ISSN 0207-6535 геогег- muusiko • kino

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIIDU, EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

J rDEF 0* '2002 XXI AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JÜRI ÄÄRMA, tel 6 60 18 28 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 postiaadress 10505, postkast 32Ö0 faks 6 60 18 87 e-mail [email protected]

Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 6 60 18 76 Muusikaosakond Anneli Remme ja Tiina Õun, tel 6 60 18 69 Filmiosakond Sulev Teinemaa, tel 6 60 16 72 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 61 61 77 Kunstiline toimetaja Mai Einer, tel 6 61 61 77 Küljendus Kaur Kareda, tel 6 61 62 59 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 61 61 77 Tekstitöötlus Pille-Triin Kareda, tel 6 60 18 87. 6 61 62 59 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 6 60 16 72

© "Teater. Muusika. Kino", 2002

Esikaanel: 14. detsembril 2001 Eesti Rahvusooperis "Es­ tonia" esietendunud Carl Orffi ooper "Tark naine" tõi teatrile ootamatult suure tunnus­ tuse. Lavastaja Neeme Kuningas veebruaris 2002. Harri Rospu foto

MEIE KODULEHEKÜLJE INTERNETIS http://www.temuki.ee TOOB TEIENI

Soft

AJAKIRI ILMUB EESTI RIIGI TOETUSEL. HONORARID EESTI KULTUURKAPITALILT reorer-muusiko-kino

SISUKORD TEATER VASTAB INGRID AGUR Gerda Kordemets KÕRGMÄESTIKU ÕHK ON HÕRK JA HÕRE ("Võlumägi" Linnateatris) Kadi Herkül KOPENHAAGENI AHELREAKTSIOONID ("Kopenhaagen " Draamateatris) KIRJAD MINEVIKUST Andres Keil THEATRUM SANITATI5 Pille-Riin Purje KUS ON, KUS ON KOMÖÖDIA SÜDA? ("Lahuselu" "Vanalinnastuudios") 30 PERSONA GRATA. JAN UUSPÕLD 93 MUUSIKA Evi Arujärv "TARK NAINE" JA PRÜGIKASTIPOEETIKA: HEAD ELU OODATES 34_ TEATRIJUTUD NEEME KUNINGAGA I 41 "ESTONIA" JA "TARK NAINE" MÕJUKA ÄRILEHE VAATEPUNKTIST Mare Põldmäe EESTI MUUSIKA PÄEVAD —MINEVIKUST TULEVIKKU 47 Andres Pung REIN LAULU BEETHOVENI-INTERPRETEERINGUD (Raamatust "Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast") MUSICA THEOR1CA — VANA JA NOOR TEADUS (Margus Pärtlaseja Mart Humala vestlus muusikateooriast) Evi Arujärv "NÜÜD-MUUSIKA" JA ÜHEKSAKÜMNENDAD: VABAKS SAADA, ET UNELEDA

Andres Maimik JULMAD MÄNGUD VÕÕRAL TERRITOORIUMIL (Prantsuskeelsed filmid Pimedate Ööde festivali!) Marianne Kõrver NOAGA APAATIA VASTU ( Michael Haneke filmid) Arvo Pesti SLAAVI VALGUSKIIR PÕHJAMAISELT PIMEDAS ÖÖS (Slaavi filmid Pimedate Ööde festivalil) Heli Sarapuu LENINI SENIILNE LAPSEPÕLV (Aleksandr Sokurovi filmist "Sõnn") Meelis Kapstas SÜNDINUD MITTETAPJAKS (Ilmar Raagi "Miski on mäda ehk Kogu vale Hamletist" ja Kenneth Branagn "Hamlet") Rein Tootmaa KEEGI EI TAHA EIT OLLA (Märt Sildvee lühimängufilmist "Ballada") Märt Kubo KODANIKU KOHUS ON MAKSTA MAKSE (Rein Hansoni filmist "Kodanik — riigi alus")

VASTAB INGRID AGUR

Räägib Ingrid Agur, Eesti NSV rahvakunstniku tiitli pälvinud lavastuskunstnik ja elupõline ugalalane, kes eelmisel aastal loobus aktiivsest teatritööst. Seljataga on kujundused 167 lavastusele (jaak Alliku andmetel), suurem osa neist teostatud üksi provintsiteatri ülivaesetes oludes. Hirmuäratav arv, nulle kõigiga kunstnik ise sugugi rahul pole. Jutuajamisest Ingrid Agurigajäi kumama mõte, et lavakujundus on teatris kõduvaim töö. Sõltub ju kunstniku elutöö ja edukus sellest, milliste lavastajatega elu teda kokku viib. Suurepärane lavakujundus jääb igapäevases teatrilavastuses läbi lahkamata ning isegi märki• mata, kui lavastus tunnustust ei pälvi. Ingrid Aguril oli õnne umbes 19 aasta jagu, kui valmis "Ugala" uus teatrimaja ja uued tingimused tõid Mulgimaale eesti tipplavastajad. Siis tuli ridamisi lavastusi, millega loomult enesekriitiline ja tagasihoidlik kunstnikki rahul võis olla.

"Ugalas" taastati eelmise aasta lõpus kakskümmend aastat vana lavastus "Kihnu Jonn". Selle kujundasite teie ja lavastas Jaan Tooming. Mis tunne oli kohtuda oma vana tööga? "Kihnu Jonn" oli üks haruldane lavastus, mis läks kõigile südamesse — ta oli naljakas, kurb ja mehine ühtaegu. Hea, et etendus sai "Ugala" uue maja juubeliks taastatud, sest näitlejad on veel olemas. Nad on küll kõik vanemaks saanud ja muu­ tunud, aga kokkuvõttes oli taastamine päris naljakas. "Jonn" tuli lavale vanas majas ja seda mängiti peaaegu aasta, enne kui uus maja valmis sai. Mäletan, et vana lava sai üleni etendust täis, uue maja avarus andis loole veel teise dimensiooni juurde. Kas "Kihnu Jonn" oli teile esimene töö Jaan Toomingaga? Ei, esimene töö Jaaniga oli mul iirlase Synge'i "Ahvikäpp" ja "Mäekuru var­ jus". Aga Tooming oli esimene lavastaja, kellega mul oli koostöö. Ma justkui tajusin, mida ta "Kihnu Jonnis" lavastajana tahab. Jaan vaid ütles, mida ta ei taha, ja see oli realism. Ta tegi pigem vihjeid. Kui siis Mikk Sarv andis mulle regivärsis laulutekstid — need ürgsed laulud —, taipasin kohe, mis suunas lavastus kulgeb. Laulud haaku­ sid kuidagi mu olemusega. See oli esimene kokkupuude regivärsiga ja ühtlasi suur avastus — ükski lavastaja ei olnud Eestis veel midagi sellist teinud. Vahest olid need lapsepõlveviisid, vanaema laulud, mis Toominga lavastuste kaudu ellu ärkasid? Minu lapsepõlve laulud olid laenatud laulud: "Seal, kus rukkiväli...", "Puhu, tuul", "Minge üles mägedele" ja teised rahvalikud viisid. Noorpõlv kulges aga tšastuškade ja vene vangilaulude keskel. Kui väidetakse, et eestlased on laulurahvas, siis paneb see mind alati muigama. Venelastega ei anna meid võrreldagi. Kus kolm vene naist kokku said, kõlas alati mitmehäälne ilus laul. Minulgi oli üksvahe 300 tšastuškat peas. Milline oli see lapsepõlv? Pean ütlema, et mul oli kuldne lapsepõlv — ilus kodu, armastavad vanemad, hea kasvatus. Isa kui 16aastasena Vabadussõtta läinud ja sealt seljahaavaga tagasi tulnud mees sai 1920. aastatel mõisalt riigistatud maad ja õiguse luua asunikutalu Karksi ürgoru serval. Põllumaad oli vähe. Kuigi kumbki vanematest põlnud hingelt talupi­ daja ja isa oleks tahtnud õppida, tuli neil olude sunnil põldu harida.

Ingrid Agur, 2001. Elmo Riigi foto

3 Teised talumehed ei võtnudki isa põllumehena tõsiselt, sest tema mängis or­ kestris ja laulis kooris ning tegi näitemängu. Isa kirg oli lugemine, tal oli raamat isegi vao vahel kaasas — kui hobune hinge tõmbas, istus isa, nina raamatus. Tema tuba oli maast laeni raamatuid täis. Isa huvitus poliitikast, käis koosolekutel ja sõbrad olid tal kohaliku intelligentsi hulgast. Riigipöördeni käis meil kodus "Pravda". Kuna Eestis "Pravdat" tellida ei lubatud, siis tuli leht Läti kaudu. Sealt luges isa ridade vahelt, mis Venemaal tegelikult toimub. Isa kuulus ka Kaitseliitu ja eks seetõttu meid küüditatigi. Kodus räägiti alata­ sa poliitikast, nii et mina olin 10-aastaselt teadlik Poola koridorist, sõdadest Inglis­ maal ja Hispaanias. Lapsed ju ikka kuulasid ukse taga, millest vanemad räägivad. Kui palju teil peres lapsi oli? Meid oli peres neli last, kolm õde ja vend. Mina olin esimene laps, kes 1931. aastal vastvalminud majas sündis. Elu oli lastel põnev, kuigi meile põhimõtteliselt mänguasju ei ostetud. Leiutasime neid ise. Elasime pere ringis, meid õpetati sõna kuulama ja mitte soovima ülearuseid asju. Lapsepõlvest on meeles tahe kasvada suu­ reks, et ise vastutada, ja liivilik unistus näha, mis metsa taga on — näha maailma, minna kodust kaugele. Kas Siberi teekond 1941. aasta 14. juunil tegi helgele lapsepõlvele järsu lõpu? Kümneaastaselt laps ju ei taju, mis ees ootab. Ega vanemadki uskunud. Päev enne minekut käidi meid hoiatamas, et oleme nimekirjas, ja isal soovitati pakku min­ na. Isa vastas, et kuhu ma perekonna jätan. Et kui viiakse, las viiakse koos. Inimene saab igal pool hakkama, peaasi, et koos ollakse. Läksime esimese küüditamisega, mis oli palju rängem kui hilisemad. Mehed eraldati peredest kohe Puka jaamas. Oma isa ma rohkem ei näinud. Ta hukati 1942. aastal Sosva laagris, nagu ma 1989. aastal teada sain. Naised-lapsed pandi maha taigas, kus olid ees 1931. aastal küüditatud vene­ lased ja ukrainlased. Meie külla kui pärapõrgusse sattusid kõik paljulapselised pere­ konnad. Külas elasid tollal mõned vanamehed, noored poisid ja naised, sest kõik mehed olid juba neli aastat enne meie tulekut metsapõletamise eest vangi pandud. Naised ei saanud neilt enam ainsat kirja. Kuidas te esimese talve üle elasite? Kui meie sinna jõudsime, olid venelased ise suures näljas. Vili oli ikaldunud — juulis oli olnud suur külm, võttis terad ja kartulid ära. Talv tuli 40-kraadise külmaga. Väike õde suri teisel eluaastal. Vend suri mõned aastad hiljem. Me läksime Siberisse sellega, mis seljas oli — helesinised kleidid seljas ja val­ ged sokid jalas, koolikotis õpikud. Ainult vanaemal oli kaasas neli maani villast see-

Sibcris. Suvi 1951. Teises reas vasakult kolinas Ingrid Agur. likut, ühtedel aplikatsioonid ja teistel narmad all — nendest õmbles ema meile õega hiljem kleidid. Vagunisse kästi kaasa võtta saanitekk, mille nahksest poolest tehti kasukad vennale ja selle pere pojale, kes meid esimesel aastal ulualla võtsid. Selles peres elas ka ema nelja lapsega. Sellest hoolimata andsid nad teise toa meile. Kui kaua te nõnda, pead-jalad koos, elasite? Järgmisel talvel ehitas ema ühe Võrumaa naisega koos muldonni. Terve suve kaevasime auku, naised tõid metsast palgid, röövikutest tehti katus. Üks vene vana­ mees õpetas ema tappe tegema. Ema oli üldse andekas. Ükskõik mida ta ette võttis, õppis ruttu ära ja tegi. Ema hakkaski hinge sees hoidmiseks Siberis õmblema. Riide tegemiseks laenas kan- gasteljed ja kudus takukangast. Mina õppisin kohe ketramise ära. Kanepist keerutasi- me siidjat näpunööri ja nendest õmblesime jalatsid. Esimene talv nägime välja nagu Miki-Hiired. Hiljem käisime viiskudes, mida ema õppis pajukoorest punuma. Takku saime nii õmblemise eest kui ka kolhoosist. Riigivargus hoidis kõigil hinge sees. Esi­ mehed, aidamehed ja brigadirid virutasid kolhoosist koormate kaupa, teised näpuot­ saga. Ainult naabri vara Siberis ei puututud. See oli kirjutamata seadus. Kas koduigatsus oli lastel suur? Siberis tundsin kõige enam puudust paberist. Joonistasime seedripuu laastu­ de peale. Suur nälg oli raamatute järele. Kooli minna me ju ei saanud. Lähim kool oli kahekümne kilomeetri kaugusel, aga meil oli liikumiskeeld. Minul oli Eestis kolmas klass lõpetatud, õel neljas. Kuni 1947. aastani käisime kolhoosis tööl. Meid pandi tööle juba järgmisel päeval, kui me saabusime. Vedas, kui õnnes­ tus tööl linaseemet, mõni kartul või peotäis takku taskusse poetada. Kolhoosiorjuse eest ei saanud ju midagi. Vastupidi, esimesel aastal selgus, et oleme kolhoosile veel võlgu lõunaks saadud kartulite ja jahulobi eest. Hiljem, pärast sõda pandi meid, tüdrukuid, rehepeksu ajal viljakotte kandma. Mäletan, et soovisime kogu hingest, et traktor katki läheks. Nii kui viieminutine paus tekkis, vajusime terahunnikule ja magasime silmapilk. Väsimus oli hiigelsuur. Vahel virutasime terve ööpäev hakke koorma õtsa. Nii kui ühe üles sain, kõn­ disin järgmise juurde ja magasin selle najal püstijalu. Tollal ei osanud ju nuriseda, ainult hirmus koduigatsus oli — valus helesinine igatsus kodu, isa ja õppimise järele. Kõige rohkem tegi meile õega muret see, et jääme hariduseta. Aga et töö liiga tegi, et näljas ja paljas olid, et oli külm, et arsti polnud — sellega harjus ära. Kui kaua kestis teie pere muldonni-elu? 1947. aastal lubati meid naaberkülla kolida. See oli paremas olukorras ja meil oli isegi väike onn. Sama aasta oktoobris tulime õega tagasi Eestisse. Olin 15-aastane. Oli segane aeg. Kusagilt ilmus seadus, et kes olid küüditami­ se ajal alaealised, need võivad tagasi minna. Viljandist olevat organiseeritud inime­ sed, kes käisid lastel järel ja võtsid kaasa nii palju lapsi, kui said. Kõrvalkülast olid peaaegu kõik noored tagasi saanud. Kuna elasime kolkas, jõudis meieni ainult kuul­ dus. Ema kirjutas siiski palvekirju. Mäletan veel, et lubakiri tuli sügisel rehepeksu ajal. Kandsin viljakotte — masina juurest sada meetrit "Riga" alla. Ema tuli, spravka käes, (see kollane paberilipakas on mul veel alles) ja ütles, et nüüd võite kohe koju sõita. Kus te sõiduks raha saite? Ema õmbles meile onunaise saadetud villasest kangast kostüümid. Kirjavahe­ tus toimis juba. Oli umbes teada, palju pilet maksab, ja onu oli ka raha saatnud. Saime õega pärast kahenädalast ootamist Obi ääres viimase laeva peale, mis oli puupüsti täis. Sõitsime plekist vahekäigus kaks ööd-päeva Tomskini. Sealt edasi rongiga, aga Novosibirskis ootasime marmorpaleest jaamahoones kaks nädalat pile­ tit. Magasime arvutute ootajatega marmorplaatidest põrandal ja läksime tohutult täie täis. Esimesel nädalal pidi, jah, jaama täisaunast läbi käima ning selle kohta paberi võtma, muidu ei lastud piletit osta. Aga kuna teine nädal tuli veel oodata ja keegi enam ei kontrollinud, olime taas täie täis. Kui me, õudsed nutsakad, Rakveres maha astusime ning kübarates-kaabudes inimesi nägime, oli meil nii häbi, et tulime peaaegu kinnisilmi läbi linna. Onu oli

5 Viru-Jaagupis pastor, läksime sinnagi jala. Rapsisime enne kiriklat kuusikus täisid maha ja seisime tükk aega värava taga ega söandanud sisse minna. Kas kodu Karksis oli veel alles või oli seegi võõraste kätte läinud? Kui me novembris koju jõudsime, olime vanaema õele, kes tollal üksi talu pidas, nagu taevast sülle kukkunud tööjõud. Minu kõige suurem huvi oli, kas isa raamatukogu on veel alles, aga see oli juba osalt tulehakatuseks läinud. Pööningul siiski veel üht-teist oli. Läksime õega kohe kooli direktori jutule. Tema ütles, et meil ei kõlbavat enam kooli tulla, teised on meist kuus aastat nooremad. Ema õmblejast sõbranna läks oma­ korda direktori juurde ja inimesena, kes teeb suuga musta valgeks ja vastupidi, rää­ kis meid kooli sisse. Passe me ei saanud. Öeldi, et meie kojutulek olevat eksitus. Tagasi lubatavat neid, keda evakueeriti, mitte küüditatuid. Ja samuti teadsime, et tagasi tuleb minna oma kulul või muidu viiakse tapiga läbi vanglate. Meie ütlesime, et ise ei lähe, viige tapiga. 1949. aastal täpselt samal päeval kui kaheksa aastat tagasi, 14. juunil, sõitis veoauto jälle õue. Julgeoleku ülem Baranov oli isiklikult kohal ja ütles: "Noh, vana­ ema, me tulime tüdrukutele kosja." Jooksin pööningule ja peitsin röövikute ja lina­ luude vahele kaks raamatut: Homerose "liiase" rahvaväljaande ja ajaloolise jutustu­ se "Dannebragi lipu all". Minu 6. ja õe 7. klassi tunnistused olid meil aga käes ja see oli pikaks ajaks minu haridustee lõpp. Mis mälestused on teil läbitud vanglatest? Kõige hullema nädala veetsime Viljandi vanglas, sest siin käituti meiega kui kurjategijatega — käis just samasugune põhjuseta pinnimine nagu "Ugala" etenduses "Vabaduse rist". Vanglas lükati meid boksi, kus ei olnud ruumi kükitadagi, sai ainult seista, käed kõrval. Milleks, ei tea? Kaks tundi seisime. Siis viidi ülekuulaja juurde. Sekretär oli ise Siberist tulnud noor naine. Tundsime Maie ära, kõrvalküla tüdruk, ja ütlesime tere. Tema pööras pea kõrvale ja ütles: "Ma ei tunne teid." Naisvalvurid ei tundud mingit halastust. Kambris pidime jalad rööbiti koiku- serval istuma, rääkida ja nutta ei tohtinud, kohe karjuti. Laulda hoopiski mitte. Kui jalutama aeti, siis lõugasid valvurid: "Mis te käite kui kuradi lehmad! Sammu, marss!" Meid viidi läbi kümne vangla. Kirovis pakuti töölemineku võimalust. Mina olin alati esimene mineja, saaks ainult kambrist välja. Töö oli meeste naride pesemine

Ingrid Agur dekoratsioone maalimas, 1976.

ь О. Tooming/ E. Vilde, "Raiwa sõda" (lav ]aan Tooming), 1981.

H. Wuolijoe "Niskamäe noorperenaise' plakat, 1975.

Ingrid Agur "Rahva sõja" kavandite taustal.

7 ja seal hakkasin kirjatuviks. Kirjad peitsin turbaniks keeratud rätikusse. Noorele ini­ mesele oli see kõik üks suur seiklus. Kirovist Omskini olime koos N Liidu kõrgintelligentsiga —parteilaste naiste, kooliõpetajate ja ülikooli õppejõududega, kes uskusid jäägitult kommunismi. See oli õpetlik teekond —minu poliitkool. Tomskis aga pandi meid plamoidega kokku ja see oli kole. Teel olime tervelt kaks kuud. Siberisse jäite keskkooli lõpuni. Ema juurde jõudnud, pääsesime suuremasse rajoonikeskusse elama, kus oli keskkool. Oli ilmselge, et ema mõlemaid lapsi koolitada ei jõua. Leppisime kokku, et õde kui absoluutne priimus läheb päevakooli, mina aga tööle ning õhtukooli. Aga mind ei lubatud koolis käia. Me pidime iga kuu komandantuuris end möllimas käima ja sealt anti mulle karm käsk metsatööle minna. Hakkasin vastu ja ütlesin, et tahan õppida. Komandant käratas: "Kirves ja saag on sinu õppimine. Vali, kas vangi või metsatööle!" Muidugi läksin metsatööle, vabatahtlikult, 60 kilomeetrit jalgsi, sügavale tai- gasse. Sealgi töötasid põhiliselt naised. Siiski kirjutasin palvekirja, et konstitutsiooni järgi on minul õigus saada keskharidus. Oli kasu. Komandant sai ilmselt pähe. Tuligi teine metsa ja käratas mulle: "li kakaja, pisat uincjct. Mine koju, õpi!" Leidsin siis uue töökoha ja hakkasin õhtukoolis edasi käima. Kevadel tegin kõik eksamid ära peale matemaatika. Siis kutsus komandant mind suure rõõmuga komandantuur! ja ütles: et sa hommepäev oleksid keskusest kadunud, muidu lähed vangi. Mind aga oli Siber kangeks õpetanud. Võtsin siis oma kompsu kätte ja hakka­ sin jala astuma, aga mitte ema juurde, vaid suuruselt järgmisse keskusse, kus oli ka keskkool. Päeval käisin metsatöödel. Õppida tahtjaid oli rohkem ja me palusime õpeta­ jaid, et nad teeksid 7. õhtuklassi. Klassitäis õpilasi alustas, aga kevadeks olime veel ühe eesti ja läti tüdrukuga ainsad, kes vastu pidasid. Õpetajad ei hakanud aga kolme õpilase pärast eksameid vastu võtma. Alles kolmandal aastal võtsid õpetajad meie palumise peale eksamid vastu. Nii kui tunnistuse kätte sain, olin sellest külast kadu­ nud ja sõitsin Tomski. Ilma dokumentideta, sest komandant oli keelanud minule sün­ nitunnistuse dublikaati välja anda. Tomski komandantuuris rääkisin ära, et tahan õppida. Seal oli kaks mõistlikumat meest, kes lubasid mul linna jääda ja isegi mulle passi hankida. Seda nad hiljem tegidki. Tomskis oli suur töölisnoorte keskkool. Direktor aga ei saanud mind ilma passi ja sissekirjutuseta kooli võtta. Mina ei jätnud, käisin iga nädal kord õppealajuhataja, kord direktori juures nuiamas, et mind kooli võetaks. Ju tüütasin neid ära ning nad soovitasid mul raamatupidajate kursustele minna, sest seal ei nõutud passi. "Tood tõendi, et õpid kursustel ja siis võtame sind vastu." Nõndamoodi käisin päeval kursustel (lõpetasin need äragi), õhtul läksin õh­ tukooli ja öösel tööle. Esimese talve töötasin kinos "Partisan". Maalisin väikese foto järgi suuri kinoafišše. Sealt saingi oma teostamisoskuse, kuidas suurte pindade peäl suure pintsliga töötada. Hea oli, kui mõni film pidas nädal aega vastu, tavaliselt va­ hetusid filmid mõne päeva tagant. Siis oli öötööd palju. Tomskis oli tollal suur ja tugev juudi kogukond ja nende kaudu sain tööd eelkooliealiste laste metoodika kabinetis. Esimest korda elus oli mul kindel palk, sain osta riideid ja endale midagi lubada. Kabineti juhataja armastas lugeda ja meil oli tohutu raamatukogu. Töötasin seal üksinda ning lugesin —maailmaklassikat, peda­ googilist kirjandust. Kogu Balzaci lugesin läbi. Sel ajal hakkas mind ka teater väga huvitama. Tomskis oli üks Siberi suurim kultuurikeskus.Venemaa tippartistid and­ sid seal kontserte. Tomski draamateatris andsid külalisetendusi Moskva ja Leningra­ di parimad teatrid. Repertuaaris valitses klassika. Vaatasin kõik lavastused ära. Hii­ na ooperitki nägin esimest korda Tomskis. Lõpetasin keskkooli 26-aastaselt, sain loa ja tulin 1959. aastal kohe emaga koos ära. Kust tuli mõte lavakujundust õppida? Uuesti koju jõudnud, läksin kohe pööningule vaatama, mis isa raamatutest on saanud. Pööningul oli tühjus. Isegi "liias" ja "Dannebrogi lipu all" olid läinud. Leid­ sin ainult Bernhard Shaw "Südamete murdumiste maja". See ehk oli minu jaoks märk. Siberi taust välistas ajalooõpingud ja läksin aastaks Tartu kunstikooli. Tartus käisin palju teatris. Kui 28-aastaselt Kunstiinstituut! astusin, valisin teatrikunsti eriala.

8 HL Л А. H. Tammsaare, Juudil" (lav Kaarin Raid), 1983. Esiplaanil Olovcmes - MtmrMülmsten, Akior - Arvo Raimo. Endel Veliste foto

Kes olid tollal instituudis meeldejäävamad õpetajad, gurud? Milline oli tollane opetus? 1950. aastate lõpp oli sotsrealismi aeg. Uued tuuled polnud puhuma haka­ nud. Kursuse juhendaja Voldemar Haas oli väga armas ja südamlik inimene. Ta õpetas kompositsiooni ja teostust, maalitud dekoratsiooni, värvide sobitamist — ühesõnaga täisrealismi. Alustasime kursusel viiekesi, aga teatrisse jäid meist vaid mina ja Liina Pihlak. Tundsime Liinaga õppides kogu aeg sisulisest analüüsist puudust. LeoSoonpää kunstiajaloo loengud olid küll vaimustavad, neilt ei puudunud keegi põhjuseta. Kas "Ugala" teater, mis teile kolmekümne seitsmeks aastaks koduteatrites jäi ja kus te olete arvutult lavakujundusi teinud, oli tookord teie vaba valik? Lõpetasin 1964. aastal ja mind suunati "Ugalasse". Suunamise järel tuli kolm aastat kohapeal töötada. "Ugala" oli tollal hoopis ilma kunstnikuta, Aleksander Sats müttas siin üksinda. Tema teadis täpselt, mida ta lavale tahab — kuhu tuleb tool, uks või sein. Minult ootas ta käsutäitmist. Teatris polnud siis lavastus- ega kostüümiala juhatajat, butafori — eelarved, aruanded ja järelevalve tuli teha minul. Teostajaid- kunslnikke polnud, pidin kõigega ise hakkama saama, pulgavärvimisest kuni hori­ sondi maalimiseni. Samal ajal töötas teatris kolm lavastajat. Kuidas te jõudsite? Kui mul poleks olnud seda suurt Siberi kooli ja visadust raskustest ülesaami­ sel, poleks ma selle töökoormaga toime tulnud. Hiljem tuli pere ja lapsed ning ei saanudki enam Viljandist ära. Vanem poeg kasvas lausa teatris üles. Mis oli teie diplomitöö teatris? Diplomilavastus oli Shakespeare'i "Tõrksa taltsutus", mille lavastas Sats ise. Mängisid Leila Säälik ja Heino Arus. Diplomilavastusega sain juba esimese

9 sauna — mõtlesin välja lahenduse, mis nõudis tohutut teostamistööd. Minu ju­ hendaja Haas võttis lahendust pika hambaga. Sats ütles ainult, et kaared ja sam­ bad võiksid olla. Mui oli kujundus tehtud pööratavatele 2,8 meetri kõrgustele, kolme seinaga pöörlevatele telaritele, mille uue külje ette keeramisel moodustub uus pilt. Teatriaja­ loost tuntud võte, mille jaoks olid kunagi ehitatud lava alla pööramismehhanismid. Aga kuidas sa neid siledal laval keerad. Kerged ratastel metallkonstruktsioonid läk­ sid kõveraks. Lavapoisid käisid neid akside vahelt keeramas. Seinad oli vaja kõik maalida, riputisi teist samapalju — kokku oli neid 48. Teos­ tamiseks oli ainult kaks nädalat aega. "Ugalas" polnud maalisaali, tööd sai teha ainult öösiti või puhkepäevadel laval ja seda tegin ma ka edaspidi vanas majas nii kaua, kuni olin üksinda. Vahepeal heitsin lihtsalt lavale pikali ja puhkasin pool tunnikest. Sest hommikuks pidi plats puhas olema. Hiljem mõtlesin, et kui lihtne oleks olnud teha sambakesed ja kaarekesed. Kas saite päeval veidi hinge tõmmata? Päeval valmistasin lava kõrval vahekäigus liimiga nöörist ja paberist keerulis­ te mustrite ning vinjettidega ajaloolisi toole. Teatris oli paar aastat enne minu tulekut olnud tulekahju ja Iavamööblit ei olnud. Ei jäänud muud üle, kui toole värvida. Töö­ tama pidi tollal värvimuldadega, mis lahustuvad tükk aega takkajärele. Lakk oli vi­ lets ja näitlejad jäid proovis toolide külge kinni, toole sai siis mitu korda üle lakitud. See oli teatri jaoks nii vaene aeg, et karju appi. Valget värvi tehti kriidipulbrija kondi- liimiga. Kondiliimi lehk oli selle aja teatri spetsiifiline lõhn. Diplomitööga võisin ma rahule jääda, sest ei võtnud lavastajat kuulda. Edas­ pidi aga sellist õnne ei olnud. Aleksander Sats oskas näitlejaid väga hästi mängima panna, tema lavastused ei olnud kunagi igavad, kuigi materjal võis igav olla. Aga temagi ei teinud kunstnikuga sisulist analüüsi. Ent mis on kunstnik ilma lavastajata? Vana-" Ugala" periood oli minu jaoks tühi periood, ma ei arenenud kuhugi, polnud kellega areneda. Olin "Ugalas" justkui muust maailmast ära lõigatud ja üksi. Tegin kunstnikupalga eest lõputult tasuta tööd. Koormus tundub tagantjärele ülekoh­ tune. Miks ma seda tegin? Missioonitundest või hirmust? Siberi märk polnud kuhugi kadunud, see oli ikka mu sees. "Ugala" uue teatrimaja valmimine 1981. aastal pööras teatris uue lehekülje. Juba Jaan Toominga tulek peanäitejuhiks pani provintsiteatri teist moodi mõt­ lema ja töötama ning elama. Tooming tõi kaasa Mikk Sarve ja Priit Pedajase. Näiteks "Kihnu Jonni" proovides lõi Tooming haruldase fantaasiaga tohutul hulgal misanstseene, naljakaid ja kurbi. "Ugala" näitlejad tegid suure lustiga kaasa. "Jonn" oleks tulnud neljatunnine, kui Tooming poleks lõpuks välja noppinud selle, mis ta jättis. Meie kolmas koostöö "Rahva sõda" (Osvald Toominga instseneering Vilde romaanide "Mahtra sõda", "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" ja " Külmale maale" põhjal) sai mulle kõige hingelähedasemaks. Kahjuks nägid seda lavastust vä­ hesed. Ometi avanes teil uues "Ugala" teatrimajas võimalus töötada eesti parimate lavasta­ jatega ja teha kujundusi väärtdramaturgiale, näiteks Tammsaare "Juuditile". "Juuditit" olen kujundanud kolm korda. Lavakujunduse, millega võin rahul olla, tegin Kaarin Raidi "Juuditile". Selleks sai teatris kootud nööridest telk, mille siilud olid pealt valge ja seest kullaga värvitud. Panin teatris kõik naised kuduma, Jaak Allik arvutas kokku, et "Juuditisse" läks 25 kilomeetrit nööri. Aga mitte see pole oluline. Lavastuse õnnestumises on kõige olulisem koos­ töö, alates puutöökojast, õmblejatest, Iavatehnikutest kuni lavastaja ja näitlejateni. Kui lavakujundus toimib koos heli, valguse, lavamuutuste ja näitleja mänguga tervi­ kuna, toetab teksti ja lavastust, saab tulemusest rõõmu tunda. Kuigi lõplikult rahul ei saa vist kunagi olla. "Ugalal" suurel laval olid ju Baltimaade kui mitte NSV Liidu parimad tehnilised võimalused lava kujundada. Kas saite neid maksimaalselt rakendada? Merle Karusooga tegin "Othellot", kus ma kasutasin "Ugala" uue lava võima­ lusi täismahus: tõstukid liikusid üles-alla, trepid muutusid kogu aeg, tõusid ja lange­

id M. Gorki, "Põhjas" (lav jaan Tooming), 1983. Parun - Rein Malmsten, Bubnov - Rilio Räni. Endel Vcliste foto

sid, lõpuks kerkisid päris üles. Vajuk töötas. Sambad sõitsid pöördlaval kahes ringis aeg-ajalt üksteise taha või siis kõrvale, moodustades erinevaid sammastikke. Istusi­ me Merlega öösel teatris ja mängisime tundide kaupa võimalusi läbi. See oli fantasti­ line töö. Mind hämmastas Merle süvenemine lavakujundusse. Ka lavastuses "Vih­ mausside elust" istus meil koostöö. Tooming tõi "Ugalasse" noore Priit Pedajase, kes alustas siin oma lavastajateed muinasjuttudega. Mäletan, kui Pedajas tuli iiri muinasjuttude tekstiga — kolm lühikest lugu ja kõik. Kunstinõukogus küsisid vanad väärikad, mida te selle materjaliga peale hakka­ te. Pedajas ütleb, et küll ma ära täidan. Ja täitiski. Laulude ja liikumisega. Või Pedajase lavastatud hiina muinasjutud. Hiina oli siis suletud maa, mingit materjali saada pol­ nud. Tooming tõi Linnart Mälli ja tema omakorda kutsus Leningradist sinoloog Menšikovi teatrisse loengut pidama. Nende kaudu avastasin Hiina. "Ugala" teatri head suhted vennasrahvastega viisid teid paar korda kodust kaugemale. Täpsemalt Omskisse, Oši, Taškenti ja Samaarasse. Üks mu lemmikkujundusi oli kujundus Vjatšeslav Gvozdkovi lavastusele "Hiirtest ja inimestest". Omski vanas, väga ilusas teatrimajas õnnestus meil seda pärast Viljandit veel teha. Selles majas töötasid vapustavalt toredad teatriinimesed. Näitlejad olid kõik noored, Sverdlovski teatrikooli terve kursus — naised nagu missikandidaadid ja mehed Apollod, kes on suutelised akrobaatilisi trikke tegema. Teatris töötas 30-aastane frakitegija (tsaari­ aegse rätsepa juures õppinud), kes tegi frakid, mis istusid nagu valatud. "Igale mehe­ le tuleb teha eraldi lõige ja siis kümme korda proovi," õpetas ta. Katsu sa eesti mehi kümme korda proovi saada! Priit Pedajasega tegime Oši teatris Kirgiisias "Eesti muinasjutte". "Ugalas" lavastanud Valentin Rõskulov oli tollal Osis peanäitejuht. Ka sinna teatrisse oli tul­ nud terve lõpukursus ja nad mängisid himuga. Kui toredasti need noored laulsid kirgiisi keeles regivärsilisi laule. Ja ma pole varem ega hiljem näinud, kui saalitäis lapsi lausa rõkkab naerda. See oli nii naljakas!

II A. Tšehliov, "Kirsiaed" (lav Kaarin Raid), 1993. Lopalilün - Elmo Nügancn, Ranevskaja - Arme Reeman, Gajev — Arvo Raimo. Endel Velistc foto

Selle pika jutuajamise järel pean nentima, et teid pole õnnistatud mitte üksnes us­ kumatu vastupanuvõime, vaid ka väga hea mäluga. Jah, mul on uskumatult palju elavaid mälupilte vaga varajasest nooruest. Pi­ din olema pooleteiseaastane. Kõndisin juba, aga ei saanud lävepakust üle. Teised olid kõik väljas ja mina tahtsin ka. Oli mai või juuni, väga ere päike paistis. Ukerdasin üle lävepaku ja sain välja. Mui oli kange tahtmine välja saada. Mäletan isegi seda tunnet, kuidas ma valguse ja päikse kätte trügin. Istusin siis trepile päikese kätteja märkasin meie kurja kukke. Nii kui ma teda nägin, pistsin karjuma. Siis tuli vanaema, võttis mind sülle ja viis tuppa tagasi. Aga esimene mälestus on nagu sähvatus mul 11 kuu vanuselt. Oli 1931. aasta jõulud. Olin ema käsivarrel, ema seisis püsti ja onu, kes õppis ülikoolis, näitas ukse juurest kummipingviini — punane nokk, punased jalad ja valge kõhualune. Mui on see silme ees. Ja kuidas see pingviin liikus ja piiksus, kui onu teda liigutas! See oli mu elu esimene sündmus, esimene teatrielamus. Kui sa mult nüüd küsiksid, miks ma teatrikunstnikuks hakkasin, siis ma võin küll öelda, et selle pingviini pärast.

Küsinud KATRIN NIELSEN

12 GERDA KORDEMETS

KÕRGMÄESTIKU OHK ON HÕRK JA HÕRE

Thomas Mann/Madis Kõiv, "Võlumägi". Lavas­ kõneldes: "Minu jaoks on raamatu dramati­ taja Jaanus Rohumaa, koreograaf Teet Kask (kü­ seering võrreldav portreemaaliga, kus raamat lalisena Norra Rahvusooperist), kunstnik Mae on modelli osas. Maalilt ei oodatagi fotograa­ Kivilo (külalisena "Vanalinnastuudiost"), muu­ filist täpsust, pigem oodatakse, et ta oleks sikaline idee: Erkki-Sven Tüür, helikujundus: kunstiteos. Alati ei jieagi modell sellel nii ära­ Jaanus Rohumaa jaJaanTootsen (külalisena Raa­ tuntav olema. Oluline on, et oleks tabatud dioteatrist). Osades: Indrek Sammul, Andres midagi olemuslikku temas." Raag, Liina-Riin Olmaru, Rain Simmid, Kalju Orro, Ago Roo, Külli Teetamm, Triinu Meriste, Aeg ja arstirohud Andero Ermel, Helene Vannari, Marje Metsur, Allan Noormets, Andres Ots ja Ene Järvis. Esieten­ Dramatiseerijad Madis Kõiv ja Jaanus dus Linnateatri Taevalaval 4. detsembril 2001. Rohumaa on peategelase Hans Castorpi liini puhastanud paljustki, mis raamatus naudin­ gut pakub, kuid mis lavale kandmist välja ei Oma häbiks pean tunnistama, et ma ei kannataks. Selgus, et pärast seda puhastus­ kuulu nende hulka, kelle olulisimaks kujune­ tööd (mis Manni austajaile võib küllap üsna misromaaniks on Thomas Manni "Võlumägi". julm tunduda) on lool olemas täiesti tugevad Olen tähele pannud, et paljude tundlike in­ dramaturgilised elemendid. tellektuaalide (kelle hulka ma ei kuulu) ja Põhiliin areneb kindlalt piiritletud te­ põhiliselt meeste (kes ma ka pole) seas on gevuspaigas. On keskne armastuse lugu. Ja "Võlumägi" ajast aega olnud määratult oluli­ on fataalne antagonism: haigus ja surm armas­ ne teos. tuse teel. On kindel arengukäik ja konkreetne Minu esimesed katsed "Võlumäge" aeg — seitse aastat, mille kestel peategelases varastes 20-ndates lugeda kukkusid haledalt toimub suur ja selgelt nähtav areng. On vi­ läbi — mu meelest oli see igav. Hiljem olen suaalselt paeluvat elupõletamist ja suurt filo­ raamatu küll läbi lugenud, seda nautinud ja soofiat. selle üle juurelnud, kuid ühelgi eluetapil pole Üsna selge on ka lavastaja sõnum. Sest "Võlumägi" olnud raamat, milleta ma ennast millest õigupoolest peakski rääkima tänapäe­ ette ei kujutaks. Ma olen nõus meelsasti tun­ va inimesega kui mitte ajast, mis on "Võlu­ nistama, et mu vaim võiks olla avaram, kuid mäe" üks kandvamaid teemasid? Meie ajatun­ pole. netus põhineb juba mõnda aastat veendumu­ Seetõttu oli minu vastuvõtt teatris tõe­ sel, et tegusal inimesel peaks ööpäevas olema näoliselt hulka vabam, kui neil, kelle jaoks 48 tundi, nädalas 14 päeva ja aastas 24 kuud "Võlumäel" on olulisem tähendus. Ma suut­ — siis ehk jõuaks kuidagi... Oleme unustanud sin teatriversiooni raamatust üsnagi eraldi võimaluse, et seitse minutit võib lõpmatult võtta. See on lavastuse loojate suhtes minu venida. Rääkimata sellest, et seitse aastat võib arust ka õiglane, ehkki ma lepin meeleldi, et mõjuda igavikuna. kultusteose lavaversiooni võib analüüsida Rohumaa kutsub — mitte väga läbi­ ennekõike või ainult algteosest lähtuvalt (ka paistvalt, aga siiski — mõtlema teistsuguse aja seda tuleb teha) ning autoritruudust põhikü­ üle. Pakub välja võimaluse teha seda enne, kui simuseks võttes. me selleks sunnitud oleme. Näiteks, kui hai­ Enne veel aga, kui analüüsi kallale asu­ gus kedagi meist peaks aheldama olukorda, da, tuleb kokku leppida, mida autoritruudu- kus ajal pole enam endist tähendust, kus aeg se all mõista. Pole kahtlust, et "Võlumäe" ei ole enam täidetud. Kus aega saab mõõta mastaapi teose puhul ei saa selleks olla teose ruumiga ja ruumi ajaga. üksühene lavale kandmine, ühtki nüanssi Ka ülejäänud "Võlumäe" teemad — minetamata. Mulle meeldib definitsioon, mille lääne ja ida mõtteviisi vastuolud, surmahai­ autoriks on Andrus Kivirähk, kes kasutas seda gus, sõda, isiklik vaprus — on täna ülimalt oma romaani "Rehepapp" teatriversioonist aktuaalsed.

13 Т. Mann/M. Kõiv, "Võlumägi" (lav Jaanus Rohumaa). Hans Castorp — Indrek Sammul, Leo Naphta — Kalju Orro.

Surmapitseri ilu ja meditsiini võim uskude kõrvale. "Võlumäest" saab teada, et nagu milleski siin päikese all, pole selleski mi­ Tiisikus on teadagi haigus, mis muu­ dagi uut. dab inimesed ilusaks. Kui neil pole just väga Lavastuses on Jaanus Rohumaa medit­ halb periood ja nad parasjagu verd ei köhi, siini jõudu vähem eksponeerinud. Hans kõhnuvad need inimesed reeglina ülima hap­ Castorp jääb siin Võlumäele seitsmeks aastaks ruseni ning nende põsed kannavad õhetavaid pigem tõelise armastuse ja natuke ka haiguse palavikuroose. Lisaks "surmapitser" (mõiste, tõttu, kuid kindlasti mitte meditsiini salaka­ mille on ahvatlevaks kirjutanud Salinger) lau­ valuse pärast. Ehkki Allan Noormetsa sarmi­ bal ja traagikamõõk pea kohal. Tiisikerid on kas õuenõunik Behrens suudaks oma võrku omal ajal olnud paljude romantiliste raama- meelitada kelle tahes. tute-ooperite-näidendite lemmiktegelased. Thomas Mann kõneleb raamatus tihti Kahjuks pole tänane analoog AIDS pooltki nii härra Settembrini sõnadega — ka meditsiini veetlev haigus, kuid ühisjooned on olemas. teemadel. See aspekt Settembrini (Rain Raamatus on veel mõnigi teema, mille Simmul) elutervest skepsisest jäi lavastuses kadumisest on õieti kahju — nii kõnekad ol­ suhteliselt lõdvaks, mistõttu Simmuli üldiselt nuks need tänapäeva inimese jaoks. hästi mängitud rollil puudus nagu mingi olu­ Meditsiin on teadagi kõikvõimas ja line tahk. Erinevalt õuenõunik Behrensist pole inimese usk selle kõikvõimsusesse on ehk ise­ lavastuse Settembrini minu meelest sugugi gi kõikvõimsam. Kuid meditsiin on ka ahne raamatu Settembrini moodi. Ei peagi olema, kiskja, kes varitseb ohvreid. Tema lõks on nõus, kuid sel juhul peaks selgesti aru saama, hästi peidetud — "Võlumäes" luksuslikku miks ei ole ja kes ta siis on. Sama kehtis tege­ sanatooriumi ja sarmikate tohtrite ekstrava­ likult ka Naphta, Peeperkorni ja isegi Hans gantsesse olekusse, täna kallitesse telereklaa­ Castorpi kohta, kes kasutasid raamatut vaid midesse, kus määritakse pähe värvilistesse üldise juhisena rolli loomisel, samal ajal kui karpidesse peidetud "imerohtusid". Mõlemad juba nimetatud Behrens, Clawdia Chauchat tõotavad uuestisünni imet, kui sa ainult oled (Liina Olmaru) ja Joachim Ziemssen (Andres piisavalt kannatlik ja käid piisavalt palju pap­ Raag) olid raamatu tegelaste suhteliselt täp­ pi välja. Meditsiin on asetanud end teiste uute sed koopiad ning ka rollidena õnnestunud.

14 Võib-olla loobus Rohumaa meditsiini etendusiti mõnevõrra. Sest Naphta — Set- teema rõhutamisest hoopis kaalutlustel, et la­ tembrini dialoog, nende põhimõtete ja vas­ vastus ei mõjuks populistlikuna, liigselt ahaa- tuolude väljatoomine, nõuab näitlejalt ülivor- elamusel sõitvana. Samal põhjusel on võib-olla mi, pidevat sisetööd, kus mõte käib sõna eel, lavastusest välja jäänud ka teine (küll palju tekib teist kuulates. marginaalseni) tore tänane teema — suitseta­ Esietendusel, kus tervikul oli veel "esi­ mine —, mis hetke hea tooni foonil ilmselt kül­ etenduse närvi", pingestusid Settembrini, pro­ laltki elevust ja hukkamõistu tekitanuks. fessor Naphta (Kalju Orro) ja Castorpi diskus­ Kahtlemata mõjub (lavastuse konteks­ sioonid mõnusalt ja õigesti. Igav ei hakanud, tis) kirglikult suitsetav Castorp tiisikusesana- mõte omasoodu uitama ei läinud. Ühel hili­ tooriumis ehmatavalt. Me oleme vabastanud semal etendusel oli nende stseenide pinge mittesuitsetajad passiivse suitsetamise ohust. millegipärast langenud. Nüüd oleme asunud suitsetajate õiguse kal­ Pärast seda etendust vestlesin ühe noo­ lale ise otsustada oma käekäigu üle. Jättes re inimesega, kes polnud "Võlumäge" luge­ mugavalt tähele panemata need inimesed, kes nud. Temale oli jäänud täiesti arusaamatuks võib-olla ei soovigi elada 125-aastaseks, vaid Settembrini ja Naphta vahelise konflikti põh­ eelistavad valitud naudinguid ja normaalse jus, eriti aga see, miks nende vastuolu osutus pikkusega maist elurada. antagonismiks, mis Naphta enesetapuni viis. Hans Castorp võiks olla nende inimes­ Soovitasin otsida vastust raamatust, aga tege­ te eestkõneleja: "Kui ärkan, siis olen alali rõõ­ likult pidanuks lavastus suutma põhjendused mus, et ma päeva jooksul suitsetada tohin, ja nähtavaks teha. kui söön, siis rõõmustan jällegi selle üle, — Omaette edasi mõeldes hakkasin kaht­ jah, ma ütleksin koguni, et ma õigupoolest lema ka Mynheer Peeperkorni suitsiidi selgu­ ainult selleks söön, et saaksin suitsetada, kui­ ses nende vaatajate jaoks, kes raamatut luge­ gi seda öelda oleks muidugi väike liialdus. nud pole. Minule tundus Ago Roo osatäitmi­ ne lennukas ja tore; tema lõpp oli selle juures [ ] Kui inimesel on hea sigar, siis on ta õigu­ võib-olla tõesti liiga lihtsustatud. poolest kaitstud, talle ei saa sõna tõsises mõt­ tes midagi juhtuda. [ ] Sest inimesel võib väga halvasti minna — oletame, et ka minu käsi hoopis kehvasti käib; aga seni, kui mul veel sigar suus on, suudaksin ma seda talu­ da, ma tean, sigar aitaks mind sellest üle." Tegelikult teeb ju Joachim Ziemssen "alla" minnes samalaadse valiku. Ta paneb kõik ühele kaardile, sest siin — "üleval" — ta tegelikult ei ela.

Süda ja aju töötagu täistuuridel

Rohumaa juurdleb sellegi üle, milleks on aega mõttekas kulutada ja milleks mitte. Aeg on teda huvitanud varemaltki — meenu­ tagem kas või "Arkaadiat" või "Ainsat ja iga­ vest elu", aga selles tähenduses siin kindlasti ka "Nooremat Eddat". On kohutavalt sümpaatne, et meil on niisugune noor lavastaja, kes julgeb lavale kanda pikad eepilised tekstid, filosoofilised mõttevahetused, poeetilise sõna. Ta teeb seda teadmises, et kõik (enamik?) vaatajad ei viitsi seda süvenenult kuulata. Ja ikkagi on hea, et ta ei ole loobunud üritamast kiskuda meid väl­ ja mõttelaiskusest, milles on nii mõnus vaju­ da teatrisaali pehmesse tooli, avada süda ja sulgeda aju. Rohumaa tahab, et kõik elutäht­ sad organid töötaksid täistuuridel — ka teat­ ris. Küllap ühel päeval see tal ka õnnestub. Dr Krokowski — Andres Ots, Hans Castorp — "Võlumäes" siiski veel mitte täielikult. Indrek Sammul, õuenõunik Behrens — Õigemini tundub, et pinge ja täpsus erinevad Allan Noormets.

