MART KULDKEPP 1905. AASTA REVOLUTSIOONIST EESTIS JA SOOMES: RAHVUSLAS- TE JA SOTSIALISTIDE ÜHISRINDED

Eesti ajaloo „valgetest laikudest“ rääkides ikkagi oli seos Eesti iseseisvuse sünni ja on tavaline, et 1905. aasta revolutsioo- selle esimese „punase aasta“ vahel, ning nisündmusi ja nende järellugu tõstetakse kui hästi me 1905. aastas peitunud aren- esile näitena seni korralikult läbi uurima- guvõimalusi endale teadvustada oskame. ta valdkonnast.1 Kuigi sama võiks ju väita Eesti rahvuslikus ajaloonarratiivis kinnis- pea lõputu hulga teiste Eesti minevikku tunud harjumuspärane vaade on pidada puutuvate teemade kohta, pole eritä- 1905. aastat „laiemate rahvahulkade“ helepanu põhjust vaja kaugelt otsida. poliitiliseks3 või sotsiaalseks ärkamiseks,4 Teiste seas oli kindlasti õigus kadunud mille tulemusena kujunes eestlastest kui Indrek Paavlel, kes 2010. aastal välja tõi, rahvusest senisest selgepiirilisem polii- et 1905. aasta sündmused olid üliolulised tiline (mitte ainult enam kultuuriline) just Eesti omariikluse kujunemise seisu- subjekt. Olulisima murranguna rahva kohalt.2 Tõepoolest: kuna omariikluse mentaliteedis on Eduard Laaman välja teke on – ilma igasuguse irooniata – meie toonud, et „nüüd oodatakse vabastamist lähiajaloo suurim müsteerium, mida mitte enam Vene valitsusvõimudelt, vaid seetõttu igast võimalikust vaatenurgast nende vastasrinnalt“.5 uurida tuleb, on 1905. aasta puudulik Kes aga oli see vastasrind? Eestis tundmine ühtlasi oluline ajaloopoliitiline kuulusid sinna nii Jaan Tõnisson kui vajakajäämine. Arvestades aga revolut- Konstantin Päts, nii Eduard Vilde kui sioonisündmuste kaootilisust, allikate Marta Lepp: mõõdukad rahvuslased, suurt hulka (kuid tihti lünklikkust), suure radikaalsed rahvuslased, sotsiaaldemo- osa senise uurimistraditsiooni rõhutatud kraadid-föderalistid ja sotsiaaldemokraa- ideologiseeritust ja muid praktilisemat did-tsentralistid. Mingisuguses oposit- sorti hädasid on selge, et kerge vaevaga sioonis tsaarivalitsusega olid nad kõik, seda viga ei paranda. kuid isegi tagantjärele on raske öelda, Samas pole ka lõpuni selge, missugune kust täpselt avanes varjatud tuleviku- siht sündmusteahela poole, mis paljude 1 Viiteid sellistele arvamusavaldustele vt: T. Karjahärm, Vabariigid ja komiteed: massi- juhuste läbi lasi teostuda just iseseisval liikumine Eesti valdades 1905. aastal mik- roajaloolises mõõtkavas. Acta Historica Tal- 3 E. Laaman, Jaan Poska: Eesti riigitegelase Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR linnensia, 2012, kd 18, lk 3. elukäik. Tartu, 1998 [1935], lk 29. 2 Paavle arvamusavaldust vt: H. Tammela, 4 E. Laaman, Eesti iseseisvuse sünd. Stock- O. Liivik, Kas Eesti lähiajaloos on endiselt holm, 1964 [1936], lk 6. „valgeid laike“? Tuna, 2010, nr 4, lk 131. 5 Sealsamas. KULDKEPP 111 Eestil oma etnograafilistes piirides, mitte Tegemist on pigem uurimisprogrammi aga demokraatlikul Venemaal või mõnel visandamise kui valmis uurimistulemus- teisel riiklikul kombinatsioonil. Hilisema te tutvustamisega, ning need uitmõtted loogika 1905. aastale ülekandmine on ei ole veel valmis teadmine. Lähemalt tihti problemaatiline. Laaman kirjutas keskendun Eestile ja Soomele ning rah- juba 1925. aastal, et „kui praegu tagasi vuslaste ja sotsialistide ühisrinnetele. vaatame 1905. a. sündmuste peale, siis Mõlemad valikud võiksid vajada lühi- märkame seal imelikku nähtust. Me- kest selgitust. hed, kes praegu seisavad meie poliiti- Tõmmates rööbikjooni Soome ja Eesti liste voolude paremal tiival, asuvad siis vahel ei taha ma väita, nagu oleks selline pahempoolsete hulgas, kuna need, kes kõrvutus kuidagi asjakohasem kui näiteks siis parempoolsete osa etendasid, praegu võrdlus revolutsiooniaegse Eesti ja Läti seda mitte ei tee.