Osaühing Agu EMS

ARHEOLOOGILISED UURINGUD KINDLUSTATUD ELAMU KULTUURKIHIL JA VAREMETEL, KOOTSAARE JA KIVILABÜRINTIDEL NING SAUNASELJAMÄE PELGUPAIGAL HIIU MAAKONNAS

TELLIJA: MUINSUSKAITSEAMET

Arheoloog Monika Reppo Arheoloog Anneli Kalm Tegevdirektor Guido Toos

TALLINN 2014 Arheoloogiliste uuringute aruande vorm nr 1.

Loa number: 11877 Mälestise nimetus Valipe kindlustatud elamu kultuurkiht ja Registrinumber: / uuringu objekt: varemed; Kootsaare kivilabürindid; 8939, 23654 (Valipe); 8911, 8912 Kanapeeksi kivilabürint; Saunaseljamäe (Kootsaare); 8906 pelgupaik (Kanapeeksi); 8901 (Saunaseljamäe) Aadress (uuringu objekti asukoht): Valipe kindlustatud elamu kultuurkiht ja varemed (63902:001:0042, Hansu mü, Valipe küla, Hiiu mk) Kootsaare kivilabürindid (39201:004:1040, 39201:004:0545, Altmäe, Uustalu mü, küla, Hiiu mk) Kanapeeksi kivilabürint (39201:004:3750, Kaibalde mü, Kanapeeksi küla, Hiiu mk) Saunaseljamäe (Toimaste> 17501:002:1450, Veskimetsa mü, ETAK ID 3318514, Muda küla, Hiiu mk) Koordinaadid: Valipe X=6524358 Y=440376. Uustalu X=6543429.2 Y=413297 Altmäe X=6543336.7, Y=413353.4 Kanapeeksi X=6535767.5 Y=423528.6 Saunaselja (Veskimetsa) ning ETAK ID 3318514 (puistu) X=6515319.2; Y=418948.9

Uuringute eesmärk ja kokkuvõte: Arheoloogilised uuringud mälestiste kirjeldamiseks, puhastamiseks ja piiride täpsustamiseks. Valipel määrati kindlustatud elamu ala ümbritseva kultuurkihi paksus ja ulatus, samuti mõõdistati Valipe mõisahoone vundamenti. Kootsaare labürint nr 8911 puhastati ja mõõdistati. Kootsaare labürindi nr 8912 (st väiksema labürindi) alal labürinti ei tuvastatud. Kanapeeksi labürint osutus 1950. aastatel maa-omaniku poolt rajatud objektiks. Saunaseljamäe pelgupaik taasavastati, kahjuks ei kinnitanud šurfidest saadud informatsioon pelgupaiga asukohta, samas ei lükanud see seda ka ümber.

Tehtud/tellitud analüüsid ja dateeringud:

14C Välitööde juhataja ja asutus: Guido Toos dendro Agu EMS OÜ Toimumisaeg: 29.04.-03.05.14, 19.05.14 luu Tööde tellija: Muinsuskaitseamet muu Kaevandi või uuritud ala pindala: Valipe 19,67 m2 (kaevandi ala), 700 m2 (uuritud ala) Kootsaare 8911 – 48,61 m2 (uuritud ala) Kootsaare 8912 – 50 m2 (uuritud ala) Kanapeeksi 8906 – 50 m2 (uuritud ala) Saunaseljamägi – 12,7 m2 (kaevandi ala), 700 m2 (uuritud ala) Leiud (peanumber): AI 7284 (Valipe)

Märkused: Mälestiste kohta on Muinsuskaitseametile esitatud ka eksperthinnang.

Kuupäev: 20.06.2014 Allkiri Sisukord

Sissejuhatus...... 3 1. Valipe kindlustatud elamu varemed (reg nr 23654) ning kindlustatud elamu kultuurkiht (reg nr 8939)...... 5 2. Kootsaare Jeerusalemma kivilabürint (reg nr 8911)...... 10 3. Kootsaare kivilabürint (reg nr 8912)...... 12 4. Kanapeeksi kivilabürint (reg nr 8906)...... 13 5. Pelgupaik „Saunaseljamägi“, II at. (reg nr 8901)...... 14 6. Kokkuvõte...... 16 7. Leiud...... 18 8. Illustratsioonide nimekiri...... 19 8.1. Joonised...... 19 8.2. Fotod...... 19

2 Sissejuhatus

29.04.2014-03.05.2014 ning 19.05.2014 teostati Hiiu maakonnas OÜ Agu EMS poolt Muinsuskaitseameti tellimusel viiel arheoloogilisel objektil uurimistöid selgitamaks välja nende vastavuse mälestise tunnustele ning täpsustamaks olemasolevat informatsiooni. Nendeks objektideks olid Valipe kindlustatud elamu (reg nr 23654, Hansu mü) ja selle kultuurkiht (reg nr 8939, Hansu mü) Valipe külas, Kootsaare kivilabürindid (reg nr 8911, Altmäe mü; reg nr 8912, Uustalu mü) Reigi külas, Kanapeeksi kivilabürint (reg nr 8906, Kaibalde mü) Kanapeeksi külas ja Saunaseljamäe pelgupaik (reg nr 8901, esialgne: Toimaste mü) Muda külas (vt Joonis 1). Arheoloogilisi uuringuid nimetatud objektidel teostasid Guido Toos ja Monika Reppo Muinsuskaitseameti poolt 29.04.2014 välja antud loa nr 11877 alusel. Täitepinnas eemaldati käsitsi, müürid ja muud konstruktsioonid puhastati välja labidate, kellude ja harjadega.

Kuna kõikide objektide puhul puudus võimalus kasutada geoalusplaani ning kohapeal puudusid geodeetilised punktid (v.a. Kanapeeksi) ning ületõstete tegemine olemasolevatest punktidest oli võimatu, on objektide mõõdistamisel lähtutud nn kolmnurkade printsiibist. See tähendab, et objektide joonistele kandmiseks on valitud üks või rohkem kinnispunkte, millega on mõõdetavad objektide nurga- või muud punktid kauguste teel seotud, moodustades suurema hulga kolmnurki, mis annavad võimaluse joonisele kanda ligikaudse objektide asukoha ja nendevahelise kauguse. Absoluutkõrguste mõõtmisel lähtuti samuti kinnispunktide ideest, et saada mingigi lugem, mida oleks hiljem vastava aparatuuri olemasolul võimalik siduda reaalsete näitajatega antud punktid kohta. Valipele lähim geodeetiline punkt asus ca 2,6 km kaugusel Salinõmmes (Salinõmme01, nr 4579, +26.68 m ü.m.p), seega kasutati šurfide 1, 3 ja 10 mõõdistamiseks kinnispunkti kindlustatud elamuhoone varemetes, mis seoti keerdtrepi ülemise kiviga (vt Joonis 2, punkt Z) mõõtmiste ajal kasutatud punkti A abil, mis paiknes punktist Z 145 cm kõrgemal ning 13,72 meetri kaugusel (vt Joonis 4). Joonistel esitatud kõrguste puhul ei ole punkti Z arvutusvigade vältimiseks arvestatud (v.a. šurf 10). Šurf 2 absoluutkõrguste mõõdistamiseks kasutati selle vahetus läheduses paiknenud rändrahnu, millele märgiti mõõtmiskoht X-ga (vt Joonis 3, punkt X). Samuti kasutati suuremat kivi šurf 9 mõõdistamiseks (vt Joonis 4, punkt Y). Šurfid 4-8, mis paiknesid teistest šurfidest eemal, mõõdeti kasutades paljandunud hoone nurgakivi (vt Joonis 4, punkt Q).

