KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI Na 1 15. APR. 1919 SISU:

H. Visnapuu: Laul kodumaale. M. Lekstein: Öö taevastesse tungla heitsin. M. Under*/ A rebours. H. Visnapuu: Lahtises eafe's. H. Visnapuu: Kiri Inglile. j. Barbarus: Kevadel. J. Barbarus: Joovastus. A. Adson: Sännäst. V. Brjussov: Müürissepp (tõlk. j. Клятв). A. Tassa: Kannatuse tee. H. Adamson: Enesega. A. Gailit: Öine teekond, Voltaire: Katke Candide'ist (tõlk. F. Tuglasi A. Kitzberg: Manasseini revideerimise puhul. R. Kangro-Pool: Ajanõuetele lähemate. L. Neumann: Rudolph Tobias. A. Alle: J'accuse... Naata Nael: M. Metsanurga „Ennäe inimest*. R, Roht: Sõda. Kroonika. Kiri toimetusele. Üks А. V a b b e joonistus. Viis Gori karrikatuuri.

HIND 2 MARKA. 4& Piltidega ilustatud kirjanduse, kunsti ja teaduse ajakiri $ _ DAM EES" hakkab aprillist 1919 paale kaks korda kuus ilmuma, igal 1. ja 15. kuupäeval. Iga num- mer 32 suurt kaheveerulist lehekülge. Tellimise hind 4i aastas 10 mk., üksik nr. 2 mk. „Odamehe" tegev toimetaja on Friedebert Tuglas, vastutav toimetaja ja väljaandja Carl Sarap. „Odameest" toetavad kaastööga järgmised kirjanikud: J. .Aavik, H. Adamson, A. Adson, A. Alle, j. Barbarus, A. Gailit, A. Kitzberg, M. Lekstein, Mait Metsanurk, M. Puru, J. Ritseson, R. Roht, K. Rumor, J. Semper, А. H. Tammsaare, A. Tassa, M. Under ja H. Visnapuu, maalikunstnikud: К. Mägi, N. Trük ja A. Vabbe, muusikakunstnikud: J. Aavik ja L. Neumann ning ajakirjanikud: A. Bachmann, R. Kangro-Pool, V. Kodi ja H. Kruus. Kaastööliste nimekirja täiendatakse ühtsoodu. „ Odamees" sisaldab ilukirjandust, arvustuslikke artiklid kõigi kunstiharude kohta, poliitilisi ülevaateid, följetoone, rikkalikult jooksvat materjaali kunsti, kultuuri ja ühiselu nähtuste kohta, kunstijäljendusi, karrikatuure. Ajakiri tahab olla kirjanduslikult väär­ tuslik, kuid ühtlasi rahvalik ja kõigile arusaadav. „Odameke" tellijad saavad kaks hinnata kaasannet ja „Odamehe" kirjastuse välja­ anded otse „Odamehe" ärist tellides või ära viies 10%-lise hinnaalandusega. „Odamehe" tellimisi ja kuulutusi võetakse vastu ja muudakse üksikuid numbrid järgmistes kohtades: Tartu: „Odameke" raamatukpl. Promenaadi uul. nr. 7-a; „Pos- imehe" raamatukpl.; Noor-Eesti, Rüütli uul. nr, 4.; raudteejaama ramatukapp. Tallinna: Pihlakase raamatukpl.; Ploompuu raamatukpl.; ^Rahvaülikool", pangamajas; kontor „Bub", Viru uulitsal. Viljandi: kontor „ Valgus", Suurel turul. Pärnu: kooliõpetajate osa- ühisus „Liit". Rakvere: Р. Erna raamatukpl,; Ploompuu raamatukpl. Valk: J. Lep- piku raamatukpl. (end. „Postimees"). Paide: Kaubatarvitajate-uhisus. J Õ h v i: Nigoli raamatukpl. Tapa: raaudteejaama raamatukapp.

Palju „Odamehe" käesolevasse numbrisse määratud materjaalist on pidanud ruumi puudusel välja jääma. järgmine nummer ilmub 1-ks maiks. Selle sisust olgu nimetatud: A. Tassa novell. K. Rumori novelli katke. H. Kruusi artikel „Kaks teed". J. Aaviku artikel „Keele- uuendus", A. Alle ?tvust«s „S*nme puri". KIRJANDUSE, KUNSTI JA TEADUSE AJAKIRI. ILMUB KAKS KORDA KUUS. TEGEV TOIMETAJA FRIEDEBERT TÜGLAS. VASTUTAV TOIMETAJA JA VÄLJAANDJA CARL SARAP. TOIMETUSE JA TALITUSE ADRESS: TARTU, NR. 1DAMEE. S PROMENAAD 7-a. 15. APRILLIL 1919.

Laul kodumaale.

filaarahaa, talupoegi üoba maa, Tööliste, merimeeste naba maa, ИЗ nabaks sa \ Jää seisma sa! lää* nabaks sai jää seisma sa ! Hiis keegi künnab, küloab — löigaku, JTlis eales keegi loob siin naena TöSd ainult omaks höigaku. Või randa juhib laeoaga, 3öä nabaks sa! Ш seisma sa! On kõigile. 133 nabaks sai

Töö, mure, laulu, oabaduse maa, Jää seisma sa! Jää nabaks sa! Kus kohal eales taevakaartega. Või meredega, saartega ITlaa ühineb, jää nabaks sa! Henrik Visnapuu

Öö taevastesse tungla heitsin.

Õ5 õelatesse, Õudsetesse taeoastesse Kui leegid tunglast lõkendades sähoatasid — ma naluleekse tungla heitsin. said õudsemaks neel mustad taenad: Te hingedesse haigetesse, oaeoastesse õö pilnis kõued bõmisedes kannatasid, tee selle tunglaga ma leidsin. all taeoa tumed sõudsid laenad. Sest olema peab nalgus — olgugi ka oalus, — Peab olema kuid nalgus — olgugi ka oalus, — kui ÖS on terees, fernes maa ja faeoa talus. sest öö on, õõ on ternes maa ja taeoa talas.

3a siiski — taeoa lagendikel mustaoafel ma nägin oiroendaoa märgi, et kõigil', kõigil' kurbadel' ja ustaoäter päeo parem tuleb ööde järgi. Kuid kuni päeo see, kauge, meile koidab, mu tungal hingedesse seni oalfl loidab! Mart Lekstelu. NR, J ODAMEES

Я rebours.

Ja nii oind ikka, et und ei iial mu laude oahele palju mahu. Ja nii jääb ikka: mul pole rahu, mul rahu pole, mul pole rahu.

JTla rüüpan rõõmu, ent miski minus, see tahab kannatada nõnda, see kanalam kui mina ife: filtreerib õnnest naid piina mõnda.

ITlus aeoa söüdetud kõik tuled, kui okks püha, kui oleks pidu, kuid pigemini: see tulikahju! see leekin häoing! see tore kidu 1

Hh, uude sülelussõõsti heita tung jõlle nagu roosipuhma, et okkaist \asia end oeristada, all helbefuisk, täis julmi uhraa!

la keset imalat Õnneläõgust, töis enefekiusu suurt ekstaasi, -siis tühjaks kallata sajaseguse kahflusistkihaoa mürgiklaasi.

Ja flkki üht roosilist meeleolu kui pehastand niiti rebida puruks ja jälle keerduda tumedusthõõguoaks kauaks suletud õudseks kuraks.

Ja hooletumalt peod oalla lasta, kui nendes kuhjunud kirjud kannid: et saada oaeseks ja seega nabaks, seks lasta langeda kõik annid.

Ja ehtida end uhkuse nii särana ei millegiga. la pillata naerdes õid-päini maha ja kogu see üürike lilleiga.

la himu tunda nii käega lüüa ja mitte juua sest kuldsest kannust ja põõrda selg ning minna jälle ja olla üksi ning surra janust Marie Under 31. El. 19.

ITlõõda käroad inimesed, Sa ei tule, tean, et tuled. mõõda naised, neitsid, lesed, Päikse kullas tantid, tuled> sa ei ole nende seas. astud üle kenad oete Oled juba selles eas. Hoiad kleiti, oahid ette. mõõda naised, neitsid, lesed. Ohk su õlul nagu suled.

meel on nukker, imeline. mõõda läheb üks kui teine. Päeo nii sinipüuline. Kas nüüd esimen* oõi teine? Sa ei tule, sa ei ilmu. Sa ei ole nende reas, Vaatan tõnaoaid ja ilmu. Sa ei ole nende seas. Päeo nii oilupiiuline. Jmestan; ju jahtund eine. Henrik Visnapuu.

3 4 ODAMEES NR. i

Kiri Ing`ile. Paastukuu 28. p. 19.

Ял, Jng I Rüüd tuleb keoade, nüüd sulab jää. Rh, Ing! Rüüd tuleb kenade, õhk naga niin Suur kuldne põike kuldseks muudab pori. mind joooastab. Kui tulen oõljult koju, Vastõrgand kärbes, kuulen, ajab jori töis päikest juuksed, oäsind nagu roju, ja peksab tiiouga. On ime hääl siis oleks nii, kui oleks sina siin, Qn imeliselt kerge. Пади õhku et käte oanikuga oõtta oastu mind miski tõstaks. Pole mingit rõhku. oeel enne, kui saan kotta sisse astu. flh, Jng! riOOd tuleb keoad, Õitseb oisnapuu. Rh, Jng! riüöd tuleb keoad. jälle fileo, uus. Rla temaga nii nagu iga aasta Kas armastan sind, ei ma seda tea, kord Õites seisan. Rentslites oiib saasta kas armastad, ei sellest aru pea — nüüd oulisedes jõkke paastukuu. kõik olen päikses, Õhus, kõiges muus. la nankriga mind linnas siia-sinna la sina minuga, la sa kui oesi mib näärimees. Rh, nöörimees, las minna! mind kannad keoadine. Kahekesi!

Rh, Ing! Rüüd tuleb ta. See noolab nagu kosk nüüd oäljadelle maha, tänaoalle. lään, joobnud, lahti käsi oastu talle, sääl päikses seisatan, kus lehtkiosk. Rh, Jng! llüüd tuleb keoad. Keoadelie, tee oalla! Valla tee nüüd südamelle! Henrik Visnapuu.

Kevadel.

Яіи tuba ulatanud üle keoad' lõhnad, Rh, meile loodud joobnud päeoad, õõd, aed sätendab, kui mõrsja pulma ehtes, daam häbelik, kas peame õitelt Opp'ma? reas oaiged sirelid, kui paloetajad kõhnad €i sega — häbene nad mesilaste tööd... Kai palju mesilasi sumab õites, lehtes. ITlahl oalmib uus, kui hakkab otsa lopp'ma. J. Barbarus.

Joovastus

Oh naine jumalik, Sa imbunud mu oerre, mis muud me oleme, — kaks lahutatud rakku, kui põike kiired heitnud oled merre, kaks lüli köidetud nüüd ühte jakku, юн ihumerre omad silmad mahed, ah nõnda taeoalik ... nii olla mõnus, Hüüd ksdund piirid — häoinenud oahed. üks teisest uimastet ja aher olla sõnus...

tas himuoikatid meis niita patuloogu, las Õõtsuda meis oeri — minna hoogu, täis kire mürki — me kai humalad, tksteise hinge, keha jumalad... J, Barbarus. Ш. i ODAMEES

Sännäst.

Söält klassitarest kõlap mulk oiil „Sis Doosua lats üle 3ordanisf, üts tsöõrimängu üiis. äroöitse Зеегіки." Jäll oie mina köndman lafse tiil, Uli pöäkese' täüs kirja kordamist ma poisikene-miis. kui oäiku keriku.

Suur akan oaroiliste kruutega €nt kenämb alli, kui sai mässädä nink penke rida pikk, — kuulmeistri ör kui läts; — kan istemi mi ommi pruutega töist pulgakesega sai tüssädä, — kel naar, nink kellel ik — kui oahetusen oäits;

nai täditütar mängse organit nink mina .polkat lei; nai \7idrik seiet mulle „ITlarganit", et henge kinni pei... Artur Adson

müürissepp. V. B r j u s s о w i järele.

— müürissepp, müürissepp, tö5p511es oalges, — müürissepp, müürissepp, oalusas mõttes mis sa sääl ehitad, saed? pikil kes oabab sääl Sü? — Hei, ära segal Tööst higi meil palges. — Olla oöib, et mu poeg, samane töömees. Vangitom kerkib, ju näed. Säärane saatus on meil.

— müürissepp, ütle, kes piinas kard pikas — müürissepp, ooib olla, mälestab korra kaebab säõl ohketega? neid ta, kes müüri siin teid? — Sina küll mitte ... ei keegi, kes rikas: — Hei, mata ette 1 Йга kannatust murra! oargile nälg teid ei a'a. Kõik teame ise me. Vait 1 Tõlkinud J. Kurn.

к - -.w« • * ™ • • • - Kannatuse tee.

