Keelia Kirjandus Sisukord
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
ISSN 0131—1441 2. I0()2 KEELIA KIRJANDUS SISUKORD J. Lotman. Tehniline progress kui kultuurilooline probleem 65 M. Kallasmaa. Variatsioon ühe legendi teemal . 71 E. Aaver, H. Laanekask. Mart Lepik tekstikriitikuna 78 Ü. Tõnts. Klassik või baptist? Meeldetuletusi «Lea» puhul 90 Intervjuu filoloogiakandidaat Valve Põlmaga . 97 MISTSELLE I. Saks. Schmuulid Bremenis ja mujal .... 99 A. Loun. Meeltesse sisendus kinnitus ... Näiteid «-tule tiste kasutamisest 100 CETERUM CENSEO V. Luik. Kogemus liitjana ja lahtitajana 103 MEMUAARE G. Ränk. Uurimisretked vadja küladesse 1942 ja 1943 104 TÄHTPÄEVI Ü. Tedre. Gustav Ränk 90 106 KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, RAAMATUID R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenthal, K. Hellerma. Vait, irvitaja! 108 A. Tamm, Ü. Tedre, A. Põldmäe. Kruusvall. Krakelüür. Miniplastika . 109 U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel. P. Kruuspere. Kurvastavaid vajakajäämisi üldpildis 111 H. Neetar. Vadja suurteos hakkas ilmuma . 118 TOIMETUS: RINGVAADE A. Tamm P. Olesk. Töö ja kokkuvõte teistele 121 (peatoimetaja), E. Teder. Viljandi raamatupäevad 122 E. Ross O. Kruus. Karl Ristikivi sünniaastapäeva tähistamisest 123 (tegevtoimetaja), V. Klaus, M. Meri, M. Raadik, H. Kaal, I. Siil, K. Ven- P. Lias de, M.-A. Remmel, M. Margus. Emakeele Seltsis . 127 (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Vihma. Kanada Soome-Ugri Assotsiatsiooni kon verents 27 H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva luule osakonna toimetaja), Kaanel: Erik Haamer. Kalevipoeg Soome sepa juures V. Klaus (süsi, 1952). (keeleteaduse osakonna toimetaja), 1. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: 200 106 Tallinn. Roosikrantsi 6. Telefonid 449-228, 449-126. Laduda antud 18. XII 1991. Trükkida antud 30. I 1992. Trükiarv 2020. Tellimus nr. 2920. Tartu Trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas • Ühiselu». © «Keel |a Kirjandus» 1992 KEEL JA KIRJANDUS 2/1992 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LUDU AJAKIRI XXXV AASTAKÄIK Tehniline progress kui kultuurilooline probleem JURI LOTMAN ärsud muutused ühiskonna teaduslike ja tehniliste ettekujutuste süs J teemis leiavad inimkultuuri ajaloos sageli aset. Ning on aegu, mil need muutused omandavad nii kõikehõlmava iseloomu, et tulemuseks on inimeste kogu elulaadi, kogu kultuurimõistmise täielik teisenemine. Nii suguseid perioode tavatsetakse nimetada teaduse- ja tehnikarevolutsioo nideks. 1960-ndate aastate algul kirjutas T. Kühn oma laineid löönud raamatus «Teadusrevolutsioonide struktuur»: «Vaadeldes läinud aegade uuringute tulemusi tänapäeva historiograafia positsioonidelt, võib tea- dusloolane sattuda kiusatusse ja öelda, et siis, kui muutuvad paradig mad, muutub ka maailm ise.» Ta teeb järelduse: «Muidugi pole see nõnda: .... laboratooriumiseinte taga läheb argielu oma rada.» ' On möödunud kõiigest kaks aastakümmet, aga vaevalt leidub kedagi, kes nõustub alla kirjutama sellele leebele väitele. Pidevad muutused teadu ses ja tehnikas annavad aeglasel kuhjumisel plahvatusi, mille vastukaja ulatub kaugele laboratooriumide ja teaduskabinettide seinte vahelt. Kes söandaks