Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 200

200 | J UHAN L ILIENBACH /1870–1928/

JUHAN LILIENBACH

MOONA-JAAN põrgus parem sugugi, (Rahvajutu järgi) kes on ilmas orjaks loodud, orjaku seal edasi. Moona-Jaani mõisaorjus Nõndasama sakste asi: tüütas ära kaelani. pidu on neil ilma peal, Jättis härjad, jooksis metsa, teadagi, et pärast surma tagasi ei tulnudki. on neil saksapõli seal. Mõne päeva hulkus ümber, Härrad vedelesid katlas hakkas viimaks mõtlema: ega vaevand endi luid; mis must saab või mis ma olen, meie tegime tuld alla, kus sa lähed hingega! tassisime õuest puid.” Maa on all ja meri ümber, taevas peal on kummuli, 1906 (1916) Eesti luule, 1967 kus sa ilmast ikka pääsed, muudkui mõisa tagasi. Jaan läks mõisa. Kummardades hakkas pükse paitama oma armulisel härral, see peab ikka aitama. “Kus nii kaua olid, lurjus?” ütles härra Jaanile. Jaan siis võttis vale appi, kostis:“Põrgus, härrake.” “Haa, ja sealtki tulid ära,” ütles härra naeruga. “Siis ei olnud sul vist mitte põrgus parem elada?” Vastas Jaan:“Ei ole lugu Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 201

201 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/

VOLDEMAR ROSENSTRAUCH

HUNDIMÄE SÜNDIMINE* Ei ma enne rahu leia, Kui mu uudishimu sureb”. “Wiimaks, wiimaks tund on tulnud, Kuid ei midagi ta leia Mis ma ammu ootnud juba, Selles kambris wõõrastawat, Herra wälja jahil’ läinud — Ainult raamatut ja lauda Nüüd mul toimetada luba. Tema silmad kambris näewad. Nüüd ma lähen sinna kambri, Raamat on küll isewärki, Kuhu weel ei minna wõinud, Isemoodi kirjadega, Ehk küll juba teenistuses Lehed, need on hoopis mustad, Seitse aastat mööda läinud. Tähed werel tehtud aga. Sest et herra hoiab wõtit, Toapoiss istub herra tooli, Walwab ust, kui enda hinge, Hakkab lehti seletama, Et ei ainus teade sellest Ehk wast säält ta wastust leiab, Toast ei mulle osaks lange. Miks ei pääsnud siia tema. Ainult herra üksipäine Waewalt luges mõned sõnad, On sääl salakambris käinud, Kui ju suure kolinaga, Ja mu silm on ime-asju Ilmus wäike meeste kari Läbi wõtmeaugu näinud. Laua ümber, ukse taga. Korra kitsa terwe karja “Tööd meil anna, tööd meil anna”, Silm wõis selgelt seletada, Kuuldub igal huulil kära — Korra wäikseid mehekesi “Kui Sul aga tööd ei ole, Herral ümber mitu sada. Murrame Su enda ära.” Kord kui kaunist kandlemängu Esmalt kohkus toapois wäga, Kõrw wõis selgelt kuulatada, Kuid siis kogus ennast tema — Lauluhääl kord tungis kambrist, “Wõi siis tööd on teile tarwis? Tahtis südant sulatada. Noh, ka kade pole mina: Täna tahan kõiki näha, Tiik, mis seisab mõisa õues, Kust see imewägi tuleb, Porist ära puhastage Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 202

202 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/

Ja suur kiwi tiigi keskelt — — — — — — — — — — Ära merde weeretage”. Toapoiss tubli keretäie Pisikesed mehikesed On weel herralt kingiks saanud, Kohe tööle kihutawad — Ehk küll palju kasulikku, Toapois läheb sala waatma, On ta sellel päewal teinud. Kuda nemad walmis saawad. Kui ta tiigi juurde jõudis — *Hundimäeks nimetab rahwas Puhast tiiki silmad näewad, 27 wersta pikkust mäe ahelikku Ainult suure kiwi ümber Waimastwere ja Tappiku piiri pääl. Wäiksed mehed aru peawad. Kuid ka see on warsti tehtud Põhjalilled I, 1908 Jälle kari tuppa tõttab — [Akadeemia 1999, 5] “Tööd meil anna, tööd meil anna”, Igaüks neist sõna wõtab. Toapois oli päris kimbus — LUUPAINJAS Kõik see nõnda ruttu tuli, Kuid ka julgel poisil warsti I. Ajus mõte walmis oli: “Tark, oh tark, Su nõuu ei aitnud, “Rukis põllult maha niitke, Asi halwemaks on läin’d, Rukkid pekske kohe ära, Ehk küll Sinu käsku mööda Terad ära kuiwatage, Karwapäält kõik olen teinud: Salwedesse kandke wara”. Lehmal sidusin ma õhta Juba paari tunni pärast Linaharja ööseks selga, Mustad poisid toas on jälle. — Et kui paine öösel ilmub, “Tööd meil anna, tööd meil anna! Leiaks kord ka oma palga. Kergest’ teinud meie selle”. Kuid ta harja ümber pööras — “Läbi Endla raba Koeru Ju ta kuri mõistis häda, Kiwitee nüüd walmis tehke, Ära looma tappa tahtis — Sest on hulgal rahwal kasu — Nüüd teeb minuga ka seda. Waewa tema pärast nähke”. Kinni õelus hinge matab, Kohe poisid tööle tõtwad, Tapab, kui et abi teada — Nii et tööst on otsas higi, Et ma kurjast lahti saaksin, Ühed teed sääl walmistawad, Seda Sina korda saada. Teised kandwad kraami ligi. Wõi kas tasu oli wäike, Nüüd ka jõudis herra kodu — Mis siis andsin mina Sulle? Kuulis imelikku kära, Nüüd Sul kümme kord niipalju Ruttas waatma, mis sääl tehaks — Annan, anna abi mulle”. Mõistis põhjust kohe ära. II. Ruttas kambri, kus just toapoiss Tuli neljapäewa õhta — Parajasti pööras lehta, Willem painjat püüdma ruttas, Haaras raamatu ja luges Nagu teda oli kästud, Jälle waimud oma kohta. — Nii ka tema täitma tõttas: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 203

203 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/

Pani wahi ukse juurde, HALGJAS Surnupadi käes sel oli — Et ei pääseks painjas wälja, “Tühi jutt!”nii sõnas Madis Kui ta kord ju tuppa tuli. Kui ta sammus kodu rada — Küünla tule waka alla Et on wiirastusi ilmas, Ka ta waruks walmis seadis, Et wõib halgjas eksitada. Ja et painjas walgust kardab, Kui ma sammun õiget rada, Seda tema ammu teadis. Roopast samm ei kaldu kõrwal, Ja siis woodis olles hakkas Jõuan eksimata kodu, Oma wõõrast ootma tema — Muru sauna, salu sõrwal. See ka warsti ilmus platsi, Siisgi mets nii imeline, Hakkas ootjat kägistama. Kuidas kohiseb ta täna, Kuid ka waht, kes wälja pandud, Nagu keegi hoigaks kaugel, Oma kohust täitis tema, Nagu kutsuks appi tema. Pani padja läwe pääle, Aga ei ma roopast lahku, Ruttas tuba walgustama. Wahest halgjas wigurdamas, Aga tuba oli tühi, Et ma kaotaks kodu rada — Midagi ei olnud näha, Öösel ta ju saaki saamas. Mis wast wõõras oleks olnud, Oh kui suured kuused arul, Willemit kes rõhus maha. Kas wõi weske wõlw neist tahu, Ainult nõel sääl teki äärel — Kuis ei seda näin’d ma enne, Selle Willem kätte haaras Ei see minu pähe mahu. Ja ta tangidega kohe Uu — ka öökull ilmun’d saagil’, Rõngaks kokku wihal wäänas. Näe, kui suured pää ja jalad, Tark see oli teda käskind: Kohe nagu wäike oinas — Kui wast wõõras asi leida, Oh, ka metsa teed on salad! Mis ei enne kambris olnud — Siisgi juba peaksin jõudma Ära sellel armu heida. — Purde juurde wälja sinna, — — — — — — — — — — Nõnda pikk tee enne polnud Küla-onu, kas tead seda, Iialgi mul kodu minna. Õnnetus on tulnud meile: Metsa äär, näe, paistab juba, Wanaema kaela murdnud Aga kus on jõgi jäänud? Laudilt maha tulles eile. Armas Jumal! olen siisgi Mina teega eksi läinud. Põhjalilled I, 1908 Lähen heinamaale jälle, Katsun säält siis uuest’ tulla, Kord tee kogemata kadus, Teistkord see ei wõi ju olla”. Mida rohkem kõndis Madis, Seda hullemaks läks asi, Seda naljakamaid asju Silm nüüd temal näha lasi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 204

204 | VOLDEMAR R OSENSTRAUCH /1877–1919/

Ju ta nägi tonti metsas, Kuulis halgjat hirmutama, Nägi terwe näki karja Udus ennast kiigutama. Ehk küll roopaid tema hoidis, Siisgi ta ei kodu saanud, Jõgi, mets ja terwe loodus Koguni tal wõõraks jäänud. Näe, sääl eemal talu näha — “Olen hoopis wõõrsil tulnud, Terwes meie wallas pole Sarnast talu ennem olnud”. Wiimaks wäsimuse sunnil Läks ta wõõra talu õue, Et säält kodu teed nüüd küsiks — Suur ka oli kõhu nõue. Astub tuppa, kõik on wõõras. Wõõrad istuwad sääl lauas, Küsiwalt kõik teda waatwad, Waimus wiibib nagu hauas. “Olen eksin’d, olge lahked Kodu rada juhatada, Terwe öö ma metsas möllan Ei wõi siisgi kodu saada”. ““Madis, kas Sa hulluks läksid? Meid ei tunne enam Sina, Ei Sa tunne kodu enam — Oled wistist’ wintis täna.”” Nüüd wast awasiwad silmad Madisel, et oma maja Ta ei terwel öösel tunnud — “Halgjas, pagan wigurdaja! Silmad mul ta kinni hoidis, Et ei kodu näha wõinud Ja kõik asjad silma ette On ta teisel kujul toonud”.

Põhjalilled I, 1908 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 205

205 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/

W. P ROLETARLANE

ELU-WARJUD kõrget renti kehwal aastal mõned rublad alandaks. I. Herra naeris.‘Tühi lori, Wildakile wajund tare, lontrused kõik olete! katus mäda, aukline. Herra armust aga muidu Tares istub õhtulauas elada wist tahate? perekond nii waikseste. Et te, nagu näen, mul juba Isa, ema, neli wäikest, elate liig priskeste, teeniw tüdruk, sulane. olen pannud renti juurde Kõikidele maitseb hästi kümme rubla kõigile!’ leib ja silk, leem wesine. Palusin weel. ‘Ah,ei taha? Pereisa on nii waikne, Hea, siis wälja jalamaid. tõsine ja mõtetes: Küllap juba mina leian näib, kui lasuks raske koorem peremehi paremaid!’”... wanamehel südames. Nõnda kurdab ahastades Lõpetatud õhtueine, waene rendiperemees. lahkub pere lauasta. Naine surnukahwatanult Ohates käest paneb ära seisab,ohkab,silmad wees… pereisa lusika. II. “Mis sul on?”talt küsib naine, Maantee ääres, metsa sõrwal “miks sa mures seisad nii?” seisab wilets ütike, “Mis mul on?”Mees heidab käega. nagu selge prügihunik, “Parem ära küsigi! mutipesa sarnane. Käisin mõisas herra jutul, Hütis istub woki taga oma häda kaebamas, hallipeaga eideke, et on wili äpardanud, laseb, nii kui jõud weel lubab, puudus tuppa tikkumas. wänta käia kiireste. Palusin, et ta mu peale Siisgi tihti weerlew ratas wähekegi halastaks, nagu mõttes seisma jääb. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 206

206 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/

Eide kiirelt töötaw aju naabri talu peremees; möödanikust pilta näeb. reel tal lamab kõwer kogu… Nooril päiwil naiseks läinud Eit jääb tummaks — t e m a m e e s! oli ta poolwägise, Wõeras lausub: “Taewas kutsund teiste keelust hoolimata, ära sinu wanameest; mõisa moonamehele. leidsime ta linnast tulles Mees nii hea, nii karsk ja tubli, maantee äärest lume seest!”— truu ja ustaw naisele; — — — — — — — — — mis sest lugu, kui ka oli Nõnda oma elupäewad elukutse waewane. pidi lõpetama see, Noorusaastad nagu unes kesse mõisal’ ohwerdanud olid kiirelt kadunud; nooruse ja terwise. — ainus puudus: lapsi polnud III. elu neile kinkinud. Küla künkal kiwist hoone Aga puhas õnn ei asu seisab uhke rüütlina, kusgi wenna — waluta: üle lagund onnikeste wiimne juhtus, nagu pikne, heidab pilgu pilkawa. õnnelapsi tabama. Seestpoolt kostab kisa, kära, Ühel päewal murtud käega toores wanne, needmine… tuli koju teumees; Siin on koht, kus rohkeid ohwrid käe ta oli purustanud Bachusele tuuakse. auruweskil töötades… Rikas paneb oma rublad, Mis siis muud kui üeldi lahti waene oma kopikad, wigane mees sedamaid; aga kõik nad ühtewiisi ega mõis ju jõua toita ühte paika sulawad. kõiki santa, wiletsaid! Rikkal wahest tühiasi Sellest päewast on nad asund mõned rublad raisata, siia saunaütisse. aga waene — wiimne kopik Mees see kerjab, naine töötab läheb tal wett wedama! küla perenaistele. Kuid mis sellest?… Jook siin klaasis Wiletsasti päewast päewa naeratab nii mahedalt; on nad läbi ajand siin, pealegi on elu raske, kindlas usus, kannatuses, rõhub kukalt walusalt… ehk küll elu selge piin. — Siin on neid, kel naised kodus Täna ootab eidekene pisarsilmil ohkawad; pikkisilmi wanameest, jahu, tangu poodist tooma mitu korda aknal käinud mehed wälja läksiwad. on ta juba woki eest. Pühad läwel. Söögipoolist Wäljas winguw tormikisa, mõndasugu waja weel; mõllaw tuisk ja käre külm. olgu rikas, olgu waene — Eide süda tardub põues: pühad ikka kõikidel. taat on teel — ja näe, mis ilm! Aga näe: siin weereb praegu Widewikul sõidab õue wiimne kopik letile… Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 207

207 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/

“Hõissa, poisid! Lööme kokku! Selles tillukeses urkas, Kas me nannid oleme?!” hingematwa õhu sees, IV. elu wastu kõwenema Külast wäljas üksik maja waimliselt piab wäike mees. lõhkend kiwikorstnaga, Küllap ta siit lahkumisel pisukene saunahurtsik, mõistab ikka mõndagi, paari suitsend aknaga. aga — terwis jäeb tal siia Õues lumepallisadu niiske seinte wahele… möllab sõjalises hoos; siin on poissa, plikakesi (1908) Sõnajalad, 1910 suurel hulgal üheskoos. See on küla k o o l i m a j a, hariduseallikas, MINU LAPSEPÕLI see on paik, kus nooresoole teadusidud tärkamas. Paljud ülistawad Uksel ilmub mehe nägu, lapsepõlwe nii, kahwatanud, haiglane. tema mälestusi “Lapsed, tuppa!”wäsind häälel tõstwad taewani. komandab ta salgale. Minu lapsepõli Lapsekari tormab tuppa oopis teisiti — rüseledes, wadinal. äratab mu rinnas Warsti algab rõkkaw sumin õudseid tundmusi. tuawalgel ämaral. Hella ema armu Tuba pisuke ja madal, pole maitsnud ma: õhk kui keldris sügawas; teda kautasin ma seinadel ei ainust pilti, tillukesena. ainust kaarti rippumas. Kurnaw töö ta hauda Sein on wana, repetanud, enneaegu wiis... palgid niisked, rõsised; Rasked ajad mulle põrand naksub igal sammul, algasiwad siis. lauad mädand, auklised. Tige wõerasema Laste jauks wiis wäikest lauda ilmaarmuta wärisewa jalgega, jagas hoopa selga, igal silmapilgul walmis piinas näljaga. ülekaela kukkuma. Warsti anti kodust Iga lauda mahuks ritta wõera juurde mind, hädawaewalt neli last, kus ma leinasin kui aga siin neid kiilutatud pesast lahkund lind. wiis ja kuus on toredast’! Pisarad ja ohked, Kitsas tuake ise täidab kannatus ja piin ülipalju nõudmisi: oliwad mu osa lapsele on õpeklassiks, alatasa siin. siin ta sööb ja — puhkabgi. — Tühi kõht ja taplus, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 208

208 | W. P ROLETARLANE /1878–1943/

ülearu sund; MÄSS magada ei lastud (Üpris wäga kole ja kohutaw lugu, kunagi täis und. mis kodumaal enne 15. sept. 1908. Teiste laste pilge on sündinud.) kodus, karjateel tegi minu elu Näljakäpakülas oli sapisemaks weel. nagu taudiks saanud see: Laulgu teised kiitust werejanulisi kirpa lapsepõlwele, sigines seal rohkeste. minus äratab ta Mitte ühtgi ööd ei saanud õudse tundmuse! magada neist raibetest: pöörle woodis nagu tules, (1908) Sõnajalad, 1910 uni putkab silmadest. See a’as maksa üle kopsu wiimaks külaeitedel, TALUMEHE HÄDA nii et werist kättemaksmist wandusiwad waenlastel’. Raha, raha! anna raha! Igal õhtul peerupaistel seda kisa igal pool, löödi wapralt lahinguid. pööra sammud kuhu tahad — Waestest waenlastest jäi maha päris häda sellel lool! lugemata langenuid. Juhtub nägema sind herra, Kogemata juhtus lugu kohe kärgib kurjaste: sakste kõrwu puutuma. “Jüri, lontrus, rent sul wõlgu, Näljakäpa lahingutest millal ära maksma see?” “mustasajalastega”. Lähed mööda wallamajast, Kohe kõlas hädapasun jälle süda wabiseb: läbi Saksa lehtede: maksud wõlgu — kes teab, kunas seal ja seal maanurgas olla haamrimees ju ligineb! lahti m ä s s ja t a p m i n e! Isegi, kui pühakotta Rahwas olla wastu hakand astud sisse palwele, seaduse ja korrale: kuuled: siingi wastik mammon kuritööd ning rööwimised saanud sõnaõiguse... tulla ette järjeste. — Rahanorimisekisast Küll siis Näljakäpa rahwas kõrwad aina huugawad; hirmul oli igapäe’ — jumal teab, kui kauaks nõnda kardeti: ei enam lõppu nad weel sõna kuulewad! sõjaseadusele näe! Kui ka wilets põllunäru ...... rublatükka kaswataks, O jerum! kahtlane, kas sellest weelgi kõiki poole ulataks! Sõnajalad, 1910

Sõnajalad, 1910 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 209

209 |

TEINE OSA 1902–1939... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 210

210 | Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 211

211 | G USTAV S UITS /1883–1956/

GUSTAV SUITS

KÄKIMÄE KÄGU * Juhan Liivi mälestuseks Karjane kasvas. Jah, jaksas ta ronida kuuse latva, Päikene paistis nii palavalt, säält päris Peipsit sai vaadata Käkimäel kukkus kägu. üle see laane katva. Karjane vaatas kase alt, Säält tema kukkus siis ilmale, igatsust helkis nägu. mis nägi salakesi: Oleksin kägu, siis tõuseks ma et nagu peegel ta silmale Käkimäe kuuse latva, sätendas Peipsi vesi. Peipsit kust saaksin vaadata Ja et sääl peeglis end kujutas üle see laane katva. randlase majakene, Käona siis kukuksin ilmale, kalameest üle vee ujutas mis ma näen salakesi, kõvasti tehtud vene. kui nagu peegel mu silmale Laanes aga kasvas, liikus ju sätendab Peipsi vesi. varjude pime kari. Olen nii noor, ei veel jaksa ma Päästa end, kägu! Oh, õnnetu ronida kuuse latva, Käkimäe madal hari! Peipsit kust saaksin vaadata * üle see laane katva. Ei enam kuule käo häält, Oh, kui metsa seda poleks ees varjus on Käkimägi. varjamas vete vilku! Varjusid laotada lahku säält Oh, kui poleks nii väike mees, aita ei Peipsi vägi. küll siis küünitaks pilku! Unustand käo on koguni Aga tuuled kui puhuvad, need, kellel’ korra ta kukkus. kuulen ma Peipsi hüüdu, Kas siis kõik tänugi täiesti lained randa sääl uhuvad — kukkuja vastu hukkus? sinna ma tunnen püüdu. Eks tema kukkunud ilmale, mis nägi salakesi: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 212

212 | G USTAV S UITS /1883–1956/

et nagu peegel ta silmale eksis lausa laanemetsa, sätendas Peipsi vesi! hiilis hilju hiiemetsa, Ja et sääl peeglis end kujutas salaja salude kaudu randlase majakene, küsitelles kõpsatusi, kalameest üle vee ujutas, meeliskelles märgutusi. kõvasti tehtud vene! Udu aga suitses samblasoosta, hulkusid udutagused, (1902) Elu tuli, 1905 varsulla nad valge’illa, Kogutud luuletused, 1963 mustilla nad mõtte’illa käija ette keerutasid, ise naeru itsitasid: ÜKS ENNEMUISTNE JUTT “Kas ta eksind heinateele Lauluisa Kreutzwaldi varjule või ta puutund puudeteele, inimene see imelik? Magas maa ja tukkus taevas, Ilm ei päevlik iial paista vilkusid vähe täheksed. selle raatmaa rajalla!” Kes see ei kärsinud magada, Otsis ohvrivaarikuda, läks aga hulkudes uduje, saanudki koolnute kohale, mööda mustade majade, jõudnud leinaliivikulle. kivise kiriku välja? Kus need männid mustendasid, Laia kaabu, must kübara, hahetasid harvad haavad noori meesi mõttelikku ikuvarjussa vanassa, teeda uitis see uneta, silmissa sinine suitsu, kidakeeli, kurba meeli, üksi sammus, üksi seisis. eha poole hällitatud, Unustatud sääl umisid, kuu poole kukutatud, künka alta kaebelesid, päeva poole pillutatud. haletsesid hiiehinged: Üksi sammus, üksi seisis. “Kes toob muldaje mäluda, Vainuella, var vikussa kalmule kes hingekahja? käed ta tõstis kõrge’elle, Hoielnud oma osada, sirasid kus selge’esti kannatand me kurja kurna, taeva tilluksed täheksed: saanud siin me suure surma. “Tähekesed taeva alla, Allmaa rohkem meeste päida teie käite kõrge’ella, kui on maassa mätta’aida, maassa käin ma nii madalal. enam liivikussa luida Miks küll õhkub noori meeli, kui on oksi hiiepuissa. tuska taelassa tuline?” Ei meid mustakuube matnud, Tähed taevassa vagusi palgapappi ei pajatanud, sirasid aga, särasid. vare aga varjand sundimata, Norus pääga noori meesi, muru kasvand käskimata, laia kaabu, kaugemeeli silmile sinine metsa, läks üle luha lageda, jalule me kõrge kõrbi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 213

213 | G USTAV S UITS /1883–1956/

Oh meie ajad haledad, üle selle ikuhiie, ei saa päike pääle paista, ohvrivaariku videva, kuu vastu ööd kumada, maa musta ja magava!” suu ei hellida sõnuda!” Küsis kurba kangelane: Kumisedes koolja kella “Suuri kust saan salasõnuda, Manalasse lõi: o-ojaa! kust ma vaimu valju mõõga?” Kuulis, kuulas kahjumeeli. “Kuule, mis kurdab ikuhiisi, Hale hakkas tal tulema, külmad künkad kaebelevad, õudne õieti olema, oiutab oma südame, omatunne oiutama: vaimud mis varjussa varivad, “Varjud varjussa varivad, sosistab sinine metsa, uinusängid seademata, laasik vastu lehviteleb. annid hauda andemata, Kanna kokku kuulumisi kaebused koristamata, külasta, küla taganta, mälestused mähkimata. heida hellida sõnuda, Hulguvad udutagused, lisa meele laeka’asta, soo nii suitseva ja suuri, mitu ööd ole uneta, taevas laia ja lageda!” mitu sööki söömatagi, Läbi astus ikuhiie, rapsi ränka raamatuje: vankus ohvrivaarikuje. hüüa nii nimi vägeva, Mis siin leidis laasikusta? kuuluta kõne kõlava! Tugevana tõusis tammi, Kus sa kõnnid — päevlik paiste.” kivi sammaldund salussa. Rinnasta ohverdas omasta, Öösta uhku, tuule nuhku südamesta sooja verda hiie latvu liiguteli, laia kaabu, must kübara, varjupuida puuduteli. noori meesi mõttelikku, Haabade lehed libisid, kidakeeli, kurba meeli, ohvritammessa kohatas. eha poole hällitatud, Pajatas pühana tammi: kuu poole kukutatud, “Kes see kõnnib laia kaabu, vastu päeva pillutatud. laia kaabu, must kübara, Vandus vanneta pühada, kui ei too ta siku verda, et ta ei taha puhata, vala musta kuke verda? enne kui mananud maasta, Rinnasta ohverda omasta tuletanud taeva’alta siia sammaldund kivile, ilmad päevlikud, paremad asemele Uko urja! üle selle ikuhiie, Kui ei päeva päälla ilma, ohvrivaariku videva, vannu siis vanneta pühada, maa musta ja magava. et sa ei taha puhata, Tähed taevassa vagusi enne kui mananud maasta, sirasid aga, särasid. tuletanud taeva’alta (1903) Elu tuli, 1905 ilmad päevlikud, paremad Kogutud luuletused, 1963 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 214

214 | G USTAV S UITS /1883–1956/

LAUL ORJADELE

Kui vanemad vanasti pidasid pidu ja tuttavaid tuba neil tümises täis, peerg põles kui õhtune ihade idu, kann mõduga mõõdetud keerama käis, pea parteni tõusis siis maakeelgi vaikne. Mis salaja varjatud karuses kaisus, nüüd pajatuseks päevist paremaist paisus, hall mängumees lauas aupaikne. Ei enne — nii kõlab ta kannel ja hääl — mees siin orjanud kodumaa pinnal, ta keelmatuid teid tuiskas järvede jääl, naist hellitas vabana rinnal. Siis mõlkusid mõnul ka mõtted ja meeled ja rõkkasid rõõmuga kannelde keeled ja hõiskasid õndsuses lauljate suud, täis pühadust hiites meil mühasid puud. Teol kaua ju sundija väljal me käinud, töö palavas otsinud varju, kui põrgu me aknaid ja torne küll näind, ei lootuse mägede harju! Kuid korra — üks pöidla all põrab nüüd keel — peab kaduma kilter ja kubjas: ei kaste nii kare siis koidiku eel, koit kinkudel, mätlikus rubjas! Ei näe seda enam me vanade silmad, kui muutuvad ajad ja muutuvad ilmad — see päike vast noortele koidab. Siis uuesti mõlguvad mõtted ja meeled ja uuesti kõlavad kannelde keeled, uus tuluke silmiski loidab. Siis kõrgemaks tõusvad ka maameeste kojad, mustmadal nüüd tare me lagi. Ja tarkusi õpivad orjade pojad, peaks vaeseid meid vaevatamagi. Kui tuiskavad tormid ja puhuvad tuuled, kui murdjaid ööpimedas uluvat kuuled, oh, varju uus koda ju annab! Sääl sees on nii soe, sääl sees on nii valge, sest õnne las kumab ja õhetab palge, meel Taarale tänu ju kannab! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 215

215 | G USTAV S UITS /1883–1956/

Kui aga on ilusad suvised ajad ja õhkuvad kullana pilvede rajad, sääl säraval väraval seisavad mehed, sääl naised ja lapsedki seovad ehet me vanade kadunud soole.

Nad tänavad haudagi veel meie sitkust, see küünitab neilegi kestvust ja pitkust, a’ab uuele tööle ja hoole. Nad otsivad üles me haudade künkad ja ehivad õitega rohtunud rünkad. Ja laulikud laulvad me vaeva ja valu, et kuulatab mägi ja jõgi ja salu, kui muistsete mängude ajal... Oh, vaata neid vanu, ei, vaata neid noori, vait kuulavat kaasitajate koori! Näe vabaduse tuld, mis kiirgab kui kuld! Näe pisaraid laudelt liuglevaid palju, näe käsi, mis valmis on lõhkuma kalju! Ei madal enam, kes ongi vaikne, nii võib aupaikne veel kandlelööja — kas või silmapilguks — tuld, valgust süüdata, mis orjadelgi vilguks.

Elu tuli, 1905 Kogutud luuletused, 1963

MEIE AJA MUINASJUTT

Astusime läbi lume, pilves oli taevas tume. Mis sääl vastu paistvad ööst? Need on kodu metsasalud, metsa taga tutvad talud, magus uni päeva tööst. Hingas korra tuulehoog: kuulge, mis see öö seest kaikus? Üles kohkus talve vaikus, rinnas kerkis hämar voog. Kelle õhked, kelle nutt? Mitmekordne hädakaja Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 216

216 | G USTAV S UITS /1883–1956/

kostab üle koduraja. Es kaiba enämb huule hätä See on tume muinasjutt. ja kadonu so tõbe lõhn. Süda äkki jahmatas, Nii rahulik ja uhke nätä luust ja lihast läbi lõikas: so nägo olli kirstun kõhn. keegi musta öö seest hõikas, Oh kuule: kerkokellä lüvväs keegi naerma pahvatas. see lööjä om so oma lell! Ära kaua kuula, mees! Heng niikui taiva poole püvväs, See on hädaohtlik lugu. nii rasselt kaibap, ikep kell. Oled ise seda sugu, So käe om ohtjit kaknu see on kodu meie ees. ja sälgä tõstnu toobripuud. Astusime läbi lume, So kässi lehmä, peni laknu, pilves oli taevas tume. so oma poig es anna suud. Poig harva üle kodo läve (1907) Tuulemaa, 1913 so manu jõudse kooli teelt. Kogutud luuletused, 1963 Sis tuuli, pilvi perän käve, es kuule ema lihtsat meelt. Kui imelik: om armastanu KERKOKELL nii kavva, kavva emä arm. Kui valulik: veäp havva manu Nii vaikse kodokülä talo, liig hilda elo saatus karm! kui undse Vooremäe pääl. Kõrd, talvel, kerkokellä löödi Teed kabelihe üle palo ja lööja olli oma lell. lää lõunevahel lämmäl sääl. Mo emä aus sis joodi, söödi — Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see mälestüs om mulle hell. see lööja om su oma lell! So havva päitsin orjavitsa Heng niikui taiva poole püvväs, nüüt kate puu all häitsevä. nii rasselt kaibap, ikep kell. So poja tee om ollu kitsa, Om asja ilman imelise, vast laja küll na näitsevä. teed toda kävven mõtli ma: Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? — sääl saatva kooljat peijelise, ei löö vist enämb oma lell! siin jooksva latse lustiga! Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs — Om asja ilman imelise, oh kerkokell, oh kerkokell! nii jäi ma veelgi mõtlema: sääl hauda kandva inemise, Tuulemaa, 1913 siin mõteten veel astu ma! Kogutud luuletused, 1963 Kõrd, talvel, kerkokellä löödi ja lööja olli oma lell. Mo emä aus sis joodi, söödi — see mälestüs om mulle hell. Ma tulli, kui so vaene korjus jo külmän lautsin magasi. Maa pääl kui lõpnu oll’ so orjus, so emäs võtsi tagasi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 217

217 | G USTAV S UITS /1883–1956/

HAUAKIRI

V i l l e m on kord ta nimeks vanemailt hääs lootuses pandud, M a a s i k u liignime saand kaasa ta teisena neilt. Pöörete aeg vabariikliku Eesti ta tõstnud ministriks, küütinud siis kuri nõu varjuks varjude seas. Ah, teda ei Venemaa punaväelaste hukanud julmus, viis kodumaa poolt rong, surm suguvendade käest. Tööväe seltsis ta hüüd: sõda lõppegu Peipsigi piiril! Seltsis ses saadetud maalt, koos maha lastud ta teel. Säält tema leiate luud, kahe need vabariigi on veerul, Irboska kus on tee, täidesaatmise paik. Sääl kaasvõitlevas reas — üle neid kahekümne — ka otsas õnnetus veel üheskoos kui elu tormises loos. Meelsuse ohvriks meest öhe tõugatud, langenud mitu, õiguse oiguses, oi, kätte on saamatu vaim. Rändaja, sõbrana kui rahus rohtunud kalmule juhtud, lilleke siis valumaast võta ja poetagi sääl! Kehvad on kõik kaastundmuse kannid, kus hüljatud põrmus, ei kohut mõistetud veel, ees nimed, valgel ka käsk.

1919 (1920) Kõik on kokku unenägu, 1922 Kogutud luuletused, 1963

VANA TÜHI

1. Te ütlete: kadund on vana Tühi. Ei-ei, mu uskmatud. Nüüd tal alles on põli, nüüd ta alles peab pühi. Kui kidur kõhnret ei laudil ta nühi, ei salaja metsa ääri ainult rühi: kui pidur sabakuues tuliuues ta mulle vastu tuli. Ei näinud esmalt muud kui hännamoega Alasuitsu talu tõusikpoega, kes lagipääni ajanud sileda joone,üle võtnud biedermeier-mööbli ja ülimuse hoone. Külalisi nüüd teretab. Bon soir! Tere! Trastu! Minultki ta teenrid aidanud palitu, minagi kutsutu, minagi valitu — saba- kuueta tahan vastu astu. Ent korraga oleks kui poolkombeliseks haritud piduperemehe nägu ta hän- naga taritud.Kulmukarvade alt mulle vastu piidles vana Tühi ise — milline aim! Tundsin ta pahandusest, milles uhkusega riidles meelitusi petlik valskuse vaim. Säälsamas mu kätt surub.Vana ärklitoa kaim ta ju ongi, ihu rammus vähe liha- vamas,seltsis lahedamas,kihavamas! Käepigistust hajameelselt vastamast ma ei tõrgu. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 218

218 | G USTAV S UITS /1883–1956/

Kummardan madaami ees, kes ei nõrgu. Ta sirutatud sõrmi ei suudle kangekaelne mu koon. Madaami-müraka ümber kui kõrbend lõhna oleks tun- dund, ta juustes sädeleb ussikuninganna kroon. Ent mu kõrval kavaleri paleus pundund ju lakub armulise proua kätt. Armuline muheleb kui moon. Mis hääd ta sõrmustesse topitud käsi pakub? 2. Kurja vannub täie suuga selle laudkonna toon, teda ennast nägin uuesti silmsi: ühe kannustega kannupoisi jõhkruse joon vana Tühja oma oli ilmsi. Mees-koletis pisuhändade tõust,kas ristteil nõudnud kolm tilka ainult verd? Noore kristlase-pagana ülbe lõust,kas kõike inimlikku ta irvitus ei pilka? Milline kõrkus kirjutatud ta palgele, mis juhtnahast saabastega kõik talland, kes kõik viletsad roomand ta jalgele! Pagana poiss! miks hilpharakaidki poleks valland! Varsti puhub paberossi suitsu ja tuld üle kadsatuse, üle kõige. Ebagraatsia kaasa suitseb, tömpnina kohale kärtsutab õhulossi,vargsi mesitsevad silmad mängib pagana poisi peni- nukile. Õige: see pilgu pesitseb väljalõikes rinnale, libavale pinnale, siidsukile! Meel sõnuda teisele mossis suitsvale tulitukile: Tühja ka! Teate isegi: sõprus täna ühe, homme teise kukile! Muud laudkonnas selles ei tunnistata, muud ei unistata kui mis tamp- tararaa! teist võib üle lüüa ja paista, mida kobada saab ja haista. Musta küünt küll veel hästi peita ei saa, ent mu daam kannab siiski briljanti, mu härra pres- sib püksi kanti. Oh märdisandi komejanti! 3. Ent ju algab söömingule, joomingule ränd. Kuhu eksind, et käimas näen tonni? Mulle öeldakse: see üks väga aulik pisuhänd! Mu kõrval kesk odekolonni ja tulileeme leitsakut piduperemehe tütreke istub lihane, alaealine töntsakas Lonny.Kust ehmund silmil siia said, mu tihane, inimese laps kui hingeihane? Need meelespea-silmad kesk himuraid? Ei tea veel, kuhu käsi, kuhu jalgu panna, ei tea kas olla endale või võõrastele vihane, aga kahju kui mõistmatuid, nägematuid maid. Oh neid lapsi, neid tõrksaid lapsi, klaasi kallata ei anna napsi! Mu härra, mu daam, kurku rapsi, peoperemehel aus on kelder ja köök! Ju tõuseb kui Haapsalu kuurhausis röök. Käraka kõrvetusse angerjast, põr- sast, vasikat löök, loomusunnid ei püsi enam kablas. Härra Ablas, veel-veel üks kummutus! Vatsa kugistavat näen kui vaesemehe onni. Aga ütle, miks ka sul ei õdu see pidusöök, mu väikene kodutu Lonny, kas me hingekest hirmutab lummutus? Mis kõik lopsind ja popsind ju kõhustik, vana Tühi ei jäta veel jonni. Täitmatut täites ikka veel rühja, vägijoogi, haneraipega kinnita Tühja! Järjest rõhuvamaks läpastub õhustik, vana Tühi lõhub vallale taba. Piduperemees kõneks oma laia avab suu. Ta kiidab varavedajate rahvast seda vaba, keda enam ei rõhu ristipuu ega ühegi suurema saksa saba. Olgem ise- Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 219

219 | G USTAV S UITS /1883–1956/

ennast nüüd, vennad, ja mitte keegi muu! Võtmise jaoks igaühele loodud käe- kaba. Siis võetagu hääks ja ärgu väändagu naba! Kui nimetu elaja kõrist pahvatab söömarite ja joomarite üheksakordne elagu-u! Ent hane kondikest kablides mu Lonnyke kahvatab. Keegi purtsatab: “Osav lõuamees, krants!”Teine turtsatab:“Kaval Varas-Ants!”

Kõik on kokku unenägu, 1922 Kogutud luuletused, 1963

KAHEKÕNE KAVAL-ANTSUGA

Miks nõnda kangestund su palg, Ants,Antsuke? Miks nõnda kangestund su palg, suunurk murdlõikene? Kas see nüüd on mõni jutu alg, kuule, vennike! Kas see nüüd on mõni jutu alg, oh sa verkane! Mis tähtsat sammu mõõdab jalg, Ants,Antsuke? Mis tähtsat sammu mõõdab jalg, kas maa ei kumise? Jah, nüüd meie aeg, ei mahasalg, kuuled, vennike! Jah, nüüd meie aeg, ei mahasalg, kes poolt pole, vastu see! Kas sellest kalgestund kui halg, Ants,Antsuke? Kas sellest kalgestund kui halg, mees sa näokattene? Kui särtsub sädemeid raud kalg, kuuled, vennike! Kui särtsub sädemeid raud kalg, maailma lõmmulõhkine! Sest hoia alt siis sõtkub jalg, Ants,Antsuke! Järsk jõõrak — kaod kui ebajalg, suurmeistri sulane!

Tuli ja tuul, 1950 Kogutud luuletused, 1963 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 220

220 | F RIEDEBERT T UGLAS /1886–1971/

FRIEDEBERT TUGLAS

KÄTKILAUL

Maga,lapsukene,maga! Kiigutab sind ema ise lauluga: Võllapuu meil õue taga, sinna kätki tegin ma. Maga, laps, sa rahu süles! Kiigutab sind ema ise lauluga: Võllas isa poodi üles, sama köie otsas kõigud sa. Mis sul peaks olema küll mureks! Ainult armusõnu kuuled minu suust. Kui sa kasvad ükskord suureks, oda teed siis isa võllapuust. Maga, maga! Öös veel hõõgub põlend talu. Isa katab külmund muld. Kasvad suureks, tunda saad siis valu, hinges leegitsevat vihatuld. Kasvad suureks, tunda saad siis valu, orjapiina ilma otsata. Ära iialgi siis armu palu: armu sul ei ole oodata! Kõnni i s e elu adra taga, murra i s e enesele teed! Maga, maga, marjukene, maga: palju ees meil on veel pilkast ööd!

(1906) Muutlik vikerkaar, 1968 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 221

221 | F RIEDEBERT T UGLAS /1886–1971/

IGAVESEST AJAST IGAVESTI

Põõsa all vähe puhati ja söödi, kuni mõisa õue peal jällegi lokku löödi. Uniselt ja väsinult uuesti põllule mindi, et aga ajada edasi pooleli jäänud kündi. Kärkis kubjas, kisendas, kärmemalt tööle ajas, et aga kaikus kaasikus, mets aga vastu kajas. Nohises moonamees, nurises, vandus õelaid härraseid, koerana kurjalt urises. — Mis sina kurat, moonamees, suure saksaga sõneled, mis sina, mõnitus, mõmised, jultunud sõnu kõneled? Kes on kuulnud, et sul valu, et sina vaevast ka aru saad? Teotõpraks sa sündinud, kündma paruni maad! * Vaata, kuis tantsib punane kukk paruni lossi peal! Kuula, kuis kajab mõisa õues moonameeste hääl! Seal on lahti matsisõda, moonamees on mässamas, kandimehed arveid teevad, päevapoiss on kisamas. — Oh sina häbitu, jultunud rahvas, no kuidas sa tohid ja kuidas sa võid, kuidas sa hakkad sakstele vastu, kellelt vaid armu ja hellust sa said? — Nüüd tema, kurat, on kuningas: peksab ja lõhub ja põletab! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 222

222 | F RIEDEBERT T UGLAS /1886–1971/

Küllap ta, sunnikas, mõndagi häda, mõndagi vaeva veel mäletab! — Kas on sel rahval veel jumalat või seisusest arusaamist, kui peksab mõisaisandat ja laseb viina aamist! — Küll on need ajad ja küll on need päevad, mis meie vaesed silmad veel näevad! * Kes see seal karjub nii kõvasti mõisa õue peal? See on ju mässaja moonamehe hääl. Kasakad õues kihisevad, moonamees on pikali, vitsad õues vihisevad, löövad naha verele. Seisab saks ja seletab: “Kas sinu, tebras, mässab veel, moisa majasid peletab? Teoorjus jälle tuleb, moisasaks — see kuningas! Mis sinu jamsima, mis sinu tahtma, mis sinu käima mässamas!” — Vaata, maamees, võta mõistust: jumal elab veel; näed, et tema inglid seisavad su eel! * Endiselt kuiva koorikut söödi, kuni mõisa õue peal jällegi lokku löödi. Uniselt ja väsinult uuesti põllule mindi, et aga ajada edasi pooleli jäänud kündi…

1906 (1908) Muutlik vikerkaar, 1968 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 223

223 | J AAN O KS /1884–1918/

JAAN OKS

LAPSEPÕLV

Kus hoovid haisesivad, sääl aastaid kännisin. Kus sitsikuue-räbal, sääl ilma sündisin. Mu ema oli värdjas, ma kahekordne veel. Mu isaks — vanad poisid, armastus kõrtsiteel. Mu kunstikasvataja on purjus ema laul — kui teised tegid liiga sõtkutud neitsi aul! Ja saladuse isa sain näha alles siis, kui nööri lõikamiseks üks võõras noa viis. Te laulge kiidulaulu ja õnnes hüpake — kuid põlata ja naerda mind mudas lubage.

1908 (1909) Kogutud teosed, 1957 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 224

224 | E RNST E NNO /1875–1934/

ERNST ENNO

NII PIKK, NII PIKK...

“Ju õppisin küll, kas küllalt ei saa? — See kõik on nii pikk, nii pikk.”— “Ei õpi veel, õpi, ei küllalt veel saa — Mis ilmas on liiga pikk!” “Pikk üksi on tee, mis endasse viib, Pikk valguse vaikne tee — Öö tuleb ja uni ära kõik viib, Öö, uni teeb pikaks tee.” “Kas käisid sa, emake, seda teed? Kas leidsid sa enda maa? —” “Ma südames käisin, sääl kaks on teed, Ja vangis hing — enda maa. Sääl kaks on teed, ühte rändasin ma — See — armastus keset ööd; Sa mine teist, rada teist rända sa — See — tarkus on keset ööd. Ja kui me kord jälle tuleme koos, Et jätkata mulla teed — Sa isa, ma tütar, nii üheskoos, Sa tasanda mulle teed. Siis kaks on rada, ühte rändad sa, See — armastus keset ööd, Ma lähen teist, rada teist rändan ma: See tarkus on keset ööd. Ja kui on siis mullegi kõik nii pikk, Siis meelde tuleta sa, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 225

225 | E RNST E NNO /1875–1934/

Et südames käisid, kaks sääl on teed, Ja vangis hing — enda maa.”

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998

VÕIKS OTSAST ALATA

Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk On õhtu talvine — Nii endamisi tasa laulab eit, Vokk vuriseb unine… “Mis laulad sa, emake, laulad sa nii, Nii pikalt, otsata? See ujub kui kuldne lõng läbi öö, Mind nõiub kuulama.” “Lõng kullane, imelik kullane lõng — Mu heie, pojuke; Öö takkudest pool, päeva linadest pool, — Nii kedratud südame. Kõik linad mul olivad valged kui päev — Nii läksin ketrama; Mu palged kui koit suve valgel ööl Ja süda kui õnnemaa. Ja siiski see heie nüüd hall, nõnda hall, Kui tehtud takkudest — Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord Kuldmõtete lõngadest…” Vokk vuriseb, vuriseb, otsata pikk On õhtu talvine — Nii endamisi tasa laulab eit, Vokk vuriseb unine. Ja läbi öö ujub kui kullane lõng — Võiks otsast alata — Kuldmõtetest pool, õnneõndsusest pool, Nii pikalt, otsata.

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 226

226 | E RNST E NNO /1875–1934/

NII UINUSIN MAGAMA… Öö ette ja päevade taha See kaaren pesa lõi, — “Sa oled nii armas, nii armas, Tuhat silma ta ristis ju valgeks, Mu kuku emake! Tuhat südant uueks lõi…” Ühe silma ma annaksin sulle, Ja sügavad kustunud silmad, Et näeksid jällegi. Nad jäid nii särama, — Et näeksid, kuidas nii ilus Mu juukseid ta silitas tasa — On sinitaeva võlv, Nii uinusin magama. Kus kõnnivad valged pilved — Kui ilus on niiduvõlv — Hallid laulud, 1910 Ja kus kõik lilled on õitsel — Rändaja õhtulaul, 1998 Ja kaugel valge tee Viib kaugele kiriku poole Kesk nurmesid, emake…” Ja sügavad kustunud silmad Nad lõid kui särama, — Mu juukseid ta silitas tasa — Mind kaisutas uinuma. — “Öö ette ja päevade taha — Nii otsib armastus; Tuhat muinasjuttu on tiivad, Kõik kutse ja igatsus. Kõik kutse ja igatsus ikka — Kes läks, ei jätta saa, — See armastus üksinda otsib Ja leiab nii üksinda. Sa otsi ja leia, mis ilmas Need üksi leiavad, Kes teadvad päevade taha, Öö ette kõik tunnevad. Kes väliselt pimedad läevad, Kui nad ei lähekski, Ja südames nägijad tundvad, Kui nad ei tunnekski. “Sa otsi ja leia, kus kaarnad On kivi kätkinud, Mis avab kõik hangunud silmad, Kõik südamed tuimunud. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 227

227 | E RNST E NNO /1875–1934/

KOLM EITE

Kui nad istusid koos — kui nad istusid koos, Siis tuli nii vubises, Kui ujuks ta mure varjude voos, Mahamaetud südames. Üks neist õhtuni käind oli vaevalist teed, Last seitse kasvatand, Last seitse — kes kogub kõik silmaveed, Mis eluteed tasandand! Teine sedagi teed oli üksinda käind, Tööd teinud õhtuni, — Ei olnud ta kuskil midagi näind, Mida soovi võis tagasi. Ja kolmas, see käind oli sedagi teed, Kõik matnud magama — Nii unustand elu, nii silmaveed, Nii isegi uinuda. Kõik on muld, ütles üks, kõik on vaev ja muld Nii ikka, nii edasi, — Ei tule ju öö, ei kustuta tuld — Vaev valvanud õhtuni. Kõik on vaev, ütles teine, kõik muld ja vaev, Ma jääksin magama — Et randa ei jõua ju ükskord laev, Vaev isegi uinuda. Ei ole, ütles kolmas, lõpp ammugi veel, Tee pikk veel puhkele, — Veel tahaks viibida murelik meel Nii iseenesele, Viibida istudes koos, veelgi kedrata koos, Särki valget linadest, — Öö hauas on päev, öö elu ei vii, Kord tõuseme kalmudest. Ja nad istusid koos, nad nii istusid koos Ja tuli see vubises, Kui ujuks ta mure varjude voos, Mahamaetud südames.