15 Marusja — Külli Teetamm, Joachim Ziemssen — Andres Raag.

Kuidas kujundada kõrgmäestikku Mäestikupildi sünniks piisab piki kaldpinda ülespoole liikuvaist tegelasist, sel­ Mae Kivilo kujundus on teatripärane lest, kuidas nad lasevad pilgul puhata lõpma­ ja napp. tuses. Hans Castorp on uue vaatepildi võim­ Sanatoorium on antud tubade reana, susest vaimustatud, tädipoeg Joachim mille kergelt paremale tõusev Iaepiir joonis­ Ziemssen püüab ohvitseri enesevalitsusega tab ühtaegu välja koridori pikkuse ja mägede oma vaimustust vaos hoida. Castorp tõmbab kalde. Kes vähegi näinud fotosid sajandi esi­ mäestiku hõredat ja puhtusest uimastavat mese kümnendi haigemajadest, tundis selle õhku kopsudesse. Ja viipab taevapiirile: "Kot­ koha ära — minu silme ette tulid tuhmunud kas!" fotod Toomas Tondust, kes oma kurgutiisi- Kahju ainult, et kujundus kogu oma kustsamuti Davosis ravitsemas käis. ilus avaneb vaid neile, kes istuvad saali vasa­ Nagu hiljem selgus, muundub koridor kul poolel. Nemad tajuvad perspektiivi ja ava­ hõlpsalt pidusaaliks ning tubade kerged hel­ rust, näevad vaimusilmas mägesid taamal juvad kardinad võivad tuule mängukannide­ tõusmas, tunnetavad meditsiiniasutuse suu­ na joonistada erinevaid meeleolupilte, illust­ rust ja mõjujõudu. Parempoolses saaliosas lä­ reerida ühevõrra tinglikult ja paeluvalt nii heb lavastuse visuaalsest maailmast palju ka­ mõtet maalikunstist kui röntgenipildist. duma. Perspektiiv, mille kaldpind joonistab, Ajal, mil moderntants seisab Eestiski juba tõelise õitsenguhetke künnisel, ning kus tantsu mõiste alla mahub iga liigutus alates muigest või kulmu kergitusest ja lõpetades kohmaka kukkumisega, on tantsumaailma kui piiramatu väljendusvahendi toomine draamaetendusse värske ja vaimustav. Teet Kase liikumisseade pole niivõrd tants, kuivõrd kirglik ja eesmärgipärane lii­ kumine. Enamasti kindlat informatsiooni kan­ dev. Ehkki mitte iga kord nii orgaaniliselt la­ vastusse sulanduv kui muusika. Paeluvaim on liikumine siis, kui see on inimsuhte või dia­ loogi pikendus või avardus. Nagu näiteks Castorpi ja Clawdia Chauchat' loodud ilme­ kas finaal. Liikumisjoonisest inspireerituna on lavastuses (tasakaalustamaks filosoofiliste arutluste sõnaohtrust) veel mõnigi suurepä­ rane stseen, kus sõnu polegi vaja. Omamoodi täiuslik pantomiimietüüd on näiteks stseen, kus Ziemssen, Castorp ja madam Chauchat ootavad oma järjekorda arsti vastuvõtule. Ühtegi sõna ei vahetata, kuid stseen on vai­ mukas, selge ja pingestatud. Tähtis on, et muusikaline kujundus ja liikumine aitavad lavastust kuhugi paiguta- Mynheer Peeperkorn — Ago Roo, Hans Castorp — Indrek Sammul. Ludovico Settembrini — Rain Simmul, Hans Castorp — Indrek Sammul. on nüüd tagurpidi. Sanatooriumis toimuv lii­ ga vaataja lähedal ja stseeni kose kohal tuleb vaadata täiesti alt üles.

Sajandialguste kunst

Muusika on oluline side kahe "Võlu- mäe", romaani ja lavaversiooni vahel. Muu­ sikast on raamatus korduvalt juttu, selle te­ raapiline mõju on "Berghofi" sanatooriumi ravikavaski. Thomas Mann on öelnud: "Mi­ nule tähendab romaan alati sümfooniat, kont­ rapunktist lähtuvat teost, teemade kudumit, milles ideed mängivad muusikaliste motiivi­ de rolli." Iseäranis on tema loomingut mõju­ tanud Wagneri muusika, eriti selgelt ja tead­ likult on ta seda mõju rakendanud "Võlu- mäes". Nii ei olnud tegijail võimalik "Võlu- mäe" lavastuse juures muusika osa alahinna­ ta. Ja tulemus on püüdluste vääriline. Vääri­ ka tagasihoidlikkusega, mis alati iseloomus­ tab väga häid muusikalisi kujundusi, sulan­ dub Erkki-Sven Tüüri, Mahleri ja Bachi muu­ sika lavastustervikusse nii täpselt, et esime­ sel korral ei pruugi seda kuuldagi. da. Mitte niivõrd aastanumbrite tahenduses, Indrek Sammul on Hans Castorpi rol­ kuivõrd teatud ajalooliste protsesside ja sea­ lis ootuspäraselt hea. Kirjutan "ootuspäraselt" duspärasuste valguses. siin küll pigem miinusmärgiga. Rollina või­ On juba räägitud, et "Võlumägi" on nuks Hans Castorp olla Indrek Sammulile "juugendlavastus". Kui siia lisada mõttesild väljakutse võib-olla viis aastat tagasi. Täna on eelmise sajandi esimene kümnend — selle see lavastajapoolne turvaline kindla peäle sajandi esimene kümnend ning tõdemus, et minek. Sammul on armas, erutav, paeluv ja üks sajand ei muuda ajaloo vaatenurgast läh­ veenevgi, kuid tegeliku Castorpini jõuab ta tudes suurt midagi, võiks ehk spekuleerida alles kolmandas vaatuses, kus näitleja ja te­ koguni uus-juugendi mõistega. Seda enam, et gelaskuju vanusevahe on kadunud. mõni aasta tagasi tegi Katri Kaasik-Aaslav Muidugi ei pea iga roll olema uus vers­ Paul Claudeli "Vahetusega" sealsamas Lin­ tapost või mäetipu vallutamine. Kuid teistpi­ nateatris julgelt juugendi renessansiga algust. di mõeldes: Castorp võinuks olla kellegi teise Jääb edasiste arengute määrata, kas bei epoque suur võimalus — näiteks Andero Ermeli? Või tuleb tõesti taas ning kas uus sajand toob en­ koguni Alo Kõrve? daga ka art nouveau. Castorpi ja Clawdia Chauchat' stsee­ nid on eelnenud norimisele vaatamata lavas­ Mis on lihas ja luus tuses ühed paeluvamad. Kusjuures Clawdia kuju kannab endas ka ehedat juugend i-estee- Ühelt poolt on Allan Noormetsa õue­ tikat — soengu ja kostüümiga on seda veelgi nõunik Behrens suur kogus headust ja alla kriipsutatud. Olmaru Clawdia on autori­ kõikemõistvust — nagu surmaga iga päev sil­ truu tegelane kuni välimuse detailideni välja mitsi seisvad inimesed sagedasti. Ja täiesti lep­ — teda vaadates meenuvad kohe Pribislav pimatu. Teisalt on ta truu meditsiinisõdur, kes Hippe pilusilmad, mis Clawdia Castorpile patsientide värbamise ränka ülesannet võtab tuttavlikuks tegid. (Muidugi pole mälestuste elegantse tõsidusega. Ta põrmustab sarmiga, Pribislav lavastusse mahtunud, teda saab ot­ ja kui tema juba ütleb, et keegi vajab ravi, siis sida ainult raamatust.) nii see ka läheb. Venelanna Clawdia kirglikust kujust lähtuvad paljud säravad stseenilahendused: hammustamine, padjasõda ja tants kui dialoo­ Clawdia Chauchat — Liina Olmaru, gi erinevad vormid. Kuidas olekski võimalik, Hans Castorp — Indrek Sammul. et seesugusesse kõigest kõrgemal seisvasse (ja tõenäoliselt veel surmale määratud) slaavili- kult lodevasse daami, kellele sobib kõik, kel­ le interpretatsioonis on ühtviisi stiilne nii suit­ setamine kui ka uste paugutamine, ei armuks nii saksa korralikkus kui ka eesti jahedus.

Olla või mitte olla saatusest suurem

"Võlumäe" tippu tõusis oma mänguga Andres Raag Joachim Ziemsseni rollis. Raag mängis Ziemsseni vähemalt sama oluliseks peategelaseks, kui Castorp on dramatiseerin­ gu põhjal. Sest Ziemsseni dilemma — elada või elus püsida — on mõõtmatult suurem, kui dra­ matiseeringus Castorpile jäänud osa. Teatriterminoloogias on sõnapaar "la­ vastaja pealisülesanne". "Inimeste" keeles märgistab see teemat, millest lavastaja kõne­ leb kogu oma loomingus. Rohumaa on küll ehk veel noor pealisülesande lõplikuks sõnas­ tamiseks, kuid sellest mööda vaadata pole ka nagu põhjust. Liiga selge sild viib "Võlumäe" Joachim Ziemsseni juurest näiteks " Arkaadia" Septimus Hodge'ini või "Ainsa ja igavese elu" Näitleja Theoni. Vastutus on suur, kui elad korra vaid. Andres Raagi Joachim Ziemssen on kirglik natuur, kelle välised tundepuhangud on taltsutanud ohvitseriväärikus, kuid silmis leegitseb tuli. Kelle aju ja süda töötavad ka siis täiskäigul, kui kopsud alt veavad ja õnn maha jätab. Kes õnnes ja vaevas on oma saatuse pere­ mees, teeb oma otsused ise ja ise ka vastutab. Sümboliseerides sellisena kogu inimkonna igat­ sust julgeda olla suurem kui oma saatus. Ma ei oska kirjeldada, kuidas Raag mängib. Ta ei tee midagi, mida saaks kirjel­ dada. Ta lihtsalt ON, ja kui ta sureb, siis on ta LÄINUD. (Miks jääb temast järele valge roos, ei saanudki aru, aga valge roos tundus sellele vaatamata õigem kui näiteks mõõk.) Täpne ja pingeline siseelu, tugev selg­ roog ja õiged valikud iseloomustavad Ziemsseni elu ja Raagi tööd rolliga. Joachim on talitsetud ja väärikas, seisab otsekui pool sam­ mu teistest tagapool. Ei kiirusta avaldama ar­ vamust ega andma hinnanguid, kuid tema te­ rav tundeelu on igal hetkel ülimalt tajutav.

Poolel teel klassika juurde HARALD UIBO 9. III 1920 - 24. I 2002 Pole küsinud, kuid arvan, et nii Madis Kõivu kui ka Jaanus Rohumaa jaoks on Thomas Manni "Võlumägi" väga oluline teos. Drama- tiseerima või lavastama (tähenduses "oma maailma looma", mitte "tellimust täitma" või "raha teenima") kihutab küllap suur sisemine vajadus tegelda raamatu teemaga edasi, püüd leida selle saladust ning teha oma otsinguil (mitte saladus ise) nähtavaks ka teistele. Sellest aspektist vaadelduna asetub "Võlumägi" huvitavalt Linnateatri teiste klas­ sikalavastuste kõrvale. Nagu "Võlumägi", on ka Nüganeni "Kuritöö ja karistus" ja "Ham­ let" lavastused, mis järgivad kõigile arusaada­ vuse printsiipi, neid võib vabalt minna vaata­ Harald Uibo oli Gustav Ernesaksa ma ka inimene, kel puudub ettevalmistus, kes piirimaid õpilasi, kes jätkas paljuski oma pole teost lugenud. Ta saab kõigest aru ja pari­ legendaarse õpetaja tööd. Laulja ja mal juhul tärkab temas huvi algmaterjali vas­ dirigendina oli Uibo pikka aega seotud tu. Ta võtab raamatu ja on siingi võidumees, RAMiga, tiiiendas ka ise heliloojana sest raamatust leiab ikka ja alati veel midagi, mis lavale pole jõudnud või mahtunud. meeskooride repertuaari ning kiudus Need on missioonitundega lavastused, mitmel laulupeol väljavalitute hulka, kel mis püüavad lõhkuda aukartuse müüri, mil­ oli au seista dirigendipuldis. Õppejõuna le keskkooli kirjandustunnid sageli klassika töötas Harald Uibo Tallinna Pedagoogili­ ja lugeja vahele kasvatavad. Need lavastu­ ses Instituudis ja Tallinna Riiklikus sed murravad edukalt üldlevinud seisukoha, et kohustusliku kirjanduse nimistusse arva­ Konservatooriumis, alates aastast 1981 tud teosed on a priori igavad. Need lavastu­ professori ametikohal. Kõrgkooli õppejõu sed tõestavad vastupidist ja see on nende ole­ tegevuse kõrval leidis ta kutsumust ja masolu püha õigustus. aega asutada mitu isetegevuskoori, mida Ka "Võlumägi" on kõigi oma puudus­ ta ka ise juhatas. Dirigeerimise alal on te ja voorustega pigem raamatu juurde juha­ tema juures oma hariduse saanud üle tav, kui raamatut ärakasutav teos. poolesaja muusikaõpetaja.

19 KADI HERKUL

KOPENHAAGENI AHELREAKTSIOONID

M. Frayn, "Kopenhaagen" (lav Mikk Mikiver). Werner Heisenberg — Ain Lutsepp, Margrethe Bohr — Maria Klenskaja, Niels Bohr — Guido Kangur.

Michael Frayn, "Kopenhaagen" malbel moel, et uus ja ülivõimas pomm pole Tõlkija: Anu Lamp kaugeltki võimatu. Einsteini kiri on saadetud Lavastaja: Mikk Mikiver veidi enne Teise maailmasõja ametlikku al­ Kunstnik: Ervin Õunapuu gust, Roosevelti veel lühem, ent tänulik vas­ Osades: Maria Klenskaja, Guido Kangur, tus kannab juba oktoobri kuupäeva, ent sisu­ Ain Lutsepp liselt pole sel ilmselt tähtsust. Sõjamasin oli Esietendus 6. jaanuaril 2002 veerenud juba vähemalt kuus aastat, Hitleri Tallinna Muusikamajas ametlikust võimuletulekust peale, Tšehhoslo­ Eesti Draamateater vakkia ja Austria olid n-ö vaba maailma vaik­ se pomina saatel annekteeritud. Seda Einsteini kirja mainib Frayn oma 1939. aasta augustis saatis XX sajandi näidendis, selles kirjas on nähtud Ameerika ilmselt nimekaim füüsik Albert Einstein too­ tuumaprojekti algust, mis jõudis lõpptulemu­ nasele USA presidendile Franklin Delano seni 6. augustil 1945. Ehkki — pikemas pers­ Rooseveltile lühikese, ent selge sõnumiga kir­ pektiivis on lõpptulemus vahest ka tänane ja. Ta võttis lihtsas keeles (sellessamas "liht­ päev. sas keeles", millest nii korduvalt on juttu Kas Ameerika Ühendriikidel oli sel Michael Frayni "Kopenhaagenis") kokku hetkel midagi karta? Tõenäoliselt mitte. Oota­ aatomiuuringute hetkeseisu ning rõhutas matusena mõjunud Pearl Harborini oli enam

20 kui kaks aastat, Ameerika oli piisavalt kaugel siiski vaid mälestused ja mälestuste mälestu­ ja piisavalt isoleeritud ning on üsna vähetõe­ sed, mida korduvalt rõhutab ka Bohri äsja näoline, et potentsiaalne tuumaoht tunduks avaldatud kirjavisandite eessõna. Need kat­ veel esimese järgu julgeolekuriskina. ked pärinevad kirjadest, mis kirjutatud enam Kuus aastat hiljem, vahetult pärast kui kümme aastat pärast sõja lõppu, rohkem aatomipommi heitmist Hiroshimale pöördus kui viisteist aastat pärast Bohri-Heisenbergi Roosevelti mantlipärija, värske USA president kohtumist, mis on "Kopenhaageni" keskmes. Harry Truman ameerika rahva poole. Selles Ent veel olulisem, ilmselt ka näiden­ pöördumises pole sõnagi moraalsest vastutu­ dist mõjutatuna, on see igavene komplemen- sest. Keskmes on sõjaline võimsus, president taarsus ja määramatus. Ikka oled sa ise see, hindab vääriliselt aatomipommi loomisele kes jääb pildilt välja, see, keda sa mitte iial kaasa töötanud tuhandete tundmatute ja ni­ rohkem ei näe kui silmanurgast. Ja mitte kee­ metute tööliste panust ning ähvardab võima­ gi ei oska täpselt öelda, kus põrkusid osake­ likku vaenlast. (Selle kõne toonis on midagi sed oma pidevalt vastasmõjuvatel liikumistel. lähedast George W. Bushi sõjakõnedele no­ Läbi kogu Michael Frayni "Kopenhaa­ vembris 2001. Ilmselt on sõjakas-patriootiline geni" kordub üks ja sama küsimus: miks ta retoorika paljuski ajatu ja kohatu.) tuli? Miks tuli natsliku Saksamaa tippteadla- Samal ööl, 7. augustil 1945, istuvad ne Werner Heisenberg 1941. aasta septembris Inglismaal, Cambridge'i-lahedases Farm okupeeritud Taani ning soovis külastada oma HalVis koos kümme teadlast. Alistatud Sak­ kunagist mentorit Niels Bohri. Mida ta küsis? samaa kümme kuulsaimat ja võimekaimat Miks Bohr vihastas? tuumafüüsikut. Mehed, kes tegid samuti pom­ Miks ta tuli — see ei selgu. Hoolimata mi. Või siiski ei teinud? sellest, et kahe tunni jooksul mängitakse stsee­ Nii või teisiti räägib Frayni "Kopen­ ni üha uuesti ja uuesti. Taas astub Ain Lutsepa haagen" kõigist neist meestest. Ehkki keskselt Heisenberg pisut mängupinna keskpaigast vaid kahest, kes sattusid vastaspooltele. Niels vasakule, toetub kergelt toolile, mille seljatoel Bohrist (Guido Kangur), Taani juudist, Ko­ lebab mantel, ning alustab uuesti: "Ja veel penhaageni koolkonna "paavstist", kel õnnes­ kord astun ma krudiseval sammul mööda tut­ tus põgeneda Ameerikasse ja kes oli üks neist tavat kruusateed Bohride välisukse poole ja meestest, kel õnnestus Los Alamose salalabo- sikutan tuttavat kellapidet. Miks ma tulin? Ma reis valmistada maailma esimene töötav tuu­ tean seda suurepäraselt. Tean nii täpselt, et mapomm. Ja Werner Heisenbergist (Ain Lut- ma ei pea endalt küsima. Kuni taas kord ava­ sepp), sakslasest, kes jäi Saksamaale, ehkki neb raske välisuks." Siis ei tea enam Heisen­ tegeles "juudi füüsikaga" ja ehitas kaotatud berg, Bohr ega Bohri väsimatu abikaasa sõja viimaste päevadeni paaniliselt tuuma­ Margrethe (Maria Klenskaja). Tema, kellele reaktorit. (Või siiski pommi?) Ent kes seda iial seletatakse teoreetilist füüsikat lihtsas keeles valmis ei saanud. ja kes ise on kõige terasem taipama lihtsaid ja On omamoodi hämmastav, kui palju tähtsaid asju. Ometi ei tea temagi vastust, kui toonastest päevadest on kirjutatud ja kui palju mitte pidada ainsaks võimalikuks vastuseks on alles n-ö dokumentaalset materjali. Juturaa­ sellesama Margrethe ikka kergest irooniast matuid, uurimusi, protokolle. Mitmes raama­ kantud hüüatust: Heisenberg ju ei teagi, miks tus on välja antud kõik salaja lindistatud jutu­ ta tuli, ta jääb ju enese vaateväljast kõrvale. ajamised Farm Hall'is, nii enne kui pärast esi­ See ongi selgeim vastus, mille Frayn annab. mest tuumaplahvatust. Hõlmamatule doku­ Muu on vaid hargnevad võimalused, vaate­ mentaalmaterjali hulgale viitab ka Michael punktid, vastasmõjud. Frayni ülipõhjalik järelsõna "Kopenhaageni" Iseasi, kas Frayn küsib tegelikult seda. Ameerika esietenduse puhuks. Näidend oma­ Ka seda kindlasti. Aga veel mitmeid küsimu­ korda põhjustas ootamatu otsuse Niels Bohri si, mida ta laval ja näitlejail õtse lausuda ei lase. arhiivi valdajailt — Bohri saatmata kirjad Näiteks nõnda: kas see juhtus Kopen­ Heisenbergile otsustati avalikkusele kättesaa­ haagenis? Kas XX sajandi ilmselt suurim maa- davaks teha kümme aastat tähtajast varem: nihe toimus 1941. aasta septembris Niels Bohri aasta 2012 asemel juba k.a 6. veebruaril. ja Werner Heisenbergi kohtumisel? Nagu lumepall, mis on veerema pan­ Tõsi, oli juba olnud Einsteini kiri, sõda dud. oli maruline. 1941. aasta sügisel, vaid nädal Ja ometi on kogu dokumentaalsus siis­ pärast kohtumist Bohriga kirjutas Heisenberg ki vaid nii-öelda dokumentaalne. Kas või see­ ühele tuttavale keskaja uurijale: "Mulle tõeli­ pärast, et tänaseks avalikustatud materjalid on selt meeldis sinu raamatus lõik, kus sa kõrvu-

21 Werner Reisenberg — Ain Lutsepp, Niels Bohr — Guido Kangur.

tad keskaegse ja tänapäeva inimese meelelaa­ Teoreetiline füüsika, kvandid, määra­ di. Seda lugedes tuli mulle pähe, et samasu­ matus, komplementaarsus, Kopenhaageni in­ gune muudatus võib taas toimuda lähemas terpretatsioon, jah, kindlasti on nad kõik olu­ tulevikus. Vahest saame me ühel päeval aru, lised, teedrajavad, aga tegelikult on oluline et meil on jõud hävitada kogu maailm, et me ikkagi muu, ajalukku jääb ikkagi ainult see võime ise tekitada "maailma lõpu" või mida­ üks — Los Alamoses välja töötatud pomm. gi sellele väga lähedast." Tema muutis XX sajandi maailma. Ja Pomm ei olnud kaugel. See ei olnud Robert Oppenheimeri nimi on hoopis tuntum pelgalt teoreetiline võimalus, vaid liigagi kui Niels Bohri või Werner Heisenbergi oma. reaalne. Niisiis võiks põhiküsimus olla sugugi Küsimus oli ainult ruumis ja ajas. Väga mitte see, mis juhtus septembris 1941, kui teab lähedases. Küsimus oli selles, kas pomm saab mitmendat korda lähenesid mööda krudise­ enne valmis liitlastel või teljeriikidel; kas ta vat jalgrada Niels Bohri uksele Werner saab valmis enne sõja lõppu. Heisenbergi sammud. Küsimus on selles, mis Niisiis, küsimust, kas see juhtus Ko­ juhtus ligikaudu neli aastat hiljem, 6. augus­ penhaagenis, ei ole. Juhtus ja ei juhtunud. til 1945. Päeval, mil Niels Bohr oli Ühendrii­ Ka "Kopenhaageni" Ameerika esieten­ kides, võimalik, et Los Alamoses, ning Wer­ dusele kirjutatud järelsõnas räägib Frayn pea­ ner Heisenberg Farm Hall'i nime kandvas sa­ miselt füüsikast. Sellest, kas pommi loomine lajases maamõisas. oli reaalne või mitte, kas arvutused jäid tege­ Vastust ei ole. Nii nagu ei ole vastust mata teadmatusest või tahtmatusest. Järelsõ­ küsimusele, kes ja kas oli reetur, kollaborant, na lugedes jääb mulje, et niisama nagu näi­ õige või vale. dendis, jätab autor teadlikult või tahtlikult Me ei tea, kas 6. august 1945 tähendas sõnastamata peamise küsimuse: mis tegelikult inimkonna suurt võitu või suurt kaotust, suurt juhtus? sõda või suurt rahu. See on tegelikult oma-

22 moodi Kopenhaageni interpretatsioon, kus sabotaaž või naeruväärne abitus, võimetus üht kategooriat täpselt mõõtes muutub teine levimisvõrrandit lahendada. Nagu me ka ei uduseks. tea, kelle kätel on veri või kus teda pole. Nagu Kui ajaloolisi pikki perioode peab ku­ me ei tea, kas Bohr pidanuks uppuvale Chris- sagilt alustama, siis võis 6. august 1945 olla tianile lainetesse järele hüppama. Ka tema ise päev, mil Ameerika Ühendriikidest sai üliriik. ei tea. Katastroof, mis tõi rahu. Või täpsemi­ Mikk Mikiveri "Kopenhaagen" balans- ni — mis on välistanud suure sõja enam kui seerib erakordselt täpselt kõigil neil piiridel. viiekümne seitsme aasta jooksul. Muidugi, Maria Klenskaja, Guido Kangur ja Ain rahu on juhuslik ja petlik. Päevad sõjata on Lutsepp kompavad üha uusi vastusevarian- parimal juhul päevad sõjata Euroopas või te, kontrollivad valemeid üha üle, mängivad Põhja-Ameerikas. Kui sedagi. Kui mitte pida­ läbi, läbi ja veel kord läbi. See on kindlasti pi­ da sõjaks kolmkümmend aastat siinsamas gem pedantse Niels Bohri kui lennuka Wer­ edukal õhtumaal toimunud Põhja-lirimaa ner Heisenbergi meetodiga tehtud lavastus. konflikte. Sõda on vägivaldne võitlus, kus la­ Ehkki, kas neil kahel ongi nii suurt vahet? hinguis hukkub vähemalt 1000 inimest. Kok­ Näidendis ütleb Margrethe Heisenbergile: ku lepitud definitsiooni järgi. Iirimaal on huk­ "Sul on annet suusatada nii kiiresti, et keegi kunud 3600 inimest, aga aeg on pikk ja sel­ ei näe, kus sa oled. Olla alati korraga mitmes geid lahinguid raske määratleda. Rwandas paigas, nagu üks sinu osakestest." "Kopen­ tapeti 1994. aastal kolme kuu vältel miljon haagenis" võib lõpuks ka arvata, et kiirus ja inimest. Aga seda ei defineerite sõjaks, vaid aeglus on üks ja seesama. Pilt on inimlikult genotsiidiks. Praegu istub Haagi eurovanglas auklik nii või teisiti. mugavas televiisoriga üksikkambris Slobodan Muusikamaja tibatillukeses saalis män­ Milosevic, kes veedab enamiku kohtuprotsessi givad näitlejad teadmise ja teadmatuse piiri ajast raevukalt tribunali poole seljaga istudes nähtavaks, tajutavaks ja ometi hajuvaks. Iga ning keeldub süüdistusi kuulamast. Sõjata puudutus vallandab ahelreaktsiooni ja ühel olek on näilisus. Ja ometi — tuumasõjata olek on tõde. Kas tänu sellele, et maailmas jätkub aatomeid kõige hävitamiseks? Tuumarelv on kindel vahend tuumasõdade ärahoidmiseks, sest ta annab kaotajale võimaluse hävitada võitja, on sõnastanud XX sajandi poliitikateaduse üks juhtkujusid Kenneth Waltz. Sama mõtte ütles juba 1953. aastal välja Winston Churchill — tuumasõda muutub ebaratsionaalseks, kui inimkond on võimeline ennast tervikuna hä­ vitama. Keegi ei tea, kui lähedal on oldud tuu­ masõja puhkemisele, aga tõsi on see, et teda pole puhkenud. Ei külma sõja külmematel aastatel, ei Hiina —Venemaa piirikonfliktide aegu, ei kahe vastandliku Korea vahel. Veel mitte ka India-Pakistani piiril. Niisama ei tea me, kui juhuslik või absurdne võib olla tuumasõja alguse hetk. Kui määramatu? Ma arvan, et ajakirjanduslik anekdoot endistest tuimadest NLKP peasek­ Margrethe Bohr — Maria Klenskaja. retäridest, kes suisa omapäi tuumakohvriga Harri Rospn fotod toimetasid, on siiski liialdus. Maailma poliitikateadlased on tagant­ järele enam-vähem kokku leppinud ühes: et ainus XX sajandi hetk, mil maailma kummi­ hetkel selgub ikkagi, et reaktsiooni kiirus üle­ tas reaalse tuumasõja oht, oli 1962. aastal Kuu­ tab taju piirid. Ning päästvat kaadmiumikama- ba raketikriisi ajal. kat, mis reaktsiooni pidurdaks, ei ole ikka ja Niisiis me ikkagi ei tea, mis juhtus. Kes jälle käepärast. Isegi hoolikal Bohril mitte. on kangelane, kes reetur. Kas see, et saksa teadlased ei saanud valmis tuumapommi, oli 23 KIRJAD MINEVIKUST

6. veebruaril avalikustas Niels Bohri Insti­ liskeelsete tõlgetena. Neid dokumente läbi tuut oma koduleheküljel Niels Bohri saatmata jää• Interneti kättesaadavaks muutes loobume me nud kirjad Werner Heisenbergile. Esitame siin va­ tavalisest arhiivide tavast teha materjal esmalt liku kirjadest ja neid kommenteeriva sissejuhatuse. kättesaadavaks oma eriala teadlastele. Sellise otsuse ajenditeks on ühelt poolt avalikkuse suur huvi, aga ka Bohri perekonna soov aval­ Sissejuhatavad kommentaarid dada materjal tervikuna, et vältida edasisi väärarusaamu selle sisu suhtes. Saksa füüsiku Werner Heisenbergi Bohri perekonna otsus avaldada do­ külaskäik Niels Bohri juurde natsidest oku­ kumendid, mida algselt kaitses viiekümneaas­ peeritud Taanis 1941. aasta septembris on tase puutumatuse tingimus, ei ole esmakord­ muutunud viimasel ajal elava huvi objektiks ne. 1998. aastal otsustas perekond tuua ava­ ja seda mitte ainult ajaloolaste, vaid ka laie­ likkuse ette osa perekonna kirjavahetusest ma avalikkuse seas. Eeskätt on seda huvi suu­ ning ka "Bohri poliitilised dokumendid", mis rendanud inglise näitekirjaniku Michael tõestasid Bohri püüdlusi luua Teise maailma­ Frayni draama "Kopenhaagen", mis võtab sõja ajal ning ka pärast seda kõigi rahvaste Bohri ja Heisenbergi vahelise kohtumise oma vahel tema enda sõnastuses "avatud maailm". lähtekohaks. Näidend on uuendanud ja tu­ Neist teine kollektsioon sisaldab dokumenti gevdanud teadusajaloolaste vaidlust selle üle, kuupäevaga 21. märts 1954, milles Bohr kir­ miks tuli Heisenberg Kopenhaagenisse ja mis jeldab lühidalt oma kohtumist Heisenbergiga toimus sellel kohtumisel. Vaidluse käigus on 1941. aastal. viidatud ühele Bohri Heisenbergile mõeldud Esimene dokument käesolevas avaldi­ ja just seda kohtumist käsitleva kirja mustan­ ses on juba algul mainitud mustand. Näib, et dile, mida ta aga kunagi ära ei saatnud. see on otsene reageering kirjale, mille See mustand on üks üheteistkümnest Heisenberg saatis ajakirjanikule ja publitsis­ dokumendist, mis Bohri perekond aastaid ta­ tile Robert Jungkile, kirjeldades seal omakor­ gasi Niels Bohri arhiivi hoiule andis. Anne­ da kohtumist Bohriga 1941. aastal. Jungk aval­ tus koosneb dokumentidest, mis Niels Bohr das väljavõtte Heisenbergi kirjast oma raama­ seoses 1941. aasta kohtumisega dikteeris ja ise tu "Heledam kui tuhat päikest" hilisemates kirjutas. Peale ühe Heisenbergilt saadud kirja trükkides, mis aga algselt avaldati saksa kee­ on need kõik kirjade mustandid ja eramärk- les 1956. aastal. Kirja mustand leiti mõned med, mis ei saanud kunagi lõplikku kuju kas aastad pärast Bohri surma selle talle kuulu­ saadetud kirja või mõne avalduse näol. Sel nud raamatu 1957. aasta taanikeelse väljaan­ põhjusel annetatigi dokumendid tingimuse­ de vahelt, kus väljavõte Heisenbergi kirjast ga, et neid ei avaldata enne 2012. aastat, mil esmakordselt avaldati. möödub viiskümmend aastat Niels Bohri sur­ Avaldatud dokumendid saab jagada mast. Kuni praeguseni oli ainus kättesaadav laias laastus neljaks. Esimene kategooria koos­ Bohri perekonnast pärit käsitlus 1941. aasta neb ühestainsast dokumendist (dokument 1), kohtumise teemadel Niels Bohri poja Aage sellest, mis leiti Jungki raamatu vahelt. See pä­ Bohri artikkel "Sõja-aastad ja aatomirelvadest rineb 1957. aasta lõpust või 1958. aasta algu­ tulenevad väljavaated" (The War Years and the sest. Teine kategooria, mis koosneb Bohri kir­ Prospects Raised by the Atomic Weapons), mis jade mustanditest (ja ühest Heisenbergilt saa­ avaldati esmakordselt 1964. aastal. Et tulla dud kirjast) seoses Heisenbergi 60. sünnipäe­ vastu praegusele huvi suurenemisele ja välti­ vaga 5. detsembril 1961, puudutab 1941. aasta da liialdatud spekulatsioone kirja mustandi kohtumist vaid möödaminnes. Selles kategoo­ aadressil, on perekond otsustanud annetuselt rias on 4 dokumenti: kaks õnnitluskirjade mus­ eemaldada viiekümneaastase puutumatuse tandit (dokumendid 2 ja 3), Heisenbergi vas­ tingimuse. Seal sisalduv materjal, mis pärineb tus (dokument 4) ja Heisenbergi vastusele vas­ 1957.—1962. aastast, on esitatud Niels Bohri tava tänukirja mustand (dokument 5). Juhusli­ Instituudi võrguleheküljel originaaldokumen­ kult sisaldab "Niels Bohri teaduslik kirjavahe­ tide, originaalkeelsete ümberkirjutuste ja ing­ tus" (Niels Bohr Scientific Correspondence, BSC),

24 mis on olnud uurijatele avatud juba alates kahekesi instituudis rääkisite, ei teie ja Weizsäcker kuuekümnendatest aastatest, veel üht Heisen- väljendasite oma kindlat veendumust Saksamaa bergile sünnipäeva puhul saadetud kirja mus­ võidus ja et seetõttu on meist iseäranis rumal loo­ tandit, mis on küllaltki sarnane käesolevas ta sõjale teistsugust lõppu ning suhtuda vaoshoi­ avaldises ilmuvatega. Lisaks sellele leidub tult kõigisse Saksamaa pakutud koostöövõimalus- BSCs sama sündmuse puhul kirjutatud tele­ tesse. Ma mäletan selgelt ka meie vestlust minu gramm. See kannab kuupäeva 4. detsember toas instituudis, kus te rääkisite ebamäärases sõ­ 1961 ja näib olevat ainus õnnitlus, mille Bohr nastuses viisil, mis sai jätta mulle vaid kindla ka tegelikult ära saatis, ja seega just see kiri, mulje, et Saksamaal tehakse teie juhtimise all kõik millele Heisenberg vastas. Ülejäänud kaks ka­ võimalik aatomirelvade arendamiseks, ning te üt• tegooriat koosnevad käsitsi kirjutatud märkus­ lesite, et pole mõtet rääkida üksikasjadest, kuna te test (dokumendid 6, 8 ja 9) ning Heisenbergile olete nendega täielikult kursis ja olite kaks aastat mõeldud kirjade mustanditest (dokumendid 7, peaaegu eranditult vastavate ettevalmistuste kal­ 10 ja 11), mis on oletatavasti kirjutatud Bohri lal töötanud. Ma kuulasin seda ise midagi ütlema• kahe viimase eluaasta vältel ja puudutavad ta, sest kõne all oli inimkonna jaoks oluline küsi• kõik pikemalt 1941. aasta kohtumist. mus, milles, hoolimata meie isiklikust sõprusest, Meie püüdlus esitada dokumendid kro­ tuli meid pidada kahe surmavasse võitlusse asu­ noloogilises järjestuses ei ole põhimõtteline. Sa­ nud vaenupoole esindajateks. On üpris kummali­ muti peab ettevaatusega suhtuma materjali si­ ne väärarusaam, et minu vaikimist ja tõsidust, susse. Koik dokumendid kirjutati kuusteist või nagu te oma kirjas kirjutasite, võis pidada jahma­ tuseks teie teate üle, et aatomipommi on võimalik rohkem aastat pärast seda, kui kirjeldatud valmistada, ja see tuleneb arvatavasti teie enda sündmus aset leidis. Peäle selle, nagu juba suurest vaimsest pingest. Alates sellest päevast märgitud, on kõik kümme Bohri kirjutatud juba kolm aastat varem, kui ma mõistsin, et aegla­ dokumenti mustandid või märkmed, mis ras­ sed neutronid saavad põhjustada lahustumist vaid kendab oluliselt nende tõlgendamist. Ning lõ­ uraan 235-s ja mitte 238-s, oli mulle loomulikult puks, kuigi dokumentidest ilmneb Bohri tõeli­ selge, et uraane poolitades on võimalik toota tea­ ne püüdlus formuleerida oma mälestusi 1941. tud mõjuga pomm. 1939. aasta juunis pidasin ma aasta sündmusest, kirjutati suurem osa - kui Birminghamis uraani lõhestumise teemal avaliku mitte kõik - neist dokumentidest reageeringu­ loengu, kus rääkisin sellise pommi kasutamise ta­ na teiste inimeste kirjutistele või küsimustele gajärgedest, kuid muidugi lisasin seejuures, et teh­ ning ei peegelda Bohri tolleaegseid peamisi nilised ettevalmistused peaksid olema niivõrd ula­ huvisid ja tegevust. Sellest annab tunnistust tuslikud, et mitte keegi ei tea, kui ruttu neid on või­ korduv eksimine kohtumise toimumisajas. malik teostada. Kui minu käitumist võis üldse kui­ dagi jahmumisena tõlgendada, siis ci tulnud see mitte nendest teadetest, vaid pigem uudisest, nagu Dokument 1 ma pidin seda mõistma, et Saksamaa osaleb agaralt esimese aatomirelva valmistamise xiõidujooksus. Bohri Heisenbergile adresseeritud kirja mustand, saatmata. Peale selle ei teadnud ma tol hetkel vähi• Niels Bohri assistendi Aage Peterseni malgi määral, kui kaugele oli sellega jõutud Ing­ käekirjaga. lismaal ja Ameerikas, mida ma sain teäda järgmi• Kuupäevata, kuid kirjutatud pärast Ro­ sel aastal, kui mul avanes võimalus minna Inglis­ bert Jungki raamatu ("Heledam kui tuhat päi­ maale pärast teadet, et Taanit okupeeriv Saksa sõ­ kest") taanikeelse tõlke ilmumist 1957. aastal, javägi valmistus mind arreteerima. milles Heisenbergi kiri esmakordselt avaldati. Koik see on mõistagi vaid selle tõlgendus, mida ma mäletan selgelt meie vestlustest, mis said Lugupeetud Heisenberg. pärast nende toimumist loomulikult instituudis ja Ma olen näinud raamatut, Robert jungki minu teiste Taanis viibivate usaldusväärsete sõp­ "Stxrkere end tusind sole" [Heledam kui tuhat rade seas põhjalike arutluste teemaks. On hoopis päikest], mis hiljaaegu taani keeles avaldati, ja ma teine asi, et sel ajal ja ka pärast seda on mul alati arvan, et võlgnen teile oma seisukoha, et loen äär• olnud kindel tunne, et teie ja Weizsäcker olite kor­ mise imestusega, kuivõrd palju on teie mälu teid raldanud Saksa Instituudis toimunud sümpoosio• petnud raamatu autorile saadetud kirjas, mille kat­ ni, millest ma ise põhimõtte pärast osa ei võtnud, kendid teose taanikeelses versioonis ilmusid. Mina ja külaskäigu meie juurde, et veenda ennast selles, isiklikult mäletan iga sõna meie vestlustest, mis et meiega ei ole midagi halba juhtunud ja et püüda leidsid aset äärmise kurbuse ja pinge taustal, mis meid meie ohtlikus olukorras igati aidata. meil sini Taanis valitses. Eriti sügava mulje jättis See kiri puudutab põhimõtteliselt vaid meid nii Margrethele kui ka minule ja kõigile, kellega te kahte, kuid tingituna kärast, mida see raamat on

25 Taani ajalehtedes juba põhjustanud, pidasin ma lismaal ja Ameerikas toimuvatest ettevalmistustest. kohaseks edastada kirja sisu konfidentsiaalselt ka Te lisasite, kui ma näisin ehk veidi kahtlevana, et Taani Välisministeeriumile ja suursaadik ma pean mõistma, et te olite viimastel aastatel te­ Duckwitzile. gelnud peaaegu eranditult vaid selle küsimusega ning ei kahelnud, et seda on võimalik teostada. Sellepärast on minu jaoks täiesti mõistetamatu, et Dokument lia te annile, nagu oleksite te mulle vihjanud, et saksa füüsikud teeksid kõik, mis võimalik, et vältida aato- Bohri Heisenbergile adresseeritud kirja mileaduse sellist rakendamist. Selle vestluse jook­ lõpetamata mustand. sul, mis oli väga lühike, olin ma loomulikult väga Esimene kolmest versioonist: mustand ettevaatlik, kuid pidasin selle sisu sellegipoolest Aage Bohri käekirjaga. tähtsaks, ning minu ärevust ei vaigistanud teiste instituudi töötajate jutt, nagu oleks Weizsäeker tea­ Lugupeetud Reisenberg. tanud, kui soodsalt mõjuks see pärast sõja võitu Ma olen kaua aega tahtnud teile kirjutada teaduse positsioonile Saksamaal, kui oldaks suute­ seoses küsimusega, mille kohta on minult pidevalt lised nii otsustavalt selle eesmärgi saavutamisele nii palju päritud. See puudutab teie ja Weizsäekeri kaasa aitama. külaskäiku Kopenhaagenisse 1941. aasta sügisel. Oma kirjas Jungkile mainite te ka Jenseni Nagu te teate meie esimestel aastatel pärast sõda käike Kopenhaagenisse 1943. aastal, mis leidsid aset toimunud vestlustest, on meil siin üpris teistsu­ tema reiside ajal Norrasse, eesmärgiga osaleda kat­ gune mulje sellel külaskäigul toimunust, kui see, setes suurendada raske vee toodangut. Vastab tõe­ mida te Jungki raamatus väljendasite. Konkreetne le, et Jensen rõhutas meile, et selle töö eesmärk oli põhjus, miks ma teile kirjutan, on see, et kogu sõ­ vaid tööstusots tarbel ise energia toodang, ent kuigi jaaegsete aatomienergia projektide teema on võe­ me kaldusime usaldama tema siirust, ei olnud me tud Inglismaal põhjaliku uurimise alla, tuginedes sugugi kindlad selles suhtes, kui palju ta ise kogu juurdepääsule valitsusarhiividele, sealhulgas ka Saksamaal teoksil olevatest asjadest teadis. Noil luureteenistuse valduses olevatele materjalidele. aastatel tulid Saksamaalt tihti teated uutest ja ot­ Seoses sellega on mul olnud üksikasjalikke vestlu­ sustava tähtsusega relvadest. Jenseniga kohtumis­ si minu seotuse kohta kogu projektiga, mille vältel tel olin ma äärmiselt ettevaatlik ka Saksa politsei kerkisid esile ka küsimused teie külaskäigust 1941. pidevalt süveneva pealtkuulamise tõttu. aastal. Seetõttu pean ma õigeks anda teile võimali­ Kui ma pidin 1943. aasta sügisel peatse kult täpne ülevaade sellest, kuidas meie siin seda arreteerimise vältimiseks Rootsi põgenema ning külaskäiku nägime. läksin sealt edasi Inglismaale, siis kuulsin ma esi­ Kuigi me mõistsime, et teie külaskäigu taga mest korda selleks ajaks juba kaugele arenenud oli soov näha, kuidas läheb meil Kopenhaagenis ameerika-inglise aatomiprojektist. Küsimus sellest, Saksa okupatsiooni ohtlikus olukorras, ja vaadata, kui kaugele oli Saksamaa jõudnud, ei vaevanud millist nõu te saaksite meile anda, pidite te aga mitte ainult füüsikuid, vaid ka valitsusi ja luure­ ometi sanias mõistma, et see asetas meid, kes me teenistusi ning ma sain selle ümber käiva diskus­ elasime vaid lootuses näha saksa natsismi lüüasaa• siooni osaliseks. Ma meenutasin kõiki oma koge­ mist, raskesse olukorda, sest see oli kohtumine ja musi Kopenhaagenis! ja seoses sellega tõstatati ka rääkimine kellegagi, kes väljendas niivõrd tungi­ küsimus, mil määral oli Saksa valitsus andnud teile valt nagu teie ja Weizsäeker oma kindlat veendu­ volituse puudutada sellist ohtlikku teemat, millel must Saksamaa võidus ja usku sellesse, mida see olid niivõrd suured poliitilised tagajärjed, ja teha endaga kaasa toob. Me loomulikult mõistame, et seda koos kellegagi, kes viibis okupeeritud ja vae­ teil on ehk raske jälgida, kuidas te mõtlesite ja end nulikul pinnal. Neil aruteludel polnud aga nii või väljendasite sõja erinevatel etappidel, mille käik aja teisiti otsustavat mõju, kuna juba siis oli luure- möödudes muutus, nii et usk Saksamaa võidusse andmete põhjal selge, et sellise suure projekti läbi• pidi hakkama nõrgenema ning sõda lõppema kind­ viimine Saksamaal enne sõja lõppu oli võimatu. la kaotusega. Ma olen niivõrd pikalt kirjutanud selleks, et teha Kiud ma mõtlen konkreetsemalt meie vest­ asjaolud teile nii selgeks kui võimalik, ning ma loo­ lust instituudis minu kabinetis, mille vältel, tin­ dan, et me saame võimaluse avanedes sellest ük• gituna teemast, mille te tõstatasite, jätsin ma hoo­ sikasjalikumalt rääkida. likalt meelde iga väljaöeldud sõna. Ilmselt jättis see mulle väga tugeva mulje, kui te teatasite juba pä• ris alguses, et te olete kindel, et sõja saatus, kui Inglise keelest tõlkinud KAAREN KAER sõda piisavalt kaua peaks kestma, otsustatakse aato­ mirelvadega. Ma ei teadnud tol hetkel midagi Ing­

26 ANDRES KEIL

THEATRUM SANITATIS

Nii, isake, nimiisi!... Ali, ah! Su habe, isa­ ku maailmapildi sootsiumi ette laotada. Sõ­ ke!... Habe torgib, torgib! Su habe läheb halliks, numit jagada. Ja selle eest inimeste taskutest isake, ja su juuksed ka; üsna hallid, üsna hallid... vaevaga teenitud kroonikesi, olgu siis raama­ Ah, emake on süüdanud lambi. Lälieb valgeks, isa­ tu kaanehinna või teatripileti näol, välja mee­ ke, läheb valgeks... litada (Davies)? Või on ta eelkõige edev laiskvorst, kelle Maurice Materlinck, "Pelleas ja Melisande" ülimaks naudinguks on ilusaid värvilisi, pu­ naseid ja kollaseid, vandlist ja sõnadest pil- jardikuule säravsiledal rohelisel kalevil vee­ Käesolev artikkel, vaade, tõukub küll retada ja kõlksutada (Gajev)? absurdse realisti Harold Pinteri "Majahoid­ Või on ta inimkonna alandlik, ent te­ jast" ja suure komödiandi Anton Tšehhovi ravapilguline teener, kes hoolitseb, et vaata­ "Kirsiaiast", aga sellega ei peaks hea lugeja jal vaatesaalis külm või igav ei hakkaks; tee­ eriti arvestama. Jäägu need pigem Euroopa ner, kes rambitagust ja -esist armastab, kellel lavastaja, eestlase, maapoisi, Mati Undi vii­ seal ahh kui hea olla on, kuid, kes siiski vahel maste aastate (teatri)tegemiste omamoodi tel- on sunnitud käega rehmama — ei jõua ju kõi­ jepiiranguteks. Või siis tsentriks. Vahet põhi­ gel silma peäl hoida (Firss)? mõtteliselt ei ole. Sest, ühelt poolt, nagu ret­ Või ehk on ta, siit sammuke edasi min­ septsioonis tavaks on saanud arvata — Unt nes, altruistlik õilishing, kes pähe istuvast ta­ tegeleb ikka oma undiasjadega; ja teisalt — gasisidest ja afekteeritud vastulöökidest hoo­ Unt tegeleb meile kõigile kõige olulisemate limata kõik, mis tal anda, rõõmsasti laiali ja­ asjadega. Asjadega, millest sõltub meie õnn gab, seni, kuni lõpuks lõplikult kopa ette lööb või õnnetus, koht või kohatus sootsiumis ja (Aston)? iseendas, rahu või rahutus tänases päevas. Unt Või on ta lihtsalt hämar vend, kes on tegeleb, suhtleb, mürab inimes(t)ega. kuidagi pumba juurde saanud ja nüüd pum­ Et selline postulaat alustuseks. Okei. pab — keegi ei saa täpselt aru, mida ja kui­ Aga kes siis on lavastaja Unt, et ta endale sel­ das, ammuks siis veel, et milleks (Mick)? liseid õigusi ja kohustusi võtab. On ta ülekas- Või on ta õnnesärgis sündinud priis­ vanud maapoiss, mats, kes armastab deka­ kaja, kes kunagi lootust ei kaota ja häda kor­ dentsi, nagu ta ise velpalt väidab. Armastab ral põuest alati kamaka savi leiab, millega ja kardab, sinnamaani välja, et tegelikult de­ vanad võlad tasuda ning edasi uute prassin- kadentsi mängumaadele sattudes saab ta iha gute poole vändata, sinna juurde jätkuvalt ja hirmu vaid ürgloomuliku pooltaltsutatud oma vaoshoitud moel eksalteerituks jäädes karutantsu läbi enesest välja (Lopahhin)? (Simeon-Pištšik)? Või on ta teistmoodi karjapoiss, For- Kas on Unt mõnega nendest oma te­ seliuse seminarist võrsunud, Hurda jünger, gelastest samatugevusjoonipidi ühendatud? kes teab, et suureks saada saab siit maalt vaid Või on seal killuke kõigist? Või pole seal raa­ vaba vaimu varal? On vaba vaimu agent, kes sugi kellestki? oma vaimuvabadusse mõningal määral kin­ Miskipärast (miks küll?) tundub mul­ ni jooksnud ja sellega epateerivaks (pseudo)- le, et Unti tuleb vaadata, temaga tuleb käitu­ moralistiks saanud (Trofimov)? da samamoodi, nagu ta ise teatritekstidega Või on ta harilik esimese põlve harit­ käitub. Ei ole ju teatritekst miskit muud kui lane, edev ja egotsentriline nagu kõik loojad. miskisugune elu ilmutus. Savikuju, baasma- Mees, kelle tõukejõuks on kindel veendumus terjal lavastaja käes, kes sinna iseoma ilma­ oma empaatiavõime tugevusest ja maailma­ vaate sisse puhub. Tõlgendab ja käima lük­ nägemise adekvaatsusest, mis lubavad isikli­ kab. Skeem on iseenesest lihtne — dramaturg

