2. ISSN 0131 1441 igSg

KEELTA KIRJAND US SISUKORD

В. Kangro. Hiliskohtumisi ühe varase luuletutvusega . 65 H. Keem. Artur Adsoni elust ja loomingust ... 70 J. Kronberg. Artur Adson kodupaigalaulikuna ... 82 T. Help. GLOW '88 Budapestis. Tänapäeva generatiiv- lingvistikast ühe ürituse tausta! (Järg) 87 M. Hiiemäe. Vähetuntut veebruarikuu rahvakalendris . 94 L.-A. Sinijärv. Välismaine eesti perioodika ENSV Tea­ duste Akadeemia Teaduslikus Raamatukogus ... 97 «Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus kirjanikele KOLLEEG I'M: (L. Vaher) 105

P. Ariste, Л. Hint, E Jansen, О Jogi, А Kask, MISTSELLE R. Kull, V Pall, R. Parve. 1. Peep, P. Nurmekund. Mis on tuulekoer ja maasulane? (Ise E. Päll, E. Sõgel, küsin — ise vastan) 107 Л. Ü. Tedre, А. Vinkel. K. Ross. Tahaks siiski keelata 107

PUBLIKATSIOONE TOIMETUS: A. Eelmäe (komment.). A. Adsoni ja F. Tuglase kir­ A. Tamm (peatoime.aja), javahetus

T. Tasa (reitcimetaja asetäitja, k.ijandusteooria ia -kriitika RAAMATUID osakonna toimetaja), Ü. Kahusk. Vist teab sedasama tunnet . . . . И 8 E. Ross (vastutav sekretär), A. Oja. Kas vana arm ka roostetab? 119 P. Lias. Eestluse elujõust 120 H. Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ R. Kruus. Leningradi etnograafide minoriteedihuvi ei luule osakonna toimetaja), rauge 121 U. Uibo E. Vääri. Väitekiri superlatiivi alalt 123 (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu RINGVAADE (toimetaja), O. Kuningas. Noorte hinge külvatud seeme ei kao . 124 R. Karelson. Leksikograafia suurfoorumil Budapestis . 125 Toimetuse aadress: E. Kalmre, K. Tamkivi, K. Peebo. ES-i rahvaluule­ 200 106 Tallinn, Lauristini 6 Telefonid 449-228, 449-126. sektsioonis 127 L. Aarina. Raamat ja lugeja 128 Laduda antud 18. XII 1988. Trükkida antud 27. I 1989. Trükiarv 3700. Sõktõvkari Paberi­ Kaanel: Konrad Mägi. Artur Adson (tušš, 1918). vabrik" trükinaher nr. 1. 70X108'16. Trükipoognaid 4,23. Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestus- poognaid 7,35. Te'1 mus nr. 4945. Hans Heidemanni nim. trükikoda Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu».

Tellimishind: 3 kuuks rbl. 1.35. 6 kuuks rbl. 2.70, aastaks rbl. 5.40.

«Кеэл я Кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Ака­ демии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонии Выходит один раз в месяц.. Издательство «Периодика», Таллинн. На эстонском языке. •£} «Keel ja Kirjandus» 1989 KEEL JA KIRJANDUS 2/1989

EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI ХХХП AASTAKÄIK

Hiliskohtumisi ühe varase luuletutvusega

BERNARD KANGRO

ui sügavale mälukihtide alla küll võivad ulatuda esimesed tutvused K värsiridadega, mis kuskilt juhuslikult on meelde jäänud! Kui kau­ gele lapseeasse mõned autorinimed, mälestused ja kujutlused inimestest, keda iialgi pole ise näinud. Ja kuidas võivad esimesed haprad jäljed üles kerkida aastakümneid hiljem hoopis teises olukorras, sootuks kaugel alg­ punktist! Nüüd, mil Artur Adsoni sünnist sada aastat on möödunud ja ta sur­ mast tosinkond aastaid (ta suri 5. jaanuaril 1977), sõlmuvad kokku kõige varasemad ja hilisemad mälestused temast. Ja paratamatult libisevad mõt­ ted inimea lühidusele, hoolimata selle tohutust pikkusest meie endi tead­ vuses. Ja mälupiltide püsimise visadusele. Artur Adson oli üks neist, kelle luuleread, ta nimi ja kuju olid riiu mällu jäänud kustki lapsepõlve-hämarusest. Ja imelik seegi, et need osu­ tusid valeks aja jooksul, kõige viimase kujutluse purustas viimne kohtu­ mine temaga. Kunagi teise ja kolmanda kümnendi vahepealt kerkis mu teadvusse ja jäi mällu peatuma üks mõistatuslik reapaar: Näts kõivu kõllats kuusi vüiin: kui kikka kirgmine kesküün. Et see oli Võru murdes, mu lapsepõlve kodukeeles, võiks' olla muidugi seletuseks, kui ma poleks osanud ka juba kirjakeelt. Aga ise arvan, et nägin väga selgesti kollendavat kaske tumedas kuuserindes ja ühendasin seda kuke heleda kiremisega keset ööpimedust. Teiseks hakkas minusse kinni sõna «kõllats», mis nii tabavalt väljendas puude sügiskollendust, mis lapsele oli kodutrepilt idasse Kollino tumedale metsaviirule vaadates silmi jäänud. «Kõllats», see sõna tuli minuga kaasa üle mere ja jäi püsima

5 Kee! ja Kirjandus nr. 2. 1989. | Fr R ^„^^-f

niin. ENSV Riiklik Raamatukogu eksiiliski. Olen seda sõna ise kasutanud heas usus [kui Adsoni leiutatid või loodut, kuni... Aga enne pihin, et mulle oli autorinimena meelde jäänud «Aadson», mis küll varsti muutus «Adsoniks», nagu seda nime vanas kirjaviisis kir­ jutati, kuigi hääldati omal ajal pika aa-ga. Aga see «kõllats»! Ilus sõna, toob õtse vee suhu, pakkudes «kollendusele» kõrvale hoopis intiimsema sünonüümi. Kuni. .. selgus (a. 1959) ühenduses Adsoni valikkogu «Värsi• vakk» ilmumisel mulle autori enese saadetud joonistuse kaudu, mille all seisis ta käega kirjutatud tekst: «kõivu kollast kuusi vüün.» Olin lapse­ põlves valesti lugenud ja kagu eluaja seda vale sõnapilti uskunud, kuni... Ja olen ikkagi tänulik Adsonile selle ilusa sõna eest — jäägu ta püsima! Kõige viimane kujutlus temast purunes ühel viimasel kohtumisel. Nii­ kaua kui iganes mäletan temast avaldatud fotosid (juba sellest ajast saa­ dik, kui ta oli Pihkvas maamõõdukooli õpilane oma vormikuues), oli ta pea paljas, mitte ühtegi juukseudet ei kujutlenud sinna vist ka mitte keegi teine peale minu. Minnes teda aga vaatama V&rbergi pika-aja-haig- lasse, kus ta viibis koos Marie Underiga oma elu viimased aastad, ma peaaegu ei uskunud omi silmi — kiilaspäise ja siledalõualise Adsoni ase­ mel istus voodis, seljaga vastu peatsit toetades, tihedate hallide juustega ja pika valge prohvetihabemega vana tuttav «Sanna trubaduur». Iga kord, kui kevaditi maikuus hundist 600 km põhja poole, Stock­ holmi sõitsin, sõitsin Sätra maa-alusega ka lõuna- või kagu-linnaossa V&rbergi peatusse. Haigla (või puhkekodu) asus künkal, Adsonite palati laiadest akendest võis üle lohu ja üksikute majakatuste näha tumedat metsaviirgu, kuhu sügiseti küllap ilmusid kollendama ka «kõllatsid». Laiad haiglavoodid asusid moodsa maja rõõmusvalges ruumis kõrvuti, Adsoni oma akna pool. Sealt võis ta ka kauget metsaviirgu näha. Ja vanade mälestuste valgusel kõnelesimegi Võrumaast, mis meist oli nii lõpmatult ja lõplikult kaugel. Olin Adson.it i ju kohanud palju kordi, esmakordselt käinud Nõmmel Vabaduse tänaval (kus praegu on F. Tuglase nimeline majamuuseum) 1934. a. Underit küsitlemas oma soneti uurimise jaoks. See oli ju nende maja, mille ehitamisel peremees oli unistanud (luuletuses «Oma maja asemal», «Rahumäe kannel», lk. 9):

Nink mis ülemb: siia tulep sulle kodu põline (nink mulle esi ka) peräst pikki rähmeldüsi, hulle vintsutusi, tulep rahu perismaa! Ei antud neile kummalegi seda «rahu perismaad» omaks pidada. Pärast Adsoni surma jäi V&rbergi mäele Marie Under (nüüd ta voodi aknapoolses seinas) kuni 14. septembrini 1980 üksi. Ometi ei tahaks lõpetada sellega mälestuste ketti ühest vahivarasest luuletutvusest, liiatigi kui helendama jäi kuskil kauguses vana rõõmus Võrumaa. Kutsun kõiki hetkeliseks külaskäiguks tagasi romantiliselt kõlava Pärlijõe äärde, millest olin samuti õige varakult lugenud ja seda kujutlenud suureks ning säravaks-sätendavaks jõeks, kuigi Adson kirju­ tas üsna nukralt oma talvisest noorusmaast:

Pärlijõgi lumme matet. magava mo eherüse', Suikva suure' halapuu'. lstup poisikene kambren, vahip läbi hämaruse Üle vällä otsatu. Ka polnud tol varasel ajal vist minu manu jõudnud säärased read nagu: Kui elli ma viil Sanna koolimajan, Kon trepi iin ma hõise tädi tsika... 66 Ma poleks siis ehk autorit nii väga hinnanud, sest ta hoidis ainult ühtainsat harjaslooma, minu karjas oli juba olnud kümmekond sarvpead. Oligi hea, et sel ajal olin täiesti mööda läinud ridadest: ... vahi ma omma süämehe, mis täüs om Sinno, kui kausikene pilgeni. Ma poleks taibanud, et see on üks kaunis armastuslaul. Ja ma poleks saanudki siis vist aru, mis see «täüs Sinno» tähendab. Aga seegi aeg tuli «maa ja mere peäl» ja ma kordasin oma hilisematel retkedel: Rännässi jäil Sino poole, Üle mäki, üle liiva Kanni ihkamise süva' — Sino poole, Sino poole. Aga seegi kord mängis kujutlus mulle ninanipsu: olin kindel, et «San­ na trubaduur» rändas ise üle Võrumaa liivaste mägede ja laulis Võrumaa Maarjast. Jälle vale! — see luuletus on kirjutatud 6. VIJ 1917 Tallinnas ja mäletades käike Maardusse («Värsivakk», lk. 11) ja Maarja oli Marie, põlvnenud Hiiumaalt. Kuidas võime suurtenagi eksida ja kuidas ma ei märganud, et rida «lõole, lainil' ohvrit kandman» viitab ju selgesti mere poole! Küllap see oli juba noil ajul, mil luuletuskogu noorele värsiindlejale oma kindel mõiste oli, nii et mäletan väikeseformaadilist «Henge palan- got». Küllap ei kukkunud ma enam sisse nagu üks koolivend, kes hääldas ja väitis, et tuleb öelda «palango» ja põlemisega pole sel midagi tegu. «Henge palango» kandis aastaarvu 1917, «Vana laterna», millest Valga gümnaasiumi eesti keele tunnis korra üks luuletus ettegi loeti, aga aasta­ arvu 1919. Sellest on vigurilistele koolipoistele meelde jäänud ja sageli tsiteeritud rida:

Oh, pää om tühi: vana laterna Loks tulba otsan, mõni kärblane, Puulkoolnu... Selle luuletuse värsked pildid omavad tänaseni vastupandamatut võlu­ jõudu, näiteks: Ent vällän nurme' orast ajaman, Koik niidu' lillekeisi naarman. Näe, tüdrik üle rüä rajaman Tiid õgvembat — poiss vikla haarman. Kats pinni karva aijen lonkleman, Kass kambre ümbre nuusip kirnu. Tsia' röhken, rühken orun tsongleman, Täkkvarsakene opip hirnu Järgmine samast ajavahemikust kogu «Roosikrants» (1920) läks mu tähelepanust kuidagi mööda, aga selle-eest järgmine lähistikku ilmunud kogude kolmik — «Kaduvik» (1927), «Kätal, kibuvits nink kivi» (1928) ja «Pärlijõgi» (1931) — langes juba teadlikumasse aega. Võrumaa ja Sänna motiivide kunstiline süvendamine, selle maa ülendamine luuleli­ seks laulu-maaks toimus tegelikult nende kogudega, kuigi sinna on sades­ tunud juba ka palju muud, võõrsil elatut. Ja seegi on tagasi kantud poee­ tiliselt aega, millest Adson laulab: «Tol ajal oli mull' kogo maailm Sanna: I Silm Heedu makist kavvemball' es küündü.» Luuletaja ise on tunnistanud (1933. a.): «Mu värsi' omma säänest vanna muudu.» Ja tõepoolest ei ole Adson värsivormis kasutanud kirja­ keelt (küll muidugi proosas), vaid ainuüksi oma (veidi kirjakeelsemaks transkribeeritud) Võru murdele truuks jäänud. On siis mõistetav, et sel­ lesse keelde tõlgitud motiivid saavad keelelt ja stiililt oma erilise arhai- seeriva kõla, aga ka pigistavad võimalused koomale, nii et rida «Olt

5' 67 pantu ketipiniss siia istma / Seol maal, mis savvap aigu mõsukoda» omab just kui erilist tähendust autorile ülekantud mõttes. Adsoni armas­ tusluule, eriti ta esimestes kogudes, saab hella, õtse roosikrantsiliku ilme. Väljendused nagu «Ma nimeti So Jumalass So kassi» või «Kas Sino hiuse kruun ei ole kullast» või «So rõivalõikest ma valget näije / So rinna- keist, I Ma teda kaije, ma teda kaije, f So rinnakeist» või «Heng — ime- ihkav, lõokerge, / Heng — kägo mihklipäiväne» ei ole seni võrdset leid­ nud meie kirjanduses. Eriti veel tol ajal, mil siurulik «kõigi meelte karja- laskmepäev» hoopis proosalisemaid sõnu ja kujutlusi kauniskirjan- dusse tõi. Adsoni kiindumuslik maarja-luule on ja jääb omasarnaseks ka teise — lapsepõlvekunglaliku ning nukravõitu Sänna-maa kõrval. Ei ole ju keegi nii südamlikult ning otseselt-lihtsalt suutnud kirjutada nagu Adson: Säält klassitarest mulle kõlap viil Üts tsõõritnängu viis. Jäll ole mina kõndman latse tiil, Ma poisikene-miis. Suur akan värvilisi kruutega Nink pinke rida pikk, Kon istemi mi ommi pruutega — Kel naar, nink kellel ikk. Adson on paguluses avaldanud terve rea mälestusraamatuid, milliste eesotsas seisab «Neli veskit» (1946). Seal on ta Võru perioodi käsitlev «Väikelinna moosekant» (1946), 1905-ndat ja järgnevaid aastaid kirjeldav «Ise idas — silmad läänes» (1948), juba pealkirjast nähtav «Siuru-raa- mat» (1949), samuti «Reisiraamat» (1950), mis käsitleb mitmesuguseid matku, omariikluse kao ja okupatsiooni aastaist jutustav «Lahkumine» (1951) ja lõpuks mitmesuguse sisuga «Kadunud maailm» (1954). Niisiis seitse lugemist, mis mitmeti avab teed ka autori luulemaailma. Esimesena mainitud teoses pihib Adson: «Päriskodu mul ei olnud, viibisin ikka kel­ legi juures. . .» Ja nii ta kirjeldabki oma peaiuspaiku kogu mälestusraa• matu tsüklis. Sama pihtimuslause lõpp aga kõlab: «... kuid mainitud ja allpoolkirjeldatavate paikade näol tasus saatus mulle heldesti mu kodu- tuse eest.» (Lk. 10.) Kui jätkata äsja alustatud valesti arusaamiste joont, siis seisame siin veelgi ühe säärase ees. Sänna, Tsooru, Sõmerpalu, Osula, Võru — kõik nad on olnud ju Arturi ajutised kodud, kuhu juurduda sai rohkem mäles• tustes ja luules kui omaaegses tegelikkuses. Reaalsuse huvitavus seisnes küll siis rohkem vastuvõtja vaimuerksu­ ses kui lahedates ja tohedates kasvutingimustes. Mälestuste päikesesära, kaduvusenukrus, milles ei puudu külaskäigud kaunile Rõuge surnuaiale esivanemate sammaldunud hauakive kaema, on segunenud poeetilise ümbermõtestamisega juba üsna varakult. Tabab meid siingi üllatus: mulje oli luuletajast kui hästi vanemast mehest, kes paljude aastakümnete tagant oma elu viimsel vaiksel veerandil heldinult kadunud noorusmaale käima tuleb. Aga ometi kirjutati siis aastaid 1920 ja veidi peale — kui vana autor siis olla võis? Jah, luule ja tõelisuse vahemaad! Sõbrad ristisid ta omal ajal Sanna trubaduuriks, viidates kaugetele pärimustele, võõraste maade tuttavatele assotsiatsioonidele. Autor ise kirjutab oma kirjadele vahel naljaviluks alla «Sännä-miis». Ta luule salapärane jogi on Pärlijõgi. See aga osutuks tegelikkuses üsna tavaliseks lõunaeestiliseks ojakeseks, kus tänapäeval ammugi mitte pärle ei leidu, aga kunagi olevat olnud. Ta lapsepõlvemaa Sänna ei olnud ka autorile, kui ta hiljem sinna külaskäike tegi, enam mingi imemaa, kõik oli kitsaks jäänud, muutunud, kadunud. Aga sellest hoolimata küsib Adson paguluses 1945. a. kirjutatud laulus: 68 Kes kõnnip nüüd küll koduvalla teid, kes seisatap, et pilku lennütellä nink kullelda, kuis lööva kerkukellä', i nink palvelusen silip villäpäid? Ja vastab sellele viimases salmis: Ei keäki käü sääl enämb kerkuteid. Om kodutarrist saanu soelauda'. Hulk armsit hengi kaonu, vaonu hauda, nink kõrre' nõrgutava kurvalt päid ... Loodame, et seegi kujutlus ei oma täiel määral reaalsuse katet, et muutunud aegade ja eluvormide vahelduses midagi siiski ka vanast on järele jäänud. Kui mitte muud, siis taevas, tuul ja päike ja ikkagi ka rahvas, kes pole kõik mitte Rõuge surnuaial või mujal, võõra mulla all. Usume luule tõelikkuse kraadi pehmendavat mõju, otsides selle jälgi juba varasemal ajal kirjutatud luuletusest «Muretuid», mis võetud 1932—1939 valminud ja omal ajal käsikirja jäänud «Rahumäe kandlest» (ilmus trü• kis 1973) ning mis leidub ka valikkogus «Värsivakk», mille toimetasin trükki Landis 1959:

Müüd mulle selgess saap, minkperäst tuul t lks Sanna koolimaja nukke ümbre \ nii unnas, unnas aasta egäl kuul nink muret korjas mulle süäme ümbre. Luuletaja vastab sellele, et aimus oli see, mis salakurvalt vilistas: ... kui oless maailm äkki tühäss tett nink järgi jäänu enge ütsik helü, kost kostap uallus jumalagajätt — Jah, aga kas see omaaegne resignatsioon, kui tegelik lahkumisvalu, salajane kodutusetunne maha arvata, pole siiski osaliselt ainult luulelinik, mis visatud üte kunagise aja, endise kodunurga? Tuul undas Sänna koo­ limaja nurkade ümber samuti nagu omal ajal Nõmmel «varjuliste puude» all asuva päriskodu või koguni Mälarimäe võõra linnamaja akende taga. Tuul jääb humisema ka edaspidi. Kadunud on aastakümnete-tagune vana Võrumaa, aga ükski tuul ei puhu minema Luule-Sännät, tõeliselt Adsoni loodut, ükskõik kui kaua ja kõvasti ta tormaks ning undaks. See jääb meile alles ja selle loojate kuulub tänu, milleks on seegi Antsla-mehe vink­ list nähtud kauge kangastus.

Lund

69 Artur Adsoni elust ja loomingust HELLA KEEM

äesoleva aasta 3. veebruaril pühitseti Sänna trubaduuri nime all K tuntud murdelauliku Artur (Karl Arthur) Adsoni 100. sünnipäeva. Ta sündis vallaslapsena Tartu linnas, kus ta ema oli leidnud tööd maja­ teenijana. Et pisikese lapsega oleks töökohas tulnud ületamatuid raskusi, viidi lapsuke Võrumaale Sänna kooliteenijast tädi hooldada ja kasvatada. 1894. aastal tõi ema poisikese taas Tartusse ja pani ta Mäe tänavas asu­ vasse vaeste väikelaste kooli, mida tollal rahvasuu nimetas pudrukooliks. Küllap see oli seda laadi eraettevõte, kus vähese tasu eest jagati toitu ja õpetust ka tööl käivate vaeste inimeste lastele. Juba viieaastasena oli Artur pudrukooli õpilane, oma kooliteed käis ta alati üksi, saatjat ei olnud. Pudrukoolis pühitses ta neljad jõulud.1 Siis tuli paratamatult pöör­ duda Võrumaale tagasi. Paar aastat (1898—1900) õppis ta Sänna valla­ koolis, aastail 1901 — 1907 Võru linnakoolis. Ulualust leidis ta oma tädi- poegade korteris, nende orkestris oli võimalus ülalpidamistki teenida. Oma suvevaheajad veetis poiss sugulaste juures Sännas, Tsoorus, Osulas või Sõmerpalus, niisiis ikkagi Võrumaal. Sänna ja Tsooru paiknevad endi­ ses Rõuge kihelkonnas, Osula ja Sõmerpalu Urvaste murrakualal. Tihe­ dam kontakt on tal olnud Sännaga. Lapsepõlves kogetud kodutust ja hel- lusepuudust pole ta suutnud unustada, aeg-ajalt on ema ootamise kibes­ tumus kajastunud ka ta hilisemas loomingus. 1907. aastal jätkas Adson õpinguid_Pihkva maamõõdukoolis, mille ta lõpetas 1910. aastal. Kutselise maamõõtjana võeti ta ametisse Pihkva kubermangus Porhovi maakonnas, kus töötas kaks aastat.2 1912. aasta lõpul asus Adson Tallinna. Esialgu õnnestus tal linna­ valitsuses saada planeerimisosakonna sekretäri koht, aastail 1915—1917 tegeles ta Tallinna ümbruses Peeter Suure merekindluse maade mõõtmise ja loodimisega. Tallinna jõudnuna tundis 24-aastane noormees erilist huvi sealse kul­ tuurielu vastu, paelusid kirjandus, kunst ja teater. 1913. aasta algul tut­ vus ta «Tallinna Teataja» reporteri Konstantin Lepaga, kellel olid kir­ jandus- ja kunstiinimestega sõbralikud suhted. Too viis meelsasti Adsoni kokku Tallinna tolleaegsete silmapaistvamate suurustega. 1913. aastal oli «Estonia» teatri avamine. Tänu K. Lepale sattus Adson banketil sellesse lauaotsa, kus istus kunstnike ja kirjandustegelaste ringkond. Tema lähe­ duses olid Hans Laipman (hiljem Ants Laikmaa), Marie Under, Hugo Raudsepp, Eduard Virgo jt. Unustamatu mulje jättis Adsonile Marie Under. See bankett muutis mõndagi noormehe ellusuhtumises.3 Soovides luua soodsaid tingimusi oma abikaasa kirjanduslike huvide arendamiseks, oli Marie Underi mees Carl Eduard Friedrich Hacker 1907. aastal üürinud Suur-Tartu maanteel 57 viietoalise avara aiaga korteri, mis sai kooskäimiskohaks kirjanikele, kunstnikele ja teatritegelastele. Koosviibimistel vahetati mõtteid kaasaja kirjanduse ja kunsti üle, päeva­ korral olid ka eesti kirjakeele rikastamise küsimused. Kahtlemata mõjus suhtlemine mitmesuguste kunstialade inimestega eesti keeles luuletamist alustanud Marie Underile julgustavalt ning viljastavalt. Kõige sagedasem Suur-Tartu maantee salongi külastaja oli Hans Laip­ man, hea perekonnasõber, ühtlasi majaproua esimeste luuletuste trükki­ toimetaja ja noorema tütre ristiisa. Peale tema käisid külas H. Raudsepp, E. Hubel, T. Sander, F. Tuglas, G. Suits, V. Grünthal-Ridala, J. Luiga, 1 A. Adson, Siuru-raamat. Vadstena, 1949, lk. 208—214. 2 Eesti kirjanduse ajalugu IV. 1. raamat. Tallinn, 1981, lk, 261. 3 A. A d s о n, Siuru-raamat, lk. 24. 70 E. Virgo, kunsti- ja teatriinimestest J. Koort, vennad Burmanid, A. Uurits, P. Pinna, Th. Altermann, O. Hermann, K- Jungholtz jt. Keelemeestest oli kohal innukas kirjakeele uuendaja J. Aavik.4 1913. aastast kuulus sellesse suhtlusringi ka Artur Adson. Salongi külastajad kuulusid J. Aaviku austajate hulka. Huviga võeti vastu iga keeleuuendust käsitlev brošüür, püüti kujutella, milliseid või­ malusi uuendatud kirjakeel eesti kirjandusele tulevikus pakub. Enamiku Aaviku uuendusettepanekutega oldi päri. Under võttis osa neist kasutu­ sele oma luuletustes, Adson valmistas endale taskusõnastiku, kuhu olid koondatud kõik Aaviku ettepanekud ja soovitused. Ta tegi seda lihtsalt oma lõbuks, kirjanikukutsele ta tollal veel ei mõtelnud.6 Suur-Tartu maantee korteris elas Under 17 aastat, seega 1924. aastani. Abielu purunes, C. Hacker kolis 1917. aastal oma vanemate koju. Suhtlus­ ringi kooskäimine jätkus traditsiooniliselt.6 Noore Adsoni lemmikharrastus oli ümber kirjutada Marie Underi luu­ letusi. Oma elukutse tõttu oli ta vilunud kalligraaf. Poetessi poolehoiu ja usalduse oli ta võitnud koguteosele «Voog» saadetud luuletuste ümber­ kirjutamisega, pärast seda oli ta ümberkirjutamiseks enda kätte saanud kõik Underi värsid. Ta kirjutas kalligraafiliselt ümber ka luuletuskogud «Eelõitseng» ja «Sonetid», mis Underil olid käsikirjas valmis juba mitu kuud enne revolutsiooni. Oma mälestusteraamatus on Adson selle eba­ tavalise hobi kohta kirjutanud: «See oli mu passioon I Maailmasõja ajal ja on jätkunud ning mulle ikka rõõmuallikaks olnud kuni tänini.»7 Kirjandushuvilised noored, kes kaldusid uusromantismi, sümbolismi või futurismi poole, koondusid omaette rühmitusse, mille nimeks sai Tug- lase soovitusel «Siuru». Kokkukäimiskohaks ehk klubiks valiti Adsoni kor­ ter Pikk tänav 34—7. 17. mail 1917 asutati seal «Siuru». Uus rühmitus koosnes esialgu viiest liikmest: Tuglas, Under, Visnapuu, Gailit, Adson, pisut hiljem tuli juurde Semper, kes lipnikuna aega teenis Rakveres, mis­ tõttu ta «Siuru» asutamiskoosolekust osa võtta ei saanud.8 Teised siurulased olid loovisiksused, siin-seal olid nad avaldanud kas värsse või jutustusi, ainult Adsonil polnud revolutsiooni puhkemisel «lae­ kas mitte värsiloodetki» 9. Rõõmu see teadmine talle ei valmistanud. Ühel juuni alguse pealelõunal istus ta oma toa vaikuses ja luuletas kolm Sänna laulu. Agar algaja viis oma loomingu näha Kehras suvitavale Marie Underile. Too oli tehtuga rahul. Et täiesti erapooletut otsust kuulda, kirjutas Adson oma värsid kalligraafiliselt ümber ja saatis anonüümselt Tartusse «Siuru» albumi toimetajale. Teada saanud Tuglase ja tema sõprade kiitvast otsusest, mehel tuju tõusis. Ta tundis end nüüd täie­ õigusliku siurulasena ja asus innukalt «Siuru» kirjastuse asju ajama. Kui algul majandusliku kehvuse tõttu polnud rühmitusel võimalik kunstnikku palgata, illustreeris Adson väljaantavaid teoseid ise.10 Esimesel aastal olid siurulased üksmeelsed ja väga töökad. Oli vaja vallutada raamatuturg ja võita lugejate poolehoid. Kui Tuglast mitte arvestada, siis oli tegemist algajatega, keda eelkõige huvitasid esikteose trükist ilmumine ja lugejatepoolne vastuvõtt. Peale Tallinna ja Tartu korraldati kirjandusõhtuid ka mujal Eestis. Tehti reklaami «Siurule» ja oma teostele, ühtlasi tutvustati ka endid. 25. septembril 1917 peeti «Esto­ nias» «Siuru» kirjandusõhtu, kus Adson esitas oma murdekeelse «Pro­ loogi», milles ta püüdis selgitada «Siuru» olemust ja arusaamisi oma elu­ ülesannetest. Samal õhtul toimus pisut jantliku moega loterii, tänu millele

4 E. Siirak, Talendi maagia. Tallinn, 1987, lk. 110—111. 5 A. A d s о n, Siuru-raamat, lk. 35—76. 6 E. S i i г а к, Talendi maagia, lk. 111. 7 A. A d s о n, Siuru-raamat, lk. 77. 8 A. A d s o n, Siuru-raamat, lk. 93—94. 9 A. A d s o n, Siuru-raamat, lk. 79. io А. Adson, Siuru-raamat, lk. 108—111. 71 kirjandusõhtu üldtulu ulatus 6000 rublani.11 Seega oli paberiostuks ja teoste trükkimiseks algkapital olemas. 1917. aasta lõpul ilmusid peale «Siuru» albumi trükist veel luule­ kogud: A. Adsonilt «Henge palango», J. Semperilt «Pierrot», M. Underilt «Sonetid» ja H. Visnapuult «Amores». Novellikogud tulid A. Gailitilt («Saatana karussell») ja Tuglaselt («Saatus»). Autorid ise kandsid hoolt oma teoste trükkimise ja levitamise eest. Adsoni korterist sai «Siuru» esimene kirjastusladu, sealt toimetati raama­ tud jaokaupa kauplustesse müümiseks. Autoritepoolsest reklaamist ja kiit­ vatest arvustustest oli kasu, ära osteti kõik siurulaste teosed, isegi luu­ letused.12 Nagu eespool mainitud, ilmus Adsoni esimene luulekogu «Henge palango» 1917. aasta lõpul ja elas üle kolm trükki. Mitmed arvustajad on kinnitanud, et Adson on oma luuletuste kirjapanekul kasutanud Võru murret. Päris nõnda see siiski pole. Juba ta esimesele luulekogule pilku heites jääb mulje, et autoril on eeskujuks olnud vana tartumurdeline kir­ jakeel, nn. tartu keel. Veel kahekümnendatel ja kolmekümnendatelgi aas­ tatel vois Võrumaa taludes vanima perekonnaliikme riiulil näha lõuna­ eestikeelseid palve- ja lauluraamatuid, nende hulgas ka hernhuutliku ven­ nastekoguduse väljaandeid.13 Puhttartulik nendes on p-line ainsuse kolmas isik olevikus: toop, kaep, lääp, elläp, tännitäp (vrd. Võru tuu, kaess, latt, eläss, tänitäss). Ka Adsoni murdelauludes esineb p-line olevik. Vanades lauluraamatutes pakub huvi rohke о kasutamine järgsilbis: sinno, minnole, auvoga, vaimollkko, armastago. Märkimises ei ole järje kindlust, üsna sageli on oodatud о asemel u. Adsonilegi on meeldinud järgsilpide o, eriti just kirjamehetee algupoolel. Võimalik, et hoogu on andnud J. Aavik oma o-propagandaga. Too vaimustatud o-pooldaja koos­ tas 1916. aastal koos V. Ridalaga koguni o-sõnastiku. Igatahes Sänna alamurrak о osas toeks olla ei saanud, sest isegi XIX sajandi viiekümnen­ datel aastatel sündinud vanakestel võis järgsilpide o-ä kuulda väga har­ va. Loomulikult on Adsoni o-kasutus kindlusetult kobav. Vokaalharmooniast on vanades lõunaeestikeelsetes trükistes armu leid­ nud ä-harmoonia, esivokaalsete sõnade teises silbis on enamasti ä: essä, südda, mäddänep, kaugemal on ülekaalus a: värräja, pühhändap, ähvar• dava, näütava, ä-d kohtab seal hoopis harvemini: ütlevalt, liggimäfses. Adsoni ä-harmoonia on täielik. Et tal vokaalharmoonia seaduspärasustest ei ole olnud ülevaadet, on ta vahel ä pannud ka tagavokaalsete sõnade lõppu, sellega rikkudes harmooniat: kuivatedäs pro kuivatõdas, koolesk- levä pro koolõsklõva, ligedat pro ligõdat, haletseda pro halõtsõda, too- votedä pro toovotada. Seevastu õ-harmoonia puudub vanades raamatutes täiesti, sõnade järg- silbes on õ asemel e: vastset, taganep, latsekene, armaken. Kahtlemata oli see häälik tollal nii Tartu kui Võru murdes olemas, seda kuuldi, kuid ei osatud märkida. Tähe õ oli kasutusele võtnud Otto Wilhelm Masing 1821. aastal, kuid lõunaeestikeelsete raamatute kordustrükkides on läbi aetud vana kombe kohaselt ilma õ-ta. Esimese silbi õ-d on tähistatud ö-ga või o-ga, aga järgsilbes seisab ikka e. Küllap terase vaimuga Adson oli tuttav järgsilpide õ-ga, kuid otsustas siiski e kasuks, lootes sel moel vähem vigu teha. Teadagi on tagavokaalsete sõnade järgsilpide õ olu­ lisemaid Võru murde tunnusjooni. Ka ü-harmoonia on vanaaegses trükisõnas jäänud enamalt jaolt tähis­ tamata. Pika otsimise peale võib leida vaid mõne üksiku näite: lühhükenne,

11 H. Peep, Kirjanduslikke võitlusi Eestis 1917—1923. Tartu, 1967, lk. 18. 12 H. Peep, Kirjanduslikke võitlusi, lk. 19—20. 13 Kõige levinum vennastekoguduse teostest paistis olevat «Mõnne Kauni Vaimolikko Laulo», mis on välja antud Tartus 1819.

72 lähhükenne, lähhüde; tavaliselt esineb ü asemel и või i: nännu, tuhha­ tana, Jäüdetu, sündinu. Arvesse võttes Võru murdes «-harmoonia igi- põlisust, on Adson seda märkinud päris korralikult. Mõnikord on tal ü sattunud tagavokaalsete sõnade järgsilpidesse disharmooniat tekitama: karistedü pro karistõdu, viirastusist pro viirastusist, vintsutusi pro vint­ sutusi, kihütedü pro kihutõdu, lagastedü pro lagastõdu. Väga vanad lõunaeestikeelsed raamatud ei näita ülipika ee, oo ja öö kõrgenemist, esineb meel, een, voon, toop, töö, sööp. Võrumaal ringi rän­ nates on Adson selgesti kuulnud, et vahepeal kõrgenenud ülipikk ee, oo, öö on häälduselt ü-le, uu-le, üü-le lähemal kui ee-\e, oo-le, öõ-le, mis­ tõttu ta kirjutab: miil, iin, vuun, tuup, tüü, süüp. Aga kui riim nõuab, siis kasutab ta ka kõrgenemata sõnakujusid. Adson on näidanud larüngaalklusiili esinemust ainult mitmuse nime­ tava lõpul. Tegelikult võib Võru murdes larüngaalklusiili kohata mitmel muulgi juhul ja mitte üksnes katkehäälikuna, üsna sageli ^assimileerub ta järgneva sõna konsonandiga, tekitades geminaadi (mitte mõtsä1 palasö\ vaid mõtsap palasõ'). Luuletaja on selleski küsimuses tuginenud vanale tartu keelele, kus katkehäälikut pole näidatud. Sama lugu on sõna lõpus esineva tugeva lõunaeesti s-iga. Peale trans­ latiivi, mille lõpul luuletaja märgib järjekindlalt ss, tuleb poolpikka s-i ette mujalgi, eriti just Võru murdes. Oma esikkogu nimeks on Adson valinud «Henge palango» 'hinge pole- mised'. Inspiratsiooniallikaks on olnud tartukeelsete lauluraamatute eba­ tavalised kujutluspildid, nagu hinge ja südame põlema süütamine armu­ tutega ja südame põlemine armutules, mis eriti omased just vennasteko­ guduse väljaannetele. «Henge palango» on pühendatud Marie Underlie. Sealsed «Sanna laulu'» esitavad pildikesi lapsepõlveaegsest Sannast Värsid on lihtsakoelised, kuid väljendusrikkad ja sisukad. Armulaulud kuuluvad enamjaolt ülistuslaulude rubriiki. Isegi Underi aia oitsevaid sire­ leid meenutades ei lakka poeet ülistamast oma südamearmu: Ja Sina selle kõige kaunis pärg, Sa mino valge naine valgin roiven, Sa olet jo seo kõige algus, järg Nink lõpp: kui kullast koe kullast lõimen — Kui igaveste Sinoga nii saass! («Kui suve üteainogi viil saass ....») Iseseisvaid looduslaule selles kogus ei paista olevat. Loodus on Adso- nil enamasti elamuste taustaks. Kujunditest on armastatumaid võrdlus ja personifikatsioon, mis tavalised ka võrukeste kõnekeeles. Eriti meele­ pärane näikse olevat loodusnähtuste isikustamine: Jo päivtik madalal kaup laisa tiid Kui aastasulane, kel villand vaivast; Tuul undap hoone ümbre raisa viit; Kui mõsunaine liket, paklast rõivast Vihm uhap, pessäp lilli, lehti, puid Nink läbi rõive tüküp võtma luid. («Jo päivlik madalal kaup laisa tiid....») Adsoni esikkogu on oma olemuselt optimistlik ja elujaatav. Tallinnas elatud aastad olid olnud edukad. Mingeid pettumusi polnud elu luuletaja teele veeretanud. See kõik tõstis meeleolu ja suurendas töötahet. Aastail 1917—1918 töötas Adson toitluskomitee sekretärina, lühikest aega ka Põllutööministeeriumi statistikabüroos. «Siuru» kirjastuse asja­ ajaja oli ta olnud algusest peale, 1918. aastal võttis ta enda peale ka «Odamehe» kirjastuse asjaajamise. 1919. aastal asutas Adson enda ja Marie Underi teoste väljaandmiseks väikese kirjastuse «Auringo».14

14 Eesti kirjanduse ajalugu IV, lk. 262. 73 Adsoni teine luulekogu «Vana laterna» ilmus 1919. aastal, 1920. aastal avaldati kordustrükk. Peale paari Sänna laulu on selleski valitseval kohal lembeluule. Kuna vahepeal on nii Adsoni kui Underi loomingu kohta lendu lastud pilkenooli, on see meelehärmi tekitanud mõlemale. «Vana laterna» armulaulud on tundmustelt sügavamad ning tõsisemad eelmise kogu omist. Valdav on mälestuslik resignatsioon, armastusest kõnelemine minevikus («Väsünü», «Tol õdangul»). Ainuke lõbus luuletus on regivärsilise algusega ülistuslaul: Pään Sul mütsükene muta nahast, Kaalan kaskakene loomast ahast. Rõõmus paar kaep mütsu veere alt Nigu pääsülinnu' kaarte alt. Huuli ristikhaina häiermist — Ei: kui karbist verevast Paistva hamba läbipaistva ehte — Kallis! Sul om suu täüs tähti. («Keemisen tasasen» 7) Lapsepõlve mälestuspildikestesse on peidetud hellust ja südamesoo­ just, olgu siis tegemist humoristlike koolitaresündmustega või nukrate talvepäevadega tädi seltsis («Poisikene»). «Vana laterna» kõige kaunim looduskirjeldus on pühendatud varakevadisele päikesele («Kevväi»). «Siuru» esimesel tegutsemisaastal kujutas rühmitus enesest sõprus­ konda, kelle esteetilised tõekspidamised olid võrdlemisi sarnased. Tiheda suhtlemise tõttu leidsid ühtede esteetilised tõekspidamised või loetud ilu­ kirjanduslikud uudised vastuvõtliku pinna ka teiste juures. Kuid juba 1918. aastal_vois siurulaste esinemistes märgata ebakõla, mis hiljem aina suurenes. Mõned «Siuru» liikmed jõudsid veendumusele, et suudavad läbi lüüa omalgi jõul, «Siurut» pole enam vaja. Varasemad eriarvamused kip­ pusid paisuma konfliktideks. Enese tähtsuse tõstmiseks alustati teisitimõt­ lejate vastu rünnakut, püüdes neid maha teha, nende arvamusi nullis- tada. Eriti paistis seda laadi aktiivsusega silma A. Gailit. 1919. aasta sügisel ilmus «Postimehe» joonealusena A. Gailiti följeton «Sinises tua­ letis daam», mis oli suunatud Underi, Adsoni ja kogu siuruliku mentali­ teedi vastu.15 Laimatuid solvas kõige rohkem teadmine, et alatu isiklik kallaletung tuli kaassiurulase ja hiljutise sõbramehe poolt. «Siurule» oli antud hoop, Underi ja Adsoni tuju rikutud. Gailit saavutas, mida oli taht­ nud — ta sai kuulsaks. Kirjanduslik skandaal muidugi sellega ei lõppe­ nud. Poleemika Gailiti ja Adsoni vahel kestis tükk aega. Under suutis asjasse suhtuda üleolekuga, Adson ei. Selle kirjandusliku skandaali mälestusmärke on Adsoni luulekogu «Roosikrants», mis ilmus 1920. aastal. Vaimuliku sisuga luuletusi sealt otsida ei maksa, luulevalimiku pealkiri on iroonilis-sümboolne: kui pole lubatud laulda sellest, mis kõige südamelähedasem, ei jää üle muud, kui muretseda roosikrants ja hakata palvehelmeid sõrmitsema. Värsid väljendavad ta tolleaegseid tusamõtteid: Aig sääne om, et mine omma kambrehe, Sääl hendäle võit oma' armsa' asja' pitä: Ei lubata neist enämb kõnelda, neid kittä — Sa oma pehme süa pane klambrehe. [ ] Kae, inemine pääsmädä om libastanu alla Kui koti säina piten väiko põrsa poig, Nüüd pümmen kükütäp, om vaik nink soik: Kas tuvvas tapmisess vai elo pääle vällä? («Mis jaoss») Vahel võtab poeet abiks sümboolsed värsid, ta näeb vaimusilmas rusi-

15 H. P e e p, Kirjanduslikke võitlusi, lk. 23—24. 74 kate metsa ja õelaid, egoistlikke, ahneid olendeid, kes kaasinimeste kan­ natusi ei pea millekski («Rassel aol»). Kirjanik on oma parimas eas, tal on väga palju kavatsusi, ometi ei suuda ta midagi teha, sest tunneb sõnulseletamatut ängi ja raskust («Tahass liiku!»). Luuletuses «Emale» tänab Adson oma ema, et see on talle päranda­ nud pehme südame, avameelsuse ja liigse tundlikkuse. Kuid mainitud iseloomuomadustest pole poeg elus mingit kasu lõiganud. Ta soovitab emal taevasse jõudmise korral nendesamade halemeelsete lauludega peh­ mitada ka Jumala südant, et see tema pärast nutaks. Tusaselt nukker meeleolu jätkub ka loodusluules: Latv pooless roobitsedü saisap hädälden: Tuul külmäviku meeletüsen hullap Nink lehti jõhkralt poetap sädelden, Jääp kullema, nink kullep kõik, kõik kul.lep. Sis egän nukan teeva tsõõrimängu Käest kinni värvihaige' lehe'. Jagava Viil enne surma viimast hengehõngu, Hend kogova nink jäävä, jäävä magama. Seo surm om illus. Seo surm ei ole vallus. («Illus surm») On tähelepanuväärne, et «Roosikrantsis» ei leidu ainsatki armastus­ laulu. Järgmine luulekogu avaldatakse trükis alles 1927. aastal. Vahepeal (1922) andis kirjanik välja oma esimese proosaraamatu «Käsikivi», mil­ les on laaste ja mälestuspildikesi Sännast ning Võrust. 1920. aastal oli Adson Haridusministeeriumi kirjandusosakonna juha­ taja, siis hakkas ajakirjanikuks. Algul töötas ta «Tallinna Teataja» juu­ res, aastail 1920—1924 «Päevalehe» toimetusliikmena. Ka oli ta Draama­ stuudio teatri kirjanduslik konsultant. Sellest peale pakkus Adsonile eri­ list huvi teater. Et teatrialast silmaringi laiendada, pidas ta hädavajali­ kuks tutvumist välismaa teatrikunstiga. Adson käis Marie Underiga kuus korda välisreisidel. Nad külastasid Saksamaad, Prantsusmaad, Lätit, Poo­ lat, Tšehhoslovakkiat, Ungarit, Austriat, Itaaliat, Soomet ja Hollandit. Kahtlemata osutusid need reisid õpetlikeks. 1923. aastal ilmus ekspres­ sionistlik näidend «Läheb mööda», mis on osalt autobiograafiline. 1924. aastal abiellus Adson Marie Underiga. Samal sügisel kutsuti Adson «Vanemuise» dramaturgiks, kuid pärast üht teatrihooaega pöör­ dus ta Tallinna tagasi ja hakkas kirjutama näidendeid ning teatriarvus­ tusi. 1927. aastal ilmus trükist kirjaniku neljas luuleraamat «Kaduvik». Selleski kogus lembeluule puudub, valitseval kohal on kaduvusmeeleolud. Jah, lõpp jo algusen. Koik algus kaop — Tiip näo kui oless aiga palio iin, Ent salalikult sõrmi vahelt vaop Nink kistupki ikui kivivirve viin. Sis olgu niidade. Om siski, mida Meilt ära võtta ei saa ütski võim, Mis kõigil kirvil kimmäst vasta pida, Me perämine, igavene hõim. («Kaduvik») Vabariigi sünd on luuletajaski äratanud lootust olukorra paranemi­ sele, kuid need lootused ei täitunud. Ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel on veelgi silmatorkavam («Nii oli — nii om», «Maailma latse»). Poeet meenutab oma elupäevi mudilaspõlvest alates ja tuleb veendumusele, et kogu elu on olnud pimesikumäng. Aeg on kuhugi kadunud, kuid vaata­ mata pidevale rühkimisele on tehtut ette näidata väga vähe («Pimesiku­ mäng»).

