Keel ja 7 Kirjandus 19 9 9

Marie Underi testament Norbert Eliase fenomen Rahvaluule appi keeleteadusele! Serialismja patriotism Murrete triumf maailmas Oskuskeel pärjatud 10 küsimust Kirikule SISUKORD

A. KÜNNAP. Mea culpa, aga 1500. aasta eelsest ees­ ti keelest ei tea me veel midagi ("Muutuv keel") 441 S. KIIN. Marie Underi testament 445 M. EHALA. Eesti väldete probleemi üks lahendusi (Järg) 453 T. SALUMETS. Luule ja humanitaarteadused: teine Norbert Elias 466 A. VALMAS. Eesti raamatute kirjastamisest Saksa­ maal 1945—1950 480 M. HIIEMÄE. Kümme küsimust Krikule. Akadeemik Arvo Krikmann 60 485

PÄEVATEEMA

U. MERESTE. Olla avatud, ent mitte allaheitlik! 490

RAAMATUID

H. KRULL. Serialism ja patriotism 493 P. KÜNSTLER. Loomise lugu Kivirähalt 497 Ü. VIKS. Kas edukas eksperiment? 498

RINGVAADE TOIMETUS:

Mart Meri K. PAJUSALU. Murrete triumfist Ameerikas ja Eu­ (peatoimetaja), roopa perifeeriates 505 T. TENDER, H. KAAL. Emakeele Seltsis 507 Eevi Ross (tegevtoimetaja), E. ROSS. Tiiu Erelt ja Uno Mereste — Wiedemanni keeleauhinna laureaadid 1999 509 Väino Klaus Toimetusele saadetud kirjandus 510 (keeleteaduse osakonna toimetaja), SUMMARIA 512 Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja),

Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja),

Tiina Hallik (toimetaja),

Reet Sepp (tehniline toimetaja).

Toimetuse aadress: 10119 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid 6449 228, 6449 126. Faks 6441 800. E-post [email protected] Trükkida antud 2. VII 1999. Kaanel: Peeter Ulas. Illustratsioon Mati Undi miniatuuri­ Trükiarv 1500. le "Juudit ja Olovernes" (1970). Trükikoda Printall. 10134Tallinn, Tatari 64.

Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja tehnilise kontrolli osa­ Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel kond Tatari 64 (tel 6200 489). © Keel ja Kirjandus ® Perioodika AS Keel ja Kirjandus 7/1999

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLII AASTAKÄIK

MEA CULPA, AGA 1500. AASTA EELSEST EESTI KEELEST EI TEA ME VEEL MIDAGI ("Muutuv keel")

AGO KÜNNAP

agu Urmas Sutropilegi1 meeldib ka mulle üldiselt Tiit Hennoste eesti Nkeele sotsioperioode käsitlev artikkel,2 mis on üks selge ja asjalik asi. Ainult — millel põhinevad üldse kõik uurijate arvamused eesti keele olemu­ sest selle "esimesel" ja "teisel" perioodil, T. Hennoste järgi vastavalt ligikau­ du aastatel 0—1200 ja 1200—1500, ajal, mille kohta meil pole keelefaktidest mingit arvestatavat näitu? T. Hennostel on "teise" ja kolmanda perioodi pii­ riks mõnel pool XVI—XVII sajand, kuid teisal ütleb ta sõnaselgelt, et eesti keele teine sotsioperiood kestab XIII algusest kuni XVI sajandini, seega aas­ tani 1500. Ei ole jah näitu, kuigi uurijad on suutnud luua mulje, et teame oma tolla­ se keele kohta igasuguseid asju. Aasta 0 kohta kirjutab T. Hennoste, et "um­ bes sellesse aega paigutavad mitmed uurijad eesti murrete väljakujunemise aja".3 Kust need uurijad selle võtavad? Ka T. Hennoste ise kinnitab: "Tolle aja murrete kohta pole küll mingeid keelelisi näiteid...."4 Ei ole jah näiteid, aga see on tühiasi uurijate metoodiliselt sihipärase mõttejõu kõrval, mis pa- neb kõik ilma nende näidetetagi paika. Omalt poolt ei oska ma muud kui 1 U. Sutrop, Keele muutumisest ja eesti keelest. — Keel ja Kirjandus 1999, nr 5, lk 311. 2 T. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt. — Pühendusteos Huno Rätsepale 28. 12. 1997. Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7. Tartu, 1997, lk 45—66. 3T. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid, lk 48. 4 T. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid, lk 49. 441 ühineda arheoloogia suurmehe söör Colin Renfrew'ga, kui ta kurdab, et ling­ vistide ajalise mõõduskaala argumentatsioon pole talle kunagi selgeks saa­ nud.5 Vahemiku 1200—1500 kohta arvab T. Hennoste: "Sel perioodil algavad pikka aega kestvad muutused senistes eesti keele registrites. Nende muutus­ te taga on nii muudatused eestlaste ühiskondlikus elus kui ka keelesiseste muutuste mõju."6 Keelesisestest muutustest pole meil näitu. "Rahvaluule- register kestab edasi ja saavutab just sel perioodil oma suure õitsengu (väi­ detavalt on just sellest ajast pärit väga suur osa rahvalaule). [—] Seega just sel perioodil tekib aegamisi vahe rahvalaulukeele ja argiregistrite vahele nii leksikas kui grammatikas...."7 Sellel perioodil pole meile teadaolevalt rahva­ laule kirja pandud, nii et folkloristidki tuginevad siin üksnes oma metoodili­ selt sihipärasele mõttejõule. Minu üldmulje järgi ei erine 1500. aasta dokumenteeritud eesti keel olu­ liselt tänapäisest eesti keelest (viimase poole tuhande aasta jooksul kraani­ vesi ainult tilkus, kui kasutada T. Hennoste metafoori).8 Ja ükski metoodika ei suuda mind uskuma panna, et just sellele eelnenud poole tuhande aasta jooksul tegi eesti keel läbi hiigelmuutuse (kraanivesi jooksis). Metoodiliselt sihipärast mõttejõudu suunab selgesti ju veel üks asija nimelt arvamine, et eesti keel kõigi oma murretega põlvneb koos teiste läänemeresoome keeltega ühest ühtsest algkeelest, mis ei lagunenud koost ära mitte kuigi ammu. See asi tingibki väite, nagu oleks eesti keele "esimesel" ja/või "teisel" perioodil mingi galopp toimunud, sest pärast aastat 1500 ilmuvad eesti keele teksti- kirjapanekud, aga mingist galopist ei saa enam juttugi olla: sõidetakse sam­ mu. Galopp peab ära mahtuma algkeele traditsioonilise pseudofaktoloogia ja tekstide tegeliku faktoloogia vahelisse aega! Nii lihtne see ongi ja pole üldse vaja mingit ühiskondlike olude ega muu selletaolise ümber keerutamist. Ja kus ning milline on õieti selle väidetava galopi stardikoht? Mu arvu- tiklahvid on õhukeseks kulunud veenmaks oma kitsaalaliste algkeelte ja võ- raliste, põõsjate või kamjate keelepuude juurde unelema jäänud kolleege sel­ les, et neid kitsaskeeli ega neid puid, põõsaid ega kamme pole kunagi olemas olnud. Ja et kõik loetletud ei kõlba isegi mitte tinglikeks, metafoorseteks ku­ junditeks ega metoodilisteks võteteks. Sest väärad kujundid ja võtted viivad metsa. Seda ka viimase sõna metafoorses ja metoodilises mõttes: võrdle uuem sibulamugulamallimine ehk risomaatika contra vanem puumallimine ehk arborism ("metsastamine") üleüldises teadusmetoodikas.9 Pole kunagi olnud seda ühtset läänemeresoomelist alget, mille juures kõlas galopi stardi­ pauk, et eesti keel jõuaks aastaks 1500 oma tollasele tegelikule, kirjalikult dokumenteeritud arenguastmele. Muidu nii asjalik ja ümbervaatlik T. Hen­ noste on läinud selles osas pahaaimamatult metoodiliselt sihipärase mõtte­ jõu lõksu. Ja mida ta osanukski karta: kõik puha tuttav ja harjumuspärane, nii ju enamasti väidetakse ja küllap need asjad niimoodi ongi. Aga ei ole see nii selge ega lihtne ühti! Harjumuspärast mõtlematult taga kiites sünnib veereva lumepalli efekt: väite toetajate hulk muudkui kasvab. Nii kleepub lumepalli külge ka U. Sut-

5 С R e n f r ew, World Linguistic Diversity and Farming Dispersals. — Archaelogy and Language I. Theoretical and Methodological Orientations. London, 1997, Ik 88. 6 T. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid, lk 50. 7 Т. Hennoste, Eesti keele sotsioperioodid, lk 50. 8 Vt A. Künnap, On the Typological Origin of the Estonian Language. — Estonian: Typological Studies HI. Tartu, 1999, Ik 87. 9 Vt nt: A. Ku n n a p, Breakthrough in Present-Day Uralistics. Tartu, 1998, Ik 8—10.

442 rop: "Kui võrdleme varaseid eesti keele arenguperioode praegustega, siis märkame keele struktuuris suuri erinevusi. Ilmselt toimusidki kõige suure­ mad muutused eesti keele arengu teisel perioodil...."10 Millega võrreldes märkab U. Sutrop struktuuris suuri erinevusi? Mitte millegagi: tema võrdleb ühtesid arenguperioode teistega, unustab aga ära keelefaktoloogia võrdlemi­ se vajaduse. Tulemuseks on, et võrreldakse kahe varasema perioodi eimiskit hilisemate perioodide faktoloogiaga. Mis sisulisi järeldusi võib sellisest võrd­ lusest teha või mis mõtet sellisel võrdlusel, mis polegi tegelikult võrdlus, üld­ se on? Olen kindel, et U. Sutrop sellele kõigele üldse ei mõelnud. Kuid nii sünnib olukord, kus võib öelda, et ka U. Sutrop jagab kõnealust seisukohta. Tühja ta jagab, või see mõni jagamine, läks lihtsalt T. Hennoste perrä sa­ masse metoodiliselt sihipärase mõttejõu lõksu. Oma ettekandes, mille Gösta Bägenholm pidas II soome-ugri ajalookong- ressil Tallinnas oktoobris 1998, tõi ta õigesti esile, et erinevalt maailma keelerikkaimast Uus-Guineast, kus nähtavasti on pikka aega domineerinud keeleline eristumine (divergents), toimus keeltevaeses Fennoskandias — mi­ nu meelest õieti kogu põhjapoolses Euroopas ja seega ka Eestis — aastatu­ handete jooksul eelkõige keeleline ühtlustumine (konvergents; eesti keelega seoses analüüsib T. Hennoste konvergentsinähtusi väga hästi). Ootuspära­ selt on ka eesti keel ennekõike vähemal või suuremal määral erinenud keele­ aineste ühtlustumise, mitte eristumise tulemus. Seejuures ei tarvitsenud eesti keel olla ühelgi oma arenguperioodil ühegi naaberkeelega — näiteks soome keelega — identsuseni sarnane, vaid temas võisid olla säilinud temale ainuomase lähtekeeleainese iseärasused. Et eesti keel on tugevasti flektiivse ja analüütilise keelena põhiliselt aglutinatiivses ja sünteetilises uurali keel- teperes tüpoloogiliselt erandlik (mida mõtestab oma artiklis hästi lahti U. Sutrop11), on üldtuntud seik. Nimetatud erandlikkuse päritolu kohta on seni esitatud praktiliselt üksainus seletus, et eesti keele algupärane agluti- natiivsus ja sünteetilisus on taandunud indoeuroopa keelte mõjul (millega U. Sutrop oma veenvalt argumenteerivas artiklis kaasa ei lähe). Ise kahtlen ma üldse eesti keele väidetavas kunagises lausaglutinatiivsuses ja -sünteeti- lisuses. Eesti keel võis minu meelest olla näiteks soome keelest flektiivsem ja analüütilisem n-ö igavesest ajast igavesti.12 1500. aasta eelse eesti keele ainukese mõeldava säilinud näiduna tuleb arvesse küll alles möödunud ja käesoleval sajandil dokumenteeritud eesti regivärsiline rahvalaul, mille värsimõõt ja muu vormisund on võinud aga säilitada "esimese" ja/või "teise" perioodi keelendeid tänapäevani välja. Sa­ mal ajal on pikemata selge, et see rahvalaul pole (mitte ainult) keele külm­ kamber, vaid on (ka) pseudoarhailisust tootev mehhanism. Ma ei tahaks as­ jasse liiga vähe pühendununa sellel esialgu pikemalt peatuda, kuid kolleeg Tiit-Rein Viitsole meenus selleteemalisel jutuajamisel käigu pealt kaks kõ­ nealuse mehhanismi toodet: pseudoarhailine meesi pro mees ning oma tähen­ duse kaotanud valed omandusliited, mida on kasutatud värsijalgade täiteks. Kui palju sellist toodangut võiks sealt veel hoolsa otsimise peale leida! Õn ju rahvalaul ühtaegu nii ennast säilitav kui ka ennast taastootev nähtus. Taastootmisprotsessid on aga suhteliselt nõrgalt uuritud, sest oluli­ semaks on peetud külmkambriefekti. Igatahes pole eesti regivärss kriitika- väline keeleajalooline tunnismees, vaid asi on tunduvalt keerulisem. (Nii näiteks on ka Eugen Helimski oletanud, et nganassaani traditsiooniline lau- 10 U. Sutrop, Keele muutumisest ja eesti keelest, lk 311. 11 U. Sutrop, Keele muutumisest ja eesti keelest, lk 310—312. 12 Vt eelkõige: A. Ku n n a p, On the Typological Origin of the Estonian Language.

443 lukeel on vanade, tänaseks muutunud tüvetäishäälikute säilitajaks, kuid tei­ selt poolt on küllalt põhjusi selles tõsiselt kahelda.) Eelnevast on vist selge, kui rasked kahtlused, aga ka kui suured lootused on eesti regivärsilise rahvalaulu peäl. Eelkõige temalt ootame praeguses olu­ korras vastust, mis ei põhine mitte metoodiliselt sihipärasel mõttejõul, vaid vankumatul faktoloogilisel teadmusel. Selleks on vaja kellelgi jälle suur hulk tööd ära teha. Ja ükskord me saame selle vastuse niikuinii! Uskuge mind, et mul on tõesti kahju seda tõdeda ja paljudele sellega pettumust valmistada, aga fakt jääb faktiks: praegu ei tea me veel 1500. aasta eelsest eesti keelest niisama hästi kui mitte midagi. Kusjuures teadasaamisel on võimaluste pal­ jusus lausa hirmutav: keelevahetus on inimsoo ajaloos olnud pigem reegel kui erand ning enamikku tänapäeva keeltest kõnelevad inimesed, kelle ema- keelteks need algselt ei olnud.13

13 Vastava probleemistiku asjalik ülevaade leidub artiklis: P. Sims-Williams, Gen­ etics, Linguistucs and Prehistory: Thinking Big and Thinking Straight. — Antiquity 1998, nr 72, Ik 505—527.

444 MARIE UNDERI TESTAMENT

SIRJE KIIN

arie Under suri 25. septembril 1980 Stockholmis Värbergi pikaravi- Mhaiglas 97 aasta vanuses. Mõni nädal pärast tema surma ilmus aja­ kirjas Tulimuld (1980, nr 3) fotokoopiana kaheleheküljeline masinakirjas do­ kument pealkirjaga "Minu testament", mis kandis daatumit 24. 6. 1968 ja Ma­ rie Underi allkirja. Tegemist on nii eesti kui ka maailmakirjandusloos üsna pretsedenditu poliitilise testamendiga, kus kirjanik oma kirjandusliku loo­ mingu varal deklareerib enda poliitilisi tõekspidamisi. Testamendi teksti võib jagada sisuliselt kolme ossa. Esimeses loetletakse luuletusi, mis väljen­ davad testamendi autori Nõukogude režiimi vastast hoiakut, teises kinnita­ takse käitumisnäidetega autori Nõukogude okupatsiooni vastast hoiakut 1940. aastal ning vabatahtlikku Eestist põgenemist 1944. aasta sügisel, kol­ mandas osas põhjendatakse autori käitumist ja hoiakuid paguluses. "Olen olnud algusest peale Nõukogude riigi režiimi ja Eesti Vabariigi okupeerimise vastane ja jäänud selleks tänapäevani. Seda hoiakut olen väl­ jendanud ka omis luuletusis, kus mitte õtse, seal kaudselt: kaastundes ja sü- damevalutamises Nõukogude režiimi ohvrite vastu...." Järgnevad täpsemad viited luuletustele "Jõulutervitus 1941", "mis on loodud detsembris 1941 sa­ ma aasta massküüditamise vahetumal mõjul", "Sõduri ema", "mis on kirju­ tatud jaanuaris 1942 ja milles on nähtud sõdurite saatmist Nõukogude või­ mu vastasesse võitlusse", ballaad "Kojuminek", "luuletatud 1942. a., milles olen käsitanud episoodi soome sõdurite võitlustest Nõukogude võimu vastu". Autor kinnitab, et on luuletanud need luuletused "kõik omaenese algatusel ja isiklikust kutsumusest". Testamendis on ära märgitud veel luuletused "Mälestus ja tõotus" aastast 1943, samuti sõjaainelised luuletused "Peatus" ja "Öine teekond" "hilissuvest 1944, milledes olen kujutanud võitlejaid, kes suundusid ida-rindele, ikka samade Nõukogude vägede vastu". Pagulusperi- oodi loomingust on testamendis äramärkimist leidnud kolmest luuletusest koosnev tsükkel "Päälekaebamine" (1953), mis on testamendi teksti kohaselt "õtse sihitud Nõukogude võimu vastu". Nimetatud tsükkel algab nõnda: Ma hüüan kogu oma rahva suust: me maad on haarand hirmus raske taud, me maa on varjutatud võllapuust, me maa — suur lahtikaevet ühishaud. Testamendis seisab, et "1949. a. 15.12. tekkinud "Aasta kauneimal õhtul" on jälle mälestusena Venemaa orjalaagreisse kadunud kaasmaalastest sün­ dinud". Kogus "Sädemed tuhas" ilmunud luuletuses "Tuul ajab taga teist" (1945) vihjab rida "on neid, kes õnnetumad meist" Nõukogude ohvreile. Ka luuletuse "Kassari kabeliaed" (1945) lõpp "osutab kodumaal toimunud hä­ vingule Nõukogude okupatsiooni all". Luuletuse lõpp kõlab järgmiselt: See oli lihtne rohuaia. See oli ammu. Oli enne. Nüüd surnudki siin lind ja kala.

445 Testamendi keskosas tunnistab Under õigeks kõik Artur Adsoni mäles­ tusraamatus "Lahkumine" esinevad kohad, "mis käivad minu pihta" ja kus väljendub ta "Nõukogude terrorit eitav ja selle eest põgenev hoiak": autor ig­ noreeris esimese Nõukogude okupatsiooni ajal kõikvõimalikke kontakte aja­ kirjanduse ja ametivõimudega ning keeldus osalemast kirjandus- ja kunsti­ rahva jaoks organiseeritud propagandakoosolekutel ning -üritustel, välja ar­ vatud üks kord, "kuhu ilmuma käsutati järelesõitnud isiku kaudu". Under kin­ nitab, et ta valis talle koju saadetud kimbust nõukogude autorite värssidest, mida ta pidi tõlkima ajakirja Looming jaoks, "need, milles ei ülistatud Stali­ nit ja ta parteid ega punast riigikorda ei ka revolutsiooni; peale selle seisis mi­ nu kaastöö nõukogudeliku korra ajal kimbu Goethe luuletuste tõlkimises Loo­ mingule ja valimiku koostamises Lermontovi luulest, millist kumbagi autorit ei saa siduda revolutsiooni, veel vähem bolševismiga". Kokkuvõtteks kinnitab autor, et "kõik eeltoodu räägib selle poolt, et lahkusin kodumaalt sel teiskordse okupeerimise eelõhtul, sügisel 1944, omaenese tahtmisel, vajamata mingit mõjutust põgenemiseks. Selle mõtte- ja tundelaadi alusel olen keeldunud vastu võtmast Nõukogude Eestist tulnud kirjanduse- ja kunstiinimesi, kes kas õtse või kolmanda isiku kaudu avaldasid soovi mind külastada, sestsaadik kui Nõukogude Eestist ekskursante tulema hakkas kuni tänaseni". Lisaks teatab testamendi tekst, et Nõukogude Eestis ilmunud kolm Un- deri luulevalimikku ("Valitud luuletused", 1958; "Kolmteist ballaadi", 1963; "Uneretk", 1968) on ilmunud tema loata, omavoliga ja jäänud honoreerima- ta. Tõsi küll, 25. V 1959 pöördunud NSV Liidu Rootsi suursaatkonna teine sekretär E. L. Mikkelsaar tema poole kirjaga loata ilmunud "Valitud luule­ tuste" honorari asjus läbirääkimiste sooviga, kuid sellele kirjale ei pidanud Marie Under võimalikuks vastata, leides, et kui tahetakse honorari maksta, siis tehtagu seda posti teel samasuguse omavoli alusel, nagu toimus teose avaldamine. Mingit honorari ei järgnenud ning järgmiste omavoliliste vali­ mike avaldamise eel ega järel Underi poole enam ei pöördutud. Testament lõpeb järgmiste sõnadega: "Mina ja mu lähemaist omaksetest ei ole keegi füüsiliselt kannatanud Nõukogude Vene režiimi all. Minu kate­ gooriliselt eitav seisukoht viimase vastu on tingitud leinast EESTI VABA­ RIIGI pärast ja kaastundest kõigi kannatanud rahvusvendade ja -õdede vas­ tu. Stockholm-Hägersten 24. 6. 1968 Marie Under." Selle pretsedenditu testamendiga seoses kerkib üles vähemalt kolm põ­ himõttelist küsimust. Esiteks: kas testament on autentne ning väljendab tõe­ poolest Marie Underi enese tahet? Kui ei, siis kes on selle dokumendi koos­ tanud? Teiseks: mis põhjustas sellise ebatavalise poliitilise testamendi sün­ ni? Ja kolmandaks: kas kõik testamendis väidetu vastab tõele? Alustame esimesest põhiküsimusest: kas testament on ülepea ehtne või on see võltsitud?

Kas testament on Marie Underi tahte avaldus?

Tulimullas ilmunud testamendi teksti saadab Aleksis Ranniti kaaskiri 30. septembrist 1980: "Aastal 1968 Marie Underit külastades palusin teda kir­ jutada valmis tema tahteavaldus, millega ta seletaks oma saatuse alates Ees­ ti allaheitmisega Nõukogude Venemaa poolt. Under nõustus mu ettepaneku­ ga ja sama aasta heinakuu kahekümneneljandal päeval saingi temalt allpool avaldatud üksikasjalise teadaande koos loaga teha see teatavaks pärast te­ ma surma. Selle algupärand, mille olen säilitanud mu kirjalike mälestiste ko­ gumis, on kirjutatud Eesti PEN-klubi kirjapaberi tagaküljele; Inglismaal

446 valmistatud luksuspaber kannab veemärki "Millers Falls Bond". Sõnad "Mi­ nu testament" ja "Marie Under" on kirjutatud Underi käega tumesinist tinti tarvitades; muu tekst, kuna luuletaja käekiri oli tollal juba viletsaks muu­ tunud, on tema tipitud kirjutusmasinal, millel puuduvad mitmed kirjamär­ gid. Need on Marie Underi poolt parandatud musta kuul-sulega. Aleksis Rän­ nit 30. septembril 1980." Niisiis väidab Rännit, et Marie Under on testamendi teksti ise masinal kirjutanud ja sulepeaga parandanud, kuna tema käekiri olnud tollal juba vi­ letsaks muutunud. See ei vasta aga tõele. Nii testamendi pealkiri kui ka all­ kiri on kirjutatud jõulise ja korrapärase Underi käekirjaga, nagu tõestab tähthaaval võrdlus sama perioodi teiste käekirjanäidetega. Põguski võrdlus toonaste teiste kirjadega (näiteks M. Under I. Ivaskile 1. V 1968 või surnu- tepühal 1968, näitab, et Underi käekiri oli 1968. aastal täiesti korrapärane ja äratuntavalt iseloomulik. Under kirjutas oma kirjad käsitsi, Adson aga ma­ sinakirjas. Kas on siis võimalik, et Marie Underi abikaasa Artur Adson kir­ jutas teksti masinakirjas ja Under lisas omalt poolt vaid pealkirja ja allkir­ ja? Ka selles tuleb kahelda, sest see masinakiri, milles on kirjutatud Underi testament, ei vasta samale masinakirjale, millega on kirjutatud tolleaegsed Adsoni kirjad ja päevikud. Adsoni ja Underi koduse kirjutusmasina tekst on hõredam, kulunum ja pisut suurem. On ka teisi erinevusi: nii kasutab Adson süstemaatiliselt puuduva õ-tähe asemel o-d ja kaldkriipsu paremalt vasaku­ le alla, kuid Underi testamendis on kõik õ-tähe kaared käsitsi tehtud. Mui­ dugi on võimalik, et Adson, Under või Underi tütar Hedda Hacker kirjutas selle teksti kusagil mujal kellegi teise kirjutusmasinaga, kuid see tundub vä­ hetõenäoline, arvestades, kui kodused ja väheliikuvad nad üldiselt olid. Niisiis on üsna tõenäoline, et masinakirjas teksti koostas ja/või kirjutas keegi kolmas, näiteks Aleksis Rännit ise või Adson ja Rännit koos. Kui jälgida testamendi stiili, siis on see äärmiselt mitteunderlik, küll aga meenutab kohati tugevasti Adsoni kirjade ja mälestuste järsku, kategoorilist propagandistlikku stiili. Testamendi lausestus, eriti rektsioonid, on üsna kohmakad ("põgenev hoiak on minu kohta märgitud", "ei annud ma end kok­ ku ....reporteriga" jt), sõnastus kiirustavalt vigane {milledes, tsükl), kuid sa­ mas küllalt isiklik ja emotsionaalne ("jooksin peitu nagu surmahirmus"). Ver­ siooni, et testamendi koostaja või vähemalt masinal ümberlööja oli pigem Ad­ son kui Under, toetab seegi pisidetail, et Under kasutas oma käsitsi kirjuta­ tud kirjades alati taandrida, Adson aga oma masinakirjas kirjades mitte. Ka testamendi tekstis puuduvad taandread. Artur Adsoni nn Rootsi-päevikutes, mida ta üsna hoolega pidas just Ma­ rie Underi tegemiste valgustamiseks, ei ole 1968. aasta märgetes mainitud sõnagi testamendi koostamisest või Rannitile saatmisest. 24. juuni sissekan­ des on juttu vaid Vello Salo, Johannes Aaviku ja Paul Laane külaskäigust (EKLA, reg 1998/90). Underi ja Ranniti kirjavahetusest on 1968. aasta päe- vikumärkmetes küll kolmel korral juttu (12. I, 21. IX, 27. IX 1968), kuid mit­ te sõnagi testamendist. 27. septembril 1968 kirjutas Under Rannitile nelja­ leheküljelise kirja, teatab Adson, kuid ei sõnagi selle kirja sisust. Kas Unde­ ri kirjad Rannitile on alles, selle kohta puuduvad praegu andmed, sest USA-s Yale'i ülikoolis asuv Aleksis Ranniti arhiiv ei ole veel Eesti Kirjandusmuu­ seumi jõudnud. Under ei teinud reeglina oma ärasaadetud kirjadest koopiaid. USA-s elanud Rännit külastas Adsonit ja Underit 1967. aasta suvel. Adsoni päeviku andmetel käis ta Adsoni-Underi kodus Stockholmis Hägerstenis kü­ las 25. juulil ja 4. augustil 1967. Võib oletada, et poliitilise testamendi tege­ mise vajadus kerkis esile just neil kohtumistel.

447 Usutlustest Helmi Rajamaa, Paul Laane, Juhan Kolda, Alur Reinansi, Ar­ vo Mägi, Kalju Lepiku jt Stockholmis elanud ja elavate pagulastega, kes Un- deri ja Adsoniga neil aastail kokku puutusid, selgus, et Underi testamendi teksti peeti pagulasringkondades küll üldiselt tõele, s.t Underi tahtele vasta­ vaks, kuid testamendi teksti koostajaiks arvati pigem olevat Adson ja Rännit. Ranniti initsiatiivi testamendi loomise asjus kinnitab kaaskiri, aga ka fakt, et Underi testamendi originaalteksti säilitas Rännit oma arhiivis. Un- deri-Adsoni arhiivist, mis asub praegu Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuri­ loolises Arhiivis, ei ole testamendi teksti leitud. Mäletan ka iseenda esmast reaktsiooni, kui sain 1980. aasta hilissügisel käsiposti teel Välis-Eestist Underi testamendi teksti. See ei saanud minu meelest olla luuletaja enda tekst just stiili pärast! Toonastes Tallinna kir- janduskuluaarides kardeti, et testamendi avaldamine muudab võimatuks Paul Rummo koostatud Underi mahuka luulevalimiku "Mu süda laulab" il­ mumise, mida kirjastus Eesti Raamat suure ettevaatlikkusega ja Paul Rum­ mo visal pealekäimisel oli pikka aega ette valmistanud ja mille avaldamine rippus niigi juuksekarva otsas. 1981. aastal teos siiski ilmus, ehkki osa pa- gulasperioodi luulest oli sealt väljajäetud, enamasti just need luuletused, mis testamendis kui nõukogudevastased olid ära märgitud. Koostaja Paul Rummo toonastel andmetel kiirendas ja hõlbustas Underi valikkogu ilmumist nimelt asjaolu, et testamenti ei peetud parteiringkondades Underi enda omaks, vaid Ranniti-Adsoni kätetööks, ning teiseks — kuna pagulased olid lähenenud kunstnik Vive Tollile ettepanekuga illustreerida Underi luuletuste uut eksiil- väljaannet, siis oli vaja neist ("ideoloogilistest vaenlastest") ometi ette tõtata. Niisiis jõudsin järeldusele, et Underi testamendi tekst vastas küll tõe­ näoselt Underi tahtele, sest ta on sellele oma käega alla kirjutanud, kuid teks­ ti koostasid ja lõid masinal ümber tõenäoliselt teised isikud (Rännit, Adson või mõlemad koostöös) ja igatahes mitte Underi-Adsoni kodusel kirjutus­ masinal.

Mis põhjusel Marie Under testamendi kirjutada laskis?

Pärast Eestist põgenemist keelati Marie Underi nimi ja looming Nõuko­ gude Eestis 14 aastaks, tema teosed kanti keelatud raamatute nimekirja ning need tuli hävitada nagu teistegi eksiili läinud kirjanike teosed, sest neid käsitati kui rahva ja riigi reetjaid. Aastail 1945—1958 ei ilmunud Nõukogu­ de Eestis mitte ühtki Underi luulerida. Neid, kes Underi tekste paljundasid või levitasid, karistati karmilt. Underi pagulaspõlve loomingu levitamisega vahelejäänuid üritati KGB poolt šantažeerida veel 1960-ndail aastail, nagu mäletab luuletaja Jaan Kaplinski. 1958. aastal toimus Underisse ja tema loomingusse suhtumises siiski ootamatu pööre. Enne poetessi 75. sünnipäeva tehtud EKP Keskkomitee po­ liitilise otsuse alusel tähistasid kõik Nõukogude Eesti üleriigilised ajalehed (Rahva Hääl, Noorte Hääl, Sirp ja Vasar, Nõukogude Õpetaja) Underi sün­ nipäeva paari luuletuse avaldamisega. 1958. aastal ilmus Nõukogude Eestis esimene sõjajärgne Underi luulekogu "Valitud luuletused", koostajaks Paul Rummo. Underi loomingu taaslubamise poliitiline põhjendamine usaldati ENSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi toonasele kirjan- dussektori juhatajale Endel Sögiale, kes avaldas ajakirja Keel ja Kirjandus 1958. aasta oktoobrinumbris pikema artikli "Märkmeid eesti emigrantlikust kirjandusest". Sellest võime lugeda, et Marie Under ja Gustav Suits, aga ka Karl Ristikivi on nüüdsest peale liigitatud n-ö kõlblike pagulaskirjanike hul- 448 ka, kellel oli küll "eeldusi jääda oma rahva hulka", kuid kes suudeti teiste, "pahade" pagulaste demagoogia ja laimu abil eksiili kaasa tõmmata. "Raske pitseri on sõja- ja emigratsiooniaeg vajutanud omaaegse meisterli­ ku luuletaja Marie Underi loomingule (temalt ilmus 1954. a. luuletuskogu "Sä­ demed tuhas"). Pikemalt peatumata M. Underi ja G. Suitsu loomingul (sest nen­ de kohta on alles hiljuti sõna võetud) märgime vaid seda, et nende elu ja loo­ mingutee viimane periood mõjub rusuvalt, kuid ei kustuta G. Suitsu ja M. Un­ deri osa meie kirjanduse ajaloost" (vt E. Sõgel, Märkmeid eesti emigrantli- kust kirjandusest. — Keel ja Kirjandus 1958, nr 10, lk 584). Selle valikuliselt rehabiliteeriva eksperthinnangu kohaselt osutus lubatuks kõik see, mis Marie Under oli kirjutanud enne sõda, kuid mitte tema pagulaspõlve looming, sest see tähendas toonases tõlgenduses kirjaniku asumist "rahva huvide reetmise teele". Poliitilisest otsusest püüda Marie Under n-ö omaks kuulutada ja ta ideo- loogiarinde teisele kaldale meelitada kõneleb ka see, et Tallinna ringhäälin­ gu propagandasaates "Võõrsil viibivatele eestlastele" kutsuti 1958. aasta märtsi lõpus Marie Underit üles kodumaale naasma. See kutse äratas pagu- lasringkondades suurt tähelepanu, sellest teatasid vähemalt kolm pagulas- eesti lehte (Stockholms-Tidningen Eestlastele 1. IV 1958, Eesti Hääl 18. IV 1959, Vaba Eesti Sõna 8. V 1958), kuid Marie Under ei saanud mõistetava­ tel põhjustel sellele kutsele isegi mitte vastata. Artur Adson on kirjutanud sellal päevikusse järgmist: "27. 3. hommikul tea­ tas kodumaa punane raadio, et kõik Tallinna lehed sel puhul [s.t Underi juu­ beli puhul] sõna on võtnud. Isegi nõukogude Eesti kirjanike liitja Semper saat­ sid telegrammid, ehkki juubilaril nendega mingit kontakti ei ole olnud ega ole. Parim üllatus tuli kodumaalt sellega, et Marikese risti- ja vennatütar, kellest me kogu see aeg mingit teadet ei evinud, telegrammi saatis. Kirjutasime talle kohe oma rõõmust 29. 3." (Adsoni Rootsi-päevik 4. IV 1958. EKLA, reg 1998/90). Nii algas Marie Underi ja tema ristitütre Dagmar (Margot) Reimanni pere­ kondade vaheline kirjavahetus Stockholmi ja Tallinna vahel, mis jäi kestma kuni luuletaja surmani. Lisaks valikulisele luuletuste avaldamisele osutus siitpeale lubatuks ka suhtlemine Nõukogude Eestisse jäänud sugulastega. Arvestades kogu seda keelamise-lubamise ning poliitilise demagoogiaga ülekülvatud tausta, võib järeldada, et Underi testamendi loomise idee oli pa- gulaspoliitikute-poolne vastukäik siinsete kirjanduspolitrukkide katsele Un­ derit üle ideoloogiarinde rebida ning Nõukogude poolel omaks kuulutada. Ka­ sutades ära tõsiasja, et Marie Under polnud tõepoolest teinud pärast põgene­ mist otseselt ühtki poliitilist avaldust, lähtuti naiivsest ja absurdsest oletusest, nagu olnuks Under ise ideoloogiliselt süütu talleke, kes vastu tema enda taht­ mist rahva reeturite poolt põgenema sunniti, kuulutati tema looming üldiselt lubatuks, välja arvatud "sõja ajal mõned fašismiteenreile meelepärased vär­ sid" ja pagulasperioodi looming. Underi süü seisnes Endel Sögia sõnastuses sel­ les, et ta ei osanud "võtta õiget seisukohta Teise maailmasõja aastail, ei suut­ nud vältida emigrantliku ladviku meeleoludest kantud politiseerimise retsi­ diive" (E.Sõgel, Veel kord emigrantlikust kirjandusest ja kirjasõnast. — Loo­ ming 1962, nr 11, lk 1714). Stalinistliku semiootika järgi oli Marie Under vaid heausklik ärakasutatu, ideoloogiliselt eksinud lammas, kes kuritahtliku "emigrantliku ladviku" mõjutusel tegi vaid mõned valed otsused, mistõttu ta vääris väiksemat karistust (lühemat keeluaega) kui need, kes teda mõjutasid. Pagulased jagati nõukoguliku kontrapropaganda poolel kolme põhirühma: esi­ teks "emigrantlik ladvik", teiseks teadlikud kaastöölised, "aktiivsed käsilased, kaasajooksikud ja sabarakud" ja lõpuks kolmas rühm — pahaaimamatud, ke­ da kaks esimest rühma kurikavalalt oma huvides ära kasutasid. Kahtlemata

29 Keel ja Kirjandus nr 7. 1999 449

• oli seesuguse rühmitava propaganda eesmärgiks lüüa kiilu pagulaskonda, te­ kitada paksu verd ja kahtlustusi, mis suures teabepuuduses niigi kerged tek­ kima, kuid Underi puhul polnud sellel küll mingit reaalset mõjujõudu. Niisiis oli Underi testamendi sünni üks põhjusi kahtlemata ühemõtteline soov vastata säärastele ideoloogilistele kiilulöömise ja üle rindejoone rebimi­ se katsetele. Testamendi kirjutamise võis kokkuvõttes põhjustada vajadus kinnitada Marie Underi ühemõtteliselt nõukogudevastast meelsust olukorras, kus Nõukogude Eestis hakati Underit pärast pikka, Stalini-aegset keeluaega taas omaks tunnistama ja tasapisi, ehkki omavoliliselt avaldama. Kuid testamendi koostamise taustal on ka pagulaspoliitilised ja rahvus­ vahelised kirjanduslikud pinged. Nimelt jõudsin mitmete Underi pagulaspõl­ ve kaasaegsete küsitlemisel järeldusele, et testamendi kirjutamise taustal võis mõju avaldada ka fakt, et tegemist oli mitmekordse Nobeli auhinna kandi­ daadiga. 1960-ndate aastate teisel poolel muutus Nobeli-küsimus eriti inten­ siivseks, aktuaalseks ja rahvusvaheliseks. Marie Under esitati Nobeli kirjan­ duse auhinna kandidaadiks ühtekokku kaheksa korda: 1945, 1950, 1958, 1967, 1968, 1969, 1973 ja 1974. Esimesel ja kahel viimasel korral oli ettepa­ neku tegijaks Ants Oras, kuid 1960-ndail aastail esitas Underi ja Tuglase No­ beli kandidaadiks Soome PEN-klubi. Auhinnalootuste temperatuur tõusis eri­ ti kõrgeks kolmel järjestikuse esitamise aastal 1967, 1968 ja 1969, niisiis just testamendi koostamise aegu. Mitmetest kirjavahetustest (Artur Adson ja Ants Oras, Marie Under ja Ivar Ivask jt) on selgunud, kuivõrd pingeline oli tolle­ aegne rahvusvaheline kirjanduslik atmosfäär ja kuivõrd otseselt võis see olla mõjutatud kaasaegsest poliitikast. Pagulastest kultuuripoliitikud eesotsas Aleksis Rannitiga, kes oli testamendi initsiaator või tellija, tahtsid ehk rah­ vusvahelisele avalikkusele ja võimalikele Nobeli auhinna telgitagustele mõju­ ringkondadele kinnitada, et Marie Under on ideoloogiliselt kindlameelne Nõu­ kogude okupatsioonirežiimi vastane, kes ei ole teinud võimuga mingit koostööd, ning et Nõukogude Eestis avaldatakse tema teoseid ilma tema loata. Ent kui see oligi testamendi koostamise üks tagamõtteid, jäi võimalik lobby-töö ometi tulemuseta. Marie Under ei saanud Nobeli auhinda, kuid vaevalt johtus see faktist, et 1968. aastal dateeritud poliitiline testament avalikustati alles 1980. aastal, pärast luuletaja surma. Pigem võis Under Nobelita jääda seepärast, et tema luule tõlked teistesse keeltesse ei ole paraku olnud kuigi õnnestunud.

Kas testamendis väidetu vastab tõele?

