ISSN 0207-6535 reorer-muusiko-kinО

EESTI KULTUURIMINISTEERIUMI. EESTI HELILOOJATE LIDU, EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

\ * \

L XVI AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA JURI ÄÄRMA, tel 44 04 72 TOIMETUS: Tallinn, Narva mnt 5 fax 44 47 87 e-mail [email protected] Vastutav sekretär Helju Tüksammel, tel 6 44 54 68, 44 47 87 Teatriosakond Margot Visnap ja Kadi Herkül, tel 44 40 80 Muusikaosakond Saale Siitan ja Tiina Õun, tel 44 31 09 Filmiosakond Sulev Teinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 6 41 82 74 Korrektor Solveig Kriggulson, tel 6 41 82 74 Infotöötleja Viire Kareda, tel 44 47 87, 6 44 54 68 Esikaanel: Fotokorrespondent Kuldar Sink 30. septembril 1991. Harri Rospu, tel 43 77 56 Tõnu Tormise foto KUJUNDUS: MAI EINER, tel 6 41 82 74 "Dracula' (lavastaja P. Raudsepp), Rakvere Teater, 1997. Draculla — Peeter Jakobi. © "Teater. Muusika. Kino", 1997 Priit Crept foto

<"N eorer-muusiko-kino

SISUKORD

VASTAB KALJU SUUR

TEATER

SLAWOMIR MROŽEKI KALESTUNUD SÜDAMETUNNISTUS (Intervjuu Slawomir Mrožekiga) 1

Ulo Tõnts MITU SAMMU ON REALISMIST ABSURDI JA VASTUPIDI? {Festival "LIFE '97") 3

Margot Visnap SUVETEATER Kül NORM

Mati Unt APOKRIIVA THESPISELE ("Thespis. Meie teatriuuendused") 75

Ingo Normet UNT JA BRECHT {Mati Unt, "Brecht ilmub öösel")

MUUSIKA

95 AASTAT SÜNNIST Maris Kirme KARL LEICHTERI KRIITIKAST

55 AASTAT SÜNNIST INTERVJUU KULDAR SINGIGA (2992. aastast)

Mart Mikk LEGEND OLAVINLINNAST SAVONLINNA OOPERIFESTIVAL 1967—1997

Merike Vaitmaa PLAADIKAJA 1994—1997 I (Lepo Siimera autori-CDde arvustustest)

Lea Tormis ÜHE AMMUSE ESIETENDUSE KOMMENTAARIKS ("Coppelia" lavastusest "Estonias" 1922. aastal)

Elina Männi LUGU VAHMIILI JA VEART VERE NAPPUSEST (Mark Soosaare filmist "Isa, poeg ja püha Toorum")

Andre Bazin FILMIKEELE ARENG I

Boris Tuch RIIVAMISI HOLOCAUSTIST (Eesti-Iisraeli ühisfilmist "Paragrahv 58/4")

Antoine de Baecque KOMMUNISMI SOOLIKATES (Emir Kusturica mängufilmist "Underground")

Emir Kusturica MÄLESTUSED PIIRILT (Katkendid raamatust "Oli kord... Underground")

Serge Grünberg KUIDAS KUSTURICA MÄGESID ÜMBER PAIGUTAS

Thierry Jõusse, VESTLUS EMIR KUSTURICAGA Serge Grünberg

VASTAB KALJU SUUR

"Olen Õnneliku Juhuse poeg, kes sündinud talle Meeldiva Kohtumise nime­ lisest naisest"(UIenspiegel). Sündmus toimus 18. veebruaril 1928. aastal. Leppisime kohtumispaiga "Wiiraltis"! Miks just siin? Kohv on ju siin võrdlemisi kallis? Kallis, jah! Ja liiga kange! Mina joon mahla! Aga siin saab teisi vaadata ja ennast näidata. Ainuke paha lugu — nad võtsid seina pealt selle Karmini tehtud Viiralti profiili maha. Oleksid ju võinud selle asemel mitmes keeles alla kirjutada, kellega tegemist on. Nüüd on "Wiiralt" ilma Viiraltita. Üldse teevad nad viimasel ajal vigu ilma minu käest küsimata. Ma võiksin neile öelda, kus midagi valesti on. Võib-olla ma selle pärast olengi Suur. (Suur joob mahla, vaatab möödujaid ja avaldab arvamust): "Näe, Jaani kirik paistab. 1928. aastal olen siin ristitud, 1947. aastal leeritatud, muide, koos Vello Viisi­ maaga, ja 1957. aastal laulatatud. Nii et kui nad remondi lõpetavad, võiks kirikule vasalemma marmorist plaadi panna: "Siin ristiti, leeritati ja laulatati Kalju Suur." See oleks ju küll väga ilus. Suur on ju perekonnanimena ka ilus. Sugulasi on vist vähe? Peeter Suur kindlasti mitte? Ei! Nendesugustel olid need kõigest hüüdnimed. Ma vaatasin entsüklopeediast järele. Mitte ühtegi peale minu. Aga lapsepõlves olin nendele uhke küll: Peeter, Friedrich, Aleksander. Ajalugu hakkaski mind sealt peale huvitama, maateadus ka. Aga nime pani vist mõisnik vanaisale. Minuni jõudis see ema liini pidi. Ma olen vallaslaps. Päris pisikesena läksin lastekodusse. Emal jäid silmad haigeks, ei saanud elatist teenida. Aga jäägu see... Suur-nimi tuli mõisnikult. Kust Kalju pärit on? Mui on tegelikult kaks eesnime. Kalju-Hillar. Aga ma ei kasuta mõlemat. Ainult pangakaardil ja passis on nad sees. Pseudonüüm on mul küll. Hillar Kasur. Ka-Sur on ju K. Suur. Aga see on harva käigus. Niipalju nimedest. Praeguse küsitluse tegelik põhjus on hoopis teie kohas foto- maailmas. Kas tõesti juba lapsepõlves unistasite... jne? Ei eriti. Pilte kogusin küll. Siianigi on säilinud foto, kui ema ja ristiema laste­ kodus külas käisid ja mina olin karu-ülikonnas. Ise tegin esimese plõksu hulga hiljem, olen sellest kirjutanud ka. Pärast sõda, kui küüditajad mööda kodusid käisid, peitis sõber Ants Ernesaks end minu juures, kuni Venemaale viimiste norm täis sai. Kui õhk oli jälle puhtam, käis kodus ära ja tõi oma "Kiievi" kaasa, see oli tegelikult sakslaste "Kontaxi" pealt maha vehitud, õigemini sõjasaagiks saadud. Sellega tegingi esimesed pildid. Ants aitas ilmutada. Pärast, sõjaväes, ostsin endale ise "Zorki", aga see pandi pihta. Siis ostsin "FEDi", need kolm tähte on tuletatud Felix Edmundovitš Dzeržinski nimest, tema-nimelises koloonias need tehti. Hiljem tulid muud ka, aga päris uut pole olnud võimu osta. Mui ei seisa küüned oma poole. Ma olen nagu kana, rumal, siblin väljapoole ja siis nokin neid terakesi, mis kogemata küünte vahele jäävad. Mitu plõksu elus tehtud on ? Miljoneid! Fotograafia on vist kallis lõbu? Ojaa! Vene keeles on koguni ütlemine: хочешь разориться — купи аппарат. (Suur tahab jätkata, aga siis siseneb kohvikusse Ita Ever! Istukaaslane ajab end püsti, et Everi kätt suudelda. Ever on meelitatud: "Suur ongi niisugune" ja eemaldub leti poole. Suur kommenteerib järele: "See on üks haruldasemaid daame meie riigis.")

Mina lähen kummardan selle põõsa taha ja sina, Harri, pildista. Harri Rospu foto 3 Olete teda pildistanud ka? Kunagi tegin lausa sarja. Läks teatrimuuseumi konkursile ka, aga esimest kohta vist ei saanud. Keda olete oma elus kõige rohkem pildistanud? Või siis mida? Kui laias laastus, siis kultuuri, neliteist aastat olen kultuurilehes töötanud. Aga kui mingit rida ajada, siis oleks mul esimesel kohal lapsed, teisel — huumor ja kol­ mandal kaunitarid. Neist valdkondadest äratavad minu tähelepanu teine ja kolmas koht. Kuidas huumorit pildistada? Tabamise asi. Tegelikult on kõik tabamise asi. Lapsed ja loomad ka. Aga kaunitarid? Kuidas võtta? Keda kaunitariks pidada? Rubensi daamid olid lopsakad, vene­ lased armastasid ka vanasti kolmekordset lotti. Mina eelistan kiitsakaid ja graatsilisi. Liha paljuneb fotol. Ta tuleb ju ühte tasapinda. Maalis, graafikas, skulptuuris võib daam volüümikas olla, fotos on seda raskem esteetiliseks pildiks teha. Soomes nägin näitust, üks ameeriklane ja prantslane olid kokku kleepinud. "Isot tytöt" — suured pildid suurtest naistest. Päris vaadeldavad (just nii Suur ütlebki — mitte vaadatavad — vaadeldavad), aga ma ei oleks tahtnud olla seal ühegi pildi autor. (Vahetab teemat.) Muuseas juba aastakümneid tagasi avastasin, et inimene fotoaparaadiga ja N. Liidus, võib olla kas spioon või pornograaf. Mina olen erand — ma olen mõlemad. See apa- raadikartus oli siin üldlevinud. Kui keegi kedagi turul pildistas, võeti ta tihtipeale kinni ja jäma kui palju: miks ta pildistab Venemaa olustikku? Järelikult nuhk. Sõitsin kord Sotsist Jaltasse. "Admiral Nahhimoviga", sellega, mis hiljem põhja läks, seal lähedal on üks Amandus Adamsoni skulptuur. Ütlesin ülemusele: ma ei taha pil­ distada teie roostes allveelaevu, vaid Adamsoni sammast. Alati oli kasulik ennast enne kindlustada. Kadrioru rannas valgustati ühtepuhku filme läbi — reidil olid sõja­ laevad ja need oleksid peale jäänud sama palju kui kärbsemärk, aga ülipüüdlikkus või kartus oli tohutu.

Kalju Suur, noorena. Sain hüüdnimed "professor", "teadusemees", "silguniisk". Raamatukoina unustasin vahel söömata, kuna ühe pargipuu okste vahel oli väike platvorm, kus sai segamatult lugeda.

4 Vähemalt üks teie märklaudadest on löönud laineid ka üleliiduliselt —• see kurikuulus "Liivakell"? Jah! Seda on ikka mitmes kohas trükitud! Kes see on? (Suur meenutab.) Ei meenu! Ma pildistasin, aga ei jäädvustanud mitte isikut, vaid naise ilu. See oligi eesmärk. Mida noorem objekt, seda rohkem ta arvab, et kõik mehed ongi selleks loodud, et temasuguseid ära häbistada. Tuleb temas oma "vormide" suhtes usaldust äratada. Kui see ka ei õnnestu, siis ei ole mõtet pikalt peale käia. Kui ikka noore neiu rind on nagu labakinnas, siis ei taha ta ka ise seda näidata. Miks peaksin mina teda sundima. Või on tal mõni arm kuskil või sünnimärgid, mida ta tuttavaile reeta ei taha. Sest pildile jääb ju tema, isegi siis, kui sa pead kaadrisse ei võta. Nii et kõiki neid "korve" ei ole ma pidanud isegi "korvideks" enese vastu — ta tunneb mehi, selle kartuse tõttu ta korvi annabki. Kas meesaktidega on ka tegemist tulnud? Mitte kunagi! Nudistide randa küll kutsuti, aga ma ei läinud. Räägime siis riides meestest. Kas tuleb mõni tolleaegne suurkuju ka meelde? Või mõni muidu pirtsakas? Väga pirtsutatud ei ole. Vahest on mõni ära pööranud, ei taha, noh. Olen ise ka hoidunud liiga vanade või haigete pildistamisest. Enne katsun ikka loa või kellegi soovituse saada, siis lähen selle nimel — omal algatusel ei taha. Esi­ messe albumisse korjasin ka pildile jäänute autogramme. Enamik ongi olemas. Kahjuks pidas Rootsi saatkond mu raamatut enda käes neli kuud. Tahtsin kuninga ja kuninganna autogrammi. Jäidki saamata. Mulle oli see suur löök. Ma olin siis õhinas neid korjama. Nüüd ongi jäänud mõniteist autogrammi puudu. Kuningas ka... Mõnda ei tahtnud jälle ise tegema minna, Eugen Kappi näiteks; ta oli siis juba väga haige ja mul ei olnud ka kontaktisikut. Mäletan ta viimast juubelit Estonia talveaias. Seal ma teda viimati pildistasingi. Ta lausa heldis. Aga piinlik oli hiljem veel tülitama minna.

1986. aasta isikunäitus Moskvas, NSVL Ajakirjanike Liidus. Niiituse nimi oli "Светопись", plakntikaugelaimn — "Mona".

5 "liivakell" Teatasin: ma ei kasuta kuskil tema näopilti, et keegi ei tõmbaks tema ning aktifoto vahele kas või mõttelist seost. Ütlesin, et ma ei ole paremat pilti veel teinud. Selle peale noor leedi (19-a) teatas omalt poolt, et ma olevat kiidukukk. Selle meelituse lasin kõrvust mööda.

Üks meeldiv kogemus oli ka. Rein Ristlaan. Tema kutsus ise pildistama. Reet Oja oli ka seal, koos lapsega. Ma panin selle lehte ka. Mõnus olemine oli. Või Rannet, vana KGB-tegelane, Vaike Rannet oli kuidagi tema pressi all. Mui on tagantjärele isegi kurb, et nad on mõlemad kõrvuti mu pildi peäl. Siis ma ei teadnud nende taustast. Kui palju üks tõsine fotograaf taustast teadma peab? Kui on ülesanne antud, mis suurt tausta sa ikka tead, pead pildi tegema. Teksti paneb keegi teine. Ma ei saanud ju kedagi käsutada, et vaata nüüd üle õla ja koorita. 6 22. aprill 1992. Rootsi kuningapaar ja suursaadik. Vaja on passida kolias, kuhu kuningas jala käib. Seda pilti tellis hiljem Rootsi saatkond minult mitu eksemplari. Ei mäletagi, et oleks olnud ajakirjanduses mõnd fotot kuningapaarist ilma meiepoolsete turvameeste seltskonnata.

Kas peale Rootsi kuninga on veel kroonitud päid ette sattunud? Taani kuninganna, siinsamas Kunstihoones. Tema on ka mu raamatus sees. Muid kroonituid ei tule nagu meelde. Aga niisama riigimehi küll. Ulbrichti pildistasin Berliinis, koos Honeckeriga. Narritasin seal politseinikke. Oli tõrvikutega rongkäik. Läksin, aparaate täis, kolonnile vastu, vaatasin, kus nöör vähe madalam oli, astusin üle ja läksin rongkäigu hulka. Niimoodi pääsesin lähemale. Oli SDV 15. aastapäev. Polnud mul luba ega midagi. Keegi ei tulnud selle pealegi. (Lehitseb albumeid.) Näe, siin on Genscher koos Meriga. Meriga oleme ammu tuttavad. Tema oli kirjanik, mina kirjanike jäädvustaja. Oma kantselei kaudu soovis ta seda pilti, tema tahtvat seda Genscherile kinkida. Sai! Hiljem tänas ja ütles, et asi läks korda, sai paspartuuga ja klaasi all edasi kingitud, tekstiga ja puha. Oli veel küsinud Genscherilt, on tollel palju pilte, kus ta teiste riigitegelastega üles on võetud. Genscher vastanud, et kui külla tuled, siis näitan. Mina veel torkasin, et võib-olla on see ainus. Meri naeris! Siin, näe, veel Part, Järvi, Panso — kõigil lood juures, kuidas pildid sündisid. 7 Mõni aeg tagasi näidati Soome televisioonis dokfilmi Stalini fotograafist, kes muuhulgas ka Riigipäeva hoonele punalipu heiskamist jäädvustas. Lippu hoidval sõduril oli mõlemal randmel käekell — ilmne märk marodöörlusest. Selle eest sai igavese kolaka fotograaf, mitte sõdur. Kas teil on tulnud ka oma töid parandsda? Nojah! Oli aeg, kui kardeti isegi pildi nimesid. Oli mul mitmel pool ilmu­ nud pilt "Teel". Poisikene vanaisaga. Öeldi, et on kahemõtteline. Et kuhu teel nad ikka on. Kommunismi või? Kotiga vanaisa ja kepiga jeesuslaps. Kästi panna "Vana­ isaga". Kas negatiive hoiate alles? Olen neid ikka realiseerinud ka. Ja hävitanud. Kinkinud muuseumidele. Aga kardan, kas nad seal neid üldse vaatavad. Tahtmine on tagasi võtta. Seal or. see asi kuidagi vedel. Tähtis on ju see, et nad säiliksid. On tunne, et mul tuleb võib-olla varem siit ära minna kui mõnel teisel auväärsel ja siis tahaksin, et asjad alles jääksid. On see nüüd teie omapära, et enamik teie fotosid on mustvalged? Tolleaegne ajakirjandus oligi mustvalge! Teiseks oli värvipaber võigas ja va­ letas. Ja kallis ka. Ja värviprotsess oli mürgine, ei tahtnud ennast tappa. KES praegu võtaksite värve? Ei! Värvid petavad. Need õigustaksid end siis, kui võtaksin ainult akte. Seal on ükskõik, kas akt on roheline, lilla või roosa. Picassol oli vist ka üks roosa periood. Teile helistades satun tihti automaatvastajale, kus vastab lapsehääl. Kes see on? Lapselaps! See automaat on üks naljakas asi. Paljud kardavad.. Aga kui laps

Tõnu Kaljuste. vastab...? (Vahepeal heliseb küsitleja mobiil. Suur küsib, kes helistas. Saanud teäda, et Baskin, kommenteerib: Ai, see on ka tore mees. Ja need tema anekdoodid. Hiljuti just lugesin, kes kellega magab — kas lahtise aknaga või naisega. Suur joob mahla ja heietab sõjaväemälestusi.) Sõjaväes olin pikalt. Pildistasin ka. Ükskord kästi teha pilti eesrindlikust pommitaja meeskonnast. Keeldusin. Tuldi õiendama — miks? Sele­ tasin, et meeskonna taustale jääksid lennukite siluetid ja pilt niikuinii ei ilmuks. Poliitülem avaldas kiitust valvsuse eest. (Itsitab.) Niisugused ajad, jah. Kuigi need lennukid olid ammu teada seal kus vaja. On's midagi abstraktset ka pildi peäle püütud? Noh, näiteks hingeõhku, muusikat või tuulekohinat? Ei teagi! Tuult olen püüdnud pilti panna. Puulehed mängivad selle välja. Ja peegeldusi vee peäl. Praegu, kus haigus kallal ja see sihikusõrm või "kotinõel" vähe kange, olengi rohkem seisvaid objekte vahtinud. Ei saa ju öelda inimesele, et seisa nüüd ja ära nihele, ma hakkan sind üles võtma. Viimati võtsin neid kändusid seal Vabaduse platsil. Linnategelased ütlesid, et nad võtsid maha haiged puud. Aga mina olen aiandust õppinud. Puud olid kännu järgi terved. See oli lausa sigadus. Vitsad istutati asemele. Nii ei saa linna valitseda. Riiki ka mitte. Loodusele tehti ülekohut. Ma veel võtan selle puhul sõna. Mui ju kändude pildid alles. Need head rahulikud, ei hüpanud kaadrist välja. Mitu kogumikku on välja antud? Väiksematega kokku kaheksa. Tänu haigusele saangi nendega rohkem tegemist teha. Aparaadid on ise kõrvale jäänud. Enne seda pauku sai neid kokku ostetud, aga, näe, hilja jõudsid pärale. Saatuse nöök. Siis hakkasin kirjastajaks. Koera amet. Võtsin Aarne Mesikäpa abiks. Tema on kunstnik. Mis haigus siis tegelikult liiga teeb? Insult. Kaks päeva enne "Estonia" katastroofi. Viidi õtse Muusikaakadeemia juubeliaktuselt minema. Nii et lausa tööpostilt. Kaunis daam Tiina Vabrit kutsus veel kiirabi välja. Ise läks ta kaks päeva hiljem "Estoniaga"... Mui endal kah pilte vanni uppunud. Ühe peäl oli veel vana võte Leninist. See, mis Võidu väljakul seina peäl käis. Lenin oli nii suur, et pilt käis kolmeks. Nägu ja kõrvad. Osade kaupa ootasid ülespanekut. Algul kõrvad ja siis Lenin. Head pildid, näe, enam pole. Aga rivist väljas olen siiamaani. Loopan oma jalgu järel nagu dip­ lomeeritud tantsuõpetaja. Kas varjatud kaameraga ka pilti on tehtud? Küll. Kui ülesvõetav isik hetke! aparaati ei näe, siis see kaamera ongi tema pilgu eest varjatud. Siis ei hakka inimene poseerima, on loomulik. Aga vastu tahtmist pole ma kedagi üles võtnud. Sekeldamist on küll olnud. Küsivad, miks ma just teda pildistan. Seletan, et ma võtan sündmust, mitte teda. Tegelikult on mind nuhiks ka värvatud. Olen sellest oma raamatus kirjutanud. Lugegu, kes teada tahab. Ega must asja ei saanud. Mui lastekodu kasvatus. Juba seal oli n-ö plärtsumine põlu all.

Alles tänu fotograafiale ilmnes, et kappav hobune hoiab mingil hetkel õhus kõiki nelja jalga. Kas selliseid "kõik õhus" momente on ka kaadrisse sattunud? Sporti ma peaaegu pildistanud ei ole. Üks jalgpallur on, kes palli püüab. Aga muidu suuri sündmusi on ette tulnud küll. Kui Panso lavastas "Richard Ill-ndat", andis ta mulle loa, et võin pildistada kõike, keldrist pööninguni, ainult naiste duši- ruumi küsigu eraldi luba. Sinna ma ei tahtnudki. Ma käisin laval. Proovide ajal. See nõuab ka taktitunnet. Kui keegi ikka tööhoos südametäiega sülitab, siis pead vaatama, et see sinu pihta ei satuks. Olen aru saanud, et ega esineja pildistaja peale alati hea silmaga ei vaata — eriti kui temal on hingeline monoloog pooleli ja ülesvõtjal välgutaja kaasas. Kas on seetõttu ebameeldivusi ka ette tulnud? Mina ei välguta. Mulle annab pildistamise loa just see valgus, mis parajasti paista on. Ma tegelesin enne sõjaväge laskmisega, käsi oli kindel. Ma ei joo ega suitseta. Võisin aegvõtet sihtida küll, lausa käe pealt. Iseasi, kas hetkele pihta saab, balletis eriti. (Lehitseme albumeid. Suurel peaaegu iga pildi kohta midagi meelde 9 tulemas.) Näe, "Lend". Jääb mulje, et hüppab hästi kõrgelt. Tegelikult üldse mitte. Baikali ääres võetud. Ja siin, nende aktikeste eest peab tänama kolleeg Dobrovolskit, kes mu katusele kolama lubas. Ja see siin on hea lugu. Armastajapaar. Soomlane ja venelanna. Harjumäel. Istusid, pudel vahepeal. Mina olin "Hõbekassis", pildistasin "pool-telega" läbi akna. Esimesel pildil embasid niisama, teise võtte ajal suskas daamikene käe soomlase tagatasku ja tõstis sealt raha välja. Ma jõudsin selle hetke tabada. Neil harvadel momentidel, mil olete ise pildile jäänud, on teil peas must barett. On see tsunftimärk? Barett on sobiv, seda saab alati tasku pista. Või istumise alla. Kübaraga nii ei tee. Praktiline riietusese. Kui putši ajal hirmutati, et tulevad mustad baretid, siis ütlesin alati, et ma olen juba ammu siin. Kas peale kaheksa albumi teie töid veel kusagil näha saab? Vanglas, õieti Raevanglas. Seitsmekümne neljas isikunäitus. "Kalju ja kollee­ gid". Kaheksakümmend kolm pilti. Mitmel maal on teie pilte näidatud? Umbes neljakümnes riigis: Saksas, Argentinas, Tšiilis, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Singapuris, Hongkongis, Jaapanis. Noh, ja Leedu-Läti ju ka nüüd eraldi riigid ja Kasahstan. Ise olen kaasas käinud vähem. Ja rohkem turistina: Poolas, Ungaris, Soomes, Saksas. Soomes olen ikka näitusi ka teinud. Ahjaa — Rootsis käisin eesti kirjamehi pildistamas: Lepikut ja Kangrot. Oma kulu ja kirjadega. Kangro kinkis mulle veel pärast oma raamatu, pühendusega. Kolleegile. Mina imestasin, mis kolleeg mina Bernard Kangrole olen. Tema seletab, et üks amet Rootsis oligi tal muuseumi fotograaf. Häda sunnil. Oli siis ostnud aparaadi, A-st ja B-st peale hakanud ning tükk aega sellega leiba teeninud... Austraalias olen ka käinud. Päris pikalt, kaks kuud, ESTOga ühel ajal. Pilte on sealt palju, kängurudest ka. Loomadest olen üldse palju pilte teinud. Eestis, tõsi küll, enamasti koertest. Igavesti naljakad pildid. Lugusid olen ka kirjutanud. "Kalju killud". Olen neid toimetustele pakkunud, aga nad ei taha. Võib-olla ma olen liiga andekas, jätan teised varju. Kuidas nende liiga andekatega on? Kas üleproduktsiooni ei teki? On olemas päris häid fotograafe, aga praeguse automaatika puhul on palju juhuslikkust ka. Lehed tahavad ju täitmist. Seltskonnakroonikad ja... Põhiliselt laada- pildid.

Päevapiltnik Kalju Suur. Urve Kaaristo foto

10 "**- pi* «f "" -jm* i ^>1

*Й*

I

"Puhkuse viimasel päeval". (Voldemar Panso) Nägin, et Panso väljus restoranist ja jalutas iile tänava väikesele platsile ning- jäi suitsetama. Oli habetunud ja teatas, et õhtuks ta otsustab, kas ajab habeme ära või ei.

li Omal ajal tegi siin ilma fotogrupp "STODOM", tegijate nimetähtedest moodustatud rühmitus. See "S" tahendab vist Suurt? Jah, S — on Suur, T — on Tooming, D — Dobrovolski, M — Maran ja Mäemets. Hiljem tulid Puks ja Tormis. Vaimne isa oli seal kadunud Tooming. Mina olin rohkem töörügaja. Fotograafia on tänapäeval ohtlikult lihtne. Nagu kitarrimäng. Koik rapsivad, aga tippmehi loeme näppudel. Kas see laiatarbelisus proffidele ka tunda annab? Nojaa! Enamasti neil fotograafiline mõtlemine puudub — mis tohiks olla esi­ plaanil, mis mitte. Automaatika teeb plõksu ära, ainult pärast ei saa aru, kes seal Notre Dame'i ukse kõrval seisab — pruut või võõras noorik. Kas nn parteilisi käske on ka täita tulnud? Jah, kasu korras tuli ekraani pealt Tereškovat maha pildistada. Mis mul üle jäi. Mui oli poliitharidusmaja keldris ateljee kasutada. Ma pildistasin seal ilusaid tüdrukuid. Sellest oli eelmistel rentijatel aeg-ajalt paksu pahandust. Nii et tuli teha, mis ülevalt öeldi. Nüüdseks olen kolmkümmend aastat kultuuri pildistanud, üle tuhande isiku üles võtnud, suur osa, näe, siin albumites ka. Aga nendega panin mööda. Mitte kaks kultuuriraamatut, vaid viis oleksin pidanud tegema. Et igale leheküljele ainult üks pilt mahuks, mitte rohkem. Fotodel on kahekesi kõrvuti kitsas. Ja isiksus tuleb vähem esile. Võikski neid raamatuid veel teha, aga ei jõua. Raha ei ole. Toetust ju antakse, aga tegelikult maksan ise juurde. Võib öelda, et ma spondeerin tugevalt eesti kultuuri. Pulmades olen ka ikka pilte teinud, aga noorpaarile annan filmilindid, pildid tehku ise. Tingimuseks olen veel seadnud, et laual peab piima olema, muidu ma ei saa noorpaari terviseks klaasi tõsta. Oma pulmas jõin ka ainult limonaadi. Ema matustel tõstsin ühe topka viina... Laul läheb mul muidu ka lahti. Sõjaväes olin ainus eestlane kohapeal, astus'in üles, laulsin "La Paloma Blanca't" (laulab): "Ahoi, üle sinise vee jääb kõlama..." Väga ilus lugu. Koik arvasid, et ma laulan hispaania keeles, aga ma laulsin eesti keeles, aru ei saanud keegi... Kas ise teatrit ka teinud olete? Jaa, lastekodus varjuteatrit, olin lina taga. Nimeks oli Kalju Suursöödik, neelasin viiuli alla. Siis kandsin Laidonerile "Ustava Ülo" ette. Ja eksamineerisin teda. Lastekodu juhatajaks oli edev inimene, ütles, et Kalju tunneb maateadust. Küsisin siis kindralilt kus Reikjavik on? Seda ta teadis. Aga Timbuktut ei teadnud. Seletasin siis, et see on linn-oaas, Prantsuse Lääne-Aafrikas, Sahara kõrbes. Kindral silitas pead, Laidoneri proua andis suure koti kommi. Selle jagasin laiali. Ise jäin ilma. Filmis olen ka esinenud. Päris mitmes. "Lurichis", "Pihlakaväravates" — mõlemas fotograaf. Siis "Skandaalis" koos Tõnis Mäega ja "Vallatutes kurvides" ka, nii et kutsutud inimene. Ühtegi pilli ei oska. Ja üldse mingi muu ameti peale annet ei ole, seepärast fotograafiks hakkasingi. Kas praegu on pensionipõlv? Jaa. Tööaastaid üle viiekümne, nii et päris õigus puhata. Ega rändamiseks raha muidugi ei jätku, hea kui maksud makstud saab. Vahel teeb hinge täis küll, kui mõni kõrge politseiametnik on paar kuud tööst kõrval ja siis tuleb talle 90 minu pensioni maksta. On ta siis minust 90 korda väärtuslikum või...? Näe, Soomes jäi Karjalainen omal ajal purjus peaga roolis vahele. Võeti load ära ja näidati televiisoris. Et võib ju riiki juhtida, aga autot enam ei juhi. Meil on see tõde veel teadmata. Kui riigile truudust vanduda, võiks käsi olla piiblil, konstitutsioonil ja liikluseeskirjadel. Ja silme ees "Surmatantsu" koopia. Aga meil pannakse kiirust juurde. Ise ma autot ei juhi, aga kõrval olen istunud kümneid tuhandeid kilomeetreid. Austraalias sõitsin 10 000 kilomeetrit läbi. Pikad tühjad teed, aga kui nõue on 90 km tunnis, siis nii sõida­ vadki. Kuidas albumiäri läheb? Ei lähe eriti. Kuigi need on head raamatud, julgen öelda. Aga kogu brigaad tuleb kinni maksta, ikka mul endal. Modellidele tuleb ka anda. Järele ei jää suurt midagi. Kultuurkapital küll andis pisut, aga lõpptulemusena vehklen ikka nagu virmaline ümber oma telje. 12 •q о .о

M

^^%*^WBUs. • '^*^ • '•' /w(i

с Б

13 Olete enamuse oma elust veetnud nõukogude võimu viljastavais tingimustes. Kas mujal elades olnuks saak rikkalikum? Oi, oi, kui mujal õnnestuks mõni pilt mõne suure väljaande esilehele sokutada, võiks järgmise kuu üsna lahedalt ära elada. Tuli siia üks mees "National Geographi- cust". Pildistas paarkümmend rulli ühest pioneerilaagrist, pärast ilmus kaks pilti. Sellest piisas. Ma ei teagi, kui palju ma sain ühe pildi eest, mis ilmus "New York Timesis", Moskva oskas honorari pihta panna. Lääne-Saksamaal ilmus kunagi ka üks pisike pildike — 120 Lääne-Saksa marka. Ja mõned veel samas vaimus. Ma olek­ sin täitsa nõus iga nädal sinna lehte ühe pildi tegema — ei mingit muret. Soome lehed maksavad kah hästi. Meil on lehed, tiraaž ja rahvas väike. Rahad ka. Kas Soome foto on kõrgemal tasemel? Jah, on küll. Sügavusteravuste mängud, konkurente kah rohkem. Pildid on paremad. Kändudest rääkisime juba. Kas muud loodust olete ka pildistanud? See ju hea rahulik objekt ja ei küsi honorari. Vähe olen teinud. Siis peab ju looduses kaua olema. Fred Jussil on näiteks väga häid looduspilte, ta on selle sees, tunneb taimi ja loomi. Loodus tahab õigel ajal õigel kohal olemist. Mina pildistan linna ja inimesi. Kas see on ka tähtis, mis pildi pealt näha ei ole? Aura või midagi sellist? Jah, mõnikord tuleb küll oma fluidum välja, justkui tasuta kaasanne, aga tava­ liselt on nii, et kui kõik on ära öeldud, siis lõpeb kunst. Midagi peab jääma mõtlemiseks ka. Laboritrikke ma ei tee, elu lavastab paremini kui mina. Kuigi maalist jääb foto maha. Maal on inimkeha otsene looming, aparaadiga tehtu on midagi muud, see on jäädvustamine. Iseasi, mis maalil näha on. Praegust värki ma küll eriti ei hinda. Mõnest kunstnikust on kohe kahju. Olete uuesti pildistama hakanud. Millal kõige värskem pilt on tehtud? Paar nädalat tagasi. Pildistasin akti. Tulemusi veel pole, töö käib. Varsti tuleb vastav album välja. Mis on veel tulemas? Ma tavaliselt ei taha oma plaanidest rääkida, aga teen erandi. Aktiraamat tuleb. Ja huumoriraamat ka. Ikka kõik läbi foto. Ja neljas kohalikus keeles, et naabrid ka aru saaksid. Mida noorele algajale öelda? Kui keegi ei taha, et teda pildistad, siis ära tee seda. Inimese tahtmist peab austama. Ja mõtle enne igat võtet. Aparaat võiks kogu aeg kaasas olla. Paar päeva tagasi nägin siin üht väikest tüdrukutirtsu — ühes käes suur lillekimp, teises lihtsad põllulilled. Lilleneitsi mis lilleneitsi. Või kui elevante maha laaditi, oleksin elevandi naeratuse peale saanud... Mu kurb saatus seisneb veel selles, et olen kogu aeg ilusse armunud. Minu jaoks on näiteks kõik naised noored, mõned on ainult verinoored. Kodu mõistab mind ka, ehkki mul seal palju paljaid pilte. Mu kallist kaasat õnneks ei huvita, kes on aparaadi ees, ta teab, kes on aparaadi taga.

Mahlaklaas sai tühjaks, jutud selleks korraks räägitud. Kalju Suure juurde tuleb paar kena näitsikut. Mees näib neid tundvat. Jäävad juttu ajama. Küsitlenud JÜRI ÄÄRMA

14 SLAWOMIR MROZEKI KALESTUNUD SÜDAMETUNNISTUS

"Ma leian, et inimesed pole võrdsed ei vaimselt ega kõlbeliselt. Metslane jääb ikka metslaseks, mats matsiks ja juhmard juhmardiks, mitte aga "omamoodi tai­ bukaks". Vasakpoolsete kriteeriumide kohaselt on sellelaadsed vaated mühaklikud, ja olgu siis, nõustun mühakas olemisega." Nii väidab Siaivomir Mrožek facek Zakowskile 14.—16. juunil 1996 Mehhikos La Epifanias antud intervjuus. Poola näitekirjanik SLAWOMIR MROŽEK (sünd. Borzecinis 1930) elas 1963. aastast emigratsioonis — Pariisis, Itaalias, viimase elupaigana Mehhikos. Läinud aastal pöördus ta tagasi kodumaale. Alljärgnev vestlus pärineb kojusõidule vahetult eelnenud ajast.