75 Eriti südamlikud ning väljendusrikkad on Adsoni regivärsilised luule­ tused. Ilmselt harmoneerivad algriimilised värsid Võru murdega paremini kui lõppriimilised: Haavakene, ke veretät, Kõokene, ke kõllatat, Värisemi valun üten, - Kõllatami koolmist koon! Päivlik pallep paon iistpalvust, Pilvist pikk om peierong. Vihma valap vaibutusess, Traatki tsilgup silmavett. («Haavakene, mis sa väriset») Kütkestav on ka kogumiku viimane laul «Käsikivi»: Ahku, abku vinüp päivi, Aasta jõvvap, aasta Iääp. Mida latseunen näimi, Ilmsi nägemädä jääp. Päivä' vinüvä nii halle'. Aasta' jooseva' kui tuul — Pühit ära, nea vai palle, Elust joba paremb puul. [ ] Vänta, vänta, vellekene. Vänta väsümädä väest — Utskõrd liiwas kellakene, Ütskõrd luitsa viskat käest. Luuletuse viimane salm kõlab rõugelaste ja urvastelaste suus: Väütä, väütä, vellekene, väütä väsümädä väest! Ütskõrd liiwas kellakene, ütskõrd viskat luitsa käest. Erinevus seisneb käskluses, Adsoni luulesalmis on vänta, rahvapära- Lb-KYt"a-nd,S TUt°i Pingu{a kõi^est väest'• Et käsikivil vänta ei ole tekib küsimus, kas tegemist pole trükiveaga, millest autor pole hoolinud Rahvapärane variant paistab olevat kirikulauluvärsside paroodia Pao d.st vois olla Adso,n ise, kahtlemata äratas vanas tartu keeles sageli esi­ nev vaatama poisi tähelepanu. g 1928 aastal ilmus Adsoni meisterlikem luulekogu «Katai kibuvits Luu]etus ed tun Sulu «Л t «?uvad senistest viimistletumad peaaegu ig aulus on tugev emotsionaalne laeng. Südamliku avalaulu puhul on näh­ tavasti inspiratsiooni saadud tartukeelsetest vennastekoguduse lauluraa- ЙЙЙГ T\ °n cparit ka, n"IÕPulised deminutiivid emäken, kambreken, kenaken, varsiken, Sanna alamurrakus neid pole: Käe' sakest panep risti nink ohkap emäken lin lawa pääl piibli, jutuse, lauluraamatu' — Kas johup päiv rängemb, vai andas tä kenäken Ei kunagi ole parajane varsiken kaematu mi- i [;—:-Г] ti lõpe kunagi emakese süämeveri, silmavesi — Om tütarlats kerge ikma, naisel rohkemb om vallu Ent emakesel tulep manu lätsi mure, latselatsekessi Om muret alalist, om palvusi pitä nii pällu. («Emakene») Erakordse meisterlikkusega oskab Adson kujutada lapsi. Humoristlik toon lisab kujunditele sära («Algus», «Surm»). Psühholoogiliselt taba­ vaim on nende seas luuletus «Vaiku sõsar vellega»: Kes sääl kõnnip kellega? Vaiku sõsar vellega: Veli vähämb sõsarast, Sõsar vaivalt paistap maast. 76 Vellel põse' veretävä, Sõsar valgekene näost, Katekese teretava Nigu «kuku'» utest käost. v Sõsaral nii sille' patsi' Vellel nõnakene must. Niida kõndva ikes katsi Nigu pildiraamatust. Selles kogumikus leidub mitmeid loodusluuletusi. Vahepeal on oldud mere ääres, on käidud Hiiumaal ja Viru rannikul, kus loodus hoopis eri­ nev Sänna ja Rõuge kuppelmaastikest («Katai, kibuvits nink kivi»). Uks kaunimaid poeedi luuletusi on «Varjuliste puie all». See on üle pika aja esimene, milles juttu armastatud eluseltsilisest. Ühiseid jalutus- käike tuleb ette veelgi, kuid ei mingit tundmuste pillerkaari. Sõna armas­ tus paistab olevat tabu, mida on paslik kasutada vaid humoristlikus poisi­ kese armujanu kirjelduses. Nagu isiklikule murele, nõnda isiklikule armas- tuselegi on koht kätte näidatud südames. 1928. aastal ilmus trükist ka Adsoni ajalooline draama «Toomapäev». See värssides kirjutatud teos võis 9. laulupeo vabaõhulaval jätta sügava mulje. 1930. aastal järgnes näidend «Lauluisa ja Kirjaneitsi», mille aluseks kirjandusloost saadud andmed. Kirjaniku teatritükkidest on see lühim, aga kaasakiskuvalt meeldejääv. Adson on püüdnud tabada Kreutzwaldi ja Koidula tolleaegset kõnepruuki, samuti kohvitantede «Kranzchen'i» klatšijanu. Kohaliku koloriidi näitajaina on vaieldamatu väärtusega murdekeelsed dialoogid. Majateenija Anne ja erinevate mure­ dega kolm patsienti räägivad lopsakat Võru murret, igaüks oma iseloo­ mule vastavalt. 1931. aastal avaldatakse trükis Adsoni neljavaatuslik ajalooline näi­ dend «Neli kuningat» ja kuues luulekogu «Pärlijõgi», millesse on koon­ datud ta eepilised värssjutustused. Värsslugu «Silson nink Liba» annab välja klassikalise ballaadi mõõ­ dud. Mõlemad peategelased on loomult ja teotsemislaadilt erinevad, vastu ootusi kujunevad erinevaiks ka nende saatused: Kõrtsimiis Silson nink pühamus Liba Olliva koolnu nink taivahe tiil. Silsonil lootust joht mitte üts riba, Libal jäll kepslemän süa nink kül. Surm kõrist mõlemba uutmata ruttu. Üts koolda siski sai palvusen vaan, Tõine — kesk jumalavallatut juttu, Leti pääl 'kõtt nink käe all kraan. Liba oli ikka nädalas korra kirikus armulaual käinud, Silson ei saanud iialgi üle pühakoja läve, oli istunud kõrtsis ja isegi kirikuajal kihutanud rahvast põrguteed käima. Liba on kindel, et tema koht on Jumala paremal kael, lükkab patuse Silsoni kõrvale ja tormab koos väravatega tae­ vasse. Kõrtsimees loodab, et Liba mõne sõnakese temagi eest kostab, aga Liba on kõrk, laulab juba inglite kooris. Silson nutab meeleheitlikult, sil­ mavesi on liigsest nutmisest otsas, nutab päris verd. Jumala süda läheb haledaks, ta halastab Silsonile. Enesekindlalt kõrgi Liba, kes isepäiselt oli taevasse trüginud, kihutab ta põrgusse. Silsonile avanevad taevavära­ vad. Ta palub Jumalat, et see Libagi taevasse võtaks. Aga Adsoni Jumal on küll halastaja, ent õiglane, ta peab vajalikuks õpetada neid, kes veel taevateelgi palva. Värsslugu «Vana Org nink tema poig» on läbini rahvapärane, lõpli­ kult viimistletud ja sisultki haarav. Värssloo kujundlikud laused kõlavad otsekui rahvasuust tulnuina, loo mõju süvendavad kordused viimase suu­ täie poolitamise kohta iga salmi lõpus. Tol ajal oli laste koolitamine 77 aktuaalne probleem, ka vaene mees soovis, et ta lapse elu tulevikus oleks kergem ja temast saaks oma maale ja rahvale kasu toov inimene. Üsna sageli need soovid läksid täide, aga juhtus ka vastupidist. Hoogsarütmilise «Sepä Miili» sünnile on kaasa aidanud mälestused tollest ajast, kui Adson mängis tädipoegade orkestris. Hoopis vanasti olid moes ringmängud, mille juurde kindlasti kuulusid ringmängulaulud. Kui moodi läksid võõra päritoluga peotantsud, sepitseti nendegi saateks mõne­ realisi tantsulaulukesi. Papiljonipolkaga sobitatud Sepp, sepp hüdsekott / sepä naane lõõdsanahk oli juba XX sajandi algul Võru murdealal üsna laialt levinud. Mõnevõrra erinev on olnud teine värsipaarik, tavalisim variant: Sepal silmä' jollile J naasel jala' tillile 16, Urvastes on korrekt­ sem teisend: Ai tiritamm, ai tiritamm, kurra kätt ma keeruta. Kirjandus­ muuseumi rahvaluule osakonna rikkalikes kogudes leidub ka varasem regivärsiline variant: Milles sepal musta latse? Ai-li-lu! Selle sepal musta latse, ai-li-lu! Vana sepp om hüdsekott, ai-li-lu! Sepä naine lõõdsanahk, ai-li-lu! » Vanale rahvapärasele motiivile tuginedes on Adson Sepa tütrest Mii­ list luuletanud päris pika laulu. Selle lõbusa rütmi on tinginud papilioni- polka viis: r J Maja vaiku nigu pott, Sehest pümme, vallast ahk. Vana sepp — hüdsekott, Sepä naine lõõdsanahk. u • , [ 1 Majalogun rabehen, Madalan, piaaiga maan, Eläp tütar — kabehen Tillukese akne taan. Kost seo vana mustapaar Tütre niida puhta sai? Nägu nigu upin klaar, Valge nigu saksa sai. Peäle seitsme eepilise värssloo leidub «Pärlijões» veel nukravõitu pildikesi minevikust ja väheseid lüürilisi luuletusi, milles kaduvuse ja surma motiive. Eriti õnnestunud need ei ole. Et kirjanikupaar oli sagedasest kolimisest tüdinenud, otsustati Rahu­ mäele ehitada individuaalelamu. Aluskapitaliks said mõned Underi auhin­ nad kuid laenu teha tuli ikkagi tublisti.1* Adson töötas vabakirjanikuna kirjutas hoolega näidendeid. 1932. aastal ilmusid trükist «Iluduskunin­ ganna» ja «Kolmas tee». Eesti teatri tutvustamiseks välismaalastele kirju­ as ta saksakeelse teose «Das estnische Theater», mis raamatukauplus­ tesse jõudis 1933. aastal. Sama aasta 3. oktoobril kolisid kirjanikud oma RH.^' nelJat°ahsse majja sisse. Oma majas võis kolimisest puhata ka olid tootamistingimused mõlemal paremad. Marie Under asus teise korruse tubadesse, Adson valis alumise korruse. Ta jätkas näidendite kirjutamist 1934^ aastal andis ta trükki rahvatüki «Elav kapital» ja läks uuesM «Päe­ valehe» toimetusse tööle. Järgmisel aastal kutsuti ta Siseministeeriumi asja loodud filmnnspektorikohale, kus ta töötas 1940. aastani. Tema üles­ andeks oli kontrollivalt läbi vaadata ekraanile tulevaid filme Tööst vabal ajal tegeles ta näidendikirjutamisega. 1936. aastal valmis «Karu läheb meeloksu», 1937. aastal «Üks tuvi läheb merele». 1937. aastal ilmus trükist Adsoni seitsmes luulekogumik «Lehekülg

16 ERA II 162, 591 (20) Räpina, Tooste. 17 EÜS I 184 (31) Hargla, Säru. 18 A. Adson, Siuru-raamat, lk. 216. 78 ajaraamatust», mis sisaldab luuletusi aastaist 1931 —1935. Nähtavasti on autor olnud liigsest töötamisest väsinud, viienda luuletuskoguga seitsmes võistelda ei suuda, aga häid murdelaule leidub selleski. Avaluuletuses võrdleb poeet pilvede rändu inimese eluga: Korgen saisap kuu. Pilve' valge', pilve' kerge' Kihutava üttejärge Ole vällä ilmatu. [ ] Veidükese maad Rändät keset võõrast helkü, Kaot sis pümeehe jal'ki — Olematass saat. («Pilve'») Rohkesti on kogumikus juttu surmast. Kaasakiskuvalt kurb on Adsoni murdekeelne järelehüüe Eduard Vilde matmisel. Teose mitmed hingekella- löömised süvendavad kaduvusmeeleolu veelgi. Pessimismi õhkub ka luuletuse «Maisen vaotusen» värssidest:

Küll lindap inemine taivahe Nink ojup vii all, mekki läbi puurip, Silm nägematagi maailma uurip, Tiip lõpu mitmelegi vaivale. Ent mis tost kõigest saap, mis üle jääp? Kui elu omgi paremb — surm om sama, Meid, mardikit, tä nope koristama Nink mugu pühäaida ritta saap. Märgatavalt rõõmsamad on eluseltsilisele pühendatud luuletused. Nen­ desse on peidetud sõbralikku lugupidamist ja pidevat hoolitsemist. Noor­ põlve ohtrasõnalise ülistamise asemele on sugenenud südamlik teineteise hoidmine, mis muistsete eestlaste keeles tähendaski armastust («Kodutse värsi», «27. III 1934»). Artur Adsoni kaheksas, seega viimane murdelaulude kogumik «Rahu­ mäe kannel» on trükitud 1973. aastal Lundis. Teose alguses on teatatud, et Rahumäe laulud pärinevad aastatest 1940—1943. Nähtavasti on tege­ mist mälupettega, sest «Värsikene usse all» on kirjutatud varem ja teoses «Lehekülg ajaraamatust» dateeritud 27. III 1934, seega järgmisel aastal pärast uude majja sissekolimist. Järgmisel leheküljel on luuletus «Lätsi vällä», seegi paistab olevat tolleaegne.19 «Rahumäe kannel» on väsinud mehe raamat. Luuletustes puudub endine värskus ja kujundlikkus, tuleb ette enesekordamistki. Ka näikse vaibunuvat uute sõnade loomise hoog. Kui riim nõudis teatavat silpide arvu, siis Adson lõi sellise sõna. Nõnda on tekkinud ikupaotus 'salajane nutmispaik', häelmelemä 'õilmitsema', keeluhõik 'keeld', kiusuvirril 'nutma puhkev', meelevallas 'terase vaimuga', põlvearm 'põlveletõstja', püsülik "püsiv', selle paarik küsülik 'küsiv', soik (nimisõna verbist soikuma), tuu- lispaseldama (sõnast tuulispask) 'tolmu keerutama', varglik 'vargsi pii­ luv', udsaja (sõnadest udsu\-pudsaja) 'udusuled' jne. Keele arenguseadustest pode Adson suurt hoolinud: adverbi maan paa­ riliseks saab murdes olematu taan (pro takan), saama on paari pandud olematu vormiga naama (pro nakama), preili olematu vormiga näih (mille tähenduseks on antud 'näis'); pole midagi imestada, kui kullelda- vormile on leitud sobiv riim hullelda-näo\, lonklema seatud paari Jsong- /ema-verbiga, ehkki siga kärsaga nii kergekaalulist tööd ei tee, kõnning- sõna paariliseks on antud õnning, mille tähendust autor ise ka ei tea, ja kui haugu nõuab riimuvat sõna, kirjutab Adson /ш/g-substantiivi mit-

19 Oiged näikse olevat «Värsivaka» andmed, et «Rahumäe kandles» on laule 1932.— 1939. aastast. 79 muse nimetava lavuu' asemel laugu'. Kuid vaatamata sellistele apsudele saab lugeja murdelauliku luulest aru. Kodutu Adson oli lapseeast saadik unistanud oma kodust. Lõpuks meeletu töörügamise hinnaga see unistus täitus. «Rahumäe kandles» on kirjas majaehitusega seotud mured ja vaevad. Isegi aed tuli oma kätega rajada. Seda maalappi pole Adson suutnud unustada kaugel võõrsilgi: Üts tükükene tündremaad nink raasikene raba — kui tolle ütskõrd kätte saat ja maa om prii nink vaba! Maa ikep sääl, ma oiga siin, pikk muresild mi vahel, .-./•' meid lahutava suure' vii' ja okastraat nink ahel. Oh maakene, oh mõtsakse', oh elupõlve raa'! Om jäänu teist viil mõttekse' — ei sinna enämb saa! Mälarimäel, 1948 Jah, paraku see tükükene tündremaad sai rõõmu valmistada kasinalt üksteist aastat. 20. septembril 1944 tuli maha jätta kõik ja Tallinnast pageda Rootsi.20 Enamik «Rahumäe kandle» luuletusi on pühendatud eluseltsilisele Marie Underile, kelle tähelepanelikkus, headus ja hingesuurus on poeedi südant sageli liigutanud. Nad on alati teineteist hoidnud. 1972. aastal kirjutab Adson ühes pealkirjata luuletuses:

Viil saa ma istu sinu sängü man nink hoita sinu kätt mu pesäpeon, viil või ma olla tunde valvaman, kas uni tulep sul vai om viil eon. Või sinu meelekotust silitada, pääalust patja kohendada sul nink küssü, kas jo kaop su vana häda, mis vaivap ikes sinnu õdangul? Ei seda ole kuigi pallukeist, mis sulle jõvva omast käest anda, ent valvamise tunnikeisist neist vast jääpki, mida süämehe panda — vast jääp, kui mõtelda, et seda valvust nink tasast väsün päälae paitamist sa võisi võtta nigu tumma palvust, mis avitada tahap vaivalist. 19. 3. 1972 Rootsis peatusid M. Under ja A. Adson mitmes põgenikelaagris 194b. aastal sai Adson arhiivitöötaja koha Stockholmis Drottningholmi teatrimuuseumis, hiljem töötas ta Kuninglikus Raamatukogus. Adson ei osanud loomingulise tööta elada. Alati painas teda hirm, et aeg kaob liiga kiiresti palju kavatsetut jääb tegemata. 1959. aastal ilmus Stockholmis Artur Adsoni valikkogu «Värsivakk», millesse on valitud murdeluuletusi kaheksast vihikust. Kiiduväärt on ka Ivar Grünthali sisukas sissejuhatus Adsoni luulesse. Rootsis avaldas kirjanik seitse mälestusteraamatut- «Neli veskit» (1946), «Väikelinna moosekant» (1948), «Ise idas — silmad lää­ nes» (1948), «Siuru-raamat» (1949), «Reisiraamat» (1950), «Lahkumine» (1951) ja «Kadunud maailm» (1954). Artur Adsoni luuletajatee oli ebaühtlane ning käänuline. Kui ta noor-

20 A. Adson, Siuru-raamat, lk. 216. ' • 80 TAHVEL V

Artur Adson (Parika foto). TAHVEL VI

Ülal: (Vasakult) Artur Adson, Marie Under! õde, Dagmar Hacker, Marie Under ja Hedda Hacker 1920-ndate aastate alguses. All: Artur Adson «Päevalehe» toimetuses. (Vasakult) teises reas H. Rebane H. Kcch-Jürgenstein, J. Rebane-Sild ja G. E. Luiga (5.); kolmandas reas A. Adson, O. Lõvi (3.) ja J. Mändmets (5.). põlves ei oleks «Siuru» rühmitusse sattunud, poleks tast luuletajat saa­ nud. Siurulaste loominguline aktiivsus kiskus kaasa, omamoodi tõuke­ jõuks osutus ka M. Underi luuleteoste ümberkirjutamine. Armumine M. Underisse lõi soodsa pinna intiimselt häälestatud armastusluule vil­ jelemisele. Toeks olid vennastekoguduse lõunaeestikeelsete lauluraamatute armulaulud hingepeiukesele Jeesusele, lõunaeesti sõnavara pakkusid tartu keeles kirjutatud vanad raamatud. Pärast kaht trükis avaldatud luu­ levihikut tuli murrang. Selle põhjustajaks sai A. Gailiti algatatud kirjan­ duslik skandaal, mis eriti puudutas M. Underit ja A. Adsonit. Adson lakkas armastuslaule kirjutamast. Inimeste alatusest ja õelusest tingitud pessimistliku meeleolu puistas ta sageli välja mõistukõnelistes värssides. Ta pühendas end peamiselt teatrikunstile, vahepeal jätkas rea­ listlike mälestuspiltide luulendamist. Luuletuskogus «Katai, kibuvits nink kivi» jõudis ta mõtteluuleski üsna kõrgele tasemele. Siis tulid majaehitamishooled ja hoogne näidendite kirjutamine, mis­ tõttu murdeluule jäi tagaplaanile. Okupatsiooniajal oli loometöös seisak. Adson tegeles oma noorpõlvemälestuste kirjapanekuga, «Neli veskit» oli käsikirjas valmis juba 1943. aastal21, 1944. aastal avaldati lasteraamat «Nakits». Nagu eespool juttu, ilmus Adsonilt maapaos murdekeelne valik­ kogu «Värsivakk», hiljem ka viimane murdelaulude kogu «Rahumäe kan­ nel». Ka avaldas ta seitse mälestusteraamatut ja koondas oma teatri­ arvustused 1958. aastal mahukaks «Teatriraamatuks». Kirjanik suri 5. jaanuaril 1977. aastal Rootsis. 21 Eesti kirjanduse ajalugu IV, lk. 270.

6 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1989. 81 Artur Adson kodupaigalaulikuna JANIKA KRONBERG

rtur Adsoni ümmarguse tähtpäeva kõrval on kahtlemata teinegi A põhjus, mis ajendab tema luulet lähemalt vaatlema. Selleks on mur- dekeelse, eriti võrumurdelise kirjanduse järkjärguline elavnemine. Olgu viimasest ajast sellega seoses esile tõstetud Madis Kõivu ja Aivo Lõh­ muse näidend «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvol» ja kindlasti ka Kauksi Ülle debüütkogu «Kesk umma mäke». Loodetavasti saab peagi teoks Raimond Kolgi luule ulatuslikum tutvusta­ mine Kodu-Eesti lugejaskonnale. Võrumurdelises kirjandustraditsioonis on Artur Adsoni luulel kahtle­ mata keskne koht. Võib ju Adsonit pidada eesti kirjandusloos kõige; jär­ jekindlamaks murdeluuletajaks, kes ajavahemikus 1917—1973 avaldas üheksa võrumurdelist luuletuskogu. Juba pealiskaudselgi lugemisel paistab silma Adsoni luule autobio­ graafilisus. Oluline rõhk asetub seejuures kirjaniku lapsepõlvekodule Võrumaal. Teatakse ju Adsonit tänini eeskätt mälestuslike Sänna lau­ lude loojana, Sanna trubaduurina. Ent oma kirjanikuteel ei piirdunud Adson ainult Sänna kodu luulendamisega. Kodukoha tähenduses tulevad arvesse ka teised, hilisemad Adsoni elu- ja peatuspaigad: Kassari, Toila, Vääna-Jõesuu, Rahumäe. Pagulusest nähtuna üldistub kodu ta luuletustes kodumaaks. Ja olgu veel märgitud, et murdekeele kasutamine annab lokaalkoloriidi kogu Adsoni luuleloomingule. 1 Oma lapsepõlvemaast jutustavas mälestusteraamatus «Neli veskit» on kirjanik hiljem meenutanud: «Sinna turvalisse aega, ta lahedaile rahu­ maadele ning heledaisse paikadesse seadis saatus mu lapsepõlve ja poisi- kese-ea mängurikkamad ning huvipakkuvamad päevad. Nois paikades vii­ bisin ma suveti ja mulle on jäänud neist mälestus nagu igavesest suvest. Ja nad kumendavad mulle veetlevama veel seetõttu, et viibisin seal küla­ lisena.» ' «Külalise»-seisus, millega kaasnesid jõukohane töö ja koolitun­ nid, on andnud Adsonile põhjust nimetada Sännat oma «peaaegu nagu päriskodupaigaks», kust ühtlasi pärinevad tema varasemad maamälestu- sed.2 Ümbruskonna rahvas oli tollal vennastekoguduse ehk — nagu seal­ kandis neid nimetati — «vanavelitside» liikumise järelmõju all. «Tookord­ sed Sänna taadid ja eided olid tõsised ja sünged ning elul oli tugev kirik­ liku vaimu pitser.»3 Koolimajas peetud pühapäevaste palvetundide ja usu­ liste laulude laulmise mälestus kajastub Adsoni luuleski. Samasuunalist mõju avaldas kooliõpetus, mille kohta kirjaniku mälestustest leiame tun­ nistuse: «Usuõpetuse tundidel tahtsin ma võimalikult sageli testamendist kogu klassile ettelugemise järge enda kätte saada, sest see toimus ju lau- sases eesti keeles. Ja lauluraamatust päheõppimiseks antud salmid aja­ sime ka kuulekalt oma kolpa.»4 Piiblimüütide tundmaõppimine ja sellega ajaliselt paralleelne loodusevaatlus ergastasid poisi fantaasiat, nõnda et Vana Testamendi kujud kandusid üle kohalikule maastikule ning loodus­ nähtused omandasid uue ja sügavama tähenduse. Pärlijõe kevadise suur­ vee seostumine veeuputusega, nägemus Nebukadnetsari maoli mahaheit- misest, rohusöömisest ja looma kombel mõmisemisest, nagu seda Taanieli

1 A. Adson, Neli veskit. Vadstena, 1946, lk. 9—10 2 A. A d s о n, Neli veskit, lk. 189. 3 J. J a i k, Adson ja Sänna. «Varamu» 1939, nr. 2, lk. 170. 4 A. Adson, Ise idas — silmad läänes. Vadstena, 1948, lk. 30. 82 raamatust pärinevat motiivi on Adson oma mälestustes kirjeldanud s — selliseid pilte leidub ka tema luules, taustaks konkreetne looduspilt: Sääl sükkäv org, mis ike_s pümmess jäi, Ei sinna põhja jalg es kohta harju; Säält hiilmän Vana-tõstamendi varju': Nebukadnetsar maoli rohtu seil («Rohiline ruunake» kogust «Katai, kibuvits nink kivi») Pühakirjast pärineb ilmselt ka luuletaja hardus ja alalhoidlik ellu­ suhtumine. Kuigi ta otsesõnu oma religioossust kuskil ei rohuta, on see ometi aimatav nii luuletaja kirjavahetust kui ka tema memuaare sirvi­ des. Sooja poolehoiuga on Adson kirjutanud kirikuõpetajatest, kristlikust kunstist ja usukommete täitmisest. Kui juurde arvata tema elukaaslase Marie Underi nimele toetuv poeetiline Maarja-kultus, tekib ahvatlus ka ajalaululist «Roosikrantsi» tõlgendada katoliiklikust sümboolikast läh­ tudes. Kirjavara, millega Adson Sänna päevil tutvus, ei koosnenud mõistagi ainult piiblist ja lauluraamatust. Üks tund nädalas oli vallakoolis eesti keelt, millest poisile jättis mällusööbiva mulje «Kalevipoja» käsitlus. Adsoni luule seisukohalt väärib mäjkimist varases lapsepõlves loetud sentimentaalse ajaviitekirjanduse mõju. Tema luuletustes leidub senti­ mentaalse stiili elemente nii keeletasandit deminutiivide näo[ kui ka kujundikasutuses. «Henge palango» Sänna-lauludes on autor sõnastanud lugemiselamusi Mai-Roosist ja Hirlandast, «Vanas laternas» seiklusliku süžeega Morgani lugudest. Mälestusteraamatus «Kadunud maailm» Kreutzwaldist kirjutades puudutab Adson põgusalt tema mugandust «Wagga Jenowewa ajalik elloaeg»: «Olen seda õhukest köitekest lugenud Ю- 11-aastasena ja mäletan tänapäevani, millise meeleliigutuse kõrg­ laine see minus esile kutsus.»6 Samas vaidlustab Adson nende kirjanike ja kriitikute seisukohta, kes selliseid teoseid madaldavalt haledusvoolu tooteiks nimetavad. Tema jaoks oli sentimentalism inspiratsiooniallikana oluline ka kaasaja kunstis. Tavaliselt peetakse sentimentaalset või eleegilist tooni ja retrospek­ tiivset vaatepunkti kirjaniku hilisloomingut iseloomustavaks jooneks. Tegelikult leidub Adsoni luules niisuguseid tunnuseid juba esikkogust alates. Luuletajana ei ole Adson modernist, tema luule on eostunud kodu­ pinnast, miljööst, mille kirjeldamiseks sobivad kõige paremini tema enese sõnad: «Iga õiget inimest kaitses noil ajul kindel kord, mõistete püsivus ja seaduste varjavus. Kuri saatus tabas ainult erandeid. Maailm ja ta seadmised paistsid igipõliselt muutmatud ja elu näis liikuvat vääramatut rada.»7 Vanade tavade ja käitumismallide säilimine seadis sugulussuhted kõrgemale sotsiaalseist, tagades järjepidevuse ja kestvuse ning süvenda­ des kokkuhoidmistunnet. Sugulussuhete esiletõstmine lisab Adsoni loo­ mingule mõnevõrra arhailist värvingut. Kogu Adsoni lüürikale tervikuna annab arhailise kõla kirjaniku truuks­ jäämine Võru murdele. Arvustades oma kaasaegsete, kuid vähem järje­ kindlate murdeluuletajate Hendrik Adamsoni ja Elmar Vrageri teoseid hindas Adson nende puhul eelkõige murdeluuletusi, väites need olevat lihtsamad, siiramad ja kujukamad. Ka nägi ta loomingu individuaalsuse peamist alust kodumurde kasutamises. Maa annab joudu — seda on Adson mitmel puhul toonitanud. Kodupaiga keelele toetumine on sageli nagu «palla käe maaühendus» ja «maale sala tenujutt». . _ Varasema lõunaeestikeelse luule traditsioon (Kasu Hans jt.) Adsoni luules ei kajastu. Kirjaniku noorpolveaastail võidi tema kodukandis mäle­ tada Rõuges aastail 1874—1886 pastorina töötanud Traugott Hahni saksa keelest kohalikku murrakusse tõlgitud või tema enda loodud kirikulaule,

5 A. Adson, Ise idas — silmad läänes, lk. 13. 6 A. Adson, Kadunud maailm. Göteborg, 1954, lk. 66. 7 A. Adson, Neli veskit, lk. 9.

6* 83 millest Adson on «Kadunud maailma» uurimuslikus osas kirjutanud.8 Pihkvamaal töötades jõudis temani 1910. aastal ilmunud G. Suitsu ja K. E. Söödi luuleantoloogia, kus mõnede näidetega on esindatud G. A. Oldekopi ja A. Renniti murdeluule. Tähelepanuväärset innustust ja toetust luuletajateele asumisel sai Adson veidi hiljem G. Suitsu «Kerko- kellast», mille mõju on täheldatav luuletustes «Üts raamat (G. Suitsu 50. sünnüpäiväss)», «Hengekellä liiwas» ja «Rahumäe kabeli kell». Samuti oli talle virgutav «Kerkokella» autori suusõnaline tunnustus 1917. a. sügisel toimunud «Siuru» õhtul, kus Adson esitas oma esimesed vorumurdelised luuletused.9

2 Adsoni «Siuru» albumis ja «Henge palangos» (1917) ilmunud esimes­ teks luuletusteks on kolm Sänna-laulu, mis kuuluvad tema loomingu pare­ mikku. Sänna-laulud mõjuvad oma autobiograafilise lihtsusega, nende konkreetsed geograafilised reaalid on täpselt määratletud, autor meenutab isiklikult kogetut. Distants autori ja autorikujundi vahel on minimaalne. Tol ajal oli mull kogo maailm Sanna: Silm Heedu makist kavvembale' es küündü, Koik trepi iin ja lombi veeren sündü, Nink pedäjäss sis nimeti viil männa. («Tol ajal...» kogust «Henge palango») Nagu esikkogu Sänna-laulud, nii annab ka järgmise kogu «Vana laterna» (1919) tsükkel «Sännäst nink aastaajost» üksikasjalikke pilte lapsepõlvemaast. Siinsetest peamiselt koolipõlve meenutusi peegeldava­ test luuletustest on tegevusrikas «Vahetund» kirjutatud Adsoni kohta üsna harjumatus laadis. Kasutatud on rohkesti onomatopoeetilisi väljen­ deid ja retoorilisi hüüatusi. Tsükli tähelepanuväärseim luuletus on aga seda avav «Poisikene» 1, mille olulisele kohale Adsoni luules on varem vihjanud R. Kolk oma murdekeelses juubelitervituses autori 60. sünni­ päeva puhul: ««Poisikene l»-st saa tõmmata niite, mis juuskva läbi kõgõst säitsmest kogust.» 10 Pärlijõgi lumme matet, magava mo eherüse', Suikva suure' halapuu'. Istup poisikene kambren, vahip läbi hämaruse Üle vällä otsatu. Klassitarest kaonu hääle': ära lännu palvelise', Majan pühi raho heng. Ahju kõrvalt kostva viisi', omatse', nii imelise': Täditütre kandlemäng. Tädi istup, risti käe', häälitselep vannu mõttit, Ammu ärämotelduid — «Esät taivan, milles võtit, mehe, poja, tütre võtit, Kunas matat vannu luid!» Nii kui jõe voolamine, tasane nink vaibumata õhkamine, kandlemäng. ; Mõtlep, kullep, õhkap üten, mõteten nii taidumata, Kuni väsüp väiko heng. Võrreldes «Henge palango» Sänna-lauludega on siin autorikujund autorist eemaldunud, luuletuse keskmes on «tema», klassitares istuv ja läbi hämaruse avarusse vaatav poisike. Ajavormiks on olevik, kuid kuju­ tatud poisikeses märkame ühisjooni noore Adsoni enesega. Luuletuse alu­ seks on kahtlemata konkreetne mälupilt, millele autor oma vaatepunktilt on andnud üleajalise, igavikulise tähenduse. Ilmne on seejuures sakraalne rõhuasetus, mille loovad tädi pöördumine jumala poole ja luuletuse üldine 8 A. Adson, Kadunud maailm, lk. 198 jj. 9 A. Adson, Siuru-raamat. Vadstena 1949, lk. 254. 10 R. Kolk, Artur Adsoni luulõst. «Sõna» 1949, nr. 1, lk. 33. ! 84 tardunud meeleolu. Liikumine on tasane ja võrreldav jõe aeglase vooluga, verbi pöördelised vormid luuletuses märgivad paigalolekut või mõttetege­ vust, süvendades sel viisil staatilisust. Tervikuna kujutab luuletus endast lüürilist kirjeldust, mille elamuslik intensiivsus on esikkogu Sänna-lau- lude omast tugevamgi. Väärib märkimist ka lähedus Adsoni poolt kõrgelt hinnatud Ernst Enno lüürikale, kui meenutada eriti Enno luuletusi «Võiks otsast alata» ja «Ohtu kodutalus». Kolmandas kogus «Roosikrants» (1920) läks Adson kaasa ajaluule laadiga, mis tingis nii ta luuletuste sisu kui ka vormi teisenemise. Kuid ta loomingu põhisuund on siingi esindatud mälestuslike luuletustega «Tädipojale» ja «Emale». Viimases võrdleb luuletaja oma ema Vana Tes­ tamendi Haagariga ja tänab teda lauluarmastuse ja «haleuse» päranda­ mise eest. Omamoodi programmiliseks võib pidada luuletust «Suure' asja'», kus autor jõuab äratundmisele, «et olgu küll, et omma suure' aja', suure' asja' — / mul siski, siski armsa' mino väiko' asja'». Väikeste asjade ja «madala maailma» poetiseerimist seletab vahest see turvalisuset-unne, mida pakkus kodupaiga piiratud, kuid püsivana näiv maailm. Adsoni järgmises kogus «Kaduvik» (1927) loob tsükkel «Pimesiku­ mäng» kujutluse elu ringkäigust, alates lapseea unistustest kuni vanane­ miseni ja surmajärgse ühtesulamiseni loodusega. Minevikukangastusi ja eluloolisi seiku looritab aja kaduvuse tunnetus. Kodumälestuste ja tule­ vikulootuste vahele jääb võõrastust ning argipäevatuska tekitav tänapäev — olevik. Valdavalt Kassari ja Põhja-Eesti maastikest inspireeritud luule­ tuste kõrval kogus «Katai, kibuvits nink kivi» (1928) sümboliseerib luule­ taja lapsepõlve «roheline ruunake», mänguasi, mille otsinguil ta eksleb inimvaenulikus linnas. Isiklikult läbielatu üle hakkab siin domineerima kodupaiga miljöö kujutamine. Luuletused muutuvad ajaliselt mitmeplaa­ niliseks, vastandusele küla/loodus — linn lisandub vastandus minevik — olevik, enne ja nüüd. Viimastes Eestis ilmunud luulekogudes on kodupaiga osatähtsus veelgi suurenenud. «Pärlijõgi» (1931) sisaldab juba pealkirjas vihje lapsepõlve­ maa poetiseerimisele. Uudsena mõjub Adsoni katse kujutada inimeste elujuhtumusi kõrvaltvaataja või meenutaja pilguga, kasutades selleks bal- laadižanri. Osalt sellepärast on «Pärlijõe» tegelaste galerii kõige arvu­ kam. Reaalsed isiku- ja kohanimed on säilitanud oma tegeliku kuju. «Pärlijões» ja 1937. aastal trükivalgust näinud kogus «Lehekülg aja­ raamatust» leidub luuletusi, milles autor, vaimus tagasi pöördudes oma lapsepõlvemaile, võrdleb tuttavaid kohti olevikus ja minevikus. «Jälle­ nägemine» on kirjutatud kodukoha külastamisest saadud vahetute muljete ajel. Kui «meelen helkse paiga' paremba'» ja «kõige külaga nink kooli­ tarega / kuts üts maakene nink vana maja», siis tegelikkus valmistab pettumuse ja teeb «mitmess ajass meelehaigess». Lapsepolvemaastikud ja -miljöö on tundmatuseni muutunud: Pärlijõgi näib kitsam kui enne, teed lühemad, kunagiste mängukaaslaste asemel on majades võõrad ja osa eakaaslasi puhkab ristide all. Kodumaal viimaseks jäänud luulekogu finaalis esitab autor samast kaduvikutunnetusest tingitud endelise küsi­ muse: Siia ammustaiga matetu Minu suguseltsist pällu hengi. — Kas kord puhkase ka minu luu' Siin, vai lõvvä mujalt mullasängü? («Rõuge pühäaial» kogust «Lehekülg ajaraamatust») Põhiosa Adsoni viimasest, Rootsis ilmunud luulekogust «Rahumäe kan­ nel» (Lund, 1973) on valminud aastakümneid varem ja osaliselt ilmunud juba valikkogus «Värsivakk» (Stockholm, 1959). Peamiseks teemaks on siin Rahumäe kodu ja kirjanikepaari sealne elu. Varasemaga sõlmib seo­ sed «Perispaik». Paguluses loodud luuletustest kumab lapsepõlvekodu motiiv selgepiiri- 85 liselt läbi vaid «Muretuules», milles Sänna koolimaja ümber unnanud tuul saab võõrsilt nähtuna ähvardava ende tähenduse: Nüüd mulle selge om, minkperäst tuul iks Sanna koolimaja nukke ümbre nii unnas, unnas aasta egäl kuul nink muret korjas -mulle süäme ümbre.

