Eorer- Muusiko ISSN 0207-6535 Ill Aastakäik
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
eorer- muusiko ISSN 0207-6535 Ill aastakäik Esikaanel Eino Tamberg. T. Tormise Tagakaanel ö. von Horväthi «Lood Viini metsadest» L. Koidula nim. Pärnu Draa mateatris, 1983 (lavastaja I. Normet). Vanaema — Lia Tarmot Alfred — Jaan Rekkor: V. Mend uneni fotc Toimetuse kolleegium AVO HBRVESOO JORI JÄRVET REIN KAREMÄE KARIN KASK KALJU KOMISSAROV LEIlDA LAIUS ARNE MIKK VALTER OJAKÄÄR TIIU RANDVIIR ENN REKKOR LEPO SUMERA EINO TAMBERG AHTO VESMES л^Щ|, JAAK VILLER PEATOIMETAJA KULDAR RAUDNASK TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt. 5 postiaadress 200090, postkast 51. Peatoimetaja asetäitja Vallo Raun, tel. 666-162 Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel. 445-468 Teatriosakond! Reet Neimar, tel. 445-468 Muusikaosakond Mare Põldmäe ja Madis Kolk, tel. 443-109 Filmiosakond Jaan Ruus ja Aune Nuiamäe, tel. 443-109 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel. 445-468 Korrektorid Velly Roots ja Solveig Kriggulson, tel. 432-981 Fotokorrespondent Alar Ilo, tel. 422-551 KUJUNDUS: MAI EINER eorer- KIRJASTUS PERIOODIKA TEATER MUUSIKA KINO TALLINN 1984 SISUKORD TEATER VASTAB AINO TALVI Kalle Käsper ANATOLI VASSILJEV (režissööriportree rubriigis «Kes?») 37 Ene Paaver PÄRNU, TA TEATER (1982/83 hooaja ülevaade) 42 Tarmo Teder ISIKSUSE DRAAMA REVOLUTSIOONILISES KONTEKSTIS (Noorsooteatri lavastusest «Seda teed») 53 Mati Unt AD ASTRA? (teatrivooludest ja kriitikast) 58 TEATRIGLOOBUS 78 MUUSIKA Alo Põldmäe AVAVEERG. (Eesti NSV Heliloojate Liidu kammermuusika- alasest pleenumist) DIALOOG: TIIT PAULUS — AVO TAMME 30 Avo Hirvesoo EESTI NSV HELILOOJATE LIIT JA TEMA EELLUGU (I) 79 KINO Moissei Kagan MAITSE KULTUURIFENOMENINA 14 Hendrik Lindepuu IGAPÄEVASE TÖÖINIMESE TÕETRUU KUJUTAMINE (Dokumentaalfilmist «Dialoog») 57 STSENARISTIKA, MEIE KUNSTI HEITLAPS II 61 Mark Soosaar UKS TABEL EES- JA JÄRELSÕNAGA 61 Aigar Vahemetsa STSENARISTI AINUKE SANSS 64 Ilmärs Burvis LÄTI FILMIDRAMATURGIA MUREDEST 66 Vaike Kalda «TALLINNFILMI» TÕSIELUFILM RAKVERES 74 Kuldar Raudnask KONTSERT KOGU LINNALE (Kultuurifestivalist «Tartu kevad») 71 Eha Komissarov JÜRI ARRAKU MAALID PÄRNU ТЕАТШШ • 96 EESTI NSV HELILOOJATE LIIDU JUHATUSE PLEENUM Kammermuusikale pühen• datud pleenumil oli kolm kontserti. Klaveriduo Nata-Ly Sak- kos—Toivo Peäske mängisid »Estonia» kontserdisaalis J. Räätsa 8 marginaali ja A. Põldmäe süidi «Loire'i lossid». ERSO vaskpuhkpillide kvin tett esitamas H. Õtsa Pre lüüdi ja fuugat. Kalle Randalu mängimas Raekojas. Jaan Reinaste ja Bruno Lukk esitasid A. Garšneki TšeÜosonaadi. Kammermuusika, see aegade vältel heliloojate loominguliseks laboratooriumiks nimetatud žanr, oli kõneaineks Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse pleenumil möödunud aasta novembris, pleenumil, millel kuulati viimaste aastate eesti kam- merloomingu paremikku, arutati, mis sel alal tehtud või tegemata. Viimase viie aasta jooksul loodud süvamuusikast on ligi pooled kammerteosed, selle žanriga ei tegele 58 eesti heliloojast (so HL-i liikmest) vaid 5—6. Võrreldes 1970. aastatel loodud kammerteoseid tänastega, hakkab kõigepealt kõrva püüdlus heakõlalisuse poole, seisundimuusika elementide tung kammermuusikasse, stilisat