3 Kootsaare kivilabürindi absoluutkõrgusi ei mõõdetud, objekt asus ligikaudu täpselt etteantud geograafilistel koordinaatidel, lähim geopunkt, Kootsaare2 (nr 4506), asus objektist umbes 1,8 km kaugusel (+23.67 m ü.m.p). Kanapeeksi labürint oli metssigade töö tulemusel hävinenud ning osutus ka valesti määratuks muistiseks, seega ei teostatud seal mõõtmisi, kuid väärib märkimist, et labürint asus geodeetilise punkti nr 4519 (Kaibaldi; +40.3 m ü.m.p) vahetus läheduses. Saunaseljamäele kõige lähemal asuv geopunkt, Valgu01 (nr 4604), asub objektist umbes 2,5 km kaugusel (+31.61 m ü.m.p), umbes kilomeetri kaugsel Muda külas asub Vahtra talu elumaja vundamendis seinareeper (nr 90389, +32.61 m ü.m.p). Saunaseljamäel kasutati objektide asukoha määratlemiseks seljandikul keskel paiknenud saarepuud (vt Joonis 8).

Aruandes on esitatud iga objekti kohta eraldi selle asukoht, lühem ajalooline ülevaade 1 ning teostatud tööd ja nende tulemused. Töö lisades on esitatud leiunimekiri (LISA 1), kontekstide nimekiri (LISA 2) ning illustratsioonid (LISA 3), mis koosnevad kaartidest (LISA 3.1.) ja fotodest (LISA 3.2.). Tööde käigus koguti magasineeritavaid leide vaid Valipe kindlustatud elamukohalt, mis on antud säilitamiseks TLÜ Ajaloo Instituudi arheoloogiafondi peanumbri AI 7284 all. Kuna uuritud objektidel puudusid alusplaanid, kasutati nende koostamiseks Maa-ameti kaardirakenduses X-GIS(6) kättesaadavaid aluskaarte. Käesoleva eksperthinnangu tekstiosa kirjutas ning joonised koostas Monika Reppo. Pinnase- jm töid objektidel aitasid teostada Sander Nittim (kõik objektid), Andreas Kink (fotograafia; Valipe, Kootsaare, Kanapeeksi), Aivar Kiibus (Saunaseljamäe asukoha tuvastamine, esialgsed šurfid), Vahur Vähejaus (Saunaseljamäe asukoha tuvastamine, esialgsed šurfid) ning Gert Pärnamäe (Saunaseljamägi). Väärtusliku informatsiooni Kanapeeksi labürindi kohta pakkus Maire Paljas ning Saunaseljamäe asukoha kohta Helme Vähejaus, Virve Lüll ja Aivar Kiibus.

1 Pikem ülevaade: Reppo, M. 2014. Eksperthinnang mälestise tunnustele vastavuse kohta. Valipe kindlustatud [---]. 4 1. Valipe kindlustatud elamu varemed (reg nr 23654) ning kindlustatud elamu kultuurkiht (reg nr 8939)

Ajalooline lühiülevaade Valipet on peetud ordu keskuseks saarel, kus valitses landsknecht väheste abijõududega – abilise, tõlgi ja perenaisega. 1564. aastal kuulus Valipe mõisa juurde 2 adratalu ja 3 üksjalga 2. Valipe lähedal paiknes 16.-17. sajandil sadam 3. Kohanimena esineb selles kandis Muhusadam 4. Viiteta väite järgi on Valipe kindlustatud elamu olnud kasutusel 18. sajandi alguseni 5. Valipe (ka Vallimäe, Vallipää) kindlustatud elamu varemeid on varem arheoloogiliselt uuritud kahel korral, samuti on teateid Suuremõisa valitseja Otto Magnus Jakob Peter Carl Adam von Stackelbergi (1867-1947) organiseeritud kaevatöödest 19. ja 20. sajandi vahetusel 6. 1923. aastal toimunud inspektsiooni järel, mille käigus joonistatud kaart on olnud järgnevate uurimuste aluseks 7, teostas Eerik Laid Valipel 1928. aastal väikesemahulisi kaevamisi objekti olemuse selgitamiseks, kuid märkimisväärset kultuurkihti ei tuvastatud. Kaevati 4 m 2 suurune šurf kolmest künkast keskmisele ning proovikaevad lõunapoolseima künka nõlvale (vt Joonis 2 ja 3) 8. 1974.-1975. aastal kaevas objektil Jaan Tamm, kes esimesel aastal kaevast 17 väikest ja ühe suurema šurfi põhjapoolseimale künkale. Esimesel aastal usuti, et kindlustatud hoone müüride paksus oli 2,5 m, kuid järgmise aasta augustis saadud andmed lükkasid selle väite ümber. Vundamendi paksus ei ületa 1,5 m, jäädes pigem 1,2-1,3 m kanti. Samuti leiti 92 cm laiune keerdtrepp, mille astmed olid suhteliselt kõrged (24-34 cm, vt Foto 2) 9.

2 Toomsalu, H. 1978. Hiiumaast ja hiidlastest, lk 32, 34 3 Mäeumbaed, V.; Rebassoo, H.-E. 1973. Siin- ja sealpool maanteed, lk 6-7. 4 Kallasmaa, M. 2010. Hiiumaa kohanimed, lk 152. 5 Histordamus. 2010. Valipe kindlustatud mõisahoone. [Kättesaadav veebis: http://www.eestiajalugu.ee/? event=Show_event&event_id=3575&layer=219&lang=est#3575 ] 6 Aluve, K. 1993. Eesti keskaegsed linnused, lk. 57; lisaks: Rehepapp ehk rahvausundi ja muistendite andmebaas. 2005. E 55092 < Pühalepa khk. - Arnold Lätti (1924), intervjueerinud ilmselt Oskar Loorits. „ Vallipää mäel olnud vanasti loss. Suuremõisas olevat kaart sellest. Loss olla kahe torniga olnud. Sel ajal olnud meri kuni lossini, nii et laevad sõitnud lossi juure. Viimane lossi peremees olla üks naisterahvas olnud. Vaenlane olla lossi ära häävitanud. Kümme sülda hommikupoole vallist oli veel minu noorepõlve ajal maa-alune käik lahti, mis seestpoolt kividega oli vooderdud. Keegi mees oli sees käinud. Ta sattunud ühte keldri, kus pottkiviahi sees olnud ja näinud taldreku tükke. Suuremõisa valitseja Otto Stakelberg olla kaartid kätte saanud, millel olnud märgitud, kus on varandused peidetud ja hakkand kaevama. Urädnik olla ära keeland. Viima külast Andrus Sonik oli kaevamiste juures olnud. ” Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005. [Kättesaadav veebis: http://www.folklore.ee/rehepapp/tekst.php?perpage=25&page=333 ] 7 Vaas, T. 1923. Pyhalepa kihelkonna muinasjäänused, lk 13-16. - Aruanne asub TLÜ AI arheoloogiaarhiivis. 8 Laid, E. 14. 11.1928. Kaevamine Pyhalepa khks Suuremõisa v. asuval „Vallimäel” 5. VII 28. - Aruanne asub TLÜ AI arheoloogiaarhiivis. 4 m 2 šurfi asukoht on veel jälgitav. 9 Aluve 1993, lk 57; Tamm, J. 1974. Vallipää vasall-linnuse väliuurimiste aruanne. ENSV Ministrite Nõukogu Riiklik Ehituskomitee Vabariiklik Restaureerimisvalitsus. ERA.T-76.1.2003 [Kättesaadav veebis: ftp://195.80.111.130/pub/HTTP/DIGI_2013/pdf/eraT-0-76_001_0002003.pdf ning http://register.muinas.ee/? 5 Kokkuvõtvalt on Valipe kindlustatud elamul teadaolevalt toimunud 6 eriaegset kaevamist , kuigi 1920. aastate jooniseid vaadates on neid kindlasti olnud rohkem: • 19. ja 20. sajandi vahetus – Suuremõisa parun; lõpetati Suuremõisa krahvi nõudmisel; täpne asukoht ebaselge, ilmselt põhjapoolseimal künkal • I MS aeg (1914-1918) – ?; põhjapoolse kõrgenduse lääneosas • 1925. a kevad – varanduseotsijad; põhjapoolse kõrgenduse läänepoolse osa keskosas • 1928. a – Eerik Laid; keskmise künka harjal, lõunapoolseima künka harjal • (1965 – Udo Hermann; maapinnal jälgitavate vormide plaanistamine) • 1974-1975 – Jaan Tamm; uurimistööd põhjapoolseimal künkal • 2014 – OÜ Agu EMS; šurfid kindlustatud elamuhoonet ümbritseval alal (vt Foto 3) ning keskmisel ja lõunapoolseimal künkal

