Eesti Üksustest Wehrmacht'i, Ssi Ja Politsei Ning Relva-Ssi Alluvuses Teise Maailmasõja Ajal
Total Page:16
File Type:pdf, Size:1020Kb
158 Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses Teise maailmasõja ajal Komplekteerimisest ja formeerimisest Toomas Hiio Eestikeelne akadeemilis-monograafi line üldkäsitlus Saksa relvajõudude eesti üksuste ajaloost puudub. Põhjalikumalt on vaadeldud soomepoiste ajalugu – kes õieti küll Saksa sõjaväkke mobiliseerimise eest Soome põge- nesid ja hiljem Eestisse naasnutena ikkagi Relva-SSiga liideti – ning üle- vaatlik ajalooraamat on kirjutatud ka eesti idapataljonidest.1 Ilmumas on ülevaade piirikaitserügementidest ja politseipataljonidest Narva rindel 1944. aastal ning mitmeköitelise koguteose oma mälestustega on välja andnud Narva pataljoni veteranid. Ka nende teoste puhul pole enamasti tegemist akadeemiliste uurimustega – ehkki niisuguse ambitsiooniga artikleid või peatükke sisaldab nii mõnigi neist – ja see ei olegi nende raamatute eesmärk. Kirjutamata on veel üldkäsitlus 20. eesti SS-divii- sist ja eesti kaitsepataljonidest/politseipataljonidest. Seda lünka täidavad mõnevõrra vastavad peatükid Inimsusvastaste Kuritegude Eesti Rahvus- vahelise Komisjoni raportite kogumikus „Estonia 1940–1945” (2006),2 kuid need on inglise keeles ja Eesti laiemale avalikkusele seetõttu tund- matud. Alljärgnev artikkel teeb eestikeelse kokkuvõtte selles kogumikus avaldatud eesti üksusi puudutavatest artiklitest, mida on täiendatud ka viimase viie aasta uurimistöö tulemustega. 1 Mart Laar, Peep Pillak, Hain Rebas, Meelis Saueauk, Soomepoisid: Võitlus jätkub: II maa- ilmasõjas Soome armees võidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939–2010 ( Tallinn: Grenader, 2010); Eesti idapataljonid Idarindel 1941–1944, toim Andres Adamson (Tallinn: Argo, 2004). 2 Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, edited by Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle (Tallinn: Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus, 2006). Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses… 159 Senistest eestikeelsetest üldkäsitlustest tuleb nimetada Toe Nõmme artiklit 1990. aastal ajakirjas Akadeemia3 ja siinkirjutaja artiklit aja kirjas Vikerkaar 2001. aastal.4 Pärast seda on Eesti teaduskäibesse jõudnud hulk materjale Saksamaa Liiduarhiivi eri osakondadest, sealhulgas eriti Sõjaarhiivist, samuti aga on tänu digiteerimisele tunduvalt lihtsustunud Eesti arhiivide kasutamine, mis on võimaldanud avastada uusi allikaid ja luua uusi seoseid senituntute vahel. Lõpuks on pelgalt viimase kümne aasta jooksul internetigi kaudu kättesaadavaks muudetud materjalide hulk võimaldanud asetada Eestis toimunu laiemasse Teise maailmasõja konteksti. Kõik need asjad on selles artiklis üritatud uuesti kokku võtta ning lugejal, kes on nimetatud varasemate artiklitega tuttav, on võimalik kümne aastaste intervallidega võrrelda nii informatsiooni lisandumist kui ka üldistusastme kasvu eesti üksuste kohta Saksa relvajõududes. Eesti meeste teenimine Teise maailmasõja ajal Eestit okupeerinud riikide sõjavägedes on uuema aja eesti sõjaajalookirjutuse üks enim eks- pluateeritud teemasid. Kuid see pole vaid ajalooteaduse valdkonda kuu- luv küsimus. Seda, et