Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 EEsietendussietendus 3

Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Fotod: Teet Malsroos Fotod: Teet

„Tuhkatriinumäng“. Prints – Tõnu Oja, Perenaine – Ita Ever Urmas Paet Rõõmsatujuline teatrijuht on hea enne

Mõnikord tekib väike kahetsustunne, et mesed on võtnud ehk liigagi tagasihoid- nud palju seda midagi, mida oli ja on või- teatrisaalis. NO-teatri „The Rise and Fall eesti teater tegutseb pisikeses keeleruu- liku hoiaku. See ei peaks ka tänases ja malik saada vaid headelt lavastustelt ning of “ esietendus oli just Solarise mis, mis seab oma raamid. Nii mõnigi homses Eestis nii olema. Teater on män- mitte kuskilt mujalt. saalis lõppenud, kui heitsin pilgu mobiil- kord tahaks, et eesti teatrisündmust saaks ginud ja mängib väärtuslikku osa nii Ees- telefonile, kus ootas närviliselt sõnum, et vahetult jagada ka muu maailmaga, nii ti ühiskonna tervemõistuslikkuse tasa- Ita Everi juubelietenduse järel oli mul või- Liibanonis rööviti seitse eestlast. Vasakus nagu see on võimalik muusikas. Ja olla kaalupunkti paigal hoidmises kui konk- malus seda võimast ja ainulaadset näitle- meelekohas hakkas trummeldama – see uhke, et nii väikeses keeleruumis on nii reetsete inimeste vaimses elukvaliteedis. jat draamateatri laval õnnitleda. Rääkida lugu ei tohi halvasti lõppeda. palju andeid. Aga mõnikord jääb peale Mul on kujunenud teatriga põhjalik korraga temaga ja inimestega saalis. See ka tunne, et on tõeline privileeg olla nen- suhe. Eks see tule lapsepõlvest. Lasna- on olnud paljude aastate keerulisemaid, Nägin täna pooljuhuslikult Rein Oja. de väheste seas, kes tõelisest teatrisünd- mäel asuva ja tolle aja maailma suurima aga samas väärtuslikemaid avalikke rää- Ta rääkis natuke nii oma kui mõnest tei- musest eesti keeles osa saavad. Kuigi jah eestikeelse kooli teatrikallakuga 1. klass kimisi. Püüda anda tänuga tagasi midagi- sestki teatrist ja oli vist heas tujus. Vana – head asja tahaks ju ikka pigem jagada. ning lapsele aukartustäratavalt arusaa- gi sellest, mida eesti teatrilt ise olen saa- Nõmme rahvatarkus ütleb igatahes, et Teater mängib Eestis jätkuvalt märk- matute nimedega teatritunnid – lavaline nud. kui teatrijuhti kuuldakse varasügisel hea sa suuremat rolli, kui konkreetse teat- liikumine, improvisatsioon ja lavakõne – tujuga teatriteemadel rääkimas, tuleb ri konkreetse etenduse lavalaudadele suutsid mõju avaldada küll. Suutsid teki- Mu selle aasta emotsionaalselt pingelise- mitme tõelise teatrisündmusega hooaeg. mahub. Kuigi mul on tunne, et teatriini- tada huvi ja soovi aru saada. Ja on and- maid ja raskemaid protsesse algas samuti 2 EEsietendussietendus Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Ernest Hemingway “V iies kolonn”

Lavastaja Ingo Normet (külalisena), kunstnik Liina Unt (külalisena), tõlkinud Peeter Sauter. Esietendus 27. septembril 2011 suures saalis. Osades: Raimo Pass, Merle Palmiste, Marta Laan, Maria Klenskaja, Martin Veinmann, Sulev Teppart (külalisena), Taavi Teplenkov, Tõnu Kark, Mari Lill, Tõnu Aav, Hendrik Toompere jr jr, Mihkel Kabel, Roland Laos.

„Viies kolonn“ on Ernest Hemingway ainukene näidend. Loos põimuvad sõda ja armastuslugu ning ühel hetkel peavad peategelased seisma silmitsi oma valikute ja paratamatusega. „Viies kolonn“ jõuab eesti lavadele esmakordselt.