Mis puutub testamendi sisusse, siis on siin tegelikult küsimärke kõige vä­ hem. Testamendi esimeses osas loetletud luuletuste sünnimotiivides ning tei­ ses osas viidatud käitumis- ja põgenemismotiivides ei ole mingit põhjust ka­ helda. Marie Underi samalaadseid hoiakuid põhjendavad ja valgustavad nii tema enda kirjad, lähedaste ja kaasaegsete mälestused kui ka Marie Underi luulelooming. Ainus erinevus on stiilis — nii kirjavahetustes kui ka kunsti­ listes väljendusvahendites eelistas Marie Under avaramat ja sümboolsemat kujundikeelt, mitte nii otsesõnalist ja jämedakoelist poliitilist retoorikat, na­ gu seda pakub testamendi tekst. Hilisem lähem uurimistöö on lükanud ümber vaid testamendi kolmandas osas väidetud Underi keeldumise vastu võtta "Nõukogude Eestist tulnud kir­ janduse- ja kunstiinimesi, kes kas õtse või kolmanda isiku kaudu avaldasid soovi mind külastada, sestsaadik kui Nõukogude Eestist ekskursante tulema hakkas kuni tänaseni". Tõsi küll, esimeste 1960-ndail aastail Rootsi pääse­ nute puhul vastab see tõele, et Adson ja Under neid vastu ei võtnud. Legend 450 kõneleb sellest, kuidas Johannes Semper olevat helistanud Underile-Adsoni- le kojuja palunud Adsonilt luba külastada "seltsimees Underit". "Punaste nel­ kidega" Semperit Under tõepoolest vastu ei võtnud. Artur Adson kirjutab 1968. aasta kevadel, 25. mail oma Rootsi-päevikus selle kohta järgmist: "25. 5. Ekskursiooniga Nõuk.Eestist eelisturistide hulgas külastas Rootsit ka Sem­ per. Kõlistas, tahtis M.Underile üle anda kaht magnetofoni rulli ülesvõtete­ ga juubilari luuletuste ettekandeist Eestis. Käskisin ära anda [Stockholmi] E. Majja, ta veel küsis, kus see on, vastasin ja jutul lõpp." Tõsi on see, et Marie Under ja eriti Artur Adson valisid külalisi, kellega nad läbi käisid. Nende Stockholmi kodu külastamise au ei langenud osaks su­ gugi mitte kõigile pagulastele, kes seda ehk soovinuks. Arvestades tõsiasja, et nad elasid Stockholmi äärelinnas Hägerstenis kahetoalises kitsukeses üü­ rikorteris algul neljakesi koos Underi õe Berta ja tütre Heddaga, hiljem kol­ mekesi koos Heddaga, on see ka mõistetav. Kuid lähemaid sõpru ja mõtte­ kaaslasi võeti Adsoni-Underi kodus alati külalislahkelt vastu. Adsoni Rootsi-päeviku andmetel külastas esimene külaline kodumaalt Adsonit ja Underit 19. märtsil 1961: "Haruldane külaline kodumaalt meil. Ju­ tustas palju. Ise südamehaige, aga oli teine nii elevil ja rääkis, rääkis. Oli nä­ ha, et tal see kerge ei olnud: suu tal kuivas ja ta hingeldas, kuid jutustami­ se ind oli suur. Päris kahju vaadata. Aga ta oli ilusasti kojugi jõudnud, istu­ mina meil kesköö lähedani." Kes see salapärane esimene külaline kodumaalt oli, ei söandanud Adson toona isegi mitte päevikusse kirja panna. Artur Adsoni ja Marie Underi (Eduard Taska nahkköites) külalisteraamat aastaist 1949—1980 annab tunnistust sellest, et üks esimesi ENSV-st välja- pääsenud inimesi, kelle Marie Under oma Stockholmi kodus vastu võttis, oli abielupaarile varasemast ajast tuttav pastor Arpad Arder. Vastav sissekan­ ne on tehtud 11. oktoobril 1967, niisiis ligi kolmveerand aastat enne testa­ mendi allkirjastamist (24. VI 1968). Arpad Arder kirjutas külalisteraamatus­ se "kogu Eesti usklikkonna, eriti noore põlvkonna nimel". 1992. aasta suvel usutlesin Kassaris telefilmi "Lauluga ristit" tarvis Arpad Arderit, kes meenu­ tas toonast südamlikku, kuid kurba külaskäiku ja mäletas ka jutuajamise dra­ maatilist sisu. Under kaevanud Arderile unetust — sestsaadik, kui ta Eestist põgenes, ei saavat ta und, ning palunud pastorit eesti rahva pärast palvetada. Adsoni Rootsi-päevikus ei ole Arpad Arderi külaskäigu kohta sissekannet tehtud, küll aga kirjutas Adson nädal hiljem, 18. oktoobril 1967 päevikusse: "Nobeli auhind määrati kommunist Asturiasele. Aasta varem sai ta Lenini ordeni." (EKLA, reg 1998/90). 16. septembril 1967 jäädvustas Adson päevikus teistsuguse kultuurikon- takti inimestega ENSV-st: "Eile õhtul Nationalmuseetis kontserdil Ernesak­ sa koori poolt. See oli koori lahkumiseks antud. Esimesel, suurel, Kontsert- husetis, kus pagulaskond käinud massina, me ei käinud). Nüüd hankis mei­ le pääsmed I. Rebane ja tegi meile ettepaneku sõita tema autos kontserdile. Sõitsime. Asjakäik on refereeritud lehtedes. Kontserdi lõpul andis (ilmselt Er­ nesaks — S. K.) M. Underile üle paar Tuglase saadet tema teost ja ühe ees­ ti vöö. Koor oli väärt oma suurt kuulsust. Programm ei sisaldanud ühtegi nõu­ kogude propaganda ega tellimuslaulu, vaid ette kanti muuseas ka uueks ees­ ti hümniks saanud Ernesaksa laul Mu isamaa on minu arm. Kontserdil esi­ nes suure virtuositeediga meie parim bariton Tiit Kuusik, ta laulis ka saksa keeles ja nimelt Heine sõnadele loodud keisritruu ballaadi: Nach Frankreich zogen zwei Grenadier / sie waren in Russland gefangen". Alates 1975. aasta 28. augustist, niisiis viis viimast eluaastat, viibis Marie Under halvenenud liikumisvõime tõttu ravil Stockholmi pikaravihaiglates (al-

29* 451 gul Saint Ericu haiglas, hiljem Värbergi haiglas). Adson ja Under valisid haig­ las viibides veelgi hoolikamalt, keda nad vastu võtsid. Peamine valvur oli Ar­ tur Adson, kes seisis mitmete kaasaegsete mälupildis tihti palatiuksel otsekui Kerberos ega lasknud igasugu palverändureist luulesõpru Underi haigevoodi juurde. Adsoni viimasel eluaastal muutus tema valvsus lausa paranoiliseks. Kõnelda tuli tasa, sest palati seintes olid Adsoni kindla veendumuse kohaselt mikrofonid. Helmi Rajamaa mälestuste järgi küsinud Adson kord isegi Unde­ ri tütrelt Heddalt, kuidas sa ometi siia said ja kas teil seal väljas süüa ka on. Adson kujutles ilmselt elu lõpupoole, et vaid nemad Underiga kahekesi on veel vabal territooriumil, kõik muu ümberringi oli vaid vaenulik ruum. Kui Artur Adson 5. jaanuaril 1977. aastal suri, vabanes Marie Under tema paranoiliste kujutluste mõjust väga kiiresti ning veetis oma elu kolm viimast aastat Värbergi pikaravihaiglas küllalt külalisterohkelt ja suhtlemis- altilt, mida tõestavad arvukad fotod ja kaasaegsete mälestused. Paljude teis­ te hulgas võttis Under oma viimastel eluaastatel vastu ka külalisi ja sugu­ lasi kodumaalt. Näiteks külastas Aadu Hint Underit 1977. aasta suvel (vt A. Hint, Näärikaart Marie Underlie. — Kirjanduse jaosmaa '77, lk 69—70). Üks viimaseid Eestist saabunud Underi-külastajaid oli luuletaja Paul-Eerik Rummo, kes mäletab kõrges eas Marie Underit kui erakordselt võluvat daami. Marie Under oli oma pika elu lõpuni vaimselt ergas, vaatamata sellele, et ta oli põlveliigeste parandamatu haiguse tõttu kaua aastaid sunnitud voo­ dis lamama. 1980. aasta juunis, Underi viimsel elusuvel, mil Stockholmis toimusid üle­ maailmsete ESTO-päevade pidustused, kujunes Marie Underi haiglas külas­ tamine lausa omamoodi palverännakuks, mis oli 97-aastasele vanurile üsna väsitavaks koormaks (Helmi Rajamaa, Liidia Tuulse, Karin Saarseni, Paul Laane jt mälestused). Kirjavahetus Nõukogude Eestisse jäänud sugulastega algas Marie Unde- ril 1958. aastal (Marie Under ja Artur Adson perekond Reimanitele. EKLA, reg 1998/90). Hiljem lisandus Eestis veel mitmeid teisi kirjasaatjaid ja -saa­ jaid, ennekõike Underile lähedane Friedebert Tuglas (EKLA, reg 1998/90) ja Marie Underi loomingu pikaaegne ja teenekas uurija Erna Siirak, kellele saa­ detud Marie Underi kirjad on praegu hoiul Tallinnas Rahvusraamatukogus Erna Siiraku fondis. Kirjandusloolist huvi pakuvad Underi aastail 1963— 1966 kirjutatud kirjad Helene Siimiskerile, Karin Rummole ning Paul Rum­ mole (publitseeritud ajakirjas Keel ja Kirjandus 1983, nr 3). Ka Nigol Andre- sen sai 1967. ja 1968. aastal Marie Underilt kolm tervituskaarti, viimane neist kannab postitempli kuupäeva 30. aprill 1968, nõnda siis vahetult, vaid paar kuud enne testamendile märgitud kuupäeva. Seega ei hoidunud ega keeldunud Marie Under siiski mitte igasugustest kontaktidest Nõukogude Eestis elavate inimestega ning võttis siinseid inimesi valikuliselt ka Rootsis vastu. Kontaktidest keeldumise rõhutamine testa­ mendi tekstis oli ilmselt tingitud ikka neistsamadest poliitilistest põhjustest, miks säärane tekst üldse koostatud ja allkirjastatud sai. Kui tugevat survet pidid Aleksis Rännit ja Artur Adson Marie Underile avaldama, et ta seesuguse testamendi siiski teha lasi, selle kohta annab ehk aimu samal, 1968. aastal 12. jaanuaril Adsoni päevikus kirjapandu: "Rännit küsib [—]: millist oma kogudest poetess eelistab, milline on talle südamelä­ hedane. Vastus jäi andmata, selle asemel ütles küsitu: Ma ei taha tegeleda oma värssidega. Nad huvitavad mind vaid nende loomise ajal. Pärast otsus­ tagu nende üle lugejad ja arvustajad." Marie Underi päristestamendiks jääb ikkagi tema luule. 452 EESTI VÄLDETE PROBLEEMI ÜKS LAHENDUSI

(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 6)

MARTIN EHALA

Vältevahelduse kujunemine

ui eeldada, et läänemeresoome algkeeles esines kahe pikkusastme (lü­ K hikese ja pika) vastandus, siis on kolm võimalust, kuidas sellest sai ku­ juneda eesti keele kolme välte vastandus: 1) algne pikk aste on praegune V2, V3 arenes algsest pikast pikenemise teel, 2) algne pikk aste jagunes kaheks, nii et V3 tekkis pikenemise ja V2 lühenemise teel, 3) algne pikk aste on prae­ gune V3, V2 arenes algsest pikast lühenemise teel. Esimest võimalust esin­ dab Veske-Collinderi asepikendusteooria, eesti vältesüsteemi tekketeooria, mida on seni kõige laialdasemalt aktsepteeritud. Teist võimalust esindavad kaks mõnevõrra erinevat hüpoteesi, millest ühe esitas 1940-ndate aastate lõ­ pul Paul Ariste, teise 1950-ndate aastate keskel Valter Tauli. Kolmandat või­ malust ei ole minu teada keegi selgelt ja ühemõtteliselt toetanud, kuid imp- litsiitselt põhineb sellel Mati Hindi vältetekke analoogiaseletus.

Veske-Collinderi asepikendusteooria

Veske-Collinderi asepikendusteooria29 kohaselt tekkis vältevaheldus um­ bes XV sajandil sise- ja lõpukao (siitpeale SLK) tagajärjel. SLK on keele­ muutuste ahel, mis algas umbes XIII sajandil ja mille tagajärjel kadusid lü­ hikesed vokaalid sõna lõpust (vt 8a) ja rõhulise pika silbi järgsed lühikese lah­ tise silbi vokaalid sõna seest (b). SLK ei toimunud, kui vahetult eelnev rõ­ huline silp oli lühike (c) või kui kaopositsioonis olev silp oli kinnine (d): SLK toimus: SLK ei toimunud: (8) a) *jalka > "Jaik c) *pesa > pesa *orava > orav *valanut > valanut b) *tüttaret > "tüttret d) *laulun > laulu *antanut > "antnut *hammasten > hammaste Vokaali kao tulemusel muutus sõnavorm ühe silbi võrra lühemaks. Ase­ pikendusteooria kohaselt kandus sisekao ja kahesilbiliste sõnade lõpukao pu­ hul kadunud silbi prosoodiline väärtus üle eelmisele pikale silbile, mis selle tagajärjel muutus ülipikaks. Väidetavalt toimus asepikendus samasuguses ümbruses (pika rõhulise silbi järel) ka järgsilpide pikkade vokaalide lühene­ misel: *vokkii > "vokki (ains os), *mõtteen > "mõtte (ains om), aga "kivii > kivi (ains os). Need silbid, mis asepikenduse läbi pikenesid, on tänapäeval V3; need rõhulised pikad silbid, kus asepikendust ei toimunud, jäid muutumatuks, an­ des tänapäeva V2, ja lühikesed silbid olid ja on VI. Et SLK ei toimunud sõna kõikides vormides, vaid ainult siis, kui vajalikud foneetilised tingimused olid olemas, siis võib ühe ja sama sõna osa vorme olla kolmandas ja osa teises väl­ tes, moodustades eesti keelele iseloomuliku vältevahelduse.

29 M. Veske, Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse viis. Tartu, 1879; B. Collinder, Uber den finnisch-lappischen Quantitätswechsel. Uppsala, 1929.

453 Asepikendusteooria on vältevahelduse tekke teooria, mida aktsepteeri­ takse kõige laialdasemalt.30 Selleks on ka põhjust, sest V3-silpide ja SLK rakendumisjuhtude vaheline korrelatsioon on väga kõrge: enamasti, kui lah­ tine silp on kadunud, on eelnev pikk rõhuline silp kolmandas vältes. Ase- pikenduse toimumist näib kinnitavat ka V3-silpide foneetiline toonikontuur, mis on langev ja nagu matkiks kahesilbilise jala toonikontuuri.31 Samal ajal ei tohiks unustada, et kahe nähtuse vaheline tugev korrelatsioon võib, aga ei pruugi alati tähendada põhjuslikku suhet. Näiteks võib täheldada, et mi­ da lühemaks lähevad ööd, seda enam tõuseb õhutemperatuur. See aga ei tähenda, et õhk läheb soojemaks ööde lühenemise tõttu: mõlemaid nähtusi põhjustab asjaolu, et maakera telg muudab oma nurka päikese suhtes. Samamoodi võivad ka V3 ja SLK olla seotud kui mingi kolmanda nähtuse kaks erinevat avaldumisvormi. Artikli teises pooles püüan näidata, et see on­ gi nii. Kuid asepikendusteoorial on ka omad puudused, millest ei saa mööda vaa­ data. Kõigepealt ei ole V3 ja SLK korrelatsioon absoluutne, üsna mitmes sõnatüübis esineb V3-silpe, samal ajal kui neile järgnevad lühikesed lahtised silbid ei ole SLK käigus kadunud. Nii näiteks on i- ja u-tüvelistes õppima-tüü- pi tegusõnades pearõhulise silbi järgse lühikese silbi vokaal alles jäänud,32 kuid neile eelnevad silbid on siiski kolmandas vältes, kuigi mingit ase- pikendust ei saanud seal toimuda. Lauri Kettunen33 on seda seletanud ana- loogiamuutusega, mis on toimunud tunduma- ja süttima-tüüpi sõnade mõjul, milles kolmandavälteline esisilbi teke on häälikuseaduslikult seletatav SLK-ga. Selle analoogiaseletuse nõrkus on, et õppima-tüüpi kuulub umbes 2000 tüve, tunduma- ja süttima-tüüpi aga vaid 900 tüve.34 Ei ole eriti tõenä­ oline, et väiksem tüüp on ajendanud analoogiamuutuse suuremas tüübis. Li­ saks sellele on õppima-tüüp astmevahelduslik, aga tunduma- ja süttima-tüüp astmevahelduseta. Kui õppima-tüüpi sõnad on tõesti omandanud V3 ana­ loogia põhjal, siis miks nad eiolevältevaheldusetud, miks nad lae­ nasid kolmanda välte ainult nendesse vormidesse, mis peavad olema tugevas astmes? Niisama problemaatiline on, kuidas tekkis vältevaheldus hammas- ja hoone -tüüpi kontraheerunud käändsõnades. SLK ajal oli nende sõnade mit­ muse osastava ja kõigi j-mitmuse vormide teises silbis diftong, mis on seal tänaseni säilinud (hambaid, hooneisse).35 Seega ei ole nendes vormides toi­ munud asepikendust, kuid kõnealused vormid on siiski kolmandas vältes. Et V3 võis tekkida asepikenduse tagajärjel, on kaheldav ka teoreetiliselt. Tänapäeva mittelineaarses fonoloogias kujutatakse asepikendust nii, et hää- likukao tagajärjel vabanenud moora nihkub eelnevale segmendile (kas vo­ kaalile või konsonandile, sõltub keelest). Graafiliselt võib seda kujutada nii:36

30 Sissejuhatavates häälikuloo käsitlustes (A. Kask, Eesti keele ajalooline grammati­ ka. Häälikulugu I—II. Tartu, 1980; A. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn, 1975) esitatakse asepikendusteooria viitamata kui üldaktsepteeritud teaduslik tõde. 31 I. Lehiste, Prosodic Change in Progress: Evidence form Estonian. — Language Change. Bloomington: Indiana University Press, 1983, Ik 10—27. 32 A. Kask, Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu II, lk 58. 33 L. Kettunen, Eestin kielen äännehistoria. Helsinki, 1929, lk 163. 34 Vt U. Ui b o, Oppima- ja muutuma -tüüpi verbide muutmine. (Vabariiklikus õigekeel­ suskomisjonis). — Keel ja Kirjandus 1981, nr 2, lk 363—365. 35 A. Kask, Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu II, lk 70—71. 36 Järgnev käsitlus toetub Bruce Hayesi artiklile "Compensatory Lengthening in Moraic Phonology" (Linguistic Inquiry 1989, nr 2, Ik 253—306).

454 (У)

Algselt (9а) on tegu kahesilbilise sõnaga, seejärel kaob teise silbi vokaal (9b), kuid ta moora jääb alles. Et teise silbi tuum on kadunud, siis ei ole see silp enam grammatiline ja ta kustutatakse (9c). Nüüd ei takista enam miski vabal mooral end segmentaalse materjaliga sidumast (9d), varem (vt 9c) ei olnud see võimalik, sest ühenduslülid oleksid ristunud. Viimasena liitub sil­ bistruktuuriga l (9d). Kui tekkinud kolmemooralisele silbile tähelepanu mitte pöörata, siis või­ maldab moorateooria lühikese teise silbi vokaali kao tagajärjel asepikendust kenasti modelleerida. Kuid Veske-Collinderi teooria kohaselt ei toimunud asepikendus mitte ainult teise silbi lühikese vokaali kao tagajärjel, vaid ka teise silbi pika vokaali lühenemise tagajärjel. Skeemil 10a ongi kujutatud osastava käände vorm Hauluu, mille teises silbis on pikk vokaal. Moora- teoorias on pikk vokaal kahe mooraga ühendatud vokaalsegment. Teooria lu­ bab küll pikal vokaalil lüheneda (10b), mida saab graafiliselt kujutada seg- mentaalsest materjalist lahtihaagitud moora abil, kuid teooria ei luba seda moorat siduda eelmise silbi segmentaalse materjaliga, sest sellega kaasneks ühenduslülide ristumine (10c). Seega moorateooria kohaselt ei ole asepiken­ dus sellises positsioonis võimalik. aa aa aa (Ю) fb /f\ /Л /Л /Л u ц u u. /|iu ЦЦ. /n(i ц ц 'IV /||| / | \\Г laulu—»laulu -» laulu a) b) c) See tähendab, et kui teise silbi lühikese vokaali kadumise tagajärjel on V3 tekkimine teoreetiliselt võimalik ja seda laadi asepikendust on tähelda­ tud ka teistes keeltes, siis siiani ei ole võimalikuks peetud, et asepikendus võiks toimuda teise silbi pika vokaali lühenemise tagajärjel. On kaks võimalust: kas eesti keel pakub taas nähtuse, mida teistes maailma keeltes ei esine, või ei ole (vähemalt) teise silbi pika vokaali lühenemisel ase­ pikendust toimunud. Sellisel juhul jääb seletuseta asjaolu, kuidas on V3 tek­ kinud nende sõnavormide esimesse silpi, mille teise silbi vokaal on algselt pikk olnud. Sellega aga asepikendusteooria probleemid veel ei lõpe. Kui eeldada, et V3 on tekkinud asepikenduse tagajärjel, siis peaksid eesti keele V3-silbid olema pikemad kui soome sõnade vastavad silbid (s.t, et eesti keele ainsuse osastav 4aulu peaks olema pikem kui soome keele ainsuse nimetav laulu; vii­ mane peaks sarnanema pigem eesti keele omastavakäändelise vormiga lau­ lu, mis on teises vältes). Samal ajal ei pea olema keeleteadlane saamaks aru, et soome keele pikad rõhulised silbid on eesti keele kolmandavältelistele sil­ pidele kõlalt lähedasemad kui teisevältelistele.37 Et seda ebameeldivat fakti kuidagi seletada, esitab B. Collinder hüpoteesi, et soome keele pikkades rõ- 37 Soome keele pikki rõhulisi silpe eesti V3-silpidega võrrelnud, järeldavad Arvo Eek ja Toomas Help, et "tänapäeva soome keeles.... on esisilbi pika vokaali või pika intervokaal-

455 hulistes silpides on toimunud pikenemine, mille tagajärjel nad on muutunud foneetiliselt lähedaseks eesti keele V3-silpidele.38 Selline seletus on muidugi ad hoe ja kõigutab tõsiselt asepikendusteooria usaldatavust. Soome keele pikkade silpide ja eesti keele V3-silpide foneetilise läheduse põhjal oleks loo­ mulikum eeldada, et need silbid on säilitanud oma algläänemeresoomelise ku­ ju, kuid sel juhul ei saa muidugi väita, et V3 on tekkinud asepikenduse tu­ lemusel.

Paul Ariste ja Valter Tauli teooria

Paul Ariste on väitnud,39 et geminaatklusiilide varase vältevahelduse analoogial (*vakka : vakkan, *seppa : seppan, *votta5ak : voitan)40 on sellega sarnane vaheldus kandunud ka samas positsioonis olevatesse teistesse ge- minaatidesse (*ohni : onnõn), konsonantühenditesse (*metsa : metsän), pik­ kadesse vokaalidesse (*haava : haävan) ja diftongidesse (*laulu : laulun). Kui see foneetiliselt tingitud vastandus üldiseks sai, hakkas eesti keele fono- loogiasüsteem tekkinud opositsiooni üha selgemaks kujundama: tugeva- astmeliste silpide kestus pikenes veelgi, samal ajal kui nõrgaastmeliste sil­ pide kestus lühenes. Lühenemise tagajärjel kanti osa vabanenud hääldus- intensiivsusest ülejärgmisele silbile, kuhu selle tagajärjel tekkis eesti keele­ le iseloomulik foneetiliselt poolpikk vokaal (hiljem levis see analoogia mõjul ka esmavälteliste sõnade teise silpi). Pikenemise puhul, vastupidi, kahanes neile järgnevale rõhutule lahtisele silbile kulutatud hääldusenergia. Nii re- dutseerus vokaal neis rõhututes silpides esmalt mingiks ebamääraseks vo­ kaaliks, kuni kadus sootuks, viies lõpule protsessi, mida me tunneme SLK-na. Niisiis tekkis Paul Ariste arvates vältevaheldus süsteemi survel, et rakendust leida keelde tekkinud foneetilisele vastandusele. SLK oli lihtsalt selle protsessi kaasnähtus. P. Ariste teooria on jäänud eesti prosoodiauuri- mises suhteliselt tähelepanuta. Arnold Kask mainib lihtsalt oma hääliku­ loos,41 et P. Ariste teooria ei ole nii usutav kui asepikendusteooria, ja Arvo Laanest ei maini P. Ariste vältevahelduse tekke teooriat üldse.42 Kõige roh­ kem on P. Ariste teooriale tähelepanu pööranud ja seda edasi arendanud Mati Hint.43 Erinevalt Paul Aristest, kelle järgi V2 tekkis geminaadivaheldusega sõ- nade nõrga astme analoogial, väidab Valter Tauli44 E. N. Setälä eeskujul, et se konsonandi kestused ligilähedased või isegi ületavad eesti järskaktsentse (nn III välte) esisilbi kestusi ja seda ka kinnise silbi ees...." Vt Rütminihked eesti keele kujunemisloos. Tallinn: Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1986, lk 12—13. 38 Vt P. Ariste, Foneetilisi probleeme eesti keele alalt. Tartu: Teaduslik Kirjandus, 1947, lk 4. 39 Vt P. Ar i s t e, Foneetilisi probleeme eesti keele alalt, lk 3—9. 40 Üldiselt eeldatakse, et lühikese vokaali järgsed geminaatklusiilid allusid läänemere­ soome algkeeles laadivaheldusele, Arvo Eek ja Toomas Help on aga esitanud hüpoteesi, mil­ le kohaselt sepp-tüüp ei allunud läänemeresoome algkeeles laadivaheldusele ja et eesti kee­ le vaheldus sepp : sepa on hilise vältevahelduse ilming ning soome seppä : sepän vaheldus on soome keele eriarengu perioodil kujunenud analoogia põhjal (A. E e к, Т. H e 1 p, Rütminih­ ked eesti keele kujunemisloos, lk 16). A. Eegi ja Т. Helbi hüpoteesi vastu ja traditsioonili­ se poolt räägib asjaolu, et sepp-tüüp on astmevahelduslik kõigis läänemeresoome keeltes, kus astmevaheldus esineb (vtA. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, lk 66). 41 A. Kask, Eesti keele ajalooline grammatika. Häälikulugu I, lk 22. 42 A. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse, lk 65 jj. 43 M. H i n t, Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid. Tallinn—Helsinki, 1997, lk 36—40. 44 V. Tauli, The Origin of the Quantitative System in Estonian. — Suomalais-Ugri- laisen Seuran Aikakauskirja 1953—54, kd 57 (6), lk 1—19.

456 V2 tekkis samadel tingimustel kui laadivahelduse nõrk aste: kui teine silp oli kinnine, siis toimus esimese ja teise silbi piiril nõrgenemine. Niisiis arvab Valter Tauli, et konsonantühendid lühenesid täpselt samamoodi nagu gemi- naatklusiilid: *ilma : ilman täpselt nagu *uakka : vakkan. Valter Tauli rõ­ hutab, et tekkeajal oli niihästi nõrga astme geminaadi kui ka konsonant­ ühendi esikomponent tõenäoliselt pikem kui praeguses eesti keeles ja et esial­ gu oli vaheldus ainult foneetiline, mitte fonoloogiline. Niisiis on selles osas V. Tauli ja P. Ariste teooria erinevus vaid selles, kas V2 tekkis analoogia põh­ jal või n-ö häälikuseaduslikult koos laadivaheldusega. Valter Tauli möönab, et V2 võis tekkida ka P. Ariste pakutud analoogiaülekande teel, kuid ei pea seda nii tõenäoliseks kui enda pakutud hüpoteesi, sest "igal juhul on tendents lühendada kinnise silbi ees konsonantühendeid ja geminaate, ükspuha milliste konsonantidega ka tegu ei oleks, vanem kui eesti keele praegune (väl- te)süsteem."45 Nii nagu P. Ariste on ka V. Tauli seisukohal, et V3 on tekkinud algse pi­ ka välte pikenemise teel, kuid erinevalt P. Aristest, kes peab põhjuseks kee­ lesüsteemi tungi muuta opositsioon ilmekamaks, loeb tema V3 tekke tõukeks sõna pearõhu tugevnemist. Samal ajal ta tunnistab, et on väga raske öelda, millal pearõhu tugevnemine täpselt toimus. Igatahes tõi pearõhu tugevne­ mine V. Tauli arvates kaasa niihästi silbi kvantitatiivse pikenemise kui ka tugevasti markeeritud tõusva-langeva intonatsioonikontuuri. V. Tauli ei eita, et SLK võis põhjustada eelneva silbi mõningase pikene­ mise, kuid ei pea seda V3 tekkel peateguriks, sest esiteks ei järgnenud SLK- le asepikendust vepsa keeles, mis tähendab, et asepikendus ei ole vokaalikao paratamatu tagajärg. Teiseks ei ole kolmanda ja teise välte erinevus ainult erinevas pikkuses, vaid ilmneb ka hääldusintensiivsuses ja intonatsiooni- kontuuris. Samal ajal peab V. Tauli võimalikuks, et sõnavormides, kus tei­ ses silbis oli pikk vokaal (ains os *metsaa), võis esimese silbi pikenemine ja intensiivistumine tingitud olla sellest, et (teise silbi) pikk vokaal nõuab in­ tensiivsemat hääldust ja ebatäpse ajastuse korral võib intensiivistuda ka sel­ lele eelnev konsonant(ühend). Sama põhjuse on lühikese illatiivi vormides esi­ neva gemineerumise puhul (tuppa < Hupahen) esitanud ka A. Eek ja T. Help.46 Valter Tauli laiendab sama nähtuse ka V3 tekkimisele. Kui võrrelda P. Ariste ja V. Tauli V3 tekkimise hüpoteesi Veske-Collinde- ri asepikendusteooriaga, siis tuleb tunnistada, etasepikendusteooriaon V3 tekkemehhanismi ja põhjuste osas tunduvalt konkreetsem ja kontrollita­ vani. P. Ariste ja V Tauli, nõustumata asepikendusteooriaga tervikuna, ei ole suutnud esitada V3 eeldatavasti toimunud pikenemisele võrdväärset seletust. Samal ajal on nende teoorias V2 teke üsna selgelt ja usutavalt seletatud.

Mati Hindi analoogiateooria

Mati Hint47 jagab Paul Ariste seisukohta, et vältevaheldus tekkis ana­ loogia teel, kuid esitab analoogia tekkeaja ja põhjuste kohta teistsuguse seletuse. Tema arvates tekkis vältevaheldus analoogiaülekande teel pärast 45 V. Tauli, The Origin of the Quantitative System in Estonian, lk 9. 46 Vt A. E e к, Т. H e 1 p, Rütminihked eesti keele kujunemisloos. See on siiski üsna ka­ heldav, sest järgsilbi pika vokaali eelne gemineerumine (sm yleisgeminaatio) esineb ka mitmes soome murdes, kus väidetavat rõhulise silbi intensiivistumist pole toimunud; vt K. N a h к о 1 a, Yleisgeminaatio. Äänteenmuutoksen synty ja vaihteet kielisysteemissä eri­ tyisesti Tampereen seudun hämäläismurteiden kannalta. Helsinki, 1987. 47 M. H i n t, Eesti keele astmevahelduse ja prosoodiasüsteemi tüpoloogilised probleemid, lk 36—40. 457 seda, kui häälikumuutused olid hävitanud eesti keele omastava ja osastava käände lõpu. Laadivahelduslikes ja geminaadivaheldusega tüvedes võimal­ das kadunud grammatilisi tähendusi edasi anda tüvevaheldus (lia), astme­ vahelduseta tüvedes aga tekkis ulatuslik grammatiline homonüümia (11b): (11) Nim Om Os a. koske > kosk *kosen > kose koskee > koske tarkka > tarkk Harkan > tarka tarkkaa > tarkka b. metsa > mets *metsan > metsa metsaa > metsa konna > konn *konnan > konna konnaa > konna Selles olukorras tekkis soodne pinnas laadivaheldusliku malli astmeva­ helduslikele sõnadele ülekandmiseks, et kuidagi elimineerida funktsionaal­ sest seisukohast ebasoovitavat grammatilist homonüümiat. Et laadivaheldu­ se kvalitatiivset külge (segmentide kustutamist või modifitseerimist) ei olnud võimalik üle kanda, siis kasutati geminaadivaheldusele iseloomulikku kvan- titeedierinevust, mis sel ajal oli geminaadivaheldusega sõnades puhtalt fo­ neetiline, tingitud tugeva ja nõrga astme segmentaalsetest erinevustest. Praegustes vältevahelduslikes sõnades see foneetiline vastandus fonologisee- rus, muutudes eri sõnavorme eristavaks prosoodiliseks vahelduseks. Seejärel üldistus vaheldus vältevahelduslikes sõnades tagasi geminaadivaheldusli- kesse sõnadesse (nüüd juba fonoloogilise vastandusena), mille tulemusel muutus vältevaheldus kogu eesti keelt hõlmavaks vastanduseks. Arvestades, et omastava ja osastava käände vormid muutusid homonüümseks enam-vä­ hem XVI sajandi lõpuks, pidi vältevaheldus Mati Hindi analoogiaseletuse ko­ haselt tekkima hakkama umbes samal ajal või veidi hiljem. Peab tunnistama, et Mati Hindi seletus on intuitiivselt vägagi usutav: väl­ tevahelduse tekkele on esitatud selge ja mõjuv funktsionaalne põhjus (gram- matikalise homonüümia elimineerimine), muutuse mehhanism (analoogia) on maailma keeltes laialdaselt levinud ja seetõttu täiesti mõeldav ka eesti keeles. Usutavusele vaatamata ei puudu ka Mati Hindi seletusel oma nõrgad kohad, mis vähendavad oluliselt selle hüpoteesi atraktiivsust. Kõige suurem puudus on see, et funktsionaalne analoogiaseletus on põhjendatud ainult käändsõnade nõrgeneva vältevahelduse puhul (näide 11). Tugevneva vältevaheldusega käändsõnades ei ole vältevahelduse tekkeks funktsionaal­ set survet, sest seda tüüpi sõnades ei ole enamasti grammatilist homonüü­ miat (tütar : tütre : tütart, aga siiski aine : aine : ainet). Samal ajal ei ole tu­ gevnev vältevaheldus levinud niisugustesse V3-sõnadesse nagu valge, haige jt ega tubli-tüüpi V2-sõnadesse nagu plika, sosku jpt, kus selle järele on grammatilise homonüümia esinemise tõttu suurem vajadus kui Шаг-tüübis. Veelgi problemaatilisem on analoogiaseletus tegusõnade puhul, milles ast­ mevaheldusel ei ole mingit otsest grammatilist funktsiooni. Analoogiahüpo- tees neile iseärasustele seletust ei paku, küll aga teeb seda asepikendus- teooria: valge-tüüpi sõnad on astmevahelduseta ja kolmandas vältes, sest neis on igas vormis toimunud asepikendus, plika-tüüpi sõnad aga astmeva­ helduseta ja V2, sest SLK ajal ei olnud neid veel eesti keelde laenatud. Te­ gusõnade puhul esineb vältevaheldus vaid nendes tüüpides, kus osas vormi­ dest SLK toimus, teistes aga mitte. Olgu lõpuks veel mainitud, et Mati Hindi vältevahelduse tekke seletus on vastuolus tema oma tõekspidamistega, et V3-silp on sünkrooniliselt pikk silp, millel on ekstra prosoodiline silbikvantiteet. Eeldades, et vältevaheldus on tekkinud geminaadivaheldusega sõnade analoogia põhjal, tuleks aga arves-

458 tada asjaoluga, et neis sõnades on eri vormide kvantitatiivne erinevus tingi­ tud nõrga astme lühenemisest tugeva astmega võrreldes (nõrgas astmes on üks segment vähem kui tugevas astmes: nurka : nurkka), seega ei ole V3 saa­ nud tekkida pikenemise tulemusel, vaid hoopis V2 on pidanud tekkima lühenemise tulemusel. Süntees

Alljärgnevalt esitan tänapäeva eesti keele prosoodiasüsteemi tekke koh­ ta oma arusaama. See langeb suures osas kokku Paul Ariste ja Valter Tauli vaadetega, eriti mis puutub sellesse, et V2 on tekkinud lühenemise teel alg­ sest pikast vältest. Kuid erinevalt ülalmainitud autoritest ei eelda ma min­ git fonoloogilist pikenemist V3 tekke puhul. Seega on minu arvates V2 tek­ kinud lühenemise tulemusel, samal ajal kui V3 on fonoloogiliselt võrreldav algse pika astmega. Kas vältevaheldus tekkis koos laadivaheldusega (V. Tauli hüpotees) või selle analoogial (P. Ariste hüpotees), on võimatu tagantjärele öelda, sest te­ gu oli vaid foneetilise muutusega, mis ei mõjutanud fonoloogiat. Fonoloogili­ seks muutus vältevaheldus (ja koos sellega V2) siis, kui ta hakkas eristama grammatilisi tähendusi, s.t pärast seda, kui eesti keel oli häälikumuutuste tagajärjel kaotanud omastava ja osastava käände lõpud. Selles osas jagan ma Mati Hindi seisukohta. Leidub tõendeid ka selle kohta, et foneetiline välte­ vaheldus eksisteeris juba enne fonoloogilise vältevahelduse teket. Kõige olu­ lisem neist on asjaolu, et astmevahelduse tekke aluseks olevat foneetilist nõrgenemist võib kinnise teise silbi ees märgata veel täna­ päevalgi (kuigi sporaadiliselt) niihästi eesti ja soome keeles kui ka nende mur­ retes. Kõige ilmekamalt paistab see välja eesti keele tuletussüsteemis: kui ka­ hesilbilisele V3-tüvele (nt pärli) liitub tuletusliide (-nd, -ng, -kas, -ndama jt), mis muudab teise silbi kinniseks, siis tüvi nõrgeneb sageli teisevälteliseks: pärlendama, valgendaja, andekas, tarbetu, tundetu jpt. Tähelepanuväärne on see, et nimetatud liited ei nõua mitte astmevahelduse nõrka astet (isegi, kui see on olemas, nt *annekas, Harvetu), vaid nõrgendavad V3-jala V2-jalaks. Tendents on nii tugev, et andekas-tiiüpi pole suutnud kolmandavältelisena hoida isegi emakeeleõpetajad. Samasugust nõrgenemist esineb ka kontsert-ja maastik-tüüpi sõnades, kui nende teist silpi hääldatakse ilma kaasrõhuta ja käänatakse uuenduslikult õpik-tüühi järgi. Eesti keeles on kinnise teise silbi eelset lühenemist teise välte olemasolu tõttu hea märgata, sest erinevus on fonoloogiliselt tajutav. Soome keeles fo­ noloogilist kolme välte vastandust ei ole, kuid ka soome spontaanses kõne­ keeles võib märgata kinnise teise silbi korral pika esisilbi foneetilist lühen­ damist (näit kahden markan). Jaakko Lehtoneni mõõtmistulemustest48 ilm­ neb, et samasugust lühenemist esineb ka soome kirjakeeles, kuid ainult ge- minaatklusiilide puhul (CVCCVC ja CWCCVC tüüpi vormides, võrrelduna CVCCV ja CWCCV vormidega). Sedasama on soome murrete kohta väitnud J. Laurosela.49 Kui eeldada, et V2 tekkis lühenemise teel ja V3 on võrdne algse pika sil­ biga, siis tuleb kuidagi seletada, miks eesti keele V3-silbid võivad moodusta­ da omaette jala, kuid soome keele pikad rõhulised silbid mitte. Tõenäoliselt on see erinevus tingitud sise- ja lõpukaost, mille tagajärjel eesti keel muutus 48 J. Lehtonen, Aspects of Quantity in Standard Finnish. — Studia Philologica Jy- väskyläensia VI. Jyväskylä, 1970, Ik 126—129. 49 J. L a u r o s e 1 a, Foneettinen tutkimus Etelä-Pohjanmaan murteesta. Helsinki, 1922. 459 moorasid lugevaks keeleks, samal ajal kui soome keel, kus SLK ei toimunud, jäi silpe lugevaks keeleks. Nagu ma eespool juba märkisin, ei kaasnenud si­ se- ja lõpukaoga asepikendust, küll aga tõi SLK endaga kaasa rõhusüsteemi muutuse. See juhtus, kui vokaali kao tagajärjel kadus kahe rõhulise silbi va­ helt lühike silp ja kõrvuti sattusid kaks rõhulist silpi. Et silpe lugevas kee­ les ei saa olla kaht rõhulist silpi järjest, pidi eesti keel muutuma moorasid lugevaks keeleks, kus pikk rõhuline silp võib moodustada omaette ühesilbi­ lise jala. See tingimus oli eesti keeles täidetud, sest kaks rõhulist silpi sat­ tusid SLK tagajärjel kõrvuti vaid siis, kui esimene neist oli pikk.50 Et ast­ mevahelduse nõrk aste ja SLK toimusid (kuigi eri aegadel) teineteist välis­ tavates tingimustes, s.t SLK sai toimuda vaid seal, kus lühenemist ei olnud toimunud, siis on loomulik, et omaette jala moodustavad vaid V3-silbid: V2- silpidele järgnev rõhutu silp oli ju kinnine ja seal ei olnud sisekadu võima­ lik.