Šurf 1 Valipe kindlustatud hoone eksperthinnangu koostamiseks kaevati 10 šurfi (vt Joonis 2). Esimene šurf paiknes hoonejäänustega künkast umbes 23 m läänes (58°51'16.2"N 22°57'59.1"E), põhja- lõuna suunalisel seljandikul, mis on inimtekkeline, s.t. kuhjatud. See oli ligikaudu 8,2 m pikk ja kuni 70 cm lai. Šurfis 1 määrati 8 stratigraafilist üksust, mis on vaadeldavad profiilis (vt Joonis 3, 4). Pinnas oli ladestunud looduslikule kollakale savisele ja kruusasele aluspõhjale (SÜ8), mis paljandus absoluutkõrgusel +2.32 (mõõdetud punktist A). Seda ei olnud kogu šurfi ulatuses võimalik välja puhastada, sest vahetult selle peale olid ladestunud suured, valge saviga määrdunud raudkivid ning nende vahel ja peal paiknes tume kruusane kohev, tihenemata muld (SÜ5). Kuna leide antud kihist ei saadud (v.a. üks, tõenäoliselt ülemiste kihtide varisemisel tihenemata mulla pealt saadud tellisekatke) ning kivide paiknemisel puudus igasugune struktuur, on tõenäoliselt tegu rannavalli või kivikülvaga. Siiski ei saa täielikult välistada antud kihi inimtekkelisust, kuna mullakihi peale jäänud kollases muredas savikas kihis (SÜ3) oli mitmeid põlenud raudkivide tükke ning saadi ka üks aknaklaasi servatüki katke. Antud kiht oli halvasti jälgitav ning kattunud täielikult puhta, helevalge, merekarpe ja lokaalselt kollast savi sisaldava liivakihiga (SÜ4). See tähendab, et läheduses paiknenud rannajoon on mingil perioodil pärast esialgset inimtegevust Valipel muutunud – mingil põhjusel (ilmselt loodusnähtus) on elamiskõlbulikuks peetud ala taas veega ja selle poolt kohale toodud liivaga kattunud. Liiva peale oli ladestunud tume veidi klibune ja savine kultuurkihi

menuID=archivalmaterial&action=view&id=4404 ] 6 riba (SÜ6), mis sisaldas sütt ja loomaluid (toidujäätmeid). Leide antud kihist ei saadud. Seda kattis 1-40 cm paksune segipööratud liivariba (SÜ2), mille peal oli omakorda klibune, loomaluid (toidujäägid) ja tellisetükke sisaldav tume mullakiht (SÜ7). Tõenäoliselt osutus ala mingil hetkel ikkagi liiga niiskeks ning seda kaeti kindluse mõttes liivaga. Kõiki pinnasekihte kattis umbes 15 cm paksune kamarakiht (SÜ1). Ainsad leiud šurfist 1 oli mainitud aknaklaasi katke ning samast kihist täielikult konkretiseerunud rauast eseme katke, mida ei saanud nende seisukorra tõttu täpsemalt tuvastada ega arvele võtta. Aknaklaasikatke kaeti pinnakahjustuste tõttu nõrga paraloidlahusega.

Šurf 2 Šurf 2 (58°51'05.9"N 22°58'00.2"E) asub kinnikasvanud merelahe ääres põhja-lõuna suunalisel künkal, mille merepoolne ots on rändrahnudega pikitud, rahne leidub ka mäe teistes osades. Ida suunas kulges madalduv rannavall. Valitud sai lagedam ala, millelt avanes pea 360 kraadine vaade ümbruskonnale, olles nii hea vaatepunkt. Mõõtmiseks kasutati šurfist lõunasse jäävat rändrahnu (58°51'13.9"N 22°57'58.6"E), millele sai märgitud X-ga mõõtepunkt ning nivelliiri asukoht (vt Joonis 2). Kuna metsaaluses pinnases kamarakiht (rohi jms) puudub ning avanenud tihenemata, klibune ja veidi juurdunud pinnas ei sisaldanud ei leide, loomaluid ega sütt, ei tehtud antud šurfist profiili. Šurfi keskmine sügavus oli 50 cm, selle suurus umbes 1x1 m. Ala katvad puud olid keskmiselt noored, võsased. Leidus üksikuid suuremaid, vanemaid männipuid. Ligikaudu 13,5 m kaugusel šurfist 2 lõunas asus võsastunud servadega suurem, varemkaevatud šurf. Antud šurf on jälgitav ka T. Vaasi 1923. aasta joonisel 10 .

Šurf 3 Kolmas šurf rajati künkale, kus 1928. aastal teostas proovikaevamisi Eerik Laid. Viimase ase on tänaseni jälgitav 2 x 2,5 m suuruse lohuna. Tegemist on kagu-loode suunalise seljandikuga. Šurf 3 rajati umbes meetri kaugusele Laiu šurfist, künka laugjale nõlvale. Selle mõõtmed olid ligikaudu 1x2 m (vt Joonis 4). Osaliselt oli šurfis 3 näha 1928. aasta augu kaevamisest kõrvaleheidetud savi. Uus kaevand oli kagu-loode suunaline ning keskmiselt 40 cm sügavune. Juba antud sügavusel paljandus looduslik aluspind – veerisene, savine liivakas tihe pinnas. Vahetult selle peale jäi alaosas leiutühi mullakiht, mille seest saadi suhteliselt maapinna lähedalt tellisetükke ja luukilde.