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 228

228 | E RNST E NNO /1875–1934/

VAENELAPS JAANIÖÖL

Vaenelaps nutab üksinda jaaniööl, Öö emaks tal, emaks ja isaks; Kõht tühi, väsinud, terve päev oli tööl, Pidi öödki veel võtma lisaks. Heliseb ümber nüüd suve magusam viis, Käib vainu päält rõõmsasti kaja — Täis kuminat, rõõmu, kordab hiis — Oo valge öö, meelitaja!… Vaenelaps nutab üksinda — vainu pääl Kõik teised on piduehtes, Neil isa, neil ema, nad mängivad sääl — Laps nutab — ei kajagi lehtes. “Tule,tuuleke, tule, paita mind, Tee maimule mulda tuba; Sääl, armas, ma võtan kaissu sind, Eit ootab, taat ootab juba.” Tuul ei tule, ei paita tuul jaaniööl, Tuul kõrgele kõndis ära, — Tuul kõnnib kõrgel, vöö pilvedest vööl, Kõrgel, kõrgel kesk õhkude sära. “Tule,eideke, sina, mind ehi sa, Mind jaaniöö tasases ilus, — Vii mind ühes, sind ootan ma — Taat rõõmustab kalmu vilus.” Eit ei tule, ei tulla saa kalmu seest, Muld lilleks lõi eide silmad, Lõi kõrteks kõrvad, — kes mulla viib eest? — Ja kaugel on manala ilmad…

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998

VANAEMA KROON

Kolmkümmend pikka aastat pime — See oli ta raudne kroon, — Kolmkümmend pikka, pikka vaeva, Kui astmed üles tasasete taeva, Kus ootas troon. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 229

229 | E RNST E NNO /1875–1934/

Kolmkümmend pikka vaikset vaeva — Ei midagi iial muud Kui argipäeva asjakesed hallid, Ja siiski südames kui kivid kallid, Kui viljapuud. “Kui kõik oleks rahu, sügav rahu.”— See oli üks hiilgav kild, — “Kõik häädus, kõik nii südamete mullaks, Kõik tasadus nii hingedesse kullaks, Kui taeva sild.” “Kui kõik oleks tarkus, sügav tarkus.”— See teine hiilgav raas, — “Kõik eneses, mis madal, võita ära, Kui puhtus tunda uue elu sära, Kui kevadel aas.” “Ja armastus, kui ta ei leinaks üksi.”— See kivi kolmas kild — “Kui ta ei surma, kadumist ei usuks, Kui ta ei enam nagu sundus rusuks — See päiksesild!” “Siis võiksime kõik kanda oma krooni.”— — Küll oli see raske kroon — “Ju mullas siin, kus vaev ja murepäevad Ja öö, mis üksi vaimusilmad näevad — Muld oleks troon.”— — Kolmkümmend pikka aastat pime Öö, ikka ja ikka öö, Kolmkümmend pikka, pikka vaikset vaeva Ja siiski astmed tasasete taeva, Ööl elu töö.

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998

SAMM-SAMMU IKKA…

Sammsammu ikka pikka kirjatähte rada, Kui minek küntud teel, Ma ees ja vanaema avitajaks taga, Nii pime ja nägija teel. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 230

230 | E RNST E NNO /1875–1934/

Nii läeme, puhkame, nii tasa jälle läeme, Ja jälle puhkame; Nii vahel isekeskis arutama jääme, Sest kitsas on küsija tee. “Sa ütle, ema, kuhu jäi see pulmaline, Kel puudus saajasärk?” “Ta viidi välja õue, öeldi talle: mine! Ja rahutus olgu su märk. Ja väljas, sääl kõik oli pime, kõik nii tühi, Et nuttis vaene mees, — Kuid süda see ütles: rühi! ütles: rühi! Ju saajasärk sätendab ees. Mees vaatas, üksi kaugel liikus väike sära, Täht kaugel otsata — Mees rändas tuhat aastat, tuhat rändas ära, Siis alles sai pärale ta… Sest kuninglik pulm, see oli kõrgel taevas, Täht kaugel otsata, Nii kaugel taevast, et tuhat aastat vaevas Mees rändas — see meie maa.” “Ja siis, mis siis sai, ema, mis siis sai sest mehest? Kas siin oli saajasärk?”— “Kes teab, mis laulu tuul küll laulab väiksest lehest, Kel osaks sai koduta märk? — — Sest mehest said ehk igatsejad siia ilma, Üks tõug kui valge öö, — Kui valgus pisarateks pimeduse silma — Nii seotud minek kui töö, — Kui töö, mil lõpp on kõrgel, kõrgel taevas, Sääl kaugel otsata, Nii kaugel mullast, et tuhat aastat vaevas Käid ära, ei sinna veel saa.”— Nii läeme, puhkame, nii tasa jälle läeme, Ja jälle puhkame, Nii vahel isekeskis arutama jääme, Sest kitsas on küsija tee. Nii läeme käsikäes me kuninglikku pulma, Koos pime ja nägija, Kaks vaimus vaeset, meid nii valgus kutsus tulla — Ta sääl ju — eks minagi saa.

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 231

231 | E RNST E NNO /1875–1934/

VANAISA SURM

Külm köitis kõik väljad, köitis kõik veed, Kõik valge linaga kattis, Jäid üksinda vaiksed südamekeed, Kui hinge tagamaa õitsevad teed, Mis ori endasse mattis. Surm heinale sõidab küliti reel — Surm tuleb, isa viib kaasa — Kaks väetit üksi istuvad leel, Veel üksi nuuksuda usaldab meel — Ja haige naeratab tasa. “Mis on kõik elu kesk vaeva ja ööd? Kõik elu — ahelad, valu. Üks naeratus: vööle kinnita vööd, Nii astu ja mõista tasaste tööd, Käi okasteed ummisjalu…” Surm heinale sõidab, tuleb ju säält Üle vainu õue poole. “Kui kuuled, pereeit, tibude häält, Kas teri annad neil’ laudi päält — Kas võtad neid oma hoolde?…” “Kes meitest on kaua armastust näind, Teel koju, kalmude linna, — Eks teise tiiva all minagi käind, Eks teisigi minu tiiva all läind — Võid Issanda rahus minna.” Surm sõidab õue, koputab lund, Mis täitnud viiskude servi. “Sul Issand andku magusat und, Et mitmevõrdne oleks su pund — Vii naisele palju tervit. — Mis on kõik elu? Kõik mure ja vaev, Üks tere ja jumalaga; Ja vabaneb vaevalt kalju seest kaev, Ja vaevalt merele purjetab laev, Ju tere ja jumalaga.” “Et õnnistaks Issand su kuldset suud — Küll soe on täna ja ilus — Tee lahti uks, toeks kinnita luud, — Kui ilusti õitsevad õunapuud — Läen kõnnin oksade vilus…”

Hallid laulud, 1910 Rändaja õhtulaul, 1998 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 232

232 | J AAN K ÄRNER /1891–1958/

JAAN KÄRNER

HOMMIKUMAA LEGEND

Ta mõistmatuna rändas kunagi maailmas, ta päevad kadusid nii nagu halli uttu: ei kuuland isandad ta prohvetlikku juttu, ei kuivand sellest pisar orjalaste silmas. Ta püüded kustusid kui tikutuli tuules, ta sõnad hajusid kui öösi nähtud uni, — siis kõrbe põgenes ta — prohvet Sakia-Muni, et leida rahu vaba kõrbe-elu luules. Ei olnud rahu seal, vaid üksinduse õudus ja tühjus masendav ja liikumatus ringi, kus päike maale viljastavat kiirt ei kingi, vaid näitab surmavalt ning julmalt oma jõudu. Nii jutustab legend: ta kõndis kõrberadu ja aina elutumaks päevast päeva muutus, kui elutuse hingus tema hinge puutus ja kõikjalt ähvardavalt vastu vaatas kadu. Siis viimaks ahastuses käed ta tõstis üles, ja taevast märki otsis tema väsind vaade: “Oo, jumal, kas või ainus elus olend saada, et mitte nõnda tühi poleks kõrbe süles!” Jäi vastuseta tema palve siiras hardus, ei kuulnud jumalast ta kõppu ega kippu, ja prohvetil jäid käed kui raagund oksad rippu, ning keha kuivand puuna ootamisest tardus. Ent tuli kevad siis, ja tuli tuulelaine, ja linnud tegid pesa tema kuivand käele, — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 233

233 | J AAN K ÄRNER /1891–1958/

ta silmist langes pisar kõrbeliiva peale liikus meelsasti tädirannas, ja südant liigutas taas elu tukse maine. mängis uljasti marupolkat, kaerajaani ja kungla-rahvast, 1912 Tähtede varjud, 1913 püüdis pilke kui vähki kahvast Valitud luuletused, 1957 oma põue igast kolkast. Kõdistasid need pilgud teda imetaolise võimsa väega, ja veel vahvamini ta vedas, LAANE-KUNINGAS üle keelte kareda käega. Lendas polka, et värises maa: 1 ütelge, kes mu vastu saab. Noore ning nägusa poisina algas, Kasvas Laane-Kuninga kuulsus ehitas metsa sepikoja. aastatega ja kasvas rikkus. Oli elu aina kui talgus, Aga pilli ta mängis tuulde, voolas päevast päeva kui oja. mängis, et pisaraid silmi tikkus. Kõlises kirikukellana alas, Tüdruk, keda ta vaatas ja vaatas, paukus haamer ja vuhises tuli. kes on talle nii armas ammu, Rahvast üha läks ja tuli: temast uhkesti mööda sammus, sepp see meistrina kõike valas, talle ühtegi pilku ei saatnud. voolis, tagus, parandas, paikas. Suudleks tedretähtede vaiku Oli kadedusväärne kui jumal, sepp ta põsilt ja aina paitaks lõikas vilega rauda ja vaikust, teda, nii imeõrna ja väikest. silmis päikest ja ääsi kuma, Aga, kurat võtku, mis aitab lihaseis pinge ja tahe suur: kõik, kui saavutamatu see lill. nõnda ei suuda keegi muu. Mängi või puruks süda ja pill. Tagus ta saatust kui kuuma rauda: Külapoistega maadlema kippus, pole mehele miski tõkkeks. härjana kõik nad puskles alla: Igast hädast saab üle auga — võitjana tõusis kui mäetippu, aina vilet ja naeru rõkkas. — kust võib vaadata üle valla. Toeta kindlasti kannad maha, “Sepp nii kergesti juba ei väsi,” ei sind ükski pikali kisu. naeris igaühele näkku. Hää oli uni ja hää ka isu, “Pole kogu riigiski täkku, oma tööga teeniti raha. keda ei rautaks minu käsi.” Polnud tarviski mingit imet: Ja siis kandle ta kaela heitis, vedasid laiali sellest laanest kõmpis kiiresti kodu poole. üle kihelkonna ta nime Oma südame ära peitis, adrad, äkked, vankrid ja saanid. mõtles, kui tüdruk minust ei hooli, Kasvas ta jõukus, kasvas ind: mina temast ammugi ei, — ükski ei tohi laita mind. kangekaelselt käis omi teid. Oli südames karm ning hellik: Kõvemini veel kõlksus alas, puhkepäevadel, kaelas kannel, paukus haamer ja tagus malmi, kaasas õpipoisid ja sellid, kuna väljas hingas palav Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 234

234 | J AAN K ÄRNER /1891–1958/

suvi ja põllul rukis valmis. Juua lohutust sellest mürgist — Sepp see vikateid tegi uhkeid, ah, see elu on vastik ja lige. andumusega voolis ja lihvis. Õnnetu süda on hirmus valus Hobulakana juus tal lehvis, heldimusest ja suurest lembest. silmis imelik tuluke puhkes: Nagu almust ta ainsat embust kogu maailmale näitan, mis suudan, põlvili oma armsalt paluks. seppa seda nii kergelt ei murta. Aga südametu on naine, Teada isegi naise truudus, kui ta süda on teise päralt: maksab sellepärast siis kurta? ühele karm ning elutu aine Enne kui jõgi on kinni jääs, läidab teisele leeki ja sära. on see tüdruk heidetud pääst. Ühe õnnetus — teise õnn, 2 nõnda see ikka maailmas on. Jõgi on kinni, ja valges lumes Aga ei mõistnud sepp, kes hullus uinuvad aasad, metsad ja põllud. mõttest sellest, et teine võidab. Pilvine taevas, madal ning tume, Parem juba hingaku mullas aknail õitsevad külmahõllud. kui et elusalt põrgu sõidaks. Süngelt vuhiseb sepa vasar, Põrgupiinad ju pigistasid alasi kõlas ei ole uljust. teda, kui ihuüksi oli: Mure tõsine seppa muljub, põles ta iha nagu õli, töötab ta vastumeelselt ning tasa. korda ei läinud mingi asi. Tema kõrvu on tulnud kuuldus, Sepistu hooletusse ta jättis, et ta tüdrukul oodata pulmad. kõndis küla ja alevi vahet, Hammustab vimmas ta vere huulde, jootis kõrtsis vargaid ja pätte, tõmbuvad kortsu ta kõrged kulmud. õhutas hinges õelat pahet, Haamri ta nurka viskab siis: kättemaksu sellele, kes mõni elu või paradiis! südames võitu pidutses. Päike on päevade kaupa kartsas, Ometi viinaaurus ning uimas kogu loodus kui hapu kile. enam ei teostanud ta seda, Jälle ta istub alevi kõrtsis, aegamisi jäi hoopis tuimaks. laual klaasid ja huulil vile. Koerapojana haukus süda Kurat, mis teha või kuidas olla: mõistusele, mis kinni jäänud mitu korda ju tüdruku talus iseendasse pikas vihas, käinud ta kaebamas oma valu, teoks enam ei tõusnud lihas, aga ikka on jäänud alla. murtud kõrtena käte käänud Kõik ta elus on kätte saanud, langesid kokku kõrtsilauas. keegi tema vastu ei suuda: Saatuslikul päeval ta istus terassitked ta käte sooned, mõtlikuna ja vaikselt kaua, tõstavad üle kümne puuda, viimaks raskeil sammel astus sülle võtta ei saa vaid naist leti ette ja käratas nii, seda, keda ihaldab vaist. et või hullumajja vii. Kibe on armastus nagu türgi Iial ta elus ei jäänud alla, pipar, mis kõrvetab kurgulage. nüüd siis ometi pidi jääma. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 235

235 | J AAN K ÄRNER /1891–1958/

“Kõrtsmik, hõi, sa napsi kalla, minu pulmas kõik peavad jooma, nii et kuma on üle taeva!” Ning siis voolas viina kui jõge, prassis ja praalis inime sõge, süda endal valus ja vaevas, nii et lõhkeda tahaks rinnus. Öö ja päeva ta kõrtsis viitis, tuuseldas igaühte kui kinnast, ostis kahjuliike ja kiitles, kuni viimati hullusehoos enda metsa üles poos.

(1933) Sõna-sütega, 1936

KAARNAMÄE BALLAAD

Elas julm ja jõle härra lossis Kaarnamäel. Polnud piiri tema võimu meelevaldsel väel. Küürakil käis vald ta käsul, maoli roomas mõis. Varandust ja elu võtta oma orjelt võis. Oli kohutav ja jube hommikul ta tõus. Aimata ei võinud keegi, mis tal jälle nõus. Oma ülbuses ta vandus kokku maad ja merd. Isu polnud tihti tal, kui polnud näinud verd. Häda sellele, kes sellal tema silma jäi: kes ei käinud kummargil või polnud palja päi. Peksupinki laskis saata, olgu naine, mees, kes ei suutnud armu leida tema palge ees. Värvis ihu esimene sooja vere piisk, tõusis tema kurgupõhjast rõkkav rõõmukriisk. Tõmbus irvituseks nägu kuratlikult õel. Paiskas sõna parastava, terava kui nõel. Kõditas ta kurja kõrkust karjumiste õud. Otsis ohvreid abitumaid tema toores jõud. Isu tõusis hea kui loomal — istus lauda, sõi, kuna õues kubjas alles viimseid hoope lõi. Kord, kui õelamalt kui muidu tõusis härra julm, tütarlast noort õues nähes kortsu läks ta kulm. Oli erutavalt ilus tütarlaps see noor. Ihu oli õrn ja valge nagu kasekoor. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 236

236 | J AAN K ÄRNER /1891–1958/

Elutuli helkis silmis hea ja armas tal, aga kes see lubas käia härra akna all? Peksupingil lunastama eksituse ta pidi härra meeltelõbuks oma verega. Hambad kokku pigistatud, hinges — kättemaks, sangarlikult talus peksu, mida soovis saks. Kuulis peksust sellest kutsar, tulles talli poolt, tundis oma südamesse tungivat kui noolt. Paiskas verehoo ta pähe valus vihasööst. Tohtis aga mõelda ori härra häbitööst? Surus viha enesesse, tõsiseks jäi mees. Varsti jälle hobud olgu härra ukse ees. Sõidutas ta õelat härrat nagu ennemalt. Vaatasid vaid sünged silmad kurjalt kulmu alt. Silme eest ei kadund enam hetkeks peksupink, ega veedelnud ta vaadet õitsev org, ei kink. Ühel õhtul tuli kaugelt kodu poole sõit. Härra nägu hiilgas ülbelt, silmis säras võit. Süngelt istus kutsar pukis, meeles neitsi noor, kelle ihu noor ja valge nagu kasekoor. Ehahelenduses helkis eemal taevakaar. Kodu poole kippus kiirelt kärmas hobupaar. Rangelt hoidis kutsar ohje — olid kindlad käed. Mööda välgatasid põllud, metsad, orud, mäed. Ehahelenduses üles kerkis lossitorn, valitsedes üle valla, kivine ja morn. Vastumeelselt tõmbas kutsar pilgu lossi pealt. Nagu pesemata häbi teda tõrjus sealt. Vasakule pööras vaate: küpsev nisu, kaer. Meelde aga tuli jälle peks ja ilkuv naer. Äkki: jäärak, kõrge kallas, all kui peegel järv — kumendas ta vaiksel pinnal nagu verevärv. Ainus pilk, ja kutsar tõmbas ohjest hobuseid. Küllap teadis, kuhu keeras — tundis kõiki teid. Hetk veel mõni uhket traavi — kadus loss ja põld, kuristikku vasakule keeras järsult tõld!

(1943) Viha, ainult viha, 1944 Valitud luuletused, 1957 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 237

237 | AUGUST A LLE /1890–1952/

AUGUST ALLE

EESTI PASTORAAL

Vihma küll valab ja pilvede vinas taevas kui maa sügisudude tinas. Pilvi rebides vilistab tuul, kari on väljas veel mihklikuul. Karjalaps vaeseke kuhja all kükib, kaelani märg, külm kallale tükib. Tuule ja vihma käes elajad norgus, karjakrantsilgi saba on sorgus. Tarvis on hoolega kuhjasid vahti, peremehe hääl ei anna mahti: “Sihändsel’ karjasel’ vaja om malka, kuhja om pusatu — massa veel palka!” Tuleks kord õhtu, poeks ahjule tarre rätid ja pastlad riputaks parrel’; peagi süüa saaks soojendud suppi, paelu veel pastlale punuks hea jupi. Õhtu nii veniks... käes uinaku tund. Varakul peremees peletab und: “Latse, maast valla — rei tuleb maha, tõistre perest nii jääme taha!” Tahes või tahtmata üles punni: karjast ja koera võib igaüks sundi! Rehi on maas — ei ole sul vahet: tarvis on valgeni lõpeta ahet! Puru veel suus — pead võtma märsi, perenaine ei oodata kärsi: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 238

238 | AUGUST A LLE /1890–1952/

“Karjalaps nooruke — ega ta väsi!...” Nii käib sügisel karjase käsi!

1913 (1916) Üksinduse saartele, 1918 Valitud tööd, 1954

LEGEND

Käib lapsuke Jeesus maailmas, tal kevade naeratab silmas; käib, õnnistab kevade ilu, kui kaste on õiel liig vilu. Käib hommiku varakul, hilja, teel õnnistab rohelist vilja; käib, puistab vainule lilla ja silitab tallede villa. Käib õnnistab linnukest pesal ja põllumeest adraga kesal, maad, metsa, allika vett, mesilinnukest korjajat mett. Käib lapsuke Jeesus maailmas, kui kevade naeratab ilmas. Kui leiab ta lapsi teel häid, neil silitab õnnistes päid...

(1916) Üksinduse saartele, 1918

JULMAD TÄHISED

Kes veel usuks kaunist müüti vendlusest ja vabadusest? Rahvad rakendatud küüti katkuveole, relvateole. Mõtlik hing saab rabanduse: kas veel lootust rahu-eole? Raamat taas on tuleriidal, vaba sõna kannab raudu. Rassi märgid uksepiidal… Meie aja ränga, julma tähised. Kes nende kaudu söandaks veel rahu-ulma Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 239

239 | AUGUST A LLE /1890–1952/

oma mõttes, meeles kanda? Kirikutes palutakse, südamest küll anutakse rahu maa peal’, rahuriiki. Samu palveid vanutakse igivanu tuhat aastat. Palub ema, laps ja naine: “Heida armu, halasta, ära meie kodu laasta, kaitse meie rahvast, riiki, möödugu su vihalaine!” Aga tänaval ja turul koos on maise võimu tipud, trummid, pasunad ja lipud, jala-, kahurvägi, tankid, — relvastatud rahval’ rangid kaela surub. Vaikib juubelduse mõna — juht tribüünil võtab sõna: “Rahu — jõuetute voorus! Meie relvad, meie noorus teab, et rusikas on õigus, — mitte lepingute lõigus!” Ordumeistril vastsed konksud vanast ristist välja kasvand. Nagu muistegi, nüüd kordub: üle ujutab ükshaaval riigid nõrgemad ja rahvad ordu soomusväe laava. Argument — et enam vajab eluruumi oma ordul’, rauda, õli, leiba, rasva. Nõnda sunnikorda rajab julm ja vahva. Vanal Rooma emahundil hambad lõrisedes õrri: ootab ainult soodsat tundi, et saaks surmahaardeks lüüa kihvad nõrgemale kõrri. “Häda nõrgemale!”— hüüab, vallutab ja maha tallab oma raudse käpa alla.

(1939) Valitud tööd, 1954 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 240

240 | J AAN L ÕO /1872–1939/

JAAN LÕO

KERJUS ja punapiiskil paiskub põrmusse. Sest valuvaatest ära hirmunud, Nad riisusid ära õrn tundlik laps, kui taga-aetud, mu raha, mu vara ta tõttab tuppa, peidab padjus pää — ja tõbi mult tabas ei nähtus silmist, heli kuulmest lä’e: mu viimase jõu. jälk ülekohus, õudne, verine Mu armas on ammugi näib looma tapp ja hukkus lapsele. jätnud mind maha, Kuid harak aial hända vibutab mu jumalast ammu ja omi lapsi kutsub, kädistab: ma taganend ju. “Suur valge siga laual selili, Mu ümber tuul vingub, kõik neli jalga õhus õieli!” mu riided täis lund: Õlgkatusharjal istvad varesed “Jää puhkama, kerjus, ja vaatvad ahnelt alla, vihased, sull’ soovin hääd und!” et koerad haukel ära a’avad neid, Ja üleval ronk, ei anna koristada jätiseid. see surnute lind, Hall talumees kui osav anatoom ta keerleb ja karjub: sääl lõhub, lõikab, tükeks lagub loom, “Ma koristan sind!” ja sisikond, veel soe värskusest, on naiste käes, säält hargub rasva kest. Nägemised. Divis manibus, 1916 Virk väike tigane, kõht kollane, raidrasva raasu nopib ülesse. Mis üsna hõõgub, särab sädemis — SEATAPP leelõukalt kivi kisub karjapoiss, et värsket magu kivil kõrveta’. Ei mitte vaikselt, nagu voon ja veis, Aur kerkib üles udusambana; ei sure siga: hädaheli täis ta valgis pilvis, kergelt kaduvais, on õu ja õhk, kui, rinnus surmav haav, käib taeva poole magus ohvrihais. ta risti aial, veri vahutav käib, kohab kaussi, koprub kõrgele Nägemised. Divis manibus, 1916 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 241

241 | J AAN L ÕO /1872–1939/

ÜMERA ÄÄRES veel punavil palgil 1210. a. meid hävita arvas, — need õigusid õhtul Taara, me abi, me taevane jumal, Ümera salus, ohvrit sul toome õhtusel kumal. mürk-mõrudas valus. Ümera kaldal, Keiritar, kuis olid sa vägev, tumeda Toonela tütar, kuis olid sa valdav! sulgus neil kinni Appi meil võitluses kustuvaid silmi, sirutid käe, hanguvaist ihudest põrmusse pillasid avitas hingi, vaenlase väe, viis salkades alla, ta su jalgade järg. kus varjude riik. Kui kaikub me võitluse Ümera kaldal vihane huik, nüüd huluvad hundid, sõjasarvede luik, kisavad kaarnad me kilpide kõla, koolute kallal, ja odade heli, kurbus ja kurt me lahingi hüüd: sest vaenlase vallal. “Taar’ avita!”— Kaebavad kaasad ei keegi su nime ees ja halavad emad püsida saa. lindena, Ha, kuis oskasid langenud poegade pärast. surmavalt sattuda Vägev on Taara sääl meie odad! me taevane jumal, Voolitud var redelt loitke tal, leegid, nirises niiskus, õhtusel kumal. purpuri piiskis — hingede märg. Nägemised. Divis manibus, 1916 Väledalt välkusid ambude nooled, halvasid vaenlase VANEMUISE SÜNDIMINE südamed, sooned; ta soomussärgid, Ei olnud kuud, ei olnud päikest veel, ta kilpide sära, ei õhkund tähte tuled taeva teel, neid lõhkus ja lõikas kui sünnivalus vaevles voode raal me mõõkade tera. noor nurganaine, ilus Ilmatar. Ordu rüütlid, Küll kiigutasid kavet vete vood, valendav valgis rüis, ei sündind laps, ei vaikind valuhood. Liivi, Läti Küll hüüdis Ukot, ülijumalat, sõjaka nooruse õis, ei ilmund abi, läksid aastasa’ad. kes hommiku algel Ta põlvedele pesis muinaslind, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 242

242 | J AAN L ÕO /1872–1939/

kel aset muud ei pakkund vete pind. Teada ei kohta, kuhu küll sattus, Lind haudus põlved ülipalavaks huntidest aetud voodesse mattus ja küttis koorma ärakandmataks. ehtedest ilusam, kuninga kuld. Siis nurganeid end võimsalt sirutas, Kalurid vahest, kui õhtudeil selgil kõik munad põlvilt paiskas, purustas. kalale sõudvad nad tõrvaste helgil, Sääl koortest, ülemistest, tekkis silmavad sügavas imelist kuma, taevakaar mis ei tuluste, tähtede oma. ja alumistest alla mannersaar Hoidvad sääl krooni haldija piigad, ning sorast süttis särapäiksesilm valvamas ümber neil sägad ja siiad, ja munavalgest kuu ja tähteilm. suured ja mustad koletis-kalad, Siis alles Ilmatarist ilmale purpuri-oimis, põlised-vanad. sai Vanemuine vete pinnale, Öil kui suvistel heljuma tõuseb suur tark ja nõid ja luulegeenius, voodele Laenetar,Vellamo tütar, meid valgustama põhjatumas öös. endne siis ehib ta pead diadeem, vürstide uhkus, vägede rõõm. Nägemised. Divis manibus, 1916 Kangelast ootab ta kuninga poega, tuleks, kes võtaks vägeva käega pärida omale isade krooni, KUNINGA KÜBAR asutaks uuesti riigi ja trooni. Tule ei kangelast, kuninga last, Kaotud lahingist veres ja vermis lahingis langend nad ammusest a’ast; päästsivad sõdurid pealiku ehte, asjata kumendab kuninga kuld, kaasas neil kuninga kullane kübar. orjade veres ei sütti sest tuld. Tiheneb õhtu; metsade paos, haigutab, ootab neid öösine khaos, Nägemised. Divis manibus, 1916 huntide hulg ja kullide huik, oksadel hirmunud lindude suik. Surmani väsinud, roidunud rännus, komistab jalg neil kivis ja kännus; kukkuvad, hukkuvad ohtudes öisis, surevad soodes, kiskjate küüsis viimseni kõik. Maha jääb sallu, surnute sekka, kaitseta kuninga kuld-diadeem, vürstide uhkus, vägede rõõm. Tulevad hundid ja leiavad krooni, haistvad ja vaatvad ta hiilgavaid jooni, heitvad ta veerma kui helkiva ketta, üle see haljava muru ja mätta, kuni neil kallakul käppadelt kaob, vetesse veereb, voodesse vaob kuninga kübar kui kuldine lumb. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 243

243 | H ANS VON K ÄKK /1889–1925/

HANS VON KÄKK

SALU LAUL (sel ajal tubliste ta sei) Ja nõnage, kui suiku tuges, I. Vaest augu lehe sissi lei. Vask vallan om üits rikas talu, Mis nimetedi Varesse, * * * Sääl peremehen oli Salu, Üits ommuk kooli-tüdruk Liisa Kes a’as iks kiissu keresse. Tõi söögi kausi lauale, Tal kibran oli saapa seere, Kun oli kartule ja kiisa, Tuul laie kaltse sehen mäng, Mis saatsve Salu auale. Kui vaades ta alt kaabu veere — Kui ära seie Endrik kala Jäi irmust teendril kinni eng. ja joba ööle rihma keit — Pung piiu surut, tööle hoolas, Sis rabas ta veel üte pala Es kogu võlga peremees. Ja sedämaid ka enge eit. Kolm-neli siga talve soolas Kas otsan olive ta päevä, Ja pere-katlan liha kees. Või jäie kurku kala-luu..? Äärbäri uue üles tegi, Sest tääve nee, kes tedä näevä, Mis ära oli värmit päält Sest tääb ek rohkemb rahva suu... Ja leenige tal oli regi Kik valla rahvas kokku aeti Ja Rilli kõrtsin tõst ta äält. Ja tetti uhke matusse. Pand tütre Liisa linna kooli, Nii tihelt söögi-laua kaeti Paar pilti seinä pääle tõi, Kui kividega katusse. Sääds saali sohva, vedru tooli Sääl oli mitmetsugu saia Ja karavinnist taari jõi. Ja mitmetsugu karaskit, Kik küla pidäs Salust lugu Ka napsu oli rohkelt kaia Ja iga mees küsk temält nõu, Ja pääle salva eeringit; Ta avit vaesit mitmetsugu, Kolm seltsi sülti, sia liha, Kui olli kehvä a’a ja tõu. Paks piim ja korbi, värske või, “Seitungi”Salu talve luges, Kik ärritive söögi iha, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 244

244 | H ANS VON K ÄKK /1889–1925/

Ja kes ka sei — see äste jõi. “Sa, paavst, aid kik mu plaani segi, Viin nakas mõnelegi pähä, Per Dios! sina olid ull! Jo lärmi leive mitme suu, “Dominus ac Redemptor”* tegi Sest eestlane joob viinä vähä Jo pallu kahju kerikul . Ja rutemb purju jääb kui muu. Mu ordo, mis nii pallu kasu Aid-veeren pehme einä sehen Tõi usule, om otsan nüüd, Salk mehi ist ja juttu ai, Küll ma sull üitskõrd kätte tasu, Neil oli õlle laasi ehen, See kik om, Kleemens, sinu süüd!” Kost iga mees va kibet kai. — Mu poeg Ignaz, oh Mater sancta “See pidu oles üsnä lõbus, No... ütle, mis ma tetä sai, Kui valla lääs veel mäng ja tants, Kui tede krahv Florida Blanca Sis mina kah, ma alla kõbus, Mul nõnda kangest pääle ai. — Löös lusti...”,arvas keegi Ants. “Sa Purgatooriumi kuuma; Va Salu, meksid ulga a’a, II. Noh, ega’s taeva-rõõmu tuuma Kui keha oli matet maha Sa muidu õigest aru saa, Ja aua pääle sorgat rist Noh, Salu, sina oled vaba,” Ja kirik-ärral masset raha — Tal ütel Galen “lendä nüüd. Eng surnu aiast plehku pist. Kae, et su tondi kinni‘i raba, Es pääse Endrik kohe taeva, Lääd põrgusse, — om oma süüd! Kun oot meid paradiisi rõõm, Näe, siin om vaga engle siivä, Vaid puhastuse tule vaeva Ma sulle laenate neid või, Sai pant, et kõrbus patu kõõm. Na rutemb taevasse su viivä, Sis lendät kergelt, nagu põi.” Purgatoorium. III. Sääl katoligu-usu mehi Kui õhtu agu ärä kiste, Kui sääske oli parte pääl, Eng taeva usse ette sai, Neid pitsitive piinä pihi Näi Peetrust, kui see puu all iste Ja kaugel kõlas iku ääl. Ja talle siast juttu ai : Piiskopi, paavsti, vürsti, krahvi, “Oh taeva vaht, tee värät valla, Abbati,munga,kindrali, Mul ihu põrgu irmu täis, Kik kõhna, kõllatse kui ahvi, Jo tuli leegib jala talla Sääl oli mahan pikali. Ja kaugilt tondi-kari näis!” Paavst Ganganelli ja Loiola Sis küsis Peetrus: kun sa olid, Siin tülitsive ammust a’ast, Et ma su kik see aig es näe, Neid ässit veel del’ Mirandola, Misperast taevasse sa kolid, Kui vällä pist ta nuki paast. Kas maa pääl kitsas oli käe? Loiola riiel õige kurjast Ma oli karantiinin kaua, Ja kuue käise üles lei, Kun nahka põlet põrgu ving, Taht paavsti kinni võtta turjast, Nüüd ära puhtust sa mult nõua, Kui manu karas politsei: Sest suitsun sures täi ja ting. — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 245

245 | H ANS VON K ÄKK /1889–1925/

“Noh, istu maha, vana Salu Kui sepäl ära rautte sääst. Ja kõnele, mis kuulid, näid, Mispärast eestlane om edev? Kas meeldis Purgatori olu Misperast upsak om ta meel? Ja pallu lõunun kõrbus päid ? Misperast temä sõna lodev Ja lobisema vapper keel? Salu jutt: Tal maja ära värmit välläst, Seest aga tolmu, roojust täis, — Mu pidäs parsil arst, kes kare, Tal silmä auku jäänu nälläst, Galen vist nimi oli tal, Must ame kiili-august näis. Ta pengi pääl ist keset tare Kui lääb ta aga rahva seltsi, Ja abe ripend põrandal. Sis ehib ennäst nagu krahv, See vaades teravaste läbi Ta kannab moodu järgi peltsi Kik minu amme voldikse, Ja saksu kigen järgi ahv... Mul oli endest üsnä äbi, Tal manisk kaalan, lipsu ehen, Sest seere olli poritse. Kamassi jalan, lossi pääl, Siis ütel tohter: Eesti mehe! Uur taskun, täie juuste sehen..! Ma üsnä imesteme pea, Mis tuleviku võite sääl Teil ümmer om küll rõõva ehe, Te oodate, kun rahvas ahvib Kuid musta olete kui sia. Pald järgi ütte välimust, Ma ütli: ärrä, kui te sallis Ja lollusega ennast trahvib, Mu rumalt kõnet, meil om nüüd Sest temä vaim om tuim ja must? Maa kasin, seebi nagel kallis, Teil kodun mitmetsugu pilli, Ei mustus ole mede süüd. Küll klaveri ja viiuli... Me aost kuni õhtu illä Kes mängib neid, kui peon villi Küll teeme orja viisi tööd, Ja tühja pääluu riiuli?... Kuid — maa ei kanna äste villä, Mis aasta sa’a om alla rõhkun, Mis teenid, kik saab ärä sööd... Mis vägivald om tuimasten, Maa massu, teendre palga raha, Mis Saksa piits ja rusik lõhkun Tonn räimi, vankre määrde kast, Ja kantsle-lobi uimasten, — Puskari toop ja pastla naha See seisab kängun õige kaua, Om tõusun innan koledast... See kosub aasta-sa’ade teel, Sis kärät tohter:“kinni lori, Kui kadusive orjus raua, Kas sa mu mõnes narris pead, Es ole Eesti vaba veel... Kui salli ma, et ilma pori Kes annab murret vaimul väge, Sa taeva riiki sissi vead. Teeb puhtas orja kätt ja keelt, Ma mitu sada aastat näie Sest egäüits om kõrk ja äge, Siin surnit kige ilma raalt, Kui valla saab ta sundus-teelt?...” Kuid kuskilt nõnda pallu täie Ei tule nagu Eesti maalt. * * * Ja ammu kõnel mulle keski, Veel kaua riiel tohtre-ärrä Et mõistust Eesti mehe pääst Ja sõimas meid ja mede maad, Om nõnda sama löüdä raske, Ma pallalt kiti talle perrä, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 246

246 | H ANS VON K ÄKK /1889–1925/

Kas muidu lollist valla saad! Nüüd ole ääs, va võtme-esä, Mul sedä platsi juhate, Kun üles säädä võis ma pesä Ja väsünd konte puhate. Ka sedä tahas ma veel täädä, Kun om siin krahv ja õpetei, Kas või ma aset sinna säädä, Kun ärrä telgi üles lei ? — “Sa küsid, kun om Helme Behse, Ja armuline mõisa krahv... Üits ammu põrgu katlan keese Ja tõine vett tal selgä kahv... Misperast otsid sina saksu ? Kas imustet, et veelgi siin Löös mõisa-ärrä piitsa plaksu Ja uuest’ nakkas sinu piin? Koe’nd engle-mait om joogi pannu!” Küsk kurjalt Peetrus, võssa ast, Ots puhmast vällä õlle kannu Ja kaua kuiva kurku kast.

* Dominus ac Redemptor — paavsti bulla, millega Jesuiitide ordu ära hävitati.

Meie Mats 1919, 12.IV Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 247

247 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

HENDRIK ADAMSON

JOOSEP mia sis tüki tei: (Pallast tõne ku te tiiäde, suutu uus jäti oma särgi sinna, miis, olgu’t sedäsama muudu asje nägu sisask viskap ännä, seldsin om ollu ku te’gi Joosep) ku tal kirju’ luu’. Emänd tõmmas kisa valla, “Näi ta liikvet kõrisõlme, rõõvit kisk, mis nisa palla, vallakistu jakiõlme, või viil tääp mis muu.” kääni kõrva pää: “Edesi!”— “Mis, sääl es ole Nätä tolgendevit nisu kedägi suurd. Os miu poole mulle ülepää’i tii isu, kindlast kukkun võit, mia neid putma’i lää. aga ahukaard tei untsu Tahi õkva juusku panna, ja kaits vana luvva kuntsu aga poti-vaari Sanna nõusiv’ mune, võid. ütel:“Kuule, Jott! Panti vangi,‘s ole kavva, Tiiät, pildra aig om paras varsti võeti maha ravva, olla sinul naise varas: kiil mu valla päst. ärä vaari-pott.” Und kaits-kolm sai sel’lätedus, “Emänd, siande nali’i massa: näl’lä aig sai kindlass tettus, mõni kuulep ja viil...”— “Kassa sii mu suuress tõst. mul siin pruugit suud!” Muduk olli asju miandsit, “ Sedä ‘i tii ma elu sihen.” mitmit-setmit seltsi, siandsit, Juusk mul perrä, mia tal ihen, et kas kakka kõtt. jalg läits vastu puud, Neist saap perän pikä jutu, komisti — üits jalg mul libast palam’ pane piibu lutu, põlve riusale ja kibest sis... Näet, kossa... kõtt!” varba ärä lei. Seni emänd jõuse järgi, Mulgimaa, 1919; 1936 tõmmas ännäst kinni särgi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 248

248 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

MUST MEES laine puudutas lõunaveert, alla kiskus ta vetekeerd. Raagudest ruske rühkis kuu, Kuri veel kuusikun kükitas, sadas härma, praksus puu, kõpitses kõrva ja mökitas. murdus oks, kilahtas lind, Kärgahtas hommiku-kuke laul, värehtas tiib, ürgus lend, must mees haihtus kui öine aur. kabuhirmun käretses laan, nagu ajanuks ümber Paan, (1930) Tõus ja mõõn, 1931 viirastus kõikjal kammutav larv, aeles ülal heitunud parv ega otsinud enne õrt, RIHEPAPP kuni rahunes sedavõrt. Kuri aga kössitas kuusikun. Kõnnip üü kassi käppe pääl, Tema’p see äsja luusis puun, nahkiire sel’län siiva; põlenud kännuna süsimust, õõrup siin oma näppe, sääl händ — kui märk pärast küsimust, akendes’ viskap liiva. punktiks all punetav uruauk, Aiga kell sekundidess raop; ümber harv harjus kui murulauk. korjas kui tävve kasti, Hammastest kabjaga täksib tuld, kaase sis kohe kinni taop, pilku ei ära saa pöörda kuult, käsile võtap vastse. sedap ta kätte küünitas; Ulguve unerebäse, oksamurd maha ta tümitas, pesäden pehmin peni nõnda et selgroog roksatas, sonive, jalgege sibave, hännaluu katki loksatas, silmä täis sikket liimi. muhu otsa lõi vihane vops, Kõbisep-rõbisep ritsiku rapp, lendas pääst metsa üks sarvetops, russaku, valge kui lumi, hammastest mitu puudu jäi, vaateve: pää vana rihepapp kukla päält surnuks kukkus täi. tugenu vastu kummi. Kuri kuuse all aietas, Norisep. Üleven kahisep kõrs, hambad haavasse vajutas, parden om kidsin ja kädsin, kiskus kihvaga kibedat koort, vahip sääld alla punane põrss, polnud ta vihal otsa, ei äärt, lõvva käive kui lädsin. ülal aga ümar irvitas kuu, Tõusup käsi ja tõmbap ruup naerust kõrvuni lahti suu, tondile lagipähä, tähed sibasid — säu ja siu kitap vana:“Vat sii olli uup, igaüks lasi oma vastla liu. aga viil van’dlasel’ vähä.” Tõusupool taeva sinimerd agu oma vetesse viskas verd Tõus ja mõõn, 1931 ohvriks ürguva päeva eest, pleektõbi läbis tähtedest, palavikpunane kukkus kuu läbi mäe pääl männiku, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 249

249 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

TULIHÄND SOE SÜÜTMINE

Eha helk kuidagi kumendab, Õdak oma val’lasteg’ vaskisteg’ takerdub tahmas ja nões. ämäre kinni võt’t iiru, Tegevust tolle tumeda ümmer karjamaa kaskitse teada tahaksin tõest. tuhandit tegi tiire. Nurgas laua all lahmitseb — Ravva nii maha laksativ’ krabiseb kuivand viht. kivisit vastu kiltsun, Kaludes-kaltsudes kahmitseb — ammasteg’ oksi naksati kõrval kõrge neid kiht. kul’luste tasaksi tiltsun. Pooli sõnu mees pobiseb, Soe silmi näi padrikust: tõstes sääl ühte-teist; kiilassiv’ nägu üdse; lausa lollusi lobiseb, taevatuan vastu tadrikit meisterdab mida neist: kõlisiv’ kahvle-väidse. “Kera selle ma kerisin — Ulus üits, töinas tõne sis, passib, puuslik, su pääks —, kolmas pist pikä joru — vesin veeritin verisin, olli vist kõvemb kõnemiis, omanda, ole hääks! tüdsevemb ääletoru. Kaela kase saad tohikust, Taevaluuk valla lükäti, kõri kõrkjane sees. äkki maailm läits valgess; Ega tõrelda tohi just — visati neile, kes kükitiv’, kurrutin leiges lees. midägi ette jalge. Juba kokku kõik kogusin, Kes mud’u kätte sai oma jao, anda ainult veel hing. sii varsti puhmase pages; Riideks saab sulle rogusi, luuk kinni kisti sis taevalao, hobusekabi on king.” laaneviir jäänu kui lagess. Nõnda mees pobiseb, lobiseb, soperdab, sõlmib, säeb; Linnulaul, 1937 seina taga kui kobiseks, otsiksid-katsuksid käed. Torget kui tunneb sõrm nimetu, KILLEVERE-KULLEVERE sopsatab esimen tilk, aknale liibub lõust inetu, Killevere kilises, mürgise mao mil pilk. Kullevere kõlises, Teise samasse sadades rõngasrüüde rüseledes, naamik ju nilpsab keelt; soomussärkide sagides. kolmanda piisa pudedes Kullevere kuked laulsid, tõkked kõik tõmmat teelt. Killevere kiivalt vaikis. Ärkab elusse, ägiseb Mäelt “Mändide Mühavi” teoksilolev tont; kärkis Kullevere Kulles, kokku vajub mees kägistet, taeva läbistab tulilont. määratu mehemürakas: “Killevere kiipsukesed, Linnulaul, 1937 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 250

250 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

Näljavere nääpsukesed, sõnade poolest purevaks, tulge mu vastu taplema!” siisap sadas sajatusi, Esmakorda seda hüüdes hulgakaupa hurjutusi, — Killeveres ei kihkugi. ega ta sellest hoolinud: Teisikorda nõnda nõudes “Taplen terve talu vastu, vastust ei tule tuhkagi. kaklen kas kogu küläga.” Kolmandama kutse korral “Purele peremehegagi, Killeveres kiljahtati, küünista külävanemat!” Kulleveres kurjustati, “Pole põhjust neid peljata.” nähti et Kääbus-Killest, “Võitle vallavanemaga!” amb õlalla, astuvada. “Asja mul, kellest hoolida.” Kulles kurjasti tänitas: Sõimas peremeest petiseks, “Oi hiigu, tohoh tohutut, külävanemat kaabakaks, kes see minda nii kohutab!” vallavanat verivargaks. “Ära nobetse nöökama,” Sõitis saanissa sõjasaks Killevere Killes keelas, kuldakraese kasukaga, ambu õlalta haarates. hõbenirgid hõlma alla. Nooli nöörilta vihises, “Mine, tülita tedägi!” raudahame raksahteli, “Kus mul karta ka kedägi.” Kullevere Kulles kooles Sõimas läbi sõjasaksa, mõõka tupest tõmbamata. kohe kuklasse karati, Killevere kikkad kiresid, väkke kuninga värvati. Kullevere kurvalt vaikis. Sääl ta selgä suitsetati Rüseledes rõngasrüüde, kaheksa-keelse kantsikuga, — sagides soomussärkide, ega ta tulnud targemaks. Killevere vaid kilinaid, Sõdis sõber sada sõda, Kullevere ei kõlinaid. tegi kaasa tuhat taplust, riste sai regede täisi, Linnulaul, 1937 rahasid rataste koormaid, — oidu ei omandand ometi. Kord said ligi linnuaia, ULJAS kus oli tuhandeid tarusid. “Ega sa nendega usalda, Oli kuskil kenä kirves, kuradi kes kohutasid, tuliteräv raierauda; õeluse ärä hirmutid! kivisse temäpki kargas, Materdas mees, mis materdas tera hüva sellest hävis, ent ei pääsend pälvit palgast: kuvvas kiriven kadusi. kolmanda päevä koidikul —— leiti laip pakuna paistetand Polnud sel poisilgi viga: keset tarude tükkisid, arukas asja ajamisel, purustet pesäpakkusid. tark ta tööde tegemisel; tükkis tulema teravaks, Linnulaul, 1937 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 251

251 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

HÄRJAMÜÜK Selle Ants upitas õlale, ise kõndis ja kõneles: Kuusest kuivast kolm jäi käbi, “Ostja aus, ent käemees kelmi: kännust vanast kolm võsukest; tahtis mu oma omandada, taadi surres kolm jäi poega, vara ära varastada.” kolm venda verisugulast. Talu sai noile nutikaile, Linnulaul, 1937 ealdasa enamaile. Noorem vend nõrgaarulin päris küüdu künnihärja, KANNELDAI HANNES vedise vao vedaja, seegi vendade vao pääl, Hannes oli kange kanneldai, targemi töö-teo pääl. taeva armu hangeldai: “Ogar oled,”võõras viiksas, pani ta papita paari, salaja kõrva sosistas, — ristis rahva raamatuta, viidagu härg Viljandisse, võttis viinata lauale, müüdagu raske raha eest. jättis lõpuks leivatagi. Ants aga härjaga astuma, Hannes oli kange kanneldai, Viljandisse veist vedama. pillil piigade peibutai: Salla salus ta seisatas, pettis kui kärbseid meele, Kullaru kuusikus kuulatas, võttis silmad neil veele, vaatis latvade liikumist, jättis leinama leele — kuulis kuuskede kiiksumist, kuubi katki käristama, arvas ostja ees olevat, tuhka päälaele panema. kiiksudes tend kõnetavat. Ise tema kõrtsissa itkes, Sellelep ta härja müüski, viinaklaasi man virises: andis hinna eest hüvä eest “Oi mind tulitöö tegijat, aastase ooteajaga raibet, rahvale lugijat!” vana kännu vastutusel. Kuri oli käbe kiusama, Ega ei tasund ostja hinda, õelus nobe nõudemaie: maksnud pääle oma matti, “Midä sina vaagud varembi, kui oli otsas ooteaasta, tee enne pattu parembi: lahkesti ant laenuaasta. tõuse tõtates teele, Vastutaigi aiva vaikis, rühi reisija reele, heli tegemast tall’ tõrkus. kopsa kirvega kolbale, “Ah, või teie seda sorti, laksa talle lagipähe!” seda sorti, toda tompu, Hannes sai rasket raha varga värki vennikesi!” kohe suure kotitäie, Mõlemaid mees materdama, päris paksu pungatäie, halvast tõvest tohterdama, põue mis põrsana paisutas. kuni känd käntsatas kummuli, Kõrtsist tend tabajad tabasid, kõlksatas kaas rahakatla. vangi vedajad vedasid Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 252

252 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

kirpudele kanneldama, jo ta Jämmejala jagu, lutikaile lugu lööma. küsip kangit kerentskide, perip papreraha pakke. Linnulaul, 1937 Talun nüid võõra tambive, kõnnusse ümmer kõmbive, ulgussit täis usseaia. KATE VELLE LUGU Suka sugu susiseja ümmer sõsarde sõglumen. Talun oli ulka omatsit, summan sõsarit-velitsit, Linnulaul, 1937 kodun kõtuksit küllätsit. Suka sugu susiseja kaugel kükit kadetseden. SUURSÕSAR JA VÄIKEVELI Talun olli ulka omatsit, kaits sellen vammilin velitsit. Süämen suure sõsare Juhan, va miis, olli juhmike, virute võtiv’ vasare, egäst tükist tühmike: põski põletiv’ pisare. es ole asja ajajat Veli väike läits lärmame, ega tühjäst tüü tegijat. kakas tõsile kaibame, Aga Andres sii olli atsak küll, emäle-esäle ütleme: paperd olli terve patsak tal “Maret meil muretsep Matu iist, ubinde ostmisest-müimisest Jumalat pallep patu iist, ja vil’lä Venemaal’ viimisest. kahetsep-ikep kõtu iist.” Tümmeld tüki taga Peipsi, “Oi, veli, ooda raasike, suure suve sääl sumasi. võta sii punane preesike, Talve kui tulli tagasi, kallist kullast kaalaraha.” kere ümmer kerentski-kanga, Veli mäele läits vilisten, puhun papre punatside, kulla ja õbe kõlisten, kiteti kun nende kõrda, taadride taskun tilisten. laia muudu meid laideti. Näidäs neid esäle-emäle, Suka sugu susiseja otsin kitust sest omale, sorgas kõrva, kellel vaja. tenu teedusse toomale. Sellest siis surmgi sugeni: Kõne keskeld — kaks — kakati, Tartu poole taganeja, kohe nõudma — naks — nakati, Põltsamaa poole pageja kos jäi Maret maha ikma. võtive Venemaald tullu, “Sinna paksu pajo alla, kübeneke kullessive, laia lehteg’ lepä alla, varsti vii pääle viisive, kirivets’ Kalakivile.” jää pääle maha jätive Esä ihen, ema perän, enne edesi minekit, veli väike tirgas taga Peipsi puuld pakku panekit. oma äti-nänni ännan. Juhanist veli jäi juhmimbess, Joosive kas või jala alt, suure tüki tühmimbese: leisive järve kaala alt Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 253

253 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

Kalakivi kirivetse. ILMA-MALL Kivi pääl olliv’ kitsa kängä, pajo all olli pallopoolik, Ümber hall pilve-sall vii pääl kiiks-ojos lillikruun. marsib maa pääl Ilma-Mall, punan muna hõlma all, Linnulaul, 1937 kõllan kerä kurgu all. Ühte käist keerutab, teisel kannal tiirutab — VÄIKE VIIU tõuseb tuuli tuhinal. Ühte silma pilgutab, Virgus voodis väike Viiu, teisest tilga tilgutab — kuulis kärkeid raske riiu, sajab vihma sahinal. ärplemisi isa, ema. Valgeid hambaid välgutab, Vaatas vargsi üle päitse, helet naeru helgatab — näinuks välgatust kui väitse... viskab välku vihinal. Kartes kurja kisa tema Pääseb punan hõlma alt, kätkes silmad, kätkes kõrvad kerä kõllan kurgu alt, ega näinud, kes sai mõrvat. siis on hele heinamaal, Hommikul, kui ao uue kime-kume karjamaal: süttides ta käsi lahju marsib maa pääl Ilma-Mall, sirutas, siis nägi: ahju heidet hall pilve-sall, heitis isa ema kuue. päikse-ratas pää pääl, kuu-ketas kübaral. Linnulaul, 1937 Linnulaul, 1937

KULDKANNUS JA VASKVARVAS TÄHE TÜDÄR Kuldkannus kires koivalul, Vaskvarvas vastas videvikus. Tulli tähe tüdär, Tulid taplema Tühisohu, pilve pähän kübär, sulgi-verd sinna jätma maha. udsu ame all, Taplid ühe päeva, taplid teise päeva, ao pussak pääl. kokku langesid siis koidul kolmandamal. Olli ilma ilus, Eivad näinud nad maailma nägu, võtt õlma üles, saanud vaadata ei vastset aovalget. üle aia as’t, Suled pilvedena pillut sinisesse, läbi lombi läits. veri ära aurand ao-punasesse, Ihen jahe jada, kalestanud külm kange südame, taga tulerada; surm on sõba seadnud särasilmale. tuli temä tett panep palam’ vett. Linnulaul, 1937 Tulli tuppa äkki, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 254

254 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

küs’k luba läiki, siia sängi eits, käe kinni keits. Ooda, tähe tüdär, võta maha kübär, pane pussak pääld, eidä ame alt.