JACEK ŽAKOWSKI: Kas vastab tõele, et Mehhiko rantšos, et pärast aastatepikkust kuuekümnesele Stawomir Mrožekile, tööd on minust, Borzecini' väikelinna poisist, maailmakuulsale näite- ja novellikirja­ saanud see, kes olen nüüd. Hoopis teine, kes nikule, Mehhikos elunevale Prantsusmaa ja Poola kodanikule, ei meeldi sugugi olin. mõelda Srawek Mrožekist, Galiitsia jutu- Oleksin eelistanud eluks paremat star- kehvast (nii räägitakse) noorest ja ande­ dipakku. Võib-olla oleksin eelistanud sün­ kast stalinlasest, kes pisut enam kui nelja­ dida mõnes teises paigas, saada kodust kaasa kümne aasta eest Krakõwi ajalehes Dzien- nik Polski ("Poola Päevaleht") kodanluse poliitilise ja kultuuriteadlikkuse, seltskond­ pihta pilkenooli pildus? liku käitumise oskuse, mingi kindla tüüri, mis säästnuks mind jõleduste eest. Ent see on SLAWOMIR MROŽEK: Selles küsimu­ vaid abstraktsioon. See-eest on tõik, et sinna ses on minu puhul tegemist kalestunud süda­ porri vajusingi. Õigupoolest lühikeseks ajaks metunnistuse raske juhtumiga. Annan endale ja võib-olla mitte eriti sügavale. Aga ikkagi aru kõigest, millega kunagi hakkama olen vajusin — enne, kui hakkasin mõtlema. saanud — isiklikus plaanis oli see lihtsalt jäle, avalikus aga sündsusetu. Ma ei tõrju seda Kas poliitika huvitas teid toona? teadvusest välja. Ent mul on erakordne im­ Poliitika? Sellal polnud mingit poliiti­ muunsus süütunde vastu, mis tähendab, et kat. Oli süsteem. Poliitika algab siis, kui ini­ ma ei piina end sellega. Püüan pigem enesest mesed teevad valikuid, kui neile on jäetud aru saada. Olin etteantud aja ja etteantud manööverdamisruumi, kui miski neist sõltub. koha laps. Ja eelkõige, kui nad on täiskasvanud. Ent kui Aga kui te jutustate eravestlustes oma mina 1949. aastal kooli lõpetasin, oli Poolas noorusest, siis jääb mulle siiski kõrva juba käivitunud parim süsteem kogu inim­ sundimatusega varjutatud, kuid sellegi­ konna ajaloos. Kui 1950. aastal "Dzienni- poolest ilmselge vastumeelsus tolle kusse" tööle läksin, oli mul kõik juba selge. tegelase suhtes. Sellepärast, et pole, mida armastada. Kas sellepärast asusitegi toda "parimat süs­ teemi" kaitsma? Olin ju haletsusväärne juhtum. Ka minu enese silmis. Aga kes ma's pidin 22-aastaselt Mina ei pidanud midagi kaitsma. Aja­ olema, seesuguse pagasiga, nagu mul oli. lugu kaitses minu asemel teda ise. Müttasin Niigi on ime, et mu elu on läinud nii, nagu ta on läinud. Niigi on ime, et istume praegu 1 loe: bo'žentšin 15 seal aastakese, tegin, mida kästi. Ent see, Sest see kutsus esile verisulis enesetead­ mida kästi, oli kooskõlas sellega, mida ise vuse kriisi? tahtsin. Aasta möödudes hakkasin vastu. Eiii! Eneseteadvuse kriisi võib esile kut­ suda rutuga paberile visatud kirjandusega Stalinismile? tegeldes. Kas te teate, kuidas näeb välja elu? Töödistsipliinile! Sest meil kästi jõuda Inimene tõuseb hommikul üles, pea ääreni toimetusse kella kaheksaks ja oma nimi pulki täis, siis tõmbab kammiga üle pea, teeb žurnaali kirja panna. Olin Poola Rahvavaba­ üht-teist, kirjutab midagi, saab kokku kellegi riigi, kuid mitte sellise elurütmi vaimustunud Kisieliga, kuuleb tema käest midagi, siis sööb pooldaja. Kui olin täiesti tüdinud, läksin pea­ portsjoni heeringat... Meie mõtteelu on toimetaja juurde ja ütlesin, et lahkun ise töölt, hirmus magmaline. Vahel ilmuvad pähe sest ei saa enam hakkama. Olin juba "noor mingid mõttekristallid. Pärast liitub üks neist ja andekas" ning seega asus peatoimetaja mingit teed kaudu teisega... Meie aju teeb mind ümber veenma, et ma ikkagi ära ei üsna lohakat tööd. Kahjuks. läheks. Korraga ütleb: "Teate mis, aga äkki on nii isegi parem. Anname teile eriülesande. Aga kas juba siis ilmus pähe too uue ene­ seteadvuse kristall? Kui te ei taha hommikuti käia, siis hakkate töötama kodus. On teil hea raadio?" Mui oli Ei. Kuigi võisin end tunda pisut ebamu­ mingi "Pionier". "Anname teile hea, toime­ gavalt. Sain sellest kuidagimoodi üle. "Miks tuse raadio. Hakkate kuulama vaenulikke see Kisielewski nii jäme on? Hea följetoni jaamu ning tegema paljastustööd. Sulg on teil kirjutasin. Kõigile meeldib, aga Kisielilt sel­ terav, küllap toime tulete." Jäin "Dzienni- lised sõnad..." Mõtlesin sellal niimoodi. Aga kusse" ja paljastasin. Ükskord sattusin juhus­ mul hakkas häbi. See häbi painas mind hil­ likult saatele, kus räägiti korsost Nizzas, nii jem, liitus teiste mõttekristallidega ja lõpuks ma siis paljastasin korsot. "Indo-Hiinas käib päästis mu — vähemalt mingil määral. sõda, riisipõldudel langeb naisi ja lapsi, siin Võib-olla just tänu sellele polnud mul, aga lõbutseb kodanlus muretult lillelises kor- kui kommunismiamööbist juba vabaks olin sorongkäigus." Värk töötas nagu õlitatult. saanud, mingeid mõtteid revisionismist, isegi Toimetus jäi rahule, mina samuti. Nime puu­ igatsust selle järele mitte. dumine žurnaalist oli nüüd õigustatud. Kas te pole kunagi unistanud heast kom­ Kodanlus sai oma vitsad. Lihtsalt suure­ munismist? pärane. Mitte kunagi! Mui on täpselt meeles Aga... Bieruti surmapäev. Mäletan toda rõõmu: Suur Juht on surnud ja tulevik on meie ees valla. Aga ma elasin Kirjanike Majas. Tollal "Inimnäoline sotsialism" ei tulnud mulle pä­ elas seal palju inimesi. Sealhulgas Stefan hegi. Siis ma juba mõtlesin. Ja just nimelt Kisielewski2. Saime puhvetis kokku. Kisiel oli mõtteid oma edasisest elust. pisut võtnud ja ütles: "Teate, ma lugesin, mis te kirjutasite... Kas te olete Nizzas käinud?" Mis laadi mõtted need olid? — "Mis te nüüd, mina ja Nizzas!?" — "Aga Esiteks, ei mingit maailmaparandamist! mina olen. Mis jäma te siis ajate?!" Nii on see jäänud tänini. Ja mida teie selle peale kostsite? Aga kui te peagi parast stalinismi-ajajärgu Ma olen talle väga tänulik. Vanematel ümbersaamist asusite kirjutama oma esimesi — kõigest hoolimata üsnagi polii­ ja elus teadjamatel tulebki seesuguste "noorte tilisi — näidendeid, kas te siis ei soovinud ja lootustandvatega" rääkida. Tuleb rääkida maailma parandada? ükskõik mida, kas või seda, mida Kisiel, sest iialgi pole teada, mis hinge salvestub, mis Poliitilised olid nad ainult ses mõttes, et jääb keerlema, häirima, rõhuma. Minusse jäi. opereerisid teatud vihjetega, võib-olla ka Kakskümmend aastat hiljem läksime Kisie- õõnestasid midagi... liga Seine'i äärde jalutama. Ütlesin siis talle, "Politsei" (Policja, 1958) jutustab väga et olen talle südamest tänulik ja et ei unusta otsekoheselt politseiriigi mehhanismist, kunagi toonast lühikest jutuajamist. "Tango" (1964) progressi ja omavoli ab­ surdsest mütologiseerimisest... Mis siis veel oli teid tüüriv mootor, kui mitte soov 2 Poola helilooja ja kirjanik, sünd 1911. — Tlk. maailma parandada? 16 Alati ainult üks: kirjutada näidendit. dada võtteid. Ainult et ma ei suuda, sest Ma olen puhtalt teatraalne olend. Mitte polii­ retseptid on minu meelest surmigavad, tiline, jumal hoidku. Ainus asi, mis mind rumalad, väärad, mõttetud. Niisiis kirjutan juhib, on teatraalne impulss. Näitekirjanik ei seda, mis mulle huvi pakub, ja katsun kirju­ olda sellepärast, et ollakse intelligentne, sest tada huvitavalt. võib olla ka lollpea. Ega sellepärast, et ollakse Kas te tahate mulle öelda, et teie "mani­ haritud, sest minul näiteks pole mingit hari­ festid näiteseltskonnale", nagu kas või dust. Tarvis on ainult mingit närvirakkude "Politsei" või "Ulgumerel" (Na peiinym asetust peas, mingit konksu, mis haakub hästi morzti, 1961) Väikese merehädalise kuulsa teatrimaterjaliga. Ja kõik. Ainult niipaljukest. lausega: "Tõeline vabadus on ainult seal, kus pole tavalist vabadust"3, sündisid Teatrinäidendite kirjutamist ei saa õppida. On ainult sellepärast, et oli huvitav? Mina tarvis vaid sündida millegi erilisega. Ja kõik. kuulsin neis nii filosoofi sosinat kui ka Ei midagi rohkemat. Ei mingeid teeneid, voo­ kommunaari hõiget... rusi ega puudusi. Alguses pole mingit Väga hea. Mina ei saa ju enam oma kultuuri. On üksnes natuur. Sõnad tuleb tükkide vastuvõttu mingil moel mõjutada. ladusalt liita mõttekateks lauseteks, laused Aga kui te juba lõpuni vastu pidasite, siis oli monoloogideks ja lavalisteks dialoogideks, järelikult huvitav. Kuid see, niida teie sealt dialoogid stseenideks, stseenid ühtseteks endale leidsite, ei saanud tuleneda minu vaatusteks, vaatused näidenditeks — ja kõik mõjust. kuidagi nõnda seada, et inimesed tahaksid Tahaksin teist paremini aru saada. Parajasti seda üheskoos vaadata. Et nad ostaksid on kuuekümnendate aastate algus. Teie pileteid ja istuksid lõpuni välja. asute kirjutama "Politseid". Mispärast? Viisite mind segadusse. Sest seda, mis Mind huvitas teater, mul oli teatris palju minu jaoks oli vabaduse manifest, süüdis- seltskondlikke kontakte ja ma tahtsin kirju­ tusakt manipulatsiooni vastu, pila dikta­ tada näidendi. tuuri arvel, sõõm mrožeklikku värsket õhku, kirjeldate teie ise kui oskuskunst- Miks politseist, millega kaasnes poliitiline niku talendi avaldust. risk, aga mitte lambakasvatajatest? Kõneleme impulsist. Sellest, mis sunnib Sest inimene kirjutab iseendast. Ja minu laua taha istuma, võtma ette paberilehe ja elu oli suletud inimese elu politseiriigis. alustama kirjutamist. Hiljem tuleb muidugi Lambakasvatajad ei olnud minu elule jätnud mängu mõttetöö — Poola Rahvavabariigis vähimatki jälge, politseinikud aga küll — aga ka poliitika, kas või selles mõttes, et esmalt okupatsiooni ajal, siis stalinismi ajal. inimene muretses, kas tsensuur tema kirjutise Selleks ajaks, kui teatrile kirjutama hakkasin, läbi laseb. olin juba ammu jätnud "ilge kodanluse" Niisiis pole õige mõelda, et näidendi vormi paljastamise. Muide, "Politsei" on minu loo­ andsite te oma poliitilistele mõtetele... mingus ainulaadne juhtum. Sest see on Inimene teeks kõik selle nimel, et tükk ainuke kord, kui näidendi kirjutamise im­ oleks hea ja meeldiks. Et seda armastaksid pulss tuli ise, käigupealt. Tavaliselt istun näitlejad, et rahvast valguks murdu... tundide kaupa ja mõtlen, enne kui impulss tekib, enne kui koorub välja mingi mõttekon- Kas te olete valmis kirjutama midagi, mil­ tuur. "Politseiga" läks teisiti. Alguses plaa­ lesse te ise ei usu? nisin jutustust. Alles pärast tuli mõte, et Siin on mind alati päästnud teatriins- näidendiks sobiks see paremini. Tõepoolest. tinkt. Kunagi pole ma suutnud kirjutada Kirjutasin "Politsei" kuue päevaga. Kunagi tellimise peale — "teate, Mrožek, kirjuta­ hiljem pole ma nii kähku kirjutanud. ge...". Sellest ei tuleks midagi välja. Inimene kirjutab ennekõike siiski iseendast. Esimesed Niisiis oli kõigepealt ikkagi sõnum? jutustused, mis ma kirjutasin "liini pidi", on Ei. Oli ainult idee, konflikti kondikava. armetud. Mitte ainult sellepärast, et olin nool­ Aga plaan naerda välja ebademokraatlikku ja oskusi oli vähe. Eelkõige sellepärast, et ma võimu... ei kirjutanud iseendast. Nüüd tean näiden­ ...tekkis kirjutamise käigus. Tuletage dite kirjutamisest õigupoolest kõike. Ja tean endale meelde ajaloolist konteksti. Kui täpselt, kuidas kirjutada menutükki. Tean, mis on moes. Tunnen retsepte, mõistan raken­ 3 Tlk A. Kurtna. "Kultuur ja Elu" 1967, nr 6, lk 51. 17 elatakse juba teadlikus vangistuses — sest aasta, Punaarmee jõuab Krakõwisse. Rõõm, seda ei tohi, toda ei tohi, ja alailma midagi ei vaimustus, vabanemispöörasus. Dolne Miy- tohi —, mäherdust mõnu peab siis pakkuma ny tänaval, kus rahvas oli piiritusemonopoli endale midagi vähemalt paberil lubada... paljaks riisunud, ilmus välja Vene tank. Üks Kuidas see lõdvestab... Psüühika tervishoiu täisjoodetud meestest kisendab: "Kuradile, tarvis on see hädavajalik. sõidan teiega kaasa!" Istub tankile ja sõidab minema. Ei tea, kas ta tõsteti sealt maha või Hiljuti trükis avaldatud kirjades Jan Btožs- 4 kile, mis te kirjutasite kohe pärast lahku­ jõudis Žywiecisse , kus viibisid veel saks­ mist Poolast 1963. aastal, vastumeelsus lased; kas ta lasti maha või jäi ellu. See polegi Poola Rahvavabariigi suhtes lausa keeb... tähtis. Tähtis on situatsioon, rabav hetk. Sel­ ...sest mul oli tohutu vajadus elada välja les oli midagi groteskset ja kaunist ühekor­ aastatega kasvanud vastumeelsus. Sõitsin ära raga. "Kuradile, sõidan teiega kaasa! Ma olen tülgastusest ümbritseva vastu. Kiri aga on iseenda peremees. Tulgu mis tuleb, aga minu jaoks nagu pihtimus. Kirjutasin sellest, praegu on minu tund tulnud." Pärast lõppes mis mul hingel oli. Too hirmtugev süsteem oli see parimal juhul pohmelusega, kuid loeb ju mul hingel. õigupoolest impulss, loeb hetk, millele ei saa vastu panna. Ent isegi tsensuuri haardeulatusest väljas­ pool ei avaldanud te paljude aastate jook­ Seega oli mul sõjaseisukorra ajal raske sul oma mõtteid isegi "Vaba Euroopa" kuu­ teeselda, nagu poleks minu asi, mis Poolas lajaile ega Pariisis ilmuva ajakirja Kul­ sünnib. Kirjutasin seda, mida nõudsid emot­ tura lugejatele. sioonid, kuigi andsin endale pidevalt aru, et Sest ma pole "poliitiline olend". Võin teen rumalusi. Vihkasin Jaruzelskit sellepä­ vahetevahel esineda publitsistina, kuid see rast, et ta sundis mind tegelema publitsis­ pole minu kutsumus. Publitsistlikke ajendeid tikaga... Sest, jumal küll, mis publitsistika see pean vältima nagu tuld. Parimaks tõendiks kah oli... Jaruzelski mehed peksid teisi nuia­ on "Alfa". Tükk, mis jutustaks justkui Arta- dega, aga mina kirjutasin, et mulle ei meeldi, mowisse suletud Lech Waresast. Ainuke nii kui nad nuiadega peksavad, et nii ei sobi... ebaõnnestunud minu loomingus, et ma ei Mis kunst see selline on?! Kus on mõtte- luba seda lavastada. sügavus? Kus on universaalne refleksioon? Häda on selles, et kahjuks on mul äki­ Kogu aeg andsin endale aru, et Jaruzelski line iseloom. Olen alati unistanud, et mul lamestab mind, paneb mind tegutsema va­ oleks klassikaline inglaslik valitsemine mõ­ hetult ja kiireloomuliselt, sunnib mind tooma tete ja käitumise üle, aga kahjuks pole see kuuldavale oigeid ja karjeid. Aga ma ei kunagi õnnestunud. Nii et kui rahva tund oli osanud seda talle keelata. Ei osanud vait olla. saabunud, siis tahtsin oma poliitilisi emot­ sioone kuidagiviisi väljendada. Muide, mitte Kas "Politsei" polnud samasugune karje? ainult mina ei kirjutanud sellel ajal ülimalt Ei! See oli tükk süsteemi vastu. Aga süs­ tõeseid ebaõnnestunud asju. Grafomaan on teem on midagi rohkemat kui lihtsalt nuiaga inimene, kes kirjutab suure kirega ja nutab tagumine. Süsteemis on ruum — ka intel­ seejuures tihtipeale. Nii et ma olin lektuaalne. Nuiaga peksmine on alati ainult grafomaan. nuiaga peksmine. Ma ei tea, kas "Alfa" on halb näidend. Ma Jälle kõik Jaruzelski pärast... pole asjatundja. Aga publitsistikana ta Ja minu kriitikavaba armastuse pärast mulle meeldis. Muuseas meeldis mulle ka Lech Waresa vastu, kelle ohvriks ei langenud too publitsistika, mida te hakkasite samal ajal avaldama Kulturas — kas või suure­ mina üksi. Aga selle pimestatuse peame pärane essee "Tuha ja teemandi" (Popiõit i endile andeks andma, sest lõppude lõpuks diament) ajaloolisest valelikkusest. 1968 polnud meil ainustki teist väljapääsu. Muu­ langesite natuke rollist välja, avaldades seas oli Waresa selles rollis väga hea. Ta protesti invasiooni vastu Tšehhoslovak- ammendas ennast alles siis, kui jõudis lõpule kiasse, kohe pärast seda aga pöördusite oma teatrinišši tagasi. See-eest ilmus olukord, mis oli ta esile tõstnud. Pärast sõda 13. detsembrist alates peaaegu igas Kultura oli Krakõwis kleenuke rõugearmiline polkov­ numbris mõni teie kaastöö publitsistika nik S. Maly. Koik suhtusid temasse tohutu vallast... Teate, mäletan säärast olukorda: 1945. 4 loe: 'žovjets 18 lugupidamisega, sest ta oli legendaarne par­ seda, et vabadus on ilus asi, vaid ka seda — tisan. Tema kangelastegudest liikus legende. ja siinkohal lööb välja minu parempoolsus, Ent sõda sai läbi, partisaniliikumine sai läbi, kui te seda nii nimetate —, et vabaduse lõpule jõudis olukord, mis oli ta esile tõstnud, kasutamine ja mitte kuritarvitamine on raske ning vaesest S-ist sai tegelane möödunud asi, mis on üksnes vähestele jõukohane. Ma aegadest. Alkohoolik, ebaõnnestunud luule­ pole egalitarist ning leian, et üksnes käputäis taja, ilmast ilma näost ära. Kahtlemata püher­ inimesi teab, kuidas vabadusega ringi käia. das ta peaaegu igas maanteekraavis, aga kõik Mina ka ei tea päriselt. Kui mul on vaba aega, ütlesid talle "pan polkovnik". Õnneks suri ta siis enamasti raiskan seda. Ma ei usu, et üsna pea. inimesed on üldiselt head, targad ja võime­ lised vabadust õigesti kasutama. Natuke Anatoli moodi "Portreest" (Portret, 1987). Ent mind huvitab ikka veel teie Selle usu puudumist võib üha paremini poliitiliste seisukohtade areng. "Politseis" täheldada teie näidendites. Mida kauge­ naersite välja diktatuuri mehhanismi. Paar male maha stalinismiamööb teist jääb, aastat hiljem kirjutatud "Tangos" naeru­ seda enam taandub usu puudumine või­ vääristasite XX sajandi vabaduse- ja prog- musse usu puudumise ees inimesse üldse. ressiunelmaid. Kõigepealt tegite läbi tee "Ulgumeres" viib vabadus juba nii kau­ stalinismist vabaduse jaatamiseni. Hiljem, gele, et enamus pistab Väikese merehäda­ ilmselt juba Läänes, vabadusest hirmuni — lise täiesti ebademokraatlikult nahka. mitte ainult tänapäeva omavoli ees... Toona ei mõelnud ma mingi demok­ ...vanus, aeg, kogemused... raatia üle. Paber, sulg ja rõõm, et oskan kir­ ...vaid ka lakkamatu progressi jutada näidendit, olid kõik, mis mulle siis paratamatuse ees. luges. Progressi absurdsuse ees. Kas te usute inspiratsiooni? Kas te usute, Kas mul on õigus, arvates, et kui peaksite et "miski kirjutab teie kaudu"? nimetama tegelase, kes väljendab "Tan­ Ma ei usu inspiratsiooni. Usun mehha­ gos" teie mõtteid, siis oleks selleks Artur, nismidesse. Inimene istub ja kirjutab. Sellest kes nõuab oma edumeelsetelt vanematelt (juba tugevasti vananenud lillelastelt), sugeneb näidend. Mitte juurdlemisest de­ kelle jaoks maailma ilu peitub selles, et mokraatia puuduste üle. Minu kaudu kirju­ neile on kõik lubatud, kõvakraede tavad protsess, erinevad seosed, elemendid, kandmist — seega "põhimõtteid, reegleid, mis mulle parajasti pähe tikuvad, juhus, hierarhiaid". asjaolude kokkulangevus. See pole mingi Jah, ilmselt kõnelesin mina Arturis. inspiratsioon. Aga Väikese merehädalise suh­ Järelikult astusite oma aja lainele risti tes on teil tõepoolest õigus. Ma isegi juurd­ vastu. Kuidas võtsid inimesed seda vastu lesin selle üle, miks see tükk Nõukogude 60. aastatel, lillelaste ja vabaduse Liidus nõnda meeldis, miks seda seal nii tihti plahvatuse ajastul, kui järjest kasvas lavastati. Võib-olla just sellepärast, et oma mässulaine korra vastu just omavoli nimel? põhiolemuses kinnitab tükk seda, mida kor­ rutasid nõukogude ideoloogid: tuleb lahti "Tango" ja "Emigrandid" on olnud öelda kodanlikust demokraatiast, sest ta minu suurimad menutükid. Ei tea, miks nii põhineb sellel, et suuremad kalad õgivad läks. Minu mehhiklannast naine Suzana, kes väiksemaid, et lõpuks tuleb luua tõeline oli tollal ihu ja hingega hipi, kinnitab, et demokraatia, see tähendab sotsialistlik. Mehhiko noorsugu nägi "Tangos" senise korra vastase mässu väljendust, mitte abso- Kas te taotlesite seda? lutiseeritud omavoli väljanaermist. Igaüks Loomulikult mitte. leiab tükis seda, mida ta sealt otsib. Aga mida siis? Kuidas juhtus, et revolutsioonilisest vasak­ Kirjutada näidend. Avastasin, et oskan poolsusest jõudsite kümne aasta jooksul kirjutada näidendeid, ja olin selle üle väga konservatiivsesse parempoolsusse? rõõmus. Kui saan hakkama ühega, siis proo­ Mulle tähendab "parem—vasak" väga vin ka teist, kui õnnestub teinegi, siis proovin vähe. Rääkisin teile, et hakkasin mõtlema. kolmandat. Iga korraga sain justkui kinni­ Võib-olla hilja, arenesin aeglaselt, aga nende tust juurde, ja see valmistas mulle tohutult kümne aastaga ei avastanud ma mitte üksnes rõõmu.

19 Aga, aga... Kas ma saan õigesti aru, et te ei peale äärmiselt kasulikuks võitluses XIX sa­ nõustu omaenda tükkide tähendusega? jandi väikekodanliku tagurlusega. Kui aga Võib-olla. Nii on vist välja kukkunud vägitegude aeg ümber sai, sattusid nood­ jah. Olen nõus: tegemist on oskuskunstniku samad ideed ringiga tagasi endisaegsetesse hooratööga (st enesemüümisega, prostitut­ salongikestesse, kus neid lõpmatuseni läbi siooniga — tlk). Sest oskuskunstniku töös on mäluti, nämmutati ja labastati, kuni nad olid varjul oht: kirjutad nii, et oleks huvitav, üha maha käinud, muutunud täiesti mõttetuteks rabavam — kuid mida see kõik tähendab, on klišeedeks ja neist sai kokku mätsida kohus­ hoopis iseasi. Püüan selle üle kontrolli säili­ tusliku rutiinse "korrektsuse". Too uutmoodi tada, kuid pahatihti tagajärjetult. Olen "korrektsus" moonutas tegelikult ülimalt mitmetesse oma tükkidesse pikkinud hulga mõistlikud ja tarvilikud mõisted tundma­ magedaid anekdoote, sest tahan, et inimesed tuseni. naeraksid. Ja minul ju peab ka kirjutamise ajal natuke lõbus olema. Kirjutamise vaev Näiteks? nuhtleb mind piisavalt, et mitte loobuda sel­ Kas või "tolerantsuse". See mõiste on lest tsipakesest lõbust. kujunenud mingiks iselaadseks masohhis­ Teine asi aga on, et kuigi me ei tunne miks, mis käsib taluda teise omavoli kauem, tõepoolest midagi paremat, ega demokraa- kui inimene vastu peab. Vasakpoolse tagur­ tiaski teab mis vaimustavat leia. Sest lase vaatepunktist olen mina fašistlik jumala- demokraatia seab kõik võrdseks, annab teotaja, sest "korrektsusele" vastukäivalt väi­ kõigile ühesuguse hääleõiguse, mis ju dan ma, et inimesed pole võrdsed. Omistada tähendab, et kretiini hääl kaalub sama palju kõlbelistele või vaimsetele debiilikutele meie kui märkimisväärselt targema inimese oma. dilemmasid, mis on nende jaoks otsast lõpuni Ja mis veelgi halvem, on ju väga hästi teada, tume maa, on sama absurdne nagu lootuski, et päriselt targad inimesed moodustavad et elukutselisest mõrvarist võib saada sama­ kõige rohkem paar protsenti kogu rah­ sugune inimene nagu teie või mina, et vangis vastikust. Seega otsustab maailma tuleviku viibides ärkab temas kahetsus või et piisab siiski üsna tumeda massi moodustav enamus. vaid, kui keegi ulatab oma abistava käe, veen­ Enamus — nagu ülihästi teada on — vaatab maks teda pöörduma ausasse ellu. Palun nädalas mõniteist tundi televiisorit. Seega väga, kui kellelgi on soovi, siis sirutagu oma kuulub võim sellele, kes suudab tulemus­ käsi välja. Mind on elu õpetanud, et käest rikkalt televisiooniga manipuleerida — mitte hakkab kahju. Sest inimesed pole võrdsed — sellele, kes hakkab hästi majandust suunama, ei arukuselt, ei kõlbeliselt, ei kooskõlalt enese kes oskab häid seadusi teha, kes oskab isiksusega ega kohanemuselt ühiskonna­ paremini valitseda. eluga. Ma tean, et vahel mõtlen väga alatuid ja räpaseid asju, aga ma ju ometi ei tee neid Kas teil on tagataskus positiivne projekt? teoks. Ma ei tea isegi, missugused järeldused Mina olen näitekirjanik, aga positiiv­ tuleb teha tõigast, et inimesed pole võrdsed. seid näidendeid ju ei kirjutata. Sotsialistlik Ilmselt ei õnnestu teha ühtki. Aga vähemalt realism tegi proovi, aga ka temal ei kuk­ on mul julgust seda endale tunnistada. See kunud välja. Kui mul oleks positiivne projekt, tõik kohustusliku "korrektsuse" nimel maha siis saaks minust poliitik. Muide, positiivset vaikida tähendaks maha vaikida tege­ projekti poleks tarvis mitte ainult demok­ likkus. raatia riskidest kõnelemiseks, vaid ka käsit­ lemaks vasakpoolse "korrektsuse" hullust, Kas te tahate tõepoolest täiel häälel väita, mis on nii poliitiliselt kui ka intellektuaalselt et inimesed pole mitte ainult erinevad, vaid et nad pole ka võrdsed? tardunud kitšiks, seevastu aga muutunud kitsarinnalise tagurluse ortodoksiaks. Kunagi Ei taha, sest ma kardan, aga kuna te ise oli tagurlik kiht parempoolne väikekodanlus, pärite... Mui on raske armastada pööblit, sest nüüd on selle koha endale haaranud vasak­ põlvnen ise samast ringkonnast. Ma pole poolne. aristokraat, kes maiustab kitši ja pööbli ise­ äraliku ilumeelega, sest kõrgkultuuri imed on Mida te silmas peate? talle juba maast madalast kättesaadavad Omal ajal väga uudsete, revolutsioo­ olnud. Nagu igaüks, kes on madalamalt kõr­ niliste juhtmõtete kogumit, mis osutus kindla gemale rühkinud, tean madalamaist kihtidest 20 Siawomir Mrožek vestlemas Samuel Beckcttiga Stuttgardi telestuudio fuajees 1977. aastal. liialt palju, et võrdsusse uskuda. Ma pole olen ma reaktsionäär, sest leian, et metslane reaktsionäär, kes end kaasinimestest kõrge­ on metslane ning et tal tuleb "nurgad maha male seab. Sest ma ei sea ju. Aga minus lihvida"; et mats on mats, mitte aga indivi­ äratab õudust nüri vaimulaad, kõik läbi- dualist; et nõdrameelne on nõdrameelne, mit­ nämmutatu, kindlaksmääratu, mida pühitseb te aga kõrgema teadvuse esindaja; et see, mis põhimõte "nii on kombeks". Seepärast pole on esteetiliselt ja kõlbeliselt inetu, ongi inetu, ma ei tolerantne, mõistev ega aupaklik. aga mitte "huvitav"; et juhmard on juhmard, Praegu on asjad jõudnud nii kaugele, et ühe mitte aga "omamoodi taibukas"; ja et laisk­ ja sama asja mõttetu keerutamine ja korru­ vorst on laiskvorst, aga mitte teistsuguse elu­ tamine on muutunud vasakpoolsete tõveks, laadi esindaja, keda tööd mitte kartvad ini­ kuigi kunagi võis selle järgi ära tunda mesed peavad süütundest ülal pidama. parempoolseid. Kui tegemist on niikuinii Möönan, et vasakpoolsete kriteeriumide ko­ mõttetusega, siis pole vahet õigupoolest haselt on nood vaated mühaklikud, ja nõus­ mingisugust. Ma pole inimeste heaolu vas­ tun mühakas olema. tane. Aga ma hakkan vastu pööbliapostlitele, Kas see tähendab, et te ütlete lahti kolm­ kes sisendavad vaestele lihtinimestele, et ainsusest, millele tugineb tänapäeva Lää- nemad on võrdväärsed maailma jõukaimate ne-Euroopa poliitiline kultuur? Kas te üt­ rahajõmmidega ja suurvaimudega. Sest nad lete lahti vabadusest, võrdsusest ja demok­ pole seda, ja mida paremini nad enesele raatiast? sellest aru annavad, seda parem neile endile. Lahti ütlemine pole minu võimuses. Vasakpoolsete kriteeriumide kohaselt Panen tähele üksnes seda, mis silmaga näha: 21 see triaad lonkab mõlemat jalga. On näha, et ühiskonnas võidule pääsenud hoiak "pärast see lihtsalt ei toimi, ning mul on eelaimus, et mind tulgu või veeuputus", millele demok­ seesugune olukord tõotab peatset revolut­ raatiat rajada ei õnnestu. Elame ükskõik siooni. missuguse erinevuse või isikupära pöörase kultuse ajajärgul. Oleme sunnitud leppima Mis mõttes? juba sama hästi kui iga suhtumisega — ka See pole teada — niisamuti, nagu Louis jultunud, rumala, teistele koormava või isegi XVI ajal polnud teada, mis edasi saab. talumatuga. Lihtsalt kõik on lubatud, kõik Tänapäeval on olukord seda ähvardavam, et peab pälvima heakskiitu. Kui keegi veel üldse kriis on ülemaailmne: tehnika areng on ju midagi kontrollib, siis kogu maailmas üha toonud kaasa selle, et kõik on muutunud vähemal määral. Asjalood on jõudnud nii globaalseks. Globalisatsiooni säärane aste ei kaugele, et juba on kerkimas protestilaine mahu meie psüühika skaalale, sest inimene (võib-olla just sellepärast on "Tangol" praegu pole määratud armastama kogu inimkonda. kätte jõudnud teine noorus: ta on taas lava­ Meid on loodud eluks perekonna rüpes, del, tal on menu). Lünki, mis sugenesid nii­ kõige ulatuslikumaks meid ümbritsevaks pea, kui tavasid ei kirjutanud enam ette kirik, järguks võib olla rahvus. Seega toovad üle- pole tänini osanud keegi täita. Religioonid on määrased tolerantsusnõuded kaasa tagasi­ alati olnud poliitiliste süsteemide nähtava­ pöördumise partikularismidesse: sektid, maf­ mad või peidetumad alused. fia, kõikvõimalikud regionalismisuunad. Nii et globalisatsiooniga peab sammu partikula- See on ennast õigustanud üksnes suletud, risatsioon — seda laadi pinged aga ei kao enam-vähem ühtlastes ühiskondades... sujuval ega evolutsioonilisel viisil. Muidugi kuulub suletud ühiskond mi­ nevikku, nii tingib juba ajalugu. "Globaalne Kas te ennustate solidaarsusetunde puu­ küla", "postindustriaalne maailm" on meid dumisest tulenevat ülemaailmsete demok- raatialootuste kriisi? Kas te olete valmis ümbritsevad tõigad. Raskusi tekitab aga see, tormiliseks egoismilaineks? et oma uues maailmas ei suuda me luua Demokraatia on vorm, mille mõte väärtusi, millele tänapäevaste ühiskondade sõltub sisust. Sisu loob kultuur, tavad, reli­ elu rajaksime. Nagu varemalt, ei suuda miski gioon. Viimase poole sajandi jooksul on sisu lappida kinni usukriisi tõttu tekkinud tühi­ hirmsasti laiali valgunud. Alles on jäänud mikke. üksnes koor, mida ei toida enam mingi elav Kuid tollelesamale usule tuginedes on sisu. Osalt on sisu asemele astunud too ta­ ilmavalgust näinud sootuks vastupidisedki poliitilised süsteemid. Kristlik maailm gurlik "korrektsus" — mõttetu, võimetu sün­ pole sigitanud mitte ainult XX sajandi nitama kooskõla demokraatliku vormiga —, lääne vabadust, vaid ka kommunismi ja teisalt vabadus, mida tuleb mõista oma­ fašismi. volina. Õilsa vormi ja labase sisu vahele on Ma ei väidagi, et kristlus sünnitaks igal sugenenud vastuolu. Too sisu hukutab vormi. juhul demokraatiat. Ent mitte ükski demok­ Mida see tähendab? raatia pole sündinud väljaspool kristlust. See tähendab, et on kaotsi läinud üle­ Koik algab ju sealt, et igaühel on hing, et üldine tunnetus, et "midagi ei tehta" ja kõigi eest on surnud Jumalinimene ja et kõik midagi muud jällegi "tehakse". Juba mitme on üheväärsed. põlvkonna noored lahkuvad kodust ilma Sellegipoolest sündis demokraatia mitte­ tolle tunnetuseta, sest ei isa ega ema, ei kristlikus Vana-Kreekas. usuõpetust jaganud vaimulik ega isegi mitte Ei tea, kas seda tänapäeval keegi enam õpetajahärra riiklikus või erakoolis ole neile demokraatiaks nimetaks, sest võimu juurde pääsesid tolles ühiskonnas vaid väikesearvu­ seda kätte õpetanud. Pole kätte õpetanud, lised rühmitused. Tahan aga öelda, et kui sest enam ei annagi kuidagi õpetada. Aga väärtuste hierarhia ja sissejuurdunud tavad inimese käitumist ei kujunda põhiseaduse minetanud maailmas otsustatakse põhisea­ järgimisega — isegi kui paneme põhisea­ duses demokraatia kasuks, siis ei tule sellest dusse kirja kauneimaid sõnu. Isegi kõige midagi välja. Sest põhiseadus on kõigest ladusama seadustiku abil väljendatud ülevate paberil. ideedega riik on täiesti võimetu ühiskonnas Kas kolmekümne kolme aasta järel lääne ülekaalus olevate tavade vastu. Esiotsa on tüüpi demokraatiat üles ehitavasse Poo- 22 lasse tagasi pöördudes on teil räägitu taus­ tal tunne, et pöördute tagasi maale, mis on ÕNNITLEME! lõpuks ometi leidnud õige tee? Või püüa­ me meie, kodupoolakad, teie arvates kar- javaimust ajendatuna hüpata juba röö­ bastelt maha veerevasse rongi? On hea, et poole sajandi takka võib Poola lõpuks ise oma tee valida. Kuid tahes- tahtmata püüame end sobitada kaasaega. Ja 5. oktoober ma kardan, et sellesse rongi istume hiljavõitu. NIKOLAI ŠARUBIN filmioperaator — 50 Raske on loota, et vastupidiselt kõigele, mis toimub kogu läänemaailmas, tekiks Poolas 6. oktoober igati ideaalne demokraatia, täis kaunist sisu, LAINE VAGA-MANDRI mis sobib kõigiti demokraatia vormiga. näitleja — 75 Pigem tuleb meil läänele järele rutates teha läbi samasugused raputused, mille on läbi 6. oktoober teinud või läbi tegemas ülejäänud. Raske on HARRI VILPART teha panust sellele, et Poolas taanduksid laulja — 80 inimesed "tegemast ligimesele seda, mis sulle endale ei meeldi", kuna niisugune teguviis — 7. oktoober just seda tehagi — on maailmas muutumas LEIDA SOOM üha üldlevinumaks normiks. Seega pöördun Estonia Teatri koorilaulja, eksliibrisekunstnik — 85 tagasi maale, mis kõnnib õigupoolest mööda parimat teada olevat, kuid mida nädal edasi, 15. oktoober seda käänulisemat teed pidi. HELJO SEPP pianist ja pedagoog— 75 Ja sellegipoolest tulete tagasi? Kui su elust on möödunud kolmküm­ 18. oktoober mend kolm aastat, siis on juba raske kõnelda ENDEL ANNUS tagasitulekust. Olen välismaal elanud pool pianist— 80 elu, nii et pigem saabun Poolasse, kui et tulen tagasi. Euroopast sõitsin ära mitmel põhjusel 19.oktoober — muu hulgas äratas minus tülgastust KUSTAS KIKERPUU dekadentsi hirmuvalitsus. Dekadents on alati helilooja, pianist, dirigent — 60 olnud eliidi eelisõigus. Praegu — esimest 20. oktoober korda ajaloos — on dekadentsi langenud SILVIA VESTMANN Lääne massid. Poolas seda veel pole. Poolas laulja — 50 leidub elujõudu, mida on mujal juba napiks jäänud. Veel pole vabadusetüdimust, heaolu- 21. oktoober küllastust ja piinarikast küsimust "mis edasi RAIVO LAIKRE saab?" Sest riigimasina olemasolu õigustu­ koorijuht ja muusikapedagoog— 75 seks ju ei piisa kätte võideldud heaolu kaits­ misest ega isegi järjest suurenevast tarbimis- 23. oktoober nõudlusest. Poolas on veel unistusi, näge­ TAAVET POSKA musi, suurejoonelisi pürgimusi. Ja see ongi teatritegelane —101 Poola eelis dekadentliku Lääne ees. Kõigest 26. oktoober hoolimata on Poolas veel võimalik elada. MAIMU PAJUSAAR-TERAS Seepärast valin Krakõwi — mitte Pariisi. "Endla" näitleja— 70

Ajalehest "Gazeta Wyborcza", 26. oktoober 6.-7. juuli 1996. ENE JÄRVIS Tallinna Linnateatri näitleja — 50 Poola keelest tõlkinud MARGUS ALVER 29. oktoober LEMBIT VERLIN koorijuht, pedagoog — 80 MARIS KIRME

95 AASTAT SUNNIST KARL LEICHTERI KRIITIKAST

Karl Leichter 1950. aastate algul.

7. märtsil möödus kümme aastat Karl mees", ning Saksa okupatsiooni aega, olles Leichteri, meie silmapaistvaima muusika­ siis juba Tallinnas ning kirjutades järjekindlalt teadlase surmast, 13. oktoobril saanuks ta kontserdi- ja teatriarvustusi ajalehes "Eesti 95-aastaseks. Karl Leichter ei olnud üksnes Sõna". Saksa okupatsiooni aastatesse langes muusikaajaloolase ja -esteetikuna, vaid ka Karl Leichteri muusikakriitilise tegevuse muusikakriitikuna vaieldamatult üks selle ala kõrgaeg. See tulenes ennekõike tolle perioodi silmapaistvamaid isiksusi Eestis. Tema kui — lausa uskumatuna näivast — väga elavast kriitiku viljakamad aastad langesid 1930- kontserdielust, iseäranis Tallinnas, mis nõudis ndate esimesse poolde, mil ta elas Tartus ja omakorda kiiret reageerimist ka kriitikult. kirjutas kontserdiarvustusi ajalehele "Posti­ Olemasolevail andmeil ilmus ajalehes "Eesti 24 Sõna" (ajavahemikus dets 1941 — dets 1943) sügavaelamusliku otseses väljendajas, neid, kokku 153 Karl Leichteri kirjutist. Enamikus kelle vaimsest tegevusest meile vastu peegel­ olid need kontsertide ja ooperite ning ope­ dub ja välja hoovub midagi eluliselt ülevat, rettide arvustused. vaimselt täisväärtuslikku, isikupärast ja üld­ Karl Leichteri sõjajärgne kriitika ilmus inimlikku, üldinimlikult nõuetavat, neid ini­ valdavalt ajalehes "Sirp ja Vasar". Võrreldes mesi me hindame vaimselt suurte loovini­ eelnevaga oli see nii mahult kui ka sisult mestena. Oma tegevuses nad ühendavad tagasihoidlikum. Kuid selle peamiseks põhju­ meid aimatava irreaalsega, üleva ideaalelu seks ei olnud mitte Leichteri loomepotent- lähedusega, taotlustega tuleviku sihis. Ja siaali vähenemine, vaid aeg ja olud, milles kunsti kaudu omandab see irreaalne ülima tuli tegutseda ning mis pärssis tublisti krii­ selguse, tõelisuse."2 Nii alustas Leichter oma tiku tegevusvabadust. Meenutagem, et ta ei arvustust Hermann Bieki klaveriõhtu kohta. pääsenud ka otsestest repressioonidest (val­ Ja veel üks katkend Saksa okupatsiooni aeg­ landamine Tallinna Konservatooriumi õppe­ sest kriitikast. On huvitav jälgida, kui pika, jõu kohalt, väljaheitmine Heliloojate Liidust). probleemi ettevalmistava sissejuhatusega lä­ Ka keskendus Leichter nimetatud ajal üha heneb Leichter Artur Lemba helitöödest rohkem uurimuslikule ja pedagoogilisele koostatud raadiosaate kritiseerimisele. Oma tööle (ta ennistati konservatooriumi õppe­ pikka arutlust alustab ta tõdemisega, et ühe jõuks 1956. a), mis jättis vähem aega muu­ autori looming kannab teatavat ilmet väljen­ sikakriitikaga tegelemiseks. duslike vahendite valiku mõttes, "...mida enam me selles leiame vaimseks isiksuseks Nii nagu paljudele Leichteri kirjutistele täienemise kajastamist, tavalisest ülejõudvat on ka tema, iseäranis 1930. aastate kriitikale suurust, seda enam vallutab meid loomingus iseloomulik filosoofilis-esteetiline arutlev küllastunud rikastuva, tundetugeva mõtes­ laad. Sellist kirjutamis- ja mõttelaadi, stiili on tuse mitmekesisus ja meid erutav, meis min­ mõjutanud tõenäoliselt filosoofiaõpingud git tähtsat ja ihaldatavat äratav helilise laine­ Tartu Ülikoolis ning muusikaesteetika-alase tuse voog. Inimvaim on lakkamatult uut magistritöö ("Richard Wagneri ühiskunsti­ teose filosoofilis-esteetilised alused") kirju­ otsiv, avasüli avarusi haarav. [ ] Seetõttu tamine 1930. aastate algul. Pidev saksakeelse ühe autori teoste sari, kui see ei ulatu haa­ filosoofia- ja esteetika-alase kirjanduse luge­ rama üle ahta tunde ja meeleoluala, ei mine jättis vaieldamatult jälje ka tema enese suuda(...) rahuldada uue(...) järele janunevat kirjutamisstiilile. Sellist saksapärast, väga otsivat vaimu. [ ] See väide muutus õigust pikkadel lausetel rajanevat, rohkete kiillau­ otsivaks ka Artur Lemba teoste saate puhul. sete ja laienditega läbipõimitud stiili harras­ Ettekantud teosed, "Pidulik avamäng", "Lüü­ tab Leichter ennekõike oma magistritöös, aga riline moment", "Eesti rapsoodia", "Väike see on küllalt iseloomulik ka tema teistele süit", "Hällilaul", "Skertso" teisest sümfoo­ kirjutistele, sealhulgas ka kontserdi- ja teat­ niast ja teised on kuidagi liialt ühetooniliselt rikriitikale. Tema arvustused on sageli avarad tundekad, pealispinnaliselt ilutsevad ja mu­ esteetilised arutlused, kus süüvitakse süga­ sitseerivad, tihti liigselt sentimentaalse ja vale heliloomingu ja interpretatsiooniprot- eestlase iseloomule mitte omase värvinguga, sessi. Igale väitele eelneb või järgneb pikk et nad suudaksid jätta vaheldustpakkuvalt argumenteeritud arutelu. Tema kriitikas on huvitavat ja värsket muljet. Üksikult kavas tunda, Visnapuu sõnu kasutades, "avaralt 1 esinedes mõjuvad nad hoopis soodsamini, mõista tahtvat suhtumist nähtesse" . Olgu eriti eluliselt piduliku helgiga avamäng ja Leichteri hinnang heliteosele, interpretat­ "Hällilaul"".3 Siin on kõrvuti pikk, kuid selge sioonile või mõnele muule nähtusele kas filosoofilis-esteetiline arutlus ja kujunditeri- positiivne või negatiivne, ikka on vastavat kas keel. Näib, et need kaks komponenti on ilmingut igakülgselt analüüsitud. Eelöeldu olulisemad iseloomustamaks Leichteri krii­ kinnituseks toon siinkohal lõigu baltisaksa tika stiili. Oleme (vähemalt siin kirjutaja on) päritolu pianisti Hermann Bieki (õppis Leichterit pidanud ikka rohkem tasakaalu­ A. Segali muusikakoolis ja Peterburi konser­ kaks, reserveerituks, emotsioone taltsutavaks vatooriumis ning töötas hiljem Berliinis kriitikuks. See mulje võib tõesti jääda, kui Scharwenka-nimelises muusikakoolis) kla­ toetume vaid sõjajärgsele kriitikale, kui autor veriõhtule järgnenud arvustusest: "Inimesi, ei saanud alati nii öelda, nagu ta oleks kõige kes suudavad erakordsete tulemustega tun­ gida elamuste protsessi, mis kujunduse leidnud kunstiteoses kui ainuvõimelises, 2 K. Leichter. H. Bieki klaveriõhtu. "Postimees" 3. X 1934. 1 Ed. W.hsnapuu] K. Leichteri loeng. "Uudisleht" 3 K. Leichter. A. Lemba helitööde saade. "Eesti 13. dets. 1934. Sõna" 11. VII 1943. 25 enam soovinud. 1930. aastate ja Saksa oku­ du."4 (Minu sõrendus — M. K.) Rõhutagem patsiooni aegne kriitika näitab aga autorit sedagi, et "tüse" on Leichteri arvustustes üks äärmiselt rikkaliku ja poeetilise sõnavaraga sagedasemaid sõnu. kriitikuna. Tema tolleaegsetes kirjutistes järg­ Järgnev näide pärineb 1943. aastast ja neb sageli epiteet epiteedile. Lausetes on tihti on kirja pandud Heino Elleri sümfoonilise täiendsõnu rohkem kui põhisõnu ja alg­ poeemi "Öö hüüded" kohta: "Viirastusile riimide rohkus annab tekst ic erilise kõlavuse alluva erksusega on selles poeemis avaldatud ja rütmi. Sellist kriitikat lugedes tunnetad öised tajumused ja nendega seotud tunnete selgelt, et selle autor on kaasa elanud suurele vibreeringud. Koik vaistlikud elamustevär­ kunstisündmusele ja et sealt saadud emotsio­ vingud on esile toodud haruldaselt nõtke ja naalne laeng on veel selgesti tajutav ka sõ­ peene orkestritehnikaga, koloriidirikkalt ja nadesse valatuna. Kui 1930. aastate kriitikas elamusi hästi ilmestavalt. Teos tulvil peenusi on autor veidi talitsetum ja mitte ehk nii kõlas veetlevsalapäraselt ja haruldaselt hoog­ pillav kõikvõimalike kaunistussõnadega, siis salt, öiste hüüete viirastuslikvahelduva haa­ Saksa okupatsiooni aegsetes arvustustes näib rava hoovusena."5 Olgu öeldud, et teost juha­ ta lausa nautivat sellist ülevat, emotsionaalset tas Olav Roots. sõnakõlarikast stiili. Ja mõned näited öeldu Veelgi osavam on Leichter, iseloomus­ tõestuseks. Esimene pärineb Tartu Meeste­ tades Kreegi õhtulaulu orkestrile "Nüüd on laulu Seltsi kontserdi arvustusest 1932. aas­ see päev ju lõppenud". Ta kirjutab: "Õhtulaul tast, kus Leichter kirjutab: "Tartu Meestelaulu "Nüüd on see päev ju lõppenud" on hurmav Seltsi koor näitas reede õhtuse kontserdiga meeleolumaaling päevale järgnenud õhtu­ agara töötulemuse avaraid saavutusi, rahu hõllandusest ja mingi hardumusliku avaldades tüsedaid võimeid kooriteh- pühalikkusega looritatud meeleolu haaravu­ nikas ja kaasaela v-k indlamaitse- sest. [ ] Tundelise tuju maaling on era­ 1 i s t tõlgitsusoskust. Ed. Tubin on suutnud kordne. Tore arendus süvendab mingit vai­ koori kujundada kauniks kõlatäius­ mulikku tõsidust ja meenutab mineviku liku k s tervikuks, kes suudab üksikasjadeni olude kaunist kaugust. Sügavalt õilistava mõista juhi peenemaitselist väljenduspüü- rahu keskelt kõlab lõpul eri pillidelt teema "Nüüd on see päev ju lõppenud". Kunstilise mõju üllus oli erakordne."'' Artur Kapi c/s-moll keelpillikvintetist kõneldes leiab ta, Karl Leichter 1964. aastal. et "selles on tüseda isiksuse tunglemise tuska ja meeleolude peegeldust".7 Tunnistagem, et Leichter on suur meister heliteose ja in­ terpretatsiooni iseloomustamiseks sobivate sõnade ja sõnaühendite leidmisel. Need on tal väga tabavad ja sageli üllatavad oma uud­ susega, nagu "helluv rütm", "helkjad ma- žoorakordid" jt. Hämmastab, eriti Saksa oku­ patsiooni aegses kriitikas, ka ülivõrrete roh­ kus ja siirad imetluspuhangud. Eesti heliloo­ jatest on ta jaganud selliseid tunnustussõnu nagu "üliväärtuslikud", "ülihead", "erakord­ sed" jne ennekõike Mart Saarele, Cyrillus Kreegile, Eduard Tubinale, Rudolf Tobiasele, Heino Ellerile, interpreetidest — Olav Root­ sile jt. Kui vaadelda Karl Leichteri arvustuste sisulist külge, siis ootuspäraselt palju ruumi on ta nendes andnud heliteoste tõlgitsemise valgustamisele. Tõlgitsemine on tema kriitika

J K. Leichter. Tartu Meestelaulu Seltsi kontsert. "Postimees" 1. V 1932. 5 K. Leichter. IX sümfooniakontsert. "Eesti Sõna" 11. IV 1943. 6 K. Leichter. C. Kreegi helitööde esiettekanne. "Eesti Sõna" 30. XI 1943. 7 K. Leichter. I kammermuusika õhtu. "Eesti Sõna" 5. XI 1943. kesksemaid teemasid. Küll on ta püüdnud seda mitmel moel defineerida, tõlgitsemise protsessi kirjeldada, anda juhiseid interpree­ dile kunstiküpse tõlgitsuseni jõudmiseks jne, ja kõike selle nimel, et tõlgitsus saaks "mõ­ jus", "tüse", nagu autor armastab öelda. Näiteks üks selgemalt välja öeldud tõlgitse­ mise definitsioon kõlab tal järgmiselt: "Tõlgit­ sus on looming, mis avaldub teoste sisu elavas, tähendusrikkas, tabavas ja otsekohe kuulajat kunstilisele elustavas kujundamises. Tõlgitsus kui looming nõuab tõlgitsejalt välja­ kujunenud maitset ja kunstimeelt, kunstilist küpsust..."" Seega tõlgitsemine on looming. Karl ja Laine (vasakul) Leichter pianist Eva Teisalt näeb ta interpretatsiooni kui Hermann-Hangelaidi juures 1944. aastal. protsessi. Analüüsides mis tahes heliteost või Fotod Laine Leichteri erakogust selle interpretatsiooni lähtub Karl Leichter kunsti ürgallikast, s.о seesmisest pin­ enam süveneda tööde sisu ja vormi üksikasja­ gest. Ta vaatleb nii muusikateost kui ka desse ja eriti sellesse vaimsesse protsessi, mis interpretatsiooni vaimse protsessina. teatud teoses leidnud muusikalis-kunstilise Alles selle olemasolu teeb kunstist tõelise kehastuse. Sarnane teostesse sissetungimine kunstiteose. Tõlgitsemisel on niisiis Leichteri ja sissetundmine annab alles täieliku tõlgit­ jaoks oluline teose kujundusliku külje sünni­ susvabaduse, ilma et karta pruugiks stiililisi protsessi väljatoomine. Vaadakem näiteks, komistusi"". Ja mõjusa tõlgitsuse kõige vaja­ mida ta ütleb Liszti /i-moll sonaadi ettekande likumaks aluseks peab ta helitööde vormi­ kohta France Ellegaardi poolt. Selle ettekanne selget ülesehitust ja ettekannet.12 oli kõige parem "üksi mitte selle tõttu, et Kõike eelöeldut kokku võttes tõdegem, Ellegaard ta esile tõi haruldase kõlarikkusega, et Leichteri kriitika, lisaks selle omapärasele, suure tehnilise üleoleku ja jõuga, et rasked köitvale, lugema kutsuvale stiilile, on ka väga oktaavide käigud omasid sädeleva kerguse. hariv. Kõikjalt on näha, et selle kirjutajal on Mitte sellepärast. Just kujundusliku olnud hea maitse ja et ta on tundnud hästi külje muusikaline sünniprot­ muusikat ning heliloomingu ja interpretat­ sess oli suurejooneline, eeskuju pakkuv: see siooni seaduspärasusi. On lausa õpetlik oli pidev loov protsess, ikka hingestatud, lugeda tema arvustuste mõtteselget ja ilmekat kõigis oma muutustes seesmiselt arenev, stiili, milles puudub ebamäärasus, sõnastus- edasitungiv, eesmärgile jõudev. Ja mõju oli lik ülikeerukus, koketerii võõrsõnadega, mis haarav, püsiv."4 (Minu sõrendus — M. K.). kipub vohama nii mõnegi hilisema kriitiku Nagu juba öeldud, peab Leichter äärmiselt töödes. oluliseks, et säärane pingestatud protsess oleks olemas ennekõike juba heliteoses. Näi­ Karl Leichter esitas oma tööle sama­ teks kirjutab ta saksa impressionistlikku stiili sugused nõudmised, mis heliloojate ja in- viljeleva helilooja ja dirigendi Paul Graeneri terpreetidegi loomingule, taotledes nii vormi­ (1872—1944) "Viini sümfoonia" kohta: "See selgust kui ka tähendusrikast sisu. on väga ladusalt kirjutatud heakõlaline teos, kuid ilma seesmise arengulise pingeta, elevuseta ja paeluva jõuta. [ ] Vorm on selge ja väljendus ümar ning kõlav, kuid neis puudub nagu elulise tunglevuse tuige, köitvalt tähendusrikas sisu ja mõtestus ning elamusliku tõelisuse paratamatus."'0 Kuidas aga jõuda "tüseda tõlgitsuseni" või ka "täiusliku lahenduseni", nagu autor armastab öelda. Ka selleks pakub ta välja oma retsepti. Ta ütleb, et selleks on vaja "ikka

" K. Leichter. Ringhäälingu erikontsert. "Eesti Sõna" 24. IV 1943. 11 K. Leichter. Greta ja Leonid Milki kontsert. '' K. Leichter. France Ellegaardi kontsert. "Postimees" 30. IX 1934. "Postimees" 13. XI 1934. 12 10 K. Leichter. Wytautas Bacevreiuse kontsert Vt viide 8. "Postimees" 28. I 1933. 27 ELINA MANNI

LUGU VAHMIILI JA VEART VERE NAPPUSEST

"Isa, poeg ja püha Toorum", 1997. Režissöör Mark Soosaar. Ufa paljudest hantide haudadest, kust naftapuurijad on otsinud ehteid, riideid, relvi ja muud vajalikku, mis surnutele Alumisse Maailma kaasa pannakse.