“6 vahel, millel oli teineteisega kahtlemata Läbi selletaoliste paradokside haakub rohkem ühist. Küll aga võiks Soomest 1905. aasta revolutsiooni temaatika, isegi mõelda kui võimalikust eeskujust – eriti kui võtta seda vaid osana teleoloogilisest arvestades, et isiklikud kontaktid Eesti Eesti iseseisvuse sünni loost, paljude teis- ja Soome vahel olid sel ajal juba küllalt te seni (ja ilmselt igavesti) ebapiisavalt tihedad7 – ning samas kui omamoodi läbimõtestatud teemadega, nagu Eesti laboratooriumist, kus mõned protsessid, rahvusliku liikumise ajalugu, erinevate mis Eestis võib-olla vaid põgusalt ilmne- poliitiliste ideede ja voolude roll Eesti sid või mõtte tasandile jäid, selgemini ajaloos, keskvõimu ja venestamispoliitika teoks saada suutsid. vastased liikumised nii Eestis kui Vene rii- (Vähemus)rahvuslaste ja sotsialisti- gis tervikuna. Seni puudulikult mõistetud de (sh esseeride) näol oli tegemist kahe revolutsioonisündmuste uurimine laseks peamise keskvõimu vastu suunatud opo- kõigil neil valdkondadel aga loodetavasti sitsioonilise liikumisega. Minu üldisem esile tulla vähem harjumuspärases ja see- hüpotees on, et ühisrindeid nende vahel ga kõnekamas võtmes. Laiema kutsemo- oli tõenäoliselt rohkem kui vastuolusid raalina sõnastades: et mõista mineviku ning suunad olid üleüldse teineteisest erinevust tänapäevast, peaks ajaloolane raskestieraldatavad. See kehtib kindlasti keskenduma just neile nähtustele, mis Eesti kohta, kus poliitilised parteid olid tunduvad arusaamatud, kummalised ja alles embrüostaadiumis ning mitmed po- erandlikud, mitte aga kergestihoomata- liitikategelased juba seetõttu hiljem teise vad, tavapärased ja triviaalsed. suunda kaldusid, nagu Laamangi on osu- Sellest kaalutlusest lähtuvalt püüan tanud. Kuid ka sisepoliitilise arenguskaala järgnevas essees tutvustada mõningaid teisest otsast, Soomest, leiab näiteid väga minu jaoks intrigeerivaid tahke 1905. ambitsioonikast parteiülesest koostööst.

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR aasta revolutsioonisündmuste juures. 7 Vt S. Zetterberg, Kultuurisillad ja revolut- 6 E. Laaman, Eesti vabadussõja poliitiline sioonituuled. Tlk K. Jaanits, S. Olesk. Tal- ajalugu. Tallinn, 1991 [1925], lk 13. linn, 2013. 112 KULDKEPP Pole põhjust arvata, et ka eestlastel oleks va kõrgekvaliteedilise ajalehe olemasolu neis initsiatiivides osalemata jäänud, kui tegi võimalikuks poliitilise mõttevahetus- neil vaid võimekust jätkunuks. ruumi ja teatava konkurentsi rahvusliku liikumise sees.9 Venestuspoliitika Olulisim veelahe läks ühelt poolt Postimehe ning teiselt poolt Teataja ja Vene riigi võõrrahvustega asustatud ääre- Uudiste vahelt. Enne 1905. aastat eesti aladel oli revolutsiooni oluliseks tõuke- rahvusluse peaideoloogiks kujunenud jõuks venestuspoliitika, mis oli suunatud Tõnisson eelistas jääda kindlaks Balti kohalike õiguslike ja administratiivsete isolatsionismile ning soovitas eestlastel eripärade tasalülitamisele, aga ka kul- hoiduda end Venemaa poliitilistesse ja tuurilisele ja keelelisele ühtlustamisele. sotsiaalsetesse liikumistesse segamast. Eestis langes venestamise kõrgaeg 1880.– Teataja ja Uudised moodustasid üheskoos 1890. aastatele ning tõi kaasa selle, et Tõnissonile ja Postimehele alternatiivi, 1860.–1870. aastate rahvusliku ärkamise rõhutades moraali asemel rohkem majan- poliitiline potentsiaal jäi esialgu reali- dusküsimuste tähtsust ning seda, et Eesti seerimata. Soomes sai venestus alguse tulevik on lahutamatult seotud Venemaa alles sajandivahetusel. Varem oli Balti tulevikuga.10 provintse ja Soomet koheldud keskvõimu Soome jõudis venestus koos Nikolai poolt erinevalt, lubades Soome autonoo- Bobrikovi nimetamisega Soome kindral- mial jõudsalt areneda ka ajal, kui üldiselt kuberneriks 1898. aastal ning tema 1899. kohalikele erikordadele vastu töötati.8 aasta nn veebruarimanifestiga,11 mis jättis Rahvuslik liikumine Eestis hakkas Soome Maapäeva ilma suuremast osast uuesti elavnema sajandivahetusel, kui seadusandlikust jõust. Juba märtsikuus opositsioonilise poliitilise mõtte kandjaks koguti manifesti vastu üle kogu Soome kujunes uus ajakirjandus uue põlvkonna pool miljonit allkirja ning määrati seda eestlastest poliitikute käe all: alates 1896. üle andma 500-liikmeline delegatsioon, aastast Tartus Jaan Tõnissoni toimetada keda tsaar aga keeldus vastu võtmast.12 olnud Postimees, 1901. aastast Tallinnas Konstantin Pätsi Teataja ja 1903. aas- 9 T. U. Raun, Russification and the Estonian National Movement. Rmt-s: Russification tast Tartus Peeter Speeki Uudised, mille in the Baltic Provinces and Finland, 1855– ümber koondusid vastavalt mõõdukad 1914. Toim. E. C. Thaden. Princeton, 1981, rahvuslased, radikaalsed rahvuslased ja lk 335. 