Linnulaul, 1937

LEGEND

Onnis kitsas pangevitsa peeruvalgel pinnis pops, kõigutades kirvekuuast tagus kiilu: kops ja kops. Ümber tammus terve pere: naine, lapsi viis või kuus, ühelgi neist üleeilsest ivamarja polnud suus. Isa valmistades riista ega tohi väsida, lastel laaste suhu pista, näljas käsib näsida. Avatakse uks ja lävel seisab võõras vanamees. “Tere, jõudu!”— “Kuluks ära,”kohmab vastu saunamees. “Saaks ehk öösiks küljeaset?”— “Küllap küljeaset saaks.” “Hamba allagi ehk iva?”— “”Jah”kes vastaks, valetaks.” “Ometi on mõni loom teil?”— “Laudas lehm.”— “Eks tapke see.” Laste ainus leemevalgus langes ohvriks kirvele. “Jalgadest üks iga nurka, pää ent pange keskele. “Hommikuks lehm iga nurka, pull sest saabus keskele. Äkki nagu uttu haihtus silmist võõras vanamees. Lihast perega sai toidust terveks talveks saunamees.

Linnulaul, 1937

MUISTNE MALEV MAAKAITSEL

Kui õhtuti Õhne soodest kulmu kumera kergitab kuu, vilgas vilust väljumas voodist malev muistne, me maale truu. Hetkel asetub tapluskorda, sest, näe, ligi jõuab ju jõuk: raudsoomustet rüütlid ordu ja hõim — äraandlik tõug. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 255

255 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

Hakkab lendama odasid, nooli, passiks pärast paremini!.. raiub raginal rauda raud; Olen ma siis hoopis ogar?!” ega elust siin ükski ei hooli, Oh ei, ogar ta ep olnud. vaid valida: võit või haud. Tuiskas Tuiskam, tume meesi, Kuigi jooksnud on verest tühjaks oma hobulla hiirulla, hulk sangareid siin ja sääl, kohtas kaks kanget kaubameest, raev raiudes kerkimas üha, paksupungalist pambumeest, vihast käskijail kähiseb hääl. hakkas neida ahistama. Ja kuulekalt taplus käib, kuni “Oi, Tuiskam, mees tumeda, viimne langenud kummalgi pool; riisu rahad, võta varad, kõiki ühine haarand kui uni, jäta me elu alale!” tuul tolmuna pühib nad soolt. “Et mind pärast pakku pandaks, Nii sajandeid tulnud-läinud, kael mu kaagi alla kantaks!.. on igal täiskuu-ööl Olen ma siis hoopis ogar?!” nad järjest taplemas käinud Oh ei, ogar ta ep olnud. sel inimtühjal sool. Tuiskas Tuiskam, tume meesi, oma hobulla hiirulla, (1937) Sõnarine II, 1992 kohtas Kotriku Kohtlase, muud kel polnud mustist kaltsest, tahtis tasa mööda sõita. TUISKAM “Oi, Tuiskam, mees tumeda, tapa mind, kuis tapsid teised, Kasakad kaugel kihutid, muidu su asjad avaldan!” kaasas kaarnad kannupoisteks, “Avalda, kui sind ustakse! saatjaiks suitsvad ahervarred. Tappa nii, keda kästakse... Hirnahteli hüva hobu, Olen ma siis hoopis ogar?!” turnahteli too tuline. Oh ei, ogar ta ep olnud. Tuiskas Tuiskam, tume meesi, Tagasi teed tuldud Tuiskam pages paksust rahvaparvest, hobu hiiruga ajasi, sohu suurde kes sulgunud, kõne Kohtlase kajasi: pardiajajaist pagenud. “Saa’p sa enam sinna sohu, Hõikas ette hirnahtanu: kasakad sul kaelas kohe.” “Läki, Linnulend, luurele!” “Ära sa minu eest muretse!” Tuiskas Tuiskam, tume meesi, Sai ligi veristet vende, oma hobulla hiirullä, kabjaplaginat kui kuulis. kohtas kolme kaunitari, Sai ligi häbistet õdede, vara jäänuid vaesikslapsiks, hälin lähemalle ajas. hakkas neida ahistama. Sai sinna suure soo servale, “Oi, Tuiskam, mees tumeda, kui ju oldi otse kuklas. riisu ristid, rinnarahad, Ratsutas rabapinnale. jäta au meile alale!” Katsusivad kasakadki, — “Et te koerakoonukaile ratsud rasked rabeledes Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 256

256 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

vaevu veerde veel pääsesid. HÕBEDANE JEESUS Sünge üks süsine juuksi, silme vihaste välkudes, Kirikun kirivetsen, lennuteli oma oda. templin terävtornilitsen Oda haavas hüva hiiru, elas Eesus hõbedane, kes käigulla komistades riputet hõbedast risti, ratsaniku rappa paiskas. hõbekäsist, hõbejalust Tulnud ei tume mees Tuiskam hõbenaeltega naelutet, enam paksu rahvaparve, hõbeotsmik hõbeokkaist sohu kes suurde sulgunud, hõbevermeile veristet, pardiajajaist pagenud. hõbetahvlilt hõbetähed Tuli vaid hobu, oda laudjas, hõbehelgiga helgätid, ise väsinud, verine. hõbevälguna välgatid Kaugel kihutid kasakad, hõbe-Eesuse õgevust, kaasas kaarnad kannupoisteks, hõbevalitsei vägevust, saatjaiks suitsevad varemed. kulda kuulsust kuninglikku. Rahvas käis rahatset rada, Looming 1937, 9 tallas teesid taalderitsi sukil suitsukarvalitsil, LAPSE SÜND pastlil pargitnahalitsil, tuli tornialutsesse, Immeken imiku ilmutas, hoonesse hõbedast Eesuse, silmitseden seda sõnas: kaudu kivitse kiriku “Kuhu kätken kullakese? astus altari aiale Mataksin maha madala, tooma oma tõotusi, maassa mullaksi mädaneks; andma oma annetusi kannaksin kaevu kadala, paluma pühi palvusi. kaevussa kaljuksi kanguks; Küünlad kümmened põlesid, tõukaksin tühja tulesse, valgust heledat valasid, tuli tema teeksi tuhaks; suitsus magusaks sulasid. hirdaksin halva ülesse, Kustuden kullaküünalde ülevelgi omad hädad.” valgus laiali vagadus, Vähe väetike vigises, sigis segadus-sõgedus: pisut pisike põgises: tulid tornist öösi tondid, “Las ma maitsen Maarja marja, mehed mustad kui murjanid, Maarja marjad, mis magusad, kerged kobisesid kondid, siis ma lippan Looja karja, händ tugev tõstet turjani, voonad valged sääl, vagusad, lõõmas tuhat tõrvalonti. videvikun vilgub villak, Tegid kurjad siis kurjagi: südaöön süttivad silmad, heitsid Eesuse hõbese, koit kullad koju käsutab.” tõstsid teise, mis tinane. Sellest riid sai rahva sekkä, Looming 1937, 10 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 257

257 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

tüli ja tühi närimin’, heidutasid hingetumaks, tondid hoogu andsid takka, kohe koolnuksi kohutid. kuni kogudus kärises, räbalaiks katki rebenes. Varamu 1938, 4

Looming 1938, 4 KIVIKÜBAR JA VESIKAARE NEIU

TONTIDE RAHAPADA Külmä see kivikübärä, Pakane paekasukas, Oi Otti Orava vallast, punapõsk ja härmähabe taati tarka Tarakverest, kõndides kannukseid kõlistas, nädala päeval neljandal viisi lustilist vilistas, küttis sauna kümbluseksi, puusil pussak põhja paistest, kandis veed ja köitis vihad, vööke virmaliste valust, puges ise pööningulle, vöö vahel puudi jääpurikas, vaatama silmi sirutas, kümne kaalune kurikas. kuulama kõrvu kikitas. Sellega mõtles sõdida, Tuli tontisi tosinaid, rahvad maha kõik rabada. kurjevaime kümne kaupa, Tuli vesikaare tuuli, segiläbi ent sagisid, sula siia see soetas, vihtlema ei ükski ürgand. piiga pikapatsilise, Lõpuks lingi lõksatades muidu mustajumelise. lonkas sisse too lombakas, Silmist üha sel sirises, kellelt ülemkurat küsis: maha nutuvett nirises. “Kuhu panid rahapaja?” Heitis külm kivikübärä, “Seadsin sauna seina alla, Pakane paese kasuka, küllap see kindlasti kätketud.” puusilt põhjala pussaku, Mis Otil muud murekest — vöökse virmaliste valust, katel kaenla, kannad kukla, jättis suure jääpurika, koju ja kulda koukima. kadus saju kahisedes Naudi tõi teinegi neljapäev, udude ümber haaratu. kolmandal asi nii kujunes: lombakas ütles panevat Varamu 1938, 4 paja paju juure alla, arvas hästi ära peitnud. Ülemkurat ent kaheldes: PIITRE JA JAANI JUTT “Aga kui ehk keegi kuulab?” Ja siis tuiskas tondivägi, Jaan kui jahutonnin käinu. kuradid üksteise kukil, Piiter pigipatta pistet, paharetid parves paksus esi velitse veritse, Oti peale ootamatult, naise kateksi kälitse, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 258

258 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

sõprus suur ja siande sikke, — Jüri jõhvikasinine ei saa kangige katsiki suuri silmi kui jõllitas? ega poomige poolesse. Kas ta muigas:“Küll ma mõistan, Tulli tallu tillu tipsa, mis sinu keelel kipitab.” kõnds kui kõrra kipsa-kõpsa, Või ta mõtles:“Vaata, vaata, Jaan pands suuge jahvateme, kuidas ta, kullake, häbeneb.” Piiter silmi pilguteme, Kägu kuuse otsas kukkus, vuntse kõrges’ kergiteme, Jüri käbisid korjama. naise nakassiv’ nurisem’. Mari manu õpetama: Õdak kallas oma õlut, “Aja jah moonutus minema, mis võtt purju puha rahva — mis ta kurivõrk kupeldab.” sulase ja suvilitse, “Ei ma aja hellakesta, poisi, popsi, päevilitse, kelle kaudu kõnet kuuldi, tüdruku tulisilmitse. sõnad sinu suust sadasid.” Anne ase olli aidan. Ja neil jutuots ürjatud, Jaan läits väl’la jahuteme, saadana käigud kui sarjatud, tuppa enämb es tulegi. kiriku kirja koos kirjutet. Piitertki parm olli pistän: järgi läits ja sinna jäigi. Looming 1938, 5 Naise oodiv’, ohkassive. Jo agu asts ommikuse, kui na kokku kõnelive, MÄHKÄ-MIHKU vaja et minnä vaateme. Jaani jalg ripend jalajest, Mihku va mähkä mehike, pihlapust paist Piitre pääke, peastki pisut põrunuke, Ann ai aidan ambit irvi. kui läks kodunt koiberdama, emä enne tend õpetas: Looming 1938, 5 “Soovi saaki sajakordist, tulu tuhandekordista.” Oli külas kahituli, KÄOAEGNE Mihku mille man möhätas: “Suitsegu sajad sarikad, Mari maasikapunane, tuhat tuba tuhaks tulgu!” Jüri jõhvikasinine, Sestap seljast sai sugeda, kaksi koplissa kohtusid, kargas koju konna kolvil kohtumisest nii kohkusid, häda emäle hädäldas. et ei saanud suud sidemest See oli libe lohutama: ega keelta köidikusta, “Eks sa vett peale visanud.” ehkki enne igatsesid Mihku mütsist vett viskama kesteab mida kõneleda. Atsi-Matsi aabitsalle. Mari maasikapunane Saanud sauna Mihku möirgas, muigas mida enda ette, emä edasi õpetas: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 259

259 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

“Eks sa pea pistnud vahele.” Pistis pea penide vahele. Puruvigaseks puretu kuulis, kulunuks et keppi todakorda tarvitada, laristajaid lahutada. Lahutama läks laulatust, kus sai kolki kurjal kombel, õpetust, et õnnistust ta pidanuks paarile paluma. Palvles paari põllupapi äsja kohitset härjaga. Papp paela pihust pillas, härg Mihku kallale kargas, ta oma sarvilla surmas.

Varamu 1938, 6

TILLIKESE TAEVAMINEK

Valge rõõva, vahast nägu, küindletuli kõllane... Mis om müüda, maha jäägu. Taevase kuldtõllage viiäs väike, väsinu kes, tillike me tigane. Sääl ta ehitedes uhkess, tetäs tervess vigane. Ommuku ai silmä valla, vaadete tehts valgese, üles tulla, minnä väl’lä ihas jõudu jalgese. “Ristiemä kuts mu käimä, valget lammast vaatame, lubas anda linnupiimä, suurde aida saata mu, piave kun ilupidu kik maailma latse kuun, kärnälil käe nakleg’ lüüdü, kitsas kibuvitsa kruun pitsitep pääd, tilgup veri...”Põski müüda kakas vett, tuli täits ta silmäteri, vaadetegi valus et. Ja siis naarat nägu unen:“Tõlla saat mull’ kullatse.” Aknest elkjan aokuman jätt laits maja mullatse. Küllap sõidap keset agu taevase kuldtõllage, valge rõõva, vahast nägu, küinal kähen kõllane.

(1938) Laotuse õlman. Ma muigan mu Mulgi murden, 2001 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 260

260 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

TAGASITULEK Küla otsal ülemisel lesknaise Leenu hütike. Sõitis sõtta saksa suuri, “Kae, Kusta, kas sääl keegi.” saksa suuri maksa musta, “Ep ole elavat hingegi.” süda soesavi-sinine. Sai ju sõidet seitse versta, Sõitis sõtta saksa suuri, Kusta kui eneses hümähtäs, kiirustas üha kutsarit: härra harja:“Mis sul naerda?” “Sõida, Kusta, kurat võtku, “Olip paar sääl põngerjatki kihuta, krants, kiiremini, topitud õlekoo tahaje.” et saaks manu maameestele, “Otsemaid ümber keerata!” juure ja jubedat tegema.” Tulid tuhinal tagasi. Kusta kuuldessa kurjustas, Lõhki laps ja teiba teine!” härra hobuseid hurjutas, “Kust saan ravva raiumiseks?” salaja ent sammu sundis, “Küll kõlbab mõõka kõvera.” tõlla tõttamist tasandas, “Kas kuke kaela katkuja?” et saaks rahvas rettu minna. “Siis too teine topelttera.” Härra vihasta võdisi, “Ega see uluja hukkaja?” tutsparrad põsil tudisid, “Aega mul siin arutada, koonu kongus õhku haistas, tõmba tapper, tapa ruttu!” silmad tuld tuiskasid tigedat. Kustas kaes tapri terada, Kusta kui midagi muigaski, siis saksa silmaterada, silmad kui ehk sirahtasid, käsi kerkis kogemata, see jäi habeme allaje, langes sõnalausumata, toeti laugude tahaje, pää pooleks hambuni halgati. varjati ripsende varju. Rahvas pakilt ju pagemas... Varamu 1938, 10 Lesknaine Leenu lapsida ei saand enam ühes võtta, pani pakilt ahju taha, OORDI HAUAL õlekoo ette asetas: “Olge nüüd õige ilusti, “Väga palju virpleid-värpleid!” muidu koll tuleb ja koristab.” Vanapagan nii pahandas Tuli kolli koledambi, sattudes surnuaiale, sõtta sõitnud saksa suuri. otsis üles Oordi haua, Küla aial alumisel kes oli hobuse-parisnik. laulis kukk siibu lapates. “Miks müüsid mulle setuka, “Korista, Kusta, kireja!” said ju kukru kulda kõvat?” Mida Kustal muudki teha. Oort ütles hauast ohates: Küla künniksel keskmisel “Ega ma seda ei salgagi, ulus koer, koon kohe taevast. petsin päris peni kombel, “Hukka, Kusta, ulujagi!” aga kui kohtad kohtlase, Mida Kustal muudki teha. kohe k i s u b koerusele.” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 261

261 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

Vanapagan ta hauale süütuma osa süüakse, selja keeras ja sülitas, naerdessa nahka pandakse. sajatades ära sammus. Keos oli kebja kelmitsema, Oort aga uue külje keeras, lihtjas saaki silmitsema, haigutas ja jälle uinus. pahu paelu palmitsema, Oli kõik vait nagu ennegi, hõeluse sees õilmitsema, ainult kased kahisesid... tigeduses tolmutsema; viljana viis valmitsema Eesti Noorus 1938, 11 tarju mürgiste marjade. Kõmahtasi kõrtsi kamber, lajatasid lauad laiad, KIRIKIKAS JA KURIKUKAS paugatas pärani pajaauk, joomarite jõugu jorust, Kirikikas olli kitupoiss, lakardite lärmitsusest, kitupoiss ja kekspüks: hullupäiste hõikamisest, uhust’ ullu muudu uvve kuvveg’, kui sises seltsimees ülitu, kand’s kaabut kura kõrva pääl. heitis ukse ristseliti Kurikukas käis kakenu, Keos, kelmide kuningas. aasta otsa aamat’ abene, “Poisid vakka, valgust lakka, kübär kägären kukrun, mõistust mõtteid selitama; piip pigisarv suhun. tulge tõendama takka, Kirikikas tulli kirikust, ees mis hakkan helistama, — Kurikukas kõmps kõrdsist. saate sea kombel lakku.” “Tere, Kurikukas!”— “Kurat, Kirikikas, Vajand ei kutset korrata: tahat, et ma üte tõmba, täitus õu ja tühjus tuba, kui sa, nolk, mul norit.” lehad jäid vaid läpastavad, Käevarre koorit rehaga riisuda räpasus, vehklemine lääp valla. labidal lükata ligasus. Kirikikkast saap kakenumb Räusati rämedi hääli, Kurikukas kui olli, kaeti Kukulinna poole, läbi padrikide pagenu veeres voor kust venelasi, kesküüse kodu tulli. sõitis sagar setukesi Paide laadalt Petserisse 1938 (1940) Sõnarine II, 1992 hobuste ostetutega, vastselt vahetatutega. Kaes Keos neist kenama, KEOSE KELMISTÜKK valis vahvama muist valge, kaelustades tend kaasitas, See senini sedasi, suudeldes suuri sui seletas: algmisest nõnda alatud, “Oh, mu oma hobuseke, kestab ennegi edasi, kodu kasvand kabjakandja, häitu näeb et häida päevi, siinap sinu jälle leian, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 262

262 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

taas saan tervena tagasi.” Kuidas aga kurja tunned, Teised tõendasid takka. õela õieti avastad? Vaene setu jäigi vakka, Seks on tarvis targa taidu, hobune, äsjaostetud, targa taidu, nõia naidu, võis ju olla varastatud, mitmet moodi mõistatamist. kuuludagi Keosele. “Õdangust, armas õeke, Seitse ööd sellid simasid, sõlekandja sõsarake, siis oli Valge nende vatsas, anna aset armetule, kõhtu kõndind kaudu kõri, ulualust hulkujale, veena välja visatud, pelgupaika põlenule!” taha nurga visatud. “Ole ei minu sa omane, sugugi mu sugulane — Hääl 1941, 5 huultel sul on ussijahu, linikulta langeb liiva, sõbalt sajab sõmersoola. KOJUS Mine mant minetamata, kao kohalt käskimata, Kõueke kas kaua kärkis, saja siit sajatamata pikne pikalt paugateli, muru alla musta alla, mustast taevast mürtsateli, aru alla halli alla, inimesi hirmuteli, kirivetse kivi alla!” paopaika peleteli? Kojus käskijat kuuletus, Küllap kärkisid kahurid, mardus mõistis ja minetus paugatelid paljud pommid, läbi muru mustamuldse, mürtsatelid mitmed miinid, aru hallisamblalise, tekitades tuld ja tuhka, kingu kirjukivilise. hävitades inimelu, Hakkas lahedam hingata. süües südikaid südameid, murdes meeli mehisemaid. Ammukaar I, 1942 Ühap üminad ülenid, tüminad teisile teile, muile maile matkustelid, KIRJADE KUNINGAS kaugele kuhugi kadusid. Väljus võsadest veljesid, Oli see org omapärane, sõsaraid sõsarsilmiseid, kuppel küllalt kummaline: lapsi linalakalisi, roosateli rohtudessa, tuhakarva tukalisi. lillateli lilledessa; Eided eiti eemalt kaesid, püstisid puud punased, taadid taate tunnistelid: kerkisid kust kroonid koldsed, ons ikka oma inimen, lehvis lehti leegikarva, kas ei kojus kalmistulta, hõljus õisi hõbedasi mardus matuksepaigasta? taustal taeva tähnilise. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 263

263 | H ENDRIK A DAMSON /1891–1946/

Vahel valgete vareste tiibles tindikarva tiire vahakais vahuvõrudes, tuhkruis tubratarandites vesil verevärvilisil, laineil leegilaigulisil. Kuppel klaasine kilgendas, teemandine tulda tuiskas puhkedes punapalanguis, sinisiirude sirades, viherviirge virvendades, hõljusid hõbehõdemed, lipendasid kullalitrid. Laeva lahele ligines, salme suudmesse sisenes, kuukettad külgedel kilpideks, punapilved purjudeksi, aohelgid aerudeksi. Lastitud laev lugudega, prahit palju paberiga, kirjutatud külgedega, riidet rea-ribadega, täidet tähe-täppidega. Silmasin sõbra sõudeva, hoomasin hääle hüüdeva: “Tere tulemast Toonela, maabumast me Manalasse oma lugude lustiga, puhumiste puhanguga!” Ülailmas ent itketi: “Kadund kirjade kuningas.”

Väike luuleraamat, 1965 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 264

264 | RUDOLF R EIMAN /1883–1957/

RUDOLF REIMAN

MUST USS

Emarinnast mu hälli must puges uss, mind üksinda jäädes aineti luuris, öil põimles mu kaela, rinda mul juuris, puuris südame kollapilkude puss. Sügiskollane silmad värvind mul rähm, nöör imelik kaela alati kahmab, keel harilik tuike südames ahmab, tardund põsile hõngust väävline ähm. Öhe kutsub ta silme laugetu vask: pea naisena andub, hammustab, halvab, mett tilgutab,valvab,uuesti salvab,— lõustas kivistund musta päikese mask. Imeb igatsus õudne südant kui kaan: veel lõpmatu janu ilm kogu võtta, et leiaks kord kõigi mürkide tõtt ta — igas tuikes on umbund ürgne vulkaan. Ikka sosistab ilgur huulis mul julm küll unedes, kirelõõminguis juttu vaid päikesest mustast: põlegem ruttu — ootab ainus meid, ammu valmistet pulm! Sulen silmad ja öhe laskun kui laast: kuis puurleb ta minus, turmab ja surmab, kuis tantslevad virvad, kuristik hurmab, põhjas viskuvad lilled madused maast. Näen: all nende vahel lebab mu laip ja õekene suudleb. Janudes lõhna uss huulile luurib, õerinda kõhna sööbub sisinal. Põleb urjana raip...

(1921) Läbi öö, 1925 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 265

265 | M ARIE U NDER /1883–1980/

MARIE UNDER

KUUTÕBINE elust, millel nimeks Piin. Kõik läeb täide tunnil sel. Kuu nüüd kõike vahastand: Nüüd ma liikmeilt limuline, kuldab riismeid, vana kolu, veri valvel himuline, räpast, sapist meeleolu, süda soe ja armust hell. kõik mu mured lahastand. Kõnnin katusel kui Taavet, Päeval ramb ma, jõuetu, kõike võitev, kättesaav, et majatu ja õuetu. häda heebrea tütardel! — Nüüd ma lendan, üle linna Oh, mis sära, vaadelgem! otse õnne tõstan rinna; Jah: see on Jeruusalem. asjata ma ahastand. Peruks piitsutab mind aist. Päeval nätskeis soontes veri Kõnnin katusel kui Taavet, pole tuli, pole vesi, põleb igatsuse haav, et podiseb vaid tasakesi. kus ma kohtan Uuria naist? Nüüd kõik tuuled mulle päri! Kõrgemalle! Kõrgemalle! Jätsin koitand sängirahked, Et saaks näha utetalle! majalised kurilahked, Peseb sääl ta kummargille? jätsin naise, jätsin nime. Või ons ainult valge lille Nüüd ma, nüüd ma leian ime: kaldal vahuline paist? öö ees — avar ulgumeri! Otsin oma kirel’ ust. Ons see jõgi? Vahuviin! Maha kõik, mis lõtv ja lame! Päeval mustjas porimauk, Tiibadeks saand takust hame, mauk või madu maoli kõrkjas. kuigi homme kannatame, Mürki pruulib näsiniin. täna lennata on lust! Päeval maailm madal auk. Uuria naine! Uuria naine! Maik veel keelel valumõrkjas Sa mu pääs ja sa mu paine. nagu sajast mädarõikast, Nagu need kaks kiivast kassi kui ma mõtlen sellest võikast löönd üksteise üle sassi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 266

266 | M ARIE U NDER /1883–1980/

nõnda võtan võimust sust. TAEVAMINEK Kõrgemalle! Värsket tuult! Nagu orav-karuslind: Ja sündis, et lapsuke suri. seedrisülle viigipuult! Isa needis kalki vikatimeest. Lasen tulist hundisörki, Oli emale ränk see uri: vallutama torni kõrki ei saand rätikut silmade eest. — Uuria naine, näed sa mind? — Ta härdalt laud sinakad sules, Kuhu käed mu kõik ei hakka! siis kaua oli kummuli maas, Murran musta risti takka kuna kummutil küünalde tules täiskuu suure karikakra, täis lilli iga kruus ja klaas. pistan sulle juustesattu, Kui rullunud laastud ta lokid paistma kiharatesakra. said laastudest padjale säet, Verejanunedes pattu ja jalga puuvillast sokid kas või surma joon su suult! ning risti rinnale käed. Vibuna üks kuju ahas Ning kätesse paberist õied, üle lummutava luha, taevasinine lint seot vööks, läbi hõbedase uha ta palged ja oimud võiet paistab nägu valuvahas — seks pikaks ja raskeks ööks. (või ons kuu?). * Oh, mu väike Uuria naine, “Vist roomab ju varvastel vagel! pea kui valge merelaine Ning hakkas nii kole hirm... matad mu! Sääl kohin kui lendaks üks lagel — Kuu, sa kohkud, sõrasilmne, Ja silme päält libises kirm. vaade küselev ja kõõrd? Nüüd raksusid kirstu talad: Kuid on päevaselgelt ilmne, ei tea, kes sääl koputas? et ta tuleb — Üks ingel! — Mu mullased jalad, ümber nagu piimasõõrd. käed allikal loputas. Tuleb — tuleb! loorit õlg, Kõik hädad vaibusid uttu, vilgub rind ja rinnal sõlg! ei valutand kõht ega rind. Mind juhtis nii kergelt ja ruttu Avab suu ja silmad suleb! see suur ja naeratav lind. Hoovab nardiõli vürts — Veel viimane rida neid kalme, Tuigun, kätt ta ümber pannes — veel halises viimane lepp, Tule, Batseba! — — — veel viimased ristid täis salme, Johannes!” siis hakkas paistma üks trepp — Mürts. Või olid need lumepangad? Ent ei külmetand varvas, ei näpp. (1924) Hääl varjust, 1927 Eemal paistsid sinakad kangad Kogutud luuletused, 1958 ja eemamal — sädelev täpp. Ma komistin siis üle tähe: und silmad veel täis ja suu. Kus vett oli kuigi vähe, sääl sillaks sai meile kuu. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 267

267 | M ARIE U NDER /1883–1980/

Jäid maha kõik pilve-astmed, kui koduselt lausus tema need tallale pehmed kui vatt! poollaulvalt:“Tere õhtust, mu poiss!” Ees hiilgas kesk valgust ja kastet Lõi pääga, ja taevane rõdu ju värava hõbedast latt. sai kihinat-kahinat täis: Ja värav ei olnudki lukus... suure kruusiga toodi mull’ mõdu — Maja kõrgem ja suurem kui mõis. — see kruus mulle tuttav näis: Siis lävel mu kätest kukkus just see, mille laadalt tõi isa emalt kaasa-ant paberist õis. — naerust vappus mu tiibega pluus —, Ja vööruses avati kapi, mille katki lõin siis — seda kisa! paar tiiba sai selga mull’ seot, ja nüüd on see jälle uus! üks ingel tuli veel appi * ning soendas mu poolsurnud peod. Säält välkusid teised tuled, Vist tärgeldet olid need tiivad, mu ingel pühkis puhtaks mu suu, kui suhkrust, nii krõbedad, säädis korda mu sassiläind suled need vägisi lendu-viivad, ja edasi talutas mu. ning helkisid hõbedat.” Sääl Jumal ise kesk sina, * mis täis tiibu kui purjedes laht; All pisar peiete õlles all vägeva roosa nina ja mõrudus matuseroas. valge habe kui seebivaht. Ülal Maarja, käed pärjana põlles, Just nagu mu vanaisa — istub ootel oma taevases toas. tal hõbedast iga juus Ta ohked ja südametuksed ning hõbe täitnud ta üsa, veel tuikavad kaelakees. kuid piipu polnud tal suus. Ja inglid — kui kinnised uksed Ma kogelin:“Tere, jumalime! valge müürina tema ees. Mind siia tõi lastekatk.” ““Ma ehmusin nii esialgu: Kuid tema ju teadis mu nime tosin päikest lampideks lael! ja küsis, kuis läks minu matk. Ma vahtisin üles — jäi jalgu Veel küsis, kas kaua ma magand mu surisärgi pael. sääl rõske mulla all. Sääl valguses istus siis Maarja, Ja äkki habeme tagant pääs kullast kullasem pärg, kukeaabits põlvedel tal! käe kõrval inglite paar, ja Kuldtähtedes loo:“Kaks sokku” pilk naeratav natuke märg. mulle osutas Jumala küüs. Päiksest säras ta kuldkirjat tanu Kui selle sain veerinud kokku, ja iga undrukukurd. siis alles ootas mind hüüs!: Mind lükati hoopis ta manu, Lõi haljust täis akende kaar, ja kus põlvitas inglite murd. lõolaulust klirises ruut. Pää langetas Emade Ema, Sääl taga kõndis nüüd Maarja tal otsa ees tilises kroon. ning ilusam oli kui pruut. Siis hakkas häälitsema Ennäe, oli see alles suvi! ta jalge ees valge voon. Uks pärani lahti läks, Siis oma enese ema ning Jumala pää kohalt tuvi, tundsin ära silmades nois, see tuli mu kaaslaseks... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 268

268 | M ARIE U NDER /1883–1980/

* Siin ristikhein kasvas kui kodus, kuid roosam ja rammusam näis; metsloomi pikas rodus kui koeri mu kannul käis! “Kas pole see meie lehm Roosi, kes kõnnib all elupuu?” Kuid ingel, kes nuusutas roosi, see ütles, et kes siis muu. Kuldvitsu siin kaskedel kanda, ei keegi neid murda saand; siin midagi pahaks ei panda, nii kulda lasti minna kogu laant. Iseenesest lõhki kukkus puult pähkleid vist terve vakk, neid sõi (ja vahel tukkus) pääle minu iga harak ja hakk. Suurte käärega põõsaid piiras kõhn aednik särgivarruka väel. Ta pilk oli soe ja siiras, tal oli mu isa hääl. Mulle öeldi, et see on Kristus — oli usin ja rutukas. Ta mütsinokale istus väike lind nagu putukas. Kaks jõge siit mööda sõitis, nad voolasid piima ja mett. Mu suu nende üle mind heitis, jõin kui kodus karjamaal vett. Ning kirsid ei teadnud nüüd, kuhu, oli õhtu ja tulemas öö, nad kippusid vägisi suhu, mis muud siis kui söö ja söö! Oks ploomega pihku mull’ tükkis: üks kihutas taga teist, mõni alla läks kiviga tükis, olid pehmed ja koldsemad võist. Kuid seda ju ema ei luba, ma äkki jahmatin siis, ent kohe taipasin juba, et see on ju p a r a d i i s!””

(1925) Rõõm ühest ilusast päevast, 1928 Kogutud luuletused, 1958 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 269

269 | M ARIE U NDER /1883–1980/

MAARJA LEID

Tuleb puhtel Neitsi Maarja, et end meres pesta, sääl ta äkki komistab kui üle suure lesta. Kummardab ja kohe taipab: see üks hukat väeti, kelle ema laia ilma ahastama jäeti. Süütu mahajäetust ei ta häädus talu: kohe on ta südames just o m a emavalu. Härdalt tõstab märjakese oma sooja põue, hingeldades, õhetades jõuab taeva õue. Päästab mähkmeist lapse ihu, hakkab loputama, nagu oma Jeesukest ta teda poputama. Selga kalli kuue, siidikurrud maani, Rõugutaja rüppe istu, laia nagu saani. Kummassegi pihku valgem teistest täht! Nõnda palju heldust pole enne näht.

(1928) Kogutud teosed III, 1940 Kogutud luuletused, 1958

ORB

Maadligi, vettligi maja, külgpidi sees — laeni täis lainete kaja, kajakad läve ees. Orb oma ainsama lamba õhtul koju tõi mäelt, all poiste pilava kamba, kinni pidades häält. Istus ja nuttis siis hilja, jalgadel merevaht. Küpset ruugavat vilja — põimis palmikut kaht. Viires kas hüüdis ta nime? kuu kuldas lainetel tee. Ühtaegu valge ja pime — Kaelas tal v o o g u d e kee... Maadligi, vettligi maja, külgpidi sees. Laeni täis lainete kaja. Pisarad läve ees.

1927 (1934) Kivi südamelt, 1935 Kogutud luuletused, 1958 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 270

270 | M ARIE U NDER /1883–1980/

KOJUMINEK

Ja sammub, ja sammub sääl sada meest, nad sammumas ränka sammu. Nad läbi käinud on tulest ja veest, neid oodataks’, oodataks’ ammu. Nad sammumas: sada sõdalast, kes vapralt on võidelnud, raiund. Teel pakasel paugahtab jala-ast, kõik vaateveer lumes on laiund. Ju päike on silmili lume pääl maas; neil käia, neil käia veel kaua. Ja puruneb jäävälja roosakas klaas all sõdurisaapa raua. Kaob pika talve lühike päev, valgeid helvete leeke läidab. Meeste samm ikka raskemaks, raskemaks jääv õõnsa kajaga kaugusi täidab. Läeb lahingust koju see sada meest, ja rõhub neid varustus pambus, neist igaüks võidelnud mitme eest — nüüd võimust võtmas neis rambus. Kel vanad vermed, kel värske haav all kasuka kaasas kanda. Koduhõllaus enne neid koju saav, see jõudu neil’ võtab anda. Jäi taha kaaslaste verehiib: see taplus, see oli nii palav. Tuul kõrvust pühib ja meeltest viib ju kooljate oiged ja hala. On löökidest valutav käsivars — nüüd lihastes lõtvumas pinge, ning juba aeglustub öine marss, nad pikemalt tõmbavad hinge. Neil tundub, et rada ei pea enam tald, põlv kangestuv tuigub ja tuimub, tee jookseks kui eest ja põgeneks alt, pää väsinult, väsinult uimub. Kuid sammub siiski see sada meest, nad sammumas ränka sammu. Nad läbi käinud on tulest ja veest, neid oodataks’, oodataks’ ammu. Neid kuulatab linn ja igatseb maa — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 271

271 | M ARIE U NDER /1883–1980/

mis teinud, nad seda teind hästi. Kuid edasi enam nüüd hästi ei saa: suur väsimus löönd nende mesti. Nad istuvad maha, neil otsas on jaks: ah, puhata, puhata vähe! Sulgpadjust pehmem on lumi paks, see süleleb neid nagu mähe. Siis, härma-aurus habetund koon, vaob lumme roidunud kukal; näkku põliseks raiut valujoon kui kummitaks hange tukal. Ja jubagi uni neist üle käib, valge linnuna laugele laskub; suus uni nüüd maitsvam veel kui leib, uni viinana veres raskub. On emmand neid une kohisev saar — noor lumi laubale kukub — ja unenägudes silmepaar lausa kaunidustesse hukkub: näe, kellele vastu ruttamas pruut ja kellele õhetav noorik: neil näos nüüd midagi hoopis uut — suult pudeneb murekoorik; ja kellele õde ja kellele vend lööb ootavad käed ümber õla: oo tule ja kolde leel soenda end! Nüüd tasume kõik oma võla; kel vastu poeg ja tütreke kel — ning sõdur, see sünk ja range, sel äkki nüüd südames nõnda hell, et kas või põlvili lange; ja ema peo, alles pisaraist soe, kel kobamas üle palge: “Sa väga väsind, eks su silmist ma loe, ja su nägu on hõbevalge.”— — — On nõnda magus see unelmasõõm kesk säravat lumetund palu, et magajail südames suureneb rõõm ja kehas väheneb valu. Nüüd täide läind nende habras luul: oo Rahu, suur imeline! Ja viimseks hinguseks jäätub suul Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 272

272 | M ARIE U NDER /1883–1980/

neil õnne harras vine. üle kirstuparda, Hall pakase mantel päratu lai lille lävelähedase neil vaevatud liikmeile langes, üle lauba harda. nii igaüks siiski neist koju sai — Pani selga surisärgi, nad uinuvad, uinuvad hanges. laotas palgekatte, Kaob tähe vari neil üle lau — tegi pääle ristimärgi päev tuli — neil’ polnd teda vaja lunastamaks patte. sest nende oimudel helisev au, Aga tal ei olnud anda see jääb üle aegade aja. talle jalga kingi: kuidas astub sinna randa (1940) Mureliku suuga, 1942 pühakeste ringi?! Kogutud luuletused,1958 Ning nüüd umbne kaksikvalu emasüdant vaevas: kuidas seisab palja jalu teiste seas ta taevas?! INGEL Kuidas tuleb palja jalu siis, kui aeg on tulla, Kelle, kelle vokivurin üle kahutanud palu, kostab öiti rehest? kõvakskülmand mulla?! Pelgund peni ulg ja urin: Hingedeaeg käes on peagi, ehmund varjumehest?... lund ehk sajab teile, Tuvid unkasse end peitsid, ja ta vaene siis ei teagi, raskus rõhus looma: kuidas saada meile! lesenaise õrna neitsit Ema murest põlvist nõtkus, tuldi ära tooma. jalg jäi vaevavakku, Miks nii vara iluaegu? kurtes peieleiba sõtkus, Eile alles mängis... murtult murdis kakku. Magas, hingas — elas praegu * ihusoojas sängis. Hingedeaeg tuli rajus, Tema väiksed jalajäljed meri mustalt õõtsus, alles õueliival, veis ja lammas longu vajus, ent kui ärkavad ta veljed, hobunegi lõõtsus. läind ta surmatiival. Nüüd neil surnuil vaja minna Polnud siia ilma loodud üle rahuraja meiejuurseks väeti: jälle ilmaliste linna, nagu natukeseks toodud, kaema kodumaja. veidikeseks jäeti. Mahajääjaks polnud keegi: * kogus palju hingi. Ema pesi lumist ihu, Kaasa valmistas end seegi. jahtund juukseid suges. kel ei olnud kingi. Kõik see ilu — põrm ja pihu... Pääle tütarlapse selle Päitsil palveid luges. halastas siis Maarja: Tõstis koolnu väheldase kinnitas ta õlgadelle Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 273

273 | M ARIE U NDER /1883–1980/

tiibepaari kaarja. Neitsi tundis õnnes täies tõusuhoogu endas: kuna teised läksid käies, tema aina lendas. * Ema lauale viis rooga, põles püha küünal, ise heitles murehooga, polnud lõppu piinal: kuidas jõuab palja jalu üle jäise aasa, kui on varbais külmavalu, teistega ta kaasa?! Õhtul kukkus kuulatlema: uks see lõksus hingel — Nägi: tulnud oli tema l e n n a t e s kui — ingel!

1942 (1943) Sõnasild, 1945 Kogutud luuletused, 1958

SURMAMÕRSJAD

Peninukid, peninukid! Nii käis hirmund hüüd. — Koerakoonlased on ligi — põgenegem nüüd! Võitlusesse! Kaitsma kodu hõikas sõjasarv: ratsa, jala, noor ja vana, ruttas meesteparv. Emad, naised, neitsid tõstsid silme üle käe: vaatasid veel kaua järgi neile üle mäe. Seitse mõrsjat, noort ja kurba, seisis teiste seas: nende uhked uljad peiud kadusid seal reas. Ammuks kiigel ilutseti valgel jaaniööl — nüüd on neiul närtsind õied, peiul tapper vööl. Vaatab taha üks ja teine, mitu sõjameest: sealt see paistab kodukatus toomingate seest. Sealt veel paistab punapihik — see’p on tema vist... Südames kui valu kannab õnne kunagist. * Sõnumit ei vähimatki Ustavast ja Truust. Ainult kuuldus kumisemas, see käib suhu suust: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 274

274 | M ARIE U NDER /1883–1980/

peninukid, peninukid! Nii käib hirmus hüüd. — Koerakoonlased on ligi! Issand hoidku nüüd! Jõllissilmsed peninukid, koerakolbad vööl. — — Sarnast pole teist maailmas jõhkral veretööl! Tagasi ei tule, tule ühtki oma meest — peninukid, peninukid tulid selle eest! Seitsmel mõrsjal pisar põlemas all kurva lau: surmaga nüüd tuleb kaitsta oma neitsiau. Võtsid kirstust iluriided: ees on püha tee — puusadelle kurruskuub ja kaela helmekee. Omakasvatatud linast sädelemas õlg, üle väriseva rinna uhke hõbesõlg. Viimsed suviõied punut kirjuks pärjaks pääs. — Seitsmekesi minekuks end seadsid käsikäes. * Seitse surmasõsarat nii tasa lauldes läks Elust, Ilust igaveseks, ära päriseks. Raba poole tagurpidi, silmad sulet, suul laul, mis mataks kalmumõtte, et viiks hirmu luul. Sulet silmi, tagurpidi tuikusid nad soos, üha valjemini lauldes läksid ühes koos. Üha enam mülgas kõikus, õõtsus jalge all — kas see viimne unease ju nii lähedal? — Juba kadus Esimene, kustus nagu täht — vesi veidi virvendas ja liikus lõmmuleht... Aga teised haarasid taas kinni käsi käest — laulsid oma kurba viisi kõigest hinge väest. — Juba vajus Teine — Kolmas — Neljas langes reast — laul kui palve hardamana tõusis teiste seast... * Õhtu jõudis. Kadus Viies. Kõndis ainult Kaks. Laul see muutus nende huulilt ikka hardamaks. Üha kuldsemaks lõi taeva ukse avar kaar, õhtu varju hõlmas hõljus veel see viimne paar. Juba kõnnib taeva serval hõbesärgis kuu. — Kooljajooki rabalaukas joomas Viimse suu... Nii need seitse surmamõrsjat uppusid seal soos. — Manalas nad oma armsatega jälle koos.

