõpuks Tartu linnapea (1878–1891). Oettingenide perekonnale kuulusid Luua, Visusti jt. mõisad Põhja-Tartumaal. Vt.: Deutschbaltisches biographisches Lexicon 1710–1960. Wedemark, 1998, lk. 555–559. 9 Mõnele professorile tehti siiski erand. Nt. anatoom Anton Rauber jätkas üliõpilastele loengute pidamist “ladina-saksa segakeeles” ka pärast 1893. aastat. Vt.: V. Grabar. Veerand sajandit Tartu (Derpti, Jurjevi) üli- koolis. – Mälestusi Tartu Ülikoolist (koost. S. Issakov). Tallinn, 1986, lk. 410. Saksa keeles jätkasid õpetamist ka zooloog Julius von Kennel ning geograaf Richard Mucke. Vt.: T. Maurer. Vorposten – oder auf verlorenen Posten? Die Universitäten Strassburg und Jur’ev 1872/1887-1918. – Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung 2007, 56. aastakäik, nr. 4, lk. 500–538. 10 E. K. Liidemaa. Boris Izmajlovich Sreznevskij i ego rol’ v razvitii meteorologii v Estonii. – Sbornik rabot Tallinskoj GMO, vypusk 3. Leningrad, 1965, lk. 5–11; Biografičeskij slovar’ professorov i prepodavatelej imperatorskogo Jur’jevskogo, byvšego Derptskogo, universiteta za sto let ego suščestvovanija (1802–1902), 1. kd. (toim. G. V. Levickij). Tartu, 1902, lk. 435–439. 11 Punasest telliskivist maja vallikraavi kaldal Tartu Kunstimuuseumi taga, vahepeal kasutusel olnud Tervishoiu- töötajate Majana. Vt. ka: H. Liidemaa. Tartu Ülikooli meteoroloogia observatooriumi rajamine ja meteoroloogia areng Eestis aastail 1865–1918. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist VIII. Tallinn, 1992, lk. 63–77.

40 Tuna 1/2009 Jaan Ross / Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga dus Tiigi tänavas11 1865. aastal, kuni üksteist tutvumine Helmholtzi 1863. aastal ilmunud aastat hiljem ülikool seda tegevust ametlikult kuulsa raamatuga “Õpetus heliaistingutest tunnustas ning rajas oma koosseisus meteo- kui muusikateooria füsioloogiline alus” on roloogia observatooriumi. 1890-ndatel aasta- teda omal ajal innustanud astuma Peterburi tel sai Sreznevskist meteoroloogia observa- Ülikoolis just matemaatikateaduskonda, s. tooriumi juhataja. Selle artikli kontekstis pa- t. valima reaal- ja mitte humanitaarteadusi kub meile rohkem huvi Sreznevski muusika nagu ta isa. uurimisega seotud tegevus. 1928. aastal val- Helmholtzi tegevusele pühendatud ar- minud autobiograafias12 kirjutab Sreznevski, tikli alguses viitab Sreznevski oma eelkäi- et ühiskondlikus korras on ta tegev olnud jale Arthur von Oettingenile, märkides, et “üliõpilasorkestri loomisel, pidanud avalik- “meie ülikool koos oma füüsikutega pole ke ettekandeid ja kõnesid Baeri, Helmholtzi, seisnud kõrval heliaistingute õpetuse aren- Gogoli, Puškini, Žukovski, Arenski, Verdi ja damisest, ja tänu sellele on meie füüsika- Griegi tegevusest, samuti väljenduslikkusest kabinet üsna rikkalikult varustatud akus- muusikas, oktavi jagamisest 23 ja 53 osaks” tikaalaste, eriti muusikaakustika-alaste jt. küsimustest. Praeguseks pole selge, kas õppevahenditega”15. Oma artiklis kirjeldab kõik need esinemised on toimunud Tartu Sreznevski neist põhjalikumalt kaht. Nagu Ülikooli seinte vahel, sest Sreznevski eva- ülikooli füüsikakabineti inventariraamatust kueeris Tartust 1918. aastal pealetungivate nähtub,16 on mõlemad instrumendid Tartus- Saksa vägede eest koos paljude teiste prose soetatud 1879. aastal. Tõenäoliselt sattu- fessoritega Venemaale ja seejärel Ukrainas- sid need 1918. aastal ülikooli evakueerimise se, kus ta töötas Kiievis kuni oma surmani. käigus Voroneži. Esimeseks muusikaakus- Tartu Ülikooli toimetistes on 1890-ndatel tiliseks instrumendiks ülikooli füüsikaka- aastatel Sreznevski sulest ilmunud kaks binetis oli pianiino, milles heli ei tekitanud muusikale pühendatud artiklit, millest üks mitte vastu keeli löövad haamrikesed, vaid kannab nimetust “Helmholtzi avastused erineva suurusega (ning seetõttu erineva muusikateooria valdkonnas”13 ning teine kõrgusega heli tekitavad) helihargid. Teata- “Puškin ja muusika”.14 Mõlema artikli alu- vasti on helihargi tekitatav heli osahelidest seks on ülikoolis vastavalt 8. novembril 1894 peaaegu vaba ning läheneb seega võnku- ja 26. mail 1899 (vkj. nagu ka teised kuu- mise iseloomult puhastoonile. Sreznevski päevad edaspidi artiklis) peetud ettekanded. kirjutab, et arpedžeeritud akordidel põ- On lihtne taibata, et Puškini ja muusika seo- hinev tuntud C-duur prelüüd Bachi “Häs- seid vaatlevat ettekannet on inspireerinud titempereeritud klaveri” esimesest osast luuletaja 100. sünniaastapäev, mida kogu saavutas tänu ebaharilikule tämbrile “sellel Venemaal suure pidulikkusega tähistati. instrumendil esitatuna mingisuguse täies- Helmholtzi tegevuse vastu on Sreznevski ti taevaliku iseloomu”17. Füüsikakabineti huvi tundnud juba noorusest peale. Ees- inventariraamatus18 kannab heliharkidega pool viidatud autobiograafias märgib ta, et pianiino nimetust “Tonhöhenapparat”.

12 Vt. I. Semenov-Tjan-Šanskij. Boris Izmajlovich Sreznevskij (nekrolog). – Meteorologičeskij vestnik 1934, nr. 8–9, lk. 227–234. 13 B. Sreznevskij. Otkrytija Gel’mgol’ca v oblasti teorii muzyki. – Učenyje zapiski imperatorskogo Jur’jevskogo universiteta 1895, nr. 1, lk. 36–66. 14 B. Sreznevskij. Puškin i muzyka. – Učenyje zapiski imperatorskogo Jur’jevskogo universiteta 1899, nr. 5, lk. 94–103. 15 B. Sreznevskij. Otkrytija Gel’mgol’ca v oblasti teorii muzyki, lk. 36–37. 16 ÜAM 483:4/Ar; lk. 18 (Schnurbuch der Apparate des physikalischen Cabinets der Kaiserlichen Universität Dorpat, 1868-1916). 17 B. Sreznevskij. Op. cit., lk. 47. 18 ÜAM 483:4/Ar; lk. 18.

Tuna 1/2009 41 KÄSITLUSED

Teine Sreznevski kirjeldatud muusikainst- uurimine asetseb väljaspool tänapäeva loo- rument oli viie manuaaliga harmoonium (vt. dusteadusi, rõhutan, tänapäeva, sest psühho- illustratsiooni), mis võimaldas oktavi jagamist loogia valdkonnas hakkavad teadlased astu- pisemateks osadeks kui võrdtempereeritud ma alles esimesi samme.”20 häälestusest lähtuvad 12 pooltooni. Tol ajal ei Väärib tähelepanu, et Puškini sünniaasta- teatud veel, et muusika esitamisel ei kasutata päevale pühendatud kõnes ning selle alusel hil- süstemaatiliselt mitte ühtki muusikateoorias jem valminud artiklis on Sreznevski otsustanud kirjeldatavat häälestussüsteemi, kui fikseeri- keskenduda just muusikat puudutavatele kü- tud häälestusega pillid välja arvata. Esitatavate simustele. Ta vaatleb nende küsimuste hulgast intervallide suurus sõltub olulises osas kon- põhjalikumalt kaht: klassikalist tasakaalusta- tekstist ning moodustab sel kombel muusika tust kui kunsti üht püsiväärtust ning muusika väljenduslikkuse ühe komponendi. Oettingeni võimet edasi anda meid ümbritsevat reaalsust. poolt ülikoolile soetatud harmoonium võimal- Võrreldes Puškini luulet Mozarti, Rafaeli ja das oktavit jagada 53 osaks ning katsetes (või Canova saavutustega vastavalt muusikas, ka muusika esitamisel) rakendada erinevaid maalikunstis ja skulptuuris, tuleb Sreznevski häälestussüsteeme, nagu Pythagorase hääles- järeldusele, et kõigi nimetatud loojate teoseid tus, naturaalne häälestus, kesktoonhäälestus ühendab püüd klassikaliste tasakaalustatud jt. Sreznevski kirjutab, et “paljud, kel on juhust esteetiliste põhimõtete poole, samal ajal kui olnud mängida naturaalse suurusega intervalle arengutendentsid 19. sajandi lõpu kunstis kui tekitada võimaldaval harmooniumil, väljenda- liigselt eksalteeritud või isegi haiglaslikud ei vad oma vaimustust selle üle, kui puhtad tun- pälvi sugugi mitte alati artikli autori heakskii- duvad olevat [tekkivad] kooskõlad”.19 tu. Sreznevski kirjutab: klassikud “seadsid oma Sreznevski näib olevat ühtaegu hästi ideaaliks puhta ilu ning püüdsid vältida haig- orienteerunud nii loodusteaduslikes kui ka laslikku erutust, mida tekitavad kokkupuuted esteetilistes küsimustes. Helmholtzi tööst vähem peente kunstiteostega”.21 kokkuvõtet tehes kirjutab ta: “Pärast har- Mis puutub muusika võimesse peegelda- moonia ja häältejuhtimise füüsikaliste aluste da ümbritsevat reaalsust, siis peab Sreznevski selgitamist [muusikas] tuleks edasi siirduda seda võimet üsna piiratuks. Meenutagem, et muusikateooria kunstiga enam seotud kü- tegemist on ajastuga, mil nn. programmiline simuste juurde, nagu rütmi- ja vormiõpetus muusika asus oma populaarsuse haripunktis ning muusikalised väljendusvahendid. Nen- (mille illustreerimiseks võiksid sobida näiteks dega algab muusikaesteetika kõige huvitavam meie oma muusikaklassiku Heino Elleri süm- osa, mille teaduslik uurimine võiks tunduda foonilised poeemid “Koit” ja “Videvik”, loo- erakordselt ahvatlev. Ent uurija puutub siin dud küll mõnevõrra hiljem, vastavalt aastatel kokku psühholoogiliste motiividega, mille 1920 ja 1917). Sreznevski väljendab oma hoia-

Joonis Sreznevski artiklist “Otkrytija Gel’mgol’ca v oblasti teorii muzyki”, mis kujutab Oettingeni poolt Tartu Ülikooli füüsikakabinetile soetatud viie manuaaliga harmooniumi.

19 B. Sreznevskij. Op. cit., lk. 62. 20 B. Sreznevskij. Op. cit., lk. 63. 21 B. Sreznevskij. Puškin i muzyka, lk. 101.

42 Tuna 1/2009 Jaan Ross / Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga kut üsna elegantselt, kasutades selleks Puškini teoroloogia professori elust, millel tasub lü- enese mõtet, mille luuletaja on pannud Mozar- hidalt peatuda. 26.–29. märtsini 1915 toimus ti suhu oma “väikeses tragöödias” “Mozart ja Moskvas ülevenemaaline geograafiaõpetajate Salieri”, kui helilooja ei leia sõnu väljendamaks kongress, millest Sreznevski soovis osa võtta. kuulajale oma äsjavalminud muusikateose sisu. Ülikool paraku kas ei tohtinud või puudusid Sreznevski väidab: “Järelikult tunnistab Puškin tal materiaalsed võimalused koosseisuvä- muusikas eelkõige selle iseseisvat ilu ning see- lise professori lähetamiseks Moskvasse, ja järel [muusika mõjul tekkivat] meelolu. Ühes nii pöördus Sreznevski Tartu õpetajate et- sellega ei eita ta muusika teatavat kujutamis- tevalmistuskursuste vahendusel Riia õppe- võimet, mis muide laieneb ka piltidele tege- ringkonna kuraatori poole palvega taotleda likkusest kui [muusika] atribuut, mitte aga kui haridusministeeriumist talle sõiduks koman- olemuslik alge, kusjuures nimetatud atribuuti- deeringuraha.25 Paraku kannab vastav palve- de valiku alal valitseb suur vabadus.”22 kiri 18. märtsi kuupäeva, s. t. on adressaadile 1915. aasta alguses täitus Sreznevskil 30 lähetatud vaid nädal aega enne kongressi aastat pedagoogilise töö staaži ning kehtivast algust, mistõttu on üsna loomulik, et vastust seadusandlusest lähtuvalt ei saanud ta enam oma palvele Sreznevski enne kongressi algust Tartu Ülikoolis töötada korralise professori ära oodata ei jõudnud ning sõitis Moskvasse ametikohal. Et Sreznevskile ilmselt asemikku ilmselt oma raha eest. Ent vastust ministee- kohe kuskilt võtta ei olnud, taotles ülikooli riumilt, mille alusel Sreznevski lootis reisiku- tolleaegne rektor Pjotr Pustoroslev Riia õp- lud tasuda tagantjärele, ei saabunud ka pärast peringkonna kaudu haridusministeeriumilt professori kojujõudmist Moskvast. Oodanud Sreznevskile koosseisuvälise (“vneshtatnyj”, enam kui kuu aega, Sreznevski kannatus ka “sverhshtatnyj”) professori staatust.23 Koos- nähtavasti katkes ning kolmapäeval, 13. mail seisuvälistele professoritele ei makstud palka 1915 saatis ta Tartust Riiga sealsele õppering- (“žalovanie”), kuid nad võisid saada oma töö konna kuraatorile Štšerbakovile järgmise si- eest ülikoolilt hüvitist (“voznagraždenie”). suga telegrammi26: “Pokorno proshu prinjat’ Nimetatud staatus Sreznevskile haridusminis- zavtra ili pjatnicu. Sreznevski” (tõlkes: “Pa- teeriumi loal ka omistati. Märgime sulgudes, lun lahkesti vastu võtta homme või reedel. et nagu rektori kirjast Riia õpperingkonna Sreznevski”). Telegrammist nähtub, et 58-aas- ülemale 9. märtsist 1916 nähtub, koosnesid tane tegelik riiginõunik eeldas saada vastuse Sreznevski tulud tol aastal, s. o. koosseisuvälise oma telegrammile juba samal päeval ning oli professorina kolmest osast: pension 3000 rub- valmis istuma õhtusele rongile, et sõita öösel la, koosseisuvälise professori hüvitis 1200 rubla Tartust Riiga ja ilmuda kubermangu pealin- ning korterikulude hüvitis 400 rubla.24 Kuivõrd nas järgmisel hommikul kõrge ametniku vas- Sreznevskile makstava pensioni suurus ületas tuvõtule. Võib öelda, et Sreznevski arvestas koosseisuvälise professori hüvitise kaks ja pool õigesti. Audientsi Riia õpperingkonna ku- korda, võib küll öelda, et oma ametit ülikoolis raatori juures sai ta küll mitte järgmisel, vaid pidas Sreznevski 1915. aastast alates üsna väi- ülejärgmisel päeval, s.o. reedel, 15. mail27, ja kese tasu eest (kui pension välja arvata). 23. mail eraldaski haridusministeerium post Samast perioodist pärineb veel üks ajas- factum Sreznevskile Moskva komandeeringu tut iseloomustav episood geograafia ja me- kulude hüvitamiseks 150 rubla.28

22 B. Sreznevskij. Op. cit., lk 99. 23 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 26 (Riia õpperingkonna kuraatori kantselei: Boriss Sreznevski isikutoimik). 24 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 38. 25 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 10. 26 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 12. 27 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 12. Sreznevski poolt Riiga saadetud telegrammi blanketil on Riia õpperingkonna kuraatori sama kuupäevaga resolutsioon: “Professoru Sreznevskomu. Prošu pjatnicu. Popečitel’ Ščerbakov”. 28 EAA, f. 384, n. 1, s. 3417, l. 13.

Tuna 1/2009 43 KÄSITLUSED

üksainus publikatsioon, 1915. aastal32 – lühiar- tikkel “Kuidas lihtsustada duubelbemolli kirjutamist”. Selles artiklis teeb autor ettepaneku hakata noodikirjas duubelbemolli, mida selle ajani ja ka praegu tähistatakse kahekordse be- molli märgiga, tähistama ühekordse märgiga, mille kohal oleks horisontaalne jooneke, nii nagu kirjakeeles sel kombel paljudel juhtudel märgitakse hääliku pikkust. Ettepanek iseenesest oli loogiline, ent sealjuures ebarealistlik. Suured noodikirjastused ei hävitanud tol ajal ega ka hiljem (kuni arvutite kasutuselevõtmi- seni) väljaantavate partituuride trükiladusid, vaid trükkisid noote juurde pidevalt vastavalt nõudlusele. Sel põhjusel ei olnud trükis ilmunud noodid tähistatud mitte ilmumisaasta, vaid noodile ainuomase identifitseerimis- numbriga. (Näiteks Arvo Pärdi 1964. aastal valminud tuntud “Kvintetiino” partituur kannab Petersi kirjastuse poolt Leipzigis välja antuna numbrit 5774a, kuid mitte aastaarvu.) Vaevalt oleksid noodikirjastused võtnud vae- vaks hakata olemasolevates tuhandetes trü- kiladudes tegema korrektiive paljalt seetõttu, Julia Pustorosleva muusikateooria õpiku tiitelleht. et ühe provintsiülikooli tulevase rektori proua neil seda teha soovitas. Ka eelpoolnimetatud omaaegsel Tartu Kahjuks on Julia Pustorosleva eluloost Ülikooli rektoril Pjotr Pustoroslevil, õigemi- seni teada äärmiselt vähe. Ta oli Pjotr Pusto- ni küll tema abikaasal Julia Pustorosleval ei roslevi teine abikaasa, sündinud 1. aprillil puudu seosed muusika uurimisega Tartus 20. 186933 kolleegiumiassessori Ivan Trofimenko sajandi alguses. 1913. aastal ilmus tema sulest perekonnas. Pustoroslevi esimesest abielust mahukas (461 lk.) venekeelne raamat29 peal- kasvas perekonnas poeg Georgi (s. 1876).34 kirjaga “Muusika elementaarteooria õpik” Pustoroslev kaitses 1893. aastal Moskva Üli- (vt. illustratsiooni raamatu tiitellehest30). koolis doktoriväitekirja ning määrati alguses Bibliograafiliste andmete põhjal31 on lisaks Tartu Ülikooli erakorraliseks, pärast dok- sellele raamatule autori sulest ilmunud vaid toriväitekirja kaitsmist aga korraliseks kri-

29 J. I. Pustorosleva. Èlementarnaja teorija muzyki, s ob’jasnenijami po istorii muzyki, primerami iz proizvedenij kompozitorov XIII–XX veka, izloženiem sposobov izvlečenija zvukov iz strunno-klavišnyx i smyčkovyx instrumentov i kratkim slovarem sokraščennyx muzykal’nyx terminov. Moskva, Peterburi, Tartu 1913. Moskva ja Peterburi muusikakirjastajad vennad Jürgensonid (kes on raamatu väljaandjad Moskvas ja Pe- terburis) olid tegelikult Eesti päritolu ning Moskvas tegutsenud Peeter Jürgensoni võib pidada kaasaegse muusikakirjastamise rajajaks Venemaal üldse. Tema tegevusest kasvas välja praegugi Moskvas tegutsev kirjastus “Muzyka”. 30 Aadress Pirogovi 41 (praegu Kalevi t.) viitab Pustoroslevite tolleaegsele elukohale Tartus. 31 G. B. Bernandt, I. M. Jampolskij. Kto pisal o muzyke. Bio-bibliografičeskij slovar’ muzykal’nyh kritikov i lic, pisavših o muzyke v dorevolucionnoj Rossii i SSSR, tom 2. Moskva, 1974, lk. 312. 32 J. Pustorosleva. Uproščenie znaka dubl’-bemolja. – Russkaja muzykal’naja gazeta 1915, nr. 21–22, veerud 383–384. 33 EAA, f. 402, n. 3, s. 1371, l. 32p (Tartu Ülikool: Pjotr Pustoroslevi isikutoimikus sisalduv Julia Pustorosleva pass). 34 EAA, f. 384, n. 1, s. 3402, l. 15 (Riia õpperingkonna kuraatori kantselei: Pjotr Pustoroslevi isikutoimik).

44 Tuna 1/2009 Jaan Ross / Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga minaalõiguse professoriks.35 Oleks põhjust lugeda praegust Heino Elleri nimelist Tartu arvata, et kuivõrd Pustoroslevite perekond Muusikakooli. Kooli õpilaskond koosnes pea- suundus Tartusse Moskvast, siis võinuks Julia miselt eestlastest ja lätlastest ning õpetajas- Pustorosleva mingil ajal õppida Moskva Kon- kond sakslastest. Õppetöö toimus saksa kee- servatooriumis, sest tema poolt kirjutatud õpik les. Tartu vene kogukonna esindajate nimesid annab tunnistust väga põhjalikust muusikali- me kooli tegevust kajastavatest arhiivimater- teratuuri tundmisest. Ometigi me tema nime jalidest ei leia. Mis puutub koolis kasutusel Moskva Konservatooriumi üliõpilaste seast olevatesse õpikutesse, siis näib, et Griwing on kuni aastani 1900 (s.t. kuni Tartusse tulekuni) eelistanud talle Leipzigi perioodist tuttavaid ei leia.36 Pjotr Pustoroslev lahkus Tartust 1918. õpikud (Jadassohni, Krause, Prohazcka jt.). aastal seoses ülikooli evakueerimisega Voro- Tekib kiusatus oletada, et seisuslikud, rah- neži (võib öelda, et ta oli evakuatsiooni üheks vuslikud ja konfessionaalsed barjäärid võisid initsiaatoriks), suri Moskvas ning on maetud tolleaegses Tartus olla sedavõrd tugevad, et sealsele Novodevitšje kalmistule, kuid Julia Pustorosleva õpiku ilmumist Griwingi muu- Pustorosleva põrm tema kõrval ei puhka.37 sikakoolis ehk isegi ei märgatud. Igatahes Muusikateooria-alaseid õppevahendeid Tartus ilmunud Nordlivländische Zeitungi oli 1913. aastaks vene keeles ilmunud juba 1913. aasta numbrites ei leidu Pustorosleva üsna ohtrasti. Pustorosleva ise loetleb oma muusikateooria õpikule ühtki viidet, kuigi raamatu lõpus neid tervelt 39, mis on ilmu- suuremad linna raamatukauplused avaldasid nud aastatel 1874–1911,38 sealhulgas saksa reklaami selles lehes perioodiliselt.41 keelest tõlgitud Hugo Riemanni ja Adolf Senised napid katsed leida jälgi Pustoros- Bernhard Marxi tuntud õpikud. Siit võiks leva õpiku kasutamisest Venemaa muusika- tekkida õigustatud küsimus, missugusele õppeasutustes pole andnud märkimisväär- lugejaskonnale oli mõeldud kasutamiseks seid tulemusi. Vene populaarseim interneti Pustorosleva õpik (kuivõrd autor ise sellele otsimootor “Jandeks” annab vastuseks sisen- küsimusele oma raamatus ei vasta). Sel pe- dile “Pustorosleva” vaid ühe asjakohase viite, rioodil (1897–1919) tegutses Tartus Pepleri nimelt bukinistile, kes kõne all olevat muusi- tänavas Rudolf Griwingi muusikakool, mille kateooria õpikut müüa pakub. Põhjalikum tut- peamiseks ülesandeks oli organistide ette- vumine Pustorosleva õpiku sisuga näib viitavat valmistamine Liivimaa kubermangus tegut- sellele, et raamatu vähese populaarsuse põh- sevatele eesti, läti ja saksa kogudustele.39 jused võivad peituda raamatus endas. Vene Griwing (1853–1922) oli rahvuselt lätlane, muusikateaduslikus traditsioonis määratle- kes oli muusikalise hariduse saanud Leipzigi takse muusika elementaarteooriat kui koos- Konservatooriumis.40 Tema kooli on peetud nevat järgmistest osadest: “noodikiri, üldine esimeseks professionaalseks muusikaõppe- ettekujutus muusika koostisosadest ja väljen- asutuseks Eestis ning selle järglaseks võib dusvahenditest: rütmist, meetrumist, laadist,

35 Biografičeskij slovar’ professorov i prepodavatelej imperatorskogo Jur’jevskogo, byvšego Derptskogo, universiteta za sto let ego suščestvovanija (1802-1902), 1. kd. (toim. G.V. Levickij). Tartu, 1902, lk. 532–535. 36 N. A. Manykin-Nestruev. Kratkij istoričeskij očerk Moskovskogo otdelenija imperatorskogo Russkogo muzykal’nogo obščestva 1860–1900. Moskva, 1900. 37 S. Kipnis. Novodevičij memorial: nekropol’ monastyrja i kladbišča (2. parandatud ja täiendatud trükk). Moskva, 1998, lk. 133. 38 J. I. Pustorosleva. Èlementarnaja teorija muzyki, lk. 450-–52. 39 Griwingi muusikakooli tegevusest annab väga hea ülevaate kooli endise õpilase J. Saarniidu 1964. aastast pärit käsikiri “Rudolf Griwing ja tema muusikakool Tartus 1897–1920”. Vt.: TMM, f. M153, s. 1/20, l. 1. 40 Eestlastest muusikud õppisid tol ajal peamiselt Peterburi Konservatooriumis. Griwingi rahvusliku meelestuse kohta kujuneb ta õpilaste mälestuste põhjal pisut vastuoluline pilt. Ühed peavad teda saksastunud lätlaseks, teised aga mõõdukate vaadetega läti rahvuslaseks. Vt.: TMM, f. M153, s. 1/20. 41 Pustorosleva õpik ei kajastu ka Tartu tsensori 1913. aasta žurnaalis (EAA, f. 321, n. 1, s. 131), mida saab küll seletada sellega, et raamat trükiti Moskvas ning tsensoriga suhtles trükikoda, mitte autor.

Tuna 1/2009 45 KÄSITLUSED

helistikust, intervallidest, akordidest, tempost, rääkides (lk. 432) esitab selle instrumendi dünaamikast, meloodilise liikumise vormidest, nimetused hindudel, roomlastel, itaallastel, kaunistustest, muusikalisest süntaksist, helisti- prantslastel, sakslastel, inglastel, venelastel, ku peamiste akordide harmoonilistest seostest slovakkidel, grusiinlastel (sh. gruusia tähesti- üksteisega ning helistikusisestest kaldumistest. kus!), moldaavlastel, pärslastel, araablastel, Tervet rida muusika elementaarteoreetilisi tšuvaššidel(!), hiinlastel ja jaapanlastel. Krii- küsimusi õpetatakse [traditsioonist lähtudes] tiline lugeja võiks siinkohal küsida üsna mitu solfedžo kursuse raamides.”42 küsimust. Miks on see nimekiri nii pikk? Mil- Pustorosleva õpikus on kokku 21 peatük- listest alustest lähtudes on ta koostatud? Mis ki. Nendest noodikirjale ehk teiste sõnadega suhtes on ta raamatu teemaga? Ning lõpuks, sellele, kuidas olemasolevatest konventsiooni- miks ei leidu nimekirjas torupilli eestikeelset dest lähtuvalt paberile panna korrektset muu- nimetust, kui ometigi on teada, et torupill on sikalist teksti, on pühendatud ebaproportsio- konkurentsitult olnud eestlaste (kelle seas naalselt suur osa, nimelt järgmised peatükid: elades ja kellega usutavasti tihti kokku puutu- nr. 6 “Semiograafia ehk noodikiri. A. Noodi- des Pustorosleva oma raamatu on kirjutanud) märgid. Nootide jagamine. Noodijoonestik”, kõige populaarsem muusikainstrument? nr. 7 “Semiograafia ehk noodikiri. B. Võtmed Lk. 373 on autor raamatusse paigutanud ja hääled”, nr. 8 “Semiograafia ehk noodikiri. röntgeniülesvõtte oma käelabast (vt. illustrat- V. Kromaatilised märgid”, nr. 17 “Noodikiri siooni), mille Tartu Ülikooli kirurgiakliinikus kahe või enama hääle olemasolul”. Muusika on tema palvel valmistanud kliiniku tolle- elementaarteooria teistest tavapärastest osa- aegne juhataja professor Werner Zoege von dest leiavad käsitlemist rütmika ja meetrika Manteuffel. Isegi üldiselt positiivse meelestuse (14. ptk.), laadid (9., 10. ja 11. ptk.), helis- juures teaduslik-tehnilisse progressi tekib küsi- tik (13. ptk.), intervallid (5. ja 12. ptk.) ja mus, kui otseselt on selline röntgenipilt seotud melismid (18. ptk.). Tempost ja dünaamikast õpiku ainese, s. o. muusika elementaarteoo- on juttu 20. peatükis, mis kannab pealkirja riaga. Autor on röntgenipildi paigutanud juba “Muusika esituse teooria mõnedest elemen- nimetatud pika pealkirjaga 20. peatüki raami- taarmõistetest seoses esitust puudutava ter- desse, mis käsitleb muusika esitust, sealhulgas minoloogia ja selle terminoloogia lühendite siis muidugi ka interpreedi käte tööd. Sellele ja noodikirjaga”. Raamatust kui tervikust tek- vaatamata on lugejal raske tõrjuda muljet, et kiv mulje on, nagu oleks tegemist pigem noo- palju informatsiooni Pustorosleva õpikus on dikirja õpiku kui muusika elementaarteooria esitatud mitte niivõrd seetõttu, et aine käsitlus õpikuga. Sellist muljet tugevdab näiteks 15. seda nõuab, vaid pigem põhjusel, et autor seda peatükk “Pausid”, milles algul esitatakse lu- informatsiooni lihtsalt valdab. Kui selline hin- gejale loetelu käibel olevate pauside liikidest nang pole ülekohtune, siis võiks õpiku vähene ning seejärel demonstreeritakse ohtrate noo- populaarsus olla arusaadav, sest õppejõud va- dinäidete varal, kuidas erinevad heliloojad on jab aine läbimisel toeks mitte kaootiliselt esi- erinevaid pause oma teoste ülesmärkimisel tatud juhuslikuvõitu faktide kogu, vaid selge kasutanud. Nagu eespool mainitud, tunneb struktuuriga ja loogiliselt ülesehitatud sisukat Pustorosleva muusikaliteratuuri tõesti hästi, ja teemakohast käsitlust, mida Pustorosleva sealjuures ka kaasaegset. 1913. aastal aval- õpik paraku vist pakkuda ei suuda. datud raamat sisaldab lk. 327 näite Maurice Lõpuks lühidalt veel ühest Julia Pusto- Raveli klaveritsüklist “Öine Gaspard”, mis on rosleva abikaasa, Tartu Ülikooli kriminaal- loodud ainult mõni aasta varem. õiguse professori Pjotr Pustorosleviga seo- Kurioossematest seikadest torkab Pusto- tud juhtumist, mis tolleaegsete Tartu olude rosleva õpikus silma, kuidas ta torupillist iseloomustamiseks näib üsna huvitav. Jutt on

42 V. A. Vaxromeev. Èlementarnaja teorija muzyki . – Muzykal’naja ènciklopedija (peatoim. J. V. Keldyš), 6. kd. Moskva, 1982, veerud 517–518.

46 Tuna 1/2009 Jaan Ross / Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga

laseks. Eksamit Žmudzki paraku sooritada ei suutnud. Kui dekaan Žmudzkile eksami mitte- rahuldavast tulemusest teatas, otsustas viimane dekaani lüüa. Pustoroslev ei jäänud omalt poolt võlgu ning lõi üliõpilast vastu. Žmudzki tahtis dekaani lüüa teist korda, ent juuresolijad takistasid üliõpilast. Samal ajal pidas koosolekut ülikooli valitsus. Pustoroslev koos eksamit vastu võtnud teiste õppejõudude professor Djakonovi ja professor Ostrogradskiga siirdus koosolekule ning informeeris valitsust äsja toimunud vahejuhtumist. Valitsuses saadi juhtumi tõsidusest aru ning võeti see kohe arutlusele. Žmudzki otsustati üliõpilaste nimekirjast kustutada ning anda kohtu alla, milleks koostati prokurörile vastav esildis. Pärast koosolekut mindi laiali. Pustoroslev läks koju (ta elas sel ajal Riia t. 57), kust varsti kostis kaks lasku. Korterisse tunginud inimesed leidsid dekaani voodist haavatuna vasakusse külge, kusjuures dekaan põhjendas oma enesetapukatset ainu- üksi teenimatu solvanguga, mille osaliseks ta Žmudzki käitumise tulemusel oli äsja saanud. TÜ kirurgiakliiniku juhataja prof Werner Zoege von Viivitamatult kutsuti kohale politseijaoskonna Manteuffeli valmistatud röntgeniülesvõte muusikateooria õpiku autori käelabast (J. I. Pustorosleva. Elementarnaja ülem ning arstiteaduskonna dekaan professor teorija muzyki, lk. 373). Ignatovski koos paari kolleegiga ülikooli kirur- giakliinikust. Arstid vaatasid haavatud dekaa- 1896. aastal aset leidnud Pustoroslevi “ene- ni läbi ning tulid järeldusele, et tema seisund setapust (või vähemasti vastavast katsest)”. vaatamata tekkinud palavikule ei olnud elu- Kogu seda lugu kirjeldab üsna üksikasjali- ohtlik. selt Riia õpperingkonna tolleaegne kuraa- Pustoroslevi, dekaani, rahvusvaheliselt tun- tor Lavrovski oma kirja mustandis 26. maist nustatud juristi ja perekonnapea teo psühho- 189643 vastuseks haridusministeeriumist Pe- loogilistest motiividest paremaks arusaamiseks terburis saabunud vastavale järelepärimisele. tuleb pöörduda vene aadliku44 käitumist regu- Lugu ise oli järgmine. leerivate kirjutamata seaduste poole, mida oma Lisaks korralise professori ametile täitis kommentaarides Puškini “Jevgeni Oneginile” Pustoroslev 1896. aastal ülikoolis ka õigustea- on kirjeldanud Juri Lotman.45 Ei tule muidugi duskonna dekaani ülesandeid. 10. mail tahtis unustada, et Lotman käsitleb oma teoses li- riigiõiguse eksamit sooritada poola aadli pärit- gikaudu sada aastat varasemat ajajärku ning olu üliõpilane Vaclav (Riia õpperingkonna ku- mõneti ka teisi olusid, kui need valitsesid 19. raatori kirjas millegipärast Ludsar) Žmudzki sajandi lõpu Venemaa Balti kubermangudes. (Žmudski), kes oli 1895. aastal Varssavi Üli- Siiski võib väita, et tolleaegses Tartus suhtuti au koolist välja visatud, ent varsti pärast seda küsimustesse sugugi mitte väiksema hooliku- uuesti immatrikuleeritud Tartu Ülikooli üliõpi- sega kui 18. sajandi lõpu või 19. sajandi alguse

43 EAA, f. 384, n. 1, s. 3402, l. 29-30. 44 Pustoroslev pärines Kaluuga kubermangu põlisaadlikest. 45 J. M. Lotman. Roman A.S. Puškina “Evgenij Onegin”. Kommentarij: posobie dlja učitelja (teine trükk). Leningrad, 1983.

Tuna 1/2009 47 KÄSITLUSED

Peterburis. Tartus ilmunud Nordlivländische (või vähemasti vastavat katset) ainsat oma au Zeitungi 1913. aasta 11. novembri numbri 4. päästvat sotsiaalselt aktsepteeritavat käiku. leheküljelt leiame näiteks järgmise venekeelse Huvitav on täheldada, et juriidilised ja kuulutuse: “Käesolevaga teatan, et hr. Essaulov, eetilised tegurid näivad kirjeldatud juhtumi kes solvas mind eile õhtul “Bürgermusses”, puhul olevat teineteisest üsna isoleeritud. on keeldunud talle sekundantide kaudu esi- Teadaolevalt ei esitatud pärast intsidenti toi- tatud väljakutsest [duellile], kusjuures seda munud ülikooli valitsuse koosolekul dekaanile nii suuliselt kui ka kirjalikult. S. Fedin.” tema käitumises osas – erinevalt üliõpilasest Lotman on kirjutanud: “Aadlikultuuri – mitte mingisuguseid juriidilisi etteheiteid. poolt loodud ideaal eeldab hirmu täielikku Sellele vaatamata näib Pustoroslevi jaoks allasurumist, nii et [aadliku] käitumist mää- pärast valitsuse koosoleku lõppu, s. o. kuni ravaks peamiseks teguriks saab au. [– – –] enesetapukatseni küsimus olevat psühholoo- Erilise selgusega ilmneb see suhtumises duel- giliselt (loe: eetiliselt) endiselt lahendamata. lisse: oht, surmaga silmitsi seismine on need Lotman kirjutab: “Vene aadlik elas ja tegut- katartilised vahendid, mis vabastavad inimese ses XVIII saj. lõpus ja XIX saj. alguses kahe [talle osaks saanud] solvangust.”46 Kas dekaan vastandliku ühiskondliku käitumise regulaa- Pustoroslevi jaoks oli mõeldav esitada üliõpila- tori mõjuväljas. Kui kodanik ja riigi alam al- ne Žmudzkile väljakutse duellile, et vabaneda lus ta viimase käskudele [seadustele – J. R.]. talle osaks saanud solvangust? Ilmselt mitte, Psühholoogiliselt juhtis teda seejuures hirm sest nagu Lotman kirjutab — “sekundandid, karistuse ees, mis pidi tabama kuuletumatuid. nagu ka vastased, pidid olema sotsiaalselt Kui aadlik, s. t. seisuse liige, mis ühtlasi aset- võrdsed”.47 Vaevalt sai Pustoroslev pidada ses sotsiaalselt valitseva kihistuse ja kultuuri- Žmudzkit enesele võrdseks vastaseks, kuigi ka lise eliidi staatuses, allus ta aga aukoodeksile. viimane, meenutagem, pärines aadliseisusest. Siin tagab psühholoogiliselt allumise [sellele Ent tegemist oli Poola aadliga, Poola oli Vene- koodeksile] häbi, mitte hirm.”48 maa poolt alistatud ning olulist rolli mängis si- Pjotr Pustoroslev oli Tartu Ülikooli rektor tuatsiooni hindamisel nähtavasti ka dekaani ja aastatel 1915–1917,49 s. t. aastatel, mil ülikooli üliõpilase erinev positsioon ülikooli sotsiaalses evakueerimine Venemaale oli teravalt päeva- hierarhias. Kui eeldada, et dekaani radikaalne korras. On iseloomulik, et küsimus ülikooli Tar- tegu ei olnud ajendatud mingist kontrollima- tust äraviimisest tõusetus tolleaegse professuu- tust emotsionaalsest impulsist, siis tekkinud ri hulgas märksa varem, kui linna võis hakata olukorras võis ta tõenäoliselt näha enesetapus pealetungivate Saksa vägede näol ähvardama

46 J. M. Lotman. Op. cit., lk. 92. 47 J. M. Lotman. Op. cit., lk. 98. 48 J. M. Lotman. Op. cit., lk. 92. 49 Album rectorum Universitatis Tartuensis. Tartu, 1997, lk. 92. 50 Ajalehe Reč 19. mai 1910. a. numbrist leiame lühiartikli pealkirjaga “Ülikooli üleviimisest” kellegi pseu- donüümiga Tartlane sulest, kus kirjutatakse: “Küsimus Tartu Ülikooli üleviimisest sai neil päevil ülikooli nõukogu istungil lõpliku lahenduse. [– – –] Rühmituse, kes alles hiljaaegu soovis ülikooli üleviimist [mõnda teise linna] ja selle nimel aktiivselt tegutses, moodustasid peale mõne erandi “parempoolsed” professorid, kes on leidnud mitmeid õilsaid ettekäändeid selleks, et Baltikumis elavad rahvad ilma jätta sajandite jooksul au sees peetud kultuurikeskusest. Sarnaste ettekäänete hulka kuuluvad näiteks [väidetav] vajadus ülikooli järele Loode-Venemaa venelastega asustatud piirkondades või siis vene rahvusest üliõpilaste raskused teenida elatist Tartus eratundide andmisega. [– – –] Kuid nii põhimõttelised kui ka juhuslikud argumendid haihtusid kohe pärast üht tuulepuhangut Riiast. Riia õpperingkonna kuraatoril Prutčenkol õnnestus vaid oma kohal- olu ja kaalukate sõnadega [ülikooli nõukogu istungil] toime panna imetegu: peaaegu kõik äsjased ülikooli üleviimise toetajad on järsku muutunud ülikooli Tartusse jätmise pooldajateks [– – –].” Vt. ka: M. Karpačev. Peremeščenie universiteta iz Jur’jeva v Voronezh. – Logos 2005, 6. aastakäik, nr. 51, lk. 253–268; S. Tamul. Die Bedeutung des Kriegs für die Universität Jur’ev: Schliessungsabsichten und Evakuirungsmassnahmen. – Kollegen–Kommilitonen–Kämpfer (Trude Maurer, Hg.). Europäische Universitäten im Ersten Weltkrieg. Stuttgart, 2006, lk. 223–238.

48 Tuna 1/2009 Jaan Ross / Paarist muusika uurimist puudutavast seigast 19. saj. lõpus ja 20. saj. alguses seonduvalt Tartu Ülikooliga otsene oht.50 Linda Eringsoni järgi “näitavad lise saksa linnaga. Isegi kohalikud jõukamad arhiivimaterjalid, et Tartu Ülikooli [– – –] eva- põlisvenelased rääkisid saksa keelt mitte ainult kueerimine ei toimunud korraga. See algas avalikes kohtades, vaid ka kodus.”53 1915.–1916. aastal olulise hulga ülikooli varan- Muidugi oli Esimese maailmasõja alguseks duse saatmisega Nižni Novgorodi ja Permi, mis Tartu kui saksa linna kuvand mõnevõrra muu- õppetöö läbiviimist küll veel ei takistanud, ning tunud ja seda nii keisririigi valitsuse venestus- lõppes osa ülikooli isikkoosseisu evakuatsioo- poliitika kui ka eestlaste rahvusliku iseteadvu- niga 1918. aastal Voroneži. Liialdamata võib se tõusu tagajärjel, ent selles, et vähemalt osa öelda, et evakueerimise küsimus vajutas oma vene rahvusest professuurist siin end paljuski pitseri kogu ülikooli sõjaaegsele elule, kutsudes võõrkehana tundis, pole vist põhjust kahelda. esile teravaid vaidlusi nii ülikoolis endas kui ka sellest väljaspool.”51 Pustoroslev oli ülikooli Autor soovib tänada Dmitri Aziatcevit Ve- evakueerimise üks toetajaid ning otsis Kesk- nemaa Rahvusraamatukogust Peterburis, Gali- Venemaalt aktiivselt linna, kes oleks nõustunud na Ponomarjovat Tallinna Ülikooli slaavi keelte Tartu Ülikooli koos selle töötajate ja varaga ja kultuuride instituudist, Toomas Punga Tartu vastu võtma.52 Näib, et tolleaegse professuuri Ülikooli ajaloo muuseumist, Alo Põldmäed hulgas leidus nii selliseid, kes ülikooli tegevuses Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist, Geiu 1893. aastal toimunud põhjalikele reformidele Rohtlat Tartu Ülikooli raamatukogust, Anti vaatamata püüdsid näha ja säilitada töö järjepi- Selartit Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia devust varasema perioodiga ning siinsesse ellu instituudist ning Tatjana Šori Eesti Ajalooar- integreeruda (nii hästi või halvasti, kui see neil hiivist, kes ühel või teisel moel on autorile abiks ka õnnestus), kui ka teisi, kes väikeses Liivimaa olnud selle artikli valmimisel. kubermangulinnas tundsid end mõneti eba- kindlalt ega suutnud lõplikult ületada barjääre läbikäimises saksakeelse ülemkihiga (ja võib- olla ka peamiselt eestikeelse alamkihiga). Pisut varasema aja, nimelt 1880-ndate aas- Jaan Ross tate lõpu Tartut on Mihhail Rostovtsev, sel ajal (1957) arstiteaduskonna üliõpilane, hiljem Tartu Üli- kooli professor ja nn. Rostovtsevi eraülikooli Lõpetanud praeguse Eesti Muusika- ja Teat- rajaja, oma mälestustes kirjeldanud nii: “Kui riakadeemia muusikateaduse erialal (1980). välja arvata ülikool, lasus kõigil riigi-, linna- ja 1988. a. kaitses ta praeguses Leedu Muusika- kohaliku omavalitsuse asutustel saksapärasuse ja Teatriakadeemias kandidaadiväitekirja muu- pitser: ametnikud olid rahvuselt sakslased ja as- sikateaduse alal ning 1992 Turu rootsi ülikoolis jaajamine toimus saksa keeles. Linna tänavate doktoriväitekirja psühholoogia alal. 1980–1996 ja väljakute nimed olid saksakeelsed, nii nagu töötas ta praeguses Eesti Keele Instituudis, tänavasildidki. Ka äriasutuste sildid olid saksa- 1996 valiti ta Tartu Ülikooli ﬁlosooﬁateaduskon- keelsed. Ainsaks suhtluskeeleks linnas oli saksa na korraliseks professoriks, aasta varem Eesti keel, kusjuures seda kasutasid omavahel isegi Muusika- ja Teatriakadeemia professoriks ning need inimesed, kes polnud rahvuselt sakslased. 2003 Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks. Jaan Vaid maal räägiti eesti keelt. Vene keelt rääki- Ross on ligi 150 publikatsiooni autor. Kõrvuti sid omavahel ainult vanausulised. Esimeseks teadusliku uurimistööga on ta eesti keelde tõl- muljeks Tartust oli, et tegemist on puhtakuju- kinud kaasaegset vene ilukirjandust.

51 L. K. Eringson. Iz istorii evakuacii Tartuskogo universiteta (1915–1918 gg.). – Eesti NSV ajaloo küsimusi VI (Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 258). Tartu, 1970, lk. 288–313. 52 Voronežile lisaks oli ka teisi kandidaate, nt. Perm, Orjol, Doni-äärne Rostov jt. 53 TÜ raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakond, Mscr. 1237a, lk. 180–181 (Mihhail Rostovtsevi käsikirjalised mälestused).

Tuna 1/2009 49 KÄSITLUSED Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu

Riho Saard

Rein Ristlaan ja Aleksius

õukogudeaegsetest institutsioonidest 1988. aasta esimene lokaal- Non valdav osa tänaseks oma eksistentsi oikumeeniline kohtumine Kuremäel lõpetanud. Sellist saatust ei ole pidanud ja- gama võimu ja vaimu ühistööga 1989. aasta Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) veebruaris loodud Eesti Kirikute Nõukogu, vaimulik Peeter Kaldur on osutanud 1999. mis tähistab 2009. aasta alguses oma 20. aas- aastal peetud EKN-i 10. aastapäeva juubeli- tapäeva. Millal ja kuidas sündis idee Eesti ettekandes “Eesti Kirikute Nõukogu eellugu” Kirikute Nõukogust (EKN)? Millised olid ühele Eesti kirikute esindajate oikumeenilise- ENSV-s tegutsevate kirikute ning Nõukogude le kohtumisele Kuremäel 1988. aasta märtsi riigi motiivid ja eesmärgid EKN-i loomisel? alguses.2 Kalduri väite teeb kaheldavaks, et Peamise allikarühma moodustavad antud seda ei toeta kirjalikud allikad ja see basee- uurimistööks: siseministeeriumis paiknevad rub ainult mälule. Kalduri sõnul võeti sellel ENSV usuasjade voliniku arhiiviallikad; ki- koosolekul vastu lõppresolutsioon, mis muu rikute ja koguduste liitude arhiivimaterjalid; hulgas käis välja mõtte moodustada Eesti Ki- EKN-i arhiivimaterjalid ja intervjuud EKN-i rikute Oikumeeniline Nõukogu.3 asutajaliikmetega. Kahjuks ei õnnestunud Enne kui otsida vastust küsimusele, kes oli intervjueerida ENSV viimast usuasjade voli- ikkagi EKN-i loomise idee autor või autorite nikku Rein Ristlaant, kes vältis intervjuude rühm, tulebki pöörata tähelepanu küsimusele, andmist ja oletatavasti viis endaga hauda to- kas Peeter Kalduri mälestus 1988. aasta märt- hutult saladusi.1 sikuu lokaal-oikumeenilisest Kuremäe koos-

1 P. Erelt. Rein Ristlaan – ühe karjääri lugu. – Eesti Ekspress 10.01.2008. 2 Eesti Kirikute Nõukogu arhiiv (EKNA) EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999. 3 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999; P. Kaldur. Lühike oikumeenilise liikumise ajalugu. – Documenta Oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Koostanud: P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised XV. Tallinn, 2006, lk. 26.

50 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu olekust vastab tõele. ENSV usuasjade voliniku ter Roosimaa seda oma mälestustele toetudes ja kirikute arhiividokumendid ei kinnita 1988. on kinnitanud. Juhul kui see mälestus on õige, aasta märtsikuu koosoleku toimumist. Küll siis tehti selline otsus ilma adventistide, meto- aga on võimalik dokumentaalselt kinnitada distide ja rooma-katoliku kiriku esindajateta. 16. detsembril 1988. aastal Kuremäel toimunud oikumeenilist kohtumist, millest võtsid osa Vene Õigeusu Kiriku, Eesti Evangeelse Luter- Küsimus EKN-i asutamise idee autorist liku Kiriku ja evangeeliumi kristlaste-baptistide esindajad Kirde-Eestist. Kohtumist juhtisid Kuid kes konkreetselt oli ikkagi hilisema metropoliit Aleksius ja peapiiskop Kuno Pajula EKN-i loomise idee autor või autorite rühm? ning sellest võtsid osa usuasjade volinik Rein Peeter Roosimaa mälestuste järgi jäi talle 1988. Ristlaan ja Kohtla-Järve RSN Täitevkomitee aasta 16. detsembri oikumeenilisel kohtumisel esimees Ain Kiviorg. Kohtumise teemaks olid alguses mulje, et idee autoriks oli metropoliit ökoloogilised küsimused, mis ohustasid inime- Aleksius. Kohtumiselt koos usuasjade voliniku se vaimset ja füüsilist tervist. Kohtumise lõpuks Rein Ristlaanega autos kodu poole sõites jäi tõdesid esimesed selletaolisest kohtumisest talle aga Ristlaanega vesteldes mulje, et see oli osavõtnud, et nende jätkamine oli hädavajalik siiski ka tema idee.5 Rein Ristlaan on 27. det- ja süvendada tuli Eestis tegutsevate kristlike sembril 1989 siiski tunnistanud: “EKN loodi kirikute vahelisi kontakte, et kaasa aidata rah- 16. veebruaril 1989 Pühtitsa kloostris metropo- vaste, Eesti elanikkonna teineteisemõistmisele liit Aleksiuse initsiatiivil.”6 Seda teadet võiks ja et ühiselt lahendada üleskerkivaid ühiskond- ju iseenesest võtta sõna-sõnalise tõena, kui ei likke probleeme.4 Niisiis olid Kuremäel kohal saaks esitada mõnd uut kiuslikku küsimust. Ja nii võim kui ka vaim. nimelt, juhul kui EKN-i loomise algne idee oli ENSV Ülemnõukogule ja Ministrite Nõu- pärit väljastpoolt kirikuringkondi, siis polnud kogule saadetud kirjas ütles Aleksius selgelt selle täpne äranäitamine ja toonitamine juba ja ühemõtteliselt, et 16. detsembril toimunud taktikaliselt arukas. Teisalt pidas Ristlaan an- lokaalse iseloomuga (Kirde-Eesti) oikumeeni- tud juhul silmas ikkagi konkreetselt Kuremäel line kohtumine oli esimene sellesarnane. See- 16. veebruaril toimunut ja mitte sellele eelne- tõttu kõik, millest Peeter Kaldur on oma mä- nud sündmusi. 16. veebruaril toimunu sai ja lestustes rääkinud, ei ole toimunud mitte 1988. võiski tõepoolest toimuda ainult Aleksiuse aasta märtsis, vaid 16. detsembril. Ka sellest initsiatiivil. EKN-i 10. aastapäeva juubelipidus- detsembrikuu kohtumisest pole ridagi Kohtla- tustel 1999. aasta mais ütles Pühtitsa kloostri Järve Täitevkomitee informatsioonilises 1988. iguumenja Varvara, et Aleksius “oli üks Kiri- aasta aruandes usukoondiste tegevuse kohta, kute Nõukogu loomise algatajaid”.7 aga see seletub sellega, et aasta-aruanne oli Sõnad “oli üks algatajaid” lubavad järel- koostatud juba 24. novembril. Dokumentaal- dada, et idee autoreid oli rohkem. Kuid kas selt pole võimalik kinnitada, et 16. detsembri iguumenja Varvaral kui siiski kõrvalseisval oikumeenilisel kohtumisel oleks esitatud idee isikul võis olla selleks piisavat informatsioo- Eesti Kirikute Oikumeenilisest Nõukogust, ni? Patriarh Aleksius II on EKN-i asutamisest kuigi Peeter Kaldur ja esimesest lokaaloiku- kümme aastat hiljem ilmunud doktoritöös meenilisest kohtumisest osavõtnu baptist Pee- kinnitanud, et EKN-i asutamine toimus tema

4 “Esimese niisuguse kohtumise osavõtjad pidasid vajalikuks jätkata ja süvendada selliseid kontakte Eestis tegutsevate kristlike kirikute esindajate vahel, et soodustada Eestis elavate rahvaste üksteisemõistmist ja ühiskonnas tekkivate probleemide ühist lahendamist.” – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku arhiiv (MPEÕKA) ÈEU 1984–1986–1989. – Aleksius ENSV Ülemnõukogule ja Ministrite Nõukogule, daatumita. 5 Peeter Roosimaa informatsioon Riho Saardile 30.10.2007. 6 UAVA Siseministeeriumis. Eesti Kirikute Nõukogu. – R. Ristlaan. Seoses Eesti Kirikute Nõukogu liikmete vastuvõtuga peaminister I. Toome juures 27.12.1989. 7 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998-2000 – Töökoosoleku protokoll 22.05.1999.

Tuna 1/2009 51 KÄSITLUSED

initsiatiivil.8 Küsimusele, kes 1988. aasta ja Tundub üsna usutav olevat, et kuigi metro- 1989. aasta veebruari oikumeenilisi koosole- poliit Aleksiust võib kindlasti pidada 1988. aas- kuid ette valmistas, vastas Kuno Pajula: “Vene ta detsembri nõupidamise kokkukutsujaks, siis kirikul oli alati suurema venna eesõigus [– – –] idee EKN-i-laadse organisatsiooni asutamisest organisatsiooni asutamine olenes sellest, et võis sündida kas spontaanselt kohapeal või siis riigivõim seda sallib ja Vene kiriku abil oli oli see juba varem Aleksiuse ja Ristlaane vahel selleks tee lahti tehtud [– – –].”9 Aleksiuse kokku lepitud. Kuno Pajula sõnul “asjad lepi- initsiatiivi EKN-i asutamisel on kinnitanud ti kokku ja pandi kirja koosolekute ajal sageli ka üks selle organisatsiooni asutajaliikmetest, [– – –] Kiriku häda oligi, et suuri ettevalmis- evangeeliumi-kristlaste ja baptistide liidu va- tavaid koosolekuid ei olnudki.”15 Ka Ingmar nempresbüter Ülo Meriloo10 ja tollane EELK Kurg on Eesti Kirikute Nõukogu asutamise Konsistooriumi peasekretär Tiit Pädam.11 asjaolusid käsitlevas lühikäsitluses jõudnud See-eest seitsmenda päeva adventistide samale arvamusele, et “oikumeenilise nõuko- esindaja Aarne Kriisk on esile tõstnud tollase gu ideeni jõuti (1988. aastal) mitte ettekavan- usuasjade voliniku Rein Ristlaane initsiatiivi, datult, vaid spontaanselt kohtumise käigus”.16 sest “usuasjade volinik oli huvitatud, et see asi Dokumentaalsete allikate puudumise või (s. t. kirikute oikumeenilised kontaktid) saaks nende ebatäpsuse tõttu ei ole olnud võimalik sellisel moel seadustatud. Üks intiimsem nõu- anda täpset vastust küsimusele, millal idee kogu koosnes volinikust ja Aleksiusest, kes ot- EKN-i-sugusest oikumeenilisest organisat- sustas juba asjad enne ära. Aleksius ja volinik sioonist sündis. Kui usaldada Peeter Kalduri ja võimalik, et oli kooskõlastatud Moskvas, ja Peeter Roosimaa mälestusi Eesti Kirikute otsustasid, et tuleb EKN luua. Eeltöö oli juba Oikumeenilise Nõukogu idee kohta, siis ei varem tehtud kusagil. See organisatsioon oli sündinud see idee mitte spontaanselt 1988. vaja seadustada riigi ees, et jagada piibleid, aasta esimesel oikumeenilisel kohtumisel, humanitaarabi...”12 vaid oli Aleksiusel ja Ristlaanel juba eelne- Peeter Kaldur on 1999. aastal tõdenud, valt olemas. Teoreetiliselt võis Ristlaan selle et EKN-i asutamise mõtte võttis 1988. aas- idee saada juba 1978. aasta lõpul usuasjade ta oikumeenilisel kohtumisel üle usuasjade voliniku Leopold Piibu poolt EKP Keskko- volinik Rein Ristlaan “keda võib sisuliselt mitee sekretärile Vaino Väljasele pakutud nimetada Eesti Kirikute Nõukogu asutamise ideest luua ENSV usutegelastele ühiskond- mootoriks”13. Rooma-Katoliku Kiriku preest- lik vorm nimega Eesti Kristlik Rahunõukogu, ri Rein Õunapuu mälestuste järgi käitusid kuid sellest lähemalt pisut hiljem. Ristlaan ja metropoliit Aleksius hiljem Ku- Esimese lokaal-oikumeenilise kohtumise remäel n.-ö. peoperemeestena, nii et mõle- korraldamise sünni idee täpsemaks ajaliseks mad võisid olla Eesti Kirikute Nõukogu idee määratluseks pakub võimalust Kohtla-Jär- autoriks, “või siis käsk võis tulla kusagilt or- ve Täitevkomitee 1988. aasta usukoondiste ganitest, et uutmise illustratsiooniks luua ka tegevuse aruande koostamise aeg. Aruanne kirikute liinis mingi näiline pooldemokraatlik koostati ja saadeti usuasjade volinikule 24. struktuur”14. novembril, mistõttu võib järeldada, et 16. det-

8 Aleksius Pravoslavie v Èstonii. Moskva, 1999, lk. 475. 9 Eerik Jõksi ja Tauno Tederi intervjuu Kuno Pajulaga 21.04.2004. 10 Eerik Jõksi intervjuu Ülo Merilooga 31.07.2007. 11 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Pädamiga 20.06.2007. 12 Eerik Jõksi intervjuu Aarne Kriiskaga 18.10.2006. 13 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998-2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999. 14 Rein Õunapuu kiri Riho Saardile 29.05.2007. 15 Eerik Jõksi ja Tauno Tederi intervjuu Kuno Pajulaga 21.04.2004. 16 I. Kurg. EELK oikumeeniliste suhete kajastamine kiriklikes väljaannetes aastail 1945–1989. – Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIII. Tallinn, 2005, lk. 144.

52 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu sembri lokaal-oikumeenilist kohtumist polnud Einar Soone sekundeeris talle ja kinnitas, et ette kavandatud, vaid selle kokkukutsumist Jumal ütles, et loodagu EKN. Soone jaoks oli võib pidada spontaanseks. Võiks ju eeldada täiesti mitteoluline teada, kas Jumal ütles seda ja järeldada, et kui detsembrikuu lokaal-oi- Aleksiusele, Pajulale või Kaldurile.18 kumeeniline kohtumine, kust pidi osa võtma Kui 1999. aastal oli usuasjade volinik olnud ka Kohtla-Järve Täitevkomitee esimees, oleks Peeter Kalduri sõnul mitte EKN-i idee otsene olnud ette kavandatud, siis oleks Kohtla-Jär- autor, vaid ainult idee ülevõtja ja elluviija, siis ve Täitevkomitee oma aastaaruande koosta- 2006. aastal on Kaldur olnud oma arvamuses nud pärast seda kohtumist, aga mitte varem. veelgi konkreetsem ja öelnud, et “algatus Ki- Niisiis pidi ka Eesti Kirikute Oikumeenilise rikute Nõukogu loomiseks tuli tegelikult riigi Nõukogu loomise idee sündima kas novembri poolt ja langes tol ajaloohetkel kokku “pere- lõpul või detsembri esimesel poolel. stroika” ja “glasnosti” poliitikaga”.19 Nii ei jäta Kümme aastat hiljem, kui polnud enam Kaldur kirikutele EKN-i asutamise osas alles usuasjade voliniku aparatuuri ja seega oli mingit suuremat rolli. Kaldur on pea ainus, kes kadunud ka põhjus jagada EKN-i loomise ja tõstab EKN-i asutamisel esile üksnes riigipool- asutamise idee au Rein Ristlaanega, tunnis- set ja tollase usuasjade voliniku rolli. Enamik tas Aleksius oma doktoritöös (1999), et EKN asutajaliikmeid näib uskuvat, et EKN-i loomi- loodi Tallinnas tema initsiatiivil. Samal, 1999. se idee autor oli metropoliit Aleksius. Umbes aastal EKN-ile selle loomise 10. aastapäeval samapalju liikmeid näib uskuvat, et see oli saadetud läkituses tõdes Aleksius: “Ajaloolis- metropoliit Aleksiuse ja usuasjade voliniku te vapustuste künnisel, mis viisid Nõukogude Ristlaane ühisprojekt. Liidu lagunemisele ja Eesti riikliku iseseisvu- mise omandamisele, suutsid Eesti kristlikud kirikud ja nende hulgas Õigeusu Kirik, vaa- EKN-i asutamine Tallinnas tamata lahutavatele jõududele, hoida püüdu koostööle ja vastastikusele arusaamisele ja EKN-i arhiivis leidub daatumita ja koosta- luua oikumeeniline nõukogu.”17 ja andmeteta 13-punktiline “Eesti Kristlike Kuid 2003. aastal oli seda ikka veel justkui Kirikute Konverentsi” alusdokument, mille raske uskuda ja EKN-i Märjamaa väljasõidu- eksemplarid saadeti kõigile ENSV-s tegut- istungil püüdis üks EKN-i omaaegseid asuta- sevatele kirikujuhatustele. Selles teatati, et jaliikmeid, Eesti Metodisti Kiriku superinten- “esimene Eesti Kristlike Kirikute Konve- dent Olav Pärnamets endiselt saada kokkutul- rentsi töökoosolek toimub 3. veebruaril 1989 nute käest konkreetset vastust küsimusele: kes Tallinnas EELK Konsistooriumis”.20 Kas see oli EKN-i loomise autor? Küsimusele järgnes kuupäev oli valitud juhuslikult või teadlikult? suhteliselt pikk vaikus. Evangeeliumi-kristlas- Sellele on täpselt raske vastata. Teatavasti tä- te ja baptistide liidu president Joosep Tammo histati 3. veebruaril Estonia kontserdisaalis pakkus selleks välja metafüüsilise lahenduse, Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Eesti Rahvusliku et EKN-i ristiisaks oli Kristus. Eesti Evangeel- Sõltumatuse Partei poolt ühiselt Tartu rahule- se Luterliku Kiriku piiskop ja EKN-i president pingu (2. veebruar) 69. aastapäeva.21 Sellel pi-

17 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999. 18 EKNA Märjamaa väljasõiduistungi audiosalvestus 15.05.2003; Metafüüsilisi lahendusi EKN-i asutamise kohta on praktiliselt välja pakkunud kõik EKN-i asutajaliikmed. Nii näiteks kinnitas Ülo Meriloo, et EKN oli Jumala poolt Eesti rahvale tehtud kingitus. – Eerik Jõksi intervjuu Ülo Merilooga 31.07.2007. Ardalion Keskküla sõnul oli Jumala tahe teha EKN-st Eesti elanikkonna pääste osa. – Eerik Jõksi intervjuu Ardalion Keskkülaga 27.07.2007. 19 P. Kaldur. Lühike oikumeenilise liikumise ajalugu. – Documenta Oecumenica. Kirik. Ühiskond. Misjon. Koostanud: P. Kaldur, I. Kurg, A. Laats, T. Teder, V. Vihuri. EELK Usuteaduse Instituudi Toimetised XV. Tallinn, 2006, lk. 26. 20 EKNA EKN Põhikirja vanad variandid. – Eesti Kristlike Kirikute Konverents. 21 Muinsuskaitse Seltsi Sõnumid 1989, nr. 2.