Vältetekke teooriate võrdlus

Teaduses kehtib põhimõte, et kahest võrdselt tõenäolisest teooriast tuleb eelistada seda, mis seletab suuremat hulka fakte. Kui võrrelda ülalesitatud teooriat (siitpeale: lühenemisteooriat) Mati Hindi analoogiateooriaga ja Ves- ke-Collinderi asepikendusteooriaga, siis ilmneb, et lühenemisteooria on suu­ teline seletama ka neid iseärasusi, mis ülejäänud kahes teoorias on jäänud rahuldava põhjenduseta. Mati Hindi teooria puuduseks on asjaolu, et see ei suuda seletada, miks vältevaheldus ei ole analoogia põhjal levinud kahesilbilistesse kolmandaväl- telistesse sõnadesse (haige-tüüp), kuigi nendes sõnatüüpides on vältevahel- dust vaja niisama palju nagu /loone-tüübis. Samuti ei seleta analoogiahüpo- tees, miks vältevaheldus on levinud astmevahelduslikesse tegusõnadesse, kuigi seal on seda vaja niisama vähe kui astmevahelduseta tegusõnades. Lühenemisteoorias leiavad need iseärasused loomuliku seletuse: V2 (kui vältevahelduse eeldus) tekkis täpselt seal, kus toimus teise kinnise silbi ees lühenemine. Et haige-tüüpi sõnades ei olnud üheski vormis teine silp kinni­ ne, siis selles tüübis vältevaheldust (ega teisi astmevahelduse alaliike) ei tekkinud. Sama asjaolu seletab ka, miks tekkis vältevaheldus teatavates te- gusõnatüüpides, kuigi tegusõnade puhul funktsionaalne surve puudus. Need asjaolud tõendavad veenvalt, et vältevaheldus ei ole tekkinud ana­ loogia teel elimineerimaks grammatilist homonüümiat, vaid see on tek­ kinud häälikuseaduslikult samadel tingimustel kui astme­ vahelduse ülejäänud liigid. Asepikendusteooria puuduseks on asjaolu, et ta ei suuda rahuldavalt se­ letada, miks tekkis V3 õppima-tüüpi tegusõnades ja /юотге-tüüpi käändsõna­ des, kuigi neis tüüpides ei toimunud sise- ega lõpukadu ega saanud seega toi­ muda ka asepikendust. Samuti ei ole asepikendusteoorial rahuldavat seletust asjaolule, et eesti keele V3-silbid on asepikendusest hoolimata foneetiliselt sarnased soome keele pikkade rõhuliste silpidega.51

50 Sama seletuse on esitanud ka Arvo Eek, vt: Observations on the Duration of some Word Structures: II. — Estonian Papers in Phonetics. Tallinn, 1975, Ik 11. 51 Traditsiooniliselt peetakse küll eesti keele V3-silbis ühte häälikut poolpikaks, mille­ le langeb kolmanda välte tipp (märgitakse õigekeelsussõnaraamatus vältemärgiga), samal ajal kui soome keele pikkade silpide puhul ei mainita, et seal oleks mõni häälik poolpikk. Tegelikult esineb ka soome keele teatud pikkades silbitüüpides poolpikk häälik samas po­ sitsioonis nagu eesti keele V3-silbis (näiteks e kuida ja sm kuita, vt J. Lehtonen,

460 Lühenemisteooria kohaselt ei ole V3-silpides toimunud asepikendust, see­ ga ei sõltu nende kvantiteet sellest, kas järgnevas silbis on sisekadu toimu­ nud või mitte. Nii ei ole midagi iseäralikku selles, et õppima- ja /юотге-tüüpi tugeva astme vormides on V3: algne pikk aste on seal säilinud täpselt sa­ mamoodi nagu sõnades, kus pika rõhulise silbi järel sise-ja lõpukadu toimus. Ühtlasi seletab lühenemisteooria, miks õppima- ja hoone-tüwp on siiski välte­ vahelduslikud: et osas nende tüüpide vormidest oli teine silp kinnine, toimus vastavates vormides lühenemine nagu igal pool mujalgi, kus vajalikud tingi­ mused olid olemas. Asepikenduse puudumine seletab ka V3-silpide ja soome keele pikkade rõhusilpide sarnasuse: nad mõlemad on suhteliselt hästi säili­ tanud oma algse kvantiteedi. Koik ülalmainitud asjaolud kinnitavad veenvalt, et vältevaheldus ei saanud tekkida asepikenduse teel, vaid pidi tekkima lühenemise teel samadel tingimustel kui ast­ mevahelduse ülejäänud liigid.

Lühenemisteooria mõju sünkroonsele vältekäsitlusele

Traditsiooniliselt peetakse lühikesi silpe ühemooralisteks ja pikki silpe kahemooralisteks. See tähendab, et moorasid lugevates keeltes, kus jala pik­ kust mõõdetakse jalgades (IF = 2ц.), võivad omaette ühesilbilise jala moo­ dustada pikad silbid, kuid lühikesi silpe on jala moodustamiseks vaja kaks. Kui vaadata eesti keele rõhusüsteemi, siis see erineb tüüpilisest moorasid lu­ geva keele rõhusüsteemist selle poolest, et omaette ühesilbilise jala võivad moodustada vaid V3-silbid, samal ajal kui V2- ja Vl-silpe peab jala moodus­ tamiseks olema kaks. Seega on eesti keele kvantiteedisüsteemis markee­ ritud V2-silbid, mis on küll pikad, kuid ei saa moodustada oma­ ette jalga. Ka lühenemisteooria seisukohalt on markeeritud V2, mis on lü­ henemise teel tekkinud algsest pikast kvantiteedist ja on end sünkroonses süsteemis "kiilunud" lühikese ja pika kvantiteedi vahele, mis on tüpoloogi- liselt väga tavalised ja markeerimata. V2 markeeritus ei ole mingi uus avastus. Implitsiitselt eeldavad seda nii P. Ariste, V. Tauli kui ka M. Hindi vältetekke hüpotees, eksplitsiitselt, kuid möödaminnes on seda võimalust maininud Robert Harms52 ja viimati Tiit- Rein Viitso, kes on selle väga tabavalt ühte lausesse kokku võtnud: "Teise väl­ te puhul on tegu pikkade rõhusilpidega, mis käituvad nagu lühikesed sil­ bid."53 Siin peitub ka eesti kvantiteedisüsteemi fonoloogilise interpreteerimi­ se võti: VI- ja V2-silpe tuleb käsitleda ühemooralistena ja V3-silpe kahe- mooralistena54, ning teoreetiliselt ebameeldivate kolmemooraliste silpide probleem oleks lahendatud. Muidugi, kolme välte vastandust kasutav keel on Aspects of Quantity in Standard Finnish, lk 102). Ja sedasama (kolmanda välte tipu) hää­ likut, mida eesti keele V3-silbis saab lõpmatuseni venitada (lauuulu), võib tunderõhuliselt venitada ka soome keele vastavas pikas silbis [(vrdl nt e vargale ja sm perkele, e vittu (os) ja sm vittu (nim)]. Nimetatud faktid kinnitavad üsna selgelt, et eesti keele V3-silbid ja soo­ me keele rõhulised pikad silbid on oma olemuselt väga lähedased. Erinev on selles süs­ teemis eesti keele V2, mille "vaste" soome keeles puudub. Vt ka: A. E e к, Т. Help, Rüt- minihked eesti keele kujunemisloos, lk 12—13. 52 R. H a r m s, Some Observations and Hunches Concerning Estonian Prosody. — Estoni­ an Papers in Phonetics. Tallinn: Academy of Sciences of the Estonian SSR, 1978, Ik 31—34. 53 T.-R. V i i t s o, The Prosodic System of Estonian in the Finnic Space. — Estonian Pro­ sody, Ik 234. 54 Kä VI ja V2 ühemooralisuse ja V3 kahemooralisuse tees ei ole midagi uut, seda on väitnud juba Nikolai Trubetzkoy (Grundzüge der Phonologie. Travaux du Cercle Linguis- tique de Prague. Praha, 1939) ja hiljem Mati Hint (Eesti prosoodiasüsteemi tüpoloogihsed probleemid, lk 52), kuid ometi ei ole ei M. Hint ega keegi teine teinud sellest järeldust, et 461 markeeritud, aga markeeritud ei ole selles suhtes mitte V3-silbid, vaid V2- silbid, sest nad on segmentaalselt pikad, aga ühtlasi mooraliselt lühikesed. See hüpotees on oma ülesehituselt sarnane nii Mati Hindi kui ka Arvo Eegi hüpoteesiga, sest ta püüab jagada eesti keele kolme välte vastanduse ka­ heks binaarseks opositsioonipaariks. Kui ülalmainitud autorid lähtuvad sil­ bi pikkusest ja mingist sellega kombineeruvast prosoodilisest tunnusest (pro- soodilisest vältest või jala tasakaalustatusest/tasakaalustamatusest), siis mi­ na kujutan kolme väldet silbipikkuse ja silbikaalu55 binaarsete opositsiooni­ de najal. Silbipikkus tuleneb silbi sisestruktuurist ja tal on kaks väärtust: lühike ja pikk. Lühikesed silbid on need, kus puudub kooda ja tuumaks on lühike vokaal (CV-sübid). Pikad silbid on need, kus on kooda (nt CVC), pikk vokaal või diftong (nt CW) või mõlemad56. Silbikaalu opositsioonil on samuti kaks väärtust: kerge (1ц) ja raske (2ц). Nii jagunevad eesti keele silbid pikkuse alu­ sel lühikesteks ja pikkadeks: Vl-silbid on lühikesed, V2- ja V3-silbid pikad. Silbiraskuse alusel on VI- ja V2-silbid kerged (1ц) ja V3-silbid rasked (2ц). Seda dihhotoomiat võib kujutada järgmise skeemina: (12) ^^^- SILBID .____ LÜHIKESED ^PIKAD (CV) (CVC, CW, CWC) KERGED (1ц) KERGED (1ц) RASKED (2ц) VI V2 V3 Niihästi pikkus kui ka kaal on fonoloogia teoorias täiesti aktsepteeritud iseseisvad parameetrid, sest on olemas nii keeli, mis kasutavad kahte pik­ kusastet, kuid ei kasuta kaalu opositsiooni (nagu soome keel), kui ka keeli, mis kasutavad kaalu opositsiooni (CV kerge, CVC raske), kuid ei kasuta pik­ kuse opositsiooni (lühikese ja pika hääliku vastandus puudub); sellised on näiteks senufo keel57 ja Andaluusia hispaania keel.5» Ja on olemas ka vahe­ pealseid keeli (nagu eesti keel), mis kasutavad nii üht kui ka teist.

Hääliku pikkuse ja silbi kaalu kombineerumine eri keeltes

Silbi kaalu saab enamikus keeltest, mis seda kasutavad, tuletada silbi si­ sestruktuurist (silbi pikkusest). Eesti keel on selle poolest eriline, et eesti kee­ les ei ole kaal (V2-ja V3-silpide puhul) silbi sisestruktuurist tule­ tatav, sest sama struktuuriga silbid võivad olla kord kerged, kord rasked. markeeritud liige on eesti keele kvaliteedisüsteemis V2. Põhjuseks on ilmselt osaliselt ase- pikendusteoona pikaajaline autoriteet ja osaliselt tunnetuslik kalduvus pidada kolmeast­ melises pikkusvastanduses just seda "kõige pikemat" kõige erilisemaks. 55 Silbi kaal on ingliskeelse termini syllable weight eesti vaste. Traditsiooniliselt on ees­ ti keeles selles tähenduses kasutatud terminit silbi pikkus, aga nagu allpool selgub, ei ole silbi kaal alati tuletatav silbi pikkusest (s.t silbi sisestruktuurist). 56 Tegelikult ei ole silbipikkuse opositsioon muud kui ainult eesti keele jaoks mugav eri­ neva segmentaalstruktuuriga silbitüüpide liigitus. Teoreetiliselt ei ole selleks vajadust pii­ saks vaid häälikupikkuse vastandusest. Artiklis olen selle vastanduse kasutusele võtnud ainult ekspositsiooni lihtsuse huvides. 57 Vt M. K e n s t o w i с z, Phonology in Generative Grammar. Cambridge, Massachusetts- Blackwell, 1994. 58 Vt H. H. H о с k, Compensatory Lengthening. In Defence of the Concept 'mora' — Fo­ lia Linguistica 1986, nr 2, Ik 453.

462 Tõendeid, et sama segmentaalkoostisega silbid võivad mõnes keeles olla ras­ ked ja teises kerged, pole raske leida. Kui CV-silbid on üsna universaalselt ker­ ged ja CW-silbid rasked, siis CVC-silpide kaal kõigub keeliti. Ladina keeles näiteks on CVC-silbid rasked, sest neile langeb alati rõhk. Samalaadsed on ka juba mainitud senufo keel ja hispaania keele Andaluusia murre. Keeltest, kus CVC-silbid on kerged, võiks mainida ida-ojibwe59 ja lardili keelt.60 CVC-silpide kaalu varieerumine on keeleteaduses hästi tuntud ja selle modelleerimiseks on kasutusel reegel weight by position (positsiooniline kaal; see reegel väljendab asjaolu, et konsonandid, mis teooria kohaselt on ilma kaaluta — s.t neil puu­ dub mooraväärtus —, omandavad selle teatavas positsioonis e koodas).61 Harvem esineb selliseid keeli, kus osa CVC-silpe on kerged, osa rasked. Näiteks võib tuua cahuilla keele, mis kuulub Lõuna-Kalifornias kõneldavas­ se uto-azteca keelkonda. Selles keeles on rasked need CVC-silbid, mille koo­ das on glotaalklusiil, kõik ülejäänud CVC-silbid on kerged.62 Leedu keeles on obstruendiga lõppevad CVC-silbid kerged, sonorandiga lõppevad CVC-silbid aga rasked.63 Leidub ka selliseid keeli, kus sama segmentaalkoostisega CVC-silbid on kord kerged, kord rasked. Näiteks sobib Kesk-Alaska jupiki keel, kus CVC- silbid on rasked ainult siis, kui nad on sõna esimeses silbis. Sõna teistes sil­ pides on CVC-silbid kerged.64 Sama nähtus esineb ka Vaikse ookeani jupiki keeles, mis on jupiki keelkonda kuuluvaist keelist kõige lõunapoolsem.65 Kašmiiri keeles on CVC-silp raske vaid siis, kui ta on sõnas parim potentsi­ aalne rõhusilp, muudel juhtudel aga kerge.66 Ka ladina keeles võib CVC-silp olla mõnes positsioonis raske, mõnes kerge. Üldiselt on CVC-silbid ladina kee­ les kahemooralised, kuid vahetult rõhulisele lühikesele silbile järgnedes nõr­ genevad nad ühemooraliseks.67 Põhjus on selles, et rõhuline lühike silp ei saa omaette jalga moodustada. Lühenemine toimub samas positsioonis ka CW- silpidega, mis muutuvad CV-silpideks (vt 13a), CVC-silpides aga lühenemi­ ne segmentaalseid muutusi kaasa ei too (13b):

(13)

a ä mi: ki ti am -> ä mi ki ti am

b de dit do:r no: -» de dit dö:r no: Kui ladina keele puhul on võimatu öelda, kas ühemooralised CVC-silbid erinesid kahemooralistest CVC-silpidest ka foneetiliselt, siis fidži keeles, kus esineb samalaadne nähtus, on see kindlasti nii. Fidži keeles lühenevad CW- silbid siis, kui nad on sõnas eelviimasel positsioonil ja neile järgneb lühike silp. Huvitav on see, et lühenemine ei toimu mitte ainult pika vokaali puhul, vaid 59 Vt B. Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies. Chicago: Uni­ versity of Chicago Press, 1995, Ik 216. 60 Vt B. Hayes, Compensatory Lengthening in Moraic Phonology, Ik 256. 61 Vt B. Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, Ik 52. 62 Vt B. Hay es, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, Ik 132. 63 Vt D. Z e с, Sonority Constraints on Prosodic Structure. PhD väitekiri. Stanfordi üli­ kool, 1988. (Viidatud artiklist: В. Moren, The Puzzle of Kashmiri Stress. Implications for Weight Theory. Rudgersi ülikool, 1998 (käsikiri kättesaadav http:llruccs. rutgers. edul roa.htm). 64 Vt В. H ay e s, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, Ik 242. 66 Vt B. Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, Ik 333—334. 66 Vt B. M о г ё n, The Puzzle of Kashmiri Stress: Implications for Weight Theory. 67 Vt W. S. Allen, Accent and Rhythm. Cambridge Studies in Linguistics 12. Cam­ bridge: University Press, 1973; B.Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Stu­ dies, Ik 120. 463 toimub ka diftongides, nii et diftongi mõlemad osised lühenevad ja alguskom- ponent assimileerub mõnevõrra järelkomponendiga.68 Bruce Hayes käsitleb se­ da protsessi moora kaotusena: kui sisendiks on pikk vokaal, siis moora kao­ tus lühendab pikka vokaali ja midagi muud ei juhtu. Kui sisendiks on diftong, siis irraliseks jäänud diftongi järelkomponent (vt 14b) haagib ennast allesjää­ nud moora külge ja moodustub lühike ühemooraline diftong (14c):69 (14)

r a i д a r a i д а г a i д а а) Ь) с) Koik esitatud näited kinnitavad, et silbi kaal ei pruugi sõltuda silbi ehitusest: segmentaalselt pikk silp võib olla kaalult kerge. Samal ajal erinevad näiteks toodud keeled (kuigi nad toetavad V2 ühemooralisuse hüpoteesi) eesti keelest selle poolest, et ühemooralised pikad silbid tekivad neis keeltes fonoloogiliste protsesside (näiteks rõhuomistamisreeglite raken­ damise) tagajärjel, kuid neil ei ole tähendust eristavat ülesannet (välja ar­ vatud cahuilla keel, millel peatun allpool). Kui eeldada, et eesti keele mini- maalpaari aita (sisseütlev) ja Aita (nimi) erinevus on tingitud sellest, et esi­ meses silbis on erinev moorade arv, siis ei jää muud üle kui väita, et eesti keeles on silbikaal distinktiivne.70 Distinktiivne silbikaal võib tunduda kum­ maline, kuid on veel vähemalt üks keel — cahuilla —, kus sarnane nähtus esineb. Selles keeles on morfoloogiline reegel, mis intensiivistab CVCV- ja CVCCV-sõnade esimest silpi:71 (15) a eexiven 'selge' b wilnet 'jõhker' eexxiven 'väga selge' wellnet 'väga jõhker' Kui 15a puhul on intensiivistumine seotud segmentaalsete muutustega (gemineerumisega), siis 15b puhul on intensiivistumine vaid prosoodiline. Et tegu ei ole lihtsalt segmentaalse pikenemisega, vaid distinktiivse silbikaalu- ga, sellele viitab asjaolu, et intensiivistunud vormides on kaasrõhk nihkunud teisele silbile. See tähendab, et sellele eelnev silp on intensiivistunud ühe- mooralisest kahemooraliseks. Ja just niimoodi Bruce Hayes seda nähtust moorateoreetiliselt modelleeribki.72 Äärmiselt tähelepanuväärne nii ladina, fidži kui ka cahuilla keeles toi­ muva silbikaalu varieerumise juures on see, et igal kirjeldatud varieerumis- juhul on kaks alaliiki: üks, millega kaasnevad segmentaalsed muutused, ja teine, mis on puhtalt prosoodiline. Täpselt sama mall iseloomustab ka eesti keele astmevaheldust: osa sellest on kvalitatiivne (laadi- ja geminaadivahel- dus), osa puhtalt prosoodiline (vältevaheldus). Tundub seega, et keeled püüa­ vad, kui võimalik, toetada silbikaalu muutusi segmentaalsete muutustega (nagu laadi- ja geminaadivahelduse puhul), ja vaid juhtudel, kui see ei ole võimalik, kasutavad ainult prosoodilist vaheldust. Olgu kuidas on, igal juhul toetavad ülaltoodud näited, eriti aga cahuilla näide, hüpoteesi, et silbi kaal võib olla distinktiivne. 8 A. J. S с h ü t z, The Fijian Language. Honolulu: University of Hawaii Press, 1985, lk 545. 69 B. Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, Ik 145. 701 Selle järeldusega tuleb arvestada ka neil teooriatel, mis väidavad, et V3-silbid on kol- memooralised ja V2-silbid kahemooralised. 71 H. Seiler, Cahuilla Grammar. California: Malki Museum Press, 1977, lk 58. 72 ''B-Hayes, Metrical Stress Theory: Principles and Case Studies, lk 139. 464 Lühenemisteooria ning silbivälte ja jalavälte hüpoteesi võrdlus

Mati Hindi silbivälte hüpotees väidab, et eesti kvantiteedisüsteemi ise­ ärasuseks on V3-silpides olev ekstra prosoodiline kvantiteet. Arvo Eegi jala­ välte hüpoteesi kohaselt väljendub välde kolmandavältelise jala tasakaalus­ tamata struktuuris. Selles artiklis esitatud analüüs toetab Mati Hindi seisu­ kohta73 selles osas, et eesti kvantiteedi fonoloogiliseks käsitlemiseks piisab sil­ bi tasandist, s.t et fonoloogiliselt on välde silbi omadus, kuid foneetiliselt rea­ liseerub see kahesilbilises jalas. Samal ajal ei ole see vastuolus Arvo Eegi sei­ sukohaga, et kolmandavältelist jalga iseloomustab tasakaalustamatus, sellal kui esma- ja teisevältelised jalad on tasakaalustatud. Kui tasakaalustatust väljendada moorades, siis peaks tasakaalustatud kahesilbilist jalga iseloo­ mustama see, et mõlemas silbis on moorade arv võrdne, tasakaalustamata ja­ las peaks aga esimese silbi moorade arv olema suurem kui teise silbi oma. Eeldades, et rõhutud silbid on alati ühemooralised, on sellist tulemust või­ malik saavutada juhul, kui VI- ja V2-jalgade esimest silpi käsitleda ühe- mooralisena ja V3-jala esimest silpi kahemooralisena:

(16) VI koli 1Ц = l|i i tasakaalustatud jalg V2 kooli 1Д = 1Д V3 kooli 2(1 > lu tasakaalustamata jalg See üldistus jääks saavutamata kui eeldada, et Vl-silbid on ühemoorali­ sed, V2-silbid kahemooralised ja V3-silbid kolmemooralised. Tasakaalustatust võiks ju saavutada ka moorasid jaotades, umbes nii, nagu teevad A. Eek ja E. Meister oma käsitluses,74 kuid ülalesitatu (16) peaks viimasele olema ee­ listatum eeskätt oma lihtsuse tõttu. Mis puutub sellesse, et eesti kvantiteedisüsteemis on markeeritud kolmas välde, siis on tegu hästi püsinud fonoloogilise tõekspidamisega. Samal ajal ei ole sellest hüpoteesist lähtuvad fonoloogilised käsitlused kuigi rahuldavad ega ole ka hüpotees ise keeleajalooliselt täiesti laitmatult põhjendatud. Käesole­ va artikli ülesanne on olnud näidata, et hästi püsinud tõed ei ole sugugi nii vastuoludeta, kui nad tunduvad, ja kui mu käsitlus suudab tekitada diskus­ siooni, millest ehk sünnib eesti kvantiteedisüsteemi olemuse täiuslikum mõistmine, siis on ta oma ülesande täitnud.

'a M. H i n t, Why Syllabic Quantity? Why not the Foot? — Linguistica Uralica 1998, nr 3, Ik 172—177. 74 A. E e k, E. M e i s t e r, Simple Perception Experiments on Estonian Word Prosody. Foot Structure vs. Segmental Quantity, Ik 94.

30 Keel ja Kirjandus nr 7. 1999 465 LUULE JA HUMANITAARTEADUSED: TEINE NORBERT ELIAS*

THOMAS SALUMETS

Pühendatud Linda ja Jüri Salumetsale

Sissejuhatus

agu käesoleva artikli esimeses osas püütakse näidata, on huvi luule vas­ Ntu aastatuhande vahetusel hääbumas. Näib, nagu poleks luuletustel, mis on suunatud indiviidi teadvuse kõige varjatumale osale, maailmale enam midagi olulist öelda. Selle arengusuunaga samaaegselt on toimumas protsess, mis sulatab ühte indiviidi teadvuse — millest osa, nagu siinkohas väidame, moodustab ikka veel miski, mida antud kontekstis võiksime nimetada "iso­ leeritud minaks" — üldise teadvusega ning kahandab seega indiviidi teadvuse kasulikkust, isegi tema tähendust. Sedamööda, kuidas piiride ületamine ja ühendamine on läänemaailmas hakanud domineerima nii sotsiaalsetes, po­ liitilistes kui ka kultuuridiskursustes, leiavad paljud, et isoleeritud mina on kaotanud oma olelusmõtte. Isegi silmanähtavate killustamisjõudude olemas­ olul ei tundu sellel olevat enam mingit tõelist tähtsust. Ometi pole see tõsi. Tähtsust on neil mõlemal, nii luulel kui ka isoleeri­ tud minal. Ehkki pilgu eest üha enam varjus, on nad kõike muud kui ebaolu­ lised. Käesoleva artikli teise osa eesmärgiks ongi vaadelda seda paradoksi, käsitledes intrigeerivat näidet — Norbert Eliase juhtumit. Sotsioloogina väi­ tis ta, et üksildane, kapseldunud indiviid ei ole reaalne, vaid on kujutlusvõi­ me konstruktsioon, mida tsiviliseerumisprotsessi käigus on ekslikult hakatud tõsiasjaks pidama. Ent "teine" Elias, kes hõlmab ka luuletaja Eliast, möönis, et see näiline fiktsioon homo clausus'est haarab ka teda ennast. Vastupidi­ selt Eliase kui humanitaarteadlase arvamusele tundub, et ta pigem püüdis sellele üldisele teadvusele vastu seista, kui tervitas seda avasüli. Teisisõnu, teatud moel jäi Elias isoleeritud mina staatiliseks näiteks. See oli osa tema haabitusest ning oli sellisena fakt ja mitte fiktsioon. Selle vastuolu ületami­ seks kirjutas ta luuletusi. Seal, kus ta teooria läbi kukkus ning teda ennast lõksu püüdis, olid luuletused määratud ületama vahemaad tema ja kaasini­ meste vahel. Luule abil tahtis ta oma isoleeritusest üle saada. Luule keerukat ja mitmetähenduslikku kohta kaasaegses teadvuses ning rolli, mida see mängib isoleeritud mina kui reaalsuse suhtes, on mitmel põh­ jusel raske märgata. Antud konkreetsel juhul jätab selle varju ning muudab äratundmatuks Eliase võimas teooria Lääne-Euroopa tsiviliseerumisprotses­ sist. Lisaks kahandab seda postmodernse mõttelaadi üldine tugev mõju. Ning see muudab luule oluliseks ka ajal, mil tõendid ülekaalukalt osutavad vas­ tupidisele, andes mõista, et luule on parimal juhul omamoodi "hävimisohus liik".

* Eesti võrdleva kirjandusteaduse assotsiatsiooni 2. rahvusvahelisel konverentsil "Maa­ ilmaluule postmodernsel ajastul. In memoriam prof. Villem Alttoa" 4.—7. oktoobril 1998 Tartus peetud ettekande eestikeelne versioon. Thomas Salumets on germanistika dotsent Briti Columbia ülikoolis Vancouveris Kanadas.

466 "Hävimisohus liik"

1998. aastal avaldas California ülikooli kirjastus kaheköitelise antoloogia teise köite pealkirjaga "Luuletused aastatuhandele" (Poems for the Millen­ nium).1 Ligi üheksasajale leheküljele on toimetajad kogunud luuletusi, mida on kirjutanud käesoleva sajandi viimase viie aastakümne jooksul enam kui kakssada autorit üle kogu maailma. Otsustades selle üle, millised kvantita­ tiivsed ja kvalitatiivsed hiigelmõõtmed on sel väljaandel, mis hõlmab luulet tumedatest sõjakogemustest kuni digitaalse ajastu küberpoeetikani, peaks luule olema meie kultuuris, vähemalt Põhja-Ameerikas, kesksel kohal. Ent nagu me kõik teame, on tõde pigem vastupidine. Isegi kui luuletajad ise ik­ ka veel kellegi uudishimu võivad äratada, ei põhjusta luule seda enam peaaegu üldse. Luule näib olevat vastuolus meie kiiretempolise, üha enam in­ formatsioonile toetuva digitaalse maailma nõudmistega, mistõttu me ei pea seda kuigi möödapääsmatuks kultuurivaraks. Ta tundub paljudele "segase ju­ tuna.... võõras keeles", kui kasutada ühe Kanada arvustaja sõnu.2 Nagu John Hollander oma teoses "Luule töö" (The Work of Poetry) on täheldanud: "Ehk­ ki riiulitel võib seista palju raamatuid, puudub luule mitmetest kultuuriga seotud kohtadest, kust seda varem võis leida. Ülikoolide kirjanduse õppe­ plaanide koostamisel tuntakse end selles suhtes üha ebakindlamalt. Kooli­ lastelt ei nõuta enam luuletuste ega värsikatkendite päheõppimist. Üliõpi­ lastele ei õpetata enam esimese sammuna luule lähilugemist, et liikuda kir­ janduslike ja mittekirjanduslike tekstide ulatuslikuma ja keerukama tõlgen­ damise suunas. Ülikoolide magistri- ja doktoriõppe õppejõud tunnevad üha enam, et luule uurimine per se on marginaalne, ning kui luuletekste vaadel- daksegi, siis on need, nagu romaanid ja näidendidki, tihendatud kontekstua- liseeringute kämbud. Väljaspool akadeemilist elu on luuletused paljude koo­ liõpetajate, bürokraatide ja värsiseppade jaoks lihtsalt tundekämbud.3 Institutsionaalselt ei ole luule suutnud end kindlustada. Ja paljud väi­ davad, et luuletamist kui elukutset pole olemaski. Luuletamises ei anta tea­ duskraade ning puuduvad üksnes luulele pühendatud akadeemilised distsip­ liinid. Seal, kus luulet mõistetakse pigem "lähenemisena hõlmamatule"4 või "vastumürgina ideoloogiatele"5 kui meie väärtushinnangute ning meie en- nustamis- ja kontrollivõime arendamiseks ette nähtud suletud süsteemina, saab luule suure osa oma jõust sellest, et jääb kõigest muust "eraldiseisvaks". Ja seda järgmises tähenduses: luule eriomased piirangud ja konventsioonid annavad potentsiaalselt jõudu sellega, et kutsuvad esile ennustamatut,6 õhu­ tavad vahele segama argipäevasusele, seavad küsimärgi alla näiliselt nor­ maalse ja loomuliku ning taasühendavad meid ununenuga. Luule ütleb väl­ ja selle, millest ei saa rääkida, millest on olnud sunnitud vaikima, ning — rõhutades "liikuvat tähendust"7 — tungib üle muudegi piiride.

1 J. Rothenberg, P. Joris (eds.), Poems for the Millennium. The University of Ca­ lifornia Book of Modern & Postmodern Poetry. Berkeley: University of California Press, 1998. 2 S. Per sky, Millennium Poetry: Deep and Visionary. — The Vancouver Sun 25. ГХ 1998, A 24. 3J. Hollander, The Work of Poetry. New York: Columbia University Press, 1997, Ik 9. 4 S. Dragland, Introduction: Hunch and Hunger. — T. Lilburn (ed.), Poetry and Knowing. Speculative Essays & Interviews. Kingston: Quarry, 1995, Ik 10. 6 J. H о 11 a n d e r, The Work of Poetry, Ik 4. 6 P. Levi, The Mirror Maker. Stories & Essays by Primo Levi. London: Methuen, 1990, Ik 113. 7S. Dragland, Introduction: Hunch and Hunger, Ik 16.

30* 467 Nõnda mõistetuna on luule hädavajalik kogukonna heaolu jaoks. Ent sel­ lest hoolimata on luule suhteline jõud seotud just oma positsiooniga väljas­ pool kogukonda, mille huvides ta toimib. Sedamööda, kuidas eristusjõud ta­ ganevad, kaovad äärealad ning luuletajaid tõugatakse üha enam ruumi, mis ohustab nende identiteeti. Et neil pole kuskile mujale minna, liiguvad nad peavoolu suunas. Selle tulemusena, mida poliitilisemat väljenduslaadi kasu­ tades võiks nimetada ka rahvuspiire ületavaks demokratiseerumisprotses- siks, on luulet, nagu kirjandust üldse, üha raskem eristada teistest diskur- sustest. Ka kirjandust üldse on ähvardanud hinguseleminek meie postmo­ dernses muutustejadas. Ning siiski on just luule saanud eriti raske löögi. Just sellesse konteksti paigutaksin ma näiteks Primo Levi arutluse, kes teoses "Peeglimeister" {The Mirror Maker) kõneleb luule ületoodangust. Levi sõnutsi nii "nagu me kõnnime ja kõneleme, oleme kõik ka, vähemalt potent­ siaalselt, luuletajad" (lk 111) ning jagame "vajadust laulda" (lk 112). Täna­ päeval on seda vajadust võimalik rahuldada hõlpsamini kui kunagi varem, väidab Levi, sest enam ei ole eelduseks poeetilise vormi, sealhulgas klassi­ kalise meetrika tundmine (lk 112). Selle asemel valitseb "peaaegu ülemaa­ ilmne pühendumine vabavärsile", mis võimaldab üliavarat teemade ulatust "kõige alamast kõige ülendatumani, kõige lihtlabasemast kõige õpetatumani, müüdist ajalooni ja tagasi, olevikust minevikku ja tulevikku", nagu see on sõ­ nastatud eespool mainitud antoloogias "Luuletused aastatuhandele".8 Tsitee­ rigem Levit "Peeglimeistrist": "See näiline vabadus on lennutanud lahti uk­ sed terve sünnipäraste luuletajate armee ees. Neist kahest allikast — vaja­ dusest laulda ja.... formaalsete tõkete äralangemisest — tuleneb luuleraa- matuuputus" (lk 112). Tulemus: ülejääk ning sellest tulenev luule devalvee­ rumine ja seetõttu suuremad raskused huvitavamate häälte ülesleidmiseks (lk 112). Lühidalt — luule on omamoodi "hävimisohus liik".9 Seda ähvardab kahe­ kordne oht. Et üha vähem inimesi oskab lugeda traditsioonilist luulet, võib see lugejatest ilma jääda. Ning kui kõrged hinnangud käivad käsikäes mil­ legi mõtestatuks muutmisega, varitseb oht, et 'vaba' postmodernne luule muutub mõttetuks. Põhimõtteliselt sama kehtib ka ilukirjanduse kohta üldse: seegi on lan­ genud omaenese edu ohvriks. Oleme tunnistajaks nähtusele, mida võiks ni­ metada kirjanduslikuks pöördeks humanitaarteadustes. Huvi ilukirjanduse vastu on levinud selle traditsioonilisest alast kaugele eemale, mittekirjan­ duslikesse piirkondadesse. Tegelikult "pole kirjandusuuringutel iialgi olnud suuremat interdistsiplinaarset prestiiži".10 Nagu üks kriitik on ütelnud: "Ükskõik, mis kaheksakümnendad ja üheksakümnendad aastad ka olid või on, need on see osa meie sajandist, mille jooksul seni kirjandusega samasta­ tud mõisted on äkitselt muutunud teisaldatavaks, mille jooksul sotsioloogid ja antropoloogid on suutnud muuta ühiskonna või konkreetse uuritava elu­ valdkonna teksti sarnaseks, ning kognitiivteadlaste vaidlustes selle üle, kui­ das mõistus töötab, on tõsisemalt kui kunagi varem suudetud mõtiskleda ku­ jutlusvõime rolli üle."11 Selline kirjanduslik pööre humanitaarteadustes, olgu see pealegi meeli- tav nende jaoks, kes on seotud kirjandustekstide või kirjanduskriitika loo- 8 J. Rothenberg, P. Joris (eds.), Poems for the Millennium, kd 2, lk 6. 9 J. Rothenberg, P. Joris (eds.), Poems for the Millennium, lk 12. 10F.Loriggio, Comparative Literature and the Genres of Interdisciplinarity. — World Literature Today 1995. Special Issue. Comparative Literature: States of the Art, Ik 258. 11 F. Loriggio, Comparative Literature and the Genres of Interdisciplinarity, Ik 257.

468 misega, toimub muu hulgas ka praktiseerijate eneste identiteedi arvel. Seda, mis kunagi kuulus neile, peavad nad nüüd jagama. Selle tulemusena muu­ tuvad nad ise tavalisemaks. Luulega on niisamuti, kui viidata Jaan Kaplinski kirjutatud luuletusele "Sain kord Fidži saartelt piltpostkaardi":12 ... — eemalolija meelest on ta midagi erilist, salapärast, pidulikku. Oh ei, luule (resp. luuletaja) on niisama vähe eriline kui suhkruroopõld või kartulimaa. Luule on nagu saepuru, mis tuleb sae alt, või pehmed kollakad höövlilaastud. Luule on nagu õhtune kätepesemine või puhas taskurätt, mida kadunud tädi mulle kunagi ei unustanud kaasa anda. Tänapäeva läänelikku teadvust kujundab üha enam reaalsuse tajumine esteetilistes kategooriates, mida sageli võrdsustatakse ka postmodernistliku pöördega. Tänapäeval tähendab karm tõde ning realistlik mõtlemine toimi­ mist ja mõtlemist viisil, mida me tavapäraselt oleme seostanud hea luulega.13 Nagu on öelnud D. H. Lawrence, ei tarvitse meil enam õuna "aplalt ahmida nagu siga" ega "mitte mingit maitset tunda" selleks, et seda reaalseks nime­ tada. Selle asemel on nüüd meeleelamused: maitsta õunas "suve ja lumesid, maa metsikut mäsu / ning päikese visa püsivust" on reaalne, mitte müstili­ ne.14 Postmodernseid luuletajaid ja humanitaarteadustega tegelejaid ei kam­ mitse seega objektiivsuse otsingud, iha ennustada ja otsustada. Nende ees­ märgiks pole mitte paigalseis ja konstantne, kindel sõnavara, vaid selle ase­ mele on tulnud "rikkam ja parem inimtegevus",15 nii palju konsensust ning "vastastikust lojaalsust"16 kui võimalik. Neil on osa "õpetlikus" projektis,17 mis, nagu me Richard Rorty teoste kaudu teame, on ette nähtud selleks, et asendada "võõramaalaste vallutamine nendega vestlemisega".18 Nimetatud projekt peab luuletajaid ja teadlasi osaks ühest pidevalt muutuvast inimvõr- gust, mis tegeleb pigem kogukonna ülesehitamise kui tõdede avastamisega. Selle tulemusena isolatsionismi ei soosita, vaid seda peetakse minevikuigan- diks. Ka peegeldavad eelnevalt väidetut nii suhtumine nüüdisluulesse kui ka selles toimunud muutused. Kas oleme siis "vabanenud indiviidi kui mina lüürilisest vahelesegami­ sest", nagu selle sõnastas Charles Olson?19 Sedasama küsimust teisiti tõsta­ tades: kas erisuste kadu ulatub tõepoolest nii kaugele, nagu postmodernne teadvus mõista annab? Teame liigagi hästi, et aastatuhande lõpul võistlevad kaks teineteisele vastandlikku paradigmat: globaliseerimis- ja killustumis- paradigma. Ühelt poolt kujundab maailma globaalses majanduses, kommu-

12 J. К а p 1 i n s k i, Õhtu toob tagasi kõik. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 41. 13 W. W e 1 s с h, Zur Aktualität ästhetischen Denkens. — T. Aittola, J. Matthies (eds.), Philosophie, Soziologie und Erziehungswissenschaft. Jyväskylä: Jyväskylä Univer­ sity, 1991, lk 40—53. 14 D. H. L a w r e n с e, Mystic. — С. M i 1 o s z (ed.), A Book of Luminous Things. An In­ ternational Anthology of Poetry. San Diego: Harcourt Brace & Company, 1996, lk 36. 15 R. Rorty, Objectivity, Relativism, and Truth. Philosophical Papers. Kd 1. Cam­ bridge: Cambridge University Press, 1991, lk 39. 16 R. Rorty, Objectivity, Relativism, and Truth, lk 45. 17 R. Rorty, Philosophy and the Mirror of Nature. Princeton: Princeton University Press, 1979, lk 365—379. 18 R. R о r t y, Objectivity, Relativism, and Truth, lk 25. 19 J. Rothenberg, P. Joris (eds.), Poems for the Millennium, lk 8.

469 nikatsioonis ja üha suurenevas liikuvuses asetleidvate edusammude liitumi­ ne; teisalt kerkivad esiplaanile poliitiliste ja muude piiride muutudes, sage­ li veriselt ja hävitavalt, rahvuskultuuri ja etnilisuse tegurid. Ehkki meie teadmised on kasvanud, on kaua kestnud egotsentrilisuse jäljed sügavalt meie kõneviisi juurdunud. Näiteks ütleme ikka veel, et päike tõuseb ja läheb looja —justkui oleks maaja ühes sellega indiviid universumis kesksel kohal, nii nagu lapsed seda tajuvad. Palju on ka neid, kes öeldes "mina", püüavad teadlikult jaatada, isegi ülistada indiviidi kui sellist. Kui see nii ei oleks, arut­ leb Primo Levi, mis mõtet oleks siis jätkata Nobeli preemiate väljaandmist?20 Mis mõtet oleks aasta inimese või selle sajandi saja mõjukaima inimese va­ limisel? Miks me oleme kloonimise vastu? Ilmselt peab olema oma võlu ku­ jutlusel, et maailm jaguneb puhtalt "endaks" ja "teiseks" või "reisijateks" ja "juhtideks", nagu öeldakse populaarses Volkswageni Põhja-Ameerika reklaa- miseerias. Miks muidu on minakesksus abiks ajakirjade, ajalehtede, autode ja selliste raamatute nagu Slavenka Draculici "Cafe Europa"21 müümisel? Horvaatia kirjanik ja ajakirjanik kirjutab oma 1996. aastal ilmunud bestsel­ leri avapeatükis: "Ma vihkan mitmuse esimest isikut" (lk 2). "'Meie' tähen­ dab hirmu, resigneerumist, alistuvust, sooja rahvahulka ning kedagi teist, kes sinu saatuse üle otsustab. 'Mina' tähendab võimaluse andmist individuaal­ susele ja demokraatiale" (lk 4). Ilmselgelt on isoleeritud mina ikka veel lää­ neliku teadvuse osa. Ning senikaua, kui ta seda on, on luulel oma funktsioon olemas. See aitab indiviididel oma kestadest välja murda ühtaegu nii kinni­ tades kui ka vaidlustades oma ainulaadsust. Pole siis ime — kuigi on palju juttu luule hävingust ning uut laadi individualismist, milles "ise" ja "teine" segunevad —, et luulet ning isoleeritud mina enesekujutelma ei saa eirata. Vastupidi, need on jõud, millega tuleb arvestada, isegi siis, kui seda kõige vä­ hem ootame.

