ISSN 0131—1441 2. I0()2

KEELIA KIRJANDUS SISUKORD

J. Lotman. Tehniline progress kui kultuurilooline probleem 65 M. Kallasmaa. Variatsioon ühe legendi teemal . . 71 E. Aaver, H. Laanekask. Mart Lepik tekstikriitikuna 78 Ü. Tõnts. Klassik või baptist? Meeldetuletusi «Lea» puhul 90 Intervjuu filoloogiakandidaat Valve Põlmaga . . 97

MISTSELLE I. Saks. Schmuulid Bremenis ja mujal .... 99 A. Loun. Meeltesse sisendus kinnitus ... Näiteid «-tule­ tiste kasutamisest 100

CETERUM CENSEO V. Luik. Kogemus liitjana ja lahtitajana 103

MEMUAARE G. Ränk. Uurimisretked vadja küladesse 1942 ja 1943 104

TÄHTPÄEVI Ü. Tedre. Gustav Ränk 90 106 KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, RAAMATUID R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenthal, K. Hellerma. Vait, irvitaja! 108 A. Tamm, Ü. Tedre, A. Põldmäe. Kruusvall. Krakelüür. Miniplastika . . 109 U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel. P. Kruuspere. Kurvastavaid vajakajäämisi üldpildis 111 H. Neetar. Vadja suurteos hakkas ilmuma . . . 118

TOIMETUS: RINGVAADE A. Tamm P. Olesk. Töö ja kokkuvõte teistele 121 (peatoimetaja), E. Teder. Viljandi raamatupäevad 122 E. Ross O. Kruus. Karl Ristikivi sünniaastapäeva tähistamisest 123 (tegevtoimetaja), V. Klaus, M. Meri, M. Raadik, H. Kaal, I. Siil, K. Ven- P. Lias de, M.-A. Remmel, M. Margus. Emakeele Seltsis . 127 (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Vihma. Kanada Soome-Ugri Assotsiatsiooni kon verents 27 H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja), Kaanel: Erik Haamer. Kalevipoeg Soome sepa juures V. Klaus (süsi, 1952). (keeleteaduse osakonna toimetaja),

1. Pärnapuu (toimetaja).

Toimetuse aadress: 200 106 Tallinn. Roosikrantsi 6. Telefonid 449-228, 449-126.

Laduda antud 18. XII 1991. Trükkida antud 30. I 1992. Trükiarv 2020. Tellimus nr. 2920. Tartu Trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas • Ühiselu». © «Keel |a Kirjandus» 1992 KEEL JA KIRJANDUS 2/1992

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LUDU AJAKIRI XXXV AASTAKÄIK

Tehniline progress kui kultuurilooline probleem

JURI LOTMAN

ärsud muutused ühiskonna teaduslike ja tehniliste ettekujutuste süs­ J teemis leiavad inimkultuuri ajaloos sageli aset. Ning on aegu, mil need muutused omandavad nii kõikehõlmava iseloomu, et tulemuseks on inimeste kogu elulaadi, kogu kultuurimõistmise täielik teisenemine. Nii­ suguseid perioode tavatsetakse nimetada teaduse- ja tehnikarevolutsioo­ nideks. 1960-ndate aastate algul kirjutas T. Kühn oma laineid löönud raamatus «Teadusrevolutsioonide struktuur»: «Vaadeldes läinud aegade uuringute tulemusi tänapäeva historiograafia positsioonidelt, võib tea- dusloolane sattuda kiusatusse ja öelda, et siis, kui muutuvad paradig­ mad, muutub ka maailm ise.» Ta teeb järelduse: «Muidugi pole see nõnda: .... laboratooriumiseinte taga läheb argielu oma rada.» ' On möödunud kõiigest kaks aastakümmet, aga vaevalt leidub kedagi, kes nõustub alla kirjutama sellele leebele väitele. Pidevad muutused teadu­ ses ja tehnikas annavad aeglasel kuhjumisel plahvatusi, mille vastukaja ulatub kaugele laboratooriumide ja teaduskabinettide seinte vahelt. Kes söandaks öelda, et pärast paberi ja püssirohu leiutamist, pärast elektri avastamist teaduse poolt läks elu oma rada? Kuid isegi need, oma taga­ järgede poolest võimsad muudatused, on olnud ainult vaheetapid, kui mõelda niisugustele suurtele epohhidele nagu «neoliitiline revolutsioon», kirja leiutamine, trükisõna leiutamine2 ja nüüd meie endi poolt läbielatav teaduse- ja tehnikarevolutsioon. Neil perioodidel toimunud muutustel on sedavõrd kõikehõlmav ise­ loom, et sõna otseses mõttes pole olemas inimajaloo ühtki tahku, mida nad poleks puudutanud kõige põhjalikumal viisil. Veelgi enam, pöörded neil perioodidel on loomuldasa puudutanud meie planeedi kui kosmose- osakese elu ning, järelikult, on oma tulemuste poolest väljunud kaugele laboratooriumide seinte vahelt.

1 Т. К у н, Структура научных революций. Москва, 1977, lk. 151. 2 Kui tähtsad ka pole nende leiutiste tagajärjed, kasutame meie neid märksõna­ dena tervete ajajärkude tähistamiseks (ajaloolise ühiskonna tekkeajastud ning antiik- ja keskaja maailmast uusaega ülemineku perioodid; viimast nimetatakse tavaliselt renes­ sansiks). Raamatutrükkimise eristamine on veidi tinglikku iseloomu.

5 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1992. G5 Nende suurte revolutsioonide tagajärgedega tutvumisel praegu pole kaugeltki ainult akadeemiline tähendus. Püüd heita pilk tulevikku on inimesele loomuomane. Iseäranis terav vajadus selle järele tekib kriisi- aegadel. Seejuures tuleb arvestada, et ulatuslikud ajalooprognoosid pole seni osutunud eriti usaldusväärseks. Ühelt poolt peitub põhjus ilmselt selles, et inimkonna ajalooline areng kui eriilist liiki struktuur lülitab endasse liiasuse kupeerimise mehhanismid. Vastasel juhul oleks palju aastatuhandeid kestnud inimkonna ajaloo kulg juba informatsiooni poo­ lest muutunud liiaseks ja täiesti prognoositavaks, mis fatalistlikult välis­ taks igasuguse aktiivsuse. Teiseks, põhjuslikkuse seaduste komplitsee­ ritus välistab juba iseenesest ühemõtteliste ennustuste võimalikkuse; futuroloogilisi mudeleid tuleb konstrueerida alternatiivide spektrina. Need asjaolud sunnivad eriti tähelepanelikult vaatlema ajaloosündmusi. Neil juhtudel me võime tundma õppida tagajärgi kui meile antud reaalsust. Nende suurte kriisiajastute vaatlus, mil teaduse ja. tehnika valdkon­ nas toimunud järskude revolutsiooniliste pöörete toimel teisenes täielikult inimene ise ja teda ümbritsev maailm, viib ennekõike järeldusele, et iiga kord kujunesid niisuguste muutuste ruumipiirid üha rohkem globaalseiks, kronoloogilised piirid aga vähenesid progressiivselt; niisiis omandasid muudatused üha hoogsama iseloomu. See tähendab, et sündmustest osa­ võtja jaoks teravneb muutuste läbielamine katastroofina progresseeruvalt. Kui eeldada järelduste skemaatilisust, mille on tinginud teada olevate andmete ebatäielikkusest tulenev äärmuslik üldistus, siis tuleb kõigepealt täheldada revolutsioonilisi pöördeid informatsiooni edasiandmise ja säili­ tamise valdkonnas. Infovõimaluste järsk avardumine peegeldus vahetult ühiskondliku töö organiseerimisel, mälu avardamine aga nende tule­ muste arvestamisel. Lähimad tagajärjed toovad nähtavale kordumisegi: saanud oma kätesse uued võimsad vahendid, püüab ühiskond esialgu neid ära kasu­ tada varem seatud eesmärkide saavutamiseks, avardades oma võimalusi kvantitatiivselt. Nõnda ei suutnud näiteks kirjaeelsed tsivilisatsioonid organiseerida keerukat juhtimisaparaati ning seetõttu olid nad sunnitud piirama oma loomiskavatsusi.3 Kirja tekkimisel (endast mõista teiste sot­ siaalsete ja teaduslik-tehniliste muutuste kontekstis) said võimalikuks suurejoonelised ettevõtmised templite, püramiidide ja teiste mitteutilitaar- sete rajatiste ehitamisel, mis kohutavalt koormas ühiskonda ebafootlike kuludega. Samal ajal täiustus juhtimisaparaat, saades seejuures impulsi isevohamiseks, mis ületas sotsiaalselt paratamatud piirid. Suulisel mälul oli piiratud maht ja see määras rangelt kindlaks, mida on hädavajalik säilitada. Mittevajalik ununes. Kiri lubas säilitada tarbetut ning lõputult laiendada meenutatava, meeldejäetava mahtu. Väljakaevamised Vana-

3 Viimane väide on õige vaid kõige üldisemal kujul ja nõuab mööndusi. On tõe­ näoline, et kirjaeelsetel tsivilisatsioonidel olid olemas küllalt keerukad mäluvormid. Mnemotehnika ulatuslik arendamine peegeldus hiiglaslike eepiliste tekstide säilitamises. Rohked andmed aga räägivad kollektiivse mälu olemasolust, mida hoiti rituaalide ja kommete ning «mälu säilitajate» eriomase institutsiooni esiletõstmise abil. Nõnda näi­ teks lõid inkade-eelsed tsivilisatsioonid Peruu kiltmaadel niisutussüsteeme ja ehitisi, mille rajamine nõudis märkimisväärset organiseeritust. Ja need tsivilisatsioonid ei tund­ nud ilmselt kirja. Sotsiaalse mälu pidepunktidena leidsid nähtavasti kasutamist pinna­ vormid ja taevatähed, kui mnemoonilised mälutehnilised märgid. Kirja ilmumine tõe­ näoliselt vahetas välja ja määras unustusse kõrgelt arenenud suulise mälukultuuri. Platoni dialoogis «Phaidros» ütleb kirja leiutaja Egiptuse keisrile: «See teadus, oo keiser, andis egiptlastele rohkem tarkust kui mälu.» Kuid keiser vastab: «Need (kirja­ märgid — /. L.) ära õppinute hingedesse toovad nad unustuslikkuse, nõnda kui välis­ tavad mäluharjutused: meenutama hakkavad nad kõrvaliste väliste märkide abil, usalda­ des kirja.» «Niisiis leidsid sa mitte mälu-, vaid meenutamise, meeldetuletamise vahendi» (Платон, Избранные диалоги. Москва, 1965, lk. 248—249). Suhtumine taevatähtede liikumistsükleisse kui põllumeeste juhendisse on laialt levinud nende rahvaste juures, kes ei tunne kirja. Baratõnski väljendus «täheraamat» ei olnud nende jaoks metafoor. Lähemalt vt.: Ю. M. Лотман, Несколько мыслей о типологии культуры. Rmt.: Языки культуры и проблемы переводимости. Москва, 1987, lk. 3—11.

Ü6 Süüria linna Ebla territooriumil (ligi 2000 a. e. Kr.) tõid nähtavale kiil­ kirja tabeleist koosnevad hiiglasuured kojaarhiivid. Väljakaevatud ja läbitöötatud osa neist on peamiselt seotud majanduse juhtimisega ja on oma mahult ilmselt disproportsioonis Ebla tegeliiku tootmise suhte­ liselt tagasihoidlike mõõtmetega. See oli küll oma aja kohta suur majan­ dus- ja kaubakeskus ning tema tootmis- ja kaubandustegevus oli märki­ misväärne. Tema arhiiv aga on tohutu ka tänaste mõõtude järgi. Kuid arhailiste bürokraatiate areng oli üksnes kirja leiutamise es­ mane tagajärg. Teine, õtse vastupidine ning hoopis sügavam tagajärg, mis tõi põhjalikud muutused kultuuritüüpi endasse, oli see, et kirja tulek avas individuaalse loomingu ajastu. Seni säilitati vaid seda, mis käis läbi kollektiivse mälu tsensuurist ja lülitus traditsiooni. Üleskirjutamise või­ malus avas ukse individuaalsele loomingule, muutis järsult üksikisiku staatust. Sellest ajast on tsivilisatsioon seotud isiksuse ja individuaalse loomingu ideedega. Traditsioonile jääb konserveeriv funktsioon, isiksu­ sest saab ajaloo pärm, tema dünaamiline alge. Leiutamine saab iga­ päevaseks tõsiasjaks, ajalooprotsessi kiirus aga kasvab järsult. Nähtuste teatavat paralleelsust täheldame ka raamatutrükkimise leiu­ tamise ja renessansiajastu kõigi teaduslik-tehniliste edusammude puhul. Spontaanne majandusprotsess viib Lääne-Euroopas varakodanlike suhete kujunemisele. Sidetehnika areng, navigatsiooni täiustamine ja teede ehi­ tamine muudavad irregulaarsed kaubandussidemed püsivaiks rahvustur- gudeks. Ei saa aga pidada juhuslikuks seda, et turupiirid ja riikide kui poliitiliste üksuste piirid pürivad selgesti keelepiiride poole ning et just nimelt keele ühtsus osutub üheks olulisemaks kriteeriumiks üleminekul keskaja poliitiliste piiride kirevuselt Euroopa piiride sellele stabilisat­ sioonile, mis kõigi hälvete kiuste murrab endale teed uusaegsete sõda­ dega. Just trükisajandist sai aeg, kui rahvuslike kirjakeeltega asendati ühelt poolt kohalik dialekt ja teiselt poolt sakraalne keel (ladina, kiriku- slaavi, klassikaline araabia), mille piirid polnud ei poliitilised ega rah­ vuslikud, vaid konfessionaalsed. Käesoleva artikli ülesandeks ei ole loetleda renessansipöörde kõiki tagajärgi. Renessansiaja inimesed tajusid oma ajastut ennekõike kui kõigi või­ maluste piirita avardumise aega. Koik võimatu, teostamatu ja keela­ tu sai võimalikuks, teostatavaks ja lubatuks. Veel Dante «Põrgu» XXVI laulus on Ulixese rännak vaid hulljulge, kangelaslik ja patune unistus Atlandi ookeani ületades puruneb laev vastu Purgatooriumi kaljut. Cor­ tes Lõpe de Vega tragöödias aga on juba hoopis teist masti kangelane. «Mma, Cortes tõin oma hiilgavate võitudega Hispaaniale triumfi- palmid, kuningale aga piiritud maavaldused.» Võimaluste avardumist tajuti ennekõike kui nende kvantitatiivset kasvu: laevakonstruktsioonide täiustamine tegi võimalikuks kauged sõidud. Avastati seni tundmata mandrid — maailm muutus avaramaks. Pronksivalu täiustamine sünnitas mitte ainult Donatello, Cellini ja Leonardo da Vinci skulptuurišedöövrid vaid ka täiustatud artilleeria; granuleeritud püssirohu leiutamine 1480 a' paiku ning standardmõõtu ja -vormi kuulide tootmine aga muutis sõja­ tegevuse iseloomu. Nende leiutiste tähendus ületas kaugelt nende vahe­ tute — so[aliste voi tehniliste — eesmärkide piirid. Puškinile meeldis Rivaroli mõttetera: «Trükipress on mõtte kahurvägi». Mitte juhuslikult ei kavatsenud ta keskaja kokkuvarisemist käsitlevat draamat «Stseenid ruutliaegadest» lõpetada sümboolse stseeniga, kus püssirohi ja raamatu­ trükkimine pühitsevad voitu rüütlite (raud)rüüde ja (kivi)losside üle. Raamatutrükkimine avardas teadussfääri, graveerimistehnika täius­ tamine, Dürerile omistatud ja Rembrandti poolt täisväärseks kõrgkuns- tiks^ täiustatud söövitustrüki leiutamine aga ühendas «joonise» ja «ti- raaži» mõisted. Unikaalsus ja massilisus kui vasturääkivused ühinesid renessansi kultuuris.

G7 Teaduse, tehnika ja kultuuri kiire progressi atmosfäär sünnitas opti­ mistliku usu inimgeeniuse kõikvõimsusesse, inimese geniaalsuse, tema natuuri jõuvarude ja piiritute võimaluste kummardamise. Shakespeare'i näidendi «Torm» kangelanna Miranda, kes on üles kasvanud üksikul saarel ega ole näinud kedagi peale oma raugast isa, hüüatab, kui näeb tormi poolt maale paisatud meremehi (kelle seas oli rauku ja noori, õilis­ hingi ja kurjategijaid): «Kui ilus inimkond on!»4 Kuid inimese loome­ jõudude jumalikustamisel oli ka vastandkülg: loodust hakati käsitama kas kui toormaterjali või kui vaenulikku territooriumi, mis tuleb alistada ja ümber kujundada. Utoopias «Uus Atlantis» maalib Francis Bacon ideaalse ühiskonna, mida juhib Saalomoni Maja — tarkade nõukogu, omamoodi Teaduste Akadeemia. Selle Maja «Isa» (pealik) ütleb: «Meie ühiskonna eesmärgiks on kõigi asjade põhjuste ja varjatud jõudude tun­ netamine ning inimese võimu tugevdamine looduse üle, kuni kõik saab talle võimalikuks.»5 Teadlaste jõupingutused on suunatud looduse loo­ muliku korra muutmisele: «Teaduse abil saavutame selle, et nad (puud — J. L.) muutuvad palju kaharamaks, kui nad on looduses.» Korralda­ takse katseid, «et teada saada, miida võib ette võtta inimkehaga». «Tea­ duse abil me teeme mõned koduloomade liigid suuremaks, kui nad tege­ likult on, või jälle vastupidi, moondame kääbusteks, peatades nende kasvu; teeme nad viljakamaks, kui oli neile omane looduses, või jälle vastupidi, viljatuks.» «Ning see kõik ei toimu meil juhuslikult, sest me teame, mis aineist ja ühendeist missugune moodustis sünnib.»6 Nii­ sugune püüd ajada maailmast minema juhuslikkus on karakteerne. Seda loodetakse teoks teha automaatide abil, mille konstrueerimiseks ilmutab renessanss erilist kalduvust. Kellade levik, spiraalvedru leiutamine «1459. (?) aastal oli tõeliselt revolutsiooniline, kuna lubas konstrueerida portatiivseid toakellii, peagi aga ka taskukelli, mis võimaldasid iga­ ühel seda, mis varem oli võimatu — pidevalt aega mõõta».7 Aja tunne­ tamine lülitus inimteadvusse ja ajastu ideoloogiasse. Niisuguseks loodusjõudude üle valitseja kehastiseks, kes eemaldab oma maailmast juhuslikkuse, tegi Shakespeare oma Prospero («Torm»), Soov võita nii Loodus kui ka Juhuslikkus äratas renessansi­ aja intellektuaalis huvi astroloogia vastu, suure teadlase kuju aga sulab sageli ühte suure maagiga. Prospero ajas Juhuse minema, ta teab ette tulevikku: «...tnu etteteadvus mind hoiatas, et minu kõrgseis sõltuv on soodsast tähest....»8 Pole juhus, et rahva teadvuses sai looduse üle võidutseva renessansliku idee kehastiseks oma hinge saatanale müünud doktor Faustus.9 Rem- brandti gravüüril aga esineb ta mõtiskleva teadlasena, looduse saladuste alistajana. Marlowe'1 müüb Faust hinge saatanale, unistades teoks teha hiiglaslikke projekte: ühendada Euroopa ja Aafrika, rajada sild üle ookeani. Kuid renessansiajastu insenerid realiseerisid ka tegelikkuses suurejoonelisi projekte, ja neid imetleti otsekui võlureid. 1391. ja 1398. aasta vahel kaevati Elbet Lauenburgiga ühendav ning Balti merest Põh- jamerre laevatee avanud kanal; rajati tunnelid Alpides, pöörati ümber jõgesid. 1455. a. nihutas Aristotele Fioravanti Bolognas 18 meetrit edasi kellatorni kaaluga rohkem kui 400 tonni, aastail 1475—1479 aga kasutas ta seadmeid ehitusmaterjalide tõstmiseks, juhtides Uspenski katedraali

4 W. Shakespeare, Kogutud teosed. VII kd. Tallinn, 1975, lk. 378. 5 Ф. Бэкон, Новая Атлантида. Опыты и наставления нравственные и полити­ ческие. Москва, 1954, lk. 33. 6 Ф. Бэкон, Новая Атлантида, lk. 36. 7 J. Delumeau, La civilisation de la Renaissance. Paris, 1984, lk. 176. 8 W. Shakespeare, Kogutud teosed. VII kd., lk. 326. 9 Vt.: B. M. Жирмунский, История легенды о Фаусте. Rmt.: Легенда О док­ торе Фаусте. Москва, 1978; А. Ани кет, Гете и Фауст. Москва, 1983.

Ü8 ehitamist Moskvas. Reaalsed masinad ja realiseeritavad projektid segu­ nevad tohutute tehnikakimääridega Leonardo da Vinci mehhaanika-alas- tes fantaasiates täpselt samamoodi nagu 1588. aastal itaallase Ramelli poolt Pariisis väljaantud renessansiaja insenerientsüklopeedias «Mitme­ sugused kunstlikud mehhanismid». Renessansiajastu pani aluse Euroopa kogu järgnevale tsivilisatsioo­ nile. Tema pinnal loodi humanistlik kultuur, kujunes inimisiksuse väär­ tuse idee, tekkis silmapaistev kunstilooming;. Samal ajal said impulsi rahvuslikkuse ideed: keskaegse maailmapildi asemele hakkasid ilmuma rahvuskeelte ja rahvuskultuuride iideed, hakkasid tekkima tsentraliseeri­ tud juhtimisaparaadiga rahvusriigid. Täiustus mitte ainult tehnika, vaid" ka riigimasin. Revolutsioonilise pöörde tegi läbi ka juhtimisteh- nika — raamatupidaja aruandest võimumasinani. Trükikunst, teede ehi­ tamine, maad ja merd pidi sidepidamise vahendite täiustamine muutsid täielikult inimese kommunikatiivset psühholoogiat. Ja ikkagi muudab see helge pilt oluliselt oma värve, niipea kui vaat­ leme teda lähemalt. Renessanss lõi oma progressimüüdi, mille võttis üle valgustusajastu ja mis kaua suunas teadlaste kontseptsioone. Selle müüdi järgi oli kõik pime, fanaatiline ja verine keskaja aastasadade pärand. Nimelt need sajandid olid nagu süüdi inkvisitsioonis, XV—XVI saj. ras- silistes tagakiusamistes, nõiaprotsessides ia veristes ususõdades. Nemad sünnitasid maagia, astroloogia, alkeemia ja teiste «salateaduste» harras­ tamise. Helge ja humaanne Taassünd aga esines kui nende koletiste vastu võitleja ning ulatas mõistuse teatepulga XVII—XVIII saj. ratsio­ nalistidele ja valgustajatele. Kummatigi on paljud faktid vastuolus selle malliga. Kõigepealt pöörame tähelepanu sellele, et tehniline progress kutsus otsekohe esile mitte ainult vaimustuse, vaid ka hirmu. (Ennekõike oli see sõjatehnika progress; sõna «insener», miida esmakordselt on nähta­ vasti kasutanud XVI saj. lõpul auru liikumapaneva jõu avastanud S. de Cot, tähendas algselt sõjamasinate leiutajat.) Eriti käis see suurtükiväe kohta, milles nähti lausa saatana väljamõeldist. Renessansi suur ajaloo­ lane Francesco Guicciardini nimetas suurtükki põrgu sigidikuks. Ariosto nägi temas suursuguse, õilsa sõjapidamiskunsti hukutajat ning unistas tagasipöördumisest «tavalise» relvastuse iuurde. Renessansiaja humanistid needsid sedasama tehnikat, mille nad ise olid loonud. Eriti hirmutas tehnika «printsiibitus», võime teenida ükskõik millist poolt: Mehmet II ei oleks suutnud 1453. a. vallutada Konstanti­ noopolit, kui ungari insenerid poleks teda varustanud suurtükkidega. Veel rohkem erutas renessansi humaniste teine asiaolu: teaduse, tehnika, teadmise kõigi valdkondade areng ei vähendanud, vaid suurendas elu prognoosimatust tervikuna; siit renessansi kiindumus ratsionalisee­ ritud utoopiatesse. Selle asemel, et "ajada maailmast minema Juhuslik­ kus, lõi teaduse- ja tehnikarevolutsioon uue tegelikkuse, milles selle aja inimese jaoks valitses ettearvamatus. Niccolõ Machiavelli, renessansi üks geniaalsemaid mõtleiaid, heites kõrvale nii astroloogia kui ka jumaliku sekkumise, taandas inimese saatuse võitlusele juhuse ja tahte vahel. Suured inimesed «pole saatuselt saanud mitte midagi peale ettesattunud juhuse». Juhus juhatas need inimesed edu iuurde. suur vaprus aga lubas neil tabada juhuse kogu tähenduse. Ja teises kohas: «Saatus on naine, ning kui tahad teda omada, tuleb ta võita ja vallutada.»10 Seda oskust «käsutada juhust» nimetab Machiavelli «suureks vapruseks» (virtu), kasutades ladina sõnast virtus tulenevat sõna, mis tähendab mehisust, vaprust ja üllameelsust, et tähistada isegi kuriteo hinnaga saavutatud võitu saatuse üle. Renessanss pole ainult «Titaanide ajastu» — Leonardo da Vinci, Michelangelo, Düreri või Rotterdami Erasmuse elutöö kokkuvõte. See on 10 H. Макиавелли, Сочинения. 1. kg1. Москва—Ленинград, 1934, lk. 233, 234. 69 uus ajajärk inimsuhetes, mõttelaadis ja eluviisis. Keskajal ei peetud pal­ ju lapsepõlvest ja kardeti naist, raud oli niisama hinnas kui väärismetal­ lid, raamat oli kloostri jaosmaa. Renessanss tõi kasvatusse humanistlikud ideed, perekonda aga lapse kultuse. Kõige suursugusemaks, mis Jumal loonud, kuulutati naine, kelle ees kummardasid kunstnikud ja poeedid ning kes lubati erudiitide ringi. Rahvaraamat ja odav gravüür tungisid keskkihist linnakodaniku ellu. Argiellu tulid rauast esemed: käärid, noad, kahvlid, lukud, riivid, tõldade ja hoburakendite terasdetailid. Meremehed said endale täiustatud navigatsiooniseadmed. Milline aga oli inimese enesetunnetus ses kiiresti muutuvas maa­ ilmas? Traditsiooni ia autoriteedi, kiriku ja vanemate ülemvõim oli sunni­ tud taanduma. Uus elu nõudis ettevõtliikke, ahelaist vabastatud ja reso­ luutseid inimesi. Tarvis oli talente, neid aga kasvas kui seeni pärast vihma. Renessansi homo novus tundis end võitiana ning ennekõike satub just tema ajaloolase vaatevälja. Tema loosungiks sai «mitte lasta mööda juhust». Isegi vaimudest käsutatud maag Prospero ütleb: «. ..itninu kõrgseis sõltuv on soodsast tähest, mille mõju, kui nüüd seda loobun taotlemast, mu õnne ei toeta iial'.» " Kuid see edu(kuse) filosoofia toitis samuti avantürismi ia amoralismi. Machiavelli võis rahulolutundega kirjeldada, kuidas valitseja Borgia, ühendades iulmuse reetlikkuse ja salakavalusega, saavutas poliitikas edu, trumbates üle ja purustades oma vaenlased, lugeja silmis aga oli renes- sanslik türann rahvaraamatu «Ühest suurest julmurist» kangelane Dra­ cula. XV sajandi lõpul avaldati raamat Saksamaal viies trükis, neist kaks alamsaksa keeles. Seda «raamatukest lugesid paljud ja ennekõike need, kes raamatuid ei soetanud»12. Rahvaraamatu peeglis astus renessansi inimene esile kahe isikuna — Faustina ja Draculana. Kogu elu, kõigi tema sotsiaalsete, moraalsete, religioossete aluste ja väärtuskujutluste kiire (kahe-kolme põlvkonna mälu jooksul, s. t. aja­ looliselt tühises ajavahemikus toimunud) muutumine sünnitas rahva­ hulkades ebakindluse, orientatsiooni kaotsimineku, kutsus esile hirmu­ tunde ja läheneva ohuaimduse. Ainult sellega võib selgitada hulkade psühholoogia uurija jaoks huvitavat, aga seni ikka veel lõpuni avamata hüsteerilise hirmu fenomeni, mis haaras Lääne-Euroopat XV saj. lõpust XVII saj. keskpaigani. On karakteerne, et selle hirmu niisugused avaldu­ misvormid nagu nõiaprotsessid, mis ei erinenud katoliiklikes ja protes­ tantlikes maades, jäävad peatuma klassikalise renessansi piiril: XVI— XVIII saj. Venemaal seda psühhoosi ei tuntud (mõned Ukrainas aset­ leidnud juhtumid seonduvad Lääne mõjuga renessansi-baroki vaimus ja vaid kinnitavad omakorda seda tähelepanekut) 13.See periood on tulvil tormilisi sotsiaalseid liikumisi. Kui aga ideoloogia ajaloo uurijat huvitab nende liikumiste reaalne klassisisu, siis see, kes tunneb huvi hulkade psühholoogia dünaamika vastu, ei saa mööda vaadata psühholoogilistest vormidest, millesse on kätketud ajajärgu ideed. Ei või unustada, et ideed ei realiseeru ega omanda konkreetset mõtet teaduslikult kommen­ teeritud ajaloodokumentide lehekülgedel, vaid ajastu psühholoogilise atmosfääri kontekstis. Renessansi õhkkonnas põimusid tihedasti lootus ja hirm — ühtede muretu uljus ja pinnase jalge alt kadumise tunne teiste puhul. Niisugune oligi teaduslik-tehnilise pöörde atmosfäär. (Järgneb)

11 W. Shakespeare, Kogutud teosed. VII kd., lk. 326. 12 Повесть о Дракуле. Москва—Ленинград, 1964, lk. 188. 13 Vt.: Ю. Л о тм а н, Об «Оде, выбранной из Иова» Ломоносова. «Известия АН СССР. Серия литературы и языка» 1983, 42. kd., nr. 3; Z. К о v а с s, Die Hexen in RuB- land. «Acta Ethnographica Academiae Hungaricae» 1973, Bd. 2, Ik. 53—86. 70 Variatsioon ühe legendi teemal

MARJA KALLASMAA

Pühendatud Priidu Neps'ile ja tema sugulastele Tohku ja Kuralase külas.

estimaal käibib murde- ja kodu-uurijate ning muudegi asjahuvi­ E liste hulgas legend, nagu oleks igal kohal oma nimi. Kui nad aga lähevad kuskile välitöödele, jääb neile mulje, et asi pole ühtigi nii. Olu­ korda püütakse seletada sellega, et vanasti oli igal künkal, ojakesel, põllul, metsal, väiksemalgi loodusesemel oma nimi, mida mäletavad veel ainult kõige vanemad inimesed. Soovitavaks keelejuhiks on peetud koha­ nimede alal 75-aastast meest. Neil on veel mälu säilinud ja neil oli nais­ test suurem liikumisraadius, kuna mehed tegelesid rohkem väliste töö­ dega. Nõutav on ka paiksus. 1991. aasta Reaalne keelejuht oleks siis sünniaastaga 1916 või mõni aasta ette- voi tahapoole, olenevalt tema isikuomadustest. Temalt saadud andmed peegeldavad olukorda tema eluajal, minu kogemuste järgi peamiselt noorusajal, ja tõenäoliselt on ta oma vanematelt või teistelt paiksetelt vanadelt üht-teist kuulnud ka varasema aja kohta. Keele ja Kirjanduse Instituudi murdesektori kohanimearhiivis leiduv materjal on kogutud umbes 70 aasta jooksul 1920-ndatest aastatest peale ja peegeldab meie nimevara põhiliselt käesoleva sajandi lõikes, alguses kogutu ka mingil määral möödunud sajandi lõpu olukorda. Kar­ toteek sisaldab praegu ligi pool miljonit kohanimesedelit, kus nimesid on muidugi vähem. Kartoteegist nähtub, et vanasti ei olnud küll ei sel sajandil ega ka möödunud sajandi lõpul. Enamik väikevormide nime­ sid pidi olema unustatud juba selleks ajaks, kui esimesed kogujad väli­ töödele sõitsid. Pealegi ei olnud väikenimed siis moes. Vanasti leiame XVII—XVIII sajandi kaartidelt, mida säilitatakse Eesti Ajalooarhiivi fondides. Neil mõisa- ja kihelkonnakaartidel on tõesti igal pisimalgi maalapil oma eestikeelne nimi. Tõenäoliselt on niisuguste kaartide ole­ masolu viinud uurijad arvamusele, et väikevormide nimed ehk mikro- toponüümid kestavad 100—150 aastat ja hävivad või vahetuvad siis. Kohanimesid on ikka peetud küllalt konservatiivseks keele osaks, ajalool aga paistab olevat komme kiireneda, seetõttu ei ole vist päris oige vii­ mase kahesaja aasta jooksul juhtunu põhjal teha universaalseid järel­ dusi. Muidugi tekib ja kaob nimesid kogu aeg ja nii on ikka olnud. See, mis on inimesele tähtis, saab nime, tähtsusetu asja nimi unustatakse. Näib, et looduslikud väikevormid olid veel XVIII sajandil tähtsad, nüüd enam mitte. Seda illustreerib kas või asjaolu, et kõnealustel kaartidel on igasuguseid maalappe märkivad nimed kirjutatud palju suuremalt ja rasvasemalt kui näiteks asustatud punktide (talude, saunade jne.) nimed. Eks seegi näita maa väärtustamist. Kohanimed on küll keele osa, aga neid mõjutavad eriti tugevasti ka keelevälised tegurid. Loodus­ nimede rohkus XVIII sajandi lõpus ja nende vähesus XIX sajandi lõpuks paistab vihjavat mingile välisele murrangule, mis põhjustas nen­ de aktiivsest kasutusest kadumise. Arvan, et see oli murrang Eesti külas. Eesti külade struktuur kujunes välja feodalismiajastul. Ühe küla moodustas kogu peresid resp. talusid, mis olid omavahel seotud ühtse maakasutusega: ühtsed külapõllud ja -heinamaad olid jagatud talude vahel kasutamiseks segamini asetsevate tükkidena, karjamaad olid kogu küla ühiskasutuses (nn. lapimaasüsteem). Selline seis püsis möödunud 71 sajandi keskpaigani. Küla maad moodustasid terviku, millele võis lisan­ duda veel lahus heina- või metsamaatükke l. Seesugune maakasutus tingis loodusnimede rohkuse, sest igaühe tükid asusid ju laiali. XIX sajandi keskpaiku algas maade kruntimine, mis pikaajalise protsessina venis kohati 1940. aastani (kahjuks puudu­ vad mul ametlikud andmed, kuid näiteks Saaremaal Kihelkonna mõnes külas käis tegelik maakasutus lapimaasüsteemis veel 1940. aastal). Talude kruntimisel olid ka omad piirkondlikud iseärasused, näiteks jälgitud Saaremaal hoolega, et olemasolevad hooned jääksid talumaa sisse. Mujal «veeti» küla enamasti laiali: väljamõõdetud krundile ehitati uued hooned. Kruntiajamisega võis seega muutuda ka külavorm. Nii maakasutust kui külavorme on juba viidatud teoses põhjalikult käsitle­ nud Gea Troska, seetõttu siin nendel rohkem ei peatuta, küll aga tugi­ nen sellele raamatule edaspidigi, sest seal kirjeldatu moodustab koha- nimesüsteemile ja kohanimekooslustele keelevälise aluse. Kohanimekoosluse all mõistan siin mingil konkreetsel territooriumil elava inimhulga poolt tarvitatavaid kohanimesid, mis moodustavad se! alal terviku. Eestis on niisugune territoorium enamasti ühe küla maa ja selline inimhulk ühe küla rahvas. Seega peaksid oma küla. nimed teada olema kõigile küla põliselanikele. Tihedamas asustuskeskuses või­ vad aga ühe koosluse moodustada ka 2—3 lähestikku asuva või ükstei­ sesse kasvanud küla nimed, nii et kõigi 2—3 küla kohanimed on nende külade elanike ühiskasutuses. KKI kohanimekartoteegist nähtub, et Ees­ tis on kaht tüüpi kohanimekooslusi. Esimene tüüp on niisugune, kus tsentriks on asustusnimi (külanimi, talunimi), mille ümber on koondu­ nud suur hulk loodusnimesid, kusjuures need nimed ei tuletu tsentrist ei sõnavaraliselt ega onomastiliselt. Olgu näiteks Saaremaal asuvate Tohku ja Kuralase küla nimekooslused (nimed antud kirjakeelsel kujul): TOHKU küla Mäepõllud Sood Neemeteesuu põllud Meelusmaa soo Talud Nõmmesaat Saisesoo Jaagu Ollissaat Saksasoo Kardu = Riiu-Mardi Pikad põllud Kopli Pärditagused Mardi Püksiharu põld M etsad Mätiku Rebasekivi põld Keskmine männik Ookivi Rehetagused põllud Kuralase männik Panga Rihvaguäärsed põllud Rapak Põlde Saunaahjupealne Suur männik Tohku-Peetri Suurilapõllud Taugabe kõrb Tohku põllud Põllud Väljapõllud Veekogud Hallikivi põld Võsarik Oosteru jogi Jalakapõld Ounpuupõllud Oosteru järv Kaarpollud Kausivare Heinamaad Keskmised põllud Kodakareniit Väljad Kärala liivad = Liivapõl Leppalune Halliväli lud Lätikopli niit Tammeväli Kärala saat Hoostekoppel Laiassaat Oosteru niit Teed, teekäänud Loodu _Müliaugupõllud Paatsaniit Hallivälja tee Loodupollud Piskereniidid Jaagu-Mardi kaan Lubjaahjupõllud = Lubja Põldealune niit Kivisillu kae! põllud Sookseniit Neemeteesuu Lohmuspuualune Soosalu niit Suureaugusuu Lätikoplipollud Suurilniit Tohku tee Madispõllud Mardi ranklik Karjamaad Muud Marjavars Lätikoppel J atiski Metsapõllud Piskeretagused Nõmmesaadumägi Miiliaugupõllud Pärdiniiditagused Ürelmaanukk

Tlk°nka' Ee^' kÜIad XIX sajandiL Ajaloolis-etnograafiline uurimus. Tal-

72 KURALASE küla Saksalud Metsad Simmurehetagused Talud Toipõld Kasumamets Allika Tu ui iku vareta gune Kuralase männik Jaagu Vahelpõllud Kõrvemets Jürise = Matise Vannapealne Lubjapõllupealne Kura-Simmu = Simmu Männikukube Kärala Heinamaad Mürastemets Loode Kapiniit Rislepõldenurk Mäe Küsmad Rüüllimaa mets = Rüütli- Simmu-Peetri Kuustealune mets Laasmaniidi hm d Ukamaa Põllud Kõrveniidi hm-d Ümaramets Adrak Marjametsä niit Väljad Hallid põllud Puusepaniit Kuraiase väli Esiniidi põld Pätaspeniidid Ukamaa väli Kapiniiditagused Sookseniit Kapipõllud öuealused Tänavad, tee käänud Karbaranna põllud Allika tänak Kargeolsad Karjamaad Laiatänakusuu Lootsepõllud Allikakoppel Neemeteesuu Murupõllud Allikapealnc Seatänak Niidipõllud Käärkoppel Ukamaa suu Niitide põllud . Meelakukoppel Mürastepõllud Niidipõllualune Muud Niidinurga põllud Rüütlimetsa koppel Kiismassoo Pikaniiditagused Ukamaa põlmas Pikaniidi vahepõllud Atikäti vällik Nii külad kui nimekooslused on omavahel seotud, s. t. esineb nime­ sid, mida mõlema küla elanikud peavad omaks (Neemeteesuu), või kohti, millele mõlemas külas on oma nimi (Tohku S uur männik = Kuralase Lubjapõllupealne, Keskmine männik = Rislepõldenurk). Need nimed on kogutud 1982. a. välitöödel ja kontrollitud 1983 kohapeal. Tohku küla puhul näeme, et 9 talu ümber on koondunud 68 muud üksust, Kuralase külas 8 talu ümber 57 üksust (nimesid paralleelnime- dega kokku on rohkem). Üldjuhul küla- ja talunimi loodusnime osana ei esine, välja arvatud üksikud: Kuralase väli, Kuralase männik Kura­ lase külas või Tohku tee, Neemeteesuu naaberküla Neeme järgi Tohku külas; Kuralase küla talunimi Kärala Tohku põllunimedes Kärala saat, Kärala liivad, Tohku talunimi põllunimes Mardi ranklik. Niisugusele nimekooslusele on iseloomulik viljelusnimede rohkus: Tohkus näiteks paralleelnimedega kokku 36 põllunime, Kuralasel 21. Loodusnimed on valdavalt primaarnimed, vähemal hulgal tuleb ette ka teistest koha­ nimedest tuletatuid. Kirjeldatud kohanimekooslus vastab legendile ja peegeldab lapimaasüsteemi, mida peetakse maakasutuses Eesti alal kõige vanemaks2. Veel XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi algulgi on lapipõlde leidunud kogu Eestis3. Ilmselt kujunes niisugune nimekooslus välja koos selle süsteemiga. Kuigi iga üksiku nime puhul ei või ütelda, et tema vanus ühtib lapimaasüsteemi vanusega, leidub mikrotoponüümi- degi hulgas kindlasti väga vanu nimesid, tõenäoliselt isegi primitiiv- nimede hulgas, mille iga üldiselt on peetud lühikeseks. Tänapäeval esi­ neb see nimekooslustüüp Saare- ja mingil määral ka Hiiumaal ning mõnes Lääne- ja Põhja-Eesti rannikupiirkonnas, näiteks Tõstamaa Värati külas, Matsalu lahe ümber, Harju-Madisel ja Käsmus. Need on kohad, kust olen ise neid kooslusi leidnud. On kindel, et otsides leiaks veel mõne. Gea Troska järgi põhjustasid lapimaade säilimise Saaremaal ühiskondlikud tingimused. Kas siiski mitte oluliselt ka looduslikud? Miks muidu võib neid tänaseks haruldasi nimekooslusi leida just kehva pinnasega rannaaladelt.