10 (ettevaatlikud) sotsialistid. Kolme eri ra- Sealsamas, lk 338–339. Ilmekat kirjeldust Eesti ajakirjanduses toimunud renessansist dikaalsusastmega poliitilisi suundi esinda- ning Postimehe/Teataja/Uudiste vastuoludest vt: K. Ast, Aegade sadestus I-III. Tallinn, 8 Vt R. Schweitzer, Die „Baltische Paralle- 2010 [1963–1965], lk 255–265. le“: gemeinsame Konzeption oder zufällige 11 Vt O. Jussila, The Historical Background Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Koinzidenz in der russischen Finnland- und of the February Manifesto of 1899. Jour- Baltikumpolitik im 19. Jahrhundert? Zeit- nal of Baltic Studies, 1984, kd 15, nr 2/3, schrift für Ost-Forschung, 1984, kd 33, lk lk 141–147. 551–577. 12 T. Polvinen, Imperial Borderland. Bobri- KULDKEPP 113 Sellest peale hakkas Soome mõõtuand- seega kindlasti vaadelda lahus 1904. vate ringkondade meeleolu arenema jär- aasta veebruaris alanud Vene-Jaapani jest süveneva venevaenulikkuse suunas.13 sõjast. See muutis revolutsioonisündmu- 1904. aasta juunis sooritas üliõpilane sed võimalikuks juba seeläbi, et suur osa Eugen Schauman Bobrikovile atentaadi, Vene armeest oli hõivatud sõjategevusega tappes ka ennast.14 Kaug-Idas ega saanud teostada siseriiklik- Soome jaoks oli 1905. aasta revolut- ke politseifunktsioone. Samuti õõnestasid sioon seega vaid esimene kulminatsioon Vene lüüasaamised rahvamasside usku mõnda aega käärinud vastasseisus venes- riigivõimu tugevusse. Oluline pööre re- tamispoliitikale, samas kui eestlaste jaoks volutsiooni käigus – või õieti selle lõpu oli tegemist pretsedenditu „sotsiaalse algus – oli omakorda rahu sõlmimine ärkamise” või poliitilise emantsipat- 1905. aasta septembri alguses. Kuigi siooniga, mille tähendus oli palju põhi- tsaarirežiimile raskeimad, oktoobri- ja mõttelisemat laadi ja mis lõi tingimused novembripäevad, seisid sel hetkel veel poliitiliste parteide tekkeks. Soomes, kus ees, tähendas sõjavägede kojukutsumise oma poliitiline elu ja vastavad institut- algus seda, et revolutsioonilise liikumise sioonid olid ammuilma olemas, polnud väljavaated edu saavutada olid märkimis- selleks vajadust. Küll aga reageeris Soome väärselt kahanenud.16 ilmselt just seetõttu keskvõimupoolsetele Vene-Jaapani sõjal oli oluline roll ka venestuskatsetele valulisemalt kui ükski erinevate opositsiooniliste jõudude kon- teine piirkond riigis. solideerimiskatsetes. Selle algeid tuleb otsida Soomest, kus sajandivahetusel oli Vene-Jaapani sõda tekkinud konstitutsionalistlik vastupanu- liikumine, mis pidas keskvõimu venes- Nagu Eduard Laaman targalt märgib, tuskatseid ebaseaduslikeks ja osutas neile olid kõik Vene revolutsioonid sõjaliste passiivset vastupanu. Vastupanuliikumise lüüasaamiste tulemused: Krimmi sõjale eesotsas oli Kagaali-nimeline salajane or- järgnenud Aleksander II „revolutsioon ganisatsioon, millesse kuulusid peamiselt ülevalt“, Vene-Jaapani sõja ajal alanud noorsoomlaste ja Rootsi rahvapartei esin- 1905. aasta revolutsioon ja Esimesele dajad.17 1904. aasta novembris eraldus maailmasõjale järgnenud 1917. aasta vastupanuliikumisest radikaalne tiib, nn revolutsioonid.15 Soome aktiivne vastupanupartei (Finska 1905. aasta revolutsiooni ei tohiks

16 J. Frankel, The War and the Fate of Tsar- kov and the Attempted Russification of Fin- ist Autocracy. Rmt-s: The Impact of the Rus- land 1898–1904. Helsinki, 1984, lk 89–92. so-Japanese War. Toim. R. Kowner. London; 13 Esimene venestusperiood (1899–1905) New York, 2007, lk 65. on Soome ajalookirjutuses tuntud kui sor- 17 Vt S. D. Huxley, Constitutionalist In- Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR tokausi või ofärdsår. surgency in Finland: Finnish „Passive Re- 14 S. Zetterberg, Viis lasku senatis. Tlk E. sistance“ against Russification as a Case of Bahovski, V. Beekman. Tallinn, 1998. Non-Military Struggle in the European Re- 15 E. Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, lk 6. sistance Tradition. Helsinki, 1990. 