Väike Pärandkultuuri Käsiraamat RIIGIMETSA MAJANDAMISE KESKUS Tunne Ja Hoia Kodukoha Kultuuripärandit Ja Loodusväärtusi

Väike pärandkultuuri käsiraamat RIIGIMETSA MAJANDAMISE KESKUS Tunne ja hoia kodukoha kultuuripärandit ja loodusväärtusi

Väike pärandkultuuri käsiraamat IVAR ETVERK

LEMBITU TARANG KRISTIINA HELLSTRÖM Väike metsanduskursus REIN KALJUVEE JÜRGEN KUSMIN TRIIN NELJANDIK MAIRE RAID

Eesti Loodusfoto — Tartu 2007 Sisukord

Saateks ...... 6

Mets kui kultuurinähtus. Eesti metsades leiduva pärandkultuuri olukorrast ja hoiust – Lembitu Tarang ...... 9

Pärandkultuuri süstematiseerimisest – Rein Kaljuvee ...... 14

Pärandkultuuri objektide tüübid – Lembitu Tarang ...... 18 I Kultuurmaastiku kujunemisega seonduv pärandkultuur ...... 19 II Maa ja rahva ajalugu valgustav pärandkultuur ...... 23 III Kogukonna ajalooga seonduv pärandkultuur ...... 36 IV Talupidamisega seotud pärandkultuur ...... 63 V Töötleva tootmisega seotud pärandkultuur ...... 82 VI Metsanduslik pärandkultuur ...... 101

Pärandmaastikest – Kristiina Hellström ...... 114

Esikaanel ülal: Pähni (Pächni) metsavahikoht 1900. a paiku (EAA.1451.1.209) Andmeallikaid pärandkultuuri uurijale ja näpunäiteid Kaane siseküljel: Külatee Lahes Kadrina kihelkonnas (Vilma Loemaa erakogu) praktiliseks tööks – Maire Raid ...... 121

Pärandkultuuri objektide esmane hooldus – Jürgen Kusmin ...... 126 Fotod: Jüri Pere (JP), Lembitu Tarang (LT), Rein Kaljuvee (RK), Triin Neljan- dik (TN), Marje Suharov (MS), Raul Aalde (RA), Jürgen Kusmin (JK), Pärandkultuuri objektide eksponeerimine – Triin Neljandik ...... 132 Mehis Maipuu (MM), Ants Miidla (AM), Aat Sarv (AS), Kalev Tihkan (KT), Jüri Kusmin (JKu), Aivar Hallang (AH), Tiit Petersoo (TP), Kris- Pärandkultuur ja metsamajandus – Rein Kaljuvee ...... 142 tiina Hellström (KH), Jaak Neljandik (JN), Diana Pärn (DP). Pärandkultuuri objektide tüübistik ...... 147 Projektijuht: Vaike Pommer Autorid: Lembitu Tarang, Kristiina Hellström, Rein Kaljuvee, Jürgen Kusmin, Soovitatav kirjandus ...... 151 Triin Neljandik, Maire Raid Toimetaja: Toivo Meikar Küljendus: Eesti Loodusfoto

© Autorid, 2007 Projekti ﬁnantseeritakse Euroopa Regionaal- arengu Fondist (ERDF) ning seda teostatakse Lõuna-Soome ja Eesti INTERREG IIIA prog- Kirjastus Eesti Loodusfoto rammi raames. ISBN 978–9985–830– Raamatu koostamist on rahastanud:

Raamat on mõeldud tasuta levitamiseks 6 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT SAATEKS 7

Saateks kiviaiast vaid laialilükatud ja mudasse vajutatud kive. Metsas kõrguvast lubjaahjust või vana talu vundamendist on küll mugav vedada kive kiviktaimla rajamiseks või lihtsalt tee täiteks, kas me aga teeksime seda, Metsad katavad rohkem kui poolt Eestimaa pinnast. See ei ole alati nii kui meid kõiki oleks õpetatud eelmiste põlvkondade poolt rajatut tundma olnud. Veel sajand tagasi oli Eestimaa metsasus ligi kaks korda väiksem ja sellesse lugupidavalt suhtuma? kui tänapäeval. Tänase metsamaa asemel laiusid põllud ja metsaheina- Kultuuripärandi kaitset ei saa reguleerida ainult seadustega. Riikliku maad ning külad koos kõigi vajalike rajatistega. Eelmise sajandi viieküm- kaitse all on vanemad ja silmapaistvamad inimtegevuse märgid. Igapäeva- nendatel aastatel hakati aegamisi kaugemaid talusid ja külasid maha jätma eluga seotud kultuuripärandit suudame säilitada ainult sedavõrd, kui ning koonduma asulatesse ja linnadesse. Mahajäetud alad metsastusid. kõrge on maaomaniku või metsas toimetajate teadlikkus, kultuuritund- Nii jäidki praegustele, tihti juba küpse metsaga kaetud aladele, tühjad likkus, intelligents. Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunne- talud, tihti terved külad koos kõigega, mis oli talueluks vajalik. Täna on tamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest. need küla- või talukohad tihti märgatavad ainult kunagi majade juurde Kuidas seda siis ikkagi teha, kui me ei tea ja hooli eelmiste põlvkon- istutatud õuepuude järgi. dade elu kõige tavalisematest ja igapäevasematest säilinud kultuuri- Eelmise sajandi alguseni valmistati pea kõik taluelus tarvisminev märkidest? Kuidas anda seda edasi järgmistele põlvkondadele, kui me kohalikust materjalist. Ehitamiseks oli vaja puitu. Ehituspuit varuti ei mõtle täna selle säilitamisele? Kas piisab raamatutes kirjeldamisest ja talvel ja metsatöö käis käsitsi ja hobusega. Takistustest mindi mööda, piltide näitamisest? Kas poleks tõhusam, huvitavam ja meeldejäävam, vanker ja regi ei lõhkunud metsapinnast ega metsateid. Ehitamiseks oli kui saame kõike seda tutvustada looduses? vaja ka lupja – selleks tuli paemurru lähedale ehitada lubjaahi. Vankrid, Käesolev käsiraamat ongi mõeldud abivahendiks pärandkultuuri reed, väravapostid, hobuserakmed ja paadid tuli tõrvata või tökatiga objektide äratundmisel. See on esimene samm nende teadlikul säilita- immutada – oli vaja tõrvaajamise ahju. Sepikojas rauatöö tegemiseks oli misel ja kaitsel teadmatusest tuleneva hävimise eest. Laiale huviliste vaja sütt – tuli ehitada söemiil. Lina leotati enne töötlemist linaleoaugus, ringile on siin kiiresti ja lihtsalt leitavad pärandkultuurialased algtõed kohalikust savist ehitati hooneid, aga olid ka telliselöövid, kus telliseid ja -teadmised. müügiks põletati. Sooservadest kaevati ookrimulda värvi valmistamiseks, Kodu-uurijaid abistab raamat ümbruskonna pärandkultuuri objektide varasematel aegadel kasutati soorauda metalli tootmiseks. leidmisel. INTERREG IIIA programmi raames on Põhjamaade eeskujul Põllulappidelt koristatud kivid laoti piirdeaedadeks või karjatanuma- alustatud Eesti-Soome ühisprojekti raames pärandkultuuri objektide teks. Veel tänagi võime taluasemelt leida kivist laotud raketega pooleldi inventeerimisega kuid tähelepanelik koduloohuviline võib leida ka juba täisvarisenud kaevu või võlvitud esiseinaga pae- või maakivist keldri. inventeeritud aladelt mõndagi huvitavat ja täiendada oma kodukoha Endises talukohas on märgatav veel neljakandiline kõrgendik (maja ase) lugu. ja selle keskel ebamäärane kuhjatis (reheahju jäänused). Lähedal võib olla Õpilasi ja üliõpilasi aitab raamat pärandkultuurialasel enesearenda- veel teinegi sarnane küngas, ilmselt suitsusauna ase. Metsaheinamaadelt misel, koduloopärimuste korjamisel ning kirjapanemisel. Omavalitsused, võime leida kivist või jämedast puutüvest väljaraiutud jootmisküna. ettevõtjad ning metsaomanikud saavad siit lühisoovitusi pärandkultuuri Poolkuival metsaojal võib olla säilinud väike kivitruup. objektide korrastamiseks, paremaks eksponeerimiseks, kodulooliste Kõiki neid märke ja palju muudki võib nimetada ühise nimetusega õpperadade koostamiseks, pärandkultuuri objektide lülitamiseks planee- – pärandkultuur. Need on eelmiste põlvkondade elamisviisist jäänud ringutesse või ka olemasolevatesse matkamarsruutidesse. nähtavad märgid, mida tuleb osata märgata. Märgata selleks, et mitte teadmatusest või hoolimatusest võimsate masinatega metsatööd tehes jätta endisest talu- või taliteest järele mudarenni või sajanditevanusest Head lugemist! 8 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 9

Mets kui kultuurinähtus. Eesti metsades leiduva pärandkultuuri olukorrast ja hoiust Lembitu Tarang

Rahvakultuuri deﬁneeritakse kui rahva argielus avalduvat pärimuslikku ainelise ja vaimse kultuuri, kommete ning ühiskondlike institutsioonide kogumikku (EE, 7, 674). Erinevalt valitsevate kihtide kõrgkultuurist, on rahvakultuuri aines seotud maaga, sealhulgas metsaga. Seega on rahvakultuur algselt olnud eestlaste kui maa- ja metsarahva omapära ning identiteedi väljenduseks. Sellest seisukohast deﬁneerib kultuuri veelgi paremini tuntud ja armastatud rahvakirjanik Hando Runnel: „Kultuur ei ole ainult mingi kõrge vaimne toodang vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis”. Seega kultuur on elamisviis, mis avaldub muuseas aineliselt nähtavate märkidena. Traditsiooniliselt on pärandkultuuriks peetud riiklikult aktsepteeritud kaitseväärtusega kinnismuistiseid. Seega linnamägesid, kalme- ja asulakohti, muinaspõlde, riikliku muinsus- või looduskaitse all olevaid hiie- ja ohvripuid ning ohvrikive, pärimustega seotud või teisiti silmapaistvaid allikaid jm. Kas see ongi siis kogu tähelepanu, säilitamist ja tutvustamist vääriv kultuuripärand? Ei, meile eelmiste põlvkondade poolt pärandatud või pärandunud eluviisi märgid on kõik pärandkultuuri märgid.

Metsatee Marimetsas on osa kunagisest Palivere– Kullamaa sõjateest (LT) 10 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METS KUI KULTUURINÄHTUS 11

On need siis kadunud külade vahelised metsateed, mahajäetud metsavahitalude põlised õuepuud, talukohas ainsa hoonena säilinud paekivi- keldrid, teadmata ajal ja otstarbega ehitatud kiviaedade süsteemid, mis läbivad metsi põhjarannikust läänerannikuni ja ulatuvad edasi saartele. Kilomeetrite pikkused kiviaiad ei saanud muinas- või keskajal olla tolleaegsete kõlvikute piirideks ja osa kultuuriajaloolasi on seisukohal, et need väljendavad muinasastronoomia teadmisi. Siia lisanduvad kümned eestlaste kui metsarahva eluviisiga seotud kultuurimärgid – talude turbalõikamise kohad, lubjaahjude varemed, söemiilide asukohad, tõrvaahjud, vanad savitööstused ja potaseahjud. Viimastel aastakümnetel on suure tähelepanu osaliseks saanud ainult üks osa pärandkultuurist – pärandkooslused. Kuna bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja taastamise vajadus on globaalne probleem, tuleb siia nii siseriiklikke kui välisrahasid. Pärandkooslus ise on osa pärand- maastikust. Kui kaitstavaks objektiks on näiteks puisniit, on see tavaliselt piiratud kiviaedadega, kindlasti aga liigendatud puistutega, kus ei puudu muud inimtegevuse märgid nagu karjateed, talveteed, küünid, karja- kaevud jm. Kui tegemist on rannaniiduga, võib seal olla lautreid, kivist Ka kunagiste töövõtete säilitamine ja tulevastele põlvedele edasi andmine on kultuuri kuhjalavasid või isegi poldritaolisi rajatisi. Seega on pärandmaastikud järjepidevuse seisukohalt oluline (JN) kahekordselt hinnalised – neil on hindamatu bioloogiline ning kultuuri- line väärtus. Vale oleks arvata, et kultuuriväärtuse moodustab ainult talupoja- kultuurist pärinev. Igal ajastul on oma elamisviis ja selleks vajalikud atribuudid. Maa- ja metsanduskultuuri juurde kuuluvad ka piimapukk Eesti asustusskeem püsis peaaegu muutumatuna kuni 18. sajandi metsavahitalu väravas, tehiskivikangrud maaparandusobjektidel, eri- lõpuni. Seoses mõisate arenguga tuli paljudel küladel maad maha jätta projekti järgi ehitatud metskonna kontor, ajutine metsaestakaad tormi- ning asuda vähemviljakatele ääremaadele. Sel ajal väljakujunenud, täna- langil, millenniumikultuur, ajaloolised metsakorraldusrajatised (näiteks päeva mõistes põlisasustus, säilis üldjoontes Teise Maailmasõjani. Alles põlised metsasihid). Ka mõni vaigutatud männik võiks säilida oma selle järel algas põliskülade ja põlistalude tühjenemine kaugemates metsa- loodusliku lõpuni. Salapäraste vaigukarridega hiidpuud oleksid meeli- nurkades, ääremaadel, soosaartel ja metsatagustel jõeluhtadel. Sellest köitvaks matkasihiks. asustusest jäi maastikku põlisteede võrk, mis oli kasutusel sajandeid. Esimese Maailmasõja aegsed jooksukraavid ja kindlustused, varase- Tänapäevaseid väljendeid kasutades võib öelda, et selles teedevõrgus on mad pelgupaigad, Kaitseliidu lasketiirud sõdadevahelisest ajast, metsa- peidus kogu Eestimaa viimase aastatuhande logistika ajalugu. vendade punkrid – need on militaarse pärandkultuuri näited. Ka vene Kogu see maa-asustus elas sajandite jooksul naturaalmajanduslikku sõjaväest jäänud militaarseid märke tuleb valikuliselt säilitada – me ei saa elu, olles suures sõltuvuses metsast, alates põldude ja hoonete rajamisest seda osa oma ajaloost ja kultuurist kustutada. kuni toidu varumiseni. Seega võib kultuuri jälg kümnete põlvkondade Välja ei saa jätta ka ajaloolisi kohanimesid. Paljudel metsaosadel, elust ja tegevusest olla peidus metsas. metsateedel, sihtidel, kõrgendikel, metsaheinamaadel ja rabasilmadel Kuigi etnograaﬁd on uurinud ja jäädvustanud metsandusliku kultuuri olid oma rahvapärased nimed. Tänapäevaks on need säilinud suuresti olemust, arheoloogid on uurinud inimasustust asulakohtade ja kalmete tänu jahiseltside tegevusele ja on kasutusel peamiselt jahimeeste kõne- baasil, ei ole igapäevase elukultuuri märke siiani Eesti metsamaastikus pruugis. süstemaatiliselt arvele võetud, kaardistatud ega teadvustatud. 12 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METS KUI KULTUURINÄHTUS 13

Nii näiteks on Lõuna-Prantsusmaa ja Austraalia lauslinnastunud piirkondades, kus tavainimese jalg harva metsa satub, mets muutunud kurjaks deemoniks, mis aina põleb ja ähvardab inimesi surmaga. Meedia on eriti maias seda imagot võimendama, ta edastab eelistatavalt katast- roofe, mitte aga ökoloogilist külge. Seetõttu muutub mets urbaniseerunud linnaelanikule kardetavaks ja vastikuks kohaks. Hollandis, kus metsade hävimise etapp on juba läbi ja haavad parane- nud, uuritakse metsa kui kultuurinähtust peamiselt läbi etümoloogiliste seoste. On selgunud, et Hollandis on metsa vähesusele vaatamata arvukalt metsaga seotud perekonnanimesid, paljud neist viitavad erinevatele metsamaa tüüpidele. Kuna perekonnanimed olid Hollandis kasutusel juba keskajal ja sealsed suguvõsad on olnud väga paiksed, on perekon- nanimede uurimise põhjal võimalik kindlaks teha, milline oli maastiku väljanägemine varasematel aegadel! Kas meie suhted metsaga muutuvad samasuguseks? Tahaks loota, et ei. Metsas on peidus jäljed kümnete põlvkondade igapäevasest elust, nende tundmaõppimine aitab hoida oma maa ja rahva looduslähedast ja elutervet identiteeti. Kultuuritraditsioonide kaitse ja edasiloomine on Sajaharuline mänd Kullamaa vallas (LT) inimõiguste konventsiooni teema.

Võib väita, et suurem osa rahvuslikust kultuuripärandist, mis on peitunud metsaaladel, on siiani identiﬁtseerimata, selle tähtsus on rahva jaoks teadvustamata ja ta on kaitsmata nii teadliku kui peamiselt hoopis teadmatusest tuleneva hävimise suhtes. Ei puudu näited, kus töödega on rikutud kalmekohti, kokku lükatud ajalooliste lubjaahjude varemeid, unikaalseid kiviaedu on kasutatud metsaväljaveoteede täiteks ka uuel iseseisvusajal. Tuleb arvestada, et kultuuriväärtuste kaitseks ei piisa ainult seadustest. Põhjamaade praktika näitab, et hoopis tõhusam on omanikukaitse, maaomaniku teavitamine tema maadel asuvast unikaalsest kultuurimärgist. See väärtustab tema maaomandit ning tõstab omaniku eneseteadvust. Laiemas mõttes väärtustavad eksponeeritud pärandkultuuri objektid paikkonda ja tõstavad selle mainet. Kuid kõigepealt peab kohalik kogu- kond kultuuripärandi omaks võtma. Seisatage teedel ja vaadake, Kõigest eelnevast tulenevalt võime me metsast rääkida kui kultuuri- küsige muistsete radade kohta, nähtusest, mille sotsiaalne roll tänapäeva ühiskonnas on lõpuni selgita- missugune on hea tee, mata. Metsa sotsiaalne roll puhvrina psühholoogilise surutise leevenda- siis leiate oma hingerahu. jana suureneb industriaalses ühiskonnas, mille süvenemise poole ka meie paratamatult liigume. Postindustriaalses ühiskonnas paistab aga metsa roll hoopis isesuguseks muutuvat. 14 PÄRANDKULTUURI SÜSTEMATISEERIMISEST 15

Pärandkultuuri süstematiseerimisest tuuri tüübid kujundavad kireva läbilõike endisaegsest külamiljööst: talu- ja mõisamajapidamisest, metsandusest, kohalikust tööndusest ning Rein Kaljuvee külakogukonna toimimisest. Siia haakuvad omakorda objektid, mille lisandumine külamaastikku seondub ajaloosündmustega, muutustega ühiskondlikus ja majanduslikus elus. Näiteks militaarrajatised üldiselt Pärandkultuuri varamu on mitmekesine. Vanad talukohad ja põlispuud, ja eriti nõukogude-aegsed sõjaväeobjektid demonstreerivad ilmekalt kiviaiad ja lubjaahjud, linaleoaugud ja taliteed häälestavad meie mõtted pärandkultuuri käsitlusala laienemist väljapoole traditsioonilise külaelu eelnenud inimpõlvede elukorralduse jälgedele. Et selles materjalis pare- loodut, seda nii olemuslikus kui ajalises plaanis. mini orienteeruda ja mõistmaks tema mitmekülgsuse põhjuseid, süüvigem Kui vähesed erandid kõrvale jätta, siis pärinevad pärandkultuurina lühidalt pärandkultuuri olemusse, seades eesmärgiks antud kultuurinäh- käsitletavad väärtused ajast enne 1950. aastaid. Muinasajast tollaseni tuse avaldumisvormide süstematiseerimisviisi väljatöötamise. kestnud pika ajalooperioodi lõpumärgina näeme metsavendade punkreid, Käesolev raamat kõneleb pärandkultuurist eeskätt väärtusliku maa- mille kunagised asukad võitlesid eesti rahvale 20. sajandil enim kanna- kultuuripärandi mõttes. Selles kontekstis „pärand on poliitiline (kogu- tusi toonud võõrvõimu vastu, mille „teenete” hulka kuulub maarahvale kondlik), väärtustav valik minevikust” (Priit-Kalev Parts, ettekanne igiomase talupidamise likvideerimine, linnastumine ning tavapärase seminaril „Eesti maakultuuripärandi olevik ja tulevik”, Tartu, 21. aprill külaelu hävitamine. Ajaline distants tingib paratamatult seda, et enamus 2005). Kuivõrd meid ümbritsev keskkond on tihedalt täidetud ainelise ja pärandkultuuri objekte on füüsiliselt ja moraalselt vananenud, langenud vaimse inimloominguga, siis pärandkultuuri moodustav ladestu settib välja algsest aktiivsest praktilisest kasutusest ning jäänud loodusjõudude välja just sellise väärtustava valiku tulemusena. Nii nagu on mitmekesine meelevalda. Positiivne on, et piisavalt leidub siiski ka taolisi pärandkul- inimlooming, nii on seda ka pärandkultuur. Konkreetselt väljendub see tuuri hulka kuuluvat, mille tarbimisväärtus on säilinud ning millele on pärandkultuuri avaldumisvormide ehk erinevate objektitüüpide rohkuses tagatud omaniku hool ja hoid. Puit pehastub. Kivi sammaldub. Piltlikult ning eripalgelisuses. Pärandkultuuris põimuvad materiaalne ja vaimne substants üheks tervikuks. Selle kultuurinähtuse „keha” moodustavad minevikust pärit ehitised ja rajatised koos oma asukohaga maastikul, „hinge” aga meie teadmised nende objektide kohta, sealhulgas koha- ja isikunimed ning rahvapärimus. Pärandkultuuri põhiline tundemärk – seotus inimtege- vusega – avaldub eri tüüpi objektides erisugusena. Näiteks on kõik ehitised popsisaunast mõisahäärberini loodud täielikult inimtöö tulemusena, töödeldes looduslikke materjale ja luues uusi materiaalseid väärtusi. Samas olid pühad allikad, kivid ja puud füüsilisel, looduslikul kujul olemas enne, kui inimene nad oma uskumuse või pärimusega hingestas. Võib öelda, et inimese osalus sellistes pärandkultuuri avaldumisvormides on põhiliselt mentaalne. Kolmas rühmitus ühendab selliseid pärandkultuuri tüüpe, mis on tekkinud looduslike protsesside ning inimmõju koostoi- mes, näiteks pärandkooslused, metsateed, eriotstarbel rajatud puistud. Erinevuste olemasolu pärandkultuuri füüsilises olemuses ning tekkeviisis sisaldab võimalust pärandkultuuri süstematiseerida ning sel põhimõttel koostatud jaotust on senitehtud inventuurides ka kasutatud. Pärandkultuuri põhiallikaks on linnastumiseelne külakeskkond ja tolleaegne traditsiooniline elulaad. Tuumiku moodustavad pärandkul- Kivikelder kannab endas jälge omaaegsest ehitus- ja töökultuurist (RK) 16 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI SÜSTEMATISEERIMISEST 17 väljendudes moodustub päranditomp sageli vaid põlvest põlve edasianta- Näidetena olgu siinkohal nimetatud muinasaegsed asula- ja kalmekohad vast nimest, ahervaremest ja sirelipõõsast. kui mälestised kultuurmaastiku kujunemise algusajast, militaarset laadi Aktiivsest igapäevaelust kõrvale jäänuna, nö väljateenitud vanadus- objektid kui märgid eri võimude kohalviibimisest ning mõisasüdamed kui puhkusel viibides, on pärandkultuuri ilmingute esialgne praktiline väär- meenutus meie rahva keerulisest ajaloost, aga ka kui mälestus moodsate tus teisenenud mentaalseteks, teadmuslikeks väärtusteks, mis on salves- ehituskunsti stiilide jõudmisest Eestimaale. Paljud selle rühma objektid tunud inimeste mällu nimede, lugude, mälestuste, pärimustena. Heal on võetud riigi poolt muinsuskaitse alla. juhul antakse need edasi vanematelt lastele, kuid tahes-tahtmata kaob osa sellest teadmisest põlvkondade vahetumisel igavikku. Pärandkultuuri ■ Kogukonna ajalooga seonduv pärandkultuur küsimuse esilekerkimine 21. sajandi alguse Eestis näitab, et tal on rahva ajaloolise mälu säilitamise seisukohalt märkimisväärne tähendus. Sarnaselt tänapäevaga oli minevikuski kohalikul kogukonnal, olgu siis küla- või vallarahval, hulk ühiseid ja põhiliselt piirkondlikku tähtsust omavaid väärtusi. Sellesse rühma kuuluvad nii ühist hüve teeninud ehitised-rajatised, kohaliku rahva pühad paigad kui ka vanad kohanimed.

■ Talupidamisega seotud pärandkultuur Talupidamine oli agraarühiskonnas maarahva loomupärane ja hinnatud eluviis. Talus säilis rahva elujõud läbi sajanditepikkuste vintsutuste, talus sündis eesti rahvakultuur. Talud kui põhilised majapidamis- ning Laugu metsavahi- maakasutusüksused maal on endast maha jätnud rohkelt pärandkultuuri. talu RMK Saaremaa Äratades tänapäeval küll laiemat huvi, oli omal ajal kõik see, millest üks puhkealal on hea talu koosneb, tähendusrikas eelkõige konkreetsele taluperele. näide temaatilisest ekspositsioonist (JP) ■ Töötleva tootmisega seotud pärandkultuur Nii nagu pärandkultuur kui abstraktne tervik omab olulist tähendust Antud rühm seob objektitüüpe põllumajanduse ja metsanduse kõrval rahva identiteedi seisukohalt, nii on igal üksikul pärandkultuuri objektil eksisteerinud tegevusaladelt nagu maavarade kasutamine, põllu- ja met- oma tähendus. Metsaheinamaal asuval heinaküünil oli praktiline väärtus sasaaduste ümbertöötlemine, jahindus, kalandus. Tegevuseks vajaliku ühele taluperele, maantee ääres paikneval koolitarel aga tervele küla- tooraine hankimise ja teenuste pakkumise seisukohalt oli neil ettevõtmistel rahvale. Maanteel endal oli tähendus juba väga laia ringi inimeste jaoks, põhiliselt kohalik tähendus, osaledes aga piirkondadevahelises kaubavahe- kuna see võimaldas kogukondadevahelist läbikäimist. Näeme, et erinevad tuses, omavad nad tähendust avatud majanduse pioneeridena. pärandkultuuri tüübid pole tähendusrikkuselt päris võrdsed. See asjaolu loob eeldused omapäraseks pärandkultuuri tüüpide süstematiseerimi- seks, millesse järgnevalt süvenemegi. ■ Metsanduslik pärandkultuur Metsandusliku iseloomuga objektitüüpidest moodustub omaette rühm, ■ Kultuurmaastiku kujunemisega seonduv ning maa ja rahva mille esindajaist suur osa on bioloogilise olemusega (puistud). Koos metsa- ajalugu valgustav pärandkultuur majanduslike ehitiste ja rajatistega omavad nad spetsiiﬁlist tähendust selle pikaajaliste traditsioonidega tegevusala seisukohalt. Laiema kõlapinna Siia rühma koonduvad mälestised, mis kandsid juba omas ajas üldrah- omistab seda laadi pärandkultuurile kindlasti asjaolu, et eestlastest on valikku, ülemaalist funktsiooni või tähendust või on nad ajaloosünd- ikka kõneldud kui metsarahvast. mustega seoses omandanud sellise silmapaistva tähenduse tänapäevaks. 18 KULTUURMAASTIKU KUJUNEMISEGA SEONDUV 19

Pärandkultuuri objektide tüübid I Kultuurmaastiku kujunemisega Lembitu Tarang seonduv pärandkultuur

● Muinasaegsed asulakohad ● Muinaskalmed ● Võimalikud rituaalide paigad ● Muinaspõllud I Kultuurmaastiku kujunemisega seonduv pärandkultuur II Maa ja rahva ajalugu valgustav pärandkultuur Muinasaegsed asulakohad III Kogukonna ajalooga seonduv pärandkultuur Jää kannul jõudis Eesti alale ka kalapüügist ja küttimisest elatuv inimene. Vanim teadaolev inimese peatuspaik on avastatud Sindi lähedal Pulli IV Talupidamisega seotud pärandkultuur talu maadel Pärnu jõe ääres. Kõige tõenäolisem on leida vanemaid elu- V Töötleva toomisega seotud pärandkultuur paiku veekogude kallastel, metsamaastiku kõrgematel aladel, voorte ja küngaste nõlvadel ja rannajoone läheduses. Leidudena võivad esineda VI Metsanduslik pärandkultuur keraamikatükid, relvade katked, jahve- ja tampimiskivid. Varase rauaaja (2000–2500 aastat tagasi) algul hakati Eesti alal pidama koduloomi. Asulakohti saabki tihti määratleda juhuslikult või kaevamistöödel välja tulnud luude, esemete või söestunud materjali järgi. Vanu asulakohti on leitud üsnagi palju ja sageli asuvad nad praeguste põliskülade läheduses. Seoses tervete külade kadumisega on neid kindlasti ka praegustes metsamassiivides. Eriti tähelepanelik tuleks olla võimalikel kaevamistöödel (metsakuivendus, puhkerajatised) puisniitudel, kus esineb ümbritsevast reljeeﬁst järsult eralduvaid kõrgendikke, jõeäärsetel heinamaadel, mis asuvad kõrgetel kallastel ning karjamaa- metsades. Tähelepanu tuleks pöörata endistele mõisametsadele ja praegu riigimetsafondi üleantavatele erastamata metsadele. Kahtluse korral tuleks kindlasti ühendust võtta arheoloogidega või muinsuskaitseametni- kega, mitte mingil juhul hakata ise kaevamistega tõde otsima.

Muinaskalmed Kalmed on kividest, mullast, liivast vms maapealsed, mõnikord ka ala- osaga maasse ulatuvad ehitised, kuhu on maetud erinevatel ajajärkudel. Kalmetesse matmine sai alguse neoliitikumis seoses surnutekultuse ja matmiskommete arenemisega. Eristatakse üksik- ja ühismatustega kalmeid. Eestis hakati hilisel pronksiajal matma kivikalmetesse, Ida-Eestis kohati kääpaisse. Varasel rauaajal sai alguse koduloomade pidamine, õpiti rauda sulatama ja tööriistu valmistama. Surnud maeti kivikalmetesse, millest levinuim oli kivi-kirstkalme, mõnikord laevkalme. Saaremaal on kivikalmeid ümbritsenud kiviringid. 20 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KULTUURMAASTIKU KUJUNEMISEGA SEONDUV 21

Rauaajal hakati ehitama kivist tarandkalmeid. Tarand on sirgete pae- Võimalikud rituaalide paigad või raudkivimüüridega hauakamber, sinna mattes kaeti surnud kivide ja Selle kategooria objektide juures ei ole mõeldud hiisi, kuigi ka need on mullaga. Tarandi laius on tavaliselt mõni meeter, pikkus kuni 10 meetrit, ühed võimalikud rituaalide paigad. Viimastel aastatel on arheoloogide enamasti on matusepaigas mitu tarandit, harva üks kamber. Noorema poolt avastatud seni üheselt määratlemata suurtest maakividest ebakorra- rauaaja (10.–13. sajandi algus) kivikalmed tekkisid osaliselt juba 5.–6. päraselt laotud kiviringe (Salevere Salumäel, Kuresel). Need asuvad sajandil ja neisse maeti tihti mitme sajandi vältel. Sageli on need kalmed tasasel maal, on läbimõõduga 60–80 meetrit ja kivivalli kõrgus ei ületa maastikul raskesti eristavad, kuna nende pind ei kerki ümbritsevast praegusel ajal ühte meetrit. Aegade jooksul on valle ka lõhutud või on maastikust märgatavalt kõrgemale. need osaliselt mattunud varise alla. Tegu ei ole ei kindlusevallidega, ka Enamasti on tegu põletusmatuste väljadega, mis tihti on kaetud tiheda, mitte kalmetega. Üheks võimaluseks peetakse mingite rituaalide tarvis isegi mitmekihilise kivikattega. Tuleb teada, et sageli on muinaskalmed rajatud kohti. ainult 50–70 cm sügavusel, eriti paerikastel aladel. Enamasti võib neid leida põliskülade läheduses. Kalmeid võib avastada metsamajanduslike tööde käigus, (eriti maapinna ettevalmistamisel), kruusa ja liiva kaevanda- Muinaspõllud misel, puhkemajanduslike rajatiste, teede jne ehitamisel. Kui mullatööde Eestis võib põlluharimise ajalugu mõõta mitme tuhande aastaga. Muistne käigus tuleb välja esemete katkeid, luid, sütt või räbu, tuleb töö katkes- põld saadi alepõletamisega. Mets raiuti maha, lasti umbes aasta kuivada ja tada ja teatada muinsuskaitseametnikele. Vastasel korral võime hävitada pandi maaslamav risu põlema. Mõne aastaga oli põld viljakuse kaotanud hindamatuid andmeid meie ajaloost. ja võeti järgmine tükk. Hiljem karjamajanduse arenedes karjatati peale Muinasaja lõpust on kroonikatest teada, et ristiusu kabelid ja pühapai- saagikoristust põllul loomi ja saadi nii täiendavat väetist. See võimaldas gad rajati sageli vanade pühapaikade ja hiite asemele. Seega võiks eriti põldu kauem kasutada ja ta eest paremini hoolt kanda. Põllult korjatud kirikute ja kabelite lähedastest metsadest leida vanade ohverdamise ja kividest tekkisid ümber kõlvikute kiviaiad. matmispaikade asukohti. Põlispõllud olid arvatavasti juba enne 13. sajandit talude vahel jaotatud. Väli ehk põld oli ümbritsetud aiaga, talude osad olid ümbritsetud kitsaste põllu- peenardega, hiljem jaotati talupõllud ribadeks ehk nn nöörimaadeks. Saartel ja Lõuna-Eestis esines korra- päratuid lapimaid. Iseloo- mulik oli põllutükkide pii- ramine korrapäratult laotud kiviaedadega, erinevalt

Põlispõllu servavall Kurese külas Koonga vallas Pärnu- Kivikirstkalme Kõmsil Läänemaal (LT) maal (JKu) 22 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 23

II Maa ja rahva ajalugu valgustav pärandkultuur

● Ajaloolised piirimärgid ● Autasumaad ● Maanteed ● Mõisaarhitektuuri objektid ● Mälestuskivid ● Pärandkultuuri märgid nõukogude ajast ● Raudteerajatised ● Sõjalised objektid ● Vanad geodeetilised märgid ● Vanad teetähised

Ajaloolised piirimärgid On andmeid, et juba muinasajal kohtusid naabermaakondade, kihelkondade ja valdade inimesed oma haldusala piiridel, kas nõupidamiseks, laatadel kauplemiseks või teadete jätmiseks. Seega pidid need piirid olema kuidagi tähistatud. Ilmselt olid piiritähisteks suured kivid, vanad puud, jõed või järved. Kahjuks ei ole nendest piiritähistest palju teada. Juba hilisemal ajal rajati piiridele sageli ka kõrtse või hobujaamasid. Muinaslinnus Rohumägi Kullamaal (LT) Talumetsades leidub piirikive, mida tuleks pärandkultuuri märkidena kindlasti säilitada ja võimaluse korral eksponeerida. Sageli on need kivid ka raidkunstinäidised oma ristide, kolmvarvaste või nurkadega, mõnikord aedadest, mis laoti karjateede äärde ning suuremate kõlvikute piirideks. ka sisseraiutud tähtede või aastaarvudega. Teravat piiri pole eri kõlvikute vahel siiski kunagi olnud, võidi ju metsast uusi, ajutisi, ajapikku ka püsivalt kasutatavaid põllutükke (nn umbaedu, Saaremaal saadusid) üles harida või niitmiseks sobivaid lappe kividest Peremärgiga puhastada. Paljud põlis- ja muinaspõllunduse jäljed on hävitatud seoses piirikivi Vihula maaparandustöödega. Leida on neid võimalik esmajoones tühjenenud vallas Pedassaare metsakülade ümbruses, aga ka looaladel, mis on olnud suureks maapa- rannakülas (TN) randuseks sobimatud. Vanu põlispõlde võib ära tunda kõrgemate põllu- peenarde ja umbaedade ümber olevate kiviaedade järgi. Omapäraseid poldritaolisi rajatisi võib leida rannaäärsetel põliselt kasutatud põldudel või rannakarjamaadel (näiteks Matsalus).

Need, kes suhtuvad lugupidamisega kadunud põlvkondade jälgedesse, leiavad lugupidamist tulevastelt põlvkondadelt. 24 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 25

Autasumaad Komme teenete eest autasuks maid jagada oli juba vanaaja ülikutel. See tava juurdus keskajal ja hiljem sõdade perioodil. Meid huvitavad siiski sellised autasumaad, mis on seotud lähiajaga. Nii on praegugi tähendusli- kud ja väärivad väljaselgitamist Vabadussõjas sõjaliste ja tsiviilteenete eest antud maad. Neid oli üsnagi palju, kuna pea kõik Vabadusristi kavalerid said autasuks maa talukoha moodustamiseks. Näitena võib tuua Kullamaal (Läänemaa) Karl Veigelile annetatud Raba talukoha, millest osa metsa säilitab maade praegune omanik kui kohalikku ajaloo- ja kultuuriväärtust. Kõne alla võivad tulla veel kõrgematele ohvitseridele annetatud mõisakeskused. Ka tsiviilteenete eest on maid kingitud, nagu näiteks kahekordsele olümpiavõitjale Kristjan Palusalule asundustalu Pillapalus.