Varemalt Andres kartis, et jumal teab, mis "ISA, POEG JA PÜHA TOORUM". Režissöör sünnib Vargamäel või mujal maailmas, kui tema Mark Soosaar, abistasid: Agne Sander, Marie siin enam ei ründa, aga nüüd on ta ära näinud, Soosaar, Kersti Uibo, Peeter Tammisto, Mihkel Ristikivi, Arko Okk, Mart Õtsa, Valentin Kuik ja et ründa või ära ründa, ilm läheb ikka oma rada Henn Heinsoo, toetasid: Eesti TV, Yleisradio, STET, ja ta ei lähe kunagi sinna, kuhu sina tahad teda Swelab ja DuArt, tänatakse The Ford Foundation'! ja lükata, sest tuhanded teised lükkavad või kisu­ Eesti Kultuuriministeeriumi. 16 mm, 2 filmi, vad teda igaüks oma poole või oma tahte sihis ja mõlemad kestusega 45 min, värviline. © "Wfeiko Saawa Film" koostöös TVEga (London), 1997. nõnda tammub ta kas hoopis paigal nagu sõtkuks Rahvusvahelised esilinastused: 19. III Pariis, 29. IV ta saue, või ta käib nagu eksija ringi ning huikab. London, 5. V Riia, 16. V Helsingi, 12. VII Pärnu, (A. H. Tammsaare. "Tõde ja õigus", V köide) 21. VII Moskva. Prix Nanook, Pariis, 1997. Mark Soosaarele on Eestis külge klee­ bitud osava manipuleerimisoskusega avantü­ risti maine. Filmiringkondades on tema fil­ mid isegi tõstatanud küsimuse materjali oma-

2s poolse tõlgendamise piiridest dokumentalis­ taadikõbi laulujoru jõristades oma suurest tikas. Sellekohasteks spekulatsioonideks võib kalasaagist praalima hakkab. Paat on ju tühi puhuti ju põhjustki olla, sest mängufilmi- ja partidest pole õhkagi. lisuse lõhn on Soosaare filmidel alati küljes Kahju hakkab sellest vägevast samaa­ olnud. nist, peenikese ja soonilise kaelaga raugali­ Keegi tark filmikriitik on kusagil väit­ kust vanamehest. Vaevalt komberdab ta ige­ nud, et Soosaart ajab lavastama elu hallus ja rike mändide vahel ja huikab oma kadunud üksluisus. Kui nii, siis polnud Soosaarel isa, poega ning naftapuurtornide juurest poja ja püha Toorumi vaheliste suhete jääd­ kaugemale tundrasse põgenenud põtru koju. vustamisel tegelikkuse manipuleerimise jä­ Sosho naine Tohe Tolmutera on rele küll vähimatki vajadust — teravaid ravitseja, kes tohterdab loomi ja inimesi emotsioone ja koloriitseid juhtumisi oli neis selletagi küllalt. "Isa, poja ja püha Toorumi" algus- kaadreid vaadates jääb mulje, nagu oleks tegu hantide elust vändatud laiendatud kroo­ nikaga. Soosaar nagu ei seakski seekord oma eesmärgiks materjali omapoolset mõtesta­ mist, vaid näib piirduvat sündmuste üks- ühese talletamisega, mis on ju ka igati tänu­ väärne töö. Eriti kui meeles pidada asjaolu, et tegemist on väljasureva rahvaga, kelle hul­ gast oma saatust jäädvustavaid filmimehi võtta pole. Õige pea saab aga mõõduka tempo ja rahuliku miljööga alanud reportaažist eht- soosaarelikult sugestiivne ja Eesti kontekstis ehk harjumatultki dünaamiline tõsielufilm. Mäng on tõepoolest küünlaid väärt. "Isa, poeg ja püha Toorum". Filmi ainestikuks on ühe kange rahva meele Poeg Petja Moldanov, Surgutneftegasi põlisralwaste ja vaimu mandumise lugu. Õnn on handi osakonna juhataja. rahvale selga pööramas, nagu polekski nen­ de kodade uksed enam õiges ilmakaares. suurte kauguste tagant. Olgugi ta näonahk A. H. Tammsaaret parafraseerides võiks öel­ kümmetpidi kortsus, on Tohe Tolmutera siiski da, et asi on vahmiili ja veart vere nappuses. üks vänge verega toimekas naisterahvas, "Hale hakkas," ütles üks operaator kelle käest šamaan aeg-ajalt sugeda saab. Kui 29. aprillil Londonis Soho House'is toimunud marus eide maa ja taeva needmine kuidagi Briti Rahvusliku Televisiooni- ja Filmikooli lõppeda ei taha, siis sõidab Sosho kohaliku lõpetanute seltsi üritusel, kui Mark Soosaar oblastikeskuse turule, et pröökava eide oma uue üllitise näitamise lõpetas. "Eks täna­ lepituseks midagi kingituseks osta. päeva võõrandunud linnainimesel ole ikka Sosho ja Tohe kasvatasid sügavas taigas kombeks metsarahva harmoonilist elustiili üles oma kasupoja Aiemi, kellest neil enam kadestada, aga Soosaare filmi puhul on see silmarõõmu pole, sest Aiem läks ära linna. lõbu üsna nudiks nüritud. Mis seda võsa- Linnarahvas on Aiemit Petja Moldanoviks idülli ikka idealiseerida, kui taigaski oma kutsuma hakanud. rahvale ja jumalaile kärbseid pähe aetakse, Siinkohal ei saa Vargamäe Indreku praalimisest ja prassimisest rääkimata." tähelepanekut linnaelu kohta kuidagi korda­ Elas ükskord (nii need algustiitrid kõla­ mata jätta: "Meie seal linnas oleme pisut vad) Nirkmees Sosho — üks viimaseid handi vasika moodi, kes äkki laudast välja pääseb vägevaid samaane. Alguses tundub, et tege­ ja esimeses tuhinas oma kõhu lahti jookseb. mist ongi ühe kange ja kuraasis vanamehega, Suuremal hulgal seal linnas on kõhud lahti kui ta trummi põristades väidab, et suutvat — ihu ja hinge poolest." hingi siia ilma tagasi kutsuda. Kuninga alasti- Petja Moldanovist on saanud tähtis olekust hakkab vaataja aimu saama siis, kui mees nafta ja gaasi kuningriigis. Soosaarele

24 paslik kahjutasu välja kaubelda. Mootorsaag, koormatäis ehitusmaterjali ja elektrigeneraa- tor on tema arvates küllaldane hind maa eest, kus toodetakse üle poole Venemaa naftast. Veider küll, aga tundub, et Petja pole sugugi mitte deemonlik kurinahk, kes täie teadmisega oma esivanemate maa juuda- seeklite eest maha hangeldab, vaid pigem magedat sorti ullike, kellele tõesti ei mõika, millise karuteene ta eneseupitamisega oma rahvale osutab. Vedela verega vennikesena ei julge ta vanematelegi näole anda, kartes neilt "Isa, poeg ja püha Toorum". Petja onu on tapnud 33 karu. Aga viin on võtnud vist hudjata saada. talt karujõu. Ei aita isegi see, kui suveõhtul kõik Aga ega Petja pole sugugi esimese karupead õue tõsta ja neid suudelda. põlve degenerant. Kange handi vaim pidi juba ammu enne tema vääratusi kiiva kas­ vama hakkama. Loomade ja inimeste ravitseja Tohe Tolmutera sõitleb taigas oma kaugel viibiva poja vaimuga, aga temagi vägi on kidumas ja Aiem elab "normaalset linnaelu" rahumeeli edasi — on teist korda lahku minemas, lõuna­ söögiks vitsutab arbuusi ja haukab kartulit peale. Võimas šamaan Sosho kinnitab filmi alguses, et suudab hingi siia ilma tagasi tuua, aga kui ta katsub Petjat sõnades või mõtetes "Isa, poeg ja püha Toorum". püüda, siis ei tea ta, millest peale hakata. Ema Tohe (Tolmutera). Mark Soosaare fotod Ei tea ta enam sedagi, kuidas oma jumalaga ausa mehe kombel asju ajada. Eide manitsuse järgi tuleb pool ostetud viinast julgeb ta siiski tunnistada, et tegelikult pole Toorumile ohvriks tuua, aga papi otsustab ta mingi tähtis nina, pole tal ei autoriteeti ega kõigevägevamat tüssata ja kümnest pudelist tohi ühelegi paberile allkirja anda. Ametiks kuus enda tarvis kõrvale panna. olevat tal inimeste tüssamine ja puru silma Viin on veart vere ära raisanud. Lää­ ajamine. bakil ja purujommis eite-taati on valus vaa­ Hõimukaaslaste ees aga ärpleb ta oma data. Ühe väärt filmi peaks sellistest krehv- tähtsa direktoriameti ja kontoriga ning ajab tistest juhtumustest ja värvikatest karakte­ neile käojaani sellest, kuis ta telefoni teel üle­ ritest kas või pimesi saama kokku sättida. musi nuhtleb ja Moskvaga asju klaarib. Lüki aga vürtsikaid stseene nagu pärleid Oma vanematelgi on ta suud-silmad tihedalt paela õtsa ja ongi üks ontlik film täis valetanud sellest, kuidas ülemused teda valmis. Ameerika ja George Bushiga tutvuma saatsid. Ilmetu montaaž ja lahtised otsad pole Tohe demonstreerib uhkelt perekonnareliik- aga Soosaarele mokkamööda. Jõudeolek tema viana hoitud fotosid mingist olengust ja rahutu loomusega kokku ei passi ja kobina suvalisest habemikust, kes pidavat olema peale tema juba filmi ei tee. George Bush. Kogenud kaameramehena ta teab, et Petja Moldanovi ametiks on naftatöös- film on v i s u a a 1 n e meedium, ega hoia hä­ turitele oma esivanemate maa maha parsel­ belikult eemale pildilise väljenduse võimalus­ damine. Petja väidab muu hulgas, et tal on test. Materjali hoolega läbi komponeerides oma hõimurahva huvid südame peäl ja ta annab ta vaatajale üsna julgelt teada oma­ annab hantidele nõu maad mitte niisama poolse hinnangu ekraanil toimuva kohta. käest anda, vaid ikka korralikku kaupa teha. Vahedalt ja vaata et pisut jõhkraltki Ta soovitab naabritel ja sugulastel venelastelt fikseerib tema kaamera Samaanirahva vaim- 30 set kidumist markeerivaid detaile, grotesk­ tihti ka kontrastsetele kaadritele. Filmi tempo seid ja hinge kibelema panevaid ühtaegu. kallal on tõhusalt tööd tehtud ja küllap aitab (Karutopisele on silmadeks sätitud vene sol- rütmide hoogne vahelduminegi (eriti teises datisineli kuldsed viisnurkadega nööbid. osas) monotoonsuse peletamisele mõjuvalt Karu on handi uskumuste kohaselt siin ilmas kaasa. surelike ja Toorumi vaheliseks meediumiks.) "Soosaarel on küllaga koloriitset mater­ Päris filmi alguses kohmab Sosho Nirk­ jali," lausus üks briti esifilmikooli lõpetanu mees, et inimene pidavat teises ilmas käbi- pärast esilinastust nagu veidi kadedaltki. suuruseks känkraks känguma. Käbist saabki "Sellest lihtsalt pidi üks haarav film tulema." siitpeale filmi läbiv kujund ja metafoor, mis Vaevalt et "Isa , poeg ja püha Toorum" ikka siit ja sealt vilksatab ja mille abil Soosaar Pariisis vaid koloriitse materjali eest Prix oma ideefixe'ile näib viitavat. Et kärakat pruu­ Nanook'i sai. kida armastavad ja kompromissialtid handid A. H. Tammsaare on osanud vahest (kolme viimase aasta jooksul on 18 000 han­ meie rahvaks saamise lugu kõige tabavamalt dist taigasse jäänud vaid 3000) on oma lahje- kirjeldada. Ehk sobib tsitaadiga "Tõest ja neva verega juba vaimselt kõnni jäämas. Eriti õigusest" lõpetada ka ühe teise rahva kadu- ilmekalt tuleb see kinnisidee esile filmi mise-kidumise lugu käsitleva filmi arvustust. lõpukaadrites. Tumeda taeva all ja naftapuur­ "Siiski, imestada polnud siin eriliselt midagi. tornide lõõmas näeme heidutavalt lagedat Vargamäel ei sünni ju midagi muud, kui mis maad ja otsatul hulgal väikesi, vindunud on juba lugematu hulk kordi sündinud laias käbisid. Tahes-tahtmata tuleb meelde skor­ maailmas. Rahvad ja kultuurid tõusevad ja pionide ja sitikatega asustatud kummaline, langevad." hävitatud planeet Werner Herzogi dokumen­ taalsest poeemist "Pimeduse õppetunnid". Mark Soosaar on värvikate seikade leidmise peale meister. See on selge. Hiljem montaažiruumis on ta aga isegi osavam. Idee ELINA MÄNNI (sünd 1971) on õppinud 1990—1993 Tartu Ülikoolis ajakirjandust, 1994—2995 Põhja- võimendamise nimel ta valib, tihendab ja Londoni Ülikoolis filmi- ja teatriteooriat, alates 1995. komponeerib olemasolevat materjali. Oskus­ aastast õpib tn Londoni ülikooli Goldsmithi kolledžis liku montaažiga on tal õnnestunud oma teatriteadust. TMKs 1996, nr 3 ilmus tema artikkel vaatenurka rõhutada eriti filmi teises osas. ""Lift" on kahtlemata Briti kõige avantüristlikuni teat­ rifestival". Siinkohal võiks vähemalt kümmekond eredat näidet tuua. Üks neist: Petja Moldanov on poja käest males pähe saamas. "Kuhu põge­ neda? Tuli igal pool," küsib ta nõutult male­ lauda põrnitsedes. Järgmise kaadrina näeme pimeduses lõõmavaid naftapuurtorne. Paralleelmontaaži abil kontrastseid kaadreid kõrvu seades on tal õnnestunud film dünaamiliseks ja pingerikkaks muuta. (Järgemisi näeme stseene sellest, kuidas sa­ maan taigas trummi põristab ja tema minia linnas lääget vene estraadi kuulates putkas "Marlboro" suitsuja Surguti õlut müüb. Veel üks markantne näide: Sosho palub kodus lindude ja põtrade hüva käekäigu eest Ljamini, Kazõmi ja Obi jõe vaime. Samal ajal ajavad amfiibmasinates mehed taigas noori puid alla ja kõmmutavad tiivulisi.) Filmi kahe jao kogupikkus on poolteist tundi ja üksluist filmi oleks nii kaua peaaegu võimatu keskendunult jälgida. Vaataja talu­ misvõimet arvesse võttes on Soosaar pea terve filmi üles ehitanud detailierksatele ja

31 ULO TÕNTS

MITU SAMMU ON REALISMIST ABSURDI JA VASTUPIDI?

KAKS ÕHTUT "LIFE '97" PROGRAMMIST

KAKS ETENDUST — KAKS VAATAJAT? ütelda, et erinevad olid siiski kahe jutuks Selle loo põhi ja algus on maikuiselt oleva teatriõhtu vaatajad? Nii et kirjapanija õitsevas ja peaaegu juba suvesoojas Vilniuses. peab need persoonid nüüd ühte viima ja 9.—18. maini toimus seal neljandat korda üldse vaatama, kuidas sellest segasest loost Leedu rahvusvaheline teatrifestival, mis sün­ välja tulla. dimisel sai nimeks "LIFE" (foe: laif). Püütakse Teine nimetatud variant — kaks eri vaa­ kokku tuua võimalikult head või vähemasti tajat — meeldib rohkem või tundub kuidagi huvitavat teatrit laiast ilmast, seejuures teatri reaalsem. Ka arvustajalt nõutakse ümber­ mõistet kuidagi piiramata. Püütakse näidata kehastumist või transformatsiooni või missu­ võimalikult palju head leedu teatrit, eeskätt gune sõna selle tähenduse jaoks just parajasti muidugi külalisi silmas pidades. in on. Mida erinevamad etendused, seda Alguse nimetamine on tinglik nagu rohkem tuleb muutuda, seda lahkumineva- ikka. Algus on alati kuskil kaugemal, jutuks mad on arvustaja jaoks rollid. Teatrikunsti tuleb ka hoopis varasemaid asju. mitmekesisus on järjest suurenenud ja suu­ Tunne ütleb, et helerohelises Vilniuses reneb veelgi. Seda nii absoluutse kui ka suh­ kogetut hakkavad jaanipäevaeelses Tartus telisuse skaala järgi — mõtlen viimase varian­ kirja panema kaks mingis päris olulises tä­ diga eri teatrilaadide ja -nähtuste kättesaada­ henduses eraldi autorit. Mitte küll omaette, vust. Ikka sagedamini selgub, et mõneks koh­ aga mitte ka päris koos. Või oleks õigem tumiseks teatriga oleme rohkem, mõneks 32 vähem valmis, ning erinevused võivad olla tollel kevadel Leningradi Brooki "Kirsiaeda" suured. Jutt ei ole heast ja halvast teatrist, vaatama sõitsid. Aga nii see mõnikord läheb: vaid teatri mitmekesistumisest. sõidad sadu kilomeetreid ning too viimane Selles asjas midagi ette arvata on raske vahemaa jääbki läbimata: olen saalis, aga ja lausa võimatu. Saad ammuse tuttavaga etendus ei tule lavalt minuni. Kas Brooki kokku, tunned ta muutumisest hoolimata ära, "Kirsiaia" puhul ka liiga suur, lavastuse kam­ oled seespidiselt intiimsekski kontaktiks val­ merliku laadiga sobimatu saal? Või siis ikkagi mis, aga suhtlemine on ometi tõsiselt häiri­ nimelt mingi isiklikku laadi sobimatus, suut­ tud. Järgmisel õhtul kohtad võhivõõrast ning matus sellel õhtul vaataja rolli asuda? Nagu nagu iseenesest tekib kontakt, mille loomu­ selgunud, oli eestlaste seas tookord teisigi likkus ei olegi üllatav. Imestama hakkad ilmajääjaid. See natuke nagu lohutab ja va­ hiljem, kui kõrvutad ja toimunu üle järele bandab (kujuteldav süüdiolek iseenda ees?). mõtled. Väga täpselt on meeles tolle etenduse lõpp: mahaunustatud Firsi ilmumist ära ootamata KAHESTUMISE SELETUSEKS: alustab publik aplausiga, nii et too ilmub juba MIS OLI ENNE ALGUST? plaksutamise sisse, kui vaatajad on etenduse lõppenuks arvanud. Kas vihje sellele, et kaa­ Mida ma autori Vilniuses toimunud samineku ja vastuvõtmisega oli üldiseltki ras­ kahestumisest kõneldes konkreetselt silmas kusi? Küsimus, mis ka "Õnnelike päevadega" pean? seoses päevakorrale tuleb. Neljanda "LIFEi" programm oli ebaüht­ Nurjunud kohtumise paik oli teadagi lane ja kaldus marginaalsusse. Marginaalsust Suure Draamateatri saal, oluliste teatrikoge- nimetades viitan teatrikunsti piirialadele (tsir- muste läbi tuttavlik. Nüüd sain Brookiga kok­ kusekunst, publitsistlik dispuut jne). Reljeef­ ku, seekord juba tegelikult, Vilniuse Noorsoo­ selt tõusid Vilniuses teatrikunstiilmingutena teatri veelgi tuttavamas majas ja saalis, muust nähtavamaks kaks etendust: Eimuntas millest samuti mälestusi kõnelda võiks. Nekrošiuse uhiuus "Hamlet" ja Peter Brooki Brooki "Õnnelike päevade" koduteatriks on "Õnnelikud päevad". Brooki Becketti-lavas- Lausanne'is asuv Theatre Vidy, millest ka tus on 1995. aastast ning mullu eesti keeles festivaliraamat peale nime ja asupaiga midagi ilmunud "Tänapäeva teatri leksikonis" on see rääkida ei teadnud. Küll selgub sealt, et Win­ juba kirjas. Raamat müüdi kohe läbi, aga nie rollis on lavastaja abikaasa Nataša Parry. ikkagi oleks nagu mõtet sellele tähelepanu Viimase tekstist festivaliraamatus tuleb välja, juhtida. Tark raamat, sõnal tänapäev selle et Brook kavatses juba mõnda aega selle tiitlis ei puudu ka otsetähendus. näidendi lavastamist. On teisigi viiteid sellele, "Hamlet" tähendabki probleemiks ku­ et tegemist on Brookile olulise näidendi junenud kohtumist ammuse tuttavaga. Nek­ "hilinenud" lavastusega. "Õnnelikest päeva­ rošiuse kuulsuseaja loomingut tunnen (olen dest" kõneleb "Nihkuvasse vaatepunkti" näinud) selle algusest peale. 1981. aasta algul liidetud essee "Õnnelik Sam Beckett". Essee vaatasin "Kvadraati" (lavastus aastast 1980), on dateerimata ja Brook ei ütle, missugusest mis kümnendi teisel poolel aitas lavastajal New Yorgis vaadatud "Õnnelike päevade" kaugetel külalisetendustel maailmamainet lavastusest on ta "täiselevust ja õhinat". Aga koguda ning 1993. aastal veel esimese ta kõrvutab nähtud "Õnnelikke päevi" Alain "LIFEi" põhiprogrammis kaasa tegi. "Kvad­ Resnais' filmiga "Möödunud suvel Marienba- raadist" peale olen kõiki Nekrošiuse lavastusi dis" (1961), mida samuti just vaadanud oli. vaadanud sünnikronoloogia järgi, mitut hili­ Pikk tee meeldimisest lavastuseni — kui see semat ("Onu Vanja", "Väikesed tragöödiad", loogiline rida paika peab. "Kolm õde") korduvalt. Niisugune kontaktis Niisiis sündis Tema Kõrguse Juhuse olemine on olnud võimalik tänu sellele, et soovil Vilniuses paar Nekrošius—Brook. Põ­ lavastaja on töötanud algusest peale väga nev ja üksjagu kimbatuslik olukord vastu­ aeglases rütmis ning üksnes Leedus. Ei olegi võtja jaoks: tundmatu Brookiga oli lihtsam siis nagu kummaline, et ei tunne samasugu­ suhelda kui Nekrošiusega, kelle loomingut ses pidevuses ühegi eesti lavastaja loomingut, tean selle pikas ja pikaldases muutumises, ikka on kuskil mõni lünk. kunagisest pian o'st praeguse väsitava Kui ütlen, et "Õnnelikud päevad" tä­ fort e'ni. hendas kohtumist tundmatuga, ei ole jutt Beckettist, vaid Brookist. Esimest korda üri­ Väike kõrvalepõige vastandite üht­ tasin temaga kokku saada küll juba aastal susse, mis küll teadagi lõhnab dialektika ja 1989, katse läks aga tänini salapäraseks jää­ vaata et koguni marksismi järele. "Õnnelike nud asjaoludel nurja. Olin nende eestlastest päevade" loomislugu kontrollida püüdes uudishimulike ja entusiastide seltsis, kes jõudsin "Tänapäeva teatri leksikonini" 33 (M. Semil, E. Wysinska, Tallinn, 1996). Sealt KAS OOTAMATUS loen: "1995. a. lõpul tõi Brook Bouffes du VÕIB OOTAMATU OLLA Nord'is lavale Hamleti-ainelise "Qui est la". Võib küll. Üksjagu sõnamänguliseks See oli Shakespeare'i draama uue lugemise see seletamine läheb, aga hoopiski mitte soo­ katseks Stanislavski, Craigi, Meierholdi, vist nalja teha. Eimuntas Nekrošiuse "Ham­ Brechti ja Artaud' vaadete kaudu (koosnes let" mõjus ootamatusena, tegi vaataja nõu­ "Hamleti" katkenditest ja dramatiseeritud tuks — ja arvustaja takkajärele, kuigi ei oleks teoreetilistest tekstidest). Askeetlikul laval tohtinud niimoodi minna. Selles teatris oli mängivad näitlejad kaksikrolle (Hamlet- midagi, mis vaatajat kammitses ja võõras­ Craig, Ophelia-Artaud jne)" (Lk 51) tama pani. Mingi barjäär etenduse ja vaataja Nii et leedulaste vägagi uut moodi loe­ vahel. Hästi on meeles mõjuvalt sünge, tud "Hamleti" (palju kärpeid, struktuuri ni- ebaõdus, ohuline lavaruum, meisterlik val- hestamine jne) tõeline paariline oleks ehk gusrežii, selle ruumi juurde kuuluv heliku­ olnud hoopis Brook: Beckettist järgmine jundus. Aga edasi? Kohati hakkas igav, siis lavastus? Teatriraamatu tarkusse kuulub hin­ tundsin väsimust ja nõutust. Püsikontakti nangute puudumine. Võta teadmiseks ja näitlejate kaudu ei tekkinud. arva, mida tahad. Lavastaja loomingu tundmine oleks nagu pidanud vastuvõtuhäire välistama — Eimuntas Nekrošiuse "Hamlet" ja Hamlet — poptäht Andrius Mamontovas —, aga ei. Tuttav saal, aga võõras teatrikeel, kes polnud enne Hamleti mängimist ridagi tundmatu konventsioon. Kusjuures ma ei Shakespeare'i lugenud. olnud kaugeltki üksi ega ainuke oma suhtlemismurega. Mitmel leedu kolleegil sama kogemus. Leedu kolleegid kinnitasid, et korduskatse (eelesietendus + esietendus) lee­ vendas olukorda. Irena Veisaite kommentee­ ris seda nii: esimene vaatamine lõppes so­ kiga, eriti teksti taandamise tõttu — etendus toimub peaaegu üksnes tegevuse kaudu. Teistkordsel vaatamisel tuli leppimine ja mõistmine: see "Hamlet" kõlab nagu hullu­ nud maailma asustavate inimeste võimetu ja lootusetu protest. Pean Nekrošiust väga tervikliku loo­ muga lavastajaks. Ta on teinud üllatavalt vähe, üksnes temale olulisi asju. Terviklik­ kusse kuulub ka loomingu kindlasuunaline teisenemine. Vorm ja vahendid on muutunud vastavalt sellele, koos sellega, kuidas on teiseks saanud enesevälienduslik sõnum. Kontseptsioonid ja -ismid ei puutu asjasse, kunstnik räägib, missugusena tunneb, näeb, mõistab maailma. Juttu on olnud ennekõike maailma elamiskõlblikkuse kahanemisest. On kõnekas, et Nekrošius ei olnud ka Nõuko­ gude Leedus poliitiline, ei lavastanud maks­ va korra vastu. "Kvadraadi" tegevus toimub Nõukogude vangilaagris. Mäletan arutelu Panevežysis: arvustajad selgitasid ametni­ kele, et poliitilist allteksti "Kvadraadis" ei ole. Kas nad seda ise täiesti uskusid, aga nii see oli: Nekrošiust huvitab inimene. Oma apolii­ tilisusega valmistas leedulane pettumuse Mardi Valgemäele, kes New Yorgis tema gastrolle vaatas (M. Valgemäe, "Linn ja tea­ ter"). Küll on Nekrošiuse lavastustes endast ikka märku andnud mingi valulisus suhete kujutamisel. Selle järkjärguline valjenemine valuks, karjeks ja isegi ahastamiseks ongi olnud püsiliine, mis laseb ajas hajutatud lavastusi tervikuna näha. Mitte nii väga ammu iseloomustas Ruta Vanagaite ("LIFE'i" looja ja juht, enne seda ka Noorsooteatri juht) Nekrošiuse loomingut vaiksena. Hiljem, üheksakümnendatel liitunud vaatajale kõlab see kummaliselt, aga nii see tõesti oli. "Onu Vanja" üks tippstseene oli Sonja ja Astrovi öine kõnelus — pausid ja vaikus, nii et saal kuulis selgesti, kuidas ümberkukkunud vii­ napitsi sisu riiuli ülemiselt korruselt alu­ misele tilkus. "Kolme õe" puhul küsiti rohkem kui kord, kas ei ole tegemist põhimõttelist laadi arusaamatusega. Milleks üldse Tšehhov, kui lavastajal tuleb oma sõnumi ütlemiseks näi­ dendit nii palju muuta ja ignoreerida? Vaataja saaks sõnumi hoopis selgemal kujul kätte, kui Tšehhovit ei oleks asjasse segatud. "Hamleti" puhul kuulsin Vilniuses põhimõtteliselt sama küsimust. Teksti on tugevasti kärbitud. On muudetud näidendi struktuuri: tegelasi on kadunud, isa vaim tõuseb Shakespeare'i va­ riandiga (originaaliga) kõrvutades mitme­ kordselt rohkem esile. Hamlet loobub armas­ tusest nimelt kättemaksu kasuks. Kättemaksu ideoloogina sekkub väga aktiivselt isa vaim. Võib seletada ja tõestada, aga see ei ole ilmselt see, ei ole suhtetõrke otsustav põhjus. Kogu esituslaad oli teistsugune ja võõras. Laval oli ka varasemast hästi tuttavaid, väga võimekaid ja huvitavaid näitlejaid (Vladas Bagdonas, Povilas Budrys, Viktoria Kuodyte). Aga stilistika ja "keel" olid nii võõrad, et nende vastu kadus varsti huvi. Koik oli muu­ tunud kuidagi liiga lihtsaks, primitiivsekski. Jääb siis ikkagi seletus: lavastaja läks üle mingi piiri, mis vaataja jaoks oluline. Festivaliraamatu intervjuust leidsin teksti, mis seda nagu kommenteeriks. Nekrošius ütleb, et on tahtnud proovides tagasi pöör­ duda vana naiivse teatri ja rämeda poeetika juurde. Läks see tal ka tegelikult korda? Või meenutab see "Hamlet" mulle siiski liiga praegust action'it, millega ma lihtsalt kontakti ei saa? Nimiossa kutsus Nekrošius poptähe Andrius Mamontovase. Ta on oma valikuga rahul, nii konkreetselt kui ka põhimõtteliselt. Ta hoiatab teatrit ja näitlejakutset üle hinda­ mast: "Ei saa õppida Hamletit mängima. Ini­ mene kas on või ei ole Hamleti mängimiseks geneetiliselt valmis!" Missugusest Hamletist ikkagi on jutt? Mamontovas tunnistas, et enne Nekrošiuselt

Eimuntas Nekrošiuse "Hamlet" kõlab nagu hullunud maailma asustavate inimeste võimetu ja lootusetu protest. ^mjh "'Vv'^B

ЩЩЁ Ial

, • '- . •".>

|чЙЙ1^''~'.' 4 Jmi^ ..

W^frTi S3S ä Еяез •'"'" •'•ьЛшШ&: шЕЁг. "*

Ищ8^|щДИ|

Peter Brooki "Õnnelikud päevad": kui Becketti antud põhikujund — liivas olemine ja sellesse vajumine — välja arvata, ei ole laval midagi veidrat ega mõistusepäratut. Ja luide ise ei ole vihjeline ega kujundiline, vaid teatri elusarnasuse kaanonist pärit. saadud kutset ei olnud ta lugenud ridagi numbrist. Brooki mõte liigub avaralt ja Shakespeare'i. Tähendab see, et teatrisse tuleb lennukalt, kaasaegne teater on tal peopesal. nüüd hulganisti vaatajaid, kes enda kohta Üsna äkitselt kõrvutab ta absurditeatrit ja sama võivad väita? Milleks siis ikkagi Shake­ brechtilikku eepilist teatrit: "Mõlemad vor­ speare? Kas märk lähenevast teatrikriisist, mid täiendavad teineteist väga hästi. Absurdi mille sisuks uue dramaturgia puudumine? konkreetne metafoor on just see, mis eepilises Paar nädalat tagasi sain kirja leedu teatris puudub" (lk 164). kolleegilt. Kui ma seda õigesti lugesin, on Eepilise teatri ja absurditeatri suhtega kriitika lavastuse aktsepteerinud. Ei räägita mul praegu asja ei ole. Küll taipasin lugedes konventsiooni muutmisest, vaid vaieldakse kohe, et midagi niisugust olin otsinud, et siin tõlgenduse üksikküsimuste üle. oligi vormel, mis Vilniuses nähtud "Õnne­ Tuleb loota, et mõni hea juhus selle likud päevad" kokku võtab ja nagu veel kord "Hamletiga" uuesti kokku saada laseb. ära seletab. Brooki enda üteldud või siis tema enda käega kirja pandud pealegi, mis siin­ kohal sugugi tähenduseta ei ole. Mõistmine ABSURDI KONKREETNE METAFOOR tuli seekord koos etendusega, nüüd oli äkit­ selt olemas ka selle sõnaline vorm. Alapealkirja võiks ka jutumärkides, see Ühes Vilniuse päevalehes ilmus "Õnne­ tähendab tsitaadina esitada. Laenuga tege­ like päevade" etendustega ajastatult täispikk mist ongi, leidsin selle sõnakombinatsiooni intervjuu Brookiga, mida mulle tõlgiti ja äsja ühest Brooki tekstist, mida varem ei refereeriti. Brooki esinemisi olen alati huvi ja olnud lugenud. "Ilmamaa" avaldas just teat- mõnuga lugenud. See ei olnud erand. Kas riuuenduseaegsed almanahhid sama nime all Brook teab Nekrošiust? Teab, on kuulnud ja raamatuna. Jutt on siis "Thespisest". "Thes- lugenud, lavastusi näinud ei ole. Eriti jäi aga pise" teises numbris ilmus 1972. aastal Brooki meelde, kuidas Brook rõhutas, et elu on kirjutis "Radikaalsed eksperimendid". Tõlgi­ tähtsam kui kunst, elamine tähtsam kui tud oli see ühest "Theater Heute" 1964. aasta looming. Nagu jäi meelde ka Elona Bundzaite 36 elutargalt irooniline kommentaar: niiviisi ar­ ei tea ei näidendis ega etenduses midagi oma vab Brook nüüd, kui ta on vana (sünniaasta kummalisest seisust. Ta otsib kotist asju, se- 1925, kui see kellelegi meelde ei tule). keldab nendega, uurib luite taha varjunud Kas ka "Õnnelike päevade" lavasta­ mehelt tundmatu sõna tähendust, lobiseb mine on kuidagi lavastaja eaga seotud? Peab iseendaga, naeratab. "Tema kujutluses aeg ei ju olema, aga kuidas? möödu. Koik päevad on õnnelikud päevad" Eespool oli juba jutuks, et "Õnnelikud ("Nihkuv vaatepunkt", Tallinn, 1993, lk 27). päevad" on Brooki ammune lemmik. Nagu eelnevast näha, on Brooki "Õnne­ "Becketti näidendi imelisus on selle likud päevad" üpris Becketti-truu lavastus. objektiivsuses," kirjutab Brook ammuses Bec- (Vaatasin prantsuskeelset etendust teatrisse ketti-essees. See üksjagu suletukski jääv väide mineku eel hoolikalt läbiloetud teksti najal. hakkab nähtud "Õnnelike päevade" konteks­ Etendusel kahetsesin, et ei taibanud teksti tis eriti silma. Seegi etendus üllatas, aga teatrisse kaasa võtta: lavakarp, ruum luite ja "Hamletile" vastupidises tähenduses ja mär­ Winnie ümber oli nii pimestavalt valge, et kamatult: objektiivsuse, selguse, konkreet­ saali keskpaigas oleks olnud täiesti võimalik susega. Lihtsusega, millele "absurdi konk­ raamatust teksti jälgida. Kui absurdist rää­ reetne metafoor" annab ruumilisuse ja süga­ kida, oli see täiesti olemas: valdav osa täis­ vuse. Lavapildi naturalistlikust ehtsusest kir­ saali vaatas etendust toimuvast ja räägitavast jutasin "Postimehes" (27. V). Lavapilt oli osa midagi taipamata. Saalis tekkis tappev vai­ kooskõlalisest tervikust. Kui Becketti antud kus.) Teksti on natuke kärbitud, sedastas põhikujund — liivas olemine ja sellesse vaju­ sama etendust vaadanud Dovydas Judelevi- mine — välja arvata, ei ole laval midagi cius, kes näidendi juba 1970. aasta paiku veidrat ega mõistusepäratut. Ja luide ise ei ole leedu keelde tõlkis. Kärbitud olid ka remar­ vihjeline ega kujundiline, vaid teatri elusar- kidesse kirjutatud rohked pausid, vähemasti nasuse kaanonist pärit. Liiva aheldatud naine suurem osa neist. Lihtsalt rahulikult, mär-