Üks kahekümnenda sajandi suuri sotsiolooge

Kõlab mitmeid hääli, mis kinnitavad vastupidist kui eespool esitatud. In­ diviidi nimel kõneldes väidavad nad, et üksildase indiviidi kontseptsioonil puudub faktiline alus. See kontseptsioon on lihtsalt ebaproduktiivne, ana­ kronistlik ning ennast hävitav. Nõnda väitjate seas on ka sotsioloog Norbert Elias (1897—1990). Oma autobiograafilises teoses "Mõtisklusi ühest elust" {Reflections on a Life) ning arvukates publikatsioonides on ta järjekindlalt väitnud, et me "ei ole 'sõltumatud'; seda ei ole mitte keegi.... Oleme vastas­ tikku sõltuvad."22 Selle põhjus on petlikult lihtne: "Ei saa olla 'mind' ilma 'te­ ma', 'meie', 'sinu', 'teie'ja 'nendeta'. On ilmselgelt väga eksitav kasutada sel­ liseid mõisteid nagu 'mina' või 'ego' sõltumatult nende positsioonist suhete- võrgustikus, millele viitavad ülejäänud asesõnad."23 Eliase arvates oli seega asjatu võtta lähtepunktiks teistest näiliselt isoleeritud indiviid. Homo clau- sus'e enesekujutelm on müüt, mida tsiviliseerumisprotsessi käigus, nii nagu Elias selle arengut mõistab, on ekslikult hakatud pidama reaalsuseks. Et se­ da viga parandada, keskendas Elias oma jõupingutused inimeste vastastiku­ sele sõltuvusele. Juba varakult väljendas ta vajadust avatumalt ning põhja­ likumalt vaadelda keerukaid ja pidevalt muutuvaid sidemeid, mis meid üks­ teisega ühendavad. Inimsuhete pikaajaliste muutusjadade otsingud domi- 20 P. Levi, The Mirror Maker, lk 121. 21 S. Draculic, Cafe Europa. Life after Communism. London: Abacus, 1996. 22 N. E1 i a s, Reflections on a Life. Cambridge: Polity, 1994, Ik 78. 23 N. E 1 i a s, What is Sociology? New York: Columbia University Press, 1978, Ik 124.

470 neerisid kogu tema täismeheea tegevuses, mida kroonisid rikkalikud publi­ katsioonid. Koik need esitasid iseenesest köitvaid väljakutseid sellele, mis Eliase seisukohast oli anakronism, jääknäht meie geotsentrilisest minevi­ kust — isoleeritud mina müüdile. Mitmesugustel põhjustel — alates Eliase ebakonventsionaalsest kirjuta- misstiilist kuni tema saksa-juudi taustani — saabus tunnustus hilja, alles pä­ rast seda, kui Elias oli juba tükk aega pensionil olnud pärast töötamist Lei- cesteri ülikoolis (1962) ning sellele järgnenud lühikest perioodi sotsioloogia õp­ petooli juhatajana Ghana ülikoolis. Ja isegi siis piirdus huvi tema töö vastu algselt üksnes väikese imetlejate ning lojaalsete toetajate rühmaga. Ehkki Elias ei andnud alla, oli laiema tunnustuse puudumine ning kõik need aas­ tad kestnud kõrvalejäetu staatus tema jaoks eriti raske. Oma keerukal moel väljendab tema töö inimeste omavahelise sõltuvuse vallas ka tema enese tun- nustusvajadust. Oli taju veendunud, et "kõige tähendus, mida inimene teeb, seisneb selles, mida ta teiste jaoks tähendab".24 Nagu ta ütles oma mitmeti autobiograafilises Mozarti-uurimuses, on tunnustuseta elu "seda sorti tähen­ dusetus, millesse võib surra".25 Kuigi ta populaarsus ei saavutanud arvatavasti kunagi taset, mida ta ise oleks soovinud, ning saabus tema pika elu üsnagi hilistel aastatel, elas Elias erinevalt Mozartist piisavalt kaua, et näha, kuidas tema edu lõkkele lööb. Tun- nustusaastate alguses oli ta peaaegu kaheksakümneaastane. 1976. aastal avaldati uuesti tema teos "Tsiviliseerumisprotsess" (The Civilizing Process). Tema tähtteose pehmekaanelisest väljaandest sai bestseller Saksamaal, riigis, kust ta oli põgenenud peatselt pärast natside võimuletulekut. Järgnes rida raa­ matuid, loenguid, intervjuusid ning üha kasvav arv muid publikatsioone. Elias jäi siiski omal kombel kõrvale, ehkki näiliselt kõneleb tema edu teist keelt: kui Elias 1. augustil 1990 Amsterdamis suri, tunti teda hästi kogu Eu­ roopas. Sestsaadik on tema raamatuid tõlgitud paljudesse keeltesse ning oma väljapaistva panusega meie teadmistesse inimeste omavahelise sõltuvuse val­ las on ta ära teeninud XX sajandi ühe suurema sotsioloogi aunimetuse.

Varjatud mõõtmed

Kui Norbert Eliaselt küsiti, kuidas tulevased põlved tema arvates teda meenutama hakkavad, vastas peaaegu 90-aastane Elias üllatuslikult, et teis­ te mälestustes ei jää ta elama mitte teadlasena, vaid teda meenutatakse luuletajana.26 Elias kirjutas luulet peaaegu kogu elu. 1987. aastal, tema 90. sünnipäe­ va puhul avaldati Saksamaal tema luulekogu. See sisaldab neljakümmet luu­ letust, enamik neist saksa, mõned inglise keeles, kümmet nn Nachdichtung'it (mugandust ja/või tõlget) ning "Ballaadi vaesest Jakobist" (Die Ballade from armen Jakob) kõrvalejäänute elust, nagu Elias seda nägi. See ballaad juudist "vaesest Jakobist" — mille Elias kirjutas interneeritute laagris Mani saarel — avaldati 1996. aastal ka iseseisvalt. Mahuliselt on tema luulekogu näol te­ gemist üpris tagasihoidliku toodanguga, eriti tema arvukate muude publi­ katsioonidega kõrvutades. Ent siiski tundis Elias luulega tunduvalt suuremat lähedust, kui tema pühendumine sotsioloogiale laseb välja paista.

2<> N. E 1 i a s, The Loneliness of the Dying. Oxford: Blackwell, 1992, lk 33. 25 N. E 1 i a s, Mozart. Portrait of a Genius. Berkeley—California: University of Califor­ nia Press, 1993, lk 6. 26 M. Schröter, Erfahrungen mit Norbert Elias. Gesammelte Aufsätze. Frankfurt: Suhrkamp, 1997, lk 307.

471 Ometi polnud luule tema esimene valik, sest ta otsustas pühendada oma elu inimeste omavaheliste sõltuvussuhete uurimisele. Kummalisel kombel oli ta ise kõrvalejäänu, vaatamata oma professionaalsele huvile sotsiaalsete su­ hete vastu. Oletan, et selle vasturääkivusega toimetulemiseks pöörduski Elias luule poole. Nõnda ei piisa Eliase kui sotsioloogi puhul osutusest, et meie primaarset reaalsust võib tõepoolest üha enam vaadelda esteetiliste ka­ tegooriate abil. See ei aita anda seletust luuletaja Eliasele. Õige ei ole ka mõ­ neti asjakohane väide, et Elias on näidanud, kuidas on võimalik kõrvaldada ilukirjanduse ja teadusliku diskursuse vahelisi eristusi.27 Tegelikult selline taandamine mitte üksnes ei varja luule ning humanitaarteaduste vahelise suhte olulisi keerukusi, nagu need ilmnevad Eliase puhul, vaid see peidab pil­ gu eest ka luulele spetsiifilise omaduse olla meedium "ise" ja "teise" vahel. Tõenäoliselt aitab luule sellele lõhele potentsiaalselt vähem kaasa kui muud diskursused. Ja enamgi, liigne lihtsustamine võib tõepoolest aidata hajutada seda osa kaasaegsest teadvusest, mis kujutab indiviide ette pigem ainsuses kui mitmuses. Eksisteerivaid enesekesksusi tunnustamata võib see omakor­ da suurendada edasise sotsiaalse killustumise ohtu. Ent seda on raske näha, sest enesekesksus on omane neilegi, kes näiliselt on sellest eluvaatest kõr­ gemale tõusnud. Elias ongi selline juhtum.

Vastuseismine suhetele

Nagu on öelnud ajaloolane Jeroen Duindam, otsustas Elias "eitada või var­ jata enamikku suhteid, poseerida indiviidina sui generis — mõneti sarnasena äärmusliku homo clausus'ega, tema enese kirjatööde ikka ja jälle korduva märklauaga".28 Eliase pikaajaline assistent ning peamine toimetaja Michael Schröter kirjutab oma raamatus "Kogemused Norbert Eliasega" (Erfahrungen mit Norbert Elias29), et tavaliselt ei hoolinud Elias kuigivõrd teiste arvamu­ sest, et tema assistendid polnud muud kui "elusad diktofonid" (lk 281), et suh­ ted Eliasega olid rõhutatult ühesuunalised, sest neid kujundas ainult tema ja ei keegi teine (lk 284). Nagu ütleb Karl-Siegbert Rehberg, ei olnud Elias dis­ kussioonidele avatud, tema vestlused polnud tegelikult dialoogilised, vaid käi­ bisid võimalustena kaitsta omaenda seisukohti, teisi enda poole võita.30 Võttes järjekindlalt sõna inimeste omavahelise sõltuvuse kaitseks, oli ta elus selle vastu. Peaaegu tundub, nagu poleks ta ise olnud või suutnud olla omaenda teooria subjektiks. Nii ei näidanud Elias kuigivõrd üles huvi oma kolleegide töö vastu. Kui aus olla, oli tõrksus üldtunnustatud akadeemiliste käitumis- ja kirjutamismallidega kohanemise vastu tema hilisemail eluaas­ tail arvatavasti eelkõige prioriteetide ja energia küsimus. Tema iga ning hää­ buv silmanägemine võisid samuti soodustavateks teguriteks olla. Samuti võiks rõhutada, et see käitumisjoon oli kooskõlas tema vaadetega inimestele ja teadmistele, tema kriitilise suhtumisega uurimistöösse, mis keskendus pi­ gem olevikule kui pikemale ajavahemikule, ning kõike arvesse võttes, ka te-

27 D. K ä s 1 e r, Norbert Elias — ein europäischer Soziologe für das 21. Jahrhundert. — K.-S. Rehberg (ed.), Norbert Elias und die Menschenwissenschaften. Studien zur Ent- stehung und Wirkungsgeschichte seines Werkes. Frankfurt: Suhrkamp, 1996, lk 439. 28 J. Duindam, Style and Power: a Reappraisal of Court Culture. — E. Barlösius, E. Kürsat-Ahlers, H.-P. W a 1 d h o f f (eds.), Distanzierte Verstrickungen. Die ambi- valente Bindung soziologisch Forschender an ihren Gegenstand. Festschrift für Peter Gleichmann zum 65. Geburtstag. Berlin: Edition Sigma, 1997, lk 85. 29 M. Schröter, Erfahrungen mit Norbert Elias. Gesammelte Aufsätze. 30 K.-S. Rehberg, Einleitung. — K.-S. Rehberg (ed.), Norbert Elias und die Men­ schenwissenschaften, lk 13.

472 ma üldiselt pigem sünteetilise kui analüütilise lähenemisega. Üldjuhul ei pi­ danud ta seetõttu järjepidevat dialoogi oma kaasaegsetega, vähemalt mitte tavalisel viisil. "Kui Eliasele ette heideti, et ta pole suutnud vaadelda kaas­ aegset kirjandust, või vihjati, et ta on ajast maha jäänud, vastas ta, et te fe- tišeerite uudsust."31 Kui ta analüüsis tema omadest põhjalikult erinevaid sei­ sukohti, olid tema käsitlused sageli reduktsionistlikud, antagonistlikud, pi­ gem tootsid klišeid kui vältisid neid, olid olemuselt karikatuursed.32 "Võib-ol- la rohkem kui ükskõik kes neist, keda ta süüdistas," nagu ütles Dick Pels, "oli Elias ise homo clausus, kes pööras selja intellektuaalsele maailmale, mis kunagi ei võtnud vaevaks kuulata selle ühe võõra häält".32 Selle asemel et kooskõlas oma teooriaga teistele avatumaks muutuda, näitavad Eliase pub­ likatsioonid suundumust vastassuunas. Eliase artiklid tuginevad — väheste eranditega — üha vähem empiirilisele materjalile, pöördudes ikka ja jälle ta­ gasi, ehkki üpris intrigeerival moel, mõistestiku juurde, mille ta töötas välja oma tähtteoses "Tsiviliseerumisprotsess" {The Civilizing Process), seda mõis­ testikku laiendades, täiustades ja rakendades. Keskendudes rohkem kirjuta­ misele kui uurimistööle, piirdub tema tõendusmaterjal kohati üheainsa se­ kundaarse allikaga. Suur osa Eliase Mozarti-raamatust tugineb näiteks Wolfgang Hildesheimeri biograafiale Mozartist.34 "Kohati," nagu teatab üks tema kunagisi üliõpilasi, "käidi ka faktidega üpris julgelt ringi".35 Teine näi­ de tema vaimulaadist, mida võib nimetada isolatsionistlikuks Rorty mõttes, on omaenese tööde ebatavaliselt kõrge väärtustamine. Töö oli talle tähtsam kui miski muu. See tuli esimeses järjekorras, isegi kui suhted teistega selle arvel kannatasid. Tema teoste toimetajad ja kirjastajad õppisid kiiresti tund­ ma tema perfektsionismi ning tõrksust oma tekstidest "lahti lasta". Näiteks hindas ta oma publikatsioonidest enim teost "Õukonnaühiskond" (The Court Society), sest selle käsikirja sai ta oma soovi kohaselt isegi poognates paran­ dada ja muuta.36 Kui talt küsiti, miks ta ei abiellunud, vastas ta: "Nojah, mär­ kasin juba väga varakult, et need kaks asja kokku ei sobi: teha, mida ma te­ ha tahan, ja abielus olla. Nende vahel käib alati võistlus."37 Teadlase Eliase liikumapanevaks jõuks näib olevat olnud altruistlik, ent siiski prometheus- lik vaim: Prometheuse üle arutledes kirjutas Goethe, et olulised saavutused nõuavad isoleeritust ning lõppeks sõltub indiviid ainuüksi iseendast.38 Goet­ he sõnastab iha absoluutse sõltumatuse järele oma poeemi "Prometheus" (1774) viimases salmis: "Siin ma istun, kujundan inimesi / oma näo järele, / näo järele, mis mind meenutaks: / kannataks, nutaks, / naudiks, oleks rõõ­ mus — / ega iialgi kuuletuks sulle, / justnagu minagi!" Arvestades siin too­ dud argumente, pole ime, et Elias nimetas "Prometheust" — luuletust, mis ühtaegu trotsib võimu ja ülistab enesekeskset loovust — üheks maailma sä- ravaimaks luuletuseks.39 31 R. К i 1 m i n s t e г, Editor's introduction. — N. E 1 i a s, The Symbol Theory. London, Sage, 1991, lk ix. 32 K.-S. R e h b e r g, Norbert Elias — ein etablierter Aussenseiter. — K.-S. R e h b e r g, (ed.), Norbert Elias und die Menschenwissenschaften, lk 33. 33 D. Pels, Elias and the Politics of Theory. — Theory, Culture & Society 1991, nr 8, lk 182. 34 M. S с h r ö t e r, Erfahrungen mit Norbert Elias, lk 322. 35 M. S с h r ö t e r, Erfahrungen mit Norbert Elias, lk 230. 36 M. S с h r ö t e r, Erfahrungen mit Norbert Elias, lk 230—235. 37 N. E 1 i a s, Reflections on a Life, lk 78. 38 J. W. Goethe, Werke. Hamburger Ausgabe. Autobiographische Schriften. Kd 10. München: dtv, 1988, lk 47f. 39 N. Elias, Elias loeb luulet Frankfurdis, Saksamaal. Bockenheimer Bücherstube 22. VI 1979. — Vt Eliase arhiiv Marbachis Neckari ääres, m 433. 473 Lühidalt, Elias polnud mitte üksnes edukas humanitaarteaduste kaitsja ja praktiseerija, kes pooldas sotsiaalse maailma protsessidest ja suhetest läh­ tuvat pikaajalist vaatlemist. Ta oli ka isemõtleja (sks Selbstdenker), oma­ moodi "mõtlev raidkuju",40 keegi, kes mõtleb enese jaoks ja ise. Sellest seisu­ kohast oli ta tõepoolest "täielik kõrvalejäetu",41 keegi, kelle teadvust hõlmab ilmselt samuti see, mida oleme nimetanud isoleeritud minaks. Sellega ei taheta öelda, nagu jätnuks see suhteline isoleeritus Eliase üks­ kõikseks. Vastupidi, ta oli valuliselt teadlik oma sotsiaalsest äralõigatusest. Nii on üsnagi kõnekas korduv unenägu, mida Elias jutustas teoses "Mõtisklu­ si ühest elust" ja mis puudutab telefonikõnelust. Anonüümne hääl teisel pool ütleb: "Palun, kas te räägiksite kõvemini, ma ei kuule teid." Elias hakkab to­ russe karjuma. Vastus on sama: "Rääkige kõvemini, ma ei kuule teid." Vaa­ tamata elu lõpu poole saavutatud edule ei kadunud see fantaasia kusagile.42 Tema toimetaja ja endine assistent Schröter näeb selles telefoniunenäos sü­ gavate juurtega üksildust teadlase puhul, kes aeg-ajalt tajub, et ta on kaas­ inimestest tõepoolest eraldatud, "üksnes istub ja mõtleb".43

Vastakad tunded

Üsnagi nagu Mozart, kes "hakkas end tundma elule allajäänud inimese­ na",44 nagu Elias teda kujutab teoses "Geeniuse portree" (Portrait of a Gen­ ius), marginaliseerib Elias ennastki kogu oma töös. Ehkki selle teemaks on katse suunata sotsiaalteadused tagasi inimeste ja neid ühendavate mitme­ kesiste, pidevalt muutuvate seoste käsitlemisele, tõukas Elias iseennast kõr­ vale — ja kaugemale, kui soovinuks. Siinkohal muutub tema tegevus luule­ tajana eriti oluliseks. Ent kas ilukirjandusest võiks tõesti abi olla? Eliasel oli selles suhtes kahtlusi. Avaldamata teoses "Mõtteid luulekunstist" (Gedanken über die Dichtkunst) on ta väitnud, et erinevalt teadustekstidest haaravad luuletused kõiki meie meeli ning toimivad kõigil inimteadvuse tasandeil, kui neid loetakse või lauldakse ja kui nad nähtavaks muudetakse. Spetsialistide maailm aga nõuab kõrget ettenägemisvõimet ja distsipliini.45 Spontaansuseks jääb vähem ruumi. Inimesed muutuvad aina ühekülgsemaks ning harjuvad reageerima peamiselt ühel tasandil. Mitme tasandi — näiteks kognitiivse, sot­ siaalse ja emotiivse — segunemine kohtab tugevat vastupanu. Et luule nõuab sellist sünteesi, järeldab Elias, et luuletaja ülesanne on ka raskem.46 Tundub, et kui kõne alla tuli ilukirjanduse väärtus üldse, oli Elias kõhk­ lev. Ühelt poolt köitis kirjanduslooming teda sedavõrd, et ta kirjutas ise luu­ let ning liitis märkimisväärses mahus kirjandustekste oma töösse sotsioloo­ gina. Teisalt aga väitis ta, et kirjandus ei kuulu humanitaarteaduste valda. Näib, et noore mehena on ta olnud tugevasti mõjutatud saksa klassitsis­ mist. Teoses "Mõtisklusi ühest elust" {Reflections on a Life) nimetab ta oma peamiste mõjutajatena Kanti ning saksa kirjanduse suurkujusid Goethet ja Schillerit, öeldes, et nemad on olnud toma elu suurmehed (lk 18). Tema kok­ kupuutumine saksa kirjanduse peavooluga — konkreetselt nimetab ta Goet- 40 N. Elias, The Society of Individuals. Oxford: Blackwell, 1991, lk 113. 41 N. E 1 i a s, Reflections on a Life, lk 75. 42 N. E 1 i a s, Reflections on a Life, lk 73—74. 43 M. S с h r ö t e r, Erfahrungen mit Norbert Elias, lk 201. 44 N. E1 i a s, Mozart. Portrait of a Genius, lk 3. 45 N. Elias, Gedanken über die Dichtkunst (dateerimata). — Eliase arhiiv Marbachis Neckari ääres, m 878. 46 N. Elias, Gedanken über die Dichtkunst (dateerimata), m 878.

474 he, Heine, Mörike ja Eichendorffi nimesid (lk 85) — tuleb jutuks ka siis, kui ta kõneleb pikaajalistest mõjutustest, mis aitasid tal samastumise või kriiti­ lise distantsi kaudu määratleda oma lähenemise sotsiaalsetele probleemide­ le. Saksa klassikutel "oli oma osa selles, et leidsin laia ning sügava lähene- mistee inimprobleemide juurde" (lk 85), meenutab 87-aastane Elias tagant­ järele. Suhteliselt sage ilukirjandustekstide kasutamine Eliase teaduspublikat­ sioonides annab tunnistust ilukirjandusele omistatud tähtsusest. Eliase nii või teisiti kasutatud kirjandustekstide spekter ulatub suhteliselt vähetuntu- test väga kuulsateni ning hõlmab proosat, luulet ja ka viiteid draamale ja ul­ mekirjandusele. Tema oluline teos "Tsiviliseerumisprotsess" sisaldab tervet lõiku pealkirjaga "Kirjanduslikke näiteid saksa keskklassi intelligentsi su­ hetest õukonnaga"47 ning Minnesang'i tõlgendust, suhestatuna keskaegsete rüütlite vaimulaadi ja ühiskondliku seisundiga.48 Raamatus "Surijate üksil­ dus" (The Loneliness of the Dying) tsiteerib ja lahkab ta Sileesia barokkluu- letaja Hofmann von Hofmannswaldau ühte luuletust.49 Märkused teose "In­ diviidide ühiskond" (The Society of Individuals) esimese osa juurde sisalda­ vad tsitaate Riike ja Goethe luulest.50 Üks lühike teoseanalüüs, mis on aval­ datud "Etableeritute ja kõrvalejäänute" saksa väljaandes,51 põhineb peaaegu üksnes Harper Lee romaani "Tappa laulurästast" vaatlusel. Edgar Allan Poe lühijuttu "Laskumine Maelströmi" kasutatakse "kaksiksideme" käsitlemisel uurimuses "Seotus ja eraldatus" (Involvement and Detachment).52 Eliase teo­ sesse "Sakslased" (The Germans, 1996) on lisatud katkendeid Walter Bloemi kahest vähetuntud romaanist pealkirjadega "Räme rebane" (Der krasse Fuchs)53 ja "Rahvas rahva vastu" (Volk wider Volk).54 Näiteid võiks tuua roh­ kemgi, sealhulgas vastuolulise ekspressionistlik-realistliku kirjaniku Ernst Jüngeri tekstide kasutamine Eliase poolt, prantsuse kirjanduse osa teoses "Õukonnaühiskond" ning loeng ja sellele järgnenud artikkel XVII ja XVIII sa­ jandi saksa luulest.55

Ilukirjanduse vastu

Vaatamata ilukirjanduse kaalukale osale oma uurimistegevuses, pagen­ das Elias ilukirjanduse justnagu kannapöördega oma "riigist". Ta võrdsustas ilukirjanduse müütidega, andes mõista, et inimesed saavad ilma nendeta pa­ remini hakkama. Tema sõnutsi "ei vasta" müüdid "faktidele, mida saab vaa­ delda".56 Seega tuleb müüdid identifitseerida ning, võiks lisada, dekonstru­ eerida. Eliase järgi ongi see sotsioloogia ülesanne. Tema teoses "Mis on sot­ sioloogia?" (What is Sociology?) defineeritaksegi sotsiolooge müüdihävitajate- na.57 See ei tähenda, nagu ei leiduks müütidele üldse kohta. Fantaasiad või-

47 N. E1 i a s, Reflections on a Life, lk 18—24. 48 N. Elias, The Civilizing Process. Oxford: Blackwell, 1994, lk 323—334. •» N. E1 i a s, The Loneliness of the Dying, Ik 19—23. 50 N. Elias, The Society of Individuals. Oxford: Blackwell, 1991, Ik 64—66. 51 N. Elias, Etablierte und Aussenseiter. Frankfurt: Suhrkamp, 1990, Ik 295—305. s2 N. E1 i a s, Involvement and Detachment. Oxford: Blackwell, 1987, Ik 75—84, eriti lk 79—80. 53 N. E1 i a s, The Germans. New York: Columbia University Press, 1996, Ik 109—111. s* N. Elias, The Germans, Ik 181—182. 55 N. E 1 i a s, Das Schicksal der deutschen Barocklyrik. — Merkur 1987, H. 6, Ik 451— 468. se N. E 1 i a s, What is Sociology?, Ik 52. 57 N. E1 i a s, What is Sociology?, Ik 50. 475 vad olla verstapostideks adekvaatsemale teadmisele pürgimisel.58 "Tee avas­ tuseni, mis ühildub reaalsusega," nagu ta kirjutab uurimuses "Sümboliteoo- ria" (Symbol Theory), "võib viia läbi terve kujutluslike oletuste rea, millel on peamiselt fantaasia iseloom".59 Müüte läheb vaja ka siis, kui oleme jõudnud ebakindluse talumise piirini: "Fantaasial [---] oli inimeste jaoks suur ellujää- misväärtus. Müüt kaotas lüngad nende realistlikus mõtlemises. See kaitses neid õudustunde eest, mida põhjustas sunnitud teadmine, kui paljut nad ei tea."60 Juhul kui inimesed on sunnitud otsima varju sellisest "fantaasia pa­ kutavast ulualusest", peaksid nad, nagu väitis Elias, pöörduma kirjanduse poole, kirjutama luulet, nagu ta seda ise tegi.61

Inimeste looming inimeste jaoks

Võib-olla saab loomingu seda külge mõista, kui lähtuda Eliase enese iso­ leeritusest, tema tunnustusvajadusest ning ihast olla teistele lähemal. Tema luuletused võisid olla talle pelgupaigaks, "fantaasia pakutavaks ulualuseks" rasketel aegadel, mil tema avastused võisid osutuda tõesteks, ilma et oleks olnud vaja neid õigustada. Seega sai kirjandusest kujutlusmaailm, milles — nagu tema luuletused ikka ja jälle kinnitavad — pole kahtlust, et meie, ini­ mesed oleme üksteisest sõltuvad nii koostöös kui ka konfliktis, et kõik, mis meil on, oleme me ise — "Meil pole muud peale meie endi",62 "Inimeses tär­ kamine / inimeses otsasaamine / ....on vältimatu / ....Valu ja lunastus päri­ nevad inimkäest",63 et elu on "pidu peremeheta", et pole algust ega lõppu, üks­ nes muutus "sündinud korratustormist / nomaadid tõusudeta ajast / piirita ruumis / ratsutavad tormis",64 et ei ole lihtsaid valmislahendusi, tundugu need pealegi võluvatena; et inimsuhete pidevalt muutuvaid keerukusi ei saa taandada teistelt päritud laisaks liikuvuseks, ilma et sealjuures loodaks veel üht piiride süsteemi: "Kas tahate, et teile / pakun ettemälutud / putru / ma­ gustatud tükikesi elust / pehmekskeedetuid....?".65 Arvestades erilisi omadusi, mida Elias omistas luulele ning kirjandusele üldse, peetakse kirjandustekste inimsuhete suhteliselt autonoomseks laien­ diks, mis tähistab etapile omaseid häbi- ja tülgastuslävesid. Eliase järgi kuulub kirjandus nende "inimlike produktide" hulka, millele ta nende siir- datavuse tõttu viitas kui "poolautonoomsetele". Nagu ta ütles, võib tekste "siirata ühiskonnast, millest nad pärinevad, teistesse, mis oma struktuurilt ja impulsilt on sageli väga erinevad".66 Kirjandus on võrdlemisi autonoomne ning sellisena võib seda teistest tekstidest eristada, kuid mitte eraldada. Kui kirjandustekste koheldakse, nagu eksisteeriksid need vaakumis, nagu olek­ sid need absoluutselt privaatsed, "saab meelevaldsetest tõlgendustest norm, väärjäreldustest reegel," väidab Elias.67 Lisaks on tema seisukohast vaja­ lik paigutada kirjandus selle inimlikku päritolukonteksti; seda tuleb pidada

58 N. E 1 i a s, The Symbol Theory, lk 75. 69 N. E1 i a s, The Symbol Theory, lk 75. 60 N. Elias, The Symbol Theory, lk 133. 61 N. E 1 i a s, Reflections on a Life, lk 40. 62 N. Elias, Die Ballade vom armen Jakob. Frankfurt: Insel, 1996, lk 33. 63 N. Elias, Los der Menschen. Gedichte. Nachdichtungen. Frankfurt: Suhrkamp 1987, lk 52. 64 N. E1 i a s, Los der Menschen, lk 81. 66 N. E 1 i a s, Los der Menschen, lk 68. 66 N. Elias, Sociology of Knowledge: New Perspectives I—П. — Sociology 1971, nr 5, lk 367 67 N. E1 i a s, The Loneliness of the Dying, Ik 20

476 inimeste loominguks inimeste jaoks, näha selles kommunikatsiooni vahendit. Ka kirjandus on seega inimvõrgustike probleem. Elias oletab, et selle kirjan­ dusliku konteksti vaatlemine aitab meil mõista, kuidas me ühenduses olime ja oleme.68 Ühenduste märkamine ja mõistmine on keskne kõigis Eliase töö­ des. Tema jaoks peitub selles võimes parema tuleviku võti. Kui inimesed "tahavad oma elu paremini korraldada kui praegu, peavad nad teadma, kui­ das asjad on omavahel ühenduses".69 Ta uskus, et seda eesmärki silmas pi­ dades on kasu ka luuletustest. Seda eesmärki silmas pidades võis Elias loo­ ta, et luuletused aitavad tal pääseda isolatsionistlikust kaksiksidemest, mil­ lesse ta oli takerdunud suuresti omaenese tegevuse tõttu. Eliase sõnutsi võivad luuletused meile vesta nii mõndagi inimestest nen­ de oma ajas ja ruumis.™ Sageli me aga nende hääli ei kuule. Mida rohkem meid kannustavad ideed ja mitte inimesed, seda suurem on oht, et kaotame omavahelise sõltuvuse, ning koos sellega välistame omaduse, mis Eliase ar­ vates kuulub kõige väärtuslikumate hulka, mis inimesel on: kiindumuse üks­ teisesse. Nagu Thomas Scheff seda mõistab, avastas just Elias ühe põhi- emotsioonidest, nimelt häbi, palja käsi.71 Selles avastuses on tähtsal kohal kirjandustekstid, kas või näiteks katses võimaldada pilguheitu tõusva ko­ danluse emotsioonidesse, või nagu Helmuth Kuzmics Goethe "Wertheri" pu­ hul selgitab, teha nähtavaks alaväärsustunne, mida "vaevatud saksa kodan­ luse liikmed tundsid aristokraatide ees, sotsiaalne lõhe nende vahel, ning esi­ meste kompenseerimisstrateegiad, kui neid alandati ning jäeti kõrvale sot­ siaalsest läbikäimisest neist 'kõrgemalseisvatega'".72 Teoses "Surijate üksil­ dus"73 lähtub Elias häbi ja tülgastuse mõistetest, kui ta tõlgendab oma ko­ dulinnast (Breslau, tänapäeval Wroclaw) pärit sileesia luuletaja barokset luuletust. Luuletuse "Ilu kaduvus" kaks esimest rida kõlavad nõnda: Kahvatu surm oma jaheda käega hellitab viimaks koos ajaga su rindu. Selle asemel et tõlgendada luuletust ülimalt privaatse ning individuali­ seeritud väljamõeldisena, ning suhtelist avameelsust, millega selles luuletu­ ses käsitletakse surma, inimese lagunemist ning seksuaalsuhteid, märgina "morbiidsetest huvidest.... [ja] lõdvast moraalist",74 väitis Elias, et kõigepealt tuleb meil iseennast lähemalt vaadelda. Suurenenud teadlikkus meie vai­ mulaadist, suurem eraldatus, lubab meil lugeda seda luuletust rohkem luu­ letuse enese aja ning ruumi terminites. Sel moel saab konkreetne häbi- ning piinlikkuslävi, mida luuletus tähistab — suhteliselt avatud diskursus surmast —, nähtavamaks ning meil läheb ta väiksema tõenäosusega segi perspektii­ viga, mis on tüüpilisem meie eneste tsivilisatsioonitasemele. Eliase lähene­ misele on iseloomulik, et kirjandustekstid integreeritakse alati mentaliteedi ja sotsiaalse struktuuri suunatud, ent planeerimata muutuste avaramasse pi­ kaajalisse konteksti.

68 N. E1 i a s, Das Schicksal der deutschen Barocklyrik, lk 453—454. e» N. E1 i a s, Reflections on a Life, lk 47. 7° N. E1 i a s, Das Schicksal der deutschen Barocklyrik, lk 453. 71 T. S с h e f f, Unpacking the Civilizing Process: Interdependence and Shame. — Käsi- kiri. 72 H. Ku z mi с s, On the Relationship between Literature and Sociology in the Works of Norbert Elias. — Käsikiri. 73 N. E H a s, The Loneliness of the Dying, lk 19—23. 74 N. E1 i a s, The Loneliness of the Dying, lk 21. 477 Luule kui sild

Sel moel raamituna osutub Eliase luulehuvi teistele lähemale pääsemise nimel peetava kompleksse ja kohati vastuolulise võistluse näitajaks. Luule on Eliase jaoks sotsiaalne kunst: "Põhiliselt mõistan luuletamist ühiskondliku kunstina".75 Tema luuletused on üleskutse "käituda uuendajatega tähelepa­ nelikumalt", kuulata hoolikamalt ehk ka selliseid uuendajaid nagu ta ise.76 Tundub, nagu oleks luule mõeldud sillana tema isoleeritud mina ning teiste inimeste vahel, kelle olemasolu ta kinnitas, ent kellele oma käitumisega vas­ tupanu osutas. Teravalt tunnetades võimalust luua sõnadega järjekordne piirangutesüs- teem, luua pigem piire kui töötada täpsustuste, formaalsete abstraktsiooni­ de ja reifikatsiooni vastu, asus Elias luuletusi kirjutama: " ...ja tegelikult on mul väga südamel panna jalg ette täna domineerivale mõtlemise ja rääkimi­ se kunstlikule ja formaliseerivale abstraktsusele".77 Tema seisukohalt paku­ vad luuletused võimalust paljudel juhtudel suhelda lihtsamalt ja selgemalt ning jäädvustavad neis käsitletavaid probleeme lihtsamini kui teaduslikud tekstid. "Näiteks on võimalik öelda luuletuses selgelt ja suhteliselt lihtsalt väl­ ja mõtteid, mis sul peas mõtetena on, aga mida teaduslikult pole hõlbus väl­ ja öelda".78 Õhutatuna ihast luua lihtsate vahendite abil keerukaid kujundeid, kahetses Elias, et Euroopa kirjanduses ei ole traditsiooni, mis sarnaneks jaa­ pani haikuga: "Mõnikord sooviksin, et Euroopa maades oleks jaapani haiku traditsioon, kus nelja-viie reaga manatakse esile kujund."79 Luuletused, väi­ dab Elias, on emotiivse rikastumise potentsiaalsed allikad. Need võivad meil aidata saavutada tõelist rikkaliku mõnutunnet, ilma et aitaksid kaasa detsi- viliseerimisprotsessidele: "Kuid kindlasti pole see, mida luuletuselt oodata to­ hib, mitte ainult nägemise rikastamine tegelikkuse tasandil, vaid on ühtlasi tajumise rikastamine".80 Sellelaadsete emotiivsete mõttekogemuste konteks­ tis kõneles ta sageli muusikast ja luule musikaalsusest. Võib-olla teadmatult, korrates omaenda juudi minevikku ning tähtsust, mida juudi kultuur omis­ tab suulisele traditsioonile, viitab Elias sellele, mida nimetab "sõnamuusi- kaks". Luule kirjutamine on nagu musitseerimine. Ent see on seda laadi muusika, mis samaaegselt muudab võimalikuks avatud ja dialoogilise kom­ munikatsiooni ühtaegu mitmel tasandil: "Luuletamine paistis mulle ikka omalaadi musitseerimisena. Kuid erinevalt puhtast muusikapalast võib luu­ letus kanda koos helidega ühelt inimeselt teisele ka mõtteid; ja seda erilise täpsusega, kuna luuletamisel ei tarvitse lahutada tundeid ja mõtlemist, nii­ siis võib kommunitseerida teiste inimestega mitmel isikuregistril üheaegselt. [—] Puhas muusika apelleerib vaid inimese ühele registrile, puhas teadus vaid ühele teisele, luuletused mõlemale — kõigile registreile. Täiuslikult õn­ nestub see tegelikult vaid siis, kui lugeda luuletusi häälega või laulda ja näh­ tavaks teha."81 Kas ta pidas silmas ka ennast, kui ta kirjutas ühes oma luu-

75 N. E 1 i a s, Kommentar zum Gedicht Dämmerung (dateerimata). — Eliase arhiiv Mar- bachis Neckari ääres, m 1364 : 2. 76 N. E1 i a s, Mozart. Portrait of a Genius, Ik 14. 77 N. E 1 i a s, Vorwort Gedichte Entwurf (dateerimata). — Eliase arhiiv Marbachis Ne­ ckari ääres, m 878. 78 N. Elias, Bockenheimer Bücherstube. — Eliase arhiiv Marbachis Neckari ääres m 433 : 8. 79 N. E 1 i a s, Bockenheimer Bücherstube, m 433 : 26. 80 N. Elias, Kommentar zum Gedicht Dämmerung (dateerimata), m 878 : 3. 81 N. E 1 i a s, Gedanken über die Dichtkunst (dateerimata), m 878 : 1.

478 letuses kõigi ja kõigega üks olemisest? "Põimunud olemasolu inimene ja täht ja loom / üks kasvab teises sina ja mina oleme meie."82 Vastukaaluks oma enesekesksusele humanitaarteadlasena Elias luuleta­ jana mitte üksnes ei tunnustanud teiste loomingut, vaid ka varjamatult sek­ kus sellesse kaasautorina. Eliase mugandused T. S. Elioti, Dylan Thomase, Thomas Hardy ja William Blake'i luuletustest on näideteks seesugusest ava­ tud, kaasloovast, vahetust ja jaatavast ühtesulamisest, mis sellisel kujul ning selles ulatuses suuresti puudub tema publikatsioonides sotsioloogia vallas. Teisal kõneles ta luuletustest kui tekstidest, mis oma avatud lõpuga kom­ paktsuses suudavad peidetu nähtavale tuua ning seega meie piiratust avar­ dada, esitada väljakutse sissejuurdunud harjumustele,83 võib-olla sealhulgas ka tema enda omadele. Et luuletused sõltuvad palju rohkem kui teadustekstid lugejast või kuu­ lajast, olid need Eliase jaoks osa pidevast, loodavast dialoogist, mis ulatub üle indiviidi paratamatult piiratud ruumi, et osaleda teiste elus. Eliase järgi tu­ leb lugejatel lisada luuletusele omaenda hääl, sest luuletused nagu inime­ sedki on avatud kõikidele tähendustele: "See on niisiis luuletustel ja inimes­ tel ühine. Nad on ühetähenduslikult paljutähenduslikud [—] oma ühetähen- duslikkuse avatud raamis peavad nad täitma tähendusega teisi inimesi, kes neid loevad või kuulevad."84 Üleskutse, mille Elias esitas oma luuletuste lu­ gejatele, et need täidaksid luuletused omaenda jaoks oluliste tähendustega, puudub tema avaldatud teadustöödes. On ilmne, et ta tahtis oma isoleeritu­ sest üle saada. Ja just siin, kus tema töö teadlasena, olgu see ükskõik kui või­ mas, oli oma piirid saavutanud, pöördus Elias luule poole.

Kokkuvõte

Lühidalt võib Eliase luulet, tema arvamusi sellest ning seda, kuidas ta kasutas luulet ja ilukirjandust, mõista kui soovi arendada edasi oma mõtte­ käike nii humanisti kui ka teadlasena ning elada oma elu täielikumalt vas­ tavalt sellele, mida ta teadis tõsi olevat: kõik, mis meil on, oleme meie, me sõltume üksteisest, me pole sõltumatud. Tema enese eraldumine rääkis sel­ lele vastu. Tema luule oli vajalik selle konflikti lahendamiseks ning pidi ole­ ma sillaks nende kaasinimesteni, kes talle kui sotsioloogile kaugeks jäid. Eliase olemuse see aspekt on varju jäänud mitte üksnes seetõttu, et esi­ tab väljakutse tema teadlaserollile, vaid ka seetõttu, et huvi nii luule kui iso­ leeritud mina vastu on jätkuvalt hääbumas. Ent siiski, nagu tuleb ilmsiks "teise" Eliase põhjal, ei ole tegelikult kadunud kumbki. Selle asemel et neid marginaliseerida, tuleb meil seetõttu ümber hinnata luule koht kaasaegses teadvuses ja tervistav roll, mida ta mängib isoleeritud mina puhul. Nii kaua, kui isoleeritud mina on osa individuaalsest teadvusest, ning niikaua, kui ini­ mesed suudavad luulet luua ja vastu võtta, on "teise" Eliase arvamus selli­ ne: luule väljatõrjumine iseenese elust on enesehävituslik.

