Mihkel Veiderma

Tagasivaade eluteele

Mihkel Veiderma

Tagasivaade eluteele

Eesti Keele Sihtasutus 2009 Raamatut on toetanud Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Teaduste Akadeemia

Toimetanud Tiina Hallik Kujundanud Merle Moorlat

Autoriõigus Mihkel Veiderma 2009

Fotod autori erakogust

Tagakaane fotol pooltööstuslik keevkihtreaktor Maardu Keemiakombinaadis

Trükkinud AS Pakett

ISBN 978-9985-79-284-1

www.eksa.ee Panta rhei Herakleitos Efesosest

Th e important thing is not to stop questioning Albert Einstein

Sisukord

Alustuseks 9 Isapoolne suguvõsa, isa 12 Emapoolne suguvõsa 24 Ema 31 Õde ja vennad 36 Lapsepõlv 41 Lapsepõlvesuved 55 Kooliminek 61 Aastad 1939–1941 67 Saksa okupatsiooni aeg 77 Reaalkoolis 86 Õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis 102 Maardu Keemiakombinaadis 128 Dotsendina TPIs 146 Professuur 167 Fosforiidisõda 204 Teaduste Akadeemiasse 217 Kadriorus 242 Veel tosin aastat töid ja tegemisi 279

Lisad: Elfriede Lenderi mälestuseks 316 Aleksander-August Veiderma CV 323 Mihkel-Märt Veiderma CV 326

Nimeloend 330

Alustuseks

Tallinna Keskhaigla on 25. jaanuaril 1930 välja andnud tõendi, mille järgi proua Magda Veidermann sünnitas 27. detsembril 1929 kell 14.55 täiskantud elusa poeglapse. Poiss olevat kaalunud haigla rekordi lähedaselt 5,4 kilo. 21. veebruaril 1930 väljastas Tallinna Toomkogu- duse perekonnaseisu ametnik-vaimulik J. Kukk Politseivalitsusele andmiseks tõendi, mille kohaselt Toomkoguduse perekonnaseisu registri põhjal (1930. aastal nr 1 all) Mihkel Märt Weidermann, Aleksander August Weidermanni ja tema abikaasa Magdalene*, sünd. Wihalem, abielus sündinud poeg sündis Tallinnas 1929. aastal 27. detsembril. Toomkoguduse sissekannete raamatust selgub, et piiskop Jakob Kukk ristis kodus 9. märtsil 1930. aastal Mihkel Märdi, keskkooli direktori Aleksander August Weidermanni ja tema abikaasa Magdalene (snd Wihalem), mõlemad evang. luteri usku, poja. Tema vaderitena on kirja pandud kolonel Gustav Kromel, Paul

* Hilisemates dokumentides esineb nimekuju Magdalena.

9 Wihalem, inspektriss Helmi Mauritz, proua Alma Wihalem (snd Omel). Vanemate nimekujudes on küll väikesi erinevusi – kiriku dokumentides on perekonnanimed järjekindlalt saksapäraselt W-ga, isal ja vaderite ühel osal aukraadid või ametid näidatud, teistel mitte –, kuid ikkagi Mihkel Märdi nimega poisi sündimise ja ristimise faktid ja nende asjaosalised on piisavalt tõestatud. Mis siis, et poisi nimeks sai hiljem Mihkel Veiderma. Perekonnanimi muutus 1936. aastal toimunud eestistamise tulemusena: Läänemaa kohanimedele omaselt lõpus ühekordse a-ga, eesnimi aga totrast nõukogulikust bürokraatiast tingituna, mis välistas passi väljaandmisel kahekordse nimekuju. Mihkli nimi olevat mulle valitud parajasti selleks ajaks

10 kindlakstehtud suguvõsa vanima esiisa Järva-Hansu Mihkli nime järgi. Minu sündimise puhul sai isa Tallinna linnalt ühekordset toetust, mis oli veerand kuupalgast – 65 krooni. Minu vaderitest olgu siinkohal vaid Gustav Kromeli (1887–1942, hukatud vene vangilaagris) kohta lisatud, et ta oli pärit nagu isagi Kullamaa kihelkonnast, õppis temaga üheaegselt Peterburi Ülikoolis, töötas hiljem sõjaringkonnakohtu esimehena, kuid meeldejäävalt oma vaderi rolli ei mänginud. Teistest vaderitest tuleb edaspidi juttu. Olin perekonnas viies laps. Enne mind oli isa esimesest abielust Herta Meikoviga sündinud tütar Hilja ja poeg Ants-Udo, teisest abielust Magdalena Vihalemiga pojad Jaan-Ülo ja Aleksander-Heino. 1938. aastal sündis perre kuuenda lapsena Jüri-Rein. Minu sündimise ajaks oli pere elu läinud kindlamatele rööbastele. Isa oli 1928. aastal valitud poliitiliselt sõltumatule ja tasuvale ametikohale Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli direktorina. Elupaigaks sai Toompuiestee üürikorteri asemel avar prii korter Vabaduse platsi äärses suures koolimajas, suve veetma ja talu- pidamist arendama aga hakati Põllküla mõisast eraldatud Aarde talus. Emal oli kindel töökoht Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Lastest vanim – õde Hilja – oli juba Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi lõpuklassis. Sellisest lähtepunktist alustangi oma mälestuste kirjapanekut. Kõigepealt siiski esivanematest. Isapoolset suguvõsa on põhjalikult käsitlenud isa oma ilmunud mälestustes,* mistõttu teen seda lühemalt ning enamasti isikulooliste täienduste näol, mis isa raamatus kippusid ühiskondliku tausta ja tööalase tegevuse taha jääma. Emaliini lugu aga vajas põhjalikumat uurimist.

* Aleksander Veiderma. Elu hariduse radadel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000.

11 Isapoolne suguvõsa, isa

Vanim isapoolse suguvõsa teadaolev esiisa oli 1670. aastal sündinud Jerfwa Hanso Michel, nüüdse kõnepruugi järgi Järva-Hansu Mihkel (vaata sugupuud, lk 22–23). 1712. aasta inventuuri järgi oli tema koos naise ja kahe alaealise lapsega aga nende 23 inimese hulgas, kes Kullamaa kihelkonna Üdruma külas Põhjasõja-aegsest katkust elusana pääsesid.* 33 perest jäi järele üheksa. Tema poeg Mihkel (snd 1710) ja pojapoeg Jaan (1750) jätkasid Järva-Hansu talu pidamist. Jaanil oli omakorda poeg Jaan (1777). Pärast teise Jaani isa surma abiellus ta ema uuesti, Jaanist aga sai võõrasisale kuulunud Jaanuse talu peremees. Jaanuse Jaanile andis perekonnanime Koluvere krahv Buxhoev- den. Nimelt olevat Jaan ilmunud õhtul lossi ja palunud kohtumist krahviga. Toapoiss kandnud krahvile ette: „Wieder ein Mann.” Jutu lõpuks selgunud, et Jaanil pole veel perekonnanime. Krahvil oli nimi varnast võtta – Widermann. Hiljem muundus see kirikuraamatus Weidermanniks. Jaanuse Jaanil oli kaks poega: Rein vanema pojana jäi Jaanuse talu peremeheks, noorem Mart (1823) aga läks vabadikuks Salutaguse küla Nigula tallu. Seal abiellus ta talu peremehe Mart Almerti (1796) Kulla maa kirikumõisas töötava tütre Anuga (1825). Mart Almerti teise tütre ja poja järeltulijatest on tuntuimad riigi- ja põllumajandustege-

* Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 275.

12 lane Kustas Tonkmann (1882, maha lastud 1942) ning loodusõpetaja ja -kaitsja Kustas Põldmaa (1897–1977). Mart ja Anu Widermannil oli kaks poega: minu vanaisa Jaan (1853–1932) ja Hans (1858–1927) perekonnanimega Weidermann. Nende varakult leseks jäänud ema pani poisid õppima Kuuda Seminari (seal õppis hiljem ka mu emapoolne vanaisa). Küllap aitasid sellisele otsusele jõudmisele kaasa Jaani vaderid: Kullamaa köster Johannes Hirsch, vene keisrite ihuarsti Gustav Hirschi vend, ja pastoriproua Paucker. Hans töötas õpetajana mitmel pool Läänemaal, Ülem-Linda eesti asunduses Kaukaasias, kõige kauem Kuusalu vallas Pärispea koolis. Tema poeg Arnold suri üliõpilasena 1925. aastal. Hiljem suri ka tütar Alice (abielus Suits). Sellega Hansu järeltulijate liin katkes. Jaan Veidermann abiellus Laiküla kooliõpetaja Jädivere seminari kasvandiku Jaan Kraini (1827–1909) tütre Liisaga (1856–1933). Jaan Veidermann oli kauaaegne Vaikna vallakooli õpetaja Üdrumal, valla kirjutaja, aktiivne seltside rajaja (Eesti Aleksandrikooli Kullamaa abikomitee, esimene Eesti selts Läänemaal – Kullamaa Muusika Selts, Kullamaa Põllumeeste Selts jt) ning mesilaste pidamise kursuste korraldaja, laulu- ja pasunakooride juhataja, vanavara korjaja ja ajalehtede kirjasaatja (Lääne Jaagu nime all), kaasalööja 1905. aasta sündmustes ja poliitikas vabariigi algaastatel. Temaga käisid kaasas legendaarsed lood habeme mahalõikamisest ja müümisest krahv Buxhoevdenile Jõgeva kõrtsis, et saada raha pasunakoorile pasuna ostmiseks, hobuse kõrval suurvee ajal üle Kasari jõe ujumisest, et jõuda õigeks ajaks Lihulasse laulukoori juhatama jne. Viimasel kahekümnel eluaastal oli ta elupaigaks äiale kuulunud väike Kooli talu Laikülas. Kuna Laiküla kuulus hiljem Martna valda, siis oli ta ka seal tegev seltsielu arendamisel. Ta põrm saadeti ära austusavaldustega tema algatusel ehitatud Kullamaa rahvamajast ja maeti kiriku kõrvale. Tema hauatähisel on kunstnik Herman Halliste valmistatud bareljeef. Isast ja emast, vallakoolist ning kodukohast kirjutab põhjalikult mu isa oma mälestusraamatus. Jaan

13 Veidermannist on pikemalt kirjutanud ka Ea Jansen.* Tuleb rõhutada tema püüet raskuste kiuste anda kahele pojale kõrgem haridus. Selleks tuli tal laenu võtta Kullamaa Laenu- ja Hoiuühisusest, mida mu isa maksis tagasi veel Eesti Vabariigi algaastatel. Laste kasvatamine, kodu hooldamine ja talutööd jäid rohkem ta naise Liisa õlgadele. Mu isa kirjutas temast kui tagasihoidlikust ja hoolikast emast ning visast töötegijast. Seda märgati ka laiemalt. Lääne Teatajas 7. oktoobril 1933 avaldatud nekroloog lõpeb lausega: Kui Eestis leiduks veel palju selliseid ohvrimeelseid naisi ja emasid kui seda oli Liisa Veidermann, siis kosuks Eesti julgesti ja läheks võidukalt igasugustele raskustele vastu. Otseseid mälestusi mul kokkupuutumistest vanaisa ja vanaemaga kahjuks pole, sest nende elust lahkumisel olin 2–3-aastane. Vanaisa 150. sünniaastapäeval 2003. aastal peeti Kullamaal osavõtjaterohke mälestuskonverents, kus tegin suguvõsaainelise ettekande. Vanaisa kirjavahetuse säilinud osa on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumis. Mu kodumajas aga ripub Ants Laikmaa kena pastellmaal temast. Jaan ja Liisa Veidermannil oli viis last: tütred Emilie (1879–1949) ja Liisa (1885–1961), kes abiellus kaupmees Jüri Kurinaga (1882–1962), ning pojad Ernst, hiljem Eero (1882–1942), Aleksander (1888–1972) ja Johannes (1894–1920). Eero ja Aleksander, mõlemad kolmandat põlve kooliõpetajad, võtsid 1936. aastal perekonnanimeks Veiderma. Nendele kandus isalt üle ka ühiskondlikult aktiivse tegutsemise pisik. Emilie (tädi Miili) jäi vallaliseks. Tema elu haripunktiks oli teenimine Peterburi ülikute perekondades, kus ta omandas häid kombeid ja laiendas oma silmaringi, hiljem elas tagasihoidlikult isa juures Lai- külas ja õe juures Tallinnas ja Laikülas. Teda mäletan sõbraliku armsa tädina.

* Ea Jansen. Ühe eesti koolmeistri elutee ja -töö. – Lääne Elu 16., 18. ja 21. IX 1993.

14 Liisast sai majaomaniku naine Kassisabas Tallinnas, keda sageli külastasime, reeglina terve perega teisel jõulupühal ning sünni päevadel. Kartes represseerimist, pages pere pärast teist Nõukogude väe sissetungi Laikülla ja pidas seal tühjaks jäänud Kooli talu. Püüdsin neid maa- töödes suviti aidata, sealt saadud toiduained olid meile sõjajärgsetel aastatel abiks. Hiljem sunniti nad kolhoosi astuma, kuid sealsest tööst põiklesid nad kõrvale. Poeg Ilmar (1923–1989) lõpetas Westholmi Gümnaasiumi, oli laialdaste kultuurihuvidega, kuid olude sunnil jäi tal ülikooli astumata. Elades Laikülas ja hiljem oma naise Linda (snd Jõeväli) talus Oongas, töötas ta Läänemaal teemeistri ja ehitusala nor- meerijana. Temaga kujunesid mul tihedad sõbralikud suhted. Miili, Liisa oma mehega ja Ilmar naisega on maetud Kullamaa kalmistule. Eero sai alghariduse isalt, keskhariduse Haapsalu Nikolai koolist, mille lõpetas 1898. a. Samal aastal asus ta tööle abiõpetajana isa juurde, ühtlasi täiendades end pedagoogilistel kursustel. 1909. aastal võttis ta üle isa ameti ja oli 1941. aastani Vaikna vallakooli (ka Üdruma algkooli) õpetaja-juhataja. Sellest ajavahemikust jääb välja teenimine reamehena kaardiväes Petrogradis 1914–1917 ja töö Lääne maakonna haridus-, töö- ja hoolekandeosakonna juhatajana 1919–1922. Pühendusartiklis Ernst Veidermanni 50. sünnipäevaks nimetas Lääne Elu teda Läänemaa tuntuimaks ja populaarseimaks koolimeheks. Lääne maakonna koolinõunik Markus Univer kirjutas 1930. aastal: Kui vaadelda minu ringkonna heade koolide nimestikku /…/, siis leidub selles nimestikus ainult kaks kooli, kes viimase seitsme aasta kestes on muutumatult iga aasta osutunud heade koolide hulgas, − üks neist kahest koolist on Vaikna algkool. Juba see eriline nähtus tohiks olla heaks tõenduseks Vaikna algkooli juhataja Ernst Veidermanni pedagoogilistest võimetest. Üksikasjalisemalt tahaksin öelda järg- mist: küllaldased didaktilised ja metoodilised teadmised, oskus neid teadmisi praktiliselt kasutada, arenenud kohusetunne, rahulik ja hea-

15 südamlik iseloom, otsekohene ja südamlik ümberkäimine õpilastega, milles väljendub tõsine armastus noorsoo vastu, oma kooliringkonna rahva põhjalik tundmine ja kaasaelamine rahva rõõmudele ja mure- dele – need on omadused, mille tõttu Ernst Veidermann on kujunenud heaks õpetajaks ja kasvatajaks ja tema kool on saanud lastele just nagu teiseks koduks. Nendele sõnadele võib lisada ilutunde arendamise las- tes, luues koos hea abilise Roosa Reinveega ühe ilusaima kooliaia Läänemaal. Samuti õpetasid nad lastele käsitööd, õpilastööde näidised jõudsid ka maakonna näitustele. Kooli juurde kuulus ka 8 ha suurune maatükk, mida kasutati õueaiamaana, põllu- ja karjamaana, väike laut, küün ja ait. Omaette oli heinamaa. Aias oli rohkelt mesipuid, osa nendest kaaludel, et jäl- gida ajaliselt meesaagi kasvu. Onu pidas paari lehma ja hobust, kes pidi olema ilus ja tugev, et sobiks paljudeks sõitudeks Kullamaale ja kaugemalegi. Heinamaaks ostis onu juurde maatüki Võivere metsast, millest osa kraavitati ja hariti üles kultuurmaana. Eero jätkas isa tööd ka seltsielus, ajalehtede kirjasaatjana, mesindus- kursuste pidajana. Ta oli 1920.−1930. aastail Kullamaa ühistegevuse üks kesksemaid kujusid: Kullamaa Haridusseltsi asutajaid ja esimees, Kullamaa Tarvitajate Ühisuse asutajaid ja revisjonikomisjoni esimees, Kullamaa Õpetajate Ühingu asutajaid ja kassapidaja, Läänemaa Õpetajate Liidu kassapidaja ja 1935. aastast abiesimees, Vaikna Masi- natarvitajate Ühingu kirjatoimetaja, Üdruma Veeühingu asjaajaja, Eesti Kirjanduse Seltsi liige ja usaldusmees. Ta lõi kaasa Kullamaa laulupäevade korraldamisel, näitemängudes ja muudel Kullamaa rahvamaja üritustel. Kullamaa kujunes üheks aktiivsemaks kultuuri- ja seltsielu keskuseks Läänemaal. Eero oli 1917. aastal üks Omakaitse asutajaid Kullamaal, hiljem Kaitseliidu Vaikna kompanii pealik, Isamaaliidu Vaikna osakonna sekretär. Teda autasustati Kaitseliidu Valgeristi III klassi aumärgiga ja Eesti Punase Risti IV klassi ordeniga.

16 Eero leidis endale elukaaslase oma isa tihedaima suhtluse rin- gist, abielludes Kirbla valla kooliõpetaja tütre Leena Äremanniga (1883−1926). Äremannid olid omakorda hõimlussidemetes Uluot- sadega. Ka riigimees Jüri Uluotsa isa ja vanaisa teenisid kohalikku rahvast vallavanema või -kirjutajana. Kaotanud naise ja varakult ainsa poja, kiindus onu Eero seda enam õpilastesse, venna ja õe lastesse. Onu sooja suhtumist ja muhedat olemist tundsin koolilõpujärgsetel sõitudel tema juurde ja viimasel ühisel 1940. aasta suvel Üdrumal. 14. juunil 1941 Eero küüditati, mõisteti erinõupidamise otsusega surma ja lasti 10. aprillil 1942 maha. 1995. aastal asetasime Vaikna vallakooli seinale mälestustahvli meenutamaks kooli õpetajaid Jaan Veidermanni ja Eero Veidermat, kes töötasid seal ühtejärge 65 aastat. Pärast kooli sulgemist 1965. aastal hakkas 1888. aastast pärinev koolimaja tasapisi lagunema. Nüüd on maja eravalduses, korda tehtud ja elamiseks sobitatud. Ka vallamaja, kus vanaisa vallakirjutaja oli, on Üdruma Selts Euroopa Liidu abirahaga korda teinud. Kullamaa, Üdruma küla ja sealne koolimaja on üks nendest kahest maakohast, millesse olen tugevasti kiindunud. Sellest ja teisest armsast maakohast Põllkülast ja sealsest Aarde talust tuleb edaspidi veel juttu. Kullamaa nõukogude ajal soikunud kultuurielu on uuesti elavnenud. Selle eestvedajad andsid välja kena ülevaateraamatu Kullamaast,* valmimas on raamat Kullamaa suguvõsadest. Noorima perepoja – Johannese (Juku) – elukäik kulges esialgu nii nagu temast kuus aastat vanemal vennal Aleksandril. Johannese omakäeliselt 18. mail 1920 (üks päev enne surma) kirjutatud eluloo- kirjeldus kõlab järgmiselt.

* Kullamaa kihelkond. Kultuuriajaloost ja loodusväärtustest. Koostanud Lembitu Tarang. Kullamaa, 2005.

17 Sündinud 30. aprillil 1894 a. Kullamaa kihelkonnas Waikna walla kooliõpetaja Jaan Weidermanni noorema pojana. Peale minu oli wane- matel weel 2 wanemat wenda ja 2 wanemat õde ülesse kaswatada. Kodus isa juures õppisin kuni 1907 a. sügiseni, kui wanem wend kes Tallinna Realkoolis õppis oma juurde õppima wõttis nii et 1908 a. sügisel Tal- linna Realkooli 2 klassi sisse pääsesin. Realkoolis õppimise ajal astus wanem wend Petrogradi Ülikooli kus ta rohkem isa abi tarwitas kui mina. Ainelise seisukorra parandamiseks tuli wahete wahel eratundide andmisega iseennast aidata. Wahepeal lahkus isa wanaduse tõttu kooli- õpetaja ametist mida ta kaugelt üle 35 aasta oli pidanud. Isa asemele astus wanem wend, kuna isa wäikest talukohta hakkas pidama. Peale Realkooli lõpetamist 1914 a. polnud wõimalik mul otsekohe edasiõppida jällegi majanduslistel põhjustel ja läksin Kolowere walda kooliõpetajaks, kus ma kuni 1915 a. kewadeni olin. 1915 a. sügisel astusin Petrogradi Elektrotehnika Instituuti, kuhu tol korral ainult konkurseksamide kaudu sisse pääseda võimalik oli. 1916 aasta kewadel studentide mobiliseeri- mise puhul pidin Instituudist otsekohe Wilna sõjaväekooli Poltawasse minema, kust peale kursuse lõpetamist 1916 a. sügisel Moskwa linna tagawarapolku määrati ja sealt weebruari kuul 1917 a. sõjawäljale saadeti, kus ma kuni oktoobri kuuni 1917 a. teenisin. Sõjawäljalt tulin Tallinna, kus ma kohe formeeritawasse Eesti polku astusin, kus ma ka okupationi aegus teenisin. Peale Eesti polkude laiali saatmist läksin maale isa juurde elama. Novembri kuu algul 1918 a. kui sakslased maalt lahkusid organiseerisin Kullamaal Kaitseliitu. Ajutise Waliitsuse päevakäsu põhjal kutsuti sõjaväeteenistusse ning määrati ohwitserite reserwi. Sealt astusin wabatahtlikult 1918 a. detsembri kuu algul soomusrong „Kapten Irv” (tol ajal s.rong nr 1) peale teenistusse, kus ma dessandis noorema ohwitserina teenisin, kuid peale dessandi ülema st.kap. Ratasepp`a surma tema asetäitjaks nimetati ja peale 2 kordset haawamist I dessantroodu ülemaks nimetati, missuguse ameti peal ma kuni 1919 a. jõulukuuni olin, kust mind kui endist elektrotehnika

18 instituudi üliõpilast radiotelegraphi kursustele Tallinna komandeeriti kus ma praegu olen.

19. mail 1920 uppus leitnant Johannes Veiderman koos kahe kaas- ohvitseriga purjepaadi ümberminekul Tallinna lahes. Ta maeti pidulikult Kullamaa kalmistule. Vabariigi Valitsus autasustas teda postuumselt Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest II liigi 3. järgu Vabaduseristiga. Johannese valikut Elektrotehnika Instituudi kasuks ei mõjutanud mitte ainult majanduslikud aspektid (madalam õppemaks, odavam elupaik), vaid ka tema tugevus reaalainetes. Hinded nendes (aritmee- tika, algebra, geomeetria, trigonomeetria, füüsika) on tema Reaalkooli lõputunnistusel väga head või head, samal ajal kui keeltes ja ajaloos on valdav rahuldav hinne. Ka tema Peterburist vend Aleksandrile saadetud kirjades väljendub suur huvi juba esimese kursuse tehniliste ainete vastu. Vennale saadetud kirjas kõhkleb ta, kas astuda korporat- siooni Rotalia (seal oli naabervallast Jüri Uluots) või Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks, kuid otsustas siiski viimase kasuks. Huvitav on ka ajalehe Eesti Teataja 1918. aasta 3. jaanuari numbris ilmunud teade selle kohta, et 29. detsembril 1917 anti ta enam- laste revolutsioonilise tribunali alla, sest oli 13. detsembril Kullamaal tööliste ja maatameeste koosolekul ütelnud, et punakaardiväelased varastest ja röövlitest koos on. Tribunal kohustas teda kolm korda Tallinnas ilmuvas ajalehes avalikult oma süüteost teada andma ja vabandama punakaardiväelaste ees. Kas ta seda ka tegi, pole teada. Ülevaate isa elu- ja töökäigust esitan raamatu lisas. See vabastab mind isiklike mälestuste peatükkides korduvatest viidetest tema elu eelnevale perioodile ja aitaks seda paremini mõista. Pealegi kirjutas isa ise oma eespool viidatud mälestusteraamatus oma elust kuni 1944. aastani välja. Raamatust on aga välja jäänud peatükk teenimisest tsaariarmees, osaliselt ka osad, mis puudutavad haridusalaseid tutvu-

19 misreise Lääne-Euroopasse, sõitu 3. Soome-Ugri Kultuurikongressile Ungaris ja II maailmasõja aegset olukorda Eestis. Need osad nagu ka kannatusaastate kirjeldus nõukogude vangilaagrites on paberkandjal kättesaadavad Akadeemilises Raamatukogus Tallinnas. Vaid mälestused Patareis oldud esimestest vangistuskuudest on jõudnud trükisõnasse.* Isa tegevusest hõimutöö alal olen kirjutanud omaette artikli.** Isa haridusala tegevust on kõrgelt hinnatud. Tema üheksa aastat kestnud töö Tallinna koolivalitsuse juhatajana võtab kokku ajalehes Vaba Maa 25.09.1928 ilmunud artikkel „Lahkunud koolivalitsuse juhataja austamine” alapealkirjaga „A. Weiderman leidis ühemeelselt kõrget hindamist kõigi rahvuste ja erakondade poolt”. Mõned välja- võtted Seltskondlikus Majas toimunud aktust käsitlevast artiklist: Tallinna Õpetajate Seltsi esimees Otto Kiesel: „Kõige selle üheksa aasta jooksul on õpetajaskonnal linna haridusosakonnaga ja kooli- valitsusega kõige parem läbisaamine ja vastutulelikkus valitsenud.” Direktor Nikolai Kann: „Koolivalitsust juhtides hoidis ta oma asjalikkusega ära igasugused erakondlikud nägelemised.” Riigi koolivalitsuse direktor Gustav Ollik: „Seltskonnategelane, kes kaua aega koolinõunikkude ühingus, Fenno-Ugria Seltsis ja mujal tegev oli.” Õpetajate Liidu esimees Ernst Martinson: „Tema haridusministriks oleku aegadel õpetajaskonna ja ametiasutuste vahel väga tihe side valitses ja õpetajate seisukohtadega kõigis arvestati.”

* Aleksander Veiderma. Võimas ja sünge Patarei. Koostaja Rutt Hinrikus. Tallinn: Tänapäev, 2007, lk 70−84. ** Mihkel Veiderma. Aleksander Veiderma hõimuaate edendajana. − Kul- tuurisild üle Soome lahe. Eesti-Soome akadeemilised ja kultuurisuhted 1918−1944. Artiklikogumik. Koost Sirje Olesk. Toim Triin Kaalep. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2005.

20 Hansen Saksa ja Schilling Vene kultuuromavalitsuste nimel ise- loomustasid teda kui tegelast, kes ühesuguse hoole ja energiaga nii suur- kui väikerahvaste kultuuripoliitikat juhtis. Tallinna Õpetajate Selts, meenutamaks õpetajate roodu juhtimist Vabadussõjas, kinkis isale Tallinna Reaalkooli juurde püstitatud sõjas langenud õpetajate ja õpilaste mälestussamba väikese pronkskoopia. Tallinna Linnavalitsus kinkis temale lauaploki hõbedast kaanega, millel on reljeefne Raekoja kujutis ja graveeritud pühenduslause ning linnavalitsuse liikmete allkirjad. Kuju on kaduma läinud, lauaploki aga andsin üle Tallinna Linnamuuseumile. Kokkuvõtte Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli arengust, oma tööst, eesmärkidest ja püüdlustest kooli direktorina on isa kirjutanud oma eespool viidatud mälestusraamatus ja kahes artiklis, millest teine ilmus postuumselt 1992. aastal.* Isa haridus- ja seltsialast tegevust on tunnustatud ka mitmes tema 50. sünnipäevale pühendatud artiklis ja muudes väljaannetes, tema tegevust koolidirektori ja õpetajana on hinnanud kaasõpetajad ja õpilased. Südant liigutava tekstiga auaadressi andsid temale 75. sünnipäeval üle endised kolleegid. Muidugi ei saa isale osakssaanud tunnustusi kaugeltki lugeda ainuüksi tema teeneks. Selles oli oluline roll tema kolleegidel koolis, linna koolivalitsuses, ministeeriumis, keda sidus tema demo- kraatlik juhtimisstiil. Üleüldse Eesti kooli rajamine ja arendamine oli paljude aateliste kooliõpetajate ja -juhtide ühine missioon.

* Aleksander Veiderma. Koolide asutamine ja arenemine. Rmt: Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasium 1911−1936. Tallinna Linna Tütarlaste Kaubanduskool 1906−1936. Tallinn, 1936, lk 5−14; Aleksander Veiderma. Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli direktorina 1928−1944. Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasium 1937−1948 (1954). Tallinn, 1993, lk 5−12.

21 Isa perekond

1. abikaasa Herta-Alice, snd Meikov, 28.03.1884−15.02.1923, abi ellunud 1911, lõpetanud Bestuževi Kõrgemad Naiskursused Peter- buris, Eesti esimene kõrgema haridusega naismatemaatikaõpetaja, matemaatikaõpikute autor Lapsed: Hilja (abielus Taska), 01.03.1913−20.12.2002, ametnik, kooliõpetaja Ants-Udo, 15.09.1918− ? 1945, üliõpilane, sõjaväelane 2. abikaasa Magdalena, snd Vihalem, 11.06.1900−19.07.1956, abiellunud 1924, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lapsed: Jaan-Ülo, 08.06.1925−07.03.2005, tehnik Aleksander-Heino, 13.01.1927−09.10.1968, Jaan Krain kaubandustöötaja Laiküla kooliõpetaja Mihkel-Märt, 27.12.1929, õppejõud, teadlane * 1827 † 1909 Jüri-Rein, 08.10.1938, mehaanik-konstruktor 3. abikaasa Erna, snd Käppa, 10.09.1903−13.06.1986, abiellunud 1957, kehalise kasvatuse õpetaja

Emilie Marie Ernst Gottlieb * 1879 Eero Veiderma † 1949 Üdruma kooliõpetaja * 1882 † 1942 maha lastud Vene vangilaagris

Leena Åremann Jüri Kurina * 1883 kaupmees † 1926 * 1882 † 1962

Ilmar Kurina Hilja Taska Ants-Udo * 1923 * 1913 * 1918 † 1989 † 2002 Soome Vabadusristi Rootsis kavaler † 1945 Vene vangilaagris

22 Widermanni-Veidermanni-Veiderma suguvõsa

Jerfwa Hanso Michel * 1670

Jerfwa Hanso Michel Liso * 1710 * 1732

Jerfwe Hanso Jahn May * 1750 * 1753

Janusse Jahn Anna Widermann * 1783 * 1777 † 1840

Liisa Rauert Jaanuse Rein Mart Widermann Anu Almert Widermann * 1824 * 1825 * 1811

Liisa Krain Jaan Veidermann Hans Veidermann * 24.05.1856 Üdruma kooliõpetaja kooliõpetaja Kasaris † 4.10.1933 * 17.10.1853 * 1858 † 1927 † 29.04.1932 Keskkülas, Pärispeal

Liisa Aleksander-August Johannes * 1885 Veiderma leitnant, † 1961 riigi- ja haridustegelane Vabadusristi kavaler * 1888 * 1894 † 1972 † 1920

Herta Meikov Magdalena Vihalem Erna Käppa kooliõpetaja kooliõpetaja kooliõpetaja * 1884 * 1900 * 1903 † 1923 † 1956 † 1988

Jaan-Ülo Aleksander-Heino Mihkel-Märt Jüri-Rein * 1925 * 1927 * 1929 * 1938 † 2005 † 1968 Kanadas

23 Emapoolne suguvõsa

Sageli on nii, et naine oma mehe varju jääb isegi siis, kui ta laste kasvatamise ja kodu eest hoolitsemise kõrval ka väljaspool kodu tegev on. Nii juhtus ka minu emaga. Pealegi neljakümneseks saanuna toimusid kodumaa ja pere elus muutused, mis halvasid tema edaspidist käekäiku. Kui isast jäid järele tema kirjutatud mälestused, siis emast kirjutades saan toetuda eelkõige kirjalikele materjalidele ning oma mälestustele tema elu viimasest perioodist. Kõigepealt jällegi suguvõsast. Vihalemi suguvõsa põlvneb Harju- maalt, Hageri kihelkonna Haiba mõisa all olnud Kustja küla Kõpu (Keppo) talust. Vanimaks teada olevaks esiisaks oli Keppo Jürri (1638– 1714). Tema pojapoja Jürri ja tema naise Tio poeg Mart (1759–1793) läks koduväiks sama kihelkonna Ruila valla Vihalema tallu ja nais sealse peretütre Trino. Põline Vihalema talu oli selle nime järgi kirjas alates 1739. aasta adramaade revisjonist, kui seal oli peremeheks Trino esiisa Matz (1698–1773). Mardi ja Trino poeg Matz (1789–1836) sai talu järgi perekonnanimeks Vihalem. Viimati nimetatud Matzi poeg Mats (1823–1879) on minu ema vanaisa. Mats oli kuus aastat vallavanem ja surmani Hageri kiriku vöörmünder. Ta pidas valla- rahvale ettelugemisi ja püüdis poegadele haridust anda. Kuna Ruilas veel vallakooli ei olnud, siis saadeti vanem poeg Hans (1855–1899), esimesest abielust Liso Kraamiga, õppima Tallinna. Temast sai hiljem samas koolivöörmünder ja agar seltskonnategelane. Noorem poeg Johannes (1865–1930), abielust 1863 surnud Liso noorema õe

24 Tiinaga (1829–1909),* õppis kolm talve 1871. aastal asutatud Ruila vallakoolis. Seejärel võttis ta nelja aasta jooksul eratunde sealse silma- paistva õpetaja Kaarel Karelli käest, ühtlasi aidates tal lapsi õpetada ja tunde orelimänguga saata ning selle eest ka palka saada. Vaatamata isa surmale ja olude halvenemisele saatis ema Johan- nese 1881. aastal Kuuda seminari kooliõpetajaks õppima. Et varem õppis seal ka mu isapoolne vanaisa, siis Kuuda seminari asutamise 150. aastapäeva tähistamisel 2006. aastal Märjamaal osutusin mina kohalolijatest ainukeseks, kelle mõlemad vanaisad olid selle õppeasu- tuse lõpetanud. Seminaris oli Johannes kõigil kolmel aastal priimus, sai prii ülalpidamise ja lõpetas väga heade hinnetega. Tema kooli- vihikud taimede ja losside joonistustega ning väike herbaarium on hoiul Tallinna Ülikooli akadeemilises raamatukogus. Ema peale jäi visa töö suure talu (üle 80 ha) elu korraldamisega. Sajandivahetu- sel Vihalema talu pidamisest siiski loobuti. Uued omanikud ehitasid ajapikku uued hooned, vanade asupaika laugja välja ääres tähistavad nüüd vaid vundamendivared. Seminari lõpetamise järel sai Johannesest kooliõpetaja, esmalt Peru koolis Vigala vallas, seejärel, aastail 1886–1887 Läänemaal Piirsalu vallakoolis ning 1888–1891 Kloostri valla Audevälja koolis. Ta valiti Kloostris kohe ka vallakirjutajaks, hiljem vallavalitsuse liikmeks ja kohtukirjutajaks. Suuremahulise töö tõttu valla asjade ajamisel, aga ka seoses enesetäiendamisega, et astuda Peterburi Õpetajate Instituuti või notarieksami andmiseks, loobus ta kooliõpetaja ametist. Padise- Kloostri aktiivne kultuurielu ja seltskondlik tegevus lõid Johannese arenguks soodsa pinnase. Enda muusikaliseks arendamiseks käis ta Konstantin Türnpu juures Tallinnas klaverimängu õppimas. Koos

* Nende õe Maria 11 lapsega abielu läheduses oleva Allika talu peremehe Hans Israeliga pani omakorda aluse suurele suguvõsale, mille üheks esinda- jaks on professor Lembit Allikmets.

25 abikaasa Adelega, kellega abiellus 1899, lõi ta kaasa Kloostri Muusika- seltsi ja Madise-Risti Rahvahariduse Seltsi asutamisel ja tegevuses. Ta juhatas laulukoori, aitas kaasa haridusseltsi kooli asutamisele, korraldas kooli heaks pidusid ja näitemänge, kogus rahvaviise ja rahvamänge, tegi kaastööd ajalehtedele, osales Eestimaa Vallakirjutajate Vastastikuse Avitamise Seltsi tegevuses. Tema tegevuses leiame palju sarnasust, kuid ka erinevusi, minu teise vanaisa tegevusega. Erinevustes – Johannese ettevõtmiste kitsam suunitlus (puudub maamajanduslik osa), entusiasmi kõrval suurem ratsionaalsus, lastele panustamise kõrval suurem püüe ka enesearendusele, professionaalsusele ja heaolule – mängis rolli 10–15-aastane ajaline vahe ja sellega kaasnenud muutused eestlaste identiteedis ning püüdlustes, varanduslik ja paikkondlik erinevus, lähedus Tallinnale jm. Vihalemid olid pärinud pika kasvu (vanaisa 187 cm, ta pojad 190 cm) ja kinnisema iseloomu, Veidermate suguvõsa oli pigem lühem ja tüsedusele kalduv, iseloomult avalam ja jutukam. Olles pere kasvust tingituna loobunud Peterburi õppima minekust, hakkas Johannes hoolega valmistuma notariks saamiseks. 1908. aastal sooritaski ta notarieksami ning ta kinnitati notariks Lihulas, kus sellal ainuke vaba notarikoht oli. Oma tööst Lihulas kirjutas vanaisa nii: Kui Lihulasse läksin, siis kuulutati mulle nälga ette. Rahukohtunikud, kes enne seal notaariuse kohuseid täitsid, olid aastas keskmiselt 30–50 akti kinnitanud, aga sellest ei jätkuvat elamiseks. Oli aga terve aasta mööda läinud, siis oli mul juba üle 1000 akti kinnitatud. Rahvas usal- das mind eestlast palju enam kui vene rahukohtunikke. Iseäranis andsid Talurahva Põllupanga ametnikud mulle rohkesti tööd. Selle vastu aga ei lasknud aadlisoost mõisaomanikud mitte talukohtade müügi kontrahte minu juures valmistada.

Lihula eliidi kadaklikus seltskonnas näitas Johannes end eestlasena, tundis huvi üle-eestiliste ettevõtmiste vastu, tegi jätkuvalt kaastööd eesti ajalehtedele, astus koos naisega Eesti Kirjanduse Seltsi liikmeks,

26 osales Lihula Haridusseltsi töös, omandas Estonia teatrimaja ehitamise osatähti. Ta ei pannud oma lapsi kohalikku saksa kooli, vaid õpetas neid kodus emakeeles ning oli esimene Läänemaalt, kes saatis oma tütre õppima Tartusse Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Keskkooli. Vihalemide pere elas Lihula Pika tänava (praeguse Tallinna maantee) keskpaigas ühekordses puumajas (nüüd maja nr 15), mille tänavaäärses osas olid kontoriruumid, aia pool eluruumid. Hea vahekorra tõttu rahvaga valisid Läänemaa militsionäärid Johan- nese pärast veebruarirevolutsiooni Lihula jaoskonna miilitsaülemaks. Selles ametis läks niikaua hästi, kuni taganevad Vene väed hakkasid ümbruskonna mõisaid ja talusid rüüstama. Kui ta hakkas sõjaväe kuri- tegude kohta protokolle koostama (neid kogunes 500 ümber), siis ähvardati ta maha lasta. Ta vallandati miilitsaülema kohalt 27. jaanuaril 1918 Jaan Anveldi telegrammi alusel. Tegevus notarina jätkus piiratult Saksa okupatsiooni ajal, kuid tööd andis juurde eestlaste abistamine ametiasutustele saksakeelsete palvekirjade koostamisel. 1914 suri pärast pikka haigust ta naine Adele, temast jäi maha neli last. 1916. aastal abiellus Johannes Alma Rauchiga (1877–1957), kes oli teda abistanud notaritöös. Oktoobris 1919 asus vanaisa perega Paidesse, mis kui keskustele lähedasem koht hõlbustas ka laste õpingute jätkamist. Paides töö- tas ta notarina kuni surmani. Kaotanud revolutsiooni päevil kogutud rahalised vahendid pangahoiuste, rahatähtede jms näol, jõudis ta siiski õige pea nii kaugele, et omandas laenudega Paides suure aiaga maja (Pärnu mnt 24, hiljem 32, praeguseks lammutatud), seadis selles sisse elektri ja telefoni ning püüdis ajaga kaasas käia. Ka Paides oli ta ühis- kondlikult tegev, olles kiriku nõukogu ja Estonia teatrimaja osaühisuse liige, mitme ühistegevusliku asutuse kohalik esindaja. Rahvas pidas temast lugu, tema riigiteenistuse 40. ja notaritöö 20. aastapäeva tähis- tati pidulikult. Aja möödudes tundis ta üha enam väikelinna vaimset piiratust. Harvadel sõitudel Tallinna sai ta oma sõnul „mõistlikku juttu

27 ajada”, käia teatris ja kontserdil. Tütrele saadetud kirjade järgi oli ta põhimureks laste kasvatamine ja nendele hariduse andmine, suur töö- koorem ja halvenev tervis. Vanaisa suri 29. aprillil 1930 ja maeti Paide Reopalu kalmistule. Tema haual on bareljeeﬁ ga kõrge sammas. Oma emapoolsest vanaemast Adele Wilhelmine Mannerest (1873– 1914) tean ma vähe. Adele sündis Pärnus Koonga valla Kalli külast pärineva käsitöölise ja kaupmehe Jaan Mannere ning Kärust pärineva Anna Hanseni tütrena. Ta sai Pärnus saksakeelse hariduse ja töötas abilise ning virtinana mõisates Kuramaal, Juurus ja viimasena enne abiellumist Laikülas – sealsamas, kust on pärit minu teine vanaema ja elas elu lõpuperioodil mu isapoolne vanaisa. Laiküla vanemad inimesed mäletasid tema lahket loomust, Kloostri valla rahvas teadis teda aga vallamaja agara perenaisena, kes korraldas haridusseltsi pidusid ja näitemüüke. Ta kirjutas ka mõned lühemad lood Lastelehele. Vana- ema suri Lihulas südame- ja neeruhaigusesse ning maeti kohalikule kalmistule. Marmorist kõrge rist ta kalmul on hästi säilinud.* Adele lähisugulastest tundsin tema poolõde Amilde Manneret (isa teisest abielust), kes läks revolutsiooni päevil vene ohvitseriga abiellununa Moskvasse ja jäi sinna elu lõpuni (suri 1983), säilitades eesti keele ja meele. Moskvas olles peatusin sageli tema juures, ta käis 1960–1970ndatel ka mitu korda Eestis: ametiühingute üleliidulises kesknõukogus töötades sai ta hõlpsasti tuusiku Pärnu sanatooriumi. Johannes Vihalemil oli neli last: esimesest abielust minu ema Magdalena (1900–1956), Hugo (1903–1970), Paul (1910–1985), Hans-Magnus (1912–1991), teisest abielust Hilja (1920–2008). Nende hilisem elukäik oli küllaltki erinev, poliitilistes hoovustes isegi vastassuunaline. Hugo lõpetas 1926. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude, oli Järvamaa üliõpilaskoondise esimees, teenis Kohtuministee-

* Tema nekroloog ilmus ajakirjas Eesti Kirjandus (1915, nr 7–8).

28 riumi kantseleijuhatajana, oli 1928. aastast mainekas notar Tartus. Sõja tulekuga siirdus ta Pärnusse ja seejärel Tallinna, oli 1950ndate alguses arreteeritud ja välja saadetud. Abielust Lustivere suurest talust pärit Alma Omeliga (1906–1988) sündis kolm last: Maret (1931, ametnik), Kadi (1932, helirežissöör, abiellus Jüri Müüriga), Andres (1937–1991, tuntud telerežissöör ja saatejuht). Nii vanemad kui lapsed olid seotud põhitöö kõrval või otseselt kas koorilaulu (Alma laulis raadiokooris) või ﬁ lmi-telekunstiga. Lapsepõlves tundus Hugo mulle uhke range mehena, hilisemad üleelamised mahendasid teda. Paul pürgis akadeemilisele karjäärile. Pärast Tartu Ülikooli cum laude lõpetamist 1935. aastal oli ta teaduslik stipendiaat haldus- ja tööõiguse alal (sai Jüri Vilmsi stipendiumi), seejärel ülikooli abi- õppejõud, vahepeal ka Eesti esindaja Rahvasteliidu tööbüroos Genﬁ s. Noorpõlves oli ta aktiivselt tegev karskuse ja sotsialistliku suunitlusega noorsooliikumises, kuulus üliõpilasseltsi Veljesto. Pärast 1940. aasta juunipööret tõmmati ta uude võimustruktuuri, oli 1941–1946 töö rahvakomissar ja Ametiühingute Kesknõukogu esimees, 1941–1944 evakueerituna tagalas. Naasnuna teadustegevusse oli ta 1946–1950 Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudi direktor, see- järel Tartu Ülikooli õppejõud. 1952. aastal kaitses ta doktorikraadi, 1956. aastast oli Tartu (Riikliku) Ülikooli õigusteaduskonna professor. Olles vahepeal ka dekaan, hinnati teda kui üliõpilaste probleemidest arusaavat ja vastutulelikku meest. Oma kirjutistes maksis ta lõivu keh- tivale režiimile, kuivõrd represseerimise ja vallandamise vältimiseks või mitte, jäi mulle selgusetuks. Oma vormis hoidmiseks tegi ta regulaarselt jalgsimatku linnast välja. Abielust Väike-Maarja lähedasest Aburi külast pärit ka Veljestosse kuulunud kooliõpetaja Linda Kuusleriga (1909–1996) sündis kuus last: Rein (1936–1939), Mart (1938–1996, insener), Tiina (1940, toidutehnoloog, abielus Veisserik), Kai (1941, matemaatik, abielus Lauba), Ann (1946, majandusteadlane, Tallinna Tehnikaülikooli dotsent), Jaak (1947, insener). Paul oli Hugost peh-

29 mema iseloomuga, alati abivalmis. Elades professoripõlves pikemat aega Tartus omaette perekonnast lahus, kippus ta jääma kuidagi üksi- kuks ja mõtisklevaks, ka oma senise elu- ja töökäigu üle. Suure pere eest hoolitsemine ja laste kasvatamine jäi rohkem Linda peale. Linda määrati 1940. aastal Tallinna 1. Tütarlaste Gümnaasiumi direktoriks, sõjajärgsel ajal töötas õppejõuna Tallinna Õpetajate (Pedagoogilises) Instituudis. Hans-Magnus oli perekonna murelaps, teda tõmbasid seiklused ja temast sai meremees. Sõja ajal teenis ta Soome mereväes, sealt põgenes sõja lõppedes Rootsi, abiellus rootslannaga, töötas suurema osa ajast kuulsas SKF tehases Göteborgis. Tema tütar Leena (1953) abiellus Tartust pärit Ilmar Sachsendahliga ja töötab eduka pangaametnikuna Saksamaal. Hilja lõpetas Saksa okupatsiooni ajal 1943. aastal Tartu Ülikooli (Vene okupatsiooni ajal tema diplomit ei tunnistatud), kuulus üli- õpilasseltsi Veljesto, kus tema akadeemiliseks isaks oli Karl Ristikivi. 1946. aastast kuni pensionile minekuni töötas ta bibliograaﬁ na Tea- duste Akadeemia Raamatukogus ja oli hinnatud abiliseks mitmele kunstiinimesele välismaiste kunsti- ja moeväljaannete vahendamisel. Ta osales aktiivselt Eesti Kodu-uurimise Seltsi ja Tallinna Linnamuu- seumi juures oleva kodu-uurijate rühma ning Tallinna Teadlaste Maja tegevuses, oli Eesti Raamatukoguhoidjate Seltsi auliige. Hilja jäi vallaliseks, kutsusin teda alati oma pere tähtpäevadele, vajadusel abistasin teda. Hilja suri 2008. aastal, urni tema põrmuga sängitasime vanemate hauapaika Paide kalmistul.

30 Ema

Minu ema Magdalena sündis 11. juunil 1900 Tallinnas Raekoja platsil olevas majas, praeguse Õpetajate Maja kõrval. Tema ema tuli sünni- tuseks Tallinna seal elava tuttava juurde. Ta ristiti Harju-Madise kirikus 29. juunil (sealsamas ristiti minu viis lastelast 99 aastat hiljem). Ema esimesed kaheksa eluaastat möödusid rahvarohkes kohas senini püsivas endises Kloostri vallamajas. Seejärel sai ta elupaigaks Lihula keskel praegusel Tallinna maanteel asuv aiaga maja. Tema ema oli kodune ja hoolitses pere eest. Algõpetuse sai ta isalt-emalt. 1913. aastal suunas isa ta sellal ainukesse täie õppekavaga eesti- keelsesse keskkooli: Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Era- keskkooli. Matemaatik Jaan Sarv võttis ta oma peresse kostile, näidates üles suurt hoolt kostilise eest. Ema kirjavahetuses oma isaga on esiko- hal rahamured: vaja on osta penal, lauluraamat ja prantsuse sõnastik, panna kingadele pooltallad, maksta klaveritundide eest prl Hermanni (Miina Härma) juures jne. Isa soovitab kleiti pikendada, lubab kinno minna, kuid mitte tihti, tunneb muret, kuidas ta ilma uurita hakkama saab, kuid rõhutab, et kõige tähtsam on hästi õppida. Ema oli aktiivne, harrastas deklameerimist ja osales näiteringis, kaasõpilased valisid ta rühmajuhiks, kui klass praktilistes tundides rühmadeks jaotati. Lisaks kooli põhikursusele lõpetas ta 1918. aastal ka kordamise ja täienda- mise klassi ja andis ära Riia õpperingkonna määratud komisjoni ees gümnaasiumi lõpueksamid, osaliselt vene keeles. Tema õpetajate ja eksaminaatorite hulgas olid Peeter Põld, Jaan Sarv, Villem Grünthal,

31 Villem Ernits, Jaak Varik ja ka Emma Asson, kes õppis üheaegselt minu isaga Peterburis ja õpetas minule Reaalkoolis ajalugu. Suviti kodus pidi ema vendade järele vaatama ning majapidamis- ja aiatöödel igati abiks olema. Kodutee oli aga pikk: rongiga Tallinnast Risti jaama, sealt 30 km jala või juhusliku hobusega Lihulasse. Pärast gümnaasiumi lõpetamist soovis ema astuda Tartu Ülikooli, kuid majandusliku kitsikuse tõttu see ei teostunud. 1918–1919 töötas ta õpetajana Lihula Kõrgemas Algkoolis, korraldas Ühisabi kaudu soojade esemete ja muude kingituste saatmist Vabadussõja võitleja- tele. Seoses perekonna Paidesse kolimisega sai ta 1919–1920 Paide Naisgümnaasiumi õpetajaks. Kogutud rahast ülikooli astumiseks aga ei piisanud ja ta asus õppima Tartu Ülikooli juures korraldatud kesk- kooliõpetajate asetäitjate kursustel. Kursuste eesti keele osakonnas oli ta 1919. ja 1920. aasta suvel nn päriskuulajaks ja sooritas seejärel vajalikud eksamid. Eksamineerijad olid Lauri Kettunen, Mattias Johann Eisen, Hendrik Sepp, August Sildnik jt tuntud ülikooli õppejõud. 1920. aastal asus ema eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumis. Seda Vene turu ääres olevat güm- naasiumi kutsuti direktor Hans Roosi nime järgi ka roosinuppude kooliks, tutiga koolimütsi järgi ka ratsagümnaks. Ta oli selle kooli õpetaja ühtejärge 20 aastat – kuni 1940. aastani. 1932. aastal kinnitas Haridusministeerium ema eesti keele ja kirjanduse õpetaja kutse, 1936. aastal kinnitati ta vanemõpetajaks. Nagu näha nõudis õpetajatöö etap- pide läbimine ilma ülikoolihariduseta palju aega ja tõsist tööd. Emal oli hea lauluhääl ning kodust ja koolist saadud muusikaline ettevalmistus, mistõttu asus ta 1920. aastal õppima laulu Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (hilisemas Konservatooriumis). Ta jõudis 3. kursuseni, kuid abiellumise ja laste sünni tõttu jäid õpingud pooleli. Kodus ta palju ei laulnud, küll mäletan temale armsat Delila aariat Saint-Saënsi ooperist „Simson ja Delila”, ema tugevat ilusat häält kirikus või kodusel jõulupuul. Olles laste ja töö tõttu kinni Tallinnas,

32 väljendab ta kirjades isale igatsust õhu ja päikese, koduse aia järgi. Kaotanud varakult ema, suhtus ta isasse erilise hoole ja armastusega, kutsus võõrasema ja vendi väärikalt tähistama isa tähtpäevi, elas raskelt üle isa surma. 23. detsembril 1923 kirjutas mu ema oma isale: Haridusminister on minuga kurameerima hakanud…Olen temaga käinud kontserdil, Estonia valges saalis ja „Lindenis”. Mõnevõrra hiljem sai isa uue kirja: Endine haridusminister A. V. tegi mulle täna ettepaneku. Ei mõistnud esialgselt talle midagi kindlalt ütelda. Teisipäeval läheme teatrisse, siis pean vist midagi kindlamat ütlema. Mis arvate selle kohta? Kui opti- mistlikult asja peale vaadata, siis poleks asi halb. Jaatavateks külgedeks oleksid: 1) seltskondline seisukord – enam-vähem kõigi parteide poolehoid. Parempoolsete rühmade liit esitanud talle ettepaneku tööerakonnast välja astuda ja nende toetusel edasi jääda valitsusse. Tal on igatahes nimi, mis kõigiti lugupidamise ära teeninud...Teiseks jaatavaks küljeks on tema hea iseloom. Ta tähelepanelikkus ja teatav tagasihoidlikkus sellega ühenduses ongi võitnud teataval määral minu poolehoiu… Eitavateks külgedeks on muidugi 2 last, endise naise sugulased. Kui aga nende armastuse jõuan võita, nagu see seni igal pool on olnud, läheb seegi. Võib olla on vanaduse vahe natuke suur – 11–13 aastat. Midagi iseäralikku varandust muidugi pole. Andke nõu, mina ei mõisa praegu midagi teha, püüan viivitada. Siin antakse mulle igalt poolt nõu jaatavalt vastata. Seltskonnas räägi- takse hirmus palju praegu minust, terve Tallinn on juttusid täis… Mind seotakse poliitiliste päevasündmustega ning valitsuse kriisidega*… Ärge imestage, et nii hirmus kainelt kirjutan – XX aastasaja täiesti iseseisev naine ei saa teisiti, peab kalkuleerima, kaaluma... Seisukord on mul raske, peaksin talitama targalt.

* Tööerakondlased A. Anderkopp ja A. Veiderman lahkusid sellal K. Pätsi valitsusest ja põhjustasid valitsuskriisi.

33 Kaalutlustes jäi peale jaatav otsus: 15. juunil 1924 toimus Paides Vihalemide kodus nende tagasihoidlik laulatus. Olen kuulnud, et isa silm jäi emale peale tema koolitundi külastades. Teisedki mehed, nagu selgub kirjadest, olid talle varem oma kiindumust avaldanud. Polnud ju vabariigi algaastatel eestikeelse gümnaasiumihariduse saanud vabasid neidusid kuigi palju. Algas uus etapp ema elus: sündisid lapsed Jaan-Ülo (1925), Alek- sander-Heino (1927), Mihkel-Märt (1929), pärast pikemat vaheaega Jüri-Rein (1938), laste kasvatamine ja õpetamine koolis käsikäes, koduste asjade korraldamine, 1928. aastast suvekodu rajamine ja hooldamine Põllkülas (jälle oli emal koht, kus nautida puhast õhku ja päikest ning töötada aias!). Kodust olukorda pingestasid laste haigused ja esialgu ka teatud kiivus Herta laste poolt. Ema tunnetas valuliselt ülikooli täishariduse puudumist ning soovis seda lõpule viia. Johtuvalt reaalsest olukorrast see ometi ei teostunud. Siiski pühendus ta vahepeal kirjanduslikele uurimustele. Temalt ilmus 1932–1933 Eesti Kirjanduses neli artiklit, mis olid seotud seikadega Lydia Koidula, Jakob Pärna, Natalie Johanson-Pärna ja Jaan Bergmanni elust. Tema käsitlust L. Koidula elust Kroonlinnas (koduabilise Antonie Ralli jutustuse järgi) on diskuteeritud viimase ajani. Kavandatud essee Aino Kallasest, kelle juurde ta jutus sageli tuli, jäi aga lõpule viimata. Kodus viis ta sageli jutu kirjanikele ja nende teostele, mida ta parajasti tundides käsitles. Ema töö oli ka isa kirjutatud õpikute keeleline toimetamine. Isa tunnistas, et ema oli tema parim kriitik ka õpikute sisulises osas, eeskätt esitatu loogilisuse ja selguse huvides. Vahelduseks oli talle sõit 1928. aastal Ungarisse soome-ugri kultuurikongressile, harvad sõidud Tallinnast välja, enamasti vendade juurde Tartu, osalemine Tallinna kultuuri- ja seltskonnaelus, suhtlemine nii noorpõlvetuttavate Linda Tiisel-Valgrega (Raimond Valgre ema), Dagmar Jürgensoniga, Helmi Tuiga kui ka uute Tallinna kolleegide

34 ja tuttavatega. Ungari külastusest sai alguse pikaajaline saksakeelne kirjavahetus ja sõprus poetess Gizella Tarczayga. Ka jõukus hakkas peres kasvama: meie suur korter koolimajas täienes mööbliga, muretseti muudki vajalikku, investeeriti talusse, ka riietusele sai rohkem rõhku panna, rääkimata Hilja ja Antsu koolitamisest ülikoolis. Minu mälestustes 1930ndate lõpust ühendas ema endas armastava ja tööka naise tõelise daamiga. Kõik muutus 1939.–1940. aasta sündmustega. Nendest ja ema hilisemast elukäigust kirjutan isiklike mälestuste osas. Ema suri vähki 19. juulil 1956.

35 Õde ja vennad

Meie peres oli kuus last, vanima ja noorima lapse vanusevahe oli 25 aastat. Kui Herta Veiderman 1923. aastal suri, siis jäi temast alaealistena maha tütar Hilja ja poeg Ants-Udo, vastavalt 10- ja 5-aastasena. Esi- algu kandis nende eest hoolt peres elav vanaema Marie Meikov, hiljem minu ema. Nendel hoidis silma peal ka tädi Elfriede Lender ehk, nagu teda hüüdsime, tädi Friida. Oma mälestusraamatus nimetab ta neid kõrvuti oma lihaste lastega oma lasteks.* Hilja jutu ja minu mäles- tuste järgi hilisemast ajast, samuti emast järelejäänud kirjade alusel ei teinud ema suhtumises ja hooles vahet Herta laste ja oma laste vahel. Sama võin ütelda tädi Friida kohta, kellel on minu mälestustes eriline koht. Lenderitest olen kirjutanud omaette artikli ** ja nendega seotud mälestuste juurde tulen veel tagasi. Hilja sündis 1913., Ants 1918. aastal. Pere pidi esialgu läbi ajama ilma isata. Oli ju isa 1914–1917 Mandžuurias Vene sõjaväe raudtee - pataljonis, 1918–1919 Vabadussõjas õpetajate roodu ülemana. See- järel hakkas elu laabuma, seati end sisse korteris Toompuiesteel, suved veedeti Lenderite talus Mähel. Herta aga haigestus tuberkuloosi, põdes kaua ja suri 1923. aastal.

* Elfriede Lender. Minu lastele. Stockholm, 1967. ** Mihkel Veiderma. Mälestusi Elfriede Lenderist. – Haridus 2007, nr 7–8, lk 42–43.

36 Hilja (ehk Tutu või Tuti) õppis Tallinna Tütarlaste Kommerts- gümnaasiumis, seejärel Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, mille lõpetas 1933. aastal. Järgnes töö pangaametnikuna ja kaubandus- ainete õpetajana Tallinna koolides, viimati Naiskutsekoolis. Kodus pidi ta ka vendade järele vaatama, nooremale nendest, 1938. aastal sündinud Jürile, oli ta ka ema eest. Ta liikus palju väljaspool kodu, suhtles tihedasti Lenderite noortega, oma koolikaaslaste ja sõpradega, oli üliõpilasseltsi Filiae Patriae aktiivne liige. 1944. aastal ta põgenes koos tädi Friidaga Rootsi, abiellus seal Konguta vallast Kulbilohult pärit juristi õigusteaduste doktori Artur Taskaga (1912–1994), kes on tuntud õigusteaduslike ja Eesti riigi sümboolika alaste raamatute autorina. Nad elasid esialgu Stockholmis, seejärel Lundis, kus Artur töötas riigiametis, Hilja sekretärina Lundi Tehnikaülikoolis. Pärast mehe surma 1994. aastal siirdus ta poja juurde Itaaliasse, kuid pöör- dus Rootsi tagasi ja suri Stockholmis 2002. aastal. Tema ja Arturi urnid sängitasime Arturi sünnikodu lähedasele Elva kalmistule. Poeg Peeter (snd 1949) ja tütar Anne (1948) võtsid endale perekonnanimeks Veiderma. Alates esimesest sõjajärgsest kohtumisest 1968. aastal kohtusin õega korduvalt Rootsis ja Eestis, olime alati soojas südamlikus läbisaamises. Ants õppis Westholmi gümnaasiumis, mille lõpetas 1937. aastal, s.o samal aastal, kui mina sellesse kooli astusin. Ta tegi kõvasti sporti, lõi kaasa Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevuses, oli kena väljanägemisega ning korrektse käitumisega noorematele vendadele eeskujuks. 1937–1938 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, 1938. aastal aga astus Tondi Sõjakooli suurtükiväe klassi aspirantide kursustele, mille lõpetamise järel anti talle lipniku aukraad (seda tõendav tunnistus on dateeritud 1940. aasta 5. augustil, päev enne Eesti inkorporeerimist NSV Liitu). Jätkates 1940. aastal nõukogude režiimi tingimustes õpinguid Tartu Ülikoolis, loobus ta varasemast valikust ja läks üle põllumajanduse teaduskonda. Pealegi tekkis sellal

37 vajadus hakata võõrandatud Põllküla Aarde talu asemel uues kohas Teenuse jõe äärset Kaldapealse talu pidama. 1941. aasta sõjasuvel läks ta seal metsa ja võttis kohalike kaitseliitlaste rühmas osa Kasari lahingust Pärnust üle Lihula tulnud Saksa ja Eesti üksuste ning taganevate Vene vägede vahel. Seejärel jätkas ta õpinguid Tartus, kuulus Eesti Üliõpilaste Seltsi. Aprillis 1943 pages Ants Soome ja astus Soome armeesse. Seal oli ta ohvitseride väljaõppel ja võttis JR200-s vänrikki’na (lipnikuna) osa lahingutest Rajajoel, Viiburi lahel ja Vuoksel, sai Soome 4. klassi Vabadusristi. Tulnud 1944. aasta augustis tagasi Eestisse, suunati ta ohvitserina 20. Eesti diviisi käsutusse, võitles Sinimägedel ja taandus Saksamaale. Pärast diviisi ümberformeerimist Neuhammeris osales uuesti lahingutes, sattus sõja lõpul nn Tšehhi põrgusse ja põgenes sealt ameeriklasteni. Suulistel andmetel andsid nemad ta venelastele välja ja ta hukkus vangilaagris veel samal aastal. Antsu kirjad Soome rindelt sõber Aleksander Ter- rasele peastaapi ja koopiad rindekirjadest Eestis ja Saksamaal õele ja Meta Lenderile on Eesti Kirjandusmuuseumis. Ma pole leidnud Antsu nime üheski sõjas või vangistuses hukkunud eestlaste nimekirjas, vaid soomepoiste lühielulugudes on viide tema surmale Siberi vangilaagris, kuid sedagi koha ja aja suhtes vigaselt.* Uue tahu tema iseloomus avasid minule Arved Viirlaiu südantsoo- jendavad meenutused oma rühmaülemast Soome armees. Ta kirjutab: „Ants Veiderma võitis esimesest pilgust peale meie igaühe lugupidamise oma rahuliku ja sõbraliku olemusega. Ta oli nii silmatorkamatult tavaline ja seejuures otse jahmatavalt isikupärane… Seltsimehelikkuse kõrval omas ta aga vaidlematu annuse autoriteeti, nii et iga ta vaiksel häälelgi antud korraldust võeti lausa ülemjuhataja enese käsuna. See täideti – nagu armees loomulik – küsimusteta ja nii hästi kui keegi

* Vabaduse eest. Soomepoiste lühielulood. Tallinn: Soome Sõjaveteranide Eesti Ühendus, 1997, lk 380.

38 suutis. Ta oli kõigiga sinasõber, seegi tundus tema puhul loomulik ja ka meie kutsusime teda väljapool rivi eesnimega.”* Minu ema vanim poeg Jaan-Ülo sündis 1925. aastal. Ta õppis algul 18. Algkoolis Laial tänaval, hiljem Tallinna Reaalkoolis, mille lõpetas 1943. aastal. Ta oli romantilise iseloomuga: kirjutas luuletusi ja lühemaid lugusid, jälgis loodust ja püüdles merele, kuulus skautide ridadesse. Jaan isegi käis 1939. aastal sõja eel koos onu Pauliga reisil Šotimaale kaubalaeval „Keila”, mille osatähti Vihalemidel oli. Välti- maks poja teenimist Vene või Saksa sõjaväes saatis isa ta oktoobris 1943 Soome. Jaan teenis madrusena Soome mereväes kuni augustini 1944, mil põgenes seiklustega Rootsi. Üleelamistest mõjutatuna oli ta lühikest aega õe ja tädi Friida hoole all, siis hakkas tehnikumis õppima paberi ja tselluloosi eriala ja sai tööd Gävle tehases. Ta abiellus rootslanna Th ora Th oreniga ja siirdus 1951. aastal perega Kanadasse. Nad asusid elama väikesesse Powell Riveri linna Vaikse ookeani kaldal, kus Jaan sai tööd kvaliteediinsenerina sealses MacMillan Bloedeli tselluloosi- ja paberivabrikus. Tema poeg Hans-Aleksander (snd 1953) ja tütar Lea-Margaretha (1949) elavad praegugi seal. Pärast Th ora surma käis Jaan korduvalt Eestis, leidis siit endale uue abikaasa: 1979. aastal abiellus ta Vaike Neemega. Siiski jäi ta varsti üksikuks ja suri 2005. aastal. Ta maeti kohalikule kalmistule Kanadas. Riigiarhiivis olevas perekonna KGB toimikus leidsin Jaani kohta: lahkus mittelegaalselt Eestist 29. oktoobril 1943, Eesti julgeolekupolitsei oli algatanud tema otsingu. Soome politsei andmeil teenis ta 22. novemb- rist vabatahtlikuna Turu sadamaﬂ otillis, hiljem miinitraalerite ﬂ otillis madrusena, 3. augustil 1944 deserteeris. Küllap esimese teabe allikaks olid Eestisse mahajäänud materjalid, teisel Soome politsei sõjajärgne truualamlik andmete väljaandmine Nõukogude Liidule.

* Arved Viirlaid. Põhjatähe pojad. Tartu: Ilmamaa, 2009.

39 Ema kolm nooremat poega jäid vanematega Eestisse ja kasvasid sõjajärgsel ajal ema hoole all ilma isata, kes 1944. aasta novembris arreteeriti ja mõisteti kümneks aastaks vangi. Heino-Aleksander sündis 1927. aastal. Tal oli raskusi õppimisega – õppis osa kaupa Westholmi Gümnaasiumis, 18. Algkoolis ja Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis, mille lõpetas 1944. aastal. Pärast sõda ta jätkas õpinguid ETKVL Kooperatiivkaubanduse Koolis. Ta töötas kaubanduses, sealhulgas Saaremaal, lõi kaasa isetegevuses, osales ﬁ lmi- des („Hullumeelsus” jt). Heino suri ootamatust haigestumisest 1968. aastal Kuressaares. Heino oli lühikest aega abielus, kuid tal polnud järeltulijaid. Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule. 1929. aastal sündisin mina ema kolmanda pojana, olles pea üheksa aastat peres pesamuna, kel oli veel õnne elada üle kümne aasta Eesti Vabariigis. Noorim poegadest – Jüri-Rein – sündis 1938. aastal, lõpetas 1957. aastal Tallinna Reaalkooli, 1964. aastal Tallinna Polütehnilise Ins- tituudi mehhaanikateaduskonna. Ta töötas insenerina, sh Tallinna Spetsialiseeritud Autobaasis, oli aktiivne jalgrattasportlane ja -koh- tunik. Abiellus 1959. aastal Reet Murakaga, 1959 sündis poeg Jaak, 1964 tütar Tiina. 1984. aastal siirdus Jüri Rootsi õele külla ega pöör- dunud Eestisse tagasi. Kolm aastat hiljem sai pere loa Jürile Rootsi järgneda ja elab siiani seal. Jüri täiendas end eriprogrammi alusel Lundi Tehnikaülikoolis, töötas edukalt Malmös Aktsiaseltsi PAXXO peakonstruktorina, läks 2007. aastal pensionile ja elab nüüd Reedaga osa aega Eestis.