3 Pöördumine minevikumälestuste poole ja nende kasutamine luules saab Adsoni loomingus kindla põhjenduse. Mineviku taasloomise abil luules ja mälestustes eemaldub autor teda ahistavast olevikust, see võimaldab tal oma elu uuesti läbi elada. Kaugenemine argipäeva askeldustest läbib kõiki Adsoni luulekogusid, sellega seostuvad aja kaduvuse ja surma motiivid. Inimeste igapäevased toimetused kaotavad surma palge ees mõtte, elu näib olevat vaid alatine ettevalmistus. Loodetakse tulevikule, kuid selle leiab igaüks kalmistult. Heites pilgu möödunud elupäevadele, avastab luuletaja, et pidevas kiirustamises ei ole ta jõudnud midagi korda saata, näeb «omma lõikust veitüt» ja leiab pääset. Nink nakkat mineviku raase korjama, Luut tollest oleviku .... («Pimesikumäng» kogust «Kaduvik») Elu näib olevat pimesikumäng saatusega või siis igapäevane käsikivi ringiajamine, kuid vananedes ei kao elutahe: Sellep haarat minevikust, Tollest poisist küündrepikkust Hendäl' toe. («Pärlijõgi» 4 kogust «Pärlijõgi») Luuletuses «Minevikuteid» saab selline suhtumine lüürilise pöördumise vormis õtse programmilise kuju: Kui sulle tulevik ei kuuluta Ämp parembat kui käenollev aig, ., • [ ] sis saada mõttit minevikuteid — («Minevikuteid» 1 kogust «Pärlijõgi») Lisaks autobiograafiliste seikade selgitamisele pakuvad Adsoni memuaa­ rid tema luulele paralleele ka elutunnetuslikust aspektist. Nii on Adson võrrelnud inimeste meenutamist ja kadunute elluäratamist loomingus M. Maeterlincki kujutatuga «Sinilinnus», kõnelnud päevaraamatust kui sillast mineviku ja kadunud inimeste maailma. Tähenduslik on seegi, et luulekogu «Kaduvik» esialgseks pealkirjaks oli kavandatud «Ristikirjä'» (tsükli tiitlina on see olemas küll juba «Roosikrantsis»). Lähedaste ini­ meste mälestuse jäädvustamine on Adsoni jaoks erakordselt tähtis. Arves­ tades memuaarides avaldatud samalaadseid miniatuure, võiks tõmmata siit tingliku joone Mats Traadi «Harala elulugudeni». Elutunnetusliku seose Adsoni luule ja mälestuste vahel toob eredalt esile lõik raamatust «Neli veskit»: «Ma rikastan oma olevikku hea osa mineviku abil. Ja mulle on seda tarvis hädapärast, sest mu päevad kihu­ tavad allamäge. Iga mu tulev päev tähendab kindlat kadu, ja siin on tähtis iga tagasivõit, isegi illusoorne.» u Olevikus elamiseks on lapsepõlvemälestustele toetumine Adsonile häda­ vajalik. Luules taaselustab ta lapsepõlve kui ümbritsevast reaalsusest parema. Ent eks see olegi üks kunsti eesmärke — luua olemasolevast maailmast parem ja rikastada ning täiendada seda fantaasia varal. Adson loob oma luules sellise maailma eeskätt mälu abil.

11 A. Adson, Neli veskit, lk. 10. 86 GLOW '88 Budapestis. Tänapäeva generatiivlingvistikast ühe ürituse taustal (Algus „Keeles ja Kirjanduses" nr. 1) TOOMAS HELP

lassikaliselt — ja ka enamjaolt eespool toodud näidetes — nähakse K nihutuvate keelenditena NF-e. Nende kõrval on tavakäsitlustes veidi tähelepanu pööratud vahest veel verbifraasinihutusele, vt. inglise lauset (18): (18) He promised to go away and fgo away] he did JÄLG 'Ta lubas ära minna ja ära ta ka läks' Viimasel ajal on muud tüüpi kui NF-i-nihutusest palju rohkem juttu, arvesseminevate nihutusetüüpide loendi pikenemist võis sedastada ka kol­ lokviumil. Adriana Belletti (Pisa ja Genfi ülikool) vaatles võrdlevalt prantsuse ja itaalia verbini h utust. Lääne-Euroopa standardkeelte käsitlemisel on süvenemas tava vaadelda verbi loomu poolest infiniitse üksusena. Kui verb verbifraasi koosseisus lausesse sisestatakse, siis finiitse morfoloogia, s. t. aja ja ühildumise kategooriad tema juures väl­ jendunud pole. Need on kinnistunud hoopis omaette seisvasse süntakti- lisse positsiooni, mis jääb vahetult verbifraasi ette. Kui tegemist on finiitse lausega, peab mingi verbielement igal juhul sellesse positsiooni nihutuma ja seeläbi finiitseks muutuma, vrd. prantsuse (19) ja itaalia (20) lauseid: (19) Mes amis [iront] tous JALG au cinema 'Minu sõbrad lähevad kõik kinno' (20) I miei amici [andranno] tutti JÄLG al cinema 'sama' Seevastu infiniitses lauses, milles aja ja ühildumise kategooria väljenda­ miseks puudub vajadus, pole kõnealuse süntaktilise positsiooni täitumine paratamatu ning eri keeled võivad kasutada erisuguseid strateegiaid. Prantsuse keeles näivad ranged piirangud puuduvat, kõlblik on nii nihu- tusega (21) kui ka nihutuseta (22) infiniitlause: (21) Les enfants ont promis de [partir] tous JÄLG 'Lapsed lubasid kõik lahkuda' (22) Les enfants ont promis de TÜHIK tous partir 'sama' Itaalia keeles on aga verbinihutus üldistunud sedavõrd, et infiniitlauses on ta sama kohustuslik kui finiitlauses, vrd. lauseid (23) ja (24): (23) I ragazzi hanno promesso di [partire] tutti JÄLG 'sama' (24) *I ragazzi hanno promesso di TÜHIK tutti partire 'sama' Osa Richard Kayne'i (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) ettekan­ dest käsitles võrdlevalt itaalia, prantsuse, hispaania, portugali ja galeegi kliitikunihutust. Lingvistilises tavateadmises on kliitikuks iga tähenduslikult iseseisev, ent häälikuliselt oma üht naabrit ekspluateeriv sõna (nagu näit. eesti sõnad ma, ju, ja...). Nihutuse käsitlemisel on romaani keelte süntaksi seikadele tuginedes (ning olulisel määral just Kayne'i teooriate autoriteedi mõjul) kliitiku mõiste mahtu ahendatud ühes kindlas suunas: kliitik peab verbi juures asendama või dubleerima mingit NF-i. Kliitik võib jääda sellesse positsiooni, kuhu ta lauses sises­ tati, vt. itaalia objekt-NF-i asendavat kliitikut -li 'neid' lauses (25): (25) Gianni vuole vederli 'Jaan soovib neid näha' 07 Kuid mõnikord võib kliitik nihkuda ka enam esiletõstetud positsiooni, vt. sama kliitikut lauses (26): (26) Gianni [li] vuole vedere-JÄLG 'sama' Tüpoloogiliselt võimalikke nihutusi paistab olevat veel teisigi. Näiteks väitis Jamal Ouhalla (Londoni ülikool), et berberi keeles toimib lisaks kliitikunihutusele ka sellega mitmeti analoogiline prepositsioonifraasi- nihutus, vrd. näit. berberi lauset (27), milles prepositsioonifraas sg-s 'selle abil' on oma sisestuspositsioonis, ja lauset (28), milles ta on ette­ poole nihkunud: (27) Y-arzm tawwart sg-s Ta-avas uks abil-see 'Ta avas ukse selle abil' (28) Uladij ur-[sg-s] y-arzm tawwart JALG Mitte-keegi mitte-abil-see ta-avas uks 'Keegi ei avanud ust selle abil' Ka teisi grammatikamooduleid peale nihutuse pole generativistide kommuunis seni veel ainutunnustatud viisil paika pandud. Näiteks esin­ das Manfred Bierwisch (SDV Teaduste Akadeemia ja Nijmegeni ülikool) oma ettekandega seda klassikalisest erinevat, ent praegu ekspansiivset ö-rollide (suvakäänete) tõlgendamise suunda, mis ei pea mingi lause puhtsuntaktilise kirjelduse jaoks oluliseks mitte verbiargumentide konk­ reetseid G-rolle (ä la «agent», «kogeja»), vaid ainult igal verbiargumendil mingi 6-rolli olemasolu fakti. Nõnda vaadelduna ei ole 6-roll süntaktiline vaid lausesemantiline fenomen ning süntaksi ülesanne pole kirjeldada mitte iga argumendi täpset 6-rolli, vaid ainult neid tingimusi, milles ö-rolli semantiline kindlakstegemine on võimalik. Ühesõnaga, 6-rolli sün­ taktilise omistamise asemel tuleks rääkida pigem 6-rolli süntaktilisest tagamisest. Käänete (pindkäänete) puhul on viimasel ajal palju vaidlusi teki­ tanud tupoloogilised seigad. Põhimõtteliselt lubab teooria kolme tüüpi kaandeomistust. Inherent ne kääne, mis viitab alati ühele ja samale ü-rolhle voi 6-rollide kimbule (näit. eesti illatiiv), kas a) on vabal adver­ biaalil olemas juba selle lausestruktuuri sisestudes (Ta läks kaasikusse) voi b) omistab selle rektsioonilisele adverbiaalile verb pärast lausestruk­ tuuri sisestumist ja enne nihutuste toimimist (Ta uskus kaasikusse)- struktuuri käände, mis kindla (te) le 6-rolli (de) le ei viita, c) omistab NF-ile mingi lause element (öeldisverbi finiitosa, verb ise jne.) alles pä­ rast nihutuste toimimist. Tavaarusaama järgi on kaheks universaalseks struktuurikäändeks subjekt-NF-ile omistuv nominatiiv (ka subjektiiv) ja objekt-NF-ile omistuv akusatiiv (objektiiv). Nominatiivi-akusatiivi on harjutud sedastama niihästi keeltes, milles vastandus saab morfoloogilise vormistuse (saksa, ungari), kui ka neis, milles käänete vormiliseks erista­ jaks on käändega varustatud NF-i asend lauses (inglise, prantsuse). Veelgi enam. nominatiivi-akusatiivi terminites on GB-teooria raames kir­ jeldatud ka ergatiivsete (nagu grööni) ja topikutähtsate (nagu tagalogi) keelte struktuurikäändeid. Toomas Help (ENSV Teaduste Akadeemia) püüdis näidata, et vähe­ malt ühte, eesti keelt on moodsa generativistika terminites siiski hõlp­ sam hõlmata kui nominatiivi-akusatiivi universaalsuse teesist loobuda. Kuigi üksnes vahendatult, on nominatiivi ja akusatiivi mõiste paratama­ tult seotud 6-rollidega, näit. inglise lauses (29) (29) He dreamed a night omistab verb NF-ile a night akusatiivi üksnes juhul, kui see NF saab ka 6-rolli (sihitise tõlgendus: 'Ta nägi unes üht ööd'). Kui NF a night ver­ bilt 6-rolli ei saa (määra tõlgendus: 'Ta nägi und ühe öö'), on NF ilma struktuurikäändeta. Seevastu eesti struktuurikäänded — nominatiiv, 88 genitiiv ja partitiiv ehk pigem (Friedrich Hellerit ja Eduard Ahrensit edasi arendades) absolutiiv, relatiiv (kokku definitiiv) ja indefinitiiv — ilmutavad nähtavasti ainult käändeomistaja ja käände saava NF-i seose tugevust, ilma et neis üleüldse oleks mingit viidet 6-rollidele, vrd. lauseid (30)-(32): (30) Ta mõelgu üks päev (31) Ta mõtles ühe päeva (32) Ta ei mõelnud ühte päevagi Siin saab NF üks päev talle verbist käändeomistaja poolt osutatava mõju tugevnemise järjekorras absolutiivi (30), relatiivi (31) või indefinitiivi (32) käände igatahes, nii NF-i sihitisliku ('üht päeva välja mõtlema või silmas pidama') kui määratõlgenduse ('ühe päeva võrra mõtlema') puhul. Päris kaugele, täiesti uue grammatikamooduli postuleerimisele läksid välja Hans Bennis ja Teun Hoekstra (Leideni ülikool). Igale lausele võib kas ainult teda ennast analüüsides (finiitne lause) või tema (finiitset) naaberlauset arvesse võttes (infiniitne lause) omistada mingi kindla grammatilise aja. Muu hulgas toimib selle tehte võimaldamiseks a j a - ühenduse {Tense Linking) moodul. Minimaalse (kas ühe finiitse või infiniitse) lause ulatuses ühendab ta ajaoperaatori, mis mõjutab kogu lauset ja paikneb lause subjekt-NF-i ees, ning lause verbi kui selle ope­ raatori mõjuala kandja. Keeltes, milles verb subjekt-NF-i ette üldjuhul ei asetu, luuakse ajaühendus tavaliselt ajaoperaatori ja verbi koindekseeri- misega, vt. näit. inglise lauset (33): (33) Yesterday AEGi John boughti a book 'Eile ostis Jaan raamatu' Nn. «verb-teisena» (V2) keeltes, milles subjekt-NF-i-eelset verbi kohtab tihti, luuakse ajaühendus verbi nihutamisega ajaoperaatori kõrvale, vt. näit. hollandi lauset (34): (34) Gisteren AEG-[kocht] Jan een boek JÄLG 'sama' Lausetes, milles finiitsele osalausele liitub infiniitseid, tuleb peale selle minimaallausete ajaühendused omavahel ühendada. Selleks pakub koin- dekseerimistaktika tunduvalt rohkem võimalusi kui nihutamistaktika, vrd. inglise-hollandi näitepaare (35) —(36) ja (37) —(38): (35) John believes Peter to be ill 'Jaan arvab Peetri haige olevat' (36) *Jan gelooft Piet ziek te zijn ' säina' (37) John hoped for Peter to do the hard work 'Jaan lootis, et Peeter teeb raske töö' (38) *Jan hoopte om Piet het zware werk te doen 'sama'

Lingvistika põline kana-või-muna-küsimus, mis puudutab leksikoni ja grammatika vahekorda, ilmutab praeguses generativistlikus keelekir­ jelduses ennast kui küsimus leksikoniüksuse (s. t. keskeltläbi sõna) juu­ res ilmneva süntaktilise info olemusest. Veel hiljuti ainuvaldavaks olnud arusaama järgi ei paku sõnasse salvestatu puhta süntaksi uurijale erilist huvi, sest seal sisalduv süntaktilise väärtusega info on tegelikult ainult sõna semantika üldistus — nõnda peaks näiteks mingi verbi argumentide hulk, nende realiseerumise tüüp (näit. kas NF-i või osalause kujul) jne. automaatselt tuletuma verbi tähendusest, ilma et seda oleks vaja eraldi reeglitena fikseerida. Viimasel ajal on siiski hakatud rõhutama vastu­ pidist: leksikoniüksustes on olemas semantikainfost põhimõtteliselt erine­ vat süntaksiinfot, kogu süntaks tervikuna ei lahustu ainult sõnade seostumise reeglites. See, et leksikoniüksusesse võib olla vajalik salvestada spetsiifilist süntaksiinfot, teadvustati esmalt tänu ühele konkreetsele inglise süntaksi seigale. Semantiliselt võiksid kõik inglise propositsioonilised, eksklama- 89 tiivsed ja küsimusverbid oma laiendiks saada niihästi propositsioonilise, eksklamatiivse või küsimustähendusega osalause kui ka NP. Süntaktiliselt jagunevad need verbid aga sellisteks, mida võivad laiendada nii osalause kui ka NP, näit. ask 'küsima', vt. lauseid (39) —(40): (39) I asked what time it was 'Ma küsisin,, mis kell on' (40) I asked the time ' 'Ma küsisin kellaaega' ja sellisteks, mida võib laiendada ainult osalause, näit. wonder 'teäda tahtma', vt. lauseid (41) —(42): (41) 1 wondered what time it was 'Ma tahtsin teäda, mis kell on' (42) *I wondered the time 'Ma tahtsin teäda kellaaega' Traditsiooniliselt on nende verbide erilist süntaksiinfot kirjeldatud kään- deomistuse terminites: NP-laiendi lubatavus sõltuvat sellest, kas verb on suuteline omistama akusatiivi käänet (ask) või mitte (wonder). Reineke Bok-Bennema (Groningeni ülikool) näitas siiski, et käändeseletus ei ole täpne ning verbide jagunemist on õigem tuletada lihtsalt sellest, kas verb lubab (licences) NP-laiendit (ask) või mitte (wonder). Nagu eituse eitamisega ikka, üritab osa uurijaid nüüd maksimaalselt rakendada senisele risti vastupidist taktikat: võimalikult palju varem sõnade seostumise reeglitena esitatust teisendatakse sõnadesse salvesta­ tuks. Nii näitas Margaret Speas (Wisconsini ülikool), et leksikoniüksus- tesse võib taandada koguni fraasistruktuurireeglid. Igasse üksusse olevat kodeeritud teatavad süntaktilised nõudmised, mis peavad saama rahulda­ tud, kui see üksus esineb fraasipõhjana. Fraas on struktuur, mis moodus­ tub selle läbi, et fraasipõhi rahuldab oma süntaktilised nõudmised. Näiteks inglise NF that girl 'see tüdruk' on latentselt olemas leksikoniüksuses girl 'tüdruk': fraasipõhjana peab ta saama määratletud (specified) ja seda võib teha näiteks teda pronoomeniga that laiendades. Faktile, et inglise, iiri ja jaapani keeles rahuldavad fraasipõhjad oma süntaktilisi nõudmisi eri viisil, viis esineja muide tagasi nende keelte erisuguse, vastavalt SVO-, VSO- ja SOV-sõnajärje. Mones ettekandes käsitleti lähemalt leksikoniüksuste süntaksiinfo sisemist ülesehitust. Anna-Maria Di Sciullo (Quebeci ülikool Montrealis) väitis, et kõik leksikoniüksused arvestavad universaalse 9-rolli-hierarhiaga (43): (43) [referentsiaal [agent [kogeja [koht, eesmärk, lähe [teema]]]]] Igal leksikoniüksusel on üks teistest tähtsam «äramärgitud» (designated) valents, mille abil ta astub predikatiivsesse seosesse. Selle valentsi 6-roll kõigub sõnaliigiti erineval määral: igale sõnaliigile võib hierarhias (43) fikseerida ühe 9-rolli kui kõrgeima võimaliku — noomenil on selleks «referentsiaal», verbil «agent», adjektiivil ja prepositsioonil «koht», «ees­ märk» või «lähe». S. Jay Keyser (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) ja Thomas Roe- per (Massachusettsi ülikool) tulid järeldusele, et igas inglise keele ver­ bist leksikoniüksuses on olemas abstraktne positsioon, mis võib olla tühi või mida võib täita üks ja ainult üks aspektitähendust kandev süntaktiline või morfoloogiline element, vrd. näiteid (44) — (47): (44) find me an island 'leia mulle saar' (45) *refind an island 'taasleia saar" (46) rediscover an island 'taasavasta saar' , (47) *discover me an island 'avasta mulle saar' Aspektitähendust kandvaks elemendiks võivad olla niihästi süntaksiüksus «dativisaator», mis lubab verbi laiendama akusatiivse kõrval ka datiivset NF-i (44), (47), kui ka verbitähendust modifitseeriv morfoloogiline pre­ fiks (45), (46). Siiski lubab iga üksik leksikoniüksus ainult ühte kindlat 90 elementi kõnealuses positsioonis: verbi find puhul on selleks «dativisaa- tor» (44) ia verbi discover puhul prefiks (46). Alternatiivsed kombinat­ sioonid (45), (47) on välistatud. Üks generatiivlingvistika tunnuslikemaid jooni on see, et siin seatakse iga lausega vastavusse mitte üks, vaid mitu süntaktilist struktuuri. Klas­ sikalise mudeli järgi vastandusid teineteisele lause abstraktne süvastruk- tuur, ingl Deep Structure, ja konkreetne pindstruktuur, Surface Structure. Praegu eelistatakse nende asemel rääkida nihutuseelsest D-struktuu- rist ja nihutusjärgsest S-s t r u к t u u r i s t. Nendes nimetustes on alg­ setest inerlise adjektiividest Jäänud alles ainult algustähed: lühendid pea­ vad rõhutama, et nüüd erinevad lause kaks nõhilist süntaktilist struktuuri ainult nihutuva keelendi asukoha poolest ning on seetõttu ühtviisi konk­ reetsed. Siiski on praegu üldtunnustatud teooriavariandi järgi nende kõr­ val olemas ka omaette abstraktne süntaktiline struktuur, loogi(ka)- 1 i n e vorm (Logical Form). Loogi (ka) Uses vormis ehk teiste analoogial LF-struktuuris on lause esitatud kujul, milles kõik tema loogi (ka) Ustest kvantifikaatoritest kom­ ponendid paiknevad täpselt oma mõjualade (scope) ees. Kvantifikaatori- tena tulevad arvesse peamiselt küsisõnad (näit. ingl what 'mis', which 'missugune') ja kvantorid (näit. inglise universaalkvantor everyone 'iga­ üks, kõik' ia eksistentsiaalkvantor some 'mõni'). Küsisõna satub täpselt oma mõjuala ette tavaliselt juba D-struktuuri S-struktuuriks teisendava nihutuse läbi. nii et tema osas on LF- ia S-struktuur üldiuhul ühesugused. Seevastu on kvantori puhul tavaline, et ta tuleb S-struktuuri positsioonist oma mõjuala ette eraldi nihutada LF-struktuurile ainuomase k v a n t i f i - kaatoritõste (Quantifier Raising) abil: kvantori osas hakkab I.F S-struktuurist üldjuhul erinema. S-struktuuri kujul esitatud lause (48) (48) [Whom) did everyone sacrifice JÄLG to Max? teisendumisel LF-struktuuri kujule jääb juba nihutunud küsisõna whom edasi lause algusse, ent kvantor everyone muudab oma asendit. Üldtun­ nustatud kirieldusaparatuuri veidi lihtsustades võib väita, et kvantifikaa- toritõste läbi lause algusse nihutuv keelend võib niihästi ületada seal itiba naikneva teise kvantifikaatori kui ka seda tegemata varem neatuda. Nõnda oleks konkreetsel S-struktuuril (48) kaks erinevat abstraktset, LF- struktuuri vastet, vt. (49) — (50): (49) TEveryonel (whoml did ... (50) [Whomj [everyone] did ... (49) ia (50) esindavad lause (48) kaht erinevat interpretatsiooni, mida eesti keeles on ehk kõige parem edasi anda inglise sõna everyone tõlget varieerides. Kui selle kvantori mõiu alla iääb ko,gu üleiäänud lause (49), siis laieneb ta tähendus distributiivselt üleüldse kõigile inimestele ning eesti vasteks sobib paremini sõna igaüks-.^ «Kelle ohverdas igaüks Maksi heaks?». Kui ta iääb ise teise kvantori moiu alla (50). siis laieneb ta tähendus mi+tedistributiivselt ainult ühele (kvantori whom poolt piira­ tud) osale kõigist inimestest ning eesti vasteks sobib paremini sõna kõik: «Kelle ohverdasid kõik Maksi heaks?» Nagu iga väp-a abstraktset asia, on ka loom (ka)Iist vormi siiski või­ malik oidada pelgaks kirjelduse artefaktiks. Näiteks osutas Kelly Sloani (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) ia Juan Uriagereka (Connecticuti ülikool) ettekanne, et kirjeldusviisi muutes saab mitmed LF-i jooned taan­ dada õtse S-struktuuri omadustele. Vastupidi eelmisele võimaldab S-struktuuri kujul esitatud lause (51) (51) Who JALG sacrificed everyone to Max? ainult kvantori everyone mittedistributiivset tõlgendust, mida eespool tut­ vustatud skeemi alusel peaks LF-struktuuri terminites märkima järgmi­ selt, vt. (52) —(53): 91 (52) [Who] [everyone] JALG... 'Kes ohverdas kõik (kõnealused isikud) Maksi heaks?' (53) "[Everyone] [who] JALG... 'Kes ohverdas igaühe Maksi heaks?' Ometi ei suuda selline käsitlusviis struktuuri (53) vastuvõetamatust kui­ dagi põhjendada. Asja parandamiseks pakkusid esinejad välja kirjeldus- aparatuuri, mille järgi asetuvad kvantifikaatorid ja nende mõjualad õigesse konfiguratsiooni tegelikult juba S-struktuuris endas. Küsisõnad koosnevat küsimuselemendist ja abstraktsest eksistentsiaalkvantorist, mis võib küsisõna nihutamise käigus kas koos küsimuselemendiga nihutuda S-struktuuri positsiooni või jääda viimasest maha D-struktuuri positsiooni, lause (48) kuju oleks seega vastavalt kas (54) või (55) ja lause (51) kuju kas (56) või (57): (54) [Whom-EKS] did everyone sacrifice JALG to Max? (55) [Whom] did everyone sacrifice JALG-EKS to Max? (56) [Who-EKS] JALG sacrificed everyone to Max? (57) [Who] JALG-EKS sacrificed everyone to Max? Lause tõlgenduse määravat aga üksnes hüpoteetilise eksistentsiaalkvan- tori ja kvantori everyone järjestus. Distributiivse, «igaüks»-tõlkelise ver­ siooni annab kvantori everyone eesasend, mis tuleb kõne alla ainult lause (48) puhul, s. t. variant (55). Mittedistributiivse, «kõik»-tõlkelise ver­ siooni annab eksistentsiaalkvantori eesasend, mis tuleb kõne alla nii lause (48) kui (51) puhul, s. t. variandid (54), (56) ja (57). Muidugi on ka mitmeid traditsioonilise LF-struktuuri mõiste poolda­ jaid: kollokviumil esinesid selles laadis näit. oma ühisettekandega Robert Fiengo (New Yorgi Linnaülikool), James Huang (Cornelli ülikool), Howard Lasnik (Connecticuti ülikool) ja Tanya Reinhart (Tel Aviv). S-struktuurist erineva LF-struktuuri kasuks räägivad eriti need keeled, milles küsisõna ei nihutu kunagi lause algusse (näit. jaapani, hiina), ning analoogsed nn. до/t-m-sto-konstruktsioonid üldjuhul küsisõna nihutusega keeltes. Näit. inglise lauses (58) (58) [Who] JÄLG did buy what? jääb küsisõna what, mis paikneb oma D-struktuuri positsioonis, küll teise küsisõna who järele, ent kvantifikaatorina võib ta selle oma mõju alla võtta (sel juhul peaks eestikeelseks tõlkeks sobima «Mida kes õstis?»). Ülaltooduga sai oletatud, mida üks tänapäeva generatiivlingvist annaks lühivastuseks, kui talt küsitaks: «Kuidas kirjeldada?» On veel teine küsimisvõimalus: «Mida kirjeldada?» Sel juhul tuleks vastuseks nähtavasti midagi järgmist: üksikute keelte üksikute lausete grammatika- moodulite terminites käsitlemise kaudu jõutakse lõppkokkuvõttes üldise, inimliiki iseloomustava keelevõimeni (Language Faculty), mis on inimtunnetuse muudest osadest (näit. kuulmismeelest, mälust, kategori- seerimisvõimest jne.) selgepiiriliselt erinev ja sellisena moodustab inim- meele ainulaadse kaasasündinud eriosa, omaette seaduspärasusi ilmutava «mentaalse organi». Niisugune keele olemuse määratlus asetab generati- vistide jaoks tavalisest tähtsamasse valgusse mitmed keeleseigad: näi­ teks emakeele omandamise kohta käivaid andmeid täiskasvanute keele fak­ tidega kõrvutades võib kaasasündinud keelevõime kohta teada saada pal­ jugi sellist, mis muidu jääks varju. Kollokviumil analüüsisid Kenneth Wexler ja Yu-Chin Chien (Califor­ nia ülikool Irvine'is) sidustuse ilmnemist sajal 2(aasta). 7(kuu)—7.0 va­ nusel ingliskeelsel lapsel. Katseisikuile näidati pilte, millel oli üks või mitu Miki-Hiirt ja/voi Piilupart Donaldit, kes pesid ennast, kedagi teist või ei teinud üldse midagi, ning lastel paluti vastata jaatavalt või eitavalt pildi kohta käivale väitele. Varasemast on teada, et anafooride sidustuse põhimõtteid — vt. eespoolt näidet (3) — järgivad juba rääkima hakkavad lapsed, ent pronoomenite sidustuse põhimõtted — näide (5) — ei ole 92 laste kõnes jälgitavad enne vanust 6.0—7.0. Näiteks võib inglise lause (59) (59) Donald Duck washes him 'Piilupart Donald peseb teda' veel 5.6-vanuse lapse jaoks vabalt tähendada «Piilupart Donald peseb iseennast». Asjade selline seis on teooria jaoks, mis loeb sidustuse põhi­ mõtted inimese kaasasündinud omaduseks, üsna problemaatiline. Esine­ jate arvates aitab siin hädast välja nende eksperimendi tulemus: pronoo­ menite sidustuse põhimõtteid järgivat siiski ka kõige nooremad kõnelejad juhul, kui eelnevaks NF-iks on kvantifikaator. Näiteks ei interpreteerinud ükski katsealune lauset (60) (60) Everyone washes him 'Igaüks peseb teda' kujul «Igaüks peseb iseennast». Just konfiguratsioonis «kvantifikaator- pronoomen» ilmnevat pronoomeni sidustuse põhimõtted algselt, lapse are­ nedes laienevat nad kõigile pronoomenit sisaldavaile konstruktsioonidele. Kõigest hoolimata on generativistlikus vastuses «mida»-küsimusele ikkagi tunda väga palju retoorikat. Näib, et vähemalt kahel viimasel kümnendil on generatiivlingvistid ideed keelevõimest kui inimmeele ainu­ laadsest kaasasündinud osast kasutanud pigem jõude koondava usutun- nistuskilbina, kui temasse tegelikult lõpuni uskunud. Võib-olla tuleb Noam Chomsky geniaalsete saavutuste hulka arvata sedagi, et ta, märganud klassikalise «formaalse» suuna perspektiivitust, suutis just nende mõtete vaieldamatuks kuulutamise varjus oma arvukatesse lingvi-stikakateedri- tesse institutsioneerunud jüngerkonna märkamatult töötama panna vara­ semale täiesti vastupidises, «substantsiaalses» suunas, ilma et see suuna- vahetus oleks võhikuile eriti silma torganud. Loomulikult on keelevõime spetsiifilisus- ja kaasasündivusideel teistes lingvistikakoolkondades kogu aeg palju ägedaid vastaseid. Empiiriliselt materjalilt lähtuva ränga kriitikaga paistavad praegu näiteks eriti silma just mõned lastekeele uurijad, kes «kognitivistidena» vaatlevad indiviidi keele arengut ja funktsioneerimist rõhutatult tema tunnetuse üldise arengu ja funktsioneerimise kontekstis (näit. Dan I. Slobin, Elizabeth Bates). Praeguseks on generativistlik teooria uuesti saavutamas sellist sisemist stabiilsust, et karmi kriitikat näikse lubatavat isegi kommuunisiseselt. Kol­ lokviumilt enim meelde jäänud metodoloogilises ettekandes tutvustas näi­ teks Eric Sven Ristad (Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) grammati­ liste mõjurite lokaalsust, mida üldiselt peetakse grammatika spetsiifiliseks kaasasündinud eriomaduseks, hoopis mis tahes komputatiivsele kirjeldu­ sele — olgu see mõeldud keele või tuumafüüsika jaoks — paratamatu teh­ nilise võttena. Eesti keelt on moodsa generatiivse süntaksi terminites senini kir­ jeldatud nähtavasti ainult Ameerika mandril: USA-s on J. Nevis võrrelnud eesti ja soome lauseid verbiühildumise olemasolu ja subjektpronoomenite kohustuslikkuse seose seisukohalt, Kanadas on T. Randoja käsitlenud infiniitsetest verbidest mõjustatud eesti NF-ide käändeid. Nähtavasti on ka meil Eestis põhjust Chomsky juurde uuesti tagasi pöörduda. Ühelt poolt pakub generativistika meile praegu esmakordselt kirjeldusapara- tuuri, mis on suuteline eesti keele Euroopa keskmisest erinevaid jooni sellistena ka fikseerima. Teiselt poolt pakume meie generativistikale eba­ tavalist keeleainest, mis sunnib uurijaid täpsustama teooria poolt luba­ tud tüpoloogilise varieerumise piire. Kollokviumieelsel nädalal pidas meie kolmik Ungari TA Keeleteaduse Instituudis ligi kuuetunnise diskussiooni ajendanud ühisettekande eesti sõnajärjest, GLOW-aegsetes jutuajamistes tunti üllatavat huvi eesti da- ja ma-infinitiivi vastanduse vastu . . . Tõesti, oma keelega võime maailmaturule kohe pürgima hakata küll. 93 Vähetuntut veebruarikuu rahvakalendris

MALL HIIEMÄE

Vanemas trükisõnas leidub notiits Küünlapäeva (2. II) on läänesaartel ja J. Forseliuselt: «Blasiuse päeval ei püüa -rannikul — enam-vähem samades piirkon­ rannarahvas ülepea merel kalu, kuna need dades — nimetatud viimaseks jõulupühaks.8 seda päeva iseäranis õnnetumaks kalapüü­ Kombestikku kuulub jõulust hoitud olle gile ja meresõidule arvavad.» ' Forselius oli joomine või uue pruulimine: «Kuunlapäe Madise-Risti koguduse õpetaja 1641—1684 peeti esimene päe, teine oli lühmpäe ja (Risti khk. kuulus sellal Harju-Madise ko­ Kolmas kabjapäe. Kolm päeva joodi seda guduse alla), seega peaks kõnesolev päri­ küünlapäeva õlut — «küünlalühtrit».» 9 Tei­ musteade lähtuma Lääne-Harjumaa ranna- sal on märgitud, et «küünlalühtripäeval kihelkondade XVII sajandi suulisest tradit­ käidi kõrtsis «lühtert pesemas»».10 Nime- sioonist. Kreutzwaldi hinnangus on see tustel nagu lüktri-kabjapäev (kabi on uskumus meil täiesti tundmatu, ent tema küünlapesa) või kabja-rõngapäev on üks poolt kommenteeritud trükise joonealune ja sama lähtealus. Nimetekke seisukohalt pakub möönduse: Tallinnas siin-seal kuul­ pakub huvi järgmine olle otsasaamise ja da; paistab siiski germaani algupära ole­ «töheminemise» tärmin: «Küünlapäe järge vat.2 Saksa rahvaetümoloogias on Blasiuse oli lühtripää, siis oli kabjapää, sus oli ta- nime seostatud sõnaga blasen 'puhuma'. hipää. Laasmuse pää oli kõige viimane, siis Siit tuleneb uskumus, et Blasiuse võimu­ ta sai õtsa, ükskord pidi tühe ka mine­ ses on valitseda tuult.3 Saaremaa rahvaka­ ma.»11 Selles tähtpäevaloendis langeks vii­ lendrit tutvustavas tähtpäevaloendis on masena nimetatu 6. veebruarile. Samalt isi­ Hupelil 7. jaanuari kohal toodud Laaso kult on teinegi kirjapanek, ent kuupäev pääw märkusega .«tähendus mulle tund­ langeb hoopis 2. jaanuarile: «Laasusepäa mata».4 Tõend selle kohta, et kujutelm kõ­ oli Kohe nääripää järge see pää. Siis mehed lalt lähedase nimekujuga päevast polegi pidasid ikka «nääripää Laasust». Mehed eestlaste seas nii võõras ja juhuslik (tuleb käisid õlut ajamas ja otsimas ja juttu aja­ ette regilaulus), jõuab rahvaluulearhiivi mas.» '2 1913. a.: «Lähme sõnnid soudemaie, O. Loorits esitab nimetused laasi-, laa­ vägevad härjad, vett vedama, sti-, klaasmusepäev 3. veebruari daatumiga lähme Klaasmtist katsumaie, ning laasu-päeva (saksa k. Klastag) kas Klaasmus kalada annab? 7. juuli daatumiga.13 Forseliuse notiits, mis Kui ei anna, siis kadugu! räägib blasiusepäevast (3. veebr.), on tal (Klaasmusepäev olla küünlapäeva üm­ toodud näitena sellest, kuidas tähtpäev pä­ ber. Olevat õnnetu päev. Kord läinud kolm rast XIII—XVI sajandi katoliku pühakute meest Klaasmusepäeval kala püüdma, laul­ kultuse õitsengut XIX sajandiks rahva nud ise ülemal tähendatud laulu. Merele teadmises ähmastuda võis.14 Eesti rahva- hakanud jäädingi (mõnel pool nääding — õhuke, kõikuv jääkord) koguma, mis vii­ maks liikuma hakanud, kalameeste paadid 1 J. W. Boeder [= J. Forselius). Ler täis täitnud, nii et paat põhja vajunud. Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Koik kolm meest uppunud ära.)»5 1937. a. Gewohnheiten. Reval, 1685; koos tõlkega eesti keelde vt.: J. Forselius. Eestlaste ebausu on Eesti Rahvaluule Arhiivi küsitluskavas kombed, viisid ja harjumised. Tartu, [1915,1 seda teksti tutvustatud kui uunikumi ning lk. 27. soovitud andmeid klaasmusepäeva, laasu- 2 J. W. В o ee ler, F. R. Kreutzwald, 6 Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen päeva jts. tähtpäevade kohta. Sisemaalt und Gewohnheiten von J. W. Boecler. Mit auf (Laiuse, Häädemeeste, Viljandi, Helme khk. die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen be- rahvaluulekorrespondentidelt) on vastused leuchtet von Fr. R. Kreutzwald. St. Petersburg, eitavad (erandina on D. Lepson Räpinast 1854, lk. 91. 3 O. A. Erich, R. В e i t 1, Wörterbuch der küsitluskavas leiduva teksti alusel laasu- deutschen Volkskunde. Leipzig, 1936, lk. 92. pääva halvaks, kudumise-ketramise ning ' A. W. H u p e 1, Topographische Nachrich­ külaskäimise keeluga päevaks fantaseeri­ ten von Lie!- und Ehstland III. Riga, 1782, 7 lk. 367 ja skeem nr. 3 teose lõpus. nud ). Uut ja autentset teavet laekub 6 EOS X 2076/7 (349) < Jõe — K- Viljak ja Saaremaalt Enne kui seda tutvustada, G. Vilberg (1913). lisatagu moni sõna piirkondlikust pühade- 6 Rahvapärimuste Selgitaja I, 1—7. Tartu, 1936—1939, lk. 89. lõpu tähistamise kombestikust. 7 Ka vanasõnauurijate hinnangul on D. Lep­ son üks «silmapaistvalt aktiivseid elxjitsa ma­ Alale, kus jõulupühade juurde kuulub terjali tootjaid». Vt. Eesti vanasõnad I. Toim. tugev õlletraditsioon, on iseloomulik täien­ A. Krikmann ja I. Sarv. Tallinn, 1980, lk. 48. davate «pühade» pidamine. Läänesaartelt, 8 S. Latt, Eesti rahvakalender I. Tallinn. Lääne- ja Põhja-Eesti rannakihelkondadest 1970, lk. 56. 9 RKM II 93, 568 (10) < Kaa - E. Tam­ Lüganuseni välja on rohkesti kirjapanekuid pere (1960). niisugustest päevanimetustest või loenditest 10 ERA II 280, 278 (16) < Kel - E. Kriit- mäe (1940). nagu näiteks: jõulu-juulapäev (pärast kol­ 11 mandat jõulupüha); nääri-annepäev, Anne ERA II 201, 325 (7) < Krj - K. Lepp lapsepäev, lapse nimepäev ja põrssa-madi- 12 ERA II 255, 238 (6) < Mus - K. Lepp (1939). sepäev; kolmekuninga-kaiepäev ja Kaie " O. Loorits. Grundzüge des estnischen lapsepäev; kolmekuninga-krõõdupäev ja Volksglaubens I. Lund, 1949, lk. 571, 573—574. Kroõdu lapsepõlv; pajalõhkumisepäev 576. 14 O. Loorits. Grundzüge des estnischen (7. jaanuari kohta) jts. Volksglaubens I, lk. 573. 94 laulude antoloogia pakub laulu «Kalapüük päevaga (7. jaan.), nii et «alalise nuudi- klaasipäeval» tüübikommentaaris tuletuse: päeva» kõrval on olenevalt jõuluõlle otsa- «On tõenäoline, et Klaasi ~Klaasmuse saamisest võidud veel nimetada jõulu-, (< Claus) all mõeldakse püha Nikolaust, nääri- ja kolmekuninga-nuudipäeva (jõulu­ keda meil üldiselt tuntakse Nigula nime aeg on siin kirikukalendri arvestuse järgi, all. Nigul oli just merehädaliste (ka vaes­ s. o. 25.-27. dets.).18 te, nälgijate) kaitsja (Eestis küll üldise­ See pole kõik. On veel perifeerne ala, malt karja kaitsja). Eestis on tuntud ni- kus tuntakse ulasepäeva. Nimekuju lähtub gulapäeva (6. detsembril) ja nigula-maar- 15 vene keelest (vrd. Влас) ning tähtpäeva japäeva (8. detsembril).» Kui läbi vaada­ on peetud Setu alal. Sebastia piiskopi Bla- ta ka Emakeele Seltsi murdetekstid, kaldub siuse märtrisurma 316. a. ei tähista vene mõte siiski Blasiusele. Ühest Jõelähtme õigeusu kirik mitte 3. veebr-., vaid 11. veebr. murdenäitest saame teada, et klaasmuse- Koduloomade patrooniks on püha Blasius päev on küünlapäeva järel (või küünlapäe­ (Vlass) nii germaani kui ka slaavi rah­ va järelpäeval), mil kord mees ja naine 19 6 vastel. Setud on sel päeval viinud piima merele läinud ega tulnudki enam koju.' kirikusse õnnistamiseks ja ulas on neil S. Latt on Kirjandusmuuseumis rahvaka­ karja päev. Seos daatumiga on siingi lendri kartoteegi korraldamisel klaasmuse- nõrgenenud, sest segunenud on ulase­ ehk laasupäeva paigutanud kolmekuninga­ päeva ja naistepüha mõiste: ulasepäevaks päeva ette. Ilmselt tasubki mitme tundma­ võidakse nimetada suure paastu eelse lõ- tuga nuputamisülesande lahendamiseks võ­ butsemisaja — maaslenitsa — neljapäeva, tit otsida sellest ümbrusest. Nimelt leidub mil ei töötatud, vaid koguneti sööki-jooki veel üks suunav tekst kolmekuningapäevale kaasa võttes paabapraasnikut pidama. (Kuusalus nääripäevale) järgneva kaie- päeva kohta. See sisaldab uskumuse kaie- Püha Blasius pole ainus katoliku pü­ päeval (kaepäeval) merelemineku keelust, hak, kelle tähtpäev meil veebruarikuu rah­ sõnad «Lähme Kaije katsumaijc, kas Kai vakalendrisse on poetunud ja Eestimaa meile kaluje andab» ning keelust üle astu­ äärealadele jäljed jätnud. Folklooriarhiivis nud kolme kalamehe loo.17 on neist teateid veelgi napimalt. Rahvaluulekirjapanekuid (võimalik, et Kirikukalendri agatapäeva on varase­ need pole ainsad) on seega kahest piir­ mas kirjanduses esitatud kujul aetepä, konnast: Jõelähtme-Kuusalu ja Mustjala- aet. Ilmselt on teavet Agata-nimelisest Karja, kummaski on päeva dateeritud nii haiguste ja tuleohu kaitse pühakust (tema küünlapäeva kui ka kolmekuningapäeva märtrisurma päev on 5. veebr. 251) jõud­ ümbrusse. Küllap juhtus nii, et Lääne- nud Saaremaa rahvakalendrisse. Nimelt Euroopas blasiusepäevaga seondunud mere- leidub Holzmayeril märge, et sel päeval ei õmmelda rõivaid, muidu valutavat liik­ meeste-uskumus on Eestisse jõudnud merit­ 20 si ning rannarahva seas pikemat aega tun­ med aasta läbi. Sisemaalevikut saab tud olnud, ehkki rahvaluulearhiivi on sellest ainult oletada. Suulisest traditsioonist pole kirjapanekuid rohkem kui lutsidelt: andmeid laekunud üsna vähe. Nimetused 21 näikse lähtuvat nii ladina kui ka saksa «Püha Agata kamandavat tulõga.» sõnakujust (vrd. Klaasmus < Blasius; Hupelil on Saaremaa rahvakalendris esitatud 7. veebruari kohal tort märkuse­ laasipäev < Blasii Tag). Tähtpäeva paik­ 22 nemine vahetult küünlapäeva järel on ase­ ga, et see peaks vist Dorothea olema. tanud ta jõulu järelpäeva positsiooni ning Naispühak Dorothea (mälestuspäevaga 6. veebr.) ei ole ka Lääne-Euroopas kui­ andnud nii võimaluse saada lisafunktsioon 23 ja paigalt nihkuda olenevalt jõuluaja kes­ gi laialt tuntud. Eestlaste traditsioonist tuse erinevatest arvestustest. Samasugune on Holzmayer esitanud uskumuse Saare­ muutus on toimunud näiteks nuudipäeva­ maalt: 6. veebruaril, tortapää, ei tohi ga — Taani kuninga püha Knuti mälestus- mingit nõelatööd teha, et maod ei sal­ vaks.24 Sellesisuline keeld on seotud mui­ du valdavalt madisepäevaga (24. veebr.). 15 Eesti rahvalaulud IV. Antoloogia. Toim. Lääne-Euroopas hambavalu eest kaits­ O. Tedre. Tallinn. 1974. lk. 168. ja mainega naispühak Apollonia suri 16 KKI MT 355, 58 < Jõe — A. Kask ja M. Must (1973). märtrina 249. a. Tema mälestuspäeva, 17 Vilbaste 2, 246 < Kuu — E. Lindström 9. veebruari, on luuvalupäeva nimetuse (1956). Tekst Id.: Pajatusi põhjarannikult. Rmt.: ; all kirikukalendrites välja pakutud tänini. m к Emakeele Selts korrespondentide mur­ detekste 2. Tallinn. 1957, lk. 29—31. Autentseid tõendeid selle kohta, et see 18 Vrd. M. Hiiemäe. Rahvakalendri tal­ päev oleks eestlastel rahvatraditsioonis vepühad. «Looming» 1987. nr. 12. lk. 16S0—1681. 19 väljaspool läänesaari omaks võetud, on S. Latt. Eesti rahvakalender I. lk. 87. 25 и J. B. Holzmayer, Osiliana. Erinnerun- minimaalselt. Asjaolu, et muistsetel eest­ gen aus dem heidnischen Göttercultus und alte lastel on olnud töökeeluga päevi, ei anna Gebräuche verschiedener Art. gcsammelt unter veel õigust daatumit ega päevanimetust den Insel-Esten. Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft. Bd. 7. Heft 2. Dorpat. viia tagasi ristiusueelsesse aega. 1872. lk. 66. Eesti edelarannikult on pärit seni 21 ERA II 162. 611 (7) < Lut — P. Voo laine (1937). ainus pärimusteade kõllastinipäeva kohta: 22 A. W. H u p e I. Topographische Nachrich­ «On kõllastinipäeval külm ja tuulene ilm, ten von Lief- und Ehstland III, lk. 368. siis on selle kevade õtsa sähardsed il­ 23 Handwörterbuch des deutschen Aberglau- mad.»26 Selle nimetuse eeskujuandjaks bens. Bd. II. Berlin—Leipzig. 1929—1930. vg. 36П. 24 J. B. Holzmayer. Osiliana. lk. 66. võiks olla Itaalia naispühaku Sholastika * Vrd. S. Latt. Eesti rahvakalender I. lk. surmapäev (10. veebr. 542) ja arhüvitca- 85—86; L. V a h t r e, Soomeugri ja ugrimugri. «Vikerkaar» 1988, nr. 1, lk. 48. det võiks ju ehtsana võtta, kui see ei pä­ 26 E 15468 < Tõs — O. Schantz (1895). rineks üsnagi kirjanduslembeselt rahva- 95 luulekogujalt. Näiteks 1772. a. Lindforsi ta.»28 Kas pole see lause eaka professori kalendrist sobiksid siintoodud ilmaende ette jõudnud hoopis Wiedemanni teo­ juurde nii Kolastika (10. veebr.) kui ka sest? 29 27 Kölestin (6. apr.). Siin tutvustatud tähtpäevad kuuluvad 15. veebruar on tiinapäev ehk neitsi- küünlakuu esimesse poolde, mahtudes kahte päev. Tegemist pole neitsi Tiinaga (Cris- nädalasse. Mis šansse neil pühakutel oleks­ tinega) ega püha Valentiniga (valentini- ki Neitsi Maarja kõrval või mis otstarvet päeva, 14. veebr., teavad ja peavad meil nende tähtpäevadel eesti rahvakalendris, kaasajal inglise filoloogid), vaid meespü- kui läheduses on küünla-maarjapäev ehk hakute vendade Faustini ja Jovitaga, kelle küünlapäev, vastlad ja madisepäev. märtrisurma mälestuspäev on eestlastel mu­ gandunud tiinapäevaks. Neitsipäeva nime­ Eesti-Ma Rahwa Kalender ehk Täht-Ramat tuse taga näikse olevat püha neitsi Geor­ 1772 Aasta peäle pärrast meie Issanda Jesusse gia, kelle tähtpäev on samuti 15. veebrua­ Knstusse Sündimist. Tallinnas trükitud Lind- ril. Ainus pärimusteade rahvaluulearhiivis worsse kirjadega. on töökeelust, mis kuulub üksiti vastla­ päeva, tuhkapäeva jts. kombestikku: Vrd. F. J. Wiedemann, Aus dem inne- ren und äusseren Leben der Ehsten. St Peters­ «Neitsipäeva õhtul ei tohi tuld üles võt­ burg, 1876, lk. 351. TAHVEL VII