öelda, et pärast paberi ja püssirohu leiutamist, pärast elektri avastamist teaduse poolt läks elu oma rada? Kuid isegi need, oma taga järgede poolest võimsad muudatused, on olnud ainult vaheetapid, kui mõelda niisugustele suurtele epohhidele nagu «neoliitiline revolutsioon», kirja leiutamine, trükisõna leiutamine2 ja nüüd meie endi poolt läbielatav teaduse- ja tehnikarevolutsioon. Neil perioodidel toimunud muutustel on sedavõrd kõikehõlmav ise loom, et sõna otseses mõttes pole olemas inimajaloo ühtki tahku, mida nad poleks puudutanud kõige põhjalikumal viisil. Veelgi enam, pöörded neil perioodidel on loomuldasa puudutanud meie planeedi kui kosmose- osakese elu ning, järelikult, on oma tulemuste poolest väljunud kaugele laboratooriumide seinte vahelt. 1 Т. К у н, Структура научных революций. Москва, 1977, lk. 151. 2 Kui tähtsad ka pole nende leiutiste tagajärjed, kasutame meie neid märksõna dena tervete ajajärkude tähistamiseks (ajaloolise ühiskonna tekkeajastud ning antiik- ja keskaja maailmast uusaega ülemineku perioodid; viimast nimetatakse tavaliselt renes sansiks). Raamatutrükkimise eristamine on veidi tinglikku iseloomu. 5 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1992. G5 Nende suurte revolutsioonide tagajärgedega tutvumisel praegu pole kaugeltki ainult akadeemiline tähendus. Püüd heita pilk tulevikku on inimesele loomuomane. Iseäranis terav vajadus selle järele tekib kriisi- aegadel. Seejuures tuleb arvestada, et ulatuslikud ajalooprognoosid pole seni osutunud eriti usaldusväärseks. Ühelt poolt peitub põhjus ilmselt selles, et inimkonna ajalooline areng kui eriilist liiki struktuur lülitab endasse liiasuse kupeerimise mehhanismid. Vastasel juhul oleks palju aastatuhandeid kestnud inimkonna ajaloo kulg juba informatsiooni poo lest muutunud liiaseks ja täiesti prognoositavaks, mis fatalistlikult välis taks igasuguse aktiivsuse. Teiseks, põhjuslikkuse seaduste komplitsee ritus välistab juba iseenesest ühemõtteliste ennustuste võimalikkuse; futuroloogilisi mudeleid tuleb konstrueerida alternatiivide spektrina. Need asjaolud sunnivad eriti tähelepanelikult vaatlema ajaloosündmusi. Neil juhtudel me võime tundma õppida tagajärgi kui meile antud reaalsust. Nende suurte kriisiajastute vaatlus, mil teaduse ja. tehnika valdkon nas toimunud järskude revolutsiooniliste pöörete toimel teisenes täielikult inimene ise ja teda ümbritsev maailm, viib ennekõike järeldusele, et iiga kord kujunesid niisuguste muutuste ruumipiirid üha rohkem globaalseiks, kronoloogilised piirid aga vähenesid progressiivselt; niisiis omandasid muudatused üha hoogsama iseloomu. See tähendab, et sündmustest osa võtja jaoks teravneb muutuste läbielamine katastroofina progresseeruvalt. Kui eeldada järelduste skemaatilisust, mille on tinginud teada olevate andmete ebatäielikkusest tulenev äärmuslik üldistus, siis tuleb kõigepealt täheldada revolutsioonilisi pöördeid informatsiooni edasiandmise ja säili tamise valdkonnas. Infovõimaluste järsk avardumine peegeldus vahetult ühiskondliku töö organiseerimisel, mälu avardamine aga nende tule muste arvestamisel. Lähimad tagajärjed toovad nähtavale kordumisegi: saanud oma kätesse uued võimsad vahendid, püüab ühiskond esialgu neid ära kasu tada varem seatud eesmärkide