114 KULDKEPP Aktiva Motståndspartiet, Suomen aktii- Nagu Laaman kahjutundega märgib, vinen vastustuspuolue) eesotsas pikalt oli Eestis toimuv poliitiline areng „alles välismaal elanud ajakirjaniku ja seikleja nii noor“, et Pariisi konverentsist tuli Konni Zilliacusega. Aktivistid erinesid kõrvale jääda.21 Sõjal oli oma mõju aga konstitutsionalistidest selle poolest, et ka Eestis. Julgustatuna uute vabameel- nad olid valmis aktiivseks, isegi relvas- semate lehtede tekkimisest Peterburis tatud võitluseks tsaarivõimu vastu ning muutus Teataja sõja ajal radikaalsemaks koostööks Venemaa revolutsiooniliste ning selle populaarsus kasvas. Ajalehe liikumistega. Samal ajal oli aktivistide ümber tekkis noorte radikaalsete rah- poliitiline eesmärk põhimõtteliselt sama vuslaste ja sotsialistide ringkond, kuhu mis konstitutsionalistidel: Soome polii- lisaks Konstantin Pätsile kuulusid Jaan tilise, õigusliku ja rahvusliku eristaatuse Teemant, Friedrich Karlson, Eduard Vil- kaitsmine ja säilitamine.18 de, Hans Pöögelmann, Mihkel Martna, Soome vastupanuliikumine oli Vene Eduard Virgo jt.22 revolutsionääridega koostööd teinud Koostöö rahvuslastega polnud seega varemgi, seda peamiselt mitmesugustes Eesti sotsialistidele võõras. Venemaa Sot- praktilistes küsimustes.19 Sõja alguses läks siaaldemokraatlik Töölispartei (VSDTP) Zilliacus aga kaugemale ja asus moodus- oli tegutsenud Eestis alates 1902. aastast; tama ühisrinnet sotsialistlike ning Vene selle Eesti rühma ehk sotsiaaldemokraati- impeeriumi vähemusrahvuste huve esin- de-tsentralistide hulka kuulusid Karl Ast, davate parteide vahel. Organiseerimistöö August Rei, Hans Pöögelmann jt. Samas esimene tulemus oli 1904. aasta oktoobri olid selle seltskonna liikmed (mõne eran- alguses toimunud Pariisi konverents, mil- diga, nagu Aleksander Kesküla) reeglina lest võtsid osa vene liberaalid ja esseerid, vähemlased, mitte enamlased. Karl Ast aga ka mitmete vähemusrahvuste (gruu- on märkinud, et vähemalt Tartu osakond sia, armeenia, ukraina, läti) sotsialistlike toetus klassikalisele sotsiaaldemokraatli- parteide esindajad. Nõuti autokraatliku kule põhjale.23 Ent ka Tallinna komitee riigikorra asendamist demokraatlikuga liikme Marta Lepa meelest polnud vähe- ning rahvusliku enesemääramise põhi- malt eesti soost tsentralistid kuidagi põhi- mõtte arvestamist.20 Held by the Russian and Minority Nationali- ties’ Revolutionary and Opposition Parties, 18 A. Kujala, The Russian Revolutionary 1904–1905. Rmt-s: M. Akashi, Rakka ryu- Movement and the Finnish Opposition, sui. Colonel Akashi’s Report on His Secret 1905. Scandinavian Journal of History, Cooperation with the Russian Revolution- 1980, kd 5, lk 263. ary Parties during the Russo-Japanese War. 19 Vt W. R. Copeland, The Uneasy Alli- Toim. O. K. Fält, A. Kujala. Helsinki, 1988, ance. Collaboration between the Finnish lk 125–134. Opposition and the Russian Underground, 21 E. Laaman, Eesti iseseisvuse sünd, lk 31. 1899–1904. Helsinki, 1973; A. Kujala, The 22 M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellai- Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Russian Revolutionary Movement and the ned, lõppvaatus. Tallinn, 2010 [1922–1927], Finnish Opposition, lk 265. lk 15–19. 20 Vt A. Kujala, March Separately – Strike 23 S. Zetterberg, Kultuurisillad ja revolut- Together. The Paris and Geneva Conferences sioonituuled, lk 62. KULDKEPP 115 mõtteliselt antirahvuslikud, vaid pidasid Asutava Kogu kokkukutsumine üldise ülevenemaalisse parteisse mitteastumist hääleõiguse alusel, ministrite vastutus lihtsalt tarbetuks revolutsioonijõudude rahva ees). Sadade hukkunute ja haava- lõhestamiseks.24 Ka enamlased võisid rah- tutega veresaunale järgnes streigilaine vusküsimusse positiivselt suhtuda. Karl üle kogu keisririigi. Robert Pusta kirjeldab oma mälestustes Tõenäoliselt Verise pühapäeva mõ- huvitavat vestlust Mihhail Kalininiga jul alustas Konni Zilliacus 1905. aasta 1903. aastal. Kalinin ütles imestunult, jaanuaris või veebruaris läbirääkimisi kui Pusta oli talle teatanud, et ta pole sot- Jaapani koloneli Motojiro Akashiga, kes sialist ega saa seetõttu Kalinini parteisse oli lähetatud Stockholmi Jaapani kind- astuda: „Olete siis vaid rahvuslane. Aga ralstaabi poolt ülesandega toetada revo- kui meie püüded pääsevad võidule, siis lutsioonilisi liikumisi Venemaal. Zilliacus teostuvad iseenesest ka teie rahvusliku püüdis Akashi kaudu muretseda Jaapanist vabaduse püüded.