See on tee tõbevoodina rõhuv, eluteena Kiirest käigust hõlluvad teeliste rüüde- kaugele ulatav, kaduv murdumatu joonena hõlmad, kaugeneb murduv, torniline linna raagus puude alla, kõrvuti elutu veega, mis siluett. Pimedus ei võimalda seletada puid, trepilistes kallastes. Maa ümber lage kui on need tihedas raagus või sügislehis; oleks.sellest ule läinud sügisvikat. puude vahelt, madalal taevalael, sätendavad Ohtu varjudest mustaval puiesteel käi­ tähed klaaskildudena, — linna õhtused tuled. mas salkkond hiliseid teelisi, — kolm nen­ Ruttavad teelised kui tiivadel kantud, dest on abitult kinnihaaranud neljandamast tulles linna poolt, põgenedes aia üksindusse. kaaslasest, kelle riiete hämarduv valgus neid Ja kõneleb aeda tulejatest keskmine, valgu­ mustatiivadena enesest eraldab. ses hämarduv, hääles kurbuskõla:

7 ""-ч. s ODAMEES • NR. i

5,Valgus maailma mahajätnud, sest al­ Uks kaaslastest hoiatades: „Opetaja, gamas pimedus. Minu süda on survetud, et ära ligine veele, sellesse surnud vastuhel­ öö on pääle tulnud, et pimedus tulnud minu gid, pimedus lehvib selle pääl, kui peaks hingesse." aset Pimeduse vaim vee pääl!" Temaga kõneleb kolm kaaslast, häältes Tema hõlmadest olid hirmuga kinni haa­ kartushirm: ranud kolm ustavamat, kes ei julgenud õpe­ „Opetaja, mispärast on siis pimedus saa­ tajata pimedusse jääda. nud valguse asemele?" »opetaja, ruttame. Varitsejad liginevad, ^Seepärast, et öö ligidal. Pilkane öö on kas Sa ei kuule pimeduses nende liginevaid ligidal.. ." samme. Eks kostnud pimeduses kui nutu- Oks kaaslastest hoiataval häälel: «Rut­ hääl?" tame, õpetaja, tagaajajad on tulnud, kas Sa Ja uuesti rutul teekäijad. Kiirest käi­ ei kuulnud värava avamist, miile aeda tul­ gust hõlluvad tiivadena kaaslaste riiete hõl­ les unustasime lukutamast ?.. Ruttame, tu­ mad, seisavad liikumata puud kui malmist lejad liginevad." valatud, avades kaugust, mis on lõputa. Ühe kaaslase rahulik, karmi kõlaga hääl Ja raugeb nende käik kurtvas kae­ mis sisaldab julgust, kui vabandades oma bamises: „Oh, minu meel on kurb, minu unustust: hing on leina täis, sest alganud öö." „Tulejad pääsevad aeda väravat ava­ Oks kaaslastest: „Opetaja, kõnele meile mata, ning meie järele tuli keegi naine, nüüd valgusest, meie oleme pimeduse kar­ kiirelt kui järele tõttes." tuses." Vaikimise järele, kui käidud neil tükk Teine kaaslastest: „Opetaja, ei ole päi­ maad, algab kurblik kõne: kest enam, minu hing on pimedusest hir­ „Minu süda on survetud, sest öö on munud." pääle tulnud ja asunud pimedus minu hin­ Kolmas kaaslastest: „OK päike, aga see gesse, ning need, kes minule ustavad, ei loojenes, ja pimedus on tulnud, öine pime­ ole minuga.^ dus, ning meie teel ei ole lõppu. Ütle meile, „Opetaja, öö tulekuga lõid nad kahk- kuhu viib see lõputu tee?" lema, nemad peitsid pimedusse varju... Oh, „Kõik on üürike, selgi teel on korra miks pole päev, kus päike julgust jagab !w Õpp, •—- pimedusest lähvad valgusteed." „Opetaja, miks on pimedus kätte jõud­ Oks kaaslastest: „Opetaja, kus on val­ nud, kõik varjudest nägematuks saanud, — gusteed, — nüüd on öine pimedus." sellest värisemas hirmul minu hing. . .** „Olgem valvel, kõik lõpeb peatselt. . „Kus on See, kes jahutab minu südant, Küsivad hääled: „Opetaja, mis lõpeb? mis on põlemas?" Mis lõpeb peatselt?" Õpetajaks nimetatud seisatab, kui e1 „Lopeb tee, lõpeb pimedus. .. Peatame kuuleks ta kaaslaste kurtmist. Peatades, vähe, mina janunen. Kus ma saan omi vaaruks kui tagasi, ning mustad tiivad kül­ huuli jahutada ?" gedel nõutus seisandis, jõuetumad teda Kaaslaste hääled läbisegi: „Oh, tõttame eneste vahel edasi viima. Nad on seisma edasi, Õpetaja, muidu nemad liginevad ja jäänud kaldale, kus all ahmas klaasina vesi nendega see, kelle Sa äratundsid. .. Nen­ lamendab. dega on see, kes suudleb." Oks kaaslaste hulgast: „Õpetaja, en­ „Peatagem siin. Laske, ma kumardan näe, siinsamas alla veele viivad trepiast­ veele. Omi huuli tahan ma jahutada. Mu med, — näe, sääl all, kui ootel karikas janu süda kõrbeb, peatagem seepärast, — siit kustutamiseks." alla viivad trepiastmed Veele." NR. i ODAMEES

Üks kaaslastest: „Opetaja, eks vaata, — Pimeduses varitsejate järel ruttab nut­ karikas on seismas, kui nägematu käte poolt tev naine, kätega nende poole ringutades, siin joomiseks pandud." langedes põlvili külmanud teele, haardes Teine kaaslane karmil häälel: „Kes on kinni püüdjate kuuehõlmust, sundides neid selle karika siiatooja? Kes võttis selle ka­ seisatama, — kuid rebivad varitsejad naise rika enesega linnast lahkudes kaasa?" kätest ja üksisilmi pimedusse vahtides pii­ ravad saaki, ning tõuseb naine maast põlvi- „Arge nõudke karika kandjat. Teadke: tamast, vankudes järele kinnivõtjatele. See on lohutuseks janunevale siia pandud, kelle süda kurbusest lõhkemas." Liginemas hallid habemetes mehed, nöö- „Opetaja, aeg puudub sellest karikast ripuntrad püütava sidumiseks õlul, varjates juua, sest teadmatult võivad tagaajajad meile laternaid kuuehõlma alla, hoides käsi mõõga pääle langeda," ja teele kutsudes, ligenda­ pidemel, — nemad on käsutatud välja püüe- vad kaaslased mustade tiivade vahelt omi tavat pimeduses kinnivõtma. hirmunud nägusid Opetaja poole. Ei ole teelt kõrvale pääsmist, ei ole Üks nendest karmil häälel, kui julgus- väljapääset puude tihedast reast, mis seis­ 'tades kaaslasi: „Mis ette meie kardame mas liikumatult, ladvad pimedusse varjatud, pimedust, kui mõõk on puusal." pääde kohal kõlkuvate okstepuntratega, mis Teine kaaslastest pettunult: „Oh, kui sõlmis piitsad. Teel enesel ei näe lõppu Opetaja pimedust ei lahuta, ei raiu mõõk olevat, see kutsub pimedusse. Liginemas e pimedusest Jabi." tulejad seljatagast ja kaasas nendega see, kellel suudlejad huuled. Kolmas kaaslastest, kes vett silmitse­ nud: „Eks vaadakem, — vesi sääl all mus­ Ei ole põgenejatel ärapääsmist, pime­ tab ja loksub kallast vastu, kui jook avaral dusest ' tagaajajad on tulnud, kuulduvad karika suul.. ." hüüded: Teine kaaslastest: „Vaadakem, vee pää^ „Kus on See? Ons Tema sääl?" lamamas öõuduna mürgine vaht, see vesi Hüütele vastamas salahääl: „Sääl on sääl all on viha kui mürk. Ära joo seda, See!" mis pääle kuuldub hõbeda kolin tu­ Opetaja, see jook on mürk!" pest kistavate mõõkade tärinas. Oh, minu huuled janunevad, minu keel Otsitavat varjavad tiivad pelgunult vaa­ on kõrbenud, ärge keelake mul huuli jahu­ ruvad kõrvale, seismas Opetaja ees naera­ tada. Näete, trepp viib siit alla veele, seis­ taja, kes talle kaela langeb ja suudleb. Näi­ mas karikas joogiga täidetud januneja tes vangitsejatele Opetaja pääle, sõnab suud­ ootel. lusest niiskete huultega: „Tema on See, Ruttab januneja trepist alla, maha oota­ Teda võtkem!" jaid kaaslasi jättes. Järgneb pimeduses aste Kostab pimedusest nutt. Läigatavad astmele. Kui nägemata kätest kantud, hõl­ mõõgad Opetaja pääl. Kuuldub pimeduses jub karikas joogiga eel ja veele jouc'es haa­ mõõga löök, kostab selle pääle valju kisa: ravad januneja käed pihku karika, et mõru- „Peatage, mu pää on pooleks löödud, näete, joogiga oma janu kustutada. puudub kõrv." Hergavad linna klaasised tuled, kui Kajavad kisahüüded mõõkade tärinas: s linn suurt pidu pidamas. Vilguvad „Siduge Teda! Siduge neidl" Et kinnivõetu saal pool üksikud laternatuled, — öiste ta­ põgenema ei pääseks, ei lahku keegi taga- gaajajate tuled, kes inimese püügil, kes hal­ ajades vangitsema ta põgenevaid kaaslasi. lides vammustes, karvas habemetes mehed, Ta nööritakse, ja pööravad vangitsejad kaa­ mõõgad vööl, varjates hõime all laternaid. sas saagiga tagasi linna poole.

12 ODAMEES NR. i

Pimedusel lõppu ei ole. Mustast ööst hed klaaskildudena paistvat, üksikud here- langevad üksikud lumerätsikud. Puhub tuu­ tavad tähed — linna minejate tuled. Liigu­ lehoog lund õredaks pilveks ning sõelub tavad tõusnud tuulepuhengus puude oksad, uuesti laiali üksikutena Iumekübemetena. tardudes paigale raudvitsadena. Kostab hale Hääletusse tuulehoosse kostab vaikne nutt, nutt läbi õö: mis hale kui emanutt. Näivad taeva all tä­ „Oh, minu poeg, minu poegi* Aleksander Tassa. Enesega.

Laudsein püstloodi kitsaste piludega, või vihma? Ei kumbagi. Siis vist küll kust siniseid taevaribu kui haljaid mõõgateri seda peent tulist joont, mida nägematu sõrm silmi lõikab. Laman värskel, salapäraselt sellele mustale lehele taevas tõmbab ? Aga kähiseval heinal ja vaatlen, kuis katuseprao mina ei oska ju ka seda kirja lugeda. Ja vahelt tulev päiksekiir vikerkaarivärvilisi minu kuuri seintest käib tuul ja katusest rattakesi hämblikuvõrku tikib. Lahe tuul leh­ vihm vabalt läbi, nii et need sind ega mind vib takistamata läbi kõrendil rippuva aru­ ei kaitse. Mine otsi, kus parem on, enne kas eoksist viharodu. Väikesel laudil, vana­ kui hilja. moodi kapil ja katuse lattide vahel kuivavad Tõtt öelda, mul oleks kahju, kui sa poolnärtsinud tubakheinad, ubinheinad, pipar- läheks, aga — istu minu varju, kui sa kar­ mündüehed, raudrohi, maasikavarred, palder- dad. Ei? Minu kätt tahad enda kätte jaani ja angervaksa õied ja muud kodused hoida? Võta! Istu nii ligidale kui tahad. rohud ning teed lahtiselt, kimbukestes, kor­ Miks paned sa oma käe minu ümber ja pää vikestes, topsikutes ja paberilehtedel, õhku minu õlale? Sina pead ju mind kartma, /närbimise lõhnadega täites. Vanaema lõike- kas pole sulle seda öeldud? — Ja sa usal­ kirjalisel kirstul kuivab suur hunik kööm­ dasid mind ometi sellest laudkuurist üles neid. Ukse kõrval naela otsas liigub tasa, otsida ja omis mustis silmis mulle välgu kuulmata tasa väike rukkilille pärg. heledaid niite peegeldada? Väljast, minu päitsi vastu seisvalt ШІе- peenralt kostab tasane sumin, nagu viiuli- Sina — kes sa oled, kust sa oled ja -— helid sordiini alt. Üleval katuseharjal vadis- kus sa oled? Ma tunnen veel su külge oma tavad pudikeelega pääsukesed ja sõimievad külje vastu, su kätt oma õlal, aga ei näe varblased. Sh... sh . •. sh... nagu võõra­ sind enam. Kas sina oled see uus minu keelseid hääli ümisev koolilaps uriseb kar­ sees, või see, kelle ma ammu enne ennast vane kimalane, lauaserva ait sisse pugedes, olin kaotanud ja kes nüüd jälle tuli, väljast­ ja kaob oma koormaga vana kasuka käik- poolt mind minusse minuna? Kas ma näen sesse, kus ta talvine pesa. Vaablased voori­ sind kunagi, mina — õnnetu unistaja — vad peene, lõikava, mürgise tooniga, summi- viletsas iaudkuuris, kesk kürbmagusaid närt- des katuse serva alt roovlati küljes rippu­ simise lõhnu, ise närtsija-närbija? vasse halli kongi ja säält tagasi. See sumin Heledad, klaasselged pisarad langevad on uinutava serenaadi sarnane, mis mind läbi kuurikatuse sahinal kuivale heinale, sä­ kannab, alalõpmata edasi kannab... tendavaks veetolmuks purunedes, ja kaovad. Tuuk! Ah sina äratasid mind? Miks Kes leiab neid säält? Kes ütleb, et see, on su silmad nii kollased? Ah see on selle mis ma näinud, tõde ei ole ? Inimesele on suure musta pilve vastuhelk? Ja nüüd tulid antud ise üksikuna oma hingeväravail valvata, mind äratama? Kas sa siis pilvi kardad, mil tulevad need kujud, tundmatud siinsest, NR. i ODAMEES tuttavad olnust, valged, õrnad, kerged, as­ tatud pilk, otsades aga valu ja ilu, ja milles traalsed, pilgulapsed, kuulmatult kaduvad. armastuse ülihele kiir vikerkaari värvides Iga pilk võtab millegi katte ja paneb särab? uue, teisele — tulevale — võtta; me ootame Kannatuse ja surmavahelisel kandil ilmu­ nagu Siiloa pisarte puudutust, mis meid sel­ vad eelaimused; kord avanevad tõed peitu­ gelt ilma laseb vaadata. Pilk selgub, süttib vad infrapunasis, ultravioiet värves, meile ja kustub ßllegi, ja tuli, mida näidata taht­ nägemata, kuid siiski tundub nende olemas­ sime, kustus tuules; ümbrus, mis seletatuna olu, nagu jõuluõhtul inglitiiva lehviõhk. Elu- helkis, tuhmus, tõmbus võrgusarnase tolmu­ prismi mustad jooned lõiguvad küll meie korraga üle- pilgus siinse tõe puruks, kuid Absoluut- Kust te tulete, tundmatud külalised? tõde, tõde-päike jääb endiselt vägevalt Kaugelt vist tulete — vahel väsinud, nälja­ särama, kuni temasse isegi süüvime. sed, tolmused; vahel läbimärjad, külmeta­ Ja mina, su pisar, elu kannatuse vihm, nud, värisevad; vahel kerged, Õrnad, rõõm­ üks osa äraseletatud looduse täiusvormilisest sad — peatate natukeseks, teete mõne lii­ prismist, võtan ka ühe kiire tõest; see mur­ gutuse, räägite mõne sõna, või ei tee, ei dub minus ja helgib, kui rahuleping üüri­ räägi midagi, ja kaote jälle nägemata, kuul­ kese ja igavese vahel, ja ma naeratan lange­ mata, tundmata kauguses, mind teadmatusse des, kadudes, sest ma tean, see pole ometi jättes, kas teid kunagi enam näen. Ja kas veel mitte kõik. nägingi, või oli see ainult illusioon, haiglase Sa, mu sõber, ütlesid alati enne õnne­ vaimu loodud haiglane kuju, kelle arvatavad tust kadunud isa hoiatavat hüüdu kuulvat, sõnad mulle lõpmata variatsioonides tuul ja ei saanud seda kuidagi seletada. Kes kõrvu kannab? saakski kõike, mis meie elu hämarat välja Kus on see kant tõe ja kujuilma vahel? ainsa, vaevalt märgatava joonena üle nurga Või ongi see illusiooniilm müstilise prismi välgusarna riivab, selgeks teha. Kuskil on servadeks, mille ühes kandis peegeldub kan­ midagi, mis meie elukäiku juhtides ise näge­ natus, teises — surm ja kolmandas — sele­ matuks, tundmatuks püüab jääda. Hendrik Adamson, Öine teekond. Katke neil päivil ilmuvast August Gailiti novellikogust «Rändavad rüütlid"