Tuna 1/2009 53 KÄSITLUSED

dulikul aastapäevaüritusel ENSV kirikujuhid veebruaril EKN-iga kui reaalsega, mille kaudu ei osalenud, vaid asutasid Tallinnas üht teist kavandati suhtlemist Eesti Kristliku Liiduga.24 organisatsiooni – Eesti Kirikute Nõukogu. See-eest EELK Konsistooriumi kirjastuse ja Eelprojekti järgi pidid Eesti Kristlike Kiri- informatsiooni osakonna tollane juhataja Tiit kute Konverentsi hakkama kuuluma EELK, Salumäe teatas väliseestlastele, et EKN loo- VÕK Eesti Piiskopkond, EKB, SPA, EMK, di 16. veebruaril 1989.25 Ekslikuks osutub ka Nelipühilaste kogudused ja Eesti Katoliku Ingmar Kure väide, et kirikujuhtide tasemel Kirik. Iga kiriku esinduse suuruseks võis mak- tehti otsus EKN-i loomiseks 16. veebruaril simaalselt olla neli liiget, neist kaks hääleõi- 1989 Kuremäel.26 See otsus oli tehtud juba 3. guslikku. Valmisolekust osaleda Eesti Kristli- veebruaril 1989 Tallinnas. ke Kirikute Konverentsi töös pidi teatama iga Rohkem aega kasutati 3. veebruaril Tal- vastava Kiriku juht isiklikult. Eesti Kristlike linnas toimunud kirikujuhtide kokkusaamisel Kirikute Konverentsi eesmärkideks pidid ole- uuele organisatsioonile õige ja kohase nime ma: a) senisest parema infovahetuse tagami- leidmiseks. Nii on algne “Eesti Kristlike Ki- ne Eesti kirikute vahel, millele lisati hiljem (3. rikute Konverents” asendatud alguses “Eesti veebruaril) juurde: “ja nende töö koordineeri- Kirikute Koordineerimisnõukogu Konsulta- mine”; b) Eesti Kirikute ühise tegevuse korral- tiivkomiteega” ja hiljem “Eesti Kirikute Nõu- damine oma liikmete ja kogu eesti rahva heaks koguga”.27 Tõenäoliselt kaaluti ka nimevarian- Jumala Sõna kuulutamise, usulise kirjanduse ti “Eesti Kirikute Oikumeeniline Nõukogu”, kirjastamise ja levitamise, diakoonia-alase töö, sest allikate järgi deklareeris Rooma-Katoliku rahvusvaheliste suhete parandamise, laste- ja Kiriku preester Rein Õunapuu sel koosolekul, noortetöö koordineerimise, kultuuripärandi et katoliku kirik on ainuke õige kirik, alludes hoidmise ja kaitsmise ning keskkonnakaitse paavstile. Teised kirikud esindavad nende sei- küsimuste kaudu. Eelprojekti üheksas punkt sukohast lähtudes lahkusulisi ning seetõttu ei sätestas, et Eesti Kristlike Kirikute Konve- saa nad olla nendega ka oikumeenilises osa- rentsi vastuvõetud otsused on suundaandvad duses. Ühise konsultatiivse organi nimeks ei kõigile liikmeskirikutele nende tegevuses.22 saanud seepärast olla oikumeeniline nõukogu. Tänaseni pole teada, kes oli selle eelprojekti Erinevate kirikute koostöö Eesti Kirikute Nõu- koostaja(d). kogus pidi olema administratiivset laadi.28 Niisiis on EKN-i loomine toimunud 3. Miks oli kirikute ja koguduste liitude juh- veebruaril 1989 Tallinnas, kui EELK Konsis- tidel kolmeteistkümne päeva pärast vaja min- tooriumisse kogunesid ENSV-s tegutsevate kina EKN-i uuesti asutama Kuremäele? rikute ja koguduste liitude juhid, et luua organ EKN-i üks asutajaliikmeid Ülo Meriloo omavahelisteks konsultatsioonideks. EKN-i on märkinud, et 3. veebruaril oli toimunud üks kirikutepoolseid initsiaatoreid Aleksius on EKN-i loomise nõupidamine, kuid Aleksiuse samuti kinnitanud, et EKN asutati Tallinnas soovil tuli see pidulikult ja lõplikult asutada ja mitte Kuremäel.23 Evangeeliumi-kristlaste 16. veebruaril Kuremäel.29 Kuna usuasjade ja baptistide koguduste liit arvestas juba 13. volinik Ristlaan ei osalenud 3. veebruaril toi-

22 EKNA EKN Põhikirja vanad variandid. – Eesti Kristlike Kirikute Konverents. 23 Aleksius. Pravoslavie v Èstonii. Moskva, 1999, lk. 475. 24 Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu arhiivi (EEKBKLA) juhatuse koosolekute protokollid koos lisadega 11.01.1988–02.03.1992. Juhatuse protokoll nr. 148, 13.02.1989, p. 7. 25 T. Salumäe. Kiriku hetkeseisust 1989. aastal. – VEKSA Kalender 1990. Tallinn, 1989, lk. 152. 26 I. Kurg. EELK oikumeeniliste suhete kajastamine kiriklikes väljaannetes aastail 1945–1989. – Kristuse täisea mõõtu mööda. Pühendusteos Jaan Kiivitile 65. sünnipäevaks. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIII. Tallinn, 2005, lk. 144. 27 EKNA EKN Põhikirja vanad variandid. – Eesti Kristlike Kirikute Konverents. 28 EEKBKLA juhatuse koosolekute protokollid koos lisadega 11.01.1988–02.03.1992. Juhatuse protokoll nr. 148, 13.02.1989, p. 3. 29 Eerik Jõksi intervjuu Ülo Merilooga 31.07.2007.

54 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu munud kirikute ja koguduste liitude juhtide asjade volinik Rein Ristlaan, Eesti televisioon koosolekul, siis oli EKN-i päris ametlikuks ja ajakirja Moskovskoj Patriarhii esindaja. Ka- loomiseks ikkagi vajalik ka tema osalus, ja 16. vandatud viiekümne osavõtja asemel oli kohal veebruaril oli ta Kuremäel kohal. Kohal olid 44. Sama päeva õhtupoolikul oli kolmas istung ka NSV Liidu kirikute juhid ja väliskülalised, Eesti Kirikute Nõukogu moodustamiseks.32 kelle silme all oli siseministeeriumi usuasja- Vaatlejana oli kohal ka kohaliku katoliku kiri- de talituse hilisema juhataja Tiit Sepa sõnul ku esindajana preester Rein Õunapuu.33 sobiv korraldada EKN-i asutamisega üks jär- EKN-i moodustanud kirikute juhid dekla- jekordne “pokazuhha”.30 reerisid: “Arvesse võttes Jeesuse käsku jüngri- tele, et nad kõik üks oleksid (Jh 17:21), ja meie ees seisvaid ühiseid ülesandeid kristliku elu- EKN-i ametlik ja pidulik asutamine hoiaku, kõlbluse ja eetika kujundamisel, samu- Kuremäel ti eesti rahva õiguste (asendati “eestimaalaste õiguste” ja kleebiti protokollis “eesti rahva 14. kuni 16. veebruarini 1989 toimus Kuremäel õiguste” peale) kaitsmisel ja soovist ühendada Pühtitsa kloostris Euroopa Kirikute Konve- oma jõupingutused evangeeliumi kuulutamisel rentsi (EKK) (president metropoliit Aleksius) ja halastustöö tegemisel, otsustame meie, al- kuuluvate NSV Liidu kirikute peade ja esinda- lakirjutanud, luua Eesti Kirikute Nõukogu.”34 jate 19. mail Baselis algava Euroopa oikumee- Pole teada, kes oli selle alusteksti koos- nilise kirikukongressi “Rahu ja õiglus” ette- taja(d), kuid huvide kaitsmine oligi kindlasti valmistav seminar-nõupidamine. Kohal oli ka üks poliitilisemaid klausleid, mille sõnastus ei peasekretär Jean Fischer, kes toonitas kristlas- saanud olla juhuslik. Nii on EKN-i asutamise te ülesannet Euroopa kui lõhestatud maailma- protokollis kogu eesmärkide tekst selle ük- jao ees see lõhestatus kõrvaldada, nii et seda sikosade järjestuses hoopis erinev hilisemast juhiks inimõiguste austamise idee. NSVL kiri- 1989. aasta tegevusaruandes olevast, kus sei- kutest olid esindatud Armeenia Apostlik Ki- sab: “Lähtudes Jeesuse käsust jüngritele Jh rik, Gruusia Apostlik Kirik ning Vene Apost- 17:21 ja eesmärgiga ühendada jõud kristliku lik-Õigeusu Kirik, üleliidulise evangeeliumi eluhoiaku, kõlbluse ja eetika kujundamisel, kristlaste-baptistide liidu esindajad, luterliku evangeeliumi kuulutamiseks ja halastustöö kiriku esindajad Eestist, Lätist ja Leedust, tegemiseks, samuti eestimaalaste õiguste Eesti Metodisti Kirik ja reformeeritud kiriku kaitsmiseks loodi Eesti Kirikute Nõukogu.” esindus. Planeeritud oli olnud kutsuda Läti ja Sellele masinkirjas kirjutatud tekstile on hil- Leedu katoliku kirikute piiskopid. Ühtekokku jem käsitsi juurde kirjutatud “ühiselt kirikute oodati Kuremäele kuni 50 osavõtjat.31 Nagu huvide kaitsmine”.35 näha, polnud kutsutute hulgas alguses Seits- EKN-i asutamisdokumendile kirjutasid ki- menda Päeva Adventiste, sest nad ei kuulunud rikute juhid EELK Konsistooriumis alla EKN-i Euroopa Kirikute Konverentsi. Kuid nad olid esimesel töökoosolekul 2. märtsil.36 EELK siiski kohal, näiteks EKK-sse mitte kuuluv sak- poolt peapiiskop Kuno Pajula, Vene Apostli- sa luterlik kirik NSV Liidus. Kohal olid ka usu- ku Õigeusu Kiriku poolt metropoliit Aleksius,

30 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Sepaga 06.07.2007. 31 MPEÕKA ÈEU 1984–1986–1989. – Plan vnešenie-cerkovnyx zerkovnõx meroprijatij na 1989 god po Tallinskoj eparxii. 32 MPEÕKA ÈEU 1984–1986–1989. – Kommjunike 16.02.1989, koostas T. A. Brusinskaja. 33 S. Smirnov. Kirikutegelaste oikumeeniline kohtumine. – Rahva Hääl nr. 44 19.02.1989; EEKBKLA Juhatuse koosolekute protokollid koos lisadega 11.01.1988–02.03.1992. Juhatuse protokoll nr. 149, 13.03.1989, p. 2. 34 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1989–1995. – Protokoll Eesti Kirikute Nõukogu loomise kohta Kuremäel, Pühtitsa kloostris, 16.II.1989. 35 EKNA EKN tegevuse aastaaruanded 1989–1998. – Eesti Kirikute Nõukogu senine tegevus 1989. 36 Eesti Kirikute Nõukogus. – Rahva Hääl 08.03.1989; Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1989. Tallinn, 1989, lk. 61.

Tuna 1/2009 55 KÄSITLUSED

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide le” ja soovis seda asendada “eestimaalaste õi- Koguduste Liidu poolt vanempresbüter Ülo guste kaitsega” ning kõik EKN-i asutajaliikmed Meriloo, Eesti Metodisti Kiriku poolt super- saavutasid selles asendamises konsensuse, nii et intendent Olav Pärnamets, Seitsmenda Päeva uut alusteksti lihtsalt ei trükitud, vaid asenduse Adventistide poolt vanempresbüter Aarne ja pealekleepimise järel toimus allkirjastamine. Kriisk. Vaatleja staatuses olnud Rooma-Katoli- Tähelepanuväärseks teeb EKN-i asutamispro- ku Kiriku poolt preester Rein Õunapuu allkiri tokolli veel eelmainitud seik, et Rooma-Katoli- esineb ainult ühel protokollil.37 Eesti Evangee- ku Kiriku vaatleja Rein Õunapuu allkiri esineb liumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit ei ainult ühel allkirjastatud protokollil.40 olnud sel ajal veel üldse Moskvast sõltumatu Teiste kirikuesindajate identsed allkirjad iseseisev liit. Juhindudes ENSV Ülemnõukogu esinevad vähemalt kahel protokollil. Rein deklaratsioonist “Eesti NSV suveräänsusest” Hiljuti on Õunapuu seda seika püüdnud sele- ja NSV Liidu 1989. aasta 27. septembri sea- tada järgmiselt: “Võib-olla on minu allkirjaga dusest Baltimaade majandusliku iseseisvuse seotud ainult üks seik. Nimelt esimesel kohtu- kohta ning olles kindel, et “praegused prot- misel, kus mina kohal olin, ei saanud ma oma sessid on Jumalast”, otsustas Eesti EKB Liit positsioonist lähtudes allkirja anda, vaid pidin alles 9. detsembril 1989 asutada Eesti kristlike konsulteerima oma otsese ülemuse tolleaegse vabakoguduste suveräänse “Eesti Evangeel- piiskopi kardinal Julians Vaivodsiga Riias ja sete Kristlaste-Baptistide Koguduste Liidu”.38 saama temalt loa. Kas ma 16. veebruariks 1989 Nii 3. kui ka 16. veebruari alustekstide et- olin juba Riias ära käinud, ma ei mäleta. Pä- tevalmistajate, koostajate ja trükkijate isikuid rast loa saamist kirjutasin alla, aga millal, kus on olnud võimatu tuvastada. Tiit Pädami mä- ja mis asjaoludel, seda ei suuda meenutada. lestuste järgi valmistasid need alustekstid ette Võib-olla üldse väljaspool koosolekuid ning EELK poolt Peeter Kaldur, Tiit Sepp ja ta ise sekretär tegi lihtsalt vea ja andis mulle vaid ühe ning Vene Õigeusu Kiriku poolelt iguumen eksemplari allakirjutamiseks, näiteks pidades Nikander.39 Alustekstis algselt seisnud “eesti üht kahest eri dokumendist sama dokumendi rahva õiguste kaitse” asendati “eestimaalaste koopiaks – sisu oli ju identne.” Mis asjaoludel õiguste kaitsega” kas enne allkirjastamist või toimus aga ülekleepimine, seda Rein Õunapuu alles pärast allkirjade andmist. Viimase poolt 18 aastat hiljem enam ei mäletanud.41 Katoliku kõneleks see, et kui sellist viga juba märgati, siis kiriku vaatlejaliikmelisust on Rein Õunapuu näiks loogilise ja korrektsena, et lastakse trük- aga kaheksa aastat hiljem põhjendanud nii: kida uus alusdokument. Pigem ei tahetud juba “Katoliku Kirik lähtus põhimõttest, et ka Maa- allkirjastatud dokumenti hakata hävitama ja ilma Kirikute Nõukogus oli Rooma-Katoliku nii toimuski hilisem pealekleepimine. Sel juhul Kirik vaatleja staatuses. See asjaolu ei tulene- jääb ikkagi küsimus, millal ja kelle käsul seda nud mitte soovimatusest teha koostööd, vaid tehti. Põhimõtteliselt oleks see tähendanud põhimõttest, et kuna maailmamastaabis on juba allkirjastatud alusdokumendi võltsimist. katoliiklastel suur arvuline ülekaal, siis peeti Seetõttu võib tõepäraseks pidada ka esimest õigemaks vaatleja staatust, et mitte proport- versiooni, et keegi EKN-i asutajaliikmetest sioonidest tuleneva häälteenamusega rikkuda pööras tähelepanu “eesti rahva õiguste kaitse- otsuste vastuvõtmise tasakaalu.”42

37 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1989–1995. Protokoll Eesti Kirikute Nõukogu loomise kohta Kure- mäel, Pühtitsa kloostris, 16.02.1989. 38 R.Võsu. Ajalooline konverents. – Eesti Evangeelsete Kristlaste-Baptistide Liidu kristlik kiri 1990, nr. 1. 39 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Pädamiga 20.06.2007. 40 EKNA Põhidokumendid. Protokoll Eesti Kirikute Nõukogu loomise kohta Kuremäel 16.02.1989. 41 Rein Õunapuu kiri Riho Saardile 29.05.2007. 42 Siseministeeriumi usuasjade osakonna arhiiv. Ilmo Au Robert Lepiksonile 27.10.1997; Ilmo Au sõnul edastas ta siseminister Lepiksonile preester Rein Õunapuu poolt sõnastatud seletuse. Ilmo Au informatsioon Riho Saardile 11.01.2008.

56 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu

EKN-i loomise motiivid ei sekku, püüdsime leida ühist [– – –] meil oli tunne, et elu läheb vabamaks [– – –] seda õhus Kirikute motiivid oli, et me tahame rohkem õigusi oma maal [– – –] teemaks oli, kas hoiame ainult oma Võrreldes Soome Oikumeenilise Nõukogu karja või läheme koos evangeliseerima [– – –] (Suomen Ekumeeninen Neuvosto) loomi- põhiteemaks oli see, et kuidas me ateistlikule se motiive ja eesmärke EKN-i motiivide ja ja antiklerikaalsele hoiakule saaksime kõige eesmärkidega, siis muidugi loodi Soome paremini vastu ühiselt [– – –] tulid ka kiriku Oikumeeniline Nõukogu (SON) 1963. aas- varade ja maksustamise küsimused...”46 tal hoopis teises situatsioonis ja kontekstis. Adventistide esindaja Kriisk ongi ühe 1994. aastal heakskiidetud SON-i tegevus- kaudse motiivina nimetanud seda, et pärast põhimõtetes öeldi, et SON-i eesmärgiks oli EKN-i asutamist hakkasid omavalitsusasu- edendada oikumeenilist mõtlemist ja tööd tused võtma EKN-i kui väga tõsist organi- oma liikmessootsiumides ning teistes Soomes satsiooni. “Kui seitsmenda päeva adventistid tegutsevates kirikutes, kristlikes ühendustes tahtsid üksinda ja otse asju ajada, siis küsiti, ja kogudustes. Eesmärgiks oli tugevneda ja kas olete EKN-i liige. Et olla ühiskonnas näh- süveneda selles ühtsuses, mille eest Kristus tav ja pildil, selleks tuli kuuluda EKN-i.”47 palvetas.43 Ka EKN-i asutamisprotokollis seisab: “Arvesse võttes Jeesuse käsku jüngritele, et nad kõik üks oleksid (Jh 17:21) ja meie ees Stagnatsiooniaegne kirikute seisvaid ühiseid ülesandeid kristliku eluhoia- poliitiline oikumeenia ku, kõlbluse ja eetika kujundamisel, samuti eestimaalaste õiguste kaitsmisel ja soovist Senini olid kirikud teinud, ja sedagi kohustus- ühendada oma jõupingutused evangeeliumi likus korras, poliitilist oikumeeniat rahufondi kuulutamisel ja halastustöö tegemisel...”44 kaudu. Sisuliselt oli see aastaannetus, mida Siin on sõnastatud kirikute ühismotiivid, püüti igal aastal 10–15% ulatuses tõsta. Mak- kuid arvata võib, et igal kirikul olid sellele lised Nõukogude Liidu Rahufondi Nõukogude saks ka oma spetsiifilised motiivid. rahuarmastava välispoliitika toetamiseks olid Aarne Kriisk on jutustanud, et “motiivid, konfessiooniti eri suuruses ning ulatusid 150 miks sooviti olla liikmed, olid kõigil erinevad. rublast 30 000 rublani aastas. Alguses olime nagu sõprusring, olime nagu “Rahufondi kindlustamisse tuleb suhtuda jututuba, midagi programmilist ei olnud mida kui sügavalt poliitilisse üritusesse, mis on ran- arutada, rääkisime lõbusaid lugusid. Ei olnud gelt vabatahtlik ning on nõukogude patriotis- mingeid päevakordi. Süstemaatilist arutelu mi, sotsialistliku solidaarsustunde, isamaa-ar- polnud, igaüks ütles, mida arvas.”45 mastuse ja poliitilise lojaalsuse väljendajaks,” Kuno Pajula on kirjeldanud: “Õhkkond kirjutas usuasjade nõukogu volinik Leopold oli tore, olime kui vennad [– – –] olime val- Piip kõikidele ENSV Rajoonide TSN Täitev- mis oma jõudusid ühendama, et vastu astuda komiteede esimeestele 1977. aastal.48 materialismile [– – –] üksteise siseasjadesse 1987. aastal kõigile ENSV kiriku ja usu-

43 “Nõukogu mõte on edendada oikumeenilist mõtlemist ja tööd oma liikmeskollektiivides ja muudes Soomes tegutsevates kirikutes, kristlikes ühendustes ning kogudustes. Peaeesmärk on tugevneda ja sügavneda selles samasuses, mille eest Kristus palvetas.” (§3). – J. Rusama. Kohti ykseyttä. Suomen Ekumeenisen Neuvoston synty ja toiminta 1917–1997. Kirkon tutkimuskeskus. Sarja A, nr. 75. Jyväskylä, 1999, lk. 202, 457. 44 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1989–1995. Protokoll Eesti Kirikute Nõukogu loomise kohta Kure- mäel, Pühtitsa kloostris, 16.02.1989. 45 Eerik Jõksi intervjuu Aarne Kriiskaga 18.10.2006. 46 Eerik Jõksi ja Tauno Tederi intervjuu Kuno Pajulaga 21.09.2004. 47 Eerik Jõksi intervjuu Aarne Kriiskaga 18.10.2006. 48 Hiiumaa Maakonnaarhiiv (HIMA), f. 121, n. 1-s, s. 57. Kirjavahetus kuritegevuse ja usu küsimustes rajoonis 1977.

Tuna 1/2009 57 KÄSITLUSED

organisatsioonide juhtidele saadetud kirjas natsiooniajal olemas metodistide, baptistide oli Piip rahufondist kirjutades ülevoolavalt ja luterlastest noorvaimulike vahel oikumee- poeetiline. Ta tänas kiriku juhtide kaudu kõiki nilist kontakteerumist, kuid see ei ulatunud usklikke: “...et olete hoole, armastuse ja patrio- kirikujuhtide tasemele. Juhtide tasemel oli tismitundega suhtunud NSV Liidu Rahufondi vaja väliseid, kirikujuhtide tasemel toimuvaid kindlustamisse ning aastast-aastasse sellesse tä- eeskujusid või poliitilise võimu ideelist motii- nuväärsesse fondi annetanud rahasummasid, et vi. Metodist Heigo Ritsbeki arvates: “Kui vo- selle kaudu toetada materiaalselt püsiva rahu linik poleks tagant torkinud, ei oleks ka EKN kindlustamise ja tuumakatastroofi ärahoid- sündinud. Kirikud ei olnud ise selleks valmis mise suurt üritust! [– – –] Julgen loota, et see ja ei oleks seda ise teinud. 1988. aastal ma ei patriootlik tegevus jätkub [– – –] usutegelaste tundnud, et õhus oleks olnud märke, et kirikud ja usklike südamed on soojad ja käed helded, omal initsiatiivil teevad EKN-i. Mingeid selli- kui nad NSV Liidu Rahufondi vabatahtlikke seid suundusi ei olnud. Kõik tahtsid vabamaid annetusi teevad ning neid, kellel süda jahedam tingimusi oma huvides ära kasutada.”52 ja käsi kalgim, end matkima kutsuvad! [– – –] On ebatõenäoline, et Jeesuse palve (Jh Sellepärast olgu hea sõna ja seda saatev hin- 17:21), mis väljendab rohkem kui ainult gesoojus just see, mis ka jõukate usuühingute välist formaalset oikumeeniat, oleks 1988. südamed heldemaks ning Rahufondi üritust aasta lõpul ja 1989. aasta alguses ühtviisi veelgi viljakamaks teeks! [– – –] et selle sõna kõigi ENSV kirikujuhtide jaoks muutunud ja teo najal muuta rahuürituse toetamine iga põletavalt oluliseks. Siin ei saa jätta kõrvale usutegelase ja uskliku südameasjaks, kodani- küsimust oikumeenia teadlikkusest ENSV ki- kutundeks, mis vallandab veelgi intensiivsema rikutegelaste hulgas. Soomlastele vähemalt patriotismihoovuse usulises tegevuses!”49 näis 1970. aastate teisel poolel Eesti luterlas- Nii et selles vastastikuses üksteise tund- te oikumeenia teadlikkus puudulikuna, sest maõppimises on olnud oma oluline roll ka kirik näis olevat rahvusvahelises suhtluses et- välise võimu mõjutusel, mis väljendus Aarne tevaatlikult tagasihoidlik. Soomlaste raportis Kriiska sõnul kas või juba usuasjade voliniku näiteks tõdeti, et Eesti luterliku kiriku suhted Leopold Piibu poolt kirikute ja koguduste piirdusid peamiselt Soome kirikuga. See ei liitude juhtidele 1970-ndatest alates korral- kavatsenudki osaleda 1976. aasta Luterliku datud ühistes poliitharimise informatsioo- Maailmaliidu eksekutiivkomitee töös ega niloengutes, kus õppisid üksteist tundma ja LML Ida-Euroopa vähemuskirikute konve- milleski koos mõtlemist harjutama need, kel rentsi töös. Soomlaste silmis oli Läti luter- puudus huvi omal initsiatiivil teistega kontak- lik kirik rahvusvahelises ja oikumeenilises teeruda.50 Mõningaid vaimulikke suunati oma suhtluses aktiivsem. Soomlased unistasid, et töökoha parteibüroo kaudu ka täiendavale nad võiksid Eesti ja Läti kirikute esindajatest ideelis-poliitilisele kasvatusele marksismi- luua mingi ühise töörühma, mis tegelenuks leninismi õhtuülikooli, kus nad leidsid eest rahuküsimuse ja kiriku identiteediga ning teisigi usuvendi, kellega koosmõtlemist har- arendanuks kirikutevahelist keskustelu, kus jutada.51 Eelloetud meetodid olid osa ideelis- oleks käsitletud mõlemate osapoolte seisu- poliitilisest kasvatustööst erinevate ideoloo- kohti Kirikute Maailmanõukogu, Luterliku giliste mõjutamisvormide kaudu. Maailmaliidu, Kristliku Rahukonverentsi ja Rohujuure tasandil oli küll ka sügaval stag- Euroopa Kirikute Konverentsi ning teiste

49 EELKKA Kirjavahetus Usuasjade Nõukogu volinikuga. L. Piip EELK Konsitooriumile, VÕK Eesti Piiskop- konna Valitsusele, EKB Presbüterite Nõukogule, Metodisti Kiriku Valitsusele, SPA Presbüterite Nõukogule, KK Tallinna ja Tartu usuühingute preestritele, Tallinna Vanausuliste usuühingu juhatusele, NKP Pärnu usuühingu juhatusele 06.02.1987. 50 EKNA Märjamaa väljasõiduistungi audiosalvestus 15.05.2003. 51 Ü. Meriloo. Ränduri päevik. Tallinn, 2001, lk. 68. 52 Eerik Jõksi intervjuu Heigo Ritsbekiga 01.11.2006.

58 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu organisatsioonide aktuaalsetel teemadel.53 rents [Tallinnas]” (TK XL 1980), Toomas Paul Soomlastele jäi mulje, et Eesti luterlik kirik oli “Tutvustavat Lima-dokumendist” (TK XLVI sellisest ajutööst eemal, kuigi näiteks Elmar 1985), Johannes Willebrands “Oikumeeniline Salumaa oli just paar aastat varem kirjutanud kohustus” (TK XLVII 1985), Peeter Kaldur Teoloogilises Kogumikus: “Eesti Evangeeliumi “Oikumeeniline Noortenõukogu XVII As- Luterlik Kirik kuulub juba hulk aastaid kiri- samblee” (TK XLVIII 1986). kutevahelistesse organisatsioonidesse täisõi- Niisiis polnud oikumeenia ja selle peami- gusliku rahvakiriku esindajana, võttes oma sed organisatsioonid Eesti luterlastele mingi esindajate kaudu osa nii Kirikute Maailmalii- tundmatu teema. Iseasi kui palju masinkirjas du kui ka Luterliku Maailmaliidu tegevusest, Teoloogilist Kogumikku vaimulikkonna hul- olles heades sidemetes paljude väliskirikute- gas loeti. Selleks, et Eesti noorema põlve lu- ga, kellede esindajad korduvalt on ka viibinud terlike teoloogide hulgas ajakohastada tead- ENSV-s meie kiriku külalistena.”54 misi puhtluterlike ja oikumeeniliste organi- Peapiiskoppide ja veel mõne üksiku osa- satsioonide kohta, korraldati 1987. aasta no- võtt eelmainitud organisatsioonide tööst jäi vembris soomlaste abil Tallinna Jaani kirikus üldjuhul ainult delegatsiooni tasemele. Elmar väike konverents, kus EELK vaimulikkonda Salumaa poolt väljaantavas Teoloogilises Ko- ja Usuteaduse Instituudi õpilasi informeeriti gumikus (TK) ei olnud oikumeenika mitte Kirikute Maailma Nõukogu, Luterliku Maa- päris esindamata: Ernst Horning “Oikumee- ilmaliidu, Euroopa Kirikute Konverentsi ja niline liikumine ja selle seis” (TK IV 1968), Praha Kristliku Rahukonverentsi tööst.55 Elmar Salumaa “Mida arutletakse Uppsalas” Kui heita pilk 1980-ndate lõpu ja 1990- (TK VI 1968), Willem A. Visser’t Hooft “Plu- ndate alguse oikumeenilisele situatsioonile ralism – võimalus või oht?” (TK X 1969), Per Eestis, siis vähemalt ajakirjanduses kajastuv Lønning “Muljeid Uppsala täiskogust” (TK jättis sellest masendava mulje, kus kõik sõima- XIII 1969), Kauko Pirinen “Vene Õigeusu sid kõiki ning suuremad rõhutasid oma õigust Kiriku teoloogilised keskustelud Inglise kiri- olla eesti rahvale usuliseks koduks.56 Haljand ku ja Saksa evangeelse kirikuga” (TK XXI Udam on seda põgusalt käsitlenud 1992. aas- 1971), Risto Lehtonen “Euroopa julgeole- ta alguses: “...mul on ammu tekkinud mulje, ku ja koostöö konverents ja Luterlik Maa- et kristlikud hingekarjased on ateismi vastu ilmaliit” (TK XXIX 1974), Elmar Salumaa olnud palju leebemad ja leplikumad kui oma “Euroopa luterlike kirikute konverents” (TK teist õpetust tunnistavate ametivendade suhtes XXIX 1974), Carl H. Mau “Luterliku Maa- [– – –] õigeusklikud, katoliiklased, luterlased ilmaliidu tööst” (TK XXXIII 1976), Vilmos ja muud protestandid ei taha üksteisest mi- Vajta “Oikumeenilise armulauaosaduse prob- dagi teada [– – –] Iguumen Antoni Kaseküll leeme” (TK XXXIV 1976), Elmar Salumaa Võrust on suures mures, sest eesti rahvas on “Euroopa luterlike kirikute konverents” (TK ilma õigeusu läbi tulevast jumalatundmisest, XXXV 1977), Elmar Salumaa “Luterliku luterlased on selle vaese rahva ainult jooma Maailmaliidu tööst aastal 1976” (TK XXXVI õpetanud. Katoliku preester, mõeldes Rooma 1977), Kalle Kasemaa “Ülevaade LML VI kiriku rüpes olevale ja üksmeeles elavale leedu Täiskogu tööst” (TK XXXVIII 1977), Elmar rahvale, on kurb õigeusklike ja luterlike heree- Salumaa “Euroopa luterlike kirikute konve- tikute poolt lollitatud eestlaste pärast.”57

53 SKHA KUT Matkaraportit 1976. – Jaakko Launikari. Raportti kirkon valtuuskunnan matkasta Viroon ja Latviaan 26.8.–2.9.1976. 07.09.1976. 54 E. Salumaa. Luterliku kiriku külalistena Rootsis. – Teoloogiline Kogumik XXVIII 1974, lk. 145. 55 SKHA KUT Matkaraportit 1988. – R. Cantell. Arkkipiispa Kuno Pajulan virkaanvihkiminen Tallinnassa. 21.01.1988. 56 Vt. A. Soosaar. Meie rahva enamuse usuliseks koduks on 16. sajandist peale olnud evangeelne luterlik kirik. – Eesti Kirik 31.10.1991; J. Kukk. Luteriusu õnnistus meie rahvale. – Eesti Kirik 1992, nr. 2. lk. 66–68. 57 H.Udam. Valed nõuavad eluruumi... – Eesti Ekspress 21.02.1992.

Tuna 1/2009 59 KÄSITLUSED

Kirikud ja rahvusküsimus maa auväärse rahvusliku iseteadvuse eest, mis on täis austust oma ja teiste rahvaste kultuuri- EKN-i 10. aastapäeva pidustustel 1999. aastal pärandi suhtes [– – –] Nii nagu ka kõik teised ütles Pühtitsa kloostri iguumenja Varvara, et religioossed ühendused võivad ka õigeusklikud “esimene asutamiskoosolek oli pühendatud teha palju oma maa ja rahva jaoks. “Ärgem rahule, vendlusele ja kõigi Eesti kristlike kon- armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja fessioonide vastastikustele huvidele”.58 Polii- tõega.” (1 Jh 3:18)”60 Soovist kaotada inimsu- tiline olukord tekitas eestlaste ja venekeelse hetest vaen ja vihkamine, rääkisid 6. veebruaril elanikkonna vahel pingeid. Suurt osa vene- 1989 Vaino Väljasega kohtudes ka ENSV va- keelsest elanikkonnast võis pidada ühtlasi ka bakirikute juhid. Nad rõhutasid, et “kristlikud õigeusklikeks või selle poole oma sümpaatiates kogudused on oma koosseisult paljurahvuseli- kalduvateks, mistõttu metropoliit Aleksiusele sed, ning pole midagi laiduväärsemat kui vaen oli juba 1988. aasta alguses oluline nn. kodu- rahvaste vahel”61. rahu püsimine ja raskemate konfliktolukorda- Moskva ja kogu Venemaa patriarhi de rahumeelne dialoogivormis lahendamine. Aleksius II läkituses EKN-i 10. aastapäeval Aleksiuse ja õigeusu kiriku jaoks tähendas öeldi: “Ei ole saladus, et iseseisvuse ja Eesti kristlik kohustus seda, et “õigeusu kirik Eestis kodanike rahvusliku eneseteadvuse oman- näeb üht oma põhiülesannet selles, et kasvata- damise protsess ei toimunud alati ladusalt da usklikke eesti ja vene rahva vahelise armas- rahvusvahelisest ja kultuuridevahelisest vaa- tuse ja vennalikkuse õhkkonna vaimus [– – –] tepunktist lähtudes. Nendes tingimustes on Meie kirik täidab praegu ja ka edaspidi oma kristluse koostööorganite olemasolu kõige kristlikku kohust kasvatada usklikke internat- tähtsamaks stabiliseerivaks faktoriks, mille sionalismi vaimus, et rahvaste vennalikus ja potentsiaal võib, nagu me loodame, teeni- sõbralikus koostöös ehitada ja tugevdada meie da ka edaspidi erinevate kirikute, usuliste ja õiglast ühiskonda.”59 kultuuriliste traditsioonide rahulikku ja sõb- Mitmel korral pööras ta sellele tähelepanu ralikku koostöö kindlustamist iseseisva Eesti ka oma sõnavõttudes, mis olid pühendatud Ve- territooriumil. Me usume, et ka järgnevatel nemaa ristimise 1000. aastapäeva tähistamise- aastatel EKN aitab igati kaasa olemasoleva- le: “Me omame pikaajalist ja head organisee- te ja potentsiaalsete konfliktsituatsioonide rimise ning erinevate oikumeeniliste ürituste õiglasele lahendamisele Eestis asuvate kogu- läbiviimise kogemust. Aga seda on tänasel päe- duste ja kirikute suhtes, üksteisemõistmise val vähe [– – –] oikumeenilises plaanis on vaja parandamisele ja tõelise kodanikuühiskonna lahendada ka rahvuslikud probleemid. Üheks ehitamisele, kus austatakse Eestimaa kõikide konkreetseks näiteks on Kiviõli, kus Pokrovski elanike kultuurilist, usulist ja keelelist identi- õigeusu kirikus tegutseb nii ortodokside kui ka teeti. Palvetades soovin õnnistatud edu EKN luterlaste kogudus [– – –] On neli valdkonda, heanaaberlike ja vennalike suhete arendami- milles kaasalöömine on väga oluline. See on sel ja kindlustamisel Eesti kirikute ja rahvaste võitlus rahu säilitamise ja desarmeerimise vahel, mis viiksid mitte vaenule ja umbusal- eest; võitlus loodusliku tasakaalu säilitamise dusele, vaid kultuuride ja traditsioonide vas- eest oma elukeskkonnas; võitlus meie vaimse tastikusele rikastumisele.”62 tasakaalu, meie moraalse tervise eest; võitlus Arhimandriit Jelissei pidas omalt poolt va- meie kultuuripärandi elus hoidmise eest, meie jalikuks 1999. aastal rõhutada, et EKN täidaks vaimse rikkuse suurendamise eest, meie suure “rahumissiooni” Eestis elavate inimeste suhtes,

58 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999. 59 Meie kirik täidab oma kristlikku kohust.... – Kodumaa 03.02.1988. 60 UAVA Siseministeeriumis. Toimik “1000 aastat Venemaa ristimisest 988–1988”. Metropoliit Aleksiuse ettekanne Venemaa ristimise 1000. aastapäeva pidulikul tähistamisel Eesti Piiskopkonnas. 61 R. Amos. Ühine Eesmärk: Humanismiideed. – Rahva Hääl 07.02.1989. 62 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999.

60 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu aitaks kaasa ebaõnnestunud integratsioonile.63 aasta lokaal-oikumeenilisel kohtumisel peetud Ka Konstantinoopoli Eesti Apostlik-Õigeusu ettekandes asus ta, vaatamata luterliku dele- Kiriku metropoliit Stefanus tõi esile selle gatsiooni teiste liikmete vaoshoitumale polii- aspekti, et tänases maailmas on primaarsed tikale, väga jõuliselt toetama Aleksiuse püüdu riikidevahelised, mitte aga rahvustevahelised seista vastu kaevanduste laienemisele.67 Kesk- suhted.64 Kuigi ortodoksid on pööranud teis- konna temaatika oli esimest korda sotsiaal- test teravdatumat tähelepanu rahvussuhetele, eetilise ja teoloogilise teemana esil ka Soome ei tule seda tõlgendada EKN-i asutamise mo- luterliku kiriku ja Vene Õigeusu Kiriku õpe- tiivina, vähemalt mitte peamotiivina. tuskõnelustel 1989. aasta juunis Kuremäel.68 Viimane oli osa 1982. aastal alguse saanud rahvusvahelisest JPIC (Justice-peace & Kirikud ja keskkonnaküsimused Integrity of Creation) oikumeeniaprotsessist. Mõlema kiriku delegatsioonid tõdesid, et Tõenäoliselt oli metropoliit Aleksiuse sooviks inimkond on saavutanud olukorra, kus ini- aastatel 1988–1989 koos teiste ENSV kirikute mene on esimest korda vallutanud kogu maa abiga peatada kaevanduste levimine Kuremäe ja eluks vajaliku biosfääri. Loodusvarasid kloostri lähedusse. Ökoloogilised küsimused on ekspluateeritud hoolimatult üle looduse olid teravdatud tähelepanu all aastatel 1987– taastumisvõime. Inimkonna häving võib saa- 1989. Muret Eesti maavarade pärast tunti ka buda ühekordse tuumasõja või järkjärgulise väliseesti kirikus, mille väljaandes Eesti Kirik ökokatastroofina. Niisugusesse situatsiooni ilmus 1987. aastal “Palve kodumaa maavara- jõudmise ühe põhjusena nimetati ideoloogi- de pärast”. Pidades eriliselt silmas just neid, lisi võimustruktuure ja poliitilist korda, mille kes “meie” hulgast veel ei armastanud Ees- mõju looduse hävimisele on üksikindiviidide timaad, õpetati selles palvetama: “...ära lase omast mitu korda suurem.69 südametunnistuseta saamameestel muuta EKN arutas keskkonnatemaatikat esimest Maarjamaad fosforiidi pärast elamiskõlbma- korda augusti lõpul (31.08.1989) Apostliku tuks! Meie täname Sind, Issand, et Sina oled Õigeusu Kiriku Tallinna Piiskopkonna valit- maapõue asetanud põlevkivi ja fosforiidi ja suse ruumides toimunud töökoosolekul, kus uraani ning katnud selle viljaka mullaga. Ära- kuulati ja vaadati läbi metropoliit Aleksiuse ta meis armastust Eestimaa, oma kauni isa- informatsioon Kuremäe kaevanduse küsimu- maa vastu, et ta õitseks ja kannaks vilja ikka ses. EKN toetas Kuremäe kloostri templipü- ja igavesti. Aamen.”65 hal (27.–28.08.1989) rohkem kui 800 inimese Peeter Kaldur on oma mälestustele tugi- poolt allkirjastatud kirja vabariigi valitsusele nedes maininud, et juba 1988. aasta oikumee- Kuremäe kaevanduse ettevalmistuse peata- nilisel kohtumisel oli Aleksius soovinud, et miseks ja ühines metropoliidi taotlusega, et kohtumine paneks rõhku keskkonna ümber- Kuremäe kaevanduse avamisega seotud ette- kujundamisest kirikutele tekkivatele problee- valmistused tuli peatada, sest need kujutasid midele.66 Ka Eenok Haamer on oma mäles- endast ökoloogilist ohtu mitte ainult Kirde- tustes just seda toonitanud, et Kuremäel 1988. Eestile, vaid tervele Eestile ja Läänemere

63 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 11,16. 64 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 12. 65 Palve kodumaa maavarade pärast. – Eesti Kirik 1987, nr. 3, lk. 117. 66 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 22.05.1999. 67 Eenok Haameri informatsioon Riho Saardile 16.05.2007. 68 R. Saard. “Suurenmoinen rakkauden näytelmä” Suomen evankelis-luterilaisen ja Venäjän ortodoksisen kirkon oppineuvottelut kylmän sodan vuosina. Tallinn, 2006, lk. 139. 69 Suomen Kirkkohallituksen arkisto (SKHA) Kirkon Ulkoasiain Osasto (KUO) Valmisteluseminaarit 1997. – J. Vikström. Oppikeskustelujen sosiaalieettiset teemat. Mihin tuloksiin on tultu? Venäläisneuvottelujen valmisteluseminaari 18.04.2002.

Tuna 1/2009 61 KÄSITLUSED

basseinile.70 Ühtlasi pöörduti 31. augusti Eesti ni asutamisel. Kristliku eluhoiaku kujunda- Kirikute Nõukogu töökoosolekul kõigi Eestis mist küll enam ei mainitud, see oli asendatud elavate hea tahtega inimeste poole, et “kõik kristliku õpetusega, ja täpsemalt oli sõnasta- küsimused, kui keerulised nad ka ei oleks, tu- tud Jh 17:21 sisu, mis praktikas pidi väljen- leb lahendada heasoovlikus dialoogis”. EKN duma ühisseisukohtade väljatöötamises ja kutsus kiriku karjaseid südamlikult palvetama informatsiooni edastamises. rahu, vastastikuse mõistmise, kannatlikkuse EKN-i 10. aastapäevale pühendatud ette- ja rohke armastuse eest erinevate sotsiaalsete kandes “Eesti Kirikute Nõukogu asutamine ja ja rahvuslike gruppide vahel.71 areng” rõhutas Kuno Pajula, et EKN-i asuta- Sellesisulise kirjaga pöördus ainult mise eesmärgiks oli “täita paremini seda Kris- Aleksius oma koguduste eesseisjate poole. tuse käsku, kus Kristus saadab meid: “Minge Teiste koguduste ja kirikute arhiividest pole kõike maailma ja tehke jüngriteks kõik rahvad, õnnestunud sellise pöördumisega kirju leida. neid ristides ja neid õpetades pidama kõike, Kuid Noorte Hääle vahendusel teatati küll mis teid on kästud.” See tähendas seda, et meil EKN-i töökoosoleku toimumisest ja pöör- oli võimalik Kirikute Nõukogu kaudu mõelda dumisest kõigi hea tahtega inimeste poole selle peale, kuidas kiiremini taastada kiriku- lahendada ka kõige keerulisemad konfliktid struktuurid, mis nõukogude ajal olid hävitatud. heasoovliku dialoogi vormis.72 Oli vaja mõelda selle peale, et rahvast oli vaja varustada Piiblite ja muu vaimuliku kirjandu- sega. Paljudel kordadel olid kirikud ka selleks Eesmärkide pluralistlikult organiks või selleks kanaliks, mis võttis vastu ebamäärane paljusus humanitaarabi [– – –] Aga ma mäletan, kui me kirjutasime alla Kirikute Nõukogu asuta- 7. detsembril 1989 ENSV Ministrite Nõuko- mislepingule, siis sai ka see mõte välja öeldud, gus registreeritud EKN-i põhikirja üldsätetes et Kirikute Nõukogu peab selgemalt nägema öeldi: “Eesti Kirikute Nõukogu on Eesti NSV oma ülesannet, nägema visiooni. Meil on vaja territooriumil tegutsevate kristlike kirikute ja tunnetada neid muudatusi mis meie ümber koguduste liitude sõltumatu ühendus, kes on toimuvad. Meil on vaja aktiivset kirikut. Me vabatahtlikult ühinenud eesmärgiga informat- vajame seda kirikut, mis tõepoolest elu edasi siooni edastada ja ühist tegevust korraldada viib. Me ei tohiks öelda, et meil on vanaisade oma liikmete, eestimaalaste ja kõigi inimeste kirik, vaid et meil on kirik, kuhu ka noor ini- heaks. Oma eesmärkide saavutamiseks tegut- mene võib tulla.”74 seb EKN järgmistes põhisuundades: kristliku Niisiis oli Pajula jaoks EKN-i asutamise õpetuse, evangeeliumi ja eetika levitamine initsiatiiv-kirjakohaks hoopis Mt 28 sõnasta- ning halastustöö koordineerimine; kirikute- tud misjonikäsk, mitte aga asutamisprotokol- vahelise koostöö korraldamine; kirikute ühis- lis mainitud Jh 17:21. Ka Einar Soone pidas seisukohtade väljatöötamine; informatsiooni EKN-i asutamise aluseks nn Jeesuse misjoni- edastamine.”73 käsku.75 Ja Joosep Tammo sõnul ei olnud EKN Niisiis olid EKN-i eesmärgid 1989. aasta “üksnes kirikupoliitiline instrument. Jeesus lõpul peaaegu samad, mis selle organisatsioo- Kristus on, kes meid on kutsunud ja seadnud

70 EELKKA Eesti Kirikute Nõukogu materjalid. – EKN:i nimel metropoliit Aleksius ja Kuno Pajula Indrek Toomele 31.08.1989; T. Salumäe. Eesti Kirikute Nõukogu koosolek. – Noorte Hääl 02.09.1989. 71 MPEÕKA ÈEU 1984–1986–1989. – Moskva Patriarhaat Tallinna ja Eesti metropoliit Aleksius Tallinna Piis- kopkonna koguduste eesseisjatele 01.09.1989. 72 T. Salumäe. Eesti Kirikute Nõukogu koosolek. – Noorte Hääl 02.09.1989. 73 EKNA EKN Põhikirja vanad variandid. – ENSV Ministrite Nõukogu istungi protokoll 07.12.1989 ja Eesti Kirikute Nõukogu Põhikiri, mis registreeritud 07.12.1989 ENSV MN juures. 74 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 7. 75 Vt. EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 10.

62 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu

“maailma valguseks” ja “maa soolaks”. Siit ka sikkirik või Kirikute Nõukogu rahva ning riigi meie ühised eesmärgid.” Ta tsiteeris Mt 28:16– heaks? See ongi meie ees seisev põhiküsimus, 20.76 Jh 17:21, mis keskendub pigem sisemise- et millisel määral me oleme suutelised vahele üksolemisele ja spiritualiteedile, öeldes, et tult reageerima Eesti ühiskonna vajadustele nüüd, kümme aastat hiljem on see asendunud ja kas meie riigi juhid tunnistavad Kirikute väljapoole suunatusega. Teiseks rääkis Pajula Nõukogusse ühinenud konfessioonide vaja- ühel hetkel EKN-i asemel juba mingist abst- likkust Eesti elanikkonnale?”79 raktsest kirikust, mis pidi elu edasi viima. EKN-i koondunud kirikute ja riigivõimu Eesti Kirikute Nõukogu uus parandatud vahelise suhte temaatika aktuaalsus oli alanud põhikiri, mis on vastu võetud 26. aprillil 1995, juba aastaid varem. 1995. aasta juulis EKN-i ütleb EKN-i eesmärkide kohta: “EKN-i tege- töö vajalikkuse ja eesmärkide üle arutledes vuse eesmärk on ühendada kristlikke kirikuid leiti, et Eesti riigi seisukohalt oli EKN vajalik ja koguduste liite koostööks Eesti ühiskonna organisatsioon.80 1996. aasta novembris tuli vaimseks arenguks kristlike põhimõtete alu- arutlusele eelarve. Selle arutlus oli ärev, sest sel.”77 Kuivõrd oli Eesti ühiskonna vaimse aren- paistis nii, et riigil pole EKN-i vaja. Eelarve gu nimel tehtav koostöö või evangeliseerimine koostati siiski sellise arvestusega, et riigi toe- ühekoos üldse võimalik, näitas aeg. 1998. tus jätkub.81 Teema aktuaalne esilpüsimine aasta oktoobris toimunud töökoosolekul tuli ka järgnevatel aastatel lubaks kinnitada, et juba tõdeda, et Eestit ei saa misjoneerida, EKN ei ole kandnud endas teoloogilist di- evangeliseerida üheskoos, vaid see pidi jääma mensiooni, vaid sotsiaal-eetilist riiklik-ühis- iga EKN-i liikmeskiriku enda ülesandeks.78 kondlikku dimensiooni. EKN-i täitevsek- retäri Eerik Jõksi sõnu laenates: “Kirikute Nõukogu on esimeste tegevusaastate järel Eesti Kirikute Nõukogu ja riigi koostöö pidevalt olnud potentsiaalse ühiskonda ter- küsimus vendava ühisarvamuse väljendaja.”82 Riigile potentsiaalselt ainukõlbulikena pakkus Einar 1999. aastal rõhutas Eesti Kirikute Nõukogu Soone küll ainult EKN-is esindatud kristlust. president Einar Soone oma ettekandes “Eesti Milleks oleks EKN-i kristlus aga suuteline? oikumeenia täna ja tulevikus”: “Väärtuslikuim Kas ta on suutnud ja suudab näiteks õpetada seni saavutatust on ühise mõtlemisviisi alus- ja demonstreerida sallivust? Mitte kristlus ja te väljakujundamine. Sellise ühise mõtteviisi EKN-i kogunenud kirikud, vaid riik reguleeris väljundiks on Kirikute Nõukogu, kui terviku sisepoliitilise küsimusena ära suhted kahe õi- suhtlemine nii riigi- kui ühiskondlike insti- geusu kiriku vahel. “Oleme lahendanud õige- tutsioonidega. Nõukogu avar liikmeskond, usukirikute probleemi. Kui õigeusukirik pole mis ühendab endas spiritualiteete Armeenia enam opositsioonis Eesti riigiga, siis on see Apostlikust Kirikust kuni Nelipühi Kirikuni, suur samm ka integratsioonis,” rõhutas Siim on sellise ühise mõtteviisi olemasolu tõestu- Kallas pärast ühishuvide allkirjastamist 2002. seks [– – –] Aeg on selgitada välja Kiriku ja aasta oktoobris. Riik oli teinud, mida suutis. riigi vahekord [– – –] Millega saab riik toe- Einar Soone poolt 1999. aastal sõnastatud tada Kirikut, seega kristliku elulaadi kasvu eeldusel “vajab eesti rahvas reaalset kiriku tu- ühiskonnas ja mida on suuteline tegema ük- ge”.83 Üldrahvalikel katastroofi- ja kriisiaega-

76 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 08.10.1998, lk. 30. 77 EKNA EKN tegevuse aastaaruanded 1989–1998. Eesti Kirikute Nõukogu 1998 Issanda aasta tööaruanne, lk. 6. 78 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 08.10.1998, lk. 22. 79 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 9, 10. 80 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1995–1998. Töökoosoleku protokoll 25.07.1995, lk. 2. 81 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1995–1998. Töökoosoleku protokoll 25.11.1996, lk. 2. 82 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 20.06.2000, lk. 4. 83 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Piduliku töökoosoleku protokoll 22.05.1999, lk. 13.

Tuna 1/2009 63 KÄSITLUSED

del võib-olla tõesti, nagu tõendas ka Estonia kust moodustada “Eesti Kristlik Rahunõuko- katastroof. Palju raskem on selle vajaduse ole- gu” Usuasjade Nõukogu voliniku aparaadi abi- masolu tõestada n.-ö. normaalsetel, rahulikel organina, mis tuli luua vastavalt põhimäärusele aegadel. Peeter Kaldur on öelnud: “EKN-i ja rakendatakse tegevusse usuasjade voliniku väljakutse on oikumeeniliselt baasilt lähtudes šefluse all. Ettepaneku realiseerimise vaja- aidata kaasa kogu riikliku ideoloogia kujunda- likkust põhjendas Piip: “Usutegelaste [– – –] misele.”84 1995. aastal pakkus Kaldur EELK-le isoleerimispraktika pidurdab usutegelaste edu- välissuhtlemisel Eesti Vabariigi häälena esine- meelse mõttelaadi süvenemist, soodustab en- mise ülesannet: “On loomulik, et EELK sellis- dassesulgumist ning mitmesuguste illegaalsete tel puhkudel esindab Eesti Vabariigi huve.”85 tegevusvormide otsimist ja rakendamist. “Eesti Nüüd siis looks EKN sellele häälele ideo- Kristlik Rahunõukogu” aga võimaldab need loogia. Ka 2001. aasta 25. septembri EKN-i pahed, eriti illegaalne tegevus, paralüseerida töökoosolekul jõuti otsuseni kiita põhimõt- ning tõmmata rõhuva osa usutegelaskonnast teliselt heaks idee Kirikute Nõukogu regu- meie poliitika sõiduvette.” laarsetest pöördumistest Eesti rahva poo- “Eesti Kristliku Rahunõukogu” põhikirja le.86 EKN on olnud oikumeenilise teoloogia projekt sätestas, et tegemist oleks olnud kon- dimensiooni asemel kirikute “käepikendus sultatiivorganiga, mis koondanuks erinevate ühiskonda”, kui kasutada Joosep Tammo sõ- usuliste konfessioonide usutegelasi, kes aita- nu.87 Oma finaali leidis see protsess EKN-i ja vad kaasa süvendada erinevate maade usklike riigi vahel sõlmitud ühishuvide leppe allkirja usuvoolude sõprust ning kindlustada selle- jastamisel 2002. aasta 17. oktoobril. ga rahu- ja progressijõudude ühtsust. “Eesti Kristliku Rahunõukogu” liikmeskonda oleksid vabatahtlikkuse põhimõttel kuulunud: EELK Riigiorganite motiivid peapiiskop ning tema asetäitja ja, Konsistoo- riumi vastutav sekretär, samuti Konsistooriu- Iseenesest polnud EKN-i-suguse organisat- mi liikmed ja praostkondade praostid; Vene siooni loomise idee usuasjade volinikule Rein Õigeusu Kiriku Tallinna ja Eesti metropoliit; Ristlaanele just uus idee. Usuasjade volinik Piiskopkonna Valitsuse sekretär, Sinodi liik- Leopold Piip oli 1978. aasta lõpul pakkunud med ja praostid; EKB vanempresbüter, tema EKP Keskkomitee sekretärile Vaino Väljasele abi ja presbüterite nõukogu liikmed; SPA idee luua ENSV usutegelastele ühiskondlik vanempresbüter, tema abi ja presbüterite vorm, mis võimaldaks nende osavõttu riigi ühis- nõukogu liikmed; Metodisti Kiriku superin- kondlik-poliitilisest elust, annaks usutegelaste tendent ja valitsuse liikmed; vanausuliste kiri- nooremale põlvkonnale tegutsemisenergia tüh- ku, katoliku kiriku ja juudiusu kiriku esindaja jakslaadimise võimaluse “meie poliitikale ka- (igast konfessioonist üks). Asutamiskoosoleku sulikus suunas” ja mõjutaks sellega religioosse protokollile, milles oleks fikseeritud ka põhi- liikumise sekulariseerimise protsessi, lojaalsuse määruse kinnitamine, kirjutanuks alla kõik ja patriotismi süvenemist. Selliseks ühiskondli- ülalnimetatud, kes võtavad omaks “Eesti kuks vormiks võinuks olla “Eesti Kristlik Rahu- Kristliku Rahunõukogu” tegevuse põhimõt- nõukogu”, mis ei pruukinud olla vormistatud ted, taotlused ja eesmärgid.88 “Eesti Kristliku ENSV Ministrite Nõukogu määrusega. Piibu Rahunõukogu” loomise idee tõstatus uuesti arvates piisanuks EKP Keskkomitee nõusole- pärast Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähe-

84 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 1998–2000. Töökoosoleku protokoll 20.06.2000, lk. 8. 85 P. Kaldur. Sissejuhatav ettekanne Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kiriku esindajate kohtumisel. – EELK Juubelialbum. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised IX. Tallinn, 1996, lk. 94. 86 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 2000–2001. Töökoosoleku protokoll 25.09.2001, lk. 11. 87 EKNA EKN töökoosolekute protokollid 2002–2003. Töökoosoleku protokoll 19.03.2002, lk. 13. 88 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1978–1980. Karp 6. T. nr. 201 (1978). L. Piip EKP Keskkomitee sekretär V. Väljasele 26.12.1978.

64 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu muskirikute Tallinna konverentsi 1980. aasta luteriusu aseõpetaja Kalle Lindi ja “mõned sügisel. Piip pakkus selle uueks nimeks “Krist- nooremad” taotlenud Eesti Kristliku Liidu lik Rahupooldajate Nõukogu”.89 loomist. Liidu eesmärgiks oli “sellise sõltu- matu ühiskondliku liikumise loomine, mis ühendaks kõiki kristlikke põhitõdesid tun- Eesti Kristlik Liit versus nustavaid ja nende alusel tegutseda soovi- Eesti Kirikute Nõukogu vaid inimesi”.91 Taotleti juriidilise isiku staatust. Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Paides Eesti Kirikute Nõukogu loomisel tulevad kind- olid toimunud kohalike nõukogude organite lasti arvesse ühiskondlik-poliitilise elu aktivi- esindajate osavõtul EKL osakondade loomis- seerumine, seda just 1988. aastal, kui oli selgelt koosolekud. Tallinnas ja Rakveres olid EKL märgata, et paljud vaimulikud, eriti luterlased osakonnad esitanud oma registreerimiseks seadsid poliitilise tegevuse võrdväärseks reli- avaldused täitevkomiteedele. Detsembris ka- gioossega. 28.01.1988 ENSV usuasjade voli- vandati läbi viia vabariiklik asutamiskoosolek nikuks saanud Rein Ristlaane motiiviks võis Tartus, pärast mida kavatseti registreerumi- olla soov luua mitteformaalse Eesti Kristliku seks pöörduda ENSV Ülemnõukogu poole. Liidu kõrvale riiklikult kontrollitud kirikujuh- “Kõigi vabariigis tegutsevate usukoondiste tide kirikukeskvalitsuste konsultatiivorgan. juhtkonnad suhtuvad taolise organisatsiooni Selle asutamine sai võimalikuks ka eeldusel, loomisse kahtlevalt. Baptistide, adventistide et kirikute juhid ei osalenud ise nii aktiivselt ja metodistide kirikukeskused on oma eitavat poliitilises elus ega pidanud positiivseks ka seisukohta väljendanud ka avalikkuses. Samal oma vaimulike poliitikas kaasatöötamist. See ajal on aga loomulik, et usuorganisatsioonid lõhe ja erimeelsus lõid eeldused. Pealegi näis ei astu mingeid konkreetseid samme EKL usuasjade voliniku silmis puuduvat näiteks ka loomise vastu – ei saa ju kristlikud kirikud or- EELK uuel peapiiskopil Kuno Pajulal oma ki- ganiseerida vastutegutsemist kristlikke ideaale rikus korralik autoriteet.90 Niisiis, kui ta seda propageeriva organisatsiooni moodustamisele spetsiaalselt oma aruandes nimetab, siis kas ta [– – –] Samal ajal tuleb aga tõdeda, et min- võis tõesti uskuda, et EKN-i abil tugevdatak- gid sunniabinõud EKL loomise vastu ei ole se ka Pajula autoriteeti ja positsioone kirikus? ilmselt õigustatud. Kuna EKL organisaatorid Sellele küsimusele meil vastust ei ole. põhimõtteliselt keelduvad kontaktidest Usu- EKN-i asutamise võtmemotiiviks sai kind- asjade Nõukogu voliniku aparaadiga (ei tun- lasti Eesti Kristliku Liidu tegevus ja taotlused. nista ennast usuliseks organisatsiooniks), oleks 1988. aasta novembri lõpul kirjutas Ristlaan, otstarbekas, et EKL asutamiskoosoleku tööst et “viimastel kuudel” olid Nukuteatri kirjan- võtaks osa kas ENSV ÜN Presiidiumi või tema dusala juhataja Avo Üprus, Rakvere Vilde- volitusel mõne teise ametkonna töötajad.”92 nimelise kolhoosi kultuuriosakonna juhataja EELK peapiiskopi sekretäri Tiit Sepa Valdur Liiv, ajaloolane Vootele Hansen, Tal- väitel oli Illar Hallaste mingis ajaliselt täp- linna Rooma-Katoliku Kiriku preester Rein selt määratlematus kontekstis vihjanud, et Õunapuu, Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku EKN oli mõeldud 17. detsembril 1988 asuta- preester Ardo Keskküla, luteriusu vaimu- tud Eesti Kristliku Liidu (EKL) tasalülitami- lik Einar Soone, endine ametist tagandatud seks.93 Et EKN tekitati Ristlaane ja Aleksiuse

89 UAVA Siseministeeriumis. Rahvusvaheliste usuorganisatsioonidega suhtlemine 1980–1985. Karp 18. T. nr. 230 (1980). L. Piip A. Greenile 22.09.1980. 90 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T. nr. 318 (1988). R. Ristlaan Vaino Väljasele 12.09.1988. 91 Vt. Eesti Kristlik Liit. Eesti Kristliku Liidu põhikirja eelnõu, I.1. 92 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T. nr. 318 (1988). R. Ristlaan EKP Kesk- komiteele ja ENSV Ülemnõukogu Presiidiumile 23.11.1988. 93 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Sepaga 19.10.2006.

Tuna 1/2009 65 KÄSITLUSED

poolt n.-ö. demokraatlike liikumiste vastuor- Keskküla ja Rooma-Katoliku Kiriku preestri ganisatsioonina EKL-i tasalülitamiseks, sel- Rein Õunapuu poolt tehtud üleskutses kut- leks et võtta kontrolli alla see osa ühiskon- suti liituma interkonfessionaalselt kristlaste nast, kes pidas ennast kristlasteks, on väitnud ja teistega, kes pidasid vajalikuks kristlike hiljem ka siseministeeriumi usuasjade talitu- põhimõtete levitamist ja nende alusel tegutse juhataja Tiit Sepp.94 EKL-i üks asutajaid semist. Programmi väljatöötamiseks ja asu- Einar Soone väitis EKN-i väljasõiduistungil tava kogu ettevalmistamiseks moodustati Märjamaal 2003. aasta mais, et EKL oli tõu- algatusgrupp, mille eestvedamisel oli sügi- keks EKN-i loomisele.95 EKL-i ühe asutaja seks moodustatud juba seitse piirkondlikku Ardalion Keskküla sõnul ei teadnud nad osakonda.99 Näiteks EKL-i Tartu osakonna midagi EKN-i loomisest ja alles hiljem, kui üleskutsed tehti EELK konverentsil “Tun- see oli juba loodud, hakkasid nad EKN-i tõl- nistamine ja teenimine”, mis toimus 27.–29. gendama kui konkureerivat organisatsiooni oktoobril Tallinnas.100 EKL-i Tallinna osa- EKL-ile.96 EKL-i üks asutajaid Vootele Han- kond asutati Tallinna Linnamuuseumis no- sen on meenutanud, et nad arutasid pärast vembris 1988. Eesti Kristliku Liidu korral- EKN-i loomist seda küsimust ja leidsid, et dustoimkond moodustati aga 06.12.1988.101 EKN ei suudaks tasalülitada EKL-i, sest esi- See polüfunktsionaalne organisatsioon pidas mene ei saa ega soovigi kujuneda poliitiliseks 17. detsembril heliloojate liidu saalis oma pi- parteiks, mida EKL aga sai, kuigi sellele seisti duliku asutamiskoosoleku. Seal vastu võetud EKL-i sees ka vastu.97 manifestis öeldi, et EKL tahab usuühtsuses Rohkem kui EKN-i loomine, viisid EKL-i liikuda isiksust ja vaimsust väärtustava inim- lõhenemiseni selle organisatsiooni omad si- liku ühiskonna poole.102 searengud. Pärast seda, kui programmitoim- Kristlaste koondumist oikumeenilisel või kond Kalle Lindi ja Illar Hallaste juhtimisel allianssliikumise tasandil soovis ka mingi formeerus 1989. aasta juunis omaalgatuslikult osa vabakoguduste esindajaid, näiteks EKB ümber poliitiliseks toimkonnaks, mis võttis Liidu tollane sekretär Dmitri Lipping, kes suuna iseseisva Eesti Vabariigi saavutamise- seoses Eesti Kristliku Liidu loomisega tegi le sooviga areneda kristlik-demokraatlikuks Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide parteiks. Erimeelsuste tõttu asutati 19. au- Liidu juhatusele 1988. aasta detsembris et- gustil 1989 Otepääl Eesti Kristlik Ühendus, tepaneku näidata üles suuremat initsiatiivi mille programmis ei olnud poliitilisi eesmär- allianssliikumise organiseerimisel, mis oleks ke.98 Kuid EKL-i roll EKN-i loomisel väärib kindlustanud erinevate vaimulike liikumiste sellegipoolest lähemat tähelepanu. omavahelised konsultatsioonid ja võimali- Rohujuure tasandil 1988. aasta mais Eda- kul määral ühise tegevuse. “Vaimulike lii- si veergudel luterliku vaimuliku Einar Soone, kumise kokkupuutepinna loomine, millel Apostliku Õigeusu Kiriku preestri Ardalion oleks juhtkondade usaldus, takistaks mit-

94 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Sepaga 06.07.2007. 95 EKNA Märjamaa väljasõiduistungi audiosalvestus 15.05.2003. 96 Eerik Jõksi intervjuu Ardalion Keskkülaga 27.07.2007. 97 Vootele Hanseni informatsioon Riho Saardile 28.10.2007. 98 A. Üprus. Mis juhtus Eesti Kristlikus Liidus. – Kristlik Ühendus. Eesti Kristliku Ühenduse ajaleht, nr. 1, detsember AD 1989. 99 A. Üprus. Mis juhtus Eesti Kristlikus Liidus. – Kristlik Ühendus. Eesti Kristliku Ühenduse ajaleht, nr. 1, detsember AD 1989. 100 SKHA Kirkon Ulkoasiain Toimikunta (KUT) Matkaraportit 1989. – L. Märsylä. Raportti Eestin evankelis- luterilaisen kirkon konferenssista ja työneuvottelusta 27.–29.10.1988 Tallinnassa. 101 UAVA Siseministeeriumis. Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1988–1990. Karp 5. U. Veering R. Ristlaanele ja E. A. Sillarile 15.12.1988. 102 A. Üprus. Mis juhtus Eesti Kristlikus Liidus. – Kristlik Ühendus. Eesti Kristliku Ühenduse ajaleht, nr. 1, detsember AD 1989.