Ülal: Võrulaste ÕITUI Stockholmi Eesti Majas 1. III 1964. Oina värsse loeb Artur Adson, istuvad Marie Under, Bernard Kangro ja laulja Senta Mõõk- Hallberg. (Mihhail Lepperi foto; Elmar Pettäi kogust.) All: Artur Adson! 80. sünnipäeval 3. II 1969. (Vasakult) Johannes Aavik, Artur Adson, Marie Under ja August Mälk. TAHVEL VIU

§ «p •

%тк^ %

.#• :.Ч

Artur Adson 27. III 1976. Välismaine eesti perioodika ENSV Teaduste Akadeemia Teaduslikus Raamatukogus LILI-ANN SINIJÄRV

Aegade jooksul on väljaspool Nõukogude Liidu piire elavate eestlaste poolt kirjuta­ tut nimetatud mitmeti. Kui 1973. aasta jaanuaris loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Teaduslikus Raamatukogus arhiivfond selle kirjanduse kogumise ja säilitamise eesmär­ giga, nimetati teda eesti emigrantliku kirjanduse (vahepeal ka pagulaskirjanduse) arhiivsektoriks. Praegu on ta nimeks väliseesti kirjanduse arhiivkogu. Arhiivkogu see­ tõttu, et paljud raamatud ja enamik perioodikat on meil olemas vaid ainueksemplari­ dena. Kogu säilivuse huvides me oma trükiseid koju ei laenuta (esialgu oleme vaesed ka paljundustehnika poolest) ja teenindame vaid Teaduste Akadeemia raamatukogu luge­ jaid. Praeguses olukorras, kus valitseb kõrgendatud huvi kõige väliseestiliku vastu, pa­ kub küll lohutust see, et nüüdseks on Eestis ka mitmed teised suured raamatukogud (Rahvusraamatukogu Tallinnas, TRÜ Teadusraamatukogu Tartus) omandanud kinkean- netuste läbi suurepärase väliseesti kirjanduse kogu, kus raamatud esialgu kadestamis­ väärselt puhtad ja puutumatud ning nende eksemplaride hulk võimaldab ka kojulae­ nutust. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Teaduslikul Raamatukogul oli aga viisteist aastat tagasi, arhiivkogu loomishetkel, olemas vaid 117 nimetust väliseesti raamatut ja mõni aastakäik «Tulimulda» ning «Mana» ja meie siiraks sooviks oli see, et Eestimaa pin­ nal oleks kas või ükski koht, kus oleks koos võimalikult täielik kogu väliseesti trükis­ test. Niisuguse kogu loomise suunas, toetudes eelkõige meie raamatukogu välisvahetuse osakonna abile, tegutsema asusimegi. Läbi vahepealsete, kogule ohtlike ja töötajate närve närivate aastate on siiani vastu peetud ning kõik see, mis maailma paljudest paikadest tänu paljudele meeldivatele vahetuspartneritee on raamathaaval kokku kor­ jatud, on ka alles ja lugejaile kohapeal kasutamiseks täies ulatuses kättesaadav. Piira­ tud on veel ainult teatava osa perioodika laenutamine, kuid seegi on kättesaadav teadlastele, loominguliste liitude liikmeile ja vastava garantiikirja esitajaile. Nii raama­ tuid kui perioodikat on vahepealsetest piirangutest hoolimata möödunud 15 aasta jooksul kasutanud paljud meie vabariigi ajaloolased, majandusteadlased, filosoofid ja poliitikud, sealhulgas ka vabariigi poliitiline juhtkond. Vähem kasutajaid on olnud keele- ja kirja­ meeste seast. Väide ei kehti küll enam viimase aja kohta, praegu on lugejaiks peami­ selt just kirjarahvas. Ja nüüd tulevadki lüngad meie kogus eriti esile. Kui uuem kir­ jandus ja perioodika on meil enam-vähem täielikult olemas, siis mida aasta tagasi, seda puudulikum on pilt. Eriti perioodika osas. Sellepärast julgengi tulla välja pal­ vega kõigile nii siin- kui sealpool Nõukogude Liidu piire: kui teil juhtub üle jääma moni nimetus või number väliseesti ajakirjandusest, leidke võimalus see meile saata. Tänu­ likud oleme ka dublettide ja kserokoopiate eest. On ju ENSV Teaduste Akadeemia raa­ matukogu seni ainus koht, kuhu on kogunenud väliseesti perioodika, ja on vist igati arukas muuta üks juba olemasolev omalaadne kogu võimalikult täiuslikuks. Et tekiks ülevaade, mis meil puudub, esitame alljärgnevalt nimekirja selle kohta, mis meil on. Nimestik on koostatud seisuga 1. november 1988. Edaspidi lisanduvad numbrid ja nimetused avaldame hiljem täiendnimekirjana. Et suur hulk perioodilistest väljaannetest on aastate jooksul vahetanud nii ilmumiskohta kui ka toimetajaid, on töö põhjalikuma ilmumisandmestiku koostamisel pooleli. Käesolevas nimekirjas on välja­ ande tiitlile lisatud vaid mõned põhilised orientiirid: riik, kus ajaleht või ajakiri ilmus, väljaandev organisatsioon (V.) ja teada olev(ad) toimetaja(d) (T.)_. Kuna sellised nime­ kirjad on koostamisel ka teistes suuremates raamatukogudes, võime tulevikus loota ammendavat koondnimekirja välismaise eesti perioodika kohta.

1. Aade. Kanada. V. & Т.: V. Salo. 6. Aspekt. Rootsi. V.: Liberaalse era­ 1977, nr. 1; 1980; nr. 2. konna kontaktiorgan ja vabameelne 2. Aastaajad. Kalender. debatifoorum. Т.: E. Klaar. 1963, 1966. 1968, 1969. 1971. nr. 1—4; 1972, nr. 5—9; 1974, 3. Aja Kiri. Kanada, al. 1988. a. Rootsi. nr. 14. Т.: V. Salo, al. 1988. a. E. Klaar. 7. Balti Foorum. Rootsi. V.: MH Inter­ 1976, nr. 1—6; 1977, nr. 1—6; 1978. national Design and Publications AB. nr. 1—6; 1979, nr. 1—6; 1980, nr. I— Т.: R. J. Misiunas, M. Hammer jt. 6; 1981. nr. 31—36; 1982, nr. 37- 1984, nr. 1. 39; 1983, nr. 40—42; 1984. nr. 43. 44; 1986, nr. 45; 1988, nr. 49, 50. 8. Baltimore Eesti Organisatsioonide 4. Aja Lugu. Rootsi. Т.: E. Klaar. Bülletään. USA. Т.: A. Leinjärv. 1987, nr. 1. 1974, nr. 90—91; 1984. nr. 194, 195; 5. Aita Ligimest. Kanada. V.: Eesti 1985, nr. 196—198. 200—205; 1986, Abistamiskomitee Kanadas. nr. 206—213, 215; 1987. nr. 216—225. 1955. 9. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Peetri

7 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1989. 97 Koguduse Elu. Toronto. Т.: E. Hein­ 1956, nr. 4; 1959, nr. 12; 1960, nr. 3, soo, А. Taul. 7/8; 1961, nr. 11; 1967, nr. 7/8; 1970, 1971, nr. 1; 1986, nr. 62. nr. 7/8, 9; 1971, nr. 2, 3, 5/6; 1974, 10. Eesti Filatelist. Rootsi. V.: Eest: Fila­ nr. 7—9, 11/12; 1975, nr. 4; 1976, telistide Ühing Rootsis, New Yorgi nr. 1, 5, 6; 1977, nr. 1—6; 1978, nr. Eesti Filatelistide Selts. Т.: E. Ojaste. 1—6; 1979, nr. 1, 3, 5; 1980, nr. 1 — 1962, nr. 8; 1963, nr. 9; 1965, nr. 10; 6; 1981, nr. 1; 1982, nr. 3, 4; 1983, 1970, nr. 11; 1971, nr. 12; 1973, nr. nr. 1, 2; 1984, nr. 2, 3; 1985, nr. 1 — 13; 1975, nr. 16/17; 1978, nr. 22/23; 3; 1986, nr. 1—3; 1987, nr. 1, 2, 1980, nr. 26; 1987, nr. 31. 4. 11. Eesti Hääl. Inglismaa eestlaste aja­ 17. Eesti Kirik Vabaduses. Aastaraamat. leht. V.: Inglismaa Eestlaste Ühing. Т.: К. Kiisk. V.: EELK USA 1. ja Т.; kuni 1974. a. G. Helbemäe. 2. praostkond. 1948, nr. 54; 1949, nr. 55, 62, ГЗ, 1958, 1959. 66—73, 76—77; 1952, nr. 218, 224, 18. Eesti Kirjanike Kooperatiivi Teated. 226—233, 237, 248, 249, 253, 260/261; Rootsi. Т.: В. Kangro. 1953, nr. 272/273, 291/292, 293; 1954, 1955, nr. 1; 1958, nr. 4, 5; 1959, nr. nr. 327/328, 341—343, 345/346, 348— 6, 7; 1960, nr. 8; 1963, nr. 12, 13; 350, 354—356, 361—363, 366, 369, 1965, nr. 15, 16; 1966, nr. 17; 1968, 372; 1955, nr. 375—380, 381/382— nr. 19, 20; 1969, nr. 21; 1973, nr. 26; 384, 386—394, 396—399, 400/401 — 1977, nr. 31; 1978, nr. 32. 411, 413—424, 426—427/428; 1956, 19. Eesti Komitee Teated. Rootsi. V: nr. 429—435, 436/437—441, 445/446— Eesti Komitee Juhatus. 449, 451—454, 455/456—462, 475— 1959, nr. 4; 1961, nr. 7; 1966, nr. 16; 482/483; 1957, nr. 484, 485, 487, 489, 1967, nr. 17; 1968, nr. 18; 1974, nr. 490, 491/492—495, 497—503, 505, 24; 1976, nr. 26. 508—526, 528, 530, 534, 535; 1958, 20. Eesti Kultuuri Koondis. Informat­ nr. 545/546, 552, 553, 560—576, sioon. Rootsi. 578—590/591; 1959, nr. 593—645/ 1974, nr. 15, 16. 646; 1960, nr. 647—682, 684—698/ 21. Eesti Looming. Rootsi. V.: Välis- 699; 1961, nr. 700—704, 707/708— 726/727, 730—737, 741; 1963, nr. Eesti Kirjastustoimkond. Т.: E. V. 810, 812, 836—839, 841—847, 849, Saks. 851—856/857; 1964, nr. 858—867, 1944, nr. 1, 2; 1945, nr. 3; 1946, 869—881, 888—892, 894, 895, 897— nr. 4. 899, 901, 904—907, 908/909, 910; 1965, 22. Eesti Male. Välis-Eesti Maleliidu nr. 911—916, 922—927, 940, 944— häälekandja. USA. V.: New Yorgi 962; 1966, nr. 963—968, 970—979, Eesti Haridusseltsi Maleklubi. Т.: 981 •—1013; 1967, nr. 1014—1018, E. Kärmas. 1020—1062/1063; 1968, nr. 1084— 1959, nr. 1—4; 1960, nr. 1—3/4; 1114; 1969, nr. 1115—1164; 1970, 1962, nr. 1/2, 3/4; 1963, nr. 1—3; nr. 1165—1213/1214; 1971, nr. 1215— 1964, nr. 1—3; 1965, nr. 1—3; 1966, 1253, 1255—1264; 1972, nr. 1265— nr. 1—3; 1969, nr. 3; 1970, nr. 1, 1313/1314; 1973, nr. 1315—1362/1363; 2/3; 1972, nr. 2/3; 1977, nr. 1/2. 1974, nr. 1364—1412/1413; 1975, nr. 23. Eesti Margiring Inglismaal. Bülle­ 1414—1440/1441, 1442/1443—1463/ tään. V.: Eesti Margiring Inglismaal. 1464; 1976, nr. 1465—1495, 1497— 1962, nr. 1; 1963, nr. 2; 1964, nr. 3; 1510; 1977, nr. 1513—1542, 1544— 1965, nr. 4; 1966, nr. 5; 1967, nr. 6; 1560/1561; 1978, nr. 1562, 1563, 1968, nr. 7. 1565—1567, 1571 — 1573, 1575—1577, 24. Eesti Meremees. Rootsi. Eesti Mere­ 1579—1581, 1583—1586, 1589/1590— meeste Uniooni bülletään. Т.: N. 1593, 1596/1597—1610/1611; 1979, Metslov. nr. 1612—1625, 1627—1629, 1631, 1967, nr. 49. 1632, 1634—1636, 1638—1647, 1651, 25. Eesti Metsamees Eksiilis. Rootsi. V.; 1654—1661/1662; 1980, nr. 1663— Eesti Metsateadlaste Ühing Rootsis. 1672, 1675, 1676, 1678—1088/1689, Т.: В. Tuiskvere. 1955, nr. 1690, 1692—1708; 1981, nr. 1709— 19; 1956, nr. 20—22; 1957, 1714, 1716, 1717, 1719—1724, 1726— nr. 23—25; 1958, nr. 26—28; 1959, 1730, 1732; 1982, nr. 1733, 1734, 1737. nr. 29, 30; 1961, nr. 34—36; 1962, nr. 37—39; 1963, nr. 40, 41; 1964, 12. Eesti Kalender. V.: Eestlaste Esindus. nr. 42, 43; 1965, nr. 44, 45; 1966, SLV. nr. 46, 47; 1967, nr. 48, 49; 1968, 1946—1949. nr. 50, 51; 1969, nr. 52; 1970, nr. 53; 13. Eesti Kalender-käsiraamat. V.: P. 1976, nr. 60. Panksepp. SLV. 26. Eesti — Mu Kodumaa. V.: Eesti 1947. Kooli Fond Inglismaal. Т.: S. Pruu- 14. Eesti Kalur. Rootsi. V.: Eesti Kalurite den. Koondis. Т.: E. Pettäi. 1952, nr. 1. 1982, nr. 4; 1985, nr. 1, 2. 27. Eesti Post. Bülletään. V: Eesti 15. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Margiring Inglismaal. Aastaraamat I. Т.: A. Ilves, P. Laan 1962, nr. 1; 1963, nr. 2; 1964, nr. 3. 1973. 28. Eesti Post. SLV, Geislingen. Т.: 16. Eesti Kirik. Rootsi. EELK häälekand­ К. Selter. ja (ajakiri). Т.: J. Aunver. 1946, nr. 114; 1947, nr. 23, 27—38,

98 40—55, 57—63, 82, 84, 85, 88—90 1952, I (1945—1949); 1955, Il 93, 99, 100; 1948, nr. 1; 1949, nr (1950—1954); 1960, III (1955— 2, 4, 5; 1950, nr. 1—13, 15, 16, 18— 1959); 1966, IV (1960—1964); 1970, 37; 1951, nr. 1—4, 8—25; 1952, nr. V (1965—1969); 1975, VI (1970— 1 — 12/13; 1953, nr. 1. 1973); 1977, VII (1974—1976); 1980, 29. Eesti Post. Rootsi. Т.: F. Kello. VIII (1977—1979); 1985, IX (1980— 1953, nr. 1—22; 1956, nr. 3, 6/7—9; 1984). 1957, nr. 1, 9, 10, 11/12; 1958, nr. 1, 37. Eesti Teataja. Rootsi. Т.: H. A. Tid- 2, 4—6, 11; 1959, nr. 1—3, 5— blom. 12; 1960, nr. 1 — 12; 1961, nr. 1 — 1945, nr. 5, 7—11, 13, 17—19, 22, 23; 7/8; 1963, nr. 7, 9; 1964, nr. 1—6; 1946, nr. 1—95, 97; 1947, nr. 1—4, 1966, nr. 1, 2; 1972, nr. 2; 1973, 8—11, 14, 18—34, 50; 1948, nr. 1 — nr. 7/8; 1974, nr. 6. 17, 20—41, 43, 45, 46, 48—65, 68— 30. Eesti Postimees. USA eestlaste 99; 1949, nr. 1 — 14, 16—56; 1950, nr. ajaleht. V.: Estonian Literary 1—7, 9—18, 20—32, 34—51; 1951, Heritage. Т.: A. Kärsna. nr. 1—49; 1952, nr. 1—37, 39—50; 1972, nr. 18; 1973, nr. 3, 6—18. 1953, nr. 1—3, 5—10 22, 24; 1974, nr. 1—5, 7—12, 14— 38. Eesti Õpetajate Keskühingu Bülle­ 17, 19—24; 1975, nr. 1, 5, 7—12, tään. Rootsi. T. & V.: H. Rajamaa. 16, 18, 19, 22, 23; 1976, nr. 1—4. 1959, nr. 8; 1975, nr. 23. 6, 8—10, 12, 15—17, 21; 1977, nr. 39. Eesti Üliõpilaskonna Aastaraamat 1—3, 5—9, 11 — 12, 14—16, 18, 19. USAs. Т.: H. Toots jt. 1956/57. 21, 22, 24; 1979, nr. 11-13. 40. Eesti Üliõpilaste Seltsi Album. Rootsi. 31. Eesti Päevaleht. Rootsi eestlaste V.: Eesti Üliõpilaste Seltsi Vanemate­ ajaleht. V.: Eesti Päevaleht Förlags kogu Kirjastus. Т.: L. Urm, M. Üüri­ AB. Т.: J. Kokla. ke 1959, nr. 1, 3, 7, 30—128, 130, 1955, XII; 1960, XIII; 1965 XIV; 131, 134—138, 140-143, 145—147, 1970, XV. 149—153, 155—168, 170—231; 1960. 41. Eesti Üliõpilaste Selts Paguluses. nr. 1—305; 1961, nr. 1—302; 1962, Bülletään. Rootsi. Т.: J. Holberg. nr. 1—233, 237—240, 242—301; 1953, nr. 5; 1954, nr. 7, 8, 10; 1955, 1963, nr. 1—303; 1964, nr. 1—303; nr. 11 — 13; 1956, nr. 14, 15; 1957, 1965, nr. 1—303; 1966, nr. 1—303; nr. 16, 17; 1958, nr. 19—21; 1959, 1967, nr. 1—302; 1968, nr. 1—302; nr. 23/24; 1960, nr. 25, 26; 1961, 1969, nr. 1 — 172, 174—302; 1970, nr. 27—29; 1962, nr. 30, 31; 1963, nr. 1—302; 1971, nr. 1 — 103; 1972, nr. 32; 1964, nr. 35, 36; 1965, nr. 37, nr. 1 — 100; 1973, nr. 1 — 100; 1974, 38; 1966, nr. 39, 40; 1967, nr. 41, nr. 1 — 101; 1975, nr. 1 — 100; 1976, 42; 1968, nr. 43; 1969, nr. 44, 45; nr. 1—98; 1977, nr. 1 — 100; 1978. 1970, nr. 46; 1972, nr. 47, 48; 1973, nr. 1—98; 1979, nr. 1 — 100; 1980, nr. 49, 50; 1974, nr. 51, 52; 1975, nr. 1—98; 1981, nr. 1 — 100; 1982, nr. 53, 54; 1976, nr. 55; 1977, nr. 56; nr. 1 — 101; 1983, nr. 1 — 101; 1984, 1978, nr. 57, 58; 1979, nr. 60; 1980, nr. 1 — 100; 1985, nr. 1—63, 65— nr. 61, 62; 1981, nr. 63, 64; 1982, 102; 1986. nr. 1—102; 1987. nr. 1 — nr. 65; 1983, nr. 66, 67; 1985, nr. 69; 103; 1988, nr. 1—36, 38—78. 1986, nr. 70; 1987, nr. 71; 1988, 32. Eesti Rada. Eesti Ühiskond SLV-s nr. 72. häälekandja. Geislingen. V.: K/ü Ees­ 42. Estonia. Eesti kirjanduse ajakiri. ti Ajaleht Välismaal. Т.: J. Västrik. SLV. Т.: С. Hasselblatt, Т. Mäkeläi­ 1946, nr. 21; 1947, nr. 33—38, 78, nen. 80 83, 85; 1948, nr. 1; 1950, nr. 1985, nr. 1—4; 1986, nr. 2—4; 1987, 1 — 17, 19—34, 36; 1951, nr. 1—3, nr. 1—4; 1988, nr 1—3. 7—26/27; 1952, nr. 1—3; 1956, nr. 43. Fraternitas. V.: Korporatsioon Fra- 6, 7,' 10; 1957, nr. 1, 2, 5, 7—12; ternitas Liviensis. USA. Т.: J. Koort. 1958, nr. 1, 2, 4, 6, 7—12; 1959, nr. 1965. l_-6, 8—12; 1960, nr. 1—5, 7—11; 44. Järvemetsa Kõlakoda. Järvemetsa 1961, nr. 1—8, 10—12; 1962, nr. XXX laagri ajaleht. Т.: J. Kork jt. 1_4, 7, 9—12; 1963, nr. 1—3, 5, 10; 1986, nr. 1, 2. 1968, nr. 9/10; 1969, nr. 1/2; 1970, 45. Kauge Kodu. Kirjanduse, kunsti, kul­ nr. 3/4; 1971, nr. 5/6; 1972, nr. 3/ tuuri ajakiri. Т.: H. Pello. V.: Kemp- 4—11/12; 1973, nr. 3, 5, 6; 1974, teni Eesti Komitee. SLV. nr 1-3, 5, 6; 1975, nr. 1, 4; 1976, 1947, nr. 10/11, 12/13. nr. 5; 1977, nr. 1, 2, 6; 1983, nr. 1 — 46. Kesköö Hüüd. Vaimulik leht eestlas­ 6; 1984, nr. 1. tele. USA. V. & Т.: E. Siitam 33. Eesti Rahvusnõukogu Välispoliitili­ 1959, nr. 4; 1970. nr. 4; 1971, nr. 1; se Tegevuse Kroonika. Stockholm. 1972, nr. 1; 1973, nr. 1—3; 1974, 1965. nr. 1—3; 1975, nr. 1, 2, 4; 1977. 34. Eesti Seinakalender. nr. 1, 2; 1978, nr. 4: 1979, nr. 1—3; 1959, 1961, 1967. 1980, nr. 1, 2; 1984, nr. 1. 35. Eesti Skautide Lembitu Lipkond. 47. Kirikuleht. V.: EELK Geislingenis, 1964—1966. hiljem EELK eksiilis. SLV. Т.: А. 36. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aas­ Hinno jt. taraamat. Т.: L. Andren, D. Papp, 1951, nr. 4—7. E. Penno, A. Vallas. 48. Kodukolle. V.: Kirjastus «Orto». Ka-

7* 99 nada. Т.: E. J. Voitk, al. 1951 К. Jõulukiri 1983, nr. 8. Eerme, al. 1954 I. Külvet. 62. Lembitu. Teataia. 1981, Jõulunumber. 1945, nr. 1 — 12; 1946, nr. 1 — 12; 1952, 1982, nr. 1—9.' nr. 8; 1953, nr. 1, 3—11; 1954, nr. 1 — 63. Läänekaar. Vancouveri Eesti Seltsi 3, 5—8, 10/11, 12. häälekandja. Т.: R. Paramonov jt. 49. Kodu Tee. V.: «Eesti Raamat». Root­ 1960, nr. 17. si. Т.: 1. Rebane. 64. Läänekaare Postipoiss. V.: Vancou­ 1947, nr. 1, 2. veri Eesti Selts. 50. Kodumaa Küsimusi. ERN Informat- 1973, nr. 6. sioonikomisjoni Toimetised. Rootsi. 65. Läänekalda Läkitaja. V.: Eesti Orga­ Т.: А. Kaelas. nisatsioonide Liit. Kanada. Т.: А. 1959, I; 1960, II; 1961, III. Hansson. 51. Kolgata Teel. V. & Т.: N. Kõrm. 1987, nr. 2. Rootsi. 66. Maarjamaa. Eesti Katoliiklaste Ring­ 1967, nr. 4 (13); 1974, nr. 1 (31); kiri. Rooma. Т.: V. Salo. 1978, nr. 1/3 (43); 1979, nr. 1/3 1961, nr. 1—3; 1962, nr. 1—3; 1963, (46). nr. 1; 1964, nr. 2; 1965, nr. 1, 2' 52. Kotkajärve Hääl. V.: Maailmalaager 1966, nr. 1, 2; 1967, nr. 1, 2; 1968, Kotkajärve infoosakond. Т.: A. Met- nr. 1, 2; 1969, nr. 1, 2; 1970, nr. 1- sar jt. 1971, nr. 1, 2; 1972, nr. 1; 1974, 1971, nr. 1—3. nr. 1; 1975, nr. 1. 53. Kotkajärve Koputaja. Skautide laagri 67. Maja Sõber. Kalender. Kanada. V.: ajaleht. Kirjastus «Orto». 1977, nr. 1, 4. 1953, 1961, 1962, 1963. 54. Kotterman. Mereskautide kuukiri. Т.: 68. Mana. Eesti Kirjandus- ja kultuuri­ Mereskautide lipkond. Kanada. ajakiri. Т.: I. Grünthal. Stokholm, 1972, nr. 2, 4, 5, 7, 10, 12, 13, 22. al. 1964 H. Grabbi ja I. Grünthal, 55. Kratt. Kotkajärve Teataja. Kanada al. 1967 H. Grabbi, USA. Т.: Ü. Soots. 1958, nr. 2, 4; 1959, nr. 1—4; 1960, 1979, nr. 1; 1980, nr. 2—5; 1981, nr nr. 1, 2/3, 4; 1961, nr. 1—4; 1962, 1—5, 7-10; 1982/83, nr. 14; 1983, nr. 1—4; 1963, nr. 1, 2, 3/4; 1964, nr. 15—18; 1984, nr. 19, 21; 1985 nr. 1, 2, 3, 4/5; 1965, nr. 1—4; 1966, nr. 22-26; 1986, nr. 27, 29, 30- nr. 1—4; 1967, nr. 32; 1968, nr. 33; 1987, nr. 31—34. 1969, nr. 34—36; 1970, nr. 37; 1971, 56. Kungla. Eesti Kultuuri Ajakiri. V.: nr. 38; 1972, nr. 39; 1973, nr. 40; Urituli Publications. Austraalia. Т.: 1974, nr. 41; 1976, nr. 42, 43; 1977, E. Aavik. nr. 44; 1979, nr. 46, 47; 1981, nr. 48, 1967, nr. 12; 1968, nr. 3. 49; 1982, nr. 50, 51; 1983, nr. 52- 57. Kõigile. V.: Kirjastus «Kõigile». Root­ 1984, nr. 53; 1985, nr. 54; 1986, nr. si. Т.: К. Arro. 55; 1987, nr. 56. 1946, nr. 3. 69. Manuline. Mana kaasanne. Т.: H. 58. Küü-ii. V.: Estonian-Australian Asso­ Grabbi. Rootsi, Kanada. ciation. Т.: J. Lübek, L. Suur 1958, nr. 1. 1980, nr. 1—3; 1981, nr. 2—8; 1983 70. Marginaalid. V.: Eesti Filatelistide nr. 1. Ühing Rootsis. Т.: H. Kronström. 59. Laagriraamat. Koguja suurlaager 1979, nr. 18; 1981, nr. 22, 23; 1982, USAs. V.: Maailmalaager «Koguja nr. 25; 1986, nr. 30, 32. II» infoosakond. Т.: M. Annus 71. Meeletu. Noorte ajakiri. Т.: R. Lunine 1967, 1978. jt. USA. 60. Lasie Sober. Noorte Kirik. V. & Т.: 1970, nr. 1, 2. R. Koolmeister. Rootsi. 72. Meie Elu. Kanada eestlaste ajaleht. 1973, nr. 1—4; 1975, nr. 1-4; 1977 Т.: H. Rebane ja S. Veidenbaum. V.: nr. 1—4; 1978, nr. 1—4; 1980, nr Eesti Kirjastus Kanadas. 1—4. 1956, nr. 27—35, 37, 39—42; 1957, 61. Lembitu Jõulukiri tüdrukutele ja nr. 36, 38, 39; 1958, nr. 32—49, 51, poistele. 52; 1959, nr. 4—53; 1960, nr. 1—27, 1981; Lembitu Näärikiri 1982, 29—32, 36, 37, 39, 41, 43, 45; 1961, nr. 1; Lembitu Vastlakiri 1982, nr. 1 — 16, 19—52; 1962, nr. 1—8, 11, nr. 2; Lembitu Sulakiri 1982. 13—52; 1963, nr. 9; 1964, nr. 9, 16, nr. 3; Lembitu Püha Jüri kiri 23; 1965, nr. 38—43, 45—52; 1966, 1982, nr. 4; Lembitu Kevadkiri.... nr. 1, 3—10, 15, 17, 19—22, 31; 1967, 1982, nr. 5; Lembitu Madisepäeva ki­ nr. 22, 24, 25; 1968, nr. 49, 50; ri.... 1982, nr. 6; Lembitu Kolleta- 1969, nr. 7—14, 16—19, 21—26 miskiri.... 1982, nr. 7; Lembitu Kül- 28—32, 34—41, 43, 44, 47—53; 1970 makiri . . . . 1982, nr. 8; I embitu Jõu­ nr. 1—3, 5, 13; 1972, nr. 13—15, 18, lukiri .... 1982, nr. 9; Lembitu Lu­ 22, 26—44; 1974, nr. 3-10, 13—34 mekin ... . 1983, nr. 1; Lembitu Pa- 36—48, 50—52; 1975, nr. 1 — 11, 13— kasekiri 1983, nr. 2; Lembitu 19, 32; 1976, nr. 12—14, 18—28, 31 — Tuultekiri. . . . 1983, nr. 3; Lembitu 53; 1977, nr. 1, 3—29, 39, 40, 42— Linnukiri. . 1983, nr. 4; Lembitu 46, 50; 1978, nr. 1—9, 11—22, 24— Kasvukiri .... 1983, nr. 5; Lembitu 26, 28—52; 1979, nr. 1—26, 28—34, Sügiskiri. . . . 1983, nr. 6; Lembitu 36, 37, 39—51/52; 1980, nr. 1, 3— Pinukiri 1983, nr. 7; Lembitu 6, 8—24, 26—40, 42, 43, 45—47, 49— 53; 1981, nr. 2—50; 1982, nr. 1 — 11, 1944, nr. 11, 12; 1945, nr. 1—5, 8— 13—52; 1983, nr. 1 — 17, 19—47, 49, 12; 1946, nr. 1—4, 9; 1947, nr. 5; 50, 52; 1984, nr. 1, 3—6, 8, 16—20, 1958, nr. 9/10, 11; 1959, nr. 1/2, 23—26; 1985, nr. 39—52; 1986, nr. 7/8—9/10; 1960, nr. 1/2—7/8; 1961, 1—52; 1987, nr. 1—10, 20—53; 1988, nr. 1/2—11/12; 1962, nr. 1/2—11/12; nr. 1—31. 1963, nr. 1/2, 5/6—11/12; 1964, nr. 73. Meie Elu Tähtraamat. V.: Eesti Kir­ 3/4—11/12; 1965, nr. 1/2—11/12; jandus Kanadas. 1966, nr. 1/2—5/6, 9/10—11/12; 1967, 1953; 1955—1971; 1973—1980; 1983; nr. 1/2—9/10; 1968, nr. 1/2, 11/12; 1985—1987. 1969, nr. 1/2—11/12; 1970, nr. 1/2— 74. Meie Kodu. Austraalia eestlaste aja­ 11/12; 1971, nr. 1/2—11/12; 1972, leht. Т.: Т. Kroll-Simmul. V.: Sydney nr. 1/2—11/12; 1973, nr. 1/2—9/10; Eesti Selts 1974, nr. 3—6, 11/12; 1975, nr. 5— 1955, nr. 15—26, 31—43; 1956, nr. 12; 1976, nr. 1 — 10; 1977, nr. 1 — 12; 5—11, 13, 14; 1958, nr. 1—3, 8, 12, 1978, nr. 1 — 12; 1979, nr. 1—8, 11/12; 13, 16, 18, 36, 38, 42—44, 47, 48, 1980, nr. 1/2—12; 1982, nr. 1/2— 50, 51; 1959, nr. 1—5, 7, 8, 10— 11/12; 1983, nr. 1/4, 9—12. 29, 31—40, 42, 50; 1960, nr. 2—7, 79. Mulgi Sõnumid. Kanada. V.: Mulki­ 9—13, 15—31, 33, 34; 1961, nr. 12, de Selts. Т.: E. Irs. 14, 15, 21, 22, 24, 26, 30, 31, 35— 1987, september. 39; 1962, nr. 1, 27; 80. Must-valgel. Kanada. Westholmlaste 1963, nr. 8, 9, 36—42, 48—51; 1964, ja prantsuse lütseumlaste sidemepi- nr. 1—3, 5—12, 14, 15, 17—31; 1965, daja. V.: Westholmlaste Koondis. Т.: nr. 10, 40; 1966, nr. 23, 24, 27—31, L. Pihlberg. 35—51; 1967, nr. 1—5, 8—11, 13—17, 1977, nr. 1; 1984, nr. 3. 19—26, 27—32, 36, 37, 39, 40, 43— 81. Männivalla Kaja. Ühendriikide Eesti 48, 51; 1968, nr. 1, 4—6, 26—29, 39, Skautide Männivalla Laagri 1983. a. 40, 45—49, 51; 1969, nr. 1—5, 7— ajakiri. 31, 33—45, 47, 48, 50; 1970, nr. 1 — 1983, nr. 1—9. 3, 5—15, 17—24, 27—31, 36—41, 43— 82. Muuseas. Kanada. Metsaülikooli aja­ 46; 1971, nr. 3, 6—15, 18—51; 1972, kiri. nr. 1—46, 51; 1973, nr. 1—23, 26— 1985, nr. 1, 2, 4. 45, 48—51; 1974, nr. 1—49; 1975, nr. 83. N. Y. Eesti Filatelistide Seltsi Bül­ 1—35, 37—41, 50; 1976, nr. 1, 7— letään. USA. Т.: R. Hämar, G. Plaks. 10, 12—14, 17—22, 27, 28, 31—37, 1962, nr. 8; 1963, nr. 9; 1964, nr. 10; 41, 43—45, 48, 49/50; 1977, nr. 5— 1971, nr. 2; 1974, nr. 2, 15. 9, 11 — 13, 15, 16, 19—21, 24, 26— 84. Nimetu. Kanada. V.: Eesti Üliõpilas­ 29, 31—40, 43, 46, 47, 50; 1978, nr. kond Torontos vilistlaskogu. Т.: Т. 1—4, 6—14, 17, 18, 20—27, 29—42/ Kül, P. Sepp jt. 43; 1979, nr. 4, 6—12, 22—26, 29— 1966, nr. 1; 1967, nr. 2; 1968, nr. 3. 49/50; 1980, nr. 1—5, 7, 20—23, 47; 85. Noorte Sõna. USA. «Vaba Eesti Sõ­ 1981, nr. 5, 11—20, 23—49/50; 1982, na» kaasanne noortele. Т.: E. Kiim. nr. 1—15, 17—49/50; 1983, nr. 1 — 1958, nr. 12; 1959, nr. 2; 1961, nr. 49/50; 1984, nr. 1—49/50; 1985, 1 — 12; 1962, nr. 1 — 12; 1963, nr. 1 — nr. 1—49/50; 1986, nr. 1—51: 1987, 4, 7—12; 1964, nr. 1—6, 9—12; 1965, nr. 1—49/50; 1988. nr. 1 — 10, 18—24. nr. 1 — 12; 1966, nr. 1 — 12; 1967, nr. 75. Meie Maa. Saarlaste Häälekandja 1 — 12; 1968, nr. 1—3, 5, 7—12; 1969, Vabas Maailmas. V.: Saarlaste Ühing nr. 1, 2, 4, 5; 1970, nr. 3—9; 1971, Torontos. Т.: A. Käärid. nr. 1 — 12. 1987, nr. 1. 86. Noorteleht. Austraalia Eesti Noorte 76. Meie Post. Rootsi eestlaste ajaleht. häälekandja, «Meie Kodu» lisa. Т.: S. V.: Ühing «Vaba Eesti». Т.: E. Pärli. Kalamäe. 1962, nr. 11/12; 1965, nr. 1/2—12; 1977, mai, august, november, det­ 1966, nr. 1 — 12; 1967, nr. 1 — 11; 1968, sember. nr. 1 — 12; 1969. nr. 1 — 12; 1970, 87. Oma Kirik. USA. V: EELK USA esi­ nr. 1 — 12; 1971. nr. 1—9-/10; 1972, mene praostkond. Т.: A. Hinno. nr. 1 — 10/11: 1973, nr. 1—9; 1974, 1969, nr. 2; 1972, nr. 7; 1973, nr. 8; nr. 1—9/10; 1975, nr. 1, 6—10; 1976, 1975, nr. 9, 10. nr. 1 — 10; 1977, nr. 1 — 11; 1978, nr. 88. Oma Maa. Rootsi. V.: Ühing «Oma 1 —10; 1979, nr. 1—8; 1980, nr. 1 — Maa». Т.: E. Riisna. 11/12; 1981, nr. 1/2—10; 1982. nr. 1946, nr. 1—7; 1947, nr. 2; 1948, 1/2—10; 1983, nr. 1/2—10: 1984, nr. 1—5; 1949, nr. 1—4. nr. 1/2—9/10; 1985, nr. 1/3—9/10; 89. Periskoop. Rootsi. Т.: M. Reemets. 1986, nr. 1/2—9/10; 1987, nr. 1/2— 1985, nr. 1/3—4/6; 1985/86, nr. 16— 3/4. 18. 77. Meie Side. Korporatsioon Rotalia 90. Poliitiline tsentrum. Rootsi. Eesti De­ bülletään. USA, Rootsi, Kanada. Т.: mokraatliku Uniooni bülletään. Т.: O. Ristmäe jt. A. Mark. 1980, nr. 3; 1982, nr. 1—4; 1985, 1973, nr. 27. nr. 1; 1986, nr. 1. 91. Polügoon. Kanada. Т.: H. Liitoja. 78. Meie Tee. USA. V.: Ülemaailmne Ees­ 1967—1968, nr. 1—6. ti Ühing. Т.: H. Raudsepp, A. Wald- 92. Postimees. SLV. man. 1962, nr. 3. 101