. . . Saatan vaatab mulle silma ning Kuid meie tõuseme lohemadudena üle ma tunnen põsil ta rasket hingamist. Ta linnade ning lagendikkude hallide pilvede võtab mind käest ning me sammume vaiki­ poole. Sajasilmaline, tuhattiibne saatan hoiab des välja, seisatame pimedal lagendikul, mind käest, vaskläikivate kapjadega lüües ohkame kumbki vüs kord lääne ning seitse õhus lendlevaid sädemeid. Kui orikas rohib kord idasse, unustame mõlemad eilse ning mu kõrval, tõustes üle kiriku tornide, mägede üleeilse päeva ning tõuseme siis vihisedes ahelate ning rahutute vete. Ning mina tor­ õhku. All hakkab keema lagendik, sülitades man ta kõrval kui hall kärbes, naeruväärne tuld meie järele ning suitsu ringlevaid pilvi. ning jõuetu, nõrk ning maine. Kui purskmägi visates keevat laavat ikka Kihisevad linnad meie all, voolavad veed üles, ikka üles, sünnitades meie all tulede- meie all, meie all tantsib udu sinist baletti. tuha värvilist lummutust. Ahnuses tõusevad Ning saatan vaatab mu otsa ja lausub: leegid, ikka kõrgemaile venitades veriseid »Ehk oled nüüd rahul?" käsi, meeleta mõte meid püüda. „Mul igav Iй vastan nukralt. l6 NR. i

«gm*

A. Wabbe joonistus.

Nfng saatan naerab uuesti, et pilved rahutuma mõtte, mis on püsiv ning igavene. lendavad laiali ning taevas müdiseb ta Oksi otsiv ning rahutu mõte loob uusi häälest. maid ning uusi kiusajaid keerlevas kos­ „Кбік on igav ning surev", lausub ta moses." «. tõsinedes. „Maad ning taevad tekivad ainult Meie istume pilve äärele ning vaatame silmapilguks, keerlevad, sätendavad ning kui üle parda alla. kaovad sus jälle, jättes piirita avarusse йкя Üle kõrve liigub karavaan ning bedu-

^7 18 AR. J ODAMEES imide valged turbanid paistavad kui vee- koondame temasse oma unistuste himude kire. roosid kollases okeaanis. Ääretumad soola- Kõik ilu on haige inimese veel haiglasem fan­ lademed hiilgavad hõbetuhana vastu sinavaid taasia ning täitmatu kire avaldus. See on mägi. Ning kaamelite pikk ahel venib aeg­ sätendav loor, mis inimene tõmbab oma laselt edasi kui vingerdav vesiuss kollasel reaalsuse ümber." kõrrel. Ning äkki murdub ahel keskelt, Ning saatan sülitab pihku ja peol sün­ tükikeste lennates igale poole laiali. Üksik nib naine valgest vahust kui tuliõis kesk ratsanik jääb kohale, hoides kisavana pikka halli sood. Saatan paneb naise mu kõr­ piiki käes. Siis variseb ta maha ning vale pilve äärele istuma kui kollasest mar­ hobune tormab teiste järele, laka lennates morist statueti. Ah, ta on ilus, mu unis­ tuules. tuste ideaalsem kehastus, marmori kahvatus, Liugleme pilvega edasi ning maastik siidi pehmus, silmade põhjatu helk. Ta tõs­ vaheldub. tab pää, vaatab mu otsa ning lausub kui Öises kuuhõbedas voolavad jõed risti- iharas unes: rästi ning lilledes uppuvad lootsikud hõlju­ „Ma armastan Sind." vad voogudes alla. Sajavärvilised laternad Ning ma unustan enese ja saatana, ripuvad lootsikute mastel ning pardaii, Ium- kõik, kõik, mis olnud ja on, ma langen ta mutades vett kui vikerkaart. Lootsikute ette ning suudlen ta jääkülmi põlvi, ta väri- hõljudes alla hiilgavad laternad kui fosfor- sevaid huuli, ta silmi, ta silmi. Ning naine likud tuled öises hõbedas. Kuuldub tsitrite põleb mu kätel, iga soon iõkkendes kirest, ning tsümbalite unistavaid akkorde, tasast iga veretuga tormates meeletuna. Kui ben- naeru ning iharat kilkamist. Kui vaikne gaal põleb mu kätel. sumin mesipuus, musta pilve ujudes õhtu Ma joon ta kirge ning imen veresse ta taeva. Siidiseil padjul venituvad naised, soonte tuld. silmis öö ning tänapäev, huultel kihvtine Nii liugleme taevas, istudes pilve äärel: tuliõis, põsil uimastav veetlus. Kui preest­ mina, saatan ja naine. rid, kes toovad altarule ihu ilu ning kirge, Ning ma lausun: kahvatuil põsil, värisevail sõrmil sosistades „Kuigi ilu on surev, kuid ta on siiski, palvet valjule isandalie. Kahvatud käed ta on siiski I" tõusevad, langevad ning lillede vihm langeb Ning saatan lausub: öise jõkke. „Narr, kes oled sündinud endasse. Tuhat lillelist lootsikut ujub allavett, Tõsta pää ja vaata ringi." orjade pingutades pruune lihakseid. Ning Ta naerab röhkides, et ärkan kohku­ igas lootsikus naine, igas lootsikus naine, des unede veetlusest ning vaatan kartlikult kui ainsaks silmapilguks lõkkelle lööv roos, ringi. kui rakett, mis särab sekundi, ainult sekundi, Mu kätel lamab nõid, vana ja jõuetu, et juba sündides surra. Et praksudes säten­ hallid juuksed üle veriste silmade. Nägu dada, hiilgada ning kustuda siis jälle. Ning täis kortse ning kortsukesi, rippuvad huuled, mees, igavene ilude kumardaja, unistaja, katkised hambad kollases vahus. Nii armetu tuul meredel, langeb ta ette põlvili ning ja vastik, et oksendan pilvedelt alla kui võtab joobununa seda, mis naine pannud meritõbine üle laeva parda. enesest kõige paremat lauale. „Armasta mind ikka, kuigi olen jäänud Saatan järgib mu mõtteile ning lausab nii vanaks," lausub ta hingeldades ning vaa­ kui eneselle: tab mu otsa nooruse kirega. „Ka see on kaduv ning surev, hall vares Ning ma tõusen ja põgenen üle pil­ veel hallimal taeval. Ka külmas kärnkonnas vede kui tormav tuul, mis kannab äikse on ilu, ka hobuse luukeres on kenadus, kui ähvardavat pilve. ao ODAMEES NR. i

Hüppan kui hullunud pilvelt pilvele, armsamaks ning isandaks ja unista rända­ langedes ja tõustes, karjudes ja ahastades. misest palmide vilus.** Kui oleksin muutunud ise pilveks, kui olek­ „Та on ju kohutav Vй karjun üle taeva, sin maru, mis tormab üle lagendikkude. et pilvede mägestikus kostab mu hääl saja­ Jooksen ees ning naine aab mind taga, kordse appihüüdena. Kui hullunud inimese kiimlalt sirutades käsi ja rääkides armastu­ kisa orgudes. sest esimese ärkava kirega. Ta on kui „Kõik on kohutav, mis ilus," lausub kohutav katk, kuid ta sõnad on täis klee­ saatan. „Kõik on ilus, mis kohutav." pivat hurmust ning lillede aroomi. „Milte mulle, mitte mulle!" Hüpates, vehkides lendab viimasena meie Kuid saatan naerab mu vastuse pääle, järele saatan, tasaselt naerdes öö pimeduses. kraaksuva kullina lennates üle pilvede. Kui „Päästa mind, päästa mind!" hüüan öine pilv, hõbepaiistatud, laiali sirutatud tii­ hirmunult. vad. Sajasilmaiine, tuhattiibne, vaskkapjade „Miks päästa Sind ilust, mis ometi müdisedes õhus. Kui naljatades haarab jumalik ja igavene," naerab saatan. „Suudle särava tähe ning pillub alla, et tulised säde­ ta põske ning silmi ja joobu ta jumalikust med lendavad laiali. Kui naljatades lükkab ilust. Võta ta enese juure ja räägi talle püvi jalaga vastu taevast ning siniõhus valgeist pilvist ja kirgede ööst. Oie talle kuuldub äikse möirgamine.

Katke Candide'ist. Voltaire.

Mul pole mitte alati olnud punetavad Ma olin kihlatud ühe Mässa - Carrara silmad, minu nina pole mitte alati lõuga valitseva vürstiga: milline printsi niisama puudutanud ja mina ei ole ikka teenija olnud. ilus kui mina, täis õrnust ja armuväärsust, Olen paavst Urbanus X ja Palestrina print­ sätendades vaimurikkusest ning lõkendades sessi tütar. Kuni neljateistkümnendamani armastusest; armastasin teda nagu armasta­ eluaastani elasin palees, millele kõik teie takse esimest kord, jumaldades, kirglikult. Saksa parunite armetud lossid talliehituseks Pulma vastu valmistati: see pidi olema tore, ei kõlbaks; ja üksainus mu ülikonnist oli ennenägematult suurepärane; järeljätmata enam väärt kui kõik Vestfali varandused pidusid, karuselle, ooperi-buffe; ja kogu kokku. Kasvasin ilus, armsuses ja anderik­ Itaalia sepitses mulle sonette, mille hulgas kuses, kesk lõbustusi, austust ning lootus- polnud ühtki kõlvulist. Ma olin juba oma likkust: ma äratasin juba armastust; mu õnne silmapilgu lähedal, kui üks vana mar­ rind kerkis; ja milline rind 1 valge, painduv, kiis, kes mu printsi armukene oli olnud, ta voolitud kui Medici Venuse oma; ja millised enese juure shokolaadi jooma kutsus; vaevalt silmad I missugused ripsmed 1 mihukesed kaks tundi pärast seda suri ta hirmsates mustad kulmud 1 missugune tuli lõkendas krampides; kuid see oli alles nalja asi. Minu mu silmis, mis võitsid tähtede leegitsuse, ema, kes oli meeleheites, kuigi palju vähem nagu mulle ütlesid kohalikud luuletajad. Nai­ kurb kui mina, tahtis, et mõneks ajaks sest sed, kes mind riide panid ja riidest võt­ nii hukatuslikust kohast ära sÕidaksime. Tal sid, langesid vaimustusse, vaadates mind oli imekaunis mõis Gaeta lähedal: astusime eest ja tagant; ja kõik mehed oleksid taht­ siis ühte galeeri, mis oli. kullatud kui Püha nud olla nende asemel. Peetruse altar Roomas. Äkki kihutasid meie

21 NR, i ODAMEES

järele Sale meriröövlid ja saavutasid meid: juseks viiekümnele kodusõjale: mustad mus­ meie soldatid panid vastu nagu paavsti tade, mustad tumeruskete, tumerusked tume- soldatid; nad langesid kõik põlvili, andes ruskete, mulatid mulattide vastu: vahetpi­ kaest sõjariistad ja paludes röövlitelt patu- damatu kõrilõikamine ühest riigi otsast andeksandmist enne surma. teiseni. Silmapilk riisuti nad alasti nagu ahvid, Vaevalt olime kaldale tõusnud, kui ilmu­ niisama ka minu ema, meie õuepreilid ja sid mustad, kes kuulusid meie röövlikap- mind. See on otse suurepärane, missuguse teni vaenlaste hulka, et temalt saaki ära nobedusega need isandad inimesi riidest võtta. Meie olime, pärast teemante ja kulda, lahti võtavad; kuid mis mind veel enam kõige kallim varandus. Sain ^ sarnase võit­ imestama pani, oli see, et nad — — — luse päältnagijaks, missugust iial pole näh­ See toimetus näis mulle olevat väga võõ­ tud teie Euroopa taeva all. Põhjamaa rah­ rastav: nõnda otsustad kõige järele, kui vaste veri pole küllalt kuum; nad pole oma kodukohast kaugemale pole saanud. naiste järele iial nii marud, kui on viisiks Pärast sain teada, et seda selleks tehti, et Afrikas. Näib, nagu jookseks teie euroop­ näha, kas me sinna mitte teemante pole lastel piim soontes; see aga on vitriol, see peitnud; see on komme, mis põlisest ajast on tuli, mis voolab sääl Atlase mäe ja selle viisiks on saanud haritud rahvaste hulgas, ümbruskonna elanikel. Võideldi lõukoerte, kes merd seilavad. Ma sain ka teada, et tiigrite ja usside vihaga, et meid omandada. herrad Malta ordurüütlid seda kunagi ei Üks maur haaras mu ema paremast käsi­ jäta tegemata, kui türklasi või türgi naisi varrest, mu kapteni adjutant tõmbas pahema kinni saavad: see on üleüldine inimõiguse käsivarre; üks maurisoldat võttis ühe sääre seadus, mida keegi pole katsunud ümber ja üks meriröövel teise. Pea kõik meie õue­ ' lükata. preilid olid silmapilgu pärast nõnda nelja Ma ei taha teile jutustada, kui raske soldati vahel rebida. Kapten hoidis mind on see ühele printsessile, nõnda ühes emaga enese selja taga peidus; tal oli mõõk pal­ Marokkosse orjaks sattuda : te mõistate isegi, jana ja ta tappis kõik, kes vastu panid ta mis me meriröövlite laeval ära pidime kan­ vihale. Viimaks nägin kõik meie itaallannad natama. Mu ema oli veel väga ilus: meie ja mu ema maas tükkideks rebitud, puruks Õuenaistel, meie lihtsatel kammerneitsitelgi raiutud, surmanud nende metslaste poolt, oli enam meeldivust kui leidub kogu Afri­ kes meie pärast kisklesid. Vangid, mu kas ühtekokku: mis minusse puutub, siis kaaslased, ja need, kes meid olid vangi- olin ma joobnustav, olin kehastunud ilu ja võtnud, soldatid, madrused, mustad, tume­ saledus ise, ja lisaks olin veel neitsi: kuid rusked, valged, mulatid ja lõppeks minu ma ei jäänud selleks kaua; selle Õie, mis oli kapten, kõik olid tapetud, ja mina lamasin hoitud kaunile Massa-Carrara printsile, rii­ poolsurnuna ühel korjuste hunikul. Niisu­ sus minult röövlilaeva päälik; see oli vas­ guseid näitlusi esitati, nagu öeldud, kolme­ tik neeger, kes arvas, et mulle sellega saja penikoorma laiusel alal, ilma et kunagi veel palju au üles näitab. Palestrina print­ oleks unustatud neid viit palvet palveta- sessil ja mul pidi olema palju jõudu, et mast, mis Muhamed päeva kohta oli seadnud. kõike seda välja kanda, mis meie osaks Suure vaevaga pääsin sest verisest kor­ langes, kuni Marokkosse jõudsime! Kuid juste virnast välja ja roomasin jõe kaldale jatkagera jutustust; need on nii üleüldised suure apelsiini puu alla; sinna langesin hir­ asjad, et pole väärt nende üle rääkidagi. must, väsimusest, meeleheitest ja näljast Marokko ujus veres, kui sinna jõud­ Peatselt raugesid mu väsinud meeled unne, sime. Keiser Muley Ismaeli viiekümnel mis oli pigemini minestus kui puhkus. Olia pojal oli igaühel oma erakond; see oli põh­ veel selles väsimuse ja uimastuse seisukor-