Maanteed Maanteed väärivad tähelepanu ja koduloolist huvi eeskätt siis, kui on teada erilisi andmeid nende ehituse, kasutamise või muu kohta. Osa maanteelõike on tähelepanuväärsed seetõttu, et on rajatud fasiinidele või puitparvedele või ehitatud riigi hädaabitööde korras. Huvi pakub ka Graaﬁk Eduard Viiraltile Vabadussõja autasuks antud asundustalu Maidlas Märjamaa suuremate teede kiviteedeks ning hiljem asfaltteedeks ümberehitamise vallas (LT) aeg. Teede õgvendamisel kaartena kõrvale jäänud vanadel teelõikudel võib leida veel munakivisillutist ning vanu teetähiseid – kilomeetri- ja verstaposte. teisel poolel oluliselt kärpima. Rüütlimõisad kuulusid valdavalt kohaliku rüütelkonna hulka kuulu- Mõisaarhitektuuri objektid vale ja aadlimatriklitesse kantud aadlile, mis tagas neile ka maapäeva- • Mõisatest üldiselt õiguse. Üksikjuhtudel kohtas ka kodanikuseisusele kuuluvaid ja rüütli- Mõisad tekkisid Eestis juba 13. sajandil võõrvallutuste käigus. Mõisa mõisa õiguseid mitte omavaid mõisaid (Bürgergut). 1866. (Liivimaal) ja andis (läänistas) selle pidajale kõrgem feodaal, kelle saagiks siinne ala 1869. (Eestimaal ja Saaremaal) aasta seadustega anti mõisate omamine oli langenud. Uurijad arvavad, et tegelikult oli mõisataolisi talusid juba vabaks, millega mõisaomanike kontingent oluliselt laienes ja seda ka Eesti vanematel ja osa Eesti ülikutest on lääniõiguse alusel muutunud talupoegade näol. mõisnikeks ja saksastunud. Uute rüütlimõisate moodustamiseks (nt jagamisega) oli nõutav mini- Eestis eraisikutele kuulunud läänimõisate näol on valdavalt tegu olnud maalne maa suurus. Vastasel korral loeti uut kohta poolmõisaks ehk rüütlimõisatega, (Rittergüter), millised said lõplikult nende valdajate maakohaks (Landstelle), millele ei laienenud rüütlimõisa õigused (neist pärisomandiks (alloodideks) 1783. aastal. Rüütlimõisad omasid ammus- olulisemana Maapäeval osalemise õigus). Kõrvalmõis (Beigut) oli pea- test aegadest olulisi eriõigusi (nt viinapõletamine, kõrtside pidamine, mõisa juurde kuuluv majanduslikult iseseisev üksus, vastas suuruselt jahiõigus jpm) ning riigiõiguslikke privileege (nt olid vabastatud maamak- rüütlimõisa nõuetele ja kindlustas rüütlimõisa omanikule täiendava hääle sust ja otsestest maksudest, omasid kohtu- ja politseiõigust, Maapäeval Maapäeval. Seevastu karjamõis (Hoﬂage) oli peamõisa perifeerne majan- esindatuse õigust jpm). Tõsi, neid eriõigusi ja privileege hakati 19. sajandi dusüksus ja omanikule mingeid poliitilisi eeliseid ei andnud. 26 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 27

Eramõisate kõrval kohtab Eestis ka üksikuid korporatiivsetele oma- kogude ajal ühismajandite lautadena nikele – kohalikele rüütelkondadele ja aadli sihtasutustele kuulunud ja on mõningail juhtudel kasutusel mõisaid. Mõisaomanikeks olid ka mõned linnad, samuti enamik kihel- praegugi. Sageli on nad siiski juurde- konnakirikuid. Viimased olid ette nähtud kihelkonnavaimuliku ülal- ehitistega „vääristatud”. pidamiseks (pastoraadid) ja kujutasid endast reeglina väikemõisat. Nad 19. sajandi esimese poole mõisa- omasid pea samasuguseid õigusi kui rüütlimõisad (va viinapõletamise, arhitektuuris arenes välja ansambli- kõrtsipidamise ja Maapäevast osavõtu õigus). lisuse printsiip. Mõisa peahoone ees Kroonu- ehk riigimõisad said alguse otseselt maahärradele, hiljem moodustus sageli suur muruväljak riigile kuulunud maavaldusest. 19. sajandi keskpaigani omasid nad samu ringteega, kuhu mõisaalleelt sõideti eraõigusi mis rüütlimõisad, erinedes neist riigiõiguslike privileegide läbi obeliskide või kõrgete kivipos- poolest. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul eraldati neist olulisemad tidega ääristatud sissesõiduvärava. metsad, millised allutati spetsiaalsele metsavalitsusele ja mis said aluseks Muruväljaku külgi palistasid majapi- riigi- ehk kroonumetskondadele. damishooned (tallid, aidad, tõllakuu- Läbi sajandite on mõisate piirid, mõisate arv ja omanikud pidevalt rid jms), mis pikkade kaskaad- või muutunud. Mõisaid müüdi, panditi, kingiti, tükeldati või siis jälle liideti. sammaslöövialuste reana muutsid Mõisaid on riigistatud ja eraomandisse antud või müüdud. Seetõttu tuleb kogu väljaku omapäraseks „templite mingit mõisa alati vaadata konkreetses ajalises raamistuses. Eesti Vabariigi väljakuks”. Seetõttu said ka kõige 1919. aasta Maaseadusega riigistati rüütlimõisad (sh kirikumõisad) olene- utilitaarsemad hooned (nt tallid) Vanamõisa mõisa viinaköögi mantel- mata nende omanike seisusest või rahvuslikust kuuluvusest (sh ka eest- omale sambad, karniisid ja muud korsten Lihula vallas (LT) lastest omanikelt). Juba varem võttis Eesti riik üle endised riigimõisad ja ilustused. -metsad, seisuslike asutuste ja Vene põllupanga mõisad koos metsadega. Nende monumentaalsete hoonete taaskasutusele võtmine oleks Võõrandamata jäid omavalitsus-, heategevate- ja teadusasutuste mõisad, oluline panus meie kultuuripärandi säilitamiseks. Kui need ei sobi uue samuti poolmõisad ehk maakohad juhul, kui selle omanik ei olnud samal tehnoloogia paigaldamiseks, siis ei leia nad tavaliselt otstarvet ning jää- ajal rüütlimõisa omanik. vad lagunema. Ärksamad omanikud võiksid sellisel juhul mõelda nende funktsionaalse kasutuse muutmisele – võibolla saab neid kohandada • Mõisatallid, tõllakuurid mõneks töökojaks ja pakkuda välja ettevõtjatele. Hea näide on Läänemaal Eriti uhked on raudkivist laotud seintega ning neljakandilise õuega mõisa- Ohtla mõisa raudkividest neljakandiline õuega tall, mille uus omanik tallid, mis leidsid otstarbelist rakendust ka hiljem. Neid kasutati tihti nõu- on taastanud. Ainsa sealse terviklikult säilinud mõisaobjektina on see suurepäraseks vaatamisväärsuseks. • Mõisarehed Mõisarehi oli pea ainuke mõisahoone, mis ei asunud ühtses mõisaan- samblis. See oli tingitud seal tehtavate tööde iseloomust – põllud asusid enamasti kaugemal ning suuremate tööde perioodil pidi olema palju ruumi vilja juurde vedavatele hobustele ja meestele, vilja äravedajatele, põhu kokkupanijatele ning äravedajatele. Praegusel ajal võib vanade mõisarehtede kiviseinu leida tihti just metsaservades. Mõisarehi oli tavaliselt iseseisev hoone, sest mõisal oli palju vilja. Tegelikult võtsid rehe baltisaksa mõisnikud üle eesti talumehe elamis- rehest. Kui algselt oli rehi viljakuivatamiseks mõeldud köetav ruum, siis Ohtla mõisa renoveeritud laut Martna vallas (LT) hiljem lisandus suurem viljapeksu ja vilja sisseveo ruum – rehealune. 28 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 29

Mõisarehed olid sageli külarahva peopaikadeks ja külanoorte tantsu- salajaste soovide täidemineku lootustega – need on kohtades, kus rahva- ruumideks. Hiljem tehti neis näitemängu ja korraldati väljanäitusi. pärimustes paluti mehelemineku või titeõnne jne. Varasemast ajast kohtab Rehtesid kasutati ka muude tööde jaoks, nagu lina ja kanepi töötlemine, nn näljakangruid (nt Palmse mõisas). mõisa põhu ja viinavabriku küttepuude hoidmine. Rahvamälestusmärgid – maaparandusobjektidele püstitatud kivid, Seega on rehed meie rahvakultuuripärandi lahutamatu osa. Nende lam- kivikangrud lahkunuile, hukkunud meremeestele jm. Leidub tekstidega mutamisel ehitusmaterjali saamiseks ei ole mõtet, võimaluse korral võiks kive, mis on püstitatud isetegevuslike kiviraidurite poolt, näiteks Ridala kaaluda nende korrastamist ja eksponeerimist puhkealade koosseius. vallas Parilas ja Sinalepa–Puise tee ääres. Külade, koolide ja talude mälestuskive on hakatud viimastel aastatel püstitama tühjaksjäänud küladesse ja talumaadele seoses talukultuuri Mälestuskivid tähtsustamise ja külade, koolide ning suguvõsade kokkutulekute korral- Mälestuskivid võib sõltuvalt nende rajamise eesmärgist jagada mitmesse damisega. kategooriasse. Mälestuskivid ja -tahvlid tuntud inimestele on näiteks: Theodor Lahingute mälestuskivid ja -märgid. Selline on näiteks eestlaste ja Lippmaa mälestuskivi Rangu nõmmel, Schilleri mälestussammas Puhtus, rootslaste vahelise lahingu mälestuskivi Lihula linnuse mäel. Säilinud on Eerik Kumari mälestuskivi Kirbla mäel, Sven Onno mälestuskivi Puises rootsiaegseid mälestusmärke lahingutele Põhja-Eestis jne. Palju mälestus- tema hukkumise koha lähedal, kunstnik Voldemar Väli mälestustahvel märke on püstitatud Teise Maailmasõja sündmustele. Probleemne on tema kodumaja (Sauetöngi) korstnal jne. suhtumine okupatsiooniaegseisse puhtnõukogulikesse mälestusmärki- Eriliigilisteks kivideks on kiviristid. Nii on näiteks Tõstamaal rist, kus desse. Ei saa salata, et ühelt poolt on siin tegu meie ajalooga, iseasi on, tüdruk olevat ligitikkuva poisi sirbiga tapnud. Mõne risti kohta on teada, kuidas neid esitleda. et see on pandud hukkunud kapteni mälestuseks, mõni kadumaläinud Kivikangrud ajalooliste sündmuste tähistamiseks. Tuntuim on kind- sõjamehele jne. lasti küüditamiste ja repressioonide mälestuskangur Pilistveres, kuhu Vähem on pärimustega kivisambaid – neid esineb põhiliselt Peipsi tuuakse kive kogu Eestist. On ka selliseid kivikangruid, mis on seotud kandis.

Külakunstniku Albert Kallasmaa (Breti) raiutud kivi Ridala vallas (LT)

Baptistide liikumise alguse mälestuskivi Ridala vallas Ungru jõe ääres (LT) 30 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 31

Pärandkultuuri märgid Nõukogude ajast Raudteerajatised Igal ajajärgul on oma elamiskultuur. Nii eksisteeris ka nõukogulik elu- Ilmselt on pöördumatult ajalukku läinud kitsarööpmeline raudtee. kultuur. Sellest ajast pärinevad elu- ja tootmiskultuuriobjektid on oma Säilinud teetammid on mõnikord kasutusel teedena. Tähelepanu tuleks sisult ja teostuse vormilt ning kvaliteedilt niivõrd eripärased, et esimese pöörata sildadele. Sageli on need unikaalse konstruktsiooniga – tera- pilguga on raske midagi väärtuslikuks pidada. Siiski on paljud tootmis- sest või tahutud graniitplokkidest. Omapärase arhitektuuriga säilinud hooned – laudad, töökojad jt ehitused võetud nüüdseks kasutusele teisel raudteemajad ja jaamahooned on praegu enamasti kasutusel elamute ja otstarbel: saetööstusteks, puidutöökodadeks, isegi vorstivabrikuteks, kõrvalhoonetena. osa on korrastatuna kasutusel ka endisel otstarbel. Nende ajalugu tuleks Ka likvideeritud laiarööpmelisel raudteel on palju tähelepanu vääri- kindlasti jäädvustada. Sama võib öelda ühiskondlike hoonete kohta, mis vat: veetornid, jaamahooned, auruvedurite ajast pärit kraan-püstakud, nüüd on kasutusel seltsimajadena, vallamajadena, poodide, teenustöö- pöörmeseadmed, perroonid, omapärane kroonuarhitektuur – kõike seda kodadena. Tavaline on, et ajalooline mälu hoonete suhtes kaob juba ühe tuleks säilitada. Enamikke neist saab siduda turismimarsruutidega, seda inimpõlve möödudes. Võib välja selgitada mõne huvitavama – näiteks enam, et raudtee ajaloost on teada palju värvikaid lugusid. esimese drenaažkuivenduse objekti piirkonnas, esimeste väikekolhooside kontorite asukohad, masina-traktorjaamade ja hobulaenutuspunktide Sõjalised objektid asukohad. Mööda ei saa vaadata ühest nõukoguliku tootmiskultuuri mär- gist – piimapukkidest talude väravais. Neid on mitmel pool ka taastatud Militaarse sisu või päritoluga mälestised ei ole suures enamuses küll Eesti ja kasutatud dekoratiivsetel eesmärkidel. Ära märkimist väärivad suurtel oma- või rahvakultuuri näidised, kuid Eesti ajalooga on nad seotud igal maaparandusobjektidel likvideeritud talukohad ja küladki, kus mõnikord juhul. Kuna need mõjutasid omal ajal tuntavalt meie elamisviisi, siis küllap on säilinud õuepuud. on seos kultuuripärandiga ikka olemas. Nõukogude Liidu baaside tule-

Kindlusraudtee Naissaarel (DP)

« Piimapukk Luiste külas Märjamaa vallas on tänaseks muude- tud küla nostalgia- maiguliseks tähiseks (LT) 32 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 33

Sellest ajast võivad olla veel mälestustes säilinud kohad, kus sõjaväeosad laagris olid, lahingupaigad, väeosade asukohad, liikumisteed. Samuti on andmeid õppuste maa-alade, laskeharjutuste paikade jne kohta. Teatakse näidata sõjavangide laagri- ja kalmistukohti. Sellest perioodist on ka suuremaid kaitseehitisi suurtükipatareidele (nt saartel, Tallinna ümbruses) jm. Esimesest iseseisvusajast pärinev militaarkultuur on juba päris meie endi oma, kuigi seda on üsna vähe. Siiski võib mälestuste järgi leida veel sõjaväeosade õppuste paiku, Kaitseliiduga seotud objekte (nt lasketiirud) jm. Siia gruppi võib liigitada ka skautide ja noorkotkaste laagrikohad. Okupatsiooniaegadest on pärit hulk militaarseid objekte – polügoonide metsad, mida metalli tõttu puidus saagida ega saeveskisse saata ei saa, baaside asukohad, õppuste ja dessantide paigad metsades ja rannikul. Endistes raketibaasides on säilinud kaitseehitised rakettidele, angaarid lennukitele. Iseseisvusaja algusele iseloomulik meeletu lõhkumistahe Ballistilise raketi šaht Pullapääl endises Nõukogude Liidu sõjaväeosas (LT) peaks asenduma ka nende sümbolite, kui ajaloo sõnatute tunnistajate, hindamisega – vähemalt osaliselt. Ka sõjaväelaste kalmistud on eetilises mõttes puutumatud kõigis tsivi- kuga, lennuväljade ehitamisega, Saksa sõjaväe poolt rajatud kaevikute liseeritud riikides – siia ei kuulunud küll Eesti NSV, kus tehti maatasa polügoonide rajamisega, aeti vooderdamiseks kasutati ära suur osa paljud külad inimestest tühjaks, Vihula valla Pedassaare ja Natturi külade paljud pidid seega oma elamis- kiviaedadest (TN) viisi muutma. Piirivalvetsoonide kehtestamisega muutus elamiskultuur täielikult – sadu aastaid kalastanud rannakülade elanikud ei pääsenud enam merele endale toitugi hankima! Militaarsete mälestiste alla võib lugeda juba muinasaegseid linnamägesid. Kuna muinaslinnused on kõik riikliku kaitse all ja vaevalt uusi juurde leida on, tuleb ainult teada, et kõiki töid, sh ka raieid, tee-ehitust ja puhkerajatiste ehitamist, võib seal teostada ainult muinsuskaitse- ametnike loal. Esimese ja Teise Maailmasõja ajast on mitmelgi pool kivitõk- keid, jooksukraave, dzotte jne. Paekivisse rajatud metsavenna punker Märjamaa vallas Purga külas (RA) 34 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT MAA JA RAHVA AJALOOGA SEONDUV 35 kõik Teise Maailmasõja matmispaigad, mis ei olnud Punaarmees sõdinud Vanad teetähised sõdurite omad. Teede rekonstrueerimise ning Militaarsete mälestusmärkide hulka võiksid kuuluda ka metsaven- õgvendamisega on järele jäänud dade peidupaigad ja punkrite kohad – toimus ju tihti haarangute käigus vähe vanu teetähiseid. Rohkem lahinguid regulaar- ja julgeolekuvägede osavõtul. Unustada ei tohi ka võib neid olla metsadevahelis- okupatsioonivõimude poolt rahulike tsiviilelanike kallal toimepandud tel kohalikel teedel. Kõige vane- kuritegude kohti. mad teetähised olid pae- või põllukivist (raudkivist) tahutud Vanad geodeetilised märgid verstapostid. Hilisemast ajast on kohati säilinud numbritega Triangulatsioonimaste kasutati kartograaﬁas kuni 1970. aastateni. Siis graniitposte, mis näitasid juba muutus valdavaks aerofototehnika ning tornide tähtsus vähenes. Siiski kilomeetreid, veel hilisemast on nende ajalooline tähendus suur, sest kaartide täpsustamine käis veel ajast – kuni 1960.–1970. aasta- 1960.–1970. aastatel. Geodeetilised kinnismärgid olid olulised koha- ja kõr- teni kasutusel olnud betoo- gusjoonte täpsustamisel. Triangulatsioonimasti all oli tavaliselt massiivne nist valatud valgeks värvitud, kivi, millesse oli kinnitatud metallist reeper – kontrollitud kõrgusjoone siniste palede ning mustade märk arvates merepinnast. Sellised reeperid asusid sageli ka eraldi suurte numbritega postid. kivihoonete, müüride või tornide vundamentides. Kuna triangulatsiooni Viimast tüüpi kilomeetri- tornid olid enamasti palkidest kuni 30 m kõrgused ehitised, on nad poste võib leida üsna sageli nüüdseks hävinud. Küll aga võib nende asukohad veel kindlaks teha vana tee lõikudes, mis kaare- vanemate inimeste mälestuste või vene sõjaväe kaartide abil. Mõnikord kujulisena asuvad uue sirge tee asusid sellised geodeetilised kolmjalad kõrgemates ehitistes – näiteks kõrval. Kui vana tee on veel kirikutornides. Neist on mõnedki säilinud. kasutatav, näiteks sealt lähtu- vate küla- või taluteede tõttu, 1934. a rajatud on võimalik sobivas kohas ole- Verstapost vana Tallinn–Pärnu maantee triangulatsioonipunkt vat posti eksponeerida, taasta- ääres Märjamaa vallas Vaimõisa külas (JK) Anija vallas Pillapalu des värvi ja numbrid. külas (AM)

Ära mine sinna, kuhu viib rada. Mine selle asemel sinna, kus pole veel ühtki rada. Ole teerajaja. 36 KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 37

III Kogukonna ajalooga seonduv Hauad, hauatähised pärandkultuur Kuni Teise Maailmasõjani teati kihelkonnakalmistutel puhkavate kohalike tegelaste sajandivanuseid haudu nimepidi. Viimase sõja järgse rahvaste rändamise tingimustes muutusid suurele osale elanikele uue elukoha ● Hauad, hauatähised ● Hiie-, ravi-, ohvriallikad kalmistud võõraks – nad ei tundnud kohalikke kultuuritegelasi, kooli- ● Hiied, hiiepuud, pärimustega puud ● Kabelimäed, õpetajaid, arste, apteekreid, hingekarjaseid, rääkimata sõjaväelastest, kultusehooned ● Katkusurnuaiad, katkukülaasemed kirjanikest, luuletajatest, kes kaugemal kuulsust kogunud ja kodukihel- ● Kultusekivid ● Kellatornid, lokulauad ● Kiiged, kiigemäed konnast kaugemale maetud. ● Kivisillad, -truubid ● Koolimajad ● Koolmekohad Nende inimeste haudade väljaselgitamine ja ühiskonnale teadvusta- ● Kõrtsid, postijaamad ● Külavainud ● Laadaplatsid mine oleks tänuväärne töö kodu-uurijatele. Kõigepealt tuleks küsitleda ● Magasiaidad ● Munakiviteed ● Moonakamajad kohalikke vanemaid inimesi ning panna kirja kõik seigad, mis nende ● Pritsikuurid ● Pärandkooslused ● Ristimäed, -puud isikute eluloost teada on. Võibolla leidub teateid kirikuraamatutes ja ● Seltsimajad ● Vallamajad ● Vanad kohanimed kalmistute plaanidel. Andmeid võiks küsida ka ametiliitude käest. ● Ühis- ja hädaabitöödega rajatud objektid Näiteks metsandustöötajatel, tuletõrjeühingutel, postitöötajatel ning teistelgi on oma arhiivid ning sageli juba osaliselt uuritud ajalugu, mida pole aga kirjalikult avaldatud. Kuni Teise Maailmasõjani avaldasid paljud ametiliidud (metsamehed, arstid, põllumehed) oma väljaandeid, kus leidub teateid üle vabariigi töötavatest oma ala spetsialistidest. Sageli võib leida kohalikke kasutusest välja jäänud kalmistuid. Mõni- kord on sellisteks kaugete külade väikesurnuaiad, samuti pere- ja sugu- võsakalmistud ning endised aadlikele kuulunud kalmistud. Leidub ka üksikhaudu. Nii on ristide ning kividega, millel mõnikord ka selgitav tekst, tähistatud juhuslike sõjaohvrite, hukkunud meremeeste, lendurite jt haudu. Sellise pärandi väljaselgitamine ja teabe täiendamine sinna mae- tute kohta võib tuua üllatavaid leide. Samuti annab see võimaluse väärtus- likumate objektide korrastamiseks ning laiemaks tutvustamiseks.

Hiie-, ravi- ja ohvriallikad Inimesed on iidsetest aegadest uskunud maa sügavusest välja pressiva puhta, selge ning jääkülma vee tervendavasse mõjusse. See sisendas austust ja oli salapäraga seotud. Seetõttu omistatigi allika veele imettegevaid võimeid ja selle andjale, ilmselt üleloomuliku võimega olevusele, tuli meelepärane olla. Et veetulv ei katkeks ja tema tervendav mõju ei kaoks, tuli veeandjale ohverdada. Kõige sagedamini toodi allika juurde mõnele kivile sööki-jooki või seoti allikaäärsele puule värvilisi linte. Suure häda korral või tänutäheks abi eest visati allikasse ka münte ja hõbedat. Suurte maaparandusobjektide rajamisega kadus väga palju allikaid. Praegu on neid veel võimalik leida kaugemal uudismaaobjektidest ning Kahele hukatud metsavennale püstitatud hauakivi Kaiu vallas Suurekivi külas (MM) aladel, kus metsakuivendust tehtud pole. 38 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 39

Raviallikana teatud Suursilma allikas Kuimetsa külas Kaiu vallas (MM)

Üldise põhjaveetaseme alanemise tõttu on needki enamasti veevaesed või annavad vett ainult kevadel ja sügisel. Mõnikord ei ole enam nähta- vaid veeväljavoolu kohti, kuid allikalise ala iseloomulikuks tunnuseks on mättaline, vesine, iseloomuliku rohttaimestikuga kaetud reljeef, kus sageli esineb kive, tüüpilisi samblaid ja veetaimi, mis viitavad vee pide- vale olemasolule. Pinnaseks on enamasti sõmer liiv ja klibu. Sellised alad omavad peale kultuuriväärtuse ka suurt loodusväärtust. Need on vääris- elupaigad – alad, kus inimtegevus pole pikka aega elu seganud ja seetõttu võivad seal olla elupaiga leidnud haruldased taime-, seene- ja vetikaliigid. Allikate kaitsetsoon peaks olema vähemalt 50 meetrit.

Hiied, hiiepuud, pärimustega puud Hiis oli ühtaegu nii „kes” kui „mis”, temas nähti väge ja võimu, mis asus kuskil piiratud maal. Sõna „hiis” esineb laialdaselt kohanimedes – Hiie- põld, Hiiesoo, Hiiealuse heinamaa, Hiievälja kuusik, Hiiepank, Hiietalu jne. On hiisi, kus on ka kalmed ja hiisi, kus pole kunagi kalmeid olnud. Hiide minek ei toimunud kunagi ilmaasjata – see oli suhtlemine mõju- võimsa paigaga. Hiieusk oli enam levinud just Lääne-Eestis. Enamasti olid hiiepuudeks tammed ja männid, kuid nendeks võisid olla ka teised puuliigid. Hiie juurde kuulusid tavaliselt hiiekivid ja hiieallikad. Hiis oli suure võimega hingestatud paik. Mitmel pool arvati, et hiiepuude Ravimiseks kasutatud pahaga „ohutamm” Ridala vallas Haapsalu–Laiküla tee ääres (LT) vigastamisel või raiumisel juhtub raiujaga õnnetus. 40 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 41

Puud on alati äratanud inimestes austust ja imetlust ning erutanud fan- taasiat. See käib eriti vanade ning suuremõõtmeliste puude kohta. Puudelt on mõne tähtsa sündmuse või otsuse eel nõu küsitud, haiguse korral on neilt ravi otsitud, mõnikord on neile ohverdatud. Erilise tähelepanu alla on rahvapärimuses sattunud suurte pahkadega, omapärase kujuga, kokku- kasvanud tüvedega või muude silmatorkavate tunnustega puud. Tihti oli iga küla ääremaadel mõni selline puu, mõnikord ka igal talul. Peale tervendavate puude, mida pole seotud hiitega, on mitmel pool veel ohvripuid, mis võivad olla ka hiite jäänused, kuhu ohverdatakse veel tänapäevalgi. Paljudel juhtudel on kohaliku rahva suhe puuga ähmastu- nud ning andmeid nende kohta võib leida kultuuriloolistest arhiividest. Sagedamini on pühapuudeks tamm ja pärn. Mida pikem oli puu eluiga, seda rohkem kogus ta enda ümber legende, uskumusi ja pärimusi. Puule võis mõjujõudu anda ka silmapaistev koht maastikul või tüve eriline kuju. Pärimused on sageli seotud mõne imega, näiteks tervenemisega, mõne seninähtamatu linnu või looma nägemisega, unenägudega, kus puu kõneles või hoiatas ette. Arvati ka, et puust tulenev vägi ei piirdu üksnes puuga, vaid kogu võraaluse pinnaga. Pühade puude puutumatus on seotud olnud tabu mõistega. Velise mõisnike Rosenthalide matmiskabel Märjamaa vallas (JKu) Traditsioonidega puude hulka võivad kuuluda mitmesugused puud. Kui mõne üksikpuu kohta on legend, nimetus või pärimus, on tegemist kultuuripärandiga. See käib ka puude kohta, millel on ainult nimi, sest ehk karidele jookseks ja palujad sedaviisi palju saaki saaksid. Kabelimäe pärimus võib olla aegade jooksul kaduma läinud või ei olda veel lihtsalt nimelisi kohti võib leida enamikus ammu välja surnud metsakülades õige allika peale sattunud. Igal juhul väärivad sellised traditsioonidega Läänemaal. puud säilitamist metsamaastiku väärindajana, siia kuuluvad ka metsa- 18. sajandi teisel veerandil hakkas seoses hernhuutliku liikumisega salud ja väiksemad puudegrupid, mille kohta on teada mõni pärimus. levima vennastekoguduse palvemajade rajamine. Algul peeti palvusi Rannalähedastel aladel ja saartel on säilinud veel vanu meremärkidena suuremates rehetubades, siis hakati ehitama lihtsamaid hooneid, mille kasutatud puid. Sageli on need nüüd metsaga ümbritsetud. Ka need puud välisilme oli sarnane rehielamuga. Sees oli ruumikas palvetuba pinki- tuleks kultuuripärandina üles otsida, säilitada ja tähistada. dega. Oli veel paar tuba kaugemalt tulnud jutlustajate majutamiseks. Palvemaja tubadel oli tavaliselt palklagi ja enamasti ka roovialune söögi Kabelivaremed, kabelimäed, kultusehooned, palvemajad tegemiseks. Vanad kiriku- ehk kabelimäed, kus tegelikult neid hooneid pole, on enamasti muistsed ohvrikohad. Sageli pandi paganluse väljatõrjumise ajal Katkusurnuaiad, katkukülaasemed sinna püsti rist, et rahvas ristile ohverdaks. Kohati kannavad kabelimäed Need on tavaliselt metsades säilinud mälestusmärgid inimasustusest. Kalme- või Kalmetimäe nime. Keskaegsed kabelid kujunesidki peamiselt Enamasti on sellised külaasemed säilinud kiviaedade jäänustena. Näiteks paganluseseguse ohverdamise kohtadeks. Ohverdati karjaõnne ja sigi- Soosalu ja Kuislema külade lähistel Läänemaal on männikus märgata mise pärast. Kadripäeval ohverdati lambaõnne pärast. Merele minnes ja kiviaedade aluseid. Pärimuse järgi jäid need külad tühjaks 17. sajandi merelt tulles ohverdati kabelitesse kalaõnne pärast. Hiiumaa Ristna kabeli lõpul Eestimaad laastanud katku ja näljahäda tagajärjel. Arvatavasti on varemetel käidi vanasti ohverdamas ja palumas, et rohkesti laevu randa selliste eluasemete jäänused ka Palivere lähedal Valgeristi vahtkonnas. 42 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 43

Kodu-uurijad saaksid vanade kirikuraamatute põhjal selgitada oma Kellatornid, lokulauad kihelkonnas katku ja nälja tagajärjel surnud inimeste hulka, vahel ka Kellatornid kui iseseisva funktsiooniga rajatised ei ole Eestis üldiselt kasu- matmistingimusi. Enamasti on sellest ajast kirjalikud andmed siiski kül- tusel olnud. Skandinaavias on neid kasutatud nii rahva kokku kutsumi- lalt katkendlikud, kuid tõenäolisi asustuskohti on siiski praegu võimalik seks kui ka hädaohust teatamiseks. Vähemalt üks kellatorn on püstitatud veel välja selgitada. Peale suuri katkuepideemiaid jäeti enamik nendest Eestis ka viimasel ajal – Rooslepa kalmistul kirikuvaremete kõrval. küladest maha ja alad metsastusid. Kindlamaid andmeid väljasurnud Rohkem on Eestis kasutatud lokulaudu, mis on tegelikult kellatorni külade kohta on Põhjasõja järgsest ajast. lihtsustatud variant. Lokulaudu kasutati inimeste kokkukutsumiseks mõisates ja suurtaludes, karja kojukutsumiseks jne. Kahe püstposti kül- Kultusekivid jes oli horisontaalne põikpuu, mille külge riputati harilikult kuuselaud pikkusega umbes meeter ja laiusega 20–30 cm. Sellel laual löödi lokku või Mitte alati ei olnud kultuse- ja ohvrikivid ümbritsetud hiiega. Ohvrikivi mängiti kahe puuvasaraga erinevaid rütme, mis tähendasid erinevaid sig- on kõige ürgsem, maailmas laialt tuntud altar. Enamasti on need kivid naale. Vahel kasutati lokulauana rauatükki (adrahõlm). Setumaal kutsuti ühe või mitme laia õõnestatud lohuga. Eestis on registreeritud umbes 400 raudlokku lüües külakabelisse palvusele. 1930. aastail püüti lokulauda kivi, mis pärimuste järgi on seotud ohverdamisega või omavad maagilist levitada kohustusliku tuletõrje- ja signaalseadmena. tervendavat jõudu. Paljud kivid on aga hoopis ilma lohuta. Peale ohvri- Lokulaud on üldse üks vanemaid signaalpille. Kõige tavalisem oli loku- kivide on arvele võetud umbes 1300 nn väikeselohulist kivi, millel on laua kasutamine karjase kojukutsumiseks, samuti sulastele ja päevilistele kümmekond, harva isegi mitusada väikest lohku läbimõõduga 5–10 cm. märguandeks töö katkestada, lõunale tulla jne. Lohud paiknevad nii kivi pealispinnal kui ka külgedel. Hiiumaalt on andmeid tuulekandle kohta. See koosnes kahest-kol- Need kivid ei ole pärimuste järgi seotud ohverdamistega – järelikult on mest maja välisuksele pinguli tõmmatud traadist, mille vastu kõlksusid nad nii muistsed, et rahva mälu pole neid säilitanud kultuseobjektidena. nööridel rippuvad puupulgad. Tuulise ilmaga panid pulgad traadid Taolised kivid on enam levinud Põhja-Eestis ja Saaremaal, kuid neid helisema. esineb ka Läänemaal ja mujalgi. Nende otstarve pole siiani selge, kuid usutavasti kasutati neid esiajal, eriti kivikirstkalmete perioodil surnute- kultuses või viljakusmaagias. Tasuks tähelepanelikult otsida kodukandis Kiiged, kiigemäed maaparandusest puutumata paikades suuremaid kive – selliste palju- Kiik oli noorsoo lõbustusvahend, mis on põline paljudel Euroopa rahvas- lohuliste kultusekivide leidmine võib viidata lähedalasuvale maa-alusele tel. Eesti tavapärane kiik oli kahe samba või puu vahele kinnitatud aiskiik. matmispaigale või eelajaloolisele asulakohale. Põhja- ja Lääne-Eesti kiigel oli kaks vahepuudega ühendatud kiigelauda ja 4–8 aisa. Arvatav väikeselohuline Harrastati ka lauahüppamist, mis on kiikumine palgi peale asetatud kultusekivi Märjamaa tasakaalustatud laual. Mõnel pool levis pöördkiik, kus samba otsas keer- vallas Laukna külas (LT) leva ketta külge oli kinnitatud istesilmuse või -lauaga nöör. Kiik oli tavaliselt külavainul või jaanituleplatsi lähedal. Kiikumine oli eriti moes lihavõttepühadel ja see kestis enamasti jaanipäevani. Kiikumas käidi pühade ajal, neljapäeva, laupäeva ja pühapäeva õhtutel. Kiigemäed olid suvel põhilisteks noorte kokkusaamise kohtadeks. Tavaliselt oli kiigemäel kaasas mõni pill, kas lõõtsmoonik (lõõtspill) või kannel, mille järgi siis tantsiti. Vanemaid pille, nagu putkepill, sokupill, lehepill, roopill, mängiti ja kuulati niisama. Populaarne oli ka torupill, kuid mitte igas külas polnud torupillimängijat. 44 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 45

Kivisillad, -truubid Kivisillad ja võlvitud truubid on meie maa mõjukamateks ning vaatamis- väärsemaiks ehituskunsti mälestisteks. Vähesed sellised on jäänud veel igapäevaseks püsiliiklemiseks. Vanu võlvitud ühe-, kahe- või rohkema- avalisi sildu on jäänud tee õgvendamisel oma kitsuse tõttu igapäevasest kasutusest välja, kas kõrval- või isegi umbteedele. Kuigi enamik maa- ja paekivist laotud võlvsildu on arvel muinsuskaitseobjektidena, laguneb suur osa väikesildadest pöördumatult. Lagunemise algstaadiumis ei vajaks nende konserveerimine kuigi palju raha, hiljem tuleb juba suures ulatuses konstruktsioone asendada. Peale võlvitud kaarsildade on teisigi huvitavaid silla- ja truubitüüpe, mida tasub võsast puhtaks raiuda ja eksponeerida. Nii näiteks on väikse- matel ojadel kasutatud kas raudkivist või paest laotud nn põskedega sildu, mille peal kiviplaatidest või valatud betoonist kate. Sildade ja truupide tähtsust eelnevate põlvkondade elus näitab kas või asjaolu, et isegi väi- kestele metsaojadele on ehitatud kividest võlvitud otstega kivitruupe. Võnnu koolimaja Ridala vallas (LT)

Koolimajad 17. sajandi lõpul asutatud köstrikoolid ja 18. sajandi külakoolid tegutsesid harilikult muuks otstarbeks ehitatud hoones (mõisarehed, talu rehielamud, kõrtsid jm), harva oli kool oma majas või rehielamusse ehitatud suures kambris. 19. sajandi teisel veerandil hakkas küla- ja vallakoolide arv kasvama. Koolile eraldati maa koos õpetaja palgamaaga ja koolimaja (koolitalu) ehitati rehielamuna. Siis ehitatud väikesed koolid olid rehetoata palk- elamud, ühes otsas klassituba, teises õpetaja korter (1–2 tuba) – neil olid klaasaknad ja korsten. Kui koolide jaoks eraldati maa koos õpetaja palgamaaga (nn koolitalu), ehitati kooli jaoks sageli rehielamu, kus koolitoaks oli tavalisest suurem eeskamber. Mõnes koolimajas oli ka sahver ja isegi köök õpilaste jaoks. 19. sajandi keskpaigast on üle Eesti teada roovialuse elamu eeskujul ehitatud koolimaju. August Kitzberg annab ühest sellisest järgmise pildi: „Kui eeskoja lävest sisse astusid, oli hulga inimeste pärast põrand kaasa toodud lumest lödine, sulailmaga lausa poritiik, seda enam, et keset eeskoda näopesu koht oli. Kirjutustunnis mahtusid laudade taha kõik, kes paberile kirjutasid. Kes aga tahvlile kirjutasid, neil oli ruumi igal pool mujal kükitada küll. Rehkendati püstijalu keset põrandat. Samade laudade peal ka söödi. Koolituba kasutati ka magamisruumina. Õlgedega täidetud kotid toodi pööningult alla ja laotati Piibe maantee kivisild Anija vallas Raudoja külas (AM) 46 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 47 põrandale. Siis tõsteti lauad ja pingid üksteise otsa. Leib, liha, kartulipuder, mis kellegi vanemate poolt jõudu mööda nädalamoonaks kaasa pandud, külmas kotti- des sahvris enamasti kivikõvaks. Eeskoja taga see must ruum – oi see oli kole … see oli nn köök – roovialune, alt laia õõnega, ülevalt kitsaks minev korsten, seal rippus koolmeistri keedukatel.” 19. sajandi lõpul ehitati koolihooned tavaliselt palkidest, laudvoodriga. Enamik neid koolimaju jäeti maha peale seda kui 20. sajandi kaheküm- nendatel aastatel hakati ehitama arhitektide projekteeritud koolimaju või viidi nad ümber riigistatud mõisatesse. Vana koolimaja kasutati siis vanadekoduks või muuks otstarbeks.