Hemingway romaanikir- Hispaania kodusõja ajal. meeldivust saab teistele janikuna ei vaja tutvus- Mida on sellel esmap- peale suruda. tamist, küll aga on ilm- ilgul kaugel lool ütelda Teadlased on avastanud selt paljude jaoks üllatav tänasele Eesti vaatajale? geeni (Pet-1), mis on nor- see, et ta on kirjutanud maalse rahutuse ja agres- IN:„Dramaturgia eeldab siivsuse taseme eelduseks. ka näidendi. Miks otsus- tugevaid konfl ikte. Lahjast tasid lavastada just sel- Case Western Reserve argiloost saab vaid lahja Ülikooli teadlaste uuri- le seni vähetuntud näi- lavaloo. Shakespeare kir- temängu, mitte näiteks muse kohaselt muutuvad jutas oma ajalookroonikad täiskasvanud hiired gee- dramatiseerida sama sõdade ja võimuvõitluste temaatikaga tegelevaid ni väljalülitamisel võr- taustale. Sõjad ja võimu- reldes kontrollrühmaga väga tuntud tekste „Kel- võitlus olid Shakespeare’ile agressiivsemaks ja rahutu- lele lüüakse hingekella“ huvitavad seevõrd, kui- maks.“ või „Hüvasti, relvad!“? das nende alusel kirjuta- tud näidendites avaneb See on näitemäng ar- Lavastaja Ingo Normet: inimloomus. Kuidas ini- mastuse võimalikkusest „Keeruline öelda, miks just mesed käituvad piirsituat- kooselus sõjaga. Kas sel- üks aga mitte teine näi- sioonides. Miks peaks XV les mängus on võitjaid? dend antud hetkel huvitav sajandi Inglismaal peetud Fotod: Ann Einberg tundub. Huvitav tähendab Rooside sõja käsitlemine „Sõda on ekstreemne elu- seda, et materjal ei ammen- meid täna enam huvitama, keskkond, kõik kired Poliitik – Mihkel Kabel; Antonio, vastuluure ülem – Martin Veinmann du juba esimestes proo- kui tegevuse toomine XX on teravamad, kiiremad, vides, vaid muutub päev- sajandi kolmekümnendate võib-olla ka värskemad. päevalt huvitavamaks. Eri- aastate Hispaaniasse? Nii Armastusest sõja ajal on ti oluline on see näitlejate- siin kui seal võitlesid oma- kirjutatud palju jutte, vän- le, sest lavastaja teeb proo- vahel sama rahva esinda- datud fi lme. Armastus on ve paar-kolm kuud, ning jad, abiks mõnel määral agressiivsust tasakaalus- lülitub siis teistele töödele, vabatahtlikke välismaala- tav. Hemingway vastan- aga näitlejad peavad selle si. Vennatapusõda. Raske dab sõja julmustele igatsu- materjaliga elama aastaid. kaasa tunda ühtedele või se kodu, armastuse, kau- „Viiendas kolonnis“ on teistele. Ei oska ka kelle- nite ja põnevate kohtade koos paljude külastami- Hemingway Sõda on ekstreemne elukeskkond, se, hea toi- teoste aines. kõik kired on teravamad, kiiremad, du, muusika Armastus ja ja hea vei- eneseohver- võib-olla ka värskemad. ni järgi. Ini- dus, hirm mene peab kaotada armastades oma gi poolt olla. Vennatapu- oskama nautida elu. vabadus. Inimene ja vägi- sõja mõiste on II maail- Sellest kõigest on juttu näi- vald, inimene ja valik. masõja päevilt tuttav ka dendis „Viies kolonn“.“ Olen selle näidendi peale eestlastele, mil oma kodu mõtelnud juba mituküm- vabaduse eest sõditi sageli mend aastat. Aga siiamaa- vaenulikes mundrites vend Hemingway „Viies ko- ni pole lavastanud. Hea- venna vastu. Hemingway meel, et vana kolleeg Priit on „Viiendas kolonnis“ lonn“ ilmus 1938. aas- Pedajas usaldas mind seda ilmselt vabariiklaste poo- tal, Sinu tõlge kõlab väga näidendit Eesti Draama- lel. Ent romaanis „Kelle- tänapäevaselt. Mis selles teatris lavale tooma. le lüüakse hingekella“ on loos tänast päeva kõne- tab? „Viiendasse kolonni“ on juba palju keerulisem. Kir- Dorothy Bridges – Merle Palmiste; Philip Rawlings – Raimo Pass kätketud palju hea dra- janik ei saa olla tendents- Tõlkija Peeter Sauter: maturgia tunnuseid, mis lik. Sõda ja julmus hukuta- humoristi mängida. Tükk ma usun. Minu jaoks on kaaegne kooliõpik teatas „Veider lugu on minu mee- annavad näitlejatele või- vad mõlemalt poolt. Peagi on kirjanduslooliselt huvi- tüki tänapäevasus eelkõi- pateetiliselt: „Unable to lest sellega, et originaal- maluse mängida huvita- algas Teine maailmasõda, tav. See, mis oli noore ge aegumatutes inimsuhe- create, he committed suici- tekstid ei vanane, aga tõlge vaid ja vastuolulisi rol- mis ületas oma hävituski- Hemingway proosas nii tes, meeste matšopanekus de.“) vananeb. Kui teatris teha le. Armastuse kolmnurk, res kõik inimkonna poolt kõva ja hästi töötav, on ja naiste kottimises. Minu Tammsaare näidendit, siis Need minu sõnad võivad tõsised ja koomilised tege- senikogetu. Hävituskirg siin ka olemas, aga justkui meelest on tükk selgelt sek- me seda vist ümber kir- tunduda ülbed ja räiged lased, inimeste karmus ja lahvatab maailmas siia- kõverpeeglis, siit näeb natu- sistlik, populistlik ja kantud jutama ei hakka. Kui aga Hemingway suhtes. Olgu nõrkus. Kõik samad väär- maani nagu kulutuli, nagu ke ja alasti ta nõkse, mida epakast klassivihast, aga tahaks välja anda mõne siis öeldud, et pean palju- tused, mis Hemingway katk, meeletus, mis ei tun- me ei oska läbi näha proo- arvatavasti Ingo Normet teksti, mille Tammsaare tõl- dest ta tekstidest kõvasti ja populaarsetes romaanides ne piire. Inimesi on haa- sas. Hemingway enda ees- pole nõus. Tükki tõlkides kis, siis peaksime ilmselt mehest ka. Kriitika tulebki „Kellele lüüakse hinge- ranud tapataud. Põhja- sõna näitab, et Hem oli isegi ei tundunud mulle enam nii tegema uue tõlke, sest tõl- sest, kui sa lähed lähedalt kella“, „Omada ja mitte Aafrika, Lähis-Ida, Afga- ses tekstis ebakindel. Mõni totter, et FBI Hemingeway ge on vanaks jäänd. uurima ja puurima meest, omada“, „Hüvasti, rel- nistan. Koolitulistamised hispaanlane võiks öelda, et telefonikõnesid pealt kuu- Võtsin korraks nüüd kellest pead ja leiad sealt vad!“ ja paljudes juttudes. heaoluriikides. Maniakk, on sigadus, et Hemingway las, mida tollal ei usutud, „Viienda kolonni“ tõlke kõvasti paska ja pappi. Need väärtused ei ilm- kes tapab Norras pea sada nende raskest kodusõjast kui Hem paranoikuna hul- lahti ja nägin kohe, et selle Mida on muidugi küllaga ne näidendi esmalugemi- inimest leiab veel teooria, opereti kirjutas. lumajja pisteti. Ma ei arva paari kuuga, mis tõlke tege- meis kõigis. sel, ta nõuab süvenemist miks ta nii käitub. Noo- Aga ma usun, et lavasta- küll, et see ta tappis. Pigem misest on möödunud, on ta – nagu iga teine hea näi- red, kes peksavad segi ja arvab hoopis teisti ja ma ikka, et matšopanek, mida Summa summarum – kui minu jaoks juba vanaks jää- dendki. Temas on mater- poeaknaid ja süütavad ootan huviga, kuidas asi ta aastaid oli harrastanud, miski või keski seal loos nud, tahaksin kohe uues- jali, millest lavastaja ja autosid Prantsusmaal, Ing- tööle hakkab ja ma usun, võis hakata talle tunduma tänast päeva kõnetab, siis ti tõlkida. Aga selleks pole näitlejad saavad teha ela- lismaal, Saksamaal. Liht- et hakkab. Võimalusi sel- tühja tünni kõminana, kui saab see olla ainult Ernest enam aega. musliku lavastuse.“ salt märatsemise lustist. leks tükk peaks andma ja tekstides vana mehe poo- Hemingway ise. Ja ta jutt Agressiivsus võib ilmneda Minu jaoks on see tükk Ingo Normet on proff neid setamine naeruväärseks on ärakuulamist väärt, ise- Hemingway „Viienda ko- ka kõige meeldivama ini- paras kurioosum. Hemin- ära kasutama. Ingo Normet muutus. gi kui ta vindisena edvis- lonni“ tegevus toimub mese käitumises, sest ka gway eputab ja püüab toob tüki tänasesse päeva, (Mäletan aga, et mu nõu- tab.“ Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 EEsietendussietendus 3 John Logan “P unane”