40 Lapsepõlv

Esimesed kindlamalt ﬁ kseerunud mälupildid pärinevad mul 3–4-aas- tasest east ja on seotud haigusega. Lamasin haigena poolpimedas ukseorvas olevas voodis eesriide taga. Kuidagi oli mu kätte sattunud lae armatuurilt alla kukkunud klaasripats. Millegipärast hammustasin selle katki, tundsin valu ja pistsin kisama. Ema ilmus kiiruga kohale, hakkas mu suud puhastama ja püüdis mind oksendama panna. Näh- tavasti tegevus õnnestus ja leidsin ennast rahunenuna ema sülest. Edasine asjade käik aga viis mind haiglasse, kus minu ümber askel- dasid valgesse riietatud isikud ning mind pandi magama. Ärgates paha tundega suures valges ruumis nägin ema oma voodi kõrval. Tegemist oli raskes vormis sarlakite ja keskkõrvapõletikuga mõlemas kõrvas, isa hilisema jutu järgi isegi eluohtlikus vormis. Doktor Lepasson oli mind nakkushaiglas opereerinud ning ma olin lõpuks paranenud. Siiski oli ta isale ütelnud: „Kui tahate poisist asja saada, saatke ta mõneks ajaks Marokosse.” Sinna jäi aga minemata ja kõrvad on jäänudki mu kõige hellemaks kohaks. Kaks aastat hiljem opereeris üht kõrva uuesti Sõjaväe Keskhaiglas Henno Lender, teist kõrva veel 1949. aastal Keskhaiglas doktor Müürsepp. Kõik see jättis jälje minu kuulmisele. Tänu antibiootikumiravile pole kõrvapõletikud enam nii ohtlikud, sarlakeid tõsises vormis peaaegu enam ei esine. Minu mälestuste skaala laienes kiiresti: kodus ümberringi vanemad vennad oma tegemiste ja vingerpussidega, hiiglaslik koolimaja, majas kõlav koolikell ja sisse-välja tuiskavad tütarlapsed, neil silma peal

41 hoidvad õpetajad, mängud suures kooliõues, kiikamine Reaalkooli õues toimuvale, jalutuskäigud hoidja või vanematega üha kaugemale Vabaduse platsist, tramm, autod ja omnibussid, kaupluste vaateaknad, suur rahvarohke turg, suved Põllkülas, muidugi sünnipäevad, jõulud ja lihavõttepühad. Kõigest sellest edaspidi pikemalt. Õige pea tuli minna lasteaeda. Vanemate valiku määras kõigepealt lähedus kodule. Esimesena läksin proua Julie Toha lasteaeda, mis oli algul Kentmanni ja Sakala tänava nurgal olevas majas, hiljem Tatari tänaval, koolieelsel aastal käisin aga preili Schneideri lasteaias Kaup- mehe tänaval. Toha lasteaias oli lapsi rohkem, seal arendati eriti laste mängulist tegevust ning korraldati näitemänge ja ühislaulu. Schnei- deri juures pandi rohkem rõhku laste kasvatamisele ja õpetamisele. Seal omandasin ka saksa keele alged. Majad, kus käisin lasteaias, on nüüdseks kõik hävinud, meeldivad mälestused nendes toimunust aga säilinud, mõned seal tekkinud sõprussidemed edasi arenenud. Saksa keele õpetamiseks võtsid vanemad suveks Põllkülla appi ühe saksa vanapreili – preili Baumani, kes siiski sellest peagi loobus, sest ei saanud kolmest poisist jagu. Sama kordus perre võetud saksa poisi Wolﬁ ga, kelle elu tuliseks tegime. Paremini läks klaverimängu õpetamisega meie kodusel klaveril. Ants ja Jaan jõudsid esinemiseni õpilaskontsertidel, minul jäi õpi lühiajaliseks – peale tuli juunipööre ja sõda, lõpuks jäime ka klaverist ilma. Minu lapsepõlve tegi eriliseks elu suures koolimajas linna keskel Vabaduse platsi ääres. Vastavalt tsaariaja tavale pidi gümnaasiumi- direktori korter olema koolimajas. Meie avar kuuetoaline ametikorter (169 m2) paiknes maja linna raamatukogupoolse tiiva teisel korrusel. Sinna viis omaette keldrist pööninguni ulatuv keerdtrepp, millega polnud õpilastel suurt asja. Keldrikorrusel elasid kooliteenijate Olmi- ranna ja Niinepuu pered, seal olid pesupesemise ja -rullimise ruumid ning panipaigad. Üle maja ulatuv kõrge viilkatuse all olev pööning oli päratult suur ja põnev. Seal kuivatati pesu, sealt pääses ka teise

42 trepikotta ja väikesesse torni, kust avanes vaade üle terve linna. Pöö- ningust oli eraldi väljaehitatud korter, milles elas inspektriss Helmi Mauritz, Pärnu maantee äärses osas teine korter, kus elas õpetaja John Mäevälja oma venelannast abikaasaga. Koolidirektori töökabinet asus esimese korruse parempoolses tiivas. Kuna majja kavandatud keskküte jäi esimesest maailmasõjast tingituna välja ehitamata, siis köeti seda ilmatu suure hulga ahjude abil, mis neelasid tohutult puid. Kooli ruumidesse minekust hoidsid vanemad meid tagasi, vähemalt koolitundide ajal. Ikkagi tundsin maja läbinisti. Mind tõmbasid ligi kooli ilus Weizenbergi allegooriliste kujudega kaunis- tatud vestibüül ja suur saal, kus sageli toimusid kontserdid ja peod. Kui olin sel ajal kadunud, siis teadsid vanemad, kust mind otsida – peidetult esimese looži äärise või lavataguse ukse eesriide taha. Põnevad olid sihtotstarbeliselt väljaehitatud ja sisustatud keemia-, füüsika- ja masinakirjaklassid ning suur treppidega raamatukoguruum (raamatukoguhoidja oli puruvana Valentina Fedorova), keldris oleva soojaveekatla ruum. Keemiakatsetel olevat isa vahel teinud nii kõva pauku, et tüdrukud tahtnud klassist välja joosta. Meie korteri toad jagunesid suureks elutoaks ehk saaliks, söögi- toaks, isa kabinetiks, vanemate magamistoaks, Hilja või Antsu toaks (sõltuvalt vajadusest), poistetoaks. Lisandus suur köök, teenijatuba, vannituba, koridorid jm. Poistetoas olid kolme poisi voodid, kapid, Jaani ja Heino töölauad (mina sain kooli minnes laua söögitoa nurka). Tagantjärele tundub, et saime päris sõbralikult läbi, vahel oli ka tüli ja nalju, nöökimistki. Isa ja ema jälgisid, et tuba oleks korras ja õhtul õigel ajal toas vaikus ja et hommikul kõik üles saaks. Vanemad nõud- sid poistelt korda ja viisakust, kuid ei pingutanud üle. Ma ei mäleta karme karistusi, kui vaja tõsteti häält, kuid harva, ennemini rõhuti häbitundele. Meie toa kohal kolmandal korrusel asus kooli võimle- missaal, all lauluklass. Seetõttu vahel laes rappus armatuur, alt aga kostsid lauluhääled. Raadio (kodumaine RET) ilmus meie korterisse

43 1935. aastal, klaverihääled saalist kõlasid päris sagedasti. Aja jooksul lisandus uut mööblit, mis peamiselt oli valitud Ussisoo tehnikakooli poiste lõputööde hulgast. Minu esimene valge külgredelitega piken- datav voodi oli aga toodud Paidest. Emapoolne vanaisa oli lasknud oma pisipoegadele tehtud voodi remontida ja uuesti üle värvida ning selle minu jaoks pagasiga Tallinna saatnud. Raha ju vanematel üleliia polnud, kuigi mõlemad teenisid ja korter ning küte oli prii. Kulud kuue lapse ülalpidamiseks ja õpetamiseks lasteaiast ülikoolini välja olid suured, kogu aeg lisandus midagi tavapärastele kuludele. Raha ei raisatud, pigem hoiti kokku suuremateks ostudeks, korteri muretsemiseks pensionipõlve ajaks ja talu arendamiseks Põllkülas. Needki vahendid tulid rohkem õpikute kirjutamise eest saadud honoraridest. Söögi valmistamine, koristamine, pesu pesemine ja muud toimetused oli peamiselt meile armsaks saanud teenija, Märjamaalt pärit Marta Tammrõigase peal. Vahel kadusin askelduste eest tema vaiksesse sooja tuppa köögi kõrval. Koolil oli suur õu, keskel lage plats, ümberringi puud ja põõsad ning piirdeaed, mille taha jäid politseimaja, Reaalkooli ja linna- raamatukogu krundid. Enamasti koos Heino ja Niinepuude tütarde Ludmilla ja Taiaga mängisime õues palli, peitust ja tagaajamist. Roh- kem lapsi ju majas polnud – Jaan kui vanem, rääkimata Antsust, hoidis juba omaette, Jüri aga polnud veel sündinud. Seevastu vahe- tundidel oli õu tütarlapsi täis, soojal ajal käidi seal ka sportimas. Kui tehti klassifotosid, siis sageli kutsuti ka meid peale. Talveõhtuti aga kiikasime üle aia Reaalkooli uisuplatsile, mis kujunes Tallinna kooli- noortele populaarseks elava muusika saatel uisutamise kohaks. Hiljem liitusin uisutajatega ka ise. Meelde jäid Reaalkooli kehalise ja sõjalise kasvatuse üritused, eriti kevadiste riigikaitseõppuste pidulike avamiste ühismarsid lippude ja orkestrimänguga. Selles eas pakkusid poiste tegevused ju rohkem huvi tüdrukute omadest. Kõrvalmaja väärika raamatukogu ja selle külastajate kaugemalt vaatamine asendus õige

44 pea raamatute regulaarse laenutamisega selle lasteosakonnast. Lõpuks tundus mulle, et kõik huvitav oli läbi loetud. Muidugi kuulusid sinna „Kevade” ja „Tasuja”, Winnetou, Tom Sawyeri ja Robinson Crusoe lood. Ajalehtedes tõmbasid mind kõigepealt Miki-Hiire ja Fantoomi pildiseeriad, järk-järgult ka põnevamad sündmused Eestis ja maailmas. Eriti huvitav oli jälgida ja kaasa elada sellele, mis toimus Vabaduse platsil ja selle ümbruskonnas. Suursündmuseks oli riigi aastapäeva tähistamine 24. veebruaril. Pugesin siis pealtvaatajate esiritta, et kõike hästi näha ja kuulata. Suurima pidulikkusega tähistatud 20. aastapäev on senini silme ees. Plats oli suurejooneliselt dekoreeritud ning ehitatud uhke tribüün, ka sõjatehnikat oli rohkem välja toodud. Konstantin Pätsi tugev hääl on siiani kõrvus. Harjumägi pakkus talvel häid võimalusi liulaskmiseks ja kelgu- tamiseks, kõlakoja ees sai teinekord ka muusikat ja laulu kuulata. Kahjuks on kõlakoda juba pikemat aega kasutuseta ja laguneb. Tavapäevadel jälgisin väljas toimuvat koolimaja ees tänavaristmi- kul. Suurimat huvi pakkusid trammid, omnibussid ja autod, eriti siis, kui midagi muutus nende välimuses, suuruses ja värvis või trammi- liini ümber ehitati, rääkimata kokkupõrgetest. Muuhulgas märkasin leheputka juures, et ostjad ei saanud kätte mahapillatud ja putka alla veerenud münte. Püüdsin teinekord neid sealt kepiga välja uuristada. Putkapidaja Spiegelbergiga (hiljem eestistatult Peeglimägi) leppisime kokku, et pool saadud rahast läheb temale, teine pool jääb minule kommi, vurtsu ja nätsu ostmiseks. Kui aga isani jõudis jutt, et koolidirektori poeg püüab putka alt sente, siis tegi ta sellele perekonda häbistavale teole järsu lõpu. Küll aga säilis teine võimalus legaalselt taskuraha ja maiustusi saada. Kui ema saatis ühe poegadest üle tänava olevasse Puki keldripoodi, et tasuda korraga vahepeal äriraamatusse kantud ostude eest, siis peeti tulijat meeles magusa ja limonaadiga. Poiste vahel käis kõva rebimine selle ülesande endale saamiseks. Himu

45 magusa järele põhjustas järeleandmisi jalutuskäikudelgi – peatustega kas Steinbergi või Stude juures, kui käisime emaga vastas Laia tänava 18. Algkoolis õppival vennal, või Brandmanni äris, kui sattusime Sakala tänavale. Hiljem tekkis esinduslik Kalevi kommiäri hoopis lähedale, EEKS majja Vabaduse platsi ääres. Lähimal äritänaval – Harju tänaval – püüdsid pilku kaupluste kirevad vaateaknad. Vahel sain ülesandeks viia kiri Vene tänava postkontorisse või tuua midagi Pärnu maantee apteegist. Põnevust tekitas vangi põgenemise katse kohtumajast, mille peale politseinik temale tänaval jalga tulistas ja nii ta kätte sai. Käigud emaga olid rohkem seotud ostudega, kas proua Kop- permani ärisse Väike-Karja tänaval või mujale, aga ka õmbleja, kingsepa jms juurde. Mäletan põnevat käiku Pühtitsa abikloostrisse Gonsiori tänavas, kus ema tellis nunnadelt voodilina- ja padjapüü- ripitse. Kloostrikompleks lammutati pärast sõda, mistõttu paljudel noore matest pole sellest aimugi. Ema viis mind ka Vene turu äär- sesse Kunstimuuseumi ning jagas mulle ohtralt seletusi. Vahel võttis ema või teenija Marta mind turule kaasa. Sealne kaubarikkus ja askeldamine, müügikohad kahes kinnises turuhoones, talumehed hobus- tega – kõik see oli huvitav ja pakkus kodus jutuainet. Ükskord olin emaga kaasas, kui ta külastas vanaproua Ralli – Koidula laste hoidjat Kroonlinnas – saamaks teavet sealsest eluolust. Kui ema klassijuhatajana külastas kaht oma Arukülas elavat õpilast, võttis ta mind kaasa. Üks õpilane elas viletsates tingimustes vanas talumajas, teine – Kaarel Eenpalu tütar – lahedalt endises uhkes mõisas. See asjaolu tundus mulle kuidagi ülekohtusena. Käigud isaga olid harvemad, kuid eeskätt harivad: Karisma ja Kluge-Ströhmi raamatukauplustesse Raekoja platsi taga, Sõjamuu- seumi Vene tänaval, Pedagoogika muuseumi Sakala tänaval, kus vana Janson meile seletusi jagas ja mõne katsegi korraldas, Meremuu- seumi koos sellega kaasneva ringkäiguga sadamas kapten Madis Mei

46 juhtimisel, Provintsiaalmuuseumi Toompeal Kohtu tänaval (prae- guses Eesti Teaduste Akadeemia majas), kus oli rikkalik kunsti- ja loodusteaduslik kogu. Omaette loodusmuuseumi siis veel Tallinnas ei olnud. Vanalinnas tekitasid põnevust timuka maja Rataskaevu tänaval ja häbipost Raekoja küljes. Isa asjaajamistega seotud käi- kudel sattusin ka Raekotta sisse, veel Haridusministeeriumi majja Tõnismäel ja Asutus Fenno-Ugria büroosse Laial tänaval. Meelde on jäänud külaskäik Teodor Ussisoo Tööstuskooli, kus poisid meisterda- sid kõikvõimalikke asju. Ükskord võttis isa mind kaasa isegi Soome saatkonda. Käisin isaga ka Tondi kasarmutes vend Antsu vaatamas. Käik haaras kohtumist kasiinos ja sõjatehnika vaatamist, aga ka pilgu heitmist sõdurite magamisruumi, mis oli tihedalt kahekordseid voodeid täis. See asjaolu mulle sugugi ei meeldinud ja võttis isu sõjaväkke minekuks vähemaks. Aleksei Janson läks 1940. aastal kaasa nõukogude võimuga, oli liba-Riigikogu aseesimees ja lasti Saksa okupatsiooni alguses maha, Teodor Ussisoo aga küüditati 1949. aastal Venemaale. Käigud ema hea sõbranna Linda Valgre juurde viisid meid Pelgu- linna, hiljem täituru lähedale Tartu maanteele. Seal juhtusime kokku ta lastega – Raimondi, Ennu ja Eviga. Mulle imponeeris Raimond oma hoolitsetud välimuse ja tipp-topp riietusega, huvi äratas tema akordeon ja sellelt võlutud viisid. Raimond mobiliseeriti Vene väkke ja sattus läbi vahelaagri Laskurkorpusesse, Enn aga teenis mõnda aega Saksa sõjaväes. Linda Valgre oli oma alkoholilembesest mehest lahku läinud ja püüdis jõudumööda lapsi ülal pidada. Töötades proovi- reisjana, tuli tal palju kodust ära olla. Nii olid noored sageli isepäi, Raimond mängis õhtuti restoraniorkestrites ja alkoholilembus muutus ajapikku ka neile omaseks. Kaugemad käigud viisid trammiga Kadriorgu ja edasi sealsesse lasteparki ja Lasnamäe veerul olevasse loomaaeda, bussiga Lenderite tallu Mähel ja ema noorpõlve tuttava Helmi Tui aiandisse Lillekülas,

47 rongiga ema tuttavate poole Nõmmele. Imestasin Tuide rikkuse üle – aiandi kõrval kuulus temale suur maja Kentmanni tänaval, hiljem aga laskis ehitada veelgi suurema kolme tänavasse – Kentmanni, Liivalaia ja Kaupmehe – ulatuva maja. Ema seletuste järgi saavat Helmi ohtralt raha isalt, suure viljaveski omanikult. Kadriorus külastasime August ja Helmi Janseni peret Mäekalda tänaval Peeter Suure majakese vastas. Meelde on jäänud poolikud maalid molbertidel ja suured värvirikkad pannood korteri sisekujunduses, ka ronimine järsul Lasnamäe veerul. Muidugi tõmbasid Jansenite tütred Ea ja Lo endale meie pere poiste tähelepanu. Jansenite maja hävis 1941. aasta sõjasündmustes, nad said peavarju Kunstihoones. Millal käisin esimest korda kinos, ei julge ma ütelda. Igatahes Lumivalgeke ja pöialpoisid ning Miki-Hiire, Dicki ja Doﬃ ning Mic- key Rooney ﬁ lmid olid esimeste hulgas. Teatris oli vist esimesteks „Väike lord Fauntleroy” ja „Kevade”. Elasin kaasa meie sportlastele Berliini olümpiamängudel ja maailma laskevõistlustel, rõõmustasin Palusalu võitude üle. Suure elamuse sain 1938. aasta laulupeost ja õhtusest vabaõhuetendusest „Maa vabaduse eest” ratsanike ja lahin- gustseenidega. Siis viis isa mind ka esimest korda lõunale restorani, mis asus praeguse Nukuteatri ruumides Laial tänaval. Hakkasin ka marke koguma, seades sihiks jõuda Eesti markide täieliku koguni. Aasta rõõmsaimad päevad olid traditsioonidega seotud jõulud, lihavõttepühad, sünni- ja nimepäevad. Jõuludeks hakati valmistuma varakult, ema koos teenija Martaga piparkookide, süldi, verivorstide ja muu hea kraami valmistamisega peolauale, lapsed saali toodud kuuse ehtimisega. Jõululaupäeva õhtul läks kogu pere Vabaduse platsi kaudu mäest üles Toomkirikusse. Tänu istekohtadele altariruumi toolireas (isa oli kiriku nõukogu liige) sain hästi jälgida kogu teenistust, ainult kusagilt kaugelt kostev nähtamatu laulukoori hääl ja orelimäng tekitas esimesel korral hämmingut. Kui ema käest küsisin selgitust, sain vastuseks: „Ole tasa, koor laulab.” Kui hiljem minult päriti, mis meelde

48 jäi, saadi vastuseks: „…ja siis laulis munakoor.” Pärast koju naasmist süüdati kuusel küünlad, seejärel ilmus jõuluvana suure kingikotiga, järgnesid jõululaulud ja piiblist jõuluevangeeliumi ettelugemine noorima soravalt lugeva poisi poolt. See roll langes minule ajast, kui olin parajasti saanud viieaastaseks, viimast korda 1943. aastal. Järgnes kingituste jagamine, mis tuli salmide või laulukestega välja lunastada, lõpuks laud eesti traditsiooniliste jõuluroogadega. Esimesel jõulupühal toimus pere ühine saanisõit, ees kuljustega hobused, kaarega Kadri- orgu ja tagasi. Kui parajasti elektrijaamas vahetati korstnat kõrgema vastu, siis isa seletuse peale selle eesmärgist suits kaugemale taevasse juhtida leidsin, et sellega hoopis Jeesus taevas satub suurema suitsu sisse. Teisel jõulupühal olime kutsutud lõunasöögile tädi Liisa juurde tema majja Kassisabas. Kolmandal pühal – minu sünnipäeval – olin ise tähelepanu keskpunktis. Olin uhke, et minu sünnipäeval oli rohkem külalisi kui vendade sünnipäevadel, kuid samas rahulolematu, et minu sünnipäeval toodi ka vendadele kinke, vendade sünnipäevadel aga vaid nendele. Minu 9. sünnipäeva tegi pidulikumaks vend Jüri ristimistalitus, mida viis kodus läbi põlevate küünalde valguses kõigi reeglite kohaselt Toomkoguduse õpetaja Kurt Saarse. Jüri vaderitest torkas mulle silma pikk mees – Enn Nurmiste, Tallinna Tehnikumi direktor. Dissonantsina helgete jõulumälestuste juurde lisan edasi- vaatena, et Saarse küüditati ja hukkus juba 1942. aastal, Nurmiste oli 1950–1955 vangis. 28. detsembril olime reeglina Linda Valgre sünnipäeval. Kõigele sellele lisandus jõulude tähistamine lasteaias, isa ja ema kooli õpeta- jate-töötajate jõulupuul, kuhu ka lapsed olid kutsutud. Uueaastapäeva juurde kuulus tinavalamine ja ennustamine. Lihavõttepühi ilmestas munade värvimine ja koksimine, jänku nähtamatu külaskäik ja tema peidetud kinkide otsimine ning pasha söömine. Suvistepühadeks toodi aga kased tuppa. Jaani ja minu (hiljem ka Jüri) nimepäeval leidsime ärgates paelaga jala külge seotud

49 kingituse. Kui aga olin varem ärganud, hoidsin silmad kinni, teesklesin magamist ja ootasin põnevusega seda toimingut. Tavaliselt oli suurt peret raske üheaegselt lõunalaua taha saada. Seevastu vanemad kandsid hoolt, et õhtusöögil oleksid võimalikult kõik koos. Õhtusöök oli reeglina lihtne. Laua ääres oli palju juttu: uudistest riigis ja linnas, kuidas tööl või koolis läinud, kas homsed asjad tehtud, kus käidud, kellega kohtutud jne. Sageli pidi ema õhtu- tundidel vihikupakke läbi vaatama ja neis vigu parandama, isa aga oma asju ette valmistama. Küll kuulsime emalt repliike vigadest ja möödapanemistest etteütlustes ja kirjandites. Pühapäeviti püüdsid vanemad olla rohkem laste päralt. Vanemad poisse otseselt ei karis- tanud, vaid rohkem manitsesid olla parem, õppida hoolsamalt, teha asjad paremini ära ja hoida need korras. Ükskord oli isal kaasas saladuslik karbike. Kui hakkasime selle vastu huvi tundma ja isa karbi avas, paistis sellest ilus medaljon presidendi pojapoja Matti pildiga. Isa muidugi manitses: „Olge, poisid, niisama kenad ja kuulekad kui presidendi pojapoeg.” Selgus, et tegemist oli Fenno-Ugria Asutuse kingiga Konstantin Pätsile tema 65. sünnipäeva puhul. See medaljon ime kombel säilis ja on praegu Matti käes. Suursündmuseks oli isa 50. sünnipäev, mida tähistati koolis aktusega, õhtul kohvilauaga kutsutud külalistega kooli saalis. Min- git priiskamist polnud, küll sai pere kauaks uudistada saadud kinke, tervitusi ja tänukirju. Üleüldse ma ei mäleta, et meil oleks külalistele eriti alkoholi pakutud, rääkimata selle tarbimisest. Puutusin kokku paljude isa ja ema kolleegide ja sõpradega. Püüangi järgnevas meenutada nendest meile lähedasemaid ja ka nende edaspidist elukäiku puudutada. Alustan Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli õpe- tajatega. Kõigepealt Helmi Mauritz – Inglismaal end täiendanud kooli inspektriss ja inglise keele õpetaja, kooli vaimu ning kultuuri kujun- daja, ülimalt soliidne ja tähelepanelik daam, kellel oli suur autoriteet

50 ja kes hoolikalt jälgis õpilaste käitumist ja välimust, neid vajadusel delikaatselt, kuid mõjusalt korrale kutsudes. Arvan, et tänu temale oli isal kergem ja kindlam juhtida suurt 1000 õpilasega tütarlastekooli. Minule oli ta armas ristiema, kellest kiirgas erilist ﬂ uidumit. Ta polnud abielus ja elas üksinda oma pööningukorrusel olevas korteris samas trepikojas kus meiegi. Puutusime sageli kokku, ta tundis alati huvi mu käekäigu vastu ja pidas mind tähtpäevadel meeles. Teinekord kutsus ta mind külla oma huvitavasse ja rikkalikult sisustatud korterisse, pakkus maiustusi ja ajas juttu. Ta jätkas hiljem tööd õpetajana, elas Sakala tänavas omaaegse Poeglaste Kommertsgümnaasiumi õuemajas, kuid küüditati 1949. aastal Siberisse. Pöördunud tagasi Eestisse, elas ta sugulase Selma Mölderi juures Meriväljal, kuid teda tabas gang- reen, mistõttu amputeeriti üks jalg. Ta suri 89-aastasena 1978. aastal. Helmi Mauritza vend Konrad Mauritz oli tuntud majandustegelane ja jõukas mees. Temale Vene tänaval kuulunud maja sissepääsu kohal on siiani tema initsiaalid. Õpetajatest imponeerisid mulle eriti Juhan Jürme, Anna Raudkats, Natalie Mei ja Paul Kuusik. Helilooja Juhan Jürme oli muusikaõpetaja, kes lõi koolis suure laulukoori ja sümfooniaorkestri. Nende esituses kõlas sageli tema suu- repärane „Rukkirääk”, nii kooli kontsertidel saalist kui ka proovidel meie toa all olevast lauluklassist, mis on jäänud minule läbi aegade üheks kõige lähedasemaks muusikapalaks. Kahju, et „Rukkirääki” enam ei esitata. Meeldivaks erandiks oli selle esitus Inglise Kolledži koori poolt Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi vilistlaste kokkutulekul 2007. aastal. Juhan Jürme ja ta kooli kantseleis töötanud abikaasa hukkusid oma Allika tänava kodus 1943. aasta pommirünnakus Tallinnale. Nende poeg, minu mängukaaslane Olaf juhuse tõttu pääses. Anna Raudkats on laialt tuntud rahvatantsulooja ja tantsujuhina. Minule imponeeris ta kui energiline võimlemisõpetaja, kes pani õpi-

51 lased võimlema nii, et armatuur meie toa laes hüples, ja korraldas rühmade esinemisi koolimaja saalis või meie silme all õues. Pärast sõda elas ta rohkem oma Aegviidu kodus. Natalie Mei, laevakapten Mei tütar, tuntud kostüümikujundaja ja teatridekoraator, õpetas joonistamist. Erakorralise fantaasiaga dekoree- ris ta pidudeks kooliruumid, igaüks temaatiliselt ja värvidelt teistest erinev. Imestasin, kuidas välimuselt mitte just kena suur naine oskab nii ilusasti joonistada ja maalida. Kontakt temaga jätkus ka pärast sõda, kui käisime emaga tal Pääskülas korduvalt külas. Vahel aitas ta meil Estonia etendustele pääseda. Paul Kuusik oli usuõpetuse õpetaja ja õhtukoguduse Emmaus pastor, hea välimusega ja kõlava häälega mees nagu kirikuõpetajale kohane. Tema hääl kostis klassiruumidest ja saalist kaugemale. Suht- lesime Kuusikute perega tihedamini, külastasime neid Pika tänava korteris ja nende suvekodus Kloogal. Kuusikud asusid 1941. aastal järelümberasumise käigus Saksamaale (proua Vendela Kuusik oli sakslane). Ajendatud süümepiinast oma koguduse mahajätmise pärast, kavandasid nad Saksa okupatsiooni ajal Eestisse naasmist. See siiski ei teostunud ja Kuusik jäi teenima kogudust Lübzi linnas. Uue Nõu- kogude okupatsiooniga kontaktid temaga katkesid. Siinkohal ma ei saa meenutama jätta sümpaatset inspektrissi Helmi Metsvahi-Olet ja väikest sädelevat Viktoria Sacharjan-Haini, kes kannatas nii Saksa kui ka Vene repressioonide all. Tema poja Jüri Hainiga oli meil ühine suurepärane ristiema – Helmi Mauritz. Teistest õpetajatest toon esile sõbralikku ja abivalmis Olli Sir- velit, kes õpetas masinakirja muusika saatel, loodusloo õpetajat ja kodutütarde ürituste korraldajat Juta Rebast, kooli kantselei amet- nikke Elfriede Jürmet ja Veronika Salmi (abielus Arder), muidugi ka hoolsat ja esinduslikku kooli peateenrit Rudolf Olmiranda. Pärast sõda tegi tundlik Olmirand mingite arusaamatuste tõttu ise oma elule lõpu.

52 Õhtuti töötas koolimajas Tallinna II Tütarlaste Gümnaasium, mille juhataja oli Aleksandrine Pedusaar, tuntud arsti Konstantin Pedusaare õde, helirežissöör Heino Pedusaare tädi. Ta võis küll olla tubli ja haritud koolijuhataja, kuid tundus mulle rangena, mistõttu veidi kartsin temaga kohtuda. Kooli unistus uue omaette koolimaja saamiseks ei teostunudki. Ema võttis mind vahel kaasa oma kooli – Vene turu äärsesse Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumisse. See tsaariajal varem Aleksand- rikoolile ehitatud maja tundus mulle kuidagi pimedama ja süngemana kui hilisemal ajal ehitatud Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone. Kooli õpetajatest meenub mulle kõigepealt lahke inspektriss proua Pajusoo, koolimees Timotheus Kuusiku tütar ja Gustav Adolﬁ Güm- naasiumi kauaaegse juhataja Aleksis Kuusiku õde. Kohtumistest ema koolis ja Kuusikute-Pajusoode Allika tänava kodus pärinesid minu sõprussidemed lahkunud Jüri Pajusooga ja tutvus graaﬁ k Vive Tolliga. Õe käekõrval käisin ka Naiskutsekoolis. Sealt jäi meelde uhke direktor Anni Varma, aga ka suur kooliaed. Ka Aleksandrine Pedusaar ja Anni Varma küüditati Venemaale, Ants Roos aga põgenes Saksamaale ja oli Geislingeni Eesti Gümnaasiumis õpetaja. Juta Rebane, kes oli hakanud temale omase aktiivsusega kaasa lööma ka komnoorte töö korraldamisel, hukati Saksa okupatsiooni algpäevil. Vanemate headeks sõpradeks olid Kiivetid ja Ollikud, keda sageli külastasime. Johannes Kiivet ja Kustav Ollik olid Eesti kooli alus- talad. Isa meenutas sageli: „Haridusministrid, teinekord ise mitte koolimehed, vahetusid sageli. Järjepidevuse ja asjatundlikkuse tagasid ministeeriumis sellised koolile pühendunud mehed nagu Friedrich Mikkelsaar, Kustav Ollik ja Johannes Kiivet.” Ida Ollik oli Tallinna 2. Algkooli kauaaegne hinnatud juhataja. Küllaminek Ollikute juurde Endla tänava koolimajja tundus sellal mulle kauge ettevõtmisega, vas- tuvõtt seal aga oli meeldejäävalt südamlik. Nende poeg Konstantin oli pikka aega TPI ehitusteaduskonna õppejõud. Kiivetid elasid lähe-

53 mal – Jannseni (nüüd Viiralti) tänava suures majas. Tagasihoidliku Johannese kõrval hoolitses Maali Kiivet vastuvõttude esinduslikkuse ja sära eest, tingimata koos muusika ja seltskonnatantsuga. Oli ju nendel kaks parajas eas kena tütart – konservatooriumis õppinud Stella (snd 1920) ja Aime (1924), kelle suhtes mu vanemad vennad ükskõikseks ei jäänud. Nad mõlemad põgenesid 1944. aastal läände. Kauaoodatud poeg Kiir-Gunnar sündis hiljem (1933). Eesnimegi olevat ta saanud sõnast „päikesekiir”. Ka Gunnarist sai TPI õppe- jõud. Tallinna Pedagoogiumi direktori August Kuksi perre Kordese (Kevade) tänaval sattusin külla kord või kaks. Vanemad suhtlesid tihedalt ka doktor William Reni perekonnaga. Isa tutvus Renidega sai alguse Mandžuuria päevilt. Reni oli Tartu Ülikooli lõpetanud ja seal meditsiinidoktori kraadi saanud, nüüd aga töötas haigla arstina. Kiivetitest ja Ollikutest tuleb edaspidi veel juttu. Ükskord seisin südame põksudes linnapea Anton Uessoni korteri ukse taga Endla tänaval, et temale üle anda isa saadetud kiri. Miks küll on Tallinnas ära unustatud see inseneriharidusega mees, kes aastail 1919–1934 juhtis tasakaalukalt ja tulevikku vaatavalt linna arengut? Vabariigi lõpuaastate ülemlinnapead täitsid ju põhiliselt vaid esin- dusfunktsioone. Anton Uesson hukati Vene vangilaagris. Ükskord ilmus meie koju omapärane habemega mees, käes maal vanast talust. See oli Ants Laikmaa, kes tuli maaliga varem võetud laenu hüvitama. Antsuga aga sattusin ükskord Noorte Meeste Kristlikku Ühingusse Roosikrantsi tänaval, kus oli mingisugune lastele mõeldud üritus.

54 Lapsepõlvesuved

Suurem osa minu lapsepõlvesuvedest möödus meie suvekodus – Aarde talus Põllkülas. Talu oli isa omandanud 1928. aastal Vabadussõjast osavõtnutele antud soodustuste alusel, millega suurem osa maa oman- damiseks Maapangast võetud laenust kustutati riigi pantkirjadega. Sellega täitus tema ammune tollastele maalt pärinevatele haritlastele tüüpiline soov linnas ametit pidades omada ka talu. Talu nime mõt- les välja muidugi ema. Aarde talu kujutas endast 26 hektari suurust äralõiget Tritthoﬃ de suguvõsale kuulunud Põllküla mõisast, mille jäänukit sellal pidasid naisliini pärijad, Gnadebergid. Tallu kuulus põlispuudega ümbritsetud mõisavalitseja maja, suur osa kastelli tüüpi paekivist ehitatud lautadest-küünidest, osa mõisapargist ja -aiast, vesi- roosidega tiik. Pargi taga olid põllud, heina- ja karjamaa moodustasid omaette tüki, millele tehti kuivendusplaan. Meie ja rentniku elu- asemeks kujunes ruumikas valitsejamaja, juurde tuli ehitada saun ja kuur. Maja mansardkorrusel oli neli magamistuba, 1. korrusel oli avar söögituba, suure pliidi ja leivaahjuga köök, rentnik Heinvarsi ja meie teenija toad. Kuni vanemad suve alguses töölt vabanesid, seni olin mina onu Eero juures Üdruma koolimajas. Tavaliselt oli kool selleks ajaks lõp- penud. Seal tundsin onu ja tema abilise ja perenaise Roosa Reinvee, kelle ta oli veel lapsorvuna enda juurde võtnud, eriti sooja hoolt. Roosa oli hoolega kujundanud koolimaja ümbrust ja rajanud uue aia sellisel tasemel, et seda auhinnati Läänemaa kooliaedade ülevaa-

55 tusel. Liikusin ettevaatlikult – et mitte nõelata saada – ringi vana aia mesipuude vahel, viisin lehma karjamaale ja tõin sealt tagasi, söötsin kanu ja püüdsin teisteski toimetustes abiks olla. Mängukaaslasteks leidsin naabruses oleva Lepiku talu tüdrukud Vaike ja Laine ning kaugema Kivisilla talu Vassarite pere poisid ja tüdrukud. Käigud viisid Virtsu maanteeni välja – endise vallamajani, Roosa venna Eedi pereni ning külapoodi, kus poepidajaks oli lahke Marie Tonkmann, onu käekõrval ka Einselnide põlisesse Allika tallu ja üle maantee Jungermannide juurde. Hobusega sõideti Teenuse jõe äärsesse Laastre veskisse ja maanteed mööda Sillale ning Kullamaale. Sillal sai tehtud vajalikud ostud, käidud läbi meiereist ning külastatud koolijuhata- jat Jüri Uustalu. Pühapäeval sõideti Kullamaa kirikusse, käidi läbi haudadelt ja viibiti kohalikel üritustel. Ükskord olin ka laulupeol Rohumäel ja vaatasin näitemängu rahvamajas, kus Eero ja Roosa kaasa mängisid. Rahvast oli rohkesti, kirikuaia piirdemüüri äärne pilgeni täis hobuvankreid, juttu ja hääli kuipalju. Maantee oli sellal munakivisillutisega, mis põrutas vankril istujad kõvasti läbi. Kui ei tahetud sellega leppida, siis sõideti reas mööda rööpalist teeäärt loksudes. Tallinnast onu juurde ja tagasi sõitsime bussiga, iga kord pikema peatusega Ristil, kus einelauas janu kustutati või keha kinnitati. Meeldejäävaks erandiks oli tagasisõit 1939. aastal, kui võtsin osa Üdruma kooli õpilasekskursioonist Haapsallu. Seal pani Roosa pärast ringkäiku mind rongile, sõitsin üksinda Keilasse, kus istusin ümber Paldiski rongile ja jõudsin nii Põllkülla. Suvised ettevõtmised Põllkülas algasid mai kolmandal pühapäe- val, kui pere pea terves koosseisus kohale sõitis, et teha juurviljaaias peenrad valmis ja külvata maha seemned. Rentnik pidi selleks ajaks maa üles kündma ja siluma. Hiljemalt jaanipäevaks oli terve pere kohal, vajalik majakraam toodi kohale tellitud veoautoga. Jaanituld tehti pargis endise lubjapõletusahju künkal. Järgnesid tavalised suvised päevad täis mänge, jooksmist ja kiikumist ning muid tegevusi, nagu

56 paadisõit tiigil, koopa kaevamine tiigi kaevamisel tekkinud künkasse (Nõiamäkke), seal õuduste manamised jne. Aiast pistsime suhu maasikaid, hiljem hamba alla ploome, õunu ja pirne. Söögikraami perele saadi aiast, samuti osteti rentnikult ja naabertalunikelt, värsket või suitsutatud kala kaluritest pakkujatelt, kondiitrikaupu ringi liikuvast hobukauplusest. Viimast ootasime pikisilmi. Käisime ümbruskonna metsades seenel ja mustikal. Isa juhtis tähelepanu puudele ja taime- dele, nimetas neid, harides meid nii looduse koha pealt. Otseselt talupidamisega me sellal seotud ei olnud, see oli rentniku töö. Küll kuulsime isa arutelusid temaga, jälgisime rohkem askeldusi koduloo- made ja -lindudega. Laupäevade juurde kuulus õhtune saunaskäik, mis venis öötundideni. Isal oli kava pensionile minnes hakata ise Aarde talu pidama. Puu- dusena aga nägi ta heinamaa vähesust. Selle leevendamiseks osteti 1937. aastal ema nimele Maapanga laenuga riigilt 20-hektariline maatükk Klooga raba ja Vasalemma jõe vahel, millele ema andis nimeks Saarukse. Isa laskis selle terves ulatuses kraavide ja osalt dre- naažtorudega kuivendada – 7 ha heinamaaks, 13 ha kasvava metsa alla – ning ehitada sinna suur heinaküün. Heinamaale külvati timutit ja ristikut, peale külvati mineraalväetist. Kõik sai valmis just 1939. aastaks, kui pidime Põllkülast lahkuma. Ostuks ja maaparanduseks võetud laen tuli tasuda 55 aasta jooksul. Saksa okupatsiooni ajal juba tagasimaksed toimusidki. Minuvanuseid lapsi lähemas ümbruses polnud, küll läksin venda- dega kaasa vaatama kolme Kesamaa poisiga peetavaid pallilahinguid. Hea meelega jooksin rongijaama, et minna vastu linnast tulijatele ja tuua ära saabuv post. Põllküla jaama tähistas varem väike kaubavaguni tüüpi ehitis, hiljem ehitati sinna kena eest ühekordne, tagant kahekordne jaamahoone, kus aastaid elas jaama ainuke ametnik – meie armas jaamapreili Alma. Sõjajärgsel ajal oli jaamahoone ära põlenud ja jaamast saanud nn teivasjaam.

57 Vahelduseks olid pikemad jalutuskäigud ja küllaminekud. Kõige sagedamad olid ujumis-supluskäigud üle heinamaade Vasalemma jõe äärde või kaugemale läbi Kersalu küla mereranda. Jõesupluseks oli ka teine ja huvitavam variant – Vanaveskile. Sinna olid Puhkid ehitanud uhke betoonist tammi, mille tagant ülespaisutatud vesi suundus veskisse. Tore oli uurida veski tööd ja möllata tammilt üle valguva vee pritsmetes. Pea alati kaasnes Vanaveskile minekuga sisseastumine Jansenite juurde, kus meid lahkelt vastu võeti. Kui vanemad juttu puhusid, mängisin peamiselt koos Loga, mistõttu vennad hakkasid teda minu pruudiks hüüdma. Oli, kuidas oli – minu poisiliku sümpaatia oli ta küll võitnud. August ja Helmi Jansen olid omandanud sealse Tammi talu, ehitanud sinna kena suvemaja ning suure vaevaga rajanud lii- vasele pinnasele ka aia. Vaatamata sõja ajal ja selle järel toimunud talvistele röövellikele sissetungidele majja ja raskustele keelutsooni pääsemisega jäid Jansenid (pärast vanemate surma Ea oma perega) oma suvekodule läbi aegade truuks. Seal nautisin Janseni värvikül- laseid lõpetatud ja lõpetamata maale. Põllkülas tegi Jansen ka kaks maali meie suvekodust, hiljem ka isa portree, mis keerukatel aegadel kaduma läks. Pikemad matkad viisid Harju-Madisele, Kloogale ja Kloogaranda ning Leetsesse. Kloogal külastasime Jürmesid nende raudteeäärses suvekodus. Koos Olaﬁ või naabruses elava Peet Soosaarega ujusime Klooga järves, jooksime metsa all ringi ning uudistasime Klooga raudteejaamas toimuvat. Kloogarannas külastasime seal suvitavat tädi Liisa peret ja pastor Paul Kuusiku suvilat. Viimase esikus torkas silma uks pealkirjaga „Kino Põlluramm. Seanss ei tohi kesta üle viie minuti”. Sisenedes avastasin, et tegu on käimlaga, mille seinad olid kaetud ajakirjadest väljalõigatud värviliste fotodega. Sellest vanematele sosistades püüti mu jutust mitte välja teha ja viia see mujale. Leidsin jutukaaslaseks hoopis Edda – Kuusikute minuvanuse kasutütre. Enne

58 tagasipöördumist koju suplesime meres, mis veidi leevendas matka- väsimust. Pikema jalgsimatkaga oli seotud ka Veimrete külastamine Haapsalu maantee Kulna teeristil. Veimre perekonnanime oli ka meile ema välja mõelnud, kuid doktor Weiss jõudis ette ja pani nime kinni. Ema oli selle üle üsna õnnetu. Arnold Veimre arreteeriti 1941. aastal ning suri Sosva vangilaagris, tema abikaasa küüditati 1949. aastal Siberisse. Kõige põnevamad olid käigud Paldiskisse: rongiga sinna, siis jala mööda linna laiu vaikseid tänavaid merekindluse kantsini ja sadamasse, maiustamine kondiitriäris ja kindlasti proua Adamsoni külastamine. Proua elas huvitava kujundusega väikeses majas, suurest kastikujulisest teisest majast moodustas suurema osa Amandus Adam- soni ateljee, mida hoiti sellisena, nagu see kujurist pärast surma oli jäänud. Sisenedes ateljeesse, sattusin täielikult sealsete kõikvõimalike pooleliolevate või valmis kujude lummusesse. Ateljee hoone hävis Teises maailmasõjas. Muide, kujur Adamsoni esimene abikaasa hukkus Esimese maailmasõja ajal juhuslikust Saksa sõjalaevalt tulistatud kahu- rikuulist. Amandus ja Eugenie Adamsoni kolmest lapsest puutusin hetkeliselt kokku Peetri ja Mariaga, pikemalt Corinnaga, Corinnal oli vaimseid häireid ja ta oli üksvahe ravil Seevaldis. Ta kinkis emale paar enda maalitud akvarelli, ema palus teda täienduseks olemasole- vale lauaserviisile maalida samamoodi ja põletada mõned taldrikud juurde. Pildid on sõja ajal kaduma läinud, taldrikud aga alles. Corinna oli õnnetult abielus kohaliku kaluriga, neil oli kaks poega, kõik perekonnanimega Tampere. Üks poegadest tegi TPI tudengina enesetapu, hüpates nn Hendriksoni küürult alla raudteele, teisele muutus saatus- likuks alkoholilembus. Peeter läks Saksamaale õppima ega pöördunud Eestisse tagasi, Maria (abielus Carlsson) põgenes 1944. aastal Rootsi ja külastas heldimusega uuesti vabanenud Eestit. Omaette käigud Paldiskisse olid seotud veel kaugemate kohtadega – Pakri neeme ja tuletorniga ning Väike-Pakri saarega. Tuletorni

59 tippu tõusmiseks tuli kõvasti pingutada, seda korvas mulle enneolema- tult kaugele avanev vaade. Vägeva mulje jättis ka kõrge pankrannik. Mootorpaadiga sõit Pakri saarele oli mu esimene meresõit ja seetõttu põnev elamus, saar ise aga oli looduselt ja hoonetelt, rääkimata inimestest, seninähtust erinev. Mälestusse jättis jälje ka rannarootslaste eluolu kajastav muuseum. Suve viimase sõiduna võttis ema reeglina ette sõidu kolme pojaga Tartusse. Jaamade nimetused olid meile lõpuks nii pähe kulunud, et võisime iga hetk need õiges järjekorras ette vuristada. Tartus külasta- sime onude peresid, jalutasime linnas, ronisime Toomemäkke, ükskord külastasime ka Eesti Rahva Muuseumi Raadil ning Vahi Põllutöökooli, kus vastuvõtjateks olid Ilka ja Ralf Kask. See käik on eredalt meelde jäänud: ilus päikeseline päev, suurejooneline muuseum vaheldusrikaste eksponaatidega, lahke pererahvas. Vanemuises nägime Albert Kivi- kase „Nimed marmortahvlil” põnevat lavastust. Peatusime tavaliselt onu Pauli peres, viimati Soola tänaval, saatjaks jalutuskäikudel oli aga enamasti onu Hugo pere naispool – onunaine Alma tütarde Mareti ja Kadiga. Kaugemale Lõuna-Eestisse mu lapsepõlve reisid ei ulatunud, need Tartu sõidud olid isegi suured ettevõtmised. Nüüdisaja eesti noortele näib see ilmselt mõeldamatu.

60 Kooliminek

1937. aastal olin jõudnud aastatelt niikaugele, et tuli alustada kooli- teed. Et olin kasvanud koolimajas ja pidevalt kokku puutunud õpilaste ja õpetajatega ning kooli puudutavate juttudega, ka vennadki koolis õppimas, siis kartust koolimineku ees mul polnud. Vend Ants oli parajasti lõpetanud Jakob Westholmi Gümnaasiumi, Heino oli seal lõpetanud 2. klassi. Vanemad otsustasid ka mind panna Westholmi gümnaasiumi. Ega minulgi selle vastu midagi polnud, sest viisakad toredad „vestupoisid” olid sagedased külalised meie kodus. Ikkagi midagi muud kui 18. Algkool Laial tänaval, kus õppis Jaan ja hiljem ka Heino. Kõigepealt tuli minna Kordese (Kevade) tänava koolimajja vastu- võtueksamile. Selle võttis vastu direktor Paul Mägraken oma kabinetis, isa jäi eesruumi ootama. Kõik läks korda, kuid rohkelt liigendatud akna ruutude arvu lugemisega jäin hätta. Lugesin neid nii ja naa, kuid vastus oli ikkagi vale. Kui Mägraken teatas isale minu vastuvõtmisest, kuid ka probleemist ruutude lugemisega, siis oli isa üllatunud – selliseid raskusi pole kodus olnud. Kui koduteel asja arutasime, saime aru, et ma ei olnud lugenud mitte ruute, vaid raamiosi nende ümber. Aknaruudu mõiste osutus mulle võõraks, sest kodus olid vaid suured ruutudeta aknad. Ruumikitsikuse tõttu võeti Westholmi gümnaasiumi vastu ainult üks klassitäis õpilasi, kuid klassid olid suured. Nii võeti minu kooli astumisel esimesse klassi vastu 54 poissi. Meie klass asus maja 1. kor-

61 ruse vasakul olevas ruumis, 2. klassi minekul asusime ümber samas tiivas kaugemal olevasse ruumi, 3. klassis olime parema tiiva esimeses klassiruumis. Klassiruumide vahel korruse keskel oli suur hämar jalu- tusruum. Teisele korrusele oli meil asja ainult aktuste puhul, muidu oli see suuremate poiste päralt. Riidehoid ja eineruum, kus tee kõrvale söödi kaasavõetud võileiba või puhvetist ostetud saia, olid keldrikorrusel. Kooliõu oli suhteliselt väike ja vähe kasutatav. Soojemate päevade suurel vaheajal olime läheduses olevas Falgi pargis. Võimlemistunnid olid Kaitseliidu võimlas Toompea tänaval, mille venelased 1941. aastal Tallinnast taganemisel õhku lasid. Esimeses klassis läksime võimlasse ja tulime tagasi kooli meditsiiniõe saatel. Minu koolitee käis Vabaduse platsilt üle Toompea Paldiski maantee alguse kaudu Kordese tänavale. Kojutulekul, kui rohkem aega oli, eelistasin koos mõne klassikaaslasega teist teed – läbi Hirvepargi ja Kaarli puiestee. Seal oli rohkem ruumi ning parem omavahel hullata. Nii ilusaid kooliteid annab otsida! Traditsiooniliselt oli esimese klassi juhataja, nii ka meie oma, ema- lik, kuid nõudlik Selma Marandi-Tauli, kes õpetas eesti ja saksa keelt. 2. klassis asendas teda klassijuhatajana Johannes Randla. 3. klassis sai klassijuhatajaks prantsuse keele õpetaja Vanda Zelinsky. Temal oli kombeks tundi kaasa võtta värvilisi pilte asjadest ja olevustest, mille prantsuskeelseid nimetusi ta ette hääldas ja meie korduvalt meeldejää- miseni järele ütlesime. Käisin ka pr Zelinsky juures kodus täiendavalt prantsuse keelt harjutamas. Viiendas klassis oleks kolmanda võõrkee- lena lisandunud inglise keel, kuid sinna ma selles koolis ei jõudnudki. Matemaatikat ja kahes esimeses klassis ka laulmist õpetas Eduard Maasik, 3. klassis andis laulmistunde Tuudur Vettik. Koolis omaette lauluklassi ei olnud, seetõttu toimusid lauluharjutused meie klassiruumis viiuli saatel. Kui mõni poiss viisiga väga mööda pani, siis koputas Vettik talle poognaga õlale. Eduard Maasik juhatas kooli puhkpilliorkestrit, Tuudur Vettik poistekoori ja sümfooniaorkestrit.

62 Loodusloo õpetaja oli Paul Lannus, kes õpetas vanemates klassides keemiat. Vaatamata õpilaste suurele arvule klassides püsis kord nendes hästi. Vahetundideks pidime klassist lahkuma. Korrapidajad avasid aknad, keerasid klassiukse lukku ja viisid võtme õpetajate tuppa. Pärast vahetunni lõpu kella pidime klassi ukse taha kahekaupa korralikult rivisse võtma. Õpetaja tuli võtmega ja lasi meid sisse. Distsipliini koolimaja alumisel korrusel jälgis alamklasside inspektor Henn Sirk, kes 3. klassis õpetas meile eesti keelt. Poisid kartsid teda kui tuld. Kui poiss sai vahetunnis hakkama suurema pahandusega, siis pandi ta häbiks posti äärde seisma. Kui kahe posti neljast küljest ei piisanud, pandi järgmised seisma seina äärde. Esimestes võimlemistundides näitas populaarne õpetaja Ardo Tarem, kuidas kooli tunnust, punast koolimütsi tuleb tervitamisel viisakalt kaarega peast maha võtta, rinnale tõsta, tervitada ja pähe tagasi panna. Seejärel pidid poisid harjutamiseks seda temale ette näitama. Riietus pidi tunnis olema kõikidel ühesugune: valge käisteta särgike, mille rinnal tumepunasel embleemil valge W-täht, mustast riidest sportpüksid, valged sokid ja valged tennised. Võimlemise oluliseks osaks oli turnimine redelitel, levinenumaks mänguks rahvastepall, väljas aga jalgpall. 1939. aastal direktor Mägraken suri, uueks direktoriks sai varajasem inspektor, tunnustatud matemaatik Elmar Etverk – meie klassivenna Reinu isa. Etvergid elasid kooli kõrvalmajas, seal kus varem Westholmgi. Westholmi koolis pandi suurt rõhku hoolsa õppimise ja korrektse käitumise nõudmisele, isamaalisusele ja ühtekuuluvusele deviisi all per aspera ad astra. Peeti vajalikuks, et ka kõige väiksematele väär- nähtustele tuleb kohe reageerida. Peamiseks liistu peale tõmbamise vahendiks oli märkuse kirjutamine spetsiaalsesse märkustevihikusse. See oli väikeseformaadiline vihik, mille esimestele lehekülgedele oli

63 trükitud käitumisreeglid, ülejäänud lehed olid vabad märkuste kirju- tamiseks. Märkusele pidi isa või ema alla kirjutama. Kui eksimused olid suuremad, siis kutsuti ema kooli. Poisid tõmmati juba esimesest klassist kaasa ka Punase Risti seltsi tegevusse. Teises klassis jagati poistele välja paberipoogen, millel olid tabelid lahtritega, kuhu tuli teha iga päev ristikesi näitamaks, millist heategu oled teinud. Võimalikke heategusid oli kümme: pakkusid istet daamile või vanemale isikule, abistasid nõrgemaid või vanemaid jms. Kooliaasta lõppu tähistati pidulikult Estonia kontserdisaalis, kus oma oskusi näitasid deklamaatorid, lauljad, pillimehed ja võimle- jad. Oli ka suur loterii, kus iga loos võitis. Loositavad asjad olid lastevanemate annetatud. Traditsiooniliselt toimus kooliaasta lõpul ekskursioon, iga vanem klass ikka kaugemale. Meie klassi puhul toimus see viimasel korral Pirita-Kosele. Jaan Krossi romaanis „Wikmani poisid” kujutatud õhustik jäi meile veel kaugeks, siiski vähemalt nuu- sutasime seda. Säilinud klassitunnistuste järgi oli minu edasijõudmist hinnatud enamjagu neljadele ja viitele, vaid laulmises oli järjekindlalt hindeks rahuldav. Ka enamasti neljaks hinnatud hoolsus viitab puudujääkidele. Koolitöö neljandas klassis pidi algama 27. augustil 1940, sedapuhku juba uues suurejoonelises koolimajas, mille ehitamist hoolega jälgi- sime. Ajapikku tekkis mul mõne klassikaaslasega tihedam sõprus – kas ühise koolitee või omavahelise klapi alusel. Eelkõige mainin pingi- naabrit Rein Maremaad, kelle elupaigaks sadamakapteni pojana oli väike maja Uus-Sadama tänava lõpus poisse ligitõmbavas sadama miljöös. Seal sai laevameestelt saadud kakossi (kookospähklite kuivatatud sidekude) süüa ja puupinu taga ka suitsetamist proovida. Edasi nimetan Harri Raiknat (elas Tatari tänaval Narmade õuema- jas), Avo Kogermani (Tallinna Tehnikaülikooli tollase rektori poeg,

64 elas Koplis, hiljem Süda tänaval, hilisem keemiakandidaat), Aarne Oja (Lastekodu tänava vanadekodu juhataja poeg), Leopold Niilust (Kopli ja Vabriku tänava nurga kauplusemaja omaniku poeg), Avo Tammelit (politseiniku poeg Väike-Ameerika tänavast), Harri Palmi Ahju tänavast. Käisime vastastikku sünnipäevadel ja niisamuti külas. Pikima vahemaaga küllaminekuks oli sõit mootortrammiga Koplisse Avo Kogermani sünnipäevale. Siinkohal nimetatutest jäid Eestisse 1944. aasta lõpuks vaid Harri Raikna, mõlemad Avod ja Harri Palm küüditati Venemaale, Rein, Aarne ja Leopold põgenesid vanematega läände. Aarnet külastasin 1988. aastal tema kodus USAs, Leopoldiga kohtusin tema külaskäikudel vabasse Eestisse. Pinginaaber Rein lõpe- tas Geislingeni Eesti Gümnaasiumi Saksamaal ja siirdus edasi Tšiili. Westholmi Gümnaasiumi 1940. aasta kolmanda klassi lõpetanu- test küüditati 1941. aastal Venemaale kuus poissi, teadaolevalt oli sõja-aastatel välismaale põgenenuid kuusteist poissi, üheksa poisi edasise käekäigu kohta aga tänaseni andmed puuduvad. Kui loeme ka viimased kaotuste hulka, siis okupatsiooni ja sõja tulemusena kannatas kokku 28 poissi ehk 52% meie klassi õpilaste üldarvust. Vanematest klassidest vestupoiste kaotused võisid olla veelgi suuremad: lisandusid ju hukud ka sõjaväljadel ja vangilaagrites. Eliitkoolide õpilasi ja vilistlasi tabasid sündmused ikkagi kõige raskemini. Mitu meie klassi välismaale sattunud poissi omandas seal kõrg- hariduse ning tegi head karjääri: okeanograaﬁ a professor Gunnar Roden Seattle’is, füüsikaprofessor Einar Hinnov Princetonis, ehi- tusinsenerina California Ülikooli lõpetanud Ülo Juurma, juristina Argentiinas ja hiljem Šveitsis töötanud Leopold Niilus, arstina Einar Berggrün Rootsis jt. Enamik Eestisse jäänud ja repressioonidest pää- senud klassivendadest on lõpetanud kõrgkooli. Piirdudes vaid mõnega nendest, tooksin esile meistersportlast korvpallurit Heino Krevaldit, tehaste peainsenere Rein Etverki ja Paavo Nurme, teenekat ökonomisti Heiti Ellerit, Tallinna Tehnikaülikooli dotsenti Gunnar Grossschmidti.

65 Kahekordselt Venemaale küüditatud klassivend Roman Bertelov on oma meenutused keerukast elukäigust mahuka raamatuna ka avaldanud.* Tänu Gunnar Grossschmidti hoolele käivad klassikaaslased regulaarselt Tallinnas koos, kuid aja karm kulg teeb oma tööd ja meid jääb üha vähemaks. Meie õpetajatest Selma Tauli, Paul Lannus ja Ardo Tarem põgenesid 1944. aastal läände, Vanda Zelinski siirdus järelümberasumise käigus Saksamaale, Tuudur Vettik oli 1950–1956 vangis. Jakob Westholmi kooli kohta on ilmunud kolm huvitavat kogu- teost.** 1989. aastal anti koolimajas paiknenud 22. Keskkoolile Jakob Westholmi Keskkooli nimi, hiljem nimetati see ümber Jakob West- holmi Gümnaasiumiks.

* Roman Bertelov. Läbi elu. Tallinn: SE&JS, 2005, 413 lk. ** Jakob Westholm ja tema kool. Tallinn, 1937; Per aspera ad astra. Jakob Westholm ja tema kool II. Tallinn–Toronto, 1992; Per aspera ad astra. Jakob Westholm ja tema kool III. Tallinn, 1999; Per aspera ad astra. Jakob West- holm ja tema kool III. Lisa. Tallinn–Toronto, 2001.

66 Aastad –

Ärevusttekitavad sündmused Euroopas 1939. aastal said valdavaks kõneaineks pereringis ja tutvuskonnas. Olin juba selles eas, kus kõik põnev, oli see kodulinnas, Eestis või maailmas, pakkus huvi. Kuulasin kikkis kõrvu uudiseid, esitasin küsimusi, hakkasin rohkem ajalehti lugema. Jälgisin põnevusega sündmusi Abessiinias ja Hispaanias, Tšehhoslovakkia annekteerimist. Ka koolis ja sõpradega kooliteel ei saadud sõjasündmustest mööda minna, oma koha leidsid sõjamängud. Õige pea said tippsündmusteks sõja algus, sõjaväebaaside andmine venelastele ja sakslaste lahkumine. Meid tabas valus löök sunniviisilise nõudega anda Aarde talu ruumid Vene sõjaväe majutamiseks, mõnevõrra hiljem teatega kogu talu rekvireerimisest. Rentnik oli majast välja sauna aetud, parki aga paigutatud maskeeritud tankikolonn. Naabruses olevasse Klooga-Aedlinna hakati rajama suurt sõjaväelinnakut kasarmute ja abihoonetega. Nüüd tuli Põllkülast asjad kiiresti ära viia, osalt onu Eero juurde Üdrumale. Asenduseks pakuti riigi poolt sakslaste lahkumisega tühjaks jäänud mõisakohti Harju- ja Virumaal. Isa võttis mind kaasa sõidule paari Virumaa mõisa, milleks andis oma autoga kaasabi Tamsalu lubja- vabriku direktor Herman Mossa (Helmi Mauritza õemees), omaette käisime Harjumaal Munalaskme mõisas. Valik langes esialgu paremas korras olevale Moe mõisale Tapa lähedal. Lõpuks otsustas isa siiski sünnikoha lähedal Jõeääre külas oleva Kustas Tonkmanni võla katteks võõrandatud Kaldapealse talu kasuks. Asjaajamine aga võttis palju

67 aega – alles 21. septembril 1940 võttis ENSV Põllumajanduse Rahva- komissariaat vastu otsuse anda isale 25 hektarit maad Kaldapealse talust tingimusel, et abikaasa nimel oleva uudismaakoha (Saarukse talukoha) annab ta üle riiklikku maareservi. Asja juriidiliseks vormista- miseks oli aga vaja see uue võimu poolt uute seadusaktidega vastavusse viia. Leping, millega Aarde talu maa anti tasuta riigi omanduseks, selle kinnisvara katteks aga isale Kaldapealse talu, toetus nüüd hoopis liba- Riigivolikogu 23. juuli deklaratsioonile maa tasuta andmisest maata või vähese maaga talupoegadele (kelleks nüüd ka meid tituleeriti!) ja pärineb 1940. aasta 3. detsembrist. Uues, tuleviku suhtes määramatus olukorras leidis isa, et seekord tuleb talupidamine enda kätte võtta. Onu Eero lubas aidata kõigepealt loomade ja inventari muretsemi- ses ning asjade kohapealses korraldamisel. Ants aga pidi Tartus üle minema põllumajanduse teaduskonda. Küllap loodeti, et nii õnnestub nõukogude võim üle elada ja kergemini ots otsaga välja tulla. Tõe- poolest, peitumine sellesse metsa ja raba taga olevasse kaugesse tallu aitaski esimesest Nõukogude okupatsioonist eluga pääseda. Ka Põllküla naabrid pidid ülepeakaela oma kodutaludest lahkuma – esialgu kuhugi lähemale, et leida hiljem jäädavamat elupaika. Adamsonid Paldiskist said elukoha Pärnus, Jansenite talu ei puudutatud, kuna see asus baasitsooni piirist – Vasalemma jõest – lõuna pool. Sõjasündmused ja olukord Eestis olid peamiseks kõneaineks ka veel külalisterohketel perekondlikel tähtpäevadel, viimati õe sünni- päeval 1. märtsil 1940. Siiski vaid senikaua, kui telefoni teel tulnud teade Tammsaare surmast lõikas nagu noaga läbi senise elava jutu. Ootamatu teade niigi ärevas õhkkonnas kutsus sünnipäevalistel esile sügava masenduse. Meid puudutas valusalt Soome pommitamine lennukitelt, mis startisid venelaste Eestisse rajatud lennuväljadelt. Pärast Talvesõja lõppu 1940. aasta aprillis võttis isa Asutus Fenno-Ugria juhatuse esimehena hea meelega vastu Konstantin Pätsi ettepaneku sõita Soome,

68 et pidada seal mitteriiklikul tasemel läbirääkimisi võimaluste üle Eesti- poolseks abiks. Olime uhked isale antud missiooni üle, kuigi sellest palju rääkida ei tohtinud. Sõit toimuski koos Villem Alttoaga, kes oli sellal Haridusministeeriumi kooliosakonna direktor. Soomes lepiti kokku korraldada sõjaorbude puhkus ja sõjainvaliidide ravi Eestis. Sadakond soome last saabuski ja paigutati Pirita-Kose Metsakooli, kuid juunipöörde tõttu viidi nad Soome tagasi. Invaliidide raviks lepiti kokku Pärnu ja Haapsalu sanatooriumidega, kuid ka see enam ei teostunud. Kuigi elu Eestis muutus rahutumaks, maanteedel ning raudteedel liikusid sõjavoorid ning tänavatel võõrvenelased, käis koolitöö pealt- näha endiselt. Kodus tunti muret igapäevaeluks vajaliku pärast ja hakati toidukraami varuks ostma. Lauahõbe ja muud väärtuslikumad asjad anti Linnapanka hoiule. Kui koolitöö lõppes, saatsid vanemad oma nooremad pojad suveks onu Eero juurde, kes alati oli olnud meie pere lastele heaks „haldjaks”. Hiljem järgnes Üdrumale ka ema, et võtta enesele perenaise ülesanded. Roosa oli enne seda abiellunud Silla meieriabilise Johannes Saarega ja lahkunud mehe uude töökohta Linte meiereis Räpina lähedal. Nende laulatus oli Tallinnas Kaarli kirikus, sellele järgnev koosviibimine meie korteris, kusjuures mina olin peiupoiss. Vaevalt jõudsime end Üdruma koolimajas sisse seada, kui ajalehte- dest ja juttudest saime teada Tallinna sündmustest. Neid täiendas isa harvadel tulekutel Üdrumale. Vägivaldne võimuvõtt, libavalimised, loba viletsast elust Eestis, uute võimumeeste ilmumine kohapeale ja muu ebaharilik tõi talumehed koolimajja, et saada selgust olukorras ja pidada nõu. Püüdsin minagi olla mitte ainult partneriks kaardimän- gus, vaid ka kaasarääkijaks. Kui saime teada Kaitseliidu laialisaatmisest, Riigivolikogus lavastatud ettepanekust liituda NSV Liiduga ja isalt kuulda Konstantin Pätsi väljasaatmisest, siis alles lõplikult tajusime, et midagi väga halba on Eesti riigile ja rahvale juhtunud.

69 Et iseseisvuse hävimine sai alguse juba Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest, saime kindlalt teada alles 40 aastat hiljem. Veelgi enam – NSV Liidu kaitse rahvakomissari Timošenko 1940. aasta 9. juuni direktiivist Eesti Vabariigi sõjalisest hõivamisest ei teatud laiemalt midagi. Kui 2005. aastal saatsin sellest (nagu ka admiral Tributsi aru- andest direktiivi täitmise kohta ettenähtud 20. juuniks) kokkuvõtte ajalehele Postimees, siis seda ei avaldatud ilma põhjust motiveeri- mata. Seejärel saatsin kokkuvõtte Eesti Päevalehele, kus see ka avaldati. Direktiivi ja sellest lähtuva 8. armee sissetungiplaani täistõlge inglise keelde avaldati seejärel esmakordselt Eesti Teaduste Akadeemia ajakirjas Trames (2006, nr 1). Juba üksinda nende faktide valguses on päevaselge, et juttudel Eesti vabatahtlikust legaalsest ühinemisest NSV Liiduga pole mitte mingisugust alust. Riik hävis jõhkra sõjalise okupatsiooni tulemusena. Üdruma talumeestele üllatusena selgus, et Moskvasse sõitnud ühi- nemist paluva delegatsiooni koosseisus oli ka Läänemaa Koolivalitsuse juhiks tõusnud kohalik koolijuht Jüri Uustalu. See ei päästnud teda represseerimisest 1941–1955. Naasnuna Eestisse teostas ta ennast kodu-uurimusliku tegevusega. Oma mälestuste kirjutamisel sai isa temalt abi mitme kodukohta puudutava seiga täpsustamisel. Vaatamata pöördelistele sündmustele jätkusid maal talurahva tavapärased tööd. Püüdsin minagi kaasa aidata onu majapidamises: kandsin hoolt lehma eest, söötsin siga ja kanu, ajasin hobust sõnni- kuveol, mee võtmisel aitasin onul suitsu puhuda jne. Muidugi tuli ka väikese venna järele valvata ja tema eest hoolt kanda. Karjas käies puutusin palju kokku talulastega, kelle jutt oli paljus seotud külarahva eluoluga, looduse, loomade, lindude ja putukatega, ka sigimise ja poegimisega, millest meie peres eriti juttu ei olnud, vähemalt noore- mate poiste juuresolekul. Omaette käigud ulatusid maantee ääres oleva poeni, hobusega onu Eero kõrval ka Sillale, Kullamaale ja Võivere heinamaale, kus aitasin jõukohaselt heina teha. Kullamaalt on meelde

70 jäänud külaskäik köster Heinrich Anniko juurde. Hiljem leitud kirjadest selgus, et tema Kullamaa Hoiu- ja Laenuühisuse asjaajajana oli korraldanud laenu andmist isale Peterburis õppimiseks ja võtnud vastu tagasimakseid. Anniko põgenes 1944. aastal läände. Tol keerukal suvel tegime ka emaga selle aja kohta päris pika reisi: bussiga tema lapsepõlvekoju Lihulasse, sealt rongiga Vigalasse, et külastada kiriklas pastor Jürgensoni, lõpuks bussiga Märjamaa ja Kullamaa kaudu tagasi Üdrumale. Igasuvine sõit Tartusse jäi aga ära. Olin onu Eero juures ka järgmisel talvisel koolivaheajal. Sellest korrast on eriti silme ette jäänud pikk saanisõit ilusal päikeselisel talvepäeval Üdrumalt läbi Kastja küla ja üle Teenuse jõe Vigala jaama, kust naasin rongiga Tallinna. 1940. aasta augusti lõpul Üdrumalt Tallinna tagasi jõudes selgus, et erakoolid olid likvideeritud. Westholmi gümnaasiumi algklassid (kuni 6. klassini) viidi üle Tallinna 8. Algkooli, mis paigutati äsja valmis saanud suurde valgusküllasesse Westholmi gümnaasiumi hoonesse. Kooliruumid olid nüüd hoopis avaramad, kõik vajalik oli olemas: võimlemissaal, lauluklass, käsitööklass, suur söökla. Õpilaste arv koolis ulatus 1200-ni, iga õppeaasta kohta tuli neli paralleelklassi. Erinevalt meie senisest koolist oli 8. Algkool segakool, siiski hiljem viidi poisid ja tüdrukud omaette klassidesse. Kõik õpetajad vahetusid: koolijuhataja oli Karl Pukk, inspektor ja matemaatikaõpetaja Alfred Lints, 4. klassis oli minu klassijuhataja loodusteaduse õpetaja Priit Kohava, järgnevas kahes klassis Eduard Proos. Vältimaks Westholmi koolist ületulnud õpilaste prevaleerimist klassis jaotati nad erinevate paralleelklasside vahel. Uue õppeainena tuli sisse vene keel, seevastu saksa ja prantsuse keel jäid ära. Algas nõukogude korra pealesunnitud ülistamine, Stalini piltide ja loosungite ülespanek, uue suunitlusega luuletuste ettelugemine ja laulude laulmine. Kui tuli laulda „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu”, laulsid poisid hoopis „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas”. Tähtpäevade puhul aga korraldati krossijookse,

71 millest kõikidel tuli osa võtta. Kõik see kutsus õpilastes esile trotsi ja pilkamisi uue võimu aadressil. Kahe tule vahel olevad õpetajad sattusid raskesse olukorda. 4. klassi lõpetamisel 7. juunil 1941 saime eesti- ja venekeelse algkooli lõputunnistuse. Parajasti 1940. aastal sai Gonsiori tänaval valmis põhiliselt õpetajatest koosneva korteriühingu Oma Tuba elamu, milles üks pan- galaenuga saadud korter kuulus vanematele. Nad aga ei kiirustanud sinna sisse kolimisega, andsid selle kasutada esialgu onu Paulile, Saksa okupatsiooni aastatel kopsuarst Laisaarele ja onu Hugo perele. Nagu hiljem näha, maksis see meile valusalt kätte. Uus võim alustas õige pea vallandamistega koolides. Isa vabastati direktori ametist 9. novembril, andes kohused üle kooli endisele õpetajale Blandine Paaverile. Mõnevõrra hiljem lasti lahti ka ema. Kas selleks saadi käsk kõrgemalt poolt või soovis seda koolidirekto- riks saanud onunaine Linda Vihalem, pole mulle teada. Vanemad leidsid tööd Elfriede Lenderi Gümnaasiumi alusel moodustatud 8. Keskkoolis, ema seekord vene keele õpetajana. Tädi Friida oli just ka vallandatud, kuid jõudis veel kaasa aidata mu vanemate tööle võt- misele. Isalt nõuti meie korteri kohest vabastamist, kuid veel ametis püsivate sõprade abiga anti siiski pikendust 1941. aasta 1. maini, määrates ta formaalselt majavalitsejaks. Teravalt tundsin muutusi oktoobripöörde aastapäeva ajal, mis meile tipnes absurdse olukorraga. Varahommikul enne paraadi ja rongkäiku otsiti koolimaja põhjalikult läbi, seejärel pandi tänavaäär- setesse ruumidesse relvastatud sõdurid, meil keelati korterist lahkuda. Mõistusevastane oli see, et meilt võeti võimalus näha väljakul toimuvat, samas saime aga hea põhjuse vastumeelsest rongkäigust puududa ja koolis seda irooniliselt põhjendada. Kartus ja usaldamatus rahva vastu oli jõudnud äärmusliku piirini. Hoopis hullem oli aga see, et üha rohkem kuuldi inimeste arreteerimistest või kadumistest. Eesti Vabariiki meenutavad sümbolid ja raamatud, Vabadussõja ausam-

72 bad jm kuulusid armutule hävitamisele. Tallinna Reaalkooli kõrvalt kõrvaldati hellitavalt Poisiks nimetatud sammas. Pärnusse ümberasus- tatud Adamsonide pere pidi üle elama sealse Vabadussõja ausamba õhkimise, millel skulptor oli leinava lastega ema nende järgi model- leerinud, ise aga samba kõrvale maetud. Surutus ja sünged eelaimused süvenesid. Tõeline šokk tabas meid 14. juunil. Öösel viidi meie korterist ära Konrad Mauritz, kes oli varem välja tõstetud temale kuuluvast ela- must ja õe palvel saanud peavarju meie korteris. Kuidas tema sellane asukoht kindlaks tehti, on mulle küsimuseks jäänudki. Hommikul tõi üks hea inimene Kopli kaubajaamast meile kirjakese abipalvega onu Eerolt. Haarasime üht-teist kaasa ja ruttasime sinna. Meile avanes rabav pilt. Jaam oli täis trellitatud loomavaguneid nendesse suletud inimestega. Tänu Einselnide Allika talu peretütrele Üdrumalt, kes oli vagunist välja lastud vagunikaaslastele vett tooma, leidsime Eero üles. Valvesõdurile pistist andes õnnestus isal korraks avatud ukse kaudu kaasatoodu üle anda ja läbi akna saada Eerolt teavet olukorrast ja soovidest. Hiljem tagasi kaubajaama minnes oli rong juba lahkunud. Vahepeal viisin omakorda kirjakese äreva teatega ühte peresse Tatari tänaval. 50 aastat hiljem sain kätte ametliku paberi Eero mahalaskmisest 1942. aasta aprillis. Nii talitati inimesega, kes oli täielikult pühendunud oma väikesele koolile – oli tõeline „maa sool”, anti hoop järjepidevale erksa küla vaimuelule, aastakümnetega loodud kohalikule rahvalähedasele haridusele. Küüditamisega ei jahitud mitte ainult inimesi, vaid ka nende varandust. Leidsime hiljem Üdruma koolimajast mahajäänud formulari, millega Eero volitas oma õde Liisa Kurinat 10 päeva jooksul müüma selles kirjapandud vara ja sellest saadud raha üle kandma KGB näidatud aadressile. Alanud sõja segaduses jäi see muidugi tegemata. Küüditajad otsisid ka Roosat taga, kuid asjatult – ta oli juba teise nime all teises Eestimaa ääres. Ka Erik Tonkmannil õnnestus küüdita-

73 misest pääseda, hüpates maha küüditatuid Risti jaama viivast autost. Tallinnast küüdidati Uno ja Juta Lender, mitu isa ja ema kolleegi ja tuttavat. Tekkinud ohtlikus olukorras saatis isa kuskilt saadud autoga ema koos nelja poja ja vähese kraamiga Kaldapealse tallu. Sõitsime masen- dusega mööda tühjaksjäänud Üdruma koolimajast. Kohale jõudes nägime, et see omaaegne auhindu saanud Kustas Tonkmanni esin- dustalu oli päris armetus olukorras – kõrvalhooned lagunenud ja õu rohtu kasvanud. Onu Eero oli siiski jõudnud Harald Reinvee abiga elamu meie vastuvõtuks ja osa laudast loomade jaoks enam-vähem korda teha, muretsenud ka hobuse ja kaks lehma ning muu häda- vajaliku, koguni kartulid rabapõllule maha panna. Isa oli Tallinnas taga otsitud, viimasel momendil enne seda oli ta jõudnud Kaldapeal- sele tulla, hiljem tuli ka Ants peitu mobilisatsiooni eest. Kaldapealsele tuli sõjavarju ka proua Tui lastega. Meie korter ja vara linnas jäid Hilja hooldada. Sõja alguses anti koolimaja sõjaväe kätte. Hilja ei suutnud korterit ega vara päästa: korteris peremehetsenud ohvitserid murdsid lahti kapiuksed, varastasid paremad asjad, sealhulgas isa ordenid ja muud autasud. Pääsemiseks marodööride käest põgenes õde sõbranna juurde. Võimud keelasid Linnapanga seiﬁ hoiule antud väärtasjade väljavõtmise ja need läksidki kaotsi. Kauge Kaldapealse talu jäi esialgu otsestest sõjasündmustest kõrvale. Mobilisatsioonist pääsemiseks ja hävituspataljonidele vas- tuhakkamiseks kogunesid ümbruskonna metsadesse metsavennad. Nende hulka läks ka Ants. Nad said oma esimesed tuleristsed juba 15. juulil Kasari silla juures Saksa eelvägede ja Eesti rühmituste ning põgenevate punaväelaste vahelises lahingus. Kaldapealsele jõudsid teated Lihula veresaunast ja langenutest Kasaril. Langenute hulgas olevat ka Ants. Kui ema läks läbi metsa hobusega surnukeha ära tooma, selgus siiski, et Ants oli lahingust eluga välja tulnud ja metsa tagane- nud. Rinne liikus tagasi Pärnu alla ja lõplik vabanemine lükkus kuu

74 võrra edasi. Siis nägime ka Kaldapealsel mööda metsateid põgenevaid vene sõdureid, kes otsisid teed Tallinna poole. Heino käis koguni nendele teed näitamas, et nendest meie kandist kiiremini vabaneda. Kui vahepeal tuli autoga Kaldapealsele tagalasse evakueerimiseks val- mistuv onu Paul, et meiega hüvasti jätta, siis piirasid metsavennad talu sisse. Kuuldes minult, et tegemist on sugulasega ja ohtu pole, lasti Paul minema. Ema oli Paulile lubanud hoida pilku peal ja vajadusel abistada tema Eestisse jäävat perekonda. Seda ta ka tegi. Talutööd jäid nüüd tervenisti meie pere peale. Maa oli seal Põll- külaga võrreldes hoopis viljakam. Söögilaud ootas hädasti saaki aiast ja põllult, pealegi oli jaanipäevaaegne öökülm kartulipealsed rabas ära võtnud. Ka heinatööga tuli kohe peale hakata. Saime hakkama ja tulemused ei lasknud end kaua oodata – jätkus toitu ja piima. Naabertalud olid kaugel, lähima, kilomeetri kaugusel oleva Laastre talu pererahvas ära küüditatud, ühendus välismaailmaga toimus peamiselt Kasarile käiva piimaveo mootorpaadiga. Kontrastselt kaugemal toimuvaga oli see aeg mulle küllaltki romantiline: kahe lehmaga karjas kaelani ulatu- vas rohus, mõnus vaikus, päike ja linnulaul (kuid ka parmud), palavaga vette hüppamine sealsamas Teenuse jões, ujuma õppimine, raamatute lugemine, igasugused uitmõtted peas…, kui vaja, ka kaasalöömine hei- nateos ja -veos, milleks õppisin ka hobuse vankri ette rakendamise ära. Juhtus nii, et onust järelejäänud raamatute hulgast sattus minu kätte Sienkiewiczi põnev ajalooline triloogia „Tule ja mõõgaga”, „Uputus” ja „Pan Wolodyjowski”, talust leidsin Karl Ristikivi lasteraamatuid ja tema esimese romaani „Tuli ja raud”, mis kõik lugesin ühtejärge läbi. Ristikivi ema oli olnud Tonkmanni juures koduabiliseks, Tonk- mann aga toetas Ristikivi hariduse omandamisel. Mahukate romaanide hoogne lugemine võttis ära kartuse nende lugemise ees ja jäi edaspidigi meelistegevuseks, eriti ajaloolise temaatika puhul. Pärast Tallinna vabastamist pöördusime linna tagasi. Loomad jäid kevadeni juba varem talus elanud naise hoole alla. Sööta oli nendele

75 varutud piisavalt. Vanemad eelistasid Põllkülasse tagasipöördumist. Seetõttu jäi Kaldapealse periood episoodiliseks. Ometigi ta võis meid päästa halvimast 1941. aasta keerulisel suvel. Kui koos Jaan Len- deriga püüdsime 50 aasta hiljem Kaldapealset vaatama minna, siis pääsesime sinna vaid paadiga Laastrelt, eest aga leidsime lagunenud mahajäetud talu, kus elas üksik vana mees. Temagi oli peatselt surnud ja maja maha põlenud. Teenuse-Tõrje talu vanarahvas aga mäletas veel Jaani ema – Meta Tonkmann-Lenderit, vangilaagris hukkunud Kustas Tonkmanni tütart.

76 Saksa okupatsiooni aeg

Tallinna jõudnud, oli vanemate esimene ülesanne teha kindlaks või- malused koolitöö ja koolimajas elamise jätkamiseks, saada ülevaade röövitud asjadest ja korter korda teha. Isa määrati 16. septembril linnapea Artur Terrase käskkirjaga uuesti Tütarlaste Kommertsgüm- naasiumi ja Kaubanduskooli direktoriks. Küllap poliitilistel motiividel asus Haridusdirektoorium esialgu äraootavale seisukohale ja kinnitas isa detsembris direktori ajutiseks kohusetäitjaks, alles 1942. aasta augustis direktoriks. Koolimaja läks Saksa sõjaväe käsutusse. Koolid asusid esialgu tööle Pärnu maantee algkooli vanas majas, hiljem õhtu- poolses vahetuses Reaalkooli majas. Meile anti siiski võimalus oma endises korteris edasi elada. Ka kooli kantseleid, prl Mauritza ja Olmiranna kortereid ei puudutatud. Sattusime uude miljöösse – varem majas ja õues pulbitsevast koolielust militaarsesse keskkonda. Püüdsime kohaneda uute elutingimustega. Majja pääses parempoolse tiiva sissepääsu ja ringtrepi kaudu, uksed koolipoolsesse ossa jäid enamasti suletuks. Küll puutusime sõjaväelas- tega kokku õues, mis oli täis autosid ja põnevat sõjatehnikat. Ajapikku hakkas meid külastama üks või teine haritum ohvitser, tuues kaasa deﬁ tsiitkaupa ja heietades oma juttu. Kokad katla ümbert pakkusid vahel ka poistele sõduritoitu, mis meile hästi maitses. Pean tunnistama, et võidukad distsiplineeritud sõdurid imponeerisid minule. Sõjaõnne halvenemisel muutusid nad kinnisemateks ja tõrjuvamateks ning ma hoidusin nendest eemale.

77 Endise Westholmi gümnaasiumi uus koolimaja läks sõjaväehaigla käsutusse. Seetõttu pidi ka 8. Algkool leidma endale ulualust teistes koolimajades. Kool oli ka ise muutunud, sest osa õpilastest viidi endisest hiigelkoolist üle vahepeal asutatud 22. Algkooli. Sattusin 8. Algkooli 5b klassi, mis kujunes vaid osaliselt minu endistest klassikaaslastest, suurem osa õpilastest tuli teistest koolidest. Rändasime ühest koolimajast teise: Laialt tänavalt Uuele tänavale, sealt Pärnu maantee uude algkoolimajja. Õppetöö toimus teinekord õhtuses vahetuses, seda ka mitte iga päev. Kui palju seetõttu õppetöö tase langes, seda on tagantjärele raske ütelda. Vene keel kadus õppeainete hulgast, asemele tuli saksa keel. Jällegi vahetus osa õpetajatest. Uutest õpetajatest on meeles muhe lauluõpetaja Karl Leinus ja sümpaatne joonistusõpetaja Leida Liblik. Kas olin nüüd hoolsam või pandi kergemini kõrgemaid hindeid, kuid minu hinded tunnistustel paranesid: kui 5. klassi koondhinded jagunesid neljade ja viite vahel pooleks, siis 6. klassis olid kõik viied. Nii olid need ka kuueklassilise 8. Algkooli lõputunnistusel, mille sain kätte direktor Mihkel Aomalt sõjaaja kohta pidulikul aktusel Pärnu maantee koolimajas 8. mail 1943. aastal. Sõjaolukord vajutas oma pitseri kogu elule. Tuli harjuda pimen- damisega, õhuhäirete, elektrikatkestustega ja pommitamisega, toidu, kütuse ja tööstuskaupade nappusega. Õhuhäire korral varjusime maja keldrisse või jooksime Harjumäe all olevasse varjendisse. Lähemasse ümbrusesse sattusid esialgu üksikud pommid, suurimaks hävingupai- gaks sattus Allika tänava piirkond, kus hukkusid ka Jürmed. Mina sain endale peresisese tööjaotuse järgi ülesandeks tšekikauba toomise Vana-Posti tänava toidupoest ja iganädalase piimatoomise Lende- rite Mähe talust. Mul tuli leppida vanematele vendadele väikeseks jäänud ja mulle kohendatud riietega, kalosside pealetõmbamisega vett läbilask- vatele jalanõudele, ükskord ka vastumeelsete puutallaga saabastega. Kõigele vaatamata töötasid kinod ja teatrid, korraldati kunstinäi- tusi, peeti koolipidusid. Eriti palju käidi kinos. Kinosid oli kesklinnas

78 vähemalt üheksa (Gloria Palace, Kungla, Amor, Helios, Skandia, Bi-Ba-Bo, Ars, Forum, Modern), mis kõik ka töötasid. Häid ﬁ lme populaarsete saksa kuulsustega peaosades nautisin minagi, korjasin ka näitlejate fotosid. Juhtus sedagi, et seanss õhuhäire tõttu katkes, publik varjus ettenähtud kohta, häire lõppedes aga naasti kinosaali ja ﬁ lm jätkus. Teatrietendustest jäid mulle eriti meelde „Carmen” Estonias ja „Rätsep Õhk” Töölisteatri (sajandialguse Estonia) majas. 1944. aasta kunsti kevadnäitusel oli välja pandud ka äsja August Jan- seni maalitud isa portree. Kui märtsipommitamisele järgnenud päeval läks Jansen oma tööde äratoomiseks purunenud akende ja ustega kunstihoonesse, siis isa portreed seal enam polnud ja see on siiamaani kadunuks jäänud. Mulle pakkus huvitavat vaheldust mudellennukite valmistamise ring, mis käis koos endise Prantsuse saatkonna majas praeguse Rahvusraamatukogu taguses pargis. Võimud püüdsid inimestesse sisendada optimismi, pandi välja plakatid pealkirjaga „Töökus ja elurõõm”. Sain koolist kaasa plakati Adolf Hitleri pildiga, millel suurte tähtedega „Adolf Hitler – meie päästja”. Panin selle seinale, kui aga isa seda pahaks pani, võtsin plakati maha. Siiski sellist pealetükkivat propagandat ja võimu ülistamist kui eelnenud Vene okupatsiooni ajal enam ei olnud. Küll panime pahaks tänavate ümbernimetamist, näiteks Narva maanteest sai Adolf Hitler Strasse. Uues olukorras võtsime talu pidamise Põllkülas enda kätte, puhastasime venelaste ajal reostatud hooned, tõime sinna loomad ja inventari Kaldapealselt, muretsesime seapõrsa ja esimesed kanad. Teravilja aga polnud kuskilt võtta. 1942. aasta varasuvel saatis isa mind ja Heinot kahe hobusega Põllkülast läbi metsade ja sõjajälge- dega külade rohkem kui 150 km kaugusele Rõude külla Läänemaal rukki ja odra järele. See oli küll julgustükk! Kartsime Heinoga ka ise, ööbisime võhivõõras teeäärses talus, kuid saime hakkama. Õige pea koormati talu normikohustustega, kuid ikkagi oli toidulaud

79 suurele perele kindlustatud. Kõige rohkem nappis lambi- ja diiselõli. Vaatamata ebamäärasele tulevikule võeti külas ühiselt ette elektriliini rajamine Kloogalt, võrguettevõte andis vaid traadi, ülejäänu muretseti ja tehti ise. Reht peksime ükskord naabertalus vanamoodi kootide, tuulamise ja sõeltega, vili läks jahvatamisele veejõuga Vanaveskisse. Heinateol oli pere ühiselt väljas, igaühel oma ülesanne. Tuli minulgi istuda loorehale, vedada kokku heinasaadusid, teha koormat. Uud- susena tervele külale tegime ka silo maa sisse kaevatud hiiglaslikku tünni. Kanakari ulatus lõpuks 40-ni, hanede arv kümneni – ka nende eest hoolitsemine jäi minu peale. Aed andis ema hoole all head saaki. Külamehed imestasid, et linnarahvas talupidamisega nii hästi hakkama sai. Hiljem, kui Ants ja Jaan Soome põgenesid, läks see küll raskemaks. 1944. aastal pidin ise ka põllu hobukülvimasinaga täis külvama. Sõjaeelsetele tegevustele – matkadele, külaskäikudele jne – enam aega ei jätkunud, küll aga käis linnast üha rohkem külalisi, mitte ainult niisama külla, vaid ka selleks et toidupoolist kaasa saada. Paar korda käisin suvel ka linnas, nendest käikudest üks oli seotud ujumisel külmetunud Lo Janseni matustega, mis liigutas mind pisarateni. Kui jäin linna üksinda kauemaks, siis ööbisin Linda Valgre juures Koidu tänaval või Meikovide peres Nõmmel Mängu tänavas. Talvel tuli regulaarselt käia Põllkülas toitu toomas. See ülesanne langes valdavalt emale, kes siis ühtlasi heitis pilgu tallu võetud abilise – sõjapõgenik Liina Romanova – tööle. Enamjagu õnnestus emal Tallinna naasmisel pääseda jaamas läbiviidavast pakikontrollist ja kogu toidukraami koju tuua. Suuremate pakkide korral vähemalt osa nendest konﬁ skeeriti. Hoolitsus pere ja talu eest võttis emalt nii palju jõudu ja aega, et ta tõmbas kokku töö õpetajana, piirdudes osalise koormusega Tallinna Nahatööstuskoolis. Ajapikku läks elu ka Põllkülas rahutumaks. Külas hakkasid ringi liikuma ingerlased, kes toodi sõja jalust ära ja paigutati venelastest mahajäänud barakkidesse Põllkülas. Nende Soome viimine viibis, nad

80 sattusid nälja ja haiguste küüsi. Häda viis neid küladesse, et vahetada väheseid kaasavõetud asju toidu vastu või lausa kerjata. Kui isa läks asjade selgitamiseks ingerlaste laagrisse ja võttis mind kaasa, siis olin šokeeritud seal valitsevast olukorrast. Tõsi, üksikud soome ja eesti arstid ning õed püüdsid anda oma parima nende abistamiseks, kuid sellest jäi väheseks. Oludest, millesse ingerlased siin sattusid, annab ülevaate mu sõber, Kersalus elav Ilmar Laherand brošüüris „Ingeri- maa sõjapõgenikud Paldiskis” (Paldiski, 2008). Kokku asustati Eesti kaudu Soome ümber ligikaudu 60 000 ingerlast. Pärast sõda andis Soome osa nendest NSV Liidule välja, kes enamuses saadeti vangi- laagritesse. Ingerlased olid üks kõige rohkem neil aastail kannatanud rahvakilde. Kloogale saladuskatte all rajatud juutide laagris oli kord hoopis rangem, sealt pääsesid ümbrusesse toitu otsima vaid üksikud, arvata- vasti kõva pistise eest valvuritele. Vanemad püüdsid ka neid aidata. Lõpetanud 1943. aastal 8. Algkooli, tekkis küsimus, millises koolis õpinguid jätkata. Suur osa klassikaaslastest läks edasi õppima Hariduse tänava 7. Keskkooli, millele oli 1942. aastal antud Westholmi-nimelise Gümnaasiumi nimetus. See kool loodi 1940. aastal Westholmi Güm- naasiumi ja Prantsuse Lütseumi ühendamise teel ja kujutas endast segakooli. Uues olukorras eelistasin naaberkrundil asuvat Reaalkooli kui head poistekooli, mille just oli lõpetanud vend Jaan, ammuaega varem ka isa ja onu Johannes. Ka head muljed kooli tegevuse üle aia jälgimisest avaldasid oma mõju. Hellar Grabbi motiveerib oma selle- aegset valikut Reaalkooli kasuks kooli ulja auraga kui segu kõrgest õppetasemest, spordist, rahvuslusest, mehisusest, avatusest kõikidele ühiskonnaklassidele, auväärsest koolitraditsioonist ja ühistundest.* Nii see tõepoolest oli. Endise Westholmi poisina seisan ka varajasema Westholmi Gümnaasiumi aura eest, kuid kooli osadeks lõhkumisega ja

* Hellar Grabbi. Vabariigi laps. Tartu: Ilmamaa, 2008, lk 291.