27 elik muu tekstikirjutaja vaatab ümbritsevale et me ise pooltki neist neljakümne tuhande maailmale õtsa, teeb sellest omad järeldused, aastaga välja ei mõtle, aga nad on olemas. tõlgendab selle miskitmoodi, kirjutab üles, Kodused ja harjumuslikud. Ning mis para­ paneb punkti ja astub eemale. Siis tuleb lavas­ doksaalne — kuratlikult huvitavad (kuigi õr­ taja ja käitub täpselt samamoodi. Ja siis tuleb nalt ka aru ei saa). Kui veel seletada püüda, vaataja ja käitub täpselt samamoodi. Muidu­ siis — üks hästi keeruline ja tark mõte algab gi võib süsteemi sellise toimimismalli sügava ühest hästi lihtsast ja selgest mõttest. Lihtsale kahtluse alla asetada, kui jutuks tulevad nt ja selgele mõttele ümbritsevast toiteaineid "Les Miserables" tüüpi suurprojektid, sellised, juurde haarates hakkab ta üpris lineaarsel vii­ mille autoriõiguslepinguga kaaskodaniku sil keerulisemaks ja segasemaks ja targemaks vaevata uimaseks võib lajatada, ent meie iga­ kasvama. (Noh, umbes nagu tavaline arvuti­ päevases teatrisüsteemis skeem toimib. Ja eriti mäng: esimene level on lihtne, teine keeruli­ kindlalt toimib see Undi puhul. Ning sellest sem, kolmas veel enam jne.) Nii ka Undi la­ lähtuvad mõned lihtsad tõed. Esiteks, kohe vastustega. Keegi mängib neid kaasa esime­ tuleb unustada senine arusaam teksti autori sel, keegi teisel, keegi kolmandal level'i\... sõnumist. Unt on ees. Ja Unt on konventsio­ Tõenäoliselt on kuskil siin kandis ka naalse, sisseharjunud mõistmisparadigmaga põhjus, miks Undi lavastused Tartu noore täiesti kindlasti teinud ühte neljast: kõik ära publiku hulgas on nii populaarsed. Noor ini­ unustanud, ühe ära unustanud ja muu esile mene on ikka suuremal või väiksemal määral tõstnud, muu ära unustanud ja ühe esile tõst­ anarhist ja mässaja, kellele ettekirjutused tül- nud või kõik esile tõstnud. Seega, julgen ma kaina tunduvad. Maailm ta ees on avatud, lah­ väita, me ei vaata mitte niivõrd Undi "Kirsi­ tine, lahterdamata ja huvitav. Vead maitsevad aeda" või "Majahoidjat", kuivõrd Unti ennast. magusad teha, nii nagu ka iga uus mõistmis- Ja siit edasi võiks postuleerida, et Unt on ülbe elik siis arusaamiskribal mõnusa ja tummise aga vastutustundlik. See tähendab, et Undi pemmikanimaitse suulakke jätab. Just selline lavastused ei pretendeeri selgepiirilise kont­ on Undi pakkumine — vaata, kui tahad; võta, septuaalse sõnumiga maailmamõtestamisele. mis meeldib! Peale selle on noor inimene kär­ Samamoodi, nagu Unt autoritekstiga meele­ situ, staatiline ja monologiseeritud seisundi- valdselt käitub (või õigemini sõnade taga just­ teater ei ole tema maitse järele. kui olemas olema määratud "tõdedega"), sa­ Tõsi, just seisunditeater see on, mida mamoodi jätab ta ka publikule vabad käed. Unt viljeleb, aga see on kõike muud kui staa­ Vabaduse omamoodi aru saada, vabaduse aru tiline. Ja kõike muud kui igapäevane, selline saada, vabaduse mitte aru saada, vabaduse linnaliinibussi seisunditeater. Tänases päevas erinevatel tasanditel aru saada. Kindel see, et on globaalses kultuuriruumis väga kõvadeks Tšehhovi ekspert Reet Neimar saab niigi "Kir­ sõnadeks Pradchett ja Tolkien. Mõlemad me­ siaiast" teistmoodi aru kui mõõduka teatrihu- hed on tegelased, kes on loonud oma korras­ viga tavaline gümnasist, et kunst on parata­ tatud, meie tänasest maailmast nihestatud, matult ja asjana iseeneses erinevatel tasandi­ kuid siiski üldinimlikele püsiväärtustele ja tel loetav; kuid mulle tundub küll siiralt, et reeglitele tugineva fantaasiamaailma. Maail­ Undi kunsti puhul on sellisel üks olulise täht­ ma, mis on omaette seisund, hämaram (vähe­ susega lisategur. Nimelt see, et Undi lavastu­ mal määral sama seis on ju ka näiteks "Klaas­ si vaadates ei tunne keegi end lollina. Sest pärlimängu" või "Hingede ööga", mis ikka Undi lavastused ei sulge ennast miskisugu­ mõtlevaid noori on mõjutanud). Ja samas port­ sesse hõlmamatus kõrguses seisvasse elevan­ reteerib igapäevast ilma: igapäevased hallid diluust torni. Jah, nad võivad olla hämarad, hirmud allegoorilisteks koletismonstrumeiks aga see on selline kodune hämarus. Samasu­ muutes, samas läbi võidukate võitluste hea­ gune hämarus, mis elust enesest üdini tuttav. dust, hellust ja soojust süstides. Jah, tavalised Mida ma sellega mõtlen? Aga seda, et meie lihtsad muinasjutud, mille suurimaks võluks ümber on iga päev meeletul hulgal nähtusi, see, et nende tegevuspaik meie maailmast nii mida me ei mõista, mis meile hämaraks jää­ erinev ja ometi nii samamoodi on. Ning siin vad, aga vääramatult olemas on. Ja samasu­ on Undi lavastustega — tema maailmade, ta gune on lugu ka Undi lavastuste keerulisuse loodud seisunditega — täiesti tuntav paral­ ehk siis süvaintellektuaalsusega — meist kõi­ leel. Maailmad kõik on võõrad ja kodused gist on targemaid inimesi me ümber, meid ühteaegu, hämarad ja valged samaaegselt, kõiki ümbritsevad targad mõtted, nii targad, allegoorilised ja konkreetsed käsikäes, samas-

28 tuvad ja hargnevad paralleelselt. Materiaal­ kunstiteos. Ma olen siiralt veendunud, et Unti selt metafüüsilised ja metafüüsiliselt mate­ peaks tarbima "täispaketina". Mitte ainult läbi riaalsed. Sõltuvalt sellest, milline parajasti on lavastuste, vaid ka "Sirbi" kolumnide, muu­ vaataja tuju või tase. de kirjatükkide, intervjuude jne kaudu. See Ausalt üteldes, kõigest eelnevast läh­ vihjete, hämamiste, suurte ja väikeste valede, tudes, suhtun ma Undi töö ajakirjanduslikku looritamata otseütlemiste, "kust-mina-tean"- (ja ka teaduslikku) retseptsiooni äärmiselt tamiste, Adornode ja Wittgensteinide, pika hambaga. Ei ole mingit mõtet Undi tege­ angst'idejazeitgeist'ide kaskaad ajab teatrivaa- mistes mingit (ühte kindlat) mõtet otsida. Et taja pea veel rohkem segamini. Ja sellega, Undi "Majahoidja" on Undi pöördumine sotsiaal­ puhul harjunud viisil — paradoksaalselt, se teatri mängumaadele või "Kirsiaed" sama­ muudab teatrisaali jõudnud pilgu ainult tera­ moodi sotsiaalne ja veel ka suur paradiisiaiast vamaks ja vastuvõtlikumaks. põgenemise või väljaviskamise lugu (viima­ Ning veel üks paralleel Roi Vaaraga se on Unt muidugi ise ette söötnud, aga sel­ (nüüd juba tõepoolest freudistlik). Möödunud lest fenomenist edaspidi). Ning samamoodi Veneetsia biennaalil ja ka Eestis-Lätis-Leedus ei taha ma siin pakkuda mingit isiklikku ret­ tiirutanud festivalil "Aeg. Ruum. Liikumine" septi nende lavastuste mõtestamiseks. Artikli esines ta sellise performance'iga (loe: elas selli­ algul toodud rolliseletused, -jooned, -heiastu­ ses performance'is) — tõsine soome mees, kelle sed ei ole muud kui minu isiklikud kõverpeeg- riietuseks on smoking ja kelle kaela ümber on likillud. Kusjuures, pole üldsegi mitte kindel, ketiga aheldatud ebameeldivalt raske peaaju- et ma neist rollidest tõepoolest nii, nagu nad kujuline punakaspruun tükk soome graniiti. kirja said, aru sain. Ma võisin neid tegelikult Kas pole see hämmastavalt sarnane ka hoopis teistmoodi mõista. Või kolmandat ühega Mati Undi suurtest valedest? Või loo­ moodi. Ja see on sümptomaatiline. Undi la­ ritamata tõdedest? Et siis kokkuvõtlikult: vastustel on mitu nurka, Undi lavastustes on mida me "Kirsiaias" ja "Majahoidjas" näeme? mitu pilti. Kord tõuseb üks meelde — saab Me näeme korrastatud, läbikomponeeritud arusaam selline, siis teine — saab arusaam teistsugune. Ja igav ei hakkagi kunagi. (NB! maailmu. Aga millised on nende maailmade See oli konkreetselt kahe vaatluse all oleva reeglid, missugused on koodeksid, kus on au, lavastuse kohta üteldud, eks vahel vähem uhkus ja südametunnistus? Kust mina tean. õnnestunud töid vaadates on igav ka, ega Unt Täna nii, homme naa. Mulle naa, sulle nii. Elu arvuti ole. Kuigi, ka see on sügavalt isiklik, on mäng. Mäng on elu. Miski ei ole banaalne. tööd, mis minu arvates ebaõnnestumised, on Miski ei ole kindel. mingi teistsuguse mõttemaailma jaoks kind­ Unt on mitmel pool sedastanud, et lasti tipud.) tema ei saa aru, mida tähendab, kui üteldak­ se undilik. See oligi selle artikli eesmärk — Niisiis, minule, vaatajale ei ole abso­ ühe teatrivaataja seisukohalt — deklareerida: luutselt oluline, mida Unt ühe või teise lavas­ undilik on vabadus mõtelda. Ja vabadus mõ­ tusega öelda on tahtnud. Mind see ei huvita. telda on vabadus mängida. Või ei ole? Arvatavasti on see oluline Undi enda jaoks (aga kindel pole seegi) ja kindlasti on see olu­ Ma ei kõnele ju sinuga valgusest, kõnelen line näitlejatele, kes lavastustes kaasa teevad uksest. Vasta mulle, mida sinult küsin; sa pead (aga arvatavasti jääb midagi hämaraks neile­ õppima rääkima, on aeg... Ära pista niiviisi sõrmi gi). Minu jaoks on oluline see, mida ma näen suhu! või arvan nägevat — ja selles, ega mu silmad Maurice Materlinck, "Pelleas ja Melisande" mind ei peta, pole kindel minagi. Olen nõus, see kõlab jaburalt, tobedaltki, aga nii on. Tahtmata freudistlikuks muutuda, MATI UNT pälvis lavastuste "Majahoidja", "Kir­ küsin siiski uuesti: kes on lavastaja Mati Unt? siaed" ja "Kadunud poeg" eest Eesti Vabariigi kul­ Miks teeb ta nii, nagu ta teeb? Ta meenutab tuuripreemia. natuke soome tegevuskunsti noort elavat klas- sikut Roi Vaarat. Meest, kes oma perfor­ mance'itega ennast kui kunstiteost pakub. Käib ANDRES KEIL (s 1974) on õppinud lavastamist valgeks värvituna linnas või on roheline ämb­ ja teatriteadust. Avaldanud teatri- ja kirjandus­ lik rohelises võrgus kõrghoone seinal. Või veel kriitikat väljaannetes "Vikerkaar", "Sirp", "Pos­ midagi. Samamoodi on ka edev Unt mees kui timees", "Eesti Ekspress"jm.

29 PILLE-RIIN PURJE

KUS ON, KUS ON KOMÖÖDIA SÜDA?

Т. Kempinski, "Lahuselu" (lav Roman Baskin). Mees — Roman Baskin, Naine — Anu Lamp.

Tom Kempinski "Lahuselu" ("Separation", 1987) vaadates tekkis kiusatus "Lahuselu" alapeal- "Vanalinnastuudios". Tõlkinud Joel Sang. Lavas­ kirjastada, õigemini ainsa lausega ümber ju­ taja Roman Baskin. Kunstnik Jaanus Laagriküll. tustada hoopis nõnda: "Tõsine draama süga­ Kostüümikunstnik Mare Raidma. Valguskunst­ vas keskeakriisis vaevlevast Londoni näitekir­ nik Maldar Mikk Kuusk. Muusika: Robert janikust Joe Greenist, kellel aitab taas inspi­ Jürjendal. Osades Anu Lamp ja Roman Baskin. ratsiooni leida liikumispuudega näitlejanna Esietendus 11. jaanuaril 2002. Sarah Wise New Yorgist." "Lahuselu" autori Tom Kempinski "tugevaimaks küljeks on üksikisiku psühho­ Näitlejad Anu Lamp ja Roman Baskin loogia", väidab kava. Meilgi on mängitud kahekesi koos "Vanalinnastuudio" laval — Kempinski kuulsaimat näidendit "Duett ühe­ see partnerlus teeb ootuserksaks ja uudishi­ le" (1988. aastal Draamateatris, osades Rita mulikuks. Raave ja Tõnis Rätsep, lavastaja Juhan Vii­ "Tugev tõmme üle ookeani kahes ding), kus mõnevõrra sarnane mudel: liiku­ osas!" Müüv-ahvatlev žanrimääratlus "La­ misvõimet kaotav naine peab suutma ränka huselu" kavalehel on ilmselt teatripoolne li­ elumuutust endale tunnistada, teda abistab sand, samasse rubriiki kuulub reklaamimai- psühhiaater. "Lahuselu" seab vastamisi näit­ guline lendlause: "Kaasaegne lugu Kaunita­ lejanna, keda haigus ("tundmatut päritolu rist ja Koletisest." Roman Baskini lavastust retsidiveeruv perifeerne polüneuropaatia")

30 pole aastaid lasknud laval mängida, kes aga "Lahuselu" ei ole lugemismulje põh­ füüsilise puude kiuste on vapralt ennastüle­ jal just näidend, mis otsemaid seostuks lavas­ tav, ja lapsepõlvest pärinevate keeruliste taja Roman Baskini "unistuste dramaturgia­ kompleksidega näitekirjaniku, kes pole aas­ ga". See mehe ja naise teineteise leidmise lugu taid suutnud kirjutada. Nende telefonitutvus on kohati (remarkides) kirjutatud suisa oda­ algab tänu Joe seni menukaimale näitemän­ valt sentimentaalseks. Kas suudate kujutleda, gule, kus Sarah saab üle hulga aja lavarolli, et lavastaja Roman Baskin annaks näitleja mida võib karkudega mängida... Päris täht­ Roman Baskinile ülesande veenvalt välja män­ susetu tõik pole näidendis seegi, et mees elab gida öine meeleheitestseen: "Ja ta (Joe) nutab Londonis, on seega "veregrupilt" inglane; lohutult taga oma tuulde lennanud elu ja ar­ mastusi, sest ta on nagu taevast välja aetud ingel ja on maailmas ihuüksi ja ilma jäetud armastusest, nagu ta on kogu elu tundnud. Ja ta nutab. Paaril korral tundub, justkui hakkaks ta lõpetama, kuid kaotusevalu tuleb tagasi veelgi teravamal kujul — kõige ilusa ja turva­ lise kaotus ning kogu see hirm ja süütunne — ja nuuksumine koos veidrate häälitsustega põimub itkuks, mis peab tooma õnnetule tröösti..." (11 vaatus, 3. pilt) Mida näitleja la­ vastajale seepeale kostaks?! Grandioosset nu- tusoolot laval õnneks ei ole. Aga ehk pole see autorilgi nii üksüheselt mõeldud, kui must valgel näib? Sest nutja Joe Green on näitekir­ janik. Kirjaniku kireks on kõrvalt vaatlemine ja sõnastamine, seega saab too itk abivahen­ diks isikliku tagapõhjaga näidendi loomis­ protsessis. Pärast nuttu tellib Joe endale tele­ foni teel kella poole üheksaks äratuse. Siin on juba aimatav komöödia liginemine...? Üldse leidub Kempinski remarkides naeru ja naera­ tusi, meeleolude kontrasti, peitusemängu ise­ enda ja vestluspartneriga. Lavastus püsib tõ­ simeelsem, seeläbi kohati staatilisem. Kumb­ ki tegelane ei ole naeratustega helde ega luba endale ka uljamaid tundepuhangulisi etüüde. Veel üks teksti ja laval toimuva võrdlus. Näi­ dendis kirjeldatakse Joe võidurõõmu: "Äkit­ Naine — Anu Lamp. selt teeb Joe mõned järeleahvitud karatelöö- gid, saates neid väljamõeldud "jaapanikeel- sete" hüüatustega hazzamaku!... kamaka- zechomazü... hakamakamuuu!..." Lavalsõr- naine aga on "newyorklane". See võte suu­ mitseb Roman Baskini Joe korraks telefoni rendab veelgi distantsi kahe tegelaskuju va­ nagu flööti — tema temperamendi puhul ülim hel: neid lahutab Atlandi ookean, peäle selle rõõmuväljendus. on mees agorafoobiline (lagendikupelgus)... Niisama lihtsalt teineteise juurest "läbi hüpa­ Vaatasin "Lahuselu" esietendust 11. ta" pole seega kummalgi võimalik. Ent tege­ jaanuaril ja kolmandat etendust 19. jaanuaril. laste elupaigad võimendavad ka loomuste Sain taas kinnitust elementaarsele tõele, et elu­ vastandlikkust: mees suletuni ja konventsio­ sa lavastuse puhul ei maksa esmamuljet liiga naalseni, naine otsekohesem ja impulsiivsem, palju usaldada, veel vähem absoluutseks ja tema väljendusviis võib mõnikord meest lõplikuks sõnastada. Seekord oli esietendusel šokeeridagi. Selline mulje jääb näidendi teks­ häirivalt palju tehnilisi apse (telefonihelinad tist (ka filmist, kus Jõed mängib David "Her­ hilinesid pidevalt, see muutis niigi hõreda cule Poirot" Suchet). Anu Lambi Sarah mõjub rütmipingestatusega teatriõhtu veelgi paigal- oma malbe väärikusega pigem puhastverd seisvamaks), aga ka ebakindlust koosmängus. inglise lady'na kui Ameerikas kodustunud Kolmas etendus laabus juba tunduvalt pinge­ "newyorklannana", see muudabki osatäitmi­ vabamalt, andes aimu lavastuse avarduvast se isikupäraselt võluvaks. Kahe tegelase sisu­ arenguruumist, partnerite vastastikusest val­ lisem erinevus lähtub siiski kummagi elukut­ misolekust teineteist üha edasi avastada. Pä­ sest: näitleja peaks ju olema loomuldasa suht­ ris palju sõltub seekord ka konkreetsest vaa­ levam, kirjanik introvertseni. tekohast: publik istub kahel pool lavaruumi

31 Naine — Anu Lamp, Mees — Roman Baskin. Priit Grepi fotod

neljas sektoris. Esietendusel С sektoris nägin minasimsil. (Esietendusel süütas Sarah kor­ pahatihti üksnes Roman Baskini kukalt ja see raks küünla. Ilus viiv, millest vist tuleohutu­ kukal ei olnud kuigi kõnekas, seevastu Anu se huvides loobuti, sest eks see kamin ole Lambi — Sarah' — tuba avanes lähiplaanis. võrdlemisi papist...) A sektorist näeb mõlemaid osalisi vist kõige Laval viibib ka kolmas tegelane, kelle paremini. Jaanus Laagrikülli lavakujundus nime tahaks kavalehelt lugeda, sest ei tunne kasutab mänguruumi saali läbivat avarust. taimi. See on roheliste lehtedega kõrgusse Kahe tegelase kodude vahele jääb piisavalt pürgiv puu, mitte mängu-, vaid ehtne toa taim suur vahemaa. Joe tuba nõuab endale rohkem kahe kodu piiril. Kui Joel tuju tuleb, kastab ta ruumi (nagu Joe isegi), paikneb kõrgemal poo­ taime: piserdab niimoodi poolhuupi vett leh­ diumil, leidlikult kaasatakse lavapilti tõeline tedele ja õhku ja vahel ka endale pähe (huvi­ aken, Joele meeldib aknaorva varjuda; Sarah tav, suhtega tegevus!). Sarah on põhjalikum, väiksemas toas loovad mahedat isikupära tema toob vaatuse lõpul taimele muldaja uue õunakorv, kamin ja kaks valget küünalt ka- ümbrispoti. Alguses tundus, et taim kuulub

32 Joele ja selle eest hoolitsedes mõtleb Sarah te­ Kirjanikuna ja mehena on Joe parata­ gelikult mehele. Uuesti vaadates võis aimata, matult enesekeskne, kirjutamiseks vajab ta et kummalgi on oma kodus oma taim, Joele üksindust nagu õhku. Aga kui naine juhtub külla tulles on Sarah kokkusattumusest ülla­ olema inspireeriv, läheb tedagi aeg-ajalt tunud ja liigutatud. Üksinduskujundiks mõel­ vaja...! See, kuidas Joe iseka pujäänina peab da annab taime nii- ehk naapidi. ilmtingimata oma tahtmist saama, tuleb Ro­ Nüüd aga peaosalistest. Anu Lambi man Baskinil igati veenvalt välja. (Mõtlesin, roll on kahtlemata rohkem valmis — heas loo­ kui vahvalt mängiks tema Higginsit "Pygma- mingulises mõttes, mitte tarduvas tähendu­ lionis"!) Murduvam, kaitsetum olek, need sii- ses. Lavastaja Roman Baskini vaieldamatu ruseviivud, mille põhjal Joesse armuda, on saavutus on naisnäitleja õige valik: Anu Lambi jonnaka meheliku kiivusega varjatud. (NB! sisuline, hooliv tähelepanu partneri vastu ei Ehkki neid hetki tuleb pingsalt kuulatada nii jäta mingit kahtlust, et Lamp on Aarne Üks­ Sarah'1 kui saalil, on nad ikkagi olemas ja see­ küla andekas ja vastuvõtlik õpilane. Anu Lam­ pärast saabki Joe kõik tujutsemised ja bi Sarah on tark, intelligentne, veetlev daam, ülbitsetnised andeks! Roman Baskinile on ras­ kes suudab enda eest seista, oma suveräänset kem andestada mitmeid tekstikomistusi. Üks hingamisruumi kaitsta. Vaoshoitud väljen­ näide: kuidas temasugune kinofriik ei lausu dusvahendid sobivad rolli loomusega, Sarah't arusaadavaks, mismoodi Joe võrdleb Brando ümbritsev saladuse väli on tunduvalt isiksus­ ja Olivier' mängulaadi? Iseasi, et ta ei pruugi likuni, avaram, kui näidendi teksti lugedes sellega nõustuda... Üldse püüdsin ära taba­ eeldaks. Ka rolli välisjoonis on detailideni läbi da tekstikärbete süsteemi, aga raskeks läks mõeldud, Sarah kõnnak karkude kiuste graat­ taibata, kus põhimõtteline kärbe, kus Iihtvii- siline, nagu astuks ta maapinna kohal õhus... siline unustamine.) Võib koguni tekkida kahtlus, kas pole tege­ Joe ütleb Sarah'le: "Pühkige tähetolm laskuju idealiseeritud, aga Sarah tugev ise­ oma silmist, või teist ei saa kunagi tõsiselt loom ja terav keel ei lase tal olla läbinisti võetavat näitlejat!" See näikse olevat ka Ro­ "mehe unelmate naine" trafaretses tähendu­ man Baskini "karm kreedo": elus ei ole mui­ ses. Joel on selle Sarah'ga küll hiiglamoodi nasjutulisi happy end'e, lootus teeb valu. Kahe vedanud. Iseküsimus, kuivõrd enesekeskne üksiklase kohtumine on vastutusrikas, tõsine, mees seda taipab või endale tunnistab? koguni hinge laastav kogemus. Ka lavastuse Näidendis on hetk, mil Sarah rollisaa- muusikailm (Robert Jürjendal) väljendab te­ mise rõõmus deklameerib "mingit kuulsat gelaste hillitsetud änge. kohta Shakespeare'ilt". Lavastuses mitte — ta sirutab küll käe Shakespeare'i köite järele, aga Joe helistab kohe uuesti. Kahju, oma monoloo- gikatke oleks võinud Anu Lambile loovutada P. S. nr 1. Ülitabav on Uku-Ralf Tobi (miks mitte inglise keeles!). Põnev olnuks aimu ühelauseline "Lahuselu" arvustus: "Lavasta­ saada, kuidas Sarah mõjub näitlejana, kuidas ja В kardab publiku naeru, peab seda kunsti­ ta endaga üksi olles mängib, et on teatrilaval. lise kvaliteedi miinusmärgiks, ja näitleja В Näitleja Roman Baskini rollilahendus kuulab lavastaja sõna." ("Sirp" 18. 1. 2002) on problemaatilisem, mitte nii vangistav ega Peened huumorivarjundid, targalt doseeritud otsast lõpuni kaasavõttev. Kindlasti ei ole ker­ tragikoomika muudaks "Lahuselu" üksnes ge olla ühtaegu lavastaja ja lakkamatult laval tõsiseltvõetavamaks. viibiv osatäitja, puudu jääb kõrvalpilk saalist. Terviku vormistamine, stseenide puänteeri- P. S. nr 2. Pärast 19. jaanuari "Lahus­ mine, rütmitäpsus kipub sellega kannatama. elu" kuulsin "Vanalinnastuudio" ees ju tuka t- Sentimentaalsusepelgus, millele eespool vii­ ket, mis kindlasti mõjub palsamina teatrijuhi tasin, on kõike muud kui taunitav. Kummati­ hingele. Kaks vanemas keskeas prouat tulid gi tekib oht teise äärmusse langeda: kui osa­ etenduselt, meesterahvas oli neil vastas. "Sa täitja ei raatsi, ei taha, ei söanda Joe nõrku oleksid pidanud seda nägema, täiesti huvi­ külgi (ja inimlikke veidrusi!) paotada, võib tav," ütles üks naistest tunnustavalt. Teine li­ tegelane muutuda liiga läbipaistmatuks. Siis sas: "Jah, "Vanalinnastuudio" kohta... Mui­ ei saa enam aru, miks Sarah temasse kiindub. du on siin rohkem palaganid..." Anu Lambi Sarah ei ole Tuhkatriinu, kellele Komöödia ei ole palagani sünonüüm. piisab äratundmisest "lõpuks ometi mind va­ Kes teaks seda paremini kui "Vanalinnastuu­ jatakse...!" Ja sellegi, kas Joe Sarah't vajab, dio" teatrihundid Baskinid! "Kes teab, kus on peaksime välja lugema Joe olekust! Anu Lam­ öö süda..." arutleb mister Joe Green südaöös. bi roll ei lase uskuda, et see on pelgalt Sarah' Tõelisel komöödial on süda. Komöödia on fantaasia, soovunelm. südamlik žanr.

33 EVI ARUJÄRV

TARK NAINE" JA PRÜGIKASTIPOEETIKA: HEAD ELU OODATES

"Robotiseeritud" Keiser — rahvaga üksnes telepildi vahendusel suhtlev valitseja, kes ometi peab alla vanduma naiselikule kavalu­ sele. Väino Puura väga õnnestunud osatäitmine.

Carl Orffi "Tark naine" ehk "Lugu keisrist ja tar­ Lavastaja Neeme Kuningas, dirigent Aivo Välja, gast naisest". kunstnik Hardi Volmer. Koomiline ooper kahes osas. Carl Orffi libreto Esietendus Maini-äärses Frankfurdis 20. veebrua­ Jacob ja Wilhelm Grimmi muinasjutu "Die kluge ril 1943. Bauerntochter" ("Tark talutüdruk") järgi. Eesti esiettekanne Rahvusooperis "Estonia" 14. detsembril 2001. 34 '

Carl Orff ja missioon kuga. Tema muusikas on küll parasjagu loit­ simist, aga ka narkootiliste rütmide kohal leh­ Saksa helilooja, muusikapedagoog ja vib lõppkokkuvõttes ikkagi mingi tähenda­ dirigent Carl Orff (1895-1982) oli missiooni­ missõna (iseasi, kumba neist kahest kuulaja ga looja. Orff pani muusikasse sõnumi ja nägi "kuuleb"). Peaaegu kõiki Orffi ülipopulaar­ selles võimalust inimest kujundada. Ta ei ole seid muusikalisi lavateoseid — "Carmina erand. Ajalugu tunneb väiksemate ambitsioo­ burana" (lavaline kantaat; 1937), "Catulli nidega, õukonna-, salongi- ja söögilauamuu- carmina" (lavalised stseenid; 1943), "Afrodite sikute kõrval teisigi heliloojaid, kelle loomin­ triumf" (lavaline kontsert; 1953) ühendab hoo­ gut käivitas silme ees virvendav kujutlus limata kohati üsna "dionüüsilisest" stilistikast muusika maagilisest, müstilisest või eetilisest õpetlik sõnum. ülendusjõust. Orffi muusikamaagia ongi parasjagu Teadagi tuleneb see usk ja kujutlus moraliseeriv. Aga see ei ole luterlikult kuiv. muusikast endast, mis ulatub puudutama Orffi tähendamissõnadest õhkub (keskaja, inimteadvuse kõige sügavamaid ja varasemaid paganlikku?) lapsemeelsust, milles moraal ei kihte, ehk sedagi, mida kollektiivseks alatead­ juhata "edasi" ja "kõrgemale" — üleinimliku vuseks nimetatakse. Seepärast ei ole ka muu­ juurde, vaid pigem "tagasi" — puhtpraktili­ sikakultuuri professionaliseerumise käigus sel­ se, tervemõistusliku elutarkuse juurde. le maagiline funktsioon kunagi lõplikult kaot­ si läinud. See on loovuse üldine sund — pür­ "Tark naine", natsism ja feminism gida mingisse ühisteadvuse sfääri. XIX sajan­ di muusika salonglike vormide kõrval edenes Carl Orffi koomiline ooper "Tark nai­ jõudsalt "müsteriaalne" muusikakontsept- ne" on kirjutatud aastatel 1941 —1942 ja esi­ sioon, mis ulatus välja XX sajandissegi. Juba etendus 1943. aastal natsistlikul Saksamaal. Richard Wagner kutsus oma lavateostega ger­ Ooperi libreto aluseks olev saksa muinasjutt maani vaime välja. Saksa juudi Gustav "Tark talutüdruk" on esmapilgul lihtrahva- Mahleri sümfooniate jada tervikuna moodus­ likku ja naiselikku nutikust kilbile tõstev ilm­ tas tema enda tõlgenduses eksistentsiaalse süütu lugu, mis pidi üsna hästi kokku sobi­ kannatusloo. Samuti sai kahe sajandi piiril ma rahvuspärimust ja lihtsaid inimlikke alg- vene müstiku Aleksandr Skrjabini kujutluses väärtusi kaitsva ametliku ideoloogiaga. Üks­ muusikast inimteadvuse ja loomejõudude nes Orffi "kohalolekki" natsivõimu ajal on vabanemist sümboliseeriv müsteerium nii siiski andnud ja annab tänaseni põhjust otsi­ kaudses kui ka (elu lõpul) juba otseses tähen­ da tema muusikast ideoloogilisi patte (siiski duses. Ka XX sajandi avangardi võtmekujud ei ole eriti midagi leitud). alates teisest Viini koolkonnast (Schönberg ja "Targa naise" sisu on lihtne. Webern) Hindemithi ja Stockhausenini jõud­ Talumees leiab kulduhmrija viib Keisrile. sid oma loomingu mõtestamisel ühel või tei­ Keiser vangistab Talumehe, süüdistades teda uhm­ sel viisil välja muusika müstifitseerimise ja rinuia varastamises. Talumehe nutikas tütar pääs• maagiani. Postavangardne XX sajandi lõpp tab isa, lahendades Keisri kolm mõistatust ja saab aga maandus otseteed new age'i müstikasse ja "tasuks" Keisri naiseks. Teises vaatuses on targa uus-sakraalsusesse — nüüd juba lausa muu­ keisrikaasa lahendada juba kaks dramaatilist elu- sikatööstuse trendina kommertsiaalset maiku olukorda. Petturist Muulaajaja trumpab Keisri omandades... kohtus üle Eesliajaja, võttes temalt eeslivarsa. Keis­ Tundub, et just saksa kultuuris on sel­ ri otsusele vastu astudes lahendab Keisri tark nai­ line ühisteadvusele suunatud ja/või rahvu­ ne õiglaselt eesliajaja ja muulaajaja vaidluse. Sõ­ sega seotud missioonitunne koos sümbolku- nakuulmatuse pärast mehe poolt lahkuma sunni­ junditega eriti võimsalt avaldunud. Kuigi — tud, võtab ta mehe loal ja soovitusel kaasa selle, lähiajaloost pärit poliitilise värvingu tõttu mida peab kõige kallimaks — sellesama, eelnevalt leiab üks osa saksa kultuurist tänase päevani purju joodetud Keisrist abikaasa. hukkamõistu või saab kahtlustuste osaliseks. Orff ei ole muinasjutule mingit erilist Nagu mis tahes "isaautoriteedile" toetuv ideo­ psühholoogilist "sügavust" lisanud. Esiplaa­ loogia. Ka Orffi tegevus Natsi-Saksamaal tu­ nil on naiivne, tinglik mõistulugu. Muinasju­ leb ikka veel kõneks. tus on alati peidus eetilised universaalid; ka Orffi missioon muusikas oli romanti­ teatav kollektiivne psühhoteraapia, mis annab kutest eelkäijate kõrval siiski märksa demok­ lootust õigluse võidule ja astub välja nõrge­ raatlikum, maalähedasem ja praktilise kalla­ ma kaitseks. Natsi-ideoloogiale pidi rahvalik

35 Uinunud Keiser, kelle tark talu­ tüdruk peagi oma koju viib. Pildil Väino Puura ja Heli Veskus, kes laulis naispeaosa ooperi esietendusel 14. detsembril 2001.

tervemõistuslikkus ja eetilisele ühisteadvusele Muusika ja lavastus orienteerumine igati vastuvõetav olema. "Pealtnäha" demokraatlik muusikakeel oli "Targa naise" loost paistab lavastami­ teine pluss. Seepärast ei ole imekspandav, et seks kaks üsna avatud tähendustasandit. Esi­ otsesed viited vaimu ja võimu vastuolule Orffi mene on "igaveste" teemadega seotud mui­ ooperis omal ajal "läbi läksid". Veel üks ideo­ nasjutuline idealism koos Hea ja Kurja ning loogiline peibutis, mis natsiaja vaimuga kok­ naise ja mehe tüpoloogiaga. Teine on muinas­ ku sobis, oli ilmselt ka targa naise andestav ja jutu kaudu avanev võimalus mingi sotsiaalse lunastav armastus — ilmselge paralleel tähendamissõna väljamängimiseks, mille Wagneri ja romantilise ooperi nn lunastavate Neeme Kuningas on oma lavastuses kõhklu­ naisterahvastega. Das Ewigweibliche kattis ehk seta ära kasutanud. poliitilised allegooriad õrna looriga kinni. Lavastuse põhirõhk on üsna selgelt "Targa naise" lugu seab vastamisi või­ ooperi loo olupoliitikast lähtuval n-ö ühiskon- mu ja õigluse, ebaefektiivsed jõuvõtted ja natundlikul väljamängimisel. Modernne praktilise elutarkuse — aga ka jäiga meheli­ "naisküsimus" ja romantiline idealism ("lu­ ku autoriteedikultuse ning naiseliku nutiku­ nastav" naine) jäävad ühiskonnakriitika var­ se, mis väikeste kavalate "kaotuste" hinnaga ju. Lavastuses tervikuna on siiski ka ristuvaid saab võidu. Viimasest vaatekohast kutsub tähendusvälju, teatavat ambivalentsi, mis kok­ ooper "targast naisest" otsekui vägisi ka fe­ kuvõttes ergutab kujutlust ja väldib plakatlik­ ministlikku tõlgendusvõimalust nägema. ku lõppmuljet. Naisõiguslust siit siiski ei leia. Orffi tark nai­ Selline mitmetähenduslikkus kasvab ne esindab sellist eluliselt ja globaalselt testi­ välja lavakujunduse, lavategevuse ja mängu­ tud kujutlust naiselikust tarkusest, mis tähen­ liste aktsentide teatavast lahknemisest. Näi­ dab eelkõige nn meestemaailma jõuvõtetega teks. Hardi Volmeri kolikambri ja prügimäe kohandumist. atmosfääri ühendav lavakujundus ja nii män­ Tark naine ei otsi võitlust, vaid püüab guliselt kui ka väliselt (kostüüm; võimendus, kavalusega (ajutiste taandumistega või kons­ ilmumisedTV-pildina) "robotiseeritud" Keisri piratsiooniga) ohte ja kaotusi vältida ning lei­ kuju kipuvad ühiskonnaelust hoopis süm­ da alternatiivseid lahendusi. Seda sorti kava­ boolsesse või absurdimaailma. Eesliajaja ja lust on tuhanded muinasjutukangelannad eri Muulaajaja lavakarakter kuuluvad ilmselgelt maade folklooris harrastanud: ju annab sel­ folkloorsesse, muinasjutumaailma. "Prügikol- lest tuletada fataalset, üleilmset ja "looduslik­ lideks" riietatud ja olupoliitiliste vihjetega ku" sooloomust. Võitlev feminism teadagi täiendatud tekstiga kolm hulkurit (Mart Ma­ põlgab sellist ettemääratud ja kohustuslikku diste, Alar Haak, Priit Volmer) on väga otse­ vingerdamist ning pigem püüab mehelikku ne viide "kohalikele oludele". Lavastuses põr­ sirgejoonelist jõupositsiooni üle võtta. kub mitut sorti tõelusi — kuid see mäng eri-

36 nevate tõelustega ei tekita suuri "katkestusi". vokaalis kui ka lavaliikumises esile just nimelt Põhjus on muusikas, selle siduvas ja ühtlus­ seda pisut robotlikku olemist. tavas toimes. Talumehe tütrega kõneldes ilmuv vei­ Orffi ooperi tõlgendusvõimalused, eel­ di pehmem ja lüürilisem vokaal vaid rõhutas kõige ülimalt tinglik ja satiiriline tõelusevär- osalahenduse robotlikku üldplaani. Lavaku- ving, on selgesti kirjas teose muusikas. Teo­ ju rõhutatult karikatuurseks mängides pani ses on suur osatähtsus kõnedialoogidel ja ret­ Puura sellesse siiski üpris vaheldusrikast ka­ sitatsioonil ning märksa tagasihoidlikum koht rakteristikat. Nii näiteks olid esimeses vaatu­ ooperlikul meloodikal. Orkestripartiis valit­ ses Talutüdrukule esitatud mõistatused muu­ seb vägev löökriistade (timpan, suur trumm) sikaliselt eri nägu ja täis psühholoogilist pin- tümps. Negatiivseid tegelasi (eriti Keisrit) ja gekruvimist. Esimene mõistatus kõlas kelmi­ olukordi iseloomustavad madalate vaskpilli­ ka üleolekuga, teine — humoorikalt, kuid tea­ de koomilised törtsatused ja kõrgete kiledad tava ärevusega, kolmandas mõistatuses oli repliigid. juba võimukandja ja mehe sõjakat, kuid koo­ Orffi rütmide ja meloodika lihtsad kor- miliselt pinguldatud üleolekut. duvstruktuurid kalduvad kohati lausa mini­ Puura osatäitmises jõudis koomika malismi mänguruumi, kuid tema kõlamaailm mujalgi muusikasse: kohati hüsteeriliselt "mõ­ on rõhutatult groteskne, võimukas ja agres­ rane" intoneerimine või täispuhutud võimu- siivne. Tegelaste monoloogides on sageli esi­ plaanil tuimavõitu ühel helil retsiteerimine või lihtne, nürilt korduv meloodiafraas. Mõneti erinev on Talumehe tütre partii, kus leidub märksa enam ka teatraalset "ooperlikku" meloodiakujundust. Stseenides Talutüdruku­ ga kaob orkestripartiist sageli ka motoorika, asendudes unelevate foonidega (vibraato, värelus, püsiv akord). Ka Keisri partiisse il­ mub aeg-ajalt (konfliktsituatsioonides, tunde­ tulvas) inimlikumat sorti paa tost ja sentimenti. Teose helikeeles on külluslikult koo­ mikat tekitavaid, "deformatsioonidena" mõ­ juvaid stiilivõtteid: sebimist markeerivad kii­ red figuratsioonid; peataolekule viitavad mo- tiveerimatud tempomuutused; kõrge ja ma­ dala registri kokkusegamine ja koosmäng; nürid kordused; groteskselt kohmakad vahe­ repliigid kõnefraasidele. "Maakeelset" atmo­ sfääri loovad rahvamuusikalised burdoon- helid. Primitiivse retsiteeriva kõnelaulu kõr­ val on tähtsal kohal mahlerlikud — lastelau­ ludele ja saksa rahvalaulule lähedased lihtsad meloodiad.

Lugu ja osatäitmised

Ka ooperi vokaalpartiisid läbib psüh­ holoogilises mõttes tinglik või "puudulik", groteski kalduv stilistika, mis esitab osatäit­ jaile ühest küljest selgeid nõudeid, aga teisest küljest seab probleemide ette. Keiser Väino Puura (bariton) esituses laulis lavastuses läbi võimenduse — ilmselt kavatsusega anda osale võimukat, natuke võõrandunud ja üleinimlikku ilmet (kuigi so­ listi kõlav hääl ja selge diktsioon seda nii väga Tark naine Keisri mõistatusi lahendamas. ei oleks nõudnudki). Puura läks sellise lahen­ Naispeaosas Margit Saulep, dusega maksimaalselt kaasa, tuues nii kõnes, tagaplaanil Väino Puura.

37 Kuninga —Volmeri lavastuses said Orffi hulkuritest "geoloogid" — pildike tänasest Eestist. Osades Mart Madiste, Alar Haak ja Priit Volmer. kus andsid Keisri kujule värvi läbi kogu eten­ voolavalt — ja tahtmatult häälekasutuse nõr­ duse. Teises vaatuses oli ilmekaim stseen, kus ku kohti kätte näidates. Keiser avastab oma targa abikaasa reetlikku­ Teises vaatuses kuulutab "targa naise" se: tema vokaali ilmub koomilist ja kirglikku tulekut unelev-värelev (flöödivirvendused, raevu. Siin on Orff juba partituuris Keisrile ähitavad paralleelliikumised) orkestri sisseju­ hinnangu andnud: dramaatilised kõrglähte- hatus. Kahekõnes Eesliajajaga kõlab Talutüd­ ga meloodiad tuletavad meelde romantilise ruku partiis aeglane, hell äiutav meloodika. ooperi klišeesid; kolisev ja kiljuv orkestripar­ Siitesitusnüanss: suhteliselt staatilises meloo­ tii toob muusikasse hüsteerilist atmosfääri dias "nõuab" intonatsiooniline vaesus para­ (paraku varjas orkester selles stseenis osali­ tamatult täitmist — ja solisti esituses kasvas­ selt ka Puura vokaalpartii). ki taas tundekoormus. Ooperi lõpustseenis viisid tundepurs­ Viimasel õhtusöömaajal Keisriga on ked taas mõnegi noodi prügimäel ärkava Keis­ tark naine "ümmardava naise" rollis. Stseen ri partiis "paigast ära". Puura laulmisstiili on koomiline: juba kodukolde juurest välja karakteersetele "jõnksudele" leidub selge visatud abikaasa hooldab, toidab ja kasib ra­ õigustus Orffi ooperi algusest lõpuni grotes­ hulikult ning leplikult oma türannist abikaa­ ki kalduvas stilistikas. Pisut häälest ära inter- sat. Kontrast Keisri kui labiilse võimuhullu vallikaga, pompoosselt kolisev "järelsõna" roboti ja naise emaliku leebuse vahel on koo­ orkestrilt viitab veel kord teose lõpplahendu­ miline, aga arhetüüpne. Naine kui ema; mees se ja kogu ooperi satiirilisele häälestusele. kui suur, rumal, egoistlik, aga armastust vää­ Talumehe tütart esitanud sopran Mar­ riv laps. git Saulepile on iseloomulik pisut laialival­ Ka ooperi muusika rahuneb selles guv häälevärelus. Saulepi vokaalseid "piire" stseenis, meloodika muutub avaramaks, rep­ näitas hästi ooperi üks keskne, mõistatuste liikide vahele tulevad mõtlikud hingamispau- lahendamise stseen. Esimese mõistatuse vas­ sid. Stseenis kõlavad kõnekad, perekondlik­ tus oli üsna tundelise intonatsiooniga, teises ku idülli "osatavad" stilistilised allusioonid valitses pisut jahedam häälekasutus, kolman­ (arhailise mitmehäälsuse, hällilaulu, luteri da mõistatuse suure ulatusega, tujukalt kää­ koraali intonatsioonid, mahlerlik infantiilsus nulist meloodiafraasi intoneeris Saulep üle­ tämbrites ja tempomuutustes). 38 Uimastatud Keisri kirstupaneku ja ristliku varjundi hääletämbri sügavuse ja te­ kaasaviimise stseen sai tähendusrikkaks just ravuse reguleerimine. Teise vaatuse monoloo­ tänu Saulepi lavaloleku pehmusele ja sujuvu­ gis, kus Eesliajaja kurdab ebaõigluse üle, kõlk- sele. Targa naise vaikne askeldamine meenu­ susid kokku romantilise tenori "murtud" tas mürgiämbliku graatsiat, kes kaitsetu mehe meloodika ja kaeblik itkemine. Samavõrra vaatamata selle jõule ja võimule oma haardes­ koomikat tõid kaasa Eesliajaja meloodiafraa- se võtab... Peaaegu mütoloogiline stseen. side jõuetus ja nutune olek vastamisi energi­ Mõlema peategelase, nii Keisri kui ka liste orkestrirepliikidega ja suure koliseva Talumehe tütre rollid olid ooperi lavastuses kulminatsiooniga. välja pakutud üpris tinglikuna. Keisri robot- Üsna probleemitult, kuigi veidi vähem likku olemist rõhutas osatäitmise nüri võimu­ eredate karakteritena liitusid lavastusega kus ja välimuski: skafandritaolise kostüümi MuuIaajaja(Mart Laur, bass) ning Vangival­ küljes tõlgendavad (toitvad) juhtmed. Talu­ vur (Alar Pintsaar, bass). tüdruku väärikalt staatiline lavaliikumine Ooperilavastuse võtmekujudeks olid (mis siiski loomulikku graatsiat ei varjanud) ilma kahtluseta prükkariteks moondunud oli samuti hea valik — nii sensuaalsuse välja­ kolm hulkurit (tenorid Mart Madiste ja Alar mängimine kui ka vajaduse korral peitmine Haak, bass Priit Volmer), kelle kõnetekstist käib naiseliku tarkuse nõuete juurde. kostis ohtralt vihjeid poliitilise olukorra, kuns­ Teo Maiste (bass) Talumehe rollis oli titegemise, naisküsimuse, moraali ja muudel kesksel kohal ava-aaria. Selle pisut takerduv kaasaja teemadel. kõnerütm tekitas ajuti küsimuse laulja ja or­ Need ajakajalised repliigid sobitusid kestri koostööst, aga iseenesest klappis veidi üsna valutult hulkurite algtekstis leiduvate, logisev lõpptulemus petetud ja abitu vaname­ vanasõnadel ja lendlausetel põhinevate tar­ hega osaga hästi kokku. Osasse lauldud kaeb- gutustega. Hulkurite trio paistis silma üsna likkus ja kohmakus niisamuti. ladusa mängulise Iavaolekuga ja hästi klap­ Karakteerseim kuju kõrvaltegelaste piva vokaal koos tööga (hea ansambel, rahva­ seas oli Eesliajaja tenor Urmas Põldma esitu­ like joogilaulude vetruvad rütmid). Hulku­ ses. Osale lisas parasjagu koomikat kõneteks­ rite osatav ja veiderdav või ootamatult "stii­ tides kasutatud kaeblik läbinina-intonatsioon. li" muutev kõneviis peegeldus ka vokaalis: Laululistes osades andis vokaalpartiile humo­ näiteks koomiline koraalilikkus valetunnis-

Endiscd prükkarid parlamendi kõnepuldis.