Koolmekohad Koolmekohtadeks nimetatakse jõgedes leiduvaid kõva põhjaga kohti, kus jõgi oli nii madal, et oli võimalik hobuse ja vankriga läbi sõita. Kevadise suurvee korral või suurte vihmade järel tuli aga koolmekohtades vankri- koorem tükkhaaval üle jõe tassida. Kuni 20. sajandi alguseni toimuski suurem osa küladevahelisest liiklusest läbi koolmekohtade kulgevaid teid mööda. Sildu ehitati tavaliselt pikemate ja suurema tähtsusega teede puhul, mis kulgesid ühest maakonnast teise. Kohaliku liikluse jaoks lasid mõisnikud ehitada sildu põhiliselt mõisaid ühendavatele teedele. Koolmete eri vorm on kividest ülekäigukoht. Seda kasutati jalgsi taludevaheliseks liiklemiseks. Madalasse kohta laoti suuremad kivid Angerja Mäe kõrts Kohila vallas (AS) üksteise järele nii, et oli võimalik kuiva jalaga üle minna.

Kõrtsid, postijaamad Algul olid kõrtside omanikeks ainult ordumeistrid ja piiskopid, hiljem Endisajal olid kõrtsid kooskäimise ja ajaviitekohad, kus müüdi alkoholi said kõrtsipidamise õiguse läänimehed – vasallid. Rootsi ajal said juba (peamiselt õlut ja mõisaviina). Maakõrtsid hakkasid levima 15. sajandil. kõik mõisad loa ehitada oma maale kõrtsihoone. Algul müüdi kõrtsides Seal said ööbida ka reisijad, kusjuures hobuste jaoks oli tall, liiklemine ainult õlut, hiljem hakkasid mõisnikud ka omatoodetud viina müüma. toimus siis ju ainult hobustega, kas ratsa, vankri või kalessiga, olenevalt Kõrtside võrk laienes peale seda, kui hobuvooridega hakati pidevalt reisija soost, seisusest ja jõukusest. 17.–18. sajandil loodi postijaamad, Peterburi viinaga varustama. Enamasti oli kõrts kiriku juures, sageli ka kus olid juba paremad ööbimistingimused ja hobuseid vahetati järgmise mõisa läheduses, küla kõrval ainult suurte maanteede läheduses. reisietapi jaoks. 19. sajandi lõpul oli Eestis üle 2000 maakõrtsi. Kõrtsidel oli maarahva elus tähtis ühiskondlik koht, siin tehti kauba- Varasemad kõrtsihooned ehitati vanima elamutüübi, rehielamu, lepinguid, käidi lõbutsemas, peeti koosolekuid, palgati teenijaid-sulaseid. järgi. 18. ja 19. sajandil arenes välja pikk (kuni 85 m), kõrge kelpkatusega Pärast viinamonopoli kehtestamist 1900. aastal kõrtsid suleti ja hooneid hoone, mille ees oli sammastikualune ja otstes tallid ning kõrtsiruumid hakati kasutama viinapoodidena, einelaudadena, seltsimajadena. öömajaga. Paremates kõrtsides oli ka saksakamber. Vanemad kõrtsihoo- Kõrtside taastamine on raske, seda enam tuleks neid hoida asjatu lõh- ned olid valdavalt palkehitised, 19. sajandil hakati puuosadele lisama kumise eest ja müüre lagunemise peatamiseks konserveerida. Järeltulevad kivist juurdeehitisi või ehitama kivihooneid, vanad savi ja kivipõrandad põlved omavad ehk rohkem materiaalseid võimalusi meie rahvapärandi asendati laudpõrandatega. taastamiseks. 48 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 49

Külavainud nagu vill, lina, nahk, mesi jne. Suuremate keskuste või ühendusteede ääres olevad laadad tõid nii Tavaliselt moodustub sumbkülas tänavate ristumiskohast vaba kujuga müüjaid kui ostjaid kokku üle maa. Igas kihelkonnas oli oma traditsiooni- väljak, mis oli küla ühiskondliku elu keskus. Vanasti kogunes külarahvas lise laadapidamise koht, mis tavaliselt püsis aastakümneid või isegi -sadu. vainule kui oli vaja arutada majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme. Oli ka spetsiiﬁlisi laatasid, nagu Avinurmes puunõude laat, kuid enamikel Hommikuti kogunesid siin külanaised enne karjamaale minekut. Tavaliselt laatadel kaubeldi igasuguse kaubaga. Väiksemate kihelkondade laadad oli külal ühine karjane, kes siit karja ühiskarjamaale ajas. Tihti asus siin või kaugemates piirkondades toimuvad laadad haarasid tihti ainult küla kaev, mille kõrge kook oli üle katuste näha. kohalikku või paari naaberkogukonda. Külavainul korraldasid noored suviti ka pidusid, kus tantsuks mängis tavaliselt lõõtspill. Kui vainu oli küllalt suur ja sobiva reljeeﬁga, võis seal olla ka külakiige. Sagedamini oli kiigemägi siiski eraldi, kuna külavainu Magasiaidad oli rohkem loomade jaoks mõeldud, mõnikord ka rööplik ning porine. Magasiaidad olid vallakogukonna kohustusliku viljatagavara (magasi- Sumbkülades koguneti külavainule rahvakalendri tähtpäevade tähistami- vilja) hoidmise aidad. Vajadusel võisid talupojad sealt vilja laenata. Esi- seks, seda eriti Lõuna-Eestis ja Setumaal. Nii peeti seal kirmaskeid, liha- mesed magasiaidad asutati Saaremaal 18. sajandil. Alates 1799. aastast võttepühade lõbustusi, kogunesid mardisandid enne talust tallu käimist hakati neid tsaari ukaasi alusel ehitama igasse valda. Algul olid need või saadi kokku nääriööl. puust, alates 19. sajandi keskelt aga kivist. Ustel olid tugevad raudhinged Hilisemal ajal, kui vilja peksti juba viljapeksumasinaga, mis traktoriga ja lukk, üle ukse käis raudkang. Trellitatud ja luukidega kaetud aknad või hobustega kohale veeti ning lokomotiivilt või traktorilt käivitati, toi- asusid räästa lähedal. mus külavainul küla ühine rehepeks. Kuna rehepeksumasina ülespanek Magasiaitade arhitektuuris rakendati enamasti mõisaaitade kujundus- oli suur töö, veeti peaaegu kogu küla vili ühte kohta kokku, kust siis võtteid. Algul ehitati magasiaidad enamasti palkseinte ja õlgkatustega, igaüks oma pekstud vilja ja põhu ära vedas. Ainult suurtaludesse sõitis nad olid väikesed (keskmiselt 4 × 3 sülda ehk umbes 8 × 6 meetrit), ees rehepeksumasin koha peale, aga seal oli tavaliselt tööd ka mitmeks päe- vaks. Rehepeks toimus talgute korras, nii et ega enne kogu küla viljapeksu lõpetamist mingeid koduseid töid peale loomade toimetamise teha saa- nudki.

Laadaplatsid Laatade pidamise traditsioon ulatub tagasi muinasaega. Keskajal tekkisid laadad tähtsamate liikumisteede juurde ja algselt peeti neid enamasti kaitsepühakute mälestuspäeval. Tavalised olid apostlite päeva (29. juuni), ussimaarjapäeva (8. september), mihklipäeva (29. september) jt laadad. Maalaadad olid talupoegadele tähtsad, kuna siin sai müüa oma kaupa ja osta sellist toodangut, mida talus vaja (soola, heeringat, rauda). Talumehed müüsid loomi, nahku, vilja, rasva, kanepit, lina jm. Laatadega kaasnes sageli ohjeldamatu õlle joomine, kaklused ja paganlike kommete harras- tamine. Laat oli talupojale hiljemgi paremaks kaubavahetamise kohaks, kuna seal olid kaubad odavamad kui poes ja rikkalikum valik, oma kaupa sai müüa soodsamalt, tähtis oli ka meelelahutus. Hobuste ja kariloomade ostu-müügil oli laat asendamatu. 20. sajandi esimesel poolel muutusid loomad peamiseks laadakaubaks ja vähenes kauplemine talutoodanguga, Munalaskme mõisa magasiait Nissi vallas (MS) 50 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 51 lai postidele toetuv varikatus, trepp ja platvorm. Enamik 19. sajandil Munakiviteed ehitatud magasiaitu on aga kiviseintega. Nad seisavad tavaliselt üksi- 20. sajandi algul sai hoo sisse klombitud ja ümarkividest kiviteede laial- kult tee ääres mõisate või suuremate külade läheduses. Ehitusel kasutati dane ehitamine. Neil oli nii riigikaitseline tähtsus kui ka majanduslik kohalikku paasi või munakive, viimastega koos ka telliseid (uste-akende ülesanne, tagada kaupade vedu iga ilmaga. Varasematel aegadel olid ääristuseks). 19. sajandi keskel hakati katuseid katma laastude või sindli- kevadeti ja sügiseti isegi suurte linnade ühendusteed sageli läbimatud. tega. Paljudel aitadel oli kivikatus. Vanemad põrandad tehti palkidest, Enamik selliseid teid on likvideeritud teede rekonstrueerimise käigus. uuemad laudadest. Seinad krohviti ja valgendati seestpoolt. Avarad Veel on neid säilinud õgvendatud teelõikude kõrval nö vanade teedena. ühe- või kahepoolsed uksed vooderdati tavaliselt laudadega. Seestpoolt Näitena võiks tuua Silla asula Läänemaal, samuti on säilinud Risti raud- laudluugiga suletavad väikesed aknad, õieti õhupilud, olid nelinurksed teejaama taga stiilne ringtee ning sõjaväe tarvis juba enne I Maailmasõda või kaarja pealisega ning kidaliste trellidega. Sees oli iga vilja jaoks oma Nõva metsadesse ehitatud kivitee. Sellise teejupi hooldamine ja säilita- salv, tehtud palkidest või punnitud laudadest. Suuremad aidad olid mine ei tohiks hea tahtmise juures olla raske, seda enam, et liiklus on mitmeruumilised ja igal ruumil oma välisuks. Magasiaitadest laenati neil tühine. vilja varakevadest peale kindlatel magasipäevadel. Laenatud vili kasu- Eriti väärtuslik oleks nende teelõikude taastamine, kus asuvad ka tati peamiselt külviks, sest kartulikasvatuse leviku järel muutusid nälja- vanad kivisillad või tee-ehitusega samast ajaperioodist pärinevad hooned, hädad harvemaks. Teatav hulk vilja pidi jääma aita ning sügisel vahetati samuti teetähised (kilomeetri- ja verstapostid). see uudsevilja vastu välja. Praeguseks on magasiaitu arvukalt säilinud, enamasti eraomandis ja ümberehitatutena. Koostöös omanikuga saaks ka neid kindlasti eksponeerida koduloomatkadel. Moonakamajad Moonakas oli perekonnaga põllutööline mõisas. Moonaka põhitöötasu oli moon (põllu- ja karjasaadused). Ta sai ka korteri moonakamajas, kütte, väikese maalapi ja võis pidada mõnd kodulooma. Moonakamaju hakati Eesti mõisates ehitama 19. sajandi keskpaiku. Need asusid üksi- kult või mitmekaupa mõisaõue lähedal või siis kaugemal mõisapõldude vahel. Harilikult oli moonakamaja 4 või 8 (harva 2 või 12) korteriga, mis koosnes kööktoast, esikust ja sahvrist. Vanemad moonakamajad olid keskse roovialusega (mantelkorstnaga), kus oli kõikide perekondade ühine köök. Moonakamaja juurde kuulus harilikult laut (jagatud perede vahel), mõnikord ait, saun, kelder ja isegi rehi. Moonakamajad kadusid Eestis 1920. aastatel. Kuna seal elasid ilma varanduseta, tihti rändavad mõisamoonakad, olid neil hoonetel rahvasuus asjakohased nimed, näiteks Vaksal, Valge kirp, Patamõisa jt. Sellised kohad tuleks tähistada mälestuskivi, kivikangru, sildi või infotahvliga. Võib-olla elasid nendes moonakamajades meie endi esiisad- esiemad.

Pritsikuurid 20. sajandi algul hakkasid külapilti tulema tuletõrjeseltside tornidega pritsikuurid. Osa pritsikuure ehitati palkidest, vähesed kohandati endis- Munakivitee endise Peraküla raadiojaamani Nõva vallas (JP) test kiviseintega magasiaitadest või mõnest mõisa abihoonest. Eriti 52 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 53 palju püstitati pritsikuure 1920.–1930. aastatel. Tornis oli tavaliselt ka valla üritustest. Tuletõrjeseltsid olid nii tugevad ja organiseeritud, et osal häirekell, kuid põhiliselt oli see voolikute kuivatamiseks. Voolikud olid neist oli oma seltsimaja, mis teistest seltsimajadest erines juurdekuuluva puuvillapresendist ja iga kord peale õppusi või tulekustutamist tuli need pritsikuuri ja torni poolest. kuivatada – seda oli hea teha tornis rippasendis. Pritsikuurides hoiti Enne II Maailmasõda ehitati pritsikuur pea igasse külasse. Need olid vajalikke seadmeid ning tööriistu: pumpasid, labidaid, ämbreid, kirkasid, tõelised kuurid – laudvoodriga üheruumilised vundamendita puitsõres- pootshaake, kirveid. tikhooned, 4–5 × 6–7 meetrit suured. Torn oli tavaliselt 7–10 m kõrge. Mõni Tuletõrjeseltsidel oli Eesti külaelus eriline koht – kuna neil oli tavali- väiksem pritsikuur oli ka ilma tornita – neid oli väikestes külades, kus selt ka puhkpilliorkester, olid nad vältimatud osavõtjad kõikidest küla ja seltsiliikmed talgute korras kuuri üles lõid. Tavaliselt polnud neis ka kalleid pumpi voolikutega.

Pärandkooslused Puisniit on looduslik rohumaa, kus kasvavad hajusalt või gruppidena puud ja põõsad. Tema säilimise aluseks on pidev niitmine, vajadusel võsa raie ning üksikpuude kõrvaldamine. Puisniit on olnud sajandeid Eesti maastiku osa. Teda võib pidada säästliku majandamise musternäidiseks. Puisniidult sai talu heina, vihtu, hagu, puitu, pähkleid, marju, seeni, ravimtaimi. Omaette väärtus on puisniidu maastikuline ilu. Et mõista pärandkoosluste – puisniitude, puiskarjamaade, loopealsete, ranna-, aru- ja luhaniitude seost elamiskultuuriga, vaatleme näiteks üht talupere ja puisniidu aastaringi.

Pritsikuur Vihula valla Vergi külas (TN) Niidiaia tammik Märjamaa vallas Haimre külas (KT) 54 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 55

Puisniitude väliselt pargisarnane ilme on tekkinud pideva majanda- mastele, eriti tähtis toidulisa oli see lammastele. Pärast rehepeksu hakati mistsükli tagajärjel. Peale maa tahenemist korjati kokku risu ja oksad, hagu raiuma peamiselt karjamaadelt, aga ka heinamaade puhastamiseks riisuti lehed, tasandati mutimullahunnikud. Seda tööd tegid enamasti ja niidupinna suurendamiseks. Hagu raiuti peamiselt kiiniga maapinna naised-lapsed. Oksad seoti kimpudesse, mis viidi koju pliidi alla, lehed lähedalt ja tehti kubudeks. Kubud laoti virnadesse, kust nad siis kuiva- pandi puude ja põõsaste jalamile või seest tühjade sarapuupõõsaste nult reeteega koju veeti. Seda tööd tegid enamasti vanemad sulased või keskele. Kui talus oli puudus karjamaadest, kasutati puisniitu kevadeti päevilised, kel jõudu rasketeks talutöödeks juba nappis. Päeva norm oli hädakarjamaana, kuid põhiliselt hoiti seda ikka heina tegemiseks. Niideti 35 kubu heinamaalt või 50 kubu karjamaalt (seal võis pikemad tüükad alati peale jaanipäeva, tavaliselt juuli keskel, kui hein oli täiskasvanud jätta). Puisniitudelt raiuti ka kütet, peamiselt vigaseid, mädanikega, ja maapinnal pesitsevate lindude pojad kodunt lahkunud. Hein tassiti kuivanud puid. Kakkudele ja oravaile sobivaid suurte siseõõntega puid lagedamatele lappidele puude vahel ja kuivatati seal. Selleks tuli mõni- ei raiutud. kord heina keerata paar korda päevas nädala-poolteise jooksul, kuna Kuivõrd tähtis oli meie esivane- see ei kuivanud puude all nii kiiresti kui lagedal. Nii valmis ja pudenes matele metsaandide osa toidulaua ka heinaseeme uuesti taimekoosluse täienduseks, mis oligi suure liikide täiendamisel, näitab üks Kullamaa arvu põhjuseks niidul. Erinevatel aastatel niideti veidi erineval ajal ja ka koguduse aruanne 18. sajandi esi- seemned valmisid erinevalt. Nii said aastakümnete ning -sadade jooksul mesest poolest. Nimelt kurdetakse, kõik taimed end seemendada, kuna uusi liike tõid tuul ja linnud-loomad et inimesed käivad eriti halvasti kiri- juurde. Juulis-augustis peale heinategu alustati karjatamist. kus heinaajal, pähklite ja humalate Heinateo järel algas ka lehisvihtade tegemine loomadele talvesöödaks. korjamise ajal. Siis minnakse massi- Vihad suurendasid sööda koguse umbes pooleteisekordseks, lehmad liselt kaugetele heinamaadele ja metsa- andsid rohkem piima. Vihad olevat kasulikud olnud ka hobuste ham- desse, ööbitakse küünides ja ei tulda tagasi enne, kui kõik, mis endale ja loomadele süüa kõlbab, on koristatud. Valitses viljapuude raiumise keeld, kui see polnud just hädavajalik. Viljapuudeks loeti aga kõiki sööda- vate viljadega puid – sarapuid, pihla- kaid, metsõunapuid, kibuvitsu, lodja- Hagude tegemine ja kubuks sidu- puid ja toomingaidki. Sajand tagasi mine on oskus, mida valdavad veel ei olnud ununenud veel näljatalved, vähesed (JKu) kus neist viljadest purustatud segu lisamine leivaviljale aitas kevadeni nälga ära hoida. Vajaduse korral saadi talu puisniidult ka tarbepuu – kasest tehti ree- jalased ja põhjavitsad, rattarummudeks lõigati metsõunapuu või jalakas, rattakodarad ja tuuleveski hammasrattad tehti künnapuust, ka aisad ning look said künnapuust kõige tugevamad. Pärnalt tõmmati niint, sellest tehti viiske, korve, märsse ja viljatuulamise sarjasid. Pärnapuu, aga ka lepp olid parimad puunõude tegemiseks – need ei andnud piimale ega võile võõrast maitset. Vaher on hästi sile ja kõva, see oli kõige parem höövlipaku puu. Kadakas oli hädavajalik puunõude ja ruumide desinﬁt- seerimiseks. Pajukoorest tehti karjapasun või vile, lepakoore all olev Mälestuskivi puisniidu taastajale Sulev Sootalule (LT) 56 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 57 mähk aga kõlbas maiustamiseks. Kui tuulega toodud seemnest kasvas kõrgendikke, sageli on neil kõrgendikel mõni kivi näha – võibolla ongi noor männipuu, tehti sellest pudrumänd, noored võrsed olid aga heaks sellise kõrgendiku all muinasaegne kalme või asulakoht. arstirohuks astma vastu. Loopealne ehk alvar on pärandkooslus lubjakivi avamusalal, mis Lapsed ja perenaised said puisniidult korjata marju, seeni, pähkleid, on tekkinud puurinde eemaldamisega ja karjatamisega sajandite vältel. tihti leiti maamesilase pesa suutäie linnumagusaga. Õitsevad põõsad ja Loopealsed pärandmaastikena on nii loodusliku mitmekesisuse kui ka maarohud olid aga sajandeid ainsad ihu- ja hingehädasid leevendavad Eesti kultuuri kandjad. Nad on hea näide selle kohta, kuidas harmoonilise ravimid. Nii kujunes puisniidust Eesti talukultuuri üks tähtsamaid koostis- koostöö tulemusena uut ja väärtuslikku luua, ilma et inimene ja loodus osi, õieti elamisruum, ilma milleta talupere elu poleks olnud võimalik. üksteise vastu töötaksid. Oluline on ka esteetiline väärtus. Euroopas on Kui puisniidud, nagu teisedki pärandkooslused ei ole kultuurinähtus, loopealsed väga haruldased. Seetõttu on neil suur väärtus ka turismiobjek- mis selleks siis veel on? tidena. Ürgmets pole küll vähema väärtusega, kuid tal puudub kultuuri- Puiskarjamaa on karjatatav hõre puistu. Seda nimetatakse ka metsa- line side inimesega. Koos ajalooliste mälestiste ja muististega – asulako- karjamaaks ja metsakopliks. Puisniitude ja -karjamaade maahooldus had, kivikalmed, kiviaiad, vanad ehitised ja käänulised teed, moodusta- kätkeb eestlaste sajandite pikkust töötraditsiooni, mis on seotud tihedalt vad loopealsed pärandkultuuri olulise osa. Loopealsed levivad Eestis meie rahvakultuuriga. Seepärast nimetatakse neid alasid pärandkultuur- aladel, kus paekivi jõuab maapinnani – Lääne- ja Põhja-Eestis, Pärnumaal maastikeks. Lisaks suurele esteetilisele väärtusele eesti kultuuris ja maasti- Koonga kandis, Raplamaal, Muhus, Saaremaal, kohati Hiiumaal, idapool kupildis on puisniidud väga liigirikkad taimestiku, puiskarjamaad aga on säilinud loopealseid kuni Kundani. putukate ja alamate loomaliikide poolest. Pärandkooslusi iseloomustab ka rikkalik nimekujude valik. Miks Sageli pole nende erinevus väga täpselt piiritletud, kuna sama ala puisniit, karjamaa või loopealne on vahel mets, nõmm, puuaed, metsaaed, kasutati nii niitmiseks kui karjatamiseks. Erandi moodustavad metsakarja- palu, padu, vahel sõeru-, võhma-, või katkupealne, selgitab kohalik rahvapäri- maad, mis kujunesid tavaliselt välja metsavahitalude ja muude metsa- mus. Need kohalikud nimetused tuleb alati kirja panna, ka see, mida selle talude juures. Kuna lagedat karjamaad polnud, siis tehti heina metsasihti- nimetuse selgituseks osatakse öelda. delt, karjatati aga hõredas metsas, sageli okaspuumetsas, kuhu oli selleks luba antud. Sinna viis tavaliselt roigas- või kiviaiaga piiratud karjatee, sest muusse metsa ei tohtinud loomi lasta. Selliseid karjateid võib leida veel praegugi kasutatavana. Metsas leiduva kultuuripärandi kaitse seisukohalt on aga tähtis kaitsta ja säilitada ka kõiki puisniitudel ja karjamaadel leiduvaid üksikobjekte. Aegade jooksul on neile ehitatud palkidest või paekivist heinaküüne, sinna on rajatud kaevusid nii heinaliste tarbeks kui ka loomadele vee võtmiseks ja piima jahutamiseks. Karjamaakaevude juures on olnud puutüvest või kivist välja tahutud jootmiskünad, võib leida isegi veel pool sajandit tagasi tehtud, kuid ära vedamata jäänud haokubuvirnade jäänuseid. Tihti on kiviaedu, mis on ehitatud niitmist takistavatest kividest või karjateede piireteks. Puisniitudel esineb allikaid, mille vett on tervendavaks peetud (silmaallikad) või väga vanu puid, mida on peetud pühaks või mille juures on endale tervendust otsitud (ohupuud, soovi- puud, ohvripuud). Kuna teadlased arvavad, et puisniiduilmeline maastik tekkis Eestis esimeste inimasulatega, võib puisniitudel või nende lähedu- ses leida muinasaegseid asulakohti. Ka võivad puisniidud ühtida vanade hiiekohtadega. Puisniitudel esineb üldise tasase maa foonil kühmjaid Loopealne Jalase külas Raikküla vallas (JK) 58 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 59

Ristimäed ja ristipuud Kõige selle tulemusena kerkiski üles vajadus ehitada oma seltsimaja. Tavaliselt püüti seltsimaja ehitada kihelkonnakeskusesse, külasse Ristimägede puhul on enamasti või külade rühma keskele mõnda sobivasse asundusse. Raskusi oli maa tegu mingi sündmuse tähistamiseks saamisega, kuna mitte iga mõis või peremees ei soostunud maatükki mõeldud kohaga. Tuntuim neist on müüma. Raha saadi pidude ja näitusmüükide korraldamisest, võeti laenu Hiiumaal asuv Ristimägi, kus kaks seltsiliikmetelt ja mujalt. Tihti andsid seltsi liikmed tasuta palke ja ehitus- pulmavoori kokku põrganud, tüliks töidki tehti talgutega. läinud ja ühest peig, teisest pruut Esimese seltsimaja ehitasid Toila talumehed 1882. aastal. 19. sajandil ei surma saanud. Praegu panevad nõutud veel ametlikke projekte ja seetõttu olid seltsimajad lihtsad hooned. möödujad nende mälestuseks mäele Mõnikord ehitati neid ümber magasiaitadest või kõrtsidest. 20. sajandil väikese risti, olgu kas või oksaraagu- hakati projekteerima spetsiaalselt seltsimajadeks mõeldud hooneid. Hili- dest kokku seotud. semad olid kohati juba imposantsed mitmesajakohaliste saalidega kahe- Ristipuude traditsioon on levinud kordsed kivihooned koosoleku, einelaua ja jalutusruumidega, piljarditoa, rohkem Lõuna- ning Kagu-Eestis, külalistetoa ja väiksemate gruppide tööks mõeldud ruumidega. kus leidub vanu hongasid (mände), kuhu külast igavesti lahkunu kal- mistule viimisel lõigati rist. Selliseid Vallamajad puid on mujalgi, mõnes kohas on 19. sajandi alguse talurahvaseadusega moodustatud vallad olid algselt puusse tehtud sälk. Mõnikord tehti peamiselt mõisavallad. Seisulikud mõisast sõltuvad haldusüksused muu- puukoorele peremärk, mille järgi deti 1866. aasta seadusega riiklikeks haldusüksusteks. Vallakogukonna sai määrata talus surnud inimeste ülesandeks oli arutada vormiliselt kohaliku halduse küsimusi – koolide arvu. Mõne pärimuse järgi tehti ülalpidamist, vaeste eest hoolitsemist, magasiaida ja vallalaeka valitsemist. ristid selleks, et surm ei pöörduks Valdadele tehti kohustus ehitada omale vallamaja. Teadaolevalt ehitati tagasi kummitama. Ristipuudeks esimene taoline Vana-Kuustes 1863. aastal. valiti enamasti mänd või kõva leht- Tavaliselt ehitati vallamaja suurema tee äärde, hoone suurus olenes puu. On ka teistsuguseid pärimusi, Ristikask Varstu vallas Pähni külas, valla jõukusest ning pindalast. Vallamajade peasissekäigu ees oli sageli kuid igal juhul on nimetatud puu mõnel pool lõigati kasele rist siis kui lahtine rõdu, uuematel klaasidega koda. Hoone taga oli majandusõu, mis näol samuti tegu traditsioonide ehk peres suri naisterahvas (TN) oli vallakirjutaja ning kasaka (käskjalg) kasutuses. Vallamajja sisenedes oli pärimustega puuga. esimeseks ruumiks „rahvatare”, praeguses mõistes ooteruum, sealt viisid uksed kartsa ja kantseleisse. Kantseleis toimusid ka kogukonna kohtu- Seltsimajad istungid. Sealt viis uks kirjutaja ruumi, kus siis kirjutaja või vallavanem 19. sajandil tekkis rohkesti seltse, need vajasid kohe ruume. Esialgu kasu- võttis vastu jutule soovijaid. Siin oli ka arhiiv ja kirjutaja tööruum. tati koolimaju, leeritube, vallamaju, üüriti ruume kaupmeestelt ja mõisalt. Vallamajas oli väike arestikamber, kuhu vallakohtunikul oli õigus Enamasti töötasid seltsid aga suuremates taludes, mille peremehed olid panna mõneks päevaks järele mõtlema kaklejaid või kasutati seda kurja- seltsi liikmed. tegijate kinnihoidmiseks enne tapiga edasisaatmist. Vallamaju nimetati Kõikides neis ruumides aga ei saanud pidusid pidada, see oli kas kuni 20. sajandi alguseni ka kohtumajadeks. keelatud või olid ruumid liiga väikesed. Muusika- ja laulukoorikultuuri Valla käskjala jaoks oli vallamajas pliidiga tuba või eraldi köök. Maja arenemisega tekkis vajadus just suuremate peo ja väljanäituse ruumide teises otsas oli prii korter vallakirjutajale. See koosnes 2–3 toast, köögist, jaoks. Kui koolimajade ning seltsiliikmete oma ruumide kasutamine oli esikust, sahvrist ja majaalusest keldrist. Peale pisikeste valdade ühenda- tasuta, siis teiste ruumide üürimine hakkas talumeestel üle jõu käima. mist 19. sajandi lõpul, hakati ehitama esinduslikke kivist vallamaju, mille 60 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT KOGUKONNA AJALOOGA SEONDUV 61 kelpkatus kaeti kividega. Tartu- ja Viljandimaal ehitati palju tellistest vallamaju, mis olid värviliste mustriliste karniiside, nurkade ja viiludega. Akendele pandi proﬁleeritud piirdelauad. Ruume soojendasid pottidest või kahhelkividest ahjud. Vanad väiksed vallamajad jäid siis enamasti vaestemaja otstarvet täitma.

Vanad kohanimed Kuna maarahva igapäevane elu oli seotud põllumajandusega, siis oli alati vaja väga täpselt teada selliste paikade nimesid, kus tegevus käis. Nii olid omad nimed põldudel, heinamaadel, metsatukkadel, jõekääru- del, küngastel, orunõlvadel, karjamaadel jne. Tavaliselt olid need nimed mingil määral kohta iseloomustavad, näiteks Tagapõlde (ka talunimi), Karusekose, Rebaseaugu mets, Jõulumets (sealt toodi jõulukuuski). Mõnikord olid kohad pärimustega seotud – Hiiemäe, Verepõllu, Piksemäe heinamaa, Katlahaud. Oli ka seal elavaid loomi-linde iseloomustavaid paiganimesid – Karu- kõrbe, Huntaugu, Käopalu mets, Määra mägi, Kuresoo raba jne. Mõnikord Vanasti kutsuti teede hargnemiskohta Vihula valla Vergi külas Kolmeristiks, ka tee näitasid kohanimed seal toimunud sündmusi – Põlendmaa, Lagenõmme servas asunud piirikivile on märgitud kolm risti (TN) (kunagiste metsapõlengute kohad), Võllamägi, Tülimets (piiritülide objekt). Kohanimed näitavad metsas tehtud töid, näiteks Alesmaa, Alemaa, Alepõllu viitavad alepõllundusele. Matsimurru, Tagamurru, Tulimurru juures on võimalik arhiividest leitud nimed siduda tänapäevase situat- näitavad kohti, kus metsa töötati üles murruna, tavaliselt lepikus, kus siooniga. rinnakõrguselt maharaiutud puude kännud olid juba järgmisel aastal nii Vanematelt inimestelt võib kuulda kohanimesid, mida keskmine ja pehmed, et juuriti ja tehti põlluks. Kohanimed iseloomustasid ka sealseid noorem põlvkond ei tea. Et andmed oleksid usaldatavad, tuleks ühe koha elanikke: Peressaare, Pärnassaare, Mõurassaare, Kronkssaare jm. nimetusi küsitleda vähemalt kahelt-kolmelt inimeselt. Kui ühel kohal on Erilist tähelepanu tuleks pöörata vahtkondade (metsavahi tööpiirkond) mitu nime (ametlik, rahvakeelne hüüdnimi, pilkenimi), siis tuleb paral- nimede ﬁkseerimisele, kuna need ei olnud enamasti seotud külade, vaid leelsetele nimedele viidata. metsaosade pärimuslike nimedega – Lagenõmme, Liivamänniku, Mägede, Kohanimede kogumisel tuleks igal juhul koht ka fotografeerida. See Mustassaare, Puujala, Eruheina, Tagametsa, Pärtliaia, Seljametsa jne. võimaldab tulevastele põlvedele jäädvustada koha praegust välimust ja Seoses vahtkondade kaotamisega kaovad ka nende ajaloolised nimetu- mõnikord ka nime põhjust. Näiteks – soosilm võidakse üles harida, oja sed. Vahtkondade piiride märkimisel oleks otstarbekas märkida need võib kuivada, tammik võib hävida, aga vastav kohanimi jääb veel kauaks suuremate massiivide puhul.Üksikuid, tihti mõne kilomeetri kaugusel kasutusele ja kajastab kunagist olukorda, mida ka foto võib kinnitada. asuvaid lahustükke ei ole käesoleva töö raames otstarbekas sinna haa- Koos vahtkondade nimede kogumisega tuleks kindlasti ära märkida rata. Üldjoontes tuleks ära märkida ka vahtkondade asukohad, nagu teadaolevad metsavahtide ja metsnike elukohad. näiteks – Liivamänniku vahtkonna puistud asusid kahel pool Krahvi teed kuni Pokuti jõeni, edasi jätkusid Pokuti vahtkonna puistud. Väga arvukalt võib vanu ja juba ammu unustatud nimetusi leida vana- Ühis- ja hädaabitöödega rajatud objektid del mõisa- ja metsakaartidel. Uurijatel tasuks tutvuda Kirjandusmuuseumi Eeskätt majanduskriisi aastail hakati riigieelarvest eraldama raha elu- kohanimede registriga ja kultuuriloolise arhiiviga Tartus, hea tahtmise tähtsate, kuid samal ajal väljaõppinud tööjõudu mitte vajavate objektide 62 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 63

1867. a mõisa aidast antud vilja IV Talupidamisega seotud pärandkultuur eest laotud „Nälja- müür” Vana-Vigala ● Asundustalud ● Heinaküünid, kuhjalavad ● Eesti taluõu mõisapargis (KT) ● Kaevud ● Kivikeldrid ● Kiviaiad, tarad ● Kodukultuuri näited aastaist 1920–1940 ● Linaleoaugud ● Maakojad ● Põlised talukohad ● Püstkojad ● Rehielamud ● Saunad ● Savimajad ● Sepikojad ● Suitsuahjud ● Taluaidad ● Popsisaunade asukohad ● Väravad