Šurfid 4-8

10 Vaas, T. 1923. Pyhalepa kihelkonna muinasjäänused, lk 13-16. - Aruanne asub TLÜ AI arheoloogiaarhiivis. 7 Kindlustatud hoone ümbruses läbi viidud seirega tuvastati tugevalt põlenud pinnase ning hulgaliselt telliskive ja nende katkeid sisaldanud ala, kus oli maapinnal selgelt jälgitav mingisuguse hoone vundamendijäänus (58°51'27"N 22°57'29"E, vt Foto 4). Pärandkultuuri objektide kaardil on siinasuvana märgitud Valipe mõis 11 . Hoone kontuurid on olnud 1963. aastal veel täiesti jälgitava, sest kajastuvad Udo Hermanni aruandes 12 . Hoone piiride selgitamiseks otsustati vundamendi üks ots ja külg nurkades ning osaliselt külgjooksul lahti puhastada (vt Joonis 5), loodusliku pinnaseni jõudmine ei olnud eesmärk. Šurf 4 rajati oletatava hoone vundamendi välisküljele, kohe kamara alt saadigi poolik punasest savist tellis. Pinnal jälgitav rohtunud kühm oligi vundamendi alumine nurgakivi. Rohkem leide 15 cm sügavusest šurfist ei saadud. Šurf 5 tehti hoone teise oletatavasse nurka, et selgitada hoone otsa/küljeseina pikkus ning vundamendi olukord. Ka seal oli tegemist alumise nurgakiviga. Šurf 6 jäi šurfide 4 ja 5 vahele selgitamaks hoone keskosa müüritise olemust, võimalikku ukseava. Vundament oli antud kohas pidev, ühekordne. Šurf 7 rajati hoone lõunapoolsesse otsa seina keskossa, šurfi 6 vahetusse lähedusse. Siin oli kamar kõige paksem, 22 cm, selle alla jäi väga tugev paekiviklibu, mis paljandus 11 cm ulatuses. Šurf 8 kaevati seoses metallidetektoriga tuvastatud leiuga (tinatatud nööp, vt Foto 1) antud alalt. See jäi šurf 4 lähedusse (2,5 m kaugusele). 5-15 cm paksuse kamara (SÜ1) alla jäi klibune, mõne telliskivikatkega mullane pinnas (25 cm paks) (SÜ9), mis paiknes vahetult looduslikul aluspinnasel – tihedal kruusal (SÜ10) (vt Joonis 3).

Šurf 9 Üheksas šurf rajati kindlustatud elamust idasse jääva tiigi ja oja vahetusse lähedusse, selgitamaks inimtekkelise kihi (n teeraja) olemasolu kividega vooderdatud allikakoha ümbruses. Šurf jäi 2,8 m kaugusele tiigi servast. Tiik ise asus umbes 40 m kaugusel kindlustatud elamu kirdeseinast. Allika lättekoha mõõtmed on märgitud joonisele, ligikaudu oli see 4,2 x 6 m ovaal. Allikast lähtuv oja on inimkäe järgi vormitud, st see on silmnähtavalt sirge ning keerab lõunas 90 kraadise nurga all läände, mis looduslikult tekkinud oja puhul poleks võimalik. Šurfis 9, mis oli 75 x 60 cm suur (vt Joonis 2), oli mullane kamarjas pealiskiht (SÜ1) väga tugevasti juurdunud, pinnas eemaldus praktiliselt nelinurkse tükina. Selle alla jäi hele liiv (SÜ11), mis on mingil määral segipööratud või -aetud, olles väga sarnane SÜ2-le šurfist 1. Mõlemad kihid sisaldasid sütt, mullakiht sisaldas suuremaid tükke, liivas ainult mustjamad laigud. Liiva alla oli ladestunud mustjas söene mudakiht

11 EELIS. 2010. Pärandkultuuri objekt: Valipe karjamõis (639:MTH:001). [Kättesaadav veebis: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=538631944 ] 12 Hermann, U. 1963. 8 (SÜ12), milles oli põlenud raudkivitükke. Viimane toetus puhtale aluspõhjaliivale (SÜ 13) (vt Joonis 3). Šurfi sügavus oli 65 cm. Leide ei saadud, kuid umbes 3 m kauguselt saadi tiigi äärest rauast kabjanael, mis jäi juurdunud pinnase (SÜ1) alaossa.

Šurf 10 Kümnes šurf rajati Valipe kindlustatud hoone eeldatavale õuealale (suur muruplats vahetult hoone ees) eesmärgiga selgitada kultuurkihi olemasolu. Šurf oli umbes 1,4 x 2,5 m suur (vt Joonis 4). Kruusane-moreenine aluspõhi (SÜ15) paljandus kõrgusel +2.35 (punktist Z). Selle peale oli ladestunud tume, klibune, teiste määratud stratigraafiliste üksustega võrreldes hulgaliselt leide sisaldanud kultuurkiht (SÜ14) (vt Joonis 3). Leiud paiknesid ühtlaselt ja olid peamiselt 16.-17. sajandisse dateeritavad keraamikakatked, aknaklaasi fragmendid ning peekrikatked (tahuline õlleklaas; vt Foto 1). Samuti leidus mörditükke. Klibune kamara kiht oli sigade poolt segi aetud, mistõttu olid eristatavad kamara kihi pealmine ja alumine osa. Juba maapinna lähedalt saadi keraamikat, naelu ja muud sarnast. Tegemist on kaevatutest leiurohkeima šurfiga.

Muud tööd objektil Kaevetööde lõppedes otsustati puhastada puujuurtest, võsast ja muust risust kindlustatud hoone keerdtrepp (58°51'15"N 22°58'0"E) ning võimalusel tuvastada selle ulatus ja seisukord. Suudeti tuvastada vähemalt 5 kõrget, ligi 30 cm kõrgust astet, millest puhastati ära neli. Kõige ülemine säilinud astmetest on halvimas seisukorras, selle pealispind on ca 10 cm ulatuses hävinenud.

9 2. Kootsaare Jeerusalemma kivilabürint (reg nr 8911)

Ajalooline lühiülevaade Uurimistulemused on näidanud, et valdav enamus Põhja-Euroopas avastatud labürintidest on ehitatud 1500.-1650. aastal. 13 Kootsaare Jeerusalemma kivilabürindi rajamist seostatakse 1781. aastal Hiiumaalt küüditatud rootslastega 14 . Kootsaart on esmakordselt mainitud 1798. aastal Mellini atlases „ Kozarsche Spitze ” all (Kootsraots, Kootsaare poolsaar) 15 . Teaduslikult asuti Kootsaare labürinti uurima 1981. aastal, esimesed arheoloogilised välitööd viidi läbi 1986. aastal (vt Joonis 6 16 . Kootsaare kivilabürint on ilmselt neerutüüpi (ka: kahe spiraaliga tüüp; Läänemere tüüp) labürint, kuigi pole välistatud, et tegemist on klassikalise ehk kreeta labürindiga. 17 Teooriaid kivilabürintide rajamise, nimekujude (troojalinn, babülon, neitsiring, hiiglase aed, Püha Peetri mäng jm) ja otstarbe kohta on esitanud oma magistritöös Kristin Ilves, kes seostab neid suulisele pärimusele toetudes merendusliku ja maagilise funktsiooniga 18 .

Objekti puhastamine ja mõõdistamine Sambla, rohu ja mullakamaraga kattunud objekt puhastati, kasutades kellusid ning harju. Kellu otsaga kontrolliti kivide paiknemist sambla ja rohu sees ning vastav ala puhastati, jälgides põhimõtet, mille kohaselt puhastati kivide pealmine osa, jättes enamjaolt küljed suhteliselt puutumata, vältimaks kivide nihutamist, liikumist jms. Mullakamaraga kattunud kivid otsiti üles labidaotsaga kontrollimise teel ning puhastati seejärel välja kelludega. Samuti eemaldati labürindi servadest läbi tunginud kadakavõrsed, vältimaks objekti edaspidiseid kahjustusi. Labürindi lähim ümbrus üritati samuti labidaotsaga katsudes üle käia, kindlustamaks labürindi välispiiride kindla tuvastamise. See ülesanne osutus võimatuks tihedas kadakavõsas objekti kirdeküljel, kus teoreetiliselt võiks olla vähemalt üks rida kive veel. Metallidetektor andis signaale põhjakülje