| 93. Põhjala Tähistel. Kanada. V.: Soome- 1955, nr. 1—12, 25—156, 159—289, poiste Klubi Torontos, JR 200 Stock­ 291—304; 1956, nr. 1—51, 54—81, holmis ja JR 200 Koondis Götebor­ 83—85, 87, 88, 90—94, 96—210, 213, gis. Т.: H. Oja. 215—221, 223—301; 1957, nr. 1—145, 1981, nr. 15, 16. 147—230, 232—242; 1958, nr. 24, 25, 94. Põrsas. USA. Lasteajakiri. Т.: Т. Taa­ 27—30, 32—37, 39—146, 151 — 192, gepera. 194—245, 255—312; 1959, nr. 1—24, 1973, nr. 3—4. 26—74. 95. Raamatusõber. Rootsi. V.: Kirjastus 107. EELK Toronto Vana-Andrese Kogu­ «Vaba Eesti». dus. Sõnum. Kanada. Т.: L. Tõnis­ 1956, nr. 1. son. 96. Radikaaldemokraat. Rootsi. Radikaal- 1984, Lõikus-tänupühaj 1985, Üles­ demokraatiiku Koondise bülletään. Т.: tõusmispüha; 1987, Loikus-tänupüha. H. Kiisk jt. 108. Sõna. Rootsi. V.: Kirjandus- ja 1950, nr. 7; 1952, nr. 8. kunstirühmitus «Tuulisui». Т.: R. Kolk 97. Rahvuslane. Kanada. V.: Eesti Rah­ Jt vuslaste Kogu Kanadas. Т.: A. Salu­ 1948, nr. 1—4; 1949, nr. 1—6; 1950, mets. nr. 1—3. 1974, nr. 38. 109. Sõnumid. SLV. V: Balti Nõuandva 98. Rahvuslik Kontakt. Rootsi. V.: Rootsi Keskkogu Eestlaste Esindus. Т.: К. Eestlaste Esindus. Т.: M. Raud. Kesa. 1957, nr. 1—2; 1958, nr. 3—5/6; 1947, nr. 50, 52; 1948, nr. 3. 1959, nr. 2, 3/4, 7; 1960—1964 igal 110. Sõnumid. Rootsi. Eesti Noortetöö, aastal nr. 1—4; 1965, nr. 1; 1966, Eesti Rahvusfondi, Eesti Abi Kesku­ nr. 1; 1967—1984 igal aastal nr. 1 — se Sõnumid. V.: R. Tarmet. Т.: J. 4; 1988, nr. 1. Akker it 99. Side. Rootsi. Eesti Töölisliikumise ja 1966, nr.' 4; 1967, nr. 1; 1968, nr. 2— -Noorsoo Ajakiri. V.: Eesti Sotsia­ 4; 1969, nr. 2; 1970, nr. 2; 1973, nr. listliku Partei Välismaa Koondis. Т.: 1, 3; 1974, nr. 1—4; 1975, nr. 1—3; R. Kolk. 1976, nr. 3; 1977, nr. 1; 1978, nr. 1 — 1955, nr. 1—4; 1956, nr. 5—10/11; 4; 1979, nr. 1—4; 1980, nr. 1—4; 1957, nr. 1 — 12; 1958, nr. 1 — 10/11; 1959, nr. 1 — 10; 1960, nr. 1—5; 1981, nr. 1, 2/3; 1982, nr. 1—4; 1983, 1961 — 1973 igal aastal nr. 1—4; 1974, nr. 1—4. nr. 1—3/4; 1975, nr. 1/2, 3; 1976— 111. Sõnumid. Kanada. Eesti Gaidide ja 1987 igal aastal nr. 1—4; 1988, nr. Skautide Maailmalaagcr «Eesti Lipp». 1—2. Т.: E. Aleve. 1983, nr. 1—6; 1984, nr. 1—5. 100. Sidemees. Kanada. Eesti Ühendatud 112. Säde. Kanada. Toronto Eesti Täien- Koguduste Vaimulik Ajakiri Kanada dusgümnaasiumi ajakiri. Т.: R. Kind­ ja USA läänerannikul. V.: Eesli lam jt. Ühendatud (Baptistlik) Kogudus. Т.: V. Vink. 1987, nr. 3. 1969, Jõulunumber; 1978, Joulunum- 113. Teataja. Rootsi eestlaste ajaleht. V.: ber; 1987, nr. 3. Eesti Komitee. Eesti organisatsioonide 101. Silmapiir. Rootsi. Eesti Üliõpilaskon­ Liit. Т.: A. Mark. na Lundis ajakiri. V. & Т.: A. Roos. 1956, nr. 1—3, 5—24; 1957, nr. 1 — 1981, nr. 7. 15, 17, 19, 21, 22, 24; 1958, nr. 1 — 23/24; 1959, nr. 1—47; 1960, nr. 1, 102. Sinule, Eesti. Austraalia. V.: Eesti 3—45; 1961, nr. 1, 2, 4, 6—20, 24— Rahvuslaste Kogu Austraalias. Т.: А. 27, 29,31,32,34,36—40, 42—46; 1962, Ohvril jt. nr. 1—21, 25, 29, 31, 40, 43, 44; 1972, nr. 1. 1963, nr. 1—35; 1964, nr. 1—24; 1965, 103. Skautlikel Oppeväljakuil. Kanada. Eesti Gaidide Liidu ja Eesti Skautide nr. 1—5, 7—25; 1966, nr. 1 — 11, 13— Liidu õppe- ning infoajakiri. Т.: H. 23; 1967, nr. 1—8, 10—24; 1968, nr. Rosen. 1—22; 1969, nr. 1—21; 1970, nr. 1, 1983, nr. 9. 3—22; 1971, nr. 1—22; 1972, nr. 1 — 104. Sporditeel. Austraalia. V.: Eesti Spor­ 20; 1973, nr. 1 — 19; 1974, nr. 1 — 18; diliit Austraalias. 1975, nr. 1 — 16; 1976, nr. 1—20; 1970, nr. 2—4. 1977, nr. 1—21; 1978—1987 igal aas­ 105. Sport. Bülletään. USA. V.: Eesti tal nr. 1—24; 1988, nr. 1 — 13. Sport Paguluses. Infokeskus. Т.: 114. Triinu. Kanada. Kodu- ja käsitöö­ H. Lääne jt. leht. V.: Estoprint. Т.: V. Poska- 1985, nr. 12; 1987, nr. 15. Grünthal, N. Külm. 106. Stockholms-Tidningen Eestlastele. 1952/1953, nr. 1; 1955, nr. 8, 10, 11; Rootsi. Т.: U. Tamm it. 1956—1959, nr. 12—27; 1960—1961, 1946, nr. 64—128, 133—163, 165— nr. 31, 32; 1962—1966, nr. 36—53; 189, 191—223, 225—233, 235, 237— 1967—1986. nr. 56-133; 1987, nr. 283; 1952, nr. 51 — 135, 137, 138, 136, 137, 139. 140—295, 297—300; 1953, nr. 1, 2, 115. Tulehoidja. Rootsi. Eesti Noorte aja­ 60—133, 136—145, 148—178, 180— kiri. Т.: S. Tomson. 298; 1954, nr. 1—60, 62—139, 143, 1946, nr. 1, 2; 1954, nr. 2, 3, 7—10; 144, 146, 148, 151, 152, 154, 156— 1955, nr. 1/2, 4—6; 1956, nr. 4—6, 158, 161, 163, 165—229, 231—300; 10; 1958, nr. 1—9/10; 1959, nr. 1 — 102 A

9/10; 1960, nr. 1—6, 8—10; 1961, nr. ajaleht. V.: The Nordic Press. Т.: 1—9/10; 1962, nr. 1, 3, 4—6, 8—9/10; H. Raudsepp. 1963, nr. 1, 3—9/10; 1964, nr. 1, 3— 1952, nr. 5, 32, 35; 1954, nr. 1—52; 9/10; 1965, nr. 1—4, 6—9/10; 1966, 1955, nr. 1—7, 9—23, 25—52; 1956, nr. 1—8; 1967, nr. 1—3; 1968, nr. 1 — nr. 2; 1958, nr. 28, 29, 51—53; 1959, 4/5; 1969, nr. 1—4; 1970, nr. 1—3; nr. 1—52; 1960, nr. 1—38, 40, 42— 1971, nr. 1—4; 1972, nr. 1—4; 1974, 44, 46—50, 52; 1961, nr. 1, 2, 7— nr. 1—4; 1975, nr. 1—4; 1976, nr. 2— 52; 1962, nr. 1—52; 1963, nr. 1—8, 4; 1977, nr. 1—3; 1978, nr. 1—4; 31—33, 36—52; 1964, nr. 1—53; 1965, 1979, nr. 1—4; 1980, nr. 2—4; 1981, nr. 2—8, 10—52; 1966, nr. 1—52; nr. 1, 3; 1982—1986 igal aastal nr. 1— 1967, nr. 1—27, 30, 33—36, 41, 42, 4. 44—47, 49, 52; 1968, nr. 1—52; 1969, 116. Tulimuld. Rootsi. Eesti kirjanduse ja nr. 1—51; 1970, nr. 1—53; 1971, nr. kultuuri ajakiri. V. & Т.: В. Kangro. 1—52; 1972, nr. 1—52; 1973, nr. 1 — 1950, nr. 1—3; 1951 — 1958 igal aastal 48, 50—52; 1974, nr. 1—52; 1975, nr. 1—6; 1959—1968 igal aastal nr. nr. 1—51; 1976, nr. 1—53; 1977, nr. 1_4; 1969, nr. 2, 3; 1970—1987 igal 1—52; 1978, nr. 1—52; 1979, nr. 1 — aastal nr. 1—4; 1988, nr. 1, 2. 52; 1980, nr. 1—16, 18—51; 1981, 117. Tuulemaa. Rootsi. Rahvusliku Koos­ nr. 1—52; 1982, nr. 1—41, 43—52; töö häälekandja. Т.: V. Strentse. 1983, nr. 1—52; 1984, nr. 1—51; 1985, 1974, nr. 80; 1975, nr. 84; 1976, nr. 1—8, 10—29, 32—39, 41 — nr. 86. 52; 1986, nr. 1—52; 1987, nr. 1—52; 118. Tähised. Inglismaa. V.: Eesti Demo­ 1988, nr. 2—9, 11, 13—17, 31, 32. kraatlik Koondis Inglismaal. 128. Vaba Eestlane. Kanada eestlaste aja­ 1948, nr. 2. leht. V.: O/ü «Vaba Eestlane». Т.: 119. Tähtraamat. V.: K/ü. Eesti Ajaleht A. Tinits. Välismaal. SLV, Geislingen. 1955, nr. 18, 41, 42, 45, 46; 1956, 1947—1950. nr. 30—32, 35—39; 1957, nr. 74, 75; 120. Usk ja Elu. Kanada. V.: Estonian 1958, nr. 45, 46, 50, 56, 68, 74—77, Convenant Church in Toronto. Т.: 79_86, 88—91, 94—100, 102; 1959, E. Saraoja. nr. 1 — 13, 15—99; 1960, nr. 1 — 13, 1968, nr. 1; 1971, nr. 1—5; 1972, 33—36, 39—50, 52—54, 56—61, 63— nr. 3; 1973, nr. 1; 1975, nr. 2, 4; 82, 84, 86, 88, 90, 91; 1961, nr. 4— 1976, nr. 1—3, 6; 1977, nr. 1—6; 16, 18—100; 1962, nr. 1, 3, 4, 6—38, 1978, nr. 1—6; 1979, nr. 1—6; 1980, 40, 41, 43—69, 71—100; 1963, nr. 1 — nr. 1, 2; 1982, nr. 2; 1983, nr. 1; 100; 1964, nr. 1—3, 5—8, 17, 19, 20, 1984, nr. 1—4; 1985, nr. 1, 4; 1986, 41, 83, 85, 100; 1965, nr. 1—5, 19, 69, nr. 1, 2; 1987, nr. 1—3. 70, 73—76, 78—84, 86—97; 1966, nr. 121. Usk ja elu. Rootsi. V.: Eesti apost­ 1—28, 31—44, 46, 58—62, 64—72, 74, lik õigeusu kirik. Т.: D. Papp. 76—79, 82—97; 1967, nr. 1—3, 5, 1974, nr. 3/4; 1976, nr. 3/4; 1978, 7_9, и, 16—18, 20—26, 28, 30—49, nr. 1, 3/4; 1979, nr. 1. 51, 53, 55, 58—64, 66, 67, 69, 70, 122. Usurändur. Kanada. V. & Т.: L. 72—78, 80—93, 95—97; 1968, nr. 1 — Reins. 74, 76, 78—93; 1969, nr. 1, 3—97; 1967, nr. 7/8; 1970, nr. 5; 1971, nr. 1970, nr. 1—96; 1971, nr. 1—97; 3—6/7; 1972, nr. 3, 4, 6; 1974, nr. 1, 1972, nr. 1—26, 28—76, 78—97; 1973,

2, 4; 1975, nr. 1—6; 1976, nr. 1, 2; nr. 1—41, 43—89, 91, 93—96; 1974, 1977, nr. 1, 2, 4—6; 1981, nr. 2; nr. l—39, 41—96; 1975, nr. 1—92; 1983, nr. 1; 1984, nr. 1, 4, 5; 1985, 1976, nr. 1—97; 1977, nr. 1—15, 17— nr. 1; 1986, nr. 4, 6; 1987, nr. 1, 4. 96; 1978, nr. 1—96; 1979, nr. 1—96; 123. Usuränduri Jõuluöö. Kanada. V.: 1980, nr. 1—97; 1981, nr. 1—54, Estonian Baptist Convention of the 56—92; 1982, nr. 1—97; 1983, nr. 1 — World. Т.: R. Kaups. 85, 87—96; 1984, nr. 1—33, 35—74, 1953, nr. 6. 76—96; 1985, nr. 1—96: 1986, nr. 1 — 124. Uudised. Kanada. Eesti Skautide ja 68, 70, 71, 77—97; 1987, nr. 1—96; Eesti Gaidide Malevad. Т.: S. Va­ 1988, nr. 1—57, 59—66. rangu. 129. Vaba Eestlane. Tähtraamat. Kanada. 1984, nr. 1—3. V: O/ü «Vaba Eestlane». 125. Uus Eesti. Rootsi. V. & Т.: V. 1966—1968; 1970—1977; 1979—1982; Ugandi. 1984—1988. 1969, nr. 7, 8; 1971, nr. 3, 4; 1972, 130. Vabade Eestlaste Põllumajandusliit. nr. 1/2, 4/5; 1973, nr. 3/4—10; 1974, Aastaraamat. Rootsi. V.: VE Põllu­ Т.: K. Erenurm. nr. 1/2-7/8; 1975, nr. 7/8, 9/10; majandusliit. 1976, nr. 1/2—5/6; 1977, nr. 1/2, 1951, I; 1952, II; 1953, III; 1954, IV; 3/4; 1978, nr. 1/2, 3/4. 1955, V; 1958, VII; 1960, VIII; 1963, 126. Vaba Eesti. Rootsi. Vabadusmeelsele IX; 1966, X; 1969, Xl; 1971, XII; ideede foorum. T. & V: I. Rebane. 1972, XIII; 1974, XIV; 1976, XV; 1954, nr. 1—3; 1955, nr. 1—4; 1956, 1978, XVI; 1980, XVII; 1982, XVIII; . 1—5/6; 1957, nr. 1/2—6; 1958, 1984, XIX; 1986, XX. nr 131. Vabariiklane. Rootsi. V.: Kirjastus nr. 1—4/6; 1959, nr. 1—4; 1960, nr. 1—3, 5—8; 1961, nr. 1—6; 1962, nr. «Vabariiklane». Т.: A. Mägi. 1—6; 1963, nr. 1—4; 1964, nr. 1—3. 1946, nr. 1, 2, 4. 127. Vaba Eesti Sõna. USA eestlaste 132. Valged Põllud. Kanada. V.: Toronto

103 Eesti Baptisti Kogudusa Misjonitoim- 1944, nr. 1—9/10; 1945, nr. 1—52 kond. Т.: V. Krabi. 1946, nr. 1—52; 1947, nr. 28, 43, 50 1971, nr. 34; 1977, nr. 59, 60; 1982, 1948, nr. 1—52; 1949, nr. 1 — 11, 13— nr. 82; 1983, nr. 85. 42, 44—49, 51, 52; 1950, nr. 1 — 16, 133 Valgus. Kanada. Evangeelne kuukiri. 18—52; 1951, nr. 1—52; 1952, nr. 1 — V.: H. Söderholm. Т.: A. Laur. 52; 1953, nr. 1—33; 1954, nr. 1—25 1970, nr. 6, 9, 10; 1971, nr. 4, 7, 1955, nr. 1—25; 1956, nr. 1—21 8, 10; 1972, nr. 1, 6; 1973, nr. 9, 11- 23—25; 1957, nr. 1-4, 6-25; 1958 1974, nr. 3, 4, 6—10, 12; 1975, nr. 1 — nr. 1, 3—24; 1959, nr. 1—31; 1960 4, 6, 10; 1976, nr. 2, 4, 6; 1977, nr. nr. 1—26; 1961, nr. 1—49; 1962, nr 3, 5—12; 1978, nr. 1—7/8, 11, 12; 1—3, 6—28, 30—36, 38—46; 1963 1979, nr. 1, 3-5, 9, 10, 12; 1980, nr. nr. 1—20, 22—35; 1964, nr. 1—21 1, 4; 1984, nr. 6; 1986, nr. 2, 3/4. 1965, nr. 1—23; 1966, nr. 1, 2, 4—16 134 Valvar. Kanada. Toronto Noorte väl­ 18—20, 22; 1967, nr. 1 — 19; 1968 jaanne. Т.: A. Kahu jt. nr. 1—9; 1969, nr. 1/2, 3; 1970, nr 1968. 1/2-7/8; 1971, nr. 1-8; 1972, nr 135. Varrak. Kanada. Maarahva kuukiri. 1—4; 1973, nr. 1-4; 1974, nr. 1—6 V: Kirjastus «Varrak». Т.: H. Riga 1975-1985 igal aastal nr. 1-12 1971, nr. 1—4; 1974, nr. 5; 1975, nr. 1986, nr. 1—7, 9—12; 1987, nr. 1 — 12 6—12; 1976, nr. 1 — 12; 1977, nr. I— 1988, nr. 1—8. 12; 1978, nr. 1 — 12; 1979, nr. 1—6- 144. 1979, nr. 1-5. (Saba). Välis-Eesti Kalender-käsiraamat. V. 136. Varraku Jutuleht. Kanada. V.: Kirjas­ Välis-Eesti kirjastustoimkond. Rootsi 1945—1948. tus «Varrak». Т.: H. Riga 145. 1980, nr. 3; 1981, nr. 1—3; 1982 Väliseestlase Kalender. V: The Nordic nr. 1—4. Press. USA. «Vaba Eesti Sõna» 137. 1950, 1953, 1954—1979. Vasikas. Kanada. Т.: К. Waelanea 146. 1974, nr. 1—3. Väliseestlase Kalender-tähik. V: Üle­ ilmne Eesti Ühing New Yorgis 138. Vikerlane. Rootsi. V.: A. Carlberg. 1944, 1946. Т.: V. Pekomäe. 147. 1949, nr. 1 — 17; 1950, nr. 1—9. Oigusteaduslik Ajakiri. Rootsi. V & 139. Vikerlased. Rootsi. Eesti ajakirjanike Т.: A. Taska. album. Т.: H. Jõe jt. 1957, nr. 1—3; 1958, nr. 4; 1959 1947, 11. nr. 5; 1960, nr. 6; 1963, nr. 7; 1964 nr. 8. 140. Võitleja. SLV. Т.: V. Ruus. 1950, nr. 1, 2; 1951, nr. 3/4. 148. Öökullikool. Lasteajakiri 141. Võitleja. SLV. ülemaailmne Eesti Sõ­ 1970. jameeste häälekandja. Т.: A. Joonson, 149. Ühispanga Uudised. Kanada. V: To 1. Peterson. ronto Eesti Ühispank. Т.: К Arro 1954, nr. 9, 12; 1955, nr. 1, 4 8 9 1961, V; 1964, VIII; 1965, IX; 1966 11/12; 1956, nr. 1 — 10/11; 1957, nr Г X; 1967, XI; 1968, XII; 1969, XIII 2, 7, 9, 12; 1958, nr. 1, 6-12; 1959- 1970, XIV; 1971, XV; 1972, XVI 1975 igal aastal nr. 1 — 12 1976 1973, XVII; 1974, XVIII; 1975, XIX nr. 1—9; 1977, nr. 1-6; 1978. nr 1 — 1976, XX; 1978, XXII; 1979 XXIII 6; 1979, nr. 1-6; 1980, nr. 2, 4, 5- 1980, XXIV; 1981, XXV; 1983, XXVII 1981, nr. 1, 3. 1985, XXIX; 1986, XXX; 1987, XXXII. 142. Võitlev Eesti. USA. V.: Vaba Eesti 150. Ühistegevuse Kirjavara. V.: Toron­ Komitee. Т.: I. Raamot. to Eesti Ühispank. Kanada. Т.: А. 1952, nr. 1; 1953, nr. 2, 3, 4; 1954 Ekbaum. nr. 5; 1956, nr. 6. 1959, I; 1960, II; 1961, III; 1962- IV- 143. Välis-Eesti. Rootsi. Sõltumatu infor­ 1963, V. matsiooni, kultuuriküsimuste ja ma­ 151. Üliõpilasselts «Liivika» Toimetised janduse ajaleht. Т.: V. Pekomäe. 1984, nr. 4, 5. «KEELE JA KIRJANDUSE» RINGKÜSITLUS KIRJANIKELE

Kuidas ja mille mõjul tekkis Teil mched olid sunnitud ka kooli klaveri ta­ huvi kirjanduse vastu? Kuidas val­ gasi viima. Aga _ega nad seda unustada kavatsenud. Ühesõnaga, liiga ränk koorem mis Teie esimene teos? kogunes mu turjale. Pahaaimamatult ja Mida või millest sooviksite prae­ tõe eest võideldes. Sest eks ma uskunud gu ja tulevikus kõige enam kirju­ «Lühikursust» nagu mäejutlust. Nii nagu tada? Saraist sai maakonnakomitee esimene sek­ retär, olin ma raadioaparaadiga kohal. Millised näivad Teile kirjanduse Aga või see enam aitas või päästis. Mii­ kui kunsti väljavaated lähemas / lits oli oma töö hästi teinud ja Sarai kuu­ kaugemas perspektiivis? lutas: «Vot svolotš, i mo ne znali!» Per­ Oodatud on Teie hinnangud, mär• sonaalküsimuse jagu patte sai täis ja jäi veel ülegi. Nüüd aastate pika vahemaa kused ja selgitused oma loomingu tagant asja kaine pilguga vaagides ei os­ või selle vastuvõtu kohta. kagi seisukohta võtta. Valus oli ja hirm oli. Aga ma sain sutike targemaks. Mu LUISE VAHER: abikaasa elupäevi oleks ehk kümne aasta­ kese jagu pikemalt jätkunud, sest tema Ega ei mäleta, et keegi oleks mind elas toda aega rängemalt üle kui mina, õhutanud kirjutama. Ju see tahe elas minus kes ma olin süüdlane ja kõige põhjustaja. eneses. Valgas ajalehte toimetades olin Sellest on väga kahju. Kuid minust po­ sunnitud näppudele valu andma. Kirjasaat­ leks saanud isegi niisugust kirjanikku, jaad oli meil omajagu, aga nende tööd nagu olen praegu. Selles ma küll ei kahtle. nõudsid kohendamist. Vahetult sõjale järg­ Ega tol ajal pikka juttu ei aetud. nenud aastad olid halastamatud. Tulnud Töölt minema ja igalt poolt välja heide­ olin Nõukogude armeest. Sealne õhkkond tud. erines tagala omast. Tahtmatult sattusin Abikaasale parteitööd ei antud. Maan­ ülemustega pahuksisse. Asi oli ju pealt­ dusime Viljandis, kuhu ta oli määratud näha lihtne, aga lihtsad asjad võivad muu­ Tikuvabriku direktoriks. Minu aeg hakkas tuda kõige keerulisemaks. olema mu oma käsutada. Elama asusime Mu abikaasa oli Valga maakonnakomi- Uueveski «kubermangu», kus korterdan tä­ tee sekretär ja temaga oleksin ehk kuida­ nase päevani. Ja siin olen paberile pan­ gimoodi hakkama saanud. Aga ta õppis nud peaaegu kõik, mis minult ilmunud. alates neljakümne kaheksanda sügisest «Emajõe jutustus» oli esimene. Sest jupati Tallinna vabariiklikus parteikoolis. l'us olin juba jagusa töö ette ära teinud. Val­ sekretär Vladimir Jefremovitš Sarai oli ga toimetuses. Avaldamisega raskusi ei ol­ võimukas tegelane. Teda pidid pelgama. nud. Romaanivõistluse auhind sillutas tee Lehele kirjutada soovis ta nii, et oh sa mu Ka kriitika oli poolehoidev. Aga ma sain meie. Umbes sel ajal idanes juba talude ka kuhjaga lugejakirju ja tegin vabariigile kokkuvedamise ja külade rajamise kavat­ mitu tiiru peale kirjandusõhtutega. Kutsuti sus. Olen maalaps. Kodunurmede hingus igale poole ja ma olin käbe teekonda tuksub siiani veres. Ma pidin leidma paar- jalge alla võtma. Ja kui miski mind on kolm väärikat uusmaasaajat, kes lehes kirjutama õhutanud, siis esimene lugeja­ sõna võtaksid ja kelle kannul kõik teised menu noil kaugetel aastatel. oma majad, laudad, saunad, kõlgused puntrasse veaksid. Aga niisuguseid mehi Aga ära hõiska enne õhtut. Teise ro­ ei olnud olemas. Taolist «patriooti» peast maaniga läks asi vastupidi. Kadunud välja ei mõtle. Praeguseks on niisugune Feldbach, see elutark mees, hoiatas, et nii­ mõte rumalaks muutunud. Aga siis puhu­ sugust kirjatükki trükikotta ei saadeta. sid teised tuuled. Sellele lisaks sattusin Minu Tummelaanesid olevat vabariik täis pahuksisse «minu miilitsaga». Oks nende ja nad ei lõika maha seda oksa, kus peäl toonane operatiivvolinik oli ärandanud magavad. Loo pealkiri oli «Ma purustasin koolimajast klaveri. Ja lähetas muusika­ päikese». Oma meelest hoiatasin, et päi­ riista tagasinõudjad parajasse paika. Toi­ kest katki teha ei tohi. Teised said teisiti metajaga alustades, õigust jäi tal ülegi. aru. Stalini surma kirjeldus ja «vabade Kirjutada temast ei lubatud. Riivavat or­ valimiste» organiseerimise lugu, kokku ganite autoriteeti. Nõnda kõrbesin ma viiekümne lehekülje ringis, tõmmati kohe peast ja jalgadest ka. Tragi olin omajagu, maha. Raamat sai siiski kaante vahele. kuid tagajärjetult. Selles küsimuses ei Aga ligemale kahekümne aasta pärast. võtnud Sarai jutule. Juba enne maakonna- Pealkirja panin teise. «Meelespealillede komitee sekretäriks saamist oli Sarai mi­ hõng». Selle soovitas Vello Lattik ja Aksel nuga tihtipeale juttu teinud raadioaparaa­ Tamm ei olnud vastu. dist. Poest neid saada ei olnud, aga toi­ Minu puhul on enamasti nõnda, et lu­ metuses seisis üks jõude. Sobivat imehästi geja ja kriitiku arvamised ei kattu kunagi. temale. Kahjuks oli see meie inventarina Või siis haruharva. Viljandi on loonud kir- arvel. Ja raadio niisama sülle võtta ning jutamisvõimalused ja Lõuna-Eesti kant raudteesõlme parteikomitee sekretäri laua­ andnud kümned tõestisündinud lood. Pane le tõsta — mida veel ei soovita. Miilitsa- aga paberile. Seda olen teinudki.

105 Millest ma sooviksin praegusel ajal nulikud. Vannitoa, rõdusopi või tuulekoja kirjutada? Eks vist sellest, kuidas eesti kasutamine põrsapahana kihutab naabrid mees ja tema sugu varjusurmast ärkavad. kõrgemale poole kaebama. Ähvardatakse Minu põlvkond on muutunud liiga ühe­ trahviga, kuigi põrsakesed on ju nii puh­ ülbaliseks. Ja oh sa mu meie kui pelgli­ tad. Ei tarvita nemad alkohoolseid jooke. kuks. Ma ei riskeeri suurustada, missugu­ Aga nööridelt näpatakse pesu, tütarlapsed se jutuga ehk veel maha saan. Ja ma olen loobivad kividega naabrite aknaruute, seh- õige kõvasti ebausklik kah. Ette hõisata ei kendavad seinad rumalaid sõnu täis. Tüli tohi. Siis ajad kõik aia taha. kuipalju! Ja kui keegi istutaks oma ukse ette kase, siis tallataks see kiiresti lödiks. Raamatud on, olid ja jäävad. Tuli raa­ Maja ees on küll kõnnitee, aga seal seisa­ dio ja kohe ohati, et lugemisega on nüüd vad liiklusvahendid otsapidi kinni. «Kaas­ lõpp. Sama kumu liikus ringi teleka kodu­ aegse ja mugavustega» maakorteri ümber desse tungimise ajal. Võrreldes kuueküm­ roidab igatsus vaikse metsatalu järele. nendatega on ilukirjanduse tiraažid kolme­ Omad notsud ruigaksid aidus, linnas liha- kordistunud. (Kaugveri ilmus sada tuhat, sabas vaevlemine unustatud. Maasiku «riik­ Herman Sergot kaheksakümmend viis.) lik tellimus» aitaks täita majandi plaani. Kolhooside algusaastail oli taluinimese Oma pere saaks kah niipalju, kui soovib. kooliharidus neli või kuus klassi. Praegu­ Puhas allikas annaks head vett ja kask sed majandid ei taha alla keskkooli tööle kasvaks akna all. See soov on nii tugev, võttagi. Või kui, siis sel juhul, kui on et meele võtab mustaks. Nõnda kujutaksin peotäis juhilubasid ette näidata. Aga ka ma ette ühe väga loetava tänase romaani sellisel puhul tänitab partorg õhtukooliga. tausta. Ometi ei tea kõige tähtsamat. Kes Rahvas on kogunenud keskuse lähedale. noortest sellega maha saaks? Elatakse mitmekorruselistes vannitubadega Viljandi, september 1988 majades. Aga need on loomapidamisevae-

106 MISTSELLE

Mis on tuulekoer ja maasulane? (Ise küsin — ise vastan)

«Keele ja Kirjanduse» möödunud aasta Praegu suvatsetakse näha kõnesoleva 8.'numbris (lk. 466—476) on ära toodud liitsõna esimese komponendina nimetust, Jaan Krossi kirjutis pealkirja all «Balt- millega germaanlased tähistasid slaavlasi hasar Russowi (ja iseenese) päästmiskat- (vt. vanakõrgsaksa Winida, keskkõrgsaksa seks teise ülirange ajaloolasmuusa käest». Winden). Niisiis: vendi (s. o. slaavi) suur Esitan kaks lõiku tsitaadist lk. 469: ja kiire pika, saleda kehaga koer. «Leidus ka aadlikke, kes oma vaeseid talu­ Põgusa lisana kõigele eelöeldule nendi- poegi penide ja tuulekoerte vastu va­ tagu siinkohal ka saksa jahindussõna hetasid ja hangeldasid. Säherdust ja selle­ winden (= wittern, Witterung nehmen, taolist ülbust, ülekohut ja türanniat pidi riechen) 'haistma' (vene keeles чуять — vaene talupoegkond siinmail aadli ja о собаке). Windhund oleks seega 'haistes maasulaste käest taluma ja kannata­ saaki jälitav hagijas (hurt)'. ma... .»; «Ja kui vaene talupoeg oli natu­ Sõna maasulane, landskneht (sks Lands- kene kurja teinud, tiriti ta oma junkru või knecht, esmakordselt atesteeritud 1486) maafoogti poolt, keda siin m a a_s u- ilmus Maximilian I ajal ning tähistas alg­ lasteks kutsutakse » (minu sõren- selt Saksa keisri maavaldustes värvatud dused — P. N.). palgasõdurit. XVI sajandi alguses (1502) Sõna tuulekoer' tagasi tõlgituna (õige­ asendus alguosa Lands- rahvaetümoloogi- mini ümber panduna) saksa keelde annab liselt sõnaga Lanz(e) 'piik'. XVI ja XVII Windhund — vene keeles борзая собака, sajandil oli Lanzfej-knecht elukutseline eesti keeles barsoi 'pikakarvaline hurt' palgasõdur (sõjasulane) jalaväes, kelle (vanavene xbrtb). Pole teada, kas moni relvadeks olid peamiselt pikk oda (sks saksa etümoloog tänaseni on söandanud Lanze, vanaprantsuse lance, rahvaladina ühendada esimest komponenti sõnas Wind­ lancea). hund põhisõnaga Wind 'tuul', kuigi keele­ vaist lubanuks seda eeldada (Kluge). [Maa-] foogt (sks Vogt, tuletatud rah­ Varasemad etümoloogia on juhtinud tä­ valadina sõnast vocatus, klass, lad advoca- helepanu vana- ja keskkõrgsaksa ühissõnalc tus 'Rechtsbeistand, advokaat', aga ka wint (vt. keskkõrgsaksas liitsõna wintspil) 'Statthalter, asevalitseja, asehaldur' ja tähenduses 'itaalia hurt'. Selle lähtealuseks 'Gerichtsbeamter, kohtuametnik') oli (pea­ on peetud keldi sõna vertragus või rahva- miselt) feodalismiajastul kõrgem haldus- ladina sõna velter ümberkujundust sõna ametnik ja kohtunik. ENE-s ja mujal Wind 'tuul' analoogial. Uuskõrgsaksa öeldu järgi on mõnevõrra raske suruda mõ­ Windhund oleks seega selgendus sõnale lemad mõisted (maafoogt ja maasulane) wint — wintspil. Olid ju Gallia päritolu ühise nimetaja alla! hurdad tuntud oma kiirusega (Kluge). Pent Nurmekund

Tahaks siiski keelata <0 Usun, et keelest on koletu raske kui ja korrektorid kraabivad juba aastakümneid mitte võimatu välja tõrjuda nähtust, mis maha kõik, mis VOK on valeks kuuluta­ on seal mingi kriitilise arvu kasutajaid nud. Niisuguse keelelise keelamise vaevali- leidnud. susest annab siiski tunnistust asjaolu, et Juba ainuüksi Johannes Aavikule mõel­ toosama VOK on sunnitud olnud oma des ei saa ükski eestlane väita, et keel ei tsentraliseerimissüsteemi täiuslikkusele vaa­ allu inimese teadlikele manipulatsioonidele tamata mõned asjad hiljem jälle tagasi ning on täies ulatuses isereguleeruv. Po­ õigeks tunnistama. sitiivsetele mõjutustele on keel üsna aldis Midagi saab valeks ja järelikult ka kee­ ja üksainuski inimene saab keelele uusi latuks kuulutada ainult siis, kui on fiksee­ sõnu või malle peale sundida, kui need ritud, kuidas on õige. Sellepärast on iga­ just lausa arutud pole ning kui sundijal sugune negatiivne ehk keelav keelekorral­ energiat ja visadust jätkub. Palju küsita­ dus kõige edukam olnud morfoloogia alal. vam aga on keele negatiivne mõjutamine, Sõnavorme on piiratud hulk ja ÖS fiksee­ püüd keelest midagi kaotada või seal kee­ rib kõigi oma sõnade jaoks õiged vormid; lustada. Trükisõnas oleme oma kirjastamis- vormid, mida ÕS-is pole, on järelikult va­ poliitika varal 'küll sellelgi alal üllatavaid led. Nagu näitab nimekorralduslike uuen­ tulemusi saavutanud, sest keeletoimetajad duste poolt esile kutsutud vaidlusbuum, on 107 ortograafia alal asi keerulisem. Koik oleks laas- ja esmaavatdamine sai uue hoo sisse siingi lihtne, sest häälikuid ja tähti on ees­ eriti kuuekümnendate aastate algusest pea­ ti keeles samuti piiratud arvul. Aga nime­ le .... («Loomingu Raamatukogu» 1988, sid on lõputu hulk. Ja kui mängu tuleb nr. 27/29, lk. 5). ebamäärane, traditsiooniga määratud eran­ e) Ometi suutis ta Neeme Kuninga di mõiste, ei suuda VOK ega ükski teine (edaspidi lavastuse assistent) toel paika vägi seda traditsiooni aktsepteerides täp­ panna konkreetsed alguspunktid muusikali selt ära näidata, missugusest sõnast mis­ lavaletoomiseks.... («Sirp ja Vasar» suguse sõnani toda erandreeglit kasutada 23. IX 1988, lk. 11). tohib ning kust alates see reegel valeks Näide a on muidugi toortõlge vene kee­ osutub. Umbes samadel asjaoludel tundub lest, sest niisugust lauset eesti keeles välja muuseas üsna lootusetu ka Mati Hindi sõda mõelda käiks vähemalt esialgu igaühele refleksiividega. Püüd eesti keelt kõikvõi­ üle jõu. Imestama paneb ainult asjaolu, et malikest russismidest vabastada on väga selle pärli autoriks on kogenud tõlkija. Ka tänuväärt algatus, aga kui produktiivne teised näited pärinevad kõrgharidusega hu- refleksiivide tuletusmall on eesti keeles manitaaride sulest, lause с ja d sealjuures loomuldasa olemas, kas suudab M. Hint kirjanikult ning siis loetleda kõik sõnad, kus see on õige, tõlkijalt. s. t. eesti keelele omane, et saaksime üle­ Kõiki neid lauseid iseloomustab gram­ jäänud tuletised valeks kuulutada? Ja isegi matika aspektist see, et orgaaniliselt kokku kui ta seda suudaks, võiks see korrektorite kuuluva sõnaühendi keskele on topitud kohutava lisatöö hinnaga anda väljundi ühendi esimest komponenti iseloomustav ainult trükisõnasse, keelest endast toda le­ lisainfo. Näidetes a, b, с on selleks ühen­ vivat refleksiivsust välja juurida on karde­ diks substantiiv ning temale eelnev geni­ tavasti võimatu. tiivatribuut. Näites a on vahele lükitud Hoopis raske on keelamine sõnavara /да-lisand, näites b kõrvallause, näites с alal. Kõiki sõnu pole iialgi võimalik fik­ kiillause. Näites d on kiilsõnad topitud ko- seerida. Pole vist ühtegi keelega tegelevat mitatiivatribuudi ja põhisõna vahele. Vii­ inimest, kes arvaks näiteks, et kui mõnda mases näites on vägistatud nimisõna ja sõna ÖS-is ei esine, siis on ta vale või järelsõna ühendit. pole teda eesti keeles koguni olemas. Ehk Nagu viidetest näha võib, on kõik näi­ küll üks või teine sõna ühele või teisele ted pärit väga lühikese aja jooksul ilmunud kceletundlikule inimesele aeg-ajalt pentsik trükistest, mis iseloomustab üsna hirmuära­ ning kohatu võib näida, on need inimesed tava tõsikindlusega niisuguse lausestuse sa­ protesteerima asudes lootusetult täbaras gedust praeguses tarvituses. Nähtus pole olukorras, juhul kui sel sõnal on piisavalt küll uhiuus. Sõnajärge on süntaksis ammu­ palju tarvitajaid. Näiteks väidab üks üli­ gi püütud kirjeldada ning kirjakeele tar­ malt intelligentne ning keeletundlik inime­ beks siis ka normeerida. Üsna põhjalikult ne, et sõna Eestimaa on häbiväärne käsitles sõnajärge näiteks J. Aavik oma kroonulik russism, sest ta on kasutusele õigekeelsuse õpikus. Kolmekümne kuuel le­ tulnud kubermangunime Эст.гяндия toor- heküljel tüüpilisemaid sõnajärje vigu ana­ tõlkena. Aga ta jääb hüüdjaks hääleks lüüsides peab ta 1936. aastal vajalikuks kõrbes, kuni kõige rahvuslikumalt meeles­ pühendada meid huvitavale seigale aga tatud hulgad ilma igasuguse vastumeelsu­ vaid üheksa rida, mis puudutavad siinset seta laulavad «Oo Eestimaa . . .». 6-näidet Vastav lõik kõlab nii: «Kas Üsna vaevaline on keelamine ka sün­ võib atribuuti lahutada mää­ taksi alal. Lause on nii keeruline nähtus, ratavast sõnast kõrvallause­ et siin on seni suudetud väga vähe õigeid ga? — Ainult erakordselt, kui kõrvallause malle välja selekteerida. Aga kuni normi on lühike; harilikult aga ei. Näit.: ,seda pole, ei saa midagi ka valeks kuulutada. võib seletada tubakatolmu, mis nikotiini si­ Öeldule truuks jäädes olen sunnitud saldab, sissehingamisega'. Vältimaks seda, ometi möönma, et kõigi nördinud protes­ võib ütelda: ,seda võib seletada nikotiini teerijate _sarnaselt haarab mindki donqui- si_saldava tubakatolmu sissehingamisega'; jotelik voitlusind, lugedes meie hoolega või uuenduslikult: ,seda võib seletada sisse korrastatud trükisõnast niisuguseid lauseid hingamaga tubakatolmu. mis nikotiini si­ nagu: saldab'; või: ,seda võib seletada tubakatol­ a) Tehnokratistni kui õpetuse ühiskonna mu _ sissehingamisega, mis nikotiini sisal­ ratsionaalsest organiseeringust Леке on seo­ dab'. Viimane võimalus on hää, kui lause- tud Saint-Simoni nimega («Horisont» 1988 mõttest on arusaadav, missuguse sõna koh­ nr. 8, lk. 23). ta kõrvallause käib» (J. Aavik, Eesti b) Mõnes mõttes oli nende aastate, õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu, mida nüüd suure kergusega stagnatsiooni- 1936, lk. 179). Aaviku leebuse üks põhjusi perioodiks kutsutakse, ajalookirjandus ise­ võib olla asjaolu, et tol ajal polnud see gi kergemini seeditav.... («Looming» nüüdseks epideemilise haarde omandanud 1988, nr. 8, lk. 1131). tõbi veel nii laialt levinud. c) Sama nähtuse teine pool on käsitus, Ilmselt on niisuguste konstruktsioonide nagu oleks tavaline ausus, oma arvamuse algallikaks tõlked indoeuroopa keeltest, kus — olgu see ka vale või piiratud — välja• atribuut asub põhisõna järel, mistõttu teda ütlemise julgus midagi erilist ning kan­ võib tagantjärele veel nii- ja teistmoodi gelaslikku («Vikerkaar» 1988, nr. 8, lk. 54). kirjeldada, ilma et see lõhuks sõnaühendit d) Traagilise elukäsituse ja saatusega substantiiv -4- atribuut. Näiteks: — poja kaotus, teoste mittcavaldamine, ra­ Глаза кошки, которая сидела на vimatu tuberkuloos — kirjaniku teoste скамейке, были синие. 108 Die Augen der Katze, die auf der Bank põhisõna). Kohatud kiilud levivad ka ilu­ sass, waren blau. kirjanduses. Olen kunagi Toomas Rauda- The eyes of the cat, that was sitting mit retsenseerides selle vastu juba protes­ on the bench, were blue. teerinud. Ent kui Raudamil oli igasugune Les yeux du chat, qui itait assis sur le eksperimentaalne keele lõhkumine stilistili­ banc, etaient bleus. selt põhjendatud, siis hoopis üllatavam on Kõrvallause asemel võib kõigis neis keelis lugeda Tõnu Õnnepalu vastilmunud luule­ olla ka lisand või kül, ilma et midagi rebe­ kogust niisugust salmi: neks: Глаза кошки — если это вообще Ja ma mõtlen niisuguse lause: kassikä• была кошка — были синие. pad paotavad oma pungi. Ja kohe selle­ Die Augen der Katze — falls es über- peale, et tegelikult pole see ju nii, sest haupt eine Katze war — waren blau. tegelikult soojendab neid päike ja vesi The eyes of the cat — if it was a cat tõuseb osmoosinähtuse (ja paljude teiste at all — were blue. nähtuste, mis kokku moodustavad elu­ Les yeux du chat — si c'etait tin chat nähtuse) tõttu juuripidi maa seest üles du tout — etaient bleus. • vartesse, lehtedese ja õitesse, pannes Nii primitiivsel kujul ei hakka esimest need kasvama ja avanema. (T. õnne­ tüüpi lauset loodetavasti mitte keegi tõlki­ palu, Ithaka, Tallinn, 1988, lk. 78.) ma *Kassi, kes istus pingil, silmad olid Nii palju kui mina asjast aru saan, sinised. Kuid täpselt niisuguse indoeuroopa peaks se]le luuletuse üldine vorm tahtlikku keeleloogika järgi on konstrueeritud näide keele lõhkumist vältima. Pealegi võime b. Teist tüüpi lauset, ma kardan, võiks sama lehekülje alt lugeda ilusti: mõnigi praegu juba ümber panna kujul . .. kandsid mu jalad, mille eluvaim liiku­ *Kassi — kui see üldse oli kass — silmad ma pani, mind teerada pidi (ka temal, tee­ olid sinised. Ehkki loomuldasa on seegi rajal, on siin oma osa) lahe äärde.... lause eesti keeles täpselt sama perversne Kui nüüd veel kord alguse juurde ta­ ja jõhkralt indoeuroopalik. Eesti keeles gasi tulla, tahaksin taas rõhutada, et olen kõlavad need laused kas Pingil istuva kas­ põhimõtteliselt lügrange keelelise keelami­ si silmad olid sinised või ka Kassi silmad, se vastu. Kirjakeelt tuleb mingil määral kes pingil istus, olid sinised ning ainuvõi­ ohjes hoida, aga pedantset steriliseerimist, malikuna Kassi silmad — kui see üldse oli mida meil siin harrastatud, võib soovi kor­ kass — olid sinised. Ja kui lause üldstruk­ ral käsitleda koguni keele väljasuretamise tuur nii lihtsat ümberpaigutust ei võimal­ ühe vahendina. Keel peab olema vaba. da, tuleb midagi muud välja mõelda, aga Üheltki keele kasutajalt ei tohiks võtta mitte piirduda sõnade tõlkimisega, jättes õigust tarvitada oma maitseotsustele vas­ lause tõlkimata. tavalt keelt. Äärmisel juhul saab mõni eri­ Nii palju tõlkimisest. Aga näited b—e list keelelist prestüžikust taotlev väljaanne ei ole tõlked, vähemalt on nad kontekstis keelduda teda niisugusel kujul avalda­ esitatud originaalsete mõtete pähe. Kas tu­ mast, aga autori keelt ümber teha ei mak­ leb siit järeldada, et vaatamata võõrkeele­ sa. oskuse pidevale allakäigule on meie harit­ Ja ometi... Võib-olla on siin süüdi mu laste siseilm teiskeelse lugemisvara mõjul stagnatsiooniajast pärit mentaliteet, aga nii indoeuroopapäraseks muutunud, et nad äsja käsitletud lausetüübid tahaksin küll mõtlevadki juba indoeuroopa mallide järgi? trükisõnast karistuse ähvardusel ära kee­ Lisandite ja kõrvallausete toppimist ge- lata. Muidugi, kuni VOK pole kuskil kinni­ nitiivatribuudi järele võib esialgu veel tanud, et atribuudi ja tema põhisõna või suhteliselt harva kohata, kuid kiilude kasu­ substantiivi ja järelsõna vahele ei tohi ase­ tamine kõige ootamatumas kohas on juba tada esimest komponenti iseloomustavat väga levinud. Näide e, kus kül asetseb tekstilõiku, pole kuidagi võimalik neid lau­ põhisõna ja järelsõna vahel, ei saagi ju seid valeks tembeldada. Väljaspool normi olla otseselt tõlkemõjuline. Arvatavasti on tugineb igasugune keeleline hinnang sub­ siin tegemist vahendatud mõjuga ja e-tüü- jektiivsele maitsele ning sellele on võimalik bi eeskujuks on olnud ohjeldamatult voha­ vastu vaielda iga erineva maitse seisuko­ ma kippuvad c- ning d-tüüpi laused. Eesti halt. Siiski kutsun keelekorrektoreid üles keele seisukohalt on mõlemad vassingud niisuguseid lauseid maha kriipsutama või ühelaadsed (keeleajalooliselt koguni kattu­ ümber tegema. Las jäävad pigem morfo­ vad, sest eks taandu järelsõnaline tarind loogilised vormid nii, nagu nad on ... samasugusele ühendile nagu atribuut + Kristiina Ross