eestlased teenisid Teise maailmasõja ajal Saksa sõja- väes ja politseis, ning eriti seda, et Saksa relvajõudude koosseisus võitles ka 20. eesti SS-diviis, kasutatakse propagandas Eesti vastu tänapäevani. Vastu väited, mis üritavad põhjendada ühelt poolt Saksa sõjaväkke astu- mise paratamatust ja teiselt poolt näidata selle seost võitlusega Eesti ise- seisvuse eest, on toetunud peaasjalikult mälestustele. Mälestuste autorid ja ajaloolased esitavad sõjaaja sundvalikuid sageli kõrgetest ideaalidest lähtunud otsustena. Ei saagi väita, et niisuguseid otsuseid võõrasse väkke astudes üldse ei tehtud. Eestlaste valik astuda vabatahtlikult või saada mobiliseeritud ühe või teise sõdiva poole relvajõududesse oli sundvalik, mille põhjuseks oli Nõu- kogude Liidu (edaspidi NSVL) ja Saksamaa 1939. aasta augustis sõlmi- tud mittekallaletungipakti salaprotokoll, mis andis esimesele vabad käed Ida-Euroopas, mille tulemusena Balti riigid ka okupeeriti. Alljärgnevalt 3 Toe Nõmm, „Eesti üksustest Saksa sõjaväes: formeerimine ja isikkoosseis”, Akadeemia nr 1 (1990), 113–136. 4 Toomas Hiio, „Eesti üksused Kolmanda Reich’i relvajõududes”, Vikerkaar nr 8–9 (2001), 156–179. 160 Toomas Hiio ei hakata kaaluma, missugune oli Eesti juhtkonna roll selles, et Eesti oku- peerimine osutus võimalikuks. Okupeerimise süü lasub eelkõige okupee- rijal, mitte okupeeritaval. NSVL ja Hitleri Saksamaa ei tunnistanud omavahelises sõjas rah- vusvahelise sõjaõiguse ettekirjutusi, sealhulgas Haagi IV konventsiooni maasõja seadustest ja tavadest, mis määratles okupeeritud alade elanike õigused ning okupeeriva võimu õigused ja kohustused.5 NSVL ei tunnis- tanud Haagi konventsioone, sest ei lugenud ühtegi keiserliku Venemaa sõlmitud lepingut endale siduvaks. NSVL ei käsitanud oma tegevust Balti riikides ka okupatsioonina: eesmärk oli Eesti, Läti ja Leedu alatine liit- mine NSVLiga, mitte rahvusvahelise õiguse regulatsioonidega kooskõlas oleva okupatsioonirežiimi sisseseadmine.6 Balti riikides ja Poolalt vallu- tatud aladel rakendati sovetlikku repressioonipoliitikat, mille eesmärk oli vallutatud alade tasalülitamine, omariikluse ja selle kandjate kiire hävi- tamine ning „sotsiaalselt võõra elemendi”, s.o poliitilise, majandusliku ja intellektuaalse eliidi elimineerimine sageli koos perekonnaliikmetega. Viimases kontekstis tuleb käsitada ka Punaarmeesse mobiliseerimist Eestis 1941. aasta juulis ja augustis. Ühelt poolt luges NSVL 1940. aastal okupeeritud alade elanikud oma kodanikeks, kellele laienesid 1941. aasta juunis seoses sõja algusega välja antud seadlused, määrused ja korraldu- sed.7 Teiselt poolt ei peetud endisi Eesti kodanikke, aga ka teiste 1939–1940 vallutatud alade elanikke usaldusväärseteks ja nende seast mobiliseeri- tuid ei saadetud mitte välja õppele, vaid Siseasjade Rahvakomissariaadi 5 „Venemaa okupeeritud aladel Haagi maasõja seadusi ei rakendata, sest NSVL ei ole neid tunnustanud. NSVL, niivõrd, kuivõrd ta on Saksa vägede poolt okupeeritud, on lakanud rahvus vahelise õiguse tähenduses eksisteerimast. Kogu võim (täidesaatev võim) okupeeritud aladel kuulub Saksa Riigile. Väegrupi Nord tagalapiirkonnas rakendavad seda väegrupi Nord julgestusüksuste ja tagalapiirkonna juhataja ning tema nimel julgestusdiviiside ülemad, väli- komandandid ja asulakomandandid.” Eriklausel Eesti kohta: „Kui juhtnöörid ei sätesta teisiti, lähtuvad väli- ja asulakomandantuuride ülesanded sätetest, mis on antud tegutsemiseks oma maal” (Kommandierender General der Sicherungstruppen u. Befehlshaber im Heeresgebiet Nord, Richtlinien für die Tätigkeit der Feld- und Ortskommandanturen, 18.9.1942, Saksa Liidu arhiiv (Bundesarchiv, edaspidi BArch) RH 22/265, 49). 