2 P. Johansen, Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter. Verhand- lungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Bd. XXIII. Dorpat, 1925, lk. 71, 3 G. Troska, Eesti külad XIX sajandil, lk. 33—37.

i 73 Teine nimekoosluse tüüp on niisugune, kus koosluses on peamiselt asustusnimed. Küla nimistu koosneb enamasti küla enda nimest ja külla kuuluvate talude nimedest, loodusnimesid on mõni üksik. Näiteks olgu VMr Eipri küla nimekooslus: Talud Loigu Tihu = Sääre Hansu-Kaarli = Kase Manni = Iida = Kalju­ Topsi Hansu = Tooma-Hansu ranna Toru Iblukse Mardi = Prangli Tõrva Ilbavere = Sepa Mesilase = Ridala = Hundi = Maitsu-Vahtra Jaagu = Paemurru • Teiva Uuetalu Jüri = Lehesalu Muru Kaaru = Langu = Oti Mängu = Poomi Muud hooned Kaasiku = Madruse Orava Eipri kõrts Kaasiku = Tondi Pagi = Mäitsu Eipri pood Kaevu = Sipri Paisu = Luisu Uus kontor Kaevu = Kivikaevu = Parapritsu = Pulli Pritsimaja Padraku Puhaoru = Tepu = Tuha- Kahekase aru Org Kalevi = Tihu Pussepa Puhaorg Keskvälja = Liivamaa Pällu Kiigemäe = Saluvahi Pääru Heinamaad Kooli = Eipri-Kooli Rooma = Veltsu Salu Kombi Rätsepa Kopli = Püssi Runka Veed Kose = Kivistu = Sõnni Saluotsa Karjakaev Kuristiku Seina = Kõrtsi Eipri tük Künka Teeääre Puhaoru jogi Lelle = Põnni = Vilu- Tihu metsa Tihu

Eipri küla 50 talu kohta tuleb õigupoolest ainult 3 loodusnime, üle­ jäänud on artefaktide nimed. Valisin näiteküla Virumaalt seetõttu, et nimetihedus on seal ligikaudu samasugune kui Saaremaal. Nimetiheduse all mõtlen siin sedelit ruutkilomeetri kohta. Saaremaal on see 1. jaanuari 1990 seisuga 15,1 sed./km2, Virumaal 14,9. Väike-Maarjas, mis on Eesti kõige tihedamalt kogutud ala, on 56,2 sed./km2. Eipri küla nimistu ei ole mingi erand Virumaal ega mujal sisemaal. Üldse pole registreeri­ tud põllunimesid, karjamaade nimesid jne. jne. Usun, et Virumaalgi on rohkesti igasuguseid väiksemaid loodusesemeid, igatahes põlde, heina­ maid, karjamaid ja kõike muud, aga nad ei ole virulasele tähtsad. Tõe­ näoliselt kutsutakse neid talunime järgi: kas siis selle talu järgi, millele nad kuulusid, või selle järgi, mille lähedal nad asusid. Näiteks Jaani talul oli Jaani heinamaa, Jaani karjamaa ja Jaani põld. Sageli ei pea keelejuht ega kogujagi niisuguseid talunimest tuletatud kohanimesid pärisnimedeks ja nad jäävad kirja panemata. Ongi küsimus, kas nad on pärisnimed või ei; ma ise pooldan arvamust, et on. Laskumata siin arut­ lustesse pärisnimest an sich (ühe nimemalli juurde pöördun pärast tagasi), kuid nii nagu vabriku masstoodang asendas vanaaegse kunst­ käsitöö, nii asendati vanad mikrotoponüümid keeleliselt kõige lihtsa­ mini moodustatava masstoodanguga. Keelevälised tegurid lausa nõud­ sid seda. Soome kohanimede kohta on Eero Kiviniemi väitnud, et vaja­ dus kohanimede järele sõltub ainuüksi kommunikatsioonitarbest, ja eriti mikrotoponüümide puhul vaheldub nimetihedus asustustiheduse ja nime- oskus individuaalsete kommunikatsioonivajaduste järgi4. XIX sajandil suurenes Eestis asustustihedus, järelikult kommunikatsioonivajadus kadus ära. Algul näis mulle, et nimekoosluse tüüp oleneb külavormist. Külavorme on jällegi iseloomustanud Gea Troska 5, jaotades Eesti külad vormi järgi sumbjateks ja ridajateks. Nii sumbjate kui ridajate külade puhul huvi-

4 E. Kiviniemi, Perustietoa paikannimistä. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 516. Helsinki [Mänttäj, 1990, Ik. 99. 6 G. Troska, Eesti külad XIX sajandil, lk. 66—83, 74 tavad nimeuurijat eelkõige kolm alaliiki: sumbküla, ridaküla ja haja- küla. Sumbküla iseloomulikuks jooneks on ühtne, kõigist kõlvikutest sel­ gelt eristuv ala, kuhu on koondunud kõik (või peaaegu kõik) avarad korrapäratu hoonestusega õued koos aiamaadega. Ridakülas seevastu paiknevad õued enamasti tihedalt üksteise kõrval, moodustades kom­ paktse, ümbritsevatest kõlvikutest eralduva külaala. Hajaküla on etno­ graaf liigitanud sumbjaks, sest sellele on iseloomulik õuede korrapäratu asend, kuid erinevalt sumbkülast ei moodusta õued ühtset külaala, vaid paiknevad laiali põldude vahel ja servadel, samuti lähemate heina- ja karjamaade vahel. _ Esimest tüüpi nimekooslusi võib leida sumb- ja ridakülade aladel, mida juba mainisin. Teine tüüp esineb aga peamiselt hajakülades, eriti uutes hajakülades (tuletan meelde, et osa küli «veeti» laiali). Selgub siiski, et külavorm otseselt nimekoosluse erinevust ei tingi, ehkki teata­ vat mõju nimekoosluse säilimisele ta avaldab. XIX sajandil, kui talu­ sid hakati massiliselt kruntima, kujunes välja põhiliselt ühetükne krun- ditalu Sise-Eestis; Saaremaal näiteks aga toimis paljudes külades vara­ sem lapimaasüsteem edasi (see on põhjendatud halvemate mullastiku- oludega; et saak oleks kindlustatud, pidi igal talul olema siil igal põllul, sest need olid väga ebavõrdsed). Nagu öeldud, oli lapimaid siin amet­ likust kruntimisest hoolimata kohati ja külati 1940. aastani. XIX sajan­ dil oli lapimaasüsteem Saaremaal veel nii juurdunud, et mõjus krunti­ misele. Siin jäid taluhooned sageli krundile. Sumb- ja osalt ridakülades tähendas see,_et talu koosnes mitmest eraldi asuvast maatükist. Sise- Eestis aga mõõdeti maa korrapärasteks tükkideks ning talupojad pidid krundile ehitama (küll mõisa abi ja kuluga) uued hooned. Krunditalud muutusid omaette üksusteks, mis olid omavahel lõdvalt seotud. Kuna Eesti talud polnud suured, siis piisas oma talu maadest rääkimisel üld­ nimede kasutamisest (jogi, mägi, põld, karjamaa, soo, raba jne.). Naa- bertalu samadest objektidest kõnelemisel lisati liigisõnale täiendiks naa- bertalu nimi. Varasemate loodusnimede kasutajaskond ahenes ühele perele, kellele pealegi piisas liigisõnast. Eesti asustusnimed on üldiselt elliptilised, s. t. liigisõna on ära langenud ja järele on jäänud ainult genitiivne täiend. Vastupidiseid näi­ teid saab tuua, aga nad on vähemuses, näiteks Tallinn ja Metsküla. Ei saa öelda *Tal või *Mets. On ka vahevorme, näiteks Metsa k. ja Mäe k. Käänamisel ei saa öelda Metsa või Metsale, Mäele või Mäkke, vaid ikka Metsa külla ja Mäe külla. Vorme Metsale ja Mäele tajutaks talunime­ dena. Loodusnimedes on liigisõna pärisnime lahutamatu osa, mis võib ära jääda ainult kontekstuaalsetel põhjustel. Meil on Võrtsjärv. Ei saa öelda ega kaardile kanda Võrts, aga saab öelda lähme Võrtsu äärde, mul on Võrtsu ääres maja. Kihelkonnal Atla külas on Äikiväli ja Äikipõld. Olenevalt sellest, kummast räägitakse, saab öelda Kikkis niitmas. V. Pall on pidanud hilist liigisõna heinamaa fakultatiivseks6. Mulle tundub, et ta ei ole fakultatiivne, aga nagu peaaegu iga teinegi liigisõna, võib see ära jääda kontekstist olenevalt. Meil on kombeks olnud pidada heina- ja karjamaade ning põldude nimesid loodusnimedeks nagu mägede, orgude jms. nimesidki. Kuid siin on liigitusalus ju erinev, üks on kasutuse järgi, teine lihtsalt on. Me ei saa välitöödel tavaliselt teadagi, kas kee- lejuht oma mõttes liigitab loetletavaid nimesid kasutuse järgi või liht­ salt geograafiliste objektide järgi, sest mõnel juhul langevad need kokku. Mõnel teisel juhul haarab mingit laialdasemat ala nimetav päris­ nimi ka sel alal olevate väikeobjektide nimesid. Näiteks Khk Kuralase küla metsanimi Ukamaa. Tegelikult ei ole Ukamaa ka metsa nimi, liht­ salt praegu kasvab seal mets. Informandilt küsitakse, mis metsad teil

V. Pall, Põhja-Tartumaa kohanimed II. Tallinn, 1977, lk. 128. 75 on/olid, ja ta vastab Ukamaa. Sest praegu on seal mets, ja võib-olla on juba paar põlvkonda olnud. Ukamaa on nn. maakoha nimi. Keelejuh- tidel on termin maakoha nimi. See on see, mis võib olla mis tahes. Ja seal võib olla mis tahes. Ukamaal on küngas, mille nimi on Ukamaa põlmas, lagendik Ukamaa väli ja Ukamaa lähedal asub laiem koht teel, mille nimi on Ukamaa suu. See maakoha nimi peaaegu puudub KKI murdearhiivi kohanimekogus, mis on tingitud vist sellest, et küsit­ lejad lasevad kohanimesid üles lugeda mõistete kaupa. Küsitlejal ja kee- lejuhil ei tarvitse mõisted aga kokku langeda, keelejuhil on nad enamasti väiksema mahuga. Küsitlejal peaks olema kasutada võimalikult täielik murdeliste maastikuterminite loend. KKI murdearhiiv aga on maastiku- terminite osas kahjuks veel vaesem kui Saareste «Eesti keele mõisteline sõnaraamat». Saaremaa keelejuhi hingelaad on näiteks niisugune, et palve peale öelda põldude nimesid loeb ta kohusetundlikult üles kõik põllud, s. t. nimed, mille determinant ehk liigisõna on põld. Küsimusele, kas teil saatusid ei olegi, vastab ta, et on küll, ja loeb üles teist nii, palju. Kellel tuleb pähe küsida, kas teil mõni nouas on? Või ranklik? Või lahjuke? Kas mitte talunimi ei ole haaranud endale koha, mis oli vanasti keelejuhtide terminoloogias maakoha nimi. Krunditalu on ju ka üks maakoht. Kogu see kõrvalepõige oli selleks, et näidata, kuidas tegelikkuses kõik voolab. Klassifitseerimise kergendamiseks olekski minu arvates ots­ tarbekas vaadelda kooslusi. Sealt selgub, mis on erand, missugused on seaduspärasused. Üksuseks või üheks koosluseks oleks arukas võtta küla kui loomulik kooslus. Tagasi selle juurde, miks Jaani heinamaa, Jaani karjamaa ja Jaani põld on minu arust pärisnimed (Jaani on siin talunimi). Esiteks. Nime­ moodustusviis, kus mingile liigisõnale (geograafilisele terminile) lisa­ takse täiend, on väga vana. Mõtlen nimelt, et jogi, org, põld, heinamaa võivad ühe talu perele olla terminnimed Jogi, Org, Põld, Heinamaa. Klassifitseeriv ja individualiseeriv langevad siin kokku ühte sõnna. Ühe talu piires sellest piisab. Kui tegemist on külaga, jääb sellest vaheks ja terminile lisatakse täiend. Kohanime täiendosa ehk tuum võib väga hästi olla teine nimi. Soome ainestiku alusel on Eero Kiviniemi arvanud, et umbes pool kõigist nimedest sisaldab teist pärisnime või selle osa7. Põhimõte on see, et nimi peab koha identifitseerima, mitte klassifitsee­ rima,8 täiendiks olev talunimi just külaühiskonnas identifitseeribki. Omandussuhe on nimeandmisprintsiibina samuti levinud. Saksa mater­ jali põhjal tehtud arvutuste kohaselt on sel printsiibil nimetatud 12,8% kõigist nimedest. Samuti on väga levinud nimetamine asukoha järgi — 30,6% 9. Kui talu on ühes tükis, pole enamasti võimalik kindlaks teha, kas tegemist on omandussuhte või asukoha järgi nimetamisega. Teiseks. Jaani heinamaa seletamisel on võimalik lähtuda ka talu­ nimest. On Jaani t. ja tema heinamaast, põllust, karjamaast rääkides lisatakse talunimele liigisõna ning saadakse Jaani heinamaa, Jaani kar­ jamaa, Jaani põld. Ka seesugune nimemoodustusviis on keeles kaua ole­ mas olnud ning võib tulutult teoretiseerida selle üle, kumb on ikka vanem. Ma ise arvan, et esimene nimemoodustusviis on eesti keeles põhi­ mõtteliselt vanem. On Kiismad ja Kiismassoo, Ukamaa, Ukamaa põl­ mas ja Ukamaa suu ning Ukamaa väli. Kui me ei taha viimaseid päris­ nimedeks pidada, peame asuma seisukohale, et liigisõna ei ole pärisnime osa. Ma ei ole sellele seisukohale asunud, sest arvan, et kohanimede

7 E. Kiviniemi, Paikannimien rakennetyypeistä. Suomi 118:2. Helsinki [Forssa, 1975], Ik. 18. 8 Selle kohta vt. E. Kiviniemi, Über die gegenwärtigen Perspektive der fin- nischen Ortsnamenforschung. Studia Fennica. Review of Finnisen Linguistics and Ethnology 24. Helsinki, 1980 [Forssa, 19811, lk. 32, 38—40. 9 H. Naumann, Struktur und Funktion der Elemente -in der Mikrotoponymie, «Namenkundliche Informationen» 1972, nr. 20, lk. 38, 76 hulka kuuluvad nii asustusnimed kui ka loodusnimed ja artefaktide nimed. Eesti keeles tuleks liigisõna lugeda pärisnime osaks, nagu eespool öeldud. Kolmandaks on ka keeleväliseid põhjusi, miks minu arvates on õige pidada nimesid nagu Jaani heinamaa pärisnimedeks. Nimelt jäid just heinamaad, aga vahel ka karjamaad ja põllud sageli peale kruntimist talumaast lahku eraldi tükina paarikümnegi kilomeetri kaugusele krun­ dist. Kas sellepärast, et tema nimi on tuletatud talunimest, peaksime teda lihtsalt koha nimetuseks? Ja mitte selle paiga pärisnimeks? Või hakkame vahet tegema nende Jaani heinamaade vahel, mis asuvad krundil (ei ole pärisnimed), ja nende vahel, mis asuvad kuskil teise- kolmanda küla taga (on pärisnimed)? Kui Jaani heinamaa pole juba 50 aastat kuulunud Jaani talule, vaid kolhoosile? Kui Jaani talu on kokku lükatud ja kolhoos kasutab seda, mis ainukesena on järele jää­ nud — Jaani heinamaad? Kui nüüd veel tulevad pärijad? Kui Jaani heinamaa on palgimets, kas ta siis on pärisnimi? I0 Kui hiir sööb armu­ laua leiba, kas ta saab siis õndsaks? Juhul, kui me peame pärisnimedeks nimesid nagu Jaani heinamaa, Jaani karjamaa, Jaani põld, Kuhu nouas ja Pälli pääkses (kirjutatagu neid siis talu- või külanimega kokku või lahku, see on kokkuleppe asi), võime öelda, et lapimaasüsteemi likvideerimine lõi aluse esimest liiki kohanimekoosluste ja sellele tüüpiliste mikrotoponüümide kadumisele. Krunditalu kõiges oma tähtsuses tõi meile uue nimekooslustüübi. Nime- mall, mis oli keeles ka enne väheproduktiivsena olemas, hakkas vohama alates möödunud sajandi keskpaigast ja seda malli esindab valdav osa KKI kohanimekartoteegist, mis on vaene nii vana kui uut tüüpi mikro- toponüümidest. Osaliselt on selle põhjuseks ka asjaolu, et onomastika oli kaua aega vaid abiteadus ja tegeles ainult etümoloogiliselt läbipaistma­ tutele nimedele apellatiivse aluse otsimisega. Etümoloogiliselt läbipaist­ vad mikrotoponüümid jäid huvipiirkonnast välja, neid ei kogutudki. Legend «Vanasti oli. . .» oli siis viimati veel umbes 150 aastat tagasi (aga enne seda kaua-kaua). Võttes põlvkonnaks 30 aastat, siis 5 põlve tagasi. Meie ettekujutus kohanimedest pärineb lapimaadelt. Ini­ mese ettekujutus näib olevat konservatiivsem kui kohanimed, see oleks psühholoogiline põhjus, miks näib, et praegu pole mikrotoponüüme. Nad on, aga teistsugused, ja nii uued. Kui igatseme tagasi Eestimaad, mis oli kaetud rohkete vana tüüpi mikrotoponüümidega, siis mõelgem, kas tahame tagasi ka lapipõlde ja seda leiba, mis sealt saadi. Need vist käivad koos.

10 On küll, pealegi üheosaline; selle kohta vt. E. Kiviniemi, Paikannimien rakennetyypeistä.

77 Mart Lepik tekstikriitikunä

EVA AAVER, HELI LAANEKASK

J VI art LePik oli esimese põlve haritlane, kes tuli Tartu ülikooli Kunda J-T-1-valla põhjaranniku talust 1921. a. sügisel.1 Ta õppis kuni 1929. aastani filosoofiateaduskonnas läänemeresoome keeli, etnograafiat, folk­ loori ja eesti ning üldist kirjandust. Autobiograafias (1952) on Lepik märkinud, et ta õpingud «koondusid peamiselt eesti kirjandusloo alale». Et eesti ja üldise kirjanduse õppetooli juhatas tollal professor G. Suits, sai Lepikust Suitsu õpilane. Seoses Akadeemilise Kirjandusühingu (AKÜ) loomisega nende suhted tihenesid: 1924. a. märtsis toimunud ühingu asu­ tamiskoosolekust võtsid osa nii professor kui ka üliõpilane.2 Suitsust sai AKÜ esimees, Lepikust seltsi aktiivne liige: juba järgmisest aastast kuu­ lus ta juhatusse sekretärina, hiljem raamatukoguhoidjana. Ka töötas Le­ pik mitmes toimkonnas (kirjastus-, bibliografeerimis-, kirjandustermino- loogia toimkond) ning esindas ühingut Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EK1A) kolleegiumis.3 Üks AKÜ tegevussuundi oli arhiivimaterjalide kogumine ja olemas­ oleva andmestiku kontrollimine ning täpsustamine kogu eesti kirjandus­ loo ulatuses. See töölõik jäi ühingus Lepiku hooleks. Lisaks Tartu hoidla­ tele uuris ta läbi Ka Tallinna, Pärnu, Rakvere ja Kuressaare "linnaarhiivid ning peaaegu kõigi Eesti kirikute arhiivid. Aastail 1927, 1928 ja 1929 käis Lepik AKÜ lähetusel Riia raamatukogudes ning arhiivides. Ehkki Lepikul ta enda sõnutsi puudus «ajakirjaniku suleväledus ja iga uudis- leiu pakilt-palavalt peenrahaks vahetamisoskus», oli tema uurimistöö avastusrohke. Näiteks leidis ta 1927. a. suvel Läti Riigiarhiivis konvoluudi, mis sisaldas ka eestikeelseid jutlusetekste XVIII sajandi algusest. Ühe neist, tartukeelse jutluse 1700. aastast, avaldasid A. Saareste ja A. R. Ce­ derberg oma kirjakeeleantoloogias.i Uudsele allikmaterjalile toetusid Le­ piku artikkel F. W. v. Willmannist ja ülevaade Rakvere III algkooli aja­ loost.5 Ka alustas Lepik tekstipublikatsioonide avaldamist: Kuressaare eesti kooli õppekava6 ja Faehlmanni mõttesalmide7 allikatruud kommen­ teeritud üllitised on tema hilisemate mahukate teaduslike väljaannete avataktiks. Märkamatult hakkas Lepiku arhiiviuuringute materjale ava­ likkuseni jõudma «Eesti biograafilise leksikoni» ja «Eesti entsüklopeedia» artiklites. Mart Lepikust oli saanud eesti vanema kirjandusloo üks pare­ maid tundjaid.8

1 Andmed elukäigu kohta on saadud Mart Lepiku tcenistuskiriast (KM KO f 147 nim. 2, s. 115) ja tema isiklikust toimikust (s. 39). ' ' 2 A U a P ldm e л ,, 'JI ?,-! J" ^. i ' Tõsiseiku Akadeemilisest Kirjandusühingust. Rmt • nV 5^"™ ae' Koidulauliku valgel. Uurimusi ja artikleid. Tallinn, 1981, 1K. OOT OOO. / Ь Ji?-h-vc?' ülevaade Akadeemilise Kirjandusühingu kümneaastasest tegevu­ sest. «Eesti Kirjandus» 1934, nr. 4, lk. 1.45—154. Tartu, 1'925-193ei ' lk 277-284 e d e r b e r gl Valik cesti kirjakeele vanemaid mälestisi. jf;rbnHM' L,Q^ik' Voel„k0,;lFr;o5 v- Willmann'i «Juttud ja Moistatussed». «Eesti Kirjandus» J928 nr. 9 lk. 482-489; lM. Lepik, Rakvere Linna III. Algkool Aialoo- 193e0,UlkVa7-e76 Rmt: RakVere Linna 1П- Algk°01 1805-1930. Rakvere, nr 4 to 236-239 KureSSaare eesti k00,i õPPekava 1706. a. «Ajalooline Ajakiri» 1929, 1930? nr" 126 lk * 8 Fn R' FaehImanni Jarwa-ma wannamehhe õppetussed. «Olion» H ШяЫМ^гНкбьМ -(law' 19^.ТГ1929) on ^Р'ки sulest artiklid Suve Jaani, ТаШпп 1о1Л i ^ ^ W- У-, tuimanni ja F. Witte kohta, täiendusköites (Tartu- ГГягГ.?' Q4? Ь T VM K[ude"enS^ J-, J- Nocksist, Silla Hindrekast jt. EE II köitesse 1830) P kirjutanud algusosa artiklile «Eesti kirjandus» (kuni aastani

78 i93Ö-ndate aastate algul sõlmusid Lepikul sidemed ka teise, hoopis eakama teadusliku ühenduse — õpetatud Eesti Seltsiga. Esialgu teenis ta ÖES-is leiba ajutise tööjõuna. Juba 1931. a. üllatas Lepik kirjanduslikku avalikkust huvitava leiuga. «Hoopis juhuslikult» oli ta seltsi kolikambri põrandalt avastanud kaks väikeseformaadilist lehekest Faehlmanni auto­ graafidega. Need olid «Kalevipoja»-eepose saksakeelsed värsistuskatsed, puhtand «Leih mir deine Harfe, Wainemoinen . . ..» ja mustandlik «Und gewaltig hallen die Tone ».9 Lepik avaldas need käsikirjad pädeva kommentaariga.10 Publikatsioon osutab, et Lepikust oli saanud andekas tekstikriitik. Vaadeldes praegu neid käsikirjalehekesi, näib, et need pole üldsegi dešifreeritavad. Faehlmanni vaevaga loetava käekirja kõrval ras­ kendavad väljalugemist puhtandkatke puhul väga väike käekiri, teise, mustandliku lehekese puhul aga rohked parandused ja õige õhuke paber, mis laseb pöördel kirjutatu segavalt läbi paista. Lisaks lõikab siin leidu­ vate värsside teksti risti läbi poolelijäänud kirja «Gnädige Frau!» algus. Lepikul on korda läinud mõlemad tekstid dešifreerida lünkadeta. Ta möö­ nab küll, et võimatu pole mõne sõna teisiti lugemine kellegi teise poolt. Kommentaarides toob Lepik andmed käsikirjade arheograafilise külje kohta ja püüab käsikirju dateerida. Leid lisas meie eepose saamislukku mõndagi uut: selgus, et Faehlmann kavandas «Kalevipoega» Kreutzwal­ dist erinevas laadis — saksakeelsena ja antiikeeskujudele toetuvana. Püsiväärtuslik on Lepiku artikkel K. J. Petersonist, mis taas tugineb rohkele uudsele allikmaterjalile. Artikli puhul võttis poleemiliselt sõna G. Suits, kelle arvates kirjaniku eraelu ja looming tulnuks hinnanguliselt rohkem lahus hoida.11 Petersoni-käsitlusega samal aastal avaldab ta koostöös professor Suit­ suga AKÜ toimetiste sarjas valimiku eesti kirjandusajaloo tekste.12 Siin esitatakse XVII ja XVIII sajandi tekste, mille aluseks on enamasti trüki- allikad. Käsikirjade põhjal üllitatu pärineb ÖES-i kogudest, Tallinna linnaarhiivist, Eesti Rahvaluule Arhiivist ja mujalt. See tekstivalimik alustab uut etappi meie teadusliku editsioom prak­ tikas Nimelt on' siin hüljatud diplomaatilistele väljaannetele omane või­ malikult originaalilähedase teksti taotlus, mida oli harrastatud alates meie esimestest tekstikriitilistest üllitistest (V. Reimani OES-i toimetis­ tes 1891. a. avaldatud Georg Mülleri jutlused) kuni eespool mainitud Saa­ reste ja Cederbergi tekstiantoloogiani välja. Varasemates tekstiväljaan- netes reprodutseeriti ka alustekstis leiduvad trüki- ja kirjavead ning mär­ giti enamasti ära ridade ja lehekülgede lõpud. Tekstikriitilist aparaati rakendati vaid teksti sees: mitmesuguste märkide abil edastati väljaand­ jate täiendusi ja kahtlusi ning autorite tekstimuudatusi. Suitsu ja Lepiku antoloogias on taotlused teistsugused: eesmärgiks on a utor i t ahtele vastava ning lugejale mõistetava teksti esitamine. Selle saa­ vutamiseks on ilmsed trüki- ja kirjavead parandatud juba tekstis, ent sel kombel, et huviline saaks teada ka esialgse tekstikuju. Emendatsioane dokumenteeritakse kas õtse tekstis eri sulgude abil (autonkordused on nurksulgudes, toimetaja interpolatsioonid sakksulgudes) voi joonealuses. Lugejat informeeritakse (ristkriipsude abil tekstis) ka sõna- voi lause- katkestustest, mille põhjuseks on mingi väline tekstikahjustus, ning autori enda või kopisti parandustest (joonealuses). Alusteksti lehekülgede ja ridade markeerimist pole Lepik ja Suits tarvilikuks pidanud. Kull aga

e KM KO, f. 192, m. A170:20, I. 4-5. • . 10 M. Lepik, F. R. Faehlmanni osast «Kalevipojas». «Lesti Kirjandus» 19,31, 11 M Lepik! Kristian Jaak Peterson. «Eesti Kirjandus» 1932, nr. 8, lk. 353— 376; G. Suits, K. J. Peterson uusasjalikus valguses. «Eesti Kirjandus» 1933, nr. 3, lk 142 149 i2 G. Suits, M. Lepik, Eesti kirjandusajalugu tekstides. Esimene osa. Tartu, 1932. 79 on teksti mõistmiseks esitatud lisateavet: joonealusest leiame sõnasele­ tusi ja tõlkeid, iga teksti (katke) ees on esitatud tekstiallikas ja dateering. Tekstide read on nummerdatud. Kirjanduslooline andmestik on koondatud raamatu lõppu. On ilmne, et kõnesoleva tekstivalimiku ettevalmistamisel on nii edit- sioonipõhimõtete osas kui ka tekstikriitilise aparaadi ülesehitamisel-raken- damisel toetutud Georg Witkowski teosele «Textkritik und Editionstechnik neuerer Schriftwerke» (Leipzig, 1924). Selle saksa tekstikriitika käsiraa­ matuga olid tuttavad mõlemad mehed. Trükisõnas on Suits Witkowski teost esmakordselt märkinud 1925. a. kirjutatud eessõnas Kreutzwaldi luuletuste väljaandele, kus ta esitab oma tekstikriitilise kreedo.13 Kui suu­ res ulatuses Suits Witkowskit käsitles oma kirjandusloengutel, pole päris täpselt teada, sest trükitud loengukavad pole nii detailsed ja Suitsu loen­ gute konspekte pole meieni jõudnud just palju. Kirjandusmuuseumis lei­ duvatest ülestähendustest on kõige täielikum Liis Raua (tollal Tohver) konspekteeritud kaheksa vihikut aastatest 1926—1933.14 Siit nähtub, et tekstikriitikast ja Witkowskist on Suits rääkinud 15. oktoobril 1929 ühen­ duses kirjandusteadusliku orientatsiooni küsimustega. Suitsu ja Lepiku tekstivalimiku esimese osa võttis kriitika vastu soosi­ valt,15 ja ilmselt juba alguses oli mõeldud töö jätkamisele. Igatahes näib antoloogia teine osa olevat enam-vähem trükivalmis olnud juba 1934. a. kevadel.16 AKÜ juhatuse koosolekuprotokollist 8. aprillist 1934 võib lu­ geda: ««Eesti kirj. ajalugu tekstides» II toimetajad lubavad eeltöid jät­ kata, nii et raamat võiks trükist ilmuda sügisel koolide alguseks. Senini on käsikirja valmimist takistanud mõningad tumedad ja raskesti lahenda­ tavad küsimused, millede suhtes siiski loodetakse veel selgusele jouda.» 17 Sama aasta 10. oktoobri koosolekul teatab Suits, et mõningad esilekerki­ nud asjaolud — millised, ei selgu — ei lase teost niipea trükkida.18 Uuesti on sama valimik mitu korda kõnes 1936. aastal. 10. oktoobri koosoleku protokollist selgub, et raamatu teine osa on trükkimisel.19 Nähtavasti on aga taas ilmunud takistusi, sest siitpeale ümbritseb kavatsust pikk vaikus. Alles 1939. a. 2. mail vilksatab teisenenud nimetus taas AKÜ juhatuse protokollis: tegevuskavva otsustatakse võtta G. Suitsu ja M. Lepiku «Kir­ jandusajalooline lugemik» II. On kahetsusväärne, et käsikiri siiski ilmu­ mata jäi. Ühingu juhatusse kuulunud Aino Undla-Poldmäe on seda pida­ nud kahe liiga kriitilise autori koostöö negatiivseks tagajärjeks. Autorid olnud mõne üksikküsimuse suhtes eriarvamusel, raamatu valmis trükiladu seisnud aastaid ja lõpuks hävinud.20 Küllap võib nurjumise põhjuseks pidada ka mõlema autori suurt hõivatust ning 1939.—1941. a. keeris­ torme, mil AKÜ tulevikuväljavaated muutusid üsnagi häguseks. Vist vii­ mane jälg raamatust on A. Annisti kavandatud 10-köiteline (d 400 lk.) eesti kirjanduse suurantoloogia, millest on juttu AKÜ juhatuse koos­ olekul 8. jaanuaril 1941. Antoloogia taheti koostada uurimisasutuste koos­ töös, üks köide arvati võimalikuks avaldada — küllap tõhusaid eeltöid silmas pidades — juba 1941. a. jooksul.21 Seegi mõte ei teostunud. Pole leitud ka Suitsu ja Lepiku valimiku II osa käsikirja.

13 G. Suits, «Wiru lauliku laulude» uue väljaande eeldustest. Rmt.: F. R. Kreutzwald, Viru lauliku laulud. Tartu, 1926, lk. IX. 14 KM KO, reg. 1984/109. 15 A. AT [ = Aspel], Uue Testamendi eestikeelse tõlke n. n. Stokholmi käsi­ kirja tiitelleht. «Olion» 1932, nr. 7/8, lk. 190; J. P., «Eesti kirjandusajalugu tekstides». «Kunst ja Kirjandus» 8. VIII 1932, nr. 25, lk. 99; O. U r g a r t, Eesti kirjandusaja­ lugu tekstides. «Eesti Kirjandus» 1933, nr. 5, lk. 250—252. 16 L. Tohver, Ülevaade Akadeemilise Kirjandusühingu kümneaastasest tegevu­ sest, lk. 148. 17 KM KO, f. 4, m. 9:5, 1. 16. 18 KM KO, f. 4, m. 9 : 5, 1. 28. 19 KM KO, f. 4, m. 9 : 5, 1. 44. 20 A. U n d 1 a-P õ 1 dm ä e, Tõsiseiku Akadeemilisest Kirjandusühingust, lk. 345. 21 KM KO, f. 4, m. 9 : 5, 1. 83.

80 TAHVEL V

'

Mart- Lepik

i • к Игаи-Рйжя \" Kuulsate" k/itfcicle tiraahlk; 'niJk'si luuifUjM on lani- iiiid (vt, !.к, - LS .Mitt, iase juuksed i .itialtigafa'*}

Ülal: Akadeemilise Kirjandusühingu juhatus 1920-ndate aastate teisel poolel. Esireas (vasakult): V. Huik, G. Suits, D. Palgi; tagareas: J. Siivet, M. Lepik, V. Adams, A. Annist ja E. Markus. All: (vasakul) šarž «Veljestö» päevikust («Üliõpilasleht» 1925, nr. 9); (pare­ mal) B. Alver ja M. Lepik Tartus 16. X 1949. TAHVEL VI

Mart Lepik kodus 1950-ndatel aastatel. Edasi seostub M. Lepiku tekstikriitiline tegevus taas rohkem ÕES-iga. Nimelt oli Lepikust alates 1933. a. 1. maist saanud seltsi koosseisuline töötaja, autobiograafia (1940) sõnutsi asjaajaja-faktootum. Kantselei-, raamatukogu- ja toimetajatöö kõrval täidab ta siin ka arhivaari üles­ andeid, korraldades seltsi käsikirjakogu. Jätkuvad arhiiviuuringud eesti vanema kirjanduse ja kultuuriloo materjalide registreerimisel. OES-i üles­ andel töötab Lepik 1934. ja 1937. a. Riia arhiivides ning 1939. a. Helsin­ gis. Riia uurimiskäikudel andis kõige väärtuslikumaid tulemusi Liivimaa kindralsuperintendendi Karl Gottlob Sonntagi materjalide läbitöötamine mitmes eri arhiivis. Sonntagile saadetud kirjade hulgas on rohkesti ka Liivimaa Eesti ala pastorite sonumikke, mis sisaldavad väga palju and­ meid meie kultuuri- ja kirjandusloo uurimiseks XIX sajandi esimesel kol­ mandikul. Siin leiduvad ka O. W. Masingu 90 kirja K. G. Sonntagile. 1930-ndate aastate teisel poolel avaldas Lepik mitmeid publikatsioone OES-i väljaannetes. 1936. a. ilmub ÖES-i «Kirjade» sarja neljanda numb­ rina «Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus». Lisaks pealkirjas märgi­ tule sisaldab teos ka Kreutzwaldi kirju ÖES-ile ja D. H. Jürgensonile ning Faehlmanni vaidluse Luunja parun Nolckeniga. Tekstid on aval­ datud originaalkeeles. Järjekindlalt ja valehäbita on respekteeritud oma­ aegset ebaühtlast keeletarvitust. Tõlkeid pole lisatud ja võõrkeeli valdav teaduspublik neid ju ei vajanudki. Head ainetundmist osutavad kommen­ taarid, mis Lepikul on kavatsuslikult lühisõnalised, «et ära hoida lugeja tähelepanu liigset eemalejuhtimist tekstidest endist kui ka teose mahu tarbetut paisutamist».22 Siingi on toimetajatöö täielikult avatud: kõik autoriteksti sekkumised (lühendite avamine, autori ilmsete vigade paran­ damine jms.) on kajastatud sulgude ja kursiivkirja abil tekstis või esi­ tatakse joonealuses aparaadis. Pretsiissust lisab Faehlmanni enda teksti- muutmiste esitamine joone all. 1938. a. sai Lepik selle väljaande eest. Eesti Raamatufondi auhinna (750 krooni).23 Selle varal24 tegi ta sama aasta suvel omal kael uurimisreisi Euroopasse, otsides rekatolitseerimis- perioodi materjale Vilniuses, Kraköwis ja Prahas ning tutvudes balti­ saksa estofiilide kodu- ja koolilinnadega Saksamaal (Dresden, Leipzig, Torgau, Halle, Erfurt, Hasselfelde, Wernigerode, Harzburg, Wolfenbüt- tel, Halberstadt, Magdeburg, Berliin). Reisi kõige huvitavam tulemus oli kindlasti Krakõwist leitud Tartu jesuiitide kolleegiumi materjalid (koo­ piad). Hiljem on V. Helk need publitseerinud Roomas asuvate originaa­ lide põhjal.25 M. Lepiku järgmised publikatsioonid on pühendatud ÕES-i 100. aasta­ päevale. Peale «Eesti Kirjanduses» ja juubelikogumikus ilmunud artikli ÖES-i eelloo kohta26 avaldas ta seltsi sajanditähis-toimetistes viis Faehl­ manni seni avalikkusele tundmata kirja: J. Sommerile, J. H. Rosenplän- terile (2), С E. v. Napierskyle ja F. J. Wiedemannile.27 Kirja Wiedeman- nile on Lepik leidnud Eesti Kirjanduse Ühingu arhiivist, kirja Napierskyle Läti Riigiarhiivist, teised pärinevad ÖES-i käsikirjakogust. Selles pub­ likatsioonis pole Lepik autoriparandusi kajastanud. Ühest kirjast (Rosen- plänterile 13. I 1844) on ta kärpinud neli kvartlehekülge keelemärkusi, ilmselt arvestades, et nende edastamine ilma käsikirjata, mille kohta need käisid, olnuks liialt komplitseeritud. Muus osas on ta järginud oma eel­ nenud teaduslike üllitiste traditsioone.

22 M. Lepik, Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus. Tartu, 1936, lk. X. 23 Eesti Kroonika 1938. Tartu, 1939, lk. 68. 24 R. Põldmäe, Biograafilist ja memuaarilist Mart Lepikust. «Keel ja Kirjan­ dus» 1974, nr. 1, lk. 17. 25 V. Helk, Die Jesuiten in Dorpat 1583—1625. Odense, 1977. 26 M. Lepik, õpetatud Eesti Seltsi eelajaloost ja asutamisest. «Eesti Kirjan­ dus» 1938, nr. 1, lk. 47—57; Õpetatud Eesti Selts 1838—1938. Lühike tegevus-ülevaade. Tartu, 1938, lk. 1 — 12. 27 M. Lepik, Viis Fr. R. Faehlmanni kirja. Rmt.: Liber saecularis II. Õpetatud Eesti Seltsi toimetused XXX. Tartu, 1938, lk. 966—980.

6 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1992. 81 1938. a. ilmus Tartus veel üks ÖES-i 100. aastapäeva pühendusteos: Faehlmanni «Kogutud luuletuste» väikesetiraažiline (150) bibliofiilne väl­ jaanne Aleksander Bergmanni (Vardi) illustratsioonidega. Ka selle raa­ matu puhul on tegemist M. Lepiku tekstikriitilise tööga. Siin antakse andmed tekstiallikate ja esitrükkide kohta, esitatakse käsikirjade variante, tuuakse ära trükivead, seletatakse sõnade tähendust. Editsioonitehnilised märgid on valdavalt needsamad mis 1932. a. tekstivalimikus. Erinev on vaid see, et tekstid on ühtlustatud uuekirjaviisiliseks ja tekstikriitiline aparaat, mis 1932. a. valimikus asetses teksti vahetus läheduses joone all, on viidud tekstide järele raamatu lõppu. Ilmselt esteetilistel kaalutlustel (iluväljaanne!) on jäetud tekstiread nummerdamata, seetõttu on kom­ mentaari jälgimine tülikas. Ilus ja rariteetne raamat demonstreerib kuju­ kalt, et esteetilised ja teaduslikud taotlused on väljaandmispraktikas raskesti ühitatavad. 1940. a. veebruaris kandideerib M. Lepik Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja vakantsele kohale (konkurentideks seni teada olevalt August Palm, Rudolf Põldmäe, Hugo Rebane).28 Kuigi EK1A kolleegium, kelle kauaaegne liige Lepik oli olnud, langetas otsuse tema kasuks, ei läinud ametisse saamine takistusteta. Eesti Rahva Muuseumi valitsuse koosolekul (EK1A oli ERM-i allasutus) 13. märtsil lükati kinnitamine edasi ja alles 30. märtsil nimetati Lepik kahe poolt-, ühe erapooletu ja ühe vastuhäälega arhiivi juhataja kohusetäitjaks kolmeks aastaks. Võib oletada, et kahtlusi põhjustas lõpetamata akadeemiline haridus: Lepik oli 1929. aastast üli­ koolist eemal, olles sooritanud kõik teised stuudiumi lõpetamiseks vajali­ kud eksamid peale kirjanduse ülemastme, s. o. G. Suitsu eksami. 1. aprillist 1940 asus Lepik ametisse, lahkudes sama kuu lõpus ÕES-i asjaajaja kohalt. Samal aastal on ta ametlikult korrigeerinud oma nime: vastavalt avaldaja soovile on Tartu linna perekonnaseisuametnik 4. jaa­ nuaril parandanud eesnime Martin eestipäraseks nimeks Mart; 9. mail on siseminister lubanud omastavalise Lepiku (Leppiko) asemel uueks nimeks Lepik. Ent neist töökoha- ja nimemuudatustest märksa tähenduslikumad on 1940. a. riigis toimunud vägivaldsed muudatused ja nimekorrigeeri- mised. Kuritraagiliste juunisündmuste järel asuti kogu Eestit, sealhulgas ka muuseume, nõukogulike mallide kohaselt ümber korraldama. Juba 1940. aasta lõpuks loodi Eestis riiklike muuseumide süsteem, mis allus Ha­ riduse Rahvakomissariaadile. Reorganiseerimise parem pool oli võimalus õgvendada seniseid struktuurikonarusi ja saada juurde raha ning töö­ kohti.29 Asja sünge nuripool, mida loodeti vältida või ei osatudki ette näha — tsentraliseerimine, ideoloogiline surve, ametnike hulga kasv, töö­ viljakuse langus, ajalooliselt kujunenud materjalikogude lõhkumine —, ilmutas end täistumeduses alles sõjajärgsetel aastatel, «reorganiseeri- miste» jätkudes. 1940. a. suvel jõudsid ERM-i tollane direktor Ferdinand Linnus ja EK1A juhataja Mart Lepik pikkade ühiste arupidamiste järel otsusele, et kõige soodsamaid arenguperspektiive tõotaks ERM-i etnoloogilise ja kir­ jandusloolise osa kujundamine kaheks eri muuseumiks.30 Et asukohalt olid need üksused nagunii lahus (rahvateaduslikud kogud ja osakonnad Raadil, kirjandusloolised — Eesti Kultuurilooline Arhiiv, Arhiivraamatu­ kogu, Eesti Bibliograafia Asutis ja Eesti Rahvaluule Arhiiv •— Aia täna­ vas), siis ei tekkinud liialt suuri muresid ka varade või kohustuste jaga­ misel. Tee plaanidest tegelikkusse võis tollal olla hämmastavalt lühike: Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsusega moodustati 11. septemb-

28 KM КО, reg. 1940/34; R. Põldmäe suuline teade P. Oleskile. 29 Vt. lähemalt: R. Põldmäe, Kirjandusmuuseum aastail 1941—1942. «Keel ja Kirjandus» 1982, nr. 6, lk. 314 jj. „.,,„"*,, 30 M Lepik, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1940—1945). Rmt: Juurtega sa­ jandite mullas. Tallinn, 1990, lk. 30; P. Olesk, Kirjandusmuuseumi aegruumist. Rmt.: Kirjanduse jaosmaa '80. Tallinn, 1982, lk. 62—63. 82 rist kaks uut muuseumi: Riiklik Kirjandusmuuseum ja Riiklik Etnograa- fiamuuseum. Kirjandusmuuseumi direktoriks määrati 16. septembrist M. Lepik. Komplekteeriti muuseumi koosseis, tegelik töö algas 1. no­ vembril. On sageli öeldud, et Lepik sai Kirjandusmuuseumi loomisel eeskuju Leningradis asuvast Puškini Majast ja Moskva Kirjandusmuuseumist. Olles varemgi lugenud Vene kirjandusmuuseumide kohta, tutvus Lepik nendega kohapeal alles 1940. a. novembris-detsembris, kui ta Eesti muu­ seumitöötajate ekskursiooniga käis esmakordselt Leningradis ja Mosk­ vas.31 Selle käiguga lõi Lepik meie Kirjandusmuuseumile seljataguse, millele oli võimalik toetuda, kui hilisematel aegadel taheti asutusest mõnd osakonda eraldada, muuta teda üksnes näituste korraldajaks vms. Siis oli Puškini Majaga sarnanemise argument ikka väga tõhus nende vastu, kes muuseumi õnnestunud sisulisest kooslusest muidu aru ef saanud. Aastail 1940—1945 oli Lepik eelkõige innukas materjalide koguja, hoolas säilitaja ja kiivas varavaht. Maksab meenutada hävimisohus ole­ vate kultuuriväärtuste juures püsimist ka siis, kui hävingust võis päästa üksnes jumala sõrm (1941. a. juulipommitamise aegu), kohatruudust, kui Kirjandusmuuseum 1942 de jure likvideeriti, ja varade evakueerimist läheneva rinde jalust 1943. a. ning nende tagasitoomist 1944.—1945. a. Enesestmõistetavus ja energilisus, millega Lepik seda kõike tegi, anna­ vad tunnistust tõelisest püsikiindumusest. 1945. a. jaanuariks oli Kirjan­ dusmuuseum restitueeritud ja Aia (praeguse Vanemuise) tänava maja tagasi saadud. Juba kavandas Lepik uue muuseumide maja ehitamist tüh­ jaks põlenud maatükile Maarja kirikust Vallikraavi treppideni. Kõrge kuiv kaldapealne sobinuks hästi hoidlakeldritele. Kohal käisid ametimehedki.32 Ent 1945. a. tabas muuseumi arreteerimiste laine: kinni viidi nii direktor M. Lepik kui ka osakonnajuhatajad R. Põldmäe, A. Palm ja H. Tampere. M. Lepikut süüdistati sidemetes eesti natsionalistidega ja Põrandaaluse Rahvuskomitee lendlehtede hoidmises ning levitamises Saksa okupatsiooni ajal.33 Ta oli 25. veebruarist 1945 kuni 24. aprillini 1946 Tallinna vanglas nr. 1 ja vabastati «с прекращением дела». Arreteerimisel äravõetud väljakirjutisi ja materjale, mida Lepik oli kogunud pikkade aastate vältel Riia, Helsingi, Saksamaa, Tšehhi ja Poola arhiivides, muidugi ei tagas­ tatud.34 Paradoksaalne detail: «ENSV Teataja» 7. juulist 1945 kirjutab, et M. Lepikule on 11. juunil 1945 määratud ENSV Rahvakomissaride Nõu­ kogu rahaline autasu ja kiituskiri «rahva- ja riigivara kaitsmise eest Eesti NSV territooriumi vabastamisel saksa fašistlikest okupantidest». Vangist vabanenud Mart Lepikule esialgu Kirjandusmuuseumisse taga­ siteed polnud. Taas läheb Lepik ÖES-i materjalide juurde, seekord üli­ kooli kirjanduse kateedri assistendi ajutise kohusetäitjana (alates juulist 1946), ülesandeks ÖES-i varade korraldamine. Kui ÕES 1946. a. lõpul viidi üle Teaduste Akadeemia alluvusse, mää­ rati Lepik 1947. a. jaanuarist seltsi vastutava sekretäri kohusetäitjaks. Lepiku õlule langes nii seltsi asjaajamine kui ka raamatute ja käsikirjade korraldamine, samuti uurijate teenindamine. Ometi oli nüüd jälle võima­ lik pidada väljaandmisplaane. Seltsi publikatsioonide kavva aastateks 1947—1950 võetakse Faehlmanni teadusliku ja kirjandusliku pärandi teks­ tikriitiline väljaanne ning seltsi aastaraamatud 1939—1947 ja 1948— 1949 35 Faehlmanni teoste trükiks ettevalmistamise kõrval pidi Lepik koos­ tama ja toimetama ka ÖES-i aastaraamatuid. 1947. a. kevadeks jõuavad asjad nii kaugele, et 9. juunil sõlmitakse Mart Lepiku ja Riikliku Kirjas-

31 M. Lepik, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1940—1945), lk. 27. 32 M. Lepik, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1940—1945), lk. 31. 33 Meile vastatakse. «Postimees» 19. III 1991, nr. 65. 34 M. Lepik, Mõnda Kristian Jaak Petersonist. «Keel ja Kirjandus» 1972, nr. 8, lk. 460. 35 Eesti TA TKA, f. 2, nim. 1, s. 1, 1. 114.