Inglise keelest tõlkinud ENE-REET SOOVIK Saksakeelsed tsitaadid tõlkinud MATI SIRKEL

82 N. E 1 i a s, Los der Menschen, lk 79. 83 N. Elias, Bockenheimer Bücherstube, m 433 : 2. 84 N. E 1 i a s, pealkirjata, dateerimata. — Eliase arhiiv Marbachis Neckari ääres, m 878 : 2. 479 EESTI RAAMATUTE KIRJASTAMISEST SAKSAMAAL 1945-1950

ANNE VALMAS

ügis 1944 pillutas eestlasi laiali üle maailma — kõige enam põgeneti Rootsi Sja Saksamaale. Kui Rootsi oli olnud sõjast puutumata, siis Saksamaal sõda alles käis, ja oleks palju arvata, et suudeti mõelda millelegi enamale kui kõige olulisemate vajaduste rahuldamisele. Probleemiks oli peavari ja toit, nappis kõi­ gest tarvilikust. Tõsisemast kirjanduslikust tegevusest ei saanud juttugi olla. Lä- bikäigulaagrites ilmus ainult mõningaid hädapäraseid esmast teavet andvaid in­ fobülletääne. Sellega kirjasõnaline tegevus piirduski. Erksam kultuurielu algas alles pärast Saksamaa kapituleerumist 1945. aasta kevadel, mil eestlased koon­ dati põgenikelaagritesse ja olukord mõneti stabiliseerus. 1945. aasta lõpuks oli enamik eestlasi laagritesse üle kolinud, kus juba esi­ mestel päevadel loodi rahvuskomiteed, mis hakkasid kaitsma põgenike huve ja esindasid neid kohalike võimude ees. Pandi käima teatrid, laulukoorid, orkestrid, korraldati mitmesuguseid kursusi, tegutsesid koolid ja kogudused.1 Hakati välja andma laagrite bülletääne, ajalehti ja ajakirju. Suur oli emakeelsete õpperaamatute puudus, oli ju eesti koolide loomine üks esmastest vajadustest. Ka polnud tagasihoidlikuma võõrkeelteoskusega kaas­ maalastel kodumaast eemal kuigi lihtne hakkama saada. Kuna oldi harjunud lu­ gema, tunti puudust ka ilukirjandusest. Ülevaate saamiseks kodumaalt kaasa­ toodud eestikeelsest kirjasõnast korraldas Eesti Aja- ja Kultuurilooline Arhiiv Geislingenis raamatute loenduse. Andmeid saadi 171 isikult, kes olid Eestist kaasa võtnud 402 trükist, kuid paljud neist olid mitmes eksemplaris, nii et eri­ nevaid raamatuid oli ühtekokku 239. Küsitlus näitas, et iga üheteistkümne isi­ ku kohta oli kaasa toodud üks raamat. Kõige olulisemateks olid põgenikud pida­ nud sõnaraamatuid, peamiselt eesti-saksa ja saksa-eesti, kuid ka inglise, prant­ suse, vene ja soome sõnastikke, samuti Uut Lauluraamatut ja Uut Testamenti, kümmekond eksemplari oli "Eesti rahva kannatuste aastaid". Ilukirjandust oli ko­ dunt kaasa haaratud vähem, kokku üldse 90 raamatut, neist 48 eri teost. Esi­ kohal oli A. Gailiti "Toomas Nipernaadi", mida oli seitse raamatut.2 Selle kohta, kui palju oli olemas nii väga vajalikke õpikuid, andmed puuduvad. Tõenäoliselt neid siiski leidus, sest nii mitmestki Eestis ilmunud õpikust tehti rotopaljundu- si ja anti välja kordustrükke ning see võimaldas eesti koolidel Saksamaal oma õppetööd korraldada. Organiseeritud tegevusel oli kodumaa kaotanutele suur tähtsus — lapsed said alustada kooliteed, noored jätkata hariduse saamist või omandada kutseoskusi. Õpiti keeli, arendati end kultuuriliselt ning säilitati ka eesti kirjanduse, kunsti ja muusika traditsioone. Oldi kursis päevapoliitikaga, ja mis laagritingimustes eriti oluline — suudeti hoida optimistlikku ellusuhtumist ning lootust tulevikku. Ajakirjanduslik tegevus Saksamaa põgenikelaagrites oli vilgas. Peaaegu igas laagris ilmus vähemalt oma bülletään või ajaleht. Suuremateks ja arvestatava­ mateks kujunesid Eesti Post ja Eesti Rada.3 Ajakirjanduslike väljaannete rohkusele ja heale tasemele aitasid kaasa oota- 1 E. E r n i t s, Põgenikud pärast kapitulatsiooni. — Eesti saatuseaastad 1945—1960 IV Stockholm: EMP, 1960, lk 25. 2 Üks raamat 11 isiku kohta. — Eesti Post 14. VI 1946, nr 69. 3 A. V a 1 m a s, Ajakirjanduslik tegevus Saksamaa eesti põgenikelaagrites. — Keel ja Kir­ jandus 1998, nr 2, lk 113—118.

480 matult suur hulk Saksamaale sattunud ajakirjanikke: Arno Raag, Harald Raud­ sepp, Karl Eerme, Eduard Ertis, Johannes Kaup, Eerik Laidsaar, Harald Pello, Eduard Vallaste, Karl Kesa, Ferdinand Kool, Herbert Michelson, Johannes Väst­ rik ja mitmed teised. Paljudele eesti kirjanikele oli uueks koduks saanud Rootsi, kus kohe algas vilgas kirjanduslik tegevus ja raamatute väljaandmine. Juba 1944. aasta sügisel alustas tegevust kirjastus Orto,4 peagi tekkisid teisedki. Saksamaale olid tuntumatest kirjameestest põgenenud vaid Pedro Krusten, Henrik Visnapuu ja Aleksis Rännit, viimaselt ilmus 1945. aastal ka esimene ilu­ kirjanduslik teos Saksamaal — tema teine värsikogu "Käesurve", millele järgnes Henrik Visnapuu luulekogu "Tuuline teekond" (1946), ja alles kolmas oli proosa­ teos — Pedro Krusteni romaan "Üle parda" 1946. aasta lõpul.5 Soovides virgutada loominguvõimelisi eestlasi kirjanduslikule tegevusele, kuulutas Geislingeni Rahvuskoondise Rahvaülikool 1947. aastal välja kirjandus­ võistluse teemal "Mälestusi aastatest 1933—1944".6 Järgmise aasta algul kok­ kuvõtteid tehes hindab Harald Parrest võistluse tulemusi kesiseks: kaheksast laekunud memuaarteosest peab autor kolme vaevalt kolmanda auhinna väärili­ seks.7 Teoste autoreid artikkel ei ava, kuid pealkirjade põhjal otsustades neist ükski Saksamaal sel ajal trükis ei ilmunud. Korraldati ka luule-, novelli- ja lü­ hinäidendite võistlusi, kuid lisa eesti kirjandusele ei andnud kahjuks needki. Võimalikult kiiresti alustati õpikute paljundamist ja trükkimist ning juba 1946. aasta lõpuks oli suuremates keskustes, kus tegutsesid eesti koolid — Geis- lingenis, Augsburgis ja Münchenis —, ilmunud üle paarikümne õpiku. Enamasti paljundati Eestist kaasatoodud õpikuid. 1946/47. õppeaastal olid eesti koolid Saksamaal tänu Õpetajate Esindusele õpikutega enam-vähem varustatud: aasta jooksul oli ilmunud kokku 49 õpikut. Õpikute kordustrükid ilmusid tänu UNRRA-le (The United Nations Relief and Re­ habilitation Administration) ja lisaks saatis Rootsi Humanistide Ühingu Raama- tufond õpikuid Saksamaa eesti koolidele tasuta. Oli tekkinud olukord, kus eesti koolid Saksamaal olid õpikutega paremini varustatud kui saksa koolid, kust Hit- leri-aegsed õpikud olid kõrvaldatud, uute trükkimist aga takistas paberipuudus.8 Eestikeelsest ilukirjandusest, samuti laste- ja noorsookirjandusest oli siiski nappus. Puudust tunti ka tarbekirjandusest. Pikkamööda hakkasid Saksamaal tekkima eestlaste endi kirjastused, mis vaatamata raskustele suutsid välja anda suurel hulgal vajaminevaid raamatuid. Suurimaks kirjastuseks Saksamaal kujunes Kultuur, mis oli tegutsenud ju­ ba Eestis alates 1926. aastast. Saksamaal jätkas oma vanemate loodud kirjastu­ se tegevust Elmar Jürvetson. Aastatel 1946—1951 andis kirjastus välja 26 raa­ matut. Ilmusid Anton Hansen Tammsaare "Tõe ja õiguse" ning Oskar Lutsu ja Mait Metsanurga teoste kordustrükid. Huvitav on märkida, et "Tõe ja õiguse" väl­ jaandmine Saksamaal tekitas protesti Rootsis tegutsevas kirjastuses Orto, kus ka sama raamat välja anti. Kirjastuse omanik Andres Laur kirjutab oma pahases kirjas: "Nemad on oma äritsemisega seal Saksamaal ilmselt liiale läinud ja kor­ dustrükid tunduvad olevat sihilikud. Miks nad kirjastavad just "Tõde ja õi­ gust".... Sama kuluga oleks saadud välja anda vähemalt kümme õpikut ja kui se­ da ei ole tehtud, siis nähtavasti rahvas ei taha ja siis pole tarvis ka siinpoolseid pingutusi."9 Tegelikult ei arvatud Saksamaal, et tegemist oleks olnud sihilikku- 4 A. V a 1 m a s, Edukas ja kõmuline Orto. — Keel ja Kirjandus 1993, nr 9, lk 548—560. 5 M. J ü r m a, Kirjanduselust paguluses Saksamaal 1946—1949. — Eesti saatuseaastad 1945—1960, IV, lk 145. 6 Geislingeni Eesti Rahvuskoondise Rahvaülikooli kirjandusvõistlus. — Eesti Post 24. X 1947, nr 82. 7 H. Parrest, Tähelepanekuid memuaarteoste kohta. — Eesti Post 10. VI 1947, nr 45. 8 A. Laan, Ülevaade eesti koolidest USA tsoonis Saksamaal 1945—1950. — Eesti saa­ tuseaastad 1945—1960, IV, lk 132. s J. Kaup, Kes kannab nüüd vastutust? — Eesti Rada 21. X 1947, nr 63.

31 Keel ja Kirjandus nr 7. 1999 481 sega, vaid usuti, et Tammsaaret, kelle suurteos on eesti kirjanduse raudvara, loe­ takse hea meelega ja selle hea minek on kindlustatud.10 Edaspidi püüti siiski omavahelist tegevust rohkem koordineerida, sest eestikeelset kirjandust ilmus vä­ he ja polnud mõtet paralleelselt välja anda samu raamatuid. Algupäranditest ilmusid Kultuuri väljaandel Pedro Krusteni jutustus "Pääst­ ja" ja mälestuste valimik "Hiiekaldal". Pedro Krusten oli Saksamaa-perioodil üks viljakamaid kirjanikke. Varem, 1946. aastal, oli temalt ilmunud USA-ala Eest­ laste Kirjastuselt Augsburgis romaan "Üle parda"; tema viimane Saksamaal kir­ jutatud romaan "Ihaldatud silmapilk" ilmus Orto kirjastusel Rootsis 1950. Kul­ tuur andis välja ka lastekirjandust. Salme Metsa nime all avaldas Pedro Krus­ ten lastele raamatud "Malle jänku", "Mall ja Sass" ning "Eesti laste jõulumees". Tarbekirjandusest ilmusid P. Alveti "Koduarst", E. Silla "Keedu- ja majapida- misraamat" ning mitmed õpikud ja sõnaraamatud. Ühe olulisema teosena tuleb mainida "Eesti Vabadussõja ajalugu 1918—1920". Kirjastus Kultuur andis välja ka kunsti-, kultuuri- ja poliitikaajakirja Our Life, mis ilmus eesti, inglise ja sak­ sa keeles paguluses enneolematu trükiarvuga (16 000 eks). Hiljem, aastatel 1955—1973, tegutses Kultuur edasi New Yorgis, andes välja üle poolesaja raa­ matu. 1946. aastal alustas Augsburgis tegevust õpikute kirjastamiseks mõeldud kir­ jastus Estonia. Anti välja 16 teost, sealhulgas siiski ainult kuus õpperaamatut: ilmusid H. Rajamaa "Aabits ja emakeele lugemik", M. Kreutzbergi "Inglise kee­ le õpperaamat" kolmes osas, O. Bulavkini "Prantsuse keele õpperaamat algajai­ le" ja lasteraamatuist Marta Sillaotsa "Trips, Traps, Trull", Juhan Ilvese "Kaja­ kad", Harri Haameri "Vanaema inglilaul" ning ka ingliskeelseid muinasjutte, na­ gu "Estonian and Foreign Fairy Tales", Oscar Wilde'i "Tales" jt. Kirjastus Eddy andis välja 14 raamatut. Tegutseti eestlaste suurimas kes­ kuses Geislingenis ning eesmärgiks oli välja anda õpikuid, lisaks sõnaraamatuid ja käsiraamatuid. Pooled kirjastuse Eddy väljaantud raamatutest olidki õpikud, nagu H. Jänese "Eesti keele tuletusõpetus", E. N. Bergmani "Õppige inglise keelt mängides", "English in 40 Stunden", M. Simre "Praktiline inglise keele gramma­ tika", O. Parlo, J. Aaviku ja K. Mihkla "Eesti kirjanduslugu I". Ilmutati ka G. Tuksami suure "Saksa-eesti sõnaraamatu" 2. trükk, samuti J. Silveti "Inglise- eesti sõnaraamatu" 3. trükk, ilukirjandusest J. Lõokese koostatud "Põimik kodu- luulet" ja K. Ray kriminaalromaan "Saladuslik tuba". Samuti ilmus J. Lõokese koostatud "Eestlase tähtraamat 1947". Tähtraamatud on ka aastatest 1948— 1950, kuid need juba ajalehtede kirjastuse Eesti Ajaleht Välismaal väljaandel. Sealsamas Geislingenis asus ka üks Saksamaa suuremaid eesti gümnaasiu­ me, kus jätkasid oma haridusteed need, kel see oli kodumaal pooleli jäänud. Mit­ medki hiljem maailmas tuntuks saanuist on oma hariduse omandanud või seda jätkanud Saksamaa eesti koolides, Geislingeni Eesti Gümnaasiumis näiteks End­ rik Nõges, Jüri Kork, Endel Tulving, Olaf Kopvillem ja Hellar Grabbi. Geislin­ geni Eesti Gümnaasium andis välja ka hulga vajalikke õpikuid (algebra, trigo­ nomeetria, analüütiline geomeetria, füüsika, orgaaniline keemia, bioloogia, Ees­ ti ajalugu, inglise keele grammatika, mitmed emakeele õpikud jm). Gümnaasiu­ mis oli loodud õpikute paljundusbüroo, mis läänetsoonide eesti gümnaasiumide jaoks andis poole aasta jooksul välja kokku 20 raamatut (üle 7000 eksemplari li­ gi 350 000 leheküljega).11 Mitmel korral ilmus Saksamaal Eestis korduvalt trü­ kitud J. Langi, A. Pärise ja G. Reiali raamat "Väike looduse sõber", mille avaldas ka Geislingeni Eesti Gümnaasium. Õppeotstarbeks ilmus J. Liivi "Vari" ja O. Par­ lo ümberjutustus "Kalevalast". Oma tegevuse jäädvustamiseks andis kooli vilist­ laskogu 1949. aastal välja raamatu "Geislingeni Eesti Gümnaasium 1945—1948". Eesti Gümnaasium Augsburgis, teine tuntuim eesti gümnaasium Saksamaal, 10 A. Ka sk, Ohvrimeelsus või äri? — Eesti Post 31. X 1947, nr 84. 11 Geislingeni Eesti Gümnaasium 1945—1948. Geislingen, 1949, lk 19.

482 andis välja mitmeid vihikuid pealkirjaga "Emakeele-lugemik algkoolile", mis si­ saldavad valitud lugemispalasid J. Kallaku õpikust "Aabits ja emakeele õpik alg­ koolile", ja L. Ruumeti algebraõpikuid. Kooliõpikuid paljundati siin ka teiste Sak­ samaa koolide jaoks, samuti tehti seda Märzfeldi ja Geretsriedi paljundusbüroo­ des. Oma abi õpikute trükkimiseks osutas UNRRA, kelle poole abi saamiseks pöör­ dus Ameerika tsooni Eestlaste Peakomitee.12 Seoses vajadusega saada praktilist väljaõpet, kuid ka ümberõpet, kuna pal­ judel eestlastel polnud võimalik välismaal erialale vastavat tööd leida, korralda­ ti Geislingenis kursusi sealses Eesti Tehnikumis ja tehnilistel kursustel. Tehni­ liste oskuste kasutamisel ei olnud ju töökohtadel võõrkeelte täielik valdamine va­ jalik. Kuid ka kursustel vajati õppematerjale. Selleks paljundati rotograafiliselt loengukonspekte näiteks autokooli loengutest. Liiklusmäärustik ilmus koos väl­ javõtetega saksa liiklusmäärustikust. Tehniliste kursuste poolt ilmus ka Adolf Edenbergi raamat "Elumajad" ja fotokursuste loengute kokkuvõte. Kõigi ülejäänud kirjastuste ja organisatsioonide tegevus jäi suhteliselt taga­ sihoidlikuks. Nende poolt väljaantud raamatute hulk ei ületanud kümne piiri, kuid needki olid vajalikud. Nii ilmutas Tarberaamat kaks tõesti praktilist raa­ matut — E. Priksi "Äriline kanakasvatus" ja A. Mätliku "Köögiviljandus". Eesti Kooride Keskus andis välja kümmekond nooti nii sega- kui ka naiskooridele, sa­ muti koraaliviiside kogu. Noote kirjastas ka segakoor Runo, ilmutades vaimulik­ ku lauluvara (koostajateks A. Abel, U. Plank ja F. Stockholm). Usulist kirjandust esindasid O. Pello "Usundilugu", A. Hinno "Palvusi noortele", A. Võõbuse "Krist­ lik teadvus ja eetos vanas kirikus enne Konstantini". Paari-kolme raamatuga on esindatud kirjastused Noor-Eesti, Kauge Kodu, Eesti Rada, Estoexil ja USA-ala Eestlaste Kirjastus, mis on publitseerinud Arno Raagi, Henrik Visnapuu, Pedro Krusteni, Jüri Parijõe, Karl Lääguse, Magda Pihla, Konstantin Reemetsa ja Vii­ ma Pikkoja ilukirjanduslikku loomingut. Mitmeid kasulikke raamatuid ilmus eestlaste organisatsioonide poolt. Eesti Aja- ja Kultuurilooline Arhiiv andis välja kogumiku "Eesti Vabariigi riigiõigus­ likke akte ja välislepinguid", Detmoldi Eesti Komitee "Eesti 1918—1946", Eesti Üliõpilaskond Saksamaal koguteose "Estonia" kuues andes. Ilmusid J. Kanguri "Eesti sport", K. Inno ja F. Oinase toimetatud entsüklopeediline teos "Eesti" I—IV, К Torro koostatud album "3 aastat Geislingenis", A. Abeli "Rändaja lau­ lud" ja J. Naha "Eksliibrised puulõikes läbi mitmete aastate". Tuntud eesti kirjanike tõlkeid avaldasid sel perioodil ka Saksamaa kirjastu­ sed. August Mälgu "Das blühende Meer" (1949) ja "Der gute Hafen" (1947) ilmu­ sid Herbigi kirjastuselt Berliinis ja Marie Underi "Stimme aus dem Schatten" (1949) Herderi kirjastuselt Freiburgis. Freiburgis anti Augustineri Muuseumi poolt välja Eduard Wiiralti näituse kataloog (1947). August Gailiti raamatud "Eke Mors"(1948) ja "Liesmojoša sirds" (1947) ilmusid läti keeles Esslingenis, lät­ laste suurimas keskuses Saksamaal. Teaduslikku kirjandust andis välja Balti Ülikool Pinnebergis, millel oli noor­ te eesti teadlaste kujundamises oluline tähtsus — H. Kaho "Sind die Hofmeis- terschen Ionenreihen Fiktionen" (Hamburg, 1946), I. Paulson "Contributions to the Economic Ethnology of the Ostyak" (Hamburg, 1947), A. Raun "Zur ursprüng- lichen Bedeutung des Komparativs" (Pinneberg, 1947), A. Puksow "Ein vergleich der estländischen industriellen Schwelmethoden" (Pinneberg, 1947), S. Uusna "Zur Kenntnis des Vorganges bei der Schwelung bituminöser fester Brennstoffe in industriellen Schwelagregaten" (Hamburg, 1947), E. Öpik "Gravitational Source of Energy and Convectional Instability" (Hamburg, 1947), A. Võõbus "A letter of Ephraem to the Mountaineers" ja "Investigations into the Text of the New Testament Used by Rabbula of Edessä" (mõlemad Pinneberg, 1947). Kokku ilmus A. Võõbuselt Balti Ülikooli toimetiste sarjas seitse tööd. 12 Koolidele õpikuid. — Eesti Rada 3. XI 1945, nr 6.

31* 483 Saksamaal väljaantud raamatute hulk lähenes 300-le. Eriolukorras sõjajärg­ sel perioodil, kui enamasti oldi ilma kindla töö-ja elupaigata, ei olegi seda vähe. Kõige rohkem tuli loomulikult tähelepanu pöörata õpikutele, mis moodustasid il­ munust ligi kolmandiku ja olid paratamatult suures osas kordustrükid Eestis väl­ jaantud õpikutest. Tunnustatud autorite kõrval anti välja ka vähemtuntute ja algajate loomin­ gut, nagu Karl Lääguse jutustus "Sõjapõgenikud" (1945), Eerik Laidsaare "Dii- pii muigab" (1946), Viima Pikkoja "Hea maine" (1947), Konstantin Reemetsa "Kass üle tee" (1947) jt, mis suures osas käsitlesid põgenemist ja laagrielu. Anti välja ka eesti klassika kordustrükke. Üldse ilmus ilukirjandust ligi 50 eri teost ja paarkümmend lasteraamatut. Kõige viljakamad aastad olid 1946, 1947 ja 1948. Hiljem raamatute väl­ jaandmine kahanes, kuna algas ümberasumine teistesse maadesse ja eestlaste arv Saksamaal vähenes kiiresti. Juhtival kohal eesti raamatute kirjastamisel oli Saksamaa eestlaste suurim keskus Geislingen, kus ilmus ligi 140 raamatut. Augsburgis ilmus umbes poolsada ja Hamburg—Pinnebergis, kus asus Balti Üli­ kool, paarkümmend raamatut. Kõigi ülejäänud eestlaste keskuste panus raama­ tute kirjastamisel jäi tagasihoidlikumaks. Eestlaste tegevus Saksamaal pagulasperioodi algul oli aktiivne ja mitme­ külgne, sest tuli end ette valmistada tulevikuks. Samal ajal püüti igati säilitada rahvuslikke traditsioone ja anda lastele eestikeelset haridust. Keegi ei võinud ai­ mata, kui kaua pagulasaastad kestavad. Kirjanduslik tegevus oli üks osa kul­ tuurielust, millest on võimalik ülevaadet saada säilinud trükiste kaudu. Kahjuks ei ole aga kaugeltki kõik ilmunud raamatud Eestisse jõudnud ja ka kõige täieli­ kumas väliseesti kirjanduse kogus Eesti Akadeemilises Raamatukogus on vaid vaevalt pooled Saksamaal väljaantuist. Rotopaljunduses õpikutel kui tükikesel Eesti kultuuriloost on praeguseks hindamatu väärtus. Kahjuks ei pidanud üle- meremaadele lahkujad sageli oluliseks siis juba tarbetuks muutunud vanu õppe­ raamatuid kaasa viia ja seetõttu pole need kõik säilinud. Ka teavet toimunu koh­ ta on järjest raskem saada, sest paljusid tolleaegseid kultuuritegelasi ei ole enam elavate kirjas.

484 KÜMME KÜSIMUST KRIKULE Akadeemik Arvo Krikmann 60

Lõpetasid Väike-Maarja keskkooli kuld­ ekspeditsioonil naerdi. Ja pärast oma õn­ medaliga. Kelleks tahtsid saada, kui Sul netut pooleaastast peritoniiti kukkus folkloristikast veel aimugi polnud? meie rühma aasta varem alustanud (või Mis ma loll maalaps nii täpselt oskasin täpsemalt Moskva kinoinstituudist üle tahta. Mu keskkooli inglise keele õpetaja tulnud) Peet Lepik, kellest Laugastele sai soovitas kangesti, et astu inglise filoloo­ alatasa vastikuid küsimusi küsiv ja pro­ giasse — eks ma siis üritasingi seda teha. testeeriv kirstunael ja mulle hea sõber Kuid selgus, et seal oli konkurss üle kogu eluks, kõige heam neist, kes mul kvootide paisunud ja tulnuks teha täien­ üldse olnud. davaid eksameid. Mina polnud aga suve jooksul raasugi õppinud, vaid oma kena Folkloristikasse tulid rahvanaljandite medali peale lootnud. Astusin siis eesti fi­ uurijana, kuid üsna peagi rakendati Sind loloogiasse, kus oli rohkem ruumi. Edasi eesti vanasõnade teadusliku väljaande läks kõik samuti totrate juhuste ajel. Ka koostamisel. Mida oleksid naljanditega nn kitsamaist eriharudest oli rahvaluule pihta hakanud? vist küll viimane, mille peale mõtlesin. Vaevalt et need kaks kursakat ja dip­ Aga teise kursuse kevadel oli meil teha lomitöö, mis ma ülikoolis naljandite tee­ dotsent Eduard Laugastele vanema eesti mal kirjutasin, mind või keda tahes min­ kirjanduse eksam. Rääkisin oma jutu gisse uurija konditsiooni suutnuksid viia. enam-vähem ära, Laugaste võttis mu Kuid midagi ma tegin naljandite kallal matrikli, sättis oma jämeda täiteka selle veel edaspidigi. Tulin Kirjandusmuuseu­ kohale pikeerimisvalmilt õhku ja küsis: mi rahvaluule osakonda tööle 1962. aasta "Kuhu olete kah spetsialiseeruda kavat­ sügisel ja pärast esimest kodunemist sain senud?" Mui polnud veel mingeid kindlaid Herbert Tamperelt esimeseks "päris- kavatsusi, aga mida kõike inimene piir­ tööks" seada mingisse tüpoloogilisse ja situatsioonis ära ei tee. Kogelesin ähmiga muusse korda sedelipadrik, mis koosnes vist midagi umbes, et ei tea veel isegi õie­ seni korraldamata jututekstidest, mille ti, mõtlesin, et kui läheks äkki rahva­ seas oli ka palju naljandeid, "maapeal­ luulesse. Laugaste tegi hea näo pähe, üh­ sest" kartoteegist kõrvaldatud poliitilisi mas "ahah", kirjutas matriklisse "väga ja obstsöönseid anekdoote jms. See jäi mu hea" ja sestpeale olingi "rahvaluules". põhitööks kogu 1963. aasta kestel. 1964. Rahvaluule haru oli sellal üldiselt üle- aastast toodi mind ("juukseidpidi", nagu seitsme-sõela-jahu: Paul Ariste korjas Georg Müller on oma pastoriks toomise kõigepealt kobedamad "poisikesed" enda­ kohta öelnud) Matti Kuusi algatatud va- le soome-ugrisse; Harald Peep, ilus noor nasõnaprojekti juurde ja naljanditega jäi sinihabemega mees, vaimukas ja küünili­ kõik pooleli. ne, plikade lemmik, võttis kirjandusse Kui oleksin naljandite juurde jäänud, oma noosi; Huno Rätsep (kah ilus ja noor) ju ma siis mingite vormi- ja struktuurias- hakkas just 1960-ndate alul pihta oma jade kallal oleksin edasi nokerdanud. Ül­ strukturaallingvistika ja eriprogrammi­ diselt aga oli nn nõukogude periood aeg, dega, meie lennust sai ta Mati Hindi, kes kus koomilise folkloori, liiati selle kaas­ alustas Ariste juures. Aga see kurn, kes aegsemate kihtide uurimine oli vähemalt meie kursuselt rahvaluulesse sattus, pol­ niisama pärsitud kui usundi uuriminegi. nud üldse paha. Seal olid Maie Talts ja lvi Ei usu, et oleksin suutnud selles situat­ Hinn, igapidi lahedad ja nutikad tüdru­ sioonis naljadega üldse midagi tegeliku- kud. Seal oli Viima Metstak, meist jupike mat pihta hakata. Meenuta kas või oma­ maad vanem, täiesti selgete elusihtidega enda tulutut võitlust kasutamisloa saa­ küps inimene, õppeedukuselt lausoivik. miseks terminile lihavõtted. Kujutlen, kuidas ta end meie lollis varsa- koplis võis tunda, ometi lävis ta meiega Välitöödest loobusid 1964. aastal ja südamlikult ja reservatsioonideta — mä­ alatiseks. Miks? letan siiani, kui palju 1960. aasta Ambla- See "loobumine" toimus ikka 1965. 485 aastast. See oli aasta, mil meie vanasõ- Villem Alttoaga, kes 1950-ndate lõpus ja naprojekt oli jõudnud oma esimesse suu­ 1960-ndate alul eesti filoloogia tudengeid remasse kriisi: esialgsete plaanide järgi koolitasid. Kuid tahaksin meenutada üht pidi eesti vanasõnade väljaanne valmima suurt naist, kelle suurus mulle alles pal­ juba 1965. aasta lõpuks, meil olid veel il­ ju hiljem on pikkamisi selgeks saanud. lusioonid, et suudame tollest fantastili­ See oli Gerda Laugaste, kes õpetas meile sest tähtajast kinni pidada, ja igat se­ eesti keele põhikursust, karmilt majes­ kundit hoiti kokku. Osa inimesi loobus teetlik, emalik ja üdini õiglane inimene. puhkusest. Mina ei saanud endale seda Tema õpetamismeetodeid nimetasid mõ­ luksust lubada, sest mul oli tollal igal su­ ned vahel koolmeisterlikeks, kuid see, vel soolas kuuajaline heinategu sine qua mis temast su pähe jäi, oli raidkiri gra­ non, veel üht lisakuud ekspeditsioonile niidis. Mäletan, kuidas ma pärast üht kulutada olnuks ilmne roim. Kriisiaeg järjekordset ööd laustuupimist ja -suitse­ kestis tegelikult 1960-ndate aastate lõpu­ tamist (kohvi ma ei osanud sellal veel ni. 1969. aastal läksin KKI juurde aspi­ juua) silkasin tänapäeva eesti keele eksa­ rantuuri, kus tulid uued, isiklikud kriisid. mile täpselt sellises ilus, nagu hommik Selleks ajaks oli mul ekspeditsioonide mind eest leidis: silmad tulipunased ja pe­ suhtes juba nahk maha jahtunud. Minust semata, habe ajamata, rullkraega võidu­ sai pikapeale parömioloog, s.t midagi folk­ nud kampsun seljas. Gerda kuulas mu loristi ja lingvisti vahepealset, folkloristi­ jutu ära, tõstis lõua võimukalt püsti ja ka põhisängist eemalejääv autsaider. lausus: "Sm Krikmann, teie teadmistel Olin aastail 1977—1990 folkloristlike pole ju vigagi, kuid taevas halasta, te tu­ kontoritegi hingekirjast üldse väljas, töö­ lete eksamile ja näete välja nagu metsa­ tasin Mart Remmeli juures KKI arvutus­ tööline!" Mui oli hirmus häbi ja ma ei os­ lingvistika sektoris. Mui on tõesti häbi, et ka öelda, kuivõrd ma maldasin sellest olen elus nii vähe rahvaluulet kogunud, edaspidigi õpetust võtta, igatahes aga aga tollal see lihtsalt läks nii ja nüüd on kutsuti sestpeale Tiigi intri slängis kõiki hilja midagi enam muuta. rullkraega kampsuneid tükk aega metsa- töölisteks. Sinu eeskujud ja õpetajad? Väike-Maarja kõigis keskkooliklassi­ Isidor Levin rääkis kunagi, et Venes ja­ des õpetas mulle eesti keelt ja kirjandust gatavat teadlasi "voprekistideks" ja "bla- Eduard Leppik, temasse ma armusin loo­ godaristideks". Mina olen oma saatuse tusetult kohe 8. klassis. Tahtsin hirmsas­ poolest koondkokkuvõttes kindlasti bla- ti, et ta mind märkaks, kirjutasin talle godarist, kuigi mitte just ülikoolist peale. hästi pikki ning väheste vigadega kirjan­ Kuid juba mainitud vanasõnaprojekti deid ja pikapeale ta vist saigi minu ole­ käivitamisega 1964. aastal rajas Matti masolust teadlikuks. Mart Meos õpetas Kuusi ühtlasi eesti parömioloogia ja tänu mulle Simunas 6. ja 7. klassis mitmesu­ sellele sai mu elu ning töö mitmekümneks guste valuvõtetega vene keele grammati­ aastaks (tegelikult siiani) väga kindla ka nii selgeks, et mul pole olnud sellega ei mõtte ja suuna. Olen õnnelik, et tundsin kesk-, ei ülikoolis, ei hiljem peaaegu min­ Matti Kuusit ja sain vahetevahel temaga geid probleeme. Pudivere algkoolis oli pä­ õlg õla kõrval töötada. Mui oli õnn tunda rast sõda üldse ainult kaks õpetajat. ka teist selle sajandi parömioloogia suur­ Aleksander Roosvald oli range Elia Tau- kuju Grigori Permjakovi. Söandan neid kuse antipood, ta õpetas pea kõiki aineid mõlemat pidada oma õpetajateks, kuigi vene keelest käsitööni ja tema puhtasse nad õpetasid väga erineval viisil. spartalikku ärklituppa, mis lõhnas ker­ Iga kõrgkooli lõpetanud inimese elus gelt põlenud puu järgi, tohtis iga laps igal on paratamatult olnud väga palju õpeta­ suvalisel ajal sisse astuda, kurta oma jaid. Olen südamest tänulik kõigile ini­ muresid, ajada oma suvalisi lapsejutte ja mestele, kes iganes mulle mu põrsapõlves kuulda igasugustest maailma imeasjust. midagi on õpetanud. Kuna see lühiinterv­ Peaaegu kõik mu kunagised õpetajad juu ei tohi paisuda memuaarideks, ei ma­ on nüüd juba manala varjud. hu ma siin enamikku neist isegi nimeta­ ma. Ei mahu nimetama kedagi sellest Mis ajendas Sind taotlema uut teadus­ suurmeeste rivist eesotsas Paul Ariste ja kraadi, kas tõrked kandidaaditöö kaits-

486 misel 1975. aastal, kui leiti, et Sinu sei­ giks oli hinnata vene vanasõnade tuntust sukohad on vastuolus nõukogude ideoloo­ kaasajal ja nn parömioloogilise miinimu­ gia postulaatidega? mi suurust. Ei mäletagi enam, kumb Ei põrmugi. Postulaatidega ma sain meist tuli esimesena mõttele, et ma võik­ oma seisukohad formaalselt ilusti vasta­ sin need statistikad lõpetada. Sain läh­ vusse. Lembit Valt oli üks mu kolmest teandmed enda kätte ja sel pinnal meie oponendist, pooleldi lausa juhendaja, ja kontaktid jätkusid. Imestan siiamaani, aitas mind selle tänamatu töö juures vä­ kuidas Nadežda Jossifovna tuli mõttele ga tänuväärselt. Need, nagu Sa ütled, saata Permjakovi raamatud Eestisse, tõrked lähtusid ikkagi kohalikest figuuri­ kuigi mitmed Moskva instituudid oleksid dest, kelle klassivaist vaenlase ta sile- selle kuuldavasti märja näpuga ära kast­ daksnühitud koore alt eksimatult ära nud. Mina küll ei ilmutanud vähimatki tundis. VAK kinnitas mu kraadi üllata­ sellesuunalist initsiatiivi, ei otseste pal­ valtki kiiresti — vist juba 1976. aasta ap­ vete, kaudsete vihjete ega muus vormis. rillis, aga VAK oli ka suuresti loterii. Tar­ Nii või teisiti soovis ta, et need raamatud tu Ülikooli juures doktorit kaitsma ajen­ hakkaksid asuma Tartus. Vist teadis või das meid Sinuga täpselt samal kuul ja aimas ta, et Eesti on koht NSV Liidus, päeval täpselt üks ja sama motiiv: palav mis kõigest SELLEST on kõige enam dis- soov lahti saada "vene kandidaadi" ni­ tantseeritud, sest kümnendivahetusel mest. Taolisi motiive liigitatakse praegu toimunud sündmusi ei osanud siis ju veel üldiselt edevuse alla, kuna "vene kandi­ keegi ennustada. Füüsiliselt toodi raama­ daadid" on eesti PhD-dega igas suhtes tukogu Žukovskist Tartusse 1985. aasta võrdsustatud. Kuid mulle oli see miski­ kevadel ZBI või FI mikrobussiga, mis pärast tähtis ja ma mõistan suurepäraselt käis Moskvasse mingeid lasereid viimas ka teisi veneaegseid fossiile, kes selle ja oli tagasi tulles enam-vähem tühi. Sa­ sammu on viitsinud astuda, nagu Sa ise, ma aasta sügisel käis Rašba koos ühe Henn Saari vm (rohkem neid muid küll noore sõbrannaga meil Tartus külas, kü­ seni siinkandis vist polegi). lastas põgusalt ka Kirjandusmuuseumi ja viskas raamatukogule ta uues asukohas Kuidas juhtus, et maailmakuulus pa- pilgu peale. 1986. aasta alul emigreerus römioloog G. Permjakov oma raamatuko­ Rašba Austraaliasse. gu 1983. aastal Sinule pärandas, ja kui­ das see toatäis erialakirjandust Eestisse Oled alates 1992. aastast Tartu Üli• toodi? koolis loenguid pidanud. Missugune peab Seda raamatukogu ei pärandatud mul­ professor Krikmanni arvates olema tark le, vaid Kirjandusmuuseumile, päranda­ tudeng? jaks polnud Permjakov ise, vaid tema Oh jumal, siia ei saa ju mingit kindlat abikaasa Nadežda Jossifovna Rašba ja malli peale panna. Pigem on just lollid pärandamine toimus mitte 1983., vaid olevused (tudengid või kes tahes) lollid üs­ 1985. aastal. Ma kohtusin kaks korda ka na ühtmoodi, targad aga targad igaüks Permjakovi endaga silmast silma (aastail isemoodi. Pealegi pole ma kunagi olnud 1979 ja 1980) ja me pidasime temaga kir­ n-ö pärisõppejõud, vaid ainult pooletera- javahetust, kuid Rašbaga tutvusin lähe­ mehena loenguid lugenud ja mu esimesed malt alles pärast Permjakovi surma — muljed tudengite kohta ongi tekkinud 1983. aasta detsembris, kui Sa Moskvas peamiselt eksamitööde lugemisest. Eesti Maailmakirjanduse Instituudi juures filoloogias on põliselt väga palju tüdru­ oma väitekirja kaitsesid ja ma Sulle teist kuid ja väga vähe poisse, tüdrukud ja poi­ oponenti mängisin. Rašba suhtus minus­ sid aga näivad olevat ka targad eri moo­ se fantastilise südamlikkusega, kuigi olin di. Targad tüdrukud omandavad mängel­ söandanud Permjakovi mitmelgi korral des leheküljepikkused nimistud ja esita­ kritiseerida. Meie järgneva suhtlemise vad vahel ülifinesse, mida ma pean töid konkreetsemaks kontekstiks oli see, et parandades konspektist üle kontrollima. Permjakovist oli jäänud maha üsna suur Targad poisid ei viitsi üldiselt pikalt kir­ statistiline toorandmestik — 1970-ndate jutada ega fakte pähe ajada, aga "mõistu- algupoolel korraldatud kahevoorulise an­ sepunktidega" on neil OK. keetküsitluse tulemused, mille eesmär­ Praeguseks on kolm noort meest folk-

487 loristidena juba tuule tiibadesse saanud kolmeosalise sarja esimese osana ja kui — Risto Järv, Madis Arukask ja Ergo kogu sari oleks olnud ilmunud, oleksin pi­ Västrik, kõik mu head kolleegid ja sina- danud preemiale pretendeerimist täitsa sõbrad. Kui meenutan praegu oma mul­ normaalseks. Minu favoriit selles pre- jeid neist kui tudengitest, ajab takkajäre­ meerimisvoorus oli hoopis Jaan Undusk, le päris naeru peale. Ergo on mulle nuk­ ma olin tema raamatust vasikavaimustu­ ralt südamelähedane sellega, et ta on ab- ses, olin ka üks selle esitajaid ja kui nä­ soluudijanune maksimalist ja ma olin gin, et ajaloolased (Toomas Karjahärm ja noorest peast ise ka selline; see teeb ta Raimo Pullat) olid platsil poolte raamatu­ eneseteostuse aeglaseks, aga ta künnab kogudega, tekkis mul kurb tunne, et KEL­ sügavalt. Ütluste semantika eksamitööks LELGI üheraamatumeestest, Undusk kirjutas ta mulle paariteistleheküljelise kaasa arvatud, pole vist tänavu preemia­ traktaadi ja kirjutamine võttis aega neli te juurde asja. Kuid preemiakomisjon ot­ tundi millegagi. Madisest olid mu esime­ sustas, nagu ta otsustas. Undusk sai õn­ sed mälestused umbes sellised: ahah, mu neks publitsistikapreemia. Loomulikult loengutel käib üks pikakarvaline lontu, on teaduspreemia suur tunnustus ja mul kes suurt midagi kirja ei pane, vahib nii­ on selle üle lõpmata hea meel. Kuid mul­ sama unise näoga ringi, aga ära ka ei lä­ le on viimastel aastatel kaela kukkunud he. Kui lontu kirjutas mulle oma esimese nii pahaendeliselt palju igasugu tunnus­ töö, olin suures segaduses ja mõtlesin mi­ tust, et mu kõrvus kumiseb alatasa üks ju­ tu tundi edasi-tagasi, kas ta viitsis ja os­ be idamaa vanasõna: "Kui Allahil on si­ kas nii äratundmatult puksida või imes pelgast kõrini, siis kingib ta sipelgale tii­ tõesti nii head teadmised välja nii karva­ vad". Millal ja mil moel Allah oma hirmsa sest peast. Risto üritaski mulle esimesel kättemaksu täide kavatseb viia, seda ma eksamil kirvest visata ja puhtalt loomuli­ õnneks muidugi ei tea. ku intelligentsi najal toime tulla. Intelli­ gents paistis tõesti välja igast august, Tänapäeva eesti folkloristikas on kasu­ aga ei miskit muud. Ütlesin talle siis, et tusse läinud mõiste Kriku klimbid. Kuidas hinne "kolm miinus" ei vasta minu mee­ tuleks seda mõistet defineerida? lest tema vaimsele kapatsiteedile, ja soo­ Ei usu, et see slängiväljend oleks kui­ vitasin eksami ümber teha. Seda ta ka te­ gi laia kasutusse läinud, aga minu enda gi ja edasipidi läks meil kõik ladusasti. suus tähendavad nood "klimbid" umbes Mui on olnud au kohata imposantseid prototüüpsust, loomulikke klasse, Zipfi tudengeid ka väljastpoolt folkloristika jaotust vms. Folkloor näitab sajal eri eriala, nagu prantsuse filoloog Indrek moel välja, et ta on loomulik aine, ja üks Koff või kirjandusteadlane Urmas Tõnis­ neid moode on see, et selline aine figu­ son, kes oli ka mu loengutel üks väheseid reerib harilikult massina, milles on väike küsimusteküsijaid ja miskipärast näis hulk suuri tihkeid klimpe, keskmine hulk olevat veendunud, et ma teda nende kü­ keskmise suurusega pehmeid klimpe, simiste pärast ei salli, kuigi tegelikult oli suur, kuid loenduv hulk pisikesi poolpü- kõik lausa vastupidi. delaid klimpe ja loendumatu määr pu­ Üks asi on küll sümptomaatiline: kõik reed. Kui me vaatluse semantilist alust need, kellest edaspidi saavad uurijad, po­ muudame, võivad klimbid kohti vahetada, le ka tudengitena pelgad hästiõlitatud kuid pilt ei muutu mitteklimbiliseks. Eri­ eksamimasinad, vaid teevad sel või teisel ti tüpoloogiate jm liigituste tegijale on määral ka uurimistööd, see tõmbab neid klimbid teatud piirini õnnistus, teatud ja pakub neile naudingut. piirist alates needus.