1948 (1950) Sädemed tuhas, 1954 Kogutud luuletused, 1958 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 275

275 | M ARIE U NDER /1883–1980/

UNERETK

Ants Oraselle

On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge, see turtsudes kees. Ma sülgasin pihku ja sõudsin kui sõge, ma sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees. Siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin? Mis kuulen ja näen!: mis noordunud taevas! mis lohutav kohin! Ei tohi või tohin — ma siia jään. Ma hingasin välja ning hingasin sisse, et ragises rind. Kesk rohelisemast rohelisse ürghaljuse sosin meelitas mind. Raudürtide vahel mind küsitles oja, ma vastasin: hõi! su kaldale ehitan kalmustest koja — ei teisal ma enam elada või. Siis kummuli heitsin ja jõin nagu nisast: mus sigines ramm kui esiisade Eedeni isast, kes näis siin must enesest lähedam. Näe: oaõievärvi metshobuste karju — neist müdises laas. Ja siniseid marju, silmsiniseid marju! neid tilises vartel ja kõlises maas. Siis püüdsin ma käsitsi kentsakaid kalu. Kuldliidriku lend tõi südame alla nii magusat valu, et enam ma ära ei tunnud end. Ja kui ma siis tõstsin suurt auravat vihku kui jumalatar, siis kuulsin, kuis keegi itsitas pihku, et kiivalt sisises kogu saar. Lõi kihisema see armulik rahu — mis rebaslik hõik! Ja pärani silmi, all haihtuva vahu üks narritar küsis: kas see oli kõik?! Siis tundsin ma äkki, et nüüd tuleb minna, kuid paat oli läind. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 276

276 | M ARIE U NDER /1883–1980/

Ei kuulu ma siia, ei kuulu ma sinna — ja üht, seda Üht ma pole veel näind. Ja miski mind tõmbas ja miski mind kiskus: mu koht pole siin. Ses silmarõõmus, ses õnnepiskus mis haava ja vaeva ma kaasa viin! Ja kohtlaselt unelma õndumist utmas: mis saatanlik saatus, mis kuratlik käsk! End leidsin pea tolmusel teekivil nutmas. Ma nutsin kui orb. Ma nutsin kui lesk.

Ääremail, 1963 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 277

277 | J OHANNES S EMPER /1892–1970/

JOHANNES SEMPER

VEDURI ENESETAPP

Nagu ikka, tuimalt seisid semafoorid, punetasid kaubavagunite voorid. Nagu ikka, sinetasid raudsed siinid, veersid kahte vastashargu raudteeliinid.

Äkki — kuni roopaid seati, rakendati, kuni puhvreid liideti ja lahutati, röhatas üks teraskõhtne metsaline, kargas ootamatult kümnerattaline siugjas-pikk ja välisehteist kaunis kasin välkrongvedur, igavusest marrund masin roobasteedelt, jättes vagunid ning jaama, ihaldades ainult ühte — vabakssaama! Röögatas ja kasvatas siis tiritammi, sööstis üle sildade ja raudteetammi alla linna, ennast täis ja märatsedes, roopaist väljas, vabadusest käratsedes, tormas üle teede, bulvaritepuude, teraslihastesse kogut hirmus suude. Karjatasid autod, autobussid, trammid, pigistusid seina inimesed-vammid, põgenedes päsmas rüselid ja lüklid. Heitusid bensiinist valla mototsüklid. Iukas terasmära, silmis, sõõrmeis tiirus, kintsudes pea 1000-hobujõudne kiirus. Ei saand keegi pidurdada tema hoogu. Langesid ta löögist trammitulbad loogu, plakatpostid aina põlvitasid järgi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 278

278 | J OHANNES S EMPER /1892–1970/

Inimesi, koeri triigiti kui märgi kraesid laperguseks asfaltpinna külge. Jäi neid maha latakaina punast sülge. Kohkusid kõik börsid, pangad, poed ja baarid, seinte ligi tõmbasid end trotuaarid. Aknail lasti kiirelt alla silmalauad, lukus ustel lõdisesid põõnarauad. Kananahkne hirm käis üle seinte selja. Ajas hoolimata sellest hobu nelja, sattus marru masin, vändad hullult käisid, kannud vehkisid silindrites, mis näisid vabadusest joobnumad kui aurupaisust. Tuli rõõmuröögatusi kuumast kaisust, vingus viledesse vedur, keeras inna ratastesse läbi lõdiseva linna. Oli üksi. Polnud ainust omataolist armastada, ühtki looma terasmaolist. Oli üksi.Vihastas ja rängalt raevus, silmad põrmi, puhvritega majja kaevus. Praksatasid müürid, vastu põrahtasid, majad löögist taarusid ja mõrahtasid. Trepiastmed keerus alla kolisesid soolikaina.Vetetorud solisesid. Krohvi alla pudenes ja katus lendas. Sööstis sõiduk, joobnud võidust, iseendast, takerdus kord tellingute harus oksis, kargas edasi, käed-puhvrid kerges poksis. Juba eeslinn ligines, kui äkki õudus valdas vedurit, sest oli võigas õu, kus ennast viimaks sisse piiratuna nägi. Oli äkitselt mobiliseerit vägi: ristivajund korstnad, raudbetoonsed plaadid, varisenud hoonerusud, barrikaadid, kraanakonksud, terasvõrgud, pihid, traalid. Üle kõige appirõkkavad signaalid. Hirnus vastu vedur, jäi siis pilguks vakka, kirmas vaenlast külgedelt ning eest ja takka. Polnud enam jaksu ennast lüüa läbi. Oli endast, loojast ütlematult häbi. Mõtles silmapilgu. Kinni lõi ventiilid. Tuhisesid läbi soonte auruiilid pagu otsides ja augukest, mis avat. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 279

279 | J OHANNES S EMPER /1892–1970/

Keset pinevust ja vaikust kohutavat katkes kannatus ja maani paisund magu mürtsas lõhki, pillutades tuhasegu, aurujuge, terastükke, rauatagi, nii et põrand põrus, praksus taevalagi. Kestis minuti veel ehmatus ja halve, lõhkend laiba kohal hingepalve. Ärkasid luupainelisest unest hooned, tuksatasid jälle ellu linna sooned. Trammid toibusid ja suurendasid kiiru. Lasksid autod jälle linna pidi tiiru. Ronisid reklaamid jälle mööda seina. Ainult vagunid jäid päevaks kolmeks leina.

1924–1925 Viis meelt, 1926 Luuletused, 1962

VÕÕRKEHA Kui puudutad, toriseb. Läbi metsakolga Kissitab silma mööda maanteed ruttu ja vaatab. kihutab “Volga” Ah, et nii, või teise maailma otse uttu. taheti saata! On sügisõhtu. “Hei, seltsimees, Nagu noad tõuse üles, oled ees!” torgivad õhku “Mis kuradi seltsimees! laternajoad. Olen vaba eesti mees, Aga uduvall mitte teiesugune ori! on ees nii tihke Teen, mida ise tahan!” ja hall, Ja vajub kesk pori ei lase läbi valgusevihke. uuesti maha. Kahele poole teed Ei mingit isu pritsib porine lomp ole härral tõusta. oma veed. Kas lükka või kisu, Äkki — ees must tomp! ajab vastu, pole nõus ta. Järsk piduri kriisk. Kuis nüüd käratada, Otse rataste ees teda teisiti äratada! tüma kui niisk Kuid maaslamajat ei lööda. lamab mütsita mees. ... Sõidame mööda. Ei kõssa, kui tuututad. Kas laip? Ei, noriseb. 1960 Luuletused, 1962 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 280

280 | J UHAN J AIK /1899–1948/

JUHAN JAIK

BALLAAD Ja loodaks alati ma, vast et Su sammud kerged ukse taga. Noil kevadhommikuil, kui aed On täidet lauluhelinaga, Agu 1925, 7 Vast kuldnokk aknast sisse kaeb Ja puutub klaasi kõlinaga; Nii korra minu tuba vaga, BALLAAD Kun endaga vaid juttu aet, Sai kevadhelinaisse maet: Tuu vana Kruuspärk Villändin Su sammud kerged ukse taga! Oll rikas kaubasaks, Sa tulid siia, olid siin, Tel sõrme puha prilländin On teostund unelm! Siiski aga Ja rahakott oll paks. Sai teiseks valus ootepiin: Jo kümme aastat hoolega Sa olid siin, ent mõtetega Tel käve naasejaht, Ei olnd vist siin. Mu tuba vaga Es löüä üle Mulgimaa Sai haavat: võõras sulle siin... Nii rikast nigu taht. Kuid kõlas too kui mandoliin — Tel mass läts segi kopsuga: Su sammud kerged ukse taga. “Ku rikast ma ei saa, Sa läksid ära, nukraks jäi Siss võta üte ropsuga Mu tuba. Minu tusk ei maga; Tuu kõige vaesemba.” Ta tõukel toas ringi käin. Tull tallist vällä märägä, Mind vaatleb aken küsivana: Pand ette saanile, Miks õnn end sinuga ei jaga? Sõit kosja kelläkärägä Ei tea vastata, kõik näis Siss Popsi Maalile. Kui helge unenägu: käis Tuu Maali oll üts kuku lats Su kerge samm mu ukse taga. Ja illus nigu tsirk, Ent siiski argse värinaga Tel takan ripõnd helle pats Säält kuulan lähenevat astet, Ja näpp oll väega virk. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 281

281 | J UHAN J AIK /1899–1948/

Tä vastas:“Ärä pahanda, Et sõitse pikä maa, Üts armas poiss, kuid rahata Jo minnu taht ja saa.” Es Kruuspärk lepi tollega Ja tegi käräkest, Nink kodu sõiten hoolega Tä pesse märäkest. Tä mõtõl:“Saa viil rikkambass, Lätt aigu midä lätt, Siss Maali minnu kahitsas Ja mehe maha jätt.” Tä uma kaubakuale Viil tegi kumme ust, Möi kurale ja hüale Ja raha tull mis lust. Sääl ostse kaupa liin ja maa, Saa’s kaupmiis hingätä, Pia Mulgimaa ja Sakala Oll ilma tingatä. Tel keldrin rahapaki rõuk Oll kinni nööritü, Kuid kuulus, rikas mulgi tõug Oll pallass kooritu. Siss sõit tä vällä täkuga, Es tunne süamel süüd, Jo kaugelt tõmmass näpuga: “Oh, Maali, tule nüüd.” A Maali ütel:“Asi halv, Su kuld om külm ku jää, Mull uma mehe teki all Om väega, väega hää.” Tuu pitsit nigu tangiga: “Kõik asjata om vaiv.” Jõi kurja kihvti pangiga Ja kuuli samapäiv. Siss tedä matse rahvahulk Ja praosti suu oll lai. Ja keldrist siss ka ega mulk Kõik raha kätte sai.

Oma Maa 1948, 4 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 282

282 | M ART R AUD /1903–1980/

MART RAUD

SELGE ÕHTU heitub helgeks ilmaruum, selgeks sinaks koidukuum. Tihedad veel udusujud, Oksi sirutavat näikse kumendab vaid koidulaid, kohe kiiri kastes puu. päike taga luhamaid, Tühjad Äti tedrepaelad, aga Äti valge kuju kuigi kuused kutru täis. juba lävel nagu raid. Kaua kaasikuski käib, Aina veelgi... siingi tuleb aga kõrgel on kõik taelad! mõtteid kirev killavoor. Kuis neid eile allgi näis?... Kuidas kõik nüüd herk ja noor. Õudne hirm kui hinge viiliks, koidukumas linnu suled, luistel põsil kuumaleil. kaste kullas rohuloor. Vist ju viimast käib neil teil — Ätt ent surma unes nägi: nagu surma sammud hiiliks maha saeti õuetamm. samblaradul räduseil... Vaevalt kannab nüüd veel samm, Samm kui silmitumal taarub, kätest võetud eilne vägi, komistus on iga ast. silmist selgus, jalust ramm. Pikka metsast tihedast Aeg nüüd oleks raidu hagu, Ätt ja kepp ja vari vaaruv tuua juuri korvikoeks. avale nüüd saabund vast. Murrab kepi jalatoeks. Eemal längus kiirte kiirgus Aga süda! Süda nagu helgib vagal järveveel viimseid silmapilke loeks. väheks peatund Äti eel. Siiski metsa: linnupaelu Aga teisale ta siirdub — vaadata ehk suudab veel, tuigub rohtund koduteel... korraks käia mõrraveel, Rada jälle laande põikab, tuua talveks tuletaelu, ristleb metsarahus vaas. talveks... ehk see siiski eel. Aga äkki!... Kaikus laas — Taevas tagasi saab päikse, keski hüüdis, kustki hõikas... Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 283

283 | M ART R AUD /1903–1980/

Nüüd on vaikus kõikjal taas. Ärkasid, kas öised halad, Ju see oli surma kutse, virgus viivuks vaibund hääl? — haldja hõige viimane... Ätt ju alles ikka sääl... Ra’ale otse viivale Ei: need astsid linnu jalad pöördub, et saaks ette ukse, külma käe ja kandil pääl. oma läve liivale... Tahaks istu, viivuks heita — 1926 Rusemed, 1927 vahe valu rindu lõi — aga siia veel ei või: kui ehk viimaks... ei siit leita! VEREVARAS Jalus vaarub viimne võim... * Süda närb ja tallul valus, Selget õhtut roosat, sinist väsimus kui kammits jalus — huimastab ju udu ööks. ränk on olnud ränd. Eha vaibund kitsaks vööks. Kisun sammud maanteelt valla, Aga keset vaikust hilist vajun maha metsa alla kuski nagu kellad lööks. raskelt nagu känd. Heljub hääli unitasa, Eha soendab metsaharju, ei neid tilgu linnusuu. alaoksad õhtuvarju Magab luht ja mets ja muu... täis kui musta lund. Või ehk nõnda kuminaga Kuu on tõusnud mitu vaksa, riivab tähti kaugeid kuu? ent mu roidumus ei jaksa Ole ei see kuugi kumin, kinni võtta und. siiski maisi hääli need. Sammal sängiks, hämar vaibaks, Allik, kust need heliveed, keha närbund nagu laibaks, uduvaibus veeretumis, liikmeid muljub raug. võsas kuhu pole teed. Kuid ei kustu kuusekuju, Saal on hütt ja Ätt ja kannel — tähetäpp ja pilvesuju — häälte läte vaikse öö. valvel valla laug. Ätil niudeil viimne vöö, Kui siis vajub väsind vaade, hõlmad kinni surihammel, paelub pilgu loimemaade aga kellad veel ei löö. soiste sume summ. Maade mõõtmatumi taga Aga kes sääl laotas puhma? — haihtub uttu helisumm. Astub hämariku uhma Magab luht ja mets on tumm, valge naise lumm. ei veel vaibu humin aga — Ei või olla maine naine, hüti lävel Ätt kui lumm. keda habras udulaine Südaöö tõi vaikust viivu. kannab nagu sild. Kustuteti tähti ju. Nii võib hõljuda vaid haldja Koitu tõusvat nähti ju. kerglev tantsusamlik tald ja Tuli tuulgi laiu tiivu, nõtke kätepild. lõhnadesse mähitu. Mis mus magab, mis on virge? — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 284

284 | M ART R AUD /1903–1980/

tunnen tulikuuma kirge, põikleb mööda metsasalust, kurku ängub hing. loime luhta vaob. Näki niudeid, sääri, rindu Säält vast kargu, kukerpalli taotleb nagu imelindu hüpleb uttu sinihalli, pinev pilguling. kaugub, silmist kaob. Heljub, hiilib — tuleb, tuleb! Viimsest ponnistusest loidun, hirm mu lauged umbe suleb, ränka raugemusse roidun — vargsi vaatan vaid: õhk on nagu ving. üsalt uduhilpe poetab — Und kas öö mu üle laotab, käed mu põlvedele toetab — und või surma verre vaotab? — alasti kui raid... katkeb pilguping. Andumuse keevas kiivas Katkeb pilk ja une raskus näki suu mu õlga riivas, uimab mind kui jatkuks askus — lööb kus soone tuik. olen kurt ning tumm. Nüüd kui aadrinoaga suruks Taevas jahtund viimsed valud, suudlus kuum sääl pulsi puruks — uttu mässund teed ning salud, imeb verd kui puik. loim ja luht ja lumm. Kui ta tõuseb taanduvana, Vältab vahetult mu uni jään kui kärbi kõrit kana koidukirka hommikuni, lohku rõske maa; kunas virgun taas. jaksan käele tõsta lõua, Kuused päikse punalõõsas, aga liikuda ei jõua, roo-lind laulab loimepõõsas, jalule ei saa. udu on veel maas. Sõrval salukünka kaldja Udus sinevlillat puna näen ma verevarga haldja laiguti näen pillatuna — toetund tüvve puu. päikse palav jälg. Vööni looritet ta varjust, See toob öise lumma meele, rinnule ent ladvu harjust ent ei veel ma jaksa teele — helgib selge kuu. ränk on verenälg... Tõstab käe ja libamisi Astun samme vaaruvlõtvu, muljub kumerkõrgeid nisi — oksi toeks ja puhmalatvu lüpsab verd ta rind! kobavad mu käed. Tean: see ohtralt sõõrduv puna Ons see ilmsi päeva algus... on mu kaelast kaanit luna — haljas maa ja päiksevalgus, armu hingehind. loim ja salud, mäed?... Mõnuledes paitlev pihu Virgund mets ja selge taevas võiab, hõõrub üle ihu mulle on kui tõvevaevas mustjaid nõremeid. pettekujustund. Läiklev veri ihul hüübub — Luhta, põõsaid, puid ja jõge — tumedasse loori rüüdub kõike näen kui vaataks sõge valev haldjasneid. oma haiget und. Kiilav kuuöö kaamest valust, (1931) Kauge ring, 1935 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 285

285 | M ART R AUD /1903–1980/

NIITJAD PROHVET

Udu luhamail lasuvat Jälle ta turul longata kõigub — värvis vast punang päikse, vasak jalg lihast ja luust, kui ju kaarile asuvat parem puusani puust — kolmeksi niitjaid näikse. ja kuulutust hõigub: Turjak taadirauk hakatab, “Varsti, omnia ubique, töö läheb hurja hoogu. näete: järsku kui pikne Luisk vaid vikatil lakatab, tuleb lunastus uus — pardiparv lendab roogu. kuulgu, kel kõrvad on kuulda!” Rohtu märga ning mähkivat Matab tuisune tuul ta vihistab vaari vikat — sõnu kahvatus suus. taga kuuleb ju ähkivat “Taeva vaimus ja väes poega ja piigaplikat. varsti see tund on käes — Vaar on viiskümmend aastat ju keset tormi ja tuulepöörist niitnud neid salusõrvu; kellad kõik kõlavad kooris siin on juuritud, laastatud — ja keegi ei tõmba nöörist...” suved kui kaared kõrvu... Tunglevas rahvavooris Kumer aastate lademest, raske tal hoida karku. õladki murdund alla, “Tänaseid suuri ja tarku mustast mehisea habemest näete silmili maas jäänud vaid harva halla, needmas enese sündi...” aga lihastes riitavalt Prohvet peatub ja taas jatkub veel jaksu jõuda — keegi ulatab vaskse mündi. olgu surnujuus niita tal, “Tõtt aiva kisatakse — lõõmaku päike põuda! sõna ei kardagi püssipauku! Ehaks mahedalt miilavaks Silmade pistjad visatakse läänes kui taevas jahtund, lõukoerte auku!” siis ju kitsaks ja kiiljakaks Juba kaugemalt kostab niitmata maa on ahtund. kuulutus raugevalt. Kodu kaugel — nad õhtulist “Õigus võtab end üles ajada küüni ees kivil söövad, vale ja surma saastast, järv kui udu koob õhulist, rahuriiki et rajada särjed kus sulpsu löövad. tuhandeaastast...” Veel üks pakitsev pingutus — Läbi tuisuse tuule taat toetab jalad seina; raskelt roiutav ringutus turg teda enam ei kuule. heidab ta maha heina. Väljas kuulukse huikuvat 1939 (1940) Jälgede kiri, 1972 poeg seda piigaplikat... Vaar on väsind — jääb suikuma. Sarikal ripub vikat.

(1934) Kauge ring, 1935 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 286

286 | M ART R AUD /1903–1980/

VARJULASED

Seisid kaks sihitut keset käimiste keerist — räbalais raugad kerjuste lohutust leerist. “Vaata, kus elude hulk, mis Issand on jagand!” “Tühjaks ei jäta ta jälgesid kellegi tagant.” “Kõigil on siht ja koduta pole neist keegi...” “Küllap vist mitte, kui meilegi seadnud nad seegi.” “Kehvad ja küllased... kuigi kõik ühtsama tõugu.” “Nii kuidas kellelgi saamist — isu ja lõugu.” “Vaata, mis tugevus, näe, mis rüht mehe sammus!” “Meiegi näljast see kere nii raske ja rammus...” “Nooruse silmade helk veel selge ja puhas...” “Kustub see varsti aastate jahtuvas tuhas.” “Otsivad õnne, ruttavad risti ja põiki...” “Haudade mullased läved ootavad kõiki.”

Looming 1940, 3

OREST AUL

Oldi valmis rünnakuks. Kui külmas talvetaevas vaevaltmärgatavaks oli selgund koidu kahvatus, meie patareide kogutuletormis kaevas saksa koopaid puruks iga mürsuparve plahvatus. Millest mõtlevad neil hetkil esimesed liinid, kinnitades tääki, sidudes granaate rihmale? Millest mõtlevad, kui huilgavad granaadid, miinid, raske tuletorm kui muutumas on verevihmale? Millest keegi — omastest ja pillutatud perest, vilgub mõtteid armsaist, kellest sõda sundis lahkuma. Seersant Orest Aul kui aina nüüdki mõtleb merest, meeles kodurand tal, tormide ja tuulte Tahkuna. Läbi huilgava ja müriseva marutule oleks nagu kohisenud kodumere võimas-tore laul, laintemurru kutsuv kisendus, et — tule, tule, oma koduranda vabastama ruttu, Orest Aul! Rauges kahurite valmistus ja “rünnakule... edasi!”kõik mehed kaevikutest üles hõigati. Läbi purustatud saksa kaitseliini tule joosti, roomati ja peagi okastraati lõigati. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 287

287 | M ART R AUD /1903–1980/

Siin, kus peale tungis seersant Orest Auli jagu, jõuti varsti kindlustatud küngastiku harjule. Peri orunõlvu jätkus röövikute pagu nende taganemist katva miinitule varjule. Surm veel siingi tabas mitmeid Auli automaadist, kuni miinid — otse pihta! — plahvatasid hangedes. Ning ta meeled kustusid kui purunenud paadist öise mere tormistesse voogudesse langedes...... Aeg on jaanuaripakastest ju maisse jõudnud — kevad lõhnab pargis, särab vastu vaikselt tiigiveelt. Millest mõtlevad siin need, kes, võitlus verd ju nõudnud, siia kaugele on paranema toodud sõjateelt? Millest? Süda kisub valude ja vere võlgu endisest veel vihasema jõuga tasa tasuma, kisub kärsitult täis karastatud surmapõlgu võtma jälle relva, jälle rünnakule asuma. Orest Aul — ei vapper seersant tühjaks jooksnud verest, kui ta võitlusväljalt haavatuna pidi lahkuma — siingi endamisi mõtleb oma kodumerest, meeles kevadine, päiksepaisteline Tahkuna. Tema jaoks, ta teab, ei ole enam kohta rindel — puus on murtud, kargu toetamata astuda ei saa. Aga seltsimehi saates tunneb ta, kuis kindel on, et varsti vabaks raiutakse kogu kodumaa. Siis ta jälle lükkab oma paadi vete kanda... mõtleb mees ja silmad nagu soojeneksid naerule. Jalg ei kanna. Kepi najal tuleb minna randa. Aga käed on alles — terved mõlemale aerule.

Sõjasõna, 1943

REIN TARVAS

See sündis sel valusal suvel, kui juulis tuli Eestimaad sõtkuma sakslase kand, kui pärnade õitsmisest lõhnavais tuulis vajus suitsudest tumedaks taevarand, kui aitu ja keldreid ja majasid murti ning röövleid käis ringi kui näljaseid hurti, aga viljad kõik varistas niitmata nurm, kuna külades valitses hirm ja surm. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 288

288 | M ART R AUD /1903–1980/

Kolm meest olid kaevamas Luuluitme kingul — Rein Tarvas ja kaks veel külameest muud. Olid enam kui käed nende mõtted küll pingul, kuid sõnatult vaikisid habemes suud. Neid valvasid kolm automaatpüssi rauda, ja nad kaevasid võõraile koertele hauda, kes ripakil-röötsakil lamasid teel, maha löödud nüüdsama, et soojadki veel. Käis pauke ja võrinal valanguid kajas siin maanteel, kui koidik ju lõpetas öö, ja hommikul otsiti mitmes majas, kes teeksid aukude kaevamistöö. Näe, mõtlesid mehed, oi häbiväärt orjust, et tuleb veel mattagi sakslase korjust! See teotab sind ennast. See rüvetab maad. Aga pead. Sest kui tõrgud, siis kuuli saad. Üha süvemalt maamulda kaldale viskus, ju pervega tasa jäi kaevaja õlg; aga labidavartel kui krampi kiskus peopesi see häbi- ja vihavõlg. Mehed vaatasid süngelt üksteise silma: kas tõesti need raiped me matame, ilma et teoga või sõnaga keegi meist saaks öelda, mis eestlane arvab neist? Rein Tarvas ju lapsena peergude süütel oli taatidelt kuulnud sest Luuluitme mäest, et on muiste siin maetud üks saksa rüütel ja sadakond meest ta raudröövlite väest, kelle eestlased surunud siin sookääru taha ja piiranud sisse ning tapnud maha — löönud sakslasi nii kõige kurja eest, et pole neist pääsnud ei ühtki meest... Kui see tõesti on tõsi, eks needki siis nähku! Maad kaevates arutas Tarva Rein. Üha enam — ja ta viskas veel hästi kähku — teda huvitas augu põhi ja sein: kätt kärmeks ja mõtet tal kärsituks tegi, et liiv on nii sügaval mullaga segi... Ja ta mõtles: kui nõnda, eks öelgu siis maa, mis endal on öelda, aga ei saa. Ülal veltveebel käsi ju vehkis ja hõikas oma keeli, et jäetagu, aitab küll. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 289

289 | M ART R AUD /1903–1980/

Aga Reinul veel labidas põhja lõikas, kuigi augul ju sügavust tubli süld. Ja ennäe, kui oli just võtmas veel viimast, siis veereski midagi savikast liivast, mis polnud ei kivi, ei pehkinud puu, vaid sakslase koltunud kolbaluu. Kaks sääreluud mullase hõlma all süles, aga kolba ta labida otsa lõi; nii teibale toetudes ronis ta üles ja kondid, mis leidis, kõik kaasa tõi. Rein mõtles, et nüüd oma saatust nad nähku! Ja ta lükkas labida laibale näkku, et korjust kui suudelnuks kolba koon, ning ütles: Kuut morjen, mein liiber soon! Ta lausus need sõnad küll muigel nii leebel, et tervitus õieti südamlik näis, aga sedamaid püstoli tõmbas veltveebel ja Reinule pauk otse rindu käis. Ta korraks veel ringutas põndaku murus, käed sirutas välja ja kämblaid surus, et rusikais värahtas värihein, kui suri hallpäine Tarva Rein. Ta naabritel meeled kui kustusid vihast; üks tõstis, kuid teine sai kätte ta käe. Nad tundsid, kuis tõmbles neis iga lihas, ning silmis näis kustuvat suvine päev. — Ta Tarva küll tappis, kuid mõtet ei murra! — Ole tasa! Meie kohus on kallimalt surra. Ja nad läksid siit vaikides, püstipäi. Rein Luuluitme murule maha jäi. Öövaikuses rääk ainult räägahtas harva. Siis — mürises mootor... käis tasumislask. Tulid mehed, kes kätele tõstsid Tarva ja viisid ta ära. Langvõraga kask koduõue all kaste- ja väriheinas ta kalmu jäi valvama vaikses leinas. ...Aga Luuluitmel — kõneles rahvasuu — said kokku üks saksa liha ja luu...

1943 (1944) Uued sillad, 1945 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 290

290 | M ART R AUD /1903–1980/

PARTISAN TAMMEMETS

Juba nädalaid kostis, ei päevagi vahet, Rannapungerja, Raudi ja Roostoja poolt rasket, hookaupa raksuvat tulerahet — Meurasaarest ja lumiselt Murakasoolt. — Tina sakslase silma on kuldaväärt seeme, seda külides Eestile vabadust teeme... ütles partisan Tammemets. Nii murti ka siin okupantide kanda suurte võitude kevadel, märtsikuul — üle jää, üle Peipsi ja läänegi randa hakkas lõõtsuma võitluste tuline tuul. Meie mehistest meestest üks julgem ja vapram saksa röövleist siin külasid tühjaks tapma oli partisan Tammemets. Nüüd — lahinguist väsinud, lumme nad heitsid. Oli vaikne ja pilves; aeg hommikust ööd. Juba kolmas neil nädal siin loode pool Peipsit teha rasket ja auväärset tasumistööd. Ja nad pehmesse hange kui villasalve pea uinudes vajusid... Maantee pool valvel seisis partisan Tammemets. Aga korraga, kuue ja seitsme vahel, kostis pimedast rudisev sammude ast. Ümberringi end rõngastas sakslaste ahel — ja valvuri püssist käis häirelask. Mehed asusid kaitsele. Kümnete vastu oma öövalve-varjendist võitlusse astus vapper partisan Tammemets. Saksa valangud tuiskasid koredas hanges, nad lootsid — nüüd käes on see sangarlik salk. Aga näe — kes vaid tõusis, et tulla, see langes — jalad jooksult neil otsekui lõigati alt. Kuid nähti — ei kõiki siin suudeta tappa, ning käsklust: Läbi murda ja tõmbuda rappa! kuulis partisan Tammemets. Tema kohta, ta arvas, ei võinud see käia — nimelt siin tuli vastu pidada veel. Oma kaaslaste kaitseks ta kohale jäi ja aina piirajaid niitis nii põllul kui teel. Seltsimehed end rünnakuks koomale võttes Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 291

291 | M ART R AUD /1903–1980/

üles tee poole vaadates laususid mõttes: Jõudu, partisan Tammemets. — Mehed, edasi!... Järsku ja julgelt nad tõusid. Täägid välkusid, mürtsus granaate ning ühe hooga nad soo äärde välja jõudsid — oli murtud sakslaste piiramisring. — Tule... tagane! tihnikust kostis veel hõiklust, kui nähti, et üksinda hulljulget võitlust jätkab partisan Tammemets. Ta ikka veel üksinda kümnete vastu — tuletuisk igast suunast ta pihta käis. Nüüd... ta tõusis, paar vaaruvat sammu astus ning langes... näe, põlvili lumme jäi... Kas tõesti nii, haavatult, surmavalus, saksa timukailt armu ja halastust palus eesti partisan Tammemets?... Nad jooksid ju haavatut haarama vangi, kellel padrunid otsas, läbi lastud jalg. Aga veel üks granaat, mis võiks lõhkuda tanki, oli varjul tal verise hõlma all... Ja kui sakslaste salk küüned õlga tal surus, siis — kärgatas plahvatus, kiskus nad puruks. Hukkus partisan Tammemets. Kauged metsad veel kohinal kajasid vastu sellest sõnast, mis lausus see hukkuv mees, sellest sõnast, mis on eestlaste õige vastus saksa röövleile kõikide aegade eest: mingi vägivald siin meie õigust ei murra, seda kaitstes me suudame võita — või surra nagu partisan Tammemets.

1943 (1944) Uued sillad, 1945

BALLAAD SINIREBASEST

I Oli endine aeg — aeg jõukaile jõukas, nende tahtmist mööda võim tõmbas ja tõukas. Ebameeldivust vahel kui mureks ongi — õrn lehvikutuul — torm ei tungi salongi. Nagu seegi kord — pisarad ehteks ta võlule, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 292

292 | M ART R AUD /1903–1980/

käsi ringutab daam oma isanda ees: “Sinirebase pean mina saama õlule — maksa kinni, kui tahad olla mu mees!” Härra kirjutas t‰ekile üks tuhat krooni ning tarvitas seks puhuks tavalist tooni: “Sa põhja mu viid... viid põhja...” II Mustas siidis ja sinirebases rannakohviku korvtoolis lebades ta mehelt sai kirja, mis lõikas kui noaga: “Vabrik läks... meil on raskusi sõiduloaga...” Kokku surudes hambad ta pisarad võitis, tellis auto ja sedamaid koju sõitis. Seal ägas ta mees:“Nüüd on küsimus rahast — kui palju võiks saada su rebasenahast?” Daam kahvatas. Küüntega haarates boast ta nuttes ning karjudes põgenes toast: “Sa põhja mu viid... viid põhja...” III Öö varjutas merd, merd musta kui tinti. Haakristiga ristleja veeretas vinti. Need tiirud ka kapteni kallikest kandsid — eile õhtul veel Tallinn, kuid homme Danzig... Aga ei, aga ei... Mis see kostab sealt ööst? Kostab lennukimürin... pikeerimissööst... Siis prahvatus! Laev nagu pilbas pooleks... ja elu, oh eluke... Issanda hooleks! Keset sügisöist merd, merd musta kui tõrva, sinirebane sosistab daamile kõrva: “Sa põhja mu viid... viid põhja...”

Kaks astjat, 1946 Jälgede kiri, 1972 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 293

293 | M ART R AUD /1903–1980/

MÄGEDE BALLAAD Märgib. Loeb. Ja tõmbab kriipsu peale. Päeva esimese poole päikses Kannatust! Ei saa nii ühe hooga. virvendasid mäed, ja kerge laine Otsid kulda, sügavamalt kaeva. Mustal merel sätendavalt läikles. Nõndasamuti on luulelooga. Üksi mägedesse läks üks naine. Ihkad kuulsust, ära pelga vaeva. Läks end avarusest joobnuks jooma, Või ehk pole siingi küllalt tõhus kuulma tuule sosistuste kaja vaikuse ja üksinduse ase? ja üht laulu ülalt alla tooma. Ehk on siingi võõraid hääli õhus, Mäkke tõusja oli luuletaja. mis su mõtteil selguda ei lase? Kõrgel rinnakul ta maha heitis, Mis see on seal mägestiku harjul? värsimärkmik näpu vahel valmis; Nagu terase ja kivi kõlin... käsivartega siis silmad peitis. Kas ei olegi see kalju varjul Nii ta ootas imet oma salmis. kuristikku jooksva lätte kulin? Igaviku igavene teema, Mis see oli? Väike valkjas sagar olemise püha põhialus tõusis taevasse ja otsekohe küttis verd ja ajas hinge keema. käis üks kohin kauge harja taga... Süda viskles loomistungi valus. Kas ei olnudki see pilve ohe? Ainult selleks sõitiski ta siia, “Ära kahtle!”Karjatus ta suule et — kui õige vaim vaid peale satuks — tuli äkitselt kui välgu sähvam. Tõde tabada ja trükki viia. Absoluutne Tõde... Puhas Luule... Võita kuulsus. Saada surematuks. Muu ei ole kuuldav ega nähtav. Suures kodulinnas — sigin-sagin. Kriipsutagu taevast lennutiirud, Hoovis laste kisa, pallimatsud. jooksku merel kaatri järel vahu Õhtul pargis — pill ja naerulagin. valged viirud... Asjata seal luuletada katsud. Mägedes on igaviku rahu. Aga siin — vaid ise, enesega. * Miski midagi su eest ei peida. Kõrgelt ristleb jalgteerada alla. Ükski hääl su unistust ei sega. Ema tütrega sealt teel on linna. Siin võib liivast langend tähti leida. “Ära sisalikke ära talla!” Siin on üksinduse püha paik, kus Aega on, et rahulikult minna. õnn on tunda oma hingetuski, Tüdruk teab: kui hästi tasa astud, ümberringi ainult vaikus, vaikus... räägid vaikselt, kikivarvul lähed, Siin on Tõde ligemal kui kuski. siis sel teel võib jänes tulla vastu, Nüüd või iialgi! Oo, mäed ja meri... linnulaul on ümberringi lähem. Suled laud ja vaatad vastu valgust — Hea, et neil on tarvis süüa viia näed, kuis punetab su oma veri... sinna üles igaks lõunaajaks. Kas ei tundu selles juba algust? Milleks muidu tuleksid nad siia, * kui seal kõrgel isa teed ei rajaks?... Järjest ärevama õhinaga Vaikne. Kedagi ei ole teisi. pliiats liigub. Rida liitub reale. Nii neil palju kordi tuldud-mindud. Luuletaja ajab Tõde taga, Aga miskit uut näeb igal reisil — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 294

294 | M ART R AUD /1903–1980/

olgugi vaid liblikat või lindu. Emast eemal tüdruk ringi lippab sinna-tänna läbi puhmarädi. Järsku kohkub... süda kurku kippab... Põõsa all on maas üks haige tädi. Soigudes, vist juba surma kartes, lamab silmili siin vastu maad ta, lõdvad liigutused käsivartes. “Appi! Ruttu! Ema, tule vaata...” Aga polnudki siin abi vaja. “Kao mu silmist, neetud rahuröövel!” viskab jalule end luuletaja. Rabab kaika, vaata et ei löö veel... Kuid ei siiski löönud kohkund last ta, karjus ainult — vihane ja äge. “Hingetapjad! Elada ei lasta...” Kurje sõnu jooksis mööda mäge. Märjad silmad ema põllesiilus, laps ei saanud pahandusest aimu. Värisedes vaid ta vargsi piilus naist, kes otsib igaviku vaimu... * Hoides emast kinni kahe käega, tüdruk enam lindugi ei kuule. Enam lille ega taevast näe ta. Pakku kohkus kõik ta rõõm ja luule. Ema vaikib. Pole säärast nähtud! Näe, kui läheb... Kes küll olla võis ta? Jookseb kõrgemale — kähku, kähku... Mis tast mõelda? Midagi ei mõista... Kirev on ta.Värvirohkelt ere — sinist, punast üll ja kätel ripub, nagu oleks tormid üle mere heitnud mäkke mingi võõra lipu... Lapski vaatab. Silmist nad ei lase, kuidas põgeneb see tige veidrus. Nüüd ta peatub.Vastne rahuase leidub nõlvaserval põõsa peidus. Aga samas — vaikiv mägi vappub. Löövad üles tuhkjad tolmusambad. Põrr ja prauhh! Maa ragiseb ja rappub. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 295

295 | M ART R AUD /1903–1980/

Külge keeravad seal kaljukambad. Veelgi. Jälle. Jälle. Järjestikku... Tuntud mürin. Tuttav kõu ja kaja. Jõudu, mehed! Üles mägestikku avarat ja sirget teed on vaja! Kirju naine tõuseb... Kostab kisa... Põrr ja prauhh! käib plahvatuste pööris. Väike tüdruk naerab... Tema isa on seal suurel maanteetööl minööriks...

(1960) Laulud ei lõpe, 1961

LAULIKULUGU

Ükskord üks asisem inimene küsinud vanalt aulikult laulikult: — Kas sulle su laulude laulmise eest ka ikka antakse midagi? Ja tema ütelnud kohe ära, vastanud naeratustki näkku laskmata: — Kui laulda nii et hing välja, siis sedakest ikka saab, et elu sees seisab. Aga mine võta sa nüüd kinni, kust just temasugusel käib see püha ja puutumatu piir elu ja hinge vahel. Olgu otsimata. Kes teab, kas seda ongi.

Ärateeline, 1978 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 296

296 | H EITI TALVIK /1904–1947/

HEITI TALVIK

KARIDEL

Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud, leinaviisi vilistasid kõhnad nõmmepajud, kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees, nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees. Nii need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna: ...”Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna! Vihise veel, vihmakene, üle ranna roo, taeva tinaraskest rüpest unustust meil’ too! Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad, meie surnud sisikonnis kudelevad kalad, meie veri paadunud on punerdavaks paeks... Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks! Päikest välkusid need rannad, kerkides kord merest, karid kauged kajasid siis kajakate perest. Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar, veel ent lehvis Looja vaim kui ere vikerkaar. Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled, päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled. Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg, rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg. Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad. Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad. Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand, lõunaks aga tulemeres voogas terve rand. Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi: peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi. Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 297

297 | H EITI TALVIK /1904–1947/

taplus viimsed mehepojad karidele viis. Veripilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest, kodukarid aurasid siis kuumast inimverest. Ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu, kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu. Nüüd me undame veel udus üle tühja ranna, igatsused igused meil hingamist ei anna. Vihmakene vihinal käib üle ranna roo, miski aga lunastust me hingedel’ ei too...” Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari, millel ripub needmine kui pikse pime vari. Vingeil, süngeil sügisöil, kui vihm sööb läbi luust, undavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.

(1926) Palavik, 1934

LAIP RANNAL

Sõelub kärbseid risti-põiki pilliroos kui musta pihu. Magusalt neid kutsub kõiki kalda kõntsas lammuv ihu. Roheline, vettind, ilge, — nii tõi vool ta neeme tippu. Katkise ta kuue külge vähke kobaras jäänd rippu. Laineis laostund huultenelgid jätnud hambad õudselt irvi. Põrkuvad neist päiksehelgid nagu kari kuldseid hirvi. Määndus, muhestav ta rindu, tõotab uimastavat saaki. Rõve kaarnarauk täis indu kaevub sinna kui kloaaki. Palja päälae tõmmust siidist välgub riba valget konti. Silmad paisuvad orbiidist, nagu näeks nad kõrkjas tonti... * Aga tondil puudub iha maitsta haisvat ussisööki. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 298

298 | H EITI TALVIK /1904–1947/

Ainult noor ja priske liha kõlbaks talle põrgukööki. Selleta siis juba parem säästa tuhkjaid surmasirpe, uita kõrkjais nagu varem, püüdes liblikaid ja kirpe.

(1930) Palavik, 1934

BLASFEEMILINE BALLAAD

Pastiche à la Villon Nikolai Triigile pühendet

Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust, su kitsas redel viipab otse taeva! Et kiita kõigile sind pillitorust, mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva. Puupakust porsunust sind voolind höövel, paraadiks võikaks valmistand sind peitel, Nüüd uniselt su konksus ripub röövel või metsakratt, kel karukriimud reitel. Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas, kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust, kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas, kui viimne sant, kes tabat viljarõugust. Või vagabund, kel kuskil polnud kodu, murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis, röövmõrtsukate karm ja sünge rodu — kõik vendadena kohtunud on kaagis. Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge, morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba, kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge, või näljarott, kes näppas tüki leiba, — kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest, kel hoorad ulaelu õpetanud, kõik pilkajadki, joobund hüvast õllest, on oma päevad võllas lõpetanud. S a a d e: Kui taevainglid kutsuvad neid õhust, neil äkki tõrkuv urin kostab kõhust. Ah, enne saabumist Jeruusalemma Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 299

299 | H EITI TALVIK /1904–1947/

neil tuleb kesta piinlikem dilemma, sest kuna kõrisid neil nöörib ling, peab tagakaudu lahkuma neist hing.

(1930) Palavik, 1934

DON RAMON

Torm kui puudelatvu murrab vastu katust, vennad roimarid, siis peame meie matust. Don Ramoni mäletame, juhti julma, tema matust pühitseme koos kui pulma. Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas, säält ta tõime mustas pidutõllas. Piksevalgel matsime ta maha kivimurdu, linnamüüri taha. Don Ramon, kui elas, too vast oli mees! Sulaväävlina ta veri soontes kees. Tema vihakrambes väänlev näomask aina rohetas kui roostest puret vask. Tema ninakühm kui surnud juudi küür, tema rind kui range linnamüür, linnamüür, mis püstitet on paest. Kui kord kärkis, lupja kukkus laest. Jah, sel mehel püsti kurat oli sees, ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees. Kirves käes, ta maanteel luuras saaki, kuigi mõte juba kompas kaaki. Kui tal’ timuk nööri viskas kaela, kraaksus ta veel, takerdudes paela: “Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu. Põmmdi veel üks peer — ja viuhti alla põrgu!” Vaevalt ütles, kinni kukkus ling, tõmmust kerest välja lendas hing. Võimsalt saluteeris talle kõu, lahti põrus põrgu leekiv õu. Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma, kordap meilgi jagada su saatust julma. Sinu laiba tõime mustas pidutõllas. Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.

