Juhan Lilienbach
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 200 200 | J UHAN L ILIENBACH /1870–1928/ JUHAN LILIENBACH MOONA-JAAN põrgus parem sugugi, (Rahvajutu järgi) kes on ilmas orjaks loodud, orjaku seal edasi. Moona-Jaani mõisaorjus Nõndasama sakste asi: tüütas ära kaelani. pidu on neil ilma peal, Jättis härjad, jooksis metsa, teadagi, et pärast surma tagasi ei tulnudki. on neil saksapõli seal. Mõne päeva hulkus ümber, Härrad vedelesid katlas hakkas viimaks mõtlema: ega vaevand endi luid; mis must saab või mis ma olen, meie tegime tuld alla, kus sa lähed hingega! tassisime õuest puid.” Maa on all ja meri ümber, taevas peal on kummuli, 1906 (1916) Eesti luule, 1967 kus sa ilmast ikka pääsed, muudkui mõisa tagasi. Jaan läks mõisa. Kummardades hakkas pükse paitama oma armulisel härral, see peab ikka aitama. “Kus nii kaua olid, lurjus?” ütles härra Jaanile. Jaan siis võttis vale appi, kostis:“Põrgus, härrake.” “Haa, ja sealtki tulid ära,” ütles härra naeruga. “Siis ei olnud sul vist mitte põrgus parem elada?” Vastas Jaan:“Ei ole lugu Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 201 201 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/ VOLDEMAR ROSENSTRAUCH HUNDIMÄE SÜNDIMINE* Ei ma enne rahu leia, Kui mu uudishimu sureb”. “Wiimaks, wiimaks tund on tulnud, Kuid ei midagi ta leia Mis ma ammu ootnud juba, Selles kambris wõõrastawat, Herra wälja jahil’ läinud — Ainult raamatut ja lauda Nüüd mul toimetada luba. Tema silmad kambris näewad. Nüüd ma lähen sinna kambri, Raamat on küll isewärki, Kuhu weel ei minna wõinud, Isemoodi kirjadega, Ehk küll juba teenistuses Lehed, need on hoopis mustad, Seitse aastat mööda läinud. Tähed werel tehtud aga. Sest et herra hoiab wõtit, Toapoiss istub herra tooli, Walwab ust, kui enda hinge, Hakkab lehti seletama, Et ei ainus teade sellest Ehk wast säält ta wastust leiab, Toast ei mulle osaks lange. Miks ei pääsnud siia tema. Ainult herra üksipäine Waewalt luges mõned sõnad, On sääl salakambris käinud, Kui ju suure kolinaga, Ja mu silm on ime-asju Ilmus wäike meeste kari Läbi wõtmeaugu näinud. Laua ümber, ukse taga. Korra kitsa terwe karja “Tööd meil anna, tööd meil anna”, Silm wõis selgelt seletada, Kuuldub igal huulil kära — Korra wäikseid mehekesi “Kui Sul aga tööd ei ole, Herral ümber mitu sada. Murrame Su enda ära.” Kord kui kaunist kandlemängu Esmalt kohkus toapois wäga, Kõrw wõis selgelt kuulatada, Kuid siis kogus ennast tema — Lauluhääl kord tungis kambrist, “Wõi siis tööd on teile tarwis? Tahtis südant sulatada. Noh, ka kade pole mina: Täna tahan kõiki näha, Tiik, mis seisab mõisa õues, Kust see imewägi tuleb, Porist ära puhastage Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 202 202 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/ Ja suur kiwi tiigi keskelt — — — — — — — — — — Ära merde weeretage”. Toapoiss tubli keretäie Pisikesed mehikesed On weel herralt kingiks saanud, Kohe tööle kihutawad — Ehk küll palju kasulikku, Toapois läheb sala waatma, On ta sellel päewal teinud. Kuda nemad walmis saawad. Kui ta tiigi juurde jõudis — *Hundimäeks nimetab rahwas Puhast tiiki silmad näewad, 27 wersta pikkust mäe ahelikku Ainult suure kiwi ümber Waimastwere ja Tappiku piiri pääl. Wäiksed mehed aru peawad. Kuid ka see on warsti tehtud Põhjalilled I, 1908 Jälle kari tuppa tõttab — [Akadeemia 1999, 5] “Tööd meil