13 Sjöberg, R. 1996. Lichenometric Dating of Boulder Labyrinths on the Upper Norrland Coast of Sweden. - Caerdoia , nr 27, lk 10-17. [Kättesaadav veebis: http://www.labyrinthos.net/lichoenometry.html ] 14 Kraft, J.; Selirand, U. 1990. Labyrinths in . - Caerdroia , nr 23, lk 32-37. [Kättesaadav veebis: http://labyrinthos.net/estonia ]. Samuti on viide Kootsaares pikkade, korrapäraste ridadena koodnduvatale raudkividele, mis olevat maalt välja saadetud rootslaste põldude peenrad. vt Laid, E. 1923. Reigi kihelkunna muinasjäänused, lk 65. - Aruanne asub TLÜ AI arheoloogiaarhiivis 15 Kallasmaa, M. 2010. Hiiumaa kohanimed, lk 91. 16 Kraft & Selirand 1990. 17 Püüa, G.; Nurk, R. et al. 2009. Aegna saarel Eerikneemel asuva kivilabürindi arheoloogilised uuringud 2009. aastal. Aruanne, lk 8-16. 18 Ilves, K. 2003. Merenduslikkus maastikus ja kultuuris. Merenduslik kultuurmaastik läbi kommunikatsioonimuististe. TÜ magistritöö, lk 86-97. [Kättesaadav veebis: http://www.arheo.ut.ee/thesis-list/? type=theses&thesis_type=7&searchstr=Ilves ] 10 välimise ringi kivide juures (all), labürindi lõhkumise vältimiseks antud signaale järgi ei kontrollitud.

Tööde tulemusel paljandunud kivipind plaanistati kivide üle lugemise teel (v.a. labürindi silmas tiheda rusuna paiknenud ala) ning nende omavahelise kauguse mõõtmisel. Kivid olid keskmiselt 10- 30 cm suurused, kuid esines ka väiksemaid kive (tavaliselt paari- või kolmekaupa selliselt, et moodustunud kogum oli ligikaudu tavalise kivi suurune). Kootsaare kivilabürindil (reg nr 8911) teostatud mõõdistustulemuste järgi on labürint ovaal, mille mõõdud on 7,84 x 6,2 m (vt Joonis 7, vt Foto 5 ja 6). Mälestis on hästi säilinud, kuid mõned kivid on aja jooksul kaduma läinud või paigast nihkunud. Objektilt arheoloogilisi leide ei saadud.

11 3. Kootsaare kivilabürint (reg nr 8912)

Ajalooline lühiülevaade Kootsaare väiksemat kivilabürinti (reg nr 8911) sooviti samuti 1984. aastal läbiviidud uurimistöö käigus kaardistada, kuid selle ja teise väiksema labürindi leidmine ebaõnnestus. 1990. aastal üritati seda uuesti teha, kuid 1984. aastal vaadeldud kivihunnikud osutusid vaid kivihunnikuteks, suudeti tuvastada vaid ühe kivirea kulgemine 19 , mille juurde on pandud ka arheoloogiamälestise tähis. Labürindi loetamatust korratakse ka kahes teises väljaandes 20 .

Tööd mälestise asukohal Arheoloogiamälestise tulp asub umbes 93 m kaugusel lõunas esimesest, kergesti jälgitavast labürindist (reg nr 8911, vt Foto 7). Kuna maapinnal ei olnud labürint jälgitav, üritati tuvastada selle asukoht ja ulatus. Selleks käidi labidaotsaga süstemaatiliselt läbi kogu lagendik, mida piirasid männid-kadakad. Seal, kus avastati kivide olemasolu, pinnas eemaldati. Kaevamis- ja puhastustööde tulemusel on kindel, et tegemist ei ole labürindiga ega planeeritud labürindiga, sest alalt leiti ainult 3-4 kivi, mil puudus üksteisega igasugune seos. Hüpoteesina võib pakkuda, et mälestise tulp ei ole püstitatud sinna, kus tegelikult 1990. aastal kivirida leiti.

19 Selirand, U.; Kraft, J. 1990. Labyrinths in Estonia. - Caerdroia , nr 23, lk 32-37. [Kättesaadav veebis: http://labyrinthos.net/estonia ] 20 Püüa, G.; Nurk, R. et al. 2009. Aegna saarel Eerikneemel asuva kivilabürindi arheoloogilised uuringud 2009. aastal. Aruanne, lk 8-16; Püüa, G.; Nurk, R. Et al. 2010. Archaeological documentation of the Eerikneeme stone labyrinth on the Island Aegna. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2009 , pp 109-122. 12 4. Kanapeeksi kivilabürint (reg nr 8906)

Ajalooline lühiülevaade Objekti autor on maa-omanik (s 1951, neiupõlvenimi ; ), kelle ema (1913-2003; neiupõlvenimi ) elas mingi osa oma elust Reigis, Kootsaare labürindi lähistel. Kaibaldis õpetas ta oma lapsi Kootsaare eeskujul labürinti laduma. Kokku laoti koos emaga üks labürint, iseseisvalt veel kaks labürinti. Labürindid on valminud umbes 1955. aastal, kui valvas karja ja igavuse peletamiseks läheduses paiknevat vundamendivaret (vt Foto 9) kasutades (ilmselt tuulikuvare 392:TUV:00721) labürinte ladus. Kohas, kus labürint asus, on olnud ka näiteks kartulipõld.

Tööd mälestise asukohal Esmasel inspektsioonil tuvastati, et kogu ala on metssigade poolt tugevasti läbi tõngutud (vt Foto 8), sh mälestis. Selle tähis asus geodeetilise punkti (nr 4519) vahetus läheduses. Juba esialgselt vaatlusel tekkis hüpotees, et metssigade poolt aasta-aastalt tõngutud ala on saanud tugevaid kahjustusi, st isegi kui siin on olnud mälestis, pole see enam jälgitav. Hilisemad kaevetööd tõestasid, et antud kohal paiknenud struktuur on täielikult hävitatud ning peale mõne üksiku kivirea katke on eristamatu ümbritsevast kivisest söötis põllumaast, mis on samuti üles tõngutud. Kuigi mälestis asub inimtühjas piirkonnas, õnnestus juhuste kokkulangemisel intervjueerida labürindi autorit, kes sattus objektile arheoloogiliste välitööde teostamise lõppedes, samuti intervjueeriti teda pikemalt telefoni teel. Objekti autor ei ole huvitatud oma kätetöö määratlemisest arheoloogilise objektina.

21 EELIS. 2010. Pärandkultuuri objekt: Tuuliku koht (392:TUV:007). [Kättesaadav veebis: http://loodus.keskkonnainfo.ee/eelis/default.aspx?comp=objresult=parandobj&obj_id=2082831940] 13 5. Pelgupaik „Saunaseljamägi“, II at. (reg nr 8901)

Ajalooline lühiülevaade 1923. aastal inspekteeris Saunaseljamäge Eerik Laid, kelle järgi on tegemist 1-1,5 m kõrguse edelast-kirdesse 300 m ning loodest-kagusse umbes 125 m laia loodusliku kruusakühmuga, mis asub pehme vesise heinamaa (Aadu-Simu ja Tehva-Johannese heinamaade) keskel. Idas on ta seotud madala seljandikuga, mis ulatub Muda külani. Seljandikul, eriti põhjaosas oli näha 2 m diameetriga, 20-50 cm sügavaid lohke, mille vahele jäävad kivihunnikud meenutavaid kalmeid. 1860. aastatel olevat mäelt leitud katla keti osi. Väidetavalt peitusid siia vanasti sõdade ajal kohalikud elanikud, elades maa sisse rajatud saunades. Mäe kirde ja edelaotsal paiknesid 1923. aastal heinaküünid (eeldatavasti siis Aadu-Simu ja Tehva-Johannese). Samuti on Laiu teate järgi Saunaseljamäe lähedal Põlluseljal ahjuvaresid, mida tollal ja ka tänavuse inspektsiooni ajal ei suudetud leida. 22 Kogumikus „Siin- ja sealpool maanteed“ on Saunaselja mägi dateeritud II a.t. pKr 23 . Vaatamata korduvatele katsetele, ei ole 2000. aastate jooksul suudetud objekti asukohta enam leida. 24