6* * 83' tüse «Teaduslik Kirjandus» vahel kirjastusleping teadusliku teose «Fähl- manni kirjanduslik pärand» väljaandmiseks. Lepik kohustub käsikirja (ca 25 autoripoognat) kirjastusele esitama 1. veebruaril 1948. Lepingu alla­ kirjutamisel maksti koostajale 25% honorarist.36 Väljaanne oli planeeritud «karmilt teaduslikuna» ja pidi «sisaldama F-i kogu teadusliku (välja arvatud arstiteaduslikud teosed ja kirjutised) ja ilukirjandusliku pärandi». Lepik kohustub tekstidele lisama ka ülevaate Faehlmanni elust ja tegevusest, et määrata kirjaniku koht eesti ühiskonna ja kultuuri arenguloos. Teadagi tähendas .see senise Faehlmanni-käsitluse ideologiseerimist uute mallide järgi. «Laiade hulkade» huve arvestades peeti vajalikuks saksakeelsetele originaalidele ka tõlketekstide lisamist.37 Tõlketöögi (9 trükipoognat) lubab teha Lepik.38 Käsikiri tähtpäevaks val­ mis ei saanud. Kroonilise ajapuuduse kõrval kujunes nähtavasti komis­ tuskiviks sissejuhatus: Lepikul kui tõsiteadlasel oli ilmselt raskusi Faehl­ manni «ümberhindamisega». Pärast seda kui käsikirja esitamise tähtpäeva oli kaks korda pikendatud, tühistas kirjastus 2. juulil 1949 kirjastusle- pingu ja palus 1. oktoobriks tagasi maksta avansina saadud töötasu (4550 rbl.!) 39, mida Lepik ka tegi.40 Olukorda püüdis leevendada RK «Ilukirjandus ja Kunst» peatoimetaja Paul Rummo, kes avaldas soovi käsikirjaga tutvuda, et seda sobivuse korral avaldada.41 Lepik vastas peatselt, saates käsikirja asemel siiski ainult provisoorse sisukorra. Siin on teoste ammendava esitamise kavatsu­ sest juba loobutud — peale meditsiinialaste teoste on välja jäetud ka kee­ leteaduslikud tööd. Kõnes on nüüd Faehlmanni valitud teoste väljaand­ mine. Koostaja on teinud teisigi mööndusi: saksakeelne originaaltekst on taandatud joone alla, põhitekstina kavatsetakse avaldada tõlge. Ometi ei tähenda see veel teadusliku editsiooni põhimõttest lahtiütlemist: eesmär­ giks on endiselt Faehlmanni autentse teksti esitamine koos tekstikriitilise aparaadiga.42 1950. aastal on aga Lepiku ja Eesti Riikliku Kirjastuse (1949. a. lõpul kirjastused ühendati) kirjavahetuses kõne all Faehlmanni teoste rahvaväl- jaanne. Ilmselt oli vahepeal väljaande tüübi suhtes niimoodi kokku lepi­ tud.43 Märtsis nõuab kirjastus Faehlmanni valitud teoste käsikirja esita­ mise täpset tähtpäeva, heites koostajale ette käsikirja hilinemist.44 Lepik vastab tõredalt, et ta pole rahvaväljaande koostamise osas konkreetseid lubadusi andnud. Siiski olevat nad koos K Taeviga tööd alustanud ja loo­ davad käsikirja ära anda juunis.45 18. juunil esitavad Lepik ja Taev lõp­ liku tähtpäevana 15. augusti.46 Rohkem andmeid kõnesoleva väljaande kohta kirjavahetustes ei leidu. Ka pole Lepikust järelejäänud paberite hulgas Faehlmanni tekste ega muid väljaande osi, mida saaks otseselt identifitseerida rahvaväljaandesse kuuluvaks. Teos jäi teatavasti ilmu­ mata. Ei kirjastuslepingu tühistamine ega ka populaarse valimiku koostamise kavatsus tähendanud loobumist tekstikriitilisest väljaandest. ÖES-i 1949. a. tööaruandes on plaanitud töö lõpetamisaastaks 1950 ja öeldud:

36 Kirjastusleping 9. VI 1947. KM KO, reg. 1989/105. 37 M. Lepik Riiklikule Kirjastusele «Teaduslik Kirjandus» 5. VI 1947. KM KO, reg. 1989/105. 38 M. Lepik Riiklikule Kirjastusele «Teaduslik Kirjandus» 24. V 1947. KM КО, reg. 1989/105. 39 RK «Teaduslik Kirjandus» M. Lepikule 2. VII 1949. KM КО, reg. 1989/105. 40 RK «Teaduslik Kirjandus» M. Lepikule 1. X-1949. KM КО, reg. 1989/105. 41 RK «Ilukirjandus ja Kunst» M. Lepikule 3. X 1949. KM КО, reg. 1989/105. . 42 M. Lepik Riiklikule Kirjastusele «Ilukirjandus ja Kunst» 8. X 1949. KM КО, reg. 1989/105. 43 Vt. ka: P. Rummo M. Lepikule 14. X 1949. KM KO, reg. 1989/105. 44 Eesti Riiklik Kirjastus M. Lepikule 24./27. III 1950. KM KO, reg. 1989/105. 45 M. Lepik Eesti Riiklikule Kirjastusele 8. IV 1950. KM KO, reg. 1989/105. 46 К Taev ja M. Lepik Eesti Riiklikule Kirjastusele 18. VI 1950. KM KO, reg. 1989/105.

84 «1949. a. oli töö retsensentide käes tutvumiseks; tehtud kriitiliste märkuste põhjal on seda viimistletud ja kogutud materjale Faehlmanni tegevust iseloomustava ning ümberhindava sissejuhatuse jaoks.»47 «Ümberhinda­ miseni» Lepik ei jõudnud. 1950. aastal likvideeriti ÕES ja Lepikut ootasid uued mured seoses seltsi varade saatusega.48 Edasi aga avanes soodne võimalus Kreutzwaldi kirjavahetuse suurpublikatsiooniks, mis võttis Le­ pikult kogu jõu. Arvatavasti seepärast — ja hiljem haiguse tõttu — jäid realiseerimata kirjastuse pärastised ettepanekud Faehlmanni teoste publit­ seerimiseks.49 Kirjandusmuuseumis säilitatava tekstikriitilise väljaande käsikirja50 tiitelleht osutab, et Faehlmanni «Valitud teosed» kavatseti avaldada ÖES-i «Kirjade» 6. köitena. Käsikiri sisaldab Faehlmanni teaduslikku ja ilukir­ janduslikku loomingut, nii varem trükis ilmunut kui ka seni käsikirja jää­ nut. Valitud on kirjanduse, rahvaluule ja ajalooga seostuv, kavatsuste kohaselt puuduvad keeleteaduslikud ja meditsiinilised tööd. Lepik jätkab siin üldjoontes 1930-ndate aastate teadusliku editsiooni printsiipe. Toime­ taja tekstiparandused edastatakse nurksulgudes teksti sees, Faehlmanni tekstimuudatused joone all. Loobutud on siiski trükivigade edastamisest joonealuses aparaadis: need on parandatud vaikides. Eestikeelseid kalend- riiutte ja mõttesalme pole mingil kombel redigeeritud, tähttäheliselt on edastatud ka eestikeelsed tekstiosad saksakeelsetes teostes. Igale teosele järgnevad andmed alusteksti ia esitrüki kohta ning sisukommentaar. Muutunud aegade märke käsikirjas siiski on. Asjalik «Eessõna», mis põhiliselt selgitab teoste valikut ia editsiooninõhimõtteid, pole pääsenud tavakohasest Lenini teoste tsiteerimisest ia refereerimisest. On tehtud ka mõningaid kärpeid. Artiklist «Wie war der heidnische Glaube der alten Esten beschaffen» on kärbitud nime Taara etümoloogiat käsitlev osa, muistendist keelte keetmise kohta on välja jäetud venelasi halvustav lõik (see puudus, muide, ka muistendite esitrükis Faehlmanni eluajal). Aastakümnete vältel on sellest käsikirjast siiski üht-teist trükki jõud­ nud. 1954. a. ilmunud eesti kirjanduse lugemikus on Lepiku nime nime­ tamata kasutatud (küll redigeeritult ja rohkete kärbetega) Faehlmanni muistendite ja parun Nolckeniga peetud vaidluse tõlkeid ning kommen­ taare.51 Korduvalt on kasutatud Kalevipoja muistendi tõlget,52 1979. a. ilmusid raamatuna «Müütilised muistendid». OES-i 150. aastapäevaks jõudis lugejani paar publikatsiooni Faehlmanni esinemistest.53 ÖES-i likvideerimise järel sai M. Lepikust oktoobrist 1950 Kirjandus­ muuseumi teadusliku töötaja kohusetäitja, alates detsembrist 1951 aga käsikirjade osakonna juhataja. Kirjandusmuuseumis 1950. a. koostatud perspektiivplaanis aastaiks 1951 — 1955 Kreutzwaldi kiriaväliaannet veel põlnud.54 Ent 23. mail 1951 on muuseumist TA presiidiumile saadetud direktor H. Tobiase allkirjaga kiri, mis sisaldab Kreutzwaldi kirjavahetuse

"7 Eesti TA TKA, f. 2, nim. 1, s. 14, 1. 14—15. 48 Vaatamata seltsi juhatuse ja likvideerimiskomisjoni vastuseisule (komisjoni kuulus ka Lenik) lõhuti OES-i rikkad kõpud nine jagati laiali TA asutustele ja RAKA-le (praegu: EAA). Vt. lähemalt: H. Ligi, Õpetatud Eesti Selts 1938—1950. «Keel ja Kirjandus» 1988, nr. 8, lk. 459; L. Raud, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1945— 1955). Rmt.: Juurtega sajandite mullas, lk. 42. « Vt. Eesti Riiklik Kirjastus M. Lepikule 20. V 1959 ja 22. IX 1964. KM КО, reg. 1989/105. 50 KM КО, reg. 1989/105. 51 L Vihalem, Eesti kirjandus. Lugemik VIII klassile. Tallinn, 1954, lk. 126— 138 149—154 Vt. ka: Eesti Riiklik Kirjastus M. Lepikule 30. I 1952 ja M. Lepik Eesti Riiklikule Kirjastusele 10. II 1952. KM КО, reg. 1989/105. " 52 E. Laugaste, E. Normann, Muistendid Kalevipojast. Tallinn, 1959, lk. 88—94- Fr R Kreutzwald, Kalevipoeg. Tekstikriitiline väljaanne ühes kommen­ taaride' ja muude lisadega II. Tallinn, 1963, lk. 107—127. 53 Kaks Õpetatud Eesti Seltsi aastakoosolekul peetud F. R. Faehlmanni ettekannet. «Keel ja Kirjandus» 1988, nr. 8, lk. 497—504; F. R. Faehlmanni kaks avalikku esine­ mist aastail 1842 ja 1849. Litteraria 5. Tallinn, 1988. ?4 KM KO, f. 147, nim. 1, s. 124. 85 6-köitelise väljaande kava.55 Köidete koosseis on seal peaaegu sama, mis praeguseks ilmunud raamatutes, küll aga on ilmumisjärjekord planeeritud esimesest kuuenda köiteni, s. o. normaalses kronoloogilises reastuses. I köite ilmumine oli kavandatud 1952. a. 1. oktoobriks, kogu väljaandega taheti lõpule jõuda 1956. aastaks. Küsitakse ka vajalikku raha (12 000 rbl.) kirjade kopeerimiseks ja tõlkimiseks. 30. mail 1951 teebki TA presiidium otsuse kirjavahetus välja anda, annab korralduse nõutud summa eraldamiseks ja nõuab väljaande detail- plaani.56 On ilmne, et väljaande struktuuri kavandas M. Lepik. Muidugi ei õnnestunud tal tollastes oludes, vulgariseeriva kirjanduskäsitluse kõrg­ ajal, kus paroolina kõlas «loetavus võimalikult laiadele lugejate hulka­ dele» ja «uurida vene eesrindliku kultuuri mõju meie kultuuri arenemi­ sele»,57 realiseerida kõiki oma kavatsusi. Paratamatult tuli loobuda sak­ sakeelsete tekstide avaldamisest ja üllitada üksnes tõlked. Tõenäoliselt ei oleks saksakeelsete tekstide väljaandmist võimaldanud ka seatud jäigad ja lühikesed tähtajad. Ent kui teada, et TA presiidiumis liikus mõte anda välja üksnes valik Kreutzwaldi kirju eesti ja vene keeles,58 pea­ me olema õnnelikud, et Lepik suutis ellu viia oma kavatsuse põhiosa, s. o. võimalikult ' k o g u Kreutzwaldi epistolaarse pärandi koondamise ühte väljaandesarja. 17. oktoobril 1951 toimus Kirjandusmuuseumis tähtsa- moeline koosolek — F. R. Kreutzwaldi pärandi ümberhindamiseks ja tema 150. sünniaastapäeva ürituste koordineerimiseks kokkukutsutud nõupida­ mine, kus Lepikul tuli selgitada: «Teha kirjadest valikut, nagu oli TA Presiidiumi ettepanek, on raske, sest kirjad jooksevad üksteise sisse. See nõuab rohkem kommentaare, sest tuleb vahelejäetud kiri kommentaarides ära seletada.»59 Rõhutada tuli siis ja ka hiljem Kreutzwaldi kirjade täht­ sust, sest oli neidki, kes arvasid, et tuleks teha suuri kärpeid, eriti Kreutzwaldile kirjutatu osas.60 Teatavasti on esimestena ilmunud III (1953) ja II (1956) köites kärpeid tehtud «ainult ebaoluliste elu-olustiku- liste ja kitsalt isiklikkude küsimuste piirides». Kaitsta tuli ka kirjade reas­ tamist väljaandes isikuti ja kronoloogiliselt, vaielda ettepanekuga grupee­ rida kirju temaatiliselt. Lepik selgitab taas kannatlikult: «. . . suuremad kirjavahetused, mis moodustavad terviku, on koos ühes köites. Temaati­ liselt pole kirjade väljaandmine mõeldav, sest see pihustab kirjavahetuse. Pealegi hõlmab üks kiri mitut probleemi. [ ] Kirjade asetus köites on: Kreutzwaldi kiri, siis vastus sellele, kiri — vastus sellele jne.»61 Esi­ algsest plaanist tuli Lepikul taanduda vaid köidete ilmumisjärjekorra osas: kõigepealt otsustati avaldada III köide, mis sisaldas kirjavahetust Peterburi akadeemiku Franz Anton Schiefneriga, kes mõningase pingu­ tusega nähtavasti pidi sobima «vene progressiivse kultuuri esindajaks». Kuigi Lepik ise on seda otsust III köite eessõnas (lk. 5) põhjendanud kui soovi teha kõigepealt lugejale kättesaadavaks tundmatuid materjale, lisas selline järjekord kindlasti probleeme: eeltöid oli tehtud vähe, ka ei olnud Eestis tol ajal veel kõiki Schiefnerile saadetud Kreutzwaldi kirju — pärast köite ilmumist leidis Lepik Leningradist TA arhiivist neid veel 45.62 Esi­ algselt planeeritud absurdkiirest tempost ei suudetud küll kinni pidada, kuid köited ilmusid siiski väga heas taktis: III — 1953, II — 1956, IV — 1959, V — 1962. Siis tuli katkestus Lepiku haiguse, tööst eemalejäämise ja surma tõttu, nii et I köite avaldasid Lepiku töö jätkajad 1976. aastal ja VI köite 1979. aastal.

Eesti TA TKA, f. 1, nim. 1, s. 245, 1. 114—115. Eesti TA TKA, f. 1, nim. 1, s. 242, 1. 12—14. Vrd. Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus III. Tallinn, 1953, lk. 6, 27, 31 im. KM KO, f. 147, nim. 1, s. 119, 1. 65. KM KO, f. 147, nim. 1, s. 119, 1. 64.. KM KO, f. 147, nim. 1, s. 119, 1. 65; s. 140, 1. 3. KM KO, f. 147, nim. 1, s. 119, I. 64. L. Raud, Kultuurilooliste arhivaalide varamus. «Looming» 1970, nr. 11, lk.

86 Väljaande koostamine oli äärmiselt töömahukas, kirjade koondamine, kopeerimine-väljalugemine, varasemate koopiate võrdlemine originaali­ dega, kirjade dateerimine, atribueerimine, tõlgete ja Kreutzwaldi eesti keele redigeerimine, muidugi kommenteerimine, lisaks veel tehniline töö (korrektuurid, registrid) — kõik see oli põhiliselt Mart Lepiku kanda, ning seda lisaks käsikirjade osakonna juhataja tööülesannetele. Peamurdmist põhjustas väljaande keeleline redaktsioon. Faehlmanni «Valitud teoste» käsikirjas oli Lepik Faehlmanni eestikeelsed tekstid edas­ tanud omaaegsel kujul, parandades vaikides üksnes ilmsed trükivead. Kreutzwaldi kirjaväljaande puhul (nagu ka samaaegse K- Taevi toimeta­ tud Kreutzwaldi «Teoste» puhul) leiti, et «paratamatult tuleb keelt redi­ geerida». Nõue «kogu rahvale kuuluva» kirjandusklassika keelt redigee­ rida oli tollase ideoloogilise diktaadi koostisosa. Nii näiteks käsib «Sirbi ja Vasara» juhtkiri «Kultuuripärand kuulub kogu rahvale» (14. VII 1951, nr. 28): «On vaja koostada ja välja anda möödunud sajandi progressiiv­ sete kirjanike — Faehlmanni, Kreutzwaldi, Jakobsoni, Koidula jt. teoste valimikud. [ ] Täie hoolikusega on vaja teostada kõigi nende väl­ jaannete redigeerimist ja lähendamist tänapäeva kirjanduskeelele, säili­ tades selle juures kõik kirjaniku stiililised iseärasused.» Ka Lepik soostus keele redigeerimisega, kuid erinevast aspektist: «Kreutzwaldi-aegset keelt säilitada ei saa. Kui asetame kõrvuti tõlke ja Kreutzwaldi eestikeelse kirja — siis on vahe suur. Ja meid võidakse süüdistada võltsimises.»63 Seda tõepoolest eksisteerinud erinevust haritlas- ning raamatukeelena juba fikseerunud saksa kirjakeele ja tollase alles stabiilseks haritlas- ja raamatukeeleks pürgiva eesti kirjakeele vahel on Lepik Kreutzwaldi kirju üllitades püüdnud vähendada kahel viisil: ühelt poolt soovis ta tõlkijatelt (A. Annist, L. Anvelt, B. Alver, G. Meri) arhailist stiilivärvingut ja redi­ geeris tõlkeid ka ise selles suunas. Teiselt poolt üritas ta Kreutzwaldi- aegset eesti keelt viia mingil määral vastavusse 1950-ndate aastate eesti kirjakeele normidega. On selge, et muuta tuli mitte üksnes ortograafiat, vaid ka morfoloogiasse ja süntaksisse puutuvat. Kreutzwaldi leksikat ei .ole siiski peaaegu puudutatud. Vähetuntud sõnu seletas Lepik kommen­ taaris ja lisas igale köitele ka sõnaseletuste registri. See, et keelt on redi­ geeritud vaikides, mainimata seda isegi eessõnades, väljaande usaldus­ väärsusele muidugi kasuks ei tulnud. . Kreutzwaldi kirjavahetuse uusi fakte kultuuriringlusse toonud kom­ mentaarid on pälvinud nii kirjandusteadlaste kui ka ajaloolaste tunnus­ tuse. Lepiku kommentaarid on selged, lakoonilised ja faktitruud. Tänu oma eruditsioonile on ta lühikese aja vältel koondanud osalt vägagi avas­ tuslikku faktimaterjali. Kommenteerimisel on Lepik keskendunud kõige olulisemale, mõnigi vähem tähtsana tundunud seik on jäänud lahti mõtes­ tamata, mõnigi tsitaat identifitseerimata. Nii on midagi teha jäänud ka Lepiku jälgedes astujale. •Kui püüda veel kord kokku võtta väljaande tugevaid ja nõrku külgi, siis plusspoolele kuulub kindlasti peaaegu kogu Kreutzwaldi teada oleva kirjavahetuse kättesaadavaks tegemine ühes sarjas, väärtuslik kommen- taarium ja kirjavahetuste publitseerimise traditsiooni jätkamine ahene­ nud võimaluste piires. Võrreldes Lepiku varasemate publikatsioonidega on väljaande puuduseks saksakeelsete tekstide asendamine tõlgetega ja tekstoloogilise kommentaari ebapiisavus. Just originaaltekstide puudu­ mise tõttu ei vasta Kreutzwaldi kirjaväljaanne teaduslikule publikatsioo­ nile esitatavaile nõuetele ning vaatamata ulatuslikule tekstikriitilisele tööle ja süvauurimist nõudnud kommentaaridele tuleb väljaannet ikkagi pidada vaid populaarkriitiliseks. Miinuste hulka kuulub kahtlemata teks­ tide redigeerimispraktika ja kärped ning mõningad kommentaariumis sisalduvad 1950-ndate aastate kirjanduskäsitlused omased mustvalged

63 KM KO, f. 147, nim. 1, s. 119, 1. 65—66. 87 hinnangud, mis Lepik — õnneks üsna kehva õpilasena — oli pidanud külge harjutama. Kirjavahetused, millest meieni on jõudnud vaid kirjad Kreutzwaldile, kavandas Lepik avaldada Kirjandusmuuseumi aastaraamatus «Paar sam­ mukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed», mille toimetaja ja ristiisa ta ise oli. «Paari sammukese» II köites (Tartu, 1961, lk. 295— 359) publitseeriski ta Preisi TA akadeemiku Wilhelm Schotti 29 kirja Kreutzwaldile, tehes seda tekstoloogiliselt samas võtmes nagu 6-köitelises kirjaväljaandeski. Teise suurema ühepoolselt säilinud korrespondentsi — F. J. Wiedemanni kirjad Kreutzwaldile — jõudis Lepik ette valmistada provisoorselt, avaldamiseks viimistles selle Eva Aaver, kes lisas saksa­ keelse originaalteksti, ent muus osas järgis Lepiku printsiipe.64 Kreutzwaldiga tegelemise viliadest mainitagu veel Mart Lepiku ja Liis Raua ühistööna valminud albumit (Lepik valis pildid. Raud kirjutas teksti), mis koostajate üllatuseks ilmus samal aastal Endel Sögia ees­ sõnaga ka vene keeles, kusiuures raamatu tiitel oli muudetud ia koos­ tajate nimed tiitellehe pöördelt kustutatud.65 Koostajad reageerisid kir­ jastuse omavolile autoriõiguse taastamist nõudva kirjaga, saavutades sel­ lega vähemalt honorari maksmise.66 1958. a. ilmunud Kreutzwaldi kahe käsikirja jäänud eestikeelse artikli publikatsioon pole redigeeritud keele tõttu kuigi usaldusväärne.67 Kuid esimeses «Paari sammukese» köites (lk. 253—275) iätkab Lepik ka teadusliku editsiooni traditsioone. Mäletatavasti oli ta iuba 1932. a. avaldanud artikli K. J. Petersoni kohta, uus publikatsioon «Kristian Jaak Petersoni käsikirjad ia kirjad» tähistab iätkuvat produktiivset huvi «meie kirjanduse imenooruki» vastu. Siin esitab Lepik Petersoni käsikirjade kirjeldav-inventeeriva loendi ning publitseerib kõik kuus teada olevat Pe­ tersoni saksakeelset kirja koos tõlgete ia kommentaaridega. Publikat­ siooni sissejuhatuses vaatleb Lenik üksikasjaliselt ka Petersoni käsikir­ jade saatust. Lenik käsitas artiklit kui ettevalmistustööd Petersoni teoste täieliku teadusliku väljaande jaoks — midp meil iu tänini pole. Käsikir­ jade kirjeldamisel esitab Lepik kas originaalpealkirja või kirjeldava nime­ tuse, järgnevad arheograafilised andmed (köite välimus, käsikirja mõõt­ med, kirjutuspaberi ja tindi iseärasused, andmed mehhaaniliste kahjus­ tuste kohta, osutused teiste isikute märkustele Petersoni käsikirjadel ine.). Nimetatud on ka käsikirjade säilituskoht, loomisaeg ja andmed publitsee­ rimise kohta. Käsikirjadest pärit tsitaatide kirjaviis on muutmata. Ka kirjad on Lepik publitseerinud algkeeles, lisades tõlke ja pädeva kom­ mentaari. M. Lepiku käsikirja- ning allikaleidudest tuleks kirjutada eraldi. Üldi­ selt ei olnud ta neid uurijaid, kes iga uudisleidu kohe publitseerima-inter- preteerima tõttab. Tähtsamate avastuste puhul oli ta siiski operatiivne (Faehlmanni Kalevipoja-värsistused: 1960. a. juunis leitud Kreutzwaldi pühenduskiri Kanepi kooliõpetajale M. Varesele68). Nii ka 1961. a. mais avastatud kolme K. J. Petersoni senitundmatu saksakeelse luuletuse puhul — need avaldab Lepik juba sama aasta «Loomingu» juulinumb- ris (lk. 1046—1048) Betti Alveri tõlkes (küll meisterlikus, aga siiski üksnes tõlkes).69

64 F. J. Wiedemanni kirjad F. R. Kreutzwaldile. Paar sammukest XI. Tallinn 1986 lk. 56—98. * M. Lepik, L. Raud, Fr. R. Kreutzwald 1803—1882. Elu ja tegevus sõnas ja pildis. Tallinn, 1953; Ф. Р. Крейцвальд в портретах и иллюстрациях Таллин 1953 L. Raud ja M. Lepik Eesti Riikliku Kirjastuse direktorile 8. II 1954 KM КО reg. 1989/105; L. Raud, Mälestusi Kirjandusmuuseumist (1945—1955), lk. 41 67 M. Lepik, Fr. R. Kreutzwaldi kaks avaldamata artiklit. Paar sammukest I Tallinn, 1958, lk. 276—289. 68 M. Lepik, Üks lõik Kreutzwaldi kirjavahetusest. «Keel ja Kirjandus» 1961 nr. 1, lk. 60—62. 69 Luuletuste saksakeelne tekst jõudis meie lugejateni alles K. Taevi koostatud raa­ matus: K. J, Peterson, Laulud. Päevaraamat. Tallinn, 1976, lk. 89—9J, 88 Kristian Jaak Petersoniga tegeles Mart Lepik kuni surmani 17. det­ sembril 1971. Tema kirjutusmasinasse jäi pooleli artikkel, mille postuum­ selt koos asjatundliku järelsõnaga publitseeris Leo Anvelt.70 Kasutades 1945.—1946. a. vägivallast juhuslikult puutumata jäänud väljakirjutisi Riia Jakobi kiriku arhiivist, toob Lepik taas kirjandusloolisse käibesse uusi fakte ja interpreteerib neid oskuslikult. Ta avaldab lootust, et-suudab pakkuda mõne lisaniidikese K. J. Petersoni hilisemale uurijale. Paraku on eesti vanem kirjanduslugu ja tekstikriitiline editsioon neid alasid, millega tegelemine nõuab uurijalt keskmisest suuremat tunnetus- ja süvenemisvalmidust, kultuurihuviliselt ühiskonnalt aga keskmisest suu­ remat virgutamis- ja toetamistahet. Tundub, et viimastel kümnenditel on nappinud just viimast. Jah, täiuslike väljaannete tegemine polnud ka Ees­ ti Vabariigis 1920.—1930-ndail aastail mitte alati ja mitte kõigile jõu­ kohane. Kui Mart Lepik jõudis tollal mitme tänini autoriteetse üllitiseni, siis kindlasti ennekõike selle jäägituse tõttu, mida Aino Undla-Põldmäe on kirjeldanud kui loobumist «elu välistest mugavustest» ning hoidumist «tühjast särast, isegi eksameist ja diplomist. Ainult töö, teadmised, süve­ nemine».71 Materiaalne toetus ühiskonnalt oli siis ehk visamgi tulema kui sõjajärgseil aastail, ent selle korvas uurijavabadus, võimalus hankida tõeseid fakte ja neid tõeselt interpreteerida. Seda enam väärib imetlemist ja eeskujuks seadmist jonn ning entusiasm, millega Mart Lepik pärast sõda ja vanglat oma töösse süveneb, püüdes mitte taganeda enne oku­ patsiooni algust enda ette seatud nõuetest. Pärast seda, kui julgeolek oli teda vaimselt ning füüsiliselt muserdanud, ära võtnud ta arhiivi, kui oli taga kiusatud õigupoolest kõiki neid jõude, kellele võis vanema kirjan­ duse uurimisel loota, absurdini ulatuva ideoloogilise surve ja tühikarga­ mise tingimustes (rohked tööplaanid, aruanded, kolleegiumid, tootmisnõu- pidamised, kirjastamissekeldused; poliitõppused, võitlus rahu eest ja kodanlike natsionalistide vastu, agitatsioon, külvi- ja koristustööde orga­ niseerimine . . .) jätkab Lepik oma uurijategevust ning püüab teistegi uurijate potentsiaali üles vedada. Mart Lepiku inspireerivat mõju nii oma põlvkonnakaaslastest kolleegidele kui ka noorematele filoloogilisandikele tasub eriti meenutada seoses Kirjandusmuuseumi jätkväljaandega «Paar sammukest» ja alates 1957. aastast peetavate Kreutzwaldi päevadega, mille initsiaator ta oli. Kompromissidest selle diktaadiga, mis haaras eesti sõnakunsti mõtestamist tervikuna, ta siiski ei pääsenud, ent need kompromissid olid paratamatute hulgas väikseimad. Mart Lepik oli juba eluajal legendaarne autoriteet, kelle jäägitus oli ja on jäänud eeskujuks ka väljaspool editsioonilist tööd. On õigupoolest lausa sümboolne, et tema elutööst moodustab suure osa tekstikriitiline tegevus ja publikat­ sioonide ettevalmistamine: oma eesmärgilt ei ole tekstikriitika ju midagi muud kui püüe tõde selgitada ja fikseerida. Tähtsam kui see kibe tead­ mine, et tõe teenistuses olemine võib olla tänamatu, on Mart Lepiku elu­ töös olnud veendumus — tõe selgitamine on möödapääsmatu.

70 M. Lepik, Mõnda Kristian_Jaak Petersonist, lk. 459—466. 71 A. Undla-Põldmäe, Tosiseiku Akadeemilisest Kirjandusühingust, lk. 347,

89 Klassik või baptist? Meeldetuletusi „Lea" puhul

ÜLO TÕNTS

1 С ^s elle iseenesest tõsise loo pealkirja idee ja sissejuhatuse pakub meile lahkesti Juhan k^J Smuul ise. Ta teeb seda humoristlikus värsskõnes, isikupäraselt vigurlikul moel. Kirjanik pilgutab kaasaegsele lugejale vandeseltslaslikult silma: sa tead ju küll, millest ma kõnelen, mille ja kelle üle me koos naerame! 1960. aasta juunis käis Smuul Teravmägedel. Kutsujaks ja küüdimeheks oli tema Antarktise sõidu kapten A. Jantselevitš, kelle kirjanik koos paljude ekspeditsiooni liik­ metega oli «Jäises raamatus» tuntuks kirjutanud. Nüüd seisis Jantselevitš «Vorovski»- nimelise laeva komandosillal. Sama aasta sügisel (28. oktoobril ja 25. novembril) avaldas Smuul «Sirbis ja Vasaras» selle reisi motiividel kirjutatud värssloo «Teravmägede motiive». Ta alustab Teravmägede maastikust ning ei varja oma tugevaid elamusi («Siin on puhas ja tõe­ line trollide maa, / mis ootab kas mind või Peer Gynti»), Maastik ei ole ettekääne koduste asjade juurde pöörduvaks dialoogiks, mis järgneb. See on kargetooniline, kuid häbenematult paljastatud elamus. Aga kohe tuleb dialoog Nordenskiöldi jääliustikuga ja selle tämber on hoopis teine. Külaline peab «jäämägede lumisele emale» seletama, mispärast ta ei ole kodus, vaid reisil: Tallinnas peetakse ka suvel koosolekuid, kus sõnakehvaks arvatud eestlased tublisti suud pruugivad, ning seal kõneldakse ka Smuu- list: Seal on -ismide rahe ja kasvatustöö ja vaidlused, heitlus ning sõitlus. Ehk nagu võiks ütelda Aira Kaal: «Iga hinna eest olgu võitlus!» Ja ongi võitlus! Mind sellesse juba kõrvuni sisse kisti. Ühed tegid mind peaaegu klassikuks, ja teised tegid baptistiks ... Heameelega hakkaksin klassikuks, aga kardan, et õlad ei kanna. Kui säärane koorem on abudel, võib kõrvadki pea alla panna. Kuid kes räägivad seda, et olen baptist ja et minul on taevaga suhted, siis kardan: neid onusid-tädisid saatus omal ajal veel nuhtleb.

Liustik kuulab kirjaniku selgitusi ja jääb mõttesse. Siis pakub ta oma valdustes rahu­ likku asupaika, «kuni ajud ja asjad on roopas». Pakkumist ei võeta vastu — siiajää­ mine paistaks kriitikakartusena. Sellega oligi teema «klassik või baptist» sedapuhku ammendatud. Mis jäi aga nende põgusate viidete ja vihjete taha?

2

Esmailmumisel ja küllap ka veel läbi kuuekümnendate aastate ei vajanud see humoristlik, reisikirja konteksti kätketud mõistukõne kultuurihuviliste lugejate jaoks kommenteerimist. Nii ilmvõimatu kui see «asjade ja ajude» praegusest segasest seisust vaadates mõnele eriti võitleva loomuga võitlejale ka ei tundu, aga Smuul oli end üle Eestimaa kiiresti populaarseks kirjutanud. Küllap oli selles omajagu teeneid ka «Järve­ suu poiste brigaadil», aga kodukohaliste ja mereainete tähendus oli muidugi suurem.

90 Palju sellest, mis ta kirjutas, äratas huvi ka kirjaniku isiku ja eriti tema kodukoha vastu. Niisugusele esiletõusmisele aitasid küllap kaasa ka Eesti tolleaegse ühiskonna ja kirjanduselu mõned iseärasused. Kitsasse ja küllalt umbsesse ruumi suletud eesti kir­ jandus oli alles toibumas jõhkratest poliitilistest rünnakutest, mis talle 1950. aasta eel ja järel olid osaks saanud. Kontaktide taastamine kaasaegse maailmakirjandusega oli vaevalt alanud. Kodune kirjanduspilt oli kümnendivahetuseks küll juba elavnenud, aga veel hõre. Kuuekümnendate aastate algusest alanud noorte annete ilmumine oli juba väga lähedal, aga ikkagi alles ees. Oli niisiis rohkesti eeldusi selleks, et iga uus ande­ kas teos üldisemaltki tähelepanu äratab. «Lea» puhul oli pealegi tegemist näidendiga, mis juba aasta algusest peale menukalt laval ning mille ümber kohe olid vallan­ dunud ideoloogilised kired ja väitlused. «Lea» autorile esitatud ideoloogilised (või koguni poliitilised) etteheited pidid omakorda mõjuma reklaamina. Oma teise näidendi kohta oli Smuul juba enne selle valmimist ja ilmumist and­ nud küllalt intrigeerivaid teateid. 1957. aasta teisel poolel lõpuks teostuma hakanud Antarktise-reisile võttis Smuul kaasa ka uue näidendi kirjutamiseks tehtud märkmed ja alustatud käsikirja. «Jäiseks raamatuks» saanud merepäeviku alguses on kirjas, et näidend tuleb iga hinna eest lõpetada merel (s. t. enne Antarktisesse jõudmist). Smuul annab merepäevikus meelsasti aru, kuidas selle plaani realiseerimine algul edenes, siis aga varsti takerdus ja katkes. «Kuidas kirjanik kirjutab» kuulus miskitpidi Smuuli lemmikteemade hulka. «Jäise raamatu» ilmumisega, seega siis enne «Lea» valmimist, jõudis see teave avalikkuse ette. Siinse teema jaoks on «Jäise raamatu» «Lea»-ainelistes kirjapanekutes eriti oluline see, mis Smuul ütleb alles kirjutamata, aga pikema aja jooksul kavandatud näidendile seatud programmi kohta. 26. novembril tehtud sissekandes tsiteerib ta peategelase ise­ loomustust, mille oli kirja pannud septembri algul Tallinnas: «Lea Viires. Hele, armas, inimlik. Ta tahab, kuid ei suuda end mitte kuidagi sulgeda sektandi kitsasse kesta. Võttes omaks ja tunnistades algul lahkusuliste anti­ sotsiaalset, eluvihkavat filosoofiat, ei suuda ta sellele allutada oma julget, otsivat, kirglikku ja maisesse kiindunud «oma mina». Peamine probleem: inim­ likkuse, armastuse ja elutahte läbimurd tahtetus e, ükskõiksuse, fataalsuse ning ümbritsevasse ellu m i 11 e vah e 1 e se g a m i s e õpe­ tusest jne. jne.» (J. Smuul, Teosed 4. Tallinn, 1989, lk. 221). Programmi vastavus Lea kujule ja näidendi vaimule peaks olema ilmne. «Least» pidi saama ja saigi autori humanistliku meelsuse väljendaja. Nonde aastate ühiskondlik kontekst andis Leaga toimuvale sõnasõnalisest hoopis avarama tähenduse. Küsimuseks ei olnud enam iganditekandja sotsiaalne rehabiliteerimine, millega Smuul oli tegelnud 1951. aastal kirjutatud novellis «Seafarmi juhataja». Nüüd on tegemist inimese lahti­ ütlemisega «ülalt» tulevast ettehooldusest, inimese kui kõrgeima väärtuse kuulutami­ sega. Samas hoovuses liikudes oli Smuul kirjutanud «Jäise raamatu», mille ofitsiaalse tunnustamise eel käisid lugejate kõnekad poolehoiuavaldused. Ei usu hästi, et ta' «Lead» kirjutades läks välja mingile selgesti ettearvestatud piiride ületamisele, nõu­ kogude kirjanduskoodeksi kirjutatud ja kirjutamata reeglite teadlikule ignoreerimisele. Liikumine inimesekesksema kirjanduse poole oli nende aastate eesti kirjanduse põhi­ tendents. Takistusi oli palju, sealhulgas ka kirjanike mõtlemises ja elutunnetuses toimu­ nud nõukogulik deformatsioon. Aga kirjanikes endis oli ka kirjanduse tervenemise tugi. Kodukülast suurde maailma paisatud nooruke Smuul oli pimesilmi sõja- ja esimestel sõjajärgsetel aastatel omaks võtnud nõukogude propaganda kuulutused ja lubadused, mis tõotasid õiglast ühiskonda ning paremat inimest. Seejuures ei olnud ta aga loobu­ nud lapsepõlves ja noorukieas luusse-lihasse kasvanud rahvaomasest eetikast, mis nõu­ dis inimese austamist ning toetamist. Kahesuguse tundmise ja mõtlemise konflikti võib Smuuli loomingus jälgida selle algusest peäle. Sulaaegade atmosfäär pidi andma ja andis tugevaid impulsse algupärase Smuuli — koguvalase, randlase — esiletõusmiseks loomingus. Muidugi oli asi ka kirjaniku enesetundes ja enesekindluses, mis eriti An­ tarktise reisi ning «Jäise raamatu» vastuvõtu läbi pidi* kasvama. Niisiis on rohkesti alust arvata, et «Lead» kirjutades tundis Smuul end senises* sisemiselt vabamana. Probleem ja põhimotiiv näidendi jaoks olid pealegi ammused, pikalt läbi elatud. Ning on selgesti näha, kuidas kirjaniku probleeminägemine ja Leas

94 toimuv allutab näidendis endale kõik muu. Smuul ei mõtelnud näidendi tegelaste klas­ sikuuluvusele ega sellele, kui head või halvad tohivad usklikud nõukogude kirjaniku teoses olla — asjad, mis ortodoksselt mõtlevatele kriitikutele kohe silma hakkasid. Lead armastav Endel Aer kaotab oma «klassiolemuse» ja toimib, nagu toimib armastav inimene. Smuul unustab, et ta peaks kirjutama usuvastase näidendi. Ta kirjutab inimese kaitseks ja ei hakka tööd kanoonilise ideoloogilise tollipulgaga üle mõõtma. Ei olnud ta seda ju varemgi teinud. Seekord aga tuli välja, et kõrvalekaldumised lubatust olid harjumatult suured ja silmahakkavad. Üpris tähelepanelikult jälgiti sulaperioodi algusest peale kodueesti kirjandust «Mana» lähikonnas. Huvi põhjendas arusaamine, et rahvuskultuuri püsimine on või­ malik ainult Eestis. «J. Smuul ei ole veel niivõrd välja murdnud isikukultuse perioodi meelelaadist nagu mõned teised, kuid tema «Jäine raamat» ning draama «Lea» sisal­ davad kvaliteetseid kohti, mis näitavad Smuuli ilmset edenemist.» Niiviisi refereeris H. Grabbi I. Grünthali ettekannet «Eesti kirjanduse tänapäev» («Mana» 1964, nr. 3, lk. 227). Eelneva täienduseks veel üks viide Eesti kuuekümnendate aastate alguse vaimsuse ise­ loomustamiseks. Kaks aastat pärast «Lea» lavaletulekut ja sel puhul näidendi ümber tolmunud sõnelusi instseneeris «Lea» lavastaja V. Panso «Tõe ja õiguse» 11 köite rohket tunnustust pälvinud lavastuseks tunnusliku pealkirjaga «Inimene ja jumal». Kirjas H. Sišmiskerile (23. I 1962) sõnastas ta, mida pidas selles mastaapses ettevõtmises sisuliselt kõige olulisemaks: «Etenduse peategelane on Indrek. Pealiin on Indrek ja jumal. Jumal mitte religiooni ja ateismi kitsas ajakajalises mõttes, vaid elukäsitluse ja tunnetuse seisukohalt » (Anton Hansen Tammsaare, Voldemar Panso, «Inimene ja jumal» 1962. Tallinn, 1988, lk. 110).