Palavik, 1934 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 300

300 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

VILLEM RIDALA

ROMANS Käärussa kenitavada. Ligi karguti hobuse, Öö oli pikka ja pimeda, Rututeli ruunakese, Taevas laia ja lageda, Maamusta muisuteli. Ei olnud kuuda, kulda sõõri, Üles ta kergiti kübara, Eha veerta ei verevad. Kübar kullal kööriteldud: Sõitis teeda saabassääri, “Tere, neiu, terve, noori, Karguteli kannusjalga, Kapetjalga kirjaline, Sõitis teeda sillalista, Tuvike, heleda tukka! Laseteli laolista, Kas oled sa minu tibune, Ratsuti radada piki. Minu meelimarjukene?” Ees oli jõgi sügava, Kabu kohkus, ehmateli, Vesi voolas ja vireda, Hius heleda heidiskeli, Pajud paksud ja salavad. Punetid punased palged. Jõgi jooksis alta juurte, Lausus neitsit, kirju pihta, Voolas alt pajuse perve, Hõbesõlgi nii sõneli: Kohina pajus kohisi, “Saabassääri, sa saleda, Sulin puhmaste seassa. Kannusjalg kübaraline, Neitsikene, noorekene, Ei ole ma sinu tibune, Kapetjalga kirjaline, Sinu meelimarjukene!” Istus jõel vesikivila, Sõnus meesi saabassääri, Jõe käärus kängitseli, Kannusjalga kaatsateli: Keniti kenada tukka. “Neitsikene, noorekene, Saabassääri, mees saleda, Tuvikene, kaunis tukka, Kannusjalg kübaraline, Ole sa minu tibune, Võinud ei näha neiukesta, Ole mu meelimarjukene, Kavatseda kaokesta, Luba enda sa minule!” Jõe veeres viibivada, Lausus neitsit, nii sõneli: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 301

301 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

“Ehk lubaksid mõõga vöölta, KURATI KIVID Kaksi kannusta jalasta, Alta ratsu rataskaela, Lugu sündis Läänemaalla, Ei ole ma sinu tibune, Mere veerilla, vesilla, Sinu meelimarjukene: Rahnutsilla rannamailla. Ma olen ema tibuke, Mehed väljalla õsusid, Meelimarja memmekese! Naised lõikasid lagella, Neiul on viisi veljekesta, Põimisivad põllullasa. Küla venda kuuendaksi, Palav on suvine päeva, Kõigil on ratsud raududessa, Leilitsem suvine lõuna, Hallid hiirud helme’issa Keskipäeva kõige kuumem. Valjastes tuliverevad. Tuuleke merelta tutjus, Veljekesed viisi kuusi, Tuule lehku lehviteli. Need minu sõjasta saavad, Kõik tegid tööda tõemeeli, Mõõgulla tuliterilla, Väänasid vagusi vihku, Vestullasa vaskipäilla, Vaidi napruda valasid, Mürgiraual raudasella. Asutasid hakkijalgu. Kirvesvars sinu tibune, Äkki mees tuli merelta, Kuuas su meelimarjukene!” Vägimeesi metsa poolta, Vereval oli mõõka vööla, Hiidu suuri hiie poolta, Kaksi kannusta jalassa. Koljati küla kohalta. Ligi liiguti hobuse, Siis jäi servi seisamaie, Rataskaela ratsuteli, Väljalle valatamaie, Hüppas seljasta robuse, Põllu ääre peatamaie, Laugi ratsu laudijalta. Vahtisi valuval pilgul, Sibasi süleje neitsi, Silmitsi tulisil silmil, Tõstis laugi laudijale, Hiiu vaatella valati. Sadulaie seisuteli. Sõnusi sõnalla sella, Kannusjalgada kõristi, Lausus sella lause’ella, Tulisti tulista ratsut: Hüüdis häälella kõvalla: “Sõida, ratsu, lenna, lauki, “Te olete tööst tüdinud, Nelista hüva hobune!” Lõiku vaevasta väsinud, Karahuti kaerasööjad Jõutumad õsumisesta. Tulisti tulista täkku, Minge kõrtsi, mehikesed, Tuld lõije tulise turja, Kabaka, ka’od kenitud, Välgati vereva lakka, Kõrtsije õluta jooma, Sädemida särtsuteli. Saksataari sõõmamaie, Karguteli kaugeelle Mõruvetta maitsemaie! Alla taeva, tähtiöösse, Ma teen tööne valmi’iksi Keskele südasügista. Põimin kõik kivised põllud, Õsun raunade alused, Tuules ja tormis.Kogu laulusid ja ballaada, 1927 Väänan vilja viisikuie, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 302

302 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Kohendan kuhelikuie, Varus vingutelemaie. Hakkijalguje asutan.” Lasi rahnud lendamaie, Mehed kohkusid kõneta, Kivid kõik kihutamaie, Ehmatasid ennustusta, Raudkivid rabas sülesta, Sõnuda sinatse Hiiu. Lõhud laiad kainalusta, Oli vaari välja päälla, Kamalusta kalluteli. Halliparda põllullasa, Kivid lendsivad, kihutid, Kulupää kubude seassa. Kandusivad kauguseie, See sai Hiidu mõõtamaie, Silma kandamatumaie, Silmalla seletamaie, Sadasid mereje sööstes, Võõrasta valatamaie. Vedeje, v irutes vahtu, Siis sõnusi võõra’alle, Põhja, kopruda kohistes. Julge’este juttelije: Vesi sambana vihisi, “Sa oled suuri ja vägeva, Tuulispääna tuiskajeli, Oled turvas ja tugeva, Põrisivad paed merised, Kõikidesta kange’embi, Kohisid merised kolgad, Sa ei või ometi mitte, Mere hauad huilgajelid Sa ei kehta kummatagi Hiiu heituda igista, Teha tööd tuhande võrra, Võika võõra viskamista, Saja võrra väända vihku, Sööstu Koljati kõleda. Viie kümmene kohalta!” Silda tõusis vee sisesta, “Tohoh, mees, mida kõneled, Lauter lainete kohalta, Mida sõnud sa ometi.” Kohe kõrgut küüniteli; Naeris meesi mõrkisilma, Kivid kummina kumetid, Pilvetõukaja tõrisi, Hiiu sildana heletid. Kihisteli koeralõuga. Nüüd nägivad naised, neiud, “Ma teen töö tuhandelise, Märkasid mehed mõnedki, Saan aegu sajandelise, Et oli Kurja kulgemassa, Valatage vaide siia! Vana Halba veeremassa, Ma tahan ehita silla, Too Tühi tõhutamassa. Silla siita Saaremaalle, Kõiki kargusid kohalta, Põiki Väinuda vedada, Heitusivad hingestasa, Luua laenete la’elle, Keeletuksi kohkusivad. Tahan ta ehita üksi, Vana vaar sõnelemaie: Oma väkke valmistada, “Ei ole tarvis Kurja tööda, Ihuüksines ülenda.” Ei abida Halvakese, Hiiu, hiidine, koleda, Vaja ei tugeda Tühja! Rabasi süleje rahnud, Ihkame higis õsuda, Kahmasi kivid kõledad, Palge eessa põimiskella, Kivid kõige kõrge’emad. Lõigata lehussa lõuna, Siis ta kukkus keeritama, Ennekui konuta kõrtsis, Hakkas hööritelemaie, Jorutada joogipaigas, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 303

303 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Kabakassa kaarutada. Hiiu kalju hööriteli, Ärgu saagu Äiu vilja Määratumad mängiteli. Põllu päälle kasvamaie, Ta tahtis paranda silla, Põrgu seeme sirgumaie, Ehitada endiseksi, Hiiu hüüs ülenemaie, Varemasta valmimaksi. Selle väljalle sõrelle, Lasi kalju lendamaie, Puhta’alle põllumaalle! Kivi rahnu kiljumaie, Astugu Jumal abiksi, Määratu mühisemaie. Püha Vaim, Püha Pojuke, Kivi kukkusi vedeje, Püha Risti Päästajani!” Langes lainete segaje, Kuri kukkus naeramaie Sadas kobru keske’elle, Musta kulm kihistamaie, Vesivahtude vahelle. Ilge Hiiu ilkumaie, Vesi lõije loetamaie, Et kõmasi taeva kummi, Tõusuveed virajamaie, Rõkkasivad Hiiu rannad, Mereveed vihisemaie, Vesi väinussa võbisi. Vesi loetas rannad, lõped, Saije silda kõikumaie, Loetasi karid kaledad, Kõrge kumm kolisemaie, Lajud, saared loputeli, Silla postid painumaie, Uhtusi uhades kaldad, Talad kõiki taitumaie, Siis partsus Pahalle näkku, Silda sööstis vee siseje, Hüppasi ninalle Õela, Sadas lainete segaje, Lõije Kurja kulmu päälle. Vaibusi mere võrengu, Hiiu röökis ilge’este, Kust oli kerkinud kumama, Möirgasi mere mühaje, Seljalle sinetamaie, Kiljatas kohaje laene. Helkima eha punassa. Siis kadus kivilta äkki, Kuri süttis, Õela suitus, Hävis kaljulta kahelta, Vihastas Igivägine, Hääbus ranna rahnudelta, Sai ilgeksi Põrgu Hiisi. Vajus väina välke’eie. Jalad kinniti kiville, Veel on jälg järel kivissa, Lõije kaljulle kahelle, Jala asted kalju seessa, Igirahnulle rabasi. Asemed rabedas rahnus. Siis ta kukkus kerkimaie, Ületult ülenemaie, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Tohutulti tõusemaie, Suurutasa sirgumaie. Ta üleni pilvedeni, SININE KARI Sirgus taeva samba’aksi, Paisus pilve pildereksi, Korra mehed, mustad kulmud, Postiksi põlise kummi, Kaabukandajad kavalad, Ilma kõigetse imeksi. Talupojad taiulised Käessa rahnu keeriteli, Märkasid, merelta tulles, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 304

304 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Kavatsid, kalalta käies, Karjus kammelik järella, Mere urki uuridessa, Paimendajagi pärassa, Rohu söödud alta ranna, Lehmiline, kepp kä’essa. Heina heinamaalt järatud, Üks jäi meestelle kädeje Tudre tallatud mujalta. Sinikarjasta sõresta, Rannamehed, mustad kuued, Voo õisiõhvadesta, Hahkavammused vanemad, Lõiga kaelas kauni’issa, Mehed noored ja nobedad, Põlusis pahembi jalga, Läksid õhtu luuramaie, Kammitsassa kaksi reita. Viduses varitsemaie, Lehma hakkas ammumaie, Üllatama keskiöölla. Kohe merda möögimaie, Piiludes padu pajussa, Haleste halisemaie. Ranna puhmissa, roossa, Meri mürkis, laine läikis, Nägid nad sinised lehmad, Kallas tudrene kajasi, Merekarvatsed kavatsid, Ranna ääredki ägasid. Silmasid savuhelised Kerkisi meresta karjus, Maalle tõusevad meresta, Paimendaja laine päista, Lainetesta lonkivada, Vee vahusta naine noori. Vee sisesta vantsivada. Tuli lehmada lunima, Karjane järella jooksis, Õhvakesta ostamaie, Käis pärassa paimendaja, Mullikada maarumaie, Lehmiline lappe’ella. Ve’ista vabastamaie. Ajas õhvad õitse’elle, Mehed mukid, mustad kulmud, Lehmad rannalle läheti, Ei laskenud lehmakesta, Rohumaalle rammusalle, Ei andanud ammujada, Heinalle heletavalle. Mere veista möögijada, Lehmad laudialt ilusad, Ajasid külaje õhva, Kaunikesed karvaltasa, Kallutelid kaarte alla, Toredad tuhariltasa. Panid lautaje lebama. Mehed varjusta valatid, Lehm jäi lehmade segaje, Pilgutelid peidustasa, Õhva õhvakeste hulka, Redustasa rõõmustelid, Küla karja keske’elle. Vallatud ilusta lehmi, Ta haris arulla käima, Kasvusta merise karja, Vilusi vesilla jooma, Vesiõhvade vilusta. Rannamailla roitamaie. Ligije lümisid mehed, Robisteli rohtu süüa, Hiilisivad hallikuued, Pureskella puigu juurta, Lakipäised langesivad. Hammustella ranna heina. Kari läksi kargamaie, Oli vakka ilmal vaiksel, Üle jala jooksemaie, Tuuletumalla tasane, Kadus varsi voogudeie, Vagane vagusal ilmal. Pea ladusi lainetesse, Kui tuhisi väina tuuli, Suitseva mere sineje, Ulgutuuleke humisi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 305

305 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Merihoogu hoogajeli, Rikkassa merekülassa Tundis ta merise hõngu, Paisusije piima andi, Laine halja haigatuse, Kasvis rõõsa koore andi, Haisu vee heinakeste; Võiu andi viie võrra. Tõstis pääda tudre seesta, Korra keskella suveda, Koonukese kergiteli Heledada heinaaega, Kohe merd mühisevada, Palavada põuaaega, Mere kohkavad kohada, Kiilikarguda kadalad, Mere vahtu valge’eda, Lehmad rannalla lebasid, Nuusutas ninalla haisu, Mere ääressa mäletsid, Vesihõngu haistelije, Ruske silm rohusta rauge, Tuulta sõelus sõõremilla. Roidunud hüvasta roasta, Siis ta saije möögimaie, Rannaroosta rammusasta. Innassa inisemaie, Vesi vaastas valge’ena, Aine’este ammumaie. Hõbe karvassa kajasi, Ta mõlisti, möirgajeli, Kulla helgissa heleti, Röökis, et kajasi randa, Kauged rannad kangastelid, Kivid veessa vastajelid, Sinetid suvised metsad, Vastu huilgas Hiiu saari, Õhulised õnnesaared, Muhu kalda’ad kajasid. Põua pilved purjetelid Süda kutsus merre minna, Kui need illed itikesed, Igatsi kodukohalle, Taga ranna tallekarjad, Kodu randuda kahetsi, Hulka möögijid murulla. Mere haljasta aruda, Pilv valeti, teine õhkus, Rohelisi rohtumaida, Kolmas kullassa kumeti, Hõrnukesi heinasida. Vesipiirella punet i, Katsus korra jo karata, Hõbejeli õhtu poolla. Põgeneda väina poole, Tuuli tutjus taeva’assa, Taanduda tagasi merre, Kõrgusessa kõnniskeli, Ta saadi kohalta kätte, Puhkas pilve parda’alla, Toodi rannasta tagasi, Siniõhkude seassa. Kallutatije külaje. Viru vaid vahesta tõusi, Kui oli kandanud vasika, Aeg ajalta hoogajeli, Poeginud poja sinise, Puhanguksi puhkejeli. Saanud enda sarnalise, Siis suges vesije karja, Kasvultasa kaunikese, Siniveised vaike’eie, Karvalta kumedakese, Merelehmad leete’elle, Näitas kahjud kahjatsenud, Karjatütterik tagana, Jättanud igatsemise, Vesipiigake pärassa, Heitanud jo hõllanduse; Käessa virbi, vitsakene, Leppis lehmade segaje, Vahalatv valedakene. Küla karja keske’elle, Sinilehmad sinkumaie, Vasikaliste vahelle. Mereõhvad möögimaie, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 306

306 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Aine’este ammumaie. Asuteli andurida Merelehma maalta kostis, Mere jäälle minnaksesa, Sinisarv inisi vasta, Seljalle sineliselle, Vastasi sinivasikas. Ajujäälle aelevalle. Nad pistsid punuma merre. Sääl halavad hallikesed, Lasid varsi jooksujalga, Viigerid vilistelevad, Kiilikarguda kihutid, Hülged hülpivad sulassa. Küla karja kõik järella, Elas Hiius hülgekütti, Kookusarved kinderella, Nimi Kasper, Kärdelassa. Õhvad jõude jooksemassa, See läks hallide ajuje, Vasikad valamas järge. Merekoerade kisaje, Sinikarja läks süvaje, Viigerite vaadupaika, Merelehmad laine’eie Käessa piiki, pikkaküüsi, Vesije viretavije, Oda aiva okkaline, Viis seltsis sinise lehma, Teras tuur, tera vaheda. Viis ühes sinivasika, Köis oli kinnitud odaje, Küla karja, kargutessa, Tuuraje virukas veetud, Muud mullikad, möirgadessa, Nööri pikka piigi külge, Õhvad kõik, õletadessa. Ots kä’essa hülgeküti, Meri lõi mühisemaie, Virukas vasakus käessa, Mere veed vihisemaie, Keha ümber kinnitatud. Laine’ed lahisemaie, Kasper, kuulus hülgekütti, Minnessa merise karja, Lükkas kelkuda lumella, Sinilehma sööstadessa, Ajas jäälla andurjalga, Vasikate viirgadessa Raudjalaksista regeda. Mere suurije süvije, Jää oli kiilas, kilgendeli, Mere haljaje aruje, Läikis kui heleda lauda, Karjamaalle mürkivalle, Hiilgas kui hõbeda peegel Kus asub sugu sumune, Vastu päevada punasta, Uinub und udune rahvas, Päikese tina terida, Vee-immed iluda peavad, Kulda nõelu kiiskavida, Löövad laulu lainelapsed. Päeva helkida heledad. Kavatseli hülge kütti, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Silmiteli silmapiiri, Vaateveeruda valati. PUNAHÜLJES Nägi ees tumeda augu, Kavatsi koha roheka, Külm oli väinad kaanetanud, Arvasi avanduseksi. Sulgenud sinised salmed, Läks ligije vaatamaie, Mered jäälla matutanud. Juure paika jälgimaie, Ranna mees regeda säädis, Aukuda varitsemaie. Kelkuda kohendi korda, See oli hülge’e puhutud, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 307

307 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Merehalli hingusauku, Kihvad korraksi kohuti, Soidur viigeri vileda. Siis rabeli raasu aega, Kasper jo kavatsi hülge, Puhu aegada puristi, Märkas halli augussasa, Väänis välja tuima raua, Viigeri sulassa veessa. Kiskusi kisu koleda, Hülje ei olnud suur sugugi, Lihasta tuliterava. Suur sugugi, liiga väike, Siis läks sukeldes vedeje, Ta oli keskemist koguda, Mere põhja põrkasije, Keeru päälle keskemista. Ei tulnud enambi veesta, Misse meesta heiduteli, Tõusnud päälle puhkimaie, Saije kütti kartamaie, Pinnalle puhaldamaie. Püül olija pelgamaie: Talvi läksi, teine saije, Hüljes see ülepunane, Kolmaski kulusi otsa, Viigeri verevad karva, Neljas veeris veeru poole. Halli hurme arvuline. Taas oli Kasper küttimassa, Hüljes augussa ujusi, Mees ajamas hülge’ida, Sukeldas sulassa veessa, Viigerid varitsemassa. Ajeli avandusessa, Udu jäällä huljuskeli, Kimpu köisida järella, Auru seljalla sulalla, Virukida mitu vihtu, Tohu jää tükkidella, Mitu peoda paelakesi. Sumu soidurivesilla, Meesi meelta julgusteli, Avandusil arvutumil. Südiksi pani südame, Kasper, kuulus hülgekütti, Hinge hirmumatumaksi: Märkas viigeri meressa, “Ma olen meesi ilmuline, Silmasi sulassa hülge, Sa loom loivaja ve’essa, Halli aukude vahella. Miks ei peaks sinuda lööma, Hiilis hülge’e ligije, Püüdamaie piigillani, Hallikese augu juure, Tuurallani tappamaie, Viskasi vägiahinga, Ahingalla ambumaie.” Paiskasi pe’osta tuura, Kaspar, kuulus hülgekütti, Oda, köide kinnitatud. Lõije hallida ahingal, Ahingas halisemaie, Tuuralla ta’oti tappa, Odavarsi ohkimaie, Odalla osada selga. Tuura tännitelemaie. Oda lendis oigadessa, Ahingas osasi halli, Ahingas halatsedessa, Tuura tungis hülge’eie, Tuura vette tuisatessa. Vars vibaja viigerije. Oda hallije osasi, Röögati räbilajalga, Hülgesse ahinga varsi, Loivajalga lõuga’eli, Tuura lendis loivajaie. Kihvahambune halisi. Vingusi väleda viiger, Nägi Kasper, kohkudessa, Halli hambad paljasteli, Silmas suureksi imeksi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 308

308 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Heiduseksi enne muuda: Vedas Kasperi vedeje, Hüljes see igine suuri, Küti merre mürkivaie, Halli purpuri punane, Kopruje kohisevaie, Koera hurmekarvaline. Vahtuje veretavaie, See oli hüljeste kuningas, Enne kui abije saadi, Hallikeste auisanda, Abi tuua ennatati. Päävanembi viigerite, Kuu alani, kaks kahani, Seitse ahingad sabassa. Siis jo kuulla kolmandalla Kasper kutsus seltsilisi, Leiti mees meresta jäälta, Hõikas häälella kõvalla, Ajujäälta halli suuri, Hulusi hulinal hullu, Halli hüljeste kuningas, Meeletuna möirga’eli. Tuura suuri turja seessa, Läks vede vereva looma, Kaksi köiessa samassa, Hüljes haavatud sulaje, Virukassa vettinussa, Alla hallide kuningas. Paelassa pihastanussa. Vesi lõi veretamaie, Meesi tunti Kasperiksi, Vere kopr kohisemaie, Küttide kuninga’aksi. Mere veeri mässamaie. Jää järisi, jää kärisi, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Järkisivad jäised pangad, Jää katkesi kärkidessa, Pangad puhki paukudessa, BLÅKULLA Jäälaamad lagusid kõiki. Hullas hüljeste kuningas, Mehed käisid ööl merella, Märatsi merine koera, Ajuvõrgulla ülalla, Viigeri vihassa surma, Öövalulla seljaveella Vedades vesije köita, Püüsil püüdamas kaluda, Virukada vee alaje, Silkuda sinetavida, Painutades põhja poole. Kirjavid kevaderäimi. Kasper, küttide kuningas, Lasid püüsed põtkukohta, Küttidesta kuulusambi, Meriseljalle sirutid, Heiteli hädassa hinge, Heitsid vooguda ajada, Rabelije surma suussa. Laine viia lee poole. Hüüdis, huikas, hõilajeli, Ise jäid otsaje ujuma, Hulluna hulusi, hundas, Aina lõppu loksumaie, Pöörane, abi palusi, Selikseie seilamaie. Meeletu, märatsi, vandus. Öö magasivad merella, Jää läks järkides ko’osta, Eha viitsivad vesilla, Pangad kõiki puhki luhki, Seljalla sinetavalla. Killuks tükid kargasivad, Kui kumeti eassa koitu, Vesi lõi lahve lainetama. Valu haimuke haheti, Halli, hüljeste kuningas, Puneteli päeva piire, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 309

309 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Läksid laevulla sadama, Põrmandalle puhkamaie, Venedella valgamaie, Põhilaualle lebama. Tõrvalaiulla telille. Peeter, Kelletist pärite, Kord oli Peeter Kelletista, Saanud ei silmalle sõbada, Vormsi saaresta pärite, Silmalaugu kinni lasta, Pühal põtkussa merella, Kui vene vaduma läksi, Ajus suurella ajalla, Kalapaati putkamaie, Võrgulla varakevadel. Piki vettä viirgamaie, Kui olid püüsed põtku lastud, Kerkiv keula põhja poole, Võrgud väänatud vedeje, Kohe koilusta kolavad, Kupud jäetud vee kohaje, Taeva helkida heledad, Laevad laenete ajada, Kus sineti Soome randa, Vened voo veeretada, Maapiire pimeti öössa. Mainingite mängitada, Peeteri vene vireda Nägi Peeter naaberida, Jälgis laevu laskevida, Ülgu üleaedasida, Venesida veerevida, Kaimusid ajulisida, Paatida põgenevida. Venel võitu veerevada, Ei kulunud kuigi kaua, Põhja poole pööravada, Vened said vesille Soome, Ajulla ajelevada Paadid pöörsivad sadama, Kohe merda kõrge’eda, Lauteri lasivad laevad, Kaugusta kajastavada, Valgamaie veeresivad. Vaateveeruda hämusta. Kaljud seisid vee kohalla, Kõik tulid koiduksi tagasi, Kaljud kõrge’ed koledad, Valgeksi vanuje paiku. Alla pilvede pimedad, Mees jäi mõtete najalle, Rohekad rajalla vete. Mõistatusta mõttelema, Kõik lõid helkima kumasta, Asjada harutamaie, Heletusta hiilgamaie, Kus pidid kaimud öölla käima, Purpuris punetamaie. Üljad hulkuma ehalla, Peeter laevassa lamasi, Öö varulla hiibimaie, Kavatseli, kuulateli, Selja poolla seilamaie, Silmiti, seleti kõiki. Viibima mere vesilla. Kõik said maalle kuutidesta, Kui kord taas mehed merised Läksid laevusta omista, Pühalla ajuje läksid, Paatidest punetavista. Püülle Palve Reede’ella, Ülenid üles mä’elle, Ajal kallilla kalalle, Mäelle maksakarvatselle. Siis sidus salaja Peeter Mägi suur valusta valge, Paadi teise paadi külge, Kume kuu paistusesta, Keula köiella päraje, Tähehelgista heleda, Nina naaberi veneje. Punav põrgu’u tulesta Ise heitis hingamaie, Läikiv helli hiilge’esta. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 310

310 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Peeter kargusi kahusta, Mägi musta mökiteli, Imestusesta jubesta, Heleti heleda tippu, Vaatusesta võika’asta, Punaharja pursateli, Mis seleti silma suuri, Rõkati rivedad naeru, Meel kavatsi öö kamulla: Parinada põrgu põlve, Mägi musteti vägeda, Helvetite hirnumista. Inimesi ilge’ida, Peeter paadissa pimessa, Rahvast rõkatelevada. Öiste varjude vilussa, Need lalisid lauassasa, Lasi paati pikaliste, Ilutsesid istemilla, Ristseliti seili päälle, Hõiskasivad õlle väesta, Siis minesti, kaotas meele, Viina vimmasta hulusid. Nõrkes nõrgaksi veneje. Kõiki sõivad, kõiki jõivad, Kui ta härkas hommikulla, Suurta sõõmu sõõmasivad, Virgusi une nä’osta, Kallikesi kaelustasid, Rambusesta, raskusesta, Sülelid sõsarid musti, Olid laevad lauterissa, Manatari matsakaida, Vened kõiki Vormsi alla, Ingelida helvetista. Paadid paigulla omilla, Peeter pinguti näguda, Valgamalla valge’ella, Teriteli kõrvakuulu, Leete’illa, luiteilla. Jubesta, imesta kange, Kivistunud kartusesta, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Peljusta põrutavasta, Venesta vabisevasta, Lootsikusta loksuvasta. KATK Peeter paadista pimesta Silmas soku seltsi seassa, Laeva loovisi ülalla, Soku musta ja mahutu, Alus seilas selja poolla, Põrgu puki parralise, Kuuti Hiiumaa kohalla. Sarviku, saba tagana. Seilas päeva, seilas teise, See keniti keeru keskel, Siis päevalla see pärasta Asus hullu hulga seassa, Kohe kallasta edeni, Keset mässuda, maruda, Lasi Leete ranna poole, Hulunada huilgavada, Lõpe poole purjeteli. Põrgu larmida, larada, Laeva laskus ankurije, Kuld karikad küünitelles, Alandi punased purjed, Punapeekerid ülendes, Siniseilid seisateli, Verevada vinnatessa. Jäi vesille vaikisille, Sokk oli pääliku pe’olla, Lahe lõppe loksumaie, Öökuningas kummardatav, Küla alla kiikumaie, Au annetava isanda. Laenelle lebajamaie. Maa märatsi, öö käratsi, Ranna mehed kaksi kolmi Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 311

311 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Läksid paadil laeva juure, Kübar päässa kolmenurka, Haabial alukse juure Haljas rauda vöö vahella. Viima moonada mehille, Mehed soigusid, sõnusid, Toituda merimehille, Laususid, lähetelivad, Leivukesta laevurille. Suure soosse saatelivad: Kui läksivad liike’elle, “Hoidagu Isanda meida, Lahkusivad laeva poolta, Õnnistagu Õnnistaja, Alukselta haarusivad, Armu andagu Jumala, Hüppasi ülalta poissi, Püha Vaim, Püha Pojuke, Kargas laelta lootsikuie, Püha Risti, Päästajani!” Alukselta haabiaie. Kui tereti Katku enne, Poiss ei olnud üsna suuri, Taudi enne tarviteli, Üsna suuri, üsna väike, Pidivad surema suured, Jala kolme kõrgukene. Vähikesed vaibumaie, Oli tal ülla halli kuube, Koolema kanasekesed, Mantel maksakarvaline, Olgu, et maja magasi, Kübar päässa kolmenurka, Suitsuhoone suiguskeli, Rootsi lakki pääla’ella. Või et ei tereta teadnud, Mehed heitsid ta vedeje, Märganud manida Jeesut, Üle parda paiskasivad, Jutelda nime Jumala, Süüstsid laenete segaje. Püha Vaimuda paluda. Ta ronisi jälle paati, Läksi kord külaje Katku, Haabiaie haaruteli, Põikasi talutareje, Asusi asemellesa, Sammus suitsuhoone’eie. Kohtaje kohendelije. Maja terveni magasi, See oli Katku, to kadala, Uinusi sügavad unda, Meestetappu, taud tigeda, Lebas unda leppe’eda. Koolu, naiste käägistaja, Ümmardaja üksinesa Piimasuude suigutaja. Oli herku ahju päälla, Kui sai paati ranna poole, Viruksella virge’ena. Vene valgama rajalle, Ta kuulis tulevad Katku, Lootsik keske lauterida, Kurja taudi kulgevada, Kargas Katku kalda’alle, Paha surma saabuvada. Üle parda hüppasije, Katku, too kadala koolu, Läks kohalta Kärdelaie. Huljuti unise ukse, Puutus vasta hoonekene, Puise lingi lõnksuteli. Maja suuri, marguline, Astus tasa tareje, Inimesed ukse eessa Sammus juure suikujate, Nägid Katku kõndivada, Manu maas maga’ajate. Mööda maada marsivada, Kõndis kõiki korda mööda, Suurta teeda tõttavada, Kõigi sängid survajeli, Halli manteli õlalla, Asteli aseme ääred. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 312

312 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Kohendi Kadala kepi, KÄRG Surma saua seisateli, Kurja piigi püstiteli Koht oli rikas rannamailla, Kohe rindada lebaja, Varaline Vormsi’issa, Suikuja südame kohta, Saaremailla marguline. Hingaja elu aseta. Talussa tigeda naine, Kuhu pistis piigillasa, Paha naine puumajassa, Muugisaual muksateli, Tares ilge’e emanda. Rauda okkalla rabasi, See tõreli, tappelije, Sündisi sinine laiku, Vadusti pereta vaesta, Puhkesi punane reiga, Ümmardajad itketeli, Hele lõije helkimaie. Peksis piigad, teenderida, Sest lagusi taudi vimma, Kämmelalla kähvateli, Valguse tõbi vihane, Neidu lõi kahella käella. Surma mürk kogu kehaje, Kord, kui sai pühane päeva, Kihusi vereje kõike. Kalluskeli kallis aega, Kui Katku, kadala surma, Ehtis mees kiriku minna, Tahtis jo taresta minna, Asutas alevi reisi. Sammuda savuto’asta, Hüüdis siis ühessa naista, Kaarte alta kalluskella, Kutsus kaasad kaunikesta, Üttelije ümmardaja: Palusi pereemandad, “Puuduta minugi piigil, Tood talu talitajada, Kiputele kepillasi, Kari kange kandajada, Surmasaualla ta’ota!” Talu lukkuda, tabada. Katku sai kõnelemaie: Naise meel taluje jääda, “Sa pole kirja kirjutatud, Jääda looma leivukesi, Raamatuie rapsutatud, Valama mesista vatska, Märgitud tähelle Tooni.” Kanimaie kakukesi. Meesi küll tuleti meele, Ümmardaja üksinesa Ülga hilju üttelije, Ealisista jäi elama, Mahedaste mainitseli: Vanusist vananemaie! “Ei sobi sõtkuda pühalla, Kõiki muud masendi Katku, Ajal kallil kasta kakku, Tappasi kadala taudi, Pühal vatsku veeretada.” Kuri koolu kooleteli. Too tore taluemanda, Tõraline tõine pooli, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Ei kuulanud kaasa keeldu, Mehe vaa manitsemista, Ülja noore noomimista, Tõreli, tõhuti meesta, Haukus meesta mõnda moodi, Sõiteli, sõneli, sõimas. Ei kiriku kaasa läinud, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 313

313 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Naine kõrk pühakodaje, Asutas alusellesa, Tempeli talu emanda. Jättis leivad jahtumaie. Ta jäi leibu laaditama, Aluselle auramaie, Kakukesi kastamaie, Lõhnada la’otamaie. Pätsida panema ahju. Tuli kerjus kargullasa, Kui oli mees majasta läinud, Vaene mees hädavaralla, Kaasa kaldunud kojasta, Santi, saua kaenalussa. Saanud jo savutaresta, Kerjus kõmpis ukse ette, Saanud teeda sammumaie, Lomberdi koja lävelle, Astuma aleviteeda, Kiikus toa künnikselle, Kirguteeda kõndimaie, Painusi paluma leiba, Naine tõi tubaje halgu, Kakukesta kuulama, Kütipuida kamberije, Marjakesta mangumaie. Tulipuida lee edeje. Palus häälella halella, Hakkas ahju küttamaie, Üliarmalla aneli, Kolleta kohendamaie, Nutulla pala nurusi. Leelabidad säädamaie, Perenaine, too pahane, Laaditama luuakesta. Tõraja taluemanda, Sõtkus taigina tasase, Naine paks, punasikene, Tahta ruttu tõstateli, Silmista sinisekene, Pärmi väella paisuteli, Keelis kakud kõik taresta, Tõhuteli töömisella, Leivad soojad laua päälta, Hõhuti heledal hiival, Auravad aluse päälta. Õlle väella valge’ella. Ta torisi, tõisiteli, Hakkas kakku kastamaie, Kõneli kaledal keelel, Looma häida leivakesi, Mõrgil meelel mainitseli: Valamaie vatsakesi, “Ei ole pala pahasta, Siis pani laibida päälle, Pahasta talutaressa, Ahjulasnalle aseti, Raasu suitsuhoone’essa, Lükkas kakud kuumukseie. Leiva märkida majassa, Säält olid veetud söed heledad, Mis võiksin sinulle sööta, Hiiled kolde koogitsetud, Varaks anda vaevatselle, Tuhk tuline lee edeje. Süüsta kätte sandikese.” Kulus tundi, kaks kulusi, Naine läks tagasi tuppa, Kohe kolmaski kulusi. Peitis leivad põllellasa, Too tore talu emanda, Kattis kinni riide’ella, Perenaine nakkelikku, Vaharõival varja’eli. Vatsad ahjusta vedasi, Tahtis varjata valeta, Leivad leesta liiguteli Pettustasa peidaskella, Kasis kakud kuumuksesta, Salata verista võltsi. Palavast palad parajad. Kerjus ei jättanud järelle: Ladus leivad laua päälle, Ta läks tuppa tahtamata, Renni päälle paiguteli, Kamberije kutsumata, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 314

314 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Palumata parte alla, Too tore talu emanda, Lubamata lee edeje. Kalgemeeli kaasakene, Ta tundis tubase hõngu, Armutu anelejalle, Leiva lõhna liiategi, Tundis Jeesu ütlejassa, Kaku haikuse magusa, Lausujas Lunastajasa, Lämme vatsa leilikese, Päästaja pajatajassa. Siis sõnus sõnalla sella: Naine kohkusi kohalta, “Toas on leiva leilikesta, Heitusi, Isandad nähjes, Hüva kaku hõngukesta, Hirmus, Jeesut silmatessa. Haiku värske vatsakese, Jeesuke, Jumala poega, Me’e maikuda magusad, Maarja lapsi, marjukene, Mähke leiva lõhnakesta! Satuteli saual naista, Sa ei raatsi süüa anda, Kepilla kadakasella, Kehta anda kerjuselle, Kibe nõela kandajalla: Pala ohtupäiviselle, Naine lõije nõrkumaie, Sandille seda vähemad, Kogulta kahanemaie, Kes on vatskada vajaga, Kehaltasa kuivamaie, Aiva puudu suupalada, Vägagi vähenemaie. Vatsa veerta, veerikuda, Naine sai linnuksi kohalta, Kaku koorta kuivanuta, Käändis kärjeksi tumeksi, Paistekakku kaunikesta, Metsa mustaksi vahiksi: Leivalõime raape’ida. Kuub sai mustiksi suliksi, Sa oled pilganud pühada, Laiguksi punaliniku, Alandanud suurta aega, Tanu täpiksi heleksi, Teotanud pühasta päeva, Punaseksi pääla’ella. Loodudasi leivukesi, Kärg lendis kilades metsa, Kakukesi kastadessa, Kiljatessa kõrbe suure, Vatskuda valatudasi. Halisedes laia laande. Sa pead kalgut kaebamaie, Veelgi kuulukse kilatsus, Armutust halisemaie, Valju hüüdu hongadesta, Kõvuta kahetsemaie, Kiljatelus kõrve seesta, Otsides tüvesta tõuka, Sääl ta konksib puu tüvida, Purijida puukolusta, Puu koluda kolksuteleb, Madusid mädasta puusta, Puulõvida pilguteleb, Kuiva kuuse koore alta. Ninalla nõ’elisella, Pead maja tegema puusse, Nokal nõe karvatsella, Puu õõnde hoonekese, Otsides tüvesta toitu, Koluje koja kadala, Kolusta kasinad rooga, Armetu elu aseme!” Alta koore armetuda. Kerjus muutis moodudasa, Käändis teiseksi kohalta, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Moondus mukiksi meheksi, Noorukeseksi nä’olta. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 315

315 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

KIREVERE RAUN Kääbus, kõhnuke mehike, Palus saaja seltsi saada, Saaja sõitis teeda mööda, Hähki hulkaje ometi, Hähk ajas aruda mööda, Pulma suure rongi sekka, Pulma piki põllumaida, Vankeri vurajavaie, Kivisid küla tänavid, Ratta’ille raksuville, Eessa kolmi peiupoissi, Põhilaualle kõvalle. Saajasõitajad saledad, Ta küsis külaje sõita, Ratsutajada rahasta. Külaje lähemiseie, Kõigil kannuksed jalassa, Taluje tagumiseie, Mürgi mõõka vöö vahella, Päramiseje pereje. Pääs kübar kiriku kella. Pulmarahvas pilkamaie, Saaja sõitis, maa märisi, Saajalised sõimamaie, Pulm ajeli, põld põrasi, Pruudi õed õletamaie, Hähk lasi, lamasid aiad, Peigumeesi põhjamaie. Värisid küla väravad, Kääbus ei jättänud järelle, Tärisid küla tänavad, Järelle anelemasta, Silla kummid kukkusivad Nurumasta nurgakesta, Ruunade rajusad sõitu, Palumasta paigakesta, Rataskaelte kargelusta, Olgu kohta kui vähesta. Hää hobuse hüppamista. Seda jo pahani peigu, Sae sõitis Kirevereje, Tüdisi tülitusesta, Kohe kirkuda kivista, Pahani palumisesta, Kivi müürida pa´esta, Süttis manguja sõnusta. Mis muiste ladunud mungad, Kahmas piitsa kõrvaltasa, Ehitanud Hiied suured, Roosa ränga küljeltasa, Koerakoonud kergitanud. Karbatsi hüvalta käelta. Kelle kohtas saaja teella, Ta lõi ramba roosallasa, Kelle sillal seisateli, Peksis meesta piitsallasa, Kavatsi kiriku mäella? Karbatsil karisti meesta, See oli kääbus kartelikku, Patukalla pauguteli. Mees madala, kurtelikku, Sundis kõhna kargemaie, Habemikku, halliparda. Halliparda hüppamaie, Kääbus teel tereti saaja, Tõhuteli tantsimaie. Austi hähki hääl sõnalla, Kääbus kaebasi, palusi, Pulma saatu palve’ella. Hulusi, aneli armu, Ta oli võimetu jalusta, Halastusta armatseli: Vasakusta üsna väeti, Peig oli kalge meeleltasa, Luulahasta lomperikku, Paadunud südameltasa, Ramba raskesta ve’asta, Hingeltasa aeva õela. Mis oli sadades saanud, Ta ei kuulnud kaebajada, Kõrgelta komistadessa, Armanud halatsejada, Kukkudes kivide sekka. Säästanud valuda vaese, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 316

316 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Itkejada, ihkujada, TUULISPÄÄ Kadalada karjujada, Nõrka appi hüüdajada. Talupoega põldu kündis, Siis suges tuline ilma, Kaera nurme korda’eli Kõue ilmuke kõmisi, Adralla se’aninalla, Müristeli mõrki ilma, Raualla rabisevalla, Pilve põues välgateli, Karuäkkelle ä’esti. Rõkkas rankude tagana. Mees oli külvise külinud, Tuuli tõusis hulgumaie, Seemene seganud mulda, Maru ilma möirgamaie, Nurmeje terad terakad, Torm tuline tuikamaie. Hääd ivad idanemaie. Paukusi pahane ilma, Nurme nukalla kõlella, Kõuekene kärgateli, Põllulla põlenudella, Lõije välku, et varisi, Lõije keerdu kerkimaie, Kõmasi, kärisi taevas. Tuulepööris tolmamaie, Välku jooksis sihva sähva, Viherik vihistamaie, Tulinooled tuikasivad. Tolmu sammas suitsemaie. Maa lõi kalma karvatseksi, Tuulispää, pagana poega Koolu karva kahvateli, Läheni lagedad mööda, Mana moodu musteteli, Liikus põllu peenderida, Pimeti kui Põrgu õue, Kaera nurmella kahisti, Tagamaad lohuta Toone, Kõrsida ülesse keerdes, Igi-Hiidela väravad. Tolmupilve pööritelles, Kääbus, kõue keske’ella, Mulda maast, müdida, põrmu Taeva välkude vahella, Kohe meesta kündajada, Tulileekide se’assa, Halli hoosta äestajada, Keeriteli keppidasa, Ruuna raputelevada. Hööriti hüvada saua, Mees tundis tulise tuule, Lõi kepilla peiupoissa, Tuulispää kavatsi kaugel, Kolme sõitajada saledad, Märkasi mühava samba, Puuduteli sauallasa Misse puida painuteli, Paha peigu, pruudikesta: Veed sai vaal viretamaie, Kõik said põllulle kiviksi, Osjakesed ohkimaije. Raunaksi kiriku teelle. Lohe liikus hoigadessa, Kivid veel kiriku teella, Kirevere kirgumaalla, Viherik vihistadessa, Rauna raudane alalla Pilvesammas puhkidessa Pulma saadusta pahasta, Mühalla mürisevalla, Saaja väesta sõitavasta, Kohalla kohisevalla, Hähista a’elevasta. Sohinalla soiuskeldes. Ta tõ’oti mehe tõsta, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Kergita hobuse halli, Ähvardi taluda äkke Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 317

317 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Põllulta põlenudelta, Puhin põldude tahaje, Kesamaalta künnetulta, Mühin metsade siseje, Kaeranurmelta kõlelta Sääl sugar suhisi kaua, Pilveje pimetavaie Kuuse oks ohisi pikka, Loheje lohisevaie, Mühisi, mähisi mändi, Viherikku vinguvaie. Nõmme serval seisadessa, Talupoega taiuline, Kadarikus kurtadessa, Kohkusi, kohinad kuuldes. Arulla halisedessa. Tuulte häälta tunnistades. Päev tuli pilve parda’asta, Vedas valgeksi nä’osta, Lõi helena helkimaie, Lõi kehast lõdisemaie, Kullassa kiretamaie, Jäsemist jüdisemaie, Põuasta punetamaie Liikemist värisemaie, Põllu põuase kohalla, Nähes samba sööstavada, Nurme nõlvalla helella, Tuulispää puhistavada, Taeva hiilgessa ülalla. Pilve musta pää kohalla, Kui mees kaldusi koduje, Pimetava pääla’ella. Adraga manu majaje, Ta taris hobuse piitsa, Hobusega hoone’eie, Rusemeie suure roosa, Nägi ta igara naise, Vitsa vibava kädeje. Tulehargi, harvahamba, Siis karahti kandadelle, Nõiamoori mustukese Pää kohuti pilve poole, Põllu veeres põõnavada, Samba suitseva segaje. Arussa a’elevada, Tulilõõska lõõmavaie, Kesalla külitavada, Loheje lohisevaie. Nurme nõlvul norskavada, Manasi manatud laused, Nii et põlluke põrasi, Sõnusi võlutud vanded, Aru äärine ägasi, Mana kirutud kisendi Kesa kõigeni kõmisi. Vastu pilve paisuvada, Naisel oli armi otsa eessa, Tuulispääd tulevad päälle, Laik punane pääla’ella, Lohed päälle laskuvada. Silmilla sinine muhku. Siis lõi piitsal pilve sisse, Kui too meesi mõttelikku, Rabas roosal tuulispäässe, Talupoega taidelikku, Sitsu sambasse viruti, Saanud oli põõnaja kohalle, Pauguti pimedikuje. Aeleja aseme juure, Lohe lõi kohalt kaheksi, Päälukselle pikahamba, Pilvepüks puruksi puhkes, Ärkasi unesta moori, Suitsu sammas sonde’eksi, Vana rauka rambusesta, Põua auruksi hahaksi, Hüppasi ülesse maasta, Vineksi virajavaksi, Kargas kannulle kohalta. Sinetavaksi sineksi. Pistis ruttu putkamaie, Koha kaikus kauge’elle, Silima, sibelemaie, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 318

318 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Põgenema metsa poole, Imelist ihalemaie. Laane poole laskemaie. Madli, see saleda neidu, Ta kadus kõrbeje kõleje, Hius heleda, hellakene, Langes laande laulavaie, Tahtis jääda teerajalle, Kõnduje kõbisevaie, Teerajalle öömajalle Kunduje kumisevaie, Puhukesta puhkamaie, Et mühisi metsa suuri, Kuurukest külitamaie, Kõrve kuusiku kohisi, Sugu suikuda murulla, Hõlestik hühisi vasta. Aruheinalla helella, Kadakmarjade kohalla. Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Mai, madala neiukene, Kaharpäine kaunikene, Oli nõus aruje jääma, SOEND Öömajalle maarajalle, Kadariku kalde’elle. Kaks oli Pöidel piigakesta, Korralised kaunikesed, Valgedpääd, valitud neidu, Pöide piigad peenikesed, Kabuda käharapääda: Koigi kauni’id kanased, Teine Mai madalukene, Jäivad ööksi öömajalle, Tinarinda tillukene, Lõivad leerije aruje, Kanane kasinakene; Kadarikku, kalde’elle, Teine Madli, neidu mukki, Võrsuva võsa siseje. Piiga sirge ja saleda, Vaevalt tutjus tuulekene, Piiga valge ja väleda, Hõljus hella hingekene, Kasvultasa kaunikene. Öö oli lahke ja laheda. Mai läks Madliga te’olle, Taevassa heleti hiile, Koigi mõisa korrallesa, Eha veer vereti paista, Õhtul öiselle rehelle, Tähe silmad tuikajelid, Ahukselle algavalle, Pilgutid pilusta pilve, Kus on kootide kolina, Kuu pool kustusi aruje, Rehe vartade varina, Aruje hahetavaie, Kõmina kõverapuude, Muruje muhetavaie, Pindakeste paukumine. Öö uduje uppivaie. Neiukesed, noorekesed, Mai oli jäänud kahtelaksi, Astusid aruda piki, Helle hing ebalevaksi, Sammusid saluda piki, Meeli mõlgutelevaksi. Käisid karjanõmme teeda. Mai varusi valvamaie, Nägid teel nägusa varsa, Valvamaie, vahtimaie, Silmasid sälu sileda, Silmima saledad neidu, Kena lakka kossukese. Kabuda, kenitud tukka, Madli varsa vahtimaie, Piigada punasikesta. Ilusad imestamaie, Ta tegi magama enda, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 319

319 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Säädis suikuma enese, Kaelakottije kohendi. Suurta unda uinumaie. Kui oli söönud küllastasa, Jo alani kuu aruje, Ajanud janu jäleda, Kuuvalu kadarikuje, Viirgas puhmaste viluje, Kuma kustus maarajalle. Putkas põõsaste segaje, Madli siis murulta tõusis, Videvikuje, võsaje, Asemelt ajasi enda, Hõlestikku hõljuvaie. Astus Mai aseme juure, Heitis taas murulle enda, Kumardi ka’o kahalle, Kulu päälle kukuteli, Maha kõrva küüniteli, Viskasi väherdamaie, Suu alandi suu kohalle, Kulul kikerdelemaie, Kuulateli, kuula’eli: Maapunal püherdamaie. Mai magasi suurta unda, Suges neiuksi saleksi, Und sügavad uinuskeli, Kaharpäiseksi ka’oksi, Leba’eli leppe’eda. Immeksi, inimeseksi. Näitasi nägevad unda, Mai madala, karsk kabene, Norskas, et aru norisi, Nägi kõiki, kuulis kõiki, Kadarikku korskas vasta, Kavatsi, kavala, kõiki, Muru must muheti vasta. Kõiki, viisas, viisa’eli. Madli, piiga peenikene, Kulus aega kuurukene, Kasvultasa kaunikene, Veeris marja võrrakene, Puges äkki põõsa’aie, Piserdeli piisakene. Põgenes viluje puhma, Madli virguti magaja, Võsa võrsuva siseje. Ärati unesta Maie, Heitis siis murule enda, Ajas maasta maas lamaja. Viskasi väherdamaie, Kui olid ahetud ahted, Kukkus kikerdelemaie, Rehed peksetud, rabatud, Hullupööra pöörimaie. Tapetud lademed laiad, Ta suges kohe so’eksi, Õled kuhja kukutatud, Saije hundiksi hahaksi, Kullad kõik koduje läksid, Käändis kõrvekutsikaksi. Majajesa marjukesed, Kargasi sälu kõrije. Hellad eluhoone’eie, Varsa kurku kinnahtije. Savutarre tahmatseie. Murdis maalle kossukese, Mai, madala neiukene, Kiskus hullava hobuse, Kabu kannuni kavala, Varsakese vallatava. Mukikene meelestasa, Sõi lihada, lakkus verda, Rääkis muille mukkidelle, Noolis hurma huljuvada, Ilmuteli imbedelle, Pureli punasta luuda, Külanaisille kõneli, Näris nätskeda osada, Mis oli näinud öömajalla, Kisuskeli varsa kintsu. Arussa, aru rajalla, Pani tüki paunajesa, Võsassa, võsa vahella, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 320

320 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Paju puhmaste tagana. PAINAJA Ta sõnusi, kinniteli: “Lihatükk on veel alalla, Elas Vormsis ennemuiste, Varsa kintsu kotissasa, Kasvis Söderby külassa, Paunassa hobuse puusa.” Meesi noor, nimega Andres, Madli, see saleda piiga, Talupoega taiuline. Neidu noori, nopsakene, Ta kosis külasta neidu, Põsk punane, silma valge, Nõudis neidu naaberista, Suu sinine, sütti täisi, Päris teisesta talusta, Kahmasi kädeje koti, Üleaedista anusi. Taris pauna paelustasa, Pereneidu peenikene, Kiskus välja kintsu suure, Taluneidu taimekene, Liha kantsu kanguteli. Ingeli, ilusa imbi, Kohe viisajid viruti, Ei ihanud Andreselle, Irvitajad elbiteli, Tahtanud talupojalle, Laseteli laimajalle, Musta mulla pöörijalle. Tütterelle teotajalle, Ta ihas merista meesta, Maielle masajalalle. Meresõitajad suvatsi, Ise lausus, nii sõnusi: Mukikesta murdis meeli. “Säh, sõgeda, söö lihada, Andres, meeli murruksissa, Katsu varsa kintsukesta, Hella hing vägagi haige, Haistele osa hobuse, Kahetsi külasta neidu, Sälu sääri hauka süüa, Kahupääda kaeba’eli, Katsu, kas on toorekene, Ihka’eli Ingelida, Värske varsa kintsukene!” Kabehista kaunikesta, Maie vingusi valusta, Neidu noorta, nõtke’eda, Kibusta kisendelije, Imbeda ilusikesta. Hulus haigesta kõvasta. Andres meesi, meeli haige, Oli kintsu keedekuuma, Nägi neiduda unessa, Kantsu kõrvetav palava, Unessa, unenä’ossa, Õhkuv kui tuline hiile: Kabuda kavatsi ööse, Kints kurati küpsetatud, Südaööse silmiskitsi. Kurja kattelas kadalas, Iha’eli ilmuksissa, See põleti Maie palge, Rääkis ikka Ingelista. Lõi põse punetavaksi, Andres, meesi mõttelikku, Näo viruti verpijaksi, Talupoega taidelikku, Vere värske karvatseksi. Ei jättanud nõudamasta, Küla kinniti sinasta, Nõudamasta neiukesta, Rahvas tood tõ’endelije, Kosimasta kaunikesta, Vägi väitis, vaidelije. Talutütarda toredad, Perepiigad peenikesta, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Imbeda ilusikesta. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 321