24 ODAMEES NR. i ras, elu ja surma vahel, kui tundsin, et keegi Niipea kui see kaup oli tehtud, hakkas katk, mu keha kohal õiendas; avasin silmad ja mis tol ajal üle Afrika, Aasia ja Euroopa nägin üht valget inimest meeldiva näoga, liikus, hirmsa hooga Algeris mässama. kes õhkas ja enesele läbi hammaste pomi­ See taud on üleüldine Afrikas; ka mind ses: Ѳ ehe sciagura d'essere senza cogl..! haaras ta. Kujutelge, missugune oli see Imestunud ja vaimustatud oma kodu­ seisukord viieteistkümne aastasele paavsti maa keelest ja mitte vähem üllatatud sõna­ tütrele, kes kolme kuu jooksul oli saanud dest, mis see inimene lausus, vastasin talle, tunda vaesust, orjapõlve, keda oli vägista­ et leidus veel suuremaidki õnnetusi kui see, tud pea igapäev, kes oli näinud raiutavat mille üle tema kurtis; lühidate sõnadega oma ema nelja jakku, oli üleelanud nälga jutustasin talle neist koledusist, mis üle olin ja sõda ning oli nüüd suremas katku Alge­ elanud, ja langesin jälle meelemärkusetusse. ris. Ma ei surnud ometi; kuid minu eunuk Ta kandis mu ühte naabruses olevasse ja dey ning pea kogu Algeri serail said otsa. maija, asetas mu voodi, käskis mulle süüa Kui selle hirmsa katku esimesed rüüs­ anda, teenis mind, lohutas, meelitas ja ütles, tamised mööda olid, müüdi kõik dey orjad et polnud kedagi nii ilusat näinud kui mina maha. Oks kaupmees ostis minu ja viis ja et ta ei olnud veel iial nii seda taga lei­ Tunisi; ta müüs mu teisele kaupmehele, nanud, mida enam keegi ei võinud tagasi kes mu viis Tripoli; Tripolist müüdi mu anda. Olen sündinud Napolis, jutustas ta; Alexandriasse ; Alexandriast Smyrna; Smyr- ses linnas kohitseti kaks või kolmsada last nast Konstantinopoli. Lõppeks sain ühe iga aasta; ühed neist surevad, teised saa­ janitsaaride „aga" omanduseks, kes pea selle vad ilusama hääle kui iial naistel, kolman­ järele saadeti Asovit kaitsema, mida vene­ dad aga lähevad riike valitsema. Minu juu­ lased piirasid. res õnnestas see operatsioon suurepäraselt „Aga", kes oli õieti peen mees, võt­ ja ma sain Palestrina printsessi kapeila laul­ tis enesega kogu haaremi ja asetas meid jaks. — See on mu ema! hüüdsin mina. Meotidese soo rannal olevasse väiksesse — Teie ema! hüüdis ta pisarais: kuidas, te kindlusse, kahe musta kohimehe ja kahe­ olete siis see noor printsess, kelle kasvata­ kümne soldati vahi all. Venelasi tapeti jaks ma olin kuni ta kuue aasta vanaduseni ääretud hulgad, kuid nad tasusid meile ja kes juba siis tõotas nii ilusaks saada, kui hästi: Asov hävitati tule ja verega, ei antud te nüüd olete ? — Jah, see ma olen; mu armu sugu ega vanaduse pääle vaatamata; ema aga on nelisada sammu siit eemal kor- ei jäänud muud järele kui meie väike kind­ juste virna all, neljaks osaks raiutud... lus; vaenlased otsustasid meid näljaga val­ Jutustasin talle kõik, mis minuga oli lata. Kakskümmend janitsaari olid vandu­ juhtunud; ta pajatas ka mulle kõik omad nud, milgi tingimisel mitte alla anda. Äär­ läbielamised, ja nii sain teada, kuis ta ühe mises näljas leidsid nad sunnitud olevat ristiusulise riigi poolt Marokko kuninga juure mõlemat meie kohimeest ära süüa, et mitte oli saadetud, et selle isevalitsejaga lepingut tõotust murda. Mõni päev hiljem otsusta­ teha, mille järele see saaks püssirohtu, suur- sid nad naisedki süüa. tükke ja laevu, et teiste kristlaste kauban­ Meil oli väga usklik ja üli kaastundlik dust aitaks hävitada. Mu ülesanne on lõpul, imam kaasas, kes kauni jutluse pidas, mil­ ütles see auväärt kohimees; astun Ceutas les neid manitses, et meid mitte hoopis laeva ja viin teid enesega Itaalia. Sita ehe ei tapetaks. Lõigake, ütles ta, ainult üks sciagura d'essere senza cogl... I tagaotsa pool igal daamil, ja te saate mõnusa Tänasin teda liigutuse pisaratega; kuid lõuna; ning, kui nii tarvis, võite mõne päeva tema viiski mind, selle asemel, et Itaalia pärast veel niisama palju saada; taevas saata, Algeri ja müüs selle maa dey'ie. tasub te häätegu ja annab teile abi. NR. i ODAMEES

Tal oli suur kõneand; ta võitis nad vitasin juhust enese kasuks, põgenesin; enese poole: meile tehti see hirmus ope­ rändasin läbi kogu Venemaa; olin kaua ratsioon ; imam võidis meid sama balsamiga, aega kõrtsi tüdruk Riias, selle järale Ros­ millega võietakse ümberlõigatud lapsi: vaa- tockis, Vismaris, Leipzigis, Casselis, Utrech- kusime kõik surma suus. tis, Leydenis, Haagis, Rotterdamis: sain Vaevalt olid janitsaarid söönud toidu, vanaks viletsuses ja häbis, omades ainult milleks me ained andsime, kui ilmusid vene­ poole taguotsa, kuid mäletades alati, et olin lased madalatel laevadel; ükski janitsaar ei paavsti tütar; sada korda olen soovinud end pääsnud põgenema. Meie seisukorrasse ei tappa, kuid armastasin siiski rohkem elu. pöörnud venelased miski tähelepanekut. Kõi­ See naeruväärt nõrkus on, võib olla, üks gil pool on aga Prantsuse haavaarste; üks meie kõige saatuslikumatest kalduvustest; neist, õieti osav, võttis meid oma hoiu alla, kas on midagi meeletumat, kui soov iga­ ta tegi meid terveks; ja ma mäletan elu otsani, vesti koormat kanda, mida iga silmapik et ta mulle teatud ettepanekuid tegi, kui ometi tahaks maha heita; vihata oma ole­ mu haavad juba kinni olid. Lõppeks andis masolu, ja ometi rippuda ses olemasolus; ta meile kõike hääd nõu; ta lohutas meid, ühe sõnaga, hellitada madu, kes meid närib, et nii mõneski piiramises on sellesarnast kuni me südame lõpulikult on neelanud? juhtunud ja et sarnane on sõja seadus. Olen näinud neis mais, kuhu mind saa­ Nii pea, kui mu kaaslased kõndida või­ tus oli heitnud, ja kõrtsides, kus olen tee­ sid, saadeti nad Moskva; mina sain ühe ninud, olen näinud suure hulga inimesi, kes bojaari osaks, kes minust aedniku tegi ja on needinud oma olemasolu; kuid ma pole mulle igapäev kakskümmend piitsa hoopi näinud enam kui kaksteist, kes on vaba­ andis; kuid kahe aasta pärast surmati see tahtlikult teinud lõpu oma viletsusele:, kolm kõrge herra ühes kolmekümne muu bojaa­ neegrit, neli inglast, neli genflast ja üks riga miskisuguste õueintriigide pärast; tar­ Saksa professor, nimega Robek.

Prantsuskeelest tõlkinud Fr. Tuglas.

Manasseini revideerimise puhul. Katke mälestustest.

C. R. Jakobson oli surnud ja venesta­ mil see kerge oleks olnud teha: nii ajal mise mõõk rippus meie pää kohal, aga meie enne ja pärast priiuse tulekut, vaid et nad ei näinud seda. Meil ei olnud päid, kes üle selle asemel isad, kes pojad kooli 'Saksa saja sammugi teistest kaugemale oleksid või­ keelt õppima olid pannud, mõisa kutsusid nud ette näha. Suures poliitikas olime hoo­ ja neid vitstega karistasid. Veel rumalamad pis vilumatud, seda olid seni meie eest tei­ olid nad, kui Jakobsoni „Sakala" ilmumisel sed teinud. Meie paremad pääd, nagu koolmeistrid hakkasid ametist lahti tegema, Kreutzwald, olid juba vanaks jäänud, noori kes „ Sakalat" lugesid, ja rahvuslikule ärka­ ei olnud pääle tulnud ja mis olid, neist ei misele, kui see hoogu võttis, veel katsusid olnud poliitikas asja. tõkkeid teha. „ Võivad ohjad jõge köita, Rumalad olid aga ka meie mõisnikud kui see kohab kevadel?" (Dr. Veske lau­ ~ kirikherrad ikka hulka arvatud — juba lust „Іза sõnad"). Kui oleksid saksad mõist­ süs, kui nad meid sel ajal ei saksastanud, nud ja tahtnud eestlastega vähegi kokku

2 J 2$ ODAMEES NR. i NR. г ODAMEES heita, mitte üks venelane ei oleks meie seinile sisse antud palvekirjade hulgast minu maale sisse pääsnud. Aga nemad olid pi­ märgukiri kõige täielikumaks ja kõige pare­ medusega löödud. Nii siis muutus nendegi maks olid leitud, nagu seda Manasseini asi, kui Manasseini revideerimine tuli, nii kantseleis Tartu E. Põllumeeste Seltsi presi­ pahaks peaaegu, nagu see pärast maailma dendi Mart Mittile oli öeldud, kes siis ka sõja ajal uuesti kordus. Meie aga hõiska­ nagu Nikodemus öösel Tartumaalt Mulgi­ sime ja lootsime kõike hääd. maale minu märgukirjast ärakirja saama tuli. Meie muud kui sepitsesime palvekirju, Võib olla, oleks selle märgukirja kui min­ Manassein kutsus ju rahvast üles kõike oma gisuguse ajaloolise mälestuse õige ase nüüd häda kaebama ja soove avaldama. muuseumis olnud, aga mul oli see narrikas Olin sel ajal kõiges kolmes Karksi ki­ pruuk iga paberilipakat, millest lahti saada helkonna vallas vallakirjutaja, aga elukoht võis, ära hävitada, et seda pahna nii palju oli mul Polli mõisas. Mõisnik oli vallamaja ei koguks. Selle'p minu mälestused nüüd jaoks maa otse mõisa õue, kõrtsi kõrvale tagajäreie nii segased, kuivad ja lühikesed annud, nii elasin ma just mõisniku silma all saavad. ja temale ei jäänud, nagu see juba meie, Mis teadsin mina sellest, et venelane eestlaste, orja ajast veresse jäänud komme meid sakstega tülli ajas ainult selle — on, midagi teada viimata, mis ma ütlesin juba Makedoonia kuningalt Philippilt õpitud või tegin, nagu minulegi ka teada toomata tarkuse järele: 3)ivide et impera! Jaota ja ei jäetud, mis mõisas räägiti ja tehti. Ma valitse 1 Jaota, et sul kerge oleks valitseda. teadsin väga hästi, et mõisas poliitilise söö­ Mind ennast ja kõik mu kolm valla­ maaja puhul see sõna langenud oli: miks vanemat : Keki Jaak Vink Karksist, Mäkiste nii kardetavat isikut, nagu mina, kahjutaks Juhan Kõeva Pollist ja Võnge Juhan Raud ei tehta. Aga minu mõisnik — degeneree­ Pööglest — nad on nüüd juba kõik muru- ritud perekonnaharu viimane võsu — oli kamara all — valiti siis seda märgukirja Ma­ vastanud: minusuguseid olla nüüd niipalju, nasseinile Riiga kätte viima. Reisiraha võeti kui täie kasukas, kes neid enam hävitada peremeeste käest kokku, vist 20—25 kop. jõudvat- Ja oligi ka raske mulle kallale talu päält. Oks maksis, teine ei maksnud, pääseda. Minu endised sidemed kui kihel- ei mäleta, kas tuli meile neljale igaühe jaoks konnakohtu notäär, ja siis — tundsin ma 10 rubla kokku. • Hobuste palkamiseks ehk kohalisi seadusi kui oma kuuetaskuid, põh­ ulatas, (raudteed vist veel ei olnud (ei mä­ jani, oskasin valvel olla ja ette vaadata; leta seda) ja nii pika maa pääle ometi ke­ minu kael ei olnud kerge murda. Päälegi dagi küüti ajada ei võinud. — Sõitsime siis olin ma sakste vastane ainult niikaugelt, kui kahe kahehobuse- vankriga, kutsariks oli see asja puutus, muidu aga kõige selle meil Illausse Juhan Sperling Pööglest. Möö­ austaja, mis nende juures hääd oli. daminnes olgu öeldud: ka minu süü, et Mul oli palvekiri Manasseinile valmis — selle mehe nimi Sperling oli. Tema päritud terve memorandum, ja iga punkt põhjen­ nimi oli Varblane. Aga tema oli kerge- dustega ; eks ma igasugustest kreis- ja võitu mehike, armastas kaupmeest mängida hoovikohtu ja senati otsustest, mis mul ki- ja häbenes end omast nimest. Saatsime helkonnakohtu kirjutajana käte vahelt läbi siis palvekirja Kameralhofi, et Varblasele olid käinud, küllalt ei olnud näinud, et lubataks end Sperlingiks nimetada, ja tuligi ametlikuis paberites põhjendused pääosa säält sellekohane luba. Asi sünnitas rahva mängivad. Aluseks olid muidugi kõik need hulgas paliu lõbu ja kutsus pilkamist välja, punktid võetud, millega Eesti saadikud keisri millest Sperling ei hoolinud. ees olid käinud. Mulle sai siis ka see au Sõit ilusal suve ajal oli lõbus. Minu osaks, et sadandete või tuhandete Manas- kolm vallavanemat olid kõik targad ja omal