81 teiste koolidega liitmisega sai kannatada otsene järjepidevus ja sellega seotud aura. Soovijaid Reaalkooli (siis Tallinna II Gümnaasiumi) astumiseks tuli mitmest koolist. Neid oli ligi 300 ehk pea kaks korda rohkem, kui kolme klassi vastu võeti. Valik tehti mahuka testi alusel, mis sisaldas küsimusi pea kõikidest õppeainetest. Test õnnestus mul hästi ja sain Reaalkooli sisse. Minu klassivendadest 8. Algkoolis said Reaalkooli veel sisse Toimi Eelmere, Eino Joost, Hardo Kant, Talis Klimberg, minu pinginaaber Westholmi päevist Rein Maremaa ja Rene Palis. Nendest Hardo, Rein ja Hillar põgenesid 1944. aasta sügisel koos vanematega läände. Reaalkool töötas oma majas ja rändamine mööda erinevaid kooli- maju jäi nüüd ära. Kooli direktor oli sellal Tiit Reinaste, inspektor Anton Lipping. I (VII) B klassi juhatajaks sai inglise keele õpetaja Lilli Randma. Selles rollis oli ta meie klassile neli aastat. Nõudlikud õpetajad püüdsid, vaatamata ärevamaks muutuvale olukorrale, poisse distsiplineerida ja panna tõsiselt õppima. Vabadussõja ausammas „Poiss” leiti mingilt laoplatsilt üles ja pandi jälle oma kohale. Ükskord enne minu Reaalkooli astumist andis meie ukse taga kella lühike viisakas mees. Kui avasin, tutvustas ta end – Arnold Humal, Jaani klassijuhataja, seejärel päris, kas saaks kokku isa või emaga. Kut- susin isa ja tõmbusin eemale. Sain aru, et Jaan oli hakkama saanud mingi pahandusega. Kes seda võis arvata, et sama mees õpetab mulle hiljem kõrgemat matemaatikat, oleme kolleegid Teaduste Akadeemias ning pean mälestuskõne tema matustel. Vanemaid vendi tabas oht sõja rataste vahele jääda: Ants sai kutse sõjaväkke, Jaan abiteenistusse. Peale jäi ka nüüd isa seisukoht – ei Vene ega Saksa sõjaväkke. Jäi üle põgenemine üle mere Soome – Ants 1943. aasta kevadel, Jaan sama aasta sügisel. Eestis tõstis pead rahvuslaste liikumine. Mil määral isa selles osales, jäi mulle selgusetuks. Küll olevat temale tehtud ettepanek tulla

82 loodavasse valitsusse haridusministriks, millest isa ära ütles. Jaanuaris 1944, kui Tallinna raekojas tähistati Tallinna 1. Kaitsepataljoni Vaba- dussõtta mineku 25. aastapäeva, pidas isa seal aktusekõne „Parem surra võideldes kui elada kommunistide all”. Sellal võis juba reaalselt prognoosida Saksa vägede Eestist väljatõrjumist. Elu linnas muutus üha rahutumaks. Väeosad meie majas vahetusid sageli. Sinna toodi ka haavatuid rindelt, kuigi maja polnud haig- laks kohaldatud. 1944. aasta veebruaris hakkas hulgaliselt saabuma sõjapõgenikke Narvast. Neid paigutati ka Reaalkooli majja. Õppetöö lõpetati veebruari lõpus. Saime kätte klassitunnistuse märkega: otsus klassi lõpetamise ja järgmisse klassi viimise kohta tehakse sügisel pärast suvise töökohustuse täitmist. Milles see töökohustus pidi seisnema, jäi siis lahtiseks. Varem oli õpilasi kasutatud kutsete kätteviimiseks sõjaväekohuslastele. Selleks pidin minagi paar korda olema öövalves Tõnismäe politseijaoskonnas. Märtsi alguses pärast koolitöö lõppu viis ema minu ja Jüri Põll- külla. Seetõttu pääsesime 8. märtsi pommitamisest. Küll nägime taevas heledat tulekuma ja kuulsime suurtest kahjudest. Teadmata, mis linnajäänutega juhtus, sõitis ema kohe hobusega Tallinna. Pää- senud vintsutustega läbi põgenikevoori, selgus õnneks, et nad olid tervetena õudusööst välja tulnud, ka maja kahjud piirdusid akende purunemisega. Ema naasis kahe päeva pärast hädavajalike esemete ja majakraamiga. Kui ma hiljem Tallinna pääsesin, siis olin nähtust masendunud: hävinud olid Harju tänava majad, Estonia teater ja Sakala tänava piirkond, Valgrete ja mitme koolivenna kodud, ka pan- dimaja, kuhu õde oli äsja andnud hoiule pere paremad riideesemed. Hukkunud olevat enamuses maetud ühishauda. Hiljem toodi Põll- külla mööblit ja majakraami veel juurde, koolimajas jäi meie kätte kaks tuba. Ülejäänud osa korterist hõivasid saksa ohvitserid. Vaatamata vanusele (56 aastat) mobiliseeriti 1944. aasta aprillis isa reservohvitserina Omakaitsesse. Tema ülesandeks jäi inventariseerida

83 ja hoida korras ladu, kus hoiti sõja- ja muud varustust. Kuna isa sai vaid vahetevahel Põllkülas käia, siis jäid talutööd ema, Heino, minu ja Liina kanda. Seetõttu polnud meil enam võimalust kas või lühikeseks ajakski talust lahkuda. Teated ägedatest lahingutest Sinimägedes ja Emajõe ääres tõsta- tasid küsimuse, mida ette võtta. Koos teiste soomepoistega pöördus augustis Eestisse tagasi ka Ants. Meil oli üllatus ja rõõm teda korraks näha. Arutanud vanematega olukorda, olid nad jõudnud ühiselt seisu - kohale teha rinde läbimurdmise korral kõik võimalik pere põgenemi- seks Rootsi. Jaan püüdvat Soomest ka Rootsi pääseda. Kõigepealt pidas isa oma ülesandeks korraldada oma kooli keva- distele abiturientidele lõputunnistuste kätteandmise. See saigi teoks, kuigi mitte tavalise pidulikkusega, Tallinna Raekojas. Seejärel lepiti kokku, et Hilja põgeneb Rootsi Tallinnast koos Lenderitega, ülejäänud pere Põllküla lähedalt Lahepere lahest. Ülesõidu pidi korraldama üks kohalik kalur. Kodus hakati ärasõiduks valmistuma: hädavajalikke asju kokku pakkima, dokumente sorteerima – mida kaasa, mida hävitada –, läbi rääkima, kes hakkab loomi ja maha jäävat kraami hooldama jne. Lootus peatseks naasmiseks polnud ju päriselt kadunud. Põllkülla meie juurde sõjavarju koos tütre Leelaga tulnud professor August Topman ei suutnud otsustada, kuidas tegutseda, ja jäi ootele. Vahepeal toodi külast teateid, et kohaletoodud sakslaste eriüksus on hakanud Kloogal juute hävitama. Kui tapatöö tegijad olid lahkunud, jooksin uudishimust sinna. Mulle avanes ettekujutamatult õudne pilt: tuleriidad poolpõlenud laipadega, mahapõletatud barakk sissejää- nud inimestega. Nagu hiljem selgus, oli hukatuid 2000. Olin nähtust ja selle teokstegijate julmusest vapustatud, jooksin pisarates kiiresti koju tagasi. Järgmisel päeval pidime Eestist lahkuma. Koju aga toodi teade, et sõit jääb ära. Mis põhjusel, see jäigi mulle teadmata. Küll õnnestus õel Tallinnast Rootsi pääseda. Antsu saatusest me ei saanudki midagi teada. Lootsime, et Jaan pääses Soomest edasi Rootsi.

84 Kaks päeva hiljem jõudsid vene sõdurid Põllkülla. Nad seadsid end laagrisse meie aeda, nõudsid vett ja toitu, ähvardasid mahalaskmisega, kui leiavad vaenlasi ja relvi. Olime tõsiselt hirmul. Isa ja Liina panid oma venelastega suhtlemise oskused mängu, et neid rahustada. Rõhu- tati, et võib tulla pahandust, kui ei olda korrektne kuulsa professorist helilooja ja tema lähedaste suhtes. Pööningule peidetud revolvreid ei leitud. Nii jäime sedapuhku küll terveks ja ellu, tulevik aga paistis sünge. Tagantjärele tunnistas isa, et valiku tegemine riskantse ülemere põgenemise või Eestisse jäämise vahel oli temale väga raske. Kaalu- kausi langemist kodumaalt põgenemise kasuks ajendas eelkõige pere päästmine Nõukogude repressioonidest ja lootus saada osadeks jaotunud pere välismaal uuesti kokku. Ükskord varem – 1920ndate alguses – oli ta olnud ka keeruka, kuigi kergema valiku ees: kas minna Tartu Ülikooli õppejõuks, milleks temale ettepanek tehti, või jätkata tööd riigi- ja linnateenistuses Tallinnas. Pärast kõhklusi ja sõpradega nõupidamist jäi tollal peale Tallinna versioon. Ta rõhutas sageli, et tagantjärele kahetseda pole mõtet. Isiklik saatus ja heaolu ei ole ainu- määrav, alati tuleb arvestada pere ja rahva käekäiguga, paratamatult ka isikust sõltumatu konkreetse olukorraga.

85 Reaalkoolis

Kui isaga 1944. aasta septembris Tallinna tagasi tulime, leidsime eest varemetes kasimata linna, mahajäetud segamini koolimaja. Meie korteri uksed olid lukus, võtmed hoiul hoolika Olmiranna käes, asjad meile jäänud kahes toas nii nagu nad õest maha jäid. Linna haridusosakond oli teinud isale ülesandeks jätkata kommerts- ja kaubanduskooli juhatamist. Kool jätkas tööd õhtuti Reaalkooli ruumides. Ema jäi Heino ja Jüriga olude selginemiseni Põllkülla. Minust sai Reaalkooli, uue nimetusega Tallinna 2. Keskkooli 8b klassi õpilane. Hiljem tuli Tallinna ka Heino, et selgitada edasiõppimise ja töö- võimalusi, mis sai teoks ETKVLi Kooperatiivkaubanduse Koolis ja juhutöödel kaubanduses. Onu Paul oli tagalast tagasi Tallinna jõudnud. Ta oli kuidagi muutunud ja sõnaaher. Hoopis muserdatuna tundus mulle sõduri- mundris olev Raimond Valgre. Temas oli raske ära tunda endist kena siledat noormeest, kellest olin poisikesena sisse võetud, Ralf Kask, kes oli oodanud jällenägemist oma perega, oli sügavalt pettunud. Lahknemine elusaatustes, ühe okupatsiooni asendumine teisega jättis eestlastesse sügava jälje ja valusa haava. Õige pea kutsuti isa Pagari tänavale ülekuulamisele. 10. novembril, kui olin parajasti kodus, tuldi isale järele. Kõigepealt teatati arre- teerimisotsusest, siis otsiti meie kaks tuba põhjalikult läbi, mõned kahtlasena tundunud paberid ja fotod pisteti kotti, käsutati isa riidesse ja lahkuti. Suure toa uks pitseeriti, selle puutumatuse kohta pidin

86 andma allkirja. Heino läks maale juhtunust emale teatama, mina jäin masenduses üksinda koju. Kurioosumina määrati kooli uueks direktoriks Hilja Metslang – minu õe hea sõbranna ja koolikaaslane. Küllap selles mängis rolli tema abikaasa sattumine mobilisatsiooni korras Vene tagalasse ja naasmine laskurkorpuse koosseisus. Nõukogude võim asus kohe talusid normikohustuste ja maksudega koormama. Vältimaks täiendavaid repressioone ja olles teadmatuses talupidamise tuleviku suhtes, ei jäänud emal muud üle, kui korraldada kohapeal nende täitmist. Lehma viimine Vasalemma jaama lihakohus- tuse täitmiseks ja kartulite ning või viimine Padisele jäi minu peale. Ühendust Põllkülaga raskendas raudteeliikluse katkemine Keila ja Paldiski vahel, sest rööbaste tagasiviimine nn vene laiusele sel lõigul jäi venima. Seetõttu pidime seda 14-kilomeetrist maad jala vantsima, pealegi raskete toidupakkidega. Enne jõule saime teada, et isa on Patarei vanglas. Ema tuli Tallinna, et korraldada temale toidupaki üleandmist ja selgitada võimalusi tööle asumiseks, mina aga pidin minema Põllkülla teda asendama. Nendel Jüriga kahekesi veedetud jõulupäevil elasin eriti raskelt toimunut üle, kurbus segunes minus vihaga. Kui pärast uut aastat Tallinna tagasi pöördusin, ilmus meie korterisse komisjon, kes kirjutas üles kogu sinna jäänud vara, mille jälle mina pidin vastutavale hoiule võtma. Seda tehti, ootamata ära kohtuotsust isa suhtes: ju oli iha varanduse kättesaamiseks nii suur. Koolimaja uus peremees – Tallinna Merekool – ihus küll meie ruu- midele hammast, siiski võimaldati meil seal edasi elada. Jüri polnud veel kooliikka jõudnud, tema viisime asjaolude selgumiseni tädi Liisa juurde Laikülla. Emal oli võimatu keskkoolides õpetajana tööd saada, jäi lootus kutsekoolidele. Tänu Johannes Kiiveti abile vormistati ta 1945. aasta jaanuaris tööle Tallinna II Industriaaltehnikumi, esialgu arveametni- kuna, sügisest siiski õpetajana ja raamatukogu juhatajana. 1947. aastal läks ema õpetajaks Tallinna Mäetehnikumi, mis allus otse Moskva

87 Söetööstuse Ministeeriumile. Palk oli seal kõrgem, pealegi oli koolil oma kinnine kauplus, kus kooli töötajad said osta limiidi piires deﬁ tsiitkaupa. Toidupakkide üleandmiseks isale tuli emal, vahel ka minul, kind- laksmääratud päevadel varahommikul Patareisse järjekorda minna. Heal juhul pärast mitmetunnist külmas ootamist paki üleandmine ka õnnestus. Paki sisu pidi vene keeles täpselt kirjas olema. See oli ran- gelt reglementeeritud, ülearune visati vängete sõnade saatel läbi luugi tagasi. Vahel saime isalt tagasiantavasse tumedasse pudelisse peide- tuna paarirealise sedelikese tema olukorrast ja soovidest. Järjekorras olles kuulsime igasuguseid jutte inimeste saatusest – üks hullem kui teine. Tundsin kaasa isale ning kõikidele, kes sügavalt solvatutena ja alandatutena seal järjekorras seisid. Kohtuotsus isale langetati 1945. aasta 15. märtsil: 10 aastat vabadusekaotust järgneva väljasaatmisega ning kogu vara konﬁ skeerimisega. Süüdistuse aluseks oli: osavõtt Vabadussõjast, haridusministriks olemine kodanlikus valitsuses, teenimine Omakaitses, kommunis- mivastane kõne Tallinna raekojas 1944. aasta jaanuaris. Olles täiesti kurnatud üle kolme kuu kestnud jõhkratest öistest ülekuulamistest, oli isa protestidest loobunud ja süüdistusele alla kirjutanud. Midagi sellest ju ei muutunud, pääsemislootust niikuinii polnud. Üsna pea viidi isa Patareist ära Lasnamäe jaotusvanglasse ja sealt Venemaale. Esimene temalt tulnud kirjake Leningradi teisest edasi- saatmispunktist pärineb 1945. aasta 16. maist. See oli kolmnurkselt kokkumurtud paberil, millel templijälg – läbivaadatud sõjalise tsen- suuri poolt. Peagi viidi ära ka me linna jäänud vara: klaver, mööbel, maalid ja muu, ka varjule toodud Kultuurkapitali rahaga koolile ostetud Kristjan Raua suur pannoo „Kalev kosjas”. Hiljem oli see keerulist teed mööda jõudnud Kunstimuuseumi. Jooksime Heinoga kraamiga täidetud veoauto järel, et teada saada, kuhu asjad veetakse. Kaarli kiriku juures me jõud aga rauges ja nende saatus jäigi meile

88 teadmata. Meile jäid järele vaid magamisasemed, laud, paar tooli ja õele kuulunud sekretärkapp. Suutsin esialgu päästa enamiku raamatutest, mille viisin hoiule Linda Valgre juurde, kes oli saanud pärast Koidu tänava kodu hävimist toa Tatari tänaval. Suurem osa raamatutest läks ikkagi kaduma, mõnda nendest nägime müügiks antuna antikvariaadis. Vaid 8-köitelise Eesti Entsüklopeedia kandsime endaga kaasas ühest elupaigast teise. Siis saabus korraldus korterist lahkuda. Minek Gonsiori tänava korterisse langes ära, sest sinna oli vahepeal paigutatud Leningra- dist tulnud Jõgi-Biletskaja perekond (hiljem laiemalt tuntud Emma Jõgi oma ema ja õega). Peavarju saime proua Helmre Pääskülas asuva elamu esimese korruse kahes külmas toas. Meie Põllkülas olnud vara jagati Padise valla täitevkomitee ja „külaaktiivi” (jutumärgid minu poolt) koosolekul 28. märtsil 1945. Magdalena Veidermale otsustati jätta talus olev mööbel, üks lehm, üks põrsas, kaks lambatalle, kümme kana, 340 kg teravilja ja 800 kg kartuleid. Külvimasin, kultivaator ja äke otsustati üle anda Padise hobulaenutuspunktile, kogu ülejäänud elus ja eluta vara (kirjas 52 ühikut) anda Töönduskooperatiivi Tallinna Liidule abimajandi tarvis. Otsuse kinnitas 11. aprillil Harju Maakonna maakorralduse komisjon, jättes suuremeelselt perekonnale võimaluse saada mujalt 5–7 ha maad. Vaatamata veel kestvale sõjale ja üldisele korralagedusele täitsid kuulekad asutused ülevalt saadud käsu vähem kui ühe kuu jooksul. Mööbli viisime hoiule Janseni Põllküla suvilasse, kuhu see jäi peamiselt pööningule paigutatuna rohkem kui kümneks aastaks. Lehma aga viisin oheliku otsas mööda raudteeäärt ühte tallu Laagri raudteejaama lähedal (õigusega saada sealt piima). Muule kraamile üldise vaesuse olukorras ostjat ei leidunud ja see sai suuremas osas ülepeakaela paari kohaliku elaniku kätte hoiule antud. Kui püüdsime sellest hiljem osagi kätte saada, siis oli see juba haihtunud. Meie ilusast hobusest oli abimajandis järele jäänud vaid kronu, lehmad aga

89 tapetud. Koos võimuvahetusega oli mõnel inimesel kiiresti kadunud ausus ja kohusetunne. Abi Aarde talu pidamisest, mis aitas meil üle elada Saksa okupatsiooni aastad, oli nüüdsest kadunud. Ema jäi kolme pojaga iseenda hooleks ilma vara ja peavarjuta. Kõik see, millele isa ja ema olid aastaid andumusega pühendunud, oli kokku varisenud. Esimene aasta teise Nõukogude okupatsiooni all möödus Pääskülas pea igapäevase rongiga linna logistamisega, kes tööle, kes kooli, Jüri vahepeatusest Kivimäe lasteaeda. Poodidest saime tšekkidega veidi toidu kaupa. Kaks korda nädalas käisin Laagris piima järel, vahel ka vastu võtmas tädi saadetud toidupakki, mis saabus Laikülast bussi asendava veoautoga. Ema võttis enda peale eesti ja vene keele tundide andmise, misjuures tema koormus ulatus 40 tunnini nädalas, ning püüdis juurde teenida tõlketöödega. Ma püüdsin teda aidata vihi- kute parandamisega ja järjekordades seismisega. Pääsu polnud – nagu paljudes teisteski lõhutud peredes tuli kohalejäänutel ühiste jõupingu- tustega hakkama saada. Peaasi, et pääseksime väljasaatmisest. Tšekikaubandus jätkus veel 1947. aastal, mil detsembrikuu norm minu säilinud ostukaardi jäägi järgi oli: tangainet 1500, rasvaineid 600, liha-kala 2200, suhkrut 500 grammi. Kuid sedagi ei saadud tervenisti kätte. Ostukaart oli jaotatud talongideks, igaüks sõltuvalt ainest viie kuni saja grammi peale. Kui sõin sööklas, siis lõigati kaardilt vastavas hulgas talonge ära. 1946. aastal, kui võimud lubasid taastada sõjaeelsed elamukoopera- tiivid, taotles ema kohtu kaudu õigust elamaasumiseks meie Gonsiori (siis Lomonossovi) tänava korterisse, mille omanikuna oli ema kirja pandud. Kohtuotsus nägi ette eraldada meile sealse kahe pere pinna kokkutõmbamise arvel kaks tuba: esialgu isa kabinetiks kavandatud toa (14 m2) ja teenijatoa (4,5 m2). Viimane saigi minu elupaigaks peaaegu kümneks aastaks. Selleks et tuppa mahtuda, lükkasin kušeti ööseks toa suhtes diagonaalsesse asendisse. Suuremasse tuppa mahtus kirjutuslaud, kummut, ülalmainitud sekretärkapp ja kaks diivanit, kus

90 magasid ema ja Jüri. Kui ka Heino kodus oli, siis pidi Jüri piirduma asemega kummutil. Köök oli kolme pere ühises kasutuses koos sellega kaasnevate probleemidega, vannituppa me ei pääsenudki. Halvem oli see, et meie äraolekul soris Biletskaja meie esikus olevas panipaigas ja hävitas seal temale kahtlasena näivad materjalid, sealhulgas osa vanaisa kirjavahetusest Hurda, Jakobsoni ja teistega. Fotod ja dokumendid möödunud aegadest, mis olid peidetud tuppa, siiski säilisid, samuti alles hoitud 360 kõikvõimalike ürituste kutset, alates Estonia teatri avamisest Vabariigi Presidendi viimase vastuvõtuni. Ema riskis ega läi- nud nende hävitamise teele nagu enamik repressioonide ohus olevaid inimesi. Ta lootis, et ajad muutuvad, peidetud asjad saab panipaigast välja võtta ja avalikkuse ette tuua. Eesti riigi 90. aastapäeval andsin ma need kutsed üle Eesti Rahvusarhiivile. Hea, et tegutsesime sissekolimisega Gonsiori tänava majja kiiresti, sest korterikooperatiivide taastamise otsus tühistati üsna varsti. Vaa- tamata kitsikusele oli meil nüüd soe tuba ja soodne asupaik. Samas majas elasid ka Ollikud, helilooja Heino Eller, sportlane Heino Lipp, lavastaja Leo Kalmet, näitlejad Salme Reek ja Oskar Põlla, kooliõpeta- jad Aleksander Viirmaa, Paul Vaarask ja August Laufer perekondadega. Kustav Ollik täitis hoolega peaaegu kuni surmani maja ühiste asjade ajamise ülesannet. Vaatamata taasriigistamisele säilis maja püsielanikke ühendav hea vaimsus. Jätkates 1944. aasta oktoobris õpinguid Reaalkoolis (Tallinna 2. Keskkoolis), leidsime eest uusi klassikaaslasi ja õpetajaid ning aega- pidi uue režiimiga vägisi kohandatava õhkkonna. Enamik õpetajatest olid siiski endiste Reaalkooli või teiste keskkoolide eestiaegsete süga- valt haritud õpetajate hulgast. Suhtumisest ülaltpoolt lähtuvatesse ettekirjutustesse ja ettevaatlikest vihjetest tunnetasime nende eesti- meelsust ja püüet kõigele vaatamata anda meile head haridust. Et mitte anda võimudele põhjust meie suhtes repressioone rakendada, soovitasid nad vältida mis tahes poliitilisi ettevõtmisi. Tuli õppida

91 vaikimist, ka omavahel vältisid poisid rääkimast represseeritud sugulastest ja võimuvastastest ilmingutest. Oli ju kuulda, et siin-seal on õpilasi arreteeritud. 1944/1945. õppeaastal jätkas direktorina tuntud koolimees Tiit Reinaste, järgmisel kahel aastal oli direktoriks meie loodusteaduse õpetaja, näiliselt ﬂ egmaatiline Johan Hansschmidt. Inspektoriks oli varemgi Reaalkoolis maateadust õpetanud rahulik ja tolerantne Anton Lipping, hüüdnimega Vaikne Hirm. Matemaatika õpetaja Eduard Nipman ja füüsika õpetaja Artur Georgin olid koos mu isaga Vaba- dussõjas võidelnud õpetajate roodu koosseisus, Eduard Nipman ja ajaloo õpetaja Emma Asson-Petersen olnud nagu isagi Asutava Kogu liikmed. Emma Asson oli juba ema õpetanud Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis Tartus, Artur Georgin aga õpetanud samas Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumis kus minu emagi. Kuigi tundsin sooja suhtumist nende poolt, ei tähendanud see vähemat nõudlikkust minu suhtes. Pea iga õpetajat iseloomustas temale omane kogemustele toetuv õpetamise viis ja sisu. Ametlikud programmid ja õpikud, olid need värskelt kohapeal välja antud või tõlgitud üleliidulistest õpikutest, jäid enamuses kõrvale. Säravamatest õpetajatest toon esile järgmisi. Eduard Nipman pühendas enamiku tunnist pühalikult peo peal klassi toodud osalt tsaariaegsetest raamatutest võetud küllaltki keeru- liste ja sageli nn nippülesannete lahendamisele. Tavaliselt tuli selleks niikaua kutsuda järjestikku poisse tahvli juurde ja kahtesid välja panna, kuni lahendus lõpuni õnnestus. Protseduuriga kaasnesid seda nautiva õpetaja sapised, harva ka kiitvad kommentaarid. Selline tree- ning andis ajapikku õpilastele hea ülesannete lahendamise oskuse, mis küll hinnetes ei pruukinud väljenduda. Reaalkoolis Nipmani käe all õppinud noored olid ülikoolimatemaatikas edukamate hulgas. Suure eruditsiooniga Emma Petersen haris poisse ajaloos hoopis rohkem, kui oli ette nähtud – maailma, Euroopa ja Eesti ajalugu

92 polnud Venemaa ajaloo varjus, vaid koos kunstiajalooga esiplaanil. Hämmastava julgusega võttis ta läbi ka Eesti Vabariigi aja. Tema isiksus ja ta tunnid mõjutasid meid kõige rohkem: nii mõtlema kui ka asjadest õigesti aru saama, ka vaikima. Legendaarne Linda Visnapuu, hüüdnimega Hüdra, pani poisid mitte ainult kõvasti keemiat õppima ja sellest aru saama, vaid jagas ka delikaatselt õpetusi viisakast käitumisest, suhtlemisest, riietumisest ja noorte meeste arengubioloogiast. Püüdlik eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anete Trakman hoolitses ilmeka kõne eest. Ta pani poisid näitemänge mängima ja deklamee- rimisvõistlustel esinema. Ettevaatuse mõttes pidi nendel eesti luule olema parajasti tasakaalus uue nõukaaja luulega. Teda hiljem asen- danud nõudmistes ja hindamises pealiskaudsem muheda loomusega kirjandusteadlane Karl Mihkla (hüüdnimega Muhk) seadis esikohale kirjanduse õpetamise, rääkis igasuguseid lugusid kirjanikest ja andis ülesandeks lehekülgede kaupa luuletusi pähe õppida. 24. detsembril tähistasime koolis Lydia Koidula sünnipäeva varjus ka jõulusid. Ma võtsin osa deklameerimise võistlusest, Eduard Vilde „Anija meeste” järgi tehtud lavastuses aga mängisin krahv Ungern-Sternbergi. 50 aastat hiljem, kohtudes krahvi järeltulijatega, rääkisin nendele Anija suletud koolist ja mõisahoone lagunemise ohust ning ärgitasin neid seda tagasi ostma, kuid tagajärjeta. Käsitööoskusi õpetas linna koolide ühises käsitööklassis hoolikas sümpaatne Voldemar Vahar, laulmist andis populaarne Voldemar Too- mingas. Tema peamiseks missiooniks oli kooli meeskoori arendamine ja juhatamine. Koos koori vilistlastest lauljatega laulis kontsertidel kooris üle saja laulja. Toomingas pani mindki, mitte eriti viisi pidavat poissi, II tenorit laulma. Koori tunnuslauluks kujunes Gustav Ernesaksa poolt koorile pühendatud „Maituli”. Võimlemise ja poiste spordiharrastuste eest kandsid hoolt vahelduvad võimlemise õpetajad, ja mitte tulemusteta. Mitu poissi jõudsid koolinoorte spordivõistlustel

93 esirinda: suusatamises Heiki Karjus, kergejõustikus Manivald Vallikivi, ujumises Lembit Randma, poksis Karl Nõmme, korvpallis Vello Volt, tennises Valdek Mikkal, males Juhan Sõerd. Joonistamise õpetaja Ardo Sivadi lasi poistel kodus vesivärvidega pilte maalida. Kui ükskord mul looduspilt kuidagi välja ei kukkunud, siis palusin tädi Hiljat seda teha. See tuli temal hästi välja ja ma sain Sivadi käest teenimatult kiita. Kõige rohkem tundis poiste pärast muret muidugi klassijuhataja ja inglise keele õpetaja Lilli Randma, kes haritud vallalise daamina oli suhtlemises poistega veidi ebalev ja karmimaid otsesõnu vältiv. Õpetamises ta ei olnud eriti nõudlik, kuid hoolitses eriti oma Inglis- maa õpingute alusel hea hääldamise eest. Jagan Lauri Vaska pikemat iseloomustust Lilli Randma kohta, küll varasemast ajast, kui ta oli tema inglise keele õpetaja ja klassijuhataja Riiklikus Inglise Kolled- žis.* Seoses Randma üleminekuga TPIsse asendas viimases klassis teda klassijuhatajana Karl Mihkla, inglise keele õpetajana nõudlikum Elsa Tiikma. Vene keelt õpetas kooli hilisem direktor Emilie Pertels. Süvenev poliitiline surutus tekitas õpilastes protestivaimu. Minu klassikaaslane Eino Valdmaa koos mõne teise õpilasega levitas valimiste eel käsitsi kirjutatud lendlehti, kutsudes üles kommunistide vastu hääletama. Avastamise vältimiseks soovitasin Einole käekirja hästi moonutada, kuid selletagi hirmu all olles ma ise lendlehtede levi- tamises ei osalenud. 1946. aasta mais varsti pärast puust mälestusmärgi lõhkamist Tõnismäel kadus Eino jäljetult. Alles uuesti vabas Eestis saime täpsemalt teada, et ta oli kooliõpilaste hulgas, kes Tõnismäel olnud puust obeliski lõhkamise korraldasid. Tribunali otsusega määrati temale kolme paragrahvi (diversioon, nõukogudevastane propaganda, organiseeritud vastupanu) järgi kokku 8 aastat vabadusekaotust ja

* Lauri Vaska. Riiklik õppeasutus Inglise Kolledž. Tallinn: Eesti Keele Siht- asutus, 2002.

94 viidi karistuse kandmiseks Eestist välja.* Vastasseis võimudele väl- jendus ka nõukogulike ürituste ignoreerimises, keelatud Reaalkooli kuld-musta mütsi kandmises, sõrmuste ja lõpumärkide valmistamises ja kandmises, Reaalkooli hümni laulmises, nn pudireas liikumises, rääkimata kirumisest omavahelistes juttudes. 1948. aasta 29. märtsil eemaldati teistkordselt kooli kõrvalt Vabadussõja ausammas, realis- tide armas „Poiss”. Sel päeval suleti õpilased oma klassiruumi, igasse klassi suunati üks võimuesindaja, kes koos määratud õpetajaga pidi kindlustama korra klassis kuni samba äraviimiseni. Meil jäi üle vaid küsimusi esitada ja hambaid kiristada. Komnoorteks astujaid meie klassis ei olnud. Meid ühendas nähtamatu ühiselt tunnetatud Reaal- kooli vaim, kooli deviis – üks kõigi, kõik ühe eest. Hoolimata kõigest nõudis noorus oma osa – käisime Mutso juures peotantsu õppimas, 3. Keskkooli tüdrukutega ühises rühmas rahvatantsu tantsimas. Käisime koolipidudel, heitsime silma tüd- rukutele, tekkisid esimesed romaanikesedki, harisime end keelatud raamatute lugemisega, sealhulgas käest kätte antava van de Velde raamatu järgi ka suguelu küsimustes, oma vahelistel koosistumistel proovisime ka mõõdukalt alkoholi. Mis tahes laaberdamine oli meile täiesti võõras. Kooli korraldamisel pidime käima ka sõjast jäänud varemeid lammutamas ja metsa istutamas. Mind tõmbas eriti teater – vaatasin enamikku Estonia (esialgu Gloria Palace’i ruumides) ja Draamateatri lavastustest. Alates „Jevgeni Onegini” 1944. aasta lavastusest kujunesid aastakümneteks mu lemmikuteks Georg Ots, Tiit Kuusik ja Meta Kodanipork. Kinos oli huvitavaid ﬁ lme harva, klassikalise muusika kontsertideni ma polnud veel jõudnud. Koolitöös me kergelt läbi ei saanud – koduseid ülesandeid ja kont- rolltöid oli palju, kooliaasta lõppedes 5–6 eksamit, kooli lõpueksameid

* Eesti noored vabadusvõitluses 1944–1954. Koostaja Udo Josia. Tartu– Tallinn, 2004.

95 koguni 11. Kui vaja, siis aitasime üksteist ja hoidsime kokku. Kont- rollisime omavahel koduülesannete lahendusi ja vastuseid, arutasime matemaatiliste tõestuste käiku, olime üksteisele toeks eksamiteks valmistumisel, kui võimalik ka eksamite ajal. Kokkuhoidmise eest kandis kiiduväärselt hoolt meie tubli ja andekas klassivanem Eino Joost. Ka tema isa, endine Eesti armee ohvitser, vaevles Venemaal vangilaagris. Klassitunnistustel olid hinded mul enamikus viied, matemaatikas, laulmises ja kehalises kasvatuses ka neljad, kooli lõputunnistusel kõik viied. Lõputunnistuse ja kuldmedali kättesaamine aga viibis. Hiljem kuulsin, et võimudele kuulekas uus koolidirektor Albert Kiitam, kas oma algatusel või välise korralduse alusel, protestis mulle kirjandi eest pandud viie. Haridusministeeriumi juures olev komisjon, kuhu kuulus ka veel omaaegseid õpetajaid, seda protesti siiski ei rahuldanud ning esialgne otsus jäi jõusse. Reaalkooli 63. lennus oli kokku 52 poissi, võrdselt mõlemas klassis. Nendest said kuldmedali Eino Joost ja Mihkel Veiderma, hõbemedali Rein Reinholm, Olev Tapupere, Helmut Kasesalu ja Tõnis Loit. Kooli lõpetamise puhul sain koolilt Jossif Stalini „Kogutud teoste” 1. köite, onu Paulilt aga selle aja kohta suure kingi – käekella Pobeda, mis pidas vastu kümme aastat. Meie lennu poiste elukäik on valdavalt olnud edukas. Enamik poistest jätkas õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis või Tartu Ülikoolis. Nendest kümme on olnud kõrgkoolide õppejõud, sealjuures mitmed ka juhtivatel õppe- ja teadustöö ametikohtadel (meie klassi poistest sai neli TPI dekaani!): Tallinna Polütehnilises Insti- tuudis (nüüdses Tallinna Tehnikaülikoolis) õpetasid keemiainsenerid professorid Valdek Mikkal (õppeprorektor, dekaan) ja Mihkel Vei- derma (dekaan), majandusteadlane professor Vello Volt, elektriinsener dotsent Olev Tapupere (dekaan), ehitusinsener dotsent Hans Mägi, mehhaanikainsener dotsent Rein Talvik (dekaan), Tartu Ülikoolis ﬁ losoof dotsent Tõnis Loit, Tallinna Pedagoogikaülikoolis keemik

96 professor Hergi Karik (dekaan), keemik dotsent Karl Kuiv, psühho- loogid Juhan Sõerd ja Ilmar Ebber, Tallinna Kunstiülikoolis arhitekt dotsent Heino Parmas (dekaan). Tingliku valikuna toon esile veel tööstus-majandusjuhid Henno Aherma, Uno Heinvere, Helmut Kase- salu, Leonhard Liivi, Paavo Nurme, minu pinginaabri Artur Vaikjärve, Manivald Vallikivi, riigiametnikud Eino Joosti ja Rein Reinholmi, arhitekti Rein Heiduki, projekteerijad Kalle Aamisepa, Karl Nõmme ja Ülo Ruubeli, metsamajanduses töötanud Talis Klimbergi, Harri Neemi, Kaupo Reinbergi ja Lembit Randma, elektriinsenerid Toimi Eelmere ja Endel Otstaveli, juristi Ilo Martini, sporditreenerid Edgar ja Hans Torim. Mõned nendest on nüüdseks elust lahkunud, teised pensionipõlves, püüdes ikkagi nõu ja jõuga kaasa aidata vaba Eesti heale käekäigule. Nagu eeltoodust nähtub, oli meie näol suures osas tegemist tehnika ja majanduse valdkonnas töötanud meestega. Laiemalt tuntud aktiivseid poliitikuid meie hulgas pole olnud. Küllap Reaalkooli vaim mõjutas meie eluhoiakut, koolist saadud tugev aluspõhi määras suu- nitluse kohusetundlikule ja edasiviivale tööle. Me püüame säilitada Reaalkooli vaimsust, koos käia kooli aastapäevadel ja lennu kokkutulekutel. Püüdsin selleks ka laiemalt kaasa aidata, olles 1980ndatel aastatel kooli vilistlasnõukogu esimees. Reaalkooli kohta on ilmunud kaks raamatut,* esimene nendest sisaldab ka mu isa artikli Reaalkooli esimesest perioodist – Peetri Reaalkoolist. Kolmas Reaalkooli raamat ootab järge, nüüd juba kodumaal välja antuna. Küll ilmus 2002. aastal raamat Reaalkooli vilistlastest 1881–2001.** Seal on kirjas ka viis Veidermann-Veidermat: mu isa (lõpetas 1908), onu Johannes (1913)

* Mehed Vabaduse puiesteelt. Toim Jüri Remmelgas. Uppsala, 1972; Reaali teine raamat. Toim Heino Taremäe. New-York–Toronto, 1991. ** Tallinna Reaalkool 1881–2001. Vilistlased. Tallinn, 2002.

97 ja kolm venda – Jaan (1943), Mihkel (1948) ja Jüri-Rein (1957). Huvitav on märkida, et Reaalkooli 24. lennus kolmekümnest kooli põhiosa lõpetanust oli vaid kaks kirjas talupoja pojana – Aleksander Veidermanni kõrval ka Ferdinand Peterson, kelle elukäik kulges paljus sarnaselt minu isa omaga läbi õpingute Peterburis ja Vabadussõja õpetajate roodu Asutavasse Kogusse ja valitsusse ning haridusala kor- raldamisse. 29. lennus (1913) oli lõpetanute hulgas juba viis talupoja poega. Ülejäänud olid aadlike, linnakodanike, kaupmeeste, ametnike jt pojad. Kõiki Reaalkooli aja suvesid täitsid mul talutööd tädi juures Lai- külas. Tädimees Jüri oli nõrgemaks jäänud, mistõttu tuli nüüd juba kaasa lüüa pea kõikides töödes varasuvisest sõnnikuveost sügisese vil- jakoristuse ja rehepeksuni. Kuna viimane töö käis külakorda ja meil tehtu tuli teiste juures tasa teha, siis jäin tavaliselt kooli minekuga mõni päev hiljaks. Kõige rohkem aega võttis heinategu, seda enam, et heinamaa oli mitmes tükis. Kaugemale Võivere tükile, kui just ei tahtnud jala läbi märja Laiküla raba ööseks koju tulla, jäime heinale paariks päevaks järjest, kaasas leivakott ja lähker hapupiimaga ning ööbides väikeses küünis. Minu meelistegevuseks kujunes kuhja tegemine. Selles olid kindlad reeglid: hein tuli panna hangutäie kaupa ringiratast väljastpoolt sissepoole ja hästi kinni tallata. Siis tuli kuhi tugev ning vihm ei pääsenud kuhja sisse. Käisin kuhja tegemas teistegi juures, kes omakorda aitasid meid muudes töödes. Nooremaid mehi oli küladesse vähe jäänud. Talvise toidupoolise ja loomasööda saamiseks ja normikohustuste täitmiseks tuli külarahval pingutada ja kokku hoida. 1949. aasta märtsiküüditamise järel muutus kõik: kolhooside loomisega tekkis käegalöömine ja üleüldine tagasiminek. 1948. aasta suvi jäigi minu viimaseks pikaajaliseks Laiküla suveks. Kitsikuse tingimustes jäi mulle veel paariks aastaks üks ebameeldiv ülesanne – käia talust tallu ja püüda Mäetehnikumi kauplusest saadud deﬁ tsiitkaupa või, liha või muu toidupoolise vastu vahetada.

98 Mul polnud soodumust kauplemiseks, ka koerad kippusid kallale tulema, kuid polnud parata. Eriti õnnetu olin, kui koer oli lõhki tõmmanud sellest kauplusest saadud uued pikad püksid. Hea poole pealt on talvistest käikudest meelde jäänud pikk reesõit tädimehele jäetud hobusega üle romantiliste lumeväljade Laikülast Rootsi raudteejaama (Rapla–Virtsu kitsarööpmelisel raudteel) ja naasmine koju kõiki rõõmustava noosiga. Rääkimata silmaringi ja oskuste arendamisest oli maatöödega kaasnev füüsiline koormus minule kui mitte eriti sportlikule ja pikaks sirgunud poisile igati kasulik. Probleemiks kujunesid aga tervisehädad: tolleaegse diagnoosi järgi kaelanäärmete tuberkuloos ja ägenev keskkõrvapõletik. Esimese ravi diagnoosile vastavate ravimitega ei andnud pikka aega tulemusi. Siis võttis ema tuttav doktor Helmi Lill asja ise käsile ja kiiritas Tõnismäe haiglas paar korda näärmete piirkonda nn röntgenkahurist. See aitas – ju vist oli tegemist lümfoosiga. Milles ka häda polnud, sain ajateenistusse kutsumisel valge passi ja pääsesin vähemalt esialgu Nõukogude armees teenimisest. Teisest hädast aitas välja kõrvaoperat- sioon Keskhaiglas. Seal veedetud päevadel lugesin muuhulgas läbi mulle sügavat muljet avaldanud tollal eesti keeles ilmunud Shakespeare’i näi- dendite kogumiku. Muul ajal oli lugemiseks aega vähevõitu, küll tuli lugeda eesti keele ja kirjanduse õpetaja poolt ettenähtud teoseid. Neid oli päris palju, neid analüüsiti tundides, nendest kirjutati kirjandeid. Raamatuid sain peamiselt Teaduste Akadeemia Raamatukogust, kus tädi Hilja neid kiiresti välja otsis. Tasapidi hakkas sinna rohkem tulema ka väliskirjandust, millest eelkõige pakkusid mulle huvi värvilised kuns- tialbumid, pealegi ülejäänu oli kümne luku taga erihoidlas. 1945. aasta juulis saime isalt teate, et ta on saadetud Leningradi jaotusvanglast samas linnas Aptekarski saarel olevasse vangilaagrisse, mitte kaugel Elektrotehnika Instituudist, kus onu Johannes oli tsaariajal õppinud. Sinna jõudes, nagu hiljem selgus, oli ta olnud näljast kurnatud ja haige. Uues kohas – endises vabrikuhoones – oli vangide

99 põhiliseks tööks arstiriistadele papist karpide valmistamine. Küllap seal anti ka veidi paremini süüa, ning isa tervislik olukord paranes. Uuesti sai alguse pakkide saatmine ja nüüd ka kirjavahetus, esialgu vene keeles piiratud hulgas ja sagedusega, hiljem lahedamalt ning eesti keeles. Pakkide saatmisele aitasid kaasa tädi Liisa ja õpetajad isa endistest koolidest, eriti Olli Sirvel ja Leela Topman. Selline solidaar- sus oli meile – režiimi poolt hirmutatutele – suureks moraalseks ja materiaalseks toeks. Leningradis vangistuses oldud nelja aasta jooksul oli isa saatnud koju üle 150 erineva kuupäevaga märgistatud kirja, osa küll samas ümbrikus saadetult, omaette abikaasale ja igale kolmest pojast, pidades neid meeles sünnipäevadel, jõulude ja aastavahetuse ajal, jagades oma üleelamisi ja saates lähedastele soove ja õpetusi. Kirjavahetus isaga moodustas meid kooshoidva elava sideme. Ikkagi andis isata kodu mulle valusalt tunda, eriti kui külastasin koolivend Valdekut ja teisi sõpru, kel kogu pere sõbralikult koos. Isa säilinud kirjade süsteemne läbitöötamine võimaldaks anda täiendust nõuko- gude aja poliitvangide ja vangilaagrite epopöale. 1948. aasta märtsis, kevadisel koolivaheajal isa 60. sünnipäeva eel saime loa teda külastada. Ema võttis minu ja Jüri kaasa ja sõitsimegi inimestest täistuubitud vagunis Leningradi, kaasas suur toidupakk, millest pidi jätkuma isale, tema paarile kaasvangile, öömajaandjale ja meile endile. Linn oli kõle ja külm, eriti trammivagunid meie pik- kadel sõitudel, nagu ka isa vangikaaslase abikaasa kütmata tuba, kus magasime mitme teki all. Vangilaagrisse pääsemiseks tuli kõigepealt ühest linnaääre saunast hankida täivaba tõend, milleks läks esimene päev. Isa taasnägemine laagris selleks ettenähtud toas oli üheaegselt kurb ja rõõmus. Kohtumise piiratud aja alguses meeleliigutuse vaiki- misest üle saades me ei jõudnudki vastastikku kõigest rääkida. Emale anti siiski võimalus jääda isaga kokku järgmise päevani. Siis tuli tagasi koju sõita linna suuremalt nägemata. Tõtt öeldes, süngete muljete all selleks soovi enam polnudki.

100 Esialgu paistis, et ema pidas suurele koormusele vastu. Muredest eemaldumiseks käis ta vahel endises Feischneri kohvikus, kus kohtus järelejäänud sõbrannadega (Dagmar Jürgenson, Ella Kirsipuu jt) ja endiste gümnaasiumi kolleegidega, ka mõnede kunstiinimestega, sealhulgas Rootsist kodumaale naasnud Betty Kuuskemaaga. Teda rõõmustas teade, et ta vanim poeg Jaan on elus ja terve. Märkasin ema väsimust ja juuste enneaegset hallinemist, ülearust kurtmist aga temalt ei kuulnud. Tundus, et töö Mäetehnikumis tagab perele leiva ning võimaluse anda poegadele haridust ka edaspidi.

101 Õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis

Lõpetanud Tallinna Reaalkooli, kerkis tõsiselt üles küsimus, kus õpin- guid jätkata. Olin ka varem sellele mõtelnud, kuid sellises tuleviku suhtes ebakindlas olukorras, nagu olime, polnud mõtet kaugemat kavandada. Minna õppima humanitaaraineid, mis mind rohkem huvitasid, polnud reaalne. Sel puhul tulnuks minna Tartu ülikooli, kuhu kuulduste järgi sissesaamine minusuguse ankeediga isikule oli välistatud. Jäi üle Tallinna Polütehniline Instituut, kus vastuvõtutin- gimused olevat leebemad. Eriala valikul eelistasin sellist valdkonda, milles tehniline kallak oleks võimalikult suuremal määral seotud loodusteadusliku ainestikuga. Just sellisena kujutasin ette keemilis- tehnoloogilise suunitlusega keemiateaduskonda ja tegingi valiku selles teaduskonnas oleva anorgaaniliste ainete tehnoloogia eriala kasuks. Kui kuldmedali saamisega ja sellega ka sisseastumiseksamitest vabastami- sega said asjad selgeks, siis sõltus edasine vaid nn mandaatkomisjonist, mis pidi kontrollima sisseastuja sotsiaalset seisundit ehk lahtiräägitult poliitilist sobivust nõukogude kõrgkooli jaoks. Kui pääsesin komisjoni esimehe Albert Lausi (hilisema kultuuriministri) juurde, kes nähtavasti oli minu tausta eelnevalt uurinud, oli jutt lühike: „Teid pole võimalik vastu võtta.” Olin löödud ja ruttasin juhtunust teatama onu Paulile, kes oli sellal Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudi direktor. Paulile mitteomaselt tugevasti ägestunult helistas ta Lau- sile, meenutas temale ühiseid vintsutusi evakueeritute laagris sõja ajal Venemaal, pani temale pahaks minu suhtes tehtud otsust ja käis peale

102 asi nii korraldada, et mind ikkagi vastu võetaks. Antud juhul ei olnud küll tegemist ülemuse ja alluva suhtega, kuid mingil määral ikkagi nn telefoniõiguse kasutamisega, mis andis ka tulemusi: nädal hiljem sain teate, et mind on vastu võetud. Nõukogude režiimi suunitluste kõrval sõltus ka palju isikust, kes pidi neid ellu viima. Küllap Laus oli selles igati püüdlik, kuid andis järele. Õppimine TPIs 1948–1953 sattus aega, mil ideoloogiline surve ja repressioonide ulatus jõudis Eestis haripunkti. Sellesse perioodi kuulus 1949. aasta massiküüditamine, nn kodanlike natsionalistide paljastamine ja represseerimine, vene kultuuri ja teaduse ülistamine, absurdsete ebateaduslike voolude esiletõus (lõssenkism, mitšurinlik looduskäsitlus, marrism keeleteaduses jm), marksismi-leninismi pro- pagandamasina jõudmine täistuurideni. Kõik see avaldas mõju ka olustikule TPIs, kuid Tartus õppivate sõprade ja hilisemate kolleegide jutu alusel siiski vähemal määral kui Tartu ülikoolis. See aga ei välistanud rektori väljavahetamist (professor Albrecht Altma asemel Leningradist tulnud keemiakandidaat Richard Mahl) ning KGB haar- desse sattunud üliõpilaste ja mõne õppejõu kadumist. Stalini surma ajal olin juba diplomitööd tegemas. Õppejõudude koosseis oli kirju minevikuga. Nende hulgas oli nii enne sõda ja sõja ajal Tallinnas või Tartus õpetanud või õppinud kui ka Venemaalt tulnud õppejõude. Omakorda sõjaeelsete hulgas oli nii neid, kes olid saanud hariduse välismaal, kui ka neid, kes sattusid 1941 punaväkke ja Nõukogude tagalasse. Toon vaid ühe keerukama näitena professor Altma enda. Ta võitles vabatahtlikuna Vabadussõjas, õppis Tartu Ülikoolis, kaitses seal 1927. aastal magistrikraadi, 1938. aastal Müncheni Tehnikaülikoolis doktorikraadi, õpetas Tartu Ülikoo- lis ja 1939–1941 Tallinna Tehnikaülikoolis, töötas tagalas teadurina ja sai pärast naasmist Eestisse TPI rektoriks ning määrati Eesti NSV Teaduste Akadeemia esimese koosseisu korrespondentliikmeks. Tut- vunud Akadeemia arhiivi materjalidega, võin Altma auks ütelda, et

103 nn kodanlike natsionalistide eemaldamise perioodil Akadeemiast ja ülikoolidest tema antud iseloomustus professor Ottomar Maddisoni kohta oli igati positiivne ja tunnustav. See muidugi ei päästnud Eesti ehitusala suurkuju Maddisoni vallandamisest 1950. aastal oma töö- kohtadelt TPIs ja Akadeemias. Üliõpilasena tuli mul hakata kesklinna ja Kopli vahet sõitma, kas veniva mootortrammiga Balti jaamast või bussi asendava veoautoga, mille kastil oli peal kong ja selle põrandale kinnitatud pingid. Tramm oli reeglina pungil inimesi täis, õigeaegseks kohalejõudmiseks tuli teinekord isegi rippuda tagavaguni küljes. Bussikongi mahtumiseks, kui pingid olid hõivatud, pidin selles olema päris küürakil. Asi paranes 1951. aastal, kui trammiliin elektriﬁ tseeriti ja võeti rohkem kasutusele busse. Ka Koplis tuli keemikutel pendeldada kolme maja – peahoone, Marati tänava keemiahoone ja Kaevuri tänava tehnoloogiahoone – vahel. Ruumid olid sageli külmad, valgustus nõrk. Eriti andis külm tunda peahoone tuultele avatud, vaid osaliselt klaasitud akendega suures auditooriumis, kus Arnold Humal pidas varahommikul korraga paarisajale tudengile kõrgema matemaatika loenguid. Talvel oli õigem mantlis loengule tulla. Valitsevates kitsastes oludes oli tähtis, et õppeplaani täitmise korral maksti üliõpilastele stipendiumi. Tallinna Tehnikaülikoolis 1936. aastal alguse saanud keemiatehnoloogide ettevalmistamine oli selleks ajaks üle viidud üleliidulistele õppekavadele. Siiski nende õppeainete ülesehitus ja sisu ainetes, mida õpetasid neid juba varem lugenud õppejõud, toetus suurel määral senisele traditsioonile. Õppeained jagunesid nelja põhirühma: alus- ained, keemilised, tehnoloogilised, üldtehnilised. Nendele lisandusid nõukogude süsteemile omased aega raiskavad ja vastumeelsust esile- kutsuvad ühiskondlik-ideoloogilised õppeained, siiski väiksemas mahus kui enamikul erialadel Tartus. Kokku oli õppeaineid 30 ringis kogumahus 5000 tundi. Keemiatehnoloogiat õppiv üliõpilane pidi 5-aastase stuudiumi jooksul ära andma 35 eksamit ja 46 arvestust,

104 tegema 5 kursusetööd või -projekti, olema 20 nädalat õppepraktikal tööstusettevõttes, tegema mahuka diplomiprojekti või -töö. Nõudlik- kus oli valdavalt kõrge ja stuudiumi läbimiseks tuli tudengil kõvasti tööd teha. Tagantjärele õppetöö taset hinnates arvan, et põhitead- mistes ja -oskustes oli keemiatehnoloogide ettevalmistus hea. Iseasi on see, et läänemaailmast eraldatuse tõttu toetusid rakenduslikud teadmised ja lahendused mahajäävale nõukogude tehnikale ja suva- listele majanduslikele kriteeriumidele. Sõjaväelisest õppusest olin ma diagnoositud näärmetuberkuloosi tõttu vabastatud ja nii pääsesingi teenimisest Nõukogude armees. Anorgaaniliste ainete tehnoloogia erialale võeti vastu üks õppe- rühm – 25 üliõpilast, nendest 12 tütarlast ja 13 poissi. Enamik nendest olid äsja keskkooli lõpetanud. Keerukama elukäiguga olid vaid Vladimir Beekman, kes oli evakueeritud tagalasse, omandanud seal keskhariduse, mida täiendas TPI ettevalmistusosakonnas, ning teistest vanem Peeter Lageda, kes oli üle elanud vintsutused tööpataljonis ja lõpetanud õhtukeskkooli. Endistest koolivendadest Reaalkoolist astus meie õpperühma Hergi Karik ja Valdek Mikkal, koolivendadest Westholmi Gümnaasiumist Rein Etverk ja Harri Raikna. Aja jooksul rühma koosseis õpingute katkestamise tõttu vähenes kas siis haiguse või eksamite mittesooritamise põhjusel. Osa nendest siiski hiljem jätkas. Kõigepealt kadus 1949. aasta märtsiküüditamisega Maie Kuuskmaa. Lõpetamiseni jõudis 15 üliõpilast. Rühmavanemaks oli kogu õppeajal aktiivne komsomol ja hilisem tuntud kirjanik Vladimir Beekman. Tema püüdlused tõmmata rühmakaaslasi komsomoli ei kandnud vilja. Meie eriala kõrval võeti teaduskonda vastu veel kaks õpperühma kütuste tehnoloogia erialal, üks eestikeelse, teine venekeelse õppega. Esimesse nendest said Reaalkooli lennukaaslastest sisse Henno Aherma, Karl Kuiv, Leonhard Liiv ja Paavo Nurme. Meie kuulusime koos mäeala üliõpilastega ühte keemia-mäetea- duskonda, kus dekaaniks oli Leningradi Mäeinstituudi haridusega

105 Ludvig Kalman. Kui õppeedukusega olid asjad korras, siis me temaga eriti kokku ei puutunud. Kõigi insenerialade alusaineteks olid kõrgem matemaatika, kujutav geomeetria, füüsika ja keemia, üldtehnilisteks aineteks aga teoreetiline mehhaanika, tugevusõpetus, masinaelemendid, tehniline joonestamine, elektrotehnika, soojustehnika, ehitusõpetus, ohutustehnika, ka tootmise organiseerimise ja planeerimisega seotud ained. Keemia- tehnoloogia õppijatel oli keemia jaotunud mitmeks õppeaineks ja mahult mitmekordselt suurem, seevastu üldtehnilised õppeained olid väiksemas mahus. Kõrgema matemaatika kursus (312 tundi) ja füüsika kursus (koos praktikumidega 290 tundi) käisid läbi kolme semestri mõlemas kolme eksami sooritamisega. Kahel esimesel semestril luges kõrgemat matemaatikat professor Arnold Humal, kolmandal dotsent Ants Särev. Humala loengud hiilgasid teooria range süsteemsusega, pikkade tõestustega, tahvli täiusliku kasutamisega, olid aga mõnevõrra mono- toonsed. Kui loenguga kaasa ei läinud, siis kippus mõnelgi tudengil tagaridades silm kinni vajuma. Imestasin lühikest kasvu Humala vaimset ja füüsilist võimekust: ühtejärge esitada tugeva häälega peast ja kirjutada tahvlile kriidiga pikki tõestusi, samaaegselt tahvlilapiga kustutades eelmist osa ja tehes nii ruumi järgmisele. Olen kuulnud arvamusi, et inseneride õpetamise seisukohalt oli Humal liiga püüdlik. Kui aga lähtuda seisukohast, et matemaatika peab kaasa aitama loogilise mõtlemise arendamisele, siis olid Humala loengud oma kohal. Muidugi tuli tudengil aju tööle panna. Loengute lõpus anti ülesandeid iseseisvaks lahendamiseks, neile lisandusid järjekindlalt läbiviidavad kontrolltööd. Ülesannete lahendamisega hakkamasaamiseks püüdsime nende väljanuputamist ka ühiselt teha, sageli andeka rühmakaaslase Mai Kiileri ajuvälgatuste abil. Eksamil läbisaamiseks oli tudengil vaja kontrolltöödest (mida teinekord tuli ümber teha) saada kindel punktisumma, vastata eksamipileti küsimustele ja demonstreerida

106 arvutuslükati kasutamise oskust. Humal oli õppinud ja õpetanud Tartu Ülikoolis, täiendanud end Göttingenis ja Viinis, kaitsnud 1934. aastal Tartus doktorikraadi, Saksa okupatsiooni ajal ka vangistatud, 1944. aastast TPI professor. Puutudes temaga hiljem kokku Teaduste Akadeemias, on Arnold Humal jäädvustunud mu mälus sõbraliku, tagasihoidliku ja läbinisti intelligentse inimesena. Särevi juures oli õhustik leebem ja läbisaamine eksamil kergem, küllap ka juba Humala käe all toimunud treeningu tulemusena. Kõr- gemat matemaatikat täiendas kujutav geomeetria, mille loengulise osa esitas populaarne Ott Rünk, graaﬁ lisi töid aga juhendas hoolikas Endla Vallas, kes oli aastakümneid TPI selle ala raudvara. Kujutava geomeetria omandamine on insenerile vajalik ruumilise ettekujutuse saamiseks, eriti ruumiliste kujundite esitamiseks tasapinnalisel joonisel. Keemikutele on kujutav geomeetria kasulik paremaks orien- teerumiseks stereokeemias, s.o molekulide ruumilises struktuuris. Ott Rünk väitis (kas naljatades või tõsiselt, me ei saanudki aru), et naissool on ruumiline taju nõrgem ja seetõttu tulemused aines paratamatult nõrgemad. Kui ta seda tõsiselt väitis, siis meie rühma õrnem pool leidis, et ta tegi naistele ülekohut. Professor Albrecht Altma füüsika loengud olid süsteemselt üles ehitatud, kuid temale omase rahulikkusega ühetoonilisena ette kantud. Rohkem on meelde jäänud sellal ainukordselt kirjutustahvli ja ekraani kasutamine, mis võimaldas lektoril rahulikult puldi taga istudes loengut ette kanda. Seevastu füüsika praktikumid assistentide Heino Oru ja Johannes Meitre juhtimisel olid elavad, täis tegutsemist ja arutamist, ka rabistamist, et tunni lõpuks kõigega valmis saada. Kui aparatuuri kokkuseadmisega ja tööga maha said ning ülesanded lahendatud, siis võisid asuda järgmisel korral uue töö kallale. Töökorraldus oli üleformaliseeritud: peaasi, et vajalikud ristid ja punktid kätte said, sisuline arusaamine jäi tagaplaanile. Praktikumi kordamineku puhul oli eksamil läbisaamine enam-vähem kindlustatud.

107 Ülikoolides oli siis hea tava, et põhikursuste loenguid lugesid juhtivad õppejõud-professorid ise. Kui teaduslikule põhjale ja haardele kaasnes professori isikuomadustega seotud karisma, siis lõi see ka ülikoolist kiirgava erilise ﬂ uidumi. Kahjuks näeme praegu, et sageli jäetakse loengupidamine teiste õppejõudude peale, professor teeb vaid uuringuid ja tegeleb doktorandidega. Ma ei pea seda õigeks: tuleb ka see professori missiooniga seotud ülesanne enda peale võtta. Üldtehnilistest õppeainetest võttis kõige rohkem aega tehniline joonestamine Hans Taali ja Ilmar Kiissi juhendamise all – 172 tunnile joonestussaalis lisandus mitmekordselt rohkem aega kodus. Arvuti- disain oli sellal ju mägede taga, meil tuli joonestuslaual rööpjoonlaua, kolmnurga, sirkli, lekaali jms abil pliiatsiga või redissulega teha ning standardkirjaga varustada kümmekond joonist. Tulemus pidi olema täpne ja korrektne: see harjutas kätt ja teravdas silma ning oli igati kasulik. Ülejäänud üldtehnilised ained ei jätnud sügavat jälge, sest nad olid liiga üldised või kaugel keemiatehnoloogia spetsiiﬁ kast. Erandiks olid soojustehnika (õppejõud Juhan Toomaspoeg ja Ilmar Mikk), mille raamidesse kuulus vajalik praktiline töö töötaval katlal ja kolde-katla projekteerimine, ja masinaelemendid (Harri Kuldma), milles konstrueerisin propellersegaja. Professor Leo Jürgensoni loengud ehitusõpetuses olid vähemalt lõbusad. Kui püüda meenutada ühiskondlik-poliitilisi aineid, siis vaatasime nendele kui pealesunnitud punastele ainetele, millega püüdsime vähema vaevaga maha saada. Küll aga meenuvad mõned õppejõud: range tõsidusega (Adolf Tamm, Albert Palm), välise puudega (G. Tak- jas) või naljaka olemisega (Aleksander Murri). Inglise keelt õpetas meile püüdlikult Lilli Randma, minu armas klassijuhataja Reaal- koolist. Aktiivne keeleoskus jäi sellal muidugi nõrgaks. Vene keele arendamiseks olid omaette tunnid, sellele aitas hoopis rohkem kaasa vajadus pöörduda venekeelsete õpikute poole. Paljudes ainetes eestikeelsed õpikud ju puudusid.

108 Ülikooliõpingute taseme määravad suures osas õppejõud. Keemilis- tehnoloogiliste ainete õpetamisega seotud õppejõudude koosseisus olid toimunud suured muutused. Sõjaeelsest neljast keemiaprofessorist kolm – Jaan Kopvillem, Adolf Parts ja Erich Jaakson – olid põgenenud läände. Põlevkivikeemia suurkuju professor Paul Kogerman oli 1941. aastal küüditatud Venemaale. Vabastatuna 1945. aastal vangilaagrist sai ta orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri juhatajaks. Sattunud ägedate süüdistuste alla kodanlikus natsionalismis, suri ta 1951. aastal. Kohtasin teda keemiahoones, ta päris isa saatuse kohta ja soovis mulle jõudu. Kahjuks ta minule otseselt õpetanud pole, küll aga õppisin orgaanilist keemiat tema õpiku järgi. Läände läinud professoritega on sidemed mul kaudsed: jätkasin 1960ndatel Kopvillemi uurimisi fosforiidi kasutamise alal, 1971. aastal asusin juhatama anorgaanilise keemia kateedrit, mille esimene juhataja oli Jaakson. Olles 1994. aastal Ankaras, kohtusin Partsi kolleegidega sealsest ülikoolist, kes meenutasid teda suure lugupidamisega ja näitasid mulle seal avaldatud Partsi füüsikalise keemia õpikut. Partsi hinnatakse Eestis eelkõige kvantkeemiliste meetodite esimese sissetoojana keemia õpetamisse ja uuringutesse. Ühtlasi oli ta muretsenud tehnikaülikooli füüsikalise keemia laboratooriumile tolle aja kohta eeskujuliku sisus- tuse ja hoolitsenud keemiaalaste entsüklopeediate ja käsiraamatute tellimise eest keemiahoone raamatukokku. Õppejõudude jõudmine professori ametikohale võttis mitu aastat aega. Selleks ei piisanud tollal kandidaadi teaduskraadist, vaid tuli kaitsta doktorikraad. Teaduskraad kuulus kinnitamisele Moskvas Kõrgemas Atestatsioonikomisjonis, mille pädevuses oli ka professori kutse andmine. Esimestena jõudsid teaduskonnas selleni 1955/56. aastal Agu Aarna ja Hugo Raudsepp. Doktorikraadi saamine iseenesest ei tähenda õppejõule veel häid pedagoogilisi võimeid, neid annab eelkõige vastav anne ja töö enda kallal. Korralik teaduslik pagas koos isikuomadustega annab aga loengule juurde sügavust ja haaret.

109 Keemiaala kateedrid paiknesid endisest administratiivhoonest ümber ehitatud ja laboratooriumide jaoks kohandatud hoones Marati tänaval. Esimeseks keemiakursuseks oli meil anorgaaniline keemia. Seda luges dotsent Oskar Kirret, kes oli 1940. aastal kaitsnud Dresdeni Tehnikaülikoolis inseneridoktorikraadi, oli sõja ajal tagalas ja 1944– 1953 TPI anorgaanilise keemia kateedri juhataja, hiljem Teaduste Akadeemia Keemia Instituudi direktor. Lektorina ta ei hiilanud: tema loengud olid kuidagi konarlikud ja vähesüsteemsed, nendes pani ta liialt rõhku faktilisele materjalile, jättes tagaplaanile teooriast lähtuvad loogilised seosed. Olulisi fakte on keemias vaja teada, kuid kui eksamil küsiti rohkem, mis värvi on üks või teine aine, mis temperatuuril ta sulab või keeb, kuidas lahustub jne, siis see koormab õppimisel üle- aru mälu ja tekitab vastumeelsust. Kui vaja, võib neid fakte tuletada loogilistest seostest või võtta käsiraamatust. Puutusin Kirretiga kokku päris palju ka hiljem ning ikka prevaleeris temal hüplev korralduslik tegevus sisulise üle. Meie suhteid komplitseeris teinekord asjaolu, et instituudi tööd Teaduste Akadeemia poolt kontrollinud komisjoni esimehena tõin esile ka puudusi. Samas inimesena oli ta sõbralik ja tähelepanelik. Esimesel semestril algas ka keemia praktikum: kaks semestrit anorgaanilise keemia, kolmandal semestril analüütilise keemia praktikumi nime all, kõik kokku mahus 278 tundi. Praktikum algas laboratooriumi tehnika ja klaasipuhumise tundmaõppimisega, edasine kujutas endast sõltumata praktikumi nimetusest süstemaatilist kvalitatiiv- set analüüsi, mis sisaldas 15 tööd. Alustasime üksikute anioonide ja katioonide kindlaksmääramisega lahustes, seejärel nende määramisega segudes, kuni jõudsime sadet sisaldavate lahuste ja tahkete ainete, lihtsamatest keerukamateni, analüüsini, mõned nendest teostuselt paraja nipiga. Sageli tuli analüüsi käigus segu ühed komponendid lahusest eemaldada (sadestada, siduda kompleksideks, välja auru- tada jne), enne kui sai asuda järgmiste juurde. Töö kestis teinekord

110 päris suitsuses laboratooriumis (kuigi seal olid tõmbekapid) hiliste õhtutundideni, ühisest kotist pirukatega nälga kustutades, vahel ka joodlämmastikuga vahelduseks pauku tehes. Teinekord läks töös ka midagi untsu ja tuli otsast alata. Kõik see toimus dotsent Heinrich Vilboki õpetuste, märkuste, suunavate kommentaaride ja tihti ka tema sõbraliku muigamise saatel. Kartuse ja põnevusega läksime Vilbokile tulemust pakkuma. Juba tema pilgust harjusime lugema, oli see õige või vale, järgnevast jutust sai selgeks, kas võis rõõmu või piinlikkust tunda. Üliõpilaste katsed piiluda tema raamatusse, kus analüüsiks väljaantud proov andmetega kirjas oli, ei kandnud enamasti vilja. Vilbok oli Tehnikaülikooli haridusega mees, lõpetades selle 1941. aastal keemikuna. Ta oli tagasihoidlik poissmees, kes oli täielikult pühendunud oma tööle. Olen kuulnud arvamusi, et nii suure mahuga praktikum keemiatehnoloogide ettevalmistamisel ei olnud õigustatud. Seejuures aga jäetakse arvestamata asjaolu, et sellal olid instrumentaalsed analüüsiaparaadid suures osas alles väljatöötamisel, Eestisse need hakkasid jõudma või hakati neid kohapeal arendama 1950ndate teisel poolel tänu Endel Lippmaa, Olaf Eiseni jt algatusele. Selline süsteemne praktikum arendas üliõpilastes keemilist mõtlemist, selgitas reaktsioonitasakaalude ja -kiiruste toimet, ühendite lahustumise ja sadestumise kriteeriume, keemias valitsevaid seoseid aine ehituse ja omaduste vahel. Üleüldse pean teadusliku mõtlemise arendamist üliõpilastes ülikoolide tähtsaks ülesandeks, seda ka praegu üha enam formaliseeruvas keele- ja tegevusmaailmas. Mul on olnud hea võimalus töötada hiljem Heinrich Vilbokiga koos samas kateedris või laboratooriumis kahekümne aasta jooksul. Tema teadmised ja kohusetunne, tagasihoidlikkus, abivalmidus ja sõbralikkus ning peen huumor tegid ta kolleegidele ja üliõpilastele populaarseks ja hinnatud meheks. Kui vahetasin Vilboki välja 1971. aastal kateedrijuhataja ametikohal, siis palusin teda jätkata anorgaa-

111 nilise keemia kursuse lugemist keemiatehnoloogidele, võttes esialgu endale keemialoengud insenerivaldkonna üliõpilastele. Vilboki antud kvalitatiivsele keemilisele analüüsile järgnes kvan- titatiivse analüüsi kursus, mida meie rühmale andis varem Tartus õppejõuna töötanud ja magistriks saanud rahuliku iseloomuga dotsent Heinrich Arro. Enne seda oli Arro lõpetanud sõjaväe lennukooli ja teeninud sõjaväelendurina, saanud lennuõnnetusel vigastada, hiljem töötanud politseivalitsuse õhu- ja gaasikaitse inspektorina, kummi- tööstuse Põhjala peainsenerina, 1945. aastast TPIs. Arro juhendamisel tuli mitte ainult määrata proovides kvantitatiivselt ühendite sisaldust, vaid ka ise valmistada selleks vajalikke mõõtelahuseid ja reagente. Tööd nõudsid suurt täpsust, mille omandamine on keemikutele täh- tis. Määramismeetodite valik oli siis veel suhteliselt kitsas, piirdudes põhiliselt nn maht- ja kaalanalüüsiga. Vähemal määral, põhiliselt asendamise korral, puutusime kokku ka kateedri teiste õppejõudude Boris Torpani ja Roman Otiga. Ott lõi kaasa kateedri tegevuses veel 1980ndatel, pühendudes toksiliste ainete määramisele keskkonnas. Järgmiseks keemiaalaseks kursuseks oli füüsikaline keemia, mida luges kahe semestri jooksul Leningradi Ülikoolis töötanud ja 1951. aastal TPI rektoriks saanud dotsent Ludvig Schmidt. Tema loengud tundusid rohkem vormitäitmisena ja jätsid aine kohati nii segaseks, et pidin esimest korda tõsiselt abiks võtma venekeelse ülikooliõpiku – Brodski „Fizitšeskaja himija”. Seevastu praktikumi andnud Aina Piksarv püüdis oma järjekindla sisulise tööga ja nõudlikkusega tasa teha seda, mis loengutes puudu jäi. Kui mitte kohe, siis vähemalt tagantjärele oskasime hinnata selle väikese tagasihoidliku naise rolli meie ettevalmistuses. Füüsikalise keemia kateedri koosseisu kuulus ka teine silmapaistev naisõppejõud – Tartus 1930. aastal keemiamagistriks saanud Erika Talts, kes andis kolloidkeemiat. Ta oli lastehalvatuse tulemusena jalgadest halvatud ja liikus oma Kopli korteri ja õppehoo- nete vahel invaliidivankris, kuid oli alati reipalt kohal. Loengul oli

112 kõik selge ja täpne. Arvestusi võttis ta vastu ka kodus, mis lõi vaba vahetu kontakti. Füüsikalise keemia kateedris tegin ka oma esimese uurimistöö, mis käsitles küllastumata ühendite sisaldust põlevkivibensiinis. Sel- leks eraldasin põlevkiviõlist destillatsiooni teel keemistemperatuuri järgi bensiinifraktsiooni, selle lahutasin kolonnkromatograaﬁ s osadeks ja määrasin nendes broomarvu kaudu küllastumata ühendite sisalduse. Töö kandsin 1952. aastal ette Üliõpilaste Teadusliku Ühingu konverentsil ja sain seal auhinna. Hiljem pandi mind teaduskonna ÜTÜ allorganisatsiooni etteotsa. Meenub, et istusime õhtuti koos selle juhendaja Agu Aarnaga, tegime tööplaane ja nuputasime, kuidas üliõpilasi rohkem kaasa tõmmata. Füüsikaline keemia seob keemiat termodünaamika, füüsika ja matemaatikaga ja loob nii keemiale tervikliku teoreetilise aluse, teeb keemia teaduseks, mis seob selle loodusteadusliku aluse täppisteadu- sega. Olen tänulik oma hilisemale juhendajale akadeemik Semjon Volfkovitšile, kes pani mind füüsikalisse keemiasse sügavuti minema. Kui jõudsin teaduskraadide kaitsmiseni, siis rõhutasid oponendid, et minu töö paistab silma keemiatehnoloogiaalaste dissertatsioonide hulgas sügavama füüsikalis-keemilise sisukusega. Ma oleksin hea meelega TPIs just füüsikalist keemiat õpetanud. Orgaanilist keemiat luges vana kooli mees, Tartu Ülikoolis 1928. aastal keemiamagistriks saanud ja 1936. aastast Tehnikülikoolis õppejõuna töötanud dotsent (1957. aastast professor) Hugo Raud- sepp. Temaga tuli auditooriumi ja laboratooriumi kaasa akadeemilist vaimsust, ka mingit seltskondlikku hõngu. Raudsepa loengud olid hästi läbi mõeldud, süsteemselt üles ehitatud ning vahelduva tonaal- susega, eksamil ta eriti liiga ei teinud. Orgaanilise keemia praktikum nõudis juba keerukama aparatuuri kokkupanekut, sisaldas ka paar analüütilis-sünteetilist tööd, lõputöö aga uudsusena ühe ühendi nn literatuur-sünteesi. Sünteesi kava pidime ise koostama, toetudes

113 keemiahoone väikeses raamatukogus olevale kapitaalsele Beilsteini orgaaniliste ühendite entsüklopeediale. Korraga olid aga kõik hoolega kogutud sõjaeelsed saksa- ja ingliskeelsed keemiaalased käsiraama- tud sealt kadunud. Kellegi valvas pilk oli märganud, et kodanliku lääne kirjandus on seal nõukogude üliõpilastele vabalt kättesaadav. Selle koht pidi hoopis olema kümne luku taga erifondis. Raudsepp mängis pikemat aega olulist rolli Eesti keemikute ühendamisel Eesti Keemiaseltsi (siis küll Mendelejevi-nimelise Üleliidulise Keemiaseltsi Eesti Osakonna) esimehena. Orgaanilise keemia praktikumi juhendasid Leo Trapido ja Georgi Oserov. Tallinnas üles kasvanud ja keskkooli lõpetanud Oserov oli sellal aktiivne komsomolitegelane, üks intelligentsemaid TPI uute funktsionääride hulgas, kes tõusis 1955. aastal direktori asetäitjaks (prorektoriks). Töötades 1960ndatel nõunikuna ÜRO sekretariaadis, saavutas ta seal otsuse vastuvõtmist ülemaailmse põlevkivialase süm- poosioni korraldamiseks Tallinnas 1968. aastal. Trapido läks hiljem tööle Plaanikomiteesse. Kolmanda kursuse lõpuks olid keemilised õppeained lõpule jõud- nud ja nagu tavaks rääkida, oli diplomi lõhn üliõpilasel ninas. Minul ei pruukinud see siiski nii olla. 1951. aastal kutsuti mind ootamatult rektori juurde. Ludvig Schmidt oli jutu algusega kimpus, tasapidi aga koorus selle iva välja: vastavate organite ettepanekul tuleb temal leida lahendus minu instituudist väljaarvamiseks. Ootamatult küsis ta minult, kas ma tean, kes on see Veiderman, kelle koostatud ja ära- trükitud loengukonspekti järgi ta Peterburi Ülikoolis oli botaanikat õppinud. Vastus oli: minu isa. Selle peale Schmidt leebus, meenutas ülikoolis õppimise aega ja kaasalöömist Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi tegevuses ning lõpuks ütles: „Jäägu see jutt meie vahele. Ma püüan asja nii korraldada, et te saaksite oma õpinguid jätkata.” See tal ka õnnestus. Juba teist korda päästis mind õpingute katkemisest juhuslike asjaolude kokkusattumine. Kui pidin Schmidti ärasaatmisel

114 1982. aastal dekaanina sõna võtma, siis tõin esile ka tema inimlikke jooni.