Teostatud tööd objekti leidmiseks Metsaveorada jälgides üritati esmalt leida muistise asukoht Muinsuskaitseameti kultuurimälestiste registris esitatud katastriüksuselt, kuid see ebaõnnestus – määratud ala oli soine, ebastabiilne ja vesine. Seega intervjueeriti mõningaid Muda külaga seotud inimesi, kellel võiks olla keskmiselt enam informatsiooni kohalike paikade kohta. Esmane info saadi Valgu kunagiselt postiljonilt Helme Vähejausilt (s 1941; neiupõlvenimi Pao; elab Kaigutsis), kes kontakteerus Virve Lülliga (s 1944; neiupõlvenimi Muda; pärit Mudalt), kellelt saadi info mälestise tähistamise kohta nõukogude ajal tema isa abiga, kuid kes ise teadis vaid selle ligikaudset asukohta. Vahur Vähejausil (s 1967; elab Lugusel) õnnestus saada infot Aivar Kiibuselt (s 1977; +372 51 727 30; elab Mudal), kes teadis objekti täpset asukohta (vt Foto 11) ning samuti läheduses, paarsada meetrit põllule lähemal paikneva metsavendade punkri aseme asukohta, mille vundament on tänaseni teeraja keskel jälgitav. Aivar Kiibust oli ka varem küsiteltud, kuid tollal puudus tal igasugune informatsioon Saunaseljamäe asukoha kohta. Olles kohalike metsadega väga tuttav, otsustas ta muistise üles

22 Laid, E. 1923. Emaste kihelkunna muinasjäänused, lk 9-10. - Aruanne asub TLÜ AI arheoloogiaarhiivis. 23 Mäeumbaed, V.; Rebassoo, H.-E. 1973. Siin- ja sealpool maanteed, lk 42. 24 Info pärineb Muinsuskaitseameti Hiiumaa objektide inspekteerimise dokumendiks, mille aruande autor sai 14 otsida, sest ei leidnud külas kedagi, kes teaks selle asukohta ja pidas seda imelikuks. Paari aasta eest see tal ka õnnestus, kui ta avastas metsas pea 100 meetrise kõrgema kuiva seljandiku, kus oli ümberkukkunult olemas ka mälestise silt (vt Foto 12).

Mälestisel teostatud tööd Esmased proovišurfid (2-4, need ja kõik järgnevad šurfid vt Joonis 9) objektil kaevasid Monika Reppo juhendamisel Vahur Vähejaus ja Aivar Kiibus. Seljandikul on paiknenud vähemalt kaks hoonet, mis on mainitud metsaheinamaade küünid. Nende vundamendijäänused jäävad teineteisest ligikaudu 65 m kaugusele. Esimene küünidest on täiesti sümmeetriliste küljepikkustega ristkülik (4 x 5,2 m), mis on olnud ehitatud kohalike ehitustavade järgi nii, et vundamendikive on vaid neli ning need on hoone nurkades. Küüni keskele kaevati väikene, 34 x 57 cm suurune šurf 1. Kruusasele aluspinnale (SÜ1) oli ladestunud mustjas viljakas muld, mis sisaldas palju kive (SÜ2). Selle peal oli õhuke kõdukiht (SÜ1; vt Joonis 9). Leide ei saadud, kuid maapinnal oli näha mõningaid lahtisi naelu. Küüni lähedalt, lääneküljelt avastati maapinnas lohk, mis osutus kividega vooderdatuks (šurf 2). Seda kattis kõdune huumus (SÜ1), selle alla ja kivide vahele jääv pinnas (SÜ2) oli söene. Esmasel vaatlusel tuvastati, et kivide alla jääb kruus (SÜ3). Augu mõõtmed olid 1,6 x 1,4 m. 3,65 m kaugusele küüni idnurgast tehti väike proovišurf 3, ligikaudu 1 x 1 m suur. Huumus (SÜ1) ei olnud siin eriti paks, kuid selle alune kiht ei sisaldanud mitte mingeid jälgi elutegevusest (SÜ2). Paariteistkümne sentimeetri sügavusel paljandus juba kruusakiht (SÜ3).

Teine küün on 5x7 m suurune, kogu ulatuses kividega vormistatud vundamendiga. Selle kagunurga lähedale jäi 95 x 90 cm suurune kividega vooderdatud lohk (šurf 4), mille kõdust (SÜ1) puhastamisel hakkas sinna sisse jooksma vesi. On võimalik, et tegu on pinnaveekaevu jäänustega. Aivar Kiibuse sõnade järgi saadi objekti leidmisel antud lohust 2 mürsukildu, mis tundusid sinna olevat lõhkemise järgselt visatud. Šurf 5 rajati seljandiku keskossa, lagendiku keskel paiknenud saarepuust 16 meetrit lõuna poole (vt Joonis 7, Foto 11). See oli umbes 45 x 70 cm suur ning kuni 40 cm sügav. Looduslikule kruusale (SÜ3) oli ladestunud söene, niiske mustjas muld, mis oli väga kivine (SÜ2; vt Joonis 9). Huumuskihi (SÜ1) ja söese kihi vahelt saadi 2 klaasikildu, mis ei kuulunud magasineerimisele. Samasugune kihieristus saavutati šurfis 6, kust saadi samuti huumuskihist hiliseid naelu, klaasikilde jms, mida arvele ei võetud.

15 6. Kokkuvõte

Arheoloogiliste uuringute käigus kaevati Valipe kindlustatud elamu ümbrusesse 10 šurfi ning puhastati trepikäik puujuurtest ja noorest võsast. Kolm šurfi (1, 9, 10) olid otseselt seotud kindlustatud elamuga. Kõikides neist tuvastati põlengu jälgi ning sütt ja põlenud kerisekivide katkeid. Šurfi 1 profiilis paljandus inimtekkeline vallitaoline pinnasehitis, mis oli küll küllaltki madal, aga siiski ka palja silmaga mingil määral maastikul jälgitav. Kõik kaevatud šurfid oli leiuvaesed või -tühjad, väljaarvatud šurf 10, mis oli rajatud vahetult kindlustatud elamu jalamile. Sealt saadi 16.-17. sajandisse dateeruvad klaas- ja keraamiliste anumate katkeid (AI 7284, vt Foto 1, kõik leiud v.a. AI7284:33, mis on šurfist 8). Šurfid 4-8 andsid tunnistust hilisemast hoonest kindlustatud elamu läheduses, mis on seotud otseselt või kaudselt telliste tootmisega, seoses suure hulga põlenud telliste ning pinnase söestunud iseloomuga. Antud kohal on ilmselt paiknenud Valipe mõis. Eksperthinnangu koostamise käigus saadud suulise teate järgi on antud kohal suurel hulgal telliseid olnud näha veel 20. sajandi keskpaigas. Šurfid 2 ja 3 rajati kontrollimaks eelnevate uurijate seisukohta, et lõunapoolsematel seljandikel jäljed elutegevusest puuduvad. Kaevamistulemused kinnitasid seda. Lisaks pöörati eksperthinnangu valmimiseks teostatavatel töödel tähelepanu ka 1970. aastatest katmata trepikäigu puujuurtest puhastamisele, mis olid hakanud mälestist kahjustama.