Doktoritöö "Sissevaateid folkloori lühi• Oled sündinud 21. juulil 1939, seega vormidesse" tõi Sulle 1999. aasta teadus­ Jakob Hurdaga peaaegu et ühel ja samal preemia. Kas olid kindel, et Su mono­ päeval, ent sada aastat hiljem. Tema oli graafial on selleks šansse? Monumenta Estoniae Antiquae sarja al­ Olin kindel, et mul pole vähimaidki gataja, Sina oled üks selle edasiviijaid. šansse. Kogu see esitamine tundus mulle Milliseid seeriaid peaks eesti folkloristide äärmiselt ebamugav ja enneaegne. Kõ­ praegune põlvkond selles sarjas veel välja nealune raamat oli (ja on seni) mõeldud andma?

488 Jah, mõtlesin tookord kaua, kas minust muda) tuleval aastal. Ainuke — kuid see- pole mitte liiga edev tulla ilma Hurdast eest tõesti hirmus — probleem on "Vana täpselt 100 aastat hiljem. Leidsin siiski, Kannel". Senises tempos jätkates kuluks et olen seda väärt, ja kui juba kord nii oli kõigi Eesti kihelkondade regilauluvara juhtunud, siis tabasid minu messiaanliku avaldamiseks u 1200 aastat. Laulurühm olemuse varsti ära mõned muudki. Ma ei on õnneks suutnud edukalt nooreneda, osanud olla teab kui tänulik Molotovile, "raud ja soft" paranevad iga aastaga jne — Varesele, Lauristinile & Co-le selle eest, selle külje pealt oleks "Kannelde" ilmu- et nad Eesti NSV asutamise täpselt minu mistempo radikaalne tõstmine kõigiti või­ 1. sünnipäevale rihtisid, kuid kui NASA malik. Kuid "Vana Kandle" iga köite trük­ otsustas saata minu 30. juubeli puhul kimine on kallis, seniseid tavu järgides kosmoselaevaga Apollo 11 Kuule esimesed (kõvad kaaned, suhteliselt suur tiraaž) ot­ inimesed, siis liigutas see žest mind tões­ se päratult kallis. Juba töös olevad köited ti väga sügavalt (mõnetunnine ebatäpsus on muidugi vaja lõpetada. Kuid ma ei tea on nii pika retke puhul andestatav). kedagi, kes teaks, mis peab saama edasi. "Monumentadega" pole üldiselt lahti Võib-olla oleks mõeldav kompromissla- midagi. Ei tea, kas folkloristidel on lähi­ hendus selline, et järgnevate köidete trü­ tulevikus jaksu käivitada päris uusi see­ kiarv tervenisti viidaks mõistliku miini­ riaid (kuigi näiteks muinasjutuseeria va­ mumini (ja "ilusate" eksemplaride hulka jaks tõepoolest kibedasti alustamist). vähendataks eriti radikaalselt) ning üht­ Kuid "Eesti katkupärimusega" on muis- lasi tekitataks võimalused paperback-köi- tendiseeria taas käima tõugatud, küllap tes variandi operatiivseks juurdetrükki- "Lendva" jm tulevad lähiaastatel riburada miseks, kui selleks tekib vajadus. mööda järele. "Eesti mõistatused" valmi­ vad (kui raha saab, siis jõuavad ehk ka il­ Küsis MALL HIIEMÄE

489 PÄEVATEEMA

OLLA AVATUD, ENT MITTE ALLAHEITLIK! Sõnavõtt 9. mail 1999 Väike-Maarjas F. J. Wiedemanni keeleauhinna kätteandmisel

Praegu on keelega seotud probleemide gada eesti keelele kõigiti väärikas koht seas eriti aktuaalsed kaks keelepoliitilist, Eesti tänapäevakultuuris ja kaitsta eesti õigemini keelehooldepoliitilist probleemi. keelt liigsete võõrmõjude eest oleks nagu Üks neist on säilitada eesti keel kõrgha­ dikteeritud võõrkeelte ja -kultuuride vae­ ridus-ja teaduskeelena ehk polüfunktsio­ nust ning on seega mingid anakronistli­ naalse keelena. Jälle kord on hakatud kud ksenofoobiailmingud, mis on räiges väitma, et eesti keele funktsioonid võiksid vastuolus meie taotlustega ühineda Eu­ piirduda ainult keskharidusega ja ainult roopa Liiduga jne jms. populaarteaduslike käsitluste avaldami­ Sellised väited on alusetud. Kui vaa­ sega, sest tõsist teadust saavat omandada, delda kas või ainult kaht olulisemat ees­ õpetada ja teha ainult inglise keeles (!). ti keele arengusuunda — keeleuuendust Mida see meie keelele ja kultuurile tä­ ja keelekorraldust —, mida juhtivate hendab, on lühidalt, ent sisukalt käsitle­ suurkujudena esindasid J. Aavik ja J. V. nud Eesti Teaduste Akadeemia viimases Veski, siis ei avaldu ei selles ega teises aastaraamatus Huno Rätsep, kes lõpetab suunas, ei selle ega teise keelemehe tege­ oma arutluse niisuguse mõtteavaldusega: vuses mingit võõraste keelte ega kultuu­ "Eesti keel on taas kahe kivi vahel ja aja ride vaenu, ksenofoobiast kui välismaa­ jooksul võib ta liigse välismõju all mure­ laste vihkamisest rääkimata. Ei keele­ nema hakata. Kasutusvaldkonna ahene­ uuendus, ei keelekorraldus, ei ka nüüdis­ mine toob paratamatult kaasa keele oma­ aegne keelehoole ole kunagi eesmär­ pärase ehituse ja sõnavara järkjärgulise giks seadnud eesti keele ja kultuuri abso­ kustumise kõneleja mälust. Mida hiljem luutselt kõigist teistest keeltest ja kul­ sellele protsessile vastu astutakse, seda tuuridest lahushoidmist, mingit keele- raskem on kaotatud aega tagasi võita, või kultuuriautarkiat, veel vähem igasu­ eesti keele puhtust säilitada."1 guste välismõjustuste täielikku eliminee­ Teine aktuaalne päevaülesanne on rimist. kaitsta eesti keelt teda risustavate, tema Nagu kultuur ja sealhulgas eriti teadus omapära ja väljendusvõimet vaesestavate võivad normaalselt areneda ainult teiste võõrmõjude, viimasel ajal eriti inglise kultuuride ja teadustega tihedates seostes keelest võetud tarbetute tsitaatsõnade la­ ja suhetes, nende arenguga sammu pida­ viini eest. des, nii on ka mis tahes keele, sealhulgas eesti keele püsimise ja arenemise tähtsa­ Keelehoole ei ole keeleautarkia maid eeldusi pidevad kontaktid ja pidev ega ka ksenofoobia muutumine. Põhiküsimuseks on seejuu­ res, kuidas mitmekülgseid võõrmõjustusi Kumbki probleem ei ole uus, ent nad läbi seedida, et keel neist kontaktidest mõlemad on kerkinud taas päevakorrale pidevalt rikastuks ja mitmekesistuks, uutel asjaoludel ja vastavalt ka uue või mitte aga ei vaesestuks ega kaotaks oma vähemalt uuena kõlava argumentatsiooni sisemist tasakaalu, väljendusvõimet ja toel. Üks huvitavamaid uusi argumente omapära. on siin-seal korratud mõte, et katsed ta- Rahvusnihilism keelesse suhtumises 1 H. Rätsep, [Arvamusi akadeemiku­ telt.] — Eesti Teaduste Akadeemia aasta­ raamat. Annales Academiae Scientiarum Meie keelepoliitiliste mõtisklejate seas Estonicae IV, 1998. Tallinn, 1999, lk 157. on leidunud ikka ka neid, kes on keele-

490 kontaktide tähtsust kas päevapoliitika kid kipuvad välja arendama oma eesti- sunni all või ka suisa omatahtsi kaldunud inglise või eestiveneinglise segakeelt, mil­ mõistma ja mõtestama rahvusnihilistli- lega on selle pruukijail endilgi raskusi, kult. kõnelemata sellest, et nad suudaksid se­ Viimase Vene okupatsiooni ajal jutlus­ da kasutada produktiivse vahendina tea­ tasid sellise mõttesuuna esindajad (Krist­ duslikus uurimistöös või kultuuriloomes. jan Kure jmt) eesti keele sõnavara ja Siinkohal väärib meenutamist F. J. Wie­ grammatika sihikindlat ja teadlikku vene demanni mõttetera, et kõik maailma kee­ keelele lähendamist. Sellega lootsid nad led on ilusad; on olemas ainult üks välja­ kaasa aidata endi arvates väga üllale üri­ kannatamatult inetu keel, see on keelte tusele, rahvuste ja nende keelte ühtesu­ segapuder! lamisele ja kommunistliku ühiskonna Jättes kõrvale kõik aja jooksul ebaolu­ tekkimisele, sest muidu ähvardavat eesti liseks osutunu ja püüdes väljendada lühi­ rahvast ja ka keelt jäljetu kadu (!). dalt juhtmõtet, mis on taganud eesti kee­ Nüüd on kujunemas ligikaudu sama le püsimise läbi aegade ning tänapäeva­ mõttesuuna esindajaist kildkond, kes se­ seks kultuurkeeleks saamise, võiksime letab, nagu oleks eesti keel siiani arene­ selle sõnastada järgmiselt: olla ava­ nud teistest keeltest täielikult isoleeritu­ tud, aga mitte allaheitlik! See na ja nagu oleks nüüd lõpuks ometi saa­ imperatiiv sobib hästi J. V. Veski juba bunud aeg, kui tuleb avaneda inglise sõ- 1914. aastal avaldatud mõttega: "Kõige navaraliste ja grammatiliste toorlaenude kindlamine ehitame meie oma keelehoo- valimatuks ja massiliseks vastuvõtmi­ net küll siis, kui me omapärasuse- ning seks, sest muidu ähvardavat eesti keelt otstarbekohasuse-põhjusmõttest kinni pea­ jäljetu kadu (!). me ja sealjuures võimalikul korral ka Nende püüdluste poliitilis-geograafiline keele ilu peale rõhku paneme" (Eesti Kir­ suund on pealtnäha vastupidine, parata­ jandus 1914, lk 176). matu kadumise ohu tunnetus ja vaba­ tahtliku allaheitmise vajaduse kuuluta­ Süsteemiteooria sisendab optimismi mine aga sama. Eesti keele vaesestumise ja stabiilsuse Eesti keel on ka seni arenenud kadumise oht on suur ja reaalne, ent ka avatud süsteemina mitte nii suur, kui see esialgu paistab. Ül­ disest süsteemiteooriast on teada, et kõigil Vaieldamatu tõde on, et eesti keel ei iseseisvail süsteemidel on spontaanne ole ka seni arenenud mitte suletud, vaid omadus ennast kõigi vahenditega säilitada. just nimelt avatud süsteemina. Seda Pole kahtlust, et eesti keel on koos oma kõ­ tõendavad rohked laenulised elemendid nelejaskonnaga süsteem ja et tal on spon­ nii meie nüüdiskeele sõnavaras kui ka taanse enesekaitse omadus hästi välja grammatikas. Eesti keel on jäänud see­ arenenud, nagu näitab meie keele ajalugu. juures eesti keeleks seetõttu, et rohkear­ Seega võib eeldada, et keel jõuab varem või vulised laenud on suudetud ära seedida ja hiljem niikuinii seisundisse, kus liigsed eesti keele omapäraga kohandada. Lühi­ toorlaenud — igasugused shop'id, ombuds- kesed perioodid, millal keele sisetasakaal mann'id ja acquis'id — enamikule keele- on võõrelementide eriti rohke lisandumi­ valdajaist vastuvõetamatutena hakkavad se tõttu kaduma kippunud (näiteks kada- tunduma. Sellest seisukohast on keele- kasaksastumise periood eelmisel sajan­ patriootide ülesanne ainult lühendada tol­ dil, viimase vene okupatsiooni esimesed le kunagi päris kindlasti tuleva spontaan­ aastakümned), on suudetud üle elada ja se vastureaktsioonini jõudmise aega. suhteliselt lühikese ajaga taastada olu­ Meenutagem: 1940.—1950-ndail aas­ kord, kus rahva keeleteadvus kogu oma tail tundus, et eesti keel lämbub igasugu erksuses toimib hea rahvalikkuse ja stii­ prohhadnaja'de, narjaad'ide, zakass'ide, litaju määrajana. spravka'de, objektivka'de, putjovka'de, On põhjust arvata, et põhimõtteliselt komandirovka'de, otszerk'ite, glavbums- samasuguse perioodiga on tegemist ka bot'ide ja muude vene toorlaenude lavii­ praegu, kui uuskadakad ehk nn võsajän- ni all. Midagi sellist aga siiski ei juhtu-

491 nud. 1960.—1970-ndaiks aastaiks oli sel­ Võsajänklus ei ole parem kui lisest haigusest üle saadud, ehkki kõikide kadakasaksas infokanalite kaudu levitati iga päev rah­ vuste ja nende keelte ühtesulandumise Oluline on, et rahva teadvuses toimi­ ideed ja kiideti sellega seoses vene keele vad filtrid, mis sõeluvad idiolektide ja all­ rolli. Sedamööda kuidas rahvas täiendas keelte sõnavarast keelendeid ühiskeelde, vene keele oskust, läks moodi hoopis vene oleksid tõhusad ja toimiksid võimalikult toorlaenude vältimine. kõigil keelekasutuse tasanditel. Sotsiaal­ Võib eeldada, et kui inglise keele oskus ses teadvuses on tähtis taaselustada eitav levib, väheneb ka inglise toorlaenude suhtumine segakeelsusesse, mida omal mõttetult sage kasutamine, mis tegeli­ ajal nimetati kadakluseks või kadaka­ kult on üks harimatuse kaasnähtusi ka saksteks. Kuidas ja missuguste vahen­ kõigi teiste keelte kasutajaskonnas. Kes ditega sellist üldeitavat suhtumist luua, eesti keele kõrval ka inglise keelt pare­ on omaette küsimus, ent praeguse sõna­ mini oskab, teab, kuidas ja millal öelda vabaduse oludes ei peaks see olema või­ oma puhtas selges emakeeles seda, mida matu. öelda tahetakse. Massiline inglise toorlaenude levik on Vene keele suhtes kulus sellise tule­ leidnud küll ajakirjanduseski mõningast museni jõudmiseks ca 20 aastat. Väga halvakspanu, ent siiani on see olnud suh­ palju lühem ei ole see aeg arvatavasti ka teliselt vähene ja seda on esindanud ena­ nüüd, ehkki praegu on eesti keele kaits­ masti toimetustele saadetud kirjad. Näib, mise eeldused palju paremad. et toimetustes endis ei suhtuta asjasse Üldine süsteemiteooria sisendab opti­ mitte eriti suure vastutustundega. Mõ­ mismi veel teiseski mõttes. Kui käsitada ningate raadiojaamade mõni toimetus on eesti keelt küll ühtsena, kuid struktuuri- aga uuskadakluse või võsajänkluse levi­ tuna, siis saadakse toimuvast üks ja tamise võtnud endale otseseks ülesan­ võrdlemisi kurb pilt. Käsitades aga üld­ deks. Mille muuga seletada, et üsna sageli keelt keelte süsteemina, mille pisimaks ei ole moodsa muusika saadetes esineva­ osaks on isikukeeled ehk idiolektid ja all­ te diktorite tekstis moonutamatult eesti­ süsteemideks kõikvõimalikud allkeeled, keelseid sõnu palju üle 50 protsendi, hea sealhulgas ka teaduskeeled, näeb asi väl­ kui on niigi palju. ja hoopis teine. Selles, kui mõnes allkee­ Hea ja haritud eesti keele eest tehtud les osutub võõrpäritoluga toorlaene suh­ seniste, eesti kultuuriloo seisukohalt vaa­ teliselt palju olevat, ei ole midagi eriti datuna imetlusväärselt edukaiks osutu­ hirmuäratavat. Kõiksugu käsitööliste — nud pingutuste üldistus olla avatud, nt mööbli- ja rätsepmeistrite — keeles on aga mitte allaheitlik! kõlbab kee­ alati olnud saksa toorlaene läbi aegade lepoliitika juhtlauseks nii täna kui ka lä­ palju rohkem kui eesti ühiskeeles, ilma et hitulevikus. see keelesüsteemi tasakaalu oleks väära­ nud. UNO MERESTE

492 RAAMATUID

SERIALISM JA PATRIOTISM

Kalev Kesküla. Vabariigi laulud. Kirjastus Tuum, Tallinn, 1998. 68 lk.

I Isotamme "Tekstiraamat" (1971) või Eha Lättemäe "Nõnda ma lähen" (1973) ei ol­ Järjekindel ja rõhutatud serialism on nud omas ajas puhta serialismi ilmingud, eesti luules suhteliselt uus ilming. Põhjus hoolimata mõnedest sellele viitavatest on nähtavasti selles, et serialistlik print­ tunnustest; serialismiks võib aga pidada siip vähendab tunduvalt üksiku luuletuse Raul Meele konkreetsete luuletuste sarju. individuaalsust, muutes ta pikema ahela Omaette probleem on seitsmekümnenda­ lüliks, mis õieti kuskil ei alga ega lõpe ja te aastate konstruktivism ja kontseptua- mis luuletuse alguse ja lõpu samuti alati lism: seal võivad narratiivsus ja seriaal­ paigutab luuletusest väljapoole. Ükski sus tänu visuaalsele lahendusele küllalt­ luuletus seerias ei ole teise teisik, nii na­ ki hästi läbi saada, mille efektne näide on gu soneti- või epigrammikogus sageli Leonhard Lapini "Voolab konstruktivist­ järgmine sonett või epigramm kordab eel­ lik jogi" (1976, ilmunud 1996). mist, muutes vaid märksõnu, riime, vaa­ Esimene puhtalt tekstikeskse serialis­ tenurka või teemat: see pole aga nõnda mi ilming on 1989. aastal ilmunud Sven mitte sellepärast, et seriaalsed luuletused Kivisildniku "Märg Viktor", kus seeria teineteisele ei sarnaneks. Vastupidi, sar­ matriitsiks oli võetud Marie Underi "Vi­ nasus on siin tavalisest tunduvalt suu­ devike" neljas luuletus. Tulemus oli era­ rem, see on liigsarnasus, sarnasuse üle- kordselt võimas, kuid printsiibi uudsus võimendus: ükski luuletus ei saa olla tei­ tegi ilmumisajal teksti vastuvõtmise sil­ se teisik lihtsalt sellepärast, et ühelgi ei manähtavalt raskeks, nii et alles nüüd, ole piisavalt individuaalsust tervikliku kümmekond aastat hiljem, hakkab ta teisikuna mõjumiseks, iga individuaalsus pikkamisi asetuma õigesse konteksti. Ki­ on osaline ja suurel määral teistele dele­ visildniku jaoks polnud see tekst aga geeritud, kuna need omakorda delegeeri­ midagi erandlikku: 1991. aastal avaldas vad oma individuaalsust, ja nii lõputult. ta oma teise raamatuna "Dawa vita", kus Kuid olemata teisik, on iga seriaalne seeria algfiguuriks on sõna "taara" lakka­ tekst siiski teise teisend, mingi esialgse matu apostroofiline kordamine, mis pai­ variandi transformatsioon. Võiks koguni guti muudab teksti palve imitatsiooniks. väita, et teisendatav algtekst ise jääb iga­ 1996 ilmunud kogumik "Nagu härjale vesti kirja panemata, sest ta on ainult punane kärbseseen" ongi nii mahukas muster, filter, algoritm, mis võimaldab just sellepärast, et üksikluuletuste asemel omasarnaseid tekste toota, evimata ise­ esitab Kivisildnik seal enamjaolt seriaal- seisvat sisu. seid tekste, mille algoritme on raamatu Seriaalsus põhineb seega lihtsal algo­ lõpus ka põgusalt seletatud. Mõnedes ritmil, ühel minimaalsel algfiguuril. Kui neist jõuab Kivisildnik ühe võimaliku sellist algfiguuri ei leidu, pole põhjust äärmuseni, mida serialism pakub, pannes rääkida serialismist, siis on tegu vaid teksti kokku ainult tsitaatidest ja õõnes­ tekstide jadaga, mis liituvad enam-vä­ tades sellega autorsuse mõistet. hem organiseeritud jutustuseks või tsük­ Tekstijada puhul, mis sisaldab seria­ liks. (Muidugi jääb puhta serialismi ja lismi algeid, võidakse seriaalsust rõhuta­ puhta narrativismi vahele hulk vaheva- da ka peritekstuaalselt, kasutades sihi­ riante, mis nõuaksid iga kord individu­ päraselt raamatu graafilisi võimalusi. aalset määratlemist, kui seda küsimust Selline on Paavo Matsini "Manöövrite oluliseks peetakse.) Näiteks Johnny В. aeg" (1996), kus teksti serialiseerib vene-

493 keelne paralleeltõlge ja Mait Laasi seri­ isamaa-armastuse laadi erinevuses: kui aalile graafika. Samalaadselt on tehtud varem on isamaaluule "igatsuse ja ilma­ Matsini "Interlineaaria" (1998), ribaraa- oleku süleluses" väljendanud üksnes tae­ mat, mille jällegi kujundas Mait Laas. valikku, sakraalset armastust, siis nüüd Laas ise on samasuguse ribaraamatuna väljendab ta maist ja profaanset, millest avaldanud kontseptuaalse jada "Nett", ka tulenevat "luuletaja isamaa-armastuse mis kirjanduslikkuse üldse lõhub, asetu­ eneseirooniline hoiak" (lk 158—159). des ühte ritta pigem tegevuskunsti ja Peab möönma, et omaaegse žanrilise ruumiliste installatsioonidega. tripartitsiooni järgi, milles lüüriline luule Kalev Kesküla "Vabariigi laulud" on jaotus armastus-, loodus- ja isamaalüüri­ esimene omataoliste seas, mis on välju­ kaks (neljandana võisid veel lisanduda nud esteetilise avangardi ringist ja taotleb mõttesalmid), ei saa "Vabariigi laule" laiemat loetavust. Nii on teda ka üllata­ tõepoolest liigitada ühtegi muusse kate­ valt kiiresti tunnustatud ja tänu sellele on gooriasse. Ärkamisaegses kaanonis oli "Vabariigi laulud" Eestis esimene pree­ poliitilise või sotsiaalse teemaga lüürika miaga pärjatud serialistlik luuleteos. Te­ automaatselt isamaaluule. Samas ei või gelikult avastas Kesküla enda jaoks se- jääda märkamata, et Uibo on siin teosta­ rialismi palju varem, samalaadse print­ nud väikese kavala nihke, paigutades siibiga on loodud 1991. aastal ilmunud muistse žanrimääratluse ühest ajalooli­ "Eneseirooniline armastaja", mis ongi sest kontekstist teise ja saavutades selle­ justkui "Vabariigi laulude" varane ette­ ga lööva anakronismiefekti. Nähes ette, et valmistav teisend. Kuid mõistagi läheb haritud lugeja nihet märkab, teeb ta Kesküla "Vabariigi lauludes" palju kau­ nüüd järgmise, eelmisest peenema käigu: gemale, arendab võtet äärmuseni ja isamaaluule mõiste libistatakse läbi kol­ püüab seda tühjendada, välja kurnata, me arhitekstuaalse kihi (ärkamisaegne mis tal ka sedapuhku õnnestub. Sama lüürika, kahekümnendate aastate ajalau­ trikki ei saa enam keegi teistkordselt ja lud ja kuuekümnendate modernism) ning paremini korrata, ka Kesküla ise mitte, väidetakse siis, et just neist kolmest alli­ sest praegune tekstide hulk jääb päris kast lähtuvat Kesküla luule kolm kompo­ täpselt lugeja kannatuse piirile: veel vei­ nenti, milleks olevat patriotism, sotsiaal­ di ja raamat muutuks igavaks, seeria ne erksus ja vabavärss. Siit tulenevad Ui­ hakkaks võimendamise asemel iseennast bo meelest ka kolme sorti vastuvõtutõr- nõrgendama ja kogu idee devalveeruks. ked (lk 159). Ainus jätkamise võimalus olekski puht- Olen Uiboga eriti nõus selles osas, et kvantitatiivne kontseptuaalne jada, mis ka minu meelest jaotub eesti luule prae­ pole mõeldud tervikliku tekstina lugemi­ gune arhitekst kolmeks massiivseks ki­ seks, vaid nii-öelda massiga löömiseks. hiks, millest üks kuulub veel eesti-saksa Seda aga Kesküla ei taotle. Ta taotleb kakskeelsuse aega, teine ulatub Noor- teatavat loetavust, isegi teatavat üld­ Eestist läbi arbujate stalinismini ning mõiste tavust ja selle loomise tingimusi kolmas hõlmab perioodi vabavärsi tule­ vaatlemegi nüüd lähemalt. kust etnofuturismini. Ajaliselt on need perioodid omavahel põimunud ja kõik II nad mängivad kaasa selle intuitiivse en- titeedi moodustamises, mille haritud lu­ "Vabariigi laule" on algusest peale vas­ geja tunneb ära kui "luuletuse". Üheksa­ tu võetud kui eesti isamaaluule moderni­ kümnendate aastate algul toimub uus ar- seeritud versiooni. Udo Uibo ütleb selle hitekstuaalne nihe, kuid selle kogu ulatus oma väga mõistvas ja positiivses arvustu­ pole praegu veel hoomatav. ses päris õtse välja, tituleerides autorit Keerukam on aga lugu sellega, mida Kalev Koidulaks ja kinnitades veendu­ Uibo nimetab Kesküla "isamaaluuleks" ja nult: "Pole ju kahtlust, et "Vabariigi lau­ "patriotismiks". Olen nimelt seisukohal, lude" puhul on tegemist isamaaluulega, ja et samavõrra põhjendatult võib väita, et millest muust saaks isamaaluule sündida "Vabariigi laulud" pole üldse isamaaluule kui mitte isamaa-armastusest" (Viker­ ja et nende paatos on pigem antipatrioo- kaar 1999, nr 2/3). Erinevus varasemast tiline. Kohe selgitan ka, miks. isamaaluulest seisneb aga Uibo arvates "Vabariigi lauludel" on isamaaluule

494 ajaloolise žanriga see oluline vormiline üksainus kaunis tervik, tema funktsioo­ sarnasus, et ühes õiges isamaaluuletuses nid on alati delegeeritud hulgale teistele peab alati vähemalt korra esinema sõna sotsiaalsetele või poliitilistele subjektide­ "isamaa" (kui just seda ei asenda mingi le, ja samuti nagu need subjektid sõltuvad sünonüüm või metonüümia). Keskülal üksteise vastastikusest tunnustamisest, kordub samamoodi sõna "Vabariik", ja sõltub ka vabariik sellest, kas teda tun­ nõnda võib tõepoolest jääda mulje, et va­ nustavad teised vabariigid. Isamaa see­ bariik on isamaa profaniseeritud vorm, vastu tunnustamist ei vaja, teda saab ol­ sest "mitte kunagi enam / ei tooda teile la ainult üks ja talle võib vastu seista ai­ paremat Vabariiki / koju kätte" (lk 21). nult isamaatus, mis tähendab ohtu iden­ Samas on selge, et Kesküla ei saa isa- titeedile, turvatunde puudumist ja pa- maalauliku üleskutset järgides hüüda gendust. Isamaa vastandub vabariigile taeva poole "ilus oled, isamaa!", kuna nagu ego subjektile. "ilus oled, Vabariik!" kõlaks hoopis teist­ Muidugi on meil võimalik samastuda moodi ja palju vähem veenvalt. Kuid mis­ ka vabariigiga. Sellele Kesküla vihjabki, pärast teistmoodi, mispärast vähem kirjutades Vabariik alati suure algustä­ veenvalt? hega. Sellisel juhul oleks vabariik meto- Põhjused algavad isamaa mõiste enese nüümiliselt isamaa asendus, sest me või­ psüühilistest konnotatsioonidest. Nimelt me öelda, et Isamaa puutumatus ja ter­ on isamaa teatav imaginaarne tervik, viklikkus on tagatud ainult Vabariigi ole­ millega ego ennast samastab ja mida ta masolu korral. Lõpuniviiduna tähendaks idealiseerib, omistades sellele ülekantult see, et isamaa-armastus on tõepoolest va- kõiki omadusi, mida ta ise soovib evida. 6arägi-armastus. Usun aga, et iga tund­ Isamaa on ego ideaalne ümbrus, tema lik subjekt tajub sellises asenduses mida­ seesmise terviklikkuse väline garantii ja gi perversset. Täpsemalt öeldes, ta tajub kujuteldava kõikvõimsuse allikas. [Psüh­ siin ohtu oma sotsiaalsele ja poliitilisele hoanalüütiliselt on lihtne tähele panna, et subjektiivsusele. Sest vabariigi väärtus genitiiv "isa maa" viitab isa järel kohe on just selles, et ta võimaldab oma väär­ emale, nii et tegelikult ongi "isa" siin tusi pidevalt küsitavaks seada, nii et teda täiendi funktsioonis. Samastumine emaga peab pidevalt reorganiseerima, mis teata­ on aga kõikvõimsa ideaalmina (Idealich) vas mõttes tähendab, et teda peab pide­ tekkimise mehhanism.] Kui isamaad valt uuesti kinnitama ja kehtestama. miski ähvardab, ähvardab see ühtlasi ego Muidu polekski meil põhjust niisugust integriteeti ja imaginaarse terviklikkuse liitsõna kasutada (Nõukogude "liiduvaba­ ideed üldse: nii võib luuletaja, kelle ter­ riigid" ei olnud ju vabariigid, vaid piira­ vikliku isamaa kujutluse juurde tingima­ tud õigustega osariigid). tu eeldusena kuulub "eestlaste keele kõ­ Kesküla teksti nipp seisnebki selles, et la", rahumeeli nõuda päikeselt eneselt, et ta asub imaginaarset Vabariigi kujutelma see enam ei tõuseks, kui eesti rahva keel hajutama ja lammutama, olles selle eel­ kord kaduma peaks. Sellest tulenevalt nevalt iroonilisel moel isikustanud. peab ka isamaad ülistav luuletus olema "Vabariigi pale on nurgeline ja loppis" (lk imaginaarne tervik, mis niisugust samas­ 47), "Vabariigi huuled on kinni" (lk 30), tumist võimaldab — see kuulub juba isa- "Vabariigi põskedel on tiisikuse roosid" maluule definitsiooni juurde. (lk 14), "Vabariik joob" (lk 28), "Vabariik Vabariigi mõiste on isamaa mõistele elab kristallpalees" (lk 7), "Vabariigi pali­ algupäraselt vastandlik. Kui isamaa oli tul on siilinahk sissepoole pööratud" imaginaarne tervik, millega ego end (lk 49), "Vabariik paneb naise pikali ja samastas, siis vabariik on sümboolsete heidab talle peale" (lk 34)... Isikusta­ tehete kogum, millega subjekt opereerib, tud Vabariigil on tuhat erinevat määrat­ et korrastada oma sotsiaalset maailma ja lust, seega ta on puhas subjektiivsus, säilitada selle hierarhiaid. Vabariik tuleb mida keegi ei saa pidada enese omandiks, konstitutsiooniga kehtestada, isamaad sest ta liigub alati eest ära. Vabariik on aga kehtestada ei saa; vabariik püsib hie­ igal pool ja teda ei ole mitte kuskil, rarhiatel, isamaa aga tühistab need üle­ Vabariik on mõeldud kõigile ja ei kellelegi. vas lepituses. Vabariik ei saa kunagi olla Vabariik on vaba subjektiivsuse tagatis.

495 Viimane lause ütleb siiski, et kõik po­ Iga isamaaluuletus representeerib isa­ le samas nii lihtne. Kuidas saab miski, maaluule žanri: iga serialistlik luuletus mis on üksnes vaba, olla ühtaegu kõige representeerib seriaalsust. Võime öelda, tagatis? Vabariik on ju ometi ka riik? et seeria on teatav žanr, nagu on žanrid Tõepoolest. Vabariik on mõiste, mis just­ sonetipärg või värssromaan; aga me ei kui hoiab kõiki teisi mõisteid koos: ta on saa öelda, et žanr moodustaks seeria, sest see, mida J. Lacan nimetab isand-tähis- ta koosneb lõpetatud üksikteostest, mis tajaks ja mis retroaktiivselt annab kõiki­ justkui paistaksid üksteisest läbi. Žanr dele teistele tähistajatele mõtte, tehes nii on vertikaalne, seeria aga horisontaalne. võimalikuks tähenduse ja iha. Vabariik Nii ongi, et "Vabariigi laulud" ühtaegu pole ainult vaba subjektiivsuse, vaid ta on on isamaaluule ja samas ei ole ka. Ta on ka sotsiaalse tähenduse tagatis. Kuidas isamaaluule sedavõrd, kuivõrd uuema Kesküla seda representeerib? luule kihtide alt paistab läbi ärkamisaeg­ Siin saabki ootamatult tugeva põhjen­ ne arhitekst, omaaegne tripartitsioon. Ja duse "Vabariigi laulude" serialism. Kes­ ta ei ole isamaaluule, sest üheksaküm­ küla representeerib isand-tähistaja tööd nendatel aastatel on eesti luules jällegi nimelt serialismi kaudu: lugematute vih­ toimunud arhitekstuaalne nihe, mistõttu jete ja viidete, määratluste ja detailide mõned žanrid ei olegi enam võimalikud. vool (tähistajate vool) peatatakse just Va­ Isamaaluulet on küll võimalik kirjutada, bariigi nime abil, andes neile sellega tä­ kuid siis on kaks võimalust: see kas ei ole henduse ja iha dimensiooni. Vabariigi tegelikult isamaaluule, vaid ainult sarna­ mõiste on just sellepärast nii tühi, et ta on neb sellega, või siis on see luule, mis kuu­ siin puhas tähistaja; ja just tänu sellele lub kokku mingi varasema žanrijaotuse- võimaldab ta teistel mõistetel saada täis, ga. Samuti on võimalik kirjutada oode ja võimaldab neil täituda ihaga. idülle, eleegiaid ja isegi eeposi, kuid igal Niisugune funktsioneerimine teeb "Va­ juhul tuleb siis valida üks kahest võima­ bariigi laulud" ühtaegu isamaaluule sar­ lusest. naseks ja sellest põhimõtteliselt erine­ Nagu Udo Uibo oma arvustuses mär­ vaks. Tõepoolest, isamaalüürikas on isa­ gib, tuleneb Kesküla raamatu jõud just maa ise isand-tähistaja, mis lakkamatult võimest viia kokku eesti kirjandustradit­ kordub ja mis on kohal ka siis, kui teda siooni erinevad kihid, pannes need ühe­ otseselt esitatud pole. Samal ajal on se­ aegselt võnkuma. Sellele võime aga lisa­ rialismi printsiip isamaalüürika täielik da, et tema tähenduslik ambivalentsus vastand: seeria, kus iga luuletus on pike­ lähtub just Kesküla analüüsivast anti- ma ahela lüli, mis õieti kuskil ei alga ega patriotismist: Kesküla ei nõustu samas­ lõpe ja kus üksiku luuletuse algus ja lõpp tama isamaad ja vabariiki, vaid lahutab paigutuvad luuletusest väljapoole, ei sobi nad teineteisest, väärtustades kumbagi üldse isamaaluule žanrile, mis alati eel­ omaette ja ironiseerides kummagi üle eri­ dab lõpetatust, kokkuvõtlikkust ja indivi­ nevalt. Niisugust luulet võib tõepoolest duaalsust. Isamaaluuletus esindab alati nimetada poliitiliseks, rohkem kui ena­ tervet isamaaluule ideed, millele teine mikku isamaaluulest ja rohkem kui ühis­ isamaaluuletus põhimõtteliselt midagi ei konnakriitilisi ajalaule. Võiks isegi väita, lisa, vaid üksnes asetab eelmise kõrvale et siin juba eostuvad mõned poliitilisele uue individuaalsuse. Serialistliku teksti kõnepruugile omased puudusedki (oskus lausung esindab aga üksnes seeria print­ öelda kõike ja ometi mitte midagi, oskus siipi. Üksikust luuletusest jääb siin alati jätta muljet, et asutakse alati neutraalsel vaheks, ta vajab enda kõrvale veel teisi, ja pinnal). Kuid sama hästi võib öelda, et te­ needki ei pane asjale punkti, vaid anna­ gemist on jäljendusefektiga: "Vabariigi vad sõnumit veel edasi; lõpuks peatatak­ laulude" suurim intertekst on ju üheksa­ se seeria sellepärast, et ta on iseendast kümnendate meediadiskursus tervenisti. küllastunud, mitte aga sellepärast, et ta oleks jõudnud vältimatu loogilise lõpuni. HASSO KRULL

496 LOOMISE LUGU KMRAHALT

Andrus Kivirähk. Liblikas. Kirjastus Tuum, Tallinn, 1999.152 lk.