1949. aasta küüditamisest saime haisu ninna ja läksime ööseks onu Pauli korterisse varju. Lomonossovi tänava korterist polnud meid siiski otsitud ja see kibe karikas läks meist mööda. Nüüd püüdsid Mäetehni- kumi ägedad kommunistid leida teist teed, et emast kui rahvavaenlase naisest lahti saada. Seda enam, et ajalehes Sovetskaja Estonija ilmunud artiklis oli imestust avaldatud, et kodanliku aja ministriproual lastakse tehnikumis töötada. Ei aidanud ema hoolas töö, kolleegide seismine tema eest ega marksismi-leninismi õhtuülikoolis õppimine. Lõpuks provotseeriti süüdistus distsipliini laostumises tema maatöö- dele saadetud õpilasrühmas ja ta vallandati 1952. aasta sügisel usalduse puudumise alusel, mille direktor ema protesti tõttu pehmendas lah- kumiseks omal soovil. 1952. aasta suvel käisime emaga Moskvas, et seal tädi Amilde juures mõni päev peatuda ja sõita edasi isa vaatama Mordvamaale Potma laagrisse, kuhu ta oli 1949. aasta alguses Leningradist viidud. Seal olid piirangud kirjavahetuse suhtes rangemad. Esialgu saime vaid vene keeles kirjutatud lühitekstiga kaarte, hiljem ka pikemaid kirju: säilinud kirjade järgi otsustades kuni vangistuse lõpuni viie aasta jooksul 40 kaarti ja 17 kirja. Laagris oli isa aednikuna tööle pandud, mis säästis teda raskest metsatööst. Viimasel hetkel enne Kaasani vaksalis edasisõidupiletite ostmist sai tädi isalt teate, et kohtumine temaga pole siiski lubatud ja sõit Mordva laagrisse jäi ära. Moskvas puutusime kokku sealsete inimeste argiprobleemide ja viletsate elutingimustega, käisime muuseumides ja saime Amilde abil piletid ka Suurde Teat- risse. Glinka ooperile „Elu tsaari eest” oli pealkirjaks pandud „Ivan Sussanin” ja see pompoosselt lavastatud. Pärast neljakuulist töötaolekut sai ema tööd Eritööstuskoolis ja hiljem ka Tallinna Kaugõppe Keskkoolis. Ka minu hea õppeedukuse

115 eest saadav 25%line stipendiumilisa kulus marjaks ära, Heino aga pidas end juba ise üleval. Tulime jälle ots otsaga välja ja saime isale pakke edasi saata, sedapuhku säilinud vastuvõtmisteadete järgi kokku 25 pakki, mis ka aedvilja- ja lilleseemneid sisaldasid. Laagri juhtkond oli tulnud mõttele rajada sissepääsu juurde lillepeenrad, isa aga kauples välja võimaluse ka aedvilja kasvatamiseks. Kirjadest selgus, et tema „lillebrigaadi” juurde tulid hommikuti ka teised eestlastest vangid, et uudiseid ja mõtteid vahetada. August Arumäe kirjutab: „Eriti huvitav oli vestelda Veidermaga, ta oli väga haritud ja suure silmaringiga mees.”* Tagantjärele olen mõtelnud: kui palju ma kaotasin, et just oma sirgumise ja kujunemise aastatel jäin isast ilma. Veelgi rohkem puudutab see mu nooremat venda Jürit, kellel pidin nüüd ka ise silma peal hoidma. Jäi vaid loota, et isa peaks vintsutustele vastu ja saaks kinnipidamise lõppemisel Eestisse naasta. Järgmisel talvel sattusin Moskvasse teist korda, kui olin arvatud Eestist koos Aleksander Maastikuga ja Linda Kulbasega nn õppe-ees- rindlaste preemiareisi gruppi. Rääkida selle reisi üleelamistest läheks pikale. Piirdun Lenini mausoleumi ja muuseumi külastamise ning mitme muu tüütu üritusega ametliku programmi raames, ööbimisega jääkülmas ühiselamu hiigelsaalis sajakonna voodikohaga ja lubjavilti- des ning puhvaikades inimeste nägemisega Suures Teatris. Mul õnnestus kahel suvel saada TPI ametiühingult kaheks nädalaks tuusik puhkekodusse, esimesel Võru-Kubjale, teisel Võsule. Sattudes esmakordselt Lõuna-Eestisse, tegin peatuse Peedul, et külas- tada Kiiveteid nende suvilas, tagasiteel aga Räpina lähedases Lintes nägemaks sinna pagenud Roosat ja Johannest. Puhkajatele tehtud ringsõidu ajal vaimustusin nähtud kuppelmaastikust, Linte meiereis peatudes aga nautisin külalislahkust ja võimalust end koorest ja või-

* August Arumäe. Hiiobi õnnistus. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 365–366.

116 piimast täis süüa. Võsul istusin palju üksinda mere ääres ja vabanenuna pidevast rügamisest mõtlesin rohkem kui kunagi varem Eestis ja peres juhtunu üle ja ka sellest, kuidas edasi minna. Mere ääres meenus mulle analoogiana Tuglase poeem „Meri”, mille ta oli vanglas kirjutanud. Mererand oli ju sellal traataiaga suletud, vaid mereäärsetes asulates ja üksikutes puhkekohtades osaliselt inimestele avatud. Eks toimunu oli ikka üks paradoks ja nõukoguliku kaksikelu ilming küll – peaaegu samaaegselt ettepanek väljaviskamiseks ja õppetöö eesrindlasena Moskvasse saatmine ning tuusiku eraldamine. Viimasega seotud inimestel oli õiglustunnet ja inimlikkust, minu teel aga hakkas vilkuma lootusesädemeid. Nähtavasti organite kombitsad ei jõudnud alati kaugemale ja sügavamale, asjaosalised ise oma taga- põhjast aga vaikisid. Tolle aja tudengielu sisaldas teisigi ajamärke: mai- ja oktoobri- rongkäike, taastamistöid, isetegevuses osalemist jne. Tallinna taastaja tööraamatu järgi olin üliõpilasena töötanud taastamisel kokku 48 tundi. Suvel olime rühmaga Rapla lähedal melioratsioonitöödel, tegelikult kraave kaevamas. Ühel isetegevuslikul TPI peol Tompi klubis (Mustpeade majas) etendasime Ardi Liivese näitemängu „Leerikleit”, mis küll kõige paremat hindamist ei leidnud. Käisime omavahel koos, arutasime eluolu küsimusi ja õpingutega seotud probleeme, lahen- dasime ülesandeid, mängisime üht omapärast pulgamängu, mida nimetati maharadžaks, jne, kõige sagedamini Valli Rootsi avaramas kodus Pikal tänaval, hiljem Nõmmel. Talvel suusatasime, varasuvel võtsime Pirital päikest. Vaid Vladimir Beekman hoidus kuidagi omaette ja tavaliselt ei võtnud meie üritustest osa. Sümpaatiatunde alusel tekkisid ka paarid, lühemaajalised või kestvamad, kas rühma sees või üliõpilastega väljaspool seda. Kui kaugele suhted arenesid, sellest polnud kombeks rääkida, ka mitte poistel omavahel. Jõudsime ka esimese tudengipulmani: Illa Pavelson abiellus ehitusala tudengi Heino Randmaga. Alkoholiga liialdamist ja laussuitsetamist meil ei esinenud.

117 Ükskord küll meie rühma poisid ostsid endale piibud, mida tõmba- sime Kaevuri tänava õppehoone trepikojas. Peale elevuse see mingit mõnu endaga kaasa ei toonud ja jäi lühiajaliseks kombeks. Soliidsema väljanägemise huvides kandsime pikka aega kaabusid. Kütuste tehnoloogia õpperühma tudengitest suhtlesin rohkem endiste koolivendade Karl Kuivi ja Paavo Nurmega, kes elasid mulle kõige lähemal. Paljud õppeained olid meil ühised ning seetõttu oli hea neid koos arutada. Vene õppekeelega rühma üliõpilastega me eriti ei suhelnud, kuid ka mingeid vastuolusid ega tülisid nendega ei olnud ei teaduskonnas ega silmanähtavalt kogu instituudis. Vene rahvusest üliõpilased moodustasid sellal umbes veerandi üliõpilaste üldarvust Omaette rühma kooshoidvateks ettevõtmisteks olid tööstus- praktikad. Meil oli kaks suvist praktikat. Eesmärgiga rohkem näha eelistasin koha valiku korral väljaspool Eestit olevaid tehaseid. Nii oligi mul esimene praktika Leningradi Nevski keemiatehases, teine Gorki (Nižni-Novgorodi) lähedal olevas Okaa jõe äärses hiiglaslikus Tšernoretšenski keemiakombinaadis. Mõlemad tehased olid esimestel viisaastakutel ehitatud, vana tehnoloogiaga ja korrast ära territooriumiga. Tšernoretšenski tehast siiski eristas läänest sisseostetud ammoniaagi ja lämmastikhappe tootmise seadmestik. Need tsehhid olid sõjalise tähtsuse tõttu kinnised ja nendesse pääsemiseks oli vaja erilube, mida meil polnud. Meiega kaasas olev õppejõud Edvard Luhakooder oskas siiski sealsed ametnikud väikeste kingituste abil ära rääkida ja praktika võis sõnade pealelugemisega alata. Ikkagi oli ju tegemist mingite viletsalt vene keelt rääkivate ja tähelepanu äratavate tulnukatega kaugest Eestist. Praktikal pidime vastava graaﬁ ku alusel tutvuma tootmise erinevate aspektidega, olema kõrvuti inseneri või töölisega ka töökohal, pidama päevaraamatut ja lõpuks kirjutama aruande ning seda kaitsma nii tehases kui ka kateedris. Töötingimusi tsehhides peeti kahjulikeks, seetõttu saime nn eripiima ja töölissööklas süüa.

118 Nevski keemiatehases saladusi polnud (toodeti tavameetodil vää- velhapet ja superfosfaati) ning vastutuleku korras võimaldati meile ka veidi palgalist tööd. Siiski jäi meile ka vaba aega. Leningradis kasuta- sime võimalust end harida ja vaheldust leida, külastades muuseume ja linnalähedasi losse ning puhkekohti, jalutades õhtuti Nevski prospektil, astudes ka sisse meie arvates ainukesse sealsesse korralikku kohvikusse nimega Sever. Ka partnerinstituudi ühiselamul polnud väga vigagi, vaid sõiduks tehasesse tuli trammis loksuda pea terve tund. Olles mures emale osaks saanud vintsutuste pärast, ema aga mures minu tervise pärast, kirjutasin temale sageli, rohkem vaba aja veetmise kohta kui tegemistest tehases, ka söömisest ja rahaasjadest, mis emale muret tegid.

30.07.1951 „Eile ja üleeile olime Soomepoolses Karjalas. Õnneks olid ilusad ilmad. Kõigepealt sõitsime rongiga Sestroretski, olime mererannas, suplesime. Õhtul sõitsime edasi Repinosse. Öö veetsime metsas. Kuna öö oli väga soe ja meil olid tekid kaasas, siis oli mõnus nii öö mööda saata. Pühapäeval pleekisime rannas, seejärel läksime Penaatidesse Repini maja-muuseumi. Kahjuks maja ise oli sõjas hävinud. Muidu oli huvitav – ilus park mit- mekesise puistuga, künklik maastik. Ühe künka otsas oli Repini haud, lihtne ja tagasihoidlik, väikese rinnakujuga. Nagu ülespandud fotodest oli näha ja kirjast lugeda, olid Penaadid tolle aja vene silmapaistvate kultuuri- ja kunstiinimeste armastatud kogunemiskohaks. Üldiselt jätsid Soomepoolsed suvituskohad päris korraliku mulje. Õhtul sõitsime bussiga tagasi linna. Hiljuti käisin teatris – Verdi „Trubaduuri” vaatamas Väikeses Ooperi- teatris, kus peaosa laulis siinse publiku lemmik Donat Donatov. Ooper meeldis mulle väga. Ka hiiglaslikus Ermitaažis ja Vene Kunsti Muuseu- mis käisin ära. Kui esimeses on oht laiali valguda, siis teine annab hea ülevaate vene kunstist.”

119 09.08.1951 „Mis puutub minu tervisesse, siis see on täiesti korras. Püüan korralikult toituda – söön tehase sööklas, võtan ettenähtud vitamiine, ostan vahetevahel mahla, joon päevas liiter piima, õhtul valmistame toitu järje- korra alusel ja sööme ühiselt. Raha on mul praegu 350 rubla. Sellega saan elatud praktika lõpuni. Teatrid on augustis kinni, muuseumi piletid odavad. Raha oleks vaja vaid tagasisõiduks ja ostudeks, kõigepealt suhkru toomiseks. Toiduaineid on siin müügil piisavalt, riisi siin aga pole. Teistel on rahakriis veelgi suurem. Käisime juulis koguni kolm korda restoranis. Ega minagi ei saanud maha jääda. Ära endale liiga tee, püüa veel kasutada mööduvat suve. Talvel niikuinii kuhjub tööd üleliia.”

13.08.1951 „Viimased päevad oli mul palju tööd ja seetõttu pole kuskil väljas käinud. Homme on mul väävelhappe tsehhi praktika aruande esitamine juhendajale. Möödunud ööd kasutasin aruande kirjutamise lõpetamiseks ja olen päris väsinud. Loodan, et homme hästi läheb. Siis on jäänud veel kümme päeva teiste tsehhidega tutvumiseks. 26. skp. saabun lõpuks koju.”

Seevastu Tšernoretšenskis jäi üle vaid Okaas supelda ja päikest võtta, nalja teha, korra ka Gorki linnas ära käia ning Volgat näha. Tehaselin- nak oli armetu, õhk saastunud, tänavad sillutamata, majad enamjagu palkidest. Ühes sellises palkmajas pead-jalad koos elasimegi, sealt tehasesse minekuks tuli terve kilomeeter läbi liiva trampida. Nähtu andis elava täiendava pildi „õitsva sotsialismi” pahupoolest. Pean tööstus- ja välipraktikaid kui teadmisi ja oskusi süvendavaid ning silmaringi laiendavaid osi keemiatehnoloogide ettevalmistamisel väga oluliseks, kuid eeldusel, et need toimuvad sisuliselt ja hea

120 tehnilise tasemega ettevõttes. Mulle tundub, et praegu on tähelepanu nendele nõrgenenud. Suve järelejäänud osas lõõgastusin nädal-kaks Pärnus. Peatusin Linda Valgre juures, kes kolis pärast Raimondi surma Pärnusse tütre juurde. Evi oli abiellunud, sünnitanud poja ja saanud perekonnanimeks Anton. Õhutasin ka ema linnakorterist rohkem välja tulema, suhtlema tuttavate ja sugulastega. 7. õppesemestril jõudsin õpingutega kateedrisse, mis kandis pikka nimetust üldise keemilise tehnoloogia ja anorgaaniliste ainete tehnoloogia kateeder ja paiknes omaaegse Balti laevatehase haigla majas Kaevuri tänaval. Professor Jaan Kopvillem oli selles rajanud välisülikoolides saadud kogemuse alusel läänest ostetud seadmetega (destillatsioonikolonn, auruti jm) hea keemilise tehnika õppelabo- ratooriumi. Kateedri põhiõppeaineteks olid lisaks tema nimetuses väljenduvale kahele tehnoloogilisele ainele veel keemiatööstuse protsesside ja aparaatide nimega aine, mis kõik koos praktikumidega haaras 850 tundi õppetööd. Kateedri juhataja oli Tartu Ülikooli haridusega 1938. aastal keemiamagistriks saanud ja ka tagalatee läbinud dotsent Eero Rannak, pealtnäha kinnine pikk kõhn mees, kes avanes lähemalt temaga suheldes. Kui üldise keemilise tehnoloogia kursus, mida luges dotsent Anatoli Bogdanov, kujutas endast silmaringi laiendavat ülevaadet keemilise tehnoloogia tähtsamatest protsessidest ja saadustest, siis erialatehnoloogias pidi Rannak minema süviti, sidudes anorgaaniliste ainete saamise tehnoloogiaid nende füüsikalis-keemiliste aluste ja aparatuursete lahendustega. Praktikumis tuli kokku panna aparatuur, määrata lähteainete massisuhted, valida katse parameetrid ja nii imi- teerida üksikuid keemilisi protsesse kuni produkti saamiseni ja selle iseloomustamiseni. Minu kursuseprojekt nägi ette seadme arvutamist ja kujundamist fosforiidi lagundamiseks lämmastikhappega. 1956. aastal läks Eero Rannak tööle Tartu ülikooli ja tema huvialaks kujunes

121 hoopis toiduainete keemia. Kui 1965. aastal kaitsesin Moskvas oma kandidaaditööd, siis oli ta minu töö teine oponent. Keemiatööstuse protsesside ja aparaatide (maailmas keemiatehni- kaks nimetatud) kursus oli suunatud selle tööstusharu tüüpprotsesside ja -aparaatide kui insenerikeemia aluse tundmaõppimisele. Dotsent Enno Siirde (1956. aastast kateedri juhataja, 1958 tehnikadoktor, 1960 professor) luges süsteemselt kursuse teoreetilist osa ja hoidis hoolega silma peal ka arvutuslikel töödel ja reaalsetel töörežiimidel laboratooriumis läbiviidavatel katsetel. Enno Siirde oli täielikult Tehnikaülikooli haridusega: lõpetas selle 1944. aastal, pärast läände põgenemise nurjumist pöördus tagasi, sai assistendiks ja kaitses juba 1946. aastal kandidaaditöö. Oma õpingutest ja ettevõtmistest sõja ajal on ta kirjutanud huvitava ülevaate.* Siirde rahuliku tüseda koore all peitus töökas, samas ettevaatlik ja uudishimulik missioonitundega mees. Tema järjekindla töö tulemusena keemiatehnika suund keemiatehnoloogide ettevalmistamise kaasajastamisel tugevnes ja omandas laiema tunnustuse. Hiljem saigi kateedri nimeks keemiatööstuse protsesside ja aparaatide kateeder. Eksamid Siirde juures olid üliõpilastele enne diplomiprojekti juurde asumist viimaseks tõsiseks proovikiviks. Loengu materjali kõrval tuli abiks võtta Kassatkini venekeelne kapitaal ne õpik. Paarikaupa või mitmekesi koos toimuvaid laboratoor- seid töid juhendasid üliõpilastega hästi kontakteeruvad rahvamehelik Edvard Luhakooder ja asjalikum Guido Rajalo. Üksvahe oli Rajalo ka meie õpperühmale kinnistatud õppejõud, kes pidi läbi viima vestlusi ja hoidma rühmal silm peal. Tema meenutuste järgi tegi vestluste läbi- viimise temale lihtsamaks Beekmani ja Lageda aktiivsus, kes tavaliselt võtsid juhtohjad enda kätte, sealjuures ka omavahel ragistades. Rajalo töötas hiljem Teaduste Akadeemia Keemia Instituudis, oli aktiivne

* Enno Siirde. Tahtsin saada keemiainseneriks. – Tallinna Tehnikaülikooli aasta raamat 2003. Tallinn: TTÜ Kirjastus, lk 359–390.

122 keemia seltsis, korraldas kõrge vanuseni seltsi õhtuülikooli, hiljem pensionäride nn videvikuakadeemia tööd. Siirde mõju minu tööle ja tegemistele süvenes 1960ndatel aastatel, kui olin tema kateedris dotsent. Ees seisis diplomiprojektide teemade määramine ja viimane tööstuspraktika, sedapuhku 1953. aasta jaanuaris-veebruaris ja jälle Nevski Keemiatehases Leningradis. Rannaku poolt mulle antud teema kaldus fantastika valdkonda – fosforiidi lagundamine ammoniaagi oksüdatsioonil saadavate lämmastikoksiididega, jättes vahele lämmastikhappe omaette saamise vahestaadiumi. See tähendas kahe erineva protsessi koondamist ühte, milles pealegi reagendid on kolmes erinevas faasis (tahkes, vedelas ja gaasilises). Otsest eeskuju polnud kuskilt võtta. Jäi üle leida abi kirjandusest ja otsida analoogiaid. Nevski Keemiatehases midagi kasulikku selleks polnud. Sellest saadi seal aru ja anti mulle vaba aega raamatukogudes töötamiseks. Tuhni- des teaduslikus kirjanduses, leidsin üht-teist keemiliste reaktsioonide mõjutamiseks soovitud suunas, kuid mitte midagi rakenduslikus aspektis. Kui loengutest meenus sooda tootmises suspensiooni kar- boniseerimiseks kasutatav taldrikkolonn, siis püüdsin leida lähemat teavet selle konstruktsioonist. Ühendades reaktsioonikemismi lahendi faasidevahelise kokkupuute dünaamika tingimustega ja nimetatud kolonni kasutamisega, jõudsin võimaliku tulemuseni. Selle kinnitamiseks või kummutamiseks vajalikud arvutused lükkusid juba aega pärast Tallinna naasmist. See talvine viimane praktika on meeles kõva pakase ja pideva külmatundega. Asi läks päris hulluks, kui meid paigutati esialgsest peatuskohast, Liteinõi silla lähedal olevast tsaariaegsest villast, ümber kaugesse Narva väravate tagusesse külma ühiselamusse. Seekord oli meie praktikarühmas ka Beekman. Kuigi ta sõitis vahepeal pulmade pidamiseks Tallinna, õppisin teda tundma ka inimlikust küljest. Muidugi kasutasin võimalusi, mida Leningradi muusika- ja kunstielu pakkus, valdavalt vene ooperite ja klassikalise sümfoonilise

123 muusika ning maalikunsti alal, millest hakkasin üha rohkem lugu pidama. Kirjutasin emale:

25.01.1953 „Paistab, et oma diplomitöö jaoks saan tehasest materjali vähe. Loodan rohkem siinsetele raamatukogudele. Sain läbi häda lugejaks Saltõkov- Štšedrini nimelisse hiigelraamatukogusse, pannes end kirja kui teaduslik töötaja, kes uurib liitväetiste saamist. Üliõpilastele sinna pääsu ju pole. Tingimused on head – istu seal kasvõi hommikust õhtuni, ruumid on soojad, söökla odav, suur osa kirjandusest on lugemissaalides kättesaada- valt riiulites. Kahjuks uut välismaist kirjandust siin pole, enamik pärineb 1930ndatest aastatest. Suurimaks kultuuriliseks vahelduseks oli Mussorgski „Hovanštšina” vaatamine Maria teatris. Lavastus jättis suurepärase võimsa mulje. Ooper kui tervik meeldis mulle rohkemgi kui „Boris Godunov”, kuigi selles ei ole sellist keskset väljapaistvat kuju kui Boris. Ooperit tõlgendatakse rahvaliku muusikalise draamana, ta on terviklikum ega ole lõhestatud episoodideks, nagu see on Godunovis. Igatahes oman nüüd paremat ettekujutust Mus- sorgskist. Käisin omaaegses Kunstkameras, nüüdse nimetusega Etnograaﬁ a ja Antropoloogia Muuseumis, kuhu varem polnud sattunud. See on päris huvitav suur muuseum.”

08.02.1953 „Meie uuest asupaigast Narva väravate taga tuleb tehasesse sõita trammiga peaaegu poolteist tundi. Kohale jõudes oleme läbini külmetunud. Veelgi hullem on madal temperatuur äsja valminud suures ühiselamus, heal juhul paar kraadi üle 10. Vähemalt hea on see, et meie tütarlapsed valmistavad õhtuks sooja toitva söögi. Siiski on isu siin olemisest läbi, püüame enne praktika lõppu koju sõita. Enne seda püüan teatris Glieri „Vaskratsaniku” ära vaadata.”

124 14.02.1953 „Kavatseme 20ndal pääseda siinsest jäisest maailmast. Rahadega saan läbi, kuid üle 2 kg võid küll kaasa tuua ei saa. Pole ka kelleltki raha laenata. Kõigil on rahad otsakorral, isegi äsja Tallinnast naasnud Beekmanil, kelle kulud pulmale olevat ettearvestatutest suuremateks osutunud. Muuseas tõi ta kaasa oma äsjailmunud luuletuskogu. Et rahadega välja tulla, püüan diplomitöö tegemise ajaks Tallinnast töökoha leida. Kui Sul tuleb puudu rahast, siis müü julgesti midagi maha. Ära tootvale tööle ikka mine. Loodetavasti on Jüri hea poiss. Kui ta seda pole, siis noomitus minu poolt, kui aga on, siis kiitus.”

Pöördunud tagasi Tallinna, jäi kolm kuud diplomiprojekti lõpule- viimiseks. See sisaldas peale probleemülevaate, valitud lahenduse kirjelduse ja põhjenduse, arvutusliku osa ja tehnilis-majandusliku hinnangu ka mahuka graaﬁ lise osa: kuus A1-formaati joonist ja tabelit. Tööd projekti kallal oli tublisti, vaatamata ülesande keerukusele tuli välja päris reaalne lahendus. Enne diplomiprojektide kaitsmiseni jõudmist hoidis meeli äre- vil tööle suunamine, mis toimus sellal üleliidulise jaotuskava alusel. Meie eriala lõpetajatele oli ainult üks koht Eestisse – Maardu Keemia- kombinaati, mis olevat mõeldud Beekmanile. Et olin õppeedukuselt esirinnas, siis oli mul ka eelis valida. Tundes, et ma ei saa ema oma muredega üksi jätta, ja lootes purupalja isa peatset naasmist kodumaale palusin Maardu kohta endale. Mu soov rahuldati. Rühmakaaslased aga saatsid suunamisjärgsele tehasele taotluse vabastada end sinna tööletuleku kohustusest. Varem või hiljem nad nõusoleku ka said ja leidsid otsimise peale endale töökoha Eestis, kuigi enamasti mitte vastavalt oma erialale. Hiljem üleliiduline suunamine kaotati, TPIs aga püüti leida võimalusi laiema suunitlusega õppeks. Mõistagi ka vabas Eestis ei tohiks ülearu kitsal spetsialiseerumisel kohta olla, vähemalt bakalaureuseõppes.

125 18. juunil 1953 toimus diplomiprojektide kaitsmine komisjoni ees, mille eesotsas oli Aleksander Freiberg, üks põlevkivi- ja keemiatööstuse tolleaegsetest juhtidest. Riputasin oma joonised ja plakatid üles, esitasin oma kaitsekõne, loeti ette retsensioon ja vastasin küsimustele. Komisjon otsustas panna hindeks väga hea, lähtudes dekanaadi esitatud ainult viitega hinnetelehest anda mulle välja diplom kiitusega (cum laude) ja omistada minule insener-keemik-tehnoloogi kvaliﬁ katsioon. See termin on küll pikk, kuid tõepoolest vastas meie ettevalmistuse sisule ja haardele. Samaaegselt lõpetas 14 rühmakaaslast: Vladimir Beekman, meiega hiljem liitunud Valentine Belokon, Mai Kiiler (abielus Teder, sai cum laude diplomi), Peeter Lageda, Astrid Lass (Siitan), Ellen Lillak (Johannes), Valdek Mikkal, Endel Moks, Helmo Niine, Aino Pals (Reinholm), Orvi Põder (Karilaid), Harri Raikna, Illa Randma, Valli Roots. Varem nimetatud koolivendadest lõpetasid samal erialal hiljem Rein Etverk ja Hergi Karik. Kõigist nendest kujunesid lugupeetud ja oma alal edukad inimesed, head pereisad või -emad. Valdekuga naasime TPIsse, tema varem, mina hiljem, sedapuhku õppejõududena. Peeter aga suunati aspirantuuri Sverdlovski, sealt naasmisel sai temast majandusteaduskonna õppejõud. Kütuste tehnoloogia eriala lõpetas samal aastal cum laude Endel Lippmaa, mäeasjanduses mu hea sõber Reaalkooli päevilt Eino Joost. Tähistasime stuudiumi lõpetamist tagasihoidliku koosistumisega. Mingit pidulikku lõpuaktust ei toimunud. Kui läksin kaadriosakonda oma diplomi järele, siis sain selle juhataja Aime Zagrivina käest ägedalt riielda hilise diplomile järeletuleku pärast. 16 aastat kestnud õpingu- teperiood oli jõudnud lõpule. Küsimus – kas saan nõukogude režiimi tingimustes end tööelus teostada – jäi lahtiseks. Kahjuks ei ole senini ilmunud põhjalikumat terviklikku akadeemilist ülevaadet Tallinna Tehnikaülikooli ajaloost. 1986. aastal ilmunud teos* katab seda vaid osaliselt, kuid kannab nõukogude aja pitserit.

* Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn: Valgus, 1986.

126 Esimese linnukesena uuest ajaloo väljaandest ilmus 2008. aastal Vahur Mäe koostatud ülevaade aastatest 1918–1940.* Inseneriteadus, mida nüüd on hakatud ka inseneeriaks nimetama, on rahvuskultuuri üks komponent. Vahur Mägi, olles uurinud inseneritegevuse ajalugu Eestis ka laiemalt, kaitses sel teemal ﬁ losooﬁ adoktori kraadi kultuuriloo alal. Olin sealjuures ametlik oponent. Omaette väljaandena on avaldatud Tallinna Tehnikaülikooli aastail 1918–1993 lõpetanute nimestik.** Veiderma nimi esineb seal kolm korda: peale minu veel venna Jüri (lõpetas 1964) ja tütre Anne (1981) puhul, minu abikaasa Silvia veel Poolaku nime all (1956). 1922–1924 aga töötas Tallinna Tehnikumis õppejõuna mu isa, haridusministrina kinnitas ta tehnikumi staatuse kõrgkoolina ja selle õppurite nimetamise üliõpilasteks.

* Vahur Mägi. Adraseadmise aeg. Tallinna Tehnikaülikool 1918–1940. Tal- linn: TTÜ Kirjastus, 2008. ** Tallinna Tehnikaülikooli lõpetanud 1918–1993. Tallinn: TTÜ Kirjastus, 1993.

127 Maardu Keemiakombinaadis

1953. aasta 25. juulil algas minu seitse aastat kestnud töö Maardu Keemiakombinaadis. Ma olin tehast vaid kaugelt näinud, kuulduste järgi olevat seal valitsenud korralagedus ja personal koosnevat peamiselt venelastest. Kas asi just nii hull oli, ikkagi oli esmamulje nigel. Kaadriosakonnast suunati mind direktor Franz Budriku juurde. Jutt oli lühike: muud mulle pakkuda pole kui fosforiidi töötlemise tsehhi vahetuseülema kohta. Teadmata, mida see endast kujutab, ei jäänud mul midagi muud üle kui nõustuda. Seda enam, et keemiatsehhide valmimisel lubati mind sinna üle viia. Otsides tsehhiülema asupaika, tegin tiiru tehase territooriumil: suured hooned, ühed päris imposantsed, klombitud paekivist ja betoonist, teised lohakalt tellistest ja puidust kokku pandud, käsil mahukad tööd infrastruktuuri rajamisega, risti-rästi auto- ja raudteed ning elektriliinid, mitmel pool vana kola, kõik paksu tolmukorra all. Tsehhiülema Sergei Vinokurtsevi leidsin ühest lobudikust. Ta luges üleolevalt mulle sõnad peale, rääkis midagi ohutustehnikast ja võttis allkirja, et olen instruktaaži läbinud. Käskis nädala pärast tööle tulla, esimene nädal stažeerida Erik Lukase juures, seejärel aga asuda iseseisvalt juba oma vahetusega tööle. Midagi keerukat pole, peaasi, et kõik oleks kohal, töö käiks ja plaan täidetud. Kõik muidugi vene keeles. Mul oli vähemalt hea meel, et Lukase näol on mees, kelle abiga uude olukorda sisse elada. Aasta enne mind samal erialal TPI lõpetanud Lukas oli sellal tehases üks vähestest eesti rahvusest inseneridest, selles

128 tsehhis aga ainuke kõrgharidusega insener. Tehas oli ju üleliidulise keemiatööstuse ministeeriumi alluvuses ja juhtkond mujalt ületoomise korras komplekteeritud. Eelnevast perioodist oli tehasesse jäänud vaid üksikuid töölisi. Kui hakkasin huvi tundma tehase ajaloo vastu, selgus palju huvitavat. Fosforiidi kaevandamiseks Ülgase leiukoha alusel asutati 1920. aastal Aktsiaselts Eesti Fosforiit, mille peaaktsionärideks olid Eesti Tarvitajateühisuste Keskühisus (ETK) ja Eesti Seemnevilja Ühisus. Ülgases rajati maa-alune kaevandus ja rikastusvabrik võimsusega 4000 tonni jahvatatud fosforiiti aastas. Fosforiit läks peamiselt kasutusele Eestis segus imporditud superfosfaadiga, siiski osa fosforiidist ka eksporditi samas rajatud sadama kaudu Soome. Ajapikku hakati kavandama tootmismahu suurendamist ja fosforiidi ümbertööta- mist superfosfaadiks. Nii kavandati 1937. aastal viia Ülgase vabriku võimsus 40 000 tonnini aastas ja ehitada Koplisse väävelhappe ja superfosfaadi tootmise tehas. Selleks vajalikke kulusid hinnati 3,6 miljonile kroonile. Ettevõtte põhikapitali suurendati, riik muutus selle põhiaktsionäriks. Ettevõtte nõukogusse ja juhatusse kuulus erinevatel aegadel rida tuntud poliitikuid, majandustegelasi ja agronoome, nagu Juhan Kukk, Paul Öpik, Th eodor Pool, Aleksander Oinas, Karl Liidak, Jaan Ümarik. Pärast Ülgase vabriku mahapõlemist ja turu-uuringuid otsustati 1939. aastal rajada hoopis Maardusse uus võimsam fosforiidi tootmise kompleks. Aktsiaseltsi juhatuse esimeheks sai Tallinna Tehnikaülikooli praktilise geoloogia professori Jaan Kargi asemel peaministri kohalt vabanenud Kaarel Eenpalu. Fosforiidi rikastamiseks oli Saksa ﬁ rma IG Farbenindustrie välja pakkunud uudse ﬂ otatsioonimeetodi, lubanud kindlustada selleks vajalike reagentide tarne ning toetada ehitust täien- dava investeeringu ja seadmestikuga. Saadav fosforiidikontsentraat pidi kvaliteedilt vastama rahvusvahelise turu nõudmistele, s.o sisal- dama vähemalt 33% fosforoksiidi (P2O5). Vastavalt sõlmitud lepingule

129 kohustus Eesti pool viie aasta jooksul eksportima mere kaudu kogu toodangu (80 tuhat tonni aastas) lepingupartnerile Saksamaal. Toetu- des kahes tehases (üks Inglismaal, teine Saksamaal) läbiviidud katsete edukatele tulemustele, kavandati edaspidi fosforiiti kasutama hakata kohapeal superfosfaadi valmistamiseks. Sellise tööstuskompleksi rajamine oleks mahult ja kulutustelt olnud võrreldav varem ehitatud riigiettevõttega Eesti Põlevkivitööstus Kohtla-Järvel ja ületanud tselluloositehast Kehras. Ehitustööd Maardus käivitusid kiiresti ning jätkusid ka pärast juunipööret. Saksa vägede sissetungi ajaks said esimesed ehitised ning rajatised valmis, nende hulgas ülalmainitud paekivi- ja betoonhooned. Siiski ei suutnud sakslased ﬂ otatsiooni- vabrikut käivitada. Sõjaliste vajaduste rahuldamiseks rajati kiiruga seadmestik primitiivseks rikastamiseks toorme kuivatamise ja sõelumise teel, saadus veeti Saksamaale. Pärast nõukogude korra taaskehtestamist laiendati tehast veelgi. Sellisesse primitiivsesse tootmisse ma kõigepealt sattusingi. Kae- vandusest tulev fosforiiditoore tühjendati kallurvagonettidest kolusse, suunati sealt purustisse ja seejärel trummelkuivatisse. Kuivatatud fosforiit suunati vibreeruvatele sõeltele, millel peenem osa läks sõelast läbi, jämedam osa – fosforiidikarbid ja nende tükid – jäi sõela peale. Sõelapealne osa jahvatati kuulveskites fosforiidijahuks, mis suunati silodesse, pakiti kottidesse (igaüks 50 kilo) ja veeti kitsarööpmeli- sel raudteel Ülemiste jaama. Sõelast läbi läinud osa veeti lahtistel platvormvagunitel nn liivamäkke, kus naised selle maha kühveldasid ja laiali ajasid. Hiljem asendati need platvormid alt tühjendatavate vagunitega. Seadmestik paiknes mitmes hoones, mis olid omavahel ühendatud linttransportööride või raudteetranspordiga. Tulemusena läks saadusesse vaid 2/3 toormes olevast fosforist, 1/3 hajutati liiva- mäkke. Fosforiidijahu sisaldas keskmiselt vaid 20% P2O5, mistõttu polnud kõlblik edasiseks keemiliseks töötlemiseks ja läks kasutusele otseselt põllumajanduses. Kuigi fosforiidijahu propageeriti kui pikema-

130 ajalise toimega fosforväetist, jäi selle efektiivsus ikkagi küsitavaks. Superfosfaadi tsehhi oli küll ehitama hakatud, kuid see oli pooleli jäänud: selleks ei jätkunud väävelhapet ega sobivat fosfaattooretki. Tüüpiliselt nõukogude plaanimajandusele aeti ka Maardus taga ainult tonne, osutamata tähelepanu toodangu kvaliteedile ega töötin- gimustele. Täiendavate seadmete ülesseadmisega suurendati 1950ndate aastate jooksul fosforiidijahu toodangut niivõrd, et see jõudis 1960. aastaks 210 tuhande tonnini. Tolmu kinnipüüdmist mõnevõrra parandati, kuid ikkagi jäid töötingimused viletsaks. Hullem oli lugu kaevanduses, mille laavades fosforiidikihindi õheduse (kuni 1 m) tõttu said kaevurid vaid küljeli või põlvili töötada. Sinna mul esialgu asja ei olnud. Küll jäi mind vaevama fosforiidi meeletu raiskamine. Töö käis pidevalt kolmes vahetuses, seisakuid esines vaid avariide ja remondi puhul, vahel ka elektrikatkestuste tõttu, millest teinekord ei päästnud ka tehasele kuuluv hüdroelektrijaam Jägala jõel. Mina pidin muretsema tööliste tööletuleku, instrueerimise ja tööülesannete täitmise eest, vajadusel kutsuma välja asendajaid ja remondimehi, kontrollima seadmete tööd, suunama õigesse kohta materjalivoogusid, pidama arvet toodangu üle, esitama andmeid palga arvestamiseks jne. TPIs omandatud teadmisi, rääkimata nuputamisest ja mõtlemisest, polnud vaja, küll aga tuli osata Vinokurtsevi ees enda eest seista ja vältida semutsemist. Enamiku personalist moodustasid vene naised, kellele lisandusid mõned seadmeid hooldavad mehed. Hoida neid kõiki oma töökoh- tadel tööülesandeid täitmas, eriti õhtuses ja öises vahetuses, kuulda nende kurtmist ja hädaldamist ning sellele kas või näiliselt kaasa tunda, polnud just kerge ega meeldiv. Peaasi, et oleksid käepärast oskuslikud remondilukksepad Hugo Maavere ja Oskar Nõlvak, kes parandasid aegunud seadmeid. Plaani täitmisest ja ületamisest olid kõik siiski huvitatud, sest sel puhul saadi tagasihoidlikule palgale lisaks preemiat. Omakorda ebameeldiv ja aega nõudev oli edasi-tagasi sõit

131 täiskiilutud Maardu bussis. Vältimaks öiseid sõitusid sain endale voo- dikoha tehase külaliskorteris. Kui oli möödunud aasta Maardus töötamisest, langes mul ära kohustus seal edasi töötada ja avanes võimalus mujale tööle minna. Sondeerisin selleks pinda. Kui tõstsin äramineku teema üles peainsener Vladimir Beljajevi ees, siis laitis ta mõtte maha ja lubas mulle teise koha leida. Just siis läks suure hooga lahti väävelhappe tsehhi ehitamine. Õige pea tehti mulle ettepanek tulla kapitaalehituse osakonda seadmete inseneriks, mille ka vastu võtsin. Minu ülesandeks sai tsehhi komplekteerimine seadmete ja erimaterjalidega kogu tsükli ulatuses – nende projektijärgsest tellimisest ehitajatele üleandmiseni. Tarnijaid oli üle neljakümne ja need olid üle liidu laiali. Tehase territoorium muutus lühikese ajaga suureks ehitusplatsiks. Ehitustööde teostamiseks loodi Maardus omaette ehitustrust, selle juurde alltäitjatena üleliidu- liste spetsialiseeritud ehitusorganisatsioonide osakonnad. Järelevalvet ehituse üle aitasid teostada teistest keemiatehastest Maardusse tööle suunatud spetsialistid, nende hulgas Riia Superfosfaadi Tehasest vää- velhappe tsehhi tulevane ülem Nikolai Bartosevitš ja seal suunamise järgi töötanud 1954. aastal TPI lõpetanud Heimar Peremees. Ehituse tähtajad surusid peale, kuid asjad sellele ajale tüüpiliselt sageli ei laabunud: projektis oli vigu, tarnijad ja seadmete spetsiﬁ katsioon muutunud, ärasaatmine veninud, asjad teel seisma või kaduma läinud jne. Tuli operatiivselt pidada sidet projekteerijate ja tarnija- tega, enamjagu telegraaﬁ või telefoni teel, vajadusel kutsuda tarnijate esindajaid kohale. Palju abi sain juudi rahvusest asedirektorilt Abram Levinilt, nõukogude varustussüsteemi „vanalt kalalt”, kes valdas täiuslikult selles valdkonnas tegutsemise kunsti. Kui vaja, kutsusime venitajate mõjutamiseks abiks ka kõrgeid ministeeriumi funktsionääre Moskvast. Kui aga sattusid ohtu plaanilised tähtajad, siis ilmusid nad pahaselt ka ise Maardusse, ähvardasid lahtilaskmisega või preemiast ilmajätmisega. Ühesõnaga – olin sattunud hammaste vahele ühe lülina

132 selles masinavärgis. Teisalt omandasin kogemusi hakkamasaamiseks asjaajamises ning suulise ja kirjaliku vene keele. Kuigi üle kivide ja kändude, sai 1955. aastal väävelhappe tsehh valmis ja lasti käiku. Superfosfaadi tsehh oli oma seadmestikult lihtsam, selle ehitamine läks kiiremini ja jõudis lõpuni 1956. aastal. Selle tsehhi etteotsa sai mujalt ületoomise korras tulnud Valeri Novikov, tehnoloogiks TPI lõpetanud Ulrich Hödrejärv. Agrokeemikute ettepanekul realiseeriti Eesti jaoks osa toodetud superfosfaadist segus fosforiidijahuga. Nii pidavat kiiremini taimede poolt omastatav fosfor superfosfaadist kombineeruma ajapikku aeglasemalt omastatava fosforiga fosforiidist. Tootmine Maardus põhines sisseveetaval toormel: väävelhappe saamiseks püriit Uuralist, superfosfaadi tootmiseks apatiit Koola poolsaarelt. Vajadus tööjõu järele kaeti suures osas sissesõitnutega Venemaalt ja Valgevenest. Töölised paigutati sõjaaegsetesse barakkidesse, hiljem hakati rajama suurt Kallavere asulat. Järsult kasvanud elektri- ja veevajaduse rahuldamiseks tuli täiesti ümber ehitada tehase elektrivarustussüsteem ja rajada kanal Jõelähtme jõest Maardu järve. Tehase raudteevõrk viidi üle laiarööpmelisele raudteele ja rajati Maardu raudteejaam. Kurioosumina tuli äsja käikulastud tsehhe hakata õige pea ümber ehitama. Need olid ehitatud vanade, 1940ndatest pärinevate projek- tide järgi. Kui lõpuks ehitamine kätte jõudis, olid uued lahendused küll olemas, kuid Moskva ministeeriumil läks plaani täitmisega kiireks ja nii lastigi vanamoodi edasi. Lähtuti printsiibist, et hiljem töö käigus teeme ümber. Nii tuligi väävelhappe tsehhis täiendavad tornid ja jahu- tid ehitada ning üht-teist muudki ringi teha, superfosfaadi tsehhis aga perioodiliselt töötavad Beskovi vagunid asendada pöörlevate reaktori- tega. Rääkimata sellest, et ka valitud väävelhappe tootmise meetod ise (nn tornimeetod) oli aegunud ja seotud toksiliste lämmastikoksiidide emissiooniga atmosfääri, kaugele nähtava nn rebasesabana. Ümber- ehitamine koos pingelise plaani täitmisega muutis töö korraldamise

133 tsehhides keerukaks. Seal töötavad insenerid – mida aeg edasi, seda rohkem eestlasi – tegid hoolega tööd ja aja jooksul olukord paranes. Nimetan Peremehe kõrval Jaan Sandrakut, Kalle Varest, Uno Annust, Raoul Saart, Ernst Aasamäed. Pärast vabanemist kapitaalehituse osakonnast töötasin ka ise mõnda aega superfosfaadi tsehhi tehnoloogina. Osalemine ühises inseneritöös uute lahenduste väljatöötamiseks keemiatsehhide rekonstrueerimisel pakkus mulle huvi ja rahuldust. Eriti hea meel oli, kui mõned minu ettepanekud ka käiku läksid. Tund- sin, et inseneritöö on ühtlasi ka loominguline tegevus. Loomingulise vaimu hoidmine ja arendamine insenerides on rohkemalgi määral vaba Eesti majandusarengu oluliseks eelduseks.

1954. aasta novembris, 10 aastat pärast vangistamist pääses isa laagrist ja saabus tagasi Tallinna. Ema kolme pojaga võttis teda Balti jaamas vastu. Jällenägemisrõõm segunes pisarateni ulatuva liigutusega. Miilitsajaoskonnast sai isa küll passi, kuid Tallinnas elamise luba ei antud. Isa läks esialgu Laikülla õe Liisa juurde, pidi aga regulaarselt käima Lihula miilitsas end registreerimas. Heade tuttavate abiga leidis ema lõpuks talle töökoha Jüris Tallinna lähedal Sommerlingi-nimeli- ses sovhoosis, elupaiga Sarapiku väiketalus aga muretses vastutulelik habemik Vootele Ternel – isamaaline mees, keda 1990ndatel võis näha rahulolematuna protesteerimas Toompeal ja mujalgi. Loa saamine Laikülast äratulekuks aga venis. Kirjutasin isale Laikülla:

12.12.1954 „Nagu kuulsin, Sa olevat kinnistatud järelvalveks Laikülla. Mis puutub palvesse Sinu ümberregistreerimise kohta Harju rajooni, siis läheb selle otsustamisega minu arvates veel tublisti aega. Asjaajamine sellistes asjades läheb nõukogude asutustes aegamööda. Arvan, et Sul pole mõtet oma Tallinna tulekuga viivitada kuni asja otsustamiseni. Kas nõutad

134 Lihula võimudelt loa või mitte – tee oma äranägemise järgi. Kas selleks erilist tarvidust on – see on küsitav. Vaevalt keegi Sind kontrollimas käib, kui vaid mõni juhtub nägema ja kaebama. Igatahes jõuludeks tule Tallinna. Siis saame üle kümne aasta jälle koos jõulusid pühitseda, pikemalt vestelda ja Sulle üht-teist vajalikku muretseda.”

Isa tuligi jõuludeks oma riisikol Tallinna. Lõpuks andis Siseminis- teerium siiski loa ületulekuks Jürisse ja nii sai isast kaheks aastaks sovhoosi arveametnik. Nädalavahetustel käis ema tema juures, vahel isa Tallinnas ema juures, mõnikord ka minu juures Maardus, kuhu olin saanud kahetoalise korteri. Isaga oli palju juttu endistest aegadest, sellest, kuidas vahepeal elasime ja mis juhtus Eestis tema äraolekul, samas vältis isa rääkimist oma üleelamistest vangistuses. Ajapikku taastusid tal kontaktid allesjäänud sõprade ja kolleegidega, teda kutsuti endiste õpilaste kokkutulekutele. See pakkus isale vaheldust ja rõõmu. Sügisel 1955 tabas meid valus löök: emal avastati kaugele arenenud kõhukoopavähk, mida polnud võimalik opereerida. Ta pidas vastu korduvatele kõhukoopa punktsioonidele, kannatas kaeblemiseta ja suri vaikselt kodus 19. juulil 1956. Ema ärasaatmine toimus tagasihoidlikult Metsakalmistu kabelis, matmine sealsel kalmistul. Meile jäi mälestuseks ilus portreemaal, mille August Jansen maalis emast kaks aastat enne tema surma. Et tuua isa välja Sommerlingi sovhoosi rõhuvast üksildusest, muret- sesin talle töökoha Maardus. Isast sai tehase tehnilise raamatukogu rajaja ja kaheksaks aastaks selle juhataja. Ta alustas nullist, tegi tublit tööd ja komplekteeris tehase kohta hea raamatukogu, mis leidis järjest laiemat kasutamist, pidas seal ka populaarteaduslikke loenguid.

Keemiatsehhide käikulaskmisega kasvas järsult tootmise kontrolli ja analüütilis-laboratoorse töö maht. Tsehhide juures olevatest labora- tooriumidest, kus töötasid TPI lõpetanud Valve Milvere, Lia Aaret,

135 Luule Pratka, Aili Sandrak jt, enam ei piisanud. Peainsener Beljajev tegi 1956. aastal mulle ettepaneku hakata kesklaboratooriumi juhatajaks, kiires korras leida sinna personal ja komplekteerida vajaliku varustusega. Jõudsin sellega vaevalt alustada, kui sain temalt uue ettepaneku: asuda tööle tehase tehnikaosakonna juhatajana, ühtlasi peainseneri asetäitjana. Ka tehnikaosakonna alla kuuluva töö maht ja haare oli oluliselt kasvanud. Osakonnal tuli koordineerida tehase tehnilise arengu küsimusi, teha koostööd projekteerijatega, korraldada tehnilist aruandlust ja esitada ning kaitsta seda ministeeriumis Moskvas. Vastandina ägedale direktor Dmitri Semennikovile oli Bel- jajev intelligentne vene inseneride vana kooli mees, kes oli pääsenud repressioonidest ja säilitanud suhtlemises soojuse ja väärikuse. Sama tunnetasin projekti peainseneris, jõulises Tatjana Frolovas, endises Leningradi tehasedirektoris, kes pääses 1930ndate aastate repressioonide käigus õnneliku juhuse tõttu mahalaskmisest. Juba seadmete insenerina alanud hea koostöö kogemus nendega ja nende veenmine viisid mind uue ametikohaga nõustumisele. Mulle vähem meeldivaks kujunes asjaolu, et mu töö valdkonda hakkas nüüd kuuluma ka fosforiidi kaevandamise-rikastamise kompleks. Kesklaboratooriumi juhatajaks veensin tulema Jaan Ansot – vanema põlvkonna autoriteet- set ja hoolikat keemikut. Üldse püüdsin tõmmata Maardusse tööle rohkem eesti rahvusest insenere, keemikuid ja mäemehi, kas siis läbi- rääkimise teel TPI vastava kateedriga või otseselt asjaosaliste endiga. Tasapisi jõudsime olukorrani, kus eestlased olid inseneride hulgas enamuses. See aitas kaasa tootmiskultuuri paranemisele, suuremale tähelepanule keskkonnakaitseküsimustele. Minu headeks töökaas- lasteks tehase juhtkonnas kujunesid konstrueerimisbüroo juhataja Teodor Merk, plaaniosakonna juhataja, väljasaatmiselt naasnud Erast Pung (Konstantin Pätsi õepoeg), tehnilise kontrolli osakonna juhataja Ilmar Rooni, varustusosakonna juhataja Oskar Kamma, pearaamatupidaja Erich Kauks, administratsiooni sekretär Hilja Masman.

136 Edu tööalal ei tähendanud veel kaugeltki seda, et vastavate organite minu peale suunatud valvas pilk oleks kustunud. Kesklaboratooriumis töötamise ajal tekkis mul lõpuks võimalus alustada uurimistööd suunitlusega fosforiidi paremale kasutamisele. Meenutanud Eero Rannaku räägitud Jaak Kuuse uuringuid Tartu ülikoolis termofosfaatide alal ja tutvunud erialakirjandusega, valisin teemaks looduslike fosfaatide, eriti Eesti fosforiidi, termilise töötlemise eesmärgiga saada nendest fosforväetist ja söödafosfaati. Peatselt aga selgus, et sel alal, s.o anorgaaniliste ainete tehnoloogias, pole võimalik Eestis kandidaaditööd kaitsta. Vältimaks edaspidiseid komplikatsioone otsustasin konkursi korras kandideerida kaugõppeaspirandi kohale Galurgia Teaduslikus Instituudis Leningradis. Andsin sisse vastava avalduse, tegin seal ära sisseastumiseksami erialal, kohe ka kandidaadieksamid ﬁ losooﬁ as ja inglise keeles Tallinnas Teaduste Akadeemia juures, arutasin esialgselt kavandatud juhendajaga Vladimir Vjazovoviga töö teemat ja jäin ootama otsust vastuvõtmise kohta. Seda ei tulnudki. Kui tükk aega hiljem telefoni teel instituudist järele pärisin, siis öeldi, et ministeerium Moskvas mind ei kinnitanud. Põhjust nad ei teadvat. Nii jäigi mulle selgusetuks, kas otsuse aluseks oli järelepärimine vastavasse keskorganisse või Eesti omasse. Mis siis ikka – tuleb uuringumõtted esialgu maha matta, Maardus edasi töötada ja rohkem oma elu korraldama hakata. Maardus aga arenesid asjad omasoodu. 1956. aasta detsembris läks lahti jutt, et Beljajev soovivat naasta kodulinna Leningradi. Kui nii, siis huvitas mind kõigepealt see, kellega tuleb edaspidi koos töötada. Arvasin, et peainseneriks saab Bartosevitš, pika staažiga tootmisjuht, kuigi mitte just kõige paremate isikuomadustega, või hoopis suurte ambitsioonidega peamehaanik Lev Gamburg. Ootamatult avaldas Beljajev mulle oma soovi enda asendajana mind näha. Rääkisin talle ära oma poliitiliselt ebasobiva perekonnaloo, vihjasin oma noorusele ja vähestele kogemustele, soovi minna teadusesfääri jne, kuid rahule

137 mind ei jäetud. Jätkus arutelu tehase uue direktori, Leningradist üle toodud Sergei Ogarkovi juures, kes erines eelkäijast asjaliku ja konkreetse juhtimisega. Ogarkov vihjas Hruštšovi võimuletulekuga muutunud kaadripoliitikale, mis soosis kohalikust rahvusest inimeste edutamist, ning lubas oma poolt minule abi ja toetust. Ma ei tea, kas küsimust arutati kohalike võimudega, kuid õige pea tuli korraldus sõita ministeeriumisse Moskvas. Hilisel õhtutunnil, parajasti minu 27. sünnipäeva eel, võttis mind vastu Glavhimpromi ülem, ettevõtete hirm kogukas Boris Melnik. Jutt oli lühike: „Tehase direktorilt on tulnud ettepanek, mida toetavad teiega kokku puutunud peavalitsuse töötajad, määrata teid Maardu tehase peainseneriks. Kas olete nõus?” Olukorras, kuhu olin sattunud, otsustasin proovida. Mu vastus oli lühike – nõus. Seejärel luges Melnik mulle sõnad peale: hoolitsegu ma tehase tehnilise arengu eest, ärgu ma teda alt vedagu, on ju minust saanud temale alluva tööstusharu noorim peainsener. Soovitas mul koju sõita ja tööle asuda, paber tuleb postiga tagantjärele. Nii juhtuski, et määramine, millesse ma varasemate kogemuste alusel ei uskunud, sai teoks. Nähtavasti ei olnud inseneritegevuse valdkonnas parteiline järelevalve inimeste edutamisel nii range, kui see oli teaduses. Alles koju naastes tunnetasin täiel määral seda töökoormat ja vas- tutust, mis oli minule langenud. Kombinaat oli kasvanud suureks ja mitmetahuliseks, jätkus keemiatsehhide ümberehitus, alustati fosforiidi lahtisele kaevandamisele üleminekut, tuli likvideerida kitsaskohti infrastruktuuris jne. Töötajate arv hakkas lähenema 2000-le, sisenevate ja väljuvate kaubavoogude hulk (ilma tehasesiseste voogu deta) aga miljoni tonnini aastas. Tööliste väljaõpe oli ajast maha jäänud, töökaitse ja ohutustehnika olukord ebarahuldav. Muret tekitas lõhkeainetega seotud asjade korraldus, seda enam, et lõhkeainet anti kaevandusele välja vaid peainseneri allakirjutatud loaga. Et uute suuremate võimsuste rajamises tekkis mõningane vahe- aeg, siis oleks olnud võimalus rohkem koonduda kitsaskohtade

138 likvideerimisele, töökultuuri ja tehnilise taseme ning keskkonnakaitse parandamisele. Mõnel määral see ka toimus, kuid seegi vajas raha ja ressursse. Tehase allutamine 1957. aastal Rahvamajanduse Nõu- kogule lõi aga segamini senised raha- ja varustuskanalid ning sidemed projekteerijatega. Uute lahenduste ja sidemete loomine võttis aega ning need polnud sugugi alati kõige ratsionaalsemad. Uued ülemu- sed Rahvamajanduse Nõukogu Keemia- ja Põlevkivivalitsuses näiteks surusid peale, et karjäärist rikastusvabrikusse fosforiiti vedav kallurite- park tuleb üle anda mitte tehase alluvuses olevale autobaasile. Käisin Rahvamajanduse Nõukogu esimehe Arnold Veimeri juures, selgitasin, et tegemist on tehasesisese tehnoloogilise transpordiga, ja palusin tal tühistada valitsuse ülema Aleksander Freibergi otsus. Veimer sai asjast aru ja tegi seda. Tehase uus peaprojekteerija Eesti Tööstusprojekt oskas küll paremini lahendada generaalplaani küsimusi, aga sattus raskustesse tehase spetsiiﬁ liste objektide projekteerimisel. Omandanud oskusi selles osas koostöös seniste projekteerijatega, töötasin 1960. aastate alguses mõnda aega Eesti Tööstusprojektis kohakaasluse alusel projektijuhina. Rahvamajanduse Nõukogu päevil puutusin esmakordselt kokku Albert Vendeliniga, kes oli siis Veimeri asetäitja. Erinevalt teistest juhtisiku- test tundis ta huvi tehniliste küsimuste ja tehnoloogilise arengu vastu ning püüdis aidata, milles sai. Hiljemgi Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjana kutsus ta mind vahel enda juurde nõu pidama. Kui ükskord palusin temalt abi, siis oli vastus kiire tulema: „Auto saamisega ma küll teid abistada ei saa.” Kui aga selgus, et asi on telefoniühenduse saamises minu valmissaanud elamusse, siis korraldas ta selle kiiresti ära. Sel ajal hakkasid tunda andma muutused kaadripoliitikas. Kui senini täideti vähemalt tehase juhtivad ametikohad Moskva ministeeriumi nomenklatuuri hulgast, siis nüüd võeti suund kohalikele inimestele. Tehase parteiorganisatsioon ja selle büroo aga koosnes valdavalt sissetulnud venelastest. Nad soosisid oma inimesi, püüdsid mängida põhirolli inimeste edutamisel ja muudegi otsuste vastuvõt-

139 misel. Mind häiris nende käratsev tööstiil, tagaselja vahelesegamine tehnilistesse küsimustesse, hetkeküsimuste ühekülgne esileseadmine tehase arengust. Olles kõigele vaatamata pühendunud oma ametiüles- annetele, võtnud arvesse Beljajevi varasemaid soovitusi oma seisundi tugevdamiseks ja kuulanud eestlastest töökaaslaste pealekäimisi, otsustasin töö huvides teha katse astuda komparteisse. Minu avaldus läbis ettenähtud protseduurid tehases ja partei Harjumaa Rajoonikomitees (Maardu kuulus siis Harju rajooni) ning mulle üllatusena mind pikalt vaevamata see rahuldati. Enne rajoonikomitee majast lahkumist tuli mulle järele selle esimene sekretär Harald Ilves ning väljendas lootust, et tehtud otsus aitab kaasa asjade paranemisele Maardus. Vaevalt ma selles osas sain midagi oluliselt muuta, küll aga sain paremini seista tublide töökaaslaste eest, võtta tehnilisse teenistusse tööle inimesi oma valiku järgi, kaitsta vajalikke tehnilisi ettevõtmisi ning end laiemalt teostada. Tegemist ei olnud karjäärile suunatud otsusega: olin juba suure tehase peainsener, mis andis mulle võimaluse ka inseneri loominguliseks tööks, ehkki piiratud ulatuses. Tahtmist minna mingile juhtivale administratiiv-majanduslikule tööle ei olnud mul siis ega hiljemgi, vähemalt väljaspool teadussfääri. Üks erand selles oli, kui Lennart Meri kutsus mind 1992. aastal Kadriorgu Vabariigi Presi- dendi Kantselei direktoriks, kuid seegi pidi kokkuleppe järgi jääma aastaks-kaheks. Parteisse astumine oli pragmaatiline samm, mis ei mõjutanud minu mõttelaadi ega tõekspidamisi, kuid siiski vaevas mind, kõige- pealt isa ees ja süsteemi poolt põhjustatud massiliste kannatuste pärast. Püüdsin parteilises sfääris, nagu ka saadikuna Harju rajooni Töörahva Saadikute Nõukogus, kuhu „valimiste” teel ülepeakaela sattusin, hoida võimalikult madalat proﬁ iti, vältida mis tahes poliitilist tegevust. Aas- tate jooksul see süütunne jäi kõrvalisemaks, kuid teravnes uuesti Eesti iseseisvuse taastamisega. Tagantjärele kahetsemine või vabandamine tundub aga õõnsana ega muuda toimunus midagi. Peaasi, et oled

140 ausalt töötanud, hoolitsenud pere eest, aidanud teisi inimesi ja löönud kaasa vabanenud Eesti ülesehituses ja arengus. Muidugi olin mõtelnud perekonna loomisele. Juba ammu olin märganud TPIs keemiatehnoloogiat õppivat Silvia Poola- kut. 1956. aasta kevadel palus Eero Rannak mind retsenseerida neiu diplomiprojekti. Kutsusin ta enda juurde, lasin tal rääkida oma projektist ja esitasin küsimusi. Ta rääkis asjatundlikult, vastas taiplikult ja mulle jäänud sümpaatne mulje temast süvenes. Koh- tusime paar korda hiljemgi, 1957. aasta ilusal suvel, kui veetsin kümmekond päeva Viljandis, peatusin tema isakodus linnaäärses Köstis. Tema vanemad Hans ja Salme Poolak olid enne sõda seal majaomanikud ja poepidajad, okupatsiooniaastatel teenisid leiba erinevatel töökohtadel. Seekord köitsid mu tähelepanu Silvia positiivne eluhoiak, vitaalsus ja perenaiseoskused. Mis teda minus tõm- bas – pole ta mulle otse ütelnudki. Igatahes leppisime ilma ülevoolava romantikata kokku abiellumises. Õige pea pärast Tallinna naasmist, 24. augustil 1957 läksime kahekesi Tallinna Perekonnaseisu Ametisse, kus meid lühidalt ja lihtsalt paari pandi. Seejärel läksime kohvikusse sündmust tähistama ja sealt edasi minu tehase läheduses olevasse korterisse Maardus. See kujunes peaaegu viieks aastaks meie koduks. Vanemad ja lähisõbrad said toimunust teada tagantjärele. Vabasid mesinädalaid polnud – kohe tuli jälle töösse sukelduda, Silvia Tallinna Farmatseutilises Tehases, mina oma tööpostil Maardus. Ikkagi tundsin end abielumehe seisuses teisiti ja nautisin uuesti pere- ja kodusoojust, eriti veel pärast tütre Anne sündi aasta hiljem. Ka üksikuks jäänud isa abiellus samal aastal oma endise kooli võimlemisõpetaja Erna Käppaga. Nende laulatus toimus Toomkirikus, samuti ilma lähedaste juuresole- kuta ja teadmata. Isa asus elama Erna juurde Laulupeo tänavas ja jätkas vapralt Maardus tööl käimist. 1959. aastal abiellusid ka vennad Heino ja Jüri. Jüri oli lõpetanud 1957. aastal Tallinna Reaalkooli ja asus õppima Polütehnilise Instituudi mehaanikateaduskonda.

141 Meie lootused saada koduski rahu ei täitunud täiel määral. Tele - fonihelin andis sageli märku tehases toimunud ebameeldivatest seika- dest – seisakutest, avariidest jne, halvematel juhtudel tööõnnetustest. Suures tehases juhtub tööõnnetusi ikka ning nende arv ei pruugi olla korrelatsioonis töökaitse alal tehtava töö intensiivsusega. Kõige raskema õnnetusena on meelde jäänud katuse sissevarisemine lume- koorma all ja inimese hukkumine rikastustsehhis. Kohtumenetlusest tulin noomitusega kergelt välja, sest olin eelmisel päeval andnud tsehhiülematele korralduse katuste puhastamiseks, küll mõisteti süüdi mäe-rikastustsehhi ülem Georgi Geskin. Uueks tsehhiülemaks määra- sime TPI lõpetanud ja varem põlevkivibasseinis töötanud Ants Raado. Geskini karistust kergendati armuandmise korras tingimisi pärast seda, kui olin käinud vastava palvega Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Johan Eichfeldi juures Kadriorus. Peainseneri kohus on ka häid insenere vajadusel kaitsta ja mitte lasta neile ülekohut teha. Mäeosakonda asus tööle teisigi TPI lõpetanud eesti rahvusest mäeinsenere (Ilmar Tois, Leo Käpa, Arvo Vallikivi-Valton jt). Puhkusele jäi üha vähem aega. Pärast esimest tööaastat tegime sõpradega neljakesi n-ö metsikult pika põneva reisi Taga-Kaukaasiasse ja Musta mere äärde marsruudil Dzaudžikau-Th bilisi-Bathumi-Suh- humi-Gagra-Sotši-Odessa, sõites rongi, bussi või laevaga, ööbides nigelates turismibaasides, Suhhumis ka mererannas. Muljed reisilt olid kahetised – ühest küljest rabavalt võimas loodus ja rahvuslik omapära, teisalt räämas ajaloomälestised ja hall eluolu. Ikkagi sain pisiku reisimiseks, maailma nägemiseks. Kui vaid läänest eraldavat müüri ees ei oleks! Edaspidi ma ei saanudki kogu neljanädalast puhkust suvel kätte. Heal juhul nautisin kümmekond päeva Pärnu suve, peatudes Linda Valgre juures. Pärast abiellumist olime suvel Viljandis ja Pärnus, osale- sime keemia seltsi liikmete ekskursioonil Palangasse ja Silvia töökoha poolt organiseeritud sõidul Ukrainasse ja Taga-Karpaatidesse, tagasi-

142 teel läbisime endised Poola alad, Leedu ja Läti. Meeldivalt torkas euroopaliku ilmega silma peamiselt ungarlastega asustatud osa endise Tšehhoslovakkia idasopist, arhitektuurilt ja linnaplaneeringult ka Lvov. Lvovi Austria-Ungari keisririigi ajast pärineva välisilmega ei haakunud hoopiski täielikult vahetunud elanikkond. Sõitsime tehase autoga ringi Eestis, käisime Eugenie Adamsoni kutse alusel saadud loaga kinnises Paldiskis, põigates sisse ka Põllkülla. Endise idüllilise linna asemel nägin tundmatuseni muutunud lagastatud sõjaväelinnakut ja viletsuses elavat kujuri leske, Põllkülas aga lagunevat ja risustunud kodutalu, maja täis vene sõjaväelaste perekondi. Vaid Jansenite juures peatumi- sel tundsin endise aja sooja hingust. Kui vaja, jätsime Anne rahuliku südamega hoolsa vanaema hoolde Viljandis. Tema suhtus alati meie lastesse suure hoole ja armastusega.

1950ndate aastate lõpuks oli väävelhappe tsehhi ja superfosfaadi tsehhi ümberehitustööd põhiliselt lõpetatud, projektvõimsused saavutatud või isegi ületatud, personal omandanud kogemused ja koosseisult stabiliseerunud. Hiiglaslike ekskavaatorite ja 25tonnise kandejõuga kallurite rakendamise tulemusena oli fosforiidi avakaevandamise osa toodangus oluliselt tõusnud, katendis olevast paekivist hakatud ehituskillustikku tootma. Tolleaegse sotsialistliku võistluse kriteeriumide järgi hakkas tehas eesrindlike hulka kuuluma, juhtkond ja personal palga kõrval preemiat saama. Ühtlasi tekkisid uued probleemid ja ülesanded. Fosforiidikarjääri puistangutes ilmnes saas- tust põhjustav diktüoneemakilda isesüttimine, mille vältimiseks tuli hakata lahendusi otsima. Fosforiidi paremaks rikastamiseks oli vaja uuesti seadmestikuga komplekteerida ja käiku lasta ﬂ otatsioonivab- rik. Hakati kavandama superfosfaadi granuleerimise tsehhi ehitamist. Püüdsin paremate lahenduste leidmiseks rohkem kaasa tõmmata teadlasi Eestist ja Venemaalt. Kõigepealt kontakteerusin Rudolf Kochiga Teaduste Akadeemia Keemia Instituudist, kes uuris fosforiidi ﬂ otat-

143 sioonrikastamist põlevkivi uttesaadustest eraldatava reagendiga. Püsiva koostise ja selektiivsete omadustega reagenti siiski ei õnnestunud saada ja ettevõtmine nurjus. Moskva uurijad hakkasid seevastu uurima fosforiidi elektrostaatilist rikastamist, mida juba sõja-aastatel oli heade tulemustega uurinud Tallinna Tehnikaülikooli mäetööde professor Artur Linari-Linholm. Fosforiidi sügavama rikastamise lahendused jäid mu huvide orbiiti pikemaks ajaks. Septembris 1958 lahkus tehasest kõva käega direktor Ogarkov. Uue direktori määramiseni pidin poole aasta jooksul täitma tehase direktori kohuseid, peainseneri kohused jäid siis Valeri Novikovi peale. See kõikvõimaliku sehkendamisega täidetud aeg oli mulle kõige vastumeelsem ja keerukam osa Maardu tööperioodist. Lõpuks määras Rahvamajanduse Nõukogu uueks direktoriks senini ehitusmaterjalide tööstuses töötanud Viktor Jakovlevi. Tema üldsõnalise juhtimisega tuli harjuda, siiski hingasin kergendatult. Meid hakkas häirima elamine Maardus tehase külje all, eelkõige sealse miljöö ja õhu saastuse tõttu. Kuna korteri saamine paremas paigas polnud reaalne, hakkasime naisega mõtlema individuaalelamu ehitamisele. Ulrich Hödrejärv oli parajasti endale saanud krundi Pirita-Kosel. See koht tundus ka meile soodsa elupaigana, kust on hea otseühendus nii Tallinna keskuse kui ka Maarduga. Õige pea aga selgus, et kuna me pole Tallinna sisse kirjutatud, ei ole meil ka õigust seal krunti saada. Leidsime väljapääsu selliselt, et isa taotles krunti endale, saigi selle ja kinkis seejärel minule. Nii võtsime endale maja ehitamise koorma, mille raskust me alguses päriselt ette ei kujutanud. Kohanud 1960. aasta kevadel ühel kontserdil äsja Tallinna Polü- tehnilise Instituudi rektoriks määratud Agu Aarnat, tegi ta mulle ettepaneku kandideerida Anatoli Bogdanovi surmast vabaks jäänud keemilise tehnoloogia dotsendi ametikohale. Selgus, et kehtivate reeglite järgi võib insenerialadel dotsendiks valida ka tunnustatud tööstuse spetsialisti, vaatamata kandidaadikraadi puudumisele. Seal-

144 samas tänasin teda meeldiva ettepaneku eest ja lubasin seda tõsiselt kaaluda. Valik polnud kerge – ühelt poolt hästi tasustatav peainseneri mainekas ametikoht, teiselt poolt – vähemalt alguses minimaalse palgatasemega töö dotsendina. Teine valik tähendaks nappi sisse- tulekut, pealegi olukorras, kus olime alustanud majaehitust, kuid see vastaks minu ammustele püüdlustele. Kaaludes abikaasaga poolt- ja vastuargumente, tegime valiku kandideerimise kasuks. Tegin visiidi kateedri juhataja Enno Siirde juurde. Saanud temalt toetuse, andsin sisse nõutavad dokumendid. Samale kohale kandi- deeris kandidaadikraadi omav Eduard Piiroja. Jäi vaid oodata TPI nõukogu otsust. Salajase hääletuse tulemusena valis nõukogu nimetatud ametikohale mind, tööleasumisega 1. septembrist 1960. Seejärel palusin Jakovlevi anda mulle kasutamata jäänud puhkus ja vabastada 31. augustist mind peainseneri ametikohalt. Uueks peainseneriks sai Heimar Peremees. Töö tehase kaasajastamiseks jätkus. Laiem üldsus tundis tehast ikkagi kui keskkonda saastavat ettevõtet. 1990ndate üleminekuaastatel tehas seisati ja nüüdseks on suurem osa tema ter- ritooriumist varemeteväli. Selleks oli ka objektiivseid põhjuseid, ent ikkagi on seal hoolega töötanud inimestel seda valus vaadata. Seitse aastat kestnud töö Maardus tähendas mulle pingsat kaasa- elamist täiesti uue tehase sünnile. Sain sealt kaasa inseneritöö ja juhtimise-suhtlemise kogemuse, aga ka teaduslik-tehnilised probleemid, mida hakkasin uurima järgnenud eluperioodil. Kõigepealt koondusin uuringutele Maardus toodetava fosforiidi paremaks kasutamiseks.

145 Dotsendina TPIs

Minu tööraamatus on sissekanne: võetud 1. septembril 1960 teenistusse üldise keemilise tehnoloogia ja anorgaaniliste ainete tehnoloogia kateedri dotsendi ametikohale kui instituudi nõukogu poolt valitu. Nii tuli ka minul, isapoolses suguvõsas juba neljandat põlve, asuda õpetaja ametisse, sedapuhku kõrgkoolis. Minu esimene ülesanne õppejõuna oligi kateedri nimetuses oleva kahe õppeaine loengukursuse ja harjutustundide andmine, hiljem lisandus kursuse- ja diplomiprojektide ning tööstuspraktika juhendamine. Eestikeelsed õpikud puudusid (Mihkel Wittlichi 1927. aastal ilmunud „Valitud peatükid tehnoloogiast” oli vananenud ja rariteediks muutunud), seetõttu kasutasin loengute ettevalmistamiseks põhiliselt venekeelseid õpikuid. See võt- tis esialgu kogu aja eesmärgiga saada loeng valmis kas või loengule eelneva päeva õhtuks. Demonstratsioonvahendeid polnud, mistõttu skeemid ja põhiaparaatide kujutised tuli tahvlile joonistada. Viisin läbi kontrolltöid, semestri lõpul võtsin vastu eksameid. Tagasiside kaudu õppisin ka ise: sain teavet üliõpilastele arusaamatuks jäänud osadest ja vajalikest rõhuasetustest edaspidi. Praktiliste laboratoorsete tööde juhendamine oli põhiliselt kogenud assistendi Edvard Luhakooderi peal. Kateedri õppe- ja teadustöö toimus Kaevuri tänava nn tehno- loogiamajas. Erandiks oli majandusteaduskonna üliõpilastele antav tööstusharude tehnoloogia kursus, mida lugesin paar aastat, peamiselt Toompeal Kohtu tn 4 varem Konstantin Pätsi elupaigaks olnud tiibhoones, teinekord ka õhtuti Koplis. Siis tutvusin A. H. Tamm-

146 saare poja Eerik Hanseniga, kellel õppetöö lõppes samal ajal. Temal oli selle aja kohta harukordselt oma auto, millega lahkelt tõi ka mind hilisõhtul Koplist linna. Tõenäoliselt just samas autos lõpetas ta mõni aasta hiljem oma elu. Tehnoloogilisi kursusi nimetatakse sageli üleolevalt puhtkirjelda- vateks. See ei pruugi tegelikult nii olla. Neid kursusi keemikutele andes püüdsin rohkem rõhku panna hoopis tehnoloogiliste protsesside füüsikalis-keemiliste aluste selgitamisele, tehnoloogia ja aparatuuri valiku põhjendamisele alternatiivsete võimaluste hulgast, nende arengu dünaamikale. Ka eksamitel hindasin just teadmisi selles vallas. Kui sellega kaasnes iseseisva mõtlemise äratundmine, siis oli mul eriti hea meel ja tulemuseks kõrge hinne. 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses kasvas TPIs järsult nii üliõpilaste kui ka õppejõudude arv, ühtlasi suurenes noorte õppe- jõudude osakaal. Suhteliselt noor oli õppejõudude koosseis ka meie kateedris. Kateedri juhataja Enno Siirde (snd 1919) oli 1957. aastal kaitsnud Leningradi Tehnoloogiainstituudis doktoriväitekirja ja saanud äsja ka professori kutse, Endel Uus (1927) oli kaitsnud samas kandidaadiväitekirja ja saanud dotsendiks ja ka keemiateaduskonna dekaaniks. Olles hea suhtleja ja igati sõbralik mees, saavutas ta üliõpi- laste hulgas suure populaarsuse. Edvard Luhakooder (1918) osutus kõige vanemaks, mina lisandusin 30-aastasena. Nooruslikkust andsid kateedrile juurde Siirde esimesed aspirandid Valdek Mikkal, Eduard Tearo, Rein Munter ja Lui Pikkov, kes kõik kaitsesid peagi kandidaadi- väitekirja ja said kateedri õppejõududeks. Neist teadusliku karjääri seisukohalt jõudis kõige kaugemale Rein, kes kaitses 1991. aastal tehnikadoktori kraadi ja lõi ülikoolis keskkonnatehnika õppesuuna. Kateedri õppe- ja uurimistöö oli valdavalt seotud keemiatööstuse protsesside ja aparaatide suunaga. 1967. aastal viidi ka kateedri nimetus sellega vastavusse. Mina jäin oma keemilis-tehnoloogilise suunitlusega tehasest kaasatoodud uurimistemaatikaga mõnes mõttes üksi. Siirde

147 auks pean ütlema, et ta aktsepteeris seda ega teinud mulle takistusi, nagu mõned kolleegid esialgu eeldasid. Ka õppetöös jäi osa üliõpilasi minu spetsialiseerida anorgaanilise tehnoloogia suunale. Minu tööd kergendas siiamaani püsinud kirg külastada tehaseid ja tunda huvi kasutatavate tehnoloogiate ja seadmete vastu. Pidasin Siirdest lugu, kuid ajapikku siiski tunnetasin teatud bar- jääri suhetes temaga. Kas põhjuseks oli minu uurimisrühma edukus ja minu jõudmine kateedri noortest liikmetest esimesena doktorikraadini või hoopis rahulolematus minule omase tavaga küsimata mitte kõigest peensusteni uudishimulikule ülemusele ette kanda, seda ei oska öelda. Siirde oli varem olnud teaduskonna dekaan. Nagu arvati, püüdis ta ka nüüd „sõrme nupul hoida”: seista selle eest, et see amet oleks oma õpilaste käes. Küllap ikka määravaks dekaani valikus oli nende (Endel Uusi, hiljem Valdek Mikkali) võimekus. Igatahes oskas ta endale aspi- rante valida. Siirde korraldas mulle ka kohtumise oma venna Elmar Siirdega, Tartu Ülikooli kõrva-nina-kurguhaiguste professoriga, kes kirjutas minule välja kuuldeaparaadi ja andis mulle kindlust töötami- seks valitud alal. Aparaadi proovimisel sealsamas kuulsin ühekorraga üle hulga aja linnulaulu. Hiljem ravis mind paljude aastate jooksul sõbralik otoloog Elmar Loige. Olin valitud dotsendi ametikohale kui tööstuse spetsialist minimaalse dotsendi ametipalgaga (200 rubla kuus). Dotsendiks valimisele kaasnesid kohe piirangud. Minu staatuse edasikehtimiseks üle ühe aasta läks vaja dotsendi kutses kinnitamist Kõrgema Atestatsiooni- komisjoni poolt. Vastava ettepaneku sai instituut komisjonile teha pärast dotsendi kohal töötamist vähemalt ühe semestri jooksul. Seda instituudi nõukogu veebruaris 1961 ka tegi, kinnitus Moskvast saabus alles aasta lõpus. Vahepeal langes mu palk staažita assistendi palgale (105 rubla), mis oli kolm korda madalam peainseneri põhipalgast Maardu Keemiakombinaadis. Ots otsaga väljatulemiseks pidime naisega kõvasti pingutama, maja ehitamisele pidurid peale panema.