Kootsaare Jeerusalemma labürint puhastati samblast, rohust ja mõnes kohas ka mullakamarast ning kadakavõrsetest. Kootsaare kivilabürindil (reg nr 8911) teostatud mõõdistustulemuste järgi on labürint ovaal, mille mõõdud on 7,84 x 6,2 m. Mõningad kivid asuvad lahtiselt valedes kohtades, teised on oma kohalt aja jooksul kaduma läinud. Metallidetektor andis signaale põhjakülje välimise ringi kivide juures (all), labürindi lõhkumise vältimiseks antud signaale järgi ei kontrollitud. Kootsaare väiksem labürint (reg nr 8912) ei asunud määratud asukohal. On võimalik, et määrang on ebatäpne ning pole arvesse võtnud 1990. aasta uurimistulemusi. Samas ei ole välistatud labürindi paiknemine kusagil Uustalu või Altmäe maaüksusel, kuid selle kindlaks tegemine vajaks ala süstemaatilist inspektsiooni mitmeliikmelise rühmaga.

Kanapeeksi labürint osutus kõigest 60 aasta vanuseks objektiks, mille autor õnnestus tuvastada. Kaevetööd labürindi kivide asetuse tuvastamiseks ning objekti suuruse määramiseks suures osas

16 ebaõnnestusid, sest kogu ala on metssigade poolt tugevasti läbi tõngutud, sh mälestis. Antud kohal paiknenud struktuur on täielikult hävitatud ning on eristamatu ümbritsevast kivisest söötis põllumaast, mis on samuti üles tõngutud. Ühtses rivis paiknes veel vaid mõni hulk kive.

Saunaseljamäe asukoht tuvastati. Kuigi kaevatud šurfidest pelgupaiga informatsiooniga kattuvaid andmeid ei saadud, v.a. inimtegevusega seostatav põlengukiht söetükkidega, tuleb silmas pidada, et uuriti vaid piiratud osa seljandikust, mis ei välista pelgupaiga paiknemist antud alal, mis maastikuliselt on selleks ilmselgelt sobiv ning muust metsast, mis on äärmiselt liigniiske, väga kindlalt eristuv.

17 7. Leiud

Kokku saadi järelevalve käigus 36 leidu, millest valdav enamus olid klaasikatked (19 tk). S aadud leiud pärinevad dateeringute järgi ajavahemikust 16.-19. sajand, tõenäoliselt jääb valdav osa materjalist 16.-17. sajandi vahetusse. Kogutud esemeleiud 1-36 on antud säilitamiseks hoiule Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituudi arheoloogiafondi peanumbri 7284 all.

Inventeeritud leidudest 11 olid keraamikakillud, peamiselt savinõude katked.. Leiunimekirjas on erinevate uusaegsete keraamikatüüpide kohta Erki Russowi soovitusel kasutatud järgmisi lühendeid: 25 BGLK – beež glasuurkeraamika; PGLK – punane glasuurkeraamika; PK – punane keraamika.

25 Russow, E. Importkeraamika Lääne-Eesti linnades 13.-17. sajandil. Tallinn, 2006. 18 8. Illustratsioonide nimekiri 8.1. Joonised Leht Nimetus 1. Joonis 1. Aprillis ja mais 2014 vaadeldud muinsuskaitsealuste arheoloogiaobjektide asukohad (1-5) Hiiumaa kultuurimälestiste kaardil . Redigeeritud mitteametlik väljavõte Maa-ameti kaardiregistrist. M 1:200 000.

2. Joonis 2. Valipe kaevandite asendiplaan reljeefkaardil ja T. Vaasi alusplaanil. Reljeefkaart siin ja edaspidi: Redigeeritud mitteametlik väljavõte Maa-ameti kaardiregistrist. M 1:500.

3. Joonis 3. Valipe kaevandite profiilid. M 1:40.

4. Joonis 4. Valipe kaevandite asendiplaan reljeefkaardil ja T. Vaasi alusplaanil. M 1:200.

5. Joonis 5. Valipe kaevandite asendiplaan reljeefkaardil ja T. Vaasi alusplaanil. M 1:200.

6. Joonis 6. 1986. aastal kaevatud labürindi plaan. Selirand, U.; Kraft, J. 1990. Labyrinths in Estonia. - Caerdroia , nr 23, lk 32-37. [Kättesaadav veebis: http://labyrinthos.net/estonia ]

7. Joonis 7. Kootsaare labürint (reg nr 8911). M 1:40.

8. Joonis 8. Saunaseljamäele kaevatud šurfide asendiplaan. M 1:200.

9. Joonis 9. Saunaseljamäe profiilid. M 1:20.

8.2. Fotod Leht Nimetus 1. Foto 1. Valipe leide (AI 7284:1, 6, 8-9, 20-22, 29-31, 33)

Foto 2. Valipe kindlustatud elamu puhastatud keerdtrepi ase. Trepiase jääb hoone kaguküljele.

2. Foto 3. Metssigade poolt läbi tõngutud Valipe kindlustatud elamu esine ala. Vaade põhjast kagusse.

Foto 4. Hoone vundament kindlustatud hoone lähistel, Valipe mõis. Metssigade poolt tõngutud ala. Esiplaanil šurf 6. Vaade kagust loodesse.

19 3. Foto 5. Kootsaare Jeerusalemma labürint ülaltvaates. NNW-poolne ots.

Foto 6. Kootsaare Jeerusalemma labürint ülaltvaates. SSE-poolne ots.

4. Foto 7. Arheoloogiamälestise tulp Kootsaare labürindi reg nr 8912 asukohal. Vaade kagust loodesse.

Foto 8. Tööd Kanapeeksi labürindil, taamal Feliksi (metsavahi) talu. Vaade loodesse.

5. Foto 9. Kivihunnikud Kanapeeksi labürindi ümbruses. Vaade läänest itta.

Foto 10. Vaade Saunaseljamäele lõunast, küünivundamendi seest.

6. Foto 11. Vaade Saunaseljamäe keskosast loodesse. Esiplaanil šurf nr 5, Tagaplaanil saarepuu, mida kasutati kinnispunktina.

7. Foto 12. Amortiseerunud arheoloogiamälestise tähis Saunaseljamäel.

20 Peanr Alanr Šurf SÜ Kuupäev Materjal Ese Katke Tüüp/Päritolu Dateering Märkus 7284 1 10 14 02.05.2014 savi graapen serv PGLK 1500-1800 7284 2 10 14 02.05.2014 savi anum külg PK 1550-1850 7284 3 10 14 02.05.2014 savi graapen külg PGLK 1500-1800 7284 4 10 14 02.05.2014 savi graapen külg PGLK 1500-1800 7284 5 10 14 02.05.2014 savi graapen serv PGLK 1500-1800 7284 6 10 14 02.05.2014 savi kahhel külg PGLK 1500-1800 Tumerohelise glasuuriga 7284 7 10 1 02.05.2014 savi kahhel külg PK 1550-1850 7284 8 10 1 02.05.2014 savi anum külg BGLK 1625-1850 Koos: AI 7284:8, 9 7284 9 10 1 02.05.2014 savi anum külg BGLK 1625-1850 Koos: AI 7284:8, 9 7284 10 4 1 30.04.2014 savi tellis katke PK 1550-1850 Väga tugevalt põlenud, 7284 11 M 16 30.04.2014 savi tellis katke PK 1550-1850 pealisplind klaasjas 7284 12 1 3 29.04.2014 klaas aknaklaas serv 7284 13 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas nurk 7284 14 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 7284 15 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 7284 16 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas külg 7284 17 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas külg 7284 18 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas serv 7284 19 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 7284 20 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg Koos: AI 7284:20-22 7284 21 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg Koos: AI 7284:20-22 7284 22 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg Koos: AI 7284:20-22 7284 23 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas külg 7284 24 10 14 02.05.2014 klaas aknaklaas külg Hävis konserveerimisel 7284 25 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 7284 26 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg

LISA 1. ARHEOL. UURINGUD VALIPEL, KOOTSAARE & KANAPEEKSI LABÜRINTIDEL NING SAUNSELJAMÄEL 2014 1/2 Valipe leidude nimekiri Peanr Alanr Šurf SÜ Kuupäev Materjal Ese Katke Tüüp/Päritolu Dateering Märkus 7284 27 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 7284 28 10 14 02.05.2014 klaas anum? külg 1575-1675 (Hüti: 1628- 7284 29 10 14 02.05.2014 klaas peeker külg Hüti klaasikoda? 1664) Õlleklaasi küljekatke 1575-1675 (Hüti: 1628- 7284 30 10 14 02.05.2014 klaas peeker serv Hüti klaasikoda? 1664) Õlleklaasi küljekatke 7284 31 10 1 02.05.2014 tinasulam nööp terve 7284 32 10 1 02.05.2014 tina aknaraam katke 7284 33 8 1 30.04.2014 tinasulam nööp terve Pealt hõbedane (tinatatud) 7284 34 10 14 02.05.2014 raud toru terve Putk? 7284 35 M 16 30.04.2014 raud katel sang Sang servaosaga 7284 36 M 16 30.04.2014 raud kett lüli 2 lüli

LISA 1. ARHEOL. UURINGUD VALIPEL, KOOTSAARE & KANAPEEKSI LABÜRINTIDEL NING SAUNSELJAMÄEL 2014 2/2 Valipe leidude nimekiri SÜ Šurf Profiil Kirjeldus 1 1 1-4 Umbes 15 cm paksune kamarakiht 2 1 1 Segipööratud liivariba (vrd SÜ11) 3 1 1 Kollane savi, mure, põlenud raudkivide tükid 4 1 1 Helevalge, merekarpe ja lokaalselt kollast savi sisaldav puhas liivakiht

5 1 1 Suured, valge saviga määrdunud raudkivid, mille vahel ja peal tume kruusane kohev, tihenemata muld 6 1 1 Tume veidi klibune ja savine kultuurkihi riba, sisaldab sütt, luid (vrd SÜ12) 7 1 1 Kamara-alune klibune, luid, tellisetükke sisaldav kiht. 8 1 1 Looduslik kollakas savine ja kruusane aluspõhi 9 8 2 Kamara-alune mullane, tellisetükke sisaldav pinnas 10 8 2 Tihe kruusakiht (vrd SÜ15) 11 9 3 Segipööratud liiv (vrd SÜ2) 12 9 3 Mustjas, söene, põlenud raudkive sisaldav kiht (vrd SÜ6) 13 9 3 Puhas aluspõhjaliiv 14 10 4 Tume, klibune, leide sisaldav kultuurkiht 15 10 4 Kruusane-moreenine aluspõhi (vrd SÜ10) 16 M Leiud mõisahoone vundamendi siseselt alalt metssigade poolt ülestõngutud pinnasest (kamarast)

LISA 2. ARHEOL. UURINGUD VALIPEL, KOOTSAARE & KANAPEEKSI LABÜRINTIDEL JA SAUNASELJAMÄEL LEHT 1 Lisa 2.1. Valipe kontekstid SÜ Šurf Profiil Kirjeldus 1 1-6 1,2 Lehekõdune/murune pealiskiht Mustjas, söene pinnas, sisaldab hilist leiumaterjali 2 1-6 1,2 (klaaspudelid, naelad) 3 1-3, 5-6 1,2 Looduslik kruus, hallikas

LISA 2. ARHEOL. UURINGUD HIIU MAAKONNAS 2014 LEHT 2 Lisa 2.2. Saunaselja kontekstid Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a LISA3. ILLUSTRATSIOONID Lisa 3.1. Joonis 1. Aprillis ja mais 2014 vaadeldud muinsuskaitsealuste arheoloogiaobjektide asukohad (1-5) Hiiumaa kultuurimälestiste kaardil. Redigeeritud mitteametlik väljavõte Maa-ameti kaardiregistrist. M 1:200 000. LEHT 1

PROFIILID ŠURF 1 1 7 C A 2 6 SAVI 4 3 5 Š URF 8 8

A 1 B 9 10

ŠURF 9 A B 1 C 11 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja 12 13 varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal 2014 ŠURF 10 LISA 3. ILLUSTRATSIOONID Lisa 3.1. Joonis 3. Valipe A B kaevandite profiilid 1 M 1:40 14 15 LEHT 3

Lisa 3.1. Joonis 6. 1986. aastal kaevatud labürindi plaan. Selirand, U.; Kraft, J. 1990. Labyrinths in Estonia. - Caerdroia, nr 23, lk 32-37. [Kättesaadav veebis: http://labyrinthos.net/estonia]

LEHT 6 KOOTSAARE NE

1 2 3 4 5 6 7

Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal 2014 LISA 3. ILLUSTRATSIOONID Lisa 3.1. Joonis 7. Kootsaare labürint (reg nr 8911). M 1:40 LEHT 7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal 2014 LISA 3. ILLUSTRATSIOONID Lisa 3.1. Joonis 8. Saunaseljamäele kaevatud šurfide asendiplaan. M 1:200 LEHT 8 1 2 Š 3 URF 1

1 2 ŠURF 5 3

Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal 2014 LISA 3. ILLUSTRATSIOONID Lisa 3.1. Joonis 9. Saunaseljamäe profiilid. M 1:20 LEHT 9 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 1. Valipe leide (AI 7284:1, 6, 8-9, 20-22, 29-31, 33)

Foto 2. Valipe kindlustatud elamu puhastatud keerdtrepi ase. Trepiase jääb hoone kaguküljele.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 1/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 3. Metssigade poolt läbi tõngutud Valipe kindlustatud elamu esine ala. Vaade põhjast kagusse.

Foto 4. Hoone vundament kindlustatud hoone lähistel, Valipe mõis. Metssigade poolt tõngutud ala. Esiplaanil šurf 6. Vaade kagust loodesse.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 2/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 5. Kootsaare Jeerusalemma labürint ülaltvaates. NNW-poolne ots.

Foto 6. Kootsaare Jeerusalemma labürint ülaltvaates. SSE-poolne ots.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 3/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 7. Arheoloogiamälestise tulp Kootsaare labürindi reg nr 8912 asukohal. Vaade kagust loodesse.

Foto 8. Tööd Kanapeeksi labürindil, taamal Feliksi (metsavahi) talu. Vaade loodesse.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 4/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 9. Kivihunnikud Kanapeeksi labürindi ümbruses. Vaade läänest itta.

Foto 10. Vaade Saunaseljamäele lõunast, küünivundamendi seest.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 5/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 11. Vaade Saunseljamäe keskosast loodesse. Esiplaanil šurf nr 5, Tagaplaanil saarepuu, mida kasutati kinnispunktina.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 6/7 Arheoloogilised uuringud Valipe kindlustatud elamu kultuurkihil ja varemetel, Kootsaare ja Kanapeeksi kivilabürintidel ning Saunaseljamäe pelgupaigal Hiiu maakonnas 2014. a

Foto 12. Amortiseerunud arheoloogiamälestise tähis Saunaseljamäel.

LISA 3.2. FOTOD LEHT 7/7