Asundustalud 1919. aasta maareformi tagajärjel ehitati Eestisse kümneid tuhandeid uusi asundustalusid, millele 1930. aastate uue asundustegevuse käigus lisandus veel arvukalt uudismaatalusid. Niimoodi tekkis Eesti maastikku ehitamiseks, millega püüti vähendada sotsiaalseid pingeid ja tagada täiesti uuelaadne nähtus – vanataludest tavaliselt oluliselt väiksema töötuks jäänuile mingigi elustandard. Töölistele nähti ette alampalk, mis majandusüksusena asundustalud. Tinglikult võiks siia arvata ka 1940. tolleaegsete mõistete järgi pidi tagama äraelamise. Nii ehitati massilise aasta nõukoguliku maareformi käsitööjõuga 1920.–1930. aastatel hulga teid, sadamakaisid, süvendati tulemusena loodud uusmaasaajate kanaleid väiksemates sadamates, kaevati magistraalkraave, lõigati turvast majapidamised. elektrijaamade (Ellamaa, Ulila) kütteks. Nimetada võib näiteks Kaare- Sõja-aastail jäid paljudel juhtu- pere–Palamuse teed, Tartu sadama süvendustöid, Piirissaare kanalit, del taolised majapidamised lihtsalt Timmkanalit, Kasari ja Liivi jõe süvendamist, suuri magistraalkraave peremeheta ning lagunesid. Soine Endla ja Väätsa rabade kuivendamiseks jne. Osa tööjõudu suunati hoo- uudismaamaastik ei olnud sageli ajatöödele riigimajandites (Kuusiku, Jõgeva, Raadi), samuti uute elektri- elamiseks sobiv. Osalt jäeti asun- liinide trasside raietele. Oli ka kombineeritud töid, näiteks tegid hädaabi- dustalud maha kolhooside loo- töölised Risti–Virtsu kivitee ehitamisel mullatööd, kraavide kaevamise ja mise ajal, kui elu hakati koondama tee muldkeha ehitamise, sillutist ladusid juba õppinud töölised. Needki keskasulatesse. Siiski on mõnes objektid tuleks ﬁkseerida ja arvele võtta. kohas endistes asundustaludes elu- tegevus veel säilinud. On ka selliseid kohti, kus kunagist maja aset ümbritseb kuusehekk ja hooneidki pole enam olemas. Asundustalude piirkonnad vääriksid siiski tähele- panu ja äramärkimist koduküla Inimene saab kolm haridust: või -kihelkonna kodulooturismi ühe vanematelt, teise koolilt, kolmanda ühiskonnalt. kirjelduses – needki on osa meie Laanoja asundustalu Anija vallas Pilla- palu külas (AM) Viimane räägib kõigele vastu, mida kaks esimest on õpetanud. ajaloost. 64 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 65

Heinaküünid, kuhjalavad Eesti taluõu Praegu juba unustatud heinategemisviis taludes oli metsaheinamaade Vanemad andmed taluõuede kohta pärinevad arheoloogilistest uurimus- niitmine. Metsa- ja luhaheinamaad olid tavaliselt kaugemate rabade ja test, hiljem mõisakaartidelt. Üks vanemaid rekonstruktsioone on Olustve- soode, ka metsajõgede ääres. Põllumaadeks olid need liiga märjad, see- res väljakaevamiste teel leitud taluõu – sinna kuulus viis hoonet – elamu, tõttu asustust sinna ei tekkinud. Külakogukond kasutas sellist heinamaad saun, ait, sepikoda ja kõige viimasena lisandunud rehielamu. Sellises talus algul ühiselt, talude päriseksostmise järel jaotati heinamaatükid talude elati 12. sajandi keskpaigast kuni 14. sajandini. Mõned hooned olid mitu vahel. Sellised heinamaad olid sageli küladest 5–15 km kaugusel. Sinna korda üles ehitatud. mindi kogu perega nädalaks või kaheks, sageli koos loomadega. Heina Alates 19. sajandist on andmed konkreetsemad. Rehielamu, ait ja laut niideti käsivikatiga, ilusa ilma puhul hakati kohe kaarutama ja järgmise olid kolm põhilist hoonet, mis pidid korralikul talul olema. Peale selle päeva õhtul saadu panema. Vajadusel löödi saod iga päev laiali kuivata- olid taluõuel sageli lattidest suveköök, õueküün, kuur, aganik (agerik), miseks. Lõpuks pandi saod kuhja, hilisemal ajal veeti selleks heinamaale kartulikelder, sealaut, sepikoda. Kelder ja tall on hooned, mida on seosta- ehitatud palkküüni. Koju veeti hein juba talvel. Sageli ehitati roigastest tud talude päriseksostmisega, misjärel peremehel tekkis majanduslik ja lattidest kuni meetrikõrgused kuhjalavad, et liigvesi heina ei rikuks. võimalus ja huvi uusi hooneid püstitada. Keldrid ilmusid taluõuele 19. Tavaline küün oli hõre palkehitis, enamasti lahtise esiküljega. Katus oli sajandi keskel. Ka hobusetallide levik kuulub samasse aega. õlgedest, põhust või roost, hilisemal ajal laastudest või kimmidest (lõhes- Õuekoha valiku määrasid praktilised kaalutlused, nagu kuivem ja kõr- tatud lauad). Puitmaterjalina kasutati enamasti haavapalke ning -latte. gem koht, päikesele avatus, ligipääsetavus, kaevu rajamise võimalused, Rannaäärsetel metsaheinamaadel leidub ka kividest laotud statsionaarseid põldude ja karjamaade lähedus jne. kuhjalavasid ning paekividest rookatusega heinaküüne, millest vanemad Ilmakaari arvestati põhiliselt rehielamu paigutamisel. Valdav enamus pärinevad juba 18. sajandist. elamuid oli esiküljega soojade ilmakaarte poole. Mõju avaldas pinnareljeef – näiteks Teenuse jõe ääres on kõik elamud ehitatud esiküljega jõe poole, Liivi jõe ääres aga pooltel juhtudel puhta (kambri) otsaga jõe poole. Taluõue planeering kujunes vastavalt vajadusele – laudad asusid reostuse vältimiseks õue madalamas küljes. Samuti olid aidad enamasti rehielamu kambripoolse otsa lähedal, laudad ja tallid rehealuse poolses õue osas. See vastas kõige paremini igapäevaste toimetuste nõuetele. Läänemaal olid taluõued siiski üsna korrapäratu kujuga. Sageli oli kambri- poolne puhas õu eraldatud lautade poolsest karjaaiast. Puhtal õuel käisid ringi ainult kanad. Loomade jootmiseks oli tihti pikk puust küna, kuhu viis kaevu juurest renn, mille kaudu vesi künasse juhiti. Aiamaad olid enamasti suured. Eraldi olid kapsa- ja kaalikaaiad, hiljem hakati kasva- tama kartulit. Praeguses mõistes puuviljaaiad hakkasid tekkima 19. sajandi keskel. Nii on Kullamaa kihelkonna Kasenurme mõisa taludes viljapuuaiad esmakordselt märgitud 1850.–1860. aastatel. 20. sajandi alguseks olid viljapuuaiad juba enamikes taludes.

Kaevud Vanimad kaevud pärinevad II aastatuhande algusest. Need olid seest kivi Heinaküün Märjamaa vallas Paaduotsa külas (KT) või puiduga vooderdatud salvkaevud. Ühised külakaevud olid peamiselt 66 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 67

Lääne- ja Põhja-Eestis, kus kaev tuli sageli rajada läbi paksude paekihtide. Kivikeldrid See omakorda põhjustas sumbküla tekkimist, sest ainult siis oli tee kaevuni Tähelepanu väärivad kultuurimälestised on kividest laotud võlvkeldrid. kõikide elamiste juurest lühim. Selliseid külakaevusid, kus vesi püsib ka Varasemal ajal hoiti tera- ja juurvilja maa-alustes aukudes, mis vooder- siis, kui üksiktalude kaevud on tühjad, on veel praegugi. Sageli on nad dati õlgede ja okstega. Kartuli hoidmiseks kasutati kartulikoopaid. 19. siiski kasutamata, lagunevad või on täis aetud. sajandil hakati mõisate eeskujul ehitama kivikeldreid, millel oli palk- või Kaev vooderdati puidu puhul haava või kuusega – need ei andnud kivivõlvidega lagi. Kivist esiseinad tehti sageli mustrilised ja kujundati veele kõrvalmaitset. Salve peale ehitati kaevurakked 60–70 cm kõrguseni. eriti kaunina. Keldri ees oli väike esik. Mõnikord oli keldri peal mõne Need olid nelinurksed ja ehitatud ristnurgas seotud palgijuppidest. Peale palgi kõrgune katusealune ruum. tehti laudadest raam, kuhu asetati ämbrid. Paerikastes paikades on kaevu- Tavaliselt oli kelder pealt kaetud mullakihiga, kuhu ajapikku kasvas rakkeid ehitatud ka paest. Kui kaevu sügavus oli kuni 1,5 m, ammutati muru ning isegi põõsad, nii et keldrist kujunes omapärane looduslik vett varrega puukopaga. küngas keset taluõue. Kuna keldrist paistis tavaliselt välja ainult esisein, Sügavamatest kae- siis selle kujundamisega nähti kõige rohkem vaeva. Vahel oli see ehita- vudest võeti vett koogu tud suurtest tahutud kiviplokkidest või kiviplaatidest, ukse sepised tehti või pöörleva võlli peale silmapaistvad ning turvalised. Hilisemal ajal, kui talud suurenesid ja jõu- keritava nööri abil. Kae- kust kogusid, ehitati suurematele keldritele vaheseinad, eraldi ruumides vukook ehk -vinn oli hoiti juurvilja, kartuleid, õunu, keediseid jms. Suuremates taludes ehitati kinnitatud kaheharu- puuviljade säilitamiseks eraldi kelder. Omaette keldritüüp oli jõukamates lise kaevusamba otsa. taludes jääkelder, kus säilitati suviseks piima jahutamiseks ette nähtud Kaevukook oli tavaliselt jääd. Lõuna-Eestis oli mõnikord keldri peal ait (keldripealik), mis oli ehi- kuusest. Kaevukoogu tatud kivist või puust. Mõnikord oli keldri peal ainult paari palgi kõrgune tasakaal saavutati lisa- ruum (keldri lakk). Esiseinu tehti ka tellistest, silluseks oli tihti ühes tükis raskustega. Tühja ämbri väljaraiutud kivi, millesse sageli raiuti aastaarv. Selliseid imposantseid kaevu laskmiseks tuli kivikeldreid võib leida mitmel pool metsades, vanade talukohtade juures, rakendada sama palju tihti on nad seal ainsad säilinud rajatised. jõudu, kui täis ämbri Hoolikalt laotud kiviraketega kaev Juuru vallas kaevust tõmbamiseks. Pirgu külas (MM) Kaevu lähedusse pai- Vedama kõrtsi gutati tavaliselt suur küna loomade jootmiseks, mõnikord olid künad kivikelder Padise raiutud kivist. vallas Hatu külas Kaevuks sobiv koht veesoone peal püüti leida taimede, putukate ja (TN) ka muude tundemärkide järgi. Tihti lasti seda otsida kaevutargal (soone- tundjal) nõiavitsa abil. Nõiavits on tuntud kogu Euroopas ja kujutab endast kaheharulist kuivanud puuoksa (tänapäeval ka kõverat traati), mida horisontaalselt hoitakse ja aeglaselt edasi liikudes jälgitakse. Kui nõiavits teeb järsku nõksu allapoole, peaks sellel kohal olema veesoon. Mõnikord kasutatakse veesoone otsimiseks pendlit, mis veesoone kohal võnkuma hakkab. Oma kultuuriloolise tähtsuse tõttu tasuks mõni selline kaev taastada, see oleks ka tänuväärt koduloo õpetamise ja kodulooturismi seisukohalt 68 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 69

Enamasti oli selline aed rajatud ka põllu kaitseks. Kiviaedadega olid piiratud ka karjatanumad, mis viisid talu juurest karjamaale või loomade jootmiskohta. Ka karjamaadel olevad allikad piirati sageli kiviaia või roigasaiaga, et loomad ei saaks jalgupidi allikasse minna. Arheoloogide arvates võis olla ka rituaalidega seotud paiku, mida ümbritseti kivivalli või -aiaga. Mõned kultuuriloolased on püstitanud hüpoteesi, et on kiviaedade süsteeme, mis võivad viidata muinasastro- noomilistele teadmistele. Mitmel pool leidub kiviaedasid, mille otstarve ning isegi umbkaudne ehitusaeg on teadmata. Eriti metsaaladel võib leida kilomeetrite pikkuseid kuni meetrikõrgusi sammaldunud kiviaedu, mille vanuseks on hinnatud mitu sajandit. Nende rajamise kohta puudub veenev selgitus. On ka nii vanu aedu, et need on mattunud kuni poolemeetrise varise ja mättakihi alla ning aia koht on märgatav ainult lainekujulise kõrgendiku järgi maastikul. Mõnigi kord võib vanade kaartide ja looduses säilinud kivi- aialõikude järgi märgata, et aed on olnud kunagi palju pikem, kuid põl- dude raadamise, maaparanduse, teede ehitamise jm tööde tõttu on kunagisest verstapikkusest aiast säilinud üksikud jupid. Vihula valla Oandu karjamõisast alguse saanud 9,5 km pikkune kiviaedade võrgustik on Seega näeme, et kiviaiad on maakultuuri uurimisel ammendamatud paremini säilinud metsa all (TN) allikad. Isegi siis, kui mõni kiviaed on teada-tuntud otstarbe ja ehitus- ajaga, on ta ikkagi mälestusmärk eelmistele põlvedele, nende töökusele ning kodurajamistahtele. Sellistena väärivad kiviaiad hoolikat säilitamist meie loodusmaastikus. Kiviaiad, -kangrud, -raunad ja tarad Lisaks on kiviaedadel suur tähtsus paljude väheesinevate, sageli ka Aedu on ehitatud õue, aia ja põllu ümber kaitseks loomade vastu. Metsa- haruldaste taimede, loomaliikide ja putukate elu- või varjekohana. Näiteks vööndile iseloomulikuna levis Eestis kuni 19. sajandini püstaed ehk tara- mitmeid haruldasi samblikke on leitud just kiviaedadelt, siin elutsevad aed, mis tehti vitstega ühendatud hirtest ehk roigastest. maod, sisalikud, nirgid, kärbid, konnad, siilid. Siit leiavad nad ka toitu Põlde, karjamaid ja karjateid ääristas enamasti teibapaaride vahele putukate ja nende vastsete, vihmausside jm näol. Seega on kiviaiad, -kang- kinnitatud rõhtsatest lattidest lattaed ehk rõhtaed. Koduõue ümbritses rud, -raunad ja -vared bioloogilise mitmekesisuse säilitajad. tavaliselt tugevate postidega lattaed. Heinamaade kaitseks tehti kiiresti Nagu kiviaiad, nii on ka kiviraunad ja -kangrud inimtegevuse märki- valmiv soeselgaed (antsaed, sõõruaed, soejalgaed) – roikad najatati rista- deks. Vanematel aegadel koguti kivid raunadesse ja kangrutesse sageli tud teibapaaridele. Laialt kasutati kolme rõhtlati vahele põimitud kuuse- siis, kui põldudelt ja niitudelt koristatud kividest ei olnud vaja parajasti okstest varbaeda (pistandaed) – tavaliselt juurvilja- ja õueaedade kaitseks aeda teha või polnud selleks aega. Siis oli kiviraun tagavaraks, kui tuli loomade ja kanade eest. Vähemkäidavates kohtades ei tehtud sageli aeda mõnele hoonele vundament laduda, kelder ehitada, kaev vooderdada. väravat, vaid redeliga ülekäigukoht (mulk) kus 3–5 pulgaga redel toetus Tüüpilised kiviraunad tekkisid suurte kivide kokkuveol kivireega. Kive ei mõlemal pool aeda ühele kohale. tõstetud siis tavaliselt üksteise otsa, vaid asetati tihedalt kõrvuti. Selliseid Eriline koht on Lääne- ja Saaremaal levinud kiviaedadel. Need laoti kiviraunasid võib leida metsatalude asukohtades, kus plaanitud hoone tavaliselt põldudelt korjatud kividest. Kiviaedu on tehtud ka serviti lao- ehitamata jäi. Kivikangrud on enamasti kujunenud üksteise otsa loobitud tud kiviplaatidest. Lääne-Eestis on karjamaade ja teede piireteks olnud kividest, suuremad all, väiksemad peal. Selline tööde järjekord oli tavaline, ka kombineeritud kiviaed – kiviaia peal on omakorda latt- või roigasaed. kui kivid kuhjati otse kõlvikule või selle serva. 70 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 71

Kiviaedadel kasvavatesse koha kujundamisele. Anti konkreetseid soovitusi hoonete värvimiseks, puudesse tuleb suhtuda mit- ilupuude ja puuviljasortide valikuks. meti. Ühest küljest võivad Paljud ülalloetletud 1920.–1930. aastate hooned ja rajatised, osalt küll aedade peal kasvavad puud ümberehitatult, on säilinud siiani. Mõned selle aja kodukultuuri objekti- ja põõsad oma juurtega seda dest võivad olla ka metsamaadel. Kõik see on olnud meie omakultuuri murendada. Noored puuke- parem osa. Sellised objektid või nende kohad tuleks arvele võtta ning sed ja võsa tuleks kiviaialt kõr- nende ajalugu uurida. valdada. Samal ajal on vanad puud kiviaedadel sageli vää- Linaleoaugud ehk linaligu riselupaikade elementideks – neil vanadel, päikesele avatud Kivirägu Soonistes Märjamaa vallas (LT) Linaleoauke kasutati linavarte leotamiseks peale kitkumist, et linaluud puudel elab ja toitub sageli kiudude küljest lahti läheksid. Tavaliselt kaevati loodusliku veekogu haruldasi putukaid, seeni, samblaid, samblikke. Kui sellised vanad puud äärde kuni paari meetri sügavused augud, kuid metsakülades, kus vee- ei ole siiani kiviaeda lõhkunud, siis ei tohiks neid mingil juhul enam lan- kogusid ei olnud, kaevati linaleotiigid madalamatesse reljeeﬁ osadesse. getada. Ilmselt on juurestik nüüd juba moodustanud tiheda, aeda koos- Sageli olid linaleod külalähedastel metsaheinamaadel (puisniitudel). hoidva võrgustiku ning puude langetamine võib aeda hoopis lõhkuda. Linaleo põhja pandi mõned palgid. Neile laotud linapeod kaeti mademe Ka kiviaed ise on paljudele haruldastele liikidele elupaigaks. ehk vajutisega – oksa- või haokiht, mille peale asetati kivid või veetünnid. Lääne-Eestis haruldane, Alutagusel ja Setu aladel tavaline õueaed Sellega sai ühtlasi kapsa-, kurgi- ja lihatünnid sügiseseks saagipaiguta- oli tihe palkaed rõhtsatest palkidest, mis otsapidi kinnitusid tugevates miseks tihedaks. Linu leotati 2–3 nädalat, misjärel need laotati murule aiapostides olevatesse soontesse. Vanemal ajal olid erilisteks taraliikideks pleekima ja lõpuks kuivatati partel. kividest ümber eluhoonete või taluõue laotud müürtara ja püstpalkidest tara. Neil oli peamiselt kaitseiseloom sissetungijate ja röövlite, samuti sõdade perioodil ringi rändavate röövsalkade vastu. Selliseid tarasid said siiski ehitada ainult väga jõukad vabatalunikud või kogukonnad üksikjuhtudel.

Kodu- ja omakultuuri mälestised esimesest iseseisvusajast Peale Vabadussõda algas Eestis hoogne majanduse areng. Laia ulatuse saavutas ühistegevus. Maakohtadesse ehitati või rekonstrueeriti vanadest mõisamajadest Eesti Tarbijate Ühistu, Põllumeeste Seltsi ja teiste ühistegelike seltside hooneid, ehitati uusi seltsi- ja koolimaju, meiereisid ning koorejaamu. Asutati tõuaretuse ja aianduse ning põllumajanduse uurimise keskusi, sookatsejaamu mitmete kultuuride kasvatamise uurimiseks soost parandatud aladel jne. Esile kerkis hulgaliselt maahooneid projekteerinud eesti soost arhitekte. Kodukultuur lõi õitsele eriti 1930. aastatel, kui projekteeriti mitte ainult elumaju ja ühiskondlikke hooneid, vaid ka terveid talukomplekse koos haljastuse ja krundi planeerimisega majandus-, aiandus- ja puuviljanduse tsoonideks. Rajati taluparke ja puiesteid, eriti suurt tähtsust osutati aedade, tarade, väravate ja lipuvarda Poti talu linaleoaugud Vigala vallas Pallika külas (KT) 72 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 73

Maakojad Maakoda oli pooleldi või täielikult maasse kaevatud ning mulla ja mätas- tega kaetud latt- või palkkatusega köetav ruum. Enamasti kasutasid seda üksikud vallavaesed või kehvikud elamiseks või saunana. Maakoda võis olla ümmarguse või nelinurkse põhiplaaniga. Rannikul kasutati neid ka kalamajadena.

Põlised talukohad Põlistalud on tühjaks jäänud mitmesugustel põhjustel, nagu suurte kat- kude ajal ja sõdade tagajärjel. Põlistest talukohtadest aeti talupoegi välja ka mõisate majanduse tõusuperioodil 18.–19. sajandil, mil mõisates vilja- kasvatuse laiendamiseks tõrjuti talupojad sooservadele ja jäätmaadele. Eriti palju põlistalusid jäi maha peale Teist Maailmasõda repressioonide ja sundkollektiviseerimise käigus. Ka sõjaväebaaside ja lennuväljade rajamisega aeti inimesi kodukohtadest välja või asustati sunniviisiliselt ümber. Vanemate põlistalude hulka kuuluvad need elupaigad, mis rajati soosaartele, põlismetsadesse ja muudesse kaugetesse teedeta piirkonda- Põlist talukohta tähistavad õuepuud ja metsistunud ilupõõsad Ridala vallas (LT) desse mõisate omavoli või sõdade eest põgenenud talupoegade poolt. Kui pole võimalik määrata talu tühjenemise või mahajätmise aega, tuleb ikkagi pieteeditundega suhtuda inimese poolt loodu veel säili- sünni puhul. Seega on põlistel õuepuudel kultuurilooline tähtsus, eriti nud jälgedesse. Sageli ei ole nendest talukohtadest muud märki kui kui on teada selle talu järglaskond. Kui aga põliste õuepuudena koh- sammalde ja kõdukihiga kaetud kõrgendikud. Kõrvalhooned, nagu ait, tame pärna või künnapuud, võib pea alati kindel olla, et see on inimese kuur, suvekoda ja saun võisid olla ilma alusmüürita ainult suurematele istutatud mälestuspuu – need puuliigid levivad ja paljunevad Eestis kividele toetuvad, seega võiksid ka need kivid olla pidepunktiks hoones- looduslikult halvasti ja nõuavad viljakat kasvukohta. tuse piiritlemisel. Arvestades traditsioonilist hoonete paiknemist ümber õue, tuleks hoone kaitsetsooniks jätta vähemalt 25 m laiune riba ümber Püstkojad äärmiste veel nähtavate hoonete jälgede. Eraldi tuleks määrata keldri ja kaevu asukoht – nendes leiduv kultuurkiht võib anda lisateavet. Näiteks Hirreköök, koda, pilukoda, pinukoda – nii nimetati algselt ürgseimat on Rootsis riikliku kaitse all kõik talukohad, mis on dateeritavad enne elamutüüpi möödunud sajandi lõpuni ja kohati 20. sajandilgi. Püstkoda 1750. aastat, nendes talukohtades on kaevamistel leitud unikaalseid on kasutatud suviseks söögitegemiseks, et pliidi (lee) kütmisega mitte tarbeesemeid ja tööriistu. Kunagist talukohta võivad märkida vanad kärbseid tuppa meelitada. Mõnelgi pool võib neid veel alles olla või sammaldunud õunapuud, kreegivõsa, sirelid, lumimarjapõõsad jms. vähemalt teatakse nende olemasolust möödanikus. Püstkoja allosas oli Vanale talukohale viitab ka põlispuude olemasolu nooremas metsas, eriti latte tihedamalt, üleval hõredamalt, et suits läbi pääseks. Allosas olid kui need on lühikese sirge tüveosa ja laia võraga – see näitab, et puu on ringina laotud mättad ja kivid. Sageli oli olemas ka uks, mis keetmise varem lagedal kasvanud. ajaks eest ära tõsteti. Latid seoti ülalt vitstega kokku. Püstkoja keskel oli Rõhutada tuleks põliste õuepuude ja väravapuude säilitamise täht- kolle, mille kohal rippus puukoogu või ahelate otsas pada. Rannakülades sust. Enamasti on nendeks laialehelised lehtpuud – tamm, pärn, jalakas, on püstkodasid tehtud vastamisi asetatud paadipooltest. künnapuu, saar, vaher, aga ka mänd ja kuusk. Tavaliselt istutati puid ka Püstkoja otsene järglane on kivist või palkidest ehitatud suveköök. mingi tähtsündmuse puhul – uue maja valmimisel, pulmade või lapse Suveköögis toimusid samuti suvised söögitegemised, ka õlletegu, pesu- 74 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 75 pesemine, saunavee soojendamine ja loomatoidu valmistamine. Vahel oli Rehielamud siin ka söögilaud. Tihti olid suvekoda ja saun ühise katuse all. Eesti taluhoonetele oli iseloomulik kõrge, paksu õlgkattega kelpkatus. Kuna suveköök on juba ehitis, siis selle taastamine on suurem prob- Rannikul kasutati katusekatteks ka roogu. 18.–19. sajandil oli üldvalitsev leem. Küll aga võiks koduloolaste kätega taastada mõne püstkoja – kas rehielamu, mis koosnes kolmest osast. Hoone keskel oli põhiline elu- mõne turismitalu juurde, jõeäärsesse puhkepaika, kus ta oleks ühtlasi ruum – rehetuba, ühes otsas oli avar majandusruum – rehealune, teises loodusturistidele söögivalmistamise kohaks, või ka mujale sobivasse kamber või kambrid. kohta lihtsalt näidisena. See on omapärane ja ainulaadne hoone, mis peale Eesti oli tuntud Tihti kaeti püstkoja latid kuuse- või kasekoorega. Tulekolde ehituse ainult Liivimaa kubermangu Põhja-Läti alal. Rehetuba oli keskne kogu poolest jagunesid kojad kaheks: esimesse kuulusid kojad, kus tulekolle aasta elutuba, milles oli kolle. Sügisel kuivatati seal parte peal vilja. oli piiratud kividega, teise püstkojad, kus tulekolle oli piiratud hobuse- Rehetoas oli suur pae- või maakividest korstnata suitsuahi, mille peal rauakujuliselt 90–100 cm kõrguse müüriga. Peale koonusekujuliste oli soojakogujaks munakividest keris. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa püstkodade esines veel nelinurkseid palk- või kiviehitisi, mida nimetati välisukse või rehealusesse viiva ukse kaudu. Suitsupiir oli toas umbes samuti kojaks ja täitsid samu ülesandeid. Need olid laeta ehitised, mille 1,5 m kõrgusel, see võimaldas istuda madalal istmel ja küürakil ringi katus kaeti kisklaudade, puukoore või mätastega. Uks oli tavaliselt liikuda. Rehetuba oli umbes 3–3,5 m kõrge, põrandapinnaga 30–40 m2, otsaseinas, väike ja kõrge lävepakuga. Valgus pääses kotta peale ukse ka suurtes taludes kuni 70 m2. pajaakna kaudu. Kui tulekolle asus seina lähedal, ehitati puust kojal see Saksapärane kamber on hilisem lisand. Algselt oli see külm hoiupaik, sein kivist. Põrand oli kas lihtsalt tambitud mullast või savist, mõnikord kus suvel ka magati. Hiljem viimistleti see nn puhtaks pooleks, kus oli kaetud kiviplaatidega. erinevalt rehetoa muldpõrandast laudpõrand, vaibad maas ja seintel.

Püstkojad Varbola maalinnas Märjamaa vallas (JP) Rehielamu Kohila vallas Mälivere külas (AS) 76 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 77

Rehealune oli kasutusel majandusruumina, kus olid suured väravad vilja sisse vedamiseks. Seal peksti ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, ka olid seal vankrid ja reed. Rehealuse juurde kuulus aganik viljajäätmete hoidmiseks. See oli kitsas ruum rehealuse seina taga. Korstnaga maju hakati ehitama alles 19. sajandi algul, kuid veel 20. sajandi algul oli olemas suitsutaresid. Rehielamu on Eesti talupojakultuuri ainulaadne ja hindamatu mälestis ja kui vähegi võimalik, tuleks ümber- ehitamisel seda arvestada.

Saunad Saun on iidne ehitis kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika parasvöötmes. Soome-ugrilastele on omane leilisaun, milles viheldakse. Vanemad teated saunadest Eestis pärinevad 13. sajandist. Enamasti oli saun igas talus. Mõnikord oli saun poolenisti maa sees. Muldpõrand kaeti saunas käi- Rannaküla talu kõrvalhoone – saun ja sepikoda Oru vallas (LT) mise ajaks õlgedega. Korstnaid hakati saunadele ehitama alles 19. ja 20. sajandi vahetusel, kuid suitsusaunu leidub veel praegugi. Need ongi kõige huvitavamad saunad, mis meelitavad kindlasti ligi ka turiste. Mõnedes kehvikute väheldasi elamuid, kus rehetuba polnud või oli see väike ja piirkondades ei olnud saunad siiski eriti levinud, sh Lääne-Eestis, kus ainus ruum. Sauna sisustusse kuulusid veel õrred rõivaste riputamiseks, pesemiseks ja vihtlemiseks kasutati rehetuba. pingid, veenõud ja kibud. Saunas käidi laupäeva õhtul – mehed enne, Saunas oli suur kivikeris, mis köeti kuumaks, seejärel õhutati saun naised pärast. Mõnikord elas talusaunas ülalpeetav vallavaene, kes siis suitsust ja mindi pesema. Saunas olid õrred, veetoober, pingid, künad, sauna ajaks pidi sealt välja kolima. vannid ja leiliviskamise riistad. Vett soojendati suures pajas kerisel või ahjuesisel koldel. Mõnel pool suitsetati saunas liha ja vilja, vanutati villast riiet ja tehti muid töid. Saaremaal ja Muhus hoiti saunas lambaid. Savimajad Lisaks vihtlemisele ja pesemisele ka raviti saunas – pandi kuppe ja Maailma mastaabis on üheks enamlevinud ehitusmaterjaliks savi. Ka Eesti tasuti (masseeriti) lihaseid. Tähtsaim toiming saunas oli sünnitamine, mõisaehitustes on säilinud saviseintega hooneid, kuid erilist levikut need kuna seal oli sooja ja vett. Saunad ehitati enamasti palkidest, rannikul ja ei saanud. Neid kohtab eeskätt loomalautadena talurahvaarhitektuuris saartel ka kivist. Tõeline suitsusaun oleks praegugi suurepärane koduloo ja savirikastes piirkondades leidub praegugi veel ajahambale hästi vastu ja endiste Eesti eluviiside tutvustamise koht. Võib ju öelda, et kõik meie pidanud saviehitisi. esivanemad alustasid oma eluteed suitsusaunast. Saviehitise tehnoloogia oli lihtne – tehti raketis nagu praegusel ajal Enamasti ehitati saunad ümarpalkidest, üheks seinaks oli tavaliselt vundamendi valamisel. Selle laius oli umbes küünar (60 cm) ja kõrgus saunaahju tagakülg. Varem olid saunad üheruumilised, hiljem olid ees- sama. Savi tambiti umbes 10 cm kihtidena raketise sisse, kihtide vahele ruum ning pesemise (vihtlemis-) ruum eraldi. Lagi tehti sageli lõhestatud pandi sideainena kanarbikku, õlgi, pajuvitsu jne. Tihti taoti savi tihenda- palkidest, mille vahed topiti samblaga, nagu seinadki. Varasem muld- miseks hoone välisseintesse tihedalt pajupulgad. Töö käigus tõsteti põrand kaeti hiljem laudadega või toodi sinna saunaskäimise ajaks paar raketist ülespoole. Lõpuks tahuti saviseinad kirvega siledaks ja krohviti sületäit põhku. Pesemiseks oli tagaseinas umbes meetrikõrgune lava ja virtsas valmistatud ning sõnnikuga tugevdatud savimördiga. Materjal selle ees kinnine pink. Esines ka saunasid, mille lagi oli kaetud mulla või ei maksnud midagi ja tööjõudki oli odav. Tööd juhatav isik pidi olema mätastega soojapidavuse tõstmiseks. harjunud loodi ja liininööri kasutama, kuid ülejäänud töödel võis abiks Saunadeks nimetati omal ajal ka kalurite alalisi või ajutisi elamuid ning olla naisi ja lapsi. 78 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 79

Sepikojad neljakandiline alus oli 60–70 cm kõrge ja läbimõõt 1,5 m – seda nimetati ajukeriseks. Selline massiivne ahjukeris tagas vajaliku soojusmahtuvuse 19. sajandil tegutsesid külades vallasepad. Talude päriseksostmise järel ja kuumuse hajutamise. Kerise olemasolu aitab vältida põlemise ebaüht- hakkasid ka talud ehitama sepikodasid, eriti Lääne- ja Põhja-Eestis. lusest tekkivaid järske soojuse kõikumisi, sellele ladestub ka põlemisel Enamasti oli sepikoda (ka sepapada, sepapaja, paja) teistest hoonetest tekkinud tõrva kahjulikum osa. Ahjukerise peale ehitati tavaliselt puidust eemal. Sepikoda oli tavaliselt laeta katusega kivi- või palkhoone suurusega neljakandiline korsten, kus siis traatide peale riputati kalad. Külmsuitsu 5 × 6 m. Põrandaks oli tasandatud muldpõrand, katus kaeti kas laudade, ahjusid, mis on pika maa-aluse kanaliga, ehitati rannakülades harva. mätaste, puukoore või paeplaatidega, saartel ka õlgede või rooga. Raua Külmsuitsutust tehti tavaliselt suitsusaunades või roovialustes. kuumutamiseks ehitati ääs. Tagaseinas tulepesa kohal oli nelinurkne ava räbu välja viskamiseks. Lääne-Eestis olid sepapajad korstnaga, mujal mitte – korstna asemel oli katuses suitsuluuk. Taluaidad Sepikojas oli lõõts ja alasi, mis kinnitati pakule. Olid ka kruustangid. Ait on majandushoone taluõuel. Algseim vorm oli sammaslava, kus hoiti Söetagavara hoiti eraldi söekambris. Valgustamiseks oli luugiga suletav jahisaaki. Eestis oli levinud kolm aida tüüpi: viljaait, kalaait (lihaait, soola- ava või klaasitud aken. Tavaliselt oli sepikojal ühe poolega uks, kuid seaait) ja riideait. Peale nende oli veel kirstuait, kus olid ainult riidekirstud suurematel oli ka kahe poolega uksi vankri jm põllutööriistade sisse (Muhus), magamis-, söögi- (Saaremaal), õuna-, piima-, meeait jt. toomiseks. Et ait suvel ei soojeneks ja toiduained paremini säiliksid, tehti kalaaida Saaremaal oli sepikoda peaaegu igas talus. Lääne-Eestis, kus sepikoda- põrand mullast, savist või kivist. Niiskuse vältimiseks ehitati ait maapin- sid oli üldse sagedamini, ühendati sepikoda kohati suvekojaga, harvem ka nast kõrgemale. Seepärast toetusid aida nurgad suurtele maakividele. saunaga, üheks hooneks. Lõuna-Eesti vallaseppade sepikojad olid sageli Seinad tehti ümarpalkidest. Esiseina pikkuselt oli aida ees made ehk elamuga ühe katuse all. Ääs ehitati Kesk- ja Lõuna-Eestis pealt lahtine, sild. Kahe aida vahel oli sageli varjualune – aidavaheline, kus hoiti tarbe- mujal aga külgmüüridega ning oli kaetud paeplaadi või kummiga. riistu. Suviti magas noorem naispere või noormehed riideaidas. Sellisele Ümberehitamata sepikodasid on veel praegugi säilinud. Need tuleks suveruumile tehti ka aken. Katus oli kaetud enamasti õlgede või rooga. välja selgitada ja kokkuleppel omanikuga, juhul kui ta seda ise ei kasuta Lääne-Eestis on ehitatud ka paekivist aitasid. ega korras ei hoia, taastada ning kasutada kodulooturismi objektidena.

Suitsuahjud Mägede talu ait Rapla valla Ohu- Suitsutamine on soolamise lepa külas (RA) kõrval üks vanimaid toidu- ainete säilitamise viise. Ranna- piirkondades suitsutati kõiki püütud kalu, kõige rohkem lesta, tuulehaugi, räime ja kilu. Kuumsuitsetamiseks ehitati rannakülades pea igas talus statsionaarne suitsuahi 15–30 cm läbimõõduga raudkividest. Suuremad kivid pandi alla, väiksemad peale. Tuka talu suitsuahju ase Ridala vallas Sellise ahju ringikujuline või Kivikülas (LT) 80 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TALUPIDAMISEGA SEONDUV 81

Jälgi hoonetest, mida tõenäoliselt kasutati tagavarade hoidmiseks, on Kivist väravapost Eestist leitud juba 10.–11. sajandi asulakohtadelt. Ait oli erandlik ehitis Kurese külas Koonga Eesti taluarhitektuuris seetõttu, et hoone oli enamasti rajatud nurkade vallas (JK) alla asetatud suurematele kividele. Aita sissepääsuks tehti lõhandikest auk kassi jaoks, kes pääses hiiri püüdma. Tavaliselt oli aida sissepääsude poolne külg ülalt kaetud laia katuse- alusega. Katus toetus seal tavaliselt ülemiste palkide pikendamisega moodustatud konsoolidele. Mõnikord toetus etteulatuv katus sisselõigetega kaunistatud postidele. Vahel ehitati ukse ette ka kogu katusealuse laiuses ja pikkuses palkidest või laudadest põrand. Kui seda polnud, asetati ukse ette suur lame kivi, sageli mõni vana kasutamiskõlbmatu veskikivi või ehitati kolmeastmeline trepp.