39 diahääle aupaklik repliik ajalehe kohta. Eesti rahvusooperi vilksatamine ingliskeelses pres­ sis on tegijatele teadagi meeldiv märk, mida ei saagi alahinnata. Aga ilmselt tasubki seda sorti ilmutusi hinnata eelkõige "märgitekita- jana", sest artikkel ise on üsna põgus tutvus­ tus, milles lavastuselegi heidetakse vaid üp­ ris pealiskaudne pilk. Teatavat huvi FT artiklis äratavad tei­ sest, märksa kõrgema elustandardiga kultuu­ rikontekstist pärit hinnangute omapära ja eri­ nevused võrreldes meile lähemate arusaama­ dega. Erinevused ei ole üllatavad — pigem tüüpilised. FT ajakirjaniku esimeseks mureks on Orffi võimalik natsimeelsus ja selle paree- rimine: "Kui seal ongi midagi, siis minule jäi see küll tabamatuks." Teine, positiivne ja täi­ detud ootus on meelelahutuslikkus: "Ooper on kerge, isegi meelelahutuslik." Jättes kõrvale viisakused ooperi muu­ sikalise teostuse teemal, jääb artiklist eriti sil­ ma üks lavastusele omistatud tähendusakt- sent: "Hardi Volmeri põhiliselt vanast kodu­ tehnikast ja muust prügimäekraamist koosnev lavakujundus oli ehk mõeldud osutama üle­ määrase tehnoloogialembusega seotud ohtu­ dele." Talumees — Teo Maiste. Keisri silmis "maksu­ pettur", kes kulduhmri leidmise ausalt üles tun­ Tundub, et Loomis näeb lavastuses nistab, aga uhmrinuia olemasolu eitab. vihjet postmaterialistlikele hoiakutele — tar- Harri liospn fotod bimishulluse ja tehnoloogiakultuse kriitikat. Meie publikule tähendab lavastuses valitsev prügimäe atmosfäär ja -sümboolika ilmselt ja eelkõige ikkagi sotsiaalset hala haisva ühis­ fcuse andmisel, mis kasvas üle joomalaulu ul­ kondliku tõeluse teemal. juseks. Just hiljuti märkis sotsiaalteadlane Teises vaatuses saavad (valetunnistuse Rein Ruutsoo ühes ajaleheartiklis, et "me ei eest kinni makstud) kaltsakatest "härrad", kelle ole veel jõudnud postmateriaalse ühiskonna härrarüü altki paistab varjamatult matsilõust väärtusteni". Tal on õigus. Selleni on veel tões­ ja joodikupale ning kes ennast Keisri kulul täis ti aega. Pärast mitut järjestikust (nõukogude, joovad. Publiku peibutamisel igavesti aktuaal­ varakapitalistlikku, uusliberalistlikku) askeet­ ne tegevus, pättide purjutamine, oli lavastuses lust on tõepoolest raske kujutleda prügimäe eriti põhjalikult välja mängitud. Prükkarite maailma kui sümboolset üleskutsel mõistliku­ tekstis segunesid ülev ja madal, purjus sõna­ le "ökoelule". Olmeaskeetlus ei ole Eesti olu­ mängud ja pidulikud moraalisententsid, mis des mitte "valgustatud" teadvuse märk vaid kasvasid üle hoogsaks kuplee-lauluks. Stsee­ valdavalt sotsiaalse allakäigu ja luuserluse nist jäi kõrvu üpris hästi ajastatud, "purjus" runnustäht. Räbalates oludes keskmine Eesti aeglustustega ja joodikukõne labiilsusega inimene ei taha sugugi eemale tarbimisest, paindlikult sammu pidav orkestripartii. vaid pigem palju ilusat kodutehnikat ja muud olmenänni. Enne postmaterialismi kuluks Draama, lõbu, läbu... natukene head elu ära. Orffi ooperisse ongi sisse lavastatud kohalik olmeviletsus, härras- "Targa naise" lavastusega seoses jõu­ pätid ja võimu võõrandumine. dis Rahvusooper "Estonia" esmakordselt "aja­ Orffi ooper moraliseerib läbi muinas­ loos" autoriteetse majandusväljaande Finan­ jutu ja rahvaliku huumori. Ka Kuninga lavas­ cial Times veergudele (George Loomis; FT 4. tuse sõnum ei ole dramaatiline. Aga lisaks lä­ J. 2002). "Seda loevad decisionmakers — otsuste heneb Neeme Kuninga lavastus allakäigu tee­ tegijad," on jäänud meelde ühe kohaliku mee- ma mängulise käsitlusega üsna avalikult sel-

40 lele laiahaardelisele kohalikule kultuuritren- dile, mida võib nimetada sotsiaalpornograa- fiaks. Ma ei mõtle siin üksnes politsei- ja krimisaateid, kollase ajakirjanduse teatavaid haledaid või veriseid lugusid ja meelelahutus­ TEATRIJUTUD saadete juba kinnistunud traditsiooni käsitle­ NEEME KUNINGAGA I da sotsiaalseid draamasid (vaate)mänguliselt, kerge meelelahutuse ja pullitegemisena. Hais­ ta Gängi tüüpi isendite rahvale näitamine, prükkarite kaamerate ette tarimine jõuluõh­ tul, politseisaate kaamerasilm, mis karmilt jä­ litab mõnda juba porgandi hingeeluga püksi- pissinud parmu jne. Kogu see tegelaskond on jõudsalt kinnistunud ka meie n-ö "teise ast­ me" — esteetilises teadvuses, kirjanduses ja kunstis. Prügikastimaailma pehmelt humorist­ lik või "mänglev" käsitlus on meid harjuta­ nud ka sotsiaalse hierarhia printsiibiga. Meie ühiskondlik teadvus kohaneb ja areneb sel viisil, me juba teame ja ei kahtle, et ebavõrd­ sus on looduslik; nad tahavadki nii; selline on elu; ja lõpuks on see kõik lihtsalt lahe ning naljakas. Vähemasti eemalt, näiteks saalist lavale vaadates. Neeme Kuninga lavastuses andsid prügikollide kesksed, lustakalt mängulised kujud, nendele panuse tegemine ja ootuseko- hased publiku reaktsioonidki märku sellest­ samast kollektiivsest tervemõistuslikust mu­ Neeme Kuningas debüteeris lavastajana "Estonia" teatris "1984. aastal. Tänaseks on ta teinud umbes gandumisest. Päris kindlasti ei erine tänased, poolsada lavastust. elust kunsti jõudnud sotsiaalsed mugandumi- Harri liospu foto sed väga palju muinasjuttudele omastest kol­ lektiivsetest tõelusetöötlustest, milles ebamu­ gavaid eluolukordi kompenseeritakse satiiri või huumoriga. Huumor võimaldab moraal­ Tuli see ootamatult, et nii mainekas Londoni aja­ leht nagu "Financial Times" pööras tähelepanu set üleolekut ja distantseerumist. Distantsi "Estonia" teatrile ja sinu lavastatud Orffi ooperi­ pealt vaadates hägustuvad piirid; draama, le "Tark naine"? lõbu ja läbu segunevad üheks sültjaks mas­ Olen George Loomisega kohtunud siks... juba varemgi, umbes viis-kuus aastat tagasi. "Kui tarvis, harjub inimene ka jääpul- Tean, et ta teeb kaastööd ooperiga seotud väl­ ka p....s hoidma," ütleb ebamugavate eluolu- jaannetele, ta on meist varemgi kirjutanud. kordadega kohanemise kohta eesti vanasõna Üllatus oli, et artikkel ilmus just "Financial — ja selles ütlemiseski sisaldub samasugune Timesis" ja see, kuidas arvustaja seda lavas­ kaitsev mudel: vormista mingi dramaatiline, tust analüüsis, mida ta seal nägi. Arvustusi ebaloomulik, ebainimlik eluolukord veel on alati huvitav lugeda, seda, mida kriitikud kraad räigemaks, madalkeelsemaks ja totra­ lavastusest leiavad. Sageli ei ole ma ju ise tead­ maks — ja sa võidad juba kohalejõudnud või likult oma lavastusse sisse pannud mõtteid, ka üksnes võimaliku, ähvardava viletsuse või mida sellest hiljem leitakse. Ja kui need "võn­ alanduse. ked" lähevad sünkrooni, on hea ära tunda — tõepoolest, sellest võib ju ka niimoodi aru saa­ da. Mis puutub aga "Financial Timesi" arvus- tusse, siis see oli ühe kriitiku nägemus eten­ dusest. Hea meel oli, et arvustus nii soliidses lehes ja sellises mahus ilmus. See oli Eestile ja meie teatrile suur tunnustus, esmajoones väi­ de, et Baltikumis on peale Riia veel teisigi ooperiteatreid.

41 Diplomeeritud lavastajana debüteerisid 1984. aas­ poole määrab kujundus. Kogu eeltöö lavas­ tal kahe lühiooperiga- Grigori Fridi "Van Goghi tusele — kujundite otsimine, üldistuste tege­ kirjad" ja Manuel de Falla "Meister Pedro nuku­ mine inimkarakterite kaudu, maailma kaudu, mäng". Kui nüüd vaadata tagasi aastate jooksul milles nad oma elu elavad või lõpetavad, nen­ tehtud lavastustele, siis kui palju on sul olnud või­ de omavaheliste suhete kaudu — see on ääre­ malust endale ise sobivat ja huvitavat repertuaa­ tult tähtis. Viimane veerand on aga juba pu­ ri valida? Kuidas see valik õieti kujuneb? has käsitöö, heas mõttes käsitöö, kus eeldu­ Kui vaadata tagasi umbes poolesajale seks on inimese ja materjali tundmine, tea­ lavastusele, mida olen teinud — valdavalt tud võtete valdamine, mille kaudu on või­ muusikalavastused —, jaotaksin need tingli­ malik oma mõtteid ellu viia. Samas eelistan kult kolme või isegi nelja liiki. Suuremat osa muidugi sellist koosseisu või truppi, kellega neist ei ole ma ise valinud. Mis puutub "Es­ on võimalik vaielda või dialoogi pidada, et toniasse", siis enne pealavastajaks saamist oli tekiks loominguline partnerlus. Mulle pakub see repertuaar, mida oli vaja teatrile. Ka dip­ loominguliselt rohkem huvi mingi etenduse lomitöö puhul ei küsitud, mida ma tahan teha. valmimise protsess kui lõpptulemus. Sa näed, Teine lugu, Tšaikovski "Jevgeni Onegin", mis kuidas see mõttekild, millest alustasid, nen­ sai valmis praktiliselt kolme kuuga, jõudis ka de inimeste, nende võimaluste kaudu, mis sul nii lavale, et tookord oli vaja lihtsalt teater teatris on, kogu see süntees realiseerub, kas päästa: üks teine esietendus kukkus ära ja tuli tekib lavastuse valmimise protsessis ka min­ leida tükk, mille kujundus oli juba olemas. gi uus kvaliteet, miski, mida sa isegi ei ooda­ Eks see muidugi häiris mind, algul isegi põ- nud, — see on tohutult huvitav. Loomulikult desin seda, samas oli tore, et tööd jätkus ja olen iseendale kõige suurem kriitik. Õnneks sinna hulka sattus ju siiski ka palju niisugu­ on nii, et järgmist asja tegema asudes võtad seid asju, mida ühel ooperilavastajal on õnn oma eelmise kogemuse kaasa ja püüad välti­ teha, näiteks Donizetti ooperid, hiljem da neid karisid ja ohte, mille pärast oled lüüa Puccini... saanud. Teine osa lavastustest on seotud selle Vaatamata sellele, et lavastaja on lii­ perioodiga, mil ma juba pealavastaja olin, ja der, kes protsessi juhib ja võib ka vahel mani­ näiliselt ehk oleksin võinud ise teoseid vali­ puleerida inimeste või mingite nähtustega, et da, oma kapriisid või unistused teoks teha — oma tahet või kapriisi läbi suruda, olen siiski kuid ka nüüd olen ma seda teadlikult välti­ püüdnud hoida kogu töö jooksul positiivset nud ja teinud valdavalt seda, mida on vaja atmosfääri, mitte minna läbi konfliktide, väl­ teatrile. Sinna kuuluvad tegelikult ka tida autoritaarsust. Kuigi oskan olla ka auto­ "Traviata" ja "Don Giovanni", ja need on ritaarne, oskan isegi olla väga õel, karjuda või vaieldamatult hea dramaturgiaga lood. väga halvasti öelda... Oled lavastanud ka väljaspool "Estoniat". Kas vihastad ka? Need on kõik eranditult tellimustööd. Ikka vihastan. Aga kogemused ütle­ See tähendab, et ühel või teisel teatril, ühel vad, et sel ei ole mõtet. Kavalam ja targem on või teisel kompaniil on kavatsus välja tuua see jõuda sama tulemuseni teiste võtete kaudu ja või teine tükk ja mulle pakutakse võimalust püüda säilitada proovisaalis kõikides suhetes seda lavastada. Üldjuhul ei ole mul siis isegi töist ning samas positiivset õhkkonda. Olen koosseisude kohta olnud võimalik sõna sek­ oma vitsad sellega saanud, küll mitte Eestis, ka öelda. Olen samasugune teatrijuhtide poolt vaid väljaspool, et oma suurt maailma ühte palgatu nagu osatäitjadki. väiksesse maailma ehitama minnes, tohutut Ja siis tulevad suhteliselt marginaalsed energiat, närvi ja ka aega raisates püüdnud lavastused, mille kohta võib öelda, et ma olen luua endale sobivaid tingimusi. Kui ma need need ise pakkunud, olen ju ka ise lugusid kir­ suurte konfliktide järel endale enam-vähem jutanud ja tõlkinud. Harilikult on need olnud saavutasin, oli järsku tunne, et jõud on otsas, teosed, mis võimaldavad näha ühiskondlik­ et see, mida ma tegema tulin... Ühel hetkel ke või inimsuhteid, või eksistentsiaalset filo­ sain lihtsalt aru, nagu vist on öelnud ka soofilist kudet läbi elu paradokside. Vonnegut: ei ole mõtet hakata muutma seda, Kui valik on tulnud sinu initsiatiivil, mõtled sa siis mida niikuinii muuta ei saa. Pigem õpi nii olu­ konkreetselt ka oma meeskonnale koosseisus? korda kui ka inimesi tundma ja võta nende Sageli mitte. Arvan, et mul on siiski võimaluste juures, mis ei pruugi olla ideaal­ piisavalt intuitsiooni ja kogemust, et ma üle sed, kõigest hoolimata maksimum ja saavuta jõu käivaid asju kavasse ei võta. Ja on ju näha, parim resultaat, enda ja kogu trupi arengu et reeglina kasutan väga vähe külalislauljaid. seisukohalt. Mitte vähem tähtis ei ole ka see, Olen märganud, et koosseisu valik on õnnes­ et teater jääks rahule sinu poolt tehtuga, mõt­ tumise seisukohalt veerand lavastusest ja len teatrijuhte ja mänedžere. Ja siin ei ole enam

42 niivõrd määrav su isiklik maitse või heas ronida, Idas niisugune mõttelaad reeglina mõttes kapriisid repertuaari osas. Paratama­ puudub. Mind hakkas huvitama asja moraal­ tult hakkad armastama iga lugu, millega sa ne olemus. Ja jõudsin jälle oma lemmikteema tegeled; külmaks ei ole võimalik jääda. — paradoksideni. Kui ida mõttelaadi järgi Oled mitu lavastust teinud Hardi Volmeriga, ka täiustub inimene ise, sisemiselt, siis Läänes Orff valmis temaga. Kui suur oli Volmeri roll selle kasutab ta tippu jõudmiseks kõikvõimalikke õnnestumisel? väliseid vahendeid, on see amet, raha, mis Töö kunstnikuga võib olla väga erinev. iganes... Ja vaat siin tulebki moraal vahele — Üldjuhul angažeerib lavastaja kunstniku. Et kuskil on ju piir, kus inimlikud väärtused koostöö õnnestuks, tuleb silmas pidada mit­ hakkavad hävima, kus inimeses tekib skisof­ meid aspekte, kõigepealt seda, kuidas see reeniline seisund ja kahestumine. See on ääre­ materjal kunstnikule sobib, sa pead teda väga tult huvitav temaatika. Läbi selle prisma vaa­ hästi tundma; sugugi vähem tähtis pole ka delda kõiki "Don Carlo" tegelasi või seda, mis see, kui kiiresti jõutakse mõlemat rahuldava toimub "Boriss Godunovis". Jah, näiliselt või tulemuseni. Koik see eeldab eelnevat koge­ pealispinnal on see käsitletav teatud poliiti­ must ja koostööd. Võhivõõraga alustatakse ju liste intriigidena, kuid põhiküsimus on ikka­ nullist. "Targa naise" lavastuse kujundamis­ gi võim — kas olla alluv või allutada kedagi se lülitus Hardi väga mitmetel põhjustel suh­ endale. Paradoks on, et see võim, mille ini­ teliselt hilja ja ta lähüis siiski sellest, mida ma mene saab sünnijärgselt, on alati eetiline, lap­ konkreetselt palusin tal teha. See ei olnud tõesti suke, kes võimu pärib, ei ole pidanud selle see juhus, kus kõik oleks alanud täiesti nullist, nimel sigadusi tegema, tal on unikaalne või­ pigem vormistas Volmer ära minu kui lavas­ malus olla moraalselt puhtakene. Kas ta seda taja nägemuse läbi oma kunstnikuprisma. võimalust kasutab või mitte, on juba iseasi. Ja "Targa naise" puhul on tegelikult täpselt sa­ Kuidas jõudis Orffi "Tark naine" teatri repertuaa­ mad probleemid; ega me tea, mismoodi Kei­ ri? Kas mõjutas su valikuid ka konkreetne sotsiaal­ ser selles loos võimule sai või mis riik tal seal poliitiline olukord Eestis, et selle allegoorilise üldse oli, aga sealgi on olemas kindel hierar­ muinasjutuooperi puhul on võimalik ka teravalt sotsiaalpoliitiline lahendus, millel oleks resonantsi hia, ainuvõim, see võib toimida nii ühes väi­ meie ühiskonna hetke valupunktidega? keses ühiskonnas nagu perekond, mõnes ma- levarühmas, kuskil matkaseltskonnas, rongis Orffi "Die Kluget" õppisin tundma või riigis. Need seosed või hierarhiline struk­ juba Moskvas GITISes õppides. Venelased olid tuur ja karakterid, mis on ka Orffi ooperis an­ välja andnud ka selle klaviiri — kummaline tud ju mingi muinasjutumudelina, nende pin­ küll, kui mõelda, et Orff oli teatud ajal N Lii­ nal siis vaim versus võim. Mulle kui loome­ dus isegi põlu all... Kusagil alateadvuses on inimesele on loomulikult vaim suurem kui see ooper minuga kaasas käinud üle kahe­ võim, ma ei kujutagi ette teist lahendust. kümne aasta. Kuid ma riskin olla ehk täiesti ebaromantiline, kui ütlen, kuidas see tükk Poliitika, võim ja vaim, eetika ja moraal — selles­ meie afiššile sattus. Tahtsime leevendada se ritta sobiksid ju sinu lavastustest veel meie ooperikoori koormust uuslavastustes, Offenbachi "Ilus Helena" ja ka Kangro "Süda"? viimastel hooaegadel on see olnud väga suur. Offenbachaga astusin vist liigse päeva- Nii otsisime ooperit, mis oleks väikese solisti- poliitilisusega väheke ämbrissegi, aga Kang­ dekoosseisuga, ei nõuaks koori, kuid oleks ro — jah, seal oli küll rohkem eetiliste väär­ samas sisult huvitav. Edasi ei olnud juba enam tustega pistmist. raske Orffini jõuda. Sina ja poliitika. Olid ju ise kunagi ka "kuning- Mis aga puutub "Targa naise" lavas- riiklane"? tusideesse, siis minu eesmärk ei olnud mitte Tegelikult oli asi nii, et nõustusin kan­ konkreetselt päevapoliitiline, mida nüüd esi­ dideerima "kuningriiklaste nimekirjas". Sain le on tõstetud, — jumal tänatud, et seda nä­ valimistel isegi päris palju hääli, aga erakon­ hakse,— ma püüdsin pigem üldistada, mind da ma hiljem ei ole kuulunud. on tegelikult alati huvitanud võimu ja vaimu 1994. aastal tekkis Eesti poliitikasse Eesti Sinine vahekord. See on ju igavene teema, olen püüd­ Erakond, kus sa olid isegi liider. Püüdsite tõm­ nud seda lahata ka teistes lavastustes, näi­ mata poliitikas rohkem tähelepanu kultuuriprob- teks "Don Carlos" või "Boriss Godunovis". leemidele ja -inimestele? Eriti on see hakanud mind huvitama pärast Minu sattumine sinna oli jälle juhus­ Hiinas kogetut, mil nuusutasin väheke ida­ lik. "Ku-Ku" klubi tagatoas käis koos kultuu­ maist mõttelaadi. Erinevalt Läänest, kus pee­ rikogu, kuhu kuulus palju meie tuntud vai­ takse loomulikuks võimule pürgimist ja võit­ muinimesi. Minu osa selle juures oli üsna lust võimu pärast, kus inimene püüab ühis­ marginaalne. 1995. aasta Riigikogu valimiste konnas pidevalt hierarhiaredelil ülespoole eel tekkisid märgid, et see hakkab muutuma

43 poliitiliseks erakonnaks. Tahtsime kultuuri riiklikul tasandil väärtustada. Kuna seda tee­ vad poliitikud, tuli rääkida asjast ka nendele arusaadavas keeles. Kas me oma tegevuse, oma loomingu kaudu suudame Eesti omariik­ luse fenomeni tõestada? Mille jaoks see riik siis on — ikka selleks, et siin on see inimene, kes räägib seda keelt, oma traditsioonide ja kultuuriga rahvas; see oli hoob, mis mind nen­ de asjadega innustas tegelema. Kui juba va­ limisnimekirja hakati kokku panema, valiti mind esimeheks, tegelikult vist küll rohkem "tankistiks", sest eks seal olnud minust too­ kord poliitiliselt palju kogenenumaid inime­ si. Aga kui nimekiri tuli, hakkas sealt inimesi ära pudenema ja see jäi lahjaks. Ilmselt tek­ *Щ0ЖШШ kis nii mõnelgi siiski suuri sisemisi konflikte seoses süümevandega. Loobusime ka "kosi­ Neeme Kuninga hea partner Hardi Volmer, lastest", kuigi nii üks kui teine ka praegu või­ kelle osa Orffi ooperi "Tark naine" edu puhul mul olevatest erakondadest pakkust ühist ni­ pole mitte väike. mekirja. Arvasime, et tuleme ise toime. See oli viga. Hiljem, kui erakonnaga liitusid uued inimesed, ja me kuulsime erakonna otsusest liituda jõududega, kellest me kogu aeg olime ne vihjetest, mõistetest, teatud kujunditest, püüdnud teadlikult eemale hoida, astusime nende süsteemidest aru saama ja tegelikult ka mina, Aare Tilk ja Mait Agu erakonnast ei ole neid inimesi nii väga palju. Ooper pa­ kolmekesi välja. See on minu kokkupuude kub ikka võrratult rohkem kui lihtsalt võima­ poliitika ja võimuga, tegelikult ääretult õpet­ lust head muusikat nautida, võimalust mõtes­ lik: võimule pürgimine ja üldse võim kui sel­ tada seoseid ja nähtusi— sedasama poliiti­ line; näha, aru saada, näha läbi inimeste am­ kat, võimu või armastust, vihkamist, surma... bitsioone, võim kui vahend või võim kui ees­ Nüüd olen jõudnud selleni, et jätan otsad ena­ märk omaette. Arvan, et kui ma täna loen lehti masti lahtiseks, ma ei taha kõike lõpuni ära ja näen hetke poliitilisi metamorfoose, siis seletada, pigem provotseerin vaatajat: te võite saan sellest paremini aru. Kuid seda enam sellest aru saada nii ja ka teisiti; ma ei taha su­ panen imeks inimeste põhimõtete või maail­ ruda teid raamidesse, et te ei arutleks etendu­ mavaate muutumist lähtuvalt päevapoliitili­ se üle ainult skaalal meeldis — ei meeldinud. sest pragmaatikast. See ei ole mulle omane. Kui palju oled suutnud kriitikuid sel viisil pro­ Sul olid ideaalid? votseerida? See on hell teema, aga ma loen arvus­ Jah, ilmselt olid. Seepärast pean vist tusi. Kui olen mõne lavastusega hakkama ka ooperit elitaarseks kunstiks. Aastasadu ta­ saanud — ja ooperi lavastamine ei ole kerge gasi tähendas see seda, et ooperit tehti õukon­ töö — ja siis ilmub kriitika. Tooksin sellise nas, mitte laadaplatsil, ta oli kättesaadav vaid võrdluse: sulle on äsja sündinud laps ja siis teatud kitsale ringkonnale. Nõukogude ajal oli tuleb järsku keegi teine, kes ei ole ise võimeli­ elitaarsuse mõiste ehk pisut väändunud ja ne sünnitama, ja ütleb, et su laps on inetu: la kunstitegemine oli üldse mingis ideoloogili­ vaatab kõõrdi, tal on hambad puseriti või et ses korsetis. tal on kõverad jalad jne... Laps on laps, kellel Ooper oli kuninglik žanr? võib olla ka mingeid puudujääke — aga selle Kahtlemata. Kuigi trui ka aeg, kus ta pärast tema vanematele etteheiteid teha? Sest sai osaks kodanlaste elulaadist, kuid ka siis ei ega ükski kunstnik ei loo, kirjanik ei kirjuta olnud igaühel asja ooperiteatrisse. Nüüd on raamatut või, arvan, et ka kriitik ei kirjuta soo­ maailm ja see žanr muutunud niivõrd demo­ vist midagi paha teha. Loomulikult vahel ku­ kraatlikuks, et on kõigile kättesaadav, Eestis mab läbi ja vahel ka tean, et näe, see kriitik on on ooper ju peaaegu terve sajandi olnud väga vastu häälestatud või too on õuelaulik, see jälle demokraatlik; meie teater on ehitatud eestlas­ selline... Ühelt või teiselt võib tulla väga eri­ tele ja eestlaste rahaga, siia on kõik alati sisse nevaid asju. Muidugi, tunnustust on vaja, aga pääsenud, kes on tahtnud. tunnustus võib väljenduda väga mitut moo­ Elitaarne on ta aga intellektuaalses tä­ di. See võib olla palk, aunimetus, kellelegi jälle henduses. Eliitpublik on see, kes on võimeli- väga meeldib, et ta on seltskonnaajakirja kaan-

44 tel, aga võib ka nii, et su naine ütleb: kirjuta­ gu, mis tahavad, aga see oli sul üks hea lugu! Selline tunnustus on mõnikord palju vajali­ kum kui see, mida lehest loed. Aga hea on, et ESTONIA" JA "TARK NAINE" kirjutatakse — et ikka märgati, mida ma te­ gin. MÕJUKA ÄRILEHE Tulles tagasi provokatsiooni juurde VAATEPUNKTIST lavastuses, siis ilmselt viimase puhul see küll õnnestus panna inimesi mõtestama seda, mis laval toimub, leida arvustustest asju, mida sa ise tükki võib-olla ehk plaaninud ei olegi! Selle Eesti ooperilavas tüse kajastamine Suurbri­ iile olin küll väga õnnelik. tannia suureüraažilise rahandus- ja äriringkonda­ See on väga mitmekihiline materjal. de häälekandja veergudel on kahtlemata tähelepa­ See on juba autori teene. Et ta on mõis­ nu äratav sündmus. George Loomise artikkel Tul­ tukõne, kirjutatud 1943. aastal Saksamaal, siis liini celebrates its priina donna theatre 4. jaanuari seda peenem see on. Seal on kahtlemata Brechti Financial Tinics'is ei ole muidugi "süvitsiminev" mõjutusi, sotsiaalset teatrit, aga samas ka alle­ muusikaarvustus — lavastusmeeskonnale ja esitu­ gooriat või tähendamissõnu, mis, pidades sil­ sele on pühendatud vaid üks lühike lõik, kuid hin­ mas sakslastele omast kontseptualismi, nende nang neile on ülistav ja mõjub asjaosalistele ilmselt keerulist ja mitmekihilist mõttekonstruktsioo- ni — kui sa loed Hesset või ka Kafkat näiteks, väga virgutavalt. Artiklist on välja jäänud naispea­ — siis tundub, et absoluutselt kõik on paigas, osa teine esitaja Heli Veskus, kes laulis esietendu­ aga kui võlad ühe lause eraldi, siis see oma mit­ sel 14. detsembril. mekihilisuse, oma kiillausete ja kõrvallausete­ Poliitiline sõnum, mida "Targa naise" la­ ga on ääretult keeruline. Orffi ooperis on sama vastus kannab eesti publiku jaoks, on George Loo­ lugu, ta on semantiliselt ääretult keeruline, misele vististi tabamata jäänud — ega siis terve aga tegelikult on mõeldud lihtsaid asju. maailm jõua jälgida ja mõista kohalike poliitikute On Brecht olnud sulle eeskujuks? ringmänge, aga on ju tore, kui lavastus tundub at­ Tegelikult mitte. Brechti teater on mul­ raktiivne ka vaatajale, kelleni sellesse pikitud vih­ le alati olnud natuke võõras, oma sotsiaalse jed vajaliku konteksti puudumisel ei jõua. ja poliitilise nägemusega. Küllap ma olen Peapõhjusi, miks on Loomise kirjutis TMK-s täiesti alateadlikult pigem taoist. Brechti äär­ lugemiseks välja pakutud, on aga see, et artikkel miselt vasakpoolses maailmanägemises on on üks — ja väga suure lugejaskonna seas levita­ minu arvates liiga must-valge printsiip, min­ tud — pilt, mis näitab, millisena me väljastpoolt gi liiga vulgaarsotsioloogiline lähenemine, vaadatuna paistame ja seda ajal, mil riigi maine- mis muidugi omas ajas oli kindlasti paigas, kujundus on kuulutatud eriti tähtsaks asjaks. Lü­ ta on ju kahtlemata suur kirjanik ja mõtleja. hike artikkel sisaldab mitut varasemast ajast tun­ tud stereotüüpi Eestist ja eesti inimestest kirjuta­ (Järgneb) misel. Näiteks "balti ühtekuuluvus", mis meil vii­ masel ajal väga populaarne ei ole — alustatakse hoopis Riiast, mille varju Tallinn läbi ajaloo ühte­ Küsinud TIINA ÕUN lugu on jäänud ("Ei saa me läbi Lätita," kirjutas kunagi Hando Runnel). Siinkohal meenuvad mõni aasta tagasi välisajakirjanduses ilmunud vastuka­ jad Erkki-Sven Tüüri teoste ettekannetele, milles rõhutati, et Tüür on "üks kuuldavamaid hääli Balti riikidest perestroika järel" ja "üks paljudest balti muusikutest, kes perestroikast kasu saanud" (vt TMK 2002, nr 4). Samuti müüt väikesest tublist en­ disest liiduvabariigist, mis on nüüdseks väga ees­ rindlik ja tugeva majandusega. Suure osa eesü ini­ meste elatustasemele mõeldes võib arvata, et Loo­ mise tekst võiks tekitada vastukäivaid emotsioone.

45 Kolme Balti riigi pealinnadest on Riia ilm­ nud teada, et ta võib kohvris kaasa võtta oma lem­ selt kõige rohkem teinud selleks, et maailm teaks mikasjad, valmistab tüdruk keisrile viimase õhtu­ sealsest ooperiteatrist. Aga selle pärast ei tohiks söögi, joodab ta purju ja pakib kohvrisse. Kui kei­ varju jätta teisi pealinnu. Carl Orffi ooperi Die ser ärkab, lepivad nad ära. Kluge ["Tark naine"] lavastus andis põhjust kü• Die Kluge esietendus Frankfurdis aastal lastada Eesti Rahvusooperit Tallinnas, kus hooaeg 1943 ja on üks vähestest märkimist väärivatest kestab augustist juunini ja etendusi on mõnel kuul ooperitest, mis tulidväljaNatsi-Saksamaal. Pärast üle kolmekümne, sealhulgas balleti- ja lasteeten- sõda oli Orffdenatsifitseeriinismenetluste uurimis­ dused. Pole paha riigi kohta, mille elanikkond on alune, menetlused lõppesid tema kasuks, kuid kü• vaid üks miljon. simused tema natsikallakutest on jäänud püsima Eesti tugev majandus võimaldab valitsu­ ja on isegi awatud, et mõned tema lööd on natside sel katta kaheksakümmend protsenti teatri eelar­ propaganda hääletorud. Kui "Targas naises" on vest. Kuigi teatrihoone ei ole võib-olla selline pärl sellest ükski tõend, läks see minu jaoks kaduma. nagu Riia oma, on see küllaltki eriline. 700-kohali- Tegelikult näib mõistuse üleolek võimust üsnagi ne teatrimaja on osa imposantsest kaheosalisest ebanatsilik. ]a Orffi muusika lihtne ehitus oma sä• hoonetekompleksist (teist poolt kasutatakse kont­ ravale meloodiate ja tunglevate rütmidega toetab sertide korraldamiseks), mis ehitati Ugi sajand ta­ pigem üldmuljet "Targast naisest" kui haaravast, gasi. Majal on eestlaste südameis eriline koht, sest kergest (80 minutit pluss vaheaeg) ooperist, mille aastal 1919 sai seal kokku värskelt iseseisvunud peaeesmärk on meelelahutus. Eesti seadusandlik kogu pärast Lenini ebaharili­ Neeme Kuningas, kes on ühtlasi teatri kult suuremeelset otsust anda rahvale enesemää• kunstiline juht, on teinud teravmeelse ajakohase ramisõigus. Pärast venelaste pommirünnakul aas­ lavastuse, tehes keisri võlur Ozi sarnaseks tegela­ tal 1944, mil Eesti oli Saksa okupatsiooni all, ehi­ seks, kes esineb oma arvamusavaldustega isikliku tati hoone sonettide poolt taas üles, kuid paljud selle telekanali vahendusel. Hardi Volmeri kujundus, juugendlikud detailid läksid kaduma. Varsti haka­ mis koosneb suuremas osas vanade [kodu]masinate takse maja renoveerima, eeskätt struktuurilistel ja prahihunnikutest, on ilmselt mõeldud hoiatusena tehnilistel põhjustel, kuid oleks kahju, kui ei teh­ tehnika ülehindamise eest, kuid igal juhul laskis taks pingutusi, et taastada midagi hoone algsest see lool end selgesti amida. välimusest. Margit Saulep nimiosas oli atraktiivse la- Die Kluge on osa iseseisva mõtlemisega vaolekuga mahedavärviline sopran. Väino Puura naistele keskenduvast läbivast teemast [teatri re­ bariton oli võimendatud, ilmselt selleks, et keisri pertuaaris], mis kulmineerub maikuus festivaliga esinemine oleks veelgi muljetavaldavani, kuigi sel­ Prima la Donna, hõlmates ka "Lõbusa lese", leks polnudki vajadust. Paljutõotav noor tenor "Salome" ja Falla "Lühikese elu", lisaks balletid Urmas Põldma eesliomaniku osas laulis pehme lüü• "Cassandra" ja "Anna Karenina" (Marco rikaga. Ja tüdruku isa bass Teo Maiste laulis võim­ Schiavoni ja Rodien Štšedrini muusikale). Ven­ salt ooperi avamonoloogis. Dirigent Aivo Välja dade Grimmide muinasjutul põhineva Orffi oope­ hoidis head orkestrilaset teatris, kus kunagi olid ri "tark naine" on talutüdruk, kelle intelligents pa­ muusikajuhtideks Neeme Järvi ja Eri Klas. neb keisri tema kätt paluma. Aga kui tüdruk an­ nab nõu eesli pärast peetud vaidluses kaotajaks jää• nule, mille otsustas keiser, süüdistab mees teda oma Lühendatult tõlkinud ja kommenteerinud autoriteedi õõnestamises ja käsib tal lahkuda. Saa­ ANNELI REMME

Keisri kõikenägevad silmad. Harri Rospu foto

46 MARE PÕLDMÄE

EESTI MUUSIKA PÄEVAD - MINEVIKUST TULEVIKKU

Eellood Veljo Tormise kooriteosed, enamik Ester Mägi kammermuusikat jne. Eesti Muusika Päevad said alguse 1979. aas­ Mis puudutab debüüte, siis nii selget ühe tal ning on jäänud siiani oma põhiolemuselt põlvkonna esilekerkimist nagu too 1970. aas­ samaks. Eelkõige mängitakse festivalil uut tate oma, ei olnud heliloomingus tükk aega eesti muusikat. Siin on toimunud läbi aega­ olnud. Vaikselt ja iseenesestmõistetavalt lisan­ de arvukalt noorte heliloojale debüütesine- duvad muusikapäevade kavasse Rene Eespe­ misi. Tihti juhtub sedagi, et mõni helilooja re (tegelikult küll avalikkusele tuntud juba tuleb publiku ette pärast mitmeaastast vai­ enne 1979. aastat), Peeter Vähi, Erkki-Sven kimist. Tüür (debüütteos 1984. aastal "Arhitektooni­ Festivali ajaloos on olnud erinevaid aegu. On ka I"), Urmas Sisask (Sümfoonia, 1985), Märgo ka aasta, mil festival ei toimunud, — siis kui Kõlar ("Kolm kala", 1985), aga ka need noo­ tankid Tartu poolt Tallinna suunas liikusid; red, kes praegu on aktiivsest heliloomingu- aastaid (näiteks 1986), kus festival on olnud pildist veidi kõrvale jäänud (Märt Ratassepp, seotud mõne teise üritusega (Heliloojate Lii­ Erik Semlek, Tonio Tamra). Tegelikult võiks du kongress, pleenum vms) ja mille tulemu­ tänaseks nii tuntud kui ka tundmatute heli­ sel festival ise on koosnenud vaid kolmest loojate rida kujuneda väga pikaks, sest ena­ kontserdist. Nimetatudki on üritust eri aas­ mik festivalidel oli eraldi ka üliõpilasloomin- tatel erinevalt: Nõukogude Eesti muusika fes­ gu kontsert. Nii et laiema publiku ette on jõud­ tival, Nõukogude Eesti muusika päevad jne. nud aastate lõikes mitmeid veel koolipingis Järjepidevuse on taganud korraldaja, st Heli­ kirjutatud teoseid. Ja mõnedki nendest on saa­ loojale Liit (viimastel aastatel kooslöös "Eesti nud muusikaklassikaks. Nagu näiteks Lepo Kontserdiga"), ja suunitlus — ikka uue muu­ Siimera "In memoriam" sümfooniaorkestrile sika esiettekannete suunas. Ja alati on olnud (1972, tema diplomitöö, millel otseselt küll suur tähelepanu uustulnukatel. muusikapäevadega mingit erilist seost ei ole).

Debüüdid ja uudisteosed Murrangulised 1990ndad

Kui me keerame aja tagasi 1979. aastasse, mil Kuivõrd on poliitilise olukorra muutus eesti toimusid esimesed Eesti Muusika Päevad, muusikat mõjutanud, on iseenesest päris mõt­ kuulusid toonaste noorte heliloojate hulka lemapanev teema. Tundub, et 1990ndateks Lepo Siimera (29), Raimo Kangro (30), Mati toimunud muutus oli rohkem väline. See tä­ Kuulberg (32), Alo Põldmäe (34). Ja tollel esi­ hendab, et eesti muusikasse hakkas näiteks mesel kõlas esiettekandes Eino Tambergi Esi­ ilmuma arvukalt missasid, millest tekkis kõ­ mene sümfoonia. Lepo Siimera Esimene süm­ nekäänd, et kui sa pole loonud missat, ei ole­ foonia, üks enim mängitud teoseid eesti muu­ gi sa helilooja. Horisont on avardunud hoo­ sikas, tuli esiettekandele 1981. aasta festiva­ pis teises mõttes: üha enam heliloojaid on ha­ lil. Üldse on jäänud igalt festivalilt n-ö iga­ kanud saama tellimusi väljastpoolt Eestit, rah­ päevasesse kontserdiellu tavarepertuaari vaat vusvahelisemaks on muutunud heliplaadis­ et kümmekond teost (on selge, et suurteoseid, tamine ja heliteoste kirjastamine. Ja üha ras­ sh sümfooniaid mängitakse tunduvalt harve­ kem on selle üle arvet pidada, mis tegelikult mini kui kammermuusikat). Aga ikkagi on see eesti heliloomingus toimub. Mõnda asja nõu­ nimekiri, mida me praegu eesti muusika tipp­ kogulikust bürokraatiast tasub isegi taga nut­ teostena tunneme, aukartustäratav: Raimo ta. Näiteks seda, et tol ajal läks heliteose üks Kangro Kontsert kahele klaverile ja orkestri­ eksemplar (st originaal) Teatri- ja Muusika­ le, Erkki-Sven Tüüri "Arhitektoonika II", Ur­ muuseumi, tänu millele on siiani olemas üle­ mas Sisaski suurte klaveritsüklite erinevad vaade eesti heliloomingust kuni 1990. aasta­ osad, Eino Tambergi Viiulikontsert, mitmed teni. Edasises valitseb üsna suur segadus, mis

47 puudutab ennekõike välismaal esiettekande­ sed. Teostes valitseb diatooniline mõtlemine, seostatuna kõlavärvi ja tämbrimänguga. Mit­ le jõudnud teoseid. mes teoses võib tunda ka minimalismi mõju. 1990. aastate algus tõi aga muusikamaastiku- le uue heliloojate põlvkonna, kes on tänases muusikaelus kõige aktiivsem. Mari Vihmand, Lauri Jõeleht (1974) lõpetas Eesti Muusika­ Toivo Tulev, Rauno Remme, Mart Siimer, akadeemia 2001. aastal Eino Tambergi õpila­ Helena Tulve, Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann, sena ja jätkab õpinguid EMA magistrantuuris. Jüri Reinvere. Erinevad loojanatuurid, kes On õppinud klassikalist kitarri, ka Barcelonas. enamasti ka lisaks Eesti Muusikaakadeemia­ Tema looming on tõsimeelne, kohati ootama­ le mujal Euroopas rohkemal või vähemal tult filosoofilise väljenduslaadiga. Ta on tasa­ määral oma haridust täiendanud. Hoopis eri­ kaalukas ja tark looja, siiski vastuoluline na­ nevate maailmanägemistega ja ehk meile ka tuur. vähem teatud-tuntud mõjutustega loojad. Ülo Krigul (1978) õpib veel Eesti Muusika­ Koik nad on praeguseks eesti muusikas ja akadeemias. Tema õpetajaks oli Raimo Kang­ muusikaelus kindla koha ja tunnustuse leid­ ro ning praegu on Rene Eespere. Kriguli loo­ nud. mingus on üllatavat küpsust, aga ka loomis­ rõõmu ja mängulusti. Seni on ta tähelepanu Uued nimed horisondil võitnud (paratamatult) peamiselt kammer- teostega, kuid tema "In pax" sümfooniaor­ 1990. aastate teine pool tõi juurde taas noori kestrile kuulutati 2000. aasta EMA sügisfesti- heliloojaid, kes pole oma otsinguteel ehk veel vali parimaks teoseks. Ülo Krigul on tegev ka selgelt välja kujunenud, kuid kellel oma kin­ rockmuusikas ning neidki mõjusid on tema del sõna juba öelda. muusikas märgata. Ta on olnud EMA sügis- Kairi Kosk (1976) võitis avaliku tähelepanu festivali peakorraldaja ja üks eesti muusika 2000. aasta festivalil, mil tuli ettekandele tema päevade korraldajatest. ballett "Viimne ükssarvik". Haprasse heli­ Tegelikult on nii noorte loojate puhul peaaegu maalingusse oli ilmunud dramaatilisi noote, võimatu midagi põhjapanevat öelda, sest tundelisus saanud tasakaalustatud viimistlu­ muutumised on kiired ja siin öeldu ei tarvitse se, sõna kandmine muusikasse märkimisväär­ aasta või kahe pärast enam tõele vastata. Aga se täpsuse. sellised nad on, noored heliloojad aastal 2002. Kairi Kosk lõpetas Eesti Muusikaakadeemia 2000. aastal Eino Tambergi õpilasena ja täien­ Eesti Muusika Päevad 2002 dab end praegu Karlsruhe Muusikakõrgkoo­ saavad teoks 4. —10. aprillini ning kokku toi­ lis. mub 10 kontserti: Mirjam Tally (1976) on püüdnud sulatada elektronmuusikat akustiliste pillidega, teha 4. aprill - "MAMMUTKONTSERT" EM As, kavas show'd muusikas, aga ka sõna ning muusikat eesti uus kammermuusika. erinevatel tasanditel kokku sulatanud. Täht­ 5. aprill - SÜMFOONIAKONTSERT (ERSO, ka­ sad on kõlavärvi otsingud. Ta on töötanud ka vas Tõnu Kõrvitsa uudisteos, eesti muusika klassi- muusikatoimetajana "Klassikaraadios". Ees­ ka). ti Muusikaakadeemia lõpetas ta 2000. aastal 6. aprill - KAMMERKONTSERT "Inimeste lau­ Lepo Siimera viimase õpilasena. Praegu on ta lud". ka EMA magistrant. 6. aprill - TALLINNA KAMMERORKESTRI Märt-Matis Lill (1975) lõpetas Eesti Muusi­ KONTSERT (kavas Raimo Kangro Missa, uudisteo­ kaakadeemia 1998. aastal Lepo Siimera juu­ sed Jaan Räätsalt, Galina Grigorjevalt, Rauno res ja on täiendanud end tollest ajast peäle Remmelt). Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Sügavuti 7. aprill - LASTEORKESTRITE KONTSERT. minev ja idamaistest mõjutustest kantud he­ 7. aprill - NYYD Ensciuble'i kontsert. lilooja, kelle helikeel on ehk ainsana selle põlv­ 8. aprill — Peep Lassmanni klaveriõhtu. konna loojatest mõjutatud ka modernismist. 9. aprill - MUSIKA TREIZE, Prantsuse vokaalan­ Märt-Matis Lill on tuntud ka muusikakriiti­ sambel (uudisteos Toivo Tulevilt). kuna. 10. aprill - "MALERA KASUKU" (Lepo Sumeta, Timo Steiner (1976) lõpetas Eesti Muusika­ Raimo Kangro ja Mati Kuulbergi mälestuskontsert, akadeemia 1999. aastal Jaan Räätsa õpilasena Hoitus Miisicus). ja jätkas magistrantuuris Raimo Kangro käe 26. aprill - EESTI HELILOOJATE UUED LÜHI­ all. Ta on aastast 2001 eesti muusika päevade OOPERID JA -BALLETID (Rahvusooperis "Esto­ kunstiline juht. Steineri dramaatilise kallaku­ nia", kavas Rene Eespere, Eino Tamberg, Toivo ga loomingus on olulisemal kohal orkestriteo­ Tulev).

48 Ülo Krigul (1978) õpib prae­ Mirjam Tally (1976) lõpetas Lauri Jõeleht (1974) lõpetas gu veel Eesti Muusikaaka­ Eesti Muusikaakadeemia Eesti Muusikaakadeemia deemias Rene Eespere juures. 2000. aastal Lepo Siimera vii­ 2001. aastal Jaan Räätsa õpi­ mase õpilasena, praegu EMA lasena, praegu on EMA ma­ magistrant. gistrant.

Harri Rospu jotod ЬШ..%Ж

Märt-Matis Lill (1975) lõpe­ Eesti Muusika Päevade kuns­ tas Eesti Muusikaakadeemia tiline juht aastast 2001 Timo 199cS. aastal Lepo Siimera Steiner (1976) lõpetas Eesti õpilasena ja jätkab praegu Muusikaakadeemia 1999. Helsingis Sibeliuse Akadee­ aastal Jaan Räätsa õpilasena mias. ja jätkab magistrantuuris. Anne-Malk Hallika foto

Muusikas on lõpmatus Nii on jäänud meie praegust heliloomingu maastikku kujundama auväärsesse ikka jõud­ ka kõige argisemas tähenduses: helilooja loo­ nud ja ülimalt elujõuline põlvkond: Ester ming jääb meiega, kui ta ise ka meie hulgast Mägi, Eino Tamberg, Jaan Rääts, Veljo Tor­ kaob. Nii suurt varisemist, kui on toonud aas­ mis (kes küll väitis, et tema on oma viimase tad 2000 ja 2001, poleks osanud küll uneski teose kirjutanud) ning noored. Ja seegi koos­ aimata. Et aasta jooksul lahkusid meie hulgast lus on huvipakkuv, sest käivad ju mõjutused Lepo Sumera (1950-2000), Raimo Kangro ja seosed ikka üle generatsiooni, ikka pigem (1949-2001), Tarmo Lepik (1946-2001) ja vanaisalt lapselapsele. Nii tänases eesti muu­ Mati Kuulberg (1947-2001), tundub veel sikaski. nüüdki uskumatu.