3

Võib niisiis arvata, et Smuuli uue näidendi vastuvõtmiseks olid nii «Lea» sõbrad kui ka vaenlased aegsasti valmis. Kindlasti pingestas olukorda, et kohe näidendi trü­ kist ilmumise järel («Looming» 1959, nr. 12, lk. 1763—1794) tuli see «Vanemuises» lavale (esietendus 14. veebruaril 1960). Lavastajaks oli pealegi V. Panso, J. Smuuli sõber ja mõttekaaslane kunstis ning muuski, inimese ja jumala suhte kaasaegne tõlgen­ damine kaasa arvatud. Sai ta «Inimese ja jumala» jaoks virgutust ka «Leaga» tööta­ misest? Panso tähetunnid olid alles ees, oma kunstivõimekust, kompromissitult huma­ nistlikku ja demokraatlikku hoiakut oli ta aga juba selgesti näidanud. Lavastus sai kohe väga vaadatavaks. Kiiresti ilmusid tunnustavad arvustused, milles tolleaegse tava kohaselt pikemalt peatuti ka näidendi juures. Pinged «Lea» ümber andsid endast märku juba enne esietendust. E. Rannet otsis kontakti L. Siimiskeriga, kelle meelsus ja kriitikusõna teravus olid hästi teada. Toimu­ nud telefonikõneluses andis Smuuli vanem kolleeg arvustajale head nõu: «Lea» lavas­ tusest ärge kirjutage, näidend on nõukogudevastane (27. XI 1991 L. Siimiskerilt saadud teade). Oli selliseid sõbralikke hoiatusi rohkem? Et aegsasti mõeldi ka rünnakule, osu­ tab «Lead» tõrjuva kriitika operatiivsus. «Kultuuri ja Elu» aprillinumber, kus ilmus K. Oja kirjutis ««Lead» lugedes ja vaadates», anti trükki kuu aega pärast esietendust, 14. märtsil. Jääb küll saladuseks, mida oli niisuguses intriigis rohkem, kas oma dramaturgi- renomee pärast murelikuks muutunud kolleegi pahatahtlikku hirmu või siis uskumist, nagu oleks Smuul tõepoolest millegi laiduväärsega hakkama saanud. Mõlemad varian­ did sobivad hästi kokku, ja ortodoksse mõtlemise vaatekohast oli Smuulil süüd küllalt. «Lea»-aegne Panso kiirgas elamis- ja loomisrõõmu, ei huvitanud teda siis ega hil­ jem ideoloogilised ega teised intriigid. Ei kujutle teda lavastamas kümme aastat varem, aga kuuekümnendate aastate algusse sobis ta hästi. Ta oli lavastajana leidnud niisuguse modus vivendi, mis lubas end oluliste piiranguteta realiseerida ja seejuures ka suurepäraseid lavastusi luua. Teade E. Ranneti sekkumisest ulatus muidugi ka lavastajani. See asjaolu tuleb meelde, kui lugeda kavalehelt lavastaja väga põhjalikku saatesõna. Panso oskas ja armastas kirjutada, ometi võib küsida, kas ei olnud seekord tegemist ka kaitsehoiakuga. Õtse esietenduse eel avaldati sama tekst ka «Sirbis ja Vasaras». Juba enne esietendust ilmus A. Tulikult «Edasis» (24. I I960, nr. 17) näidendi Я2 arvustus «Ärkamine unne». Hoiak on heasoovlik, soov süveneda märgatav. On aga ka küsimärgiga märkus, mida dogmaatiline kriitika varsti ко dama hakkas: Smuul kuju­ tab afekti läbi usklikuks saanud inimese lugu; aga mis saab siis, kui on tegemist «rahulikus protsessis religiooni eksinud inimestega tavalises argielus»? Sama kahtlust meenutab «Vanemuise» lavastust arvustades kuu aega hiljem ka O. Utt. Enne seda rõhutas ta küll Smuuli religioonivastasuse järjekindlust ja printsipiaalsust (O. Utt, Võidab inimene. «Rahva Hääl» 26. Il 1960, nr. 48). Mida ja keda pidas Smuul silmas, kui ta mõni kuu hiljem kirjutas rea «ühed tegid mind peaaegu klassikuks»? Vastates võiks alustada H. Siimiskeri põhjalikust arvustu­ sest ««Least» «Vanemuise» laval» («Sirp ja Vasar» 26. II 1960, nr. 9). Arvustaja meenutab, et Panso on pahandanud asjatundjaid sellega, kui ta oma raadioesinemises «hindas «Lea» sündi meie nõukogude ideedraamade ajaloos võrdväärseks selle osaga, mis Ed. Vilde «Pisuhännal» oli omal ajal meie rahvusliku komöödia kujunemisel». Panso kogemustest õppimata ruttab Siimisker kohe seejärel «Lead» «Tõe ja õigusega» kõrvutama: «Mis neis on ühist? Aga see, et mõlemad kajastavad nn. igavesi probleeme ajalikus, konkreetses vormis, lihtsate inimeste saatuse najal. [ ] Ilma et kunsti­ liste tulemuste vahele võrdsusmärki tõmmataks, pole ometi raske näha Tammsaare ja J. Smuuli kunstilises menetluses sarnasust: üks avastas teda huvitava põhiprobleemi selle elulises konkreetsuses oma Vargamäel, teine oma Muhus.» Muidugi teenis ka nii ettevaatlikult sõnastatud kõrvutamine hurjutavaid kommentaare. Siimiskeri arvustus oli erapooletusest kaugel — erapooletus ei olnud tolles olukorras lihtsalt võimalik. Näi­ dendi ja lavastuse ning nende vahekorra mõistmisel jõudis Siimisker autorile ja lavasta­ jale kõige lähemale: «Oma detailides on «Lea» kordumatu nagu elu ise, olles samal ajal kontsentraat elust, haruldaselt tihendatud, sügavasti läbi mõeldud ja tuntud, filo­ soofiline, poliitiline, sotsiaalne, eetiline ja psühholoogiline korraga.» Edasi selgitab arvustaja, et lavastaja täiendas näidendi ilukirjanduslikku konkreetsust lavakonkreet- susega ning lisas teatrikeeks filosoofilise üldistuse. Väga kõrgelt, seejuures küll üsna üldiste kategooriatega opereerides hindas «Lead» K. Ird. Ka tema aitas Smuuli klassikuks vormistamisele tublisti kaasa ning tegi seda eelkäijatega võrreldes resoluutsemalt: «Eks ole, dramaturgia on kõigepealt sõnakunst. Ja selles osas ulatub Smuul kohati oma «Leas» meie kõigi aegade suurimate sõna­ meistrite Kitzbergi, Vilde, Tammsaare tasemele. See on tõesti gorkilik dialoog, kus on vähe sõnu ja tohutult palju mõtteid» («Noorte Hääl» 23. III 1960, nr. 69). «Loomingu» märtsinumbris andis «Leale» oma tunnustuse H. Peep, piirdudes küll suhteliselt üldiste märkustega (H. Peep, Mõtteid eesti proosast ja draamast 1959. «Looming» 1960, nr. 3, lk. 462). Väheütlevaks ja pooleli jäi märtsi lõpus «Noorte Hääles» alustatud mõttevahetus «Mis juhtus Leaga?». Küll andis see selgesti märku näidendi mittemõistmise ühest üldisemast põhjusest: lähtuti sellest, et tegemist on usu­ vastase teosega. Hämmastumiseks ei ole põhjust. Usuvastane näidend oli tolles ajas midagi normaalset ja ootuspärast. Smuul oli neid ootusi petnud, aga seda pidi olema küllalt raske teadvustada. Muidugi väideldi «Lea» ümber ka suuliselt. Seda osa diskussioonist tunneme praegu­ seks kahjuks lünklikult. 29. aprillil esines «Sirbis ja Vasaras» pikema dramaturgiaalase artikliga 0. Utt. «Lead» puudutab selles miskipärast ainult mõnerealine märkus. See annab aga aimu diskussiooni varjatumast poolest. O. Utt märgib, et kõige vasturääkivamaid hinnanguid on viimase aja dramaturgias tekitanud nimelt «Lea». Esinemised «Lea» vastu on- aga esitatud argumentatsioonita ja jäänud kuluaaridesse. Erandiks on olnud H. Lumeti sõnavõtt teatriteaduslikul konverentsil. Lumet väitis nimelt, et Aer on ebatüüpiline ja argpüks. Mida ütles 25.-27. aprillil Tallinnas toimunud Balti teatriteadlaste konverent­ sil ettekandega esinenud O. Utt ise, sellest saame natuke konkreetsemalt teada ettekan­ dest, mille L. Remmelgas pidas 29. aprillil Kirjanike Liidus uuema draamakirjanduse arutelul (L. Remmelgas, Konflikt ja kangelane eesti viimase aja dramaturgias. «Looming» 1960, nr. 6, lk. 916—927). Tollel koosolekul toimunud arutelu hinnati «Sir­ bis ja Vasaras» ilmunud üldsõnalises informatsioonis väheütlevaks (Arutelu, mis andis vähe. «Sirp ja Vasar» 6. V 1960, nr. 19). Ka L. Remmelgas osutas «Lea» ümber toi­ munud väitluste hargnevusele: ««Lea» on mitutpidi läbi retsenseeritud ja läbi vaieldud, kusjuures uudse ja positiivse momendina tuleb märkida, et osa neist vaidlustest kan-

93 dus kuluaaridest viimaks ometi ajakirjanduse veergudele, eriti «Noorte Hääle» kaudu.» Kas «Kultuuri ja Elu» aprillinumber K. Oja «Lead» lammutava artikliga oli 29. april­ lil toimunud arutluse ajaks juba ilmunud, ei ole teada. Selle toon ja tase muidugi väitlema ei kutsunud. «Lead» puudutav tekst L. Remmelga ettekandes annab aimu väitluste ägedusest ja ulatusest. Ta ei ole nõus nendega, «kes näidendis näevad esimesel plaanil usuvastast paatost, nimetavad seda ühegi lisandi ja laiendita usuvastaseks näidendiks. Seesinane ühekülgsus ehk kisubki mõnesid vastupidisesse äärmusse kalduma ja väitma, et «Lea» on koguni usku propageeriv teos » L. Remmelgas toetab H. Siimiskeri arvustust ja tsiteerib 0. Üti esinemist teatri- teaduslikul konverentsil, kuulutades end peamises Utiga solidaarseks. Reservatsioon oli ilmselt tingitud sellest, et ka Üti esinemises võis aimata «Lea» sisu kitsendamist usuvastasuse märksõna alla. Oma mõistmise esitas L. Remmelgas selgelt ja komp­ romissitult: «Me armastame sageli korrata sõnu «usk inimesse» ja «helge usk ini­ messe», kuid üheski viimase aja draamateoses pole ma tajunud, tundn'ud ja tunnetanud nii tugevat usku inimesse kui «Leas», seda suurt usku, et inimene võib saada pare­ maks ka kõige suuremates katsumustes, et inimese hingejõud on ammendamatud. Ise­ enesest on Lea ju üks meie dramaturgia paljude õnnetute, murdunud ja ümberkasva- tatavate vähem või rohkem standardsete kujude reas, kuid Lead ma ei vaata ülalt alla haletsejana, vaid alt üles kui imetletavat inimest, kelle inimsus kisub kaasa.» Tundub, et arvustaja on siin väga täpselt tabanud ja edasi andnud J. Smuuli paatost, mis oli tihedalt seotud ühiskonna vajadusega ja sooviga muutuda inimliku­ maks ning inimesekesksemaks.

4

Ei oska seletada, mispärast avalik rünnak «Lea» vastu kulmineerus just ajakirja «Kultuur ja Elu» veergudel. 1960. aasta aprillinumbris ilmus siin K. Oja kirjutis ««Lead» lugedes ja vaadates», mainumbris A. Kaalu artikkel «Usuvastane võitlus «Leas»». Hoiakult on need kirjutised iseenesest vägagi erinevad, lähenevad aga Smuuli näidendile samast küljest ning näitavad selle sobimatust nõukogude ühiskonnas aktsepteeritud ja dogmadena kehtivate mõtlemismallidega. A. Kaalu artikli käsikirjast selgub, et tegemist oli toimetuse poolt tellitud kaastööga (vastav tekstikoht nagu palju muudki avaldajate silmis ülearust on toimetamisel välja redigeeritud). Võib arvata, et tellitud tööga oli tegemist ka K. Oja esinemise puhul. Teist sisuliselt nii kirjaoskamatut kaastööd annab «Kultuurist ja Elust» otsida. Kas pühendas otstarve abinõu? Toime­ tuse erapooletust pidi ilmselt küll näitama V. Panso kirjutise ««Lea» lavastamisest ja üldse lavastamisest» avaldamine ajakirja samas numbris. K. Oja käsitlus lähtub usuvastase näidendi eriti primitiivsest skeemist ja räigetest poliitilistest stampidest. Smuulile heidetakse ette, et keskmikud on näidendis ideaal­ kujud, uusmaasaaja äärmiselt negatiivne, et ta tõstab esile head usklikku, ei näita, et usk on Juula kurjaks teinud jne. jne. Ei näidatavat usu tõelist olemust, näidend ei kõiguta usukindlust! Käsitlus olnuks tublisti selgem, kui toimetuses ei oleks kärbitud üht kokkuvõtvat lõiku. Esitame selle siin arhiivis säilinud autorikäsikirja järgi: «Et näidend on nõrk, annab tunnistust ka Panso poolt kirjutatud üle kuuelehekül­ jeline sissejuhatus kavalehele. Puht pansolikus filosoofias püüab lavastaja õigustada antud näidendi lavastamist. Näidendis endas neid põhjusi on raske leida. See on näh­ tavasti ka Pansole selge olnud. Sellepärast on neid põhjusi kavalehele libiseva sulega otsitud» (Eesti Riigiarhiiv, R 1764, nim. 1, s. 56). Aira Kaalu kirjutis ilmus ajakirja järgmises numbris. Selle pealkiri — «Usuvas­ tane võitlus «Leas»» — ei luba midagi head. A. Kaalu teemale juurdeminek aga on avar. Ta tunnistab näidendis kujutatud inimeste ja sündmuste tõepärasust ning püüab ausalt subjektiivse mõistmisega avada toimuva psühholoogilist sisu: «Minu arust vää­ rib tunnustust juba autori kavatsus kirjutada usuvastast näidendit ja see, et tal oma teoses on õnnestunud uskliku inimese hingeelu vastuolulist keerukust esile tuua. Väl­ jaspool kahtlust on samuti teose kirjanduslik tase.» Enamik Kaalu kriitilisi tähelepane­ kuid on õiged selles mõttes, et need osutavad näidendi reaalset hälbimist kehtivast ideoloogilisest peajoonest. Nii tundub Kaalule, et «Leas» püütakse lepitada kristlikku ja 94 kommunistlikku moraali («võib-olla vastupidi autori kavatsusele», lisab Kaal). «Smuuli näidend püüab meile eeskätt interpreteerida uskliku inimese psühholoogiat, ideo­ loogias aga teeb kompromisse.» «Kultuuris ja Elus» ilmunud «Lea» käsitlustest on säilinud autorikäsikirjad. Nende varal selgub küllalt ühemõtteliselt toimetuse hoiak, aga täpsustuvad ka autorite sei­ sukohad. K. Oja artikli puhul ei paku käsikirja ja trükiredaktsiooni võrdlus kuigivõrd huvi­ tavat. Kirjutise hoiakut muuta ei ole püütud. On kärbitud paar eriti silmatorkavat mõt- tekonarust ning nullistav lõpphinnang näidendile (eespool tsiteeritud tekst). Trükitekstis on mõned lühemad lisandused, mida ei leia redigeeritud käsikirjast. Käsitluse sisu need ei puuduta, tooni ei muuda. Hoopis huvitavam on samasugune võrdlemine A. Kaalu artikli puhul. Redigeerimise põhieesmärgiks on olnud arvustaja positiivse suhtumise, aga ka «lapsesuulisuse» retu- šeerimine. Kärpija on toiminud sihiteadlikult ja otsustavalt. Kohe artikli teisest lõigust on kadunud autori poolt väga kaalukana sõnastatud lause: «Midagi peent ja sügavat on ta ses mõttes tabanud, et igas olukorras tunneb kaasa tõe poole püüdlevale inimesele» (Eesti Riigiarhiiv, R 1764, nim. 1, s. 58). Tervenisti puudub ajakirjas käsikirja kolmas lõik, milles jätkub tunnustus «Leale». «Kultuuri ja Elu» mainumbri 14. lehekülje teise veeru keskelt loeme: «Teises vaatuses näeme juba usu mõju Leasse. Ta on armastusejumala kitsast templist....» Käsikirjas näeb see tekstiosa hoopis teisiti välja: «Teises vaatuses näeme juba usu õilistavat mõju Leasse. Ta on muutunud vaimse­ maks, tagasihoidlikumaks, sümpaatsemaks, isegi väliselt kaunimaks, ta käitub loomuliku­ malt ja riietub maitsekamalt kui esimeses vaatuses. Kas see kõik ei kutsu meid usu juurde? Jah, kutsub, kui unustada, milline oli Lea elus toimunud murrang. Lea oli «ilma- laps» ja andis esimeses vaatuses pisut vulgaarse külailuduse mõõdu välja. Ent kui sil­ mas pidada, et see «ilmalaps» polnud siiski ateist, vaid omamoodi usklik [A. Kaal on eespool väitnud, et Lea ei armastanud, vaid jumaldas Eskot — Ü. Т.], siis on loomulik, et tema elus oli see siiski progressiks, kui ta armastusjumala kitsast templist astus universaalse jumala laia templisse. Ta on hakanud mõtlema ja juurdlema. Ta teeb nüüd isegi Eskole teravaid etteheiteid kommunistide tapmise pärast, temas on ärganud uskliku õiglusetunne. Ta tahaks, et kõik inimesed pöörduksid jumala juurde ja et neile selleks aega antakse.» Redigeerija on siin ilmselt olnud täbaras olukorras. Ühtepidi rääkis kärbitud tekst ju näidendi usuvastasuse vastu, oli seega kriitiline. Teiselt poolt oli aga tegemist usu soodsa mõju esiletoomisega, mis ei saanud soovitav olla. Ulatuslikult on kärbitud A. Kaalu kommentaare näidendi finaalile. Kaal leidis siitki usuvastasuse puudumist, aga rääkis sellest tolle aja jaoks üsna sobimatus vormis: «Vaene Lea, mis on nad sinuga teinud, kõik need kommunistid ja fašistid ja usklikud. Oleksid võinud elada ja armastada, aga see neetud ideoloogiline võitlus võttis sult su noore elu.» A. Kaalu ei rahuldanud Endel Aeru käitumine näidendi 3. vaatuses. Miks ta ikkagi ei püüdnud ennast päästa? Ta toob Saaremaa kommunistide tegevusega seotud näiteid, millest järeldub, et see oleks võimalik olnud. Siingi oskas A. Kaal liiale minna, kirjutas avaldamisele mittekuuluvat. Trükitud versioonis puudub (lk. 15, teine veerg, alt nel­ janda lõigu lõpposa) järgmine tekst: «Ja kui sm. Riis pärast nõukogude korra taas­ kehtestamist püüdis vanainimesele tema vaeva kuidagi hüvitada, ei võtnud see temalt vastu ei kingitust ega raha, vaid väitis, et «sel juhul minu heategu läheb jumala ees kaotsi». See inimene pidi olema väga lähedane ema tüübile «Leas».» Selgub, et A. Kaalu nägemus «Least» on olnud huvitavam ja konkreetsem, kui on lugeda trükitud tekstist. See ei olnud hoopiski Smuuli-kauge, nagu võib paista pealis­ kaudsemal lähenemisel. Häirima jäi muidugi vääralt valitud vaatekoht — usuvastane näidend. Nende kahe artikli lugu on õpetlik üldisemaski tähenduses. Arvustaja võis olla, õieti pidi olema targem kirjanikust. Arvustajast targem oli toimetaja, kes halvemal juhul ei kõhelnud oma targemuse maksmapanemisega, nagu nägime ka K. Oja ja / 95 A. Kaalu kirjutiste käekäigust. Seda asjaolu oleks nõukogude aastakümnete tekstide puhul vaja üldisemaltki meeles pidada. Redigeerimata Aira Kaal on «Lea» loos selgesti rohkem tema ise kui redigeeritult. «Lea» ilmumise, lavastamise ja vastuvõtmise loo võiks siinkohal lõpetada. Suvised koosolekud «minu armsas Tallinna linnas», millele Smuul viitas «Teravmägede motiivi­ des», olid 1960. aastat silmas pidades vist ikkagi liialdus. «Lea» ketserlus jäigi amet­ likult tõestamata. Ründajate innukust pidi tublisti jahutama «Pravda» juhtkiri 11. sep­ tembril 1960. «Lea» lavastust «Vanemuises» nimetati siin eelmise üleliidulise teatrihoo- aja kõige kordaläinumate hulgas. See ei tähenda küll, et jutud «Lea» ekslikkusest oleksid lõppenud. Eesti Teatriühingu kriitikasektsiooni koosolekul 20. märtsil 1962 on «Least» pikemalt kõnelnud H. Lumet. Koosoleku protokollilise üleskirjutuse järgi otsustades ei ole näidendi puuduste arv vahepeal kahanenud, vaid pigem kasvanud (Eesti Riigiarhiiv, R-1587, nim. 2, s. 158). Järgmise aasta lõpul võttis Smuuli uue raamatu «Jaapani meri, detsember» ilmumise puhul sõna E. Sõgel (Jutujätkuks «Jäise raamatu» järje juurde. «Rahva Hääl» 3. XI 1963, nr. 260). Kuna Sõgel peab oma kohuseks Smuuli kaitsta Maie Kalda kriitika vastu, mis tema meelest on põhjendamatu, esitab ta küsimuse, kas Smuuli üldse tohib kritisee­ rida. Vastus on muidugi jaatav ning sealsamas esitab ta kaks õiglase kriitika näidet. Üks neist käib «Lea» kohta ja kordab ammust etteheidet: Endel Aeru kujutades Smuul eksis, «ta ei tundnud lähemalt noore kommunisti mõttemaailma, tegu- ja talitusviisi oma aja konkreetsetes võitlustingimustes».

96 TAHVEL VII

_- '. .'ШШ

Lilli Promet (Valli Lember-Bogatkina, akvarell, 1972). TAHVEL VIII

Viljandi raamatupäevad 12.—13. X 1991. Ülal (vasakult): Soome Bibliofiilide Seltsi juhatuse liige Kalevi Penttilä, Eerik Teder, Hannes Oja ja Helgi Vihma; a 11: Uno Liivaku raamatu­ oksjonit läbi viimas. (Endel Veliste fotod.) intervjuu filoloogiakandidaat Valve PÕlmaga

Leksikoloog Valve Põima, mis koolid aastaid oma elus stagnatsiooni- või aren- Sa oled läbi teinud, enne kui said kraa- guaastateks? dikandjaks teadlaseks? Kahtlemata arenguaastateks. Kust olek­ Lühidalt öeldes parimad võimalikud. sin ma muidu, ainult OS-i tarbijana, võt­ Koolis hakkasin käima seitsmeaastaselt, nud arusaamise õigekeelsusprotsessidest? 1939. a. Kursi valla Tammiku algkoolis, See aeg õpetas keeleasju nägema seest­ mille kõigi 4 klassi õpilasi (sel aastal poolt, seostes, süsteemina. Õpetas sõnas- vist 24) ühessamas klassiruumis koos õpe­ tusökonoomsust ja palju muudki, rääki­ tas umbes 30-aastane proua Ilves. Ja õpe­ mata õigekeelsuse praktilisest küljest, mis tas nii, et Puurmani koolis, kuhu enamik kasvas luusse ja lihasse. Üldse arvan, et meist viiendasse klassi läks, öeldi ikka, et iga uus töö tuleb tegijale kasuks, annab Tammikult tulevad targad lapsed. Puur­ senisele midagi juurde. mani kooli_õpetajad omakorda võisid öel­ Sellest ajast on meenutada ka meie da: «Meie õpilased pole edasi õppima min­ loomingulist koostegevust Erma nime all nes oma koolile häbi teinud.» Pärast seits­ (Erelt + Põima). Kirjutasime näiteks ühe meklassilise kooli lõpetamist 1946. a. taht­ ajakirjaniku keelt matkivaid artikleid sin loomulikult edasi õppida, ei teadnud «Ohtulehele», grammatilisi luuletusi tões­ ainult, kus ja mida. Klassijuhataja soovi­ tamaks kolleegidele isikuliste asesõnade tas minna Tartusse, Õpetajate Seminari. lühivormide aktiivset kasutust kõigis kää­ Läksingi ja jäin, kuigi õpetajaks saamine netes jms. polnud mulle kunagi pähegi tulnud. Pal­ jud minusugused läksid hiljem üle kesk­ Teine sõnaraamat Sinu elus on olnud kooli. Mina lihtsalt ei raatsinud niisuguse eesti kirjakeele seletussõnaraamat, aga ühisvaimu ja pulbitseva tegevusega kooli küllap pead seda tähtsuselt esimeseks. mingi muu vastu vahetada. Kuus aastat Kuidas Sul jätkub kannatust selliseks läks kui lennates ja 1952. a. leidsin tööks, mille kallal on saanud heaks too­ ennast eesti keelt õpetamas Ranna seits­ niks aina iriseda, millest aga eesti keele­ meklassilises koolis, mõnusa Kodavere teadus juba praegugi suuresti kasu lõikab? murraku keskel. Olnuks ajad teisemad, oleksin seal võib-olla praegugi. Rahvas Kannatusest võiks rääkida siis, kui see oli lahe, lapsed toredad, aga igasugused oleks tuim monotoonne töö, mis nõuab ülevalt poolt sadavad korraldused ja kam­ ainult teatavat tehnilist vilumust. Aga se­ paaniad hakkasid nii vastu, et 1956. a. letussõnaraamatu koostamine on tegelikult jätsin õpetajatöö ja astusin Tartu üli­ vägagi loominguline töö. Esiteks ei saa kooli. Ülikooliaeg on teadagi ilus aeg, me sõna tähendusstruktuuri valmiskujul eriti kui õppida soome-ugri keelte harus kuskilt võtta, peame selle leidma vastava Paul Ariste ja Paula Palmeose käe all. sõna kohta väljasedeldatud materjalist. Kahju ainult, et nii palju kallist aega rai- See struktuur on aga ainult raamistik. sati sel ajal igasuguste «punaste ainete» Sisu annab sellele sõna seostuvus teiste peale. Meile nad ju külge ei jäänud, jook­ sõnadega. Koostajal tuleb see kõik üles sid maha nagu hane seljast vesi. Pärast leida ja sonaartiklis esitada (doseeritult, ülikooli lõpetamist 1961. a. suunati mind ei purukuivalt ega liiglihaga). Huvitav, tööle Keele ja Kirjanduse Instituuti. Aas­ vahel lausa meeleheitele ajav töö. Sõna ta pärast tuli aspirantuur ja kraadi kait­ oma käibes on nii elus ja liikuv, et ei sesin 1968. a. mahu tähenduste põhiraamistikku ega sõ- naliigilahtrite sisse ära. Aega on selline töö võtnud ja võtab veelgi, sest — nagu Kas selle taga oli Sinu loodusearmas­ ütlesin — see pole mehaaniline tükitöö. tus ja loodusetundmine, et valisid väite• kirja teemaks eesti onomatopoeetilised vr- Puhaskasuna saab tegija meie 4 miljoni bid? sedeli seast endale seni teadmata ilusaid sõnu ja ütlemisi. Loodan, et meie sõna­ raamat aitab taasleida eesti keele võima­ Loodust ma armastan küll, aga väite­ lusi ja väärtusi, nii et keelt ei käsitsetaks kirja teema sellest ei olenenud. Et mu enam kui lamedat vabriku masstoodet. töökoht oli sõnaraamatute sektoris, kus äsja alustatud «Eesti kirjakeele seletus­ sõnaraamatu» koostamist, tuli teema «Ono­ Kas Sul jätkub tahtmist aidata ka teok­ sil oleva keelekorraldussõnaraamatu lesi­ matopoeetilised verbid eesti kirjakeeles» s lausa sektori tellimustööna. Esiteks selle­ jaid? pärast, et neid verbe olevat peaaegu või­ matu seletada, teiseks sellepärast, et olin Tahtmist jätkub, aga seletussõnaraamat ülikooli ajal tegelnud onomatopöaga lää­ neelab praegu kogu aja. Keelekorraldussõ- nemeresoome keeltes. naraamatule pole jõudnud anda rohkemat kui ainult osaleda mõne koostatud osa lä­ biarutamises, seega pakkuda natuke nõu, Aastail 1967—1974 olime mõlemad mitte praktilisi tegusid. 1976. aastal ilmavalgust näinud õigekeel­ sussõnaraamatu koostajad. Kas pead neid Oled olnud Emakeele Seltsi tegevliige 7 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1992. У 7 •selle sõna otseses tähenduses, toimetades kasutuse ühtlustamise suhtes ja teose tol ES-i väljaannete käsikirju. Kas meenutak­ ajal üllatav sisuline tolerantsus. sid seda tööd nüüd, kus keeleraamatute väljaandmisest on saanud ilus minevik. Tahaksin, et «Keele ja Kirjanduse» lu­ gejad teaksid, mis Sa kõik oskad. Ära Õieti algas seegi töö jälle juhusest, kui jäta seepärast rääkimata oma harrastus­ sattusin osa võtma J. V. Veski mälestus- test. kogumiku «Centum» toimetamisest. Et Harrastused (koorilaul, näitemäng, rah­ koostöö Heino Ahvenaga laabus, sattusin vatants, vemmalvärsid jms. rohkem või ka ESA toimetuskolleegiumi ja koos tema­ vähem lustlikud ettevõtmised) on jäänud ga said toimetatud ja trükivigadest puh­ väga kaugesse minevikku. Praegu on al­ taks loetud aastaraamatud nr. 16—33. See les ainult vaataja- või lugejahuvi üsna sisulist süvenemist ja vormilist täpsust paljude asjade vastu peale tehnika. Ja kui nõudev tööajaväline abitegu ei tundunud- keegi endale koob või õmbleb, siis on see ki tüütult raske tänu Heino Ahvena idee- oludest tingitud vajadus, mitte harrastus. rikkusele, ammendamatule vaimuteravu­ Üldse usun ma — meenutades oma isa, sele ja optimismile. kes sai hakkama iga tööga ja raskusega Küsimusest veidi kõrvale kaldudes ta­ —, et vajaduse korral leiab inimene endas haksin ära mainida veel ühe väga meel­ rohkemat, kui ta seni eeldanud. diva toimetamiskogemuse, nimelt «Eesti kunsti ajaloo» I köite keeletoimetajana. Jäi Edu ja õnne, Valve! meelde auväärsete autorite mõistvus keele­ Küsitlenud Tiiu Erelt

98 MISTSELLE

Schmuulid Bremenis ja mujal

Ühel kenal sügispäeval käisid Tallin­ sajandi algul, esineb Schmuulide — kar­ nas Bremeni linna kirjanikud. Jalutus­ juste, kutsarite, moonakate jt. kõrval ka käigul Kadriorus nägid nad tee ääres kõrtsmikke ja õllepruulijaid, veel hiljem kivist meest, kajakas õlal. See mees oli koguni kirikuõpetajani. Näiteks oli Palm- Muhu Juhan. nickenis a. 1895 õllepruulija Schmuhl, Siitpeale algas müüdi lagunemine, nagu kirjutab Charlotte Bartsch oma raa­ selle müüdi, et Koguva Schmuulid on matus «Palmnicken und sein Bernstein». ainukesed maailmas. Sest peagi saabus Ka kahte Schmuhli-nimelist rendimõisa Bremenist terve pakk koopiaid — välja­ omanikku teab ajalugu nimetada. Chris- võtteid kirikuraamatutest ja hingeloendi- tiane Charlotte Eleonore Webel (1769— test, tunnistusi, kirju, mis kõik tõestasid, 1793) oli abielus Christian Gottlob et Schmuule leidub nii Saksamaal kui ka Schmuhliga, kes oli Netzschkau rüütli- Ameerikas, ehk mujalgi veel. (Ma ei mõt­ mõisa rentnik, nagu seisab kirjas «Sugu­ le neid Schmuule, kes pagesid Rootsi, võsade raamatus» (Geschlechter Buch). Kanadasse ja mujale viimase sõja ning Samas Geschlechterbuch'is on kirjas veel nõukogude omakohtu eest.) järgmine lugu. Keegi Anna Karoline Jo­ Mille poolest nüüd sfis targemad hanna Auguste Herdtmann, sünd. 1867, oleme? Wolfenbütteli seminari lõpetanud õpeta­ Kõigepealt selle poolest: Schmuuli nimi janna, oli teises abielus Wilhelm Ludwig tuleb vanades ürikutes ette tükk aega va­ Christian Heinrich Schmuhliga, kes oli rem, kui seni teadsime arvata — nimelt sündinud Schwerinis 1858. a. ning sur­ XVIII sajandi alguses, või täpsemalt nud Düsseldorfis 1896. a. ja kes oli kaup­ 1704. a. Meil teatavasti esineb Schmuuli mees. Nende pojast oli saanud kooliõpe­ nimi Endel Priideli andmeil esmakord­ taja. selt 1826. a.; Leo Tugi andmeil (kujul Kõiki neid ja paljusid muid andmeid Smuhl) siiski juba mõnevõrra varem — on aastate pikku kogunud ja talletanud 1811. a. hingeloendis. Veel lisandub ter­ innukas suguvõsa ajaloo uurija Heinrich ve hulk nime teisendeid meil teada ole­ Schmuhl Bremenist. vate nimekujude kõrvale: Schmuhl, Heinrich Sehmuhli esivanemad on pä­ Schmuil, Schmuhlen, Schmulen, Schmul- rit Ida-Preisimaalt nagu teada olevalt len, Schmuel, Schmoel, Schmohl, Schmol, kõigi Saksamaa Schmuulide omad, kust Schmoley. nad siis aja jooksul paremate võimaluste Nüüd mõningaid konkreetsemaid näi­ otsinguil liikusid edasi läände, jõudes väl­ teid vanadest saksa ürikutest. ja Rostocki, Hamburgi, Bremeni kanti, 1927. a. Berliinis Peter von Gebhardti koguni Ruhrimaale. Osa Schmuhle rändas väljaantud «Vanimas Berliini kodanike- sealt hiljem välja Ameerikasse. raamatus, 1453—1700» («Das älteste Ber­ Manfred Schmuhl, kes pärineb Lagen- liner Bürgerbuch») leiame nimekuju feldist, kirjutab 1985. aastal: «Leidub ter­ Schmoel. Ent eespool nimetatud täpne ve hulk Schmuhli-nimelisi perekondi ... .» aastaarv — 1704 — leidub aruandes, mil­ «Terve hulk» ei tähenda aga veel hoopiski les Mecklenburg! kirikuõpetajad teatavad seda, et see nimi oleks Saksamaal üld­ kirikupühadest ning teenistuslikest ja isik­ levinud. Tegelikult on Sehmuhli nimi vä­ likest suhetest oma 100 000 pihilisega: hetuntud ning mitmelgi puhul ilmselt «Anno 1704 in Warkenhagen Schmuhl seostatav ühiste eellastega. Otto — Schäfer ['lambakarjus']....», Aga kust siis need Schmuulid-Schmuh- järgnevad naise ja laste nimed. Edasi, lid sinna Saksamaale jõudsid?. Pärinevad veel samal aastal «in Viltz»: Schmuil nad ju rannaaladelt, niisiis .,. Schack — jälle «lambakarjus» ja pere­ Siinkohal jõuamegi ühe kirjani, mis konnaliikmete nimed. Mecklenburgis tuleb ehk veel kõige rohkem huvi pakub. Kirju­ Sehmuhli nimi aastail 1704—1751 ette tab 93-aastane Minna Neumann, sünd. üldse veel paljudes kohtades — Möllnis, Schmuhl, Flintbekist (1985. a.): «Millest­ Qnoienis, Giistrow's, Stavenhagenis, Ros­ ki, mis on käinud suust suhu. Meie isa tockis jm. rääkis meile: kaks venda Schmuhlid olid Prof. dr. Weidleri raamatus «Oelrichs tulnud üle vee, arvatavasti Rootsist Tagebuch einer gelehrten Reise» (1750) (siinne sõrendus — /. S.), üks oli õlle­ leiame Schmohli nime. Carl Schmuhl, pruulija ja teine viinapõletaja. Nad ole­ kõrtsmik, oli 1751. a. kirjas Kastorfis. vat Palmnickenisse pidama jäänud, seal Recknitzi 1751. a. hingeloendis on 20 olnud neil viinaköök.» Kas ei viita see vaba talupoega, nende hulgas ka lamba­ kena perekondlik pärimus Rootsi juurtele, karjus Jochen Schmuel. Reinshagenis leia­ mis võiks ju nii lahedasti lülituda ka me aga Catharina Dorothea Schmuleni. Koguva Schmuulide eelloosse? Ja Schmuu­ Kratlaus sündis 1744. a. Michael (Michel) li nimegi võiksime ehk sealtkaudu otsima Schmoley. hakata. On ju Leo Tiigi jt. poolt pakutud Hiljem, XVIII sajandi lõpul ja XIX Schmuuli nime etümoloogiad — taani 7* 99 keelest, saksa keetest ' — senini ikkagi Mis puutub H. Schmuhli enda sugu­ väga oletuslikud. võsasse ja tema suhetesse juutlusega, siis Siin jäi lugu esialgu katki. Sest Henn kirjutab Heinrich Schmuhl sellest järgmist: Saari, kes on ka nimesid uurinud, tõi «Genealoogiaseltsis «Die Maus» («Hiir») Schmuuli-loosse uusi andmeid. Ta juhtis Bremenis tutvusime nimedeuurimise raa­ tähelepanu Adolf Bachi raamatule matutega. Nimes Schmuhl ja mõningais «Deutsche Namenkunde» I (Heidelberg, teisendeis näevad uurijad tihti juudi nime, 1952—1953), kust loeme välja perekonna­ mõni üksik ka slaavi algeid, eriti vormi­ nime aluseks saanud hüüdnimede hulgast des Schmohley voi Schmoley.» Ja edasi: nime Schmuhl (< Samuel), millega mui­ «Meie Schmuhli perekonnanime kontrolli­ de Saksamaal oli pilklik-põlastavalt tähis­ ti natside ajal, juudi päritolu ei leidnud tatud juudi harjuskit. tõestust.» Seepeale pärisin uuesti aru Heinrich Schmuul, Schmuhl jt. — Eestis, Sak­ Schmuhlilt. Ja sain vastuseks koopia väl­ sas, Ameerikas, Poolas. Soomes Schmuu- jaandest «Der Deutsche Heroldschrift. He­ li nime teada olevalt ei esine (Kurt Zil- raldik, Sphragistik und Genealogie. liacuse andmeil). Verein Herold, Berlin, 1887», mille 57. le­ Jääb üle veel Rootsi, meie jaoks arva­ heküljelt loeme poolelt lauselt: «... kants­ tavasti kõige huvipakkuvam ala. Seni ler vürst Radziwill ei teadnud selle ameti pole õnnestunud kedagi _ära võrgutada peale (jutt on ei rohkem ega vähem kui asja uurimist enda peale võtma. Ehk ärgi­ Poola trooni ajutisest täitmisest — /. S.) tab käesolev kirjutis seda tegema? .... kedagi väärikamat soovitada kui oma parimat sõpra, juuti Schmuhli.» Ita Saks