Tõlkija Martin Algus, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, Foto: Kadri Hallik kunstnik Riina Degtjarenko. Esietendus 25. septembril 2011 väikses saalis. Osades: Mark Rothko – Ain Lutsepp, Ken – Uku Uusberg.

New York, 1958, kuulsa abstraktsionisti Mark Rothko (1903–1970) stuudio. 50ndatates aas- tates kunstnik palkab assistendiks 20-aastase noormehe ja paneb suhted esimesel kohtumisel paika: „Ma ei ole su rabi, ma ei ole su isa, ma ei ole su psühhiaater, ma ei ole su sõber, ma ei ole su õpetaja – ma olen su tööandja.“ Noor kunstnik on algul innukalt kõigeks valmis, et olla suure meistri ligi, näha tema kunsti sündi, õppida, kuulata. Kahe ande, isiksuse, kahe põlvkonna elu- ja kunstinägemuse kohtumisel lööb sädemeid! Iga uus põlvkond eitab eelmist – nagu Rothko noorena oma eelkäijaid, nii ka uus põlvkond teda. Noormees on vanameistrile peegliks, nõnda et maestro staatuses Rothko peab tajuma elu, publiku, kunsti muutumist.

TEINE KOHTUMI- da selle inimese maailma, seda meest läbi nende ruu- NE ROTHKOGA. ja nüüd juba põhjalikult. mide. Need on võimsad, Oli tunne, et ses inimeses jõulised, kuid samas väga PUNANE on midagi, mida ma pean tundlikud ja kindlad selles teadma, ära õppima, aru tundlikkuses ... Julge ini- Kolm aastat tagasi, tehes saama. Et on oluline, et mese tundemärk, mõtlesin Eesti Draamateatri väik- ma teaksin. Justkui Roth- ma – kutsuda kedagi enda ses saalis kujundust Jordi ko ise oleks öelnud: süve- alateadvusse rändama. Ja Galcerani näidendi „Grön- ne – esimene kord minuga veel: kui sarnane maailma holmi meetod“ Hendrik kohtudes sa ei teinud seda tajumine on mul selle loo- Toompere lavastusele, koh- piisavalt! Näidendit luge- jaga. tusin esimest korda Mark des tabas mind väike šokk Ja nii ma istusingi sel reedel Rothko maailmaga. Oli – Rothko tahtiski kõike hilisööni ja sain osa tema vaja ilmestada kaasaegset seda mulle öelda ... Lisaks maailmast. Ammu aega bürood abstraktse- peale tema surma. te maalidega, mis Justkui Rothko ise oleks öelnud: Ja olin tänulik, mõjuksid kujundu- süvene – esimene kord minuga et keegi oli mind se koostisosana. Mu kutsunud, kuigi peaaegu esimene, kohtudes sa ei teinud seda piisavalt! ma esimene kord spontaanne, alatead- võib-olla ei olnud lik valik oli Rothko ja nii kutsus ta mind oma maa- piisavalt süvenenud. Olin need sinna rippuma said, ilma. tänulik. ilma et ma oleks väga süü- Ja nii ma ühel reede õhtul Suur looja, tundlik inime- vinud kunstniku maailma. istusingi kodus ja vaatasin ne. Ja väga üksik. Kuid Õiged asjad õiges kohas ja ta maale. Tunde. Ja taba- julge. Näidata oma isik- mis muud, kui lavale. sin äkki end ühe tundliku likku, privaatset maailma looja alateadvuses, maail- ja loota, et muu maailm 2011. aasta kevad. Ees- mas, hingesügavuses ringi mõistab seda nõuab jul- ti Draamateatri väikeses rändamas. Rothko maalid gust. Kuid ei pruugi mõis- saalis hakkab Priit Pedajas on kui erinevad ruumid, ta. Isegi sarnased ei pruu- lavastama ... John Logani millesse tuleb sisse min- gi kohe aru saada. Aga näidendit „Punane“, mis na – üleni –, et neid tun- kui see teist korda su teele räägib Mark Rothkost. da. Just: neid maale ei pea satub, siis vapustab. Loomingust. Ja elust üld- vaatlema, neisse peab sise- Ja siit see lavakujunduski se. Näidendit lugedes see nema. Pinnad ei ole ühe- sündis: kunstniku maali puudutas mind sügavalt mõõtmelised, vaid ruu- sisse minek. ja väga mitmetasandili- milised, neisse sisenedes selt. Esiteks tundub mulle saad sa sest ruumist osa. Riina Degtjarenko ootamatu ja tähenduslik, See pole pilt, vaid atmo- lavastuse „Punane“ et elu ise viis taas tema- sfäär, õhustik. On peaae- kunstnik ni, andis ülesande süvene- gu tunne, et sa mõistad Riina Degtjarenko Foto: Priit Pedajas

„Punase“ trupp külaskäigul maalikunstnik Jaan Elkeni ateljeesse 4 EEsietendussietendus Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Jordi Galceran “Cancún”

Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Riina Degtjarenko, tõlkinud Margus Alver. Esietendus 28. oktoobril 2011 väikses saalis. Osades: Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Peeter Oja (külalisena), .