148 1961. aastal sündis meie perre teine laps – tütar Liis. Soov Maar- dust linna ümber asuda süvenes, 1962. aastal eraldaski TPI meile väikese korteri Lenini (nüüd Rävala) puiestee nn teadlaste majas, mis oli vabanenud seoses professor Aleksander Voldeki Leningradi naasmi- sega. Oma aja mallide järgi oli sellesse uhkesse stalinistlikusse elamusse projekteeritud 4–5-toalised korterid juhtteadlastele, kuhu pääses mööda laiu paraadtreppe, ja 1–2-toalised pisikorterid neid teeninda- vale personalile sissepääsuga kitsukesest tagatrepist. Õige pea olid aga suurkorterid muutunud mitme perekonnaga kommunaalkorteriteks või jaotatud osadeks, tagatrepikorterid ka teadlaste kasutusse läinud. Meie asusime tagatrepi ühetoalisse pisikorterisse, millele oli lisatud läbi seina raiutud ukse kaudu tuba kõrval olevast suurest korterist. Olime õnnelikud, et jäid ära tüütud edasi-tagasi Maardu bussisõidud ja avanes võimalus lapsed lasteaeda panna ning sagedamini teatris ja kontsertidel käia. Teisalt sai selgeks, et suuremat korterit saada pole enam reaalne ja oma elamu ehitust tuleb siiski jätkata.

Saanud 1963. aastal 75-aastaseks, lahkus isa Maardu Keemiakombi- naadi teenistusest. Kui läksin sünnipäeval tema juurde teistest varem, leidsin üllatusega eest kümmekond vanahärrat – isa sõbrad endisest pedagoogide perest. Nende hingestatud meenutustest koorus välja omaaegne pühendumus Eesti kooli ja noorsoo heale käekäigule ning tõsine mure olukorra ja tuleviku üle. Kustav Ollik pidas südamliku tervituskõne (ta oli sellal 93-aastane), mille omakäeliselt kirjutatud teksti ta ka üle andis. Isale kingiti õnnitlusaadress „Ühele vaprale Valguse rüütlile”, mis võlus oma soojusega ja asjade otsese välja- ütlemisega. See kohtumine viis mind mõttes nõukogude tegelikkusest tagasi vabasse Eestisse ja pani sügavamalt mõtlema meie rahva saatuse ja eluväärtuste üle.

149 Kustav Olliku tervituskõne Aleksander Veiderma 75. sünnipäeva tähistamisel

Väga lugupeetud juubilar, armas sõber, tervitan ja õnnitlen Sind Sinu suure sünnipäeva puhul soojalt ja südamest, soovin Sulle tervist ja jõudu, et Sul jätkuks töövõimet ja töötahet kauaks ajaks! Minu daamid ja härrad, vähe on inimesi, kellel on selja taga nii pikk ja keeruline elutee kui meie juubilaril. Saatus on teda talutanud risti ja rästi läbi Euraasia, mõnikord omal tahtel, teine kord olude sunnil. Tarkuse otsimisel viis ta tee Kullamaalt Haapsallu, sealt Tallinna ja edasi Peterburi. Riigikaitse huvides sõitis ta Haapsalust Harbiini, sealt tagasi Tallinna. Siit sõidud Lüübekki, Pariisi, Hollandi. Ühiskondlikes huvides matkad Sortavalasse Laadoga kaldal ja Peci Ungari lõunapiiril. Viimase reisi tegime koos. Pec on umbes Tartu suurune linn, on ka ülikool. Vaatasime linna, käisime linna veinikeldrites. Mõni ehk mõtleb: „Vaat kus sellid, neid saadetakse konverentsile, nad aga ajavad mööda veinikeldreid!” Meie rehabiliteerimiseks võin ütelda, et me tulime keldrist sama targalt välja, kui sinna läksime, me ei maitsenud tilkagi, meile ei pakutud. Aga keldrid olid vaatamisväärt: tohutu suured, mitmekorru- selised, 24 m maa all. Riiulitel lebas seal musttuhat sampuse pudelit ja põrandal veinivaadid, neid oli sadasid. Ja millised vaadid! Ühte vaati oleks mahtunud terve see laud ühes külalistega ja ruumi oleks jäänud ülegi. Räägitakse, et Greeka ﬁ losoof küünik Diogenes elanud vaadis, märkides sellega ta vähenõudlikkust. Kui tal oleks elamiseks Peci vaat, siis oleks tal elamiseks pinda rohkem, kui meil on ühele inimesele ette nähtud. Minu kohmakast kõnest võib paista, et meie juubilar muud ei tei- nudki, kui kulges ühest kohast teise. Niisugune arvamus oleks ekslik. Ta püsis korra paigal mitmel pool ja murdis tööd. Ta töötas Laiküla aasadel, Põllküla põldudel, Mestseera metsades ja Maardu liivaluiteil. Pool eluaega töötanud Tallinnas vastutavatel kohtadel ja kirjapõllul.

150 Ei ole kõik juubilari töö- ja teelõigud olnud kerged, on olnud vägagi raskeid ja pingelisi. 108 aastat tagasi käis Krimmi sõda. Venemaale tun- gis kallale türk, prantslane, inglisman, piirasid Sevastoopoli kindlust. 10 kuud tõrjusid vahvad vene sõdurid, peaasjalikult meremehed, tagasi ülekaalukat vaenlast. Pärast sõja lõppu arvati Sevastoopoli kaitsjaile iga kuu ühe aasta ette ja neile anti kandidaadi tiitel. Meie juubilaril tuli 10 aastat tugevasti jõudu pingutada, kui ta oli akadeemia tegevliige. Iga kuud sellest ajast ei saa me aastaks lugeda, meil pole nii palju aastaid võtta, aga ühe aasta võiksime küll 2 ½ aastaks lugeda. Saaksime 10 aasta asemele 25 aastat. Kui see arv liita muu 75 aastaga, saaksime 100 aastat eluaega de jure. Soovin, et meie juubilar elaks 100 aastat ka de facto. Kui keegi tervitajatest soovib talle rohkem aastaid, siis ühinen ma ka sellega.

7.04.63 K. Ollik

Saanud tööst vabaks, pühendus isa edaspidi mälestuste kirjutamisele. Seda tegi ta suure hoolega, püüdes üht-teist täpsustada arhiivides ja sõprade abil. Üksikuid valminud osi kandis ta ette Tallinna Linna- muuseumi juures oleva kodu-uurimise ringi koosolekutel. Isa koguni lootis avaldada trükis oma mälestuste neutraalsem osa – kodukohast, vanematest, õpingutest, teenimisest tsaariarmees, õpetajatee algusest. Kirjastus lükkas käsikirja tagasi. Hiljem selgus, et kirjastus oli saatnud käsikirja seisukohavõtuks kompartei keskkomiteesse, seal omakorda oli see antud läbivaatamiseks Arnold Veimeri kätte. Ühe koosoleku ajal Teaduste Akadeemias Veimer seda ootamatult mulle ka kinnitas. Käsikiri olevat olnud väga huvitav, kuid nagu vabandades lisas, et ma peaks aru saama, miks ta ei saanud seda avaldamiseks soovitada. Isa mälestused jäidki pikaks ajaks lauasahtlisse lebama. Lootuses mäles- tusi välismaal avaldada hakkas ta neid kirjades tütrele Rootsi saatma.

151 Seda senikaua, kuni teda telefoni teel hoiatati selle lubamatusest. Kohale jõudnud osadest jõudis raamatus „Mehed Vabaduse puiesteelt” (1972, Uppsala) avaldamisele peatükk „Kolmkümmend seitse aastat Peetri Reaalkooli”. Ta oli elavas kirjavahetuses ka Elfriede ja Henno Lenderiga. Hennot ta abistas andmete täpsustamisel Rootsis väljaantava Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmete biograaﬁ lise kogumiku jaoks, olles selleks ka vahemeheks teiste siinsete asjasse pühendatutega, kõige rohkem vangist vabanenud arst Leonhard Mardnaga. Nad olid üllatunud isa julgusest pidada kirjavahetust välismaaga ja saata sinna igasugust andmestikku. Isa vastus neile oli lühike: „Olen juba kümme aastat kinni istunud oma pattude pärast, vaevalt mind uuesti kinni pannakse.” Eestis siiski ilmus kaks tema lugu: ajalehes Sirp ja Vasar mälestused Ants Laikmaast, ajakirjas Keel ja Kirjandus sajandialguse radikaalse õpilasorganisatsiooni Lindanisa tegevusest. Isa hankis endale Tondi kasarmute taga ka ühe aiamaatüki, kus ta koos Ernaga end liigutamas käis. Ta külastas oma vanu sõpru – Johan- nes Piiperit Tartus ja August Kuksi Rõuges, kord oli ka sanatooriumis Kislovodskis. Nii jätkus isal tegevust surmani. Raskelt mõjus temale teadasaamine poeg Antsu hukkumisest Vene vangilaagris ja Heino surm 1968. aastal. Viimase põhjustas Kuressaare haiglas diagnoosi hilinemisest lõhkenud pimesool.

Ülikoolis ilma teaduskraadita töötamine on perspektiivitu. Pidin kohe alustama ka uurimistööd eesmärgiga jõuda kandidaadiväitekirja koostamiseni. Ka seekord püüdsin seda teha kaugõppe aspirantuuri korras. Olin Maardu päevil tehases kerkinud probleemide lahendamiseks teinud koostööd Väetiste ja Insektofungitsiidide Teadusliku Instituudiga (tuntud lühendi NIUIF all), mind huvitanud fosfaatide termilise töötlemises aga konsulteerinud seal teadusdirektorina töö- tanud akadeemik Semjon Volfkovitšiga, kes oli ka Moskva Ülikooli keemilise tehnoloogia kateedri juhataja ning Üleliidulise Mende-

152 lejevi-nimelise Keemia Seltsi president. Ta kiitis minu mõtte heaks, oli valmis mind juhendama ning osutama kaasabi asjade vormistamisel. Seekord läks sisseastumine aspirantuuri korda: tegin ära selleks vajaliku erialaeksami, Tallinnas ära antud kandidaadieksamid aktsepteeriti, teadusväliseid tõrkeid üles ei kerkinud. Jäi üle uurimistöö ja eriala kandidaadieksam. Selleks valis Volfkovitš füüsikalise keemia, täpsemalt selle kolm fundamentaalset osa – keemiline termodünaamika, keemiline kineetika ja tahke keha keemia, igaüks nendest 1–2 kapitaalse raamatu näol. Leidsin, et Volfkovitš tegi mulle liiga, kuid polnud parata. Võtsin eksamiks õppimise kõvasti käsile ja pärast aastast tööd tegin selle ära. Tagantjärele olin Volfkovitšile tänulik: just see valik süvendas minu uuringute teoreetilist osa ja eristas neid tavalistest tehnoloogiaalastest töödest. Aidanud sel kombel luua mu kandidaa- ditööle aluspõhja ja kooskõlastanud töö temaatika, edaspidi ta sellele, tahumatult öeldes, vahele ei seganud ja laskis mul tööd edasi viia oma parema äranägemise järgi. Mitte nii nagu vahel näeme, kui juhendaja on pidevalt juhendataval kaela peal, teinekord lausa ise õpilase eest midagi ära tehes. Suhtlemine Volfkovitšiga tihenes doktoritööd tehes ja jätkus kuni tema surmani 1980. aastal. Üha enam hakkasin hindama teda kui sügavat ja samas laia haardega teadlast, inimlikku ja seltskondlikku, kuid tagasihoidlikult oma venna juures elavat vallalist meest. Kui pärisin temalt, kuidas ta suudab nii palju teha, nii paljusid ülesandeid täita, sain lühikese vastuse: „Tänu oskusele koosolekutel magada.” Mõnevõrra lihtsustas asja perekonna puudumine ja eluolu korraldamine vennanaise poolt. Volfkovitš võis sisemuses küll nautida rohkelt saadud tunnustusi, kuid ei lubanud end kuidagi esile tõsta. Kes teab, Nõukogude Liidus äärmuslikult muutuv suhtumine juudi rahvusest teadlastesse võis teda ettevaatlikuks teha. Ta viis mind Moskva teadlaste maja üritustele, kus tunnetasin omapärast vabamat õhkkonda. Sama andis tunda konverentsireisil Novosibirskisse rajatud teadlaste linnakusse.

153 Kui ükskord mainisin Volfkovitšile, et seoses Moskvasse sõiduga jätan ära loengu üliõpilastele, siis manitses ta mind: „See rikub õpe- tamise rütmi ja kallutab üliõpilasi loengutest kõrvale. Õpetamine on ometi teie põhitöö.” Edaspidi püüdsin ärajätmisi vältida, öeldes ära kutsetest või valides sobivat aega. Panen seda siiamaani õppejõududele südame peale. Oma kandidaaditöös esitasin uuringutel põhineva eesti fosforiidi võrdleva füüsikalis-keemilise ja tehnoloogilise iseloomustuse fosfaattoorme teiste liikide suhtes ning selle hüdrotermilise töötle- mise erisused. Näitasin söödafosfaadi saamise võimalikkust Maardu fosforiidist kõrge intensiivsusega töötavas keevkihtreaktoris, milles fos- foriidiosakesi töödeldakse gaasi vooluses hõljuvas olekus. Aparatuuri valmistamisel aitas kaasa kateedri mehaanik Aksel Nigol, reaktiivide ja laboriklaasiga laborant Marianne Kasperson, analüütiline töö oli suurel määral äsja TPI lõpetanud hoolika Helgi Veskimäe peal. Tänu Maardus omandatud vene keele oskusele sain hakkama ka dissertat- siooni teksti kirjutamisega, mida redigeeris Erna Slabovitš. Suure pingutuse tulemusena jõudis töö 11. detsembril 1964 kaitsmisele NIUIFi nõukogus. Oponendid olid Nikolai Postnikov samast instituudist ning Eero Rannak. Kõik läks hästi. Rannak tegi isegi ettepaneku lugeda töö doktorikraadile vastavaks ja seda hääletada. Vältimaks komplikatsioone ja ajakadu asja edasises käigus palusin nõukogu hääletada vaid kandidaadikraadi omistamist. Nii ka jäi – nõukogu otsustas ühehäälselt anda mulle tehnikateaduste kandidaadi kraad. Õhtul tähistasin sündmust koos juhendaja, oponentide ja tädi Amildega restoranis Praha. Juba 1965. aasta veebruaris saabus kraadi kinnitus Kõrgemalt Atestatsioonikomisjonilt. Sel perioodil jõudsid kateedrist kandidaaditöö kaitsmiseni ka Valdek Mikkal, Eduard Tearo, Rein Munter ja Lui Pikkov, peatsed dotsendid. Kateeder kujunes oma teaduslikult potentsiaalilt teaduskonna tugevaimaks. Kateedris töötamise kogemus oli mulle kasuks

154 uuringute rakenduslikus osas ja katseseadmete projekteerimisel. Ikkagi jäi kateedri suundumus keemiatööstuse tüüpprotsessidele ja -aparaatidele minu jaoks ühekülgseks. See haaras põhiliselt füüsi- kalis-mehhaanilisi protsesse (hüdrodünaamilisi, soojusülekandel ja difusioonil põhinevaid jt), mind aga tõmbasid keemiatehnoloogiad ja -reaktorid, kus põhirolli mängivad reaktsioonikemism, -tasakaal ja -kineetika. Kateeder tegi üliõpilastega tõsist tööd kõikides õppetöö vormides, kuid eriti tõstaksin esile nõudlikkust kursuse- ja diplomiprojektide tegemisel ja kaitsmisel. Nende teemasid kaaluti hoolikalt, võimalu- sel seostati neid diplomieelse praktika kohaga, nende juhendamisele ja retsenseerimisele tõmmati kaasa võimekaid insenere tehastest ja instituutidest, nagu Isak Tuch, Ago Kullison, Lembit Neidre, Heino Rang, Ivar Rooks jt. Osa lõpetajatest tegid uurimuslikku diplomitööd, mis enamasti oli seotud kateedri teadustöö temaatikaga. Projektee- rimisoskus on vundamendiks ka keemiainseneride ja -tehnoloogide tegevusele. Ma ei pea õigeks, et nüüdsetes õppeplaanides pole selleks piisavalt kohta. Tollastes oludes sai uurimistööd ülikoolides tugevamalt arendada vaid sihtotstarbeliselt ﬁ nantseeritud probleem- ja harulabo- ratooriumides. Keemia-mäeteaduskonnas oli juba loodud kaks probleemlaboratooriumi: põlevkivikeemia ja tehnoloogia laboratoorium (juhendaja Agu Aarna) ja polümeeride sünteesi laboratoorium (Hugo Raudsepp). Kasutades ära põllumajanduse kemiseerimise kampaaniat, tegin ettepaneku asutada TPIs mineraalväetiste ja -söö- tade laboratoorium. 1965. aastal sai see teoks, kuid esialgu vaid kolme palgalise töökohaga. Minu ülesandeks oli laboratooriumi teaduslik juhendamine, selle juhatajaks sai äsja lõpetanud keemik- tehnoloog Rein Kuusik, esimesteks teaduriteks Helgi Veskimäe ja Maardust üle tulnud Ernst Aasamäe, hiljem lisandusid Anne Rebane ja Anu Kuusk – kõik innukad noored inimesed. Mehaanikuna

155 lisandus oskuslik Juhan Peekma. Nüüd avanes võimalus kindlamalt kavandada uuringute laiendamist ja seada endale eesmärgiks doktoritöö koostamine ja kolleegidele kandidaaditöö tegemine. Püüdsin töösse kaasa tõmmata ka üliõpilasi, peamiselt diplomitöö raames. Mitu nendest olid väga tublid ja ka meie esimeste publikatsioonide kaasautorid (Valentina Boldina, Ain Karjus, Liisi Lutsius, Rein Turja jt). Esialgu tuli laboratooriumil töötada väga kitsastes tingimustes: ühes ruumis uue keemiahoone esimesel korrusel. 1963. aastast kolme aasta jooksul olin ühtlasi teaduskonna pro- dekaan. Tänu Endel Uusi aktiivsusele ja kohusetundele, kes tegi suurema osa tööst ise ära, prodekaani töö mind eriti ei vaevanud. Küll aga tuli 1966. aastal tööd kõvasti juurde, kui Uus oli kaheksaks kuuks suunatud välisvahetuse kursustele Moskvas ja pidin täitma ka dekaani kohuseid. See võimaldas mul end paremini kurssi viia teaduskonna ja instituudi kui terviku tööga ja probleemidega, aga saada ka, mis seal salata, 35%-list palgalisa. Sel ajal oli palju tegemist teaduskonna kolimisega uude õppehoonesse Mustamäel ning selle sisustamisega kõige vajalikuga. Suureks probleemiks oli laborilaudade ja tõmbekappide valmistamine ja komplekteerimine. Laudadevaheliste metallkarkasside tegemine jäi koguni Veerenni tänava vangilaagri töökoja peale. Siirde kateedril tuli palju vaeva näha mahuka seadmepargi lahtimonteerimi- sega ja uutes ruumides ülespanekuga. TPI juhtimine oli 1960ndate kiire arengu aastatel tugeva mees- konna käes: rektor Agu Aarna, õppeprorektor Eduard Schmidt, teadusprorektor Heino Lepikson, haldusprorektor Harri Eesma. Aar- nat õppisin aastatega üha paremini tundma kui head organisaatorit ja eesmärgikindlat inimest, suurepärast lektorit, pühendunud teadlast ja toredat inimest, rääkimata tema missioonist põlevkiviteaduse ja -tööstuse arengu heaks. Meile oli köitvaks laiguks tema elukäigus sõja- aastatel Saksamaale sattumine ja õppimine Dresdeni Tehnikaülikoolis. Tallinna Tehnikaülikool on temale paljus tänu võlgu. Võib-olla kõige

156 tähtsam oli läbilöögi saavutamine ENSV juhtkonna arusaamades tehnilisest kõrgharidusest ja ukse paotamine valitsevast suletusest vabasse maailma. Küllap mängis Aarna Teaduste Akadeemia liikmena olulist rolli minu valimisel Akadeemiasse. Üliõpilaste arvu ja erialade kiire kasvu tingimustes tegi õppetöö korrastamises tugevat tööd parteilise karjääriga ühiskonnateadlane Eduard Schmidt, kuid kutsus õppejõudude koormuse detailse arvestuse ja muu dokumentatsiooni sisseviimisega esile ka rahulolematust. 27 aastat teadusprorektorina töötanud Heino Lepiksonis lõid välja vana kooli jooned, nagu täpsus (teinekord ka äärmuslikult), kor- rektsus, viisakus. Ta oli ju mehaanikainsenerina lõpetanud ja seejärel töötanud Nancy Ülikoolis (sattunud koguni seal üles seatud mäles- tustahvlil sõjas hukkunute nimekirja) ja Lutheri tehases Tallinnas, sõja ajal olnud tagalas. Lepikson pani aluse teadusliku uurimise sektorile, s.o teaduslikku tööd planeerivale, korraldavale ja aruandlust teostavale osakonnale. Harri Eesma juhtis tarmukalt suureks paisunud ehitus- tegevust Mustamäel. Vältimaks laialivalgumist keeldusin edaspidi administratiivtööst kateedrist kõrgemal tasandil, ka 1970. aastal Aarna pakutud õppe- prorektori kohast, mis vabanes pärast Eduard Schmidti üleminekut ministri ametikohale. Pealegi oli vaja tunnetada piiri karjääris: vaevalt oleks mind kinnitatud sellele nomenklatuursele kohale. Uueks õppe- prorektoriks sai Abhaasia Salme külast pärinev elektrotehnikateadlane Hugo Tiismus. Keemiateaduskonnas toimusid 1960ndatel mitmed muudatused. Füüsikalise keemia kateeder likvideeriti ja viidi keemiatööstuse protsesside ja aparaatide kateedri koosseisu, kas tõepoolest õppekoormuse langusest tingituna või hoopis Siirde ambitsioonidest ja uue juhtkonna tahtmisest Ludvig Schmidtist kateedrijuhatajana lahti saada, jäigi mulle teadmata. 1968. aastal füüsikalise keemia kateeder taastati, selle juhatajaks sai Uurali Polütehnilises Instituudis siht aspirantuuris olnud

157 ja keemiakandidaadi kraadi kaitsnud aktiivne Jüri Varvas. Kateedri peale jäi juba varem avatud uue eriala – elektroonika eri materjalide tehnoloogia – spetsialiseerimine. Füüsikalise keemia kateeder sai oma käsutusse Siirde kateedri Mustamäele kolimisega vabanenud Kaevuri tänava hoone. Teiseks suuremaks muudatuseks oli toiduainete tehnoloogia kateedri moodustamine (juhataja Karl Kask), mis hakkas spetsialiseerima selle eriala üha laieneva vastuvõtuga üliõpilasi. Karl Kasel ebaõnnestus doktorikraadi saamine põlevkivibituumeni uurimise alal ja ta spetsialiseerus ümber sellele erialale. 1966. aastal ühendati senised kaks Aarna ja Raudsepa juhendamisel omaette töötanud põlevkivikeemiaalast probleemlaboratooriumi üheks suureks põlevkivikeemia ja sünteesi laboratooriumiks. Selle teaduslikuks juhendajaks sai Aarna, Raudsepp jäi haavunult kõrvale. Teaduskond muutus järjest keerukamaks ja muudkui paisus nii üliõpilaste kui ka õppejõudude ja teadurite arvult. Jälgisin teistes teaduskondades toimuvat. Mulle imponeerisid eriti uuringud ja rakenduslikud tööd põlevkivienergeetikas, masinate konstrueerimisel ja ehituskonstruktsioonide alal, sellal vastavalt Ilmar Öpiku, Eugen Soonvaldi ja Heinrich Laulu juhtimisel. Need tööd tipnesid põlevkivi põletusagregaatide loomisega, Tallinna Ekskavaa- toritehase ja laululava rajamisega. 1960ndatel aastate alguses hakkasid avanema aknad läände, kõigepealt laevaliikluse loomisega Tallinna ja Helsingi vahel ning võimalusega vaadata Soome televisiooni. Eesti keeles ilmus furoori tekitanud Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elus” (Loomingu Raamatukogu 1963, nr 11/12), käest kätte liikus üha rohkem samizdat’i väljaanded. Neist esimesena sattus mu kätte Arpad Arderi lugu oma missioonist religiooni levitamisel ja represseerimisest. Tekkisid ka otsekontaktid sugulaste ja tuttavatega välismaal. Meie perele oli esimeseks värske õhu puhanguks kohtumine turistidena saabunud Vartiaiste abielupaariga – vanemate tuttavatega sõjaeelsest

158 ajast. 1966. aastal külastas Eestit Soome Keemikute Seltsi delegat- sioon, mil puhul korraldasime nendele vastuvõtu TPIs. Tekkinud soojas õhkkonnas arutasime laiema koostöö võimalusi. Järgmise sammuna kutsusid soomlased Eesti Keemia Seltsi (siis küll Üleliidulise Mendelejevi-nimelise Keemia Seltsi Eesti osakonna) delegatsiooni vastukülaskäigule. Keerukate asjaajamiste tulemusena sai see järgmisel aastal teoks, küllap organite valvsa pilgu all. Külastasime keemiatehast Kotkas ja tehnikaülikooli Espoos, tegime ringsõidu Helsingis. Raha oli meile vahetatud vaid kümmekonna Soome marga ulatuses. Et lastele ka midagi kingiks kaasa tuua, piinlik tunnistada, realiseerisin Kotka hotellis kaks kaasavõetud viinapudelit rahaks. Minnes Helsingis vas- tuvõtule kesklinna restorani, jõudsime kiirkäiguga Olümpiastaadioni lähedasest hotellist kohale ikkagi hilinemisega ja üleni hingelda- des – meile markadeks vahetatud raha jäägist trammisõiduks enam ei jätkunud. Soomlastele pidime põhjust vaikselt seletama. Eelmisel õhtul aga tuli Väinö Vartiainen oma uhke limusiiniga minule hotelli järele, mis ei jäänud märkamata. Ennast selleks möllimata veetsin tema pere seltsis ilusa õhtu, kartus pahandusteks jäi aga püsima. Kui ka pahandati, siis kirja võis see minna, kuid minuni ei jõudnud. Esmakordselt avanes mul võimalus tunnetada otseselt vaba maailma õhustikku, ka saata õele Rootsis ja vennale Kanadas avameelsed kirjad kõigest sellest, mida olime siinpool eraldusjoont üle elanud. Isa korduvatele taotlustele tütart külastada anti eitav vastus, ka ei vastanud Hilja ta palvele siia tulla. Selles jäi esialgu maksma abikaasa Artur Taska range seisukoht: asjaajamine Nõukogude ametiasutustega tähendaks selle võimu aktsepteerimist ning sõit Eestisse on seetõttu välistatud. Kui ka mina sain õe külastamiseks eitava vastuse, siis palusin Laia tänava viisade osakonnas kohtumist ülemusega. Kui see ühes poolpimedas kabinetis teoks sai, siis julgust kokku võttes alustasin nooruslikult ägedalt: „Ma võisin töötada suure tehase peainsenerina,

159 käsutada lõhkeainete väljaandmist, nüüd aga dekaanina korraldada õppe- ja kasvatustööd ülikoolis – seda mulle usaldati, õele küllasõi- duks aga usaldust pole. Pealegi jääb mul pere pandiks maha jne.” Seejärel lõi ülemus lahti laual oleva paksu kausta ja hakkas mind küsitlema: „Miks te ankeedis pole kirja pannud oma venda Antsu? Kuidas on teile sugulane Maie?” Jne. Vastasin: „Ants on minu pool- vend. Ankeedis küsitakse vaid vendade kohta, pealegi ma ei tea tema saatusest mitte midagi. Maie-nimelist sugulast ma ei tunne. Kui selline on olemas, siis te teate mu sugulastest rohkem kui mina.” Nii see oligi, kuigi tegu polnud mitte otse sugulasega. Nimelt oli isa uus abikaasa Erna vormistanud endale kodukohast kasutütreks neiu Maie ja tema oma korterisse sisse kirjutanud, et vältida sundkorras võõra isiku paigutamist ülenormatiivsele pinnale. Tunti huvi, kas Rootsis elav Arno Vihalemm on minule sugulane. Sain vaid vastata, et mitte ega tea temast midagi. Teistkordse taotluse peale, millele nagu alati lisandus instituudi iseloomustus-soovitus, sain siiski väljasõiduloa. Sõit toimus ülikooli talvisel vaheajal jaanuaris 1968. Sõiduks Rootsi valisin tee, mille sain terves ulatuses välja maksta rublades: Moskva–Oslo otsevagunis üle Varssavi ja Berliini Sassnitzi Rügeni saarel, sealt praamiga üle mere Trelleborgi. Rong jäi teel tõsise lumetormi kätte ega pääsenud Berliinist kohe edasi. Kasutasin juhust, et pühapäevaõhtuse Ida-Berliiniga kiiruga tutvuda. Linn oli inimtühi, pime ja kõle, sõjajäljedki veel näha! Kui läbi lume rühkinud rong lõpuks Stassnitzi saabus ja praamile sai ning ma uudishimust kõikuva laeva ülemisele tekile jõudsin, siis tundsin selle vastikut tagajärge. Laskusin kiiresti alla, heitsin vaguniasemele pikali ja lebasin seal Mal- mösse saabumiseni, kus õde mind pikisilmi ootas. Rõõm kohtumisest pärast 23-aastast vaheaega oli muidugi suur, sattumine esimest korda omaette vabasse maailma mulle erakordne sündmus. Esimesed kaks nädalat olin õe kodus Lundis – täis lõputuid jutte, Arturi seletusi minu kõikvõimalikele küsimustele, Välis-Eestis välja-

160 antud raamatute öist lugemist, külaskäike, kauplustes ja Malmös kinos käimist („Doktor Živago”), Eesti Maja, Lundi Ülikooli ja Landskrona keemiatehase külastamist, ringsõite ümbruskonnas. Kõikjal tundsin lahkust ja vastutulelikkust. Ootuspärast teavet tehases rakendatud uuest tehnoloogiast raskmetallide eraldamiseks looduslikest fosfaatidest mulle aga ei antud. Riskisin koguni illegaalselt Kopenhaagenis käia – mul oli ju viisa vaid Rootsi sõiduks. Järgnes ringsõit rongiga Lund–Stockholm– Göte borg–Lund. Stockholmis peatusin Elfriede Lenderi juures, kus sain sooja südamliku vastuvõtu osaliseks. Järgnes linnaga tutvumine, jälle Eesti Majas käimine, külaskäigud, väljasõit Sigtunasse, Uppsalasse ja Alundasse, kus Henno Lender töötas arstina. Göteborgis olin paar päeva onu Hansu ja tema rootslasest naise Gunvori külaline, tehes ka väljasõidu nende maamajja. Göteborgis kutsuti meid külla Hansu töö- kaaslasest raamatupidaja puhtrootsi perekonda. Neile olin Živago-ﬁ lmi mõju all rohkem külaline müstiliselt Venemaalt, mul aga oli huvitav jälgida nende elu ja kombeid. Laual olid suupisted ja muud paremad palad arvuliselt täpses vastavuses inimeste arvuga, peremehe sõnade järgi konjakipudelist oli kostitatud juba eelmisi külalisi, jäägist jätkuvat ka järgmistele. Tagasisõidul oli mul kaasas rohkelt kingitusi ja pere jaoks ostetud asju, riskantselt ka kaks raamatut – Arturi Kieli Ülikoolis kaitstud doktoritöö teesid teemal „Eesti riigi merepiirid” ning Elfriede Lenderi äsja ilmunud mälestusteraamat „Minu lastele” pühendusega mu isale. Bresti piirijaama tollis nuriseti paljude pakkide üle, kuid väikese meelehea andmisel jäeti mind siiski rahule. Vältimaks Moskva kaudu ringi sõitmist tulin rongilt Minskis maha ja sattusin kohe sõimu alla, kuna olevat teistele jalgu jäänud. Paugupealt sai selgeks, et olen läänemaailmast tagasi nõukogude tegelikkusesse jõudnud. Sõit Rootsi pani mind sügavamalt mõtlema möödunud eluolu ja tulevikuvõimaluste üle ning rohkem huvi tundma Eesti lähiajaloo ja kultuuriloo vastu. Hakkasin teravamalt ära tundma, et nõukogu- lik mentaliteet on hakanud tungima eestlaste elulaadi ja vaimuellu.

161 Eestimeelsus siiski päriselt ei kadunud. Sellest andsid tunnistust kõige - pealt spontaansed ühislaulmised laulupidudel, mida võimud ei suutnud keelata. Eriti hingeminev oli juubelilaulupidu 1969. aastal ja Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm” korduv ühine püsti seistes laulmine. 1969. aastal tegin katse Moskva Kõrghariduse Ministeeriumi vahendusel sõita vahetuse korras Wroclawi Ülikooli Poolas, kus uuriti meile lähedast probleemi – fosfaatide termilist töötlemist. Seekord, nagu ka alati hiljem, tuli väljasõidu taotlemiseks esitada selle põhjendus, lisada publikatsioonide nimestik, asutuse poolt iseloomustus-soovitus. KGB perekonnatoimikust on näha taotluse liikumine KGB aparaadis. See läbis mitu osakonda, igaüks lisas omapoolse teabe ja märkused taotleja, tema vanemate, vendade-õdede ja abikaasa kohta – kas karis- tatud, kes ja millal välismaal käinud, kuidas seal end ülal pidanud, kellega kirjavahetuses olnud jne, kuni pisiasjadeni välja, kasutades ka agentidelt või usaldusisikutelt saadud infot. Agent „Puki”, kes teadvat mind elukoha järgi, teatas 1964. aastal: „Omab kahetoalist korterit, naabritega eriti läbi ei käi, võõrad külastavad harva. Naine on aku- raatne tõsine inimene, kel naabritega lähedasi sidemeid pole. Lapsed käivad lasteaias.” Kas Lenini puiestee teadlaste maja oli KGB erilise kontrolli all või olid sellised nuhid ka teistes suuremates elumajades, see vajaks selgitamist. Wroclawi lähetusest öeldi mulle ära. Äraütle- miste põhjust ei avaldatud kunagi. Seevastu kontaktid teadlastega ja sõidud NLiidu piirides arenesid tõusujoones, eelkõige osaledes oma ala teaduskonverentsidel. Korral- dasime ka ise 1968. aastal arvuka osavõtuga teadusliku konverentsi „Obolus-fosforiidid keemiatööstuse toormena”. Mind hakati sagedamini kutsuma oponendiks kandidaaditööde kaitsmisele: esimestena Riiga, Minskisse, Permi, Kiievisse. Ka üliõpilasi viisin järjekindlalt vähemalt üks kord stuudiumi vältel tööstuspraktikale Eestist välja: Kedainiai ja Ionava tehastesse Leedus, Gomelisse Valgevenes, Vinnitsasse ja Sumõsse

162 Ukrainas või Novomoskovskisse ja Voskressenskisse Moskva lähedal. Ikka põhimõttel – oma silm on kuningas, seda nii tehnoloogia ja aparaatide tundmaõppimise kui ka sealse eluolu osas. Hoolitsesin silmaringi laiendamise huvides ka kultuuri- ja ajaloopaikade külastamise eest (Tra- kai, Jasnaja Poljana, Pirogovi nekropol Vinnitsas jt). Koostöö ettevõtetega nõudis samuti aega. Suurimaks selle perioodi ettevõtmiseks oli superfosfaadi tootmisprotsessi detailne analüüs Maar- dus, milles osales nädalaid rühm üliõpilasi tsehhi tehnilise juhataja Jüri Truusa käe all. Seoses mineraalväetiste tehase rajamisega Kohtla- Järvel pidasin seal tulevasele personalile loenguid neile võõrast uuest tootmise tehnoloogiast. Põlevkivi töötlemisel polnud ju üldse tegemist kõrgete rõhkude all ja katalüsaatorite abil toimuvate protsessidega. Selleks tuli mitme kuu jooksul kord nädalas õhtupoolikul sinna sõita, naastes viimase bussiga keskööks tagasi Tallinna. Vahel jäin ööseks Kohtla-Järvele, peatudes tehase külalistoas. Hommikul käisin läbi tehase peainseneri Nikolai Serebrjannikovi juurest, tänasin teda ja kuulasin tema plaane tehase insenerkonna teaduslik-tehnilisest arendamisest. Selles nägi ta oma tähtsaimat missiooni. Uue tehase esimene osa – ammoniaagi ja karbamiidi tootmine – käivitus 1969. aastal, suurt rolli tehase kiires ehitamises ja tootmise evitamises mängis väljapaistev tootmisjuht, hilisem kombinaadi peainsener ja direktor Ilmar Väinaste. Kedainiai Keemiatehases Leedus katsetasime põlevkivituha lisamist superfosfaadile eesmärgiga tõsta selle graanulite tugevust ja säilivust. Tulemused olid head ja meetod võeti hiljem kasutusele ka Maardus. Saime meetodile autoritunnistuse, selle juurutamise eest ka autoritasu. Sellesse aega kuulus ka koostöös Leevi Mölderiga õpiku „Tähtsamate keemiasaaduste tehnoloogia” kirjutamine, mis ilmus 1970. aastal.

Kõrvuti tööalase tegevusega püüdsime jätkata oma elamu ehitamist Pirita-Kosel. Raskusi ja probleeme, mis olid seotud sellal elamu ehi-

163 tamisega, on kõrvalseisjatel raske ette kujutada. Need algasid juba projekteerimisele seatud piirangutest: elamispinda mitte üle 60 m2, tubade kõrgus 250 cm. Osa ruume tuli ümber nimetada halliks või pesukuivatamisruumiks, kõrguses sain siiski loa 260–270 cm-le, arvestades minu kasvu (193 cm). Edasi tuli leida töömehi, kes tööd oskaks ega ennast täis ei jooks, seista ehitusmaterjalide hankimiseks pikka- des sabades, säilitada ostukviitungid, et tõestada ostude seaduslikkust jne, pühendada asjaajamisele ja ehitamises kaasalöömisele kogu tööst vaba aeg, kasutada tutvusi, säästa ja laenata raha. Pean tunnistama, et põhirolli asjade korraldamises mängis mu oskuslik abikaasa Silvia. Kõrgemaks pilotaažiks selles oli puumaterjali saamine tema venna Atsi abil. Kõigepealt saadi luba ja võeti Kõpu metsas puud maha, siis saeti need laudadeks ja prussideks ning kuivatati, osa nendest kulutati uste ja akende valmistamiseks, lõpuks veeti kõik Tallinna. Puutööd ehitamisel tegi ära vanaisa nimekaim hoolas Jaan Veidermann, ka Kullamaalt pärit. 1968. aastal kolisime veel pooleliolevasse majja, mille viimine sellisesse olukorda, et linna komisjon saaks selle vastu võtta, võttis veel paar aastat aega. Ka siis tekitati probleeme – nõuti nn pesukuivata- misruumi paigutatud radiaatori mahavõtmist, äravoolu likvideerimist keldrist jne. Töö maja kallal jätkus veel kaua. Muidugi lisandus aia rajamine, jällegi Silvia eestvõttel. Ebamugavusena andis tunda aega- nõudvalt pikk sõidutee eemalolevast Metsakooli bussipeatusest tööle: Silvial uude töökohta Silikaatbetooni Instituuti Männikul, minul Mustamäele, Annel ja Liisil lähemale – Raua tänava kooli. Hakkas häi- rima massilise elamuehituse lahtiminek läheduses Lasnamäel. Ikkagi kaalus mõnu oma kodu rajamisest ja füüsilisest tööst need ebamuga- vused üle. Rõõmu ja elevust tõi perre tütre Riinu sünd 1968. aastal. Kahjuks jäi aega laste jaoks vähem, kui seda oleks soovinud, kuid seda iseseisvamaks nad said. Suurematena olid nad suviti pioneerilaagrites Eestimaa erinevates kohtades.

164 Kõikide nende tööde ja ettevõtmiste tulemusena kippus doktoritöö koostamine venima. Olime kolleegidega laboratooriumis hoolega töötanud ja saanud uudseid teaduslikke tulemusi. Nendest hindan eelkõige kaht: erinevate maade ja maardlate looduslike fosfaatide koostise ja omaduste võrdlust nende põhimineraali (apatiidi) struktuuri erisuse ja lisandite sisalduse alusel, teiseks – fosfaatide hüdrotermilise töötlemise uue versiooni väljatöötamist ja evitamist katsetootmises. Selgus ka, et Eesti obolus-fosforiidil on oma põhimineraali erisusest tingituna väiksem reaktsioonivõime ja madalam omastatavus otsesel kasutamisel fosforiidijahuna kui enamikul teistest settelise päritoluga fosforiitidest, kuid piisavalt rikastatuna on see sobiva tehnoloogia korral kasutatav mineraalväetiste ja söödafosfaatide tootmiseks. Kätte oli jõudnud paras aeg uurimistulemused artiklite ja dis- sertatsioonidena vormistada. Tänu 1969. aastal vanemteaduri ametikohale üleminekule sain lõpuks keskenduda sellele nii kolleegide nõustamise kui ka oma töö lõpuleviimise näol. Pärast artiklite avaldamist keemiaalastes keskajakirjades ja ettekandeid üleliidulistel teaduskonverentsidel ning käsikirjadele positiivsete retsensioonide saamist oli tee tööde kaitsmistele avatud. Seda sai teha vaid nendes teadusasutustes, kus olid erialale vastavad kaitsmisnõukogud. 1970. aastal kaitses NIUIFi nõukogus kandidaadiväitekirja Ernst Aasamäe, 1971. aastal Valgevene Tehnoloogiainstituudis Rein Kuusik. 8. detsembril 1972 jõudsin ka ise oma doktoritöö „Obolus-fosforiitide töötlemise uurimine fosforväetisteks ja söödafosfaatideks” kaitsmiseni NIUIFi nõukogus. Töö oli õige mahukas: koos rohkete joonistega ja kirjanduse nimestikuga 378 lehekülge, eksperimentide ja arvu- tuste tulemused tabelitena omaette lisaköites. Püüdsin töö kokku kirjutada kohe võimalikult lõplikus vormis, muidugi vene keeles. Kõige magusam aeg mõtete koondamiseks ja töö kirjapanekuks olid õhtused tunnid hilisööni välja, kui lapsed olid magama heitnud ja majas vaikus.

165 Seekord oli töö kaitsmine hoopis tõsisem kui kaheksa aastat tagasi sealsamas. Oponente oli kolm: kardetud teadusäss professor Pozin Leningradi Tehnoloogiainstituudist, leebemad Moskva professorid Aleksandr Sokolovski ja Nikolai Postnikov, viimane mulle juba tuntud kandidaaditöö oponeerimiselt. Minu ettekande ja küsimuste-vastuste peale läks üle tunni, saabunud kirjalike arvamuste ettelugemiseks ja sõnavõttudele ning omakorda neile vastamiseks kulus teine tund. Salajase hääletuse tulemusena otsustati üksmeelselt omistada mulle tehnikadoktori teaduslik kraad. Sündmust tähistasime kitsas ringis tagasihoidlikult ühes laboratooriumis. Sellal oli igasugune pidutse- mine kaitsmiste puhul keelatud. Selle nõude eiramisel olevat Kõrgem Atestatsioonikomisjon kaebuste alusel mõned kaitsmised isegi tühis- tanud. Seetõttu oli õigem mitte riskida ja senini asjakohaseks peetud pühitsemist vältida. Nõukogu otsuse kinnitus tuli juba 1973. aasta veebruaris. Seejärel esitas TPI nõukogu mind kinnitamiseks professori kutses – esimesena teaduskonnas pärast 13-aastast vaheaega. Kõrgema Atestatsioonikomisjoni välja antud professori diplom on dateeritud 1973. aasta 2. novembri kuupäevaga.

Kahjuks isa minu doktoritöö kaitsmiseni ei elanud, ka tema lootus näha tütart ja poega Jaani Kanadast ei teostunud. Ta suri 83-aastaselt 23. veebruaril 1972, päeval, mil parajasti ajasin Moskvas oma eelseisva kaitsmise asju. Vaatamata talvisele külmale ilmale oli ta matusetalitusele Metsakalmistu kabelis ja muldasängitamisele tulnud sadakond inimest – sugulasi, endisi kolleege ja õpilasi. Matusetalituse viis läbi kirikuõpe- taja Anton Eilart, isa hea sõber ja saatusekaaslane vangilaagris. Mulle jäi isast sügav mälestus ja ülesanne avaldada trükis ta kirjapanekud. See õnnestus alles okupatsioonist vabanenud Eestis. Erna elas pärast isa surma veel 14 aastat, vaeveldes kaua haiguste käes. Üks ajajärk mu elust – pere ja kodu rajamine, vanemate lahkumine, professuurini jõudmine – oli lõpule jõudnud.

166 Professuur

1971. aastal sai täis teine periood dotsent Heinrich Vilboki ame- tisolekust anorgaanilise keemia kateedri juhatajana. Kehtivate reeglite järgi ei saanud ta enam samale ametikohale kandideerida. Otsustasin väljakuulutatud konkursil kandideerida vabanenud kohale. 6. juulil 1971 valiski TPI nõukogu mind anorgaanilise keemia kateedri juhatajaks-professoriks palgaga 320 rubla kuus, mis tõusis pärast kinnitamist professori kutses 500 rublani kuus. Esmakordselt ületas minu palk Maardus peainsenerina saadud töötasu. Anorgaanilise keemia kateeder oli suurim teaduskonnas. Selles õpetati anorgaanilist ja analüütilist keemiat keemiateaduskonna üliõpilastele, nn üldist keemiat üliõpilastele teiste teaduskondade erialadelt, kus keemia oli õppeplaaniga ette nähtud. Seoses minu kateedrisse ületulekuga lisandus paar kitsamalt proﬁ leerivat õppeainet anorgaanilise tehnoloogia suunitlusega, nendega seotud üliõpilaste kursuse- ja diplomitööde juhendamine. Kateedri ruumid, valdavalt õppelaboratooriumid, haarasid enda alla terve keemiakorpuse 4. korruse. Kateedri tööd komplitseeris õpetatavate üliõpilaste suur arv – kuni tuhat üliõpilast semestris –, mistõttu läks käibele kateedri võrdlemine läbisõiduhooviga. Loenguvoorus võis olla korraga kuni 150 üliõpilast, praktikumid toimusid õpperühmade kaupa, keemikutel ka kaheks jaotatuna, ka õhtuse õppe ja kaugõppeüliõpilastega. Enamik kursus- test lõppes arvestuse ja eksamiga.

167 Õppejõudude arvult oli kateeder teaduskonnas suurim: see ulatus viieteistkümneni. Nende hulgas olid kateedri raudvarast dotsendid Heinrich Vilbok ja Roman Ott, 1950ndate lõpus ja 1960ndate alguses kateedrisse tulnud ja dotsentideks saanud Aino Siirde, Helvi Hödrejärv, Aina Piksarv, Vambola Kallast, Edgar Arumeel, Kalju Help, Liidia Pets ja Ellen Talimets. Hiljem liitusid Milvi Alev, Meeme ja Juta Põldme, Priit Raudsepp, Aini Vaarmann, Ludmilla Viisimaa. Füüsikalise keemia kateedrist ületulnud Piksarv jäi õige pea pensionile, lootustandev noor Raudsepp aga hukkus Guineas, kuhu ta oli suunatud Nõukogude Liidu abi korras. Vaarmann oli lõpetanud Tartu Ülikooli, Viisimaa Keemilise Tehnoloogia Instituudi Moskvas, teised olid TPI haridusega. Oleksin ettevalmistuse mitmekesisuse huvides parema meelega näinud Tartu kooliga õppejõudude osa suuremana kohapeal koolitatute arvel, kuid polnud parata. Pealegi aja jooksul koos õpetatavate üliõpilaste arvu vähenemisega tõmbus koomale ka kateedri õppejõudude koosseis. Kateedri ruumide korrashoiu ja kõige vajalikuga varustamise eest kandis hoolt laboratooriumi juhataja Marika Jaagusoo, laborantidest oli kauaaegseim Milvi Lepp. Kateedril ei olnud ühtset teadusuuringute suunitlust. Aja jooksul küündis esile elemen- tide ja ainete mikrohulkade määramine looduslikes ja tehis objektides, eriti pärast uue aatom-absorptsioonmeetodi kasutuselevõttu. Tasapisi tõmbasin õppejõude kaasa ka probleemlaboratooriumi uuringutesse. Organisatsioonilise töö maht kasvas nüüdsest mul kõvasti. Hea, et laboratooriumis oli korraldusliku töö enda peale võtnud võimekas Rein Kuusik. Ülesannete jaotus õppejõudude vahel oli enam-vähem välja kujunenud. Anorgaanilise keemia ja enamasti ka analüütilise keemia esimese osa loengukursus eesti õppekeelega rühmades oli traditsiooniliselt kateedri juhataja Vilboki peal, vene rühmas vastavalt Kallaste ja Petsi ülesanne. Analüütilise keemia teise osa (instrumentaalanalüüsi) juhtiv õppejõud oli Hödrejärv. Mittekeemikutele pidasid loenguid

168 dotsendid, praktikumid aga jaotusid õppejõudude vahel vastavalt ühtlustatud õppekoormuse printsiibile. Õppejõud pidid valdavalt olema universaalsed, olles valmis vastavalt vajadusele õpetama erinevaid aineid. Vaatamata teatud rutiinile tehti tööd kohusetundlikult ja piisava nõudlikkusega, koostati rohkesti rotaprindil trükitud loengu- konspekte ja õppe-metoodilisi abimaterjale. Muidugi olid õppejõud erinevad iseloomult, temperamendilt, enesehinnangult ja taotlustelt, mis teinekord tingis ka väikesi hõõrumisi, mida püüdsin siluda. Kateedri ülesandeks oli ka vastuvõtueksamite korraldamine keemias, nende tulemuste analüüsi edastamine keskkoolide keemiaalasele õppe- metoodilisele komisjonile. Õppetöös pidin suurel määral ümber kohanema seniselt tehno- loogiliselt suunitlusest aluskeemilisele käsitlusele. Kuigi see pagas, tänu vastavale rõhuasetusele uurimistöös, oli mul valdavalt olemas, tuli nüüd mõtelda eeskätt aine õpetamise metoodikale. Anorgaanilise keemia kursuses seadsin endale eesmärgiks koonduda aine aatom- molekulaarsel ehitusel ja kvantteoorial põhinevatele loogilistele seostele ja nendest järelduvatele liht- ja liitainete omadustele, vältides ülemäärast faktilise materjali esitamist. Selle eesmärgi saavutamine võttis omajagu aega. Esialgu palusin Vilbokki jätkata anorgaanilise keemia lugemist keemikutele, endale võtsin lihtsama keemia kursuse lugemise ehitusteaduskonna üliõpilastele ja harjutustundide andmise keemikutele. Ülesannete lahendamise käigus harjutustun- dides avaldus üliõpilaste aine omandamine ja teadmiste kasutamise oskus, selgusid sellealased kitsaskohad. Neli aastat hiljem hakkasin kateedri põhikursust ise lugema. Paljus aitasid selles kaasa esimesed välismaalt saadud uued õpikud, hiljem ka õppeﬁ lmid. Koormavast tahvlikasutusest üleminek kile-projektsiooniaparaadini võttis aga rohkem aega. Keemia õpetamisel teiste teaduskondade üliõpilastele rõhutasin järjekindlalt vajadust arvestada valdkonna spetsiiﬁ kast järelduvaid erisusi. Kui seda mitte teha, siis võib maksvusele jõuda

169 lühinägelik püüdlus keemia nende õppekavast eriainete paisuta- mise huvist hoopis välja jätta. Seda mõnel erialal ka hiljem juhtus. Olen veendunud, et orienteerumine keemia alustes ja üha mitme- kesistuvates keemiamaterjalides on vajalik mis tahes tehnilise eriala spetsialistile. Tollal kehtivate õppejõudude koormuse arvestamise reeglite järgi moodustas minu aastane õppetöö koormus keskmiselt 730 norm- tundi, teistel kateedri õppejõududel võis see ulatuda 950 tunnini. Formaalselt pidi sellele lisanduma teadustöö tunnid mahus, et kokku saaks 1500 tundi. Kui õppetöös oli selline koormuse arvestus veel kuidagi aktsepteeritav, kuigi see ei sisaldanud loengute ettevalmistamist ega kontrolltööde läbivaatamist, siis teaduse osas oli see absurdne. Just nagu saaks mõtlemist ja selle alusel kavandatut tundides mõõta. Kui õpetamise koormus kateedris ei ulatunud õppejõudude arvust ja õppejõu normkoormusest järelduvale summale, siis valitses oht õppejõudude arvu kärpimiseks. Seepärast võitlesid kateedrid oma suunale vastavate õppeainete paljususe ja mahu eest, minnes teinekord äärmustesse. Nii on see jäänud siiani. Kateedrijuhatajatele lisandusid perioodiliselt kvaliﬁ katsiooni tõst- mise kursused, mul valdavalt Moskvas, üks kord ka Kaasanis. Seal sain tuttavaks paljude NSV Liidu anorgaanilise keemia juhtteadlas- tega. Kursused Moskvas toimusid Keemiatehnoloogia Instituudis, kus kateedrijuhatajaks oli mulle õpikute järgi tuttav autoriteetne Mihhail Karapetjants. Kaasani ülikoolis tunnetasin eriliselt Tartule lähedast vana klassikalise ülikooli aurat, eriti keemiateaduskonnas, kus veel valitses Aleksandr Butlerovi ja ta järglaste isa ja poeg Arbuzovite vaimsus. Poeg Boris Arbuzoviga vestlesin päris pikalt nii kateedris kui ka tema kodus. Kaasani ülikooli tegi lähedaseks veel see, et seal oli töötanud Mihkel Veske ja Carl Claus. Tartu Ülikoolis õppinud ja töötanud Claus oli Kaasanis jätkanud plaatinamaakide uurimist ja avastanud 1844. aastal element ruteeniumi.

170 Tartu ülikoolis kujunesid minu lähimateks kolleegideks Vello Past ja Uno Palm. Kohtumistel arutasime keemia õpetamise ja ajaloo ning laiemaltki ülikoolihariduse küsimusi. Vello Pastiga ei sidunud mind mitte ainult sama nimetusega kateedri juhatamine ja dekaaniamet, vaid ka huvi teadusajaloo vastu. Uno Palmi ootamatut enneaegset lahkumist seostati õppeprorektori ametis rohketel vastuvõttudel külge- hakanud alkoholi tarbimisega. Ülesandeid hakkas mulle jagama ka Eestis loodud Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeerium, määrates mind ministeeriumi teaduslik-tehnilise nõukogu liikmeks ja selle teh- nikasektsiooni esimeheks ning keemia õppe-metoodilise nõukogu esimehe asetäitjaks, samuti Plaanikomitee, kus pidin täitma keemia- tööstusalase ekspertkomisjoni esimehe ülesandeid. Küllap arvati, et professoriks saanud noorest mehest tuleb nüüd välja pigistada kõik mis võimalik. Pealegi see mees eriti ei protesteerinudki.

1976. aastal vabastati Agu Aarna mingite temale inkrimineeritud pattude pärast rektori ametikohalt. Uueks rektoriks määrati viimati Küberneetika Instituudi direktoriks olnud Boris Tamm. Mitme insti tuudi juhtteadlase arvates oleks Tamme lahkumine kahjustanud instituudi arengut. Kui ma nende arvates oleksin nõus rektoriks hakkama, siis langevat Tamme ületulek ära. Minu vastus oli lühike: „Pöörduge selle küsimusega õigel aadressil.” Nagu arvasin, rohkem mind ei tülitatud. Tamm alustas energiliselt. Tema ühe nägemuse järgi tuleks dekaanid valida professorite hulgast. Vaatamata sellele, et dekaani valimised keemiateaduskonnas pidid toimuma alles 1978. aastal, tegi ta mulle õige pea ettepaneku kandideerida dekaani kohale. Küllap ta juba siis kavandas Valdek Mikkali siirdumist dekaanist õppeprorektoriks. See- kord ütlesin kindlalt ära. Teisel mõni aeg hiljem samas küsimuses toimunud kohtumisel alustas Tamm ootamatult ägedalt: „Kui ma rektorina ei saa teostada seda, mida pean vajalikuks, siis ma ei saa

171 ka jätkata.” Rahustasin teda: „Sellest ei maksa tüliküsimust teha” ja andsin viimaks nõusoleku. Dekaanid ühiselt ehk levinud nimetusega „dekaanide maﬃ a” oli sellal TPIs mõjukas survegrupp, mille seisukohtadega, olid need rektoraadile meeldivad või mitte, tuli arvestada. „Maﬃ a” kokkusaamisi korraldas asjalikult mõnus Heino Ross, kõige pikemaajaliselt sel ametipostil töötanud dekaan. Sageli olid need seotud saunaskäikude ja väljasõitudega. Tänu prodekaanile, kelle peal olid üliõpilastega seotud asjaajami- sed, mida Ants Virkus hoolikalt ajas, jäid minule rohkem teaduskonna üldisemad kateedritega ja õppejõududega seotud küsimused. Dekanaadi jooksev asjaajamine oli pikaajalise hoolsa sekretäri Reet Suurpõllu hooleks. Õhtuse õppe teaduskonda külastades sain kõik asjad ära ajada kauaaegse teaduskonna sekretäri Hilja Tulviste abiga. Perioodil 1978–1983 tuli keemiateaduskonnas läbi viia mõningaid ümberkorraldusi. Suurimaks nendest oli ettevõtete algatusel toimunud puidutöötlemise eriala avamine ja sellest järelduvalt vastava kateedri loomine Tiit Kapsi juhatamisel. Eriala õppebaasiks said selleks spetsiaalselt tööstuse vahenditega sisustatud ruumid tehase Standard uues hoones Marja tänaval. Pole kahtlust, et puidutöötlemise tehnoloogia eriala avamine andis olulise impulsi selle tööstusharu arengule ja taseme tõusule Eestis. Lahendamist vajasid ka küsimused, mis olid seotud uutele teadussuundadele paremate tingimuste loomisega, ja, mis parata, ka teravuste pehmendamisega inimsuhetes, mis häirisid teaduskonna tööd. Toiduainete tehnoloogia kateedrit juhatanud ja insenerensümoloogiat jõuliselt arendanud Ado Köstner sai omaette orgaanilise ja biokeemia kateedri juhatajaks, toiduainete tehnoloogia kateedri uueks juhatajaks sai Aino Kann. Füüsikalise keemia kateedri juures olev pooljuhtide uurimisrühm jaotus kaheks: Peeter Kuke uuri- misrühm läks teaduskonnast välja füüsika kateedri juurde, teine osa eesotsas Jüri Varvasega jäi füüsikalise keemia kateedri juurde, mille juhatajaks sai hoolikas Maie Raukas.

172 Mineraalväetiste probleemlaboratooriumis jätkus 1970ndatel töö temaatika süvendamise ja laiendamise suunas. Eduard Aasamäe töörühmas ja Jüri Truusa kaasalöömisel töötati välja nn kamber-voolu- meetod superfosfaadi saamiseks, lähtudes Koola apatiidist ja Eesti fosforiidist, mis Maardu tehases ka osaliselt evitati. Edasi uuriti kõr- gema toimeaine sisaldusega väetise – topeltsuperfosfaadi – saamist samast toormest. Kasutades ära termilisi ja kromatograaﬁ lisi ja spekt- roskoopilisi analüüsimeetodeid, süvendasid Meeme ja Juta Põldme ning Kaia Tõnsuaadu alusuuringud termiliste protsesside alal, tuues sisse huvitava polümeersete fosfaatide temaatika. Fosfaadid annavad sarnaselt orgaaniliste ainete homoloogilistele ridadele P-O-P sidemete kaudu ühendatud ahel- ja hargnenud struktuuriga ning tsüklilisi fosfaate, mille individuaalne identiﬁ tseerimine ja kvantitatiivne mää- ramine on komplitseeritud ülesanne. Kõige mahukamaks ja suuremat tähelepanu äratanud tööks oli fosfaatide hüdrotermilise töötlemise meetodi edasiarendamine Rein Kuusiku ja Viktor Skorobogatovi eestvedamisel. Selleks oli meie lähteandmete alusel Maardus projekteeritud ja ehitatud suur kahekihilisel keevkihtreaktoril põhinev katsetsehh, esimene selline NSV Liidu keemiatööstuses. Pingelise töö tulemusena ületati selle evitamisel tekkinud raskused, jõuti stabiilsele režiimile ja toodeti üle 500 tonni nõuetele vastavat söödafosfaati. 1975. aastal omistati töö „Oobolusfosforiitide fosforväetisteks ja söödafosfaatideks töötlemise teaduslik-tehniliste aluste loomine” autoritele Nõukogude Eesti teaduspreemia. 1970ndate teisel poolel kaitses laboratooriumi temaatikal Leningradis kandidaaditööd Viktor Skorobogatov, Moskvas Jüri Truusa, Minskis kaitsesid Juta Põldme ja Helgi Veskimäe. Edaspidi hakati laboris ja katsetsehhis Eesti fosforiidi kõrval süvendatult uurima ka teiste looduslike fosfaatide termilist tööt- lemist, sedapuhku laiema eesmärgiga, haarates ka nende termilist rikastamist, ja tehes koostöös Moskva teadlastega. Mind hakkasid sügavamalt huvitama apatiidi kui looduslike fosfaatide ja selgroog-

173 sete luustiku põhikomponendi koostise, struktuuri ja omaduste varieeruvad seosed rohkearvuliste võimalike asendustega tavaapatiidi

Ca10(PO4)6F2 molekuli struktuuris. Meie lähimateks partneriteks fosfaatide termotöötluses kujunes Tamara Jagodina NIUIFist, apatiitide kristallstruktuuri uuringutes Rena Knubovets Mäekeemiatoorme Instituudist (GIGHS). 1975. aastal korraldasime Tallinnas seminari „Looduslike fosfaatide kuumutamine ja fl uorärastamine”, millele kogunesid fosfaatide termokeemia ja -tehnoloogia uurijad üle NSV Liidu. Sellest sai alguse ühiste teaduslike huvidega sõpruskond, mis hiljem laienes ja ühendas selle ala noorema põlve teadlasi. Nime- tan siinkohal mulle vaimselt lähedasemaid Duglas Serasedtinovit Alma-Atast, Leonid Štšegrovi Minskist, Vadim Jeršovi Leningradist ja Ludmilla Kubassovat Moskvast. Hoidsime sidet, pidasime nõu, kohtusime järgnevatel konverentsidel või seminaridel, mitmelegi nendest olin juba oponendiks doktoritöö kaitsmisel. Mõned nendest olid üksikud edasipürgijad, enamuses siiski pärit meie teadusala tuntud koolkondadest. Isiklike kokkupuutumiste alusel nende patroonidega võin kinnitada, et vaatamata mõningatele hõõrumistele nende vahel, olid kõik ühel meelel järeltulijate hea ettevalmistamise vajalikkuses. Ühtekokku olen olnud oponendiks 19 kandidaadi- ja doktoriväitekir- jale, mille kaitsmise geograafi a ulatub Taškendist Stockholmini. Ma võtsin järjekindlalt osa perioodiliselt toimuvast keemikute suurüritu- sest − Mendelejevi kongressist, enamjagu ettekandega, esmakordselt 1962. aastal Kiievis, viimast korda 1993. aastal Minskis. Ma pean teadlase eduka töö eelduseks võimet loominguliseks tööks, pühendumist nii, et sellest rahuldust saada. Ma ei kujuta ette, et tõsist teaduslikku tööd saaks teha leigelt, oodates kella järgi tööpäeva lõppu. Seetõttu suhtun kriitiliselt nendesse, kelle eesmärgiks on vaid niipalju pingutada, et kuidagi saada oma uuringuks raha ja kaitsta teaduskraadi, hoolitsemata ka teadusliku järelkasvu eest. Kandidaadi- või doktorikraad näitab küll teatud teadusliku kvalifi katsiooni taset,

174 kuid seda tuleks rohkem võtta kui lähtepakku edasiliikumiseks. Jüri Engelbrecht on tabavalt ütelnud: „Teadus ei ole elukutse, vaid eluviis, kus otsingud ja teadmiste jagamine käsikäes.”*

1970ndatel tekkisid ka esimesed otsesed koostöösidemed välisteadlas- tega. Viibides 1973. aastal Budapesti Tehnikaülikooli ja TPI vahelise koostöölepingu alusel Budapestis, leppisin kokku sealse analüütilise keemia kateedri juhataja Ernő Pungoriga koostööks termokeemia alal, anorgaanilise keemia kateedri juhataja Jozsef Nagy’iga korro- siooni alal. Nende lepete alusel areneski viljakas koostöö, mille käigus töötas seal mitu laboratooriumi ja kateedri töötajat ning ilmutati 6 ühist teadusartiklit. Helsingi Tehnikaülikoolis kujunes meie heaks koostööpartneriks anorgaanilise ja analüütilise keemia laboratoorium eesotsas selle juhataja Lauri Niinistöga. Koostöö kestab siiamaani. Üliõpilastevahetus tööstuspraktikaks võimaldas seda juhendavatele õppejõududele viibida Ungaris ja Tšehhoslovakkias. 1977. aastal täit- sin ka mina juhendaja rolli viimati nimetatud maal. Sõit praktikale Praha-lähedasse klaasitehasesse algas peatustega Tatra mägedes ja Bra- tislavas, hiljem tutvusime muudegi Tšehhimaa vaatamisväärsustega. Konkurss vahetusrühmadesse pääsemiseks oli tihe nii üliõpilaste kui ka õppejõudude hulgas. Sellega avanes paljudel esmakordne võimalus korrakski välja pääseda siinsest suletusest, omandada uusi erialaseid teadmisi, tutvuda vabal ajal ja ringsõitudel vastava maa looduse ja kultuuriga ning saada tõest teavet sealsetest meile varjatud sündmus- test. Muidugi tuli vastukaaluks siiatulijate praktika võimalikult hästi korraldada ja neid sõbralikult vastu võtta. 1974. aastal, kui käisin professorite Harald Velneri ja Eero Kajosaari kokkuleppe alusel Soome lahe komisjoni egiidi all Soomes, külastasin Helsingi Tehnikaülikooli kõrval ﬁ rma Kemira keskust, uurimislaboratooriumi ja Uusikaupunki

* Jüri Engelbrecht. Mõtterajad. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2004.

175 väetiste tehast, ka Vartiaistele kuuluvat Eri OY tarbekeemiatehast Espoos. Sellest sõidust said alguse pikemaajalised kontaktid Kemira ﬁ rmaga. Vastupidiselt NSV Liidu keemiatehastele nägin igati korras kõrge tootmiskultuuriga tehaseid. Nendest kontaktidest tekkisid teinekord ka kestvad perekondlikud läbikäimised. Nii olid mu tütred suvel Nagy’i pere külalisena Unga- ris, Jozsef Nagy junior külaliseks meie kodus, mu tütar Riin külas Niinistöte kodus, vahetasime külaskäike professor Eduard Stehlikuga Prahast ja Miroslav Trojaniga Pardubice Ülikoolist. Minu Ungari sõb- rad otsisid Kirjanike Liidu kaudu üles mu ema hea sõbranna Gizella Tarczay, kes oli vahepeal abiellunud ja saanud mehe järgi vastavalt Ungari tavale nimeks Jozsefne Pappne. Enne järgmist, 1978. aastal toimunud ametisõitu Ungarisse palusin teda saata küllakutse Silviale. Vastuvõtjate üllatus oli suur: nende nähes esimest korda saabub nõu- kogude professor lähetusse koos abikaasaga! Mul oli hea meel koos Silviaga põhjalikult tutvuda Budapesti vaatamisväärsustega 80-aastase käbeda vanaproua professionaalsete seletuste saatel ja teha Nagy’ide hoole all ringsõit mööda Ungarit. Mitmed kohanimed tundusid mulle tuttavad, rohkem ikka vanemate sõjaeelsete reiside jutustustest kui loetud raamatutest. Suurt huvi pakkus mulle käik Kristallograaﬁ a Instituuti, milles apatiitide struktuuri avastaja S. Naray-Szabo töö jätkajad tutvustasid mind uurimustega selles valdkonnas. Sõit Ungarisse oli ühtlasi heaks vahelduseks Silviale, kes kõige muu kõrval suutis pingsa uurimistöö tulemusena viia Silikaatbetooni Instituudis lõpule oma kandidaadiväitekirja „Liimi väljatöötamine monoliitsete kärgbetoonist ehitusplokkide jaoks” ja kaitsta seda Kaunase Polütehnilise Instituudi teadusnõukogus. Tema töö üheks rakenduslikuks väljundiks oli põlevkivifenoolide alusel saadud liimi kasutamine dolomiitplaatide kinnitamiseks partei keskkomitee (praegu Välisministeeriumi) hoone välisfassaadil. Veel palju aastaid pidi ta seal käima, et kontrollida kinnituse vastupidavust. Tema vend Toomas

176 Poolak kaitses kandidaaditöö polümeermaterjalide alal Moskva üli- koolis. KGB agendid hoidsid mul ja mu perel endiselt silma peal. 1971. aastal usaldusmees „3.A” ja KGB I osakonna allikas „Andres” teatasid: „On energiline ja eesmärgikindel oma teadustöös, kuid kateedri ja teaduskonna probleemidele pühendab vähem tähelepanu. Ühiskond- likus töös osaleb tagasihoidlikult.” 1980. aastal lisandub märkus, et spionaažis kahtlustatava Rootsi kaubandusﬁ rma esindaja bloknoodist on leitud minu aadress ja töötelefon. Agendid või nende koodid aja jooksul muutusid. Nii 1984. aastal andsid minu kohta infot usaldus- mehed „V.A.Ju” ja „T.A.P”, väliskorrespondent aga teatas, et Endel Kärmas kavatseb minu tütre Riinu endale külla kutsuda. Abikaasa kohta leiti uus fakt, et ta oli kirja saatnud Leena Niinistöle Soomes, tütar Liis aga kirjutanud Sandra Rütbergile USAs. Eriti hakati huvi tundma riiklike saladuste valdamise vastu. Väljasõidudokumentidele lisati asutuse tõend selle kohta, et ma küll oman salajasuse 2. kate- gooria dokumenti, kuid riiklikke saladusi ma ei valda. Nagu alati olid kõik sissekanded toimikusse vene keeles. 1970ndatel elavnesid meie sidemed välismaal elavate sugulastega. Kõigepealt julges siia tulla onu Hans, seejärel juba pärast isa surma õde Hilja oma lastega ja vend Jaan Kanadast. Uudistamist oli mõle- malt poolt rohkesti: meie poolt sugulaste nägemise ja kaasatoodud kinkide üle, tulijatel siinsete ebaloomulike olude ja siiajäänud oma- aegsete sõprade saatuse üle. Paremat kaupa sai osta vaid erikauplustest valuuta eest, Tallinnast välja sõita ei tohtinud. Noorpõlvest jäänud pahapoisi kompleksi ületamiseks püüdis Hans nüüd jätta endast jõuka härrasmehe muljet, kes jagas sugulastele kingitusi. Hilja kasutas temale omaselt aktiivselt aega ringikäimiseks ja kohtumisteks endiste sõpra- dega. Talle mõjus šokina sattumine kiirabiga Lasnamäe veerel parajasti valvekorras olevasse sõjaväehaiglasse, kus tema veenipõletikku püüd- sid primitiivselt ravitseda vaid vene keelt kõnelevad robustsed arstid.

177 Esimesel siiasõidul oli Jaan kuidagi vaiksem ja endassetõmbunud, nähes ja kuuldes oma silma ja kõrvaga kõike seda, mis oli kodumaal juhtunud. Enne teist siiasõitu oli Jaan kaotanud abikaasa Th ora, tema püüded leida Kanadast eestlasest naine olid luhta läinud. Jäi üle otsida abikaasat Eestist. Kuna kirjavahetuse alusel tehtud esialgne valik ei osutanud sobivaks, leidis ta endale Sossi klubi tantsuõhtult elukaaslaseks sümpaatse Vaike, pojaga lese. Abielu sõlmimine taker- dus formaalsuste taha, ikkagi õnnestus see enne Kanadasse naasmist registreerida. Vaike sõitis pojaga hiljem talle järele. Puutusin kokku ka mitme kodumaad ja sugulasi vaatama tulnud väliseestlasega. Kõigepealt tekkisid sõbralikud suhted Endel Kärma- sega, rahvusvaheliselt tuntud toidukeemia professoriga USAst. Saatsin Silviaga teda sõidul ja ringkäigul sünnilinnas Viljandis, elasime kaasa tema heldimusele taas noorpõlvepaiku nähes. Ka Silvial vedas loa saamisega sõiduks Rootsi mu õe juurde, pealegi koos 15-seks saanud Liisiga. 1975. aastal õnnestus mul tänu professor Pozini kaasabile smu- geldada end Nõukogude Liidu delegatsiooni koosseisu osavõtuks Varnas toimuvast rahvusvahelisest konverentsist „Väetised ja nende kasutamine põllumajanduses”. Tegin seal oma esimese täismõõdulise konverentsiettekande väljaspool NSV Liitu. Konverentsile järgnes sõit mööda Must mere rannikut Burgosesse ja sealt lennukiga Soﬁ asse. Jutuajamised sealses Keemiatehnoloogia Instituudis ärgitasidki meid uurima fosfokipsi termilist töötlemist. Selle uuringu viisid peatselt laboris läbi Rein Kuusik ja Anu Kuusk ning hiljem koos Moskva ja Bulgaaria kolleegidega Maardu katsetsehhis. Selleks toodi isegi Bul- gaariast kohale partii Maroko fosforiidist saadud fosfokipsi. Koostöö Bulgaaria kolleegidega kinnistus järgmiste kohtumiste käigus Soﬁ as 1978. aastal. Mul oli hea meel, et konverentsidest Bulgaarias said juba osa võtta ka mu töökaaslased laboratooriumist Ernst Aasamäe, Rein Kuusik ja Anu Kuusk. Järk-järgult hakkasid välislähetuste

178 uksed avanema ka mu kolleegidele kateedrist, peamiselt Budapesti Tehnika ülikooli. Seoses laieneva uuringumaterjalide publitseerimisega rahvusvahelistes teadusajakirjades ja esinemisega välismaistel konverentsidel püüdsin arendada oma inglise keelt. Selles olid mulle headeks abilisteks Lilli Randma, hiljem Evi Võrk. Muidugi lugesin rohkesti erialast inglis- ja saksakeelset kirjandust. Teadusartiklite saatmiseks välisajakirjade toimetustele tuli iga kord taotleda eriluba. Katsetuste jätkamiseks eesti fosforiidiga läks vaja suuremas hulgas kvaliteetsemat fosforiiti kui Maardus kuivrikastamise teel sinnamaani saadi. Flotatsioonivabriku käikulaskmisele rajatud lootused realiseeru- sid vaid osaliselt. Keemiatööstuse Ministeeriumi Mäekeemiatoorme Instituudi (GIGHS) ponnistused evitada tootmine omamaiste anioonsete reagentide abil viisid fosforiidi kvaliteedi paranemisele vaid mõne protsendi võrra. Saanud infot Rootsi ﬁ rma Kemanobel töö- dest fosfaatide rikastamise alal korraldasin 1979. aastal Tallinnas NSV Liidu–Rootsi sellealase sümpoosioni. Nii sai alguse koostöö, mis viis tegelikult tagasi juba enne sõda kavandatud tehnoloogia rakendami- sele Maardus, seekord Rootsist imporditud katioonsete reagentide abil.

Tulemused ei lasknud end kaua oodata: P2O5 sisaldus kontsentraadis tõusis pea 30%-ni, s.o tasemeni, mis on vajalik fosforiidist kvaliteetse produkti saamiseks. See andis laboratooriumile täiendava stiimuli uurimistööks ja võimaluse suuremamahulisteks arendustöödeks. Aas- taid hiljem tutvusin Kemanobeli kutse alusel ﬁ rma tegevusega selle peakontoris Stockholmis ja ﬂ otatsioonireagentide tootmisega Stenung- sundis Göteborgi lähistel, pidasin loenguid Luleå Tehnikaülikoolis ja külastasin kuulsat Kiruna rauamaagikaevandust. Sealt võtsin kaasa proovi maagi rikastamise kõrvalsaadusena tekkivast apatiidist, mille struktuuri esmakordse uurimise tulemused avaldasime Skandinaavia Metallurgia Ajakirjas. Ühtlasi avanes sellega võimalus võrrelda ja määrata erisusi struktuuris ja omadustes pea kõikides Põhja-Euroopa apatiitides Rootsist Koola poolsaareni ja Põhja-Karjalani. Maardus

179 ei saadud siiski valuutaeraldiste nappuse tõttu importreagente täiel määral kasutada, neid hakati kasutama segus NSV Liidus toodetava reagendiga ja lepiti P2O5 langusega kontsentraadis. Pealegi puudusid stiimulid toodangu kvaliteedi tõstmiseks. 1974. aastal pühendas Agu Aarna mind kavasse avada Teaduste Akadeemias vakants korrespondentliikmele anorgaanilise keemia alal ja esitada sellele minu kandidatuur. Olin üllatunud ja arvasin, et šansse läbiminekuks mul niikuinii pole, kas või päritolu ja nooruse pärast. TPI nõukogu esitaski minu kandidatuuri. Sellal nõuti reeglina kandideerijatelt teadusliku ettekande esitamist Teaduste Akadeemia üldkogu või osakonnakogu koosolekul. Tegin osakonnas ettekande teemal „Looduslike fosfaatide hüdrotermiline töötlemine”, vastasin küsimustele ja jäin ootama salajase hääletuse tulemust Akadeemia üldkogus. Teisi kandidaate sellele vakantsile ei olnud, 27. märtsil 1975 valitigi mind väljakuulutatud korrespondentliikme kohale. Küllap vali- mistulemust mõjutasid originaalsed saavutused fosfaatide tehnoloogias ja fosforiidi laiema kasutuselevõtu esiletõus, milles Akadeemia pidi oma seisukohta kujundama. Olin sellal 45-aastane. Nii osutusin koos Endel Lippmaa ja Boris Tammega kuuluvaks Akadeemia noorimate liikmete hulka. Nemad küll valiti samal koosolekul akadeemikuteks, korrespondentliikmeteks valiti seekord veel Mihhail Bronstein, Hans- Voldemar Trass ja Jaan Rebane, Akadeemia presidendi Karl Rebase vend. Akadeemia arvuline koosseis oli ENSV valitsuse määrusega paika pandud: 22 akadeemikut ja 28 korrespondentliiget. Kirjutamata tava pidi järgi akadeemikuks valimisele eelnema korrespondentliikmeks olemine. Kuigi Akadeemiasse valimisel peeti vajalikuks saada selleks NSV Liidu Teaduste Akadeemia eelnev kooskõlastus ja ka kohalik parteivõim püüdis seda mõjutada, kindlustas akadeemikutepoolne salajase hääletamise printsiip selles siiski demokraatlikkuse ja teaduslike kriteeriumide arvestamise.