Meeltesse sisendus kinnitus ... Näiteid и-tuletiste kasutamisest

«-refleksiivid on viimase aja räägitu- «... struktuuris esildub vahest kõige maid keelenähtusi. Kujuneva refleksiivsus- reljeefsemalt Vahingu enda loovus ....» passiivi ohtlikkuse või edumeelsuse üle on (L 1990); «Levivad vere kaudu edastuvad palju vaieldud, и-tuletüse kohta on «Kee­ nakkused» (E 1988). les ja Kirjanduses» ilmunud kaks põhja­ 1 «Sotsialismimaades hoogustuvad ümber­ likku teoreetilist artiklit. Seepärast pole kujundused ja reformid....» (NH 1987). ehk huvituseta, missuguseid «-verbe ja «...kuidas jaotub temas võimu ja saa- lausekonstruktsioone praegu eesti ajakirja- 2 dikufunktsioonide vahekord tegelikult....» dest-ajalehtedest leida võib. (E 1988); «Viimaste hulgast joonistusid Kui algselt_kuulusid «-tuletised eeskätt välja neli teesi....» (S 1991); «Haiguse rafineeritud kõrgstiili, siis tänaseks on sotsiaalkultuurilisest loomusest järeldub need verbid tavaliseks saanud ka igapäeva­ võimalus käsitleda ka haiget selles plaa­ ses lehe- ja kõnekeeles ning levivad verti­ nis» (L 1987). kaalselt läbi kõigi stiilikihistuste. Seega ei saa enam kõnelda väga spetsiifilistest stiili- «Enamik sorte oli külmast väga tuge­ nüanssidest. vasti kahjustunud-» (E 1988): «...need katkestuvad aeg-ajalt nn. üksiklausetega» 1. Refleksiivide semantika on väideta­ (L 1987); «...kaugemad kõrvad kikitusid vasti automatiiv-passiivne. Ometi esineb mikrofoni püüdma» (E 1988); «Massitead­ tihtipeale lauseid, mille tähendus on tõl­ vuses kinnistus pseudosotsialistlik aru­ gendatav puhtpassiivsena. Lähemal järele­ saam.... »(H 1987); «Ta pidi ümber kor­ mõtlemisel tunnistab eestlase keelevaist raldama tolles hiidriigis kujunenud malli­ * need imelikuks ja vastuvõetamatuks. Mida de päri....» (H 1988); «Tehnopolise ka­ kindlasuunalisemat ja aktiivsemat tegevust vandamise eelduseks on turu-uuringud, mis märgib tuletusalune fransitiivverb, seda peaks kohe käivituma» (E 1988); «Koik kohatum ja kummalisem tundub vastava käändub järsku venekeelseks: avalik elu, «-refleksiivi tarvitus. Paraku on kõnealune asjaajamine, kooliõpe ....» (TPedI 1989). grammatiline mall keeles juba väga pro­ duktiivne, sest on ju «-tuletus lihtne ja «... paljud seni ületamatud probleemid mugav ning moodustatud lausete sobi- lahenduvad» (H 1987); «Teadmine, et maa- likkust pikemalt ei kaaluta. Nii saadakse keeletunnetuse seisukohalt neutraalsete lau­ 1 sete kõrval ka täiesti absurdseid konstrukt­ M. Mager, Refleksiivid — sajandi jär­ 2 jepidevus. «Keel ja Kirjandus» 1991, nr. 6, lk. sioone. 343—355; R. Käsik, Derivatiivsetest laenudest: ü-liitelised verbid eesti ja soome keeles. «Keel «Tavapärased energeetilised ressursid ja Kirjandus» 1991, nr. 8, lk. 466—476. ammenduvad» (E 1988); «Kui trükikotta 2 Siinne näitestik, mis pole muidugi ammen­ dav, on kogutud aastate 1987—1991 ajakirjan­ inimesi juurde saame, avarduvad ka trüki- dusest (E = «Edasi», H = «Horisont», kooperatiivi teenused» (E 1988); «Soov KK = «Keel ja Kirjandus», L = «Looming», läks täide: roostevabast terasest silinder NH = «Noorte Hääl», PM = «Postimees», S = «Sirp», SV = «Sirp ja Vasar», TPedI = asetus tulevase maja nurka päikese sä­ «Tallinna Pedagoogiline Instituut», V = «Vi­ rades» (E 1988). kerkaar», OL = «Ohtuleht»). 100 ilm ei ole veel loodud, leevendub olematuse «. .. kunagise virtina tuba oli õilis­ kui absoluutse võimalikkuse nukras parata­ tunud direktori köögiks....» (L 1989). matuses» (V 1989); «...on ümber lukku­ «Sireliga ühendub Severjanini luules mas seisukoht, et kõik enesetapjad on aroom, uim, ekstaas, ioobumus. . . .» (L psüühiliselt väärastunud» (NH1988); «Vas­ 1987); «Kelle rahvus ühtub emakeelega, tu ootusi on Undi tähelepanu madalaimud neist on segaabielus 38% » (OL 1991). konkreetsele tänasele» (S 1991); «...Suure 2. Huvitavate tuletiste saamiseks pa­ Paugu kaja mõõtub kolme kelviniga» (H kub võimalust liitsufiks -stu-. Sageli puu­ 1987). dub siin tuletusaluseks olla võiv sta-verb. «...reeturlikult paljastub ka lugude «-tuletised on saadud õtse substantiivist filosoofilise vaatevälja lukuaugulisus» (L või adjektiivist. 1987); «See vaenulikkus pehmendus pika­ «Se'susevahede jäikus.... takistas ajalistel rahuliku kooseksisteerimise perioo­ kõrgkodanluse tegelikku aadlistumist. . ..» didel» (L 1987); «...«Postimehe» varusta­ (V 1989): «Näidendi O'Neillil on võimalus mine pingestus osalt trükikoja vahetuse ipltrida iseenda müüdistumist» CL 1990); tõttu» (PM 1991); «Iga puhasluva amet­ «Ott Raun .... näeb kultuuri allakäigu põh­ konna .... ametnike suust on kõlanud väi­ just selle totaalses naisestumises» (L 19901: teid järjepidevuse säilimise vajadusest» «ide^loopia es°mestus tema ümber» (V (PM 1991); «. ..H. Rebase esikraamatut 19891; «Maiandus on seinalehestunud» (L lugedes püstitus mus mitmeid küsimusi» 19891; «Oli teine ünris loeustunud» (E (L 1987); «...nende nimele jäi see püsi­ 1989): «Muutuvad või eakohastuvad mit­ ma rohkem kui poolteiseks sajandiks, kuni med hoiakud» (L 19871: «...on vaia pe- pärandus 1627. aastal Heinmannidele» (H rpmehestudn, vaimult ja o'gustelt» (E 1987). 1988); «Väga saoiselt aasib Grenzstein «Et.... palk ei rahulda...., rakendub euroopastunud juutide nimede kallal....» põhiosa energiast oma majapidamises» (E (V 1991); «.'.. fõänestuvat teadmishimu 1988); «Draakonidekoratsiooniga sirmi üla- toetades ....» (PM 1989); «. .. tegevus äärele riputuvad.... haiglahalatt, selle hargneh totaalse televisioonistumise ajas­ sõlmes vöö, taftkottpüksid» (E 1988). tul» (E 1989). «Linnud laulavad peamiselt põhjustel, 3. Valdava osa vahetult tekstis moo­ mis seletuvad Gause printsiibiga» (E1988); dustatavatest uust"letis+est annab võõr- «Meeltesse sisendus kinnitus ....» (E verbisufiks -eeru-. Need refleksiivid näi­ 1988); «... oodiline varjund sobitub tema vad kuuluvat haritud kõrgstiili, neid hin­ luuletuste «proosalise» ainega» (L 1987); natakse mugavuse tõttu. Semantika on «Huvitaval kombel ei suhtestunud Kesk- automatiiv-passiivne, passiivne või ka -Euroopa traditsiooni aktualiseerimine.... translatiivne. Austriaga » (V 1990); «Sundunult tõu­ «Oma esimeses vastuses abstraheerusi­ sevad hobused õhku» (V 1989); «L. K. me täielikult igasugusest süntaktilisest lii­ looga sõlmub lahti reamees Jeüni lugu ....» gendusest. .. .» (V 1989): «...miks noo­ (NH 1988). red .... ühiskonnas ei adapleeru ....» (V «Ajalugu taandus pleenumite, otsuste, 1989): «Peaks aktiviseeruma, arvavad va- ordenite riputamise rituaalseks kordami­ baeestlased» (ÖL 1991); «Järgmine alla- seks» (H 1988); «...peaks (äies mahus käigusqmm oli tema allegoriseerumine taastuma selles riigis.... kehtinud sea­ poolmütoloogiliseks tegelaseks» (V 1991). dustik... .» (S 1991); «See möödanik on «. . . umbes samasse aega dateeruvad ka jäänud silme ette, või veelgi rohkem talle­ kesksemad kõrvalhooned» CH 1987); «Mui­ tunud mõtetesse» (PM 1991); «Tee lasan- dugi oli probleem ka õoetajates, kelle dub ja nurgad ümarduvad» (L 1989); «Pä­ autoriteet ja entusiasm devalveerus . . . .» rast .... imelikku poleemikat teadvustus (L 1987); «Selles raamatus mõjus minu Jüri Kaldmaa nimi....» (V 1990); «Siin iaoks dissoneeruva krüskena looke ... .» on paralleel puberteediga, eristumine terav­ (L 1989); «Headuse iõud dislantseeruvad» dab küpsuse pinnal....» (L 1989); «Veen­ (V 1989); «...muusika areng on parata­ valt tõestus see suurüritusel . . ; .» (E matult kaasa toonud «dissonantsi emantsi­ 1988); ««Talleksi» välissidemed tõhustuvad» peerumise» » (S 1991); «See asjaolu (E 1989); «Pole vist vaja pikemalt rää­ fikseerus fabuistlikus käitumises....» (L kida, millised paralleelid siit tõmbusid ... .» 1987); «Väljaöeldud mõtteist genereerub (SV 1989); «Paar korda tõusetus kongres­ üha uusi ideid » (E 1988). sil ka Eestimaa direktorite ja esimeeste «Tekivad mingid punaste barettidega probleem....» (E 1988); «. . . immateriaal- plikad, kes... infiltreeruvad kõrvalhoovi- ne ruum, kus vastastikku tühistusid või dest ia aedadest....» (L 1989); «...leiti neutraliseerusid rahvuslikud identsu­ see ideaal viimaks peaaegu et inkarneeru- sed. .. .» (V 1990). nuna Heiti Talviku luules ja isikus» (V 1989); «Sotsiaalsed ja eluolustikulised mal­ «Praegu on.... teatri portfellis ainult lid integreeruvad inimlikuks inime­ hulk kirju külmalt maalt, mis loodetavasti seks....» (L 1987); «Magamise intimisee- ka lavalooks vormuvad» (SV 1988); «Või­ rumine sai teoks alles 19. sajandil» (H maldub sulgeda alkohoolseid jooke müü- 1987). vaid viletsaid pisipoode» (E 1988); «Siis nõrgeneb või välistub konkurents» (E «Loodetavasti kompenseerus toimunu 1988); «Ravitöö on võrdsustunud teenin­ juustutükke näksivate tagasihoidlike roots­ dustööga» (E 1988); «Aga vooluringi kat­ laste kaudu» (PM 1991); «...mõistus kemisel vabastav energia tekitaks enneole­ soovitanuks pigem konformeeruda, olla matu plahvatuse» (H 1987). «realistid»....» (V 1990); «Sellega konk- retiseerub ka sündmuste käiku näiliselt 101 sekkumatu autoripositsioon ....» (V1989); ruineerub» (ÖL 1988); «Laia haridusüldsu­ «... 380 aastat konspekleerub viiekümnel se esindajate hulgast selekteeruvad kollek­ leheküljel... .> (KK 1988); «Tänapäeva tiivse tegevuse käigus liidrite grupid, kelle progressi mõiste on suhteliselt noor, kons- hulgast iseorganiseerumise teel kujunevad litueerudes oma põhijoontes 19. sajandi välja tegevusprogrammide elluviijad ....» keskel» (L 1987); «Tarbekunst kontaktee­ (E 1988); «.. .eks võinuks ju kordusel rub kultuuriga oma spetsiifiliste vahendite süžeekäik aga skematiseeruda .. . .» (ÖL kaudu....» (SV 1988); «Sarapuu paigu­ 1991); «Etteheiteid liialt sotsialiseerunud tab lille pildi vasemasse nurka, et kont- inimesele .... on tehtud ammust ajast» rasteeruda paremal asuva kits-naise ja (L 1987); «Koik on sovetiseerunud, ka lendava kentauriga» (V 1990); «...inimlik meie hinged on sovetiseerunud» (L 1989). eksistents korreleerub jumaliku eneseilmu- «Seejuures J. Kaplinski lapsemeelne sii­ tusega» (L 1990); «Et uurida seda rah­ rus transformeerus ettekavatsetud lihtsa­ vast...., kes krislianiseerus 13. sajandil meelsuseks või koguni ettekirjutuseks kuns­ Saksa ja Taani rüütlite kaudu....» (TPedI ti sisule» (L 1987). 1989). 4. Tähelepanu väärib ehk ka viimasel «Kui teeme mittenoutavat..... siis lik- ajal täheldatav tendents eelistada u-ver- videerume » (NH 1989); «Tuleb hoi­ bide nud-partitsiipi täiendina muudele duda manifesteeruvate sõnade eest» (L võimalikele variantidele. Ilmselt mõjub 1989); «Toomas Nipernaadis markeerub vastav kasutus autorite meelest tekstis dü­ suur hulk romantilisi jooni» (L 1987); «Põ­ naamilisemana ning olulist stiilinüanssi hiküsimus: miks hakkasid ristsõnad -ja äri- kandvana. teated Eesti kliimas maskeeruma ajalehe- «Intellektuaal ja esteet ei leia siit kuigi kujuliseks?» (V 1989). palju oma peenendunud maitsele» (L «Esimese toeliselt internatsionaalse ar­ 1987); «...näeb loodust võõrandunud lin­ hitektuuristiilina nivelleerub klassitsismi nainimese pilguga» (SV 1988); «...mis­ looja eripära ja anne » (V 1990); moodi nood «kaks pinguldunud närvisüs­ «...siis objektiveerub vabadus ajaloolise teemi» teineteist leiavad» (V 1990); «Se­ protsessina just õiguses....» (V 1989); gaabieludes oli mainitud liikumise innustu­ «... Kohtla-Järvele organiseerus restauree- nud toetajaid 13%....» (OL 1991); rimisvalitsuse osakond » (H 1988); «...kirjutas kohe seejärel luuletajale vai­ «Nõukogude võim tähendab rahva omaal­ mustunud kirja» (L 1987); «Annotatsioon gatust, iseorganiseerurnist-» (H 1988). lubab /ир/unucMegendi mahakopsimist....» «. .. kui ta pensioneerununa nimetati (L 1987); «Mõnikord olen ma endas.... Harvardi «ülikooliprofessoriks» .. . .» (L tabanud neurootilise vanatüdruku kõver-, 1990); «Siin personifitseeruvad hinge kõi­ dunud näokese....» (V 1989); «Kõige ge varjatumad omadused » (V 1989); maalilisema rühma möödunud aasta proo- «Kui turg on küllastatud, sureb mõni neist sapildis moodustavad siiski tüsistunud po­ välja, profileerub paindlikult ümber » pulismi väljendused....» (L 1987); (NH 1989); «Nende mõtted projekteerusid «... neljas, kirgastunud leinaluulet sisal­ trepikoja seintele» (V 1989); «Tahes-taht- dav kogu » (L 1989); «Väärastunud mata projitseerub kõik tänasele eesti kuns­ inimeste armistunud näod köögiviljapoes tile» (V 1989). või ajalehesabas » (L 1989); «...abi- «... see püüd pole mitte radikaliseeru- elustunud kapteniproua Helmi....» (L mas » (L 1989); «Aadliseisusse rekru- 1987); «...Grenzsteini suhe «juudistunud» teerus eelkõige Pariisi linnaladvik....» Pariisiga» (V 1991); «.Nõukogustunud ini­ (V 1989); «... relaliviseerus progressi tä­ mesele » (V 1990); «...vana narmas- hendus paljude 20. sajandi inimeste silmis» lunud soge....» (L 1989). (L 1987); «Kuid osa võimekast kaadrist Anu Loun

10? CETERUM CENSEO

Kogemus liitjana ja lahmajana

Olen korra öelnud, et Eesti muutus aastaga eraldatud Artur Alllksaarel Juhan ENSV-ks õieti alles kuuekümnendatel aas­ Viidinguga rohkem ühist kui Juhan Smuu- tatel fa et siis valitsema pääsenud nõu­ liga, kes on Artur Alllksaarest ainult ühe kogulik kollektivlsmivaim on mõjutanud aasta vanem. Ometi on nad põlvkonna­ praegu keskikka jõudva põlvkonna elutun­ kaaslased! net ning maailmavaadet. Tõepoolest — Kül nüüd pöörduda hetkeks tagasi eesti elus on see kõik olnud, see optimis- kuuekümnendale aastate juurde, siis on ju mikultus, see põlgus telsitlolemlse vastu, täiesti selge, et sel ajal ülikoolis käinud see võitlev ateism, need kirjanduslikud ja seal aktiivset komsomolielu elanud ini­ kohtud ja tudengile agar komsomolielu. mestel on nendest aastatest hoopis teine Kolk, kes sel ajal elasid, on seda aega kogemus kui ühiskonna (niisiis ka üli• ka ühel või teisel viisil kogenud, fa kind­ kooli- ja komsomolielu) vastu protestiva­ lasti on nendest kogemustest tehtud ka tel hipidel. Küüditatute lastel on nendest erinevaid järeldusi. Võib-olla koguni nii­ aastatest pisut teine kogemus kül küüdi• sama palju, kui palju on Eestis erinevate tajate lastel, põlu all olnud haritlaste ko­ elukäsitustega Inimesi. Kui palju neid gemus on teine kui riiklikke preemiaid tegelikult on, seda saame varsti näha, sest saanud haritlaslel. See, et see nii on, on tulevik ehitatakse tavaliselt ikka mlnevi- täiesti loomulik. Teisiti ei saaks see olla­ kukogemustele. gi. Koik need nii erinevad kogemused Kuna Eesti poliitikas on kõne all mit­ kokku on kogu rahva kogemus, on see mesugused, või vähemalt kahesugused, pind, millele peab toetuma tänane Eesti. tulevikuvõimalused, peab sellest tahes-laht- Eesti ühiskonda lõhestab aga praegu koge­ mata järeldama, et eesti ühiskonnas võit­ muste erinevus. levad praegu omavahel mitmed erinevad Tuleks mõtelda aga selle peale, et üks• minevikukogemused. Või vähemalt kaks ki kogemus iseenesest ei ole ei hea ega täiesti erinevat mlnevlkukogemust. halb, vale ega õige, kasulik ega kahjulik, õieti ei ole ju ühe inimese aiaiärgu- vald et oluline on see, mis kogemusest kogemus «õigem» kui teise oma, küsimus sünnib, mida kogemusest õpitakse, kas see on vaid selles, millise järelduse inimene hakkab mõjutama inimese või ühiskonna oma kogemusest teeb ja mil viisil oma saatust negatiivses, destruktiivses, või kogemust tulevikus rakendab. Kas raken­ positiivses, konstruktiivses suunas. dab destruktiivselt või konstruktiivselt. Igihalias näide kogemuse õppetunnist Teatavasti ühised, sarnased kogemused on muidugi kirjandussõprade vana tut­ ühendavad ja liidavad inimest, erinevad tav, «Hüljatute» peategelane Jean Valjean! kogemused aga eraldavad ja lahutavad. Ilma vajalike kuriteo- ia sunnitöökoge- Igal ühiskonnakihilgt on teatud aiajärku- musteta ei oleks toorest inimesest iialgi dest just sellele kihile iseloomulikud koge­ saanud õilsat inimest. Tõsi on ka ilmselt mused ja settest tõsiasjast ei saa mööda see, et nii üksikisikute kui ka rahvaste vaadata. Niinimetatud põlvkonnalunneel elus on alati hetki, mil justkui proovitakse põhineb ühistel, sarnastel kogemustel. järele, mida ja kül palju head on kõne­ Mida rohkematel Inimestel on sarnaseid alune üksikisik või rahvas oma halvast kogemusi, seda tugevam on ka põlvkonna­ kogemusest õppinud. Võib-olla ongi nii, et tunne. Mida rohkem on põlvkonnakaas­ igaüks on ära teeninud selle, mis talle laste seas aga erinevatest ühiskonnakihti• juhtub. Või vähemalt mõjutab tänase dest pärit inimesi, erineva mõtteviisiga ini­ tegevusega oma homset päeva. Võimalik, mesi, seda nõrgem on ka põlvkonnatunne. et rahva saatuse määrab üksikisiku koge­ Sellepärast ei mängi näiteks kunstis põlv­ mus, võime halvast kogemusest õppida kondlik kuuluvus kunagi nii suurt rolli, head. Erinevad kogemused on rikkus, kui pealiskaudsel pilgul võiks arvata. Ini­ mida mõistlikult kasutades võiks väga meste sünniaastate põhjal et saa määrata hästi jõuda selleni, et nad ei lahuta, vaid nende vaimseid suundumusi. Arvatavasti liidavad inimesi, on ajas Juhan Viidingust mitmekümne Viivi Luik

103 MEMUAARE

Uurimisretked vadja küladesse 1942 ja 1943

Kuigi vadjalased Lääne-Ingerimaal (vrd. G. Rän k, Vatjalaiset. Helsinki, on meie lähimad hõimlased ia keelesugu­ I960). I. Talve uuris külamaastikke ja lased, ei ole nende rahvakultuurile ning -ühiskonda, aga ka liiklusvahendeid ning keelemurdele osutatud endisel ajal suure­ meeste käsitöötehnikat (vrd. I. Talve, mat tähelepanu. Alles Teise maailmasõja Vatjalaista kansankulttuuria. Helsinki, alguses, kui sakslased olid vallutanud 1981; I. Talve, Inkerin teiltä. Helsinki, Eesti koos Ingerlmaaga ja nende rinne 1960). E. Laid oli erialaks valinud kirjan­ jäi mõneks ajaks peatuma Leningradi duse, naiste käsitöölehnika ja rahvariided; all, avanes meilgi tee vadjalaste juurde. töö tulemused ei ole tema varase surma Seda soodsat juhust silmas pidades lekkis tõttu trükis avaldatud. meie rahva- ja keeleteadlaste ringides Olenevalt oma erialast töötas Ariste mõte tutvuda lähemalt vadja keele ja kul­ enamasti paikselt, nii et ta ühte ja sama tuuriga õtse kohapeal. Selle mõtte teosta­ eite või taati võis usutleda pikkade päe• miseks otsustatigi teha vadja küladesse vade kaupa. Mele, kolm rahvaelu-uurljat rahva- ja keeleteaduslik uurimisretk juba koos joonistajaga, olime alaliselt liikvel 1942. a., millele järgnes veel teine paigast teise ja saime selle tõttu rahva olu­ 1943. a. korra ning saatuslöökidega tutvuda ka Esimese retkkonna peamiseks organi­ laiemas mõtles. Mis meile ennekõike silma seerijaks ja selle juhatajaks oli tolleaeg­ torkas, oli isesugune disproportsioon rah­ ne Eesti Rahva Muuseumi direktor ma­ vastiku koostises: kõikjal liikus vanureid, gister Eerik Laid, kellel õnnestus kons nii mehi kui ka naisi, ja alaealisi lapsi, okupatsiooniaegse Omavalitsusega Saksa kuid aniharva täisealisi nende vahel. Nagu rinde juhtidelt välja tingida meie relkkon- pärastpoole hakkas selguma, oli sellel eba­ nale soodsad võimalused sõjaolukorras töö• kõlal mitu põhjust. Esimeseks hoobiks oli tada. Juba enne väljasõitu oli meil teada, küüditamine kolmekümnendate aastate al­ kuhu meid majutalakse ja kuidas meid toit­ guses, millal Siberisse viidi tõrksaid talu­ lustatakse. Asukohaks oli meile ette nähtud poegi, kes keeldusid ühinemast kolhoosi­ Saksa lennuväe divisjoni peatuspaik Kat­ dega. Kümme aastat hiljem, seega käimas tila alevikus, kus meile oli varutud üks tuba. Seal olime ühtlasi arvatud ka väe• oleva sõja alguses, kui sakslased olid üksuse toidule, kus hommikul ja õhtul juba Eesti vallutanud ia karta oli nende ootas meid ees soe toit väeosa katlast tungimist üle Narva jõe Ingerimaale, oh ning kust saime ka oma päevase «marsi- korraldatud seal sundmobilisatsioon, mis moona» kannika leiva ja kõrvase näol. viis kõik elujõulised mehed Venemaale. Ja mis puutub tütarlastesse, siis olevat neid Ainsaks nõudeks oli, et me kohale palju olnud teenistuses Leningradis, mida ilmuksime mingis sõjaväe mundris, mis ei nüüd piirasid Saksa väed. Pealegi oti tarvitsenud küll olla Saksa oma. Nii tuli­ naisi maalt minema hirmutanud ^partei- gi meil seal liikuda mundreis, mis olid lae­ propaganda, mis Saksa sõdureid iseloo­ natud mõnelt sõbramehelt, endiselt sõdu­ mustas nalslevägistajaina. rilt või kaitseliitlaselt. Kuna need kehakat­ ted olid pärit eri väeosadest ja aegadest, Kogu see elujõuliste inimeste kadu oli siis moodustasime koos kaunis kirju kamba maale toonud näljahäda, mis meid eriti nagu mõned «metsavennad», kes sealsamas masendas. Töökäte puudusel olid kol­ rinde seljataga kuuldi liikvel olevat. Nende hooside põllud seisnud juba paar aastat kartusel varustati meid vintpüssidega, mida kesas ja heinamaad niitmata; seemneks pidime alati oma retkedel õlal kandma, hoitud viljatagavarad olid ära söödud ja küsimata sellest, kas mõni mees meie sal­ põllud jäänud külvamata, loomad tapetud gast üldse oskas seda riista tarvitada. ja nende juurdekasv kahanenud. Napi lei- vajahu jätkuks segati taignasse kuivata­ Neil eeldustel läks esimene retkkond tud ja puruks hõõrutud soosammalt, lõh- teele 16. augustil ja lõpetas oma töö üm• musepuu lehti või juurviljanaate, ja liha marguselt kuu aega hiljem. Rahvaleadlaste- pidid asendama kalad, kui neid kusagilt na kuulusid sinna peale allakirjutanu ma­ püüda oli. Kapsaid, kartuleid ja muud gister Eerik Laid ja Ilmar Talve, keele­ juurvilja kasvatati oma väikestet maalao- teadlasena dr. Paul Ariste ja joonistajana taideõpilane Ilmar Linnat. Keeleteadlase töö pidel koduaias, eraldi ühispõldudest. Näl• oli juba ette teada, rahvateadlased jagasid jahäda oli nii suur, et poisikesed ja tü• aga oma töövälja suvaliselt, nii nagu kel­ tarlapsed käisid sõjaväe väliköökide juu­ lelegi meeldis, kuigi kindlaid piirjooni eri res toitu kerjamas ja lähenesid selle mõt­ ainealade vahel välitöös oli võimatu tõm­ tega meilegi, kül me mõne küla vahel mata. Ise olin oma peamiseks huvialaks oma marsimoona kotid eineks avasime. valinud taluõued ja -ehitised nende ruumi­ Nägime naisi, kes oma näljapaistetuses jaotusega, kuid põikeid tegin ka rahva ma­ voodis lamasid. Häda ja viletsust leidus jandusellu ning isegi rahvausundisse ja iga nurga taga; abi ei olnud kusagilt loo­ kommetesse, mida ka Ariste silmas pidas ta. Kuna strateegiline seisukord Leningra- 104 di rindel jäi muutumatuks ka järgmisel luba oma endisse peatuspaika - asuda. suvel, siis kasutasime juhust teha veel Seda me muidugi ka tegime. Asjaloimela- teinegi retk vadja küladesse, et täiendada •nine Gatšinas kestis kaks päeva ja siis eelmisel aastal tehtud tähelepanekuid. Vii­ olime peatselt tagasi Kattilas, kust alga­ bisime seal samuti augusti ja septembri sid reisid küladesse, kuhu me eelmisel su­ vähemalt nagu eelmisel aastalgi, kuid vel ei jõudnud. ainult kolm nädalat ja hoopis muutunud koosseisuga. Ilmar Talve oli pagenud Rahva toitlustuse olukorda oli püütud juba kevadel mobilisatsiooni eest Soome vahepeal parandada, vähemalt sellega, et ja Eerik Laid oli poliitilistel põhjustel, sakslased olid neile jaganud külvivilja. arreteerimise kartusel valinud sama tee Nälga see veel ei kustutanud. Poliitilises just öösel enne me'e ärasõitu Tallinnast. mõttes oli aga rahvas muutunud rahutu­ Seega jäin mina tahtmatult retke juha­ maks. Selle põhjuseks olid kuuldused, et tajaks. Et ka Paul Ariste ei soovinud sel Saksa piiramisrõngas Leningradi ümber suvel kaasa tulla, jäi endisest meeskon­ lööb kõlkuma, mille tagajärjel nõukogude nast mu reisikaaslaseks ainult joonistaja võim on varsti jälle kohal, endisest veel Ilmar Linnat. Kahekesi me siiski teele ei karmimal kujul. Hellitati lootust Soome läinud, sest vahepeal oli retkkond täie• pääseda, enne kui venelased tagasi jõua­ nenud kahe uue liikmega: Ariste asetäit• vad. Selle tagamõttega esitati meile tihti jana Iuli ülikooli läänemeresoome keelte küsimus, et millal te hakkate meid «Soo­ professor Julius Mägiste ja täiesti uudse me kirjutama», nagu oleksime seal selle­ aine esindajana antropoloog dr. Juhan pärast lilkunudkl. Aul, kellel seega avanes ootamatu või­ Selles küsimuses kajastus veel Kselle malus tutvuda esmakordselt vadjalaste väikerahva viimne lootus ja appihüüe, et tõutunnustega. Pärast kohalejõudmist lii­ keegi neid päästma tuleks. Vene kultuuri tus mele rühmaga veel slaavi keeleteadu­ valdavasse haardesse sattunult olid vadja­ se magister Felix Oinas, kes jälgis vene lased hakanud oma identsust kaotama juba keele mõjusid vadja keelele. enne, kül nad ajaloo areenile jõudsid. Kui suur oli vadjalaste arv siis, kui nad XII Pääsemine oma vaateväljale ei läinud sajandil Novgorodi alluvusse sattusid, pole aga sel suvel enam nii lihtsalt nagu eel­ teada. Väga välke see aga ei saanud olla, misel aastal. Sakslaste seisukord Lenin­ kui teada on, et viies osa Novgorodi rii­ gradi rindel oli muutunud ilmselt täbara- gist pärast ühendamist Moskvaga XVI maks, mille tõttu ka tagalas kardeti lii­ sajandil sai nimeks Vadja viiendik. Kui kuvat igasugu dlversante ja spioone ning esimene vadjalaste uurija akadeemik spioneerimises võidi kahtlustada ka meie P. Köppen leidis neid aastal 1848 veel retkkonda, kelle hulgast kaks meest, Tal­ 5148 hinge, siis 1926. aasta rahvaloendu­ ve ja Laid, olid juba pagenud Soome. se aegu oli neid järel ainult 705 isikut. Kahtlustati isegi oma ohvitsere tagalas, Kui palju neid seal leidus meie retkede kes õige tegevuse puudusel elavat seal ajal 1942—1943, pole teada. Paul Aris­ lodevat elu ja ei panevat isegi paljuks teli kuuldud viimased andmed räägivad värvata endale armukesi vene naiste hul­ aga ainult veel mõnest üksikust vanake­ gast jne. Ei ole siis imestada, et saime sest. Seega on läänemeresoome rahvastest juba Tallinnas korralduse sõita mitte ot­ vadjalased koos liivlastega sama hästi kui seteed mullusesse peatuspaika Kattilas, jäljetult kadunud. vald kõigepealt Leningradi rinde peastaa­ pi Gatšinas, kus meid registreeriti ja anti S t о с k h o l m, november 1991 Gustav Ränk

105 TÄHTPÄEVI

Gustav Ränk 90

Gustav Ränk kuulub oma erialal esi­ messe teadlaste põlvkonda, kes sai hari­ duse ja teadlaskoolituse Eesti Vabariigis. Paistes küll silma nii töökuse kui ka andekusega, jõudis ta professorikutseni alles vahetult enne soda. On kurb, mõne­ ti traagilinegi, et ta ei jõudnud kujun­ dada koolkonda, kes suutnuks säilitada juba I. Manninenist lähtunud uurimistra- ditsioone. Kui 1919. a. avati Eesti Vabariigi Tar­ tu Ülikool, siis rahvusteaduste osas tuli alustada päns algusest peale. Ei olnud mi­ dagi — ei õppejõude, ei institutsioone, ei uurimistraditsioone. Ainekogudki tuli alles luua. ERM-i kogud ja M. J. Eiseni rahva- luulekorjandus ei olnud veel kasutatavad. Sellises olukorras oli hinnatav Soome tead­ laste abi, kes — tulnud Tartu Ülikooli — koolitasid siin lühikese ajaga väärilise jä­ relkasvu. Head tööd tegid kõik, kuid eri­ list esiletõstmist pälvivad L. Kettunen ja I. Manninen. Viimane kas või selle poo­ lest, et ta töötas ühtaegu ERM-i direkto­ rina selle kujundamisel uurimisasutuseks ja ülikooli dotsendina tulevaste teadlaste suunamisel. Tagantjärele vaadates häm­ mastab see entusiasm, mis näis valdavat nii õpetajaid kui ka õppijaid — entu­ lubas see esimese õhinaga muretseda Rän­ siasm, mis täna näikse hoopis puuduvat, gale muuseumisse koha. 1. septembrist kuigi alustame mitmeti paremates tingi­ 1926 saigi Rängast ERM-i assistent. Töö­ mustes. Näiteks piisab ehk väikesest loen­ ülesandeks sai esemete liigitamine. Mui­ dist: J. Mark kaitses doktoriväitekirja dugi oli etnograafia osakonna töötajail 1923. a. oma kolmekümne kolmandal elu­ võimalus osaleda loenguil ja seminarides, aastal, A. Saareste a. 1924 kolmekümne mida enamasti peeti muuseumi ruumides. teisel eluaastal, J. Mägiste ja O. Loorits Nii suunduski üliõpilase huvi ainele, mida a. 1928 — esimene kahekümne kaheksan­ ta töökoht eeldas ja vajas. 1927. a. alus­ dal, teine kahekümne kuuendal eluaastal. tas ta kalastuskultuuri uurimist sisevetel, Pole siis ime, et G. Ränk oma mälestustes esialgu Võrtsjärve vesistus, kuid pikka­ kirjutab: «Mägiste loenguid kuulates hak­ mööda nihkus esiplaanile Peipsi. 1931. a. kasin muuseas üsna reaalselt tunnetama valmib G. Rängal magistritöö «Peipsi ka­ oma mahajäämust õpinguis võrreldes ea­ lastusest», mis ilmub trükis 1934. a. (OES-i «Kirjad» II). Ühtlasi edutatakse kaaslastega. Vastse üliõpilasena istusin värske magister rahvateaduse osakonna seal viienda auditooriumi koolipingis vast­ juhataja abiks ja 1934. a. kutsutakse ka se professoriaspirandiga, kes oli minust õppeülesande täitjaks ülikooli. ainult paar aastat vanem. Mis sest, et ta kogenematusest rääkis veel sagedane pabe­ Muude tööde vahel jõudis G. Ränk kir­ risse vaatamine märgete kirjutamisel tahv­ jutada populaarse ülevaate «Vana-Eesti lile, et noorusest kerge punastamine tü- rahvakultuur», mis ilmus sarjas «Elav Tea­ tarlaste-ohtu studentide kahemõtteliste rep­ dus» 1935. a. Ettehaaravalt olgu öeldud, liikide puhul.»1 et see ülevaade avaldati täiendatud kujul G, Ränk õppis ülikoolis aastail 1925— teises trükis Stockholmis 1949. a., soome 1930; järgmisel aastal kaitses ta magistri­ keelde tõlgituna 1955. a. Helsingis (SKS-i kraadi. Doktoriväitluseni jõudis G. Ränk väljaandel) ja 1976. a. inglise keeles 1938. a., kolmekümne kuuendal eluaastal. (USA-s Bloomingtoni ülikooli väljaandel). Kui uskuda tema mälestusi, siis sattus ta Edasi suundub G. Ränga huvi ehitis­ etnograafiasse pooljuhuslikult. Ta oli pea­ tele. 1938. a. kaitseb ta väitekirja «Saare­ aineks valinud eesti keele. Kokkuhoitud maa taluehitised. Etnograafiline uurimus» raha lõppemisel sai ta ajutiseks asendus- I, mis ilmus ka trükist (ÕES-i «Kirjade» õpetajaks Illuka algkooli Võnnu kihelkon­ sarja V köitena). Kui 1938. a. etnograafia nas. I. Manninen palus teda, et ta vabal dotsentuur muudeti professuuriks, oli sel­ ajal tutvuks rahva eluoluga, eriti kalastu­ lele kohale kaks mõeldavat kandidaati: F. sega Ahja jõel ja veesõidukitega. G. Ränk Linnus ja G. Ränk. Et F. Linnus eelistas avastas, et kasutusel olid veel ummispuust 1 G. Ränk, Laiemasse maailma. Stockholm, vened. Kui ta sellest Manninenile teatas, 1988, lk. 40, 106 jääda ERM-i direktoriks, siis sai G. Ränk trükist 1962, ülevaade Eesti mõisahoone­ võistluseta esimeseks eesti etnograafia pro­ test a. 1971 ja kõrtsiehitistest a. 1977. fessoriks. Ent juba mõne aasta pärast tuli Vahepeal teeb G. Ränk teise kõrvale­ Nõukogude okupatsioon ja sõda. Pärast F. põike. 1966. a. ilmub temalt monograafia Linnuse arreteerimist jäi G. Ränk ka «Främ mjölk till ost» («Piimast juustu­ ERM-i juhatajaks. Sellelgi raskel ajal osa­ ni»; Nordiska Museets Handlingar 60). leb G. Ränk ekspeditsioonidel Vadjamaale Uurimuse populaarsusele osutab see, et te­ 1942. ja 1943. aastal. 1944. a. saab pea­ mast avaldati 1987. a. teine trükk, mis mureks muuseumivarade evakueerimine. pole just tavaline. Raamatu kirjandus- Sellega seotud vaevadest annab tema mä­ loend hõlmab 244 nimetust aastaist 1610— lestusteraamat «Laiemasse maailma» hea 1962 ladina, saksa, rootsi, vene, inglise ja pildi. Evakueerimine lõpeb põgenemisega soome keeles. Teoses vaadeldakse rahva­ üle mere. Pole kahtlust, et oma osa põge­ päraseid piimatöötlemisvõtteid ja -produkte. nemises oli ka G. Ränga vangistamisel On huvitav lõdeda, et Põhja-Rootsis peeti NKVD poolt 1941. a. kodusaarel ja lausa viimase ajani normaalseks toiduks hapu­ imekombel hukkamisest pääsemine. piima (rõõsk piim oli ainult väikelapse Prof. S. Erixoni vahendusel sai G. Ränk toit). Hapupiima valmistamist, säilitamist «arhiivitööliseks» Rahvateaduse Instituudis ja sellest tehtavat kohupiima kui juustu 15. dets. 1944. Aastail 1955—1969 on ta lähteainet teos käsitlebki. Stockholmi ülikooli dotsent, pidades küla- Viimasel ajal on G. Ränga huvi pöör­ lisloenguid Oslo ülikoolis (1953) ja Turu dunud üha rohkem rahvausundi, täpsemalt ning Helsingi ülikoolis (1958 ja 1960). rahvapäraste haiguste tõrjevõtete poole. Paguluseski jätkub intensiivne töö. Järje­ Olulisemaks on siin monograafia lapi mü­ panu ilmub monograafiaid. Paraku on toloogias esinevast haigushaldjast Rutost.2 need meil vähe tuntud, eriti teosed, mis Autor vaatleb siin — üpris laial taustal ilmusid ajal, millal stalinism eraldas meid — ohverdatavat hobust kui haiguse (kat­ välisilmast raudse eesriidega. Kodumaal ku) sõidulooma. Tähelepanuväärne on tuntuim on ehk uurimus «Die heilige Hin- see, et laplased, kes ise ju hobust ei pea, terecke im Haushalt der Volker Nordost- selle ohvrilooma ostavad. Eelnevaga haa­ europas und Nordasiens», mis ilmus 1949. kub rootsikeelne lühiuurimus «Linnud kui a. (FFC, nr. 137). Tänu ilmumiskohale haigusevahendajad ja rahvausk». Sellest pääses teos Eestissegi — küll ilmumis­ sarjast seni viimane on artikkel «Patuoinas ajast hiljem, ent ikkagi. Teos hämmastas ja elupuu»3. Siin vaatleb G. Ränk rah­ — ja hämmastab veelgi — materjali ula­ vusvaheliselt tuntud metafooride sisu — tuse ning analüüsi funktsionaalsusega. G. haiguste ülekannet loomadele ja puudele Ränk on neid etnograafe, kes ei piirdu (viimastele lindude vahendusel). küsimusega mis ja kuidas, vaid G. Ränga uurimused on põhiliselt kul­ juurdleb alati ka küsimuse üle miks. tuuriajaloolised. Alati on ta rõhutanud Kõrvalepõikena ilmub G. Rängalt soo­ uuritava objekti funktsionaalsust. Ikka ot­ mekeelne ülevaade «Vatjalaiset», samuti sib ta oma väidetele lisatõestusi naaber- SKS-i väljaandena (a. 1960), mõnes mõt­ leadustest — ajaloost, arheoloogiast, ling­ tes rööbikteos eesti etnograafilisele ülevaa­ vistikast, folkloristikast. Võib vist küll tele. Teos toetub 1942. ja 1943. a. ekspe­ öelda, et rahvateadust, etnograafiat, käsi­ ditsioonidel kogutud materjalile, ent ar­ tab G. Ränk kompleksselt. vestab mõistagi ka varem ilmunud trüki­ Teadustöö kõrval on G. Ränk leidnud seid. Tänu P. Aristele on meil küll hulk aega ja tahtmist kirja panna oma mäles­ vadjalaste vaimset kultuuri käsitlevaid teo­ tused: lapsepõlve käsitlev «Sest ümmargu­ seid, kuid seesugune ülevaade vadja ma­ sest maailmast» (1979) ja «Laiemasse teriaalsest kultuurist puudub. Küllap oleks maailma» (1988). Kodutunne on G. Rän­ asjakohane G. Ränga teos ka eesti keeles gal tugev: lapsepõlvest Saaremaal, kodu­ avaldada. talust, kodukülast ja kihelkonnast on juttu Järgnevad uurimused, mis on pühen­ vaata et pikemalt kui hilisemast eluperioo­ datud ehitistele. Neist mahukaim on kahe­ dist ja eneseteostusest, mis ei läinud ju köiteline ülevaade põhjaeuraasia rahvaste aina õtse ja sirgjooneliselt. Igatahes on elamu ruumijaotussüsteemist (1949— mälestused huviga loetavad ja vähemalt 1951), mis otsekui jätkab 1949. a. ilmunud esimene osa näikse kuuluvat meie mäles- uurimust «püha nurga» kohta. Võrdlev tuskirjanduse klassikasse, vabalt kõrvuta­ uurimus Baltikumi taluhoonetest tuleb tav kas või A. Kitzbergi mälestustega. Lootkem, et meie rahvateaduse toeline 2 G. Ränk, Der mystische Ruto in der grand old man leiab veelgi aega ning saamischen Mythologie. Eine religionsethnolo- tahtmist sekkuda sõna ja sulega meie gische Untersuchung. Stockholm, 1981. 3 Eesti Teaduslik Selts Rootsis. Aastaraa­ ümberkujunevasse teadusse, mat X 1985—1987. Stockholm, 1988, lk. 93—127. Ülo Tedre

107 RAAMATUID

VAIT, IRVITAJA!

Karl Martin Sinijärv. Vari ja viisnurk. Eesti Kostabi $eits. Tartu, 1991. 80 lk.

«.Olen osake tuleviku hymnls / aga tada sõna «postmodernism», kui see roh­ selle hymni tahan / ma ise luua», teatas kest pruukimisest juba läilaks poleks muu­ Karl Martin Sinijärv juba oma esimeses tunud. Ning sama hästi võib see olla süm­ värsikop-us «Kolmring», mis ilmus «Kas­ bolism või ekspressionism. Või kõik kokku. setis '88». Teises kogus, mille pealkirja Kui haletsusväärne on olla kriitik! tagant pole raske aimata süngeid moo- Kindlasti on Karl Martini vabadus non­ lokeid, kordab ta sama mõtet märksa bra- konformistlik hoiak, segu erksast ja nisut vuursemalt: maailm madu marrastab mu põlglikust suhtumisest maailma, vabadus maja J mina kurat kestan yle aja (lk. 51). olla üle. Üleolek saavutatakse tavapärast Ju on kestmine talle tähtis ja seda ei var­ segi lüües. Aga mitte ainult sellega. Karl jata. Julged ja andekad on ennegi iuba elu­ Martin lööb eelkõige espriiga, sarmiga, ajal oma suurust rõhutanud ja endale mõt­ hoogsusega, jõulisusega. See ongi, mis telisi sambaid püstitanud. tema puhul hullutab ja lubab mööda vaa­ Tegelikult on surematuse ambitsioon data boheemliku hingeelu rõhuvalt barokse­ üks väga võimas jõud. mis inimlapsi tegu­ test verbalisatsioonidest. Kohati liigub ta dele sunnib. Ei tee Karl Martingi endale indrekhirvelikes hämarates ja kirglikes illusioone. Seepärast oleks ka arvustajal meeleoludes, kasutades ka vastavat atri­ kohatu hakata kõnelema luuletaja õilsast buutikat ja märksõnu, millest keskseim missioonist, maailmaparandaja pühast au­ on «öö». Võib-olla meeldib mõlemale üks paistest poeedi pea ümber või millestki sel­ ja seesama vein? Indrek Hirvele, on pü­ lesarnasest. Seda enam, et seal pea ümber hendatud ka üks luuletus. Igatahes on hõljuvad hoopis teistsugused huvitavad see ära-atmosfäär kuidagi tuttav — iuba omadused, nagu auahnus, edevus, enese­ «Siuru» ajast — ning mõjub lugejalegi armastus, valitsemistahe ja mis kõik veel. otsekui elustav nektar. Mis postmodernism, Üks tunnusjoon selles reas on siiski väl­ see on puhas romantika: «Õhk lõhnas timatu ja vajab esiletõstmist. See «elemen­ öise kellaaja järgi / — õun. kirsid, toomin­ taarne», mis Karl Martin Sinijärve Jaan gad ja juukselakk, f vist Pretest» (lk. 4П. Tatikast eristab: talent, anne. Andekus on Seesama Pretest sunnib natuke mõt­ läbimurde, triumfi põhieeldus. Küsimus, kui­ teid mõlgutama. Meie muidugi mõistame, das määratleda annet, muutub Karl Mar­ saame aru, noogutame, muigame. Meie tini luule põgusamalgi vaatlusel esmatäht­ teame iu koodi, meie oleme äravalitud. saks. Miks, ei tea. Võib üksnes nentida Tegelikult huvitab mind, mismoodi toi­ tema oskust luua niisuguseid värsse, milles miks Karl Martini vaieldamatult intensiiv­ sisaldub päris suur hulk analüüsivale mõt­ ne luule väljaspool omakultuuri märke, ja tele kättesaamatut arrogantsi. ma arvan, et see huvi on üsna loogiline. «.. . kohiseb maailma vaim kõiksuse tee- Kas kellelegi kusagil mujal läheb korda deh, luuletab Karl Martin Sinijärv ja see teadmine, et «maailmabordellin on eesti / pole põrmugi naeruväärne. Küsimus, kuidas vaid tilluke separee f taltinn on sülje• ületada naeruväärsust, tundub samuti rip­ kauss I tartu — bidee» (lk. 19)? 'Aga puvat iga luuletaia pea kohal. Miks püü­ äkki läheb? takse ühelt iga sõna ja kriinsu ning teist See luule oleks mu meelest veelgi ei hakata iialgi tõsiselt tähele nanema? hõrgem, kui ta oleks väljapeetumalt kos­ Mis mehhanism see on. mis valiku teeb? mopoliitiline. Manifesteerida end kosmo­ On tähelepandav, et Karl Martiniga seo­ poliitilise mänguri ja anarhilise esteedina ses on palju pruugitud sõna «vabadus». võiks olla autori peamine trump. Tallin­ Märkasin, et ka ise olen teda ühenduses na-Tartu vahekordade klaarimine jäägu esikkoguga «vabaks meheks» nimetanud — teistele, Karl Martini pärusmaaks olgu 1989. aastal kassetti sirvides (paraku «Noo­ kaoseingel, Kassandra ia Kristus. ruses», kus seda sorti kiriatükke eriti tähele Tõelise meistrina ühendab luuletaia ei panda). Mis on see Karl Martini vaba­ üleva ia madala, kartmata libedale sat­ dus? Jälle üks raske küsimus. Kuigi vas­ tuda. Mis sest, et vahel_ ei saagi aru, kas tuseid annab siin konstrueerida küll ja tulemuseks on kuplee või sonett — lugeja küll. Ja nad kõik võiksid olla õiged. Sest pannakse harduma nii või teisiti. Võib­ vabadusel on mustmiljon tahku: vabadus olla on Karl Martini luule oma spetsiifi­ tekitada verbaalseid uusmoodustisi. män­ lise vormikeelega interdistsiplinaarne luule? gida keele ootamatute kõladega, olla üht­ Ometi ei pääse keegi kohast ja ajast, aegu küüniline ia romantiline, vihjeline ia kus ollakse sündinud ja looma määratud. tundeline, uljas ia malbe, irooniline ja har­ Aga peale koha ja aja on olemas ka ras, õrn ja paadunud. Maailm tuleb tema mälu, kõige inimliku salakavalaim atri­ juurde tõepoolest nõnda laias spektris. Luu­ buut, lõputute piinade, mässude ja koh- letaja segab selle värve maialt ja jõhkralt. tumõistmiste allikas. Luule sisim tuum Mõistagi võiks Karl Martini puhul kasu­ seisneb paljuski meenutuslikkuses, luule 108 on lugematute meenutuste kokkuvõte. mälu, vähemasti püüab ta hetkel orien­ Aeg-ajalt hirmutab Karl Martinit see koht teeruda Karl Martini eelsele eesti luule­ ja aeg, kuhu ta on sattunud: «peljäten kogemuses, et leida sealt midagi temale masside pilke pingviinlevat jäätist, / yks- lähedast. Ja ennäe, leidiski: kõiksust õhkuvat tuimade mantlite alt» Võim nagu kaoeelne tõukab teele Riia ning Ropka, Raadi. Ons veel mälestusi (lk. 74, «Jeesuse saabumine Tartusse AD vaja? 1990»). Kas igatseb luuletaja midagi Vait, mälu kuratlik batsill, vait, muud? Ta justkui mäletaks, et on olemas irvitajaf midagi paremat, turvalisemat. Võib-olla (Henrik Visnapuu «Tartu oktoober». oli see tema eelmises elus? 1924, kogust «Ränikivi») Aga kriitikul on natuke teistmoodi Kärt Hellerma