Popsisaunade asukohad Erinevalt põlistaludest, mis asusid enamasti lagendikel, kõrgematel kohtadel ja mille ümber laiusid põllud, leiame popsi (sauniku, vabadiku) eluasemeid just metsaservadel, soode ja rabade ääres kuivemal põnda- kul, mõnikord päris väikesel rabasaarel ja sootaguse heinamaa äärel. Popsitalude asukohti on sageli raske määrata, seal võib olla näha ainult mõni kivi, sest popsisaunal vundament tavaliselt puudus. Sageli ei olnud või lingiga. Lääne-Eestis olid väravapostid kõrged ja ülalt ristpuuga ühen- seal ka kõrvalhooneid ega kaevu, sest kasutati lähedalolevat allikat või datud. Jalakäijaile oli õuevärava kõrval väike püstpulkadest jalgvärav. oja. Seega võib popsisaunade asukohti leida kohalike elanike küsitle- Kohati oli jalgvärav õuevärava sees. Kui värava keskel oli püstpuu, oli mise teel. Hilisemast ajast võib popsisauna asemeid leida ka suurtalude see ülaosas proﬁleeritud südame- või rombikujuliseks. ääremail, sest tavaline oli, et peremehe või perenaise vallaliseks jäänud Põllu- ja karjamaa-aedades oli sageli värava asemel mulk, mis suleti õele-vennale või muule sugulasele ehitas peremees saunelamu oma talu ükshaaval mahavõetavate või kõrvalelükatavate rõhtlattidega. servaalale. Kuna selliselt suutsid oma sugulasi kindlustada siiski vähesed Väravate konstruktsioon võis olla enam-vähem ühesugune, kuid rikkamad, oli nende saunade juures mõni õunapuu või kreek, mis võib kujunduses olid suured erinevused maakondade ja perede kaupa. Etno- sauna asukoha määratlemist abistada. graaﬁliste väravate kujundamine võttis erilise hoo sisse 1920.–1930. aastate kodukaunistamisaktsioonide käigus. Metsades võib leida veel mitmesu- Väravad guseid kivist väravaposte või väravate fragmente – peresurnuaia, mõisa ratsapargi või kabeli kunagisel asukohal. Eesti taluhoonetel olid tavaliselt kahepoolsed sagarail pöörduvad laud- väravad, algul rehealusel, hiljem ka laudal, tallil ja küünil. Rehealusel kasutati ka kõrvale lükatavat rippväravat. Õue- ja aiavärav oli paari meetri laiune, ühele küljele lahtipööratav, koosnes kahest püstpiidast ja hõredalt nende vahele kinnitatud rõhtlatti- Siin oled sa sündinud, dest, mida tugevdas üks või kaks diagonaalset sõlgpuud, mõnikord ka tasasel maal. püstpuu värava keskel. Väravakand oli vitsvõrude või sagaratega värava- Siit on su rahu ja tasakaal. posti külge kinnitatud, lahtikäiv ots suleti vitsvõru, pulga, puuriivi, haagi Paul-Eerik Rummo 82 TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 83

V Töötleva tootmisega seotud ehitatud läbi sajandite. 1960.–1980. aastatel tegeldi jahimajandites püü- pärandkultuur niste abil metsseajahiga. Selliseid lõkse võib olla säilinud praegu- ● Jahi, kalanduse ja mesindusega seotud kohad seni. ● Laevaehituskohad ● Lautrid ● Lubjaahjud, Alutagusel püsis kaua lööklõksu paemurrud ● Miiliaugud, söepõletuskohad kasutamine (nakas), mille läbi sööta ● Paadikuurid ● Parvetuskohad ● Potase- ja klaasikojad võtma tulnud loomale kukkus pähe ● Raua ja ookri leiukohad ● Savitööstused, telliseahjud ülesriputatud palk. 19. sajandil kae- ● Tuuleveskid ● Turbavõtukohad ● Tõrvaahjud, vati samas ka põdraauke. Kõigi tõrvaajamiskohad ● Vanad meremärgid nende püünisviiside demonstreeri- ● Vesiveskid, veskitammid misel peab olema tagatud ohutus – püünised peavad olema eemalt nähtavad, kuid mitte ligipääseta- Jahi, kalanduse ja mesindusega seotud kohad vad, neid ei tohi teha vabasse loodusesse, vaid selleks spetsiaalselt Kuna sellised rajatised pole kunagi olnud massiivsed, on neid väga vähe piiratud territooriumile. Lähemalt Liivamänniku jahikantsel Kullamaal säilinud. Võib olla vanaaegseid seest õõnsatest puupakkudest mesitaru- kirjeldame hundiauke ja -aedu. Koluvere külas(LT) sid, kuid kalatõkkeid, hunditarasid ning -auke, linnupüüniseid ja muud sarnast vaevalt leidub. Varasemal ajal peeti mesilasi metsas kasvavate puude looduslikes Hundiaiad või kunstlikes õõntes. Kui oma küla sarasmaadel leiti puuõõnes mesilaspere, võidi see peremärgiga tähistada ja siitpeale oli mesipuul oma- Esimesed kirjalikud teated hundiaedadest on 1544. aastast. 1851. aas- nik. Kunstliku tarupuu tegemiseks valiti enamasti vana tugev mänd. tal saadeti Liivimaa kroonumetskondadele hundiaia tegemise juhend. Puutüvesse raiuti tarutuuraga 3–6 meetri kõrgusele üks-kaks umbes Nende levik jäi hundiaukudest siiski väiksemaks. Aed oli kahekordne, meetrikõrgust pesaruumi. Ava kaeti küljelt laudadega, milles lennuava. läbimõõduks oli ette nähtud 3 m. Sellest väljapoole umbes küünra (45 cm) Sinna pandi siis sülemlenud mesilaspere teisest puust. Puule löödi sisse kaugusele tehti teine aed. Aed ehitati 2,5–3 meetri pikkustest ja 8–10 cm raudkonksud, et karu ligi ei saaks. Selline metsmesindus säilis 19. sajan- jämedustest koorimata lattidest. Latid seoti ülalt ja keskelt pajuvitstega dini, hiljem keelati vähemalt riigimetsades puude õõnestamine (1783. kokku. Keskmisesse ringi pandi elusloom – lammas, vasikas, koer, põrsas, aasta metsainstruktsiooniga). Seejärel hakati samal põhimõttel tegema kits või isegi kukk. Välimisel aial oli veidi kaldu uks, mis oli lahti, kuid puupakkudest pakktarusid. Mõnel pool punuti pakktarud pilliroost ja mis riivistus, kui hunt mööda koridori edasi liikus ja ringi täis saades õlgedest ning tihendati saviga. ukse kinni lükkas. Kahe aia vahe pidi olema nii kitsas, et hunt ei saanud Statsionaarsete kalapüügivahenditena kasutati mitmesuguseid kalatõk- ringi pöörata. keid, sääs-tarandeid ja kaitsasid (püstvarbadest aiad). Praegused kala- Teist tüüpi aiad olid kolme ringiga, kus keskmine ring oli tühi. püügieeskirjad keelavad selliste püügivahendite kasutamise, kuid vanade Peibutusloom jooksis kahe aia vahel seespool, hunt väljaspool. Kolmas töövõtete demonstreerimiseks võiks mõne ehitada kaldaäärsesse vette aiatüüp oli spiraalikujuline ja lõppes kitsa sopiga, kuhu hunt lõpuks jõu- selliselt, et kalad läbi pääseksid. dis. Püünis põhines kogemusel, et hunt tavaliselt tagurpidi ei liikunud. Ka loomade püüdmiseks on juba muinasajal ehitatud kunstlikke Neljas aiatüüp oli ruudukujuline ühekordne tara. Keskel oli post, selle rajatisi. Üks enam-vähem kindel muinasaegne jahirajatis on olnud Nõva otsas peibutis, nt kukk puuris. Uks sulgus spetsiaalse vinna abil, kui hunt metsades kahe metsajärve vahel, kuhu loomad aeti nende tabamiseks ületas värava läve. Sellised aiad olid levinud rohkem Lõuna-Soomes ja tupikusse. Huntide, karude, rebaste jt loomade püüdmiseks on püüniseid Põhja-Eestis. 84 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 85

Loomapüüniste kasutamine oli enamlevinud Kagu-Eestis. Loode- bruto-registertonniseid purjekaid, samuti arvukalt väiksemaid aluseid Eesti hundirohkus seostub teadaolevalt juba pool sajandit Läänemaa rannasõitudeks – kivide, puude, kartuli, vilja jm vedamiseks. Suursoo ja Leidissoo soostikega. Hundikarja suurus on sel alal ulatunud Kuna puulaevade ehitamine jätkus kohati veel Teise Maailmasõjani, mitmekümne isendini. Veel 1990. aastate algul kütiti siit kümmekond on nende laevaehituskohtade leidmine mõnel juhul veel võimalik. Ka hunti aastas. sellisesse kohta võiks rannas püstitada mälestusposti või -kivi ja panna välja tutvustava sildi. Hundiaugud Lautrid ehk valgmad Vanim kirjalik märge hundist ja hundiaugust pärineb Eestis 1388. aastast. Hundiaukude tähtsus kestis kuni 20. sajandini. Nende laialdast kasutamist Vanad paadisadamad asusid peamiselt kivises mererannas, olles harilikult näitab seonduvate koha-, talu- ja isikunimede levik, nagu Huntaugu mägi, mõlemalt poolt mitme meetri ulatuses kivide reaga ääristatud. Ridade Huntaugu mets, Hundilauda mägi, Huntauke, Hundimägi, Soehaua mägi. vahel oli põhi puhastatud ja kaetud ristsuunas hõredalt käsivarrejäme- Ka lähedalolevatele taludele ja seal elavatele inimestele on hundiaugud duste veerispuudega, millel paat kaldale tõmmati. Enamasti oli paadi nime andnud: Untaugu talu, Untaugo ja Undiaugu kõrts, Undiaugo kinnitamiseks mõne suure kivi küljes raud. Harilikult oli rannas võrgu- Villem, Untaugo Mihkel. majade juures mitu lautrit kõrvuti. Oluline tähtsus oli augu asukohal, oli vaja tunda huntide käiguteid. Lautrid kadusid koos väikeste rannapaatidega. Seoses rannikuäärsetes Üldiselt valiti aukude jaoks hundiaedade lähedal asuvad kõrgemad metsades puhkepiirkondade väljaehitamisega võiks vähemalt näidistena kohad – seljandikud, jõekaldad jne. Hundiauke tehti ka laudaseina äärde taastada ka mõned lautrid. või otse lauta – need püüdsid paremini, eriti talvel, mil hundid tihtipeale lautadesse tungisid. Mõnikord tehti laudaukse ette umbes meetrikõrgune tara, siis maabus hunt lauta hüpates otse auku. Tavaliselt kaevati hundi- auk ümmargune (Soomes ja Põhja-Eestis ka ruudukujuline), mõõdus pealt 2–2,5 m ja sügavusega kuni 2,5 m. Seinad vooderdati kivide või lattidega. Augud võisid olla kas vertikaalsete seintega või alt laienevad, on olnud ka koonusekujulisi auke. Mõnikord taoti augu põhi teritatud puutikke täis. Sööt pandi üle augu asetatud posti peale või augu põhja. Mõnel pool tehti augu ümber 1–1,2 m kõrgune varbaed koorimata lattidest. Arvati, et hunt võtab sööta paremini kui peab selleks üle tara hüppama. Samuti ei saanud ta siis auku lähemalt uurida. Pealt kaeti auk peente okste, õlgede, sambla ja lambapabulatega. Talvel kaeti augu kate veel lumega. Materjal augu ehitamiseks tuli tuua kaugemalt, väljakaevatud muld veeti ära, et hunt ei märkaks muutusi ümbruses.

Laevaehituskohad 1860. aastail hakkas Eestis arenema laevaehitus. Tähtsamad laevaehitus- piirkonnad olid Häädemeeste Pärnumaal, Kihelkonna Saaremaal, Käsmu Lääne-Virumaal ja Suursadam Hiiumaal. Seal ehitati ja lasti spetsiaalsetelt ellingutelt (staaplitelt) vette üle saja Lautrikohad Altja kalurikülas Vihula vallas (TN) 86 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 87

kaheks. Keskele jäeti suurematest paeplaatidest ümbritsetud tuleruum, selle peale kuhjati kuni ahju ülemise ääreni väiksemad lubjakivi tükid. Selleks, et tuld paremini ahju ülemisse põletusruumi suunata, laoti selle all paikneva tuleruumi võlv võimalikult hõredalt. Pesas hoiti tuld all mitu ööpäeva, mille jooksul lubjakivi temperatuur tõuseb 900–1000 kraadini. Samal ajal eralduvad kivist gaasid, mis põlevad värvilise leegiga – seega kivi põleb. Vanades lubjakiviahjudes põletati lubjakivi kuni viie meetri pikkuste puudega. Tulepesa kõrgus oli pärimuste kohaselt „mehest madalam”. Lubjakivi põletamisel saadakse nn kustutamata lubi. Tarvitamiseks tuleb lubi aga kustutada. Selleks kaevati maasse sügavad eelnevalt veega täidetud augud, kuhu kustutamata lubi kallati. Kostub mütsatus ja õhku tõuseb keev aurupilv – lubja kustutamine on äge protsess. Kustutatud lubjavikk lastakse läbi sõela. Korralik lubjavikk jääb puulabida külge nagu liim või värv. Hea augulubi on „rasvane”, võiga sarnane. Lubja kustutamine on ohtlik töö – raudnõus kustutamisel võib nõu kuumenedes söestada puupõranda. Kustutatud lupja võib säilitada üks- kõik kui kaua – ta muutub aina paremaks. Enne tsemendi kasutuselevõttu oli lubi peamiseks mördivalmistamise aineks, mida kasutati müüri ladumisel. Meie vanad kirikud ja kabelid on kõik ehitatud ilma tsemendita – kivide vahel on kivistunud lubimört. Suuremad lubjapõletuskohad on Lubjaahi Kehtna vallas Pae külas (RA) olnud Läänemaal, Harju-, Viru- ja Saaremaal, aga ka Pärnu- ja Rapla- maal. Lubjaahjud ja lubjapõletamiskohad, paemurrud Ka lubjakivimurrud kuuluvad pärandkultuuri objektide hulka, samal ajal on nad väga huvitavateks ja olulisteks paikkonna geoloogilise ehituse Lubja tootmist nimetatakse lubja põletamiseks. Traditsiooniliselt toimus näideteks. Ajalooliselt on väiksema tähtsusega olnud kruusa- ja liivakar- see lubjakivimurru (paemurru) lähedal metsas, sest kivi oli vedamiseks jäärid, kuna massilised tee-ehitused algasid alles 19. sajandil. Sageli oli sel raske, puu kergelt saadaval, pealegi kergeneb lubjakivi põletamisel umbes ajal talul oma kruusavõtukoht, kust siis oma tarbeks või teede prügitamise poole võrra. Eestis alustati lubjapõletamist 13. sajandil. 1867. aastal oli kohustuse täitmiseks materjali võeti. Eestis 304 lubjaahju, seda nii taludes kui mõisates. Esimesteks kiviehitusteks Eestis võib lugeda muinasaegseid mördita Lihtsam lubjapõletusahi oli kolme seinaga ja katuseta ruum, mis laoti laotud valle. Need olid sageli kalmete põhiehituseks, kivivallid olid ka tavaliselt kivist. See võis olla ka mäekülje sisse kaevatud koobas. Lubjaahi linnuste piirete allosas, küllap oli muinasajal kivielamuidki või abihoo- oli tavaliselt pealt lahtine, paksude seintega 3–5 m kõrgune kivisilinder, neid, kus kivid olid vahelt täidetud mulla või liivaga. vahest nõlval pooleldi maa sees. Sellist lahtist ahju nimetati miiliks. Veidi Tõelised kiviehitised, kus kivid seoti omavahel lubimördiga, tekkisid hiljem hakati tegema kivist või tulekindlast tellisest müüritud ümaraid Eestimaal välismaiste ehitusmeistrite – sakslaste, taanlaste ning rootslaste püstahje. Enne kividega täitmist tuli ahju sisepind kogu ulatuses katta juhtimisel. Enamasti olid need kultusehooned. Nii on teada, et Tallinnast saviga. Tähtis oli, et kõrgele kuumusele vaatamata püsiks kogu rajatis veeti ehituspaasi juba 16. sajandil Soome, kus töökodades Stockholmi ja koos. Sellepärast tehti mõnikord ahjukere ala- ja keskosa isegi kuni 2 m Uppsala ehitiste jaoks ehituskive tahuti. 17. sajandil hakkas tellis loodus- paksune. Eriti tähtis oli see ahju esiosa puhul, kus muldkeha puudus. Ees kivi kõrvale tõrjuma. Viimast kasutati hiljem eeskätt kirikute, kabelite asus ka nelinurkne küttekolde ava. Lubjaahjude levinumaks kõrguseks on ja mõisahoonete ehitamisel. Laiemalt levis looduskivi ehitusmaterjalina olnud 2–5 meetrit, läbimõõt 2–4 meetrit. Ahju täitmisel laoti selle sisemus 88 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 89

otsast ja põlemist tuli valvata nii ööd kui päevad. Kui tuli mõnest kohast mätaste vahelt välja lõi, oli tarvis sinna kohe uusi mättaid peale panna. Põletati umbes kolm ööd-päeva. Aeg-ajalt katsuti raudoraga torkides, kas puud on põlenud ja söestunud. Oli tähtis, et kõik puupakud oleksid läbinisti söestunud ja niisama tervelt koos kui ahju pannes. Söepõletamine sai suuremates kogustes alguse mõisates. Korraga pandi miiliauku 5–6 hobusekoormat puid. Saaremaal miiliti sütt ka maa peal. Söepõletajate tegevust peeti suureks kunstiks, sest puud tuli söeks põle- tada nii, et õhk juurde ei pääseks, vastasel korral põlevad söed tuhaks. Selles töös oli piirkondlikke erinevusi. Mõnel pool laoti umbes 2 m pikkused pakud miiliauku ja kaeti keskelt liivase mullaga. Siis tehti pakkude mõlemasse lahtijäänud otsa tuli. Kui pakud olid otstest söele põlenud ja eeldati, et tuli juba keskele ulatub, kaeti ka otsad liivaga kinni. Nüüd löödi pehmesse miililage katvasse liiva ligi 10 cm jämeduse teravaotsalise ridvaga augud, millest hakkas auruga segunenud suitsu välja tulema. Kõige lihtsamalt sai sütt põletada nii, et miiliauku visati umbes 2 m pikkused puupakud, mis alt põlema pisteti. Kui nad olid poolest saadik ära põlenud, maeti auk pealt kuuseokste ja mullaga kinni ja lasti mitu päeva seista. Siis võeti miiliauk lahti ja kõik puud olid söeks haudunud. Söe põletamiseks võeti kuivad puud, enim peeti lugu männipuu sütest. Seda tööd tehti tavaliselt sügisel ja kevadel. Paemurd Koonga valla Kurese külas (JK) 19. sajandi lõpus hakati sepatööl kasutama kivisütt ning sajandeid kestnud söemiilimine kadus unustusse. Siiski on kokkuhoidlikud Eesti talumehed oma tarbeks sütt miilinud veel 1920. ja 30. aastatel. Ajaloolised piirkondades, kus seda oli rohkesti ja odavalt saada. söemiilimise kohad on enamasti säilinud mälestustes ja kohanimedes. Paljudel õuealadel on vanimad ehitised kivist keldrid, sest need ei hävi- nud tulekahjudes ega lagunenud ilmastiku mõjul. Looduskivist ehitised on meie kultuuripärandi lahutamatu ja iseloomulik osa – paekivile on Miiliaugu asukoha ree- antud isegi rahvuskivi nimetus. Seetõttu võiks säilitada ning puhastada dab söeräbune pinnas eksponeerimiseks mõne talu või küla väiksema kivimurru, millel pole ning sageli miiliplatsi enam tootmisväärtust. Tihti on selliseid väikseid paemurde kasutatud ümbritsev madal ring- lihtsalt prügi mahapaneku kohtadena. vall (MM)

Miiliaugud, söepõletuskohad Miili- ehk söeaugud olid maasse kaevatud 5–6 meetri pikkused, 2 meetri laiused ja kuni 1,5 meetri sügavused augud, milles põletati sepasüsi. Sepasüsi oli vajalik sepikodades ääsitule tegemiseks ja raua enne sepista- mist hõõgvele ajamiseks. Auk laoti täis pikki männi- või kuusehalge, põlema süüdatud puud kaeti pealt mätastega, et tuli vaikselt hõõguks. Tuli süüdati tuulepealsest 90 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 91

Paadikuurid ja võrgumajad Potase- ja klaasikojad Võrgumaja asus tavaliselt mererannas, harvemini talu õues. Enamasti oli Klaasi tootmiseks on vajalik kvartsliiv, mis sisaldab üle 95% ränidioksiidi see ristpalkseinte, laud- või muldpõrandaga, õlg- või rookatusega. Neis ning potast. Räniliiva osa on 60% klaasi segust. Eesti parimad klaasiliivad hoiti võrke ja muid kalapüügivahendeid. Rannas paiknesid nad enamasti asuvad Aseri, Kunda ning Piusa ümbruses. Esimene klaasikoda Eestis randumissilla ehk lautri lähedal. Ühe lautri lähedal võisid olla mitme asutati teadaolevalt 1628. aastal Hiiumaal (Hüti). 18. sajandil oli väikesi kaluripere võrgumajad. Tihti olid võrgumajad kutsumata külaliste ja klaasikodasid paljudes mõisates, 18.–19. sajandi vahetusel oli klaasitööstus loomade eest roigasaiaga piiratud. Võrgumajade juures kuivatati võrke, juba üks tähtsamaid tööstusharusid Eestis. Klaasi tootmiseks oli vajalik mujal võisid loomad neisse kinni jääda. Väiksemad paadid viidi talveks voolava vee olemasolu, odav ja lähedal kasvav küttepuu ning kvartsliiv. tavaliselt võrgukuuri, suuremad keerati kummuli. Vanadel kaartidel märgib klaasikoja asukohta nimetus Hütte, Hüti, Üti, Kalamaja oli kalurite ajutine peavari rannas või laidudel. Need kauge- Potashüte või mõni nendega seotud muu liitsõna – Ütijõe. mates püügipiirkondades asuvad hooajalised elamud olid enamasti Läbi aegade on Eestis tegutsenud vähemalt 54 suuremat või väiksemat ristpalkidest ja roost või õlgedest viilkatusega ehitised. Neis oli tavaliselt klaasikoda, mis enamasti on tootnud lihtsast rohekast või pruunikast nn kaks ruumi, ühes hoiti püüniseid, teises elati. võsaklaasist pudeleid, kuid mõnikord ka lihvitud peegleid ja kristalli. Rannaehitustest on veidi teise otstarbega olnud nn päästejaamad. Nii Täiskristalliks sobivat liiva Eestis ei leidu. Kuna küttepuid vajati ühe asutati Hiiumaal esimesed kolm päästejaama 1872. aastal. Neid oli ka mit- ahjuga klaasitöökojas kuni 10 000 rm aastas, viidi töökoht 5–7 aasta järel mel pool lääne- ja põhjarannikul. Päästejaam kujutas endast kuuritaolist tavaliselt uude kohta. Seetõttu võib suurema osa klaasikodade asukohta- hoonet, kust metallkärul ootav päästepaat lükati mööda kaldteed vette. dest leida Kesk-Eesti metsarikastelt aladelt. Vajalik oli ka hea transpordi- Edasi aerutati juba 8–10-liikmelise meeskonnaga. Päästejaamad tegutsesid võimalus. Seega ei saanud klaasikojad olla väga kaugel suurematest tee- kuni Teise Maailmasõjani. dest. 19. sajandi algul likvideeriti palju töökodasid, kuna nad ei suutnud täita 1771. aastal kehtestatud nõuet märkida igale pudelile täpne suurus, valmistamise koht ja aasta. Eriti raske oli esimene nõue – põhja alla jääv Parvetuskohad sügav piibu jälg tegi pudelipõhja paksuks ja võimaldas ostjat mahuga Varem parvetati palgid võimalusel mööda veeteed otse saeveskiteni, mis eksitada. 20. sajandi alguseks oli järgi jäänud ainult neli-viis suuremat oli mugav ja võimaldas kokku hoida transpordikulusid. Eestis on hästi klaasivabrikut – Tallinnas, Põltsamaa ümbruses jm. tuntud palkide parvetamine mööda Pärnu jõge suurtesse lauavabri- kutesse. Kui metsarikastes paikades ei olnud suuri veeteid, siis kaevati paari meetri laiuseid ja kitsamaidki kanaleid, paisutati vesi lüüside ja Klaasikoja asupaika tammidega. Palke lasti neid mööda ühe- või paari-kolmekaupa alla kuni jääb meenutama suurema jõeni, kus nad parvedeks seoti. Samal ajal kasutati taolisi parve- klaasiräbu (JKu) tuskanaleid ka metsakuivenduskraavidena. Tuntumad taolised asuvad Tartumaal Järvselja suurtes laantes. Kui taolisi kanaleid ongi veel metsades säilinud, siis nende kindlustused on tavaliselt kõdunenud – kanalite küljed olid vooderdatud planku- dega, et palgid ei jookseks otsapidi kaldasse, vaid libiseksid edasi. Kohati oli parvetamine ainuke võimalus toimetada palgid saagimiskohta, veel 1920. aastatel kasutati palkide metsast välja saamiseks Marimetsa raba läbivat oja Rõuma küla ja Koluvere vahel Läänemaal. 92 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 93

Raua ja ookri leiukohad Hakati kasutama erivärvilist ja erineva kujuga tellist, eriti fassaadides. Tellised valmistatakse savist ja liivast, millest veega segades tekib Küllalt paljud arheoloogilised kaevamised ning uuringud on selgitanud, ühtlane mass. Algselt vormiti telliseid käsitsi, savimassi õiged ainesuhted et Eestis on tegeldud primitiivse rauatootmisega. Algelised ahjud olid ehi- määrati katsetamise teel. Segamiseks kasutati algul ainult labidat ja hiljem tatud meil mõneski kohas soos esineva madalakvaliteedilise ning vähese hobuajamiga telliseveskit ehk -sõtklat. See oli suur toober, kus oli keskel rauasisaldusega soorauamaagi sulatamiseks ja ümbertöötlemiseks. püsti puupiikidega palk. Märg savi ja liiv kühveldati ülalt sisse, hobune Koos soorauamaagiga leiti ka rauaookrit, punakaspruuni värvimulda, vedas „visplit” ringi ning liiv ja savi valgusid segatult toobri põhjas oleva mida kasutati puithoonete värvimiseks. Kui rauasulatamine soorauamaa- ava kaudu välja. Sealt võetud saviplönn löödi kõvasti kuusest tehtud gist ei saanud ilmselt olla suure levikuga tööndus, siis rauaookri leiukohti vormi, et see hästi täituks – seda nimetati tellise löömiseks. võib tänapäevalgi niiskemate okaspuumetsade servadelt leida. On teada Savi suruti tihedalt vormi, üleliigne lõigati pealt ära ümara pulgaga. rauaookri leiukohti, mida kasutati värvi valmistamiseks veel enne Teist Vormist kallati pehmed tellised varikatuse alla kuivama. Järgmisel päeval Maailmasõda. Raua ja ookri leiukohad võivad välja tulla metsamajandus- tõsteti tellised serviti. Kuivatada ei tohtinud liiga kiiresti, siis tellis pragu- tööde käigus, näiteks metsakuivendustöödel, puhkerajatiste ehitamisel. nes. Tuulutust reguleeriti sara luukidega. Tellisevalmistamise viimane etapp on põletamine. Selleks on kõige Savitööstused, telliseahjud lihtsam viis telliste ladumine miiliks, mida nimetatakse ka hauaks, sest see on tõrvaaugu kombel mullaga kaetud või ahjuks, olgugi et sel pole Kohalikud savitööstused (savitöngid, sauetöngid, tellishoovid jne) olid mingit müüritist. Alla jäetakse tulepesad ja telliste vahele sõrmejämedu- tähtsad maaelu tööstusliku ja ehitusliku tegevuse alustena. Nende levik sed õhuvahed. Algul toimub paaripäevane higistuspõletus, millega vesi ja tootmisvõimsused hakkasid suurenema pärast Põhjasõja-aegset majan- ettevaatlikult välja aurutatakse. Tuld hoitakse ülal mitu ööpäeva järjest. duse stabiliseerumist 18. sajandi teisel poolel. Esimesteks ja suurimateks tarbijateks olid arenevad mõisad, kes hakkasid uusi hooneid ehitama üha enam tellistest. See oli seotud mõisate viinaköökide asutamisega, kus nii ahjudeks kui korstnateks vajati hästipõletatud odavaid telliseid. Mitmetes maakohtades, kus savivarud olid ulatuslikumad (Pärnumaa, Viljandimaa), arenesid suured savitööstused, mis hakkasid oma toodan- guga varustama ka kaugemaid savivaesemaid piirkondi. Koos tellistega toodeti nendes tööstustes tavaliselt ka savipotte, kausse ja muid tarbe- nõusid. 19. sajandi lõpupoole kasutasid mõned eesrindlikud mõisad juba savist põletatud torusid põldude salakraavituseks. Kohalike savitööstuste jälgi on praegugi näha savivõtuaukude näol. Osaliselt säilinud hooneid, korstnaid, põletusahje või muid detaile tuleks igati säilitada kui ehitus- ja tööstusmälestisi. Eestlastest omanike telliselöövid tekkisid valdavalt 19. sajandi teisel poolel. Iga omanik märgistas tavaliselt oma tellised sisselõigatud märki- dega: nimetähed, kaldristid, haakristid, rombid, rõngasristid jne. Tellised olid kallid ja sellepärast võeti lammutatud majade tellised puhastatult uuesti kasutusele. Tellisetööstuse areng tekitas murrangu linnaehituses – nüüd oli saada odav ja kergelt toodetav tulekindel materjal. Linnastumine 19. sajandil ja tööstuse areng aina soodustasid tellise levikut. Kui algselt kivimaju alati krohviti, siis hiljem hakati nägema puhta vuugiga laotud tellisseina ilu. Telliseahi Märjamaa vallas Sulu külas (TN) 94 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 95

Liiga suure kuumuse korral võib savi sulama hakata. Tulepesa suust pii- luti, milline on tellise värv ja otsustati, kas sulamine on lähedal. Kõik see toimus kogemuste järgi. Põletamise tulemust nähti, kui miil oli nädalajagu jahtunud. Sellise traditsioonilise põletamise puhul on telliste kvaliteet alati ebaühtlane. Tulepesa lähedal on tellised tumedamad ning glasuurpinnaga – need nn raudpõlenud tellised sobivad puhta vuugiga välisseina või korstna ladu- miseks. Suurem osa portsjonist on punased müüritellised. Pinna lähedal olnud tellised jäävad alapõletatuks – need sobivad siseseinteks. Tellisepõletamise mahu suurenedes tulid kasutusele mehhaanilised plönnilõikajad ja ahjud, mida kasutati mitmekordselt. Tööstuslik tootmine läks üle ring- ja tunnelahjudele, mis tagasid toodangu ühtlase kvaliteedi. Paljudes telliselöövides oli olemas ka potivabrik, kus eraldi ahjudes põle- tati tarbekeraamikat. Hollandi tüüpi tuuliku kere Laisilla külas Märjamaa vallas (LT) Tuuleveskid Vanimad tuulikud olid ühele või kahele perele kuuluvad pukktuulikud. Mõisates ehitati kivist hollandi tuulikuid (torntuulikuid), millel pööra- Pukktuuliku emapuu Ridala takse tuulde ainult pea koos tiibadega. Hollandi tuulikuid ehitati ka vallas Sepakülas (LT) puust – siis olid nad kaheksakandilise tüvipüramiidi kujulised. 19. sajandil hakkasid ka jõukamad talud hollandi tuulikuid ehitama. Pukktuulikud paiknesid sageli hulganisti külade lähedal kõrgematel kohtadel. Kahekorruselist pukktuulikut kõrgusega umbes 3 sülda (umbes 6 m) kandis püstvõll läbimõõduga 0,5 m, mille ümber oli kuhjatud kivijalg. Ülal oli emapuu, mille küljes oli kereraamistik koos püstlaudadest seinte ja viilkatusega. Tiivavõlli küljes olev suur hammasratas vedas ülemise värt- naga ringi püstvõlli, mille alumisele otsale kinnitatud suurratas pani veskikivid pöörlema. Lääne-Eestis olidki rohkem levinud pukktuulikud. Kivist ehitatud hollandi tuulikud on hilisemad, peamiselt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Tuulikud olid enamasti nelja tiivaga. Vanemal ajal oli kahe tiiva jaoks ühine roog, hiljem hakati kasutama nelja eraldi roogu. Suurt oskust nõudis tiibade sõlgedele tarviliku nurga andmine, millest sõltus pöördevõimsus. Harilikult oli tiiva nurk kere pinna suhtes 15–16 kraadi. Hollandi tuulikute pööratavaid päid oli kahte tüüpi – kaheksatahulise kiivri või ümberpööratud paadi kujuline. Tuulikute asukohaks valiti kõrgemad ja lagedamad kohad ning need andsid vanadele küladele omapärase ja maalilise ilme. Mitmetes kohtades on veel näha kivivared püstpostidega – mõne sellise võiks risust puhastada, korrastada ja konserveerida kui koduloo tutvustamise objekti. 96 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 97

Turbavõtukohad Tõrvaahjud, tõrvaajamiskohad Turbalõikamine oli mõisas ja hiljem taludes tähtis töö. Turbapätse kasutati Kuna praegusajal on kasutusel erinevad ja efektiivsed konservandid, nii kütteks kui ka loomadele allapanuks. Hilisemal ajal oli turbapätside mis takistavad puidu ja muude looduslike materjalide kõdunemist, on lõikamine ja aunadesse panemine tähtis lisateenimisallikas. Turvast müüdi tõrv unustusse vajunud. Vanemal ajal oli tõrv peaaegu ainuke vahend, elektrijaamadele, viinaköökidele, pagaritöökodadele, kuivatitele jm. millega immutati palke, poste, niiskuse ja vihma käes seisvaid puitkonst- Talu oma tarbeks võeti turvast tavaliselt raba äärtest sobivatest lage- ruktsioone, samuti köisi, nahka, roguskit, vihmakeepe, et takistada nende damatest kohtadest, hiljem juba välja mõõdetud ja kasutamiseks lubatud märgumist ja kõdunemist. turbarabadest. Turbapätsid lõigati enamasti jalg lai ja küünar pikk Tõrva põletati männikändudest suhteliselt väikses, poolest saadik (u 30 × 30 × 50 cm). Oma tarbeks lõikamisel muidugi mõõdud tähtsust ei maasse ehitatud kahekordse silindri kujulises ahjus. Tõrvaahi ehitati omanud. Pätsid laoti aunadesse, kus need suve jooksul kuivasid. Mõnikord enamasti liivakünka sisse metsa serva. Seesmine torujas ahi laoti tavaliselt tehti aunade kohale ajutine katus. maakividest, hilisemal ajal oli see tehtud metallist. Välimine ahjukest oli Nendest töödest on praegugi säilinud umbes 0,5 m või rohkem süga- enamasti paekivist. Selle allossa jäeti kütteava, ülalt aga ehitati kokku vad ja 10–50 m laiad-pikad neljakandilised süvendid rabapinnases. Kuna seesmise ahjuga. Kahe toruja ahjuseina vahele jäi tühimik, mille kaudu peale sõda turbapätside vajadus järsult kahanes, jäi paljudesse kohtadesse kuumutati seesmist ahju. Selle põhjas oli tõrva väljavoolu toru. Enne aunadesse laotud turvast, mis seisab seal tänini. Ka see on meie maakul- kui seesmist ahju täitma hakati, määriti kõik selle praod saviga kokku. tuuri ajalugu. Mõne turbaaugu või -auna juurde võiks tee lahti raiuda, Tõrva ajamiseks kasutati männikände kohast, kus mets oli vähemalt 20 vajaduse korral ehitada väikese laudtee, nii saaks teadliku juhendajaga aastat tagasi maha võetud ja juurte väline kiht jõudnud ära mädaneda. tulnud loodusmatkajad tänapäevalgi näha, millega tegeldi kolm-neli Kännupilpad laoti tihedalt üksteise kõrvale. Kui ahi oli täis, kaeti ava põlvkonda tagasi. paeplaadiga ja määriti saviga õhukindlalt kinni. Tuli tehti sellesse ruumi,

Veel vaevumärgatavad turbavõtukohad Kohila vallas Hageri külas (AS) Tõrvaahju jäänused Koljaku külas Vihula vallas (TN) 98 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT TÖÖTLEVA TOOTMISEGA SEONDUV 99 mis jäi sisemise ja välimise ahju vahele. Kütmist tuli alustada ägeda tulega, hiljem polnud suurt tuld enam vaja. Umbes ööpäevase kütmisega saadi sadakond toopi tõrva. Männitõrv oli tumepruun, lõhnav, jahtunult mee- sarnaselt veniv, kõrvaltootena saadi ka sepasütt. Tõrvati paate, vankreid, laevu, püüniseid. Kui tõrvaahjus põletati vanadelt mahalangenud ja kõdunenud kaskedelt tohtu, saadi tökat. Seda aeti enamasti kummulipööratud pajas, mille peale tehti tuli. Tökatist saadi head veekindlat saapamääret, seda kasutati ka nahahaiguste ravimisel. Tõrvaajamine toimus enamasti kevad-talvel või sügisel. Tõrvaajamiseks vajalikud männikännud juuriti raiesmikul kangide abil juurtega üles. Kännud tükeldati ja eraldati osa, mis ei olnud tõrvane. Suletud ahjust eraldus kõigepealt tärpentiin ja nn puuhape (tõrvakusi). Seda on kasutatud kopsuhaigete ravimiseks. Ka tõrv on olnud kasutusel nahahaiguste ravimisel. Kuna tõrvaajamiseks ei kasutatud enamasti suuri statsionaarseid ehitisi, on neid looduses vähe säilinud. Siiski võib nende asukohti määrata kas mälestuste või kohanimede järgi.

