EESTI TEADUSTE AKADEEMIA EESTI LOODUSEUURIJATE SELTS Saksa-Eesti Kohanimed Abiks loodusevaatlejale nr 100 Tartu 2016 Eesti Looduseuurijate Seltsi väljaanne Küljendus: Raino Suurna Toimetaja: Rein Laiverik Kaanepilt on 1905. a hävinud Järvakandi mõisahoonest (Valdo Prausti erakogu), Linda Kongo foto (Rein Laiveriku erakogu). ISSN 1406-278X ISBN 978-9949-9613-6-8 © Eesti Looduseuurijate Selts Linda Kongo 3 Sisukord 1. Autori eessõna .............................................................................................................................................................................. 5 2. Sada tarka juhendit looduse vaatlemiseks ................................................................................................................................... 6 3. Lühenditest ................................................................................................................................................................................... 9 4. Kohanimed ................................................................................................................................................................................. 10 5. Allikmaterjalid .......................................................................................................................................................................... 301 4 Eessõna Käesolevas väljaandes on tabeli kujul esitatud saksakeelse tähestiku alusel koos eestikeelse vastega kohanimed, mis olid kasutusel 18. ja 19. sajandil – linnad, külad, asulad mõisad jne. Saksakeelsele kohanimele vastava paiga kohta on otsitud eestikeelne kohanimi, ehk mitu, ja püütud määratleda selle asukohta. Sageli on otsitava paiga asukoha määramiseks toodud selle kaugus (km) ja suund ilmakaarte järgi tuntud keskustest, lisatud vastav maakond ja kihelkond. Kohanime asukoht on leitud vanadelt saksakeelsetelt kaartidelt ja 18. ja 19. sajandil Eesti ala kohta ilmunud kirjandusest. Andmeid on võrreldud allikmaterjalide nimestikus viidatud väljaannetega ja andmetega Valdo Prausti portaalis http://www.mois.ee. Kohanimele vastava paiga asukohta looduses on sageli raske määratleda, kuna paljud mõisad on hävinud ja nende kunagisele asukohale osutab vaid allee või mõni allesjäänud kivihoone. Nii on ka paljud külad tühjaks jäänud, kas siis okupatsiooniaegsest küüditamisest, maarahva vananemisest ja noorte lahkumisest tingituna. Omad jäljed on ka jätnud mitmed maaelu ümberkorraldused (maareform, haldusreformid). Kümmekond aastat kestnud saksakeelsete kohanimede uurimine on kujunenud meeldivaks harrastuseks pärast aktiivset eluperioodi. Töö sai teoks tänu Eesti Looduseuurijate Seltsi juhtkonna toele ja Eesti Kultuurkapitali ning Keskkonnainvesteeringute Keskuse osalisele rahalisele toetusele, kellele avaldan siinkohal palju tänu. See väljaanne on mõeldud kasutamiseks loodusteadlastele ja loodusehuvilistele. Eriti siis, kui nad kasutavad oma töös 18. ja 19. sajandil Eesti ala kohta ilmunud saksakeelset kirjandust ja kohtavad võõrapärast kohanime. Siis leiavad nad sellele kohanimele eestikeelse vaste käesolevast väljaandest (e-raamatu kujul). Usun et see on oluline abimees taimeliikide esmasleidude otsingul, aga