109 PUBLIKATSIOONE

A. Adsoni ja F. Tuglase kirjavahetus

Karl Arthur Adsoni ja Friedebert Mihkelson-Tuglase kirjavahetus, mille järgnema jääv publitseerimine käesolevaga algab, hõlmab aastaid 1917—1944. Kahe loovisiku estee­ tiliste tõekspidamiste ja karakteriomaste erisuste kõrval peegeldab see samaaegu ka suhtumisi paljudesse kaaskirjanikesse ning võimaldab paremini mõista mõningaid kul­ tuurielu arengut ja muutusi mõjustanud tegureid. Eriti kehtib see «Siuru» ja «Tarapita» päevade kohta, mil vastastikune suhtlemine nii isiklikult kui ka kirja teel oli tähelepan­ davalt intensiivne. Adson ja Tuglas olid põlvkonnakaaslased, kelle kirjanduslik pagas nende tutvumise alguseks polnud võrreldav. Tuglasel oli seljataga poolteistkümmend aastat loometööd, mitu erižanrilist raamatut, «Noor-Eesti» praktilised kogemused, silmapaistvalt suur lugemus ning pagulasaastail omandatud avar üldkultuuriline eruditsioon. Maamõõtja ettevalmistusega Adsoni otsemad kontaktid Eesti kultuurisfääriga algasid Tallinnas 1913. aastal, tänu tutvumisele Marie Underiga, kes suunas ta lugemust ning aitas kaasa sidemete loomisele erinevate kultuuriringkondadega. Enne 1917. aastat Adson kirjandus­ liku loominguga ei katsetanud. Seda tähelepandavam oli ta üllatuslik debüüt värsi­ koguga «Henge palango» veel sama aasta sügisel. Tuglase suhtumine on imetlev ja ergutav, lähemalt liidab neid koostöö «Siuru» kavandatud ettevõtmiste realiseerimisel. Erilisi teeneid oli Adsonil praktiliste asjaajamiste väsimatu korraldajana. Alljärgnevate kirjade originaalid asuvad Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas Tartus. Adsonilt on neid säilinud 363 (f. 245), Tuglaselt 312 (f. 180). Siia hulka pole arvatud nimetatud fondides leiduvaid üksikuid õnnitlus- ja tänusõnumeid (enamasti Elo ja Friedebert Tuglas A. Adsonile ja M. Underile), samuti kaht rahakaardilõigendit, üht nimekaarti ja paari mõnerealise tekstiga dateerimata sedelit. Nagu selgub kirjade sisust, pole Kirjandusmuuseumi jõudnud kõikide kirjade origi­ naalid, puuduvad kõige esimesed, samuti mitmed vahepealsed kirjad. Seda kinnitab peäle muu tõsiasi, et näiteks «Marie Underi eluraamatus» (Lund, 1974, lk. 78—80) on aval­ datud F. Tuglase kiri A. Adsonile 19. VIII 1921, mille originaal oli publitseerimise aegu adressaadi valduses. Sõjajärgsetel aastatel Adson ja Tuglas ulatuslikumat kirjavahetust ei pidanud, vara­ semad kontaktid säilisid mingil määral siiski E. ja F. Tuglase ning M. Underi ja A. Adsoni ühiste tähtpäevatervituste ja lühisõnumike kaudu. Tuglase ainus pikem (ja ühtlasi viimane) kiri alustamisdaatumiga 12. XII 1970 ning Underi-Adsoni vastus sel­ lele 6. II 1971 on samuti avaldatud ülalmainitud raamatus (lk. 287—292). Kirjade järjestus siinses publikatsioonis on kronoloogiline, dateerimata kirjad on oma kohale paigutatud sisutunnuste põhjal või on kasutatud postitempli kuupäeva (postkaartidel), millele iga kord eraldi viidatakse. Tekstide keeleline külg on säilitatud muutusteta, loobutud on üksnes w tarvitamisest. Kommenteerijapoolseid täiendusi või selgitusi kirja tekstis tähistavad nurksulud. Et kommentaari mitte üle koormata, olgu siin märgitud «Siuru» liikmete omavahe­ lised hüüdnimed, mis kirjades väga sagedasti ette tulevad: Printsess — Marie Under, Vürst — Henrik Visnapuu, Paaž — Artur Adson, Ge — August Gailit, Asm (us) — Johannes Semper, Felix Ormusson (Felix, F. O.) — Friedebert Tuglas. Tuglast nimetati mõnikord ka Printsiks või Paavstiks, kuid üldlevinuks need nimed ei kujunenud.

1. Adson Tuglasele Tallinnas 20. V. 1917 Tuglas! Oleks meeleldi Teile kohe vastanud, kuid ma olen ju oma aja ära müünud. Esiteks, andke mulle lubadus, et Te järgmine kord Tallinnas minu juures elate — tahan Teid ümmarda ja kuulda. Vahel näib mulle (a propos, olete «näib» või «nägib» poolt!) et möödaläinud 12 päeva on olnud unes, nad näivad uskumatutena.1 110 See oli jaam kahe perioodi vahel, nagu seda on mõni armas reis — sama kui reisil es järgi nädala- ega kuupäevi, sama es loe lehti, es maga, olin väljas kõigest harilikust ja korrast — üks vahetpidamata õhin! Aeg enne neid 12nd on kadunud kaugusse. Nä, reis kohal ja siiski üllatavaim, veetlikuim reis. Ilmus «Felix Ormusson», Kuldpegasusega2, täis vastuolusid andumise ja skepsise vahel, joovastust ning resignatsjooni, igatsust, saamatust, heitlust, ilu. Tuli «Maailma lõpus» з (mäletan toda kevadpäeva, mil siin Aia uul. kõndides joobu- sime: «mesiste kätega, mesiste huultega», «ta lõhnas kui põõsas» ja p. muud j. p. muud). Olid talvised tunnid pärastlõunased mu diivanil, need joonealuste pidud, Tuglas, Art. Väides oli meie seasA Ja nüüd' tulete ise — see on see uskumatu — ja es karista siniloori oma ümber, mille olite loonud kaugusest ja lisasite sellele, mis olite toonud palju palju juure. Ja veel, Te's tule üksinda, ei, tõite kaasa triumfi Printsessile, luuletajale, tõmbasite kaasa teisi, tõite kaasa Siuru ning jätsite meile päranduseks lootusrikkaima väljavaate tulevikku Siuru tähe allfi Näete, ma ilutsen. Kainelt vaadates on ses ehk naeruväärsust, ent mina ilutsen. Ja tänan Teid! Veel tänan Teid Teie hääle eest. Kui lugesite «Taevaseid ratsanikka» 6 panin tähele ja nautisin Te häält, ses on hing, hingelik on Teie hääl. Nüüd tean ma kaht, kel hingelik hääl: Printsessil ja Teil.

Need päevad olid mulle suurim Vene revolutsjooni saavutus. Tulge jälle mu tuppa, fontään lobiseb juba ja lehestik on hoos.7 Tänu sõna ütlemise eest Homunkulusele? Tervitavad Teid Printsess ja teised Siurulased Teie K. Adson 1. 1917. a. kevadel austati Tallinnas pagulusest naasnud Eduard Vildet ja Friede­ bert Tuglast mitmesuguste kultuuriürituste ja koosviibimistega. Tuglas oli Tallinnas 5.—16. maini. 2. Vihje romaani esmatrüki (1915) kaanekujundusele. 3. Novellist oli ilmunud katkendeid ajakirjas «Vaba Sõna» (1915 ja 1916). Tervik- käsikiri valmis juulis 1917 ning ilmus samal aastal kogumikus «Saatus». 4. «Arthur Väides. In memoriam» avaldati joonealusena «Päevalehes» (4.—7. IV 1916, nr. 72—75). Raamatuna — alapealkirjaks «Kriitiline essee» — ilmus «Arthur Väi­ des» 1918. a. lõpul. 5. Mai teisel poolel «Tallinna Teataja» toimetuses korraldatud nõupidamisel pakkus Tuglas kavatsetava kirjandusliku rühmituse ja albumi nimeks «Kalevipojast» pärineva «Siuru». 6. Tuglas esitas nimetatud novelli oma autoriõhtul, mis korraldati 6. mail «Estonia» teatrisaalis. 7. A. Adsoni korterist (Pikk 34—7) avanes vaade nn. Rohelisele turule purskkaevu ja kasvujõus puudega. 8. Kunstnik Konrad Mäe hüüdnimi sõpruskonnas (romaani «Felix Ormusson» üks tegelasi).

2. Adson Tuglasele' 27. 5. 1917* Semperi adress: Везенберг, [= Rakvere] I Эст. полка 1-ой бат. 4 рота. Tamsaare — ст. Шарлоттенгоф [= Aegviidu] с-зап. ж. д.3 Koit järv. Sillaotsa adr. ma Teile ei anna (ainult siis, kui kas e te, muretsen): Siurulased ei taha Sillaotsa. Rohti adr. on Vürst ärakautanud ja Tartusse kirjutanud uue adressi saamise otstarbel. Variku adr. teab Roht. (Varik olla sõja algusest saadik sõjas ja temast polla mingid teateid Vürstil).4 Rumor sai Tallinnas koha (samas asutuses, kus minagi),6 agendina hakkab Venemaal ümbersõitma, ta ütles, et tal olla mõni novell: üks 20 trükilehekülge ja teised 7—9 tr. Ihk. — panin talle ette novellid Teie kätte saata — oli nõus. Teie kirja Siuru asjus pole ta 26ni veel saanud, ta adr. ст. Лигово с-з ж. д. ул. Дернова 120.6 Igatahes olen mina tema reisude kursis. Tahaks kirjutada muust — kuid praegu olen ametis, seep. on ka kiri segane ja sulg võõras. Tänu kaardi eest! Komplimente ma Telele es ütle. Terv. K- Adson

1. Postkaart; aadress: V.a. herra Fr. Tuglas-Mihkelson. Näituse uul. nr. 5, г. Юрьев, Л и ф л. 2. Postitempli kuupäev. 3. Looderaudtee lühend vene k. 4. R. Rohu ja H. Visnapuu eestvõttel ilmunud kirjanduslikus brošüüris «Roheline Moment» (1914) on avaldatud Alfred Variku nime all kaks luuletust. Mälestusteoses «Päike ja jogi» (Lund, 1951) kirjutab H. Visnapuu: «Rohu proosast sai minu sule all Alfred Variku futuristlik luuletus» (lk. 244). 111 5. A. Adson ja К. Ast-Rumor olid ametis kubermangu toitluskomitees. 6. Ligovo — Peterburi lõunapoolne tööstuslik eeslinn, raudteesõlm. 3. Adson Tuglasele Tallinnas, 5. VI. 1917. V.a. herra Tuglas! Täna sõitis Printsess suvitama Virgo mõisa,1 sinna, kus «старинный замок был построен, как замки строиться должны: отменно прочен и спокоен, во вкусе умной старины.»2 Praegu õitseda sääl sirelid ja varsti tulevad uibud. Ning üks kuusk on sääl, mille oksad kui vinjett «Siuru» albumis, ei ajakirjas — need oksad — kui ...see võrdlus jääb Tuglasel otsi. Paar õhtut tagasi istusime Harjuvärava mäel (Printsess, Virgo Maria Lepp* ia inina) ning määrasime Teile toa «Birkenruhes». Nelipühi esimesel pühal käisime sääl — olime kõik vaimustud. Ia Teie tulite meile pühade laupäeva oosel kell 3 vaksali vastu! Ja meie hing ei aimanudki seda Tänul Enne ärasõitu tegi Printsess mulle ülesandeks paluda Teid, et kui tulete, siis võtate «Noor-testi»st Maria Maarjamaa luuletuskogu kaasa — ta tahab säält osa sonette sonettide kokku panna ja kogu muidu korralda.* Aga millal tulete? Ja kas tulete mu tuppa (lubanud Te veel pole)? Mu aid kutsub Teid tungivalt — aken on üksainus lehtemeri. Ootan Teid enese ja Iseäranis «Siuru» pärast - Siuru, mis alguses «Lendles Siuru, liugles Siuru» on nüüd: «Hirnus Siuru, hüples Siuru » Kirjutin K. Magile «Meditation»i pärast, et äärmisel juhtumisel ta Teid tüütaks в — entnuud haudun motet, kas mitte ise järgmisel pühapäeval Tartu sõita, teda ära tooma — me ei taha Teile sarnast koormat. Ja millal sõidate Pühajärvele? *õJ&nnnf\ Multna Ш"'6 Sual PuuPusU täis- töörahvas, sain kuulda ainult paar lõpu- nalü muie ZLHUZTSV k!,mP«an™taK PMikumi poolt; mulje kõnest keskpärane, olnud 1 la T?f «oäsel,s?d» Wesid; pärast olime Empires 7 lahus laudades - ei olnud }u mi kui kuu aja eest... «Siis tuli Tuglas». N m U[ e rg0 kõnel es Sic! TuL P L nH\ f ™bsta praegu lehekülje («Maa» Jormat) ladumine 5 rbl. Soomes t?ükk7 raamatUld kasitsi Produtseeri, ehk teha polügrafi abil, kui mitte Elage hästi K. Adson. 1. Ajakirjaniku ja hilisema diplomaadi Eduard Reinhold Virgo (1878—1938) väike- а е ПГ 3SUS C0 3 VerSfa kaUgUSel KehraSt; Siurulas ГьмГ1 г&?1ак в ^ tatsÄiÄ osa algusTs'?"6 "^ A' РиШгИ värssromaani «Jevgeni Onegin» II peatüki teise; 18833' u/m* Lt?P- (kodanikunimega alates 1913 Kirschbaum, alates 1927 Utuste» s.?uruTas?ega- J ' PUbl'tS'St ja ühisk°n™tegelane; °» '917. a. aktiivselt kontaks

19184'a\u"Xesrkom,firprS aldaS VirSSf, aastaist 3904—1913; osa neist on avaldatud' lembril' U'Uletuskogus «Eelõitseng»t . M. Underi esikkogu «Sonetid» ilmus 1917. a. sep-

5 arie Un de Ura atus>> (Lund 1974 \v Mapm + , [m^ T - ) kirjutab A. Adson: «Olen temalt [K Mäelt] ostnud 1917 a kevadel Tallinna kunstinäituselt maalingu «Meditatsioon» hefdeft ft Ä" uhe. Edgar Allan Poe jutu alusel. Sellel kujutatud hallis ülepea SmP W? "Ft' rooslkimbuga vo°l. keset väga värvirikast maastikku, rippus meie Nomme-kodu seinal kuni meie põgenemiseni» (lk. 65). Vt. ka järgmine kiri ,-.?*, Lnu\a, »YlIdest ja TugIasest korraldati pagulusest naasnud ajakirjaniku ia poliitiku Mihkel Martna (1860-1934) austamisõhtu Väike-Tartu maanteel asuvas nn «Vana-hstonia» saalis. 7. Kohvik Tallinnas Narva mnt. alguses, hilisema nimega «Linden». 4. Tuglas Adsonile „ .. , Tartus, 7. juunil 1917 Herra Adson! ' Nii mõned korrad olen võtnud kätte sule, et Teile pikemalt kirjutada, kuid need kavatsused on jaanud kavatsusteks. Võib olla, jääks see praegugi tegemata, kui ma poleks erandlikult unetus meeleolus. Jõudsin nimelt eila hommikul Pühajärvelt koju Öö oli loomulikult kõigeks muuks kui puhkuseks määratud. Selle lisaks tuleb tänane maga-, mata oo, sest praegu on juba peaaegu hommik väljas. Nõnda siis küllalt põhjusi närvi-, palavikuks, mil ei voi teha muud, kui kirjutada erakirju. u„ !uh-' £uh.a№vl NäSin iälle mõne aja takka neid maid ja randu. Käisin uuesti teeraal, kus kujutlesin Ormussoni Marioniga ' tuulisel päeval kokku saavat. Olin jälle kirikumäel kus_ nad kaunil õhtul lugesid kirju. Kuis läheb tõelikkus lahku mu mälestusist! Kuid üht• lasi rõõmustan, et mul võimalust polnud «Ormussoni» Pühajärvel kirjutada, nagu oleksin tantnud kord. See oleks asjata mind sidunud ja võimatuks teinud need liialdused, mis ometi näwad mulle tarvilikud.

112 Muidu aga on Pühajärv veetlev hagu ikka. Kusagil pole meil looduse ilu nõnda kokku kuhjatud kui siin. Kolm päeva uitsin ümber, käisin Munamäel ja Liinamäel, sõud- sin Kitzbergi, Kangro-Pooli ja pius minu perekonna seltsis järvel ning hulkusin saaril. Ja lõppeks veel ärasõit muinasaegsel postvankril kesk sumedat ööd kaudu lõhnavate met­ sade ja üle liivaste küngaste! See oli ilus idüll. — Praegu tundub elu nii raske Tartu infernaalses kuumuses, kus isegi katuse-kivid närbuvad. Tahangi homme sõita Raamoti väikemõisa (alias suurtalu) Sahkapuule mõneks päevaks ja töö kaasa võtta.2 Siin kulub aga aeg täiesti tühja. Täna on näit. viis korda kafeedes oldud, lobisetud poliitikast ja ei-millestki ja lõppeks õhtu saadetud mööda ühes budoaaris, vestes paari daamiga pikki kõnesid armastuse ning armukadeduse nii mõne­ sugustest liikidest. Kas sedasi võib tööd teha! Seda aga oleks ääretu palju. Pean praegu novelli «Maailma lõpus» viimaks ometi trükivalmis tegema. Missugune surmav ülesanne! On tuhat korda kergem leida aineid ja nende puhul fantaseerida, kui neid lõplikusse vormisse valada. See kunst on juba ükskord sunnitöö. — Kuis edenevad «Siuru» asjad Tallinnas? Viimasil päivil pole ma saanud säält miski­ suguseta teateid, peale tervituste Zephyri karbi kaanel, mis mind ootasid Werneris. Siin olen saanud kaastöö lubaduse kõigilt väljapaistvamilt noor-eestlasilt, pääle Suitsi, kel­ lelt pole tulnud veel vastust. Olen sellep. kindel, et album sisuliselt mitte liig nõrk ei peaks saama. Rumorile olen kirjutanud nii Peterburi kui Ligovosse. Sain aga teate, et ta olla sõitnud Harkovi. Muidugi, ka mina pole miski erakordne Sillaotsa austaja! Kuid arvan, et korrektsuse pärast olen kohustatud talle kirjutama. R. Reimannile kirjutasin adressi järele, mille sain vist Visnapuult. Kuid arvatavasti oli see ekslik, sest siiamaale pole tulnud vastust. Kus on J. Kärner? Ka temale peaksin kirjutama. — Mägi annab loosimiseks 2—3 suurt maastikku. Sellest aga hiljem pikemalt. Et Mägi juba homme Võrumaale suvitama sõidab, siis jättis ta Teie pildi minu hoolde. Ripub praegu mu seinal. Seda saab siit ka siis kätte, kui ise ajutiselt ära peaksin sõitma. Vagunis on seda praegu küll väga raske kaasa vedada, bagaashis aga karde­ tav, kuid kui mõni Teie tuttav siit Tallinna peaks sõitma], siis võiks vahest kaasa võtta. Muide, ta püsib ka minu juures hästi alles. — Kas ehk mäletate seda tervituspostkaarti, mille saatsime Eino Leinote Kuld Lõvist, arvatavasti pärast keskööd? Nüüd tänab saaja selle eest omas lehes «Sunnuntais» kõige südamlikumalt. On õnn, et ta vähemalt kaardi teksti ei too. Mäletan nagu läbi une, et me selles isegi ta «Noort naist» lasksime elada! з Järgmisel hommikul. Ometi jäi öösel kiri pooleli. Selle fragmentaarsest laadist tunnete isegi, et kahe öö valvus ometi rohkem oli mõjunud, kui arvata oskasin. Jatkan, arvatavasti niisama stiili- truultt Tulin praegu Wernerist, kus, nagu ikka, kogu meie publikum (alias bummelkum) koos oli. Leidsin eest ka paar tallinlast, kes kurtsid väga Tartu põrguahjulise palavuse üle. Tõepoolest, suvi on täies valitsuses, sirelid. Tartu ilu, on ära õitsenud, kodanlaste näod on unisusest ülituimad, daamid vaikivad närbinult, näod puudrist valged, võimetud miskisuguseks avantüüriks. Ainult ööseti suudetakse veel elada; kui kell 2 läbi Rüütli uulitsa tulin, kihises see alles inimestest. See oli natukene Hispaaniat Emajõe ääres. — Kahju, et inimesed suveks kõik laiali põgenevad, nii Mägi ja Tassa kui ka meie daa­ mid siinsed. Nüüd, suvitusele sõites, tuleb välja, et mitmel viimastest olla koguni seadus­ likud mehed ja lapsed! Kafees ei kuulnud Hal midagi neist, alles maaelu manab nad esile. Nõnda labastub inimene toore loodusega kokku puutudes! Ja Teie — missugused kavatsused on Teil suve kohta? Midagi muud peaks olema kui Unn ja kui maa. Ma arvan, üks suur jalutus-sõit läbi linnade ja maade lõbusa selts­ konnaga, ilma mureta ning hooleta. Kuid kuidas ja kunas seda teostada?! Elu on liig proosaline, ja selsinasel silmapilgul veel erakordselt kuum. Oleksin rõõmus, kui ka tulevikus Teile liig suuri raskusi ei teeks mulle 'kirjutada. Tervitage minu poolt Printsessi ja olge ise tervitatud. Tartu tolmusse ja raamatutesse ninu käsikirjadesse mattudes sel raugel õhtupooliku tunnil Teie Fr. Tuglas

1. Kesksed tegelased romaanis «Felix Ormisson». 2. Ühiskonna- ja kodundustegelase Mari Raamoti (1872—?) suurtalu asus Tartu lähistel Raadi vallas. 1911—1918 toimis M. Raamot Sahkapuul asutatud tütarlaste põllu­ töö- ning majapidatniskooli juhatajana. 3. E. Leino toimetas nädalalehte «Sunnuntai» aastatel 1916—1918. «Noor naine» — E. Leino novellikogu «Nuori nainen» (1910, е. к. 1911). 5. Adson Tuglasele ' Tallinn. 7. VI. 1917 Praegu sain Teie kaardi, tänan. Ega ma Pühajärve veel pole jätnud — juba sepit­ sesime plaane. Kirjutin Telele, et kavatsen 11. VI. Tartu sõita — lükkan edasi: ehk ei kohta Teid Suur palve: kui juhtute tubakapoest mööda minema, sus palun, võtke mulle

8 Keel ja Kirjandus nr. 2. 1989. 113 umb. 1/2 n—8—16 rbl. n"1 (umbes) *, muidugi ainult seks juhtumiseks, kui pea Tallinna sõidate. Jään Teid ootama. K. Adson. P. S. Ärge tubaka pärast mingit vaeva nähke! Tulge ruttu, saate veel doppelsirelid. * высшесредний 3 1. Postkaart; aadress: V.a. herra Fr. Tuglas. Näituse uul. № 5. Tartu (Юрьев, Э стл.) 2. Vn {папуша) (murd.) — kimp (leht) tubakat; vrd. папушный табак — leht- tubakas. 3. Kõrgom-keskmine — kvaliteediastet märkiv A. Adsoni omatuletis. 6. Adson Tuglasele Tallinnas, 8. VI. 1917. V.a. herra Tuglas! Milline üllatus!: 8 lehekülge kirja. Teilt! Arvatavasti pole Teie mu kirja 5st skp. kätte saanud. Ent mina olen kannatamattu: kas tulete, mil tulete, kui kauaks jääle? — Mui ihk Jaanipäeval midagi ette võtta — nimelt võiks Pühajärve sõita ja sinna ei taha ma üksi, ei mingil tingimisel uksi sõita — ja tahaks teada, kus olete Teie Jaanipäeval ta Print­ sessiga tahaks ses asjas kirjavahetusse astu. Veel olen mina kannatamattu «Siuru» pärast.. . Kusite: mis teeb «Siuru» Tallinnas. On raske vastata, kui ma ei eksi, siis loosib —.' 3. VI. Istusime Harjuvärava mäel, Marta Lepp jutustas, et Teil olla teada mingi­ sugused intriigid siinses «Siurus» — see üllatas mind? _ Casus juhtus umbes 11™ päeva eest, ma es taha Teile sest midagi kirjuta- lootsin as ja oma vahel likvideeri ja siis jõudumööda tõsisemate «Siuru» ülesannete kallale asuda — ent nn see es lahe. Ja et ma kaua ootamisseisukorras ei malda olla, siis pööran Teie poole nou ja abi otsima. Mäletate kirjutasite kord hra Gailitile: «ei midagi karjalist. Raha on ilus asi, kuid isegi seda mitte aptekrisellilt» — See mulle meeldis, see on losung! Vahe mõju sel ütlusel siinse «Siuru» pääle ju oli — ent mitte kauaks! lot casus-ohtul hakkasin «Siuru» põhjusmõttist ja ülesannetest kõnelema — kuid puhkes jälle lahti vaidlus (nagu eelmiselgi õhtul tõisel alusel), vaidlus hra Gailiti kära• rikkal, rusikavehklemisrikkal ja «absurd-absurd»-rikkal saatusel, ma ike taipasin ka et vaidlus vaidluse enese pärast sünnib, kuid viis ei meeldi, ei Printsessile, ei mulle — asi laks mi kaugele, et Printsess ja mina lahkusime ning oma jao loteriist välja võtsime — ent juba tunni aja parast otsustime omavahel asi likvideeri. Tõisel päeval saadab hra uaitit meile hra Visnapuu kaudu ultimatum!: ma vabandagu 24 t. jooksul, ehk püstolite

Muidugi es mõtlegi ma vabanda sõnade pärast, mida mina es ole öelnud ja mis olid öeldud just hra Gailiti enese poolt. Ja nüüd on hra Gailitil tegevusvabadus — milles see seisab, seda ma ei taipa. Mõne päeva pärast sobitas hra Visnapuu lepitust, seletades, et on tehtud meitega nalja, «haasitud» — seletin talle, et minule ei meeldi sarnane neljategemisev i i s ning «Siuru» nimel laiutamine — jutt jäi pooleli ja ongi pooleli — kahjuks! Kena naljategemine! võib üksteisele mistahes öelda ja pärast — «see oli nali» «liaasimine»! Kes on siin «fuks», keda vaja «haasi»? Ja Printsessi ei haasita üleüldse! lennu nalja kuid mitte alati ja iga hinna eest — ja pääasi, kärata: — «Siuru liugleb. Siuru lendleb». ь II Kuni tolle õhtuni olin mitugi kord õige järelandlik mõneski asjas, ma ei mõtlegi enese isikut maksma panna ja päälegi «Siurus» — olen mina ju päris passiivne «Siuru» luge — kuid minu süda ei kannata kära ja laiutamist. Juba loositakse Marta Lepa musu (ja kui Printsess põhjusmõttelikult musude loosi­ mise vastu on, sus öeldakse talle: see ei olla tunnistus hääst maitsest või esteetikast, vaja «haasi») sus Vilmeri musu ja siis prl. Mansi mususid (kuulsin viimast 5. VI juh­ tumisi — ei tea kelle musud vahepääl on välja loositud).* Hra Gailiti suust kuuleb niisama palju «Siurusid» kui mõne sulase suust kuratisi Kullalt! Mu käekiri ja stiil läks üsna käest ära: tahaks rutem sest konfliktist üle saada (ja aega on mul ka vahe, pean minema tööle — teine kord kirjutan Teile viisakamalt tin- gimatta). Oleks Teie siin olnud, oleks «Siuru» stiilis püsinud, nagu ta seda oli alguses. Annaks Jumal, et ta jälle saaks «Siuruks». Kirjutasite, et maitsete juba nüüd «Artur Valdese — in memoriam» sisu ja välimust ja oodate kannatamattuses tema ilmumist — jagan Teie maitsemist, jagan Teie kanna- tamattust!

114 Pühajärv — juba Ormussoni ja Marioni pärast üksi sõidaks sinna. Oleks ma vaba see suvi! — ent nüüd ei tea, kas ma puhkeaegagi saan. Teil Tartus palav — ka meil: täna hommikul k. 10 oli varjus 24° R, aga minu toas võib elada — tänu aiale ja fontäänile. Teie kurdate aine lõpuliku vormisse valamise üle «Maailma lopu» puhul — ei saa ma jagada Teie kurtu (siiski jagan—) sest kui sellest lõpulikust vormimisest tulevad jälle sarnased «ütlused» — ja nad tulevad! — siis, — ah. nüüd ütlesin lolluse: kes ütleb et need «ütlused» (võrdlused, pildid, värvid) ei tule fantaseerimise juures ja tulevad lõpu­ liku vormimise juures? ; ,...,, ,. Kui mu segane kiri Teile vaeva teeb lugemise juures, sus vabandage! ja ütelge mulle, et ma enam kunagi nii ei kirjutaks. Elage hästi Teie Karl Adson. Rumor oli eile siin, sõitis Jekaterinodari.4 la on Teie kirja kätte saanud. 1 «Siuru» loose (kokku 1500, ä 2 rbl.) levitasid rühmituse liikmed ning nende sõb­ rad maikuust alates üle kogu Eesti ja ka näit. Peterburis. «Siuru» esimese avaliku esi­ nemiseni (25. IX 1917 «Estonias») suudeti realiseerida 1238 loosi, millest rühmitus sai puhaskasu 2360 rbl. 49 kop. ;.,.,, 2 A Adsoni fondis (KM KO. f. 180, m. 1:1. 1. 4—5) leidub sama teemat käsitlev Adsoni kiri Tuglasele, dateeritud samal 3. VI 1917. Kirja serval on Adsoni hilisem märkus- «See jäi saatmata, sai teine kirjutud, pikem, mõtted umbes samad.» 3 Need sensatsioonilised loosid töötati realiseerida «Siuru» õhtul «Estonias», hrna Villmer — näitlejanna; prl. Mäns — Tallinna Eesti Kirjastusühisuse ärijuhi (1908—1919) Julius Bernhard Mansi tütar. 4. Nüüdse Krasnodari tookordne nimi. 7. Tuglas Adsonile Tartus. 8. juunil 1917. A. herra Adson! .._ Saatsin Teile eila pikema kirja. Sellep. vabandage, et Teie tänase kirja paale praegu, just maale sõidu eel, ainult lühidalt vastan. Tõepoolest olen tihti Virgo mõisa sõidu üle järele mõelnud, kuid täit kindlust mul selles asjas "i ole nim d. On mitmesuguseid takistusi. Kõigepäält ei tahaks ma milgi kom­ bel mitte kellegi suverahu segada. Kuid omapääd ma sääl ei või olla. Peaksin juba Print­ sessi paluma, et tema neitsik ühiselt ka mulle ülespidamist improviseeriks. See on asja praktiline pool. kuid mitte tähtsuseta ei ole ka «psüükiline». Tohin ma tõesti kedagi segada? Nagu öeldud, mulle meeldiks väga sõit sinna. See oleks õieti ainus võimalus, mul siit kõrvetavast Tartust (täna soojust päikese käes 40° R!) tänavu suvel vähegi pikemaks ajaks välja pääseda. Võtaksin töö kaasa. — vähemalt «Hispaania teekonna» tahaksin lõpule viia} Olen unistanud umbes 3—4 nädalasest idüllist, kui võimalik, ka pikemast. Võib olla. võiksin jälle puhtale ilukirjandusele anduda. Viimasel ajal olen neid onnehkka võimalusi ainult erakordsetel juhustel eneselt ja oma ümbruselt võinud varastada! _ Igatahes võin siit ära sõita alles nädala või paari pärast. Paluksin sellep. Teid lõpu­ likult Printsessilt järele pärida, kas ma teda mitte ei sega. Tema enese adressi ma ei tea. Saatsin küll Pühajärvelt kaardi, kuid mälestuse järele, liiategi linna. Ja Teile oleksin juba eeskätt väga tänulik, kui tõesti Teie «katuse» all Tallinna sõi­ tes päeva või paari mööda võiksin saata. Sõidan praegu Sahkapuule. Kirjutate, et vahest pühapäevaks Tartu sõidate. Võib olla. jään ma üle pühapäeva maale, kuid see ei peaks vähemalgi määral Teie sõitu takistama. Just selle vastu. Sõitke siis Sahkapuule. Raamotite pool võetakse Teid lahtiste kätega vastu. Koht on linnast umbes 6 versta eemal, peaaegu iga Tartu voorimees oskab sinna sõita. Kui aga linnas korterit tarvitate, siis oleks minu tuba Teie teenistuses. Olen selle üle juba oma emaga rääkinud. Pärast võiksime siis uuesti Pühajärvele sõita, mul ei ole kunagi midagi selle vastu, olgugi et paari päeva eest säält tulin. — _ Pildi asjus kirjutasin juba. Maarjamaa luuletused võtan kaasa: või saadan Teie kätte, kui ise ei võiks sõita. — Las «Siuru» hüpleb, küll ta hakkab varsti jälle lendlema. Tervitades Teie [F. Tuglas] 1. Reisiraamatu «Teekond Hispaania» käsikiri valmis tegelikult 1918. a. algul; raamatuna ilmus see sama aasta juunis. 8. Tuglas Adsonile ' Tartus. 13 juunil 1917. Austatud herra Adson! Vabandage, et jälle Teie pika kirja kättesaamist ainult postkaardi serval kvitteerin. Kuid vastasel korral peaksin vastamisega vist veel mitu päeva ootama. Igatahes sain

8* 115 Teie kirja juba laupäeva õhtul, kuid siiamaale ei ole võinud reageerida selle «pääle». (Missugune kole keel on meil!). — Tõepoolest,' see oleks mõnus, kui võiksite tulla siia Jaanipäevaks. Teeksime siis ühise sõidu Pühajärvele ja pärast seda sõidaksin Teiega Tallinna (kui kõrge kroonu mitte pre- tensionis ei ole, nimelt mu soldati-kohusiuse asjus).2 Tallinnast läheksin siis Virgo mõisa. — «Siuru» konflikti tundsin umbes sarnasena, nagu Teie kirjutasite. Sooviksin küll väga, et see võimalikult pea lihvideeruks' — meile ühise asja pärast! Paljude tervitustega Teie F. T. Tubaka kohta ütlevad asjatundjad, et see operatsioon siin peaks õnnestama. Katsun kas või täna samme astuda. 1. Postkaart; aadress: V.a. herra K. Adson, Pikk uul. nr. 34, kõrt. 7, .Tallinna (Ревель). 2. Tuglas taotles sõjaväekohustusest vabastamist tervislikel põhjustel. Augusti algul 1917 see taotlus rahuldati., 9. Adson Tuglasele V.a. herra Tuglas! Kirjutate mu üle! — Tänan, tänan. Tänan! Kangesti tänan! — Nii see on: kirjutin Teile pika nagu-kaebekirja «Siuru» asjas — ja teisel päeval algas leppimine-likvideerimine ning nüüd on kõik jälle korras. — No kes käskis mul kir­ juta? — See tuleb sest, kui inime on kannatamatul. — Saatke mu kiri tagasi, mul on häbi! — ' I Printsess sõitis eile maale, jättis Teile siia kirja tervisi (kirjutaksin: kirrja). Ta olla Teile kirjutana kaunis pessimistliselt olude kohta Virgo «mõisas» — see, nagu ta ütles, tulnd tahtmisest paremast: et Teie omis nõudmisis ei pettuneks. Ta sõitis, et jääda kunni tuleva neljap.-reedeni, et tulla siis linna ning sõita Pühajärvele. — Katsun enese päe• vaks 3hs lahtirabelda, et viia ometi kord oma lõiv Pühajärve kaunidusile. Saite Eino Leinolt tänu me purjus kaardi eest — tahaks näha kord seda, kuis ta «välja» näeb. Sain sõbralt Eessaare Aadult (kelle pilt-karrikatur mu diivani kohal) teate ja tänu kaardikese puhul, mille saatsime talle me 2se joomingu ajal — ta saand sest elustava tõuke oma hallusse.' _ Kirjutate pretensioonidest, mis kõrgel kronul Tele «kohustuste» asjus — nende täit• mine!: selle jaoks tarvitatagu massi, ent mitte isikut ja veel millist isikut! — Olete ju õppind paolane... Tagasi Printsessi juure: küsite, kas Teie teda mitte ei sega, — ei. Printsess sai ene­ selle suure otsimise tagajärjel neitsiku, kes tohtis maale tulla ja nüüd on kõik korras. Tänan Teid Teie toa eest — loodan, et kord jõuan Teie armast lubamist tarvita. Keegi noormees tõi mulle kimbu luuletusi, palus toimeta Teie kätte, et avaldaksite oma arvamise; kirjutan nad ümber ja saadan järgmise postiga (nad on nii segaselt kir- Elage hästi peatse nägemiseni Tartu vaksalis „ ... Teie 'K. Adson 1 allinnas, 15. VI. 1917. PS. Kas Teie maikuune Tallinnas käik es too halba tagajärgi: tülitan Teid sageli kirja­ dega ja kõiksugu muu kraamiga? — Palun veel kord: ärge tehke eneselle muret tuba­ kaga, mitte! 1. Pola 'teäda-, keda Adston silmas peab — Jaan Anveldi varjunime tollal veel ei teatud, Richard Kullerkupu raamat «Võitlevad lohed» Eessaare Aadu autorinime all ilmus 'hiljem (1921). 2. Vt. järgmine kiri.