6 Елена Зубкова, Прибалтика и Кремль 1940–1953 (Москва: РОССПЭН, 2008), 100–101. 7 Vt Tiit Noormets, „Mobilisation into the Red Army in Estonia in 1941,” – Estonia 1940– 1945, 431–444. Eesti üksustest Wehrmacht’i, SSi ja politsei ning Relva-SSi alluvuses… 161 laagrite peavalitsusele allutatud tööüksustesse, kus tuhanded mehed huk- kusid juba esimesel talvel ebainimlike tingimuste, aga ka üksuseülemate omavoli tõttu. 1941. aasta mobilisatsioon Punaarmeesse oli Eestis eeskätt repressiooniakt sõjaväeteenistuseks sobivate aastakäikude meeste vastu, mille üks eesmärke oli töö- ja võitlusvõimelise inimressursi välja viimine vastase haardeulatusest. Saksa okupatsioonivõimude tegevus oli selles kontekstis mitme- palgelisem. Sõja alguses NSVLi vastu välistas Saksamaa vähimagi liitlas- suhte NSVLi poolt varem okupeeritud riikide kodanike, aga ka NSVLi rahvastega, kuigi nende esindajad emigratsioonis nägid Saksa maas loomulikku liitlast. Sakslased taotlesid vabu käsi Euroopa ja maailma ümberkorraldamiseks pärast sõja võidukat lõppu ning seetõttu hoiduti kuni sõja viimase aastani igasugustest kokkulepetest. Himmler andis alles 1945. aasta märtsis korralduse, et Eesti ja Läti põgenikele Saksamaal märgitaks dokumentidesse senise „Teadmata” asemel vastavalt Eesti ja Läti kodakondsus.8 1944. aasta mobilisatsioonikorraldused tunnista- sid vaid „endise Eesti Vabariigi kodakondsust kuni 20. juunini 1940”.9 Lisandus rassipoliitika: kõiki Ida-Euroopa ja NSVLi rahvaid peeti ala- väärtuslikeks. Rassipoliitika muutumise sõja ajal tingis eeskätt Saksamaa kasvav vajadus uute sõdurite järele. Rassiteoorial tuli sõjavajadustele alla vanduda. Mitme rahva rassikõlblikkust tuli „suurendada”, et formeerida neist Relva-SSi üksusi. Seoses suurte inimkaotustega kasvas nii NSVLi kui ka Saksamaa pragmatism inimressurssi puutuvas. See väljendus sõjapropagandas ja propagandistlikes ettevõtmistes. Punaarmees hakati alates 1941. aasta lõpust moodustama uusi rahvusväeosi. Ka Saksamaa juht konnal tuli lep- pida relvavendlusega seni alaväärtuslikeks peetud ida eurooplastega. 1941. aastal oli idarindel edasi tunginud Wehrmacht’i väekoondiste ülemate suhtumine kohalike elanike antisovetlikesse liikumistesse ja omaalgatuslikesse relvaüksustesse veel ebamäärane. Nende rakenda- 8 Persönlicher Stab des Reichsführer-SS an SS-Obergruppenführer Dr. Kaltenbrunner, Bezeichnung der Staatsangehörigkeit der balt. Flüchtlinge, 14.3.1945, BArch NS 19/382. 9 Vt 1904.–1923. aastal sündinud meeste kaitseteenistusse kutsumise määrus, Amtli cher Anzeiger = Ametlik Teataja (edaspidi AT), nr 3, art 5 (1944). 162 Toomas Hiio mine sõjategevuses oli keelatud, kuid samas möödapääsmatu, sest koha- likke teejuhte ja maakuulajaid vajab iga sõjavägi. Juba enne Wehrmacht’i kohalejõudmist algas Tallinnast