66 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu tekristlaste tegutsemist kristluse nimel.”103 tuse Parteisse astus ühenduses kaheksa luteri Käesoleval juhul tuleb pöörata tähelepa- pastorit, ja mitmed vaimulikud on esinenud ka nu ja märkida ära, et EKL-il oli olemas nõu- teistes poollegaalsetes grupeeringutes liikme- andva organina teoloogiline nõukogu, mille tena. Väikse grupi kultuuriinimeste poolt käi- liikmeteks olid kõik algatusgrupis osalenud vitati kampaania loomaks “ohtlikke gruppe” ordineeritud vaimulikud. Nõukogu ülesan- (Eesti Kristliku Liidu aladel) – ühiskondlik-po- deks oli anda teoloogilisi hinnanguid ühiskon- liitilise organisatsiooni, kes on seadnud endale na nähtustele.104 On võimalik, et 1980-ndate eesmärgiks kristlike väärtuste propaganda ela- aastate lõpul vajas sellist konsultatsioonilist nikkonna laiades ringides. Detsembri alguses organit oma kõrvale ka usuasjade volinik, toimus EKL-i kogunemine, kus oli 53 liiget, mille ta hiljem EKN-i näol siis ka sai. sealhulgas kümme ortodoksi, luteri ja katoliku Kui EKN-i asutamine oleks olnud mõel- vaimulikku. Kõikidesse nendesse gruppidesse dud EKL-i tasalülitamiseks, sest sel puudus ja vaimulike tegevusse neis suhtuvad kirikute nii riigi kui ka kirikute mandaat, siis on EKN-i juhid kriitiliselt, mitte heaks kiites, nähes selles kui kirikujuhtide tasandil toimiva oikumeeni- ohtu ühtsusele kirikutes. Kuigi Vabariigis sü- lise organi asutamise vajadus saanud tekkida veneb poliitiline olukord, hoiduvad kirikujuhid alles pärast EKL-i asutamist. Eenok Haameri langetamast keelde ja muid piiravaid otsuseid, hinnanguil oli EKN kusagil üleval latvades, meetmeid, et katkestada oma vaimulike osa- aga all rohujuure tasandil seda tunda ei ol- võttu nendest organisatsioonidest.”107 nud. Rohujuure ja kirikujuhtide oikumeeniad Siiski, 15. septembril 1988 toimunud ei kohtunud teineteisega.105 Ardalion Keskkü- EELK Konsistooriumi korralisel koosolekul la nimetas EKN-i “ülemuste ettevõtmiseks” ja kavandati väljendada kiriku eitavat suhtu- EKL-i “rahva ettevõtmiseks” ning kuna EKN mist kirikuhoone kasutamiseks mittevaimu- loodi usuasjade voliniku aparatuuri kaudu, likel eesmärkidel, pidades silmas Pilistvere siis ei pannud kirikurahvas EKN-i loomist kirikus 20. augustil 1988 toimunud poliitilist 1989. aasta alguses isegi tähele.106 koosolekut, mille lõpul loodi Eesti Rahvusli- Dokumentaalsetele allikatele toetudes võib ku Sõltumatuse Partei (ERSP).108 See mui- öelda, et usuasjade volinikku häiris 1980-ndate dugi ei tähendanud, et oleks asutud ERSP lõpul kirikutegelaste siirdumine poliitikasse ja suhtes eitavale positsioonile. Toomas Paul nende sõnumi politiseerumine. Rein Ristlaan on öelnud, et “algusest peale on luterlik kirik kirjutas 1988. aasta aruandes NSVL MN Usu- kaasa läinud radikaalse rahvuslusega [– – –] asjade Nõukogule EKL-i kohta: “Hinnates see ei ole olnud muidugi päris ühtlane, on religioossete organisatsioonide ühiskondliku olnud ka ettevaatlikumat toetust, aga EELK aktiivsuse laienemist, ei saa märkamata jätta Konsistoorium oli igatahes esimene, kes an- ka paljusid negatiivseid mõjusid, mis ilmnevad dis 1990. aasta kevadel pärast Eesti Kongressi selles protsessis. Kõige ebasoovitavamad nende esimest istungit Eesti Komiteele 100 000 rub- seas on erinevate mitteformaalsete ühenduste la algkapitaliks, ja EELK peapiiskop on ise katsed, nende hulgas ka selgelt ekstremistlikud pühitsenud kõik tähtsamad Vabadussõja au- püüdlused, näiteks Eesti Rahvusliku Sõltuma- sambad ja pidanud lipuheiskamiskõned.”109

103 Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu arhiiv (EEKBKLA) Juhatuse koosolekute protokollid koos lisadega 11.01.1988–02.03.1992. Juhatuse protokoll nr. 146, 09.12.1988, p. 13. 104 Eesti Kristlik Liit. Eesti Kristliku Liidu põhikirja eelnõu. III, 12 ja 13. 105 Eerik Jõksi intervjuu Eenok Haameriga 24.10.2006. 106 Eerik Jõksi intervjuu Ardalion Keskkülaga 27.07.2007. 107 UAVA Siseministeeriumis. Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1988–1990. Karp 5. R. Ristlaane poolt 03.01.1989 koostatud 1988. aasta aruanne. 108 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T. nr. 318 (1988). R. Ristlaan V. Väljasele 12.09.1988. 109 T. Paul. Eesti kirik 1980-ndatel aastatel. (1991). – Kirik keset küla. Eesti mõttelugu 50. Tartu, 2003, lk. 211.

Tuna 1/2009 67 KÄSITLUSED

Ajaloolased Toomas Karjahärm ja Väino Sirk selles küsimuses seisukohta võtta.113 25. jaa- on teinud sellest aga üldistuse kõigi kirikute nuaril oli R. Ristlaan sama küsimusega kirja kohta ja öelnud, et “tõusev rahvuslus leidis saatnud ka metropoliit Aleksiusele, kes jõudis tuge kirikult ja vaimulikkonnalt”.110 oma seisukoha formuleerida juba 7. veebrua- Sellisesse järeldusse tuleb suhtuda siiski riks. Aleksius toonitas, et EKL ei või oma te- teatud reservatsiooniga. Kõige keerulisem oli gevuses esineda vabariigi kirikute nimel. Ük- Vene Õigeusu Kiriku metropoliidil, Tallinna sikud vaimulikud erinevatest konfessioonidest ja Eesti piiskopil Aleksiusel suhestada ennast esindavad üksikisikuid, aga mitte kirikuid, sest eestlaste tärkava rahvuslusega. Ka ENSV ki- neil puuduvad kirikute volitused.114 rikute ja koguduste liitude juhid püüdsid säili- Kuna EKL-i juhtorganitesse oli valitud ka tada tasakaalukamat, distantseeritumat suhet EKB koguduste liikmeid, siis saatis usuasjade poliitiliste parteidega ja rahvusliku taasärka- volinik EKL Asutava Kogu koosoleku mater- misega ning iseseisva Eesti Vabariigi saavu- jalid ka EKB koguduste liidu juhatusele tutvu- tamisega. Nagu hilisemad, 1989. aasta suve- miseks ja seisukoha võtmiseks. EKB juhatus sündmused EKL-i arengutes näitasid, viis just formuleeris oma seisukoha 13. veebruaril, asu- see liidu lagunemiseni. Iseseisvat Eesti Vaba- des EKL-i suhtes järgmistele seisukohtadele: riiki ei taotlenud ükski kirik või koguduste Eesti NSV Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide liit. “Kiriku asi polnud luua Eesti Vabariiki,” Presbüterite Nõukogu ei ole EKL-i loomise vas- on meenutanud Kuno Pajula.111 Iseseisvat tu; vaimulik õpetus ja kasvatus kuuluvad kiri- riiki ei taotlenud ka Eesti Kirikute Nõukogu kute ja koguduste kompetentsi; EKL ei esinda ega hilisem Eesti Kristlik Ühendus. ühtki Eesti kirikut ega ka Eesti kristlaskonda; R. Ristlaan pöördus kirjalikult (25.01.1989) EKB koguduste suhtlemine EKL-iga toimub EELK poole palvega avaldada EELK ametlik peamiselt Eesti Kirikute Nõukogu kaudu. arvamus Eesti Kristliku Liidu kohta, sest Eesti Toodi välja ka EKL-i ühe liidri Rein Õunapuu Kristlik Liit kui ühiskondlik-poliitiline organi- poolt EKN-i loomisel välja öeldud seisukoht, satsioon taotles oma registreerimist juriidilise et EKL ei ründa kirikuid ning annab oma isikuna. Taotlust põhjendavates materjalides tegevusvaldkonnad115 vabaks, kui kirikud nen- väideti, et EKL-i loojateks on eri usukon- des tegutsema hakkavad.116 Niisiis muutus EKL fessioonide esindajad, sh. luterlased. ENSV tõsisemaks, akuutsemaks probleemiks usuasja- Ülemnõukogu Presiidium suunas taotluse läbi- de voliniku jaoks 1989. aasta jaanuari lõpul. vaatamiseks ja otsustamiseks ENSV Ministrite Nõukogule. R. Ristlaan, kes sai otseseid suuni- seid ministrite nõukogu esimeselt asetäitjalt A. Eesti Kirikute Nõukogu kui riiklik Soidlalt, palus EELK-l esitada 10. veebruariks kontrollorgan oma ametlik arvamus.112 EELK kujundas oma vastuse 8. veebruariks. Kuna EKL oli üks pal- Lisaks EKL-ile tekitasid kirikute vahele pin- judest kirikuvälistest organisatsioonidest, siis geid ajakirjanduse vahendusel ka kirikute- ei pidanud EELK Konsistoorium vajalikuks gelased ise. Nii näiteks ilmus Rahva Hääles

110 T. Karjahärm, V. Sirk. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Tallinn, 2007, lk. 522. 111 Eerik Jõksi ja Tauno Tederi intervjuu Kuno Pajulaga 21.09.2004. 112 EELKKA Kirjavahetus Usuasjade Nõukogu volinikuga ENSV-s. Rein Ristlaan Kuno Pajulale 25.01.1989. 113 EELKKA Konsistooriumi koosoleku protokollid 1989. Protokoll nr. 2, 08.02.1989. 114 “Ei saa oma tegevuses esineda vabariigi Kirikute nimel. Üksikud erinevate konfessioonide jumalasulased osalevad Liidus eraisikutena, sest neil pole Kirikutelt, mille juurde nad kuuluvad, mingeid volitusi.” MPEÕ- KA. Usuasjade Nõukogu volinik 1984–1989. Aleksius R. Ristlaanele 07.02.1989. 115 Inimõigused, ühiskondlik-poliitilised õigused, rahvusküsimus, kultuur, haridus, teadus. Eesti Kristlik Liit. Eesti Kristliku Liidu programmi eelnõu. 116 EEKBKLA Juhatuse koosolekute protokollid koos lisadega 11.01.1988–02.03.1992. Juhatuse protokoll nr. 148, 13.02.1989, p. 7.

68 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu

(15.04.1988) ETA materjal “Eesti õigeuskli- erimeelsusi saaks see organ ära hoida või kud on uutmise poolt!”, milles esitati ETA lepitada, teoloogilisi arusaamu selgitada.”119 erikorrespondendi S. Smirnovi intervjuu Seda vajadust võiski usuasjade volinik Rein Tallinna ja Eesti Piiskopkonna metropoliidi Ristlaan väga edukalt ära kasutada. Aleksiusega. See intervjuu ja selle pealkiri Kaudselt on tõestatav ka usuasjade vo- tekitas Rein Ristlaane sõnul teistes konfes- liniku soov kontrollida EKN-i kaudu uusi sioonides, eriti luterlastes “tõsise ärrituse”. tekkivaid kristlikke organisatsioone. 1989. Luterlased leidsid, et intervjuu tekitas kaht- aasta juunis taotles evangeeliumi kristlaste ja luse, kas luterlased on “uutmise poolt” ja kas baptistide Tallinna Oleviste koguduses pastor õigeusulised “on uutmise poolt või mitte”. Rein Uuemõisa initsiatiivil asutatud “Noor- Luterlastest tekitas kahtlusi väide, et õigeusk temisjon” enda registreerimist Tallinna täi- ei ole kunagi toonud kaasa venestamist ja et tevkomitees.120 Usuasjade voliniku asetäitja saksa mõisnikud sundisid eestlastest talupoegi Ants Liimets vestles Uuemõisaga 1. augustil majandusliku survega vastu võtma luterlust. ja pakkus välja võimaluse, et “Noortemisjon” “Olen arvamusel, et vabariigis tegutsevate hakkaks kuuluma EKN-i koosseisu. Vestlusel väga eripalgeliste usuliikumiste kohta riikli- selgus, et “tänu oma juhtkonnale” ei olnud ku hinnangu andmisel (ETA) oleks tulevikus “Noortemisjon” nõus koostööks EKN-iga ega vajalik eelnev konsultatsioon spetsialistide- ka Oleviste baptisti kogudusega. EKB Ole- ga,” toonitas R. Ristlaan ja lubas rakendada viste koguduse vanepresbüter Ülo Meriloo ei abinõusid, et tekkinud ebasoodsaid hinnan- avaldanud vaimustust “Noortemisjoni” asuta- guid vene õigeusu kiriku suhtes luterlaste ja mise üle. A. Liimets pakkus täitevkomiteele baptistide hulgas neutraliseerida.117 välja, et “Noortemisjon“ tuleks registreerida Peale eeltoodud seikadele väitis Aleksius: kui usuline organisatsioon, mille registreeri- “Õigeusk on soodustanud eesti keele levi- mise algatus peab tulema usuühingu täitev- kut. Õigeusu levikuga kaasnes jumalasõna organilt või kirikukeskuselt. A. Liimetsa sei- tõlkimine eesti keelde [– – –] vene keele ja sukoht oli: “Kui “Noortemisjon” oleks nõus vene kultuuri kohalolek Eestis ei ole mingil oikumeenilise liikumisega, võiks ta kuuluda määral takistanud, vaid on pigem soodusta- Kirikute Nõukogu juurde.” Samal seisuko- nud eesti kirjanduse, eesti kunsti ning eesti hal oli ka Rein Ristlaan, kes oli 19. augustil kultuuri õitsengut üldse [– – –] Õigeusu kirik kirjutanud Liimetsa koostatud kirjale: “Jätka- on kasvatanud alati oma liikmeid internat- me tegevust Uuemõisaga sihiga tagada riiklik sionalismi ning rahvaste sõpruse ja vendluse kontroll nende tegevuse üle.”121 See juhtum vaimus. Natsionalismi ja šovinismi ilmingud kinnitab kaudselt, et EKN oli loodud täitma on patoloogia.”118 ka riikliku kontrollorgani ülesandeid. Oli selge, et kirikujuhid vajasid selliste pingete ärahoidmiseks mingit foorumit, sellele on viidanud oma intervjuus ka endi- EKN-i loomise kajastamine ja ne EELK Konsistooriumi peasekretär Tiit reageeringud Pädam, öeldes: “Lootsime saavutada EKN-i abil, et kirikute hääl oleks ühiskonnas kuul- Kuigi kiriklikes kalendrites, mida sai ametli- dav ja ühtne. Lootsime, et ka omavahelisi kult trükkida, kajastati tavaliselt kõiki kiriku-

117 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus 1988–1990. Karp 9. T. nr. 319 (1988). R. Ristlaan A. Soidlale ja EKP KK propaganda ja agitatsiooni osakonna juhatajale S. Villole 18.04.1988. 118 Eesti Õigeusklikud on uutmise poolt! – Rahva Hääl 15.04.1988. 119 Eerik Jõksi intervjuu Tiit Pädamiga 20.06.2007. 120 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1988–1990. Karp 9. T. nr. 330 (1989). U. Veering R. Ristlaanele 28.06.1989. 121 UAVA Siseministeeriumis. Üldine kirjavahetus usuasjade küsimustes 1988–1990. Karp 9. T. nr. 330 (1989). A. Liimets U. Veeringule 22.08.1989.

Tuna 1/2009 69 KÄSITLUSED

eluga seotud olulisi sündmusi, ei mainita näi- koos ühendada oma jõud evangeeliumi kuulu- teks 1989. aasta ja 1990. aasta õigeusu kiriku tamise ja halastustöö tegemise tarvis, kujunda- kalendrites sõnagagi 1988. aasta detsembri da kristlikku eluhoiakut, kaitsta eestimaalaste alguses Kuremäe kloostris toimunud oiku- õigusi.”127 Teisiti kui kirjutati Rahva Hääles, ei meenilist koosolekut ega ka 1989. aasta veeb- teavitanud Tiit Salumäe pagulaskonda sellest, ruaris seal pidulikult asutatud Eesti Kirikute millised kirikud koondusid EKN-i. Nõukogu.122 See vaikimisfakt räägib juba ise, EKN-i asutamise uudisele reageeris rah- kui tähtsaks Aleksiuse juhitud kirik EKN-i vusvaheliselt kõige kiiremini Poola Oikumee- loomist ja lokaalse oikumeenilise suursünd- niline Nõukogu (Polska Rada Ekumeniczna), muse äramärkimist pidas. mille president Adam Kuczma saatis EELK EKN-i asutamist pole mainitud ka Eesti peapiiskopi Kuno Pajula kaudu 31.03.1989 Metodisti Kiriku kalendris.123 Väike uudisnu- EKN-le tervituskirja, milles tõlgendas puke Eesti Kirikute Nõukogu loomisest ilmus EKN-i asutamist Nõukogude Liidus toimiva ainult aastaraamatus “Eesti Evangeelne Lu- oikumeenia märgina ja soovis EKN-iga lähe- terlik Kirik 1989”.124 Sündmust ei kajastatud mate kontaktide loomist ning vastastikuste evangeeliumi-kristlaste ja baptistide aastaka- delegatsioonide kohtumist.128 EELK dele- lendris ega ajakirjas Teekäija. See-eest leiab gatsioon, peapiiskop Kuno Pajula, õpetaja EKN-i asutamise äramärkimine aset Rahva Toomas Paul ja sekretär Tiit Sepp kohtusid Hääles, kus teatati, et 16. veebruaril “võeti juba 9. märtsil 1989 Soome kiriku peapiiskopi vastu otsus luua konsultatiivorgan – Eesti Ki- John Vikströmiga Turus, kuid EKN-i asuta- rikute Nõukogu”. Uudisnupukeses mainiti ära mist nad ei maininud.129 Kuno Pajula mainis kõik kirikud (ilma esindajateta), kes EKN-i EKN-i asutamist 21.–23. augustil 1989 Soo- astusid ja vaatlejaks jäid. Rahvusvahelisest oi- mes Kouvolas toimunud soome-ungari-eesti kumeenilisest seminarist osavõtnud tervitasid teoloogide konverentsil.130 EKN-i asutamist, “nähes selles head märki Eesti Kirikute Nõukogu asutamine ei ka- kirikute koostöö aktiviseerumisest Nõuko- jastu aga EELK Konsistooriumi 1989. aas- gude Liidus”.125 Kuno Pajula on tagantjärele ta protokollides. Küll on 28. juunil arutatud tunnistanud, et “olime uhked, et olime kogu Kuno Pajula eestjuhtimisel koos assessorite H. Venemaal esimene selline organ”.126 Kuurme, E. Hiisjärve ja H. Tammuriga EELK EKN-i töökoosolekutest ja seal käsitle- esinduse määramist Eesti Kirikute Nõuko- tud teemadest ilmusid pressiteated hiljem re- gusse. EELK esinduseks kinnitati peapiiskop gulaarselt ajalehtedes. Tiit Salumäe on Eesti Kuno Pajula, assessor Peeter Kaldur ja õpeta- Kirikute Nõukogu asutamisest teavitanud ja Einar Soone.131 EKN-i ja EKL-i vahelised pagulaseestlasi VEKSA kalendri vahendusel, suhted tulid seejärel loomulikult esile 21.–23. kirjutades seal: “Lähtudes Jeesuse Kristuse kä- veebruaril 1989 Tallinnas toimunud vaimulike sust “et nad kõik üks oleksid”, tahavad kirikud konverentsil, kus see teema huvitas just eriti

122 Vt. Õigeusu kiriklik kalender 1989. Tallinn, 1988; Õigeusu kiriklik kalender 1990. Tallinn, 1989. 123 Heigo Ritsbeki informatsioon Riho Saardile 17.05.2007. 124 Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1989. Tallinn, 1989, lk. 61. 125 S. Smirnov. Kirikutegelaste oikumeeniline kohtumine. – Rahva Hääl 19.02.1989; MPEÕKA ÈEU 1984– 1986–1989. Kommünikee 16.02.1989. 126 Eerik Jõksi ja Tauno Tederi intervjuu Kuno Pajulaga 21.09.2004. 127 T. Salumäe. Kiriku hetkeseisust 1989. aastal. – VEKSA Kalender 1990. Tallinn, 1989, lk. 152. 128 EELKKA Eesti Kirikute Nõukogu materjalid. Adam Kuczma an Rat der Kirchen in Estland 31.03.1989. 129 SKHA KUT Matkaraportit 1989. Muistio Arkkipiispa John Vikströmin ja arkkipiispa Kuno Pajulan sekä seurueiden neuvotteluista torstaina 09.03.1989 Turun piispantalossa. 130 K. Veem. Kolme kiriku teoloogide konverents. – Eesti Kirik 1990, nr. 1, lk. 10. 131 EELKKA EELK Konsistooriumi koosoleku protokollid 1989. Protokoll nr. 5, 28.06.1989. 132 SKHA KUT Matkaraportit 1989. Silja Forsberg ja Lorenz Grönvik. Raportti matkasta Eestin pappien Tal- linnassa pidettyyn konferenssiin 21.–23.02.1989, 06.03.1989.

70 Tuna 1/2009 Riho Saard / Võimu ja vaimu oikumeenia, Eesti Kirikute Nõukogu sünnilugu nooremaid.132 Kuid sellele suhtele ei antud sel- Eesti Kodanike Komitee koosseisu kuulus get vastust, vähemalt ei kajastu sellest midagi Jaan Kiivit, üks autoriteetsemaid pastoreid. soomlaste raportis, kes muidu on olnud kõige Mõned vaimulikud kuulusid Eesti Rahvusliku suhtes väga tähelepanelikud. Kuno Pajula oli Sõltumatuse Parteisse. Tuleb tunnistada, et rõhutanud, et EKN võis teha oikumeenilist 1989 aastal toimus ilmne poliitiline aktivisee- koostööd ka Eesti eksiilkirikuga.133 rumine.135 Kuidas kajastas aga usuasjade volinik Rein EKN-i asutamiseni viisid nii sisemised kui Ristlaan EKN-i asutamist ja ülesandeid? Ta ka välised faktorid. Juhtiv roll selles kuulus pidas uue konsultatiivse organi EKN-i loo- aga mitte vaimule, vaid pigem siiski võimule, mist 1989. aasta kõige tähtsamaks kiriklikuks mis soovis tollaste ENSV kirikute ja kogu- sündmuseks. EKN organiseeriti eesmärgiga duse liitude juhtides tekitatud näilise oma- luua vabariigis autoriteetne organ, mis kõigi initsiatiivi kaudu anda legitimatsioon võimu- kirikute nimel saaks välja öelda oma arva- aparatuuri poolt varasematel aastakümnetel mused tähtsamates ühiskondlikes küsimus- vaimulikele kohustuslikus korras peale sunni- tes. Esimesed kirikute esindajad kogunesid tud konsultatiivsele koostööle. Mingis mõttes Kuremäele veebruaris, siis domineeris ar- võiks seda võrrelda ja näha selles analoogiat vamus, et EKN saab vaid kirikutevaheliseks Gorbatšovi-aegse perestroika uue liidulepin- oikumeeniliseks organiks. Edaspidi, põhikirja gu pakkumisega endistele liiduvabariikidele, loomise käigus formuleerus idee, et on vajalik millega oleks legitimeeritud kogu Nõukogu- luua kõiki kirikuid konsolideeriv e. ühendav de okupatsiooni varasem periood ja pärand. organ. Nii ta ka formeerus, kusjuures põhi- EKN-i ristiisadeks olid usuasjade volinik Rein kirja järgi saab otsuseid vastu võtta ainult Ristlaan ja metropoliit Aleksius. ühehäälselt. EKN-i moodustavad kirikute keskused. Aasta jooksul kogunes nõukogu kuus134 korda ja võeti vastu otsuseid suurte kiriklike pühade tähistamisest, religioosse kirjanduse jagamisest, religioossete organisat- Riho Saard sioonide esindatusest meedias ja palju muud. Kõik EKN-i ettepanekud võeti vastu ENSV (1961) valitsuse poolt. Loeme, et EKN-i loomine avaldas olulist mõju kogu ENSV religioosse- Lõpetanud 1997. aastal Helsingi Ülikooli Teoloo- te organisatsioonide tegevusele. Selle kõrval giateaduskonna magistrina. Kaitses 2000. aastal ei tohi märkimata jätta, et osa vaimulikest ja Helsingi Ülikoolis doktorikraadi teoloogias kiriku usklikest eelistasid palju avatumalt kui eel- ajaloo alal. Helsingi ja Joensuu ülikoolide kiriku- mistel aastatel poliitilist tegevust religioossele ajaloo dotsent. Töötab hetkel EELK Usuteadu- tegevusele. Astuti uute liikumiste ja parteide se Instituudis ajaloolise õppetooli professorina. ridadesse. Neist olulisimaks kujunes Eesti Avaldanud 12 monograaﬁat ja 15 teadusartiklit. Kristlik Demokraatlik Liit, mille juhatajaks Uurimisvaldkonnad: Eesti kiriku ja usuliikumis- on luterlane Illar Hallaste. Selle partei ca te ajalugu, Hiiumaa kultuurilugu, Soome ja Eesti 300 liikme hulgas on kümme luteri pastorit. kultuurikontaktid.

133 “Rõhutati, et Eesti kirikute oikumeeniline nõukogu teeb tööd Eesti-siseselt, kuid see võiks teha ka koostööd Eesti eksiilkirikutega.” SKHA KUT Matkaraportit 1989. Silja Forsberg ja Lorenz Grönvik. Raportti matkasta Eestin pappien Tallinnassa pidettyyn konferenssiin 21.–23.02.1989, 06.03.1989. 134 Rein Ristlaan eksib. EKN pidas 1989. aastal kokku kümme töökoosolekut. Võimalik, et Ristlaan arvestas töökoosolekutena ainult neid, kus ta ka ise osales. 135 UAVA Siseministeeriumis. Aruanded ja ülevaated kirikute tegevuse kohta ENSV-s 1988–1990. Karp 5. T. nr. 3 (1990). R. Ristlaane 13.02.1990 koostatud aruanne NSVL MN Usuasjade Nõukogule.

Tuna 1/2009 71 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

Inna Põltsam-Jürjo

Allikas ja tema tekkelugu

allinna Linnaarhiivis Tallinna Magistraadi informatsiooni ning väärivad tervikuna pub- Tfondis säilikus Bs7,1 mis sisaldab peaasja- litseerimist. likult linnakodanike rõivaste ja pidude luk- Eelpool mainitud kahel aastal korraldas sust reguleerivaid raemäärusi, leidub kaks Tallinna raad visitatsiooni eeslinna nelja huvipakkuvat 1660. ja 1666. aastast pärit kvartalisse, eesmärgiga kirjutada üles kõik dokumenti. Oma sisu poolest need nimeta- kahtlase kuulsusega, s. t. linnavalitsuse jaoks tud säilikusse väga ei sobikski. Tegu on, nagu “hooradena” kvalifitseeruvad naised. Kes dokumendist lugeda, “Lühikese kokkuvõt- täpsemalt visitatsioonil osalesid ja seda läbi tega hooradest anno 1600 13.–14. juunini” viisid, allikast ei selgu. Käidi majapidami- (Kurtzer auszug der huren von Anno 1660 dem sest majapidamisse, esitati küsimusi, kuula- 13. bis 14. Junij). Sisult samasugune on 1666. ti kaebusi ja “külajutte” ning pandi saadud aastal 21.–22. mail koostatud loend. Nimekir- informatsioon kirja. Mitte kõiki visiteerijaid jad on kirjutatud suureformaadilistele pabe- huvitanud isikuid ei õnnestunud tabada, rilehtedele (35x23cm), 1660. aasta oma asub nendega vahetult suhelda. Osa inimesi hoi- säilikus l. 384–385p ning 1666. aasta oma l. dis rae delegatsiooni eest teadlikult kõrva- 386–386p. Tegu on enam kui tõenäoliselt alg- le. Nii ei õnnestunud visiteerijatel kohtuda sete märkmete n.-ö. puhta ümberkirjutuse- Peter Schneider´i juures elanud kolme nn. ga, sellele viitavad muu hulgas mõned teksti vaba naisega (3 lose weiber) 3. Henrich Bade´ ümberkirjutamisel tekkinud vead. 1666. aasta kõrtsi kaks “hoora” olid lausa Tõnismäele nimekiri on oluliselt lühem. Raske öelda, kas (juba keskajal ei kuulunud Toompea ja Tõ- oli kõlvatuid naisterahvaid vahepealsete aas- nismägi Tallinna rae jurisdiktsiooni alla) pak- tate jooksul tõepoolest vähemaks jäänud või ku jooksnud. Teiste hulgas vältis küsitlejaid pigem on teine nimekiri lihtsalt lõpetamata. Sajianagka Jahn koos oma vennaga, viibides Ajalookirjanduses on kõnealuseid allikaid targu kodust eemal. Samas on selgusetu, mil kasutanud Heino Gustavson, kes 1991. aastal moel need kaks meest “hoorade” nimekirja ilmunud raamatus “Kõige vanem elukutse” koostamisel asjasse puutusid. Isikute kohta, mõningaid juhtumeid põgusalt ja üsna vabas kellega vahetult kohtuda ei õnnestunud, tegid vormis refereerib.2 Dokumendid pakuvad visiteerijad n.-ö. uurimistööd naabrite juures. aga tunduvalt rohkem ja mitmetahulisemat Nii seisab mitme sissekande juures märge,

1 Tallinna Linnaarhiiv f. 230, n. 1, s. Bs7. 2 H. Gustavson. Kõige vanem amet. Tallinn, 1991, lk. 48–49. 3 Sõna los on mitmetähenduslik, see võib tähendada häbitut, aga ka vaba, üksikut või “lahtist”. Nt. oli los treiber Liivimaal päevatööline. Loses weib ei tähenda mitte niivõrd prostituuti, kuivõrd päevapalga eest juhu- töödest elatuvat naist, vt. P. Johansen, H. von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln, Wien, 1973, lk. 282–283.

72 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

1666. aasta “hoorade” nimekirja esimene leht. (TLA, Bs7, l. 386 )

Tuna 1/2009 73 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

et võib või tuleb teha täiendavaid järelepä- naelanike vaesema osa hulka või linna sot- rimisi (nt. kann nachgeforschet werden; mus siaalsetesse ääregruppidesse kuulunud isi- nachgefraget werden). Näiteks elasid Suure- kutega, nagu sõdurid, meremehed, käsitöö- Rannavärava ja Nunne värava vahelises ees- sellid, juhutöölised, tudengid, aga ka linna linnakvartalis asunud Külma kõrtsis (Külma timukas, trummilööja ja surnumatja. Tallin- Kortz) kaks tugevat teenijatüdrukut. Millega na timuka, meister Antoni, kohta teati 1666. viimased tegelesid ehk kuidas endale elatist a. visiteerijatele rääkida, et too olla mitmel teenisid, see jäi visiteerijatele n.-ö. kodutööna ööl viibinud Trinto Magdleni lõbumajas, välja selgitada, naabrite käest järele kuulata. mis äratas halbu kahtlustusi. Timukas kuu- Väärib tähelepanu, kui palju visiteerija- lus juba keskajal n.-ö. põlatud ametite hulka te kogutud infost rajanes nimelt kuuldustel, ning timukal oli raske endale korralikku ja naabrite ja kaaskondsete ütlustel. See vii- ausat naist leida.5 Nii ei ole sugugi üllatav, tab kuulujuttude tähtsale sotsiaaldistsipli- et timukas lõbunaiste juures käis. 1660. ja neerivale osale vara-uusaegses ühiskonnas. 1666. aasta visitatsioonide materjalidest esile Mõnel juhul on Tallinnas visiteerijate kõrvu tulevad isikud ei moodustanud mõistagi Tal- jõudnud küllaltki detailset teavet. Näiteks linna eeslinna elanikkonna põhikontingenti, 1666. aastal elas Röhmeri kõrtsis Suure- tegu oli vaid väikese osaga sellest. Eeslinna Rannavärava ees üks naine, kes oli alles suhteliselt arvukas elanikkond koosnes val- lapsevoodis (liegt eine hure in sechswochen), davalt käsitöölistest ning mitmesugustest kuid oli sellest hoolimata juba kolm korda abi- ja lihttöölistest. 1673. aasta andmetel oli “hooranud”. Nimelt olid pärast sünnitust näiteks Suure-Rannavärava-esises kvartalis kuni kirikus käiguni naistel seksuaalsuhted 186 majapidamist, Nunne värava kvartalis keelatud.4 Visiteerijad panid kirja ka enda 119, Savi ehk Viru värava kvartalis 185 ning poolt nähtut-kogetut: kord satuti isegi mõ- Karja ja Sepa ehk Harju värava ees 118 ma- neti pikantsete sündmuste tunnistajaks, ni- japidamist.6 Üldiselt iseloomustas eeslinna melt leiti ühe vana naise tütar mingi mehega elanikke madal sotsiaalne päritolu, etnilises õllevaadi peal sündsusetut asja toimetamas mõttes oli tegu peaasjalikult mittesakslaste (unzucht getrieben). (s. o. eestlaste, lätlaste või liivlastega), soomlaste ja rootslastega. Visitatsioonide materjalid pakuvad muu Tallinna eeslinna elanikud ja miljöö. hulgas küllaltki hea ettekujutuse elust ees- Kõrtsid linna kõrtsides. Juba keskajal olid Tallinna kõrtsid koondunud nimelt eeslinna. 1527. 1660. ja 1666. aasta visitatsioonide põhjal aastal tuli Kalamajas 78 majapidamise kohta avaneb värvikas pilt Tallinna eeslinna ela- 17 kõrtsi.7 1673. aasta andmetel oli Tallinnas nikest ja olustikust. Peale “hoorade” tuleb Suure-Rannavärava-esises eeslinnas 28 kõrtsi, kõnealustest dokumentidest ilmsiks see kon- Nunne värava ees 13, Viru värava ees 29 ning tingent, kes nende naistega lähedalt seotud Karja ja Harju värava ees 8 kõrtsi.8 Kõrtsid oli ja nendega läbi käis. Tegu oli eeskätt lin- kuulusid enamasti jõukatele ja auväärsetele

4 N.-ö. kohustuslik lapsevoodiaeg oli Euroopas regiooniti erinev, kuid enamasti toimus kirikuskäik ehk purifikatsioon kuu või kaks pärast sünnitust. Saksa keeleruumis nimetati varasel uusajal lapsevoodiaega sechswochen ja lapsevoodis olijat sechswöchnerin. 5 Timuka kohta Tallinnas vt. P. A. Jeziorski. Scharfrichter in preussischen und livländischen Städten um die Wende des Mittelalters und der frühen Neuzeit. – Hansische Geschichtsblätter 125. Jhg/2007, lk. 199–213; T. Veispak. Autud elukutsed Tallinnas Rootsi aja lõpul. – Vana Tallinn I(V). Tallinn, 1991, lk. 35–36. 6 A. Weinmann. Reval 1646 bis 1672. Bonn, 1991, lk. 42–43. 7 P. Johansen, H. von zur Mühlen. Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval, lk. 215. 8 A. Weinmann. Reval 1646 bis 1672, lk. 42–43.

74 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

Vaade Suure-Rannavärava ja Nunne värava vahelisele eeslinnakvartalile. Fragment Adam Oleariuse reisiraamatu “Offt Begehrte Beschreibung der Newen Orientalistischen Reise” gravüürilt (1647). Eesti kunsti ajalugu 2. 1520– 1770. Koost. Krista Kodres. Tallinn, 2005, lk. 49.

Jäärja kõrtsi sisevaade 1795. Tegu on ruumika kõrtsitoaga. Tagaplaanil olev uks viib sakstekambrisse ning külguks kõrtsmiku kambrisse. Taganurgas vasakul on näha käsikivi ja paremal voodi. Eesnurgas paremale jääb ahi, mis täitis samaaegselt ka köögi funktsiooni. Sealsamas on näha lakke kinnitatud ritv, mille külge sai riputada hälli. Seinal rippuv ese on lühter, mille jala sisse pisteti põlevad pirrulaastud. Kõrtsitoas jooksid vabalt ringi koduloomad: sead ja kitsed, kanad ja koerad. (vt. Johann Christoph Brotze. Estonica. Koost. A. Hein, I. Leimus, R. Pullat, A. Viires. Tallinn, 2006, lk. 388–390.) Tõenäoliselt valitses umbes samasugune olustik Tallinna eeslinna kõrtsides 17. sajandi lõpul. linnakodanikele, visitatsioonimaterjalideski tudengid, kes elasid “nurjatut elu” ning olid on omanikena mainitud bürgermeistreid, sellepärast juba varem linnast välja aetud. raehärrasid ja teisi lugupeetud kodanikke. Kõrtsis elasid ja pidasid oma ametit lõbutüd- Kõrtsi pidasid aga teised, mitte nii auväär- rukud. Aga kõrtsis leidsid varju ka vanad ja sed isikud. Vaatlusalustes dokumentides on haiged inimesed. Nii elas Johan von Wehreni kõrtsipidajana mainitud raesõdurit, samuti kõrtsis vana mees Henrich Katlasep. Berendt mitmeid käsitöölisi. Kõrtsid olid omanikele Hutfilteri kõrtsis lamas aga haigevoodis üks arvestatav tuluallikas, sest õllemüük tõi alati advokaat Brüningi juures teeninud tüdruk, hästi sisse. keda kaupmees Jochim Sieffers oli nii kõ- Kõrts pakkus muu hulgas peavarju ja elu- vasti peksnud, et tekitanud talle surmavaid aset väga erinevatele inimestele. Peamiselt vigastusi. Kõrtsides leidsid peavarju n.-ö. elasid seal mitmesugused palgatöölised, sh. vabaabielu elanud naised või armukesed. naised (lose weiber), teenijatüdrukud, mere- Näiteks elas Finhageni (Vinhagen) kõrtsis mehed, juhutöölised, kes tööotsinguil pai- ühe ratsaväelase, Stippeli kõrtsis ühe Lü- gast paika liikusid, samuti rändavad tuden- becki tüürimehe ning Wiltfangi aias linna gid. Näiteks Johann Bagge kõrtsis peatusid trummilööja konkubiin.

Tuna 1/2009 75 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Kõrtsielanike hulka kuulusid ka vallas- uusajal tähendas vallaslaps häbi ja teotust emad. Nimelt said linnas teenistuses olnud mitte ainult emale, vaid kogu tema suguvõ- tüdrukud oma ametist lahti niipea, kui selgus, sale. Seoses moraalinormide karmistumise- et nad on käima peal. Paljud nendest leid- ga kasvas 16. sajandi lõpust alates Euroopas sid endale uue elupaiga kas kõrtsis või mõne lapsetappude arv.9 Kõnealustes Tallinna ma- eeslinnaelaniku juures. Sellest tulenevalt olid terjalides ühtegi sellist juhtumit ei kajastu, sageli just kõrtsid kohaks, kus vallaslapsed il- vallaslaste sünnist on aga mitmeid teateid. male tulid. Näiteks elasid Hindrich Brewesí juures kaks Väärib märkimist, et ka eeslinna aiad, nn. vaba naist, kes olid lapseootel, kuigi ei koplid ja lihtsalt krundid varjasid endas olnud abielus. Dietrich Vormehrení kõrt- eluasemeid, pakkudes peavarju mitmetele sis elas aga naine, kes tõi 1666. aastal ilmale inimestele. Näiteks elas Florens Jütte aias juba neljanda vallaslapse. 1645. aastal kae- aedniku juures kaks nn. vaba naist ja kaks bas Niguliste diakon Nicolaus Specht raele, teenijatüdrukut. Claus Hoyeri aias elas kolm et kõlvatuse eest ei trahvita küllalt rangelt, (abielu?)paari ja üks vaba naine. Vinhageni mistõttu ristiti sellel aastal nii palju sohilapsi, aias teati üürilisena elavat mitmesuguseid nagu seda kümme aastat pole tehtud.10 Eel- inimesi. Bürgermeister Wangersheimi kop- datavasti kaebas Specht oma kirikukogukon- lis Otza Henrichi juures elas töömees Mart nas valitsenud olukorra üle. Nagu näitavad Kruß koos elukaaslasega. Thiel zur Höge 17. sajandi lõpust pärit andmed, ei olnud val- krundil elas aga kolm vaba naist ja kaks tee- laslapsed siiski saksa koguduste probleem. nijatüdrukut. Väljaspool kristlikku abielu sündis kõige rohkem lapsi linna alamkihtides. Teet Veispak on kirjutanud Pühavaimu Kõlvatud naised ja Mihkli koguduse kirikuraamatute põhjal uurimuse vallaslastest Tallinnas 1695/1697– Kes olid siiski need naised, kes “hoorade” 1709. Tema andmetel oli vallaslaste protsent nimekirja sattusid, ehk milles seisnes nende näiteks aastail 1695/1697–1699 Pühavaimu amoraalsus? Osa nendest olid selgelt lõbutü- eesti koguduses 6,1, Mihkli rootsi koguduses drukud, kuid mitte kõik. Hooradeks nimetati 8,1, samal ajal saksa kogudustes olid näita- ka naisi, kes polnud mehega, kellega koos jad sootuks teised: Nigulistes 1,01 ja Olevistes elasid, abielus ehk elasid n.-ö. vabaabielu. kõigest 0,4.11 Sellist kooselu peeti ajastu moraalinormide Visitatsioonimaterjalide iseenesest põ- järgi ühemõtteliselt hooramiseks (hurerey). gusad teated võimaldavad pilguheitu naiste Samas prostitutsioonist sellisel puhul rääki- argiellu, toovad esile tüüpilisi probleeme, da ei saa. Nii nimetati hooraks naist, kes elas millega neil tuli elus vastastikku seista, oli (laulatamata) koos linnasõduriga (in hurerey selleks siis vaesusest tingitud prostitutsioon, bey einander liegen), samuti kanti nimekirja abikaasa hoolimatus, katteta abiellumisluba- üks vana eesti naine, kes elas kokku sõduriga. dus vms. Jürgen Larí juures elas 1660. aas- Ka vallasemad kuulusid n.-ö. kõlvatute naiste tal naine, kelle ema kerjas tänaval ja kes ise kategooriasse. Jaani Seegi kiriku surnumatja tegutses prostituudina. Naised olid Tallinna Johanni juures elas rase tüdruk, kelle “häbist” tulnud Narvast. Raehärra Simon Lantingi andis tunnistust katmata pea, s. t. ta ei saanud kõrtsis elanud Matz saatis oma haige naise käia abielunaise kombel peakattega. Varasel (eest ära) tema ema juurde ning hakkas kok-

9 P. Münch. Lebensformen in der Frühen Neuzeit. Berlin, 1998, lk. 216. 10 E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645. Von der Eroberung Livlands durch Gustav Adolf bis zum Frieden von Brömsebo. Bonn, 1991, lk. 246. 11 T. Veispak. Vallaslapsed Tallinnas 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel kümnendil. – Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1985, 35, nr. 2, lk. 139.

76 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666 ku elama uue naisega. Teine mees nimega nn. mittesakslasteks. Kõnekalt väljendab Mart Kruß lubas ühele tütarlapsele temaga seda suhtumist üks 16. sajandi lõpust päri- abielluda, aga kui naine rasedaks jäi, jättis nev sünnikirja formular, millest selgub, et ta maha ning leidis endale uue elukaaslase. ausa sünnipäraga inimene ei saa olla sün- Seda juhtumit käsitleva sissekande lõppu on dinud juutidest, vendidest, mittesakslastest lisatud elutark märkus, et nagu räägitakse, ei ja soomlastest.15 Mitmed vähem tulutoovad saa mees selle pruudiga paremini toimima ja madala sotsiaalse prestiižiga ametid olid kui eelmisega. Abiellumislubaduse murd- Tallinnas mittesakslaste käes. Nendes ame- mine oli naise jaoks alati raskete tagajärge- tites ei olnud nõuded ausale päritolule, mis dega. Vallasemale sai osaks ühiskondlik saksa käsitöötsunftides oli äärmiselt oluline, hukkamõist, häbi ning lapsega tüdruku välja- nii ranged, kuivõrd mittesakslaseks olemine vaated abieluturul olid kasinad. Väidetavalt oli juba nagunii midagi madalat. Mis au oli viis abielulubaduse murdmine mehe poolt kaotada niigi autuks arvatud inimesel? Kuigi naisi kõige sagedamini lapsetapuni.12 Mõni vahest leidus ehk selles mittesaksa ametite naine alustas katteta lubadusi andnud mehe leebuses midagi ka saksa käsitööliste range- vastu kohtuprotsessi, kuid nagu näitavad nii le aumõistele vastandumise soovist? Võib- Tallinna kui ka muu Euroopa materjalid, olla peitub nimelt Tallinna linnakogukonna jäid enamikul juhtudel sellised protsessid keerukas sotsiaalses ja etnilises koetises üks naise jaoks tulemuseta.13 Vallasemaga abi- seletus valitsenud suhtelisele leebusele val- elludes kaotas mees oma “aususe” ehk so- lasemade ja -laste suhtes. bivuse ausasse ametisse. Pärinemine ausast abielust ja abielu ausa naisega olid paljudes tsunftieeskirjades seatud tsunfti vastuvõtu Prostituudid ja kupeldajad eeltingimusteks. Samas näitab Teet Veispa- ki uurimus, et Tallinnas siiski abielluti val- Prostituutide pöörane eluviis eeslinnas an- lasemadega, tõsi küll, üldjuhul endiste am- dis naabritele põhjust kaebusteks. Näiteks medega. Nii peab Veispak võimalikuks, et raehärra Constans Korbmacherile kuu- Tallinna alamkihtides suhtuti vallasemadesse lunud kõrtsis, mida pidas üks sõdur, elas ja -lastesse tunduvalt leebemalt, sallivamalt 1660. aastal kolm “vaba naist”, kes “tant- kui saksa ülemkihtides. Võimalik et alamki- simise, hüppamise ja häbitu hooramisega” htides ei toonudki abiellumine vallasemaga korralike inimeste silmis nördima panevat kaasa negatiivset suhtumist, ehk “…kristlik elu elasid. Tõsiselt nuriseti ümbruskonnas rangus ja puhtus, mida kirik nõudis meeste Trinto Magdleni ja tema tegevuse üle. Lisaks ja naiste vahelistelt suhetelt, jäi alamkihtide “hirmsale hooramisele” (ein erschreckliches argielus saavutamata”14. hurenweßen geführet werden) teati tema kohta Kesk- ja varasel uusajal ei jagunenud rääkida, et ta oli raehärra Lanting´i kõrtsi- Tallinna elanikud ausateks ja n.-ö. põla- pidajanna suhtes ülbelt käitunud. Prostitut- tuteks mitte ainult ametialase, vaid ka et- sioonikahtlusega naist võis Tallinna linnaõi- nilise kuuluvuse järgi, s. o. sakslasteks ja guse järgi päästa see, kui ta suutis esitada

12 Vt. F. Meier. Mit Kind und Kegel. Kindheit und Familie im Wandel der Geschichte. Ostfildern, 2006, lk. 73–86. Tallinnast on 17. sajandi teisest poolest lapsetappude juhtumeid üldiselt vähe teada. Selle kuriteo sooritanud naist ootas karm karistus. Näiteks 1658. a. määrati Annale karistuseks surm pea maharaiumise läbi. Naise pea koos parema käega (millega ta sooritas kuriteo) tuli teiste hirmutuseks vaia otsas välja panna. Vt. E. v. Nottbeck. Die alte Criminalchronik Revals. Reval, 1884, lk. 105, nr. 11. 13 T. Veispak. Vallaslapsed Tallinnas 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel kümnendil, lk. 151; F. Meier. Mit Kind und Kegel, lk. 81. 14 T. Veispak. Vallaslapsed Tallinnas 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel kümnendil, lk. 150. 15 P. Johansen. Eestlane Tallinna Linnaarhiivi allikate kajastuses. – Kaugete aegade sära. Koost. Jüri Kivimäe. Tartu, 2005, lk. 133.

Tuna 1/2009 77 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

veenvad tõendid, et leidub temaga abielluda keskkonnast pärit isikuid seksuaalne va- sooviv mees.16 1660. aastal väitiski Magdlen bameelsus, latentne valmisolek vägivallaks visiteerijatele, et ühel Lübecki laeval kokana ning tööpõlgus.18 Kõlvatu eluviisi eest olid teeniv mees lubas temaga abielluda. Tõenäo- loomulikult ette nähtud nii kiriklikud kui ka liselt oli see jutt vaid suitsukate. Igatahes jäi ilmalikud karistused. Kiriklikku häbiposti oli naine oma eluviisile ja tegevusele truuks ning võimalik teatud rahasummaga välja lunasta- 1666. aastal on juttu juba Trinto Magdleni lõ- da, kuid seda sai endale lubada ainult linna- bumajast (hurenhauß), kus jätkuvalt naabrite elanike jõukam osa. jaoks kohutavat elu elati. Lõbutüdrukud olid Hooramise ehk laulatamata kooselu kee- end ümberkaudsete suureks meelehärmiks las ka Tallinna linnaõigus. Kui seda ikkagi sisse seadnud ka vanas vee jõul töötanud tehti, tuli maksta linnale trahvi, raha puu- vasepajas (kupffer mühle), kus nad peaas- dumisel nähti ette 14-päevane vangistus, jalikult sõdureid vastu võtsid ning prassisid teist korda vahelejäämine tähendas juba 6- üheskoos ausatelt kodanikelt varastatud ja nädalast istumist vee ja leiva peal, aga kol- röövitud vara maha. Selles kaebuses väljen- mandal korral ootas patustajat linnast välja dub ka linnaelanike negatiivne suhtumine kihutamine.19 Prostituutidel keelas linnaõi- sõduritesse. Olgu öeldud, et sõdurite maju- gus üldse Tallinnas elada ja oma ametit pi- tamise kohustus lasus peamiselt just eeslinna dada ning kõigil linnaelanikel oli keelatud elanikel.17 Köiepunuja (rehpschläger) Micheli lõbunaistele peavarju anda. Prostitutsiooni majas elas 1660. aastal kolm lõbutüdrukut eest oli karistuseks nüpeldamine häbipostil ning väidetavalt oli tema maja üldse nagu ja linnast välja kihutamine.20 Neid karistusi klooster. Viimase all mõeldi küllap lõbuma- ei rakendatud Tallinnas nähtavasti mitte eriti ja. Nimelt oli keskajal nunnakloostritel rahva järjekindlalt, kuid mõnikord seda siiski teh- hulgas sageli halb kuulusus ning rahvasuus ti. Näiteks 1623. aaastal piitsutati kupeldaja oli (nunna)klooster mõnigi kord avaliku maja Simonit ja tema juures “töötanud” kolme sünonüüm. Tallinnaski tegutses keskajal bor- lõbunaist kaagis ning aeti nad linnast välja. dell nimega Punane Klooster (Rotes Kloster). Naistel lõigati sealjuures maha nende juuk- 1666. aasta visitatsiooni andmeil nimetasid sepalmikud ning naelutati kaagile. Neljas lõ- naabrid raesõdurit ja Nohtbeck´i kõrtsi bunaine oli rase, mistõttu teda peksust sääs- kõrtsmikku Thomast lausa vanaks hoorama- teti, ta pandi häbiposti ning pärast kihutati japidajaks (ertzhurenwirt). Thomas aga juhtis linnast minema.21 Visitatsioonimaterjalide visiteerijate tähelepanu hoopis ühele vanale järgi elas 1666. aastal Gert Nagkuri lese juu- naisele, Liesbehtile, kes Röhmeri kõrtsi taga res Karja värava ees lõbunaine, kes suhtles kupeldavat oma tütreid. ratsaväelaste ja teiste meestega ning selle Bürgerite jaoks kehastasid nimelt ku- eest oli teda karistatud 4-nädalase vangis- peldajad ja prostituudid n.-ö. ebamoraalset tusega. Kõigi eelduste järgi oodanuks naist kogukonda, mis vastandus ausate kodanike järgmisel korral juba linnast välja kihutami- omale ning mingil kombel ka ähvardas neid. ne, sellele asjaolule viitab ilmselt ka kirjutaja Korralike kodanike silmis ühendas sellest tehtud märge: nota bene!

16 Fr. G. v. Bunge. Die Quellen des Revaler Stadtrechts. Bd. I. Dorpat, 1843, lk. 173–174: Revision vom Jahre 1586 L. IV. T.V. § 5. 17 A. Weinmann. Reval 1646 bis 1672, lk. 68. 18 Vt. Wolfgang Reinhard. Lebensformen Europas. Eine historische Kulturanthropologie. München, 2004. Lk. 334. 19 Fr. G. v. Bunge. Die Quellen des Revaler Stadtrechts Bunge, lk. 173–174: Revision vom Jahre 1586 L. IV. T.V. § 1–4. 20 Fr. G. von Bunge. Die Quellen des Revaler Stadtrechts, lk. 174–175: Revision vom Jahre 1586 L. IV. T.V. § 5, 6. 21 E. Gierlich. Reval 1621 bis 1645, lk. 246.

78 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

Suhted kirikuga 1700 oli Pühavaimu koguduses 25 ja Mihkli rootsi koguduses 3 alaliselt eeslinna kõrtsis Visiteerijaid huvitas muu hulgas inimeste va- elanud ja töötanud naist, kelle puhul oli väga hekord kirikuga. Neil õnnestus välja selgita- tõenäoliselt tegu prostituutidega.23 Samas da mitmeid, kes ei käinud üldse kirikus ega tuleb kindlasti silmas pidada, et kõrts elu- armulaual. Just sel põhjusel on “hoorade ni- kohana ei osuta naiste puhul veel üheselt, et mekirja” ära eksinud üks Henrich Katlasepa tegu oli lõbutüdrukuga. Nagu näitavad 1660. nimeline elatanud mees – ta ei käinud ar- ja 1666. aasta nn. hoorade nimekirjad, elasid mulaual. Kirikust eemale hoidjaid oli teisigi. kõrtsis ka n.-ö. ausat palgatööd tegevad nai- Margret, kes “hooras” ühe rätsepaga, ning sed. Prostituudid leidsid aga ulualaust mujal- kingsepa armuke Agneta ei käinud kumbki gi kui kõrtsis. Visitatsioonimaterjalide järgi kirikus. Dietrich Spoock ja tema naine ei käi- kvalifitseerusid bordellina paar elumaja ning nud armulaual. Peter Hilgarti juures elas vana isegi vana vasepada. Teet Veispak nendib, et rootsi naine, kes samuti ei käinud armulaual. prostituutide arv oli Tallinnas 17. sajandi lõ- Tallinna linna ja eeslinna eestlased kuulusid ül- pul väike, ning see ei kasvanud oluliselt 1700. diselt Pühavaimu kiriku kogudusse. Kuid nagu aastal alanud sõja aastail.24 Siinkohal annavad näitavad ka vaatlusalused visitatsioonimater- nn. hoorade nimekirjad olulist lisateavet, ni- jalid, eelistasid paljud käia hoopis Toompeal melt ei tule Pühavaimu ja Mihkli kirikumeet- või Tõnismäel. Näiteks Cristoffer Dehrenthali rikatest välja sugugi mitte kõik Tallinna lõbu- kõrtsi kahest hoorast üks tõi ilmale lapse ning naised. Nende tegelik arv oli suurem, sest osa lasi ta ristida Toompeal. Höweli aias Toompea eeslinna kõrtsides tegutsenud prostituute ei all elas Erick Goliaht, kes polnud juba kolm käinud üldse kirikus, osa käis hoopis Toom- aastat käinud armulaual ning kes lasi oma lap- peal või Tõnismäel. Sama kehtib ka Tallinnas sed ristida ja matta Toompeal. Rootsi garniso- sündinud vallaslaste kohta, nendestki ristiti nis teeninud soomlastele ja Toompeal elanud osa hoopis Toompeal või Tõnismäel. eestlastele peeti jutlusi Toompea lossi saalis.22 Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Tallinna Kus täpsemalt Tõnismäel kogudus koos käis eeslinnade nn. hoorade nimekirjad aastaist ning kiriklikke talitusi toimetati, on ebasel- 1660 ja 1666 on tähelepanuväärsed ajaloodo- ge. Keskaegne kabel oli hävinud ning Kaarli kumendid, mis võimaldavad ennekõike põne- kirik valmis alles 1670. aastal. Vaatlusalused vat sissevaadet eeslinna inimeste igapäevael- visitatsioonimaterjalid viitavad, et Tõnismäel lu, valgustades muu hulgas selle varjukülgi. tegutses kogudus ning sel oli oma kooskäimise Käesolev allikapublikatsioon lähtub üld- koht. Nii elas 1660. aastal Hindrich Brewesi tunnustatud põhimõttest, milleks on originaal- juures teenijatüdruk, kes väitis enese kuuluvat allika täht-täheline ärakiri, järgnevate erandi- Tõnismäe soome kogukonda. Sama aasta visi- tega. Suurt esitähte on kasutatud ainult lause tatsiooni andmetel lasi Maria Kalamajast oma alguses, esisuurtähega on kirjutatud ka maade, vallaslapse ristida Tõnismäel. Nii Toompeal linnade ja isikute nimed, kuude ja pühade ni- kui ka Tõnismäel sõlmiti abielusid. Näiteks metused. Tekstis leiduvad üheselt mõistetavad Jürgen Hundti naiseõde abiellus 1660. aastal lühendid on kommentaarideta avatud. Lisatud ratsaväelasega, lastes end Tõnismäel paari on punktid ja komad. Lauses vahele või rea panna. Vesacki kõrtsis elanud vana saksa lesk- kohale kirjutatud sõnad on ära toodud < > naine andis tütre naiseks kingsepale, nende vahel. Mahatõmbamised on esitatud ka teks- abielu sõlmiti Toompeal. tis maha tõmmatuna. Teksti transkribeerimisel Teet Veispak on kirikuraamatute põhjal või tõlkimisel ebaselgeks või küsitavaks jäänud välja selgitanud, et ajavahemikul 1695/1697– sõnad on tähistatud küsimärgiga.

22 E. Tamm, T.-M. Kreem. Tallinna Kaarli kirik. Eesti kirikud II. Tallinn, 2007, lk. 15. 23 T. Veispak. Vallaslapsed Tallinnas 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel kümnendil, lk. 144. 24 Sealsamas.

Tuna 1/2009 79 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

l 384

Kurtzer auszug 1660 wie es sich dies jahr, nemblich anno 1660 den 13 und 14 Junij bey der visitation in den 4 quartiren draußen vor der stadt sich befunden //

Lühike kokkuvõte 1660 nagu see oli sellel aastal, nimelt anno 1660, 13. ja 14. juunil visitatsiooni ajal neljas eeslinna kvartalis

Groß-Strandt pforten und Züsterpforten quartier// Suure-Rannavärava ja Nunne värava kvartal

1. Ein weib, nahmens Maria logiret bey Stephan Nielandt in der Fischermay, hat gehuret mitt Jobst Wulffert25 seinen jungen, das kindt ist auff dem Tönnisberg getauffet worden. // Üks Maria nimeline naine elab Kalamajas Stephan Nielandti juures, hooras Jobst Wulfferti sulasega, laps ristiti Tõnismäel.

2. Ein kerl hält sich auff in herr Simon Lanting26 seinem krug, nahmens Matz, hat sein kranckes weib von sich zu ihrer mutter, vor der Lehmpforten wohnend, gesandt, soll sich aber zu einer andern loßen person halten. // Härra Simon Lanting´i kõrtsis elab Matsi-nimeline mees, oma haige naise saatis ta enda juurest selle Savi/Viru värava ees elava ema juurde, ise aga elavat kokku ühe teise vaba isikuga.

3. Warras Trino Matz,27 des todten gräbers aus der Fischermay, bruders hure, und noch eine andere ledige magd, welche vor hin bey Johann Luthern28 gedienet, halten sich auff in Lohmans krug. // Warras Trino, Kalamaja surnumatja venna hoor, ning üks teine üksik teenijatüdruk, kes varem teenis Johann Lutheri juures, elavad Lohmani kõrtsis.

4. Bey Hindrich Brewes ist eine magd, welche sich zu der finschen gemeine auff dem Tönnisberg hält. Item bey demselben noch 2 loße weiber, so ohne ihr ehliche männer, und doch schwanger sindt. Haben ihren wirt bestohlen auff 27 Rst.29 // Hindrich Brewesi juures on üks teenijatüdruk, kes kuulub Tõnismäe Soome kogukonda. Sellesama juures on veel 2 vaba naist, kes on ilma abikaasata, ometi rasedad. Nad varastasid oma majaperemehelt 27 ööri.

5. In Constans Korbmacher30 seinem kruge ist ein soldat zum krüger bestelt, bey welchem sich 3 loße weiber auffhalten, welche mitt tantzen, springen und schandtloßer hurerey ein ärgerliches

25 Tallinna kaupmees, kodanik 1659, †1684. Siin ja edaspidi on Tallinna kodanike identifitseerimisel kasutatud: Tallinna kodanikkuderaamat 1624–1690./Das Revaler Bürgerbuch 1624–1690. Toim. Adelheim. Reval, 1933.; Die Revaler Rahtslinie. Hrsg. Friedrich G. v. Bunge. Reval, 1874. 26 Tallinna raehärra 1658, †1661. 27 Teksti ümberkirjutamisel tekkinud viga. 28 Johann Martin Luther, pärit Frankimaalt Meiningenist, Tallinna kodanik 1655, †1675. 29 Rundstück ehk öör. 30 Tallinna kodanik 1650, raehärra 1660, bürgermeister 1673, †1680 (?).

80 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

leben führen sollen. // Constans Korbmacheri kõrtsis on kõrtsmikuks üks sõdur, kelle juures elavad kolm vaba naist, kes elavat tantsimise, hüppamise ja häbitu hooramisega nördima panevat elu.

6. In Hans Kaikes haus hält sich auff ein loses weib, nahmens Annicke, welche nicht zu dem h(eiligen) nachtmahl gehet, soll einen freyer haben, welcher vieleicht vor die lange weile freyet, mus nachfrage gehalten werden. // Hans Kaike majas elab Annicke-nimeline vaba naine, kes ei käi armulaual. Tal pidavat olema kosilane, kes kosis vist juba tüki aja eest, tuleb järele pärida.

7. In Christoffer Dehrenthals31 krug halten sich 2 huren auff, die eine ist beschwängert von dem Duhm dorthin gekammen. Nach dem sie des kindes is in dem kruge geneßen und das kindt auff dem Duhm tauffen laßen, ist sie nach etzlichen wochen wieder dorthin gestrichen. Die andere soldaten hure ist noch daselbst. // Christoffer Dehrenthal´i kõrtsis elavad 2 hoora, üks nendest tuli sinna rasedana Toompealt. Pärast seda, kui ta oli kõrtsis lapse sünnitanud ja selle Toompeal ristida lasknud, siirdus ta mõne nädala pärast uuesti sinna. Teine sõdurite hoor on veel sealsamas.

8. In dem kruge Külma Kortz sindt 2 starcke mägde, wo mitt selbige sich unterhalten, mus nach gefraget werden. // Külma Kortziks kutsutud kõrtsis on 2 tugevat teenijatüdrukut, millega nad end elatavad, tuleb järele küsida. l 384p

9. Bey der Allmans Metze Trinto Magdle Magdlen, soll ein erschreckliches hurenweßen geführet werden, wie sich alle benachbahrten zum heftigsten drüber beschweren. Die Magdlen giebt , sie habe einen brautigem, welcher auff einem Lübischen vor koch fähret, der sie ehlichen wolle. Diese Magdlen hat auch sonsten großen übermuht an her Lantings32 krügerinne verübet, wie weiter kann nachgefraget werden. // Trinto Madglen hooravat Allman Metze juures koletult, nagu kõik naabrid selle üle kõvasti kaebavad. Magdlen toob vabanduseks, et tal olevat peigmees, kes sõitvat kokana ühel Lübecki laeval ja kes soovivat temaga abielluda. See Magdlen on muidu ka härra Lantingi kõrtsipidajannaga ülbelt käitunud, mille kohta võib edaspidi järele küsida.

10. In Florens Jütten33 seinem garten sollen bey dem gärtner 2 loße weiber sich auff halten. Item 2 mägde. Wie diese sich in ihrem leben verhalten, kann daselbsten nachgeforschet werden. // Florens Jütte aias aedniku juures elavat 2 vaba naist. Samuti kaks teenijatüdrukut. Mis elu nad elavad, võib sealtsamast järele uurida.

11. In Claus Hoyers garten halten sich 3 paar volck und ein loses weib auff, weil aber niemandt aus dem hauße bey der visitation zugegen gewesen, der bericht von dieser leute leben hette

31 Kaubasell, Tallinna kodanik 1644, †1654. 32 Raehärra Simon Lanting, vt. viide 26. 33 Florens Clawsen Jut, pärit Amsterdamist, Tallinna kodanik 1646, †1657.

Tuna 1/2009 81 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

eingeben können, mus derowegen hirvon nachfrage gehalten werden. // Claus Hoyeri aias elavad kolm paari ja üks vaba naine, kuna aga visitatsiooni ajal ei olnud majast kohal kedagi, kes oleks võinud nende inimeste elust midagi teada anda, siis tuleb selle kohta järelepärimisi teha.

12. Aus Vinhagens34 garten ist auch niemand bey der visitation zugegen gewesen, es sollen sich aber unterschiedlich partey leute drinnen auffhalten. // Vinhagen´i aiast ei viibinud keegi visitatsiooni ajal kohal, seal pidavat aga elama mitmesuguseid üürilisi.

13. In Berendt Hutfilters35 krug ist ein weib, so in unßerer stadt siechenhauß, ist von dem schwedischen pastore geehliget worden. Item noch daselbst eine hure, so schwanger, d auß Hutfilters hauß dorthin gekommen. // Berendt Hutfilteri kõrtsis on üks naine, kes on meie linna seegimajas abiellunud rootsi pastoriga. Lisaks on sealsamas üks hoor, on rase, tuli sinna Hutfilteri majast.

14. Bey Jürgen Lar(?) ist eine hure, deroselben mutter bettelt auff der straßen, sindt von der Narwa kommen. // Jürgen Lari juures on üks hoor, kelle ema kerjab tänaval, on Narvast tulnud.

15. Aus herr Henrich Badens36 krug sind 2 huren nach dem Tönnisberg verlauffen, welche ihre hurerey in dem kruge getrieben. // Härra Henrich Bade kõrtsist põgenesid Tõnismäele 2 hoora, kes tegid kõrtsis oma hooratööd.

16. In Roddens37 krug ist ein weib, welches mitt einem rahts soldaten zusammen hält, und alle nacht in hurerey bey einander liegen. // Rodde kõrtsis on üks naine, kes elab kokku ühe raesõduriga, ja nad hooravad igal ööl.

17. Bey Hilgart ist eine hure, nahmens Margret, welche neuligst in den wochen gelegen. // Hilgarti juures on üks Margreti-nimeline hoor, kes oli hiljuti lapsevoodis.

18. In Strahlenborns38 krug halten sich 2 lose weiber auff, welche beyde in hurerey leben sollen. // Strahlenborni kõrtsis elavad kaks vaba naist, kes mõlemad pidavat elama hooraelu.

19. In Michel rehpschlägers39 sein hauß halten sich 3 lose huren, auff das hauß ist auch ein kloster. // Köiepunuja Micheli juures elavad kolm vaba hoora, maja on ka nagu klooster.

20. Eine hure Margret hat mitt einem schneider gehuret, gehet nummer zur kirchen, hält sich auff bey Henrich Michelsohn. // Üks hoor, Margret, on hooranud ühe rätsepaga, ta ei käi üldse kirikus, elab Henrich Michelsohni juures.

34 Võib-olla on tegu Philipp Finhagen´iga, kes oli Tallinna kaubasell, kodanik 1659, †1677. Kodanikeraamatus esineb ka Berend Vinhagen, Tallinna kaupmees, kodanik 1679. 35 Berndt Hoetfilter, Tallinna kodanik 1633, †1655. 36 Heinrich Bade sen, Tallinna kodanik 1632, raehärra 1658, †1677; Heinrich Bade jun., Tallinna kodanik 1669, raehärra 1686, bürgermeister 1696, †1703. 37 Tegu on Tallinna kaupmeeste suguvõsaga. 38 Tegu on Tallinna kaupmeeste suguvõsaga. 39 Rehpschläger on siin ametinimi: köiepunuja; vt. allpool Michel dem rehpschläger.

82 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666 l 385

21. Noch eine andere hure nahmens Agneta ist bey Michel dem rehpschläger, hat mitt einem schuster gehuret, gehet nicht zur kirchen. // Veel üks teine, Agneta-nimeline hoor on köiepunuja Micheli juures, ta hooras ühe kingsepaga, ei käi kirikus.