• K.± J1. ODAMEES NR. i viisil lõbusad inimesed, igaüks oskas haaki visata. Kus ilus metsatukk oli, sääl puhka­ sime hobuseid ja tõime leibkotid välja, kus vett leidus, jõgi või järv, sääl käisime sup­ lemas. Oh kui ilus on Võnnu ja Volmri ümbrus, kui hobusega sõidad ja sellest nii­ palju näha saad l — Ühel palaval päeval ennelõunat olime siis lõpuks Riias. Õieti väsinud ja tülpinud, sest et me hobuste pärast enam ööseti olime sõitnud, aga päe­ val ometi ka magada ei olnud raatsinud. Sperling oli enne Riias käinud — väikeses võõrastemajas Vöhrmanni pargi lähedal võt­ sime korterit. Minu kolm vallavanemat olid eluvilunud mehed, enne pikka teed käinud, võtsid enese kohe riidist lahti ja heitsid magama. Kust minu kärsitus mind seda teha lubas. Mina jooksin kohe linna vaatama. Esime­ sest raamatupoodist ostsin linna plaani, olin ju esimest korda Riias, ja selle järele pist­ sin pääuulitsaid läbi jooksma. Kui mitme tunni järele palavast ilmast ja jooksmisest Eesti uued mängukaardid I. tülpind ja väsind korterisse tagasi tulin, olid vallavanemed kui hästi väljapubanud mehed parajasti voodist tulnud ja tahtsid nüüd oma pudeli seitrist näkku pritsinud, mille pääle korda linna vaatama minna. Või minagi üles ärkasin. Nüüd heitsin mina oma puhku läbesin maha jääda. Vantsisime jälle tub­ magama ja magasin kuni teise hommikuni listi. — Kus nüüd veneusu katedraalkirik enese ka värskeks. seisab, oli platsi pääl suur panoptikum — Siis läksime Manasseini jutule. vahakujude kabinett. Läksime seda vaatama. Meil olid kodust uued mulgi vammu­ Sääl sees oli iäpastav palav ja paha sed kastis kaasa voetud, et nad teel ära ei õhk. ja kui veel panoptikumi anatoomia- tolmuks ja — kas on ilusamat üliriiet, kui jaoskonda vaatasime, kus kõik hirmsad sugu­ õhuke, kerge, pehmetest villadest, keha haiguste vahast järeltehtud kujud näha olid, järele Karksi vammus, kui sihvakas mees hakkas mul paha, silmade ees läks äkki kõik sees, nagu meie kõik kolm olime. Selle kollaseks ja roheliseks, — katsusin läve poole juure laiad mustad viltkaabud ja muidu olime tõtata. — Mis edasi sündis, sellest tean ka — minu vallavanemad olid kõik intelli­ ainult vallavanemate jutustuse järele: Olin gent nägudega — peenikesed poisid. Ini­ ära närvetanud. Nad olid voorimehe hüüd­ mesed jäid uulitsal seisma ja meile järele nud, mu vankri paale tõstnud, aga — uus* vaatama, kus liikusime. Meie habituses ja häda, keegi ei mäleta hotelli nime, kus meie vammustes oli midagi ornaadi, mingi ordu- korter. No siis oli voorimees hotellide nime­ mantli taolist. Kunas riiglased ka eestlast sid ütlema hakanud ja kui ta Park-hotelli vammusega olid näinud? Eestlasi käis Riias nime nimetanud, tunnud mehed oma ära. muidugi alati, aga suvel liikusid nad tea­ Hotelli jõudes olid nad mu siis käte pääl dagi ainult kuue-, ja talvel riidega kaetud trepist üles viinud, voodi pannud ja mulle kasuka-väel. Meie aga läksime täies viksis:

JJ NR. J ODAMEES kirikuriides; sel ajal võisid ka suve ajal uskudagi, et ühe ja sellesama kubermangu kirikus inimesi ikka vammusega näha. Taht­ inimesed olime. sime Manasseinile omal viisil oma rahvarii­ Kodusõidu teel sain Läti lahkust maitsta. dega ometi ka imponeerida. — Kahju, et Ränk müristamisepilv tõusis üles ja meie meie rahval vammuse ikka enam ja enam saime saju eest parajasti kena Läti kõrtsi kadumisega pidulikku riiet enam ei ole. juure metsa vahel välja ja jäimegi sinna öö­ Olime enestele ettekujutanud, et Manas- majale. Välk lõi vaevalt verst maad kõrtsi sein meid kui kaugelt tulejaid tähtsamalt juurest talu põlema, aga ega meist keegi vastu võtab, meie märgukirja muidugi läbi voolava vihma pärast seda kustutama küll loeb, meile küsimusi ette paneb ja üht ja ei läinud. — Meil oli hää sääl olla ja kõrt- teist veel suusõnaga seletada laseb. Aga sirahva lahkus suur. Vallavanemad kauple­ me leidsime tülpi id ja tüdind, tusase vana sid mind kui nooremat ja poissmeest kõrtsi- mehikese eest, kes pikka juttu ei teinud, rahvale kangesti väimeheks, sest neil oli kirja vastu võttis, laua pääle teiste juure kena, muidugi Saksa keelt rääkija tütar, või riita pani ja — me võisime jälle minna. oli neid koguni kaks. Vallavanematele Sääl oli ju ka veel teisi palvekirjade and­ tehti tuppa asemed üles, mulle mitte, pidin jaid küllalt korda ootamas. ise teravmeelne olema ja arusaama, et neiud Pärast käisin ma veel Manasseini tõlgu aida juures magasid. Kui teisel hommikul ja kantselei-juhataja eestlase Varese jutul minema sõitsime, oli neiudel selgesti teada, tagasi ja kuulsin seile käest üht ja teist. missuguses vankris mina istusin, sest see Vares ise lootis revideerimise tagajärgedest oli lilledega ehitud ja sääl oli ka paberiko- kõiksugust hääd, aga — Jumala ja Balti tikene karusmarjadega. — sakste vastu ei saa keegi. Me teame, kuidas Pärast tuli Manassein ise Karksigi ja see revideerimise lugu lõppes. Manassein rahvas oli vallamaja juure kokku aetud suu­ oleks küll saksad kas või elusalt ära õgida taht­ sõnal oma häda kaebama. Oli üks laada nud, aga — temale anti orden ja tema ma- trall. Inimesed ja meie kõik olime usu Ma- terjaal — pandi arhiivi, hiirtele närida. Ai­ nasseni sisse kaotanud ja küsimused, mis nult venestamine tuli, kõik muu hää jäi tu­ tema ette pani, kandsid kõik venestamise lemata. Aga Vares tegi pärast väikselt pidalitõbe märki ihu pääl. Manassein nähti karjääri, ta oli pärast meie maal kas riigi­ imeks panevat, et rahvas niihäst kui midagi panga jaoskonnas, või kroonumõisate valit­ enam ei palunud. — Asi lõppes suure nalja suses ametis; ei tea, kuhu ta siit sõja ja Ja naeruga; kohe jutustan, kuidas see tuli. revolutsiooni ajal evakueeriti ja jäi. Kihelkonna paiukisaajad Nikolai I. aeg­ Õhtul läksime Wöhrmanni parki muusi­ sed soldatid, kes eluaja kroonut olid teeni­ kale, võtsime silmapaistvale kohale laua ja nud, vanad käbikesed ja tudid, aga tragid — representeerisime oma kihelkonda. Me tor­ neid oli kõiges kokku 7—8 meest — tulid oma kasime siis ka inimestele hästi silma ja meid vähesele paiukile lisa paluma, ja kui kunagi vahiti uudishimulikult küllalt. kroonumehed, oma puhta Vene keelega; sel­ Eestlased ei ole paraku end kunagi teis­ lega, teate, mis nõnda kõlab : „Dvatsat päät tele rahvastele tutvustada osanud, neid ei let lusila, a tsarää ne vidila." Ehk jälle : „Vot tunta. Kui teisel päeval ühte peenemasse ja boil tarn Runstadi gorodi, kapusta karauli poodi tapeetisid läksime ostma, küsis müüja iki boil." — Manassein ei saanud mehikeste naisterahvas: „vabandage, mis keel see küll Vene keelest aru, arvas, et temaga paha nalja on, mis herrad isekeskis räägivad, kas Ing­ tehtakse; vanakesed said ägedaks ja pistsid lis-, või Hispaania keel. Ja kas herrad on päris sula Eesti keeli sõimama. Manassein vaimulikust seisusest?" — Preili ei tahtnud võttis omad paberid kokku ja -— läks. A. Kitzberg. ßf ODAMEES NR. i Ajanõuetele lähemale.

1917. a. detsembri algul oli silmatorkav põlv pidas tarvilikuks ning paratamatuks JPostimehe" uuestisündimine vaimlis-kultuu- pika rea aastate kestes. „Postimees" oli riliste, kirjanduse, kunsti jne. probleemide rahvustundeliselt erk ja valvas, aga selle käsitamises ning hindamises. Sest siis algas juures iga vaimlise uudis-idee ees pime- JPostimehe" „Siuru ajajärk", nagu seda kartlik ning konsekvent, nagu kõigi aja­ seltskonnas ristiti, lõbusal ja kibedal toonil. lehtede juures enamvähem loomulikult on Vanema põlve auväärilised silmad nägid mõistetav loovtöö kärsitu rütmi vastu oma- kohkudes, kuidas nende senine tugev kants sorti kroonu alalhoidlus. käest oli libisenud nende kätte, kes olid „Postimees" oli Eesti rahvusliku vaimu­ „Postimehe" vananenud kultuuri - mõõtude elu tuline sõber ning sõdur, kuid sai, osalt ägedad vaenlased. Miks ja kuidas, — need ebateadlikult, osalt olude ja ligitikkunud olid küsimused, mille kohta vastus tänaseni ringkondade vaimuvaesuse „sissevedamisei*, võlgu väga paljudel. Et sellel murrangul osalt onu-poliitika lipitsemise ja urgitsemise ei puudu oma kaugeleulatavam tähendus, mõjul, tahtmata meie rahvuskultuuri otsiva siis olgu lubatud küsimuse selgituseks mõ­ ja tõttava elurütmi takistajaks. Kes meist ned read. ei mäleta, kuidas ta kirjutas tuliseid sõnu Eesti seltskonna ja ta vaimuelu arene­ Eesti vaimuelu ja rahvuskultuuri virgutuseks, mine on sündinud sarnase kiirusega, et juba kuid kuidas ta oli ühtlasi kõige ägedam iga aastakümme terava piiri tõmbab vanema noore sugupõlve püüete salgaja. Kes meist ja noorema põlve vahele. Otse imestusega näeme seda kiiret „erinemist", mille tempo meid ei lase pahatihti mõista ning rahulikult hinnata koguni nende inimeste mõtlemisviisi, kes meist kuuluvad ainult mõne aasta ettepoole. Kahetseda tuleb selle arusaama­ tuse juures muidugi võitlusele ning edasi- tõti aniisele omase objektiivsuse puudust, kuid selle kõrval jääb aga täie õigusega maksma loomulik ning paratamatu-tarvilik „isade ja poegade" võitlus ilmavaadete pärast: võetagu see, ja meie tunneme, kui­ das vaimuelu verejooks jääks ilma tuksuva südameta. „Postimees" kui vanem häälekandja Eesti arenemises, ja sellega ka mitmeti mõju- võimukas monopoli pidaja eestkätt Tartu vaimuelu juhtimises ning hindamises, oli oma tegevuse kestel kokkutõmmanud rea vanemaid seltskonnategelase kes üsna seis­ nud vetes ujudes osalt vanaduse, osalt egoismi kaitseks, osalt ka jonnakalt ei tahtnud näha ega hinnata neid ümber­ hindamise uusi kultuuri sihtjooni ning kau­ gemaid aate tähiseid, mis päälekasvanud noor­ Eesti uued mängukaardid П.

37 38 NR. i ODAMEES

ei mäleta, kuidas „Posfimehe" read olid kaudu. Mingisugune eba-ilutsev, eba-päikse- kõige teravamad Noor-Eesti vastu, kuidas paisteline ja halemeelne, jõuetu ning mäda meie kunstile kuulutati „loomulikku nälja­ ilme oli kõigel sellel romantikaga kostümee­ surma", kuidas noorpõlve püüdeid lubati ritud Uku ning Taara ja ,oma mulla lõhna" nimetada „saastaks", mis korjatud Euroopa poole kippuval püüdel ning tumeda „ Kungla" suurlinnade bulvaaridelt, kuidas ta „euroopa- igatsusel. Selle lõpuresultaat oli omaski likkust" pidas mürgiks, mille käes kõik peres ärakuivanud vaimuelu sõõrikene mõne meie elumahlad närbuvad, nagu „lilled Iubja- mannetu külaelu jutukesega: kõik see püüd tise käes**. kaldus põllukultuuri ja karjapidamise ülista­ Teame ju ka seda, kuidas rahvustunde- misele, mille lisaks jäi veel sõprade vaimutöö liselt tuline noorpõlv rahvusliku „Postimehe" hoidmine silmatorkavalt kunstlikkude kar­ liitrist kunagi läbi ei pääsnud, vaid alati kude abil. kokkupõrgete järele säält eemale jäi: eks „Postimehe" päätoimetaja oli energili­ ole ju vist suurem osa meie tuntud nimedega selt rabelnud — hoolimatult murdes ennast noorust vana „Postimehe" sfeerides liikunud, ja murdes ringkondi, kellest ta midagi lootis, vähemalt mõne kuu, ja säält siis pettunult kuid polnud ette näinud, kuidas need hinge- lahkunud. oluliselt vananenud seisvad veed ka tema Mõistame seda, kui meele tuletame tuiskavasse tegevusse soetasid seisvavee kurba sallimattust, millega vana ajaloolane loigud, mis tegid „Postimehele" palju kahju. V. R, üles astus uuema ilukirjanduse vastu: Kes mõistab hinnata, olgu nendele J. Tõnis­ ta ei lubanud oma kirikumõisa katuse all soni oma tähendus: „mina murdsin selts­ noorel üliõpilasel „Noor-Eesti" albumi lu­ konda ja mehi, ning pean tunnistama, et see geda: nii haivakspidaval positsioonil asus seltskond ka minus palju ära on söönud". vana „Postimehe" süda noorpõlve püüete Tagant järele kasvanud objektiivsus peaks ja töö vastu. ehk sellest mõistma osalist „Postimehe" Ja miks? Ei mitte, nagu poleks „Pos- traagikat. timehel" olnud tulist südant Eesti kultuuri Revolutsiooni lained tõid seltskonna-elu kasvamise vastu, vaid „Postimees" tahtis avaldusvöimalustesse ootamatuid võimalusi; jonnakalt kultuuri rulli keerata oma vaatle- sai selgeks, kuidas võimata on veel „Posti­ mise-vüsi peri, kuigi elu näitas sootu teist mehe" rahvuskultuuri armastust lasta keerelda liikumise sihti. nende ringkondade käes, kes olid, hoolimata „Postimees" otsis omapärasuse õisi jon­ oma päätoimetaja idealismist ja eksimistest, nakalt ainult kodutänavalt ja talupoja neitsf- suure ja kaaluva mõjuga ajalehe seisukorda likust tüsedusest — talupoeg ja mulgi kuub, viinud, mis kiirelt tormavale elule enam voökiri ning vanapagana jutud, ärkamise aja ei vasta. isamaaline lihtmeel ning külaelu võltsimatu Noortes ringkondades kasvas ja küpses ürgtarkus pidid Unna peenenenud maitsetes mõte, et „Postimees" peab uutesse kätesse kujunema Eesti omapäraseks vaimuilmaks, minema, mis annavad tema rahvuskultuuri ilma ristsugutuseta ümbritsevate kultuuride püüetele ajanõuetele vastava käigu: uued õpireisel. eluõiguse võitnud püüded pidid ta vana Kuigi sarnane tahtmine on ettekujuta­ lipukirja hüüdlause all ajavaimu kohaselt matu realiseerimiseks, ta oleks võinud olla avalduma. Kuigi esialgu ei mõeldud puutuda vähemalt lugemiseks ja mõtlemiseks ime- ajalehe poliitilist platvormi, usuti ühtlasi buvitav ühekülgsus, kui selle kütjateks ometi, et täielik vabameelsus vaimlistes ning poleks olnud kõige ilmevaesem ja mahlatum kultuurilistes küsimustes otsekohese iseene­ vaimuelu köstrimeel, kirikherrade, küla laulu- sestmõistetava pööre toob ka lehe poliiti­ koorijuhatajate, maakoolmeistrite jne. suude lisse ossa. Usuti, et ei ole teist teed:

39 ODAMEES NR. i

„Postimees" peab saama radikaai-vabameel- seks iinna intelligentsi häälekandjaks, mis sünnib otsekohe4, kui noored jõud lehe ruu­ midest kultuuri küsimusi käsitades eemale tõrjuvad vanad vaimuelu-abjakad ja hallpää- dega mineviku-lapsed. Rida noori, mitmesuguste parteide liik­ med, ei mõtelnudki selle pääle, et lehte katsuda oma partei kätte kiskuda; taheti ainult «Postimeest" väljakiskuda nendest mõjudest, mis polnud vastavad ta päätoi- metaja loomulikule idealismile. Läbirääkimistel selgus, et suurem osa vaimust noorust, pea kõik tuntud kirjanikud muu seas, nõus olid „Postimehele" kaastööd andma, kui uutele nõuetele täielik vabadus garanteeritakse. Päätoimetaja seletas läbi­ rääkimistel, et tema noorust tervitab ja nen­ dele vabaduse annab: tehke nii nagu pare­ maks peate, aga ainult enestele olge truud. — Sellega algas „Postimehe" „Siuru aja­ järk." Võib olla, sündis sääl mõnigi komis- tus, ebakohane suurele ajalehele, kuid aeg Eesti uued mängukaardid flll. oli revolutsiooniline, noorte töo vanade talus ka revolutsiooniline: mis ime, kui revolutsi­ vad toetama paremalt poolt need, keda oon lööb ka üleparda. revolutsioon virgutas alaihoidiuse unest, ja Aga salata ei saa keegi seda suurt pahemalt poolt need, kes pole seotud par­ värskust, mis tõi uus ajajärk „Postimehe" teilise kirega. Ja lõpuks, kui üksikud noo­ juures: kirjanduse, kunsti, teaatri ja iga red, kes olid kaastegevad selles „Siuru aja­ kultuuri-probleemi käsitlemine omandas selle järgus", lähevad oma parteidesse, siis on ilme, mille dikteerinud ette Eesti vaimuelu ometi nende teene see, et nad „Postimehe" viimsed aastad. Vanad invaliidid tõmbasid tõmbasid ajanõuetele lähemale. end üksühe järele tagasi sõnavõtmast ja Soovides algatud tööle tarvilikku süve­ asemele asusid uue põlye tuntud nimed. nemist, olgu tähendatud, et „Postimees", kes Ka keeleuuendus murdis enesele eluõiguse kord oma seisukoha läbi ja olude tahtmisel — eluõiguse ka teiste ajalehtede juures, oli peaaegu kõige Eesti vaimlise elu kesk­ kes ajast ei tahtnud maha jääda. Ka polii­ kohaks ja juhtijaks, enam seda kunagi olla tiline platvorm on minemas linna vabameelse ei saa, sest edenemine on viinud meie kul­ intelligentsi juure, ei saanud ju kiriklased tuuri huvidki kindlailmelisele erinemisele. ja hallid talumehed uue vaimu käest vasta­ Nüüd on — sama ringkond noori, kes vat toitu. Kuigi vahekord veel pole kris­ läksid 1917 detsembril „Postimehe" kultuuri talliseerunud lõpulikult, kuigi veel kujune­ osa vabastama mineviku vangistusest, end mine käimas — ühelpool kaotuse valud, kogunud ka ajakirja „Odamehe" ümber, et teiselpool võitev elulust, on lõpujaam näh­ hoogsamalt jätkata oma tegevust ajakirja tav: „Postimees" saab radikaalseks linna- abil, mis pole suure päevalehe kombel seo­ intelligentsi häälekandjaks, keda lõpuks tule- tud ühegi poliitilise programmi ega partei-

4* NR. J ODAMEES lise paratamattuseg-a. Uued ideed ja nende jaks peame ikkagi eestkätt oleviku jõudude kasitusviis kirjanduses, kunstis, teaduses, elevuse ja tahame, et meie mineviku side­ peavad avaldusvÕimaluse leidma kõiges oma meid hinnates, nendesse sidemetesse vangi värskes mitmekesiduses, mis on kultuuri rik­ ei jääks: seisak vaimuelu aladel on halvem, kuse üheks päätingimuseks. kui iga muu seisak. Oma rahvuskultuuri tugevamaks kand- Rasmus Kangro-Pool

Rudolph Tobias elgu esimesed sõnad uue Eesti uue Tobias oli vanas Eestis elades ja sur­ ajakirja muusikakunstile määratud esimesel res ometi ammugi uue Eesti vaba kodanik, leheküljel. oli Eesti helideriigis esimene iseseisvuslane. Rudolph Tobiase silmad ei saanud uue Ta tuli ja tagus oma noorte seppade" Eesti tõusvat eluhoonet mitte näha. sforzando vasarate löökidega puruks ja pi­ Pole viga: Tobiase vaim, Tobiase gee­ huks me senised tagurlise saksikuse juba niuse teravatiivuline lend oli ammugi va­ meile luusse ja lihasse imbunud, meie hingele nast vaesest Eestist välja kolinud, kauge­ aga võõrste helide ahelad. О kuis kõ­ male lehvinud, kõrgemale tõusnud, oli am­ las see, ta helide kohin, hoopis teisiti, kui mugi sisu loonud uue Eesti vaimukama senine igas laulupeo noodis leiduv sentimen­ valmi ja hoogsama hoone jaoks. Tobias taalne äratuse laul, mis Saksa vilistlased suri naeratusega huultel maailma igapäevast, Abt ja Heiser oma pitsidest öötanus hää tükitööd ja mustlase musteldamist päält vaa­ tädile sünnipäeva hommikuks lusika täie dates ja nagu lausudes: „ülistage nüüd teie suhkru aseainena tädi kohvitassi kingituseks oma suurt aega tappes ja vihates ja kui olid toonud. teie mimmer ühest kuni kümneni oma hää­ Ei oinud aga Tobias, et seda vaistlikku led ära annud ja siis uuesti veel üksteist saksikust lõhkuda, mitte sugugi Aasiast re- ereduseni läbi sõelunud, aga siis viimaks voutsioonilist vaimu otsima läinud, nagu ometi uue Eesti valmis olete ehitanud, mõned Eesti muusikaarvustajad-võhikud To­ küli siis tuletate koos ka mind meele ja võ­ biast Vene mõjualuseks kippusid tegema. tate omaks seda, mida ma uuele Eestile Ei ole Tobias mingisugune Vene x-r oma liiga lühikeses elueas omalt poolt ega y-r, seks on tema noorte seppade va­ kingiks olen toonud." Ja Tobias suri 1918. sara löögid liig raksuvad ja. algjõulised, liig aasta sügisel, ilma et ta oleks tohtnud ära terved ja igast haiglasest pessimismist puh­ oodata kuupäeva ja termiini, millal Eesti tad, liig iseseisvad, omapärased ja julgesti ja avalikult välja ütles: „mina olem uhked, et võõra aia üla vahtimiseks oma mina ise." kaela kumardada. Ei huvitanud Tobiast ka põrmugi, kas Tõsi, eurooplase kuube kandis Tobias oli see ütleja Päts või Poska. juba siis, kui Eestile talupoja kultuuri ide­ Et see tulema pidi, seda teadis To­ aaliks seati. biase geenius ammugi; temal polnud tarvis Ja kui Tobias omale väljamaa moodu enam iseseisvas Eestis akadeemiku aunine, lõikes üiikuue selga pani, siis ei olnud see ega sibeliusiikku stipendiumi —- Tobiase suur­ iialgi Saksamaa „gemütlich Bieronkli Ueber- vaim suutis luua uuele Eestile, iseseisvale zieher," ei olnud see ka iialgi Vene Eestile ka akadeemiku aunimeta ja kas või „pareni" pühapäeva kaftan, küll aga ehtis kerjaja kehalikus vaesuses ometi kõige uh­ Tobiast mõnikord Bach-Händeli pääaju kat­ kemat vaimurikkust. tev stiilne paruk, ehk jälle hiljem ta muu-

43 44 ODAMEES NR. i

зіка копе ridade vahe! valksatav debussyliue pranslase esprit. Kuid liig- iseseisev, lüg vaba, liig uhke oli Tobiase oma ise­ loom, liig teravad ta näojooned, liig karak­ teristlik ta huulte pigistus, et ta ilusat pääd шійе juba kaugelt ei oleks võinud ära tunda klassikalise paruka ait, ehk ta kõne vaimukuse põhjamaa välkusid ei oleks hing värisedes tunda saanud. Ja sellepärast veel kord: Tobias oli meie muusika riigis esimene Eesti iseseisvuslane, oli suurvaim, keda ainult kord iseseisev Eesti mõistma saab, niisama nagu seda suurt kaotust, mida meile Tobiase liig varane „Niitja* on toonud. Niisama peame aga veel nii mõnigi kord Tobiase in tevpre teerimise asemel Tobiase profaneerimisega leppima, kuna Tobiast tema täies hiilguses ja säras alles kord uus, ise­ seisev Eesti kuulda saab. Sama iseseisev Eesti, mille kallal Tobias ehitas ainult temale omase algjõuga ja genialiteediga, mis sama­ des .noortes seppades* nii kujukalt, nagu Eesti auad mängukaardid IV. taeva poole kramplikult välja sirutatud kümne küünega ja tuleleegi pilguna fanaatiliselt üht maalapikest õnnistamast, üht väikest põlevate silmadega kisendavas fa-diese rna- maalapikest suure Euroopa vahuvees, kus jeuris hüüab: Rudolph Tobias sündis. „meie iha, meie ootus*. Ärge tehke ainult nalja, kui täna Hiiu­ Nüüd on nad juba täide minemas, meie maa mehed oma nimekirjaga tulid, sest iha, meie ootus, ja meist räägib nüüd veel väiksemal Vormsil oli ka oma Tobias, Euroopa... Ja viimaks, Tobiase oma meie saarlastel on siis tõesti oma füsiog- nägu, oma aäoilme. noomia •.. M i s s u g u n e oli ta siis, see, tema oma Iseseisvale Eestile ütles aga Rudolph individualiteedi paale vaatamata, aga siiski Tobias juba paljude aastate eest: sama individualiteedi paal põhjenev näo­ „Meie iseloom oleme meie ise. ilme? Olgu mis vormides tahes, kas sinfoonias, See oligi eurooplase näoilme, oli laulus, ooperis — igalpool raputab vangis siis, kui ta oma Eesti lapsepõlvest lauldes, oma trellisid meie rahva igavene däa- „kui raina alles noor veel olin'', meie ees m о n: hoidke eest, kui ta lahti pääseb l" täiskasvanud eurooplasena seisis. Ta rääkis j"ba siis kui eurooplane, kui eurooplane, missugusena nüüd Euroopa eest­ Tartu*, Eesti Asutava Kogu valimise päeval last näeb. ja kui tänapäev Eesti südamed maa- L. Neumann. lapi järele igatsevad, siis ärgu unustagu nad я* 4S NR. i ODAMEES

J'accuse...