Onnelikud päevad". Winnie — Nnins.i I'.iny gatavate tõusude-mõõnadeta kulgev lavastus, vähimagi kallakuta loidusesse. Pinge tuli aga üleni kuskilt seestpoolt, "väliste" vahenditega ei tehtud midagi, neid nagu ei olnudki. Küll tundus mulle, et teise vaatuse tundetoon erines esimese omast rohkem, kui lugemise INTERVJUU järgi oodata olin osanud. Rääkivaks peaks muutunud Winnie oli mingi olulise intervalli KULDAR SINGIGA võrra melanhoolsem ja väsinum kui enne. Kui ebaloomulikku olukorda asetatud 2992. aasta augustis jäädvustas inimene käitub hästi tavaliselt, missuguste ETV videolindile paaritunnise jutuajamise sõnadega siis tulemust iseloomustada? Kas Kuldar Singiga tegemist on groteski või groteski vältimisega? tema kodus Kõrvekülas Võrumaal. Omaenda muljet ja kogemust ülemaks seades Telesaatesse mahtus sellest intervjuust võin kinnitada groteski, absurdi ja muu üksnes pool tundi, sellise puudumist lavastuses. Kui teistmoodi, ülejäänud materjal seisis siiamaani arhiivis. siis olid need tunnused mingil metatasandil, 14. septembril oleks Kuldar Sink mitte meelemuljete kaudu, vaid ratsionaalselt saanud 55-aastaseks. sisseviiduna. Absurdi konkreetne metafoor: inimene ja aeg, õieti siis inimene ajas, aja sisse Milline oli sinu vahekord Heliloojate Lii­ duga? Ma tean, et sa kirjutasid avalduse vajumas — seda märkamata, selle ees silmi lahkumiseks. sulgedes. Vaatajad istuvad samas liivahun­ nikus. Kas lavastuse mõjuvus tuleneb lõp­ Minu meelest on Heliloojate Liit olnud pude lõpuks ka sellest, et me viimast siiski kogu aeg selline bürokraatlik aparatuur, mis aimame? edendab ainult selliseid teoseid ja selliseid heliloojaid, kes on nomenklatuuris kindla ko­ ha juba sisse võtnud. Sina pole sealt suurt abi saanud? Ei ole. Kui sul Heliloojate Liidus tekkis konflikt, kas keegi sinu kaitseks ka välja astus? Ei astunud. Läks nagu läks. Seal ei ol­ nud keegi huvitatud sellest, et ohverdada oma tool. Võib-olla oleks tema käest sel põhjusel hakanud keegi midagi küsima. Millest see konflikt sinu ja Heliloojate Lii­ du vahel tekkis? See on olnud pidevalt. Ma arvan, et üks põhjustest oli see, et minu ema visati 1949. aastal Heliloojate Liidust välja, kuna ta kirjutas vaimulikku muusikat ja isa oli pas­ tor. Ema teoseid ei esitatud aastakümneid. Sel ajal oli nii, et heliloojatele anti kätte stalinlikud laulutekstid. Ema läks Eugen Kapi juurde ja ütles — ma proovisin küll (ja seda rna usun ka, et ema tõesti proovis), aga ma ei saa kirjutada. Sellesse suhtus Kapp väga tolerantselt ja ütles: saage aru, mul ei jää mingit muud võimalust, kirjutage avaldus väljaastumiseks. Siis õpetas ema Pedagoogi­ lises Instituudis harmooniat, aga sealt kihu­ tati ta usuliste veendumuste pärast minema. Seetõttu ta töötaski eluaeg lasteaednikuna. Aga sina ei tea endal dissidentlikku süüd olevat, mille pärast oleks 1970. aastatel konflikte olnud? 38 Ei, mitte seitsmekümnendatel. Mina Aga mida sa seal Leningradis siis õppi­ läksin konflikti enne Stalini surma, hakkasin sid? lendlehti levitama. Leningradi läksin sellepärast, et Tallin­ Siis olid sa ju väga noor. na Konservatooriumi ei võetud mind vastu. Siis oli see aeg, kui kõik kartsid igasuguseid Jah, see oli 1953. aastal Nii et ma olin veendumusi. Mu isa oli juba tükk aega üheteistkümneaastane. Ma kirjutasin sinna: surnud, aga kuna ta oli olnud pastor ja ema "Venelased — kasige koju!" Aga me ei jõud­ kirjutas kirikumuusikat, siis pisteti karjuma: nud eriti lendlehti jagada. Siis saadi kätte, Ei võta, ei võta, meil on juba liiga palju bap­ tulid läbiotsimised ja Pagari tänaval tuli paar tiste. Villem Kapp ja Eller sõdisid minu eest. päeva istuda — üheteistkümneaastaselt. Ja Villem Kapp ütles, et ma olen temaga klubis siis pärast seda sain ma südamereuma ning isegi konjakit joonud, aga siis ütles Tamm, lõpetasin 7. klassi eksternina. Muusikakooli partorg, et see ei loe midagi. sain ainult tänu sellele, et olin 12-aastasena käinud Heliloojate Liidus oma teoseid näita­ Aga Leningradi kõlbas küll? mas. Sellest oli "Ohtulehes" kirjutatud ja siis Leningradis ei huvitanud kedagi sinu öeldi — nojah, võib lõpetada.1 ankeet või mis keskkonnas sa üles oled kas­ vanud. See oli väga hea, et ma sain Le­ Sa ei olegi õppinud Tallinna Konservatoo­ ningradi õppima minna, sest 1960. aastate riumis? alguses käis Leningradis väga palju välismaa No minu meelest olen ma üldse kollektiive. Ja õpetus oli seal väga heäl autodidakt. Kõige rohkem on mulle andnud tasemel. Ma olin kaugõppes, sest töötasin sel Sillakivi klaver muusikakoolis. ajal juba "Estonia" teatris flöödimängijana. Ja siis ei saanud järjepidevalt õppida. Aga see 1 Kuldar Sink on lõpetanud Tallinna Muusikakoolis oli väga hea, sest kui ma oleksin seal pidevalt kompositsioonieriala 1960. aastal Veljo Tormise õppinud, siis oleks juba hakatud mu kätt juhendusel ning 1961. aastal Elmar Peäske flöödiklassi. 1961—1966 õppis ta Leningradi suunama, väänama. konservatooriumis kompositsiooni Andrei Petrovi Enne Leningradi õppisid sa Tallinna Muu­ ja Boriss Arapovi juures. sikakoolis? Jah, ma õppisin kahel erialal: flööti ja Kuldar Sink ja Hermes Brambat 1992. aastal kompositsiooni. Flöödiga lõpetasin aasta Kõrvekülas. hiljem. Sel ajal oli flöödimängijatest ja üldse ETV foto puhkpillimängijatest niisugune põud, et mi­ nu õpetaja Elmar Peäske, kes mängis sel ajal "Estonia" teatris, võttis minu ja Riho Joonase teatriorkestrisse poole kohaga tööle. Ja me jäimegi sinna. Sa oled kirjutanud palju flöödimuusikat, kas oled seda ka ise mänginud või on pa­ rem kuulata teiste esituses? Mina olin alguses ikka väga kibe män­ gija. Ma mängisin kõiki neid asju, aga siis enam ei jõudnud. Läksin tööle ERSOsse. Sa oled enda teoseid juhatanud. Kas sa seda ka õppinud oled? Muusikakoolis oli orkestri dirigeeri­ mine kohustuslik õppeaine ja kooli orkestrit sai küll juhatatud. Aga hiljem olen diri­ geerinud oma II sümfooniat kammerorkest­ riga. Siis olen veel juhatanud nii-öelda põ­ randaaluselt. Moskvast käisid paljud interp­ reedid meil raadios lindistamas, sest Moskvas oli see peaaegu üldse keelatud. Käisid Lju- bimov ja Pekarski ansambel. Siis ma juhatasin näiteks Stockhausenit, aga see oli episoo­ diline tegevus. See oli 1960. aastatel, see oli otsingute ja avangardi aeg. 39 See ei olnud otsingute aeg, aga me Sel ajal "Sirbis ja Vasaras" üldse ei saime teäda, et on olemas ka midagi muud. vaieldud. See oli lihtsalt selline heatahtlik provokatsioon. See artikkel, milles ta tõstis Aga kuidas sina dodekafoonia või aleatoo- küsimuse minu esimese Kirgiisiä artikli koh­ rika juurde jõudsid? ta, kus ma tõin rängalt esile mõned eesti Sel ajal hakkas ilmuma väga palju muusika aktuaalsed probleemid. Varem pol­ Poola noote. Ja me käisime Arvo Pardiga nudki seda sellisel moel tehtud. Sel ajal oli "Varssavi sügisel". Palju andis see, et Luigi peatoimetaja Tinn. Alguses ta arvas, et kõik Nono käis siin, temaga saime hästi tuttavaks. on väga hea, aga pärast, kui artikkel ilmus, Nägime teda ka Varssavis ja nii see läks. oli kõvasti kärbitud. Ma ründasin aktiivselt Kuidas sa praegu sellistesse tehnikatesse Konservatooriumi rektorit Alumäed ja Heli­ suhtud? Sa oled ju sellest ammu eemal­ loojate Liitu. dunud. Kas see kõik oli välja jäetud? Ei ole eemaldunud. Ma võin seda hom­ Ei, mitte välja jäetud, vaid ümardatud. me jälle kirjutada. Praegu on mul kibekiire, mult telliti Šveitsi üks trio ja ma mõtlen, Aga kuidas sulle Tuisu vastused meel­ milliste vahenditega seda kirjutada. Mitte et disid? ainult ühtede vahenditega, vaid kombinee­ ritult, aleatoorikat ja dodekafooniat. See ongi Ta tahtis mind maadlusringi tirida. kõige raskem. Kutsus mind sõrmega, tule, tule. Aga ma ei tahtnud, sest mul oli suur töö pooleli. Kui rääkida sellistest klaveriteostest nagu Alustasin sarja Kirgiisiast, Gruusiast, Armee­ "Kompositsioonid", siis kuidas sündis see niast. Ma ei tahtnud ennast killustada selle notatsioon? Sellesse süvenemine on pianis­ tidele siiamaani väga keeruline. töö ajal mõttetu vaidlemisega. Ei, ma ei usu, et see on keeruline. Ma Kas sa reisisid üksinda? töötasin selle kallal kõvasti. See ei ole eriti Jah, üksinda, telgiga. Ma pole kunagi pikk teos — 13—14 minutit. Aga ma töötasin teistega koos reisinud. mitu aastat, et leida niisugust kõlalist lahen­ Ja mis sind sinna meelitas? dust. Eriti viimases kompositsioonis, mille Ma pole kunagi reisinud ainult looduse ma täpselt üles kirjutasin. Ma ei teinud alea- pärast. Või nagu paljudele meeldib lihtsalt toorilisel printsiibil, et jätta interpreetidele mägedes olla. Minu jaoks on oluline loodust valida, vaid kirjutasin täpselt välja. See nõu­ vaadelda koos inimestega. Näiteks olin enne dis minult tohutut pinget. Esimesed osad on palju kuulanud nende rahvaste muusikat. aleatoorilised. Need on nagu on. Aga kui seda kuulata selle keskkonnas, siis Kas sa leiutasid "Kompositsioonide" vii­ on see hoopis midagi muud. mase osa jaoks spetsiaalse noteerimissüs- teemi? Kas sellest on midagi jäänud ka sinu töö­ desse? Minu meelest on kaasajal kõigil, kes Jah, kindlasti, Lorca lauludes on palju kasutavad tänapäevaseid kompositsiooniteh­ mugaame. nikaid, oluline see, et interpreedi esitus lan­ geks kokku helilooja ettekujutusega. Seepä­ Sinu klaverisonaadid on kindlasti inspiree­ rast võib iga teose jaoks vaja minna oma ritud mägedest. noodikirja. Aga muidugi on tähistussüsteem Jah, neid ma kirjutasingi mägedes. Olin juba 60—70 protsendi ulatuses välja kuju­ siis komandeeringus Frunzes, seal oli mingi­ nenud. sugune pleenum. Ja komponistide käsutuses 1970. aastate teine pool on sinu jaoks rän- oli suvila Issõk-Kuli ääres. Oli maikuu ja mul nuaastate aeg. lubati seal olla umbes poolteist nädalat. Olin See algas tegelikult varem, siis, kui käi­ ihuüksi, päeval rändasin mägedes ja öösiti sin 17-aastasena esimest korda Dagestanis. kirjutasin sonaate. Pärast seda käisime Kaplinskiga Burjaatias. Randalu mängis neid. Kuidas sulle esitus Eestis on üksnes Vändra ja Pärnumaa jäänud meeldis? läbi käimata. Igal pool mujal olen ma Eestis Randaluga saime väga hästi läbi. Aga matkanud, jalgrattaga. Hiljem käisin Taga- nüüd olen ma neid ümber töötanud ja tublisti Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Mui oli oma süs­ lühemaks teinud. Enne oli nii nagu kunstniku teem, kirjutasin sel ajal artikleid "Sirpi" ja kohta võiks öelda — ninaga vastu lõuendit. tegin raadiosaateid. Kirjutasin vist üheksa Aga praegu vaatad normaalselt kauguselt. artiklit eri maadest. Sinu artiklite sarja peale vastas Ofelia 1980. aastate algul oli sul loomingus teine Tuisk kahe artikliga. pikem vaheaeg. 40 See ei olnud pikem vaheaeg. Kirjutasin line rahvus. Nende inimeste nägemine, nen­ sümfoonia neljale flöödile, mis oli küllaltki de käitumine on mind mõjutanud intui­ ulatuslik teos, ning seejärel "Surma ja sünni" tiivselt. laulud. Milline on vene õigeusu kiriku osa Setu­ Lorca poole pöördusin juba 20-aastaselt maa säilimisel? ja kirjutasin koorilaulud Lorca tekstidele. Ja See on väga suur. Setumaa oli vene samadele tekstidele kirjutasin nüüd soololau­ kultuuri mõjupiirkonnas, Piusa jõest algas lud hispaania keeles. Muidugi mõista õppisin Venemaa. Siin polnud üldse saksa kultuuri. siis hispaania keelt, nii et ma olen kõik Lorca Mujal oli saksa kultuur agressiivne ja tungis luuletused ise läbi töötanud. kodudesse, igaüks tahtis, et tema laps õpiks Teine huvitav asi oli see, et hakkasin saksa keelt. Tulemuseks oli, et sakslased hak­ esimest korda kirjutama kitarrile. Ja mul oli kasid eestlastele rääkima, et õppige eesti lootusetu tunne, et ma ei oska ja nagunii keelt, aga eestlased tahtsid ikka koolides sak­ keegi ei taha mängida, ja sama lugu oli laul­ sa keelt rääkida. jaga. Teadsin küll, et on laulja Leili Tammel, Siin jätsid venelased suure vabaduse aga kontakt tekkis meil täiesti juhuslikult. selles mõttes, et nad ei sekkunud niisugus­ Tänu sellele, et ma lugesin vist ajakirjast tesse asjadesse. Tänu sellele saigi Setumaa "Kultuur ja Elu" tema kohta, et ta on Saare­ kultuur säilida, nii nagu ta on siiamaani maalt pärit ja Peterburis õppinud. Ja siis ma säilinud. mõtlesin, et ta on kindlasti töökas, kui ta on Saaremaalt pärit ja Peterburis õppinud. Mõt­ Sa oled ikka olnud seotud kirikuga, aga milline on sinu usk praegu ja milline on lesin, et katsetan. Koik interpreedid olid algul sinu suhe kirikuga? väga vihased nende lugude pärast, sest seal olid väga keerulised rütmid. Alustasime "Rat­ See on raske küsimus. Ma mõtlen, et sel saniku lauluga", just kõige raskemaga. Aga teemal tuleks rääkida budismist ja muha- siis töötasime edasi ja nad tegid kõik korra­ meedlusest... Või nagu Mahatma Gandhi: likult ära. leiad, et igasühes on midagi. Edasi tuli "Karje ja vaikus". Aga miks sa kasutad piiblitekste? Need kõik on kirjutatud ühel ajal, kol­ See on tingitud mitmest asjaolust. Eu­ me kuu jooksul. Elasin siis Maidlas, Kiisa roopa kultuuris on neid tekste kasutatud lähedal. Need olid ka viimased asjad, mis ma koos muusikaga juba keskajast alates, näiteks ilma klaverita kirjutasin. Mui ei olnud üldse missades. klaverit olemas ja töötasin sisemise kuulmi­ Sa oled palju rännanud ja puutunud oma sega. reisidel kokku mitmesuguste uskudega. Mida sa sealt õppinud oled? "Maarjamaa missat" hakkasid juba siin Sallivust. Minu jaoks ei ole mingit kirjutama? vahet, kas minna muhameedlikku mošeesse, Jah. See oli algselt mõeldud setu mis­ adventistide pühakotta, budistlikku templisse sana, aga siis ma arvasin, et see tuleb liiga või olla eremiit. pretensioonikas, kuna ma ei tundnud veel nä hästi setu kultuuri. Ja sellega ärplema hakata Aga kas mõni neist ida religioonidest ei ole oleks tundunud ebaõige. Ja teisest küljest, kui sulle saanud eriti südamelähedaseks? ma hakkasin missat kirjutama, siis see kas­ Olid ajad, mil ma uskusin, et olen vas. Ma kasutasin seal näiteks gregoriaani budist. Aga see oli niisugune periood. Kui ma laulu. Ja bütsantsi muusikat ja vene õigeusu läksin naaberkülla muhameedlaste juurde, muusikat ja mugaame. Ja siis mulle tundus, siis tundsin, et olen muhameedlane. et see on nagu laiem. Aga kuhu sa nüüd läheksid, kui tuleb Aga setu element, alates just teisest raske hetk? "Vaikusest", on jätnud minu loomingule to­ hutu pitseri. Hämmastav on see, kuidas setu Ei oska öelda. See oleneb sellest, kus ma ja mugaami intonatsioonid kokku langevad. viibin, kellega kokku puutun, see oleneb Näiteks ei kujutanud ma ette — enne kui ma rohkem isiksusest, kes suudab mulle mõju Setumaale tulin ja tutvusin Setumaaga —, et avaldada. Lorca laulud on juba ette sellest mõjutatud. Aga selle üle, mis saab sinust pärast surma, Setusid olen ma käinud lindistamas Vaike sa praegu ei muretse? Sarvega. Olen püüdnud ikka kalmistupüha- See on omaette teema. Minu meelest on del käia. Ja mitte ainult setu muusikat kuu­ vene õigeusk lahendanud selle sobivalt. Siin lata. Ehkki Setumaa algab sealtpoolt Piusa on suur osatähtsus kalmistupühadel ja see jõge, on neid ka siin väga palju. See on eri­ kõik on rõõmsameelne. 41 Mui on raske minna luterlikule matu­ Ma arvan, et neid koguneb paarisaja sele, tuleb olla nii löödud. Seal võib ju ka olla ringis. Võib-olla kellegi otseseid mõjusid ei õpetaja, kes räägib mingist teispoolsusest, ole. kuid see on nii võõrastav. Aga eeskujusid? Aga siin, näiteks Obinitsa paasapühal, Jäljendada olen püüdnud küll, näiteks eriti kirmaski puhul, tuntakse inimesi, kes on omal ajal püüdsin jäljendada Ligetit. Dodeka­ lahkunud. Surnuid ei austata mitte nagu sur­ fooniaga oli samuti, et ega ma pole kunagi nuid, vaid nagu elavaid. Käiakse haudadel, kirjutanud sellist klassikalist dodekafooniat. ja mitte ainult moe pärast, vaid räägitakse, Ja aleatoorikat ka. On olemas selline klassi­ mis lahkunu abikaasa praegu teeb. Näiteks kaline dodekafoonia ja klassikaline aleatoo- bussis oli huvitav kuulda: ma panin abikaa­ rika. Võib-olla neoklassikalisel perioodil jäl­ sale natuke lilli, nüüd on ta rahul. jendasin Stravinskit. Esimesel perioodil, kui Sa oled kirjutanud palju kirikumuusikat. ma õppisin muusikakoolis, siis mõjutasid Kas see on olnud tellimustöö? mind vahest rohkem Bartõk, Stravinski ja Debussy. Alguses oli puhtalt neoklassikaline Ei, see pole olnud tellimustöö. Varem periood. Selle sisse langevad juba dodekafoo- oli absoluutselt keelatud religioossetele teksti­ nilised teosed, mis on dodekafoonia neoklas­ dele kirjutada. See tähendab, esitamine oli sikalisel kujul. Ja siis järgnes aleatoorika kuni keelatud. häpeningideni, mida ma korraldasin väga Mind huvitas just see aspekt, et kesk­ palju Tallinnas Kirjanike Majas ja Raua täna­ ajast peale domineeris, näiteks arhitektuuris val. See oli seotud ka skandaalidega. Näiteks ja muusikas, mis olid omavahel kooskõlas, kui tegime Kirjanike Majas Arvo Pardiga ainureligioosne mõtlemine. Muusikat ei saa häpeninge, siis oleksime äärepealt põhjus­ ilma religioonita üldse tundma õppida, sa­ tanud tulekahju. Ühele pesunöörile olid kui­ muti maalikunsti ja arhitektuuri. Inimene vama riputatud noodid ja üks viiul. Ja üks võib olla ateist, aga ilma religiooni tundmata säraküünal. Sellest säraküünlast läksid põ­ ei saa ta muusikale lähedale. lema viiul ja noodid ja äärepealt oleks läinud Aga millisesse kultuuri kuuluvaks sa en­ ka eesriie. Aga kõik arvasid, et see peabki nast ikkagi pead? Euroopa kultuuri? niimoodi olema. Jooksin pintsakuga kustu­ Ei, mitte Euroopa kultuuri. Ma olen tama ja kõik arvasid, et niimoodi peab olema. seigelnud näiteks sumatra ja jaava muusikas Sellest tuli muidugi Heliloojate Liidus õudne ning tiibeti muusika juurest võin ma minna skandaal, neile tulid vist Keskkomiteest kae­ Artur Rinne juurde. Mui ei ole mingit esteeti­ bused. Pidime Arvo Pardiga kirjutama sele­ list piiri seal vahel. tuskirjad. Mida sa praegu kirjutad? Kuidas sa liigitaksid oma viimast pe­ Mui on mitu asja pooleli. Alustasin paar rioodi? päeva tagasi jälle uut "Ave Mariat". See on Varem ma mõtlesin selle peale, milline korduv tekst, mis võib-olla teisi häirib. Aga periood mul on. Praegu on muusika kirjuta­ mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem ma mine saaaud selliseks loomulikuks toimin­ ei mõtle enam selle peale. See on kõigi guks nagu söömine. Ja sellepärast ma ei mõt­ laulude juures nii. Juba näiteks Tagore, Lorca le, mis stiilis ma kirjutan. Sel pole üldse täht­ ja Liivi laulude puhul. Siin tekib selline sust. psühholoogiline moment, et kui kasutada neid tekste järjest uuesti, siis sa nagu vabaned Teine "Aastaaegade" tsükkel on kirjutatud tekstist. Siis leiad sa koos sõnadega muusika­ siin Võrumaal? lise kujundi. Jah. Alates teisest "Vaikusest" on kõik siin kirjutatud. Kuidas sa üldse töötad? "Aastaaegade" puhul otsisin kaua la­ Oi, igat moodi. hendust. Ma ei ütleks, et otsisin just rahva­ pärast lahendust. Lugesin väga palju Juhan Laua või klaveri taga? Liivi ja kujutasin ette seda aega, milles ta on Kõige rohkem ilma laua ja klaverita. Ma kirjutanud. Ja vaatasin siin külades käies reeglipäraselt jooksen metsas ja mitmed teo­ ringi. Ja ma kohe tundsin seda aega, nähes sed olen ma siis jooksu peäl valmis mõelnud neid asju, mis on Juhan Liivi ajast siiamaani ja pärast kirja pannud. Kirjapanek on häda­ säilinud. Selles mõttes püüdsin käia temaga vajalik. Klaveri taga kuulad üle, mis on val­ kaasas. Ühest laulust tahaksin eraldi rääkida. mis saanud. "Sügise" meloodia on kirjutatud 8-aastaselt Kas võid ehk nimetada mõnd heliloojat, ema sünnipäevaks. See "Igav liiv ja tühi väli". kelle mõjusid sinu töödest leida võib? Just selle meloodia baasil lõin selle laulu. 42 Arvo Part ja Kuldar Sink 1. märtsil 1992 Helsingi Kallion kirkko's. Tõnu Tormise foto

Sa oled neid luuletusi ka varem kasutanud. Minu esimene kokkupuude muusikaga Liivi tekstidele oli ju ka kantaat "Aasta­ ei toimunud mitte Mozarti või Beethoveni, ajad". vaid vaimuliku muusika kaudu. Isa juhatas Seal oli "Sügise tuul", "Talve vaikus". sel ajal Salemi kogudust Tallinnas ja käis Aga seal ma kasutasin neid jaapani haikude vennastekogudustes üle Eesti ja nii ma Võru­ ja tankadega koos. maale sattusingi. Võrumaal oli vennastekogu­ Ühe kirjutasid ka ise, see seob sind isaga. duste liikumine väga tugev. Minu kokkupuu­ Kas sa rohkem ei ole proovinud luulet ted sellega toimusid just vaimuliku muusika kirjutada? pinnal. Mind on varases nooruses kõige roh­ kem mõjutanud minu ema muusika, ta kir­ Olen teinud lauludele tekste ja tõlkinud jutas põhiliselt vaimulikke laule isa tekstidele, luulet. Saksa keelest olen tõlkinud Morgen- ja muu vaimulik muusika. Konservatooriumi sterni ja Rainer Maria Rilket. See periood, kus lõpetamise järel kirjutas ema oratooriumi ma midagi muusikas ei teinud, sel ajal tõl­ "Pärast Kolgatat". Talle tehti ettepanek seda kisin Rilket ja Morgensterni. esitada, aga ta ei suutnud oma õppemaksu Sa oled ka isa tekstidele muusikat kirjuta­ tasuda. See pidi ikka võrdlemisi suur õppe­ nud. Räägi isast lähemalt. maks olema, et Topman sellest poole ära Isa oli väga mitmekülgne inimene. Ta maksis. lõpetas Kunsttööstuskooli maali alal Triigi ja Oled sa emasse, sissepoole inimene? Sinu Laikmaa käe all. Talle määrati välismaa vend Tunne Kelam on vist rohkem isa stipendium, aga ta loobus sellest, sest Soome moodi, ühiskondlikult aktiivne. Kas sinul usklikud suunasid teda ja ta elas seda süga­ ei ole olnud tahtmist ühiskondlikult tegut­ valt läbi ning valis oma elu eesmärgiks evan- seda? gelisatsiooni. Ja sellel alal töötas ta kogu elu. Tegelikult on vastupidi: isaga võrreldes Ainult pärast sõda töötas ta mõni aeg olude oli ema aktiivne. Ema ei püsinud minutitki sunnil täitevkomitees haljastusala inspek­ paigal. Kogu aeg tahtis midagi teha. Oli ko­ torina. Aga isa mõju on meil peres olnud hutavalt energiat täis. Isa oli väliselt pas­ väga tugev. Ja isa on kirjutanud häid luu­ siivne. Teisest küljest olid tal tohutud organi­ letusi. seerimisvõimed. 43 Aga vennaga te sarnased ei ole? Ei ole. ANDRE BAZIN Paljud sinu tööd on otseselt loodusega seotud. Milline on sinu suhe loodusega? Minu kõige esimesed teosed, mis ma kirjutasin 13-aastaselt, olid klaveripalad "Kii­ sa kevad" ja "Sügiseleegia". Ega need peal­ FILMIKEELE kirjad ei kajasta suhet loodusega. Seda on ARENG I raske selgitada, aga ehk aitab see, et olen enamasti ikka looduse keskel ja tunnen ennast seal loomulikuna. Minu meelest hävi­ tab urbaniseerumine ja linnas elamine juured täielikult ära ja siis mulle tundus ka, et mul 1928. aasta oli tummfilmi kõrgaeg. ei ole midagi kirjutada. Kui ma 16—17 aastat Täiesti mõistetav on nende ärksamate mee­ linnas elasin, siis ma üldse looduses ei leheide, kes pidid pealt vaatama selle ime­ käinud. Käisin ainult matkamas. Tähtis on pärase pildikindluse lagunemist. Tummfilmis iga päev tunnetada loodust ja lõpuks enam tol hetkel valitsenud esteetilise suuna tõttu üldse mitte tunnetada, sest see saab harju­ tundus kino olevat võrratult hästi kohan­ museks, see on loomulik. Maainimesed, kui dunud vaikuse "hõrgu piinlikkusega" ning linna lähevad, on seal kõige rohkem ühe arvati, et heliline realism paiskaks ta kao­ päeva... Minul langeb linnas töövõime 3—4 sesse. korda. Nüüd, kui heli kasutamine on piisavalt tõestanud, et ta täiendas, mitte ei hävitanud Miks sa otsustasid Võrumaale pidama filmikunsti "Vana Testamenti", peaks küsima, jääda? kas helilindiga kaasnenud tehniline revolut­ See pole oluline — kuhu. See on seotud sioon vastab ka tegelikult esteetilisele revo­ päritolu ja harjumuste ja setu kultuuriga. Eks lutsioonile. Teisisõnu, kas aastad 1928—1930 ma lapsepõlves kuulsin neid setu laule, ja on tõepoolest uue filmi sünniaastad? Vaa­ loopisime setudega üksteist kividega üle deldes seda montaaži seisukohalt, ei ole Piusa jõe. tummfilmi üleminek helifilmile sugugi nii sujuv, kui võiks arvata. Seevastu võib aga Kas sina pole tahtnud minna sinna, kus on ieida sarnasust mõningate 1925. ja 1935. aas­ puhtam õhk, parem toit ja kergem noote välja anda? tate, eriti aga 1940.—1950. aastate režissöö- ride vahel; näiteks Erich von Stroheimi ja Jean Ei, ma ei tea. See on hoopis teine rida. Renoiri või Orson Wellesi vahel, Carl Theo­ Helilooja peab siiski kirjutama. Aga minul on dor Dreyeri ja Robert Bressoni vahel. Niisiis läinud tohutult palju vaeva oma teoste ette­ tõestavad need rohkem või vähem esinevad kannete organiseerimisele. Olen olnud ise­ sarnasused kõigepealt, et 1930. aastate kuris­ enda mänedžer. tiku kohale võib ehitada silla; et teatud Sinu isa luulekogu pealkiri on "Rännutee tummfilmi väärtused elavad edasi helifilmis. laulud". Ja mis see inimene siin ilmas Eelkõige selgub aga see, et ei tasu vastandada muud on kui üks Rändaja. Kas sa oled "tumma" "helilisele", vaid nii ühes kui teises leidnud selle paiga, kuhu pidama jääda ja vastanduvad siiski erinevad stiilid ning ole­ mida koduks kutsuda? muselt erinevad filmilise eneseväljenduse Sümboolne on see, et mul seisab maja põhiideed. ees telk. Samas on see võrdlemisi perversne Tööhüpoteesina eristaksin 1920.—1940. nähtus, et telk on terve suve maja ees. Selle aastate filmis kahte suurt vastandlikku ten­ telgiga olen ma läbi rännanud kõik Siberid ja dentsi: režissöörid, kes usuvad pilti, ning kõik Kesk-Aasiad. Vaadates telki kisub mind need, kes usuvad reaalsusesse. jälle rändama. "Pildi" all pean ma väga üldiselt silmas Sanias talus Kõrvekülas lõppes 29. jaanuaril kõike seda, mida võib ekraanil kujutatavale 1995 tules helilooja maine ränd. asjale lisada tema kujutis ekraanil. Selle keeruka panuse võib taandada põhiliselt kahte rühma: pildi plastilisus ning montaaži Küsitlenud RUTH ALAKÜLA võimalused (mis pole miski muu kui kuju­ tiste järjestamine ajas). Plastilisuse alla kuu­ luvad dekoratsioonid ning grimm, teatud määral ka mängu stiil, millele lisanduvad ioomulikult valgustus ning kompositsiooni 44 lõpetav operaatoritöö. Peamiselt David Wärk Kulešovi, Eisensteini või Gance'i mon­ Griffithi šedöövritest alguse saanud montaaži taaž ei näidanud sündmust, vaid vihjas sel­ kohta kirjutas Andre Malraux raamatus "Fil­ lele. Kahtlemata laenati enamik oma koos­ mi psühholoogia", et sellest algab filmi kui tisosadest reaalsuselt, mida nad olid mää­ kunsti sünd: see, mis eristabki filmi lihtsalt ratud kirjeldama. Filmi lõpptähendus seisnes liikuvast fotokunstist, on montaaž; tegelikult aga hoopis rohkem koostisosade järjestamises keelekasutus. kui nende objektiivses sisus. Milline ka Montaaži saab kasutada "nähtamatult"; poleks ühe kujutise individuaalne realism, ameerika klassikalistes ennesõjaaegsetes fil­ sünnib jutustus põhiliselt nende omavahe­ mides on see enim levinud võte. Plaanide listest suhetest (naeratav Mozžuhhin + sur­ killustamisel ei ole muud eesmärki kui ana­ nud laps = haletsus), st, saadakse abstraktne lüüsida sündmust vastavalt stseeni mate­ tulemus, mille ühegi konkreetse elemendi riaalsele või dramaatilisele loogikale. Ana­ algeid pole lähteandmetena olemas. Nõnda­ lüüsi loogika muudabki montaaži tajutama- samuti võiks kujutleda: noored neiud + õits­ tuks, kuna vaataja mõistus omastab loomu­ vad õunapuud = lootus. Kombinatsioone on likul kombel režissööri pakutud seisukohad, lugematu arv. Ühine on neil kõigil see, et nad sest neid õigustab tegevuse asukoht või pakuvad idee välja metafoori või ideede dramaatilise pinge raskuspunkti ümberpaik- ühenduse kaudu. Nõnda on puhta stsenaa­ nemine. riumi — jutustuse kõrgeima eesmärgi — ja toore kujutise vahele vaja lisareleed, esteetilist Ent sellise "nähtamatu" montaaži neut­ "trafot". Täliendus pole kujutises, ta on kuju­ raalsus ei näita ära montaaži kõiki võimalusi. tise montaaži tulemusel vaataja teadvuse Need koonduvad aga kolme montaažitüüpi, ekraanile projitseerunud vari. mida üldiselt tuntakse "paralleelmontaaži", "kiirendatud montaaži" ning "atraktiivse Võtame otsad kokku. Nii kujutise montaaži" nime all. Luues paralleelmontaaži, plastiline sisu kui ka montaaživõimalused suutis Griffith esile tuua kahe teineteisest annavad filmikunstile hulga vahendeid edas­ ruumiliselt kaugel asuva tegevuse üheaeg- tamaks vaatajale oma nägemust kujutatud suse, järjestades ühe tegevuse plaani teise sündmusest. Tummfilmi ajastu lõpul võis järgi. Filmis "Ratas" (La Roue, 1923) jätab Abel nende vahendite hulka pidada täiuslikuks. Gance mulje lokomotiivi kiirendusest, ilma et Nõukogude filmikunsti montaažiteooria ja näidataks tõelise kiiruse kujutisi (kuna rattad -praktika jõudis viimse lihvituseni, samal ajal võivad ju ka kohapeal ringi käia), ainult sel­ kui saksa koolkond laskis kujutise plastikale lega, et üksteisele järgnevad järjest lühemad (dekoratsioonid ja valgustus) osaks saada plaanid. Sergei Eisensteini loodud atraktiivset kõikvõimalikku "vägivalda". Loomulikult oli montaaži on kõige raskem kirjeldada; jäme­ ka teisi tunnustatud filmikoolkondi peale dalt võetuna võiks see olla ühe kujutise sisu saksa ja nõukogude oma ning tundub, et rõhutamine teise kujutisega kõrvutamise kau­ tollal jätkus filmikunstil nii Prantsusmaal, du, millel pole sama sündmusega vahel mitte Rootsis kui ka Ameerikas vahendeid selle midagi ühist: filmis "Vana ja uus" ("Pealiin", väljaütlemiseks, mida ta ütlema pidi. Kui 1929) ilutulestik järgnemas härja kujutisele. filmikunsti põhiroll sisaldub selles, mida Niisuguses äärmuslikus vormis on seda plastika ja montaaž võivad reaalsusele lisada, montaažitüüpi isegi tema looja üsna harva siis tummfilmikunst on täiuslik kunst. Heli kasutanud. Sellega sarnaneb ka palju sage­ mängiks vaid teisejärgulist ja täiendavat, pilti damini kasutatav ellipsi, võrdluse või meta­ toetavat rolli. Ning karta võiks, et see pildi foori põhimõte: voodi jalutsisse heidetud rikastamine, mida heli endaga kaasa tooks, sukapaar; pliidil üle keev piim [Henri-Geor­ poleks kuigi sügav ning mitte eriti kaalukas, ges Clouzot' film "Juveliiride kaldapealne" kuna ballastina toob ta samal ajal kaasa (Le Quai des Orfevres, 1947)]. Loomulikult on lisareaalsuse. olemas ka nende kolme tüübi mitmesuguseid kombinatsioone. Nüüd oleme montaaži ja pildi Millised nad ka poleks, ikka on neis ekspressionismi (väljenduslikkust) pidanud olemas see ühine joon, mis on montaaži enda filmikunstis põhiliseks. Ning just seda üldi­ määratluseks: tähenduse loomine, mida kuju­ selt tunnustatud põhimõtet kõigutavad varja­ tised objektiivselt ei sisalda ning mis tuleneb tult tummfilmi algusest peale sellised režis- vaid nende omavahelisest suhtest. Heaks söörid nagu Erich von Stroheim, Friedrich näiteks montaaži omaduste kohta on kuulus Wilhelm Murnau või Robert Flaherty. Mon­ Lev Kulešovi eksperiment Ivan Mozžuh- taaž ei mängi nende filmides praktiliselt hinist, kelle naeratus tundub muutuvat sõltu­ mingit rolli või kui, siis negatiivset, olles liig- valt talle eelnevast kujutisest. rohke reaalsuse vältimatuks likvideerijaks.

45 Kaamera ei saa kõike korraga näha, ent ta siaalsed helifilmid. Kui me enam ei pea püüab sellest, mida nägemiseks valib, vähe­ montaaži ja pildi plastilist kompositsiooni malt mitte midagi kaotada. Hüljest jahtivat filmikeele põhiolemuseks, ei ole ka heli ilmu­ Nanooki filmides on Flahertyle tähtis vaid mine seitsmenda kunsti kahte, põhjalikult Nanooki ja looma vaheline suhe, ootuse erinevat aspekti lahutavaks esteetiliseks pii­ tõeline mõõde. Montaažiga võiks näidata, kui riks. Teatud osa filmikunstist uskus end sure­ pikk oli jahiaeg. Flaherty piirdub meile ootu­ vat helilindi kätte, see aga ei olnud sugugi se näitamisega, jahi kestus on pildi olemus, kogu filmikunst. Tegelik piir oli mujal, ta läks tema tõeline eesmärk. Filmis kestab see epi­ ja läheb katkemata edasi läbi 35 aasta filmi­ sood niisiis vaid ühe plaani jagu. Kas võib keele ajaloos. keegi eitada, et selle tõttu on ta palju emot­ sionaalsem kui "atraktiivne montaaž"? Tummfilmi esteetiline ühik nõnda kaht­ Rohkem kui aeg huvitab Murnaud dra­ luse alla seatud ning jagatud kahe omavahel maatilise ruumi reaalsus: ei filmides "Nos- tihedalt vaenutseva tendentsi vahel, vaatame feratu — õuduste sümfoonia" (Nosferatu — üle viimase kahekümne aasta ajaloo. Eine Symphonie des Granens, 1922) ega "Päike­ 1930.—1940. aastani tundub kogu maa­ setõus" (Sunrise, 1927) ole montaažil otsus­ ilmas, eriti aga ameerika filmikeeles valit­ tavat tähtsust. Võiks isegi mõelda, et pildi sevat teatud ühtsus. Hollywoodis võidutseb plastilisus seob ta mõningal määral ekspres­ viis või kuus suurt žanrit, tänu millele kuu­ sionismiga; ent see oleks liiga pealiskaudne lub Hollywoodile vaieldamatu ülemvõim: nägemus. Pildi kompositsioon ei meenuta ameerika komöödia [Frank Capra "Mr Deeds maalikunsti, ei lisa reaalsusele midagi, ei sõidab linna" (Mr. Deeds Goes to Town, 1936)], muuda seda. Koguni vastupidi: komposit­ burlesk (vennad Marxid), tantsufilmid ja sioon püüab reaalsusest leida põhistruktuure, muusikalid (Fred Astaire ja Ginger Rogers; muuta nähtavaks juba olemasolevaid suhteid, Vincent Minnelli "Ziegfeld Follies", 1946), mis lõpuks muutuvad draama koostisosa­ politsei- ja gangsterifilmid [Howard Hawksi deks. Nii võrdub filmis "Tabu" (Tabu, 1931) "Arminägu" (Scarface, 1932), Mervyn LeRoy laeva ilmumine vaatevälja ekraani vasakust "Olen ärakaranud sunnitööline" (I Am a Fu­ servast kahtlemata saatusega, ilma et Murnau gitive From a Chain Gang, 1932), John Fordi reedaks filmi ainult naturaalseid dekorat­ "Pealekaebaja" (The Informer, 1935)], psühho­ sioone kasutavat ranget realismi. loogiline ja kombedraama [William Wyleri Ent kõigist kõige vastandlikuni pildi "Ummik" (Dead End, 1937) ja "Jezebel", 1938], ekspressionismile ja montaaži tulevärgile on ulme- ja õudusfilmid ["Dr Jekyll ja mr Hyde" Stroheim. Tema puhul ilmutab end reaalsuse (1932 režissööriks Rouben Mamoulian ja 1941 tähendus, just nagu kahtlusalune politseiko­ Victor Fleming), James Whale'i "Franken­ missari väsimatu juurdluse all tunnistab üles stein" (1931) ja "Nähtamatu" (The Invisible oma süü. Stroheimi lavastamispõhimõte on Man, 1933)], vestern [John Fordi "Posti- lihtne: jälgida maailma nii lähedalt ja nii tõld"(Stagecoach, 1939)]. Teisel kohal maail­ tungivalt, kuni see paljastab oma julmuse ja mas on sellel ajajärgul kahtlemata Prantsuse inetuse. Stroheimi filmi võiks peaaegu et film: selle üleolek kinnistub vähehaaval kujutada koosnemas vaid ühestainsast, nii žanris, mida jämedates joontes võiks nime­ suurest ja nii pikast plaanist kui on soovi. tada mustaks ehk poeetiliseks realismiks. Siin tõuseb esile neli nime: Jacques Feyder, Jean Need kolm režissööri pole ainsad. Renoir, Marcel Carne ja Julien Duvivier. Kuna Leiaksime kindlasti teistegi juures siin-seal meie eesmärgiks ei ole esikümne koostamine, mitte-ekspressionistliku filmi elemente, milles pole eriti mõtet peatuda Nõukogude, Inglise, montaaž ei mängi mingit rolli. Isegi Griffithi Saksa ja Itaalia filmidel, mille tähtsus sellel juures muide. Ent ehk aitab neist näidetest ajavahemikul on väiksem kui järgmisel küm­ tõestamaks, et õtse tummfilmi südames eksis­ nendil. Ameerika ja Prantsuse filmist piisab teeriv teatud osa filmikunstist on täiesti vas­ täiesti, et määratleda ennesõjaaegset helifilmi tupidine sellele, mille alusel "kino" identifit­ kui silmanähtavalt tasakaalustatud ja küpset seeritakse; keelekasutus, mille semantiline ja kunsti. süntaktiline ühik ei ole mitte plaan; milles pilt ei ole tähtis mitte selle tõttu, mis ta reaal­ Kõigepealt sisust: suured, kindlate susele lisab, vaid mis ta temast paljastab. Selle reeglitega žanrid, mis on võimelised meel­ tendentsi tõttu oli tummfilm tegelikult inva­ dima nii laiale rahvusvahelisele publikule kui liid: reaalsus, millest on lahutatud üks tema ka kitsale haritud eliidile, tingimusel, et see koostisosa. Stroheimi "Ahnus" (Greed, 1924) poleks a priori kino kui sellise vastu vaenulik. ja Dreyeri "Jeanne d'Arci kannatused" (La Seejärel vormist: väga selged ja sisule Passion de Jeanne d'Arc, 1928) on juba potent­ vastavad operaatori- ja montaaažistiilid; heli 46 ja pildi täielik leppimine. Kui tänapäeval noiri juures); seda oli mõningate kangelaslike vaadata sellisid filme nagu William Wyleri tegude hinnaga alati võimalik saavutada ka "Jezebel", John Fordi "Postitõld" või Marcel välisvõtetel ning stuudios. Pidi ainult tahtma. Carne "Algab päev" (Le Jour se leve, 1939) siis Nii et tegelikult ei ole see mitte niivõrd teh­ on tunne, nagu näeks kunsti, mis on leidnud niline probleem (mille lahendus, tõsi, lihtsus­ täiusliku tasakaalu, ideaalse väljendusvormi. tus) kui stiiliotsingute küsimus, mille juurde Samas imetleme dramaatilisi ja moraalseid me hiljem tagasi tuleme. Kokkuvõtteks. Ala­ teemasid, mis küll ei ole võib-olla kino leiu­ tes värvitundlikkuse kasutamise üldiseks tatud, kuid mis said sellise laia ulatuse ja muutumisest, mikrofoni kõikide võimaluste kunstilise efektiivsuse, mida nad ilma filmita tundmaõppimisest ja kraana kasutamisest vaevalt oleksid saavutanud. Lühidalt öeldes, stuudiotehnikas võib öelda, et 1930. aastatest kõik "klassikalise" kunsti täiuse tunnused. on filmikunsti loomiseks olemas kõik tehni­ Loomulikult olen nõus, et pärastsõja­ lised tingimused. aegse kino originaalsus võrreldes 1939. aas­ Kuna tehnilisi ettemääramatusi enam taga seisneb mõningate rahvuslike filmikool- niihästi kui ei olnud, tuleb keelekasutuse evo­ kondade edenemises, eriti itaalia filmikunsti lutsiooni printsiipe ja märke otsida süžeede pimestavas leegitsemises ning originaalse ja küsitavaks pidamises ning sellest tulenevalt hollywoodlikest mõjutustest vaba inglise ka nende väljendamiseks vajalike stiilide filmikunsti tekkimises, ning et sellest võib kahtluse alla seadmises. 1939. aastaks oli teha järelduse, et 1940.—1950. aastate tõeliselt helifilm jõudnud sinnamaale, mida geograa­ tähtis fenomen on uue vere ning veel läbi fid nimetavad jõe tasakaaluprofiiliks. See uurimata mateeria sissetung. Ühesõnaga, tõe­ tähendab sellist ideaalset matemaatilist kõve­ line revolutsioon toimus pigem teemade kui rat, mis on ohtra erosiooni tagajärg. Saavu­ stiili tasandil; pigem selles, mida filmil on tanud tasakaaluprofiili, voolab jogi rahulikult maailmale öelda, kui selles, kuidas ta seda lähtekohast suudmesse ning oma sängi enam teeb. Kas "neorealism", enne kui ta sai filmi­ suuremaks ei uurista. Ent piisab mõnest lavastuse stiiliks, polnud mitte humanism? geoloogilisest nihkest, mis tõstab settekivimi Ning kas see stiil ise ei kujuta endast põhi­ kihti, muudab Jõelähtme kõrgust, ja vesi liselt mitte eemaldumist reaalsusest? töötab jälle, tungib väljaulatuvate maanuk- Minu eesmärk ei ole ülistada mingi kide alla, lõhub ja uuristab. Vahetevahel, eriti vormi domineerimist sisu üle. "Kunst kunsti kui on tegemist paekiviga, kujuneb täiesti uus pärast" ei ole filmis mitte vähem ketserlik, reljeef, pinnal tihti nähtamatu, ent keeruline vahest isegi rohkem. Ent uuele sisule uus ja pöörjas, kui jälgida vee teed. vorm! Ning see on veel üks vahend, et pare­ mini aru saada, mida film tahab meile öelda, Raamatust: Andre Bazin selle asemel et lihtsalt mõista, kuidas ta seda "Qu est - се que le cinema?" teeb. . ("Mis on kino?"), "Les editions du cerf"', 29, bd Latour —Maubourg, Paris, 1990 1938. ning 1939. aastad olid niisiis eriti tõlkinud MARGE LIISKE Prantsusmaal ja Ameerikas helifilmi klassi­ kalise täiuse aastad, mis ühelt poolt põhine­ Andre Bazini essee on algselt ilmunud kolme sid kümme aastat lihvitud või tummfilmist eraldi artiklina aastatel 1950—1955. pärinevate dramaatiliste žanrite küpsusel, Järgneb TMK 1997, nr 11. teiselt poolt tehnilise progressi stabiliseerumi­ sel. Kolmekümnendad aastad olid nii heli kui ka värvitundliku filmilindi aastad. Kahtle­ mata jätkasid stuudiod tehnilist täiustamist, ent see toimus detailides, mis ei toonud kaasa radikaalseid muutusi filmilavastusse. See olu­ kord ei ole muide alates 1940. aastast muutu­ nud, vahest ainult operaatoritöös, tulenevalt filmilindi valgustundlikkuse suurenemisest. Värvitundlikkus pööras segi pildi väärtuste tasakaalu, eriti tundlikud emulsioonid või­ maldasid muuta selle põhijooni. Tehes stuu- diovõtteid palju suletumate diafragmadega, sai operaator vajadusel likvideerida taga­ plaani udususe, mis muidu oli möödapääs­ matu. Ent võib leida ka kaadrisügavuse kasu­ tamise varasemaid näiteid (näiteks Jean Re-

47 MARGOT VISNAP

SUVETEATER KUI NORM

Iga aastaga näib suveteater Eestimaal traditsiooniline suvehooaeg statsionaaris, siis aina hoogu juurde koguvat. Kui kaks aastat usina ja kõike näha tahtva teatrikülastaja võis tagasi, 1995. suvel hiilgas Linnateatri "Kolm läinud suvi küll päris võhmale võtta. musketäri" peaaegu et uhkes üksinduses (just Et praeguseks on ajalehed jõudnud vabaõhuteatri mõttes), siis sel aastal ületab need lavastused kindlasti juba risti ja põiki suvelavastuste arv juba ümmarguse küm- läbi arvustada, siis oleks selles sügisemõtisk- negi. Ehk teisisõnu siis, läinud vabaõhuhoo- luses arukas pigem mõelda, mida tollest suvi­ aeg möödus loosungi all "Igale teatrile oma sest teatriilust järeldada? Mida tähelepanu­ suvelavastus". väärset nii arvukast kogumist ikkagi sõelale Linnateater jätkas kolmandat suve jäi ja milline on too kasulik kogemus või iva, "Kolme musketäriga". Ja endiselt edukalt: mida järgmisesse suvesse kaasa võtta. publikupuudusest polnud kuulda. Draama­ teater, kes peaaegu ainsana ei ole küll oma SAMMHAAVAL suvetükkidega lageda taeva alla kolinud, KERGEMA SUUPISTE POOLE? pakkus suverepertuaaris vaatajale koguni kahte lavastust: F. Grillparzeri "Esiema nee­ Ei julge väga suureliselt väitagi, et suve­ dust" Mati Undi tõlgenduses väikese saali lavastuste hulk oleks selle aastaga oma lae uuenevas imidžis ja C. Dickensi "Nicholas saavutanud. Vabaõhuteater näikse hakkavat Nickleby elu ja seiklusi" Georg Malviuse Eestimaal kujunema üheks puhkusetradit- kindlakäelises versioonis teatri suurel laval. siooniks, milles tegelikult pole ju midagi uut Teist suve järjest mängiti ka A. Tšehhovi ja üllatavat. Kui stagnaajal gastroleerisid teat­ "Kolme õde" Sagadi mõisas. Nukuteater rid edukalt mööda Eestimaa lauluväljakuid lõbustas oma väikesi vaatajaid traditsiooni­ (nüüd näikse selles nišis võimukalt asetsevat liselt oma suveõuel. Pealinnast kaugemal kõiksugu muusikatuurid), siis turumajandus­ asuvad teatrid üritasid samuti: kõige enam likus Eestis seotakse üks lavastus (või projekt) intrigeerisid kaks, n-ö algajat. Rakvere Teater ühe konkreetse mängupaigaga, et seal siis "Dracula, öö valitsejaga" Peeter Raudsepa järjepanu või järjestikuste päevade peale käe all ja Emajõe Suveteater "Robin Hoo- kogutud tsüklitena etendusi anda. Kuna diga" Ain Mäeotsa tõlgenduses. Viljandis eestlane näib üha meelsamini oma puhkuse- jätkas Kalju Komissarov Lossimäe traditsioo­ lõbude hulka arvavat ka mõne vabaõhu- nilisel laval, pakkudes suvemugandust ürituse koos klaasi olle ja putkasuupistega, V. Hugo teosest "Jumalaema kirik Pariisis". siis paistab suvelavastustel ka järgmistel Ent ootusi kruvis üles pigem "Ugala" teine aastatel tulevikku olevat. Ja küllap jätkub projekt A. H. Tammsaare muuseumis Varga­ publikut rohkematelegi etendustele. Mida mäel — Margus Kasterpalu instseneering tõestab ka asjaolu, et üsna mitme lavastuse "Tõde ja õigus I", mis jõudis Vargamäe väl­ eluiga on kandunud järgmissegi suvesse, rää­ jade vahel esietendusküpseks Andres Noor­ kimata lisaetendustest. metsa juhtimisel. Teinegi Tammsaare Kas näitab see vastutulekut publikule tõlgendus sündis sel suvel ja sedakorda või teadlikku sihti n-ö puhkuseteatri suunas, uue ühenduse "Vaba lava" jõududega — aga just sel suvehooajal torkas silma tendents, A. H. Tammsaare — A. E. Kerge "Vanade ja et alusmaterjaliks valitakse võimalikult tun­ noorte lugu". Kui lisada veel teist suve tud lugu, mida üritatakse püüdlikult garnee­ C. R. Jacobsoni muuseumis mängitud Vaiguri rida suveteatrile kohaste lisanditega: tule­ "Kraavihallid" "Endla" teatri esituses ja tema värk, rikkalikud kostüümid, laulud, tantsud, 48 A. H. Tammsaare/M. Kasterpalu, "Tõde ja õigus I" (lavastaja Andres Noormets, kunstnik Anu Raud, muusikaline kujundaja Margus Põldsepp). Esietendus A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel 21. juunil 1997. Andres Paas — Hannes Kaljujärv, Pearu Murakas — Jaan Rekkor. Enn Loidi foto

