158

Eesti üksustest ’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal

Komplekteerimisest ja formeerimisest

Toomas Hiio

Eestikeelne akadeemilis-monograafi line üldkäsitlus Saksa relvajõudude eesti üksuste ajaloost puudub. Põhjalikumalt on vaadeldud soomepoiste ajalugu – kes õieti küll Saksa sõjaväkke mobiliseerimise eest Soome põge- nesid ja hiljem Eestisse naasnutena ikkagi Relva-SSiga liideti – ning üle- vaatlik ajalooraamat on kirjutatud ka eesti idapataljonidest.1 Ilmumas on ülevaade piirikaitserügementidest ja politseipataljonidest rindel 1944. aastal ning mitmeköitelise koguteose oma mälestustega on välja andnud Narva pataljoni veteranid. Ka nende teoste puhul pole enamasti tegemist akadeemiliste uurimustega – ehkki niisuguse ambitsiooniga artikleid või peatükke sisaldab nii mõnigi neist – ja see ei olegi nende raamatute eesmärk. Kirjutamata on veel üldkäsitlus 20. eesti SS-divii- sist ja eesti kaitsepataljonidest/politseipataljonidest. Seda lünka täidavad mõnevõrra vastavad peatükid Inimsusvastaste Kuritegude Eesti Rahvus- vahelise Komisjoni raportite kogumikus „ 1940–1945” (2006),2 kuid need on inglise keeles ja Eesti laiemale avalikkusele seetõttu tund- matud. Alljärgnev artikkel teeb eestikeelse kokkuvõtte selles kogumikus avaldatud eesti üksusi puudutavatest artiklitest, mida on täiendatud ka viimase viie aasta uurimistöö tulemustega.

1 Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk, Soomepoisid: Võitlus jätkub: II maa- ilmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010 ( : Grenader, 2010); Eesti idapataljonid Idarindel 1941–1944, toim Andres Adamson (Tallinn: Argo, 2004). 2 Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, edited by Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006). Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses… 159

Senistest eestikeelsetest üldkäsitlustest tuleb nimetada Toe Nõmme artiklit 1990. aastal ajakirjas Akadeemia3 ja siinkirjutaja artiklit ajakirjas Vikerkaar 2001. aastal.4 Pärast seda on Eesti teaduskäibesse jõudnud hulk materjale Saksamaa Liiduarhiivi eri osakondadest, sealhulgas eriti Sõjaarhiivist, samuti aga on tänu digiteerimisele tunduvalt lihtsustunud Eesti arhiivide kasutamine, mis on võimaldanud avastada uusi allikaid ja luua uusi seoseid senituntute vahel. Lõpuks on pelgalt viimase kümne aasta jooksul internetigi kaudu kättesaadavaks muudetud materjalide hulk võimaldanud asetada Eestis toimunu laiemasse Teise maailmasõja konteksti. Kõik need asjad on selles artiklis üritatud uuesti kokku võtta ning lugejal, kes on nimetatud varasemate artiklitega tuttav, on võimalik kümneaastaste intervallidega võrrelda nii informatsiooni lisandumist kui ka üldistusastme kasvu eesti üksuste kohta Saksa relvajõududes. Eesti meeste teenimine Teise maailmasõja ajal Eestit okupeerinud riikide sõjavägedes on uuema aja eesti sõjaajalookirjutuse üks enim eks- pluateeritud teemasid. Kuid see pole vaid ajalooteaduse valdkonda kuu- luv küsimus. Seda, et eestlased teenisid Teise maailmasõja ajal Saksa sõja- väes ja politseis, ning eriti seda, et Saksa relvajõudude koosseisus võitles ka 20. eesti SS-diviis, kasutatakse propagandas Eesti vastu tänapäevani. Vastu väited, mis üritavad põhjendada ühelt poolt Saksa sõjaväkke astu- mise paratamatust ja teiselt poolt näidata selle seost võitlusega Eesti ise- seisvuse eest, on toetunud peaasjalikult mälestustele. Mälestuste autorid ja ajaloolased esitavad sõjaaja sundvalikuid sageli kõrgetest ideaalidest lähtunud otsustena. Ei saagi väita, et niisuguseid otsuseid võõrasse väkke astudes üldse ei tehtud. Eestlaste valik astuda va