KRUUSVALL. KRAKELÜÜR. MINIPLASTIKA. Jaan Kruusvall. Nokturn järve ääres. Jutte ja laaste. Kirjastus «Eesti Raa­ mat», Tallinn, 1991. 124 lk. Need sõnad: pühalik nägemus! Mida on seesama piinatud pilk, kui kõik tema mõtleb keegi selle all, mida mõeldakse? ees laiuv ongi pühalik nägemus, millelt Õtse külastanud kedagi on ju selline asi katte kukkumine, avades tõese juurdepää­ harva, ning me võime kõnelda üksnes, su, vabastaks ta vaevast, ühtaegu siis ka kuidas me keegi seda sõnapaari mõista­ elusolemise vaevast, üksnes siis ongi te­ me. Ja ometi — kas ongi see nõnda vä­ gemist kunstnikuga. Just nii palju kind­ hestele, valituile... lustatud või kindlustamata on kõik see/ Igavene mõistatus — armsama nägu. mis näitab end Kruusvalli raamatutes. Kes tohiks öelda, et ta seda päriselt, täie Raamatust raamatusse. Kohe algusest. objektiivse täpsusega näinud on. Et sil­ Maailm igatsuse piinavas paistuses — mad nii, suu nii jne. Täpselt ja selge't sellega oleks hõlmatud peaaegu kogu lüü­ küll, aga see on üks sootuks teine selgus, riline kunst. Igaühe puhul eraldi võib kü­ seletatuse selgus, pühalikult ülevalgusta­ sida, millisele neist kolmest omadusest on tud maailm, milles avaneb (objektiivsuse keegi lähemal. Igatsuseta puuduks side ja tähenduses) nähtamatugi. See on vaata­ puhtus. Paistuseta puuduks atmosfäär. mine, kus vaataja on vähemalt niisama Piinavuseta puuduks Kruusvall. Siis see! tähtis osaline, niisama suur individuali­ «Nokturn järve ääres» toob uue kinnitu­ teet kui silmitsetav. Nendest kahest moo­ se. dustub nägemus, mitte et viimane saabub Miljöökirjanikuna on Kruusvall niivõrd kusagilt kõrgelt, ilmutab end ja lahkub tugev, et küllap oleksid tema raamatud järgmiseks poolteiseks sajandiks, et saa­ tähelepanuväärsed ka siis, kui nendes ei buda kord hoopis kellegi teise eluaega. liiguks ühtki inimest. Siiski, millised need Ei, see nägemus, tema tuleb jälle, tuleb inimesed on? Peaaegu apaatsed. Olema­ õtse pääsmatult, nõnda et tema peale ta pahuksis ühiskonnaga — ühiskond liht­ võib, nagu öeldakse, volga teha, eeldusel, salt ei puutu neisse. Mitte elu ääremaalt, et ei varitse surm, taud, sõttakutse voi kus ju ka võib olla oma intensiivsus, midagi niisama välist, kõrvalist. Tingimu­ vaid elu raiesmikust. Sellised ei ole sa­ seks jah vaid see üks — kaks osalist. longides avamas oma hingeilmu. Surrak- On midagi jubedatki _ses inimese ab­ segi mitte vanadusest ega haigusest, vaid soluutses, õieti ainsas toelises eraoman­ lihtsalt niisama, alatisest surmaküpsusest. duses, mille üle muudel voli ei ole — Tahta siis veel arenemist, millegi ehita­ tema näivustes. Tema õiguses näha pii­ mist, kui olemine võtab kogu jõu! Ometi ratult, otsekui pimestatult, ja ometi — on kõik, mis nendega sünnib, kuidas nad kui sügavale nähakse nõnda! Ühtpidi on, eksistentsi põhiprobleemidesse puutuv. otsekui ebateaduslikult valesti ja teistpidi «Lüpsja Anu», «Ükskõiksus» on klassika­ nagu laserpilguga, tõkkeid läbistavalt, lised näited. Sotsiaalse biograafiata, mi­ puhtalt, vahedalt. Just nõnda vaadeldakse- nimalistlik käsitlus. Loos «Laiad lagedad gi armsama nägu: ülevalgustatuse pimes­ väljad» ei saa me peategelastest niigi tuses, teadmises oma võimetusest selle palju teada, et oleks autoril lõpetamata näoga päriselt kokku saada kunagi, jäetud intriigi võimalik lõpuni kujutleda. pilguga ulatuda, saavutada, sest niipea Inimene on maksimaalselt kaitsetu, ja sa­ kui vaade tõepoolest tõket enam ei koh­ mas otsekui vaikimisvande andnud: ei taks, kui meile avaneks see palg vabana tunnista, ei küsi abi, kui oigab, siis sis­ kurnavast, piinavast paistusest, siis po­ sepoole. Lähemal looma sõnatusele kui leks armastust enam. Selline oleks usal­ inimlikule vaprusele on see olek. Vaprus dusväärse, puhta nägemise hind: Tõe on ikka sotsiaalne nähe, pingutus, mis hind. Kui palju oleks soovijaid? eeldaks teadjat, hindajat. Aga Kruusval­ lil — keegi ei kuule neid! Ja nagu loo- Kui hingerahu nimel ehk keegi soo- mastki kahtlustad kogu aeg, et ta aru vikski — kannatused on ikkagi head vaid saada võib, et sa teda loomaks pead, nii selle määrani, mida suudab välja kanna­ tunduvad ka Kruusvalli inimesed ette­ tada! —, siis kunstnikul kahjuks ei ole vaatusele manitsevalt targad. Kuigi ei valida. Sellesama kannatuse läbi õieti välguta vaimumõõku nii nagu Mutil, vaid kunst ongi valinud tema. See on luba- kütavad tühjas kooliinternaadis ahju. täht. Kui inimesel terve ilma nägemiseks 109 Inimene oma elusaatusega avaneb lu­ sid, mõtlen neid välja, ja siis ütlen jälle geja silmale nagu udust välja ujuva paa- neist ära. [ j Miks on süžeed mind disoitja siluett, mis kontuurid kaotanud ära tüüdanud? Sest süžee on kunstlik lii­ ümbruses jääb rippuma õhku. Ja kumma­ kumine, mitte iseeneslik, looduslik ole­ line on, et nende udust ilmumises ja ei- mine. Süžee on iseenesest juba nagu min­ kuhugi suundumises on ometigi rohkem gi sotsiaalne tellimus, nii-öelda vastutu­ realiteeti kui olevikus olemises. Seda lek lugeja (ja veel kellegi?) harjumuste­ tänu erilisele kõledusele, mida Kruusvalli le,» kõlab «Autsaideri ülestähendustes» üksildastest vaieldamatult õhkub. Võib­ peaaegu häiritud hääl. Ja siis äkki hoog­ olla üksildusel ongi kõleduse lehk, mida ne ülestunnistus: «Tahaksin üles kirjuta­ harilikult ei tunnistata, kuid mida Kruus­ da selle liikumise, mis on pausis.» valli ausus käsib kujutada? Ja kui ei ole hubasust, siis ei ole ka rahu. Ei ole siin (Võrdlusena: Baturin! Oma vapustava ja praegu viibimist, millegagi kokkukuu­ «Karu südamega». Kas pole ta sellel teel lumist, tervikutunnet. juba kuhugi jõudnud? Vähemalt nii kau­ gele, et_ ta peaaegu kellelegi meelde ei «Mäletamine ja unistamine — see. tule. Voib-olla lõplik, absoluutne meelde- on võib-olla ka tõeline ja ainuke olevik.» tulematus ongi võita nendel, kes siin seisab «Autsaideri ülestähendustes» kord täiuse saavutavad ...) (märkmestik, mis on selle raamatu hõrge­ Eelnev lasebki arvata, et staatika maid tekste). Veel ühe olevikutusevaate Kruusvallil ei ole juhuslik ega vasiuolus saame jutust «Edasi», kus öeldakse, et tema kunstiliste taotlustega. See võib kõik kindlalt selge, mis saanud juba oma­ olla hoopis järkjärguline lähenemine nei­ moodi teadvuse osaks, nakkab omakssaa- le: staatiline ellusuhtumine, mis on mini­ mise hetkest väheke otsekui ununema. malistliku kunsti alus. Raamatu nimiloos Niisiis — omastunu mitte ei ehita ini­ näemegi midagi sellist. Unenäoliste tasan­ mest, vaid käivitab hävingu. Koik, mille­ dite üksühesse lõikumisest ehitatud teos ga pole värskuse sidet, kuhtub olematuks nihutatud olustikuga. Mitte liikumine, mis paratamatult. «See tundmus sai alguse võtab sümbolistliku kujundi oleku, vaid kusagilt kahekümne viiendast eluaastast, kujund, mis tardub liikumatuks. Eboniit- oli sealt pärit. Siis hakkas talle esma­ latiga mustatiivuline naine, kes viib hai­ kordselt paistma, et kõik kordub siin. ge Borkwelli paadiga kuuvalgele järvele. Peale kahekümne viiendat eluaastat ta Nagu Ülevedaja. Isegi kui mehel kodu elas nagu oma elu teistkordselt läbi. Ela- on, on ta kodutu. Isegi kui Eleonorel tü­ mustel, seiklustel polnud enam uudsuse tar on, on ta lastetu. Valdav on suutma­ võlu juures. Imet ei ilmunud enam. Koik tus midagi luua, kellelgi pole sellist ta- oli järsku selge, läbipaistev, polnud ruu­ hetki. See on tulevikutu ilm, iseenesesse mi edasiseks arenemiseks ....» hääbuvad_ inimesed, kes ei jõuagi enda _Midagi päris püsivat elukogemuslikus kanda võtta enamat kui olemise raskust. mõttes ei saagi siis olemas olla — on Kruusvalli juttude atmosfäär on küll vaik- kas nuusutamise-nuhutamise staadium pil­ eluliselt hämar-jahe, kuid aus ja sisemi­ geni rahutusi või siis liisunud omamise selt kooskõlaline ning mõjub selle läbi staadium, teadvuse osaks saamine ehk isegi sõbralikumalt kui, ütleme näiteks, unustamise algus. Elupiin. Maakoore pi­ ilustatud tegelikkus sotsrealismis, kus dev pragunemine seisja taldade all. kunst, olles teadlikult selja pööranud Kruusvalli raamatuid üle silmitsedes ei alandatud, raskele elule, sõna otseses mõt­ leidnud ma mitte üht kübet kulda ei köi­ tes amoraalseks muutus. Niisugune inime­ tel, ei kirjades. Ei inimestelgi, kes täida­ ne, ärapöördunu nagu «Nokturnis», võib vad neid oma killunenud, pidetu eluga. olla igal pool, Hiinas ja Islandil, ühiskon­ Katkenditega elust. Ainult et, jah, kil­ nast sõltub siin vähe. Ja tähtis on, et on lud — kas mitte nemad pole kuldäärte­ puhtalt teostatud, mitte kunstlikult, mit­ ga? te edevalt-provintslikult, nagu sageli ette Portselani, klaasi ja savi töötlemisel tuleb. Et on selle pisimast pisima inimese on olemas eriline morastamise tehnika, kujutamisel, kelle puhul otsekui ene­ mida hästi valdavad Tartu keraamikud: sestmõistetavalt ollakse pilklik, suude­ krakelüür e. kraklee. See saavutatakse tud jääda kargelt puhtaks. Sellega sei­ glasuurkihi ja eseme enda erinevast kok­ sabki Kruusvall kindlalt väljaspool mas­ kutõmbumisest jahtumisel. Teos, mis sikultuuri, kitši, kommertskirjandust. peaks purunema juba pilguga puuduta­ Ja üks asi veel, mis tahtmatult sil­ misel, ja ei purune ometi! Hapruse jõule ma paistab. Nii eikuhugi kuuluvad oleks sellega kui kaks joont alla tõmma­ nagu Kruusvalli tegelased on — ru­ tud. Tartu keraamikute kõrvale tuleks meenlased tekkidega Soome saatkonna kirjutada ka üks Tallinna kirjanik. eesl —, autor oskab end siiski mitte pea­ Sellises tehnikas töötamise juures sü- le suruda nende elu korraldama. Ei žee loomisest muidugi palju rääkida ei juhi, ei õpeta, jätab valikuvabaduse. Mis­ ole. Tahetaks ehk suuta küll, oskus, mis moodi ta seda suudab? end hästi kätte ei anna, kiusab ju: «Te­ gelen sellega, et lükkan kõrvale süžee- Asta Põldmäe

110 KURVASTAVAID VAJAKAJÄÄMISI ÜLDPILDIS

Ants Järv. Väliseestlaste teater ja draam . Tartu Ülikool, Tartu, 1991. 200 lk.

Alustan ausa ülestunnistusega. Ma ei lustub näiteks Karin Saarseni loomingu saa nimelt jagada Evald Kampuse ret­ vaatlus Rootsi ja Austraalia alaosadesse sensioonis «Rõõmustav raamat» avalda­ (lk. 29 ja 80—81). tud seisukohta, et Ants Järve ülevaate­ Iga paikkonnaga seotult tutvustab teose «ilmumisest järeldub vajadus anda A. Järv esmalt eestlaste asustust vaa- see kibekähku välja) suures tiraažis» deldavail aladel. See iseenesest huvitav («Postimees» 27. III 1991, nr. 72). Tõe­ teave aga kaldub ositi liigsetesse detaili­ poolest, trükiarv on praegu vaid 500. Ent desse. A. Järv üritab ka (käsitlusainet ar­ lubatagu enne, kui ülevaadet kibekäh- vestades ehk ülemäära püüdlikult) igal k u massitiraažis — ning miks mitte siis konkreetsel juhul dateerida eestlaste ka juba illustreeritult — uueste välja asustuse algust ning on seejuures sunni­ andma hakatakse, esitada alljärgnevas tud esitama tõdemusi nagu «Saksamaal arvamusi ilmunud raamatu kohta, milles on läbi aegade, vist juba 13. sajandist võib paraku hoomata teatavaid kiirusta­ alates elanud eestlasi» (lk. 6), «Eestimaa­ mise märke. Seejuures ei taha ma mingil laste minekuid ja asumist Rootsi võiks moel alahinnata A. Järve suurt tööd ma­ jälgida küllap sajandite ta­ huka allikmaterjali läbitöötamisel ega ka ha » (lk. 22) või «Eestlaste Ameeri­ vaidlustada jätkuva intensiivse materjali- kasse jõudmine on kauge ajaloo kogumise vajadust. Raskustele, millega hämaruse peidus....» (lk. 125; väliseesti teatri ja draamakirjanduse uuri­ siinsed sõrendused — P. K-). Värvikaim ja kokku põrkab, osutab A. Järv sisseju­ taustatutvustus on Austraalia alapeatükis hatuses. Sealsamas avaldab ta oma üle­ (lk. 65—66), kust võib järjepanu lugeda vaateteose suunitluse — hõlmata kaht Tallinnast pärit sepa Karl Botsmani, saar­ omavahel tihedalt seotud valdkonda. See­ lase Karl Kauperi ning Võrumaa puutöö- ga peaks käsitlus olema ühtaegu nii teat­ mehe Jaan Kannuluige sellele mandrile ri- kui ka kirjanduslooline. Olgu öeldud, maabumise daatumeid. Edasi saame Jeäda et siinkirjutaja tähelepanu keskendub «seiklejavaimuga energilise maamõõtja» rohkem viimasele tahule. Jakob Lukatsi ettevõtmistest ja Võru­ maalt pärit vendade Nortotsite rajatud Käsitletava ainevaldkonna puhul kanafarmist... Taustinformatsioonina komplitseerib uurija-kirjutaja tööd nii aja­ peaks ilmselt käsitama ka teavet Thirl- line kui ka ruumiline distantseeritus vaat­ mere'i puhkekodu rajamise kohta, aga lusobjektist. Toetumine sekundaarallikaile seost lause «1987. a. oli juba 21 maja (retsensioonid, mälestused, kavalehed, kir­ ning oma meditsiinikeskus, milles pii­ javahetused) on seega vältimatu. Ometi savalt voodikohti» (lk. 66; siinne kummitab seejuures oht sattuda neist sõrendus — P. K-) ning väliseesti teatri liigsõltuvusse. Pean esmajoones silmas ja näitekirjanduse arengu vahel on para­ hinnangulist aspekti. A. Järv ise möönab ku raske tabada. (eneseõigustuslikult?), et üldistav analüüs jääb tulevikku (lk. 5). Kasutada olnud Asukohamaades tegutsenud või tegut­ materjalist tingitud teatav deskriptüvsus sevaid teatreid tutvustade_s peatub A. ning kompilatiivsus on praegu ilmselt pa­ Järv põhjalikumalt või pogusamalt ka ratamatu. Siiski oodanuks — kui raamat mitmete sealsete teatriinimeste tegevusel juba kord trükis avaldati — ka tänases (L. Römmer, A. Lepp-Kaasik, S. Pinna, päevas üldistavamale tasandile tõusmist. T. Viires-Haamer, R. Andre, K. Soodor, Aga nähtavasti ei ole autor enesele het­ R. Reinik, R. Lipp, L. Vohu-Vikstein, kel seadnudki kõrgemat eesmärki kui tõe­ A. Vabamäe, E. Loo, K- Taniloo, I. Miki­ poolest kokku seada rohkeid fakte regist­ ver, U. Kärner, L. Pakri). Siingi on ka­ reeriv mosaiik. Selles mahukas materjali- sutada olnud allikmaterjali vähesusest voi kogus võib ainet mittetundval lugejal siis mahukusest-põhjalikkusest tingitud tea­ olla paiguti raskusi orienteerumisega. tav ebaproportsionaalsus eri maade üld­ Sääraseid võhikuid on aga lugejaskonnas pildi, näitetruppide ja teatriinimeste tege­ tõenäoliselt küllalt palju. Et teos on mõel­ vuse valgustamisel. Torkab silma, et Root­ dud ka õppematerjaliks tudengitele, nagu sist ning Ameerika mandrilt on A. Järve loeme sissejuhatusest, johtub sellestki käsutuses olnud loovisikute kohta rohkem eesmärgiseadest loogilise struktuuri, üldis­ teavet, Austraalia alaosa jääb selles mõt­ tava informatsiooni ja faktitäpsuse, samu­ tes umbisikulisemaks. Rootsis ja Kanadas ti keelelise ladususe nõue. tegutsenud Rein Andrele näiteks on siin­ Väliseesti teatrit vaatleb A. Järv asu­ kirjutaja arvates osutatud — üldtausta kohamaade kaupa (Saksamaa, Inglismaa, silmas pidades — liialt tähelepanu. Põh­ Rootsi, Austraalia, Kanada, Ameerika juseks on ilmselt R. Andre sulest pärinev, Ühendriigid, Ladina-Ameerika). Järgneb rohket kaasaegset ainet sisaldav, aga leheküljeline ülevaade eesti filmist pagu­ samuti rohket ilmumisjärgset poleemikat luses. Teose lõpetavad kokkuvõte, auto­ tekitanud mälestusteos «Süda rambitu- rite ja nende teoste loend, lühendid ning les» (Lund, 1981). Neile raamatu ümber viited ja kommentaarid. Raamatu kompo­ kerkinud kriitikakeeristelegi on A. Järv sitsioonis järgitav geograafiline print­ enam trükiruumi kulutanud kui asi väärt siip näib end teatrilooliselt küll õigusta­ (lk. 95—96). Selle asemel võinuks ta hoo­ vat, ent näitekirjanduse ja üksikautorite pis teisi paguluses ilmunud teatriloolisi käsitluse puhul mõjub kunstlikult. Nii kil- memuaare (autoreiks V. Mettus, L. Rei-

111 man jt.) kas või nimetada ja lühidalt tut­ «Maskeraad» jt., lisaks veel f. Haameri vustada. On ju see samuti osa eesti teat­ dramatiseeringud H. D. Rosenstrauchi riloost. Kahjuks on üht väljaspool Eesti­ teostest). Seesugune valikuprintsiip on maad tegetsenud omanäolist teatrimeest aga siiski küsitav. Nn. sahtlikäsikirju Aario Alfred Maristit peetud vaid paari leidub tõenäoliselt ka prosaistidel ning trükirea vääriliseks, needki üsna mehaanili­ luuletajail, vaevalt aga nende raamatu- selt Asta Willmanni loomingu käsituse pidajalik arvelevõtt ja üleslugemine ühte vahele lükitud (lk. 156). Seda kummalisem ülevaateteosesse peab mahtuma. Kui, siis tundub kohati lugeda kõmulist maiku tea­ võiks see kajastuda pigem kirjanikump- vet ä la «Pole huvituseta seegi teade, et nograafiates. Lisaks jääb ülevaate autor Kanadas teatrikooli ettevalmistuse saanud Vaike Rehtlane, kes abielus jaapanlase eelmainitud põhimõtet järgides paratama­ Hasegawa'ga, on Jaapanis tähelepanu tult poolele teele. Nii võib siinkirjuta­ äratanud suure sarnasuse tõttu Marilyn jale teada olevail andmeil lisada K. Saar- Monroe'ga » (lk. 101). Või: «Mitme­ seni kaks käsikirjalist näidendit, mida tel New Yorgi lavadel esinenud Vera A. Järv ei maini. Analoogilisi juhtumeid Allik on kontrollimata andmetel mängi­ leidub aga kindlasti veelgi. Samuti on nud kümnekonnas New Yorgis vändatud kõigi käsikirjade registreerimisel suurem filmis, ka koos Sophia Loreni, Dustin võimalus takerduda oletustesse, nagu see Hoffmani ja Woody Alleniga» (lk. 144). ilmneb K. Eerme näidendi puhul, mis on Kui andmed on kontrollimata, siis seda A. Järvf sõnutsi «ilmselt samuti palju­ enam võiks seesuguste minimaalse või sõnaline konversatsioonitükk» (lk. 29; kaheldava infoväärtusega tõdemuste esi­ sijnne sõrendus — P. K-). Katsetuste tamisest hoopis loobuda kõrval vahendab A. Järv ka kirjanike ideid-karatsusi — seda H. Visnapuust B. Paguluses tegutsevaist teatri- ja draa- Kangroni — ning üksikteoste loomeloolisi mauurijaist kerkib vaieldamatult esile finesse (B. Kangro näidendite genees). Mardi Valgemäe, kelle arvukaile kirjutis­ Ometi jääb mulje, nagu oleks kõik nime­ tele võib Eestiski arvestataval määral toe­ tatu omal moel mõeldud korvama mo- tuda, nagu möönab ka A. Järv. Lehekül­ mendikäsitluse paratamatuid lünki. Mater­ gedel 157—160 kõneldakse M. Valgemäe jali fragmentaarsus tingib eelnimetatud teadlastegevusest, kusjuures tema raama­ printsiipi järgides aga ka ülevaateteose tust «Ikka teatrist mõteldes» on pike­ fragmentaarsuse. Rangem valik oleks ta­ maks refereerimiseks valitud artikkel ganud raamatu suurema kompaktsuse ja P.-E. Rummo «Tuhkatriinumängu» lavas- parema üldistusvõimaluse. tamisloo kohta New Yorgis. Ei tahaks konkreetset valikut põhimõtteliselt küsi­ Mõningat hämmingut tekitab dramati­ märgi alla seada, kuna pakutav teave on seeringute, libretode, põimikute ja sega- eesti kultuuriloo seisukohalt kahtlemata eeskavade lülitamine loendisse võrdväär­ huvitav. Samuti pole A. Järve «süü», et seina näidenditega. See, E. Vellneralt lae­ ajaleht «Reede» jõudis nimetatud artikli natud printsiip (vt. teatmeteost «Välis- tervikuna siinsete lugejateni tuua («Ree­ Eesti draamakirjandus 1944—1984», To­ de» 28. IX, 5. ja 12. X 1990, nr. 39—41). ronto, 1984) õigustab end küll teatriloo­ Küll aga tekib küsimus, miks on niivõrd lises, pagulasteatrite repertuaari konteks­ mitmekülgse teadlasisiku töö puhul piir­ tis, ent A. Järvelt oodanuks siis ka asja­ dutud kõigest ühe kirjutise kahe ja kohast pohjendust-täpsustust. Näitekirjan­ poole leheküljelise refereeringuga? Taas duse (dramaatika) kui ilukirjanduse ühe oleks oodanud veidigi üldistavamat lähe- pohiliigi piire silmas pidades tekivad aga nemisnurka. küsitavused. (Ühemõttelist terminit näite• kirjandus oleks autor, muide, võinud eelis­ A. Järve raamatu vooruseks tuleb pi­ tada mitmetähenduslikule draamale ka dada pagulasteatrite repertuaaritutvustusi oma ülevaateteose pealkirjas.) Kui A. nii alapeatükkides kui ka kokkuvõttes. Järv on draamakirjanduse hulka arvanud Teatrite mängukavades on ettearvatult dialooge sisaldava A. Willmanni romaa­ ülekaalus olnud eesti kirjanike looming, klassika kõrval ka paguluses kirjutatud ni «Hundisõidul» (Lund, 1975) — E. näidendid. Näitekirjandusega seoses võib Vellneri järgi on autoril sellest valminud tõstatada küsimuse valikukriteeriumist ka draamavariant, A. Järv räägib aga ro­ käsitlusobjektide ringi kindlaksmäärami­ maanist, kasutades seejuures pagulaskrii- sel. Tegemist on ju valdavalt käsikirja­ tikast pärit määratlust «romaan-näidend» lise materjaliga. Enamasti on draamakir­ —, siis sama loogika alusel kuuluks draa- janduse uurijad trükkimata näidendite pu­ maülevaatesse ju ka näiteks Aarand Roo­ hul lähtunud lavastamise faktist. A. Järv si «Tallermaa» (Stockholm, 1968), mille on oma ülevaates vaatlusalust valdkonda struktuuris on dialoog samuti olulisel tublisti laiendanud, hõlmates ka lavasta­ kohal. Siinkirjutaja arvates jäägu mõle­ mata käsikirjalisi (sealhulgas võistlustel mad teosed siiski proosakirjandusse. Sa­ auhinnatud) näidendeid, samuti neid teo­ muti tahan vastu vaielda A. Järve arva­ seid, mille lavale jõudmise kohta tal and­ musele, et «teatud mõttes võiks ja õigu­ med puuduvad (nende hulgas näiteks К poolest tuleks näitemängude hulka lugeda Eerme «Mu isamaa on minu arm», G. Hel­ veel algkooliõpilaste õppe- ja harjutus- bemäe ja E. Laidsaare ingliskeelsed näi­ raamatute dialoogtekste» (lk. 41). Dialoo­ dendid, R. Kolgi «Rittmeistri kirjad», mit­ giline tekst ei ole iseenesest siiski veel meid teoseid L. Kooritsalt, kõik I. Lees- näitekirjandus. Ja lastenäidendid võiksid mendi ja A. yardi näidendid, A. Sepa hoopis lastekirjanduse valdkonda jääda. «Kummaline võõras tuli orgu», A. Vesilo Teisalgi on A. Järv näitekirjanduse raa­ messe hõlmanud «mängutükke, dialoog- 112 tekste jm.» (lk. 166). Tema seisukoht näi­ vähemalt A. Järve sõnastuses nõnda mõ­ tekirjanduse žanripiiride küsimuses on juvatele välistele detailidele-seikadele: seega vägagi avar ja tolerantne. Teise «Korraks tuuakse lavale veel oma tege­ valdkonna — teatri — puhul on A. Järv likku ema otsiv 45-aastane insener» (ja raamide seadmisel^ seevastu tunduvalt ei ühtegi selgitavat kommentaari, lk. 33; rangem: «Uusima põlvkonna teatraliseeri­ A. Lepp-Kaasiku «Oleme ju ainult inime­ tud mängud (etendused, kabareed jm.) sed»), või: «Selles lavaloos koputab eksiil­ väärivad tähelepanu, kuid jäävad siiski valitsuse valimiskampaania ajal konserva­ väljaspoole teatrit selle klassikalisemas tiiv kepiga liberaali kulmu pihta, lõpuks tähenduses» (lk. 41). Näib aga, et üks mehed aga lepivad „ ..» (lk. 36; A. Moo­ pagulasteatri perspektiive on nimelt kam­ ri «Vana kell»). Mõnikord on teosesisesed merlikes või eksperimentaalseis vormides rohud paigast nihkunud. Nii väidab A. (luule-, kirjandus-, tuba-, kohvikteater; Järv K Eerme näidendi «Kuid kõik läks noorema generatsiooni kirjaniku-lavastaja teisiti» sisututvustuses: «Ei puudu ka tu­ E. Maripuu looming). See suund väärib rist Eestist, kes tahab «ära hüpata»» seega niisama palju tähelepanu kui klas­ (lk. 29). Et tegemist on teose põhikonf­ sikaline. likti ning intriigi arenduse seisukohalt Ka A. Järve pagulasdraama käsitluse­ olulise tegelasega, kes küll lavale jõuab le on pitseri vajutanud (valdavalt käsi­ alles näidendi lõpus, seda eeltsiteeritust kirjalise) materjali kättesaadavus. Raama­ välja ei loe. tut lugedes on üpris lihtne arvata, milli­ Aktsendid on pisut paigast ära veel seid näidendeid autoril on olnud võima­ näiteks B. Kangro «Linnuaedade» puhul lik lugeda, milliste puhul on ta aga pida­ (lk. 58). Arusaamatusi sugeneb ka eba­ nud piirduma pagulaskriitika seisukohta­ täpsusest. B. Kangro «Hundi» sisututvus- de edastamisega (refereeringud, tsitaa­ tust alustatakse I vaatuse sündmustiku did). Tuleb ette sedagi, et alustades näi­ väga detailse kirjeldamisega, II ja III dendi vaatlust, keskendutakse tegelikult vaatusest aga __ libisetakse põgusalt üle. hoopis lavastuse kirjeldamisele või ret­ Kui alguses kõneldakse Aheru talu vana- septsioonile, mispuhul näidendi ja lavas­ ja noorperemehest, siis hiljem on jutt liht­ tuse kui siiski kahe erineva nähtuse käsit­ salt Aheru peremehest, ning lugejale, kes lused segunevad (seda võib märgata näi­ pole näidendiga tuttav, jääb selgusetuks teks seoses A. Mägi, E. Maripuu ja A. lause: «Julgust riskida ja otsustavust Willmanniga). ilmutab Aheru peremees, kes raiub rehe- Eelöeldu võib olla tingitud A. Järve seina avause ning läheb koos Heboga» küllaltki läbinähtavast ning mõneti mõis­ (lk. 58). Võiks küsida: kumb peremees tetavast soovist edastada tema käsutuses ja kuhu ta läheb? olevat mahukat informatsiooni võimalikult Mõni loik aga on lihtsalt arusaamatult maksimaalselt. Lugejale võib see aga sõnastatud, nagu näiteks Paal Jürliku mõjuda paiguti koormavalt. näidendi «Põrgu» tutvustust lõpetav: Rohkesti kasutab A. Järv oma draama- «Tüki lõpus ei loo optimismi E. Ennolt lae­ käsitluses ümberjutustamist, 'mis mõjub natud stroof kullase lõngana ujuvast ööst, tänases päevas, tõtt öelda, anakronistli­ kus oma pooled on kuldmõtetel ja onne- kult. Põhimõtet iseenesest võib õigustada õndsusel, nii et võiks otsastki alata, mida asjaoluga, et eksiilis kirjutatud näidendid kassi võidurõõmus «Miau!» finaalis näik­ on siinsele lugejale tundmatud ning vaja- se kinnitavatki, kuid aeg on teinud oma vadki tutvustamist. Ometi kardan, et töö» (lk. 46)?! Kardan, et tudengeil on praegusel kujul jätavad A. Järve ümber­ seesuguste ümberjutustuste põhjal üsna jutustused mitme teose olemusliku külje vaevarikas õppematerjali omandada. lugeja jaoks siiski tabamatuks. Problee­ Nagu esitatud näidetest nähtub, tugi­ mistiku asemel pelga story või tegelaste neb A. Järve ümberjutustus tihti autori­ loetelu edastamine peaks kuuluma kirjan­ kõne, sealhulgas tegelaskõne ja remark- dusteaduse üleeilsesse päeva. Eriti manne­ teksti refereeringuile. Seesugusest võttest tult ja teoseid isegi vaesestavalt mõjuvad aga sünnib sageli ebaloomulikke, isegi sümbolistlike või allegooriliste näidendite koomilisi stiilinihkeid, kuna moni tegelas­ sisututvustused, näiteks B. Kangro «Üle kõnes leiduv kujund rebitakse nõnda oma jõe» (lk. 56) ja «Kohtumine vanas ma­ loomulikust kontekstist välja: «K Men­ jas» (lk. 62—63), H. Nou «Põgenejad» ning paneb ameti maha, sest ei lubanud (lk. 45—46; «Kui esimese pildi lõpul pea­ end loogapuuks painutada» (lk. 122; I. tegelane, autori poolt keskpäraseks nime­ Külveti «Menning»), «Lainelt kuuleb Edu- tatud keskealine Toomas leiab, et supp rind, et siin pole enam aknaraiujaid välis- on soolane, siis näidendi lõpul kuulutab valguse saamiseks» (lk. 114; I. Külveti ta, et supp on soolalt täiestiparas. Muu­ «Lamp ei tohi kustuda»), «Linda on val­ tused seega toimusid, kuid põhiline märk­ mis minema kodumaale koos oma isaga, sõna jäi püsima», lk. 46) või I. Külveti kes aga soovitab tal jääda, sest tema­ «Suletud aken» (lk. 119—120). Ümberju­ sugusel poleks seal võimalust vabalt len­ tustustes tuleb kohati ette lihtsustamist. nata» (lk. 117; I. Külveti «Sild üle mere» Nii näiteks on A. Järv I. Külveti «Suletud — tegemist on I. Külveti draamaloomin­ akna» puhul ühemõõtmeliselt lähenenud gus sagedase vaba linnu metafooriga, Hoovineitsi kujule (selle tegelaskuju mit­ millele A. Järv aga ei osuta). metähenduslikkuse kohta vt.: L. Epner, Ilmar Külveti näidendite poeetikast. «Keei Kergekaaluliste ja üsna sisutühjade ko­ ja Kirjandus» 1990, nr. 11, lk. 677). Va­ möödiate pikki sisurefereeringuid (näit. hel keskendutakse üsna ebaolulistele või A. Pääro looming, lk. 146—147) julgen pidada tarbetuks. Tekib küsimus, kas kä-