44 mõõgavõitlus, hobused ja vampiirid. Vaid ükski projekt, ka mitte teist aastat Sagadi Mati Undi Grillparzeri "Esiema needus" võib mõisas mängitav Tšehhov. Mis tõestas veelgi, publikule vähetuntud legendide hulka arva­ et suveteatri nišis oli sel aastal ruumi kõvasti ta, aga siingi on arvestatud küllalt stereo­ ja ehk jätkub järgmistelgi aastatel. Ja eks juba tüüpsete mängureeglitega: müstika, traagi­ aeg näita, millal publik suvisest meelelahu­ line armastuslugu, kummitused... Kui selle tusteatrist ära tüdineb ja ka sumedal suve­ suve uuslavastustes tehti panus enamasti õhtul tõsisemat teatrit näha tahab, vahest maailmaklassikale ("Nicholas Nickleby", katartilist elamustki otsib. "Esiema needus", "Jumalaema kirik", "Dra­ cula", "Robin Hood"), siis kaks suveteatrit DRAMATURGIA — valisid Tammsaare ("Tõde ja õigus", "Vanad NÕRK KOHT ja noored") — publiku peäl ära proovitud Omaette küsimus on, kuidas, enamasti klassika. Mis võiks kõlada pigem tunnustu­ ju vabaõhulavadel dramaturgilise materjali sena, et julgeti pöörduda moodsa ajastu lavale organiseerimisega hakkama saadi. show'likest stereotüüpidest sajandialguse ta- Esikohale tuleb vist asetada Andres Noor­ luühiskonna poole. Ja pisut ehk üllatusli- metsa "Tõde ja õigus". Lavastuse dramatur­ kultki, eriti Vargamäe projekti ülimenu silmas giline alus oli kooskõlas lavastaja nägemu­ pidades, ei olnudki tegu valearvestusega. sega, oli toredaid osatäitmisi, emotsionaalset Publikut jätkus mõlemale Tammsaare lavas­ pinget ja mängukeskkonda ülimalt hästi sobi­ tusele. tuv tervik. Loomulikult oli siingi arvestatud Tegelikult on vist raske üht laadi teisele stereotüüpide või arhetüüpsete mudelitega: eelistada või teatrite-truppide valikuprint- Kasterpalu näitemäng praktiliselt koosnes siipe eriti karmilt kritiseerida: a la miks olete tuntud tsitaatidest austatud klassiku teosest. valinud kergemeelsema tee? Juba suveteater Oli pretensioonitu, kuid hästi toimiv skeem. ise eeldab kergemeelsemat suhtumist nii Aga see ei seganud üllataval kombel publikult kui kriitikult. Raamid on pisut lõd­ põrmugi. Ühelt tsitaadilt teisele ülehüppa­ vemad. Pealegi ei jäänud publikueduta ju mine oli võimalik juba seetõttu, et alustekst

I. Olmaru, "Robin Hood" (lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Liina Unt, muusikaline kujundaja Toomas Lunge). Esietendus Emajõe Suveteatris Toomemäel 25. juulil 1997. Stseen lavastusest. Ain Protsini foto on vaataja mälus olemas. Seepärast ongi võimalik lavastust määratleda kui pildikesi Tammsaare teosest, mida Andres Noormets kavalehel ka ausalt teeb. Ometi tekkis mingi impressionistlik atmosfäär, tegelased oma päris-keskkkonnas justkui astunuks hetkeks minevikust välja, et siis jälle sinna tagasi minna. Ei või öelda, et peaosatäitjad Hannes Kaljujärv ja Jaan Rekkor Andrese ja Pearuna mingid superrollid loonuksid, ent mingi uue, värskema visiooni kahest kangest Vargamäe peremehest nad ometi andsid. Ja siiski seda­ võrd jõuliselt, kui see nii punktiirse tege­ vustiku ja teksti juures võimalik oli. Meeldiva üllatuse pakkus ka viis, kuis oli kokku suudetud sulatada suhteliselt eba­ ühtlane trupp — veel väga napi lavakoge- musega Viljandi kolledži värsked diploman­ did sobitusid märkamatult tervikusse. Küllap toetas siiski keskkond, alates ajastupärasest taluarhitektuurist ja lõpetades kusagil kuk­ kuva käoga. Diskreetselt ja paindlikult oli Noormets suutnud lavastusse põimida ka mõned kujundlikud võtted, mis ei mõjunud nii konkreetses olustikus sugugi kistuna- kunstlikuna (Vargamäe jogi sinise palakana). Ch. Dickens/D. Edgar, "Nicholas Nickleby" On vaid pisikese grammi küsimus, aga Ago (lavastaja Georg Malvius, Endrik Kergel Rocca al Mare Vabaõhumuu­ kunstnik Ellen Cairns, helilooja Miroslav Jelinek). Esietendus seumi talus "Vanade ja noorte puhul" sama Eesti Draamateatri suures saalis 14. juunil 1997. võtte kasutamine (valged, punased ja mustad Nicholas Nickleby — Mait Malmsten, riidekangad) ei õnnestunud — nii värvisüm- Smike — Taavi Eelmaa. boolika kui ka tegevuslik seos mõjus kistuna, DeStudio foto kunstlikuna, pisut banaalsenagi. Ka drama­ abitult kasutatud, nii et aeg-ajalt oli publikul turgilisel alusmaterjalil (Kerge dramatisee­ probleeme koguni nähtavusega. Et lugu nii ring) oli kääride ja liimi lõhn küljes. Ehkki ähmaseks jäi, on isegi mõttetu hakata aru­ lugu jõudis pärale. Seda ei saanud öelda Pee­ tama, kes kelle verd imes, miks üks suri või ter Raudsepa seatud "Dracula, öö valitseja" kuidas teine pääses. Ja kes ta siis oli, see Dra­ kohta. Ehkki vaeva ja raha oli kulutatud selle cula (Peeter Jacobi), kelles võis ju aimata min­ peale ilmselt kaugelt rohkem kui eelmise la­ git pööratud tõlgendustaotlust (Dracula kui vastuse puhul. Paraku vedas vist drama turgi- maailmaparandaja?). vaist noort lavastajat seekord alt ja ikka nii Kindlasti oli oma loo lavale panemisel rängasti, et loo põhiskeemgi vaadates sega­ professionaalselt kindlakäeline Georg Mal­ seks jäi. See tõestas üht reeglit, mis vaba­ vius, kes suutis lavale organiseerida nii suure õhuteatri puhul eriti kehtib: lugu peab töö­ trupi ja selle suhteliselt lühikese ajaga ladu­ tama nagu õlitatult, olema igas punktis salt käima lükkas. Ilmunud kriitikas oli tunda arusaadav ja jälgitav. Mingu selle nahka kui­ suuremaid kunstiootusi, kui lavastus pak­ tahes head ideed, kõrvalepõiked või muidu kuda tahtis: loodeti värvikamaid rolle ja geniaalsed uitmõtted ja paralleelid. Kui on psühholoogilisemat teatrit. Minu meelest too ambitsioon teha vaatemängulist vabaõhuteat­ lavastus (või lavastaja) seda ei eeldanudki. Ja rit, kus on kasutada suur mängupind ja või­ kuigi olen nõus, et Mait Malmsten ja Elina malikud masside liikumised, peab stoori ole­ Reinold jäid noorte Nicklebytena liiga siiru- ma kergesti "loetav". Muuseas, vahest üks pisteks ja mittemidagiütlevateks tegelasteks, võimalusterohkem vabaõhuplats (hea leid oli lavastuses mitmeid huvitavaid osatäitmisi, rakverelaste poolt igal juhul) oli ka pisut eriti pisikarakterite hulgas. Ja minu meelest

51 F. Grillparzer, "Esiema needus" (lavastaja, lava- ja muusikakujundaja Mati Unt, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper). Esietendus E esti Draamateatri väikeses saalis 10. juunil 1997. Berta — 'Viire Valdma, Krahv Zdenko von Borotin - Aarne Üksküla. DeStudio foto mõttetu ajaraiskamine see projekt ei olnud. Emajõe Suveteatri projekt "Robin Malvius ja Draamateatri trupp demonstree­ Hood" täitis tõenäoliselt tartlaste ootused risid taset, mis võiks juba ammu olla jõuko - kuhjaga, ehkki ka siin oli dramaturgiliselt hane meie muusikateatrile (muusikalides veniva materjaliga liiga auoaklikult ringi eriti). käidud ja rõhk asetatud eelkõige välisele. Ain Draamateatri teine suvelavastus re- Mäeotsa tubli saavutus oli juba seegi, et nii mondieelses väikeses saalis jääb eelkõige pretensioonikate vahenditega (mõõgavõitlus, meelde oma uudse lavakasutuse ja Undi rüütliturniir hobustega, vibulaskmine, lau­ puhul küllalt selgepiirilise struktuuriga. Ent lud, tantsud, massistseenid jms) terviku suh­ ometigi võinuks "Esiema needus" sünnitada teliselt tempokalt jooksma sai. Põhipreten- huvitavamaid rolle ja lavasuhteid. Millegi­ sioon jälle rollide skemaatilisus, millel tõe­ pärast läks korda ainult vana krahvi traagika näoliselt mitu põhjust: dramaturgia rabedus, (Aarne Üksküla), noorte armastajate liin jäi lavastajate tõenäoline vajadus lahendada eel­ kahvatuks, õõnsaks ja skemaatiliseks. Oli ilu­ kõige vormiküsimused jne. said kohti (Berta — Viire Valdma palve- Komissarovi lavastust Viljandi lossiva- ramisstseen), ent enamasti võimaldas laval remetes kummitas sama häda kõige ilme­ toimuv vaid külma, distantseeritud jälgimist. kamalt — tegu oli väliselt justkui toimiva, Pisut arusaamatu oli Ene-Liis Semperi milita­ kuid sisuliselt tühja, hingetu lavastusega, mis riseeritud ja pungilik kostüümilahendus, hakkas meenutama kainelt valmisvorbitud mida lavastus kuidagi ei motiveerinud. Aga haltuurat. Siit hakkab välja kooruma üks väikese vinjetina oli too lavastus Draama­ üldine tendents, suvelavastuste nõrkus: üpris teatri suveprogrammis kindlasti omal kohal. raske on suurejooneliste vaatemängude pu­ Ega vist Unt selle lavastusega ka väga suurt hul nii lavastajal kui ka näitlejal tajuda, kus kunsti teha ei üritanud. asub piir mängimise ja näitlemise vahel. Kui- 52 tajat huvitab, teda lugu jälgima paneb? Kas peab sellest tegema siis paradoksaalse järel­ duse,

ET ROLLE EI OLNUDKI? Oli õnneks siiski, ehkki vaevalt et ühtki tähelepanuväärset osatäimist esile tõuseb. Oli suuremaid ja väiksemaid osatäitmisi, mis kas tervikuna või mingi nüansi poolest huviga kripeldama jäid. Taavi Eelmaa südamlik, õnnetu, pisut kummaline ja lõpuni oma sala­ pära säilitav Smike. Hiilgav ümberkehas­ tumine ikkagi. Või Andrus Vääriku, Lembit

A. H. Tammsaare/ A.-E. Kerge, "Vanade ja noorte lugu" (lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Liina Pihlak, muusikaline kujundaja Viive Ernesaks). Ühendus "Vaba lava". Esietendus Rocca al Mare vabaõhumuuseumis 23. juunil 1997. Kaarel — Märt Visnapuu. Toomas Huigi foto

P. Raudsepp, "Dracula, öö valitseja" (lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Jaak Vaus, muusika autor Ardo Ran Varres, liikumisjuht Dmitri Hartšenko). Esietendus Rakvere Vallimäel 16. juunil 1997. Miina Harker — Karin Tammaru, Jonathan Harker — Ardo Ran Varres. Priit Grepi foto das saavutada muinasjutulikus vaatemän­ gus selline tõepära või usutavus, mis publiku pinget ikkagi ülal hoiab. Milline on üldse vaatemängu ja teatri vahekord ühes vabaõhu­ lavastuses? Mis on primaarne ja mis sekun­ daarne, kas võimalikult hästi peetud mõõga- võitlus või võimalikult efektne Quasiomodo mask või hoopis ikkagi tegelaste sisemaa­ ilmas toimuv, see, mis inimlikus mõttes vaa­ suhteliselt lühikese ajaga ning paljudes lavastustes toimis ka n-ö segatud trupi feno­ men — tendents, mis hakkab Eestimaal üha enam kanda kinnitama. Ja võimalik vist just suveprojektis: pakkuda võimalust koos män­ gida erinevate teatrite näitlejatele. Õnnestu­ num selles kontekstis kindasti Jaan Rekkori ja Hannes Kaljujärve kohtumine teatris. Kunstilises mõttes hoopis vähem argumen­ teeritud oli "Robin Hoodis" nii erinevate teatrite näitlejate kasutamine (Mait Malms­ ten, Tõnno Linnas, Anne Veesaar, Üllar Saaremäe, Veikko Täär). Ent küllap see on idee, mis tasub kaalumist järgmistelgi suve­ del. Ehk saavad nii partneritena kokku näitlejad, kes pole sellest unistadagi osanud. Suvel on see kindlasti pisut lihtsam kui põhi­ hooajal. Kui ainult asjale varakult mõtlema hakata.

KES TEEB SIISKI PANUSE TÕSISELE TEATRILE? See küsimus hakkab üha enam intri­ geerima. Kuigi Draamateatri Dankred Torsti "Merlin" ja Mati Undi Shakespeare'i-mugan- dus ning Sagadi mõisa "Kolm õde" on justkui tee kätte näidanud. Kahjuks polnud jälle tulemus nii veenev. Aga Karusoo omaaegse "Elektra" latti (selle meenutamine hakkab mõjuma juba rutiinsena) pole julgenud veel V Hugo/K. Komissarov, keegi maha ajada. Millal ilmuvad meie suve­ "Jumalaema kirik Pariisis" teatri repertuaari jälle Shakespeare, Sophok- (lavastaja Kalju Komissarov, les, Moliere? Nagu kunagi pärast laulvat kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov). revolutsiooni elas eesti teater üle frivoolse Esietendus Viljandi Lossimägedes komöödia lastehaiguse (lootes sellega taas 21. juunil 1997. publiku saalidesse tagasi tuua), nii võiks Quasimodo — Gert Raudsep. varsti vaibuda ka kerge meelelahutusteatri Enn Loidi foto laine meie vabaõhulavadel. Või vähemalt tasakaalustuda tõsisema repertuaari abil. Ulfsaki, Ivo Uukkivi, Dan Põldroosi, Enn Usun, et sellisegi teatri jaoks on nišš olemas. Nõmmiku, Taavi Teplenkovi pisirollid selles­ Peab jätkuma ainult julgust riskida. Ja äkki ei samas "Nicklebys". Või Peeter Volkonski olegi millegagi riskida. Äkki publik juba Vend Vops, tema hillitsetud koomika, jälle ootab seda? millegipärast südamlik ja natukene haletsust- tekitav kuju. Kindel oma tahtmistes ja soo­ vides. Või juba nimetatud Vargamäe pere­ mehed. Või Piret Raugi Mari või Meelis Rämmeldi Juss. Aga ka mõni aeg teatrist eemal olnud Märt Visnapuu Kaarel, oma arhetüübilt pisut saamatu ja õnnetu Jussiga sarnane, mõlemad elule allajääva eesti mehe ilmekad arhetüübid. Võib-olla seda kõike ei olegi nii vähe. Kui arvestada, et enamik lavastusi valmis 54 MART MIKK

LEGEND OLAVINLINNASI SAVONLINNA OOPERIFESTIVAL 1967—1997

Südatalvel on siin vaikne. Vaid vallatud tuuleiilid, mis on järvede keskel seisva lossi ainsad alalised elanikud, keerutavad kivise õue nurkades tuhkjat lund üles. Kummaline, kui väiksena tundub Ola­ vinlinna talvel. Ei ole jälgegi suvisest inim- rohkest melust. Veel enam, Soome Muu- seumiameti nõude kohaselt ei tohi sügise saabudes jääda lossiõuele ainsatki märki, mis meenutaks ooperifestivali: ei lava, toole, võimsat valgusparki ega katust, isegi mitte konkse seinas. Ida-Soome loodus oma jahmatama pa­ neva iluga on esimene, mida Savonlinnast rääkides on võimatu unustada. Kaardilt või lennukiaknast eelnevalt maastikuga tutvu­ nud, ei ole kohale jõudes võimalik uskuda, et siin maismaad üldse leidub! Vett mööda pääseb vabalt Kuopio või Joensuuni, vastas­ suunas aga Saima kanali ja Viiburi kaudu kas või Tallinnani välja.

OLAVINLINNA EHK OLOFSBURG Võimas kindlus Olavinlinna kõrgub Kyrönsalme nime kandva väina salakavalaid keeriseid tulvil olevate tumedate voogude vahel juba üle viiesaja aasta. Esmapilgul jääb mõistetamatuks, miks sellisesse kõrvalisse kohta nii võimas loss üldse ehitati. 12. aastatuhande hakul asus Soome ka­ Tallinlaste ehitatud kindlus ooperi kaitsmisel. he riigi huviorbiidis: 1155. vallutati need alad rootsi ristisõdalaste poolt, seejärel korraldas Novgorod omakorda röövretki, mis ulatusid kindluse tornid kõrgemaks ja müürid pakse­ kohati Turuni välja (1318). Järgnes 150 aastat maks. Alles 1714. aastal pidi kindlus esimest rahu. Kui aga Moskva tsaar Ivan III otsustas ja viimast korda alistuma. oma valdusi laiendada ning Novgorodi val­ Rahuläbirääkimiste tulemusena anti lutas, kardeti Stockholmis ohu lähenemist Olofsburg küll tagasi rootslastele, kes aga idast ja nii tehti 1475. aastal Taani päritoluga kakskümmend aastat hiljem Turu rahulepin­ läänihärrale Erik Akselipoeg Tottile ülesan­ guga selle lõplikult venelastele loovutasid. deks rajada Rootsi ja Vene riigi piirile kindlus, Uks Olavinlinna komandantidest on olnud mis nimetati Skandinaavias levinud pühaku ka Aleksandr Suvorov, kelle nime tänaseni Olavi auks Olofsburgiks. Muide, selle 16 ehi­ kannavad mitmed kindluse kaitserajatised. tusmeistrit kutsuti Tallinnast. Soome alade liitmisel Venemaaga muu­ 1495. ja 1496. aastal pidas kindlus vene­ tus kindlus mõttetuks, vahepeal peeti isegi laste esimestele rünnakutele edukalt vastu, selle lammutamise plaane. Õnneks seda siiski järgmine tõsine katsumus tuli läbi elada ei juhtunud ja XX sajandil sai kindlusest Gustav Vaasa ajal 1555—1557. Sel ajal tehti ka hindamatu arhitektuuriline mälestusmärk.

55 UUSIM LEGEND ripidustused, lasta taas kõlada nende tõsiste kuid naeratavate müüride vahel meie igioma, Iga lossiga käib kaasas arvukalt legen­ kaunist muusikat," ütles Aino Ackte interv­ de. 1907. aasta suvel sai alguse selle sajandi juus ajalehele "Savonmaa" 1930. aastal. legend Olavinlinnasi, kui soome lauljannal Kahjuks pidid ka seekord Aino Ackte Aino Acktel tekkis idee siin ooperipidustusi püüdlused kujundada festivalist pikaajaline korraldada. Ackte, kes oli 1897—1903 Pariisi traditsioon alla vanduma majanduslikele ras­ Ooperi ning 1904—1906 New Yorgi Metropoli­ kustele, mis koos intriigidega said kogu üri­ tan Opera vaieldamatu primadonna, laulja, tusele surmahoobiks. Savonlinna jäi ootama keda Richard Strauss pidas parimaks Salo- uut eestvedajat. meks maailmas, viis oma idee ellu 1912. aasta suvel ja pani nii aluse tänapäevaks ülemaa­ Vaatamata korduvatele rohkem või vä­ ilmse tunnustuse saavutanud festivalile. Soo­ hem edukatele katsetele muusikat taas lossi­ vides näidata maailmale soome kultuuri, selle õuele tuua, sai see arvestatavalt teoks alles omanäolisust ja mitmekesisust, valis Ackte 1967. aastal, mil esitati Beethoveni "Fidelio", esimesel kolmel aastal repertuaari vaid Soo­ peaosaliste hulgas Kim Borg Roccona. Seda me oopereid. Samaaegselt olid need publi­ aastat peetaksegi "kaasaegsete" Savonlinna kule nii sisult kui ka muusikalt kergemini ooperipidustuste stardipauguks. Ehkki vahe­ mõistetavad. Esimene lääne ooper, Gounod' peal on olnud nii paremaid kui ka halvemaid "Faust" nägi festivalil rambi- või õigemini aegu, on tookord käima lükatud festivalivan- päevavalgust alles 1916. aastal. ker tänavu suveks peatusteta veerenud juba kolmkümmend aastat. Majanduslike raskuste tõttu soikus fes­ Üheks märkimisväärseks verstapostiks tival seejärel neljateistkümneks aastaks. Sel­ sellel teekonnal peetakse 1973. aastat, mil lele vaatamata ei andnud juba küpsesse ikka festivali etteotsa asus ooperilaulja Martti jõudnud lauljanna alla: 1930. aastal võisid Talvela. Kauaoodatud eestvedaja oli saabu­ Olavinlinna õuele kogunenud inimesed taas nud. Tänu selle maailmakuulsa bassi ennast­ kahte soome ooperit kuulata-näha. ohverdavale organisaatoritööle leidis Savon­ "Ma ei saanud hingerahu enne kui linna ooperifestival pääsu ka rahvusvahe­ nüüd, mil saatuse armuliku juhuse tõttu on lisele areenile. Samast aastast algas ühtlasi taas osutunud võimalikuks ellu äratada oope- Mozarti "Võluflöödi" võidukäik, nüüdseks on see kujunenud festivali omalaadseks vi­ Mozart, "Võluflööt". "Siin on pistoda!" siitkaardiks. Tänase seisuga on "Võluflööti" lausus Anna Kristiina Kaappola (Öökuninganna) esitatud ühtekokku 98 korral ja seda on kuus aastat tagasi ka Estonia laval. vaadanud üle 200 000 inimese. Arenes ka festivalipaiga tehniline külg: ehitati teisaldatav katusekonstruktsioon, seitsmekümnendate lõpul võis oopereid jäl­ gida juba seljatoega toolidelt. Vaatamata festivali tohutule arengule 1912. aastast kuni tänapäevani on jäänud muutumata Aino Ackte alustatud festivali põhisuunitlus: näidata publikule kõrvuti maailma ooperiliteratuuri tippteostega ka soome ooperit ja toetada nii kodumaise muu­ sikateatri arengut.

KÕIGE, KÕIGE, KÕIGE Kõige pompoossema ja rahvarohkema teose tiitel Olavinlinnas kuulub vaieldamatult Verdi "Aidale" — 288 osalejat. Ka kõige populaarsemat ooperit pole raske mõistatada: Mozarti "Võluflööt" on kasvatanud peaaegu kaks põlvkonda ooperi- sõpru. Professor August Everdingi lavastus on püsinud muutumatuna 1973. aastast. See ooper oli järjepanu kavas üheteistkümnel suvel ja tuli seejärel uuesti esitusele aastatel 1986—1989, 1992—1994 ja tänavu. Kõige õnnestunuma teose otsimisel ei Makris Veenusena ning taanlanna Elisabeth pääse subjektiivsusest. Enne artikli kirjuta­ Meyer-Topsoe ja Kirsi Tiihonen Elisabethina. mist küsitlesin nii kolleege kui ka paljusid Thüringeni Maahärra osas vaheldusid mega- inimesi, kes on olnud Olavinlinna külasta­ bassid Matti Salminen ja Johan Tilli, Wolf- jateks kolme aastakümne vältel. Lõpuks koo­ ramit laulsid Walton Grönroos ja Jorma Hyn­ rus sellest välja järgmine: kõige sügavama ninen. mulje on jätnud soome ooperid, eesotsas Et tegemist oli juubelipidustustega, Joonas Kokkoneni "Viimsete kiusatuste" ning esitati kuuel õhtul publiku igi-soosikut Mo­ Aulis Sallineni "Ratsamehega", mis meie Es­ zarti "Võluflööti". Õsatäitmistest tuleks kind­ tonia laval püsis väga lühikest aega, ilmselt lasti nimetada Camilla Nylundi Paminat ja jäi ooperi sisu publikule kaugeks. Paremuselt Jorma Silvasti Taminot. Estonia Teatri lavas­ järgmiseks peeti aga ooperiloomingu raud­ tuses kuus aastat tagasi laulnud Anna-Kris­ vara Wagneri "Lendavat Hollandlast", Verdi tiina Kaappola on praeguseks tõusnud Soo­ "Aidat" ja "Macbethi" ning Mussorgski "Bo­ me ainukeseks Öökuningannaks, Sarastrona riss Godunovi". vaheldusid taas mainitud megabassid ja Pa- Olles näinud pealtvaatajana või kaasa- pagenot laulis Petteri Salomaa. lööjana enamust Savonlinnas esitatud oope­ Iga aasta toob endaga kaasa ka uusla­ ritest alates 1988. aastast ütleksin, et minugi vastuse. Seekord oli selleks kaks veristlikku poolehoid kuulub Verdi "Macbethile" aastailt ühevaatuselist ooperit, mida tavaliselt ka 1993—1996. koos esitatakse, Mascagni "Talupoja au" ja "Macbeth" oli esimene ooper, milles ise Leoncavallo "Pajatsid", lavastas draamala- kaasa lõin. Juhuse läbi sain just selles päeva­ vastajana tuntud Kari Heiskanen. Muusi­ pealt ka koorilauljast solistiks, kui kolleeg kalise külje eest vastutas maestro Eri Klas, kes esietenduse päeval haigestus ja mind teda tõstis eestlastest muusikute arvu pidustustel asendama paluti. Partii ei olnud just teab mis kolmekümneni. pikk, vaid kaks rida, kuid ilma ühegi proo­ Kriitikute ja publiku seas vägagi vasta­ vita õtse esietendusele kahe tuhande kahesaja kaid arvamusi tekitanud nüüdisaega toodud viiekümne vaataja palge ette Savonlinna lavastus paistis silma eelkõige vaimukate lei­ ooperifestivalil — kes teab mitu südamelööki dude ning hoogsa mängutempo poolest. sel hetkel minuti sisse mahtus! Ehkki "Macbeth" ei kuulu Verdi arvu­ kate ooperite seas just populaarseimate hul­ Pamina (Camilla Nylund) on leidnud tõe ja ka, on kogu teos algusest lõpuni jäänud õiguse Päikeseriigi valitseja Sarastro (Matti Salminen) juurest. minus helisema kõige soojemate tunnete saatel.

KOLMEKÜMNES SUVI Sellesuvisesse programmi mahtusid üh­ tekokku seitse ooperit. Teist hooaega jätkas Wagneri "Tannhäu- ser", lavastajaks Juha Hemänus, kunstnik Hannu Väisänen ja dirigendipuldis Leif Se­ gerstam. Saanud eelmisel aastal kriitikutelt võrd­ lemisi jaheda vastuvõtu, oli tänavu tehtud mitmeid muudatusi, mis ohtra semiootikaga üleküllastatud lavastusele märgatavalt sel­ gust ja jõudu juurde andsid. Lauljate plejaad oli aukartustäratav, Wagneri võimsad koorid ei jätnud kedagi ükskõikseks. Muide, selle aasta festivalikoorist vee­ randi moodustasid eestlased, neid oli ühte­ kokku 28 lauljat. Esimese tenori kaheteist- kümneliikmelisest häälerühmast aga koguni kümme olid Maarjamaalt! Nimiosa laulis Tallinnas Don Carlona nähtud Raimo Sirkiä. Naispeaosalisteks olid samuti hiljutine Estonia külaline Cynthia Turiddust oli saanud siin ärimees ja Alfiost süvaväila läbiv palkidega koormatud pargas, narkomaanist mootorrattajõugu juht. Bachi sild sõidab kõrvale ning mõne aja möödudes passioonides tavaliselt Jeesust esitanud bari­ jätkub kõik taas. ton Juha Kotilainen üllatas publikut tõeliselt Savonlinna lennuväljale с/шг/er-lendu- bravuurika ja veristliku rollilahendusega. dega saabujaid võtab ootepaviljonis vastu Bulgaaria tenor Kaludi Kaludow Turiddu muusika, mida esitavad festivali noored osas oli aga hääleliselt kogu õhtu vaielda­ solistid. See on festivali poolt meeleolu loov matu täht. väike žest külalistele, kes eelistavad Savon- Selle aasta soome muusika uudisteo­ linnas ööbimisele "Finnairi" ooperilende. seks oli tellitud helilooja Einojuhani Rauta- 2700 krooni maksev pakett sisaldab endas vaaralt ooper "Aleksis Kivi", "Seitsme lennureisi Helsingist Savonlinna, muuseumi- venna" autori traagilisest elust. Tänavu tähis­ külastuse, ooperietenduse parimatelt kohta­ tati Soomes tema 125. surma-aastapäeva. delt, vaheajal pokaali šampanjat, tassi kohvi Ooperi nimitegelane oli festivali kunstiline ja koogitüki. Pärast etendust viib buss küla­ juht, soome nimekaim bariton Jorma Hyn­ lised taas lennuväljale ja pärast südaööd on ninen, kellele teos ka oli kirjutatud. Lisaks võimalik oma isiklikus voodis juba ooperitee- lummavale häälele ja välisele sarnasusele malisi unenägusid vaadata. kirjanikuga, viis tema erakordselt sugestiivne Kohale sõidetekse ka luksusjahtidel, ja võimas näitlejatöö ooperi lõpuminutiteks millel on eelnevalt veedetud päev järvel ja enamiku vaatajaist silmanurgast pisaraid lõunatatud, etendusele järgneb öine kruis. pühkima. Välismaalasele, kelleks eestlanegi Olavinlinna lossiõu mahutab publikut soomlastele paratamatult on, ei olnud küll veidi üle 2200 inimese. Vaade lavalt täiskii­ ehk teose sisu nii hingelähedane, samas lutud saalile on ääretult võimas, ehkki Soome tajusid aga selgeid paralleele kas või näiteks lauljad väidavad, et pärast Rahvusooperi Juhan Liivi saatusega, mis aitasid ooperi- kolimist uude majja ei tundugi Savonlinna süžeed ja olustikku paremini mõista. Kellel saal enam nii suurena. Kuid vaevalt viis vähegi mahti, soovitan 6. detsembril, Soome aastat tagasi esitati kõik ooperid Helsingis iseseisvuspäeval seda lavastust Soome TV "Aida" ja "Lohengrinini" välja Estonia Teat­ vahendusel vaadata. Põhjalikumat ülevaadet rist veel väiksemas saalis! Rautavaara uuest ooperist ja Retretti koobas- kontserdisaalist võib lugeda Lepo Sumera reisikirjadest "Sirbi" eris 8. augustil k.a. TELGITAGUSEST Maria teater näitas seekord Borodini "Vürst Igorit" ning Wagneri kuuetunnist Kui näitleja kaob lava keskelt ära ja "Parsifali". ilmub mõne hetke pärast saalist vaadatuna Selle-aastase kontserdiprogrammi kesk­ paremalt ülabastionist jälle sisse, ei või iial seks teemaks oli Bach. Nii esitas näiteks Pe­ ette kujutada, mis vaene esineja sõltumata ter Schreieri koor maailma suurimas puu­ honorari või kehakaalu suurusest, east või kirikus Kerimäel Bachi /i-moll missa. Oma­ soost, läbi peab elama. Kõigepealt tuleb laadseks sündmuseks kujunes veel vana tõusta mööda raudtreppe umbes kolmanda kümbluskeskuse "Casino" kohvikus toimu­ korruse kõrgusele, minna läbi grimeerimistoa nud Senior-Gala, kus astusid üles kunagised vasakusse bastioni, laskuda sealt sama Soome ooperitähed Ritva Auvinen, Kalevi kolme korruse jagu täiesti vertikaalseid puu- Koskinen, Taru Valjakka, Eini Liukko-Vaara redeleid mööda alla, ronida käpuli läbi akna- ja teised. Kohal viibisid veel Anitta Välkki, augu, jalutada üle lossi tagahoovi, tõusta Usko Viitanen ja Hannu Heikkilä. 45° nurga all oleval raudredelil ikka samale kolmandale korrusele, ronida läbi tõeli­ selt kitsa aknaava... ja juba võibki taas lavale astuda! MILJÖÖ Lavastusteks vajalik kraam, mis ei ma­ Etendused algavad Olavinlinnas kell hu sisse lossi kitsukesest väravast, toimeta­ kaheksa õhtul. Tund aega enne seda tekib takse praamiga lossitagusele paadisillale ja kogu linnas ühes ja samas suunas rändlindu- sealt edasi kraanaga õtse lavale. Praamidega delaadne liikumine. Kindluseni viiv Linnan­ pääsevad lossini ka tele- ja raadioülekandeid katu täitub hästiriietatud inimestest, nende salvestavad bussid. Tõsi, neid üle müüri vin­ vahel sagivad jalgratastel koorilauljad ning nata ei ole vaja. orkestrandid, pillikastid õlal. Lossi viib ainult Seetõttu ei ole mingi ime, et lavatöö­ üks pontoonsild, seda mööda pääsevad tege­ lised meenutavad õudusega teoseid "Palee" vuspaigale nii esinejad kui ka publik. Vahe­ ja "Veitsi", kus praktiliselt kogu lossisein oli tevahel katkestab selle inimvoolu parajasti sisse pakitud nagu Christo taiestes ja lava oli 58 otsast otsani täidetud dekoratsioonide või võtad riiulist kampsuni, voodriga dressipük­ mööbliga. sid, tuulepluusi ja mütsi. Lühikesed püksid, Omamoodi pähkliks on Olavinlinna T-särgid ja rannasandaalid tulevad moodi valguskunstnikele. Suveööd on meil ju alles siis, kui paar nädalat järjest on päikese­ valged ja huvitavad valguslahendused pääse­ paiste kohati 8-meetrise läbimõõduga lossi- vad mõjule alles kella üheksa paiku, s.o alates müürid üles soojendada jõudnud. teisest vaatusest. Kuna kostüümikunstnikud ei lähtu ka­ Pidevalt on käinud elav diskussioon vandite joonistamisel ilmastikuoludest, võib uute toolide ja alalise katuse ümber. Kui näiteks koorilaulja "Võluflöödi" valge talaari esimest on lähiaastatel oodata, siis tõenäo­ all kanda ühel õhtul pelgalt ujumispükse, liselt alalist (klaas)katust Olavinlinna sise­ teisel korralikku talvevarustust. Nali naljaks! õuele siiski ei tule. Lisaks tõsistele muu­ Kui vanemad kolleegid soovitavad uutele datustele nii lossi arhitektuuris kui ka eten­ pika aluspesu kaasa võtta, teeb see algul duste meeleolus tooks see muuhulgas tule­ nalja. 1993. aasta 5. juulil sadas aga näiteks ohutusnõuete pärast endaga kaasa publiku nii palju rahet, et see ulatus üle pahkluu! hulga järsu vähenemise. Seetõttu venitatakse Tavalisel Savonlinna suvel kipuvad kerge­ igal kevadel tavaliselt maikuus katus taas meelsematel ninad tatiseks jääma. Esieten­ lossiõue kohale. Katuse ülespanek on parimal duse ajaks on sageli kogu seltskond läbi juhul aega võtnud neli ja pool päeva ja selleks põdenud korraliku viiruse, mida lühikeseks on pidanud 22 meest kogu selle aja maa ja jääv uneaeg veelgi võimendab. taeva vahel rippuma. Kohalike elanike emotsioonid on festi­ Allakirjutanu Savonlinna-aastate jook­ vali suhtes vastakad, totaalsest hukkamõis­ sul on vaid kahel korral tulnud etendust tust taevani ulatuva kiidulauluni. ilmastikuolude tõttu katkestada. 1994. aasta Pange ennast ise hotellipidaja olukorda, suvel peatati tormi tõttu pooleks tunniks kelle maja on kolmeks suveks ette välja müü­ Verdi "Macbeth" ja 1996. aastal jäeti samal dud, talvel satub aga mõni üksik külaline siia põhjusel näitamata Maria teatri "Mazeppa" jäätunud järvede vahele. ülilüüriline finaal. Põhjuseks ei olnudki nii­ Ka teenindusasutustes on taibatud hin­ võrd vesi, vaid tuulest tingitud katuse laper­ nata festivali panust firma käibe tõstmisel. damine ja looduse stiihia müristamise ning Nii lastakse mõnes Savonlinna ööklubis vihmarabina näol, mis muusikalisest sõnu­ ooperitegijaid sisse eelisjärjekorras ja tasuta, mist tugevamaks osutusid. ooperitemaatiliste suveniiride kaupluses ning Casino kümblusasutuses toob kaelakaardi näitamine kaasa kuni 25%-lise hinnaalan­ OLEMISEST JA OLMEST duse. Öeldakse, et ei tohi igal sügisel taas järgmist suve ootama jääda. Ehkki ooperi­ RAHAST laulja teeb põhilise osa oma tööst just sügisest kevadeni, on Savonlinna ooperifestival laul­ Kui Eestis pandi veel mõni aeg tagasi jale omamoodi preemiaks talvise tööperioodi kõik ebaõnnestumised nõukogude pärandi eest. süüks, siis Soomes aeti kõik lama kaela. Savonlinna — see on suvi, töö ja puh­ Tundub, et see periood on nüüd möödunud kus üheskoos, fantastiliselt kauni looduse ja kindlasti on selle üheks indikaatoriks kul­ keskel. Koht, kuhu iga sattunu taipab, et tuurisündmuste suurenev külastatavus, eriti ooper on kõike muud kui hääbumisele kui tegemist on kindla peale kvaliteediga. määratud eliitkunst. Asjaosalistele enestele Võib-olla õpetas just lama, et raha eest kul­ mõjub see väikelinn aga täieliku oopiumina, tuuri ostes ei olegi niivõrd tähtis kulutatud milleta suviti kuidagi elada ei saa. Jalutades raha hulk, kui selle võrdelisus pakutavaga. mööda pikka silda linna südamest Casino- Savonlinna ooperifestivali etenduste saare suunas, avastad end aastast aastasse külastamine on lisaks kultuurielamusele ka mõistetamatust Savonlinna lummusest. Ja väga prestiižne. Ooperikülastajate seas võib ongi parem. Öeldakse ju, et kui tead, näha viimast kui ühte avaliku elu tegelast, mispärast armastad, ei ole tegemist õige firmad teevad festivalipiletite näol oma armastusega. parimatele klientidele ja partneritele ärikin- Savonlinna-suvi, tänavune suvi välja gitusi. arvatud, toob endaga tavaliselt kaasa Ütlus "lavale hõljub saalist sadade põhjalikke muudatusi ka riietumisharjumus- erinevate parfüümide ja konjaki hõngu" peab tes. Hakkad hommikul proovi minema, Savonlinnas eriti paika, sest kohvi ja konjaki vaatad, ahhaa, päike paistab, tuult ei ole — joomine, suitsetamine ja ooperi vaatamine 59 hulgast leiame näiteks nii endise kui ka praeguse peaministri Esko Aho ja Paavo Lipponeni, Loto peadirektori Matti Ahde ja Soome Õigeusu Kiriku metropoliidi Ambro- siuse. Festivali patroon on Soome Vabariigi president.