saavutamiseks, avardades oma võimalusi kvantitatiivselt. Nõnda ei suutnud näiteks kirjaeelsed tsivilisatsioonid organiseerida keerukat juhtimisaparaati ning seetõttu olid nad sunnitud piirama oma loomiskavatsusi.3 Kirja tekkimisel (endast mõista teiste sot siaalsete ja teaduslik-tehniliste muutuste kontekstis) said võimalikuks suurejoonelised ettevõtmised templite, püramiidide ja teiste mitteutilitaar- sete rajatiste ehitamisel, mis kohutavalt koormas ühiskonda ebafootlike kuludega. Samal ajal täiustus juhtimisaparaat, saades seejuures impulsi isevohamiseks, mis ületas sotsiaalselt paratamatud piirid. Suulisel mälul oli piiratud maht ja see määras rangelt kindlaks, mida on hädavajalik säilitada. Mittevajalik ununes. Kiri lubas säilitada tarbetut ning lõputult laiendada meenutatava, meeldejäetava mahtu. Väljakaevamised Vana- 3 Viimane väide on õige vaid kõige üldisemal kujul ja nõuab mööndusi. On tõe näoline, et kirjaeelsetel tsivilisatsioonidel olid olemas küllalt keerukad mäluvormid. Mnemotehnika ulatuslik arendamine peegeldus hiiglaslike eepiliste tekstide säilitamises. Rohked andmed aga räägivad kollektiivse mälu olemasolust, mida hoiti rituaalide ja kommete ning «mälu säilitajate» eriomase institutsiooni esiletõstmise abil. Nõnda näi teks lõid inkade-eelsed tsivilisatsioonid Peruu kiltmaadel niisutussüsteeme ja ehitisi, mille rajamine nõudis märkimisväärset organiseeritust. Ja need tsivilisatsioonid ei tund nud ilmselt kirja. Sotsiaalse mälu pidepunktidena leidsid nähtavasti kasutamist pinna vormid ja taevatähed, kui mnemoonilised mälutehnilised märgid. Kirja ilmumine tõe näoliselt vahetas välja ja määras unustusse kõrgelt arenenud suulise mälukultuuri. Platoni dialoogis «Phaidros» ütleb kirja leiutaja Egiptuse keisrile: «See teadus, oo keiser, andis egiptlastele rohkem tarkust kui mälu.» Kuid keiser vastab: «Need (kirja märgid — /. L.) ära õppinute hingedesse toovad nad unustuslikkuse, nõnda kui välis tavad mäluharjutused: meenutama hakkavad nad kõrvaliste väliste märkide abil, usalda des kirja.» «Niisiis leidsid sa mitte mälu-, vaid meenutamise, meeldetuletamise vahendi» (Платон, Избранные диалоги. Москва, 1965, lk. 248—249). Suhtumine taevatähtede liikumistsükleisse kui põllumeeste juhendisse on laialt levinud nende rahvaste juures, kes ei tunne kirja. Baratõnski väljendus «täheraamat» ei olnud nende jaoks metafoor. Lähemalt vt.: Ю. M. Лотман, Несколько мыслей о типологии культуры. Rmt.: Языки культуры и проблемы переводимости. Москва, 1987, lk. 3—11. Ü6 Süüria linna Ebla territooriumil (ligi 2000 a. e. Kr.) tõid nähtavale kiil kirja tabeleist koosnevad hiiglasuured kojaarhiivid. Väljakaevatud ja läbitöötatud osa neist on peamiselt seotud majanduse juhtimisega ja on oma mahult ilmselt disproportsioonis Ebla tegeliiku tootmise suhte liselt tagasihoidlike mõõtmetega. See oli küll oma aja kohta suur majan dus- ja kaubakeskus ning tema tootmis- ja kaubandustegevus oli märki misväärne. Tema arhiiv aga on tohutu ka tänaste mõõtude järgi. Kuid arhailiste bürokraatiate areng oli üksnes kirja leiutamise es mane tagajärg. Teine, õtse vastupidine ning hoopis sügavam tagajärg, mis tõi põhjalikud muutused kultuuritüüpi endasse, oli see, et kirja tulek avas individuaalse loomingu ajastu. Seni säilitati