180 Osalus Akadeemia koosolekutel, teadus- ja ühiskonnaproblee- mide ühine arutelu, mõttevahetus Akadeemia liikmetega erinevatest valdkondadest andis minu mõttemaailmale uue täiendava dimen- siooni, eelkõige laiemas lähenemises nähtustesse ja probleemidesse. Akadeemias avanes mulle võimalus osaleda huvitavates ettevõtmistes ja üritustes, avardada suhtlust välisteadlaste ja -teadusasutustega. Kuid Akadeemia andis minule ka ülesandeid, milledest pikemaajaliseks ja keerukaimaks kujunes fosforiidinõukogu ja -programmi juhtimine. Tegevust selles rollis seostatult fosforiidiprobleemi laiema käsitlu- sega ja ajalise dünaamikaga võtab kokku omaette peatükk. Häirivalt mõjus mulle Akadeemia juhtkonna ülemäärane truualamlikkus NSV Liidu Teaduste Akadeemia funktsionääride (kelle otsustest küll sõltus Akadeemia rahakott) ja kohalike võimuorganite tegelaste ees, samuti pealesurutud valdavalt venekeelne asjaajamine ja aruandlus. Samas oli omajagu juhtumeid, kus suure akadeemia tugi aitas kaasa tea- dusväliste seisukohtade ja otsuste pidurdamisele kohapeal ja Moskva asutusteski. Tegemist oli Akadeemia presiidiumil ja ta tööaparaadil palju: kuulus ju Akadeemia koosseisu 12 instituuti ja rida abiasutusi umbes 4000 töötajaga. Jõuline ja asjalik Karl Rebane Akadeemia presidendina oli igati omal kohal, hoides korras ﬁ nants- ja majandustegevust ning silma peal uuringute kvaliteedil. Lähemalt olin seotud keemia-, geoloogia- ja bioloogiateaduste osa- konnaga (lühendatult furoori tekitava KGB-osakonna nimetusega), mida sellal juhatas akadeemik-sekretäri nime all Erast Parmasto. Selles ametis torkas Parmasto mulle silma alati kiirustava püüdliku inimesena – oli siis tegemist osakonna või presiidiumi koosolekute ja asjatoime- tustega või Tallinna ametiasutustega. Tajusin selle põhjusena püüdlust kiiremini naasta Tartusse oma armsate seeneuuringute juurde. Mind valiti üsna pea akadeemik-sekretäri asetäitjaks. See mulle tööd küll palju juurde ei toonud, kui ehk vaid Parmasto ärasõitude puhul.

181 Võtsin osa osakonna juures oleva veekogude eutrofeerumise (vetikate vohamise) komisjoni tööst, mida juhatas Akadeemia ainuke naisliige Helle Simm. Et üks eutrofeerumise põhjustajaid oli suur farmide lao- kilejäänud sõnnikumajandus, siis sageli olidki komisjoni väljasõitude sihtkohaks suurfarmid. Enamasti oli seal avanev pilt nördima panev: isegi suurte kulutustega spetsiaalselt ehitatud sõnnikuhoidlad ei töö- tanud ja virts voolas otse loodusesse. Kas pöördumistest asjaosaliste juhtisikute ja -asutuste poole ka kasu oli, jäi teadmata. Rohkem või- sid majandijuhtidele mõjuda sümpaatse naisakadeemiku piinlikkust tekitavad etteheited. Lõin kaasa ka projekti „Inimene ja biosfäär” tegevuses. See oli esimene suurem inimtegevust loodusega siduvast rahvusvahelisest programmist, milles eesti teadlased osalesid.

Akadeemia kaudu avanesid ka paremad võimalused välissõitudeks kui Kõrgema Hariduse Ministeeriumi kaudu. Esimene oli sõit esimesele rahvusvahelisele fosforiühendite kongressile Rabatis Marokos 1977. aastal, minule esimese lähetusena väljapoole raudset eesriiet. Osalesin seal koguni ainukese teadlasena NSV Liidust. NSVL Teaduste Aka- deemia kaudu toimuvate lähetuste puhul hoiti inimesi viimase hetkeni teadmatuses, kas lubatakse sõita. Kui ka tuli käsk Moskvasse sõiduks, siis see veel ei tähendanud lähetuse toimumist. Alles väljasõidule eelnenud õhtul või sama päeva hommikul saadi positiivse otsuse korral Akadeemia välissuhete osakonnast kätte välispass ja sõidupiletid, või- malikult ikka Aeroﬂ oti lendudele, samuti päevaraha väljasõidumaa valuutas. Ükskord isegi anti passid ja piletid kätte lennuväljal, kusjuures kohaletulnud akadeemik Kabatšnikule öeldi enne lendu hoopis ära. Välja- ja tagasisõidupäev oli hoolega selliselt valitud, et lähetatule ei jääks vabu päevi. Muidugi tuli sõitude taotlemisel iga kord uuesti esitada TPI-poolne iseloomustus-soovitus, konverentsi kava, sõidu põhjendus ja publikatsioonide nimekiri. Mulle jäi mulje, et sõitude kooskõlastamist kohalike organitega igakord ei toimunud.

182 Lend Moskva ja Rabati vahel toimus vaid kord nädalas. Seetõttu sain Marokos olla terve nädala. Jättes siinkohal kõrvale esinemis- ärevuse kuninga avatud plenaaristungil ja tutvumise mitme lääne teadlasega, oli see sõit minu jaoks ebaharilikult põnev ja kohati lausa luksuslik. Kõigepealt araabia maailm ise oma inimeste, ehitiste, mošeede ja turgudega, peatumine hotellis Hilton, vastuvõtud kuninglikus maaresidentsis, kinnimakstud õhtud kõhutantsijatega araabia restoranides. Vastuvõtjate poolt muidugi tagapõhjaks fosforiit kui Maroko suurim rikkus ja ekspordiallikas. Võtsin osa ekskursioo- nist Khouribga fosfo riidikaevandusse pikema peatusega tagasisõidul Casablanca euroopalikus kesklinnas ja suplusega Atlandi ookeanis. Olin üllatunud fosforiidilasundi kõrgest kvaliteedist ja ühtlasi selle raiskamisest: karjääris kaevandati vaid kõige rikkamat lasumust, mis ilma suurema rikastamiseta läks kümmekonna kilomeetri pikkuse linttransportööriga otse sadamasse, ülejäänu jäeti kaevandamata ehk nagu öeldi – tulevastele põlvedele. Nõukogude saatkonna palvel pidasin selle personalile loengu fosforiitidest. Küsimustest sain aru, kui vähe nad teadsid asjast, mida ometigi oleksid pidanud tundma. Põnevust lisasid ka igasugused ekstsessid: ekstremistid olid saatkonna ümber piiranud, mistõttu ei saadud mulle lubatud ajal Casablancasse vastu tulla, kui aga lõpuks ikkagi Rabati lennuvälja lähistele jõud- sime, siis oli raskusi lennuväljale pääsemisega. Politsei oli lennuvälja ümbritsenud ahelaga, et takistada selle hõivamist Mekasse palverän- nakule minejate poolt, kellele ei jätkunud lennukeid. Kui aga lõpuks istusime Havannast Moskvasse suunduvasse lennukisse, siis peatati selle väljalend kartuses, et vahepeatuses kadumaläinud reisija on lennukisse pommi jätnud. Lend Moskvasse sai teoks alles pärast lennuki läbiotsimist ja kadunu kinninabimist Maroko politsei poolt. Ikkagi alles Moskvasse saabudes hingasime kergendatult. 1979. aastast avanes mul võimalus esmakordselt osaleda konverentsiseerias nimetusega „Rahvusvahelised fosforikeemia konverentsid”

183 (ICPC), sedapuhku sarja 7. konverentsil Halles Saksa DVs. Selle sarja konverentsid olid valdavalt seotud fosfororgaaniliste ühendite kee- miaga, kuid sisaldasid ka anorgaaniliste fosforühendite sektsiooni. Tänu suure akadeemia fosfororgaanilise keemia nõukogu juhtide Martin Kabatšniku ja Tatjana Mastrjukova hoolele sain osaleda ja teha ettekande ka selle sarja mitmel järgneval konverentsil ning luua uusi teaduskontakte. Halle konverentsi kava sisaldas väliskülalistele ka rohkelt ekskursioone, mis toimusid Weimarisse, Leipzigi, Dresdeni ja Wittenberg-Lutherstadti. Muljed olid vastandlikud: ühest küljest saksa ajaloo ja tippkultuuriga seotud kohad, teisalt hall üldmulje, laokil hooned ja vaikelu, igal pool näha sõja jälgi, Halles aga suur Nõukogude vägede laager. Wittenbergi kesklinn mõjus tuttavlikult oma kohatise sarnasusega Tallinna vanalinnaga. Kohtumisest Halle konverentsil said alguse pikemaajalised kontaktid kahe väljapaistva saksa teadlasega fosfaatsete polümeeride alal: esmalt Herbert Grunzega, seejärel tema õpilase Manfred Meiseliga. Järgmised kaks teaduslähetust olid USAsse, esimene nendest 1980. aastal 2. rahvusvahelisele fosforiühendite kongressile Bostonis, teine 1981. aastal 8. rahvusvahelisele fosforikeemia konverentsile (ICPC) Durhamis Põhja-Carolina osariigis. Esimene sõit „kapitalismi vaenu- likku kantsi” oli seotud hoopis põhjalikuma instruktaažiga, sedapuhku koguni partei keskkomitee majas Nogina väljakul. Mind hoiatati või- malike provokatsioonide eest, kästi hoida hotellitoa uks kogu aeg suletuna, ise mitte anda põhjust ekstsessideks. Mul vedas sellega, et jällegi sõitsin kongressile üksinda ja harvast Aeroﬂ oti lennuühendusest tingituna sain viibida USAs terve nädala. Bostonis viibimise esimesel ööl püütigi mu tuppa sisse tun- gida, avades isegi võtmega ukse. Uksekett aga pidas, ma teesklesin magamist, pärast ägedat siunamist saabus vaikus. Kui hommikul vastuvõtulauas pahandasin toimunu üle, siis kehitati seal õlgu. Nii jäigi mulle selgusetuks, milles oli asi. Kongress ise oli osavõtjatelt

184 arvukam ja esinduslikum kui Rabatis. Minu ettekandele fosforiitide termotöötlusest järgnes rida küsimusi ja kuluaarikohtumisi. Õhtul oli pidulik lõuna Kennedy Raamatukogus, järgmisel päeval ekskursioon linnas, mis haaras nii inglise stiilis vana kesklinna kui ka kuulsat Har- vardi Ülikooli ja Massachusettsi Tehnikaülikooli. Sain tuttavaks kahe tuntud fosforikeemikuga: Derek Corbridge’i ja Edward Griffi thiga. Corbridge oli nördinud, saades teada, et tema monograafi a fosforist oli tema teadmata Moskvas vene keelde tõlgitud ja välja antud. Griffi thiga kujunesid meil pikaajalised head sõprussidemed. Järelejäänud vabade päevade sisustamises aitasid kaasa juba mulle tuttav Endel Kärmas ning Peeter Varepi vahendusel tema õde, EELK Washingtoni koguduse pastori Rudolf Troosti abikaasa. Tegin Mosk- vas saadud Boston-Washington lennupileti kasutamisel vahepeatuse New Yorgis, kus Endel mind vastu võttis ja mulle linna, peamiselt Manhattanit näitas. Oli aprillikuu pühapäeva hommik, linn pilvelõh- kujate vahel räpane, kõle ja inimtühi. Minu pettumus oli suur. Sealt sõitsime Endli koju New Jerseys, kus peatusin kaks päeva. Olles kaotanud abikaasa, elas Endel tagasihoidlikult. Oma sissetuleku osariigi Rutgersi ülikooli professorina kulutas ta eesmärgil anda oma kolmele pojale parim võimalik haridus. Nii õppiski sellal vanim poeg Yale’i Ülikoolis, järgmine läheduses olevas Princetoni Ülikoolis, mis seda vaatamas käies võlus mind oma soliidsete hoonete ja avara rohelise campus’ega. Noorim poeg Karl õppis veel kohalikus kolledžis. Temal oli rohkem vaba aega, mida kasutas ka Eestisse sõiduks, peatudes meie kodus. Endel püüdis kodus hoida eesti keelt ja meelt, kuid määravaks sai keskkonna mõju. Pärast Endli surma kaotasin sideme ta poegadega. Kahju, et napi huvi tõttu vanemate sünnimaa vastu läksid nad Eestile kaotsi. Washingtonis hoolitsesid vastuvõtjad igati mu eest: korraldasid sel puhul rõõmsa perekondliku vastuvõtu, viisid mu ringsõidule ja jalutuskäikudele linnas. Sügava mulje jättis Kennedy keskuse külas- tamine, mille pikas kodasaalis rippus maailma riikide lippude hulgas

185 ka Eesti sinimustvalge lipp. Naasnud Moskvasse, esitasin lühiaruande konverentsist. Kartsin pahandust vabade päevade omavolilise kasutamise pärast. Õnneks seda ei päritud. Aasta hiljem Durhamis toimunud fosforikeemia konverentsile sõitsin suure Akadeemia peamiselt fosfororgaanikutest koosneva delegatsiooni koosseisus. Konverents toimus väikelinna tuntud üli- kooli suures rohelises campus’es. Konverentsi esimeheks oli sõbralik Louis Quin, kes tegi väikese vastuvõtu ka oma kodus ja kellega hiljem korduvalt kokku puutusin. Pidulikul restoranivastuvõtul valitud selts- konnale, mille hulka oli arvatud ka Nõukogude delegatsiooni liikmed, jäi vähe puudu piinlikust äpardusest, kui kelner lähenes meie lauale hõbevaagnaga ja salvrätikuga ning pöördus kõigepealt delegatsiooni koosseisus oleva daami poole. Ühe isa Ungari reisi jutu meeldejäänud seigast lähtudes päästsin daami tekkinud kohmetusest – sõrmed tuleb vaagnal olevasse vette pista. Kui kelner seejärel salvräti ulatas, siis selle otstarbes enam kahtlusi ei olnud. Konverentsil osalejate hulgas oli palju USA ülikoolides end täienda- vaid noori poola keemikuid. Nähtavasti Poolas oli kergem vastavatest barjääridest läbi murda kui NSV Liidus. Muidugi olid selles suured teened noorte avarapilgulisel mentoril akadeemik Jan Michalskil, keda ka hiljem Poolas külastasin ja Tallinnas võõrustasin. Konverentsi kava sisaldas ka ekskursioone ümbruskonda, sealhulgas Põhja-Carolina maalilisse pealinna Raleigh’sse. Seekord delegatsiooni liikmena ma ei saanud endale palju isetegevust lubada. Kui ükskord siiski minekul postkontorisse venna saadetud raha järele otsustasin jalavaeva vähen- damiseks sõita bussiga, sattusin täielikult mustanahaliste hulka. Nad olid väga lahked mind juhendama õiges kohas mahaminekul. Mulle oli kuidagi vastumeelne, et valged inimesed väldivad seal ühissõitu ja muidki ühistoimetusi koos neegritega. Minu soovile külastada lähe- duses olevat fosforiidikaevandust ütles omanikﬁ rma ära. Washingtonis tagasilendu oodates tuli delegatsioonil toimunust aru anda kõvasti

186 kindlustatud Nõukogude saatkonnas. Külma sõja ja neegrirahutuste ajajärk polnud ju veel lõppenud.

Probleemlaboratooriumi uuringutes tõusis sel perioodil esile fosfokipsi termiline lagundamine, mis oli ligitõmbav mitmest aspektist. Kõigepealt kui võimalus lahti saada mineraalväetiste tootmise mahu- kast keskkonda saastavast heitsaadusest, veelgi enam – regenereerida sellest heitmest tootmiseks vajalikku väävelhapet ja kujundada uut ringprotsessi. Teiseks, kasutada protsessi väljatöötamiseks meie poolt looduslike fosfaatide töötlemiseks ehitatud keevkihtseadet. Katsetoot- mine Maardus osutus edukaks, tulemused võimaldasid välja anda lähteandmed tööstusliku tehase projekteerimiseks. 1983. aastal kaitses sel teemal Moskvas oma kandidaaditööd Anu Kuusk, kokkuvõte tehtud tööst esitati mitmel rahvusvahelisel konverentsil, viimasena USAs veel 1990. aastal. Nõukogude Liidu krahhi jõudnud süsteemis jäi projekt ellu viimata, küll on protsessi arendanud välisﬁ rmad. 1980ndate alguses jõudsid kandidaaditööde kaitsmiseni ka Tiit Kaljuvee ja Kaia Tõnsuaadu, sedapuhku apatiitide termokeemia ja -töötluse ning polümeersete fosfaatide alal. Viimaste hulka kuulus ka üks kirjanduses laialt diskuteeritav naatriumi-kaaliumi kõrg- molekulaarne polüfosfaat ehk Kurroli sool. Soolale nimetuse andnud Kurrolist polnud mitte midagi teada, enamgi: tema nime ei esinenud ka keemiaalaste referatiivajakirjade autoriindeksites. Tutvudes kuulsa füüsiku-keemiku Gustav Tammanni publikatsioonidega metafosfaatide alal tema Tartu Ülikoolis töötamise perioodist (1882–1902), selgus mulle ühe artikli joonealusest, et üks tema mitmest assistendist, nimelt just Julius Kurrol, oligi nimetatud soola esmasünteesija. See muutus kõmu-uudiseks fosforikeemikute rahvusvahelises kogukonnas. Julius Kurrol oli sündinud 1865. aastal Pärnus tõenäoliselt eesti rahvusest ametniku peres, lõpetanud 1883 Pärnu Gümnaasiumi ja 1891 Tartu Ülikooli. Koos Edward Griﬃ thi ja Toan Ngoga esitasime 1993. aastal

187 kokkuvõtliku ülevaate Kurroli soola sünteesist, omadustest ja kasutamisest, hiljem avaldasin sellekohase artikli populaarsemas vormis ka eesti keeles.* Ernst Aasamäe töörühma uurimused olid sellal koondunud topeltsuperfosfaadi kui parima kontsentreeritud fosforväetise saamisele Eesti fosforiidist. Flotatsioonrikastamise evitamine Maardus ühelt poolt ja vajadus kergemini laguneva fosfaattoorme järele topeltsuperfosfaadi tootmisel uudsel voolumeetodil teiselt poolt lõid tingimused Maardu fosforiidi tööstuslikuks kasutuselevõtuks. See ei teostunud mitte Maardus, vaid kahes voolumeetodil väljaehitatud tehases Venemaal fosforiidi töötlemise teel Koola apatiidist saadud fosfor- happega. Seoses lämmastik- ja liitväetiste tehase ehitamise kavadega Kohtla-Järvele hakati laboratooriumis uurima ka fosforiidi lagunda- mist lämmastikhappega. See meetod, nagu näitas Jelena Kudrjavtseva oma kandidaaditöös, on aga hoopis tundlikum fosforiidi koostise suhtes. Näiteks Toolse fosforiit osutus kõrge püriidisisalduse tõttu selleks vähesobivaks. Väetistetehase väljaehitamine Kohtla-Järvel jäi pooleli ja piirdus vaid ammoniaagi ja karbamiidi tootmise rajamisega. Kuna olin ainuke anorgaaniliste ainete tehnoloogia teadusdoktor Baltimaades, siis saabus mulle kolm soovi kaugõppe aspirantuuri tulekuks Leedust. Esimesena nendest sai kandidaaditöö peaaegu valmis Richardas Kuli- kauskas, kuid ta hukkus autoõnnetusel. Ruumipuudus oli kujunenud laboratooriumi töös tõsiseimaks takistuseks. Olin juba kümmekond aastat tagasi teinud ettepaneku ehitada labori jaoks juurdeehitus TPI Mustamäe kompleksi keemia- hoonele. Ehituse alustamine läks aga üle kivide ja kändude, vahepeal

* Mihkel Veiderma. Kurroli sool. – Täppisteaduste ajaloost Eestis. Pühen- datud Wilhelm Ostwaldi 150. sünniaastapäevale. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XIII. Koostaja Ivar Piir. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 145–150.

188 seiskus hoopis. Küll leiti, et seda pole kapitaalehituse plaanis ja see- tõttu selleks pole raha, on vaja muud ja tähtsamat teha, teadusehitised ei kuuluvatki kõrghariduse valdkonda jne. Eriti näitas oma vastuseisu üles kohaliku kõrghariduse ministeeriumi mõjukas aseminister Kalju Rink. Pidime Rein Kuusikuga veenma asjasse pühendatuid ehituse vajalikkuses ja võimalikkuses ning lükkama tagant ehitajaid. Pärast Keemiatööstuse Ministeeriumi raha eraldamist pea kogu ulatuses hakkas ehitus siiski liikuma. Asja kergendas riskantne ettevõtmine tellida juba projekteerimise käigus laborilauad ja tõmbekapid kompleksselt SDVst, küsides ka kohe välja nende joonised. Nende järgi tehti labo- rikommunikatsioonide tööjoonised ning laudade ja kappide saamisel tuli need vaid õigesse kohta tõsta. Laboratooriumi hoone valmis 1981. aastal. Kõrvuti laboritega, millest osa läks füüsikalise keemia kateedri õppelaboriteks, olid hoones kõrge katseseadmete hall, koosolekuruum ja raamatukogu, kabinetid, laoruumid ja muu vajalik. Nüüd avanesid ruumilised võimalused ka laboratooriumi koosseisu laiendamiseks, uute seadmete ja aparaatide muretsemiseks ja paigaldamiseks. Osa seadmestikust valmistasid ülikooli eksperimentaaltöökojas mehaanikud Juhan Peekma ja Endel Kalnapenk, sealhulgas kõrge keevkihtreaktori kõige selle juurde kuuluvaga. Ivi Kattai hoolsa käe all ja ülikooli raamatukogu abiga täienes meie raamatukogu pidevalt erialakirjandusega. Laboratooriumi hoone, kuigi mõnel määral ümberehitatult, täidab tänaseni algselt kavandatud teadus- ja õppeülesannet. Minu põhiülesandeks oli ikkagi üliõpilaste õpetamine ja kateedri juhatamine. Kui nimetatust esimene pakkus mulle rahuldust, siis kateedri juhatamisel häiris üha kasvav surve kõrgele õppeedukusele, poliit- kasvatustööle ja kõikvõimalikule asjaajamisele. Kui see saavutas haripunkti, siis pidi kateedril õppejõudude individuaalplaanide ja -aruannete kõrval olema vähemalt üheksa omaette plaani: tööprogram- mide uuendamise, poliit-kasvatustöö, teadusliku töö, õppe-metoodilise

189 töö, teaduslik-metoodilise töö, õppejõudude kvaliﬁ katsiooni tõstmise, üliõpilaste teadustöö, materiaal-tehnilise varustamise, juurutus- ja tehnouuenduste plaan. Kõik need plaanid tuli kateedri koosolekul läbi arutada ja kinnitada. Hiljem tekkisid ka mingisugused õppe-metoodilised kompleksid, üliõpilaste jooksva õppeedukuse ja hinnetelehed, mis tuli koos võlgade likvideerimise tähtaegadega täita kord kuus ja kateedri teadetetahvlile üles panna, kolm korda semestris aga esitada dekanaati. Õpperühmi juhendavad õppejõud pidid koostama rühma kasvatustöö plaanid ja nende täitmisest ette kandma, üliõpilastega koos kolhoosis käima, ise teinekord ka rahvamalevas osalema ja tsi- viilkaitsekursustel käima. Selline absurdini ulatuv üleformaliseeritud töökorraldus avaldas töö kvaliteedile negatiivset mõju, pigemini püüti sellest mööda hiilida. Õppeedukus kujunes aga rohkem õppejõu kui üliõpilase mureks. Stagnatsioon nõukogude riigis väljendus sel kombel ka kõrghariduses. Seda enam väärivad tunnustust õppejõud, kes andsid parima teadmiste ja oskuste üleandmisel, ja üliõpilased, kes vaatamata nõukoguliku mentaliteedi levikule õppejõudude püüdlus- test lugu pidasid ja teadmisi vastu võtsid. 1980ndate teisest poolest olukord ülikoolis paranes: järk-järgult loobuti absurdsetest asjadest, nõudlikkus õppetöös kasvas, arvutustehnika jõudis laia kasutuseni. Valdek Mikkal kandis õppeprorektori koormat 13 aastat – kuni 1991. aastani. Tema kõrvale tõusis teiseks õppeprorektoriks teadusliku kommunismi kateedri õppejõud Boris Tamm, senine õhtuse osakonna ja kaugõppe prorektor. Eristamaks rektor Boris Tammest hakati teda nimetama pikaks Tammeks või isanime järgi Boris Lvovitšiks. Tema ülesandeks jäi eelmisest ametist kaasa tulnud ülesannete kõrval üli- õpilaste poliit-kasvatustöö juhtimine ja ühiskonnaala kateedrite töö kureerimine. Teaduskondadesse viidi sisse kasvatustöö prodekaanide ametid. Organite käepikenduseks oli salapärane rektori abi, viimati Berziņši-nimeline mees. Olin jahmatanud, kui kuulsin, et Läti Vaba- riigi Välisministeerium oli teda esitanud riigi esimeseks suursaadikuks

190 Eestisse. Lennart Meri sekkus asjasse ja tema määramist ei koos- kõlastatud.

Aja kiirest kulgemisest andsid kõige rohkem märku laste kasvamine ja edasijõudmine. 1981. aastal lõpetas Anne TPI toiduainete tehnoloogia alal, neli aastat hiljem Liis pediaatrina Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Anne abiellus Ranno Siiaga, Liis abiellus ülikoolikaaslase Valdo Too- mega. 1985. aastal, just ülikooli lõpetamise aegu tõi Liis ilmale meie esimese lapselapse Joosepi, 1987. aastal teisena Jaagupi. Riin lõpetas Tallinna 7. Keskkooli ja astus Tartu ülikooli keemiaosakonda. Kodune pere vähenes vahepeal Tartusse läinud laste arvel, kuid naasmisel ja lastelaste lisandudes jälle kasvas. Silvial läks mõnevõrra kergemaks töökoha vahetusega Silikaatbetooni Instituudist kaugelt Männikult kesklinna Infoinstituuti, lisandus aga kaasalöömine lastelaste eest hoolitsemises. Liikumisvabadust suurendas esimese auto – Žiguli 01 – saamine, kodust tööd kergendas üleminek kivisöega kütmiselt õliküttele, esialgu ainukese kättesaadava primitiivse Viljandi tehase tilgutiga katla ja väljas püsti- pandud vanast autotsisternist mahuti abil. Aias tõmbasime aja jooksul kokku peenramaad, mis asendus muru, kiviktaimla, põõsaste ja lille- dega. Ikkagi jätkus igasuguseid tutvusi, raha ja aega nõudvaid tegevusi ja asjatoimetusi, küll seoses kütteõli, mulla ja muu vajaliku saamisega, küll maja ja auto parandamise ning torutöödega jne. Olukorras, kus mina pereisana olin kinni oma kõikvõimalike tegemistega, langes asjaajamine rohkem pereema peale. Nõukogulik süsteem nägi individuaalehitu- ses eelkõige põlatud eraomanduslikku ettevõtmist ega soosinud seda, pigem tegi selle raskeks ja keeruliseks, samas olles ise võimetu inimesi normaalselt elamispinnaga kindlustama. Kõigele vaatamata jõudsime äratundmisele rajatud kodus omaette elamise erilises väärtuses. Püüdsime Silviaga ka kultuurielust mitte kõrvale jääda, vähemalt nägime Estonias kõiki oopereid ja Draamateatris klassikalavastusi. Tööga koormatuse tõttu me laiemas seltskonnaelus palju kaasa ei löönud. See

191 piirdus peamiselt osavõtuga keemia seltsi, töökoha ja koolikaaslaste üritustes. Ajapikku oli tütardel tekkinud oma sõpruskond, kellega üha rohkem vaba aega koos veedeti. Kõige noorema tütre Riinuga tegime 1983. aastal koos sõidu Leningradi ja sealt edasi laevaga Laadogale ja Äänisjärvele Kiži saareni välja. Traditsioonilisteks kujunesid suvised sõidud Viljandisse ja Pärnusse ning Kullamaa-Martna kanti, külastades ka tädipoeg Ilmar Kurina peret. Hea meelega osalesin vabama õhustiku ja sügavama kultuuritaustaga kokkutulekutel ja ettevõtmistel, mida korraldas Tallinna Teadlaste Maja. Eriti on meelde jäänud kirjandus- õhtud Underi ja Tuglase majas Väikese Illimari tänaval.

1980. aastal kuulutas Teaduste Akadeemia välja konkursi vakantsele akadeemiku kohale keemia alal. TPI nõukogu esitas sellele mind, Akadeemia Keemia Instituudi nõukogu instituudi direktori Olaf Eiseni. Mul oli ebameeldiv konkureerida mitte ainult endast vanema ja kõrgemal kohal oleva Eiseniga, vaid ka – inimlikust seisukohast – inimesega, kel on puue läbipõetud lastehalvatusest, kuid polnud parata. Esinesime mõlemad Akadeemia osakonna kogul ettekandega, mina teemal „Looduslike fosfaatide süstemaatika”. Osakond loobus eelistuse andmisest ühele kahest kandidaadist, valimisel Akadeemia üldkogus aga jagunesid hääled nii, et kumbki ei saanud vajalikku 2/3 häältest. Soovitusi minu valimiseks väljastpoolt TPId polnud. Ma ei tulnud selle peale, et ma ise pidanuks selleks märku andma. 1983. aastal kuulutas Akadeemia konkursi uuesti välja, seekord keemias kahele akadeemiku kohale, kitsendades eriala nimetusi – anor- gaanilises keemias ja orgaanilises keemias. Seekord valisin ettekande teemaks „Looduslike fosfaatide lagundamine lämmastikhappega”. Soovitusi minu valimiseks oli tulnud kaheksalt teadusasutuselt Vene- maalt, Kasahstanist, Lätist ja Eestist, enamikus, mis seal salata, ka minu märguande peale. Valimisel Akadeemia üldkogus osutusime Eiseniga mõlemad valituks, kumbki oma erialal.

192 Mulle ootamatult avaldas Karl Rebane 1982. aastal soovi näha mind Akadeemia juhatuse uues koosseisus peasekretäri ametikohal. Pikemalt mõtlemata ütlesin temale ära. Vaatamata sellele, nagu hiljem kuulsin, polnud Rebane temale iseloomulikult oma mõttest loobunud ja son- deerinud partei keskkomitees pinda oma valiku suhtes. Nähtavasti oli reaktsioon eitav ja enam sellest juttu polnud. Alles 10 aastat hiljem juba vabas Eestis pühendas ta mind asjasse. Vastavalt subordinatsioonile oli ta kõigepealt pöördunud keskkomitee hariduse ja teaduse osakonna juhataja Aili Abeni poole. Vastus oli olnud eitav: Veiderma isa oli arreteeritud ja sugulased välismaal, tema küll Akadeemia politrukiks (nii olevat ta nimetanud Akadeemia peasekretäri) ei kõlba. Siis olevat Rebane ülepea vaidlustanud peasekretäri ja ka asepresidendi isiku kooskõlastamise vajaduse keskkomitees. Tema järgi on see Akadeemia üldkogu eelis õigus ning muid kirjapandud reegleid selles pole. Abeni sõnade järgi see ettepanek olevat aga hoopis vastuolus keskkomitee kehtestatud korraga. Ka Rebase hilisem pöördumine ideoloogiasekretär Rein Ristlaane poole osutus asjatuks. Kas see lugu just täpselt nii oli, nagu Rebane rääkis, jääb lahtiseks. Igatahes ma pääsesin sellest kõige suurema töökoormaga ametist Akadeemia juhatuses ja sain jätkata mulle lähedast tööd TPIs. Mulle külgejäänud märgist oli ka vahel kasu. Aka- deemia presiidiumis püüdsin käia nii vähe kui võimalik, seda enam, et aktiivne Anto Raukas, kes 1982. aastal osakonna akadeemik-sekretäriks valiti, ajas ise kõik osakonna asjad korda. Niigi oli mul tööd kuhjaga. Akadeemia peasekretäriks valiti Raimund Hagelberg, senine Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi kateedri juhataja, Tallinna Reaalkooli lõpetanu. Ta tegi oma mahukat tööd uuel ametikohal sügava kohuse- tunde ja asjalikkusega. „Politruki” rolli temale küll omistada ei saa. Seda tööd tegid Akadeemias teised asjamehed.*

* Raimund Hagelberg. Elust ja endast. Esimesest Eesti Vabariigist... teise Eesti Vabariiki. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2008.

193 Akadeemikuks valimise järel elurütm muutus. Kõigepealt näitasid NSVL Teaduste Akadeemia juures olevad keemiaalased nõukogud üles huvi mind kaasa tõmmata oma koosseisu. Mitte ainelt selle- pärast, et Eesti Teaduste Akadeemia oleks nendes esindatud, vaid ka omakasu pärast: oma ürituste korraldamiseks ligitõmbavas Ees- tis. Nii koopteeriti mind kahe nõukogu – anorgaanilise keemia nõukogu ja kuumuskindlate anorgaaniliste materjalide nõukogu – liikmeks, samuti Akadeemia anorgaaniliste materjalide osakonna koordinatsiooninõukogu liikmeks. Kahe esimesena mainitud nõu- kogu esimeestega, jõulisema Nikolai Spitsõniga, Füüsikalise Keemia Instituudi direktoriga, ja eriti tagasihoidlikuma Ivan Tananajeviga, Üldise ja Anorgaanilise Keemia Instituudi laboratooriumi juhatajaga, kujunesid mul sõbralikud suhted. Kui varasematel Moskvas käikudel astusin alati Volfkovitši juurest läbi, siis pärast tema surma külasta- sin ikka Tananajevit ja tema paremat kätt fosfaatide keemias Natalie Tšudinovat. Fosfaatide konverentsil 1981. aastal Leningradis jäi minu peale Volfkovitši mälestusloengu pidamine. Ka Kõrgem Atestatsiooni- komisjon (VAK) hakkas mind kasutama retsensendina juba kaitstud doktori- ja kandidaaditööde hindamisel. Hiljem määrati mind ka Lenini ja riiklike preemiate komitee keemia ja keemiatehnoloogia sektsiooni liikmeks. Need vastutusrikkad ülesanded nõudsid omajagu aega, töödesse süvenemist ja teaduslikult argumenteeritud seisukohtade kujundamist. Ka Tallinnas tuli rohkem hakata istuma mitmes teadusnõukogus: TPI nõukogu kõrval ka Keemia Instituudi ja Geo- loogia Instituudi nõukogus. Olles osalenud teaduslike kraadide andmise terves tsüklis dissertatsioonide juhendamisest, retsenseerimisest ja kaitsmisest teadusnõukogudes nende hindamiseni ja kinnitamiseni VAKis, võin kinnitada, et vähemalt tehnika, keemiatehnoloogia ja keemia alal oli reeglina tegemist nõudliku ja teaduslikult objektiivse tööde hindamise süsteemiga. See aga ei pruukinud päriselt kehtida riiklike preemiate

194 määramisel, kus tulemus võis teinekord sõltuda komitee liikme osku- sest põhjendada valikut oma sümpaatia või kõrgemalt tulnud suunise alusel. Senistele oponeerimise ja eriala konverentsidega seotud sõitudele lisandus osavõtt ülalnimetatud nõukogude ja osakonna koosoleku- test ning väljasõitudest. 1980ndate aastate kaugemad sõidud viisid mind Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia riikidesse, Taga-Karpaatiasse, Krasnojarski kraisse ja Vladivostokki ning laevaga Volgale Astrahanist Jaroslavlini, kus teaduslike ürituste ja ettevõtete külastamise kõrval avanes võimalus tutvuda kohaliku eluolu, kultuuri- ja ajaloomälestiste ning loodusega. Piirdun siinkohal vaid episoodidega kolmest viimati mainitud reisist. Anorgaaniliste materjalide osakonna mammutüritus Krasnojarski krai loodusressursside kasutamise nimetuse all pidi haarama kraid kogu ulatuses Sajaani mägedest lõunas Norilskini põhjas. Kutsel oli märgitud vajadus kaasa võtta eridokument, st luba salajasele infole juurdepääsuks. Seda mul sel tasemel polnud, selle taotlemisest ma aga loobusin, sest selle andmine võis takistada edaspidi välissõitudele lubamist. Saabunud 1986. aasta juuni lõpus Krasnojarski, teatasin, et eridokumenti mul pole, võtan osa vaid lõunasuunalisest sõidust ja lendan seejärel koju tagasi. Pikk bussireis mööda viletsaid teid lõunasse läks mööda Jenissei ülemjooksu Krasnojarski hüdroelektrijaamast kõrgusse pürgiva tammiga Sajaani-Sušenskoje hüdroelektrijaamani peatustega suures alumiiniumitehases, Abakanis ja muidugi Lenini pelgupaigas Sušenskoje külas. Naasmisel lennukiga Krasnojarski selgus, et ürituse peremehe rollis olev kohaliku teadusinstituudi direktor oli krai ülemuselt välja kaubelnud mulle loa Norilski külastamiseks. Sealses hiiglaslikus mäe-metallurgiakombinaadis tutvustati meile nikli, koobalti ja strateegiliste erisulamite tootmise detaile ja näidati kaugelt ka tooret andvaid kaevandusi. Tunnistati, et kogu kompleks oli rajatud vangide tööga, kellest suur osa oli hukkunud, aja jook-

195 sul olevat aga suurenenud nn vabakäiguvangide, kohale jäänute ja soodustustega sinna meelitatute arv. Kontrastid olid tohutud: ühelt poolt sammastega stalinistlike hoonete rida peatänava ääres, teisalt viletsate barakkidega hallide laagrite väljad. Lõuna ülemuste restoranis serveerisid euroopalike reeglite järgi tipp-topp kelnerid. Tuli välja, et nad olid Ungarist ja Tšehhoslovakkiast väljasaadetud eliidi hulgast, kes pole saanud kodumaale tagasi pöörduda. Kõike kuuldut-nähtut üle elades lahkusin Norilskist raske tundega. Ma eriti ei märganud sellist surutist delegatsiooni teistel minust enamjagu vanematel liikmetel. Küllap nad olid rohkem kohanenud nõukogude elu julmema küljega. Teave mulle Krasnojarskis väljaantud eriloast Eestisse vist ei jõudnudki. Igatahes minu toimikus säilis märge „Režiimettevõtteid pole külastanud”. Sõit Vladivostokki oli seotud sealses ülikoolis toimuva seminariga fosfororgaaniliste ühendite alal. Tegin seal palutud ettekande apa- tiitidest, rõhutades osalejatele huvipakkuvat orgaaniliste radikaalide võimalikku sisenemist apatiidi struktuuri. Seminari raamides tutvusime selle meretuulte käes oleva huvitava linnaga, tegime kaatriga väljasõidu piknikule ühel väikesel meresaarel. Püüdsin Okeanograaﬁ a Instituudist üles leida merefüüsikut, 1941. aastal koos vanematega küüditatud Uno Kopvillemit, et läbi rääkida Eestisse tagasituleku üle, kuid ebaõnnestunult: ta viibis parajasti ekspeditsioonil. Aili Koger- mani palvet külastada tema Vladivostoki läheduses ajateenistuses viibivat haigeks jäänud poega oli palju keerukam täita, sest sõjaväeosa asus mereäärses keelatud tsoonis. Pöördusin abi saamiseks ülikooli rektori poole, kes tegi sõjaväelise õpetuse kateedri polkovnikust juhatajale korralduse asja korraldada. Sõitsimegi tema autos linnast välja, mina tagaistmel võimalikult mitteväljapaistvalt, tema rooli taga valveposte ülemuslikult tervitades. Väeosa ülemaidki oli tulekust teavitatud ja Priidule lubatud väliõppusest maha jääda ning meid oodata. Kohtusimegi, veendusin, et poisil pole viga midagi. Minul

196 aga isu kasvas – sõita, nüüd juba koos Priiduga, edasi sajandi alguses Eestist opteerunute Liﬂ jandskaja külla, nüüd kolhoos Uus Maailm keskusesse. Polkovnik oli nõus ja sõit läks lahti. Külastasime sealset külamuuseumi, kuulasime lahkeid eestikeelseid seletusi, vaatasime üle välja paistvat maja, kus oli sündinud Gustav Naan. Priit naasis rahulolevalt oma väeossa, mina Vladivostokki. Ka polkovnik ja rektor olid õnnelikud, et külalise soov sai pahanduseta täidetud. Päris nii see ei olnud: Priit sai märkuse loata lahkumise eest. Laevasõit mööda Volgat peatustega suuremates linnades lõi rahu- likud tingimused teadusettekanneteks ja -aruteludeks ning muretuks eluoluks kui ka võimaluse näha ümberringi laiuvat Volgat ja enamasti tasast maastikku ning ridamisi vene linnu, millest vaid lugenud või kuulnud olin. Kokkulepitud korra kohaselt pidid sõidus osalejad turistlikule teabele omalt poolt lisama midagi isikupärast või kodukohast pärinevat. Mitme linna osas jäin võlglaseks. Siiski, Astrahanis rääkisin sealses muusikakoolis töötanud Artur Kapist, Saraatovis sealsetest volgasakslastest, kes tulevad hulganisti Eestisse, sest sealt on lihtsam Saksamaale edasi pääseda, Kaasanis sidemetest Tartu Ülikoo- liga, Mihkel Veskest ja Carl Clausist, Kostromas Amandus Adamsoni kavandatud hiiglaslikust Romanovite 300. valitsemisjuubeli mäles- tusmärgist, mille asupaika Volga kõrgel kaldapealsel meile ka näidati, lõpuks Jaroslavlis eesti kunstnike kogunemisest sinna sõja-aastatel. Minu ettekanne oli ka seekord pühendatud looduslikele, bioloogilis- tele ja sünteetilistele apatiitidele. Tavapärasele bon appetit soovimisele söögilauas lisandus minule suunatud humoorikas bon apatite. Reisil sain tuttavaks Moskvas Elementorgaaniliste Ühendite Instituudis stažeeriva Michel Gruselle’iga Pariisist, kellega mu laboril kujunes hea pikaajaline koostöö. Koju naasnuna tundsin end hästi puhanuna, mida tavaliselt sõitude tiheda programmi tõttu harva juhtus. Kahel sõidul oli mul võimalik külastada NSV Liidu suurimaid fosfaate tootvaid ettevõtteid: ühel Karatau fosforiidi kaevandamise ja

197 selle töötlemise tehaseid Kasahstanis, sealhulgas puhta fosfori tootmise tehast Tšimkendis, teisel seoses Eesti NSV päevadega Murmanski oblastis Koola apatiidi kaevandamise ja rikastamise kompleksi. Mõle- mas kohas saadi fosfaatkontsentraati, mis vastas keemilise töötlemise nõuetele – küll piiripealselt superfosfaadi ja fosfori tootmiseks Kasah- stanis, kuid maailma parimana nii siseriiklikuks kasutamiseks kui ka ekspordiks Koolas, seda tänu kristalse apatiidimaagi heale rikastatavu- sele. Töökultuuri ja loodushoiu probleemid olid aga silma nähtavad. Eriti hull oli õhu saastus vase- ja niklimaagi töötlemisest Montšegorski linnas. Olin šokeeritud Severomorski sõjalaevastiku baasis kuuldust (läbitöötanud tuumareaktorite uputamisest Põhjamerre) ja põdrasõidul nähtust (laplaste väljatõrjumisest nende asustusaladelt, kus muuhulgas kaevandati ka Sillamäe tehases kasutatavat lopariiti). Ülevoolava nõu- kogude rahvaste sõpruse lääge ülistamise kõrval meenutati seal Johan Eichfeldi entusiastlikku tegevust maaviljeluse piiri nihutamises põhja poole. Tõin temale kaasa tervitusi ja kingitusi. Järgmistest välissõitudest olid huvitavaimad lähetused ICPC jätku- konverentsidele Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal ning muidugi sõit Kanadasse venna kutsel. IX ICPC asupaigaks oli Nice väljasõitudega Monacosse ja Grasse’i ning peatusega Pariisis. Tavapärane konverents, seotus arvuka Nõukogude delegatsiooniga ja äpardused reisikorraldu- ses (broneerimata hotellikohad Pariisis, pagasi kadumaminek) jäid suurepäraste muljete varju. Nice’i kena kaldapromenaad, suplus Vahe- meres, võluv Monaco vürstilossi ja mängupõrguga, sõit mägedesse lõhnaõlipealinna Grasse’i, Pariisi eriline aura – kõik see kokku koos esmakordse sattumisega lääneeuroopalikku õhustikku avaldas mulle tugevat muljet, mis ületas teistsuguse elukorraldusega Ameerikast saadud muljeid. X ICPC 1986. aastal Bonnis oli mulle tähenduslik mitte ainult konverentsi sektsiooni juhatamisega, vaid eelkõige Tallinna valimisega järgmise konverentsi asupaigaks. Andnud varem akadeemik

198 Kabatšniku palvele Tallinna suhtes järele ja kooskõlastanud selle Boris Tammega, pidin Bonnis tutvustama Tallinna ja konverentsi läbiviimise tingimusi. Kasutasin selleks ära ka Tallinnas toimunud Rahvusvahe- lise Automaatjuhtimise Föderatsiooni konverentsi jaoks valmistatud fi lmi. Valik Tallinna ja Shanghai vahel tehti salajase hääletuse teel Rahvusvahelise Fosforikeemia Komitee istungil. Konverentsi lõpus andis selle esimees Rolf Appel oma funktsioonid järgmiseks perioodiks minule üle. Bonni konverentsile kaasnes meeldejääv rongisõit Frankfurdist mööda Reini kaunist orgu, Kölni külastamine, Bonnis Beethoveni sünnimajas, ülikoolis ja vaikses valitsuskvartalis käimine, Beethovenhall’is kontserdi kuulamine, pidulik lõuna mägedes olevas lossis. Kölnis hakkas mulle vastu suure modernse muuseumihoone ehitamine ebasobivalt kuulsa sõjas kannatanud katedraali kõrvale. Muidu oli kõikjal tunda saksa akuraatsust ja täpsust. Nähes Bonnis teispool jõge korstnate rivi, sain pärimise peale vastuseks, et tegemist on tsemenditehasega. Kui mind uskumatuna kohale viidi, siis selgus, et uute fi ltrite rakendamise tulemusena oli suits ja territoorium saanud tolmust puhtaks. Kontrast Kunda tehases nähtuga oli rabav. Hiljem ka seal asi mõnevõrra paranes. Enne Berliini müüri mahavõtmist jõudsin veel kord käia Ida-Saksamaal, sedapuhku Saksa DV Keemia Seltsi kutsel, kes viis Magdeburgis läbi oma diskussioonikonverentsi. Peale ettekande pidamist korraldas sõber Hans Richter mulle pikema ringsõidu lõpp-punktiga Berliinis, vahepeal külastades ka fosfaate töötlevaid tehaseid Pisteritzis ja Gosvigis. Omaette mainimist väärib 1984. aastal toimunud külaskäik Soome Eesti delegatsiooni koosseisus fi rma Kemira kutsel. Käik ulatus Rova- niemi ja Ouluni, haarates naasmisel ka keemiatehaseid Kuopio ja Jyväskylä lähikonnas, samuti arutelu riigi ja fi rma tippesindajatega võimalikust majanduslikust koostööst. Delegatsiooni juhtis Gustav Tõnspoeg, üks avarapilgulisem ja asjalikum inimene tolleaegses ENSV juhtkonnas. See sõit olevat olnud esimeste hulgas, kus majandusasju

199 arutati riiklikul tasemel Moskvast mööda minnes. Sõidu ajal sain tugeva allergia punetuse ja sügelemisega, nähtavasti krevettide söö- misest, mistõttu igas peatuspunktis algas päev süstimisega kohalikus polikliinikus, Kuopios viidi mind aga ööks koguni haiglasse. Vastu- võtjate tähelepanelikkust näitas ka asjaolu, et vastuvõttudel serveeriti minule vastavalt arstide ettekirjutusele erimenüü sööke ja sinna juurde sama värvi jooki kui teistelegi, kuid alkoholita. Kemira hakkas Eestisse tarnima veepuhastusvahendeid ja oli üks esimesi, kes rajas siia oma tütarﬁ rma. Kaia Tõnsuaadu meie laborist aga hakkas uurima termofosfaatide saamist Kemira poolt Siilinjärvil kaevandatavast apatiidist. Teistkordse taotluse peale sain 1984. aastal loa külastada venda Kanadas Briti Kolumbia provintsi Powell Riveri väikelinnas Vaikse ookeani kaldal. Lend viis mind Moskvast Torontosse, sealt Vancou- verisse ja edasi väikelennukiga põhja poole Powell Riverisse. Bussiga Vancouverist edasi sõites oleks kulunud veel terve päev, sest üle fj ordide pääsemiseks oli vaja kaks korda kasutada praamide abi. Olin Briti Kolumbias ilusal suvisel ajal terve kuu. Kuna Jaan oli samaks ajaks töölt puhkuse võtnud, siis saime palju koos ringi liikuda. Jaan elas oma kätega ehitatud majas mäepervel kahekesi Vaikega, ta eesti keelt mitteoskavad lapsed olid juba ammu omaette elama asunud. Jaan kavandas lähiajal pensionileminekut, milleks kindlust andis kahekordne pension – riigilt ja ﬁ rmalt. Vaike oli kiiresti omandanud inglise keele ja saanud tööd koduabilisena, tema poeg oli astunud lennukolledžisse. Käisime vaatamas Jaani töökohta – üht maailma suurimat MacMillan Bloedeli tselluloosi- ja paberitehast, kus ta töö- tas paberi kontrollimeistrina, rändasime ringi Kaljumägede võimsa metsaga ja kalarohkete mägijärvedega rannikuahelal. Nägin rannal esmakordselt tõusu ja mõõna, pealegi ulatuses, mis nihutas veepiiri edasi-tagasi mitmekümne meetri ulatuses. Pikemad olid väljasõidud Vancouverisse, Victoria saarele ja läbi mäestiku looduskaitseala itta Kelownasse maalilise Ducki järve orus. Vancouveri modernsest kesk-

200 linnast eemal madalehitustega äärelinnas külastasime Eesti koguduse avarate kõrvalruumidega kirikut, mis on ka sealsete eestlaste seltsielu keskus, käisime delﬁ naariumis, tootemisammaste pargis, ülikooli territooriumil. Viimase lähedal sattusime rahvarikkale nudistide rannale, kus tuli endalgi suplemaminekuks püksid maha võtta. Victoria saare samanimeline pealinn võlus mind oma lopsaka roheluse ja lilleaeda- dega. Kadestusväärselt olevat linna villade rajoon kuumust pelgavate rikkurite pensionipäevade meelispaik. Kelownasse jõudsime parajasti Kanada rahvatantsufestivali ajaks, mis täitis staadionimuru tantsija- tega. Erinevalt meie rahvatantsudest olid sealsed tantsud lustakamad ja jõulisemad, tantsijad enamasti sitsiriides, inspireeritud sisserändamise ajast. Sõit ja ööbimine toimus seal laialt levinud autosuvilas. Tagasiteel koju peatusin paar päeva Torontos, kus noorpõlve tuttav Stella Kiivet (abielus Kerson) mind lahkelt vastu võttis. Stella töötas klaveriõpetajana ja elas suurel määral eestlastest elanikega kõrgela- mus otse Ontario järve ääres, millelt avanes avar vaade ümbrusele. Külastasime koos Tartu Kolledžit ja jumalateenistust Vana-Andrese kirikus, sõitsime linnast välja suvilasse. Omal käel käisin liinibussiga Hamiltonis – Elvis Presley kodupaigas – ja Niagara kose juures. Koses olin veidi pettunud, sest kujutasin seda ette veel võimsamana. Kanada meeldis mulle inimeste, elulaadi ja heaolu poolest hoopis rohkem kui USA. Õnnelikult koju saabunud, tabas mind üllatus: vend Jüri oli Rootsi õele külla sõites otsustanud mitte Eestisse naasta. Kartsin sellest mulle suuri pahandusi. Kui läksin juhtunust Boris Tammele teatama, siis selgus, et temaga oli juba pahandatud – ikkagi oli tegemist teeneli- seks teadlaseks saanud TPI tuntud professoriga. Tamm rahustas mind ning soovitas mõneks ajaks, kuni jutud vaibuvad, kuhugi ära kaduda. Pidingi parajasti songaoperatsioonile minema ja kasutasin kadumiseks seda võimalust. Õige pea asi vaibus ja mind jäeti rahule. Nähtavasti polnud võimud huvitatud asja suure kella külge panemisest. Takti-

201 kaliselt pigem vastupidi: uutmistuultes tehti mulle ülesandeks TPI 50. aastapäeva (mida lubati nüüd arvestada 1936. aastast) pidulikul aktusel teha ettekanne õppejõudude nimel. Rõhutasin oma ettekandes, mille teksti isegi eelnevalt ei kontrollitud, ettenägelikkust Tallinna Tehnikaülikooli loomises ja vajadust tagada hariduses järjepidevust. Siiski leidsin KGB toimikust otsuse: „Sõidu lubamist Soome spetsialiseeritud turismigrupi koosseisus pidada mittesoovitavaks.” Tegemist oli TPI delegatsiooniga tähistamaks tagantjärele aastapäeva Helsingi ja Tampere ülikoolis. Ometigi kellegi nõusolekul jäin delegatsiooni koosseisu. Hiljem hakkas Tehnikaülikool lugema oma asutamisajaks aastat 1918, kui Tallinnas avati kõrgemad tehnilised kursused, pikemaajaliseks eelkäijaks aga Tallinna Tehnikumi. Jüri lugu sellega ei lõppenud. Ta abikaasa Reet pöördus siinsete võimude poole, et saada luba koos lastega Jüri juurde Rootsi sõitmi- seks, kuid sellest öeldi ära. Selle peale hakkas Jüri demonstreerima NSVL saatkondade ees Stockholmis ja Kopenhaagenis, protesteerides perekonna ühinemise inimõiguse rikkumise vastu. Asi jõudis ajakirjanduse esikülgedeni. Hoidunud kontaktidest nii temaga kui ka õega, ei teadnud ma sellest midagi. Ajas ette rutates, vist 1988. aasta alguses, helistati mulle korraga Pagari tänavalt ja paluti sinna tulla. Kui keeldusin Pagari tänavale minekust, siis tunti huvi, millist kohta ma kohtumiseks pakun. Et vältida kohtumist töö juures, tegin ettepaneku seda teha IV haigla juures, kuhu parajasti pidin minema. Parklas minu auto juurde tulnud mees palus pärast enda tutvustamist viisakalt luba autosse istumiseks, millest ma enam ei saanud keelduda. Ta rääkis mulle Jüri tegudest Rootsis ja palus mind temale teatada, et juhul kui ta oma protestiaktsioonid lõpetab, siis saab pere loa Rootsi sõiduks. Jüri asupaigast ei teadnud ma midagi, seetõttu lubasin teate edasi anda õe kaudu. Tegin seda telefoni ja kirja teel, jutu refereeringu ja kirja koopia koos venekeelse tõlkega aga leidsin kümme aastat hiljem oma toimikust Tõnismäe arhiivis. Mõni kuu pärast seda kohtumist

202 sai Jüri pere loa kätte. Kui 1989. aastal lahkus elust tädipoeg Ilmar, siis olin isapoolsest suguvõsast oma põlvkonna esindajana ainuke, kes oli Eestisse jäänud.

Kingitus TPI kolleegidelt 50. sünnipäevaks. Eksliibrise autor Vello Vinn.

203 Fosforiidisõda

1980ndate aastate uutmisprotsessi ja vabadusliikumise üheks kesk- seks rahvast laialt kaasahaaravaks sündmuseks oli fosforiidisõda. Oma sellenimelise raamatu sündmustikus toob Juhan Aare esile peamiselt selle välise ja emotsionaalse külje, jättes kõrvale Eesti teadlaste võit- luse Moskva ametkondadega uute fosforiidimaardlate kasutuselevõtu üle.* Tegelikkuses eelnes avalikule fosforiidisõjale teadlaste ohutundest ajendatud argumenteeritud materjalile toetuv pikaajaline võitlus. Sedavõrd üksmeelset ja arvukat eri valdkondade teadlaste koondumist ühe komplitseeritud probleemi uurimiseks polnud Eestis varem olnud, vaevalt seda ka tulevikus juhtub. Olles üks vähestest, kes oli Eestis oma teaduslikus tegevuses end sidunud looduslike fosfaatide uurimisega, sattusin ma nende uuringute korraldamise keskpunkti. Fosforiidivõitluses oli kolm lainet: esimene 1970ndatel aastatel, teine 1980ndate aastate alguses ning kolmas sama aastakümne teisel poolel juba uutmisele avanevas ühiskonnas fosforiidisõjana. Võttes kätte toimikud uurimistööde programmide ja aruannetega, koosolekute protokollidega ja kirjavahetusega, panen siinkohal kirja selle võitluse peamised sündmused ja tulemused, seda enam, et minu 2000. aastal Akadeemias ilmunud kokkuvõtlikust artiklist on hilisemates publikatsioonides mööda mindud.**

* Juhan Aare. Fosforiidisõda. Tallinn: Kirilill, 1999. ** Mihkel Veiderma. Fosforiidiuurimine Eestis – kas pidu või ohust ajendatud tegevus. – Akadeemia 2000, nr 3, lk 626–633.

204 Fosforiidivõitluse esimene laine sai alguse 1972. aastal, kui NSVL Riiklik Varude Komitee kinnitas Toolse maardla fosforiidi ja lubjakivi varud. 1974. aastal valmis Riiklikus Mäekeemia Projekteerimise Insti- tuudis (Gosgorhimprojekt) kaevanduse ehitamise tehnilis-majanduslik põhjendus, kus soovitati fosforiidil lasuv diktüoneemakilt maha matta karjääri puistangutesse. Üleliiduline Mäekeemia Peavalitsus (Sojuz- gorhimprom) tegi ettepaneku põhjendus kinnitada ja saatis oma otsuse kooskõlastamiseks ENSV Ministrite Nõukogule. Selleks ajaks olid väliuuringud Maardus näidanud, et diktüonee- makilt karjääri puistangutes oksüdeerub ning süttib ja saastab ohtlikult õhku ja vett. ENSV Ministrite Nõukogu, toetudes Endel Lippmaa juhitud ekspertkomisjoni seisukohtadele, keeldus esitatud põhjenduse kooskõlastamisest, soovitas alternatiivvariandina läbi töötada allmaa- kaevandamise väljavaated ja tegi teadusasutustele ülesandeks uurida kilda kasutamise võimalusi. Vaatamata sellele, et ka NSVL Ehituskomitee ekspertiis ei soovi- tanud tehnilis-majanduslikku põhjendust kinnitada ja nõudis selle ümbertegemist, jätkati Moskvas Sojuzgorhimpromi survel kaevanduse projekteerimist. Ka varusid uurinud geoloogid polnud piisavalt krii- tilised. ENSV Geoloogia Valitsus teatas oma ettekandes 1975. aastal: „Geoloogilis-majandusliku hinnangu esialgsed tulemused näitavad Toolse maardla kompleksse evitamise otstarbekust.” NSVL keskorga- nite määrusega 12. veebruarist 1976 nähti ette laiendada fosforiidijahu tootmist Maardus ning alustada 1979. aastal Toolse kaevanduse ehitamist. Asi läks tõsiseks. Teaduste Akadeemia presiidiumi otsusega 25. maist 1976 loodi fosforiidikomisjon, millele tehti ülesandeks koostada ülevaade Toolse maardla evitamisprobleemidest ja uurimistööde tulemustest ning esitada edasiste kompleksuuringute kava. Komisjoni esimeheks määrati mind. Valminud ülevaate koos selles sisalduvate järelduste ja ette- panekutega kinnitas osakonna akadeemik-sekretär Erast Parmasto.

205 Juba 8. juulil 1976 teatas Akadeemia president Karl Rebane Johan- nes Käbinile ja Valter Klaussonile: „Soovitatud lahtise kaevandamise variandiga ei saa nõustuda. Probleem on kompleksselt läbi uurimata ja lahendamata.” Akadeemia oli resoluutselt vastu ka madala efek- tiivsusega fosforiidijahu tootmisele ja pidas vajalikuks korraldada sellealaseid uuringuid. Vastavalt kehtivatele nõuetele kandis enamik kirjavahetusest, mida peeti vene keeles, märget DSP (st ametkondli- kuks kasutamiseks). 2. novembril 1976 kiitis Akadeemia presiidium heaks fosforiidi- komisjoni koostatud Toolse fosforiidimaardlaga seotud uurimis- ja katsetööde programmi aastateks 1977–1980 ja moodustas programmi- nõukogu koosseisus Mihkel Veiderma (esimees), Kalju Habicht, Oskar Kirret, Endel Lippmaa, Feliks Nõmmsalu, Arno Pihlak, Jüri Truusa, Herbert Viiding ja Hans Vinkman. Programm hõlmas maard la geoloogiat, kaevandamist, fosforiidi rikastamist ja töötlemist, kaasmaavarade kasutamist, mõju keskkonnale ja elukooslusele, kul- tuurimälestiste kaitset, majanduslikku efektiivsust. Selles osales 11 Eesti teadusasutust rohkem kui 60 töötajaga. Kõige töömahukamaks kujunes mäetööde mõju uurimine keskkonnale, mida tehti peamiselt Maardu fosforiidikarjääris. Määrati diktüoneemakilda põlemise levi- kut, mõõdeti temperatuuri puistangutes, uuriti õhu ja vee saastumise ulatust. Selleks rajati puistangutesse puuraukusid, lennukilt sooritati radiomeetrilisi mõõtmisi infrapunase kiirguse osas jm. Toolse maardla geoloogiliste, geokeemiliste ja hüdroloogiliste tingimuste lähem tundmaõppimine võimaldas prognoosida nende nähtuste kulgu ja ohtlikkust Toolses. Fosforiidi kasutamise vastu vaid fosforiidijahuna olid trumbiks meie uuringute tulemused, mis näitasid selle hoopis madalamat toimet võrreldes teiste setteliste fosforiitidega. Siiski ei saanud programm olla suunatud vaid eitustele. Ühtaegu uuriti ka võimalusi fosforiidi ratsionaalsemaks kasutamiseks ja selle tootmisega kaasnevate keskkonnahäirete vähendamiseks.

206 Uurimistööde tulemusi ja edasisi ülesandeid arutati regulaarselt programminõukogu koosolekutel. Seal kujundati ka seisukohad mitmesuguste ettepanekute suhtes: anti eitav hinnang diktüoneemakildast metallide maa-aluse väljaleotamise kohta, samuti läbitöötatud kaevan- damisala täitmisele fosforiidi ﬂ oteerimisjäägiga või põlevkivituhaga. Küsimuste arutamine, seisukohtade kujundamine ja ettepanekute tegemine nõukogus ja ekspertkomisjonides toimus kollegiaalselt. Üksikküsimustes toetuti vastava ala eriteadlaste seisukohtadele. 15. märtsil 1977 kuulas Akadeemia presiidium ära Endel Lippmaa ettekande diktüoneemakildast põhjustatud keskkonnakahjustustest fosforiidi avakaevandamisel. Võttes kokku tehtud tööde tulemused, teatasin märtsi lõpul vastava motivatsiooni alusel Akadeemia presidendile: „Toolse fosforiidimaardla kasutuselevõtt on teaduslik-tehniliselt ette valmistamata. Selle praegune lahendus on rahvamajandusele kahjulik ja seotud keskkonna tõsise saastumisega.” Need seisukohad edastati ENSV Ministrite Nõukogule. Samal ajal jätkasid Moskva instituudid uurimis- ja projekteerimis- töid. Et saada teavet neist töödest ja neid silmas pidades õigeaegselt suunata siinseid uuringuid ning kujundada tegutsemistaktikat, peeti otstarbekaks luua nende instituutidega ühine tööprogramm ja selle juhtrühm. See sai teoks juulis 1977. Ehkki selle koosolekutel kulus palju aega vaidlustele ning mitmes küsimuses jäädi eriarvamusele, oli see kasulik. 1977. aasta alguses saabus Moskvast Tallinna „raskekahurvägi” keemiatööstuse ministri Leonid Kostandovi isikus. Mul tuli ühel pühapäevasel päeval temaga minna Maardu karjääri ja näidata seal toimuvat – laiguti sulanud lund ja sealt eralduvat suitsu. Paistis, et minister sai probleemi tõsidusest aru ja lubas järgneval arutelul Mosk- vas seista õigemate otsuste eest. Sellegipoolest kinnitas NSVL Keemiatööstuse Ministeerium 29. märtsil 1977 Toolse kaevanduse projekteerimise ülesande, sedapuhku

207 kahes variandis: avakaevandamine ja maa-alune kaevandamine. Kui see teatavaks sai, esitas Akadeemia uuesti oma kategooriliselt eitava seisukoha avakaevandamise suhtes ja pidas vajalikuks jätkata maa-aluse kaevandamise võimaluste uurimist. ENSV Ministrite Nõukogu arutas küsimust kaks korda, mille tulemusena lükkas tagasi avakaevandamise variandi. Seevastu NSVL Varude Komitee pidas olemasolevate andmete alusel võimatuks kinnitada maardla maa-aluse evitamise tingimusi ja lubas projekti koostada vaid avakaevandusele. Äsja loodud NSVL Mineraalväetiste Tööstuse Ministeerium oli sunnitud kaevanduse projekteerimise peatama. Sellega lõppes fosforiidivõitluse esimene laine. Võis arvata, et projekti peatamine on vaid ajutine. Eestis jätkati uurimistöid. Nende tulemusi arutati 31. oktoobril 1978 Akadeemia presiidiumis ja 17. detsembril 1980 osakonnakogul. Otsustati veelgi laiendada töid Maardu karjääris, uurida rohkem geo- keemilisi, hüdrogeoloogilisi ja muid tingimusi Toolses ja süvendada majanduslikku analüüsi. 1981. aastal koostas fosforiidiprogrammi nõukogu uurimistööde programmi aastateks 1981–1985. Selleks ajaks olid avastatud fosforii- dilademed ka Rakvere rajooni lõunaosas. Seetõttu nähti programmis ette ka nendega seotud uuringuid, eelkõige maapõue ja maapinna, vee- ressursside ja kohaliku elukeskkonna kaitsmise seisukohast. Uuringute haare laienes, nendesse tõmmati kaasa uusi asutusi ja inimesi. Kasva- nud korraldustegevus, rohkete õiendite ja kokkuvõtete kirjutamine hakkas minul ja nn ühiskondlikel alustel töötaval fosforiidinõukogul üle pea kasvama. Fosforiidiprogrammi baasasutuseks määrati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituut, selle koosseisus loodi maavarade sek- tor, mille juhatajaks sai Väino Puura. Fosforiidivõitluse teine laine sai alguse 1981. aastal tagaselja toimunud kolme üleliidulise ministeeriumi – Geoloogia, Mineraalväetiste Tootmise ja Söetööstuse Ministeeriumi – esindajate koosolekust. Sellel tehti ettepanek Rakvere maardla evitamiseks suure maa-aluse kaevan-

208 duse rajamise teel, võttes enne fosforiiti välja sellel lasuva põlevkivi. Kui see Tallinnas teatavaks sai, korraldati Akadeemias, Plaanikomitees ja Ministrite Nõukogus rida nõupidamisi. Otsustati fosforiidiprogrammi täiendada sellega seostuva uurimistööga. Programmi nõukogu rõhutas probleemi keerukust ja hoiatas otsuste vastuvõtmise eest ilma põhjalike uuringuteta. Seda enam, et tegemist on hoopis suurema maardlaga, mis paikneb ökoloogiliselt tundlikumas piirkonnas ja on tihedamini asustatud. Kui rõhutasime sel puhul tekkivast vajadust võimsa ehitusorganisatsiooni loomiseks ja tööjõu sissetoomisest, siis Toompeal kirjapandud otsustes eelistati viimasest mööda minna. Poliitiliselt oli see eriti õrn küsimus niigi ülemäärases sisserändes. Nagu hiljem kuulsin, oli siiski antud juhiseid Rakvere generaalplaanis reserveerida sel otstarbel maad elamuehituseks. Oma mundriau taga ajavad Moskva ametkonnad ja projekteerijad tegutsesid endistviisi. Kolm eelmainitud Moskva ministeeriumi kor- dasid 1982. aastal oma ettepanekut nii Toolse kui ka Rakvere maardla evitamiseks. Gosgorhimprojektis valminud tehnilis-majanduslikus põhjenduses valiti Rakvere maardlast esmajärguliseks evitamiseks välja Lääne-Kabala väli. Mineraalväetiste ministeerium otsustas uuesti alustada Toolse avakaevanduse projekteerimist. Probleemidesse süve- nemata hakkas ENSV juhtkonnas Moskva surve all tekkima kõhklusi senise tegevusliini jätkamises. Tunnetades olukorra tõsidust, pöördusid Akadeemia president Karl Rebane ja TPI rektor Boris Tamm minu initsiatiivil Karl Vaino ja Valter Klaussoni poole ettepanekuga tutvustada neile fosforiidimaardlate evitamise probleeme ja uuringute tulemusi. Varsti kutsuski EKP tööstusala sekretär Vladimir Käo mind välja. Teinud mulle räigeid etteheiteid sellise läbimõtlemata ja ebatavalise ettepaneku pärast ja kuulanud ära keskkomiteesse saabunud pöördumise motivatsiooni, nõustus Käo ettepanekuga tingimusel, et juhtkond ei tule ettekannet kuulama koos, vaid kahes-kolmes grupis. Nii tegingi ettekande

209 kolmel korral oma laboratooriumi koosolekute ruumis, kattes selle seinad rohkearvuliste tabelite, skeemide ja graaﬁ kutega. 20. mail 1982 kordasin ettekannet laiendatud kujul Toompeal, kui mineraalväetiste tootmise minister Aleksandr Petrištšev saabus suure kaaskonnaga Ees- tisse, et läbi suruda ministeeriumi seisukohad. Vaatamata kaaskonna vastuväidetele minister nähtavasti taipas, et asi pole just nii, nagu temale Moskvas ette oli kantud, ja nõustus vastumeelselt otsuste edasilükkamisega. Tulemuseks oli Klaussoni juures kinniste uste taga tehtud protokoll, millega järjekordselt peatati Toolse kaevanduse projekteerimine, Rakvere maardla probleeme aga otsustati põhjalikult uurida ning vajadusel katsekaevandus rajada. Nii lõppes fosforiidi- võitluse teine laine. Muidugi oli naiivne arvata, et sellega asi lõpeb. Kuid tähtis oli aega võita ja edaspidiseks hästi valmistuda. 1984. aastal lubas Riiklik Varude Komitee eraldada Rakvere maardlast esmajärgulisteks uuringuteks Lääne-Kabala fosforiidivälja. Tööde otsesemaks mõjutamiseks viidi seni ENSV alluvuses olnud Eesti Geo- loogia Valitsus üleliidulisse alluvusse. Geolooge kohustati kiirendama uuringuid sellel väljal. Lühikese aja jooksul puuriti maardlal sadu puuraukusid. Need põhjustasid häireid kohalikus veevarustuses ja kutsusid esile elanike rahulolematuse. Juba aasta hiljem kiitis Riiklik Varude Komitee eeluuringute tulemused heaks, kuigi osutas ka töö puudujääkidele. NLKP ja NSVL Ministrite Nõukogu määrusega 11. septembrist 1985 nähti ette Rakvere kaevanduse ehitamise alustamine 1989. aastal ja lubati asuda selle projekteerimisele juba enne varude kinnitamist. Sai alguse fosforiidivõitluse kolmas laine. Fosforiidiprogrammi nõukogu koostas 1985. aastal uue uuringute programmi, milles keskenduti Rakvere maardlale. See oli eelmisest veelgi mahukam ja laiahaardelisem. Ootamata ära tööde ﬁ nantseerimist, mis suures osas üldse ära jäi, liitusid uuringutega uued inimesed ja asutused. Nende hulgas oli ka Küberneetika Instituut, kes koos hüdrogeoloogidega

210 hakkas välja töötama originaalset Pandivere kõrgustiku hüdrogeoloo- gilist mudelit. Vältimaks liigset ajakulu ja asjatuid vaidlusi üleliiduliste asutuste uurijate ja projekteerijatega hõlmas programm nüüd vaid Eesti asutustes tehtavaid uuringuid. Moskva võimude rahulolematuse tõttu kohustas ENSV Ministrite Nõukogu meid ikkagi sellesse sisse võtma ka teise poole töid. Veelgi enam, nagu mulle rääkis Plaa- nikomitee osakonnajuhataja, koolivend Eino Joost, tahtsid Moskva tegelased mind programmi juhtimisest eemaldada, sest ma segavat asjalikku koostööd. Sellele siitpoolt siiski välja ei mindud. Kui senini olin saanud nn teise ešeloni tegijate kaudu Moskvast teavet sealsest asjade seisust, siis nüüd pandi sellele pidurid peale. Ka Eesti juhtkond hakkas asju rohkem varjama. Nii sain teada Moskva Plaanikomitees Anatoli Lukašovi juures augustis 1987 toimunud koosolekust, kus otsustati Toolse kaevanduse rajamise juurde tagasi pöörduda, alles siis, kui Lippmaal õnnestus selle protokoll kätte saada. Aja jooksul hakkas asju hoopis rohkem mõjutama Gorbatšovi uutmisele ja ava- likustamisele suunatud kurss, olukorra ja probleemide väljatoomine raadiosaadetes, ajakirjanduse veergudel ja koosolekutel. 1986–1987 valgustasin fosforiidimaardlate evitamise probleeme mitmes ettekandes vabariiklikul keskkonnapäeval Rakveres, Kohtla- Järve teaduspäeval, Kirjanike Liidus, Tallinna Teadlaste Majas, Tartu Ülikoolis, TPIs, Eesti-Soome seminaril, samuti NSVL Teaduste Aka- deemia põllumajanduse kemiseerimise nõukogu koosolekul. Rääkisin uurimistööde tulemustest ja ohust, millega ähvardab fosforiidimaardlate kiirustatud kasutusele võtmine. Selle peale avaldas oma kirjas NSV Liidu Ministrite Nõukogule meile toetust ka NSVL Tea- duste Akadeemia asepresident Aleksandr Janšin. 1986. aastal aktiveerus ENSV Ministrite Nõukogu juures oleva looduskaitse komisjoni tegevus. Toetudes ekspertkomisjonis ettevalmistatud materjalile, andis komisjon Rakvere maardla projektlahendusele eitava hinnangu. Seejärel tunnistas vastav keskne üleliiduline uuri-

211 misasutus Riiklik Mäekeemia Instituut (GIGHS) esmakordselt, et Eesti fosforiidimaardlate kasutuselevõtt traditsiooniliste meetoditega on komplitseeritud mitmesuguste tehniliste ja majanduslike probleemide tõttu. Mitte hakkama saades maa-aluse katsekaevanduse projekteerimisega, tegi instituut ettepaneku katsetada fosforiidi hüd- rokaevandamist puuraukude kaudu, kuid Teaduste Akadeemia andis ka sellele eitava hinnangu. Ärevusse sattunud projekti peavedaja Sojuzgorhimpromi ülem Juri Jampol nõudis, et kuhjunud probleemide lahendamiseks kutsu- taks kiiresti kokku koosolek Tallinnas. Fosforiidi programmnõukogu ettepanekul Ministrite Nõukogu sellega ei nõustunud. 24. veebruaril 1987 andis Jampol Moskvas Juhan Aarele intervjuu, milles ta esitas ametkonna ambitsioonid alustada 1997–1998 fosforiidi kaevandamist nii Rakvere kui ka Toolse leiukohas, ettevalmistustega selleks aga kohe pihta hakata. Jampoli intervjuu avalikustamisega ajakirjanduses sai alguse avalik fosforiidisõda. 13. märtsil 1987 deklareeris fosforiidiprogrammi nõukogu: „Uuringute seis Kabala ja Toolse fosforiidimaardlate põhiprobleemi- des on selline, mis ei võimalda mitte ainult välja anda lähteandmeid kaevanduse projekteerimiseks, vaid ka esitada fosforiidivarud kinnitamiseks.” 25. märtsil Teaduste Akadeemia üldkogu, kuulanud ära Endel Lippmaa ja minu ettekanded, asus samale seisukohale ja pöör- dus ENSV Ministrite Nõukogu poole ettepanekuga mitte lubada kitsalt ametkondlikku lähenemist nii tõsisele probleemile. Kui ma 30. märtsil kandsin Akadeemia seisukoha ette Ministrite Nõukogu istungil, siis kutsus see esile pahameeleavalduse Akadeemia suhtes. ENSV juhtkond, sattudes Moskva suuniste ja nendele vastu seisva avaliku tegevusliini vahele, ei suutnud uues olukorras kohaneda ja ilmutas teatavat peataolekut. See väljendus ka Bruno Sauli kaksipidises esinemises laialdast vastukaja leidnud pressikonverentsil 30. märtsil, milles ikkagi prevaleerisid Moskva ametlikud seisukohad. Vastuseks

212 ühele mind puudutanud küsimusele kinnitasin, et fosforiidiprobleemi uurijad teevad omalt poolt kõik, et ära hoida ökoloogiliselt ohtlikke ja majanduslikult absurdseid lahendusi. 14. aprillil kordas Teaduste Akadeemia oma seisukohta Ministrite Nõukogule: „Kaevanduse projekteerimist enne varude kinnitamist ja tehnoloogiliste lahenduste kompleksset kontrollimist peame täiesti põhjendamatuks. Riski eira- mine selles vallas võib kaasa tuua mitte ainult suure majandusliku kahju, vaid ka tõsiseid ökoloogilisi häireid ja sotsiaal-poliitilisi eba- kõlasid.” Nende ebakõlade all peeti eeskätt silmas venekeelse tööjõu uut migratsioonilainet Eestisse. Kui Jampoli avalduse leevendamise eesmärgil saabus Moskvast Tallinna aseminister Anatoli Koževnikov, siis peeti paremaks mind enam koosolekutele mitte kutsuda. Püüdes pidurdada laienevat rahvaliikumist ja sellest tulenevat ohtu poliitilisele režiimile, tegi ENSV Ministrite Nõukogu 18. septembril 1987 Moskvale ettepaneku lõpetada tööd Eesti fosforiidimaardlate evitamiseks. 14. novembril võttiski NSVL Ministrite Nõukogu vastu määruse ettevalmistuste peatamisest. Samas ikkagi veel nõuti üleliidulistelt ametkondadelt ja Eesti NSV Ministrite Nõu- kogult täiendavate uurimistööde läbiviimist ökoloogiliselt ohutute ja majanduslikult efektiivsete fosforiidi kaevandamise meetodite välja- töötamiseks ja vastava koondaruande esitamist 1989. aastaks. Seejärel algas Tallinna valitsusringkondades palavikuline tegevus. Ministrite Nõukogu juurde loodi fosforiidikomisjon, mida juhtis nõukogu aseesimees Pjotr Melnik, seejärel sama ametit pidav Roman Šere- meta, lõpuks Viljar Veskiväli. Komisjoni juurde loodi viis töörühma probleemide analüüsimiseks ja ettekande ettevalmistamiseks. Hiljem tõsteti töörühmade arv üheksani. Peeti rohkesti koosolekuid, töötati läbi materjale, kirjutati õiendeid. Vaatamata ülesandele täiendada uuringute kavasid ja keskenduda nendes esmatähtsatele probleemidele, lakkas igasugune uurimistegevus üldse. 3. märtsil 1988 tegigi fosforiidikomisjon ettepaneku uuringud katkestada. Sai selgeks, et

213 avaneva ühiskonna tingimustes määrab tulemuse eelkõige poliitiliseks jõuks kasvanud rahvaliikumine. 8. aprillil 1988 toimunud ENSV Ülemnõukogu istungil tegin ettekande fosforiidiprobleemi olukorrast. Ülemnõukogu võttis vastu otsuse fosforiidimaardlate evitamise lubamatusest ökoloogiliselt ohtlikul ja majanduslikult kahjulikul viisil. Ühtlasi kiideti heaks valitsuse juures oleva looduskaitse komisjoni ettepanek luua Pandivere veekaitse ala. Käisin enne istungit Arnold Rüütli juures, et see punkt otsusesse kindlalt sisse võetaks. On ju veekaitsealal igasugune vee- varusid kahjustav majanduslik tegevus täiesti lubamatu. Fosforiidimaardlate evitamine kavandatud viisil hakkas leidma vastupanu ka üleliidulisel tasemel. Sellele aitas kaasa 1987. aasta juulis Literaturnaja Gazetas avaldatud Lennart Meri artikkel „Kahjumlik tulu”. Juba mainitud NSVL Teaduste Akadeemia pöördumise kõrval oli oluline NSVL Plaanikomitee ekspertkomisjoni otsus 27. maist 1988, millega fosforiidi avakaevandamine tunnistati ökoloogiliselt ohtlikuks ka siis, kui diktüoneemakilt puistangutes maha maetakse. Komisjoni tööst võtsid Eesti esindajatena osa Endel Lippmaa ja Robert Päsok. 17. mail 1988 ütles oma eitava seisukoha välja ka Eesti Ökoloogiakogu. 4. juulil 1988 tegi ENSV Ministrite Nõukogu ettepaneku kuulu- tada Toolse maardla varud bilansivälisteks, 22. novembril aga teatas Eesti Geoloogia, et lõpetab välitööd Kabalas ega esita sealseid varusid kinnitamiseks. Ülemnõukogu, võtnud 16. novembril vastu suverään- suse deklaratsiooni ja arutanud 6. detsembril uuesti fosforiidimaardlate küsimust, otsustas mitte lubada neid kasutusele võtta. Et panna punkt Moskva määruste täitmisele, tegin 27. veebruaril 1989 ettepaneku katkestada ka ettekande koostamine NSVL Ministrite Nõukogule, mida pidin koordineerima. Indrek Toome sellega ei nõustunud. See uuringutel põhinev ja probleemi kõiki tahkusid käsitlev ettekanne valmis 1989. aasta suveks ning tõlgiti vene keelde. Kas see ka Mosk-

214 vasse saadeti, seda ma pole teada saanud. Milvi Alev koostas Balti basseini fosforiite käsitlevate tööde (1829–1990) mahuka bibliograaﬁ a kasutamiseks tulevastele uurijatele.* Lõpuks nimetan inimesi, kes tõhusalt ja järjekindlalt lõid kaasa fosforiidiuuringutes ja maardlate evitamisega seotud ohtude argumen- teerimises: Endel Lippmaa ja tema kolleegid Arno-Toomas Pihlak ja Ello Maremäe, geoloogid Peeter Vingissaar, Herbert Viiding, Väino Puura, Valter Petersell, Leo Vallner, Vello Karise, Hella Kink, Heljo Heinsalu, küberneetik Ülo Jaaksoo, mäemehed Guido Paalme, Enno Reinsalu, Alo Adamson, Hans Vinkmann, Leo Talve, keemikud Ernst Aasamäe ja Ülo Haldna, majandusteadlased Kalju Habicht ja Robert Päsok, biofüüsik Juhan Ross, agrokeemik Heino Kärblane, metsatead- lane Ivo Sarv, arheoloog Tanel Moora, mullateadlane Loit Reintam. Uurimistöödele, nende tulemuste teadvustamisele valitsusaparaadis, samuti tagasisidele sinna saabunud materjalidest või kavandatava- test otsustest aitasid kõige rohkem kaasa: Teaduste Akadeemias Karl Rebane, Erast Parmasto ja Anto Raukas, valitsusasutustes Leonhard Tammeväli, Eino Joost, Feliks Nõmmsalu, Tiit Eipre, Heino Luik, Vello Linnamägi, Endel Koljat, Jüri Truusa. Fosforiidivõitluses sai ju teadusliku argumentatsiooni kõrval aega võita ja otsuseid mõjutada ka osava tegutsemisega mitmesugustes ametkondades. 1990. aastal, juba Edgar Savisaare peaministriametis oleku ajal, käis Eestis fosforiidile hinnangu andmiseks kaks väliseksperti – üks Soomest, teine USAst. Nende seisukoht oli, et 21. sajandil oodatava fosfaatide deﬁ tsiidi korral, mis toob kaasa nende hinna tõusu, võib siinsele fosforiidile turgu leida. Arendades tehnoloogiaid, olevat ka keskkonnakaitseliselt asi lahendatav. Savisaare nõudmisel, kes kartis süüdistusi fosforiidikasutuse taaskäivitamises, jäid ekspertarvamu-

* Balti basseini fosforiidid. Bibliograaﬁ a. Tallinn: Tallinna Tehnika ülikool, 1992, 232 lk (eesti, inglise ja vene keeles).