KÜLALISED Ehkki juba 1971. ja 1976. aastal andis Savonlinnas võõrusetendusi Lahti ooperi- ühing ning 1972. aastal todzi Suur Teater Poolast, sai külalisteatrite osalemine festivalil järjepidevalt alguse 1987. aastal Estonia Teat­ riga. See on olnud ehk eestlaste suurim "kul- tuuridessant" läbi aegade. Tookord esitati Wagner, "Tannhäuser". Bizet' ooper "Carmen", Mussorgski "Ho- Walther von der Vogelweide — Juha Lehmus, vanštšina", ning kunstikeskuses Retretti Pun- Reinmar von Zweter — Mart Mikk, kaharjul aga balletid, Berliozi "Romeo ja Biterolf — Esa Ruutunen. Julia" ning Kuldar Singi "Karje ja vaikus". Loodetavasti mäletavad eesti teatrisõbrad toimub ühes ja samas ruumis ning tuuleõhk "Kalevi" spordihallis peetud "Hovanštšina" liigub lossihoovis segamatult ringi. ja "Carmeni" publikuga peaproove, mis pidid Et kava on välja kuulutatud aastaks aitama esinejail varakult kohaneda Olavin­ ette, tehakse ooperikülastuse plaanid vara­ linna kummaliste proportsioonidega lavaga, kult. Sel aastal oli hooaja alguseks müüdud mis sügavuselt napp, laiuselt seevastu aga juba 84% piletitest. ülearugi mahukas. Siiamaani meenutatakse Savonlinnas sellest festivalisuvest eriti just Odavaimad piletid maksavad 500 kroo­ Boriss Pokrovski lavastatud "Hovanštši- ni ringis, kalleimad veidi alla 2000 krooni, nat". põhiline osa umbes 1000 krooni. Savonlinna piletid on peaaegu kaks korda kallimad kui Järgnesid Pekingi Keskooper, Stockhol­ Rahvusooperi omad Helsingis, Kesk-Euroopa mi Kuninglik Ooper, Tokio Nikikai-ooper, hindadega enam-vähem samas klassis. Praha Rahvusooper, Opera Ebony USA-st koos Tooksin siin ära ka festivali sponsorite Estonia Teatri sümfooniaorkestriga, Leedu nimekirja. Mitte reklaamiks, vaid tõenda­ Rahvusooper, Ungari Riigiooper ja Rahvus- maks, kui tähtsaks peavad kultuuri toetamist ballett, millele järgnes kolmeaastane koostöö­ firmad ja asutused, kelle hulgast leiame leping Peterburi Maria teatriga. Järgmisel alkoholitootjad "Allied Domecq" ja "Com­ hooajal ootab oma järge Londoni Covent Gar­ pagnie Francaise du Vins Mousseux", "As­ den. ko", "AST Finland Oy", paberigigant "Enso", Kolmkümmend aastat on pikk aeg. "Finnfund", "Peugeot"' maaletooja "Oy Selle jooksul on iidse Olavinlinna müüride Maan Auto Ab", Soome Haridusministee­ vahel esinenud paljud maailmakuulsused, rium ja Kultuurkapital, kindlustusseltsid "Il­ kellede loetlemine võtaks mitu head lehe­ marinen" ja "Pohjola", Savonlinna Unn, Sa­ külge ruumi. Piirduksin ehk murdosaga vonlinna Osuuspankki, ehitusfirma "Skans­ neist, andes lugejale mingigi ettekujutus. ka", SOK, ning firmad "McDonald's", "Finn­ Lauljatest: Hildegard Behrens, heana Cotru- air", "Neste", "Nokia" ja "Telecom Finland bas, Eva Marton, Birgit Nilsson, Jessye Nor­ Oy", kes ilmselt eestlastele tutvustamist ei man, Barbara Hendricks, Irina Arhipova, vaja. Aratta Välkki, Ritva Auvinen, Soile Isokoski Ehkki mainisin, et viiendik rahast tuleb ja Karita Mattila. Peter Schreier, Nicolai riigi kassast, katab 8 miljoni kroonine spon- Gedda, Vladislav Pjavko, Peter Lindroos, sortugi vaid 12% festivali aastasest büdžetist. Franz Grundheber, Hermann Prey, Tom Krau­ Nii on piletitest saadav raha vägagi märki­ se, Vladimir Tšernov, Hakan Hagegärd, Ing­ misväärne ja äratab sügavat austust kogu var Wixell, Tapani Valtasaari, Usko Viitanen, marketingi, PR ja reklaamisüsteemi vastu. Martti Talvela, Kim Borg, Ferruccio Furla- Savonlinna ooperifestivalil on peale netto, Jevgeni Nesterenko ja Bengt Rundgren; kunstilise ja majandusliku juhtkonna ka oma dirigentidest: Leif Segerstam, Eri Klas, Mau- patroon-nõukogu, mille esimeheks on "No­ rizio Barbacini, Valeri Gergijev ja Okko Ka­ kia" peadirektor Jorma Ollila ja liikmete mu; lavastajatest Boriss Pokrovski, August 60 Mascagni, "Talupoja au" 1997. aastal. Alfio —Juha Kotilainen. Kuvasuomi Ky Matti Kolho fotod

Everding, Georgi Tovstonogov, Ralf Läng- "Müüdud mõrsjas" ning Hendrik Krummi backa ja Kalle Holmberg; pianistidest: Vla­ Semeikkana ooperis "Juha". dimir Ashkenazi, Emil Gilels ning Grigori Noore solistina tunnen siirast naudin­ Sokolov. gut professionaalsest töökorraldusest ning Öeldakse, et laval olijail on etenduse eelkõige väga sõbralikust õhkkonnast. Kollee­ jälgimiseks publikuga võrreldes tõelised loo- gid on tähelepanelikud ja abivalmid, sõltu­ žikohad. Tõepoolest, on kohutavalt õpetlik mata loometee pikkusest või teenekusest. jälgida kahekümnenda sajandi lõpu ooperi- maailma tippude esinemist vaid mõne meetri KOLMEKÜMNE ESIMENE SUVI kauguselt! Aastaist 1993—1997 on jäänud meelde Järgmise suve festivalil 4. VII — 2. VIII eelkõige Matti Salminen (Rocco "Fidelios", 1998 antakse 23 ooperietendusi Tänavustest Daland "Lendavas Hollandlases", Sarastro jätkavad Wagneri "Tannhäuser", Mascagni "Võluflöödis" ning Landgraf "Tannhäuse- "Talupoja au" ja Leoncavallo "Pajatsid". ris"), Jaakko Ryhänen (Banquo "Macbethis", Uueks teoseks saab Verdi "Saatuse jõud", Sarastro "Võluflöödis" ja Ramfis "Aidas"), mille dirigendiks on John Fiore ja lavastajaks Jorma Hynninen ("Macbethi" ja "Aleksis Michael Hampe. Covent Garden 'i külaliseten­ Kivi" nimiosad ning Wolfram "Tannhäuse- duste raames näidatakse Britteni "Peter ris"), ameeriklanna Cynthia Makris Lady Grimes" ja Verdi "Röövlid" (I masnadieri.) Macbethina ning "Tannhäuseri" Veenusena, bulgaaria tenor Kaludi Kaludow, kelle Ra- Järg lk 96 dames oma 33 si-bemolliga lausa vapustas, lisaks Erik "Lendavas Hollandlases" ning Turiddu "Talupoja aus", Raimo Sirkiä Tann- häuserina ja paljud teised. Eestlastest meenutatakse tänini Mati Palmi Hollandlasena, Teo Maistet Kecalina 61 LEPO SUMERA

Sümfooniad nr 1 (1981), nr 2 (1984), nr 3 PLAADIKAJA (1988). Malmö Sümfooniaorkester Paavo 1994—1997 Järvi juhatusel. BIS CD-660 (1994). Mis küll sünnib Eestis? Meie ees on veel üks I oivaline helilooja, Lepo Siimera, kelle kolmel esi­ mesel sümfoonial on tema kaasmaalaste taoliselt süvenenud müstika jooni / /. Need on vär­ vikad, pingelised, kaasakiskuvad teosed, kõik kirjutatud 1980ndail. Pole midagi põnevamat kui tänapäeva partituurid, mis tunduvad täiesti origi­ naalsed, tabades ometi mingit sügavat muusikalist ühiskogemust. Miks ei kasuta San Francisco süm­ fooniaorkester neid elegantseid kuulajasõbralikke teoseid? Stephanie von Buchau (The Oakland Tribune, 10. 11. 1994)

Siimera pole Šostakovitši kloon, vaid lähe­ dane Pardile. /—/. Sumera teostes on välist sarnasust minimalismiga, selles on motiivikordusi / /. Kuid Siimera muusikas kujunevad liht­ satest, rahulikest algideedest suuresti kontrastsed episoodid, ja mõtted Glassist ja teistest tuleb jätta kõrvale. / / Habras, kuid mitte nõrk; tugev, kuid mitte pseudosügav 30-minutine Esimene sümfoo­ nia kõneleb isikupärasel häälel. / / Paavo Järvi juhatab Malmö orkestri pühen­ Tänaseks on salvestatud laserplaatidele pea­ dunud, eleegilisi esitusi. Helikvaliteet on hea, ja CD aegu kõigi eesti nüüdisheliloojate muusikat. Ena­ vaiksed kõlad on Siimera nüansirikka muusika masti annab see kuldajale siiski üksnes katkendliku jaoks täiuslikud. See pole õnneks viimane, mida joonega visandi autori loomingust. Neid, kellest kuuleme Lepo Siimeralt. Soovitame. — piisava hulga oluliste teoste kaudu — kujuneb Stephen Ellis tõeline portree, on praegu neli. Esimene oli mui­ (Fanfare, detsember 1994 — jaanuar 1995) dugi Arvo Part 198ündate keskel, kümmekond aastat hiljem järgnes Veljo Tormis; mõlema CDdc Vytautas Landsbergis /—/ pole ainus muu­ retseptsiooni on Eesti ajakirjanduses piisavalt val­ sikamaailma figuur, kes on mänginud suurt rolli gustatud. Viimastel aastatel on lisandunud Lepo vastselt taasiseseisvunud Balti riikide poliitikas. Siimera ja Erkki-Sven Tüür. Kummalgi on kolm Lepo Sumera, üks keskmise põlvkonna juhtivaid autoriplaat!, Tüüri nn läbimurre algas siiski tema heliloojaid Eestis, oli oma maa kultuuriminister teisest CDst ("Crystallisatio"), mille valguses on üleminekuaastail 1988—1992. mõni arvustaja huvitunud ka esimesest (firma Mitte et see muusika oleks eriliselt rahvuslik, Finlandia Records CD oratooriumi "Ante finem poliitiline või, jumal hoidku, ministerlik. Kuid see saeculi" ja Teise sümfooniaga). kõlab siiski väga põhjamaiselt, üks tugevamaid Eestisse jõudnud arvustustest on TMK sugulusliine on (minu kõrvus) post-sibeliuslik, lugejale valitud eeskätt lünnangulised (sealhulgas näiteks soomlase Aulis Sallineniga. On avarust, vastandlikud) ja tõlgendavad lõigud ning välja ebamaisust ja kahkjaid värve, ja kõik kõlab palju jäetud annotatsioonide ümberjutustused, teoste huvitavamalt, kui näeb välja partituuris. Teiseks on kirjeldused jms. Vahetutest Eesti muljetest (mee­ sarnasust Sumera kaasmaalase Arvo Pärdi tin- nutagem, et ECM tõi Tüüri "Crystallisatio" esit­ tinnabuli-stiüiga, midagi Pärdi hüpnootilisest, loitsi­ lusele Tallinnas 20 ajakirjanikku!) on võetud mõ­ vast atmosfäärist on vähemalt kahes esimeses süm­ ned värvikamad katked. foonias. Kuna tegu on autoriplaatidega, siis kirjuta­ Leian Sumera kiire muusika olevat mõne­ takse interpreetidest lakooniliselt, kuid ükski ret­ võrra vähem veenva. Mitte et seda oleks palju, ja sensent ei jäta neid ülistamata. poolenisti kollaažilik ehitus on ilmselt tahtlik, kuid Koostaja märkused tekstis on nurksulgudes. Esimese sümfoonia marsiepisood ja häirekella- 62 interluudium Teises kõlavad minu kõrva jaoks / / Nii on Teise sümfoonia viimane osa nagu pealiskaudselt. Ja kolmas osa Kolmandas on õige kuulaja poole lõputult voogav meri. Nagu lained, kummaline etüüd stevereichilikule minimalismile; mis pidevalt murdudes sind ümbritsevad. / / kahtlemata on oportunistlikku kõrvapaitamist väl­ Paavo Järvi ja suurepärase Malmö Sümfooniaor­ ditud meelega ja see on kiiduväärt, kuid siiski jääb kestri esitus tutvustab esmaklassiliselt muusikat, imelik rahuldamatusetunne. mille ilu tundub sisukam ja "olulisem" kui paljukii­ Sellegipoolest, Siimera sümfooniates on int­ detud kolleegide Pärdi või Gõrecki oma. rigeerivat ranget lihtsust, millega kaasneb tugev GN (Stadtmagazin Kiel, 28. 2. 1995) pikkades ajalõikudes liikumise taju. Võib-olla pole tal "suurte" sümfonistide kindlat sammu, kuid, BISi heliinsenerid pole siin töötanud meie nagu parimad põhjamaised heliloojad, võib ta oma huvides! Mängin CDsid enamasti Technicsi apara-

LEPO SUMERA Symphony No. 5 Music for Chamber Orchestra • In memoriam Maimo Symphony Orchestra Paavo Järvi, conductor muusikaga viia teid kummalistele ja palju pakku­ tuuril nivooga 5—6, kuid sellega on terved lõigud vatele rännakutele teis endis. 1. ja 2., eriti 1. sümfoonias peaaegu kuuldamatud! DJF [David J. Fanning] Nivoo tuleb kruttida 8—10-ni, aga siis on fortis- (Gramophone, detsember 1994) simo'd liiga valjud. / / 1. ja 2. sümfoonia on varem salvestatud Me- Kaheldes, kas tuleks tunnistada mis tahes lodija jaoks; Eesti sümfooniaorkestrit juhatasid poliitiliste sündmuste mõju Sumera komponeeri- Vitali Katajev ja Peeter Lilje. /—/ ...kahe sümfoo­ misstiilile (kui just helilooja ise seda ei kinnita), nia vahel on palju sarnast temaatiliselt, teemade nõustun teesiga, et helitööd sellel plaadil on stii­ arenduses, faktuuris ja dramaturgias. Mõlemad liliselt lähedased teiste Kesk- ja Ida-Euroopa heli­ näitavad ka Sumera kiindumust pöörlevatesse loojate, näiteks Görecki ja Pärdi omadele. Materjali keelpillimotiividesse, madalasse vaske, tamtammi, ökonoomia muusikalise arenduse kontekstis, aeg­ kelladesse ja teistesse metall-löökpillidesse. laselt muutuvad harmooniad ja modaalsed heli­ Löökpillirühm mängib olulist rolli ka Süm­ read on mõningad neist sarnastest joontest. foonias nr 3, mis on komponeeritud 1988. aastal. Cindy Bylander Muusika on kromaatilisem, kordusi on vähem. (HB Recordings Direct, jaanuar 1995) / / III osa algab aeglaselt ja kiireneb siis Ani- mato'm, mis meenutab Cohn McPhee teost "Ta- Juba Esimese sümfoonia alguses on selge, et buh-Tabuhan" selle orientaalselt mõjuvate motiivi­ kuuled esimese järgu sümfoonikut. Jõulise, pidu­ dega ja helisevate löökpillidega. / / liku alguse energiat võib kõige kiiremini pähe Mulle on alati meeldinud kaks esimest süm­ tulevalt võrrelda Brahmsi Esimese sümfooniaga. fooniat ja nüüd laieneb mu imetlus ka sümfooniale / / Lepo Sumera muusikaline materjal ja stiil nr 3, mis on teistsugune, romantilisem, kuid samuti näib ameerikaliku minimalismi ja saksa roman­ omapärane. Eriliselt särab Sumera sümfooniates tismi seguna: väikseimaidki teemasid on arendatud isikupärane ja fantaasiarikas orkestratsioon. Esi­ aeglaselt ja põhjalikult. Tähtis roll on naturaalsetel tused on väga head ja varjundirikkad. Sumera on heliridadel, neid põimitakse rütmimustrisse ikka kirjutanud ka Neljanda sümfoonia, klaverikont­ jälle uuel viisil. Ent erinevalt minimalistidest, nagu serdi ja kantaate. Kuidas jääb nendega, BIS? Reich või Glass, kõlab Sumera romantilisemalt, De Jong vähem skemaatiliselt ja vähem matemaatiliselt. (American Record Guide, jaanuar/veebruar 1995) 63 "Muska tenera" (1992), Klaverikontsert gregooriuse koraalidega ning Pärdi, Gõrecki ja (1989), sümfoonia nr 4 "Serena borealis" teiste muusikaga; 2) Sumera muusikas on sageli (1992). Kalle Randalu (2), Malmö SO Paavo kasutatud arhailise eesti runolaulu repetitsiooni- tehnikat, ja see juhuslik kokkulangevus minima­ Järvi juhatusel. BIS CD-690 (1994). lismiga võidab tema poole need, kellele seniajani Näib peaaegu, nagu olnuks minu soov imponeerib minimalism kui midagi "erisugust" ja / /("Siimera on kirjutanud ka Neljanda süm­ "revolutsioonilist"; 3) Sumera muusikat organisee­ foonia ja Klaverikontserdi. Kuidas jääb nendega, rib pigem kontrastsete elementide lihtne teisendus BIS?" — jaan/veebr 1995) Robert von Bahrile kä­ kui aktiivne kontrapunkt või dünaamiline meloo- suks. Siin nad on! Pluss "Muska tenera" (Õrn diaarendus, ja see köidab tõsise muusika juhus­ muusika). / / Selles on küll minimalismi likumat kuulajat. meenutavaid kordusi, kuid erinevalt minimalismist Miski sellest polnud mõeldud Sumera või on faktuur, dünaamika ja rütm mitmekesised. tema kuulajate madaldamiseks. Tema muusika lihtsalt satub sobima paljudele neile, kes on tulnud Annotatsioonis väidetakse [Ulrich Hart­ tõsise muusika juurde kitsamate väärtushinnan­ mann], et Sumera muusikat mõjustavad meri, mü­ gutega. Parim uudis on, et mis tahes elemendid ka toloogia, runode maagia, põhjatuul ja põhjavalgus. fookuses poleks, muusika on nii emotsionaalselt Mulle meeldivad selles muusikas pikad meloo- kui ka intellektuaalselt sisukas, ülalpool kuuluvust diakaared, väga originaalsed ja isikupärased kõla- mõnda liiki või kategooriasse. / / kombinatsioonid, hoogsus ja tungiv tõsidus. Sageli "Muska tenera" on täiuslik sissejuhatus Su­ on tema muusikas midagi kivirahnulist, kuid Su­ mera heliuniversumisse selle hapra kõla, korduste, mera suudab väljenduda ka rahulikes, ämbliku­ kontrastsete energiakuhjumiste ja eeterliku kergu­ võrguna peentes kõlamustrites. sega. / / Randalu ja Järvi koostöö tulemus on nende Need Sumera plaadid on 1995. aasta top kaasmaalase Klaverikontserdi dünaamiline esitus; choice. kaks orkestriteost on samuti väga hästi ette kantud. Stephen Ellis BISi kõlakvaliteet on palju parem kui 1., 2. ja 3. (Fanfare 1995, jaanuar/veebruar) sümfoonias. De Jong Skandinaavia heliloojate oskust vabastada (American Record Guide, mai/juuni 1995) end keskeuroopaliku, Darmstadt/Donaueschin- geni pitserist, kaotamata seejuures kaalukust, tõen­ / / Partituur [Neljas sümfoonia] stardib dab ka teine CD / / Sumera teostega. Kolm energiliste kordustega, mis toovad meelde teost sellel on sõna otseses mõttes ennekuulmatult ameerika minimalismi, eriti John Adamsi muusika mõjuva, oma siiras lihtsuses kohati jahmatava /—/ Harmoonia on keerulisem kui varasemates helikeelega, mis, mõjumata banaalselt, ei saa ek­ sümfooniates. Aeg peatub kahes järgmises osas, sida teel kuulajani. mõlemad pealkirjaga Lontano e sonore /—/. Need akwm (Fono Forum, mai 1995) osad näivad olevat Sumera auavaldus György Ligeti uskumatutele kõladele, kuid tegu võib olla Sümfoonia nr 5 (1995), "Muusika kammer­ lihtsalt kokkusattumusega. / / orkestrile (1977), "In memoriam" (1972). Hä- Ives kirjutas "Vastamata küsimuse"; minu vard Lysebo, flööt (2), Malmö SO Paavo Jär­ kõrvus kõlab see teos ["Muska tenera"] nagu vi juhatusel. BIS CD-770 (1996). Sumera "Vastamata küsimus". Klaverikontserdis (1989) nagu teisteski teostes on tundlik ja fantaasia­ See on BISi kolmas ja mitmes mõttes parim rikas instrumenteering, jõulised hetked ja pikad väljaanne eestlase Lepo Sumera muusikast. Ka selle iseäraliku rahu vahemaad, kuid see on vabam ja plaadi peateos on sümfoonia, üheosaline, üle poole improvisatoorsem kui teised Sumera teosed, mida tunni kestev Viies (1995). See sümfooniline ehitis olen kuulnud. / / imponeerib enam kui ükski eelmistest, mis vältisid Raymond S. Tuttle (Internet, 11. 1. 1995) ehtsalt sünteesivat karakterit, mis minu meelest on vormi olemus. Kuid Viies on integreerituni, ehkki BIS on võtnud helilooja, keda tundsid ainult endiselt lõigulise konstruktsiooniga; teos, mis, eri­ Melodija LPde modernmuusika kollektsionäärid nevalt Neljandast, pole väiksem kui oma osade / / ning, andes välja kaks CDd / /, kindlus­ summa, vaid suurem. / / tanud talle silmapilkse tähelepanu ja — olen veen­ Kaks ülejäänud teost, üsna varased, kuid dunud, et ka rahvusvahelise tunnustuse. / / mitte kaalutäiteks, näitavad Sumera helimaailma Sumera muusikas on olemas kõik tegurid, allikaid: soome modernmuusika, eriti Sallinen, mis XX sajandi lõpul kindlustavad edu: 1) tema nagu märkis ka DJF aastal 1994, ning uuslihtsus, muusikal on "spirituaalne" väliskiht, sageli medita­ mis eestlastel nii ülekaalukalt valitseb. "Muusika tiivne ja loitsutaoline, milles näevad suure tarkuse kammerorkestrile" on võluv partituur kaunite lõi­ tõendit need paljud kuulajad, keda võluvad CDd kudega sooloflöödile. Nagu "In memoriamis" 64 (1972; austusavaldus Sumera õpetajale Heino El­ lerale) ja Kolmandas sümfoonias (1988), valitseb selles stiilisegadus — midagi polüstilism-teretab- uuslihtsust-laadis, mis mõjub vägagi kosutavalt GSR [Guy S Rickards] (Gramophone, mai 1997) Hea lugejal Sumera helikeel on valdavalt tonaalne ja muusika tulvil tavatuid heliefekte — see [Viies sümfoonia] on väga kaunis teos! / / Esmakordselt tutvusin Sumera muu­ Kultuuriajakiri sikaga, kui ostsin 1980. aastate algul Tallinnas LP tema 1. sümfoonia ja teiste teostega. Toona rabasid "Teater. Muusika. Kino" jätkab mind tema muusikaliste ideede värskus ja oma­ ilmumist hoolimata välismaiste pära ning tema terav tundlikkus orkestrivärvide suhtes. Nüüdne plaat näitab Sumerat tema muu­ sõsarväljaannete (Rootsi "Chaplin", sikaliste võimete täieliku peremehena meeldejää­ Vene "Teatr") hääbumisest. vate teoste ning suurepäraste esituste ja kõla kaudu. Ootan Sumera järgmist väljaannet! On see märk meie kultuuri De Jong vastupidavusest või püsitellija huvist? (American Record Guide, mai/juuni 1997) Küllap mõlemast.

Koostanud ja tõlkinud Jäägugi need märgid püsima. MERIKE VAITMAA Endi poolt lubame, et üldise hinnatõusuga ei lähe me kaasa ka sel hooajal. Lugege meid ja me jääme alles.

65 BORIS TUCH

RIIVAMISI HOLOCAUSTIST MÕTTEID DOKUMENTAALFILMI "PARAGRAHV 58/4" PUHUL

Article 58/4 Ч'УО

A DocuBentar,- Piiu bj Pinchas Sebite Au Ibraell-Istonian co-production

"Paragrahv 58/4", 1996. Režissöör Pinchas Schatz. Filmi autori vanaisa Finckas Katz hukati 34-aastaselt, vanaema Rachel suri 78-selt. Ülesvõte on telüud nooruspäevadel Eestis.

pakkuda neile teed ja pärast seda, kui külalised on "PARAGRAHV 58/4". Stsenarist, režissöör ja pro­ lauast tõusnud, lülitada sisse videomagnetofoni. dutsent Pinchas Schatz, operaator Yehuda Sar Kokkutulnud vaatavad filmi suure huviga. Poeta­ Israel, monteerija Sasha Lutsky, muusika: Rafi Perski, tegevprodutsent Reet Sokmann (ETV), vad pisara, sest peaaegu igaühe lähedaste seas on tootmisjuhid Külli Austrin ja Maie Kerma (ETV), hukkunuid ja kannatada saanuid. Kes oli hitlerliku heli: Vambola Vällik (Eesti), Pavel Veršinin (Vene­ holocnusti, kes stalinistliku (inter)natsionaalse polii­ maa) ja Ron Schatz (Iisrael), On-Linc montaaž: tika ohver. Siis tõuseb keegi hallipäine patriarh ja Mickey Kovler, helikujundus: Philippe Gozlan. Video Beta SP, 55 min 45 s, värviline. © "Eesti Tele­ ütleb: "See on väga hea, et sa selle filmi tegid, Pin­ film" ja "The Cinema Project" — Tel Aviv Founda­ chas. Hoia see kassett alles, ära seda ära kustuta. tion for Culture &Art, 1996. Seda filmi peavad tingimata vaatama sinu lapsed." Nad peavad seda filmi tõepoolest nägema. Ja mitte ainult nemad. Me elame ajal, mil väike inimene kistakse Seepärast anname filmile andeks need nõr­ alatasa suurte ajalooliste sündmuste keerisesse kused, mis mitteprofessionaali puhul on paratama­ ning see ei ole kaugeltki alati hüve. tud. Pealegi, ega seda filmi ei tehtud mõne rah­ Just sellepärast on perekonnakroonikatel ja vusvahelise festivali tarvis. See film tuli ilmale perekonnaalbumite fotodel ajastu väga siirate ja seetõttu, et autor lihtsalt pidi rääkima sellest, mida ilmekate dokumentide väärtus. ta oli näinud. Pinchas Katz, kes elas sõjaeelses Film "Paragrahv 58/4", mille on teinud eesti Eestis, oli juudi üliõpilasliikumise aktivist ning päritolu iisraellane Pinchas Schatz, on komposit­ kohtus koguni Jabotinskyga, kui too Eestis käis. siooni ja valmistamise tasemelt perekondlik video­ Muidugi mõista oli sellest rohkem kui küll, et lint. Alguses käis inimene ära maal, kust on pärit hiljem, kui Eesti läks "vennalike rahvaste liidu" tema perekond, siis aga seal, kuhu saatus oli pai­ koosseisu, väänata talle kaela kriminaalkoodeksi sanud tema esivanemad. Ta tegi sellest reisist filmi. paragrahv 58/4. Nüüd võib kutsuda sugulased ja tuttavad külla, Eakamatele inimestele on see numbrikombi- 66 natsioon hästi teäda, teistele aga peab selgituseks konnas, kuid jäi milleski siiski kõrvaltvaatajaks, ütlema, et paragrahv 58 koos selle alalõikudega soovides kaitsta oma õigust mõningasele isoleeri­ käsitles "nõukogudevastase kontrrevolutsioonilise tusele. (Muuseas, seda õigust ei vaidlustanud tegevuse" erinevaid vorme. Selle paragrahvi alla keegi.) andis sobitada mida tahes. "Oleks vaid inimene, Teine osa Eesti juutidest (ärgem hakakem küllap paragrahv leidub," teravmeelitsesid nukralt praegu täpsustama, kumb osa etendas tolleaegses ühel kuuendikul maailmast asunud ühe suure Eestis silmapaistvamat osa — hetkel pole see kuigi­ tsooni elanikud. võrd oluline) oli oma vaimult kosmopoliitne. Nad Pinchas Katz mõisteti süüdi "sionistliku püüdsid anda oma lastele euroopaliku hariduse ja kontrrevolutsioonilise tegevuse" pärast. panid oma lapsed õppima mitte juudi gümnaa­ Seda tehti juba Kirovis. Sellele eelnes küüdi­ siumi, vaid eesti või saksa koolidesse (viimastes sai tamine, mil deporteeriti inimesi üksikasjadesse eriti hea hariduse). Nagu alati, olid need, kes süüvimata. suutsid erialaliselt silma paista, enamasti kosmopo­ Margalith ja Pinchas Schatz, hukkunud liidid. Paraku saavad rahvusliku liikumise tege­ Pinchase tütar ja tütrepoeg, käisid Tallinnas, võtsid lasteks tavalised inimesed, kes üldistel alustel ette sõidu sellel teel, mis süüdimõistetutel tuli toimuvas konkurentsis ei ole just eriti edukad. (Aga traagilisel kombel läbi teha, külastasid Uurali selleks, et niisuguses konkurentsis edukas olla, on väikelinna Malmõži, kus kunagi olid elanud juudid alati pidanud olema mitte veidi paremad, väljasaadetud. Kaadrid kohtumistest ja vestlustest: vaid palju paremad!) arhivaar Erich Kaubaga, kes näitas neile välja­ Isolatsionism, "eriline tee", mille sageli vali­ saadetute toimikuid, Tuvia Majofise ja Elijahu vad kompaktselt elavad immigrandid (mitte tingi­ Dubiniga, inimestega, kelle saatuseks oli kanna­ mata ainult juudid), toob kaasa ülekuumenemise, tada Katzile osaks saanud katsumustega analoo­ sulgumise kogukonna siseprobleemidesse (vastu­ gilisi piinu... Mõistagi on film kantud humanist­ kaaluks kogu riigi ühiskonna probleemidele), see likust paatosest, küllap liigutavad vaatajat stseenid, aga põhjustab haiglast umbusku. Me näeme seda, kus Uurali linnakese võimude esindajad võõrus­ jälgides venelaste praegust elu Eestis — just need, tavad külalisi, otsekui paludes andeks kannatuste kes ei ole suutnud (ei ole tahtnud?) integreeruda eest, mida nende esivanemad pidid siin taluma. ja on vabatahtlikult lülitanud oma tähelepanu Veelgi härdameelsemad on stseenid, kus räägitakse orbiidist välja need probleemid, mis on olulised väljasaadetute elust Uuralis ja kohalike elanike kogu riigi jaoks, rõhutavad mingi haiglase mõnu- heatahtlikust suhtumisest nendesse. tundega oma solvumist, kusjuures need inimesed Võib-olla on nähtu kellelegi avastuseks. Näi­ käsitavad väga sageli oma hädasid, mis on tingitud teks neile, kelle huvi kodumaa ajaloo vastu tärkas majanduse üldisest kehvast seisust, ametnike ja alles laulva revolutsiooni päevil, mil seda huvi politsei korrumpeeritusest, kõigi tasemete ebakom­ rahuldasid üsnagi ohtrasti, kuid pisut kiirustades petentsusest (st hädasid, mis on iseloomulikud mis ja sealjuures angažeeritud ajaloolased, kes olid tahes postsovetlikule ühiskonnale), kui just nende lõpetanud ülikooli nõukogude ajal (ja olid koguni õiguste sihikindlat rikkumist, mida tehakse nimme. olnud komsomoliaktivistid) ning olid omaks võt­ (Rahvuspoliitikas on paljude rumalustega hakka­ nud ajaloo faktide moonutamise üdini nõukogu­ ma saadud, selle vastu ei vaidle keegi, kuid väär liku meetodi. Niisugune vaataja saab teada, et on ajada kõike rahvuspoliitika süüks.) 1941. aasta juuniküüditamist ei viidud läbi mitte "Paragrahvis 58/4", filmis, mis on tehtud rahvusliku, vaid klass itunnuse järgi: kommu­ kõige üllamatest kavatsustest lähtudes, on märgata nistlik režiim saatis asumisele kõik Balti riikide niisuguse emigrantide ülekuumenemise ja umbusu elanikud, keda ta pidas poliitiliselt ebalojaalseks. jälgi. Nii said kannatada ka paljud juudid. Ja mitte ainult Üks autori vestluskaaslastest (ma ei hakka sionistliku liikumise aktivistid. autori kombel tema nime nimetama) kinnitab, et "Paragrahv 58/4" kontseptsioon on teataval Pinchas Katzi reetis koputaja. Öeldakse välja ka määral ühekülgne ja sellest johtuvad need filmi (hüpoteetilise?) koputaja nimi. Veelgi enam, näi­ vajakajäämised, mida ei saa seletada üksnes autori datakse koguni tema hauda juudi kalmistul. Seega mitteprofessionaalsusega. siis: kättemaks surnule ja tema järglastele? Aga kui Pinchas Schatz peab (võib-olla seda endale ta ei olnud koputaja? Aga kui koputaja ei olnud teadvustamata või alateadlikult) kõiki sõjaeelses tema? (On ju teada, et neid NKVD-MGB-KGB do­ Eesti Vabariigis elanud juute kuuluvaks tollesse, kumente, mida ei viidud ära ja mis pole salastatud, muuseas küllaltki silmahakkavasse rühma, kes vaid jäeti Eestisse, ei või alati usaldada: tublid osales sionistlikus (revisionistlikus) liikumises või tšekistid jätsid nende toimikute näol maha hulga religioosse kogukonna elus või tolleaegse kultuur­ viitsütikuga miine, mille plahvatused põhjustavad autonoomia realiseerimises. Seega siis tolleks osaks veel mitmeid vapustusi. Raudse Feliksi järeltulijate Eesti juutidest, kes püüdis oma identiteeti täielikult suulisi kinnitusi ei või aga üldse uskuda!) Ühesõ­ säilitada ja leida oma koht Eesti Vabariigi ühis­ naga, asi on vägagi kahtlane, härrased!

67 "Paragrahv 58/4". Pinchas Sclmtz külastab koos ema Margalithiga paiku, kus elasid kunagi vanavanemad.

Filmil on veel üks viga: peategelase elu on küüditati kodanliku päritolu pärast, osalemise eest välja rebitud Balti juutide saatuse kontekstist Teise organisatsioonides, mis stalinlik režiim kuulutas maailmasõja ajal. Kuid selle pärast ei maksaks vaenulikuks. Antisemitismi hakati riikliku poliiti­ tehtud tööd tõsimeeli kiruda; et seda puudust kana NSV Liidus aktiivselt ellu viima juba Teise vältida, oleks pidanud olema professionaal ning maailmasõja ajal (vt Vassili Grossmani romaan pealegi oleks läinud vaja palju raha, et üles võtta "Elu ja saatus"), avalikuks ja valdavaks muutus see ja filmi lülitada dokumentaalkaadrid. Kuid mööda alates 1949. aastast (võitlus "kosmopolitismi" minna sellest ka ei saa. vastu, Juudi Antifašistliku Komitee asi) ning jõudis Ajastu traagiline paradoks oli selles, et juuni­ kulminatsiooni 1952. aastal (arstide süüasi, ette­ küüditamine, mille viis läbi NKVD (juudid olid valmistused juutide massiliseks hukkamiseks ja vaid üks osa nende paljudest ohvritest), päästis deporteerimiseks just sellepärast, et nad olid juu­ väljasaadetud sajaprotsendilisest hävitamisest did; Stalini surm katkestas need aktsioonid). hitlerlaste poolt. Asudes niisuguse teema kallale, mida kajas­ Minu manalasse varisenud ema oli pärit tab "Paragrahv 58/4", peab professionaalne filmi­ Lätist. Ta läks mehele 1940. aasta aprillis ja asus looja näitama neid nüansse. Et vältida Baltikumi elama Eestisse, aga tema ema ja vend jäid elama juutide ajaloolise saatuse moonutamist. Riiga. 14. juunil küüditati nad kui "kodanlik ele­ "Paragrahv 58/4" annab ainult väikese osa ment" Siberisse (Tomski oblastisse). Minu vanaema sellest pildist, film puudutab holocausti otsekui ei tulnudki sealt tagasi, aga onu tuli Hruštšovi ajal riivamisi ning jääb kõigest repliigiks ammuses ja tagasi, tema tervis oli täielikult mineeritud ja ta ulatuslikus teemakäsitluses. rääkis, milliseid õudusi oli neil seal tulnud üle Kuid siiski on "Paragrahv 58/4" vajalik rep­ elada. liik. Aga kui neid ei oleks välja saadetud, ei oleks nad jõudnud Riiast evakueeruda, sest linn langes Venekeelsest käsikirjast tõlkinud sakslaste kätte väga kiiresti, ja nad oleksid põle­ JÜRI OJAMAA tatud mõnes hitlerlaste kontsentratsioonilaagri kre­ matooriumis. Kõigi Balti riikide ühiseks tragöödiaks oli see, et nad jäid kahe koletise, Stalini ja Hitleri va­ hele. Balti riikide juutide eriline tragöödia oli see, et nende ees oli alternatiiv: liolocaust (kõigi jaoks) või deporteerimine (paljude jaoks). Viimane variant oli muidugi eelistatavam. Sealhulgas ka nendele, keda deporteeriti: väljasaatmine ei ole ma­ halaskmine, oli siiski võimalus ellu jääda (igatahes üle 50 protsendi), pealegi ei saadetud 1941. aastal juute veel välja sellepärast, et nad olid juudid. Neid LEA TORMIS

ÜHE AMMUSE ESIETENDUSE KOMMENTAARIKS

Lavakunst on nii elav ja liikuv nähtus, lisesinemistelt Ameerikas (1920. aastate algu­ et pole lihtne isegi mõne teatri kindlat ses polnud vene nõukogude kunstirahval algusaega määrata. Juubelite puhul tekib veel nii raske välismaale pääseda kui hiljem). vaidlusi. Erinevalt üksikisikust tahaks ju iga Krieger alustas 1920. aasta sügisel külalisesi­ institutsioon ikka võimalikult vana ja au­ nemisi Ida-Euroopas, sealt kutsus juba 1913. väärne olla. Teatritantsu või balleti sündimist aastast välismaal viibinud Anna Pavlova ta mitme-žanri-teatrite (mitte puht muusikateat­ kaasa oma trupi külalisturneele Kanadas ja rite) "Estonia" ja "Vanemuise" rüpes ei saagi Ameerikas. Hiljem tantsis Krieger juba üksi õieti ühe konkreetse aastaarvuga märkida. New Yorgi lavadel, aga meeletu esinemis- Nii ongi "Estonia" balleti juubelit tähistatud koormusega kahjustas oma põlve. See sundis küll Rahel Olbrei alalise trupi moodustamise teda Ameerika ahvatlevatest esinemispakku- (1926) järgi, küll esimese ja ebapüsiva nelja­ mistest loobuma. 1922. aasta suvel lahkus liikmelise "trupi" loomisest (1918).' Õieti on Krieger USAst, et enne Moskvasse jõudmist veelgi varasem võimalus: esimese ballett-pan- väiksema koormusega esineda Saksamaal, tomiimi lavastus hooajal 1913/14 — "Une­ Rootsis, Itaalias jm. Aga enne seda, Ameerika nägu kujuraiduri töökojas". järel, saabus tantsijanna äkki tantsumaailmas Toimetus meenutas, et sel sügisel saab tundmatusse Eestisse. Tookordsed kuulsad 75 aastat esimese "päris" balleti lavastamisest nõukogude gastrolöörid sõitsid küll läände "Estonias". Ei taha järjekordset juubeldamist mõnikord läbi Eesti, siis ka siin esinedes algatada, aga võib lihtsalt meenutada üht (näiteks Moskva Kunstiteatri I ja III stuudio), olulist pidepunkti meie tantsuteatri arengus. aga Krieger tuli ju Ameerikast. Ja nõustus "Estonia" seltsi juhatuse protokollid peale tavapärase kontserdi siin ka balletitra- sajandi esimestest kümnenditest näitavad, et ditsioonita "Estonias" lavastama. Miks küll? tantsu peeti vajalikuks teiste lavastuste, eriti Tänasel lugejal on ehk huvitav teada muusikalavastuste, koostisosana. Üksikud seda otsust ajendanud suhetest ja sidemetest. kohalikud katsetused polnud suutnud otsus- 1918 oli (1915. aastast tsaariarmeesse mobili­ tusjõulistele seltsitegelastele selgitada, et sel seeritud, maailmasõja rindel haavata saanud) kunstialal meil iseseisvat tulevikku võiks olla. Ants Lauteru koos perega õnnestunud Ees­ Ka nimekatest professionaalidest külalisesi­ tisse opteeruda. Lauter oli peale sõdimise nejad (neid leidus) ei toonud ju kaasa kulu­ kaasa teinud esiteks polgu teatris, pärast 1917. kaid terviklavastusi, vaid esinesid üksik­ aasta sügisel demobiliseerumist olnud aga numbritest koostatud tantsuõhtuga. Novgorodi linnateatri näitleja. Abiellunud Seda üllatavam, et 1922. aasta sügisel sealse näitlejanna Maria Merjanskaja, legen- ilmub "Estonia" repertuaari äkki 1870. aastal darse vene näitleja Nii Merjanski tütrega. Pariisis esietendunud, maailmas jätkuvalt Tänu Lauterile sattusid nemadki emigranti­ populaarne Delibes'i "Coppelia" Moskva dena Eestisse ja osalesid siinses vene teatri­ Suure Teatri silmapaistva baleriini Viktorina tegevuses. Kriegeri lavastuses. Ja seda just hooajal, mil Viktorina Krieger oli aga sama Mer­ "Estonia" niigi imeväiksest "balletitrupist" janski lapselaps, Maria õe, samuti draama­ Rahel Olbrei ja Robert Rood parajasti välis­ näitleja, Nadežda Bogdanovskaja-Kriegeri maa õpireisidel viibisid. tütar. Lapsepõlvesuved vanaisa juures Nov­ Krieger oli tagasiteel üliedukatelt küla- gorodis olid talle kauneid mälestusi jätnud. Loomulikult kasutas baleriin piiri taha pää­ •Vt TMK 1993, nr 11. senult võimalust vanaisa ja tädi külastada. 69 Viktorina Krieger. Fotol pühendus Hugo Laurile — Coppeliusele.

Võib-olla lootis selle vahepeatuse ajal ka pisut tuntud eksootiliste tantsude viljeleja Sent puhata ja koduses miljöös tervist kosutada. M'ahesa). "Coppelia" dirigent (kapellmeister, Ants Lauterist sai "Estonia" lavastuse nagu ütleb kavaleht) oli Arkadius Krull. Sva- asjus augu pähe rääkija ja vahendaja. Küllap nilda-Coppelia oli üks Kriegeri lemmikrolle, toetas teda ka teatri arengu eest hea seisev mida ta Suures Teatris oli esitanud 1917. Karl Jungholz (kelle algatusel sai sama hooaja aastast peale. Kodu- ja välismaine arvustus sündmuseks ka Verdi ooperi "Aida" suurla- pidasid seda osa Kriegerile erakordselt so- vastus, millele tantse seadis rahvusvaheliselt bivaks, kuna ta sai siin ühendada oma

70 Agu Lüüdik 1920. aastal

EST00MA-TEATER Laupäewal, »^septembril 1922 a. 2.korda Moskva Suure riigiteatri prirna-balleriina Hilda Gleser, pildistatud 22. detsembril 1922. №№• Kflgheri Purikase foto külaskäigu etendus: Hugo Laur 1920. aastate algul. „COPPELIA". Purikase foto Charles Nuitter"! ja A. Saint-Leon'i ballett kahes vaatuses. Leo Delibes'i muusika. Lavastanud: Viktorina Krigfoer Osalised: Svanilda-Coppelia . Viktorina Krigher Franz, Svan Ida peigmees Agathan Lüdig Coppetius . . • . Hugo Laur Svanilda 1 sõbranna . . Emmy Holtz il * . * • Lilian Loring Coppeliuse nukk . Lydia Sepa Külavanem . ... . Sergius Lipp Kõrtsimees . . . Hans Jogi Kõrtsinaine .... Lea Kikas Automaat-hiinlane Hilda Gleser Automaat-hollandlanna . . Aja Steinberg Automaat-lady . . Salme Peetson Automaat neeger . . . Ed. Liiger Sõbrannad, külarahvas, mustlased jne. BALLETMaSTER: Kapellmeister: VIKTORINA KRIGHER Ark. KRULL. Kostüümid; Moskva Suure teatri kunstnik Grigori Poshedajev. üexoratsioonid „Estoonia" teatri dekoratoor Wahtra™ Algus kell ",3 õhtul. i trükikoda, Tallinnas. Luhikejak) 4.

71 ^^* * ^«*fc. • Krl

». * ж* - ЯР к. ~ Jr-*Ш '' Щ IT- 'АЙН & 1;<И£4^

Stseen lavastusest. Ees keskel Lilian Looring Esimese sõbratarina, Viktorina Krieger Svanilda- Coppeliana ja Emmy Holz Teise sõbratarina. Parikase foto hiilgavat, bravuurset klassikalist tehnikat pelia" kavaleht ega ilmunud arvustused, kui karakteriloomingu ja lavalise karaktertantsu suurel määral erines Kriegeri siinne lavastus elementidega. Krieger polnud ebamaine, ast­ Aleksandr Gorski koreograafilisest versioo­ raalne ega ka ilutsev baleriin, vaid tugeva nist, mida Krieger ise tantsinud oli. Ta jättis näitlejasoone, hea koomikataju ja tulise tem­ "Estonias" ära Charles Nuitter'ja Arthur peramendiga tantsija. Hiljem, alates 1929. Saint-Leoni balleti kolmanda, viimase vaa­ aastast juhtis Krieger oma kollektiivi "Mosk­ tuse, mis koosneb õieti ainult üsna keerukast va Kunstiline Ballett", mis ühendati 1930. aas­ divertismendist, süžeeline tegevus ammen­ tate lõpul Stanislavski ja Nemirovitš-Dant- dub II vaatusega — teatris polnud selle tarvis šenko nimelise Muusikateatriga. Selle trupi küllalt tantsijaid. Balletiõhtu teises osas esitati lavastuste puhul kirjutas Pavel Markov, et lavastusele lisaks kontserdikava, kus peale Viktorina Krieger seab ülesandeks kasvatada Kriegeri enda esinesid ka "Estonia" ainsad tantsivaid näitlejaid. Ta taotleb sisemiselt koolitatud baleriinid Lilian Looring ja Emmy põhjendatud, psühholoogiliselt arendatud Holz külalise seatud tantsudega. Võib arvata, tegevust, kus liikumine ja tants väljendab et lihtsustusi ja kärpeid vajas ka kaks esimest lavakujude karakterit ja olemust. vaatust. Sest nagu varem ja mõnikord Selline eesmärgi seadmine sobis väga hiljemgi "Estonias" esinesid rühmatantsudes hästi ka Eesti alustavasse tantsuteatrisse ja ja mõnedes suuremates rollideski kergejalg- langes oluliselt kokku Rahel Olbrei põhimõte­ semad näitlejad ja kooriliikmed. Vana veid- tega "Estonia" tantsutrupi kujundamisel ala­ rikku nukumeistrit Coppeliust kehastas Hu­ tes 1926. aaastast. Võrrelgem: "tegelaste eri- go Laur (nii tema kui ka näiteks Kaarel Karm karakterite esiletõstmine, dramaatiline pinge ja Ants Eskola tantsisid hiljem kaasa ka Rahel ja ilmekus liikumise pisiasjuski (...) taotledes Olbrei esimestes tantsulavastustes!). Osa oli dramaatilise sündmuse etendust tantsukunsti valdavalt miimiline, aga liikuv ja väljendus­ vormis"2. lik. Svanilda peigmehe Franzi osaga (kes Kahjuks ei peegelda 1922. aasta "Cop- Coppeliuse meisterdatud nukust huvitub ja seega end hädaohtu seab, millest leidlik "Punase mooni" kavaleht 1939. aastast. Svanilda ta hiljem päästab, salaja nukuks 72 Stseen lavastusest. Ees keskel Svanilda-Coppelia sõbrataridega; Hilda Gleser Automaat-hiinlasena (ees vasakul), Aja Steinberg Automaat-hollandlannana (taga vasakul), Salme Peetson Automaat-leedina (taga keskel) ja Eduard Liiger Automaat-neegrina (ees paremal). Parikase foto

ümber riietudes ja selle asemel tantsides) tuli Balletis "Coppelia" pole eriti tunda toime musikaalne ja tantsuvõimeline opereti- libreto algallika, Hoffmanni jutustuse mõju­ lavastaja ja koomik, noor Agathon Lüdig sid. Seal puudub inimese ja nuku äravahe­ (Agu Lüüdik). Just neid meenutas, baleriinide tamise teema filosoofilisem või müstilisem kõrval, kiitvalt ka pensionärist Viktorina käsitlus ja hoffmannlik maagilis-õudustära- Krieger ise, kui ta 1966. aastal mu järelepäri­ tav varjund. Nii oli ka Kriegeri lavastus ees­ misele vastas.3 Coppeliuse töötuba II vaatuses kätt elurõõmus ja särav, mida rõhutasid "Es­ sisaldas teisigi mehaanilisi nukke, kes ka tonia" kunstnike Vahtrami (Vahtramäe) ting­ tantsima pidid, neist meeldejäävaim olnud likud (arvustuses: "futuristlikud"), värvikad Hilda Gleser hiina nuku osas. lavapildid. I vaatuse linnaväljaku rahvastseenide Esietendus võeti ovatsioonidega vastu tantsulisema osa eest seisid head peale ja publikut jätkus 11 etendusele hooaja jook­ külalise-peategelase enda Svanilda sõbrata­ sul. Seda polnud tolle aja kohta vähe, eriti kui ride osi tantsinud Emmy Holz ja Lilian Loo­ arvestada vaatajate harjumatust, külalisbale- ring. Väga tunnustavate, isegi tervikmulje riini lühikest kohaloleku aega ja seda, et isegi professionaalsusest rääkivate arvustuste järgi populaarseid operette ei saanud palju roh­ otsustades õnnestus Kriegeril kogu see kirev kem mängida. Krieger andis ka mõned kont­ kooslus ühise nimetaja alla viia. Tema enda sertõhtud, kus jälle Looring ja Holz kaasa tuline ja energiline tants ning artistlikkus tegid. Huvi tantsu vastu oli kasvanud, aga sisuliselt määravas peaosas ühendas ja kiskus rühma suurendamisele, mida kriitikas nõuti, kõiki kaasa. Aga arvustus, eriti kohaliku vene see veel ei viinud: teater oli raskes majandus­ lehe oma, tunnustas heakskiitvalt ka eesti seisus ja järgmise tervikliku tantsulavastuseni baleriinide taset selles võrdluses.4 (Olbrei "Roheline flööt") läheb veel oma viis aastat. 3 Viktorina Kriegeri kiri Lea Tormisele 20. veeb­ ruarist 1966. Tagantjärelevaates võib näha, et "Cop­ 4 Vt. Л. Лучинин, "Последние известия" 1. X 1922. pelia" kogemus oli oluline. Paneb mõtlema 73 Stseen lavastusest. Ees lamavad Hilda Gleser Automaat-hiinlase ja Hugo Laur Coppeliusena; taga vasakul Automaat-hollandlanna; keskel Automaat-Znrfi/, Svanilda-Coppelia ja Franz — Agu Lüüdik; paremal Automaat-neeger. Pnriknse foto Fotod TMM-i arhiivist ka sellele, et eesti tantsuteatri (ja publiku!) hilisem pikaajaline sümpaatia nn draama- balleti, süžeelise, karakteersete tegelaskuju­ dega tantsulavastuse vastu pole vist juhuslik. Siin on mõjutusi ka "kombinaatteatrite" tra­ ditsioonist: et teatri vähesed tantsijad ka sõnalavastuses teinekord kaasa tegid, nagu ka näitlejad tantsulavastustes, sellel parata­ matusel on omad headki küljed. Ka see pole vist päris juhuslik, et meie parimad tantsijad, olgu balletis või "vabatantsu" žanrites, on aegade jooksul enamasti olnud sisuka, väljen­ dusliku tantsu pooldajad ja kara к teri loojad tantsuvahenditega. Praeguse priimabaleriini Kaie Korbini välja. Pole juhuslik ehk seegi, et aastaküm­ neid pärast "Coppelia" esmalavastust tõi "Estonia" balletti uue murrangu külalisla­ vastaja Vladimir Burmeister, kes avastas Hel­ mi Puuri oma draamaballetile lähendatud "Luikede järve" 1954. aasta versioonis (seda on muide tantsitud ka Pariisis ja tantsitakse Helsingis). Burmeister sai tuule tiibadesse 1930. aastatel, Viktorina Kriegeri balletitrupi liikmena.