22. Bey Andreas Hop auff Herman zur Mühlens40 grundt, ist ein alt ehstnisch weib, nahmens Marret, hat mitt einem soldaten gehuret. // Andreas Hopi juures Herman zur Mühleni krundil on üks Marreti-nimeline vana eesti naine, kes hooras sõduriga.

23. Auff Hans Rodden41 grundt vor der Kleinen Strandtpforten, ist eine hure, welche mitt dem Jewischen küster gehuret. // Hans Rodde krundil Väikese-Rannavärava ees on üks hoor, kes hooras Jõhvi köstriga.

Lehmpforten quartier Anno 1660, t. 14 Junij // Savi/Viru värava kvartal anno 1660 14. juunil

24. Bey Peter Schneider halten sich 3 lose weiber auff, weil sie aber bey der visitation nicht erschienen, mus billige nachfrage gehalten werden, was selbige vor personen, und wie sie sich in ihrem leben verhalten. // Peter Schneideri juures elavad 3 vaba naist, kuna nad aga visitatsiooni ajal kohale ei ilmunud, tuleb teha vajalikke järelepärimisi, mis isikutega on tegu ning kuidas nad end üleval peavad.

25. Item bey Matz Knewell soll auch ein lediges weib seyn, aus weßen hauß, auch niemandt zugegen gewesen. // Matz Knewelli juures pidavat ka olema üks vaba naine, sellest majast ei olnud samuti kedagi kohal.

26. In Johan von Wehren42 seinem kruge ist ein alt betagten mann, nahmens Henrich Katlasep, gehet nicht zum h(eiligen) nachtmahl. // Johan von Wehreni kõrtsis elab Henrich Katlasepa nimeline elatanud mees, ta ei käi armulaual.

27. Bey Mart Schuster sind 3 lose weiber, was die vor welche, mus nachgefraget werden. // Mart Schusteri juures on 3 vaba naist, kellega tegu, tuleb järele pärida.

28. Dietrich Spoock sein weib ist in Claus zur Haar43 seinem kruge, gehet nebenst ihrem mann nicht zum h(eiligen) nachtmahl. // Dietrich Spoocki naine on Claus zur Haari kõrtsis, ta ei käi koos oma mehega armulaual.

29. Jürgen Hundts weibes schwester hat einen reuter geheyrahtet, und ist auff dem Tönnisberg

40 Kaubasell, Tallinna kodanik 1649, †1690. 41 Tallinna kodanik 1645. 42 Kaubasell, Tallinna kodanik 1652, †1687. 43 Kaubasell, Tallinna kodanik 1650.

Tuna 1/2009 83 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

geehliget worden. // Jürgen Hundti naiseõde läks mehele ratsaväelasele ning abielu sõlmiti Tõnismäel.

30. In Vesacks44 krug ist ein altes teutsches weib, eine wittwe. Hat ihre tochter an einem schuster verheirahtet, ist auff dem Thumb geehliget worden. // Vesacki kõrtsis on üks vana saksa naine, ta on lesk. Andis oma tütre naiseks ühele kingsepale, abielu sõlmiti Toompeal.

31. Sajianagka Jahn hat sich sambt seinem bruder bey der visitation nicht eingestellet. // Sajianagka Jahn koos oma vennaga ei ilmunud visitatsiooni ajal kohale.

32. Rein ein kerl auff Kniepers45 grundt ist nicht bey der visitation gewesen, hat ein loses weib bey sich. // Rein, üks mees Knieperi krundilt, ei olnud visitatsiooni ajal kohal, tema juures on üks vaba naine.

33. Auff Thiel zur Högen46 grundt sindt 3 lose weiber und 2 mägde, was die vor ein leben führen, kann nachgefraget werden. // Thiel zur Höge krundil on 3 vaba naist ja 2 teenijatüdrukut, mis elu nad elavad, võib järele pärida.

34. In Jürgen Bewermans47 krug hält sich Johan von Börgen48 seine amme die hure auff. // Jürgen Bewermani kõrtsis elab Johan von Börgeni hoorast amm.

35. Erick Goliaht49 in Höwels garten unter dem Duhm, ist in 3 jahren nicht zum h(eilgen) nachtmahl gewesen, läßet seine kinder auff dem Duhm tauffen und begraben. // Erick Goliaht Höweli aias Toompea all ei ole käinud 3 aastat armulaual, laseb oma lapsed ristida ja matta Toompeal.

l 385p

36. In der alten kupffer mühle sollen sich viele leichtfertige huren auffhalten, bey welchen soldaten stets ihr aus und eingehen halten, undt was sie guten leuten geraubet und abgestohlen haben, daselbsten verfreßen undt verschwenden. // Vanas vasepajas pidavat elama palju kergmeelseid hoori, kelle juures sõdurid sisse ja välja käivad, ning seda mida nad headelt inimestelt on röö- vinud ja varastanud, sealsamas ära õgivad ja maha prassivad.

37. Otza Henrich ein wohner in herr burgermeister Wangersheimen50 kopfel bey den beyden teichen hat einen arbeits kerl nahmens Mart Kruß, bey sich eingehabt. Derselbe hat einem weibe die

44 Tõenäoliselt hoopis Vegesack, viimased kuulusid Tallinna kaupmeeste suguvõssa. 45 Tegu on Tallinna kaupmeeste suguvõsaga. 46 Kaubasell, Suurgildi oldermann, Tallinna kodanik 1644, †1671. 47 Jürgen Beuermann, Tallinna kodanik 1638, †1657. 48 Kaubasell pärit Lübeckist, Tallinna kodanik 1653, †1669. 49 Goliaht = Koljat? 50 Georg (Jörn) von Wangersen, aadliseisuses von Wangersheim, Tallinna raehärra 1611, bürgermeister 1626, †1654.

84 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

ehe zugesaget, und dieselbe beschwängert. Nach dem er aber verspuret, das weib gravita undt seine schande werde offenbahr werden, hat er sie verlaßen, undt sich an einer andern magd, aus Herman zur Mühlen seinen garten vor der Kleinen Strandtpforten,51 gehenget. Derselben auch die ehe zugesaget, und wie berichtet, soll ers mitt dieser braut nicht beßer machen, als mitt der vorigen. // Bürgermeister Wangersheimi mõlema tiigi juures asuva kopli elanikul, Otza Henrich´il, oli Mart Kruß´i nimeline töömees. Viimane lubas ühe naisega abielluda ja tegi talle lapse. Pärast seda, kui ta leidis, et naine on rase ja tema häbi saab avalikuks, jättis ta naise maha ning hakkas kokku elama ühe teise teenijatüdrukuga, Herman zur Mühleni aiast Väikese-Ran- navärava ees. Sellega lubas ta samuti abielluda, ja nagu räägitakse, ei saavat ta selle pruudiga paremini toimima kui eelmisega.

38. Bey dem todtengräber Johan zu Hl. Johannis ist eine magd, so schwanger und annoch mitt ungedecktem heupte gehen soll. // Jaani seegikiriku surnumatja juures on üks teenijatüdruk, ta on rase, pidavat siiski käima katmata peaga.

39. In Wiltfangs52 garten bey Hl. Barbara ist des stadts trommenschlägers hure. // Wiltfangi aias Püha Barbara juures on linna trummilööja hoor.

40. In Lang Annen ihr logament vor der Karripforten in eine hure vom lande. // Lang Anne majas Karja värava ees on üks maalt pärit hoor.

Kurtzer auszug derer huren von anno 1660 dem 13. bis 14. Junij// Lühike kokkuvõte hooradest anno 1660 13.–14. juunini l 386

Relation was bey negstgehaltener außenstädtscher visitation, nemblich den 21 undt 22 Maj dieses 1666 jahres in den 4 quartiren vorgefallen // Aruanne, mis järgneval väljaspool linna peetud visitatsioonil, nimelt 21. ja 22. mail sellel 1666. aastal neljas kvartalis juhtus

Groß-, Klein- undt Süster-Pforten quartier // Suure ja Väikese Rannavärava ning Nunne värava kvartal

1. In Röhmers53 kruge vor der großen Strandtpforten liegt eine hure in sechswochen, welche 3 mahlen gehuret. // Röhmeri kõrtsis Suure Rannavärava ees lamab lapsevoodis üks naine, kes on 3 korda hooranud.

51 Vt. viide 40. Teadaolevalt ostis 1656 oma õe, Anna Riesenkampffi käest aia Nunne värava ees, vt. H. von zur Mühlen. Reval von 16. bis zum 18. Jahrhundert. Köln, Wien, 1985, lk. 130. 52 Võib-olla on tegu Hinrich Wiltfangíga, kes oli kingsepasell Femerníst Holsteinis. 53 Tegu on kas Heinrich (Tallinna kodanik 1642) või Hermann Römeríga (kodanik 1647, †1705), mõlemad olid Tallinna kaubasellid.

Tuna 1/2009 85 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

2. Auf dem graben in herr Dietrich Vormehrens54 kruge ist ein weib, welche zum 4ten mahl ins huren kindbette lieget.55 // Dietrich Vormehreni kõrtsis on üks naine, kes on neljandat korda hooralapsevoodis.

3. In Finhagens56 kruge soll eines reuters hure sich aufhalten. // Finhageni kõrtsis pidavat elama ühe ratsaväelase hoor.

4. In Notbecks57 kruge soll eine hure seyn, die mit den handwerckers bursen sich gemein machen soll. // Notbecki kõrtsis pidavat olema üks hoor, kes käivat läbi käsitöösellidega.

5. Thomas rahtssoldat und krüger in vorgedachtem Nohtbecks kruge, wird von vielen überzeuget, d(as) er ein ertzhurenwirt sey. Selbiger Thomas berichtet hin wiederümb, das Liesbeht ein altes weib wohnent hinter Röhmers kruge, ihre töchter solle zur hurerey angewehnen(?) ist betroffen.58 Die älteste ist betroffen, das sie über ein bierfaß mit einem kerl unzucht getrieben, dem auch der degen in selbiger action ist abgenommen werden. // Raesõdur ja kõrtsmik Tho- mas, eespool nimetatud Nohtbecki kõrtsist, on paljude arvates vana hooramajapidaja. Seesama Thomas teatab jällegi, et üks vana naine Liesbeht, kes elab Röhmeri kõrtsi taga, pidavat oma tütreid hoorama panema. Vanim tabati, kui ta ühe mehega õllevaadi peal kõlvatut asja tegi, viimaselt võeti tabamisel ka mõõk ära.

6. In Hans Fonnes59 kruge auf dem Reperbahn, bey dem tischler, ist eine schandlose person, gehet mit gepausten haube, führet ein ärgerliches leben. In selbigen logament ist noch eine andere hure, nahmens Marri. // Hans Fonne kõrtsis Köismäel, tisleri juures on üks häbitu isik, kes käib ringi puhvitud(?) tanuga ja elab kõlvatut elu. Samas elamus on veel üks teine, Marri-nimeline hoor.

7. In Hotfilters60 kruge auf dem graben ist eine magd, welche ein zeitlang bey herr advocat Brünings61 gedienet, ist von Jochim Sieffers62 hart geschlagen, d(as) sie tödlich kranck lieget. // Hotfilter´i kõrtsis linnavallikraavi juures on üks teenijatüdruk, kes mõnda aega teenis härra advokaat Brüningi juures, Jochim Sieffer lõi teda nii kõvasti, et ta lamab surmahaigena.

8. Über Trinto Magdlens hurenhauß wird sehr geklaget, das alda ein erschrecklich leben sol geführet werden. Auch ist der scharffrichter, meister Antoni, etzliche nächte daselbst gewesen, machet böße suspicion.63 // Trinto Magdleni hooramaja üle kaevatakse kõvasti, et seal elatakse kohu-

54 Diedrich Vermeeren (Ver Meer), kaubasell pärit Utrechtist, Tallinna kodanik 1654. 55 Selle sissekande juurde on tehtud suures osas täiesti kustunud ja loetamatuks muutunud hilisem täiendus: NB! Ein huren kindt hat f.. vorge.... wieder an einem wie.... bauren(?) (ver)kaufft(?), weches ...... 56 Vt. viide 34. 57 Tegu on Tallinna kaupmeeste suguvõsaga. 58 Teksti ümberkirjutamisel tekkinud viga. 59 Hans Fonne jun., kaubasell, Tallinna kodanik 1661. 60 Vt. viide 35. 61 Johann Brüning oli pärit Vestfaalist, oli 1629 Tallinnas alamkohtusekretär, †1645. Võimalik, et siin mainitud advokaat Brüning oli keegi teine, nt. Johanni poeg. Tallinna kodanikeraamatus ühtegi Brüningi-nimelist aga ei esine. 62 Jochim Sivers, kaupmees pärit Lübeckist, Tallinna kodanik 1665. 63 Selle sissekande juurde, lehe vasakule servale on tehtud suures osas täiesti kustunud ja loetamatuks muutunud hilisem täiendus: NB! Bey diese Trintn, ist ihr schwster(?) ein die...... ist ihr man sol...... det wird, ...... geschieben(?) haben.

86 Tuna 1/2009 Inna Põltsam-Jürjo / Kõlvatud naised Tallinna eeslinnas anno 1660 ja 1666

tavat elu. Ka on timukas, meister Antoni, viibinud mõned ööd sealsamas, mis tekitab halbu kahtlusi.

9. Magdlen kerl gibt vor, sie habe mit Oll, einen mündrichs kerl, gehuret, der kerl soll es soweit gestehen, das er in vollem muht nur ein mahl bey ihr gelegen, hernacher nicht mehr.64 // Magdleni mees toob enda vabanduseks, et naine hooras Olli, ühe mündrikuga, mees tunnista- vat nii palju, et maganud temaga päriselt ainult ühe korra, hiljem enam mitte. l 386p

10. Bey Johan Bagge65 sollen studenten einliegen, welche ein ruchlos leben führen, sind eben selbige, welche albereits einmahl von der stad verwiesen worden. // Johan Bagge juures pidavat peatuma tudengid, kes elavad nurjatut elu, needsamad, keda on juba varem linnast välja aetud.

11. Bey Mart Winter soll sich viel ungezogen volck aufhalten. // Mart Winteri juures pidavat peatuma palju häbitut rahvast.

12. Bey Peter Hilgart soll ein alt schwedisch weib seyn, gehet nicht zum h(eiligen) nachtmahl. // Peter Hilgarti juures pidavat olema üks vana rootsi naine, ta ei käi armulaual.

13. Die hure, welche mit dem Lübschen steurman gehuret, ist vor der Züsterpforten in Stippels66 kruge. // Hoor, kes hoorab Lübecki tüürimehega, on Nunne värava ees Stippeli kõrtsis.

14. Bey Nagkur Gert seiner witwen vor der Karripforten ist eine hure die mit reutern und anderen leuten sich gemein machen soll. NB! selbige ist schon mit 4 wochentlicher gefängnüß abgestrafet worden. // Nagkur Gerti lese juures Karja värava ees on üks hoor, kes pidavat läbi käima ratsa- väelaste ja muude meesterahvastega. NB! Sedasinast on juba karistatud 4-nädalase vangistu- sega.

Inna Põltsam-Jürjo (1969)

Lõpetanud 1992. a. Tartu ülikooli. 1996. a. magister artium. Alates 1993. aastast Ajaloo Instituudi teadur. Peamine uurimisvaldkond: kesk- ja varase uusaja linnaajalugu. Tegelenud ka Eesti vanema ajaloo allikate publitseerimisega.

64 Selle sissekande juurde on tehtud suures osas kustunud ja loetamatuks muutunud hilisem täiendus: Diese ist die obengemelte hure, die daß fürte(?) huren kindt ..ho hat(?). 65 Tallinna kodanikeraamatus esineb Johan Bagge, kes sai kodanikuks 1687, †1693. 66 Tegu on Tallinna kaupmeeste suguvõsaga.

Tuna 1/2009 87 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

saanud osakonna esimesed liikmed olid Esimese detsembri Otto Rästas, Rudolf Vakmann ja Harald Tummeltau. Neile abiks komandeeriti veel lööksalkade Nikolai Riuhkrand, Johannes Käspert, Hein- rich Teder jt.3 Kolmiku sõjaline peaspetsia- juhtkond list oli brigaadikomandör Tummeltau, Puna- armee kindralstaabi luurevalitsuses (GRU) töötav ohvitser.4 Nõukogude interventsioon organiseeriti niisiis Moskvas; kõik teadaolevad organisee- Vello Salo rijad olid NSVL kodanikud.

Leningradist saadetud juhid

Et ka tegelikult väljaastunud lööksalkade astal 1964 ilmus raamat “Vabaduse koi- formeerijad olid kõik tulnud Venemaalt, sel- Adikul” – koostaja sõnutsi “eesti proleta- gub Nõukogude okupatsiooni ajal avaldatud riaadi relvastatud ülestõusu” 40. aastapäeva nimedest: tähistamiseks1 – ent sellesse teosesse koon- “Paar nädalat enne ülestõusu koondas EKP datud andmestik näitab selgesti, et tegemist Keskkomitee Tallinnas asuvad võitlusrühmad oli N. Liidu interventsiooniga Eestis. Vaadel- roodudesse ja pataljonidesse...”5 gem siinkohal lühidalt lööksalkade juhtkonda “29. novembril toimus Kadaka tee 9 puudutavat teavet. EKP ja EKNÜ Keskkomitee ühine koosolek, kuhu olid kutsutud ka pataljonide ja roodude komandörid. Koosolekust võtsid “Sõjaline kolmik” osa Jaan Anvelt, Eduard Kägu, Valter Klein, Paul Leevald, Aleksei Heints, Georg Kreuks, 16. septembril 1924 loodi Moskvas Komin- Arnold Sommerling, Rudolf Pälson, Villem terni Eesti sektsiooni juurde sõjaline osakond Roobach, Kristjan Grünbach, Karl Rimm jt. “ ...toetamaks igakülgselt klassivendi Eestis Koosolekul moodustati 9-liikmeline Sõja-re- [– – –] Kõikide ülalmärgitud abinõude kii- volutsioonikomitee Valter Kleini juhtimisel ja reks ja tõrgeteta elluviimiseks osutavad Pu- kiideti heaks ülestõusu plaan...”6 naarmee staap ja selle asutused Kominterni “ ... 30. novembri õhtul [– – –] peeti Tõnis- Eesti sektsiooni sõjalisele kolmikule täielik- mäel majas nr. 8 Sõja-revolutsioonikomitee ku salajast toetust ja kaasabi. Viimasel on koosolek [– – –] Võitlussalkade staabiüle- omakorda laialdased volitused kõigiks vaja- maks määrati Karl Rimm.”7 likeks asjaajamisteks Punaarmee asutustes ja Üksikute lööksalkade juhid, kes seisavad valitsuses.”2 kõik raamatu “Vabaduse koidikul” registris,8 Kirjanduses “sõjalise kolmiku” nime toome siin tabelina:

1 Vabaduse koidikul. Koost. A. Sunila, Tallinn, 1964, 272 lk. 2 Kas nad lahkusid Moskva rongiga. Koost. J. Ant, Tallinn, 1996, dokument nr. 8. 3 A. Sunila. 1. detsember 1924. Tallinn, 1974, lk. 104j. 4 Revolutsiooni lipukandjad II. Tallinn. 1972, lk. 154–156. 5 Ülevaade EKP ajaloost II. Tallinn, 1963, lk. 108. 6 Vabaduse koidikul, lk. 77. 7 Vabaduse koidikul, lk. 152. 8 Register on realistlikum “roodude” (rühmakomandör Klaas, võitlussalga komandörid Morris, Sommerling ja Vakker), mitte aga “pataljonide” suhtes.

88 Tuna 1/2009 Vello Salo / Esimese detsembri lööksalkade juhtkond

Peastaap9 üldjuht Jaan Anvelt staabiülem Karl Rimm SRK esimees Valter Klein kaitsemeesk. ülem August Lillakas I pataljon komandör Aleksei Heints komandöri abi Martin Meier 1. rood komandör Eduard Klaas II pataljon komandör Voldemar Puss III pataljon komandör Eduard Teiter komandöri abi Paul Leevald 1. rood komandör Arnold Sommerling 3. rood komandör Jakob Vakker 5. rood komandör Voldemar Morris

Väikese lööküksuse (Rimmi aruande10 pinud ning tundis rünnakuobjekti lähemalt. järgi 249 meest, millest ründama asus u. Asjatundjatena olid rakendatud ka raudtee- 150) tähtsamate juhtide sõjaline kvalifikat- lane Jakob Vakker (Balti jaama ründaja) ja sioon osutub üllatavalt kõrgeks: staabiülem aastaid eeluurimisvanglas istunud Voldemar (Rimm) töötas Punaarmee kindralstaabis, Morris, kes oli sealt ise põgenenud ja teisi SRK esimehel (Klein) oli aastatepikkune põgenema aidanud. Punaarmees oli võidel- rinde- ja piirivalvekomissari staaž. Rinde- nud ka Eduard Klaas.13 Rindestaaž puudus mehed olid ka “pataljonide” komandörid: ainult Sommerlingil, kes oli teeninud tsaari- Heints oli olnud sõja ajal pataljonikoman- armeesse mobiliseerituna Tallinna merekind- dör, samuti Puss, kes aastast 1920 töötas luses.14 Punaarmee rindemehed olid seega Leningradi sõjaväeringkonna staabis, Teiter olnud kõik peale Sommerlingi, kaheksa neist ja Lillakas olid koguni brigaadikomandörid. töötasid (või olid töötanud) juhtivatel ameti- Üldjuht Anvelt oli sõjas olnud suurtükiväe- kohtadel. üksuse komandör.11 “Vabaduse koidikul” kinnitab veel ühe “Pataljonikomandöride” kuuest abili- kõrgel teenistuskohal töötava Nõukogude sest omas tähelepanuväärset staaži ainult ohvitseri kohalviibimist. See on esimese jär- Leevald, kes oli lõpetanud suurtükiväeko- gu intendant Karl Trakmann, kes töötas koos mandöride kursuse (koos Anveltiga muide) Tummeltauga Punaarmee kindralstaabi luu- ning sõja ajal tegutsenud patareikomandöri- revalitsuses (GRU),15 ent brigaadikomandör na.12 Meier nimetati Heintsi abiliseks ilmselt Nikolai Riuhkranna kohalviibimise jätab sel põhjusel, et ta oli Tondil (Sõjakoolis) õp- Sunila mainimata. Üks aastal 1968 trükitud

9 Peale nelja juhi kuulusid 11-liikmelisse peastaapi veel neli kaitsemeeskonna liiget (punaarmeelane Käär ja kolm koolipoissi), kaks sidepidajat-koolipoissi ning korteri peremees. (ERA, f. R-18, n. 8, s. 118, l. 391) 10 Leningradis, 19. apr. 1925 (Eesti proletariaadi relvastatud ülestõus 1. detsembril 1924. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1974, dokument 44, lk. 153). 11 K. Rimm: Nad kaitsesid Nõukogude võimu. Toim. A. Liebman jt., Tallinn, 1964, lk. 172j., vrd. ENE 1974, art. K. Rimm; V. Klein: Revolutsiooni lipukandjad II, lk. 48j.; A. Heints: ENE 1988, art. A. Heints; V. Puss: Nad kaitsesid Nõukogude võimu, lk. 160 , vrd. ENE 1974, art. V. Puss: E. Teiter: Nad kaitsesid Nõukogude võimu, lk. 208; A. Lillakas: Nad kaitsesid Nõukogude võimu, lk. 107; J. Anvelt: Revolutsiooni lipukandjad I, lk. 28. 12 Nad kaitsesid Nõukogude võimu, lk. 100; vrd. Revolutsiooni lipukandjad I, lk. 28 (Anvelt). 13 M. Meier: ERAF, f. 25, n. 25-2, s. 1100; J. Vakker. – Vabaduse koidikul, lk. 198; V. Morris: ERAF, f. 25, n. 25-2, s. 1145 (vrd. Trellide taga, Tallinn, 1962, lk. 201jj.); E. Klaas: ERAF, f. 25, n. 25-2, s. 889. 14 Revolutsiooni lipukandjad I, lk. 155. 15 ERAF, f. 24, n. 1, s. 274, l. 6. Vrd. Nad kaitsesid Nõukogude võimu, lk. 107.

Tuna 1/2009 89 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

voldik16 ütleb aga: “Ta sõitis illegaalselt Tal- linna ja töötas koos Karl Trankmanniga [sic!] välja 1924. aasta 1. detsembri relvastatud ülestõusu strateegilise plaani.” Oma sünni- linnas Tallinnas viibis tol ööl ka Tummeltau ise,17 mida Sunila samuti ei maini. Üks 28. novembriga 1924 dateeritud ülevaade18 annab Nõukogude Liidust Eestisse saadetud “genstabistide” arvuks küll ainult kaks, ent nimepidi teame juba kolme: Tummeltau, Trakmann ja Rimm. Komandöre saadeti mu- jalegi: Punaarmees polguülemana teeninud Karl Kanger näiteks jäi Narva.19 Kõik siin vaadeldud 13 juhti olid sündinud Eestis, ent Nõukogude Liidu kodanikud,20 komandeeritud Eestisse Venemaalt; kõik eluga pääsenud 9 meest pöördusid EKP kor- raldusel sinna tagasi, seitse juhti andis tehtust aru 1925. a. aprillis Leningradis korraldatud konverentsil.21

Vello Salo (1925)

Omandas Roomas katoliikliku teoloogilise hariduse (lic. phil. 1952, lic. theol. 1962.) Dr. theol. (1967). Töötanud õppejõuna Iraagis ja Torontos. 1993 oli Tartu Ülikooli külalisprofessor. Avalda- nud usuteaduslikke töid, koostanud teatmeteo- seid jpm.

16 Revolutsiooni lipukandjad. Nikolai Riuhkrand- Ridolin. – “Kommunismiehitaja” väljaanne, Saarte Tr. 17 A. Vaarman. Vennad Kreuksid. Tallinn, 1972, lk. 344. 18 Vt. Kas nad lahkusid Moskva rongiga, lk. 128 j. 19 Rahva Hääl 12. märts 1978. 20 EKP poolt juba varem Eestisse saadetud Vakker oli vormiliselt Eesti Vabariigi kodanik, Nõukogu- de Venemaale välja vahetatud poliitvangid (nt. Sommerling) võtsid Nõukogude Vene kodakond- suse. 21 Leevald ja Puss saabusid Eestist tagasi alles pärast konverentsi.

90 Tuna 1/2009 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

setäitja Jüri Uluots saatis sakslastele lühike- Raadiomängud se märgukirja, milles kinnitas enda jätkuvat koostöösoovi Saksa riigiga, paludes arvestada Eestis Teise “Eesti rahva seas sügavalt juurdunud omariikluse ideed Euroopa uuskorralduse raamides”. maailmasõja Eesti endise valitsusjuhi avaldusele vastasid sakslased põlgliku äraütlemisega. Vastupanu uuele okupatsioonivõimule ajal ja järel jätkus Baltikumis põranda all ja kiiresti tek- kis hulgaliselt väiksemaid vastupanugruppe, mis Lätis ja Leedus formeerusid 1943. aastal Jaak Pihlau ühiseks keskuseks.3 13. augustil 1943 loodi Riias Läti Rahvusnõukogu (Latvijas Centrālā III peatükk Padome – LCP)4 ja 25. novembril 1944 Leedu Vabastamise Peakomitee (Vyriausiasis Lietu- vos Išlaisvinimo Komitetas – VLIK)5. Esimene raadiomäng Rootsi Läti LCP rajas ka tugeva organisatsiooni- luurega (1944–1947) lise baasi, mille aluseks oli seitse töökomisjo- ni (sõjaline, välis-, õigus-, informatsiooniko- misjon jt). 1944. a. jaanuaris toimunud Balti ühiskonverentsil (eestlasi kohal polnud) töö- “Alguses ma mõtlesin, et jään siia kuni on viis tati välja ühismanifest ja deklaratsioon edasi- minutit venelaste saabumiseni. Nüüd on selge, et andmiseks lääneriikide valitsustele. Initsiatiiv pean siin olema ka viis minutit peale nende tule- kõiki kolme Balti riiki hõlmava vastupanulii- kut. Poissmehed võivad ja peavad riskeerima, neil kumiste koostööorgani moodustamiseks tuli pole vajadust teiste eest hoolitseda. Kui ma ainult samuti Lätist. LCP-le pühendatud raamatus6 kindlasti teaksin, et võin kasulik olla.” on professor Edgars Andersons ja Leonids Silinš kirjutanud selle kohta nii: “1944. aasta U. Toom, detsembri algus 19441 jaanuaris kutsuti Riias kokku istung Läti ja Leedu esindajate vahel. Lätit esindasid pro- Rahvuslaste kontaktid naabritega fessorid Konstantīns Čakste, Bruno Kalninš 1943–1944 ja Ludvigs Seja. Leedut esindasid professor Steponas Kairys, Adolfas Damušis jt. 1944. a. Kui Hitler 1941. a. suvel alustas oma “Blitz- märtsis toimus kohtumine Läti ja Eesti esin- kriegi” ida suunas ja vallutas mõne kuuga dajate vahel, kus Eestit esindas professor Jüri kolm endist Balti vabariiki (välja arvatud Uluotsa esindaja.7 Sama aasta aprillis toimus Eesti saared), siis reageerisid Balti riigid sel- kõigi kolme Balti riigi ühiskonverents. Sellel lele erinevalt.2 Leedus ja Lätis teatati raadios konverentsil võeti vastu tähtsaid otsuseid mõ- avalikult omariikluse jätkumisest ja uue rah- lema okupeeriva võimu suhtes.” vusliku valitsuse moodustamisest, kuna Eestis Eesti ühtse vastupanukeskuse moodusta- piirduti vaid sellega, et endine peaminister ja misest on lähemalt kirjutanud selle hilisem Venemaale küüditatud president Pätsi kohu- aktiivne liige Eerik Laid: “Mõte võeti üles

1 U. Toomi kiri E. Peedole Rootsis (H. Salmi üleskirjutus agentuurtoimikust “Perepljot”). 2 A. Isberg. Zu den Bedingungen des Befreiers. Acta Universitates Stockholmiensis, 1992. 3 J. Pihlau. Balti vastupanukeskused 1943–1944, 2008 (ilmumas). 4 V. Rolmane. The residance in Latvia during the Nazi Occupation (July 1941 – May 1945). The Anti-Soviet Resistance in the Baltic States, lk. 131. 5 D. Kuodyte. The contacts between the Lithuanian Resistance and the West. – Samas, lk. 73. 6 E. Andersons, L. Silinš. Latvijas Centrala Padome LCP. Uppsala, 1994, lk. 51.

Tuna 1/2009 91 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Tallinna suurema aktivistide rühma Vaba side Läti ja Leedu vastupanuliikumistega Eesti Võitlusrinne poolt (annab välja laiemalt tekkinud juba varem – näiteks Eerik Laid levinud mõjukat põrandaalust ajalehte “Vaba viibis Riias juuni lõpus, juuli alguses 1943. Eesti”). K. a. veebruaris toimusid mitmed Peamiseks initsiaatoriks sidemete loomisel kitsamad aktivistide ning endiste erakonda- oli 1943. a. suvel Rootsi põgenenud Leedu de esindajate vahelised nõupidamised, mille VLIK-i esindaja Algirdas Vokietaitis, kes käis tulemusena märtsis k.a. moodustati illegaalne korduvalt illegaalselt üle mere Baltikumis, juhtiv keskus – Eesti Vabariigi Rahvuskomi- sealhulgas ka Eestis. tee.”8 Kull ise on nendest sidemetest rääkinud EVR-i loomist 1944. a. märtsis on kirjel- järgmist: danud ka teised tema liikmed, näiteks Hel- mut Maandi,9 Ernst Kull10 ja Juhan Reigo.11 “Küsimus: Eelmistel ülekuulamistel te kogu Mõned autorid on EVR asutamise nihuta- aeg vaikisite Eesti rahvuslaste sidemetest nud ka varasemasse (E. Sarv12) või hoopis hi- teiste riikide rahvuslastega. Uurimine soo- lisemasse (M. Üürike13, J. Klesment14) aega. vitab teil rääkida täielikult ja tõepäraselt Lähemalt on seda küsimust arhiiviallikate nende sidemete kohta. alusel analüüsinud käesoleva artikli autor,15 Vastus: Jah, eelmistel ülekuulamistel ma sel- jõudes järeldusele, et ühiskeskuse loomine lest ei rääkinud, et meie – Eesti rahvusla- ei saanud toimuda enne 15. märtsi 1944 mit- sed, sealhulgas mina isiklikult – omasime mel olulisel põhjusel: 1) E. Kull teatas Balti sidemeid Läti ja Leedu rahvuslastega. konverentsidel Riias 15. märtsil ja 16. aprillil, Küsimus: Miks te sellest varem ei rääkinud? et Eestis vastav keskus puudub, kuid käivad Vastus: Varem ma oma sidemetest Läti ja tööd selle loomiseks, 2) suurimal vastupanu- Leedu rahvuslastega ei rääkinud seepä- grupil “Vaba Eesti” puudus kuni 10. märtsi- rast, et pidasin seda teiste rahvuslaste ni igasugune kontakt Kulli rühmaga, nende reetmiseks. Nüüd otsustasin anda täieliku ühinemiskõnelused peeti esimese initsiatiivil ja tõepärase tunnistuse kõigis nendes kü- paar päeva hiljem. Vormiliselt moodustati simustes, mille juurdlus esitab. ühine illegaalne vastupanukeskus 23. märtsil Küsimus: Kellega isiklikult Läti ja Leedu rah- E. Kulli korteris Pärnu maantee 23 (osalesid vuslastest olite ühenduses? Eckbaum, Gustavson, Inglist, Kull, Liidak, Vastus: Läti rahvuslastest olin ühenduses: Maandi, Mänd, Pikkov, Reigo, Sikkar)16. Ka 1. Karl Čakste (nimi ei ole täpne), endise Läti nimi “Eesti Vabariigi Rahvuskomitee” valiti kodanliku peaministri poeg, 40-aastane, mitme variandi seast välja alles aprilli algus- rahvuselt lätlane, Riia ülikooli tsiviilõiguse päevadel, kuigi oli mitmete rahvuslaste poolt professor, elab Riias, Antoniuse 15. kasutusele tulnud juba varem. 2. Seja (eesnime ei mäleta), rahvuselt lätlane, Üksikutel Eesti rahvuslastel oli muidugi umbes 55-aastane, varem oli välisminister

7 Täpsemalt Ernst Kull, keda saatis Endel Inglist. 8 E. Laid. Paopaigad. Tartu, 1997, lk. 260. 9 H. Maandi. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tief. – Looming, 1988, nr. 10, lk. 1380. 10 Ülekuulamised 7.10, 10.10, 13.10, 14.10, 22.10, 25.10, 22.11 jt. Vt. E. Sarve toimik. 11 Omakäeliselt aruanne detsembrist 1944. Täistekst allikas 15. 12 E. Sarv. Eesti Vabariigi kontinuiteet 1940–45. Tõotan ustavaks jääda, 2004. lk. 15–91; Eesti Vabariigi Rah- vuskomitee. – Akadeemia, 2006, nr. 2, lk. 338–359. 13 H. Maandi. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ja Otto Tief. – Looming 1988, nr. 10, lk. 1320 (vt. Tulimuld 1962, nr. 4). 14 Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas, VIII, 1959; (Johannes Klesment, lk. 30). 15 J. Pihlau. Juhan Reigo ja EVR sünd (ilmumas). 16 EVR asutajaliikmetena on nimetatud ka Moorat ja Kaarlimäed, kuid esimene ei osalenud ühelgi koosolekul ja teine osales alles augustis. Övel viibis küll “Vaba Eesti” ja Kulli grupi liitumiskoosolekul, kuid liitus EVR- iga suvel.

92 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

kodanliku Läti valitsuses ja saadik Eestis ja Ameerikas (pole kindel), elas oma talus Riia läheduses, viimasel ajal Riia linnas Riia ülikooli prantsuse keele lektor, omab erakorteri Riias, mille aadress pole mulle teada. 3. Bruno Kalninš, 35–40, rahvuselt lätlane, Ulmanise valitsus kavatses ta Lätist välja saata, kuid ta põgenes Rootsi, Nõukogude korra ajal pöördus Lätisse tagasi ja määrati Läti NSV Ametühingute Kesknõukogu juhatajaks, Elas Riias, tema korteri numbrit ma ei tea, kellena ja kus ta töötas, ma ei tea. Need on kõik Läti rahvuslased, kellega ma olen kohanud.

Leedu rahvuslastest ma tunnen kahte ja nimelt: 1. Vokietaitis (ees- ja isanime ei tea), 35–40, rahvuselt leedulane, Vilniuse või Kauna- se ülikooli professor, minu teada doktor Juhan Reigo Vokietaitis oli vallaline, Saksa ajal elas Vilniuses või Kaunases, kindel selles ma Ronimoisiga, kellelt sai minu Tallinna ei ole, vist käesoleva aasta jaanuaris lah- aadressi. Kuna nägin Vokietaitist esimest kus ta Rootsi, soovimata Saksa võimudega korda, siis olin vestluses temaga algul ette- koostööd teha. vaatlik ja rohkem kuulasin teda. Kõnelus 2. Vilniuse ülikooli professor (nime ei mä- ei kestnud üle kahe-kolme tunni. leta), 55–60, rahvuselt leedulane. Välised Küsimus: Taastage selle jutuajamise sisu. tundemärgid: keskmist kasvu, kõhn, hõre- Vastus: Peale tutvumist Vokietaitis rääkis dad juuksed, ovaalse näoga, muid tunnu- mulle, et töötas Vilniuse ülikoolis ja sai seid ei mäleta. sakslastelt töölähetuse ühte Saksa üli- kooli, kuid Saksamaa asemel sõitis hoo- Küsimus: Kas te nimetasite kõiki Baltikumist pis illegaalselt Rootsi, kus viibis 1943. a. pärit rahvuslasi, kellega Eesti rahvuslased septembrikuust kuni detsembrini, mille pidasid sidet? järel naasis Leedusse. Viibinud paar päe- Vastus: Mulle isiklikult on teada, et Eesti va Leedus, tegi paaripäevase vahepeatuse rahvuslastel oli sidemeid Balti rahvuslas- Riias ja sõitis seejärel Eestisse, et siitkaudu tega Lätis ja Leedus. Peale selle pidasi- illegaalselt Rootsi tagasi pöörduda, enne me sidet Helsingis elava kodanliku Eesti olles Tallinnas minuga kohtunud. endise Soome saadiku Varmaga ja tema Küsimus: Mis oli dr. Vokietaitise Leedu-, kaudu professor Ronimoisiga, kes elas Läti- ja Eesti-sõidu siht? Stokholmis. Teistest sidemetest ma ei tea. Vastus: Doktor Vokietaitise Leedu-sõi- Küsimus: Millal ja millistel asjaoludel lõite du, nagu ka tema esimese Rootsi-sõidu ühenduse Läti ja Leedu rahvuslastega? eesmärki ma ei tea, kuna saime kokku Vastus: Umbes 20. jaanuaril 1944 tuli minu esmakordselt ja ei rääkinud sellest eriti korterisse Tallinnas Pärnu mnt. 23–3 dok- põhjalikult ja päris avameelselt. Mis puu- tor Vokietaitis. Ta tutvustas ennast Vilniu- tub tema Lätisse ja Eestisse sõidusse, siis se ülikooli professorina ja ütles, et sügisel doktor Vokietaitis ütles, et Leedu rahvus- 1943 viibis Rootsis, kohtudes professor liku organisatsiooni juhtkonnalt saadud

Tuna 1/2009 93 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

ülesande kohaselt pidi ta kohtuma Läti ja loodi, seda ma ei tea, kuid tean, et 1943. a. Eesti rahvuslaste tuntumate esindajatega keskpaigas oli ta olemas. Komiteesse kuu- ja kutsuma neid Balti rahvuslaste kokku- lusid järgmised isikud: tulekule Riiga, kus oleks võimalik vastas- 1. Kurman17 (eesnime ei tea), rahvuselt roots- tikku vahetada informatsiooni ja kogemusi lane, Rootsi kodanik, rea aastate jooksul oma illegaalse tegevuse kohta. töötas Rootsi riigiarhivaari ametikohal, Küsimus: Kas see ülesanne anti dr. Balti Komitee esimees. Vokietaitisele Leedus või Rootsis? Eestlastest kuulusid komiteesse: Vastus: Selle ülesande sai, nagu Vokietaitis 2. August Rei, endine Uluotsa valitsuse saa- mulle ütles, Leedu rahvuslaste käest. dik Moskvas, minevikus sotsiaaldemokraa- Küsimus: Jätkake oma tunnistusi vestluse tide juhte, temaga koos viibis Rootsis ka kohta dr. Vokietaitisega. tema naine. Vastus: Doktor Vokietaitis rääkis elutingi- 3. Ants Oras, 55, kuni 1943. aastani Tartu mustest Rootsis, muu hulgas sellest, kuidas Ülikooli inglise keele ja kirjanduse profes- elavad seal Eesti emigrandid. Eesti emig- sor, põgenes Rootsi arvatavasti seepärast, rantidele vaadatakse seal kui poliitilistele et anglofiilsuse tõttu sakslased võisid teda põgenikele, kes paigutatakse selleks spet- represseerida. siaalselt ehitatud laagritesse, kus nad kol- Läti rahvuslastest kuulus “Komiteesse”: me kuu jooksul saavad tasuta toitu ja lisaks 4. Balodis, endine Riia ülikooli arheoloogia- sellele veel 300 krooni toetusraha. Rääki- professor, muud temast ma ei tea. des veel Balti emigrantidest, dr. Vokietaitis Leedu rahvuslastest kuulus “Komiteesse”: jutustas mulle Stokholmis asuvast nn. Balti 5. Caunius18, tuntud Leedu ajakirjanik, elas komiteest, mille koosseisu kuuluvad Eesti, kauemat aega välismaal. Läti ja Leedu rahvuslased. Seda komiteed 6. Vokietaitis, 35–40, leedulane, vallaline, juhib rootslane Kurman. kellest juba eespool rääkisin.

Dr. Vokietaitis rääkis ka, et Balti Komitee Küsimus: Kes finantseeris ja millise orientat- valmistas trükkimiseks ette ja kavatseb lä- siooniga oli “Balti komitee”? hiajal välja anda raamatu pealkirjaga “Kas Vastus: Seda ma ei tea ja sellest Vokietaitis neil on õigus elada”. Peale eelöeldu dr. ei rääkinud. Vokietaitis mulle Rootsist muud ei jutusta- Küsimus: Milliseid ülesandeid seadis enda nud. Selle vestluse käigus Vokietaitis rääkis ette “Balti Komitee”? ka illegaalse Leedu rahvusliku organisatsioon Vastus: Nagu mulle dr. Vokietaitise sõnadest olemasolust ja selle tegevusest, Nimetus oli, selgus, ühendas “Balti Komitee” endas kui ma ei eksi, “Rahvusliku ühtsuse komitee”. Rootsis elavaid Balti kodanlik-rahvuslik- Vestluse lõpul leppisime Vokietaitisega kok- ke esindajaid ja tegeles kodanliku korra ku, et kui midagi erakorralist ette ei tule, siis restaureerimise küsimustega Baltikumis. saadame 15. märtsil 1944 Riiga Eesti rahvus- See oli “Balti Komitee” peamiseks polii- liku liikumise esindaja. See on kõik, millest tiliseks liiniks. Vokietaitisega rääkisime, rohkem ma temaga Küsimus: Milles seisnes “Komitee” praktiline enam ei kohtunud. tegevus? Vastus: Millist praktilist tegevust “Balti Komi- Küsimus: Rääkige kõigest, mida te “Balti Ko- tee” arendas, seda ma ei tea. Vokietaitise mitee” kohta teate? sõnadel valmistati trükiks ette raamatut Vastus: “Balti Komiteest” kuulsin ainult pealkirjaga “Kas meil on õigus elada”. Vokietaitise käest. Kelle poolt ja millal see Selle raamatu koostamisest võtsid osa

17 Õieti Nerman; Birger Nerman (1888–1971), oli 1923–1924 Tartu Ülikooli arheoloogiaprofessor. 18 Õieti Scheynius (Seinius), Leedu diplomaat ja kirjanik (1889–1959).

94 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

rootslased koos Balti riikide rahvuslastega. Balti riikides erinevaid samme astunud. Raamat omas teravalt väljendatud rahvus- Lõpuks otsustati teine nõupidamine kok- likku iseloomu ja oli mõeldud levitamiseks ku kutsuda 16. aprillil s.a. Čakste korteris Rootsis. Rõhutan veelkord, et muud “Balti üheskoos leedulastega. Komitee” tegevusest ma ei tea. Küsimus: Kas teine nõupidamine toimus? Küsimus: Teie tunnistustest ilmneb, et “Balti Vastus: Jah, see toimus, nagu kavatsetud, 16. Liidu” liige dr. Vokietaitis siirdus 1944. a. aprillil Čakste korteris. Kohal olid mina, jaanuaris Rootsist Leetu, seejärel Lätisse Kull, Čakste, Seja, ja Leedu esindajana ja Eestisse kindla ülesandega Balti rah- Vilniuse ülikooli professor, kelle nime ma vuslaste õhendamiseks. Kõik see räägib ei mäleta. kuid kelle väliseid tunnuseid sellest, et “Balti Komitee” ei tegelnud ai- märkisin eespool. Kalninš haiguse tõttu nuüksi raamatute väljaandmisega, vaid ka sellel nõupidamisel ei osalenud. Nõupida- muulaadse praktilise tegevusega, millest te mist juhatas Čakste, kes esitas arutusele peaksite teadlik olema. Andke põhjalik ja tulevad küsimused ja nende läbiarutamise tõepärane tunnistus kogu selles küsimuses. korra. Vastus: Nagu ma varem ütlesin, dr. Vokietai- Küsimus: Milliseid küsimusi sellel nõupida- tisele oli Leedu rahvusliku organisatsiooni misel arutati? poolt tehtud ülesanne korraldada nõupi- Vastus: Nõupidamisel olid arutusel järgmised damine Eesti, Läti ja Leedu rahvuslaste küsimused: vahel. Kas tal oli veel “Balti Komiteelt” 1. Vastastikune informatsioon Balti riikide saadud muid ülesandeid, seda ma ei tea, poliitilisest ja majanduslikust olukorrast sellest dr. Vokietaitis mulle ei rääkinud ja Saksa võimude poolt ettevõetud sam- midagi. mudest. Küsimus: Kas Vokietaitise poolt mainitud 2. Sõjalis-poliitiline hetkeseis. Balti rahvuslaste esindajate nõupidamine 3. Rahvuslaste tegevuse omavaheline koor- 15. märtsil 1944. aastal toimus? dineerimine. Vastus: Jah, see nõupidamine toimus 15. või 4. Küsimus “Balti konföderatsioonist”. 16. märtsil 1944 Riias professor Čakste korteris. Esimeses küsimuses esinesid mina, Čakste ja Küsimus: Kes osalesid sellel nõupidamisel? Leedu esindaja. Mina oma esinemises rääki- Vastus: Sellel nõupidamisel olin Eesti rah- sin, et Eestis rahvuslik keskorganisatsioon on vuslaste esindajaks mina Kull, Läti rahvus- veel loomata, kuid asub moodustamise staa- lastest olid kohal Čakste, Seja ja Kalninš, diumis. Andes hinnangu sõjalis-poliitilisele Leedu rahvuslaste esindajaid polnud, kuna hetkeseisule, koosolijad jõudsid üksmeelselt nad teatasid, et ei saa tulla, kuna said kut- järeldusele, et Saksa väed on sunnitud Bal- se liiga hilja. tikumist lahkuma, sest Nõukogude vägede Küsimus: Kui kaua nõupidamine kestis? üleolek on liiga silmanähtav. Sellega seoses Vastus: Nõupidamine kestis viis tundi. võtsid nõupidamisest osavõtjad vastu otsuse Küsimus: Milliseid küsimusi sellel nõupida- avaldada passiivset vastupanu sakslaste poolt misel arutati? läbiviidavale elanikkonna evakueerimisele ja Vastus: Seoses sellega, et leedulased nõupi- materiaalsete-kultuuriliste vääruste väljavii- damisele ei saabunud, organisatsioonilisi misele. Balti riikide konföderatsiooni küsi- küsimusi seal ei arutatud. Kohtumisest muses esines Seja, kes andis lühikese ajaloo- osavõtjad vahetasid omavahel informat- lise ülevaate Balti riikidest üldiselt ja esitas siooni. Mina rääkisin poliitilisest ja ma- projekti nn. “Balti konföderatsiooni” loomise janduslikust olukorrast Eestis ja sakslaste kohta, millega Eesti, Läti ja Leedu omaksid poolt läbiviidud sammudest, Čakste, Seja ühise riikliku organi ühtse välispoliitika teos- ja Kalninš rääkisid samast. Mõttevahetuse tamiseks ja iseseisvad organid siseriiklikuks käigus selgus, et sakslased on erinevates juhtimiseks. Seja poolt ülestõstetud projekt

Tuna 1/2009 95 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

selle mitteaktuaalsuse tõttu võeti edasisest tegevus nõrgemalt organiseeritud kui Leedus arutelust maha. ja Eestis. Nõupidamise lõpus leppisin Čakstega Küsimus: Milliseid välissidemeid omasid Läti kokku, et iga riik delegeerib enda poolt ühe ja Leedu rahvuslased? inimese, kes hakkab hoolitsema regulaarse- Vastus: 17. aprillil andis prof. Čakste mulle üle- te sidemete ülalpidamise eest. Mina valisin andmiseks endisele Läti saadikule Helsin- omalt poolt sidemeheks Sarve, Čakste aga gis (nime ei mäleta) ühe kirja ja palus selle määras oma esindajaks Riia elaniku, kelle Varma kaudu edasi toimetada. Peale taga- nime ja aadressi ma ei mäleta. Kuna lätlased sipöördumist Tallinnasse andsin selle kirja olid Leedu rahvuslaste organisatsiooniga ti- Sarve kätte Soome edasisaatmiseks. Lee- hedalt seotud, siis otsustasime sidet Leeduga dulased pidasid Rootsiga ühendust, nagu hakata pidama Riia kaudu. ma juba ütlesin, Vokietaitise kaudu. Muu- Kuidas edaspidi Balti rahvuslaste vahel de sidemete kohta mul andmeid ei ole.”19 side toimus, seda ma ei tea, sest kohe peale minu tagasipöördumist Tallinnasse 19. aprillil E. Kulli tunnistustesse tuleb suhtuda muidu- mind arreteeriti SD poolt. gi teatava ettevaatuse ja arusaamisega, et ta püüdis oma sidemetest teiste rahvuslastega Küsimus: Rääkige kõigest, mida teate Läti ja võimalikult vähe rääkida, öeldes: “Pidasin Leedu rahvuslaste organisatsioonidest. seda nende reetmiseks.” Seetõttu vaikis ta Vastus: Professor Vokietaitise, samuti Läti algul põrandaaluse Läti Rahvusnõukogu ole- esindajate Čakste, Seja ja Kalninši sõna- masolust ega maininud ka veel arreteerimata dest tean, et Leedus toimib suur rahvuslik EVR liiget Endel Inglistit, kes tegelikult oli organisatsioon, vist nimega “Rahvusliku mõlemal korral Riias temaga kaasas. ühtsuse komitee”. Selle organisatsiooni Lõunanaabrite poolt ette pandud Balti fö- käsutuses olid trükikojad, mis regulaar- deratsiooni viis põhitunnust oleksid olnud: selt andsid välja kümneid põrandaaluseid 1. Igal liikmesriigil oma valitsus, mis alluks ajalehti ja neil oli ka oma raadiojaam. föderatsiooni ühisvalitsusele. Nimetatud organisatsioonil oli laialdaselt 2. Ühine armee. hargnenud väiksemate rakukeste võrk 3. Piiride kaotamine ja vastastikuste tollide üle kogu Leedu ja neil leidus esindajaid puudumine. nii riigiasutustes kui ka omavalitsustes. 4. Ühisraha. Muud ma Leedu rahvuslaste organisat- 5. Föderaalse valitsuse moodustamine pro- siooni kohta ei tea, ega ka seda, milline portsionaalsetel alustel kõigi kolme liik- oli tema struktuur ja juhtkond. Ühe Leedu mesriigi esindajatest. Balti föderatsiooni rahvuslase sõnade kohaselt koosnes nende presidendiks oleks järgemööda üks kolme rahvuslik organisatsioon viie suurima par- riigi juhtidest. tei esindajatest. Aprillikuu alguseks 1944 oli seega EVR-i ju- Läti rahvuslase prof. Čakste sõnadest sain hatus valitud (ajutiseks peasekretäriks valiti ma aru, et aprillis 1944 veel vormistatud ku- Ernst Kull) ja programmi põhialused kooskõ- jul Lätis rahvuslikku organisatsiooni ei eksis- lastatud. Jäi veel kokku kutsuda taasloodavate teerinud. Sel ajal koostasid Läti rahvuslaste erakondade vastavad organid, et EVR-i moo- grupid ja üksikisikud memorandumi Läti ise- dustamist ametlikult kinnitada. Vahele tuli aga seisvuse taastamiseks ja kavatsesid pöörduda Saksa julgeolekupolitsei. 19. aprillil algas Eesti sellega kindralkomisaar Bangerskise poole. rahvuslaste massiline arreteerimine Saksa SD Muid andmeid mul Läti rahvuslaste tegevuse poolt. Samal ajal illegaalina Eestis viibinud kohta pole. Minu arvates oli Lätis rahvuslaste Eerik Laid on seda kirjeldanud nii: “Arreteeri-

19 ERAF, f. 129, s. 4325, II (E. Kull 22.10.44).

96 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel miste algus seatakse ühendusse Rootsist salaja rillil Kull, Mänd ja selle nimekirja arvatud paadiga Tallinna saabunud meeste (Kirss, Meri Moora, 28. aprillil Ekbaum ja Pikkov. Teistel ja Rannik) kinnivõtmisega 18. aprillil 1944. õnnestus õigeaegselt varjuda ja põranda alla Nimelt on need mehed astunud ühendusse minna. Arestilaine kandus kiiresti edasi Lä- Tallinnas Pärnu mnt. 16 elava pr. Oltiga, kelle tisse ja Leedusse. Lätikeelses Wikipedias on mees on olnud või on ka praegugi lenduriks ajaloolased sealset gestaapo aktsiooni kirjel- Inglismaal, ning kes on teinud ülesandeks oma datud järgmiselt: naise kaasatoomise.20 Pr. Olt tuli ilmselt mees- “1944. aasta aprillis õnnestus Gestapol tele alguses vastu, sest proua korterist näis ku- 22(Geheime Staatspolizei) Eestis kinni võtta junevat midagi sidepunkti taolist, kuhu toodi üks Leedu vastupanuliikumise kuller. Sellest post, käisid inimesed jne. Esialgse versiooni sai alguse LCP liikmete tagaotsimine. Kuid järgi on proua hiljem hakanud millegipärast täielikku informatsiooni LCP kohta gestaapol asjas või meestes kahtlema ning teatanud sel- saada ei õnnestunud. Vangistati ainult mõned lest SD-le. Hiljem arvati teadvat, et proual oli LCP liikmed. 27. aprillil arreteeriti Riias LCP endal lähemaid suhteid SD sakslastega, tema kuller üliõpilane Žanis Epners, 29. aprillil aga pole tahtnud Tallinnast ära minna ning see- LCP esimees K. Čakste, samuti M. Čakste. pärast teatanud asjast politseisse. Olgu mo- 22. mail vangistati LCP peasekretär L. Seja, tiividega kuidas on, tõsiasjaks jääb, et pr. Olt 12. juulil aga LCP esimehe asetäitja.23 Sellele teatas ise asjast politseile. Politsei seadis valve järgnesid arestid Leedus ja Eestis. Vangista- proua korterisse ning arreteeris seal 18. aprillil tud LCP kaastööliste asja uuris gestaapo kuni paadimehed ja järgmistel päevadel kõik, kes 1. septembrini 1944, kui K. Čakste, B. Kalninš sinna tulid, ms. 21. aprillil Enn Sarv. ja L. Seja viidi Riia keskvanglast Salaspilsi Enn Sarve on käinud politsei 19. aprilli õh- koonduslaagrisse. Salaspilsist arreteeritud tul otsimas Kulli juures, kes alles samal päeval saadeti aurikul “Celebes” Danzigisse ja sealt tagasi jõudis Riias peetud Baltimaade esinda- edasi Stutthofi kontsentratsioonilaagrisse. jate illegaalselt nõupidamiselt. Sarv viibis ka M. Čakste ja Ž. Epners vabastati.”24 tõesti haigena seal, kuid tal õnnestus tagaukse Mainitud leedulasest kuller esines var- kaudu pääseda. Kulli seekord ei kimbutatud, junimede “Oberst” ja “Stravičius” all, tema kuid samal ööl on talle tundmatult poolt an- õige nime suhtes on vastukäivaid andmeid, tud telefoni teel lakooniline hoiatus, et teda arvatavasti oli see Kazimieras (Kazis) Amb- tullakse järgmisel päeval arreteerima. Kulli razieus25, kes oli saabunud Tallinna, et siit arreteerimine leidiski aset 20. aprilli ennelõu- edasi paadiga Rootsi siirduda. Enne paadile nal ametis. Kull oli siis poliitilistest inimestest pääsemist viis E. Sarv ta ööbima oma tuttava esimene, keda vahistati. Arreteerimiste laine A. Ostra-Oinase26 korterisse, kus leedulane paisus ootamatult ulatuslikuks.” läbiotsimiste käigus arreteeriti. Miks gestaapo EVR liikmetest21 vangistati 19.–20. ap- EVR-ga mitteseotud Ostra-Oinase korterisse

20 Peeter Olt (1896, Tartu – 1970, Inglismaa). Eesti lendur, teenis Esimese maailmasõja ajal Vene lennuväes, alates 1920 oli sõjaväe- ja kommertslendur Eestis, Teise maailmasõja ajal lendur Inglismaal. 21 Kull, Mänd, Ekbaum, Pikkov, Gustavson, Liidak, Maandi, Sikkar, Reigo, Inglist. Vormiliselt Kulli poolt liikmeteks arvatud Moora ja Kaarlimäe tegelikult ühelgi istungil enne 20. aprilli ei viibinud. 22 Gestaapo nimetust on siin kasutatud natsistliku Saksamaa salapolitsei üldises halvustavas tähenduses. Vor- miliselt toimis gestaapo ainult Saksamaal ja okupeeritud Prantsusmaal, 1939 liideti ta koos julgeoleku- ja kriminaalpolitseiga RSHA koosseisu (selle Amt IV). 23 Bruno Kalninš (1899–1990), Läti sotsiaaldemokraatlik poliitik, Seimi aseesimees, hiljem ka Rahvusvahelise Sotsialistliku Internatsionaali juht, suri Rootsis. 24 Veebiteavik www, historia.lv//alphabets/L/la/latvijas centrala padome 25 A. Anušauskase teade autorile. Vt. J. Pihlau. Lisandusi ja täpsustusi. – Tuna 2001, nr. 1, lk. 142; Patarei vangla nimestikus (ERA, f. R-64, n. 1, s. 109) esineb kui Kazys Ambraziejus. 26 Alma Ostra-Oinas (1886, Vastse-Kuuste – 1960, Inta), poliitik ja ühiskonnategelane, korduvalt arreteeritud erinevate poliitiliste võimude poolt, suri asumisel Komis.

Tuna 1/2009 97 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

tegevust Bruno Kalninši juhtimisel. Juulis tabati ka tema ja Seja. Vangistatud Ċakste viidi algul Salaspilsi koonduslaagrisse, siis Riia keskvangla kaudu Stutthofi koonduslaagrisse. Kui sakslased hakkasid peale tungiva Punaar- mee eest Stutthofi evakueerima, siis toimetati ta lähedal asuvasse Gansi kontsentratsioonilaagrisse, kus ta suri 22.02.1945.

Raadiokanal üle Läänemere

Algusest peale oli Baltikumi vastupanulii- kumiste üheks peaprobleemiks korralike sidemete puudumine Hitleri-vastasesse koalitsioo- ni kuuluvate lääneriikidega. Kui 1943. aasta lõ- pul – 1944. aasta alguses lätlastel ja leedulastel õnnestus luua raadiokanal neutraalse Rootsi- ni, siis Eestis kulus selleks pisut rohkem aega. Ants Piip juunior Tõsi, suhteliselt katkematu paadiühenduse ja kirjaside olemasolu Soomega kompenseerisid sattus, on mõneti jäänud ebaselgeks, mingeid selle puuduse täielikult, sest soomlastel püsisid SD dokumente sellest operatsioonist pole traditsiooniliselt head naabrisuhted neutraalse tänaseni leitud. Leedu VLIK-i juhtidel Rootsiga, ehkki Soome ise sõdis Hitleri-Sak- õnnestus esialgu siiski varjule minna, kuni samaa poolel. Soome kaudu Rootsi kulgevat augustikuus tabati Steponas Kairys, kes koos ühenduskanalit hakkasid kasutama ka Leedu Vokietatisega üritas paadiga Rootsi põge- ja Läti vastupanuliikumised. neda. Osa VLIK-i juhtkonnast lahkus koos Soome ja Rootsiga ühendava raadiokanali Saksa vägedega Saksamaale, kus VLIK jätkas pealoojaks võib pidada tuntud raadioamatöö- oma tegevust välisleedulaste organisatsiooni- ri Ants Piip juuniorit27, kes juba noorukina oli na algul Berliinis, siis Würzburgis ja lõpuks loonud raadiokontakti Soome kolleegidega ja Prantsuse okupatsioonitsoonis Pfullingenis. jätkas seda veelgi aktiivsemalt Tallinna Teh- nikaülikooli üliõpilasena. Ta põgenes 1943. a. Eestis jäi 1. augustiks 1944 Patarei vanglasse lõpul Soome, kus organiseeris raadioühendu- veel 63 isikut, ülejäänud vabastati augustikuu se sealsete Eesti pagulaste (sealhulgas ekssaa- jooksul või Nõukogude vägede sissetungi eel. dik August Varma) ja kodumaa vastupanu- Sakslaste põgenemisel Eestist viidi Poolas asu- gruppide vahel. Ta organiseeris 1943. a. lõpus vasse Stutthofi vangilaagrisse kaasa 7 noore- ka Soome kaitsejõudude peastaabile luure- mat isikut (Sarv, Kriisa jt.), keda kuuldavasti grupiga “Haukka” raadioühenduse Eestiga, sakslastel oli kavatsus süüdistada spionaažis. mida kasutati peamiselt Tallinna ja Helsingi Läti LCP juht professor K. Čakste arreteeri- vahelise illegaalse paadiliikluse huvides. ti Riias 29.04.1944, kuid B. Kalninšil ja Sejal Inglise-Ameerika luureteenistustel käi- õnnestus varju minna ning LCP jätkas oma vitusid esimesed Baltikumi-suunalised raa-

27 Ants Piip juunior (10.06.1921, Tartu – 24.11.1986, USA, Chicago lähedal), endise riigivanema Ants Piibu poeg, õppis TTÜ-s elektrotehnikat. Põgenes 1943. a. Soome, organiseeris illegaalse raadioühenduse Soome ja Eesti vahel, elas hiljem Rootsis ja Ameerika Ühendriikides. Lõpetas 1950. a. Stockholmi Tehnikaülikooli ja omandas magistrikraadi Notre Dame’i ülikooli juures USA-s. Alates 1961. aastast tegutses rahvusvaheliselt tunnustatud geofüüsiku ja süvamereuurijana Bermudal ja Austraalias.

98 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel diokontaktid samuti 1943. aastal, kui hakati otsima illegaalseid ühendusvõimalusi kohapeal elavate rahvuslastega, soovides seejuures mööda minna ametlikest poliitilistest ringkon- dadest. Eesti suhtes kasutati vahendaja rollis 1943. a. keskel Stockholmis loodud Eesti Põ- genike Abistamiskeskust, mille juhtivateks tegelasteks olid Rootsi põgenenud professor Ants Oras28, professor Hans Ronimois29 ja ajakirjanik Jaan Ots. Viimasest saigi Rootsis järgnevatel aastatel Eesti vastupanuliikumise peamine kontaktisik.30 Esimene katse raadioühenduse loomiseks tehti 1943. a. septembris, kui Briti salateenis- tuse kohalik resident “Sandy” McKibbin31 andis Ronimoisile ja Otsale Ameerika päritolu raadiosaatja, et nad toimetaksid selle paadiga edasi Eesti vastupanuliikumisele. Eestisse tõi selle Kaarel Siniveeri32 paatkond (meeskon- 33 nas veel Aleks Soom ja Alfred Treimann ), Jaan Ots kus viimane andis raadiojaama üle E. Kulli rühmale, korraldades enne tagasisõitu ka ühe nud meie 1942/43. välismaareisi, kuid juba prooviseansi.34 talvel 1942/43 Eestisse tagasi pöördunud. Kahjuks ei suutnud E. Sarve poolt radis- Kui EÜSi mees ja Sarve hea sõber sattus ta tiks valitud Oviidius Avarmaa (kes muide siin vist õige varsti Kulli firmasse. Septemb- töötas Haapsalu SD-s assistendina) raadio- ris 1943 teda kohates küsis ta minult suure jaama töös hoida, põhjendades järgnevat side saladuse katte all nõu raadioside asjus, ja et katkemist ühe raadiolambi purunemisega. asjaolude varjamine minu eest võimatu oli, Järgnevast on T. Hellat pajatanud nii: siis tunnistas avameelselt, et temale oli an- “Kull & Ko sissekukkumisega seoses sat- tud Kulli raadiooperaatori ülesanded. Mõne tus meie kätte osa tema pärandist. Neil oli aja pärast oli kuulda, et nendel raadiojaam nimelt raadiojaam, mille operaatoriks oli on rikkis, tuli Olev Kask35 Toomi juurde nõu minu vana sõber Avarmaa, kes oli kaasa tei- küsima, katkine raadiolamp näpu vahel. Oli

28 Ants Oras (1900, Tallinn – 1982, Florida, USA), kirjandusteadlane, TÜ professor, põgenes Eestist Soome 1943, vahepeal tõlk Stockholmi USA saatkonnas. 29 Hans Ronimois (1912 Peterburi – 1984 Vancouver, Kanada), majandusteadlane, TÜ professor, põgenes Eestist Soome kaudu Rootsi 1943, sealt hiljem Põhja-Ameerikasse. 30 Jaan Ots (1908 Viljandimaa, Tarvastu v. – 1982, Stockholm), õppis 1927–1940 TÜ-s, kuid see jäi lõpetamata, töötas Üliõpilaslehe ja Akadeemia toimetuses, põgenes Eestist Rootsi 1943. 31 Alexander “Sandy” McKibbin (1893, Moskva – 1966, Inglismaa), elas kahe maailmasõja vahel Eestis, tegutses puidukaupmehena, alates 1943 Briti SIS-i resident Rootsis, hiljem Balti osakonna juhataja, vallandati 1956 operatsiooni “Jungle” läbikukkumise järel. 32 Kaarel Siniveer (1906 Harjumaa, Tõdva v. – 1971), teenis allohvitserina Eesti lennuväes, põgenes Soome 1940, kuulus “Erna” luurerühma, hiljem elas Rootsis ja Saksamaal, peetud seiklejaks ja aferistiks, kes arvatavasti töötas mitme välisluure heaks. 33 Alfred Treumann (s. 22.08.1911 Võrus), õppis TÜ-s ja hiljem Stockholmis, elas hiljem ettevõtjana Austraalias ja USA-s. 34 ERAF, f. 130 s. 7782E, I, l. 101 (E. Sarve toimik). 35 Olev Kask, s. 1918 Tallinnas, lõpetas 1936 Westholmi gümnaasiumi, õppis 1938. aastast TTÜ-s, värvati sõja järel KGB agendiks “Artur”. (ERAF, f. 131, s. 284).