“25 Tartu sotsialistid raha revolutsionääridele relvade hanki- ehk föderalistid, kes olid inspireeritud miseks, lubades juunikuuks suuremat Austria sotsiaaldemokraatiast ja tunnista- ülestõusu. Kui rahataotlus aprillikuus sid rahvuslikku põhimõtet, asutasid Uu- heaks kiideti, pakkus Zilliacus osa abist diste juurde 1905. aastal Eesti Sotsiaalde- omakorda esseeride keskkomiteele, väi- mokraatliku Tööliste Ühisuse (ESDTÜ), tes, et see on Ameerikas kogutud toetus mille asutajaliikmete seas olid Eduard kõigi Vene revolutsiooniliste jõudude rel- Vilde, Gottlieb Ast ja Peeter Speek.26 vastamiseks. Esseerid võtsid pakkumise vastu ning Jaapani-Soome-Vene ühisrinne Rahvuslaste ja sotsialistide oli seega sündinud.28 ühisrinnetest Relvade vedamiseks õnnestus Akashil osta aurik nimega John Grafton, mille- 1905. aasta revolutsioon sai alguse 22. le lastiti Londonis suur hulk vintpüsse, 27 jaanuaril nn Verise pühapäevaga Peter- revolvreid, laskemoona ja lõhkeainet. buris, kui tsaarisõbraliku töölisdemonst- Laev pidi viima need Peterburi revo- ratsiooni pihta avati püssituli. Rongkäigul lutsionääride kätte, tehes vahepeatuse eesotsas preester Georgi Gaponiga oli Soome rannikul, et ka soomlased oma kavas koos töölistega tsaarile üle anda osa saaksid.29 manifest, mis sisaldas mõningaid ra- Kurioosumina võib märkida, et saksa dikaalseid klausleid (sõja lõpetamine, ajakirjanik Elisabeth Heresch väidab, 24 M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellai- nagu oleks ka Aleksander Kesküla „juba ned, lõppvaatus, lk 319. 25 K. R. Pusta, Kehra metsast maailma. Saa- 28 A. Kujala, The Russian Revolutionary diku päevik. Kirjad kinnisest majast. Tallinn, Movement and the Finnish Opposition, 2010 [1960–1966], lk 31–32. 1905, lk 261. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR 26 M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellai- 29 Vt A. R. G. Griffiths, Clandestine Japanese ned, lõppvaatus, lk 64–65. Activity in the Baltic During the Russo-Japa- 27 Kuupäevad on antud uue kalendri järgi, nese War. Journal of Baltic Studies, 1987, kd kui pole märgitud teisiti. 18, nr 1, lk 71–78. 116 KULDKEPP Vene-Jaapani sõja eelõhtul organiseerinud õigusest“, mille argumentatsioon kujutas poliitilist tööd legendaarse jaapanlase omapärast segu rahvuslusest ja sotsia- Motohiro Akashi huvides, kes 100 miljo- lismist: „Mispärast vaatavad väikesed ni dollariga oli värvanud koostööks oma rahvad pealt, kui neid üksteise järel ja programmiga ülestõusude algatamiseks kõiki üheskoos hävitatakse. Seepärast Venemaal vene poliitilisi pagulasi üle peab väikestel proletaarlastest rahvastel kogu Euroopa“. Allikaviiteid Heresch seesama lipukiri olema, mida proletaar- selle väite toetuseks siiski ei too.30 lastest isikud omaks tunnistavad: „Kõigi Samal ajal oli tekkinud uusi võima- maade väikesed rahvad, ühinege!“33 lusi ka legaalsete organisatsioonide asu- Vormiliselt 3. märtsi reskriptile toe- tamiseks. 3. märtsil oli tsaar avaldanud tudes kutsus Hellat Tallinnasse kokku ettevaatliku nn Bulõgini reskripti, milles Eesti, Läti ja Leedu eri poliitiliste voolu- teatati kavatsusest kutsuda rahva poolt de esindajate nõupidamise, mida August valitud esindajaid osa võtma seadusandli- Rei nimetab „esimeseks katseks poliitilise ke kavatsuste arutamisest ning anti igasu- koostöö rajamiseks kolme Balti rahva va- gustele asutustele ja eraisikutele luba esi- hel“ ja „esimeseks „Balti konverentsiks““. tada valitsusele arvamusi ja ettepanekuid Nõupidamised toimusid 12. ja 13. mail riigikorra parandamiseks ja rahva hea- Kuld Lõvis ning nendes osalesid Peeter olu tõstmiseks.31 Muuhulgas muutis see Hellat, Konstantin Päts, August Rei ja võimalikuks opositsiooniliste või pool- Gottlieb Ast (või Karl Ruga). Lisaks osales opositsiooniliste katusorganisatsioonide kaks lätlast ja kaks leedulast. Koosolekul moodustamise. Maikuus loodi 14 kons- arutati ühiseid nõudmisi keskvõimule, titutsionalistliku erakonna ja organisat- millest tähtsaimaks peeti