8 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1992. 113 sitluse valikukriteeriumiks peab ikkagi nii ga, kuigi oma unistustes oleksid nemadki valdavalt olema näidendi (käsikirja) kät­ jaanipäevaks kojuminejad ja siis juba tesaadavus ülevaate kirjutajale. Vöi peak­ koos oma kohvriga, mille sees paremad sid käsitluse proportsioone tasakaalusta­ aastad ja positiivsed arvustused, ilma ma siiski esteetilised väärtushinnangud? milleta keegi ei uskuvat, et temagi mida­ Pagulasteatri ja -draamakirjanduse gi on teinud või ikkagi keegi olnud» uurija sõltuvus hajusast allikmaterjalist (lk. 106—107; S. Ekbaumi «Suitsupääsu­ tingib ühe A. Järve käsitlusele iseloomu­ ke»). Ühtlasi sobib see illustreerima liku joonena eksiilis ilmunud teatriarvus- autori keele teist omapärast joont —• üli­ tuste stiili kohatise, ilmselt kirjutaja enese pikki lauseid. Nende najal võiksid filo- jaoks teadvustamata ülevõtmise. Seegi loogiatudengid edukalt lauseanalüüsi har­ põhjustab tervikpildis stiilinihkeid ja ek­ jutada, näiteks: «Arutlema ärgitavana on lektilisust. Tsitaatide puhul võib asjasse A. Willmanni «Jumalate mõistatus» välis­ veel leebemalt ja vahel muigelsui suhtu­ eestlaste draamakirjanduses arvestatava da. Siiski peegeldab valik alati ka valijat. kohaga teos ja vääriks lavastust kutseli­ Siinkirjutajale jäi nii mõnigi kord valiku ses teatris, sellele vaatamata et autor on alus ähmaselt mõistetavaks. Kui eesmär­ andnud päris oma töötluse Haemoni giks oli eksiilkriitika stiilinäidete esitami­ (printsist on saanud totakas poisike) ja ne, langeksid küsimärgid ära. Ometi ei Teiresiase (intrigeeriv silmakirjatseja) ka­ loo A. Järve tekst muljet sellekohasest si­ rakteritele ning Kreoni-Antigone konflikti hiteadlikust kavatsusest. Tabasin aga ka nihutanud Teiresiase-Antigone vastanda­ varjatud laene (sealhulgas kujundi- misele, mis tähtsustab võitlust trooni pä­ laene) nii pagulaskriitikast kui teistestki rast, et lähteainese traagiline läheb A. sekundaarallikatest. Olgu konkreetseks Willmanni näidendi lõpuosas üle melo- näiteks lause tagasivaatest B. Kangro dramaatiliseks ja et lavaliselt domineerib dramaturgitööle «Vanemuises» 1943. a.: teises pooles pinge ja dramaatika asemel «Pelgad katsekakud olid teatri poolt B. filosofeeriv arutlus» (lk. 155). Tõrkeid te­ Kangrole tutvumiseks antud Alide Erteli kitavad sellised sõnastused nagu «1977.a. kanade lugu ja Karl Kalkuni «Hun­ oli B. Kangro veel kutselist teatrit nägev» did»» (lk. 55). Viimase kohta loeme B. (lk. 64), «näidend on oma esietenduse Kangro raamatust «Arbujate kaasaeg»: saanud» (lk. 84), «hakkas rajama «Esto­ «Kuhu see katsekakk Elleri käest sattus, nias» unistuseks jäänud lavastajaposit- ei ole aimu» (lk. 197). Aga ka «Alide siooni» (lk. 91), «K Jungholz teeb ene- Erteli kanade lugu» vajanuks lugejate seõigustuslikke otsustusi ning ilmneb jaoks lahtiseletamist voi vähemalt viidet tema vastandumine K Menningule» (lk. B. Kangro raamatule. 122), samuti kõnekeelsete sõnade ja väl­ Teatavaiks toorlaenudeks tuleks pida­ jendite kasutamine nagu «kes.... vaid da ka mõningaid A. Järve poolt termini­ oma rida ajavad» (lk. 21), «pipardatud tena kasutatavaid määratlusi. Juba raa­ tekst» (lk. 51), «Rinne aga jahvatab oma» matu avaleheküljel leidub sõnaühend (lk. 57), «nende arvates kindlasti komud» «täiseestikeelne lavastus» (lk. 3), millele (lk. 109), «pannakse.... pidu püsti» (lk. hiljem, Austraalia alaosas sekundeerivad 140). See kõik loob raamatus stilistilist «täisnäidend» (lk. 67) ning otsese tsi­ eklektilisust ega mõju hästi. Leidub ka taadina «täisprogramm» (lk. 75). Määrat­ koomiliselt kõlavat sõnastust nagu «kui luse «täisnäidend» leidsingi L. Treti kir­ paljud.... paatidega üle Läänemere hii­ jutisest «Eesti näitekirjanikud Austraa­ lisid» (lk. 22), «R. Lipp pööras tähele­ lias» (teoses «30 aastat eesti teatrit Ade­ panu massistseenidele, nii et_ A. Qailit laides». Adelaide, 1980, lk. 90). A. Mägi peaaegu kadus» (lk. 101), «Lõpumängus, on oma lavaloomingu enesekriitiliselt titu­ kus prints Draakoni peaga väljastpoolt leerinud ««mängutükkideks», materjaliks lahtilöödud aknast sisse ronib ....» (lk. näitlejatele» (lk. 47). A. Järv haarab neist 120). määratlustest kinni ning kasutab neid mitmel pool termini funktsioonis. (lk. 50, Pagulaskriitika seisukohtadele toetumi­ 51, 52, 166). Sisulist põhjendust sellele ei sest sünnib ka mitmeid paradokse. A. oska näha. Samuti kahtlen, kas V. Õuna Lepp-Kaasiku näidendit «Lahutus» nime­ kahe tegelasega näidendit «Teisel pool tatakse esmalt «mõneti ibsenlikuks» (lk. tõusu» on põhjust nimetada vaid «dia­ 32; tegemist on viitamata laenuga kriitik loogiks» (lk. 29); autori enese žanri- H. Ellerilt), seejärel aga tõdetakse, et määratlus on «draama kolmes dialoogis». ««Lahutus» on paiguti särtsaka dialoogi­ ga elust nähtud lugu, kuid jääb drama­ On põhjust peatuda raamatu keelelisel turgiliselt kõhnaks, konfliktid lava jaoks küljel ka üldisemalt. See tekitab, ausalt nõrkadeks, enam on (käibe) tõdede üles­ öeldes, rahulolematust. Terminoloogiliste ütlemist» (lk. 33). Mil moel on siis põh­ küsitavuste kõrval riivab silma näiteks jendatav esialgne hinnang «ibsenlik», tihti kasutatav (taas eksiilkriitikast pärit) selle kohta A. Järv omapoolseid selgitusi verb mängima — «rahuaegses Eestis ei esita. Analoogiline näide leidub A. Ve­ mängiv külakomöödia» (lk. 78), ««Valit­ silo loomingu käsitluses, kus näidendit sejad» mängib globaalsel tasandil» (lk. «Mudane põhi» nimetatakse algul «psüh­ 123), ««Dos Grandes» .... mängib orien­ holoogiliseks draamaks», samas lõigus teeruvalt a. 1914—1934» (lk. 142). Väga veidi allpool võib aga lugeda sama teo­ produktiivne A. Järve keelekasutuses on se kohta, et see «jandina ei küüni.... liide -kl (-gi): «Vanadegi hulgas on neid nõudlikuma kriitikani» (lk. 80). Ons siin (närtsinud eas näitlejatar Edith), kes le­ tegemist pagulaskriitika hinnanguga või pivad asukohamaa poolt antava pensioni­ A. Järve enese seisukohaga, jääb selguse- 114 tuks. Psühholoogiline draama ja jant soliidselt lavastas» (lk. 36), «kenasti kul­ peaksid teineteist välistavad žanrinähtused genud mängus» (lk. 161), «huvitavalt olema. kirjutatud teoses» (lk. 153) jäävad neut­ A. Järve tsitaatide- ja refereeringute- raalselt mittemidagiütlevaks. rohkes teoses leidub kahjuks ka sisulisi A. Järve tekstist kumab läbi ka teatav möödalaskmisi. Näiteks vahendab ta M memuaarlikkus, kui nii võiks väljenduda Valgemäe artiklit «Shakespeare Seedri- (ta on toetunud mälestusteostele ja oma orul»: «Lavastuses oli teksti paljuski kär­ kirjavahetusele üle kümne isikuga). Sis­ bitud Fortinbrase osas, puudus Hamleti sejuhatuses tõdeb A. Järv, et pagulastea­ monoloog «Milline teos on inimene», ära tes «on jõudmas paratamatuse piirile» (lk. oli jäetud Norra printsi roll jm » (lk 5), mis ei takista tal küll raamatut soo­ 100). Kõigepealt lubatagu meelde tuleta­ tuks optimistlikumates toonides lõpeta­ da, et Fortinbras oligi Norra prints. Kui­ mast (lk. 169). Tegelikkuses näitetruppide das saab ärajäetud rolli teksti kärpida, arv siiski üha kahaneb ja mälestuslikud jääb mõistatuseks. M. Valgemäe artiklist noodid on mainitud valdkonna käsitlemi­ — see on ilmunud ka tema raamatus sel mõistetavad ning paratamatud. Mäles­ «Ikka teatrist mõteldes» — ei loe küll kui­ tused on muidugi subjektiivsed ja nende dagi välja tõsiasja, et see roll oleks ära usaldusväärsuse kohale jääb ikka rippuma jäetud. Küll aga nähtub, et seda oli kär­ mõtteline küsimärk. Nii mõnigi esitatud bitud — asjaolu, mis M. Valgemäe sõnul memuaarikatke või detail teenib pigem «jättis publiku ettevalmistamata For­ emotsionaalse fooni loomise huve, ilma et tinbrase viimase etteaste ja seega ühtlasi neil oleks usaldatavat infoväärtust. Näi­ näidendi lopu jaoks » (vt. M. Valge­ teks «Mikumärdi» vastuvõtuga seoses tsi­ mäe, Ikka teatrist mõteldes. Stockholm, teeritu: «Helmi Mäelo paarikümneaastaste- 1990, lk. 112). Siinkirjutajal, mis parata, le tütretütardele jäi kodumaa maaelu kadus usaldus aga ka A. Järve ülejäänud müsteeriumiks, miljöö ja inimesed väga refereeringute suhtes. võõrasteks ning nad naeratanud naljade Vaidlustaksin ka eksiilperioodikast päri­ üle, vaid vanematega kaasa» (lk. 32). nevate mõningate lausa halvustavate hin­ nangute sõnasõnalise edastamise. Olen kau­ A. Järve raamatu vooruseks on võima­ gel kõige paguluses loodu kunstilise ta­ lik pidada seda, et paljud otsad on jäetud seme ülehindamisest. Ent selliste nendin- tuleviku tarbeks ahvatlevalt lahti. Sellele gute vahendamine nagu «pidas jaburaks vihjab autor ise näiteks A. Adsoni (lk. jahvatuseks» (lk. 14), või tõdemus, et A. 44)', R. Andre (lk. 97) ja A. Willmanni Gailiti «Toomas Nipernaadit» on pagulus­ puhul (lk. 157). aastate alguses peetud «koguni sopakir­ Uurija suhtumist materjalisse peegel­ janduseks» (lk. 7; sealjuures jääb täp­ dab ka mitmete A. Järve väidete oletus- sustamata,_kes ja kus sellise seisukohaga likkus. Näiteks on A. Tederi näidend esines), voi «igav ja maotu jant» (lk. «Eestlased omavahel» A. Järve sõnul 39) ei mõju teaduslikkusele pretendeeri­ «ilmselt pagulaste elu-olu käsitlev ko­ vas tekstis kuigi hästi. Küll tekib nii mõ­ möödia» (lk. 38); B. Kangro kohta arva­ nigi kord küsimus: kui vaadeldav näidend takse, et tema näidendite ideed on «vist või muu teos on kunstiliselt nii küündi­ küll kõik sündinud kuidagi äkki» matu, et see põhjustas hävitava kriitika, (lk. 60; siinsed sõrendused — P. K.). Sei­ siis miks on seda üldse peetud äramärki­ sukohavõtte ä la «küllap see nii ehk oli­ misest enama tähelepanu vääriliseks? Taas gi» (lk. 81), «küllaltki reaalne tundub, tahaks tajuda raamatu autori omapool­ et» (lk. 83), «ilmselt nii on olnudki» (lk. set reljeefsemat suhtumist või hinnangut 105) leidub raamatu tekstis mitmeid. Pai­ ja seda pagulaskriitika seisukohtade va­ guti esitab A. Järv aga lausa triviaalsena hendamise arvel või asemel. mõjuvaid tõdemusi, nagu näiteks väites, et pärast esimesi katsetusi draamažanris Tahaksin oponeerida A. Järvele küll «koges I. Külvet kohe, et näidendite kir­ ka vastupidisel juhul, nimelt kui ta kriiti­ jutamine pole kerge töö» (lk. 112). Tei­ kale toetumata — asjaomase teose puhul sal nendib ta: «Huvitava kunstnikunatuu­ arvustusi lihtsalt kasutada pole — oma riga E. Maripuu on mõndagi kogenud, hinnangulisi seisukohti avaldab. J. Ulavere tema areng on liikunud täiuslikuma poo­ näidendit «Valitsejad» ei paigutaks ma le» (lk. 143). nimelt väliseestlaste näitekirjanduse üld­ taustal nii kõrgele kohale kui A. Järv, kes Pean tunnistama, et A. Järve ülevaate­ asetab selle väärtteoste ritta B. Kangro, teost lugedes tekkis korduvalt mõte, et I. Külveti, E. Maripuu, G. Helbemäe ja autori suhtumine oleks pidanud olema A. Willmanni kõrvale_(lk. 166). Poliitilist enesekriitiliseni või oleks vaja olnud tähe­ satiiri —• kui seda tõesti «omaette feno­ lepanelikku toimetajasilma ja -kätt, mis­ meniks» pidada — on lisaks J. Olaverele puhul mitmed siinsed pretensioonid jääk­ viljelnud veel kas või I. Külvet ja E. Ma­ sid ilmselt esitamata. (Kui vastutava toi­ ripuu ning teinud seda, kunstiliselt hoopis metaja nimi raamatu impressumis on for­ professionaalsemal tasemel. maalne, siis oleks aeg sellest loobuda, samuti märkusest, et käsikiri on kinnita­ Mis puutub A. Järve teose hinnangu- tud rahvusülikooli teaduskonna nõukogus, listesse aspektidesse, siis peegeldab auto­ ning liikuda tuleks autori suurema isikli­ ripoolset suhtumist ka epiteetide ja viisi­ ku vastutuse suunas, mis ju ka loomu­ adverbide valik. Ometi seesugused sedas­ lik.) tused nagu «ühekülgselt asjakauge» (lk. Ebatäpsusi nii isikunimedes kui ka 51), «näidendi imetabane telg» (lk. 106), pealkirjades võib paiguti ehk sokutada «toreda ülevaate lopus» (lk. 117), «mille trükiveakuradi kaela. Ent kas alati? Vale 115 nimekuju Kalpek on ühes kohas antud viimane daatum. Lk. ?ö väidetakse, et endisele «Endla» näitlejale Marie Kalbe- E. Laidsaare «Kõverad teed» («Peigmees kile (lk. 23), Lundi Eesti Noorte Näite­ Kanadast») etendus Melbourne'is 1954. a., ringi lavastajast G. Kunnosest on saanud teisal seisab aastaarvuna 1953 (lk. 78). G. Kunnas (lk. 40), draamaõppejõu ja R. Kolgi «Juozas Raamatukandja» lavas­ teatripublitsisti Ürjo Kareda nimi on tuse kohta Melbourne'is leidub taas kaks muundunud Örjoks (lk. 101), kirjanik erinevat aastaarvu — 1957 (lk. 70) ja Agnes Vesilo on kord esitatud Vesiloona 1958 (lk. 80). L. Kooritsa «Külaline Ees­ (lk. 167) ning Ada Otema Otemaana tist» esietenduse aastaks Melbourne'is (lk. 173). märgitakse 1975 (lk. 71), hiljem 1977 Vigu resp. trükivigu on sattunud ka (lk. 150). Koguteoses «Austraalia eestla­ teoste pealkirjadesse. V. Kudrese näiden­ sed, 1978» (Sydney, 1978) sisalduva Asta di pealkiri on «Punase usundi preestrin- Ole kirjutise «Pilk Melbourne'i eesti teat­ na» (nii seisab ka loendis, vale variant rilavale» järgi jõudis mainitud tükk la­ «Punase usu preestrinna» leidub lk. 10 ja vale aga hoopis 1978. a. G. Neeme draa- 70). Ühe Gert Helbemäe koostatud põi­ mateose «Sõnajala ois» lavastajana nime­ miku pealkirjastab A. Järv kord «Mis tatakse kord autorit ennast (lk. 71), siis kunagi kaunist on olnud» (lk. 20), loen­ aga A. Neemet (lk. 76); tegelik lavastaja dis «Koik, mis kunagi kaunist olnud» (lk. oligi A. Neeme. A. Willmanniga seoses 170), õige on hoopis «Koik, mis kunagi mainitakse tema Tammsaare-lavastusena kaunist on olnud». A. Mändla sulest pä­ 1957. a. Vancouveris «Abielu ja armas­ rineb näidend «Metsalõuka mehed», mitte tust» (lk. 90), teisal kõneldakse" «Elust ja «Metsalõuna mehed» (lk. 37). B. Kangro­ armastusest» (lk. 153). Põhimõtteliselt ga seoses kõneleb A. Järv tema veel ko­ võimalikud on mõlemad variandid, kumb dumaal valminud draamast «Risttuul» (lk. aga osutub õigeks, ei oska lugeja omapäi 55). Nii B. Kangro lühimonograafia K. mõistatada. Ristikivi sulest kui ka «Arbujate kaas­ aeg» märgivad pealkirjaks «Ristituul». Veel faktitäpsustusi ja lisandusi. G. A. Mälgu näidend, mille Toronto lavastu­ Helbemäe näidendi «Üleliigne inimene» sest kõneldakse, ei ole mitte «Kadunud ilmumiskoht pole mitte London (lk. 20), poeg» (lk. 100), vaid «Kadunud päike». vaid Lund. L. Römmeri dramatiseering M. Valgemäe teatriraamatu pealkiri on A. Mägi romaanist «Paradiisi väravad» «Ikka teatrist mõteldes», mitte «Ikka teat­ etendus Stockholmi Eesti Teatris 1960. a., rile mõteldes» (lk. 158). Arvi Moori laste­ mitte 1961 (lk. 29), sama lavastaja näidendi pealkiri peaks olema «Kodu ku­ Gailiti-dramatiseering «Seeba kuningan­ ninga maalt» (lk. 172) asemel «Koidu na» ei etendunud mitte 1976. a. (lk. 30), kuninga maalt». E. Laidsaare ingliskeelse vaid 1975. a. A. Lepp-Kaasiku TV-näi- näidendi pealkirja on lipsanud trükiviga: dend «Kui õhtu läheneb» (lk. 33) on L. «A young man with braiks» (lk. 171), Römmeri poolt kohandatuna ette kantud p. o. «... with brains». В. Kangro «Kurva ka kuuldemänguna Stockholmi Lähiraa- ahvi» tõlkevasteks tuleb lugeda «Sad dios 1987. a. (vt. К Saarsen, Kuulde­ Monkey», mitte «Sas Monkey» (lk. 61; mäng Lähiraadios. «Eesti Päevaleht» samasugusel vigasel kujul tuleb see peal­ 20. XI 1987). Rae Piiri (= Raissa Kõ­ kiri ette ka R. Andre mälestusraamatus vamees) kahe näidendi kohta on küll öel­ — egas eksitus ometi sealt pärine?). M. dud, et mõlemad on tõlgitud inglise keel­ Valgemäe uurimus kannab pealkirja «Ac­ de (lk. 37), lisamata aga on jäänud fakt, celerated Grimace ....», mitte «Accelera- et «Piiga rannateel» on ingliskeelse tõl­ det....» (lk. 158). Vigu sisaldab ka vii- kena «The maiden on the seashore» ka testik. 28. viites (lk. 180) peab H. Elleri trükis ilmunud, nimelt balti näidendianto- arvustuse pealkirjaks olema «Pilte pagu­ loogias «Bridge across the sea» (1983). lastest», mitte «Pilte pagulusest». Viidetes О. Lutsu jutustuse «Vaikne nurgake» dra­ 19, 22 ja 31 (lk. 186—187) on ajakirjanik matiseering T. Haamerilt ei etendunud Juhan Viidangust saanud J. Viiding. Va­ Göteborgis mitte 1967 (lk. 39), vaid helduseks ka üks lõbusam trükiviga — 1960. a. 32. viide (lk. 193) ei tule lugeda mitte A. Järv komistab vahel ka näidendite «Poliitiline olevus eesti näidendi ümber», ümberjutustustes. I. Külveti «Sild üle vaid «Poliitiline elevus ....». mere» puhul saab Linda-nimelisest tegela­ sest vahepeal Laine (lk. 116), Vello ei tee Ühe Aksel Valgma libreto pealkiri on aga visiiti mitte Meerendite (lk. 116), A. Järve raamatus koguni kolmel erine­ vaid hoopis Toomikute juurde. Sama auto­ val kujul — «Kohtumine Kunglas» (lk. ri «Suletud aknas» ei paikne tegevuskoht 71), «Kohtume «Rungias»» (lk. 79, näib mitte Detaania (lk. 119), vaid Detaan- kõige loogilisem) ja «Kohtume Rungias» tia piiril. G. Helbemäe «Reetmine vere (lk. 175). A. Mälgu jutukogu ning selle vastu» vendadest tegelaskolmiku pere­ nimijutustuse põhjal valminud dramatisee­ konnanimi pole Bonsmann (lk. 21), vaid ringu «Projekt Victoria» pealkiri on tei­ Bousmann, Rötgeri naine on aga Marge- senenud «Projekt Viktooriaks» (lk. 29). rite, mitte Margarita (lk. 21). Veel teinegi A. Mälgu draamateos on raa­ matus pealkirjastatud kahel erineval ku­ Leheküljel 117 on 27. viite puhul kü­ jul — «Valgus sinu kätes» (lk. 43) ja simärk Kalju Lepiku nimelühendi K. L. «Valgus sinu käes» (lk. 172). A. Mägi järel tarbetu (vt. Kalju Lepik. Personaal­ näidendi «Neli õuna» lavastamisaastaks nimestik. Tallinn, 1990, lk. 66). Mõistagi Stockholmi Eesti Teatris märgitakse kord on eriti • viimasel ajal väliseesti kultuuri 1968 (lk. 35), siis 1969 (lk. 49); õige on kohta võimalik leida üha rohkem teavet, mis A. Järve raamatus veel paratamatult 116 kajastamata jääb. Nüüdseks on ka Eesti «Joosep Toots» (vrd. lk. 100). Ei regist­ lavadele jõudnud mitu eksiilautorite näi­ reerita kaht K- Ristikivi draamakatsetust dendit (H. Nõu «Põgenejad», B. Kangro — «Sigtuna valged damernad» ja «Nov­ «Kohtumine vanas majas», TV-s on lavas­ gorodi vaim ehk tiblamaatia viimsed päe­ tatud E. Maripuu näidendeid, taidlejad on vad» (vt. lk. 31, 165). Mainimata on mänginud A. Mägi «Nelja õuna»), Jaanus jäänud A. Sepa «Toomas Nipernaadi» dra­ Ülaverest, kelle kohta A. Järv kurdab lä­ matiseering (vt. lk. 7) ja K. Söödori hemaid andmeid nappivat (lk. 123), võib Tammsaare-tõlgendused. L. Römmeri dra­ huviline lugeda «Edasist» (22. XII 1990, matiseeringute hulgast on välja jäänud nr. 295). 1990. a. pikemat aega Eestis «Seeba kuninganna» ja «Õitsev meri» viibinud E. Maripuu on ise selgitanud (vrd. lk. 29). Näiteid võiks veelgi tuua. segadust, mis seotud tema kahe sama Dramatiseeringuist oleks ehk üldse pare­ pealkirja («Armujook») kandva näidendi­ ma ülevaate andnud eraldi ja praegusest ga. Intervjuust «Reedele» (19. X 1990, täielikum loend. Tegelikult vajanuks käes­ nr. 42) selgub, et «enne «Dos Grandest» olev materjalimahukas ja faktirohke teat­ oli üks «Armujoogi»-nimeline näidend meteos kindlasti eraldi nimeregistrit. Häi­ [sellest on kirjutanud M. Valgemäe «Ma­ rib ka järjekindlusetus kirjandus- ja teat­ nas» 1986, nr. 55, lk. 61—62,1 ia sealt riinimeste sünni- ja surmadaatumite mär­ ilmneb, et selles näidendis on rohkem kui kimisel. Kord esitatakse need kuupäevalise kaks tegelast — P. K.~\, pärast seda tuli täpsusega, teisal ainult aastaarv. Vahel ingliskeelne «Armujook», mis on hooDis tuuakse ära perekonnanimi enne eestista­ teine näidend, aga kahjuks sama pealkiri mist või naistel neiupõlvenimi, teinekord Tseda kahe tegelasega näidendit mängiti mitte. Mõne inimese sünnikohta on pee­ tud märkimist väärivaks, teiste oma mit­ Eesti TV-s 1991. а. — Р. К.]». A. Järvel te. Kui kõik eelnev võib mõjuda ka väik­ aga on need kaks teost ilmselt teadmatu­ lase norimisena, siis sellega, et paljude sest ühte sulanud (lk. 141—142). teatritegelaste sünniaastaid ei saa lugeja Autorite ja teoste loendis (lk. 170— üldse teada, ei tahaks küll leppida. Möö­ 175) järgitakse, nagu juba mainitud, E. nan, et viimset täiust saavutada võib siin Vellner! põhimõtet. Lastenäidendeid (mis tõepoolest olla raske, aga S. Pinna, R. on jäänud ilma täpsustava lühendita) Andre, K. Söödori, R. Lipu, E. Loo, poleks võib-olla pruukinudki loendisse T. Viires-Haameri, K. Taniloo, I. Mikiveri kaasata, seda enam, et ka autor ise tõ­ ja mõne teisegi sünnidaatum väärinuks deb, et nende osas on loend «täiesti puu­ ometi märkimist (andmed mitme ülalni­ dulik» (lk. 166). E. Vellneriga võrreldes metatu kohta leiduvad B. Kangro raama­ hindab A. Järv oma loendi tunduvalt ma­ tus «Eesti kirjakuulutaja eksiilis» ja hukamaks, kuid möönab sealsamas ka E. Vellneri teatmeteoses). Et konstruktiiv­ selle praegust ebatäielikkust. semalt lõpetada, lisan omalt poolt J. Ola- R. Kolgi «Juopas Raamatukandjast» vere elu tähistavad aastaarvud — 1910— ilmus 1958. a. «Tulimullas» (nr. 4) vaid 1987. I vaatus, seega pole põhjust seda aastat loendis teose ilmumisajana märkida (lk. Sügaval sisimas olen ühte meelt Olo Tedrega, et tegelikult ei ole errata aval­ 171). Või siis tuleks märkida, et tegemist damine retsensendi asi (vt. «Keel ja Kir­ on vaid katkendiga, ning toimida analoo­ jandus» 1991, nr. 6, lk. 374). Praegusel giliselt ka A. Mälgu näidendiga — tema juhul aga on tegemist esimese ja ainsa «Tähevarjutuse» katkend ilmus pealkir­ kõnesolevaid valdkondi hõlmava teosega, jaga «Sealpool vikerkaart» «Manas» millele tugineda. Ja kui etteheidetega 1960. a. (nr. 4). Loendis puudub käsitluslaadile võikski polemiseerida, siis E. Laidsaare «Kasvaja» ilmumisaeg ülevaateteose faktistik peaks ometi olema 1947, E. Sandeni «Alcopilli» ilmumis­ korrektne ning usaldusväärne. Sellest siis aeg 1973 ja H. Tamme «Püha öö, õnnis­ ka siinsed õiendamised-parandamised. tud öö» ilmumisaasta 1965. R. Lipu nime all puudub «Kevade» dramatiseering Piret Kruuspere

117 VADJA SUURTEOS HAKKAS ILMUMA Vadja keele sõnaraamat I. Toimetanud Elna Adler ja Merle Leppik. AE «Signalet», Tallinn, 1990. 368 lk.

Suurt sõnaraamatut,, mis hõlmaks kõik on kasutatud kaht tähestikku (XVIII saj. vadja murded ja murrakud, on tehtud ja lõpul kirillitsa, hiljem ladina alfabeet), on oodatud kaua. Sõnavara väljasedeldamist ohtrasti foneetilise_ transkriptsiooni eri­ trükiallikaist alustati 1930-ndail. aastail jooni, ebatäpsust või isegi vigaseid sõna­ Tartu Ülikoolis. Seda jätkati 1957. aas­ vorme. Enamasti pole ju vadja keel olnud tast KKI vastrajatud soome-ugri keelte koguja emakeeleks. Nii leidub VKS-is pal­ sektoris (paralleelselt kogumistööga vadja jude soomlaste ja eestlaste kõrval ainsana keelealal). 1959 algas käsikirja koostamine vadjalase Dmitri Tsvetkovi nimi. 1920- toonase sektorijuhataja Paul Äriste käe all. ndail aastail on ta kirja pannud Jõgõperä Aasta hiljem asus sõnaraamatutöö ette­ murraku sõnavarakogu (18 500 sedelit), otsa uus sektorijuhataja Valmen Hallap. 1962 ilmus ülevaade koostamispõhimõtteist millele tuleb siiski läheneda allikakriitili- koos mõne näidisartikliga.1 1969 valmis selt. esialgne käsikiri, mis tuli aga hiljem põh­ VKS-i tegijail on tulnud otsustada, mil­ jalikult ümber töötada, osalt isegi uuesti lal esitada keeleaines originaalkujul, millal koostada, sest mõndagi oli muutunud ia ja mida transkriptsioonis muuta. Sõnaraa­ muudetud. 1975 rakendus Elna Adleri kõr­ matu kasutaja saab kõigest detailse üle­ val toimetamistöösse Merle Leppik. 1984. vaate (lk. 14—17, 36—39). On igati asja­ aasta J. V. Veski päeval tutvustas viimane kohane anda originaalkujul (kirillitsas) uut redaktsiooni. Sõnaraamatu algus oleks XVIII saj. materjal. (Mida see trükitehni­ võinud siis trükis olla (eessõna on toime­ liselt tähendab, võib näha kas või märk­ tajad dateerinud 18. XII 1983), kuid 1. osa sõna ahjo juures.) Sama kehtib ka F. J. ilmus alles 1990. aasta lõpul. Wiedemanni kreevini kirjapanekute osas, kus on tehtud üksainus muudatus: pikk «Vadja keele sõnaraamat» I (VKS) al­ vokaal kirjutatakse kahe tähega. gab eesti- ja venekeelse eessõnaga (kok­ Ükski sõnaraamat ei pääse mööda ku 5 lk.). Sellele järgneb mõlemakeelne märksõnaproblecmist. VKS-i sissejuhatuses põhjalik sissejuhatus (kokku 50 lk.), mis käsitletakse seda igakülgselt (lk. 17—24, sõnastuselt on kohati raskepärane, kuid 39—47), kui vaid kasutaja vaevuks luge­ omasugusena leksikograafias unikaalne. ma ja_ suudaks meeles pidada. Siinkohal Sõnastik hõlmab a — iüvä (292 lk.). Lõp­ pole põhilist kord trükitut ümber jutustada, pu on jäetud mõned lehed märkuste jaoks. vaid on õigem piirduda olulisema ja üldi­ Mõistagi ei suuda üks retsensioon avada semaga. sõnaraamatu kõiki tahke, seepärast on Märksõnavormiks on noomeneil singu­ praegu lähtutud kasutajast. Viimane va­ lari (harvemini pluurali) nominatiiv, verbi­ jaks kõigepealt kaarti või skeemi, kust ot­ del I (*Mine) infinitiiv. Kui noomen või sida vadja külasid (nimetused lk. 60—61). verb ei esine lähtematerjalis sel kujul, Vadjalastel puudub kirjakeel ja seega moodustatakse see oletamisi olemasole­ on omal kohal väike ülevaade märksõnade va (te) muutevormi (de) alusel. Registree- tähestikulisest järjestusest (lk. 17, 39). rimiskohaviide antakse sulgudes Näit Voib-olla tuleks siit hiljem midagi uuesti arõ|ta M, harõta (J-Tsv.) 'lahti hargneda; trükkida (kas või järgmiste osade kaane­ laiali minna'. le), sest vaevalt jätkub kasutajal mälu ja Põhiprobleemiks leksikograafias on ja mahti 1. osa sissejuhatust sirvida. jääb: missugune sõna (vorm) väärib oma VKS on votoloogia suurteos nii oma artiklit, kusjuures lahendus sõltub osalt mahult kui ka inforikkuselt. Ometi ei am­ materjali hulgast, osalt traditsioonist. menda ta vadja keele kogu sõnavara. Te­ VKS-is on pigem eraldatud kui koos hoi­ da täiendavad kaks varem ilmunud sõna­ tud. Oma artikli saavad paljud käände­ raamatut: L. Posti ja S. Suhoneni «Vatjan vormid, kui neil puudub ühilduv täiend. kielen Kukkosin murteen sanakirja» (Hel­ Vrd. eloo, eloosõõ 'ellu (jääda, ärgata)', sinki, 1980) ja L. Kettuneni «Vatjan kielen eloza1 adv. 'elus' ja elo 'elu; varandus'. Mahun murteen sanasto» (Helsinki, 1986). Lahku võetakse singulari ja pluurali nomi­ Osa VKS-i sõnu leidub küll vadja keele 2 natiiv, kui neil on erinev tähendus, nagu pöördsõnastikus. Mõlema allikmaterjali atška 'silm (kaardimängus)' ja atškad hulgas on viis ühist nimetust. Mõndagi on 'prillid'. Hoolikalt arvestatakse tüvelõpuvo- veel kindlasti kirja panemata. Suurkoguja kaali ja sufiksivariantide erinevusi. See­ P. Ariste tõdes omal ajal, et hääbuva keele tõttu on oma märksõna samatähenduslikel või murde sõnavara võib olla üllatavalt ri­ tuletistel [avato, avanto 'jääauk (jäässe kas. Ikka ja jälle kuulis ta vadja sõnu ja 3 raiutud auk)'l ja paljudel vene laensõna­ väljendeid, mida varem polnud kohanud. del (aada, aadu 'põrgu'). Samal ajal ei VKS on läbini teaduslik sõnaraamat, käsitleta eraldi ees- ja tagavokaalseid va­ mis taotleb ülimat täpsust kõiges ja kõik­ riante, välja arvatud dcskriptiiv-onomato- jal. Vadja keeleaines ise on aga mitmel pocetilised sõnad [birata, birätä 'piriseda põhjusel heterogeenne. Kõigepealt on see tingitud ligemale 200-aastasest vahest, mis *, j' P,- K°kla. K. Kont. E. Pajusalu, Vadja keele sõnaraamatu koostamisest. «Keel ia ulatub XVIII saj. lõpust (käsikirjalised re­ Kirjandus» 1962, nr. 6, lk. 353—359. gistrid, P. S. Pallase sõnaraamatu ja 2 J. Laakso, Vatjan kääntcissanasto. Hel­ F. Tumanski käsikirja vadja sõnaloendid) sinki, 1989. ,,.3.,P-... A,r„ff ' e' Kukkosin vatjan sanakirja, kuni 1980-ndate aastateni. Kirjapanekuis «Virittäjä» 1981, nr. 4, lk. 367. 118 (putukate kohta)']. Nii leidub märksõna vadjaline kuju — _varimuutevorm. Millal järvi 'järv' all ka järvi, kuigi mööndakse, on tegemist ühe voi teisega, selgub eri­ et a ja ä erinevus võib olla neis sõnus üs­ nevast vormistusest: registreerimiskohavii- na vana. Sissejuhatuses küll ei mainita, de sulgudeta või sulgudes, viite puudumi­ kuid sõnastikus peetakse homonüümideks ne (ja koolon, kui järgneb mõni reaalselt samatähenduslikke verbe, mis erinevad registreeritud variant). Näit. arvõt|taa Li muuttüübilt (aikottaa1, aikottaa2 'haisu­ 1 2 (J), pr. -an: -õn Li, imperf. -in Li 'har- tada'; eittää , eittüä 'heituda, ehmuda, vendada'; dos[ka P (K) -k J-Tsv., g. -kaa kohkuda: karta'). J dozgaa (K P) 'tahvel'. Võib vaielda, kui­ Liitsõnade puhul osutub määravaks ori­ võrd õigustatud on niisugused teoretisee- ginaalmaterjali kirjapilt. Liitsõna on märk­ ringud, kui raske või kerge on toimetaja sõnaks vaid siis, kui sõnad on kirjutatud töö ja hiljem sõnaraamatu kasutamine. kokku või mõnel muul viisil (sidekriips, Ometi tuleb tegijaid kiita selle eest, et silbivahemärk. ühenduskaar) omavahel reaalsed ja teoretiseeritud sõnakujud on ühendatud. Liitsõnaprobleemi on oike- artikli vormistamisel rangelt lahus hoitud. malt käsitletud eespool mainitud «Keele ja VKS-i kasutaja peab ilmselt tundma Kirjanduse» artiklis.4 Seal leitakse, et la­ hästi vadja keelt, sest viidemärksõnu (lk. hus olevate komponentidega sõnaühendid 33, 56—57) tuuakse võrdlemisi piiratult. ei sobi liitsõnalise märksõna alla. Sõnaar- Kehtib reegel (millel on palju erandeid): tikkel oleks laialivalguv ja tekiks mõneti kui sõnakujud erinevad- märksõnast juba vastuolu leksikograafia traditsiooniliste põ­ kolme esimese tähe osas, esitatakse vasta­ himõtetega. Kui aga anda kogu material vad viidemärksõnad. Nii leidub viide ajella (olenemata kirjutusviisist) põhisõna all, vt. ajolla, kuid iseendastki on selge, et ei saaks kasutaja seda leida liitsõna alt, näit. ahieri on märksõna ahtõri 'ahter' all; kust ta hakkab kõigepealt otsima. Näib liitsõnalise märksõna esikomponendiks võib siiski, et praegune «kirvereegel» (kokku- olla nii ahter(i)- kui ka ahtõr(i)- 'ahtri-', lahkukiriutamine) ei õigusta end. Näiteks kuid mingit üldvüdet ühelt teisele pole. nuudub liitsõnana hapo einä 'jänesekapsas' Vrd. itši- vt. ka hiki- (ainus liitsõna hiki- (praegu kahe märksõna all: apoo ja e'inä), aukko 'higiauk, poor'; i7ši'-kuju puudub üld­ vrd. hapo-roho id. Tavakasutaja ei mõista, se). Enamasti kasutatakse viiteid ühelt sõ­ miks vajatakse märksõna iko, kui iko look­ nakujult teisele, kuid ka rühmviiteid sõna­ ko, 'vikerkaar' on sama mis liitsõna iko- de algusosade näol (a- vt. ka ha-; ha- vt. lookka. ka a- jt.). Üldse ei viidata muutevorme, VKS-is kui murdesõnaraamatus tuleb kuigi astmevahelduse tõttu võivad need lahendada märksõna teinegi aspekt: mis­ vahel märksõnast tunduvalt erineda, näit. sugune peab olema kirjapilt. Kui foneeti­ ehe pl. ehieeD 'pidulik rõivastus; ehe'. liste variantide leviku ulatus on vadja kee­ VKS-is avatakse sõnade tähendused lealal enam-vähem sama, eelistatakse lää- harilikult eesti ja vene keeles, vastavalt nemurdelist resp. Kattila küla murraku sõ­ kummagi keele võimalustele (lk. 29—30, nakuju. Läänevadja murdeala variantidest 52—53). Illustreeriv näitematerjal tõlgitak­ valitakse märksõnaks häälikulooliselt va­ se üksnes eesti keelde (lk. 30—32, 54— rasem (algsem). Idavadja või Kukkusi 56). Samatähenduslikest ja suhteliselt lä• murde sõnakuju võib olla märksõnaks ai­ hestikku asuvatest sõnadest valitakse välja nult siis, kui selles ei ilmne murdelisi eri­ üks — dominantmärksõna, mis tõlgitakse. looni, kreevini murde oma juhul, kui sõna Teiste puhul antakse ta võrdusmärgi järel kohta ei leidu muud materiali. Et vältida tõlke asemel. Ei saa küll öelda, et sõnad teatavale murdele või murderühmale oma­ asuksid alati ligistikku. Näit. aukutõlla seid erijooni või hilisemaid häälikumuutu- (lk. 132) = aikuiõlla (lk. 82) frekv. 'hai- si, kasutatakse varimärksõna, s. o. teore­ gutada', eenzepäivä (lk. 179) = esimespäi- tiseeritud, nn. üldvadjalist sõnakuju. Sel­ vä (lk. 213) 'esmasoäev'. Eesti keele os­ lele järgneb koolon ja siis reaalselt eksis- kajat häirib see muidugi vähem, eriti siis, teeriv(ad1 sõnakuju (d) koos registreeri- kui järgnevad näitelaused. Et mitte moo­ miskohaviitega. Näiteks apoo-cehmiä: apuo- nutada sõna tähendust, on mõnikord eesti- pehmie P 'magushapu', hooku|ussa: -ssa ja venekeelsele tõlkele lisatud originaal- Li -ss J-Tsv. frekv. 'hingata'. Varimärk­ allika tõlge või antud üksnes viimane. sõna abil esitatakse mõnikord vanemaid Näit. ad'iottu Kett. (orig.: aidattu), eila originaalkujusidki, kui neis leidub hälbeid ~el K-Ahl. 'kui, juhul kui если (orig.: vadja keele üldisest foneetilisest süsteemist om, i fail)'. Samuti oodanuks neid ladina­ või nad on kirja pandud kirillitsas. keelseid taimenimetusi, mis leiduvad G. Osa märksõna juures räägitust kehtib Vilbaste kogus. ka muutevormide puhul (lk. 24—26, 47— Sõna tähendused formuleeritakse kül­ 49). Harilikult antakse noomenil genitiiv, lalt selgelt ja ökonoomselt, mistõttu harva verbil indikatiivi singulari 1. (harvemini jääb midagi soovida. Etnograafiliste ese­ 3.) pööre preesensis ja imperfektis, ühelt mete puhul on sõnastus kord pikem, kord poolt on tegemist lähtematerjalis reaalselt lühem. Vrd. aarto 'sard (maasse löödud registreeritud muutevormidega, millest esi­ postide vahele on kinnitatud latid vilja kohale paigutatakse foneetiliselt kõige või heina kuivatamiseks; ridamisi võib olla «neutraalsem». Teiselt poolt esitatakse teo­ 2—4 posti)', einäaarto 'heinasard'; aita retiseeritud muutevorme, et osutada mit­ (2. tähendus) 'sard (vilja kuivatamiseks^'. mekesiseid astmevaheldussuhteid (ka eri­ Näitelauses võib vadja sõna jääda tõl­ nevusi tuletussufiksis) või anda nn. üld- kimata, kui seletus on liiga pikk või tä­ 1 P.Kokla, K. Kont, E. Pajusalu, hendus ebamäärane. Näit. aivina '(ropsimi- Yadja keele sõnaraamatu koostamisest, lk. 355. sel saadav) parim, peenim lina (puhas li- 119 na, millest takk on välja soetud)', siis viidetega. Nii ei ole viidatud kreevini sõ­ hägläzi siiltä heenopõka, što parõp se ai- nakujusid aigasegg, aigasse (märksõna vinõ tullõiz 'siis suges (siit) peenemaga aigassaika), kuigi lk. 33 kinnitatakse: ( = peenema linaharjaga), et see a. tuleks «Erandlikult kuuluvad viitamisele kõik parem'. Vadjakeelsed väljendid on tõlgitud kreevini murdest registreeritud sõnakujud.» üldiselt vabas vormis, kuid mõnikord an­ Lk. 29 tuuakse dominantmärksõna näitena takse ka sõnasõnaline tõlge (kord sulgu­ einovakka = einävakka pro einäpärvakka des, kord ilma). Näit. aivoi2 täm on var- (sõnastikus). Jäi arusaamatuks, millal gaz, aivoi piäp pittšää tšättä 'ta on va­ peab esinema dominantmärksõna juures ras, tal on väga pikad näpud (ta peab viide «Vt. ka», millal mitte. Näit. aivana = pikka kätt)'; aju ajut kuivavad 'ajud kui­ aiyina, kuid viimase juures pole jälgegi vasid ära (= läks rumalaks)'. sõnast awatia. Oma osa võib selles sega­ Illustreeriv näitematerjal on harilikult pudrus olla vahepealsel tormamisel, kui ilmekas ja valitud hea mõõdutundega. Kui VKS pidi jõudma Turu kongressile (1980), sama lause sobib mitmesse kohta, on nii ja vana käsikirja paikamisel. tehtud. Siiski on mõned juhud jäänud ilm­ selt kahe silma vahele. Näit. ehe ehteiz Vadja suurteos väärinuks paremat pa­ niku pulmalõõ ehteünnü 'peorõivais nagu berit, trükipilti ja köidet. On ütlemata pulmaks ehtinud enese' puudub märksõna kurb tõdeda, et tegijate hoolt ja vaeva ehteütä all; ahjo ahjo päälin on tehtu hee- pole millekski peetud. Nende teadmata nossa tšivessä '(sauna)ahju pealne (= ke­ muudeti viimasel hetkel sõnaraamatu for­ ris) on tehtud väikestest kividest', märksõ­ maat. Kaanel ei vaevutud pealkirja veidi na heeno all pole ühtki näidet kivi kohta. allapoole nihutama, sissejuhatust saavad VKS-i tegijad teavad ise, millist valu kohati lugeda vaid need. kel on noored ja vaeva nad korrektuuriga on näinud. terased silmad või luup käepärast. VKS-i (Olen korduvalt imetlenud M. Leppiku ja puhul jätkub mõtlemisainet. Sõnaraamatu S. Grünberg!' pikka meelt ikka ja jälle ilmumist ei näinud P. Ariste ega V. Hal- parandada.) Praegu hakkab silma võrdle­ lap. E. Adlerile jääb 1. osa tõenäoliselt misi vähe trükivigu. Siinkohal mõned: viimaseks, milles ta on algusest lõpuni ainago Vt. ainago pro ainogo; elle Vt. ka osalenud. M. Leppik ja S. Grünberg või­ elles pro etlez. Marksona aivasõlla all on vad trükivalmis seada 2. osa. Kes on aga Liivtšülä ja Mati näitelauseis segi aetud 3. osa tegija(d)? Juba nüüd peaks hakka­ read ja šriftid. Alfabeet on segi läinud ma töösse sisse elama uus vahetus, sest ebmikäiD, ebmillineiD, ebmikäLo. (Tege­ vadja keele oskus ja leksikograafiakoge- likult pole vajadust kahe märksõna ebmi- mused ei tule üleöö. käiD järele.) Suurem segadus näib olevat Helmi Neetar

12Q RINGVAADE

Töö ja kokkuvõte teistele

harva ja põgusalt ning tundus, nagu oleks ta juba unustanud, mis on rõõm. Mõnusa kohvijoomise asemel tuli ema surm, ja see­ järel ei aidanud enam miski. Meelik Kahu oli kannatlikult oodanud, millal Kirjandusmuuseum saab teadusliku asutuse õigused. Kui need 1991. a. algul viimaks saadi, olid nende aluseks ka tema enda veerand sajandit muuseumis kestnud elutöö tulemused. Ise ei saanud Meelik Kahu nendest õigustest enam midagi kasu­ tada. 1980. a., mil Kirjandusmuuseumis tähistati asutuse 40. aastapäeva, olime koos Meelik Kahuga unistanud sellest, et oma juubelit kümme aastat hiljem pühit­ seb Kirjandusmuuseum juba valmis juurde- ehitisega. Juurdeehitise algus 1988. a. tä­ hendas talle ennekõike seda, et tuli- oma­ seks saanud töötoast vastu päikest ajutiselt ümber kolida muuseumi saali. Ent enne juurdeehitisse ülekolimist tuli saal hoopis­ ki tühjaks teha, et anda ruumi Meelik Kahu surnukirstule ... Meelik Kahu suri 25. oktoobril mehena, Meelik Kahu sündis 20. veebruaril kes ei jõudnudki oma elutöö otsi kokku 1935. a. Kuressaares. 1943. a. astus ta seal viia. Kuid tõmmata pooleli olnud töödele Kuressaare Algkooli, kuid juba järgmisel joon alla teadmises, et need on ka lõpeta­ aastal jäi temagi sõja jalgu. Koos emaga tud — seda soovi polnud raske aimata. oli ta aastapäevad Saksamaal. Aastail Meelik Kahu austas korralikkust. Tema 1946—1949 õppis Meelik Kahu Kuressaare tööplaanid ja -aruanded võiksid ses suhtes Keskkoolis, 1949—1954 Tallinna 21. Kesk­ olla õigegi õpetlikud. Käsitsi kirjutatud koolis, mille lõoetas hõbemedaliga. 1954— mustandist masinaga puhtaks löödud aru­ 1959 õppis ta Tartus eesti filoloogiat. Pä­ annetes hindas ta just seda osa, kust sai rast diplomi saamist läks ta vanemaks tea­ näha, mis on valmis. Ent kurnavalt ruta­ duslikuks töötajaks С R. Jakobsoni Talu- nud surm tõmbas oma ioone enne aru­ muuseumi Kurgjal. Aastail 1961 —1964 oli annet, keset kavatsusi ja käsil olnud ta KKI aspirant, kes pidanuks seejärel tu­ asju. lema tööle Kirjandusmuuseumi bibilograafia Meelik Kahu juubel 1985. a. veebruaris osakonda. Vaba koht selleks tekkis aga ei olnud küll ülemeelik, kuid oli ometi alles August Palmi siirdumisega pensio­ varjudeta. Vaevamata end sellega, kuivõrd nile 1965. a., sinnani oli Meelik Kahu taas on tegemist stagnatsiooni lõpuga, jõime Kurgjal. 1968—1974 töötas ta Kirjandus­ Kirjandusmuuseumi saalis punast šampan­ muuseumi bibliograafia osakonna juhata­ jat ega mõelnud sellest, et see võib olla jana ja 1974—1979 sama osakonna peabib- viimane niisugune pidu. Kõigest mõni aas­ liograafina. 1979. a. moodustati käsikirjade ta hiljem lahkus igaveseks. Meelik Kahu osakonnas fondipublikatsioonide sektor. abikaasa ja sellest kaotusest ta ei toibu- Kui Meelik Kahu seati selle etteotsa, siis nudki. Paar päeva pärast Herbert Laidvee mitte niivõrd selleks, et anda tema tööle surma rabas teda esimene insult. Selle jä­ uus suund, vaid seepärast, et kasutada ära rel kosus Meelik Kahu vastu kartusi küll tema toimetajavõimed ja ühtlasi maksta sedavõrd, et võis sügistalvest 1990 tööle teadust teenindavas asutuses teadust loo­ tagasi tulla — ent ainult poole jõuga. Kui vale asjatundjale tema väärtusega pisutki ma 1982. a. tõin trükikojast ära Kirjan­ kooskõlas olevat palka. Töötoa ja põhi­ dusmuuseumi teatmiku eksemplarid, tähis­ ülesannete poolest kuulus Meelik Kahu en­ tasime seda väikese kohvijoomisega. Mee­ diselt bibliograafia osakonna juurde. lik Kahu, kes oli teatmikku toimetanud 1986. a. moodustati taotletud teadusala ning lisanud sellele muuseumi väljaannete asedirektori koha asemel teadusosakond. bibliograafia, oli siis mõistagi juures. Fondipublikatsioonide sektor viidi selle 1991. a. tuli trükist tema enda koostatud koosseisu, mis tähendas edasi seda, et Mee­ «Eesti pseudonüümide leksikon. 1. köide. lik Kahul tuli end mitme osakonna vahel Eestikeelsed raamatud ja perioodika aas­ jagada. Kõige rohkem kannatas sellest ka­ taist 1821-^1900». Selle ilmumise ajal jõu­ suliku süsteemimeelega kavandatud dokto­ dis Meelik Kahu käia Kirjandusmuuseumis riväitekiri, mille alused olid paika pandud

121 juba 1970-ndate aastate lõpul. Väitekirjast rukaid, pingsat vaimset mõttetööd nõud­ valmis üksnes pseudonüümide tüpoloogia vaid mõistatusi. Pöördumine Oskar Lutsu peatükk. Järgnevat oleks saanud julgemalt poole reetis taas niisugust lüürilist hel­ kirjutada ehk siis, kui allikmaterjal oleks lust, mis välistas jõhkrad naljad ning olnud leksikoni kujul süstematiseeritud. eelistas pigem vaikimist kui väljaütlemist. Esimese osaga sellest ülesandest, käsiraa­ Pühendumine Carl Robert Jakobsonile ning matuga XIX saj. eesti pseudonüümika koh­ temaaegsele ajakirjandusele kinnitab, kui­ ta, sai Meelik Kahu hakkama raskuste das Meelik Kahu töö põhines siiral usul kiuste. Kes võtab ette koostada XX saj. sirgjoonelisse ettevõtlikkusse. 1971. a. kaits­ eesti pseudonüümide leksikoni, sellele on tud kandidaaditöö «Tartu Eesti Seitungi» August Palmi tööd jätkanud Meelik Kahu kohta koondas sellest tööst ainult osa. elutöö varjunimede avamisel asendama­ Artiklid С R. Jakobsoni lugemiku, tema tuks aluseks. Eelmise sajandi eesti perioo­ ajalehe, mõttekaaslaste ja pärandi kohta dikast ütleb Meelik Kahu end olevat läbi on eri ilmumiskohtades laiali ning nõuab vaadanud 98,9%, v. a. need väljaanded, pingutust näha nende seesmist kokkukuulu­ kus autorinimesid polegi («Eesti pseudo­ vust. Kokkukuuluvuse andis aga juba nüümide leksikon», lk. 46). Leksikoni proo­ ainuüksi fakti kontrollituse eelistamine ül­ vitööna mõeldud raamatus «Väljaspool Ees­ distuste elegantsile. Kuivõrd õppis -Meelik tit ilmunud eestikeelse töölis- ja nõukogu­ Kahu niisugust eelistust August Palmilt, de trükisõna pseudonüümide sõnastik kuivõrd see tulenes tema seestumusest — (1905—1940)» (Tallinn, 1978) on materjal sellele küsimusele poleks ta osanud ehk esitatud aga lausa ammendavalt. isegi vastust anda. Aga vahest oligi nõn­ Tegelemine varjunimede avamisega da, et oma isiklikele tõepüüdlustele sai andis tunnistust sellest, et Meelik Kahus Meelik Kahu August Palmi juures üksnes oli range punktuaalsuse kõrval ka romanti­ kinnitust. Nii või teisiti oli tulemuseks line huvi jahtida saladusi ja lahendada kec- töö, millele ilma kõhkluseta võib toetuda. Peeter Olesk