10. Tuglas Adsonile' . Tartus, 18. juunil 1917, Austatud herra Adson! Palju tänu nii kirja kui luuletuste eest! Kõigepäält lubada kahelda selles noores- mehes, kelle luuletused Teie «ümber olete kirjutanud». la teiseks lubage need luuletused avaldada albumis — Teie täie nimega. Nad on ilusad. Nad tegid meile kõigile Werneris rõõmu nagu ainult kord Printsessi sonetid, kui need kaasa võtsin. Tassa, see suur stilist ja nautija, ei jõudnud neid küllalt-küllalt ülistada. Ma soovitaksin kogu tsükli avaldada just selles järjekorras nagu nad Teil on. Kuid päälkiri? Kas lihtsalt: Neli laulo?2 Sest sõna «luuletus» noil mail vist ei tunta. — Veel kord, missugune üllatus Teie poolt! Need salmid kuuluksid vist albumi haruldasemate ridade hulka. — (Järg teisel kaardil). Terviseid! Marie Reisiks Tervitan südamest! Bebe. 116 (Järg) Ka R. Reimann tõi täna mulle oma uuemate luuletuste käsikirja näha. Neist võiks albumis avaldada 4—5. Tammsaare vastas, et ta on valmis kaastööd andma, kuid praegu pole tal veel midagi valmis. — . Nii siis, Teie ja Printsess sõidate siia, et ühes Pühajärvele rannata. Kui mõnus ja ilus perspektiiv! Kahjuks sõidavad tuleva nädalal viimsed meie ringkonna inimesed Tar­ tust laiali- Tassa tagasi Türgimaale* ja teised suvitama. Kuid vahest ometi jaah moni siia et ka nendega kokku võiksite saada ja ehk koguni rohkem reisiseltsilisi Pühajärvele, pääle minu. — Kirjutage aegsalt, millal tulete, et oskaksin vastas olla! — Kõrge kroonu andis mulle jälle kuni 1 augustini pikendust. Eks sus пае, kuidas edasi. — . • Tervitage lahkesti Printsessi, kõiki «siurulasi» \a olge ise terve! . ь Teie F. T. 1. Kiri kahel postkaardil; aadress: V.a. herra K. Adson, Pikk uul. nr. 34, kõrt. 7, Tallinna (Ревель). 2 MariTegelikule Reisit ilmuk (1887—?s «Siuru) » I albumis A. Adsonilt tsükkel «Kuus laulu». organisatsioonid3. Marie Reisie aktivistek (1887—?. ) — prantsuse keele õpetaja ja seltskonnategelane, naiste- 4. Türgis viibis Aleksander Tassa sõjaväkke mobihseerituna. 11. Tuglas Adsonile1 Tartus, 19 juunil 1917.

A- keühe isfa unustasin eila. ja sellep. veel üks kaart. Kui ma ei eksi siis rääkisite vist et Teil on välialõise «A Valdese» artiklist. Kas Teie ei oleks nu lahke ja võtaks selle kaasa Ш1 enesel ei ole võimalik seda kusagilt saada, kuid hiljuti tuli mul idee. mille 'eotamfne vist mitte pole huvituseta. Kas me ei võiks turnee-programmi paigutada ree- raati Valdese iile. muidugi lühemal kuul kui ajalehes ilmus? Usun. see nali oleks seaa vMrt Tasakaalu pärast piiraksin siis oma ilukirjanduslikku osa võimalikul maaral. VÕI kuidas vaadatakse selle ettevõtte pääle Tallinnas? F. T.

1. Postkaart; aadress: V.a. herra K. Adson, Pikk uul. nr. 34, kõrt. 7, T а 11 i n n а (Ревель). 12. Tuglas Adsonile ' ,_ Tartus, 19. juunil 1917.

Nine veel üks kaart! Loodetavasti saan õigel ajal teate Teie siiajõudmise üle katte.

"°'",S?!iL»a »» qKnb шЫ. Ыа еШ toale *'Ü^Ä kinni. Kui magan, ajage armuta üles! ^^ f f

1. Postkaart; aadress: V.a. herra K. Adson, Pikk uul. nr. 34, kõrt. 7, T а 11 i n n а (Pe2.eTubglas on joonistanud tänavate skeemi Tartu raudteejaamast kuni oma elukohani Näituse tänavas. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe

117 RAAMATUID

VIST TEAB SEDASAMA TUNNET

Katre Ligi. Aeg augustit ära saata. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, 1988. 128 lk. Hind 20 kop.

KES PLIIDIKUUMUSEST PAÄSNULT Et kirjutada, tuleb tööd murda, en­ suure kivi ääres kaevul nast kõrvalt vaadata ja end ületada. Just on rohutuustiga nühkind sellises seisundis tunduvad olevat kirjuta­ poolteisepangelist pada ( ja moosikeetmise mõla tud Katre Ligi paremad luuletused. vist teab sedasama tunnet! Kui palju on ta muutunud kümne aas­ ta jooksul? 1978. a. ilmunud kogus, oa ta Katre Ligi luuletused ei meeldi noor­ kirjutanud endast: tele meestele. Aga vanemad kiidavad. Tae­ vani kiidavad naised, kes on valinud sama HIIREKÕRVUL TAGANES KEVAD 1 1 tee ja tahavad selles troostitus ja laste-, Nägin kõike «-. naiste-, pere- ning üldse nii inimvaenuli­ vaistlikult, mõtlemata, kus ilmas kasvatada ise palju lapsi. tuues õue ja viies sealt üle võilillemuru Ema ja kirjanik korraga olla on või­ mähkmeid ia mähkmeid malik. Esiteks nii nagu Aino Kallas — heledatüveste, heleroheiiste kaskede taustale. heast perekonnast, haritud, suurilmadaam kätel piima lõhn, rahutus südames. ja andekas kirjanik, kelle armastusteemali­ ses proosas on lastest küll vähe juttu. Ta 1988. a. kogust «Aeg augustit ära saata» on kirjanik, kellel on lapsed ka. loeme aga: Teine võimalus on Ellen Niidu ja Tiiä ENNELÕUNA. VIIMANE OKTOOBER. Toometi võimalus. Väga heade kirjanike 1 1 abikaasadena ja hulga laste emadena on Üksikuna seisab kõrge maja. Pesunööre platsil maja ees. neist saanud väga head lastekirjanikud. Nöörile seab valgeid voodilinu Kolmas võimalus ongi Katre Ligi oma. sale naine kleidis punases. Ta on pühendunud ainult lastele ja ka luuletusi on palju lastest. Ta on ema, kes Nii et kevade asemel sügis ja tema ase­ kirjutab, aga mitte lastele, vaid suurtele. mel teine. Ta on nagu Aino Kallaski heast perest, Katre Ligi on niisiis väga vEhe muu­ haritud ja andekas. Ometi, miks tundub ta tunud. Seesama august, kooliajatunne, pet- alla jäävat Doris Karevale ja Mari Valli­ tumusevari, antoonovka, tuul, usk, loo­ soole? Ma julgeksin siin otsida põhjust tus, armastus, kodu on juba esimeses ko­ ühiskonnast. Eesti luule südametunnistuse gus olemas. Oma ideaalidest kirjutab ta teinepool peaks elama mugavas aiaga ääre­ 1978. aastal: linnamajas, tal peaks olema äraelamist MIDAGI VÄGA ERILIST võimaldav sissetulek ja koht seltskonnas, sind juba elus ei oota rääkimata koduabilisest ja lapsehoidjast. rikkust ja kuulsust ja õnne sul Nüüd aga kirjutab särava vaimuga naine üldse ei tasu loota tusast, sisemistest vaTudest, viimases tsük­ midagi siiski ka sulle jääb lis filosofeerib — kehvas vormis — elust võimalus armastada sõbrad nii mõnigi kena päev ja surmast. Tekib haledus ema ja viha mõnigi tundmata rada ühiskonna vastu, aga selle tekitamine on võimalus paremat otsida publitsistika ülesanne. Eestis ei ole oma iseeneseks saada ajakirja emadele, nendega ühiskondlikul häda ia viletsust trotsida tasemel sisuliselt ei tegelda, sellest ka las­ alati ausaks jääda tega naiste suur vaimustus: ometi üks inimene, kes kirjutab nii, nagu elu on. Aga ja 1988-ndal: sellest äratundmisrõõmu äratamisest ei pii­ Mis on igaühel ilmast loota? sa, et olla väga hea kirjandus. Oma elu ära elada. Annet hävitada on muidugi ka nii nä­ Olla kellelegi lähedane. Olla kellelegi vajalik. rusel ühiskonnal keeruline ja Katre Ligi Teha veidi rohkem head kui halba. ongi kirjutanud ka väga häid luuletusi. Vahel olla rahulik, õnnelik. Viimasest kogust leidsin neid seitseteist; lastelaulud tsüklis «Üks väike unelinnuke», Ise ta tunnistab, et ei tea, kas ta on päris kodu- ja suguvõsaluuletused tsüklis «Õhu rahul, kasvatanud kaksteist aastat oma võim» ja loodusluuletused tsüklis «Tuhm ja lapsi, tundmata teadust ja õpetamata võõ­ mahe». raid lapsi. Säravast, uhkest ja sellega kaasnevalt Kas uus aeg toob mingit muutust, kui võltsist suurilmast loobudes on autor pa­ ehk avanevad piirid ja vaevatud ema saab remas osas oma luuletustest jõudnud nii võimaluse olla ka veetlev — veel mitte suure sügavuseni, mida oskab ära tunda üldse vana — naine? Enne räägib ühis­ ja kirja panna tõesti ehk ainult kuue lapse kond ja alles siis, vaikselt, luule. ema. Ülle Kahusk

118 KAS VANA ARM KA ROOSTETAB?

Ilmar Külvet. Suupill ja 500 tuubat. Eesti Y irjanike Kooperatiiv, Lund, 1987. 226 lk.

Ei ta roosteta, arvatakse ühes vanas Britannias pettunud, reisib Heino Lin­ laulujupis. Ilmar Külveti esikromaan tões­ den Kanadasse õnne otsima. Oleme ringiga tab seda taas kord. Nii teose peategelase alguses tagasi. Edasi järgib romaani süžee Heino Lindeni kui ka autori enese ta­ juba faabulaliini. Teose «viimane vaatus» sandil. etendub sõjajärgses Kanadas, kus peatege­ Romaani «esimene vaatus» (ligi 2/з ma­ lane püüab elatist teenida küll laotöölisena, hust) mängitakse maha Inglismaalt Kana­ küll jooksupoisina, üritades samal ajal ellu dasse suunduval laeval «Fraconia», kus viia rahvusliku välisvõitluse naiivsevõitu Betwithi DP-laagrist vabasse maailma lah­ kavu. kuv nooruke eestlasest sõjapõgenik Heino Mis puudutab kirjanikupoolsci suhtumist Linden vaatab tagasi oma senisele elukäi­ oma tegelasse, siis vähemalt teose algu­ gule ning äsja lõppenud sõjale. Ega seal poolel jääb autor suhteliselt kiretu elu- suurt meenutada olegi. Juunis 1941 küüdi­ krooniku, faktide registreerija positsioonile. tati ta isa Magnus, kelle ainsaks «süüks» Ehedamaina mõjuvad romaani esimesed tõik, et mees mänginud tuubat Kaitseliidu peatükid, kus pole veel tunda seda tehis­ orkestris. Pill ise astuti rautatud saapa- likku «klaasi ja betooni maiku», mis järg­ kontsaga lömaks. Pojale pärandus oskus nevais peatükkides kaasneb autori püüuga suupilli mängida, hirm vägivalla ees ja olla ühel hoobil mõtestaja, iroonik ja paro­ kodu (maa) tus alanud sõja paines. dist. Edasi läks nagu paljudel: kõrvalehoid­ Kummatigi näikse, et Külvetile ei anna mine nii Nõukogude kui ka_Saksa mobili­ sugugi rahu August Gailiti loorberid. Heino satsioonist, eneseotsingud, põgenikelaagrid. Lindenist on ta teinud mingi sõjaaja Ni- Ent Heino Lindenit ei juhi noil keerulistel pernaadi. Või siis anti-Nipernaadi, nagu aegadel mitte mõistuse hääl, vaid eelkõige rõhutab autor ise (sest Heino «ei meelita seiklejaveri. Nõnda satub ta sõjatules Ber­ ega võrguta» — lk. 73). Gailiti järeleaima­ liini, nõutama elutarkust oma esmaarmas- mist võib täheldada ka teose stiilis ning tatu isalt Manfred Aurigilt. Ise näeb ta kompositsioonis. Ehk on «Suupilli» frag­ eluülesannet suguvendade agiteerimises mentaarsuse seletatav tahtega anda «Too­ Eestimaa vabastamisele lääneriikide abiga. mas Nipernaadi» või «Kas mäletad, mu Paraku pole aga Heino Linden mingi arm?» laadis «romaani novellides» oma­ aatemees ega võitlejatüüp, pigem on ta poolset variatsiooni? Igatahes jääb kum­ nipernaadilik seikleja, «pestud kätega» es­ mitama arvamus, et romaani ühe episoodi­ teet, kes näeb koike romantilises kumas. lise tegelase, Grünau põgenikelaagri ko­ Armsama isalt saadud võltsgestaapolase mandandi nimi — Märt Terike — pole su­ tõend heaks juhuks taskus, jagub tal veel gugi juhuslikult valitud. pärast sõja lõppugi küllalt aega Tirooli Ja naised, need naised ... Toomas Ni­ Alpides «looduse ilu hoielda». Sealtmaalt pernaadi laadis nende kaudu endasse ener­ ent lõikuvad peategelase ellu ka tõsisemad giat, loometuld. Heino Lindeni naised on noodid. E. Hölderlin ja O. Remsu on oma tõelised les femmes fatales, kes mängivad arvustuses («Looming» 1988, nr. 6, lk. 841) ta elus saatusliku sõlmitaja voi päästeingli küll sedastanud, et tiroollaste ja Heino rolli, olgu see siis sitsivabriku Teesi, strip- vastuolude allikaks on tosiasi, et eesti me­ tiisigörlist suurilmadaam Gabriela või kee­ hele ei meeldi kohalik komme söögilauas gi teine. Tõepoolest, Linden «ei võrguta peeretamisega toidu eest tänu avaldada. ega meelita». Tema suhtumine partnereissc Paraku peituvad konflikti juured sootu sü­ on, autori tahtel, kaunikesti üleolev. Nõnda gavamal — üldises suhtumises võoramaa- lastakse Teesil oma säärvanditoas vajuda lasse, meie ja mitte-meie mentaliteedis. «laatsakile söögilaua najale» (lk. 67), noo­ Sõja lõpul sai Heino ühes Gasthaus'is rukese ukraina tüdruku Sonja lemmiksõ­ oma pannkoogid moosiga veel tänu võltsi­ naks on loll, sadulsepatütrest krahvinna tud gestaapotõendiga vehkimisele (kl. 120), Hildegard von Wertheim käitub pigem pe­ pärast sõda aga palutakse tal otsesõnu sunaise kui aristokraadina jne. Just see­ Austriast lahkuda. sugust suhtumistasandit on eksponeeritud. Ja siis tuleb Inglismaa, too Heino Lin- Samas on kõik need naised üsna meeleli­ denile Eestimaa vabastajat kehastanud sed, andes nii autorile võimalus_e tuua oma paleus. Kuid inglasilegi on kodumaatu võõ­ romaani kõrvu madalstiilse kõnepruugiga ras sama tarbetu ning mõistmatu. _Nagu meelikõditavat erootikat ja seksi, milliseid Saksamaal, rändab tulnukas siingi põgeni­ lõike ülalviidatud «Loomingu» arvustus kelaagrist teise. «Stalin on maailma kõigi juba on tähelepanelikult dokumenteerinud. aegade suurim massimõrvar. Hitler on sur­ Laeval tutvub Heino Linden vene pärit­ nud, aga Stalin elab ja tema terror kestab olu Gabrielaga, kellelt sööbivad meeltesse edasi,» selgitab Heino üsna romaani algul sõnad: «Kui ma sinuks oleksin, katsuksin (lk. 23) juuditar Ivette'ile oma isikliku! end mõne rikka naise kaudu järjele upi­ kogemusel põhinevaid poliitilisi arusaamu. tada» (lk. 96). Kanadasse jõudnud, kohtub Külma dušina mõjub sel foonil teadasaa­ Heino sama Gabrielaga uuesti. Sedapuh­ mine, et koguni Canterbury peapiiskop ise ku striptiisibaaris. on õnnistanud Stalinit kui džentelmeni ja Tõsiselt alustatud sõjapõgenikulugu maailma rahvaste päästjat. moondub üha enam seiklusromaaniks. Teo- 119 se viimases kolmandikus teeb Külvet järsu ja uhke happy end\ Quebeci provintsi ehi­ katse laviini peatada. Ning mille muuga tustöödele jääb Heino Lindenil ilmselt mi­ siis ikka kui poliitikaga. Ühes sellega nemata. Ja ülikooli samuti. Vana arm ju muutub märgatavalt autori vaatepunkt: ei roosteta! Suupillgi vajub unustusse ühes kirjeldajast saab irooniline kommentaator. aadetega, tuubadest rääkimata. Heino Lindenil lastakse Kanadas agaralt Juba Külveti esimese proosaraamatu, kaasa lüüa Rahvusliku Selgituskeskuse kõ­ Visnapuu auhinnaga pärjatud teose «Kuhu nekoosolekuil, teostada Saksamaast peale kuu.ud, Kristjan?» (1982) puhul nentis Hel- meeles mõlkunud agitatsioonimissiooni. lar Grabbi, et jutud on kirjutatud «ilma Igat masti pagulaspoliitikute karikeerimisel sõnastust kunstikavatsuslikult stiliseerima- jõuab autor paiguti sarkasmini. ta» («Mana» 1983, nr. 52, lk. 77). Sama Meeles pidades oma isa kunagist unis­ kehtib ka romaani kohta. tust kontserdist, kus «500 tuubat mängi­ Ühes usutluses oma loomingu üle on vad «Isamaa ilu hoieldes»» (lk. 30), ei autor ise arvanud: «Hea kirjaoskus ei tee taha ka Heino olla üksik suupillimängija, veel kedagi kirjanikuks. Küll aga on pal­ vaid üks suurest ühendkoorist. Paraku judel arvestatavatel kirjanikel kirjutamis- jätkub tema missioonitundest üksnes Sta­ oskus krobelisevõitu» («Tulimuld» 1985, linit mälestavate endiste KZ-laste kokku­ nr. 4, lk. 178). Mõistetav. Usaldust väärib tuleku lapsikuks rikkumiseks uimastite ka Külveti sealsamas avaldatud pihtimus mõju all (lk. 214). ajakirjanikutööst kui tema elu suurest Pettunud oma ettevõttes, hakkab Heino armastusest, mis ajapikku on harjumuseks unistama tema juurde sõitvast «printsessist saanud. Sellegi teose lähenemisviis on žur- mustas «Cadillacis»» (lk. 188), kes ta «hal­ nalistlik, parimais lõikudes võib aimata jale oksale» viiks. Ise ei oska ju kusagilt memuaarseid sugemeid. otsida! Ja ennäe: lupus in fabula! Ro­ Ühe rahvuse kultuur on jagamatu ter­ maani lõpus «Cadillac» saabubki, roolis vik, sõltumata kohast, kus ta on loodud. Ei juba tuttav Gabricia (mis kena peaingli ole olemas eraldi seisvat väliseesti kirjan­ nimi!) Tumanova-Landshut, kellest vahe­ dust, mis vajaks reveransse või raudkappe. peal on Ameerikas saanud rikas lesk Men- Kirjandus räägib ise enda eest. Laskem'ta delbaum ja (nagu aimata) saab peagi pr. häälel kõlada! Linden, Missugune internatsionaalne naine Arno Oja

EESTLUSE ELUJÕUST

«Põrp!» [1988, nr. 1.] Toimetaja Т. H. Ilves . SLV.

Uusärkamisajale ilmet andva seas mõ­ eestlusele tervikuna ega piirdu üksnes näi­ jub tähelepanu äratavalt eestikeelse alma­ teks kirjandusega. Mida kujutab endast kõ­ nahhi «Põrp!» ilmumahakkamine 1988. aas­ nealune autorite põlvkond, seda selgitab tast Saksamaa Liitvabariigis Münchenis. almanahhi saatesõnas «Niikuinii» ' toimeta­ Ajal, kui eesti keel Eestimaal vajab tõhu­ ja T. H. Ilves, kes teravalt taunib alles hil­ sat kaitset ja üha ahenevad tema kasuta­ juti tooniandnud safaarieestlust sellele misvõimalused, leidub ikka veel laias maa­ omase taotluse pärast näha eestluse edasi­ ilmas innukaid noori, kes uues väljaandes on «valmis käsitlema koike, mis Eestit, ees­ kestmist vaid keeles, kirjanduses, kunstis ti rahvast, kultuuri, keelt, ajalugu või po­ ja kultuuris kitsamas mõttes ning mitte liitikat puudutab», nagu võib lugeda esi­ rääkida poliitikast. «Põrp!» seevastu ei lü­ kaane siseküljelt. «Pühendatud meie ea­ lita eestlusest välja poliitikat. Samasugune kaaslastele Eestis,» sisaldab esiknumber nihe eestluse käsituses on toimunud teadu­ artikli- ja lühiproosat ning kaks kimpu pärast kodumaalgi. Uusärkamisajal on just luuletusi, kusjuures artikliproosa on val­ kirjanikest ja kunstiinimestest saanud polii­ dav, ülekaalus. Almanahh on nende välis­ tikasse sekkujad ja avaliku arvamuse ku­ maal elavate eestlaste häälekandja, kes jundajad. Toimus ju ajal, mil «Põrp!» oli toimetaja T. H. Ilvese sõnutsi on sündi­ teoks saamas, loomeliitude ühispleenum. nud välismaal või pärast sõda ning moo­ 1988. aasta kevadtalvel koondunud «Wel- dustavad ' kodumaalt lahkunute neljanda Iesto» pole mitte lihtsalt rühmitus pärast põlvkonna. Nagu selgub, on selle põlvkon­ pool sajandit kestnud pausi, vaid rühmitus, naga almanahhi kaante vahel liitunud ko­ kelle pohihooleks on Eesti, eesti rahva, dumaal sündinud, siin hariduse saanud eestluse tulevik, nagu kinnitab Mati Hindi ning siit viimasel aastakümnel lahkunud. kirjutatud manifest. Loodetavasti leiabki Nõnda ühendab siis «Põrp!» eestlastest ea­ «Porp!» lähitulevikus mõttekooslust ilmu­ kaaslasi kodu- ja välismaal. vas «WeHesto» almanahhis. Et «Porp!» pole kodumaal kättesaadav Lugejat, kes ei tarvitse autorite eakaas­ kõigile huvilistele, siis vajab ta kas või lane olla nagu siinkirjutaja, köidab «Põrp!» esmamulje loomiseks lühitutvustust. Esik­ ennekõike kui tõend eestluse edasikestmi­ number sisaldab kaastööd neljateistkümnelt sest ja elujõust. Kindlasti on «Põrp!» uus- autorilt. Avapalaks on Juhan Liivi laast ärkamisaja almanahh. Teda läbib uusärka- misaja vaimu- ja mõttelaad, mis keskendub Vt. «Edasi» 6. XII 1988, nr. 279. 120 «Viimsed inimesed», mis kirjaniku Eestis elsik, taasik ja naasik. Kimbuke isamaa- pärast sõda avaldatud «Teostest» (1954) ja isikuluulet on Katrin Laurilt (1955), on välja jäetud. Laast kahaneva hõimu kes on filmirežissöör Saksamaa Liitvaba­ saatusest häälestab lugeja almanahhis kesk­ riigis. Teise luulekimbu autorit Ilmar Soo- sele eestluse lainele. On hea, et «Põrp!» mi ei tutvustata nagu ka Naan Umbuskit esitab andmeid (ehk küll mitte kõigi) auto­ (varjunimi?), kelle «Sina, Remmelgas» rite kohta — on antud sünniaasta ja (vrd. Jaan Undusk, «Sina, Tuglas») kom­ -koht ning autori elukutse või tegevusala. menteerib artiklit «Tuglase kriitika reakt­ Tsiteeritagu siin üht-teist sellest miniand- sioonilised lähtekohad» («Rahva Hääl» 7. I mestikust. Autoreist on kodumaal tuntud 1951), mille faksiimiletrükk on samas ära Mardi Valgemäe (1935), «New Yorgi Leh­ toodud. man College'i draama professor, kes sün­ Anne Möller (1955), kes õpib taani kir­ niaasta poolest küll ei kuuluks meie alma­ jandust, käsitleb novellis «Fantaasia» ea­ nahhi aga kelle humanistlik ja kõrgetase­ kaaslase elamusi lähiminevikus kodumaal, meline lähenemine eesti kultuuri probleemi­ tuginedes ilmselt isiklikele tähelepaneku­ dele on nii mõnelegi siin avaldatud auto­ tele. Küütleva laastu on kirjutanud Mart rile eeskujuks olnud». /Hes(7a-motiivi ana­ Laanemäe (1959), kes on Kanadas sündi­ lüüs artiklis «Ma seisan mesilastaruna» on nud ja üles kasvanud ning «lõpetab oma lähedane Hando Runneli motüviuurimustele doktoritöö metallurgia alal Saksa Liitva­ Eesti Raadio saadete seerias. bariigis»; «Erakud» rööbitab libahundi, Autorkonda (ja põlvkonda) kuuluvad sinivaala ja eestlaseks olemise. Tsiteeritagu nii pärast sõda välismaal sündinud kui siinkohal laastu lõppu autorile omases kir­ ka hiljuti kodumaalt lahkunud. Muide, lu­ javiisis: «Mina kyll ci tahax libahunt olla, gedes võib veenduda, et neid ühendab tõe­ aga ka mitte sinivaal. Mix ma siis tahan poolest poliitilisele aktiivsusele ärganud olla eestlane?» Vastuse küsimusele annab eestlus ja sellega seotud eesti kultuuritra­ almanahh «Põrp!». «Rootsis sündinud muu­ ditsioon. Ja veel: samal lainel kui «Põrp!» sikateadlane ning ajakirja Musik Dramatik toimib Kodu-Eestis hiljuti ilmunud Too­ toimetaja» Katrin Meerits (1961) analüü­ mas Haugi koostatud «Valik» II. Kui aga sib Eduard Tubina «Reekviemi langenud «Valik» II sisaldab artikleid eestluse aja­ sõduritele». Kodueestlasele inforikkaim on loost, siis «Põrp!» toob artikleid ja esseid vahest Aino Lepiku (1961) «Põlvkonda­ tänapäeva eestluse kohta. dest paguluses». Valdar Oinas (1942), New Yorgi Linna «Põrp!» kummutab käibeväite, nagu Ülikooli astrofüüsika professor, esineb oleks välismaal elavate eestlaste noorim «Ammendava käsitlusega akadeemik Gus­ põlv Eestile ja eestlusele juba kadumas. tav Näani teaduslikust tööst». Rolf Bubert Muidugi tuleb nõustuda Т. H. Ilvesega, kui (1945), «põlisväliseestlane, kelle kohta pole ta kirjutab: «Mis parata, kui terve haridus midagi teada», tutvustab end kui prosaisti on võõrkeelne, sõprused on võõrkeelsed, veidi viirastuspiltliku ja räigust rõhutava töökohad niisamuti. Ainult kirglikkus võib novelliga «Meeskoori ball», milles keskne meid sundida eestlasteks saama, olema, on eestlaseks olemine. Riho Mesilane jääma.» Paraku pole eakaaslased Eestis (1949), kes debüteeris «Loomingu Raama­ saanud kübetki niisugust võõrkeelset hari­ tukogus», avaldab paar poliitilist pamfletti dust (täiesti lonkab võõrkeelte tundmine!) pealkirja all «Vilja mitmest salvest». Too­ ega ole neil nüüdisaja teaduse, tehnika mas Hendrik Ilvese (1953), «Rootsis sün­ või majanduse kogemusi, milleta IME Ees­ dinud ning Ameerikas üleskasvanud alma­ tis vaevalt teoks saab. Uusärkamisaja õhk­ nahhi PÕRP! toimetaja» sulest on lisaks konnas tahaks loota, et eakaaslased välis­ põlvkondi eritlevale saatesõnale kirjutis maal võivad õige pea ulatada oma käe «Retsensiooni asemel ettepanek uute kee­ IME-le Eestis, nagu «Põrp!» on kahtlemata lendite loomiseks», milles rööbiti muretse­ mitte ainult eestluse kestmise tõend, vaid misega eesti keele puhtuse ja tuleviku tugi ja sõbrakäsi tärganud poliitilisele eest­ asjus on pakutud ja põhjendatud uudissõnu lusele siin kodumaal. Part Lias

LENINGRADI ETNOGRAAFIDE MINORITEEDIHUVI EI RAUGE

Этнография Петербурга—Ленинграда. Материалы ежегодных научных чтений. [Вып.] 2. Издательство «Наука», Ленинград, 1988. 56 lk. Hind 50 kop.

Mulluses «Keeles ja Kirjanduses» (nr. fia» konverentsile. Hiljem tuli postiga ka 1, lk. 57—58) tutvustasin Leningradis aval­ teine materjalikogumik. Seda on trükitud datud kogumikku, mis sisaldas sealsete et­ 2000 eksemplari võrra rohkem kui esimest. nograafide iga-aastase konverentsi mater­ Ta on esimesest 30 kopikat kallim, eestlas­ jali Peterburis elanud muulaste, sealhul­ test on seal paraku küll vähem juttu. Sar­ gas eestlaste kohta. Tagajärjed ei lasknud ja nimetus on nüüd saanud kogumiku tii- ennast kaua oodata. Peagi sain riigi raha telpealkirjaks, mistõttu edaspidi bibliograa­ eest sõita järjekordsele, 7.—9. juunini 1988 fiates arvatavasti tekib omajagu segadust. toimunud «Peterburi-Leningradi etnograa- Ka uus kogumik sisaldab peaasjalikult va-

121 rasemast ajast ilmumisjärge ootama jää­ Ja nüüd siis teisest materjalikogumi- nud kirjutisi, olgugi et toimetaja N. Juhn- kust, mille avab N. Juhnjova kirjutis «Pe­ jova on vihiku tootmistsükli kestel lisanud terburi ajaloo etniliste aspektide uurimise neile kõige värskemaid andmeid. Et esimesed tulemused NSVL TA Etnograa­ 1988. a. suvise konverentsi ettekanded fia Instituudi Leningradi osakonnas». Pele­ jõuavad trükki ei tea millal, olgu sisseju­ tavalt lohisevast pealkirjast hoolimata hatavalt öeldud mõni sõna ka nende kohta. annab artikkel korraliku üldülevaate nii vä­ G. Starovoitova rääkis 1979. a. rahva­ lismaal kui ka Nõukogude Liidus avalda­ loenduse andmete põhjal Vene NFSV rah­ tud teadustöödest, mis käsitlevad Peter­ vastiku etnilisest koostisest. Pilt on väga buris elanud muulasi. Loetletud on saks­ kirju ja mõned arvud koguni ehmatavad, lasi, soomlasi, ingerlasi jpt. rahvusrühmi näiteks et Petroskois on ainult 18% mit­ vaatlevaid raamatuid ja artikleid. Peetri- tevenelasi, Tšuvašimaal seevastu moodus­ linna eesti elanikkonna uurituse seisu tun­ tab polisrahvus 79% elanikkonnast. Kõige nistab N. Juhnjova suhteliselt heaks. venelikum on keskmustmullavöönd, kus A. Konetšnõi loob pildi meelelahutus­ mittevenelasi on ainult 0,75%. Moskvas test, vaatemängudest ja lõbustustest Tsars­ elab teistest rahvustest inimesi umbes 1 koje Seloos XVIII sajandist kuni XX sa­ miljon, Leningradis pool miljonit. Arvud jandi alguseni (teatrid, palagan, karus­ kummutavad levinud väärarvamus! ja pa­ sell jms.). kuvad mõistatusi. Näiteks selgub, et juu­ did, mustlased ja armeenlased ei ela su­ J. Filippova on XIX sajandi keskpaiga gugi kõikjal, vaid põhiliselt Venemaa kir­ ilukirjandusest (14 autori enam kui 30 deosas. Kus aga elab ukrainlasi, seal pole teosest) otsinud välja need kohad, kus te­ juute, mustlasi ega armeenlasi. Numbrid hakse juttu Peterburis elanud muulastest. annavad arutlusainet küllaga, iseasi, kas Kõige sagedamini on kirjanikele silma ha­ neid saab alati usaldada. N. Juhnjova on kanud sakslased, juudid ja tatarlased. Ar­ kõnealuses kogumikus (lk. 47) muus seo­ vuliselt polnudki neid Peterburis nii palju ses juhtinud tähelepanu sellele, et rahva- kui mõne teise rahva esindajaid, kes aga Ioendusandmetc raamatu ühe tabeli järgi usu, kommete või tegevusala poolest vä­ on Nõukogude Liidus 8100 vepslast, tei­ hem erinesid venelastest ja kelle rahvust sest tabelist aga tuleb välja, et vepslasi venelased seetõttu ei suutnud kuigi selgelt on üle 13 000. määratleda. Tihti mainitakse näiteks «tšuhnaasid», kelle all võidakse mõelda nii T. Srader rääkis konverentsil saksa ko­ soomlasi, ingerlasi, eestlasi kui ka teisi lonistidest Venemaal XIX sajandil (mis soomeugrilasi. Muide, vene kirjanikud on Venemaa sakslastega tehti XX sajandil, sel­ «tšuhnaade» ühe__iseloomuliku teenimisala- lest võib lugeda Hugo Wormsbecheri kirju­ tisest ajakirjas «Znamja» 1988 nr 11- na kujutanud võõraste laste võtmist üles­ tõlge: «Rahva Hääl» 3,—7. I 1989, nr'. kasvatamiseks. 3—7). A. Keller kõneles saksa teatrist Pe­ M. Vainštein kirjutab Juudi Rahvamuu- terburis XIX sajandi alguses. sikaseltsi tegevusest Peterburis alates 1908. Väga julgeks pidasid konverentsil oli­ aastast kuni 1920-ndate aastate keskpai­ jad N. Juhnjova anti-antisomiitlikku sõna­ gani. võttu, mille avaldamine Venemaal leiti ole­ N. Ušakov tutvustab NSVL TA Etno­ vat mõeldamatu, kuid mis on nüüd ära graafia Instituudi arhiivi materjale, millest trükitud Eestis ilmuvas liberaalses vene­ võiks olla kasu Leningradi oblasti etno­ keelses ajakirjas «Raduga» (1988 nr 11 graafia uurimisel. N. Volkovi fondis on lk. 86—92). väliuurimistc ülestähendusi ja avaldamata V Solomõkov esitas arhiividest leitud artikleid vepslaste, vadjalaste, isurite, in­ rohkeid andmeid aastail 1907—1917 Peter­ gerlaste ja komide kohta; N. Prõtkova fon­ buris tegutsenud eesti väikeettevõtjate ja dis on üht-teist |surite kohta; säilinud on üldse eestlaste finantstegevuse kohta. Siin­ A. Bclikovi ülesvõtted sealtkandi soomlaste kirjutaja tutvustas Peterburis elanud eest­ ja karjalaste elust. laste (K A. Hindrey, J. V. Veski, A. Top­ Kogumiku lõppu on lisatud sõnumeid inani, J. Semperi, J. Vahtra jpt.) memuaa­ Leningradi ja selle ümbruskonna vähemus­ re, mis peaksid venelastele oma kandi pealt rahvuste nüüdisaegsete kultuuriürituste huvi pakkuma — näiteks kunstnik G kohta. V. Lapin kirjutab 1987. aasta juu­ Mootse käsikirjalised mälestused Kirjan­ nis Vinnilsõ külas korraldatud vepslaste dusmuuseumis või R. Voore «Lühike üle­ elupuu-pidustustest, kus osales ka ansam­ vaade eestlaste seltskondlikust elust Peter­ bel «Hellero» ja Eesti Rahva Muuseumi buris aastatel 1911 — 1918» Teatri- ja direktor A. Peterson. L. Foti tutvustab üri­ Muusikamuuseumis. Meil vist pole mõtet tusi, mida Leningradi ukrainlased viimastel neid tervikuna trükkida, kuid vähemalt aastatel on korraldanud T. Sevtšenko mä­ osalises tõlkes tuleks need vene uurijatele lestuspäeval, 9. märtsil. J. Romanova ja kättesaadavaks teha. Loodeti veel, et P. Sleptsovi lühiteatest selgub, et jakuudi V. Lõugas räägib konverentsil Saaremaa üliõpilased korraldavad igal aastal maikuus gastarbeiter'itest Peterburis ja et Peterburi Puškini lähistel Krasnitsa raudteejaama eestlaste õigeusukogudust uurinud H Sa­ kandis suvehakupidu (Ысыах). Osavõtjaid mel (vt. «Kultuur ja Elu» 1988, nr. 7, on 150—200, üritus on alkoholivaba, rah­ lk. 38—41) tutvustab oma töö tulemusi ka vuslikule osale järgneb õhtul disko. Lenin­ leningradlastele, kuid need ettekanded jäid gradi tatarlaste kultuurielu valgustab ära. Järgmistele konverentsidele ootavad M. Kogan. Leningradi etnograafid kõiki, kellel on mi­ dagi Peterburi eestlaste kohta rääkida. Rein Kruus 122 VÄITEKIRI SUPERLATIIVI ALALT Matti Punttila. Nominien superlatiivisuude i ilmaiseminen: vertailun typo- logiaa ja Kymenlaakson tienoon murteiden tarkastelua. Suomalaisen Kirjal- lisuuden Seuran Toimituksia 421. Helsinki, 1985, 189 lk.