Tuna 1/2009 99 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

üks spetsiaalne ameerika lamp. Avarmaa oli väga harva. Sõnumite algtekstid tõi Toomi aparaadiga ettevaatamatult ümber käinud ja kätte alguses Juhan Reigo (“Rääk”), hiljem seda ei kannatanud ameerika tehnikasaavu- ka Endel Inglist (“Juku”). tus välja. Selleks ajaks oligi Reigost kujunenud see Toom andis nõu tarvitada tavalist 6L6, EVR-i liige, kes peaaegu üksinda juulis 1944 missugusel juhul tõhusus oleks küll väik- äratas EVR-i tegevuse uuesti ellu. Tema init- sem, kuid võiks siiski asja ära ajada. Näib, siatiivil toimus juuli teisel poolel tema eluko- et Sarv-Kask-Avarmaa siiski ei julgenud oma has Suur-Karja t. 18 Rahvuskomitee taasta- väikese raadioalase oskuse juures vajalikku miskoosolek, kus osalesid veel Inglist, Liidak ümberehitust ette võtta, vaid tellisid Root- ja Sikkar. Teine samade meeste kokkusaami- sist uue lambi. See jõudis kohale nende firma ne peeti Pärnu mnt. 6 R.Öveli korteris, samas pankrotti mineku ajal ja sattus, olles tulnud kuus käis Reigo saadikuna Rootsis ka Vaba “Haukka” paadiga, meie kätte. Et Avarmaad Eesti toimetaja O. Soots, tuues kaasa mitu veel õigel ajal hoiatada saadi, kadus ta ühes välisesinduse kirja endistele EV poliitikute- aparaadiga põranda alla. Et seesuguse elu le. Nüüd käivitus EVR-i teine tegevusperiood puhul aparaat tüliks oli, siis oli ta rõõmus, ja laiendamisprotsess, kui 30. juulil R. Öveli et viimasest vabanes seda minule üle andes. kontoris toimunud nõupidamisel (osalesid Asetasime aparaati uue lambi ja nüüd võis Reigo, Maandi, Inglist, Övel, Liidak, Sikkar, Toom töötada juba viisakama riistapuu- Gustavson) uuteks kodumaisteks liikmeteks ga.”36 valiti Richard Övel ja Otto Tief, ning välisliik- Seega tänu U. Toomi kaasatõmbamisele meteks Rootsis August Rei, Heinrich Laretei Rootsiga pandi lõpuks raadioside käima, ehk- ja Eudolf Penno ning Soomes August Varma ki pooleaastase hilinemisega. Alates maist ja Eerik Laid. Otsustati uuesti ühendust võt- 1944 peeti Rootsi sõjaväeluure raadiojaa- ta ekspeaminister Jüri Uluotsaga ja juba 3. maga “Tsentraal” regulaarseid sideseansse augusti istungil, kus osalesid Liidak, Sikkar, kolm korda nädalas, kusjuures Tallinna raa- Övel, Maandi, Inglist, Reigo, Gustavson, tegi diojaam asus kas Nõmmel (Side t. 12, Toomi Sikkar ettekande oma kohtumisest J. Uluot- kaasüliõpilase Eino Tobiase kodus) või Koplis saga. Bekkeri asulas (Toomi teise kaasüliõpilase 5. augustil trükitakse Eestis EVR nimel Endel Peedo korteris). Rootsi raadioluure 1. augustiga dateeritud “Deklaratsioon Eesti FRA (Försvarets radioanstalt) raadiojaam rahvale” ja korraldus nr. 1 (avaldati 6. –7. au- paiknes Lidingöl Stockholmi saarestikus, sel- gusti öösel), 7. augustil toimus EVR-i istung le üheks operaatoriks oli ka eespoolmainitud juba O. Tiefi juures (osalesid Tief, Liidak, Alfred Treimann, kes šifreerituna vastuvõe- Gustavson, Sikkar, Maandi, Inglist, Övel, tud raadiogramme toimetas edasi Jaan Otsa Reigo, Kaarlimäe). 15. augustil valiti samas kätte. Ustav Toom töötas Rootsi-side jaoks toimunud istungil Otto Tief EVR-i esimeheks välja spetsiaalsed kokkulepped, koodid ja šif- ja J. Reigo komitee vastutavaks sekretäriks rid, mis oluliselt erinesid nendest, mida kasu- ning 25. augustil tegi O. Tief järjekordsel tati sidepidamisel Saksa Abwehr´iga ja Soo- koosolekul teatavaks, et J. Uluots on otsus- me peastaabiga. Toomi erišifrid viis isiklikult tanud formeerida EV uue valitsuskabineti ja Rootsi sel ajal Soomes elanud Eerik Laid, EVR liidab kõik sellesse kuuluvad ministrid kes aeg-ajalt külastas illegaalselt ka Eestit. oma koosseisu. Järgnevat O. Tiefi valitsuse “Tsentraali” kaudu üleantavad materjalid lühikest tegevusperioodi on põhjalikult käsit- sisaldasid peamiselt eelkokkuleppeid paadi- letud ka mujal – näiteks nende ridade autori liikluse jaoks, puhtalt luureandmeid edastati poolt.37

36 Tuna 2003, nr. 2, lk. 89 (tõlge T. Hellati toimikust). 37 J. Pihlau. Rahvuskomitee ja Tiefi valitsus. – Akadeemia 1999, nr. 7.

100 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

Üldse koostas Juhan Reigo juulist septembrini EVR-i nimel neli eriti tähtsat raadiogrammi, millest kolm saadeti Rootsi ja üks Soome:38 ““Rääk” teatab Rootsi EVR tegevuse taas- alustamisest ja selle välisliikmete nimed (31. juuli või 1. august).” ““Rääk” palub J. Uluotsa nimel Soomest Eesti sõjaväelaste (soomepoiste) tagasitule- kut Eestisse (14. august).” Ernst Laansalu korteris peidus olnud kohvrisse monteeritud ““Rääk” teatab Rootsi põrandaaluse EV va- Ustav Toome raadiosaatja. litsuse (nn. Tiefi valitsuse) moodustamisest (25. august).” vasti pärast seda, kui seni kasutamata EVR-i ““Rääk” teatab Rootsi Tiefi valitsuse prog- raadiosaatja sattus mais 1944 tema kätte. rammi ja selle nimelise koosseisu (20. sep- Toomi rootsipoolseteks korrespondentideks tember).” olid kas Jaan Ots, kolonel Rattiste või Hein- Mõned tema EVR tegevusega seotud kir- rich Laretei. jad ja raadiogrammid varjunime “Rääk” all Märtsipommitamise käigus Toomide Nar- leiduvad Rootsis Balti arhiivis peamiselt A. va maanteel asunud korter hävis, raadiotööd Varma fondis.39 jätkas Toom algul Eino Tobiase elukohas Ra- humäel Side tänaval, maist alates aga Kop- lis Bekkeri asulas (Endel Peedo korteris) ja Ustav Toomi raadiopäevik ja juulist kuni septembrini jälle Tobiase juures. raadiomängu algus Tema varuradistidena töötasid samuti Piibu poolt Eestist värvatud Eduard Kuuskor ja Illegaalsesse raadiotöösse värbas Ustav Too- Ernst Laansalu. Tobiase abimeheks oli veel mi kaasüliõpilane Ants Piip, kes 1943. a. no- kogenud raadiomees Konstantin Torpan. vembris ilmus tema koju Narva mnt. 34-2 ja Kui Punaarmee septembris 1944 Tallin- soovitas valmis ehitada raadiosaatja, millega na vallutas, siis U. Toom jätkas illegaalset oleks võimalik “Haukka” Soome keskusega raadiosidet Rootsiga, töötades algul Koplis sidet pidada. Varsti seejärel tõi Piip Toomile Tehnikaülikooli hoones assistent Tepaksi ka- ühe M10 tüüpi raadiosaatja, mille järel Too- binetis, kuid alates novembrikuust läks üle mist sai 1943. a. lõpust “Haukka” luuregrupi E. Laansalu korterisse Niidi tänaval. Vahete- pearadist, kes hakkas regulaarselt kolm kor- vahel asendas teda operaatorina ka Valentin da nädalas pidama raadioühendust Tallinna Nõmm. Kõik oma raadiotöö üksikasjad pani ja Helsingi vahel. Eetris oli Toomi kutsungiks ta kirja raadiopäevikusse, mis sattus kahjuks “Uno Turvas”. Üleantavate tekstide, mis kä- hiljem julgeoleku kätte ja on lülitatud KGB sitlesid peamiselt paadiliiklust Soome ja agentuurtoimikusse “Perepljot”.41 Toome all- Suurupi, Merivälja või Salmistu vahel, sisu sai pool ära kogu sõnumivahetuse alates 1. nota esialgu Piibult, seejärel Eugen Kullerilt40, vembrist 1944. Sõnumisaatjatena esinevad hiljem ka Leo Talgrelt ja Toomas Hellatilt. seal kas U. Toom (varjunimi Uno) või Leo Rootsi suunas käivitus raadioside teata- Talgre (varjunimi Juss):

38 J. Reigo ülekuulamine 01.03.45, ERAF, f. 130, s. 9847E, I. 39 Tõotan ustavaks jääda, dokumendid 511, 517, 526 jne. 40 Eugen Kuller (1916, Jõelähtme v. – 1944, Tallinn), töötas TTÜ füüsikalaboris assistendina, lõpetas 1943 TTÜ ehitusteaduskonna, hukkus koos oma emaga 9. märtsi suurpommitamises. 41 H. Salm. Märkmed agentuurtoimikust “Perepljot”, osaliselt avaldatud raamatus “Viie luure agent”. Tallinn, 2006 ja 2007(täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne). Seda agentuurtoimikut enam Eesti arhiivis ei leidu, H. Salm nägi seda 1988. a.

Tuna 1/2009 101 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Uno 61. 1. november Võtan ühendust esmaspäeval ja reedel. Teine Saadan postiga numbrilise teksti. Ats on tape- laine on minul 3700, teil 85 m. Uno tud. Sõnn on kadunud. Teised legaliseeruvad. Uno 67 Oodake. Kas sinna jõudsid aurikud Triina, Naiste arvelevõtmine sõjaliseks töökohustu- Ingrid, Traavel, Jaan Teär? Uno seks. Kutsed said 16–41-aastased. Vabastab Juss 62. 3. november erialane töö ja kuni 4aastased lapsed. Uno Hoiatus. NKVD värbab kõikide vahenditega Uno 68. agente valeemigrantide sildi all Rootsi saat- Arreteeritud on direktor Veiderma, sportlane miseks. Selleks otsitakse näiteks Inglise-Eesti Kolmpere, Tommi naiseisa vabastati. Uno ühingu liikmeid. Randumiseks võtke eriline Juss 69: 17. november kummipaat. Maardu lennuväljal on umbes 50 Avarmaa on arreteeritud. Meie olukord on luuremasinat. Juss reetmiste tõttu kriitiline. Juss Uno 63. Juss Haukkale. 17. november Ettepanek. Võtame Sepu kutsungid. Võti Naiste sõjaline mobiliseerimine, kõik va- mul on ja ka Vene maaväe töögraafik. Kas nuses 16–41, vabastab eritöö või lapsed va- olete nõus. Kuulake igal reedel kell 14.30. nusega alla 4 aastat. Pärnapuu ja Jääger on Uno reeturid, Jussi naiseisa on arreteeritud. Poisid Uno 64. 13. november on terved, hoidke ennast, missugust abi võite Uuel kohal. Vana koht muutus kõrvalistel osutada, poistel puudub varustus, võimatu põhjustel ohtlikuks. Saatke posti teel kaht- tegutseda. Juss laste saabujate nimed ja siinne viimane elu- Juss 70. (ka Haukkale) koht. Kontrollime. Liikuda võib ainult päeval Kõik vanglad on täis. Alustati arreteeritute ja oma linna või valla piirides. Elukallidus saatmist Venemaale. Arreteeritud on direk- tõuseb hullupööra. Saatke vanu Vene kuld- tor Rostfeld, Tanner, Keek, Tael, professor münte. Uno Veinberg, doktor Valk, insener Roonemaa, Juss 65. Grees. Juss Liikumine Tallinnast lääne suunas on ras- Juss 71 kendatud. Teedel on tihedasti kontrollpunk- Kiirteatest. Kui te kohe ei vasta, teatage alati, te. Kas paat võib tulla Salmistu randa? Mitu millal vastate. Juss inimest mahutab vesilennuk? Juss Juss 72. 22. november Tsentraal 33 Mobilisatsioon Tallinnas on ajutiselt pea- Zoja Nõmme ei leidnud, nimekirjad pole tatud. Kütuse puudumise tõttu on paljudes täpsed. Laevad on siin. Tom, Rütman ja Jõgi koolides, asutustes ja ettevõtetes töö seisku- – ärge kasutage Rootsi lahkunute kortereid. nud. Juss Sifri juhtsõnaks oli argus. Juss Haukkale. 22. november Juss 66. 15. november Kas nüüd Soome põgenemisel tuleb põge- Harjumaa rannakaitse keskus on Vasalem- nikel karta ka raskuste tekitamist Soome mas. Parim koht kaldal on 2 kilomeetrit Sal- võimudelt? Kas on võimalik Soomest edasi mistust idas, Kurblu poolsaar. Päeval võib Rootsi pääseda? Kas saaks teiega Soomes paadi peita Pedassaarel või Koipsis. Oota- otsekontakti astuda? Vastake kiiresti. Juss me Kurblusse nädal pärast teie nõusolekut. Uno 73 Signaaltuli on täht K (nagu Karl). Vastake. Minu rivist väljalangemisel jätkab Sõnn pü- Kiiresti. Juss hapäeviti omal sagedusel. Uno Uno Haukkale. 15. november Juss 74. 22. november Kuulake iga päev 09.15, MT 80 Algas laiaulatuslik töö suurte linnade ja kal-

102 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

dakindlustuste osas. Haapsalu piirkonnas on kolm Vene jalaväediviisi, Keila ümbruskon- nas on üks diviis. Lähemalt isiklikult. Juss Tsentraal 34. 23. november Otsime võimalust saata paat Pedassaarele. Kui kõik on valmis, teatame. Uno 75 Kas siis meeskond ei taha sõita, kuigi ta saab sellest endale tulu? Juss 76. 24. november 10.30 Mobilisatsioon jätkub. Mehed 16–50. Kõik Omakaitse, Kaitseliidu, Isamaaliidu liikmed, endised Saksa ja Soome sõjaväelased, po- litseinikud ja vastavad ametnikud kuuluvad arreteerimisele. Juss Juss 24. november 12.15 Algas laialdane kaevikute kaevamine mere kaldal ja suurte linnade ümber. Valmistatak- se ette suurt väljasaatmist, käib propaganda ja vagunite ettevalmistamine. Juss Juss 77 Jaanile (Otsale): 24. november Kas Tommi ja Jussi perekonnad on materiaalselt kindlustatud. Terviseid neile. Juss Juss 78. ERK-le (Eesti Rahvuskomiteele). 24. no- Ustav Toom vember Kiire. Rääk võeti eile kinni. Mitu lähimat Tsentraali vastus 36; 29. november 10.30 kaastöölist on arreteeritud. Kui teil on ras- Pedassaare randa tunneme hästi. Saabumi- kusi paadi meeskonnaleidmisel, küsige nõu sest teatame. Jussi naise käest või saatke meile vesilennuk Juss Haukkale. 29. november 10.00 Lohja järvele Loksal. Sõidame ise. Kiirus- Kuidas on Sinise Könni naise tervis? Kas sün- tage. Juss dis poiss või tüdruk? Juss Uno 79, Uno 80 Uno 82 Haukkale (Vangivagunite ettevalmistamisest, Punaar- Saaremaalt vägede äratoomine läheb aegla- mee äratoomisest Saaremaalt, Laskurkorpuse selt. Vedude võimsus Virtsu kaudu on madal, Preisimaale saatmise otsuse tühistamisest) vedureid on vähe. Uno Juss Haukkale. 26. november Juss 83 Haukkale. 1. detsember 10.30 Sinine Könn (Jõgi) sai kukkumisel vigasta- Mitu inimest mahutab paat? Vall on arretee- da, paraneb haiglas. Ristiisa (Vellner) teated ritud. Eesti laskurkorpus kuulub 8. armee andke meie kaudu. Vana Könn (Talgre) koosseisu. Juss Tsentraali vastus 35. 27. november 10.30 Tsentraali vastus 1. detsember 12.00 Teie teate lõpp 22. novembrist jäi ebaselgeks. Vastus Teile – Rootsi Stockholm, Regerings- Millises piirkonnas on kolm Vene diviisi? gatan 44 VV, kapten Björklöf Juss 81 Uno 84 Kivile: 4. detsember 10.30 Kas teie tunnete Pedassaare randa või on vaja Saada “määrimiseks” korraga üks kilo oakoh- juhti? Juss vi, tulemasinakive ja õmblusnõelu. Uno

Tuna 1/2009 103 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

Selle raadiopäeviku kohaselt läks Talgre nes Kohari, Priit Rannut ja Kalju Reimets.44 viimane raadiogramm eetrisse 1. detsemb- Ustav Toom arreteeriti ööl vastu 6. detsembril. Seejärel pidid Talgre, Hellat jt. siirduma rit, vastavalt protokollile algas tema esimene Salmistu randa, mille lähedale Pedassaarele ülekuulamine öösel kell üks, mistõttu teda 6. detsembril pidi vastavalt kokkuleppele saa- vaevalt küll saab lugeda arestilaine peamiseks buma paat Rootsist. Ustav Toomi ennast põge- põhjustajaks.45 Siiski on H. Salm kirjutanud: nike nimekirjas polnud, ta pidi jääma Eestisse “Toom kukkus pooljuhuslikult julgeolekus- põrandaaluste sidemeheks. Võib-olla just see se, kahtlustatuna Tümmleri radistikursustel asjaolu seletab tema viimase raadiogrammi vei- käimises. Ei läinud päevagi, kui mees kõik, di ebatavalist sisu. Paraku oli Nõukogude pii- mis teadis, välja ladus. Viis julgeolekume- rivalve selleks ajaks rahvuslaste põgenemiska- hed sõbra korterisse, näitas ette raadiosaatja vatsusest juba haisu ninna saanud. Detsembri peidukoha, otsis välja raadiopäeviku.”46 Pole alguses teostati Kolga ranna piirkonnas mitu kahtlust, et ülekuulamistel piinati U. Toomi suuremat haarangut, mille käigus arreteeriti rängalt, mille järel ta tõepoolest andis mit- ka Hellati usaldusisik Vold Landberg, kes pidi meid olulisi tunnistusi põrandaalusest tööst põgenikke oma talus enne paadile minekut ja raadiosaatjate asukohast. Erilist kahtlusi varjama. Kuulnud haarangutest, otsustasid äratab see, et enne U. Toomi arreteeritud põgenemisoperatsiooni juhid Hellat ja Särak V. Nõmme ülekuulamisprotokollides valitseb kiiresti tagasi pöörduda ja kogu operatsiooni 4. ja 8. detsembri vahel suur lünk. Olemas- katkestada. Kas paat Rootsist kokkulepitud olevates protokollides ta Toomi tõepoolest ei ajal saabus, pole teada. maini, küll aga tegi seda 4. detsembril arre- Just neil samadel päevadel algas Tallinnas teeritud Herman Heinla. suurem arestide laine,42 mille põhjuste ja al- Lisame, et Eesti rahvuslaste arreteerimis- gusaja suhtes on tänaseni levinud vastukäi- operatsioone 1944.–1945. aastal juhtisid mitte vaid versioone. kohalikud tšekistid, vaid vastuluuretöötajad 1. detsembril arreteeriti oma kodus Tehni- Moskva 2. Peavalitsusest ja Leningradi rinde ka t. 14-3 “Haukka” ja “Tümmleri” meestega vastuluurest Smeršist. Hiljem andsid nad oma tihedalt seotud Valentin Nõmm, tema korte- materjalid üle ENSV julgeolekule, kes viis risse seati üles varitsus, kuhu teiste hulgas sat- juurdluse vormiliselt lõpuni. Moskva erigruppi tus ka Nõmmele tuttav üliõpilane ja hilisem juhtisid 2. Peavalitsuse (vastuluure) 6. osakon- metsavend Vambola Oras.43 Seejärel arretee- na ülem julgeolekukomissar Lev Novobratski riti alates 4. detsembrist “Tümmleri” mehed ja polkovnik J. K. Matussov47. ENSV tšekis- Jüri Ahven, Herman Heinla, Harri ja Erich tidest osalesid juurdluse algfaasis peamiselt Sepik, Ervin Antoi, Helmut Rennit, Johan- majorid V. Beljajev48 ja E. Neelus.49

42 Jaak Pihlau. Raadiomängud I –Tuna 2008, nr. 2. 43 ERAF, f. 130, s. 9329E (V. Orase juurdlustoimik). Ta arreteeriti 1949. a. metsavendade salga ühe juhina, oli seotud ka Richard Saalistega. 44 Jaak Pihlau. Raadiomängud. I. – Tuna 2008, nr. 2, lk. 99. 45 Toomi korteri läbiotsimise protokoll kannab 4. detsembri kuupäeva. Tema õe ja ema teatel lahkus vend kodunt 4. detsembril ega ilmunud enam tagasi. E. Laansalu nägi teda veel vabaduses 6. detsembril. Läbiotsimispro- tokollis esineb veel lisamärkus: “Midagi kaasa ei ole võetud, kuna Toomi tuba on varemalt kaks korda läbi otsitud.” 46 H. Salm. Viie luure agent. Tallinn, 2007, lk. 250. 47 V. Novobratski töötas V. Abramovi raamatu “Jevrei v KGB” (Moskva, 2006) andmeil 1941. a. 3. Peavalitsuse (KRO) ülema asetäitjana, Matussov aga 2. Peavalitsuse (SPO) jaoskonnaülemana. Temast on pikemalt rää- kinud ka Hellat oma raamatus “Luuraja aruanne KGB-le” (Tallinn, 2005). 48 Vassili Beljajev (1910 Kostroma obl.), 1939–1940 NKVD koolis Moskvas, 1940–1941 Saaremaal vanemoper, 1941–1943 Leningradis ENSV julgeolekugrupis, alates 1944 ENSV 2. osk., 1945–1946 2N osk. jaoülem, 1946–1952 ülema asetäitja, 1952 5. osk. ülema asetäitja, 1953–1954 4. osk. ülema asetäitja. 49 Eduard Neelus (1918, Jaroslavl – 1983, Tallinn). Kasvas üles Narvas, al. 1940. a. julgeolekus, pärast sõda 2N 

104 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

Moskva tšekistid otsustasid kohe Ustav “Tsentraali” elustamiskatsed Toomi tabamise järel alustada raadiomän- gu, mille nimetus oli sama kui Rootsi raa- Rootsi ajakirjanik Peter Kadhammar on paa- diokeskusel – “Tsentraal”50. Kuigi lähemad diliiklust Rootsi ja Baltikumi vahel sõja lõpu- üksikasjad selle raadiomängu kohta Eesti aastatel kirjeldanud nii: arhiivides puuduvad, leidub ühes 2. osakon- “Sõja viimastel aastatel oli C-büroo kor- na toimikus (fond 131, säilik 109) järgmine raldanud regulaarseid ekspeditsioone Balti- viide: kumi. Valitsevas kaoses, kus saksa kord oli “Toom Ustav arreteeriti 1944. a. lõpul kokku kukkunud ja vene oma polnud veel ENSV MGB poolt seoses agentuurasjaga kinnistunud, lootis C-büroo oma balti side- “Perepljot”, kasutati meie poolt põranda- mete kaudu pääseda ligi infole venelaste aluse Rahvuskomitee radist-residendina plaanide ja võimalike Rootsi vastu suuna- raadiomängus “Tsentraaliga”, kuid suri mais tud kavatsuste kohta. Paadid liikusid eda- 1946 vanglahaiglas tuberkuloosi, mille tõttu si-tagasi Gotlandi ja Baltikumi vahel. Nad raadiomäng katkes.”51 viisid ida poole agente, kuigi sõna “agent” Võib siiski arvata, et see raadiomäng kul- oli vaid viisakam väljend põgenike kohta, ges üsna loiult ja seda vajati peamiselt Ees- kes tahtsid tagasi minna enamasti vaid sel- tisse jäänud luurajate sissekukkumise varja- leks, et tuua Rootsi oma mahajäänud pe- miseks. 1945. aastal oli sõda just lõppenud ja rekonnad.”54 luureteenistustel mõlemal poolel oli muudki Sõja lõppedes asendati C-büroo T- teha kui aktiivset luuretegevust jätkata. Pea- kontoret´iga, kuid selle funktsioonid jäid legi likvideeriti samal ajal C-büroo üldse ja endiseks ja retked Baltikumi jätkusid. Neid Rootsi sõjaväeluure taastas oma tegevuse hakati kasutama ka Rootsi sõjaväeluure hu- alles 1946. aastal, seda juba teise nime all ja vides. Kusjuures enamasti värvati meremehi, teiste meeste juhtimisel. kes soovisid Eestist Rootsi tuua oma maha Lisame veel, et kogu Toomide perekond jäänud perekonnaliikmeid. sai Nõukogude okupatsiooni ajal rängalt Esimene tõsisem katse selles suunas teh- kannatada: geodeedist-maamõõtjast isa Au- ti juunis 1946, kui salaja saabusid Hiiumaa gust Toom arreteeriti juba 1941. aastal oma rannikule meremehed Aksel Vahtras (s. 1915 korterinaabri V. Durkina pealekaebuse tõt- Tallinnas) ja Vladimir Päärson koos A. Piibu tu, mõisteti erinõupidamisel surma ja hu- ja E. Peedo poolt värvatud endise TÜ üliõpi- kati 06.09.1942.52 Noorsooteatri näitlejatari lase ja ajakirjaniku Elvi Ormus-Akmaniga (s. ja tantsijannana töötanud õde Helve Toom 1921 Tallinnas). Viimase ülesandeks oli välja arreteeriti 12. detsembril, ta keeldus ülekuu- selgitada Eesti ja Rootsi vahelise raadioside lamistel oma venna vastu tunnistusi andmast, katkemise põhjus. Tal oli kaasas pakett uute teda peksti ja piinati rängalt, kuni ta haiges- raadiokutsungite, šifritega ja kvartskristalli- tus tiisikusse ja suri Pagari sisevanglas 1945. dega, samuti juhised U. Toomi, E. Tobiase aastal.53 või TTÜ assistendi Paul Plaki55 ülesotsimi-

 osakonna ülema asetäitja ja ülem, al. 1948. a. 2. osakonna ülem. Vallandati 1950. a., süüdistatuna vangidele pakkide viimises ja valetamises (varjas, et isa oli kuulunud Kaitseliitu). Hiljem töötas Tatari julgeolekus ja ENSV Siseministeeriumis (ülema asetäitja ja SORVVO ülem). 50 H. Salm. Viie luure agent, lk. 276. 51 ERAF, f. 131, s. 109, l. 53. 52 ERAF, f. 130, s. 8952 (August Toomi juurdlustoimik). 53 ERAF, f. 130, s. 10511 (H. Toomi juurdlustoimik). Talle mõisteti 5 aastat, kuid see jäi täide viimata, sest ta suri enne seda. 54 P. Kadhammar. De Sammansvurna. Stockholm (eestikeelne tõlge 2000. Vandeseltslased). 55 Paul Plakk (1909, Põlvamaa – 2001, Tallinn), lõpetas Tartu Tehnikagümnaasiumi 1930, Tallinna Tehnikaülikooli 1941, seejärel samas õppejõud ja teadur, asutas ja oli tööstuselektroonika kateedri (hiljem Elektroonikains- tituut) esimene juhataja 1962–1968, seejärel õppejõud ja vanemteadur kuni 1987. aastani.

Tuna 1/2009 105 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

seks (Piip, Peedo, Tobias ja Toom olid olnud edukalt – udu varjus ja vihmasajus läbiti TTÜ-s Plaki õpilased). Hiljem selgus, et ka märkamatult Soela väin ning jõuti juba välja Päärsonile oli Peedo andnud eriülesande: neutraalvetesse – märkas neid siiski piirival- üles otsida T. Hellat, Saaremaalt pärit pastor vekaater, põgenev paat võeti kinni ja viidi Harri Haamer ja kunstnik Voldemar Väli, kes Saaremaale Papisaare sadamasse. Ametlikus võiksid teda Eestis abistada kaasavõetud raa- raportis on küll kirjas, et Rootsist tulnud ja diojaamale sobiva peidukoha leidmisel. piiri rikkunud paat tabati Nõukogude territo- Merereis algas edukalt, Soela väin läbiti riaalvetes (seega kuni 12 meremiili kaugusel Vene piirivalvele märkamatult, kuid päris rannajoonest), kuid juurdlustoimikus leidu- Läänemaa rannikuni minna siiski ei söan- vast piirivalvelaeva logipäevikust järeldub datud, sest Väinamerd valgustati intensiiv- üsna kindlalt, et paat võeti kinni rahvusvahe- selt piirivalve prožektoritega. Pealegi oli listes vetes.56 Ülekuulamistel olid Ormus ja meremeestel esmase plaanina kavas kaasa Vahtras sunnitud kõik üles tunnistama, hiljem võtta oma perekonnaliikmed Hiiumaal ja mõisteti mõlemale 10+5 aastat vangilaagrist, Saaremaal. Nii tehti esimene vahepeatus nad vabanesid ja pöördusid tagasi Eestisse Hiiu laidude (Hanikatsi) juures ja 2. juuni 1956. aastal. hommikul peatuti Hiiumaa ranniku vahe- Mis aga juhtus paati valvama jäänud Vlad tus läheduses, kust Vahtras ja Ormus läk- Päärsoniga,57 see pole tänaseni päris selge. sid jala läbi mere Emmaste-Tärkma külla, Kindlasti on teada, et juuni keskel ilmus ta kus elasid A. Vahtrase tädid Amalie Tärk välja Saaremaal Kõõru külas, kus elas ta nai- ja Marta Laev-Tärk. Päärson jäi paati val- ne Erika koos kahe väikese lapsega. Julge- vesse. Külas aga selgus, et Vahtrase naine olekudokumentidest ilmneb ka, et Päärson Astrit oli koos väikese lapsega sõitnud ära värvati peatselt julgeolekuagendiks “Jakor”,58 Tallinnasse. Mere äärde tagasi tulles sel- kellena hiljem meelitas julgeolekulõksu palju gus ebameeldiva üllatusena, et Päärson on oma tuttavaid ja sõpru, kes seejärel arretee- kadunud. Teda oodati tagasi asjatult terve riti (Aleksei Koddo59, Harri Haamer60, Mih- ööpäev, siis otsustati külla Peedu talusse ta- kel (Mihhail) Nõu, Osvald Veske, Paul Aavik, gasi minna, kuhu Ormus jättis paketi raa- Eduard Uusmaa61, Villem Nuut62). Päärsoni diodetailidega ja postipanemiseks ühe kirja hilisema saatuse kohta täpsemad andmed Tobiasele, kes pidi siis raadiodetailid teatud puuduvad, Elvi Ormus-Pirgi teatel63 elas ta parooli esitamisel Hiiumaalt kätte saama. hiljem teise nime all Haapsalu rajoonis. Paraku polnud Ormusel aimugi, et nii E. 1. novembri öösel 1946 maabus Saare- Tobias kui ka U. Toom olid julgeoleku poolt maa põhjarannikul Pammana ja Liiküla va- juba arreteeritud. hel teinegi Rootsist välja saadetud paatkond Tormise ilma tõttu saadi tagasiteele asu- eesmärgiga Rootsi ja Eesti vaheline raadio- da alles 9. juunil ja kuigi alguses läks kõik side taastada. Seda ülesannet pidi täitma

56 ERAF, f. 129, s. 26235 (Vahtrase, Ormuse ja Koddo juurdlustoimik). 57 Vladimir Päärson, s. 1915 Kroonlinnas. Lõpetas 1940 Tallinna Merekooli laevamehaanikuna, 1941 viibis Saksa luure erigrupi koosseisus Hiiumaal, teenis hiljem SD-s ja Saaremaa Rahvaharidusametis, 1944. a. augustis tabas Saksa rannavalve ta põgenemiskatselt, ta viidi Riia kaudu Saksamaale, kust põgenes Rootsi. 58 ERAF, f. 131, s. 211, I, l. 69. 59 Aleksei Koddo arreteeriti 29.06.1946, sai 8 aastat. ERAF, f. 129, s. 26235 60 V. Päärson värvati 2. osk. poolt augustis 1946, saadeti kõigepealt Kuressaarest pärit H. Haameri (1916) juurde, kes küll nõustus teda varjama, kuid muud abi ei osutanud. Haamer arreteeriti Tartus 03.02.1948, sai 8 aastat. ERAF, f. 129, s. 959. Vt. ka ERAF, f. 131 s. 211, I. 61 Nõu, Veske, Aavik ja Uusmaa arreteeriti oktoobris 1947 (ERAF, f. 130, s. 15117), Nõule määrati 25+5, teistele 10+5. 62 Agent “Jakor” külastas Tauksi saare ülevedajaid korduvalt, kuid ei suutnud neid lõksu meelitada. Villem Nuut (1890) arreteeriti 1951, sai 10+5 aastat (ERAF, f. 129, s. 4034). 63 Elvi Ormus-Pirk autorile juulis 2005.

106 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

Rudolf Saago64, kelle olid Rootsis värvanud Jaan Ots ja Endel Peedo. Saagole oli kaasa antud ka raadiosaatja ja luuretöö teostamiseks piisavalt raha. Mõnest sellisest ülesan- dest (andmete kogumine põlevkivitööstuse ja tuumaenergeetika kohta) taipas ta kohe, et peab toimima ühtlasi sõdivate lääneriikide luure heaks. Paadimehed Johanson ja Karus pöördusid pärast meeste randapanekut Root- si tagasi, Saaremaale maabusid ainult Rudolf Saago ja sealtsamast rannakülast pärit Arseni Sagur.65 Neil oli kavas järgmise reisiga Root- si tagasi pöörduda ja kaasa viia Saguri pere (tema õde oli abielus Karusega). Rootsis oli Saago kohtunud eelnevalt Lembit Kriisaga, koos töötasid nad “Tsentraali” jaoks välja uued šifrid ja koodid sidepidamiseks ainult EVR-iga. Raadioside taastamiseks soovitati tal üles otsida TTÜ–TPI assistent Paul Plakk, kelle endine õpilane Peedo teatavasti varem oli olnud. Plakiga oli kokku lepitud eriline parool: “Ma toon terviseid Plekistelt ja soo- Paul Plakk vin näha väikest blondiini, kes on Plekiste seltsiline.” abikaasa ja Juhansoni Tallinnas elav õde, kes Saago luuretegevus Eestis algas palju- aga viimasel hetkel loobus. Uute sõidukaas- lubavalt, piiritsooni dokumendid aitas tal lastena lisandusid Saguri õde Anete Karus vormistada Sagurite tuttav, Pammana kala- koos oma mehega ja illegaalina lähikonnas ühistu esimees Albert Kallas, Tallinnas leidis end varjavad Saksa sõjaväes teeninud Heimar ta üles vajalikud inimesed ja sai kohe teada, Nõmm ning Armin Alling. et kõik “Haukka” ja “Tümmleri luuregrupi” Mis edasi sai, seda jutustas autorile Endel mehed, kaasa arvatud Ustav Toom, on juba Kuusk: arreteeritud. Paraku ei teatanud ta sellest “Allingu vanemad olid 1944. a. sügisel raadio teel kohe Rootsi. Küll värbas ta oma Rootsi põgenenud Saago-Saguri Saaremaa loodavasse luurevõrku TPI üliõpilased Enn retke rahastanud 3000 Rootsi krooniga, Ennisti, Olev Kärneri ja Endel Kuuse, jättes avaldades soovi, et nende poeg samuti Rootsi nendele ka raadiojaama koos šifrite, koodide kaasa võetaks. Alling otsiti Saaremaalt üles, ja kokkulepitud ajakavaga. kuid tema isik äratas kohe tõsiseid kahtluseid 14. novembril pöördus Saago Saaremaale – parema meelega oleks temast üldse vaba- tagasi, et oodata paati, mis vastavalt kokku- netud. leppele pidi Rootsist saabuma Liiküla ranni- Kui paat Rootsist lõpuks saabus, siis tuli kule 21. või 25. novembril või 5. detsembril. mere äärde kaasa ka Alling. Kuid sõidust ei Kaasa pidid sõitma ka Saago pruut, Saguri tulnud midagi välja, sest piirivalve laskis val-

64 Rudolf Saago (1914 Venemaa, Vologda – 1973, Tartu). Lõpetas TÜ õigusteaduskonna 1940, arreteeriti sakslaste poolt vastupanuliikumisest osavõtjana, vabanemise järel põgenes Soome, oli Soome armees, kuid sakslased ei lubanud teda augustis 1944 tagasi Eestisse ning ta siirdus edasi Rootsi. 65 Arseni Sagur (1914, Pammana –1951, Norrillag), mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse, lahingute ajal Hiiumaal Tahkuna poolsaarel läks üle sakslaste poolele. 1944. a. sügisel põgenes Rootsi ja käis sealt veel kord kodu- rannas, viies oma paadis kaasa ligi 20 põgenikku.

Tuna 1/2009 107 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

gustusraketi õhku ja paat, mis oli jõudnud julgeolekuni jõudsid. Samal päeval sõitsin kilomeetri kaugusele rannast, pööras oma rongiga maale, kuid Tapa jaamas ilmusid otsa ümber ja kadus, kuigi kaldal oli enne vagunisse erariides julgeolekumehed, kes seda jõutud isegi taskulambiga märguandeid viisid minu oma “emkaga” (Pobeda M-20- vahetada. toim.) tagasi Tallinnasse. Pagari sissekäigu Samal ööl piirivalvepatrull pidas külava- juures öösel kella kolme-nelja paiku võttis heteel Allingu kinni ja ta toimetati Kuressaa- mind isiklikult vastu Idel Jakobson67, küsides re julgeolekusse. Mererannast lahkudes oli irooniliselt: “Miks te küll nii ebaharilikul ajal Alling Saago kohvri kõrvale toimetanud, mis siia saabusite?” lisaks paberitele ja dokumentidele sisaldas ka Juurdlus kestis pool aastat ja kokku van- ameerika sigarette ja pudeli prantsuse kon- gistati ning toodi Pagarisse 16 inimest. Ena- jakit. Ülekuulamisel julgeolekus Alling rää- mik nendest ei teadnud Saagole antud luu- kis kõik ära, mida teadis, kuid eitas, et tahtis reülesandest midagi. Näiteks TPI õppejõu ise põgeneda. Julgeolekumehed võtsid nüüd Borkvelli assistent Eller tõmmati loosse ainult Allingu endaga kaasa teejuhiks, et Saago, seetõttu, et ta oli Saagoga vesteldes nimeta- Sagur ja teised kaasosalised kinni võtta. nud õppejõudude palkade suurust. Saagot Kõik see juhtus detsembri alguses66 ja ennast piinati mitmel eri viisil, näiteks pisteti Tallinnas ei teadnud me juhtunust midagi. ta kartseris poolte säärteni jääkülma vee sis- Alles kuu lõpus ilmus Viru tänavale Ennisti se. Niisuguse julgeoleku surve all ta kirjutaski korterisse keegi võõras, kes tutvustas ennast oma kirja Ennistile. Alling oli vanglas tuntud meremehena ja Rudolf Saago saadikuna. koputajana. Tema poolt öeldud parool oli siiski poolik ja Laagris viibisin muu hulgas ka koos Ennist suhtus temasse alguses üsna umbusk- Arseni Saguriga. Oli väga tore mees, kes lu- likult. Umbusk siiski kadus peale seda, kui bas vabanemise järel kõik vahelejäänud jõu- “meremees” hakkas nimetama ainult Saago- lud ära pidada. Kahjuks suri ta Norrillagis tule ja Ennistile teadaolevaid üksikasju ja oma berkuloosi. Mina viibisin lastehalvatuse tõttu sõnade kinnituseks esitas Saago poolt kirju- 16 kuud haiglas ja tulin 1957 Eestisse tagasi tatud kirja. Minule Ennist ja Kärner sellest invaliidsuspaberitega.”68 “meremehest” ei rääkinud midagi. 2. jaanuari hommikul ilmus äkki minu Üldse arreteeriti selle OBB-MGB operat- juurde koju Kevade tänavale Kärner, kes siooni käigus 16 inimest, neist Saaremaal 10, ütles, et kiiresti oleks vaja Rootsiga raadio- Tallinnas 5 (Kärner oli teel raudteejaama) ja ühendus võtta. Meie kolmikust tundsin mina üks Pihkva rongis (Ennist). “Meremehena” raadioasjandust kõige paremini, olles sõja esinenud julgeolekutöötaja nimi oli Kalju ajal Laskurkorpuses raadiotelegrafistina töö- Illisoo, kellest on teada, et 1948 töötas ta tanud. Kui me koos Kärneriga Viru tänavale MGB Läänemaa MGB rajooniosakonnas, jõudsime, siis oli seal kohal ka “meremees”, siis 2N-osakonnas ja 1953 4. osakonnas va- kes mulle selgitas, milline tekst oleks vaja nemleitnandina. Enamikule kaebealustest Rootsi edasi saata. Ta jättis mulle algusest mõisteti 5–10 aastat, sealhulgas ka Allingule, peale väga kahtlase mulje ja ma otsustasin kuigi ta oli läinud aktiivsele koostööle julge- teda alt vedada, saates eetrisse sõnad “Min- olekuorganitega. Ainult Sagurile ja Saagole ge p...sse”. Ei tea tänini, kas need sõnad ka määrati 20 aastat laagrit. Esimene, nagu öel-

66 Saago ja Sagur arreteeriti 13. detsembril Liikülast 5 kilomeetrit sisemaa poole Metskülas. 67 Idel Jakobson (1904 Läti, Kuramaa – 1997, Tallinn), Läti kodakondsusega juudi päritolu EV poliitvang (saadeti 1938. a. amnestia järel tagasi Lätisse), NKVD/KGB uurimisosakonna ülem 1940–1941, 1944–1950, alampolkovnik 1950–1953, 1956–1958 ENSV Sotsiaalkindlustuse Ministeeriumis ministri abi ja osakonnaju- hataja, 1958. aastast Plaanikomitee esimehe asetäitja. Mõistis tšekistina surma vähemalt 621 Eesti poliitvangi, kommunistist roimar. 68 Endel Kuusk autorile ja K. Mätikule 26.10.1997.

108 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel dud, suri laagris, Saago aga tuli vabanemise c) kui “Tsentraal” korrespondendi väljakut- järel tagasi Tartusse, kus elas kuni surmani set vastu ei võta, korrata sama vastavalt 1966. a. tagasitõmbununa ja püüdis vältida ajakavale järgmisel seansil 2. veebr. 1947 igasuguseid kokkusaamisi oma endiste kaas- sellessamas järjestuses. lastega. Kui ka korrespondendi teisele väljakut- Julgeoleku kätte sattusid ka Saago raa- sele keskusest vastust ei tule, siis jätkata diojaam, šifrid, koodid ja saadete ajakavad, keskuse väljakutsumist kahepoolse side mis andis Nõukogude vastuluurele võimaluse loomiseks lõpuni välja niiviisi nagu seda alustada Rootsi sõjaväeluurega uut raadio- ise oleks teinud Ennist. Lisaks sellele mängu. Selle teostamise üldisi põhimõtteid saata Stockholmi Eesti Rahvuskomitee on kirjeldatud ühes arhiivitoimikus69 järgmi- aadressil kiri Kustas Kusma, Peeter Veeri selt: või Madis Tõruke nimele, milles kokku- “1. Kuna 6. veebruaril 1947 lõpeb Rootsi- lepitud korras teatada, et korrespondent ga raadioühenduse võtmise viimane kuupäev, püüab visalt, kuid tulemuseta sidet luua ja siis NSVL MGB sanktsiooniga alustada 26. palub seetõttu määrata uus sidepidamise jaanuarist raadiomängu järgmise korra ko- aeg, haselt: d) kahe esimese seansi teostamiseks kasu- a) kooskõlas Leningradi oblasti MGB R- tada ENSV MGB radisti Ibrust70, võttes osakonna soovitustega ja ettepanekutega arvesse, et vastavalt eriekspertiisile lühi- rakendada raadiomängus meie poolt sel- kese aja sees kaks korda eetrisse mineva list taktikat, mis annaks tunnistust korres- korrespondendi käekirja tuvastamine on pondendi õnnestunud kohalejõudmisest ja raskendatud, tema poolt teostatavatest katsetest “Tsent- f) edasise püsiva side loomiseks värvata 7. raaliga” sidet luua, kuid ei reedaks radis- veebruariks 1947 agent-radist, keda saab ti käekirja, kuna praegu meil pideva side kasutada kahepoolse side Eestis raadio- loomiseks agent-radist puudub, korrespondendina. b) eetrisse minekul piirduda ainult kutsungite väljasaatmisega. 2. Meie korrespondendi püsivaks tööks, Seoses sellega, et meie raadiovastuluure- silmas pidades operatiivsetel asjaoludel teenistuse eetrisse minek on fikseeritud edaspidi konkreetset olukorda, valmistada kutsungite raamatust “Lõunataeva all” ette Eesti jaama jaoks konspiratiivkorter, võetud kutsungitega jaamale “Tsentraal” varustada see liter-N vahenditega ja kohan- ja mitte Kriisa jaamale, alustada eetrisse dada korter-lõksuna selleks juhuks, kui sinna minekut vastavalt ajakavale just nendest peaks saabuma “korrespondendiga” kohtu- kutsungitest. ma välisluure või Eesti emigrantliku keskuse Kui “Tsentraal” kinnitab, et võtab meid esindaja. vastu ja püüab korrespondenti kahepool- Neil eesmärkidel forsseerida agendiks sele sidele välja kutsuda, siis sellesse si- mõeldud Osoaviahimi Kesknõukogu Tallinna desse mitte astuda, vaid jätkata kutsungite Raadioklubi mehaaniku ... kontrollimist. saatmist 15 min jooksul kindlaksmääratud Võttes arvesse, et 13. detsembril ENSV 5 minutiliste pausidega, selleks et jätta MVD ja 11. piirivalvegrupi operatiivgrupi muljet, nagu korrespondent töötaks, kuid poolt Saaremaal viidi läbi Saago arest, on “Tsentraali” väljakutset ta ei kuule. see äratanud kohapeal laia vastukaja, ning et

69 ERAF, f. 131, s. 109, l. 63. 70 Arnold Ibrus (1914, Järvamaa –1973, Tallinn), lõpetas Viljandi gümnaasiumi 1932, teenis EV sidepataljonis, 1936–1940 lennuväes raadiotelegrafist, ühtlasi õppis TTÜ-s, värvati NKVD-sse 1940, sõja ajal teenis Smerši raadiojaamades, pärast sõda MGB/KGB-s, viimati OTO osk. ülem ja selle ülema asetäitja, osales aktiivselt raadiomängudes (ERAF, f. 1, n. 6, s. 841).

Tuna 1/2009 109 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

seetõttu võib teatavaks saada Rootsis, seades Gdynia sadamas Poolas, teostada ekipaaži ohtu meie poolt läbiviidavaid samme, tuleks kuuluva eestlasest meremehe värbamine juba praegu asuda läbikukkumise vältimiseks aurikul, mis kurseerib Tallinna ja Gdynia rea kombinatsioonide läbiviimisele: sadama vahel. Ühtlasi paluda NSVL MGB- a) saata NSVL MGB 2. Peavalitsusse järe- d leida agent (soovitavalt eestlane) Gdynias, lepäring orienteeringu saamiseks selle kelle korterit saaks kasutada salakorterina kohta, mida on teada Rootsi välismaistes meie agendi ja inglise luure ning Eesti pa- ringkondades Saago ja Saguri saatusest, gulaskeskuse poolt saadetud agentuuri koh- b) sõltumata sellest levitada oma Saaremaa tumistel. ja Hiiumaa agentuuri kaudu legendi sel- 5. Võttes arvesse, et resident Ennisti kor- le kohta, et Saago tapeti konvoeerimisel terisse (Tallinn, Viru tn 28-2A) võib saabuda Tallinnasse, veel enne Saago poolt värvatud agentuuri seni c) jaamaga “Tsentraal kahepoolse sideme veel ülekuulamistel väljaselgitamata jäänud tekkimisel” tuleb meie korrespondendil agent, värvata tema sidemete kontrollimiseks teatada raadiogrammis järgmist: “Tervi- korteriperemees ja viia sellesse korterisse uue tage Peeter Veeri oma vanemate poolt”, isikuna meie operatiivtöötaja Illissoo, keda mis Rootsis meie oletuse kohaselt tähen- linnas ei tunta.” dab Saago edukat tagasipöördumist Rootsi Ormuse ja Saago poolt mainitud Paul ja korrespondendi enda soodsaid töötingi- Plakile tõi Rootsist saabunud luurajate sis- musi Eestis, sekukkumine kaasa suuri ebameeldivusi, d) kui “Tsentraali” poolt korrespondendilt millest Paul Plakk ise on hiljem jutustanud küsitakse Saago saatuse kohta, tuleks tal järgmist: vastata: “Püüame välja selgitada.” “Kõigepealt saabusid minu juurde kaks e) kontrolli eesmärgil reaalse aja möödudes naisterahvast, kes esitlesid ennast kui Lääne teatada, et “Kuulduste järgi Peeter Veer luurekeskuse esindajad, üks neist oli Endel arreteeriti Saaremaal ja tapeti konvoeeri- Peedo õde V-Maarjast. misel. Kontrollin”. Minu järgneva jälitamise käigus näitasid üles erilist aktiivsust TPI partorg Tsõgankov 3. Kuna Inglise luure tunneb huvi tuu- ja hilisem prorektor Lepikson, viimane puu- maenergeetikaga ja põlevkivi uurimisega ris isegi varjatud jälgimiseks elektrotehnika tegelevate Eesti teadlaste vastu, siis sellest labori seina väikese ava. Seejärel organisee- võib järeldada, et on kavatsus värvata endale ris Lepikson mulle teadusliku komandee- agentuuri sellesse kategooriasse kuuluvate ringu sildi all sõidu Leningradi, kus pidin spetsialistide seast. Sellega seoses selgita- kohtuma Leningradi Polütehnilise Insti- da välja Eesti teadlasi, kes luuret huvitava- tuudi teadlastega. Selle asemel viidi mind te küsimusega on seotud ja teostada nende Leningradi julgeolekusse, kus kuulati üle värbamine, et kindlaks teha vaenuliku luure kolm päeva. Seal juhtus ka üks omapärane poolt saadetud agente. Kooskõlastada NSVL intsident, sest ma kandsin alati oma port- MGB-ga nende Eesti teadlaste seast värvata- fellis kaasas äratuskella, mis ülekuulamise vate agentide ja nende usaldatavuse küsimus. ajal helisema hakkas, tekitades Leningradi Positiivse otsuse korral teatada meie raadio- tšekaas kohutavat paanikat. Seejärel toodi korrespondendi kaudu “Tsentraalile” nende mind tagasi Tallinna ja paigutati Balti raud- agentide nimed. teejaama miilitsajaoskonna eraldi boksi, 4. Arvestades fakti, et Saagole anti üles- kus püüti mind psühholoogiliselt mõjutada, andeks organiseerida sidet Eesti ja Rootsi näiteks mängiti ette piinamistelt kuskil lähe- vahel ja kasutades tema poolt leitud ja vär- dalolevas piinamiskongis salvestatud helilin- vatud meremeest, kellel on võimalik viibida distusi, ja muud taolist.”71

71 Paul Plakk autorile ja K. Mätikule 01.04.1997.

110 Tuna 1/2009 Jaak Pihlau / Raadiomängud Eestis Teise maailmasõja ajal ja järel

P. Plaki värbamist on kirjeldatud ka MGB 2N-osakonna aruandes 1950. aastal72, kust selgub, et tema Leningradi lähetamise taga oli tegelikult TPI tollane direktor, endine tše- kist Richard Mahl.73 Tugeva töötlemise järel Paul Plakk loobus vastupuiklemisest ja ta värvati julgeolekuagendiks varjunimega “Ra- dar”.74 Hilisemas vestluses autoriga tunnistas ta värbamise fakti, kuid kinnitas, et mingeid eriülesandeid tal siiski täita ei tulnud. Seda võib peaaegu uskuda, sest Rootsiga raadiosidet ta kindlasti ei pidanud ja jälitusagendiks ta vaevalt sobiv isik oli. Raadioside taastamist “Tsentraaliga” üritati veel teistegi Rootsist saabunud isikute abil, näiteks oli R. Saalistele kaasa antud raadiojaam, kuid see uppus merre koos šifrite ja koodidega paadiavariis Saaremaa rannikul. Tema hilisemad katsed koos metsavendade E. Jerleti ja V. Orasega endiselt politseinikult Ruusmaa-Monikainenilt saadud raadiojaamaga Rootsiga sidet luua aga ebaõnnestusid. “Tsentraal” enam ei vastanud.

Jaak Pihlau (1937)

Lõpetanud TPI automaatika erialal (1961), teh- nikakandidaat (1970). 7 leiutise, ligi 40 teadusliku artikli ja üle 10 raamatu autor. Käesoleval ajal tegeleb Eesti lähiajaloo uurimisega.

72 ERAF, f. 131, s. 198, l. 137. 73 Richard Mahl (1898, Orissaare – 1964, Tallinn), kompartei liige, 1919. aastast töötas tšekaas, lõpe- tas 1930 Leningradi PI keemikuna, 1948–1951 TPI rektor. 74 ERAF, f. 131, s. 198, l. 137 ja 140.

Tuna 1/2009 111 DOKUMENT JA KOMMENTAAR Koduta kodulinnas. Ebainimlikest elamistingimustest sõjajärgses Narvas

Olev Liivik, Valdur Ohmann

õjajärgse Narva ajaloo käsitlemisel on EK(b)P KK juhtkonnale, et linnas ei eralda- Senim arutletud selle üle, kas võimud te- ta spetsiaalset elamufondi endistele narva- gid endistele narvalastele (nn. vana-narvaka- katele, ja teinud ettepaneku, et tagasipöör- tele) takistusi kodulinna tagasi pöördumisel. duvatele “vanadele” narvalastele eraldataks Endised narvalased, kellel ei õnnestunud 15–20% elamispinnast. Jerjomin arvas, et pärast sõda erinevatel põhjustel koju naasta, linnas tuleks leningradlaste, novgorodlaste, ning mõned ajaloolased arvavad, et Narva pihkvalaste ja teiste ausate nõukogude pat- tagasi pöördumisel tehti vana-narvakatele riootide soove elamispinnale ja muudele hü- takistusi.1 Eeltoodud seisukohaga ei nõustu vedele rahuldada alles pärast “vanade” nar- Olaf Mertelsmann, kes viitab kirjalike allikate valaste soovide täitmist, sest nad kannatasid puudumisele, mis tagasipöördumise keeldu sõjaraskusi, puudust ja viletsust rohkem kui kinnitaksid.2 Kõigele lisaks leidub vana-nar- ülejäänud. vakaid, kellel õnnestus 1944. aastal või hiljem 1950. aasta kirjutist võib tõlgendada kodulinna naasta.3 mitmeti. Ent esmajoones on see tunnistus Vana-narvakate diskrimineerimise poliiti- elamispinna defitsiidist ja vana-narvakate kasse uskujad viitavad enamasti 1950. aastal valmisolekust naasta Narva, juhul kui neile Narva kohalikus venekeelses ajalehes avalda- kindlustataks eluase, mitte aga keelust kodu- tud ülevaatele EK(b)P KK VIII pleenumi ot- linna tagasi pöörduda. Kuna küsimuse taga suste täitmise kohta linna parteiaktiivi poolt, seisis Kreenholm, siis on tõenäoline, et vabrik milles linnakomitee sekretär Jerjomin ründas püüdis leevendada laieneva tootmise puhul muu hulgas Narva Kreenholmi asedirektorit tööjõupuudust ja kutsus muu hulgas tagasi seltsimees Volkovit. 4 Viimane olla kaevanud endisi tekstiilitöölisi, kes töötasid pärast sõda

1 Seda seisukohta esindab kõige veenvamalt David Vseviov. Vt.: D.Vseviov. Endiste narvakate mõistatus. – Tuna 2001 nr. 2, lk. 6067. 2 O. Mertelsmann. Ida-Virumaale sisserändamise põhjused pärast Teist maailmasõda. – Ajalooline Ajakiri 2007, nr. 1, lk. 51–77 (55). 3 Olaf Mertelsmanni andmetel tehti 2003. aastal 100 narvalasega eluloolised intervjuud. Nende hulgas oli Mertlesmanni kinnitusel vana-narvakaid, kes ei rääkinud sõnagi tagasipöördumise keelust. Vt.: O. Mertelsmann. Ida-Virumaale sisserändamise põhjused pärast Teist maailmasõda, lk. 53, 55; 2004. aastal ilmus ajalehes Põh- jarannik Narva pommitamise 60. aastapäeva puhul mitu kirjutist sõjaaegse ja -järgse Narva kohta. 1944. aasta märtsipommitamise üle elanud tollal 11-aastase Tatjana Gotšarenko kinnitusel evakueerus perekond pärast märtsipommitamist, kuid juba sügisel tuldi Narva tagasi ning asuti elama imekombel maha põlemata jäänud puumajja, millel puudusid uksed ja aknad. Vt.: S. Sommer-Kalda. Tatjana Gotšarenko – Narva hävitamise ainus elav tunnistaja. – Põhjarannik 06.03.2004. 4 Narvskij Rabočij 25.04.1950; Narva ajalehe kirjutisele on viidanud ajaloolane Evald Laasi ja majandusteadlane Kalev Kukk. David Vseviov viitab omakorda Kalev Kuke kirjutisele. Vt.: E. Laasi. Miks Narvas ei ole enam eestlasi? – Pilk 1990, nr. 8/9; K. Kukk. Majanduskahjud. – Valge Raamat eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Tallinn, 2005, lk. 132–133; D. Vseviov. Nõukogudeaegne Narva. Elanikkonna kujunemine 1944–1970. Tartu, 2001, lk. 46.

112 Tuna 1/2009 Olev Liivik, Valdur Ohmann / Koduta kodulinnas. Ebainimlikest elamistingimustest sõjajärgses Narvas

Kreenholmi Manufaktuuri tööliste majad aastast 1958. Foto: V. Gorbunov. EFA 0-17291 mujal Eesti vabrikutes.5 Põhimõttelisele val- veebruari 1945 otsusele Narva linna tööstuse misolekule võtta vastu endisi narvakaid viita- ja majanduse taastamisest8 nõudis Narva lin- vad ka 1944. aasta sügisel EK(b)P Narva linnakomitee EK(b)P Keskkomitee abil Pärnu nakomiteest Tallinna EK(b)P Keskkomiteele ja Sindi linavabrikutelt tagasi endisi Kreen- saadetud informatsioonid. 10. oktoobril 1944 holmi Manufaktuuri töölisi.9 Kas ja millisel raporteeris parteisekretär Arnold Treiberg, et moel linnakomiteed abistati, ei ole teada. linna on hakanud saabuma Narva kodanikke, Eelnevast nähtub, et Narvasse olid eriti kes olnud sakslaste poolt linnast välja kihuta- teretulnud tekstiilitöölised, kaasa arvatud tud. Tagasipöördunute arvuks nimetati 87 ja vana-narvakad. Paistab, et Narva puhul võib nad olid enamasti tekstiilitöölised. 6 Aasta lõ- esimestel sõjajärgsetel aastatel rääkida ela- puks oli Treibergi andmetel linnas 2748 inim- nikkonna kujundamisest sotsiaalse seisundi eset, neist 1235 saabunud NSV Liidust ja 756 järgi, kus eelistatud oli linna taastamisel ja Eestist.7 Ilmselt oli viimaste hulgas kaalukas tööstuspotentsiaali käivitamiseks vajalik töö- osa vana-narvakaid. Endistest narvalastest jõud.10 Ning selle teostamiseks olid 1944. aas- tööliste küsimus kerkis päevakorda ka 1945. tal kujunenud vajalikud eeldused. aastal, kui viidates EK(b)P KK büroo 28. Esiteks olid sakslased evakueerinud 1944.

5 Narva Kreenholmi värvati töölisi nii Eestist kui ka väljastpoolt. 6 ERAF, f. 1, n. 1, s. 647, l. 31, 31p (A. Treibergi 10. oktoobril 1944 koostatud informatsioon EK(b)P KK informatsiooni sektorile ja EK(b)P Narva linnakomiteele). 7 ERAF, f. 1, n. 1, s. 647, l. 51jj. (A. Treibergi 22. detsembrist 1944 koostatud informatsioon EK(b)P KK informatsiooni sektorile ja EK(b)P Narva linnakomiteele). 8 ERAF, f. 1, n. 4. s. 169, l. 64–72 (EK(b)P KK büroo protokoll 97 28. veebruarist 1945). 9 ERAF, f. 1, n. 3 (vana), s. 101, l. 169 (EK(b)P KK organiseerimise-instrueerimise osakonna informatsiooniline kokkuvõte 18. juunist 1945). 10 Tööjõu organiseeritud värbamisest Narva ettevõtetesse kirjutab David Vseviov. Vt.: D. Vseviov Nõukogu- deaegne Narva, lk. 62–69.

Tuna 1/2009 113 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

aasta jaanuari lõpus Narvale rinde lähenemi- oodata suuremal hulgal inimesi.16 Samal ajal sel peaaegu kogu linna elanikkonna, teiseks kui Punaarmee laiutas Narvas ning kahtle- olid Nõukogude lennuvägi, Punaarmee kahu- mata oli ka partei ja Nõukogude juhtkond rituli ja lõpuks ka taganevad Saksa väeosad kindlustanud ennast elamispinnaga, kurtis Narva purustanud. Kui Punaarmee saabus linnakomitee sekretär Treiberg, et Eesti NSV 1944. aasta juulis inimtühja11 linna, vaatasid rahvakomissariaadid kutsuvad Narvast tööli- kõikjalt vastu varemed. Laskurkorpuslane si mujale, sest Narva olud olid halvemad kui Vello Raigo on kirjeldanud avanenud vaate- mujal Eestis. Ühtlasi konstateeris viimane, et pilti järgmiselt: “Oli küll Velikije Luki purus- endiste narvalaste huvi tagasi pöörduda oli tatud ja mõtlesin, et hullemini ei saa enam väike, sest linnas oli vähe elamispinda.17 ühtki linna lõhkuda, kuid Narva – õigemini Elamispind ja -tingimused olid Narvas Narva “koht” – on veel hullem. Tuletab meel- tõsiseks probleemiks nii 1940. kui ka 1950. de hiigla kivivaret... Nüüd ei saa enam aru, aastatel. Normaalse eluasemeta jäänud ini- kus majaderida, kus tänav. Seda pilti on ma- mesed otsisid ulualustena ajutisi varjupaiku, sendav kirjeldada, peab ise nägema...”12 1947. elasid barakkides ja muldonnides, kuurides ja aastal ilmunud Saksa okupatsiooni kuritegu- punkrites ning kannatasid külma ja haiguste sid kirjeldavas koguteoses, kus Narva hävi- käes. tamise süü asetati ainult sakslaste õlule, väi- Alljärgnevalt on publitseeritud kodanik deti, et terves linnas ei jäänud terveks ühtegi Aino Hanseni kaebekiri EKP KK I sekre- maja.13 Ühtekokku oli hävinud 3206 maja, tärile Johannes Käbinile 1953. aasta suvest, seega ligi 300 000 m2 elamispinda.14 Võimude milles ta palus ENSV parteijuhilt abi korteri andmetel oli Tallinnas kasutada 841 000 m2 ja saamiseks Narvas. Nõukogude süsteemis ei Tartus 212 000 m2 elamispinda, kuna hävinud olnud kaebekirjad erandlikud nähtused. Ent vastavalt 979 000 m2 ja 511 000 m2. kaebekirjade sisu oli äärmiselt erinev. Kae- Tulenevalt sõjapurustustest kujunes Narva vati nii ametnike, naabrite kui ka kõikvõima- peamiseks probleemiks elamispind. Ka pari- like elukondlike probleemide üle. Kirjutati ma tahtmise korral ei olnud enamikul elani- kõikjale, vaatamata adressaadi positsioonile, kest võimalust koju tagasi pöörduda, sest neil kuid enam loodeti abi ja toetust kõrgema- ei olnud kusagil elada. Narva linnakomitee telt ametikandjatelt, kes pidanuks alamaid andmetel oli 1944. aastal enamik olemasole- tšinovnikuid korrale kutsuma. Hierarhia ti- vast põrandapinnast sõjaväelaste käes,15 mil- pus asus NSV Liidu riigijuht. Hanseni kiri le tõttu paluti EK(b)P Keskkomiteelt abi, et langeb 1953. aasta suvesse, kui riigil puudus korraldada sõjaväelaste paigutamine ümber suveräänne juht, seetõttu “hoiatab” ilmselt mõnda paremini säilinud linna või muldonni- vilunud kaebaja Aino Hansen kirjutada desse, sest linnakomitee andmetel oli Narva Malenkovile ja Vorošilovile, kui ta ei peaks

11 Nõukogude perioodil ilmunud kirjanduses on väidetud, et 26. juulil 1944 Punaarmee sisenemisel Narva oli seal kaks kurdistunud ja pimedat vana naist. D. Vseviovi andmetel pärines see teade Moskvas 1948. aastal ilmunud V. Kostotškini teosest “Narva”, mis võeti aluseks Eesti NSV-s ilmunud käsitlustele Narva kohta. Vt.: D. Vseviov. Nõukogudeaegne Narva, lk. 38. 12 V. Raigo. Sinule, Tiu. Tallinn, 1990, lk. 181. 13 L. Georg. Eesti linnamajanduse laostamine saksa fašistide poolt. – Saksa okupatsioon Eestis aastail 1941–1944. Tallinn, 1947, lk. 233–236; Narvas viibinute kinnitusel üksikud hooned säilisid. ENSV Siseasjade Rahvako- missariaadi aruannetes mainitakse kümmet maja. Vt.: ERAF, f. 17SM, n. 4, s. 5, l. 2–4 (ENSV SARK Põhja operatiivgrupi ülem Glušanin siseasjade rahvakomissarile Resevile 1944. a. juulis). 14 L. Georg. Eesti linnamajanduse laostamine saksa fašistide poolt, lk. 234. 15 Tõenäoliselt asusid need vähem kannatada saanud hoonetes, mida sõjaväelased asusid taastama. 16 ERAF, f. 1, n. 1, s. 647, l. 31, 31p (A. Treibergi 10. oktoobril 1944 koostatud informatsioon EK(b)P KK informatsiooni sektorile ja EK(b)P Narva linnakomiteele). 17 ERAF, f. 1, n. 1, s. 647, l. 39 (A. Treibergi 12. novembrist 1944 koostatud informatsioon EK(b)P KK informatsiooni sektorile ja EK(b)P Narva linnakomiteele).