321 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Ingel süttis, Ingel suitus, Halli sõidusta higine, Ingel viimati vihastas: Nõreksissa nõrkusesta, Lubasi tasuda inna, Ei saanud siruta sõrme, Päälekäima kätte maksa, Kätta õiged õiendada, Kihlakaubad kuuletada, Suurta varvasta venita Tolle noorelle mehelle, Ega hüüda, hõilahuta, Anujalle Andreselle, Nimeta nimeda naise, Noore neiu naitajalle, Hõiku haldija koleda, Kosjusta kohatumista, Sõimaskella sõitajada. Viinusta vihatavista, Painaja, paha kabene, Raudakäpa käimisista. Kurnaja, kurati vaimu, Painaja, paha kabene, Asus nüüd igalla öölla Tuli meesta murdamaie, Andresta a’elemaie, Talupoega tallamaie, Meesta noorta murdamaie, Andresta ajelemaie, Vaevamaie, võrkimaie, Südaööse sõitamaie. Painama, püherdamaie, Andres, haldija sulane, Pahuksena piinamaie, Haige halli sõidetava, Kurjalt kooletelemaie. Painaja puserdatava, Andres, haige söamestasa, Küliteli kamberissa, Alati vahetas voodid, Magasi selili sängis, Muuteli magaduspaiku, A’eli asemellasa. Asuti asemid uusi, Kuulis kolksuse kojasta, Uuta sängi säädaskeli. Kabja kapse’e lävelta, Ikka painaja pagana, Esikusta hirnatuse, Kabene, kadala meeli, Hobuse hühisemise, Vaim kuri, vihapidaja, Kaerasööja norskamise. Leidis Andrese asemed, Uks läks lahti hiljukesi, Märkasi magaduspaigad, Valgusi vagusi valla, Kavatsi külituskotid, Hobu suur sugesi tuppa, Uinusängid silma’eli. Sälgu valge vaterdeli, Andres, meesi meeleline, Kabjajalga jalga’eli. Talupoega taiuline, Kargasi kõhuli sängi, Läksi rehteje lebama, Valgus voodi vatsuliste, Kummille konutamaie, Maoli magaja päälle, Ahju päälle aelemaie, Kummuli kõri kohalle. Valvata kavatsi ööni, Muljusi, musisi meesta, Südaööni suikumata, Rõhus rängalla kehalla, Koivaluni vaibumata, Vatsal valgel vaeva’eli, Laugu kinni laskemata. Lämmati higi lehalla, Öö võis olla poole päälla, Maga’uksel hinge mattis. Südaöö ligije saanud, Andres, haige haldijasta, Lahti läks rehe värava, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 322

322 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Rehe uksed huugatasid, Piinas meesta valge’eni, Puusagarad singatasid. Puhte’eni painaskeli, Valge lakk lõi välkumaie, Aeli hallide ajulla, Valge turja tuikamaie, Puserdi püherdadessa, Silmad suured loitamaie. Kikerdessa kooleteli, Hobune hühisi valju, Lasuskeli, lämmateli. Kaljusi kadala varsa, Veri rinnusta ribisi, Sälgu valge hirnateli, Südamest siristi joosta, Kui oleks hüüdanud lebajad, Valguda helena voona, Häälitsenud meest magajad, Hurme’ena huljuskella. Kutsunud külitajada: Andres, äärmises hädassa, Andres,Andres,Andres armas, Mures meelta murdavassa, Kaasake, kadala meesi, Mähkis tekkije enese, Mees hullu unetusesta, Ema katteme ehiti, Meeletu magadusesta!” Eide endise palaka, Andres, jo hädasta hullu, Vildi villase siseje. Meeletu unetusesta, Siis kadus kadala paine, Ei sõnunud ei sõnada, Paha haldija põgeni, Teinud häälta ei vähemad, Sai rahu rabatud meesi, Siiski painaja pahane, Riivatud ribesta väesta, Leidis ta lebaduspaigad, Kurja vaimude kä’esta, Arvasi uneasemed, Küüsista kabeste kalmu, Vaevas vaesta valge’eni, Hiidela ümardajasta, Painas päeva puhte’eni, Maa magaja neitsi’ista, Aovaluni võrkis meesta. Immesta Igi-Manala. Piinas meest, puserdi meesta, Aiva tappada tõ’oti, Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Hingetumaks heita maalle, Rabada rehealaje, Põrutada põrmandulle. SÕNAJALG Andres, meesi meeleline, Mees kavala, laiakaabu, Jõudis kätte Jaani õhtu, Pani harja rinnallesa, Aat suvise pööripäeva, Soa sage südame kohta, Laupäev kallis sai ligije. Hingegi aseme kohta. Jo hällis hämara maalle, Harjaksed ületsi päidi, Videv veeris vaini’ulle, Orad, okkad õige’esti, Udu aasulle asusi, Piid purevad päällepoole. Vilu metsalle, murulle. Painaja, kabe kadala, Tuled lõid mäella tuikamaie, Vaimu kurja, võikakene, Jaanikud ilutsemaie. Käänis harja allapoole, Külad said kihinad täide, Soa sageda teisi päidi, Tänavad iluda täide, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 323

323 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Taluõued hõiskamista, Vahtis aineti valuje, Aru hääli arma’ida, Tule loitu lõõmavaie, Vainud hellida sõnuda, Leetu leegitselevaie. Kilkamist, kilatsemista. Kui lõi tähti tuikamaie, Noored naersivad tulella, Öökirjad ülenemaie, Heidid nalja Jaanikulla, Pilvesilmad pilkumaie, Leedulla lahutid laulu. Valud kõrges välkumaie, Pilli lõi pinisemaie, Kadusi tulelta poissi, Hülgemagu hüüdemaie, Hiilis Jaaniku ilulta, Sõrmiline helkimaie, Püha Leedu lõkke’elta, Suulüli lilutamaie, Valguselta pööripäeva. Toru suur torisemaie. See jäi vilkuma viduje, Neiud tantsisid murulla, Arusse alanemaie, Pääd kaharad kargelesid, Kadarikku kustumaie. Immed kõik ilu pidasid. Poiss läks laandeje pimeje, Poisid kiuhkasid, kilatsid, Kõnduje kõmisevaie, Vastu maad põrutid jalga, Kõrve suure keske’elle. Keeritid käsissa neidu, Sääl kasus kadalid taimi, Tinavöida tantsitelid, Võrsus kasvusid koledid, Imbi hüpatid ülesse Sõnajalg ülenes maasta. Arulla hämardavalla, Poiss varusi vahtimaie, Vainulla vidustavalla, Südaööda ootamaie, Kingu kuldase kohalla. Valulusta valvamaie, Ilm ilutsi, maa menusi, Süda sees võbisi valju, Aru äär helisi vasta, Põue valju põksuteli, Kadarik kisasi vasta Hingi haimasi hädada, Naeru noorte neiukeste, Pelgasi pimedad laanta, Ilu suurta immekeste, Kõneta kumeda kõrve, Kisa kaabukandajate, Sosistusta metsa suure. Saledate saabassäärte, Meesi seisis nii kui mürki, Hallikuubede kuhinad, Sammas suuri tee kohalla, Maamuru põrutamista, Tee veeressa verstaposti, Kingakanna kopsimista. Pilder kõrtsi kaarte alla. Üks oli poissi poiste seassa, Silmad tähtida lugesid, Meesi noorte meeste seassa, Taevakirju tunnistelid, See ei kiuhanud, kilanud, Öö hämuda haimajelid. Ei karelnud kaunistega, Kõrvad kuulsid kõrve hääli, Ei ilunud imbedega, Libistusta laane ladva, Neidudega naljatelnud. Maa muheda kutsumista, Ta oli tõ’es tusane, Mulla hõngu hingamista, Mureline mõtte’essa, Udude unelusjuttu. Meelessasa meeliskelev. Poiss teriti kuuludasa, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 324

324 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Nägudasa pinguteli, Äkki leht heleksi lõije, Meelida muretsivida, Punaks puhkes põõsa põhja, Pimedassa pelgavida, Pitkavars verivaluksi. Öö valu varitsevida, Õis sirgus sõnajalasta, Kartavida kummitusta. Punaõis üsasta puhkes, Tähti langes taeva’alta, Karikast vereva keeli. Särinal sadasi alla, Poiss oli imest põrutud, Sadas õhkude sineje, Rabatud ilusta õie, Järella hämardav hända, Löödud lille läike’esta, Viiru valge’e videva, Kõrvad lõid kohisemaie, Häviva hämude sekka. Kuulemed kuhisemaie, Linnutee särassa loitis, Laaneäär lahisemaie, Tulikaarena kajasi, Kõrbi suur sosistamaie, Ammurgana ähvardeli, Poiss kuulis koledid hääli, Tuikasi tulemerena, Hääli ähvardelevida, Hõbe lõõsana valusi, Kõneta kohutavada, Süüvimatumas sinessa, Juttuda iletavada. Põhjata sügavusessa, Maa saije sisisemaie, Ääretuses maailmade. Sisisema siugusida, Poiss lõi silmad sõelikuie, Mustama madusid musti, Otseti odava päälle, Kihama küdisid suuri. Vardatähtije vajuti: Imeloomad, ilged silmad, Öö võis olla poole päälla, Koledad, kadalad koonud, Vaimuaeg asunud maalle, Irvitasid hamba’ida, Maalle mullakarvatselle. Kihvida kihelevida, Siis härasi äkki mulda, Igemida ilge’ida, Maapõue pimeda puhkes, Lõualuida lõksutasid, Leek sinine lõi särama. Norskasid ninasta tulda, Roheline roitamaie, Veriauru hamba’ista, Kollane kumetamaie. Koola kollasta kidasta, Valgeks läksi metsa veeru, Suusta ilgeda ilada, Kõrve kolka kiirgavaksi, Kopruda kohisevada, Heledaksi laane ääri, Vahu voolu välkuvada. Kõiki puud kumasid kullas, Silmad, täis tulista sütti, Heletid sinihelissa, Kirgida kihisevida, Kollatsessa kolla’elid. Sädemida sähvivida, Sõnajalg salu sülessa, Süüstasid sinista sülge, Varsi pikka öö vilussa, Kübemida külva’elid, Leht kahara laane alla, Tulepiisku pilla’elid. See pimeti puhma’ana, Jo oli kohkunud kadala, Imepõõsana haheti, Mees madal masenduksissa, Mustas mullakarvatsena. Heiduksissa hella hingi, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 325

325 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Meel paguda meeliskeli, Müüri püsti pilvedeni, Mõte kargusta kavatsi, Tehtud taevatähtedeni, Süda suurta jooksemista, Ilma kummini kujutud. Pe’asta põgenemista. Noorimeesi, metsaserval, Siis söandus, ei pa’enud, Ei peljanud püsti müüri, Südistus südamessasa, Kartanud koledad müüri, Julgus meelessa omassa. Pilvepikkusta pa’enud, Kaksas õileme kädeje, Kargunud kurati silda, Pihuje punase lille, Varinud Manala võlvi, Kamalu vereva kuku. Kalma kumma vikerkaarta, Ise pistis jooksemaie, Mis oli viduje veetud, Labajalga laskemaie. Öö süleje seisutatud, Tuhatnelja putkamaie. Püstitud päralle pilve, Ta tahtis lagelle saada, Tõmmatud tähitse taeva. Vainulle valendavalle, Poissi jatkas jooksudasa, Arulle hahetavalle, Põguda, põgenemista, Kadariku keske’elle. pääsis kõrvesta kõlesta, Imed ilge’ed järelle, Kõnnusta kohisevasta, Imeloomad ilkudessa, Laanest laperdelevasta, Kadalused karjudessa. Öö kamusta huikavasta. Poissi jooksis hingeldessa, Veel korra tagana kuulis, Lasi jalgu lõõtsudessa, Kuulis Halva hüüdavada, Puhkide punusi minna. Kurja karjuvad kõleste, Äkki ees kohisi koski, Õ’ela õletavada: Pahisi juga Pagana, “Anna õisi, õnnelilli, Mühas, mürkis maa-alune, Verikuku, kullakene, Jõgi ilge’e jõlisi. Punahõllu, hõilmekene!” Poiss ei peljanud jugada, Poiss ei kuulanud kadalad, Kartanud Õ’ela koske, Ei kuulanud kurja käsku, Jõgeda jõleda soetud. Mainitsust Manala vaimu, Poiss punus edasi joosta, Siis Paha, Paha sulane, Põgeneda kõrve seesta, Puhkes naerama pahaste, Metsa mustava sisesta, Kentsakalt kihistamaie, Laanesta ladisevasta, Naer kajasi kauge’elle, Kõnnusta kõmisevasta, Kurja ilku Hiidelaie, Peossa punane õisi, Manatuille õuemaille. Punakuku peopesassa, Poiss vajus väravasuille, Verev lill kamalussasa. Hoidus õueje omaje, Ei ta lille liigutanud, Kaldusi majaje marja, Pillanud punasta maalle, Tulihooneje, tubaje. Verevad visanud maalle. Virgus õita vaatamaie, Äkki müür pimeti eessa, Kuldalille katsumaie, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 326

326 | V ILLEM R IDALA /1885–1942/

Verevada vahtimaie: Peos ei olnud õiekesta, Kamalussa kuldalille, Rusemessa ruuge’eda. Kullatükk käessa kuumas, Piisk vereva peopesassa. See mehelle soeti õnne. Vahendi varada, võimu, Raha rikkuse rajasi Ilmaseks elue’aksi, Põlveksi, poja varaksi.

Sinine kari. Kogu ballaada ja legenda, 1930 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 327

327 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

HENRIK VISNAPUU

BALLAAD PENINUKKIDELLE

Tõest uhkem käia peninuke rada, kui inimloom, kel õlul karunahk, kui vendade häätahtlust kannatada, mis elushinge sööb kui haisev pahk. Kui inimsus on sööt, mis vajab puhk, ning tõrvikuist jäänd järgi suitsvad tukid, siis ära sest; kui elu tuim ja hahk, peab olema kui uljad peninukid. Siin kulda keedab ülbe mehe pada ning inimsüda värvit tuhattahk, üht elumeelist aetaks’ läbi kada. Siin venna silmist kiirgab vihavahk, juurvarreline roomab kunst kui võhk, ning ainult vägevalle tolmab rukis. Kas vara, hilja, kätte jõvvab lahk, peab olema kui uljad peninukid. Siin endine käib lilleline vada ning endine on unenäo kahk. Kuid ilmaäärel üles kuhjat jada ning Tulija all kahiseb jo rahk. Kord lõpeb ilman inimsea röhk. Peab rohkem olema kui inimmükid, kui lagipähe langeb põlev tuhk, peab olema kui uljad peninukid. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 328

328 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

K õ n e t l u s Oo, peninukid, teie särav sahk, see kündku lahti küpsed aja kukid. Et asjata ei sammuks meie pahk, peab olema kui uljad peninukid.

Maarjamaa laulud, 1927 Kaks algust, 1940

MAGDALEENA Jõuluöö legend

1 Hiivab jalult lund kui liiva tuul ja heidab vastu nägu, kipitab kui sool ja sulab suul. Jõuluõhtu linnan oleks nagu. Auto viimne hüppas ristteelt siis ja hobu kohkus sellest. Majadest ju kuuldus jõuluviis, grammofongi röökis Kristusvellest. Samal ajal, millal kellamees ja köster sulges uksi, lävest teisest, kus on latern ees, tänavale naine astus üksi. Kodu oli külm, ei olnud puud, kuid oli vett ja leiba. Pühkis naise jälgi tuisuluud, nagu oleks silund samme laiba. Igatses üht hinge, kes sel ööl võis olla hää ja armas. Oma hingel tuisud olid vööl, süda jalge alla tallat narmas. 2 Hiivas jalult lund kui liiva tuul ja heitis vastu nägu, kipitas kui sool ja sulas suul. Jõuluõhtu linnan oli nagu. Järsku naise ette kerkis mees kui vangist valla lastu — katkend kuub ja külmand liikmed sees. Minejalle tuul lõi tuisku vastu. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 329

329 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Kodutuna linna mööda käis ja vaatas akendesse. Küünlahelki aknad olid täis. Hüljatulle mõtles siis küll kesse. Jõululauad, jõulukolded, leed. Vist külma, nälga tundis. Mitu korda mees käis sama teed, tuul ja tuisk ta kiirelt käima sundis. Võlutuna seiras naine meest, kui veaks mingi vägi. Omasugust aimas tuisu seest, kurba, hüljatut ja külma nägi. Koputas. Kõik uksed lukutet, ei ükski järgi anna. Tuisku taliöö ja linn on hukutet, lumi ühtki jälge vööl ei kanna. Kui ta puhus sinetavat kätt ja vaatas tornikella, tema ette peatus liburätt. Naine kutsus enda juure külla. “Mul ei ole raha,”vastas suu ja teise pihku puhus. “Tuul — mu laul ja latern jõulupuu. Ainus tee veel minna surma suhu.” Ja ta istus maha trepile siis ukse ette rikka. Tuli öövaht, toeten kepile. “Edes mine!”nõnda kurjalt rõkkas. Haaras naine mehe külmand käest ja tõmbas enda järgi. Läksid nõnda üles järsust mäest. Lumesse jäid jalust kerged märgid. “Leiba saad ja varju. Pühal ööl ei võta mina raha. Valget õit sel ööl ma kannan vööl. Tule istu minu juure maha.” Ja nad läksid. Takka tõukas tuul ja tuisk neil jooksis ette. Jõululaulud oksten olid puul, ihu kastet oli külma vette. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 330

330 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Ja nad läksid. Takka tõukas tuul Saaks laulda veel viimse salmi.” ning süda pidas sammu. Sai laulust sest viimne ohe. Vaat, kaastundmusest ja külmast suul Ema käega viipas, et tasa. pisarad on naisel juba ammu. Jäi seisma siis kellavasar, Naine kandis külmastvõetud meest, vett võtma läks tõrrele kohe. ja pani voodi sooja. Tõi kausiga joogi selge Hoolitses kui ema lapse eest, ja avas siis akna õue. see, kes polnud eales lapsetooja. Pääd peitsime ema põue, Äkki tuba oli valgust täis ümberringi oli nii helge. ja säras nagu kirik. Memm enam ei liigahtand põhul, Lillelõhna soojus kandvat näis, ainult hiilgas kõik taren ja sinas. laual söök ja keskel kuldne karik... Siis nägime, kuidas ninast Põles jõulupuu kesk tuba sääl, hahk liblik lõi lendu õhun. ja puu all kaunid kingid. Siis tuli üks valge ingel, “Magdaleena!”ütles vaikne hääl — ei kuulnudki, kuidas lendas. näha polnud mehest enam mingit. Ingli käele laskis enda Hiivab jalult lund kui liiva tuul hahk liblik, see tähendas hinge. ja viskab vastu ruutu. Veest läbi viis liblika haha “Sina, Issand?”küsib naise huul. see jumala saadik valge. Üle linna laiub taevas kuutu. Mis oli must ja kalge, hingekaussi jäi sellena maha. (1930) Tuulesõel, 1931 Kui oli nii sukeldund vette, Kaks algust, 1940 närtsu valgesse mähkis hinge haha liblika Issanda ingel, viis jumala trooni ette. VANAEMA SURM Memm sedasi vaikselt suri ja ingli käel lendas taeva. Käis kepiga varem ringi, Maa pääl oli palju vaeva, kobas viimati käsikaudu. ja toidu pärast ka nurin. Lükkas kummuli toole, laudu, siis toitu ei pidand mingit. (1934) Põhjavalgus, 1938 Memm viimati jääman jäi voodi. Ema harjaga hiukseid suges ja lauluraamatust luges KERJUSLAPS nii pooliti laulmise moodi. “Mind tõmba enese poole, Paradiisin küll kukkus kägu mu lapsuken, kuku tütar. ja õitsesid roosid kui ärin. Miks tare sa enam ei küta? Säält jõululapsuken pärit. Täna nõnda kui mina koolen... Pühal ööl vaata sündinu nägu! Pane aknale vesi valmis. Läbi sügava lume astub Tunnen,kuidas see rinnun siblib, paljajalu kui kerjus väike. see hahaken hingeliblik. Pühan öön on tähed päikseks, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 331

331 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

ja kuu tuleb vahel vastu. Laps-Jeesus tuleb üle luha, käib küladest külla, linna. Maailm küll valge ja puhas, jõululauda ei lasta minna. Kaua koputab tilluke käsi. Mine hulgus! nii hüütakse vastu. Kerjuslapsena edasi astub, kuni lumepadjale väsib. Leiti tilluke külmanud keha tee äärest, kui kiriku mindi. Surmalaulu vilistid vindid — juukseid silus ju lumereha.

(1934) Põhjavalgus, 1938

LAUL LUMEST

Istus Jeesus-laps, nooruke veel, taeva aknal ja mängis kling-li! nii kandlega kling-li! Väikesed vallatud inglid uinusid hullaten sängi, väsis laulmast kui keel. Kling-li! nii kandlega: kling-li! Aga talv oli külmaga eel, sildu seadman neid nähti hõbeda hapramast klaasist. Maanteede porisest paasist kabi lõi tuliseid tähti pikal, pilkal ja põhjatul teel. Kling-li! nii kandlega: kling-li! Mängis Jeesus-laps langema lund mahedan helinan maale, üle tee, põõsaste, puude, üle vee, allika suude. Sellest sai helendust raale, majja magusat und. Kling-li! nii kandlega: kling-li! Noorte mändide tumedaid päid laanen otsi, kui leiad. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 332

332 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Pehmed neil lumised tukad, Jäätanud pang oli raske. jalangi räitsakaist sukad, Aita, Jeesuke, kanda. aste all palakad laiad, Rakkele unustas kinda, valged, villased, näib. toonasest toomisest rõske. Kling-li! nii kandlega: kling-li! Auru tallist ja laudast Istus Jeesus-laps, nooruke veel, päevavalgusse küttis. taeva aknal ja mängis Lumehang üleni kattis kling-li! nii kandlega kling-li! kartulikoobast kui hauda. Ja kui need ärkasid inglid, Koopasuud sõtkut hangest nägid, et valgesse sängi sulase naine kaevas. maetud metsad ja teed. Päästa, Maarjake, vaevast! Kling-li! nii kandlega: kling-li! Hangele alla langes. Õnnis helendus maailma pääl. Meeled, vabastet ängist, 2 otsekui valguse ingli. Jõulune Jeesus, aita! Kling-li! kuulake: kling-li! Keskpäev õuele rühkis. Langevan lumen kui mängiks Tuhulik esikut pühkis, kandle kumisev hääl. tarest käis lauta ja aita. Kling-li! nii kandlega: kling-li! Kukk tuli kokutes tallist, mõtlikult vaatas ringi. Põhjavalgus, 1938 Tal pole sukki, ei kingi, ainult kasukas kallis. Harakas aiale kargas. SULASE POJA SÜND Otsi veel seamao rappeid! Lumel veel veriseid lappe. 1 Kätsatas koera vargaks. Jõulune Jeesus, aita! Vorste ja leiba ahju Ristluudes meeletu valu. küürutas panema käsi. Jõulu laupäev on talus, Rammetus tuli ja väsi, töökäsi täna ei paita. silmis kui tulikahju. Sulase naine nõder Haovirn õue veeres. tulemas tunneb tuhu. Tuhulik, võta vastu. Tuhu viid, vaene, kuhu, Maarjake madal, astu kuhu see poetub kõder? ise nüüd koorma veere. Veretas klaasine taevas, Põhku vinnas ja vaarus. lumele langes õhe. Sauna juure viis hagu. Päikse kollasest lõhest Valudest veel kord sai jagu, rannale kerkis vaeva. kuigi jalul ju taarus. Uksed kraaksusid kähelt, Lõunaks sai oasuppi. kiitsudes kerkis valdas. Süda ei võtnud vastu. Talvejää libedast kaldast Sammu kui kõrvale astus, jalg leidis toetust vähe. oksendas seepääle sappi. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 333

333 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

3 Tõmm oli Toonehunt tugev, Jõulune Jeesus, aita! suur ja murdja ta hõim, Kas on veel armuaega? vägev ta vari ja võim. Ristluudes lõikab saega. Libatses, lummutas, luusis, Maarjake, silu ja paita. teiste elujõus tuusis, Ju see südamekarje, kurjale otsis tuge. sinetab naise jumi. Toonehunt, sinu see vilbus! Sinetab õhtune lumi, Lendavast langes mu voon, videvik tõmbab varje. lapsel lõhki lööd koon. Palaka kirstust korjas, Varjumees, varjumees, varja, mähise kirju ja särgi. Toonehunt hakkas harja, Viimsed, need viimsed märgid. võttis mu viimse hilbu! Tuhulik, keegi kui karjus. See oli Tuusija tasem, Rühmiti mehed laval. tundja, kel teada teed, Sääl oleks lapsele sooja. Toonehunt mida teeb. Kuhu siis tuhutooja, See oskas päästa põlust, valu võigas ja kaval? viiruselt võtta võlu, Maarjake madal, säästa! väetile anda aset. Jalad ju üsna rammad, Vimma lõi Tuusija turi, kokku surutud hambad. Toonehunt tõbe kui tõi, Valu valla ei päästa. võõra hingest kui jõi. Laudas, kus veised ja sead, Korjas ja keetis rohtu, nurgas on heinu ja põhku. ülbega kippus kohtu, Veisesoojasse õhku oli üllas ja kuri. sai vastsündinu pea. Kaks oli Kalmete mäge, Saunast kui tuli isa — iga mäe pääl mees, Jõulune Jeesus, kiitus! üksteisel risti ees. Lehmaammuga liitus Võimas neil kummalgi veri, vastsündinud poja kisa. võitlesid, et ühe vari võtaks ei teiselt väge. (1936) Põhjavalgus, 1938 2 Kaks algust, 1940 Kaks oli Kalmete mäge, kaks oli kanget meest, vähe vaid ühest teest. VILBUS Kaks oli mägedel talu, kaks kasvas Kalmetel salu, 1 kaks oli vaenulist väge. Kaks oli Kalmete mäge, Vägeva verega Tuusija, kaks oli kanget meest, Kalmete teadjamees vähe väid ühest teest. hingede ööl oli teel Kaks oli mägedel talu, Toonela viima toitu. kaks kasvas Kalmetel salu, Säält tuli enne koitu. kaks oli vaenulist väge. Teadis, kes r ing i luusija. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 334

334 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Sirasid-särasid tähed, KELLALÖÖJA ANDRES heledalt paistis kuu. Kust see maanteele puu 1 põigiti viskas varju? Viru rannal Alutaga seisis Hingeloom veres karjus: jõekaldal väike kirik. “Toonehundi varju sa lähed!” Et see sinna igavesti jääks! Tuusija tundis ja teadis, Ümberringi kirikuid veel teisi, kaske ei sellist siin näht. nagu räägib vana kiri, Toonehunt, sinu see täht, meie Issandalle meelehääks. otsisid kohtamist ammu! Loojus seitsmes üle kümne sajand, Sina ei varja mu rammu, viimseid veeretati kive kui end tee ääre seadsid. aastasaja hauauksele. Siinpool varjulist võra Tulevpäevi tundmatumal rajal hobuse peatas ätt, kedrati uut saatuskävet õiendas võimukat kätt, nimetulle veretuksele. pihku haaras siis kirve. Tulid rasked katsumise ajad. Terasel mängis virve, Issand käänas oma kukla polnud seal krammi ei mõra. pühas vihas hüljat rahvale. Kui veel teinegi langes Päästa, Peetrus, kalastaja! laastule verine laast, hunnik sest kasvas maast. Tuleb hävitus ja hukla Rigi-ragises, mütsus, maisemaale, rannarihvale. mullale kask kui matsus Juba kevad saabus, külm ja rõske, otsekui külmast kange. pilved põhjast räitset kandsid, Mäe pääl huluma hakkas rukis rikkus, tera ei saanud tõust. heledalt rakakoer. Ja siis tuli tali pikk ja raske. “Kalmu see mees nüüd poeb!” Inimesed hinge andsid, sõnas ja kirve lõi vööle. polnud abi omast käest ja jõust. Vaks on veel jatku ööle. Kevad teine väljult korjas vaipu, Kihutas hobust takka. jäiseid kangaid kokku kääris, Heitlesid ristati tähed, tõstis pilvedesse märga tuult. heledalt paistis kuu, Lumest sulas välja laste laipu, tee ääres oigas umbluu. kõdund, koertekistud sääri. “Magada, Toonehunt, malda! Öökülm võttis noored lehed puult. Rahuga mine nüüd mulda! 2 Tervist, kui Toonela lähed.” Kolmas meeleheite-aasta koitis Kaks oli Kalmete mäge, läbi pakase ja hurma, üks oli kahe pääl mees, jõuluõhtuks, nääriks erendas. üks oli hõimude tee. Idataevas külmatules loitis, Kaks oli Kalmetel talu, virmalised sõitsid surma üks kasvas varjukas salu. kiriklas ja taluperedes. Tuusija kiidame väge. Ristirahvas mujal pidas pühi, Põhjavalgus, 1938 näärituled kambrist paistsid, Kaks algust, 1940 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 335

335 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

kirikute tornist hõiskas kell, pani leele, sinna lõikas aga rannakirik seisis tühi. reietüki vanast, vintskest koest. Koerakoonud saaki haistsid, Kõrvus kohises tal õudne kaja — inimest üht näha polnud küll. “Inimtapja!”— ajus hõikas. Oli põgend õpetaja, Käega hoidis kolde kivitoest. köstri pere katku koolnud, Kaua keetis vana, vintsket liha, elus ainult köstri tütar Ell, kuni kiud sai kondi küljest lahti. elus Andres, kellalööja majas, Pühitsetud vaagnaga siis tõi Ellust ammu oli hoolind Ellu ette roimaleeme viha. nooruk häbelik ja armuhell. Oli korjand koort ja lehti Süütalastepäevast nääri õhtu patta, juuri, mida siga sõi. oli Andres metsas ringind, Surmakrambid ümber sinihuulte, polnud leidnud looma ega muud. suri Ell, sai vaevu süüa Mitu päeva kõrt ei saanud kõhtu, viimast armurooga — mõrvaleent. polnud näinud looma mingit, Sajatusi Andres saatis tuulde: ainult virmalisi, veres kuud. “Saaks veel hingekella lüüa... 3 et tal lahti oleks taevatee!” Kellalööja Andres, hull ja julge, Süda pööritas ja kramples ihus, nääriõhtul torni ronis, torni siiski Andres ronis. meeleheite vihas kella lõi: Lüüa hingekella — see on kõik. “Ristirahvas, kuulge! Kokku tulge! Silmis sädemed kui tulivihud... Näljasurmas Ell mu sonib! Kes see tuld lööb ajuränist? Ammu viimse leivapala sõi!” See on suure surma viimne käik. Kui ta nõnda kella lõi ja kuulas Sai ta kellanöörid oma pihku, palavlikult taevaöhe, poolimeeli rebis, kiskus, kuulis: avaneb all raske uks. mahe helin kostis kella suust, Tundis Andres, tornijalal tuulas, hääled hellalt heitsid helivihku. uksest paistis sisse lumeõhe, Tagurpidi lööja viskus, nägi, tulijaid on uksel üks. vajus alla, valgustatud kuust. Metsa Enn, kel koopas eluase, Kellalööja Andres maha langes, oli tulnud kutse pääle kellanöörid ümber käte, läbi lume, teed ei olnud kus. viimseid sõnu kaebas tornis kell. “Elusalt sa teda ära lase!” Ja siis tuiskas torni lumehange — hullund Andres kuulis hääle. viimne voodi, armukate. Nälg ja surm ja õhtu üksindus. Altari ees puhkas mõrsja Ell. “Tule sooja, vana. Pääle Ellu elus pole ühtki hinge; (1931) Tuule-ema, 1942 seegi näljast närb, sest paast on pikk. Kas sa kuulsid kumisemas kellu? —” Lõi säälsamas lumehange Ennu, nagu olnuks pull või sikk. Nagu unes tegi tuld ja paja Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 336

336 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

INIMLIHUNIK JUOZAS

1 “Oma kalli vere pärast Jeesus Kristus, seda aega enam ära lase tulla, millal katk ja nälg toob meie maale talla. Anna meile alandlik ja puhas süda.Aamen!” Sajand viieteistkümnes just kustus. Rootsi-Poola sõjast mida kuulda saame! Issand oli hüljand Liivimaa ja rahva, asjata sai visat uudseseeme rihva. Oli Issand kodu otsind käel kangel Eestimaad, kuid kaugel Düünaburi kreisis häda verisem veel ristikäsi seisis, nagu teatab pastor Fridericus Kungel. 2 Väina veeres, kõrgel kaldal asus kabak, Juozas Leedulane jootis õlleraba. Juozas jootis rahvast.Viimse odratera siit- ja säältpoolt Väinat laskis tuua kokku, laskis küpsetada nendest verikakku, sõi ja söötis teisi, ega teinud era. Tali oli vali.Valge maa ja taevas vaskne. Maarja, kaitse! Näljahädas ära söödi juba heidikuid ja raipeid, mida saadi. Tulid talupojad Väinalt, viina võtsid, ostsid liha ja siis kodu poole tõtsid. Imestati küll ja jutud käisid ringi, kust see Juozas vorstideks saab verd, mis magus, kust ta võtab ribi, soolikaid ja magu. Öeldi, kabakasse ööseks ärge minge. Maarja, kaitsku! Kas ei ole Juozas röövel? Meest ja hobust oli nähtud sõitvat löövi. Hommikul säält leiti ainult look ja regi. Ju see Juozas öösel peatoidust tegi. 3 Elas Juozas priskelt, talupoegadelle viina müüs ja liha ning ei aimand kurja. Saadud raha pani hoolsasti kõik kirja, kuni ängas ära Laizenite velle. Arutelid vennad:“Juozas! Muu küll kes see!” Läksid kõrtsi, viina ojadena ostsid, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 337

337 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

aga kallasid kõik kortnad habemesse — õhtuks joobnud norsked laua alt vaid kostsid. Juozas sulges luugid, puu lõi ukse taha, võttis meestelt riided, kiskus saapad maha, viskas kõva köie üle lööviparre ning siis hüüdis üle ukse tagatarre: “Naine, pane valmis väits ja vereanum! Ja ka toober keeva veega lisa manu!” Valmistudes nagu missale või peole, ise viina rüüpas, asus tõurateole. Seati valmis löövi alla toobris vesi, naine viimast tõrt ja tünni puhtaks pesi. Juozas venda üht ju jalgupidi kiskus, joobnud keha küljelt külje pääle viskus — äkki käis üks mats ja Juozas jalult langes, naine ehmatusest soolasambaks kanges. “Mõrvar, kus on Karlis, kus ta luud ja kondid!” kisendasid vennad, vihased kui tondid. Tuhnisid kõik panipaigad läbi velled, leidsid hobuse ja inimliha segi, ja kui viimse käigu seapahta tegid, leidsid luid, ei teadnud, mis on kust ja kelle. Sõnnikust said kätte venna pää ja jala, naine näitas hirmus peidupaiga sala. Hirmsas vihas vend üks põhuvirna süütas. “Maarja kaitse, ära meile patuks pane!” Põles kõrtsi sisse Juozas Leedulane just sessamas paigas, kus ta inimliha müütas.

(1931) Tuule-ema, 1942

INGRID

1 Igal Jaaniööl, mil Tartu kantsi ümber tuledest on lõõmav pärg, varemetest väljub neitsi õitsev musta koeraga, kui läheks õitsi. Krooninõid see koer, kel turi klantsib. Vaevu punama lööb koidukärg, kaob neidis, põsk veel kastemärg. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 338

338 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Ah, kui suudleks kordki neitsi huuli uljas nooruk, käed paneks vööks ümber neitsi puutumata piha, siis küll lakkaks põrgukoera viha, siis ta langeks surma ette suuli, katkeks nõidus, veri hetkeks lööks, enne päev kui astuks viimseks ööks. Aga uljamalgi pole julgust suudelda ta neitsilikku suud, vastata ta silmi kuuma kutset. O et armununa teeks kord katset hulguslikemast üks öine hulgus! Valvab, irvitades hambaluud, iga liigutust ta valvur truu. 2 Rootsi ajal, millal vene vägi nagu tammik seisis Tartu all, kantsis asus kaunis kuningtütar, neitsi Ingrid, õrn kui õitsev tatar. Tehti vaherahu ja siis vallilt nägi Ingrid, milline on laagris trall. Saatis kuningtütart rauk üks hall. Valge täkk, kes nagu hõbe tantsis, vürstipoega ümber valli viis. Sõitja nägi, vallilt säras päike. Ei see päike särand, neidis väike kuninglikult vaatas üle kantsi, vaatles sõitjat, naeratelles siis. Ja sest pilgust süttis armuviis. Kes on näinud metsatule lõõska, tuulde, tulde mahamurret puid, see küll teab, mis sünnib noorest kirest. Tappev vird saab väiksest vetenirest, kaameks koltuma näed nägu rõõska. O neid armuhaigeid, petetuid! Murrab sõna, käänab kaelaluid. Ühel päeval, mil ju lõõmas kirge armunute südametes nii, et ei märgand kumbki enam meeli, vürstipoeg alt hüüdis sulakeeli, seistes sadulas kui osi sirgelt, “O see neetud müüri kivikiil! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 339

339 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Tule alla, arm, või üles vii!” Ning siis meeletuma teo tegi kuningtütar armunud ja noor: võtme kuldse viskas vallilt alla. Nõnda väravad said äkki valla, võõras vägi omadega segi, tungis lossi vene väevoor. Rüüstu, tapmist varjab ajaloor. Vande alla Ingridi siis pani krooninõid see reetva teo eest: ainult jaaniööl võid õnne loota! Aastasada Ingrid pääsmist ootab, kannul kõnnib nõiast moondud peni. Kas siis tõesti pole ühtki meest, kes kord päästaks neitsi nõia eest?

(1932) Tuule-ema, 1942

TOOLSE RÜÜTEL

1 Kandled kätte, mänguks müüti! Muiste Toolses elas rüütel, mees nii metsik, tukalt tõmmu, tukalt tõmmu, silmilt sööja, vaenlaste ja võõra lööja, käsivarred — kaselõmmud. Taeva poole tõusid tornid, suured sünged, müürid mornid, lossi sellist nähtud harva — laiad kraavid ümber valli, vägeva ja ajast halli, kraavis vesi verekarva. Vägev rüütel, rauast hame, kiiver kumer, kuklast lame, süda kõvem — päris räni. Sõda sõitis, vaenlast tappis, koju tuli — ei löönd lappi. Rahva suu sest räägib täni. Hobu hoiet, rongast mustem, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 340

340 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

harva seisis taga uste, Pildid pühad tarretasid, norskas, korskas sõjasõtke. mehed püsti parretasid. Hõbedased täku valjad, “Võtan mõrsja mis mull’ vaja!” rauad allgi hõbehaljad, Sadulasse mõrsja heidab, kederluiest ohr see nõtke. mantlihõlmadesse peidab. Sõjad sõidet, väed võidet, Kabjaplagin ainult kajab. raudsed mehed rauda köidet, “Saatan, seisa!”neab preester aga sõitmata veel sajad. jõugust jubestunud meeste. Halli hõbet sigib tukka — “Päästke neitsit!”peigmees hüüab. sugu suur võib minna hukka, Rüütleid raskeid ratsudelle poja toojaks naist on vaja. järel rüütli, röövli selle. Kesse neitsit selle kandja? Lindu lennult ennem püüad. Neitsit kaunim lossis Andja. 3 See vast poegiks õige poja. Maantee tühi, maantee lage. Saagu see siis nurgavoodi Rüütel röövituga pageb, õnnistatud naise moodi ümber piha käsi haarjas. Toolse rüütli oma kojas. Paluda veel mõrsja märkab, 2 kui ta minestusest ärkab: Sõjasõidust koju jõuab, “Aita, Jeesus! Päästa, Maarja!” Andja neitsit järgi nõuab: Äkki kurjalt kõmab taevas, aeg on käia käima pääle. pikker sõidab pilve laevas, Käima pääle aeg on käia, otse üles tulerivi. aeg on nimetada äia, Välgujuga tabab näkku pärija et tõstaks hääle. rüütlit, mõrsjat, tõmmu täkku. Kesse kraaksub,Andjas pulmad? Mõrsja moondub külmaks kiviks. Tõmmu täku, sama julma Kandled kätte, mänguks müüti! ajab kirikukse ette. Muiste Toolses elas rüütel. “Valvur, värav pööra valla! Kivimõrsjast käib veel kõla. Muidu sinu vere kallan Helmeread veel kaelas näha pühitsetud tõrre vette.” pääl ta krobelise naha Enne veel kui suudab appi väljal Raualepa küla. valvur karjatada pappi, pää ju põrandale lendab. (1934) Tuule-ema, 1942 See ep ukse taga kära. Kirik küünla tulest särab. Valvur ohverdanud enda. Ette altari aab rooja, täku, õnnetuse tooja, keset pulmaliste peret. Peigmees, hoia, täkk see tallab! Risti ette otse kallab äsja pühitsetud vere. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 341

341 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

VANAPAGANA KÕRTS

1 “Kes teist mees on uljaim, meeletu ja julge? Põrgupeekri kõrtsist vanapagana kes see kindla, kõhklematu käega toob? Viimse viljavaka rahvas viinaks joob, põrgutantsus pillub seni käsi-jalgu, kuni joobnuna jääb koopa põhja magama. Kes kord ristiinimesest maitseb märga, mida nägematu käsi ulatab raha vastu, kiviletile mis pand, joomakire, pordu teel on selle kand, möirgamas ja puskmas nagu härga, seda nähakse. Surm selle kulatab. Naised tantsvad tanuta ja töllakile, mütsita ja muuta mehed müravad, neitsihäbi vaevalt varjab jäme särk. Vallas käes ju viimne viletsuse järk, koobaskõrtsis kostab aiva trall ja vile. Koolnu konte külas koerad jüravad. Nurgad nutvad naist ja leiba laste kisa, sõnnikus ja virtsas vasik iniseb, kaevukookki kurdab koristajat kätt. Põrgutantsul aga lendleb naise rätt taldu vastu paasi peksab purjus isa, jõõras nägu juhm ja nina sinine.” “Olen mees kui mürk, ei kuraditki karda. Ma toon peekri kõrtsist vanapagana, loksugu ses põrgulake — vereviin. Risti küntud maale selle peekri viin. Mul on hobu hoiet, kaeru see ei kurda. Põrgulised tuulan nagu aganad.” 2 Tuli koopa Kalev, mees mis mehe mürak, raha vaskse viskas kiviletile, haaras peekri kivilt — sama palju näht. Juba tantsis täkk tal all kui taevatäht. Oi, mis tõusis koopas kabuhirm ja müra! Põrgulisi kaksi kargas latile. Risti kündi mees! Ja ristit maale ratsu! Peeker peos ja valjad teises, kihutab Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 342

342 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

kõrtsikoopast kodu poole kange mees. Ristiküntud muld ja maa ju mehe ees, aga põrguvägi järgi nihutab — juba piiratagi põgenejat katsub. Korskab, norskab täkk ja mees kui takjas täku turjal, justkui ühte valatud. Kui saab ristit maale, käes on viimne pilk. Peekrist põrmu paiskub päramine tilk. Piiri taga püsti põrguliste hakjas. Täitis lubaduse mees, mis uljalt alatud. Puruks peeker! Ei sest ühtki kildu korja! Ja sest päevast kõrtski kadus pagana, süütus säilis, voorus võitis, jõukus jäi. Õnnistades seisid mehed paljaspäi, et ei enam põrgulaket otsi, orja. Töös ja talituses toimi vagana. Loa ja Tsitri vahel Kuusalus on koobas, milles praegugi veel vesi niriseb, roostekarva, mõrkjas maik, ja külm kui raud. See ep ongi muistne kõrts ja põrguhaud, kuhu nüüd ei juhi ükski enam roobas. Heinaritsik suvel koopa suus vast siriseb.

(1934) Tuule-ema, 1942

TUULE-EMA

1 Magab kes see metsa ääres, siniseelik, sirged sääred, norskab nõnda päeva keset? Taga põõsa päikse varju, ümberringi maasikmarju. Inimen või loom või ese? See ju, see ju, see on tema, Tuule-ema.

Kaugel, kuule, kostab koha, kume puie ladvul kiha, puseriti pilvetompe. Viljaväljad sassi — selge, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 343

343 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

järvel pahurpidi helge. On see mets või muidu laan nii? Oi neid tuulepoiste tempe! Kõrs kui õrs, ots taevast maani, Ju see magab, magab tema, pää on pääl täis vihu moodi. Tuule-ema. Kes see raiub rukkilaane, terad puistab alla kaane? Sõba sorgu, noorik norgu, Mehed teistel selleks loodi. naine lesk see uitab orgu: See ju, see ju, see on tema, tööd on palju, puudub käsi. Tuule-ema. “Norskaja, sa astu appi, koristama põllulappi, Paluda ei maksa pappi. tuleks ei siis turd ja väsi.” “Tuule-ema,tule appi, Ju see norskab, norskab tema, lõika, vea, raba rukis!” Tuule-ema. Ja siis, vaata iidset imet, väli valmis enne pimet. “Äitäh! Terve teiseks, noorik, Vedaja või, vihud kukil? silmadelt sai unekoorik. Ei see, ei see! See on tema, Poistel nüüd küll võõra voli. Tuule-ema. Kui ei suuda üksi rappi, Tuule-ema hüüa appi!” 3 Tõusis tuulehoog see vali. Tuleb tali, lumi laande, See ju, see ju lendab tema, üle järvikute, maade. Tuule-ema. Mõisa mõtleb, palke toogu. Lese naise eest kes veab, 2 ju see lesk küll ise teab, Niitudel sel aastal heina kes tal niitis, võttis loogu. nagu pilliroogset seina; See ju, see ju, see on tema, tuld lööb vikatite tera, Tuule-ema. mööda lüttki nätsket nõrgub. Põlevana pilvevõrgust Vaese lese salasõnust paistab põrmu päiksetera. ahne rikas otsib mõnu, Kui nüüd tuleks, tuleks tema, näeb, kuis puud end palgiks saevad, Tuule-ema. ise sõitvad mõisa õue. Kadedus poeb rikka põue, Paluda ei maksa pappi. põueski veel veerib vaeva. “Tuule-ema,tule appi! Kes see, kes see, muud kui tema, Niida, niida, võta loogu!” Tuule-ema. Kas see tuiskab tuuletuhin? Silma nähes kerkib kuhi Lahke lesk ei sõnu salga. Hämmastava, hirmsa hooga. Tuule-ema töödki algab. Ju see, ju see, see on tema, Vihin, vuhin, sihin, sahin — Tuule-ema. töö käib põllul õue suure. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 344

344 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Hirmusilmi selle juures rikas ihne hing see vahib. Toimib, toimib üksi tema, Tuule-ema.

Rikka õues põhurodu, kuhjad, kõrred ainult kodus, põldu pidi teri otsi! Lese naise eest kes orjab, rikka põllult terad korjab lese aita, rikast trotsib, see just, see just, see on tema, Tuule-ema.