Andrus Kiviräha Estonia teatri raja­ lestused, täpselt nii nagu tegi kunagi Ju­ mise õhustikust lähtuv romaan "Liblikas" han Peegel oma romaanis "Ma langesin on temalt juba teine raamat sel aastal. esimesel sõjasuvel". Meenutagem, et aasta alguses ilmus Kivirähk kujutab kultuuriloolisi isi­ Kupra kirjastuses vaimukas novellivali­ kuid müütiliste, loomises täiuslikult va­ mik "Pagari piparkook" ja Varraku kir­ bade ja ürgandekate igavikuliste tegelas­ jastuses valmis just Kiviräha lasteraa­ tena, esitleb neid kui iidsete hääbunud mat "Sirli, Siim ja saladused". Oleks just­ suguvõsade taustaga nn "vanade hingede" nagu buum, ent novellid on siiski ilmunud reinkarnatsioone, kes on siia ilma taas­ ajakirjanduses ja auhinnatud ajapikku, sündinud selleks, et kunagisi tegemata­ romaangi valmis autori sõnutsi juba jätmisi korvates luua midagi uut, olulist 1997, samal ajal, mil Kupra kirjastuses ja kestvat — ja on ise oma pooljumalik- ilmus Mati Undi totaalset teatrit ja end kusest teadlikud. Nende teater on "asi maailmapoliitikaga seostavat poeeti ku­ iseeneses" ja omaette maailm maailmas, jutav küünilisevõitu romaan "Brecht il­ teater kaitseb oma hinge muu maailma mub öösel", mida ta omakorda oli pikka vastuolude eest. Kuigi formaalselt on aega muu töö kõrvalt kirjutanud. Vastas­ peategelaseks Liblikaks ja Estonia teatri tikuseid mõjusid niisiis ilmselt otsida ei hingeks noorelt surnud habras opereti­ tasu. Neile, kes eesti kirjandust alles täht Erika Tetzky, on omamoodi keskne avastavad, ja teistele meeldetuletuseks iga selle romaani tegelane. Kivirähk olgu öeldud, et Kivirähk on kirjanikusei­ annab legendaarsuse auraga tegelikkuse­ susele lisaks aja(kole)kirjanik, humorist, le piiramatu hingelisuse; kõik, mis ta menukas dramaturg, stsenarist ja koguni omalt poolt ajaloole lisab, aina tugevdab copywriter. Tema kirjutamistel pole õtsa müütilise paralleelsete maailmade suhes- ega äärt. Avalikkuse ette ta ise ei trügi, tumise peibutavat illusiooni. Näib, et ta küll aga on ta võimeline looma fiktiivseid seejuures isegi ei ürita teab mis tõsist meediafiguure (näiteks Ivan Orav), keda nägu teha, näiteks hävingu ja surma mo­ tunneb kõik see mees. tiivi kirjeldab ta lihtlabase ilge halli hundikoerana, kelle kollased silmad, ila­ Kivirähk kirjutab kultuuriloolistest ne koon ja parastav kõne on nagu mui­ isikutest (T. Altermann, Paul ja Netty nasjutust pärit. Kivirähk on meisterlik Pinna, K. Jungholz, E. Villmer, A. Säilik, kõrvallausete kirjutaja, ta puistab kujun- V. Karro, E. Kurnim, A. Trilljärv, A. Velt­ diraasukesi iseenesestmõistetava hooli­ mann, E. Tetzky, A. Wiera; noorematest matusega nagu pihuga liiva, tekitab kül- A. Lauter ja R. Bauman). Ettevalmistus lusetunde, nii et mingit lapsikuse kritee­ meie kutselise teatri sünniõhkkonna poe­ riumi justnagu ei eksisteerikski. "Libli­ tiseerimiseks on Kivirähal igatahes ole­ kas" tuletab mulle meelde joruba Ben mas, kuivõrd ta juba üliõpilasena tegeles Okri, paarikümnemiljonilise neegrirahva süvenenult teatri ajaloo ja spetsiifikaga, kirjaniku mullu meil ilmunud romaani valides sealt teemad kursusetöödeks. Nii "Näljutatud tee", kus on niisamasugune leidub romaanis palju autentset materja­ "vana hinge" ümbersünni lähtekoht ja li, ehedaid kaasaegsete portreteeringuid, sarnane metafoorne küllus, ainult et suu­ juhtumusi, situatsioone ja elust sündinud remas eepilises mahus. Kivirähk pole Ok- anekdoote, mälestuspilte jne. Sellist "lae- rit lugenud. nukraami" on õblukese romaani kohta hämmastavalt palju, aga Kivirähk mui­ Eks sajandi algus oli kahtlemata ro­ dugi ei nämmuta ega ole pedant, ta on mantiline aeg ja eks tegelikud inimesed saavutanud väga väljapeetud ja õhulise olid sellevõrra meist hingelisemad, võib stiili. Mõningat ebalust tekitab ehk see, et arvata, et nad oskasid ka teistmoodi nut­ ta on teose vormiks valinud 1951. aastal ta ja naerda. Kuid ma ei usu, et Kivirähk surnud "igavese kõrvaltegelase" August oleks nostalgiline, kuigi ta võib lugejat Michelsoni post mortem kirjutatud mä- selliseks häälestada. Tuleb uus maisem

32 Keel ja Kirjandus nr 7. 1999 497 põlvkond (A. Lauter), esiplaanile tõuseb veetleb Kivirähk folkloori ja pseudofolk- töökus ja korrektsus, kuid mingi astraal­ looriga. Unt on siiralt edev ja süümekas, ne varjund kandub edasi. Kivirähal pole Kivirähk on varjatult edev ja süümekas. moodsa teatri vastu midagi, küllap ta Nad tekitavad "lineaarses ajas" põrke- kinnitab seda, kui küsite. Ka ei saa siin efekti, "muu aeg" on määratlematu hulga näha kas või kaudsetki vastandumist muutujate meelevallas. Undi romaanile, näiteks nii Kivirähk kui Kiviräha romaani muudab tegelikult ka Unt on muiates meie "totaalse teatri" loetavaks sinna "sisse hingatud" loomise rajajana nimetanud Viktor Kingisseppa. romantiline poeesia. See on selline ühtpi­ Aeg on siiski näidanud, et Unt on valmis di õhkõrn, teisipidi raudkindel argument, looma "päästekomiteesid", kuid Kivirähk ilma milleta võiks Kiviräha romaani kir­ pole (nooruse tõttu?) sellistesse olukorda­ jeldada kui tindilaiku. desse haakunud. Niivõrd kui Unt vai­ mustab meid vapustava intuitiivsusega, PEETER KÜNSTLER

KAS EDUKAS EKSPERIMENT?

Heiki-Jaan Kaalep. Eesti keele ressursside loomine ja kasutamine keeletehnoloogilises arendustöös. Dissertationes philologiae estonicae Universitatis Tartuensis 7. Tartu Uni­ versity Press, Tartu, 1999.157 lk.

30. märtsil 1999 kaitses TÜ eesti filo­ masid teises, väitekirjale kohasemas loo­ loogia osakonna nõukogu ees doktoriväi­ gilises seoses ning lisatakse ka mõni va­ tekirja Heiki-Jaan Kaalep. Oponeeris fi- rem avaldamata seisukoht. loloogiadoktor Ülle Viks. Siin vaadeldav Avapeatükk liigendab teemad järgmi­ raamat, mis doktoritöö kaitsmiseks esi­ selt: 1) keeleressursid: korpused ja sõnas­ tati, on kokku pandud kuuest ajavahemi­ tikud, 2) teoreetilised küsimused ja 3) 1 kus 1996—1998 ilmunud artiklist. Juur­ praktilised töövahendid. Morfoloogiaana- de on kirjutatud kokkuvõtlik avapeatükk lüsaatori ESTMORF käsitlus on väitekir­ (lk 9—35), kus käsitletakse artiklite tee- jale vajalikke uurimuslikke prioriteete silmas pidades paigutatud töövahendite 1 H.-J. Kaalep, ESTMORF, a Morpho­ logical Analyzer for Estonian. — Estonian in alla, kuid ma alustaksin töö sisulist tut­ Changing World. Tartu, 1996, Ik 43—97; vustust just siit, sest kõik muu on sellega H.-J. Kaalep, An Estonian Morphological tihedalt seotud. Alguses oli ESTMORF. Analyser and the Impact of a Corpus on Its Raamatule lisaks olen kasutanud analü­ Development. — Computers and the Hum­ saatori seda versiooni, mis on internetis anities 1997, nr 31, Ik 115—133; H.-J. Kaalep, Tekstikorpuse abil loodud eesti KeeleWeb'i leheküljel: http://ee.www.ee keele morfoloogiaanalüsaator. — Keel ja /MORF/. Ülevaates esitatud näited on Kirjandus 1998, nr 1, lk 22—29; H.-J. enamasti sealt kopeeritud. Kaalep, T. Vaino, Kas vale meetodiga õiged tulemused? Statistikale tuginev eesti ESTMORF, eesti keele morfoloogia­ keele morfoloogiline ühestamine. — Keel ja analüsaator, on arvutiprogramm, mida Kirjandus 1998, nr 1, lk 30—36; H.-J. kasutatakse eestikeelsete sõnavormide Kaalep, R. Prillop, E. Ehasalu, The morfoloogiliseks analüüsimiseks. Sisen­ Roie of Internet in Creating, Financing and Integrating Language Resources. Proceed­ diks on tekstis leiduv sõnavorm, väljun­ ings of the First International Conference on diks: a) algvorm ehk lemma, b) + eralda­ Language Resources and Evaluation. Gra­ tud morfoloogiline formatiiv ja c) sõna­ nada, 1998, kd 2, Ik 1149—1152; L. Di- vormi morfosüntaktiline iseloomustus: mitrova, T. Erjavec, N. Ide, H.-J. //_sõnaliik_vormitähis // (viimast nimetab Kaalep, V. Petke vi с, D. Tufis, Mul- text East. Parallel and Comparable Corpora autor enamasti märgendiks), nt and Lexicons for Six Central and Eastern sisend: jalad Languages. — COLING-ACL '98, Proceed­ väljund: jalg+d //_S_ pl n, // ings of the Conference, 1998, kd 1, Ik 315— Avapeatükis tuuakse 11 punktis välja 319. analüsaatori peamised omadused (lk

498 31—32), kuid ta omadusi ja toimimist kä­ sinna pole ka mõtet lisada: regulaarsete sitlevad ka artiklid. Asja olemuse anna­ tuletiste ja liitsõnadega. Kuigi neid on vad ehk kõige paremini edasi järgmised avapeatükis käsitletud teoreetiliste küsi­ punktid (sõnastust olen kohati muutnud): muste all, kuuluvad nad pigem analüsaa­ • ESTMORF on mõeldud eesti kirja­ tori kirjeldusse. Tutvustan sõnamoodus­ keele jaoks. tuse käsitlust natuke lähemalt, sest see • Analüüs tugineb sõnastikule. on autori kõige olulisem lisandus, mis ta • Sõnastik sisaldab peamiselt põhisõ­ senisesse automaatmorfoloogiasse on and­ navarasse kuuluvaid lihtsõnu, sageda­ nud. Ilma sõnamoodustuseta ei olnud või­ maid pärisnimesid ja lühendeid. malik luua analüsaatorit, mis jooksvat • Tuletisi ja liitsõnu, mida sõnastikus teksti piisavalt kataks, sest lähtesõnastik ei ole, analüüsitakse algoritmiliselt. WS ei sisalda produktiivseid tuletisi ega • Tuletiste ja liitsõnade analüüsi algo­ liitsõnu, aga eestikeelsetes tekstides on ritm on koostatud selliselt, et leida iga sõ­ neid kokku u 25%. Nende jaoks tuli luua na puhul kõige tõenäolisem komponenti­ formaalsed reeglid ja algoritmid. Sellist deks jagunemine. formaliseeritud kirjeldust, mida oleks • Analüüs ei kasuta süntaktilist ega saanud õtse kasutada, sõnamoodustuse semantilist informatsiooni. vallas seni ei ole. Olemasolevatest uuri­ • Iga sõnavorm saab kõik võimalikud mustest sai H.-J. Kaalep küll kasulikke analüüsivariandid. vihjeid, kuid tulemuste järjekindlamat Analüsaator kasutab oma töös mitut kasutamist segas see, et sõnamoodustust loendit, millest olulisim on tüvede sõnas­ käsitletakse uurimustes kui sünteesi- tik. Selle aluseks on "Väikese vormisõ- protsessi, aga analüsaator vajab vastupi­ nastiku" (WS)2 ilmumiseelne, 1991. aas­ dist lähenemist. Pealegi kirjeldatakse sõ­ ta elektrooniline versioon. Varieeruva tü­ namoodustust kui kahe komponendi liit­ vega sõnadest on ESTMORF-i sõnastikus mist, aga automaatanalüüsi puhul on kõik tüvevariandid. Iga tüvevariandi juu­ oluline leida üles kõik koostisosad, sõltu­ res viidatakse lõpugrupile (ehk formatii- mata nende liitumisahelast. vivariantide komplektile), mis sisaldab ESTMORF lahendab sõnastikust puu­ antud tüvevariandi jaoks lubatavaid lõp­ duvate tuletiste probleemi algoritmi pe. Lõpugrupid esindavad WS-i muut­ abil, mis kontrollib, kas analüüsimata tüüpide infot. jäänud sõna võiks koosneda tüvede sõ­ Tüvede sõnastiku kõrval on kasutusel nastikus antud tüvest ja liidete loendis muidki loendeid: lõpud, lõpugrupid, pre­ antud üksusest. Produktiivseid lihtsufik- fiksid ja sagedamad liitsõna esikompo­ seid on esitatud 40, nt mine, lik, ke, ist, tu, nendid, sufiksid ja sagedamad liitsõna jä- It jne, neile lisandub üle 100 kombineeri­ relkomponendid, sõnad, millele ei saa lii­ tud sufiksi, nt istlik, likumini, jalikult, tuda gilki, käänduvad ja käändumatud jaskondlikkus, misekene, tamatum, tsuse- lühendid, akronüümid jne. line jne (lk 60—65). Lisaks sufiksitele on Lihtsõnade analüüs on lihtne: sõna­ välja toodud ka prefiksid (lk 65—69), kui­ vormi lõpust lõigatakse maha oletatav gi nende algoritmiline käsitlus sarnaneb lõpp, otsitakse sõnastikust lõpule eelnevat rohkem liitsõnaanalüüsile. Prefiksite hul­ tüve, ja kui leitakse, siis järgneb kontroll, ka on arvatud sagedased liitsõna seotud kas tüvi ja lõpp sobivad omavahel kokku. esikomponendid (argi, nüüdis, inim, lähi Seda protseduuri korratakse erinevate jne) ja valik võõrliiteid (astro, giga, de jne). lõikekohtadega, kuni on leitud kõik tüve Sufiksite loend esindab kombinatoori- ja lõpu lubatud kombinatsioonid. Sageli kareegleid, mis reguleerivad tuletiste au­ on neid mitu, nt poega: poeg+0 //_S_ adt, tomaatset analüüsi. Iga sufiksi ja sufiksi- sg p, // & pood+ga //_S_ sg kom, //. Sel ju­ kombinatsiooni puhul on näidatud tuleti­ hul on tegemist mitmese väljundiga. se sõnaliik ning liitumist piiravad kitsen­ Keerulisem on hakkama saada nende dused: tuletusaluse tüve sõnaliik ja muu- sõnadega, mida sõnastikus pole ja mida tevorm, vajaduse korral täpsustatakse

2 (märkuse vormis) tüve lõpuhäälikud ja Ü. Viks, Väike vormisõnastik I. Sisse­ neis toimuvad muutused. Need tuletised, juhatus & grammatika; II. Sõnastik & lisad. mille jaoks kombinatoorikareeglit pole Tallinn, 1992.

32* 499 tehtud voi mida peetakse erandlikuks, on veinine, sest sõna ei ole tüvede sõnastikus sõnastikus. ega ole ka ne-tuletiste jaoks reeglit. H.^J. Kaalep väidab (lk 28), et ESTMORF Liitsõnade algoritm kontrollib, kas on küllaltki range ja kahtlase reegli for­ analüüsimata jäänud sõna võiks koosneda muleerimise asemel hoitakse vastavad tüvede sõnastikus antud tüvedest või tuletised sõnastikus, aga pisteline proov võiks olla neist mingil lihtsal kombel näitas, et analüsaatori reeglid lubavad moodustatav. Liitsõnade analüüsi reeglis­ siiski liiga palju. Liiga lõdvad tunduvad tik on esitatud kuue tabelina (lk 73—82), tuletusaluse valiku piirangud, nt lik-liite millest igaüks esindab üht liitsõna sage­ alusena on lubatud ainsuse nimetavat ja damatest struktuurimallidest: tüvi + tüvi omastavat käänet: orjalik ja orilik, vähi- (70—75%), tüvi + tüvi + järelliide (5— likja vähklik. Substantiivi ja genitiivatri- 10%), tüvi + tüvi + tüvi (5—10%), tüvi + buudi kõrval lubab lik-reegel tuletusalu­ lõpp + tüvi (1—5%), tüvi + lõpp + tüvi + sena ka numeraali: kahelik ja kakslik. järelliide (1—5%), tüvi + järelliide + tüvi Mõned töös nimetatud piirangud kah­ (1—5%). juks praktikas ei kehti, nt nn prefiks Iga malli töötlemist reguleerivad mit­ nüüdis ei tohiks liituda adjektiivile (lk 28 mesugused liitumispiirangud: kompo- jm), v.a sõnas nüüdisaegne, aga analü­ nenttüve sõnaliik ja muutevorm, lõppude saator lubab liitumeid nüüdisharilik või ja sufiksite omadused. Sageli tulevad nüüdiskaubaline. mängu lisatingimused, nt tüve lõpuhääli- Sufiksite loendis (lk 60—61) leidub ka kud, silpide arv, konkreetsed sõnad, mõ­ lingvistilisi küsitavusi, eriti tuletiste sõ- ningad tüveteisendused. Kasutusel on ka naliigilise määratluse osas, mille tagajär­ kõige vabamate liitsõnakomponentide jeks on liiased või hoopis valed analüüsi- loendid. Ja nagu tuletiste puhul, on ka väljundid. Paar näidet, ja- ja &e-tuletised osa liitsõnu tüvede sõnastikus: need, mil­ on mõlemad antud kui AS (adjektiiv ja le analüüsiks puudub reegel. substantiiv). Eesti keeles on küll olemas Reeglistik töötab päris efektiivselt sel­ üksikuid ja-lisi omadussõnu (nt hakkaja les mõttes, et enamasti leiab programm inimene), aga reeglipärane on siiski ainult tekstis esinevates liitsõnades õiged liitsõ- substantiivsete tegijanimede moodustus. napiirid üles. Üksikuid valeliigendusi Deminutiivisufiks ke(ne) peaks säilitama võib siiski leida, nt sepikojas: sepik_oja+s tuletusaluse sõnaliigi, nt tubli A -» tubli­ //_S_ sg in, //; sündmusterohke: sünd_- ke A, lill S -> lilleke S. ESTMORF-i reeg­ muster_ohe+0 //_S_ sg g, //; ümarusside: lid väljastavad aga ühtmoodi: leidja AS, ümarus_side+0 //_S_ sg g, sg n, //; veislas- tublike AS, lilleke AS. Karitiivsed tu- te: veis_laps+te //_S_ pl g, //. Aga liitsõna­ adjektiivid määrab reegel substantiivi­ de analüüsi põhipuudus on see, et ta lu­ deks: reatu S. Samal ajal saab analoogili­ bab liiga palju, sest tingimused, mis re­ ne sõna veatu õige väljundi (A), sest vea­ guleerivad komponentide kombinatoori­ tu on sõnastikus. kat, on puhtformaalsed ja liiga lõdvad. Eri sufiksitena antud üksused on mit­ Ühtmoodi lubatud on näiteks: pudrulu­ mel juhul sisuliselt üks ja sama liide, nt sikas ja kapsas_lusikas või aed_vilja_ sus (tsentraalsus), kus (kõverikkus), dus supp ja aeda_vili_supp. Reeglipäraselt (müredus), s (metsatus) esindavad kõik analüüsitakse korrektne järel_eksami_ ühte Ms-liidet, mida oleks võimalik ka plaan, aga sama reegel — D listi + S sgn, formaalselt sama liitena käsitleda. sgg + AS list6 (lk 81) — lubab ka näiteks Analüsaator võib valetada ka sellepä­ punnisJeade_vahe=line. Koik esitatud rast, et mõni reegel on puudu, aga kõiki piirangud ei toimi, nt kuigi nimetatud selle reegli järgi käituvaid moodustisi po­ reegel nõuab teiseks komponendiks subs­ le sõnastikku pandud. Näiteks sõnavorm tantiivi, lubab analüsaator seal millegi­ mahlast saab kaks tõlgendust: mahla- pärast ka adjektiivi kasutada: punnisjto- ne+t //_A_ sg p, // & mahl+st //_S_ sg ei, //, reda_vahe=line. sõnavorm veinist saab ühe tõlgenduse: Lisaks reeglite liigsele vabadusele võib vein+st //_S_ sg ei, //, kuigi ta on tegelikult vigu tekitada ka mõne reegli puudumine. samuti mitmene sõnavorm, nagu on näha Näiteks sõnavorm kolmekraadist saab lausest Kas sa tahad mahlast või veinist kolm tõlgendust: kolme_kraadine+t // klaasi, puhast ei ole? Puudu jääb lemma _ A_ sg p, // & kolme_kraad+st //_S_ sg ei,

500 // & kolme_kraat+st //_S_ sg el, //. Ana­ tus (kasu&tus). Analüsaator näitab siin loogiline sõnavorm kolmetärnist saab aga ainult kaht erinevat lihtsõna: kasutus: üheainsa, ja seejuures valetõlgenduse: kasutus+0 //_S_ sg n, // & kasutu+s //_A_ kolme_tärn+st //_S_ sg ei, //, sest tärnine sg in, //. Kuid sama tuletusstruktuuriga puudub sõnastikust. On küll olemas liit- sõna kräsutus saab väljundi, milles on sõnareegel N sgg + A, lõpus ne (lk 74), mis näha kaks sufiksit kolmest võimalikust: lubab genitiivsel arvsõnal liituda rce-lõpu- kräsu=tus+0 //_S_ sg n, // & kräsu=tu+s lise adjektiiviga (mis leitakse sõnasti­ //_S_ sg in, //. kust: kolme_kraadine), kuid puudub ree­ Analüsaator peaks väljastama siiski gel, mis võimaldaks arvsõna liita де-su- kõik liigendused. Milline võimalikest sõ- fiksi abil saadud tuletisega {tärn > tärni• namoodustusstruktuuridest on konkreet­ ne). Ülearuseid valeväljundeid (kolme_ sel juhul õige, seda saab otsustada alles kraad+st, kolme_kraat+st, kolme_tärn ühestamise käigus konteksti abil, nii na­ +st) tekitab selle näite puhul reegel, mis gu seda tehakse vormianalüüsi mitmeste ilma piiranguteta lubab substantiivi ette tõlgenduste puhul (vt allpool). liita numeraali nii ainsuse nimetavas kui ESTMORF-i jaoks leitud sõnamoodus- ka omastavas käändes. tussüsteemi lahendused on võimaldanud Semantilised piirangud puuduvad aru­ analüsaatori küllalt efektiivselt tööle saa­ saadavatel põhjustel liitsõnade analüüsis da, aga lingvisti töövahendi jaoks jäävad täiesti, aga paraku sõltub see, kuidas sõ­ nad kahjuks liiga pragmaatilisteks ja ko­ natüved keeles tegelikult seostuda saa­ hati ka küsitavateks. ESTMORF on oma vad, väga tugevalt tähendusest. Reeglite eesmärgi saavutanud, kui ta suudab liigset vabadusastet illustreerivad kas või tundmatu sõna lahutada komponenti­ tabelites esitatud näited: angoora_kar- deks, mis on tüvede sõnastikus olemas või vane, sültjas_päterda+ja, plehkujpane- on mõnest olemasolevast tüvest tuletus- ku+lik, elanik+e_grupi+ti, elanik+ejuäär reegliga moodustatav. Sel kombel ei jää +sus, maga+ma_mineku+ke, kenus_kae- tekstis ettetulev sõna ilma analüüsiväl- la_luu. jundita ning õigekirja ja vormimoodustu­ Liitüksuste — tuletiste ja liitsõnade — se kontroll saab seeläbi võimalikuks. Aga analüüsi algoritm on koostatud selliselt, liitsõnastruktuuride korrektsuse kontrol­ et leida iga sõna puhul kõige tõenäolisem limiseks niisugune vahend enam hästi ei komponentideks jagunemine (lk 32 jm). sobi. Näiteks on toodud sõna laekaunistus, mis ESTMORF-i areng on olnud tsüklili­ võib liigenduda lae_kaunistus või lae­ ne.3 ESTMORF-i loomist on kõige tugeva­ kaunistus. Väljundisse antakse neist ai­ malt mõjutanud ja suunanud puhtprakti- nult esimene kui tõenäolisem. lised eesmärgid: sihiks oli eesti keele Selline lahendus läheb vastuollu speller (automaatne õigekirja kontrollija). ESTMORF-i vormianalüüsi põhimõtetega, Programmi kõige olulisemad näitajad on: kus väljundini jõuavad iga sõnavormi 1) katvus: kui palju tegelikes tekstides kõik võimalikud lahendused, nt mees: esinevaid sõnavorme analüsaator suudab mees+0 //_S_ sg n, // & mesi+s //_S_ sg in, //. analüüsida, ja 2) töökiirus. Liitsõnade kõigis vormides analüsaator ESTMORF-i treenimise käigus on jõu­ aga mett ei tunnista, vrd metsmesi: tud niikaugele, et analüüsiväljundi saab mets_mesi+0 //_S_ pl P, sg n, //, metsmee: u 97% sisendteksti sõnedest, analüüsima­ mets_mesi+0 //_S_ sg g, //, aga metsmees: ta jäävad haruldasemad sõnad, nagu pä­ mets_mees+0 //_S_ sg n, //. Kõige tõenäo­ risnimed, lühendid, terminid, släng jms lisemaks peetav lahendus ei pruugi alati (lk 32 jm). Need on kõik seotud sõnastiku ja igas kontekstis õige olla: ka metsmees mahuga ja seda viga on suhteliselt lihtne leidub kasulikke aineid. kõrvaldada — tuleb puuduv sõna lisada. Tuletuses kohtab mitmeseid struktuu­ Keerulisem on avastada ja parandada re küllalt sageli, nt sõnavormi kasutus selliseid analüüsivigu, mis on tingitud derivatsioonibaasiks võib olla nii verb ka­ reeglite ja algoritmi puudustest. Kahjuks sutama kui ka substantiiv kasu. Seejuu­ ei kajastu protsentides analüsaatori kor­ res tulevad sufiksitena kõne alla nii liht- rektsus — seda pole peetud nii oluliseks sufiksid us (kasuta&us) ja tu (kasu&tu) 3 H.-J. Kaalep, Tekstikorpuse abil loo­ kui ka tu baasil moodustatav liitsufiks dud eesti keele morfoloogiaanalüsaator.

501 näitajaks. Aga seetõttu ei saa selle 97% si­ nastikku: Multext-Easti leksikoni ja su ka päris usaldusväärseks pidada. ESTMORF-i aluseks olevat sõnastikku. H.-J. Kaalep ütleb, et vigaseid analüüse Europrojekti Multext-East raames loo­ tuleb ette väga harva. Usun, aga see on dud sõnavormide sõnastiku aluseks olid siiski ainult statistiline argument ja keh­ TÜKK-i (TÜ kirjakeele korpuse) tekstid tib nende tekstitüüpide puhul, mille abil 450 000 sõne ulatuses. Saadud sõnastikku H.-J. Kaalep on oma analüsaatori üles katsetati uue teksti, G. Orwelli "1984" ehitanud. Aga tekste võib olla igasugu­ tõlke peäl, ja vaadati, kui hästi sõnastik seid. Analüsaatori nõrku kohti teades on katab tundmatut teksti (tulemus 86%) täiesti võimalik konstrueerida selline ning millised võimalused on katvuse suu­ tekst, mille puhul analüsaator teeb igas rendamiseks. lauses mitu viga. ESTMORF-i aluseks olev sõnastik on Tekstikorpusi puudutatakse töö ava­ alguse saanud "Väikesest vormisõnasti- peatükis lühidalt. Esitatakse ka seitse kust", mida on vastavalt analüsaatori va­ kasulikku soovitust, kuidas tänapäeva­ jadustele kohandatud, arvestades teksti­ seid korpusi luua (lk 19—20). Nende taga korpuste töötlemise tulemusi. Kõrvalda­ on tunda autori pikaajalist kogemust ja tud on osa regulaarseid tuletisi ning töö käigus kujunenud selgeid seisukohti, vananenud või murdelisi sõnu. Lisatud nii et uued alustajad ei pea enam kõike on hulk uuemaid lihtsõnu, pärisnimesid, ise välja mõtlema. lühendeid, samuti keerulisemaid liitsõnu, Tekstikorpusi kirjeldatakse põhjaliku­ mida on algoritmiliselt tülikas käsitle­ malt artiklites,4 kus põhitähelepanu on da. Kokku on ESTMORF-i sõnastikus pööratud sellele, kuidas korpuste loomine u 67000 tüve u 38000 sõnast.6 ja kasutamine mõjutab morfoloogilise Morfoloogilises analüsaatoris kasuta­ analüsaatori kvaliteete. Tekstikorpuste tava sõnastiku saamiseks on põhimõtteli­ analüüsimine võimaldab ühelt poolt täp­ selt kaks teed: kas kohandada selleks sustada analüsaatoris kasutatava leksi­ mõni olemasolev sõnastik või lähtuda koni sõnavalikut: seda ajakohastada, so­ tekstikorpustest. Korpuse baasil on minu bitada valdkonnaga, arvestada sõnade arvates mõttekas teha analüsaatori sõ­ kasutussagedust jne. Teiselt poolt või­ nastikku kahel juhul: 1) kui sõnastikku maldab see optimeerida analüüsi algorit­ veel pole ja tuleb alustada tühjalt kohalt mi, nii et see arvestaks sõnade ja ka või 2) kui analüsaatorit tehakse mingi grammatiliste struktuuride esinemise sa- spetsiaalse valdkonna jaoks, mille sõna­ gedusi ja tõenäosusi tekstides. Näiteks vara erineb üldkeele omast (nt seadused, leiab H.-J. Kaalep, et kiirema spelleri mingi teadusala jne). saamiseks on kasulikum alustada ana­ H.-J. Kaalep on ESTMORF-i sõnastiku lüüsi lühemate formatiivide eraldami­ puhul need kaks teed edukalt kombinee­ sest, sest need on tekstis ülekaalus. rinud, alustades olemasolnud sõnastikust Seega saab korpuste abil häälestada ja täiendades seda tekstide põhjal. Mul­ nii sõnastikku kui ka analüüsialgoritmi text-Easti sõnastiku kasutus piirdub ning tänu sellele töötab ESTMORF edu­ nähtavasti nimetatud europrojektiga. kalt üldkeele tekstide puhul (nt ajakir­ Ühestaja on ESTMORF-i kõrval teine jandus või ilukirjandus). Sõnastiku am­ arvutiprogramm, mida väitekirja avapea­ mendavusega seotud probleemid tekivad tükis lingvistiliste töövahendite all tut­ aga sel juhul, kui sedasama üldkeelele vustatakse (lk 32—34). väljahäälestatud analüsaatorit üritatakse Ühestamine on vajalik sellepärast, et kasutada hoopis teistlaadi sõnavalikuga sõnavormide morfoloogiline analüüs an­ tekstide puhul, nt eri valdkondade tea­ nab sageli mitmese tulemuse, eestikeelses duslikud artiklid jms. tekstis saab üle 40% sõnavormidest mitu Avapeatükis käsitletakse kaht morfo­ morfoloogilist tõlgendust, nt mees: mees loogilise analüsaatori tarbeks tehtud sõ- +0 //_S_ sg n, // & mesi+s //_S_ sg in, //ja 4 H.-J. К а а 1 e p, An Estonian Morpholo­ peeti: peet+0 //_S_ adt, sg p, // & pida+ti gical Analyser and the Impact of a Corpus //_V_ ti, //. Üksiksõna tasemel, ilma kon- on Its Development; H.-J. Kaalep, Teks­ tikorpuse abil loodud eesti keele morfoloo- 5 Vt lähemalt: H.-J. Kaalep, ESTMORF, giaanalüsaator. a Morphological Analyzer for Estonian.

502 tekstita, pole võimalik sellist mitmesust vormi, s.t juhul kui märgend (vormikood) kõrvaldada ega öelda, millise vormiga on on ise mitmene? Nagu tegemist. Kontekstis aga enamasti ei ole _V_ sid = ind ipf sg2 & ind ipf pl3, mitut tõlgendusvõimalust, nt lauses Mees nt elasid: ela+sid //_V_ sid, // (sina ela­ peeti kinni on needsamad sõnavormid sid, nemad elasid) morfoloogiliselt täiesti üheselt mõisteta­ _V_ gu = imp pr sg3 & imp pr pl3, vad: mees+0 //_S_ sg n, // pida+ti //_V_ ti, nt elagu: ela+gu //_V_ gu, // (tema ela­ // kinni+0 //_D_ //. gu, nemad elagu) Ühestaja ülesanne on leida mitme _V_ о = imp pr sg2 & ind pr (neg), analüüsiväljundi hulgast see õige, mis so­ nt ela: ela+0 //_V_ o, // (ela!, ära ela, mi­ bib antud konteksti. Selleks on tarvis na ei ela, teie ei ela jne). süntaktilist infot: reegleid selle kohta, Küsitavaks jäävad ka sellised ühesed millised sõnavormid saavad lauses koos tulemused, mis ei näita tegelikku mitme­ esineda. Ühestamisel kasutatakse erine­ sust, nagu varasemad näited: metsmees: vaid meetodeid: kitsenduste grammatika mets_mees+0 //_S_ sg n, // (vrd mees: reegleid, sõltuvusgrammatika reegleid, mees+0 //_S_ sg n, // & mesi+s //_S_ sg in, aga ka statistilisi meetodeid. // ) või veinist: vein+st //_S_ sg ei, // (vrd H.-J. Kaalep on oma töös kirjeldanud, mahlast: mahlane+t //_A_ sg p, // & kuidas eesti keele morfoloogilise analüüsi mahl+st //_S_ sg ei, //). tulemusi ühestati Markovi varjatud mu­ Teoreetiliste küsimuste alajaotuses deli (MVM) abil.6 Statistiline ühestaja (lk 25—30) käsitletakse mõningaid ling- koosneb kahest osast: 1) universaalne vistilisi probleeme, mis kerkivad parata­ keelest sõltumatu programm ja 2) keele- matult üles praktilises töös: grammatilis­ mudel, mis kujutab endast tõenäosuste te kategooriate sobivus, muutevormide tabeleid sõnavormide morfosüntaktiliste kasutatavus tekstides, sõnajärg. Sõnajär- kirjelduste kohta. Keelemudel koostati ge on ainult mainitud, põgusalt on puu­ ühe teksti alusel ning seejärel katsetati dutatud lühikese sisseütleva ja vokaal­ seda uue tekstiga. Eksperiment osutus mitmuse vorme, mille tegelik kasutus eri­ tegijatele endilegi ootamatult edukaks. neb suuresti sellest, mida näitab WS. Tulemus ei erinenud oluliselt kitsenduste Kõige põhjalikumalt on käsitletud sõna­ grammatika alusel tehtud ühestaja tule­ moodustust, mis on ka töö kõige uudsem mustest.7 ja originaalsem osa. Tulemuste suhtes teeb siinjuures pisut Morfoloogiliste kategooriate süsteemi ettevaatlikuks siiski ühestamismärgendi- käsitlus artiklis "ESTMORF, a Morphol­ te valik, mida H.-J. Kaalep peab testi- ogical Analyzer for Estonian" (lk 49—58, mistulemuste põhjal sobivaks (lk 33), 93—96) tekitas päris palju sisulisi küsi­ kuid mis filoloogi jaoks on kohati häm­ musi, aga nendel ma siin pikemalt ei pea­ mastav. Ilmselt on nendel võtetel mingi tuks. Toon ainult ühe markantsema näi­ sügavam sisu, aga vähemalt töös puudub te. Tabel (lk 54) esitab järgmise valiku selgitus, miks on osa grammatilisi tähen­ eesti pöördsõna kategooriaid ehk "gram­ dusi koondatud ühe märgendi alla, nt matilisi atribuute" koos nende väärtuste­ kõik käänded alates illatiivist; miks ei ga (jätan tõlkimata): Verb Form (indica­ eristata noomenil ainsust ja mitmust, tive, imperative, conditional, quotative, verbil ainsust ja mitmust ega aegu; miks infinitive, participle, gerund, supine), Tense (present, imperfect, past), Person puudub verbimärgendite loendist tegu­ (first, second, third), Number (singular, mood jne. plural), Voice (active, passive), Negative Ühestamise eesmärk on taandada mit­ (no, yes), Case (illative, inessive, elative, mesed tulemused ühele. Aga kas saab pi­ translative, abessive). dada üheseks üht analüsaatori väljundit, kui selle taga on tegelikult mitu erinevat Miinuspoolele kuulub ka ebajärjekindel terminikasutus. Nt termin sõna tähen­ 6 H.-J. Kaalep, T. Vaino, Kas vale dab nii tekstiüksust (sõnet) kui ka leksi- meetodiga õiged tulemused? Statistikale tu­ koniüksust. Läbisegi ja defineerimatult ginev eesti keele morfoloogiline ühestamine. on kasutatud mõisteid sõne, sõnavorm, 7T. Puolakainen, Eesti keele kitsen­ sõna, algvorm, lekseem, lemma, nii et duste grammatika morfoloogiline ühestaja. — Keel ja Kirjandus 1998, nr 1, lk 37—46. nende konkreetne tähendus tuleb lugejal

503 ära mõistatada konteksti põhjal. Selgelt rasem analüsaator. E. Kuusikult on mai­ on defineerimata ka korpus, paralleel- nitud ainult üht uurimisteemat, kuid korpus, elektrooniline sõnastik; morfoloo­ mitte tema magistritööd (1996) ega mor­ giline märgend, morfosüntaktiline kirjel­ foloogilise sünteesi käsitlusi. EKI varase­ dus jne. mad automaatse sünteesi katsed kuulu­ Kahjuks ongi teooriapoolel rohkem vad ilmselt "mittetõsiste" asjade hulka rääkida sellest, mida töös ei ole. Üldine (lk 45), kuigi ilma morfoloogilise sünteesi teoreetiline taust jääb hõredaks, nii et lu­ arvutirealisatsioonita poleks WS saanud gejal on raske väitekirja kuhugi paiguta­ sündida. EKI praegune reeglipõhine auto­ da. Avapeatüki lõik "Taust" (lk 1—12) maatse morfoloogia süsteem pole väite­ avab arvutilingvistika, korpuslingvistika kirjas üldse äramärkimist väärinud. Sa­ ja keeletehnoloogia mõisted, kuid seal muti ei tutvustata ei põhiartiklis ega ka oleks tahtnud näha eelkõige automaatse ühestamise artiklis TÜ arvutiteaduse morfoloogia üldisemate probleemide, eri­ instituudis tehtavat morfoloogilise ühes­ nevate süsteemide ja lahenduste ning eri­ tamise süsteemi, mis põhineb kitsenduste ti valdkonna viimaste aastate arengute grammatikal. ülevaadet (põhiartikli viimased viited Väitekirja üldiseks iseloomustuseks pärinevad aastast 1995). Väitekirja te­ võib öelda, et see on tubli praktilise töö maatika eeldaks ka morfoloogilise ühes- kirjeldus, mille teoreetiline alus on nõr­ tamise, korpuslingvistika ja arvutileksi- gavõitu. Teoreetilisi argumente asendab kograafia üldisemate probleemide ja mee­ enamasti eksperimendi ja selle tulemuste todite käsitlust. Kirjanduse loend, mis kirjeldus. Tänu tugevale eksperimentaa- peaks peegeldama, kuidas autor on süve­ torivaimule (proovime, ehk läheb läbi!) on nenud oma uurimisprobleemi olemusse, H.-J. Kaalepil ja tema meeskonnal õn­ sisaldab 37 nimetust, sh ka need kuus ar­ nestunud luua eesti keele morfoloogiline tiklit, mis kuuluvad väitekirja koosseisu, analüsaator, mis töötab üsna edukalt ees­ ja kaht tekstide allikat. ti keele spelleris (Microsofti tarkvara Eestis automaatse morfoloogia alal koosseisus) ja otsisüsteemides. Sedasama tehtud töö ülevaade on nime poolest ole­ eksperimentaatorivaimu hindas ilmselt mas, kuigi mitte avapeatükis, vaid artik­ kõrgelt ka kaitsmisnõukogu, kes ühel li koosseisus (lk 45—46), aga seegi on pi­ häälel omistas H.-J. Kaalepile filosoofia­ sut lünklik. Näiteks EKI morfoloogiatööst doktori teadusliku kraadi. on esile tõstetud ainult WS (mis on ESTMORF-i lähtekohaks) ja I. Heina va­ ÜLLE VIKS