siooni ja stiilide sünteesi kasutamine. (Sama iseloomustus kehtib ka eesti praeguse muusika kohta.) Palju on loodud väikevorme klaverile ja keelpillidele, on suurenenud huvi kitarri, tšello, vaskpilliansamblite, kammerkoori vastu. Minimaalselt on aga loodud sellistele huvitava tämbriga pillidele nagu harf, saksofonid, löökpillid ja orel; viimase vähese kasutamise üks põhjus ehk seegi, et «Estonia» kontserdisaali orel on juba pikka aega remondis. Küllap on huvi puudumine nii mõnegi pilli vastu otseses seoses vastava instrumendi tippinterpreedi puudumisega, kuid eks inter preetidele (ja nende kasvatamisele) pea heliloojad kammermuusikat luues ka mõt lema. Seda enam, et oma soolokontsertidesse võtavad solistid eesti kaasaegset muusikat päris meelsasti, nad tihti on ise aktiivsed muusikatellijad. Endiselt otsitakse mittetraditsioonilisi koosseise. Eriti populaarne on trio, muidugi mitte enam klassikalise klaveritriona. Nii on E. Mägi oma stiilipuhtas «Serenaa dis» kasutanud flööti, viiulit, alti; H. Otsal ja M. Kuulbergil on teosed flöödile, klaverile, fagotile; A. Raitil klarnetile, metsasarvele ja klaverile. Kahjuks koh tame aga oma kammermuuusikas üha -vähem eksperimente, enamik teoseid on (või tahavad olla) algusest lõpuni väga tõsised, huumorit on vähe. Küllap on heliloojate huvi kammermuusika vastu tingitud ka veel sellest, et seda võib kontserdisaalis kiiresti kuulda, kuna näiteks sümfoonilise teose ettekanne paratamatult kauem aega võtab. Kammermuusika on üsna kergesti «transpordi tav». Ja heäl juhul saab helilooja oma kammerteost küllalt lühikese ajaga kuulda mitmes interpretatsioonis. Muidugi, kui see teos ikka tugev on. Sest kahjuks kirjutatakse meil küllalt palju ka teoseid, mis oma halluse ja väheütlevusega avaliku ettekandeni ei jõua või õigemini seda lihtsalt ei väärigi. Muusika levikule on äärmiselt oluline nootide paljundamine, mille operatiivsus jätab meil ikka veel soovida, kuigi üsna oluliselt leevendab olukorda Muusikafondis tehtav rotaprint-paljundus, mille kaudu ilmuvatel nootidel on nägus välimus, käsi kirja õigused, tiraaž 200. Rotaprinditrükis on ilmunud 38 kammerteost. Lenin gradi kirjastused «Muzõka» ja «Sovetskii Kompozitor» on välja antud 25 kammer muusikat sisaldavat nooti E. Mägi, H. Jürisalu, J. Räätsa, A. Sõbra, B. Parsadanjani, E. Arro, L. Sumera, R. Kangro, A. Põldmäe jt teostega. Kes on meil siis viimaste aastate produktiivsemad kammermuusika autorid? Klaverimuusika pingereas on eesotsas R. Eespere, O. Sau, J. Rääts, E Kapp, R. Rannap ja R. Kangro. Viiulile on viimase viie aasta jooksul kirjutatud vaid viis sonaati, neist kaks on H. Rosenvaldi, kaks A. Põldmäe ja üks J. Räätsa sulest; tšellosonaadid A. Garšnekilt, H. Karevalt, E. Jalajaselt, O. Sault, H. Rosenvaldilt. Kaheksa helipillikvarteti autorid on L. Auster, J. Rääts, A. Sõber, O. Sau, A. Ritsing ja I. Garšnek. Selline on siis meie kammermuusika pilt enne Eesti NSV Heliloojate Liidu XII kongressi. ALO PÕLDMÄE, Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse vastutav sekretär NSV Liidu rahvakunstnik Aino Talvi 1983. aasta novembris oma kodus. A. Ilo foto Vastab Aino Talvi Mis oil teile laval rõõmu teinud? Nooruses oli rõõm sellest, et elad. Vanaduses rõõm sellest, et on olnud ikkagi meeldiv töö. Kui on meeldiv