49 ANDRES PUNG

REIN LAULU BEETHOVENI- INTERPRETEERINGUD

Eestis ilmub aastas kaks-kolm, heäl juhul kuni viis tõsiteaduslikku raamatut muu­ sikast. Seetõttu on iga raamatu ilmumine tä­ helepanuväärne. Möödunud aasta lõpu suur­ sündmuseks oli muusikateaduses eesti muu­ sikateooria grand ohi mani Rein Laulu raamat "Seitseteist etüüdi Beethoveni muusikast" ("Scripta Musicalia" vahendusel. Siin tõstak­ sin esile kirjastuse olulist osa tõsiteadusliku muusikakirjanduse üllitamisel viimase küm­ mekonna aasta jooksul, aeglaselt, kuid järje­ kindlalt ja visalt on lisandunud uusi raama­ tuid süvamuusikast, moodustades praeguseks juba väikese raamatukogu).

Rein Laul on kahtlemata üks promi­ nentsemaid eesti muusikateoreetikuid üldse. Rohkem kui nelikümmend aastat on ta olnud seotud Peterburiga, kuhu ta pärast Tallinna Muusikakooli (nüüdse G. Õtsa nimelise koo­ li) lõpetamist õppima suundus. Omandanud Rein Laul. "Seitseteist etüüdi Beethoveni sealses konservatooriumis muusikalise kõrg­ muusikast". Scripta Musicalia, 2001. hariduse kompositsiooni ja muusikateaduse alal, said tema põhilisteks uurimisvaldkonda- deks muusikateoorias Uus-Viini koolkond (eriti Schönberg) ja motiivi loogilised funkt­ les (mõningate üksikute artiklitega siiski ka sioonid arenguprotsessis; nendel teemadel juba varem): 1999. aastal ilmus kirjastuse "Il­ valmisid ka tema kandidaadi- ja doktoridis­ mamaa" sarjas "Eesti mõttelugu" Rein Laulu sertatsioon. Oma arvukates töödes on Rein "Sissevaateid muusikasse", kus on avaldatud Laul jätkanud väga väljapaistva vene muusi- üheksa Laulu uurimust. 2001. aasta lõpul il­ kaanalüüsi koolkonna, eelkõige Leo Mazeli ja mus seitsmeteistkümnest lühiartiklist koosnev Viktor Bobrovski traditsioone. Nüüdseks on kogumik "Seitseteist etüüdi Beethoveni Rein Laul töötanud Peterburi konservatooriu­ muusikast". mi muusikateoreetiliste ainete ja analüüsi õp­ On need teaduslikud ja/või uurimus­ pejõuna juba ligi kolmkümmend aastat ja on likud artiklid, esseed või veel midagi muud? praegu oma ala üks juhtivaid professoreid. Autor ise nimetab pealkirjas oma kirjutisi ta­ Rein Laulul on olnud suur tähtsus ka gasihoidlikult "etüüdideks", hiilides sel moel eesti muusikateoreetilise mõtte suunaja ja är- elegantselt kõrvale nende täpsemast määrat­ gitajana, ta on eesti muusikateooria koolkon­ lusest. Samas annab see talle palju suurema na rajaja. Tema juures on õppinud meie prae­ vabaduse ja suunab ka lugejat raamatust mit­ gused Eesti Muusikaakadeemia juhtivad te üksnes rangelt teaduslikke kirjutisi otsima, muusikateooria õppejõud Mart Humal ja need on palju loovamad ja metoodilises mõt­ Margus Pärtlas ning ka käesoleva artikli autor. tes vabamad. Viimastel aastatel on olnud võimalik tutvuda Muusikaanalüüs (nii nagu muusika- professori mitmete kirjatöödega ka eesti kee- kriitikagi) on huvitav ja omapärane tegevus-

50 valdkond. Autor ütleb raamatu eessõnas, et teose kõige huvitavam ja olulisem "muusika­ tema põhieesmärk on "tutvustada muusika- line rosin"), samuti võime muusikat väga analüüsi mõningaid võimalusi ja propageeri­ nüansirikkalt ja süvitsi tunnetada ning iseloo­ da seda kui iseseisvat helikunstiharu" (lk 11). mustada, analoogiaid leida. Siin abistab teda Oma teise eesti keeles avaldatud raamatu "Sis­ kindlasti ka kompositsioonitehnika ja loome- sevaateid muusikasse" (Tartu, 1999, lk 7—8) psühholoogia "köögipoole" hea tundmine. sissejuhatuses määratleb Laul muusikaana- Samas hämmastab Laulu kirjutisi lugedes alati lüüsi eelkõige kui süvaanalüüsi, "mille mõte tema suur muusikaline eruditsioon: ta tunneb seisnebki just muusika vahetul vastuvõtul väga hästi nii muusikat kui ka muusikateo­ möödalibiseva informatsioonikihi teadvusta­ reetilist konteksti. Seda iseloomustab ilmekalt mises. Kui hakkame seostama teose (või isegi sama raamatu tutvustuses muusikateooria erinevate teoste) ajalise distantsiga eraldatud professor Avo Sõmer USA-stkui vormiana­ kõlaelemente, ükskõik kas mälus või noodi­ lüüsi "seadusandluse" tundmist ("Miks Beet­ lehti kiirustamata edasi-tagasi pöörates, võib hoven?" "Sirp", 14.12. 2001). Samas ei nõus­ meile avaneda midagi sellist, mida me aima­ tu ma kõiges Sõmeri etteheitega, et analüüsi­ tagi poleks osanud. Saab selgeks see, kuidas des muusikat läbi sellise "seadusandluse" muusikateos "tehtud on"". prisma, püstitatakse helitööde ümber liigselt Eraldi tähelepanu väärib mõte, et muu- koormavad ranged intellektuaalsed raamid. sikaanalüüs on iseseisev helikunstiharu. Sel­ Ajastule omaste "normatiivsete vormide" ja lel, esmapilgul ootamatul mõttel, liigitada muude muusikaliste seaduspärasuste tundmi­ analüüs mitte teaduse, vaid kunsti valda, on ne annab põhjendatud teadusliku aluse pöö­ tegelikult sügav tähendus. Analüüs on alati rata tähelepanu igale kõrvalekaldele selles valiv, seda ka meetodi poolest. Kui muusika­ "normatiivses", tähtsustada neid, ning ana­ teose analüüsimisel ei lähtuta väga rangest lüüsida, miks helilooja seda tegi, mida ta sel­ teaduslikust meetodist, vaid muusikast en­ lega taotles. Just kõrvalekalded tavapärasest dast, siis võiks ka analüüsimeetodit pidada (mida omakorda saab identifitseerida üksnes kunstiliseks: sel juhul lähtutakse ju konkreet­ normatiivset väga hästi tundes) ongi kõige sest helitööst ja püütakse leida ning põhjen­ tänuväärsem materjal analüüsiks, nagu seda dada huvitavaid muusikalisi momente selles. minu arvates hiilgavalt tõestab ka Rein Laul Loomulikult lähtutakse analüütilises tegevu­ oma kõigis Beethoveni "etüüdides". ses mingist teoreetilisest raamistikust, kuid Siit tuleneb ka vastus, miks valib Laul subjektiivseid momente ei ole sellise analüü­ oma analüütilisteks "etüüdideks" just Beetho­ si juures (kas või analüüsitava objekti valikul) veni teosed. Beethoven on olnud muusikaaja­ võimalik välistada. Seega kujutab muusika- loos üks kõige novaatorlikum helilooja, rik­ analüüs (nagu muusikakriitikagi, mis langeb kudes ja sellega avardades oma ajastu mit­ paljus kokku analüüsiga) endast põimingut meid stiili- ja vormialaseid normatiive. See­ kunstilisest ja teaduslikust tunnetusest, olles tõttu on tema muusikat eriti huvitav analüü­ seega täiesti omaette tunnetusvaldkond. sida. Beethoveni muusika on sageli ka tuge­ Võrdleksin analüüsi ka muusika interpretee­ valt süžeeline (see ei kattu mõistega "prog­ rimisega: nii interpreet kui ka muusikaana- rammiline"!), mis avaneb eriti just süvaana­ lüütik interpreteerivad Uhtja sama helilooja lüüsil. loodud muusikalist teksti, üksnes vahendid Raamatus esitatud teoste analüüsid on on teised. Sõnalist interpretatsiooni (ehk muu- settinud ja valminud autoril paljude aastate, sikaanalüüsi) kasutades ei pruugi see mitte isegi aastakümnete jooksul, ta mainib oma alati olla kõikehõlmav, muusikalist teksti eessõnas ka üliõpilastega suhtlemise tähtsust noot-noodilt lahtimõtestav, vaid valikuline — nende artiklite valmimisel. Rein Laulu õpila­ see võib piirduda ainult mõne aspekti või lõi­ sena kuulsin tema loenguis üsna mitmeid gu interpreteerimisega. Kuid sõnaline, ana­ "analüütilisi etüüde" Beethoveni samadest lüütiline interpretatsioon püüab alati leida teostest juba 1980ndate aastate algul. Nii mõ­ teoreetilisi põhjendusi pakutavale käsitlusele nedki neist analüüsidest on tänaseks veidi tei­ (st tugineda teaduslikule aluspõhjale), samas senenud või täienenud, pikaajaline küpsemi­ kui muusikaline interpretatsioon võib tugine­ ne on need muutnud perfektsemaks. Igal ju­ da ka üksnes esitaja puhtale intuitsioonile. hul on nauditav lugeda elutarga mehe väga Laul on väga hea muusik, seda näitab teravmeelseid käsitlusi Beethoveni tippteos­ tema oskuslik ja veenev analüüsitavate teoste test ja imetleda tema osavust leida huvitavaid ja aspektide valik (tähtis on ju ära tabada see aspekte.

51 Üks mõjuvamaid ja terviklikumaid analüüse on raamatus Klaverisonaadi rf-moll, op 31 nr 2 esimese osa käsitlus. Analüüsi foo­ kus on suunatud just sonaadivormi eksposit­ sioonile. Selle sonaadi ekspositsiooni teeb eri­ liseks kõigi partiide väga süsteemne bifunkt- sionaalsus: iga partii funktsioon on eranditult seotud talle vahetult eelneva partii funktsioo­ niga, mistõttu hakkab toimima lisaks partii­ de põhifunktsioonile ka ühe partii võrra ta­ gasi nihutatud lisafunktsioon. Tulemuseks on vormi eriline seostatus, mida ka Laul väga veenvalt näitab. Sonaadivormis teosed on sageli ana­ lüütikute maiuspalad, tunduvalt vähem ana­ lüüsitakse variatsioonivormis teoseid: põhju­ seks ilmselt oluliselt sündmustevaeseni areng. Beethoveni puhul antud seaduspärasus aga täiel määral ei kehti. Rein Laul on leidnud Beethoveni kolmes variatsioonidetsüklis (nei­ le on pühendatud tema kolm viimast "etüü­ di") huvipakkuvaid ja analüüsimist väärivaid momente. Eriti huvitav on helilooja viimase klaverisonaadi op 111 teise osa käsitlus. Va- riatsioonidetsükkel murrab siin juba teed hi­ lisemate "vabade variatsioonide" juurde, ra­ Eesti prominentsemaid muusikateoreetikuid putades mõjuvalt maha varasemate "rangete Rein Laul oma Peterburi-kodus 1999. aastal. variatsioonide" piirava raami. Juba variatsioo­ Harri Rospu foto nide teemas leiab Laul palju tähelepanuväär­ set, iseloomustades seda kui koraalilikku ja filosoofilist, millele peaaegu lakkamatu pe- daaliheli lisab "mõnevõrra kiretu ja distant- Ootuspäraselt analüüsib Laul kõige seeritud varjundi, olles justkui ajas kestuse ja rohkem Beethoveni sonaaditsüklite sonaadi­ kroonikakirjutajaliku objektiivsuse sümbol vormis loodud esimesi osi (kümnes "etüüdis" või pidurdav jõud, mis ei lase sündmuste voo­ seitsmeteistkümnest). Sonaadivorm kõige luga jäägitult kaasa minna, vaid ajendab vaat­ suuremat dramatismi võimaldava, samas ka lema kõike toimuvat mingilt kõrgemalt posit­ kõige dünaamilisemalt areneva ja muutuva sioonilt" (olgu see tsitaat leheküljelt 111 kui klassitsismiaegse muusikavormina, on sageli hea Beethoveni muusikalist väljenduslikkust kõige tänuväärsem muusikalise analüüsi ma­ iseloomustav stiilinäide autorilt). terjal. Laulu põhiliseks huviobjektiks Beetho­ Kolm analüütilist "etüüdi" on pühen­ veni sonaadivormis loodud teostes on loomu­ datud ka kolmeosalises liitvormis loodud likult temaatiline materjal oma erinevate as­ teoste analüüsile (11. —13. etüüd, neist kaks pektidega. Kahes "etüüdis" analüüsib ta mo­ leinamarsid!) ja üks rondovormis teosele (14. tiivide rolli, nende muutumist (ühes neist ka etüüd). Ka neis suhteliselt paindumatutes ja funktsionaalset muutumist) arengu jooksul läbivat dramaturgiat naljalt mitte-eeldavates (I ja V sümfoonia esimestes osades, osalt ka vormides leiab geniaalne Beethoven uusi ja Klaverisonaadi op 7 esimeses osas). Terve osa intrigeerivaid vormilahendusi, mida analüü­ ebatavaline temaatiline struktuur on vaatlu­ sija ka huvitavalt lahti mõtestab. se all Kolmanda sümfoonia, ebatavaline te­ Laulu analüüsides veenab ja köidab maatiline materjal aga Klaverisonaadi op 31 eriti põhjuslike seoste loomise oskus, see, mil­ nr 1 esimeses osas. Klaverisonaadi op 110 esi­ lise erilise osavusega leiab ta juba algteema- meses osas on aga analüütiku põhitähelepa­ de olulistes või ebatavalistes detailides vih­ nu all koguni teema ja helistiku omavaheli­ jeid hilisematele olulistele sündmustele teose ne ideaalne sobivus (peatükk "As-duuri arengus. Samuti jõuab autor konkreetse ana­ ilust"!). lüüsi kaudu, sageli isegi nagu märkamatult,

52 oluliste teaduslike üldistusteni. Sel moel saab tähelepanelik lugeja ammutada neist analüü­ sidest olulist teavet nii ajastu stiili kui ka vor­ miehituse seaduspärasuste kohta. Need ana­ lüüsid on harivad mitmes mõttes ja eriti ka­ MUSICA THEORICA - sulikud lugemiseks just muusikaõppuritele. Laulu "etüüde" Beethovenist võiks VANA JA NOOR määratleda ka kui suurepäraseid muusika- analüütilisi esseesid. Autori enda poolt välja TEADUS pakutud "etüüd" on liiga tagasihoidlik (samas aga muusika-alane termin!). Neis on tugev annus fair play'd ja elegantsi. Seda õhkub nii EMA muusikateooria professor Mart Hu­ analüütiliste aspektide valikust kui ka kujund­ mal on oma põhjalike ja viimistletud artiklitega likust ning võrdluste- ja analoogiaterohkest olnud TMK üks püsivamaid muusikast kirjutajaid; keelekasutusest, samuti viimasest tulenevast mullu valis ajakiri ta oma laureaadiks. Järgnevalt peatükkide tiitleist. Esseed ei pretendeeri kä­ räägib Humal oma eriala probleemidest Eestis ja sitletavate teoste mitmekülgsele, seda enam laiemalt, puudutades ka muusikateooria vahekor­ ammendavale süstemaatilisele käsitlusele ja da teiste muusika valdkondadega. jäävad seetõttu nii mõnigi kord üsnagi põgu­ saks. Mart Humal lõpetas Tallinna konservatoo­ riumi klaveri (1970, Heljo Sepa klass) ja muusika­ Soovitaksin neid lugeda ka tõsistel, teaduse (1973) erialal ning täiendas end Lenin­ siiski mõningast muusikalist ettevalmistust gradi konservatooriumi aspirantuuris Rein Laulu omavatel muusikahuvilistel (oluline on noo­ dilugemise oskus!), kes saaksid sel moel hea juhendamisel. Humal on eriti palju tegelnud Hei­ ettekujutuse muusikasse süüvimise võimalus­ no Ellert muusikaga (väitekiri ja raamat "Heino test, mis tohutult avardavad muusika süga­ Ellert harmooniast", nootide trükiks ettevalmista­ vama kuul(a)mise ja selle tunnetamise võima­ mine), kuid ta on uurinud ka Mart Saare, Cyrillus lusi. Laul otsib oma analüüsides eelkõige Kreegi, Eduard Tubina jt eesti heliloojate loomin­ muusika väljenduslikku mõtet. Ta tunnetab gut. Viimasel aastakümnel on Humala huvide kesk­ muusikat elu lahutamatu osana, isegi ühe messe tõusnud muusikateooria ja -analüüsi üldi• avaldumisvormina, tema nägemuses allub semad metodoloogilised probleemid. Oma põhjali­ muusika sageli eluloogikale, võimaldades elu­ ke teadmiste ja suure lugemusega on ta kahtlema­ lisi võrdlusi ja paralleele. Raamat lähendab ta selle ala parim asjatundja Eestis. "abstraktset" muusikakunsti kuulajale ja või­ maldab paremini tajuda tegelikult väga elu­ list muusikalist loogikat. Muusikateaduse tähtsamad harud hakka­ sid Eestis selgemalt eristuma üsna hiljuti. Muu­ sikaajaloo, rahvamuusika uurimise (etnomusiko- loogia) ja muusikapsühholoogia kõrval on ene­ seteadvuse tõusu märgata ka muusikateoorias. Kuidas seletaksid asjatundmatule, millega tege­ leb muusikateooria? Muusikateooria, mustea theorica, on väga vana teadus, millega tegeldi Euroopas juba Pythagorase aegadel. Algul mõeldi selle all mis lahes üldisi arutlusi muusika, eelkõi­ ge aga helisüsteemide üle, erinevalt praktili­ sema suunitlusega teadusest mustea praetial, mis tegeles muusika "tehnoloogilisemate" aspektidega. Tänapäeval mõeldakse muusika­ teooria all aga just neid "tehnoloogilisi" mo­ mente: alates elementaarteooriast kuni kom- positsiooniõpetuseni, koos kõigi selle kitsama­ te aladega, nagu kontrapunkti-, harmoonia- ja vormiõpetus. Seega moodustab tänapäeval muusikateooria ühe olulise osa muusikatea­ dusest kui laiemast tegevusalast. Seejuures on

53 materjalile lähenemise viiside mitmekesisus. Missugused on praegu maailmas muusikaanalüü- si tähtsamad suundumused? Muusikaanalüüs liigitub üsna selgelt kaheks osaks: ühel pool on traditsioonilise tonaalse muusika, teisel pool aga uuema, nn posttonaalse muusika analüüs. Kummagi metoodikad on väga erinevad. Peatumata siinkohal nende metoodikate kirjeldamisel, võib nende rakendusviisi üldistavalt iseloo­ mustada järgmiselt: tonaalne muusika, mida iseloomustab keerukas mitmetasandiline hie­ rarhia ja ammendamatu seoste rikkus, nõuab analüüsijail selle rikkuse avamiseks sügavusse pürgimist isegi üsna rangelt valitud meetodi raames püsides; posttonaalse muusika ana­ lüüs aga kaldub kergemini ühendama eri meetodeid (mida sellel alal on väga palju), tungimata seejuures alati väga sügavale heli­ teose "pinna" alla. Muidugi kajastab niisugu­ ne erinevus lähenemisviisides erinevust uuri­ tavate muusikastiilide endi vahel: tonaalse muusika eri ajastute teostes võib olla palju rohkem ühist kui ühe ja sama tänapäeva heli­ looja eri teoste vahel. Eesti Muusikaakadeemia muusikateooria professor Ühtlasi tundub, et suurem tung süga­ Mart Humal on oma põhjalike ja viimistletud ar­ tiklitega olnud TMK püsivamaid autoreid ajakirja vusse muudab tonaalse muusika analüüsi ilmumise kogu kahekümne aasta jooksul. Pildis­ põnevamaks kui posttonaalse muusika oma, tatud veebruaris 2002. sest siin seisab analüüsija (nagu ilmselt ka helilooja, kui pidada silmas suuri loovisiksu- si) pidevalt silmitsi omapärase pingesuhtega, dialektilise vastuoluga üksiku ja üldise, nor­ muusikateooria funktsioon tänapäeval eri matiivse ja individuaalse alge vahel heliteose maades väga erinev. Tundub, et Kesk-Euroo- struktuuris. Analüüsi eesmärgiks on enamasti pas, eriti Saksamaal ja Skandinaaviamaades teose individuaalse omapära selgitamine, tu­ (peale Soome) on selles pearõhk pedagoogili­ ginedes seejuures vastava ajastu stiili struk- sel tegevusel, aga ka teooria ajaloo uurimisel. tuurimudelitele. Kui rõhutada liigselt norma­ Seevastu Ameerikas, Inglismaal, Soomes ja ka tiivseid, teoseüleseid stiilielemente, varitseb mõnel pool mujal Euroopas on viimastel aas­ analüüsijat oht kalduda formalismi, kuid liig­ takümnetel tõusnud muusikateooria üheks selt iga teose erijooni rõhutades, neid piisa­ juhtivaks alaks muusikaanalüüs, mis on (kui­ valt nimetatud üldiste struktuurimudelitega gi teistel metoodilistel alustel) juba pikemat seostamata, võib kalduda irratsionaalsusesse. aega olnud kesksel kohal ka meie idanaabrite Mõlemal juhul kaotab analüüs palju oma veet­ juures. levusest, muutudes raskesti mõistetavaks "as­ jaks iseeneses", selle asemel, et olla heliteose Eesti Muusikaakadeemias toimunud rah­ igakülgse tunnetuse vahendiks. vusvahelistele teooriakonverentsidele "Heliteos kui probleem" on kõige rohkem tulnud väliskü­ Kuidas võiks muusikateooria konkreet­ lalist just Põhja-Ameerikast, Inglismaalt ja Soo­ selt sellele tunnetusele kaasa aidata? mest ning nende ettekanded on keskendunud peamiselt muusikaanalüüsile. See ala on Eestis- Muusika teooriaga vähe kursis olevate ki viimastel aastatel üsna jõudsalt edenenud: li­ interpreetide, pedagoogide või ka muusika­ saks kolmele rahvusvahelisele konverentsile on harrastajate jaoks on muusikateoorias ja -ana­ siin olnud mitu kohaliku tähtsusega analüütilist lüüsis paljugi esmakogemusel raskesti mõis­ sümpoosioni, ilmunud on sinu koostatud artikli­ tetavat. Ilmselt ei vii nendel inimestel lihtsaim te kogumikud — eestikeelne "Töid muusikateoo­ ria alalt I", ja kaks ingliskeelset konverentsiko- tee muusikateooria juurde mitte raamatute, gumikku ning kaks Rein Laulu raamatut. Neid vaid pigem andeka pedagoogiga elava suht­ sirvides torkab silma analüüsitava muusika ja lemise kaudu. Kuna muusikateoreetiline tun-

54 netus on ainult osa laiemast muusikatunne­ vägivallas elava muusika kallal, selle surumises tusest kui tervikust, on erakordselt suur osa­ mingite meelevaldsete mudelite raamidesse, mille käigus teose olulised koostisosad "amputeeritak­ tähtsus pedagoogi isiksusel, tema võimel in­ se". Küllap peaksime aga oma eriala võimalusi ja tegreerida teoreetilist tunnetust laiema muu­ samuti piire teistele paremini selgitama, seda sikatunnetuse konteksti. Selline pedagoog nagu sa ütlesid laiema muusikatunnetuse kon­ võib olla ka ise suur loovisiksus, nagu näiteks teksti integreerima, sest Eestis on moodsa muusi­ suured XX sajandi heliloojad Arnold Schön­ kateooria ja -analüüsiga tegeldud ju üsna vähe berg ja Anton Webern, kes ei õpetanud oma aega. Millal sinu arvates muusikateooria Eestis arvukatele õpilastele mitte ainult komposit­ üldse tekkis? sioonitehnikat, vaid ka oskust sügavalt ana­ Muusikateooria kui teadus on Eestis lüüsida erinevate ajastute muusikat. Nende tõepoolest veel väga noor ala. Kui mitte ar­ suureks kaasaegseks muusikateooria alal võib vestada Tartu Ülikooli akadeemilisel pinnal pidada Heinrich Schenkerit, kelle loodud ana- XIX sajandil üleskasvanud Arthur von Oettin­ lüüsimeetod oma graafiliste häältejuhtimis- geni, kes saavutas rahvusvahelises muusika­ skeemidega ajab tänapäevalgi asjasse pühen­ teoorias küll väljapaistva koha, kuid pidas damatuid segadusse. Schenker oli väljapais­ ennast siiski muusika alal asjaarmastajaks, tev muusik: pianist, publitsist, klassikalise saame professionaalsest muusikateooriast muusika noodiväljaannete toimetaja ja eelkõi­ Eestis rääkida alles alates XX sajandi viima­ ge suurepärane pedagoog, kelle jaoks nime­ sest veerandist. Tõsi küll, väljaspool Eestit te­ tatud analüüsimeetod oli ainult osa pikast gutsesid juba varem (ja tegutsevad jätkuvalt) teest klassikaliste meistriteoste sügavama kaks eestlasest muusikateooria professorit, mõistmiseni. Tema õpilaste ja toetajate hulka Rein Laul Peterburi (tollal muidugi Leningra­ kuulus üks XX sajandi kuulsamaid dirigente di) konservatooriumis ja Avo Sõmer USAs. Wilhelm Furtvvängler; samast meetodist on Sõmerist ei teadnud me seitsmekümnendatel endale palju kasulikku leidnud ka mitmed aastatel veel midagi, seevastu Laul, tänu tema tänapäeva interpreedid, näiteks pianist Mur­ juures ümmarguselt viieteistkümne aasta ray Perahia. Paljude muusikute kogemusest jooksul aspirantuuris õppinud kolmele eest­ ilmneb, et kui esialgne võõrastus mingi ana- lasest muusikateoreetikule, osutus meie muu­ lüüsimeetodi vastu on ületatud, kinnitab ana­ sikateoreetikute koolkonna tegelikuks raja­ lüüsi tulemus sageli muusikas intuitiivselt jaks. Esimesena lõpetasin mina 1977. aastal, tunnetatud tõsiasju, kuid ühtlasi võimaldab hiljem järgnesid veel Andres Pung ja sina. neid ka ratsionaalselt põhjendada. Meie professionaalsete muusikateoreetikute järgmine põlvkond, kelle seas on lootustära- Seda võõrastust näib paljudes inimestes tavamaiks nimedeks Kerri Kotta ja Mart tekitavat just ratsionaalne lähenemine muusika­ Jaanson, kuuluvad juba järgmisesse, täielikult le, kõige emotsionaalsemaks peetud kunstile. Muusikateoreetikuid on süüdistatud peaaegu et Eestis erialase hariduse saanud põlvkonda.

Mait Humal oma õpilase ja kolleegi Margus Pärtlasega EMA teooriaklassis veebruaris 201)2. Harri Rospu fotod

55 Kuid kas muusika üsnagi detailset ana­ Osalemiseks rahvusvahelises teadus- lüütilist käsitlemist ei tule mitte ette juba Karl protsessis on aga vajalik ühine üldarusaadav Leichteri, Ofelia Tuisu, Leo Normeti ja Johannes taustsüsteem, sealhulgas ühtne uurimisobjekt, Jürissoni töödes? milleks meie erialal on kas rahvusvaheliselt Koik need inimesed on andnud väga tunnustatud meistriteosed või siis muusika­ olulise panuse eesti muusikateaduse arengus­ teooria üldprobleemid (helisüsteemid, kom­ se. Karl Leichter oli kindlasti eestikeelse pro­ positsiooni-ja analüüsimeetodid jne). Muidu­ fessionaalse muusikateaduse rajaja. Kuid tema gi huvitab meid eelkõige eesti muusika teo­ töö põhirõhk oli eelkõige muusika ajalool ja reetiline süvaanalüüs, kuid paraku pole selle esteetikal, kuigi oma raamatus "Kaasaegsest analüüsi objekt rahvusvaheliselt üldtuntud, muusikast" on ta ka huvitavalt puudutanud mistõttu on raske pidada sellel pinnal dialoo­ mitmeid nüüdismuusika teoreetilisi aspekte. gi meie eriala kolleegidega välismaal. Eesti Ka Johannes Jürisson on eelkõige muusika- muusika osas ei oodata meilt ju välismaal ajaloolane, eriti hinnatav eesti varasema muu­ mitte niivõrd süvaanalüüse, kuivõrd selle ele­ sika ja üldse kultuuriloo suurepärase tundja­ mentaarset tutvustamist. na. Leo Normet oli erakordselt laiahaardeli­ ne muusik ja erudiit paljudel aladel, kelles Millised on meie eriala suurimad prob­ ühinesid muusikateadlane, helilooja ja esteet leemid ja raskused? selle sõna parimas mõttes. Kuid ka tema töö­ Eelkõige ülimalt piiratud inimressurss, des on muusikateoreetilistel probleemidel sest võimekate tegijatena pole vähestele mai­ võrdlemisi tagasihoidlik koht. Kahjuks on jää­ nitud nimedele esialgu palju kedagi lisada. nud unustusse liiga vara lahkunud Ofelia Teiseks raskuseks on rahvusvahelise väljun­ Tuisk, väga huvitav eesti muusikateadlane, di probleem. Seni on meie rahvusvahelised kelle tegevus oleks paremates ajaloolistes olu­ kontaktid olnud enamasti passiivset laadi — des ja sügavama erialase ettevalmistuse korral välismaal toimunud rahvusvahelistel teadus- võinud olla palju viljakam. Tema käsikirja jää­ üritustel oleme osalenud rohkem vaatlejaina. nud monograafia Heino Elleri sümfoonilistest Muidugi on tänu meie endi Tallinnas korral­ lühiteostest sisaldab lisaks ajaloolistele aspek­ datud konverentsidele tekkinud mitmeid kon­ tidele ka väga hinnatavaid, kuigi vahel pisut takte ja, nagu sa enne nimetasid, ka kohalik­ vaieldavaid puht-teoreetilisi tähelepanekuid. ke ingliskeelseid publikatsioone (nimetaksin neid pigem küll konverentside dokumentat­ Milline võiks olla muusikateooria roll siooniks), kuid ega meie uurimistöö viljad sel Eestis? viisil laiemasse rahvusvahelisse käibesse jõua. Ideaalis peaks muusikateoorial teadu­ Selleks on tarvis hoopis teist liiki publikatsioo­ sena olema Eestis vähemalt kaks olulist üles­ ne, nimelt eelretsenseeritavais rahvusvaheli­ annet (millele muidugi lisandub erialase jä­ se levikuga erialaajakirjades ja kirjastustes. relkasvu koolitamine). Neist esimene oleks Nendele on aga meietaolistel "autsaideritel" eesti muusika teoreetiline uurimine ja teine juurdepääs küllaltki raske. Siin on mitmeid osalemine rahvusvahelise muusikateoreetili­ objektiivseid takistusi, nagu ebapiisav keele­ se mõtte arengus. Need kaks ülesannet pole oskus (inglise keelt emakeelena valdavate kergesti ühitatavad. Eesti muusika uurimine kolleegidega on ju raske võistelda) ja aasta­ on meie muusikateaduse esmane vajadus kümnetepikkusest isolatsioonist tingitud puu­ (umbes nii nagu on inimese enesetunnetus dulik kursisolek eriala arengutasemega laias tema loomulik vajadus), ilma milleta pole maailmas (mida ka viimase aastakümne in­ mõeldav täisväärtuslik muusikakultuur. Seda tensiivne lugemus ei suuda täielikult korva­ enesetunnetuse funktsiooni võiks ka geograa­ ta). Tähtsusetud pole ka mitmed subjektiiv­ filiselt laiendada kogu regioonile (ükskõik sed tegurid, näiteks teistsugusest mentalitee­ kuidas viimast ka piiritleda). Nii pole soom­ dist tingitud vastumeelsus pakkuda oma "too­ laste Sibelius või mõned läti, leedu või Skan­ dangut" võõrastele ja võistelda avaldamisvõi- dinaavia heliloojad, kelle loominguga me ole­ maluste pärast meist objektiivselt võrratult me tegelnud (meenutagem siin vanemaist soodsamas olukorras olevate "kohalikega". kolleegidest veel kord Leo Normetit), meie Muidugi, teades, kui määrava tähtsusega on jaoks mitte lihtsalt huvitavad välisheliloojad, akadeemilise karjääri tegemisel läänemaail­ vaid eelkõige meie geograafilisele regioonile mas konkurents, tundub selline suhtumine omase ühtse elutunnetuse väljendajad muu­ eluvõõra ja arusaamatuna, kuid see on seleta­ sikas, kelle loomingu uurimine on seega osa tav seniste Eesti oludega (vähemalt meie eri­ meie endi kultuurilisest enesetunnetusest. alal), kus mitte inimesed ei konkureeri ameti-

5b kohtadele, vaid ametikohad inimestele. Kui­ TMK senine tegevus väärib muidugi tun­ gi see võib tunduda naiivsena, ei pruugi see nustamist, kuid nii sinu kui nii mõnegi teise muu­ tingimata tähendada erialaliselt võimekate sikateadlase artikleid on teinegi kord peetud sel­ le väljaande jaoks liiga elitaarseks. Mida aga teha, spetsialistide puudumist. Sest kuigi konku­ kui selle kitsa eriala inimesi on ainult ühe-kahe rents on kindlasti teadust edasiviiv jõud, on käe sõrmede jagu (teiste muusikateadlaste ja üli­ teadustegevuse seesmiseks stimuleerijaks siis­ õpilaste lisamine tõstaks lugejate arvu mõnevõr­ ki eelkõige sellised "ebapraktilised" momen­ ra, kuid mitte väga palju)? Kui muusikateadusli­ did, nagu loomingulised otsingud, rahulole­ ku uurimistööga tegelevate ja sellest huvituvate matus saavutatuga jne, mis toimivad ka ilma inimeste ring Eestis laieneb, ehk jõuame siis ku­ nagi ka muusikateadusliku perioodilise väljaan­ välise konkurentsita. Samas unistab muidugi de (kas või aastaraamatu) asutamiseni. Nii või tei­ iga teadlane oma loomingu tutvustamisest siti sõltub meie eriala käekäik ja tulevik paljuski kolleegidele. järelkasvust, see omakorda praegusest muusika­ teooria õpetamisest. Küsimus, kas käsitleda ingliskeelsetes eelretsenseeritavates ajakirjades publitseerimist Aastakümneid on Eestis muusikateoo­ teadlase professionaalsuse ainsa ja vältimatu kri­ riat (ka kõrgkooli tasemel) õpetanud küll kõr­ teeriumina või hoopis märgina alistumisest "in­ gesti haritud, kuid ilma muusikateooria-ala- tellektuaalse imperialismi" pealetungile (vt se erihariduseta (ja vastava teaduskraadita) "Sirp" 18.1 2002, lk 3) on terav ja tekitanud Eesti muusikud. Näib isegi, et akadeemilise kraa­ teadusringkondades palju vaidlusi. Ühest ja liht­ sat vastust on siin vaevalt võimalik anda. Kui­ diga muusikateadlaste osatähtsus oli Eestis ka das aga hindad avaldamisvõimalusi meie ema­ nõukogude ajal meiega samades oludes ela­ keeles? nud naabritega võrreldes ebatavaliselt madal. Kui meie teadustöö rahvusvaheliseks Seegi olukord on muutumas alles viimasel väljundiks on veel tee paljuski rajamata, siis ajal, ja jällegi eelkõige tänu professor Rein selle kodumaist väljundit ähvardab suurel Laulu töö viljadele. Kuid lisaks sellisele aka­ määral teine häda: seni avatud tee kipub sul­ deemilise taseme välisele näitajale nagu tea­ guma. Mõtlen siin ajakirja "Teater. Muusika. duskraadid on olulised ka viimase aastaküm­ Kino" eelseisvat likvideerimist seoses uute ne jooksul aset leidnud sisulised muutused ajakirjade asutamisega. Kuigi uuest muusika­ õppeprotsessis, ja seda nii uute ainete kavva­ ajakirjast on veel vara rääkida, ei sisenda seni võtmise kui ka uute ja kaasaegsemate metoo­ teada olevad plaanid selle kohta meie eriala dikate juurutamise mõttes. Tundub, et siin on vaatenurgast erilist optimismi. Tundub küll, suhteliselt kesine nõukogudeaegne akadeemi­ et TMKs avaldatud professionaalsete muusi­ line pärand tulnud meile isegi kasuks, sest kateadlaste artiklid esindavad sageli eesti meil puuduvad enamasti harjumuspärase muusikateadusliku mõtte kõrgtaset. Paljude külge klammerduvad autoriteedid, samal ajal aastate jooksul korduvalt ajakirjas esinenud kui Rein Laulu koolist omandatud elav ja loo­ autoreil on välja kujunenud selge ettekujutus, minguline suhtumine muusikateooriasse on millist laadi materjal siia sobib; võiks isegi innustanud ka tema õpilasi otsima uusi, õpe­ öelda, et välja on kujunenud TMK "muusi- tajast mõnikord metoodika alal isegi kaugele kaartikkel" kui omaette žanr. See ei ole ena­ eemalduvaid lähenemisviise. masti väga kitsalt erialaspetsiifiline, kuid sa­ mal ajal pakub see üldistavas vormis nende uurimuste tulemusi, mille täielikum avalda­ Vestelnud Mart Humala õpilane ja kolleeg mine on sobivam näiteks monograafiates või MARGUS PÄRTL AS erialakogumikes. Paraku on aga TMK artik­ kel jäänudki sageli ainsaks mingi teema uuri­ mist jäädvustavaks publikatsiooniks. Ajakir­ jal on olnud algusest peale oma kordumatu intellektuaalne õhkkond, mille ilminguiks on muuseas ka akadeemilisest kuivusest kauge kujundus, hästi valitud pildimaterjal, sobiv formaat jne. Tundub, et TMK sulgemine toob eesti muusikateadusele korvamatut kahju. Me peame ju kõike väärtuslikku, mis meil on, tihti nii endastmõistetavaks, et oskame selle täht­ sust hinnata alles tagantjärele, sellest ilma jää­ des.

57 EVI ARUJÄRV

"NÜÜD-MUUSIKA" JA ÜHEKSAKÜMNENDAD: VABAKS SAADA, ET UNELEDA

kaks viiulit, vioola, tšello, kontrabass) tunnis­ tati rahvusvahelisel heliloojate rostrumil aas­ tal 2000 alla 30-aastaste autorite kategoorias parimaks teoseks. Reinvere on oma stiili otsi­ nud eurokultuuri erinevatest kihtidest. Vara­ semate teoste puhul tundus, et tema muusi­ kas on kultuuri pisut rohkem ja personaalsust vähem. "Loodekaareski" on kõike justkui pal­ ju, aga see paljusus saab hämmastavalt ühtse hingamise. Teose käivitajaks on lummavalt poeetiline klaasjates kõlades klaveripartii. Aeglase hingamise rütmis muutuv klirisev klaveriakordika, pikkamööda sisenev keelpil­ CD "nüüd"/Nou>. Eesti heliloojad. lide virvendus, varjuna libisevad kõlad bas- "NYYD Ensemble", dirigent Olari Elts. siregistris... Eesti nüüdismuusikat: Jüri Reinvere "Loodekaar", "Loodekaares" on kõike: impressio­ Mart Sumeri "Ämblik", Mari Vihmandi "Küsi­ mus", Toivo Tulevi Quellu sera, Erkki-Sven Tüü­ nistlik varjundimäng, millesse ilmub neuroo­ ri Symbiosis, Helena Tulve ä trovers. tilisi pingeid, sellest kasvav psühholoogiline action või värvispektri plahvatus — ja kõike kroonimas romantilise keelpillikvarteti "hää­ lega" tundeline lõppsõna, milles virvendab linnulaule. "NYYD"-festivaIi ja "NYYD Ensemb- "Loodekaar" meenutab Tarkovski le'i" nimetuses peituv hetketabamist sümbo­ "Stalkeri" ohtlikke, metafüüsilisi maastikke, liseeriv ajamäärus pakub ikka veel mängulõ- milles väreleb Suur Küsimus. Ja veel midagi bu. NE uue CD nimetuses on see tähendusri­ triviaalset ning igituttavat: "karge" eesti keel­ kas ajamäärus maakeelsel (loe: eksootilisel) pillis tiil... kujul ka plaadiümbrisel. Plaadil kõlab "NYYD Mart Sumeri "Ämblik" keelpillikvar­ Ensemble'i" esituses 1990. aastate eesti muu­ tetile (1995) haarab esmahetkel kaasa minima­ sika. See väike kammerkava peegeldab üsna listliku energiliselt rühkiva motoorikaga ja kõnekalt eesti muusika üht muutustest tulvil lausa füüsiliselt mõnusate mustrihaakumiste- ajajärku. Selles on meie instrumentaalkultuu- ga — aga see ei ole kõik. Autor ütleb teose ri edenemine ja selle loomingulise "sütiku", kohta, et ta lahendab ülesannet. "Kas saab "NYYD Ensemble'i" üks stilistiline näoilme luua üheaegselt lihtsat ja keerulist muusikat, "helikirja" jäädvustatud. orgaanilist ja mehaanilist muusikat?" küsib ta Plaadil on kuus lugu, kirjutatud aas­ plaadikommentaaris. tatel 1995-1998. Muusikas kasvab ketramisest välja naljakas vastuolu: energilisus loob justkui Jüri Reinvere "Loodekaar" (1998) "positiivse" liikumismulje, aga varieeruva kammeransamblile (flööt, klaver, löökpillid, kõlakompleksi püsivus toob kaasa korduvžes-

38 ti grotesksust ja staatikat. Koik kokku — ahis- on läbitöötatud ja individualiseeritud "päri­ tav-koomiline mulje paigaljooksust. Analüü­ likkus". Ja Tüüri muusikas töötab siingi loo­ tik Siimer on ühtlasi ka humorist. Ja näib, et vaid vastasseise: afekt ja actio, emotsioon ja muusikasse "paigaljooksu" kirjutades on motoorika, mäng ja draama. mõtestatud ka eesti muusikas aegade jooksul Tüüri Symbiosis'es on peaaegu suurim levinud mitut sorti mehaanikat (minimalism, annus motoorikat, mis plaadil võimalik, aga neoklassitsism)... see on vaba mehaanikast, ühtaegu nii roman­ Mari Vihmandi "Küsimus" (1995) tiliselt kirglik kui ka mänguline dialoog. soolo-oboele Kalev Kuljuse tabavas esituses Helena Tulve, kes Tüüri õpilasena on üks plaadi köitvamaid lugusid. Sõna otse­ muusikasse justkui õpetaja jalajälgedes tuli, ses mõttes atraktiivne ühehäälsus on muusi­ käib praegu erinevat teed. Eesti muusikas ei kas harv juhtum. Vihmandi teose impulss ja ole vist teist nii tundlikku ühtesulatajat. Tulve saladus sisaldub pealkirjas — kõnelisuse mo­ teos ä travers ("Kaudu", 1998, teine koht he­ delleerimine. Inimkõne kuulub "väikesesse", liloojate rostrumil samal aastal) kammeran­ individuaalmaailma. Kõnesemantika sünnib samblile (flööt, oboe, klarnet, fagott, metsa­ detailidest, väikestest erinevustest. sarv, tromboon, löökpillid, kaks viiulit, vioo­ Vihmandi teoses kehastavad ärevat la, tšello, kontrabass) on pisut orientaalse ko­ kõnerütmi meloodika hakitus, küsivad kat­ loriidiga. Teoses on üsna suur osa puhkpilli­ kestused ja kõhkluse semantika (pausid), del, sellesse ongi kirjutatud justkui puhumi­ nõudlikud atakkhelid ja oboetämbri spetsiifi­ se, hingeolul liikumise müsteerium. lised moondumised. Vihmandi teose muusi­ Ja veel: heli peenjaotuste lummus, mik- kat seob ja värvib ka korduv (tuumik)inter- rotonaalsed värelused, jääkristallidena tundu­ vallika: kvardiintonatsioonide melanhoolne vaid "torkehelisid", helivärvide pehmeid pil­ pidetus, nõudlike kordushelide agressiivsed vi ja raskeid metalseid rünkaid. koputused. Aga tugevaim siduja on inimkõ­ я travers on massina, voolavusena ja nele omane dünaamika. värvina tajutav muusika. Tundub, et autor on Toivo Tulevi Quella sem (1996) kam­ loobunud muusika alusstruktuurist — into­ meransamblile (flööt, oboe, klarnet/bassklar- natsioonilisest mõtlemisest — ja kirjutab muu­ net, fagott, metsasarv, löökpillid, klaver, kaks sikasse helipilvede, kõlafaktuuri ja värvi muu­ viiulit, vioola, tšello, kontrabass) oli plaadis­ tumisi, protsesse, mille sisemine ehitus jääb tuse üks küllastatuima kõlapildiga teos. Teo­ varjatuks. Muidugi on see petlik mulje. se kulgemine viib dramaatilisest tihedusest Veel üks justkui loobumine kostab tagasi sinnasamasse — dramaatilisse tihedus­ Tulve muusikast. Tulve muusika üllatab lak­ se. Tulevi muusikaski on detail tähtis, kuid kamatult, sest ta tundub imekombel olevat üksikelement sulab alatasa ekspressionistlik­ vaba "õpitud", "kultuuristatud" kõladest. ku kujunditulva või kõlavärvi helklemisse. Võib arvata, et seegi on petlik, sest unustami­ Üksikelement on justkui ohus või haavatav. ne ja loobumine on kultuuri liigutavad hoo­ Tihedas dramaatilises kõlaruumis vastandu­ vad, mis nõuavad väga palju jõudu. vad kõrged ja madalad helid, "ohtlikud" tämbrid ja tselestiaalsed helinad-kõlinad. Üks CD ei peegelda kaugeltki kõike Muusikasse jätkub nii staatikat kui ka neuroo­ eesti muusikas möödunud sajandi lõpuküm- tilisi puhanguid. Justkui "dramaatilise inime­ nendil juhtunut, aga olulist kindlasti. "NYYD se" tunnusmärgid muusikas — aga metafüü­ Ensemble'i" plaadilt vaatab vastu ajahetk, mil silises ümbrises. Tulevi muusikas valitseb noor eesti muusika unustas, loobus või ütles Konstruktori üle Dramaturg. lahti nii mõnestki asjast, aga eelkõige kahest Erkki-Sven Tüüri teos Symbiosis eriti võimukast nähtusest: meetrumi ülevõi­ (1996) on haarav kahekõne viiulile ja kontra­ must ja "dramaatilise" inimese kulunud muu­ bassile, milles on peaaegu sümfoonilist haar- sikalistest psühhologeemidest. Muusikasse deulatust. Flažoletthelide tuhmus, glissandod, tulevad unenäoloogika, kaemus ja uus, kõla­ dramaatiline tume sekundikõne — vastamisi ruumi poeetika. kirbe metalselt krigiseva motoorikaga. Tüüri Üheksakümnendatel aastatel kirjutatud päritolu ja kuuluvus on noorema põlvkonna­ muusika pealkirjades ja autorikommentaari- ga võrreldes ilmne (neoklassitsism, kollaaži- deski kõlab üsna metafüüsilisi, puhttunnetus- de ajastu ja popmuusikaline minevik). Aga see likele teekondadele viitavaid lugusid ja vihjeid.

59 "NYYD Ensemble" on eesti ja välis­ maist nüüdismuusikat mängides saanud mit­ mekülgse "kooli". Väikeste kammeransamb­ lite muusika räägib kindlasti ka lihtsalt kulu­ kamate võimaluste puudumisest, aga sellel puudumisel on tagajärgi ka muusika enda jaoks. Kui varasemal ajal oli sümfooniline muusika see "koht", milles helilooja mängis läbi jõulist, avastuslikku, kõlamaailma avar­ davat muusikalist "poeetikat", siis nüüd kan­ dub neid avastusmänge kammermuusikasse. Üheksakümnendail sündis palju kummalisi, kordumatuid, tundlikke kõlamaailmu. Võrreldes põlvkondi, võib öelda, et (loomingulises mõttes) vanemad (Tüür, Tu­ lev) on kraadi võrra dramaatilisemad, haava­ tavamad. Nooremad vaatavad asju teistmoo­ di: justkui seestpoolt või kaemuses või siis kõikemõistva analüütiku huumorimeelega. Aga teatav suletus ja metafüüsilised allteks­ HEIMAR ILVES tid on ühised. Üheksakümnendate aastate 15. IX 1914 - 5. II 2002 muusika ei jäljenda ajalugu, ei kasuta selle tükke kollaažide loomiseks. Selle asemel on alateadlikud rännakud stiilimälus, ajaloo seestpoolt uuristamine, ka selle humoristlik või dramaatiline ümbermõtestamine. Ikka seestpoolt. Sisemise ja individuaalse tähtsustamine — võib-olla on see üks lõpuni küpsenud reaktsioon nõukogude aja ja laul­ va revolutsiooni plakatlikkusele, patriotismi­ le ja uus-sakraalsusele — kõigile seni domi­ neerinud "šamanistliku" retoorika olemisvii­ sidele...... konsewatooriumis me enam muusika- tundmisega ci maadelnud, seal oli Heimar Ilves, kes pani meid hoopis muusika üle mõtlema. [ ] Ta provot­ seeris meid mõtlema, ka üldistel teemadel, ja ta õpetas muusikat, mitte teoseid. Teostest oli muidugi ka juttu, tal olid oma eelistused - Bach, Beetho­ ven ja Tšaikovski. [—] Käisime tihtilugu õhtuti Ilvese juures Niguliste tänaval üldfdosoofilistel teemadel rääkimas. [— ] Olime küll rumalad, aga talle meeldis meid tagant ärgitada. [ ] Ilvest on hinnanud väga Part ja Rääts, hiljem Mustonen...