Ookean, puhkus, pikad nia näitekirjanikke. Eesti rannapäevad, õhtul külm Draamateatri repertuaaris šampanja, pulma-aasta- on tema näidend „Grön- päev Mehhiko kuurordis holmi meetod“ (lavastaja Cancúnis koos eluaegsete samuti Hendrik Toompere sõpradega… Meeleheit- jr), vapustavalt tõepärane likult punutud dolce vita lugu kaasaegsest ärieliidist. turvavõrk, mis ometi ei Naljakas, hämmastav, täis jaksa kinni pidada mine- üllatusi nagu kriminaalro- vikust esile tulvavaid küsi- maan – ja nagu ka peatselt musi. Kunagi ammu pöör- esietenduv „Cancún“. delisel hetkel ära peidetud autovõtmed määrasid, et Cancún on rahvusvaheli- praegu tähistavad hõbe- selt tuntud kuurordipiir- pulmi just niisugused paa- kond, mis asetseb Meh- rid, aga tookord oleks üks hiko kirdeosas 1700 km vaba auto otsustaval õhtul kaugusel riigi pealinnast võinud saatust muuta, Mexicost. Kuurordi üles- hoopis teised paarid kok- ehitus algas 1970-ndatel ku viia. Kõik teisti min- aastatel. Sel ajal elas Isla na – tööga, lastega. „Kui Cancúnis vaid paar koo- sa poleks seda teinud, siis kospähkli-istanduse töö- oleksime me võib-olla sel- list, nüüdseks on piirkon- legipoolest siin neljakesi nas kümneid hotelle, mit- koos, aga teistpidi. Tähen- mekesine valik vaba aja dab, kes teab, kas…“ veetmise võimalusi maal, Ei midagi kriminaalset, veel ja õhus ning ning ammugi mitte üleloomu- turiste voolab Cancúni likku. Kõige uskumatum kokku kogu maailmast. sünnib ikka inimese enda Kihab ööelu. Mõne aas- peas ja silmis. Kas sulle takümnega on see puutu- meeldiks ajas tagasi minna matute metsadega ümbrit- ja – oma praegust eluko- setud kalameeste rannaa- gemust ja teadmisi kaasa sulake teinud läbi tohutu võttes – uuesti otsustada, muutuse ning kasvanud kas autovõtmed peita või Acapulco kõrval kogu alles jätta? maailmas kuulsaks Meh- Jordi Galceran on üks põne- hiko puhkealaks, kus on vamaid tänapäeva kataloo- üle 600 000 püsielaniku.

“Kuni inglid sekkuvad” /… / Autor ja lavastaja Uku Uusberg. Kunstnik Artur Tšehhi (külalisena) PAUL: Kas sinuga, Väino, on vahel nii, et ilmub vaatevälja mõni ini- Esietendus 11. detsembril 2011 suures saalis. mene, keda satud niimoodi kõrvalt jälgima. Täiesti kogemata, ilma igasuguse eesmärgita. Niimoodi lihtsalt satud, muud mängu pole. Osades: Märt Avandi, Maria Avdjushko, Maria Klenskaja, Tõnu Oja, Tiit Sukk, Ja see ei ole jõllitamine. Pigemini sissepääs. Alles pärast päris mitut Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, Kristo Viiding. sekundit avastad ise ka, et oled üht võhivõõrast inimest niimoodi jäl- Ühte külalistemajja, pal- lane antud lavaloos ei ole se üheks pealisülesandeks gima jäänud.. jude uste taha, on kokku pelgalt statist terviku tee- minu jaoks on püüdlus Aga mul üks jama, Väino, ma olen liiga sageli, tead, liiga sageli olen sattunud inimesed. Ini- nistuses. Selle ülesande lavastajana kinkida nei- ma jõudnud sellisesse punkti, et.. et ma nutan.. Saad sa aru, Väino, ma mesed, kes lihtsalt taha- seadsin ma enesele juba le näitlejatele protsess ja vaatan võhivõõrast inimest ja ma.. vad oma elusid elada. Ini- kevadel, kui lugu kirjuta- lavastus, mida ma ise näit- mesed, kellel pole ärgates ma hakkasin, et kõrvalte- lejana sooviksin. Ei mida- VÄINO: Ingrid, palun pane meile muusikat. absoluutselt vähimatki isu gelasi pole. Iseasi, kas see gi enamat ega ka midagi PAUL: Ja ma ei lõpeta, Väino, ma ei lõpeta, ma hoian end jõuga vaos hakata üleüldse rääkima, õnnestub. vähemat. Muidugi ei saa ja olen edasi. Vaatan seda inimest. Kõik mu ümber on valge ja tühi. saada millestki häiritud, Olen töötanud Eesti Draa- salata, et iga kollektiivne Ainult mina ja see inimene. Mis see on? See võib juhtuda kõikjal, poes lasta oma tujul langeda, mateatris näitlejana kolm protsess on kümnete uute on olnud, trammis on tihti, ka lihtsalt tänaval jalutades. See oleks nagu sattuda konfl ikti, süttida, aastat, neljas käib. Selle muutujatega võrrand, kus armumine, aga selle vahega, et ma ei taha midagi, ma ei oota midagi, plahvatada, haihtuda... aja jooksul olen ma omal ükski äsja leitud valem, mu süda on tumm. Ja see inimene ei teagi, et ma teda näen. Aga mina Seni olen ma kirjutanud nahal kogenud ja tead- eile selgeks saadud reegel muudkui vaatan ja... ja olen nii üleni sees... ja lavastanud pigem väik- vusega pidevalt käsikäes ei kehti. Sest homne on semate lavade jaoks, väik- analüüsinud, mis tunne juba ülehomme eilne. Miks? Mis see on? Miks ma nutan? See on haigus, kurat võtaks. Ma semale saalile, vähesemate on töötada teatris näitle- tahan sellest vabaneda... inimestega trupile. Suu- jana. Loomulikult on ini- Uku Uusberg /… / rel laval on mitmed asjad mesed, ka näitlejad väga teistmoodi. Ka trupp on erinevad, oma soovides ja suurem. Aga ükski tege- ootustes, aga selle lavastu- Lõik näidendist, mis ei pruugi lavale mitte kunagi jõuda... Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 TTeatrieatri lluguugu 5