osa — siis ongi rõõmutunne. Mui on aastatega kujunenud üks hästi hingelähedane teema. Ma olen väga palju mänginud armastust — igas variandis: emaarmastust, mehe-naise armas tust, esimest noorusarmastust, õilistavat või kuritegelikku armastust. See on alati kõige rohkem erutanud — kui probleem. Kui osa sisaldab mingil moel seda teemat, siis on põnev. Siis on osa lähedaseks saanud. Kuidas on tegelaskujust, n-ö dramaturgilisest materjalist teie jaoks elav inimene saanud? Millal hakkab osa elama? Noh, tegelikult tundub see ju lihtne olevat. Kui ma olen näidendi läbi lugenud ja see meeldib, siis jääb tekst kohe meelde, tekstis pole siis probleem. Muidugi, esimene mulje on ikka väga tähtis, sageli otsus tab see rolli saatuse ja huvi töö vastu, "töömeeleolu. Kui roll huvitab, siis must töö ja meelehärm, mida töö käigus ikka ette tuleb, oleksid nagu kergemad taluda. Ja kogu näidend peab mul tervikuna selge olema, muidu ei oskaks ma oma ülesannet lahendada. Eriti jälgin teiste teksti, mis minu osa kohta käib, ja veel on ka oluline, kes seda ütleb — selle ütleja karakter, suhted jne. Sellest oleneb, mis ma võtan endale tähelepanemiseks, mida ma eitan absoluutselt. Sageli on ettekujutus kehastatavast inimesest kohe tekkinud (Nora, Tammsaare Mari, Kleopatra, Polkovniku lesk). Teised on jälle arutledes, kombineerides selgeks saanud: tassid nagu telliskive kokku ja ehitad valmis (Ema Courage). Aga millal osa täielikult elama hakkab? Sellega on väga erinevalt olnud. Vahel sõltub kõik õnnelikust juhusest: Kleo patra viimasest pildist hakkas elama kohe, siis hakkasin teda pildist pilti nagu ettepoole tassima. Õnnetum olukord on siis, kui roll jääb üldse taba mata, elamata. Mõnikord hakkab jälle mpni üksik stseen elama, pärast hakkad vaatama, kuhu see välja viib,— ja viskad ära, ei sobi see kujutlus. Kas olete oma osi õppinud kuuldavalt või mitte? Mõttes. Uks erand on ette tulnud — «Polkovniku lese» õppimisel. Sellega läks järsku mitmel põhjusel väga kiireks ja siis ma ei osanud muud teha, kui rääkisin ta linti, ning siis kodus diivanil lamades kuulasin ise enda häält — kuni tüütuseni, kuni peavaluni välja. Teie suhtumine kirjaniku tekstisse — kas korduval mängimisel olete muutnud üksikuid kohti tekstis? Ei. Nooremate juures olen seda mõnikord tähele pannud. Kui õhtul tuli mängida niisugust lohet nagu Polkovniku lesk või Juudit, siis kindluse mõttes ma jalutasin päeval ja kordasin kogu õhtuse teksti mõttes läbi. Raamat oli kaasas ja kui tekkis mõnes kohas väike kahtlus, siis kontrollisin kohe. Olen seda teinud selleks, et tekst ei valitseks mind, vaid mina teksti. See annab vaba tunde, et mina olen üle, — kirjanikust seekord üle. Tegelikult on see muidugi ka austus autori vastu. Mulle ei meeldi isegi see, kui ma vahetan lauses sõnade järjekorra ära — rütm ju sellega muutub. See on ikka enesetunde küsimus. Sellega võib vahel terve stseeni rütm muutuda. Muidugi, mõnel etendusel on ette tulnud juhuslikke tekstimuutusi. Rohkem vist ikka partnerite tõttu. Olen siis teksti korrigeerinud ja ohtlikest kohtadest kiiresti üle läinud. Ma olen üldse just mõne partneri tõttu alkoholi vihkama hakanud, sest olen ise laval selle läbi kannatama pidanud. 5 Mida tähendab teile etenduse päev? Ma pole kunagi sallinud, kui näitlejad tulevad