ka loomaliikide varasemate elupaikade kindlakstegemisel. Samuti geoloogidele Eesti aluspõhja kivimite avamusaladel leiduvate kivististe uurimisel või siis lihtsalt huvist Eesti kohanimede varasemate vastete leidmisel. Teabe esitamine klassikalisel nimede tabeli kujul (raamatuna) kipub vägisi ajale jalgu jääma. Nii saab ka selles väljaandes otsitavat leida mitmel moel. Vanal heal klassikalisel viisil, leht lehe järel sirvides, kuni otsitav ette satub. Aga ka kaasaegsemal viisil, kui rakendada e-raamatu lugemiseks kasutatavat lugemisprogrammi, selle otsingufunktsiooni (Find) abil, tippides otsitava kohanime otsingu-aknakesse. Nõnda saab kiirelt leida nii saksakeelsele eestikeelset vastet kui ka eestikeelsele saksakeelset vastet. Linda Kongo 5 Sada tarka juhendit looduse vaatlusteks Saatesõna 1853. aastal asutatud Looduseuurijate Selts on oma katkematu tegevusaja jooksul avaldanud tuhandeid mitmesuguseid loodusteaduslikke trükiseid. Neis on juba Seltsi asutamisaastal avaldatud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa looduse uurimisele pühendatud teedrajavad „Arhiivikogumikud”, regulaarselt ilmunud Seltsi teadusliku ja organisatsiooniise tegevuse „Aruanded” koos originaalsete uurimustega, „Aastaraamatud”, „Kirjatööde” nime all avaldatud uurimused jt. Aastatel 1933–1941 andis Selts välja populaarteaduslikku ajakirja „Eesti Loodus” (milles ei puudunud ka süvateaduslikud käsitlused sellistelt Eesti tuntud teadlastelt nagu Teodor Lippmaa, Juhan Aul, Hugo Kaho, Karl Orviku, Armin Öpik, Karl Eichwald, Hans Kauri jt.). Aperioodiliselt ilmusid paljud mahukad temaatilised kogumikud (nt „Teaduse ajaloo lehekülgi Eestis”, „Schola biotheoretica” paljude oluliste bioloogiliste probleemide käsitlusega, „Kaasaja loodusteaduste filosoofilisi probleeme”, „Inimene ja ilm”, „Lääne-Eesti rannikualade loodus” jt). Harrastusbotaanikutele oli määratud „Floristilised märkmed”, zooloogiahuvilistele „Faunistilised märkmed”, geoloogiahuvilistele „Geoloogilised märkmed”. 1972. a hakati välja andma esialgu väga tagasihoidliku välimusega, kõhna seeriat nimega „Folia Cryptogamica Estonica”, milles avaldati uudisandmeid seeneriigi, samblike, vetikate, tsüanobakterite ja sammaltaimede kohta. Peagi viiekümnenda numbrini jõudev väljaanne on saanud rahvusvaheliselt tuntuks, milles avaldavad artikleid ka paljud välismaa krüptogamistid. Kui 1953. aastal koostati Seltsi sajandaks aastapäevaks kogumikku „Looduseuurijate Seltsi juubelikoguteos”, siis loodeti sellesse lülitada ka ülevaade Seltsi ajaloost ja tähendusest Eesti loodusteadustele. Aja ja vastavate spetsialistide puudumisel see ülevaade jäi koostamata. Tuli oodata pool sajandit (!), kuni ilmus Linda Kongo erakordselt põhjalik monograafia „Eesti Looduseuurijate Seltsi 150 tegevusaastat 1853–2003”. Möödunud sajandi kahekümnendates aastates otsustas Selts hakata publitseerima lühikesi üldarusaadavaid juhendeid loodusvaatlusteks ja -kaitseks. See algatus oli mõnikümmend aastat hiljem stiimuliks vastava seeria avamisele 1951. aastal nime all „Abiks loodusevaatlejale”. Nüüd juba sajanda numbrini jõudnud seeria initsiaatoriteks olid Karl Orviku ja Eerik Kumari. Esimeste numbrite autoriteks olid ornitoloog Loreida Põder, botaanik Heinrich