Fennougristika on jncil väheseid ling­ tehtud ka keeleajaloolisi ekskursse ja esita­ vistika alasid, kus poliitilised mullistused tud võrdluseks küllalt palju sugulaskeelte on kõige vähem suutnud eri maade tead­ ainestikku. Kõigele lisaks on statistilised laste omavahelisi sidemeid häirida. Pare­ andmed, mis mõjuvad eriti uudselt tradit­ matel aegadel on isiklikud kokkusaamised, sionaalsena tunduva teema puhul. nõupidamised, sümpoosionid ja kongressid Matti Punttila uurimus on niivõrd põh­ teadust laiemas haardes edasi viinud, hal­ jalik, et ei soome keele ega teiste lääne­ badel aegadel on koostöö piirdunud kirjan­ meresoome keelte seisukohalt ei ole lähi­ duse vahetamise, korrespondentsi ja juhu- tulevikus tarvis teema juurde enam tulla. külastustega. Ka ametlik postivargus ja Esikohal on soome keeles kõige levinum konfiskeeringud on fennougristikat vähem liiteline ira-superlatiiv. edasi vaadeldakse tabanud kui näiteks üldkeeleteadust. Aru­ komparatiivi ja positiivi esinemist superla­ saadavalt on viimased aastad olnud posi­ tiivi funktsioonis. Eraldi jälgitakse tugev- tiivsed, sest teadusvabade juhtide võimu­ dussõnu, mis annavad neile järgnevatele piire on kärbitud või juhte koguni pensio- sõnadele superlatiivse varjundi. Soome kee­ nihalsile suunatud, mistõttu on kujunemas les on sellisteks sõnadeks aivan, hyvin, normaalsed teadlaste kontaktid, kui välja ihan, oikein, perin, vallan, kaikki (pai j ude arvata vabade välissõitude vähesus. variantidega). Selliseid sõnu on ka eesti 1985. a. suvel toimus Sõktõvkaris kuues keeles, näit. väga, eriti, ilmatu, määratu, rahvusvaheline fennougristide kongress, koletu. Sõna kõige on superlatiivi moodus­ kus vanades raamides oli tunda saabuva tamise põhivahendiks nagu liivi keeles ama. uue ajastu ilminguid. Mele juhtkomitee Väitekirja üldteoreetilistes arutlustes on esindajate sõnavõtud plenaaristungitel tõid toetutud üldtunnustatud kuulsuste küll kananaha ihule, kuid allpool oli mõis­ (J. Greenbergi, O. Jesperseni, U. Wein- tus võitmas. Ka välismaalaste järele luura­ reichi jt.), samuti fennougristika autoritee­ mine polnud enam päris totaalne, kuigi tide seisukohtadele. Eraldi väärivad märki­ Kuratovos olid asulast välja viivad kujad mist polaarnähtuste käsitlus, positiivi ja blokeeritud. Meie teadlasi ei suudetud vä­ superlatiivi suhted, emfaatiline pikendus ja liskülalistest eraldada, kuigi seda organi­ reduplikatsioon kui superlatiivsusnähtused, seerimiskomitee poolt püüti veel teha. Eesti absoluutne superlatiiv, mus-superlatiivid teadlaste seisukohalt oli oluline Endel (vedamus. ülemus jt.). Eriti oluline on Sögia rolli vähendamine kongressil. võrdlusastmete käsitlus, mille hulka kuulub Üheks tõeliseks pärliks oli Matti Punt­ samasuse (yhteläisyys) võrdlus, mida tila 19. juunil 1985. a. kaitstud trükis ilmu­ vaadeldakse ekvatiivina. Kuigi G. Must oli nud doktoriväitekiri «Nominien superlatii­ 1954. a. avaldanud kirjutise läänemeresoo­ visuuden ilmaiseminen: vertailun typolo­ me ekvatiivist, ei pööratud sellele peaaegu giaa ja Kymenlaakson tienoon murteiden mingit tähelepanu. Väitekirjast lähtunud tarkastelua». Väitekirja autor oli Helsingi impulss on teritanud tähelepanu eesti keele ülikooli soome keele osakonna teadustöö­ ekvatiivi suhtes. taja, hilisem Uppsala ülikooli soome keele Kahtlemata on uurimuses sellist, mis lektor Matti Punttila, kes oli töötanud võib põhjustada edaspidiseid arutlusi või väitekirja kallal kakskümmend aastat. See erinevat kommenteerimist. Teenimatult on töö oli alanud lindistamisarhiivis professor vähe tähelepanu pööratud liivi keelele ja Pertti Virtaranta juhendamisel. Punttilal kasutatud üksnes üle 40 aasta vanu allikaid olid soodsad tingimused süveneda oma (ka A. Rauna kirjutis liivi komparatiivist kodukandi Kymenlaakso kui ka selle ümb­ ja superlatiivist baseerub vanadel allika­ ruse murdeisse. Nii valmisid aja jooksul tel). Sjögreni-Wiedemanni ja Kettuneni madalama astme uurimused ja algas dok­ põhiteosed ei sisalda siiski liivi keele kõiki toritööks ainestiku kogumine. Soome mur­ nähtusi. Lk. 72 on A. Rauna järgi nimeta­ retelt laienes uurimisala teistele lääneme­ tud imi-, Г/ш'-liidet tavaliseks komparatiivi- resoome keeltele, eeskätt muidugi eesti kee­ sufiksiks. tegelikult esineb see mõnes üksik­ lele. 1982. a. töötas autor paar nädalat sõnas, komparatiiv moodustatakse ikka jo KKI-s, Soomes olid kättesaadavad aja­ abil. Lk. 151 võiksid olla ka a'msti paräz lehed «Kodumaa» ning «Sirp ja Vasar». tüüpi näited, mis tänapäeva liivi keeles on Väitekirja iseloomustamist tulekski alus­ tavalised. tada kasutatud kirjandusest ja allikatest. Matti Punttila väitekiri ja selle koosta­ Tohutult rikkalik on üldkeeleteaduslikku mine võiksid olla eeskujuks paljudele eesti tausta hõlmav teoreetiline kirjandus. Sellele lingvistikakandidaatidele. kel pole olnud lisanduvad võrdlusastmeid käsitlevad pike­ küllalt visadust süveneda põhjalikult tee­ mad või lühemad uurimused eri läänemere­ masse või kes pole leidnud meetodeid aine soome keelte kohta. Lisanduvad veel mit­ uudseks esitamiseks. Väitekirjast järeldub mesuguste sõnaraamatute (karjala, vadja, üldteooria tundmise ja eruditsiooni vajadus isuri) kartoteekide materjalid. Autor on ka­ ka suhteliselt kitsa teema uurimisel. Kuigi sutanud ka üksikuurijate kirjapanekuid, sa­ vaadeldav uurimus käsitleb eeskätt Ky­ muti enda kogutud ainestikku. menlaakso superlatiivi, hõlmab ta tegeli­ Mitmekesine ainestik on uurimuses esi­ kult nähtust kõigis läänemeresoome keel­ tatud eeskätt deskriptiivselt, käsitluse teeb tes. võluvaks laitmatult toimiv viitetehnika. On Eduard Vääri 123 RINGVAADE

Noorte hinge külvatud seeme ei kao

Puškina värsside eestindamisega. Kui mul endal oli teinekord vaja nõu küsida A. Puškini ja Annette Wulfi prantsuskeelse kirjavahetuse tõlkimiseks, abistas Elar Kuus mind alati meeleldi. A. Alliksaar, kellega koos käisime Narva südalinnas taastamistöödel, seisis oma tähelennulise poeeditee algul. Tema tollal peamiselt sonetivormiline (!) luule leidis Elar Kuu­ silt täit tunnustust. Heliloojatest sobisid Elar Kuusil laagris lähemad kontaktid I. Vettiku ja R. Pätsiga. Mida Elar Kuus oma barakis ise paberile pani sellest ei armastanud ta meile kõnelda Võimaluse korral küsitles ta vanemaid kaasvange nende nooruspäevade suhtes ja tegi kuuldu kohta hoolikalt märkmeid. "1954 i sügisel vabanes ta Narva laagrist rehabi liteerituna. Taastulek kirjanduspõllule polnud su- gugi hõlbus. Alles 1959. a. ilmus tema ja 6. novembril 1988 suri Tallinnas 89. Aino Tigase sulest «Meie Ott». 1961 a eluaastal Eesti NSV Kirjanike Liidu üks järgnes sellele «Purgaa. Kolm seiklust» vanimaid liikmeid Elar Kuus (kodaniku­ mida L. Remmelgas on nimetanud selle nimega Elmar Kuusik). Ta sündis 17. XI aasta parimaks lasteraamatuks. Ilmselt 1899 Tartumaal Meeri vallas puusepa poja­ leidub selles karmi elutõde kajastavas na. Suur osa ta lapsepõlvest möödus Ve­ raamatus mõningaid sugemeid ka Narva nemaal Luuga jõe ääres Volkovo kü­ laagris talletatud märkmetest. Ikkagi saa­ las, kust vanemad hiljem asusid Narva- vutas Elar Kuusi loominguline eneseteos- Jõesuusse. Aastail 1918—1927 töötas Elar us kõrgseisu alles 1970,—1980-ndail aas- Kuus mitmel pool algkooliõpetajana. tail millal temalt jõudis noorte lugejate 1925. a. lõpetas ta eksternina H. Treffneri lauale tervelt 16 uut raamatut, viimane — gümnaasiumi kõrval ka Tartu Õpetajate väikestele mõeldud «Sip-Sip» — veel tä­ Seminari. Seejärel jätkas ta õpinguid Tal­ navu. Neile lisandub esinemine lasteaja- linna konservatooriumis ja Tartu ülikooli kirjanduses_ ja «Loomingu» veergudel. filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas 1980 a. voeti Elar Kuus Eesti NSV Kir­ 1930. a. Järgnes töö ajalooõpetajana Tar­ janike Liidu liikmeks. tu, Viljandi ja Tallinna keskkoolides. Aas­ S. Ruutsoo on Elar Kuusi 85. sünni­ tail 1946—1948 oli Elar Kuus Eesti NSV päeva puhul avaldatud artiklis («Looming» Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juha­ 1984, nr. 11, lk. 1574) märkinud, et ta taja ja 1948—1949 samas ametis «Esto­ raamatuis on kõige olemuslikumad mäles­ nia» teatris. tuslik ja seikluslik alge, mis «teevad Elar Kirjanduspõllul debüteeris Elar Kuus Kuusist Juri Parijõe kõrval ühe ehtsama Elmar Ramla pseudonüümi all ««Looduse» poistekirjaniku». Teine olulisem teema Elar lasteraamatu» sarjas teosega «Muinasjutt Kuus, lasteproosas on S. Ruutsoo meelest pöialpoisist, kotkast ja sitikast» (1936). loodus ja loomad, just eetilise ellusuhtu­ Populaarsuse võitnud «Jänesepoeg, kes mise õpetamiseks. «Väiksemale lugejale luuletas» (1938) ilmus kordustrükkides ka mõeldud muinaslood ja proosapalad julgus­ sõjajärgseil aastail. Teatritöötajana val­ tavad ja virgutavad aktiivset, toimekat misid tal mitmed lastenäidendid, kuulde­ kuid hella ja hoolitsevat eluhoiakut.» Asta mängud ja tõlked. Koos F. Kottaga ees­ Põldmäe on lisanud autori eluhoiaku koh­ tindas ta A. Puškina «Muinasjutud» klas­ ta: «...Elar Kuusile on selged olnud siku 150. sünniaastapäevaks 1949. a. See­ kaks asja: nai ei olda nii lootusetult rau­ järel katkes ta esinemine trükisõnas. dus, et ei tasuks kas või ühe silmaga uuri­ Isikukultuse kõrgajal tabas Elar Kuu- da ahelate lukumehhanismi... ja et pole sigi kodanlikus natsionalismis süüdistatuna olemas võitlusvälja, kus enne mõõkade- § 58 alusel standardne karistus — 25+5. pnkide kaikupanemist ei tasuks proovida Siinkirjutaja tutvus Elar Kuusiga Narva võimsamat relva — armastust.» Küllap laagris sügisel 1950. Tõlkijatest viibis seal seesuguse eluhoiakuga ongi seletatav Elar veel viljakas Gorki eestindaja H. Joasoon, Kuusi loomingu laialdane vastukaja: te­ aasta hiljem saabus sinna B. Linde. ma teoseid on tõlgitud vene, armeenia, R. Nurkse, kes pärast sõda oli tõlkinud leedu, läti, tadžiki, usbeki, saksa ning vene lastekirjandust (A. Gaidar, P. Jer- rootsi keelde. šov), tegeles laagris vabadel õhtutundidel Oskar Kuningas 124 Leksikograafia suur- mitmesuguste projektide ja Soome rootslased. Põhjendu­ foorumil Budapestis eeltööde kohta käiva infor­ sed ise olid esitatud sedavõrd matsiooni, ka kasuistika, s. o. säravalt ja veenvalt, et võib 4.-9. IX 1988 toimus Bu­ üksikküsimuste jaoks. Ette­ üksnes kadestada nii head dapestis EURALEX-i III rah­ kande pikkus hilisemaks trü­ sõnaraamat upropagandat. vusvaheline kongress. EU- kis avaldamiseks võis olla Iseenesest huvitav oli is­ RALEX on rahvusvahelise kuni 12 masinakirjalchckül- landlase A. Böovarssoni ühingu European Association ge, kuid selle kokkuvõtvaks (Reykjavik) teema «Väike of Lexicography lühendnime­ esitamiseks kongressil oli ja suur keelekollektiivi islan­ tus. Organisatsioon rajati aega 15—20 minutit, mille­ di ja inglise keel». Juttu oli 1983. a. Euroopa maade le järgnes 10 minutit küsi­ inglise keele mõjudest islan­ koostööorganisatsioonina sõ- musteks ja sõnavõttudeks. di tavakeelele eriti televisioo­ naraamatutöö üldiseks eden­ Ja olgu kohe lisatud, et osa­ ni, filmide ja kirjanduse kau­ damiseks ja leksikograafide võtjate aktiivsus oli era­ du. Paraku jäi esitus vähe­ töökogemuste vahetamiseks. kordselt suur. Vist ei leidu­ ütlevaks ega seostunud ka nud ühtegi ettekannet, mil­ otseselt leksikograafiaprob- Ühingu liikmeteks võivad leemidega. olla nii üksikisikud kui ka sõ- le puhul poleks olnud kü­ naraamatutööst osavõtvad simusi ja arvamuste aval­ Kaks ettekannet oli baski asutused (ülikoolid, eriala dust. Pigem tuli ajast puudu keele leksikograafia alalt. ettevalmistuskeskused, kir­ ja väitlus jätkus hiljem ku­ Baski keele kõnelejate kogu­ jastused jne.). Ühingu kaks luaarides. arv on miljoni ringis (on esimest kongressi toimusid Sain sektsioonidest osa seega umbkaudu võrreldav Essexis (Inglismaa) ja Zü­ võtta loomulikult ainult va­ eesti keele kõnelejate oma­ richis (Šveits). Seekordset likuliselt. Minu ettekanne ga). V. M. Azkarate (San kongressi Budapestis kutsu­ «Sõnavara valiku- ja esitus- Sebastian), ise rahvuselt ti ka täiesti ametlikult BU- probleeme eesti kirjakeele bask ja Baski ülikooli õppe­ DALEX-iks. seletussõnaraamatus» oli et­ jõud, kõneles neologismidest tearvatult lülitatud vähem baski keele sõnaraamatutes. Budapesti kongressist võt­ Selgus, et baskid on oma tis osa üle 30 riigi esindaja. turi Lud keelte sektsiooni. Olin seetõttu ka natuke roh­ keeletarvituses varemalt ol­ Esindatud olid peaaegu kõik nud suured natsionalistid ja Euroopa riigid, välja arva­ kem seotud selle sektsiooni tööga ja see ehk õigustab puristid. Baski keele varase­ tud Rumeenia, Kreeka ja mates tõlkesõnaraamatutes kääbusriigid. Peale selle oli alustamist siit. Peab tunnis­ tama, et minu ettekande vas­ (esimesed 1715 ja 1743) lei­ osavõtjaid USA-st, Iisraelist, tu tundsid elavat huvi ees­ dub võrdlemisi vähe rahvus­ Jaapanist, Austraaliast, Ma- kätt soomlased, aga ka saks­ vahelist leksikat. Alles paaril laisiast, Brasiiliast, Hiinast lased, ungarlased ja mitme viimasel aastakümnel ilmu­ ja mujalt. Ametlikus osavõt­ muugi maa esindajad. Küsi­ nud sõnaraamatutes on mär­ jate nimestikus figureeris musi esitati sõnaartiklite ül­ gatav tendents võõrsõnade üldse üle 250 nime. NSV dise esituslaadi kohta. Õi­ rohkema kasutuse poole. G. Liidust oli kohal umbes gustatult avaldati ka kaht­ Aulestia (Nevada ülikool) paarkümmend inimest. Ees­ lust, kas saab nelja miljoni kõneles pikemalt esimesest tit esindasid Keele ja Kir- sedeliga kartoteegi põhjal baski-inglise sõnaraamatust, landuse Instituudist Helle alati otsustada, kas sõna esi­ kus rakendatakse murrete Leemets, Ülle Viks ning Ru­ neb keeles harva või mitte. kõrval ka Baski Akadeemia dolf Karelson. Tuli tunnistada meie otsus­ poolt unifitseeritud kirja­ Kongress toimus linna tuste paratamatut subjektiiv­ keelt. Inglise keele kasuta­ äärel Buda mägedes asuvas sust ses osas. mine baski kakskeelsetes sõ­ ülimoodsas teaduskeskuse naraamatutes on üldse üsna majas, kus tõepoolest olid Samast sektsioonist jäi hiline nähtus, varasemate sõ­ olemas mugavad elamistin­ eriti meelde M.-P. Sundströ- naraamatute teiseks keeleks gimused ja kõik võimalused mi (Helsingi) erudeeritud oli ikka hispaania või prant­ kongressiürituste korraldami­ esinemine teemal «Soome- suse keel. seks. rootsi suursõnaraamat». Kõ­ Kongressi põhitöövormiks ne all oli Helsingis Kodu­ J. R. Schmitz (Säo Paulo) olid sektsioonietlekanded maiste Keelte Uurimiskesku­ andis ülevaate oma põhjali­ koos diskussiooniga. Üldse se rootsi keele osakonnas kust esitiste projektist, kui­ toimus töö kümnes sektsioo­ teoksil olev soome-rootsi sõ­ das koostada portugali keele nis. Raske on otsustada naraamat. Selle koostamist sõnajuurte ja prefiksite sõ­ sektsioonipiiride, samuti sel­ alustati 1986. a. ja see si­ naraamatut. See projekt le üle, mille alusel üks või saldab u. 170 000 märksõna võiks pakkuda huvi meie ar­ teine ettekanne just teatavas­ ning peab ilmuma 1990-ndail vutuslingvistika inimestelegi. se sektsiooni oli paigutatud. aastail. Teataval määral on Niipalju vähem tuntud keel­ Igatahes oli moodustatud nimetatud sõnaraamat nagu te leksikograafia sektsioonist. kolm üldise leksikograafia omamoodi täiendus 1987. a. Edasi probleemiti teiste sekt­ sektsiooni (vastavalt üldised ilmunud kolmeköitelisele sioonide ettekannetest. Suurt ja kakskeelsete sõnaraamatu­ rootsi-soome sõnaraamatule. tähelepanu pöörati kongres­ te küsimused), peäle selle Kõneleja selgitas oma sõna­ sil kakskeelsetele sõnaraama­ olid omaette sektsioonid võtus pikemalt, kellele on sõ­ tutele. Mainida tuleb siin en­ kompuuterleksikograafia, ter- naraamat määratud ja mis nekõike P. Durcot (Bratis­ minograafia ja tõlkeküsimus- kasu temast igale tarvitajas- lava), kelle käsitlus kaks­ te, fraseoloogia, sõnaraama­ ringkonnale on. Kasutajateks keelse leksikograafia üldteo- tute kasutuspraktika, vähem arvati nii Soome ja Rootsi rectilistest probleemidest tuntud keelte leksikograafia, soomlased kui ka Rootsi ja kutsus esile elava diskus- 125 siooni. Ettekande aluse moo­ peaks organiseeritama spet­ Nüüdseks on sõnaraamatu dustasid suurte vene-slovaki siaalne sektsioon tõlgilek-, kohta ilmunud 140 retsen­ ja slovaki-vene sõnaraama­ sikograafia jaoks (vastava siooni ja neid tulevat üha tute kogemused (esimene ettepaneku ta ka kongressi juurde. Kriitikat on palju. viie, teine kuueköiteline). Esi­ üldkoosolekul tegi). Seepärast olevat väga raske neja rääkis peamiselt idio­ Samasse ringi võib osalt sõnaraamatust uut väljaan­ maatika esitusest, näidates, arvata ka I. Hera (Buda­ net teha. Esinejale esitati ka et eri keeltes leidub nii oma­ pest) ettekande nn. aktiivse arvukalt küsimusi. Kuidas vahel vastavaid kui ka mit­ tõlkesõnaraamatu probleemi­ kollektiiv suhtub näiteks tevastavaid idioome. Viimas­ dest, kus põhiarutlus käis neologismidesse? Vastus te tõttu tuleb tõlkes sageli ungari keelest saksa keelde paistis olevat kuidagi põik­ kasutada hoopis teistsugust tõlkirnise ümber. Siin sündi­ lev, millest võis välja luge­ idioomi. nud sõnavõttudest ilmnes, et da, et neologismidesse suh­ Samas sektsioonis esines parimad aktiivsed tõlkesõ- tumine pole just jaatav. ka meie H. Leemets, kelle naraamatud on olemas just Läänesakslasi huvitas, kui­ ettekanne «Sisend- ja väl- väikeste keelte kohta. Näide­ võrd kavatsetakse uues väl­ jundkeelte arvuti abil pööra­ tena mainiti taani-saksa, jaandes arvestada Saksamaa mise keelelisi _ probleeme tšehhi-saksa ja mitut teist LV-s, Austrias ja Šveitsis (kakskeelsete sõnastike pu­ sõnaraamatut. Ehkki opti­ käibivat erisugust sõnavara hul)» baseerus tegelikult ve- maalne lahendus puuduvat, ja erikasutusi. Siingi ei tul­ ne-eesti sõnaraamatu pöörd- kiideti sellest hoolimata ise­ nud vastus esialgu otsesõ­ variandi ainestikul. Sellelegi äranis tšehhi leksikograafi- nu. Hiljem siiski H. Malige- ettekandele reageerisid kuu­ de tööd. Mitmesuguseid Klappcnbach möönis, et te­ lajad elava huviga. Gram­ konkreetseid tõlkeettepane- ma isiklikult arvestaks kogu matika osa kakskeelsetes sõ­ kuid uue saksa-itaalia tõlke­ saksa keelt, sõltumata sel­ naraamatutes, eeskätt unga- sõnaraamatu tarvis tegi E. le esinemispaigast. Pohl (Innsbruck), kes töö­ ri-inglise ja inglise-ungari tab ise vastavas tõlkijate ja Suurte praktilise sõnaraa- sõnaraamatus, käsitles P. tõlkide koolitamise instituu­ matutöö kogemustega pais­ Sherwood (London). dis. Järgnenud arutelust oli tis silma S. Vlahov (Sofia). Eraldi olid vaatluse all minu kui leksikograafi kõr­ Tema ettekanne käsitles küll spetsiaalsemat laadi tõlke- vale üsnagi lohutav kuulda illustratiivset materjali kaks­ sõnaraamatud (igasugune tõdemust, et me võime küll keelsetes sõnaraamatutes, kaks- voi mitmekeelne sõna­ sõnaraamatuid aina paranda­ ent esitatud seisukohad on raamat on ju nagunii tõlke- da, ent täiuslikkuseni ei tegelikult täiel määral raken­ sõnaraamatj. Siin äratas jõua me kunagi. Samal sekt- datavad ka kas või ühekeel­ erilist tähelepanu H. Bühleri siooniistungil esines veel W. ses seletussõnaraamatus. (Viin) ülevaade Arnold Lis- Borsdorf (Dresden), kes kõ­ Otsesõnu oli näiteks välja sance alustatud tõlkeettepa- neles lähemalt inglise-saksa öeldud, et tsitaadid illust­ nekute arhiivist Viini ülikoo­ ja saksa_-inglise keemiaalase reeriva materjalina on oma­ lis. A. Lissance oli USA ka­ tehnikasonaraamatu prob­ sed peamiselt suurtele, aka­ he presidendi (J. F. Kenne­ leemidest. deemilistele väljaannetele, dy ja L. B. Johnsoni) isik­ kuna väljendid, s. o. sõna­ lik tõlk ning pani aastaküm­ ühendid ja koostajate endi nete jooksul kirja oma mit­ Ääretult huvitav oli H. konstrueeritud lühilaused, mesugused ettepanekud, kui­ Malige-Klappenbachi (Schön- peaksid kuuluma väiksema das tõlkida inglise keelest eiche, SDV) esinemine sõnaraamatu juurde. Kol­ saksa keelde või ka vastu­ meilegi hästi tuntud saksa mandaks illustreeriva aines­ pidi. Tal oli kavatsus koos­ seletussõnaraamatu «Wörter- tiku liigiks arvas esineja tada spetsiaalne tõlgisõna- buch der deutschen Gegen- veel sulgudes olevad lisa­ raamat. 1985. a. kingiti ca wartssprache» saamisloo tee­ märkused, mille põhjal ka­ 170 000 saksa-inglise ja madel. See oli ka kongres­ sutaja saab ise illustreeri­ 50 000 inglise-saksa tõlkeette- si ainus ettekanne (peäle vaid näiteid leida. Kakskeel­ panekust koosnev kogu Viini minu etiekande), mis käsit­ ses sõnaraamatus piisavat ülikoolile, kus see peab aita­ les otseselt seletussõnaraa­ termini puhul ühest näitest, ma kaasa ülikoolis toimuva­ matuid. Nimetatud sõnaraa­ tavaliste sõnade puhul peaks le tõlkijate ja tõlkide ette­ matu põhimõtete väljatööta­ neid igal juhul rohkem ole­ valmistamisele. Kogu täien­ ja ja tegeliku töö alusepani­ ma. Ja veel S. Vlahovilt hu­ datakse pidevalt. Kõneleja ja oli fennougristinagi tun­ vitav mõte: tark leksikograaf rõhutas kogu suurt väärtust, tud W. Steinitz, hilisem pea­ taipab juba ise, kus tõlge sest see sisaldavat tõlkeid, toimetaja aga R. Kiappen- lonkab, ja lisab s'n_nT tingi­ mida ei ole üheski sõnaraa­ bach, kongressil esineja õde. mata täiendavat näiteaines- matus. Nende näitena mai­ H. Malige-Klappenbachi sõ­ tikku. nis ta sõna schon ja teiste navõtust ilmnes, et W. Stei­ nitz kavandas sõnaraamatu modaalpartiklite väga erine­ Kolm ettekannet käsitlesid va nüansiga kasutuste vas­ põhimõtted Leningradis pa­ guluses olles ning lähtus fraseoloogiaprobleeme sõna­ teid. H. Bühler esitas ka raamatutes. Nii rääkis Cs. mitmeid mõtteid selle kohta, neis üsnagi tugevasti vene keeleteadlase D. Ušakovi Földes (Szeged) saksa fra­ missugune peaks olema tõl- seologismide ja vanasõnade gisõnaraamat (praegu selline seisukohtadest. Hiljem Saksa DV-s oli peatoimetajatel leksikograafilise käsitluse sõnaraamatutüüp muide üld­ ajaloost Ungaris. Paraku se puudub), ja avaldas üht­ 1950-ndatel aastatel suuri raskusi, tuli palju ümber kippus ettekanne jääma vas­ lasi arvamust, et tulevastel tavaid fraseologisme ja va­ EURALEX-i kongressidel hinnata ja ümber teha, osalt põhimõttcidki kohendada. nasõnu sisaldavate sõnaraa­ matute ning muude teoste 126 lihtsaks üleslugemiseks. Hoo­ üles R. Buirchfield (Oxford), Keskkooli õpilast. Esialgse pis sisukamalt esines J. A. Rey (Pariis), R. Ilson arvestuse kohaselt saadi Korhonen (Oulu), kes esitas (London) ja A. Makkai üleskirjutusi 2100 lk., heli­ mitmeid omapoolseid arva­ (USA). Edasi oli kõigil lindistusi 29 säilitusüksust musi selle kohta, kuidas kir­ kongressist osavõtjail vaba (1 lint = 1 üksus) ehk 800 jeldada fraseologisme sõna­ võimalus väitluses osaleda. punkti mitmesugust rahva- raamatuis, nii et need saak­ Kaasa lõid näiteks M. Snell- luulematerjali, peamiselt sid välismaalasest kasuta­ Hornby (Zürich), J. Apresjan riimilisi laule. jale selgeks. Kõneleja rõhu­ (Moskva), G. Cannon Ekspeditsioon andis pildi tas, et kaasa aitama peavad (Texas, USA), B. Quemada folkloori praegusest olukor­ siin eeskätt süntaks ja se­ (Pariis) ja mitmed teised rast Puhja kihelkonnas. Et mantika. Nõukogude Liidu nimekad spetsialistid. tegemist on kunagise rikka fraseoloogiauurijate Samar­ Kogu kongressi aja oli laulualaga, seda tõendasid kandi koolkonna esindaja M. ülal eri maade kirjastuste ja rohked laulukladed, kust Umarhodžajev (Andižan) teaduskeskuste poolt organi­ tehti 625 lk. ümberkirjutusi. omakorda esitas väga põhja­ seeritud sõnaraamatute ja Mäletati veel mõningaid liku fraseoloogiasõnaraama­ muu leksikograafiakirjandu- regilaulujuppe, rohkem leidus tute liigituse, lähtudes küll se näitus. Tutvumiseks olid huvitavaid lastelaulude va­ keelte arvust (ühekeelsed, saadaval mitme kirjastuse riante ja ringmängulaule. kakskeelsed), küll nende kataloogid. Eriti tuleb näi­ Puhja kapell oli oma tege­ eesmärgist (tõlke-, seletus- tuse puhul esile tõsta Ing­ vuse lõpetanud. Puhja ale­ jm. sõnaraamatud), küll mit­ lismaa, USA, Saksamaa Liit­ vis lindistati praegu ainsa­ mest muust aspektist. Ta pi­ vabariigi ja Ungari osa. Pa­ na tegutsevat rahvapillimeest das ühtlasi vajalikuks, et raku NSV Liit siin küll mil­ ja pillimeistrit Endel Koppe- tulevastel kongressidel orga­ legagi ei hiilanud, pigemini lit. Rahvajuttudest on popu­ niseeritaks eraldi sektsioon vastupidi. laarsemad usundilised muis­ fraseoloogiasõnaraamatute üldmulje kongressist jäi tendid ja pajatused. Teati ehk tema terminoloogia jär­ ka jutte rahvaarstidest ja gi fraseemia jaoks (vastava väga hea. Võib ka üsna jul­ gesti väita, et eesti leksiko­ posijatest; maarohte kasutab ettepaneku tegi ta ka kong­ rahvas praegugi. Rahvaka­ ressi üldkoosolekul). graafia on võimelised nii­ sugustel kongressidel täiesti lendrit tunti keskmisest hal­ Kompuuterleksikograafia edukalt esinema. Üksikküsi­ vemini: teati maarja-, mihk­ sektsioonis esines meie U. muste ja oma probleemide li-, mardi-, kadri- ja vastla­ Viks (teema «Traditsioonili­ lahendamises oleme teiste päeva ning hingedeaega. Lü­ sed sõnaraamatud ja sõna­ maade leksikograafidega hivormidest esitati mõista­ raamatute andmebaas arvu­ igatahes samal tasemel. Mõ­ tusi. tis»). nevõrra halvem on vist lugu Seejärel rääkis Paul Hagu Peale sektsioonide olid üldteooria tundmisega; siin oma suvisest käigust Setu­ päevakorras plenaaristungi­ kipume teistest veel maha maale koos ülikooli I kur­ tena pikemad loeng-koosole- jääma. Sellepärast oleks suse kümne üliõpilasega. kud. Neil esinesid korralda­ lausa hädavajalik, et meil Esineja peatuski pikemalt jate poolt kutsutud nimekad avaneks tulevikus rohkem kogumistööga seotud prob­ leksikograafiaspetsialistid. võimalusi rahvusvahelistest leemidel, mis puudutavad Ungari akadeemik F. Kiefcr foorumitest osa võtta. See just algajat ja oskamatut (Budapest) kõneles üldiste avardaks silmaringi, mõjuks kogujat. Käidi Mikitamäe ja entsüklopeediliste lingvis- positiivselt niihästi meie lek­ ümbruse külades (Järvepää, tikateadmiste osast leksiko­ sikograafia üldisele arengu­ Selise, Karisilla jt.). Kõne­ graafias, V. Berkov (Lenin­ leja hinnangu kohaselt ei ole grad) esines teemal «Täna­ le kui ka praktilise sonaraa- see praegu kuigi hea lau- päeva kakskeelne sõnaraa­ matutöö tasemele. luala. Puuduvad eeslauljad; mat: saavutused ja perspek­ Budapesti kongressi lõpp­ ei ole ka oma laulukoori, tiivid», B. Quemada (Pariis) istungil otsustati EURÄ- mis paneks inimesi koos LEX-i järgmine kongress pi­ käima ja laulma. teemaks oli «Leksikograafia dada 1990. a. Itaalias Pisas. ja arvuti». Rudolf Karelson Koosolekul 27. X 1988 Organiseeriti ka kaks süm­ Tartus andis Eduard Ertis poosioni, esimene neist hõl­ ülevaate J. Hurda korres­ mas töörühma «Sõnaraama­ pondendist Joosep Tammest tud ja kompuutrid», teine oli (1864—1930?). Kõnealuse üldisem ja selle käsitlusai­ ES-i rahvaluule­ isiku poeg on Kirjandusmuu­ neks olid veerandsajandi lek- sektsioonis seumile saatnud andmed sikograafiakonverentsid. Vä­ oma isa eluloo kohta. J. ga omapärane oli veel kesk­ Koosolekul 29. IX 1988 Tamm oli üks paljudest Ve­ aegsetest põhimõtetest juhin­ kuulati ülevaateid suvistest nemaal elanud eestlastest, duv väitluskoosolek. kus ekspeditsioonidest. kelle rahvaluulesaadetised arutleti väidet, et sõnaraa­ Anu Kõrb rääkis Kirjan­ laekusid J. Hurda kogusse. matus peaks leiduma kõik, dusmuuseumi rahvaluule Tema suguvõsa pärineb mida ei sisalda grammati­ osakonna välitöödest 2.—23. Põlvast, J. Hurda kodukihel­ VI Tartu rajoonis endise konnast. 1876. a. rändas pe­ ka. Küsimus oli niisiis sõ­ rekond Venemaale, Oudova naraamatu ja grammatika Puhja kihelkonna alal. Eks­ kubermangu. Vaatamata vahekorras, selles, mis kuu­ peditsioonist võtsid osa rah­ lub ühte, mis teise. Põhiesi- valuule osakonna töötajad, korrapärase hariduse puudu­ nejad olid ette kindlaks mää­ lühemat aega ka KKI folk­ misele kujunes J. Tammest ratud; selles rollis astusid loristid ning kaks Tartu 10. aktiivne rahvaluulekoguja 127 ja sulemees, kellel oli side­ kes tuleb ka 1989. a. suvel allkirjaandmise oskus, oskus meid Peterburi ajakirjanike, Eestis toimuvale folkloori­ kirjutada näidiste järgi, et- samuti Tartu ja Tallinna festivalile «Baltica '89». teütlemise järgi või siis ak­ ajalehtedega. Ühtekokku sai Ingrid Sarv andis üle­ tiivne kirjutamisoskus oma J. Hurt J. Tammelt seitse vaate rahvaluulesektsiooni mõtete väljendamiseks (nn. saadetist vanu jutte, laste­ tööst kahel viimasel aastal. täielik kirjutamisoskus). laule ja vanasõnu. Saadeti­ Koosolijad tänasid I. Sarve Kirjaoskuse levikust Eestis sed olid Hurda sõnutsi «vä­ sektsiooni esinaisena tehtud andsid ülevaate H. Palli ga tuumakad». E. Ertis suure töö eest. Valiti rahva­ (XVIII saj. teise poole Ote­ pöördus folkloristide poole luulesektsiooni uus juhatus: pää kihelkonna personaalraa- üleskutsega uurida rohkem Pille Kippar (KKI), Paul matu andmetel) ja L. Äär­ korrespondentide elulugusid. Hagu (TRÜ) ja Mare Kõi­ ma (XVIII saj. lõpust XIX Ado Lintrop ja Mare Kõi­ va (KKI). saj. keskpaigani Eestimaa va tutvustasid 11.—16. X Eda Kalmre, Külli Tamkivi, kubermangu talurahva hul­ 1988 Pärnus toimunud teist Kadri Peebo gast Vene sõjaväkke värva­ rahvusvahelist antropoloo- tud noormeeste kirjaoskuse giafilmide festivali. Meie põhjal). folkloristidest osales žüriis Kristi Salve. Koosolekust Raamat ja lugeja Dotsent E. Markkanen osavõtjatel oli meeldiv või­ rääkis teemal «Soome linna­ malus vaadata katkendeid 5. X 1988 toimus Tallin­ elanikkonna kirjavara aastail parimatest festivalifilmidest. nas KKI teadusliku nõuko­ 1600—1734». Allikatena oli Koosolekul 24. XI 1988 gu saalis Soome ja Eesti ta kasutanud arhiivides säi­ rääkis Ingrid Rüütel oma ajaloolaste koostöö raames linud varandusinventare. reisidest Kanadasse, Norras­ seminarnõupidamine teemal See allikaliik on viimastel se ja Saksamaa Liitvabariiki. «Raamat ja lugeja XVIII aastakümnetel leidnud ela­ Lääne-Berliinis toimus 8.— ning XIX sajandil». Avasõ­ vat kasutamist küllalt eri- 12. XI 1988 sealse Rahvus­ nas märkis R. Pullat, et palgelisteks uurimusteks. vahelise Võrdleva Muusika­ loengupäevaga tähistatakse Varandusinventaridele toetus teaduse Instituudi 100. aas­ ühtlasi Soome raamatu 500. ka R. Pullati ülevaade «Tal­ tapäevale pühendatud kon­ aastapäeva. linna linnaelanikkonna kir­ verents, kus olid kõne all Kirjaoskuse uurimisel et­ javara XVIII sajandil». Et­ eri maade rahvamuusika tetulevaid probleeme ja ras­ tekandest selgus Tallinna kontaktid tänapäeva kultuu­ kusi käsitles Helsingi üli­ elanike valduses olnud kirja­ riga. Instituut tegeleb kogu kooli professor P. Laasonen. vara arvuline kasv, ilmaliku maailma rahvamuusika ko­ Ta rääkis kirjaoskuse laial­ raamatu osatähtsuse tõus ja gumise, uurimise ja publit­ dasest levikust Soomes elanikkonna eri kihtide luge­ seerimisega. Antakse välja XVII—XVIII sajandil, alli­ misvara omanäolisus. I. Jür- plaadi- ja kassetisarju, kor­ katena oli kasutatud meetri- jo käsitles ettekandes «Tal­ raldatakse ühiseid ekspedit­ karaamatuid. Sealt küll linna raamatukaubandus sioone. Koostöövõimalust alati ei selgu, millisel tase­ XVIII sajandil» professio­ pakuti ka eesti muusikauuri- mel kirjaoskusega on tege­ naalse raamatukaubanduse jatele. Konverentsil tõdeti, et mist — kas usutõdede peast tekkimist sajandi teisel poo­ aeg kergitab eri maades sa­ ütlemise, vaevalise veerimise lel. Seejärel esinesid TRÜ mu probleeme. Palju räägiti või vaba lugemisoskuse ja Teadusliku Raamatukogu arengumaadest. Kergesti rea­ loetust arusaamisega. teadustöötajad E. Hansson liseeritavaks peeti kõikvõima­ Eelnevaga haakus soome ettekandega «Baltica kasuta­ like arhiivikataloogide välja­ ajakirjanduse ajaloo nime­ misest Tartu ülikooli raa­ andmist. Tunti huvi ka meie ka uurija ja mitmeköitelise matukogus 1802—1812» ja Kirjandusmuuseumi rahva­ soome kultuuriajaloo toime­ К Schmidt teemal «Soome luulearhiivi vastu. taja P. Tommila käsitlus üliõpilased Tartu ülikooli «Kirjutamisoskuse leviku raamatukogu kasutajatena Bergeni folkloorifestivali uurimise probleeme Põhja­ aastatel 1802—1812». Tartu organiseeris Põhjamaade maades». Professor tõdes, et ülikooli raamatukogu laenu- Folklooriühing, mis peale viimasel aastakümnel on lu­ tusžurnaal on hinnaline alli­ festivalide korraldab semi­ gemis- ja kirjutamisoskuse kas, mille täielik läbitööta­ nare, õppusi jms. (Enne leviku uurimine Põhjamaa­ mine seisab veel ees. Esine­ soda toimus üks üritus ka des olnud küllalt aktiivne. jate poolt kirjeldatud and­ Tallinnas; praegu ei peeta Sellest annavad tunnistust mestik tõestas Tartu üliõpi­ eesti folkoristide kuulumist rahvusvahelised konverentsid laste ja professorite avarat sellesse ühingusse mõelda­ Jyväskyläs (1981), Taanis lugemishuvi, mis ületas kau­ vaks, sest Eesti ei ole mitte Odenses (1984) ja Islandis gelt nende erialased vaja­ üks Põhjamaadest, vaid Nõu­ Reykjavikis (1987). Liiga dused. kogude Liidu osa.) Festival vähe on tähelepanu pööra­ 6. oktoobril toimus ühine möödus koos tantsides ja tud siiski kirjutamisoskuse väljasõit eestlaste kirjakul- lauldes; eelnevalt olid osa­ uurimisele. On ka probleem, tuuri arendaja С R. Jakob­ võtjaile saadetud tantsude milline kirjutamise tase kir­ soni Talumuuseumi Kurg- kirjeldused jms. Eestlasi võt­ jutamisoskuse määratlemisel jale. tis vastu Sutra saare rühm, aluseks võtta — kas lihtne Liivi Äärma

128 СОДЕРЖАНИЕ _ Б. Кангро. Поздние встречи с одним из ранних поэтических зна­ комств 65 X. Кеэм. О жизни и творчестве Артура Адеона 70 Я. Кронберг. Артур Адсон — певец родного края .... 82 Т. Хелп. GLOW '88 в Будапеште. Современная генеративная лингвистика на фоне одного мероприятия (Продолжение) . . 87 М. Хийемяэ. Малоизвестные сведения о феврале в народном календаре 94 J1.-A. Синиярв. Зарубежная эстонская периодика в Научной библиотеке Академии наук ЭССР 97 Анкета журнала «Keel ja Kirjandus» (Л'. Вахер) .... 105 ЗАМЕТКИ П. Нурмекунд. Что такое tuulekoer и maasulane? (Сам спраши­ ваю — сам отвечаю) 107 К. Росс. Хотелось бы все-таки запретить 107 ПУБЛИКАЦИИ А. Ээлмяэ (коммент). Переписка А. Адеона и Ф. Тугласа . . ПО О КНИГАХ Ю. Кахуск. Наверно, чувствует то же самое (Katre Ligi. Aeg augustit ära saata. Tallinn, 1988) 48 А. Оя. Старая любовь тоже ржавеет? (Ilmar Külvet. Suupill ja 500 tuubat. Lund, 1987) • П9 П. Лиас. О жизнестойкости эстонства («Põrp!» [1988, nr. l.J Toimetaja Т. H. Ilves. SLV.) 120 Р. Круус Интерес ленинградских этнографов к миноритетам не исчерпаем (Этнография Петербурга—Ленинграда. Материалы ежегодных научных чтений. Ленинград, 1988) . . . • • • 121 Э. Вяэри. Диссертация, посвященная суперлативу (Matti Punt- tiia. Nominien superlatiivisuuden ilmaiseminen: vertailun typolo­ giaa ja Kymenlaakson tienoon murteiden tarkastelua. Helsinki, 1985) . 123 ОБОЗРЕНИЕ 124 JN4 H \L T B. Kangro. Spate Begegnungen mit einer friihen Poesiebekannt- schaft ^ H. Keem. fiber' das Leben und Schaffen von Artur Adson 70 J. Kronberg. Artur Adson als Heimatdichter 82 T. Help. GLOW '88 in Budapest. Zum Stand der moderner Gene- rativlinguistik aus der Sicht einer Veranstaltung . . • • • %7 M. Hiiemäe. Koch über den Februar im estnischen VolksKalender 94 L.-A. Sinijärv. Im Ausland erschienene estnische Periodika in der Wissenschaftlichen Bibliothek der Akademie der Wissenschaften der Estnischen SSR • • • • Umfrage der Zeitschrift «Keel ja Kirjandus» an die Stnr.ttstei- lerJL. Vaher) L25. MISZELLEN P Nurmekund. Was ist ein tuulekoer 'Windhund' und maasulane 'Landknechf? (Selbst gefragt — selbst beantwortet) .... 107 K. Ross. Ich wiirde es trotzdem verbieten »» PUBLIKÄTIÖNEN A. Eelmäe (komment.). Der Briefwechsel zwischen A. Adson und F. Tuglas "° REZENSIONEN Ü. Kahusk. Wahrscheinlich kennt man das gleiche Gefühl (Katre Ligi. Aeg augustit ära saata. Tallinn, 1988) . . . . _ . . Ho A Oja. Ob alte Liebe auch rostet? (Ilmar Külvet. Suupill ja 500 tuubat. Lund, 1987) • • • • • • • uy P Lias. Über die Lebenskraft des Estentums («Porp!» [\9»ü, nr 1.] Toimetaja T. H. .Ilves. SLV.) . . • • • • • • 12ü R Kruus Das Minoritäteninteresse der Leningrader Ethnographen läBt nicht nach (Этнография Петербурга—Ленинграда. Материа­ лы ежегодных научных чтений. Ленинград, 1988) . . • • 1^1 E Vääri. Eine Dissertation über den Superlativ (Matti Punttila Nominien superlatiivisuuden ilmaiseminen: vertailun ^typo­ logiaa ja Kymenlaakson tienoon murteiden tarkastelua. He.sinki, 1985) 24 RUNDSCHAU 45 кор. 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID Bd. = Band; E = M. J. Eiseni kogu KM RO-s; ENE = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, 1968—• 1978; ERA = Eesti Rahvaluule Arhiivi kogu KM RO-s; ES = Emakeele Selts; EÜS = Eesti Üliõpilaste Seltsi kogu KM RO-s; f. = fond; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; KM RO = Kirjandusmuuseumi rah­ valuule osakond; 1. = leht; m. = mapp; RKM = Riik­ liku Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogu KM RO-s; VÖK = vabariiklik õigekeelsuskomisjon; OS = Õigekeelsus­ sõnaraamat. Tallinn, 1976. Murrakud; Jõelähtme; Kaarma; Keila; Krj = Karja; Kuusalu; Lutsi; Mustjala; Rõngu; Sangaste; Tõstamaa. Keeled: ingl = inglise; lad == ladina; sks = saksa; vn = vene.

JÄRGMISTES NUMBRITES:

rf

• Verbum habet director • Balti laenud eesti maastikusõnavaras • Lastekirjan­ dus ühiskondlike aktualiteetide väljenda­ jana • Välismaine pilk Viivi Luige proo­ sale • Johannes Semperi arhiivist • An- keedivastused E. Nõult, H. Nõult, J. Tal- vetilt, A. Vanapalt • Tähelepanekuid nar- vakate eesti keelest