(1934) Tuule-ema, 1942

MERETULI

1 “Mis kumab, mis kumab küll kaugel sääl, mis imelik tuli on mere pääl, kord sinine, punane, kollane kuul, mida edasi-tagasi veeretab tuul? Ei vilgu see sarvlatern laevaninas, hädamärki kes annaks küll sumedas vinas.” “Kord ligineb, kaugeneb leegimiil, kord kerkib ja kaob tulemiil. See tuluke otsekui tantsiks veel, ümberringi kohiseb veteneel. Appihüüdu mu kõrvad ei kuule, tuli see pole ürjatud parvepuule.” “Sääl merepõhjas, kus vilgub tuld, on hunnikus kalliskivi ja kuld, sääl ankrutes sädeleb vana vein, kristallist karikaid terve sein.” “Siis läheme, mehed, ja kulda toome, kristalseist karikaist viina joome!” “Damaskuse terast ja hõbedast vöid sääl rohkem kui maa pääl päevi ja öid. Sääl vetehaldjate varamu,” nii pajatab targa Taidja suu. “Siis toome kirjat damaskuse terast Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 345

345 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

ja korrutet lõnga kuldsest kerast!” “See tuli, see tuli, o lapselik meel, see virvatuli on mereveel. See tuli loidab kui tõuseks veest, kuid hälbib ja kaob otsija eest.” “Mu järele, mehed! Teid merele juhin. Mu kätes ja jalgades tuule tuhin.” “On sündimata veel sõna ja suu, mis avaks haldjate varamu. Ei iialgi küll ükski surelik näe seda,”Taidja lõpetab murelik. “O Kullet, o Kullet, vii ära meid rannast, sääl igal mehel on kuninga pannal!” 2 Mis kumab, mis kumab küll kaugel sääl, mis imelik valgus on mere pääl, kord vasemal, paremal tulemiil? Lenda edasi lainetes laevakiil! Keskpäevane päike merevees voogab ning tuul puhub takka maheda hooga. Üks aasta ja teine ju rahvas veel on meretulede järel teel. Siinsamas ta oli, et siruta kätt, siis äkki — üle voogude varjurätt. O Kullet, o Kullet, kus sinisaared, kus preesid ja pärlid, kus haldja aarded? Kui imelik taevas on tähte-vöö! Ju merele aset teeb südaöö. Vaata, teisiti isegi linnutee pael, vete piirile vaob põhjanael, ja kummuli kuidagi kuldsed vardad on ülitse vee ja vales pardas. O Kullet, o Kullet, meid õnnele vii! Me üle su puri kui päiksetiib. Päev kiiresti kerkib külmast ööst, ja purjesid rebib tuulesööst. Need lagled ei lenda, see Kulleti puri on kõigile taevatuulile päri. Siis äkki otsekui tuhandest suust puhub vingudes vastu tormipuusk, üle parda virutab vahtu ja vett. Võtaks sõitu seda viimne paharett! Vastu laineid lööb laksudes rebit puri — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 346

346 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

et taevas meid hoidku, küll meri on kuri! “Keul itta, hoi!”kumahtab Kulleti hääl. Üks puri veel siin ja teine sääl, kuid üha ründavad vägevad vood ja kisuvad purjesid tormihood. Ah, korraga kadus silmadest alus. Nood mehed küll istuvad manala talus. “O Kullet, o Kullet, sa libekeel, kus oli küll meie mõte ja meel, kui jätsime maha kodumaa, et haldjate varandust jagada! Mitu aastat ju oleme eksinud ringi, kuid haldjate pärandust pole mingit. Kord tuluke otsekui taevatäht, mis jumalihe on minemas näht, siis jälle kui kerkiks ta siniveest ja pilvisse tõuseks üles me eest. See virvatuli, mis silmis meil vilgub, see tuluke — tõesti Toonesilm pilgub.” “O Kullet, o Kullet, vii koju meid! Me enam ei tunne mereteid. Kodunurmedel pööriskleb oder ja kaer, peopesad siin veriseks hõõrunud aer.” “Kes hakkavad vastu, neid võtab vesi, küll pärale jõuame mitmekesi! Mis loevad päevad, mis loevad ööd, ja tormide uhas tehtud tööd, kui meri teeb lahti oma suu ja avab meil haldjate varamu. Hõi, tuultesse purjed, keulas kostku vulin! Meid juhib suur haldjasilm — meretuli.” 3 “Mis kumab, mis kumab küll mere pääl, see sinipunane tuli sääl? Kas on see taevani tõusev hein või kerkib me ette udusein? Kumas sumedas otsekui kuu veaks kiiri, siis polegi taevast ega silmapiiri. Ööd pole, ei päeva, vaid pimedus. O eksinud lapsed, me oleme kus? O Kullet, o Kullet, kus on sinu laev? Ses tuuletus öös päris surmavaev. See on ju, see on ju toonela kallas! Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 347

347 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Nüüd oleme mehed manala vallas.” Siis äkki pilkases pimedas öös, vetekohin nii raskesti kõrvu lööb, üle maailmaääre kui langeksid veed ja lõpeksid otsa kõik maised teed. Üksteise järele vaevade kaevu vist langeb ses kohinas hukkuvaid laevu. “Hääd jumalad, kaitske me koduseid, et jalad neil tallaksid õigeid teid. Kui kerkiks veel udu seest kodumaarand, veehaldjate oleks see suurem and. O Kullet, o Kullet, oota toonela tares! Me laevale istus ju manala vares.” * “See polegi tuul, mis alukseid veab, ühtainuski aeru ma sõudmas ei tea, kuid aluksed liiguvad salaväel, paat otsekui liugleks alla mäest. Kas pole see koduste karide kohin, mis vasemal alustest mööda ohib? Juba purjesid paisutab mahe tuul, udu kerasse veereb kui määratu kuul. Vaata sinna, kuhu suunatud laevakiil, sääl rannal eks õheta kodumiil. Hääd jumalad, kaitske me koduleesid! Küll oleme rännanud võõraid teesid.”

Tuule-ema, 1942

ALLIKAMÄGI

1 Helkis allikas hõbene, läte vetta veereteli, südamesta maa ülenes, läbi murdis martsakalda, sauesõrva, kruusakurru, vesihelmi helgiteli, ise keesi ja kohisi, mängides mereje voolas. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 348

348 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

See oli endine elava, Teine hiid terastugeva muistine muremanaja, süli võttis virna võrra, valuvõtja armuallik, — kamaluga teise korra, toonela oja oligi. puistas siis mäe mäele, künka künkale lisaksi. Elas hiid imesugune, Mägi jäi mäe alaje, jäseneista jätilane, küngas küngaste kohale, lageda isanda laiska. verihiid virnade vahele, Hullu meesi, koerakoonu, kõige alla hiieallik. see tegi toad tuule pääle, aseme halapajule, 2 aganatest keeras köisi, Kumu kulges, kuulud käisid: värvis verega väravad. juba vilbus vilgahteli, Hullu hiidu, pordupoega, maanteella mardus astus. see ei sallinud sulinat, Abi ei saa allikasta, hiieallika vulinat, tervista pühasta veesta. vaba lähte läigahtusi. Jo on umbes hiieallik, Luitetäie riibus liiva, sulgus Tooni enda läte, ruhmikusse künka kruusa, või on hoopiski kadunud, paiskas pühaje vedeje, paremasse paika pääsnud. otse allika suhuje. Kesse suudab, kesse taidab, Küngas kruusasta kohusi kesse suudab suu sõnalla, asemelle see allika. või ehk käte kangusella sulgeda maa südame, See oli hiid imesugune, allika ajada umbe? teine hiid terastugeva. Oleks see ise jumala, Too kisub kivista peergu see peaks enne ennast looma! ja lõhub lumesta laudu, Jumalihe päev jo jõudnud, lõõtsub tulda lainehista, kuugi kasvand ja kahanend, alt tema sõidab halli ilma, aasta ahtaksi kulunud, päälta viie vikerkaare, astund toonela tareje. ümber koidu see kõvera. Halli vares, hullu meesi, “Nõndap, nõndap, pordupoega, ise hiid terastugeva ilmatu ilutegija, istus allikamäella, kurikolline kasukas! kalvakahva ta käessa, Muista meesi, mis tõotid, silmad sihtisid sinasse, lubasid lugu pidada, sõõrmed uurisid ududa: arvaelid allikasta: kas oli sinassa sõdada läte jäägu jäämassagi või oli pälki pääle ilma. iluks me kahe vahele. Ei ole sinassa sõdada Tegid nüüd tüli tõreda — ega pälki pääle ilma, sinu surma sestap saaneb.” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 349

349 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

värises süda savine, siis läks otsima omatseid, kruusane kõmises kopsu, ilumeelseid ilmalisi maa maksa see mürises. suurele süvajõelle, Mägi vankus ja vabises, maale muinasmuistiselle. mäeküljed kummiskelid, alla siis ise vajusid. Vaikides veretid väljad, sõnata salud sinetid, Ilusambi endisesta, lauluta lebasid laaned. kaunimbi kaotatusta Polnud päeval kuulda kukku, maa alt allik jälle uhkas, öölla ööbiku helida. otse harjasta ülenes, lähte vikerdeli vetta, Iginoor imevanake, vesihelmi helgiteli, väinalane Vanamuine, ise keesi ja kohisi, purjetas hüvalla hoolla, sulises sula hõbedat, siniseililla silises. mängides mereje meni. Viisid veneta vedasid, laulud takka lükkaelid. Nõnda lähtest maalähedast Nii sai laiale luhale, allik sai mäeharjalle. Taara tammiku alaje, heldele Emajõelle. Tuule-ema, 1942 Tuuline teekond, 1946 Imetelid ilmalised, küsitelid kudruskaelad, taidijad targad pärisid: VANAMUISE LAUL “Uku ehk ülijumala, Taara tulnud taeva’asta Ilota oli, elota ise ilmaliste hulka?” Uku loodud maa ja taevas. Vaikides veretid väinad, Ei ole Uku, ei ole Taara. sõnata sinetid saared, Iginoor isejumala, lauluta lebasid laiud. laulaja imevanake, väinalane Vanamuine, Sündis siis sinivesilla, seadis sõrmed keelte pääle, salmessa salapärane, tõstis kandle kõrge’elle, iginoor imevanake, kõrgemaksi kauni hääle, vahupäine väinalane kuulutas kumavi kurgu südamesta Siurulinnu. Vana-Taadi au ja suurust, kiitis taeva toredusta, Iginoor imevanake maalist armastust ja õnne. istus üksi lainehilla kandlega kohakidasta, “Vesi suuri, ulgu laia, laulis laulud lainehisse, taevas kõrge, maa me kaunis, viisid vete veeremisse, suurembi sära südame, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 350

350 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

laiembi emalik embus, Vene kas läks vetta mööda, kõrgembi mehelik meeli, paati taevaparrast mööda, kaunim kannelde kõmina. seda silmad ei seleta. Liituge lüliksi lauldes, Aga laul jäi ilma pääle, kõnekunnaksi koguge, ilo ilmaliste põue. siis jääb õnn te õue alla, ilo ilmaliste põue!” Mare Balticum, 1948

Äkki kõik kosed kohasid, männikud puha mühasid, INARI IMBI linnud liirilõõritasid, sitikad sirisäristid, Kurtkem, kullad, kaelakuti, kidakeeli kulgejaksi nutkem norgus, nõoksed noored kalad üksi jäid vedeje. immeta Inari itkem.

Ning siis kaikus kõikialla See oli maala muistisella, esmakordselt taeva alla laanes laias Lapimaalla, väinalase Vanamuise kus need tundurid tugevad jumalikul juhtimisel taeva poole tõstvad turja, ilolaul imeilusti. päike kus suviti paistab, See oli võimsam vete võimust, talvel ei tule tubaje. värvilisem vikerkaarest, kaunimbi kõlasta kandle, Järvi sääl salasügava sulavam salasulinast. suvella sineti vetta, talvella tulitsi tähti. Kui oli lauldud lähted lahti, Üle kui ajasid hobused, viljad valmis välja pääle, sõjasaanid virmaliste, kaunid karjad kalda pääle, järvi siis punassa punerdi, väinalane Vanamuine vikerkaaressa vereti. tõukas siis vene vedeje, paadipõhja purjetama Sõsarikku, kaksi saarta, ja nii lauldes maalta lahkus. teiste tütarde seassa Viisid vedasid veneta, tõstsid pääda päikse poole, laulud takka lükkaelid. kohisesid koidu eeli. Kõrgesaari — üksi saari, Kaksi vetta ilma päälla teine kuulsambi Kasari. silmapiirilla sinised. Üksi on sinetav selga, Ina imbi, neitsit noori, teine on sinisem taevas. kullerkupusta kenambi, Kus need kaksi kaelastikku siledam sinilillesta teine teista tervitavad, saarella Kasari kasvas, sinna see vene kadusi kunnu kuninga kojassa, Väinala imevanakse. varjussa vana vanema. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 351

351 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Põsilla puna põline, Ivalo, ihatuim meesi, sõstrad suured silmadessa tunduri toredam poega, õdangulla, kui läks õue, kunnu kuulsambi kuningas, käima kuldse kalda pääle, põhjapõtradest põline, sõusesse sulistamaie, see tuli saanilla sajalla, ehaneitsiksi nimeti, tuhandeilla taaldereilla hämarikuksi arvati. immeta ihaldamaie, kosima Kasari kulda. Kõrgesaarella kõvembi Nii olid kaubelnud kälised, hütissa kaluri kasvas vandunud verevanemad, Inari, isansa poega. leppinud nadud ja lelled. Kui see hommingulla tõusis, venessa vesille veeres, Ivalo, ihatuim meesi, koiduksi kõneldi kunnas, tundru tuhma, laante uhma, päikseksi peressa pandi. kutsuti kohe kodaje, pandi ette söögid, joogid. Lõbus luigata on laanes, Saanid kõik saraje aeti, tuudutada tundurilla, porod kõik päraje pandi. Kasarilla siiski kaunim, Ina imbi, neitsit noori, sülessa sinava saare, tulnud ei tulevalule, vete varjuliste veeres, astunud ei astme võrra. Ukuse enese eessa. Ei ta andnud andemeida, kinke kuninga pojale. Kasvasid Inari, Ina Tuled tukkusid tujuta, saarella kahella kaksi. joogid joojaida janusid, Käona Inari kukkus söögid sööjaida anusid. lemmekukku hommingulla, õdangulla jälle hüüdis Ina imbi, neitsit noori, õitsiõnne ööbikuna. nuttis nuttu nurgassansa, Lemmelaulu nõnda lendas kaebaeli kamberissa, vete ülevi ülitse. lemmeta Inari itkes. Pani siis poro parima Ajasid juba alused, siredama saani ette, punetid punapärased, hakkas hangilla ajama, vened ju vedasid vestu, jäälla jälgi jättamata, kupeldajad korda käisid. kohti kauge Kõrgesaare. Juba nälid ja nadused, küdid ja kälid küsisid: “Koitu kas on kulgemassa “Kes see kuulus, kes see kauge, või on väljas virmalised?” kuninga kasuka kandja Kõrgesaarella kõneldi, ajab priskella porolla küsiti Kasari kaldal. neitsi ümber neljad ringid? “Ei ole koitu kulgemassa, Kosib kes see kauni neitsi, vehklemassa virmalisi. Ina imme kes see naidab?” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 352

352 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Tuhanded tülitegijad, kaksi päeva, kaksi ööda, sajanded sõjasulased ega ei uinunud urused, saaja saanilla ajavad tüdinud tasavägised. seljalla sinise silla.” Taevas täisi täkkeida, tähed neista tärkaelid. Ina imbi, neitsit noori, sõitis saanilla sirades Ivalo, ihatuim meesi, otse suure saaja eessa, tundru tiiru, tõmmu tukka, kuni sai kaluri külaje, ammu haaras, noole noppis, Kõrgesaare kaitse alla, vikerkaareti vibutas Inari enese hõlma. ülitse ülema taeva kaares Kõrgesaare poole. Tava see on taevaline, Inari, parembi poega, Ukuse enese hoida, peoga püüdis pürgeliku, vanasti juba varutud: laskis lendava tagasi. “Võõra jalga ärgu astku küsimata teise kotta.” “Võta mu vibu võlutud, “Võim ja vägi ärgu püüdku lausutud lase mu nooli, pelgupaigast põgenikku.” sajata ise sedasi: “Hõbe hõlma — rauda rindu. Tõttelid tõsised taadid, Veri välja — surma sisse!” vaagisid vanavanemad, tundru taidaja tähistas, kaalusid kulused kaua. sortsi salaja sosistas Sõna siis sai seaduseksi, Ivalolle ilmekasti. kõne kõrgema käsuksi: Tunduri tõredam meesi “Näidaku nobedad nooled, võttis siis vibu võlutud, vibud võituda varugu. lausudessa laskis noole Kumb on kangembi — kosigu, lendva moodi linnulendu, vägevambi võtku neitsi.” sajatades saatis selle Inarille otse rindu.

Kaksi saarta, kaksi kunda Inari, ise ju meesi, hinge hirmuga pidasid, kõikunud ei kõrrevõrra, peresta peresse käisid: vaarunud ei vaksavõrra, “Kas on lendva lahti lastud sesta suuresta surusta. või on väljas välguväitsed?” Paremalla käella kiskus Ei ole lendva lendu lastud urus noori nõianoole, ega väljas välguväitsed. südamesta surmatooja, Kaksi meesta, kaksi kõrki vibutas oma vibulla vibusida välgutavad, noole nõtke ja nobeda lennutavad lendvanoole. taeva alutsi tagasi. Säälta nooli sööstis suisa Sõdisid mehed südikad, südamesse suure saksa, kosja kemplesid kuningad, tappis tunduri tugeva. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 353

353 | H ENRIK V ISNAPUU /1890–1951/

Inari, ise ju meesi, Ukune ülijumala urus uhke, sangar suuri, võttis siis Ina ja Inari hetke seisis, viivu vaatas, kätta käessa lainetelle, põlved siis pani paluma, viis nad Toonela tubaje, kaldus kurale käelle, kandis manala majasse, vasakulle veidi vaarus, oma enese koduje, sadas surma süüe pääle. alla järve jäädavusse. Ina imbi, neitsit noori, surma kui nägi surevat, Säälla hellad nüüd elavad, koolukätta kulmudella, säälla kullad nüüd kukuvad langes põrmu põlvedelle, igise igiajani, ülitse Inari ülla. armu ustava iluksi. Nuttis nutta noorta meesta, lemmeta kadunud leinas, Jäigi nõnda jäädavaksi itkes Inari iluda. järvele nimi INARI. (1939) Linnutee. Rännuraamat, 1950 Ime ilmsi, mis elati! Ennem ei eales olnud, Lapi laulussagi kuuldud. Korraga vesi kohisi, päike tõusis ja tulitsi, jääda jäika järve päälla olnud ei olemassagi. Ukune ülijumala, maailma majapidaja, ise laskus leinetelle, kõndis Kõrgesaare poole, tuli tuulena tasane manu mullalla magaja, kohti koolnu, suure surma.

Ukune ülijumala ülitse silitas silma, ülitse ümara palge, seisis surma kes surussa, käis ju koolu koskuvussa.

Inari, isansa poega, ärkas surma suuvusesta, tõusis koolu kaendelasta, avas silmad aegamööda. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 354

354 | H UGO A NGERVAKS /1903–1989/

HUGO ANGERVAKS

LATERN

Noorushämarusest meenub mulle veel: latern imevalge helkis üle tee. Õhtul ootamatult lõi ta põlema, kordagi ei näinud, millal kustus ta. Päevast päeva üha õhtuhämaras sulas lapsesüda valges laternas. Laternast sai mulle õilis seltsimees, südamlikku soojust hoovas kupli seest... Ühel sügisõhtul rahutumalt ma ootasin, et süttib latern põlema. Kauge sõber aga oli täna morn... Raskest leinahelist kajas kellatorn. Ahastuses tummas, siira sõbrata lõppeks uinusingi raskelt magama. Teisel päeval vara akna juurde ma jooksin kähku — sõpra tahtsin vaadata. Hämmastusin hirmust sünge pildi ees: sõbra kangel kaelal rippus poodud mees... Kaelas surmasilmus, nägu mustem ööst... Sõber, ons see sinu reetlik kätetöö? Nukralt vaikis latern. Nägin viimati: ratsutasid mööda neli sandarmit.

(1927) Felix Kotta, Leopold Saarts, Hugo Angervaks, Peno Alnovo. Luuletused, 1935 Tulekeeled, 1974 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 355

355 | E EVA P ÄLLURI /1901–2000/

EEVA PÄLLURI

MARJE SURM

Ema Maarja avas valuvärava — “Tule sisse, mu tuiarg tütar!” Nägin tagamaa, havelt särava nutujõgede nukraist joomist. Kasvas kaldal kaameid kaski, kübenes hõbeseid helbeid toomist. Kumand ei päikese kirgendav vask.- “Astu varju, mu väsinud virb!” Hõljus laineina nimetu ask, tõusis tuhandest magusast moonist unustusuimi ja loobumuslõhnu — unub siin unistus saamatust kroonist! — Maarja puutus mu külmetund käsi: “Lase lahti, mis oma ei ole!” Pannud vastu ei tõrges mu säsi — poetus mulda, mis nopitud mullast: lilli, ja lippe, ja koltund lehti, rõõmuudetki karrast ja kullast.— Maarja puutus mu kuulmeid huuliga: “Unusta maised, mannetud kõlad!” Kuulsin, et vaikisid vaibuvi tuuliga lembelaulud ja matusekellad, puudekahin ja mesila sumana armsa ammused sõnadki hellad. Valu jäi hinge ruskuva kumana. — “Anna mulle, oh laps, oma süda!” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 356

356 | E EVA P ÄLLURI /1901–2000/

Veripeekri ta pihku, kus imana punerdas uurmeis veel auravat iha, panin, ja tundsin: ei lemmet, ei leinamist, soove ei suru, ei valu, ei viha. — Surm aga lähenes varjuna kesköömust. “Usaldu, lapsuke, pea koidab jälle!” Ei tea, mis tegid mu hingest, mu ööbikust: rinnas jäi vaikseks ja vaiksemaks üha. — Taas olen nagu eelsündi endatu — nimetu, eluta, valuta, püha.

Looming 1928, 9 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 357

357 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

JULIUS OENGO

NÄGEMUS Lahti löödaks onni uks. — Kuulab ahastades veri, Aastaid lükib ajarivi, närvleb südamete tuks. kaovad nagu lagled üles, Närvleb, närbub, saatust küsib. aga mälestuste süles Aga torm vaid vastu rüsib, üks neist raske nagu kivi rüsib — küsijale tumm. — ainsa ööga meele jäi. Saabus kesköö, sünk ja pime, Mäletan, kuis kaugel saarel maru metsikumas hoos. vastu õhtut sumbus taevas, Ilmus taeva, ilmus ime, — meri mühas raskes vaevas, valgus läigateles voos, laine laksus uisapäi lõikus öhe, lõikus lumm: Äkki lajas loode kaarel k i s t i v a l l a p i l v e v ä r a v, hullund hiiling üle vete, i l m u s v e r e t a v a l t s ä r a v sööstis mornilt ranna ette, õ u d u s t e n n u s t a j a r i s t. keerles, pöörles paharet. Ainsa hetke helkis vist, Hoogu võttis, hooga saabus siis ta kadus, tormi hajus. marumöll ja õudne skvall, Jäädvalt südameisse vajus... ulung huilgas pilve all, Teisel päeval leinapühi laine laine järgi maabus, peeti rannas mitmes majas, — peksis vastu kallast vett. lauas õudselt ase tühi, Tuul viis rannalt valge vahu orvukesi toitjaid vajas... lennateles küla taha, Aastaid lükib ajarivi, murdis murdis metsa, maha, kaovad nagu lagled üles, riisus südametest rahu. — aga mälestuste süles Mehed merel tormi keerus, üks neist raske nagu kivi pole jõudnud, tulnud veel. — ainsa ööga meele jäi. Kas on saarestiku veerus või on laugel ulguveel? Aegna. Poeeme ja ballaade, 1929 Möllab, mühab, kohab meri. Minu päev. Luuletusi, poeeme ja ballaade, 2001 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 358

358 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

KAEVUR tundis veetlust sundmatut; tallas tulikõied längu, Päevi pillas, reetis raeve, algas uljalt julget mängu — pikad pillerkaar ja püha, suudles äkki tundmatut. külast külla rändas üha, Ehmatusest neid ei kilkund, vilistas ja kaevas kaeve. vihastudes silm ei pilkund, Räbe, rõivult voolimatu, liibus lähemale vaid. oli sündind õnneajal, Sõbrunesid, sõbruks said. loomult uljas, hoolimatu, Neidis pillas neitsiandeid. rõõmus laja laulukajal, Noormees mõtlematuid vandeid silmis siiras elulust. tõotas, tuhlas armu tasuks. Rändas mööda maid ja radu, Lubas õ n n e (mõtlematu), laaned, luhad, lepik-padu, — kui ta hülgaks kallistatu, kõikjal leidis õnnekust. peiarlikult petma asuks. — Tundis vett. Ja vesi teda Neidis rinnalt avas särgi, juhatas ning näitas seda, särgi alt tõi hõbemärgi kus on varjul voolusoon. — väike valge k a e l a r i s t. Nõnda tõmbus elujoon. Ütles:“Siin on tunnistaja!” Kõik läks edukalt ja hästi, Viskas vette, kilkus kaja. toiming toimus nagu kästi Viskas, lahkus kaevurist... — kaevas kaevu, andis vett; Ununesid öö ja vanded, andis kogu aastaringi, neitsi andumus ja anded, kuivatand ei põud, ei mingi, kustus kiindumuse kaik. tumestand ei mudasett. Teised naised, neitsid, lesed Keda kiidad, keda laidad, — kaevurile kallikesed, aga küla kambrid, aidad külaaidas lemmikpaik. õhtul tema lemmikpaik. Kõiki võttis, kõigist joobus, Noored naised,neitsid,lesed peagi jättis, peagi loobus kaevurile kallikesed, — uueks sarmiks suundus kihk. palges kiindumuse laik. Õnne õnnitelev vihk Kõiki võttis, kõigist joobus, lahkus, loobus pikkamisi. peagi jättis, peagi loobus Nüüd ei tunnud teda vesi, — uueks sarmiks suundus kihk. kuivaks kuivas kaevat kaev. Lembelt lennutamas lihk. Hulkus mööda maid ja radu, — Tuli ükskord valge naine aga kõikjal õnne kadu, järvekaldal, ebamaine kõikjal kehutamas vaev. (arvas: vesineitsi vist!). Lõpuks rändas radu vanu, Juuksed kergelt hilbendasid, jõudis jälle järve manu. jalad kastes kilgendasid, Tuikas tohe tusajoon: möödus naerdes kaevurist. “Siia kaevan, vesi ligi, Kaevur läitus, loivas järgi valgub kaevu ometigi mööda vesiheinu märgi, kergelt leitav voolusoon!” Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 359

359 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

Ööd ja päevad kaevu kaevas, lõug ja pale, aga asjata end vaevas — proofil kuid julge, mehelik; nädalaid nii töötas vist. kaks terashalli silma rahutut, Siis kord sügavuse süles kus ajuti suur avar pilk nii lapselik kerkis mälestusse üles kui virvelained vahutud, v a l g e n e i d i s, v a l g e r i s t. ent samas vaade külm ja kalk; Samal hetkel kohas aga ots kõrge; kulmudele kalduv tume mürin kalda taga, pikk hahkjas juuksesalk. valla viskus voolusoon. Too võõras tühja vahimajja asus, Viskus kaevu, viskus hooga, mis külast eemal, üksinduses, mattis mehe ainsa vooga — kus ta’apool metsavaikus lasus voos sääl risti hõbejoon... ja esivaateks merelaht ning Oolgrunn — võimas laintetõke, Aegna. Poeeme ja ballaade, 1929 kus kõrgele keeb valge vaht, Minu päev. Luuletusi, poeeme ja ballaade, 2001 ja eemal hansalinna tornid ning õhtutuled kauged, mornid kui udus nõialõke. AEGNA Mees istus päevi uksepiidal või hulkus mööda neemesäärt, 1 käis kalastamas Kumbli taga On mitu, mitu aastasada või seiras horisondi äärt sest möödas, kui üks võõras mees täis hajameelsust, ajus aga kord maabus Aegnal. kees mõte uus kui ääsi riidal Nii rahvas kõneleda teab. kuum, kääriv, sulatina-pann Kuid vaikima nii paljust peab, — pääs tuli, jalus jäine vann. mis jäljetult jäänd minevikku Siis tihti tuppa suundus samm nii ruttu rohtub muistne rada ning käsi süütas küünlatule: ja Aeg on tumm me ees. sääl, kärsitumalt võttes sule, Vaid Aegna saare lõunarannal, tal valmis tundeküllas salm kus meri tungib salmestikku, või võimuahneid viitav valm, on jäänus muistsest vahimajast ja mõnikord, ei teagi miks, kaks paari kive ridastikku. sai salmist salvav epigramm. Vist oli lõikuskuu, Ent selline ta toodang kõik: kui saabus saarele kui loeks neid preester, nuntsius, see võõras mees, Cordelius Ancyras. siis kuuleks ohkeid krutsifiks: Käes raske kepp, must riie üll — “O,Satanas,Diabolus!” nii välimuselt ebasiiras Ta looming ebastiilne hõik, ta näis kui munk või õpetlane, sel süngel ajal võõraslaps, või üksinduse sõber muu, ei vältind hukkamõistu sõela, kel hurmaks ranniku idüll. ei vältind Kaduvikku õela Kasv keskmine, ent kõheldane, ning meile jääbki tundmatuks. käik kerge, keha nõtk ja sale; 2 noor nägu, sile Nii möödus Aegnas nädalaid. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 360

360 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

kuid vaheldust tõi juhtumus: kord läänerannal kokku said kaks inimlast, Cordelius ja saare lootsi tütar Heid — see väike nisupäine neid, kes tuli viima rannalt paadipurje. Ei kavatsusi häid, ei kurje olnd võõral neidu kõnetades: paar sõna tavalist — nii ilmast, maast ja kogemata (nõnda hõlpsalt kukkuv) üks kergemeelne meelituse laast. Neid aga vaikis. Pälkalt punetades lõi häbelikult silmad maha ning nagu kägu kuugatades kukkuv ta kadus kärmelt kuusetuka taha. Mees järgi naeratas — vist seda kuldset naeru, mis naerab rändur, sõdur võõral maal, või naerab sõudja, hoides paigal aeru, kui möödub juhuslikult veetlev silmapaar; siis mehe meeltes mängleb vikerkaar kui kobrutav ja kerge õlu; ta teab: ei eales nähtut enam näe, kuid hetkeline julge võlu on hingele nii hää, nii ütlemata hää… —————————————— Vist samal õhtul veel ta kohtas neidu Lemmikneeme teel. Mees naeratades astus ligi; Heid vaatas, lapsesilmis pelglik hirm. Ent sigis tutvus viimaks kummatigi, lõi laineid mehe avameelne uljus, ning kadus võõrastus ja ujeduse kirm. — Nii mõnus mõttetuste sõnarivi ja vestlus vallatlev kui vaskne kuljus. Nad läksid valgmasse. Mees viskas kivi, ja lustiliselt avasilmne vesi lõi üles suuri, väikseid mullikesi. Ning hämaruses hõljus kerge tuju nii herge nagu pettekuju. Heid, lootsi väike tütar nisupäine, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 361

361 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

see saare lembe laanemeigas, kes täna oli ülemeelik, reibas kui mänglev tuul kesk vaaneid väinu, Heid oli mõrsja juba aastat paar. Suur tugev kalur Maar ta isaga lõi kokku käed; nad vaikides jõid kortli viina, ja seoti kihlus karesõlmne: “Siin, tütar, oma peigmeest näed, sa tema kaasa alandlik niikaua, kui su elu pikk, kas toogu saatus õnne, piina!” — Nii saare komme igipõline: pead armastama, armasta! Ning naine (mehe omandus ja aare) peab küllaldaseks sigitama saare, kust meri neelab igal aastal mehi just nagu muinasjutu sarvikloom. Kalk käsk ja säädus ühendamas kehi — neid paaritad nagu kasvukarja. Ei tulvand tõrksus siiski meeltesarja, sest harjumus on teine iseloom. Heid, väike habras, valge neid, kes tallas kergemeelselt saare teid, ei nurisenud isa tahte vastu. Kuid täna julges siiski sammu astu’, mis polnud kombelik ja sobiv talle; ta siirdus saare kombeist kaugemalle ja edvistas nüüd võõra mehega. Heid veel on laps: kõik talle kuldne lelu, kõik rõõm ja mäng; võib olla kurvastelu vaid reetlik mängukanni murd. Laps vallatust ja naeru ihkab ning vaistuliselt kõike seda vihkab, kus kummitamas kaame elukurd. 3 Nüüd võõras kohtas igal päeval neidu kesk kuusemetsa vilbet vabadust, noid hetki ihales kui kallisleidu mald eluvoolu sügava. Ning tihti imetlesid kahekesi nad sügisvaikse mere avarust. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 362

362 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

— Nii suur ja nukker Soome lahe vesi kesk viimseid mihklikuise päikse kiiri; see nukrus magus hiilib hiljukesi ja kisub hingest harda pisara. Või jälle hullasid nad nagu lapsed rannal, suur kivi meres nende asupaik. Lõi mängul valla neiu juuksepannal — vihk kuldseid narmaid nagu merevaik. Ah, kuldseid palmikuid kes iial näinud! — Neist helgub, heldub mehe meel; kel soontes meheveri, pole mööda läinud neist hoomamata eales veel... Siis päeva kolm kord sadas ränka vihma ja Hülgekaril hüples hullund voog. Meest tabas kodus lugemise hoog, ta aju piitsutasid miljon mõtterihma, — sääl tundus, kuidas saamisvalu kihkab, ja nagu seppa sunnib lõõmav ääs, nii kutsus looming — valust väljapääs. Sel ajal tundis Heid, et sõbra seltsi ihkab, kolm päeva olid pikad nagu surm — noor lapsemeel ei mõista veel, mis hurm on olla enesega palgest palge, ning üksiolu, igavust ta vihkab. Heid õhtul välja läks. Läks läbi salust. Vihm tuiskas näkku, peksis metsaalust ja lõunarannal mühas raju. Sääl vilkus üksik tuli läbi saju. Heid leevenes, ta süda tuikas tasa; õnn suur ja seni tundmatu, nii uus ta hinge hoovas, kasvas alatasa ning kogu olemuse vallutas; ja liikus lembesõna neitsi suus, mis elu uude suunda kallutas: — suur mõiste a r m a s t u s sai teatavaks... Heid jooksis kärmelt vahimaja poole, ei sundind süda sammu peatavaks: uus tunne ajas verre uusi voole — neil esmakordseil siiras avaldus. Ta tahtis näha hetkel püsimatul meest, kelle silmis, hinges avarus, kel lapsemeelne rõõm, kel eluküllus uljus ning rohket naeru nagu meres vett. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 363

363 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

— Siin saarel uudne õnnistelev suljus: käis elu kõledalt kui ankrukett; ei õnne küsijal, ei küsimatul, ning roosterähmast rääme elusett. Nii õnnest joobunud, ta astus sisse, noor nägu õhetav ja ilmes õilis sära. Mees istus laua taga kummargil: ta oli süüvind lugemisse; siis tõstis silmad, vaade kaugel ära ja kulmul kortsud mõtteist pinevil. Ei tulnud esmalt rõõm, ei sõlmind sooja sidet. Nad istusid — kaks tumma mõõgapidet; vaid koldes mängles herge tulelõõm. Siis neidu valdas pettumus ja nukrus, kui oleks kadund kallis aare kukrus, ning südant rõhus raskus sügisrõske; äng hinge hoovas nagu ohutaja ja pisar laanis lapselikku põske — nutt, naise leebe lohutaja. Nüüd märkas mees end olukorras süüdi: ta hävitas ju teise kuldse müüdi ja esmakordse õilmitsuse keelas. Kuid kellel suilas sõna, mõistus nõtk ja meelas ning seljataga sada seiklust vast, sel kerge kahandada naise nuttu, veel kergem lohutada tütarlast. Ning peagi kurbus kadus uttu, tusk muutus tundmusile aeruks ja pisar puhkes õilsaks naeruks. Heid surus mehe ligi keha, pää ning tundis, et on olla õnnelik ja hää Ent naise lähedus, ta ihu soojus, — kes poleks tunnud aardeid selliseid? Kui õrna naha all sa tunned veretukset ning hingab üles-alla habras rind, ja hälvitavad hunnitumalt sind vöökumerusest viivad salauksed, kus laienemas aimad puusajooni ning niue nõtkelt sääreks sirgub: — siis tunned endas verd, mis voolab piki sooni, ja süda tormitseb kui tuhat merd, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 364

364 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

siis meeltes maa ja taevas ühineb, suur L o o d u s ainsaks hümniks virgub ja maine askus tühineb... ——————————————— ——————————————— Ning vahimajast vastu hommikut läks Heid, läks naeratades mööda metsaalust sel öösel naiseks saanud väike neid, pääs uim ja uudne mõiste õnnest, valust. 4 Kord pääle mihklipäeva külas joodi; suur õllekann käis ringi meeste seas. Lõi humal valla keeled, julgus tuikas peas ning elavamaks ergus paadund vaim. Ei tea, kust naiste kõrvu uudis toodi, et äkki mitmel keelel liikus laim: — Näe, lootsi tütar Heid käib võõra majas... — Ei tea, mis kihu teda sinna ajas... — Ja sagedasti koos nad kahekesi... — Neid keegi oli piilund saiakesi ja näinud sülelusi metsa all... — Oi, küürie eleison, Jeesu-tall! On raisus kihlatu, on raisus Maari pruut! Noor kalur kuulatas, ei uskund naiste suud. Kuid poiste hulgast kostis vihje sama ning lisaks mõni märkus riivatu. See pani Maari jahmatama, ja nagu ankur hiivatu ta mõte kõikus algul siia-sinna. Üks irvihammas aga kargas ninna: “Eks täna õhtulgi su mõrsjaga ta hulla — Heid oleks võinud muidu siia tulla!” Maar kargas püsti, tormas õue, silm verest punetas ja käsi tõmbles vihast; tal kuri kiivus kerkis põue, käis õudne värin läbi mehe kehast ja hammas kiristades vastu hammast lõi. See tunne Maari lootsi majja tõi, saal süngelt küsis:“Kus on Heid?” Ning vastati:“Vist kõnnib külateid. Kas joodul neidudega polnud ta?” Nüüd oli kerge tõde aimata. Ning mõõga seinalt haaras Maar, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 365

365 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

— see oli raske rootsi rauast relv. Läks välja, kortsus kulmukaar ning kiiva kistud mõttetelg, see ihkas kiivusele kurja tasu — ei muidu hing saa asu... Kuu seisis kõrgel hansalinna kohal, kaks sarve püsti nagu raudne rinnus. Suur mustjas meri hiilis kalda taga ja nagu ähvardusi helkis lainte innus. Mets tumm ja vaikne seisis paigal aga, ta vari süüvis enda sügavikku. Kuid üsna kalda ääres mööda teed kaks inimkogu käisid lähestikku (vist aimate, kes olid need). Neid vaatas uneledes pilvekette, mees laulis tasakesi omaette: Ma ootasin sind, kui saabus õhtu hämar. Mu tuba tühi sinuta. Ju vaikinud lind, jääb vaikseks külatänav. Oo, käsi mulle siruta! On läbinud öö nii mitu hingerada, nii mitu valmind sülelust. On vallandand vöö tung kuumalt armastada. Oo, kiitkem elu ülevust! Kuid kurbuse taim mu hinge juurdub aeva, kus tuhat, tuhat küsimust. Ning saatuse vaim vist karile viib laeva, ei ole õnnel püsivust... —————————————- ————————————— Siis äkki metsast sööstis Maar ning kiljatades pages Heid. Nüüd õhus helkis relva kaar ja laulja suunas langes löök. Mees vilkalt viskus mõõga eest, ta mustast kepist kargas teras, relv reipalt relva vastu täras Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 366

366 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

ja mehe vastu seisis mees. Taas ründas Maari raske löök. Ent teras terase lõi eest ja liiva langes löögi lõpp. Siis järgnes võõra nõtke sööst — siis karjatus ja korin kostis ööst, ning kalur lebas liival selili, lai rind kuupaistel hoovas sooja verd, ja tardund silm, mis kaua seirand merd, nüüd elutumalt sihtis kaugeid radu, kust vastu haigutas suur tume K a d u ning kõige hingitseva lõpp. —————————————— —————————————— Veel samal ööl jäi tühjaks vahimaja, ning pages üle saare raja see tundmatu ja võõras mees — ei tahtnud roima tasu kanda. Ta öösel jõudis Viimsi randa: lai avar ilm tal jälle ees. 5 Lõi hommik taeva tinasse ja vesikaare käänas tuule. Läks päike pilvevinasse, sünk-mõrkjalt mühas metsahari ning kaader karjus Kumbli karil — see tormieelne tuntud luule. Ent külas kihas ärev rutt. Sääl teati juba öisest roimast ja teati ka, et kuulujutt, mis liikus eile jubil ringi, ei ole väljamõeldis mingi, vaid tõesti teostund surmapatt: Heid rüvetanud mõrsjasärgi, Heid pole kartnud Jumalat, lõi saare ellu häbimärgi, ei häbenenud ilma ees, — ta roima läbi langes mees. Heid istus saare kohtupingil, ta ümber süüdistuste vöö; ei armu, halastust sel ringil — see sünge aja õudne öö. Ta vastas küsimuse mõne Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 367

367 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

— ei kartust näos, ei saamatust. Siis algas süüdistusekõne, mis loeti Pühast Raamatust, kus oli kirjutatud nõnda, et hukkuma peab kihlatu, kes magatanud võõrast mõnda, — ta surmas, elus hüljatu. Ei hirmutanud lapsesilmi karm kohtuotsus — ihu hukk. Tast kaugel hoovas elulaine; näis ümbrus kõik vaid ebamaine, sest meel ja mõte kaugel säält. Ta seiras taevas kärmeid pilvi ja kuulas merelt tormi häält. Tal meeles mõlkus õnnevärav, rõõm üllas, armastusest särav. Kas mälestus nii ruttu kaugeb, mis südamele lähedal! — Kui üks on vaba taeva all, mis sest, et teise küünal raugeb! Laps pole õppind tundma elu, veel vähem tunneb surma ta: kõik tasub hetke oleskelu ning suure elamuse hurm. Ta vahetult on võtnud kõike, vaid tundmus määrab elulõike — mis ütleb talle sõna “s u r m”! 6 Ja sääl, kus oli vahitare, vaid õhtul ümber ahervare veel keerles, ringles kerge suits... Karm otsus oli viidud läbi, et nõnda kustuks saare häbi: nii “patupesa”tuleriit viis noore elu ära siit. Suits hingitseb, ja tulease veel hõõgub kuumust nagu hing, mis jättis elu lüheldase — sel ruttu lõppes maine ring... Kolm päeva kestis vihm ja maru murdlaine viskles ranna eel. Saar oli sünk ja rõõmuvõõras — nii nagu saarerahva meel. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 368

368 | J ULIUS O ENGO /1901–1941/

Siin rusus, rõhus õudne tõde: surm, elu — inimlaste mäng. Julm sisetunne röövib asu, roim jäigalt nõuab roima ning võimatuks saab rahusäng... Ja tormiöödel Aegna rannal käis kummitamas viirastus: noort neidu, lahti juuksepannal, sääl aina nähti merevoos või tõusmas metsast tuulehoos ning sõudmas mööda taevaalust, või leiti nutmas kuusesalust — nii nähti saarel nägemust. See viimne nukker tunnistaja, nõrk elutule hääbuv kaja... ————————————— ————————————— Mees võõras väiksest vahimajast — kes seda teab, mis temast sai. Ilm võimaluste varaaidaks, ilm seiklusile suur ja lai. Võib-olla mõnel helgel pilgul ehk meele tuli Aegna saar; mees naeratas siis seda kuldset naeru, mis naerab rändur, sõdur võõral maal, või naerab sõudja, hoides paigal aeru, kui möödub juhuslikult veetlev silmapaar; siis mehe meeltes mängleb vikerkaar kui kobrutav ja kerge õlu; ta teab: ei eales nähtut enam näe, kuid hetkeline julge võlu on hingele nii hää, nii ütlemata hää…

Aegna. Poeeme ja ballaade, 1929 Minu päev. Luuletusi, poeeme ja ballaade, 2001 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 369

369 | J OHANNES B ARBARUS /1890–1946/

JOHANNES BARBARUS

VÄRSSJUTT SURIJAST taamal viimne vene tsaar. TÜTARLAPSEST Lõikand välja isa lehest, miks ta lugu peab sest mehest, 1. miks ta asetanud pildi: Astub koidik, kikivarvul, isa Marxi päetsi poetand, kiirte lugematul arvul, alla loosungiga sildi: hurtsikusse akna pilust proletaarse fraasi soetand?! piilub, — voodin sõrmitseb: Nõnda võite aguliten, räbalaist, kust määrdind linust hurtsikkambrein-vaguniten värvuke surija põrnitseb. leida, — milline kolmüksus: Vaatab imestava näoga: tsaari, Kristuse & Marxi, seinal tunnikell on käoga, tagant lutikate luksus keti otsan rasked poldid, vahib punetaden vargsi. tiksub laisalt kellaraag. Vahib vaesus igast praost, Näeb: kui luustik, — need ta kondid, ema põsilt — nälja vaost. kopsun saeb köhasaag. Dissonantsina silm paitab: Haigus kõllatanud naha, “vara tööle, hilja voodi!”... käsivars kui küünlavaha, (mis see fraas sääl seinal aitab?!), korvivitsad — väljund roided. kas nii “rikkus tuppa toodi”? Paberina huulte nahk 3. tõrjub tagas’ lapse oiged, — Vaatab kuhtund kurva näoga hingamine raske —vahk. laps: ükskõiksed kõik ta ümber; 2. jälle kugistab kell käoga, Kes säält vaatab, väljub seinast Kristusel sest nägu süngem, osavõtuks ema leinast? Marxi habe pilvil — hall, Kristus kibuvitsa kroonil, tuhmund keisri peos kuldpall. ingleid voodi kohal paar. Tss, tss! laps vaibub unne, Istub uhkena kuldtroonil silmin kustuv süsi hõõgub. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 370

370 | J OHANNES B ARBARUS /1890–1946/

Ei neist minuteist saa tunne: trööstib teist, kes ootab poega, kopsuden kui miski rõõgub, elust käsist-jalust seotust — südamel vaid kiire — rutt: päästma ema relva toega. see on surma kutsuv jutt. Haihtub kartus, hirmu paine, Tiisikus söönd puna palgelt, meest kui näeks ju kuhtund naine silme all kui süsi, — viirud. võitlejana — täägi säral, Nõnda juba elualgelt ootab õde vaprat venda: ümber surmaingli tiirud... kas ei kääksata ju värav, Ema — nutet silmega, lennukil kas peig ei lenda? ahastava ilmega. Võidu käskjalg enne teisi Otsa een külm piiskleb higi, kas ehk salaja ei maandu, tunnikellast kägu kukkuv kes ei karda ühtki reisi, kuulutab, et tund on ligi. ohu ees ei iial taandu? Und näeb värvukene hukkuv: Õhtul eha maale laskus, jookseb oja..., puud on õiten... viivuks pettund süda raskus: astub üle,... — raskust võiten. veel ei tulnud täna keegi 4. puudutama ukselinki, Astub koidik kikivarvul, nõnda lõppes päev ka seegi, kiirte lugematul arvul, toomata, kel vaja kinki: hurtsikusse akna pilust vaevatuile sakste ikkes, piilub: — voodin lapse laip. neile, kes end peitnud soodes. Ei siin rääki maksa ilust: Ainult kiirtes imelikes peale visat räbal-vaip. põlema lõi taevas loodes. Tss, tss!.. laps surma unne Näis, kui hiiglaviha miilaks, vaibund: oma näolumme... nagu kogu maailm piiraks Miks siis keegi teda’i aitand! vaenlast kindluses, mis süttind Marx, ei tsaar, ei inglid, Kristus, — kättemaksu-, raevuväävlist. ei ka arst, kes palgeid paitand,... Kes on kiskjat looma küttind, abitult ta päetsin istus... meeles pidama peab päämist: murdja kosuda võib koopas, (1929) Maailm on lahti!, 1930 kütt kui pole teda jälgind. Värise,“uus kord”Euroopas, terror — surmaotsust pälvind! ÖINE KÄSKJALG Kaua leek see põue kurus hõõgus, kuni kesköö surus Igal hommikul, kui koidab, tõmmu näo just vastu ruutu, nagu lind, kes poegi toidab, keegi koputas ja lisas: päike peatub kodu nõlvil, “Avage, ei teid ma puutu! sisendades kõigil’ jõudu: olen vennaks teile, isaks, emale, kõhn laps kel põlvil, kannan teie muret, rõõmu; sunnib unustama õudu — ajast muistsest Eesti hüveks sakste irvitust ja teotust, olen sõdind ühtesõõmu, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 371

371 | J OHANNES B ARBARUS /1890–1946/

jäädes oma okste tüveks!” Kuulatas arg naistepere… Pani tarretama vere hääl küll leebe, ustav, siiras. Suveöine vaikus sume, maja üksildust mis piiras, kattis kinni võõra jume. Õues seisis tume vari, ootas avamist või vastust… Hirmutatud mõttesari Ei saand eemaldada kahtlust. Arglik käsi akna avas, tuhat tähte taeva lavas õitses, — hõbedane kuma nõrgus alla — vaikne, sujuv. Läbi ruumi otsatuma rändas kuu kui säga ujuv. Väljas seisev võõras lausus: “Olgu tervitatud maja, kus on püsind eesti ausus, võitlustahe, mida vaja!” — “Olen aastasadu valvand teid, kui häda, mure salvand, olen seisnud kodu ligi, kõndind väsimatult ringi, süda raske, laubal higi, mitusada paari kingi matkal sellel kandnud ära, olles söömata ja nälgind. Nagu kõrgel tähte sära, Ikka minu silm teid jälgind.” Rõhutades iga silpi, kandev mõõka, hoidev kilpi, võõras lähemale astus — sõjalase rõivas muistses. Näis, ei huvitand tend vastus, vaid ta oma südant puistas: peatas emakeele ilul, ülistades selle kõla, mida rahvas järjest silub, kuni laulma hakkab sõna. — “Olen sajandite kuller, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 372

372 | J OHANNES B ARBARUS /1890–1946/

pisut väsind kaugelt tulles,” vääramatult sihti pidas, jätkas tulnuk, võttes istet kuni koidik uduhärmas pingile, mis vastu seina. kimama lõi kirdes, idas. — “Tunnen südames kui pistet, Tääkidena kiired murdsid teie kannatusi, leina, läbi hämaruse rindest, aiman ema rasket piina, ja kõik mahajäänud tundsid, lapsele kes annab rinda, õhk kuis tulvil oli pingest. teades, et sääl pole piima, toit kui maksab hingehinda. Rindeteedel, 1944 Tunnen naise, mõrsja vaevu, nende kättemaksu-raevu — vaenlasele, kes on majas. Verehüüd meis nõuab tasu, mis kord Ümeral ju kajas, kui meid kutsus sõjapasun jüriööl ja hiljem Mahtras. Sakslastega kõik me taplend, teos — neid hävitadatahtvas rahvas veriseks end kaklend. Sõja esimesest voorust tunneme me sakste toorust, vägivalla verist rõhku. Kuulutan nüüd päästvat raju, mis toob hingamiseks õhku, puhastab taas eesti maju: juba malev sammub kirdest, tõttavad me mehed, pojad; üle kallaste ju virgest tõusnud kodu jõed ja ojad.” — “Olgem valmis, sööstkem abiks, röövli viimase et nabiks kinni tasujate käsi! See, kes sõdinud on Paalal, iial aitamast ei väsi, sõjateedel mehi saadab. Puhake nüüd jälle rahus, nii on minulegi parem: ei saa olla meestest lahus, olen Lembitu — te vanem!” Nagu tulnud nõnda kadus, kõnes jutukas ja ladus, öine käskjalg rühtjas, kärmas, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 373

373 | A RTUR A DSON /1889–1977/

ARTUR ADSON

SEPÄ-MIILI peris keisri ristilats, kenämbät ei ole nätt. Sepp, sepp, hüdsekott, Miili mõtsa kolga taan sepänaine lõõtsanahk tõistest kenämb mitme võrd, Rahvalaulust eläp peris nõe paan — kes tä säält küll lövväp kõrd? Maja väiku nigu pott, seestpuult pümme, väläst ahk. (1930) Pärlijõgi, 1931 Vana sepp — hüdsekott, Värsivakk, 1959 sepänaine lõõtsanahk. Maja väiku nigu pott, sisse-vällä saat vast ehk LUGU VESKISELLIST ALEKSAST edepidi nigu rott tagapidi nigu vähk. Loka-loka jahvateli veski, Majalogun rabehen, ajast-aiga pöörel võll. madalan, piaaiga maan Juttu suurt es saa siin aija keski, eläp tütär-kabehen tumm oll võll ja vaiki sell. tillukese akne taan. Kotte vahel Aleksa sääl kohmits, Sammelkatus, keskelt lomm, jahva-kõrda jagasi, vaotap varsti hoone koost. ilmast-ilma veskikoan rohmits, Tütre nimi Miili om, kunas temä magasi? sepärahva ainus troost. Omma jahutolmun lubjanäku Kost seo vana musta-paar eälgi vist es mõse tä — tütre niida puhta sai? Mis om kellelgi küll tuuga teku? Nägu nigu upin klaar, Nägu seo just nii om hää. valge nigu säksa sai. Kuida tahat puhtas uha põse’, Maasik põsk nink nisu pats, pokatähe’ jäävä iks, silmä’ pään kats tsilka vett — muret naha päält kah är ei mõse — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 374

374 | A RTUR A DSON /1889–1977/

niida elu näo är riks. Pühäpäiväst Aleksa ei hooli, puhata tä taha ei: kraamip vällä oma ratta’, pooli’, mis täl toona poolel jäi. Kistavarrist, võllikeisist, nöörest, kokkukäüvist jõhvivõrd, hammasrattist, kruuvest, vasksist tsõõrest joba tuhandamas kõrd ehitäb tä mõttin, palehigin omma imevärki suurt, puurip, uurip, vahel peris pigin, otsip saladuse juurt: veski jõud om tammist nõstet vesi — säänest om jo külländ nätt. Aleksal peäp massin käümä esi, pruukmata siin vett vai kätt. Igäveste liikma peäp seo massin, temän hendän temä jõud, ütskõik, olgu vesi suur vai kassin, uputus vai perä-põud… Puhkus otsan.Aleksagi tõtlep, vaja tetä leivätüü, ent tä jahvateden järest mõtlep, mõtlep läbi kogu üü. Temä kangest mõtlemise jõvvust terve veski käümä saass, enge ikes puudu om viil nõvvust, puudu õige väiku raas… Üte’ kivi’ terri jahvatava, tõise mõttit selli pään — Selli põse’ hullemb kahvatava — nüüd om, nüüd om asi käen!!… Ajuvärgi rängäst säsümisest vahip valge nigu tont, röögätäp — nink suurest väsümisest satap maha nigu ront. * Massinal, mis sama hää kui valmis, sisse puhkmata jäi heng. Aleksale suure võidu palmiss anti tõbilise säng. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 375

375 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Kümme päivä järest temä makap, kurnat mehel uni pikk — — — Kunas Aleksa küll liikma nakkap? Täl om sehen põlendik. Viimät siski heränep nink küsüp: Kas ma kavva magasi? Kas kõik veskikoan joonen püsüp? Kes sääl kõrda jagasi? Tuigerdap sis ommi kotte manu, proovip nõsta — jõud om nõrk. Rõhup lagipääd kui ravvast tanu, silmi iin kui püülivõrk… Äkki halgatapki tuima pähä vana kallis imevärk — Ei tä puhkama, ei süümä lähä, käen jäll mõtlemise järk. Massin valmis nigu toona säije: perämine nõksaus tollel suurel tunnil tetä jäije — — proovip — tühi plõksaus! Asjaga om sündün hirmus muutus — Ah, tuu uni olli pikk, ärä veije jäletümäss-suutuss saladuse põlendik! Süämetävvega tä haarap pommi, puruss pessäp viguri, heidäp tammikurku alla lommi nigu sitakriguli. — — Loka-loka edesi käüp veski, ajast aiga püürlep võll, jutu pääle ei saa siin joht keski — tummilt rohmip võll nink sell.