demokraat- siooni nn Liitude Liit, juulikuus kogunes likult valitud omavalitsusasutuste ellu Moskvas Ülevenemaalise Talupoegade kutsumist, millel pidid olema laialdased Liidu asutav kogu.32 õigused kohaliku elu korraldamiseks.34 Teatavat initsiatiivi näitasid üles ka Gapon oli pärast Verist pühapäeva eestlased. Marta Lepa väitel oli käre- põgenenud välismaale ja liitunud seal meelsest rahvuslasest arst Peeter Hellat esseeridega. Viimased püüdsid Gaponi juba 1905. aasta algul Peterburis asutanud ära kasutada omamoodi käilakujuna, kel- „väikerahvaste liidu“, mis pidas salajasi le taha võinuksid koonduda kõik Vene koosolekuid ja unistas piiririikide ise- revolutsionäärid. Aprilli alguses toimus seisvusest. 1905. aasta novembris olevat Gaponi ja Zilliacuse initsiatiivil 1904. Hellat pidanud kõne „Väikeste rahvaste aasta Pariisi konverentsi jätkuna nn Genfi konverents, mis aga lagunes, kuna osa- 30 E. Heresch, Parvuse salatoimik. Ostetud lenud sotsiaaldemokraadid (bolševikud, revolutsioon. Biograafia. Tlk V. Beekman. Tallinn, 2006, lk 84. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR 31 A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt. Tallinn, 33 M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellai- 2010 [1961], lk 57. ned, lõppvaatus, lk 116. 32 J. Frankel, The War and the Fate of Tsar- 34 A. Rei, Mälestusi tormiselt teelt, lk 56, ist Autocracy, lk 64. 59–60. KULDKEPP 117 juudi Bund, Läti sotsiaaldemokraatlik relvad ise vastu võtta. Aktivistidele see partei ja Armeenia SDTP) ei tahtnud lep- plaan ei meeldinud: nad oleksid eelista- pida esseeride ja nende liitlaste ülekaaluga nud jätkata koostööd esseeridega, kelle ning jalutasid välja. Alles jäänud parteid Peterburi organisatsioon oli selleks ajaks (sh esseerid, Poola sotsialistid ja Soome aga politsei tegevuse tõttu lagunenud. aktivistid) võtsid vastu resolutsiooni, mis Samal ajal leidis lõpu aktivistide koostöö nõudis autokraatia kukutamist relvade Kagaaliga, mis pidas vastutustundetuks jõul ning Asutava Kogu või Rahvuskogu Peterburi tegeliku olukorraga tutvumata kokku tulemist, mis kehtestaks Venemaal jätmist, liigset toetumist esseeridele ning demokraatliku ja vabariikliku riigikor- bolševike pakkumise tagasilükkamist. Ka- ralduse.35 gaal jätkas samas ise koostööd bolševi- Samal ajal valmisid Zilliacusel mässu- kega ning seeläbi moodustus ootamatu plaanid. Ülestõus pidi algama Peterburis Soome konstitutsionalistide-bolševike koos John Graftoni relvade kohalejõud- ühisrinne, vastaseks aktivistid-esseerid.37 misega ning kukutama autokraatliku John Graftoni reis oli organiseeritud keskvõimu. Kui see oleks ka ebaõnnes- kiirustades ja hooletult. 8. septembril tunud, loodeti siiski, et mäss inspireerib jooksis laev Pietarsaari lähedal karile ja ülestõuse impeeriumi äärealadel Poolas, meeskond lasi selle õhku. Suurem osa Kaukaasias ja mujal. 1905. aasta kevadel lastist kas hävis või sattus ametivõimude ja varasuvel õnnestus Zilliacusel ühis- kätte.38 Samal ajal hakkasid hajuma ka rindesse kaasata ka konstitutsionalistlik muud eeldused revolutsiooniks. Juba 29. Kagaal. Ühtlasi pühendati plaanidesse augustil olid Jaapan ja Venemaa leppinud Gapon, kes kohtus juuni teisel poolel Le- kokku peamistes rahutingimustes ja 5. niniga ja tõmbas vandenõusse bolševikud. septembril sõlmiti rahu. Gaponil, kes tahtis Venemaal üles ehitada Kuid siiski polnud revolutsioon veel omaenda mässuliikumist, õnnestus kõiki läbi. Oktoobri alguses algas Moskvas petta, väites, et Peterburis juba tegutseb raudteelaste streik, mis kuu lõpuks liikus tema kontrolli all olev üldorganisatsioon, edasi Peterburi ja levis sealt peaaegu kohe mis ootab vaid tegutsemissignaali. Seega üle kogu maa. Esseeridel ja sotsiaaldemo- jäid ülestõusu keskuseks määratud linnas kraatidel õnnestus seega esmakordselt kõik vajalikud ettevalmistused tegemata.36 haarata juhtroll seni üsna stiihiliselt kul- Kui augusti alguses selgus, et Gaponi genud sündmustes. Vastuseks oli uus, 30. organisatsiooni ei eksisteeri ning paras- oktoobri manifest tsaarilt, millega laien- jagu mööda Põhjamerd liikuva relvalasti dati oluliselt riigiduuma valijate ringi ja vastuvõtmiseks pole Peterburis midagi duuma seadusandlikku võimu. Siiski olid tehtud, otsustas bolševike keskkomitee just oktoober ja november tsaarivõimule kõige ohtlikum aeg. Keskvõimu ühendus 35 Vt A. Kujala, March Separately – Strike Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Together, lk 148–154. 