114 Tuna 1/2009 Olev Liivik, Valdur Ohmann / Koduta kodulinnas. Ebainimlikest elamistingimustest sõjajärgses Narvas saama abi ENSV juhilt. Ühtlasi selgub, et vajalikku tähelepanu, viitab Stalini-järgse Hansen oli läkitanud korduvalt pöördumi- situatsiooni tundmisele. Hansen oli vahetult si Narva ametkondadele korteri saamiseks, olukorra muutuste tunnistajaks, sest pärast kuid tulemusteta. Stalini surma vabanesid paljud vangid am- Aino Hanseni pere elas Narvas juba Eesti nestia alusel vangilaagrist. Tema oli 1952. Vabariigi aastatel.18 Millal naasis pere pärast aastal karistatud varguse eest viieaastase va- sõda Narvasse, ei ole õnnestunud tuvasta- badusekaotusega. Aino Hansen ei viita oma da. Hanseni ema töötas Narva Kreenholmis kirjas kordagi enda vana-narvaka staatusele, 1947. aastast, kuid korterit tal endise narva- kuid on ilmne, et tutvusteta ametkondades kana kuue aasta jooksul saada ei õnnestunud. ja eestkosteta oli tema perel, nagu paljudel Kirjast selgub, et 1953. aastal pärast laagrist teistelgi, raske Narvas elamispinda saada. vabanemist sünnitas Aino Hansen lapse ning Kaebekirjade tavapärase liikumissuuna elas koos paarinädalase imiku ja emaga 10 m2 järgi saadeti kodanik Hanseni pöördumine suuruses küttekehata onnis.19 keskkomiteest Narva linnakomiteesse lahen- Kirja vormist. Kirjutaja nõudmine, et damiseks. Hanseni ema pandi uuesti korte- valitsus ja partei osutaks tema olukorrale rijärjekorda.

6. 07. 53. a.

V. a. Sm. Käbin.20

Antke andeks, et teid tülitan oma tähtsusetu kirjaridadega, kuid palun teid südamest, et teie sellele mõned minutid omast ajast osutaksite. Mina, Hansen Aino Eduardi tr. sünd. 1927. a., olen üksik ema. Vabanesin 11. aprillil 1953. a. laagrist ja kuna mul ei olnud mujale minna, kui ema juurde, siis sõitsingi siia Narva. Ema on juba kuus aastad peale sõda töötanud Narvas ning elanud kuurides ja punkerites.21 Külmetused ja haigused selle kõige tõttu ning arstid tunnistasid ta invaliidiks. Kuid vanainimene lootis siiski elule, tahtis näha midagi paremad oma elus, ta hakkas end arstima, kuigi elas võimatus seisukorras. Ta lahkub vabrikust, kus oli tolm ja ta ei suutnud oma haige kopsudega seda taluda. Hakkas kooliteenijaks ning talle oli lubatud korter linna Täitevkomitee poolt, aga ta ei saanud seda. Nii ta elas ühe ja teise inimese korterinurgas, omamata õigeid elamistingimusi. Olles ilma kuuma toiduta ja pestes oma pesu külma veega, kanna- tades selle tõttu kõikke, nagu seda on mao ja seesmised haigused ning haigused, mis tulevad mustusest ja kasimatusest. 1950. aastal sündis mul esimene poeg. Elasin Vasalemmas ja töötasin Vasalemma Lubjatehases töölisena. Kuna tehas on jaamast kaugel 7 kilomeetrit ja seal lastesõime ei olnud, tuli mul mõelda, kuidas elada edasi, sest minu töötasu ei lubanud mul võtta hoidjad lapsele. Sõitsin oma vastsündinud pojakesega Narva ema juurde, lootes et kodulinnas on mul kergem saada korralikku töökohta, mille töötasu võimaldaks mulle ära elada lapsega ning et suures linnas on lastesõim töökoha järgi. Kuid sõites

18 Aino Hanseni vanemad abiellusid 1927. aastal Narva Aleksandri kirikus. Aino Hanseni isa suri 1930. aastal. 1937. aastal elas pere Narvas Jaani tänaval. – ERA, f. 2503, n. 1, s. 3397 (Narva vaeslaste kohtu materjalid). 19 Narvas oli 1948. aastal ühe elaniku kohta 1,77m2 elamispinda. O. Mertelsmann. Ida-Virumaale sisserändamise põhjused pärast Teist maailmasõda, lk. 66. 20 ERAF, f. 16, n. 24, s. 19, l. 56–60. EKP Narva Linnakomitee. Avalduste ja kaebuste kaust 1953. aastast. Aino Hanseni kaebekiri EKP KK I sekretärile Johannes Käbinile. Kirja tekst on esitatud muutmata kujul. 21 Aino Hanseni ema Juuli Leppik (1927–1937 kandis nime Hansen ), töötas 1947. aastast Kreenholmi Manu- faktuuris.

Tuna 1/2009 115 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

oma väikse lapsega sellistesse tingimustesse, millises elas ema, pani see mind jahmatama, aga ema ei olnud sellest kõigest mulle kirjutanud, sest ta kartis, et ma ei taha tema juurde, aga ta oli nõrkemas elu raskustest ning lootis minust endale abistajad. Haigestusin, sest oli külm sügis ja ema elas seekord päris “suvilas”. Mul kadus rinnast piim ning ma pidin last kunstlikult hakkama toitma, kuid et see oli talle ebanormaalne, haigestus minu väike pojakene. Viisin ta Tallinna Keskhaigla laste haiglasse. Ise piinlesin siin Narvas haigena. Paari kuu pärast suri mu väike poeg haiglas, arstid ei olnud suutnud teda päästa minule, ilma minu hoolsuseta. Teie ei suuda kunagi ette kujutada seda hingespõlevad valu, mis kannatasin selle tõttu. Matsin oma lapse Tallinna Liiva kalmistule. Sõites külmetasin ja et mul oli rin- napõlendik, siis saabusin siia külma nurka, kus elasime, kõrge palavikuga. Aga et meil ei olnud emaga nii palju raha, et ma oleksin võinud olla kodus ja ennast ravida, siis läksingi kohe tööle. Kuna ära töötades kaheksa tunnise tööpäeva kudumisvabriku praakimis osakonnas ja olles nõrk ning haiglane, ei suutnud ma minna autosse ja sõita Narva-Jõesuu oma elamispaika, seal hirmutas mind külm urgas. Ema ööbis inimeste juures üks öö siin, teine seal. Mina jäingi nii oma töösaali ja magasin seal tolmuste kottide otsas. Igapäev käisin vabriku juhatuses ja palusin, et mulle võimaldatakse kasvõi ühiselamusse voodikoht. Kuid minu käimine ei toonud mingisuguseid häid tagajärgi, mulle ainult lubati. Nii pidin mittu kuud elama vabrikus. Minu rinnahaav ei paranenud sellistes tingimustes ja see valmistas mulle kohutavad piina töö juures. Pühapäeva hommikul, kui suleti vabriku väravad, ei olnud mul kusagile minna. Siis istusin ööpäeva jaama ootesaalis. Inimesi ei julgenud ma majades paluda, et nad laseksid mind öömajale, sest elu muredest ja muidugi ka selle tingimustest olid mul juba seljas täid. Selline oli mu elu ja nii pidin ma elama. Haigena ja nõrkusest vana, ei unustanud ma oma tööd, selles kiires tööinnus unustasin mõneks tunniks oma vaeva, mis mind rõhus. Olin osakonna parim tööline ja mind paigutati autahvlile, kui olin töötanud alles lühikest aega. Siis, kevadel ükskord mõeldi lubada minu jooksmiste tagajärjel mulle ühiselamus voodi koht. Siin sain ka siis lõppuks ennast ravida, sest arstid ei olnud suutnud kaheksa kuu jooksul mu rinda terveks ravida. Nii siis sain kuidagi moodi elama. Aga korterid me emaga ei suutnud kuidagi välja nõuda. Ning ema seisukord ei paranenud. Ta hakkas jällegi töötama vabrikus, sest et ära elada tuli ja maksta inimestele, et nad teda laseksid ööbida endi juures. Ka tervis oli tal selline, et nõudis peale leiva ja margariini veel midagi. Kuid ema ei olnud muidugi rahul ka minuga, kui tütrega. Sest ta pidi elama sellistes tingimustes ja mina ei suutnud teda aidata. Kui jäin teistkordselt rasedaks, siis valmistas see olukord juba mulle tõsist muret. Sest sünnitada ja tulla väikese lapsega ühiselamusse, see oli jube mõelda, sest see ei taga lapse tervist. Sõitsin Tallinna ja pöördusin Balti Manufaktuuri direktori poole palvega, kas ta rahuldaks mu soovi, kui ma võttan Narvas lõpparve ja tulen sinna nende vabrikusse tööle, ning võimaldaks mulle elamispinna. Direktor lubas rahuldada mu palve, sest ta vajas vilunud praakijaid. Ta kirjutas isegi kohe kudumisvabriku juhatajale saatekirja, milles palus mind vastu võtta tööle ja anda elamispind, kui ma saabun. Narvas oli mul väga raske taotleda enda vallandamist, aga nõudsin kindlalt ja saavutasin selle. Ning siis sõitsin kohe Tallinna. Aga siin puhusid järsku teised tuuled mulle vastu, mitte sellised, milliseid mina ootasin. Kui saabusin vabrikusse, leidis vabriku juhtkond korraga, et neil ei ole mind kuhugi sisse kirjutada. Paluti mind otsida ajutiselt peatuspaika tuttavate juurest, milliseid ma kahjuks ei omanud. See oli valus nali nende poolt. Läksin Kergetööstuse Ministeeriumi ja püüdsin seal leida väljapääsu sellest olukorrast. Saadeti minuga kõiksuguseid kirju juhtkonnale vabrikusse, kuid see ei aitand, sest direktor oli millegipoolest üldse kaotand inimkäitumise kombed. Ta muutus minu vastu päris loomalikuks ja ma ei suutnud end rahustada vaid oma pisaratega, ning ütlesin talle päris avameelselt, mis ma sellisest direktorist ja Partei liikmest arvan, kes saadab minusuguse nõrga naisterahva sellisesse raskustesse. Minu jalad nõrkesid sellest jooksmisest ja mul ei olnud õieti ju kusagil, kus peatuda või ööbida. Tulin ka Partei Keskkomiteesse ja tahtsin teile rääkida omast olukorrast, aga ma ei suutnud pääseda teiega

116 Tuna 1/2009 Olev Liivik, Valdur Ohmann / Koduta kodulinnas. Ebainimlikest elamistingimustest sõjajärgses Narvas kõnelustesse, ka telefoni teel isegi. Minuga rääkisid teised Keskkomitee inimesed, aga mingisugust abi sellest mulle ei tulnud. Viimaks viis see selleni, kui ma olin juba kõik uksetagused ära käinud, et ma sattusin miilitsa kätte ja see viis lõppu teekonna laagrisse.22 Vabanesin amnestiaga ja tulin Narva aprilli kuus. Ema kirjutas mulle laagrisse, et oli saanud ühe peremehe juurde korterisse ja talle on lubatud kindlasti ka vabriku poolt korter, sest oli käinud komisjon ja koostanud akti, mis koos avaldusega oli antud vabriku ametiühingu komiteesse. Kui vabanesin laagrist, olin seitsmes kuu rase ja mul ei olnud võimalust enam tööle kuhugi asuda. Jäin ema ülalpi- damisele. Läksin siis järgi pärima vabriku komiteest, kuidas on lugu ema avaldusega seal ja korteri saamisega. Aga mitmekordse käimise järgi tuli ilmsiks see, et avaldus koos kõigi aktidega oli nende poolt ära kaotatud. Lubati saata uus komisjon ja seada kõik endisesse korda asi paberitega ning kui osa uuest majast antakse üle, siis ema saab kohe sinna esmajärjekorras korteri. Aga aeg möödus, kuid ei tulnud ühtegi komisjoni. Läsin jällegi sinna vabriku komiteesse ning jällegi lubati saata komisjon, aga nii käisin veel mittu korda, kuid keegi ei tulnud ning ma läksin haiglasse sün- nitusele 24. juunil. Olles kaheksa päeva haiglas olnud, kirjutati mind koju. Väike laps käepeal, lahkusin haiglast ja tulin siia onni. Pliita sees ei ole ja see ruum on külm tuba, või kuidas teda nimetada on viis meetrid pikk ja kaks lai. Mina magan voodis ja siin on ka laps, sest voodi kohta ei ole, kuhu asetada lapsele voodi. Ema magab ukse ees maas, astume üle teineteise. Laps haigestus ja ta kõhuke valutas. Ka hakkas ta köhima ja on nohu, sest laps on märg oma mähkmete sees ja pean teda selles külmas kongis mähkima. Soendada ei ole kusagil kruusi vettgi, et last mustusest pesta. Kogu aeg pean pesema külma boorhappega. Mööda tänavaid käisin otsimas, kes laseks mind last vannitama, sest ta oli veel alles oma sünnitus mustuses. Sain hea inimese, kes lubas ennast tülitada ja ma vannitasin lapse. Kuid peale vanni laps külmas toas. Närveldamise ja nutu tagajärjel kadus rinnast piim ja laps ei saa sellest tilgast enam söönud. Kutsusin arsti, see soovitas keeta tummi koos piimaga, vannitada tihedamini ja teha soojad kompressid. Aga mis moodi ma seda teen, seda ei soovita keegi. Keetsin külapeal tummi korra, aga soendada teda ei ole ja nii on laps praegu näljas. Ta nuttab ja otsib oma väikese suuga süüja. Kuid mul ei ole talle midagi anda. Ööd ja päevad õõtsutan last süles, olen ise nõrkemas magamata. Ja ka ise kosutan vaid enda keha saia ja piimaga, sest süüja teha ei ole kusgil. Heile alles käisin ja jällegi nõudsin oma õigusi, aga jälle lubati saata õhtu, kuid kedagi ega mingisugust komisjoni ei tulnud. Ning ma pean vist nii kaua siin elama ja vaatama pealt lapse häda. Ma tahaks ainult teada, kas need parteilased ja saadikud, kes nad on valitud oma töökohtadesse rahva poolt, ka teavad, mis on nende kohus. Või arvavad nad, et nad neisse kabinettidesse on istuma vaid pandud! Kuid töölise heaolu eest ei hoolitse keegi. Kas ma ainult selleks sünnitangi, et oma lapsi surmale anda. Kusagil ei ole tähendab õigust! Kui sa lähed ja nõuad, et oleks sul elamis võimalused ja saaks oma last kasvatada, siis kusagil sa endale õiged vastuvõttu ei leia. Kuid mina tahan elada ja tahan ka, et minu laps elab, sellepärast nõuan, et valitsus ja Partei minu olukorrale tähelpanu osutaks. Ma elan ju Nõukogude Liidus, kus emale ja lapsele peab osutama kõige rohkem tähelpanu ja toetust. Kuid nagu näha, on meie Nõukogude Eesti üksik saar meres, kuhu ei ulatu Moskva seadused. Kui ma ei oma teie vastust ja abi enda seisukorda ja teie ei taha äratada Narvas magavaid Partei ja Ametiühingu Komiteesi, siis mina ometi ei jätta oma eluvõitlust. Minu käsi oskab kirjutada ka Moskvasse sm. sm. Malinkovile23 ja Vorošilovile. Ja ma usun, et

22 Aino Hansen mõisteti Tallinn-Nõmme rahvakohtujaoskonna poolt süüdi 24.12.1952. a. varguse eest ja talle määrati karistuseks 5 aastat vabaduskaotust. Vabanes pärast Stalini surma amnestia alusel 3, 5 kuu pärast. – Tallinna Linnaarhiiv, f. R-288, n. 1, s. 170. 23 Hansen võis kirjutada NSV Liidu valitsusjuhi Georgi Malenkovi perekonnanime kuulmise järgi eristamata “e“ tähte “i“-st.

Tuna 1/2009 117 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

siis kunagi ma leian õiguse elamiseks. Kuid ma loodan, et teie suudate mind aidata ja minu kirjale tähelepanu osutate. Olen iga aasta töötanud ja andnud oma riigilaenu summad, et meie elu läheks päev päevalt paremaks ja kas siis minu jaoks ei ole tõesti loodud elamisvõimalus. Sm. Käbin, palun et teie omalt poolt selleks samme astuksite, et ma saaksin elada inimese viisi ja kasvatada oma last. Ka mu ema palub minu kirja läbi, et tal oleks võimalus elada veel vanas easki oma perekonnaga koos ja kasvatada oma teist tütart, kes on alles neljateist aastane ja on saadetud tädimehe juurde, sest meil ei ole ruumi, et kõigil koos elada. Palun teid peatselt vastata minu kirjale.24

Minu aadress: Narva. II Rakvere 75a

Teid tervitab: Aino Hansen.

Olev Liivik (1975)

Lõpetanud 1999. a. Tartu Ülikooli ajaloolasena. Ajaloomagister 2005. a. Praegu Tartu ülikooli Ajaloo- ja Arheoloogia Instituudi doktorant ning Eesti Ajaloomuuseumi teadur. Peamine uurimisvaldkond: 20. sajandi Eesti poliitiline ajalugu.

Valdur Ohmann (1958)

Lõpetanud Tartu Ülikooli ajaloo osakonna 1984, magister artium 2000 arhiivinduse erialal. Riigiar- hiivi kogude osakonna teatmetalituse arhivaar. Uurimissuunad: Eesti NSV siseministeerium ja EKP stalinismi perioodil.

24 EKP Narva Linnakomitee sekretär Pankratov raporteeris 16.09. 1953 Käbinile, et Aino Hanseni ema J. Leppik kui Kreenholmi Manufaktuuri töötaja 1947. aastast on pandud (taas!) korterijärjekorda partei linnakomitee poolt Kreenholmi direktsioonile esitatud juhiste järgi. Asjade edasine käik dokumentatsioonist paraku ei selgu. Korterijärjekordadest paberite “kaotsiminekut” esines hiljemgi.

118 Tuna 1/2009 DOKUMENT JA KOMMENTAAR “Koostöö realiseerimise vormiks peame rahvarinnet...” Sotsiaaldemokraatliku partei asutamise katse Eestis AD 1975

Arvo Pesti

 1975. aastal saatis Pärnu Kolhooside Ehituskontori vaneminsener, hilisem poliitvang Veljo Kalep (1934) Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile järgmise avalduse:

Avaldus

Vastavalt konstitutsiooniga garanteeritud poliitilise tegevuse vabadusele palun sotsiaaldemokraatia pooldajate nimel luba Sotsiaaldemokraatliku Partei (SDP) organiseerimiskomitee moodustamiseks ja avalikuks tegutsemiseks koos trükisõna, raadio ja televisiooni kasutamisega. Olen eelnevate aastate jooksul Eestis ja mujal uurinud töötajate arvamusi Sotsiaaldemokraatliku partei rajamise suhtes. Sellesse suhtub poolehoiuga palju inimesi, kelle arvamus partei vajaduse, eesmärkide ja õiguste kohta langeb kokku järgnevate põhimõtetega.

I Vajadusest

Sotsiaaldemokraadid on veendunud selles, et praegu on Nõukogude Liidus vaja vähemalt kahte parteid. Praegust ajajärku iseloomustab maailma kiire areng demokraatia, inimõiguste ja inimeste majandusliku kindlustamise suunas. Sotsiaaldemokraadid peavad vajalikuks samasuguse arengu saavutamist ka Nõukogude Liidus. Möödunud etapp Nõukogude riigi arengus ühe partei diktatuuri valitsemisvormi näol on ammenda- nud seadusandlike ja täidesaatvate võimuorganite võimalused rahva majanduslike võimaluste tõstmisel arenenud riikide tasemele. Inimeste loominguliste võimete ja töötajate kogemuste rakendamine on edu- kam siis, kui demokraatia kõigi jaoks realiseeritakse täieõiguslike poliitiliste organisatsioonide läbi. Suur osa töölisi, insenere, majandusjuhte ja teadlasi on apaatsed töö viljakama korraldamise ja elu parema korraldamise suhtes sel põhjusel, et nad küll näevad puudusi ja tõkkeid, mida põhjusta- vad vananenud seadused, eeskirjad, tavad ja meetodid, ehk teisiti öeldes, bürokraatia, kuid nende võimuses ei ole midagi parandada. SDP suurendab oma liikmete näol majanduse korraldamisest ja poliitilisest elust aktiivselt osavõtvate inimeste arvu ja niimoodi laiendab seda inimmõistuse platvormi, millele toetub ühiskonna areng. Kahe partei olemasolu stimuleerib arendama mõlemaid oma tegevust selles suunas, mis toob enam kasu rahvale, vältides neid vigu, mis tekivad igas üheparteilises riigis sel põhjusel, et puudub vajadus analüüsida kriitiliselt ja õigeaegselt oma põhimõtteid ja töömeetodeid. Kahe partei teineteise õigusi austav koostöö täiustab mõlemat parteid.

Tuna 1/2009 119 DOKUMENT JA KOMMENTAAR

II Tegevuse alused

Sotsiaaldemokraadid seavad oma eesmärgiks inimeste mõistuse ra- kendamise inimeste hüvanguks. Sellise tegevuse normideks on ÜRO Universaalne Inimõiguste Deklaratsioon, Helsingi deklaratsioon ja Nõukogude Liidu konsti- tutsioon. Sellise tegevuse aluseks on terve maailma teadlaste ja edumeelsete riigimeeste tööd.

III Tegutsemise vorm

Sotsiaaldemokraadid pooldavad koostööd kõigi organisatsioonidega. Koostöö realiseerimise vormiks peame rahvarinnet, mis oleks võrdõiguslik poliitiliste ja ühiskondlike organisatsioonide liit. SDP liikmeks võivad olla kõik kodanikud, kes peavad õigeks partei programmi. Liikmeks astuja määratleb oma liikmeks oleku ja aktiivsuse määra ise. SDP on olemuselt ja töömeetodite poolest demokraatlik organisatsioon. Sel põhjusel ei tunnista SDP oma liikmeteks ekstremistlike vaadetega ning radikaalseid töömeetodeid pooldavaid isikuid. SDP põhikiri ja programm püüdlevad sotsiaalse õigluse ja arengu poole. Need koostatakse, kinnitatakse ja täiendatakse demokraatia põhimõtteid järgides.

IV Eesmärkidest

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et nii kapitalistlikud kui ka sotsialistlikud riigid arenevad üldise heaoluühiskonna suunas. Selles arengus on paljud riigid saavutanud suurt edu. Nõukogude Liidus kiirema arengutempo saavutamist peavadki sotsiaaldemokraadid selliseks eesmärgiks, mille heaks nad saavad küllalt palju kasu tuua. Sotsiaaldemokraadid suhtuvad erilise tähelepanuga nende teadlaste arvamustesse, kes pooldavad konvergentsiteooriat, mille kohaselt industriaalne areng viib kapitalistliku ja sotsialistliku süsteemi erinevuste vähenemisele ja süsteemide kokkusulamisele üldise heaolu- ühiskonna raames. Sellise ühiskonna saavutamise kiirendamist peavadki sotsiaaldemokraadid oma ülesandeks.

V Õigustest

Sotsiaaldemokraadid austavad konstitutsiooniga ettenähtud kõikide inimeste õigust organiseeruda, avaldada oma arvamust ja levitada oma seisukohti vaatamata sellele, kas nad ühtivad või ei ühti sotsiaaldemokraatide või kommunistide seisukohtadega. Selle juures juhindutakse ÜRO Univer- saalsest Inimõiguste Deklaratsioonist. Õiglases ja edukas ühiskonnas peavad inimeste põhiõigused seisma alati kõrgemal kõigist muudest seadustest ja tavadest.

120 Tuna 1/2009 Arvo Pesti / “Koostöö realiseerimise vormiks peame rahvarinnet...” Sotsiaaldemokraatliku partei asutamise

Kõikide parteide üheõigusluse tunnustamisest lähtudes peavad sotsiaaldemokraadid oma loo- mulikuks õiguseks tegutsemist täieõigusliku organisatsioonina kodumaal ning õigust suhelda, teha koostööd ja pidada sõprussidemeid teiste maade sotsiaaldemokraatlike parteidega.

22. august 1975. a. Veljo Kalep1

Kuna vastureaktsiooni ei järgnenud, kordas autor oma avaldust 1977. a. juulis, septembris ja oktoobris.2 Ehitusinsener V. Kalep arreteeriti 20. oktoobril 1980. a., kuna ta “[– – –] tegutses otsese nõukogudevastase tahtlusega Nõuko- gude võimu õõnestamise ja nõrgendamise eesmärgil ning tema tegudes sisaldub ENSV KrK § 68 lg. 1 ettenähtud kuriteokoosseis.”3 17. märtsil 1981. a. väljakuulutatud ENSV Ülemkohtu otsusega mõisteti talle neli aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusli- ku töö koloonias ilma asumisele saatmiseta. V. Kalepi süü seisnes selles, et “[– – –] tema nõukogude võimu õõnestamise ja nõrgenda- mise eesmärgil 1974–1980. a. süstemaatiliselt valmistas, levitas ja hoidis levitamise eesmär- gil nõukogude riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavaid laimavaid väljamõeldisi sisal- davaid kirjutisi ja materjale, ühtlasi levitades samasisulisi väljamõeldisi suulises vormis. [– – –]”4 Tegelikkuses seisnes see plakatite valmistamises, nende oma töökohal ekspo- neerimises, emigreerumisavalduste kirjutamises (V. Kalep kirjutas hulga nummerdatud emigreerumisavaldusi, nõukogudevastasteks kuulutati nr. 5, 6 ja 7, kus autor kirjeldas emigreerumissoovi põhjusi), paari artikli kirjutamises ning suhtlemises Moskvas akre- diteeritud väliskorrespondentidega. Viimane aga oli julgeolekukomitee silmis ohtlik kuri- Arvo Pesti tegu. Sotsiaaldemokraatliku Partei asutami- (1956) se avaldust millegipärast kuriteoks ei loetud, ehkki toimikusse köideti. Ilmselt lasus V. Lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli info- Kalepi õlul piisavalt teisigi “kuritegusid”. teaduse erialal (2004). Töötab Eesti Riigiarhiivi V. Kalep vabanes ennetähtaegselt 31. mail publitseerimistalituses. Tegeleb dissidentluse 1984. a. ning emigreerus Kanadasse 1987. a. ajalooga.

1 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 10557, k. 1, l. 23–24. 2 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 10557, k. 3, l. 38. 3 ERAF f. 130 SM, n. 1, s. 10557, k. 4, l. 322. 4 Samas, l. 317.

Tuna 1/2009 121 F O T O N U R K Narva

Vaade Narvale 1928. EFA 0-125760

nimesi on alati huvitanud linnade, majade ja maastike fotod. Kas äratundmisrõõmuks, et midagi pole muutunud, või vastupidi – nägemaks, kui palju on aeg muutnud. Tunas on Ijuttu Narva linna elamuprobleemidest pärast sõda. Teadupärast ei jäänud uhkest baroksest Narvast sõjamöllus suurt midagi alles. Vanalinna pärast sõda ei taastatud, varemed õhiti ja ehitati uued hooned. Siiski asuti 1950-ndate teisel poolel üksikuid allesjäänud objekte res- taureerima. See töö jätkub vähehaaval tänase päevani. Osa fotonurga fotosid on valitud ennesõjaaegsest perioodist, võrdluseks paar pilti, mis tehtud vahetult pärast sõda, ning mõned fotod pärastsõjaaegsetest uusehitistest. Valitud on eeskätt elukeskkonda kajastavad fotod ning teadlikult on välja jäetud Narva kui tööstuslinna sümbolid, nagu Narva Kreenholm, Narva Hüdroelektrijaam jmt.

Ivi Tomingas

122 Tuna 1/2009 Raekoda ja börsihoone 1930. aastatel. Raekoda ehitati aastail 1668–1671 ja seda peetakse üheks Eesti esimeseks barokkehitiseks. EFA 0-39308

Vaade Raekoja platsile 1952. aastal. Foto: G. Loss. EFA 0-70482

Tuna 1/2009 123 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Vasakul Narva Hermanni kindlus, esiplaanil Ivangorodi kindlused. All paremal veevõturajatis koos patareiga aastal 1926. EFA 0-55767

Vaade Narva Hermanni kindlusele 1944. a. EFA 0-62805

124 Tuna 1/2009 Hahni trepp 1920.–1930. aastatel. Foto: R. Christin. EFA 0-62686

Trepp 1944. a. EFA 1-7792

Tuna 1/2009 125 EESTI FILMIARHIIVI FOTONURK

Peetri maja (1704) Rüütli tänaval 1930. aastatel. EFA 0-142159

Kaader ﬁlmist “Eesti linnu”, Vinogradskaja tänav Narvas. EFA 0-48057

126 Tuna 1/2009 Narva kõrghoone ehitus 1969. a. Foto: V. Gorbunov. EFA 0-81071

Vaade Narvale 1979. a. Foto: P. Kuznetsov. EFA 0-115380

Tuna 1/2009 127 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks

Vello Paatsi

Märt Mitt 1879. või 1880. aastal. Foto: EKM EKLA A-128:67

eie ühiskonnas on igati auväärne tegelda tulekul ei õnnestunud seda teoks teha.4 Moleviku või, veel parem, tulevikuga, kui Lisaks meie rahvuslikus liikumises tegut- teenida ära minevikus sorija halvustav tiitel. semisele on M. Mitil veel üks silmapaistev See on vist üks põhjuseid, miks läinud aasta teene, ta on sellal läbielatu oma mälestustes oktoobris jäi tähelepanuta 175 aasta möödumi- kirja pannud, ta on ajastu kroonik. Loomulikult ne Märt Miti sünnist. Ometi on M. Mitt meie pole Miti mälestused ajastu kronoloogia. Nagu rahvusliku liikumise aja üks olulisi tegelasi, mälestuste puhul tavaline, vaatleb ta sünd- eestluse ja Eesti põllumeeste ideolooge ning musi läbi oma prillide, kõiki asju pole ta kirja Carl Robert Jakobsoni mõttekaaslane. Kuigi pannud, on nähtavasti üht-teist unustanud, ta pole mahtunud 101 tuntuma eestlase1 hulka, kirjeldustes leidub ebamäärasusi ja -täpsusi, avaldasid tema surma puhul järelehüüde pea ent need ei kahanda kuigivõrd kirjapandu kõik suuremad ajalehed. Hiljemgi on meest väärtust. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kul- meeles peetud. Põllumehed tegid 1933. aastal tuuriloolises Arhiivis hoitavate mitmete 19. Tartu linnavalitsusele ettepaneku nimetada sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul tegut- Tartu senine Näituse tänav ümber Märt Miti senud kirjanike ja kultuuritegelaste mälestuste tänavaks. Tegu jäi küll tegemata, sest linna seas on Miti omad ühed kõige põhjalikumad haridusnõukogu leidis, et mehe nimi ei ole ja üksikasjaderohkemad ning need haaravad “laiematele hulkadele tuttav”2. 1934. augustis kolmveerandsajandilist ajavahemikku. Vara- avati Tartu Näituse väljakul mälestusmärgid semad eestlaste kirjalikud mälestused peaaegu M. Mitile ja C. R. Jakobsonile (mõlemad puuduvad, sest alles sajandi keskel hakkab hävinud).3 1980. aastate lõpul püüti asutada levima laiemalt kirjutamisoskus. M. Miti kunagisse elukohta Kiltrele Kanepi Mälestused algavad teadetega Märt Miti kihelkonnas küll muuseum, ent uute aegade vanaisa ja isa sünnitalust Eametsa külas Sau-

1 S. Vahtre (koostaja). Eesti ajalugu elulugudes. 101 tähtsat eestlast. Tallinn, Olion, 1997. 2 Tänavate ristseid. − Postimees 07.12.1933, nr. 287. 3 Avati mälestusmärgid põllumeeste esivõitlejaile. − Postimees 27.08.1934, nr. 233. Vt. Kolm ausammast Tartu näituseplatsile. – Postimees 13.07.1934, nr. 188. 4 H. Karm. Veel kord Kiltrest ja talumuuseumist. – Koit 03.11.1988, nr. 129; R. Raudvere. Mart Miti muuseum tulekul. – Maaleht 18.05.1989, nr. 20.

128 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks ga mõisavallas Pärnumaal umbes 19. sajandi leiavad märkimist ka M. Miti 1100-lehekül- esimeste kümnenditega ja lõpevad võitlusega jelised mälestused, mis usaldati koos teiste Valgjärve valla uue Tamme koolimaja ehitami- materjalidega seltsis huvilistele uurimiseks se ümber 1899. aastal. Käsikirjas leidub väga ja tutvumiseks, seejärel pidi käsikiri liikuma erinevaid asju, nagu teateid perekondlikest Eesti Rahva Muuseumi ja leidma seal lõpliku sündmustest, olulisi paikkondlikke tegemisi, panipaiga. rahvusliku liikumise tähtsündmusi ja selles Käsikiri kadus huviliste vaateväljast ja tema osalenud tegelaste iseloomustusi ning üsna eksirännakutest täit selgust pole. Alles 1930. ootamatuid tähelepanekuid. Nii näiteks aastal leiavad M. Miti mälestused tähelepanu selgitab M. Mitt sõimusõna mulk päritolu ja Postimehe veergudel.8 Sealt selgub, et krooni- kasutuseletulekut ning viljandimaalaste poolt ka on küll säilinud, ent asub “praegu kadunu tartumaalastele sõimunime kaatsjalad andmist otsekohese sugulase käes Tallinnas hoiul”. nende viletsate riiete pärast.5 Mitmesuguseid Ajaleht lisab: “Kirjeldused on võrdlemisi head eluolulisi ja huvitavaid tähelepanekuid leidub ja elavasõnalised, mis korrigeerimist ei vaja M. Mitil küllaga. [– – –]. Kroonika on ka kahtlematult suure M. Miti mälestuste käsikirja saatus on olnud kultuurajaloolise väärtusega ja peaks meie üsna kummaline. Tema poja Karl Miti teatel ajaloolaste seas tähelepanu äratama.” Üks oli isa kirjutanud kaks põhjalikku mälestuste Märt Miti poegadest, Richard Mitt kinnitab käsikirja. Esimese käsikirja põhiosa, mis olevat 1933. a., et käsikirja annetas Karl Mitt Jo- sisaldanud M. Miti enda elukäigu kirjeldust, hann Voldemar Veski kaudu 10 aastat tagasi läinud kaduma ja ainult osa sellest jõudnud Eesti Rahva Muuseumile. Arnold Süvalep Eesti Rahva Muuseumi. Isa koostanud hiljem (Schulbach) ja Georg (Yri) Naelapea küll väi- uue käsikirja, mille esimesed osad olla valmi- davad, et käsikiri jõudis Eesti Rahva Muuseumi nud juba 1864. aastal või isegi varem, teine osa ja läks sealt kaduma. Pole päris võimatu, et olla kirjutatud Peterburis 1882. aastal. Hiljem käsikiri ei jõudnudki mingil põhjusel muuseu- täiendanud M. Mitt käsikirja veel mitmesugus- mi fondidesse. Viimast kahtlust süvendab G. te sündmuste kirjeldusega. Käsikiri on algselt Naelapea teade, et mälestuste kinkimine jäi kirjutatud lahtistele vihikulehtedele ja valminud omal ajal registreerimata.9 Käsikiri olevat sat- usutavasti mitmes etapis ja pikema aja jooksul, tunud Pärnu, seejärel Tallinna − liikunud ühe mida tõendab erinev paber, tint ja käekiri. Tõe- inimese käest teise kätte. Seda olla müüdud, näoliselt ei mõelnud Mitt mälestusi kirjutades panditud ja kingitud. Lõpuks sattus käsikiri nende avaldamisele. ajalehe Vaba Maa huviringi ja selle omandas Märt Miti elutee katkes 12. juulil 1912.6 toimetus.10 Märt Miti pärijate loal avaldas Vaba Tema poeg Karl Mitt on käsikirja viimasel le- Maa sellest ulatuslikke katkendeid11 ja seejärel heküljel avaldanud soovi, et käsikirja hoitaks jõudis käsikiri Eesti Rahva Muuseumi. Käsikiri mõnede tähtsate asjade meelespidamise pärast anti R. Miti poolt üle kultuuriloolisele arhiivile tallel perekonnas. Millal poeg selle märkuse 5. augustil 1933. lisas, ei selgu. Ilmselt on K. Mitt siiski ümber Tänapäeval hoitakse M. Miti originaalkä- mõelnud ja annetanud või andnud 1916. aastal sikirja alles Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti isast järele jäänud paberid ajutiselt kasutada Kultuuriloolises Arhiivis (f. 116, m. 9), muid Eesti Kirjanduse Seltsile.7 Selles ajaleheloos M. Mitiga seotud materjale (kirjavahetus, käsi-

5 Vt. T. Pae, M.-A. Remmel. Eesti etnonüümid, võrdnimed ja piirkonnanimed. − Keel ja Kirjandus 2006, nr. 3, lk. 177−190. Kahjuks on M. Miti käsikirja teated selle sõna päritolust jäänud autoritele tundma- tuks. 6 Kõik kuupäevad on vana kalendri järgi kuni kalendrireformini (01.02.1918), pärast seda uue kalendri järgi. 7 Suure kogu käsikirjalisi mälestusi. − Postimees 29.04. (12.05) 1916, nr. 96. 8 Tähtis kultuurajalooline kroonika ärkamisajast. − Postimees 13.04.1930, nr. 101. 9 G[eorg]. N[aelapea]., Kultuurdokument kaob! − Olion 1933, nr. 2 (38), lk. 126. 10 Märt Mitti mälestuste keerdkäigud. Seiklushimuline käsikiri. Saladuslik kadumine muuseumi arhiivist. − Vaba Maa 18.12.1932, nr. 298. 11 Mart Mitti mälestused (1–47). − Vaba Maa 21.12.1932, nr. 300–16.02.1933, nr. 39. Sellele liituvad veel tema poja Karl Miti mälestused: “Mart Mitt ja pastor Holst. Karl Mitti mälestusist.” − Vaba Maa 17.–18.02.1933, nr. 40–41.

Tuna 1/2009 129 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

kirjad, dokumendid) fondis 88. M. Miti pärijad (1986) – ja andnud ülevaate ka temast kui võtsid toimunust õppust. Et tagada vähemasti kirjamehest.16 M. Miti mälestuste ühte põne- unikaalse eesti kultuuriloodokumendi sisu vamat osa, Kanepi pastori Georg von Holsti säilimine, lasi R. Mitt pärast käsikirja leidmist tulistamist ja sellele järgnenud sündmusi on sellest valmistada 1933. aasta juulis viis masi- tutvustanud Olev Toomet.17 Avaldatud on C. nakirjakoopiat, mis kõik köideti raamatukogu- R. Jakobsoni kirju M. Mitile.18 Põlva ajaleht köitesse. Nendest üks eksemplar annetati Eesti ja kanepilased on aeg-ajalt M. Mitti meenuta- Rahva Muuseumile ja ülejäänud eksemplarid nud.19 Teadusuurimustes on M. Miti käsikirja saavad kolm M. Miti elusolevat poega ning Karl siiski suhteliselt vähe kasutatud. Tema elulugu Miti vanema tütre abikaasa Paul Tever. Eesti ja tegevust on kajastatud küll läbi aegade meie Rahva Muuseumile annetatud masinakirjakoo- kõigis olulisemates teatmeteostes (Eesti bio- piat hoitakse Eesti Kultuuriloolises Arhiivis graafiline leksikon, ENE, EE).20 (Koopiad 65, 518 lk.), teiste koopiate saatuse Käsikirja peatükkide avaldamisel on selguse kohta hetkel andmed puuduvad. huvides parandatud kokku-lahkukirjutamise Mart Miti originaalkäsikiri on köidetud vigu, lisatud ja ära jäetud komasid, w asendatud poolnahka 1. novembril 1935 ja selle maht v-ga. Autori kirjaviis on säilitatud (maa~ma, on 1107 lehekülge, sisaldades lisaks tekstile sell~sel, -matta, naad~nad, auu~au jne.) ja veel mõningaid skeeme, ajaleheväljalõikeid ja see annab ülevaate ühe rahvusliku liikumise registri. M. Miti käsikirja algusesse on lisatud aja mehe kirjaoskustest, kus keelenormid ja tema poja Richard Miti märkused käsikirja ortograafia polnud veel selgelt välja kujunenud. saatusest ja perekonnaloost. Sellele käsikirjale Ilmselged vead on parandatud ning ühtlustatud lisanduvad veel M. Miti ülestähendused ja kir- ortograafia kõikumisi. Mälestuste originaalis jutised ajalehtedele aastaist 1899−1905 (EKLA, leidub lehekülgede ülaservas pealkirju, mis f. 117, m. 7:11). avavad lehekülje sisu. Kõik need on koonda- M. Miti käsikirja on kasutanud või siit tud peatüki algusesse. Kui tekstis on midagi inspiratsiooni saanud mitmed inimesed ja arusaadavuse huvides lisatud, leiab lugeja selle uurijad.12 Tema poeg Karl Mitt tutvustas nurksulgudes. Kõik M. Miti allakriipsutused isa tegevust ajakirjas Olion.13 Yri Naelapea tekstis antakse edasi samamoodi. Avaldamiseks avaldas ajakirjas Nädal Pildis pikema foto- on valitud sellised peatükid mälestustest, mis derikka ülevaate tema elust, eriti võitlusest on meie rahvusliku liikumise ajajärgust vähem Balti parunite ja pastoritega.14 Sõja järel on tuntud. käsikirja üks esimesi tutvustajaid olnud Hillar Kindel on see, et ilma Märt Miti mälestusteta Palamets.15 Kõige ulatuslikumalt on M. Miti oleksid meie teadmised rahvuslikust liikumisest mälestusi kasutanud oma kultuuriloolises tunduvalt kesisemad. Ent laskem nüüd kõnelda romaanis Oskar Kruus – “Aeg atra seada” Märt Mitil endal.

12 Vt. näiteks: C. R. Jakobsoni surm − roim? Ärkamisaegse vabadusvõitleja Mart Mitti arvates lasid mõisni- kud arstil Jakobsoni eluküünla kustutada. − Meie Maa 05.09.1934, nr. 104; K. Mitt. Saksad Mart Mitti taga kiusamas. − Meie Maa 07.09.1934, nr. 105. 13 K. Mitt. Minu isa Mart Miti elust ja tegevusest. − Olion 1933, nr. 2 (38), lk. 126−129. 14 Y. Naelapea. Põgenemine Peterburi. Episoode Mart Miti võitlusest balti parunite ja pastoritega. − Nädal Pildis 1939 nr. 1(87)−9(95). 15 H. Palamets. Mart Mitt − Jakobsoni ja Köleri võitluskaaslane. − Edasi 05.04.1955, nr. 67. 16 O. Kruus. Mart Mitt kirjamehena. − Keel ja Kirjandus 1983, nr. 11, lk. 626−631. 17 O. Toomet. Mõnda Mart Mitist ja sellest, kuidas ravitseti Kanepi pastori paiset. − Edasi 28.05.1987, nr. 122 − 13.06.1987 nr. 136. Vt. ka M. Vares. Katkendid minu mälestustest. II − Tuna 2004, nr. 4, lk. 123−140. 18 Vt. C. R. Jakobsoni kirjad Märt Mittile. − Eesti Kirjandus 1906, nr. 6, lk. 173−179; C. R. Jakobsoni kirjad Märt Mitile. Kommenteerinud R. Põldmäe. Teaduslike tööde kogumik 48: Eesti loomakasvatuse arengust. Tallinn, 1979, lk. 113−120. 19 Vt. nt. S. Kivimäe. Mart Mitti meenutades. − Koit 20.−24.11.1973, nr. 136−138; O. Toomet. 150 aastat Mart Miti sünnist. – Koit 01.12.1983, nr. 128; O. Toomet. Mis toimub Kiltrel. − Koit 4.10.−18.10.1988, nr. 117−122; A. Hoop. Mitmekülgne ja väärt mees. – Koit 5.11.1998, nr. 126. M. Hirvlaane. Kanepi kihelkond 325. Kanepi, 2000, lk. 46. 20 Vt. ka Mart Miti elulugu. − Eesti Kirjandus 1926, nr. 6, lk. 332−333.

130 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks

viiolpilli mängis. Ka Veskoeal [Veskiojal] tädit27 Mart Mitti Elu lugu, Aea vaatamas, ei jäänud meie neil kordadel, kui võersil käisime mitte käimata. Et meil suur luguga ühendatud suguvõsa oli, siis juhtus mull see õnn, et 16ma aasta vanadusel kord ka Pärnumaa pulmi võisin viisil kirja panema näha saada, mille kena kombe mull praegu väga meeleperast on ning teda mitte üles kirjutama ei hakatud suuda hakata ehk hoidvad rahvas selle vana ilusa kombe ometigi mälestuseks tulevikule alale. Kuida öeldud, oli meil kül suur ja igapäise Sugukonna koht Sepa talu Pärnumaal21 leivapalukese perast rikas suguvõsa, siiski oli minu vanaisa Juhan oma pisukese popsikoha Mitt’i nimi. Isa kooliskäik Sauga vallas. peal, keda Nepski kutsuti, väga kehva ja vaene olnud.28 Nagu minu isa seda mitu kord rääkis. Oma elulugu kirjutamise juures olen tarviliseks Kui ta kirjutaja Abrami29 juure kooli oli läinud, arvanud, et oma vanematest ka midagi üles tähen- pidanud ta enne Sepale minema, kus ta siis puid dada, mis mull neist selgeste teada on. Minu isa peenikeseks lõhkunud, ning onunaine talle selle Mihkel, on Pärnu linna kihelkondas, Sauga vallas eest kanika leiba põue pista, lõuneks oli annud. sündinud.22 Sepa talu23 oli meie vana sugukonna “Koolis sain ma,” ütles isa, “peagi kõige esime- koht, mille perast siis ka meie liignimi24 Mitt, Sepa seks poisiks.” Koolmeister Abram Holter oli tões- talu nimest välja on kasvanud. Sest et sell aeal, kui te tubli mees, kes oma õpetust linna koolis täieste saksad meie rahvastele liignimesid antsivad,25 siis oli saanud, ning mina iga ülesannet, kui ka tema neil nimedel ikka saksa keele käänud juure jäivad, viisakaid elukombid enesele eesmärgiks püitsin nagu see ka meie sugukonna nimega, nagu minu võtta, ning selleperast ka perast vallakoolist lah- kadun[u]d isa ütles, sündinud olla, kus saksad kumist, kus 2 aastad olin olnud, leeri õpetusele30 sepp’a asemel Schmidt ütlesivad, aga talurahvas minnes õpetajahärra Rosenplänteri31 poolest, seda Mitt’iks lühendasivad. ühe isiäralise lugupidamise alla tõuusin. Ning Lapse- ehk poisikesepõlves viisid mind mo tema mind mõnegi kurja inimese vainu vasta, mis vanemad küll ka mõnikord Sepa talule, aga perast leeriaega mulle pääle tahtis tulla, kaitses ja seda sagedamini ema venna kodu, Allikale, kus iljem mulle Paistu kihelkonda koolmeistri koha vana Jürist26 onu meile sagedaste väga ilusaste muretses. Ma tänan ikka oma isakest haua põhja,

21 Avaldatakse originaalkäsikirja järgi lk. 4–34 ja 104–116. 22 Pärnu Eliisabeti kirikukihelkonda kuulusid nii Pärnu linnaeestlased kui ka linna ümbritsevate valdade elanikud. Märdi isa Sepa Juhani Mihkel (hilisema perekonnanimega Mitt) on sündinud Sauga mõisavalla Eametsa külas 7. septembril 1809. 1865. aastal rändas mees Pihkva kubermangu Oudova maakonda. Tema täpne surmaaeg on teadmata, maetud Domkino kalmistule. 23 Eametsa külas asuv talu kandis hingeloendustel nime Sepa-Nõmme. 24 Perekonnanimi. 25 Talurahva pärisorjusest vabastamisega 1819. aasta Liivimaa talurahvaseadusega said kõik talupojad endale 1826. aastaks liig-, prii- ehk perekonnanimed. 26 M. Miti ema vend Hallika Jaagu Jüri (hilisema perekonnanimega Oidermann) oli Jaagu vanima pojana Eametsa Hallika talu peremees. 27 M. Miti ema Kadri õde Anu (Anno) oli abielus vanaisa vennapoja Otto Mittiga. 28 Juhan Mitt (1772–1837) Märt Miti vanaisa oli Sepa-Nõmme talu saunik. Taluperemees oli Juhani vanem vend Mihkel (EAA, f. 1865, n. 3, s. 233/2, l. 75–77). 29 Abram Holter (1898–1851) oli õppinud Pärnu Eliisabeti koguduse kirikuõpetaja Johann Heinrich Rosenplänteri Eesti Koolmeistrite Koolis (1815−1818). Töötas seejärel Sauga kirjutuskoolis õpetajana (1819−1851). See kool erines tollastest külakoolidest laia õppekava poolest, kuhu kuulusid ka kirjutamine, arvutamine, geograafia jm. Kirjutamise õpetamine andis nime ka koolitüübile. A. Holteri juures sai hea hariduse üsna palju külakoolmeistreid. Vt. V. Paatsi. Abram Holter ja Sauga kirjutuskool. Hariduskonverents Eesti kool: juured ja tänapäev. Konverentsi materjalid. Tallinn, 1998, lk. 55−58. 30 Leeris käidi üldiselt 16- või 17-aastaselt. Mihkel Mitt oli leerilaste nimekirjas juba 1825. aastal, ent vaesuse tõttu käis leeris alles 1830. aastal (EAA, f. 1279, n. 3, s. 445, l. 35p, 80p). Et Sauga kirjutuskoolis õppinute nimekirjad enne 1830. aastat puuduvad, ei saa täpselt öelda, millal seal Mihkel Mitt õppis. 31 Johann Heinrich Rosenplänter (1782−1846), Pärnu Eliisabeti koguduse kirikuõpetaja aastail 1809−1846.

Tuna 1/2009 131 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Märt Miti elumaja Kiltrel Tamme vallas (valdade liitmise järel Valgjärve vallas). Ülesvõte 1909.: EKM EKLA A-128:21

et ta mind kooli saatis, et tall küll mulle leiba juure Kaks aastad iljem läinud see õpetajast antud polnud anda, aga ilma tema lubata oleksin ma ka lootus täide, et isa Paistu kihelkonda Holstre ilma kooliõpetuseta ja rumalaks teoorjaks jäänud. valda kooliõpetaja koha oli saanud.33 Okto[o]bri Nenda olid isa sõnad. kuu algul 1833 võetud teekäik uue koha peale Sagedaste kui isa nenda oma nooreea elust minna ette. Õnnelikult ja tervisega jõuudnud ja kooliõpetusest rääkis, kuulasin ma seda ikka naad kolmandamal päeval Holstresse ja uueste suure hea meelega. Juba 21. aasta vanadusel asutatud koolikoha peale. olla ta naisemeheks saanud, kelleks ta Allika Pulleritsu, nenda nimetati seda koolimaea Jüri õe Kadri32 oli kosinud. Vanaduse poolest kohta lähidal oleva Pulleritsu talu nime järele.34 olivad naad (isat-emat) üheealised. Kaks nädalid iljem uue koha peale tulekud sell 19mal okto[o]bril olid koolilapsed esimest korda Koolmeistri koht Paistus näitele tulnud. Otse sell sammal päeval oli ka Ju- mal neile esimese poea annud. Õpetaja Maurach’i Koolmeistri koht Paistus. Isa esimese poea risti- soovimise peale panti lapsele ristimises Mart mine. Holstre valla rahvas ei mõista lugeda. Kooli nimeks35, sest et õpetaja nimi ka Mart oli.36 Üht- inimesed. Mitte koolilapsed. Koolihoone. Anna lasi heitis ka õpetaja isi lapsele ristiisaks. Nenda lastele agu! olin mina siis õpetaja ristipoeaks saanud.

32 M. Miti ema Hallika Jaagu Kadri (hilisema perekonnanimega Oidermann) pärines samuti Eametsa külast. Tema sünd puudub Pärnu Eliisabeti koguduse sünnimeetrikas. Hingerevisjonide põhjal sündis ta 1812 või 1813. Mihkel Mitt ja Kadri Oidermann laulatati Eliisabeti kirikus 5. novembril 1831 (EAA, f. 1279, n. 2, s. 6, l. 98). 33 Miti soovitas Holstresse J. H. Rosenplänter, nagu ta soovitas 1839. aastal Sauga mõisavalla Räägu külakool- meistri Peeter Jaansoni Paistu kihelkonna Morna külakoolmeistriks. 34 Teise variandi kohaselt sai kool nime Mihkel Miti järglaselt külakoolmeistriametis Jaak Pulleritsult. Viimane tundub usutavam, sest vanemates hingeloendites puudub Pulleritsu talu. Holstre sünnimeetrikas vilksatab 1813–1827 see nimi paaril korral (Polliritsu Marret (1813) ja Polliritsu Hans (1823)). Tegemist võis olla sau- nakohaga. Koolmeister J. Pullerits oli sündinud (1820) Saare-Looritsa talus, kus 1826. aasta vaherevisjonis leiame Pulleritsu perekonnanimega inimesi. 35 Tegelikult on sünnisissekandes poisi eesnimeks Märt. Hiljem on kasutatud mõlemat nimekuju, nii Märti kui ka Marti. Et laps ristiti esivaderi nimega, oli sellal laialt levinud pruuk. 36 Tegemist on Paistu kirikuõpetaja Christoph Martin Lobegott Maurachiga (1785−1848), kes teenis Paistu kogudust aastail 1815−1848.

132 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks

Kõigel sellel mis siin olen nimetanud ja et ne laps loeb kogoni selgeste raamatud.” Seda 19nes okto[o]ber minu sündimise pääv oli, ei viimist juhtuviku mälestan maa veel kogoni oleks küll muidu midagi isiäralist tähtjust, kui selgeste, aga ema ütles, et ma sell korral 3½ mitte nimetatud aasta 1833 ja okto[o]bri 19nes aastad vana olen olnud. Lisaks tähendan ma see aeg ei oleks olnud, kus veel selle nimega veel siia juure, et selleaegses Holstre vallakoolis “Kool” terves Paistu kihelkondas ja esimest kor- küll koolilastest juttugi ei võinud olla, sest et da Holstres elama oli hakkanud.37 Ühel hoobil õppjaid, kas kooliinimesteks ehk koolirahvaks olla küll ka He[i]mtali vallas koolimaea ehitatud, pidi nimetadama, sest 20ne kuni 30ne aastased sääl olla aga kooliõpetus üks aasta iljemini, suured inimesed käisid koolis42, kellest mitmed (nagu mulle seda üteldi) peale hakkanud.38 Ki- minu isast, et see küll pikkuse poolest kaunis helkonna kooli ei olnud muidugi mitte.39 täismees oli, temast veel pikemad, ja ka vanemad Minu isa oli laste õpetamist esiteks trükkitud olivad. Ja mõni poiss nagu ma mälestan, üks tähtede tundmisega peale hakkanud, sest et jo Kovali Jaanus, kes iga kord terve peajagu pidi raamatu lugemist terves vallas peaaegu kee- kummardama, kui uksest sisse ehk välja läks. gi veel ei mõistnud, kirjutust juba mitte üht Igapäisid kooliõppiaid, ütles isa läbistiku igal tähtegi.40 Kui neli kuni viis aastad mööda olid talvel ikka 160ne ümber koolis käivad.43 läinud, siis säädis isa mind koolipoiste ja tüd- Kooli tuba ehk kooli saali võis ennemalt küll rukutele tähti õpetama, sest raamatu lugemine põhuküiniks ehk puukuuriks nimetada kui koo- ja veerimine oli mull sest alalisest kuulmisest lipidamise toaks, sest et seda sugugi kooli tarvis otse nagu ilma teadmata külgi kasvanud. Ja ei esialgu ega ka soeapidajaks hooneks ei olnud mälesta ma sellest midagi, millas ma raamatud ehitatud, vaid kiriku asemlikuks palvemaeaks, oleks õppinud ehk mulle keegi seda õpetanud. kellel puupõrandad ei olnud ja koolilised pehme Ema ütles, et mull veerimine peast, enne tähtede sügava liiva sees kõndisivad, vähamast üks ehk tundmist juba kogoni selge olnud, ja kui õpetaja kaks paari kindaid käes. mind koolikatsel41, koolipoiste ja -tüdrukute Sessuguses hoones peeti nüüd ligi 8 talvet ees- nähes raamatud lugeda lasknud ning neid siis tähendatud viisil kooli. Ve[e]bruarikuu algul põles häbistas, üteldes: “Teie olete suured inimesed aga see koolimaea ära, mis ühest kangekaelsest ja ei mõista tähti üles veerida, ja kolme aasta- koolipoisist arvati sünnitud olevad.44 Et see nüüd

37 Eesti kultuuriloos tähtsa Pulleritsu külakooli asutamisest möödus läinud aastal 175 aastat. Selle sündmuse puhul meenutati ka kooli esimest õpetajat Mihkel Mitti, Märdi isa. Kirjanduses ringlev 1832 pole õige, sest sellel aastal veel ehitati koolimaja. 1833. a. leiame Mihkel Miti koos abikaasaga neljandal paastupühapäeval Pärnu Eliisabeti koguduse armulaualiste seast (EAA, f. 1279, n. 3, s. 56, lk.117). Vt. Holstre kooli lood: Holstre kool 175. [Holstre], 2008. 38 Heimtalis töötas kool siiski varem. Koolimaja oli siin valminud juba 1822. 1832. aasta suvel teatab Paistu pastor, et koolis õpib 20−25 talupoissi (EAA, f. 1207, n. 1, s. 270, l. 2). 39 Nagu Eestis tervikuna, ulatub ka Paistu hariduselu tagasi Rootsi aega. 18. sajandil ja 19. sajandi algul töötasid Paistu kihelkonnas külakoolid. Mitmesugustest asjaoludest tingituna tegutsesid nad katkestustega. 19. sajandi 30. aastatel hakati kihelkonnas taas ehitama ja avama külakoole. Heimtali ja Pulleritsu külakooli järel valmis Loodi ja Vardi mõisa ühine koolihoone (1835) ning kool Mornal (1839/1840). 1843. aastal töötas Paistu kihelkonnas kaheksa külakooli (eelmainituile lisaks veel Aidus, Tuhalaanes, Õisus, Pahuveres) 431 õpilasega, poisse 226 ja tüdrukuid 205. Paistu kihelkonnakool avati 1854. aastal. 40 Miti teated Holstre rahva kirjutamisoskusest on tõelähedased, lugemisoskuse kohta mitte. 1796. aastal luges umbes 70% Paistu kihelkonna täiskasvanutest soravalt, lugeda ei osanud 30%. 1845. aastal leidus Paistus 605 Piiblit ja Uut Testamenti. Vt. lähemalt: V. Paatsi. Piiblite ja Uute Testamentide loendus Lõuna-Eestis 1845. aastal. − Keel ja Kirjandus 2005, nr. 11, lk. 891–900. 41 Nähtavasti peab autor silmas kevadist koolikatsumist, kus kontrolliti nende laste teadmisi, kes veel koolis ei käinud, või kooliealisi, kellel oli lubatud õppida kodus. 42 Pole päris selge, kes olid need nii vanad koolipoisid. Pole võimatu, et osa neist polnud suutnud peakoolis lugemist ja katekismuse tundmist omandada, mida nõudis kirikuõpetaja nii leeritamisel kui ka abiellumisel. Nüüd olid nad määratud külakooli edasi õppima. 43 Siin pole tegemist õpilaste arvuga koolis, vaid nende arvuga, kes pidid koolis käima. Need arvud erinesid suuresti, sest osa õpilasi vabastas pastor kooliskäimisest ja need õppisid kodus. Esimesed koolilaste arvud Paistu kihelkonna külakoolide kohta pärinevad aastast 1842. Pulleritsu koolis käis sellel aastal 99 last, järgnevatel aastatel veelgi vähem. 44 Ka muudest allikatest ei selgu, millal koolimaja maha põles. Miti enda eelmist lauset silmas pidades võis 

Tuna 1/2009 133 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

üks häbemata ja nurjatu tegu oli, on isienesest valdades Paistu kihelkondas koolisid asutatud. selge, mis aga mitte täitsa avalikuks ei tõusnud. Aga Holstre vald jõuudis siiski kaugemale, Aga väham kõlvatu ei olnud ka selleaegne isiäranis sellega, et umbes 1844mal aastal teise koolivalitsus, sest peksa ning nuuditada ei saanud uue koolimaea Pirmastu poolse vallale Põd- rahvas mitte üksi mõisas, vaid ka kiriku juures ralohkude juure ehitas.48 Minu isa läks nüüd ja koolimaeas. Õpetaja ütles alati minu isale uue koolikoha peale elama ning oma asemele käredaste: “Anna lastele agu, niipalju kui aga neile (Pulleritsule) võis ta ühe oma õpilase jätta.49 vähagi [perse]45/nahka mahub.”46 Siis ei olnud ka Kooliskäijate arv oli nüüd vallas kaheks lah- imeks panna kui seesugusel karedal koolivalitsuse kunud, aga sellega ka koolitubades lahkem ruum aeal korraline õppimise imu ja auusad eluviisid saanud. Suur näljaaeg, mis ühe isiäralise lõpmata puudusivad, sest peks oli ees ja taga ja alati kar- vihmase sui läbi 1845. aastal tuli, takistas esimestel detav nagu irmus tulekahju, rääkimata sellest, et aastatel kooli edenemist. Selle aea sees olin aga süidlastele peksmiseks, kirikute juures tee arude mina juba õppimises ja vanaduses ka hea natukese peal nuhtluse sambad* püsti olid säetud. kaugemale saanud, nenda et isat tema raskes ametis, mida ta suure hoolega pidas, aidata võisin. Vast 17ma aasta vanadusel võisin maa isa Uueste ehitatud koolihoone asemel juba täieste üksi kooli pidada, pealegi oli nüüd Pirmastu kool ka aegapidi täielikuks Teine koolimaea Holstres. Leeriõpetusest kodu kirjutus- ja rehkendamise kooliks kasvanud, tulles. Holstre kool parem kool. Kirikisandad kuna endine Pulleritsu kooli veel ikka üksi raa- toored ja karmid. Kirikhärra napsivõtja. Köstri matulugemist õpetas. palve koolimaea, kuradi nägu näikse mull ja kõigil Peakoolist ehk leeriõpetusest välja tulles, inimestel olevad. kellega ühtlasi ka 17me aastad täis, vanaks sain, olin ma piiblilugude ja katekismuse küsimuste- Uue koolikambriga, mis rehetoa külgi ehitati, ga, mida noor õpetaja Maurach50 väga osavaste hakkas ka uuem ja parem kooliaeg. Ka kirjutuse mõistis, läbi tuttavaks saanud, mille läbi mull õpetust võiti siin suuremal mõedul arjutama küsimused ning õpetusjaod, mis õpilastele hakata ning jõukamad talurahvas panivad oma järestiku ette panin ja ära seletasin, mitte sugugi lapsi ilma sundimatta kirjutuskooli.47 rasked ei olnud, vaid selles nagu mõni kunstnik, Sell vaheaeal umbes, oli ka mitmes tõistes osavaste ümber käija mõistsin.

 tulekahju olla 1841. aasta veebruaris. Tollased õlgkatustega puitkoolimajad põlesid üsna tihti, sest kasutati peerutuld või küünlaid. Muidugi ei saa välistada ka süütamist. 19. sajandi teise poole ajakirjanduses on üsna palju teateid koolipoistest, kes süütasid koolimaja, et kooli mitte minna. 45 Maha tõmmatud. 46 1846. aastal kaebas Hans Kipp koolmeister Jaak Pulleritsu peale, kes peksnud (nähtavasti ilma suurema põhjuseta) tema karjas olnud väikest poega. Koolmeister pidi maksma Hansu pojale 50 kopikat valurahaks (EAA, f. 3671, n. 1, s. 4, l. 85). * Paistus oli nendasugune post [kirikusammas]Viljandi poole minnes teearude vahel mõnisada sammu kirikust kaugel. 47 1839. aasta koolivisitatsioonist selgub, et Heimtali, Pulleritsu ja Loodi külakoolis õpetati juba mõnedele õpilastele natuke kirjutamist ja rehkendamist. Laiem kirjutama õpetamine Holstre koolides sai alguse ilmselt 1848/49 talvel, mil Pirmastu ja Pulleritsu koolile muretseti seinatahvel ja osteti kirjutuspaberit ning tinti (EAA, f.1068, n. 1, s. 122, l. 20). 48 Holstre vallakassast on 1843. aasta juunist detsembrini makstud koolimaja ehitusmaterjali ja -tööde eest. Tõenäoliselt valmis uus koolimaja Pirmastus 1844. aasta lõpuks, sest vallakassast on rahastanud koolimajadele (sic! mitmus) küttepuude ja valgustusrasva ostmist, ning määrati kindlaks koolmeistri palk: 20 vakka rukist, 15 vakka otri ja 5 vakka kaeru (EAA, f. 1068, n. 1, s. 116, l. 95p). 49 Täpselt on raske kindlaks teha, millal Mihkel Mitt läks Pirmastusse. Detsembrist 1844 pärinev Pärnu-Viljandi rahvakoolide aruanne märgib Holstres ainult üht kooli, mille koolmeistriks on M. Mitt. Millise kooliga oli just tegemist, aruanne ei märgi. Järgmisel aastal (1845) töötab Holstres kaks kooli, kus õpetajateks M. Mitt ja Jaak Pullerits. Viimane töötab Pulleritsul veel 1851. a., seejärel ühe talve Hans Rebane, kes siirdub Hummulisse ja siis tuleb Morna külakoolist Pulleritsule koolmeistriks tuntud rahvusliku liikumise tegelane Jaan Adamson (Pulleritsul 1852−1879). 50 Pärast Martin Maurachi surma (1848) valiti Paistu kirikuõpetajaks tema poeg Carl Peter Ludwig Maurach (1824−1900), kes töötas Paistus 1848−1853 ja hiljem pikemat aega Põltsamaal.