Vanad meremärgid Varasematel aegadel, kohati kuni Teise Maailmasõjani, kui laevasõit kohalike randade vahel oli võrdlemisi vaba, sõideti sageli kaldamärkide järgi. Tiilika vesiveski Vasalemma vallas Veskikülas (AH) Eriti tähtsad olid kaldamärgid kaluritele, kes nende järgi arvestasid nii püünisejadade merre laskmise suunda kui ka kaugust kaldast. Kohalikud meremärgid olid tähtsad pöörangukohtade määramisel, kuna randades ulatusid veealused liivikud ja leetseljakud tihti kaugele veski pidevaks veega varustamiseks. Tammis oli ava või eraldi liigsilm merre, nii et otse sõita polnud võimalik. Tuli teada, kui kaugele sõita ülearuse vee (kevadel) ära juhtimiseks. Veskitammid olid ühe- ja kahe- ühtede märkide järgi ja kus tuleb ära keerata teiste märkide suunas. kordsete väravatega. Raudkividest veskikivide paksus oli 30 cm, läbimõõt Sageli olid sellisteks tähisteks põlispuud, mille kroon ulatus üle teiste. ligikaudu meeter. Niiöelda päevase meremärgina käsitleti mõnikord rannikuäärse metsa Veskikivid olid tehtud enamasti punasest raudkivist – see oli tugevam. üldilmet laiemalt (nt Naissaar, Kihnu). Meremärgiks võis olla rannavees Kive tuli teritada (raiuda) – paarjaid sooni uuendada. Seda tuli teha iga lösutav heinakuhja suurune rändrahn. Kui midagi tähelepanuväärset nelja-viie päeva jahvatamise järel. 20. sajandi algul hakati kasutama kunst- rannas polnud, võidi sinna kuhjata kivikangur, mõnikord postiga keskel. liku magnesiidist kattega kive – siis valati uus kiht lihtsalt peale. Vahel oli märgiks üle metsa paistev kirikutorn. Tuleks veel uurida vanade Veskites, kus polnud kaldsilda kottide vedamiseks, oli veskilae peal rannaelanike käest, milliste märkide järgi kodurannas sõideti, kas neid pööratav vinn, millega kotid üles tõsteti. Veski laes olid vinna kohal kahe on veel alles ja kus nad asusid. poolega luugid, mis avanesid ainult ülespoole. Luukide keskel oli auk, kust rippus läbi kett, mis ulatus vankrini. Koormaga sõideti luugi alla, siis Vesiveskid, veskitammid haarati ketiga ümber koti, pandi konks keti taha ja vinnati kott üles. Pealtvooluveskeid ehitati kohtades, kus reljeef võimaldas vett paisu- Vesiveskeid oli kahte liiki – pealt- ja altvooluga. Veski käimapanemiseks tada nii kõrgele, et seda sai renni kaudu juhtida veskiratta labadele tõkestati tavaliselt oja tammiga nii, et loodi vajaliku kõrgusega paisjärv pealtpoolt. Tasasel maastikul olevatel jõgedel juhiti vesi vesiratta alla, siis 100 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 101 pani ratta pöörlema vee tõukejõud. Esimest tüüpi veskid olid võimsamad, VI Metsanduslik pärandkultuur seda eriti kõrgelt langeva vee puhul. Vanematel veskitel oli vesiratas väljas, uuematele ehitati see veskisse sisse, et veskikambrit saaks kütta ja vesiratta jäätumist ära hoida. ● Ajaloolised metsakuivenduse märgid ● Ajalooliste isikute Nüüdisajal on säilinud üksikud vesiveskid. Et neid on võimalik taas- rajatud, uuritud puistud ● Eripärase kasutuseesmärgiga tada, näitab Kiidjärve veski Põlvamaal – see on nüüd tunnustatud turismi- puistud ● Metsakasvatuse ja -kasutusega seotud objektid objekt. Mõnikord pandi vesiveskis veejõul käima saeraam, katuselaastude ● Metsakultuurid ● Põlised metsateed, talveteed lõikamise masin või põhu hekseldamise veski, samuti villakraasimis- ja ● Tulevalvetornid, veehoidlad ● Metskondade hooned vildivanutamise seadmed. ● Vanemate metsakorralduste jäljed ● Linnametsad Veskitammid võisid tihti olla poollooduslikud – madalale koolmeko- kultuurinähtusena ● Muud pärandkultuuri objektid metsas hale kuhjati täiendavalt kive, savi, kruusa. Sageli tehti sama palkidega. Uuemal ajal kasutati segameetodit – kalda äärde oli kuhjatud pinnast ja kive, mille sisse valati betoonist vundamendiga tammipõsed. Nende Ajaloolised metsakuivenduse märgid vahele pandi palgid, millele toetusid paisuväravad. Veski territooriumil olid omapärased nimed: nii nimetati veski alt läbi turbiini voolava vee Sihikindlam metsade kraavitamine, mille eesmärgiks oli metsade kasvu sängi kostiauguks, kuhu vesi tuli läbi liigsilma. Paisu all olev vee säng parandamine ja metsamaade laiendamine, algas Eestis 19. sajandi esi- kandis nime ämmaauk. Veski tammide kõrval oli alati olemas nn abitamm, mesel poolel. Mõisametsades võttis soometsade kuivendamine suurema mis oli tehtud nõrgema ehitusega, tavaliselt kivide ja kruusa segust, kus ulatuse sajandi viimasel kolmandikul. Hoogsamalt kuivendati põlluma- järsult tõusnud suurvesi esimesena läbi murdis. See võimaldas säilitada janduslikke maid, sealhulgas drenaažiga. Kuna mõisametsad arvati Eesti tammi tervena. Vabariigi loomisega valdavalt riigimetsafondi, paljud põllumajanduslikud alad on aga metsastunud, võib praeguste metsakuivendustööde käigus välja tulla ka tolleaegseid salakraavitusobjekte. Näiteks tuli Piirsalu metskonnas 1970.–1980. aastatel metsakuivendustööde käigus välja 19. sajandist pärineva puitdrenaaži jäänuseid. Igas piirkonnas võiks valikuliselt kultuuripärandina arvel olla mõni kuivendussüsteem või süsteemi osa, mille kohta on teada rajamisaeg, rajaja (metsaülem, põllumeeste selts, mõis) jm andmeid. Ajalooks on muutunud ka esimesed II Maailmasõja järgsed metsakuivendused. Ka need võiks olla tutvustamisobjektiks, eriti kui nad paiknevad koos tollal kohustuslike tuletõrje veehoidlatega.

Ajalooliste isikute poolt rajatud, uuritud puistud Metsade uurimisega on Eestis tegelenud paljud tuntud teadlased. Mitmed neist on rajanud omal ajal ka vaatluspunkte ja vaatlusalasid. Andmeid Tähtis on tegu, mitte tulemus. nende alade kohta võib saada arhiividest ja metsanduslikest trükistest Võib-olla ei saa sa iialgi teada, mis tulemus on sinu teol. („Eesti Mets”, „Eesti Metsanduse Aastaraamat”, „Metsanduslikud Uuri- Aga kui sa ei tee midagi, siis ei ole ka tulemusi. mused”, „Loodusuurijate Seltsi Aastaraamat” jt). Loometsade uurimisse olulise panuse andnud Teodor Lippmaa statsionaar „Rangu nõmm” Mahatma Gandhi Märjamaa metskonnas on tähistatud mälestuskiviga. Tänapäevaks on see 5–6 ruutkilomeetri suurune Raikküla lademel asuv loometsamassiiv raiete tõttu oma toonase ilme siiski kaotanud. 102 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 103

Meie metsaloo järjepidevuse tagamiseks oleks vaja teadvustada ka saavutanud metsaametnikust. Nende mälestuse jäädvustamine võiks teiste teadlaste poolt kasutatud uurimisalad, tähistada kaardil ning kas olla ka kohalike metsanduslike organisatsioonide ettevõtmiste hulgas. või tagasihoidliku tahvliga kohtadel. Võiks kaaluda ka eriti õpetlike või Nii näiteks paigaldati hiljuti mälestustahvel kauaaegsele Kullamaa metsa- silmapaistvate metsaosade säilitamist väikselgi pindalal. ülemale ja jahinduse arendajale Karl Pärnale. Täiesti unustusse on jää- nud veelgi varasemad eel- Eripärase kasutuseesmärgiga puistud käijad, need metsandustege- lased, kes panid tegelikult Saaremaal ja Hiiumaal, aga ka mujal põhja- ja läänerannikul oli tähtis koht aluse Eesti metsandusele. laevaehituspuidul. Veel 1925. aasta metsakorralduse järgi loeti 426 ha Enamik neist on kohalikule Saaremaa riigimetsi laevametsadeks, kusjuures tollal riigile kuulunud elanikkonnale täiesti võõ- tammikuist (120,9 ha) langes sellesse kategooriasse 64,7 ha. Olgu märgi- rad nimed. Tavaliselt on tud, et 19. sajandi esimesel poolel piiritleti erilised riigile kuuluvad laeva- 1 siin tegu baltisakslastega ja metsad (ka hoiu- ehk keelumetsad, admiraliteedimetsad, /5-metsad) küllap nende ununemine vähemalt Saaremaal sageli veel kiviaiaga, nagu Sutrus (Viidumäel). Vaja tegevmetsameeste mälust oleks täpsustada looduses, kas taolistest tammikutest ja laevametsadest on on seotud suhtumisega veel jälgi. Need tuleks arvele võtta kultuuripärandina ning tähistada – veel nendesse okupatsiooni ajal. 1970. aastate plaanimaterjalil oli Sutru kunagine laevamets vahepealsetele Siin ongi koduloolastel avar raietele vaatamata muu metsa sees hästi eristatav. tegevusväli oma kodukoha Prof Teodor Lippmaa mälestuskivi Rangu teenekate inimeste tegevuse nõmmes Märjamaa vallas (TP) uurimisel ja tutvustamisel. Nii teadvustati alles suhteliselt hiljuti laiema üldsuse poolt ühe 18. sajandi Balti kubermangude metsamajanduse suurkuju Balthasar von Campenhauseni osa Saaremaa metsanduse arengus. Tema 1795. aasta Sõrve metsakorralduse 200 juubeli puhul selgitati välja mõned algsed kvartalisihid ja tähistati need ka looduses. Mälestuskivi on püstitatud Hiiumaal töötanud metsaülemale Karl Ahrensile, Luidja luidetele sang- lepiku rajajale. Metsamajanduse arengusse on olulise jälje jätnud ka mitmed mõisnikest metsaomanikud. Siin saaks näitena nimetada perekond von Siversit, kelle esindajate juhtival tegevusel sisuliselt 18. sajandi lõpul algas ja 20. sajandi alguse poliitilistes tõmbetuultes ka lõppes baltisaksa metsamajandus ja -teadus. Unustada ei tohiks ka kümneid elupõliseid metsnikke ja metsavahte, kes oma teenistuse jooksul on isiklikult istutanud kümneid hektareid metsa. Selliseid entusiastlikke, kuid tähelepanematuks jäänud inimesi on olnud igas piirkonnas. Meie metsanduse lugu ei oleks täielik ilma nende tegevuse teadvustamiseta. Igast põlvkonnast jääb ühiskonnale mälestus mõnest eriti edumeelsest, suure organiseerimisvõimega ning maa- ja metsaelu, looduskaitse, jahinduse, puhkemajanduse jm alade arendamisel silmapaistvaid tulemusi Kullamaa metskonna vaigutuslank seitsmekümnendatest (LT) 104 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 105

Esimesed vaigutuskatsed tehti Eestis 1924. aastal Järvseljal. Kõige seati üles laastulõikamismasinad, mis tootsid katuselaastu kohapealsest olulisem oli vaigutamine aastatel 1950–1980, kui vaik oli riikliku plaani materjalist. Samal ajal tekkisid metsadesse vaigutuspunktid, kuhu koguti järgi kogutav tooraine. Tollal oli kõigi teatava jämeduse saavutanud lankidelt vaik ja kus hoiti inventari. 1960. aastatel ehitati esimesed algeli- männikute lageraie-eelne vaigutamine kohustuslik – seda tehti 5–15 aastat sed puhastusseadmed metskondade töökodade juurde, näiteks Kullamaa enne lageraiet. Vaigutoodangu suurendamiseks võidi kasutada kemikaale, metskonnas on säilinud viiest järjestikusest laastudega täidetud betoon- millega töödeldi karride lõikepindu. Nii saadi ühelt hektarilt kuni 100 kg rõngast seade, mis edukalt ka toimis. vaiku aastas, millest toodeti looduslikke värve, lakke, lahusteid, ravimeid. Üsna problemaatiline on leida jälgi huvitavamate metsamajanduslike Aastas koguti 500–800 tonni vaiku. Praegu säilinud vaigutuslangid karri- võtete rakendamisest, kuna see eeldab teatud majanduskorra järgimist dega vanade mändide võimsatel tüvedel on üsna haruldased, seetõttu ning lõpuks teeb aeg siiski oma töö. Näiteks sõjaeelses Eestis kujunes võiks mõne allesoleva jätta ka raiumata – näitena, millega tegelesid riigi- ekskursiooniobjektiks meie oludes küllaltki erandlik nn Dauerwald (püsi- metsatöötajad veel mõnikümmend aastat tagasi. Karridega üksikpuid mets) Sõmerpalu, vähemal määral Porkuni ja Märjamaa metskondades. võib leida veel lageraielankidele jäetud seemnepuude hulgas – tulevikus Kohalikud metsaseltsi osakonnad võiksid püüda nende asukohti leida. võiksid need olla lausa loodusharuldused. Metsakultuurid Metsakasvatuse ja -kasutusega seotud objektid Metsakultuurid võivad omada huvitavat tekkelugu mitmel põhjusel – nad Otseselt metsatöödega olid seotud mitmel pool metsa rajatud metsavälja- võivad olla rajatud eriotstarbel, erilise tehnoloogiaga, mittetraditsioonilis- veo raudteed. Peale suurt tormi 1967. a rajati suuremate tormikahjustuste tesse paikadesse, võivad olla omapärase koosseisuga jne. Säilimise korral piirkonda ajutised metsaestakaadid. Säilinud võib olla veel mõni kohalik on nad omaaegse metsandusliku mõtlemise ja arusaamise näideteks, mis käbikuivati. Peale sõda raiusid metsatööstuskeskused suurte lageraie- kahtlemata on metsaloo ja -kultuuri osadeks. lankidena ja töö võis kesta pool aastat või kauemgi. Sellistele lankidele Kirjalikes allikates nimetatud varasemate metsakultuuridena on teada 17. sajandi algusest Tallinnas Kopli poolsaare tammikus ja 18. sajandi esi- mestel aastatel Kärla luidete metsas- tamiseks tehtud tööd. Päris kindlasti leidub vähemalt Saaremaa metsades veel kiviaedu, kuna 19. sajandi esimesel poolel tuli riigimetsades ulatuslikumad metsakultuurid, kohati ka väiksemad metsad kindlalt piiritleda. Näiteks ametlikku metsamaad mitte- omavas Muhus tarastati 1830. aastail kõige esmalt kiviaedadega mõnesaja ha ulatuses metsastamisele määratud alasid, mille järel alustati metsakülvi- dega. Mandriosa riigimetsades ümb- ritseti metsakultuurid puittaradega ja need on juba ammu kadunud. 19. sajandi viimasel kolmandikul Nulupuistu Pedasaares Vihula vallas läks mõisates moodi põldude metsas- Käbikuivati Vinni vallas Roelas (TN) (TN) 106 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 107

Eesti-Rootsi metsan- Veel võiks huvi pakkuda teatud tähtpäevadel, näiteks metsapäevadel dusprojekti raames rajatud kultuurid, lähiajast nn millenniumikultuurid, samuti Euroopa rajatud kasekultuur lepingu 50 aastapäeva tähistamiseks rajatud metsakultuurid 2007. aastal, (1999) hooldusraiete kuna seegi on metsanduse ajalugu. näidisalana Haldja- metsa talu maadel Kullamaa vallas (LT) Põlised metsateed, talveteed ja soosillad Teed metsades, soodes ja mujal maastikul on üks tähtsamatest inimtegevuse jälgedest. Teed on otseselt seotud meie kultuuriloo; maaparanduse ja põllumajanduse arenguga. Tingimustes, kus ei toimunud intensiivset tee-ehitust, nagu tänapäeval, oli imekspandav, kui täpselt ja kindlalt valiti liikumistee maastikul. Isegi nii kindlalt, et enamik muinasajal rajatud teid on praegugi suurte teetrasside alusteks. Kuna asustus kujunes välja eeskätt kõrgematel aladel, kus sai tegeleda maaharimisega, siis tekkisid teed eeskätt nende asustuspunktide vahel. Hiljem hargnesid teed juba teistesse uuematesse elamispaikadesse. Kuna Eestimaa asustusskeem muutus muinasajast 18. sajandi lõpuni vähe, on paljud teed muinas- aegse pärandusena säilinud meie päevadeni. See käib eriti metsateede tamine, kusjuures suur osa männiseemnest hangiti Saksamaalt Darmstadti ja sooteede kohta paikades, kus seemneäridest. Sellest seemnest rajatud halvakasvulisi männikuid hakati ei ole toimunud järsku asustuse kutsuma nn darmstadti männikuteks. 1951. aastal oli taolisi männikuid suurenemist või laienemist ning riigimetsades alles umbes tuhandel hektaril ja võibolla on neist midagi teedevõrgu muutumist veel säilinud. Kindlasti vääriksid tähelepanu mahajäetud ja looduses Soosillad olid kasutusel juba liigilise mitmekesisuse poolest eristatavad vanad metsataimlad. muinasajal. Nende üheks üles- Mõnikord on andmed metsastamise kohta säilinud rahva mälus või andeks oli takistada vaenlast ees- kodu-uurimislikes materjalides. Tuleb siiski öelda, et tõsisema huvi märgile jõudmast. Seetõttu olid korral tuleks pöörduda arhiivimaterjalide poole, kuigi vanemad metsa- soosillad ehitatud sageli allapoole kultuurid on tänaseks juba ammu raiutud. Huvitavad ja õpetlikud on veepinda hagudest, nottidest, näiteks loometsade katsekultuurid – nii rajati Saaremaal Laimjala lähedal palkidest või pakkudest. Neil sai astelpaju, euroopa lehise ja ebatsuuga kultuurid. Iru alvarile on rajatud liigelda põlvist saadik vees ja see- aastatel 1937–1939 mägimänni kultuure, ka nende puistute asukohad tõttu tuli täpselt teada tee kulge- vääriksid väljaselgitamist ja tähistamist ning nende rajamise initsiaatorid mist. Selliseid salateid on Eestis äramärkimist. Päris kindlasti väärivad tähelepanu luidete ja liivikute teada sadakond. Muinasaegseid metsastamised. Kahtlemata on tähelepanuväärsed karjääride metsasta- teid ja liikumiskohti võib märgata mise katsekultuurid, seda enam, et mitmedki neist on seotud tuntud praeguseni säilinud kohanimede metsateadlastega. järgi. Nii näitavad nt Soo-otsa, Õpetlikud on ka omaaegsed metsakaitsevõtted kultuurides. Nii on Sildevahe, Truubi ja Rabavahe näiteks Kullamaa metskonnas säilinud 1953.–1954. aastal rajatud männi- kohti, kustkaudu läks või kuhu kultuur ümbritsevate kärsakakraavidega. Ka kõrgetele künnivagudele Talitee Laukna ja Luiste külade vahel suundus muinastee. või küngastele sohu rajatud kultuuridest võiks olla mõni näide. Märjamaa vallas (LT) Paljud teed olid kasutusel 108 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 109 ainult talvel regedega üle soise maastiku liikumiseks. Nii taliteid kui 20. sajandi viimasel veerandil hakati metsatulekahjude kustutamiseks sooteid ja soosildasid on üksikutes kohtades tänapäevalgi teada ja neid kasutama rohkem vett. See sai teoks tänu kuivendustöödega kaasnevale võib edaspidigi veel avastada. Need objektid on samuti meie rahvakul- tee-ehitusele ja tuletõrje veehoidlate rajamisele. Veel püstiolevaid tule- tuuri pärandi osa, mida tuleks tähistada ja ka tutvustada. torne ja -maste ning tuletõrje veehoidlaid metsas tuleks säilitada kui meie metsanduse ajalugu valgustavaid objekte. Tulevalvetornid ja tuletõrje veehoidlad Metskondade hooned Enne taasiseseisvumist oli metsade tulevalve ja tulekahjude kustutamine metsameeste ülesanne. Tänu tulevalvetornide tihedale asetusele ja arvu- Metsavahtide amet sai Liivimaal laiema leviku osaliseks peale kindral- kale metsavalve personalile, kellele lisandusid veel suvised tulevalvurid, kuberner Erik Dahlbergi 1697. aasta vastavat korraldust. Kuna Rootsi avastati metsatulekahjud kiiresti. kuninga poolt anti 1696. aastal välja Liivimaa majandusreglement (sisu- Kuni 1950. aastateni olid mõnel pool käibel varasemast ajast pärine- liselt riigimetsade majandamise juhtnöörid), mis muu kõrval pidi piirama vad kõrgemate puude otsa ehitatud vaatluslavad. Ajutised tulevalvurid aletamist, omavolilist metsaraiet, metsadesse uute talude rajamist ning paigutati ka kirikute ja muudesse tornidesse. 1960. aastatel hakati ehitama suunama raied metsavaestest mõisatest metsarikkamatesse, oli vaja koha- spetsiaalseid torne ja maste. 1972. aastal oli esimesi 35, teisi 90. Hiljem pealset järelvalvet. Metsavahtide ülesanne oli teha ka jahi- ja tuleohutuse ehitati vanade asemele täiustatud torne. Ainulaadse konstruktsiooniga alast järelvalvet. Palka metsavahtidele ei makstud, nende käsutuses oli olid tulevalvemastid, kus vaatleja astus maapinnal korvi ja vinnas end talukoht, millest nad elatusid ning mis oli vabastatud teo- ja muudest vastukaalu abil kätega torni tippu. Seetõttu pidi erinevate inimeste tornis kohustustest. käimise puhul korrigeerima igal üksikjuhul vastukaalu raskust. 1779. aasta ukaasiga loodi riigimetsades metsniku (Förster) ameti- koht. Umbes samal ajal ilmusid metsnikud ka erametsadesse. Metsnike kasutada oli ametitalu, kuid nad said ka rahapalka. Sisuliselt täitsid algsed metsnikud metsaülema ülesandeid, eriharidusega metsaülemate kaader hakkas formeeruma 19. sajandi algul, millega kaasnes nii riigi- kui mõisametskondade loomine ja metsaülema asukohtade (Forestey) väljakujunemine. Seega võib öelda, et metsavahitalud olid olemas juba 17. sajandi lõpul, neile lisandusid 18. sajandi lõpul metsnikutalud. Vähemalt osal neist on võimalik välja selgitada ka asukoht. Nad asusid enamasti suuremate metsamassiivide juurdepääsuteede lähedal. Põlistest metsavahitaludest pärinevate ja suguvõsa uurimisega tegelevate järglaste abil on võimalik mõnikord tuvastada seal elanud inimeste elukutse. Näiteks sellised nimed Vardja Jak, Jerwepulck Maddis, Kütt Peter, Metsovahhi Peter kirikuraamatutes, kroonu- ning kohtukirjades võivad viidata kandja elukutsele, mille järgi hiljem ka perekonnanimi anti. Kunagised metsaametnike majapidamised on ﬁkseeritud ka mõisa- ja metsakaartidel. Pärast mõisametsade riigile ülevõtmist 1920. aastal oli kõigile looda- vaile metskondadele vaja kontorihoonet. Sellena kasutati mõisametsaüle- mate kontorite kõrval sageli teisigi mõisaehitisi. Eesti Vabariigi aegsete metskonnahoonete leidmine on juba tunduvalt lihtsam ning võimaluse korral tuleks need tähistada ka mälestustahvliga. Hakati ehitama ka uusi Metsakuivenduse käigus rajatud tuletõrje veehoidla Märjamaa vallas Russalu külas (JK) 110 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 111

Põlistee Höbringi ja Kivimäe küla vahel Riguldis Noarootsi vallas (LT)

Selgemäe metsavahikordon Kaiu vallas Endise Sagadi metskonna keskus Vihula Suurekivi külas (MM) vallas (TN)

metskonna tegevuseks vajalikke hooneid, sealjuures valmisid tüüpprojek- jõgede, teede jm seesuguse kohta ja koostaksid ühe aasta jooksul valduste tide järgi rajatud Kabala ja Erastvere metskonna kontorid. Võibolla leiaks plaani. Neid plaane pole säilinud, kuid vähemalt vanade mõisa- ja muude tavaliselt metsaülema või metsavahi elukoha lähedal paiknenud käbikui- plaanide järgi on võimalik uurida, kas looduses on märke tollastest vati või koguni veelgi varem käbide lüdimiseks kasutatud rehielamu. metsa piiridest, kvartalisihtidest, teedest jms. Erinevast ajast pärineva Metsavahtide kasutuses olevad hooned olid 1920. aastateni veel sisu- kaardimaterjali kõrvutamine võimaldaks näha puistute pikaajalist arengu- liselt vanad taluhooned ja sageli armetus seisukorras. Seetõttu hakati siis dünaamikat, inimese võimalikku osa nende protsesside suunamisel jne. ka metsavahtidele ehitama uusi palkhooneid ja ilmselt on ümberehita- Nii on õnnestunud varasemate metsakorralduste ja muu arhiiviandmete tult neidki veel võimalik leida. Ka nõukogude ajal tüüpprojektide järgi analüüsiga selgitada, et veel 19. sajandi keskel kasvas Abruka saarel ehitatud metskondade, metsnike ja metsavahtide kordonid vääriksid tugeva kuuseenamusega segamets, juba sajandi lõpus aga kaseenamusega väljaselgitamist, seda eriti olukorras, kus paljud hooned on erastatud ja lehtmets (kuusepuistute osakaal oli langenud 11%-ni ja see jätkus kiiresti ei teeni enam metsaametkonda. Koos nende hoonete jäädvustamisega kuni metsa looduskaitse alla võtmiseni). tuleks analoogiliselt teiste objektidega koguda ka pärimusi metsaametnike Vanimad teadaolevad praktilised metsakorraldustööd algasid Eestis tegevuse kohta. 1788. aastal. Sajandi lõpuks on teada vähemalt paarkümmend eriilmelist Vanadesse, tühjaks jäänud metsavahikohtadesse pieteediga suhtumine tööd, 1820. aastaks juba umbes 150 tööd. Tänaseks päevaks on varasema- näitab meie kultuuritaset. Ei maksaks uue metsa rajamiseks üles künda test metsakorraldustest säilinud peamiselt kirjalik materjal (metsakirjel- tühjaksjäänud õuesid ega raiuda veel püstijäänud õuepuid – küllap aeg dused ehk majanduskavad, kaardimaterjal). Selle kõrval tasuks otsida ka ja loodus ise korrigeerivad pärandmaastikku kõige sobilikumal moel. looduses säilida võinud jälgi, so kunagi sisse raiutud kvartalisihte. Seega Võimaluse korral tuleks kaaluda ka mõne metsavahitalu restaureerimist võiks püüda omaaegset plaanimaterjali ühildada tänase situatsiooniga. koos kõigi abihoonetega, kui muidugi leitakse neile sobiv funktsioon. Linnametsad kultuurinähtusena Vanemate metsakorralduste märgid Linnametsad olid Eestis juba 13. sajandil. Hilisemad Tallinna, Tartu, Balthasar von Campenhauseni 1782. aasta metsainstruktsiooni (publit- Pärnu ja Narva linnade metsad ulatusid juba mitme tuhande hektarini. seeriti kindralkuberneri patendi ehk korraldusena 1783) võib pidada ka Need võisid olla nii tulundusmetsad, nagu enamik linnamõisate omi, kui metsakorralduse alguseks Eestis. Juhend nõudis muu kõrval, et mets- ka puhkeotstarbelise iseloomuga, nagu ratsa- ja jalutuspargid linnade ja nikud oma ametisõitudel teeksid märkmeid metsa iseloomu, asetuse, linnamõisate servades. Need olid enamasti parkmetsad, kuhu olid rajatud 112 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT METSANDUSEGA SEONDUV 113

piirdeta. Et raiega ei sobi surnute rahu rikkuda, siis jätkem aia sisse ja haua lähemasse ümbrusesse puud kasvama. Soosaartel ja muudes ligipääsmatutes metsaosades on olnud pao- ja pelgupaikasid, mida on kasutatud sõdade ajal. Nii on näiteks juba Liivi sõja ajast teada olev pelgupaik Venemägi Läänemaal Kuislema rabas. Nende hulka kuuluvad ka metsavendade punkrid. Kui soosaarel on vana talvetee ääres veel püsti väikese kõrtsi mantelkorsten, siis on seegi säästva turismi matkaraja vaatepunktina igati õpetlik. Kitsarööpmelise raudtee kadumisega jäid alles raudteetammid ja raudteesillad. Ka need väärivad äramärkimist. Neil trassidel võib leida muidki huvitavaid objekte, näiteks stiilseid raudteemaju, graniitkividest laotud pagasiaitasid, kaevusid jm. Haapsalu lähedal metsas on säilinud pumbajaama müürid, kust läks mitme kilomeetri pikkune veetrass jaama, sest kohalik põhjavesi oli liialt lubjarikas. Trass on ääristatud lehise- alleega. Üsna levinud olid mõisate ajal väikesed potase- ja klaasitööstused. Väikese metsajõe ääres võib mõnikord ka neist jälgi leida. Enamasti Silvi ja Lembitu Tarangu rajatud Arboreetum Kullamaal Kullametsa külas (LT) märgib nende asukohta vanal kaardil või mälestustes kohanimi. Endiste mõisametsade hulgas võib leida veel jalutus- ja ratsaparke. Kuna neid hooldati omal ajal parkmetsana, siis võivad alles olla laiavõralised ja jalutus- ning ratsateed. Seal oli raie piiratud, hoiti ja soodustati teatud jändrikud puud, mis raiel huvi ei ole pakkunud. Märgata on veel ringi- puuliike ja istutati mõnikord ka võõrpuuliike juurde. või kaheksakujulisi teid, mõnikord on sellises ratsapargis olnud ka väike Eeltoodust lähtudes võib kas nüüdsete või varem linnade omaks paviljon või värav. olnud metsade hulgas leida nii eripärase liigilise koosseisu, silmapaistvate Eraldi kategooria moodustavad paigad, mis on seotud tuntud ühis- mõõtmete, tähelepanuväärsete võõrliikidega, kui ka tuntud teadlaste konna-, poliitika- või kultuuritegelaste sünni-, elu- või suvituspaika- poolt uuritud puistuid. Linnametsade eripärasusele aitas sageli kaasa dena. Näitena võib tuua kunagise Piirsalu metsaülema elamu (hilisem ka nende rohelise vööndi metsade staatus nõukogude ajal, kuna seal metsavahikordon), kus Anton Hansen Tammsaare ajuti elas oma sõbrast peale sanitaarraie praktiliselt midagi teha ei tohtinud. Samas säilitati siin metsaülema juures ning kirjutas mitmed tuntud jutustused kohalikel kõik vanad, laialehised ja mitmesuguse omapärase kasvukujuga puud. ainetel. Laiemas mõistes loetakse linnametsadeks nii linna piiresse jäävaid metsi, kui ka linnaparke ja -puid. Et linnade tulundusmetsad olid korraldatud, linnadel olid omad metsaülemad ja metsavahid, on selleski osas koduloo uurimisel avar tegevusväli.

Muud pärandkultuuri objektid metsas Metsades võib leida väga mitmesuguseid inimtegevuse jälgi, mis ei ole küll otseselt metsandusega seotud, kuid omavad kindlat väärtust kul- On sul suur mure, siis räägi sellest kolmele inimesele, keda usaldad. tuuripärandina. Mahajäetud erakalmistud on tavaliselt piiratud kiviaia Pole selliseid siis ilmas, räägi põlismetsaga. või postidega, mille vahelt rõhtpuud lagunenud, mõnikord on hauad ka Oled rääkinud, saab kergem. 114 PÄRANDMAASTIKEST 115

Pärandmaastikest Kristiina Hellström

Pärandmaastikku on küllap niisama raske määratleda kui pärandkultuuri. Nii üks kui teine sisaldab sõna pärand, mis viitab eelkäijate poolt meile jäetud ainelistele ja vaimsetele väärtustele, kuid ka – ebaväärtustele. Pärandi positiivne või negatiivne märk sõltub teadagi meie praegusest suhtumisest sellesse. Mis puutub maastikku (kultuurist rääkimata), siis on sellest kirjutatud riiulite kaupa pakse teoseid, ning on raske leida kaht autorit, kes asjast ühtmoodi aru saaks. Siiski on sõna maastik tänapäeval laialdaselt kasutusel, tähistamaks midagi suuremat ja üldisemat kui on koht või paik – kuid omades samas sadu tähendusvarjundeid. Pärandmaastiku mõistet üheselt deﬁneerida pole kindlasti võimalik, küll aga kokku leppida, mida me antud kogumiku raames sellega mõt- Kivivared laialehises leme. metsas on kindel märk sellest, et siin on varem olnud kas heina- või Pärandmaastik meenutab minevikku isegi põllumaa. Osa Hanikatsi laiul olevast Pärandmaastik on maastik, mis tuletab meile elavalt meelde minevikku. metsast on nüüd taasta- Olgu see siis mingi kindel periood ning sellele omane elamisviis või terve misel puisniiduks (KH) meie rahva ajalugu. Esimese näitena võib tuua puisniidu, mida siin-seal saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis on veel säilinud (õigemini pidevalt hool- dades säilitatud). Kaunis maastik, mille sünnitas traditsiooniline põllu- ühest küljest traditsioonilises põllumajanduses kasutuses olnud loodus- majandus ja mille hävitas masinate võidukäik peale Teist Maailmasõda. likke niite ning teisest küljest ehituslikku pärandit – mõisaid parkidega, Samas oli puisniit vaid üks osa tervikust, mille moodustasid külad ja raudteejaamu, vanemaid väiketööstusi jms. Eestis on mõistet enamasti üksiktalud oma põldude, erinevat tüüpi looduslike heina- ja karjamaade kasutatud seoses traditsioonilise talumaastikuga. Lisaks on tarvitusel sõna ja metsatukkadega. Tervik sisaldas ka lugematul arvul detaile, mis „pärandkooslused”, mis tähendab järjepidevalt hooldatud niidukooslusi: omaaegset maakasutust ja elamisviisi iseloomustasid – kivi- ja puuaiad, puisniite ja -karjamaid, aru-, loo-, ranna- ja lamminiite. tuulikud ja lubjaahjud, linaleo- ja kruusaaugud, külavainud ja kiigemäed, Kuid kindlasti võib soomlaste eeskujul tarvitada sõna „pärandmaas- risti- ja pühad puud. tik” ka teatud tüüpi asulate puhul. On üsna palju endisi mõisasüdameid, Sellist terviklikku külamaastikku kogu tema mitmekesisuses ja ehe- kuhu nõukogude perioodil ehitati majandikeskus. Enamasti asub lähe- duses pole kusagil säilinud. Paljud maastikud on maaparanduse ning duses veel 1920-ndatel mõisamaadele rajatud asundusküla ning sageli võsastumise tõttu tundmatuseni muutunud. Suur osa sellest, mis meile võib siit leida märke ka hävitatud rauaaegsest külast (muinaskalmed). tänapäeva maastikul vastu vaatab, on välja kujunenud nõukogude perioo- Kui mõisasüdame naabruses on kirik, siis pole võimatu, et sealsamas dil. Varasemast ajast on säilinud vaid kilde (pärandkultuuri objekte) ja asus kord püha hiis. Ja nii edasi. Nii võib ühe asula piires hoomata kogu tükikesi (traditsioonilist maakasutust). Ala, kus leidub nii üht kui teist meie rahva ajalugu. tavapärasest suuremas kontsentratsioonis, võiksime nimetada pärand- Suur ajalugu loob oma pärandmaastikud, väike ajalugu omad. Iga maastikuks. vana talukoht jutustab oma lugu ja oma lapsepõlvemälestuste kaudu Soomlaste vaste pärandmaastikele on perinnemaisemat. See hõlmab oleme kõik seotud mineviku maastikega. 116 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDMAASTIKEST 117

Pärandmaastik on väärtuslik Pärandmaastik ja mets Kuigi minevikupärandit pole võimalik üheselt liigitada positiivseks või Kas mets võib olla ka pärandmaastik? Igatahes võib metsast leida mitme- negatiivseks, on sõna pärandkultuur pigem positiivse märgiga. Ehk suguseid pärandkultuuri objekte. Mõni kuuluks sinna justkui endastmõis- siis midagi, mida me tänapäeva „moodsa” elu vaatevinklist hindame ja tetavalt, mõni aga tundub hoopis metsa eksinuna. Mida teeb keset metsa tahame võimaluste piirides säilitada. Päris üksmeelne see arvamus mui- kiviaed, kivikangur, tuulikuvare või sirelipõõsas? dugi ei ole ega saagi olla. Näiteks – kuidas hinnata nõukogude perioodi Maastik muutub ning säilinud üksikobjektid minevikust satuvad pärandit – kolhoosilautu, magistraalkraave, uudismaid, militaarrajatisi nende jaoks uude keskkonda. Praegune mets võis 70 aastat tagasi olla jne? hoopis puisniit, metsakarjamaa, rannakarjamaa, lage loopealne või isegi Üht-teist on sätestatud seadusepügalates – meil on hulk kaitse alla põld. Kive kokku korjata oli põhjust ainult põllult või heinamaalt ning võetud kultuurimälestisi, rannaniite, puisniite, isegi terveid maastikke neid oli ka vaja kariloomade eest aiaga kaitsta. Tuulik püstitati aga kõige (maastikukaitsealad) ning nende üle ei pruugi me siinkohal väga pead tuulisemasse kohta – põllumäele või lagedale seljandikule külalähedasel murda. Rohkemgi veel on aga kõike seda, mis ametlikult justkui kaitset ei karjamaal. Sirelipõõsas on mahajäetud talukoha sümbol. Üsna palju on vääri. Suur hulk siin raamatus nimetatud pärandkultuuri objekte kuulub neid maapuuduse tõttu metsa või karjamaa serva rajatud popsi- ja asun- sellesse kategooriasse ning nende avastamine, hooldamine ja eksponeeri- dustalusid, mis püsisid vaid lühikest aega ning jäeti maha 1940-ndatel ja mine jääb asjast huvitatud kohalikele inimestele. 50-ndatel. Pärandmaastikega on keerulisem, kuna need hõlmavad suuri alasid, Meie ajalugu väljendub ka omandisuhetes ning need omakorda pee- mis on jagatud paljude maaomanike vahel. Planeeringutes on käibel gelduvad maastikul. Võib üsna julgelt öelda, et seal, kus praegu kasvab mõiste „väärtuslik maastik”, kuid praktilisse kasutusse see veel jõudnud leht- või segamets, oli 70 aastat tagasi pigem põllumajanduslik kõlvik. ei ole. Põllumajandus- ja looduskaitsetoetuste kaudu jõuab maaomanikuni riigipoolne hinnang, et väärtuslik on avatud kultuurmaastik. Toetatakse ju põllu-, heina- ja karjamaade kasutamist (pindalatoetused), samuti võsas- tunud maade puhastamist kaitsealadel. Samas on tekkinud hulk arusaa- matusi traditsiooniliste puisniitude ja puiskarjamaade määratlemisega – on see põllumajanduslik maa või hoopis mets? Aga sellest allpool.