Ain Jürisson 80 – 11. oktoober Evald

KUUPÄEV: laupäev, aga praktikas ikka täielik mis ta tegelikult välja tuli. vusse! Ja nii ongi. Aasta- 13. august 2011 „blondiin“. Ja selle eest veel ka aastate kest 15 tiksub juba ära! Hermaküla 70 AB: Eks meie esimesed tagant sügav kummardus! Lastel – ja koertel – on ka TEGEVUSKOHT: Harju- tööaastad oleksidki möö- SB: Kas sa tema mälestus- sõltuvus! „Mulle meeldib üks haiku. Selle mõte on umbes selli- maa, Saue, Viida 5, köök. dunud oma praktilises ja teraamatut oled lugenud? ne. Läheb erakust poeet mööda teed ja korraga tunneb: OLUSTIK: väsinud pere- teoreetilises lolluses, kui Ühed ameeriklased varas- LISANDUS uus REKVI- olen õnnelik! Praegu, siin. Õnn tuli! Kohe läheb mööda kond on saabunud töölt. poleks olnud Aini. tasid meil selle ju kodust SIIT: SB valmistatud soo- aga praegu olen! Ükskõik kus kohas – mere ääres, puu Lapsed (2) magavad, koe- SB: Oh, kui tark ma omast ära, vist on nüüd New lakurgid. all, teatris proovis, tee peal. Tühjusest tuleb ja tühjusse rad (2) magavad, papa- arust olin. Tulin Leningra- Yorgis. Koos pühenduse- läheb. Korraks.“ OLUSTIK: Kell hakkab goid (3) sädistavad. Rõdu di teatrikoolist Draamas- ga meile – ai-ai. Õnneks saama 23.53, AB peab uks on lahti. Naabrite se praktikale, aasta siis oli on see Saue kooli raama- Vastab Evald Hermaküla. homme Sakus „Marquis jänesed (2) magavad. 1991. Kostüümiosakon- tukogus olemas, aga kah- „Teater. Muusika. Kino“ 1992, nr 2. d’Artiste’i“ lava üles Naabrite kass Armani da. Eks ma püüdsin oma juks on jälle järjekord õige panema (kaasas ka Pääru laiab meie õuel. teooriat rakendada, mis pikk. Siiani pole pihta saa- Päärsson) ja SB on „Sca- ma suures Kirovi teatris nud. KELL: 22.49. pini kelmuste“ lavastuse näinud olin. Ain võttis mu valvest väga-väga väsinud, REKVISIIT: LV(AB), aga delikaatselt käevangu LISANDUS UUS TEGE- aga sõidutab ikkagi oma väike Dreamer (SB), ja viis enda juurde – vaata, LANE: Pääru Päärsson AB (koos Päärssoniga) Phillip Morris ja see on teooria ja see prak- Bergström (kaheaastane homme Sakku! Seal on ju helesinine Camel. tika. Teooriat on vaja, aga paberitega Lätist pärit ter- pardid ja mõisatiik ja meil elavas teatriorganismis see jer, kes siiski paberitel ole- OSALISED: kodus saiapäts. Aeg unele ei pruugi alati töötada. vatele standarditele ei vas- Sirli Bergström (Tallinna minna! Mis mõttes!?, kahtlesin ta). Linnateatri lavastusala tookord. Aga nüüd, aasta- juhataja – edaspidi SB) Ain, Sa oled meie jaoks kümneid hiljem, saan aru, AB: Ja alati ja igal peol Ahto Bergström (Eesti alati olemas, eeskujuks ja et tal oli IKKA ÕIGUS. otsis Ain kohe üles klave- Draamateatri vanem-lava- iidoliks! Ükskõik kui suu- Nagu alati! ri ja siis tuli sealt „Õrnpu- meister – edaspidi AB) ri lollusi me vahepeal ei AB: Kui ma tööle tulin, nased purjed“. Või „Eh, korraldaks! Aitäh! Aitäh! küsis ta ainult ühe küsi- Odessa“. Ja see oli meile Aitäh! muse: kui vana sa oled. ülim lõõgastus ja tunnus- AB: Kas ma võin üldse Ja kostis vastuse peale, tus. Kui ma aga tööle hil- PS Kui lollused väga suu- midagi rääkida Jürissonist et järelikult on aasta veel jaks jäin, oli Ainil minu reks lähevad, siis kraabi- kui inimesest? Minu jaoks sõjaväeni aega. saabumise ajaks juba lava me su ukse taga. on ta rohkemgi – isa, õpe- SB: Kuidas ta ülemusena üleval. Piinlik, sigapiinlik taja.... Olin 17, kui tööle oli? Mulle on ta siiani suu- oli! Siiani on. PPS Iga kord, kui su suve- tulin, ja ei teadnud teatrist reks eeskujuks ja iidoliks. SB: Mäletan, kui uurisin, kodust Saustist mööda miskit! AB: Kohe tuleb meelde millisesse Eesti Teatriliidu sõidame, möödume kui SB: Olin ka veel suht loll, see, et ta oli alati esieten- puhkekodusse tittedega pühakojast. kui temaga esimest kor- dustel kohal ja pidas kõne, tasuks minna. Ta ei ilusta- da kokku puutusin. Teo- tänades oma meeskonda, nud: kui klapite Koolimäe reetilist koolitarkust täis, kes tegid lavastuse selleks, hingega, siis jääte sõltu- Foto: Kardi Hallik