74 ....••

APOKRIIVA THESPISELE

"Thespis. Meie teatriuuendused." Ilmamaa, 1997. (Kõigepealt peaks siin olema üks Ain Kaalepi kiri. See on aga ära kadunud. Mine tea, äkki on kirjandusmuuseumis. Vahing lootis seda minu juurest leida, kuid minu juurest ja ka mu pööningult ma seda ei leia. Ei teagi, kas see oli üldse kunagi mu valduses. Aga ta oli tegelikult tegelikkuses olemas küll. Olen teda lugenud ja küllap ta kunagi kuskilt välja tuleb.

See kiri on siis kujuteldavalt siin. Generaalpaus

VAINO VAHINGU KIRI AIN KAALEPILE, tema vastus eespool toodud kirjale. Kallis Ain Kaalep! Äsja lõpetasin Su kirja lavastajatele (Mati ja Kuradi kaitseks mõel­ dud ) (lugemise )Thespis V jaoks. Mehelt, kes sellise kirja kirjutab, pole vaja luba küsida, kas ta on nõus Thespise V osa avaldamisega või mitte. Liiatigi, kui seal on järjestikku kogu see diskussioon (õigemini pudru), mis "Via Regia" ümber käib. Sa pole selle esimest va­ rianti lugenud, kuid sellele vaatamata paar mõtet. Oled maestro ja pika ning argumenteeritud kirja kirjutamine ei tule sellisel kellaajal ar­ vesse (originaalis on kirja alguses öeldud: Tartus W.märtsil 1973. aastal kell 13.45. — Publitseerija märkus), kuid paar mõtet küll. Sa räägid Voltaireast, tema mentaliteedist, kuid ei maini sõnagi sellest, et viimane ei taganenud esialgu välja öeldud või välja 75 mõeldud mõtetest, tulid need siis kirjadena AIN KAALEPI VASTUS Inglismaalt või mujalt. "Via Regia" pole sub­ jektiivne, pole lõpuni aus, ja seda ütlesin ma Elva, 21. märts 1973 Matile juba esimest varanti ümber lüües. Armas Vaino Vahing! Sa võid mu kirja ju Pärnus lugesin läbi Bulgakovi "Teatriromaa- Thespisesse pista, ainult vähemalt paar kohta ni" ja ainult selleks veel kord, et võtta seisu­ tahaksin enne keeleliselt siledamaks teha. koht "Via Regia" suhtes. Mati pole sellele Mäletan, seal oli üks "mitte"-sõna täiesti kirjanduslikule vormile midagi lisanud. Mis­ lubamatu kasutamise juht, ja veel midagi. moodi muutub isiklik ajapikku ebaisikli­ Et "Via Regia" pole "lõpuni aus", nagu ütled, kuks (või üldinimlikuks), seda tean ma väga ei ole minu jaoks kriteerium. Võtan teda, hästi, kas või viimase aasta jooksul. Kuid nagu ta on, mõnus ja küllalt teaberikas lek­ ainult lõpuni aus valik ja subjektiivsus tüür. "Ausus" pole asi, mis kunstiväärtust saavutab selle. Ja kas pole siis nii Jaanil kui tõstaks. "Luuletaja" tähendab ju "luiskajat". ka Evaldil õigus anda Matit kohtusse, see on Lukianose või Cyrano de Bergerad kuu peäl ju nii prantslaste moodi. Selles on Sinu kirja käimise lood (moodsatest meestest rääki­ üks suuremaid loogilisi vastuolusid. Ma ütle­ mata) pole ka just üliausad. Või mis? Ja Bul­ sin Matile algusest peale, et minul pole min­ gakovi "Teatriromaanil" pole Mati teosega geid vastuväiteid, avaldagu, kuid igal teisel üldse midagi tegemist. võivad sellised vastuväited tekkida, sest nimi, Kui Jaan ja Evald annaksid Mati kohtusse, mis sulle ristimisest saadik veel püha on, on oleks see muidugi tore. Ja tõesti isegi prants­ see, mille eest võib teise kohtusse kaevata. laslik: mingi provintsitohman kaebas seal Kord purjus peaga ütlesin ma Matile, et me tõesti Flaubert' "Madame Bovary" peale; kas oleme ja peame koinima tulesammast (tsitee­ ei olnud Daudet'Igi "Tartarini" pärast pahan­ risin seda Sulle vist juba), ja nii tuleb seda dust? NB: kasutasin ajaloolise õigusega ees­ teha naisega, eluga, kuid kui mees (mehed) pool väljendit "provintsitohman"... su maha jätab (kunstis), siis selline metafoor "Tulesamba"-metafoor on ilus, sellest võiks ei kehti enam. Sest igalühel on õigus minna luuletada. Puändiks: polnudki tule-, vaid oma teed. soolasammas!

Ain Kaalep aastal 1969. Käsikirjaliste "Thespiste" koondaja ja trüki-"Thespise" initsiaator Vaino Vahing 60ndate lõpul.

Jajah, Voltaireaga on nii, et Su arvamine, et olla naeruväärselt kõrvaltvaataja. [ ] Mind ta "ei taganenud esialgu välja öeldud või vihastas äkki see, et te kõik, ise anarhistid, välja mõeldud mõtetest..." , pole küll õige. Ta armastusekummardajad, ekstaasivennad, ise­ oli muutlik ja nõtke. Kus ta aga kindel oli: mõtlejad ja riigipõlgajad, olete nüüd kobaras seal, kus kaalul oli tolerantsuse printsiip, seal, nõukogude kohtu ukse taga ja otsite sealt kus ähvardasid fanatism ja dogmatism. abi. See kohu s on nüüd teie messias, Intellekti austades on see ju meile mõistetav. teie viimane instants. Teie vastu ei taha ma Udusemaile psüühikatasandeile eesõigust isegi advokaati võtta. andes võime ise sattuda viimati mainitud ohtude ohvriks. [---] HILJEM: MIS SEE KOIK KOKKU MATI UNDI KIRI VAINO VAHINGULE PEAKS TÄHENDAMA? (31. jaanuar 1973) Ei midagi, kui mitte arvestada seda, et see [ ] Tahan ainult üht asja sellele kõigele "apokriiva" kuulub nüüd sel suvel ilmunud vastuseks öelda. Mui pole ehk nii palju füü­ "Thespise" raamatu juurde. Ja ilma selle raa­ silist jõudu kui teil, mul pole ka niisugust matuta polegi ta arusaadav. Kuid veidra enesevalitsemist ega teotahet, viljatutki augu, musta tühiku selle veidra apokriiva teotsemistungi, aga ma tean ühte: ei ole ko­ sees moodustab puuduv Kaalepi tekst. Mis hut, mis minu raamatuid võiks süüdi seal tekstis siis olla võis? Ei tea, aga see pole mõista. Ei ole seda kohut Kohtla-Järvel ega olulinegi. Teised ümbritsevad tekstid loovad Otepääl ega Moskvas ega taevas. Siin ei aita meile ka selle teksti. Ta oleks ikkagi nagu ole­ teid teie advokaadid ega eksperdid. Hirm, mas, mis siis, et teda meie käeulatuses praegu teie hirm on äkki ilmsiks saanud, teie loo­ pole. Arvatavasti ongi see intertekstuaalsus, malik hirm lihe tühise, pisikese raamatu ees, kui miski seda üldse on. kusjuures raamat ei sisalda jumala eest mi­ Jah, aga siiski — mis see kokku pidi tähen­ dagi olulist, ja mis õieti koosneb teile mää­ dama? ratud komplimentide reast. Ma ei ole teid Ei midagi muud kui teatriuuendust. Lihtne, üle kiitnud ega üle laitnud, mul pole kunagi aga tegelikult tõsi. olnud kavatsust teid kui inimesi ära kasu­ Kui tõesti jätta kõrvale mõned nutused isik­ tada, ümber monteerida ja kokku kleepida. likud motiivid — mis on ju ehk inimlikult ka Olin teiega koos "Vanemuises" siiralt, võib­ mõistetavad —, siis juhtus miskit, pärast 77 Mati Unt "Via Regia" sünniaegadel. mida ei olnud võimalik Eestis enam endist viisi teatrit teha. Ta juhtus nii, et isegi ei saanud aru, kuidas ta juhtus. Me keegi pol­ nud ju midagi uueaegset näinud, olime ainult lugenud, kuid aja vaim läbistas meid ilmselt lausa telepaatiliselt. Pärast seda oli kõik tei­ siti, kusjuures kõige harilikum realism (keegi tuleb, istub, joob kohvi, räägib midagi) jäi ka alles. Ega me seda ei tahtnud ära keelata! Las ta olla! Aga ka see teater muutus, miski ei jäänud enam endiseks ka temas. Kuidas nüüd suhtuda "Thespise" raamatus ja siinseski apokriivas esinevasse natuke dra­ maatilisse jagelemisse? Et justkui mingid omavahelised tülid ja mingid draamad? Just — draamad! Mingid tülid olid dramaatilised just selle pärast, et nad toimusid draamate- gemise ümber ja lähedal. Teatriinimesed ela­ vad enamasti tunnetest — isegi siis, kui nad seda endale ei tunnista või kui nad mõjuvad kõrvalt vaadates suhteliselt mõistlikena. Ikka­ gi müüvad nad eeskätt oma südant ja ais­ tinguid — ehkki parimad nende seast oska­ vad oma ekstsessidele mingi ratsionaalse seletuse anda või vähemalt seda seletus! suhteliselt mõjuvalt kirja panna või muidi. sõnadeks muuta (Stanislavski, Grotowski...) Mina muidugi nende õnnistatute hulka ei kuulu. Olen küll isegi olnud liiga emotsionaalne

78 Jaan Tooming "Laseb käele suud anda" proovis aastal 1969.

Jaak Rähesoo Kabli rannas aastal 1969. Mati Undi fotod/Kalju Orro arhiiv oma närvirakke raisanud või vastupidi — kinkinud — valemängudele ja tõeksolemis- tele, mis kuuluvad ju selle kunsti juurde, mille materjaliks pole mingi savi või vesivärv, vaid luust, nahast ja kontidest inimisik ise. Ent Vahingu koostatud ja paljundatud (ta ise trükkis neid Tartu hullumaja trükimasinal) almanahhid näitavad loodetavasti midagi niisugust, muidugi neile, kes asjast huvituvad j»*^^*^"' — kuidas ahistatud oludes, vaimse surve kõrgpunktis sünnib teater, mille tunnussõna­ deks olid tõesti raev ja võimetus, termin, mille tark Jaak Rähesoo (ühe Flaubert'i novelli pealkirja kasutades) on nüüdseks peaaegu krestomaatiliseks muutnud, iseloomustades selle termini kaudu lootusetut, ent siiski väga esteetilist mässu.

MATI UNT INGO NORMET

UNT JA BRECHT Mati Unt, "Brecht ilmub öösel". Kupar, 1997.

nii jätkuvalt. Wuolijoki juttudest sujuv üle­ minek Tammsaarele. Jutt kolmest vaimuhai­ BRECHT gest kirjanikust, Hölderlinist, Kivist, Liivist. Jalutuskäigult Helsingis üleminek Soome ILMUB ÖÖSEL Rahvusteatri ajaloole, kuni tänapäevani välja. Naistest, seksist, Hiinast, Schillerist, naistest, seksist, ajaloost. Järjest enam hakkab olema juttu Eestist. A. Rei kiri Moskvast välismi­ nister A. Piibule läbirääkimistest Molotovi ja Dekanozoviga. Päts premeerib kirjanikke, ja mis neist kirjanikest hiljem sai. Saabub Brech- ti kolmas armastatu, kütkestav ja erootiline Ruth Berlau, keda BB kaks naist, Margarita Steffin ja Helena Weigel, ei salli. Nüüd elavad nad kõik neljakesi koos Hella Wuolijoki mõisas Marlebäckis, Berlau elab telgis ja toob л BBle hommikul kell seitse vaskkannus kohvi. Hella ja BB suhe on intiimne, ent mitte liiga ПИ——к 1 lähedane. Kohati veidi kahemõtteline. Arut­

> lus võõritamisteooriast. Detaile maailmasõja ИмАТ! иитИ щ puhkemisest. Nüüd juba kalendaarse päev- päevalise täpsusega. Vahele sellest, et Unt ise | ВКЕСНТ BRICHT EIN IN' PER NACHT 1 pole kedagi tapnud, aga liha sööb meelsasti küll, ja sellest, kuidas isa palus tal kukke п п HI tappa, aga Unt ei saanud hakkama. Küllo "Brecht ilmub öösel" on üks imeliku­ Arjaka kirjapanek Prangli saare elaniku maid raamatuid, mida olen viimasel ajal Oskar Metsvälja jutustusest, kuidas Nõuko­ lugenud. Ja kuna leppisin TMK toimetusega gude hävitajad tulistasid Soome lahe kohal kirjutise suhtes kokku, lugesin kaks korda, alla reisilennuki "Kaleva". Vene sõjavägi Ees­ teine kord veel tähelepanelikumalt. See on tis. Mahatma Gandhi jutt vägivallata vastu­ raamat, kus kehtib reegel, et ükski reegel ei panust, Ždanovist. BB on käinud soome sau­ kehti. See on mäng mängus. Unt naudib nas, olnud seal korduvalt vahekorras. Vares- võimalust alustada peaaegu iga uut osa uues Barbaruse võimuletulek ja surm. võtmes, muutes samas võtit ka osade sees. Ta alustab selgitusega, et kasutab mitte tuntud Seejärel algab Mati Undi päris mäng. saksa kirjaniku ja lavastaja täisnime Bertolt Romaani V osa on kirja pandud sotsiaalde­ Brecht, vaid lühendit BB, mis võimaldab mokraat Maksim Undi pilgu läbi, kes justkui teosel loobuda pretensioonist dokumentaal­ võis kahestuda ja olla samal ajal sisemi­ susele. Pealkirjas on ikkagi nimi. Vahepalas nistrina Eestis ning jälgijana Soomes, ning 2, mis kirjutatud kirja vormis näitlejannale, mis oleks tema BBst arvanud. VI osas on ära ütleb Unt, et ega romaan ei räägigi BBst, tema toodud ajaloolisi dokumente Ždanovilt, kat­ kolmest naisest ja Hellast (Wuolijokist). Kel­ kend hävitamisele kuuluvate raamatute ni­ lest või millest siis? mekirjast, kellegi Filatovi arvamus Molotovi- Raamat algab looga öisest merest ja BB Ribbentropi pakti lisaprotokollide kohta — saabumisega Turu sadamasse. Kolm ja pool ajalehest "Noorte Hääl", salaprotokoll ise, lehekülge klassikalist kirjeldavat teksti, mis väljavõte punaarmeelaste jaoks koostatud tekitab kujutluspildi ja meeleolu. Seejärel äkki eestikeelsest vestlussõnastikust (Käed üles! kursiivkirjas põige Celsiuse ja Fahrenheiti Kas paremat ei ole? Kas rohkem ei ole?). Koik temperatuuriskaalade erinevusse. Jälle paar see vaheldub Brechti luuletustega. lehekülge öist Soome merd ja siis pikk ent­ On ka väga pikk, 9-leheküljeline välja- süklopeedilin80 e ülevaade Talvesõja ajaloost. Ja võte Eesti NSV KGB esimehe endise asetäitja klassikalisest hiina teatrist kuni Viktor Vladimir Pooli artiklist ajalehes "Postimees", Šklovski 1917. a ilmunud artiklini "Kunst kui kus ta kirjutab Eesti valitsuse ja parlamendi tehnika" . Minul on Brechti puhul olnud liikmete edasisest saatusest vanglates ja huvitav jälgida paralleele Diderot' "Paradok­ laagrites. See oli esmalugemisel minu jaoks siga näitlejast", tema arutlused, kas näitleja raamatu emotsionaalselt kõige mõjuvam osa. peab "läbi elama" ja kas "läbielamine" tuleb Teistkordsel lugemisel enam mitte, libisesin kunstile kasuks või mitte. Brecht oli, näi­ kiiresti üle. Ära on toodud ka Mati Undi dendite ja teoreetiliste tekstide järgi otsusta­ kolleegi, kirjanik Lennart Meri artikkel 1989. des, väga emotsionaalne inimene. Võõritused aasta "Noorte Häälest" "Zdanov kui režis- ja mõtlema sundimised ei olnud lihtsalt aju- söör." gümnastika, vaid protestivorm konkreetse VII osa on vormistatud kirjana näitle­ poliitilise situatsiooni vastu. Tema näidendid janna Maria Avdjuškole, kus Unt mõtiskleb, olid alati aktiivselt millegi poolt ja vastu, miks ta romaani üldse kirjutas, kõneleb ühis­ kusjuures nende asjade poolt ja vastu olla oli test teatritöödest ja parallelismist eesti rah­ noil aastatel eluohtlik. Seda mõistis Brecht, valuules. VIII osa on ootamatult taas BBst. seda mõistis ka publik. Seega tekitas tema Sedakorda sellest, kuidas ta seitsme venna võõritusele toetuv eepiline teater õigel ajal ja seltsis suurele kivile härjavangi satub. Epi­ õiges kohas esitatuna tugevaid emotsioone. loog räägib, mis BBst ja tema naistest sai, kus See oli väga emotsionaalne teater. Seda mõis­ ja millal nad surid. Pikk ja põhjalik ülevaade tavad hästi nõukogude võimu all elanud ge­ kasutatud kirjandusest, Ernst Blochi inglise neratsioonid. Undi BB on eritlevam, mõt­ keelde tõlgitud artikkel võõrituskunstist likuni, kartlikum, jõuetum, kui minu senine (8,5 lk). Kolm Brechti luuletust originaalkee­ ettekujutus Brechtist. Vahepeal satub ta küll les. Brechti testament inglise keeles, selle hoogu, hakkab kalanaiste stseeni mängima ja lõpuks kirjutab romaani autor eesti keeles, et karjub, võtab püksid jalast või siis tantsib soovib enesele põletusmatust ja tuha puis­ hämmeldunud Eino Salmelaisele allarebitud tamist merre. kardinasse mähkudes. Kuid ega Undil polegi Brecht, tal on BB, Saksa emigrant, kes on sun­ Võõrituse võõritus. Unt kirjutab lehe­ nitud ajutiselt elama võõral müstilisel põhja­ küljel 98: "Hella on ammu aru saanud, et maal. BB, kel on kolm naist, keda tema ar­ BBle meeldib ainult tema ise." Ega teisiti mastab ja kes armastavad teda. Helenast saanud ollagi. Võõrituskunst, võõritusefekti­ (Weigelist), BB seaduslikust abikaasast, on dele rajatud teater põhineb sellel, et lavastaja- juttu kõige vähem, temaga ei ole kirjeldatud dramaturg ei saa oma edevust vaos hoida. Ta seksstseene, temasse tundub ka kirjanik suh­ ei rahuldu vestja-näitaja rolliga. Ta tahab tuvat suurema respektiga. 1966. aastal vene anda järjest suuremat märki enese kohal­ keeles ilmunud monograafia Brechtist, mille olekust. Ootamatud laulukatked või tants, kirjutas Lev Kopelev (laagrist vabanenud, hil­ pöördumine publikusse, tegevuse katkesta­ jem läände emigreerunud ja seal mitmeid mine teises võtmes antud vahenditega. Brecht nõukogude süsteemi paljastavaid raamatuid põhjendas seda eesmärgiga panna vaataja avaldanud), kirjeldab samuti Weigelit kui mõtlema, tegelikult aga ei mänginud sugugi mõistvat abikaasat, tarka naist, kes oskas oma väikest osa soov anda märku enese kohal­ püsimatut ja kergesti süttivat meest kõigile olekust. Näitlejatele pole seda vaja, nemad on ahvatlustele ja armumistele vaatamata sur­ niigi kohal. Aga lavastajatele sageli ei piisa mani enda kõrval hoida. pelgast sündmuste rea edasiandmisest. La­ vastajad tahavad mõnikord, et publik pide­ Undi BB on kui märk pagulasest, kes valt üllatuks selle üle, miks üks või teine asi põgeneb Hitleri eest läbi Soome ja Nõuko­ eelmisest nii ootamatult erinev on, et siis gude Liidu USAsse. Tema veidrustel, arva­ tuleks meelde ka lavastaja. See on meie mustel, soovidel ja kirgedel ei ole üleilmse lõppeva aastasaja teatriparadoks. katastroofi taustal palju tähendust. Kollee­ Brook, Strehler ja veel väga paljud gidest saatusekaaslased on samuti mööda lavastajad väidavad, et Brecht on nende tööd maailma laiali. Feuchtwanger sõidab Prant­ tugevalt mõjutanud, et peale Brechti ei saa susmaal taksoga end vanglasse pakkuma! teatrit enam nii teha nagu enne Brechti. Ta on Sellisel ajal on lihtsad inimlikud asjad, nagu sundinud lavastajaid lõputult küsima: sipelgavann reuma vastu, sama tähtsad kui "Miks?" Marvin Carlson eraldab oma pikas näidend lenduri ja prostituudi armastusest ja põhjalikus uurimuses "Theories Of The Hiinas ehk siis Hella juttude järgi kirjutatud Theatre" (Cornell University Press, 1993) Punttila-lugu. Raamatu kõige olulisem tege­ Brechtile palju ruumi, kirjeldades võõritus­ lane ilmub alles viimastel lehekülgedel ja efekti ajalugu Aristotelesest, Francis Baconist, temast on kirjutatud 18 rida. See on Hella

81 mõisa räästa all suitsu tõmbav kagebeelane et töölised aitavad ja mõistavad. Armastus Terentjev, kes hiljem ilmutab end Brechtile Nõukogude Venemaa vastu, kus on repres­ Ameerikas Jakovlevi nime all ning lubab siis seeritud paljud head sõbrad, Venemaa vastu, kodumaale — Ida-Saksamaale — tagasi sõita. mida ta ise väga kartis. Sotsialistlik Venemaa Kagebeelasega lõpebki tegelikult romaani oli BBle lähedane kui idee, kui Tööliste Ko­ jutustav osa. dumaa. Viha natsismi vastu kodumaal — see Unt pole tahtnudki mingit järgnevuse oli tõeline. Armastus proletariaadi ja dia­ loogikat silmas pidada. Ta naerab selle üle. lektika vastu — kahtlane ja kunstlik. Kirjutab Ants Orase sõidust Tartusse ja mai­ Mida enam Unt kirjeldab, loetleb Eesti nib siis Brechtile üle minnnes, et too ei tead­ anastamisega seotud sündmusi, seda veid­ nud Orasest midagi. Teeb juttu Chaplini ja ram hakkab tunduma BB oma arutlustega. Remarque'i armsamast Paulette Goddard'ist Undi lähteasend kirjutades ongi — siin ja vabandab seejärel: "Meie rahvale nii traa­ ja praegu. Kuidas tema asja tunneb. Ilmselt giliste päevade kujutamisel sundis mind Pau- ei paku talle hetkel huvi klassikaline romaa- lette'ist nii pikalt kõnelema asjaolu, et Re­ nikirjutamine (mida ta ometi hästi valdab), marque on osavalt ja isegi jõuliselt kujutanud kus tegelased elavad omade seaduste järgi ja sõja rataste vahele jäänud inimesi. Ja lõpuks kirjaniku osaks jääb üles märkida, mida tege­ mõjutas mind kaudselt ka asjaolu, et päeval, vuse ja iseloomude loogiline arenemine ette mida ma praegu kirjeldan, on Paulette"\ toob. Unt ei tõuse korrakski lendu, ei kaota sünnipäevast möödas 18 päeva. Ta on juuni­ kordagi pead, ta on kogu aeg juures, kogu kuu alguse tüdruk." (Lk 145.) aeg kõneleb — endast. Eks need kirjanike Killud siit-sealt. Näiliselt seoseta. Nagu kahtlemised, hirmud ole talle omast käest "Tuhkatriinumängu" Perenaisel. Kui seosed tuttavad. Samas on palju fantaasia uperpalle, isegi on, siis naerab Unt nende seoste üle. lennukust, näiteks stseenis, kus BB seitsme Romaani peategelaseks tõuseb — AEG. Aeg venna juurde sattus, või siis kogu Maksim oma kirjususe, uskumatute ilmingutega. Aeg, Undi rolli kaudu kirjutatud lõik. mil 51-aastane Hitler, 62-aastane Stalin, Mõeldes Undi lavastustele, saan aru, et 44-aastane Zdanov mängisid omi mänge ja ta on teatriski ajanud sama asja. Leiutanud, 66-aastane Päts oli sunnitud loobuma oma fantaseerinud, kombineerinud ja lõhkunud riigist. Ja 42-aastane BB otsis maailmas oma illusioone niipea, kui need on võinud tek­ kohta. See oli aeg, millest möödunud juba kida, katkestanud mängu tantsude, punaste viiskümmend seitse aastat ja mis hämmastab valguste, muude teatraalsete märkidega. ikka veel. Unt annab seda edasi oma parema Neid poleks justkui vaja, ent talle on. Ede­ äratundmise järgi kokkupandud kollaažina. vusest, soovist anda pidevalt märku oma "Nii käibki maailmasõda. Ta algab juhusli­ kohalolekust. Tegelikult on edevus loomin­ kest nähtustest, mis kumuleeruvad ja saa­ gus üks põhilisi käivitavaid jõude. Kui poleks vutavad vastava lõpptulemuse. Miks? Ütlek­ edevust, ei peaks me oma mõtteid ja tundeid sime lihtsalt: inimesed on ju suhteliselt lol­ nii huvitavaks, et teisi tundide kaupa saalis lid." (Lk 127.) või raamatu taga kinni hoida. Ju ikka arvame, Nagu kunstnikud loovad metallist, pui­ et meie eneseväljendus kedagi huvitada võib. dust, ajaleheribadest, joonistatud katkeist uue Tavaliselt peidetakse end oma loomingust reaalsuse, nii ühendab Unt ühendamatut — mõeldes ja kõneldes kõikvõimalike teooriate kirjeldusi, fantaasiaid, luulet, dokumente, loe­ ja missioonide taha. Unt on julge, ta on edev telusid, isiklikke muresid ja väljavõtteid ent- varjamatult, avalikult. Ta on ise kogu aeg süklopeedilistest teatmikest. Lootes kogenud kohal, teda huvitab eelkõige see, kuidas ise ja fantaasiaaltile lugejale, kes kõik ise tervi­ antud hetkel ühest või teisest asjast arvab. kuks liidaks. Mõnelgi puhul tekkis mul tun­ Teatris on sellist sujuvat mõttemängu raskem ne, et ta usaldab mind kui lugejat liiga palju, edasi anda. Lavastaja ja publiku vahel on ju või siis lihtsalt ei viitsi minuga tegelda. veel näitleja, kes tahab oma joont ajada, Tuntud ajaloofaktide loetelu lugemisel nõuab milleski kindel olla. Raamatus aga võib sujuv kujutluspiltide loomine palju fantaasiat. Ent kammitsemata mõtete ja ideede voog vabalt kas Unt kujutluspiltegi tahtis? Lihtsalt kirju­ olla, siin pole muud kui kirjanik — paber — tab ja igaühe oma asi, kuidas aru saab? lugeja. Ja see on nauditav. Jälgida piirideta Tegelikult suhtub Unt Brechti sageli realismi (omaaegne Roger Garaudy termin). muigega. Koik need konnalood ja muud Selle, Tiina Tammetalu poolt intrigeerivalt kahtlased ning hämarad (Undi lemmiksõna) kujundatud raamatu lugemine pakkus mulle märgid. BB pidev püüe kõike kogu aeg dia­ igal juhul huvi ja kaasamängimise rõõmu. lektiliselt põhjendada, selle saatuse ja naiste helliku armastus proletariaadi vastu, lootus,

82 ANTOINE DE BAECQUE

KOMMUNISMI SOOLIKATES

"UNDERGROUND". Režissöör Emir Kusturica, stsenaarium ja dialoogid Dusan Kovacevic ja Emir Kusturica, operaator Viiko Filac, heli: Marko Rodic, muusika: Goran Bregovic, monteerija Bran- ka Ceparac, kunstnik Miljen Kljakovic "Kreka", kostüümid Nebojsa Lipanovic. Osades: Miki Ma- nojlovic (Marko), Lazar Ristovski (Blacky), Mir­ jana Jokovic (Natalija), Slavko Stimac (Yvan), Ernst Stötzner (Franz). Kaks varianti: 3 tundi 12 min ja 2 tundi 47 min, värviline. Tootja: "Ciby 2000'', Prantsusmaa, 1995.

Vaatamata 1995. aasta Cannes'i festivali po­ leemikale, on vaieldamatu, et oma filmiga "Underground", mis võitis "Kuldse palmi­ oksa", annab Emir Kusturica võimsa pildi Jugoslaavia ajaloost. See komejantlik ja traagiline demüstifitseeriv karneval on üht• aegu suur poliitiline film Euroopa stalinisee- rimisest ning burleskne mõtisklus kinost ja elektrist.

"UNDERGROUND". Juuksed tema peas tõu­ sevad püsti, näojooned tarduvad krampli­ kuks naeratuseks ja tundub, et kohe hakkab tema kõrvadest tulema suitsu nagu mõnel multifilmi tegelasel. Mehesse on sõna otseses mõttes lastud mitusada volti elektrit. Selline asi toimub Blackyga, "Undergroundi" ühe kangelasega, filmi jooksul mitu korda, pan­ nes ta tõmblema elektrilaengu saanud hüpik- nuku grotesksete ja klounilike liigutustega. Otsekui vajaks Emir Kusturica film regu­ laarsete intervallide järel uuesti laadimist. Sa­ "Underground", 1995. Režissöör Emir Kusturica. ma eesmärki täidab ka pulmarituaal, mis esi­ Mirjana jokovic (Natalija) ja Miki Manojlovic neb filmis kolm korda, pannes voolama (Marko). Kusturica konstrueeritud ajaloometafoor teised energiaallikad: veini, naeru, nutu, muutub koletislikuks organismiks, mis seedib müüte, muusika. Iga kord, kui need kujundid et moondada nad üheks tohutuks palaganiks, ilmuvad — mitte ootamatult, vaid ettearva­ "jugoslavismiks". tult —, tundub, nagu laeks film end pilgeni, "Underground" Liha on nõder, aga temp on iiästi et siis täies vaardis edasi kihutada, nagu välja mõeldud. kindlustaksid need laadimised jutustusele ja piltidele nende kandejõu. Sest Kusturica annab selles filmis tõepoolest tahulise ja segadusse ajava. Mängu on too­ palju, annab iseendast, ajaloost, oma kodu­ dud kõik registrid farsist traagikani, intiim­ maast. Koik need juhtniidid, mida sõlmib sest teatrist epopöani, samuti kõik žanrid: kineasti demiurglik energia, moodustavad sõjafilm, dokumentaalfilm, burleskne komöö­ ühe mateeria, ühe magma, äärmiselt mitme- dia, film filmis. Koik vaheldub väga kiiresti, S3 iga hetk, ühest rütmist teise, ühest märgi­ ahel: I Sõda, II Külm sõda, III Üks sõda). Siin süsteemist teise. "Koik armeed on läinud läbi ei minda kuumalt külmale muidu kui läbi minu maa," kirjutab Kusturica, ja igaühelt ühe maa ajaloo või, veelgi enam, see ajalugu neist on ta varastanud elu ja surma killukesi, ise võib olla kuum (sõda) või külm (teine millest koosnevad sõjafilmi maa-alused rajati­ sõda), ta ei lakka ka produtseerimast oma sed. Varsti ei ole enam suurt vahet erinevatel eksistentsi müütilisi jälgi. Kusturica puhul emotsioonidel, meeleoludel, mis läbivad seda pole ajalugu kroonika, vaid eepiline katak- filmorganismi võpatuselt võpatusele, rünna­ lüsm, mütoloogiline epopöa, mis laenab per­ kult rünnakule, kriisilt kriisile. Tegelane või versselt ametliku ajaloo varamust. Vastupanu asi võib olla kogu aeg kohal, aga võib ka okupantidele, partisanisõda, maa moderni­ kaduda kahekümneaastaseks vaheajaks, pu­ seerimine, juhtimisele allutatud elu, kultuur runeda tükkideks nagu Josip Tito laip, käies massidele, jugoslaavia rahvas — palju on läbi kõik Jugoslaavia regioonid, kahestuda müüte, millel põhines Tito režiim ja mida ta lakkamatult või surra ja hiljem jälle ellu sõlmis üheks homogeenseks paelaks, et "kir­ ärgata. Filmi heterogeensus, see on elu, lii­ jutada ajalugu". Kusturica jõud ja juhtmõte kumine, viljakas ja segunenud kompost: fres- on selles, et ta võtab seda ajalugu täht-tähelt kolik kompositsioon toitub üldisest dekom- koos lõikudega tema antoloogiast ja maitsetu positsioonist, iga asja jälitab tema vastand ja butafooriaga, võtab ja ülevalgustab selle, allu­ kõigil selle kaootilise maailma olenditel on tab ta oma energiale. Homogeenne ajalugu metamorfoosi võime, mis ongi ellujäämise sulgub seega ebajärjepidevateks, kuid ilmu­ sünonüüm. tuslikeks katkenditeks vastavalt Roland Bart- hes'i "müüdi mütifikatsiooni" seadusele: "Pa­ Selles heterogeensuses peitub "kõik on või­ rim relv müüdi vastu on mütifitseerida ta malik" sündroom, mis annab filmile aja­ omakorda, see tähendab, reprodutseerida loolise järjepidevuse, kus elu võib liikuda kunstlik müüt. Kuna müüt varastab reaalsu­ korruselt korrusele, tasandilt tasandile, puhu­ sest, transformeerides reaalsuse keeleks, siis des ikka ja jälle oma energiat sinna, kus seda miks mitte varastada müüti ennast?", arutles näib olevat vajaka. Selles mõttes on "Under- "Mütoloogiate" autor. Kuidas "varastada" Ju­ groundil" kaootiline ja avatud struktuur, goslaavia müüti? Muutes ta kunstlikuks, see nagu kolmele tunnile venitatud joonisfilmil tähendab, manipuleerida temaga avalikult, — aga paradoksaalselt ka kõikepaljastav naeruvääristada teda nagu farssi, paisutada jõud, tõe jõud, niisiis demüstifikatsiooni /de- teda sümbolite ja metafooridega. See ongi mütifikatsioonijõud, mis teebki sellest filmist "Undergroundi" idee: transformeerida Jugo­ suure poliitilise filmi, Euroopa staliniseeri- slaavia müüt metafooriks (metafoor koopast, mise filmide ühe markantsema esindaja. See mis pikendab in vivo sõja ja vastupanulii­ tõde on ühtaegu nii poliitiline kui kinematog­ kumise kommunismi) ja režiimiaegne keel raafiline; ta on poliitiline, kuna ta on kine­ filmideks, mis ristuvad, nakatavad üksteist ja matograafiline. Ta peitub filmimise enese võitlevad omavahel. Metafoor ülevalgustab töös, sest Kusturica toob kõik nähtavale: nii müüdi nagu laboratooriumikatse (koobas epopöa kui ka võtteperioodi kriisid (võttepe­ pole midagi muud kui hullu ja suurusehul­ riood vältas üle aasta, olles komplitseeritud lustuses teadlase ilmutus) ja filmide ristumine paljude draamade, avastuste ja õnnetustega, paneb särama poliitilise keele homogeensuse. mis on filmi kaootilises struktuuris selgesti Kusturica projekti keskmes on manipulat­ nähtavad), oma spetsiaalsete efektide köögi­ sioon, mis haakub pidevalt kolme ülejäänud poole kuni oma trikkide põhjendusteni. Kus­ filmiga, millest igaüks moodustab killukese turica laseb vaatajal külastada võtteplatsi, Jugoslaavia müüdist: uudistelindid aastatest dekoratsioonide tagakülge, eriefektide lauda. 1941—1991, sotsialistlik-realistlik film vastu- Poliitilistele paljastustele sekundeerib kino panuliikujate auks, mille väntamine toimub intiimsuste paljastamine. Koik see toimub koos Kusturica omaga, ja lõpuks suur sõja- üheaegselt ja vaataja sekkub vahel filmi spektaakel (sireen, "Liii Marleen" ja pommi­ (nagu Blacky omaenese loo väntamisel) — tamine), mis katab mullaga maa-aluse maa­ ebasobival ajal sisse astuv külaline, veider ja ilma kõigi tema piirangute ja arhailiste veen­ destruktiivne selles kino ajaloos, mis liitub dumustega. "Underground" kleebib kokku maa ajalooga. nende ideaalsete filmide tükke, mis pole eales "Undergroundi" süžeeks on ajalugu; ajalugu, eksisteerinud mujal kui kujutluses. Kõiki neid mida raamib muinasjutu märgisüsteem ("Oli filme filmis, millest igaüks on ülemängitud, kord üks maa..."); ajalugu, mida jutustatakse õgib Kusturica konstrueeritud ajaloometa- vastavalt sõja müütilisele tsüklile nagu iga­ foor, mille kõige huvitavam trikk on muuta vest taastulemist (nagu seda demonstreerib ennast koletislikuks organismiks, mis seedib ka filmi kolme osa pealkirjade masendav 84 müüte, et moondada nad üheks tohutuks dergroundi" müsteeriume, üks vedrusid, mis palaganiks, "jugoslavismiks", ajaloo poolt se­ hoiab filmi püsti. pistatud ja seejärel lammutatud kontseptiks, Kui elekter on Kusturica puhul ajaloo ener­ mida püüavad taaselustada melanhoolia ja gia, siis burlesklus on nagu hingus, mis nostalgia, esimesed sümptomid sellest hinge annab kehale elu. Filmi avalöögist peale "lahtisest luumurrust", mille all kannatavad võtab see burlesklus kuju ja leiab oma rütmi: kõik Kusturica tegelased. pidu on tema kombetalitus ja mustlasmuu­ Kui hing ja ajalugu paljastuvad "Under- sika on tema tempo. Rituaal ja rütm ei lase groundis" kuni "lahtise luumurruni", siis sel­ enam lahti ei tegelasi ega vaatajaid, keda lepärast, et Kusturical on õnnestunud ajaloole ühendab emotsioonide nakkus. Sisenemine keha anda. Kommunism näitab siin oma filmi toimub tõepoolest orgaanilise kommu- soolikaid, mida uuritakse, kuhu eksitakse ära niooni kaudu: impulsilt impulsile, naerult ja kus vaatajat seedivad happed, mida toodab naerule, nutult nutule, varjutades mõistuse ja filmi fenomenaalne energia. Sama moodi on pagendades loogika, kuid pannes väga otse­ Euroopa õõnestatud maa-aluste galeriide sel, emotsionaalsel moel mõtlema ka ajaloole. poolt, kus kihiseb elu, kust käivad läbi nii See ajalugu on täis topitud burleskseid kehi ekskremendid kui ka teised orgaanilised ja teda hingestab komöödia. Just nagu peaks ained. Lõppude lõpuks saab metafoor funkt­ tõde mingil hetkel ilmutama end naerupah­ sioneerida vaid tänu kehadele, mis teda asus­ vakute kaudu. Kõikehaarav peomeeleolu, tavad, lagunevate, naeruväärsete ja burlesk­ katkematu muusika, joobunud ja rõõmurikas sete kehade kahe maailma vahel olekule. deliirium läbivad kogu teost nagu kõikehaa­ Anda Jugoslaaviale tagasi tema ajalugu, s.o rav karneval, mille seltskondlikus klounaadis koopast välja tulla, seisnes niisiis selles, et liigenduvad ja väänduvad kehad vastavalt leida üles maa vanad kehad, "ajaloo-eelsed" oma lõbujanule või painavale melanhooliale. kehad, et panna nad segunema hilisemate, Isegi valu ja kurbus annavad võimaluse "aj aloo-j argsetega". Siit ka see kummaline narrimänguks, otsekui kõneleks košmaari- mulje, mis ei jäta maha "Undergroundi" vaa­ dest muusikaline komöödia, meeleheitlik tajat: ta on seatud tunnistama midagi primi­ huumor, see nõrkade viimane relv võimu tiivset ja degenereerunut, kehade sündi ja vastu, orjade relv türanni vastu, jugoslaav­ surma, kus küpsust ei eksisteeri väljaspool laste relv oma ajaloo vastu, Kusturica relv palagani ja grimmi. Kangelased on noored, domineeriva kino vastu. "Sõda pole sõda, hiljem vanad, ja lähevad pööraselt lõbutse­ kuni vend ei ründa venda," pomiseb Marko miselt üle suitsiidsetele impulssidele, kirgli­ surres, just enne viimast pulma. Seejärel kult mehelikkuselt ja naiselikkuselt vana võtavad joobumus ja pidutuju tragöödia oma Ceausescude abielupaari allakäiguni, ja kui valdusse, kirjutavad selle ümber omaenda me näeme neid nende elu keskpaigas, on nad registris. Niimoodi, burleskse peitusemängu meigitud nagu halva teatri näitlejad, mehaa­ ja rõõmuga kaubitsemise varjus jutustab niliste žestidega elustatud hüpiknukud, Kusturica oma maa ajaloost, maavärinast, krokodillipisaraid valavad marionetid, kes on mille lõhed karistavad ekraani ja mille kangestunud seda liiki tardumuses, mida efektid moodustavad ühe terviku filmilin­ kohtab muinasjuttudes ja unenägudes. See diga. kehadele nii iseomane asjalikkus on üks "Un­ Ajakirjast "Cahiers du Cinema" 1995, nr 496, november, tõlkinud KAIA SISASK

EMIR KUSTURICA MÄLESTUSED PIIRILT

Katkendid Emir Kusturica ja Serge Granbergi Näidendi, mille järgi on tehtud "Under­ raamatust "Oli kord... Underground". ground", avastasin ma kaua aega tagasi. Suur jugoslaavia draamakirjanik Dusan Kovacevic on huvitatud sellest, millise pitseri jätab ajalugu indiviididele. Kui algasid Sarajevo pommitamised, tegin ma talle ettepaneku 85 koostööks; ma tundsin näidendit, mis ei ole planeedil toimuvast... Mui oli käepärast veel küll minu lemmik, aga milles ma nägin teinegi võimalik stsenaarium ühest serblasest, fantastilist pinnast arendamaks oma mõtet, et kelle poeg on muhameedlaste vang ja kes parim osa kommunismist on tema vead. Ja röövib ära ühe noore muhameedlasest tüd­ vigu tegi jugoslaavia kommunism tohutult! ruku ja armub temasse. See on lüüriline süžee Fakt, et üks mees võib panna inimesi elama ja väga ilus, aga see sünopsis ei sobinud keldrites, vallandas minus midagi, vallandas kommunistliku Jugoslaavia globaalse süstee­ soovi teha epopöa Jugoslaaviast. Ma tean mi kirjeldamiseks. omadest kogemustest, et kui sõda puhkeb, on Sel hetkel polnud mul vähimatki aimu tule­ võimatu sellest filmis otsesõnu rääkida. Nii­ vase filmi tähtsusest. Ma olen alati olnud siis keskendusin ma konflikti põhjustele. Ma pisut naiivne ja isegi lapsik: projekti selles tahtsin tuua esile kommunismi imago, aga staadiumis kujutlen ma alati filmi lõpetatuna, teha seda natuke joonisfilmi laadis. Sellise ma ütlen endale, et kõik on lihtne, kõik on filmi nagu Stanley Kubricki "Dr Strangelove" võimalik, ja alahindan tööd, mis on vajalik jõud on selles, et ta võtab reaalsust kui lähte­ tulemuseni jõudmiseks. Aga kui ma ei oleks punkti, aga läheb palju kaugemale, liialdus­ selline, kui ma oleksin suurem realist, ei suu­ tesse... See on meistriteos; autor suutis lii­ daks enamik plaane mind innustada ja ma ei gutada inimesi, öelda midagi olulist. Et kir­ teostaks neid. jeldada publikule reaalsust, on vaja kehtes­ "Ciby 2000" inimesed lugesid käsikirja, mille tada konventsioonid, mida ta suudaks akt­ ma olin koos Dusan Kovaceviciga ümber septeerida. See on muide protsess, mida ma ületähtsustasin. Sest tänu televisioonile on teinud, ja neile see meeldis. Üldidee tundus inimesed harjunud tunnistama võimalikuks neile hea. Aga esialgne eelarve oli väiksem kõike, millel on mingigi sisemine loogika. kui see, milleks ta muutus. Režissöörile on Minu film pole lihtsalt epopöa Jugoslaavia "Undergroundi"-sugune teos kahe teraga ajaloost, see on film ka sellest, mis toimub mõõk, ta võib olla surmav. Tahtmata näida tänapäeval. Me oleme maa-aluses koopas, edev, usun ma, et head filmiideed on harul­ isegi kui me seda ei tea. Ma arvan, et dased. See film igatahes näitab, et ka mõnes informatsioonisüsteem otsustab 80 protsenti Euroopa kolkas (Praha, Belgrad) on võimalik teha midagi olulist, kui ainult leidub inimesi,

£&Ли.