Ivalo Randalu. "Teater. Muusika. Kino" 2001, nr 4.

60 ANDRES MAIMIK

JULMAD MÄNGUD VÕÕRAL TERRITOORIUMIL Prantsuskeelsed filmid Pimedate Ööde festivalil

On teada tõsiasi, et vaesele kunstnikule "AEG MAHA" (L'ciuploi du temps). Režissöör Lau­ ei tohiks liiga palju raha anda. Esteetiline kom­ rent Cantet, stsenaristid Laurent Cantet ja Robin Campillo, operaator Pierre Milon, monteerija Ro­ munikatsioon muutub edevaks, muskleid bin Campillo, produtsent Caroline Benjo. Osa­ punnitavaks ärplemiseks. Me ei usalda lugu, des: Aurelien Recoing, Karin Viard, Serge Livro- zet, Jean-Pierre Mangeot, Monique Mangeot jt. me ei usalda näitlejaid, me peame vaatajale 35 mm, 132 min, värviline. © Hnut et Court, Prant­ kohe ekspressiivselt pähe istuma. Tänapäeva susmaa, 2001. kinos alahinnatakse krooniliselt vaataja intel­ "KLAVERIÕPETAJA" (La pianiste). Stsenarist ja lekti ning panustatakse puhtale mõnuaistin- režissöör Michael Haneke (Elfriede Jelineki ro­ gule — steadicam lohistab meid läbi suurejoo­ maani alusel), operaator Christian Berger, mon­ neliste dekoratsioonide, seljaaju pommita tak­ teerijad Monika Willi ja Nadine Muse, produt­ sendid Michael Katz ja Yvon Crenn. Osades: Isa­ se madalsagedus-helilainetega, ajukoores kut­ belle Huppert, Benoit Magimel, Annie Girardot, sutakse esile narkootiline nõristus sähvivate Anna Sigalevitch, Susanne Lothar, Udo Samel jt. 35 mm, 129 min, värviline. © Wega-Fihnprodiiktion/ /н-fec/f erutusimpulssidega. "Imetle minu stii­ Les Films Alaiu Sarde/Arte France Cinema, Prantsuslitaj­ u ka kõige hulljulgemate fantasmagooriate maa-Austria, 2001. visualiseerimisel" — näiks olema Aronofsky, "KAUGEL" (Loiu). Režissöör Andre Techine, stse­ Jeunet', Luhrmanni ja teiste trendirežissööri- naristid Andre Techine ja Faouzi Bensaidi, ope­ de ego-frip'ide edev sõnum. raator Germain Desmoulins, muusika: Juliette Garrigues, monteerija Herve de Luze, produtsent Filmid nagu Michael Haneke "Klave­ Said Ben Said. Osades: Stephane Rideau, Lubna riõpetaja", Laurent Cantet' "Aeg maha" või Azabal, Mohamed Hamaidi, Yaminea Roza jt. 35 mm, 120 min, värviline. © UGC linages, Prantsus­ Andre Techine "Kaugel" distantseerivad end maa, 2001. sellisest lärmakast kõneviisist. Neid ühendab visuaalne ökonoomsus. Efektsest reklaamies- teetikast küllastatud maailmas mõjub iga ra­ hulikus rjildikeeles jutustatud lugu kui vaik­ Juhtus nii, et viimase Pimedate Ööde ne vastupanu, mis paneb kahtluse alla teesi, filmifestivali menüüsse valisin ma filme põ­ et kino ja tehnika arengu vahele võiks tõm­ hiliselt prantsus- ja ingliskeelsest keeleruu­ mata võrdusmärgi, et nüüdisaegne kino peaks mist. Kindlasti vähendas konservatiivne eel­ ilmtingimata kujutama endast elavjõudu ja häälestus valmisolekut värskendavateks tehnilisi ressursse neelavat sõjaväeparaadi. ootamatusteks, aga selle eest vältisin pettu­ Fookuses on näitleja, karakter, suhe, psüühi­ musi, et tegelikkus vastabki eelarvamuste­ ka. Kaamera jälgib toimuvat neutraalsel kau­ le. Eksootilise kinematograafia otsingud gusel ja kõrgusel. Tegelaste karakteriloogika meenutavad pahatihti vana maailma köö­ pole hõlma tav Hollywoodi dramaturgia bihei­ gist küllastunud gurmaani ihalust algpuh- vioristlike valemitega, kus aktsioonid ja reakt­ tuse järele või maadeavastaja hasarti lüüa sioonid paiknevad põhjuslikes ahelates nagu lipp järjekordse terra incognita maakoorde. maasikad kõrrel. Pigem annavad just konst­ Aga vahet pole — maal, kus aasta populaar­ ruktsiooni elliptilised lüngad — motiivide seim kinohitt on "Muumia tagasitulek", on ambivalentsus ja tegude irratsionaalsus — isegi prantsuse filmide eelistamine snobis­ karakteritele piisava intensiivsuse, teevad nad mi tunnus. Maitse asi. huvitavaks.

61 "Aeg maha", 2001. Režissöör Laurent Caiitct. Aurelien Recoing (Vincent).

Aeg maha "Aeg maha" (L'cinploi du toups, 2001) peamiseks kvaliteediks on karakterite ja faa­ bula psühholoogiline komplitseeritus, mille­ ni enamik sotsiaalseid plakatfilme harva küü­ nib. Samas on siin vahe sotsiaalkriitiline ül­ distus, milleni pelgalt psühholoogilistele pos­ tulaatidele ehitatud filmid enamasti ei ulatu. Režissöör Laurent Cantet on sotsiaalse prob­ lemaatika projitseerinud privaatkosmosesse, koondanud moodsa karjäärimaailma pained terasesse psühholoogilisse analüüsi. "Aeg maha" on mõtteline järg režis- sööri eelmisele tööle "Personal" (Ressources "Aeg maha". Karin Viard (Murid). hwnauies, 1999), mis jälgis noort tehnokraati kaotamas kutse-eetilist süütust. Filmis "Aeg maha" on sama karakter sooritanud kõik olu­ veetes päevi kuskil parklates ja mänguvälja­ lised moraalsed valikud ja kompromissid. Ta kutel ringi tiirutades. Tööstressi all kannatav on küpsenud keskikka, leidnud prestiižika mees tunneb mõnu rottide võidujooksust väl­ töökoha, liisinud individuaalelamu, abiellu­ jaastumisest, staatuse ohver naudib niisama nud kena naisega, kes on sünnitanud talle tühja olemist. kolm toredat last. Samas on Vincent pideva Et veelgi enam irrutada end vanast kohandumise tagajärjel resigneerunud, võõ­ elust, mõtleb Vincent välja uue töökoha Šveit­ randunud oma tööst, keskkonnast ja lõpuks sis. Ta kõnnib Genfis ÜRO abiprogrammide iseendast. Tal puudubjulgus välja astuda ning klaasist ja betoonist hiiglaslikes büroodes, loeb sealsamas ta häbeneb oma julguse puudumist. brošüüre ja aruandeid ning loob enesele de­ Parema meelega laseb ta asjaoludel lihtsalt tailideni läbi mõeldud fiktiivelu. Valelõim kujuneda. Ent asjaolud kujunevad Vincent'i muu tub järjest komplitseeritumaks. Vincent'i vastu ning tulemuseks on skisoidne kaksikelu. hädavaledest kasvab välja maniakaalne ting- Häda on selles, et Vincent on liiga hea, refleks, ta ei valeta enam funktsionaalselt, ene­ liiga hooliv. Kui teda koondatakse endisest sekaitseks, millegi nimel või millegi vastu. töökohast, ei söanda ta sellega oma depres­ Vale annab inspiratsiooni, see ongi ainuke siooni käes kannatavat naist traumeerida. Pi­ täisväärtuslik viis suhelda, nagu poeedil poee­ gem valetab ta kodus, et kõik on korras, ise mid või rockstaaril romantilised röögatused.

62 Vincent paneb fiktisoonidesse üha roh­ alla, häbi sellepärast, et ta peab valetama, häbi kem inimlikke tundeid — üksildust, kaastun- sellepärast, et kui ta ka üles tunnistaks, saaks deiha, kurbust, ebakindlust. Šveitsi tööelu ei teniast isa pilke ja kohtumõistmise objekt. Isa, kujuta ta kui imedemaa õitsvat perspektiivi, perekond, riik, seadus ja ühiskonna pealesu­ vaid kui õõvast ja sürrealistlikku bürokraa­ rutud kõvad väärtused sulavad Vincent'i tiamasinat, milles tema on vaid üks roostes teadvuses kokku üheks ähvardavaks institut­ mutter. Aga keegi ei võta tõsiselt Vincent'i siooniks, superegoks, mille eest Vincent tege­ hädaldamist, isa elab vaid kaasa poja eduka­ likult põgeneb. Samal ajal lasub Vincent'il veel le karjäärile ning naine vaevleb oma sisemis­ kohustus esitada oma lastele samasugust Isa te probleemide käes. Vincent tunneb, et isegi Kuju, ikonograafilist autoriteeti ja eeskuju, oma valedes on ta üksi. nagu tema isa on tema enda jaoks. Peategelase fiktiivelu jääb siredaks ja Kui valede koloss lõpuks kolinal kok­ rõõsaks nagu Dorian Gray portree, sellal kui ku kukub, hävitab häbitunne kõik muu enda mees üha rohkem demoraliseerub. Pikaldane kõrval — Vincent põgeneb poja silme ees oma töötaolek genereerib abitust ja enesehaletsust isa eest nagu hirmunud poisike. See on me­ ning Vincent isegi ei pinguta, et taassotsiali- heliku (tundetu, edasipüüdliku, eetosliku, tah­ seerucia. Pigem vastupidi: tulevikuperspektii­ tejõulise, sihikindla etc) persona lõplik pank­ vid tõrjutakse teadvusest välja, elatakse ainult rot. Järgnev amokk eikuhugi viitaks justkui olevikule. Vincent haub välja skeemi, mille suitsidiaalseile kavatsustele või lõplikule väl­ abil petab lihtsameelsetelt investoritelt suuri jumisele ühiskonnast, vabanemisele kohusest summasid, mille ta kohe laiaks lööb. Pikka perekonna, naise, isa, laste, kiriku ja riigi ees. aega tagasitõrjutud soovunelmad tuleb täita Aga ei, Vincent pöördub tagasi endisesse ellu, nüüd ja kohe — peategelane ostab maskuliin­ leplikuna ja alandlikuna, andestust otsides ja se maasturi, millega rallib kuskil mudakarjää- leides. Häbistus ja häbi on ta välja lunasta­ ris ringi. Mida kergem raha, seda destruktiiv­ nud. Lõpukaadris kössitab Vincent järjekord­ seni kulutamisviis. Peagi satub Vincent sala­ sel tööintervjuul ning loetleb kokku oma eel­ kaubavedaja kompanjoniks. Lõpuks on Vin- neva elu edusammud ja oskused. Selline iroo­ cent'il ka üks konkreetne missioon — smu­ niline lõpp on eksistentsiaalses kainuses veel­ geldada poola piraatkelli üle piiri. gi kurvem kui süžee seisukohast loogiline Mõneti sarnaneb "Aeg maha" inten- unhappy end. sioon Michelangelo Antonioni filmiga "Elu­ kutse: reporter" (1975), mille ajakirjanikust Klaveriõpetaja peategelasele tundub, et ta elab vales tegelik­ kuses. Ta varastab ühelt surnud relvakaup- Michael Haneke adaptatsioon Elfrie­ mehelt identiteedi, et tundma õppida tegelik­ de Jelineki raamatust "Klaveriõpetaja" (La ku elu. Aga "tegelik elu" on siin võõrandu­ pianiste, 2001) on üks lõikavamaid analüüse nud universumis vaid üks illusioon paljudest sadomaso morbiidsest elutundest pärast ning püüdlused seda tõe pähe võtta lõppevad David Cronenbergi "Crashi" (1996). Erika Ko­ traagiliselt. hut (Isabelle Huppert) on keskealine naine, "Aeg maha" gammas on ülekaalus ull- kes töötab klaveriõpetajana Viini konservatoo­ ramariinsed toonid. Siinne Šveits ei ole alpi riumis ning jagab oma emaga mitte ainult aasade, rammusate lehmade ja maaliliste väi­ korterit, vaid ka magamisnurgakest. Kinnisel, kelinnadega maailma õnnelikem maa. Filmis pedantsel ja rangel Erikal puudub praktiliselt on Šveits kole, sombune ja anonüümne maa­ eraelu. ilma bürokraatia keskpunkt, mis annab me­ Erika ema on vanaks jäänud Madon­ lanhoolse tausta peategelase üksildusele. na, arhetüüpne hoolitseja, range ülevaataja ja Nii nagu Cantet' debüütfilmi "Perso­ repressiivorgan. Erika sõltuvus emast pole nal" peategelast määratleb oidipaalse varjun­ pelgalt psühhoanalüütiline peetus, lapsepõl­ diga suhe oma isaga, nii suunab ka Vincent'i ve dominantse vanemakuju kaasavõtmine käitumist paljuski Isa Kuju. Vincent'i saadab täiskasvanuikka. Pigem avaldub selles hirm läbi filmi permanentne häbitunne, häbi selle­ iseseisva elu ja seksuaalse emantsipatsiooni pärast, et ta ei suuda isa ootustele vastata, häbi ees. Erika vihkab ema kõike kontrollivat pil­ sellepärast, et la on liiga pehme ja jääb elule ku, aga samas vajab seda. See ei lase Erika

63 seksuaalsel stiihial välja purskuda, aga hoiab Erika karakterijoonis on projektsioon samas stiihiat kusagil hinge tagakambris mii­ muusika kompositsioonilisest perfektsusest, lamas. Erika külastab pornokinosid ja pcep- jäika raamistusse surutud virtuoossusest. Ta shaw'sid, tema allasurutud seksuaalsus aval­ liigub nagu metronoom, ta kõneleb nagu di­ dub vuajerismis. Haneke filmides kohtame rigendikepp. Kui mõni õpilane eksib noodi­ sageli jõllitavaid inimesi, passiivseid vua- ga Erika lemmikute Schumanni või Schuberti jeriste, kes eelistavad pealtvaatamist päris ko­ interpreteerimisel, saab talle osaks jäine põl- gemusele. "Klaveriõpetaja" algteksti autor gusepuhang. Jelinek põhjendab Erika pornolembust femi­ Puhkeva kiredraama taustaks on vana nistlikust aspektist: "Isegi õigus vaadata on hea Viin, aristokraatia konserveeritud hiilgu­ maskuliinne privileeg: naine on alati objekt, se ja väikekodanliku muusikakultuuriga keda vaadatakse, mitte kunagi subjekt, kes Euroopa kultuuri süda. Pole paremat deko­ vaatab. Selles valguses on Erika falliline nai­ ratsiooni selle keha ja vaimu kurbmänguks, ne, kes võtab omaks meheliku õiguse vaada­ munni ja muusika igikestva võitluse tandriks, ta." kui Freudi ja Mozarti kodulinn. Erika pärsitud seksuaalsusel on veel­ Õhkõrn tasakaal Erika elus vajub lõp­ gi makaabeiiikum pool. Ta on võimeline sa­ likult kokku, kui tema klassi satub noor, lakavalaks kättemaksuaktiks oma alaealise kreemjalt šarmantne tudeng Walter (Benoit õpilase vastu, puistates tema taskusse klaasi­ Magimel). Puhkeb väga veider amour fou. kilde, mis vigastavad väikese klaverimängija Naine, kes selleks ajaks viibinud liiga kaua käsi. Sarnast vägivalda võib ta ka korda saata domineeriva ema pilgu all, upub atleetliku enese kallal. Kehalisuse põlgus seguneb ma­ nooruki armuvalusse, ning saab kirge väljen­ sohhistliku alandusnaudinguga ning Erika dada ainult domineerimise ja allumise mõis­ lõigub žiletiga oma genitaale filmi ühes jul­ tetes. Esimene "kirepuhang" leiab aset Viini memas, aga omamoodi naljakas episoodis. ooperi hügieenist läikiva tualettruumi külmal Selle kiretu veretöö katkestab ema hüüatus: põrandal. Erika kontrollib kiivalt, et ükski "Sööma!" Haneke seletab oma veidrat huu­ inimlik tunne ei pääseks seksrituaali, et tema morimeelt: "On olemas kaht sorti naeru. Esi­ toimingud Waheri peenise kallal oleksid teks äratundmisest sündiv naer. See tähendab, eemaletõukavalt mehaanilised. Siirus on nõr­ et asjad, mida sa näed, on tuttavad ning sa kuse tunnus. Tõelist rahuldust pakub ainult naerad iseenda üle. Kuid on veel hüsteeriline totaalne enesealandus. Noorele ja tervele naer, mis vallandub siis, kui sul tuleb tegelda Walterile mõjub selline pealesunnitud alan­ asjadega, mis liiga kohutavad. See on meie daja ja alandatu roll teadagi valusalt. Kuid igapäevase elu osa — meie kaitserefleks ja raske on Erika võrgust välja rabelda; noor ar­ põgenemisventiil." muke on liiga lummatud suhte tumedast Erika päriskoduks on muusika, selle ambivalentsist. täiuslikkus ja ebakehalisus. Jane Campioni Seikluslik seksuaalmäng areneb peagi "Klaveri" (1993) kõnepuudega kangelanna kalgiks psüühiliseks painajaks, milles puudu­ kasutas klaverit emotsionaalseks ja erootili­ vad sadomaso-klubide turvalised kokkulep­ seks kommunikatsiooniks. Tema seksuaal­ ped, vabatahtlikud võimu-ja rollijaotused. Nii energia transformeerus klaveris muusika nagu klaveriõpetaja kehtestab oma tudengi­ transtsendentseks iluks. Ka Erika klaver on tele sõgedat filigraansust nõudva režiimi, nii fetiš, aga mitte vabastaja, vaid türann, mitte koostab Erika Walterile pedantse reglemen­ dildo, vaid ratsapiits. Klaverimuusika on di, kuidas nende seksuaalsuhe peab välja nä­ ordnung'i allikas, libiido mahasuruja ja isik­ gema. Walter ei leia kuidagi võimalust oma suse kängitseja. On midagi ebainimlikku kla­ seksuaalset frustratsiooni välja elada, naine veri distsipliinis: tegemist on instrumendiga, tema vastas transformeerib iga armuavaldu- mis kõige enam meenutab masinat. Klassika­ se külmaks signaaliks perverssete ihade ma­ line kaanon ja vägivald — silme ette tõuseb sinas. Kuni lõpuks täidab raevunud mees Eri­ klišee SS-ohvitseridest nautimas koondus­ ka stsenaariumi täht-tähelt, ta peksab ja vä­ laagri vangide kvartette. Kammermuusika gistab Erikat teise tuppa lukustatud ema kuul­ õuduste kambri jaoks. deulatuses.

64 Isabelle Huppert on lähenenud oma ritava variatsiooni emotsioone — olles pisa­ rollile julge minimalistliku metoodikaga, mis rateni tundeline, surub ta sentimendi alla seisneb pigem emotsioonide kinnipidamises energilise vihasööstuga. kui nende ekspressiivses esitamises. Erika "Klaveriõpetaja" serveerib Haneke la- karakterit iseloomustab pinnaline steriilsus, vastajakäekirja per se — pikkadesse, piinavalt metoodiliselt organiseeritud pealispind peab staatilistesse kaadritesse kätketud misanstsee­ paaniliselt varjama inimlikku mõõdet. See ne. Pilt on lausa turvakaameralikult distantne. vaoshoitus aga annab erakordselt intensiiv­ Toimuva kese, vägivallaakt või seksuaalakt on selt märku allpool lagunevast struktuurist, sageli jäänud väljapoole kaadrivälja. Seetõttu kohe-kohe lahvatavast pingest. Tema süütult näib film olevat konstrueeritud just sellistest meigitud nägu meenutab oma privaatsesse momentidest, mida enamik režissööre viskaks maailma sulgunud kaheteistkümneaastast või välja — tegevusetud pausid, vaikushetked, Roman Polanski "Vastikuse" (1965) visioone tühiseisud. Haneke kujutab meelsamini sünd- tasapisi paranoiasse langevast tüdrukust. musele eelnevaid või järgnevaid hetki kui Huppert laseb harva esile mõnd muud ilmet sündmust ennast. Sündmus jääb elliptiliseks kui kerge põlgusgrimass, kui mõni õpilane energiaks, mis panustab vaataja fantaasiale. võtab klaveril vale noodi. Alles filmi lõpus Fantaasia on aga teadagi palju paindlikum kui lahvatab tõeliselt ekspressiivne väljendus, selle ükski visuaalne vaste. viiraltlik lõust täis väljakannatamatut valu ja Oma filmides muudab Haneke vaata­ enesejälestust. ja rolli problemaatiliseks, isegi perversseks. Michael Haneke imetleb Isabelle Tavaline kinokülastaja vaatab sageli filmi Huppert'i võimet olla ühtaegu väga haavatav nagu alaealine, kes soovib eestkostjat, kes ta­ ning samas ka väga jäine ja intellektuaalne, lutaks teda läbi filmi õigete moraalsete otsus­ samal hetkel ohver ja murdja. Ühes stseenis tusteni. Milline on aga "Klaveriõpetaja" eeti­ jälgib kaamera Huppert'i nägu, kui ta kuulab line kooda? Kas Erika oli ohver või oli vägi­ oma õpilast, kes püüab teda Schubertiga võr­ valla välja teeninud? Kas Walteri vägivaldsus gutada. Huppert toob korraga esile peadpöö­ tähendab patriarhaalse mehe tüüpilist reakt-

"Klaveriöpetaja", 2001. Režissöör Michael Haneke. Isabelle Huppert (Erika Kohut).

65 siooni enesest tugevama naise vastu? Kas te­ balinn Tanger oma lõunamere rammestava gelased väärivad oma saatust? valguse, sulniste araabia poiste ja prostituuti­ Haneke aga keeldub kohut mõistmast. de, odava hašiši, mustaturumajanduse ning Erika valu ja armastusehirm on ehtsad. Wai­ poliitilise võimu praktilise puudumisega tä­ ted viha on ehtne. Sugude sõjas dokumentee­ hendas mässumeelsetele kirjanikele totaalset rib Haneke pigem hajusat tulevahetust kus­ eskapismi räsitud ja reglementeerivast anglo- kil tihnikus kui heroilist lahingut väljal. Autor ameerika kultuurist. Siiamaani on Tanger säi­ on ettevaatlik, et mitte sekkuda, ent ometi litanud oma internatsionaalse vereringe, ra­ annab mõista, et näeb kõike. hutu pulseerimise sadamas ja agulites, ent Haneke: "Mina jätan oma filmid lahti­ kunstnike ja kirjanike kommuunist on jäänud seks. Vaataja peab ise valima, mida ta näeb ja ainult mõned muldvanad üksiklased. ehitama üles enesele sobivad seletused." "Kaugel" on maha rebinud "1001 öö" Minu jaoks on aga eriti oluline, et "Kla­ muinasjuttude ja "Casablanca" romantilised, veriõpetaja" näol on tegemist intelligentse fil­ ida eksootikas stiliseeritud dekoratsioonid miga. On väidetud, et kino on põhiolemuselt ning asendanud narkodiilerite, musta turu jäänud proletaarseks laadalõbustuseks ning kaubitsejate ning sisserännanute räpase ja lär­ vaataja südamesse tungida tahtev film ei saa­ maka miljööga. Idamaist rahu esindab pigem gi olla liiga tark. üks edev eurooplane, Marokos resideeruv Jah, võimalik, et selles väites on oma vana filmimees James, kelle maneerlikud rep­ iva. Filosoofi-"kraadiga" režissöör on auditoo­ liigid sarnanevad äravahetamiseni Paul riumiga suheldes ebapopulistlikult külm, sõ­ Bowlesi mõttekäikudega. Teised tegelased navaras eelistab ta raskepärast psühhoanalüü­ pigem kannatavad lõunamaise fluidumi all, tilist kanonaadi: "Entfremdung" (võõrandu­ nende rahutu veri otsib mooduseid, kuidas mine iseenesest), "emotionale Vergletsche- oma status quo'd murda. rung" (emotsionaalne jäätumine), "Entwirk- Film vaatleb kolme päeva Tanger's, lichung" (reaalsus kaotab sideme reaalsustun- mis moodustavad filmi kolm peatükki. Serge dega), "I do what I want" tüüpi populaarsei- on veokijuht, kes impordib Marokosse riideid le slogau'eile. ning luksuskaupu. Tanger' sadamas kohtub ta hämarameestega, kes meelitavad teda hašišt Aga Haneke analüütilisel filmikunstil Euroopasse smugeldama. Tanger's elab juu­ on ka üks suur eelis. See tõestab, et filmikunst ditarist hotelliperenaine Sarah, kellega on võib emotsionaalse samastumise kõrval pa­ Serge'il armastuse ja vihkamise vahel lanssee- nustada julgelt ka vaataja intellektile. Filmi riv suhe. Sarah' ja Serge'i ümber kiibitseb Said, vaatamine on nagu suhtlemine enesest targe­ äkilise temperamendiga lõngus, kelle ainsaks ma inimesega — pärast krambist ülesaamist sihiks on minema pääseda siit sitasest elust algab viljakas koosmõtlemine. Heast filmist kuhugi tarbimisühiskonna hüvede keskele. omandab uusi nägemisvõimalusi enese ja Koik tegelased ihaldavad midagi. Pöörane ja maailma kohta, sellal kui enamik mainstream- püsimatu Serge väldib küll näiliselt igasugust kino surub jõmmilikult nina alla ainult ühte seotust ja vastu Uist, ent samas tiksub temaski kindlat moraalset imperatiivi. stabiilsusihalus, soov ankurduda elu külge, luua perekond ja kodu, mis paneb ta riskima Kaugel narkokaubanduse suure slämmiga. Sarah Ka Andre Techine film "Kaugel" ihaldab uusi perspektiive, jätta muretsemise (Loin, 2001) esitab võõrandumist. Võõrandu­ oma väikese hotelli ja mitte kuhugi tüüriva mist oma keskkonnast, lahtirebimist maast ja armuloo pärast ning sõita Kanadasse oma juurtest, kogukonnast ja traditsioonist. Film venna juurde. Said ihkab lihtalt ära pääseda, kõneleb väljarändamisest ja sisserändamisest, ükskõik kuidas, kas või illegaalina kuskil ekspatriatsioonist kui mentaalsest seisundist, konteineris. Filmi kolme päeva jooksul pea­ püsimatusest ja minema ihkamisest. vad kõik tegelased langetama oma suured ot­ Tanger Marokos on mütoloogilise sused. kuulsusega linn. Siinses boheemlaskogukon- Sarah' ja Serge'i visiitsuhe on jõudnud nas redutasid Paul Bowles, William Bur­ punkti, kus ei saada olla teineteiseta, ega tei­ roughs ja teised biitpõlvkonna heerosed. Va- neteisega. Kirg on küll paks, kehad pakata-

66 "Kaugel", 2001. Režissöör Andre Techine. Lubna Azabal (Sarah) ja Mohamcd Hamaidi (Said) Tanger's.

vad mahladest aga hing ihkab midagi muud, enamik režissööre. Seetõttu julgeb ta valida muud, muud. Veoautojuht on peenema kons­ filmile difuusse, dramaturgilise selgroota titutsiooniga Sarah jaoks liiga labane, liiga struktuuri ning impressionistliku pildikeele, loomne, aga seda võimsam voodivänt. kus jutustust kannavad võrdväärse kompo­ Serge'i ootamatud äraminemised ja nendina värvid, valgused, hääled, lõhnad ja tagasitulemised hoiavad aga suhte erksana. muud meelelised signaalid. Täielikult digi- Ükskõik mida Sarah ei kinnitaks, teab Serge, videole filmitud "Kaugel" omab eriliselt vä­ et alateadlikult ootab naine temalt reetlikkust. relevat ja meelelist tekstuuri. Selles filmis töö­ Tegelikult teavad nii Sarah kui Serge, et ilma tab Techine peamiselt loomuliku valgusega, ootusigatsuse ja reetmisvimmata lahtuks kirg Maroko päikese lõunamaiselt ere koloriit sä­ õige kiirelt kahe nii erineva inimese vahel. rab vastu luitunud värvidelt ja murdub tera­ Unistusliku loomuga Sarah' jaoks poleks paik­ vates varjudes. Dünaamiliselt ringikihutav ne, kodustatud ja mugavdunud Serge enam pilt mõjub kui pööritust esile kutsuv päike­ õige mehekuju. Seetõttu eelistab too pigem sepiste. Hüplik videopilt sobib filmi rahutu hoida Sarah' pilti oma veoauto (päriskodu) häälestusega ja kokkuvarisemiseelse atmo­ armatuurlaua vahel ning vahetevahel joosta sfääriga. mööda Tanger' käänulisi tänavaid oma hüs- Mulle meeldis Andre Techine film. teeritsevale kallimale järele. Selle eesmärk polnudki laboratoorselt põhja­ Serge sisendab endale, et tõelise "ro­ ni tungiv analüüs — paljastada pihisaladusi, mantilise rändurina" ei kuulu ta Sarah'le ega rebida katteid, konstrueerida valemeid. See ei kellelegi teisele, vaid ainult iseendale. Tege­ esitanud inimsuhteid kui puhastatud ja tihen­ likkus on muidugi midagi muud — tööand­ datud mudeleid, vaid kui orgaanilist ollust jate, narkokaupmeeste ja tollitöötajate vintsu­ täis täitumatut igatsust ja õhus rippuvaid või­ tamine rebib üsna alla Serge'i vaba mehe malusi. "Kaugel" on ilus ja minoorne film. oreooli. Eneseväärikuse nimel on ta lõpuks valmis loobuma hetkeks mugavast egoismist ning sõidutama Saidi illegaalselt üle piiri. "Cahiers du cinema" kriitikuna alus­ tanud Andre Techine on märksa teadlikum filmi väljendusvahendite võimalustest kui

67 LAURENT CANTET (1961) oli üks režissöör MARIANNE KÕRVER Marcel Ophülsi assistente möödunud sajandi suu­ ri sõdu lahanud ambitsioonika dokumentaalpro- jekti Vieiltees d'amies: Histoire du joumalisme eit temps iie guerre (1994) juures. Cantet' samal aastal valminud lühifilmi Tous ä la mani/tunnustati Jean Vigo nimelise auhinnaga. 1997. aastal kaasati ta NOAGA APAATIA Prantsuse telekanali "Channel 7" millenniumipro- jekti keskmetraažilise filmiga Les Saiiguiiiaires. VASTU Läbilöögiteoseks kujunenud draama "Personal" (Ressoiirces liiiiiiniiws/Hiiiiinn Resources, 1999) pälvis lisaks parima debüütlavastaja "Cesarile" ja Louis Delluci nimelisele auhinnale auhindu ka Buenos Airese, Emdeni, San Sebastiani, Thessaloniki, "JÕHKRAD MÄNGUD" (Funny Games). Stsenarist Torino ja Sea ttle'i rahvusvahelistel filmifestivalidel. ja režissöör Michael Haneke, operaator Jürgen Laurent Cantet' seni viimane filmilavastus on psüh­ Jürges, kunstnik Christoph Kanter, monteerija And­ holoogiline draama "Aeg maha" (L'eniploi du temps/ reas Prochaska, produtsent Veit Heiduschka. Osa­ Time Out, 2001). des: Susanne Lothar, Ulrich Muhe, Arno Frisch, Frank Giering, Stefan Clapczynski jt. 35 mm, 109 min, värviline. © Wegti Film (Viin), Austria, 1997. ANDRE TECHINE on üks prantsuse filmikunsti uue laine järgse perioodi olulisemaid kineaste, kel­ "KOOD TEADMATA" (Code uiconnu). Stsenarist ja le töödes on teinud meeldejäävaid rolle Catherine režissöör Michael Haneke, operaator Jürgen Jürges, Deneuve, Jeanne Moreau, Juliette Binoche, Isabelle monteerijad Andreas Prochaska ja Giba Concalves. Adjani ja Emmanuelle Bcart. 13. märtsil 1943 Osades: Juliette Binoche, Thirry Neuvic, Sepp Valence d'Agenis Kesk-Püreneedes sündinud Bierbichler, Alexandre Hamidi, Helena Diarra jt. 35 mm, 117 niin, värvilme. © MK Productions/ Les Techine alustas kriitikuna ajakirja Cnliicrs du cinema Films Ainin Stude/'Bavaria Film CmbH/Filmex Romania/ juures ja töötas mõnda aega professorina filmikoo­ France 2 Cinema/Arte France Cinema, Prantsusmaa— lis IDHEC. 1969 debüteeris Techine režissöörina Saksamaa — Rumeenia, 2000. seksikomöödiaga "Pauline on lahkunud" (Pauline s'eil va; film jõudis ekraanile tegelikult alles 1975). Lavastanud seejärel mitmeid näidendeid ja telesarja "Lapskuningas Michel" (Michel, 1'eufnut-roi, 1972), pühendus ta suurele kinole. Michael Haneke filmiloomingust kir­ jutades peaks kasutama täpset ja kainet sõna­ Andre Techine filmid vara ning piinlikult kliinilisi väljendeid — nii 1974 "Suveniirid Prantsusmaalt" (Souvenirs d'en oleks ilmselt kõige lihtsam tabada inimhinge­ France); 1976 Barocco; 1979 "Öed Bronted" (Les soeurs llronte); 1981 "Hotell "Ameerika"" (Hold des de kirurgist režissööri emotsioonitut ja jäi­ Aincriqucs); 1983 La Matiouctte ou Tarriere-pays; selt kirglikku filmis tiili. 1984 L'Atelier; 1985 "Kohtumine" (Reiidcz-vons; David Cronenbergi hingesugulane parima režü auhind Cannes'is); 1986 "Kuriteopaik" Haneke lahkab oma filmides halastamatult ja (Le lieu du aime/Li Mauvnisc lierbc); 1987 "Süütud" järjekindlalt pealtnäha süütute ja korralike (Les innocents); 1991 "Ma ei suudle" (j'euibmsse pas); kodanike ajusid ja hingesoppe. Skalpelliga 1993 "Minu lemmikaastaaeg" (Mci sciison prejeree); lõikab ta maha tsiviliseeritud ühiskonna ja 1994 "Metsikud südamed" (Les rosenux sanvages/ Le cliene et le roseati; parima filmi, režü ja originaal­ kaasaegse meedia laste apaatiakihi ning muu­ stsenaariumi "Cesarid"; Louis Delluci nimeline au­ dab nad vägivaldselt taas ümbritseva maail­ hind); 1996 "Vargad" (Les volcurs); 1997 Que sont- ma suhtes tundlikuks ja vastuvõtlikuks. ils deveiius? (TV); 1998 "Alice ja Martin" (Alice et Nii David Cronenbergi kui ka Michael Martin/Alice \j Martin); 2001 "Kaugel" (Loiu/ Haneke filmidest on näha, et mõlemat režis­ Terminus des tinges). sööri erutab mõte sissetungijast, kes hävitab AARE ERMEL või muudab kangelast nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui Cronenbergi jäägitu poolehoid kuulub sissetungijale — viirusele —, siis Ha­ neke laseb võitlusel sissetungija ja kangelase vahel omasoodu areneda, jäädes ise alati neut­ raalseks. Hoolimata oma filmide frustreerivast ja irriteerivast maailmast nõuab Haneke, et teda optimistiks nimetataks — nüride igaühe- le-midagi konveierfilmide režissöörid olevat Andre Techine. pessimistid, tema kui optimist üritab inimesi nende apaatiast üles raputada.

õcS Jõhkrad mängud

Möödas on ajad, mil publik kinoekraa­ nil läheneva rongi pärast paanikasse satub ja eest ära püüab joosta. Kuid just raskus tõm­ mata piir reaalsuse ja kujutise vahele on fil­ mikunsti kasvava menu üks mõjuvamaid põh­ jusi. Kõikumine ehmatava ja erutava filmi­ sündmustes osalemise tunde ja emotsionaal­ se kindlustunde vahel, mis tuletab meelde, et tegu on vaid fiktiivse maailma peegeldusega kinoekraanil, on andnud mängufilmile võima­ luse erakordse kiirusega areneda. Reaalses maailmas nii kardetud vägivald kodustati ki­ noekraanil ning kontrollitud annused meel­ divaid õudusvärinaid olid alati teretulnud. 'Jõhkrad mängud", 1497. Režissöör Michael Haneke. Arno Frisch (Paul) ja Stefan Vägivaldne fiktsioon kinoekraanil andis loo­ Gapczynski (Schorschi). tust, et reaalses elus on kõik sellesarnased si­ tuatsioonid edaspidi kontrolli all. Olukord muutus televisiooni tuleku­ ga, mil esiplaanile tõusis dokumentaalsuse element. Elektroonilised meediakanalid um­ mistasid üksteise võidu inimeste vastuvõtu­ võimet kiire ja pideva infotulvaga. Selleks, et vaataja tähelepanu köita, tuli relvi uuendada. Nii kadus meediakanalite pidevas võitluses informatsiooni sisuline külg, võistlema hak­ kas visuaalse esmamulje toores jõud, mis ajen­ das ehitama kinodesse elust suurema dimen­ siooniga ekraane ning on tänaseks muutnud kodukino osaks iga moodsa inimese elutoast. Kinoja televisiooni vaheline kramplik võitlus teel edusammude poole muutis vi­ suaalsed väljendusvahendid järjest intensiiv­ semaks, pidev püüd tõetruuduse poole äh­ mastas fiktsiooni ja reaalsuse piire veelgi. Vägivalla kujutamisel võeti kasutusele uusi sensatsioonilisi visuaalseid võtteid, tegelik vägivald kahvatus fiktiivse kõrval ega köit­ nud enam vaatajate tähelepanu. Sellele ten­ "Jõhkrad mängud". Ulrich Muhe (Georg Schober). dentsile pole endiselt lõppu näha, dokumen­ taalkaadrid sadadest tuhandest sõjaohvritest kahvatuvad "Sõrmuste isanda" võimsa sõja- stseeni kõrval, Godzilla jalgade all purunevad suurlinnad on tunduvalt efektsem vaatepilt riks. Küsimus pole Haneke jaoks mitte selles, kui käsikaameraga võetud värisevad kaad­ mida võib näidata, vaid pigem selles, kuidas rid mingist kahest lennukist kuskil kaugel seda näidata nii, et vaatajal tekiks võimalus mingisse pilvelõhkujasse sõitmas. Nii on ka­ ekraanil toimuvat ära tunda. Eriti käib see dunud vahe sõjaohvritel ja filmistaaridel, tan­ vägivalla kohta ekraanil — probleem pole kidel ja hambapastal, meid ümbritseb ülemaa­ mitte selles, kuidas vägivalda näidata, vaid ilmne fiktsioon, mis tekitab tarbijaühiskonnas kuidas vaataja mõistaks seda vaadates tema mõnusa turvatunde. enda suhet vägivalla ja selle kujutamisega. Filmis "Jõhkrad mängud" (Funny Filmi süžee on erakordselt lihtne: õn­ Games, 1997) huvitab Michael Haneket küsi­ nelik väikekodanlik perekond sõidab suveks mus, kas katkenud dialoogi meedia ja vaataja puhkama idüllilisse maakohta järve ääres. vahel saab veel elustada ning kas vaatajat on Ema Anna (Susanne Lothar) ja isa Georg võimalik meedia enda vahendusel muuta (Ulrich Muhe) hindavad kõiki väikekodan­ meedia ohvrist tema potentsiaalseks partne- likke klišeesid ühest täiuslikust perekonnast

69 г"- '::: • .„

"Kood teadmata" 2000. Režissöör .,. Michael Haneke. Juliette Binoche (Anne).

— neil on armas sõnakuulelik poeg (Stefan perekonna kiire ja valutu tapmiseni filmi lõ­ Clapczynski), täisverd hundikoer, auto, su­ pus pole peaaegu ühtegi füüsilise vägivalla vila, mobiiltelefon, laiekraaniga televiisor, nad stseeni. Kogu tegevus seisneb kahe noorme­ armastavad klassikalist muusikat, golfimän­ he omavahelises mõttetus mölas, mille abil gu, purjekasõitu, häid suhteid ja kultuurset ootusärevus vaatajas kasvab. Naisel palutak­ vestlust naabritega. Ümbritsevast maailmast se riidest lahti võtta. Noh, millal vägistatak­ eraldab neid kõrge telliskivimüür ja elektroo­ se, millal verd lendab, millal piinatakse, mil­ nilisel teel kaugjuhtimispuldiga avatavad vä­ lal tapetakse — mõtleb vaataja. Kulminatsioo­ ravad — soe turvatunne täidab nende hingi. nihetkel aga vaatab vägivallatseja süütul pil­ Nad ei lange kunagi oma harjumuspärasest gul kaamerasse ja küsib vaatajalt: aga mida rollist ja käitumistavadest välja. Koik on täius­ sina üldse vahid ja miks, kas seda sa siis ta­ lik, isegi pilvi pole taevas. lladki? Nii manipuleeribki Haneke meedia Samal ajal kui Hollywoodis raisatakse rikutud inimese ootustega, lastes tal kogu vä­ hirmuvärinate tekitamiseks miljoneid dolla­ givalla iseenda peas välja mõelda ning jättes reid näljaste tulnukate ja linnakõrguste dino­ selle filmis üldse näitamata. Kui vaataja saab sauruste ning jäämägede ehitamisele, leiab aru, et tema esialgseid ootusi ei täideta, mõt­ Haneke, et ühe väikse armsa perekonna hä­ leb ta välja teise, humaansema lahenduse — vitamisega saavad hakkama ka lumivalgete ilmselt nad pääsevad. Kuid ka seekord ei ra­ kinnaste ja põlvpükstega beebinagudega poi­ huldata vaataja soove. Perekond ei kaota ka sikesed kõrvalmajast. Peter (Frank Giering) ekstreemses olukorras väärikust ning keel ei ja Paul (Arno Frisch) tulevad üliviisakalt pe­ paindu võimaluse korral naabritelt abi palu­ renaise käest mune laenama. Peale munade ma, ning kuna mobiiltelefon kukutati vette — katkipillamist muutuvad noormehed peale­ kaasaegne meedia vedas alt —, siis jääbki ter­ tükkivalt viisakaks. Viisakuse keelt perenai­ ve perekond kahe valgete kinnastega noorme­ ne mõistab, kuid tema enda käitumismalli he meelevalda. Kui naisel siiski õnnestub püss ootamatult võimendatud peegelpilt muudab haarata ning üks neist maha lasta, toimub fil­ ta valvsaks. Peagi saab hästikasvatatud noor­ mis hüperrealistlik pööre — filmilint keritak­ meestest paroodia rõvenaljakatest teletegelas- se lihtsalt tagasi ning kõik läheb siiski tapjate test Beavis ja Butthead, kes otsustavad ideaal­ tahtmist mööda. se perekonnaga natuke vägivaldseid seltskon- "Jõhkrad mängud", kus reegliteks namänge mängida. psühhoterror ja sadism, tõmbab uue piiri Edasi pöörab Haneke tegevusele vähe reaalsuse ja fiktsiooni vahele, laskmata ekraa­ rõhku, tempo on sama rahulik kui filmi algus- nil jooksval fiktsioonil vaataja peas segama­ idüllis. Haneke eesmärgiks ei olegi näidata tult reaalsuseks muutuda, vaid aeg-ajalt irri­ vägivaldseid ja veriseid akte, alates pereme­ teerides vaatajat küsimusega, kas ta ise oma he Georgi jalamurdmisest filmi alguses kuni hetkemõtteid ikka päris täpselt mõistab.

70 "Klaveriõpetaja", 2001. Režissöör Michael Haneke. Isabelle Huppert (Erika Kohut) ja Benoit Magimel (Walter Klemmer).

Kood teadmata

Haneke tavapärasest stiilist tugevalt kõrvale kalduv film "Kood teadmata" (Code inconnu, 2000) näitab elu multikultuurse õhk­ konnaga metropolis nimega Pariis. Erinevalt ar(-/ioHse-kinopubliku viimase aja lemmikfil­ mist " Amelie", mis kujutab Pariisi optimismi ja eskapismi kodulinnana, näitab "Kood tead­ mata" suurlinna elu palju kurvemates tooni­ des. Film koosneb pikkadest lõdvalt seotud lõikudest, mis räägivad Pariisist kui immig­ rantide, rassismi ja puuduliku inimliku kom­ munikatsiooni keskusest. Filmi stiil meenutab 60-ndate noiivdk vague'i — kümneminutised lõikamata kaadrid Pariisi tänavatest, puudulik süžee. Ometi tun­ "Kalveriopetaja". Keskel Annie Girardot (ema). dub film võrreldes Haneke eelneva filmiga "Jõhkrad mängud" ja järgneva filmiga "Kla­ veriõpetaja" liiga leebe, ebakonkreetne ja kon­ tekstiväline. Kui ülejäänud kaks filmi on tera­ vad manifestid, siis "Kood teadmata" on imal ja laialivalguv katse luua kurblikku poeesiat. Ainus muljet avaldav stseen selles fil­ mis oli näitlejannast peategelase Anne (Juliet­ te Binoche) filmivõte, kus ta mängis naiste­ rahvast, kes kõige rutiinsemal argipäeval ühe majaga tutvudes leidis end ootamatul hetkel suletuna suures akendeta ruumis. Temaga kõneles kaadritagune meeshääl, kes kinnitas, et naine ongi täiesti süütu ohver ning ta sureb järgneva poole tunni jooksul, sest saal täitub vaikselt gaasiga. Kuna pääsemist polevat nai­ "Klaveriõpetaja". Isabelle Huppert (Erika Kohut) sel nagunii loota, siis palus mees temalt vaid ja Benoit Magimel (Walter Klemmer). üht — et ta näitaks kordki elus oma tõelist nägu.