50 aastat Eesti Draamateatris töötanud ja pikaaegne lavastusala juhataja Ain Jürisson teatri kirjandustoas kevadel 2009 Evald Hermaküla 1995. aastal draamateatris 6 LLavastusedavastused Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 Meresõit ja Paul-Eerik Rummo kihnu keel “Tuhkatriinumäng” Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Aime Unt, helilooja Liisa Hirsch, koreograaf Sandra Z (kõik külalisena). VILLEM TUUN “JAAN UMBI LUGU” Osades: Ita Ever, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Britta Vahur, Tõnu Oja, Guido Kangur. Läks kord üks kihnu poiss kaptõniks siis, mia mõt- merele, suured unistused lõ... Septembri lõpus kolib südames ja taskud tüh- Liis: Kaptõniks? Sia? Saueaugult teatrimaja väi- just täis… Kui juba lugu (Naerab.) kesesse saali Margus Kas- merest, siis on seal nii lau- Umb: Miks mia ei või... terpalu lavastatud Paul- le ja naljakaid lorijutte kui noh, alguses vast siis tüü- Eerik Rummo „Tuhkatrii- ka uskumatuid seiklusi rimehess... rehkendä mia numäng“. Malsroos Foto: Teet kaugetes sadamates. Lae- juba praegu mõesta... noh, See ei ole muinasjutt ja on val saavad kokku elu alus- Heinastes ju seda õpõta- ka. On Tuhkatriinu, on tavad mehed ja elu näinud vadki, kudas kuardi piäl, Prints ja ei ole ka. Kusagil mehed, kihnlased-lätla- noh, kurssi rehkenda ning on loss, milleni viivad teed sed-mandrimehed. Sada- asukohta... kus sia lagõda on nii hämarad, et mine- mas saadavad naised neid mere piäl siis olõd, noh... jad-tulijad võivad eksi- teele, mure ja armastuse- Seal on sekstant, sirklid da või segamini minna. ga. Lava muutub laevate- ning mõõdupuu. Noh, Õnnelik lõpp on kunagi kiks ja rannakülaks, taa- soab ju logi ning kompas- ammu juba ära juhtunud mal loksuv meri tõuseb siga koa. Jõnn, näe, tuli või hakkab kohe-kohe äkitselt tormiks. Mereme- Prassiiliast kompassiga ää. juhtuma. See on mäng, hed teevad tööd, klaarivad Tera vjõltu tal läks, räägi- millel on omad kindlad suhteid, vestavad lõbusaid ti. Tahtis Skagerakki tulla, reeglid. Pole aga päris sel- ja süngeid lugusid ning aga tõmbas Kipraltarisse. ge, kes reeglid tegi ja rol- nagu eluski on need lood lid välja jagas ning millisel tihtipeale mõlemat korra- hetkel need kõik muutu- ga. Näidend tugineb otse- Näidendi autor on aednik vad. Nii jääbki iga rolli- selt eesti mereajaloo alli- ja ajaloohuviline Villem kandja osaks küsimine ja katele, nii et kogu lugu Tuun (1939), kes õppis kahtlemine, sest päris kin- – kuigi üksikasjades ja Leningradis ja töötas kaks- del on ainult see, et iga tegelaste poolest mõista- kümmend aastat Peterho- vastuse taga on uus küsi- gi kirjanduslik looming – fi s aednikuna. 1988. aas- mus. Lõpuni, uue mängu seisab tõestisündinu põh- tal naasis ta Eestisse. On alguseni, kuni selgub, kel- jal. Peategelase prototüüp pidanud mitmeid aiandu- le jalas kristallkingake sel on kihnu poiss Jaan Umb, sega seotud ameteid Tar- korral on. Prints – Tõnu Oja; Peremees – Guido Kangur kellega sada aastat tagasi tus, Pärnus ja mujal. Ta on päriselt juhtunud hull lugu kirjutanud mitu näidendit. on samuti näidendis sees. „Jaan Umbi lugu“ on esi- Laval kõlab ehe ja kaunis mene, mis lavale jõudnud. Kelle oma on näitleja keha? kihnu keel, mida aitasid Priit Pedajase lavastus Eesti Draamateatri näit- kandis esialgu pealkirja RODOLF SIRERA “MARQUIS D´ARTISTE” lejatele selgeks õpetada „Hirmus veretöö Lääne- praegused noored kihnla- merel“, kuid Villem Tuu- Lavastaja Hendrik Toompere jr jr, kunstnik Marta Laan, tõlkinud Maria Kall. sed, kes kodusaare kultuu- ni meelest juhtis see vaata- ri au sees peavad ja keelt jate ootused valele rajale. Osades: Jan Uuspõld ja Hendrik Toompere jr igapäevaelus elavana hoia- Näitemäng jutustab ju nii vad. Tänapäeva ühe olulisema paljust muustki peale tões- katalaani draamakirjani- tisündinud mõrvaloo! Nii ku Rodolf Sirera näidendi Liis: Mis sa siis teed, kui leppisidki Pedajas ja Tuun „Marquis d´Artiste“ (ori- Heinastest papõr käe ond? suvel sõbralikult kokku, et ginaalpealkirjaga „Teatri- Foto: Mats Õun Umb: Sie võtab kaks tal- muudame lavastuse peal- mürk“) tegevus viib meid võ... vähämält... Noh siis kirja. Lavastus ise jäi aga 18. sajandisse, kuid tõs- mõnõ laeva piäle... tüüri- ikka samaks, mis ta algu- tatab läbi ajaloolise pers- meheks ehk... noh... või sest peale olnud on. pektiivi selliseid näitleja- tööd puudutavaid küsimu- si, millele tuleks vastuseid otsida igal ajal. Mida peaks näitleja õieti suutma? Kui palju peaks ta rolli panustama iseen-

Foto: Teet Malsroos Foto: Teet nast? Peaks ta tegelaskuju luues kehastatava n-ö läbi elama või kasutama vaid kätteõpitud tehnikaid? Kus asuvad lavalise usu- tavuse piirid ja kellel on õigus nende üle otsustada? Ja kus tegelikult lava algab ja lõpeb? Endast muljelt luues ja kujundades kasu- tab enamik meist iga päev hoiakuid, häält, isegi kos- tüüme. Ja viimaks: Kas näitleja, kes oma häält, keha, annet ja sarmi töövahendite- na kasutab, neid õhtust õhtusse laval eksponeeri- des, on automaatselt kohe ka laia publiku „omand“, avaliku elu tegelane? Marquis d´Artisti etendu- sel Maalisaali laval rullub lahti peen ja pööreterikas kassi-hiire mäng, kus usu- tav ja uskumatu, tegelik ja näiline kiiresti omavahel Jaan Umb – Lauri Lagle ; Liis – kohti vahetavad. Näitleja Gabriel de Beaumont – Jan Uuspõld Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011 TTeatrielueatrielu 7 ESIMENE LUGEMINE OKTOOBRIS: Tõnu Aav “50” Katrin Maimik Tõnu Aaval täitus 50 aastat Eesti Draamateatri laval 1961. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri “Metspart” I lend. Koolijuht ja kursusejuhendaja oli . Tõnu Aav tuli töö- le Draamateatrisse – ja tänaseks on ta siin näitleja olnud 50 aastat. Loevad: Mait Malmsten, Martin Veinmann, Harriet Toompere, Maria Klenskaja, Ivo Uukkivi, Kersti Heinloo, Viire Valdma, Ester Pajusoo, Tiit Sukk ja Chalice (külalisena). Lavastajana juhendab Ivo Uukkivi