"Underground". Lõpukujimd — tegemist oleks justkui Euroopa hukuga. 86 kes usuvad veel kinosse kui kunstilisse väl­ meie väga kuulsale režissöörile, kes tegi filme jendusvormi. Ma ei pea ennast uueks Felli- 1960. aastatel, siis ma tunnen, et tal oli õnn niks, aga ma usun, et ma olen teatava tra­ (jättes kõrvale talendi ja intelligentsuse) töö­ ditsiooni, euroopa autorikino traditsiooni tada revolutsioonilisel epohhil. Tal õnnestus jätkaja. Sellegipoolest olen ma üsna pessi­ sündmusi õilistada. Aga kas epohh on see, mistlik võimaluse suhtes jätkata selliste mis teeb inimese? See režissöör tegi filme, filmide loomist XX sajandi lõpul; seda eel­ saades inspiratsiooni oma ajajärgust, aga kõige majanduslikel põhjustel. Minu posit­ meie teeme filme tänapäeval valitsevate tin­ sioon filmimaailmas ei ole eriti selge: mind gimuste vasta. tunnustatakse autorina, see on üks tunnus­ Minu filmides on alati üks lõik — käesoleval tatuse vorme, aga kahtlemata ka puudus. juhul abielu —, näille põhjal ma ehitan üles Mui pole olnud tahtmist vändata sõjastseene, intriigi. Alati on hirm jätta tabamata midagi mis oleksid maksnud terve varanduse, kuna olulist. Ma tean intuitiivselt, et kõik saab minu eesmärk oli jutustada lugu sõjaõhuta- võimalikuks, kui ma leian adekvaatsed kon­ jast, kasusaajast... Teine maailmasõda ei ole ventsioonid. Abielustseen jätkub mitmete minu arvates tänini lõppenud — ta on jätku­ paralleelsete intriigidega. Sellise stseeni loo­ nud igasuguste teisejärguliste konfliktidega, miseks ja väntamiseks läheks vaja tervet aas­ mida sestpeale on ette tulnud: Korea, Viet­ tat. Õigupoolest ma olen nagu laps, ma ei tea, nam, Lähis-Ida sõjad... Moraal, mida ma kas mul on piisavalt annet, et inimesi endasse algusest peale jutustada tahtsin, on see, et uskuma panna. Sama lugu on montaažiga! tänapäeva maailmas ei ole kohta indiviidile. See on totaalselt empiiriline. Aga praegu on Sellepärast hoidusin ma oma fiktsioonifiimis mul tunne, et ma olen võimeline kõigeks, teadlikult kirjeldamast ajalugu mis tahes pisut nagu imetegija. vaatepunktist, ma hoidsin iroonilist distantsi, et kaitsta ennast selektiivse humanismi lõk­ sude eest. Sest Jugoslaavia ajaloos vaheldu­ 1995. aasta Cannes'i filmifestivali võitjad Emir vad veresaunade süüdlased kogu aeg. Kusturica ja kreeklane Theo Angelopoulos. "Under­ See, mis mind kõige rohkem hirmutab, on ground" pälvis "Kuldse palmioksa" ja Angelopoulose demokraatia privileegid: võib näiteks teha "Odüsscuse pilk" žürii grand prix. ühe hea filmi, siis teise üsna keskpärase filmi ja nii edasi... Mina olen teinud ainult viis filmi, aga ma tean vähemalt, et ma olen sinna pannud kogu oma vere! Mind tõepoolest kohutab võimalus, et kui film on kord lõpe­ tatud, siis esimese projektsiooni ajal tuleb produtsent minu juurde ja ütleb: "Pole viga!" Parim minu juures on terviku nägemine teh­ tavast filmist. Ma konstrueerisin nii läbi­ paistva struktuuri kui võimalik, seejärel esi­ tasin endale kõikvõimalikud küsimused sise­ mise koherentsuse kohta: ma ütlesin endale, et kui Marko hoiab inimesi sõja tõttu keld­ rites, siis peavad need keldriasukad relvi tootma (teatritükis nad kudusid kampsu­ neid). Marko tahab ennekõike rikastuda. Ja lisaks sellele on relvadel teatud erootiline, kahemõtteline laeng. Mitte dialoogide kvali­ teet ei määra filmi kvaliteeti, vaid kõik need detailid, mis puudutavad jutustuse põhi­ struktuuri. Produtsent, isegi mitte geniaalne produtsent, ei saa omada filmist sellist näge­ must, nagu on minul. Seetõttu püüab ta, sedamööda, kuidas probleemid esile kerki­ vad, palgata mind neid lahendama vastavalt tema majanduslikule loogikale, riskeerides tappa kogu ettevõtmist.

Miks ma olen nii kurb, et töötan just prae­ gusel ajal? Kui ma mõtlen Zivojin Pavlovicile, 87 Kino on kontrastide kunst. Kui ma näitan masendatud..., aga ma tean, et sarm on palju hirve jõe kaldal, näeb Jovan esimest korda tähtsam kui intelligents. Miks ma üldse teen reaalsust väljaspool keldrit. Plaanil on niisiis filme? Samal põhjusel, miks Gabriel Garcia poeetiline või unenäoline tonaalsus, aga kui Märquez kirjutab oma raamatuid — ma ta­ ma oleksin paigutanud selle mujale filmis, han olla armastatud. poleks sellel olnud mingit tähendust. Mo­ Ja kahjuks ei ole ma küllalt intelligentne, et dernses kunstis tuleneb kunstiline žest eran­ inimestega manipuleerida, nagu teeb Marko ditult otsustusest: suurendada üht joonisfilmi minu filmis. Mina olen parimal juhul ainult detaili, rüütada ekskremendid tsellofaani... härra Loyal tsirkusest. Kõige hinnalisem Nagu stseen hanedega Sloveenia külas. Selle inimlik kapital on lootus. Ma loodan alati, et plaani väntas teine meeskond, aga ma otsus­ mu film õnnestub, aga ma kardan alati kõik tasin ta sisse torgata ja ta osutus väga ilusaks. ära rikkuda. Nüüd pole mul enam kodu­ See on ime, aga see ei ole rulett, mängitakse maad, ma elan Prantsusmaal, võib-olla selle­ ju ainult elementidega, mille puhul ollakse pärast, et seal usutakse veel natuke filmi­ kindel, et teistega seostatult tekitavad nad kunsti. tugeva emotsiooni. Kinos ei ole mingit psüh­ holoogiat! Võib teha nii palju suuri plaane nägudest, kui tahetakse, nägu iseenesest ei väljenda midagi. "Underground" on minu kõige tähtsam film, mitte ainult oma vooruste tõttu, vaid eelkõige Ma dirigeerin oma näitlejaid, lastes neil näha kaotuste pärast, mida ta sisaldab; esimene minu kannatusi. Ma lähen isiklikult iga asja neist on minu poliitiline naiivsus. Ma sain lõpuni, kuni täieliku kurnatuseni. Ma sean õppetunni: piirduda rangelt loogikaga ei ennast kogu aeg hädaohtu! Ja nähes seda tähenda ajaloo ees mitte midagi. Ajalool on idioodist režissööri, kes nii palju kannatab, oma isiklik loogika. Ma olen filmi pannud on näitlejad, kui neis on pisut inimlikkust, palju tundeid, palju nostalgiat... Fakt, et ma sunnitud andma endast parima. Ma projek­ olen elanud ühel maal, ja fakt, et seda maad teerin neid ilma helita, et näitlejad ei oleks pole enam olemas, kujutab endast korvama­ endaga liiga rahul. Pidevalt on vaja võidelda tut kaotust. näitlejate edevusega. Film seostub ka minu isa surmaga ja kodu Ma olen kirjutanud oma päevikusse: "Juba kaotusega. Ja võimetusega, mida ma tunnen. neli kuud elan ma koos kahe tüüpiliselt Mui pole enam rahvust, ma olen muutunud balkanliku nartsissismivormiga, Miki ja Laza- nähtamatuks, aga võib-olla on see kõik tei­ riga." Nende vahel valitseb selline agressiiv­ nud mind tugevamaks. Vahel on mul tunne, sus... Ma kasutasin nende vastastikust anti­ nagu triiviksin keset ookeani, laev õn uppu­ paatiat, et nendega manipuleerida, aga mõist­ mas ja ainus, mida ma saan teha, on lehvitada sin peagi, et see läks liiga kaugele. Veelgi oma lippu, et teatada, kui hull on olukord. enam, me elasime koos terve aasta. See Kui hull see on kõigile! Võib-olla tuleks hävi­ muutus talumatuks. Aga kui ma poleks neile tada kinematograafilise keele jäänused lootu­ vastu hakanud, poleks nad kahtlemata olnud ses, et sünnib ime. Ma tunnen ennast intellek­ nii head! tuaalselt väga üksildasena, aga ma ei ütle "Kõikidest suitsiidi vormidest olen ma vali­ seda selleks, et mind haletsetaks. nud kõige pikaldasema ja valulikuma! Selline Mõelda, et mulle heidetakse ette nostalgiat, on minu definitsioon filmimisele! Selles hir­ kuigi see on ometi viimane inimlik emot­ mus, selles pidevas depressiivses seisundis sioon, see, mida ei saa kontrollida: nostalgiat paistab siiski nõrk valgus. Ma kannan endas võib tunda laulu puhul, maastiku puhul, lootust, et pisike osa minu energiast muutub mööbli puhul... Pärast kommunismi langust, valguseks." Filmitegemine on suitsiidne toi­ mis, nagu mulle meeldib öelda, oli süsteem, ming. Kui korraga tuleb lahendada sadu kus ainult vead olid huvitavad, on kapita­ probleeme — nagu selles filmis —, pole asi listlik maailm adopteerinud mõtteviisid, mis kõige hullem. Asjad lähevad keeruliseks siis, tulevad õtse kommunismist. Kui ma rääkisin kui probleeme on üksainus. Ma ei ole küllalt USAs emotsioonidest, vaatasid inimesed süstemaatiline, et olla diktaator. Kui mu lap­ mind nagu dinosaurust. Nemad oma filmides sed mulle õtsa vaatavad, teavad nad, kas ma opereerivad ainult sentimendiga, mitte emot­ olen siiras. Sama on võttegrupiga. Kui ini­ sioonidega. Emotsioon tähendab adrenaliini mesed näevad, et ma valetan, lasevad nad tõusu, mida genereerib alateadvus. Emot­ mul kõngeda. Aga kui nad näevad, et ma sioonidel pole Läänes enam eluõigust; selle­ olen valmis oma tahtmise saavutamiseks oma pärast tahetakse meilt varastada meie aja­ naha turule tooma, tunnevad nad mõningat lugu, seda annulleerida, nagu teeb Marko respekti. Tuleb olla hull. Ma olen haige, minu filmis. Muide, "Underground" ei ole 88 nostalgiline film, see on pigem nekroloog. konnaga, ma jumaldan neid, nad on väga Mina ise olen nostalgiline. andekad, aga kauem poleks see enam või­ Praegu on mul tahtmine vändata ühte väi­ malik. Mui on vaja uut verd. Teise meeskon­ kest, väikese eelarvega filmi. Ma tahaksin naga saaksin ma ennast kahtlemata paremini teha midagi hoopis teistsugust, lihtsalt sel­ uuendada. Minu järgmisest filmist saab minu leks, et tõestada, et ma suudan pääseda baro­ elu uus peatükk. kist, suurtest masinatest, tulla tagasi selle žanri filmide juurde, mida ma tegin varem. Ajakirjast "Cahiers du Cinema" Võib-olla töötasin ma liiga palju ühe mees- 1995, nr 496, november, tõlkinud KAIA SISASK

SERGE GRÜNBERG

KUIDAS KUSTURICA MÄGESID ÜMBER PAIGUTAS

Pariisis "Undergrounds' — oma suure ajaloolis- igavene, ja hoiavad neid maa all, et panna neid metafoorilise fresko Jugoslaavia ajaloo viieküm­ paremini tootma relvi üha edasilükkuva vabane­ nest aastast •— miksimise ajal rääkis Emir Kus- mise tarvis. Aga see unenägu on ka groteskne turica meile Bosniast, Hollywoodist, montaažist košmaar, mis jätab endast maha varemetevälja... ja viimasest lootusest, mida hellitab Euroopa Sest filmi süda ise on maa-alune koobas, kujund, mis kineast, kelle eelmine film, Ameerika Ühendrii­ on nii armas slaavi kunstnikele (mõeldagu Dosto­ kides vändatud "Arizona Dream", polnud sellal jevski peale). See on eilse Jugoslaavia ja kõikide veel filmilevisse jõudnud. Ida-Euroopa maade metafoor — maade, kus ini­ mesed on elanud pool sajandit muust maailmast Emir Kusturica tahab oma franko-ameerika eksiilis äralõigatuna, hüpnotiseerituna propaganda abil jääda jugoslaavlaseks (tema filmi alapealkiri on jumalikustatud diktaatorite poolt, "külmutatuina" "Oli kord üks maa"). Seal peitubki tema teose sõjaideoloogide poolt, mille hävitustöö Balkani! ja vaimustav mitmetähenduslikkus: kuidas elada pä­ Kaukaasias on hästi teada. Kogu allegooria koon­ rast kommunismi, pärast Berliini müüri langemist dub ühe naise (Natalija — Mirjana Jokovic) ja tema maadel, mida ei rebesta mitte ainult lepitamatud kahe armukese (Marko — Miki Manojlovic ja vastuolud rahvaste vahel, vaid mis on läbi teinud Blacky — Lazar Ristovski) ümber; Kusturica püüab jääaja, seisaku, kus midagi ei toimunud väljaspool rajada oma fiktsiooni afektile, kirele kui sellisele, mis riiklikku struktuuri, kus vaimuelu ja majandus peitub jugoslaavia tragöödia südames. Filmi suur eksisteerisid täielikus suletuses, ja mis äkki avas­ jõud on ka tema julmuses. Ekspluataatorlikud peti­ tavad maailma sellisena, nagu see on. sed peavad "lavastama" reaalsuse kino relvadega. See maailm on tuhande ljöö kaugusel sellest, et "Underground" on film, mis ei piirdu Ida-Euroopa Kusturicat rahuldada. Sama kehtib kinomaailma maade propaganda demonstreerimisega, tema kohta, milles ta püüab läbi suruda talle ainuomast allegooria on ka Platoni koopa-allegooria, kus or­ visiooni — kangekaelsust ja vastupanu Holly­ jad tunnetavad tõest ainult deformeerunud varje. woodi draakonitele, rahvuslikke eripärasid, võit­ Paljastada "varjude näitajaid" või ilmutada välja­ lust kultuur-hamburgeri vastu, aga samuti ideed pääsu maa-alustest regioonidest, mis ei suubugi kino universaalsusest ja eneseotsinguid Jean Vigo, iaulvasse homsesse — need pole mitte vähimad Jean Renoiri või suurte vene kineastide juurest. Kusturica filmi julmustest. Võib-olla peab minema maadele, mida nimetatakse Niisiis, pessimistlik sõnum, aga edastatud jahma­ "arengu teel olevateks maadeks", et leida seda tava dünaamilisusega, milles segunevad mustlas­ traditsioonide ja modernismi eelpostide sulamit. muusika raevukas nostalgia, ohjeldamatu koomika See kolmetunnine fresko on üpris haruldane sketšid ja väga "postmodernistlik" pöördumine tänapäeva kinematograafilises toodangus: ta on uudiste lintide poole. Film, nagu väidab Kusturica romantiline, barokne, seda muidugi, aga eelkõige ühes absoluutselt isiklikus vestluses, peab oma esitab ta probleemi jugoslaavia unenäost. See une­ peamiseks hoorattaks kergemeelset näitlejannat ja nägu on ennekõike illusioon: söeruumi madruste domineerivaks tonaalsuseks inimkäitumise karika­ oma, proletaarlaste oma, ekspluateeritute oma, tuuri. Ekspluateeritavate naiivsus ja ekspluataa­ kellel petised lasevad uskuda, et sõjaseisukord on torite kõlvatus toetavad teineteist vastastikku, 89 väljaspool igasugust loogikat, solvangute, ootama­ Juba kaua aega pole nähtud filmi, mis oma tuste ja vägivalla lainetes, mis oma sensuaalses möõdutundetusega, vägivallaga, julma irooniaga ja ekspressionismis annavad tunnistust rohkem sel­ nostalgiaga mingi süütu kuldajastu järele, mida lest, mis on probleemiks praegusel eks-Jugoslaavia pole kahtlemata kunagi eksisteerinud, annab era­ territooriumil, kui mis tahes "objektiivsest" ana­ kordselt leidlikult tunnistust sellest, mida tavatse­ lüüsist. takse nimetada "slaavi hingeks". Kõige hämmas­ Emir Kusturica kuulub nende tänapäeva režis- tavam on aga, et kõike seda edastatakse meile sööride hulka, kes söandavad mängida kino para­ absoluutselt modernses stiilis. Siin on kahtlemata doksidel. Viiskümmend aastat Jugoslaavia ajalugu Ida-Euroopat valitsenud poliitilise süsteemi lagu­ resümeeruvad armastusekolmnurgas, suhetes sa­ nemise peamine voorus: kõik, mis kuulub selle longi ja koopa vahel, üha korduvas mustlasmeloo- maa sügava loomuse juurde, alustab uut elutsüklit, dias... Vahendite tähtsus, kaugel sellest, et filmile kõik tardunu ja surnu hakkab kiiresti lagunema. kahjuks tulla, annab talle haruldase jõu ja mo­ dernsuse. Ajakirjast "Cahiers du Cinema" 1995, nr 492, juuni, tõlkinud KAIA SISASK

VESTLUS EMIR KUSTURICAGA

RÜTM. Alguses püüdsin ma teha vaga pikki perfektne, aga seal ei ole inimlikkust, nad plaane, filmitud ainult kahe paralleelse vaate­ jutustavad asjadest korrektsel moel. Ma usun, punkti järgi; seejärel tegin master shots'в, nagu et tuleb austada teatud bioloogilist aega, kunagi ameerika kinos. Koik tuleneb süžeest. inimlikku aega... Kaks tundi, kaks tundi viis­ Filmi esimene osa on "Sõda", teine osa kümmend. Kolm tundi. See on maagiline. "Külm sõda", kolmas osa "Üks sõda". Sõda on erakordselt dünaamiline nähtus, ma pidin STSENAARIUM JA FILM. Kui ma mõtlen sellega arvestama. Ma kasutasin trompeti- kõigele sellele, mis võib juhtuda stsenaariumi muusikat, mis annab filmile väga kiire tempo. ja filmi vahel, tundub mulle, et üksnes autor Esimest korda elus monteerisin ma filmi järk­ võib säilitada seda, mis on oluline. See, mida järgult. Ma ei tea miks, aga ma olen alati ma püüan teha, on anda edasi oma visiooni alustanud väntamist filmi keskelt ega tead­ tuleviku kinost. Selles tehnoloogia orgias, nais nud seejärel enam eriti hästi, kus on algus. on suguluses tsirkuse ja tööstusega, püüan Ma olen alati uskunud, et tulen kuidagiviisi ma käituda nagu laps, kes võtab osa mitme­ toime, sest ma olen nagu muusik. Sel korral, sugustest sündmustest ja näeb neid väga nüüd, kasutan ma muusikat, mis väljendab isikliku nurga alt. Halvim Hollywoodi filmi­ inimese tundeid, see andis mulle palju po­ des on see, et seal pole enam isiksusi. On vaid tentsiaali, et dünamiseerida filmi ja näitlejaid projektid, kuidas raha teenida. On veel viis ja leida sõja rütmi. Film on täis tempo muu­ protsenti autoreid (Robert Altman, Quentin tusi; see on maniakaal-depressiivne lähene­ Tarantino), kes räägivad rohkem inimeste mine, kogu aeg minnakse ühelt meeleolult elust Ameerikas kui 95 protsenti Hollywoodi teisele... Mui oli vaja leida see õige heli. See toodangust. pidi olema kogu aeg väga agressiivne, väga Stsenaarium on suurepärane lähtepunkt, aga lärmakas, aga vaataja pidi suutma eristada seejärel tuleb minna edasi suunas, mis minu teatud toone. Siin on 36 helilinti, see on pisut arvates on tulevikusuund: väga isiklike asja­ nagu "Sex Pistols", lärm ajab teid lõpuks de, otsekui home made movie'de suunas... Ma hulluks. See on nagu antiikne draama. tean, et see näib võimatuna. "Mustlaste aeg" oli tehtud samal põhimõttel Mui on olnud õnne kohata inimesi, kes mind ja isegi mõned osad "Arizona Dreamist". Ja toetasid, ja saada auhindu festivalidel just ma lähen veelgi kaugemale... õigel hetkel. Kino peab jääma ellu, olema elus Ma tegin pika versiooni. Selline oht on alati, nagu varem (ma kuulun nende harvade lipu­ kui tehakse filmi iseendast. Ma teen paljusid ga vehkijate hulka); ma tulen alati tagasi Jean erinevaid asju, ma ei ole neis kuigi kindel, ma Vigo "Atalante'i" juurde või vene kineastide kahtlen, siis saabub kriis... Ja teen palju juurde, kes on mind mõjutanud; nemad tegid mõttetusi, aga just mõttetusi tehes saavuta­ elavat kino! Tuleb tulla iga päev (minu puhul takse midagi muud, mingi inimlik kvaliteet. sada või kakssada päeva järjest) ja luua Saja miljoni dollari filmides on kõik atmosfäär, kus teised — eelkõige näitlejad — 90 "Underground". Mirjana Jokovic (Natalija) ja Miki Manojlovic (Marko). "Film on täis tempo muutusi; see on maniakaaldepressiivne lähenemine, kogu aeg minnakse ühelt meeleolult teisele... Mui oli vaja leida see õige heli. See pidi olema kogu aeg väga agressiivne, väga lärmakas, aga vaataja pidi suutma eristada teatud toone."

annaksid endast parima, tuleb üles ehitada keerles selle tüübi ümber, kes hoidis inimesi iga stseen, see on nagu nähtamatu arhitek­ maa all lõksus. Aga tänapäeval ei saa enam tuur, mida tuleb lakkamatult konstrueerida, konstrueerida filmi dostojevskilikule psühho­ stsenaariumist üksi ei piisa. Tarantino fil­ loogiale, sest keda see huvitaks? Ma paljas­ mides on see võimalik. Inimesed enamasti tasin selle probleemi montaaži staadiumis ja istuvad autos ja räägivad selles koloniaal- suutsin selle lahendada, kuna toormaterjal oli keeles, mida kõik mõistavad. Ma arvan, et minu käsutuses. See on vist esimene kord, mil filmi tuleb teha sobival ajal ja sobivas kohas. montaaž mulle nii suurt lõbu pakkus. Need on kaks elementi, mis jäävad väljapoole Stsenaarium oli alguses teatritükk. Aga stse­ stsenaariumi. Enamik tänapäeval tehtavaid naariumil pole filmiga enam suurt ühist. filme ei pea ajahambale vastu. Kui neid mõne Montaažil tekkis mul idee, mis päästis filmi aasta pärast uuesti vaadata, valmistavad nad dramaatilise külje: kuulus näitlejanna Belg­ suure pettumuse. radist läheb ühe mehe juurest teise juurde, nende hulgas on ka üks saksa ohvitser... See MAA-ALUNE KOOBAS. Inimesed ülalt ja oli palju tugevam kui mis tahes psühho­ inimesed alt: see on väga kinematograafiline loogia! Ma arvan, et paljude tänapäeva vastandus. Ma olin kõige selle pärast väga prantsuse filmide peamine nõrkus tuleb neist mures. Ma ei teadnud, kuidas teha nii, et XIX sajandi lineaarsetest personaažidest, kangelane võiks hoida kõiki neid inimesi nii enam ei saa asetada unversumi keskmesse kaua maa all. Ma proovisin kõike. Väga ilu­ meest või naist. Selline on minu veendumus. said asju. Siis tuli mul üks idee, mida stse­ Tuleb leida mõni muu perspektiiv. naariumis ei olnud: need inimesed, kes ela­ vad maa all, pigem lõbutsevad, laulavad, IMPROVISATSIOON. Ma olen palju impro­ toodavad relvi maal, mida nimetatakse Ju- viseerinud, aga see on võimalik ainult siis, goslaaviaks. Ma hakkasin uskuma, et see on kui ollakse väga hästi ette valmistatud. Ma võimalik, nagu see depressiivne maniakk... usun, et film on arhitektuur, ja kui ei tea, Ühel päeval uskusin, teisel mitte. Ma hak­ mida teha, võib võtteplats saada väga ohtli­ kasin konstrueerima viietunnist filmi: kõik kuks paigaks. Koik need erinevad energiad

91 pääsevad valla ja pumpavad režissööri tüh­ kuidas levitatakse filme kümne aasta pärast. jaks. Režissöör peab olema üksildane, see on Võiks arvata, et on üks suur stuudio, näiteks kõige tähtsam. Aga peamine tingimus on aeg. "Paramount", mis saadab vaid ühe signaali Inimestega ei tule manipuleerida, vaid tuleb filmist, midagi immateriaalset. teha nii, et nad teid järgiksid — alates fi­ nantseerijatest kuni tehnikuteni. BOSNIA. Ma ei tea täpselt, mida ma neile Ma arutlen palju näitlejatega, aga mitte see bosnialastele teinud olen. Sõja alguses ma pole oluline. Ma ei usu, et näitlejaid on või­ kirjutasin "Le Monde'is" ühe artikli, mis malik ratsionaalselt juhtida. On nii palju kõneles serblaste ja horvaatide metsikustest; parameetreid: valgus, elekter, kaader... Selles ma pole kunagi öelnud midagi muhameed­ kontekstis muutuvad teie viited puhtaks laste kohta..., aga neil on nii, et kes ei ole filosoofiaks. Elu ise paneb võtteplatsil asjad nende poolt, see on nende vastu. Nad oota­ paika. Eelnevad diskussioonid toimuvad üks­ vad vaid ühtainsat maagilist sõna: et ma nes intellektuaalsetel eesmärkidel. Et endale ütleksin, et Milosevic on fašist! Ma ei arva heameelt teha. seda ja ma tean, et ta ei ole! Ma asusin minimaalselt humanistlikule positsioonile, Ma väntasin interjöörid Prahas. See tüütas mitte rohkem, sest minult ei saa nõuda, et ma mind väga, sest ma usun paiga vaimu. Ja oleksin parem, kui ma olen. Ekstremistid Praha erineb totaalselt Belgradist... õhk, vär­ võitsid selle partii. Teised ei jää ellu. Mina vid; ma ei saanud seal vändata. See tekitas olen väsinud. Mui on sellest kõigest kõrini. uskumatu segaduse: film, mis on toodetud Praegu elan ma Prantsusmaal. Prantsusmaa prantsuse rahadega, räägib Belgradist ja on on veel viimane maa maailmas, kus mõiste­ vändatud Prahas. Ma valisin Praha, sest seal takse kino. Isegi Steven Spielberg oli toimusid minu kinoõpingud. Aga lõpuks läks sunnitud tulema Euroopasse, et vändata meil siiski õnneks vändata eksterjöörid "Schindleri nimekirja". Belgradis. See on maagiline linn, seal ollakse tõepoolest Ida ja Lääne piiril. See haakus On intellektuaale, kes on valinud Bosnia täpselt intriigiga, sest kulus ju viiskümmend kohaks, kus edutada iseennast, oma raama­ aastat, et inimesed mõistaksid, et sõda on tuid..., aga nad ei mõista olukorda. See on läbi... väga ebakindel paik, kus humanistlik kõne ei ole rakendatav. Mõned prantsuse intellek­ ARHIIVMATERJALID näitavad natsiväeosi tuaalid on Sarajevo aukodanikud, aga ini­ sisenemas Sloveeniasse, kus neid võetakse mesel nagu mina pole õigust sinna jalgagi vastu nagu kodus — see on siiamaani nii, sest tõsta; kui ma läheksin Sarajevosse, nad peetakse ju Sloveeniat Saksamaa eelpostiks tapaksid mu. Siin pole midagi uut, nii on alati ortodoksses maailmas. Seejärel on nad Zag­ olnud. Minu film ei püüa seletada, mis val­ rebis, kus kordub sama lugu. Aga kui nad landas sõja, aga ta annab traagika ja koomika sisenevad Belgradi, pole tänavatel hinge­ tunde, mis on Jugoslaavia draama aluseks. listki... nad on võõral maal. Me koloreeri- Bosnia on nii habras koht, et maavärin on sime need kaadrid ja tänu koloreerimise kva­ seal tugevam kui kusagil mujal, kuigi liteedile integreeruvad need uudistelindid epitsenter võib olla kaugel. Peab olema rumal perfektselt filmi. mitte mõistmaks, et Berliini müüri kokkuvari­ semine lõi täiesti segi nii haprad paigad ja AMEERIKA on uus kontinent, see on uus eelkõige need väikesed natside satelliitmaad maailm, kodanliku revolutsiooni maailm. nagu Sloveenia, Horvaatia, Ungari... ja Bos­ Hollywoodis ei mõelda kinole, vaid võimule nia. On üks täiesti rumal termin, mida kuuleb ja rahale. Ometi on Ameerikas palju häid kõikjalt, nimelt "Suur-Serbia". Kuidas saab kirjanikke, nagu näiteks Raymond Carver, üheksa miljoni elanikuga maad liigitada suu­ aga peaaegu kedagi neist ei näe kunagi fil­ reks. Ühendatud Saksamaal on 80 miljonit mides. Ida-Euroopa maad on võtnud amee­ elanikku ja see on tõepoolest suur, aga mitte rika kinost, kapitalismist halvima. Kui keegi ei märka seda. Müüri kokkuvarisemine inimestel on tõepoolest vajadus kultuuri on tekitanud kaotajaid — kõik need maad, järele — kino kui kultuuri lahutamatu osa mis moodustavad Jugoslaavia —ja võitjaid. järele —, leiab alati kohti, kus filme teha, See on väga kummaline. Kogu Bosnia draa­ näiteks Hiina viimase kümne aasta jooksul ma oli eelnevalt konstrueeritud. Isegi sõna­ või kunagine Saksamaa. Iga aastakümme des. On üks ajaleht, mis on hakanud nime­ tõstab esile ühe maa, aga rahvused pole enam tama serblasi agressoriteks, ütlemata, et nii tugevad kui varem, nad lahustuvad maa­ Bosnias elas üks miljon viissada tuhat serb­ ilmaturul, millel domineerivad multinatsio- last. Minu film ei anna niisiis mingeid vastu­ naalid. seid, vaid seletab mentaalsusi, kirgi, tundeid. Pole ei koht ega aeg toota odavat humanismi. Koik muutub ühetaoliseks. Mõtleme natuke, 92 "Underground". Üks filmi mitmest peost, koomilised ja mustlasmuusikaga.

Ajaloost ei saa jutustada nagu moedefileest, Sarajevos 24. novembril 1954. aastal sündinud bos- "Benettonist", mis müüb vereplekilisi T-sär- nialase EMIR KUSTLIRICA huvi filmide vastu sai ke. Et säilitada oma väärikust, tuleb teha vaid alguse juba koolipõlves, kus tema amatöörlikud katse­ tused saavutasid isegi mõningat tunnustust. Akadee­ väga isiklikke asju, võidelda lõpuni! milise kinohariduse sai ta aastatel 1973—1977 Praha Mõtteid kogunud vastavas kõrgkoolis FAMU, mille lõpetas 1978. aastal. THIERRY JÕUSSE ja SERGE GRÜNBERG Tudengi päevil valminud dokumentaalfilm "Guernica" (1978) võitis Karlovy Vary üliõpilasfilmide festivalil Ajakirjast "Cahiers du Cinema" esimese preemia. Leidnud tööd Sarajevo televisioonis, 1995, nr 492, juuni, sattus Kusturica oma esimese seal valminud telefilmiga tõlkinud KAIA SISASK "Kured on tulekul" (1979, peateemaks suhtumine int- sesti) lühikeseks ajaks musta nimekirja. Ametivõimu­ dega taastusid normaalsed suhted pärast nobelist Ivo Andrici jutustusele tuginevat telefilmi "Buffet Titanic" (1980) saatnud menu; Kusturica tunnistati rahvuslikul telefestivalil koguni aasta parimaks režissööriks. Tähele• panuväärne edu on saatnud kõiki tema viit täispikka maagilis-realistlikku filmilavastust, mille kaameratöö on teinud samuti FAMU lõpetanud operaator Vilko Filac. Kusturica on olnud New York City Columbia ülikooli lektor alates 1988. aastast. Emir Kusturica mängufilmid: 1981 "Kas mäletad Dolly Belli?" (Sjecas li se Dolly Bell), "Kuldlõvi" ja FIPRESCI auhind Venezias; 1985 "Isa on koman­ deeringus" (Otac na sluzbenom putu), kinofilmist tehti ka laiendatud televersioon, "Kuldne palmi­ oks" Cannes'is, viis kohalikku "Kuldareeni" ja parima võõrkeelse filmi "Oscari" nominatsioon; 1989 "Mustlaste aeg" (Dom za vesanjc/Time of the Gypsies), parima režii preemia Cannes'is; 1993 "Arizona Dream"; 1995 "Underground" (Under­ ground/Il etait unefois un pays), "Kuldne palmioks" Cannes'is. AARE ERMEL 93 "eorer- THEATRE. MUSIC. CINEMA. 1997 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED MONTHLY BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN-CHIEF: JÜRI ÄÄRMA. THEATRE EDITORS: MARGOT VISNAP, KADI HERKÜL. MUSIC EDITORS: SAALE SIITAN, TIINA ÕUN. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

SUMMARIES letters which had not been published before from the period of the "Thespis" almanacs, and he adds KALJU SUUR answers (3) his own thoughts and comments. Kalju Suur (b 1928) — the Grand Old Man of our photography. Author of numerous one-man INGO NORMET. Unt and Brecht (80) exhibitions and photo albums. He has recorded Ingo Normet, producer and head of the drama (mostly in black and white) the events and persons department, contemplates producer and writer of Estonian cultural life. Mati Unt's latest book "Brecht appears at Night". A founding member of the influential photography The novel contains various historical figures, such as Brecht, his women and all sorts of bigger and club "Stodom", an outstanding photographer of smaller KGB men. The book has also quotations nudes. and excerpts from historical documents, news­ paper articles, literature. From the midst of all that THEATRE Mati Unt himself still shines through, claims Nor­ Slawomir Mrozek's hardened conscience (15) met. It is customary to shield oneself behind An interview with the world-famous Polish various theories and missions while thinking and playwright Slawomir Mrožek who since 1963 lived speaking about one's work. Unt is brave — he is in Paris, Italy and lastly in Mexico. Last year he vain openly, publicly. He is present all the time. returned to Poland. The interview with Mrožek dates back to the period shortly before he went home, before the writer left Mexico. The interview MUSIC has been translated from the newspaper "Gazeta MARIS KIRME. On Karl Leichter's Criticism (24) Wyborcza" by Margus Alver. Karl Leichter who would have celebrated his 95th ULO TÕNTS. How many steps are there from birthday on October 13, was one of the most out­ realism to absurd and vice versa? (32) standing Estonian music historians, aestheticians Between 9.—18. May, the fourth international and critics. His most productive period as a critic theatre festival took place in Vilnius, Lithuania was the first half of 1930-ies while he lived in Tartu (LIFE). Ulo Tõnts who took part in the festival and wrote concert reviews for the "Postimees" found its programme rather uneven — besides newspaper, as well as the period of German traditional theatre, there were productions where occupation when Leichter lived in Tallinn and the dominant feature was circus art, publicist published his articles on concerts and theatre attitudes etc. The author of the article analyses performances in the "Eesti Sõna" newspaper. Maris more thoroughly two productions seen at the LIFE Kirme analyses the style and character of his — the deconstructivist and brutal "Hamlet" by writings and realizes that Leichter had as steep Eimuntas Nekrošius and Peter Brook's minimalist requirements to his articles as to the work of "Happy Days". composers and interpreters he analysed, seeking for clarity of form and richness of meaning. MARGOT VISNAP. Summer theatre as a norm (48) AN INTERVIEW WITH KULDAR SINK (38) Last summer, Estonia was seized by a real boom. This is an interview with Kuldar Sink (1942—1995), There were a great many open-air performances, one of the most original Estonian composers. In the more than in any previous summer: practically all interview unpublished until now the composer Estonian theatres had something to offer, either speaks about his parents (his mother also was a new or from last year's repertoire. The critic takes composer, none of her compositions were a look at the standard of those performances and performed during the Soviet period), his relations states that this summer's tendency was to offer with the Union of Compos'ers, his works, the mainly amusement. She expects theatres to process of creation and convictions. The interview consider something more serious for next year and by Ruth Alaküla was recorded at Estonian Tele­ hopes that the audiences would enjoy that too. vision in 1992. MATI UNT. Aphocrypha to "Thespis" (75) MART MIKK. A Legend on the Olavinlinna. In spring 1997, the collection "Thespis. Our Savonlinna Opera Festival 1967—1997 (55, 96) Innovations in Theatre" was published. It is a The singer Mart Mikk has graduated from Tallinn collection of manuscript almanacs, published Conservatoire and Sibelius Academy, sung more originally in late 1960s — early '70s during the than 20 roles mostly in Finland but also in Estonia period of innovations and "Young direction". The Theatre. He has participated the Savonlinna Opera collection introduces the great personalities of that Festival from 1993, at first as a choir soloist, since time, new ideas, but also the contradictions 1995 as a soloist. In his article he gives a spirited between theatre people. review on the history of the famous opera festival In the present issue of "Theatre. Music. Cinema", and its present, regarding the event also from the the playwright Mati Unt publishes a few more stage as well as from behind the stage. 94 Cinema?" ("Qu'est-ce que le cinema?"). It tackles MERIKE VAITMAA. An Echo on Records 1994— the transfer from silent film to sound film between 1997, I (62) 1928—1930 and analyses the development of film Up to now there are recorded on CDs the works art until 1938—1939, which may be considered the by almost all contemporary Estonian composers, years of classical perfection of sound film, but only the work of four of them is represented especially in France and America. enough to give a portrait of the authors. The reception of Arvo Part's and Veljo Tormis's CDs is BORIS TUCH. Holocaust only slightly touched already sufficiently enlightened in the Estonian upon (66) press. For this issue of the magazine Merike A review about the first Israel-Estonian film Vaitmaa has selected the passages of published "Article 58/4" ("Eesti Telefilm" in cooperation with criticism on three CDs of Lepo Sumera's music "The Cinema Project" — Tel Aviv Foundation for which are estimative and interpretive first of all Culture & Art, 1996). The 55-minute film speaks (the recordings BIS-660, BIS-690 and BIS-770 with about the destiny of a Jewish family who lived in his five symphonies, Piano Concerto, "Musica pre-war Estonia and suffered in the 1941 June tenera", "Serena borealis" and other works per­ deportation. The writer recognizes the work that formed by Maimo Symphony Orchestra under has been done, but finds that it has shown only one Paavo Järvi). side of the historical destiny of the Jews in the LEA TORMIS. A Commentary on a Long-Ago Baltic countries. Even the Holocaust is only slightly Premiere (69) touched upon. A reflection by Lea Tormis is dedicated to an event ANTOINE DE BAECQUE. In the bowels of from the history of the birth of ballet in Estonia communism (83) Theatre — in 1922 Viktorina Krieger staged here A review of Emir Kusturica's (b 1954) latest film Delibes's ballet "Coppelia", performing herself a "Underground" (1995), translated from the maga­ title role. In this September 75 years passed from zine "Cahiers du Cinema" No 496, November the staging of the very first "real" ballet at Estonia 1995. The film won the Palme d'or at the Cannes Theatre. Film Festival the same year. CINEMA EMIR KUSTURICA. Memoirs from the border (85) ELINA MÄNNI. A story of the lack of proper Fragments from Emir Kusturica and Serge family and good blood (28) Grunberg's book "Once upon a time there was... Elina Männi who is currently studying theatre in Underground" (Il etait une fois... Underground). London has written a review about Mark Soosaar's (b 1946) documentary "Father, Son and Holy SERGE GRÜNBERG. How Kusturica rearranged Torum" ("Weiko Saawa Film", 1997). It consists of the mountains (89) two parts, both 45 min long. This story about the The short article translated from the magazine Ostyaks received the prize Prix Nnnook in Paris this "Cahiers du Cinema" No 492, June 1995, depicts year. The writer thinks the film highly suggestive Emir Kusturica's work while creating his huge and dynamic, the latter being somewhat unusual historical-metaphorical fresco "Underground" in Estonian documentary films. She praises Soosaar which speaks about a period of fifty years in who has carefully compiled and composed the Yugoslavian history. material, bringing the problems sharply into focus and amplifying the film's ideas. Interview with Emir Kusturica (90) Kusturica's thoughts about some structural ANDRE BAZIN. Development of the film elements and images of "Underground" and his language I (44) assessment of contemporary political situation and The first part of a longer theoretical article trans­ the possibilities of film-making. The interview has lated from Andre Bazin's (1918—1958) "What is been translated from the same magazine.

TOIMETUSE KOLLEEGIUM: AJAKIRJA "TEATER. MUUSIKA. KINO" PIDEVATE MÜÜGIKOHTADE LOETELU TALLINNAS: JAAK ALLIK • AS "Plusspunkt" kioskid Tõnismäel AVO HIRVESOO ja Vabaduse väljakul. ARVO IHO • AS "Rinder" kioskid Kuninga t 2 TÕNU KALJUSTE ja Suur-Karja t 18. ARNE MIKK • Ajakirjanduslevi kiosk Postimaja juures. MARK SOOSAAR • Kauplused "Rahva Raamat", Pärnu mnt 10 PRIIT PEDAJAS ja "Viruvärava", Vim t 23. LINNAR PRIIMÄGI TARTUS: ÜLO VILIMAA • Postimehe Raamatuäri, Raekoja plats 16 ja Ülikooli Raamatupood, Ülikooli t 11 HEA LUGEJA! Toimetuses on veel odavalt saada selle ja möödunudki aastate iiksikeksemplare. Ars lõnga, vita brevis est. NB! Praakeksemplarid vahetatakse trükikoja tehnilise Toimetus vabandab trükivea pärast TMKs 1997 nr 8—9 lk kontrolli120. osakonnas — Piimu mnt 67-a (trükikoja Teises lõigus lugeda "Pille Pahn" asemel "Pille Lill". poolne sissekäik), tel 68 14 11.

Toimetus: EE0090 Tallinn, pk 3200, Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 22. 09. 1997. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Ting- trükipoognaid 7,8. Arvestuspoognaid 10,8. Tellimuse nr 3408 . "Printall", EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. 93 Algus lk 55

Kontserdiprogrammis astub teiste seas FINAAL üles eestlaste hea tuttav ansambel The King's Enne kultuurireisi planeerimist Kesk- Singers. 12. juulil aga leiab aset järjekordne Euroopasse kaaluge võimalust ka Savonlinna Timo Mustakallio nimeline noorte lauljate külastamiseks. Tundub, et tihtipeale ei anna konkurss, kus taas oleme sunnitud kadedu­ isegi võõrsilt kutsutud solistid endale aru, sega tunnistama Soome noorte lauljate usku­ millega on tegemist, enne kui kohale on jõu­ matult professionaalset taset. Timo Musta­ tud. Arvatakse ikka, et hullud soomlased kallio laulukonkursi laureaatidest võiksid kusagil kolkas suurele saunatamisele vahel­ meie publikule tuttavad olla Stockholmi Ku­ duseks mingit laululaagrit korraldavad. ningliku Ooperi kunstiline juht bariton Wal­ Võib-olla ei ole ma just kõige objektiivsem ton Grönroos, sopran Raili Viljakainen, Esto- isik hindamaks Savonlinna ooperifestivali niaski Madame Butterflyd laulnud Anitta tõelist suurust. Võin vaid südamest soovitada Ranta, samuti Raimo Sirkiä, Jorma Silvasti, külastada Savonlinna festivali. Ooperikunst keda valiti möödunud festivalisuve aasta tunneb ennast seal hästi ja annab selleks kunstnikuks, Bayreuthis üles astunud Ulla võimaluse ka teile! Sippola, põhjanaabrite võrratu mezzo Päivi Nisula ning uuest hooajast Amsterdamis lau­ Savonlinna-Tallinn, august 1997 lev Kirsi Tiihonen. Festivaliga paralleelselt tegutseb noori muusikuid koolitav suvekur­ MART MIKK on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi suste sari Aino Ackte nime kandvas insti­ ning Sibcltuse Akadeemia. Ta on laulnud iile 20 oopcri- tuudis, hoolitsedes üle terve maailma kutsu­ rolh, neist põhilise osa Soomes, aga ka Figarot ("Figam tud nimekate pedagoogide ja professorite käe pulm") ja Collinet ("Boheem") Estonia Teatris; osalenud oratooriumid "Joonase lähetamine" ning "Hiiob" ette­ all muusikute järelkasvu eest. kannetel Tallinnas Neeme Järvi juhatusel. Savonlinna ooperifestivalil on Mart Mikk olnud kaastegev 1993. aastast. Algul koorilauljana, alates 1995. aastast solistina. Rollid Savonlinnasi 1993—1996 Mõrvar ja Teener (Verdi "Macbeth"), 1995—1996 Timukas (Sallinen "Palee"), 1996 Reinmar von Zweter (Wagner "Tannhäuser").

Kolmkümmend eestlast Savonlinna ooperifestivalil. Pildilt puudub vaid Eri Klas. Foto Mart Miku kogust

96 Einojuhani Rautavaara, "Aleksis Kivi". Jorma Hynninen nimitegelasena. Kuvasuomi Ky Matti Kolho foto reorer -muusiko • kino Ю /1997

и Ui Ш li' II 1>ЩИ*М

ff

"Isa, poeg ja püha Toorum", 1997. Režissöör Mark Soosaar. Isa Sosho (Nirkmees). Petja isa ja ema püha narta ees. Selles nartas hoiavad nad trummi ja hingenukke. Mark Soosaare fotod

78224