71 Ma ei tea, mida Haneke arvaks rcality- unustavat naudingut. Ta tunneb end oma jul­ slioiu'dest, kus paar nädalat lõunamere saarel ma maailma maskuliinse valitsejannana. peesitanud blondeeritud juuste ja silikoonrin- Erika haprale maailmale saab saatus­ dadega chick ajab Versace bikiinide väel, oda likuks lootus leida oma ihadele lihast ja ve­ käes, taga poolenisti kodustatud metssiga, ise rest rahuldaja noore klaveriõpilase Walter karjudes, et pole juba kolm päeva midagi söö­ Klemmeri (Benoit Magimel) näol. Romaanis nud ja et see on tema elu suurim katsumus. on Walter menukas naistemees, kes kavatseb Igal juhul tundub Haneke kohati reaktsiooni oma seksuaalkogemuste suurt pagasit vane­ vahetuse ja tunnete erksuse taastamisel pro­ ma naise abil veelgi täiendada ning keda ka pageerivat vaimset robinsonlust, kus katsealu­ sadomasomängude proovimine eriti rööpast ne peab unustama kogu tsiviliseerituse ja oma välja ei lööks. Filmis on ta aga kohmetu ja su­ positsiooni ühiskonnas ning olema kordki lava naeratusega poisike, kes tundubki oma elus vahetu, vastuvõtlik, kaotama vägivald­ õpetajasse seni armunud olevat, kuni naise selt kaitsekihi ehk apaatia kogu ümbritseva õõvatekitavalt haiglane käitumine tema me­ suhtes ja usaldama oma instinkte. helikkust riivama hakkab. Isabelle Huppert'i rolli teeb võimsaks Klaveriõpetaja näitlejanna võime olla ühest küljest väga haa­ vatav ning samal ajal erakordselt kalk ja in­ Michael Haneke adaptsioon Elfriede tellektuaalne, olla korraga nii ohver kui ka Jelineki'1983. aastal ilmunud romaanist "Kla­ julm domina. Just sellist kehastumist nõuabki veriõpetaja" (La pianiste, 2001) võiks olla just­ filmi kangelanna, kes on emotsioonidest nii kui Roman Polanski "Vastikus" kolmküm­ võõrandunud, et tunneb erutust vaid sado- mend viis aastat hiljem. Vaikiv tütarlaps, keda masohhistlikest perversioonidest — oma ge­ piinab põlgus ja sisemine vimm vastassugu­ nitaale žiletiga lõikudes, end noaga sonkides poole vastu ning kelle sundkujutlused viivad või teistele piinavat füüsilist valu tehes. Võib ta hullumiseni. arvata, et kui Walter raevuhoos paljukanna­ Viini konservatooriumis klaveriõpeta­ tanud kangelannat peksab ja vägistab, tunneb ja ametit pidav Erika (Isabelle Huppert) on Erika selles enesejälestuses orgasmi ja katar­ allasurutud ihadega rõõmutu naine, kes veel sist, alandust ja ülendust korraga. Suutmata 40-aastaselt jagab emaga nii korterit kui ka selle teadmisega elada, et üks mees suudab magamisaset. Domineeriva ema (Annie Gi- talle sellist rahuldust pakkuda, paneb Erika rardot) raudsest haardest ning Viini klassikute noa käekotti ja suundub konservatooriumi jäisest hingeõhust pääsedes leiab Erika lohu­ klaverikontserdile, kus Walter talle ülimagu­ tust vaid sekspoodide räpastes videokabiini- salt naeratades silma teeb. Erika mõistab, et des pornofilme vaadates. Eskapistlikud tripid on pika sadomaso võitluse kaotanud, freudist­ pornomaailma muutuvad kinnisideeks ning lik peenisekadedus sunnib teda võtma kotist ainsaks väljundiks tema allasurutud seksuaal­ noa ja lööma selle endale kivistunud näoilmel susele, mis on haiglase vuajerismi, pervers­ rindu. Koik on justkui arusaadav, kuid ometi suste ja ultramasohhistliku eneseviilutamise tekib filmi lõppedes rida küsimusi: miks on sünge kooslus. tegelased nii visandlikud? Miks on süžee nii skemaatiline? Ometi on tema põgenemiskatsed õigustatud: kodus puudub tal igasugune pri­ Lahendusi ja seletusi Haneke ei jaga. vaatsus tänu käibetõdesid pilduvale türannist Tema distantseeritud ja steriilses maailmas emale, kel 40-aastase tütre päevatoimetustest- pole neile kohta. Ainult mainstream-kino pa­ tegemistest minuti pealt täpne ülevaade peab kub põhjusi ja lahendusi ja teenib selle abil olema. Ema ahistav ja lämmatav armastus on palju raha. Kuid Haneke kohtleb oma vaata­ muutnud sõnad "armastama" ja "piinama" jat kui võrdset partnerit, intellektuaali, keda Erika jaoks sünonüümideks. Matriarhist ema pole mõtet alahinnata. Tema filmid on sisse­ võimu ja meelevalla all kasvanud Erika pidi­ tungijad vaataja ajudesse, nõudes vaataja enda gi omakorda leidma kellegi endast nõrgema, fantaasiat iga kaadri lõpetamiseks. Mida roh­ kelle peäl oma võimuiha välja elada. Viini kem tegevust toimub kaadrist väljaspool, seda konservatooriumis, mille värskust ja loomin­ kindlamini on vaataja ise selles filmis osaleja. gulisust pimestavad ammusurnud klassikute Ilma vaatajata pole ka tema filme. Iga seletu­ varjud, ootavad Erikat väikesed vastikud an­ se andmine on valetamine, igasugune tead­ detud õpilased, kelle kiretut keskpärast kla- mine ja turvatunne on illusioon. Seda koor­ veriraiumist ta iga jumala päev taluma peab. mat Haneke enda kanda ei võta. Pole ime, et ta tunneb ühe väljakannatamatu tüdruku eluaegsest sandistamisest ennast-

72 ARVO PESTI

SLAAVI VALGUSKIIR PÕHJAMAISELT PIMEDAS ÖÖS

Michael Haneke. Meile lahkelt lubatud sajandid ägise­ vad ületootmise käes. Kõike on liiga palju: nii kokakoolat, igasuguseid "plazasid" kui ka ilmselgelt filme. Häidki filme on palju. Küll 23. märtsil "1942 Münchenis sündinud MICHAEL on probleeme nende jagunemisega üle maa ja HANEKE on nn kõige valusama keelega filmimees. vee. Meile jõuavad nad millegipärast vaid Tulevase kineasti ema oli näitleja ja isa lavastaja. kõik koos ja korraga. Alandavalt väsitav on Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Viini kord aastas joosta läbi pimedale ööde ja pori­ tööliskvartalis. Kuna esimesed katsed läbi lüüa näitlejana ja kontsertpianistina nurjusid, otsustas lompide amokki saalide vahet, kus üksnes Haneke tudeerida psühholoogiat ja filosoofiat ko­ helendav ekraan meenutab kino. Kuid filmi- dulinna ülikoolis ning ühtlasi harida end teatridra- ahnus paneb liduma. Teadmine, et ülejäänud maturgia vallas. Aastail 1967-1970 töötas ta tele­ aasta saab näha läbi superheli luuüdini tungi­ kompaniis SWF (Siidwestfnnk) teledramaturgi ja va tümina ja popkorni imala lõhna filme, teeb toimetajana, sealt edasi aga jätkab vabakutselise kasinamagi rahakoti lõuad lahti. Truule mak­ stsenaristi ja režissöörma. Esimene telemängufilm oli After Liverpool (1973). Järgnenud paarikümne sumaksjale on alandav seegi, et aasta olulisim aasta jooksul tegi Haneke palju teatritööd, lavasta­ kultuurisündmus seisab hapralt püsti tegelikult des Stuttgardis, Düsseldorfis, Frankfurdis, Hambur­ vaid mõne entusiasti ennastsalgavusel. gis, Münchenis ja Berliinis (Schillerit, Brucknerit, Seekordne Pimedate Ööde filmifestiva­ Enquisti, Strandbergi jt). Samasse perioodi jäävad li slaavi-saak oli kasinam kui eelmisel aastal. ka tema ülejäänud kaheksa teleprojekti: Sperrmüll Selliseid suurepäraseid tervikuid nagu Bahti- (1974); kolmeosaline "Kolm teed mere äärde" (Drci Wege ziiin See, 1976); kaheosaline põlvkonnaport- jar Hudnazarovi "Kuu isaks" või Pavel Lun- ree "Lemmingud" (Lemmiuge, 1979); "Variatsioon" gini "Pulmad" kahjuks polnud. Oli aga Alek­ (Variation, 1983); "Kes oli Edgar Allan?" (Werwar sandr Sokurovi huvitava triloogia (?) teine Edgar Allan?, 1984); "Preili" (Fräntein, 1985); "Jä- film "Sõnn" (2001), mille esimest filmi "Moo- relhüüd mõrvarile" (Nachrnffiireinen Mörder, 1991) lok" nägime kaks aastat tagasi. Filmid on üles­ ja Die Rebellion (1993). ehituselt sarnased, peategelast kehastab üks Laiemalt tuntuks sai Michael Haneke oma psüh­ ja sama näitleja (Leonid Mozgovoi), millega hogrammiks nimetatud tetraloogiaga, mille avafil- miks oli "Seitsmes kontinent" (Der Siebeate Konti­ rõhutatakse objektide — Hitleri ja Lenini — nent, 1989; "Pronksleopard" Locarnos 1989). Järg­ sarnasust. "Sõnn" on vägagi nauditav, hästi nes "Benny video" (Benny's Video, 1992; FIPRESCI filmitud ja mängitud. Filmi vaadates ei hakka preemia "Felix" Euroopa filmiakadeemialt), mõjus hetkekski igav, ehkki tegevus peaaegu puudub. kommentaar videovägivalla kurbadest tagajärge­ Kuid filmi tähtsus seisneb hoopiski muus — dest. Tsükli lõpetasid "71 fragmenti ühe juhuse see on rangelt ideoloogiline. kronoloogiast" (77 Fragmente einer Chronologic des Znfalls, 1994; "Kuldne Hugo" Chicagos) ja "Jõhk­ Venemaa messianistlik kultuur armas­ rad mängud" (Fnnny Gaines, 1997; "Hõbedane tab onia kangelasi ning ei loobu neist euroo­ Hugo" Chicagos parima režii eest). Teisi filme: paliku kerglusega. Kui märksa konkreetsem "Huntide aeg" (Wolfzeit, 1995); fragmentaarium Stalin on täna veel kangelane vaid pöördu­ "Loss" (Das Schloss, 1997; Franz Kafka romaani jär­ matute stalinistide seas, siis Lenini impee- gi); "Kood teadmata" (Code inconnn: Recit incomplct riumriigi looja positiivne maine elab osa vene de divers voyages/Code: nnbckannt, 2000); "Klaveri­ õpetaja" (La pianiste/Die Klavierspielerin, 2001; žürii intelligentsigi seas visalt edasi. Ning näidata grand prix Cannes'is). teda naeruväärselt viletsa debiilse vanaätina, võrdsustada meie sajandite võimsaima impee­ A. E. riumi looja sellesama impeeriumi suurima vaenlasega kas või ainult kunstiliste vahen-

73 näib ühe inimelu lõpp olevat. Kuid võta nä­ pust! Ajaloost teame, millal Lenin suri, filmis fikseerimata aeg meid ei peta! Sõnnile oli an­ tud veel elada vähemalt aasta kui mitte "kõik kaks", nagu tema kaasmaalased kõnelevad. Nähtud karmi hoolitsusega ellu pidi veel mah­ tuma ajalooline "Kiri kongressile" ning ehk ka intelligentsi kui nähtuse likvideerimine Vene­ maal, mil veel maale jäänud õpetlased just Le­ nini initsiatiivil laevadele pandi ning teele saa­ deti. Hea, et mitte põhja poole... Nii kiretult tehtud kirglikku filmi ei mäletagi näinud olevat! Päris Vene filmidest sai veel näha klas­ sikalist Oleg Jankovski ja Mihhail Agrano- vitši "Tule mind vaatama..." (2001). Suure­ pärased vene staarid Irina Kuptšenko ja la­ vastaja ise — Oleg Jankovski — mängivad venelikult banaalse süžee soojalt hubaseks. Ehkki korteriga eksimise temaatika on pea­ "Tule mind vaatama...", 2001. Rcžissüörid Oleg Jankovski ja Mihhail Agranovitš. aegu sama vana kui filmikunst ise, on profes­ sionaalseid tegijaid alati hea vaadata. Viimastel aastatel tundubki Venemaal kahte liiki populaarseid omamaa filme linas­ tuvat. Ühed siis tuntud režissööride ja tuntud näitlejatega koguperefilmid, nagu "Tule mind vaatama..." või varasematest Georgi Danelia "Pass". Ja vastukaaluks populaarsed, heaga

"Väikesed inimesed", 2001. Režissöör Kira Muratova.

"Tule mind vaatama...". Paremal Oleg Jankovski.

Väikesed inimesed ditega on ju ilmselge karistust nõudev ketser­ lus. Ma ei imestaks, kui selgub, et peale India provintsi keelatakse filmi näitamine ka kusa­ gil Kemerovos või Sussumanis, kui kinod seal kandis veel säilinud peaksid olema. Ehkki Venemaa suurlinnad on tänaseks ideoloogi­ liselt vaat et enamgi laostunud ja varakapita­ lismi sohu vajunud kui endine provints Pribaltika. "Sõnni" vaadates jääb mulje, et nime­ tu peategelane, kelle nimes me hetkekski ei kahtle, kohe-kohe sureb. Ka filmi võimas lõpp 74 "Õrn iga", 2000. Režissöör Sergei Solovjov.

lõppevad maffiafilmid, nagu mitu seeriat "Venda" või nende sõsar "Õed". Vene pealiinile püüab vastu hakata pimedal ööl linastunud Artur Aristakisjani "Koht maa peäl" (2001). Kohati dokumen­ taalfilmiks kutsutud pretensioonikas film kaltsakate kommuunist, õnne kobamisest sek­ sis. Õnnestunud naturalistlikud kaadrid (te­ gevus toimub ju tänapäeva Moskvas) sumbu­ vad aga kordustesse ja venimisse. Tegelaste suhted näivad kohati isegi Venemaa jaoks ebatõepärased. Filmi lõputiitritest selgus, et võtetel osalesid Mihhail Bulgakovi Moskva /ял-klubi liikmed. Nimelt kogunes juba süga­ val nõukogude ajal Bulgakovi viimase korte­ ri koridori omapärane vabatahtlike austajate "Orn iga" ring, kes lugesid oma lemmiku tekste, kirju­ tasid täis koridori seinad ja suhtlesid niisama. Kohapeal sündis hulk bulgakovlikku omaloo­ mingut ning täiendusi lemmiku teostele. Va­ si kuhjaga, on ka laipu, kes aeg-ajalt üles tõu­ batahtlikud olid visamad kui võimud ning ela­ sevad, kuid ikka on tegu sügavalt psühholoo­ sid Bulgakovi teoste massitiraažideni välja. Ja gilise ja tõsise inimsuhteid lahkava filmiga. nagu selgus, on nad elus tänase päevani. Autor teatab "väikese inimese" teema tagasi­ Festivalil nähtud slaavi filmidest üks tulekust; naasevad tegelased, kes on "nalja­ intelligentsemaid teoseid oli kindlasti tuntud kad, liigutavad ja võimetud tõelisteks julmus­ Odessa filoloogist filmimeistriKira Muratova teks". Haaraval filmil on väga võluv keel — värske lavastus "Väikesed inimesed" (2001). nii tegelaste kõnemaneer kui ka tekst ise. Muratova varasemad filmid on sageli olnud Muratova filmid on endiselt äratuntavalt liigagi staatilised ja süžeetud (zaumnõi), iga­ omanäolised. vavõitu vaadata. Seekord, pärast mõneaastast Festivali täissaalimenu osaliseks sai pausi valminud filmis on sündmusi ja seiklu- tuntud vene režissööri Sergei Solovjovi uus

75 litsetud töö mulje, kuid sageli puudub klantsi taga sügavus, mis Pimedate Ööde filmifestivalil peab lausa kohustuslik kaasaanne olema. Huvitavateks osutusid lõunaslaavlas­ te, horvaatide filmid. Ibolya Fekete seiklus­ lik "Chico" (2001) võlus eelkõige pöörase sü- žee poolest, soovida võis kohati paremat teos­ tust. Chico on seikleja, kes sündinud Ladina- Ameerikas, osalt ungarlane, osalt juut, osalt katoliiklane, kellest kasvatati veendunud kommunist. Film saadab tema seiklusi Ladi­ na-Ameerikas ja Ungaris, kõige ehedamalt aga endises Jugoslaavias, ilmselt veel sõdivas Horvaatias. Kõikjal käib revolutsioon ja/või sõda, millesse peategelane sekkubki. Palju on filmis huvitavaid dokumentaalkaadreid, kuid tervik jääb rabedaks. Täiesti ebanaiselik nais- režissööri film. Terviklikum oli teine nähtud Horvaa­ tia film — Dejan Acimovici "Kas on selge, seltsimees?" (2000). Kohalviibinud režissöö- ri kommentaaridest selgus, et tegu oli tõesti­ sündinud looga. Looga keset Euroopat 1980- ndatel asunud kohutavast vanglast, looga inimsuhetest. Tõel põhinev lugu võimaldas ka tõepärast lavastust, mis ei sisaldanud mitte nii­ "Koht maa peäl", 2001. Režissoör Artur Aristakisjan. palju verd ja välist õudust, kuivõrd psühho­ loogilist raskust ja vibunöörina pingul suhteid. Film jäi meelde olnud õuduse usutavuse poo­ lest. film "Orn iga" (2000) - eepiline draama kol­ Pimedad ööd said läbi. Jälle särab mes osas: "Idioot", "Isad ja pojad" ning "Sõda hollywoodilik glamuur, jälle otsib pilk veel ja rahu" — millised Venemaale armsad peal­ nägemata, pealiinist puutumata filmide peal­ kirjad! Allusioone ja tsitaate jõnksutav, Vene kirju nagu rongist maha jäänud lapsukesi. Jäl­ ajalugu seletav, mittevenelasele (nii vaimult le loeme, et meil midagi ei ole, mis võimal­ kui kehalt) orienteeritud film ilmselt veel daks ka monopoliseerimata filme näha. Ja jäl­ kogub populaarsust. Teravad teemad, näitle­ le ootame ööde pimenemist. jate tulevärk, operaatori suurepärased rakur­ sid ja läbimõeldud stseenid jätavad küll hoo­

"Kas on selge, seltsimees?", 2000. Režissoör Dejan Acimovic.

76 HELI SARAPUU

LENINI SENIILNE LAPSEPÕLV

Humaansus on niniilt harjumus, tsivilisatsiooni vili. Ta võib täiesti kaduda. / / Segadus meie (tsiviliseeritud inimeste) hea ja halva mõistetes ületab igasuguse mõel­ dava piiri.'

Fjodor Dostojevski

"SÕNN" (Telets/Taurus). Režissöör ja operaator Aleksandr Sokurov, stsenarist Juri Arabov, muu­ sika: Andrei Sigle, kunstnik Natalja Kotšergina, monteerija Leda Semjonova. Osades: Leonid Mozgovoi, Maria Kuznetsova, Sergei Ražuk, Natalja Nikulenko, Lev Jelissejev, Nikolai Ustinov jt. 35 mm, 90 min, värviline. © "Lenfilm", Venemaa, 2001.

Modernistlik ajalooperiood produtsee­ ris oma kangelastest lõputuid ülistusbõliina- sid. Iga poliitilise juhtoina geniaalsustel tões­ tanud ainult täiskasvanuna kordasaadetu, vaid ka varajased ended ja märgid lapsepõl­ vest. Nii postuumne haiguslugude paljastus kui ka postmodernne käsitlus mõjub selliste­ le müütidele sama halvavalt kui väidetav "Sõnn", 2001. Režissöör Aleksandr Sokurov. ateroskleroos seltsimees Uljanovi tervisele. Leonid Mozgovoi. Sokurovi filmi-Iljitš muudab kahetunnise Kašpirovski seansina olematuks kogu endise nõukogude filmitööstuse leniniaana ning kir­ jastuste, kultuuripaleede ja agit-asutuste loo­ Lenini ajud stalkerlikus ajakoutseptsiooiii dud mütoloogilise kangelase raudse karkas­ laituses si. Peaks austusega märkima, et tegemist on taavetliku muhuga Koljati otsaesisel või kui­ Ta Ifilml on ajavoolu modelleerimine nähtaval kujul, das muidu nimetada "vanadusnõtruse" üle­ pildi ja heli üha muutuv põiming, millesse peate jätma oma ISIKLIKU ENERGIA.2 kaalukat võitu totalitaarse ühiskonna gigan­ di üle. Aleksandr Sokurovi "Sõnn" (2000) ja Arvo Iho Tarkovski kontseptsioonist "Moolok" (1999) on oma olemuselt "suurte jutustuste" lagundamise näidisviljad, mis kas­ "Sokurov on Tarkovski mantlipärija!" vanud välja ajaloo kompostihunniku rammu­ hõiskab äratundmisrõõmust võidukas filmi- sast huumusest. publik õigustatult. Tõesti, Aleksandr Sokurovi

' Fjodor Dostojevski. Inimene on saladus. "Perioo­ 2 Arvo Iho. Kummardus Andrei Tarkovskile. Rmt: dika", Tallinn, "Loomingu Raamatukogu" 1981, nr Kummardus Andrei Tarkovskile. "Püha Issidori 27 - 30, lk 96 - 97. Õigeusu Kirjastusselts", Tallinn, 2001, lk 253.

77 ajaarvamine ei alga mitte Jeesus Kristuse kok­ Sokurov väänab tollaseid poliitikuid kuleppelisest sünnist, vaid kulgeb Tarkovski kogenud "džuudokana" põrandale; üheks veidralt venitatud ajateljel. Kannatlikult, film tema lemmikvõtteks on just inimese elu lõpu filmi järel, on ta omandanud selle libastumis- — surma paratamatuse kujutamine. Inimlike ohtliku ajaga manipuleerimise kunsti, mida nõrkuste esiletoomise söövitavale toimele rea­ tema õpetaja ning patroon köietantsija osavu­ geerivad tal ühtviisi nii elusad kui ka surnud sega valdas. Tarkovski ja Sokurovi filmireaal- poliitikud. Viimati mainitute kaitseks tuleb suse hašišit süstitakse kinogurmaanidesse tunnistada, et neil on võimatu kangestunud aeglaselt ja ka selle mõju tajumine nõuab kan­ jalgel põgeneda või muul viisil halastamatu natlikkust. dekonstruktsiooni eest pageda. Näilise epigooni üks edu võti on õpe­ tajalt omandatud aja taltsutaja oskuste raken­ Skisofreenia kui modernse kangelase kutse­ damine reaalsete ajalooliste sündmuste re­ haigus konstrueerimisel. Aeglustatud aeg, mis Monarhide kannul hiilib alati kukuta- Tarkovski puhul lubas tõkestamatult sukeldu­ mishirm justkui võimu paratamatu kaasanne. da ulmesse või mediteerivasse hingeseisun­ Seega kubisevad ajaloolised kirjutised skisof­ disse (tõeline kingitus tollasele Nõukogude reenikute haiguslugudest, olgu siis tegu va- kodanikust intellektuaalile), võimaldab naroomlastest "demokraatia" esindajatega või Sokurovil avada meie ees möödunud sünd­ uusaegsetega. Positsioonikusega võrdeliselt musi erakordse sügavusega. Meie psüühikas kasvab ka isiksuse veidrustest toituv anekdoo­ projitseerub ajalooline reaalsus sama efektselt, tide kogum, mis tihtipeale elab kauem kui mis nagu oleks tegemist virtuaalse keskkonnaga. tahes muu positiivne kuulsus. Miski ei võiks ka N Liidu taolisest totalitaarvanglast pääse­ Ideoloogiline HIV nule tuua suuremat kergendust kui näha Vladimir lljilši vanaduspäevi käsitle­ vanglasüsteemi rajajat ennast vääna tavat voo­ va "Sõnni" puhul on tegemist oskuslikult or­ dilinadesse, tema keha tõmblemas ja suust ganiseeritud mõistelis-sisulise "relvastatud vahtu välja ajamas. konfliktiga" meie ajus. Harjumuse diktaadi all Sokurovi film Lenini seniilsusest pa­ moondub tähekombinatsioon "Lenin" välk- kub meile just sellist elamust: poliitpühaku kiireltkas metallkolbaga"üherutsiseks" mün­ tõmblev nägu, mälulünkadest kubisev kõne, diks, kätt ette sirutavaks graniitrahnuks või abituseni devalveerunud isiksus, kes tunnus­ siis kultuuripalee aunimetuseks. Nõiduslikult tab ja vajab Stalini karakteri tugevust. Kerge erimaterjalidesse vormunud ideoloogiliselt intellektuaalsusega hõbetatud juhi kuju lagu­ surematu piparkoogi-Lenini ja tualettruumi neb vaataja silme all aegluubis kõlbmatuteks kasutanud sureliku, Lenini hüüdnime kand­ tagavaraosadeks. Koik kokku näitab, et aja­ nud mehe vahel haigutab meie mõistuse ja lugu ei teinud isiksus, vaid juhuste ühtelan­ mõistmise aparatuuris tühik. Ilmselt on see gevus. esmapilgul märkamatuks jääv ideoloogiline Ühest küljest Sokurovi filmid illust­ immuunsuspuudulikkus üks Sokurovi aja- reerivad suurte lugude ja kangelaste kollap­ Ioofilmi kandvatest vaaladest. sit, teisest küljest aga näitavad, et suured lood Filmi-Leninit motaažlaual lahates ka­ ei ole mitte kuhugi kadunud, vaid meie suh­ sutab Sokurov inimese vananemisega kaasne­ tumine neisse on teistsugune. Suure loo ta­ vate protsesside aeglustumise oskuslikult üle­ jumine paljude väikeste faktide kaleidoskoo­ võimendatud imitatsiooni efekti. Tavatempo- bina kaotab ära "suurtele lugudele" omase ka filmithrilleri, jõulise sõjasaaga või poliiti­ pompoossuse kõrvalmaitse. Nii jääb Soku­ lise võimsuse demo asemel esitletakse meile rovi Leninist järele midagi "lambaraguu sar­ tollase poliitgeeniuse podagrat ja seniilsete nast". närvitõmbluste menüüd. Võiduka kangelase Kollase ajakirjanduse abil oleme sun­ ülistusliku sümbollapsepõlve asemel paku­ nitud tunnistama, et lemmiklaulja rinnad ei takse hoopis ärahigistatud haigevoodilinu. ole "päris". Ja kui Sokurovi film röövib puna- Haigetoa lämbed lõhnad asendavad oktoob­ pühakult katva viigilehe, kaob kogu tehisauto- ripühade punanelgi kuhjakesi ekslikult iga­ ritaarsus ning Lenin on vaid palju inimhingi veseks peetud tule juures. maksma läinud ideoloogia tööriist.

78 Egiptuse muumia seiklused Venemaal elik likule on ehk lohutuseks seegi, et halastama­ surm pudrulusika hoobist tu Sokurov sundis Hitlerit analoogilises pos- ruummõrva-filmis omaenese väljaheiteis so­ Iga korraliku poliitiku issameiesse rima (tõsi küll kauni loodusvaate taustal). See­ kuulub professionaalse kretinismina palve vastu tollane kurikuulus kuklalaskude seeria, leida pääsu tõetruu elulookirjutaja sule eest mida suured juhid Lenin ja Stalin positsioo­ (hoidku veel Maimiku käsilaste Saani ja Tol­ nile saades usinasti harrastasid, ei ole midagi gi eest!). Tervisehäirete ja intiimsete piside­ muud kui paratamatu PR-töö, poliitilise repu­ tailide ilmsikstulek osutub riigivalitsejale tatsiooni loomine. pahatihti ohtlikumaks kui atentaadikuul. Suurmeeste haiguslugusid on sel põhjusel Lenini soolikad ja tasuta lõunasöök üritatud piinliku hoolega varjata. Venemaa poliitiline traditsioon on just selles vallas sil­ Sokurovi "doklavastus" Suure Juhi ja mapaistev, lõppematud surmaeelselt balsa- Õpetaja seniilsuspäevist kontrasteerub seda­ meerunud suurjuhtide matused, mis N Lii­ võrd üle poole sajandi valitsenud grandioos­ du truumagi kodaniku segadusse viisid, se ainutõega, et tahes-tahtmata tekib soov olgu vaid üheks ilmekaks näiteks lähiaja­ tõmmata kummikindad katteja sobrada "po­ loost. liitilises soolkonnas". Meie uudishimu piitsu­ Atentaat ülistab ja näitab poliitiliste tavad kõik spekulatsioonid, mis on seotud vastaste olemasolu. See oleks justkui omalaad­ Suure Revolutsiooniga. Sealhulgas on üks se poliitilise võimsuse tunnus, ontliku riigi­ painavamaid küsimusi Vene revolutsiooni mehe kohustuslik elulooline fakt. Selleks võiks rahastajatest. Milline rahapada küll finantsee­ tutvuda kas või Igor Gräzini raamatus "Polii­ ris Venemaa näljahädasid, sünnitusvaludes tika kui depressioon ja enesetapp"' toodud tööstu j aborti ja kõige tipuks genotsiidide näidete ja nende analüüsiga. Lühidalt öeldes murdlainetust? arutleb Gräzin, kas juhtfiguuride varajane Kas oli tegemist Lääne pankade Trooja surm, olgu siis haiguse või suitsiidi läbi, on kingitusega Venemaa revolutsioonilisele noo­ juhus, paratamatus või nende isiksuste teh­ rusele ja Koba-taoliste organiseeritud panga­ tud vaba valik. Seejuures pöörab Gräzin pal­ röövide sarjaga? Meelde tulevad slavofiilist ju tähelepanu poliitiku elukutse valinud ini­ Dostojevski sõnad, kes hoiatas nii oma teoste mese psüühika võrdlusele tavainimese psüü­ kangelaste kaudu kui ka otsesõnu, ja nimetas hikaga: "Pangem tähele, seda neurootilisust revolutsiooniliste ideede tungimist Venemaa­ ei taju mitte üksnes [ ] poliitikud, vaid meie le veeks, mis laiali valgudes muutub poriloi- kõik, kelle õlg seisab püramiidi all." guks. Teisest küljest tahaks terve mõistusega inimene, kellele kapitalism on pähe vasarda­ Sokurov ja tema postuummõrva-filmid nud, et tasuta lõunasööke pole, küsida nii Eelnevalt kirjeldatu heidab valgust Lenini revolutsiooni kui ka Kolmanda maail­ Sokurovi ajaloo tükeldamise meetoditele. Tü­ masõja puhul, et kes tellib ja maksab nii suu­ hine seik Krupskajast, kes ajab Leninit supi- rejooneliste sõjalis-tehniliste absurdiatrakt- kausi või pudrulusikaga taga, purustab ja ta­ sioonide eest? pab kujutelma "üllast juhist". Sokurov hävi­ tab ja maksab Leninile kätte, tappes ta nagu Vladimir lljitš, tema kaks ja pool naisinglit, veel kord elulooliste detailide paljastamisega. luessast rääkimata Surmarelv aga kuulub nii-öelda autute sure- Kas ja kuidas on vene avarus vene misviiside arsenali. naist vorminud, on siiani evolutsionistidel Kui Egiptuses muumia balsameeriti, lähemalt uurimata. Igatahes veenab Sokurov eemaldati laibal sisikond; Sokurovi režii teeb meid veel kord vene naise eripäras. Sport- sedasama. Jälle kord peab nentima, et ajaloo­ võimleja Eva Braun on nende kõrval lihtsalt line tõde ei peitu kuldtähtedega raamatuis, Nietzsche poolt ammu kirutud masaja puu­ vaid prügikastis. Vene patnootilisemale pub- saga konstruktsioon laste ilmaletoomiseks. Olgu selle õrnema sooga kuidas on, aga saks­ 1 Igor Gräzin. Poliitika kui depressioon ja enese­ lannast Sonja Marmeladovat on ikka tõesti tapp. "Tänapäev", Tallinn, 1999, lk 50. kentsakas ette kujutada.

79 "Sõnn". Maria Kuznetsova ja Leonid Mozgovoi.

Seevastu Lenini naiskondlased moo­ paratamatuse mõõdet ajaloolistes protsessides. dustavad tõelise soojust õhkava naispühaku- Selline filmimetoodika õpetab mitte kartma te ikonostaasi. Õe, abikaasa ning õhus hõlju­ aega. Et mõista Tarkovski ja Sokurovi liini, on va seltsimees Annani armastuse krooniks il­ vaja mõista kogu seda ängi, sundkurtust ja mub filmi lõpuks teispoolsusest kaadrisse ka -tummust, mida N Liidu režiim sisendas. Lenini ema vaim, kes pojukest endaga kaasa Kui arvestada tollast jahmatavat sot­ meelitab. Olgu filmi lõppedes Lenini ajalooli­ siaalset tausta, siis kuidas sai seal üldse tek­ se rolli ja surelikkuse käärid kui tahes tera­ kida selline filmikunst? Ilmselt aga mida kit­ vaks ihutud, ei kahtle me Krupskaja armas­ sam on jõe säng, seda kiirem ja pöörasem on tuses. Vanadusest krimpsus naisseltsimehed vool. Tuleks appi võtta paljukirjeldatud piir­ Krupskaja ja Uljanova üritavad seniilset ko­ situatsiooni fenomen mõistmaks loominguli­ leerikut pere heaolu nimel igati ohjata niisu­ se "kiirenduse" tekkimist sellises olukorras. guse järjekindluse ja mõistvusega, nagu vist Itaallane Benigni suutis fašistide surmaähvar- ainult vene naine suudab. Samuti on vene dused tõlkida oma poja jaoks "trips-traps-trul- naise tüpaaž Sokurovile omamoodi tõekuu­ li" reegliteks. Tarkovski oskab jutlustada ise­ lutaja sünonüüm — kasvagu palee seintel gi läbi padu-nõukogude kino-oligarhia Jeesus kõrvu kui puravikke, aga "russalka" ütleb ka Kristusest. Eravestlusest ühe Tarkovski kaas­ õtse Stalini luureohvitseri silma all tõtt. aegse "eliit-filmimehega" selgus, et isegi fil­ mitegijana ei tabanud ta Tarkovski sisse ko­ Totaalne udu jn totalitaarne režiim. Ikooni­ deeritud religioosset sõnumit ei "Andrei line igavik Rubljovis" ega ka "Stalkeris", tituleerides neid Tarkovskilikus garneeringus on see­ filme vaid segasevõitu epateerivaks jampsiks. kord müstilise sürreaalsuse asemel tükike Järelikult sotsiaalse järjepidevuse kätkedes pooltoorest reaalsust ennast. Tarkovski kool­ muutus religioosne sõnum teatavale hulgale konna ajakäsitus annab suurepäraselt edasi rahvast lahtikodeerimatuks.

80 Selline aukartust äratav koolkondlik muutma kas või pool õhtumaade ajalugu; ker­ pagas teeb Sokurovist igati väärilised "pähk­ ge lõunamaalasliku kulmuliigutusega saavad litangid" hammustamaks katki kahe suurrii­ nii Sokrates kui ka Kant Gruusia kodakond­ gi sümmeetrilise hullumeelsuse paralleelva- suse. Seniilne lljitš noogutab vaid takka ja kii­ lemit. Kui meid, "rikutud Lääne kodanikke", dab isalikult Stalini tugevat karakterit. huvitab Rubljovi kuulsus, huvitab Tarkovskit Filmi alguses esitatakse meile juudi tema hing. Seal, kus meie näeme imperaato­ doktori ja tema poliitilisest laibast patsiendi reid paraaditsemas, on nad Sokurovi filmides duo, kellest üks kärbub paremast ning teine kogu sotsiaalõnne garantiide garneeringust vasakust küljest. Doktor annab läbi lillede tu­ vabastatud. jukale patsiendile paranemislootust niipea, kui see suudab taas toime tulla kahekohaliste Detaile Molotovi-Sokurovi kokteilist arvude korrutamisega. See osutub aga kärbu- vale ajule ülemäära raskeks. "Sõnni" tegevus toimub valdavalt kat­ kenud telefonijuhtmetega klassitsistlikus ka­ Lõpysõim takombis. Totaalsele süsteemile väärikas ar­ hitektuur on loomulikult inimesest rusuvalt Jalgu üle palat-palee parketi lohistav kogukam, surmavalt tõsine ja isikupäratu. Lenin meenutab pigem ukse vahele jäänud Sokurovi loodud filmikeskkond "Moolokis" ämblikku, Kafka metamorfoosi ohvrit, aga ja "Sõnnis" on ilmselt taotluslikult sarnane. mitte mingil juhul suurt juhti. Supilusikas ei Tellis ja Eva Braun "Moolokis" on identsete allu tahtele ja frikadellid ei kuula enam terve mõõtmetega. Ka "Sõnnis" jätkub klassitsismi Venemaa pea peale pööranud mehe sõna. Vii­ õhkkonna taastootmine. Stilistilise butafooria rastuslike vanaduse hallutsinatsioonide pa­ — trepid, sambad, paleed ja väljakud — poo­ raad on igati sobivas "siil udus" soustis aja­ lest oleksid Sokurovi filmid isegi Hitlerile ja loohuvilise vaataja ette marssinud. Leni Riefenstahlile meeltmööda olnud. Sokurov tõestab veenvalt, et filmikuns­ Üllas paraadarhitektuur kubiseb aga ti "pesuvahenditega", mis omal ajal teenin­ pealtkuulajaist, justkui prussakad on nad pu­ dasid nii isikukultust kui ka libaideoloogiat, genud pesuköögi käterätikute vahele ning on võimalus mõjutada inimesi ka 180 kraadi lõputuna näivate koridoride nurkadesse. Kit­ vastupidises suunas. See rahva hulgas nii saste uste avaustes koolduvad valvurite figuu­ meeleldi nauditud meedium on võimeline rid. Ärritatult haukuva ja vihast ulguva voo­ nülgima oma endiselt ideoloogiliselt isandalt disse aheldatud suure juhi katse ajalehte lu­ naha ning lihased ja poleerima skeletigi. Just­ geda lõpeb aga joonlauahoobiga sõrmede pih­ kui usinad teenijannad Sokurovi kinemato­ ta. Sellises skisoidses õhustikus saab fotograaf­ graafilises köögis poleerivad kaamerad ja ki luuaga peksa ja teisedki pisitillukesed jul­ montaaž välja hõbedase tõekatla põhja. Eht- mad detailid omandavad tohutu tähtsuse, venelasliku heldusega pakub režissöör meile tuues nähtavale, kui peenelt on Lenin oma ajaloo müüdist puhastatud tõde. järglase Stalini kootud ämblikuvõrgus: tele­ fonid ei helise, kirjad ei jõua adressaadini ja ajaleht on keelatud tsivilisatsiooni vili. Abitu Lenin üritab heinamaal nelja käpukil jalga las­ ta, korduvaid voodirevolutsioone korraldada, kuid need lõpevad ikka pudipõlledega toit- misstseenide või halearmsate vanniskäikude- ga kahemeetrise konvoi saatel. Sokurovi "Sõnn" on omaette küps vi- suaalkeele musternäide, kus kaadrisisesed hammasrattad on pedantselt paigas ja puu­ dub igasugune üleliigsus. Üks täistabamus järgneb teisele. Üliärrituv intellektuaal Lenin macho'st grusiinlase haardes, kes koos oma jumalusega on nõus vajaduse korral nulliks

Sl MEELIS KAPSTAS

SUNDINUD MITTETAPJAKS

"MISKI ON MÄDA EHK KOGU VALE HAMLE- TIST". Stsenarist ja režissöör Ilmar Raag, operaa­ tor Madis Mihkelsoo, operaatori esimene assistent Madis Prikk, kunstnik Liina Unt, muusika: Priit Pajusaar ja Glen Pilvre, monteerijad Rainer Kask ja Hendrik Reindla, heli: Olger Bernadt, produt­ sendid Ilmar Raag ja Peeter Palusaar. Osades: Matt Kemp (Hamlet), Adam Redmayne (Horatio), He­ len Tennison (Ophelia), Ian Fraser(Polonius), Scott Farrell (Claudius), Susan Tordoff (Gertrude), Tõ­ nis Kipper (kunstnik), Karin Martinson (toaneit­ si). Video Beta SP, 34 min, värviline. Tootjad: OÜ Kinomees koostöös "Exitfilmi" ja ETVga. © OÜ Kinomees, 2000.

"HAMLET". Stsenarist ja režissöör Kenneth Branagh (William Shakespeare'i näidendi põhjal), operaator Alex Thomson, kunstnik Tim Harvey, monteerija Neil Farrell, kostüümid: Alex Byrne, muusika: Patrick Doyle, produtsent David Barron. Osades: Kenneth Branagh (Hamlet), Julie Christie (Gertrude), Billy Crystal (esimene hauakaevaja), "Miski on mäda ehk Kogu vale Hamletist", 2000. Gerald Depardieu (Reynaldo), Charlton Heston Režissöör Ilmar Raag. Scott Farrell (Claudius) ja (mängur-kuningas), Derek Jacobi (Claudius), Jack Susan Tordoff (Gertrude). Hmnleti jn Ophelia viima­ Lemmon (Marcellus), Rufus Sewell (Fortinbras), ne kohtumine. Gertrude: "See peab tõesti olema armas­ Robin Williams (Osric), Kate Winslet (Ophelia), tus. - Ophelia: "Ma ei vastanud hirmu pärast, aga mu Richard Attenborough (Inglise saadik), Brian armastus on sügav, mida rohkem näen su meeleheidet, Blessed (vaim), Richard Briers (Polonius), Judi seda suurem on mu armastus, sest mõlemad on lõpu­ Dench (Hecuba), Reece Dinsdale (Guildenstern), tud." - Händel: "Mu daami" - "Mitte nii valjusti. Nicholas Farrell (Horatio), Michael Maloney Meie armastus on vaid meile." - "Ma usun, et see on (Laertes), Ken Dodd (Yorick), Timothy Spall tõsi. Tõotan, et lahkume koos." - "Sina ja mina?" - (Rosencrantz)John Gielgud jt. Panavision Super 70, "Ausam kui aus. Sel ööl." - Claudius: Taeva pärast, 242 min, värviline. © Cnstlc Rock Entertainment/ mida nad küll räägivad?" Fishmonger, USA, 1996.

"For each тип kills tlie thing he loves XX sajandi lõpu Inglise vaimuaristokraadist — Yet each man does not die." Tom Stoppardist. Sest Raagi lühifilm "Miski Oscar Wilde, "Ballad of Reading Gaol" on mäda ehk Kogu vale Hamletist" kasutab sama võtet, mida Stoppardi näidend "Rosen- crantz ja Guildenstern on surnud". "Öeldakse, et iga mees tapab oma isa, Stoppard tõstis oma "Hamleti"-aren- aga mina ei ole iga mees." Nii laseb oma filmi duses nimitegelasteks Shakespeare'i tragöö­ hedonistlikul Hamletil kaamerasse öelda Il­ dia kõrvaltegelaste paari. "Mutrikesed", kes mar Raag. Ju on see parafraas Oscar Wilde'ilt, suures masinavärgis meele järgi olla püüdes eelmise sajandivahetuse iroonilise esteedi hammasrataste vahele jäävad. Raag omakor­ võrdkujult. Samuti manifesteerib Raagi noo­ da arendas peategelaseks "Hamleti" kõige il­ re verega Hamlet, et ta ei vahetaks tegelikku metuma tegelase, hullu printsi isetuseni usta­ elu kunsti vastu. va sõbra Horatio. Seekordses Helsingöri tra­ Erit muidugi ei saa Raagi rõõmsameel­ göödias tõmbab halli kardinalina nööri just selt pilava Hamleti-tragöödia puhul mööda ka tema. cS2 Miks ikkagi "Hamlet"? Eesti teatrites nähtud "Hamletitest" on visuaalsusega mulle ehk enim mällu jäänud Ju on oma "Hamletiga" väljatulemine teatrikooli 13. lennu punk-"Hamlet" domi­ ikka veel igale lavastajale prestiižiküsimus. niiklaste kloostris (lavastaja Kalju Komis- Rabavalt uue "Hamleti" sõnumiga vaevalt sarov). Eriti Epp Eespäeva saladuslik Gertrude, keegi veel üllatab. Lavastajatöö väärib küün­ süngelt vaikivana kahepealise Claudiuse

"Miski on mäda ehk Kogu vale Hamletist". Adam Redmayne (Horatio), Matt Kemp (Hamlet) ja Helen Tennison (Ophelia). Hamlet: "Kui tulid mu isn matustele, valisid halva aja. Oku Uuli." - Horatio: "Ei, mil prints. Toon sõnumi ma valvureilt, kes nägin' eile te isa kuninglikku kuju." - "Kas jõin mu ema pulmas liialt? Mu isn suri eelmisel päeval." — "Ei, kaks korda kaks kuud tagasi, mu isand." — "Mida sa tahad?" - "Mu isand, peate kaasa tulema, sest kuningliku vaimu sõnum võib määrata me riigi saatuse." - "Mis? Vaimu vägi? Hea inimene, mine rahus ja ära kiusa vaest hullu, kes ei saa sinu jutust aru. Kas pole nii?" - "Auline daam, kui aeg liigestest on lahti, siis printsilt nõuab paikapanemist." Raul Mee fotod laid, kui see mõnegi nutika leiuga senisest (Mart Nurk ja Artur Talvik) vahel. Viimases, teatri- ja filmi-"Hamletite" rodust eristub ja Elmo Nüganeni "Hamletis" Linnateatris tõu­ meelde jääb. seb üllatava haprusega esile Ophelia tragöö­ Näiteks Leedu teatriguru Eimuntas dia. Kui Hamlet mängib hullu, siis Ophelia Nekrošiuse "Hamletist" püsivad meeles ram­ (Külli Teetamm) murdub siin "olla või mitte bi kobale riputatud suured jääkamakad, mis olla" monoloogi raskuse all. prožektorite paistel üha enam sulama hakka­ sid ja paljajalgsetele näitlejatele piinaks pähe Ikka-olen-rõõmus Hamlet tilkusid. Helsingöri füüsiliselt painav õhustik jõudis selles lavastuses jõhkra naturaalsuse­ Raagi filmis võib vist Hamleti rõhuta­ ga saali pärale. tud pretensioonituses-probleemituses näha "Mosfilmi" "Hamletist" meenub see, programmilisust — põlvkondlikku pila tõsiste et suurt midagi ei meenu. Innokenti Smoktu- isatapjate kohta? "Miski on mäda" näib jut­ novski tegi palju "hamletlikuma" rolli Rjaza- lustavat muhedat eluvaadet nagu Andrus Ki­ novi kinokomöödias "Ettevaatust, auto!" virähk. Näidates lihtsat elu lustivaid inimesi Poeedi võrdkujude Võssotski ja Viidingu laval ja tögades tõsidust täis korravalvureid. Nagu olles mängis nende enda lindpriius kaasa. Kivirähk teeb Raag keerulised asjad lihtsaks.

83 Suure narratiivi lepitamatud vastased Raag võtta loo alguses ja lõpus kunstniku ees Hamlet ja Claudius on Raagi filmis ühtmoodi majesteedipoose. Tõsise inimese lõuajoonega, elunautijad. Mõlema eluterve mehe esmahu- kühmus, laipu mööda troonile teed rajav Ri­ vi on naisega linade vahel mõnulemine. Neid chard Kolmas. segavad "riigi ja rahva huvides" Polonius ja Vaatamata vaimutsevale põhitoonile Horatio, nõudes liigestest aja paikapanemist. on Raagil õnnestunud tempokasse pooletun­ Suits suunurgas, jutustab Hamlet, et talle ei nisesse filmi pikkida ka ehedat suurt tunnet.

"Hamlet", 1996. Režissöör Kermelh Branagh. Derek Jacobi (Claudius), Kenneth Branagh (Hamlet) ja Julie Christie (Gertrude). meeldinud juba ta range isa, saati siis Horatio Hamleti ja Ophelia viimase hullu kohtumise paranoiline idealism. Et tal lastaks normaal­ on Raag lavastanud Romeo ja Julia poeetilise selt olla, peab Hamlet natuke lolli mängima. rõdus tseenina. Raag on valinud Hamletit ja Claudiust Tihti on jäänud Hamleti ja Ophelia mängima sarnast tüüpi näitlejad, George erootiline tõmme "lava taha". Seekord on Michaeli mokahabemega mehed. Gertrude'i Hamletis-Ophelias vemmeldav veri nende sil­ ülestunnistus, et Claudius pole mitte Hamleti mist näha. Särk rinnal avali, nägu naerul, ei onu, vaid pärisisa, ei mõju muhedas filmis am­ takista seda Hamletit ei vallid, ei kraavid. mugi tohutu lavastajauuendusena. See on, nagu Ophelia hukkumiseni kulgeb Hamleti seebiseriaalis, silmaga algusest peale näha. loo enda tahtele allutamine Raagil vaimukalt ja Naised (Gertrude ja Ophelia) on sar­ ladusalt. Rõdurinnatisel tasakaalu kaotanud naselt lihtsad lihalikud tüübid. Mitte just kau­ (sellegi taga on Horatio!) ja purskkaevu kukku­ nitarid, emalikult pehmed. Muidu "normaal­ nud Ophelia kaotab siin sõna otseses mõttes pea! selt" liiderlikud, hetkiti natuke imelikud, hul­ Siit edasi ei õnnestu Raagil otsi enam lult vilavate silmadega. Ophelia pole tavapä­ sama libedalt kokku vedada. Seni oli kunin­ raselt süütuke. Väliselt kulunum-pruugitum, gapaar jälginud noorte kokkusaamist ilmse aga muidu, nagu Hamlet — häirimatult rõõ­ poolehoiuga. See, et Hamletil nüüd kuninga­ mus. Mis tal sellest, et isale natuke luisata tu­ paari vastu viha tõuseb ja vastupidi, pole leb. Nümfomaanlikke Opheliaid on ennegi enam nii veenev. Siin on tunda rohkem lavas­ nähtud, aga seekordne on nukrameelsuse hai­ taja Raagi tahet kui Horatio intriigide tule­ gusest prii. must. Finaal — kui lõpuks mõõga Horatio "Olla või mitte olla," on siin Mister vastu tõstnud Hamlet seeläbi ise peab sure­ Perfektse, Horatio probleem. Temal laseb ma — on taas küünlaid väärt.