Näidendi peategelane Arno ei näi seda esialgu muut- on 36-aastane muusi- vat. kakriitik, kelle maailm „Metspart“ on lugu üksin- mahub ühel hetkel väike- dusest, pettumusest, kuid ses külas asuvasse vanas- veel enam unistustest, se ja päevinäinud majalo- andeksandmisest, lootu- 2005 August Wiera – budikku – ema pärandus, sest ja lähedusest. Peal- Tõnu Aav. kus mees äsjapurunenud kiri „Metspart“ ei vii- Andrus Kivirähk suhtest omal moel üle ta otseselt norra klassiku „Adolf Rühka soovib saada. Enesesse Henrik Ibseni samanime- lühikene elu“ tõmbunud Arno on tõrjuv lisele meistriteosele, kui- nii oma ootamatult välja gi seoseid võib leida alati ilmunud 67-aastase muu- ja igalt poolt. Nimi kir- sikust isa Raivo, kohali- jeldab pigem humoo- ku külarahva kui ka loo- rikas võtmes seda lugu dusesse teraapiat tegema ennast. Unustamata see- tulnud karakteritiheda juures siiski Ibsenit ning gestaltgrupi suhtes. Muu- Arno kummalist eripä- sikakriitika aastapreemia ra: tal on lestad varvaste ning telefonikõnelused vahel, nagu pardil! oma endise elukaaslasega Esimene 1987 Frank – Tõnu Aav; Rita – Kersti Kreismann. lugemine 50 1968 Ärni monoloog – Tõnu Aav. Juhan Smuul „Suvitajad“ Willy Russell „Rita koolitus“

Eesti Draamateatri sari töötas või mitte, kuidas Esimene lugemine alustab see kõlab suulises esituses, kaheksandat hooaega. 21. mida selle tekstiga edasi oktoobril 2004 loeti kam- töötamisel või järgmiste mersaalis Urmas Lennuki kirjutamisel arvesse võtta, „Kadunud kindapoodi“, kuidas näitleja seni vaid juhendas Aleksander Eel- vaikuses elanud tegelasku- maa. Noore dramaturgi ju tõlgendab. Lugemist võib tänapäeva kiire elutempo juures pidada privileegiks, sest elamuse saamine nõuab süvenemist ja keskendumist, 1972 Franz Jura – Tõnu Aav; Marie – Ita Ever. 1973 Jaanus – Tõnu Aav; Edgar Aniluik – Juhan Viiding. oma fantaasia kasutamist. Hermann Bahr „Mees, naine ja kontsert“ Mats Traat, Voldemar Panso „Tants aurukatla ümber“ Katrin Maimiku „Mets- Eestis kirjutatakse praegu part“ oktoobris 2011 on palju näidendeid ja head 48. näidend, mis selles sar- jõuavad ruttu lavale. Kuid jas ette kantakse (kolm dramaturgia pilt on ava- neist on olnud tõlked). ram: tuleb noori katseta- jaid, draamavormi poo- Lugemist võib tänapäe- le pöörduvad seni teistes va kiire elutempo juures kirjandusvaldkondades pidada privileegiks, sest tegutsenud autorid, huvi elamuse saamine nõuab hakkab pakkuma mõne süvenemist ja keskendu- klassiku seni lavastama- mist, oma fantaasia kasu- ta või avaldamatagi tekst. tamist. Kuid tasuks on ka Eesti Draamateatri süda- eriline kogemus: olla tun- 1994 Ariel – Maria Avdjushko; Robin – Tõnu Aav. Andrus Kivirähk „Jalutuskäik vikerkaarel“ measi on lavastada ees- nistajaks rolli ja näitleja ti näidendeid, pool meie kohtumisele, näha, kuidas repertuaarist on algupä- näitleja loob tegelaskuju randid. Loomulik, et selle juba paari intonatsiooni taustaks on algupärandeid või žestiga ja kuidas näi- tutvustav Esimese luge- denditekstis on eos, ava- mise sari. See jõuab peat- mise ootel erinevate lavas- selt 50. näidendini – olgu tuste võimalused. Looda- see tähis siis mitte niivõrd me, et lugemine – esimene kokkuvõte kui just sarja suuline ettekanne ja koh- elujõu ja jätkusuutlikkuse tumine publikuga – annab märk. ka autorile head tagasisi- det, mis tema tekstis n-ö

www.draamateater.ee 2010 Politseinik Kuul – Tõnu Aav; politseinik Lippus – Hendrik Toompere jr jr. 2007 Werle – Tõnu Aav. Mika Keränen, Ingomar Vihmar „Varastatud oranzˇ jalgratas“ „Metspart“ 8 TTeatrielueatrielu Eesti Draamateatri ajaleht nr 6, september 2011

Raimo Pass 50 – 22. september Aime Unt 70 – 5. oktoober

See loomeruum, mis Raimo täidab, on Aime tunneb ja mõistab inimesi sama Aime usub imedesse ja seetõttu on imed võimas: ta on näitleja, tõlkija, lavastaja, hästi kui teatrilava. Minu jaoks tähen- koos temaga võimalikud. Vahel mulle muusik, laulja. Teda ei saa võtta ainult dab see, et Aimega ei ole asi mitte kunagi tundub, et ta maalis selle ingli, kes prae- näitlejana, sest tema suhe teatrisse, loo- ainult vormis, ainult välises, ainult selles, gu mu koduseinal minu ja mu pere üle

mingusse on vaieldamatult laiem. Aga Foto: Mats Õun mis silmaga nähtav. Talle näikse alati ja valvab, iseenese näo järgi. ega ta ise lippu ei lehvita. Kana ta ei ole, eelkõige olevat oluline mõista asjade ja kes kaagutaks. Serveerimisega on tal keh- inimeste sisu ning minu kogemust mööda Margus Kasterpalu vad lood, ta ei löö kohe kõike letti. Ja oskab Aime märgata nii selle olemasolu nii teda justkui ei pandagi tähele ja selle, kui ka puudumist. Samas on Aime äärmi- tegelikult väga sümpaatse, tagasihoidlik- selt delikaatne. See tähendab, et märga- kuse tõttu vahel ei leiagi rakendust kõik tud sisutus jääb tema saladuseks, märga- see, mis temas peidus on. Teda peab otsi- tud sisukusekübe saab aga õigel hetkel ja