504 f RINGVAADE

MURRETE TRIUMFIST AMEERIKAS JA EUROOPA PERIFEERIATES

Murrete esiletõus, õigemini murrete Yorgi, Detroidi ja Philadelphia kõnekeel­ uus sotsiaalne väärtustamine ei ole Eesti te uuringud toonud esile teoksil olevaid uusaja leiutis. Veel vähem võib selle käi­ keelemuutusi, mis teevad neid kõnekeeli malükkajateks pidada Maarjamaa põllu­ üksteisest üha erinevamateks. Koostatava mehi või etnofuturiste. Võib-olla on see Põhja-Ameerika fonoloogilise atlase and­ Eesti uue vabaduse ilming niivõrd, kui­ mestikust selgub, et praegu erinevad võrd ühiskonna vabanemine on meid ava­ New Yorgi, Chicago, Toronto, Birmingha­ nud läänelikele kultuurihoovustele. Näib, mi, Dallase ja Los Angelese murded roh­ et tegelik murrete elluärataja on hoopis kem kui sada aastat tagasi. Täpsemalt Ameerika, s.t USA viimaste kümnendite kirjeldas W. Labov USA põhjalinnades toi­ keeleline areng ning sellega seotud keele- muvat vokaalinihet, milles on ahelmuu- hinnangud. Ameerikalikku levikut on tusse haaratud kuus lühikest vokaali. Li­ Euroopas toetanud oma ühiskondlikud saks häälikusüsteemi muutustele tutvus­ suundumused, mis postmodernistliku tas W. Labov uusi piirkondlikke sõnavara- globaliseerimise kaudu on jõudnud uue erinevusi, mille abil ameerika telestaarid ruumi, ka keeleruumi mõistmiseni: me väljendavad seriaalides oma päritolu. kõik oleme kuskilt pärit, inimolemise väl­ Oma ettekande lõpul avaldas W. Labov timatu kohalikkus on inimeste nivelleeri- umbusku Euroopa murdeuurijate kaua­ mata, kordumatu võrdsuse alus. See uue­ kestnud ühesuunalise huvi suhtes otsida laadselt mõistetud kohalikkus ei suhestu üksnes murrete tasandumise tõendusi, esmalt ruumi füüsiliste dimensioonidega, jättes samal ajal kahe silma vahele uute vaid inimese tunnetusruumiga, mis pole murdeerinevuste tekkele viitavad keele- keelelisest olemisest lahutatav. Geoling- nähtused. Vähemalt Põhja-Rootsis on vistikas on sellist hoiakut väljendanud Mats Thelander täheldanud keele regio- 1980-ndate aastate lõpu ja 1990-ndate al­ naalistumist, mis sarnaneb Uue Maailma guse eksistentsiaalne dialektoloogia ja arengutega, nagu väitis W. Labov. sellele järgnenud antropoloogiline dialek­ Konverentsi lõppettekanne oligi avaet­ toloogia. Veel võib Euroopa murrete elus- tekandele omamoodi vastuseks. Selle esi­ tumist seostada Vana Maailma parata­ taja, Euroopa moodsa murdeuurimise ra­ matu noorenemisega. Vana ei saa olla jajaid Peter Trudgill alustas meenutusega, muutumatult ja lõputa vana, äärealade kuidas W. Labov aastakümnete eest sattus barbarid tõstavad kord ikka sõjanuiad ja talle Inglismaale külla, kui teda ei olnud perifeeriad pürgivad keskusteks. Eelöeldu kodus. Siis P. Trudgilli emaga vesteldes põhjenduseks tutvustan kahel rahvusva­ pani W. Labov tähele hääldusmuutust, helisel konverentsil kuuldut. mida P. Trudgill ise polnud tollal märga­ Euroopa Teadusfondi toetusel toimus nud, mis aga nüüdseks on muutunud tema 17.—19. septembrini 1998. aastal Inglis­ kodukoha murdepruugi üheks kõige ise­ maal Readingi ülikoolis konverents "Mur­ loomulikumaks tunnuseks. P. Trudgilli rete sarnastumine ja eristumine muutu­ plenaarettekande teemaks olidki murrete vas Euroopas". Peale Euroopa keeletead­ embrüoloogilised ja vestiginaalsed kujud laste oli konverentsist osa võtma kutsu­ ehk murrete tekkele ja hääbumisele osu­ tud ka ameeriklasi. Neist pidas konve­ tavad keelemuutused. Mitmes sektsioo- rentsi avaistungi plenaarettekande sot- niettekandes käsitleti peale keelestruk­ siolingvistika klassik William Labov, kes tuuri eelduste ka sotsiaalseid ja poliitilisi kõneles teemal "Piirkondlike murrete mõjureid, mis võivad viia uute murrete triumf Põhja-Ameerikas". W. Labov tõ­ esiletõusule või vanade kaole. Eraldi des, et ajal, kui Euroopas on laialdaselt sektsioon oli pühendatud poliitilistele pii­ kirjeldatud murrete tasandumist, on New ridele kui murrete muutumise mõjutaja-

505 tele. Poliitiline piir on soodsaim eeldus nii 1967. aastal Kesk-Rootsis Eskiltunas läbi murdeerinevuste järsuks kasvuks kui ka viidud ulatuslikku uurimust korrati eri keele staatuse saamiseks. 1996. aastal. Ilmnes, et mõningad 1967. Eri murdeid või keeli rääkivate ini­ aasta esinemuse järgi keelemuutusteks meste otsest suhtlemist ja selle käigus oletatud vaheldused on tegelikult stag­ asetleidvat vestluspartnerite keelekasu­ neerunud ja osutavad pigem põlvkondade tuse kohandumist on peetud kõige oluli­ püsierinevustele. 1960-ndate aastate noo­ semaks murrete teisenemise lähteks. Se­ red räägivad nüüd mõneti samal viisil da viimasel paarikümnel aastal levinud kui nende vanemad tollal ja nende lapsed arvamust kritiseeris Hamburgi ülikooli nii, nagu rääkisid nemad omal ajal. Ka professor Peter Auer. Tema arvates ei ühe sootsiumi sees on keeleline mitmeke­ suuda interpersonaalsete mõjutuste mu­ sisus püsivam, kui seni tähele pandud. del seletada kõiki reaalselt toimunud Keel osutab oma vahelduste, paljususe murrete teisenemisjuhte, vajalik on laiem kaudu ootamatult mitmekesistele ühis­ kognitiivne ja eriti sotsioloogiline tõlgen­ kondlikele seostele ja vastandustele. dus. Mida selline universaalselt tunne­ Ning keeleerinevuste tüüpe tuleb ühis­ tuslik ja samal ajal ühiskondlik tõlgendus konna moderniseerudes - pigem juurde, endast kujutama peaks, oli mõtisklusai- mitte ei jää vähemaks. neks suurele osale konverentsi ettekan­ Selleks et saada ülevaadet, milliseid netest ja sõnavõttudest. murdeid ja keeli läänemeresoome keele­ Siinkirjutaja arvates väljendasid dia­ ala äärtel praegu tegelikult räägitakse lektoloogide tõekspidamistes toimunud ning kuidas neid õpetatakse, korraldas muutusi eriti selgelt just Euroopa piiridelt Oulu ülikool 6.—7. mail k.a seminari Ka- tulijad, nt Hispaania, Iirimaa, Norra ja jaanis. Seal asub Oulu ülikooli pedagoo- Rootsi teadlased. Soome keele uurijad gikateaduskonna osakond, uue nimega konverentsist osa ei võtnud, see-eest pida­ Lönnroti Akadeemia, mis põhiliselt kooli­ sid oma murdeprobleemide kohta huvita­ tab alg- ja põhikooli õpetajaid Põhja-Soo- vaid ettekandeid soomerootslased. Need­ me maakoolidele. Seminari ametlik nime­ samad piirimaade keeleteadlased osuta­ tus oli nähtavasti just seetõttu "Keele­ sid suuremat avatust ka tundmatute kontaktid: keel ja kultuur lasteaias, koo­ keelte ja murrete üle arutamiseks. Kui lis ja õpetajakoolituses". Seminari ideeline siinkirjutaja rääkis rollist, mis perifeeria­ juht oli Oulu ülikooli soome keele profes­ tel on eesti keele muutumisel, ja Renate sor Helena Sulkala, kes kutsus isiklikult Pajusalu kirjeldas eesti demonstratiivpro- osavõtjad seminarile. Konverentsi avades noomenite kasutuse kujunemist erinevate demonstreeris H. Sulkala kaardi abil, et murrete põhjalt, siis moodustasid põhi- Kajaani on seminarile tulnute elukohtade kuulajaskonna eelnimetatud riikide tead­ keskpunkt ja seetõttu eriti sobiv kokku­ lased, lisaks ungarlased ja ameeriklased. saamiskoht. Kajaanisse on Võrust umbes Üks kõige poleemilisemaid ettekan­ sama pikk maa kui Jäämere-äärsest deid oli norralasel Gunnstein Akselbergil Troms0st. (Bergeni ülikool), kes arutles selle üle, Kõigile kohalekutsututele olid ilmselt kuivõrd on sotsiaalsete väljade teooria ra­ väga õpetlikud Kajaani kasvatusteadlaste kendatav dialektoloogias. Ta lähtus oma ettekanded, kus nad tutvustasid seda, väitekirja "Labov-Milroy paradigma feno­ kuidas üliõpilasi ette valmistada õpetama menoloogiline dekonstruktsioon sotsio- koolilastele kodukoha keelt ja kultuuri lingvistikas" seisukohtadest, pakkudes ning kohaliku elu väärtusi, nii et vähe­ labovliku sotsiaalse makroanalüüsi ja neks nende soov pageda kodukülast suur­ Milroy ühiskonnavõrgustike jälgimise linna. Eestlastele oli kasulik teada saada, asemele Bourdieu sotsiaalsete väljade et ka Soomes ja Skandinaaviamaades on teooriast tuge saanud tõlgendusviisi, kus ikka veel sama linnastumise probleem esmatähtsaks peetakse inimeste ühis­ mis meilgi. Kuid noored ei lahku seal kondlikke huvisid ja hoiakuid. maalt üksnes majanduslike tingimuste Täppisteadusliku kvantitatiivse uuri­ pärast, kodukoha prestiiži puudumine on missuuna pooldajatele pakkus mõtlemis­ noorte jaoks tähtsamgi. Kajaanis on tule­ ainet Uppsala sotsiolingvistide Bengt vaste õpetajate koolitamiseks koostatud Norbergi ja Eva Sundbergi esinemine. rahvusliku kultuuri õppekava: võimalik

506 on valida 15 ainepunkti mahus alamast­ karjala keeled (Pekka Zaikov, Ljudmila me õpinguid või 35 ainepunkti mahus Markianova) ning tverikarjala keel keskastmes, lisaks üksikuid valikkursusi. (Kesk-Venemaal; Jevgenia Svetogorova, Kõigile üliõpilastele antakse teadmisi pä­ Matti Jeskanen) ja võru-setu keel (Sulev rimuskultuurist, rahvakunstist, kohali­ Iva, Nele Reimann); juttu oli ka Põhja- kest usuliikumistest jms ja ka põhjalik Soome murretest ja savo keelest, saami ülevaade läänemeresoome keelealast keelte õpetamisest jm. Seejuures ei ol­ ning keele varieerumise ja muutumise nudki nii tähtis, mida pidada murdeks või olemusest. keeleks, sest igal juhul on tegemist olu­ Seminaril tutvustati mitmesuguseid liste kodukoha identiteedi kandjatega, huvitavaid keeleõpetuse võtteid. Murrete ning seminari keskne arutlusaine oligi õpetamise jaoks jäi kasulikuna meelde kohaliku keele kaudu toimuv, ka kooli­ keelepesa meetod, mille puhul näiteks õpetuse abile toetuv kodukoha väärtusta­ murret hästi rääkiva vanatädi juurde mine. Seda silmas pidades tundusid võ- viiakse kolm-neli ümbruskonna last. Va­ rukeste, kveenide ja karjalaste mured üs­ natädi õpetab lapsi kantseldades neile na sarnased. nii kohalikku keelt kui ka elutavasid, Mõlemalt konverentsilt jäi kõlama, et noored vanemad saavad aga rahulikult murrete esiletõus ja see, et nad pürgivad tööl käia. Siin on tulemuslik keeleõpetus kultuurikandjaks ka moodsa kirjaliku seotud ka ratsionaalse elukorraldusega. kultuuri tähenduses, ei ole ajaloos tagasi­ Seminari keeleteadusliku poole üheks minek, vaid on edasiminek. See ei ole mo­ kõige tähenduslikumaks ettekandeks võib derniseerumise seiskumine, vaid selle pidada Troms0 ülikooli õppejõu Eira Sö- igasse ühiskonna ossa jõudmine. Maad derholmi esinemist teemal "Läänemere­ püsivad küladel, külad oma keelel ja soome tütred, tütretütred ja kasulapsed", meelel. Küla koondab inimesi ka linnas kus ta erinevate sotsiolingvistiliste mõis­ või teisel maal. Ameerikas elatakse kü­ tete abil vaatles murrete ja keelte eristu­ lastamise ajajärku, seal tekitab sõna vil­ mise eeldusi. E. Söderholmi ettekandes lage hoopis teistsuguseid seoseid kui ees­ väljendus tõsiasi, et need läänemeresoome ti keeles küla. Ingliskeelne sõna village keeled ja murded, mida nimetavad keele­ seostab elitaarsusega, väljavalitusega, ai­ ajaloo käsitlused, on seda siiski vaid aja­ nukordsusega. Ometi ei ole Eestil vaja loolises mõttes ja tänapäevane olukord on külastuda nii nagu veel habraste juurte­ midagi muud. Keeled, mille õpetamise ga Ameerikal. Eestil on vaja lihtsalt oma hetkeseisust Kajaanis põhiliselt räägiti, külad — koos nende keele ja meelega — olid mea keel (kõneldakse Rootsis; tut­ alles hoida ja elama panna. vustas Birger Winsa), kveeni keel (Nor­ ras; Terje Aronsen), Karjalas kõneldavad KARL PAJUSALU

EMAKEELE SELTSIS

7. jaanuaril 1999 tähistasid Emakeele kultuuris. Esineja toonitas, et rahvus on Selts ja Tartu ülikooli eesti keele õppetool modernne nähtus, kuid Faehlmanni ajal­ ülikooli õpetatud nõukogu saalis kõne­ gi usuti eestlaste taassündi, ärkamist koosolekuga Friedrich Robert Faehlman- (G. H. Merkeli mõjud). Estofiilid päranda­ ni 200. sünniaastapäeva. sid rahvuslastele eestlaste muinasaja. Koosoleku avas ES-i esimees Mati Rasketes majandusoludes oli rahvuslus Erelt. enam kui leige: lohutust otsiti hernhuudi Esmalt kuulati Ea Janseni ettekannet palvemajadest, kergelt suunduti ortodoksi "Faehlmanni aeg ja eestlaste saksastami­ usku ja rännati välja. Valgustusajastu vil­ ne". Ea Jansen iseloomustas Faehlmanni jad puudutasid pisut ka talupoegi, kuid aega kui mitmeplaanilist, murrangulist peamine toimus ikkagi talupoegade pea ning huvitavat perioodi. Valgustusaja kohal (ajalehed, ajakirjad jne). ideed jõudsid XIX sajandi algul Eestisse, Faehlmanni aeg oli saksakeelse kom­ tärkasid uued nähtused ühiskonnas ja munikatsiooni, saksakeelse kultuuri õit-

507 sengu algus. Selle viljadeks olid F. R. ühe eksemplari. Kirjas F. R. Kreutzwal­ Faehlmann, P. J. Karell, J. J. Nocks, F. R. dile heitis F. R. Faehlmann ajakirjale Kreutzwald, D. H. Jürgenson. ette vähest toimetamist. Mis pidi saama valgustatud eestlas­ Põhjuseks, miks J. H. Rosenplänter! test? Baltisakslaste seas oli tollal vähe positsioon on imelik, tõi ettekandja tema neid, kes uskusid, et eestlased saavad tagasihoidliku isiksuse: J. H. Rosenplän­ kirjakeelega eurooplasteks. Rüütelkonna ter oli taustalpüsija ning oletatavasti ma­ arvates pidid eestlased alamseisuseks dala enesehinnanguga isik. Ta isa oli jääma; liberaalsusprintsiipe toetavate sakslane, ema oli pärit Läti alalt. J. H. haritlaste arvates pidanuksid eestlased Rosenplänter ei osanud eesti keelt sünnist omandama saksa keele ja kultuuri, su­ alates ning see tekitas temas alaväär- landuma sakslastega ning saama osa he- sust, kuigi ta oskas (tolle ajastu konteks­ gellikust vaimust. Näiteks aastal 1829 tis) eesti keelt suurepäraselt. kirjutas G. H. Merkel, et kui lätlased ja 1842. aastal sai F. R. Faehlmannist sakslased sulanduvad, siis kaob vastasti­ Tartu ülikooli (arvult kuues) eesti keele kune vihavaen. F. R. Faehlmanni ajal lektor. 1843. aastal valiti ta ÕES-i presi­ võttiski saksastumine hoogu. dendiks. F. R. Faehlmann mõistis J. H. F. R. Faehlmannile oli eesti keel es­ Rosenplänter! osa ning viimane valiti malt kunstiteos, teiseks väljasurev keel. 1843 seltsi auliikmeks. J. H. Rosenplän­ Praegu on moes seisukoht, et F. R. Faehl­ ter! loominguline aktiivsus puhkes uues­ mann ei uskunud eestluse tulevikku. J. V. ti, ta vormistas mitu pooleliolevat tööd. Jansen arvas siiski, et F. R. Faehlmanni 14. jaanuaril k.a toimus Tallinnas Ees­ kirjutistest võib välja lugeda usku eest­ ti Keele Instituudi saalis Emakeele seltsi laste tulevikku (või oli tegemist unistuse­ üldkoosolek. ga?). Esmalt kuulati Marju Lepajõe ette­ Umbes kümme aastat pärast F. R. kannet "Johannes Gutslaffi lõunaeesti­ Faehlmanni surma tekkisid teised ten­ keelne grammatika 350" (vt KK 1999, dentsid: eestlaste osakaal hakkas tõus­ nr 6, lk 369—377). ma, saksa keele prestiiž oli veel kõrge (nt Ettekandele järgnes ametlik osa, mille EÜS-is kõneldi saksa keelt), kuid tekkis aktuaalseim päevakorrapunkt oli Ema­ eesti emakeele vaimustus. Baltisakslaste keele Seltsi põhikirja kooskõlla viimine ühiskonna kõrvale tekkis eesti ühiskond. mittetulundusühingute seadusega. Sõna Teise ettekande — "Faehlmannist ja Ro- sai seltsi teadussekretär Tõnu Tender, senplänterist" — pidas Heli Laanekask. kes teatas koosolijatele, et ES-i uut põhi­ F. R. Faehlmanni 200. sünniaastapäeva kirja on põhjalikult arutatud seltsi juha­ puhul alustas ettekandja sõnavõttu Betti tuse koosolekutel 12. oktoobril, 5. no­ Alveri luuletusega "Lootus". vembril ja 17. detsembril 1998. aastal, Johann Heinrich Rosenplänter! uue põhikirja projekt saadeti tutvumi­ (t 1846) aktiivne tegutsemisaegjäi ajava­ seks seltsi liikmetele. Teadussekretär lu­ hemikku 1813—32 (Beiträge väljaandmi­ ges kohalviibijatele ette seltsi uue põhi­ ne). J. H. Rosenplänter on eesti rahvusli­ kirja projekti. Üldkoosolek tegi selles mõ­ kul parnassil (võrreldes näiteks K. J. Pe­ ningaid täiendusi ja parandusi. Seejärel tersoniga jne) imelik koht, sest ta polnud pani T. Tender uue põhikirja projekti rahvuselt eestlane. Võõrastavalt suhtuti vastuvõtmise hääletusele. Koik kohalvii­ J. H. Rosenplänterisse juba tema eluajal. bijad olid uue põhikirja vastuvõtmise Kui 1838 tekkis Õpetatud Eesti Selts, siis poolt, vastu ei olnud ükski kohalviibija, ei olnud teda asutajate seas. Siin oli kaks samuti ei olnud erapooletuid. (ES on kan­ põhjust: 1) kaasaegsed panid talle süüks tud mittetulundusühingute ja sihtasutus­ erapoolikust, sest J. H. Rosenplänter toe­ te registrisse 19. märtsil 1999.) tas O. W. Masingut; 2) käis "keelesõda", J. Üldkoosolek võttis seltsi tegevliikmeks H. Rosenplänter kuulus põhjaeesti kirja­ vastu kolm inimest: Rogier Bloklandi, keele toetajate hulka. Leena Nissilä ja Eberhard Winkleri. Kui J. H. Rosenplänter soovis Beiträ- Üldkoosolek valis kümne liikme kirja­ ge't 1830-ndate aastate lõpul taasavalda- likul ettepanekul kinnisel hääletusel ma hakata, otsis ta ÕES-ilt toetust. Kuid kaks uut auliiget: Henn Saari ja Ülo ÕES oli nõus väljaandest tellima vaid Tedre.

508 15. märtsil k.a Tallinnas toimunud Viimase nime teisend leidub muide Mi­ ettekandekoosolek oli pühendatud Eeva kael Agricola psaltri eeskõnes, teine tei­ Ahvena ja Henn Saari 75. sünnipäevale. send on aga läti rungitis, kellega tähista­ Pärast seltsi esimehe Mati Erelti tervi- tavale vastab sisuliselt Agricola Cratti. tuskõnet said ettekanneteks sõna juubi­ Võib oletada, et väikejumaluse nimi on larid. laenatud Skandinaaviast, mitte aga Eeva Ahven kõneles sellest, kuidas veenvalt seletada, mis kombel see juma­ Emakeele Selts 1950-ndate aastate algul lus, haldjas või nõid linnale Vene krooni­ ellu jäi. (Selle kohta vt: "Mõni oluline le­ ku sules nime andis. hekülg Emakeele Seltsi ajaloost (I). Katse Nar(o)v(i)a kohta väitis esineja: 1) sel- selts likvideerida". Kiriusutelu Eeva Ah­ lekuj ulisi kohanimesid on läänemeresoo­ venaga. — KK 1999, nr 2, lk 114—119). me areaalis palju, mis lubab oletada mitut Henn Saari ettekanne oli teemal "Nar­ päritolu; 2) ei ole välistatud, et lihttüvi va nimede saladusi ja seletusi". Ta ei nar- on germaani laen, kuid ta on lääne­ suutnud jõuda kindlate etümoloogiateni, meresoome murrete kontiiniumis olemas, küll aga külvas kahtlust ja kummutas nt eesti sõnas narmas; 3) see tüvi on usu­ käibetõdesid. Kõne all olid peamiselt ni­ tavalt seotud allalangemise mõistega, med Ругодивъ ja Nar(o)v(i)a. Mõlema pu­ kuid mitte tingimata veega, näiteks hul kerkib küsimus, kas nimi on slaavi, Narv(i)a asula arenes paigas, kus juga germaani või läänemeresoome päritolu. ammu enam ei olnud, aga klindijoon kul­ Rugodivi ei saa Max Vasmeri väitel ges; 4) Narova, mida mõni haritlane veel mingil kombel vene keelega seletada, see­ 1920-ndail aastail hääldas teadlikult esi- vastu võib seda häälikulooliselt kõrvutada silbirõhuga, on vormilt partitsiip ja kuu­ läänemeresoome (oletatava) tulpjumaluse lub samasse onomastilisse malli nagu vi- nimega Runkoteivas, Arnold Süvalepp on rumaised Puhkova, Vodava, Leekova ja üritanud tuua võrdluseks vene sõnad ру­ Lintova. га, mis kuskil murdes tähendab tüher­ 8. märtsi koosolekul Tallinnas esines maad, ja дивъ 'peletis; õnnetuselind', Urmas Sutrop teemal "Keelepuude aja­ A. Süvalepa teades 'metsik'. Seletus so­ loost ja teooriast". Ta tutvustas eri tea­ biks asustushõrendiga Pühajõest Narova- dusharudes, peamiselt keeleteaduses ja ni ja slaavi etümoloogia võiks tunduda bioloogias kasutatud puid, osutades, et loogilisim, kui mitte seoses Narva käres­ kõik puudeks peetavad mudelid rangelt tike ja Hermanni kindlusega poleks ko­ võttes puud ei olegi. hapeal veel selgi sajandil mäletatud mü­ toloogilist Rõugutajat või Rõugutarka. TÕNU TENDER, HELJU KAAL

TIIU ERELT JA UNO MERESTE - WIEDEMANNI KEELEAUHINNA LAUREAADID 1999

26. märtsil k.a valis Wiedemanni kee- mees Jüri Sild koos oma põllumajandus- leauhinna toimkond (Jüri Sild, Rudolf Ka- ettevõtetega, siis sel aastal astus tema relson, Krista Kerge, Rein Kull, Uno Lii­ kõrvale teretulnud partner: Eesti Keele vaku, Karl Pajusalu, Eevi Ross, Toomas Sihtasutus (EKSA) Asta Oimu ja Toomas Väljataga ja Asta Õim) Rahvusraamatu­ Väljataga eestvõttel. 26. märtsi koosole­ kogu ruumes selle aasta auhinna saaja­ kul otsustasid ühtlasi EKSA, Väike- teks Tiiu Erelti ja Uno Mereste. T. Erelt Maarja vallavalitsus ja Jüri Sild asutada sai auhinna eesti keele oskussõnavara pi­ sihtasutuse F. J. Wiedemanni Keeleau- kaajalise korraldamise, oskuskeeleteooria hinna Fond, mille eesmärk on jätkuvalt loomise ja sõnaraamatute koostamise välja anda Wiedemanni keeleauhindu eest, U. Mereste uute ideede eest oskus-ja ning soetada selleks vajalikud summad. seaduskeele arendamisel ning majandus- Traditsiooni kohaselt anti auhind lau­ sõnaraamatute koostamise eest. reaatidele üle emadepäeval, 11. mail Väi- Kui esimesed kümme aastat andis ke-Maarjas, kus nii Tiiu Erelt kui ka Uno Wiedemanni keeleauhinda välja Virumaa Mereste pidasid päevakohase kõne.

509 Tiiu Erelt rääkis, kuidas ta mõistab T. Erelt leidis ühtlasi, et toimkond Wiedemanni auhinna määramist talle ja on auhinnasaajate paari — majandus­ akadeemik Uno Merestele: "Suur tähendus teadlase ja keeleteadlase — "targalt välja on sellel, et kevadel 1999 on auhind mää­ valinud XX sajandi oskuskeeletöö ratud eesti oskuskeelele. Kui sa­ sümbolina. Eesti oskuskeelt on läbi jandi algul otsustati, et ülikooliõpetus aastakümnete edendanud paljude alade peab käima eesti keeles, siis otsustati sel­ eriteadlased ja keeleteadlased koos. lega ka eesti oskuskeele saatus ning üht­ [—] Juhivad eriala parimad asjatundjad, lasi see, et eestlased tahavad keele poolest keeleteadlane teeb võrdsena kaasa. olla võrdsed maailma mõjuvõimsate rah­ Nii nagu keeleteadlane peab lugu teise vastega. See tahtmine sai sajandi jooksul eriala teadmistest, nii peavad teised lugu teoks. Ja alles nüüd, sajandi lõpul on kõr­ tema keeleteadmistest." Näitena mee­ getes kodades hakatud arutama, et võib-ol- nutas T. Erelt oskuskeeletööd ehituse, la eestlased seda siiski ei tahagi. Aga kui pedagoogika, patendinduse, õigustea­ Väike-Maarjas, Eesti südames, antakse duse, keemia, tehnika ja muudel ala­ auhind eesti oskuskeelele, siis mõistan ma del. seda tegu küll ainult nii, et eesti rahvas ta­ Uno Mereste sõnavõtt on leidnud koha hab oma oskuskeele ja eesti keele praegu­ k.o ajakirjanumbri "Päevateema" rubriigis ses tugevuses püsimist. (vt lk 490—492). See on keelepoliitiline ja laiemalt polii­ Auhinnasaajate istutatud nimelised tiline küsimus, kas eesti oskuskeelt, aga tammed hakkavad sirguma Väike-Maarja sellega ka eesti keelt, arendada, olla kirikupargis. võrdne muude Euroopa keeltega või anda alla." Euroopa Liiduga ühinemisel saab see küsimus üha olulisemaks. EEVI ROSS

TOIMETUSELE SAADETUD KIRJANDUS

Aarelaid, A. Ikka kultuurile mõeldes. K e n d e г, К. Iseseisvuspäev. Kirjastus Kirjastus Virgela. Tallinn, 1998. 240 lk. Täht. Tallinn, [1998]. 132 lk. Adamson, H. Vikerkaar ja vari. Kirjas­ Kesküla, K. Vabariigi laulud. Kirjastus tus Ilmamaa. Tartu, 1998. 95 lk. Tuum. Tallinn, 1998. 68 lk. Airik-Priuhka, S. Est! Est! Est! Kir­ Kippasto, A., Nurk, A., Seilen­ jastus Ollu. Tallinn, 1998. 192 lk. thal, T. Magyar-eszt vonzatszõtär. Un- A u 1 e, A. Euroopa Liidu sõnaraamat. Ingli- gari-eesti rektsioonisõnastik. Bibliotheca se-eesti-inglise. Kirjastus Interlex. Tal­ Studiorum Hungaricorum in Estoniae. linn, 1999. 162 lk. Tartu, 1997. 95 lk. Eesti keele seletussõnaraamat. V k. R—T. 2. Kirjoituksia muoto- ja merkitysopista. v. rädisema—sentimeetririhm. Eesti Kee­ Toim. Urho Määttä ja Klaus Laalo. Folia le Instituut. Tallinn, 1998. 416 lk. Fennistica & Linguistica 21. Tampereen Eesti murrete sõnaraamat. II k. 8. v. kab­ yliopiston suomen kielen ja yleisen kieli­ japlagin—kandervärk. Eesti Keele Insti­ tieteen laitos. Tampere, 1998. 141 lk. tuut. [Tallinn,] 1998. 198 lk. K õ i v, M. Kalad ja raamatud. Studia memo­ E 1 s t r o k, H. Sõbrakaubandus—Sepralai- riae IV. Kirjastus Ollu. Tallinn, 1998. 232 lk. , tos. Tallinn, 1999. 176 lk. Kõiv, M., Runnel, H. Küüni täitmata. Eszt hungarolõgia 75. Eesti hungaroloogia. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1998. 104 lk. Toim. A. Nurk ja T. Seilenthal. Bibliothe- Käbin, I. Eesti ajalugu arsti pilgu läbi. ca Studiorum Hungaricorum in Estonia. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1998. 422 lk. Tartu, 1997. 232 lk. L a a r m a n, M. Mina kõnelen kunstist. Gutslaff, J. Observationes grammaticae Koostajad Eva Laarman ja Hando Runnel. circa linguam Esthonicam. Grammatilisi Eesti mõttelugu 24. Kirjastus Ilmamaa. vaatlusi eesti keelest. Tartu Ülikooli ees­ Tartu, 1998. 424 lk. ti keele õppetooli toimetised 10. Tartu Laul, R. Sissevaateid muusikasse. Ana­ Ülikooli Kirjastus. Tartu, 1998. 340 lk. lüüsid ja arutlused. Eesti mõttelugu 26. K a j ä n, V. Ykköshyökkääjä lammaa. Folia Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1999. 279 lk. Fennistica & Linguistica 20. Tampereen Livõ luolkub. Ma aküb sinda vizzõ, turska! Yliopiston suomen kielen ja yleisen kieli­ Libiešu dzejas izlase. Es vietigäks par te- tieteen laitos. Tampere, 1998. 141 lk. vi, menca! Koost. Valt Ernštreit. Livõ K a s i k, R. Johdatus viron kielen tutki­ Kultür sidäm. Rigõ, 1998. 216 lk. mukseen. Castrenianumin toimitteita 55. Lähivertailuja 10. Suomalais-virolainen Helsinki, 1999. 285 lk. kontrastiivinen seminaari Tampereella 14.

510 toukokuuta 1998. Toim. L. Vaba ja H. Raudsepp, A. Riia vaimulik seminar Hurtta. Folia Fennistica & Linguistica 1846—1918. Eesti Kirjandusmuuseum. 23. Tampereen Yliopiston suomen kielen Tartu, 1998. 158 lk. ja yleisen kielitieteen laitos. Tampere, R e m s u, О. Haapsalu tragöödia I osa. Erik 1999. 111 lk. Normanni päevik. Kirjastus Virgela. Tal­ Magyar-eszt igekötös szötär. Ungari-eesti linn, 1998. 358 lk. prefiksverbide sõnastik. Toim. A. Nurk, Т. R u n n e 1, H. Jooksu peält suudeldud. Kir­ Seilenthal, Bibliotheca Studiorum Hun- jastus Ilmamaa. Tartu, 1998. 560 lk. garicorum in Estoniae. Tartu, 1999. 144 Saar, T. Kihnu raamat. Eesti Teaduste lk. Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr M a s i n g, U. Eesti vanema kirjakeele lood. 68. Emakeele Selts. Tallinn, 1998. 304 lk. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1999. 296 lk. Sananjalka. Suomen Kielen Seuran vuosi­ Merilai, A. Merlini aare. Luulemärss kirja 40. 1998. Turku, 1998. 218 lk. 1994—1998. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, Suits, G. Eesti kirjanduslugu. Eesti mõt­ 1998. 111 lk. telugu 25. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, M i г о v, R. Regivärsilise ekspositsioonlau- 1999. 431 lk. luga voormängud. Tüpoloogia, struktuur, Talve, I. Kutsumata külaline. Autobio­ poeetika. Eesti Keele Instituudi toimeti­ graafia II. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, sed 2. Eesti Keele Instituut. Tallinn, 1998. 303 lk. 1998. 368 lk. The Roots of Peoples and Languages of Mäll, L. Nulli ja lõpmatuse kohal. Eesti Northern Eurasia I. Turku 30.5.— mõttelugu 21. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1.6.1997. Toim. К Julku ja K. Wiik. His- 1998. 392 lk. torica Fenno-Ugrica. Societas Historiae Määttä, U., Pälli, P., Suojanen, Fenno-Ugricae. Turku, 1998. 201 lk. M. K. Kirjoituksia sosiolingvistiikasta. Toomse, M. Lõuna-Eesti murded 1—30. Folia Fennistica & Linguistica 22. Tam­ Kaardid. Toim. K. Pajusalu. Turku, 1998. pere, 1999. 201 lk. 148 lk. Neli marilannat. Svetlana Essaulova, Va­ Tulviste, P. Kohtunaljad: kurjategijad, lentina Iziljanova, Albertina Ivanova, Na­ kohtunikud ja advokaadid. Kirjastus Il­ dežda Nikitina. Tõlkinud Arvo Valton. mamaa. Tartu, 1998. 71 lk. Kirjastus Virgela. Tallinn, 1998. 320 lk. Undusk, J. Maagiline müstiline keel. Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust Oxymora 2. Underi ja Tuglase Kirjandus­ ja tööst. Eesti Kirjandusmuuseum ja au­ keskus. Kirjastus Virgela. Tallinn, 1998. torid. Tartu, 1998. 382 lk. 352 lk. Popol Vuh. Kitšee maiade raamat. Kirjastus V e n e z i s, I. Aioolia maa. Kirjastus Ilma­ Ilmamaa. Tartu, 1999. 240 lk. maa. Tartu, 1998. 287 lk. P ä t s, К Minu elu. Mälestusi ja kilde aja­ Vestring, S. H. Lexicon Esthonico Ger- loost. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 1999. manicum. Eesti Kirjandusmuuseum. Tar­ 288 lk. tu, 1998. 360 lk. Raun, M. A. Kuningas Arnold. Kirjastus Viiding, B. Tähe tüdruk. Laulud 1995. Akadeemia Trükk. Tallinn, 1999. 95 lk. Tallinn—Tartu, 1998. 95 lk.

Toimetus vabandab

Jaak Sarapuu ja Hannes Varblase ees, päevade puhul onne soovis. Elagu 60-ne kellele trükiveakurat tulevaste sünni- Jaak Sarapuu ja 50-ne Hannes Varblane!

t/

Õnnitleme!

19. VII Leidi Veskis — 60 21. VII Arvo Krikmann — 60 24. VII Elna Adler — 70 26. VII Leonid Stolovitš — 70

511 SUMMARIA

AGO KÜNNAP. Uea culpa but We Know Nothing as yet foot, whereas either a Q2 or a Ql syllable can­ about the Estonian Language before 1500 not. This means that synchronically the ternary opposition of quantity in Estonian arises from a The researchers have succeeded in making an combination of distinctive segmental length impression that we know all kinds of facts with distinctive syllable weight. about the Estonian language of the periods 0—1200 and 1200—1500. According to T. Hen­ THOMAS SALUMETS. Poetry and the Human Sciences: noste that was approximately the time when, the Other Norbert Elias as several researchers believe, the formation of Estonian dialects started. Certainly there is At the turn of the millennium interest in poetry no evidence to prove it. My general impression is waning. Coinciding with this development is that the documented Estonian of 1500 dif­ is the process that merges individual conscious­ fers little from modern Estonian. Conse­ ness — part of which still is, as will be argued quently, the changes have been slow. The only here, what in this context we might call "the conceivable evidence before 1500 concerns in­ isolated ego" — with the general consciousness digenous poetry, registered only in the past and hence reduces its usefulness, even its mean­ and current centuries, the metre and form of ing. Yet, although increasingly hidden from which could have provided certain conditions view, poetry and the isolated ego are all but in­ for preserving archaisms. significant. Using unpublished archival ma­ terial, it is the aim of this article to address this SIRJE KIIN. The Will of Marie Under paradox by looking at an intriguing example: the case of Norbert Elias (1897—1990). As a so­ Upon the decease of the Estonian poetess Ma­ ciologist, he argued that the lonely, closed off rie Under (1883—1980) the Estonian exile ma­ individual is not real but a construct of the gazine Tulimuld published a type-written text imagination which, in the course of the civiliz­ titled Minu testament (My Will) and signed by ing process, came to be mistaken for fact. How­ Marie Under. The text expressed a denuncia­ ever, the 'other' Elias, including Elias the poet, tion of the Soviet occupying power, referring acknowledged that he himself was implicated several of her poems to concrete political in this apparent fiction of the homo clausus. events and her attitude towards them. As this Contrary to what his persona as a human was the first ever political manifesto of the scientist suggested, it appears that he also re­ poetess some Soviet Estonian literati questioned sisted rather than embraced this general con­ the authenticity of the text. On the strength of sciousness. To address this contradiction he the archive records arrived, by now, in Esto­ wrote poems. Where his theory had failed and nia, and of stylistic analysis of the text the trapped him, the poems were meant to bridge author has reached the following conclusion: the gap between himself and his fellow human Even though the text of the Will has obviously beings. This aspect of Elias' habitus has re­ been compiled on the initiative of the poet and mained hidden from view not only because it literate Aleksander Rännit, and with the as­ challenges his project as a scientist but also sistance of Under's husband Artur Adson, Un­ because interest in both poetry and the isolated der has signed the text in her own hand and ego continues to fade. We therefore need to thus Minu testament can be regarded as an ex­ reassess the place of poetry in the contempora­ pression of her own political will. ry consciousness.

MARTIN EHALA. A Solution to the Problem of Esto­ ANNE VALMAS. Publishing at the Estonian Refugee nian Quantity Camps in Germany 1945—1950

Estonian ternary pattern is accounted for by After World War II nearly a hundred thou­ two binary oppositions: segmental length distin­ sand refugees left Estonia, the majority of guishes between short (Ql) and long (Q2) quan­ which stayed in Sweden and Germany. At refu­ tities, while an extra prosodic quantity distin­ gee camps cultural activities, including publish­ guishes overlong (Q3) from Q2. Though the pre­ ing, became lively soon enough. Publishing at valent view is that Q3 has come about histori­ refugee camps in Germany started after its cally through compensatory lengthening, there surrender, simultaneously with the formation is some evidence that Q2 might have appeared of Estonian Committees and Estonian refugee through shortening. In moraic terms, it could be camps. During the period of refugee camps ap­ assumed that only Q3 syllables are bimoraic in proximately 3 hundred Estonian books were Estonian, whereas both Q2 and Ql syllables are also published in Germany, mostly textbooks monomoraic. This hypothesis is well supported and manuals, but also children's books and by evidence from the Estonian stress system: Q3 belles-lettres. The majority of the books was always attracts stress while Q2 and Ql do not. published at Geislingen, which was the largest A Q3 syllable, being bimoraic, can exhaust a centre of Estonians in Germany.

512 INHALT

A. KÜNNAP. Mea culpa, aber über das Estnisch vor dem 16. Jahrhundert wissen wir noch nichts ("Die sich verändernde Sprache") 441 S. KIIN. Das Testament von Marie Under 445 M. EHALA. Eine Lösung fiir das Problem des estnischen quanti- tativen Stufenwechsels (Fortsetzung) 453 T. SALUMETS. Dichtung und Humanitarwissenschaften: der zweite Norbert Elias 466 A. VALMAS. Die Herausgabe estnischer Biicher in Deutschland 1945—1950 480 M. HIIEMÄE. Zehn Fragen an Kriku. Akademiemitglied Arvo

Krikmann — 60 ч 485

IMBLICKPUNKT

U. MERESTE. Man muB offen sein, aber nicht unterwürfig! 490

REZENSIONEN

H. KRULL. Serialismus und Patriotismus (Kalev Kesküla. Vaba­ riigi laulud. Tallinn, 1998) 493 P. KÜNSTLER. Die Schaffensgeschichte von Kivirähk (Andrus Kivirähk. Liblikas. Tallinn, 1999) 497 Ü. VIKS. 1st es ein erfolgreiches Experiment? (Heiki-Jaan Kaa­ lep. Eesti keele ressursside loomine ja kasutamine keeletehno- loogilises arendustöös. Dissertationes philologiae estonicae Uni- versitatis Tartuensis 7. Tartu, 1999) 498

RUNDSCHAU 505 SUMMARIA 512

TEADMISEKS AUTORILE

Palume artiklid saata arvutidisketil, e-postitsi ([email protected]) või kirju­ tusmasinal trükituna (reavahe 1,5). Disketile lisage alati teksti välja­ trükk ning tekstiredaktori nimi. Toimetus kasutab arvutit Macintosh. Soovitame salvestada ASCII, Word'i või RTF-i abil ning tabelid, joonised jms esitada omaette failidena. Jälgige ajakirja viitamissüsteemi! Põhiartiklile lisage kohe ka resümee mahuga kuni 500 tähemärki (soovitavalt inglise või saksa keeles). Honorari makstakse kirjastus Perioodika kassas (Voorimehe 9, Tallinn, tel 644 0381) või ülekandega autori pangakontole. Käsikirjale lisage järgmised andmed: isikukood, postiaadress, panga nimetus ja konto number. 15 kr 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID

ЕЮ = Eesti Keele Instituut; eks = eksemplar; EMP = Eesti Majandusühing Projekt; ES = Emakeele Selts; EÜS = Eesti Üliõpilaste Selts; FI = Füüsika Instituut; H. = Heft; kd = köide; KK = Keel ja Kirjandus; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; m = mapp; reg = regis­ ter; ZBI = Zooloogia ja Botaanika Instituut; TÜ = Tartu Ülikool; VAK = Kõrgem Atestatsioonikomisjon; ÕES = Õpetatud Eesti Selts.

K e e 1 e d: e = eesti; sks = saksa; sm = soome.

JÄRGMISES NUMBRIS:

ISSN 0131-1441 • Müütiline aeg läti folklooris * Liivlased jutusta­ vad endast ja oma rahvast • Valga kakskeelsusest

• Turaida • Keel muutub ka Lätimaal • Läti •O luule ja proosa muutumised