anna, tööd meil anna”, Igaüks neist sõna wõtab. Toapois oli päris kimbus — LUUPAINJAS Kõik see nõnda ruttu tuli, Kuid ka julgel poisil warsti I. Ajus mõte walmis oli: “Tark, oh tark, Su nõuu ei aitnud, “Rukis põllult maha niitke, Asi halwemaks on läin’d, Rukkid pekske kohe ära, Ehk küll Sinu käsku mööda Terad ära kuiwatage, Karwapäält kõik olen teinud: Salwedesse kandke wara”. Lehmal sidusin ma õhta Juba paari tunni pärast Linaharja ööseks selga, Mustad poisid toas on jälle. — Et kui paine öösel ilmub, “Tööd meil anna, tööd meil anna! Leiaks kord ka oma palga. Kergest’ teinud meie selle”. Kuid ta harja ümber pööras — “Läbi Endla raba Koeru Ju ta kuri mõistis häda, Kiwitee nüüd walmis tehke, Ära looma tappa tahtis — Sest on hulgal rahwal kasu — Nüüd teeb minuga ka seda. Waewa tema pärast nähke”. Kinni õelus hinge matab, Kohe poisid tööle tõtwad, Tapab, kui et abi teada — Nii et tööst on otsas higi, Et ma kurjast lahti saaksin, Ühed teed sääl walmistawad, Seda Sina korda saada. Teised kandwad kraami ligi. Wõi kas tasu oli wäike, Nüüd ka jõudis herra kodu — Mis siis andsin mina Sulle? Kuulis imelikku kära, Nüüd Sul kümme kord niipalju Ruttas waatma, mis sääl tehaks — Annan, anna abi mulle”. Mõistis põhjust kohe ära. II. Ruttas kambri, kus just toapoiss Tuli neljapäewa õhta — Parajasti pööras lehta, Willem painjat püüdma ruttas, Haaras raamatu ja luges Nagu teda oli kästud, Jälle waimud oma kohta. — Nii ka tema täitma tõttas: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 203 203 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/ Pani wahi ukse juurde, HALGJAS Surnupadi käes sel oli — Et ei pääseks painjas wälja, “Tühi jutt!”nii sõnas Madis Kui ta kord ju tuppa tuli. Kui ta sammus kodu rada — Küünla tule waka alla Et on wiirastusi ilmas, Ka ta waruks walmis seadis, Et wõib halgjas eksitada. Ja et painjas walgust kardab, Kui ma sammun õiget rada, Seda tema ammu teadis. Roopast samm ei kaldu kõrwal, Ja siis woodis olles hakkas Jõuan eksimata kodu, Oma wõõrast ootma tema — Muru sauna, salu sõrwal. See ka warsti ilmus platsi, Siisgi mets nii imeline, Hakkas ootjat kägistama. Kuidas kohiseb ta täna, Kuid ka waht, kes wälja pandud, Nagu keegi hoigaks kaugel, Oma kohust täitis tema, Nagu kutsuks appi tema. Pani padja läwe pääle, Aga ei ma roopast lahku, Ruttas tuba walgustama. Wahest halgjas wigurdamas, Aga tuba oli tühi, Et ma kaotaks kodu rada — Midagi ei olnud näha, Öösel ta ju saaki saamas. Mis wast wõõras oleks olnud, Oh kui suured kuused arul, Willemit kes rõhus maha. Kas wõi weske wõlw neist tahu, Ainult nõel sääl teki äärel — Kuis ei seda näin’d ma enne, Selle Willem kätte haaras Ei see minu pähe mahu. Ja ta tangidega kohe Uu — ka öökull ilmun’d saagil’, Rõngaks kokku wihal wäänas. Näe, kui suured pää ja jalad, Tark see oli teda käskind: Kohe nagu wäike oinas — Kui wast wõõras asi leida, Oh, ka metsa teed on salad! Mis ei enne kambris olnud — Siisgi juba peaksin jõudma Ära sellel armu heida. — Purde juurde wälja sinna, — — — — — — — — — — Nõnda pikk tee enne polnud Küla-onu, kas tead seda, Iialgi mul kodu minna. Õnnetus on tulnud meile: Metsa äär, näe, paistab juba, Wanaema kaela murdnud Aga kus on jõgi jäänud? Laudilt maha tulles eile. Armas Jumal! olen siisgi Mina teega eksi läinud. Põhjalilled I, 1908 Lähen heinamaale jälle, Katsun säält siis uuest’ tulla, Kord tee