ma! Raimo ei närvitse, eputa ega pabista, õiges kohas kindlasti kõneaineks. Usun, Foto: Madis Raie teeb rahulikult omi asju. et sel kombel on Aime päästnud sadu Sünnipäevaks peab midagi soovima. Rai- olukordi ja kümneid lavastusi. Ja süsti- mole me ei soovi midagi, temas on kõik nud inimestesse eneseusku. olemas. Me soovime endale, et olukorrad Aime tasakaalustab. Tema loodud lavaruu- kujuneksid niimoodi, et saaks temaga midki ei pretendeeri kunagi olema asjaks koos jälle midagi teha. iseeneses vaid teinekord märkamatukski, Raimo Pass lavastuses „Grönholmi meetod“ ent seda olulisemaks ja kooskõlalisemaks Aime Unt „Tuhkatriinumängu“ proovide ajal Aleksander Eelmaa ja Kaie Mihkelson Enric Fontina osaks igakord uuesti sündivast lavailmast. Saueaugu Teatritalus augustis 2011

UUudisedudised NÄITUSED EESTI DRAAMATEATRIS NNäitusedäitused 2010.-2011. A HOOAJAL

“Aabitsa kuke” 19. september – 10. oktoober Arne Maasiku fotonäitus 10. oktoober – 10. november Herkki Erich Merila fotonäitus LAVASTUSE HELISALVESTUSE 3. TRÜKK 10. november – 10. detsember Lilian Mosolaineni maalinäitus 10. detsember – 10. jaanuar Lemming Nageli maalinäitus Andrus Kivirähki kirjutatud ja lavasta- tiraaži, 200. etenduse puhul sai tehtud 10. jaanuar – 10. veebruar Lilja Blumenfeldi tearikostüümi- tud „Aabitsa kukk“ jõudis publikuni 10. 3. trükk. Mauno hääle saate endale koju kavandite ja makettide näitus septembril 2004 Tartus, Lutsu Teatrima- kaasa viia 10 euro eest, plaat on müügil 10. veebruar – 10. märts Tiit Pääsukese maalinäitus jas. Nüüdseks on lavastust mängitud väi- raamatupoodides, teatri kassas ja ka pile- kestes kultuurimajades, teatritegemiseks tööride käes enne etendust. kohandatud saalides, mitmel Eesti saarel, välisfestivalidel Lätis, Leedus, Marimaal ja muidugi „Aabitsa kuke“ päriskodus Draamateatri Maalisaalis kokku üle 200 korra. Pole märkigi sellest, et publikume- nu raugema hakkaks. Muidugi on lavas- tus aastatega muutunud, Mauno tekst Tõnu Oja suus veidi teisenenud ja kohas- tunud. 2006. aastast on meil aga võtta helidokument sellest, milliste intonat- sioonide ja rõhkudega väljendas Mauno end siis. Lavastus salvestati Raadioteat- ri stuudiotes (helirežissöör Külliki Vald- ma) ja seda on esitatud ka raadioeetris. Salvestusest on teater trükkinud kaks Link Tiit Pääsukese Sellest hooajast alustab Eesti Draama- kuus kõiki huvilisi süvenema meie uusla- maal, 1988. a. teater regulaarset uuslavastuste lisaprog- vastustega seotud teemadesse. Loengud, rammi Link. vestlused, arutelud ja muud kohtumised Lavastust ette valmistades arutavad tegi- on nagu link uue lavastuse juures, mis RRaamataamat jad väga põhjalikult näidendi tausta, avab publikule seni avamata uksi ja tee- tähenduste ja erinevate võimalike tõlgen- masid. “Õitseng”E-RAAMAT duste üle ning selle üle, mida igal lavale Lingi üritused kuulutatakse välja Eesti jõudval lool just siin ja praegu ütelda on. Draamateatri koduleheküljel. Seda rikkust on teatril rõõm ka publiku- On e-raamatu aeg. Paber- e-raamatuna. Kõik, kelle ga jagada. Nii kutsumegi vähemalt korra raamat ei kao lähiajal infovahetus, õppematerja- kindlasti kuhugi, sest väga lid, reisilektüür käib suu- paljudele lugejatele on resti arvutis, on oodatud endiselt tähtis just kahe- e-„Õitsengut“ lugema. See Koostöö koolidega kesiolek vana tuttava trü- näidend on omapärane kivärvilõhnalise paberraa- minimalistlik ja õrn inim- matuga. E-raamat tuleb suhete lugu. Lavastus vali- Eesti Draamateater kutsub koole koos- Koostööprogramm saab avapaugu 14. ok - lisaks – eeskätt palju luge- ti septembrikuisele tööle. Hooaja jooksul korraldame õpi- toobril, mil oleme kõigi Eesti gümnaasiu- vatele ja palju liikuvatele, Draamafestivalile „All- lastele reklaamide võistluse ja retsen- mide emakeeleõpetajad endale külla kut- töö asjus pidevalt raama- kirjaga teater“. Nii nagu sioonide võistluse. Viimasega kaasnevad sunud, et teha koostööplaane ja vaadata tuid vajavatele inimestele. paberväljaandes on ka ka õpitoad, kus räägitakse, millele eten- uuslavastust „Viies kolonn“. Eesti Draamateatri Näi- e-raamatus paarkümmend duse analüüsi puhul tähelepanu pöörata dendiraamatu sarja 14. fotot lavastusest, info loo- võiks. Samuti on gümnasistidel võimalus raamat, Martin Alguse ja mingulise trupi ja autorite töövarjuna aimu saada teatri erinevatest Ingomar Vihmari „Õit- kohta ning inglisekeelne ametitest. seng“ on ilmunud ka sünopsis.

tel 6831404 Pärnu mnt 5 Toimetajad Ene Paaver, Monika Larini, Väljaandja Eesti Draamateater [email protected] 10148 Tanel Tomson, kujundaja Kert Lokotar ISSN 1736-7247