Aasamaa ja zooloog Harry Ling. 6 Igal aastal kavatseti välja anda vähemalt kolm erinevatele probleemidele pühendatud brošüüri. Esialgu see pretensioonikas plaan täideti ja isegi ületati. Nii ilmus 1951. aastal kolm, 1952. ja 1953. aastal viis, 1954. a neli, 1955. a kuus, 1956. a seitse, 1957. a neli ja 1958. aastal viis numbrit. Seda suurepärast ilmumissagedust hiljem hoida ei suudetud. Tulid aastad (1964, 1966–67, 1975, 1985, 1987, 1989–90, 1992, 1996–97, 1999, 2001–2007), mil ei ilmunud ühtki „Abiks loodusevaatlejale” numbrit. Ohtliku pausi järel 2001–2007 on Eesti Looduseuurijate Selts end taas kogunud ja Seltsi presiidium enam selliseid ilmumisvaheaegu lubada ei kavatse. „Abiks loodusevaatlejale” seerias käsitletud teadusaladest on esikohal ornitoloogia (25 numbrit) ja entomoloogia (21), järgnevad ihtüoloogia (10, peamiselt ihtüofenoloogia), selgroogsete zooloogia (8), botaanika (8, kõrgemad taimed, kaasa arvatud sammaltaimed), metsateadus (5), mükoloogia (5), looduskaitse (5), meteoroloogia (3, kaasa arvatud äikesevaatlused ja helkivate ööpilvede vaatlused), geoloogia (3), algoloogia (2), lihhenoloogia (1), fütopatoloogia (1), meteoriitika (1), Eesti Looduseuurijate Seltsi tegevus (1). Kui sarja „Abiks loodusevaatlejale” algusest hakati selles avaldama vaatlusjuhendeid, määrajaid ja nimestikke, siis 1961. aastast alates hakati lisaks neile avaldama ka vaatluste kokkuvõtteid. Esimesena ilmus ihtüofenoloogiliste vaatluste kokkuvõte Jüri Ristkokilt aastate 1951–1955 kohta. Kokkuvõtted järgnesid viieaastaste vaatlusperioodide kohta kuni 1990. aastani. 1962. aastal ilmus esimene vaatluskokkuvõte rändlindude saabumise kohta Eestisse aastatel 1936–1940 ja 1948–1956 (autorid Aleksander Lint, Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veroman). Edasi avaldasid Ilse ja Lemming Rootsmäed eraldi brošüüridena 5- või 10-aastaste perioodide kohta kokkuvõtteid rändlindude saabumise ja lahkumise kohta kuni 1998. aastani. 1991. aastal ilmus veel H. Meiternilt, L. Rootsmäelt ja A. Tarandilt kokkuvõte „Ornitoloogilisi vaatlusi varasematest aastatest”, mis sisaldab andmeid rändlindude saabumise kohta Eestisse 1866–1905. Taimefenoloogilistest vaatlustest ilmus Elli Lellepilt üksainus kokkuvõte 1976. aastal, mis hõlmab vaatlusperioodi 1952–1970. Tõsi küll, aastal 1978 ilmus veel ühine kokkuvõte L. Rootsmäelt ja E. Lellepilt – „Ornito- ja fütofenoloogilised vaatlused Eestis 1922–1928”. „Abiks loodusevaatlejale” kõige produktiivsemateks autoriteks on olnud Ilse ja Lemming Rootsmäed (13 numbrit), Jüri Ristkok (10), Hans Remm (7), Aino ja Eerik Kumarid (5), Viktor Masing (4), Harry Ling (3) jt. 7 Eesti Looduseuurijate Seltsi tegevust on läbi paljude aastakümnete iseloomustanud suur armastus kodumaa looduse vastu ja agar püüd looduse elu ja selle seaduspärasusi üha sügavamalt tundma õppida ning tema haruldasi ning erakordseid nähtusi kaitsta. Seeria „Abiks loodusevaatlejale” ellukutsujate ja edasiviijate veendumuse kohaselt täidab väljaanne endale seatud ülesanded siis, kui loodushuvilised saavad äratust ja innustust oma tegevuseks ja vaatlusteks, väikesteks ja suurteks avastusteks. Olgu need uudishimulikud loodusehuvilised algajad amatöörid või paljunäinud spetsialistid