36 A. Kujala, The Russian Revolutionary 37 Sealsamas, lk 268–273. Movement and the Finnish Opposition, 38 K. G. Olin, Grafton-Affären. Jakobstad, 1905, lk 262–263, 267. 1994, lk 142–152. 118 KULDKEPP riigi äärealadega (sh Mandžuurias asuva Tartus kokku üle-eestilise 800 osavõtjaga miljonipealise armeega) oli praktiliselt rahvakoosoleku. Laiemat ühisrinnet seal katkenud. Mitte ainult sotsialistid, vaid aga ei sündinud, vaid ilmnesid hoopis ka Pavel Miljukovi juhtimise alla koon- teravad vastuolud ühelt poolt mõõdukate dunud konstitutsioonilis-demokraatlik rahvuslaste ning teiselt poolt radikaalide partei (kadetid) nõudsid revolutsiooni ja sotsialistide vahel. Kui koosoleku juha- jätkamist, kuni parlamentaarsusprint- tajaks valiti radikaal Jaan Teemant, lah- siip on lõplikult läbi surutud. Samal ajal kus Tõnissoni aatemeeste kolmesajapea- valmistusid sotsiaaldemokraadid, eriti line vähemus ülikooli aulast Bürgermusse bolševikud, uueks katseks alustada rel- saali, kus nad pidasid eraldi koosoleku vastatud võitlust keskvõimu vastu, lootes, ning nõudsid Eestimaa ja Põhja-Liivi- et see tekitab mässu sõjaväes.39 maa administratiivset ühendamist ja Eesti Oktoobrimanifest kokkuvõttes siiski autonoomiat föderaliseeritud Venemaa kiirendas revolutsiooni lõppu. 1905. koosseisus. Aulasse jäänud majandus- aasta novembris, pärast üldstreigi lõp- mehed ja sotsialistid võtsid Teemanti, pu, sai Soome konstitutsionalistidest Martna ja Pöögelmanni juhtimisel vastu valitsuspartei, mis tähendas, et Kagaali üsna radikaalseid otsuseid, nagu tsaariva- tegevus lõpetati ning konstitutsionalistid litsuse kukutamine, streigid ja boikotid ei püüdnud enam Venemaal revolutsiooni ning maaomandi natsionaliseerimine. alustada. Kui bolševike ja Soome rah- Valiti ka omamoodi revolutsiooniline vuslaste teed seega lahku läksid, algas omavalitsus, viieliikmeline keskkomitee, senisest palju lähedasem koostöö Vene millesse kuulusid Teemant, Pöögelmann, sotsiaaldemokraatide ja noore Soome Kesküla, Hans Vürst ja Karl Neumann.42 sotsiaaldemokraatliku partei vahel.40 Marta Lepp märgib, et pärast aulakoos- Ka Venemaal tekkis kadettide kõrval olekut levisid fantastilised kuulujutud teine liberaalne partei, oktobristid, mis välisabist Rootsist ja Saksamaalt.43 Pole oli valmis minema kompromissile kesk- võimatu, et nende taga oli Aleksander võimuga. Samal ajal olid pidevad streigid Kesküla, kes selleks ajaks oli oma suu- töölisklassi välja kurnanud ning Moskva rejooneliste relvade ja raha muretsemise mässumeeste kutsed solidaarsusele palju plaanide tõttu välja teeninud hüüdnime järgijaid ei leidnud. Demobilisatsiooni Aleksander Suur.44 tulemusena vähenes drastiliselt mässu 1905. aasta detsembris kuulutati välja puhkemise võimalus sõjaväes.41 42 Vt T. U. Raun, The All-Estonian Cong- Novembri lõpus kutsus Jaan Tõnisson ress in Tartu, November 1905: A Reassess- ment. Journal of Baltic Studies, 2007, kd 38, 39 J. Frankel, The War and the Fate of Tsar- nr 4, lk 383–400. ist Autocracy, lk 66–67. 43 M. Lepp, 1905. aasta romantika, järellai- 40 A. Kujala, The Russian Revolutionary ned, lõppvaatus, lk 66. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Movement and the Finnish Opposition, 44 H. Erits, E. Kuusik, Aleksander Keskü- 1905, lk 264. la inimese ja revolutsionäärina kaasaegsete 41 J. Frankel, The War and the Fate of Tsar- mälestustes. Ajalooline Ajakiri, 1999, nr 3/4, ist Autocracy, lk 67. lk 52. KULDKEPP 119 sõjaseisukord, mis jäi kestma kuni 1908. kõik leiavad selles ühistegevuse mõttes aastani. Selle ajal keelati kõik rahvako- „Õiguse“ veergudel oma häda-avaldusele gunemised, algasid arreteerimised ja aja- ja vabaduse võitlusele maad. ... Kui kord lehtede ilmumine oli takistatud.45 1906. üleüldised vaenlased on maha löödud, aastal hakati sõjaväe regulaarüksusi ka- siis mingu iga organisatsioon oma teed, sutama karistusaktsioonideks mässulistel