Pärandmaastiku deﬁnitsioon Eelneva kokkuvõtteks – ehk küll igasugune maastik sisaldab mustreid ja märke möödunud aegadest, võiks pärandmaastikuks nimetada sellist maastikku, milles minevik näitab end eriti väljendusrikkalt ning (arva- tavalt) autentselt: – mingile ajastule tüüpilise maakasutuse tulemusena tekkinud maastik (nt 19.–20. sajandi alguse põllumajandusele tüüpiline külamaastik); – maastik, kus on tihedalt üksteise kõrval (peal, all) säilinud selgeid jälgi erinevatest ajalooperioodidest muinasajast tänapäevani (nt mõisasüda- med); – maastik, mis ümbritseb suuremat kogumit pärandkultuuri objekte. Suuremõisa parkmetsas Hiiumaal leidub veel palju põliseid pargipuid, kuid nende püsi- mist ohustab uus isetekkeline puugeneratsioon (KH) 118 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDMAASTIKEST 119

Need alad on endised talumaad. Riigimetsas – kunagises mõisamet- sas – on aga ülekaalus korralik okaspuumets – palgimets. Sellist metsa oli taludel vähe. Talude metsamaad – eriti Põhja- ja Lääne-Eestis – koosnesid suures osas heina- ja karjamaametsast ning võsastikest. Sealt saadi nii kütet, tarbepuitu kui loomasööta. Niisiis võib ka mets ise olla pärandmaastik – kui on tegemist vana puisniidu, puiskarjamaa või pargipuistuga. Märk sellest on vana laiavõraline, kuivanud okstega puu keset keskealist metsa – laia võra saab puu moo- dustada ainult väga hõredas puistus või lagedal kasvades. Kui selliseid puid on üks või paar, on ehk tegu kunagise taluõuega. Suur hulk vanu lehtpuid (kask, lepp, saar jt) osutab puisniidule, vanad jändrikud männid ja kuused – puiskarjamaale ning laialehiste puude (tamm, pärn, jalakas, vaher) rohkus ning muidugi võõrpuuliigid viitavad pargile. Nii puisniitude ja puiskarjamaade kui ka parkide kohta on ilmunud päris palju kirjandust ja käsitlusi. Siinkohal vaid väike ülevaade nende olemusest ja hooldusvajadusest.

Puisniit Hooldatud puisniite on vähe säilinud. Pihla külas Hiiumaal oli 1993. a säilinud mitte ainult puisniit, vaid ka heinaküün (KH) Puisniit on heinamaa (st niidetav ala), kus hõredalt lehtpuude ja -põõ- sastega kaetud alad vahelduvad lagendikega. Puisniit on tänapäevasem sõna metsaheinamaa tähistamiseks. 50 aastat tagasi oli puisniit saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis väga levinud Puiskarjamaa ning põhiline heinamaatüüp, Kesk- ja Lõuna-Eestis leidus neid vähem. Puiskarjamaa ehk metsakarjamaa on hõredapoolne puistu, kus pidevalt Puisniit varustas talunikku nii heina, lehevihtade, kütte- ja tarbepuudega, karjatatakse loomi. Samas on mets kasutusel kütte- ja tarbepuidu saami- kui pähklite, seente ja marjadega. Lisaks oli hästihooldatud puisniit nagu seks. Kuni 1950-ndateni oli väga tavaline, et külade-talude lähedal asuvad park, mille ilu kevadsuvisel õiteajal ilmselt kedagi külmaks ei jätnud. metsad olid karjatatud. Tänaseks on heas korras puisniite säilinud väga väikses ulatuses. Üks Puiskarjamaad leidub tänapäevalgi siin-seal (eriti saartel), kuid ena- ilusamaid näiteid on Laelatu niit Läänemaal Virtsu lähedal. masti on tegemist kas hiljuti võsast puhastatud noore metsa või endise Hoolduse alla kuulus niidu riisumine sinilillede õitseajal, niitmine juu- puisniiduga. Varasemate aegade metsakarjamaast on meil seetõttu raske lis või augustis, heina koristamine peale selle kuivamist ning küünidesse head ettekujutust saada, seda enam, et see polnud aiaga piiratud kindel panek. Sügisel-talvel toimus puurinde harvendamine ja tüvede laasimine territoorium ning piir majandusmetsa ja karjamaa vahel oli väga hägune. madalatest okstest. Vanasti harvendati natuke ka heinaajal ja tehti raiutud Struktuurilt võis puiskarjamaa sarnaneda puisniidule oma hõreda puu- ja okstest loomadele lehevihtasid. Paar nädalat peale heina koristamist lasti põõsarinde poolest ja ilusamad metsad võisid olla lausa pargilaadsed oma loomad ädalat sööma. pügatud „muru” ja põõsastega. Kuid kui puisniidul tavaliselt okaspuid Tavalisemad puu- ja põõsaliigid puisniitudel on olnud aru- ja sookask, polnud, või esines vähe, siis puiskarjamaa oli pigem männik, segamets sanglepp, saar, haab, sarapuu, pihlakas, toomingas, pajud; haruldasemad või isegi kuusik. tamm, pärn, jalakas ja metsõunapuu. Okaspuid reeglina ei sallitud, va „Päris“ metsast eristab puiskarjamaad karjatamise tulemusena tekki- mõni tihe kuusk heinalistele vihmavarjuks. Puisniidu rohttaimestik võib nud rohukamar. Rohttaimestiku liigirikkus on aga puiskarjamaal reeglina sõltuvalt mullastikust olla väga liigirikas, mis tuleneb nii iga-aastasest märksa väiksem kui puisniidul. niitmisest kui valguse-varju vaheldumisest tänu puudele ja põõsastele. 120 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 121

Andmeallikaid pärandkultuuri uurijale ja näpunäiteid praktiliseks tööks Maire Raid

Kuidas alustada oma kodukoha või muu huvitava koha pärandkultuuri uurimist? Mida maastikult leida võib, on käsitletud juba eelnevates pea- tükkides. Aga kust alustada? Ühe võimaliku metoodika on rootslastelt eeskuju võttes aastatel 2000–2003 välja töötanud Lembitu Tarang ja Rein Kaljuvee. Eesseisva töö võib jagada kolme etappi: (1) ettevalmistused ja eelvalik, (2) välitööd, (3) tulemuste vormistamine.

Esimene etapp ehk ettevalmistumine uurimistööks ja objektide Vana puiskarjamaad iseloomustavad laiavõralised eakad puud – kased, männid, kuused. eelvalik Hirmuste küla, Hiiumaa (KH) Hoolikalt tehtud kameraaltöö koosneb mitmest üksteisele järgnevast tegevusest. Kõigepealt tuleks muretseda uuritava piirkonna kohta erinevate aegade kaardid. Lihtsaim koht nende hankimiseks on Maa-ameti Pargipuistu kaardiserver aadressil www.maaamet.ee. Sealt tuleks kõigepealt võtta Eesti mõisapargid on valdavalt inglise stiilis maastikupargid. 19. sajan- kaasaegse situatsiooniga Eesti põhikaart (M 1 : 20 000) ning otsida välja dil rajatud pargid koosnevad parkmetsast, pargiaasadest ja hõredatest vajalikud kohad. Kaardilehed printida paberile kahes eksemplaris: üks puisniidulaadsetest osadest ning enamasti asub pargis või selle vahetus jääb töökaardiks, teine töö lõplikuks vormistamiseks. Kaardi juurde oleks läheduses ka veekogu. Kompositsioonis on väga olulised vaated – vee- hea võtta veel paks vihik, kuhu teha märkmeid arhiivides, teadjate ini- kogudele, ehitistele, varemetele, üksikpuudele ja muudele huvitavatele meste küsitlemisel ning kirjandusega töötamisel. Küsitlemisel on võimalik detailidele, mis võivad asuda ka väljaspool parki ennast. Vaate- ja puhke- kasutada ka diktofoni. kohti ühendab looklev teedevõrk. Töö lihtsustamiseks tuleks olulised punktid vihikusse märkida, sest Umbes pooleteisest tuhandest kunagisest mõisapargist on kaitsealu- seda on välitöödel hea kasutada. Salvestust võib hiljem põhjalikumalt seid parke üle 400. Ülejäänute olukord muidugi varieerub sõltuvalt hool- kuulata, välitöö käigus seda teha pole võimalik. Veel tuleks muretseda dusest, kuid enamasti on kunagine park muutunud metsaks. Pargilikkus Eesti Kaitseväe kaart (M 1 : 50 000) 1930. aastate lõpust ning verstane kaart seisneb veel vaid laialehiste ja võõrpuuliikide esinemises. Kadunud on 1900. aastate algusest. Lisaks võib olulist informatsiooni saada mõisate pargiaasad, vaatesihid, paviljonid ja istumiskohad. kaartidelt ja 1930. aastate skemaatiliselt katastrikaardilt (M 1 : 10 000), Pargi taastamine on oskusi ja kogemusi nõudev töö, ning seda ette näiteks kadunud talukohtade piirid ja hoonete asukohad. Osa Eestit on võtta on mõtet ainult siis kui on garanteeritud pargi edasine hooldus. kaetud 1920.–1930. aastatel koostatud kaardilehtedega (M 1 : 21 000 või 1 : 25 000). Mida detailsem (suurema mõõtkavaga) on kaart, seda rohkem on sealt võimalik informatsiooni saada. 122 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT ANDMEALLIKAID PÄRANDKULTUURI UURIMISEKS 123

Vanad kaardid on erinevates arhiivides laiali. Osa ajaloolisi kaarte on kättesaadavad ka Maa-ameti internetileheküljel. Dokumentidega, mis on pärit ajast enne 1918. aastat võib tutvuda Tartus asuvas Ajalooarhiivis, materjalid alates 1918. aastast kuni tänaseni asuvad Eesti Riigiarhiivis Tallinnas. Tallinna Ülikooli Raamatukogu Baltika osakonnast (end TA Raamatukogu) võib leida tsaariaja lõpu pooleverstaseid kaarte (neid ei ole kogu Eesti kohta). Tallinna linnale kuulunud mõisate kaardid asuvad Tallinna Linnaarhiivis. Ka Eesti Kirjandusmuuseumi arhiividest võib leida vanu kaarte. Metsanduslikke kaarte leidub Sagadi Metsamuuseumis. Sageli tuleb ette, et uurija peab otsima teda huvitava ala kaardimaterjali mitmest arhiivist, kuna kaardikogud on lünklikud. Igas arhiivis on olemas teavikud ka teiste arhiivide kohta. Väga oluline on, et ﬁkseeritaks kõikide leitud dokumentide, kaartide või andmete leiukohad: millises arhiivis, muuseumis või raamatukogus nad asuvad, lisaks veel arhivaalide (so kaartide, raamatute, dokumentide) fondi, nimistu ja säiliku numbrid. See Kaartide võrdlus. Mäe, Siimu ja Rehe talud võimaldab hiljem samu asju kergesti leida, vajadusel uuesti kopeerida või pärandkultuuri objektide kohta leitud andmeid täpsustada. Kui erinevatest aegadest pärinevad kaardid on läbi vaadatud ja vajali- Selle käigus märgitakse pliiatsiga välitöö kaardile (praegusele põhikaar- kest endale koopiad tehtud, saab hakata tegema kaartide võrdlemistööd. dile) võimalikud pärandkultuuri objektid. Et midagi olulist ei ununeks, tuleks uuesti läbi vaadata pärandkultuuri objektide nimekiri. Kui kaardid on läbi töötatud, tuleb külastada arhiive, kust võib saada varasematel aegadel kogutud kirjalikku materjali uuritava ala kohta. Väga väärtuslik informatsioon on korjatud Eesti kihelkondadest 1920.–1930. aastatel Tartu Ülikooli üliõpilaste poolt. See on praeguseks juba üle sajandi vanune suuline pärimus (küsitleti põhiliselt vanemaid inimesi). Valdade piiride muutumisest viimase saja aasta jooksul aitab selgust saada 2002. aastal ilmunud Liivi Uueti koostatud teatmik „Eesti haldusjaotus 20. sajandil“. Üliõpilaste kogutud materjalid asuvad Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis ja Ajaloo Instituudi arheoloogia arhiivis Tallinnas. Huvitavat võib leida veel Eesti Rahva Muuseumi kogudest (erinevad eestlaste elu-olu käsitlevad küsitluslehed, võistlustööd, muu- seumile saadetud mälestused) ja Eesti Vabaõhumuuseumist. Kindlasti tuleks läbi vaadata maakonnamuuseumi materjalid. Metsanduslikku pärandit (katsekultuurid, vaigutuslangid jne) uurides tuleb küsitleda metskonnatöötajaid ja kasutada metskondade arhiive. Mõndagi huvitavat on talletatud metsanduslikes andmebaasides (vt Internetist Akadeemiline Metsaselts). Metskonnas on andmeid ka erinevatel aegadel rajatud metsa- vahikohtadest. Kõigist leitud materjalidest tuleb teha vajalikud märkmed või koopiad. Kaartide võrdlus 1 : 10 000 (skemaatiline katastrikaart, 1939) ja 1 : 20 000 (põhikaart, Uurimistöö käigus võib saada suurt abi vallavalitsusest. Sageli on just 2003) 124 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT ANDMEALLIKAID PÄRANDKULTUURI UURIMISEKS 125 valla maakorraldaja see, kes saab uurijat aidata. Ta tunneb hästi oma valda leitud kohal kõrts, talu, koolimaja, veski jne ning mis ajal nad maha jäeti. ja oskab objekte ka kaardil näidata. Tihti elab vallas mõni koduloohuvi- Küsida tuleb ka objekti või tema ajastu kohta teadaolevaid pärimusi. Mida line, kelle kogutud teadmistest on suur abi. Selline inimene oskab uurijat põhjalikum on ettevalmistustöö, seda täpsemalt on võimalik inimesi juhatada teadjate vanemate inimeste juurde, kes omakorda võivad olla küsitleda. Töö käigus õpitakse ka ise looduses tähele panema pärandkul- teejuhtideks või pärimuste teadjateks. Nad on elavaks sidemeks mööda- tuuri märke, nagu õuepuid, talukohti, kiviaedu jt. nikuga. Neil kohtumistel tehtud märkmed tasub hoolikalt talletada. Välitööde käigus on õige pidada päevikut (selleks võib olla sama Häid vihjeid võivad anda varasematel aegadel koostatud matkaradade kaustik, kus asuvad juba eelnevalt kogutud andmed). Fotoaparaat tuleks kirjeldused, külade ajalugu käsitlevad raamatukesed ja artiklid. Kõigist kindlasti seadistada nii, et igale pildile jääks kuupäev. Vihikusse märkida leitud materjalidest tuleb teha märkmed ja kohad kaardil tähistada. välitööpäeva alguses kuupäev ja selle alla pildistamise järjekorras objektid. Sellise meetodiga ei lähe hiljem tööde vormistamisel segamini sisu ja objekt, ning hiljem ei kerki küsimust, kas leitud piirikivi, õuepuu, kiviaed Teine etapp – välitöö jne on sellest või mõnest teisest külast. Tähtsaim vahend on eelvaliku märkustega kaart, mille abil looduses Välitöid on soovitatav teostada piirkondade või ka külade kaupa ja objekte otsima hakata. Käepärast võiksid olla ka koopiad vanadest kaar- liikuda süsteemselt edasi, et mitte tulla uuesti vaatama mõnda vahele tidest ja arhiividest kogutud ning inimestelt saadud info, see aitab märgi- jäänud objekti. Nii välditakse kaootilist tegutsemist ja liigset ajakulu. Kui tud kohti tuvastada. Hädavajalik on omada fotoaparaati, sest igast leiust juba läbikäidud ala kohta kelleltki midagi uut kuulda saab, tuleks see tuleb pilt teha. Eelistatum variant on digitaalkaamera, mille puhul saab teave vihikusse üles märkida ning hiljem tagasi minna. kohe vaadata, kas pilt tuli välja või mitte. Iga objekti seisukorra kohta Ei tohi unustada, et ka huvitav kohanimi on pärandkultuur, nt Toru- tuleks anda hinnang ja lisada lühike asukoha kirjeldus. Töö käigus leitakse pillimets või Mõisamulgu talu, neil on tavaliselt oma lugu juures. Iga looduses kindlasti objekte juurde, tihti lihtsalt „komistatakse” neile otsa. objekti tuleks pildistada mitme nurga alt. Seejärel märgitakse ta kaardile, Sageli võib saada jutule uute inimestega, kes võivad anda täpsustavat võimalusel kasutada asukoha määramiseks GPS-i ja jäädvustada koordi- lisateavet. Parim abivahend küsitlemisel on pärandkultuuri objektide naadid. Antakse ka lühike objekti asukoha kirjeldus ja hinnang tema nimekiri. Vestluse käigus tuleks püüda täpsustada, mis ajal eksisteeris seisukorrale.

Tulemuste vormistamine Kaitseväe kaart 1 : 50 000 (1938). Kui kogu töö on valmis, kantakse leitud objektid puhtale kaardile, num- Endine talitee Suure-Aru ja Leili merdatakse ning vormistamisel seotakse foto, pärimused ja märkused talu vahel, mille jälg on maastikul sama numbri alla. Võib juhtuda, et ühetaolisi objekte on kogunenud olemas liiga palju, siis saab hilisemas kasutuses välja valida paremini säilinud ja hästi eksponeeritavad objektid, mille juurde käib ka huvitav lugu. Pärandkultuuri uurimistööd ei saa kunagi lõpetatuks lugeda, ikka võib leida uusi kirjeldamata objekte ja neid juurde lisada. 126 PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE HOOLDUS 127

Pärandkultuuri objektide esmane hooldus Jürgen Kusmin

Aeg teeb oma töö ja looduse meelevallas olevad inimtegevuse märgid hävivad ajapikku. Loomulikult oleks ideaalvariant taastada huvipakkuvad pärandkultuuri objektid algkujul. Enamasti puuduvad selleks majandus- likud võimalused ja ka otsene vajadus. Alljärgnevalt tutvustame peamisi tegevusi, mille abil aeglustada objekti hävimist looduslike protsesside mõjul ja korrastada neid paremaks eksponeerimiseks. Kindlasti ei ole tegu lõpliku loeteluga võimalikest objekti säilitamise meetmetest. Eripäraste probleemide esilekerkimisel tuleb juba igat konkreetset juhtu käsitleda eraldi ja konsulteerida tutvusringkonnas või artikli lõpus viidatud asu- tustes töötavate spetsialistidega. Iga pärandkultuuri objekt on ainulaadne ja kordumatu ning nõuab personaalset lähenemist.

Tegevuste planeerimine Eeskujulikult võsast puhas- Ettevõetav tuleb põhjalikult läbi kaaluda. Alustama peaks eesmärgi püsti- tatud kiviaed (RA) tusest. Kas tahetakse aeglustada objekti hävimist, eksponeerida objekti kui huviväärsust või koguni taastada olemasolev tema esialgses kasutus- funktsioonis? Kui mahukalt tööd ette võtta, sõltub otseselt ka kasutada Metsavedu on kahjustanud olevatest ressurssidest (aeg, raha, oskused, töövahendid jm). pinnast. Kasutuskõlbulikkuse Eeltööde käigus tuleb kindlasti selgitada muinsus- ja looduskaitseliste säilimiseks tuleks tee peale piirangute olemasolu ja vajadusel konsulteerida piirkondliku muinsus- metsatöid uuesti siluda (TN) kaitseinspektori või metsaspetsialistiga.

Objekti ümbruse ja juurdepääsutee puhastamine võsast See on peamine ja esmane tegevus enamike objektide puhul. Pealekasvav võsa varjab vaated pärandkultuuri objektile, puude juured lõhuvad kivimüüre, puulehtede varis katab ajapikku veel säilinud inimtegevuse märgid. Võsa raiel tasub säilitada üksikuid noori kõvalehtpuid (tamm, saar, vaher, ka pärn), millistest võiks kasvatada uue põlvkonna tänaseks eakate väärispuude asemele. Sihvakas tüvi või korrapärane võra ei peaks puude valikul ainumääravaks olema, omapärased vormid on tulevikus silmale ilusamad vaadata. Olulisem on puukeste elujõud ja vigastuste puudumine. Säilitatavad noored puud peaks paiknema lagedamates kohtades või tuleb nende ümbrus puhastada ja seda järjepidevalt hool- dada. Säilitatavate puude asukoha valikul tuleb jälgida, et nad tulevikus 128 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE HOOLDUS 129

Vaate avamine objektilt ja objektile Objekti ümbruse puhastamisel võsast on ka teine oluline tahk. Pärand- kultuuri objektist ülevaate saamiseks ja objektiga tutvumisega kaasneva esteetilise naudingu võimendamiseks on vajalik avada vaade objektile. Eriti oluline on see metsa ja kultuurmaastiku piiril paiknevate objektide puhul. Soovitav on põllu ja metsa piir võsast puhastada laiemalt, et pärandkultuuri objektil viibides oleks võimalik vaadelda ka ümbritsevat kultuurmaastikku. Sõltuvalt lähenemissuunast on avatud vaade heaks orientiiriks objekti leidmisel. Sageli on taluõuedele ja põldudele kolhoosi- ajal istutatud noor mets. Elujõus noore puistu maharaiumist ei ole õige siinkohal soovitada, küll võib kõne alla tulla puude harvendamine ja võsa eemaldamine. Raie tulemusena peab olema võimalik vabalt ümber objekti liikuda ja seda igast suunast vaadelda.

Müüride ja kivikuhjade puhastamine Müüritiste puhastamisel varisest tuleb käituda mõõdukalt. Kindlasti on taunitav kivide puhastamine samblast ja samblikest. Nende kahjulik Pärandkultuuri objekti puhastamine talgute korras pakub rõõmu nii tegijatele kui ka mõju müüritistele on võrreldes puujuurte kahjustava toimega praktili- korraldajatele (JP) selt olematu. Kivid on sageli elupaigaks haruldastele liikidele. Pikemate kiviaedade võsast puhastamisel võiks säilitada lõigu tema algsel kujul. Ühelt poolt loome nii võrdlusmomendi korrastamise eelse seisundiga pärandkultuuri objekti kahjustama ei hakkaks, samuti peamistest käigu- ja teiselt poolt säilitame elukoha kiviaeda koduks pidavatele liikidele. teedest eemal paiknemist – juurte kahjustamise vältimiseks ja puu parema Võsa raiumise aja valikuks on teada rahvatarkus, et vanas kuus (viimane vaatlemise võimaldamiseks. Puud tuleks tähistada vaiaga, et vältida veerand) raiutud võsa ei kasva nii kiiresti tagasi. Aasta lõikes on parim nende ekslikku hävitamist tulevikus. võsa raiumise aeg augusti teine pool kui varuained talveperioodiks pole Lagedamatel ja käidavamates kohtades tuleks raiutud võsa põletada. veel juurestikku kogunema hakanud. Seda kindlasti väiksema tuleohuga perioodidel (enne kevadist kulu kuivamist või peale värske rohukatte tekkimist ning peale vihmahoogusid). Objekti ümbruse ja juurdepääsutee puhastamine prügist Raiutud võsal võib enne põletamist lasta mõne nädala või kuu hunnikus seista, peale materjali mõningast kuivamist on töö tulemuslikum. Metsa Inimasustuse lähistel paiknevaid pärandkultuuri objekte on sageli sees paiknevatelt objektidelt kogutud võsa võib ka objektist eemale prahistatud, sinna suuremal või vähemal määral olme- ja/või ehitus- hunnikutesse vedada ja kõdunema jätta, nii jääb orgaaniline aine loodus- prügi veetud. Oma jääkide metsa alla vedamine on kahjuks meie ühis- keskkonda. konnas veel sagedasti esinev pahe, seda eriti asustuse ja elava liiklusega Juurdepääsutee rajamisel ei pea tingimata valima lühimat marsruuti. maanteede läheduses. Sagedasti paigutatakse prügi esmapilgul varjatud Pigem võiks rada kulgeda mööda huvipakkuvamatest loodusväärtustest kohtadesse, näiteks karjääridesse ja varemetesse. Prahistamise vastu sildid ja läbi hõredamate metsaosade, võimalusel tuleks raja planeerimisel valida ja keelud vaevalt aitavad. Soovitada võib siin võimalust objekti ümbrus kõrgemaid (kuivemaid) kohti. Rada tuleb vähemalt 2 m laiuselt puhastada täiesti korda teha – eelkõige pannakse prügi sinna, kus midagi juba ees võsast ja inimesekõrguselt rajale ulatuvatest suurematest okstest. Nii ootamas on. tagame parema läbitavuse ja liikumistee markeerimise looduses. 130 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE HOOLDUS 131

Kiviaedade taastamine vastavalt oskustele ja lagunemisastmele. Eesmärgiks ei peaks seadma maksimaalset taastamist vaid müüri lagundavate protsesside peatamist. Üle Eesti on sajandite jooksul rajatud väga erinevaid kiviaedu. Ehitus- Looduslikest kividest müüri ladumine on eelnevat kogemust ja teadmisi materjalina on kasutatud raud- ja paekivi või mõlemat, sõltuvalt sellest, nõudev oskus ja jõukohane vähestele, aga võimalusel on olemasolevate mis tüüpi kivi oli piirkonnas saadaval. Konstruktsioonilt on kiviaiad väga kivimüüride taastamine igati kiiduväärt tegevus. Lihtsaim ja efektiivseim erinevad, sõltudes kasutusotstarbest ja rajamise spetsiiﬁkast. Kiviaedu on võimalus on müüride pealmise osa katmine tsemendimördiga. Segu rajatud kõlvikupiirideks, külatänavaid piiritlema, kaitseks viljapuuaeda- tasub teha suurema tsemendi osakaaluga kui tavaliselt kombeks, see dele või on lihtsalt põllult korjatud kivid aedadeks kujundatud. Põhjaliku lisab ilmastikukindlust. Tuleb jälgida, et tsementeeritud osale ei jääks ülevaate kiviaedadest ja nende hooldamisest leiab Põllumajandusministe vett koguvaid lohkusid ning et koguneval sademeveel ei oleks võimalust eriumi poolt välja antud trükisest „Kiviaia rajamine, taastamine ja hoolda- uuesti müüritise sisse valguda. mine” (Lukas ja Rennu, 2005). Olulisemad soovitused sealt: • kiviaia ladumisel tasub kindlasti kasutada aia ümbruses leiduvaid kive, nii säilitatakse aias tema algupärane materjal; Varikatuse rajamine objekti kohale • kiviaiale ei tehta vundamenti ja kivid laotakse otse pinnasele; Ilmastiku meelevallas olevate väiksema ulatuse ja lagunemisaltide objek- • ladumisel tuleb jälgida, et ülemised kivid alumisi välja ei kiiluks, iga tide (lubjaahjud, mantelkorstnad, reheahjud) puhul tasub võimalusel kivi peab kindlalt toetuma vähemalt kolmest punktist, vuugikohad ei kaaluda objektile varikatuse ehitamist. Ehitamise otstarbekust hinnates tohi vertikaalsuunas kattuda; tuleks arvesse võtta ka kaetava objekti seisukorda ja rajatava varikatuse • taastamisel tuleb jälgida olemasoleva aia ladumismustrit. sobitumist ümbritsevasse maastikku. Kuna varikatuse põhieesmärk on objekti kaitsta ennekõike sademevee eest, siis piisab konstruktsioonilt Müüritiste kindlustamine nõrgvee vastu lihtsast, postidele rajatud katusest. Avatud külgede puhul säilib ka objekti vaadeldavus. Kandekonstruktsiooniks sobib täiesti kooritud ümar- Kunagised lubimördiga laotud müürid on eriti tundlikud sademevee materjal, mis peab olema piisavalt tugev ka tormituultele ja lumekoormale suhtes, kuna veega reageerides muutub sideaine uuesti pudedaks ja uhu- vastupidamiseks. Konstruktsioonile lisab iga immutatud puitmaterjali takse kivide vahelt välja. Sealt edasi on varingud ja objekti hävimine juba kasutamine, samas on see tunduvalt kallim viis. Kindlasti tuleb püstpostid paratamatud. Eelnevalt võsast ja varisest puhastatud müüriosa taastatakse maasse kaevata ja/või ankurdada. Tugitrosside paigaldamine on juba äärmine abinõu. Katusekatte materjalidest tuleks eelistada looduslikku (sindel, laast, kiil), aga lähtuda tuleb ennekõike võimalustest. Rajatud varikatuse näol tekib lisavõimalus puhkekoha rajamiseks. Pärandkultuuri objekti hooldamisel ja esmaste säilitamismeetmete rakendamisel tuleb hoolikalt tegevusi kaaluda ja kindlasti nõu pidada vastava ala ekspertidega. Veel on külades säilinud ajalooliste ehitustra- ditsioonide oskajaid, kes oma elukogemusele tuginedes oskavad häid soovitusi anda. Oskusteavet spetsiiﬁlistes küsimustes omavad ka Eesti Vabaõhumuuseum, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rahvus- liku käsitöö osakond ja Muinsuskaitseamet.

Lubja- või maakividest müüri säilitamiseks on parim võimalus katta Metsamaal asuvate pärandkultuuri objektide hooldamist see pealt tsemendi- ja eksponeerimist on asunud toetama Erametsakeskus, mördi kihiga (JK) lähem info www.eramets.ee. 132 PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE EKSPONEERIMINE 133

Pärandkultuuri objektide eksponeerimine • Tegijad, asukoht ja külastajad Üks olulisemaid eeldusi oma eesmärkide täitmiseks on asjast huvitatud Triin Neljandik inimeste olemasolu kohapeal või piirkonnas. Kõike annab teha kui on olemas tegijad ja hea idee. Pärandkultuuri eksponeerimisel on peamiseks eesmärgiks muuta Miks on vaja pärandkultuuri eksponeerida? objekt inimestele märgatavaks ja tekitada neis huvi. Iga tegija loodab, et asjast huvitatuid oleks võimalikult palju. Valesti valitud asukoht ja ebapii- Jätkuva linnastumise oludes võõranduvad inimesed järjest enam loodu- sav teavitamine võivad tekitada kurva olukorra, kus hästi eksponeeritud sest, samuti hakkavad kaduma teadmised eelmiste põlvkondade elust objekt jääb tähelepanuta. Seda saab ennetada hoolika planeerimise ning ja töödest. Selle tõttu on maastikul säilinud jäljed esivanemate elust ja asukoha valikuga. tegevusest tänapäeval muutumas vaatamisväärsusteks. Pärandkultuuri Asukoha valikul tuleb silmas pidada, et kui huvitav objekt asub ras- objektide eksponeerimise abil on võimalik tõsta inimeste teadlikkust meie kesti ligipääsetavas piirkonnas, on vähe tõenäoline, et seda külastatakse. kultuuripärandi rikkusest ja tekitada huvi kohaliku ajaloo vastu. Hea tahtmise korral on võimalik sellist objekti kasutada seiklusmatkal. Pärandkultuur väärtustab maastikku, seob meid oma ajaloo ja juurtega ning lisab piirkonnale atraktiivsust. Maastikul säilinud pärandkultuuri objektid aitavad piirkonna ajalugu külastajale lähemale tuua ning näit- Vihula valla Oandu likustada. Objekte võib siduda matka- ja õpperadadega, varustada infoga küla ümbruses asu- ning kasutada neid juhendajaga ekskursioonil või retkel. vaid pärandkultuuri Teisest küljest tuleks enne kohaliku pärandkultuuri tutvustamist hästi objekte tutvusta- vate infotahvlite läbi mõelda oma tegevuse eesmärgid, eeldused nende täitmiseks ning alused meenutavad võimalikud tagajärjed. kvartaliposte (TN)

Alustada tuleks eesmärgi püstitamisest – Mida me tahame teha? • Tutvustada oma kodukoha/maakonna/valla/küla/talu ajalugu • Pakkuda turismitalu/majutusettevõtte külastajatele lisategevust • Korraldada loodus-, seiklus-, vm retki ja ekskursioone • Mitmekesistada külaseltsi või MTÜ tegevust ja pakutavaid võima- lusi Erinevate projektirahade taotlemine ja kasutamine ei saa olla omaette eesmärgiks. See on vahend olemasoleva eesmärgi realiseerimiseks.