215 sed kalevi alla. Nüüd, kui poliitilised motiivid on ära langenud või kitsenenud erakondlikeks, võib olukorda muuta fosforiidi kasuks ka tema lasundi peal oleva diktüoneemakilda kasutuselevõtt tuumakütuse saamiseks, eriti tuumaelektrijaama ehitamise korral Eestis. Siis võib kõne alla tulla ka kõige hinnalisema saaduse – puhta fosfori – tootmine elektrotermilisel teel, mis pealegi võib kaasa aidata tuumajaama ühtlasele ööpäevaringsele koormamisele. Fosforiidisõja tulemusena aga katkes fosforiidialaste rakendusuuringute järjepidevus. Fosforiidisõjaõhinas sai mõnigi uurija süüdistuste, geoloogid koguni ähvarduste osaliseks. Mõni aktivist läks nii kaugele, et uurija tehti maardlate evitamisel kaasaaitajaks juba ainuüksi selle eest, et ta probleemiga tegeles. Juhan Aare süüdistas mind oma raamatus „Fosforiidisõda” kaevanduste projekteerimise selliste asjaolude varja- mises, millest ma infosulu tõttu ei teadnudki. Ma ei taha siinkohal hakata süüdistajatega polemiseerima ega parandama faktivigu nende ülesastumistes, pealegi mõnigi nendest on hiljem vabandanud liial- duste eest. Ma ei taha ka pisendada Aare ja laiemalt kogu meedia rolli fosforiidisõja käivitamisel ja ülalhoidmisel. Mul oli hea meel, et sellest alanud rahvaliikumine viis järk-järgult Nõukogude okupatsioonist vabanemise ja Eesti iseseisvuse taastamiseni. Ent tähtis on näidata sedagi, kuidas Eesti teadlased võitlesid pealesurutud teadusväliste otsustega tekitatud ohu vastu ja pidurdasid fosforiidimaardlate kasu- tuselevõttu 15 aasta jooksul kuni avaliku fosforiidisõjani välja. Küll avati kaevandus ja rajati fosforiidi rikastusvabrik teisel pool Narva jõge Kingissepa rajoonis.

216 Teaduste Akadeemiasse

1987. aasta lõpul pidid toimuma korralised Teaduste Akadeemia juhatuse ümbervalimised. Akadeemia asepresident Ilmar Öpik oli sellel ametikohal olnud kaks perioodi ega soovinud jätkata. Karl Rebane tegi mulle ettepaneku kandideerida vabaksjäänud kohale. Kaalunud ettepanekut erinevatest aspektidest, ühest küljest uute väljakutsete või- malusest soodsalt muutuvas poliitilises olukorras, teisalt sellega seotud loobumisest armsast ja harjumuspärasest üliõpilaste õpetamisest, andsin siiski nõusoleku. 10. detsembril valiski Akadeemia üldkogu mind asepresidendiks. Karl Rebane valiti tagasi presidendiks, Arno Köörna asepresidendiks, Raimund Hagelberg teaduslikuks peasekretäriks. Astusin tagasi Tehnikaülikooli kateedrijuhataja kohalt, jäädes edasi ¼ professori ametikohale. Kateedri juhatajaks sai Meeme Põldme. Kui senini olin Akadeemia juhtkonna tegemistes rohkem kõrvalt- vaataja, siis nüüd tuli ise käed külge panna. Pealegi nõudis muutustele avatud aeg uusi põhimõttelisi otsuseid ja aktiivset tegevust. Presiidiu- mis jäid minu peale senini Öpiku kureerida olnud kapitaalehituse, energeetika ja keskkonnakaitse küsimused, loodusteaduste valdkond, ajapikku ka kaasalöömine Akadeemia ja riigi teaduskorralduse alus- dokumentide koostamises viimaks need vastavaks suveräänse riigi tingimustele. Kõigepealt püüdsin lähemalt tutvuda Akadeemia presiidiumi töökorraldusega ja Akadeemia instituutide ja asutustega. Neid oli sel ajal kokku 24: 17 teadusinstituuti, kaks konstrueerimisbürood, raamatukogu, kirjastus, autopark, varustuskontor, kommunaal-

217 valitsus. Ühtekokku oli rohkem kui 4000 töötajat, osa nendest Tartus. Akadeemia presiidiumi koosolekud toimusid Akadeemia presidendi kabinetis. Neid juhtis kindlakäeliselt ja konkreetselt Karl Rebane. Olin üllatunud, et presiidiumi liikmed, kui just küsimus neid otseselt ei puudutanud, eriti sõna ei võtnud. Et peasekretär Raimund Hagelberg oli koosoleku materjalid hästi ette valmistanud, siis koosolekud üld- juhul ei veninud. Rohkem läks aega vaid siis, kui päevakorras oli ka teaduslik ettekanne, mahukam oluline aruanne või läks hoopis lahti pikemaks diskussiooniks, enamasti raha jagamise üle. Mis parata, raha on Akadeemial ja teadusel laiemalt pea alati vähe olnud. Diskussioo- nides paistsid rohkem silma osakondade akadeemik-sekretärid Anto Raukas ja Juhan Kahk, aga ka juhatuse liikmed Endel Lippmaa ja Boris Tamm. Teinekord võeti otsuseid vastu ka presidendi juures kitsa- mas ringis, presiidiumi koosolekust mööda minnes. Presiidium toetus oma töös hästi funktsioneerivale kantselei personalile, keda ajapikku paremini tundma õppisin. Minu abiliseks-sekretäriks sai Maia Järv. Vaatamata kriitikat tekitanud autoritaarse juhtimise kalduvusele tuleb tunnistada, et Rebase presidendiks oleku ajal ja suurel määral tänu tema toele tekkisid Akadeemias uued teadussuunad, tõusis esile arvukalt noori teadlasi, saadi ajakohaseid kalleid uurimisaparaate ja arvutustehnikat. Need olid hiljem väärtuslikeks vundamendikivideks vabanenud Eesti teadusele. Akadeemia instituutidest tundsin hästi vaid Keemia Instituuti, mille teadusnõukogu liige olin pikemat aega. Seal oli üha rohkem tunda muutuste hõngu. Kui varem püüdsid instituudis juhtrolli män- gida Venemaalt tulnud põlevkivi uurijad Aleksandra Fomina, Mark Gubergrits ja Samuil Faingold, kellest tollastes tingimustes direktor Olaf Eisen ei saanud oma tegevuses mööda vaadata, siis teaduslikult olid esiplaanile tõusnud hoopis järgmise põlvkonna keemikud: füsio- loogiliselt aktiivsete ainete uurijad Koit Lääts, Ülo Lille ja Margus

218 Lopp, instrumentaalanalüüsi meetodite arendajad Endel Küllik ja Mihkel Kaljurand. Rakenduslike tulemuste evitamine läks tollastes tingimustes üle kivide ja kändude ning teostus vaid osaliselt. 1988. aastal oli direktoriks saanud aktiivne Jüri Kann, kes aga peagi puutus kokku üleminekuaja probleemidega. Instituudi mitme teadlase arvates reageeris ta ennatlikult teadusreformile, mis viis Keemia Instituudi kui teadusasutuse kadumiseni. Olin jälginud lähedalt Nikolai Alumäe eesmärgipärase tegevusena loodud Küberneetika Instituudi ja temast pungunud Keemilise ja Bio- loogilise Füüsika Instituudi kiiret arengut, teinud koostööd Geoloogia Instituudiga. Seetõttu seadsin endale ülesandeks kõigepealt tutvuda Tartus paiknevate instituutidega. Füüsika Instituut ja Tõraveres olev Tartu Observatoorium (siis veel pika nimega Astrofüüsika ja Atmo- sfäärifüüsika Instituut) avaldasid muljet oma teadusele pühendunud inimeste ja saavutustega. Tunnetasin juba siis hiljem võimendunud probleeme – esimeses instituuti naasnud Karl Rebase ja tema noore- mate kolleegide vahelistes suhetes, teises suurtes kulutustes mahuka infrastruktuuri ülalpidamiseks. Napima ﬁ nantseerimisega Zooloogia ja Botaanika Instituut, mille põhiülesandeks oli Eesti looduse uurimine, töötas hoopis kitsamates tingimustes. Vaid Võrtsjärve-äärne limnoloo- giajaam jättis hea avara mulje. Kirjandusmuuseumist olin küll varem kuulnud, kuid näha oma silmaga tema rikkalikke kultuuriloolisi arhiive oli mulle tõeliseks avastuseks. Lubasin igati kaasa aidata muuseumi juur- deehituse kiiremale valmimisele. Tallinnas oli Ajaloo Instituut endale saanud Poola ﬁ rmade restaureeritud hooned Rataskaevu tänaval, vaid arheoloogiliste kogude hoidla sisustamine tuli lõpule viia. Kahe esimese Akadeemias oldud aasta jooksul viibisin ka teistes Akadeemia instituu- tides ja asutustes ning sain nende asjade seisust päris hea pildi, mis aga kõige tähtsam – tutvusin inimestega, kellega tuli koos töötada. Puutusin lähemalt kokku Akadeemia liikmetega. Igaüks nendest on omamoodi isiksus – ühed sõnakamad ja endale enamasti teadus-

219 organisaatoritena või avalike sõnavõttudega tähelepanu tõmbavad, teised vähem silma torkavad, eelkõige oma teadusalasse süvenenud inimesed. Ühed on heade annetega lektorid ülikoolis, teistele jääb noorte õpetamine kaugemaks. Teadus vajab mõlemat liiki teadlasi, õnnelikel juhtudel on erinevad küljed samas teadlases ühendatud. Kui Akadeemiasse tööle tulin, siis paistsid laiemalt kõige rohkem silma poliitilises uuendusliikumises aktiivselt kaasa löövad Endel Lipp- maa ja Viktor Palm, majandus- ja rahareformide eestvedajad Raimund Hagelberg ja Uno Mereste, meedias esinenud või populaarteaduslikus kirjanduses rohkem kajastamist leidnud Paul Ariste, Jaan Einasto, seenevana Erast Parmasto ja Anto Raukas, ajakirjanike mentor Juhan Peegel, küberneetikuna ja rektorina tuntuks saanud Boris Tamm, mitmed teisedki, paljudele aga hoopis Gustav Naan oma irriteerivate publitsistlike artiklitega. Naan jäi oma jutuga minule kaugeks. Küll olin aga hädas temast lahku läinud ja peavarjuta jäänud abikaasa Jev- genia Korsišenkoga, kes tuli kõikvõimalike meteoriitide ja mineraalide proovide ja tema teeneid tunnustavate tunnistustega Kohtu tänavale ning ladus kommentaaridega need lauale laiali. Kuulasin ta ära ja lubasin tal majas oleval sohval ööbida. Kui see korduma hakkas, siis rangemate kolleegide arvates hakkas ta minu kogenematust temaga suhtlemises kuritarvitama. Osa akadeemikutest oli väljaspool teadussfääri vähem tuntud. Tagasihoidliku ja tasakaaluka teadlasena, samas naelapead tabavate asjalike väljaütlemistega, kujunes Akadeemias autoriteediks nüüdseks kõrgesse ikka jõudnud Harald Keres. Heade isiklike ja tööalaste suhe- tega isikute ring Akadeemias hakkas jõudsasti laienema.

Eestis toimuvad ühiskondlik-poliitilised muutused tõid uusi tuuli ka Akadeemia tegevusse. 1988. aastal võttis Akadeemia üldkogu vastu otsuse lugeda Akadeemia eelkäijaks 1938. aastal asutatud Eesti Tea- duste Akadeemia. Seega oli Akadeemia tegevuse algusaastaks 1938.

220 Saamaks suuremat autonoomsust oma tegevuses tegi üldkogu Minist- rite Nõukogule ettepaneku loobuda nõudest kinnitada muudatusi Akadeemia põhikirjas. Akadeemia hakkas tugevamini häält tegema kavandatavate suurehituste kohta: 1987. aastal fosforiidimaardlate kohta tehtule järgnesid pöördumised Narva Soojuselektrijaama rekonstrueerimise ja Tallinna Uussadama kohta, nõudes eelnevat nende efektiivsuse ja ohutuse süvaanalüüsi. Akadeemia osales aktiivselt Eesti looduskaitsekontseptsiooni väljatöötamisel ja vastava seaduse ettevalmistamisel. Üldkogu pidas vajalikuks keeleseaduse vastuvõtmist ja protesteeris NSVL Ülemnõukogu menetluses olevate ebademo- kraatlike ja vabariikide suveräänsust piiravate seaduseelnõude vastu. Akadeemia instituutide ja asutuste juures hakkasid tekkima väike- ettevõtted ja kommertsaktsiaseltsid. Teinekord ei läinud lahtisaamine nõukogude pärandist presiidiumi ja üksikisikute tasemel ilma tõrge- teta. Sellekohaseks näiteks oli Karl Rebase ülesastumine 24. veebruaril 1988 võimude korraldatud protestimiitingul USA jõhkra sekkumise vastu Eesti NSV siseasjadesse. Rebane oli küll väljapaistev teadlane ja hea teadusorganisaator, kuid ei orienteerunud piisavalt kiiresti muutuvas olukorras. Arno Köörna aga oli üks majandusreformide ja uue teaduspoliitika eestvedajaid, ta esitas erimajandustsoonide ettepaneku ja hakkas toetama isemajandava Eesti ideed – IMEt. Vabanemaks nõu- kogude aja kandamist vajas Akadeemia uut põhikirja. Selle koostamise eestvedajateks olid eelkõige Erast Parmasto ja Jaan Einasto. Pärast uue põhikirja vastuvõtmist Akadeemia üldkogu poolt aprillis 1989 esitas 28 Akadeemia liiget ühisavalduse, milles teatasid oma ettepanekust viia läbi veel samal aastal presiidiumi, osakonnabüroode ja enne 1988. aastat valitud instituutide direktorite erakorralised ümber- valimised. Ühtlasi teatati, et need, kes allakirjutanutest kuuluvad nimetatud valitud isikute hulka, astuvad tagasi oma seniselt ametikohalt. Presiidiumi liikmetest puudus avaldusel vaid Rebase allkiri, kes ei pidanud sellist ettevõtmist seaduspäraseks. Üldkogu hilisema

221 otsusega loeti nimetatud kogude ja isikute volitused lõppenuks alates 15. jaanuarist 1990. Akadeemia uue põhikirjaga kaotati ära Akadeemia liikmete jaotamine akadeemikuteks ja korrespondentliikmeteks – kõikide suhtes rakendati nimetust akadeemik. Ministrite Nõukogu andis välja määruse, millega nõustuti Akadeemia uue põhikirjaga jõustu- nud Akadeemia nime muutmisega Eesti Teaduste Akadeemiaks ja anti Akadeemiale üle õigus määrata oma liikmete üldarv. Akadee- mikute valimisel ei tulnud enam kandidaatide valikul küsida NSV Liidu Teaduste Akadeemia seisukohta. Üldkogu võttis vastu otsuse luua Akadeemias aukohus ja kiitis heaks teaduspoliitikat suunava dokumendi „Teadus IME tingimustes”. Akadeemia 1989. aasta aasta- aruanne ilmus esimest korda ka inglise keeles, 1990. aasta oma vene keele asemel eesti keeles. 1990. aasta alguses valiti Akadeemiasse uue põhikirja alusel 7 uut liiget. Nagu mõnikord varemgi juhtus valimistel ootamatusi. Kui valimistel üldkogus akadeemikud reeglina arvestasid osakonna eelistustega, siis seekord valis üldkogu akadeemikuks Juri Lotmani vaatamata sellele, et humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakond ei eelis- tanud teda kandidaatide hulgas. Kõigepealt jäi minu peale Akadeemia tegevuse kujundamine keskkonnakaitses ja loodusvarade kasutamisel. Tegin juba 29. juunil 1989 üldkogus sellekohase mahuka ettekande, mida hoolikalt ette valmistasin. Oli ju tegemist minu esimese ettekandega üldkogul asepresidendina, pealegi laiemat huvi pakkuvas aktuaalses küsimuses. Ettekande alusel võttis üldkogu vastu deklaratsiooni Eesti loodus- keskkonna ja loodusvarade kaitsest. Minu ettepanek kiirendada ökoloogiliste uuringute keskuse loomist Akadeemias realiseerus veel sama aasta lõpus Ökoloogia ja Mereuuringute Instituudi asutamise näol, hiljem jaotus see kaheks omaette instituudiks. Järgmise sammuna selles vallas hakati koostama ökoloogiliste uuringute

222 koondprogrammi. Tegin ka ettepaneku keskkonnatehnoloogia eriala avamisest Tallinna Tehnikaülikoolis, mis teostus 1991. aastal ja on andnud Rein Munteri juhtimisel häid tulemusi. Kahju, et siis üld- kogul tehtud ettekandeid ära ei trükitud, nagu see hiljem Akadeemia aastaraamatutes teostus. Arvan, et mu ettekanne pakuks praegugi huvi kui ülevaade tolleaegsest olukorrast ning ülesannetest keskkonnakaitses ja -uuringutes. Detsembris 1988 olin kutsutud NSVL Teaduste Akadeemia üldkogule, mis oli pühendatud ökoloogiaprob- leemidele. Mind määrati ka liidu akadeemia ökoloogiaprogrammi tööstusökoloogia rühma liikmeks. Kui 1989. aastal kerkis üles kiireloomuline küsimus ajutise teaduskollektiivi loomisest Eesti energeetika pikemaajalise arengu üld- põhimõtete väljatöötamiseks, siis tegin ettepaneku panna selle etteotsa Ilmar Öpik. Akadeemia presiidium aga leidis, et minul asepresidendina on selleks rohkem võimu ja jõudu, pealegi oli energeetikute hulgas lahkhelisid. Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. Moodustasin ülesande täitmiseks kolm töörühma: energeetika (juhid Arvo Ots ja Olev Tapupere), põlevkivi kaevandamise (Enno Reinsalu) ja põlevkivi termokeemilise töötlemise alal (Leevi Mölder). Töörühmade töösse tõmmati kaasa hulgaliselt erinevate asutuste vastava ala spetsialiste. Ainuüksi Otsa töörühmas oli neid 60. Vastavalt aja entusiastlikule hõngule tehti kiiresti asjalikku tööd ilma igasuguse tasuta. Tulemusena kujunes strateegiline materjal, mis jätkuvalt pälvib tähelepanu kui üks paremaid sellesuunalisi töid, võttes arvesse ka mitmeid hilisemaid dokumente. Töö nägi ette riigi elektrienergiaga varustamisel toetuda jätkuvalt põlevkivile, uuendades elektrijaamades tehnoloogiat, pikemas ajalises perspektiivis rajada kaabelühendus Soomega ja ühe versioonina võtta kasutusele ka tuumaenergia Juba 1990. aasta mais kandsin kok- kuvõtte tööst ette Akadeemia presiidiumi koosolekul, juulis Vabariigi Valitsuse istungil. Tehtud töö pälvis heakskiitu ja võeti aluseks sellele järgneva riikliku energeetika arengukava koostamisel aastani 1995.

223 Ka minu laboratooriumis alustati Rein Kuusiku eestvedamisel põlev- kivienergeetikaga seotud uurimusi. Nendest ettevõtmistest sai alguse minu seos energeetika arengu probleemidega peaaegu 20 aastaks. 1989. aasta tippsündmuseks oli minule Tallinnas peetud XI rahvusvaheline fosforikeemia konverents, mis toimus Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Uniooni egiidi all ja mille fosforikeemia komitee esimeheks olin valitud. Osavõtjate arvult – 503 inimest 32 maalt – oli see suurim seni peetud fosforikeemia konverents ja üks suuremaid Eestis peetud rahvusvahelisi teaduskonverentse. Konverentsi plenaaristungitel ja viies sektsioonis esitati 141 suulist ja 350 stendi- ettekannet, nendele lisandusid fosforikeemia rahvusvahelise komitee ja keemiaalaste teadusajakirjade toimetuskolleegiumide koosolekud ja kitsamad diskussioonkohtumised, muidugi ka mahukas kultuuri- programm ja suur ühislõuna hotellis Olümpia. Järgmise fosforikeemia konverentsi asupaigaks valis fosforikeemia komitee Toulouse’i (esime- hed Guy Bertrand ja Jean Majoral), mina lõpetasin oma kolmeaastase tegevuse komitee esimehena. Kümneliikmeline perioodiliselt uue- nev rahvusvaheline komitee luges Tallinna konverentsi kordaläinuks, selle teaduslikku ja organisatsioonilist taset peeti kõrgeks. Konverentsi ettekanded avaldati mahukas köites ajakirja Phosphorus, Sulfur and Silicon erinumbrina. Konverentsi korraldamine nõudis täpset tööd rohkem kui aasta jooksul enne selle toimumist ja suurt operatiivsust selle läbiviimise ajal. Konverentsi peaaegu viperusteta õnnestumisse andsid suure panuse konverentsi sekretär Maret Pank, konverentsi kogumiku toimetaja Avo Aaviksaar, mu kolleegid laboratooriumist ja abilised Tallinna Tehnikaülikoolist. Tagantjärele leidsime, et süvenevate majanduslike raskustega ja kiiresti muutuvas olukorras oleks konverentsi alternatii- vina kavandatud hilisem läbiviimine olnud hoopis raskem. Tõepoolest, järgnevad aastad osutusid ka majanduslikult keerukaks. Kaupa jäi poodides vähemaks, hinnad tõusid, raha ei jätkunud.

224 Eriti andis tunda mootori- ja ahjukütuse puudumine. Meie peret päästis meie endine talu Põllkülas, mille pooleldi mahapõlenud elu- maja varest saime piisavalt puitu oma maja kütteks, Riinu aga tõin pisitütrega külmast Tartu ühiselamust koju. Jooksvas töös püüdsin siiski hoolt kanda Akadeemia pooleliolevate ehituste lõpuleviimise eest. Nendest suuremad olid Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi, Arvutustehnika Erikonstrueerimis- büroo ja Varustuskontori hooned Mustamäel, Kirjandusmuuseumi juurdeehitus, Botaanikaaia näitustehoone. Zooloogia ja Botaanika Instituudi laboratooriumikorpuse ja noorteadlaste hotelli ehitamine jäi uues olukorras vahendite kärpimise ja ehitusmaterjalide puuduse tõttu pooleli. Ökoloogia Instituudile aga ostsime soodsalt, vaid 20 000 rubla eest maja Kevade tänavas. Tallinna Ülikool müüs selle 2006. aastal maha 12 miljoni krooni eest. Kandsin hoolt ka Eesti Loodus- uurijate Seltsi eest, et viia lõpuni nn Struve maja omandamise protsess, teha selles kapitaalremont, kolida sinna vanast lagunevast tõllakuurist seltsi raamatukogu ja muud varad. Suuremaks ettevõtmiseks oli Kohtu tänava Akadeemia maja läbitilkuva katuse vahetus. Suurte ponnistus- tega õnnestus selleks vaskplekki saada ühest sõjatööstuse peatunud ettevõttest Venemaal, seda ise veoautoga sealt kohale toimetades. Ehi- tusasjade ajamisel sain abi ehitusosakonna juhatajalt Andres Jaigmalt, hiljem Värner Lootsmannilt. Täitsin ka muid Akadeemia ülesandeid. Juhtus nii, et kahe esimese tööaasta jooksul pidin Karl Rebase palvel Akadeemia poolt pidama matusekõned tervelt viiel korral: akadeemikute Arnold Humala, Arnold Koobi, Grigori Kuzmini, Agu Aarna ja Olaf Eiseni matustel. Humala, Aarna ja Eiseni puhul sidusin kõne isiklike mälestustega ja väljendasin ka sügavat omapoolset leina. Tavaliselt kõneles akadeemikute matustel Akadeemia president, kuid nähtavasti polnud see Rebasele meelt mööda. Pidin ka hakkama Akadeemiat esindama Ministrite Nõukogu looduskaitse ja maavarade komisjonis.

225 Kaasaelamine laulvale revolutsioonile, osalemine Balti ketis, rah- vuslipu ülespanek andsid meie elule emotsionaalset hoogu ja uut tegutsemist. Pidasin oma 60. sünnipäeva sinimustvalge lipu all, lõin kaasa Eesti Inseneride Liidu taasloomise orgkomitees ja avakongressil, Estonia Seltsi taastamises, olles ka valitud selle juhatuse liikmeks. Mind valiti taasloodud Fenno-Ugria Asutuse juhatuse liikmeks, ma astusin üliõpilasseltsi Raimla liikmeks, s.o samadesse organisatsioo- nidesse, kuhu isa oli kuulunud. 24. novembril 1989 registreeris Eesti Kodanike Komitee mu Eesti Vabariigi kodanikuna. Kui oktoobris 1989 korraldati Stockholmis Eesti päevad ja nendele sõitis Akadeemia uurimislaeval Livonia valitsusdelegatsioon Plaani komitee esimehe Edgar Savisaarega eesotsas, siis avanes minul võimalus osaleda Akadeemia esindajana sellel elamuslikul esimesel Eesti-Rootsi kõrgetasemelisel kohtumisel, mis tipnes vastuvõtuga Riksdagis. Tegin Aleksander Loidi korraldamisel toimunud tea- dussümpoosionil ettekande Eesti Teaduste Akadeemia arengust ja ülesannetest, mind võttis vastu Rootsi Kuningliku Akadeemia president ja Stockholmi Ülikooli rektor. Osalemine sellistel kohtumistel enam mitte Nõukogude delegatsiooni teisejärgulise liikmena, vaid end suveräänseks kuulutanud riigi esindajana oli meeliülendav sündmus, mis andis mulle tugeva impulsi uuendustes kaasalöömiseks. Oma- moodi elamuseks oli tugeva tormi üleelamine Stockholmi sõidul, mistõttu delegatsiooni liikmetel oli omajagu raskusi esimesele üritusele minekul. Kuna olin varem omandanud kogemuse tormi üleelamiseks, siis heitsin selle saabudes kohe pikali oma koikule ega tõusnud sealt enne kui hommikul. Tänu sellele olin üks vähestest, kes oli kohe valmis einestama ja heas seisundis linna minema. Mul on kahju, et vaatamata meie ühistele pingutustele Tallinna Merekooli tollase ülema Tarmo Kõutsiga läks see mereuurimusteks hästi kohandatud hea laev Akadeemiale ja Eesti riigile kaotsi tema ülalpidamiseks vajaliku raha puudumisel.

226 Juba Akadeemia asepresidendina külastasin aastail 1988–1989 Poolat ja Tšehhoslovakkiat, olin vastuvõtul teaduste akadeemiates, pidasin loenguid Varssavi Ülikoolis ja Molekulaarsete Uuringute keskuses Lodzis, Praha Keemilise Tehnoloogia Instituudis ja Pardupice’i Ülikoolis. Sõidul Tšehhimaale oli abikaasa minuga kaasas, muidugi oma kulu ja kirjadega. Sõidu vormistamine käis siiski veel endiselt NSVL Teaduste Akadeemia kaudu. 4. jaanuaril 1990 toimus vastavalt 28 akadeemiku ülalmainitud initsiatiivile Akadeemia üldkogu erakorraline koosolek Akadeemia presidendi valimiseks. Presidendiks valiti Arno Köörna. Teised eelnevalt osakondade poolt või koosolekul esitatud kandidaadid, nende hulgas ka mina, esitatuna koosolekul Anto Raukase poolt, taandasid end valimistest. Järgmisel üldkogu koosolekul valiti asepresidentideks Mihkel Veiderma, Ülo Jaaksoo ja Gennadi Vainikko, mina rakendu- sin töösse täis-, Jaaksoo ja Vainikko osalise koormusega. Akadeemia teaduslikuks peasekretäriks valiti Udo Margna. Bioloogia, geoloogia ja keemia osakonna juhatajaks valiti Dimitri Kaljo. Selleks et kasutada vanusega kaasnevat õigust pensionile jääda ja pensionitasu saada, astusin ma enne valimiskoosolekut asepresidendi kohalt tagasi. Kahe- nädalasest vaheajast uue tööleasumiseni tolleaegse korra järgi piisas pensionäri staatuse saamiseks. Siiski töötasin järgnevad 15 aastat veel täiel rindel edasi. Abikaasa Silvia läks samal ajal päriselt pensionile, saades rohkem aega lastelaste eest hoolitsemiseks ja nende õpetamiseks. Aasta pärast Tartu Ülikooli lõpetamist, 1991. aastal abiellus noorim tütar Riin arstiteaduskonnas õppiva Peeter Lõokesega. 1992. aastal sündis Riinul tütar Liisa-Maria, 1994. aastal Annel poeg Johannes. Silvia igapäevane hool lastelaste eest kestis niikaua, kuni lapsed oma perega kodumajast välja lendasid, Riin viimasena 15 aastat hiljem. Esialgu säilisid minu tööülesanded Akadeemias sellistena, nagu need olid eelmisel kahel aastal. Lisandusid tööd formeeruva vabariigi

227 uutes struktuurides: Vabariigi Valitsuse nõukogu, Eesti Teadusnõukogu ja Teadusfondi nõukogu liikmena. Arno Köörna juhtimisel töötava teadusnõukogu ülesandeks oli Eesti teaduspoliitika ja -korralduse põhimõtete kujundamine, Teadusfondi nõukogu aga jagas ekspert- komisjonide abil riigieelarvest teadusprojektidele eraldatavat raha. Kui kahe viimati nimetatud nõukogu tööst on ülevaateid avaldatud,* siis Edgar Savisaare juhtimisel töötanud valitsuse nõukogu tööd pole eriti kajastatud. See oli huvitav nii korralduslikult kui ka arutatavate küsimuste laia ampluaa poolest. Kõigepealt püstitas Savisaar aruta- misele kuuluva küsimuse ja motiveeris oma seisukoha. Seejärel pidi iga nõukogu liige laua taga istumise järjekorras lühidalt välja ütlema oma seisukoha, vastates ka kohe Savisaare repliikidele selle kohta. Järgnes vaba diskussioon, siis Savisaare kokkuvõte, mis tavaliselt palju ei erinenud esialgselt väljaöeldust. Teinekord jäigi mulje, et nõukogu oli vajalik vaid eesistuja seisukohtade kinnitamiseks, sellele üksnes teatud demokraatliku arutelu läike andmiseks. Arvan, et temagi jaoks jäi midagi sõelale. Hiljem pole sellise laia koosseisuga nõukogu enam valitsuse juures olnud, peaministri juhatatav teadus-arendusnõukogu on kitsama koosseisuga ja piiratuma suunitlusega. Täitevvõimu – peaministri ja valitsuse liikmete – sisuline spetsialistidega suhtlemine on senini probleemiks jäänud, ennemini on see „tulekahjude kustutamise” vahend. Majandusministeeriumis on erinevad ministrid vähemalt kaks korda loonud ja likvideerinud asjatundjatest kokku pandud energee- tikanõukogu. Ühe ministri sõnade järgi nõukogu vaid segavat tööd. Mind määrati kahe tolleaegse riigiettevõtte – Kunda Tsemenditehase ja Sillamäe Metallurgiatehase – juhatuse liikmeks. Tutvumine varem kinnise tehasega Sillamäel pakkus mulle suurt huvi. Püüdsin kaasa aidata loobumisele ühekülgsest orientatsioonist Venemaa toormele,

* Arno Köörna. Prometheuse teener. Majandusteadlase mälestused. Tartu: Zeus, 2000.

228 näidates võimalusi saada tooret Soomest ja teistest maadest, pidasin vajalikuks kiiresti rakendada abinõusid radioaktiivsete jäätmete hoidla ohutustamiseks, seisin vastu kahtlastele tehingutele tehase varadega. See polnud meeltmööda mõnele mõjukale ministeeriumi ja tehase töötajale ning mind arvati juhatusest välja. Hiljem olin paar aastat riigiettevõtte Eesti Geoloogia juhatuse liige. Pärast riigi osalusega aktsiaseltside loomist ei määratud nende nõukogudesse enam spetsialiste ning see jäi sel kombel täiendavat raha teenivate poliitikute pärusmaaks. Kui märkasin tööstuses toimuvate muutuste tuhinas muidki eba- õigeid ettepanekuid või lahendusi, siis juhtisin nendele tähelepanu. Näiteks katsetamata nn Organocell-tehnoloogia kasutuselevõtu puhul tselluloosi tootmisel olin kindlalt selle vastu. Sain oma seisukohale tuge Stockholmi Tehnikaülikooli paberi- ja tselluloositehnoloogia professorilt Ants Tederilt ning see ettepanek lükati tagasi. Hilisemad katsetused Saksamaal näitasidki selle meetodi kõlbmatust. Olin vastu ka osaliselt valmis ehitatud 1500-tonnise utteretordi lammutamisele Kohtla-Järvel, kuid himu metalli mahamüümisel kergelt saadava raha järele oli nii suur, et see viidi ikkagi läbi. Eesti Teadusfondi nõukogu liikmena ma töötasin ühe vaheajaga ühtejärge kuni 2005. aastani. Selle aja jooksul vahetus nõukogu koosseis korduvalt, töökorraldus uuenes, loodi kontaktid vastavate asutustega välismaal, kuid vahendite konkursil ja ekspertiisil põhineva objektiivse jaotuse põhimõtted säilisid. Tänu sellele on teadusfond kujunenud kõige rohkem tunnustust pälvinud raha jaga- vaks institutsiooniks Eesti teaduses. See ei tähenda seda, et polnud ka rahulolematuid, eelkõige muidugi rahast ilma jäänute või soovitust vähem saanute hulgas. Fondi töö mahukusest annab tunnistust kas või see, et aastas väljaantud grantide arv ületas tavaliselt viitsada, töösse kaasa tõmmatud ekspertide arv ulatus sajani. Suuremate esmakordsete taotluste hindamiseks tõmmati kaasa ka väliseksperte. Teadusfondi tegevuse korraldamisel tegi paljude aastate jooksul head tööd Helle

229 Martinson, kes varem oli Keemia Instituudi teadussekretär. Olin oponendiks tema Läti Teaduste Akadeemias kaitstud doktoritööle, mis käsitles keemiateaduse ja -tööstuse arengut Eestis. Töö teadusfondis andis mulle hea ettekujutuse erinevate valdkondade teadusuuringutest ja teadlastest Eestis. Uues olukorras arenesid plahvatuslikult Akadeemia kontaktid välis- maa teadusasutuste ja teadlastega. Vastavalt uuele põhikirjale valiti esimesed Akadeemia välisliikmed, nende hulgas Johannes Piiper, minu isa hea sõbra, Tartu Ülikooli legendaarse zooloogiaprofessori Johannes Piiperi poeg, ja Kuressaarest pärit Ivar Ugi. Mul tekkisid nendega südamlikud sõprussidemed, toimusid meie rohked kohtumised nii Saksamaal kui ka Eestis. Piiper on tunnustatud füsioloog, kes oli pikka aega Göttingeni Eksperimentaalmeditsiini Instituudi direktor, Ivar Ugi, maailmakuulus keemik, viimase töökoha järgi Müncheni Tehnikaülikooli orgaanilise keemia professor, Ugi reaktsiooni avastaja. Nobeli preemia keemiakomitee pöördumistel minu poole kandidaadi esitamiseks esitasin Ugi Nobeli preemiale. Pidasin Ugi mälestusloengu rahvusvahelisel orgaanilise sünteesi konverentsil 2006. aastal Tallinnas, avaldasin mälestusartikli temast Eesti Teaduste Akadeemia Toimetis- tes. Siinkohal meenutan, et Ugi nime kõrval kannab maailmas veel kaks keemiaalast terminit eestlasest keemiku nime: eespool mainitud Kurroli sool ja Lauri Vaska nimest Vaska kompleks. Kui olin juubelikomisjoni kaasesimehena K. E. von Baeri 200. sünniaastapäeva konverentsil, tutvusin Ilo Käbiniga, südamliku inimesega, kelle laiahaardeline tegevus arstiameti kõrval Eesti teadusajaloo alal jättis mulle sügava mulje. Esimene kohtumine Rein Taageperaga oli aga vastuoluline: ühest küljest tema ebameeldiva terava rünnaku pärast Eesti Teaduste Akadeemia aadressil, teisest küljest innustunud „Eesti asja” ajamise tõttu. Küllap tema seisukoht Akadeemia suhtes mõjutas ka mõnesid siinseid Akadeemia „likvidaatoreid”. Pikema- ajalised sõprussidemed kujunesid mul Naissaarelt pärit kunstniku ja

230 kirjamehe Erik Schmidtiga, kuulsa optiku Bernhard Schmidti venna- pojaga. Kohtusin temaga esimest korda 1986. aastal Helsingist tuleval laeval. Sellest ajast oleme korduvalt kohtunud Eestis, kord ka tema kodus Mallorcal, olnud tihedas kirjavahetuses. Eriku jutus oli palju huvitavat omaaegsest Naissaare eluolust ja tema keerukast elukäigust, aga ka rahulolematust Bernhardi elu kujutamisega Jaan Krossi romaanis „Vastutuulelaev”, mis olevat tugevasti moonutatud, samuti Tõnu Kaljuste ettevõtmistega Naissaarel. Erik pani romaanis olevad moo- nutused omapoolsete kommentaaridega hoolikalt kirja. Tulemuseks kujunes huvitav dialoogitaoline lugu, mida pakkusin Mikk Mikiverile lavastamiseks, kuid see jäi teostamata. Nii juhtuski, et ühed pidasid teda konﬂ iktseks inimeseks, teised seevastu kindlate põhimõtetega andekaks muhedaks isikuks. Ise jagan teist vaatekohta. Välisakadeemiatest arenesid kõige aktiivsemalt suhted Rootsi akadeemiatega. Lisaks mainitud kohtumisele Teaduste Akadeemias Eesti päevade raames esinesin 1990. aastal Baltimaade ja Rootsi akadeemiate esimesel ühisnõupidamisel ettekandega Eesti ja Rootsi teaduskoostööst, Rootsi-Eesti keskkonnaseminaril ettekandega Eesti maavarade kasutamise probleemidest, ﬁ rma Nordkalk kutsel külasta- sin selle tehaseid Gotlandil, nautides sealjuures saare looduse ja Visby omapära. 1991. aastal Rootsi ja Baltimaade konverentsil „Ökotoksiko- loogia ja tervis” juhtisin Baltimaade delegatsiooni ja tegin ettekande, osalesin Rootsi Inseneriteaduste Akadeemia aastakoosolekul. 1992. aastal pidasin avaettekande rahvusvahelisel keemianäitusel Göteborgis ja aitasin kaasa Rootsi-Eesti keskkonnakeemia sümpoosioni korraldamisele, millel samuti tegin ettekande. Meeldejäävaks kujunesid kohtumised Rootsi Inseneriteaduste Akadeemia esimehe (hilisema Chalmersi Tehnikaülikooli rektori) Sven Olvingu ja presidendi Erik Forsbergiga. Teave Olvingu eesti päritolust polnud miskipärast levinud ja, nagu vestlustest selgus, oli uudiseks mõnelegi tema kolleegidest. Forsbergi ettekanne Akadeemia aastakoosolekul oli muljetavaldav

231 oma sisukusega ja tehniliste vahendite hea kaasamisega, näidates ka Akadeemia ja tööstusettevõtete tihedat koostööd, mis meie Akadee- mial oli hoopis nõrgem. Aastakoosolek toimus kahes osas: ettekanded Stockholmi kontserdimajas ja pidulik õhtusöök raekoja suures saalis. Kuna riietusena oli ette nähtud frakk, siis pidin selle Estonia teatrist kaasavõtmiseks laenutama. Siiski märkasin üritustel mõnda isikut tavaülikonnas. Kui Forsberg mind erandkorras kui äsja vabanenud riigi akadeemia esindajat Rootsi kuningale esitles, siis tundsin, et frakk oli olnud õige valik. Baltimaade akadeemiatega sidemete arendamise eestvedajaks kujunes Rootsi Teaduste Akadeemia kauaaegne peasekre- tär Carl-Olof Jacobson. Akadeemiat külastades kutsuti mind ka seal peetavatele loengutele ja loengujärgsetele akadeemikute õhtusöökidele. Leidsin, et ka meil tuleks hakata traditsioone arendama ja rohkem hoolt kandma Akadeemia esindusruumide hea väljanägemise eest. Rootsi Teaduste Akadeemia aitas Eestis läbi viia murrangulise teaduse rahvusvahelise ekspertiisi, mille tulemusi võeti edaspidi arvesse teadusteemade ja -asutuste ﬁ nantseerimisel. Suhetes Soomega jäi minu peale eelkõige kontaktide arendamine Soome Tehnikateaduste Akadeemiaga. Akadeemia presidendi Eino Tunkelo kutsel pidasin ma 1992. aastal akadeemia juubelikoosolekul ettekande „Eesti tööstus ja teadus sisenemisel avatud maailma”. Kõige viljakamaks ja kauaaegsemaks kujunes koostöö 1991. aastal loodud ühise energiaalase töörühma raames. Ühistöö esmaseks eesmärgiks sai kaasaaitamine Eesti energeetika arengustrateegia kujundamisele, võttes arvesse Soome ja teiste Põhjamaade kogemusi. Rühma liikmed käisid 3–4 korda aastas koos vaheldumisi Soomes ja Eestis, külastasid põlevkivi- ja tuumaelektrijaamu, õlitööstusi ja elektrivõrguettevõtteid, arutasid nende probleeme ja arenguversioone, korraldasid seminare, pakkusid välja uudseid lahendusi jne. Just enne meie külaskäiku Loviisa tuumajaama oli seal käinud Rahvusvahelise Aatomienergeetika Inspektsiooni komisjon ja andnud jaamale kõrgeima hinnangu. Kui

232 tundsin huvi sellise saavutuse asjaolude kohta, sain vastuseks: „Vene reaktor (millel üledimensioneeritud korpus), Ameerika automaatne kontrolli- ja juhtimissüsteem, Soome väljaõpe”. Eesti poolele andis selline ühine töö uut lähenemist strateegilistele arengukavadele ja üleminekuks vabaturu energiamajandusele, mulle aga kindlust oma seisukohtade kujundamises ja väljaütlemises. Töörühma kaasesimehed vahetusid. Nendeks olid Soome poolt Bertel Hakulin, Lasse Nevan- linna, Antero Jahkola, Eesti poolt Ilmar Öpik, Harri Käär ja mina. Kui Päiviö Tommila esitles Tallinnas oma kapitaalset teost Soome teaduse ajaloost, siis tegin kaasettekande Soome–Eesti teaduskontak- tidest läbi aegade. Ettekanne on hiljem soome ja inglise keeels ka trükki jõudnud. Uues olukorras arenesid jõudsalt meie sidemed Läti ja Leedu teaduste akadeemiatega: vahetasime mõtteid teadusreformi teos- tamises ja akadeemiate ümberkorraldamises, viisime läbi vastavaid ühisarutelusid. Kohapealsed lahendused kujunesid siiski mõnevõrra erinevaks. Keemikutele oli verstapostiks USA Keemiaseltsi ja Balti- maade keemiaseltside esindajate ühisnõupidamine Palangas, mis lõi aluse siinsete keemikute lähetustele ja täiendusõppele USAs. Nõu- pidamise ja kontaktide korraldamisele, meile vajalike reaktiivide ja muu laborivarustuse saamisele aitas palju kaasa keemiateadlane Mare Taagepera, Rein Taagepera abikaasa. Ka minu tütar Riin sai ennast täiendada Irvine’i Ülikoolis Californias. Sellesse perioodi sattusid ka mõned pikemad välisreisid. Esimene nendest oli Hiinasse, et osa võtta Hiina–NSV Liidu sümpoosionist fosfororgaaniliste ühendite alal, mille korraldas Shanghai Orgaanilise Keemia Instituudi direktor Yuan, minu rivaal Bonnis 1989. aastal XI fosforikeemia konverentsi asupaiga valikul. Sisuliselt sümpoosion mulle palju ei pakkunud, hoopis huvitavam oli tutvumine Hiina ajaloo ja eluoluga. Kõigepealt Shanghai – Hiina uuesti arenema hakkav merevärav maailma – oma sadama, kirevate turgude ja kauplustega,

233 väljasõit läbi riisiväljade ja teeistandike buda templisse, seejärel rah- varikas Peking oma väljakute, keisrilossi ja templitega, lõpuks sõit Hiina müürile ja vaid mulle osutatud au: Hiina Teaduste Akadeemia asepresidendi vastuvõtt. See vastuvõtt aga tundus mulle formaalsu- sena ja möödus napisõnaliselt. Seevastu professor Yuan rääkis meile avameelselt üleelamistest nn kultuurirevolutsiooni ajal, mil tema ja paljud tema kolleegid pidid heal juhul leiba teenima mustatöölistena, mõned aga hukkusid. Tema abilised pugesid kas või nahast välja hoo- litsemaks külaliste eest. Järgmine oli reis koos Rein Kuusikuga Orlandosse USAs võtmaks osa rahvusvahelisest sihtsuunitlusega sümpoosionist fosfokipsi kasutamise alal. Meie uuringuid kokkuvõttev põhjalik ettekanne leidis igati soodsat vastuvõttu. Talvise aja tõttu me küll Floridat tema täies hiilguses näha ei saanud, siiski lõbutsesime Disneylandis pea terve päeva. Orlandost lendasin Saint Louisi, Edward Griﬃ thi kodulinna. Veetsin seal koos temaga paar ilusat päeva, arutades teaduslikke ja eluolulisi probleeme, tutvudes selle Mississippi-äärse linnaga ja tema „metsikusse läände” tungimist tähistava kuulsa kaarega, käies külas ja tehes tulevikuplaane. Külastasin suure Monsanto keemiakontserni peakontorit, kus Edward peakeemikuna oli leidnud laiemat tunnustust kui grand old man in phosphate science. Seal tegin ka ettekande meie uuringutest. Mul oli hea meel, et ka Edward tundis mõnu nendest päevadest. Ta oli surma läbi kaotanud oma abikaasa ja tundis end kuidagi üksikuna. 1991. aasta juulis tegin sõprade ja fosfaatide uurijate kutsel reisi läbi Saksamaa lääneosa. Berliini müür oli langenud ja nii pääsesin mugava rongiga Berliinist otse esimesse peatuskohta Braunschweigi, kus olin sealse tehnikaülikooli keemiaprofessori Reinhard Schmutzleri külaliseks. Temaga olime konverentsidel tuttavaks saanud. Märkasin seal ka Kaasanist kutsutud professor Mihhail Pudovik juuniorit. Proua Schmutzler kurtis minule, et palveid kutsumiseks pidi neile Venemaalt

234 saabuma nii palju, et ülikool ei suuda kõikide soove rahuldada ega ka nemad oma kodus neid vastu võtta. Kui veidi kohmetusin, siis kinnitati, et minu külaskäigu üle on nad tõepoolest rõõmsad – saab ometi vabalt ka muud juttu rääkida. Nüüd, kui Venemaalt väljapää- semine muutus lihtsamaks, püüdsid paljud seda võimalust kasutada. Braunschweigi piirkond on suur tööstuskeskus, mis insenerikoolituselt ja teadusuuringutelt suuresti toetub kohapealsele tugevale muljetaval- davale tehnikaülikoolile. Göttingenis oli minu vastuvõtjaks sõber Johannes Piiper, seetõttu oli sealviibimine hubasem ja avalam. Kõik oli ta ära korraldanud: tema instituudi ja ülikooli külastamine, vastuvõtt kohalikus Tea- duste Akadeemias, aega jäi ka linnaga tutvumiseks ja väljasõiduks Kasselisse. Ülikoolis tõmbas mu tähelepanu Füüsikalise Keemia Ins- tituudi vana hoone, kus oli töötanud Tartus õppinud ja õpetanud ning ka fosfaate uurinud maailmakuulus keemik Gustav Tammann, kalmistul panin lille Tallinna Reaalkooli endise direktori ja haridus- ministri Nikolai Kannu hauale. Göttingen ise võlus ilusa ja hubase väikelinnana. Järgmine peatus oli Frankfurdis, kus parajasti toimus mastaapne rahvusvaheline keemiaalane kongress-näitus „Achema”. Selle tase ja ulatus, millega polnud võrreldavadki varem Moskvas nähtud analoogsed üritused, jätsid mulle sügava mulje, näitasid keemia ammendamatuid võimalusi ja süvendasid mu teadmisi keemia kõikvõimalikest aparaatidest, meetoditest ja rakendustest. Professor Ekkehard Fluck korraldas mulle Gmelini Instituudi külastamise, kuhu on kogutud kogu anorgaanilise keemia kirjavara. Selle alusel oli 75 aasta jooksul välja antud 70 köitest koosnev täiuslik teatmeteos, mida oli hakatud ka elektrooniliselt salvestama. Külastasin ka oma onutütre Leena Sachsendahli kodu kenas väikelinnas Steinaus, mis pani aluse meie edasisele tihedale suhtlemisele. Koos abikaasa Ilmariga olid nad kodus säilitanud eesti keele ja selle edasi andnud ka poeg Th omasele. Reisi lõpus sain tänu Ivar Ugi kutsele viibida ka Münchenis. Peatusin

235 Ivari kodus, külastasin tema instituuti ülikoolis, tutvusin linnaga. Nii Ivari kui ka Johannes Piiperi abikaasad olid tugeva karakteriga saksa naised, kelle kodus valitseb saksa kord ja keel. Rahu saamiseks oli Ivaril ka väike korter kesklinnas, kuhu ta vahetevahel kadus. Järgneval külaskäigul Eestisse võttis ta kaasa oma kümme aspiranti ja viis nad kõik ka armsasse lapsepõlve kodulinna Kuressaarde. Pole kahtlust, et selline õpetaja ja õpilaste suhtlemine aitas kaasa elavama sideme loomisele nende vahel. Mu esimese Jaapani sõidu eesmärgiks oli osavõtt anorgaaniliste fosfaatmaterjalide konverentsist, mis toimus Tokyo Metropoliten Üli- koolis. Seal sain esmakordselt kokku professorite Shigeru Ohashi ja Takafumi Kanazawaga, kelle artikleid olin hoolega lugenud ja kõrgelt hinnanud, sest need vastasid ka minu teadushuvidele. Jaapanlaste inglise keele omapärane hääldamine raskendas esialgu nende ettekannete kuulamist, kuid ajapikku hakkasin sellega harjuma. Jaapanlastele harju- matu oli aga minu pikk kasv. Ka siin olid konverentsi korraldajad abivalmis ja viisakad, kuid külalistega mitte eriti seltsivad. Jaapanlaste omaette hoidumine on torganud mulle silma ka teistel konverentsidel, rohkemgi kui hiinlaste puhul. Kas on tegemist kollase rassi omapäraga, ajaloopärimuse mõjuga või on vaja lähema suhtlemise tekkeks kestvamat läbikäimist, see jäi mulle ebaselgeks. Konverentsi programm piirdus muus osas ekskursiooniga Tokyos, mille keskuses torkas silma vilgas rahvamurd, tihe kõrghoonestus ja mitmekorruseline liiklusskeem. Meeldivalt jaapanipäraseks kujunes õhtusöök Ohashi sõbralikus kodus, kuhu olin kutsutud koos Edward Griﬃ thiga. Ma olin varem kutsunud Edwardit Eestisse külla. Otsustasime koos konverentsilt tagasi pöörduda, tema ümbermaailmareisi jätka- mise näol üle Moskva, Leningradi ja Tallinna. Lennukipiletid olid varem tellitud ja selles suhtes asi korras. Et Moskvas oli kätte jõudnud Gorbatšovi-Jeltsini kaksikvõimu segane aeg (juuli 1991), siis ei läinud ülejäänu nii lihtsalt. Saime küll äärepealt ööbima Akadeemia hotelli,

236 kus oli parajasti veeavarii, napilt süüa hotell Rossija hotelli korratus restoranis, isegi Moskva Ülikoolis ära käia, kuid mitte enam autot, et sõita linnast välja Biokeemia Instituuti Puštšinosse, kuhu professor Kulajev oli Edwardit kutsunud. Hädast aitasid välja sel ja teistelgi sõitudel vaid dollarid. Siiski tuli teel autot parandada. Edward oli juba varem märganud rohkelt tee ääres autode ümber askeldajaid. Nüüd sai selle põhjus temalegi selgeks. Lõpuks jõudsime õnnelikult Tallinna, mina otse Moskvast, Edward Leningradi kaudu, jällegi mingite üle- elamistega rongis. Leningradis hoolitsesid mu sõbrad Edwardi eest nii hästi, et üks naisteadur oli tagantjärele tema kulul Ameerikasse läinud. Tallinnas kohtus Edward mu kaaslastega laboratooriumist, veetsime koos aega linnas ja mu kodus. Kogu loo pani Edward humoorikalt kirja pealkirja all „Ühe paari sokkidega ümber maailma”. 1992. aastal olin kutsutud istungeid juhatama ja ettekandeks Tal- linna-järgsele XII fosforikeemia konverentsile Toulouse’i. Nüüd oli tuttavaid palju ja juttu rohkesti. Meenutati kohtumisi Tallinnas ja tunti elavat huvi muutuste jätkumise vastu. Oluline oli külaskäik koos Kaia Tõnsuaaduga väljapaistva apatiitide uurija Christjan Rey laboratooriumi, kus kavandasime ühisuuringuid tulevikuks. Vaba aja tippsündmuseks oli väljasõit Carcassonne’i, omapärasesse keskaeg- sesse kindluslinna. Tagasisõidul peatusime Michel Gruselle’i romantili- ses Pariisi kesklinna kodus, mis on sellest ajast meile alati külalislahkelt avatud. Uues olukorras oli paratamatu teadusreformi läbiviimine. Tuli paika panna teaduse rahastamise, teadusasutuste institutsionaalse jaotuse ja teaduskraadide põhimõtted, kõike seda nii, et riigi tea- duspotentsiaal ei kannataks. Akadeemiat puudutas kõige otsesemalt tema enda staatus ja teadusasutuste kuuluvus. Akadeemia asus selles suunas tegutsema. Kõigepealt tuli rakendada ﬁ nantseerimise vähe- nemisest tulenevaid abinõusid: tõmmata kokku koosseise ja kulusid, anda instituutidele voli iseseisvalt lahendada oma tegevusega seotud

237 küsimusi. Akadeemia hakkas kaotama oma endist teadusministeeriumi ilmet, tema asend uuenevas teaduskorralduses muutus diskussioo- nide objektiks nii Akadeemia sees kui ka väljaspool seda. Akadeemia võttis küll 1991. aastal vastu uue põhikirja, asus välja töötama oma arengukontseptsiooni, aitas käivitada Eesti teaduse rahvusvahelist hindamist Rootsi Teaduste Akadeemia abiga, kuid tema ettepanekud teaduskorralduse seaduse kohta, Akadeemia valduses oleva vara kinnistamiseks tema omandina ja Akadeemia seaduse vastuvõtmiseks tekitasid vastulauseid. Tartu Ülikool tegi ettepaneku reorganiseerida Akadeemia personaalakadeemiaks ja anda tema instituudid üle üli- koolide alluvusse. Reaktsioonina nõukogudeaegsele olukorrale, kus teadusuuringud ja nende rahastamine oli koondunud rohkem akadeemiate süsteemi, püüdsid ülikoolid sellega tõsta oma teaduslikku taset ja ühendada õppetööd tihedamini uuringutega. Ka Eesti Teadlaste Liit nägi Akadeemiat personaalakadeemiana. Üha rohkem hakkasid küsimusse sekkuma poliitikud. Tähtsate poliitiliste sündmuste olukorras lükkus küsimuste lahendamine edasi ning Akadeemia ja tema instituutide olukord jäi esialgu ebamääraseks. Töö ärevas olukorras oli häiritud, kuid ikkagi jätkus. Toon näitena ühe riskantseks osutunud ettevõtmise, millega olin seotud. Seoses Kirde-Eesti keskkonnaseisundi halvenemisega ja sellekohase teabe levimisega Põhjamaades kavandasid Ökoloogia ja Mereuuringute Instituut ja Joensuu Ülikool Soome Akadeemia toetusel sealsete keskkonnaprobleemide ja nende leevendamise ühist uurimist. Töö käigus küpses ettepanek viia otse probleemide tulipunktis – Kirde-Eestis – läbi Euroopa Nõukogu egiidi all ja toetusel esinduslik rahvusvaheline konverents, kuhu kutsuda Euroopa juhtivaid keskkonnaspetsialiste. Ettepanek leidis toetust Keskkonnaministeeriumis ja maakonnavõi- mude poolt. Läbirääkimistega Strasbourg’is hajutati sealsed kahtlused konverentsi korraldamise kohta ebamäärases poliitilises olukorras ja esimest korda kohas, mis alles hiljuti oli välismaalastele suletud.

238 Konverentsi orgkomitee kinnitas ajakava (20.–25. august 1991) ja läbiviimise koha – Sillamäe Metallurgiakombinaadi puhkebaasi Uus- külas Peipsi põhjarannikul. Sellele järgnes kibekiire korralduslik töö: valmistati ette ja trükiti Kirde-Eesti geograaﬁ lised kaardid seotuna saastekoormusega, määrati ekskursioonide marsruudid ja koostati ala tutvustavad materjalid. Konverentsile registreerunud isikud pidid saabuma Tallinna 19. augustil või 20. augusti hommikupoolel. 19. augustil saabunud viidi samal päeval bussidega Uuskülla. Sama päeva varahommikul hakkasid saabuma segased teated Moskvast, seejärel Helsingist täpsemad teated riigipöördekatsest, hiljem kuulsime sõjaväekolonni sissetungist Pihkvast Tallinna suunas. Vaatamata hoiatustele sõitsin 20. augusti hommikul kodust välja ja jõudsin ilusasti Uuskülla. Edasi selgus, et laev Helsingist Tallinna ei väljunud, ka lennuühendus oli katkenud. Uuskülla jõudis vaid pool osavõttu kavandanud väliskülalistest, kes aga kartsid Ungaris ja Tšehhoslovakkias toimunud sündmuste kordumist Eestis. Tekkisid kõhklused: kas ikkagi avada konverents või lükata see edasi, kas õnnes- tub tagada osavõtjate julgeolek? Otsustasime siiski konverentsi avada ja viia see läbi võimalikult kavakohaselt. Konverentsi avas korraldus- komitee esimees Jaan-Mati Punning, mina tervitasin Akadeemia poolt, järgnesid ettekanded. Vaheaegadel jälgisime televisiooni vahendusel Vene vägede sissetungi, õhtul tervitasime juubeldustega Ülemnõu- kogu otsust Eesti riiklikust iseseisvusest. 21. augusti hommikul võtsid konverentsil osalejad vastu ja kirjutasid üksmeelselt alla pöördumisele maailma teadusüldsuse poole, mida hakati nimetama Uusküla dekla- ratsiooniks. Eestikeelses tõlkes kõlab see järgmisena.

239 Teadlased avaldavad toetust demokraatia ja elukeskkonna kaitsele

20.–25. augustini 1991 Kirde-Eestis Uuskülas toimuvast rahvusvahelisest sümpoosionist „Inimmõju keskkonnale” osavõtjad on sügavalt vapustatud asetleidvatest antidemokraatlikest aktidest, mis on oluliselt kahjustanud vaba rahvusvahelist teaduslikku koostööd. Pikaajaliselt ettevalmistatud Eestis läbiviidavast teadusnõupidamisest soovis osa võtta 13 riigi 150 teadlast, kes esindasid bio-geo-, majandus- ja humanitaarteadusi ning meditsiini. Tingituna poliitilisest sekkumisest said selles osaleda vaid poo- led soovijatest. See on elav näide sellest, kuidas antidemokraatlik poliitika takistab keskkonnaprobleemide lahendamiseks vajalikku teaduslikku koo- pereerumist. Selleks et edukalt rakendada meetmeid siinse loodus- ja kultuurikesk- konna edasise hävingu takistamiseks ja taastamiseks, on vaja teaduslikult põhjendatud abinõusid. Uusküla nõupidamise deklaratsioonile allakirju- tanud teadlastel pole ei sõjalist ega poliitilist võimu, kuid nad mõistavad keskkonnaprobleeme. Nad on kindlalt arvamusel, et olulist edu kesk- konnakaitsel võib saavutada ainult demokraatia, vabaduse ja vaba rahvusvahelise koostöö tingimustes.

Konverentsi töö jätkus seejärel ilma välise vahelesegamiseta, toimusid Eesti ja Läänemere regiooni keskkonnakaitse sõlmküsimustele pühendatud ettekanded ja arutelud, ekskursioonid keskkonna pinge- kohtadesse. Konverents andis hoogu Eesti keskkonnaseisundi süs- teemuuringutele rahvusvahelise koostöö tingimustes. Konverentsilt lahkudes võtsid osavõtjad Uusküla deklaratsiooni kaasa ja see jõudis õige pea mitme riigi teadusasutustesse, kus seda meenutati veel paljude aastate pärast. Tõenäoliselt oli see esimene teadlastepoolne reaktsioon Moskvas toimunud riigipöördekatsele, mis aga jäi avalikkuse ees põne- vamate sündmuste varju. Küllap oleks tulnud sellest ka ise kõval häälel laiemalt teada anda.

240 Olukorras, kus Akadeemial oli kolm asepresidenti, tõmbus minu otsene töövaldkond koomale ja koormus vähenes. Ühtlasi tundsin, et pikemaajaline eemalejäämine otsesest teadustööst ja üliõpilaste õpetamisest hakkab kahjustama mu teaduslikku kvaliﬁ katsiooni ning uuendustega sammu pidamist. Tundsin endas veel jõudu edasi minna. Tehnikaülikooli struktuuri ümberkorraldamise käigus jaotati minu ettepanekul senine anorgaanilise keemia kateeder kaheks õppetoo- liks: anorgaanilise ja analüütilise keemia õppetooliks ning üldkeemia õppetooliks. Esimene nendest pidi läbi viima õppetööd keemiateaduskonna, teine teiste teaduskondade üliõpilastele, kus õppeplaani järgi õpetati keemiat. See võimaldas õppetoolidel paremini koonduda sihtsuunalisele õpetamisele ja rakendada sellele vastavat metoodikat, vähendada ka õppetooli juhataja töö mahtu. Otsustasin kandideerida anorgaanilise ja analüütilise keemia õppetooli juhatajaks-professoriks. Valimistel Tehnikaülikooli nõukogus see teostuski alates 1. septembrist 1992 ½ ametikoha ulatuses. Jäin ühtlasi edasi Akadeemia asepresidendi kohale. Asusin uue väiksema koosseisuga õppetooli töö korraldamisele. Hakkasin lugema õppetooli põhikursust, anorgaanilist keemiat, jätkates 1987. aastal alustatud tööd kursuse ümberkujundamisel. Tõmbasin Akadeemia Keemia Instituudist kateedrisse tööle ennast Ameerikas täiendanud Mihkel Kaljuranna, kellest sai hiljem omaette analüütilise keemia õppetooli juhataja. Teaduskonda tulid Keemia Instituudist õppejõududeks ka Ülo Lille, hiljem Margus Lopp. Üht- lasi jätkasid nad oma uuringuid Keemia Instituudis. Nii ennetasime tegelikkuses hilisema teaduskorralduse seadusega sätestatud õppetöö ja teadusuuringute integratsiooni. See hakkas varsti vilja kandma, eriti teadlaste-õppejõudude ettevalmistamisel doktorantuuri kaudu, mis oli kõige tähtsam. Minu uus start Tehnikaülikoolis aga katkes ootamatult.

241 Kadriorus

1992. aastal jõudis taastatud Eesti Vabariik lõpliku riikliku vormistu- seni: rahvahääletusel kinnitati põhiseadus, valiti Riigikogu ja President, moodustati Vabariigi Valitsus, viidi läbi rahareform. 6. oktoobril andis Lennart Meri Riigikogu ees ametivande, 21. oktoobril astus ametisse Mart Laari juhitav valitsus. Novembri alguses kutsus Lennart Meri mind oma koju Pilviku täna- val Nõmmel. Kõigepealt käis jutt meile ühistest maja hooldamisega seotud probleemidest, ümberehitustest, õlikütte tehnilistest lahendustest ja õli valikust. Seejärel võttis ta riiulilt ajakirja Kultuur ja Elu viimase numbri mu isa hõimutegevust käsitleva mälestusartikliga, mis oli lahti löödud isa foto koha pealt. Edasi tundis Meri huvi isa saatuse ja minu töökäigu vastu, minu arvamuse kohta olukorrast Akadeemias ja riigis. Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku tulla tööle Kadriorgu Presidendi Kantseleid juhtima. Tõin kohe välja vastuväited: administreerimisega seotud ala, minu äsjane taasvalimine õppetooli juhatajaks, õpetamis- ja teadustöö järjepidevuse katkemine, mulle kaela sadanud süüdistused fosforiidisõja ajal, varajasem kuulumine komparteisse, mu kuulmishäire. Meri asus kohe neid pareerima: ala on uudne meile kõigile, võime kokku leppida töö ajalises kestuses, fosforiidialaseid süüdistusi ei maksa võtta tõsiselt, poliitikat pole ma nõukogude ajal teinud, pigemini kannatanud, ei kuulunud nomenklatuuri, küllap ma kuulen oma aparaadiga küll, missioonitunnet peaks mul ju olema jne. Ta rõhutas, et ette panek on tõsine ja ta ootab minult jaatavat vastust. Leppisime kokku, et koh-

242 tume nädala pärast Kadriorus. Lahkudes toimunule mõeldes pidin tunnistama, et kohtumise stsenaariumi oli Meri hästi läbi mõelnud. Ma polnud sugugi kindel, et olen sellele kohale parim kandidaat, ning minu kaalutlustes jäi esialgu peale ettepanekust loobu mine. Meri* ootamatu ettepaneku tagapõhi jäi mulle segaseks. Ma olin küll tema kaasaegne (samal aastal sündinud), lugenud tema huvitavat „Hõbevalget”, näinud ﬁ lme tema Siberi rännakutest, kuid isiklikult olime kokku puutunud suhteliselt vähe, peamiselt fosforiidisõja ajal, kui ta pidas minuga nõu oma selleteemaliste sõnavõttude ja kir- jutiste koostamise ajal ning kutsus mind esinema Kirjanike Liidu koosolekule. Paar korda olin kokku puutunud ja pikemalt vestelnud Reaalkooli vilistlaste kokkutulekutel tema isa Georg Meriga, Plaani- komitees vend Hindrek-Peetriga. Võib-olla tõesti tekkis mulle tehtud ettepanek Meril impulsiivselt mu isa mälestuste lugemisel, nagu olen mujalt kuulnud. Kui rääkisin abikaasale ja lastele ning sõpradele Meri ettepanekust, veensid nad mind sellega nõustuma. Vabaks saanud Eesti riigipea austusväärsele ettepanekule ei saa ometi ära öelda! Ka Tehnikaülikooli rektor Olav Aarna oli samal arvamusel ning lubas asja juriidiliselt nii korraldada, et saaksin mis tahes ajal muretult naasta oma professori ametikohale. Kohtudes 23. novembril uuesti Meriga, teatasin oma nõusolekust, kuid ka soovist piirduda ületulekuga üheks aastaks. Seal- samas vormistas Meri käskkirja minu määramiseks Vabariigi Presidendi Kantselei direktori ametikohale kantsleri ametinimetusega. Käskkirjas polnud siiski midagi ajalisest piirangust, kantsleri ametinimetus aga kadus õige pea käibelt. Ühtlasi saatis Meri Olav Aarnale ja Arno Köör- nale kirjad minu ületulekuks uuele ametikohale kokkuleppe korras. Oma poolt esitasin Aarnale ja Köörnale avalduse töölt vabastamise

* Siin ja edaspidi on Lennart Meri nime käänatud nii, nagu oli tema enda soov: Meri, omastav Meri.

243 kohta. Aarna andis välja käskkirja minuga töövahekorra peatamise kohta ja määras õppetooli hoidjaks Helvi Hödrejärve. Köörna vabastas mind oma korraldusega asepresidendi palgaliselt ametikohalt, kuid ei püstitanud minu vabastamise küsimust Akadeemia üldkogu ees, kelle pädevusse see kuulus. Nii jäin formaalselt ametiaja lõpuni asepresidendiks edasi. Minu tutvustamisel väliskülalistele ei jätnud Meri direktori ametinimetuse kõrval seda nimetamata. Vabariigi Presidendi Kantselei moodustati ja selle struktuur ning koosseis määrati Riigikogu 18. novembri otsusega. Selles nähti ette direktori ja tema asetäitja ning kaheksa nõuniku ametikohta ja kolm osakonda – üldosakond, adjutantuur ja haldusosakond – 42 ametikohaga. Hiljem osakondade arv ja nimetused muutusid. Kuigi Vabariigi President on omaette põhiseaduslik institutsioon, sõltus selle rahastamine (kantselei kaudu) Vabariigi Valitsuse ettepanekust Riigikogule aastaeelarve koostamisel. Vaid riigivisiitidega seotud kulud kaeti valdavalt Välisministeeriumi eelarvest või valitsuse reservsummadest. Kantselei jaoks 1938. aastal Kadriorgu ehitatud hoonesse tööle tulles oli vaja kõigepealt asuda praktiliste asjade kallale: komplekteerida kantselei personal ja sõlmida töölepingud, võtta Ülemnõukogu esimehe kantselei likvideerimiskomisjonilt vastu varad, muretseda kantselei pitsat, kujundada ja tellida kirjaplangid ja töötõendid, avada pangas arve ja korraldada rahaülekanded, korraldada maja jul- gestus, panna tööle side- ja teabesüsteem, vahetada riigi atribuutika jne. Sõjaeelsest varast oli kantselei hoones vähe säilinud, sealt päri- nevat mööblit võis leida Toompea lossist, Draamateatrist ja mujaltki. Tööst Kadriorus ja seal valitsenud miljööst lugesin hiljem Presidendi Kantselei ülema, juristi haridusega Elmar Tambeki mälestusraama- tust „Tõus ja mõõn”.* Tambeki nimetas ametisse Konstantin Päts

* Elmar Tambek. Tõus ja mõõn. Toronto: Ortoprint, 1964; Tallinn: Olion, 1992.

244 1. septembril 1938 ja vabastas ametist Johannes Vares 25. juulil 1940. Vabariigi Presidendi Kantselei ülem oli sellal ministri õigustes, Tam- bek elas Kadrioru administratiivhoone merepoolses tiivas – seal, kus uuesti vabaks saanud riigi presidendidki. 1994. aastal aitasin korraldada 1944. aastal läände põgenenud Tambeki põrmu ümbermatmist perekonnakalmule Haljala kalmistul ja tegin seal järelehüüde tema mälestuseks.

Juba enne minu Kadriorgu tulekut olid kantseleisse tööle asunud kantselei direktori kohusetäitjana Jaan Tross, sekretärid Ülle Rohtla, Sigrid Haage ja Piret Tamme, nõunikud Mart Soidro, Peep Jahilo ja Mart Rannut, tõlk Kullo Vende, presidendi abi Erki Münter, adjutantuur koosseisus Anti Purre, Meelis Aab ja Margot Paali. Vormistasin nendega töölepingu, seejuures Jaan Trossiga kui direktori asetäitjaga. Ülemnõukogu aparaadist tulid üle Vaike Siirus ja Helve Hint, osa haldusala töötajatest. Võtsin õigusalale tööle Ivar Ranne, pearaamatupidajana Anne Lusti, perenaisena Tiina Parve, ehitusala juhiks kutsusin Eesti Teaduste Akadeemia kantseleist Värner Lootsmanni, sidesüsteemi juhtspetsialistiks Tallinna Tehnikaülikoolist Andres Taklaja. 1993. aasta alguses asus õigusnõunikuna tööle Vahur Glaase, üldosakonda juhtima Tiina Tšatšua, sekretariaati juhtima Ruth Lausma. Trossiga tekkis raskusi tema rahmeldava tööstiili pärast, temast sai sisenõu- nik, hiljem aga lahkus ta kantseleist. See oli meeltmööda Lennart Merile, sest tema nägemuses töötas Trossi kaudu otsekanal Kadri- orust Mart Laari meeskonda. Pressinõunik Soidro ei saanud hakkama Meri nõudmistega täpsuses ja operatiivsuses ning asendus õige pea telemehe Enn Eesmaaga. Nõudsin Anne Lusti käest, kes ka varem oli Kadriorus raamatupidaja olnud, tõhusamat kontrolli kulude põh- jendatuse ja raamatupidamisdokumentide üle. Vastusest selgus, et ta oli oma ametis olnud eelkõige käsutäitja ega ole nüüdki valmis sedalaadi ülesannet täitma. Nii tuli mul pearaamatupidajana tööle

245 võtta Marika Suga. Lahkumisi ja tööletulekuid oli esimese tööaasta jooksul teisigi. Direktori asetäitjaks tuli Enn Markvart ja presidendi abilisteks välissuhete alal Rein Kivi ja rahvussuhete alal Ants Paju. Ülle Rohtla üleminekuga Eesti Panka sai minu abiks Ulvi Peets. Üles- andega Kaitseväe juhatajaga sidet pidada lähetati kantseleisse tööle Kanadast tulnud mereväe eruohvitser Paavo Loosberg, kellest kujunes presidendi otsene adjutant. Nii moodustus kantseleis tühjalt kohalt tegutsemist alustanud töökas tuumik ja teenindav meeskond. Oli ka viperusi ja möödalaskmisi, oli vaja harjuda presidendiga ning opera- tiivse tööga. Pealegi oli enamik tööle asunutest noored, kes polnud seotud kaasatulnud rutiiniga. Muidugi tuli neid õpetada, kuidas kirju vormistada, telefonikõnedele vastata, külalisi vastu võtta jne. Lennart Meri saatis oma sellekohaseid suuniseid ja märkusi asjaosalistele ka kirjalikult. Kõige rohkem tundsin puudust hästi töötavast adjutantuu- rist. Sellise kaliibriga meest nagu kolonel Herbert Grabbi, presidendi vanemat käsundusohvitseri 1938–1940, meil polnud. Kantselei üldise töökorralduse paikapanekus sain abi materjalidest, mis Lennart Meri oli saanud teda nõustamas käinud Saksa Liitvabariigi suursaadikuna töötanud Klaus Terﬂ othi käest, samuti Soome presidendi kantseleist. Koostasin kantselei põhimääruse, mille Meri kinnitas veebruaris 1993. Presidendi põhiseadusliku rolli juriidilisi aspekte selgitas ja analüüsis Salzburgi Ülikooli auprofessor Henn-Jüri Uibopuu. Enne varade kantseleile üleandmist oli majast Toompeale viidud video-, heli- ja olmetehnikat ning kirjandust, maja kütte- ja elektri- süsteem oli üsna amortiseerunud, Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe töölaua alt aga läksid kaablid pealtkuulamiseks väljaehitatud ja KGB poolt tehniliselt varustatud ruumi, mille kohe lõhkusime. Ma sain endale viimati Ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise käsutuses olnud ruumi, millest eelmise perioodi jäänukina läks läbi kapi salauks taga- tuppa. Tuli välja, et usaldamatus ja KGB-poolne kontroll nõukogulike juhtisikute suhtes ulatus ka Kadrioru tippu.