Viljandi raamatu päevad

Soomes on keskseks südasuviseks kir­ kirjandusele osutusid keelatuiks ka oku­ jandussündmuseks kujunenud Vammalas patsioonivõimude poolt tunnustatud või toimuvad vana kirjanduse päevad. Meil on pooleldi tunnustatud klassikute nagu A. Raamatuühingu egiidi all seni korraldatud Haava, A. Kitzbergi, O. Lutsu, А. H. kaks bibliofiilide teaduskonverentsi (1987. Tammsaare, F. Tuglase ja M. Underi mõ­ ja 1990. a.) ja mitmed piirkondlikud raa- ned teosed. matupäevad. 12. ja 13. X 1991 organisee­ Kaja Noodia esitas huvipakkuvaid de­ risid Eesti Raamatuühing ja Eesti Bib- taile, kuidas «Glavliti» korraldusel toimus " liofiilianõukogu põhjanaabrite eeskujul keelatud raamatute kõrvaldamine kooli­ Viljandis vana raamatu päevad, millest raamatukogudest. Tsensuuri abil püüti õpi­ võttis osa üle 400 kirjandussõbra meilt ja laste ja_ õpetajate mälust kustutada eesti välismaalt. rahva toelist minevikku. Piret Lotman kõ­ Raamatupäevad algasid vastuvõtuga neles ebasoovitava ja keelatud kirjandu­ Viljandi raekojas, kus aselinnapea arhi­ se eraldamisest (praeguses Eesti Rahvus­ tekt Ülo Stöör tervitas külalisi 'Soomest, raamatukogus), tuues näiteid selle kohta, Rootsist ja Kanadast ning meenutas et kirjanduse keelustamisel mõlema tota­ okupatsioonivõimude poolt keelatud teos­ litaarse režiimi poolt tuli ette kokkulange­ te lugemist ja nende mõju noorsoo rah­ vust nii üksikute valdkondade (seksuaal- vustunde äratamisel. kirjandus) kui ka autorite (Zoštšenko, Viljandi kultuurimajas avasid raama­ Trotski) osas. Seoses nõukogude ideoloo­ tupäevad ning keelatud ja rariteetsetest gia pideva muutumisega osutusid kõige teostest huvitava näituse Raamatuühingu nõukogudevaenulikumaks just nõukogude­ Viljandi osakonna esimees Ants Salum ja aegsed ajalehed ja propagandaväljaanded. Raamatuühingu esimees Vallo Raun, Jüri Hain rääkis vaimsest surutisest ja kes rääkisid meie raamatu raskest saatu­ omaaegsete kultuurijuhtide nõmedusest, sest hilisminevikus ning bibliofiilide osast mis viis kahe läbitrükitud kunstiväljaande keelatud raamatute säilitamisel. — «Kunstikalender 1971» (koostaja V. Raamatupäevade keskseks sündmuseks Karrus) ja almanahh «Kunst» 48/2 (koos­ oli teaduskonverents «Keelatud ja hävi­ taja M. Alas) — hävitamisele. Kõneleja tatud raamat», mille ettekannetes domi­ demonstreeris kuulajaile mõlemat teost. neeris meie trükisõna saatus alates 1940. Pekka_ Erelt esitas näiteid va-imu ja aastast. Allakirjutanu käsitles miljonite võimu võitlusest vabariigi lõppaastatel, köidete keelustamist, raamatukauplustest mil keelati või ka hävitati ajakirjade «Tä­ ja -kogudest kõrvaldamist ning ka hävi­ napäev» ja «Akadeemia» mitu numbrit, tamist nii «Glavliti» kui ka Saksa oku­ näiteks J. Tõnissoni 70. sünnipäevale pü­ patsiooni aegsete tsensorite korraldusel. hendatud «Akadeemia» number (1938, Ilmumata või lõpetamata jäid mitmed olu­ nr. 8). lised teatmeteosed, sarjad ja kogumikud, Raamatutsensuuri mitmesugustest vor­ paljud läbitrükitud raamatud hävitati. Li­ midest Soomes XX sajandil andis sisuka saks Vabadussõda ja iseseisvusaega käsit­ ülevaate Kai Ekholm Tampere ülikoolist. levatele teostele, usukirjandusele ning aja- Eriti raskeks kujunes olukord Soomes sõ- 122 jajärgseil aastail, rnil A. Zdanovi juhitud on kirjastuse «Varrak» ladudes järel veel kontrollkomisjoni nõudel keelustati ra-i- tuhandeid eksemplare. EKS ostis enamiku rnatuid ja muid trükiseid. Ainuüksi Soome neist üles ja laskis makuleerida. Poetessi endiste piiridega kaarte tuli Nõukogude honorari vähendati sellega ühenduses '/a Liitu hävitamiseks loovutada 40 (!) va- võrra. E. Teder tõi näite selle kohta, et gunitäit. isegi sotsiologiseeriv ja «äraseletav» saa­ Ilmar Laaban analüüsis talle omase tesõna ei suutnud päästa Mait Metsa­ elegantsusega neid põhjusi, mis ajendasid nurga valimikku «Läbi elu», mis oli lao Prantsusmaal D. A. F. de Sade'i romaani tud 1946. aastal. I. Laaban pidas oluli­ «Uus Justine ja lugu tema õest Juliet- seks uurida ka kirjanike autotsensuuri te'ist» (1797) ja Ch. Baudclaire'i kuue nõukogude korra ajal. Eakas raamatukaup­ luuletuse (kogust «Kurja lilled», 1857) mees Aleksander Elbe meenutas raamatu­ keelustamise. te keelamise käskkirja täitmist Tartu an­ Hannes Oja Torontost tutvustas kir­ tikvariaadis 1941. aastal, mil ta viis kir­ jastus «Orto» viimist Rootsist Kanadasse ve all hävitamiseks vaid väheväärtuslikke ja tegevust Torontos. Võib põhjusega ajakirju. Ka väitis ta, et on Tallinnast kritiseerida kirjastuse omanikku A. Lau­ 15. septembril 1944 ostnud või saanud ri mitmete algupärandite tagasilükkamise «Eesti rahva kannatuste aasta» kolmanda ja väheväärtuslike tõlkeraamatute avalda­ (?!) köite, mis ühenduses tema vangista­ mise pärast, kuid ei tohi unustada, et misega olevat kaduma läinud. Ka A. Na- «Orto» on kirjastanud ka palju väärtus­ gelmaa kinnitas, et ta on seda köidet näi­ likke algupärandeid A. Adsonilt, A. Gaili- nud. tilt, B. Kangrolt, K. Ristikivilt, M. Un­ Järgmine päev algas külaliste tutvus­ deralt jt. ning kordustrükke («Kalevi­ tamise ja nende lühisõnavõttudega. H. Oja poeg» isegi kahes kaunis väljaandes — rääkis tööst ajalehe «Vaba Eestlane» kul­ К Raua ja E. Haameri illustratsioonide­ tuuritoimetajana ning luges oma luuletu­ ga). si, I. Laaban jutustas oma tegevusest Elmar Sahk andis oma ettekandes «Mana» ja mitme Rootsi modernse kuns­ «Vanematest Viljandis trükitud raamatu­ ti- ja kultuuriajakirja toimetuse liikmena. test» ülevaate seal tegutsenud trükikoda­ Soome Bibliofiilide Seltsi sekretär Anneli dest (F. Feldt, A. Peet jt.) ning nende Kalajoki tutvustas 1200-liikmelise seltsi poolt möödunud sajandi viimasel veeran­ tegevust ja selle ajakirja «BibliophiJos», dil avaldatud teostest. millest ilmub juba 50. aastakäik. Ühtlasi Omaette peatükk meie kultuuriloos on kinkis ta Raamatuühingule kvartaliajakir- bibliofiili ja raamatuteadlase Jaan Roosi ja Eestile pühendatud sügisnumbri. Kõr­ varjamine aastail 1949—1954 KGB eest ge hinnangu konverentsi tööle andis Soo­ oma sugulaste, sõprade ja endiste õpilas­ me Bibliofiilide Seltsi aseesimees Anna te poolt. Metsavennana mõtles J. Roos Perälä. meie raamatu saatusele, tal valmis mitu Elavat huvi äratas bukinistlik raama­ kirjandus- ja kultuuriloolist käsikirja, ka tute ost-müük-vahetus, kus osa teoseid pidas ta päevikut. Päeviku dešifreeris hil­ müüdi vaid markade eest. Oksjonil leidis juti J. Roosi sugulane H. Karro ja andis uue omaniku rohkem kui 120 raamatut. selle üle Kirjandusmuuseumile. Päeviku Eesti Raamatuühing avaldas raamatu- olulisemaid mõtteid tutvustas Mare Lott. päevadeks С R. Jakobsoni teose «Kuidas Soome üks suurimaid Estica kogusid põllumees rikkaks saab» faksiimilevälja­ (ca 3000 teost) on Helsingi bibliofiilil anne, konverentsi teesid ja nägusa mee- Pertti Aulavuol, kes tutvustas oma raa­ neeksliibrise. matukogu saamislugu. Külalistele korraldati Hillar Kattai Järgnes elav mõttevahetus. Abel Nagel- juhtimisel ekskursioon mööda kirjandus­ maa tõi näiteid raamatute hävitamisest likku Mulgimaad. Tagasiteel Tallinna kü­ ärilistel kaalutlustel. Kui EKS hakkas A. lastati allakirjutanu juhtimisel А. H. Tamm­ Haava 60. sünnipäevaks ette valmistama saare sünnikohas asuvat muuseumi ja käi­ ulatuslikku valimikku «Anna Haava luu­ di vaatamas Kautla metsavendade memo­ letuskogu», siis selgus, et kogudest «Luu­ riaali. letused» I (4. trükk) ja «Meie päevist» Eerik Teder

Karl Ristikivi sünniaastapäeva tähistamisest 1991. aastal osutus Karl Ristikivi sün­ latit, Ain Kaalepit, Hando Runnelit ja niaastapäeva tähistamine üpris tõhusaks. teisi. Kohal oli mitmeid kirjandusteadlasi Enne seda jõudis lugejate kätte filoloogia- mõlemast Eesti kirjanduslinnast, peamise doktor Endel Nirgi kauaoodatud Ristikivi- publiku moodustasid aga üliõpilased. Rutt monograafia «Teeline ja tähed». Hinrikus andis kokkutulnuile asjaliku üle­ 16. oktoobri pärastlõunal oli Tartu Üli­ vaate Kirjandusmuuseumis leiduvast Karl kooli peahoone auditoorium nr. 139 tungil Ristikivi kirjavahetusest ega häbenenud täis kirjandushuvilisi, esireas oli näha Vä­ tunnistamast, et see moodustab vaid väi­ lismaise Eesti Kirjanike Liidu esimeest kese osa Ristikivi lähetatud kirjadest, Kalju Lepikut ning mõlema Kirjanike Lii­ millest suurt osa hoitakse Stockholmi du liiget Raimond Kolki ja Eesti Kir­ kaljukoopases arhiivis ning veelgi suu­ janike Liidu välisliiget Ilmar Laa- rem osa on mööda maailma laiali. franit, Tartu kirjanikke Henn-Kaarel Hei-- Ristikivi päeva teises ettekandes im- 123 proviseeris füüsikust kirjanik Madis Kõiv mine. Siingi olid ruumid rahvast täis, intrigeerivalt Ristikivi ajalooromaanidest loeti Ristikivi luuletusi ning peeti lühikõ­ lähtuvalt, otsides kokkupuutepunkte Risti­ nesid. Uut kultuuriasutust tervitasid Vä­ kivi «Viimse linna» ja Umberto Eco ro­ lismaise Eesti Kirjanike Liidu poolt Kal­ maani «Foucault' pendel» vahel. Ühtlasi ju Lepik, Eesti Kirjanike Liidu poolt valgustas ta pikemalt keskaegsete ordu­ Henn-Kaarel Hellat ja Oskar Kruus, Ris­ de, sealhulgas Läänemeremail tegutsenud tikivi fondi poolt Raimond Kolk, Tuglase Mõõgavendade Ordu eesmärke ja ajalugu. Muuseumi poolt August Eelmäe, Kahjuks ei olnud tellitud ühtegi ettekan­ Kirjandusmuuseumi poolt Peeter Olesk, net tallinlastelt, kuigi Endel Nirk oli ko­ peäle selle anti õnnitlusi ja lilli edasi hale sõitnud ning konverentsil sõna võt­ veel mitmete kultuuritegelaste poolt. Vast­ tis. se muuseumi noor direktor Janika Kron­ Õhtul toimus Tähtvere linnaosas Ris­ berg tutvustas kirjandussõpradele ekspo­ tikivi viimases Eesti korteris K A. Her­ sitsiooni. manni t. 18 tema muuseumi pidulik ava­ Oskar Kruus

Emakeele Seltsis ettekanded olid juba enne il­ Pedagoogilise Instituudi üli­ munud2, mis võimaldas õpilane kohale ei jõudnud. arutelu põhjalikult ette val­ Teemavalik oli mitmekesine, 3. III 1991. a. toimus et­ mistada. ulatudes murdekäsitlustest tekandekoosolek Tartus. Kõi­ Emakeele Seltsi 10. IV žestide ja suhtluse eritlemi­ gepealt võttis sõna seltsi 1991 Tallinnas peetud kõne-' seni. esimees Henn Saari, kes koosoleku päevakorras olid Konverentsi avaettekandes juhtis tähelepanu ärevaks ettekanded ES-i tegevliikme- «Soome ja eesti kohakäänete tegevatele tendentsidele. Tal­ telt: dr. Klaus Laalolt (Hel­ semantiline võrdlus» kõrvu­ linna aastakoosolekul oli ras­ singi ülikool) «Võrdlevalt tas Eve Kask soome Kainuu kusi juhatusliikmete kandi­ soome ja eesti homonüümide murde kohakäändeid vasta­ daatide esitamisega, aasta tekkeviisidest» ning Marju vate eesti käänetega. Ligi jooksul peeti Tartus ainult Sarvelt «Ekspeditsioonist 100-st Kainuu murde koha­ kaks ettekandekoosolekut, Koola poolsaarele 1990. aas­ käände funktsioonist oli esi­ mõõnab murdetöö, välja su­ ta suvel». Päevakorda lülita­ neja poolesajale leidnud vas­ remas on seltsi väljaannete ti lisaks Jyväskylä ülikooli teid eesti kirjakeelest. kirjastamine. Vaja oleks õppejõu Timo Nurmi ette­ Ruta Rannati ettekanne noorendada seltsi juhtkon­ kanne «Nessessiivtarindi ka­ «Kaldale voi kalda peale — da ja läbi mõelda seltsi sutamine eestikeelsete aja­ uued tegevussuunad. kas tähendus on sama?» ana­ lehtede juhtkirjades». K. lüüsis ^põhjusi, mis tingivad Renate Pajusalu ettekande Laalo ettekandel põhinev ar­ ühe või teise vormi eelista­ «Üldküsilause reguleerivas tikkel «Soome-eesti homo­ mist. Esitatud sünteetiliste dialoogis» põhiseisukohad nüümide tüüpidest» on ilmu­ ja analüütiliste vormide se­ on ilmunud Debreceni fen- nud «Keeles ia Kirjanduses» mantiline analüüs oli huvi­ nougristikakongressi kogu­ 1991. nr. 10, lk. 606—613. tav katse rakendada kogni- mikus ', mistõttu sellel pike­ T. Nurmi ettekanne on sa­ tiivgrammatika põhimõtteid malt peatuda pole põhjust. muti avaldatud KK-s (1991 eesti keele uurimisel. Oma ettekandes «Mõtteid nr. 12, lk. 732). Marju Sarv Murdekeelest rääkisid Ülo läänemeresoome keelte süm- esitas ülevaate 1990. a. juu­ Toomsalu ja Järvi Kokla. poosiumist Debrecenis» kõ­ lis ja augustis toimunud Ülo Toomsalu ettekanne neles Lembit Vaba kongres­ ekspeditsioonist Koola pool­ «Setu verbi küsimusi» andis si raames korraldatud keele­ saare Lujavrisse, kus tol ülevaate J. Mägiste murde­ kontakte käsitleva sümpoo- ajal elas 728 lapi Kildini kogu põhjal välja töötatud siumi ettekannetest. Kokku murde kõnelejat. Lindistati verbitüübistikust.' Tüüpide neeti 11 ettekannet, millest murdekeelt ning üle kolme­ ahtseks oli Ü. Toomsalu kõiki läänemeresoome keeli kümne nn. isikliku laulu. võtnud silpide arvu, välte- käsitlesid oma ettekandes S. Ettekandele järgnenud läbi­ ja laadivahelduse, ühe- ja Suhonen, Т. Tuomi. L. Vaba rääkimistel nenditi, et koha­ kahetüvelisuse, tüvevokaali ja T.-R. Viitso, üksikute lää­ liku kultuuri kinnistamiseks ja -sufiksid. nemeresoome keelte omava­ on vaia alustada taas las­ Järvi Kokla tutvustas helisi suhteid või kontakte test: koostada neile ema­ Hiiumaalt kogutud murde- võõraste keeltega P. Alvre, keeleõpik. V. Koivisto, H. Leskineni. E. ainest ettekandes «Koduloo­ Koponeni, E. Vääri, A. Käh­ Järjekordne Emakeele made nimetusi Pühalepa riku, J. Elomaa, Т. Lehtine- Seltsi fibõpilaskonverents murrakus». Kui enamik loo­ ni, I. Mulloneni ettekanded. peeti 12. VI 1991 Tallinnas manimetusi on tuntud üle Sümpoosiumi töö muutis vil­ Keele ja Kirjanduse Insti­ Eesli, siis kaks sõna on Pü­ jakamaks asjaolu, et kõik tuudi saalis. halepa murrakule eriomased: Esinejad olid sedapuhku ärts 'peru hobune' ja ärtu kõik Tartu Ülikoolist, sest 'südamekujulise lauguga i Vt.: R. Pajusalu. Yes/ ainus kavas olnud Tallinna loom'. no question utterances in Esto­ Konverentsi lõpetas Silvi nian regulative dialogue. Rmt.: Congressuš Septimus Interna- : Itämerensuomalaiset kieli­ Lõhmus teemaga «Zestid ja tionalis Fenno-Ugristarum 3B. kontaktit. Läänemeresoome kee­ suhtlus», peatudes nii mitte­ Debrecen, 1990, Ik. 348—353, lekontaktid. Helsinki, 1990. verbaalse kommunikatsiooni 124 uurimise ajaiooi kui ka või­ vaadeldi foneetikute ja ling­ jastpoolt seltsi liikmeskon­ malikel arengusuundadel. vistide võimalusi nendega da. Alguses kuulati kaht as­ Ühtlaselt tugeva tasemega töötamisel. Ettekande põhi­ jakohast ettekannet. ettekanded äratasid kuula­ osas keskenduti formantsün- Keeleameti peadirektor jais asjakohast huvi. Ette­ tesaatoril teostatud eesti Mart Rannut teadvustas kandeile järgnenud sõnavõt­ keele konemudelile. Mudelis oma ettekandes «Keelelised tudes tõsteti esile üsna mit­ kasutatakse segmentaal- inimõigused Eesti konteks­ megi teema edasiuurimise foneemidega võrreldavaid tis» kuulajaile kõigepealt vajadust. üksusi, mis on omakorda seda, et inimese keeleliste 21. VI 1991 toimus ette­ koostatud mitmetest reegel- õiguste kaitse on ka keele kandekoosolek Tartus, kus süsteemis muudetavatest kaitse. Kaitset vajab loomu­ praost Toomas Põld Saksa­ elementidest. Nii saab kirjel­ likult see keel, mis on ohus­ maalt Bielefeldist rääkis dustes üksikasjalikult jälgi­ tatud. UNESCO seisukoht XVII sajandi lõpul Puhjas da häälikute moodustamise on, et ka üheainsa keele ka­ valminud põhjaeestikeelse eri faase ja nende vastasti­ du on terve inimkonna kao­ Uue Testamendi käsikirjade kust mõju. Lähemalt käsitle­ tus. Keel peab säilitama ini­ saatusest. Virginiuse ja ti eesti prosoodia modellee­ meste sidet eelnenud ja tu­ Hornungi Uue Testamendi rimist. See töö on rajatud levate põlvkondadega (ema- tõlke käsikiri läks Põhja­ eeldusele, et prosoodilisel keelena) ning ühiskonnaga sõja ajal kaduma, kuid see programmeerimisel võib tea­ (riigi- või ametliku keele­ oli juba ümber kirjutatud. tava foneetilise üksuse na). Üks käsikiri oli Augsbur- ulatuses rakendada eri pro- Keeleliste inimõiguste gist pärit koduõpetaja Crei- soodilisi tegureid siduvaid diuse käes, kes rändas Ees­ arengulugu on olnud pikk kompensatoorseid mehhanis­ ja aeglane. Rahvusvahelisel timaal 15 aastat, põgenedes me. Mudelis on selliseks ko- sõja eest. Saksamaale taga­ tasandil mainiti neid esma­ si minnes võttis ta käsikir­ hesiivseks üksuseks jalg (rõ- kordselt 1815. a. Viini kong­ ja kaasa, kirjutas selle veel hurühm), mistõttu ka kõne ressi lõppdokumendis. Täna­ kord ümber. Eestis rända­ jalaliigenduse probleemid seks on olemas mitmeid rah­ mise aegadest on Creidiu- vajavad samas erilist tähe- vusvahelisi leppeid, kus on selt säilinud kirju, milles lepanu._ Ettekandes tutvus­ juttu ka keelelistest õigus­ on juttu ka kaasas olevast tati mõningate katsete tule­ test, neist tähtsaimana käsikirjast. Üldse on või­ musi, mis on aluseks pro- «Inimõiguste ülddeklarat- malik rääkida viiest käsikir­ soodilisi nähtusi integreeri­ sioon». Ent keelelisi inim­ jast. Üks neist on arhivee- tult käsjtleva mudeli loomi­ õigusi seni veel maailmas ritud Münchenis. Esineja sele. Põhjalikumalt . peatuti realiseeritud ei olegi. sõnutsi ei ole talle olnud temporaalsete parameetrite kättesaadavad uuemad alli­ ja põhitooni vahekorra uuri­ Ka praegu tegeldakse kad, kus võib olla uusi sei­ misel ning selgitati erineva mitmel pool keeleliste inim­ sukohti ja ümberhindamisi. ulatusega kõneüksuste põhi- õiguste formuleerimisega. toonikontuuride komposit­ Üks sellesihilisi üritusi oli Uurimiseks peaksid siin ole­ ka oktoobris Tallinnas toi­ ma suuremad võimalused. siooni printsiipe. munud Keeleameti korralda­ 27. XI 1991 toimus ette­ Teadmisbaaside arendus- tud rahvusvaheline sümpoo­ süsteemid peavad olema va­ sion. Sellel osalesid küll kandekoosolek Tallinnas. rustatud heade vahenditega Ettekandega «Eestikeelse maailma tippasjatundjad kõne rakenduslikust model­ akustiliste ja pertseptiivsete keeleliste inimõiguste alal, leerimisest» esinesid Imre eksperimentide läbiviimiseks. aga paljudel neist oli raske Siil ja Einar Meister. Mõningaid Küberneetika mõista Eesti poliitilist olu­ Instituudis selleks otstarbeks korda. Mad muretsevad vene Muljeid XII foneetika- väljatöötatud seadmeid tut­ vähemuse keeleliste õiguste kongressilt Aix-en-Pro- vustas Einar Meister. Kuu­ pärast Eestis, märkamata, et vence'is (august 1991) ja­ lajad võisid veenduda nende sisuliselt jätkuva okupat­ gasid Imre Siil, Einar Meis­ efektiivsuses, olles tunnista­ siooni tingimustes on vene­ ter ja Jaan Ross (konve­ jaks paarile kohapeal korral­ lased siin vähemuseks vähe­ rentsi ülevaade ilmub lähe­ datud katsele. Loomulikult muses, et ohustatud keeleks mal ajal «Keeles ja Kirjan­ esitati ettekandeõhtul ka ees­ on hoopis eesti keel. Seetõt­ duses»), tikeelset tehiskõnet. tu ei vasta sümpoosioni Imre Siil käsitles ette­ lõppdeklaratsioon (ilmus kandes «Eestikeelse kõne Ettekandele järgnenud dis­ «Sirbis» 25. okt. 1991) päri­ rakenduslikust modelleeri­ kussiooni käigus arutati selt meie ootustele. misest» foneetilise ja fono­ muu hulgas eesti murdekõne loogilise iseloomuga tead­ ja vadjakeelse kõne süntee­ Tegelikult võib näha pa­ miste kirjeldamist ja kasu­ simise võimalusi. ralleeli Eesti ja näiteks Ni­ tamist tehiskõneseadmetele 30. X 1991 toimus ES-i geeria vahel, kus on tege­ mõeldud kõnemudelite loo­ üldkoosolek, mis oli kesken­ mist päritud keele (koloni­ misel. Sellega seoses puudu­ datud keelepoliitilistele küsi­ saatorite keele) prob­ tati ka mitmeid eesti fonee­ mustele. Kavas oli välja töö­ leemiga, mis seisneb tika aktuaalseid küsimusi. tada Emakeele Seltsi seisu­ selles, et hoolimata ise­ Ettekandes tutvustati kõi­ koht Eesti Vabariigi koda­ seisvusest ei suuda põliskeel gepealt eksperimentaalse kondsusseaduse keeletsen- saavutada riigikeele taset. teadmisbaasi loomise põhi­ suse suhtes. Kogu eesti rah­ Enne keeleseadust oli eesti mõtteid ja niisugusele tead- vast erutav teema tõi kokku keele prestiiž eestlaste silmis misbaasile tugineva ekspert­ harvanähtava hulga rahvast, madal. Nüüd on see küll süsteemi omadusi, samuti 85 inimest, neist pooled väl­ kõrge, aga muulaste jaoks 125 pole eesti keelt nagu ole­ veelgi vähendanud avalik Š. Vare ütles, et C-kategoo- maski, neil oli ja on möönduste pakkumine. Po­ ria on keeletsensuse jaoks kõrge vene keele staatus. tentsiaalsed õppegrupid on liiga nõrk. A. Eek teatas, Nihe peab toimuma muu­ soovijate puudusel komplek­ et Keeleameti esialgne nõue laste hulgas. teerimata. oligi olnud D-kategooria A. Haagi küsimusele, mil­ Eelmisel päeval Riigikant­ (keeleoskus 1500 sõna pii­ lel põhineb väide, et eesti seleis toimunud koosolekul res), aga Riigikantseleis jää­ keele prestiiž oli eestlaste oli tõdetud, et kodakondsus­ di kõrgemate ametnike ena­ hulgas madal, vastas M. seaduse jaoks on vaja uut muse soovil C-kategooria Rannut, et asja on mitmel kontseptuaalset lähenemist juurde. meetodil uuritud ja et üheks keeleseadusest lähtunud kee- Pärast parandusettepane­ näitajaks on see, kumb eri­ leoskusnõuetelc. Keeleameti keelsetest rääkijatest läheb kute läbihääletarnist võeti seisukoht oli, et kodakond­ otsus tervikuna vastu Ema­ esimesena üle teisele keelele. suse saamiseks nõutav muu­ U. Tedre arvas, et pigem on laste keelestandard peab keele Seltsi kohalolnud liik­ keelevahetuse põhjuseks vastama vähemalt C-kate- mete 41 poolthäälega, vastu­ gooriale (ilma terminoloo­ hääli ei olnud. See lähetati eestlase nõrk rahvustunne, Keeleameti kaudu valitsu­ vahest ka viisakus. Märgiti giata, mida nõutakse olene­ valt ametikohast lisaks). sele ja avaldamiseks «Päe­ küll ka, et keel ei pruugi valehes» (ilmus 1. XI 1991). olla rahvustunde väljendaja Seega peab iga kodakondne (näiteks tugeva rahvustun­ oskama suhelda, lugeda ja Väino Klaus, Mart Meri, dega, aga muid keeli kõne­ kirjutada riigikeeles vähe­ Maire Raadik, Helju Kaal, levatel armeenlastel). I. Eis­ malt 800 sõna piires. Riigi­ Imre Siil, Kullo Vende kop leidis, et meie rahvus­ kantselei koosolekul oli teh­ tunnet kisub alla meie va­ tud ka kontraettepanek dife­ litsus, lastes oma hiljutisel rentseerida keelestandard ES-i rahvaluule­ ametnikul Bo Kraghil soo­ piirkondlikult, s. o. teha sektsioonis vitada eestlastele eesti-vene mööndusi venekeelsetes piir­ kakskeelsust. Keeleametilt kondades. See aga oleks Koosolekul 26. IX 1991 nõudis hr. Eiskop kohest eesti rahvust otseselt ohus­ Tartus oli päevakorras suvi­ reageerimist sellistele aval­ tav samm: kodakondsusse ne kogumistöö. dustele. ja riigivalitsemise juurde Anu Kõrb rääkis Kirjan­ pääseks suur hulk umbkeel­ dusmuuseumi suvisest eks­ Keeleameti nõunik Arvo seid kodanikke. peditsioonist Torma ja Avi­ Eek pidas ettekande «Keele- nurme kihelkonda 4.—22. tsensuse õiguslikud aspek­ A. Eegi ettekande järel juunini. Osales kokku 13 ini­ tid». Alguses selgitas ta ko­ algas koosoleku ametlik osa. mest. Kirjutati üles ca 2000 dakondsusega seonduvaid ES-i teadussekretär M. Meri lk. rahvaluulet, lindistusi põhimõisteid. Kodakondsuse luges ette otsuse eelnõu. kogunes ca 30 ja videoma­ kontekstis tähendab opist­ Koosoleku juhataja H. terjali 1,5 tundi. Reper­ oon võõrale maale sattu­ Saari testis eelnõus esile tuaar sõltus suurel määral nu õigust paluda luba pää-' viis olulist punkti: seda kodumaale tagasi, mit­ kohalike elanike elatusala­ te vabalt kodakondsust va­ 1. 1938. a. kodakondsus­ dest (puutöö, jahindus, ka­ lida. Kodakondsuse taotleja seaduses tuleb alles jätta lapüük). Zanridest domi­ peab läbi tegema naturali­ §6 3. punkt, mis nõuab neerisid rahvajutud (pajatu­ satsiooni, s. o. vaba valiku Eesti kodakondsusse astu­ sed, naljandid, muistendid), alusel omaks võtma selle jalt eesti keele tundmist, õi­ ent tunti ka teisi rahvaluu­ riigi eluolu, mille kodani­ gemini valdamist; leliike. kuks ta pürib, niisiis ka 2. selle nõude põhjendus; Seejärel kõneles A. Kõrb keele. 3. keeleoskuse määr tuleb kogumismatkast 1.—17. au­ fikseerida kodakondsussea­ gustini Siberi eesti külades­ Taastatud Eesti Vabariigis duse rakendusseaduses; se. Anu Kõrb ja Astrid Tuisk on kodanikud olemas: kehtib 4. keeleoskusnõudeid ei tohi viibisid 11 päeva Ülem-Bu- 1938. a. kodakondsusseadus, teha sõltuvaks elukohast; lanka ja Ulem-Suetuki kü­ mis on maailma leebemaid. 5. neile, kes eesti keelt on las, kus folkloristid varem Kui me tahame üles ehitada juba tas_uta õppinud, peab käinud ei olnud. Rahvaluu­ rahvusriiki (mitte rahvarii­ korduv opetus olema tasu­ let leidus seal rohkesti ja ki), on tsensused vajalikud; line, mitte riigi kulul. sealjuures peaksid piirangud huvitavat. Levinud on sõna­ olema karmimad kui 1938. Läbirääkimiste käigus teh­ dega ravimine. Paljud ini­ a., et tagada eesti rahvuse ti mitmeid parandusette­ mesed teadsid mitmesugu­ säilimise jaoks ohutu rah­ panekuid. E. Pajumaa soo­ seid nõidussõnu, mida meel­ vusrühmade proportsioon. vitas 5. punkti üldse välja sasti ka teistele õpetati. Rää­ Kuid seadust saab muuta jätta: kui see jõuaks sea­ giti lugusid kohanimede EV kodanike poolt valitav dusse, tekitaks ta ikkagi tekkimisest, juttu ilmestasid Riigikogu. paljudes muulastes lootuse lopsakad rahvapärased ütlu­ riigi kulul õppida. H. Jõgi- sed. Elav oli ka laulutra­ Siiani puudus muulastel maa oli veendunud, et vene­ ditsioon. motivatsioon eesti keele õp­ lastelt eesti keele oskust Mare Kõiva andis ülevaate pimiseks. Keeleseaduse järgi nõudes tekitame asjatult rahvaarste puudutava ai­ nagunii ei pea kõik õppima, konfrontatsiooni, ja kuna nestiku kogumisest ja uuri­ sest 63% töötavatest muu­ meie vaene riik nagunii ei misest nii Skandinaaviamaa- lastest ei suhtle elanikkon­ suuda keeleseadust realisee­ des kui ka Eestis. Skandi­ naga ametialaselt. Ent ka rida, pidas ta vajalikuks naavias kogutakse viimasel ülejäänute motivatsiooni on keeleseadus üldse tühistada. ajal lugusid rahvaarstidest 126 endist, samuti patsiendi ju­ lähemalt setu' kultuuri kui ülevaate üliõpilaste suvisest tustusi, millele tehakse hil­ terviku jäädvustamise prob­ kogumismatkast Rõugesse jem struktuurianalüüs; in- leemil. Tekstid elavad oma ja Harglasse. See Lõuna- tervjueeritakse ravitsejaid; keskkonnas, sündmused toi­ Eesti kant on tähelepanu­ elatakse rahvaarsti pool paar muvad spontaanselt, see­ väärne fraseoloogia ning nädalat jne. Norra uurija tõttu on nende jäädvustami­ toponüümika poolest. Kogu­ Bente Alveri järgi on alter­ ne raske. Setumaal on filmi­ ti kalendripärimusi, kom­ natiivne meditsiin üllatavalt tud, lindistatud ja fotogra­ bestikku,, kohamuistendeid, levinud. Rahvaarstide hul­ feeritud, on avaldatud ar­ olustikulisi jutte, rahvame­ gas eristuvad järgmised ala­ tikleid ajakirjanduses. Lõpe­ ditsiini ja ka koduloolist liigid: 1) nõidussõnadega tuseks rõhutas V. Sarv, kui­ informatsiooni. M. Kõivu­ arstijad (vana traditsiooni võrd tähtis on folkloristil puu jutu vahele kuulati näi­ kandjad), 2) soojade käte­ minna veel kord tagasi sin­ teid helilindilt. ga ravijad, 3) taimedega ra­ na, kus ta kord on juba ko­ vijad, 4) palvega arstijad, gumas käinud, sest ta kül­ Mari-Ann Remmel, Malle 5) arstid, kes ravivad mingi vab maha seemne, millest Margus tundmatu jõuga, mis neid võrsunud saaki tal ei ole täidab. õigust jätta koristamata. Meie arstimisjutte sel Keskustelus kogumis- ja kombel küsitletud pole. Ma­ jäädvustamisprobleomide koh­ terjal on erinev; vanemad ju­ ta lajemalt võtsid sõna Ma­ Kanada Soome-Ugri tud on folkloriseerunud. Rah­ re Koiva, Mall Hiiemäe, Ulo Assotsiatsiooni vaarst võib olla ka vanade Tedre jt. kommete ja uskumuste kon- konverents serveerija. M. Kõiva on vii­ Koosolekul 31. X 1991 mase kümne aasta jooksul Tartus kõneles Tiiu Roll rakendanud kogumisel tema teemal «Kuldnaise-kujundist 26. V—9. VI 1991 toimus enda väljatöötatud metoodi­ eesti rahvalaulus». Motiiv Kingstonis Kanada teadus­ kat (rahvaarsti sissejuhatav on väga vana; laulu ülcs- like seltside hiidkonverents kirjutisi on kogunenud juba — Learned Societies Confe­ küsitlemine, korduvvisiidid, XVIII saj. lõpust peäle. patsiendi usutlemine jne.). rence —, mille raames kor­ Laulust on kaks redaktsi­ raldati 83 eriala konverent­ Ettekande viimane osa si­ ooni — «Kuldnaine» ja saldas teavet üliõpilasgrup- sid. Kanada Soome-Ugri «Puust tehtud naine». Põh- Assotsiatsiooni (Finno-Ug- pide iseseisva kogumistöö ja-Eestis teeb kuldnaise ric Studies Association of kohta. Sel suvel käidi Saa­ imelise päritoluga sepp, Canada = FUSAC) kon­ remaal Vigala Sassi tege­ naisevõtuprobleem puudub. verents peeti 29.—30. mail, vuspiirkonnas ja lindistati Mujal Eestis seostub kuld­ millele eelnes 28. mail Tartu arste. Neljaliikmelise naise tegemine siiski naise­ FUSAC-i juhatuse koosolek. rühma käigust . Kaika nõia võtuga. Põhja-Eestis esita­ Konverentsi alguspäevaks Laine Rahu juurde kõnele­ takse laulu valdavalt mehe oli välja pandud kolme Soo­ sid asjaosalised ise. Tõnu vaatenurgast, Lõuna-Eesti me-Ugri rahvuse — eestlas­ Tenderi esinemisest saadi lauludes avaldab laulik ka te, soomlaste ja ungarlaste teada, et käsikirjalist mater­ naisepoolset arvamust. Lau­ — eksliibriste näitus Kana­ jali koguti sel suvel 75 lk.; lu algused on erinevad. da eestlaste suurimast, Emil lindistati mitmeid inimesi Kuldnaise tegijat (seppa) Eerme eksliibrisekogust. 4,5 tunni ulatuses. Tudengid tutvustatakse pikemalt. Puu- Eesti kunstnikest olid esin­ leidsid arstiga hea kontakti. naise tegija on tavaline lau­ datud Abel Lee, Harri Jür­ Laine Roht usub, et igal ini­ liku keskkonnast pärit ini­ gens, Lembit Lõhmus ja mesel on kindel saatus ja mene. Kuldnaist pole T. Kaljo Põllu, igaüks kahe­ igaüks sünnib, märgid kül­ Rolli arvates põhjust pida­ kümne eksliibrisega nagu jes. Tema enda märkideks da jumalannaks. ka soome ja ungari olid olnud uss, rist ja kari­ kunstnikud (kokku 240 kas. Agne Sisask rääkis Olli Kõiva rääkis Paide regilauludest ja nende kir- tööd). põhjalikult Kaika nõia ravi­ Kahe päeva kavas oli 26 meetoditest. Kui inimene on japanijaist. Esimesed kirja­ panekud leiduvad EKO ko­ ettekannet 25 teadlaselt ja ristimata, siis ei pidavat ravi kontsert soome, eesti ja un­ nii hästi aitama. Ettekanne gudes Neusi ärakirjadena. Pikemalt peatus kõneleja gari muusikast, mida esita­ kutsus esile elava mõtteva­ sid kahekesi laulja Tellervo hetuse. M. Kõiva arvates F. N. Russowil (1828— 1906), kes Neusi õhutusel Kähärä ja pianist Dora Ala­ peaks jälgima huvilainet rah­ nen (mõlemad Kanada soom­ vaarstide vastu nii selle ku­ alustas kogumist juba va­ lased). Külalisesinejaid oli junemises, harjal kui ka rases nooruses. Viis Russo- USA-st ja Euroopast. Kon­ taandumises. wi kogutud laulu võttis verentsi avas FUSAC-i pre­ Vaike Sarv andis ülevaate Neus oma rahvalaulude ko­ sident dr. phil. Juta Kõva- rahvakalendri tähtpäevade gusse «Ehstnische Volkslie- mees-Kitching Vancouve- tähistamisest Setumaal, ala­ der». Probleeme tekitavad rist. Ettekannete pearõhk oli tes maaselitsast 13. veeb­ Paide kihelkonna piirid. O. Põhja-Ameerikasse (Kana­ ruaril ja lõpetades maarja­ Kõiva arvates tuleks Anna, dasse) immigreerunud soo- päevaga 28. augustil. Ees­ Peetri ja pool Paide kihel­ meugrilaste probleemidel, ti TV rahvakultuuri saadete konna materjalist kokku­ nende keelel, kultuuril ja võttegrupi abiga talletati sel kuuluvaks pidada. Päris ajalool. Kõige rohkem ette­ suvel filmilindile kokku 13 ehtsat Paide laulu polegi. kandeid peeti soome mig­ sündmust. Esineja peatus Marju Kõivupuu andis rantidest ja nende eri pai- 12.7 gus elavaist järglasist kohanimedest asustusajaloo- guage synergetics»). Tänu­ (Hazel Lauttamus Birt, Mi­ lisi järeldusi, kuigi ta ise sõnad esinejaile ja osale­ ke Roinila, Tellervo Kä­ pole soomlane. Eestlaste jaile ütles Juta K- Kitching. härä). Igale rahvuslikult seitse ettekannet käsitlesid Konverentsile järgnes ühin­ mõtlevale eestlasele oleks eesti immigrante Kanadas, gu peakoosolek, millest pa­ olnud äärmiselt huvitav Rootsis (Hain Rebas), In- luti osa võtma ka kõik kü­ kuulata põhjalikke ja hästi dianapolises (Ain Haas), lalised. Kokkuvõtte tehtust argumenteeritud ettekandeid eesti keelt (Helgi Vihma, esitas assotsiatsiooni presi­ keele ja kultuuri säilimisest, Harri Mürk), eesti luule dent ja ta valiti tagasi kuni kohandumisest ja võõrale trohheilist värsivormi (Iise järgmise konverentsini, mis kultuurile üleminekust (Bör­ Lehiste), Eesti Keskarhiivi on kahe aasta pärast. 55- je Vähämäki, Teppo Sinto­ (Martin Ahermaa) ja admi­ liikmeline selts on elujõu­ nen, Lilian Lehto), keelte ja ral Johan Pitka tegevust line ja teeb äärmiselt vaja­ kultuuride vastastikusest mõ­ Briti Columbias (Juta К likku tööd kõrgel teadusli­ just, soomlaste identsuskrii- Kitching). Ühe mehe käsit­ kul tasemel. sist (Varpu Lindström, Ahti lusega esines ka Osmo FUSAC-i konverentsi pi­ Tolvanen). Soome külalisesi­ Lahti, rääkides А. B. Mä- dulik lõpetamine toimus nejate seas olid Timo Leisiö keläst. Lingvistid olid uuri­ restoranis väikesel Wolfe ettekandega uurali rahvaste nud veel, kas soome keeles Islandi saarel, kuhu võib arhailistest vilepillidest ja on prefikseid (Joel Nevis), laevaga tasuta sõita. Keset Seppo Lallukka, kes oli käi­ lapi keele Turja murde pas­ suveöist merd kõlas lisaks nud Volga ääres elavate su­ siiv- ja impersonaalkonst- banketi korraldajate pro­ gulasrahvaste juures nende ruktsioone (Läszlõ Szabõ), grammile mitmes keeles emakeelse hariduse saamise eitust ungari päritolu kaks­ akadeemilisi ja etnilisi nal­ võimalusi uurimas. Ono­ keelsete laste kõnes (Zita ju, laulu, sõnalisi ja muu­ mastika alalt üllatas To­ McRobbie) jm. Jukka-Pek- sikalisi improvisatsioone. ronto Yorki ülikooli õppe­ ka Hammari tutvustas Oulu Lahkusime kindlas tahtes jõud Sheila Embleton, kes uurimisrühma projekti uuesti kohtuda. tegi oma ettekandes Soome «Keele sünergism» («Lan­ Helgi Vihma

128 СОДЕРЖАН И E

Ю. Лотман. Технический прогресс как культурологическая проблема 65 М. Калласмаа. Вариация на тему одной легенды .... 71 Э. Аавер, X. Лаанекаск. Март Лепик как текстолог .... 78 Ю. Тонтс. Классик или баптист? Напоминания по поводу пьесы «Леа» 90 Интервью кандидата филологических наук Валве Пылма . . 97 ЗАМЕТКИ И. Сакс. Шмуулы в Бремене и не только там 99 A. Лыун. Примеры на употребление производных с -и . . . 100 CETERUM CENSEO B. Луйк. Опыт объединения и разъединения 103

ВОСПОМИНАНИЯ Г. Рянк. Научные экспедиции в водские деревни в 1942 и 1943 гг. 104 ЮБИЛЕИ Ю. Тедре. 90-летие Густава Рянка 10G О КНИГАХ К. Хеллерма. Молчи, зубоскал! (Karl Martin Sinijärv. Vari ja viisnurk. Eesti Kostabi $elts. Tartu, 1991) . . .' . . . . 108 А. Пылдмяэ. Круусвалл. Кракле. Минипластпка (Jaan Kruus­ vall. Nokturn järve ääres. Jutte ja laaste. Tallinn, 1991) . 109 П. Крууспере. Огорчительные пропуски на общем (pOHe(Ants Järv. Väliseestlaste teater ja draama. Tartu, 1991) 111 X. Неэтар. Начало публикации большого водского словаря (Vadja keele sõnaraamat I. Toimetanud Elna Adler ja Merle Leppik. Tallinn, 1990) 118

ОБОЗРЕНИЕ 121

INHALT

J. Lotman. Der technische Fortschritt ais kulturelles Problem . 65 M. Kallasmaa. Variation zum Thema einer Legende .... 71 E. Aaver, H. Laanekask. Mart Lepik ais Textkritiker .... 78 Ü. Tõnts. Klassiker oder Baptist? Erinnerungen an «Lea» . . 90 Interview mit der Philologiemagisterin Valve Põima .... 97

MISZELLEN I. Saks. Schmuuls in Bremen und anderswo 99 A. Loun. Beispiele zum Gebrauch von Ableitungen auf -u . . 100 CETERUM CENSEO V. Luik. Erfahrung — trennend oder vereinigend 103 ERINNERUNGEN G. Ränk. Feldforschungen im wotischen Dörfern 1942 und 1943 . 104

JUBILAEN Ü. Tedre. Gustav Ränk — 90 106 REZENSIONEN K. Heilerma.' Schweig', du Spötter! (Karl Martin Sinijärv. Vari ja viisnurk. Eesti Kostabi $elts. Tartu, 1991) 108 A. Põldmäe. Kruusvall. Krakelüre. Miniplastik (Jaan Kruusvall. Nokturn järve ääres. Jutte ja laaste. Tallinn, 1991) . 109 P. Kruuspere. Bedrückende Lücken im Gesamtbild (Ants Järv. Väliseestlaste teater ja draama. Tartu, 1991) П1 H. Neetar. Ein wotisches Grofiwerk ist im Erscheinen (Vadja keele sõnaraamat I. Toimetanud Elna Adler ja Merle Leppik. Tal­ linn, 1990) • 118 RUNDSCHAU 121 4 rbl.

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID

EAA = Eesti Ajalooarhiiv; EBL = Eesti biograafi­ line leksikon. Tartu, 1926—1929; EE = Eesti entsük­ lopeedia. Tartu (1932—1937); EKÜ = Eestimaa Kir­ janduse Ühingu kogu Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas; ERM = Eesti Rahva Muuseum; ES = Emakeele Selts; f. = fond; FFC = = Folklore Fellows Communications; KK = «Keel ja Kirjandus»; KK1 = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandus­ muuseumi käsikirjade osakond; I. = leht; m. = mapp; nim. = nimistu; reg. = register; s. = säilik; SKS =•- Soome Kirjanduse Selts; TA TKA = Eesti Teaduste Akadeemia Teaduslik Keskarhiiv; ÖES = õpetatud Eesti Selts.

M u г г а к u d: Khk = Kihelkonna; VMr Väike- Maarja.

JARGMISTES NUMBRITES:

Raskusi keeleliste õiguste sätestamisel Memuaaridega mälukaotuse vastu Johannes Semper ja futurism