Millised on eeldused eesmärgi täitmiseks? • Inventeeritud pärandkultuuri objektid Eksponeerimiseks sobivad kõige paremini objektide koondumisalad. Üksikut objekti on mõttekas eksponeerida juhul kui ta asub kohas, kus inimesed nagunii käivad (turismiobjekti, turismitalu, majutuskoha lähe- dus). Objektide iseloomu ja paiknemismustri selgitamiseks on vajalik piirkonna pärandkultuur inventeerida vastavalt väljatöötatud metoodi- kale (vt www.metsaselts.ee). 134 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE EKSPONEERIMINE 135

Vahendite olemasolu pärandkultuuri eksponeerimiseks Eksponeerimisviisi valik Vahendite hulgast sõltub muuhulgas eksponeerimise viis ja ulatus. Eksponeerimisviisi valikul tuleb eelkõige arvestada olemasolevate Häid tulemusi võib saavutada ka väiksemate rahaliste võimalustega, kuid rahaliste vahenditega, pärandkultuuri objektidega, mida eksponeerida arvestada tuleb sellega, et kord rajatud rada või muu külastusobjekt vajab tahetakse – palju neid on ning kuidas nad üksteise suhtes paiknevad ning vahendeid ka edaspidiseks hoolduseks. eksponeerimisviisi sobivusega antud piirkonda. Vahendite ja tegijate olemasolu edaspidiseks hoolduseks Maaomandi selgitamine nii objektide alal kui juurdepääsuteede osas Kui on ette teada, et pärandkultuuri eksponeerimine antud kohas on Kui eksponeeritavad pärandkultuuri objektid on välja valitud, tuleks ühekordne tegevus, siis on parem kavandatu tegemata jätta. Pleekinud kindlaks teha maaomand. Seda mitte ainult pärandkultuuri objektide ja kulunud väljanägemisega infotahvli ning prügistatud ümbrusega vaid ka planeeritud liikumis- ja ligipääsuteede puhul. Kinnistu andmeid pärandkultuuri objekt on pigem negatiivne märk. saab vaadata Maa-ameti koduleheküljelt Internetis www.maaamet.ee. Täpsemaid andmeid saab valla maakorraldajalt. Välja tuleb selgitada, Tagajärjed, millega tuleb arvestada pärandkultuuri eksponeerimisel kas pärandkultuuri objekt asub kaitsealal ning kas eksponeerimiseks Kui objekti juures hakkab käima palju külastajaid, tuleb arvestada kavandatud alal on muinsus- või looduskaitse objekte. Sel juhul tuleb mõjudega objektile ning seda ümbritsevale keskkonnale. Negatiivseid arvestada võimalike piirangutega oma tegevusele. mõjusid saab vähendada vältides liikumisteede planeerimisel tallamisõrnu Kokkulepete sõlmimisel maaomanikega tuleks meeles pidada, et suu- alasid, märkides raja selgelt ja üheselt mõistetavalt või tutvustades objekti lisest kokkuleppest on alati võimalik taganeda. Samuti võib maaomanik retkejuhi abil. Üheks võimalikuks abivahendiks on ka suunava infotahvli aja jooksul vahetuda. paigaldamine raja algusesse, millega palutakse külastajal mitte rajalt Kui objekt asub riigimaal ei tähenda see, et sinna võib igaüks midagi kõrvale astuda ning tekitatud prügi endaga kaasa viia. rajada. Riigimetsamaa haldaja on Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Prügi tekkimist ei ole võimalik täielikult vältida. Suunava info välja Otstarbekas oleks pöörduda kohaliku metskonna poole, kontaktandmed panemine võib prügi kogust küll veidi vähendada, kuid aeg-ajalt on siiski on võimalik leida aadressilt www.rmk.ee. vaja eksponeeritud objektid või rada läbi käia ja üle vaadata. Kui juurdepääs objektile või objekte tutvustav rada läheb läbi eramaa • Planeerimine ja rajamine või mööda erateed võivad tekkida vastuolud maaomanikuga, ka siis, kui eksponeeritav objekt ise võõral maal ei asu. Arvestada tuleb parkimis- Matka- või õpperada võimalustega vähemalt sõiduautodele, võimalusel ka reisibussile. Parkla Pärandkultuuri tasub tutvustada raja abil siis, kui objekte on ühes puudumisel võidakse autod lihtsalt teeserva või metsa alla jätta. piirkonnas palju. Õpperada on matkarajast lühem ja varustatud rohkema Kui on olemas selged eesmärgid ja eeldused ning arvestatud võimalike infoga, kas voldiku või huvipunktides asuvate infotahvlite näol. Matkaraja tagajärgedega, võib asuda tegutsema. rajamise eesmärgiks on üldjuhul liikuda ühest punktist teise mööda vaheldusrikast maastikku, õpperaja rajamise eesmärgiks aga piirkonna ajaloo ja/või looduse tundmaõppimine. Arvesse tuleb võtta, et õpperada Kuidas pärandkultuuri objekte eksponeerida? on teiste eksponeerimisviisidega võrreldes töömahukas ja kulukas, lisaks • Eeltööd vajab see hiljem pidevat hooldust. Enne õpperaja kasuks otsustamist tasub järele mõelda, kas poleks pärandkultuuri eksponeerimiseks otstarbekam Objektide valik matkaraja või marsruudi kasutamine. Esimene valik pärandkultuuri objektide seas tehakse juba inventeeri- Pärandkultuuri objekte tutvustava raja tegemisel tuleks algul märkida mise käigus – siis valitakse välja piirkonnas ainulaadsed ja eripärased kaardile nende objektide asukohad, mida tahetakse tutvustada ning valida objektid. Kõiki arvele võetud objekte pole otstarbekas eksponeerida. seejärel võimalikult huvitav ning kergesti läbitav ühendustee nende vahel. Välja tuleks valida need objektid, mis on paremini säilinud, antud piir- Selleks tuleb erinevaid raja trajektoore korduvalt läbi käia ja kui võimalik, konnale iseloomulikud või millega on seotud huvitav lugu. Objektide siis erinevatel aastaaegadel. Kevad- ja sügisvihmadega selguvad märjad valikul tuleks kindlasti arvestada ka nende asukohta, ligipääsetavust ja paiknemist maastikul. 136 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE EKSPONEERIMINE 137 kohad, mis vajaksid täitmist või raja trassi muutmist. Laudtee rajamine Hiljem võib lindid asendada värvimärkidega. Lintidena võib kasutada on kulukas ja vajab 6–7 aasta pärast kindlasti kapitaalremonti. Raja pinna värvilisi laiu kleeplinte, mida müüakse ehitustarvete kauplustes. Kindluse katteks on kasutatud ka puidu- või puukoore haket, saepuru jne. Neid mõttes oleks hea kinnitada lindi vaheliti olevad otsad klambripüstoliga. materjale on otstarbekas kasutada sel juhul kui turbakiht raja alusel ei ole Lindid peavad vastu 3–4 aastat, siis tuleb märgistust kas täielikult või osa- väga paks, muidu tallatakse kattematerjal ruttu pinnasesse. liselt uuendada. Värvimärke tuleb teha korrektselt, soovitavalt žablooni Rada tasuks teha silmusekujuline, kuna edasi-tagasi mööda sama abil. Tilkuvad ja ebamäärase kujuga värvimärgid puudel jätavad kogu marsruuti käia pole huvitav. Algus- ja lõpp-punkt võivad olla erinevates rajast ebameeldiva mulje. Eelistada tuleks looduses paremini märgata- kohtades ainult siis kui rada on väga lühike või kui teise otsa on võimalik vaid värve nagu punane ja sinine, kuid märgatav on näiteks ka valgele auto või bussiga vastu sõita. Ka sellisel juhul pole see hea lahendus. põhjale tehtud roheline märk. Värvimärgid tuleks kindlasti teha kahele Raja algus ja lõpp peavad olema selgelt tähistatud ning hea juurde- poole puud. Kui piirkonnas on teisi värviga märgitud radasid, siis tuleb pääsuga. Kuna üldjuhul liigutakse tänapäeval autodega, suurte gruppide erinevad rajad märkida erineva värviga. Ristumiskohtades tuleb kindlasti puhul ka bussidega, tuleks selgelt piiritleda parkimiskoht. Raja algu- lisada raja nimega või tähisega viidad, et vältida eksimisvõimalust. Ka sesse võib prügikasti paigaldada vaid siis, kui on võimalus ja vahendid värvimärgistust tuleb aeg-ajalt uuendada. pidevaks hoolduseks. Üldiselt oleks parem prügikaste ja käimlaid mitte Rada võib läbida juhendajaga, infomaterjalide abil või loodusesse kergekäeliselt rajada, sest teede ääres asuvatesse prügikastidesse haka- paigaldatud infot jälgides. Pärandkultuuri eksponeerival rajal võib tut- takse tihti tooma ka olmeprügi. Ka käimlad vajavad pidevat hooldust ja vustada ka huvitavaid ja antud piirkonnale iseloomulikke loodusobjekte. korrastamist. Soovitatav pikkus võiks õpperaja puhul olla 1–4 km, matkarada võib olla ka tunduvalt pikem. Kui raja asukoht ja trass on kaardil kindlaks määra- tud, tuleks see loodusesse märkida ning läbipääse- tavaks muuta. Vajadusel raiuda võsa, eemaldada mahalangenud puud või saagida neist läbipääs. Raja tähistamine peab olema selge ja üheselt mõistetav. Raja märki- miseks on mitmeid viise: puude ümber pandud lindid, värvimärgid, vahel piisab ka ainult viitadest. Esimesel paaril aastal tuleks kindlasti eelistada linte, kuna raja trass ei Raja märgistus peaks olema silmatorkav kuid tagasi- Plastikust infotahvliga tähistatud pärandkultuuri objekt „Noku talu” Vetepere külas ole veel välja kujunenud. hoidlik (JN) Albu vallas (JN) 138 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE EKSPONEERIMINE 139

Huvipunktid peaksid olema võimalikult ühtlaselt rajale jaotunud, et • Teksti liigendamine aitab seda paremini haarata ja aru saada. ei tekiks pikki vahemaid lihtsalt kõndimist. Raja alguses võiks punkte • Tahvli atraktiivsemaks muutmiseks on soovitav kasutada jooniseid ja rohkem olla kui lõpus, sest inimeste tähelepanu ja vastuvõtuvõime pilte. Hea pilt võib asendada pika tekstivormis seletuse. vähenevad. • Fotod ja joonised ei sobi teksti taustaks. Tekst ise peaks olema trükitud valgele pinnale siis on ta korralikult loetav. Marsruut • Kuna tekst peaks olema arusaadav erineva vanuse ja taustaga inimes- Marsruut on kõige lihtsam ja odavam viis pärandkultuuri objektide tele, tuleks vältida keerulisi termineid või need lahti seletada. eksponeerimiseks. Marsruut ei ole loodusesse märgitud, seda tutvustab • Kasuks tuleb legendide, rahvajuttude ja näidete kasutamine sobival voldik/infoleht või retkejuht. Marsruut annab pärandkultuuri eksponee- kohal. rimisel vabamad käed kui õppe- või matkarada, kuna võimaldab valida erineva pikkusega retki vastavalt külastajate võimetele ja soovidele. Viidad / sildid Voldiku või infolehe abil läbitav marsruut sobib paremini tihedama Viita ja/või silti saab kasutada nii eelnevalt kirjeldatud eksponeeri- asustusega aladele, kus on väiksem eksimisvõimalus. misvõimaluste raames kui ka iseseisvalt pärandkultuuri üksikobjekti tutvustamiseks. Pärandkultuuri objekti tähistavad sildid ja viidad võivad Sidumine olemasoleva matkaraja, õpperaja või marsruudiga olla väga erinevad, siiski võiks eelistada naturaalseid materjale. Puidu Seda varianti sobib kasutada juhul kui pärast pärandkultuuri inven- sisse lõigatud või põletatud teksti tegemine on küll töömahukas, kuid tuuri on selgunud olemasoleva raja või marsruudi läheduses asuvaid ainult objekti nime kandval tähisel võiks kaaluda nende kasutamist. eksponeerimist väärivaid objekte. Selliste objektide eksponeerimine sõltub juba olemasoleva raja või marsruudi etteantud võimalustest. Viitadega varusta- Infotahvlid tud vana kohanimi Kasutada võib väga erinevaid infotahvlite aluseid nii töötlemata kui Kuueristi Ilumäe külas töödeldud puidust. Postid peavad olema allotsas ristpuudega varustatud Vihula vallas (JN) ja kindlalt maasse kaevatud, et nad loksuma ei hakkaks ja peaksid paremini vastu võimalikule lõhkumisele. Ka tahvlid ise võivad olla erinevad, vastavalt tegijate eesmärgile ja rahalistele võimalustele. Kõige vähem nõuab vahendeid A4 formaadis lamineeritud infotahvel, mis on klambritega alusele kinnitatud. See on kõige käepärasem viis info esitamiseks, kuid kui infoleht ära pleegib, tuleks ta kohe välja vahetada. Lamineeritud infotahvlid peavad vastu tavaliselt ühe aasta, varjulises kohas ka kauem. Tahvlid tasub võimalusel paigutada põhja suunas, nii on päikese pleegitav mõju väiksem. Kallimaks, aga ka vastupidavamaks variandiks on plastiktahvlid. Neid saab tellida reklaamiﬁrmadest, mõnest kohast ka koos kujundusega. Hinnad sõltuvad tahvli suurusest ja on piirkonniti väga erinevad. Mõned soovitused infotahvli teksti koostamisel: • Infotahvli teksti eesmärgiks ei ole näidata tahvli koostaja suuri teadmisi, vaid et külastajad saaksid kätte vajaliku informatsiooni pärand- kultuuri objekti kohta. Tihedalt teksti täis kirjutatud tahvel ei meelita üldjuhul külastajat lugema. • Kirja suurus peaks olema selline, et seda oleks kerge lugeda, vältida tuleks keerulisi kirjastiile. 140 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE EKSPONEERIMINE 141

Pärandkultuuri tutvustavates tekstides armastatakse sageli kasutada näitab erinevaid võimalusi ja annab häid ideid. Teiste kirjutatud tekstide gooti kirja, seejuures peab aga arvestama, et paljud nooremad inimesed kasutamisel on heaks tavaks autorile viidata. ei oska seda lugeda. Kasutada võiks stiliseeritud kirja, mis ainult näib vanaaegsena, kuid on kõigile kergelt loetav. Juhendajaga retked / ekskursioonid / programmid Juhendaja peab hästi tundma kohalikku piirkonda ja pärandkultuuri Trükised ja voldikud objekti, mida ta tutvustab. Just juhendajaga retk võimaldab kõige pare- Kõige lihtsam ja odavam on koostada voldik tavalisest A4 lehest, mini ja elamusrikkamalt saada ülevaadet pärandkultuuri objektidest ja mida saab hiljem paljundada. Sellisesse voldikusse ei mahu palju teksti. nende tekkeloost. Hea juhendaja korral on see ka kõige säästvam pärand- Nagu infotahvel, peaks ka voldik välja nägema atraktiivne, et külastajas kultuuri külastusviis, kuna ta suunab külastajate liikumist ja käitumist. huvi tekitada. Juhendajaga retkede korraldamist tasub planeerida siis, kui piirkonnas Kulukamaks variandiks on trükitud voldikud ja brošüürid, kuid samas on teada sobiv inimene/inimesed. pakuvad need ka rohkem võimalusi. Nii pärandkultuuri tutvustava voldiku/trükise kui ka infotahvlite Mõned soovitused juhendajale: • Valmista retk hästi ette, kuid ära liialda uue informatsiooni hulgaga. juures tuleb kasuks tutvustatavale ajastule iseloomuliku stiili kasutamine. • Jälgi inimesi ja tee nende käitumisest oma järeldused. Hoia tähelepanu See aitab külastajal teemasse sisse elada. Kuid stiliseerimisega ei tasu liial- üleval. dada, tekst peab jääma hästi loetavaks. • Räägi ainult peatustes, mitte kõndides, et sind kuuleksid kõik huvili- Alati tuleb kasuks teiste poolt koostatud matka- ja õpperadade, voldi- sed. kute jm eksponeerimisviisidega tutvumine. See avardab silmaringi, • Elavda oma juttu näidete, legendide ja rahvajuttudega. • Liiga suur grupp ei võimalda ka heal juhendajal oma sõnumit edasi anda. Abimaterjalidest tasuks tutvuda 2005. aastal Eesti Loodusharidusseltsi poolt välja antud raamatuga „Looduse interpreteerija käsiraamat”. Teavitamine ja reklaam Kui kohalikud pärandkultuuri objektid on eksponeeritud, tuleks tegeleda ka teavitamisega, et info nende kohta huvilisteni jõuaks. MTÜ või külaselts saab ennast tutvustada erinevatel messidel või korraldada pärandkultuuri tutvustavaid üritusi ja matku. Kui on kavas hakata korraldama pärandkultuuri retki õpilastele, tuleks info uute võimaluste kohta saata eeskätt kohalikele koolidele, seejärel aga maakonna omadele ja kaugemalegi. Teavitamiseks saab kasutada ka valla või maakonna kodulehte Internetis ja kohalikke ajalehti.

Pärandkultuuri objektide tutvustamisel tuleks mõelda ka nende säilitamisele (JN) 142 PÄRANDKULTUUR JA METSAMAJANDUS 143

Pärandkultuur ja metsamajandus pärandkultuuri objektide ning nende säilitamise abinõude kirjeldamise metsamajandamiskavas. Rein Kaljuvee Esialgu pärineb metsamajanduskavasse jõudev info pärandkultuuri objektide kohta metsakorraldajailt, edaspidi hakatakse allikmaterjalina kasutama ka pärandkultuuri inventuuride andmeid. Kui metsaomanik Pärandkultuuri puudutav küsimustering tõusis meil päevakorrale suu- avastab oma metsas pärandkultuuri objekti, teavitab ta sellest metsatea- resti tänu metsamajandusele. Maa aktiivse tsiviilkäibe ning suurenenud tise vahendusel keskkonnateenistust. Kavandades raiet metsaeraldusel, raiemahtude taustal paistis hästi silma, et metsa peitunud kultuuriväär- kus leidub pärandkultuuri, tasub metsa majandajal varakult läbi mõelda tused (muinsuskaitse alla võetud mälestised välja arvatud) on ilma iga- töö teostamisega kaasnevad ohud ja planeerida raie nõnda, et objektid suguse kaitseta. Tänapäeva võimsal tehnikal pole vaja eriliselt pingutada, säiliksid. et inimese ja hobuse lihasjõul loodu segi pöörata. Samas – hooliva suhtu- Siinkohal on sobilik hajutada kahtlusi, et pärandkultuuri olemasolu mise korral pole pärandkultuuri säilitamine metsa majandamisel sugugi toob kaasa uusi piiranguid metsa majandamisele. Metsaeraldusel nö ületamatult raske. tavalise, muinsuskaitse alla mittekuuluva pärandkultuuri esinemise Pärandkultuur oli meie maastikul olemas ammu enne seda kui temast fakt ei ole aluseks metsakategooria muutmisele ega raietest loobumisele. hakati rääkima kui omaette väärtusest. Mittekaitstava pärandkultuuri Administratiivsete tõkete seadmise asemel kutsume nüüd metsaoma- teadlik säilitamine on meil siiski alles vastse 21. sajandi teema. Nõukogude nikke üles loodussõbralikkuse kõrval olema ka kultuurisõbralikud. ajajärgul suhtusid otsustajad temasse kui agraarühiskonna tülikasse Nüüd toonitame, et ahervare, kiviaed, lubjaahi ning metsatee väärivad jäänukisse, millel tuleb teed anda sotsialistlikule suurtootmisele. Ja nõnda metsamajanduslike tööde käigus säilitamist. lükati tollal maaparandustööde käigus põllumajandusmaade massiivis- tamise eesmärgil kokku lugematul hulgal tühje talukohti, kiviaedu ning põliskülade ahervaremeid. Metsas ja metsakasvavatel talumaakõlvikutel säilisid jäljed inimtegevusest tänu väheintensiivsele metsamajandusele paremini. Seetõttu kõnelemegi tänapäeval pärandkultuurist sageli just seoses metsaga. Teadlikkusel ja suhtumisel on pärandkultuuri alalhoiul määrav roll. Teedeks ses osas positiivsete arengute saavutamisel on näiteks riigi poliitika, ühiskondlikud kokkulepped ja selgitustöö. Mitmete huvigruppide koostöös aastail 1999–2000 koostatud Eesti Säästva Metsanduse Standard, mis on vabatahtlik ja õiguslikult mittesiduv kogum põhimõtteid Eesti metsade säästvaks majandamiseks, näeb ette metsas leiduvate kultuuri- väärtustega alade ja objektide kohta huvipooltele teabe levitamist ning nende väärtuste kaitseks meetmete kavandamist. Selle standardi sätetega arvestab oma tegevuse korraldamisel näiteks RMK. Samuti mitmete huvigruppide ühistööna sündinud ning 2001. aastal Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu heakskiidu saanud Eesti metsanduse arengukava aastani 2010 leiab, et „paljud säilinud pärandkultuuri objektid tõendavad metsa ajalooliselt tähtsat rolli eestimaalaste elus“. 2004. aastal vastu võetud Looduskaitseseaduses osundatakse mitmel puhul kultuuripärandile ja selle kaitsele kaitsealade ning kaitstavate looduse üksikobjektide kontekstis. 2007. aasta algusest jõusse astunud Metsaseadus sätestab Lubjaahju vare erametsas. Teavitustöö tulemusena on metsaomanik mõistnud objekti kultuurilist väärtust ja raietööde käigus ahju säilitanud (JK) 144 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUUR JA METSAMAJANDUS 145

Põhilised vahetud ohud pärandkultuuri objektidele on seotud puude Üldjoontes võib säästva metsamajanduse korral pärandkultuuri raie ja metsamaterjalide kokkuveoga. Hoolimatult langetatakse puid objektidel soovitada järgmisi töövõtteid. Raiete teostamisel tuleb kokku- taluvaremetele, võetakse maha vanu õuepuid, puidu kokkuveoga lõhu- veoteed suunata objekti kõrvalt mööda, jättes vähemalt 2–3 meetrit vahet. takse kiviaedu ja põliseid metsateid. Sageli sünnib korvamatu kahju Kiviaedade esinemisel tasub teed planeerida nendega paralleelselt. Kui loetud minutitega. Tuleb möönda, et pärandkultuuri ja metsamajanduse tekib möödapääsmatu vajadus metsatehnikaga kiviaeda ületada, tuleb seostamine võib tekitada komplikatsioone, kuna pärandkultuur on mitme- selleks ette näha üksikud kindlad kohad ja neis aed mõlemalt poolt oksa- kesise iseloomuga, pärandkultuuri ja metsamajanduse kokkupuutel padjaga kindlustada. Objekti lõhkumise ja raiejäätmetega risustamise tekib erinevaid situatsioone. Oluline on, et otsuste langetamisel oldaks vältimiseks tuleb puud langetada objekti paiknemisele vastassuunas. Kui pärandkultuurist teadlikud ja arvestataks temaga. on vaja puidu kokkuveoks tarvitada vanu metsateid, tasub tööd kavan- dada talveperioodiks. Tööde läbimõeldud teostuse korral pole objekti kaitseks vaja eraldada puhvertsooni ning siis omavad objekti vahetus läheduses tehtavad metsa- majandustööd tähendust ka pärandkultuuri hooldamise ja eksponeerimise seisukohalt. Siin on aga mänguruum metsaomaniku fantaasiale – milli- sena ta soovib oma isiklikku pärandkultuuri näha. Kes soovib seda edaspidigi metsatihnikus peita, kes loob hooldusraietega vanavarale vaateid, kes jätab lageraiel pärandkultuuri ümber puudesalu, kes avab objektid täielikult. Kui inimtekkelisele pärandkultuurile võib metsaraiest tingitud kesk- konnamuutused lugeda positiivseks (enam õhku ja valgust), siis bioloogilise olemusega pärandkultuuri – puud ja puistud – puhul see nii ühene pole. Nii ei pruugi kunagi lagedal kasvanud, kuid aastakümnete jooksul metsa mattunud põlispuu äkilist lahtiraiumist üle elada. Siin tasub kaaluda puud ümbritseva puistu järk-järgulist harvendamist, harjutamaks teda muutuvate valgus- ja niiskustingimustega. Kõige keerulisem on majandustöid integreerida kultuuripärandi väärtusega puistutesse. Metsanduslikult hädavajalikud hooldusraied tuleb seal teostada eesmärgiga maksimaalselt säilitada pärandkultuuri kontekstis väärtuslikud puistuelemendid, tagades ühtlasi puistu stabiilsuse. Kuid varem või hiljem jõuab ka nende metsade eluring nii kaugele, et tuleb otsustamisele uuendusraie teostamise küsimus. Pärandkultuuripuistu pole samastatav põlismetsaga, kus me ei sekku looduslikesse protsessi- desse. Kultuurilooliselt tähendusrikaste puistuelementide loomuliku väljalangemisega alaneb objekti säilivusaste lõpuks sinnamaani, kus antud metsas pole pärandkultuuri mõttes enam midagi säilitada. Seda ette nähes tuleb leida mõistlik kompromiss metsaomaniku metsanduslikult põhjendatud soovi – vana metsapõlve puiduressurssi kasutada – ja kultuuripärandist hooliva avaliku huvi vahel. Metsamajanduse mõjudest pärandkultuurile on raietega kaasnevad Kiviaed lageraie langil. Oskuslike töövõtetega on mets majandatud ja pärandkultuuri- vahetud ja kaudsed mõjud kahtlemata kõige olulisemad. Kuid me jääk- objekt säilinud (RK) 146 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 147 sime oma lähenemises ühekülgseks, kui ei puudutaks uue metsapõlve Pärandkultuuri objektide tüübistik rajamisega kaasnevaid aspekte. Need pole väheolulised, sest siis otsusta- takse, kui palju ruumi pärandkultuurile metsas antakse. Vabastanud ta raiega metsa alt, pole meil mõtet oma järgmise sammuga hakata pärand- Siin toodud koondloetelu võimalikest pärandkultuuri objektide tüüpi- kultuuri uuesti puudevaiba alla matma. Seega on mõistlik jätta kultuuridest ei ole kaugeltki täiuslik – need on objektid, mida on senise tegevuse pärandi objekt koos sobiva laiusega puhverribaga metsakultiveerimise tulemusena maastikust leitud ja nimestik täieneb pidevalt. Vaatamata pinnast välja ja sinna uue metsapõlve rajamiseks puid mitte istutada. sellele annab tüübirühmadeks jagatud loetelu hea koondülevaate meie Kui kord saabub ümbritsevas noorendikus aeg valgustusraieks, siis pärandkultuuri objektide mitmekesisusest ja ärgitab teravama pilguga samaaegselt saab kohasel moel hooldatud ka pärandkultuur, andes talle metsas ringi vaatama või on suunajaks vanemate külainimeste küsitle- valgust ja õhku. misel möödanikus olnu kohta. Sarnaselt metsaga on seal leiduv pärandkultuur vara, millele laieneb avalik huvi. Selle erilise kultuurivaramu kaitses panustab ühiskond maaomanike alalhoidlikule suhtumisele. Metsa aeglast kasvu arvestades I Kultuurmaastiku kujunemisega seotud objektid satub inimene oma tööde-tegemistega konkreetsel metsatükil konkreetse pärandkultuuri objekti manu suhteliselt harva. Oluline on, et neil harvadel Muinasaegsed asulakohad kordadel leiduks metsamehel alati respekti eelmiste inimpõlvede loodu Muinasaegsed kalmekohad suhtes. Muinasaegsed rituaalidega seotud paigad Muinaslinnused Muinaspõllud

II Maa ja rahva ajalugu kajastavad objektid läbi aegade Ajaloolised piirimärgid Autasumaa Kaitseliidu ja skautidega seotud objektid Maanteed Maaparandusobjektid Metsavendade punkrid Muud mõisaaegsed tootmishooned Mõisaarhitektuuri objektid Mõisakultuuri osad: pargid, paviljonid, tiigid, kunstlikud saared Mälestuskivid Okupatsiooniaja objektid Pärandkultuuri märgid NL ajast: piimapukid, tootmishooned, silo- augud Raudteerajatised Sõjalised objektid keskajast, eelmistest sajanditest Sõjalised objektid I ja II Maailmasõjast, Vabadussõjast Vanad geodeetilised märgid Vanad teetähised Kokkuveotee on endisele põllumaale viitavatest kivihunnikutest mööda juhitud (JK) 148 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT PÄRANDKULTUURI OBJEKTIDE TÜÜBISTIK 149

III Kogukonna ajalugu kajastavad objektid Vallamajad Vanad kabelivaremed Hauad Vanad kohanimed Hauatähised Ühis- ja hädaabitöödega rajatud objektid Hiieallikad, raviallikad Hiied, hiiepuud, pärimustega puud Kabelimäed IV Traditsioonilist talumajapidamist kajastavad objektid Kellatornid Asundustalud Kiiged, kiigemäed Heinaküünid, kuhjalavad Katkuküla asemed Kaevud, karjamaakaevud, kivikünad Katkusurnuaiad Keldrid Kividest ülekäigukohad Kiviaiad, tarad Kivisillad ja -truubid Kiviragu (-rägu) Kollektsioonid Kodukultuuri näited 1920–1940 Koolihooned Kuivatid Koolmekohad Laudad, tallid Kultusehooned Linaleoaugud Kõrtsid Maakojad Külavainud Põlised talukohad Laadaplatsid Püstkojad Lokulauad Rehielamud Magasiaidad Savimajad Mantelkorstnad Saunad Munakiviteed Sepikojad Moonakamajad Taluaidad Pakkteed Popsisaunade asemed Pao- ja pelgupaigad Väravad Poed Õuepuud Postijaamad Pritsikuurid Põliskülade kohad V Kohalikku tööndust kajastavad objektid Põlispuud Jahi, kalanduse ja mesindusega seotud kohad Pärandkooslused Kruusa- ja liivakarjäärid Pärimustega kivid, ohvri- ja kultusekivid Kohalikud elektrijaamad Rahvamajad Laevaehituskohad Ristimäed Lautrid e. valgmad Ristipuud Lubjaahjud ja lubjapõletamiskohad Seltsimajad Meiereid Soosillad Miiliaugud, söepõletuskohad Talveteed Paadikuurid Vaestemajad 150 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT 151

Paemurrud Soovitatav kirjandus Parvetuskohad Potase ja klaasikojad Raua- ja ookrileiukohad Andersen, L. 1985. Eesti kooli vanem ajalugu. Tallinn. 192 lk. Anepajo, T. 1996. Laat – see ilmarahva pulm. Tallinn. 200 lk. Savitööstused, savitöngid, telliseahjud Arman, H. (toim.). 1965. Eesti arhitektuuri ajalugu. Tallinn. 579 lk. Tuuleveskid Daniel, O. 1923. Metsakasutus. Tallinn. 174 lk. Turbavõtukohad Eesti bioloogilise mitmekesisuse kaitse. 1999. Tallinn. 183 lk. Tõrvaahjud, tõrvaajamiskohad Eesti Metsaülemate Ühingu kalender. 1992. Eesti põllumajandus XX sajandil I. Aastad 1900–1940. 2006. Tallinn. 394 lk. Vanad elektrialajaamad Eesti Põllumajandusentsüklopeedia. 1. köide. 1998. Tallinn. 343 lk. Vanad meremärgid Eisen, M. J. 1995. Eesti mütoloogia. Tallinn. 175 lk. Vesiveskid, veskitammid Eisen, M. J. 1996. Esivanemate ohverdamised. Tallinn. 192 lk. Etverk, I. 2002. 20. sajand Eesti metsades. Eesti Metsaselts. 193 lk. Habicht, T. 1977. Rahvapärane arhitektuur. Tallinn. 303 lk. VI Metsa ja metsamajandusega seotud objektid Ham, S. H. 2005. Looduse interpreteerija käsiraamat. (koost. T. Puura). Tallinn. 253 lk. Hellström, K. (koost.). 2001. Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Ajaloolised metsakuivenduse märgid Viljandi maakonnas. Tallinn. 77 lk. Ajalooliste isikute rajatud, uuritud puistud Hellström, K. (koost.). 2002. Maastikuhoolduskavad ja maastikuhooldus. Tallinn. 105 lk. Hiiemäe, M. (koost.). Eesti Rahvakalender I–VIII. Tallinn. Ajaloosündmuste, traditsioonidega seotud puistud Hiiemäe, M. 2007. Sõnajalg Jaaniööl. Tartu. 474 lk. Eriotstarbel rajatud puistud (liivade kinnistamine, tuuletõkked jm) Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn. 461 lk. Eripärase kasutuseesmärgiga puistud (vaigutuslangid jm) Jõgisalu, H. 2006. Vesiratta Talumuuseum. Tallinn. 248 lk. Eripärase koosseisuga katsekultuurid Kaaver, A. 2003. Maastikuaednik Georg Kuphaldt. Tallinn. 311 lk. Kahk, J. (toim.). 1992. Eesti talurahva ajalugu. Tallinn. 655 lk. Eripärase tehnoloogiaga rajatud puistud Kaila, P. 1999. Majatohter IV osa. Tallinn. 108 lk. Jäljed huvitavamate metsamajanduslike võtete rakendamisest Kello, K. 1994. Jaanikalender. Tallinn. 47 lk. Käbikuivatid Keppo, J. 2001. Palkmaja ehitamine. Tallinn. 131 lk. Metsakasvatuse ja -kasutusega seotud objektid Kruus, H. 1937. Eesti ajalugu II. Tartu. 504 lk. Kukk, T, Kull, K. 1997. Puisniidud. Estonia Maritima 2/1997. Lääne-Eesti Saarestiku Bio- Metsad, mida on uurinud tuntud teadlased sfääri Kaitseala. 249 lk. Metsaestakaadid ja saeveskid Kukk, T. (koost.). 2004. Pärandkooslused. Tartu. 255 lk. Metsastunud pargid Kumari, E. (koost.). 1973. Looduskaitse. Tallinn. 835 lk. Kusmin, J. 2005. Pärandkultuur metsas, selle inventeerimine ja metoodika endise Läänemaa Metskonnahooned Velise valla näitel. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXI. Pärandkultuur Eesti Põlised metsateed metsades (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 23–50. Silmapaistvad puistud ja puude grupid Kuznetsova, T. 2005. Introdutseeritud okaspuud ammendatud põlevkivikarjääride pinnastel. Silmapaistvad võõrliikidest puistud – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXI. Pärandkultuur Eesti metsades (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 75–86. Traditsioonidega seotud puistud Linnus, J. 1975. Maakäsitöölised Eestis 18. sajandil ja 19. sajandi algul. Tallinn. 259 lk. Tuletõrje veevõtukohad metsas Loorits, O. 1990. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tallinn. 79 lk. Tulevalvetornid Loorits, O. Endis-Eesti elu-olu. I–IV. Tartu. Vaigukogumispunktid Läänemaa. Esiajaloost. 1993. Haapsalu. 94 lk. Manninen, I. 1925. Etnograaﬁline sõnastik. Tartu. 84 lk. Vahtkondade kordonid Maran, T., Tüür K. (koost.). 2005. Eesti Looduskultuur. Tartu. 431 lk. Vanad metsataimlad Meikar, T. 2001. Eesti linnametsade kujunemine ja olem 20. sajandil. – Akadeemilise Met- Vanemate metsakorralduste jäljed (piirisihid jm) saseltsi toimetised XVI. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 25–29. Meikar, T. 2005. Kullamaa kihelkonna metsad ja metsandus. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXI. Pärandkultuur Eesti metsades (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 87–120. 152 VÄIKE PÄRANDKULTUURI KÄSIRAAMAT

Meikar, T., Sander, H. 2001. Tallinna linna metsad läbi ajaloo. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XVI. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 37–53. Moor, A. 1998. Hingepuu. Tartu. 125 lk. Moora, A. 2007. Eesti talurahva vanem toit. Tartu. 443 lk. Moora, H., Laid, E., Mägiste, J., Kruus H. 1935. Eesti ajalugu I. Tartu. 376 lk. Muiste, L., Muiste, P. 1996. Mets ja inimene. Tartu. 135 lk. Must, A. 2000. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu. 344 lk. Müürsepp, K. (koost.). 1966. Kodu-uurija käsiraamat. Tallinn. 510 lk. Naan, G. (toim.). 1955. Eesti NSV ajalugu I. Tallinn. 792 lk. Neljandik, T. 2005. Pärandkultuur Kirikuküla maastikul Läänemaal. – Akadeemilise Metsaselt- si toimetised XXI. Pärandkultuur Eesti metsades (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 51–74. Neljandik, T. 2005. Pärandkultuur metsas. Riigimetsa Majandamise Keskuse Nõva puhkeala. Tallinn. 36 lk. Oja, A. (koost.). 1999. Eesti 21. sajandil. Tallinn. 239 lk. Palli, H. 1998. Eesti rahvastiku ajaloo lühiülevaade. Tallinn. 50 lk. Peterson, A. 2006. Eesti maarahva elust 19. sajandil. Tartu. 104 lk. Põllu, K. 2005. Hiiumaa rahvapärane ehituskunst. Tartu. 366 lk. Raid, T. 2005. Eesti teedevõrgu kujunemine. Tallinn. 255 lk. Relve, H. 1981. Vahtral on sünnipäev sügisel. Tallinn. 116 lk. Relve, H. 2000. Eesti põlispuud. Tallinn. 143 lk. Remmel, M.-A. (koost.). 1998. Hiie ase. Tartu. 190 lk. Roosaluste, E., Kask, J., Ektermann, M. 1998 Läänemaa. 2, Loodus. Haapsalu. 191 lk. Rootsi, I. 2005. Tuli susi soovikusta. Tartu. 480 lk. Rosenberg, T. 1994. Eesti mõisad. Tallinn. 300 lk. Ränk, A. 1996. Eesti etnograaﬁa sõnaraamat. Tallinn. 251 lk. Ränk, G. 1996. Vana-Eesti rahvas ja kultuur. Tartu. 173 lk. Sander, H. 2001. Linnametsandus Eestis kui uurimisobjekt. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XVI. Linnametsad ja linnametsandus Eestis. (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 7–15. Selli, E. 1976. Postijaamad riigi ja reisija teenistuses. Tallinn. 160 lk. Skogsstyrelsen . 1992. Kulturmiljövård i skogen. Jönkopping. 259 lk. Suitsutare. Eesti Vabaõhumuuseum. Tammet, T. (toim.). 2007. Eesti parkide almanahh. Tallinn. 127 lk. Tarang, L. (koost.). 2005. Kullamaa kihelkond. Kullamaa. 239 lk. Tarang, L. 2005. Eesti metsades leiduva pärandkultuuri olukorrast ja hoiust. – Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XXI. Pärandkultuur Eesti metsades (toim. T. Meikar). Tartu. Lk 5–22. Tihase, K. 1974. Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn. 380 lk. Torp-Kõivupuu, M. 2003. Surmakultuuri muutumine ajas. Ajaloolise Võrumaa matusekom- bestiku näitel. Tallinn. 154 lk. Troska, G. 1995. Talunimed läbi aegade. Tallinn. 111 lk. Troska, G., Viires, A. (koost.). 1995. Eesti rahvakultuuri leksikon. Tallinn. 400 lk. Tõnurist, I. 1996. Pillid ja pillimäng Eesti külaelus. Tallinn. 138 lk. Vahtre, L. 2000. Eesti kultuuri ajalugu. Tallinn. 182 lk. Vahtre, S. 1973. Eestimaa talurahvas hingeloenduste andmeil (1782–1858). Tallinn. 299 lk. Valk, U., Eilart, J. (koost.). 1974. Eesti metsad. Tallinn. 308 lk. Varep, E., Maavara, V. (koost.). 1984. Eesti maastikud. Tallinn. 184 lk. Veidermaa, A. 2000. Elu hariduse radadel. Tallinn. 347 lk. Viires, A. (toim.). 1993. Muunduv rahvakultuur. Tallinn. 186 lk. Viires, A. 2000. Puud ja inimesed. Tartu. 202 lk. Viires, A. 2006. Eesti rahvapärane puutööndus. Tallinn. 295 lk. Viires, A., Vunder, E. (koost.). 1998. Eesti rahvakultuur. Tallinn. 676 lk.