kogemata kadus, Teistkord see ei wõi ju olla”. Mida rohkem kõndis Madis, Seda hullemaks läks asi, Seda naljakamaid asju Silm nüüd temal näha lasi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 204 204 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/ Ju ta nägi tonti metsas, Kuulis halgjat hirmutama, Nägi terwe näki karja Udus ennast kiigutama. Ehk küll roopaid tema hoidis, Siisgi ta ei kodu saanud, Jõgi, mets ja terwe loodus Koguni tal wõõraks jäänud. Näe, sääl eemal talu näha — “Olen hoopis wõõrsil tulnud, Terwes meie wallas pole Sarnast talu ennem olnud”. Wiimaks wäsimuse sunnil Läks ta wõõra talu õue, Et säält kodu teed nüüd küsiks — Suur ka oli kõhu nõue. Astub tuppa, kõik on wõõras. Wõõrad istuwad sääl lauas, Küsiwalt kõik teda waatwad, Waimus wiibib nagu hauas. “Olen eksin’d, olge lahked Kodu rada juhatada, Terwe öö ma metsas möllan Ei wõi siisgi kodu saada”. ““Madis, kas Sa hulluks läksid? Meid ei tunne enam Sina, Ei Sa tunne kodu enam — Oled wistist’ wintis täna.”” Nüüd wast awasiwad silmad Madisel, et oma maja Ta ei terwel öösel tunnud — “Halgjas, pagan wigurdaja! Silmad mul ta kinni hoidis, Et ei kodu näha wõinud Ja kõik asjad silma ette On ta teisel kujul toonud”. Põhjalilled I, 1908 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 205 205 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/ W. P ROLETARLANE ELU-WARJUD kõrget renti kehwal aastal mõned rublad alandaks. I. Herra naeris.‘Tühi lori, Wildakile wajund tare, lontrused kõik olete! katus mäda, aukline. Herra armust aga muidu Tares istub õhtulauas elada wist tahate? perekond nii waikseste. Et te, nagu näen, mul juba Isa, ema, neli wäikest, elate liig priskeste, teeniw tüdruk, sulane. olen pannud renti juurde Kõikidele maitseb hästi kümme rubla kõigile!’ leib ja silk, leem wesine. Palusin weel. ‘Ah,ei taha? Pereisa on nii waikne, Hea, siis wälja jalamaid. tõsine ja mõtetes: Küllap juba mina leian näib, kui lasuks raske koorem peremehi paremaid!’”... wanamehel südames. Nõnda kurdab ahastades Lõpetatud õhtueine, waene rendiperemees. lahkub pere lauasta. Naine surnukahwatanult Ohates käest paneb ära seisab,ohkab,silmad wees… pereisa lusika. II. “Mis sul on?”talt küsib naine, Maantee ääres, metsa sõrwal “miks sa mures seisad nii?” seisab wilets ütike, “Mis mul on?”Mees heidab käega. nagu selge prügihunik, “Parem ära küsigi! mutipesa sarnane. Käisin mõisas herra jutul, Hütis istub woki taga oma häda kaebamas, hallipeaga eideke, et on wili äpardanud, laseb, nii kui jõud weel lubab, puudus tuppa tikkumas. wänta käia kiireste. Palusin, et ta mu peale Siisgi tihti weerlew ratas wähekegi halastaks, nagu mõttes seisma jääb. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 206 206 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/ Eide kiirelt töötaw aju naabri talu peremees; möödanikust pilta näeb. reel tal lamab kõwer kogu… Nooril päiwil naiseks läinud Eit jääb tummaks — t e m a m e e s! oli ta poolwägise, Wõeras lausub: “Taewas kutsund teiste keelust hoolimata, ära sinu wanameest; mõisa moonamehele. leidsime ta linnast tulles Mees nii hea, nii karsk ja tubli, maantee äärest lume seest!”— truu ja ustaw naisele; — — — — — — — — — mis sest lugu, kui ka oli Nõnda oma elupäewad elukutse waewane. pidi lõpetama see, Noorusaastad nagu unes kesse mõisal’ ohwerdanud olid kiirelt kadunud; nooruse ja terwise.