134 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks

Ma olin lõpmata rõõmus, et nenda õpetada sest tuli, et ta tubli napsivõtja oli. Ehk kui kirik- ja ka oma mõistust täiendada võisin, pealegi et härra jälle koolimaeasse lauarahvast51 kirjutama isa nüüd omast raskest koolitööst, kellega ta ja rahvale ette manitsuse jutlust pidama tuli, siis ennast rinnust üsna hädaliseks oli kurnanud, pidi isa talle iga kord ikka pool toopi suhkrunapsi hingata ja rahulikumalt päält vaadata võis. Kool valmis muretsema. (Nüid kimmel viin.52) Holstre vallas ei olnud nüüd enam üksi kõige Juba enne jumalateenistuse alustust võttis vanem, vaid ka see kõige parem kool terves ta paari klaasi napsi ära. Köster hakkas siis Paistu kihelkonnas. Ka laulmine oli kaunis lauluga, ning reedise päeva omigu palvega püha heas korras. Ka [kiriku]õpetaja kandis laulmise teenistust. Palve, mida köster valju, aga siiski nii poolest väga hääd hoolt. Kiriku juure asutati oigava häälega raamatust ette luges, see aeas uus nelja healeline lauluõpetuskoor, nenda et nii sagedaste kui seda loeti, ikka mo nõrgad igapidi nagu üks heledam päike ja selgem ilm ihuliikmed värisema ja otse nende sõnade juure hariduse taeevas paistma hakkas ning seks olivad saades: “Jumal paraku, kuradi nägu näikse mull ja õpetaja oma prouuaga kõige kihelkonnarahva kõigil inimestel olevad” hirmuga täidetud lõin ma vastu ütlemata sõbralikud ja lahked. Isiäranis omad silmad koosoleva rahva silmanägude peale, võeti lauljaid pühade aegus otse pidulikult vastu. jooksin siis jälle rutuste isa pisukese peegli ette Kuna vanast, kadund isa aegus, kui see veel esial- vaatama, kas ehk säält mitte enesel seda palves gu, õpetaja oli, Paistus mingid auulist eesku[j]eu üteldud hirmust kuradi nägu praegust ei oleks ei olnud. (Mina olin aldi hääle laulja.) näinud, mida ma teistel, kes koolitoas olivad veel Et küll kadund õpetaja, Jumal anna talle mitte ei näinud olevad, sest kurat pidi jo rahva ta pattu andeks, minu ristiisa oli ja mina teda jutu järele ikka süsimust, ja tall vähamaste kolm selleperast ka südamest armastama ja auustama kuni 7 sarve pääs olema. Selleperast maa siis lap- pidin, omitegi läksivad mull tema eluaegas sepõlves seda loetuse päeva kui isa sellest teada mitmed tema ametikombed pealtnähes väga andis, iga kord suure jäledusega kartsin tulevad läilaks, mille perast sagedaste mõtlesin, küllap ning siis sagedaste koledad unekuetused mind need kirikisandad ikka kõik nii toored ja karmid unest üles peletasid ja nende eest ära põgeneda valitsejad võivad olla. Selleperast olgu siin pisut tahtsin, kus siis isal-emal mind kinni pidada ja tema kirikuteenistuse aeast nimetada. Maa olin rahule sääda, otsata vaeva oli. ehk vaevalt kümne aastane, kui isa mind ka talvel Ma sain otse sell aeal sügise juba 16 aastad kord kiriku viis. Et kirikus väga külm hakkas, vanaks, kui vana õpetaja Maurach 184953 aastal viis isa mind käärkambrisse so[o]ja ja läks isi ära suri. Minule jäi temast hää värvi õerumise tagasi kirikus[s]e laulma, sest sell aeal lasti altari kivi kui ristiisa perandus, mälestuseks. Maaleri teenistuste ja jutluste vahel ikka vähamaste üks ametid õppisin ma omast isast.54 Õpetaja kuni kaks pikka laulu ära laulda. Naisterahvast oli Maurachi asemele jäi tema poeg õpetajaks. kauniste käärkambri endid soendama kogonud. Peagi tuli ka õpetaja altari jumalateenistuselt Kooliõpetaja ameti eksam käärkambri tagasi ja kärkis naisi kirikus[s]e minna, need püitsivad endid veel soendada, aga sääl Ader kivi taga. lõppis ka õpetaja kannatus otsa ja sundis neid kurja sõnaga?! ja kahe rusikaga tagudes välja Aastal 1850. kevade, kui ma 17½ aastad vanaks minna, üteldes: “Mis tee kuradid siin vahite, ka- sain, läksin ma kirikuõpetaja juure koolmeistri sige kiriku.”* Sarnast ja muud juhtusin ma temast eksami tegema,55 minuga ühes olid ka kaks teist, kadunust sagedaste nägema, mis küll enamiste ka selle samma tööle tulnud, nimelt Adu Ärg ja

* Sagedaste kui kirikhärra käärkambri uksest, mis rahva eest lukku oli pantud välja ei pääsend, hüidis ta valju healega ukse pealt kirikusse: “Kellamees, kellamees, kus kurat sa oled, kui sa ust lahti võtma ei tule.” Kellamees, kes aga ühe kepiga kiriku suure ukse pääl rahvast vasta tõrjus ja sellele, kes välja tahtis tulla, siis pähä lõii. 51 Armulaualised. 52 Köömneviin. 53 M. Mitt eksib, tegelikult suri 13.11.1848. 54 Tollase koolmeistri palk oli üsna vilets. Suviti pidas ta põllumeheametit. Selle kõrval tehti muudki. 1839. aasta koolivisitatsioonil märgitakse, et Pulleritsu koolmeister köidab vähe raamatuid. Mihkel Mitt sai lisaks koolimaale 1843. aasta jüripäevast 1844. aastani vallalt veel 7 vakka rukist ja 10 vakka kesvi. 55 Selleaegne koolmeistri kutseeksam tehti tavaliselt kihelkonna koolivalitsuse ees, mis koosnes mõisnikust kirikueestseisjast, kirikuõpetajast, kirikuvöörmündrite või koolivanemate hulgast valitud liikmetest.

Tuna 1/2009 135 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Juhan Ritsu. Kui nüüd kirjutamise-rehkendamise ära peetud oli, tundis isa tarvis olevad seda ja joone tõmbamistega valmis olime ja õpetaja ka Pirmastu koolikohta kui ka kooliõpetaja ametid omapoolised küsimused läbinõuudnud oli, siis maha jätta, sest kehva koht ei jõuudnud toidust pidime ka meie (selle tarvis sinna kutsutud laste anda ja tervis koolipidamises oli tall väga ki- käest) katekismuse ja piiblilugude küsimustega duraks jäänud, üle selle kasvasivad ka lapsed proovi tegema. Mina soovisin, et teised proovi suuremaks, milleks koolikoht meile muidugi tegiad, kes minust umbes poole vanemad olid, vähikene oli.59 et need pidid enne selle küsimuse tööga algama, Küll nähti isa südamele see koolmeistriameti aga õpetaja sunduse peale, pidin mina omitigi esi- maha jätmine liig kurb olevad. Nüüd vast nägi mene olema. Ma hakkasin Vana Tõstamendi sün- ta, et juba tema õpetatud poisid meheks olivad dinud luguga ja lõpetasin seda Uue Tõstamendi saanud ning igas paikas tundis ta sellest kaunist Kristuse elu käigiga. Juhan Ritsu56 luges siin üht rõõmu, pealegi ei tahtnud õpetajahärra sugugi, tükki Jo[o]sepist ette, mis ta piiblilugudest päha et isa koolimeistrist enne surma pidi lahkuma, õppinud oli. Aga kolmas minu ameti vend Adu isiäralde veel see, et mina isale tema ametis täitsa Ärg57 lubas ka Joosepist rääkida. Aga niipea kui asemlik võisin olla ja õpetamise töö nüüd otse ta kaks ainust sõna oli suust välja saanud, jäi ta kahekordist tulu näitas toovad. Sest viimsel kahel kogoni vait. Vana kirikuvöölmünder58 Lintsi talu aastal, kus mina juba täitsa isa asemel koolilaste peremees Juhan Anuson, kes ka pealt kuulama juures õpetasin, keda ma ühe tunnikorra* pida- oli kutsutud, tegi aga siin vait jäänud küsiale veel mise järele ära olin säädnud ja selle järele õpilaste suuremad häbi. Ta ütles: “Adu, ader kivi taga, vaimu erkus hoopis tulisemaks läks ja mitmed tõsta lahti, muidu ei saa sa edasi.” Adu tahtis veel koolipoisid ka juba isi küsida ja ülesandeid ette üht sõna ütelda, aga see ei tulnud suust välja ja panna võisivad. Selleaegse koolipoiste seast oli jäi nagu enngi vait. Vöölmünder kordas veel oma Adam Peterson60 kõige teravama vaimuandega enne üteldud sõnu ning sellega oli siis ka terve ning tema edasijõudmine oli isiäralde ka teistele eksam lõpetatud. Mind nimetati nüüd kõlbduse õppimise kihutajaks. Sest õppimisele lapsi sun- perast Pulleritsule, lahtitehtud koolmeistri ase- dida ei olnud enam keppi ega hagu vaea nagu mele koolmeistriks. Aga et ma liig noor olin, ei seda endise [kiriku]õpetaja aeal kange käsuga võinud vöölmündri härra mind mitte selle ametile tarvitama sunniti. Nende nuhtlusnõuude asemele kinnitada, sest lahtitehtud koolmeistri sugulased koolituppa oli armastus asunud ja armastus oli olid minu nooruse perast vasta kaibduse tõstnud, nüüd ka kõige paremaks õpetusjõuuks saanud. lootes, et nenda ehk endine koolmeister veel Kuida öeldud, oli isal kõigest sellest raske ära ametile jääks, mis aga siiski mitte ei lubatud. lahkuda. Aga üks küsimus ei jätnud teda siiski rahule, sest miska pidi ta ennast ja oma lapsi Isa koolikoha maha jätmine ja talukoha toitma hakkama. Käesolev koolikoht oli põldu- de poolest nenda ütelda päris liiva nõmm, mis võtmine Tartumaale elu ülespidada liig väha oli. Ja et koolivalitsus Isa koolikohast lahkumine. Tartumaale elama- kooliõpetaja ülespidamise perast mingi hoolt ei minek. Teoorjus. kannud, oli ka minu isa näljahäda kartuse perast sunnitud seda armast kooliametid maha jätma Sell 1852 aastal kui juba 19 aastad ehk nenda ja asus nüüd Tartumaale Kirepi valda Tiidla61 ütelda 19. talvet seda kooliametid ja -kohta külasse Tamme-Jaani talusse elama.

56 Juhan Ritsu pärines Ungerti talust. Tema nime Paistu kihelkonna koolmeistrite seas ei leidu. 57 Ado Härg, hilisem Pirmastu külakoolmeister (1853−1859) pärines Härjakoorma talust. 58 Kirikuvöörmünder oli kirikueestseisja ja kirikuõpetaja abiline talupoegade hulgast, kes abistas neid koguduse asjades. 59 Holstre personaalraamat näitab, et Mihkel Miti perekonnas oli sündinud 10 last, neist neli küll varakult surnud (EAA, f. 1286, n. 1, s. 368, l. 117p). * Sell aeal ei olnud veel külakoolis ühtegi tunni korda. 60 Adam Peterson (1838−1918), rahvusliku liikumise tegelane, mõisavalitseja ja luuletaja pärines Kipi talust. Sai tuntuks talupoegade kollektiivsete palvekirjade koostajana koos vend Peetriga. Käis nende palvekirjade saatkondadega Peterburis. Sattus selle tegevuse tõttu ametivõimude tagakiusamise alla, oli korduvalt kohtu all ja vangis. Hiljem mõisavalitseja Venemaal. Temalt on ilmunud neljaosaline “Adam Peterson’i laulud” (1895−1900). Vt. H. Kruus. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail. Rmt.: H. Kruus. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel: 60-80-ndad aastad. Lühiuurimusi. Tallinn, 1957, lk. 9−87. 61 Teedla.

136 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks

Mõisa teoorjusest Teopulgad olid kokku pistetavad kahearulised umbes 2 jala pikkused65 neljakandilised, 1½ Kaks aastad sai talu eest rendi maksmine raske tolli jämedad puud, kelle peale risti saega iga teoorjusega tasandatud.62 Jalksi teopäevade töö jüripäeval aasta teopäevade arv sisse lõigati ja siis oli enamaste minu asi, isiäranis vilja külimise igas kuus ehk ka üle kahe kuu, ära tehtud teopäe- amet. Kõige muu teotööde seas olin maa ka vad, see on, saega tehtud kriipsud tindiga maha ühe karjakorra nädala, ühe viinaköögi nädala kustutati. Pulk tõmmati nüüd koost lahti, kellest ja ühe sõn[n]ikuveo nädala ära teinud. Õnneks üks pool mõisa jäi ja teine pool talu peremehe läks mull see, et ilma mõisa kepi maitsematta kätte anti. Sell päevade kustutamise vaheaeal ko- jäin, kuna see muidu teoliste igapäine roog oli. gunud isiäralised süid, olgu et peremees ei olnud Minu viiulimängimine oli mulle armastavamad jalapäält külakupja käsu järele teolist jõudnud silmavaadet mõisa valitsejate poolt toonud. saata ehk et ta mõnd käsku ka sugugi teadagi ei Nimetamatta ei või siin juures mitte jätta kui olnud saanud, seda õientati ka teopäeva pulga raske ja vaevaline see teopäevade tegemine õieti kustutamise aegas peksmisega ära, sellega et oli. Näituseks kaks talu saatsid kokku 12 inimest peremehele kas 20 ehk 30 kepi- ehk vitsahoopi66 mõisa rehele. Õhtul enne rehepeksu päeva oli palja perse peale anti. Tähendus. Keppidega peks- neil õled ja aganad küinitesse ja lautade peale mine palja ihu peale, oli küll juba hiljem teoorjuse üles aeada. Kesköösil algas rehe peksmine, aeal ära keelatud, aga kubjas ja opmann võisivad õnn kui tõsel kesköösil kodu võisid saada.63 ikka vähamast viis kuni kümme kepihoopi veel Kummagilt talult jäi üks mees [vilja] tuulutama, teolisele üle piha tõmmata.67 Sedasamma õigust see on, teri aganatest puhastama. Nenda sai talu pruukisivad ka aidamees, kilter, nurmevaht ja päält igal aastal umbes 130 kuni 150 päeva ära rehepapp. Nenda, et sest üks vanasõna oli kasva- kulutatud (ööd ilm[a] arvamatta). Aasta lõpul nud: “Kes korra mõisakaevust vett on joonud, sell tehti siis mõisa opmanni poolt arv[e] ja sai siis iga on õigus teisa peksta.” Peksmist saivad aga need talu kohta aga umbes 30 kuni 31 jalksi teopäeva kõige enam maitsta, kes kuidagiviise mõisahärra teopulga päält maha kustutatud. Väham hukkas ehk opmanni isiäralise viha alla olivad langenud. ei olnud ka mitte põlluharimine, madalad rasked Näituseks Holstres Paistu kihelkondas sai Kovali mõisapõllud nagu väga ärakasvanud ristikheina peremees Ja[a]nus ühel [teo]päevade kustutamise sööt ja heinatand kesa, keda kündes vähamalt korral, ühel päeval kolm nahatäit järestiku (!) kaks kuni kolm päeva ära kulus ja äestamise pea- ja Lintsi peremees Juhan Ainson (tuttav vana le veel rohkem aega läks, aga ühe vakkamaa64 kirikuvöölmünder) ühel nädalal 160, kirjuta, üks pealt kõige äestamisega kokku ei arvatud enam sada ja kuuskümmend vitsahoopi n.n.e. kui aga 1½ päeva teopulga pealt maha n.n.e. Tähendus. Seemendamise mulla maad ei Tamme-Ja[a]ni talu rendiaeg lastud mitte vakamaaviisi äestada, sest siis oleks teopäeva kergemalt võinud ära teenida. Talu rendiaeg ja Tartumaale raha siginemine. Rendi ja periseks ostmise koiduviired. Teopulgad Kolmandamal aastal perast teoorjust sai talu Teopulgad ja peksmine. Peksmine ja talu rendiaeg. meile rendi68 peale lubatud, üksnes mõisa vilja

62 Liivimaa talurahvaseadus (1849, §175) kirjutas: “Teoorjuse-rent om särane rent, et rentnik oma ma eest mitte ei massa rahha ehk vilja ehk muido nisuggust, enge et ta oma ma eest orjap ehk tööd teep.” 63 Öine rehepeks oli üks kurnavamaid teotöid, see sünnitas mõisates palju vastuhakke. 64 1 Riia vakamaa on 0,37 ha. 65 Umbes 70 cm. 66 Tegemist polnud lapsevitstega. Tavaliselt löödi kahe sõrme jämeduse kepiga. 67 Liivimaa talurahvaseadus (1849, §665) piiras mõnevõrra vallakohtute poolt määratavat peksukaristust. Kuni 14-aastaseid lapsi ja naisi võis karistada kuni 20 vitsalöögiga. Vannutatud ametimehi, üle 60-eluaastaseid, haigeid (hädalisi), nõrga loomuga inimesi, rasedaid ja imetavaid naisi oli keelatud peksta. Mõisapolitsei §695 võis anda 15 kepihoopi, ent mitte paljale ihule. Lastele alla 14 eluaasta ja naistele nähti ette lapsevitsad, ent mitte enam kui 15 lööki. 1865. aasta määrusega tühistati Läänemere kubermangudes mõisapolitsei ja mõisnike kodukariõigus ning vabastati vallakohtus peksust taluperemehed ja rentnikud. Nagu ikka võis seaduseraama- tutes kirjapandu ja reaalne elu erineda. 68 Nähtavasti mõtleb autor raharenti.

Tuna 1/2009 137 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

kokkopanek ja heinategu jäi veel orjata. Neid tervini Väikse Rõngu mõisa rentnik Lippingele nenda nimetatud osatükkisi oli aastas teha 12 ära. 100 rubla taaldri ind 4 protsendiga. Minu vakamaad heina ja 8 vakamaa rukkid ja 8 va- isa läks siis sell 1858mal aastal kevade Sangaste kamaad suivilja, selle 22 taalderimaa suuruse valda Mäe külasse Ärma talusse jälle teoorjuse pealt.69 Aga ometigi oli meil nüüd nenda ütelda, peremeheks. kuldne põlv tulnud, teoorjuse irm ja nuhtlus oli mööda ning kõike tööram[m]u võis nüüd üksnes Minu enese elukorra uuendus oma kodumaea töö tarvis pruukida ja teoorjuse läbi ära kurnatud haavu parandada. Vilja küll Minu elukorra uuendus. Õnneline tööelu ja pilved suuremad müija ei saanud, aga teevooriga võis õnnetaevas. Heinale minek. sell aeal kaunist raha teenida. Kui paari aasta eest Tartumaale tulime, oli see maakond ja Juba kaks aastad enne Tamme-Jaani talu rendi rahvas armetud vaesed. Aga just 1855mal ja lõppu aastal 1856 sain mina soovituste läbi Val- 1856mal aastal sai selle maakonna rahvas kätte guta valda koduväiks. 4mal märtsil laulatati meid vooride veo läbi kauniste raha, mis selle läbi Rõngu kirikumõisas minu abigaasa Annaga76 isiäranis sündis, et meie Venemaa vainlaste õpetaja Körberi77 läbi paarirahvaks. Selle uue läbi kuulsa Krimmi sõea aeal70, kõik mereteed elukoha Telga taluga78, kus Anna ema lesepõlves kinni olivad pantud ja kõike kraami nüüd maa seitse aastad maea oli pidanud, algas nüüd ka teel veeti. Mitmelgi vaesel teoorjuse peremehel minu kõige raskem töö ja orjuse aeg. Telga talu sai võimalikuks ennast teoorjusest raharendiga oli teoorjusealune talu. lahti lunastama hakata ja paremad elu edenduse Tööd ei põlgand ega kartnud ma ealgi, sest eeskueo teistele ette näidata. selle peale olid minu vanemad mind hoolikalt Aga kõige suurem edenemise aeg hakkas juba noorest põlvest saadik õpetanud. Mitte talurahval keiser Aleksander IIse valitsuse üksnes põllu- ega puutööd ei olnud minu ainsad hakatusega, olgu küll et see hakatus õnnetuma ametid, vaid ka muud näputööd nagu raamatu- rusutud rahva kohta väike oli, siiski oli ta alus- köitmise ja värvimise ja ädalisel aeal ka sepa- tuseks ka ikka kaunis asi. Sest mõned mõisnikud tööd, võisin ma ära teha. Lapsepõlves olin ma hakkasivad ka talusid juba raha rendi peale oma emat alati ketruses ning kangakudumises andma. Aga mõned mõisnikud jälle periseks aitanud. Nenda leitsin ma ka oma uue ema, see müima, nagu parun Bruining Leebikus71 ja Väik- on ämma kodus peagi väga suurt lugupidamist ja se Kongotas72, ja perast Kirepis, ja Paluberas73 kiitust. Pealegi oli minu noor abigaasa hoolikas n.n.e. ja barun Grüidner Suistlepas74 seda ja väga osav, naisterahva näputööle, sest tema tegivad. Mitmedgi mõisnikud olla selle talude ema oli üsna õppind kangur. müimise hakatuse perast barun Bruiningiga75 Minu noorepõlve jõuud oli tugev ja tervis pahandanud üteldes: “Sina teed teoorje meie hää ning olin enesele ka selle väärilise abigaasa vääriliseks.” Barun Bruining ütles kord minule, saanud. Ja et ma tööd teha armastasin, siis olin et ta pahandajatele olla vastanud: “Teie tulete ma selles raskuses, ikka täiesti õnnelik. minu, aga mina mitte teie järele, rahva elu pa- Nagu öeldud, oli siin Telga maeas seitsme randamine on ka keisri tahtmine”. aasta lesepõlvise talupidamise aegas, maea väga Ka seesuguse talude müimisega lõppes meie korratumaks läinud. Töödega ei olnud mull siin käes oleva Tamme-Jaani talu raharendiaeg otsa, enam päeva ega öö magu ning see oli muidugi sest barun Bruining müüs Tiidla küla 11me talu minu õnn. Teoorjusest jäänud vigasid ja kõik[i]

69 Taaler oli maa väärtuse mõõtühik. 1 taaler võrdus 90 krossiga. Taalri väärtus kõikus põllumaa nelja bonitee- diklassi puhul 1,4−2,3 Riia vakamaani. 70 Krimmi sõda peeti aastail 1853−1856. 71 Mõis Helme kihelkonnas, mis kuulus von Bruiningkile. 72 Väike-Konguta mõis asub naaberkihelkonnas Puhjas. 73 Palupera. 74 Theodor Krüdener (Kruedener) (1808−1866), Tarvastu kihelkonna Uue-Suislepa omanik. 75 Tegemist on ilmselt Karl Bruiningkiga (1804–1869), kes sai päranduse teel Palupera mõisa ja ostis 1856 Leebiku mõisa. 76 M. Miti esimene abikaasa Ann (s. Kikkas) (1836−1865) pärines Lapetukme külast Valgutast. 77 August Ludwig Körber (1808–1892), Rõngu kirikuõpetaja teenis kogudust aastail 1853−1880. 78 Telga talu asub Rannu kihelkonnas Valguta vallas.

138 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks puudusid, mis sääl olid, nende parandamiseks valitsemine, seejärel opman ning viimaseks olin ma vana ämma juttu järele Telga talus[s]e mõisavalitseja amet.] saanud nagu lo[o]jast kingitud peris taevaande. Oma ämmale olin ma alandlik ja sõnakuulja laps Asutatavast Aleksandrekoolist79 ning selleks olivad minu vanemad mind Jumala kartuses kasvatanud. Sellest ka krahvi härrale kõneldud. Maanuse Laijalised talu ja tänavate aiiad olin ma talul kooliasutuse nõuust räägitud, soovist elu üksina söögitundides ja homiguse ning õhtuse raskuste üle. Kooli asutuse armastus. P. Ot[t]as videviku aegadel uuesti ümber teinud, seks sain ja Margus Laurberg türmis. Sillakohtu ametnik ma mõisa valitsuse poolt metsast rohkeste puid. Poltsam nõuuab mind Tartu sillakohtu juure. Nendasamma sai ka viljakülv teiste puhkamise Tartu sillakohtu ees. Kirikhärra Letsiuse kurjad aeal ära tehtud, et jälle ühes teistega hobusega ähvardamised. Letsiuse ähvardamise kurjuse vili. põllu tööle võisin minna. Aleksandrekooli perast vangi. Kuida tähendatud, oli mull töö edenemise õnn hea ja sain ka mõisavalitsuse poolt lugupi- Kuidas mina aga oma vihase vainlase ähvartavad damist. Keegi inimene ei võinud minu te[e]dades kurjuse karikast juba enam ja enam maitsta pidin [teades] õnnelikum olla kui mina, pealegi minu saama, kellest lehekülg 98 on jutustatud80, seda ämm ja abigaasa, need oleksivad mind ehk otse tegi käesolev 1864jas aasta kogoni selgeks. Sest käte peal kannud, mis tohtisin ma veel soovida. see aasta oli üks tähtsamatest, aga ka üks neist Aga õnne taevas ei jää mitte ikka ja alati sel- raskematest minu senimaanistest elatud elu geks, vaid kõuuepilved teevad ja katvad seda mõ- aastatest, keda siin, kuidas see olnud, sõna[- nikord üsna hirmuvääriliseks mustaks ja mis ka ]sõnalt kirjeldan. minu noore elu õnnele liigvara osaks sai. Et mina Maanusse talu peremees Margus Laurberg81 oma elu ja abigaasaga üht sarnast igavese viha ja oli sell suvel 1864 ühe teise tema sõbraga Paistus andeks andmata patu alla langemist, kuidagiviisi käinud ja sealt Holstre vallakooliõpetaja Jaan ette oleksin võinud arvata ehk seda mingiviisi ära Adamsoni käest ühe uueste asutatava kooli plaani oleksime teeninud, seda ei võinud ma isi ealgi ühes toonud, keda sealased [sealsed] rahvas õntsa tunda. Ja ei pane mind mo südametunnistus mitte Jumalas ingava keiser Aleksander I-se mälestu- sugugi hukka, mille üle järeltulejad ja tulevik üksi seks kui üht elavad auusammast “Aleksandre kohut mõistku! Aga asja sündmus oli nenda. kooli” nime all kõige Eesti rahva auuks ja tuluks Rohkem kui neli kuud olivad eelnimetatud tahtvad lasda ilmuda; kui kõige kõrgemalt selleks õnnelikus elus mööda jõuudnud saata. Mõisa aga luba võiks saada, mille soovitust nemad ka heinaosa tükk sai ka väga õnnelikult kuiva ilmaga siin Tartumaal tahta rahvale avalda. Nimetatud tehtud ja lõpetatud, mõisakubjas ja kilter, kes töö Maanuse Margus rääkis mulle elava sõnadega üle vaatasid ja heinakuhja vasta võtsid, olid sellega seda soovi ja küsis minult nõuu, kuida seda siin väga rahul. Ma jõutsin keskhomigu aeal töörahva- laiendada. Ma võtsin selle kooli plaani tema ga kodu ja et siit siis jälle varsti oma heinamaale, käest enesele, näitasin seda oma peremehe krahv heinu üles võtma, ja neid kuhja saaks panna, sest Igelstromi82 härrale. Tema ütles, kui ta seda läbi koduhein oli enne mõisa heinategu maha niide- vaatanud oli: “See on hea nõuu, edendage seda! tud,* ja ilm sell vahe aeal järestiku kuiv olnud. Ka mina tahan sellest osa võtta. Pidage nõuu ja antke seda kõigile poole teada” n.n.e. [Järgnevalt käsitleb M. Mitt oma ämma kiusu ja See krahvihärra sõna tegi mind nüüd julgeks tigedat meelt, mis viib M. Miti ja tema abikaa- ja elavaks. Ma andsin seda Maanuse Margusele sa lahkumiseni ämmakodust Telgalt Valgutas teada. Tema oli seda paljude teistele avaldanud. märtsis 1857 ja asumisele Vastse-Nõo mõisa, kus Nõuu saii võetud selleperast kokku rääkida, ja tema ülesandeks oli esialgu aida ja viinakeldri kuhugile Tähtvere valda Nõgiaru külas[s]e Peep

* Kui mõisa töö käsk tuli, pidi teoorjuse aeal kõik oma töö pooleli jääma. 79 See episood ei kajastu Hans Kruusi monograafias “Eesti Aleksandrikool” (1939). Kooli idee levikus Viljan- dimaalt Tartumaale on sellel omajagu tähtsust. 80 See Miti vihavaenlane oli Nõo kirikuõpetaja Andreas Friedrich Lezius (1829−1865), ametis Tõstamaal ja seejärel Nõos (1861−1865). 81 Sillamatsi Jüri Markus (hilisema perekonnanimega Laurberg ) (1825−1903) pärines Vastse-Nõo Sillamatsi talust, hiljem Maanuse talu peremees. Üks Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutajaid (1870). 82 Alexander Archibald Igelstrom (1807−1875).

Tuna 1/2009 139 KULTUURILOOLISEST ARHIIVIST

Ot[t]asse83 juure kokku min[n]a, sest et seal astub rutust vankrist maha ja lippab minu juure ruumikamad elu korterid oli. Seda kohta olivad tuppa ja ütleb mulle kareda häälega: “Sillakohtu naad aga muutnud ja Maanussele kokku tulnud, härra käsib sind silmapilk minuga ühes Tartusse kuhu ka mina läksin. tulla ja punkt kell 4. p.l. juba sääl kohtu ees olla. Koosolejatele loeti siin nimetatud kooli Tema aga ei teada mitte, mis asja perast.” Mina plaan ette, igaüks oli rõõmus ja lubas oma nime ütlesin, et mull võimata on ilma minu peremehe alla kirjutamisega nimetatud kooli heaks oma teadmata ja lubata mõisast ära minna. Ta ütles: kopikuid ohverdada, nenda et lubadusi juba üle “Kohtuhärrat peab enam kartma ja tema sõna 60ne rubla kogus, mis siis välja saaks maksetud kuulma, kui oma härra sõna.” Mina pidin siin kui see asutus luba, kinnitatud saaks. mitu korda omi sõnu jälle kordama ja talle meele Aga ka kahtlust arvati siin mitmelt poolt, tuletama, et ma mõisa valitsuse ametist ilma esmalt, kas küll see jõvetuks teoorjusega ära minu krahvihärra teadmata ei tohi taganeda, kurnatud rahvas ühe nii suure ja tähtsa ettevõtte oleks see ka missugune käsk. Siin võttis ta nüüd jõuudvad korda saata? Ja tõiselt, kas ehk asjale põuest ühe kirja ja andis seda minule! Nüüd vägevaid vainlasi ei saaks vastu tulema. Mina olen ma valmis silmapilk minema, nii ütlesin ma avaldasin siin krahvihärrast üteldud, selle poolt temale, sest see oli krahvihärra kiri, mis naad olla lubamist. tema käest ei olnud unustanud välja pärida. Mõned aga arvasid, kas küll need härrad, kes Muidugi olivad naad seda aimanud, et mina ehk Eesti talurahvast nii raske orjaikke all peavad, oma inimliku auu ja õiguse eest seisma saan. Ja ka neile kooliharidust peaksivad lubama, see mitte iga nõudmise peale, pealegi veel sarnase olla kahtlane ja ilma nendeta valitsuse ette oma toore meele ja tahtmise peale, ilmõige põhjuste palvega jõuda, kas see võimalik oleks? Mõni avaldamatta, nagu seda see ametnik Poltsam teadis ütelda, et Viljandimaal juba tähtsalt nõuu omas ametis alaliselt pruukis, ehk mitte kuulda olla võetud, meie maa ja Eesti rahva elu raskuste ei oleks võtnud ja nendest valmismõteldud kar- perast palvid kõige kõrgema keisrihärra ette vapealne tärmin mind kätte saada ehk täide ei kanda, et seadusid, siin võiks parandatud saada oleks läinud. Mina sõitsin, kuidas lubanud olin, ja rahvas orjaikkest ja põlastavast ihunuhtlustest ühes ja kell 4 olin ma sillakohtu ees. Siin leitsin ära pääseda. See soov olla juba ammust aeast mina ka oma krahvihärrat eest, kes kohtuhärra rahva sees liikumas, ja tõusta kord korralt ikka juures istus. Kohtuhärra Engelhardt85 küsis, kas elavamaks. Selle palve ettekandmine võida mina Maanusel olen olnud? Kui [palju] inimesi peagi üleüldlikuks tõusta. Kooli haridust etc.[?] seal koos oli ja mis asju seal on talitatud ja mis- nii üteldi mitmelt poolt, kui meie rahvast tõesti pärast just mina ka seal olla olnud? tublisid isama poegi ja truid keisrihärra alamaid Mina rääkisin asja olemuse kõik selgeste üles loodame saada, üksnes auusas koolihariduse nagu see olnud, ja et ma kooli asutusasjas [asu- järjes, võime auusaks ja riigivalitsusele armasta- tamise asjas], kuhu juure mind sooviti, esimene tavaks rahvaks saada. Nenda lahkusime igaüks ja No 1 olen lubanud olla, aga mitte No 2 ja keda ära ses lootuses, et see kool peagi valitsuselt mina ka oma krahvihärrat väga selgeste arvan meie heategia keisri mälestuseks elule tõusta teadvad, ja et mina sellest koosolekust mingid saaks lubatama. paha ei või tunnistada. Krahvihärra, kelle kätte Mõni pääv pärast seda kuulsin ma, et Nõgi- ma selle asutatava kooli plaani praegust olin aru Peep Ot[t]as ja Maanusse Margus Laurberg annud, kutsus mind (kohtutoas oleva) vahevõre Tartusse türmi olla viitud. Neljandamal päeval (vaheaea) taha enese juure ja küsis, kas mina perast nende türmi viimist sõidab postvanker isi oma käega oma nime selle koolile lubatud minu ukse ette! Üks sillakohtu84 ametnik Poltsam 5. rubla juure olla kirjutanud,86 mis selle kooli

83 Peep Ottas pärines Nõo kihelkonnast Unipiha mõisavalla Otti-Jaani talust. Pidas külakoolmeistri ametit Ropkas (1847−1848), seejärel Tähtvere vallas Nõgiarus (1849−1862). 84 Sillakohus oli talurahva halduslik järelevalveorgan, mis tegeles väga paljude asjadega (maksud, teed, trahvid, seaduste täitmine, kriisiolukorrad jne.), ent ka talurahva meelsusega. 85 Tartu sillakohtunik Friedrich Robert Alexander Engelhardt (1814−1873). 86 Jaan Adamsoni koostatud Eesti Aleksandrikooli asutajate nimekirjas (1865. aasta juulini 342 nime) seisab ka “Märt Mitt Ooriku karjamõisa rentnik Tartumaal 5.-[rbl.]”. Valdav enamik asutajatest pärines Viljandimaalt, Tartumaalt oli asutajate nimekirjas veel väga vähe inimesi, Sangaste kihelkonnast Paul Treffner, Suure-Rõngust endine Pulleritsu koolmeister Jaak Pullerits, Valgutast Peeter Tuul, Vastse-Nõost Markus Laurson (EKLA, f. 11, m. 1:3).

140 Tuna 1/2009 Vello Paatsi / Märt Miti mälestused: sissejuhatuseks plaani lõpeotsas teiste nimede seas on? Muidugi ka kuulnud ei ole. Ja et seesugune teotus avalik kostsin ma siin julgeste: “Jah!” (ja see oli ka vale ja ühest Jumala kartmattast alama rahva nenda). Kohtuhärra küsis veel, kas see lubatud vainlasest ülekohtusel kombel ka minu peale raha sai ka kokku võetud? Mina kostsin, et meist tõstetud on. jo keegi nii rumal ei võinud olla, et üht sarnast Krahvihärra nägu läks lahkemaks, ta ütles. rahasumma[t] ilma ülema valitsuse teadmatta “Sillakohtu härra von Engelhardt on sinu peale tohiks kokku võetud saada. Sellega oli see asi kuida kord ütlesin irmus vihane, mine nüüd (seks korraks) lõpetatud. Ka Ot[t]as ja Laurberg homme homigu Tartu, ja sillakohtu härra juu- olivad lahti saanud. re, sest tema on sind minu läbi sinna käskinud Kui ma kodu tulin, mis üsna imeks panti, talitada. Räägi seal ka nendasammuti, kuidas sa sest, juba oli kirikhärra Letsius suure rõõmuga seda siin rääkinud oled, siis sa jo muidugi lahti ühe jutu laiale laotanud, et mina ei saada enam pääsed. Võib aga siiski olla, et kohtuhärra sind ei kuud ega päeva näha saama, tema tegevus olla omas vihas kinni laseb panna, selleperast õpeta seks jäädavalt mõe[j]unud n.n.e. siin koduse töörahvale kolme päeva tarvis töö Kirikumõisa kubjas oli aga teisel päeval ette ära.” Sellest mõistsin mina, et mo vangista- talle ütelnud, et Mitt juba kodus olevad. See mine juba ette ära määratud oli. teinud k[iriku].härra Letsiuse õige tuskaseks, Teisel homigul 16mal septembril 1864. ta ütelnud: “Ma tahan silmapilk Tartu[s]se läksin, kuida kästud, Tartu sillakohtus[s]se. sillakohtu härra juure minna ja katsuda, kas Kohtuhärra von Engelhardt, kes aga mind üht minu tahtmine täide lähab või ei.” Nenda oli sõnagi rääkida ei lasknud [ja] ütles: “Et sina kirikumõisa kutseri avaldus minule. Ta oli väga ühe koosolekule oled läinud, kuhu seadus mitte murelik kui ta seda mulle rääkis, ja veel juure lubanud ei ole, selle eest lähad kolmeks päevaks lisas: “Ma ei või sugugi aru saada, missugune türmi ning see on sulle selle Aleksandrekooli irmus vihatuli Letsiuse südames peaks ometigi alustuse esimeseks palgaks.”87 põlema süttinud olema ja otse sinu kui ühe ilma süita ja auusameelelise inimese peale, sull on (järgneb) tarvis väga ette vaadata ja seda vihast vainlast karta.” Ma kostsin ka talle selle vanasõnaga: Artikkel on valminud sihtrahastatava teema “Kul- “Õige hõlma ei hakka ükski kinni, ja vaga veri tuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus” ei värise.” raames. Nädalapäevad olivad viimsest kohtu eest tulekust mööda jõudnud, kui ühel õhtul ilja minu peremees krahvihärra Tartust kodu tuli ja mind enese juure kutsus. Ta oli nenda murelik ja tuskane. Sõnahaaval, venitavalt, ütles ta Vello Paatsi mulle: “Tartu sillakohtu härra von Engelhardt on sinu peale lõpmatta pahaseks tehtud; te- (1948) male olla siitpoolt ühe tähtsa härra läbi, keda ma sulle praegust meelega ütlematta jätan, Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli geograaﬁna üteldud, et Maanusse talul teatud koosolekul, (1973), geograaﬁamagister (1993), Ph.D. kasva- kes teab missugust suurt kurja mässulist nõuu tusteaduste alal (2003). Töötanud EPA-s teadu- olla peetud ehk et, kes teab, missuguste kurja- rina, ajakirja Eesti Loodus osakonnatoimetaja- töödega peale hakata tahetavad (?) ja sina ei na, Tartu Ülikooli vanema kultuuriloo lektorina, olla seda seal kohtu ees mitte välja rääkinud.” alates 2002. aastast Eesti Kirjandusmuuseumi Ma ütlesin nüüd nagu ennegi kohtus, et mina kõik välja rääkinud olen ja ka tõeste sellel Eesti Kultuuriloolise Arhiivi teadur. Peamised koosolekul mingisugust sellesarnastest üteldud uurimisvaldkonnad: eesti kultuurilugu ja loo- kurjast nõuust kõige vähamatki, ei näinud ega dusteaduste ajalugu.

87 Tartu sillakohtu mahukast arhiivist kommenteerija Märt Miti süüdimõistmise materjale küll ei leidnud, ent see ei tähenda, et neid seal pole. Küll on sillakohtu vahistatute nimekirjas Tähtvere vallakogukonna eestseisja (vöörmünder) (Gemeindevorsteher) Peep Ottas ja Vastse-Nõo kogukonnakohtu eesistuja (Gemeinde gerichtsvorsitzer) Margus Laurberg, kes istusid kinni 05.–09.09.1864 ning Märt Mitt, kes kandis karistust 18.–21.09. (EAA, f. 949, n. 1, s. 1838, pagineerimata).

Tuna 1/2009 141 ARVUSTUSED

Gotthard von Rentelni jutlused 1662. aastal, kus ta Väärtuslikke uurimusi kritiseeris linnaisade poliitikat kirikute ja vaimulike ülalpidamiseks mõeldud vahendite kasutamisel. varauusaegse Rentelni korralekutsumisele rae poolt vastas Tallinna vaimulikkond mahuka memorandumiga Baltikumi ja Rootsi “Jumalale meelepärane seletus ehk mõnede sü- dametunnistuse-küsimuste teoloogiline dedukt- sioon”, mida Kõiv lähemalt analüüsib. Selles tülis kultuuriloost rõhus raad oma õigustele ja privileegidele kiriku Ajalookirjutaja aeg. Aetas historicorum. haldamise suhtes, kõrge eneseteadvusega vaimu- Koostanud Piret Lotman (Eesti likkond, kes oli raeliikmetest reeglina haritum, toonitas aga kiriku autonoomiat ilmaliku võimu Rahvusraamatukogu toimetised, nr. 11). suhtes ja eriti pastorite kirikukari ameti – Strafamt Tallinn, 2008, 247 lk. – rolli. Tüli lahenes vaimulikkonna ja rae vahel sõlmitud kompromissiga, kus kirik andis paljudes küsimustes järele. Selle konflikti vaatlemisel teeb esti Rahvusraamatukogu toimetised on jõud- Kõiv ka suuremaid üldistusi kiriku ja ilmaliku või- nud uuele kaasaegsete teaduspublikatsiooni- E mu vahekorra kohta Rootsi-aegses Tallinnas. de nõuetele vastavale tasemele: väljaandel, mis Teised kogumiku artiklid on ajalookirjutuse kuulub allseeriasse “Raamat ja aeg = Libri et teemaga lähemalt seotud. Janet Laidla vaatleb memoria, nr. 1”, on toimetuskolleegium ning kõik vähetuntud ajalooteost, 1701. aastal Londonis ilmunud artiklid on eelretsenseeritud. Etterut- ilmunud anonüümset ingliskeelset “Jutustust Lii- tavalt võib öelda, et toimetiste sisuga tutvumine vimaast”, millest neli aastat hiljem ilmus ka prant- kõrgendatud ootusi ei peta. suskeelne tõlge. Artikkel seab endale eesmärgiks Kogumiku juhatab sisse Marek Tamme teo- selle teose sisu tutvustamise eestikeelsele lugejale. reetiline eskiis ajast, loost ja ajaloost. Ta alustab “Jutustus Liivimaast” koosneb 17 kirjast, mis alga- mõtisklusega aja reaalsuse küsimusest, kuid vad ülevaatega Liivimaa põliselanikest ja lõpevad keskendub rohkem ajaloolase ja aja suhetele: autori Saksamaa-reisikirjadega. Teose autoriks minevikuaja moondamisele ajalooajaks krono- peeti juba 18. sajandil Kuramaa vabahärrat Karl loogia ja periodiseerimise abil. Tamm annab Johann von Blombergi, mille on omaks võtnud ka visandliku ülevaate ajakasutusest ajaloolase ka teose hilisemad käsitlejad. Laidla ei pea seda tekstis, lausumisajast, mida ajalookirjutajad sageli väidet siiski lõplikult tõestatuks. Samuti jätab ta enda jaoks ei teadvustagi. lahtiseks küsimuse, kas raamatu aluseks on autori Pärast sellist ajaloofilosoofilist sissejuhatust tegelikud kirjad sõbrale või on tegemist fingeeritud viib Tiina Kala artikkel meid hoopis proosali- kirjadega. Viimast võimalust pean ma üsna tõenäo- semasse maailma. Tema käsitluse aineks on 15. liseks, sest 18. sajandil oli teoste publitseerimine sajandi viimasel ja 16. sajandi esimesel veerandil väljamõeldud kirjade vormis väga levinud. tegutsenud Tallinna raehärra ja Niguliste kiriku Probleemipüstituste poolest märksa avaram eestseisja Hans Rotgersi märkmed. Kala möönab on Kristiina Savini uurimus Johannes Schefferuse küll ise, et Rotgersi peetud Niguliste kiriku arve- teosest “Rootsi rahva mälestusväärsete näidete raamatut saab ajalookirjutuseks pidada vaid ting- raamat ühes osas” (1671). Uppsala ülikooli likult. Ent tavalise kantseleiametniku märkmetest poliitika ja kõnekunsti professor Schefferusel eraldavat Rotgersi ülestähendusi arvukad lisandu- puudub küll otsene seos Balti ajalooga, kuid sed, kus avalduvad ka raehärra isiklikud hoiakud ja nagu selgub ka kogumiku järgnevatest artiklitest, hinnangud. Neid arveraamatus esinevaid kultuuri-, oli ta Balti kultuurielu ja ajalookirjutuse oluline argi- ja kunstiajaloo seisukohalt huvitavaid detaile mõjutaja Rootsi ajal. Autor käsitleb Schefferuse esitlebki Kala suure põhjalikkusega, mis kindlasti teost, millest sai peagi korduvates taastrükkides rõõmustab medievistidest lugejaid. avaldatud kooliraamat, laiemalt kui ülevaatlikku Ajalookirjutuse teemast hälbib pisut ka Lea sissejuhatust 17. sajandi luterliku kultuuriruumi Kõivu artikkel, mis käsitleb Tallinna vaimulikkon- ajalookasutusse ja maailmapilti. Ta analüüsib na ja rae konflikti võimu ja staatuse küsimuses. lähemalt selle teose antiikseid juuri ning sihi- Teema on kahtlemata oluline, sest, nagu autor asetusi, millest esileküündivaim on ajaloo kui sedastab, on arvukad sisetülid 16. ja 17. sajandi voorusliku elu õpetamine näidete varal. Suh- Tallinna ajaloole omased. Barokiajastul teravdus tumine Schefferuse teosesse hakkas muutuma kaasaegsete seisuseteadvus ja -uhkus äärmuseni. alles uushumanismi ajastul, 19. sajandi algul, Konflikti vallandasid Niguliste kiriku diakoni mil seda teost hakati väärtustama formaalse

142 Tuna 1/2009 Arvustused mõtlemise arendajana ja ladina keele õpikuna. ekskurssides Kuusalu kirikuõpetajat mõjutanud Piret Lotman toob täiendusi ajalookirjutaja isikuid. Seejuures ei kaota artikkel kompositsioo- Thomas Hiärne elukäigule ning vaatleb lähemalt niliselt kordagi järge käest, jäädes keskendunuks tema 1676. aastal valminud teose “Eesti-, Liivi- ja ikkagi Boecleri teemale, kes avaneb meile uudselt Lätimaa ajalugu” tekkelugu ja sisu. Vastupidiselt kui kireva elukäigu ja otsiva vaimuga isiksus. üldlevinud arvamusele, et Hiärne kiindumus ajaloo Olulise osa artiklist moodustab “Lihtsate eestlaste vastu tärkas alles Virtsu mõisa inspektorina, rõhu- ebausukommete” analüüs, mille ainestiku Põldvee tab Lotman selle juuri juba Hiärne noorusaastatel. seostab Kuusalu ja Kullamaa kihelkonnaga. Autor Ajalooga tegelemine võis noorele mehele sel ajal rõhutab selle teose teaduslikult kommenteeritud tunduda ka perspektiivikas, sest Rootsi riigivõim väljaande ning ka Boecleri isiku ja teoste edasise soosis sel ajal igati ajalooteadust ning muinsuste uurimise vajadust. väljaselgitamist ja kaitsmist. Lotman vaeb erine- Rootsi ajast kaugemale ulatub vaid Sirje vaid hinnanguid Hiärne käsikirja jäänud ja rohkem Lusmägi artikkel Tartu justiitsbürgermeistri ja kui sada aastat pärast autori surma trükis ilmu- ajalookirjutaja Friedrich Konrad Gadebuschi nud kroonikale, seostades ise Hiärne kroonikat raamatukogust. Ta kirjeldab lähemalt Gadebuschi rohkem Rootsi ajalookirjutuse traditsiooniga ja ja tema tähtsamate Liivimaa kaasaegsete raama- rõhutades tema teaduslikku ajaloohuvi. tukogusid ning peatub pikemalt Gadebuschi bio- Kogumiku kõige avastuslikum ja põhjalikum bibliograafilise leksikoni “Liivimaa biblioteek” artikkel, mis mahult läheneb juba lühimono- Rahvusraamatukogus säilitataval eksemplaril, graafiale, on Aivar Põldvee sulest. See artikkel mille vahelehtedele on Gadebusch pärast teose on ühtlasi näide, kui seikluslik võib mõnikord ilmumist teinud arvukalt käsikirjalisi täiendusi. olla ajaloouurimine. Nimelt kavandas Põldvee Need toovad mitmesuguseid biograafilisi detail- algul suuremat uurimust Johannes Forseliusest, andmeid Liivimaa literaatide kohta. Hoolimata mille käsikiri oli juba valmiski, kuid arhiiviallikate sellest, et Gadebuschi kohta on mõni aeg tagasi täpsel uurimisel ja uudsel tõlgendamisel kujunes ilmunud Christina Kupfferi doktoritöö, ei saa sellest hoopis ulatuslik käsitlus Johann Wolfgang tema isikut ja käsikirjalist pärandit pidada veel Boeclerist ja tema teosest “Lihtsate eestlaste lõpuni läbiuurituks. Teatud kahtlusi tekitab minus ebausukombed” (arvatavasti 1685). Kuusalu ki- Lusmägi artiklis esinev väide Gadebuschi kuulu- rikuõpetajal Boecleril on Eesti kultuuriloos halb vusest pietistide hulka. Gadebusch ja eriti tema kuulsus, sest teda on luterliku ajalookirjutuse väimees, Otepää pastor Johann Martin Hehn, traditsiooni järgi peetud avantüristiks ja põhi- võisid küll kriitiliselt suhtuda valgustusteoloo- mõttelagedaks tegelaseks, kes lisaks korduvatele giasse, kuid sellest ei järeldu veel automaatselt, et usuvahetustele avaldas oma nime all ametivend tegemist oli pietistidega. Ning Gadebuschi suhted Johannes Forseliuse teksti. See eksiarvamus pietistliku Tartu Jaani kirikuõpetaja Christian sai alguse Johann Friedrich von Recke ja Karl David Lenziga olid kohati üpris pingestatud. Eduard Napiersky 1827. aastal ilmunud õpetlaste Eriuurimused käsikirjaliste täiendustega vana- ja kirjanike leksikonist ning on sealt edasi ränna- dest trükistest meie raamatukogudes on aga igati nud teistesse teatmeteostesse ning kirjandus- ja tervitatavad. Ühe sellise raamatuloolise uurimis- kultuuriloo üld- ja üksikkäsitlustesse. Põldvee ülesandena meenub mulle kohe Recke/Napiersky näitab aga veenvalt, et vea aluseks on Eestimaa leksikoni rikkalike käsikirjaliste märkustega konsistooriumi 1685. aasta protokolli ekslik täiendatud eksemplar Tartu Ülikooli raamatu- tõlgendamine. Nimelt leidub seal pastor Gabriel kogu käsikirjade osakonnas. Herlini repliik, mille järgi Boecleri teose tegelik Kokkuvõtvalt võib nentida, et tegemist on autor olevat olnud tema antecessor matrimonii. enamjaolt kõrgetasemeliste käsitlustega, mis Seni peeti selleks Herlini eelkäijat Harju-Madise rikastavad meie teadmisi Balti ajalookirjutusest ja pastori ametis Johannes Forseliust, kuid Põldvee on kindlasti üheks teetähiseks Rootsi aja kultuu- argumentatsiooni järgi oli antecessor matrimonii riloo uurimise vallas. Silma torkab ka kogumiku 17. ja 18. sajandi keelekasutuses abielueelkäija ehk autorite suurepärane orienteerumine kaasaegses naise eelmine abikaasa, kelleks oli hoopis Boecleri teaduskirjanduses, mis võimaldab uudseid küsi- äi, Kullamaa kirikuõpetaja Heinrich Göseken. Ja museasetusi ja Balti ainestiku vaatlemist üleeu- viimast mainib ka Boecler ise oma raamatukese roopalises kontekstis. Kui millegi kallal üldse eessõnas kui ühte teose kaasautorit. norida, siis joonealuste viidetega, mis on autoriti Raske oleks lühikese retsensiooni raames edasi erinevad ja mille süsteemi oleks kogumiku kok- anda Põldvee ulatusliku artikli kõiki väärtusi. Au- kupanekul võinud rohkem ühtsustada. tor käsitleb suure süvenemisega Boecleri eluetap- pe ja iseloomustab erudeeritud kultuuriloolistes Indrek Jürjo

Tuna 1/2009 143 Arvustused

olematusse. Ei Louvre’is ega kusagil mujal Raamat altaririistadest muuseumis ripu lõuendeid, mille on maalinud suureks mõni tundmatu maître livonaise. Ent on keskaegsel Liivimaal üks erand – liivimaalaste kullassepatööd, mida hinnatakse kõrgelt kogu pühendatute maail- Anu Mänd. Kirikute hõbevara. Altaririistad mas. Peaasjalikult töötasid kullassepad mõistagi keskaegsel Liivimaal. Eesti kirikute keskaja kohalikes suurlinnades – Riias, Tallinnas, arvatavasti ka Tartus. See oli kõige saksikum sisustus I. Muinsuskaitseamet. Tallinn, käsitööala (end kunstnikuks pidada ei tulnud 2008, 271 lk., 124 ill. neile mõttessegi, liiati olid ka maalermeistrid tollase käsituse põhjal kõigest käsitöölised), kuhu Liivimaa põlisrahva poegadel asja polnud. Seda elle värvisäras pilkupüüdva raamatu eessõ- vähemalt ettekirjutuste järgi, kuna aga ameti Snas kirjutab autor: “Keskaja kunsti uurijad protokolliraamatus üles tähendatud nimed ei on enamasti keskendunud arhitektuurile, maa- kõla mitte alati dudisch. Tsunftikommetest on likunstile või raidplastikale [– – –]. Altaririistu ikka kirjutatud palju ja mõnuga – nii harva saab ju seevastu peetakse tänapäeval sageli millekski piiluda sajanditetagusele toidulauale või meistri teisejärguliseks [– – –]. Selline suhtumine pee- rahakotti. Ja värske kullassepameistri tengelpung geldab tänapäeva väärtushinnanguid. Keskaja pidi tõepoolest puuga seljas olema ning sisaldama inimese seisukohast oli aga kullast ja hõbedast vähemalt kilo jagu hõbedat, sekka kõvasti kosti- armulauanõudel, milles hoiti Kristuse ihu ja tusraha kaasvendadele. Ning tema kolikambris verd, kaugelt suurem tähtsus kui maalitud pildil pidi roostetama raudrüü, mis ehk mõnes järje- või nikerdatud kujul [– – –]. Ehk siis lühidalt: kordses venelastehirmus haljaks nühiti. missat sai pidada kirikuta, ent mitte karikata.” Ent kui ahastamapanevalt jõhkralt on ajalu- Niisiis käsitletakse alljärgnevalt tutvusta- gu (loe: lakkamatud võitlused ja võimuvahetused tavas raamatus katoliku liturgia seisukohalt Liivimaal) ümber käinud meie keskaegsete har- hädavajalikke riistu, mis pidid omal ajal olema dusvahenditega! Mitte röövimine, vaid eelkõige igas õhtumaa pühakojas. Keskajale pühendunud isandate alaline rahapuudus tingisid, et suurte uurijana vaatab Anu Mänd oma ainest seest- sõdade ajal löödi suurem osa kirikute-kloostrite poolt, käsitledes seda eelkõige n.-ö. didaktilis- hõbevarast sõjaväele palgaks. Mis jäi alles, rän- funktsionaalselt. Mis tähendab, et kõigepealt das kingitusena või pagulase kohvris võõrsile. antakse lugejale üldine ülevaade erinevatest Tallinna kuulsaim hõbesepis, Ryssenberchi altaririistadest, nende kasutamise põhimõtetest, monstrants kogub tolmu Ermitaaži vitriinis ajaloost, esinemisest kaugel Lääne-Euroopas ja Peterburis. Riialaste Püha Jüri nukrutseb mitte siinsamas Liivimaal. Ilmiklugejale – Liivimaa oma kodulinnas, vaid Saksamaal Bremenis. tähendab praegust Eestit ja Lätit, ainult et Kuhu on jäänud Revali Mustpeade viiekilone keskajal. Teada-tuntud vahendite, nagu armu- hõbedast Jumalaema? Mis on saanud kõigist lauakarika ja monstrantsi kõrval saab aimu ka tsunftide ja vennaskondade karikaist, ristidest, niisugustest imeasjadest nagu fistulad, püksiidid, küünlajalgadest ja paljust paljust muust? Kui ampullad ja asperoosiumid – kui nimetada vaid vaeseks me lõppude lõpuks oleme jäänud? mõningaid. Ja sellest, et flabellum on parabellu- Kui lugeda raamatu lisas 2 ära toodud, ainult mist kaugemal kui kuu päikesest. Keda huvitab mõne üksiku kiriku ja korporatsiooni vara hõlma- rohkem, lugegu raamatut! vaid nimekirju ja võrrelda seda ülemöödunud sa- Ent see on alles algus, alus järgneva mõistmi- jandi lõpust peale registreeritud kõigest 36 eseme- seks. Ka ajaloolase jaoks on asjust olulisem elu ga, siis on pilt muidugi masendav. Eriti kui arvesse ise, inimesed, kes altaririistu annetasid, mõtte- võtta, et poole sellest arvust moodustavad karikad laad, mis pani neid seda tegema, ja majanduslikud ja neist omakorda kümne saatus on teadmata, üks võimalused, mis seda lubasid. Kes kinkis kullatud aga asub juba sajandeid Taanis. Märgitud 36 eset karika, kes 50 marka, kes lasi Lübeckis valada on ajaloolased siiski piisavalt dokumenteerinud, Euroopa ühe suurima põrandalühtri. Jumalale mis võimaldab neid siinvaadeldavas raamatus meelepärane pidi meeldima ka selle annetajale. värskema pilguga analüüsida. Kuid kas need asjad meeldiksid ka meile? Nagu mainitud, on liturgilisest hõbevarast Liivimaa keskaegne kunst ei ole endast enim teada keskaegseid karikaid, millest iid- jätnud tähelepandavaid jälgi. Michel Sittow seim, Kuramaal Kaltene kirikus säiliv, kuulub oli maailmakuulus võõrsil, kuid kodus hääbus osalt juba 13. sajandisse. Kuid esemed on ajaloo

144 Tuna 1/2009 Arvustused lapsed. Mida pikem ajalugu, seda vähem halas- joviaalne ainuvalitseja 1712. aastal kinnitas. tab see oma lastele. Teisalt hakkas nii Euroopa Ent mitte üksnes kuld ja hõbe ei pidanud kui ka selle serval asunud Liivimaa 15. sajandi taevasi jõude meelitama. 1992. aastal Pärnus lõpuveerandil, pärast pikka majanduslikku ma- arheoloogilistel uuringutel päevavalgele toodud dalseisu, taas jõukamaks muutuma, mis lubas tinast hostiatoosi jäänused pole kunstiliselt su- rahval oma hingeõndsuse eest üha rikkalikumalt gugi kehvemal tasemel. Mis seal ikka imestada, hoolt kanda. Seetõttu pärinebki valdav osa tegu on keskaegse Euroopa kultuuri tuumikalal siinseist karikaist just 15. sajandi lõpuosast – 16. Flandrias valmistatud importesemega, nagu sajandist. Neist üks kaunimaid, stiili ja mälesta- selle põhja alla valatud lõvivapp ning aaped tavate nimede järgi 15. sajandi lõpuveerandisse FLAD’ (raamatus küll PLAD) üpris selgelt dateeritu, kuulus Riia Jakobi kirikule, on täna- tõendavad. seks aga kadunud. Muide, kabja ühele siirule Enim erinevaid liturgilisi riistu pole meil uuristatud ristimärgiga vapp on karikast endast leitud üllatuslikult mitte kirikuist, vaid hoopis mõnevõrra hilisem ega saa kilbi renessansskuju Otepää piiskopilinnuse varemeist. Arvatavasti põhjal olla palju vanem 16. sajandi keskpaigast. 14. sajandi lõpul hävinud kindluse rusudest on Kas on selle näol aga tegu ordu või hoopis auliku välja kaevatud Eesti arhailisima karika ja pateeni Tallinna kaubalinna tähisega, pole sugugi selge. jäänused, kuid lisaks neile ka muid väiksemaid Väärtasjade teed on imelikud. ja haruldasemaid esemeid, millest mujal on säi- Väikest ääremärkust väärib üks teinegi linud vaid mõni kirjarida. Meil ainulaadsed on kaduma läinud uhke karikas, mis sel leiduvate missakannukeste ampullade fragmendid, nagu Üxküllide ja Wetbergide vapi järgi arvatakse ka võrdlemisi hästi säilinud pronksist viiruki- pärinevat Saare-Lääne piiskopkonnast. Peter suitsuti. Eesti vanim kristlik sakraalese ei pärine von Wetberg oli tõepoolest aastail 1471–1491 siiski mitte Otepäält, vaid Laiuselt. 1904. aastal episcopus Osiliensis, mis sobib niihästi esitatud linnuse lähedalt leitud pronksist akvamaniil arvamusega kui ka karika stiilil põhineva da- kuulub 13. sajandisse ja on tõenäoliselt val- teeringuga. Küll võiks kahelda kabja servale mistatud kusagil Põhja-Saksamaal. Kahjuks graveeritud teksti got geve den de evige pin de tuleb asjahuvilisel sellegi nägemiseks ette võtta dessen kellek nicht let bi alle godes hiligen tv evigen teekond naaberriiki, seekord Lätisse, kus meie tiden sin tõlgendamises, nagu käiks see kõikide akvamaniil kaunistab Riia Linna ja Meresõidu pühakute altari või missa kohta. Pigem on siin Ajaloo Muuseumi väljapanekut. tegemist tavapärase vormeliga – kõigi pühakute Raamatu lõpetab käsitletud esemeid kir- nimel manatakse igavesi piinu neile, kes eales jeldav kataloog ja arvukad lisad. Väga oluline seda karikat rahule ei jäta. on mitmekeelne, küll lühike, aga vajalik ter- Uhkete karikate järel vaadeldakse märksa minoloogiasõnastik, mida tagapool täiendavad tagasihoidlikumaid pateene, mis juba õige sõnaseletused. Kirikute ja korporatsioonide varakult tagandati karikakaanteks ja mille varade nimekirju olen eespool juba puudutanud, kunstiväärtuse puhul saame kõnelda vaid üpris kuid väärib rõhutamist, et valdav osa materjale vähenõudlikest graveeringutest. on käsitletavas raamatus publitseeritud esma- Omaette peatükki väärib mõistagi meie kordselt. See omakorda tähendab läbivaada- kullassepakunsti pärl, Niguliste monstrants. tud arhiivitoimikute mägesid ning pikki tunde Pärast aastatepikkust tööd valmis 1477. aastal tekstide dešifreerimisel. Nende lugejate jaoks, Hans Ryssenberchi käe all viimaks see Tallinna kes keskalamsaksat emakeelena enam ei valda, jõuka kaupmeeskonna vagaduse pilkupüüdev on varanimistud kõik tõlgitud maakeelde ja väljendus. Euroopa ühe suurima, ligi kümneki- vajadusel varustatud kommentaaridega. Rah- lose ja enam kui meetrikõrguse rohkelt kullatud vusvahelise leviku raamatule tagab mahukas monstrantsi hind – 761 marka – vastas tollal ingliskeelne resümee. umbes viiendikule linna aastasest eelarvest. Nii Anu Männi raamatut iseloomustades tõdeb kallist eset pole Tallinnas keskajast saadik enam allakirjutanu rõõmuga, et meie ees pole mitte valmistatud, kuid asi oli ka seda väärt. Pärast üksnes kaunis trükis, vaid ka sisukas uurimus, alistumist Vene vägedele 1710. aastal kinkis varustatud soliidse viiteaparaadi, kirjanduse ja raad monstrantsi vürst Aleksander Menšikovile. lühendite loetelu ning nimeregistriga. Ühesõ- Tollelt sai selle Peeter I ise, kelle valdusest sat- naga midagi niisugust, mida tasub mitte ainult tus ese pärast tsaari surma Kunstkamerasse ja kinkida, vaid ka ise lugeda. viimaks Ermitaaži, kus asub tänini. Tallinn aga säilitas oma iidsed eesõigused, mille Venemaa Ivar Leimus

Tuna 1/2009 145 Arvustused

jana arendas Reiman Kolga-Jaanis palavikulist Et udu hall lahkuks tegevust, edendades siin kooli- ja kultuurielu ning ühistegevust. Temast sai Eesti karskuslii- Taaramäelt kumise üks peamisi vedajaid ning ühistegevuse toetajaid. Pea võimatu on üles lugeda kõiki neid ettevõtmisi ja organisatsioone, kus Reiman juh- Villem Reiman. Mis meist saab? Koost. tivalt tegutses. Mainida tasub siin vahest vaid Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2008. Eesti Kirjanduse Seltsi käimalükkamist ning 511 lk. Eesti Rahva Muuseumi sünni juures seismist. Reimani algatusel ja õhutusel osteti Jaan Tõ- nissonile 1896. aastal Postimees ning muudeti see rahvusliku kihutustöö keskuseks. Viljaka esti rahvuse teket ning võitlust olemasolu publitsistitöö kõrval jätkus Reimanil aega ka Eeest üheksateistkümnendal aastasajal ning teaduslikuks uurimistööks, muu hulgas ühe kahekümnenda sajandi alguses on küll palju esimese teaduslikku kriitikat kannatava Eesti uuritud, paraku on see aga peamiselt olnud ajalookäsitluse koostamiseks. Reiman andis keskendatud teatud isikutele ja sündmustele. rahvuslikule mõttele ning ideoloogiale uue Kui rahvuslikku ärkamisaega 1860–1880-ndatel mõõdu, kaitstes eesti keele ja rahva eluõigust, aastatel on küllaltki põhjalikult käsitletud, siis kritiseerides samas tema negatiivseid omadusi sellele järgnenud venestusperiood on uurijate ning kutsudes üles nende vastu võitlema. See tähelepanu alt välja jäänud. Nii teatakse – kas või tegi Reimani elu tihti raskeks, ta enda aga ki- Eesti rahatähtede järgi – Hurta, Koidulat ning bestunuks. Sellele vaatamata väärib just tema Jakobsoni, Villem Reimani nimi on aga endiselt rohkem kui keegi teine oma kaasaegsetest suhteliselt tundmatu. Osalt on selline suhtumine monumenti Toomemäel. tingitud pea ainsas venestusperioodi kirjeldavas Seda rõõmustavam on, et kirjastus Ilmamaa uurimuses – Friedebert Tuglase “Eesti Kirja- on “Eesti mõtteloo” sarjas jõudnud ka Villem meeste Selts” – ajastule antud ühemõtteliselt Reimani kirjutisteni, mis anti välja pealkirja all negatiivsest hinnangust. Kui tegemist oli tõeliselt “Mis meist saab?”. Selle esimene ehk vaimuloo- madala ajastuga ning tõeliselt madalate tegelas- line osa on pühendatud Reimani kultuuriloolis- tega, siis ei saanud selles midagi kaunist ja õilist tele artiklitele alates teatavas mõttes Reimani olla. Ometi oli venestusametnike kiuste tegemist rahvuslikuks läbilöögiks olnud uurimusest ajaga, mis kinnistas rahvusliku ärkamisaja saa- Friedrich Robert Faehlmannist (1890) ning vutused ning andis eestlusele tõuke, milleta ise- lõpetades tema ühe viimase kirjatööga Johann seisva Eesti sünd oleks võimatu olnud. See oleks Voldemar Jannsenist (1916). Tegemist pole olnud võimatu rahvuslikku vaimu raskematelgi mitte üksnes heade kultuurilooliste uurimuste- aegadel kandnud tegelasteta, kellest olulisemaks ga, vaid pea kõigis neis on peidus kas rahvuslik oligi Kolga-Jaani väiksekasvuline kirikuõpetaja üleskutse või õpetus. Reimani kultuuriloolised Villem Reiman. artiklid lähtuvad tema herderlikust arusaamast Villem Reiman sündis Viljandimaal Suure- rahvusest – olulisemateks teguriteks selle juures Kõpu vallas 1861. aasta 25. veebruaril vana ka- on territoorium, suguveri ning eriti keel, aga ka lendri järgi. Viljandis ja Pärnus õppimise järel tahe end rahvuslasena teostada ehk rahvuslike Tartu Ülikoolis usuteadust tudeerima asununa põhimõtete järgi elada. Seejuures kritiseerib liitus ta varakult rahvusliku liikumisega. Noor Reiman teravalt “pühapäevarahvuslasi”, kes ise Reiman etendas olulist rolli Eesti Üliõpilaste küll rahvuslike küsimustega tegelesid, rahvus- Seltsi kujunemises venestusajal rahvuslikku luse tulevikku aga ei uskunud ning rahvuskeelt liikumist kandnud organisatsiooniks. Temast põlgasid. Keele hoidmine on Reimanile rahvuse sai omamoodi vahelüli Jakob Hurda ning tuleviku jaoks peamisel kohal, seetõttu kritisee- noorema, nn. Tartu renessanssi kandnud põlv- rib ta üsnagi teravalt eelärkamisaja tegelasi – et konna vahel. Venestusvastase võitluse juhina nood oma perest eesti keele eemale hoiavad –, oli V. Reiman korduvalt politseilise uurimise suunates sel kombel kriitikanooli kaasaegsete all, jätkates siiski viljakat ja aktiivset publitsis- haritlaste pihta, kelle kodudes eesti keel astus titegevust ning levitades rahvuslikke vaateid. alles esimesi samme. Tänapäeval tunduvad 1890. aastal asus V. Reiman ametlikult ametisse sellised rünnakud veidi ülepakutuna, omas ajas Kolga-Jaani kirikuõpetajana, millist ametit ta oli see Eesti tuleviku jaoks aga elu ja surma pidas oma surmani 1917. aastal. Kirikuõpeta- küsimus.