(1930) Pärlijõgi, 1931 Eesti lüürika II, 1959

KUSTA TAMME LUGU

Pajatada Kusta Tamme uhket luku om mul mälu päält nink meele mant. Olli tõine kasvult kanget mehe suku, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 376

376 | A RTUR A DSON /1889–1977/

illus näolt nink — teolt moosekant. Kroonumehe kõnnak, saisak nigu hiiul, käten kihelemän rammurass, temäle es kõlba passun ega viiul, anna joba õkva kontrapass. Kui iks takti tõmmas Kontrapassi-Kusti riista röhätüste tümmen tüün, valla puhkseva sis noorerahva lusti’, olgu saksasaal vai küläküün. Kusta tervet ütsämehe kuuri juhat, saisten nigu kapten-laivamiis. Ildast varajani sai iks läbi uhat saja’ kõrra’ egä tuntsuviis. Tolmu tuulispaseldiva naiste hanna’, maija müdist tuhattantsujalg, moosekandele es keäki armu anna — Kusta ikes püstü nigu halg. Aastit läbi tantsu lahuti nii pallu — kas no himu kelgi otsa sai? Mehe’ kinni massti, riist es tunne vallu — Kusta ette lei nink takka rai. Kihutedi viina säühti kurgust alla, pillimiis piap saama karastust, lasti suitsu sekkä paksu juttu valla — Kustal siingi olli oma lust. Jõiva tõise’, jõije Kusta. Maha es jää ütski neist, niisaa kui mängutüü, midä vehiti kui peris rehepessjä’, kedägina vällä riast es lüü. Mäng es tapa miist, es väärä viin nii kavva, kuni süä sehen tervess jäi. Ent üts nägemätä asi kaivas havva: armastus tä henge ärä sei. Mitmit süämit murdnu olli illus Kusta pilguga kui sula vahaga, kangest tõmmassiva temä silmä’ musta’, rohkemb kui vast tõine rahaga. Kusta alati oll päästnü oma naha, tundmata täl hengerahuriis, võidu järgi midägä tä muud es taha kui jäll olla vana mängumiis: hoita omma kallist kontrapassi kaisun, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 377

377 | A RTUR A DSON /1889–1977/

puugnat tõmmata, et rakin taan, riist nii häste timmin, keele’ kangen paisun. jorrin mugu vinüp nigu traan. — — Ent kõrd tulli aig, kon mehe säänätsegi vallus hengehaigus rabasi, mängust tõte sai — küll tegi, mis tä tegi, rahhu mitte es saa tagasi. Mängust tõte sai. Üts väiku valge preili, kedä liiguta es Kusta silm, sääne kõrk nink küündümätä näili: püstü pää nink nägu karm nink külm. Nüüd läts mehe keren kõva maadlus valla: kumb om tugevamp, kas viin vai ramm. Mehe vägi mitte’s anna alla — ja teedägi: tuu oll jo Kusta Tamm. Es tä enämb mängmä ilmu selge pääga, joba tullen seen oll paras tuur: silmämuna’ nigu katetuva iäga, suule nigu kasvatedü kuur: ei tä enämb magusat es aja juttu, lorri kannata es kipentki; tuudi viina, virut kurku tuliruttu — passi lei, et keele’ lipendi. Katski kaksat kõõluse jäll kokku jakkat vai ka vastse keele pääle viat — mis sa rebenenü süämega pääle nakkat? Ent käüp sundus: elämä sa piat! — — Asi halvembass: tuu preili tõise võtse — pulma kutsuti ka pillikuur. Mängi tollele, ke sinu maha jätse — meelehiit oll Kustal tõtest suur! Oma riista-risti pulmamajja tasse, nink sis leie mürtsü marust käest, oma kurbuse nink valuga miis rasse nink jõi pidulavvan meele pääst. Parajade, kui sis lauldi mõrsjapärgä, Kusta virut tooli kontrahe — nätti teda pusklevät kui härgä, praks! miis riistaga jäi puntrahe… Kontra kokku liimiti nink seltsimehe’ Kustagi jäll üles tohterdi, vastsest pidi saama temäst koori ehe — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 378

378 | A RTUR A DSON /1889–1977/

ent täl süämen puurse oherdi’! — — Nink tä jõi nink jõi, jõi kinni süäme hädä. — Kuni kihutedi är koori mant: nägu juudu pääst nink kere läbi mädä — vilets tubaka ja viina sant.

Pärlijõgi, 1931 Värsivakk, 1959

SILSON JA RIBA

Kõrtsimiis Silson ja pühämiis Riba olliva koolnu nink taivahe tiil. Silsonil lootust joht mitte üts tiba, Ribal jäll kepslemän süä nink kiil. Surm korist mõlemba uutmata ruttu. Üts koolda sai siski palvusen vaan, tõine — kesk jumalavallatut juttu, leti pääl kõtt nink käe all kraan. Egä-no pühäpäiv kerikun käve Riba nink egäkõrd lavvale läts. Silson ent eäl üle pühäkoa läve jalga es vii, istse kõrtsin kui päts. Katskümmend versta sai Ribal iks vihut kerkutiid jalgsi, jah, nädälän kõrd. Silson ent põrgutiid rahvakeist kihut, jutlus’aig läbigi püüse tä mõrd. Ribal om eluaig helisnü kõrvun Tsiioni kandle nink hõrila hääl. Silson om pühernü maapäälsen põrgun, pilganu Issandat jõrmuli pääl. Prohvetil Ribal om õndsus nii kindmä, et joba minnen täl käen paradiis. Silson piap asten vao’ tii sisse kündmä: nii rasse kuurma all ähkätäp miis. Niida nä sammuse, üts puha traavi, kuiv nigu kõder nink piin nigu traat; tõine viap rohkemb küll nõnaga kraavi, kere kui pekki nink praaka täüs vaat. Tunnep jo Riba luin keerubi kergust, pää ümbre kumap täl seeravi auv.— Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 379

379 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Eluaig tiise, et päse ei põrgust Silson, seo saadana tugi nink sauv. Värriga koon Riba taivahe tormap, otsma lääp Jumala parembat kätt, patatse Silsoni kõrvale tsormap — saisap mi kõrtsimiis, silma’ täüs vett. Ei temä olesski tüknügi siiä, arvas jo esi, mis o m patu palk, enge oll pruuvnu, et mine no tiiä, vahest Jehoova ei ole nii kalk, et tä ei halesta süüdläse pääle, ke om nii hirmu nink alandust täüs, nink oll viil luutnu õnnele hääle, et Ribagi temä iist kosta vast täüs: üten nä koolnuva, koon taiva tulli; ütte neil valda iks pääraha masst, üten nä tsürä-eän löönüvä lulli, ütel aol ristnüvä edimäst last. Kuigi neil ammai lahku nii lännü, Ribal no nii nink Silsonil naa — põrgut jo kõrtsin tä külländki nännü, Ribal jäll elu: puul-taivas, puul-maa. Võisi sis vagamiis tällegi suuvi nukakeist taivast nink saista tä iist — massass ei nõnna nii korgehe kruuvi, massass ei põlata omapuult miist! Ent kost no Riba!: jo sääl temä istup laulden kesk särävät englite merd… Silson nii ikep, et valguski kistup, ikep — ei silmävett, ei, peris verd! Kui joba seltsimiis põlgap su sandiss, kui joba temäl om nahk niida paks, egas Jehoovagi anna sis andiss, temä jo tuhat kõrd suuremb om saks! Näep sedä Tseebaott — süä lääp täl halless, ent oma pehmüse habena taan hoiap viil varjun nink hääle tiip kalless, kärgätäp — kõrtsimiis ommegi maan. Ent ke sääl püstü jääp, tuu om mi “Pühä”: putu ei Riba-miist Issanda välk, Silsoni pihta käüp Jumala viha, Ribale seo — enge virvendäv pälk… Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 380

380 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Hõikap Jehoova sis:“Tule no tännä, Riba, sa pühä nink õiglane miis, kohes no olet sa poetanu hendä? Kas om seo õige nink kõlvulik viis? Arvat, et esi sa omale võidat õndsuse järje, et sisse hend seit? Kõrkuse iist sina põrguhe sõidat, et oma ligemist halvembass peit. Silson jääp siiä, kanäe kui like’, omma tä silmä’ nink kahetsust täüs — Sa enge uhkustat, sina ei ike, seltsimiist peät sina hendäle häüss. Kas egä kantslimiis veidü teil kerip, määne om õndsuse mõõtmise kraat?: ke hennäst ülendäp, alandust perip — perägi-pakan võip peridä maad!” Silson saap taivahe, Riba lääp põrgu — — Kõrtsimiis jahmatap, mõtlema jääp — Vastsede silmä’ täl löövä jäll nõrgu, kogelden Issanda ette nüüd lääp. Kahju täl Ribast — ka Taivadsest Esäst: oless no tiidnü, et niidade suur om Luuja arm, sis Soodoma pesäst oless jo pagenu, kui oll viil nuur. Et “kas vast Ribagi jäijä ei võisi?…” ““Suu kinni””kärgätäp Issanda hääl, ““Asi jääp nii.Vaja opata tõisi, ke kah viil patva taivatii pääl.””

Pärlijõgi, 1931 Värsivakk, 1959

MÖLDRE ÕNNETUS

Naks ja naks! — mis kongi posip? Vahest pini kirpu nosip? Kes tuu kuulep rasse une päält? Terve veskipere makap, kes sis perrä kaema nakkap, mis sääl viguriste nõstap häält. Läbi une veski lokin, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 381

381 | A RTUR A DSON /1889–1977/

kivvi vasta toki pokin, klaver saali nukast vasta kai! sekkä vesiratta vabina’ — Sada ruublit klaver massnu, Niida harinu nink makus, kas tä veidü toona rassnu, niida uni tõtest jakus, enne kui seo asi siijä majja sai! matap kinni sala kabina. Sada ruublit võeti hinda — Siski vana tüdrik Juuli es tä esi majja linda, midägi kui õkva kuuli, sada versta enne vetä tull mis ei ole mitte unistus — müüdä suurtiid päivi pikki, Temä jo seo kõige virgemb, riista ajamata rikki — une poolest tõistest tsirgemb: kes seo tulle jätäp, tuu om ull! maja vana süämetunnistus. Pererahvas, naise’, latse’, Katap ruttu rinna’ palla’, kokku käe’ nink jala’ katse’ päsep sis ka lõõrin valla tulgu pästmä kallist klaverit; röögätüs kui tsial väitse all: andku esändäle api, “Möldre, möldre, tuli valla!” jätku sohva, jätku kapi’, Nigu kõrbesi täl talla’ jätku kõik, ent mitte klaverit! karglep müüdä maija nigu pall. Tetti nii, ent tulekuri Nelisada aastat maja joba trepialust puri, püsünü, viil mõne saja vällä es no julge enämb siist. võiva püstü saista müüri’ neo’, Poolen trepin kinni peeti, neil om vastapanu jaksu, klaver tagasi jäll veeti — saina’ peris sülläpaksu, hukka ei või saija saaliriist! neid ei võta ütski tulereo. “Aknest vällä!”keäki hüüse, Sääntsit mõttit möldre vinüt, möldre nõvvu kinni püüse, kuna möldre-imänd tänit enge klaver tegi hallet häält… keset kammert, mis kui sõaliir — Trügümüs läts vastsest valla — Enge kae! jo müüdä saina hiidetigi aknest alla nigu süvven kuiva haina klaver kolmandama kõrra päält. äkki sisse nilpap tulekiir! Seni kuni terve pere Müür ei pala, enge lubi, ümbre klaveridse kere sedä piten tulehubi mässäs, kallist aiga raisas nii, haarap kas vai möldre habena. kõik nä tuleroass jäti, Varsti leegi’ iin nink takan, sängülina’, käteräti’, kolmest kõrrast läbi lakan — kerkurõiva’, pitsi’, proderii’. inemine piap siist pagema. A mis klaverist sis saije? Taipap möldre pikämõtlik: karjapoiss, ke alt päält kaije, tulep olla ettevõtlik, tiiäss oma jao tunnista: vaja pästä kallist varandust. — temä võis nüüd palest palge Kuni temä ümbre kaije, nätä õkva maan iin jalge, kuni mõte kütsess saije, millest varemb võis ent unista. tuli joba lakse trepi ust. Karjapoiss, tuu perä-nullus Vaja pästä, mis om hinnan — rõõmust hend piaaiga hulluss Äkki valu mehe rinnan: näten riista riismit poolikit: Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 382

382 | A RTUR A DSON /1889–1977/

võis nüüd silmä’ sisse puuri, riista sisekonda uuri, vahti keerun keelte soolikit. Jo tä näpuga taksiire: neist saap vibupüssä nüüre — — Jaole jõuti teole kurjale, perekond, ke pallass palli, häbü-viha vällä valli poisi-tühäkese turjale. Karjapoiss är kihutedi, veski tervess ehitedi, soetadi vastsest varandust. Enge klaverist es tohe keäki niitsatagi kohe — seo haav es näe eälgi parandust.

Pärlijõgi, 1931 Värsivakk, 1959

VANA ORG NINK TEMÄ POIG

Kogune vald tiidse rentnikku Orgu, kühmän nink kõhnakeist rabamaa miist, toda, ke kõnden hois pää niida norgu nigu tä kannatass kellegi iist — Niida seo olligi: poiga tä koolit viimatse suutävve temä hääss poolit. Egäst kui teräst, mis külvet sai maha, helisi hengen ütssamane laul: kasup siist villä, kasup siist raha, kasup siist targass mu poig, minu Paul — Puul eluaiga nii Paulikeist koolit, viimatse suutävve temä hääss poolit. Kaivaten kraavi, et manu saass põllu, tuigas täl pään tuusamane plaan: poig piap kõrd nägemä parembat ellu, mitte siin maadlema mullaga maan — Puul eluaiga nii poiga tä koolit, viimatse suutävve temä hääss poolit. Hall käve orastel, vesi vei haina, karjagi tabasi Jumala vits, mitunt kõrd survati Org vastu saina, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 383

383 | A RTUR A DSON /1889–1977/

enge tä edesi rühkse nink lits — Edesi vanamiis poiga iks koolit, viimatse suutävve temä hääss poolit. Terve no kihelkond ole es seni harinu herräss viil üttegi last, vana Org ettevõet nõvvun kui räni, hoise hend üsigi kõigutamast — Puul eluaiga tä poiga iks koolit, temä hääss viimatse suutävve poolit. Kõik tedä hagesi, mõnigi parast: mis sa hend tapat nii, mis sa hend müüt, koolitat vallale hobesevarast, opanu paremb tälle maamehe tüüd — Org mugu vaiki nink poiga viil koolit, viimätse suutävve temä hääss poolit. Muremäest Vana-Org läbi hend kaivas, lase ‘s hend hiidütä millestki är. — Seeme kand villä nink avit ka taivas, pojast sai suur nink koolitet herr — Esä jo tedä nii kõvaste koolit, viimätse suutävve temä hääss poolit. Kätte jõus aig, kon poig tulli kodu. Vana-Org pühä kui vüürmündri näost. Tii veeren rahvast om vahtman pikk rodu, köhäten peiju nink sosisten peost: “Määndse sis säksa täst vanamiis koolit, kelle hääs viimätse suutävve poolit?”… Tulepki tiid piten heräsmiis väkev, kanden käen keppi nink viil parapliid, kindadse sõrme pääl kõigile näkev sõrmus nii helkäb kui täht keset üüd — “Kae, määndse säksa täst vanamiis koolit, kelle hääss viimätse suutävve poolit!” Astup seo herr õkva n i i tulist ruttu, et tälle vanamiis järgi ei saa, massa ei püündägi aija viil juttu — pikembäss, pikembäss vahe-iks-maa! Kae, milless vanamiis poiga nii koolit, viimätse suutävve temä hääss poolit! Poig rühip iin nink vanamiis takan, nigu ei tunneski miis enämb miist — “Oh sina tuline, oh sina pakan, sünnü ei kokku ämp saabas nink liist — Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 384

384 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Sääntse sis säksa tä hendäle koolit, temä hääss viimätse suutävve poolit!”… Oh sedä naarukeist, midä sis rahvas indsit nink lõkerd, ke sedä näk, küll temä sädist nink küll temä jahvas: “Kaege, mis häbü poig esäle tek, toda är põlaten, ke tedä koolit, temä hääss viimätse suutävve poolit!”

Pärlijõgi, 1931 Värsivakk, 1959

LUGU VANAST TÜÜMEHEST

Eläsi vanamiis, vesiahksilmine — lihtsämbät temäst ei oleki vast, nägu puulmuigel, ei kunagi pilvine: tüüd temä armast kui tõinemiis last. Üü temäl üüriken, päiv ilmaotsata, alati aoaigu nõssi tä maast, kirve haars kätte, et midägi koksata, vai lennäs vingen tä hüüvli alt laast. Tuubrid nink vakkeisi võis temä meisterdä, vankrile rattagi säänätse lõi, et es saa keäkina temäga võisteldä — tüü järgi tüü tälle egämiis tõi. Oll sääne laulmine saehamba süümisest, salaja sosisti oherdi ast, käsülik sõna kost vasara lüümisest, hüüvlipink nagisi valuga vast. Löüse viil aigagi majaga jannata, kapstamaad kaiva nink vinnata vett. Midägi laokilejäämist es kannata, vika kon nägi, sääl küllen kats kätt. Niida tä tüügä pidäsi taplusi: kumb om sis kangemb, kas tüü vai miis? Es temä märkä joht aastide aplusi, mis kõrd su vere muudava viiss. Kimmäst tä jalgu pääl saise nink rühksegi, kuni kõrd elusuun kaksati koost. Surm temä kõrraga ärä siist pühksegi, miis es märkägi — tuu temä troost. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 385

385 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Nüüd om sis vaikus siin võtnu kõik võimuse, tühi om maja nink koolnu om kuur, tüüriista’ — tegijä põlitse hõimuse’ — saisva niisaa kui tä hõpene uur. Nüüd om sis vaikus, kon vanaste vuhinal käve iks saagmine, vihin nink klops — aig võitse mehe, tek otsa tä tuhinal, löömätä jäijegi viimäne rops. Aig tapse tegijä — kohes sis tüü jäi? Temägi pooless kaksati nii: hüüvlipink, liimeistri, peitli nink kivikäi — henge neil tüümiis ämp sisse ei vii. Nüüd makap surmaund vanamiis väärätü, rahuriik perinü liha nink luu. Rosse käen roiskuman, määndümä määrätü, koolnu viil enämb om teräs nink puu. Maja nink tüükoda lume nink vihmaga om mõne aastaga otsan nink sant, vesi sei katuse, sainust kui kihvaga seenest om näritü tükk tükü mant. Saisten siin varemel võõraski nägijä kuulep kuis vaikusest kostap kui ikk: kon om mi peremiis, kon om mi tegijä, kas tä ei kuule, kuis aig meid nii rikk?! Tüü tapse tegijä — ei seo joht ole nii: viimätse võidu sai siski tuu miis: kuigi tä tetä jõus ennegi poole tüü — tüü hennäst raasagi e s i ei tiiss. Tüü josep tühjä — vai tulep täst imegi, kätte tä võetas vai visatas är. Tüü ilma mehetä kaotap nimegi — miis ilma tüütä om siski suur herr.

Pärlijõgi, 1931 Värsivakk, 1959

ULL LIISU

Küläkõrran elli vana Liisu mudsust puudulik nink kehäst kõhn, jalan omatettü paijuviisu’; ihurõivin kange paklalõhn. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 386

386 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Alati täl äräminemine, üle nädäli es peetä tedä. Käü, käü inemine, kuni lõpep ütskõrd sinu hädä.

Keäki tennü tälle suure kurja, Kunas, kes sääl süüdü olli, kes? Kuidagi oll elu lännü nurja — Ole es tuu elu enämb, es: Igävesess rahu ärä riisut, Jäänü armuleib nink hagemine — Hirm, hirm vaivas Liisut, Jalun alaline pagemine.

Niida kavva kuni keäki mälet Üttemuudu hädän olli Liis, Ikes ikuhäälega tä selet: Kui no ummet keäki ärä viiss Temä sellest perätümäst talust, Kon iks püüdäs tedä ärä pettä — Süä, süä lahtep valust –— Temä elu tahetas siin võtta.

Heedu Teder, kõige vaiksemb mehe- kene, kullep Liisu muretsust, Annap tälle oma lämme rehe: Elä, süü, võit seestpuult sulgu ust. Sündü nii, ent varsti rahvas jahmas: Liisu joosep tänitäden rappa — Hõi, hõi, külärahvas, Teder tahtse minnu ärä tappa!

Mõtsan roidap ullikene ringi, Kuni küllä aetas nälläga; Edimätse talu usselingi Haarap peiju, küürän sälläga, Rebenevä häälega tä küsüp: Kas om vaja teolist vai karjust — Hirm, hirm süämen püsüp: Kas ei hiili surm säält ahju varjust!

Oja Laur tä seokõrd vasta võtnu Omass kõrrass, tervess nädäliss, Kuigi teotusi perrä jätnü Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 387

387 | A RTUR A DSON /1889–1977/

Mitu rehti varemb hädä-Liis. Niida nüüdki: joba varsti kahmas Kördi pagemisess puulde nappa — Hõi, hõi, külärahvas Oja Laur taht minnu ärä tappa!

Kauguküla Siitam võtse vasta Tanumitel vaese saisataja, Last täl tallitada, leibä kasta: Olgu koduss sulle minu maja — Enge — tainas jäigi puulde happa, Joba joosten Liisu jõkke kahvas: Hõi, hõi, külärahvas Siitam tahtse minnu ärä tappa!

Niida nätti tihti juuskman tedä, Kuuldi läbi pümme sage’est Appihõikamist nink surmahädä Laanest sügäväst nink lage’est. Kesse küsse, milles temä kaivas: Mine võta kinni Ulli Liisut. Hirm, hirm enge vaivas Latsi-laste rahu olli riisut.

Kes sis olli ütkõrd tälle kulliss, Kes tä henge sisse haava lei? Milles olli Liisu lännü ulliss, Küsse lats nink murelikuss jäi. Mis tuu oll, mis Liisut järest jahmas, Milles joosep inemine rappa? Hõi, hõi, külärahvas, Nemä tathva Liisut ärä tappa!

Pärlijõgi, 1931 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 388

388 | J UHAN S ÜTISTE /1899–1945/

JUHAN SÜTISTE

RÜBLIK Noomitused tühja hülgab, tasku pistab käed. SÄÄL ta rahva keskel rüsib — Katkend hamba vahelt sülgab, väike poisiklutt. kõike kuuleb, näeb. Hõikab kaaslast, higi pühib, ripneb juuksetutt. Õpib kirja, kümmet käsku — nagu jaksab võim. Silmad hõõguvad kui tukid, Vahetunnil nina nässu kõrge laubavõlv. pinginaabril lõi. Narmendavad küünarnukid, pükstest välgub põlv. Tuiskab ruumen nagu süstik, nagu murdja kärp. Seda poissi ei pea kinni Kuhu käib, sääl võtmepüssist koduseimgi ruum. sähvab hele kärts. Pääseb vahelt ukselingi lendlema kui tuul. Koolist vabaneden algab õige mehe päev — Mehele ta vaevalt vööni, raamat lüüaks’ istme alla aga rüblik hing. sõit läeb lahti mäel. Uudisseike talle ööni täis on kogu linn. Süütun lõbun haarab kõike, kuhu küündub küüs. Hommikul ju tõuseb pinge Õhtul äritseb ning hõikleb — rahutuman pään. ajalehti müüb. Silmus justkui mööda minnen tuvi jalga jääb. Hiljem kinouksel piilub külaline kehv. Kuni jõuku ajab kiilu, kaob kui tormin leht. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 389

389 | J UHAN S ÜTISTE /1899–1945/

Pole viripill, ei põdur — poiss kui põhjapaas. Kirikpapp või julge sõdur sellest poisist saab. * Aga ühel kevadõhtul saabus järsak lõpp. Rõõm ning rühk kõik paiskus õhku, pooleli jäi õpp.

Sendimängun kõiki võitis nagu kogend mees. Auto taga koju sõiten tagumik käis veen.

Hullund sõiduk aga järsku võttis hirmsa hoo. Poissi pillutas kui närtsu tormav raudne loom.

Vete uhet rentsliräsil kuuldus vedru raks. Samal hetkel poisi käsist kadus viimne jaks.

Lendas õhku, kaaren alla langes alaspäi. Korra tõmbas muljut jalga ja siis sirgu jäi.

Arst kui saabus — juba lamas kivel väike laip. Huulte vahel katkend hammas, pää all porivaip.

Hetkeks lakkas tänavkära vastu kevadööd. Väike tähekild vaid säras kõrgel taevavööl.

Kaks leeri, 1933 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 390

390 | U KU M ASING /1909–1985/

UKU MASING

TONTIDE EEST TAGANEJATE SÕDURITE LAUL

Pillipuhujad oleme need, kellelt kodu võet, naine ja laps, on vaid valendav pilvedetriip ja hobuse kärnane saps. Ainult sinetav laotuseveer ja tolmune konarais tee, siis kui maad pole enam meil järgi, võime syydata merede vee. Oma varjudel astume ikka ja lippudeks on meie käed, kuna viimased siiski veel vabad on Jumala taevaste mäed. Meie hobused kronud ja tydind, meil kondile kajaks on kont, mõõgad roostetand, aga me syda on muistendi tõrvane lont. Varbad purunend kivide vastu ja keha on kihelev haav, syda kaotava maleva vettind on verega lahingukraav. Pillid auke on kulunud täis ja lauludki tolm tapab eos, aga siiski me läheme uhkelt, viled sinised karedas peos. Metsad põlevad kuklate taga ja lõõmendab viljatu nurm, seda tunneme hästi, et jälgib meid tontide kuningas Surm. Aga oleme viimased kaitsjad, pille puhuv ja närudes salk, need, kes laastavad tonte eest väljad, ega teagi, mis töölise palk. Inglitiibu kyll ihaldab retkel Su orjade jonnakas ind, aga kinni ei pidada suuda eal meie, oh õnnistus, Sind. Valget ootame vahelgi Laeva, lõppev leekides järel on sild, teame hästi, et tuhaks saab pea ka talade viimane kild. Ainus sõber on rada ja rõõmuks, et pagenuil käes juba maa, aga sellest ei nukrust, ei leina, et seda me näha ei saa. Pole hoolt, kuhu sureme viimaks, sest veri on otsatult hell, kui me osanud pilgata vaenlast, siis kumiseb julgustav kell. Mis siis sellest, et ees on vaid ootus ja järgi on suitsune tuul, sest me sydamed kunagi õitsvad ju Jumala jäädaval puul. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 391

391 | U KU M ASING /1909–1985/

Pillipuhujad oleme sandid, kellel naist pole, kodu ei last, ainult sinetav taevasteveer, selg Valgele Laevale mast. On vaid hõbedast pilvedetriip, selg endale oda ja piik ja me silmades peegeldub suur, kõrbe taganev Jumalariik.

1934 Neemed Vihmade lahte, 1935 Luule II, 2001

PIMEDUS EI VÕTA VASTU VALGUST

Turmaliinist uste taga moonimaitse suul Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud. Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud olid nagu rangapilved kiirtekimbus ujuvad yle maade, mida eales nad ei enam näe, kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad turja yle halli telgi kattes päikse väe. Turmaliinist uste taga huulil mõõlamahl Jumal istus väsind, sõrmed syles rahutud päeval suure sabati, kui tiibe varje kahl kiikus yle Rõõmsa palge, kelle soovid mahutud. Oma laste juurde minna? Kas nad teda taluvad? Kyllap kuusk ja kyllap oja, samad kukud käo, inimesed õhtul hilja mööduda kuid paluvad kartes, et Ta tahab võtta nendelt oma näo... Turmaliinist uksed kinni ingel lykkas taas, Jumal silmad sulges, pää tal vajus tukule ja Ta kulmud varstigi on radadeta laas. Inimesed omasoodu käivad vastu hukule, hävitavad õiged tähed, pilved mutta rõhuvad, ulgumeri rabaks moondub, kõrveks palmihiis... Viimsed puud kui hyydes Teda uksed maha lõhuvad ja Ta ärkab, kas Ta näha mõistab neid veel siis.

1934 Neemed Vihmade lahte, 1935 Luule II, 2001 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 392

392 | U KU M ASING /1909–1985/

MAA TAASTAMISEKS

Ööst öhe laskus pruun Lemuuria, ei suutnud pilved kauem latvu peita, kõnts mähkis halli oru vana vaimu kui synnil surnud lapsemaimu, et iivlema soolvette iidseks heita. Nyyd paisub kynkail holotuuria, krossopteryygid pyydvad teiste jalgu, et nad ei laskuks lausmaa pimedusse, kus korra leidnud värvilisi usse selgroole tahtmas teadvusetut algu. Oh mõtteid, mis kyll kiri Uuria ja pikkamisi viivad surmavalda! Teel nendest jäävad ainult udusuled, neid söövad kustunud vulkaanituled ja liivund järsak musta kivikalda, kust ehk ei aelend iialgi siluuria öil mudas pikatoimsed trilobiidid ja siis, kui pehmed suured sõnajalad pilvvõlvidele väävlist olid talad, ei silmist unistanud belemniidid. All kyysi närib elufuuria, kes oma kuri lõugadesse isub, kui Põhjanael neab zrvani tuhkrut rada, mil neetud pikas sõõris tiirutada, sest paluma nirvaanat kordus kisub. Siis loob ta uuesti Etruuria ja luiteist Vabari. Meroes kulda taas sarjab neegri pehkind turi ja Hilos laperdab Vakea puri, eks Tollanist taas U‰malisse tulda. Gondvaanamaa, oh pruun Lemuuria, ehk Elu päeval homme juba lõuna? Kas homme juba kõik ju tagasi ei kalla, maa merekoormast pääse vaikselt valla ja tõuse pilvi sinetava nõuna, et sureks kynkailt holotuuria ja kuumeneks tuld mullast neelav meri, õhk aina raskeneks ja sulaks laava taas yle terveneva kivihaava, et jällegi võiks tyhjalt joosta veri!

1934 Aerutades hurtsikumeistriga, 1983 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 393

393 | B ETTI A LVER /1906–1989/

BETTI ALVER

MUST TÄHT nii suur kui kotkaküüs, kuupaistel märgib selle laupa, Hirmund ronkade lennust ja häälist kes süüdi sügavamas süüs. kellad kiiguvad kivises lohus. Raeplatsil tuhandepäälist Linna uinutab hääletu hingus, rahvast lummanud kesköine kohus. raeväljak ammu jäi vakka, Trumm põrises, puhuti sarve, ainult kohtunik tahtide vingus tapalaval tornis valvamast veelgi ei lakka. nüüd seitse meest, Üks küsimus rõhub ja raskub, seitse meest maksab viimse arve, miski vägisi kuhugi veab. arve ohtliku uljuse eest. Kuupaistel ta treppidest laskub musta tähte Ent ülal, ta nägema peab! uksed keeratud lukku, nii mõnest koodeksist ja kirjalõigust Ta kohtab varje, keda paisand kõrge kohtunik otsib öö sügavikust nagu meri saasta, kõige ülemat õigust, näeb joomareid, kes aasta järel aasta veel varjul tõde, poolhullumeelses udus raisand, hüvesid ja hukku. näeb, kuidas vargapoisid töhe muukraudadega kaovad öhe, Ta taotleb õiglust kiretult kui kaja kuis jalutavad laternate paistel ja timukas maas väiksed kingad lööb maha päid, suurde pattu naistel, poob keda vaja. näeb luugi vahelt rauka valguslaigus, Et mõista ent, miks keelud kes, ümberringi varanduste mäed, veel ei kehti, kuldrahadesse raudseis panipaigus peab lappama ka müstikute on löönud võikas iharuses käed. luitund lehti. Näe, sõnu selgub silbikaupa: Tulgu saatan, Must täht, või tulgu kes tahes, Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 394

394 | B ETTI A LVER /1906–1989/

aga õiglane kuskil ei peatu: kuigi tuttav ta põhjani pahes, on ta ometi jahe ja veatu. Tähte otsides näeb ta, kuis tiigil täiskuu valkjate varjude seas seitsmel vankuval sõduripiigil seitse pead nagu peeglis on reas.

Kes teab, kui palju lasub ränku süüsid neil peadel veel, mis kõiguvad siin kõrvu? Kui palju haudusid nad mõttes mõrvu ja keda seltsimehist müüsid?

Siin-seal kui pilkeks irvib ige. Neil nägudel on surmgi tige. Nüüd ometi näeb inimlauba hirmsas trotsis kord kuratlikku kurjamärki kuupaistel kõrge kohtunik?

Ta vaatab võpatades vette. Mis võõrastav ja võigas näht? Veepeeglis ilmub otsaette tal endal mustalt leekiv täht.

(1935) Luuletused ja poeemid, 1956 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989

SINISUKA BALLAAD

Juba lapsena mind kuri kainus järas, viies ikka harduse kus see ja teine. Nähes lae all seeraveid, kes küünlasäras kirikus kõik rahuga jõid rõõmuveine, sosistasin:“Kuna neil ju pole kõhtu, jalgu — kas me kaela viimati see vahuvein ei valgu?” Kallis kasuema, rebides mu tukka, ennustas, et lähen hoopis hukka. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 395

395 | B ETTI A LVER /1906–1989/

Koolis polnud põrmugi ma hoolas. Igavalt seal tükeldati tõsitarku. Kuid mu vaim jäi vallatuks ka verisoolas ega võtnud kimper-kõmper karku. Muidugi: ma nägin imeväärt poeedis ikka inimest... Ka keiser sõi ja seedis... Ah, pedandid ajasid mind koolis nukka, hiljem kooris laulsid — ja mõistsid hukka.

Armunult ma kandsin kaenlaaugus roosilehti, et mu ihu lõhnaks. Äkki lumeraginas kaob roosilõhn ja raugus, arm on läinud ehale ja elu kohkub kõhnaks. Läks ja laulis!... Lõpp!... Kui õnn kasseerib võlgu — jääb vaid kaduda või kehitada õlgu. Ainult ärge haletsege sinisukka, keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka.

Tolm ja tuli, 1936 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989

ANTS ABLAS

Ants Ablas kallas klaasid täis. “Viin pole, kõrtsmik, küllalt kange!” Ants Ablas nukralt nurmel käis. “Miks linnud suhu mul ei lange?” Ants Ablas kuulis võõraist maist. “Sääl oleks põli, tohoo pele!” Ants Ablas suudles tõmmut naist. “Miks, võtku tont, sa pole hele?” Ants Ablas pettis, valas verd. “Mu peale ära paista, päike!” Ants Ablas sõitis piki merd. “Maailm on väike, liiga väike.” Ants Ablas töötas, oli tark. “Ei! parem olla päevavaras!” Ants Ablas suri siis ja sark — mis ime! — oli talle paras.

(1937) Luuletused ja poeemid, 1956 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 396

396 | B ETTI A LVER /1906–1989/

KAKS SAARLAST

Kaks saarlast muiste ühte lõid, koos laulsid, riisusid ja jõid — üks, hiiglasuur ja äge, ööd-päevad taprit kõhutas, hulljulgeid plaane õhutas ja juhtis röövliväge. Kuid teisel oli lihtne meel, ta sulasena sõjateel leent lõkketulel soendas ja sõbra haavu loendas.

Nii jäädi kokku, kuni pard neil valgeks mõlemal kui kard läks heitluses ja ohus. Siis aga lõksu langeb salk ja saabub kurja elu palk: neid surma mõistab kohus. Sääl kajab jõugust juhi hüüd:“Ma üksi kannan veresüüd — las maksab minu ihu, kuid säästa teiste lihu!”

Ja kohtunik, nii kalk ja noor, näost kaame nagu kasekoor, tal vastab pilke moega: “Kui pääd sult nõuabki me viis, kas pääta ülem päästa siis ei saa mõnd mehepoega? Kõik poisid rivistugu teel, ja kellest mööda joosta veel sa pärast nuhtlust jõuad — priid olgu, nagu nõuad.”

Nii jõuab kätte jube viiv, maas verest mustaks värvub liiv ja vait jääb hirmund vägi. Kuid hiiglamees — ennäe, ennäe! sääl tõstab ühe, teise käe ja kerkib maast kui mägi. Ju kõmiseb ta raske samm, ja nagu tuules murduv tamm, mis järgneb maruhoole, ta tormab meeste poole.

Hall sulane on viimne reas ja kisa tõuseb salga seas, et hirmus juht ei langeks. Veel samm, veel samm, ja pääta mees on oma verevenna ees, kuid sulane jääb rangeks, ning hüüdes:“Ei! Kui sured sa, siis elada ei taha ka su vana soldan mette!”— tal pani jala ette.

(1939) Luuletused ja poeemid, 1956 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 397

397 | B ETTI A LVER /1906–1989/

KANTSLER

Kord elas kaval kantsler, kes täristades piike ja pettes pihuks-põrmuks lõi kuningaid ja riike, ta luuras kõigi vigu ja hoidis kõiki peos. Nii mitu vana sõpra ta oli orjaks muutnud, nii mitu sulast surmand, kuid tabada ei suutnud vaid oma kannupoissi ta mõnes halvas teos. Ja kantsler näris huuli, ja kantsler plaane haudus, ta oma kiskjameeles ju nägi noormeest raudus. “Poiss,”ütles ta “su juurde siit viiakse mu kapp — see varjab imeaardeid, see varjab au ja hukku, sa valva nagu tiiger, kuid ära puutu lukku, kui elust sulle kallim on riigi võim ja vapp.” Poiss lahkub, kantsler aga, meel tulvil musta sappi, kesköisel tunnil laseb end lukustada kappi ja kanda poisi tuppa, kes juba haigutab. Käes võti, küünla paistel noor sõdur kõnnib kaua, siis unetõrjeks maha ta paneb malelaua ja siia-sinna mõttes luust mehi paigutab. Öö kulub, väljas juba koit riivab torni tippu, poiss musta etturiga just ründab valget lippu, kui tammeukse pihta hoop kapis prahvatab. Ta ülem lämbund häälel seal vabastamist mangub, truu valvur avab ukse, suur isand välja vangub ja hõõrub kangeid sääri, kuid sõdur kahvatab. Nii leebelt lausub kantsler:“Mind, vennas, ära sõitle, sa oled minu sõber, mu kõrval vapralt võitle, ja kuldset plaastrit kandku sul iga haav ja muhk.” Poiss pühib käega piisa, mis noorde näkku nõrgus, ja kandu kokku lüües ta ütleb:“Tänan, kõrgus, kuid nuhi sõbraks olla võib ainult nuhk!”

(1939) Luuletused ja poeemid, 1956 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989 Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 398

398 | B ETTI A LVER /1906–1989/

PUUST PALITU

Päike paistis, kaste hiilgas, vidutas vihma veidike, pojuke mängis memme põlvel, seljas titekleidike. Juba need julged jõngerjalad jooksid joovikarabani. Tuli rätsep, õmbles riided, nikerdas nööpaugud nabani. Oli see hunt, kes äkki huikas, tusar tihniku asukas? Nooruk sõitis laia laande karuses killa-kasukas. Kihas taplus, loitsid leegid, suitsesid sõja-kerised, mehepoeg vaarus keset välja, vammused veidi verised. Memmele jäid tühjad nurgad, taadile hobuste talitus, pojuke viidi kabelimäele puhkama puust palitus.

(1942) Luuletused ja poeemid, 1956 Teosed I. Üle aegade Assamalla, 1989

SÕNARINE

Mina, poissi peenikene, huikasin kesk aasa. Sõnarine sõitis mööda, hüüdis:”Tule kaasa! Tule kaasa ilmapulma, võta süda rindu! Tule kaasa Kuldalasse kuulma kukulindu!” Sõitsime siis ilmapulma läbi haavasalu. Mina, poissi peenikene, päris paljajalu. Ilmapulmas trallitati, löödi kiidulokku: “Au ning Ilu peavad pulmi! Laulame nad kokku!” Laulsid kiltrid, laulsid köstrid, kõigil uhiuued siidirätid, pulmapüksid, uhked upsikuued. Sõnarine vaatas peigmeest, vaatas korraks pruuti, virutas kõik vorstivaagnad laual uperkuuti. Virutas ja karjus kurjalt:“Kes on, kes on pannud kukulinnuks kuuse otsa kupja kohvikannud? Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 399

399 | B ETTI A LVER /1906–1989/

Peigmees on teil paristaja, pruut on vana rusu. Ilmarahvas, pulmarahvas, ära kõike usu!” Oh sa jutas, kus nüüd köstrid naersid hapu suuga, togisid meid uksest välja pika toobripuuga. Sõnarine jagas hoope:“Meil on aega vähe!” Mina, poissi peenikene, pätsiga sain pähe. Nõnda kehvalt läks me lugu ilmapulma peres. Käisime ka Ihamarus, Koluveres. Kuulasime kohisevaid ajakoski. Taga Tarbatut lõi paistma tume Tartaroski. Toone külas kutsuti meid musta mullaonni. Sõnarine sõimas vastu:”Ei me jäta jonni! Ei me tüki Vilu valda, ei me vaikselt vindu — meie lähme Kuldalasse kuulma kukulindu!”

(1966) Uued luuletused ja poeemid, 1968

KÄEBALLAAD

Kõrgel Kuldari kõrtsikohas, kus voolas õlu ja naps, ööd läbi kiljudes karjus orjatüdruku osatu laps.

Maailm on kibe ja kuri. Last löödi, kuni ta suri ja maeti. Kuid elukihk saab tabast ja tapist lahti. Maast korraga isemahti kerkib esile lapsepihk.

Ei aidanud vihane vanne, labidas, piits ega paast. Ikka rabeleb rahutu ranne ja kärsitu käsivars maast. Ballaadid fin sisuk 10/28/03 2:14 PM Page 400

400 | B ETTI A LVER /1906–1989/

Last nuhtlema toodi siis tema: Aga vaikse ilmaga vahel näol pooleldi põlenud rätt, ta kuminas kuuldi sõnu: lõi vitsaga õnnetu ema “Minu king!... oma väetima lapse Minu king!... kätt. Mu king...”

Üksainus ümisev ohe (Kaug-Ida legend) poolpõlenud räti alt — ja riivatu lapsuke kohe (1983) Korallid Emajões, 1986 sai rahu jäädavalt. ÖÖ (1981) Korallid Emajões, 1986 “Mu poeg, sa ei maga? On hiline tund.” KELLAHÄÄL “Oh ema, mu ema, Kellavalaja kallim aare nägin verist välku! suurde vormi Mul pole und.” sulama peab. Isa vaeva “Öötaevas on vaikne ja pilve alt ta väike tütar kuu vaatab su näkku hirmsal valamisviivul nii heledalt.” teab. “Oh ema, mu ema, Ainsa hüppega ei see ole kuu! sulametalli Tal on mu venna laps silmad ja suu.” heidab end alaspäi. “See on kuu. Su mõtted on unarul. Sinu vend Meister ahmab-kahmab... juba rahu sai Ta pihku kalmistul.” väike punane king “Oh ema, ainult jäi. ei rahu saa keegi meist! Kui kiskajd Uus kell me tõukame sai nii elava hääle teineteist!” nagu oleks tal nooruke hing. “Mu poeg, sa hõõgud ja hingad kui tuld. Kõik tasandab taevas, kõik lepitab muld...”