kui see talle parem näib. See on ajutine aladel. Ka režiim liikus jälle autoritaarsu- ühistegevus või parteide koalitsioon, mis se suunas: 1907. aasta 16. juuni seaduse- „Õigus“ oma lipu peale kirjutab“.48 Eri- ga, millega riigiduuma laiali saadeti ja osa nevatel põhjustel Dido initsiatiiv loode- selle liikmeid arreteeriti, kaldus vahepeal tud mõju ei saavutanud, küll aga annab kehtinud suhteline tasakaal tsaari ja rahva see tunnistust jätkuvast koostöövaimust vahel uuesti teravalt tsaari kasuks.46 sotsialistide ja rahvuslaste vahel, või vä- Viimase näitena katsest moodustada hemalt sellesuunalistest lootustest. Eestis rahvuslaste ja sotsialistide mässulist ühisrinnet võib tuua Pariisi vanapagulase Kokkuvõtte asemel Andres Dido 1906. aasta alguses algata- tud „sotsiaalrahvusliku“ ajalehe Õigus, Ettevaatlikult võiks oletada, et 1905. mida ilmus seitse numbrit ajavahemikus aasta tsaarivastase võitluse peamine polii- 1906–1908.47 Tsarismi võimu murdmi- tiline pärand oli pigem oskus teha opor- se, poliitiliste vabaduste sisseseadmise, tunistlikku reaalpoliitikat ühise vaenlase majanduses sotsialistliku programmi vastu kui mingil moraalsel veendumusel kehtestamise ja Vene Ühisriikide asu- põhinev usk rahvaste vabanemisse. Pea- tamise nimel kutsus Õigus üles „kõiki legi kulus selline kogemus tulevikus mar- meie rahva revolutsioonilisi jõudusid ja jaks ära. Soomes oli 1905. aasta põran- erakondasid kahekordse ikke vastu, ise- daalusel tööl selge järjepidevus Esimese valitsuse poliitilise ja mõisnikkude majan- maailmasõja aegse jäägriliikumise ning dusliku ikke vastu ühinema“, lubades, et Saksamaal ja Rootsis teostatud poliiti- „kõik need jõud ja erakonnad, olgu nad lise propagandaga, mis valmistasid ette sotsiaalrevolutsionäärid, Vene ehk Eesti Soome iseseisvust.49 sotsiaaldemokraadid, kodanlikud revo- Samuti peitub 1905. aasta revolutsioo- lutsionäärid ja seisuse poolest töölised, ni paremas tundmises võti mõistmaks talupojad, kodanlased ehk haritlased, Esimese maailmasõja aegset eestlaste pagulaspoliitikat neutraalsetes riikides 45 S. Zetterberg, Kultuurisillad ja revolut- ja Saksamaal. Silmapaistvaim näide neist sioonituuled, lk 62–64. 46 J. Frankel, The War and the Fate of Tsar- isehakanud diplomaatidest, suur rah- ist Autocracy, lk 68. 47 M. Kahu, Andres Dido ajakiri „Õigus“. 48 A. Dido, Meie eesmärk [1906]. Rmt-s: Lehekülg Eesti ühiskondliku mõtte ajaloost. A. Dido, Ajaloo kasust. Tartu, 2006, lk 419. Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR Keel ja Kirjandus, 1981, nr 9–10, lk 542– 49 Vt nt M. Lauerma, Aktivisternas linje. 548, 618–623; K. R. Pusta, Kehra metsast Rmt-s: Finlands utrikespolitik 1809–1966. maailma. Saadiku päevik. Kirjad kinnisest Toim. I. Hakalehto. Stockholm, 1968, lk majast, lk 56. 40–56. 120 KULDKEPP vuslane ja vähemalt sama suur sotsia- aasta vabanemisprotsessi käigus, mille list Aleksander Kesküla, oli sõber Adolf käigus Eesti erakonnad (v.a enamlased) Gasseri sõnul otsustanud teha koostööd 1917. aasta detsembrikuus kokku lep- Saksa ametivõimudega just seetõttu, et pisid Eesti rahvusliku iseseisvuse välja- tema meelest ainus viis tsaariimpeeriumi kuulutamises ning parteideülese välisde- hävitada oli võtta õppust Vene-Jaapani legatsiooni moodustamises.51 See üsnagi sõja aegsest Jaapani abist Vene revolut- improviseeritud ühisrinne, seekord äh- sionääridele ning pöörduda samal ots- vardava Saksa okupatsiooni vastu, andis tarbel seekord ise Lääne imperialistide tagasivaates üliolulise eelduse selleks, et poole.50 Milleni see viis, on praeguseks Eesti iseseisvusel õnnestus tõusta Vene hästi teada. siseasjast rahvusvaheliseks küsimuseks Lõpuks näib mulle, et Eestis taaselus- – ning seega ka püsima jääda. tus 1905. aasta vaim veel ka 1917.–1918.

51 1917. aasta kohta Eestis vt: H. Kalmo, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR 50 A. Gasser, Alexander Kesküla: ein estni- Enesemääramise saatuslik tund. Rmt-s: Ise- scher Revolutionär. Rmt-s: A. Gasser, Aus- seisvusmanifest. Artikleid, dokumente ja mä- gewählte historische Schriften 1933–1983. lestusi. Koost. T. Tannberg, A. Pajur. Tartu, Basel, 1983, lk 219. 2014, lk 224–225. KULDKEPP 121