Oks äravalituist meie noorte kümnest riigimehel muud üle ei jää, kui ennast kas tuhandest on vaenuväljal langenud — Balder kunsti vegetariaanlaseks ehk põhjusmõtte­ Tomasberg ei viibi enam elavate hulgas! liseks värvilise fotograafia amatööriks tun­ Hilistalvisel ilmal kandsime ta valge puu­ nistada. särgi lillede ja hüatsindi pärgadega kaetuna Herbert Lukk ja Balder Tomasberg... paksu lund sadades Jaani kirikust surnu- Kaks suuri lootusi äratajat ja anderikkamat vankrile ja nii liikus vaikne leinarong ilma noort kunstnikku on tuleliinil hukkunud. mingisuguse ametliku toreduseta läbi linna vaksali poole, kuhu jõudes ta sõnniku vaguni Veebruari kuu keskpäivil pööras Hari­ (saatuse viimne iroonia!) olime sunnitud ma­ dusministeeriumi juures olev Kunstiosakond hutama, et teda ta kodukohta, Baltiski, iga­ palvega meie Archistrateegia poole, kolme vesele puhkusele sõiduta. Põrutud südame noort kunstnikku, nende seas ka kadunud põhjani surma ja kaduvuse traagikast, ei tee Balder Tomasberki, tuleliinilt üle tuua, et mulle mingit lõbu sõna võtta noist asjust, neid frondi läheduses hävituse ähvarduse mis kaudsel teel ehk otsekohe Balder To- all olevate võrratute kunstiväärtuste pääst­ masbergi surmaga on seotud, ent on asju, mise töösse rakendada. Ent strateegia vas­ mille üle ei tohi vaikida, eriti meil Eestis, tas eitavalt... Nädala päevad pääle seda kus surmagi traagikat tihtipääle mõni väike vabastati sellesama strateegia poolt terve isikluse, totruse ehk naiivsuse moment segab. Vanemuise näiteseltskond (kokku 47 inimest) jutt on nimelt puuduva kolme versta ilma et selleläbi „isamaa" oleks surmaohtu üle (mingisugune raudtee seadus nõudvat sattunud... Faktid iseenesest räägivad sel­ vaguni saamiseks 50 verstaust distantsi, kuna get keelt. Elagu jant — kadugu kunst! Tallinnast Baltiskini ainult 47 versta saabl), Mu silme ette kerkib ikka jälle see mille pärast ministeeriumite künniseid tallati aastatuhandeid vana strateegia ja kunsti va­ ja viimaks ometi sõprade abil nii kaugele heline antagonism, ehk pigemini strateegide jõuti, et kõrgemalt poolt vagun, ehk küll kunstivihkamise probleem. Nii on olnud sõnnikune, lubati. Sel puhul on Toompääl noil hallel ajul, kui suured strateegid kalif küsitud: „Kes on Balder Tomasberg?" Omar, Timur khan ja teised võrratuid kunsti Vaene Tomasberg! Kust võivad sind ja kultuuriväärtusi hävitasid, rääkimata veel selle ilma vägevad tunda, su üle kuulnud noist Assüüria — lassaritest — nassaritest olla: ei ole sa ju siin ilmas ei ühelegi sisse­ ja — netsaritest, kes terved riigid ja maad tulnud ehk väljaläinud paberille, ei ühelegi vere ja tule lõõsaga üle ujutasid, terved ringkirjale ega: „Ma käsen !..." alla kirju­ linnad raudse luuaga merre pühkisid. Nii tanud! on olnud ja nii on jäänud kuni meie päi- Ja teie, Eesti kunstnikud, kes te Eesti vini. ŠNihil novum sub soh — dixit &clesi- kunsti üle ülevaatlikku teost kavatsete välja astis. Meieaegsed strateegid tammuvad oma anda, et Gallia, Germaania ja Suur-Britannia suurte eelkäijate jälgis. Ja kui avalikult saarte pärismaa paganaid uude Eesti kunsti- häält tõstetakse ja protesteeritakse sarnase usku pöörda — tehke enne seda hoolega ühepäevalise isamaa päästmise ja riigitarga sisemist kunsti misjoni tööd (iseäranis meie majapidamise süsteemi vastu — siis kolli- riigiisade keskel I), sest muidu võib ette tatakse meid „isamaaga!"... See vana- tulla, et kui mõni väljamaa gentleman Lloyd meeiiste poolt monopoliseeritud isamaa on George ehk Clemenceau juttu Eesti kunstist see muistne argumentum ad baculum, mil­ algab, siis meie portfelliga ehk ka portfellita lega iga protestant tummaks lüüakse.

47 48 ODAMEES NR. i

Need on meie jäälagunemise aja vari- misega, mis vanad pehkind tõkked ümber seerid, kes hüüavad: Issand, Issand asemel: tõukab, ta tuleb kui kasvav noorte väehulk Isamaa, Isamaa! Kuid meie meelest on sar­ kevadtuules lehvivate lippudega, see meie nane isamaa, mis tuleb üle nende meeste isamaa on meie tulevate kirjanduse ja kunsti huulte, tühipaljas sõnakõlks, kahe umb hää­ saavutuste kompleks, see on isamaa, mida liku ja nelja hääliku lihtne kombinatsioon. rajavad sarnased mehed kui Herbert Lukk Meie isamaa on alles tulevikus, on alles ja Balder Tomasberg! — loodav: ta tuleb, kui kevad suurevee kobise­ August Alle.

Kirjanduslik ülevaade.

Mait Metsanurk. Ennäe inimestl romantik, sest juba vara on ärganud tas iha minna Romaan. Kirjastusühisus „Maa". 1918. Hind kaugele metsa taha ja sääl .anduda vaikuses elu­ 9 marka. mõtte otsimisele." Rikkus on talle koguni vastu­ meelt, häbistav, ta otsib ettekäändeidki selle kasva­ Kui romaani novellist ainult suurus eraldab, siis mise vabanduseks. Mammon ei hooli aga suurt Mar­ on raamatu romaaniks nimetus õigustatud: ta on tensi vihkamisest: vara aina kasvab. See näib vähe kaunis kehakas. Kui aga tahetakse selle kahe võõras olevat: igatahes peaks ta selja taga olema kirjandusliigi vahel kvalitatiivist vahet teha, nimelt, mõni pisuhänd, muidu ei võiks nii tahtetu ja mannetu kui väidetakse, et romaan peab pakkuma kogu üle­ mees rikkaks minna. vaate kaasaegseist inimestest, nende ühiskondlikust Siin on meil kahtlemata tegemist teose täht­ seisust ja hingeelulistest nähtusist, siis on raamat sama ebakohaga. Embakumba, kas on Martens ette­ psuholoogiline novell, mitte romaan. võtlik, riskihimuHne, rekordilustiliae ärimees, süs Jutustuse luustikuks on põline kolmnurk, Metsa­ jätkuks sellest energiast kas voi vähegi ka ette­ nurga juures — intellektuaalne naine Roda, romanti­ võtetele erootika ilmas, voi on ta ennast analüseeriv, lise hingega ärimees ning Euroopast tulnud kirjanik kahtlev ja kõhklev mee», nagu ta vahekorrast Rodaga Sanglepp ja sellestki kolmnurgast on valitud alumine näeb, siis ei võiks ta ka äriilmas esimest vii ui j* kulg: kogu raamat on kirjeldus Martensi kannata- mängida. nvistest, kes üksikuna, võõrana, mahajäetuna teiste Nüüd aga on Martensi äritegevust ainult mööda­ seas liigub, kuni hingelised põrutused teda panevad minnes riivatud, üleüldiste lausetega, ning kõigest ta loobuma suurtest varandustest ja temast teevad lihtsa ülespidamisest teiste vastu võin ma ainult seda väita, kalamehe, kes mererannas kalastades elumõtet hakkab et Martens ikkagi ärimees ei ole, ja asjata kades­ otsima. tavad teda linna inimesed, kui ta oma kaarnakarva Metsanurk aga pole kujutanud seda katastroofi hobusega neist mööda kihutab. Kui tal kapitali on, (Martens kalamehena esineb ainult viimasel lehekül­ siis on talle kahtlemata mõni rikas onu pärandanud, jel), vaid peaaegu ainult Martensi armukadeduse või on ta pisuhännaga mõne lepingu teinud. arenemist. Mammonast loobumine kõrgema jumaluse kasuks nõuaks juba dostojevskiüst sulge. Ses suhtes ei ole ka sugugi huvitav kirjeldus • Nii siis psuholoogiline novell. ärimeeste elust: see on asjata, abstrakt ja elutu. Martens, kelle hingeelu analüüs keskkohale ase­ Metsanurk näib isegi selles ärimehelikkuses vähe tatud, on ärimees, kes oma kaaslaste hulgast pare­ kahtlevat: ta ei kujuta meile sugugi Martensi otse­ male järjele on tõusnud. Sajatuhandelist puhast kohe, vaid ikka kaudselt. Autor kirjeldab kajastust, kasu teha on tal väike asi. Nii siis väike miljonär. peegeldust, muljet sellest, kuidas Martens äritseb, Marodöör aga mitte, vaid hoopis selle vastu: ta on rae näeme, kuidas uulitsal kübaraid tõstetakse, kui hingeliselt väga Õrn ja hell mees, tas on peidus ta sõidab, arvame nägevat nöörimeni, kes kord Mar-

49 MR. i ODAMEES teari sääraseni tahavad tõusta, kuuleme übte ja teist Pealegi vee! iaimest, kes niisuguse vaimlise suuruse, ta tegevusest, äritegevust ennast aga mitte. Terve kui esseede autori Roda, omale võidab. Vähemalt esimene paätükk on selle kirjeldusele pühendatud, nii nukk ta ei võiks olla. võimata igavalt, puiselt — ajaleheliselt. Muud probleemid ja ettetulevad isikud, pääle Kui loobuda kujutlusest Martensist kui äri­ loetletud kolme, mängivad raamatus kõrvalist osa: mehest, siis saame tahtejõuetu mehe, kes naise üle­ nii Iris, neiu Alakask, kunstnik Püstkukk, Martensi võimu all on, kes muu seas palju sugulust osutab vend ja teised. Nad dekoreerivad ainult. Ühiskond­ Felix Ormussoniga: sama refleks ja enesevaatlus, likku küsimust on enam vähem riivatud, kuid lige­ sama võimaluste etfcemaalimine kujutlustes, mis tahte­ malt ei ole seda mitte käsitatud. Iseloomulik ja võõ­ jõudu halvab; enne kui mõne tunnustusega hakkama rastav on see/, et seltskondlikke kihte autor keeleli­ saab, kaalub mõtetes kõik võimalused läbi. Siiski selt katsub lahutada. Martensi vend, toatüdrukud ja puudub Ormussoni elufilosoofia, iroonia ja sapp. sulased kõnelevad murrakut. Arvan, siin on suure Martens alistub oma naisele, kelle vaimu ta eksitusega tegemist. Esiteks on see banaalne võte, arvab omast palju kõrgemal olevat. Ta tunneb au­ muis kirjandusis nii ära leierdatud, et see jäljenduse kartust Roda kabineti eeski, ta ei julge vestlust alata väärt pole. Teiseks ei ole meil olemas puhast kir­ seile naisega, kellega juba kaua abielus! Tai ei lähe jakeelt kõnelevat publikumi, kes oma koduküla mur­ korda ükski liginemiskatse, ta jääb sellest naisest rakust kõigiti oleks loobunud, olgu see kas või kõige eemale. Kirjanik Sanglepp, kelle kaudu Martens parem keeleteadlane. Ja kolmandaks on asjata Mar tahab oma naise vaimlise ülimuse juure pääseda, ei tensi venna hääldamist transkribeerida: „änam", taha Martensi mätsecnsusest suurt välja teha. Ka „sii*, .rniis" jne., kuna sarnane hääldamine tingimata ärimeeste hulgas liikudes ei tunne ta end kodus olevat. ka Martensenil enesel pidi oleme. Nii on siis Martens üksijäanud inimene, kelle Nagu juba öeldud, on raamatu raskus just psm- katsed ja taotlused ikka äparduvad. Ta on teatad holoojnlises jälgimises, ma mõtlen, Martensi hinge­ määral üleliigne inimene, tüüp, mis Vene elus. Ta tahab nimelt oma naisele vaim!iw.lt ligineda, kirjanduse kaudu tuttav. kuid selle asemel äpardavad tal need katsed- Sang­ Tänuväärt ülesanne oleks olnud vaadelda intel­ lepp võidab Roda omale, kahtlus hakkab Martensi lektuaalist naist psühholoogiliselt, Metsanurk ei ole juba alguses närima; kõige vähemaski sammus näeb aga seda Roda suhtes teinud. Ta on piirdunud selle ta Sanglepa mõju. kuja välise vaatlusega, ning see ei paku palju: teame Võib öelda, kaunis läbielatult on kujutatud ar­ temast, et ta on kirjanik, endast kaunis hääs arva­ mukadeda mehe pün, uskuma panevalt ja vahete va­ mises, perekondlikuis asjus hooletu, külm oma mehe hel kaunis värvikalt. Kadedus avaldub igas asjas: vastn, kelles ta ei aima või et taha aimata mingi Roda korraldab oma tuba — kas mitte Sanglepa vaimust huvi, mille kaudu saaks kontakti luua. jaoks ? Martens nõuab, et Roda õigel ajal kodus oleks. Kolmas kuju — kirjanik Sanglepp — on täiesti Ja kui üks õö ta kodust puudub, siis kruvib soe paberlik kuju, kellest ei näe midagi elulist ega huvi­ Martensi närvid üsna üles. Kuid nagu pehme mees, tavat, vaatamata kõige ta Euroopas käimise ja poleeri­ sõbrustab Martens Sanglepaga — iseloomulik joo* mise peale. Arvan, et Metsanurk mitte ei tahtnud resigneerivate isikute juures. Asi suureneb, ettehei­ karikeerida, vaid võttis asja üsna tõsiselt, kui ta teid aga ei julge mees oma naisele teha. Ta saab Sangleppe iga lauset laseb alata partitsiibiga; spiooniks, kes iga Roda sammu varitseb, talle isegi „Olles siin juba mõni nädal.. uulitsal järele hiilib. Ja siis tuleb vastumürk — naiae, »Olles peidetud pseudonüümi taga...* kes Rodat laseks ära unustada, aga ka see ei mõju. „Olles autonoomne, ei tohi kunst olla.. Isegi suvitus maal ei päästa Martensi: kirjanik Sang­ «Oilea üllatatn, ei leia sõnu...* lepp sõidab sinnasamasse ligidale ja Roda laseb oma

«Viibides Euroopas panin tähele" jne- jne. meest taüilakas magada,eei lase oma poolegi. Ei saa Sangleppa ega kõige poseerivamat s5na_ Kui viimaks Martens Roda oma karmi kohtu kõ4ksufcajal niimoodi ette kujutada, et ta iga kord3 ette kutsub, leiab ta, et naise argumentidel oma jagu kui suu lahti teeb, sõnaga „ойез* pääle hakkab. tõttki on, aga see ei rahasta, ei rahulda ka priiska-