146 Tuna 1/2009 Arvustused

Teine ehk isamaaline osa on pühendatud omapääd, et paremal juhul sinna jõuda, kus Reimani õpetustele, kuidas neid ideid reaalsuses eelkäijad oma tööd ja käiku lõpetasid. Ainult ellu viia. Esimesed kaks kirjutist on pühendatud rahvad, kes minevikupäranduse aukartuses ja talurahva vabastamisele, olles rohkem ajaloo- tänumeeles üles tõstavad, sellest ennast kinni- lise kui poliitilise iseloomuga. Kolmas kirjutis tavad ja selle juhil teele lähevad, jõuavad edasi “Koolikõne” (1900) on aga Villem Reimani ja teevad töösid, mida ajalugu mälestab ja mis üks tuntumaid esinemisi, oma aja mõjukamaid ajad ja rahvad üle kestavad. Ajaloost mitte- väljaastumisi venestuspoliitika vastu, mis levis arusaavad rahvad ei ole kunagi ajaloolikuks üle maa, tuues kaasa kohtuliku uurimise ning saanud, ei ole ajalugu sünnitanud ega ajaloos ähvardas ta kirikuõpetaja kohast ilma jätta. kestma jäänud.” Reiman tegi Venemaa keskvõimude survel Kolmas ehk kirikulooline osa on pühen- Eestis asutatavad ministeeriumikoolid maatasa, datud Reimani usu- ja kiriku-, aga ka kars- kuulutades armastust oma maa ja selle keele kusteemalistele kirjutistele. Reimani jaoks oli vastu: “Kodumaa ja kodurahva külge liitku kool elav usk rahvuse püsimiseks möödapääsmatu, lapsed. Siin on lapse jõu tugevad juured. Kodu- see eeldas aga sideme taastamist rahva ja maa pinnal oleme meie kasvanud. Meie rahva kiriku vahel. Reiman kujunes seetõttu Eesti vaim toidab meid oma keelega, oma mõtlemise kirikuelus tõsiseks uuendajaks, põrkudes aga viisiga, oma usuga, oma kombega noorest east siingi vastuseisu ning mõistmatusega. Eriti saadik. Ja üksnes selle keele imehelid, mis ema vaenulikult suhtusid tema ideedesse baltisaksa lapse hälli ääres laulis, suudavad Jumala püha kirikutegelased. Sama kehtib ka Reimani kars- altari pääl usu, armastuse ja lootuse taevatuld kuspoliitika kohta. Olles karskusliikumise üks nii lapse hinge sisse kanda, et terveks eluajaks peamisi vedajaid, põhjendas Reiman sedagi last valgustab ja soojendab.” Kool ilma jumala- rahvusliku vajadusega – vaid sellisel kombel kartuseta kasvatavat seevastu kurjategijaid ehk võib Eesti rahvas piisavalt tugevaks saada. Tõu tarku kelmisid. Sama teemat jätkab Reiman tugevus, tugevad ja selged instinktid – need või- oma “Ajamärkides”, süüdistades vanemaid vad “kultuura” negatiivsete mõjude tulemusel kergema vastupanu teed minemises, kartes, et ohtlikult löögi alla sattuda. Kogumiku lõpetab “meie müüme kas või oma hinge ära, kui aga Reimani üks pessimistlikumaid kirjutisi “Sü- kusagilt natuke kõlisevat näidatakse”. Reiman gise”, kus teravalt kritiseeritakse orjavaimust poleks aga Reiman, kui ta samas ka positiivset tulenevaid negatiivseid külgi eestlase iseloo- programmi ei püstitaks. mus, avaldades lõpuks siiski lootust, et eesti rahva südametunnistus ärkab ning “udu hall Selle osa raamatus lõpetavad kaks Reimani Taaramäelt” lahkub. vahest kõige programmilisemat artiklit – “Mis Reimani kirjutisi iseloomustades võib lühi- meid seob? Mis meid lõhub?” ja “Ajaloolise dalt öelda, et ta esitab ja arendab Jakob Hurda vaatlemisviisi puudus”. Esimeses käsitleb aateid Carl Robert Jakobsoni hoogsuse ja võit- Reiman põhjalikult rahvust koos hoidvaid ja luslikkusega. Reiman kujutabki endast teatavat lahku kiskuvaid tegureid, võttes oma vaated sümbioosi neist kahest ärkamisaja suurkujust, kokku järgmiselt: “Mis meid seob? Suguveri ja kellest Jakobsoni “lõhkumistööd” ta siiski ka keel. Need kaks on meil tugevad sidemed. Mis üsna teravalt kritiseeris. Samas on Reiman meid lõhub? Usk (Reiman peab siin silmas vene ise Jakobsoni tüüpi võitleja, kes kinnitab, et õigeusu pealetungi – M. L.) ja klassivahed. Et “hale meel ei pane rahvuslistes küsimustes need kaks eesti rahva mõlemaid jalgu põlvini veel mitte kindlat alust jalge alla” ja et “ainult maha ei lõika nagu Kalevipojal neetud mõõk selgus ja järelandmata kindlus saadab sihile. Kääpa jõe põhjas!” Teine artikkel kujutab Poolik olemine on surm.” Ta kritiseerib Johann endast kibedalt tabavat analüüsi eesti rahva Voldemar Jannsenit liigse järeleandlikkuse psühholoogiast, tema kompleksidest ja orja- ning rahumeelsuse pärast ning nõuab kõigilt meelsusest. Reimani meelest puudub Eesti väsimatut võitlust rahvuslike aadete kaitseks. rahval pieteet, see tähendab kohusetunne, Hurda poolt esimesena välja käidud “neljanda austus, tänumeel ja tõeline armastus isamaa käsu tõotuse” arendab Reiman tõhusaks relvaks vastu. Reimani kokkuvõte Eesti elu suhtes on võitluses ususalgamise vastu, jagades hoope nii karm: “Meie ei sammu rõõmsalt edasi, vaid vastastele kui ka sõpradele. käime ringiratast, nagu mõni vigase ajuga loom: Kuid nüüd kriitika juurde. Kogumiku sisule ei hakka säält minema, kus eeltegijad ja -käijad on raske, õigemini võimatu midagi ette heita, väsinult maha langesid, vaid alustame uuesti küll tekitab küsimusi selles toodud kirjutiste

Tuna 1/2009 147 Arvustused

valik. Sissejuhatusest on raske välja lugeda, kas lahku. Nii see õnneks siiski pole. Sest alati on “Ilmamaa” kavatseb Reimani kirjutistest ka teise Eestis olnud piisavalt olnud neid, keda eriti kogumiku välja anda. Tundub siiski, et mitte. ei huvita, mida neist arvatakse või millised Miks muidu mainitakse, et mõned antud kogu- objektiivsed takistused nende teed tõkestavad, mikust välja jäetud tuumakamad kirjutised on vaid kes oma tahte lihtsalt läbi suruvad. Oma Villem Reimani Kolleegiumi poolt välja antud uurimuses Jaan Adamsonist ütleb Reiman aastaraamatus “Koguja”. Kui uut kogumikku ei selle kohta lihtsalt: “Kahtlemisega, kõhelemi- kavatseta välja anda, siis tuleb aga küll kahet- sega, arvustamisega ei ole kunagi midagi kätte susega arusaamatust avaldada, miks sedavõrd saadud. Ainult julged läksid ja kanged võtsid, suur hulk Reimani olulisemaid kirjutisi on sellest mis meie rahvale tarvis läks.” Selline mees oli välja jäetud. ka Villem Reiman ise – ning kas või juba tema Ajaloo osas puudutab see esiteks mitte monument lööb “udu halli Taaramäel” vähe- ainult Reimani ühte paremat ajaloo-alast uuri- malt hetkeks laiali. must, vaid ka tema eluvaadet parimal kombel kokku võtvat artiklit Jaan Adamsonist (1913). Pärinevad ju just siit mitmed Reimani enda Mart Laar iseloomustamiseks kasutatud mõtted, kaasa arvatud kogumiku sissejuhatust lõpetav “Jõud on igavene”. Teiseks, kindlasti mõne esimeses osas toodud artikli asemel avaldamist väärivaks tööks on uurimus Ignati Jaagust. See 1899. aastal “Sirvilaudades” ilmunud töö kujunes üksjagu pöördeliseks, tuues omal ajal kaasa tõelise skandaali ning viies Reimani peaaegu tagandamisele kirikuõpetaja ametist. Reimani kinnitus, et neljanda käsu – ehk oma vanemate, nende keele ja rahvuse austamise – rikkumine toob kaasa Jumala viha, tõi kaasa baltisaksa kirikuringkondade raevuka reaktsiooni, andes eesti keelt oma peredes kasutusele võtvatele haritlastele selleks aga täiendava argumendi. Kogumiku teises osas on valiku tegemine loomulikult raske – Villem Reimani pärand on selleks lihtsalt väga laialdane. Mõnede kirjutiste välja- jätmine torkab siiski teravalt silma. Kindlasti oleksin kogumikku paigutanud ühe parima omal ajal kirjutatud kokkuvõtte rahvuslikust ärkami- sest – “Üheksateistkümnes aastasada eestlaste elus” (1900) –, aga ka aate- ja majandusmeeste suundadele aluse pannud Reimani kirjutised poleemikas Teatajaga 1902. aastal. Reimani 1912. aasta artiklitest oleks väärinud avaldamist kaasajalgi huvi pakkuv “Olud või inimesed”. Kolmanda osa valikuga olen kõige rohkem rahul, siiski oleksin ühe kirjutise asendanud 1892. aastal karskusliikumisele Eestis tugeva tõuke andnud artikliga “Kodu”. Kõike seda kriitikat on lihtne tühjaks teha – austatud “Ilmamaa” rahvas, andke Villem Reimani artiklitest veel üks kogumik välja! Uskuge, materjali selleks leidub küllaga. Sedagi valikut lugedes võib vaid tõdeda, et Reiman on tänapäeva Eestis sama aktuaalne kui omal ajal. Vahel näib, et Eestis oleks otsekui pidevalt sügise ning et “udu hall Taaramäelt” kunagi ei

148 Tuna 1/2009 V A R I A Tallinna linnaarhiiv kodus ja võõrsil

Rahvusvaheline seminar Tallinna Linnaarhiivi 125. sünnipäeva puhul

Foto: Tallinna Linnaarhiivi fotokogust

 13. (vkj. 1.) oktoobril 1883 määras Tallinna tide hulk ei saanud olla väike. Kuigi Tallinna linna Linnavalitsus ametisse linna arhivaari, kelleks kirjalik asjaajamine muutus sajandite jooksul ja sai Theodor Schiemann. Kuigi Tallinna linn oli linna kasvades kahtlemata järjest mahukamaks oma arhiivi ka varasematel sajanditel hästi hoid- ja spetsialiseeritumaks, on linna kantseleis arvanud ja linnaarhiivi teaduslik väärtus oli selleks tavasti läbi aegade valitsenud eri säilitamise ja ajaks juba mõnda aega laiemalt tuntud, tähistab hävitamise praktikad. Nende rekonstrueerimine tänane Tallinna Linnaarhiiv just esimese palga- on vaieldamatult oluline eeltingimus selleks, et lise arhivaari ametisseasumise kuupäeva oma mõista säilinud kirjaliku dokumentatsiooni kui sünnipäevana. Äsja möödunud 125. aastapäev ajalooallika iseloomu. Mitmete põnevate näidete andis ettekäände mitmel eri moel vaadata tagasi esiletoomisega demonstreeris ettekandja suulise linnaarhiivi seiklusrikkale ajaloole. 15. mail peeti ja kirjaliku asjaajamise staatuse muutumist kesk- arhiivis ettekandekoosolekut, esitleti Tiina Kala aegses Tallinnas. teost keskaegsetest käsikirjalistest raamatutest Seminari järgmine ettekanne keskendus ja avati arhivaalide püsinäitus. Sünnipäevaks hävinu asemel säilinule. Klaus Neitmann, ilmus arhiivi ajaloo erinevaid tahke tutvustav kes muu hulgas on Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kogumik “Ex archivo civitatis”. Juubeliürituste ürikuteraamatu väljaandmise jätkaja, rõhutas kulminatsiooniks sai aga oktoobris toimunud Tallinna Linnaarhiivi kogude olulisust selle rahvusvaheline seminar pealkirjaga “Tallinna editsiooniprojekti minevikus, olevikus ja tule- linnaarhiiv kodus ja võõrsil”. Seminari eesmär- vikus. Juba ürikuteraamatu algatajale Friedrich giks oli tuua kokku inimesi laiast maailmast, kes Georg von Bungele sai Tallinnas ilmseks siinse on või on olnud ühel või teisel viisil linnaarhiivi arhiivi rikkus. Peale erakordse positsiooni, mis saatusega seotud, olgu selleks siis kunagine Tallinna Linnaarhiivil on Eesti ajaloos, toonitas või praegune töösuhe, kogude säilitamine või Neitmann, et tegu on ka Läänemere-ruumis laie- kogemus arhivaalide uurijana. malt ringi vaadates silmapaistvalt hästi säilinud Seminari avaettekandes käsitles Tiina Kala tervikuga. Oma ettekandes valgustas Neitmann Tallinna keskaegse kirjaliku asjaajamise kujune- ürikuteraamatu jätkamise katseid pärast seda, mist. Kuigi Tallinna keskaegset arhiivi peetakse kui ettevõtmise ajaloolised toetajad, Balti rüü- üldiselt hästi säilinuks, toonitas ettekandja, et ka telkonnad, selleks pärast Esimest maailmasõda kaduma läinud või teadlikult hävitatud dokumen- enam võimelised polnud. Heinrich Laakmannil

Tuna 1/2009 149 Varia

Tallinna Linnaarhiiv tänapäeval. Foto: E. Sestvik

õnnestus 1941. aastal Tartus trükkida veel kaotada, Tallinna arhivaalid deponeeriti 1978. mõned poognad kavandatud 13. köitest, kuid aastal Liiduarhiivi Koblenzis. Wilhelm Lenz, valmis seda ei jõutudki. Pärast mitmeid luhtunud kellest saigi Tallinna kogude eest vastutaja katseid editeerimistöö uuesti üles võtta on üri- Koblenzis, kujutas põgusalt neid gruppe, kelle kuteraamatu jätkamine viimastel aastatel Klaus huvides oli Tallinna arhivaalide Saksamaale Neitmanni ja Matthias Thumseri koostöös siiski jätmine, samas rõhutades, et juba üsna vara- jõudsasti edenenud ning juba lähimatel aastatel kult sai selgeks, et arhivaalide tagastamiseks peaks ilmuma esimene köide mitmeköitelisena ei ole sisulisi takistusi, vaid see on juriidiline, planeeritud täiendusest ürikuteraamatu “lünga” sh. rahvusvahelise õigusega seotud probleem. (aastad 1472–1494) katmiseks. Arhivaale ei saadud Nõukogude Liidule ta- Jüri Kivimäe ettekanne oli pühendatud gastada, sest Lääne-Saksamaa ei tunnustanud Tallinna Linnaarhiivi ja Hansa ajaloo omavahe- Baltikumi okupeerimist, samuti selle tõttu, et listele seostele 19. sajandil. Üheks linnaarhiivi Hamburgi, Bremeni ja Lübecki arhivaalid olid asutamise mootoriks oli kindlasti välismaiste pärast sõda Moskvasse viidud. Nii muutusid hansa-uurijate poolt nende kogude vastu ilmu- Tallinna kogud üheks objektiks külmas sõjas ning tatud huvi. Linnaarhiivi ajaloos on ühe olulise nende tagastamine Tallinnale on seotud üldise tähisena esile tõstetud Dietrich Schäferi visiiti pingelõdvendusega 1980. aastate lõpus. 1877. aastal. Kivimäe ettekanne valgustas selle Tallinna Linnaarhiivi ühe osa Saksamaal suure ajaloolase Tallinna-reisi tausta, s. o. Hansa viibimise mõju all oleme tänaseni. Eesti Ajaloo Seltsi editsioone, mille tarvis niimoodi kohalikule ajalooteadusele on need arhiivi materjale koguti. Samas juhtis Kivimäe tähele- eksiiliaastad kahtlemata mõjunud pärssivalt. panu arvukatele teistele, enam-vähem samasse Eriti on kannatanud Tallinna kollektsioonide aega jäänud arhiivikülastustele, samuti sellele, kui terviku tundmine, sest enne 1990. aastat oli et arhiivi vastu ei tuntud huvi mitte ainult lääne vähe uurijaid, kes said võimaluse töötada mõle- pool, vaid selle allikaid publitseeris ka Vene mal pool raudset eesriiet. Samas on aga oluline Keiserliku Teaduste Akadeemia arheograafia rõhutada, et Tallinna arhivaalidega Saksamaal komisjon Peterburis. aktiivselt tegeldi, allikaid publitseeriti, nende Wilhelm Lenzi ettekanne keskendus linna- põhjal kirjutati uurimusi, mis on aidanud palju arhiivi 1944. aastal Tallinnast ära viidud varade kaasa linnaarhiivi kogude laiemale tuntusele. säilitamise ajaloole Lääne-Saksamaal. Pärast Just Saksa Liitvabariigis tehtud Tallinna-teema- leidmist Graslebeni soolakaevandusest ja va- listele uurimustele, mis ületab kordi samal ajal hepealset haldamist Briti okupatsioonivõimude ENSV-s loodu, keskendus Balti Ajaloo Komis- poolt moodustati endiste Saksa alade arhiividest joni kauaaegse eesistuja Gert von Pistohlkorsi nn. riiklik arhiivilaager Göttingenis. Göttingeni ettekanne. Pistohlkors positsioneeris end oma arhiivilaagri keskne kollektsioon oli endine Kö- ülevaates väljaspool seisjana, kelle eriala on nigsbergi arhiiv, mida samuti kui Tallinna arhiivi rohkem agraarajalugu ja rüütelkondade poliiti- käsitleti saksa kultuuripärandi osana. Göttingeni ka. Pistohlkorsi bibliograafiline kõrvalpilk tõstis arhiivilaager otsustati 1970. aastate teisel poolel esile Tallinna-uurimuste sotsiaal- ja rahvasti-

150 Tuna 1/2009 Varia

Konverentsil. Foto: P. Pillak kuajaloolist suunda, samuti arvukaid keskaja- kumentidele tuginedes sõjajärgset stalinistlikku perioodi katvaid allikapublikatsioone. Olulise argipäeva ning vahendas linnaarhiivi elus neil panuse hilisemate ajajärkude historiograafiasse aastatel keskset rolli mänginud Epp Siimo arhiivi on andnud aga ka näiteks Saksa Ümberasustatu- juhataja kohalt tagandamise lugu. te Kultuurifondi finantseeritud poliitilise ajaloo Juhan Kreemi ettekande teemaks oli Tal- kallakuga ülevaadete seeria. linna Linnarhiivi suhtlemine välisuurijatega Tänapäevase Saksamaa Tallinna-teemalise Nõukogude ajal. Ettekandja rõhutas, et kuigi uurimistöö pulssi katsusid oma ettekandes Nõukogude arhiivid olid välisuurijatele enamasti Herderi Instituudi arhiivkogu töötajad Peter suletud ning Moskva kaudu peetud kirjava- Wörster ja Dorothee Goetze. Saksamaa ühte hetuses välismaaga varjati tegelikke andmeid, olulisemasse Ida-Euroopa ajalooga tegelevasse tuli ette ka teistsugust suhtumist. Kirja teel on keskusesse, Marburgis paiknevasse Herderi saanud positiivseid vastuseid isegi mõni Lää- Instituuti on kogutud mikrofilme jm. koopiad ne-Saksa ajaloolane; Soome ja Rootsi päritolu nii Saksamaal kui ka kogu aeg Tallinnas olnud külastajaid lubati arhiivi lugemissaali koguni arhivaalidest. Ettekandjad tutvustasid esmalt uurimistöö eesmärgil. Omaette peatüki välis- oma kogude saamislugu ning seejärel kasuta- maaga suhtlemisel moodustab erakirjavahetus, misstatistikat, mis näitas selgesti, et huvi kauge mille kaudu samuti arhiiviärakirju ja koopiaid Tallinna ajaloo vastu on endiselt olemas. Niisiis liikus, kuid mille detailsem uurimine seisab tasub Herderi Instituudis toimuval kindlasti suuresti veel ees. silma peal hoida. Tallinna Linnaarhiivi ajalugu väärib kaht- Lea Kõivu ettekanne käsitles Tallinna Linna- lemata omaette üldkäsitlust. Ühe väikese sam- arhiivi ajalugu 1944–1950. Selle perioodi märk- mukese selle eesmärgini jõudmiseks astus ka sõnadeks on sõjajärgne ülesehitustöö, sovetliku juubeliseminar. Seminarile järgnenud päeval ideoloogia ja töökultuuri juurutamine ning polii- toimus ringsõit Harjumaal, et tutvuda linnaarhii- tilised repressioonid. Märtsipommitamises oma vi sõjaaegsete hoiupaikadega, Risti kirikuga ning kodu kaotanud arhiiv pidi leppima esialgu aju- Munalaskme ja Järlepa mõisaga. Ekskursiooni tise lahendusena mõeldud asupaigaga Lai t. 40. õnnistanud ilus ilm annab lootust, et Tallinna 1947. aastal suudeti taas käivitada lugemissaali Linnaarhiivi ajalugu ka edaspidi vaimustunud töö, samuti tehti meeleheitlikke katseid leida uurijaid leiab. Tallinnast 1944. aastal Saksamaale evakueeritud arhivaale. Ettekandja taaselustas kirjalikele do- Juhan Kreem

Tuna 1/2009 151 Varia

Rahvusvaheline ajalookonverents Riias: Okupatsioonirežiimid Balti riikides 1940–1990

 30.–31. oktoobril 2008 toimus Riias, Läti – Jānis Taurēns (Läti). Läti “kolmas rahvuslik Sõjamuuseumi ruumes, rahvusvaheline tea- ärkamine”: uurimisteemad; duskonverents “Okupatsioonirežiimid Balti – John Hiden (Suurbritannia). Totalitarismi riikides (1940–1990): uurimistöö tulemused vaenlane: Paul Schiemann Nõukogude ja ja probleemid” (Occupation Regimes in the natsiokupatsioonist 1940–1944; Baltic States (1940–1990): Research Results and – Arūnas Bubnys (Leedu). Leedu historiograa- Problems). Konverents oli organiseeritud Läti fia natside okupatsioonist Leedus: põhiküsi- Ajaloolaste Komisjoni1, Läti Ülikooli ajaloo- ja mused ja diskussioon (1990–2007); filosoofiateaduskonna, Läti Ülikooli Läti aja- – Danute Dūra (Läti). 17. juuni ja 22. juuni: loo instituudi ja Läti Sõjamuuseumi koostöös. Nõukogude ja natsionaalsotsialistliku oku- See oli juba üheksas samalaadne üritus, kuid patsiooni käsitlused Läti ajalooõpikutes tavaliselt on teema olnud kitsamalt piiritle- (1991–2006); tud. Tegu on toreda traditsiooniga ja samadel – Kārlis Kangeris (Läti). Kodakondsus ja korraldajatel on uus konverents plaanis 2009. omand: juriidilised ja põhiseaduslikud küsi- aasta sügisel. mused Saksa okupatsiooni ajal; Kokku 30 ettekannet üheksa riigi ajaloo- – Uldis Neiburgs (Läti). Natsi-Saksamaa lastelt2 oli jagatud kolmeks paneeliks kahel okupatsiooni kajastumine Läti keskkomitee päeval. dokumentides (1943–1945): allikate ja nende sisu analüüs; Esimene päev: – Juris Pavlovičs (Läti). Okupatsioonivõimu- de vahetumine Läti Vidzeme regioonis ja – Inesis Feldmanis (Läti). Balti riikide oku- Lõuna-Eestis 1941. aasta suvel: sarnasused peerimine: ajaloo ja rahvusvahelise õiguse ja erinevused; aspekte; – Edvīns Evarts (Läti). Läti kindralkomissa- – Heinrihs Strods (Läti). Balti riikide 20. sajan- riaadi halduse lihtsustumine 1941–1944; di okupatsioonide ajalookäsitluse suunas; – Jevgeny Greben (Valgevene). Ülevaade – Erwin Oberländer (Saksamaa). Vastanduvad Reichskommissariat Ostland’i dokumentidest Balti riikide okupatsioonide (1940–1991) mä- Valgevene arhiivides; letamiskultuurid: Venemaa, Läti ja “Lääs”; – Kaspars Zellis (Läti). Nõukogude müütide – Boriss Sokolov (Venemaa). Balti riikide uuestisünd või ümbervaatamine: Teise maa- okupatsiooni käsitlemine Venemaa historio- ilmasõja taasesitus Venemaa filmikunstis graafias; 2000–2008. – Ronaldas Racinskas (Leedu). Okupatsiooni- režiimid Balti riikides (1940–1990): uurimis- Teine päev: töö tulemused ja probleemid; – Raimonds Cerūzis (Läti). Läti okupeerimise – Ivo Juurvee (Eesti). KGB “aktiivsed meet- küsimus Teise maailmasõja järgsetes balti- med” ja ajalookirjutus: sõjaeelse Eesti luu- sakslaste publikatsioonides; reteenistuse juhtumiuuring;

1 Läti presidendi ellukutsutud institutsioon, põhimõtteliselt sarnaneb endisele Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelisele Komisjonile. 2 Kahjuks ei saanud üritusel osaleda Alfred E. Senn USA-st.

152 Tuna 1/2009 Varia

– Daniel Bockowski (Poola). “Igavesti koos”: tihedale kattumisele Balti riikide okupeerimise Ida-Poola okupeerimine Nõukogude Liidu küsimuses. Teisiti võiks küsimuse sõnastada: poolt Teises maailmasõjas; kas Balti riikides kuni 1991. aastani kehtinud – Juris Ciganovs (Läti). Punaarmee ettevalmis- režiim oli illegaalne anneksioon või okupat- tused invasiooniks Balti riikidesse 1940. aasta sioon? Vaagides erinevaid fakte ja lähenemisi juunis; probleemile, jõudis ta järeldusele, et tegu oli – Daina Bleiere (Läti). Nõukogude nomenkla- okupatsiooniga. tuuri kujunemine Läti NSV-s 1940–1941; Terminitest rääkis oma ettekandes ka pro- – Antonijs Zunda (Läti). Lääneriigid ja Balti fessor Heinrihs Strods. Ta leidis, et keelekasutus riikide okupeerimise probleem varasel sõja- ja terminite ühetähenduslikkus on uurimuste järgsel perioodil (1945–1953); juures väga oluline ning vaatamata Balti riikide – Olaf Mertelsmann (Eesti). Sunniviisilise keelelistest erinevustest tulenevatele raskustele kollektiviseerimise Balti vabariikides põhjusi peaksid kolme riigi ajaloolased selles osas roh- otsides; kem ühte hoidma. Ühtlasi avaldas ta üllatust, – Gatis Krūmiņš (Läti). Territoriaalse halduse et Balti riikide ajaloolasi süüdistatakse “ajaloo ja kaadripoliitika kujunemine Lätis 1944– ümberkirjutamises”, sest on ju täiesti loomulik, 1947; et pidevalt tuuakse teaduskäibesse uusi allikaid – Ritvars Jansons (Läti). Nõukogude repres- ning nende valguses tuleb mõndagi ümber sioonid Lätis kui okupeeritud alal 1944– hinnata. 1945; Professor Erwin Oberländeri arvates on – Veronika Sajadova (Läti). 1949. aasta küüdi- võit Teises maailmasõjas ainuke positiivne tamine: Läti põllumajanduse sovetiseerimise asi, mis Venemaa ajaloonarratiivi Nõukogude alustala; Liidust püsima on jäänud. Sellel on ka polii- – Jelena Zubkova (Venemaa). “Teistsugune tiline tähtsus. Kuid mitte ainult riik, vaid ka NSVL”?: Nõukogude projekti erisused Balti avalikkus ei soovi Stalini rollist Ida-Euroopas vabariikides 1950.–1970. aastatel; rääkida. Erinevalt Venemaast on Läänes – Ilgvars Butulis (Läti). Rahvusliku kom- palju arvamusi Teise maailmasõja kohta, kuid munismi avaldumised ajakirjas Zvaigzne need põhinevad ainult Lääne kogemusel. Seal 1956–1959; tuntakse ainult Saksa okupatsiooni ning võrd- – Ainars Bambals (Läti). Riikliku Julgeoleku lusi Hitleri ja Stalini vahel üritatakse vältida. Ministeeriumi hävituspataljonide tegevus Ohuna tõi ta välja, et sattudes ajakirjanduse Läti NSV-s (1944–1956): koostööle asumise mõju alla, võib ajalookirjutus muutuda pigem juhtumiuuring; kollektiivseks mäluks. Kuid mälu ja ajaloo – Argita Daudze (Läti). Välis-Läti kogukond vahelist suhet tuleb pidevalt kriitiliselt üle Rootsis ja Nõukogude tegevus selle vastu vaadata ehk historiograafia ei tohi muutuda 1970.–1980. aastatel; mäletamise tööriistaks, vaid peab ise seadma – Aaron Shneyer (Iisrael). Juudid ja Nõukogu- sihid mäletamisele. de võim Baltimaades 1945–1990. Doktorant Kaspars Zellis analüüsis Vene- maa Teisest maailmasõjast rääkivaid filme ja Niisiis oli ettekandjaid rohkesti ja nende hulgas seriaale aastatest 2000–2007 (mõni neist on ka rida rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud jooksnud ka Eesti telekanalitel). Ta leidis, et ajaloolasi. Samas tõi esinejate suur arv parata- filmides ei esine niivõrd vanade müütide taas- matult kaasa ettekannete lühiduse (15 minutit) sündi, kuivõrd uute loomist. Üksikud kangelased ning küsimustele vastamiseks, diskussiooniks (Kosmodemjanskaja, Matrossov) on pigem ja järelduste tegemiseks oli kahe päeva pea- asendunud kangelasliku vene rahvaga. le kokku ette nähtud ainult poolteist tundi. Enim poleemikat tekitas doktorant Veronika Seda on vähevõitu. Siinkohal lähemalt mõnest Sajadova ettekanne, milles autor leidis, et 1949. laiemaid trende või teoreetilisi probleeme aasta küüditamine oli tingitud majanduste- kajastanud ettekandest (korraldajate sõnul guritest. Järgnenud diskussioon oli elav, kuid antakse ettekanded kogumikuna välja ning siis paraku toimus see suuremas osas ilma mikrofoni on huvilistel võimalik täpsemalt tutvuda kõigi kasutamata (s. t. tõlk seda ei kuulnud ega saanud ettekannetega). ka tõlkida) ning seetõttu jäi selle sisu välisküla- Professor Inesis Feldmanis pidas sissejuha- listele raskesti hoomatavaks. tava ettekande, milles juhtis tähelepanu rahvus- Sissejuhatava ettekande pidanud Inesis vahelise õiguse ja ajaloo uurimisvaldkondade Feldmanis tõmbas ka konverentsi otsad kokku.

Tuna 1/2009 153 Varia

Ta leidis, et tuleb üle saada võitjate ajalookirjutusest ehk sündroomist, kus kaasa tuntakse Konverents ainult natside ohvritele, unustades sealjuures kommunismiohvrid. Professor Feldmanis rõhutas, et tuleb lähtuda kolme okupatsiooni Balti riikidest kontseptsioonist ehk I Nõukogude okupatsioon (1940–1941), Saksa okupatsioon (1941–1944 stalinismi- (Kuramaal kuni 1945)) ja II Nõukogude okupatsioon (1944–1991).3 Tema sõnul on igati mõistetav, et tunded seoses minevikuga on perioodil neis riikides, kus oli ainult üks okupatsioon, tunduvalt teistsugused kui riikides, kus neid oli mitu.

 18.–19. oktoobril 2008. a. toimus Tartus rah- Ivo Juurvee vusvaheline ajalookonverents “The Baltic States TÜ doktorant under Stalinist Rule”. Ettevõtmine sai teoks mitme erineva institutsiooni, nagu Balti Uurin- gute Edendamise Assotsiatsiooni (AABS), Lü- neburgi Nordost-Institut’i ja Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi uusima aja õppetooli koostöös. Konverentsi põhiorganisaatoriks ja läbiviijaks oli Tartu Ülikooli lähiajaloo dotsent Olaf Mertelsmann. 3 Kommentaariks. Tegu on rahvusvahelise õiguse Nagu konverentsi teema ütleb, oli vaatluse küsimusega – ajaloolased on kogunud piisavalt faktimaterjali, et anda juristidele pidepunktid kü- all Teise maailmasõja järgne aastakümme ehk simuse analüüsimiseks. Arvamusi võib ju olla mit- nn. stalinistlik periood Balti riikides. Kohal oli mesuguseid, kuid autoriteetseks tuleb siiski lugeda mitmesuguste erinevate valdkondade uurijaid, rahvusvahelise kohtu otsuseid ehk meie kontekstis nii sai ettekannetega kaetud üsna lai teemade- on lõplik sõna öelda Euroopa Inimõiguste Kohtul ring, näiteks nõukogude võimu kaadripoliitika (EIK). Eesti okupeerimise osas on EIK oma arva- Balti liiduvabariikides, repressioonid, relvasta- muse välja öelnud selgelt ja korduvalt ning see ühtib tud vastupanu, mentaliteedilugu jne. Kuulata sai professor Feldmanise kontseptsiooniga. Toon EIK nii eri Balti riikide üksikküsimustele pühendatud arvamused ära originaalkeeles: “After the German ettekandeid kui ka neid, mis käsitlesid mõnda occupation in 1941–44, Estonia remained occupied probleemi võrdlevalt Eestis, Lätis ja Leedus. by the Soviet Union until the restoration of its Sellisteks olid näiteks konverentsi esimesed independence in 1991.” Vt.: Fourth Section Decision ettekanded vene ajaloolaste Jelena Zubkova as to the Admissibility Application no. 23052/04 by ja Boriss Sokolovi poolt, keda võib pidada ka August Kolk and Application no. 24018/04 by nimekamateks osavõtjateks. Petr Kislyiy against Estonia. 17 January 2006. EIK Jelena Zubkova poolt peetud konverentsi veebileht: http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view. asp?action=html&documentId=792672&portal=h avaettekande sisuks oli Balti liiduvabariikide bkm&source=externalbydocnumber&table=11327 Teise maailmasõja järgse poliitilise eliidi n.-ö. 46FF1FE2A468ACCBCD1763D4D8149 (vaadatud “esimese laine” koondportree loomine (peal- 10.12.2008); “Interrupted by the German occupation kirjaks “Baltijskie političeskie èlity “stalinskoj in 1941–1944, Estonia remained occupied by the generacii”: proisxoždenie, identičnosti, praktiki Soviet Union until its restoration of independence upravlenija”). Vaatluse all oli liiduvabariikide in 1991”, vt.: Fourth Section Decision as to the juhtkondade koosseis, nende omavahelised Admissibility Application no. 14685/04 by Vladi- suhted ja läbisaamine Moskvaga. Ettekanne mir Penart against Estonia. 24 January 2006. EIK põhines osaliselt Zubkova hiljaaegu ilmunud veebileht: http://cmiskp.echr.coe.int/tkp197/view. monograafial “Pribaltika i Kreml’” (2007), asp?action=html&documentId=793160&portal=h mis on juba ka Eesti lähiajaloolaste seas hästi bkm&source=externalbydocnumber&table=11327 tuntud. 46FF1FE2A468ACCBCD1763D4D8149 (vaadatud Teisena kõnelenud Boriss Sokolov andis 10.12.2008) oma ettekandes ülevaate Vene historiograafia põhisuundadest Baltimaade sovetiseerimise kä-

154 Tuna 1/2009 Varia sitlemisel (“The Sovietization of the Baltic States Teist maailmasõda Saksamaalt repatrieeritud (1940–1941, 1945–1953) in Soviet and Russian Eesti meeste tausta kontrollimisel (“Èstoncy v historiography”). Sokolov jagab tänapäeva Vene sovetskix proveročno-fil’tracionnyx lagerjax posle ajaloolased selles osas kaheks, eristades nn. II mirovoj vojny”). Sõltuvalt kogutud tõenditest “liberaale-demokraate” (nt. J. Zubkova), kes “nõukogudevastase tegevuse” kohta ja uuri- lähenevad Nõukogude materjalidele allikakrii- mistulemustest võidi mehed kas vabastada, tiliselt ja näiteks tunnistavad okupatsiooni-an- saata edasi vangilaagrisse vms. Uurimine võis neksiooni; ning “natsionaliste-patrioote” (M. seejuures kesta mitmeid aastaid ning kogu selle Krõssin jt.), kes oma töödega jätkavad sisuliselt aja kasutati kinnipeetavaid (kellele ju süüdistust Nõukogude historiograafia traditsioone. Ette- polnud esitatud) tasuta tööjõuna, Tallinna laagri kandele järgnenud diskussioonis oli arutluse all puhul peamiselt Balti laevastiku haldusalas “natsionalistide-patriootide” tegevus – kas n.-ö. erinevatel ehitusobjektidel. Nõukogude suuna jätkamine põhineb selliste Kaja Haukanõmm Tartu Ülikooli Välis-Eesti ajaloolaste sügaval isiklikul veendumusel või on uuringute keskusest esines ettekandega eest- küsimus uurija silmaringis ja “käsitööoskustes”, laste repatrieerimisest sõjajärgsel aastakümnel näiteks allikakriitika puudumises? Taas tõstatus (“The Repatriation of Estonians in 1945–1952”). ka küsimus terminoloogiast – sõjajärgset situat- Repatrieerimise laiast teemavaldkonnast kä- siooni, mida Eesti ja Balti ajaloolased tavatsevad sitles Haukanõmm peamiselt Eestisse tagasi nimetada okupatsiooniks, klassifitseeritakse tulnud/toodud inimeste arvude problemaatikat Läänes pigem anneksioonina. (Lääne ja Nõukogude statistika erineb selles Olaf Mertelsmann otsis oma ettekandes küsimuses märkimisväärselt) ja repatrieerimise vastust küsimusele, miks – riigivõimu vaate- küsimust Teise maailmasõja liitlaste omavahe- punktist – erinevaid repressioone Baltikumis listes suhetes ja selle reaalseid tagajärgi Eesti rakendati ning kas aset leidnud vägivald ja pagulastele. julmused olid riiklikult planeeritud või lähtusid Tallinna Ülikooli teadur Irina Paert vaatles pigem konkreetsetest täideviijatest (“Searching Kuremäe nunnakloostri näitel igati huvipakku- for an Interpretation of the Different Waves vat küsimust – kuidas võis selline “mittenõuko- of Stalinist Repression”). Seejuures rõhutas gude” fenomen nagu elamine kloostrikogukon- Mertelsmann, et Nõukogude võimu poolsed nana eksisteerida totalitaarse riigi tingimustes repressioonid olid enamasti planeeritud ja ette (“Paradoxes of Co-existence between Stalinism valmistatud, mitte spontaansed, ning jõudis and Ascetic Religion: Orthodox Monasteries in Es- järeldusele, et enamik laagrites ja asumisel huk- tonia (1940–53)”). Vastustena sellele küsimusele kunuist suri haigustesse ning alatoitlusse koha- tõi Paert välja võimude teatava inertsuse ja ühtse liku administratsiooni hooletuse ja hoolimatuse religioonipoliitika puudumise, kloostrijuhtide tõttu. Seega ei olnud nende surm Nõukogude diplomaatilised võimed suhtlemisel usuvolini- režiimi aspektist otseselt sihipärane – küll aga ke ja kohalike võimudega, kloostriasukate hea aktsepteeritud. läbisaamise kohalike elanikega jne. Silviu Miloiu Rumeeniast võrdles oma Käesoleva ülevaate autor Hiljar Tammela ettekandes nõukogudevastast relvastatud vas- pidas ettekande Eesti NSV-s sõjajärgsel tupanuliikumist Baltimaades, Rumeenias ja aastakümnel levinud “valge laeva ootusest” Moldovas (“Forms of anti-Communist Resistance (“Waiting for the White Ship: The Expectation for in the Baltic States, Romania, and Moldova during World War Three among the Population of Soviet Stalinism: a Comparative Analysis”). Seejuures Estonia from 1945 till 1956”). “Valget laeva” ehk tugines ta põhiliselt nimetatud maades väljaan- lääneriikide abi Eesti iseseisvuse taastamiseks tud teemakohastele ingliskeelsetele publikat- oodati sõjajärgsel kümnendil Eestis pidevalt, sioonidele. Võib-olla tuleks viljakamaks lugeda nii Lääne diplomaatilise surve kui ka sõjalise J. Zubkova lähenemist, kes on sama küsimust sekkumise kujul. Ettekandele järgnenud kom- uurinud Moskva arhiiviallikate toel oma eel- mentaarid ja diskussioon kinnitasid, et uue sõja mainitud monograafias, jõudes oma analüüsiga ootus ei olnud Eestile ainuomane fenomen, mõnevõrra üksikasjalikumate lõpptulemuste ja vaid kõikvõimalikud (sageli fantastilised) järeldusteni. kuulujutud peatsest taasiseseisvumisest levisid Poola uurija Dariusz Rogut kajastas oma pärast sõda ka teiste Nõukogude võimu alla ettekandes üht seni veel üsna vähe käsitlemist jäänud rahvaste seas. leidnud aspekti Eesti lähiajaloos, nimelt Nõu- Läti NSV teemadel peeti isegi rohkem kogude filtratsioonilaagrite tegevust pärast ettekandeid kui Nõukogude Eesti kohta, täp-

Tuna 1/2009 155 Varia

semalt viis. Pariisi ülikooli doktorant Juliette mingeid sündmusi erinevalt tajunud ja hiljem Denis kajastas oma ettekandes Nõukogude meenutanud. Läti kaadriprobleeme esimestel sõjajärgsetel Daugavpilsi Ülikooli professori Irēna aastatel, peatudes kaadri valiku, kontrollimise Saleniece ettekanne tutvustas ühe Lätis ette võe- ja rahvusliku koosseisu küsimustel (“Nationality tud huvitava projekti tulemusi (“The Population Policy in Postwar Latvia: Orientations and of South-Eastern Latvia during the Deportation of Pragmatical Choices (1945–1947)”). Mõnevõrra March 25, 1949, in Oral History Sources and Ar- sarnase valdkonna temaatikat puudutas ka Wil- chival Documents”). Nimelt on Läti Riigiarhiivi liam Prigge USA-st, kes oma ettekandes vaatles ja Daugavpilsi Ülikooli Suulise Ajaloo Keskuse eri gruppe sõjajärgse Läti NSV tippjuhtkonnas koostöös valminud projekt, mille raames uuriti (“Sovietization, Russification, and Nationalism in väikese grupi 1949. a. märtsis Latgalest küüdita- Post-War Latvia”). Prigge jagab Nõukogude Läti tud inimeste ümberasustamise lugu, kõrvutades liidrid kolmeks, võttes aluseks nende päritolu seejuures omaaegseid arhiiviallikaid ja viimastel ja suhtumise läti rahvuskultuuri. Nii eristab ta aastakümnetel intervjuude ja mälestustena “vene natsionaliste”, eri rahvustest “marksiste- kogutud materjali. Ettekanne oli igati põnev internatsionaliste” ja “läti rahvuskommuniste”, ka allikakriitika seisukohast, võrreldes vastu- vaadeldes samuti eri rahvuste osakaalu Läti rääkivusi kahes erinevas allikaliigis edastatud komparteis ja lätlaste võimalusi selles süsteemis teabe vahel. karjääri teha. Leedu ajalugu käsitles konverentsil kaks Äärmiselt huvipakkuvaks võib pidada noo- ettekannet, kumbki väljastpoolt Leedut päri- re saksa ajaloolase Björn Felderi ettekannet nevatelt uurijatelt ning fookusega massiküü- Baltimaade vähemusrahvuste (eelkõige koha- ditamistel, täpsemalt sealjuures erinevatel like venelaste ja juutide) kaasatõmbamisest rahvuslikel aspektidel. Berliini Vabaülikooli ja Nõukogude võimu poolt 1940. aastal (“Stalinist Klaipeda Ülikooli taustaga ajaloodoktor Ruth National-Bolshevism, ‘Enemy Nations’ and Ter- Leiserowitz vaatles oma ettekandes 1941. a. ror: The Soviet Occupation of the Baltic States Leedu massiküüditamist ja ümberasustatute elu 1940–41”). Ettekanne käsitles 1940. a. prot- Siberis küüditatud juutide vaatenurgast, kõrvu- sesse peamiselt Lätis, mille kohta on Felderil tades nende kogemust deporteeritud leedukate hiljuti valminud ka doktoritöö. Teema on igati omaga (“Survival Strategies during Deportation: huvitav, sest vastavad tendentsid on teada ka Lithuanian Jews in Siberia 1941 ff”). Eesti ajaloost. Näiteks lood kommunistlikust Vene uurija Vsevolod Baškujev Ulan-Udest agitatsioonitööst Petserimaa venelaste seas ja käsitles 1948. a. Leedust Burjaadi-Mongooliasse nende organiseeritud transportimisest Tallin- küüditatud inimeste kohanemist uues elupai- nasse “töötava rahva massimeeleavaldustele” gas, nende vaikivat vastuseisu režiimile ja ette 1940. a. juunis on Eestis levinud eelkõige n.-ö. võetud samme oma identiteedi säilitamiseks kollektiivse mälu teadmisena ja Saksa okupat- võõras keskkonnas (“The Post-War Deportation siooni aegsete ajaleheartiklite vahendusel, kuid of Lithuanians to Buryat-Mongolia (1948–1958) vääriks kahtlemata ka põhjalikumat käsitlemist as an Example of Repressive Population Transfer ajaloolaste poolt. Policy of the Stalinist Regime”). Autori poolt USA Lääne-Michigani ülikooli doktorandi kasutatud inforohke ja värvikas allikmaterjal, Irene Geisleri ettekanne Läti lähiajaloo n.-ö. sh. siseministeeriumi kohalike organite poolt soolisest perspektiivist ühendas endas mitmeid koostatud raportid ümberasustatud leedukate eri distsipliine – mentaliteedi- ja sotsiaalaja- meeleoludest, võimaldas anda teema kohta lugu, soouuringuid jne. (“The Annexation of hea ülevaate. Latvia 1944–1952: A Gendered Plight”). Läti Konverentsi korraldaja Olaf Mertelsmanni päritolu Geisleri ettekanne rõhutas läti naiste sõnul on oktoobri lõpus kahel päeval Tartus vaatepunkti 1940.–1950. aastate pöördelistele kõlanud ettekanded plaanis avaldada ingliskeel- sündmustele meie lõunanaabrite ajaloos, süm- se artiklitekogumikuna, mis seniste plaanide paatse eesmärgiga mitte senist “meestepõhist” kohaselt võiks trükivalgust näha 2010. aasta ajalookirjutust lammutada, vaid täiendada. esimesel poolel. Meeste poolt kogetud rindeajaloo kõrval tõi Geisler esile naiste ja laste poolt tagalas kogetud n.-ö. sõja igapäevaajaloo, ning esitas Hiljar Tammela ettekandele järgnenud diskussioonis huvitavaid näiteid sellest, kuidas eri soost inimesed on

156 Tuna 1/2009 S U M M A R Y

ESSAY noted in the source literature of the late Middle Ages, which hint at how the extent of power was emphasized Mait Kõiv. Fight over the Trojan War: how to resolve by formal ceremonies. One of these is a description of a perennial question the consecration of the Saare-Lääne bishop Johannes Kivel in 1515. Kivel is primarily known in Livonian This essay is dedicated to the much discussed prob- history for his attempts to reform church life and to lem of the historicity of the Trojan War. It gives an found a school for training clergy. overview of the debate and of the most important A description of the consecration has been results of the excavations at Hisarlik, from those of preserved in one of the registers of the Saare-Lääne H. Schliemann to M. Korfmann, including the recent bishop’s chancellery, held today in the Danish National hot debate over Korfmann’s findings. With this back- Archives. The text was recorded by the bishop’s secre- ground it tries to explain the reason for the different, tary Johannes Lohmüller and it is the most thorough often contradictory, opinions about the existence or of its kind among Livonian sources. In addition to the non-existence of an historical kernel for the story of ceremonies related to the consecration of the bishop, the Trojan War. It is emphasized that the question Lohmüller’s text also contains verses lauding the cannot be resolved by excavations at Hisarlik, but departed bishop Johannes Orgas and the new bishop depends above all on our opinion about the ability of Johannes Kivel. Lohmüller later became a Protestant epic tradition to transmit reliable information over a and gained a reputation as a prolific writer with a direct number of centuries. Unfortunately, no unanimous style. Kivel inherited the conflicts with the diocese’s answer to this question is available. Nor do the (pos- vassals from the time of his predecessor Johannes sibly) contemporary sources from the Bronze Age Orgas, the vassals demanding greater economic and (above all the Ahhiyawa and Wilusa texts of the Hit- political rights for themselves. The lack of resolution tites) give a clear answer to the question of whether of the conflict between the bishop and the vassals a Greek attack against Troy took place in the Late was probably clear already before the ceremony. But Bronze Age, although the sources obviously allow Lohmüller barely mentions these disagreements. He many possibilities for guesses regarding this point. refers only vaguely to the fact that Kivel had enemies. Therefore, the problem of the historicity of the war The main aim of Lohmüller’s description is to empha- cannot be resolved. Good reasons can be found both size the legality of the consecration of the new bishop, for believing in the historical core (connecting the the pomp of the ceremony and the unanimity of all war with the destruction of either Troy VI or Troy who participated in the festivities. VIIa/VIi) and for rejecting it (believing, for example, that the story was an invention of the Aeolian bards, Jaan Ross. Teaching music at the University of impressed by the impressive ruins). The essay ends Tartu. Some observations from the end of the 19th with an expression of the author’s own opinion. It is and the beginning of the 20th century suggested that the widespread and universal accept- ance of the Trojan tradition in early Greece could not Except for the current decade, music has never been be easily explained had it been an ad hoc invention taught as a major at the University of Tartu (Dorpat, by the Aeolian bards, inspired by local ruins. This Yuryev). A position for a teacher of music, however, compels us to suppose that the story has, after all, was established first in 1691 and again in 1807, after some kind of historical kernel. Since heroic traditions the university had resumed its activities within imperi- tend to be inspired by the events of crucial epochs, al Russia, The position was abolished at the end of the the historical background for the Trojan War is most 19th century in connection with the university reform. probably to be sought from the early 12th century tur- There continued to be professors of other disciplines moil that brought down the Bronze Age civilisation. at the university, however, who were engaged in the This, in turn, recommends the fall of Troy VIIa as the performance and study of music. Boris Sreznevskii likeliest candidate for the historical core of the story. (1857-1934) worked as professor of geography and Any further specification is hardly possible. mineralogy at Tartu. He published two papers on music in the university proceedings during the 1890s. In one of the papers, Sreznevskii discusses the legacy ARTICLES of Hermann von Heimholz and his well-known book On the Sensations of Tone which was published in Tiina Kala. Consecrating a Livonian Prince of the 1863. Heimholz had been in contact with Arthur von Church Oettingen (1836-1920), professor of physics at Tartu, who himself contributed significantly to the theory The sovereigns of the small states in medieval Livonia of music. Oettingen purchased a few devices for the – both the German Order and the bishops – all repre- physics laboratory at the university which made it pos- sented the one universal organization – the Catholic sible to conduct experiments studying musical sounds. church. Nevertheless, they all had their own personal In another paper, Sreznevskii discusses the attitude of worldly ambitions. These can be particularly well the Russian poet Alexander Pushkin to music. This

Tuna 1/2009 157 Summary 1/2009

paper was written in connection with the poet’s 100th logical issues were the focus of increased attention anniversary in 1899. Sreznevskii’s contemporary and already from 1987 on, and the environmental theme colleague at the University of Tartu, Petr Pustoroslev was also in the forefront for the first time as a social- (1854-1928) worked as a professor on the faculty ethical and theological topic at the learning seminar of law and, from 1915 to 1917, as the rector of the held by the Finnish Lutheran Church and Russian university. His second wife, Julia Pustorosleva, pub- Orthodox Church at Kuremäe in June 1989. lished an extensive textbook on the theory of music in Ristlaan’s motive was a desire to create a state-con- 1913. So far, we have been unable to obtain evidence trolled consultative body of church leaders from central that the textbook has ever been used in practice. A church bodies as a counterweight to the non-formal Es- school of music, headed by Rudolf Griwing, operated tonian Christian Association (EKL) established on 17 in Tartu between 1897 and 1919. Griwing, however, December 1988. The EKN was set up by Ristlaan and had been educated at the Leipzig Conservatoire and Aleksius as a counter-organization for the so-called preferred to use German textbooks in his school. As democratic movements in order to neutralize the EKL; is known, barriers between the German and Russian the aim was to take control over that part of society communities in Tartu were high at that time, so it is that considered itself to be Christian. The EKN could possible that Griving might even have been unaware also be used to keep under control any new Christian of the publication of Pustorosleva’s textbook. On the organizations. Naturally the EKN was not able to other hand, the textbook has some shortcomings that completely neutralize the EKL since the former could may explain its seeming unpopularity. not, nor did it want to, become a political party, which is what the EKL became. The EKL thus became an Riho Saard. The ecumene of “power” and “spirit”. acute problem for the religious matters commissioner The birth of the Estonian Council of Churches at the end of January 1989 (25.01.1989). On 3 February 1989, the leaders of the associa- On 16 December 1988 a local-ecumenical meeting tions of ESSR churches and congregations met at the took place in the Kuremäe convent between repre- EELK Consistory in Tallinn to found the Estonian sentatives of the Russian Orthodox Church’s Estonian Council of Churches for the purpose of mutual con- Vicarage Diocesis, the Estonian Evangelical Lutheran sultations. The cooperation between various churches Church (EELK) and the Evangelical Christian- in the Estonian Council of Churches was meant to Baptists. The meeting was chaired by Metropolitan be of an administrative nature. For the EKN to be Aleksius and Archbishop Kuno Pajula, with participa- officially created also needed was the participation of tion by the commissioner for religious matters Rein religious matters commissioner Ristlaan, who was not Ristlaan and the chairman of the Kohtla-Järve RSN present on 3 February. On the initiative of Aleksius, Executive Committee Ain Kiviorg. the EKN was to be officially established on 16 Febru- Because of the lack of adequate original sources, it ary at the Kuremäe convent, where the participants in has not been possible to provide an exact answer to the the seminar-meetings were the heads of the churches question as to the origin of the idea for an ecumenical in the USSR belonging to the European Conference organization like the EKN, since the documents do of Churches (with Metropolitan Aleksius as presi- not confirm a long preparation period for the local- dent), and foreign guests, together with Ristlaan. This ecumenical meeting on 16 December. Theoretically, also provided an ideal opportunity to demonstrate (in Ristlaan could have got this idea already from the a propagandistic manner) the ecumenical readiness previous commissioner for religious matters, Leopold of the various confessions active in the USSR. The Piip, who at the end of 1978 had suggested to ECP EKN founding document was signed by the church Central Committee secretary Vaino Väljas the idea leaders in the EELK Consistory on 2 March. to create a societal form for ESSR religious figures Both internal and external factors led to the found- called the Estonian Christian Peace Council. ing of the EKN. The leading role here was played not Nothing confirms the supposition that the so much by the “spirit”, but more by the “power”. church leaders would have wanted to form such an This research tends to confirm the opinion that organization of their own accord. the godfathers of the EKN were the last commis- Without the pressure exerted on church leaders sioner for religious matters of the ESSR Council by the religious matters commissioner, the Estonian of Ministers’ Council of Religious Matters, Rein Council of Churches would not have been created. Ristlaan, and Orthodox Metropolitan Aleksius. Metropolitan Aleksius was much more active com- pared to the others from the end of 1988 onwards. His motives were achieving domestic peace and the DOCUMENTS AND COMMENTARIES resolution of more serious ethnic conflict through peaceful dialogue. Inna Põltsam-Jürjo. Indecent women on the out- Metropolitan Aleksius also wanted to stop the skirts of Tallinn, 1660 and 1666 spread of the mines in the vicinity of Kuremäe convent, with the help of the other ESSR churches. Eco- There are two noteworthy documents from 1660 and

158 Tuna 1/2009 Summary 1/2009

1666 to be found in archival records of the Tallinn section, to which the Red Army headquarters and Magistrate in the Tallinn City Archives (s. Bs7). A let- its bodies were to provide unhindered assistance. ter within this archival file presents “A brief overview The Soviet intervention was organized in Moscow, of whores anno 1600, 13-14 June”. The list compiled and all the known organizers were Soviet citizens. on 21-22 May 1666 has a similar content. In these two And all those who set up the strike units in Estonia years, the Tallinn town council organized a visit to four had come from Russia. The military backgrounds of neighborhoods outside the central city, with the aim the leaders of the small strike units turned out be of recording all women with suspicious reputations, surprisingly deep: chief-of-staff Rimm, for instance, i.e. women who for the town government qualified as worked in the Red Army General Staff. Chairman “whores”. They went from household to household, Klein had many years experience as a frontline and asking questions, listening to complaints and “gos- border guard commander. The “battalion command- sip”, and recorded the information. A considerable ers” also had experience at the front. amount of the information collected by the visitors was based on gossip, on what neighbours and others Jaak Pihlau. Radio games III. First radio game with said. This indicates the important social-disciplinary the Swedish intelligence service role of gossip in early modern society. From the 1660 and 1666 visits we have a colourful picture of the resi- In the final years of World War II, the main problem dents and life on the outskirts of Tallinn. In addition for the centres of resistance in the Baltic region was to “whores”, we can see from the documents those maintaining contact with foreign centres and creating people who were closely associated with these women contacts with western countries. Latvia and Lithuania and who mixed with them. They were primarily the began radio contact with Sweden at the end of 1943, poor, or people belonging to social fringe groups, like and Estonia in May 1944, whereby the chief wireless soldiers, sailors, apprentice craftsmen, casual work- operator for the Finnish Headquarters espionage unit ers, students, but also the town executioner, drummer “Haukka”, Ustav Toom, started work as chief opera- and undertaker. The documents also offer rather a tor. This radio channel was also used by the Estonian good picture of life in suburban taverns. The taverns National Committee that was formed in March 1944 offered shelter and accommodation to very different and that handed over power a few days before the types of people. The residents were mostly various fall of Tallinn to the recently-formed Government workers, including women (lose weiber), serving girls, of the Republic, led by Uluots-Tief. Professor Uluots sailors, casual workers who moved around in search of managed to escape to Sweden just before the capture work, and travelling students. Tavern accommodation of Tallinn, but almost all the remaining government was also used by cohabiting women and concubines members were arrested by Smersh or the NKVD. as well as single mothers. Some of the women who After many searches, Toom was arrested in December ended up in the “whores” list were indeed prostitutes, 1944, and radio contact between Sweden and the Es- but not all of them. Women who were not married tonian resistance movement was severed. Thereafter, to the men that they lived with, i.e. cohabiting, were the Soviet counter-espionage service began a radio also called whores. Living together in this way was game with Toom, who was being held in the Pagari considered, according to the moral norms of the internal prison. The primary goal of this game was time, to constitute a clear case of whoring (hurerey). to give the West the impression that the Estonian Both lists do include women who dealt directly with resistance centre was continuing its activity. Toom, prostitution, and they also provide information on a who was under serious psychic and physical pressure, number of brothels operating in the outskirts of town. became ill with tuberculosis and died in May 1946 in The visitors were also interested in the relationship of the Patarei prison hospital. the people with the church. Thus, we find in the list The Soviet counter-espionage service now at- of “whores” names people who never went to church tempted to continue the radio game on its own but or communion. all such attempts in 1946-47 ended in failure. There were also attempts on the Swedish side to restore Vello Salo. Leadership of the December 1st strike the severed radio contact by Jaan Ots, Ants Piip, units jun. and Endel Peedo. A number of boats were sent to Estonia, in- In 1964 the book At the Dawn of Liberty was pub- cluding both freedom fighters and sailors, who also lished, as its compiler A. Sunila explained, to com- wanted to bring to Sweden their family members memorate the 40th anniversary of the “armed revolt who were still in Estonia. of the Estonian proletariat”. However, the informa- The first trip was carried out in June 1946 by tion contained in this work clearly demonstrates boatmen Päärson and Vahtras, accompanied by that the event being commemorated was a case of young journalist Elvi Ormus. By this time, Soviet intervention in Estonian affairs by the Soviet Union. border guards had already enclosed the Estonian On 16 September 1924 a military department was coast in an iron guard-ring, so it was decided to set up in Moscow under the Comintern’s Estonian go no closer to the mainland than Hiiumaa, and

Tuna 1/2009 159 Summary 1/2009

to leave on Hiiumaa the radio quartz, codes and over, that the existence of two parties would stimu- ciphers that they had brought with them. The sea late the development of both, helping to avoid mis- trip, however, ended half-way. A Soviet border takes that occur in every one-party state because of guard launch noticed them in international waters the lack of a critical and timely analysis of principles and took them back to the Papisaare border guard and working methods. When the author received no post on Saaremaa. They were later sentenced to 10 response, he repeated his application twice. years in a prison camp by a military court. Kalep was arrested on 20 October 1980 and ac- On 1 November 1946, R. Saago and local fisher- cused of anti-Soviet activity. On 17 March 1981 he man A. Sagur landed on Liiküla beach on Saaremaa, was sentenced by the ESSR Supreme Court to four planning to restore contact with the Estonian resist- years imprisonment in a strict-regime rehabilitative ance movement. R. Saago did indeed succeed in meet- labour colony, without exile. He was found guilty of ing the required people and to leave in Tallinn the radio preparing, circulating, and holding, with the purpose transmitter, which they had brought along, but the of circulating, in the period 1974-1980, writings and departure of a large refugee group from the Saaremaa materials containing slanderous fabrications that coast did not succeed. Because of one local traitor, all disparaged the Soviet state and social systems. This the refugees and their helpers (a total of 26 people) referred to the preparation of posters, displaying were arrested and later sent to prison camps. them in his workplace, writing applications for One other attempt to send a boat to Estonia was permission to emigrate that contained statements made in December 1946, but the 6-member team criticizing the Soviet system, and having contacts barely managed to land on Saaremaa, and their with foreign correspondents accredited to Moscow. radio transmitter was lost at sea. The latter, in the eyes of the KGB, was a dangerous crime. The application to found the Social Demo- Olev Liivik, Valdur Ohmann. Homeless in one’s home- cratic Party, however, was for some reason not con- town. Inhuman living conditions in post-war Narva sidered a crime, although it was added to his file. V. Kalep was granted an early release on 31 Regarding Narva’s post-war history, the question May 1984, and emigrated to Canada at the end of has often been posed as to whether the Soviet oc- May 1987. cupation authorities hindered the people of Narva, who had been evacuated by the German occupation Estonian Film Archives: Narva authorities in 1944, in returning to their home town. No documents have been found to confirm that there was a ban on former Narva residents returning. But CULTURAL HISTORICAL ARCHIVE post-war Narva was certainly not an attractive place to live since the city was completely destroyed in Vello Paatsi. Memoirs of Märt Mitt I 1944. The main hindrance for those who wished to return was the lack of a place to live. The letter in Märt Mitt (1833-1912) was one of the more important this article, from summer 1953, was sent by former figures of the Estonian national movement, an ideo- Narva resident Aino Hansen to the First Secretary of logue for Estonianism and Estonian small farmers, the Estonian Communist Party Central Committee, and a follower of C. R. Jakobson. The fate of his Johannes Käbin. It describes inhuman living condi- memoirs has been quite complicated: they once were tions in a mud hut that is approximately ten square missing but have been rediscovered. Today this manu- metres in size, where three generations of a family script, containingapproximately 1100 pages, is held were forced to live: a new-born baby, its mother, and in the Estonian Literature Museum in Tartu. Many grandmother, who had worked for years in the Kreen- researchers have used the manuscript, and the novel holm factory but whose application for an apartment by O. Kruus, Time to Plough (1986) was based on it. had not been satisfied by the town authorities. The memoirs cover the period from the first decades of the 19th century to 1899. Of particular interest is Arvo Pesti. “We consider a people’s front to be the the information on the processes that took place in way to implement cooperation …”. The attempt to the 1870s and 1880s in the Estonian and Baltic-Ger- found the Social Democratic Party in Estonia in 1975 man communities, and various events that attracted attention. This article examines the less well-known On 22 August 1975, Veljo Kalep (b. 1934), an parts of the memoirs. The first part looks at the home engineer from Pärnu, sent an application to the of Mitt’s father in Pärnu county; his birth in Viljandi Presidium of the Estonian SSR Supreme Soviet to county; conditions of life at the time; his studies and found the Social Democratic Party in Estonia. The the family’s move to Tartu county; his marriage and application consisted of five parts, titled as follows: how the spirit of the Estonian Aleksander School “need”, “bases for operations”, “form of operation”, came to Tartu county; the organization of a meeting “goals” and “rights”. The author believed that the with that theme, and the subsequent penalty issued time for a one-party system in the Soviet Union was by the Tartu Bridge Court.

160 Tuna 1/2009