M Väike ja suur Branagh' ülimat teatraalsust võib "vabanda­ da" sellega, et Hamlet on loomult näitleja ja "Teater. Muusika. Kino" filmitoimetaja mängib kõik oma tunded välja. Mõnes suu­ ettepanekul vaatasin Raagi lühifilmi kõrvuti res plaanis mõjuvad teatrilavale paslikumad Kenneth Branagh' mammutliku "Hamleti" paksud värvid võõrastavalt. Hamleti "hullu­ ekraniseeringuga (tõsi, Eesti teleekraanil näi­ desse" väljaastumistesse see sobib. datud lühendatud variandis). Mida võidab suure kõrval väike ja vastupidi? Kui juba Stoppardi "Rosencrantzist ja Guildensternist" mõnu saamine eeldab päris Hamleti loo tundmist, siis seda enam Raagi lühifilm. Ent publikule, kel Hamleti lugu on nagu Jeesuse elukäik evangeeliumidest pähe kulunud, võib Raagi vaimukas miniatuur olla huvitavamgi Branagh' mastaapsest klassiku- truudusest. [Ei midagi uut päikese all. "Tragöödia on tänapäeval korratav ainult groteski vormis." Nii kuulutas Slawomir Mrožek juba neliküm­ mend aastat tagasi — modernse draama täht­ teoseks saanud "Tangos". (Äsja jõudis see Mati Undi uuslavastuses Draamateatri lavale.)] Sisuliselt millegi uuega Branagh' suu­ rejooneliselt teostatud "Hamlet" ju eriti ei ra­ puta. Neutraalselt faabulat järgiv ekranisee­ ring sobib hästi koolilastele, kes "Hamletit" lugeda ei viitsi. Samas paneb imetlema filmi "Hamlet". Brian Blessed (vaim). dialoogi režii eht-inglaslik perfektsus. Bra­ nagh' "Hamleti" tugevaimaid külgi on just Shakespeare'i mõttemängude jälgitavus. Eks me kõik ole harjunud teadma, "kui suure osa Jõulist kujundlikkust on Hamleti lei­ inimelu paradoksidest on Shakespeare selles­ vanumbris "olla või mitte olla". Peegeluksed se näidendite näidendisse mahutanud", peegeldavad Hamletile teda ennast, teiselt Branagh' filmi vaadates jõuab see värske sel­ poolt paistavad need läbi pealtkuulavale gusega kohale. Claudiusele ja Poloniusele. Nii saab Hamlet Ilmar Raagi "Hamletit" värskendavad monoloogi Claudiusele näkku süljata. Hästi siin tundmatud Inglismaa näitlejad. Branagh' töötab Branagh' "sülje pritsimine" ka hiirelõk­ "Hamletis" teevad pisiosadeni välja kaasa su stseenis. Hamlet esineb siin avalikult mõr- ainult maailmakuulsused, ent paradoksaalselt vasüüdistusega. Järgmises raundis, küsides ei anna film üllatavate keerdudega rollidest Poloniuse laiba järele, virutab Claudius Ham­ eriti põhjust rääkida. Au ja kuulsust on võit­ letile vastu vahtimist. Vaenu näidatakse mõ­ nud inglaslikult perfektne vorm — suurejoo­ lemalt poolt lahtiste kaartidega. neline kunstnike ja operaatorite töö, muusika Branagh' teatraalse Hamleti kõrval on ja ka stsenaarium. seekordne Claudius (Derek Jacobi) rõhutatult Puhtaks vormivõtteks jääb seegi, et ilmetu, keskmine mees. Branagh' on kandnud "Hamleti" renessansi­ Ophelia kallal toimepandavas vaimses ajastust eelmise sajandivahetuse luksulikku vägivallas on Branagh' filmis silmaga nähta­ lossiõhustikku. Filmi läbiv "me tusameele tal­ vat inkvisitsiooni-julmust. Polonius sunnib ve" maastik lubab suurejoonelist värvimän- tütart Hamletit reetma sõna otseses mõttes gu valgete-mustade-siniste-punaste toonide kättpidi. Ophelia uppumist ei näidata, küll kontrastiga. aga vilksamisi hullunud tüdruku "vesiravi" Stsenarist ja lavastaja Kenneth Bra­ voolikute all. nagh paiskab nimiosalisena mängu ka kogu See, et Shakespeare'i üht või teist te­ oma näitlejaarsenali — sosinatest karjeteni. gelast mängib mustanahaline, ei pane enam

85 vist isegi mitte õlgu kehitama. (Ühes "Ham- leti" järgi vändatud pereseriaalis oli "mauri ILMAR RAAG (sünd. 21. V 1968 Kuressaares) tõugu" näiteks Polonius oma laste Laertese ja on lõpetanud Pariisi Iil La Sorbonne Nouvelle'i Opheliaga.) Branagh' film osutus viis aastat ülikooli filmi alal 1996 ja Tartu Ülikooli kunsti­ pärast linale jõudmist prohvetlikuks sellega, ajaloolasena 1997. aastal, õppinud veel Pariisi VIU et Fortinbras on sedakorda moslemi näojoon­ Saint Denis' ülikoolis 1993 ja Ohio ülikooli tele- tega. Ähvardavalt läbivad filmi suured plaa­ kommumkatsioonikoolis 1999, viimases stsenaris- nid vägedega Helsingörile lähenevast võõr- tikatja tele- ningfümitoolmist. Teinud tele-ja raa­ väejuhist. Finaalis peab Hamlet samal ajal diosaateid, kirjutanud paljudele väljaannetele, pi­ eurooplasena lossis üllameelset kõnet ja mõt­ danud loenguid Eesti Kunstiakadeemias, Tallinna tetut duelli. Mõõgavõitlus kaunis interjööris Pedagoogikaülikoolis ja Concordia Ülikoolis. Aas­ on nagu Hollywoodi muinasjuttudes. Amee­ tatel 2001 -2002 ETV programmijuht ja juhatu­ rika ülevusse on sätitud ka finaal — Hamleti se esimehe kohusetäitja. Teinud lühimängufilmid surnukeha kantakse sõdurite õlgadel välja. "Tappev Tartu" (1998), "Pall vastu seina" Müstilist Hamleti isa vaimu ilmumist (1998) ja "Miski on mäda ehk Kogu vale Ham­ on tänapäeval vist võimatu esitada muud letist" (2000). moodi kui "õudukate" keeles. Branagh' filmis mõjub see kui üksühene flirt teismelise kino­ publikuga. Maalõhest sirutuv kämmal, võikad koolnusilmad, kisa ja jooks suitsupilvedes — tO. detsembril I960 Belfastis sündinud iirlasest näitleja tuleb tuttav ette lastesõber Michael Jacksoni ja lavastaja KENNETH CHARLES BRANAGH huvi­ videotest. tus teatritegemisest juba viieteistkümneaastaselt. Kolm aastat hiljem pääses ta õppima Londoni Kuninglikku Ilmar Raag on tehnilise tulevärgi nap­ Draamaakadeemiasse RADA, mille lõpetas kiitusega. puse asendanud õnneks vaese mehe vaimu­ Suhteliselt tulukese ajaga sai tema ninu tuntuks nii teat­ kusega. Vaim on siin koduselt takune, nagu rihuvilistele kai ka televaatajaile, luba 28-aastaselt aval­ Ülemiste Vanake. Ajast aega on Hamleteid das Branagh oma autobiograafia Beginnings. Kunagi paraadportreedel näidatud ikka Yoricku pea­ saare Laurence Olivier' mantlipärijaks tituleeritud "ime­ lapse" esimeseks filmiprojektiks režissöörina oli ajaloo- luuga. Raag laseb Hamletil kätte võtta isa vai­ dranma "Henry V" (1989; parima meesnäitleja ja pari­ mult maha raiutud pea, mis lõpuks pudeneb ma noore filmi "Felixid", parima režii auhind Briti Fil­ peos põrmuks. Sellesse pilti on Raagil õnnes­ miakadeemialt), mis tegi ta kohe tuntuks ka väljaspool tunud üle kanda hauakaevajate stseeni pikk kodumaad. Mitte vähem edukad on olnud ka Branagh' teised Shakespeare'"i filmid: komöödia "Palju kiira ei­ jutt elu kurbnaljakast kaduvusest. (Kui Sha- millestki" (Much Ado About Nothing, 7993); te­ kespeare'il on pika näidendi peale üks kolp, ravmeelne minimalistlik komöödia "Kõledal südatal• siis Raagi lühivariandis veereb päid mitu.) vel" (In the Bleak Midwinter, 7995); "Hamlet" (1996); muusikaline komöödia "Asjatu armuvaev" Võõritusvõttena pole pahad ka tegevu­ (Love's Labour Lost, 2000) ning Oliver Platti se vahele põimitud dokumentaalsed interv­ "Othello" (1995), kas ta kehastas jagot. Lisaks on juud nagu Lars von Trieri "Idiootides". Ko­ Branagh tooaad ekraanile nwrvamästeeriunü "Jälle hati seletavad osalised küll üle seda, mis te­ surnud" (Dead Again, 7997); situatsioonikomöödia gevusest niigi näha. Otsad tõmbab Raag kok­ "Peteri sõbrad" (Peter's Friends, 7992); lühifilmi "Luigelaul" (Swan Song, 7992; alaseks Anton ku hoogsa joonega. Samal padjal, millega Tšehhovi näidend); õudusfilmi "Mary Shelley Horatio on viimase tunnistaja tapnud, ulata­ Frankenstein" (Mary Shelley's Frankenstein, 7994) takse talle kroon. Võib ainult lausuda: "Jääb ja dokumentaali The Betty Schimmel Story (1999). vaid vaikus." Tiitreid saadab Evelin Samueli pidulik eurolaul "Rõõm igavesest päevast". A. E. Naljaga pooleks tundub, et rahvusva­ helise mehe Ilmar Raagi inglise näitlejatega vändatud loos Hamletist, kes ei tahtnud tap­ pa ega saada kuningaks, on tabatud ka mida­ gi väga eestlaslikku. "Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt..."

Ко REIN TOOTMAA

KEEGI EI TAHA EIT OLLA

"BALLADA". Stsenaarium ja režii: Märt Sildvee, operaator Edvard Oja, kunstnik Meelis Salujärv, helioperaatorid Jaak Elling ja Rein Urm, operaa­ tori assistendid Kalle Jürgens ja Andrus Prikk, rek­ visiit: Urmas Tõnissoo ja Tanel Tõnissoo, montaaž: Märt Sildvee, helirežii: Mati Jaska, administraa­ tor Margit Oranuk, produtsendid Märt Sildvee ja Erik Norkroos. Osades: Erik Ruus (põlluharija), Indrek Taalmaa (konstaabel), Kaiu Närep (kons­ taabli naine), Lembit Anton (relvakaupmees), Christman Roos (relvakaupmehe poeg), Vahur Jüris, Elmar Kriik, Toomas Ohaka, Hubert Ormus, Uno Orunuk, Henn Põlendik, Peeter Pärtel, Manivald Sookaer ja Aarne Vellend (külarahvas). 35 mm, 19 min, mustvalge. © "Produktsiooni- grupp" ja "Rühm+0", 2001.

"Ballada", 2001. Režissöör Märt Sildvee. Erik Ruus (põlluharija).

Siiani dokumentalistina eesti filmiil­ mas tuntud Märt Sildvee esimene (lühimän­ mingi eit olla. Ilma sildita pudelist viina juues gufilm "Ballada" paneb vaataja mõtlema küll, aetakse juttu ja saadakse kaubale. Kui hangel­ aga seda täiesti iseäralikul ja äraspidisel vii­ daja talle relva toob, ütleb: "Kui seda mõnele sil. Nimelt tekitab see ennekõike küsimuse mehele näitad, teeb püksid märjaks. Nagu selle linateose olemasolu ja mõtestamisvõima- mõni eit." luse üle üldse. Ehk siis otsima vastuseid küsi­ See teine "eit" on Mehele juba liig, mustele: mis see üldse on? (ja kui on, siis) miks puudutab šerifi poolt hellaks tehtud kohta see on? Kummalegi küsimusele pole lihtne uuesti. Ta kargab laua tagant püsti, võtab han­ vastuseid leida; see nõuab üsna suurt tööd ja geldajal rinnust kinni, paneb tuki nina alla visa mõttepingutust. ning kutsub teda endale appi: "Koos saame Alustagem videokasseti karbikaante tast jagu. Näitame talle, et me ei ole mingisu­ kujundusest. Selle esikülje ülaserva on paigu­ gused memmepojad, kes kohe verest ära löö­ tatud revolvrit ettesirutatud käes hoidva (tu- vad." Kui hangeldaja keeldub, ütleb Mees tal­ listamisasendis) Mehe ülakeha pilt, all tekst: le: "Tead, sa oled eit. Väike, arglik, labane eit." "Muretse endale relv! Saad kaitsta ennast." Nii. Boss on meest jalaga löönud (eide­ Filmist selgub, et seda lauset ei ütle mitte see ga võrrelnud), mees koerale võmmi andnud Mees, kes kujutatud pildil, vaid hoopis teine (hangeldajat eideks nimetanud), mis saab eda­ mees, šerif, konstaabel, policeman. Aga ütleb si? Kelle kallale kargab koer? Tuntud psüh­ sellele Mehele ja see on kõva sõna, mis sõlmi­ holoogilise mõistujutu järgi peaks koer nüüd tusena toimima hakkab. Veel ütleb konstaa­ minema bossi hammustama. Ja ta lähebki, aga bel talle: "Tõmbad selle venna siruli, tood siia. mitte omapäi, vaid tõelise koera kombel enda Küll mina siis vajalikud paberid vormistan, lööjaga solidariseerudes, sest ka tema ei taha et asi ikka seaduslik oleks. [- - -] Sa oled nii eit olla. kui eit. Nagu pauku kuuled, püksid märjad. Ning äkki ei taha enam ükski mees eit Ole ikka mees!" olla. Nad ilmuvad kellegi tundmatu havi kä­ See ütlemine mõjub, läheb Mehele hin­ sul kusagilt põõsastest välja, kaikad-püssid ge. Ta otsustabki meheks hakata ning läheb käes, ning ühinevad mehe ning hangeldaja­ hangeldaja juurde relva muretsema: ta ei taha ga, et vastu hakata väljapressijale.

87 "Ballada". Külarahvas otsustab asuda võitlusse.

Aga ega eide staatusest väljarentimine karanud mehi) ja sümbolistlikus filmikeeles, lihtne pole, selleks tuleb pudelist kõvasti jul­ aga see ei aita meid karvavõrdki ega päästa gust juurde võtta. Jõugu toel lasebki Mees ebaõnnestunud linateost. Sümbolid on mar­ väljapressija maha. Selja tagant. Argpüksi kantselt trafaretsed: rohutirts, sitasitikas, len­ kombel. Nii ongi, et ükski filmis kujutatud nuk, sandaalides kõndivad paljad jalad... Esi­ mees (välja arvatud šerif) ei taha küll eit olla, mene neist tahab ilmselt tähistada olevust, kes aga oma käitumisega tõestavad nad veenvalt, aeg-ajalt küll kõrgele hüppab, kuid maa haar­ et seda nad just on. Kui väljapressija oma tu­ dest täielikult ei pääse kunagi; teine hästi maa kist paar pauku ähvarduseks õhku laseb, vis­ ligi oma sitast elu elavat olendit; kolmas va­ kuvad nad kõik hirmust pikali või siis teevad badust ja ideaale. Mida need neli korda suu­ püksid täis ning pole kellestki neist oma ene­ res plaanis kõndivad jalad meile ütlema on seväärikuse eest võitlejat. pandud, jääb täpsustamata. See-eest kõmiseb Ma ei tea, kas filmitegijad sellise mõt­ tühi kütusevaat jällegi hästi tümpselt ja tähen­ te oma teosesse sisse panid, aga niimoodi asja dusrikkalt. ümber jutustades ja käsitledes omandab film Muide, Mees on põlluharija ja välja­ vähemalt mingisugusegi mõtte, mida teistsu­ pressijaks osutub konstaabel ise. Meest män­ guste jutustamisviiside/tõlgendusvõimaluste gib Erik Ruus ja teeb seda vaatamata peaaegu korral oleks üsna võimatu leida. Näiteks on et olematule rollile võimatult hästi. Teised filmikarbi tagaküljele asi kokku võetud nii: osatäitmised on ebaprofessionaalsed. Nii esi­ "Kolkaküla on langenud väljapressija ohvriks. neb hangeldaja (Lembit Anton) teatraalselt Külarahvas otsustab asuda võitlusesse. On see ning räägib halva voldemarpansoliku paato­ omakohus või eneseväärikuse eest seismine?" sega, väljapressija/konstaabli (Indrek Taal- Enne filmi vaatamist seda lugedes häälestab maa) olek ja jutt on hooplevalt õõnsad, tema see suurejooneline tekst vaataja dramaatili­ ei tea kust välja ilmunud naise (Kaili Närcp) sele kõrgsageduslainele. Pärast filmi vaata­ halamine ("Miks te ta tapsite? Mis ta teile hal­ mist tuleb tal aga tunnistada, et filmi iseloo­ ba on teinud?") mõttetult kriiskav. mustav tekst on üle paisutatud, täielik bullshit, Kui nende tegelaskujude olemasolu on seda ei saa tõsiselt võtta, sest filmis pole ei küla (millegagi ikka) põhjendatud, siis täiesti ab­ ega võitlusse asuvat rahvast. On üks äralagu- surdseks jääb hangeldaja poja roll. Oma esi­ nenud kuurilobudik ja kamp nokastunud meses etteastumises mängib ta ühe sõrmega mehi. akordioni, saab logelemise eest isa käest na­ Olgu peale, võime ju öelda, et lugu on hutada ja peab pealt vaatama, kuidas isa pilli jutustatud tinglikus (küla asemel kuurilobu­ vastu maad puruks viskab. Teises etteastumi­ dik, rahva asemel käputäis ei tea kust välja ses jookseb ta pärast konstaabli tapmist kar-

88 judes sündmuskohale teatega, et ta kirjutas luuletuse. Nagu esimeselgi korral saab ta sel­ MART KUBO le eest isa käest võtta: "Nüüd ma annan sulle küll korraliku keretäie. Mis luuletuse. Kasi koju!" Paberileht kistakse puruks ja visatakse tuulde. Luulel pole selles karmis elus kohta. Filmile mõtet ja õigustust otsides jõuab KODANIKU kindlasti nii mõnigi mõtteni, et äkki on tege­ mist (igavesti peenekoelise) paroodiaga. Kui KOHUS ON see nii on, siis oleks korrektne olnud sellest MAKSTA MAKSE kaanekarbi tekstil teada anda või filmis en­ das kuidagi selgemalt vihjata. Aga isegi selli­ sel juhul ei annaks see filmile midagi juurde ega päästaks teda. Ka metafilmina on oopus "KODANIK - RIIGI ALUS". Autor ja produtsent küündimatu parodeerimaks vesterni (liiga Rein Hanson, režii ja montaaž: Tambet Tasuja ja vähe laipu), eesti mängufilmi (liiga mõttetu) Marko Piirsoo, kaamera: Priit Murusalu, konsultandid Tunne Kelam, Aare Tiisväli ja Koit või ükskõik mida. Raud, originaalmuusika: Olav Ehala, heli: Priit Film on hall (mustvalge) ja hale. Kui fil­ Kuulberg. Video Beta SP, 59 min, värviline ja mitegija tahtis oma tööga meie elus esinevale mustvalge. © Läänemaa Telestuudio, 2000. hallusele ja haledusele sekundeerida, siis on ta muidugi oma eesmärgi saavutanud. Iseasi, kas selleks ikka oleks olnud vaja filmi teha. Aga äkki oli seda vaja hoopis selleks, et oma filmi- Läänemaa Telestuudio (ohoo, niisugu­ tegelaste eeskujul tõestada, et ega me eided ole: ne on olemas!) on üllitanud krestomaatilise telefilmi "Kodanik — riigi alus", mis võtab julgeme mängufilmi teha küll! kokku läinud sajandi olulisemad sündmused Eestimaal. Sajand on ikka pikk aeg ja filmgi ei ole lühike, kestab terve tunni. Kaks tunni- täit koolis, kui õpetaja kommentaarid juurde lisada. Suruda sajand ühte tundi on suur se- MÄRT SILDVEE (siilid. 10. Xl 1968 Tallinnas) on lekteerimisoskus. Eriti kui arvesse võtta, et õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis filmi eriala esi­ viimastest aastakümnetest on filmi- ja video­ meses lennus. Teinud lühifilmid "Koit ja Hämarik" (1994), "Juhtuni" (1997) ja "Ballada" (2001) ning materjali nii et matab. Või ainult näib nii? Hir­ dokumentaalfilmid "Inglid kaasa" (1997) ja "Lepin­ vepargis toimunud Eesti kodanike koosole­ guga emaks" (2001). kust 1987. aastal polegi jälge jäänud. Võeti üles küll, aga kätte enam ei leia. Filmi autor ja pro­ dutsent Rein Hanson kasutab aasta hilisemat versiooni samast paigast. Filmi ajaline ja ajalooline mahukus ei ole halb. See on isegi hea. Põhjendan. Millal seda filmi näidata ja vaadata? Kodanikupäe- val 26. novembril, riigi sünnipäeval 24. veeb­ ruaril, Võidupühal 23. juunil ja 20. augustil taasiseseisvumispäeval võiks ja peaks maksu­ maksja kodanik seda filmi nägema küll. Kui näitamine veel paigutada erinevatele kella­ aegadele ja nii talitada kümme aastat järjest, siis oleks ehk alust loota, et eestlane oma aja­ loost midagi teab ja mäletab. Meile, eestlaste­ le, on omane teatav tagasihoidlikkus, tegeli­ kult võltshäbi trikoloori lehvitamise ees ja patriootiliste tunnete väljendamisel. Ilmaas­ jata. Rahvusriik on püsiv väärtus ja riigi re- gaalid — ajalugu, lipp, vapp ja hümn au sees Euroopa mandril ja Ameerikas. Hoolimata EList ja NATOst.

89 murest selle saamise pärast mitte midagi. Kodaniku mõistegi, nagu selgitab Hanson, tuli meie teadvusesse alles 1989. aastal, kui Ha­ rald Tillemann väljendas mõtet taastada Ees­ ti kodanike registrid. Et omakorda kodanike- tunnuste alusel taastada rahvuskongressi kau­ du Eesti riik järjepidevuse põhimõtetel. Hanson esitab üsna jõulise versiooni Kodani­ ke Komiteede ja Eesti kodanike rollist iseseis­ vumise taastamisel. Aga ta tasakaalustab sel­ le teesi sellega, et näitab inimeste ja ühiskon­ na pikka teed kodanikuks taasregistreerimi- seni. Sel teel ärkasid inimeste varjatud tun­ ded oma riigi vastu, eneseusk kasvas tegu­ deni. Oli neid, kes julgesid punavõimule õtse "Kodanik — riigi alus", 2000. Autor Rein Hanson. välja öelda tõde (Enn Tarto jt). Andres Kollist Kodakondsus-ja migratsiooniameti Suurem osa rahvast ei saanud hakata peadirektor aastani 2000. Kunder filmist. dissidentideks. Tuli teha igapäevast tööd, kas­ vatada peale uusi põlvkondi ja jätkata eesti sugu. Vaimne hoiak oli ja jäi rahva valdaval enamikul eestimeelseks. Lootus ei kustunud. Luban olla kategooriline: Hansoni vi­ Laulupidude lõpetamise sõnulseletamatu va­ deofilmi ja teisi samaväärseid teoseid ei tohi baduse tunne, loomeliitude pleenum, muin­ riiulile tolmuma jätta, vaid neid tuleb tiražee- suskaitsepäevad, Rahvarinne, vastuseis Inter­ rida, saata koolidesse, ülikoolidesse, raama­ rindele, — nii koguti kindlust, tuldi tänavale tukogudesse, seltsidesse ja ühingutesse, ja nagu tabavalt ütleb filmi kommentaator väliseesti organisatsioonidesse, saatkonda­ Marju Lauristin, ületati hirmu barjäär. Vaba­ desse. Ajalugu saagu õppetunniks ja pühakir­ duse tunde ärkamine, selle äratundmine ja jaks. Kuna raamatuid loetakse nagunii üha tunnetamine, käitumine kodanikuna, panus, vähem, siis videofilm koos korraliku tekstiga olgu väikegi, riigi taastamisse — siis tunneb (aga selle filmi tekst on hea ja veenev) on pa­ inimene, et tal on hää (Marju Lauristin). rim vahend meid aeg-ajalt haarava pessimis­ Alles nüüd läheb ta ja paneb end kirja mi ja tusatuju vastu. Mis tuleb peale siis, kui kodanike registrisse ja hääletab oma riigi raskelt kättevõidetud riik ja tema aparaat ko­ poolt. Rahva eneseleidmise tee, mille käigus daniku eest ei seisa ja teda tupikusse ajab. kasvas usk Eesti riigi ajaloolisse õigusesse olla Olgu eelöeldu õigustuseks ajaloolistele ja po­ olemas ja mis andis jõudu ja julgust astuda liitilistele panoraamfilmidele ja nende esita­ vastu punalippudele, intritele ja isegi tanki­ misele avalik-õiguslikes kanalites ja miks mit­ dele, see tee on teoses täpse väljenduse saa­ te ka erajaamades. nud. Hansoni valitud kaadritest tõdeme ja Kuid Rein Hanson ei teinud lihtsalt ajaloolist filmi, sel teosel on oma kindel telg, mille ümber sündmusi ja tekste põimitakse. "Kodanik — riigi alus". Filmi autor ja produtsent Nüüd on moeasjaks saanud rääkida, et ehita­ Rein Hanson. me kodanikeühiskonda ehk peenemalt öeldu­ na tsiviilühiskonda. Pahatihti ei ole aga lahti seletatud ja selgeks räägitud, mis asi see ko- danikeühiskond on, kes on kodanik ja miks oleme nüüd rohkem kodanikud kui nõuko­ gude ajal. Hanson teeb katse. Piisava põhja­ likkuse ja selgusega. Alates kodanik Andrei Savatski alandliku palvega Eesti Vabariigi ministeeriumile välja anda elamise luba (la­ vastatud episood ilmselt Haapsalu raudtee­ jaamast) Eesti riigi alguspäevilt kuni uue sa­ jandini, s.o tänaste sündmusteni välja. Enamik eestlasi, kes püsivalt oma ter­ ritooriumil elanud, ei tea niisugusest loast ja

90 autor ütleb otsesõnu välja, et inimeste koda­ nikuks saamise tee ei olnud üksnes lauluga ÕNNITLEME! läbitud tee. See oli ennekõike revolutsioon, küll veretu, kuid iga hetk oleks toimuda või­ nud konfrontatsioon, verine ja ohvritega kok­ kupõrge. Impeeriumi säilitamise nimel olid 5. märts sajad tuhanded mittekodanikud valmis kõi­ ANNE OTTO ge karmimaks võitluseks. Eriüksused Tondil, pianist — 50 tankidiviisi sissetoomine, julgeolekubosside visiidid, ähvardused ja šantaaž — see on ha- 5. märts ruteema, mis ootab läbitöötamist. HILLAR TAAMAL Elanike kodanikuks saamise rõõm viiuldaja — 60 laulva revolutsiooni läbi saab osaks valitud põlvkonnale. Järgmistele jääb tavalise riigi­ 9. märts kodaniku rutiin töö-ja argirõõmudega. Nagu MARE PUUSEPP tabavalt märgib filmi autor: vaid valimispäe­ laulja, näitleja — 60 val on ta kuningas, siis otsustab ta, kellele usaldada oma hääl, üle anda võim. Muidu 11. märts aga — maksa makse ja jälgi, et ametnikud VALERIA ANDERSON-KÄSPER sind t ei tõmba. Üsna kosutav ja maine dokumentaalfilmide režissöör — 70 lõppjäreldus autorilt. Eestlased liigseid illu­ sioone ei teegi. 14. märts Ongi juba märgata rahva võõrdumist HORRE ZEIGER oma riigist. Kui nii jätkub, siis ei maksa koda­ helilooja, pianist, dirigent — 70 nik korralikult makse, jätab lipu pidupäeval heiskamata, ununevad hümni sõnad. Hullem­ 18. märts gi veel, salamisi mõtleb kodanik Rootsi riigi EVE NEEM alamaks hakkamisest. laulja — 60 Siiski, kodanikeühiskond ei taandu maksude maksmisele ja valimas käimisele. 23. märts Midagi hoopis enamat on veel, mis toimib MAIE MAIDRE Põhjamaades, Euroopa läänepoolses osas ja flõödiniängija — 50 Põhja-Ameerikas. See on demokraatia rohu­ juure tasandil. Seda me alles õpime. Ehk teeb Rein Hanson järgmise filmi kodanikeühis- 24. märts konnast? HILJA KANGRO Konsultandiks soovitan meieealistest pianist — 80 Rein Ruutsood ja nooremast põlvkonnast Iivi Massot. ROBERT GUTMAN näitleja — 60

26. märts HANS LUIK REIN HANSON (sünd. 18. VI 1948 Kirbla vallas) on näitekirjanik, tõlkija ja kriitik — 75 lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna 1972. aastal. Töötab 1991. aasta juulis loodud Läänemaa Telestuu- ANNI KREEM dio tegevjuhina. Stuudio toodab teleprogramme ja vi­ näitleja — 60 deofilme. Filmid: 2000 "Kodanik - riigi alus"; 2000 "Silmad" (imearst Luide Vidinast); 2002 "Jaht eesti moodi". 27. märts KALJU ORRO näitleja, lavastaja, pedagoog — 50

PERSONA GRATA UUSPÕLD

Sündis 14. detsembril 1973. Seega am­ Alles Karu kutsekas läks pea lahti. bur. Tähtkujudesse usub, päevahoroskoopi- Hakkas meeldima matemaatika ja kõik hak­ desse mitte. Inimesed loevad neid päevaho- kas meeldima. Kui Keila koolis olid õppeained roskoope ja siis üritavad oma tegemisi ette­ kokku kui üks lõpmatu kaos, siis nüüd sai aru, kuulutuse järgi suunata, see ei ole küll hea, et on täiesti võimalik kooli poolt etteantud arvab Jan. programmi järgi õppida. Sünnikodu on Hiiul, praeguse Hiiu Pärast Karu kooli lõpetamist tundis kaubamaja vastas, üle tee asuva lillepoe taga järsku, et tahab ära Tartusse, et tahab ennast hoovimajas. Vanavanaisal oli seal maitseaine­ siduda ülikooliga. Tartu tundus kuidagi lä­ te tööstus ning väike maitseainete ja ravimite hedane. "Oleks tahtnud selle sees olla. Elada kauplus. seal läbi Toomemäe fiilingut ja aeg-ajalt ka Nõukogude ajal sai sellest leivapood, mingisugust spliini." Läkski koos sõbraga juu­ siis tehti viinapoeks. "Õnneks meie, lapsed, rasse proovima, kuid jäi paraku ukse taha. olime siis juba suuremad, sest neid joodikuid Endalegi üllatuseks üsna napilt. "Sest ega käkerdas seal ringi ikka küll ja küll." reaalained pole siiski mu tugevam külg." Keilasse läks elama 1986, kui isa vahe­ Kuigi ülikooli sisse ei saanud, jäi Tartusse. tas töökoha, et saada suuremat elamispinda. Müüs poes panne ja mikrolaineahje, hiljem Tänapäeva mõistes suur pere — kolm last — töötas trükikojas. ei mahtunud Hiiu puumajja enam ära. Tuli Kuid et sõbrad ja tuttavad olid ikka ka kooli vahetada. Pärast viienda klassi lõpe­ rohkem ülikooliga seotud, tuli poolteise aas­ tamist Nõmme 34. põhikoolis läks ära Keila kooli. ta pärast Tallinna tagasi. Samal 1992. aastal hakkas Komissarov lavakasse kursust vastu Veel Hiiul elades hakkas tegelema võtma. Linnateatris oli konsultatsioon, kuid spordiga, kahevõistlusega. Mustamäe hüppe- kogu see asi ehmatas nii ära, et ei läinud isegi torn asus ju selja taga. Mäletab, et iga kord oli eelvooru. Kiikamas käis küll. väike hirm torni tõusta, kuid ometi pole sealt alla tagasi kunagi roninud. Ikka suuskadel Hakkas rebasekasvatajaks. Keila lähe­ mäest alla vuhisenud. dal Karjakülas oli taanlaste rebasekasvandus. Esimesel päeval uues koolis Keilas oli Taanlastega suheldes õppis inglise keelt ja oli spordipäev. Hüppas kaugust. Mille peale õpe­ palju värskes õhus. See töö pani maailma as­ taja küsis, et kes see uus poiss on, et nii palju jade üle järele mõtlema. Elu üle filosofeerima. küll ei saa hüpata. Jan ei olnud kade ja hüp­ Just samal ajal oli Soomes suur skandaal, kui pas uuesti. Nüüd õpetaja uskus, kuid koolis mingid rohelised terve farmitäie rebaseid sportimise isu võttis see seik ära. metsa lahti lasid. "Oli see ju samasugune ku­ Samal ajal hakkas ka bändi tegema. ritegu kui neid puuris kinni hoida." Hakkas Mäletab, et mängis veel Volkonski bändi pil­ kahtlema, kas masstootmise nimel peaks neid lidega, vanade "Jolanadega". loomi ikka ohvriks tooma. Loomade söötmi­ Koolis aga ree peale ei saanudki. Põ­ se ja jootmise kõrval tuli teinekord mõnele hikooli lõputunnistuselt vaatasid vastu keh­ isendile ka ots peale teha. Oma lemmikutele vad hinded ja veel kehvem iseloomustus. Sel­ küll kätt külge ei suutnud panna. Mäletab tä­ list poissi keskkooli loomulikult ei lastud. naseni, kuidas need loomad said vabaduse Võttis siis tunnistuse näppu ja seadis sammud maitse suhu pärast seda, kui juhuslikult puu­ 15. kutsekasse. Et saada kokaks. Aga seal teda rist välja pääsenuna olid seisnud paar tundi ka ei tahetud. Öeldi, et parem kui sa ei tule, et puuri ukse juures ja alles siis taibanud mine­ meil on ka etemaid vastu võtta. ma tormata. Kui lõpuks loom territooriumilt kätte saadi, oli ta silmis hoopis teistsugune Nüüd seadis pilgu Karu tänava kutse­ pilk, mäletab Jan. kooli suunas. Sellepärast, et suguvõsas on hästi palju polügrafiste. "Kahe käe sõrmedest Siis läks ta ise aiaga piiratud territoo­ jääb ka puudu, et neid üles lugeda." Nii oli ka riumile. Sõjaväkke. Seal sai iseendaks, nagu natuke aimu, mis amet see on. ta ütleb. Sai elu üle järele mõelda, sai kätte mingi sisemise kindlustunde ja rahu. Ja sai selgeks, et peab lavakasse proovima. Et oli sõjaväes Jõhvis, siis oli lähem eelvooru ]an Uuspõld veebruaris 2002. "Ugalasse" kui Tallinna sõita. Enam ei pelja­ Harri Rospu fotod nud ega tahtnud eelvoorust ära joosta. Nüüd

93 PERSONA GRATA JAN UUSPÕLD

tõstab esile ennekõike Narri "Kuningas Lear'is", aga ka Kokka "Kokkade öös"; filmi­ rollidest nimetab Konrad Hollandit "Kõrbe­ kuus", aga ka geeniusteadlasest peaosalist soomlaste teleseriaalis. Janil on hetkel kaks nn oma lavastajat: Pedajas ja Toompere. Meeldib tohutult nen­ dega teha ja on alati neile tänulik, kui nad teda oma trupis näevad. Olgu roll traagiline või koomiline, ta­ hab Jan rolli sees näha igal juhul elavat ini­ mest. Ei oska eelistada teatrit filmile ja vas­ tupidi. Kuhu vaid kutsutakse, sinna ka läheb. "Suurel laval on omad võlud, väiksel laval on omad võlud, kaamera ees mängimisel omad võlud." Siiski paarist teleosast on ära öelnud. Ennekõike ajapuudusel. Muidu meeldib tele- s/rew'des väga kaasa lüüa. Ütleb, et üldse on suur julgustükk "Wremjat" teha, sest paljud kolleegidki liigitavad selle saate saastaks. Jan ei eita, et ühest küljest on see show tõesti saast, kuid samas ei näe ka mingit probleemi. Ütleb oli rahu ja tõsidus ja kindlus ise. Pärast vii­ vaid midagi väga keerulist: "Kui ma seda ise mast vooru lavakooli seina pealt sissesaanute teen, siis ma ise olen ju ise." Võib-olla loobubki nimesid uurima minnes oli veendunud, et ka varsti sellest saatest, sest on "Wremjas" juba tema nimi seal seisab. Kahtlusprotsent oli väga kolm aastat ühte ja sama rolli teinud. väike. Seisis nimi. Toomkooli 4 uksest välja Kunagi armastas Keilast rattaga teat­ astudes püüdis säilitada kainet mõistust ja tsi­ risse tööle sõita, praegu sõidab rolleriga, kui­ viliseeritud inimese kombeid. Et ei kukuks gi tee teatrisse nüüd poole lühem. Nimelt elab karjuma ja iga vastutulijat suudlema. Mäle­ juba mõnda aega perega Kivimäel. tab, et läks ilusasti õtse koju, aga ka seda, et Janil on ka auto, kuid pole lube. Käib kui Patkuli trepil polnuks piirdeid, oleks ta autokoolis, sest südametunnisus ei luba lube sealt kindlasti alla kukkunud. Seesmine kee­ osta. Pika mõtlemise järel ütleb, ehk ostaks ka. mine oli võtnud silmanägemise. Ei mäletagi, Tegelikult on ta õigluse eest väljas. Üle kõige millal korgi valla päästis. Võib-olla ei pääst- vihkab maksupettureid, muretseb pensionä­ nudki. ride pärast. Ütleb, et väga kihvt oleks olla va­ Pole mõelnud, kas oleks ka kolmas sakpoolses parteis, aga pole Eestis sellist, mis kord lavakasse proovinud. Kui poleks sisse talle meeldiks. saanud, oleks tõenäoliselt täna trükkal. Sest Vabal ajal üritab kõpitseda aias või pi­ Jani arvates on see väga hea amet. "Trükka­ dada plaani, kuidas maja vuntsida. Ise ei ehi­ list vanaisa ütles alati, et mis riigikord ka po­ ta. Sest lihtsalt ei oska. Kokkab kodus ja käib leks, tööd jagub na valoni." meeleldi perega väljas söömas. Kui rahakott Pärast lavakooli lõpetamist mõtles lubab. Ütleb, et üleüldse on Tallinnas hea rin­ kaua erinevatele pakkumistele, enne kui Draa­ gi käia. Eriti siis, kui pole vahetult enne Lon­ mateatri kasuks otsustas. Draamas läheb nel­ donis käinud. jas hooaeg, kuigi sisuliselt kolmas, sest vahe­ peal oli kümme kuud Soomes teleseriaali "Si­ JAANUS KULLI beri geenius" tegemas. Üllataval kombel suuri rolle pole pa­ kutud, ütleb Jan. Väga tõsise ja asjaliku näo­ ga. Esimene filmiroll oli Valentin Kuigi tele­ filmis "Kallima naeratus". Väiksemaid ja suu­ remaid filmirolle on kogunenud 10. Seda on rohkem kui teatri osatäitmisi. Teatritöödest

44 THEATRE. MUSIC. CINEMA 2002 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: TIINA ÕUN, ANNELI REMME. CINEMA EDITOR: SULEV TEINEMAA. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN 10505, ESTONIA

THEATRE MUSIC

INGRID AGUR Answers (3) EVI ARUJÄRV. "Clever Woman" and Dustbin Poetry: Answers are provided by Ingrid Agur (born in 1931), a long­ Waiting for the Good Life (34) time scene designer in the Viljandi theatre "Ugala" (since Carl Orff's comic opera "Clever Woman", premiered on 14 1964). Between 1965 and 1994 she was the chief scene-de­ December 2001 in national opera "Estonia", is considered signer in "Ugala". Agur talks about her complicated child­ the theatre's most remarkable production of recent times. hood and youth; the years 1941-1947 and 1949-1957 she Arujärv analyses Orff's music, praises excellent acting and spent in Siberia as a deportee. She recalls her years in the ingenious stage set that reflects quite a lot of sharp so­ "Ugala", her creative successes and co-operation with cial criticism in the context of today's Estonia. prominent theatre directors. The interview is conducted by Katrin Nielsen. Theatre Chat with Neeme Kuningas, I (41) Interview with Neeme Kuningas, theatre director of the GERDA KORDEMETS. The Air High in the Mountains National Opera Estonia. Kuningas's debut production was is Delicious and Thin (13) in 1984 when he staged two short operas, Grigori Frid's Theatre critic Gerda Kordemets analyses Jaanus Rohumaa's "Van Gogh's Letters" and Manuel de Falla's "Master production "The Magic Mountain" that reached the Tallinn Pedro's Puppet Game". By today, he has produced about Town Theatre stage in December 2001. This is playwright fifty musical works, including Verdi's "Traviata" and "Don Madis Koiv's dramatisation of Thomas Mann's novel. The Carlo", Mozart's "Don Giovanni", Puccini's "Madama critic finds that the production need not be compared with Butterfly", "Tõsea" and "La boheme", Bizet's "Carmen", the great book, but can be regarded as a whollv independ­ Mussorgski's "Boriss Godunov", Donizetti's operas. He ent interpretation. Rohumaa's production, with all its merits has also produced operettas: Kalman's "Silva", Porter's and drawbacks, is actually leading to Mann's novel, rather "Kiss Me, Kate", Offenbach's "Pretty Helena", and musi­ than a theatrical undertaking relying on a literary work. cals for children. December 2001 saw the premiere of his Carl Orff allegorical fairy tale opera "Die Kluge" (set de­ KADI HERKÜL. Chain reactions of Copenhagen (20) sign by Hardi Volmer), which displays deep parallels with The critic tackles Michael Frayn's play "Copenhagen" pre­ sore spots in the present Estonian socio-political situation. miered in Estonian Drama Theatre in January 2002 (direc­ The interview follows. tor Mikk Mikiver). The meeting of the two famous nuclear physicists, Niels Bohr and Werner I leisenbcrg, in Copen­ "Estonia" and "Clever Woman" from the Point of View hagen in 1941, and ITayn's play pose the question: did the of an Influential Business Paper (45) probably greatest landslide of the 20"' century occur in Sep­ The production of Carl Orff's opera "Clever Woman" at­ tember 1941, at the meeting between Bohr and I Ieisenberg? tracted the attention of George Loomis, journalist of the The answers are sought by the scientists, the playwright prestigious British paper Financial Times. Thanks to that, and also by Mikiver's production. one of the world" leading papers published a wonderful article that certainly boosts the image of Estonia and our Letters from the Past (24) opera theatre. Anneli Remme presents and comments On 6 February 2002 the Niels Bohr Institute published on Loomis's views. its home page all the letters Bohr never sent to Werner Heisenberg. Our magazine presents a iew letters and com­ MARE PÕLDMÄE. Days of Estonian Music - from the mentaries on them. Past to Future (47) The Days of Estonian Music started in 1979. The festival ANDRES KEIL. Theatrialt sanitatis (27) focuses on new Estonian music and has often been the Andres Keil analyses Mati Unt's work as theatre director, venue for the premieres of young Estonian composers. The relying on his two most recent productions — I larold article introduces the youngest participants of the festival Pinter's "The Caretaker" (Rakvere Theatre) and Anton (taking place in Tallinn, 4-10 April): Kairi Kosk, Mirjam Chekhov's "Cherry Orchard" ("Vanemuine"). Рог these Tally, Timo Steiner (artistic director of the festival), Märt- productions, Unt received the cultural award of the Esto­ Matis Lill, Lauri Jõeleht and Ülo Krigul. nian Republic for his work in 2001. ANDRES PUNG. Rein Laul's Interpretations of Beethoven PILLE-RIIN PURJE. Where is the Heart of Comedy? (30) (50) РШе-Riin Purje ponders about Tom Kempinski s play In December 2001, the publishing house "Scripta Musicalia" "Separation", staged in the Vanalinnastuudio in Tallinn. published the book "Seventeen Etudes of Beethoven's Prominent Estonian actors Anu Lamp and Roman Baskin Music" by Rein Laul, professor of music theory at the St. play in this play for two. This partnership raises expecta­ Petersburg Conservatory. He is certainly one of Estonia's tions and curiosity. Baskin is also the director, which can­ most prominent music theorists. His main areas of research not be easy, missing the objective view from the theatre are the new Viennese school (especially Schönberg) and hall. The preciseness of rhythm and the entirety of the play the logical functions of motifs in developmental process. have suffered as a result. In his numerous works Rein Laul has continued the tradi­ tions of Russian music analysis school, primarily those of PERSONA GRATA JAN UUSPÕLD (93) Leo Mazel and Viktor Bobrovski. At the same time he is Jaanus Kulli introduces the young and talented actor Jan the founder of Estonian school of music theory — his stu­ Uuspõld (born in 1973) who graduated from the Drama dents include professor Mart Humal, Margus Pärtlas and School in 1998 and now works in the Estonian Drama Thea­ Andres Pung. tre. Besides theatre work, he has worked in film, partici­ In 1999 the Tartu publishers "Ilmamaa" published Rein pated in TV shows and played the lead in the Finnish TV Laul's first collection of essays (series "Estonian History of serial "The Genius of Siberia". Thought"), "Insights into Music". The present collection is

95 the second. It contains 17 short articles about Beethoven's rus" (2001), Kira Muratova's "Minor People" (2001), and work, not in strict scholarly style, but rather written much Dejan Acimovic's "Is It Clear, My Friend?" (2000). more creatively and following no rigid method. The inter­ est centres on thematic material of Beethoven's works in HELI SARAPUU. Lenin's Senile Childhood (77) sonata form with their various aspects. In the author's opin­ The longer article analyses Aleksandr Sokurov's (born in ion these articles should be read by people involved in 1951) film "Taurus" (I'elets, 2001) that tells about the last music and by those who have some sort of musical educa­ period in Lenin's life. This is a kind of sequel to his last tion — both would get a good idea of the possibilities to film about the 20"' century men of power, "Moloch" (1999), penetrate deep into music. dealing with I litler. The critic concludes that Sokurov's films cleanse history of myths and in sarcastic tone reveals Mitsica theorica — Old and New Science (53) the foundations of personal cult as a fake ideology. With his thorough articles Mart Humal, professor of the Estonian Music Academy, has been one of the steadiest MEELIS KAPSTAS. Born a Non-Killer (82) authors of the magazine "Theatre. Music. Cinema". Last The article analyses two films based on Shakespeare's year the magazine elected him its laureate. In the present "Hamlet": llmar Raag's (born in 1968) 34-minute "Some­ interview Humal talks about the problems in his profes­ thing is Rotten or All the Lies about Hamlet" (studios sional area, both in Estonia and elsewhere, also touching "Kinomees" and "Exitfilm", 2000); and Kenneth Branagh's upon the relationship between music theory and other ar­ (bom in 1960) "Hamlet" (1996). The critic finds that, unlike eas of music. Humal has devoted much time to Heino Eller's Branagh with his technical tricks and parade of stars, Raag music, but has also researched the work of Mart Saar, makes use of the witticism of a poor man. He has success­ Cyrillus Kreek, Eduard Oja, Eduard Tubin and other Esto­ fully produced an interesting new interpretation of the nian composers. In recent years, Humal has turned his at­ Hamlet topic, focusing on one of the dullest characters in tention to more general methodological problems of mu­ the story — Horatio. sic theory and analysis. His vast knowledge easily makes him the best specialist in Estonia in this field. REIN TOOTMAA. No One Wants to be an Old Crony (87) Brief review of Märt Sildvee's (born in 1968) short film EVI ARUJÄRV. "Nyyd-Music" and the Nineties: to be "Ballada" (studios"Produktsioonigrupp" and "Ruhm+0", Free to Dream (58) 2001). The critic regards this black-and-white film a fail­ Critic Evi Arujärv reviews the new CD of "NYYD Ensem­ ure, because most characters remain psychologically un­ ble" presenting the music of Jüri Reinvere, Mart Siimer, convincing and it is not at all clear whether the film was Mari Vihmand, Toivo Tulev, Erkki-Sven Tüür and Helena meant as a western or a parody of Estonian film in general

CINEMA MÄRT KUBO. The Citizen's Duty is to Pay Taxes (89) The review tackles an hour-long documentary film by Rein ANDRES MAIMIK. Cruel Games on Alien Territory (61) I ianson (born in 1948), "Citizen — Foundation of the State" The article treats 3 French films shown at last December's (Läänemaa Telestuudio, 2000) that on the basis of archive 5"' Black Nights Film Festival: Laurent Cantet's "lime Out" materials and interviews gives an overview of the last one (L'emploi du temps, 2001), Michael Haneke's "The Piano hundred years in Estonian history. The writer finds it most Teacher" (La pianiste, 2001) and Andre Techine's "Far" significant, also as study material of Estonian history. He (Loin, 2001). thinks the film should often be shown on TV and available to schoolchildren as a video. MARIANNE KÕRVER. Knife against Apathy (68) Three latest films of Michael 1 ianeke (born in 1942) are re­ viewed here: "Funny Games" (1997), "Code Unknown" (Code inconnu, 2000) and "The Piano Teacher" (2001). The critic finds that Haneke does not offer solutions or expla­ nations, but treats the viewers as equal partners, and de­ Ajakiri on pidevalt mGQgil järgmistes kohtades: mands enough imagination of them to finish each shot. There wouki be no films without a viewer. Tallinnas: AS Kinder kiosk, Suur-Karja In. 18 Kauplus "Rahva Kaarnal", Pärnu mnt. 10 ARVO PESTI. Slavonic Ray of Light in the Dark North­ Kauplus "Kupar", Harju tn. I ern Sky (73) Kauplus "Akadeemiline Raamat", Narva mnt. 27 The article tackles Slavonic films from Russia, Ukraine and Kauplus "Ateena", Roosikrantsi 6 Croatia that were shown at the Tallinn Black Nights Film Lesti Akadeemilise Raamatukogu müügipunkt, Rävala pst. 10 Festival. The reviewer liked best Aleksandr Sokurov's "Tau- AS "Lugemisvara", Rahvusraamatukogu, Tõnismägi 2 Perioodika müügiosakond. Voorimehe 9 AS Lehtl-Maja, (R-kioskid) AS Plusspunkt Pika Jala Muusikaäri, Pikk Jalg 2 Eesti Draamateater Tallinna Linnateater Von Krahli Teater

Ülikooli Raamatuäri, Ülikooli 11 TOIMETUSE KOLLEEGIUM: Postimehe Äri, Raekoja plats Kt OÜ Greif kauplus. Vallikraavi 4 JAAK ALLIK Toimetuses ja kirjastuses on veel saada selle ja möödunudki ARVO IHO aastate üksikeksemplare. Ars longu, vita brevis es/. ARNE MIKK Hea lugejal Kui Teil jääh moni meie ajakirjanumber katte saamata, PRIIT PEDAJAS palume tingimata meiega ühendust võtta telefonidel (22) 6 440 3S1 voi (22) 6 441 262 voi tulla Tallinn, Voorimehe 9 (AS Perioodika), LINNAR PRIIMÄGI Tartus telefonil (27) 431 373 voi Iulia aadressil Tartu, Ülikooli 21 JAAN RUUS (ajakirja "Akadeemia" toimetus). MARK SOOSAAR NB! Praakeksemplarid valetatakse ümber trükikoja tehnilise kontrolli EINO TAMBERG osakonnas Piirini mnt 67-a (trükikojapoolne sissekäik), tel 6 200 4S9.

Toimetus: 10505 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", 10146 Tallinn, Voorimehe 9. Trükkida antud 01. 03. 2002. Formaat 70X100/ 16. Ofsotpaber nr I. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Tingtrnkipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 19,7. "Printall", 10134 Tallinn, Pärnu

% Th. Manni / M. Kõivu "Võlumägi" Linnateatris. Hans Castorp — Indrek Sammul, Clawdia Chauchat — Liina Olmaru. Priit Grepi foto геогег • muusiko • kino 3 /2002

M. Frayni "Kopenhaagen" Vanalinna Muusikamajas (Eesti Draama­ teater). Werner Heisenberg — Ain Lutsepp, Margrethe Bohr — Maria Klenskaja, Niels Bohr— Guido Kangur. Harri Rospufoto

3224 Hind 18.-

77029711653019