51 ODAMEES NR. i naised linnas kõige kahtlasemat laadi. Ning ühel ah­ oleks võinud aimata kortsude ilmumisest otsale ar tal jookseb Martens läbi pori nagn meeletu mitu versta , vastavat kaasvestet* ? vihma kaes, et oma naist kuskilt Sanglepa suvitas- Ehk mis teha nii saksiku lrusega: urtsikust leida. Miljonär ja nii naise oheliku otsas: »See oli ühel kooli haäks, kus Roda isa ametis, ennäe immest! toimepandud näitemüügil, kus Martens temaga esi­ Ei saa salata, raamatus on kaunis palju hästi mene kord silm silma vastu seisis ja enese haavata aa tabatud momente kadeduse ja armuvalu arenemises, tundis, et neiu teda liiga vähe tähele pani* (28 Ihk, 5 ? Kõik muu on õõnes, tehtud ja ilma vaimustuseta Samuti võib kirjanikule ette heita keele puudu­ !oodud, külma järelkaalumise järel, et seda ja seda likku tundmist, mis iseenesest piinlik etteheide on. on tarvis töö mitmekesistamiseks. sest kirjanikkude kaudu ju normeeritakse enam vä­ Mis töö kompositsiooni puutub, siis on hem kirjakeelt. nagu alati suuremate teoste pääviga: alatakse liig Metsanurk tahab oma keelega olla kaunis mo­ pikalt peale, ning lõpp areneb kiiremalt Ligi 70 dern: meie leiame igal sammul lühendatud sõnaku­ lehekülge on antud Martensi ümbruse ja ta tegevuse jusid (lõpetes — lõpetades asemel, maju — majasid kajastamisele. Need on võimata igavad ja puised asemel jne), terve rea igasugu keeleuuendust mis leheküljed, ajalehe juhtkirjade stiilis kirjutatud. Al­ viimasel ajal maksma hakkamas, aga säälsamas põr­ les taga pool hakkab stiil värvikamaks saama, tihe­ kame vastu keele vigu, mis otse lubamatud. Esime­ damaks ja huvitavamaks. Aga viimane päätükk sellest, sel lekeküljel leiame sõna „ lõuna* ja „löune", ,sajanded kuidas Martens kalamehena rannas tonni käes oma ja tuhanded"; siis armastab Metsanurk paljuse osastavas minevikku mäletab, kuidas ta sääl oma sisemist elu alati lõppu e-d tarvitada, ka sääl, kus nad ei sobi: puhastab, on liig järsk ega ütle palju. vÕlge, кайре,, silme, nähke; vahel tarvitab ta »kul- Ja siis stiil. See põeb kõige paalt nahksuse musi", „kasa', s. o. täiesti valevorme. Samuti niisu­ tõbe, mis ajalehtedele nii omane. Lugege järgmist guseid keelevigu kui: turudel (p. olema turgudel), lauset: kottu (р. o. koju), pikki! ajul (р. o. pikil), kõvat (p. я Ei pöördu pääd, ei katke huvituseta vestetav o. kõva) jne., jne. jutt, ei kao mõttetu ilme mõtlikuks sunnitud nägu­ Keele moderniseerimise kõrval leida neid pahe­ delt ega kisu imestus alalist sa lakad edust ja ere vii sid, annab mulje nagu tahaks autor keeleliselt väga olekut varjavat ükskõiksuse katet" (Ihk. 6). uuemeelne olla, aga ei oska seda. See tuletab Sang­ Milline puisus I Mis abstraktsus 1 Ja selles laadis lepa kujutamist meele nii naiivsete abinõudega, naga on kirjutatud pea terve esimene pool raamatut, mille üleval pool mainitud, nimelt et ta modernsust alla tõttu terve jutustus tundub igavana, üksluisena. kriipsutatakse selle läbi, et iga lause sõnaga „olles* hakkab. Seda stiili raskendab veel see asjaolu, et lause­ Nii saame tahtmata karikatuuri. ehitus kubiseb germanismidest, saksapärasusest. Toon Kui psuholoogiline jutustus, toob Metsanurga raa­ näituseks esimese vastu tuleva lause: mat oma jagu elavast meie proosakirjandusse, mis „Та vaatles ja kuulas ainult, aga näoilme muu­ viimasel ajal küll üleüldse kipub saama psüholoogli- tusest, kulmude vajumisest, otsale kortsude ilmumi­ seks. Suure ulatusega sotsiaalseid romaane meie sest oleks tähelepaneja elavat ja arvustavat kaas ves­ praegused kirjanikud ei näi tootvat. „Ennäe ini­ tet aimata võinud.* (Шк. 66) mest" ei näita ka sugugi, et Metsanurgal võimisi oleks ühiskondlikke probleeme jutustava proosa abil Kas ei kõla sellest saksapäraselt ehitatud lau­ kujutada, kuigi ta niisuguseid kalduvusi näib sümpa­ sest parenemini nõtkem lausevorm: tiseerivat. „Та vaatles ja kuulas ainult, aga tähelepaneja Naata NaeL

. . . . •.. . • ... • NR. i ODAMEES

Sõda.

Möödaläinud märtsi kuu meie sõja ajaloos. Umbes nädal aega tungis ta siin meie kindlustatud seisukohtadele kallale. Päev päeva iärele muutusid Möödaläinud märtsi kuu Eesti-Vene sõja aja­ ta katsed meeleheitlikumateks ja ägedamateks, kus loos on üks tähtsamatest. juures ta suuri kaotusi kandis, iseäranis meie suur­ Minenevast novembrist koni käesoleva aasta jaa­ tükitule all, mis terveid väeosi peruks kiskus. 22. nuari esimeste päevadeni kandis meie sõda tasakaa­ veebruaril, paar päeva enne meie iseseisvuse aasta- lutuse imet, kus võrreldes meiega vastase hästi sõja­ päeva, löödi Narva juures vaenlase 7 pääletungimist riistus olev, enam vähem korralik organiseeritud sõ­ tagasi, kus juures vastane linnale üle 1000 pommi javägi arvuliselt suure ülekaaluna meie täiesti korral­ saatis. See päev oli Narvale otsustav. Arusaades, damata, halvasti sõjariistus olevaid väheseid vaba­ et Narva võimata sissemurde, rauges vaenlase aktiivne tahtlikkude, kooliõpilaste ja maameeste salku rõhu­ tegevus meie põhja frondil pea täesti ja ta asus sün des Eestimaa südameni välja tungis. enam vähem passiivsele kaitseseisukohale. See oli vastase võidu kõrgem punkt. Selle vastu aga algas ta energilisemat ja sun- Tagasimõõn, rais selle järele umbes jaanuari rejoonelisemat tegevust lõunas. Kohe esimesel vaen­ 6. päeval algas, pühkis vaenlase meie piiridest välja, lase pealetungimisel kaotasime Marienburi, mis meile kuna tal võimata oli nii äkki suuremaid vägesid meie strateegiliselt küll tahtis ei olnud, kuid mille kaotus kõvenenud jõududele vastu saata. ometi teatud kõlblist mõju avaldas. Veebruari alguseks oli vastase pääletungimirie Marienburi langemisele järgnes vastase pikk, Valga, Võru ja Petseri tagasivõtmisega meie ja Soome meeleheitlik päalesurumiae peaasjalikult kahes sihis: abivägede poolt täiesti likvideeritud. Sellele järgnes Pihkva poolt Võru pääle ja Marienburist Võru-Valga umbes kahe nädala pikune vaikne vaheaeg, kus vaen­ randteele. Selle pääletungimise strateegiliseks seletu­ lane jõudusid kogudes meie väerinna enamluse risti­ seks oli Võru ja Valga valdamise katse ühes raud­ sõjas kõige tähtsamaks tunnistas ja siia suuremaid ja teega, mis otsekohese ühenduse pidi andma Rüast- paremaid jõudusid koondas. Volmarist Pihkva. Nagu oodata võis, algas ta veebruari lõpul teist Viimast ühendust Valga kaudu oli enamlastel sõjakäiku Eestimaa vastu — ja see oli märksa tõsi­ paale muu seisukorra parast Kura frondil hädasti sem. Mitte enam üksikud polgud üksikute suurtükki­ tarvis. Punased Läti väeosad said sääl märtsi kua dega— oma paremad diviisid, patareid ja eskadroo- jooksul löögi löögi järele ja taganesid lõpuks Riia nid viskas vaenlane meie vastu ühes kuulsate Läti alla. Punane Lätimaa tahiis ligemat sidet punase küttidega, kes ilmasõja võitluse raudsemate vägedega, Venemaaga, et viimasega intensiivsemat vahekorda sakslastega, võistelnud. luues Riia juures kõvemini v&stu panna. Kas oleks Meie vastu tõi vaenlane teiseks sõjakäiguks am- Riia-Volmari ühendus Pihkvaga lätlastele võimalda­ 60 tuhande mehelise sõjaväe, millega ta meie väe­ nud parema taganemisetee, kui яее neil praegu. rinnale enamlaste eneste jutu järele suurema ja väär­ Selle plaani läbiviimiseks tungisid Vene ja tuslikuma armee loi kogu omas sõjas. Eesti kommunistlised väeosad kuu aega — veebru­ Nende jõududega tungis vastane poolteist kuud ari lõpust kuni märtsi lõpuni — Petseri sihis pääle, pääle. See aeg oli meie sõjaväelise tegevuse küpsuse valdasid Petseri ja jõudsid lõpuks kuupikkuse meele­ eksam. heitliku kallaletungimise järele Vastseliina mõisani. Veel veebruari keskel kardeti meil enamlasi kui Siis tuli aga sääl pööre. See järgnes märtsi tagasitõrjumatut, meile vääramatut jõudu. Paljud kal­ teisel poolel, kus meie Petseri sihis võitlevatele vä­ dusid arvamisele, et meie enamlaste teise sissemurd­ gedele soomlased appi tulid ja vaenlase pääletungi­ mise vastu seista ei jõua. mise aitasid seisma panna. Kahe kolme päeva jook­ Võitlus aga näitas teisiti. sul läks meil siis korda siin initsiatiivi oma kätte Kõige esiti katsus vaenlane Narva juures õnne. võtta ja vastast 20. märtsi ümber tagasi lööma hakata.

J) ODAMEES NR, i

Meie väed hakkasid Petseri sihis omakorda pääletun- ja korralikult sõdida suudame, kui see nii peab gima, võtsid küla küla järele ja liginesid Petserile. olema. Kuudepikkuses võitluses oleme enamlaste Sellega oli vaenlase kuupikkune pealetungimine paremate vägedega seisnud jõud jõu vastu —• ja sel sihil likvideeritud. oleme ka siis võitnud. Et oma plaani ometi teostada, toi vaenlane Kuna enamlaste jaanuari taganemist mõned veel mõned paremad polgud Marienburi sihis tõota­ seletavad meie õnneasjaks, mis osalt ehk meele­ vatele lisaks, ja kuna meie väed Petseri poole edasi oluliselt tingitud, on aga viimased võitlused täiesti tungisid, sundis vaenlane Marienburi sihis meid oota­ reaaljõu põhjal meie kasuks otsustatud, pika võitluse mata suure arvulise ülekaaluga mõne päeva jooksul järele. kuni Võru ja Valga alla taganema, nii et Võru See peab meile julgust andma ja lootust ses langemist karta oli, teda evakueeriti ja Võru-Valga päälesunnitud sõjas mitte kaduda. raudtee läbilõikamise ähvarduse ali seisis. Vaenlane Sest nüüd näib kindel olevat, et kui enamlased lootis juba osaltki oma plaani teostamist Kuid ometi meid ka veelgi looksid, siia need löögid oleksid ei läinud seekordki ta lootused täide. Meie väe­ ainult sõjalised operatsioonid : ära võita, ära hävitada juhatuse osav töõ, meie väeosade vastupidamine ja ei jõua enamlased meid aga mitte, seni kui nende meie üleüldine vägede rohkus, mis Võru alla abi­ üleüldine seisukord praeguse vastu muutunud ei ole. andmise võimaldas, parandas ühises kokkuvõttes meie seisukorra — ja vaenlane loodi Võru alt Marienburki Väga suurt armeed ei saa enamlased teiste tagasi, kuna ta taganemine kandis osalt põgenemise frontide parast meie vastu saata, sõjatehnikat nad laadi. parandada ei suuda oma tööstuse langemise pärast, Nii oli veebruari lõpu ja märtsi sõjategevus õieti ja kui nad meid ka veelgi sunnivad taganema, siis teiseks järguks meie sõjas, kus vastane Narva, Võru en meil lootust, et meiegi neid taganema võime ja Petseri juures uuesti tagasi löödi, kuna see tagasi­ sundida. löömine kandis tõsise sõja ilmet ja tast võtsid osa Seda võib öelda ligema tuleviku kohta. Kau­ võrdlemisi suured jõud nii meie kai ka vastase poolt. gem tulevik on aga sfinks ja võimaldab kõike, väga Kuid mitte ainult ses suhtes ei oie märtsikuu halba ja väga hääd. Kaugem tulevik ei paendu võitlused tähtsad. Nende paätähtsus seisab selles, et joogika alla. Ta tundub juhusena. nad näidanud oa, et meie enamlaste vastu ka püsivalt 10. IV. 1919. Richard Roht.

Kroonika.

.Odamehe* kirjastusel ilmuvad käesolevaks sisaldab kümmekond artiklit kirjanduslikkude ja ühis­ kevadeks K. Rumori novellid „Tuled sügisöõs"» kondlikkude ainete kohta. А. T a s s a novellid ,Nõiasõrmus* ja А. К i v i к a s e Keeleuuendust harrastav kirjastus „I s t a n d i k" novellikogu .Pillimees". Pääle selle rahvaraamatuna annab välja J. Aaviku „Uute sõnade sõnastiku" j а с к Londoni «Juhtumused inimsööjate saartel". ja „Valiku rahvalaule", J. W. "Weski „Kalevipoja Kirjanikkude Ühingu »Sinru* kirjastusel ilmu­ keele" ning „Hirmu ja žuduse juttude" XI kogu, mis vad järgmised raamatud: А. A d s о n i luuletuskogu sisaldab Bulweri, Maupassant'i ja Doyle! tõid. .Vana laterna", J. Sempera luuletuskogu .Jäljed f * jg liivas* ja Fr. Tugiase essee „Mait Metsanurk". Trükist en ilmunud „S i u r u" III album. Sisu: Pääle nende kavatsusel terve rida muid väljaandeid. August Alle: Arkailine poe era; Johannes Semper: „Noor-Eesti Kirjastuse" väljaandel Üle ristisammaste, Uluta, Julmal ajal; Marie Under: ilmub O. Lutsu „Keyade" 1 ja II uues trükis. Samuti öised tänavad, Suplus, Eile õhtul; Arthur Adson; sama kirjaniku paar uut näitemängu. Pääle selle Kokkusaamine, Rännak, Kollane vaikus, Mi elopaivä; Friedebert Tugiase esseede kogu „Aja kaja", mis Johannes Barharas: Õhtud, Sügispnne öö, Jälle suur- NR. i ODAMEES

Hunas; Henrik Visnapun : Aja poeesid ; Martin Pur» : kaks köidst tõlkeid kõige päält Saksa keeles väJja Kaks sonetti; Juhan Rilseson: Tormi eel, KoHapaev ; anda, kust kergem oleks teistesse keeltesse tõlkida. Mart Leksteln: Luuletuse sünd, Kohtupäeval; Georg Ohe köite käsikiri on peatselt juba trükivalmis, Eesti H:;ym, Franz Werf ei ja Paul Boldt; Valik Saksa uue­ kujutava kunsti propageerimiseks antakse välja suarem mast " lüürikast (Joik. M. Under); Eraile Verhaeren : album Eesti meistrite reproduktsioone, mille teksti Mäss, Hardalt (tõlk. J. Semper)Aleksander Tassa : osa oleks '6—4 keelel. Albumi eeltööd on juba käi­ Eneseaustus ; August Gailit: Fosfortõbi; Jaan Oks: mas. Viimaks oo kavatsus ka Eesti loova muusik?, N

Eesti Kirjastuse-Ühisosa „Posrjmehe*' trükk, Tartut.