246 Kõigepealt tuli korda seada ja sisustada kantselei esindus- ja sekre- tariaadiruumid, muretseda arvutid ja korralikud sidevahendid. Kuna esialgselt hoone tiibades elukorteriteks ettenähtud ruumid olid okupatsiooni ajal kohaldatud ametiruumideks, siis tuli ka Lennart Meri jaoks hakata korterit välja ehitama ja sisustama, hiljem ka kohandama Paslepas asuvat autobaasi puhkekodu tagasihoidlikuks suveresident- siks. Kõik see toimus tema erilise nõudliku hoole ja terava silma all detailideni välja, hankides otseselt ka ise osa sisustusest Soomest, depo- neerides kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumist, pidades kujunduses nõu ja vaieldes Mait Summataveti ja teistega. Piinlikud elektrivalguse kustumise juhtumid kõrgete külaliste vastuvõtu ﬁ lmimisel selleks üles- seatud prožektorite valguses ja avariid küttesüsteemis sundisid peale vajaduse kiirelt kõrvaldada kitsaskohad elektri- ja soojavarustuses. Kõik see läks õige palju maksma, millest valitsus ei tahtnud kuuldagi, ajakirjandus aga väiklaselt kinni hakkas. 1993. aasta riigieelarves oli kantselei kulude katmiseks eraldatud vaid 5,5 miljonit krooni (2008. aastal oli see summa kümme korda suurem). Mul ei jäänud muud üle kui valitsusele peale käia raha täiendavaks eraldamiseks ja riskeerida ka pangalaenu võtmisega. Arusaam sellest, et ka väikeriigi presidendil peab olema väärikas residents ja protokollikorraldus, oli visa tulema. Meri valis presidendi kabineti ees oleva riiklike tseremooniate ruumi jaoks välja Olev Subbi eesti kultuuritegelasi kujutava suure maali „Rahvuspargi kunstinõukogu” (1979), mille motiiv tekitas külalistel sageli küsimusi, Merile aga andis võimaluse maali abil seletada vaimset vastupanu okupatsioonivõimudele. Ta kasutas iga võimalust teenida presidendiametis ka eesti kultuuri. Presidendi residentsi väljaehitamine ja sisustamine jäigi mitmeks aastaks Lennart Meri üheks lemmiktegevuseks. Korteri valmimiseni eraldati Merile elukohaks ja töökaaslaste ning külalistega kohtumis- paigaks valitsuse külalismaja Nõmmel. Olin seal palju kordi, enamasti õhtuti ja puhkepäevadel, mõnikord üheaegselt teiste kutsututega: nii

247 näiteks kohtusin seal esmakordselt ka Eva Lille ja Paul Goble’iga. Presidendi ja tema kantselei eraldatus vähendas töö operatiivsust mõlemal poolel, mistõttu püüdsin korteri kiirele väljaehitamisele igati kaasa aidata, kuigi teinekord heitsin Lootsmannile ette tema püüet rahuldada Meri pisimatki soovi. Ikkagi läks selleks pool aastat aega. Avaüritusena toimus 1993. aasta juunis hoone merepoolse tiiva esindusruumides Meri esimene vastuvõtt diplomaatilisele korpusele. Hiljem ehitati välja ka sealt aeda avanev terrass. Mulle üllatusena puudus Kadriorus raamatukogu kui välja jätta okupatsiooniaegsed teatmeteosed ja mõned äsja ilmunud raamatud. Seadsin endale ülesandeks panna alus korralikule raamatukogule, komplekteerides kogu eeskätt eestiainelise kirjandusega. Seemneks deponeeriti Rahvusraamatukogust Riigi Teataja täiskomplekt kuni 1940. aastani, täiendust saime raamatukauplustest, antikvariaatidest ja annetustest nii kodu- kui ka välismaalt. Esialgu polnud see kogu siiski võrreldav Lennart Meri rikkaliku isikliku raamatukoguga. Raa- matukoguhoidjana võtsin tööle Mare Ojaranna Teaduste Akadeemia Raamatukogust. Vabariigi Presidendi Kantselei töö oli eelkõige seotud presidendi põhiseaduslike funktsioonide teostamisega ja presidendi nõustamisega. Selle kõige mahukam osa haaras presidendi asjaajamise korraldamist ja tehnilist teenindamist, tema õigusaktide ja välissuhtlemise kohus- tuste ettevalmistamist, suhtlemist külaliste, teiste ametiasutustega ja avalikkusega, kantselei majandusasjade ajamist. Kui võrrelda tegevusega sõjaaegses kantseleis Elmar Tambeki mälestusraamatu järgi, siis nüüd puudus selles Kadrioru ja Oru lossi kui presidendi residentsi hooldamine ja toetuste andmine presidendi käsutussummadest, tee- netemärkide andmine aga käivitus hiljem. Seevastu välissuhtluse, protokolliliste ürituste ja kodumaiste ringsõitudega seotud osa oli nüüd hoopis laialdasem, rääkimata Lennart Meri aktiivsemast poliitilisest tegevusest, vaatamata presidendi piiratumatele funktsioonidele

248 1992. aasta põhiseaduse alusel. Muidugi sõltus see paljus Meri isikust ja Eesti suuremast maailmale avanemisest. Minu kantseleis töötamise ajal (kuni augustini 1994) valmistasid presidendi õigusakte ette Vahur Glaase, Ivar Ranne ja Helve Hint. Kõige mahukamaks tööks oli Riigikogus vastuvõetud seaduste analüüs, kõigepealt nende põhiseadusele ja rahvusvahelisele õigusele vastavuse seisukohalt. Lõplik sõna väljakuulutamises jäi presidendile. Seda ka Lennart Meri aktiivselt kasutas, eriti kui parteipoliitilised aspektid varjutasid seadusloomes õiguslikku lähenemist. Seaduste enamikuga siiski probleeme ei tekkinud ja Meri kuulutas need välja. 12 korral jäid seadused välja kuulutamata ja tagastati vastava motivatsiooniga Riigikogule. Nende hulka kuulusid sellised poliitiliselt tundlikud seadused nagu eluruumide erastamise seadus, välissuhtlemise seadus, välismaalaste seadus, presidendi töökorralduse seadus, riigivapi seadus, teenetemärkide seadus ja mõned teisedki, milles nähti põhiseadust eiravaid või presidendi õigusi piiravaid sätteid. Tagastatud seadusesse viis Riigikogu 7 juhul sisse parandused ja president kuulutas need seejärel välja, 5 juhul aga võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul teist korda vastu. Siis tuli presidendil valida, kas seadus välja kuulu- tada või apelleerida Riigikohtusse. Meri eelistas teist versiooni. Kolme seaduse puhul andis kohus õiguse presidendile ja seadus läks tagasi Riigikogu menetlusse. Seaduste tagasilükkamine pingestas Meri suhteid valitsuse ja Riigikoguga. Ka ajakirjandusse ulatusid süüdistused Meri püüdlustest ületada oma põhiseaduslikke volitusi. Kui puudus oluline riiklik vajadus, siis vältis Lennart Meri esinemisi Riigikogus ja töökohtumisi Riigikogu juhatusega. Vaatamata saadikute ootustele ei esitanud Meri isiklikult oma ettepanekut Riigi- kogule kaitseväe juhataja, õiguskantsleri, riigikontrolöri ja Riigikohtu esimehe määramiseks. Esialgu jäi see presidendi esindajana minu peale, hiljem langes seegi ära ja ettepanek esitati vaid kirjalikult. Presi- dendi otsust seaduste tagasilükkamise kohta motiveeris vajaduse korral

249 Vahur Glaase. Meri suhtlemist Ülo Nugisega ei mõjutanud mitte ainult iseloomude erinevus – üks avarapilguline humanitaar, teine eeskätt kõvakäeline majandusmees –, vaid ka asjaolu, et Nugis pidas end parlamentaarse riigi parlamendi esimehena esimeseks meheks riigis, teinekord ignoreeris Meri kutseid, pani pahaks, kui koosoleku- kutsele olin mina presidendi nimel alla kirjutanud. Ükskord aga sai Nugis üllatuse osaliseks, kui Meri läks ootamatult ilma ette teatamata Toompeale Nugist sünnipäeva puhul õnnitlema. Siiski ei paistnud nende keerukad suhted kaugemale välja. Seevastu Lennart Meri tõrksad suhted Mart Laariga jõudsid nende väljaütlemistes ka avalikkuse ette – oli siis Meri poolt tegemist valitsuse tegevuse kriitikaga 1993. aasta 7. oktoobri kõnes (tunnuslausega „Eestile on kombeks üks president korraga”), nn Pullapää kriisi ajal, seoses rahulolematusega piirivalveülema Andrus Öövli vallandamise puhul või tõrkega Laari esitatud ministrite nimetamisel jaanuaris 1994, Laari poolt aga eelkõige süüdistusega liigses raha kulutamises. Vältimaks välismaal muljet Eestist kui ebastabiilsest riigist andis Meri ministrite nimetamises järele ja nimetas kõik uued ministrid ametisse, põhjendades toimunut oma esinemises Riigikogu ees. Pealegi oli Eesti saanud Euroopa Nõukogu liikmeks, ees oli Eesti ühinemine NATO programmiga „Partnerlus rahu nimel”, mida Meri pidas kõige tähtsa- maks. Probleemiks Meri ja Laari tegevuses kujunes ka rivaalitsemine mõnede rahvusvaheliste tippnõupidamiste korraldamises või nendel osalemises, samuti lepingute allakirjutamises. Juhtus, et suhete sassi- minekul peaministriga apelleeris Meri valitsuse liikmetele. Meri ja Laar kohtusid küll regulaarselt Kadriorus ja sõid koos lõunat, kuid mulle tundus, et ikkagi jäid seal asjad lõpuni läbi rääki- mata. Vaatamata mõlema pühendumisele riigi heale käekäigule avaldas koostööle mõju põlvkondade vahe, erinevused kultuurilises taustas ning tööstiilis. Küllap Laarile ei meeldinud Meri tähelepanu- juhtimised ja õpetused, Merile veel kogemusteta Laari vähene

250 valmisolek asjalikuks diskussiooniks ja „rahakaardi” väljamängimine suhetes presidendiga. Ükskord, kui palusime valitsuselt raha ühe diplomaatilise vastuvõtu korraldamiseks ja Laar sellest keeldus, ütles Meri teate toonud Jüri Treile: „Ütle Laarile, et vastuvõtt toimub ikkagi, kas või Värska veega.” Kui aga valitsuse jalgealune kuumaks läks, püüdis Laar suhteid Meriga siluda. Osaledes Meri palvel valitsuse kinnistel neljapäevaõhtustel koosolekutel Nõmme residentsis, hakkas minulegi vastu sealne äärmuslikult peaministrikeskne tööstiil, sagedane ebakorrektne suhtlemine kutsututega, otsuste vastuvõtmine asjaliku arutamiseta, järsult eitav suhtumine presidendi institut- sioonile raha eraldamisse. Küllap olid otsused tagatoa istumistel ära tehtud. Palusin Meri mind vabastada sellest kohustusest. Edas- pidi osales Kadriorust valitsuse istungitel Enn Markvart, mäletamisi ainult teisipäeviti Toompeal. Demokraatlikku poliitilist kultuuri riigi valitsemises polnud veel tekkinud, tegelikult ei saa siiamaani sellega rahul olla. Lennart Meri valiti presidendiks suurel määral tänu erakond Isa- maa toetusele, kuid vastavalt põhiseadusele pidi ta oma erakondliku kuuluvuse peatama. Meri pidas sellest joonest kinni, püüdes mitte olla mõjutatav kitsalt erakondlikest seisukohtadest, meeldis see Isa- maale või mitte. Muidugi olid temal isikute tasemel oma sümpaatiad ja antipaatiad, peamiselt vaimsel ja poliitilisel alusel. Ka mina, olles Koonderakonna asutajaliige, jäin selle tegevusest peagi kõrvale ega naasnudki enam erakondlikku poliitikasse. Riigikaitse kõrgeima juhina muretses Lennart Meri kõigepealt sobiva kaitseväe juhataja määramise eest. Kandidaadina sellele ametikohale jättis Meri asjatundliku, kuid Nõukogude kooliga peastaabi ülema Ants Laaneotsa kõrvale ja tõstis esile USA armee erukolo- neli, Korea ja Vietnami sõjast osa võtnud ja USA kõrgema sõjakooli lõpetanud Aleksander Einselni. Pärast formaalsuste lahendamist ja kinnitust USAs väljateenitud pensioni säilimise kohta Einselni üle-

251 tulek teostuski. Meri ja Einselni vahel kujunes hea töösuhe ja sõbralik vahekord. Einselnil oli alati võimalus pääseda otse Meri jutule, vahel päris ootamatult. Sageli käidi koos kaitseväe tseremoniaalsetel üritus- tel ja üksusi inspekteerimas, mõnikord osalesin seal ka mina. Meri toetas Einselni ettevõtmisi ohvitseride välismaale väljaõppele suuna- misel ja kaitseväe juhtkonna ning varustuse uuendamiseks, isamaalise mentaliteedi sisseviimiseks kaitseväes. See ei läinud libedalt, tekitas peastaabis ja mujalgi vastuseisu ja komplikatsioone. Minu üheks üles- andeks sai riigikaitse nõukogu koosolekute protokollimine ja otsuste vormistamine. Arutatavad küsimused olid enamikule nõukogu liikmetest uudsed, seetõttu olid ka seisukohad ja väljaütlemised sageli vastuolulised ja ebakonkreetsed. Ma nägin tõsist vaeva, et eraldada nendest sisuline iva ja asjalik protokoll kokku panna. Kindral Einselni väljavahetamise tagapõhi 1995. aastal, juba pärast minu lahkumist Kadriorust, jäi mulle selgusetuks. Viimasena põhiseaduslikest institutsioonidest asus mais 1993 tegevusse Riigikohus. Selle avamine andis Merile hea võimaluse rõhutada võimude lahususe printsiibi ja Eesti kui õigusriigi arendamise täht- sust. Riigikohtu esildiste alusel hakkas Meri ka kohtunikke ametisse nimetama, juba varem alustati süüdimõistetute armuandmistaotluste läbivaatamisega. Suhtumises okupatsiooniaegse kõrgema nomenklatuuri esindaja- tesse, sealhulgas Arnold Rüütlisse, oli Meri presidendina järjekindel, vältides nendega kohtumisi ja lükates tagasi ettepanekud nende autasustamiseks. Siiski ükskord palus ta mind minna Arnold Rüütli korterisse Kadriorus, et üle anda tema õnnesoovid sünnipäevaks, Vaino Väljast väljaspool Kadriorgu kohates siiski vestles temaga, rahul- dades oma huvi 1980ndate telgitaguste mängude kohta. Kui Arnold Rüütel Vabariigi Presidendiks valiti, siis käitus Meri igati korrektselt ja Rüütli suhtes aupaklikult. Põhiseadusliku valimise tulemus oli Merile ülimuslik mis tahes isiklikust suhtumisest.

252 Meri oli küll Savisaare valitsuses välisminister, kuid oli oma vaadetelt lähedasem Eesti Komiteele kui Rahvarindele. Suhtlemist Savisaarega püüdis ta edaspidi vältida, kuid samas ei välistanud küsi- muste arutamist teiste Keskerakonna liikmetega. Meri püüdis Savisaart eemale hoida välissuhtlusest, sest „Moskvas on ta kui kala vees, läänes kui kala kuival”. Siiski kutsus Meri jällegi Eesti hea rahvusvahelise renomee huvides Laari üles mitte välja mängima esialgselt Vene sõjaväele jäetud Jüri luurekeskuse kaarti Savisaare vastu. Presidendi aastapäevavastuvõtte Savisaar väiklaselt ignoreeris. Ministeeriumidest kujunes Kadriorul kõige tihedam koostöö Välisministeeriumiga, kus Lennart Meri ministriametis tööle võetud noortest kasvas välja terve plejaad noori poliitikuid ja välisteenistuse juhtametnikke. See koostöö haaras kõike, mis oli seotud presidendi ülesandega esindada riiki välissuhtluses: presidendi välisvisiitide ja välisriikide juhtpoliitikute Eesti visiitide ettevalmistamist ja proto- kollilist korraldamist, Eesti saadikute välisriikidesse akrediteerimist ja Eestisse suunatud saadikutelt akrediteerimiskirjade vastuvõtmist, välispoliitiliste dokumentide ja kõnede ettevalmistamist, pidulike riiklike ürituste korraldamist, diplomaatiliste auastmete andmist. Esialgu esines ka selles valdkonnas probleeme rollide jaotuses ja tegevuste koos- kõlastamisel, mis aga aja jooksul valdavalt lahenesid. Välisministriks oli sellal Trivimi Velliste, 1994. aasta jaanuarist Meri lemmik, tasa- kaalukas Jüri Luik, kes varem oli portfellita ministrina juhtinud Eesti delegatsiooni Eesti-Vene läbirääkimistel. Minul kujunesid head otsesed kontaktid ministeeriumi protokolliülema Andres Ungaga, kellega jagasin riigipeade visiitidega seotud tegemisi ja muresid. Esimestena said Merilt suursaadiku diplomaatilise nimetuse Jüri Luik, Alar Olljum, Riivo Sinijärv ja Toomas Hendrik Ilves, hiljem ka Arvo Niitenberg, arvestades vajadust Eesti esindamiseks Rahvusvahelises Tuumaenergia Agentuuris. Eesti riikluse järjepidevuse kõige õigemaks kandjaks läbi aegade pidas Meri Ernst Jaaksoni, keda ta sügavalt austas.

253 Sageli tuli mul vahendada ka presidendi kontakte Eestisse akrediteeritud saadikutega. Viimastest kujunesid mul meeldejäävad suhted eriti Robert Frasure (USA suursaadik), Jaakko Kaurinkoski (Soome), Béla Javorszky (Ungari), Erik Nordbergi (Taani) ja Henning von Wistinghauseniga (Saksamaa). Kui soovisin midagi täpsustada Eesti- maa aadelkonna ja mõisate kohta, sain von Wistinghausenilt alati ammendavad vastused. Tema 2008. aastal ilmunud raamat „Vabas Eestis” annab aga põhjaliku ülevaate sündmustest Eestis 1991–1995. Kohtusin mitme Kadriorus käinud baltisakslasega, aitasin kaasa Krusensternide ja Tollide perekonnakokkutulekute korraldamisele, viimastega tegin kaasa reisi mööda neile kuulunud mõisaid. Kui näitasin Berndt von Stadenile Saksa Kultuuromavalitsuse poolt isale antud tänukirja, siis tajusin tema meeleliigutust, nähes sellel oma õpetajate allkirju Tallinna Toomkoolist. Samasugust heldimust elas üle Andreas Meyer-Landrut, nähes oma lapsepõlve kodumaja Lahe tänaval. Kadriorus kohtasin ka Taani välisministrit sümpaatset Uﬀ e Ellemann-Jensenit, Meri head sõpra. Meri jättis oma eruditsiooniga ja esinduslikkusega väliskülalistele hea mulje. Tema populaarsus kasvas kiiresti, nii et presidendiameti esimestel kuudel ulatus teda külas- tada soovijate arv nelja-viieni nädalas. Päris sageli osalesin välisriikide saadikute korraldatavatel vastuvõttudel, üksnes Venemaa saadik ei kutsunud mind kordagi. Vabariigi Presidendi sisepoliitilised funktsioonid on küll piiratud, kuid riigipeana tegutses Meri aktiivselt ka selles vallas ja pidas silmas hoida sidet rahvaga – kõrgema võimu kandjaga. Väliselt avaldus see tema sõitudes maakondadesse ja linnadesse ning kohtumistes elanikega, osalemises mitmesuguste asutuste, organisatsioonide ja ühenduste üritustel, rahvale suunatud kõnedes jne, kitsamalt aga tema sügavas huvis majanduse ja kultuuri käekäigu ja arengu ning inimeste eluolu vastu, poliitikute ja ametnike tähelepanu juhtimises esinevatele probleemidele ja kitsaskohtadele. Ta kutsus üles, et Eesti riik saaks

254 riigiks, suuremale hoolivusele oma riigi suhtes, hindama vaimseid väärtusi, lahti saama okupatsiooniaja taagast. Meri valdas hästi suhtlemise kunsti ja oskust eristada olulised ja tulevikku suunatud ülesanded pisiküsimustest, pakkudes välja ka lahendusi. See aitas palju kaasa tema populaarsuse kasvule ja reitingu tõusule küsitlustes. Kuid leidus ka isikuid, kes püüdsid leida ja levitada kompromiteerivaid materjale Georg ja Lennart Meri kohta, vihjates Meri perekonna varasemale vabanemisele kinnipidamisest. Lennart Meri oli juba varem rääkinud mulle sellest ootamatust vabanemisest, mis sai alguse Saksamaa ja NSV Liidu sõjaaegsetest salajastest läbirääkimistest, kuid pidas oma väärikust alandavaks asuda laimajatega avalikku diskussiooni. Hiljem valgustas Hindrek-Peeter Meri kogu lugu oma mälestusteraamatus.*

1993. aasta jaanuaris alustasin päevaraamatu kirjutamisega. Esialgu tegin seda kord nädalas laupäeviti või pühapäeviti, hiljem hakkasin igapäevasest pingelisest tööst väsima ja ajavahemikud sissekirjutuste vahel venisid pikemaks. Lõpetasin päevaraamatu pidamise mais 1994, kui olin peatses naasmises professoriametisse Meriga kokku leppinud. Päevaraamat annab mulle võimaluse käesolevates mälestustes värsken- dada tolleaegseid sündmusi ja ettevõtmisi, meenutada kohtumisi ja nende tausta. Alustan välissuhtluse ja protokolliliste üritustega. Minu esimesene suurem ülesanne selles vallas oli Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tähistamise ettevalmistamine. Meri soovis, et viiksime selle, tema presidendiameti esimese suure riikliku ürituse, läbi vääri- kalt ja süüvis selle korraldamise kõikidesse üksikasjadesse. Eesmärgil õppida tundma riiklike vastuvõttude traditsiooni Soomes sõitsin koos Tiina Tšatšuaga Helsingisse. Kohtudes Välisministeeriumi proto- kolliülema Eva Mäkeläisega ja presidendi esimese adjutandi Kari

* Hindrek-Peeter Meri. Tagasivaateid veerevast vagunist. Tartu: Ilmamaa, 2008.

255 Kasurisega, saime selle kohta detailse ülevaate. Kohtusin ka Soome presidendi kantselei ülema Jaakko Kalelaga, nüüdse Soome suursaadi- kuga Tallinnas. Eva Lillelt saime soovitusi, keda Soomest aastapäeva tähistamisele kutsuda, äsja suursaadiku ametisse määratud Jaak Jõe- rüüdilt saime teavet aastapäeva tähistamisest Soomes. Jõerüüdil oli parajasti ees visiit Välisministeeriumi, et tutvuda volikirja üleandmise protokolliga, ärakutsumiskiri Lennart Meri kui eelneva suursaadiku kohta ja volikiri temale aga polnud veel saabunud. Meri oli esialgselt Nugise allkirjaga vormistatud ärakutsumiskirja katki tõmmanud ja lasknud selle enda kui presidendi allkirjaga ümber teha ning seetõttu oli asi kriitiliselt veninud. Aastapäeva tähistamine oli seekord veel proovikiviks traditsioonile ja mitmeti erinev hilisematest, mitmetahulisem ja emotsionaalsem. See algas 23. veebruari hommikul pärjapanekuga Konstantin Pätsi hauale. Seejärel sõitis Meri oma esimesele suuremale ringsõidule marsruudil Tartu-Viljandi-Pärnu, pidas kõne Tartu Ülikoolis, kohtus rahvaga ja pöördus hilisõhtul rahulolevalt tagasi. Mina ringsõidul ei osalenud, käisin Metsakalmistul oma isa tema surmapäeval mälestamas (selles osales ka Ungari suursaadik Béla Javorszky, eksiilvalitsuse viimane peaministri asetäitja Enno Penno, Estonia Seltsi esimees Arne Mikk), õhtul osalesin kontsert-jumalateenistusel Toomkirikus. Toompealt liikusin koos tõrvikutega rongkäiguga Reaalkooli juurde, kus taas- avati Vabadussõja mälestussammas. Isa oli selle avamisel 1927. aastal endise õpetajate roodu ülemana ja linna koolivalitsuse juhatajana kõne pidanud, nüüd panin ma ausambale pärja Vabariigi Presidendi poolt. Järgnes Estonia Seltsi korraldatud kontsert, kus sisuka kõnega esines Jaan Kross. 24. veebruaril osales Lennart Meri jumalateenistusel Toomkirikus ja võttis vastu kaitseväe paraadi. Õhtul Estonias toimunud vastuvõtt algas presidendi ja külaliste kätlemisega, jätkus presidendi kõne ja piduliku kontserdiga teatrisaalis ning lõppes kõrvalruumides tagasi-

256 hoidliku koosviibimisega šampanja ja suupistetega. Rohkemat ei võimaldanud valitsuse poolt selleks eraldatud napp raha. Külalistele siiski meeldis ürituse väljapeetud soliidne korraldus. Rahulolematuks jäid nagu alati vaid need, kes pidasid end kutse vääriliseks, kuid sellest ilma jäid. Riiklikke teenetemärke ja reaktsioone nende andmise või nendest ilmajäämise üle veel polnud. Meri pidas pingelisele kahepäe- vasele programmile suurepäraselt vastu. Kõigele mainitule lisandus veel kohtumine Anatolijs Gorbunovsiga, ainukese Tallinna aastapäe- vale saabunud riigipeaga. Aasta hiljem vabariigi aastapäeval toimunud presidendi vastuvõtt erines eelmisest kõigepealt sellega, et Estonias toimunud kontsert- aktuselt pidid osalised minema vastuvõtule üle tänava nn Vanasse Sakalasse, hoonesse, mida hakati ehitama enne sõda ohvitseride kasiino jaoks. Ettepaneku teha vastuvõtt Uues Sakalas (rahvapäraselt Karla katedraalis) heitis Meri kohe kõrvale seal valitseva okupatsiooniaja mõjuvälja pärast. Meri pidas järjekordselt hiilgava kõne, mida kuulati ja arutati üle maa. Aasta teised suuremad ettevõtmised olid seotud võidupüha ja jaanipäevaga. Võidupühaeelsel päeval toimus Kadriorus 170 sõja- väelasele ohvitseri auastme andmise tseremoonia ning keskkoolide ja ülikoolide parimate lõpetajate vastuvõtt, võidupäeva hommikul lippude üleandmine Kalevi pataljonile ja vahipataljonile, paraad- marsi vastuvõtmine, pärjapanek Vabadussõja ausambale Reaalkooli juures, tõrvikute süütamine ja tule saatmine maakondadesse. Seejärel sõitis president Tartusse, võttis seal vastu kaitsejõudude paraadi ja pidas kõne, õhtuks tuli tagasi Tallinna ja avas Läänemere mängud. Jaanipäeval aga sõitsime Viru pataljonile lipu andmiseks Jõhvi, sealt naasime peatustega Käsmus, kus tervitasime kindral Einselni sugulasi Kristenbrune laevakaptenite suguvõsast, ja Väätsas, et ette hoiatamata õnnitleda Jaan Eilartit tema 60. sünnipäeval. Selleks et kõikjale jõuda ja hilisõhtuks Tallinna naasta, pidid autod kohati arendama kiirust

257 üle 120 km tunnis. Meri pidas jällegi hästi vastu ja oli rõõmus, et kõik hästi õnnestus. Vabariigi aastapäeva ja võidupüha piduliku tähistamisega uuendati ja laiendati vastavat sõjaeelset traditsiooni. Teisalt sai selgeks, et nii tiheda programmiga ettevõtmisi edaspidi kavandada ei tohi. Püüd- sime kantseleis presidendi ajakava piirama hakata ja seda pikemaks ajaks ette planeerida nii mõnestki ettepanekust ära öeldes. Vahel see õnnestus, vahel mitte. Ikkagi tegi lõpliku otsuse Meri ise, enamasti kava oma initsiatiivil või teistele järele andes täiendades. Jättes kõrvale väiksemad protokollilised sõnavõtud, pidas Meri ainuüksi 1993. aastal 27 kõnet, nendest 14 välismaal. Kõned valmistas ette ja kirjutas Meri ise, reeglina kõne-eelse päeva õhtul ja ööl. Sellega ta nagu püüdis salvestada kõne värskena oma mälus ja laadida ennast selle peatseks ettekandmiseks. Ta võttis küll arvesse minu ja nõunike temaatilisi ettepanekuid, meie sõnadesse pandud võimalikud kõnelõigud jäid enamasti kõrvale. Ajanappusest tingituna läksid kõne valminud osad kohe kohalekutsutud sekretäri kätte trükkimiseks. Heal juhul jõudis Meri trükitud teksti veel üle vaadata ja parandadagi, sageli aga viis adjutant kõne või selle lõpuosa Merile tagantjärele kõnepidamise kohta järele. Ükskord, kui Pro Baltica foorumil peetud kõne ajal lõppes kaasasolev trükitud tekst otsa, läks Meri senikaua, kuni adjutant tõi kõnepulti lõpuosa, loogiliselt üle meeldejäänud kõneosale. Kui tegemist oli võõrkeelse kõnega, siis rakendati töösse presidendi teksti ülevaatamiseks või terves ulatuses tõlkimiseks ka Kullo Vende või abilised väljaspool kantseleid. Meri küll valdas mitmeid keeli, kuid kindluse ja täpsuse huvides pidas ta oluliseks, kui aeg vähegi lubas, kasutada tõlkimisel kvaliﬁ tseeritud abi. Välismaal peetavate kõnede puhul käis kõne teksti edasi-tagasi liikumine faksi abil. Ka Kieli foorumil jäi kõne tekst hiljaks ning Meril tuli selle lõpuosa improviseerida, tõenäoliselt isegi paremini kui paberilt maha lugedes, kuid kõne jäi avaldamata. Merile omaselt

258 oli iga kõne originaalne ja varasematest erinev, rikas mõtetelt, ajaloo- ja kultuuriseikadelt, arvestades sealjuures auditooriumi ja vajaliku sõnumi edasiandmist. Meri ei armastanud ümbernurga rääkimist, vastupidi – kui vaja, ütles avameelselt otse välja. Tema teravad repliigid Venemaa aadressil Hamburgi raekojas peetud kõnes kutsusid esile Vene delegatsiooni saalist lahkumise. Kõnedele lisandusid intervjuud ajakirjanikele. Üha sagedamini käis Meri kõnedest ja intervjuudest läbi Eesti energeetilise julgeoleku teema. Selleks valmistasin temale ette lähtematerjali, nõu andis ka Kanadast tulnud tuumaenergeetik Arvo Niitenberg, kes oli vahepeal energeetikaminister. Meri võttis innukalt kinni minu osalusel algatatud Skandinaaviat läbivast ja läbi Soome Baltikumi ulatuvast gaasitoruprojektist. Ta pöördus 1994. aastal president Clintoni ja kõikide Läänemere-äär- sete maade riigipeade poole toetuse taotlusega nimetatud projekti elluviimiseks, kõigepealt projektiga seotud uuringute rahastamiseks. Kuigi ta sai selleks põhimõttelist tuge, projekt siiski ei käivitunud. Energiakriisist oli asi veel kaugel, iga riik lootis ise hakkama saada ja ühishuvid jäid tagaplaanile. Lennart Meri pidas vajalikuks, et ta kõned avaldataks võimalikult kiiresti ja täielikult Eesti ajakirjanduses. Teinekord jäi kantselei teksti üleandmisega hiljaks, enamik toimetustest aga eelistas kõne lühenda- mist või selle ümberjutustamist, millega Meri sugugi rahul polnud. Üleüldse olid Meri suhted ajakirjandusega esialgu küllaltki komplitseeritud ega paranenud eriti ka pärast ajakirjanike kutsumist ühisele vestlusele presidendiga. Mõnele hakkasid vastu Meri õpetused, teistel jäi vajaka professionaalsusest ja intellektuaalsest tasemest. Paremini laabusid Meri intervjuud ajakirjanikele, nii kodu- kui ka välismaistele. Tema mahukas intervjuu ajalehele Die Welt pälvis Euroopas üleüldist tähelepanu. Pro Baltica foorumi idee kasvas välja Soome ja Saksamaa majan- dustegelaste initsiatiivist aidata kaasa taasiseseisvunud Balti riikide

259 majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. Kui selle loomises juhtrolli mänginud Soome suursaadik Saksamaal Antti Karppinen pöördus 1993. aastal Lennart Meri poole ettepanekuga viia foorumi istung läbi Tallinnas ja hakata selle patrooniks, siis leidis see tema poolt aktiivset toetust, jättes korraldusliku kaasabi minu peale. Arvuka osa- võtuga foorum aitas kaasa kontaktide loomisele, koostöö olulisemate valdkondade väljaselgitamisele. Hiljem kasvas foorum üle kõiki Lääne- meremaid haaravaks regulaarselt koos käivaks Baltic Sea Forum’iks. Sageli Kadriorus korduvaks protokolliliseks ürituseks oli Eestisse akrediteeritud saadikute volikirjade vastuvõtmine. Kujunes välja kindel kord: lippude heiskamine, auvahtkonna rivistus saadiku saabumisel, siirdumine tseremooniaruumi, mõlemapoolsed kõned, volikirja üle- andmine presidendile, ühispildistamine. Sellele järgnes presidendi vestlus saadikuga presidendi kabinetis, kohtumine saadiku kaaskonnaga jäi minu peale ning toimus minu kabinetis. Kõnekeel oli erinev sõltuvalt saadikumaast ja Meri eelistusest vahetule tõlketa esinemisele, harva ka eesti keeles, nagu see tavaprotokolliga ette on nähtud, siis juba saadikule tõlgituna. Esimese Hiina suursaadiku volikirjade üle- andmisel pidas suursaadik kõne koguni soome keeles (ta resideeris Helsingis ja oli omandanud soome keele), Meri aga improviseeris vastuse eesti keeles. Jaapani suursaadiku vastuvõtmisel peeti kõik kõned inglise keeles, Iraani saadiku puhul aga prantsuse keeles. Et Meri rääkis peast, siis olime raskustes tema kõne teksti nõuetekohases saadikule üleandmises enne tema lahkumist. Volikirjade üleandmisel osales ka välisminister või tema esindaja. Välisriikide kõrgemate riigitegelaste visiite oli taastatud riikluse algaastatel päris palju. Kõige suuremat ettevalmistamist nõudsid riigipeade riiklikud visiidid. Juba enne Lennart Meri ametisseastumist tegid visiidi Eestisse Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia, Taani kuninganna Margrethe II ja prints Henrik ning Prantsus- maa president François Mitterand. Lennart Meri valis esimese, 1993.

260 aasta mais toimunud riigivisiidi sihtpunktiks Poola kui mõjukaima meiega ühist saatust jaganud lõunapoolsematest riikidest, lääneriiki- dest tegi riigipea isikus esimese visiidi Eestisse Saksa liidupresident Richard von Weizsäcker. Vastuvõtt Varssavis oli väärikal tasemel: pidulik tseremoonia Belve- dere lossi ees ja uhke lõunasöök presidendi suveresidentsis, kohtumised riigijuhtidega, pärjapanek sõjaohvrite mälestussambale. Varssavi üri- tustele lisandus Meri soovil väljasõit Gdańskisse ja Gdyniasse, kus tutvusime vanalinna, sõjasadama ja laevatehasega ning kuulsime lähe- malt Solidaarsuse tegevusest, uudishimu rahuldamiseks ei jätnud Meri ka allveelaeva pugemata. Kõnede ja kohtumiste teemaks olid kahe- poolse ja Läänemeremaade koostöö küsimused, julgeolekuprobleemid, globaalselt mõtleva Meri poolt tõstatatuna nn Läänemere–Musta mere telje loomine, tõmmates sellesse Ukraina, muidugi seigad sõjaeelsetest headest suhetest ja sekeldustest allveelaevaga Orzel. Meri polnud rahul Välisministeeriumi poolt ettevalmistatud ja pidulikul lõunal kätteand- miseks paljundatud kõne tekstiga. Loobudes ooperietendusest, koostas ta eelmisel õhtul uue teksti ja esitas selle säravalt pidulikul lõunal, kuid käigu pealt suuliselt tõlgituna. Ma puudutasin Meri kohtumisel Lech Wałęsaga meie maade sarnasust energiavarustuses tahkkütuse (kivisöe ja põlevkivi) kasutamises ja võimalikku koostööd selles vallas. Olin mõnevõrra üllatunud lihtsast töömehest rahvaliikumise juhiks kasvanud Wałęsa intelligentsest asjatundlikkusest käsitletud küsimustes. Külastades presidendi kantseleid, laabus jutuajamine selle direktori Janusz Ziolkowskiga eriti hästi, sest ta oli minuga sarnases olukorras – äsja professoriametist sinna kutsutud. Riigijuhtide vastuvõtuga Eestis oli meil hoopis rohkem tegemist, sest kõik tuli detailideni läbi mõtelda ja ellu viia. Von Weizsäckeri kahepäevane visiit 1993. aasta juulis jagunes kahte ossa. Kui visiidi mitteametlik esimene päev läks suhteliselt rahulikult, sisaldades tutvumist Tallinnaga ja kitsas ringis kohtumist Kadriorus, siis teine

261 päev oli korraldajatel hoopis pingelisem. See algas piduliku tsere- mooniaga Kadriorus, jätkus ametlike kohtumistega ning väljasõiduga Palmse mõisa, mis oli Meri pealekäimisel valitud ametliku lõunasöögi kohaks. See Meri sümboolne valik tõi küll endaga kaasa palju tööd ja kulu – mitte ainult söökide-jookide, serviisi ja kõige sinna juurde kuuluva kaasatoomisega Tallinnast, vaid ka lõuna-, puhke- ja tualett- ruumide kordategemisega –, kuid lõi ka kogu ettevõtmisele erilise soodsa atmosfääri. Riigipeade kõned olid erakordselt soojad, ulatudes ühisest minevikupärandist hilisajalooni ja kaasaja ülesanneteni. Esma- kordselt Eesti riigipea tasandil ei toonud Meri esile mitte eestlaste allutamist saksa rüütlite poolt, vaid rõhutas hoopis suurema tähen- dusega Eestimaa minekut Euroopa kultuuriruumi. Korraks kahekesi pargis jalutades kutsus von Weizsäcker tänuavaldusena korraldajatele mind Bonni tutvuma oma kantselei tööga. Juba tagasisõidul Tallinna kinnitas seda kutset riigisekretär (kantselei ülem), Tallinnas baltisaksa perekonnas sündinud Meyer-Landrut. Hoopis suuremaks sündmuseks oli paavst Johannes Paulus II visiit 1993. aasta septembris, millele Meri erilist rõhku pani. Selle protokollilise osa kooskõlastamine kolme osapoole – paavsti ametkonna, president Meri ja Välisministeeriumi – vahel kulges üle kivide ja kändude ja viimasel minutil, kuid siis, kui kava oli paika pandud, läks visiit suurepäraselt. Paavsti pidulik vastuvõtt toimus lennuväljal, tseremoonia Kadriorus aga oli lihtsam, ilma aukompanii deﬁ leeta. Delegatsioonide kohtumisel nn Riiginõukogu saalis andis Meri paavstile üle kingitused, mille ta oli hoolikalt välja valinud: koopiad 1424. aastal Tallinna raele saadetud paavsti bullast, millega lubati raele asutada ühe Tallinna kiriku juurde kool, ja Tartu Jaani kiriku ristija Johannese terrakotakujust. Sellel järgnes paavsti visiitidele ebatavaliselt pikem neljasilmakõnelus hoone presidenditiivas (siiski paavsti erasek- retäri juuresolekul) ning ühisfoto tegemine Meri perekonnaga. Visiidi haripunktideks olid oikumeeniline jumalateenistus Niguliste kirikus ja

262 osalejatele hingeminev missa Raekoja platsil. Meri palvel lülitas Poola vabanemisele kaasa aidanud paavst oma kõnesse ka Eestit puuduta- vaid poliitilisi sõnumeid. Johannes Paulus II ja Lennart Meri visiidi aegsed kõned avaldasime omaette brošüüris, mis presidendi kantselei tellimisel trükiti ära Saksamaal. Mälestuseks sain paavsti Baltimaadesse toimunud visiidi puhuks väljaantud medali, hiljem ootamatult ka Vatikanist saabunud foto paavsti käepigistusest minuga. Läti ja Leedu riigipeadega riiklikke visiite sel ajavahemikul ei toimunud, küll aga rohkem või vähem õnnestunult rida töökohtumisi. Juba 1992. aasta detsembris käis Tallinnas töövisiidil Algirdas Brazaus- kas. Juunis 1993 kirjutasid kolm presidenti Riias alla Euroopa Liidu assotsieerunud liikmeks saamise avaldusele. Järgmine kohtumine Meri ja Guntis Ulmanise vahel toimus augustis Valgerannas, milles osales ka Läti veteranpoliitik Gunars Meierovics. Jutt, milles soleeris peamiselt Meri, käis vaheldumisi inglise ja vene keeles (Ulmanis ei vallanud inglise keelt, Meierovics aga vene keelt). Vähem kogenud Ulmanis rohkem küsis, Meierovics piirdus tagasihoidlike repliikidega. Külalistele imponeeris kohtumise ajaks Meri nõudmisel püsti pandud antenn, et tagada pidev mobiiltelefoni ja faksi kasutamise võimalus. Veelgi silmatorkavam olevat olnud Eesti delegatsiooni sidevarustus järgneval kolmepoolsel kohtumisel Jūrmalas, kus esialgselt peale viletsa telefoni- ühenduse muud polnudki. Vaatamata Brazauskase teatud vastuseisule võtsid kolm presidenti seal vastu pöördumise ÜRO poole vahendusmis- siooniks Vene vägede väljaviimiseks Baltimaadest ja avalduse kolme riigi majanduslikust ja energiaalasest integratsioonist kui eeldusest järgmistele sammudele integratsiooniks Lääne- ja Põhja-Euroopaga. Kuuldavasti oli Jūrmalas tekitanud segadust Laari algatusel toimunud samaaegne kolme peaministri kohtumine. Presidendid ja peaministrid olevat kohtunud vaid lõunalauas, sisulisi küsimusi aga arutatud omaette. Segadust oli ka USAsse ÜRO istungjärgule minekuga. Esialgu pidi Baltimaade presidentidest minema sinna vaid Ulmanis, Eestist istung-

263 järgu lõpupoole Laar. Kui saime teada, et siiski ka Brazauskas sõidab, otsustas ka Meri sõita ja seal kõne pidada, Laari peale jäi osalemine Euroopa Nõukogu istungil Viinis. Kui aga saabus teade, et president Clinton on valmis kolm presidenti vastu võtma, tulid presidendid ühise platvormi ettevalmistamiseks Jūrmalas veel kord kokku. Rää- giti, et Meri jutt täitis Clintoniga kohtumise ajast rohkem kui poole. See võis tõepoolest nii olla. Lõpuks realiseerus ka Meri ettepanek Balti Assamblee ja peaministrite koosistumiste kõrval Balti nõukogu kui presidentidevahelise tööorgani loomisest. Kui detsembrikuu kohtumisel Tallinnas võtsid presidendid ühiselt vastu pöördumised NATOga liitumise kohta ja ühistegevusest Põhjamaade Nõukoguga, siis saatsid nad välja uusaastatervituse juba pealkirjaga „Baltimaade presidentide nõukogu pöördumine”. Lennart Meri haaret näitab ka Balti Strateegiliste ja Poliitiliste Uuringute Instituudi loomine, mille nõukogu liikmeks saamisega soostusid 22 prominentset poliitikut üle maailma. Ka selles tekkis komplikatsioone. Kui sai teatavaks, et Meri oli instituudi nõukogu koosseisu arvanud ka juutide represseerimises süüdistatud Harry Männili, siis taandasid end sellest Henry Kissinger ja Zbigniew Brzezinski. Meri oli Balti riikide presidentidest ainuke, kel polnud komparteisse kuuluvuse tausta. Lennart Meri rahvale suunatud tegevuse üheks tahuks olid kohtumised maavanematega sõitudel maakondadesse. Esimene nendest toimus Kagu-Eestisse, teine, millest ka mina osa võtsin, 1993. aasta aprillis Ida-Virumaale. Kui esimene nendest andis taustmaterjali Meri esinemisele põllumajandusalasel kongressil pearõhuga talumajanduse taastamisele, siis teisel tõusis esile industriaalne keskkond oma probleemide ja põhiliselt venekeelse töötajaskonnaga. Narva linnavalitsusse pääsemiseks tuli meil lausa lärmitsevast inimsummast läbi murda, ent ettevõtetes kohtasime siiski töist õhkkonda. Mulle torkas silma Meri detailidesse ulatuv huvi, tema terve uudishimu ka kõikvõimalike tehniliste üksikasjade vastu, puudutas see lae püsivust allmaakaevanduses,

264 põlevkivi põletamist elektrijaamas, metallide eraldamist toormest Sillamäel või metallkonstruktsioonide liiteid veel vana nimega tehases Baltijets. Visiit haaras ka piirivalve inspekteerimist, idüllilisemate vahe- paladena tamme istutamist Purtses, peatusi Iisakus ja Toila-Orul, kus hellitasime lootust presidendi suveresidentsi taasrajamiseks, kui töös- tusettevõtted selles kaasa löövad nagu president Pätsi ajal. Virumaalt kihutasime Paidesse, kus tähistati Jüriöö ülestõusu 650. aastapäeva ja avati uuesti ülesehitatud Vallitorn. Meri pidas suurepärase kõne, millele andis täiendava emotsionaalse laengu äsjasaabunud teade pojapoja sünnist. Üks ühine sõit eesmärgiga leida presidendile suvine peatuspaik viis meid Padise ja rannaäärse tee kaudu Noarootsi, kus leidsimegi endise Paslepa puhkebaasi näol presidendile sobiva koha. Nagu hiljemgi kodu rajades tõmbas teda ka seal eelkõige meri. Tegin kaasa Lennart Meri sõidud Paldiskisse ja Naissaarele, kui seal olid veel Vene väed, kuid juba Eesti piirivalve postid. Mõlemas kohas avanes masendav pilt: räpane linn, pooleldi mahajäetud, lõhutud ja lagastatud kasarmud, kollitav „Pentagon”, meile suletud tuumareak- tori monstrum, Naissaarel 1800 meremiiniga väliladu ja purustatud blindaažid. Piirivalvurid said Meri käest kõvasti pragada: nad oli küll heisanud Eesti lipu, kuid jätnud kordonis alles venekeelsed sildid ja sümboolika. Erik Schmidti kaasavõtmine Naissaarele, tema meenutused ja noorpõlve pidepunktide otsingud andsid sõidule nostalgilise ja emotsionaalsema ilme. Võisime vaid ette kujutada neid jõupingutusi, mida on vaja Vene vägedest mahajäävast reostusest lahtisaamiseks. Kui meid Paldiskis ja Naissaarel vastu võtvad üksuste komandö- rid olid väliselt aupaklikud ja jutus avameelsed ning oma saatuse pärast murelikud, siis Kadriorus käinud Vene loodepiirkonna vägede ülem Majorov ja Läänemere laevastiku ülem Jegorov olid üleolevad ja esitasid vastavalt Moskva suunistele igasuguseid pretensioone ja eeltingimusi. Paldiski õnnestus üsna pea tuua Eesti haldusesse, tuu- maallveelaevade õppekeskuse reaktorite saneerimine lükkus aga edasi.

265 Meri otsesed katsed edasiliikumiseks vägede väljaviimisel nii kohtumisel Anatoli Sobtšakiga Helsingis kui ka kontaktivõtmisega Aleksandr Jakovleviga ei andnud olulisi tulemusi. See tugevdas tõdemust, et Vene vägede väljaviimine sõltub eelkõige tõhusast rahvusvahelisest survest. Selle saavutamisele president Meri ka pühendus. Kohalike omavalitsuste valimise seaduse ja välismaalaste seaduse vastuvõtmine tegi omakorda olukorra keerulisemaks, kutsudes esile mitte ainult Moskva terava protesti ja nn referendumi Ida-Virumaal, vaid ka rahulolematust lääneriikides ja ülemkomissari Max van der Stoeli manitsuskäigu Kadriorgu. Ka Carl Bildt oma lühivisiidil Tal- linna soovitas aja maha võtta. See seadis Meri tõsise valiku ette. Ta otsustas enne välismaalaste seaduse väljakuulutamist oodata ära selle ekspertiisi rahvusvaheliste organisatsioonide poolt ja ühtlasi seadust laiemalt selgitada, „pestes nii ära Riigikogu poolt pesemata jäänud musta pesu”, nagu ta ise ütles. Selleks kutsus ta kokku vähemusrah- vuste ümarlaua, mille etteotsa pani Ants Paju. Seal said osapooled kui mitte rohkemat, siis vähemalt end tühjaks rääkida ja seisukohti selgitada. Mul oli kõvasti tegemist ümarlaua staatuse kujundamisega. Lennart Meri pidas väga tähtsaks operatiivset informatsiooni sünd- mustest rahvusvahelises elus ja kodumaal. Tema naljatamisi öeldud väljendil presidendiks olemisest 24 tundi ööpäevas oli tõepõhi all. Meril pidid sidekanalid alati käepärast ja korras olema. Ta püüdis hilistel õhtutundidel, kui muu töö lubas, raadiot kuulates ja kanaleid vaheta- des uudiseid tabada, vajaduse korral teavet telefoni teel täpsustades või ametiisikutele edasi andes. Tema pikad hilised helistamised, kas otse või valvesekretäri kaudu, olid asjaosalistele tavalised ja teinekord mõjutasid ka presidendi järgmise päeva töökava: midagi kavandatust tuli ootamatult ära jätta, uusi ettevõtmisi lisada. Ärajätmised tekitasid pahameelt, peaasi oli nendest õigeaegselt teada anda. Vahel häirisid tööd ka Meri paralleelsed kärsitud korraldused ühele ja teisele ametnikule samas küsi- muses. Vaatamata Meri vastumeelsusele koosolekute pidamise suhtes,

266 juurdus ajapikku iganädalane ajakavade koostamine, kinnipidamine päeva- ja nädalakavast läks paremaks ja töö sujuvamaks. Kõikide ettevõtmistega hakkama saamiseks tuli presidendi kantselei töötajatel kõvasti pingutada ja kohaneda muutuva tööajaga, mis sekretäridel, nõunikel ja adjutantidel ulatus sageli hilisõhtuni. Kui midagi kohe ei laabunud, siis rahulolematushoos ütles Meri ka tera- vusi, kuid tavaliselt pehmendas ta pärast ilmekat pausi pahandamisi naeratusega. Mu kolleegid kantseleis, hinnates Meri pühendumust oma missioonile muuta Eesti läänelikuks demokraatlikuks riigiks ja imestades tema vastupidavust suurele töökoormusele, said olukorrast aru ja jätkasid püüdlikult oma tööd. Ükskord küll juhtus, et tundlik Erki Münter võttis öeldut nii südamesse, et esitas lahkumispalve. Ma suutsin teda siiski ümber veenda. Pingeliste tööpäevade tõttu langesid ka minul asjade arutamised Lennart Meriga enamasti õhtutundidele. Need venisid tavaliselt pikaks – jutt läks arutamise käigus või pärast seda hoopis mujale, küll inimestele, kultuuriloo- ja ajalooseikadele ning hiljutistele sündmustele, segasid ka telefonikõned, mis võisid vahel küllaltki pikad olla. Püüdsin arutamist vajavate asjade juurde tagasi tulla, teinekord neid ka käigu pealt kokku tõmmates ja presidenti nendest säästes, jättes otsustamise enda peale. Meri rääkis oma kohtumistest ja kurtis, et sõbrad hoiavad nüüd temast eemale, kartes presidenti segada, temal oma tegemiste tuhinas kipub nende jaoks ajast puudu tulema. Ikkagi, kuuldes Tar- tusse sõidul Ain Kaalepi haigusest, ruttas ta kõigepealt teda vaatama. Võib-olla need õhtused koosistumised korvasid seda temale, minu jaoks olid nad väga huvitavad, uut teavet jagavad ja silmapiiri laienda- vad. Mis sellest, et vaatamata Helle Meri märguannetele lõpetamiseks, jõudsin koju tihti alles enne südaööd. Juhtus sedagi, et mõnest kantseleid puudutavast presidendi kor- raldusest sain teada teiste kaudu, mul aga tuli teinekord muuta tema korraldusi. Toon kaks näidet, mis pärinevad 1993. aasta maist. Kui

267 Meri soovil paigutati kantselei hoonesse urn Ivar Ivaski põrmuga ja langetati poolde masti ka presidendi lipp hoone lipumastis, siis andsin korralduse lipp uuesti täismasti tõmmata: polnud ju tegemist riikliku matusega, pealegi oli president naasmas oma residentsi. Märgates lippu täismastis, Meri pahandas ja nõudis selgitust. Kuul- des, et korralduse lipu tõstmiseks olin teinud mina, jättis ta selle muutmata. Eesti vastuvõtmisel Euroopa Nõukogu liikmeks käskis Meri hooneesisele lipumastile tõmmata nõukogu lipu päev enne sellele pühendatud ametlikku tseremooniat Strasbourg’is. Saanud sellele õhtul jälile, suutsin viimasel minutil vähemalt kinni pidada eriteate ajakirjandusele lipu heiskamisest. Reeglina pani Meri suurt rõhku riik- likele sümbolitele ja nende kasutamise korrektsusele kui euroopaliku riigi tunnusele. Nii nõudis ta, et tema allkirja juurde riiklikel aktidel kuuluvat riigipitsatit hoitaks raudkapis Kadriorus, valitsus aga soovis seda hoida Toompeal. Riigisekretär Ülo Kaevats sattus kahe tule vahele ja pidi pitsatit edasi-tagasi toimetama. Lennart Meri kohta levis laialt kuuldus kui targast, kavalast ja ede- vast mehest. Tõepoolest oli ta laiade huvidega tark intellektuaal, kaval mitte Kaval-Antsu mõttes, vaid pigem leidlik kõikvõimalike lahenduste otsimises, edev mitte otseses tähenduses, vaid riigipeale kohases korrektsuses ja väärikuses nii avalike esinemiste ja suhtlemise kui ka riietuse ja välimuse poolest. Meri oskas olla tähelepanu keskpunktis, küllap ka ise seda nautides. Tema hilinemised ei olnud teadlikud, vaid need olid seotud mõnede kibekiirete asjaoludega või vajadusega midagi eelseisva kohta täpsustada. Aja jooksul harjusin temale jõuli- semalt peale käima, et saavutada õigeaegne kohalejõudmine. Vahelduseks kujunes mulle 1993. aasta novembris toimunud reis Saksamaale. See algas Münchenist, kus Lennart Meri avas ilusa Eestit tutvustava kõnega Eesti päeva sümfoonilise muusika festivalil „Europa Musicale”, ERSO aga andis kontserdi eesti muusikast. Edasi kulges minu sõit omaette, esmalt Bonni, seejärel Essenisse. Bonnis sain vii-

268 maks tutvuda Saksa FV presidendi kantselei tööga, mis imponeeris mulle oma sissetöötatud rahuliku tööstiiliga ja andis mõtteid tööks Kadriorus. Suursaadik Tiit Matsulevitši abiga õnnestus heita pilk ka parlamendi ja teiste valitsusasutuste linnaosale ning Bonni kaunile ümbrusele. Peatuse Essenis oli mulle ootamatult esinduslikult ette valmistanud Saksa Panga asepresident professor Otto Wulﬀ , kellega olin kohtunud Pro Baltica foorumil Tallinnas. See sisaldas kohtumisi ﬁ rmades ja pressikonverentsi, kus pidin rääkima olukorrast Eestis ja võimalikust majanduslikust koostööst. Tänu meie tööstuse heale tundmisele tulin sellest auga välja. Olin üllatunud arengust, mille tulemusena Ruhri bassein oli varem tolmunud ja suitsunud paigana tuntuks saanud kivisöe- ja teraserajoonist muutunud rekultiveeritud puhtaks piirkonnaks. Minu ettepanek teha koostööd selle kogemuse rakendamiseks Ida-Virumaal leidis head vastukaja ja hiljem teostuski ühiselt Bochumi Ülikooliga. Esimese sammuna selles koostöös pidasin 1994. aasta aprillis Bochumis loengu Eesti maavaradest ja keskkonnakaitse probleemidest, mis avaldati omaette numbrina Bochumi Ülikooli Toimetistes. Samal teemal esinesin ka Rootsis Norrtäljes konverentsil „Ida–Lääs”. 1993. aastasse mahtus veel presidendi ametlik visiit Jordaaniasse, Kuveiti ja Türki. Kui visiidiks kahte esimesse riiki oli kutseks märku andnud diplomaatiliste kanalite kaudu Meri ise, siis Türgi lisandus ülepeakaela, kui selgus, et lennuk peab seal tankimiseks peatuse tegema. Seekord oli visiidil kaasas rühm ärimehi eesmärgiga luua ärikontakte, ühtlasi makstes kinni lennuga seotud kulud. Selle reisi muljetest teen vaid lühivaliku. Jordaaniast sööbisid mällu huvitavad vestlused Euroopas hariduse saanud intelligentse kuninga Husseiniga, Araabia ja Euroopa mõju- sid ühendav riiklik vastuvõtt, sõit Petra koobaslinna. Üheks vestlusi läbivaks teemaks oli põlevkivi ja koostöö selle kasutamises. Kui sain Loodusressursside Instituudis andmed Jordaania põlevkivi koosti-

269 sest, pidin vastuvõtjate entusiasmi vähendama väävli kõrge sisalduse tõttu selles, mis teeb töötlemise keerukaks. Tallinna saadetud põlev- kiviproovid kinnitasidki seda prognoosi. Mälestuseks sain kuningalt portreefoto pealekirjutusega „To my good friend Prof. Mihkel Vei- derma with my high esteem and warm wishes”. Kuveidis oli tegemist kinnisemate üleolevate šeikidega, distantsi hoidmisega ja rikkuse esiletükkimisega. Meile näidati Iraagi sissetungist tingitud purustusi, mis osutusid oletustest väiksemateks, korraldati kaatrisõit Pärsia lahele, õhtul olime kontvõõrasteks aastapäevavastu- võtul Soome saatkonnas. Läbirääkimistel püüti Kuveidi poolt innus- tada investeerimaks Muuga sadama väljaehitamisse. Tallinnas lõid ärimehed, uhkeldades kingituseks saadud araabia ürpidega, koguni oma Kuveidi klubi, kuid investeeringutest sadamasse asja ei saanud. Ankara kõneks valmistus Meri ette hoolsamalt: täpsustas fakte, võttis kontakti Ly Seppeliga, uuris Vene-Türgi sõja järgset eestlaste asumist Türki, kuulis minult professor Gustav Partsi missioonist Ankara Ülikoolis, pannes pearõhku siiski NATOga lõimumisele. Meri vaimukas kõne lõunal presidendipalees äratas minu teadlastest lauanaabrite elavat tähelepanu, kuid eelnev laias koosseisus toimunud kohtumine president Süleyman Demireliga jäi suhteliselt pinnapealseks. Visiidi korralduslik külg jättis palju soovida, seda saatis infopuudus, transpordi hilinemine jmt. Ankara vähestest vaatamis- väärsustest oli meeldejäävaim Kemal Atatürki vägev mausoleum kõrgel mäel, kuhu tuli tõusta mööda pikka treppi. Mul oli hea meel kohtuda Gustav Partsi veel töötavate kolleegidega, kes meenutasid teda soojade sõnadega kui inimest ja füüsikalise keemia rajajat ülikoolis. Türgis eraldus visiidi meeskonnast Jaan Kaplinski, suundudes Meri soovil Istanbuli sondeerimaks pinda Eesti apostliku õigeusu kiriku taastoomisele Konstantinoopoli patriarhaadi alla. Päevikus märgin oma uueaasta tagasivaates küll põnevat tööd ja huvitavat keskkonda, millesse olin Kadriorus sattunud, kuid ka mulle

270 vastukarva käivat rabelemist töös ja jagelemist riigivõimu tippudes. Kantselei tööd häiris ka presidendi töökorra seaduse puudumine, mille valitsus esitas Riigikogule ilma kantselei kooskõlastuseta ja mis oli juba pikemat aega Riigikogu menetluses. Eelnõus püüti presidendi funktsioone piirata, seadluste andmisel siduda seda peaministri vastava taotlusega ja tagatipuks ka presidendi kantselei direktori ametisse nimetamise jätmine valitsuse peale, kuigi presidendi ettepanekul. Mui- dugi ei saanud Lennart Meri sellega nõustuda ja seadus jõudis pärast korduvat ümbertegemist ja lühendamist vastuvõtmiseni alles 2001. aastal. 1994. aasta alguse sisepoliitiline olukord jäi endiselt keeruliseks, välispoliitika vallas aga rõõmustas Eesti ühinemine NATO programmiga „Partnerlus rahu nimel” ja USA kategoorilisemad nõudmised Moskvale vägede väljaviimiseks. Tunnetades hästi õhustikku, oli Len- nart Meri tavalisemast aktiivsem Eesti-sisesel suunal: esines Riigikogus ja televisioonis, Paju lahingu aastapäeval avas sealse mälestussamba ja võttis Valgas paraadi vastu, pidas kõne kodanikkonda esindavates ühendustes ja omavalitsuste nõukogus, kultuurikogus ja maarahva kongressil, rääkimata riigi aastapäevast. Toimusid presidendi töövisii- did Hamburgi, Helsingisse ja Baselisse, märtsis ametlik visiit Iisraeli ja Ukrainasse. Kõike kokku kippus juba liiga palju saama. Iisraeli visiidi programm oli eriti tihe. Protokollilistele üritustele ja poliitilistele kohtumistele lisandus tutvumine Jeruusalemma muuseumi ja ajaloolise vanalinnaga, sõit juudi asundustesse ning Masada kindluse jäänustele Surnumere ääres, holokausti mälestuskompleksi ja immigratsioonikeskuse keeleõppekooli külastamine. Veendusime, et motivatsiooni puhul on keele omandamine kiirelt saavutatav. Osalesin president Ezer Weizmanni poolt kuuele isikule (presidendid abikaasa- dega ja kantseleiülemad) antud hubasel privaatlõunal ja välisminister Shimon Peresi antud lõunasöögil. Palusin viimasele kutsuda ka oma geoloogidest koostööpartnerid Rena Knubovetsi ja Yaacow Nathani

271 ning jutt läkski suurel määral koostööle mõlema maa ühiste maavarade (põlevkivi ja fosforiidi) uurimisel. Vahepeal viidi mind ka moodsasse Tel Avivi, kus toimus Iisraeli ja Eesti ärimeeste kohtumine. Muidugi oli huvitav oma silmaga näha neid iidseid kohti, millest juba lapse- põlves olin palju kuulnud: Kristuse hauakirik, Kaljukirik, Gethsemani aed, Via Dolorosa, nutumüür jt. Kahjuks jäi julgeoleku kaalutlustel ära Jeesuse sünnilinna Petlemma külastamine. Hotellist lahkumine oli aga seotud piinliku seigaga. Meie vastuvõtjad polnud tasunud hotelli eest, nagu see ametlike visiitide puhul tavaks on, mul aga selleks raha või krediitkaarti ei olnud. Lõpuks sekkus asjasse Iisraeli protokolliülem ja rahustas lärmaka hotelliteenistuja maha. Tallinna tuli arve vaid tubade külmkapist võetu eest, mida panin delegatsiooni liikmetele pahaks. Visiidil Kiievisse töötas sealne protokoll vana nõukogude ajal sisseharjutatud laiajoonelise stsenaariumi järgi: paraadlikkus tervitus- tseremoonial, pärjapanekul ja vastuvõtul president Leonid Kravtšuki juures. Ka Ukraina juhtkond oli veel valdavalt endise nomenklatuuri hulgast. Eelseisvate valimiste ja majandusliku surutise tingimustes jäid Lennart Meri poliitilised visioonid kohtumistel suurema vastukajata, ka ärimehed ei jäänud kontaktide tulemustega rahule. Programmi muus osas külastasime Kiievi-Petšorski kloostrit ja AN-lennukeid val- mistavat tehast. Ma kasutasin aega ka kohtumisteks oma ammuste kolleegidega teadusuuringutes. 1994. aasta esimestel kuudel ilmestasid presidendi kantselei tööd muutused personali koosseisus. Lahkunud elavaloomulise Rein Kivi asemel tuli välisnõunikuks Ivar Tallo, end välismaal täiendanud poliitikaanalüütik, sisenõunikuna võtsin tööle noore erksa Rain Rosim annuse, adjutantuuri tulid Madis Morel ja Meri kutsel Soo- mest reserv-kolonelleitnant Eero Riuttala. Et asjad hoopis sassi ei läheks, panin adjutantuuri neli meest – Purre, Loosbergi, Moreli ja Riuttala – neljaks tunniks tuppa kokku, et nad lepiksid täpselt

272 kokku tööjaotuses ja selle kirja paneks. Riuttala suutis töösse tuua suuremat süsteemsust ja teinekord isegi distsiplineerida presidenti. Keerukamaks muutuvas sise- ja välispoliitilises olukorras püüdis Rosi- mannus muuta regulaarsemaks presidendi kohtumisi parlamendi fraktsioonide ja erakondade esindajatega, paranesid ka kontaktid Välisministeeriumi töötajatega. Lennart ja Helle Meri Hiiumaale toimunud sõidu järel tabas mind hämmastusena Meri soov võtta kantseleisse direktori esimese asetäit- jana tööle Tarmo Mänd, Hiiu maavanem, endine kompartei Hiiumaa rajoonikomitee sekretär. Ütlesin Merile, et see on mulle täiesti vastukarva, sellist ametikohta kantselei koosseisude nimekirjas pole ja saan Männiga töölepingut sõlmida vaid presidendi kirjaliku korralduse alusel. Meri kirjutaski resolutsiooni: „Võtta tööle kantselei direktori esimehe asetäitjana, pannes tema peale majandus-ﬁ nantsküsimused, kantselei struktuuri juhtimise, presidendi nõustamise personaliküsi- mustes.” Selline formuleering suurendas minu hämmastust veelgi. 21. märtsil tööleping jõustus, ühtlasi tõstatasin Meri ees oma lahkumise Kadriorust. Aasta tööleasumisest oli ju ammu möödas. Meri vastas: „Ärge võtke asja südamesse. Tahtsin teid säästa tulututest seh- kendamistest. Kui aga jääte oma otsuse juurde, siis ootame vähemalt ära Vene vägede lahkumise.” Läbirääkimised selles olid aga takerdu- nud. Veelgi enam, mai alguses teatas Venemaa kaitseminister Pavel Gratšov, et vägesid võidakse veel juurde tuua, kui see sõjaliste objektide kaitseks vajalik on. Lennart Meri, kes oli parajasti välispoliitilisel konverentsil Portugalis, katkestas demonstratiivselt visiidi, naasis Eestisse ja kutsus lääneriike üles avaldama protesti selle ähvarduse vastu. Eestis süvenesid vastuolud järeleandmiste ulatuses Venemaale, eriti sõjaväe- pensionäridele elamisloa andmises, nagu tegi seda Läti – kokkuleppe saamise hinnaga. Käegakatsutavat edasiliikumist suhetes Venemaaga ei andnud ka kokkusaamised välisminister Andrei Kozõreviga tema osavõtu ajal Läänemeremaade välisministrite kohtumisel Tallinnas.

273 Eestile aga andis kindlust juurde Euroopa Liidu assotsieerunud liikmeks saamine 1994. aasta mais. Olin Kadriorus seotud veel kolme visiidiga: Meri riigivisiidiga Taani 1994. aasta aprillis, Lech Wałęsa ja Martti Ahtisaari visiidiga Eestisse mais. Võrreldes eelmistega oli visiit Taani kõige suurejoone- lisem: vastuvõtutseremoonia lennuväljal ja Fredensborgi lossis, millest sai meie residents, kuninglik lõuna sealsamas 150 inimesele, pärjapanek vastupanumemoriaalile, galaetendus ooperiteatris, kõrge- tasemelised kohtumised juhtpoliitikutega, sõit Hamletiga seonduvasse Kronborgi lossi kuninganna Margrethe enda seletustega, ühe farmi külastamine, Eesti paekivi näituse ja saatkonna avamine. Kõikjal soe õhkkond, meenutused minevikusidemetest, alates legendist Taani Dannebrogi lipu langemise kohta taevast lahingus Lindanise linnuse all aastal 1219 kuni taanlaste üksuse osavõtuni Vabadussõjast, samuti nüüdsetest ühistest eesmärkidest, mida rõhutas Lennart Meri oma kiitust pälvinud kõnes. Meri sai Elevandiordu kõrgeima aumärgi, meil aga veel ordeneid vastuandmiseks polnud. Meri nautis teda ümbritsevat õhkkonda ja temale osutatud tähelepanu, ka Helle Meri oli jõudnud esimese leedi sõiduvette ning säras oma siiruse ja välimu- sega. Minu lauanaaber pidulikul lõunal kuninganna õuedaam Anita von Hansen tutvustas salongis mind kuninganna Margrethele, kes päris üht-teist Eesti kohta. Kuulates Kaubanduskojas äsja majandus- ministriks saanud Toivo Jürgensoni ettekannet Eesti majandusest, hoidsime hinge kinni, kuid ta sai sellega hästi hakkama. Kui äsja Välisministeeriumi kantsleriks saanud Indrek Tarand viimaks lõpetas oma vastuseisu paenäitusega seotud kulude katmisele, lahenes viimasel momendil ka selle närve pingul hoidnud head vastukaja leidnud näituse korraldamine. Lech Wałęsa riiklik visiit Eestisse läks juba väljakujunenud stsenaariumi järgi, haarates küll Tallinna kõrval kaasa ka Tartut. Pidulik lõuna toimus esmakordselt nn vana Sakala saalis, lennuk aga maandati

274 Tartus mitte just riskivabalt endisele Vene sõjaväe suurele lennuväljale. Poola delegatsioonile imponeerisid rohked ühised pidepunktid ajaloost ja hilisminevikust: Poola riigi kaugeim põhjapiir, Tartu ja Poola sarna- sed lipud, Poola noorte õppimine tsaariaja Tartu Ülikoolis, Laidoner ja Poola, allveelaeva Orzel intsident, nõukogudeaegsed repressioonid ja vabanemine, mis lisasid kohtumistele soojust ja emotsionaalsust. Kõige tähtsam teema oli muidugi liikumine Euroopa Liidu ja NATO poole. Martti Ahtisaari näitas üles põhimõttekindlust, otsustades kohe oma valimisaja alguses teha visiidi Eestisse (Soome presidendi esimene visiit oli traditsiooniliselt Rootsi). Kui käisin Helsingis Soome Keemikute Seltsi 75. aastapäeva pidustustel seoses minule kirjavahe- tajaliikme diplomi üleandmisega, siis avanes võimalus ühekorraga ka visiidi programm kooskõlastada presidendi ametkonnas. Soome poole soovil asendati Meri poolt ettepandud sõit Pärnusse (et rahvas teisi riigijuhte ka seal näeks) Tartuga, tingimata ülikooli külastamisega ja kõnega selle aulas (märk Kekkoneni visiidile). Nii see toimuski: Tartusse lennukiga, seekord tsiviillennuväljale, tagasi Tallinna bussiga, vahepeal tamme istutamisega Adaveres. President Ahtisaari vastuvõtul Tallinnas pidas Meri südamliku kõne, mida soovitan asjast huvitatutel ise lugeda nagu teisigi tema trükkijõudnud kõnesid.* Minule kõige meeldejäävam oli kahe väljapaistva riigimehe väljaspool visiidi kava toimunud hilisõhtune neljasilmakohtumine Kadriorus, millest Meri kutsus mind osa võtma. Seal toimunud sõbralik mõttevahetus haaras laia küsimusteringi Eesti-Soome ulatusest Euroopasse ja maailma. Sain minagi mõne sõna sekka ütelda. Kohe oli tunda, et Ahtisaari on hoopis teist masti mees kui ettevaatlik ja Eestit manitsenud Mauno Koivisto. Kui olin pool aastat hiljem Helsingis Soome Akadeemia 25. aastapäeva tähistamisel, märkas Ahtisaari mind, astus minu juurde

* Lennart Meri. Presidendikõned. Tartu: Ilmamaa, 1996.

275 ja meenutas heade sõnadega oma Eesti visiiti, eriti aga seda õhtust koosviibimist.

Osavõtust Lennart Meri visiidist Hiinasse ütlesin ma ära seoses Tarmo Männi Kadriorgu tuleku tagajärjel tekkinud olukorraga. Tõmbusin aktiivsest tööst järk-järgult tagasi ja võtsin välja varem saamata jäänud ja viimase aasta puhkuse. Meri ootamatust Moskvasse sõidust ja Boris Jeltsiniga allkirjastatud lepingust sain teada alles tagantjärele. Sõjaväe- pensionäridele antud tagatised olid vastumeelsed ja kutsusid Eestis esile kriitikat ning rikkusid mõneks ajaks Lennart Meri suhteid Endel Lippmaa ja mõne teisegi poliitikuga. Siiski oli see Meri riigi mehelik samm õigustatud: see tugevdas Eesti rahvusvahelist positsiooni ja leidis heakskiitu paljude lääneriikide juhtpoliitikutelt, kes survestasid selleks ka Kremlit. Minu viimane tööpäev Kadriorus oli 31. augustil 1994. Oli Vene vägede lahkumise viimane päev. Meri soovis seda pidulikult tähistada. Vastava tseremoonia asupaigaks valis ta Maarjamäe memoriaali. Selle stsenaariumi kallal murdsime pead koos Mikk Mikiveri ja Jüri Treiga, mida Meri omakorda parandas. Kõik läks ilusti korda, õhtune ilutulestik oli vägev, ägedaid protesteerijaid polnud näha ega kuulda. Õhtul aga toimus Kadriorus koosviibimine minu lahkumise puhul. Meri tühjendas tänusõnadega šampanjaklaasi, mina tänasin teda mulle antud huvitava võimaluse eest olla taastatud riigi esimese presidendi töökaaslane ja kantselei personali hea koostöö eest. Šampanja tõstis elevust, seda enam et Meri ammuse lubaduse põhjus mitte tõsta šampanjaklaasi enne Vene vägede väljaminekut oli ära langenud. Kui Lennart Meri tuli mind 65. sünnipäeva puhul õnnitlema, siis kirjutas ta külalisraamatusse: Lugupeetavale ja väga armsale akadeemik Mihkel Veidermale soovin juubelisünnipäevaks palju õnne ja jõudu tööle, ennekõike aga tänan akadeemikut tema ennastsalgava töö eest Eesti vaimsuse ja eesti traditsioonide tagasitoomisel Kadriorgu.

276 Koostöö Lennart Meriga ei lõppenud minu Kadrioru teenistusest lahkumisega. Ta helistas mulle vahetevahel õhtuti, küsis nõugi, saatis mulle mõne kirja, esitas mulle kaks palvet. Esiteks aidata luua tema juurde teadlastest ja kultuuritegelastest koosnev nõuandev kogu, mis püstitaks riigi strateegilisi ülesandeid ja kavandaks nende lahendusi, ning teiseks – jätkata Kadriorus alustatud tegevust Eesti energiavõrkude ühendamiseks ühtsesse Põhjamaade (ja edaspidi Lääne meremaade) energiavõrku. Esimest ülesannet oli mul kergem täita: juba 23. novembril toimus Kadriorus Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu esimene istung. Nõukogu koosseisu kujundamisel lähtusime sellest, et sinna kuuluks erinevate valdkondade inimesi. Sellega pidi olema tagatud vaatenurkade paljusus ja välistatud ühekülgne lähenemine. Neid sai kokku 16. Nõukogu pidas seitsme aasta jooksul (kuni Lennart Meri teise ametiaja lõpuni) 28 istungit, koondudes aruteludes Eesti rah- vastikuprobleemidele, kultuurile ja keelele, haridusele ja teadusele, majandusele ja innovatsioonile. Esimest kümmet nõukogu koosolekut valmistasin ette ja juhatasin mina, järgmisi teised nõukogu liikmed. Lennart Meri oli rohkem kuulaja rollis, esitas küsimusi ja vaimu- kaid repliike, täiendas koosoleku juhatajat kokkuvõtete tegemisel. Nõukogu koosolekutele kutsuti ka ministeeriumide juhtisikuid ja spetsialiste mujalt vastavalt arutatavatele küsimustele. Koosolekutel räägitule järgnes hubane püstijalu vestlus kehakinnitusega söögisaa- lis. Kokkuvõtteks nõukogu tööst koostasin raamatu,* mida esitlesin 6. septembril 2001 Kadrioru lossis. Raamatu saatesõnas kirjutas Len- nart Meri:

* Eestile mõeldes. Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu 1994–2001. Koostaja Mihkel Veiderma. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2001.

277 Käesolev köide võtab kokku Akadeemilise Nõukogu seitsmeaastase töö. Eestis on sageli raske saada täpset informatsiooni. Enamasti ringle- vad hinnangud ja vahel ei ringle miski. Sellest sündiski vajadus astuda allika ligi. Järgnevatele lehekülgedele tahaksin lisada üksnes oma siira tänu. Nõu- kogu liikmed tõid oma õppetoolidest või laboritest kaasa koduse lihtsuse ja akadeemilise ranguse. Poliitikas võib sellest kergesti võõrduda. Nõukogu ei olnud jututuba. Neljapäevased õhtud Kadrioru söögisaalis olid alati täidetud nägemusega Eesti Vabariigi tulevikust. Meid ühendas teadmine, et maailm ei muutu lihtsamaks, vaid keerulisemaks. Sellest võib sündida väljakutse demokraatiale, kui Eesti ei õpi õppima. Olin ka president Arnold Rüütli ajal akadeemilise nõukogu liige, kuid sellist mõtterikast vaimsust seal enam ei olnud. Ka koosolekute juhtimine oli presidendi enda käes.

Teise ülesandega oli lugu keerulisem. Selle täitmiseks on vaja suuri rahalisi vahendeid ja vastavate riikide poliitilist konsensust. Prob- leemisse rahvusvahelises ulatuses sisseelamiseks oli kasuks osavõtt Eesti-Soome energeetikaalase töörühma tööst ja rahvusvahelistest selle ala konverentsidest. Esimesena olin juunis 1995 veel Lennart Meri lähetusel esinduslikul Montreux’ energiafoorumil Šveitsis, aasta lõpul Londonis seminaril „Energiaprobleemid Ida-Euroopas”, kus esinesin ka ettekandega. Siinkohal ajast ette rutates vaid mainin, et esimene ettevõtmine energiaalases integratsioonis – kaabliühendus Soomega – sai teoks alles 2006. aastal. Eesti rahvas võib tõepoolest olla õnnelik, et taasiseseisvunud riigi esimeseks presidendiks sai just Lennart Meri, ja olla lahkunud suurele riigimehele sügavalt tänulik.

278 Veel tosin aastat töid ja tegemisi

1994. aasta 1. septembrist naasin oma ametikohale Tallinna Tehnikaülikooli anorgaanilise ja analüütilise keemia õppetooli juhataja-professorina. Mul oli hea meel jälle näha enda ümber üliõpilasi, töötada koos oma kolleegidega õppetoolis ja laboratooriumis. Kuigi püüdsin nendega kontakti hoida ka Kadriorus olles, tundsin teatavat eemalolekust tingitud kõrvalejäämist ja vajadust seda kiirelt tasa teha. Pealegi oli vahepeal ülikoolis toimunud struktuurseid ümberkorraldusi, muutunud olid õppeplaanid, ka üliõpilased olid vabas Eestis avalamaks ja rohkem tuult tiibadesse saanud. Õppetool kuulus nüüd keemiateaduskonna alus- ja rakenduskeemia instituudi koosseisu, mille direktor oli Rein Kuusik, dekaan endiselt Andres Öpik. Kolleegide ring ja töö maht õppetoolis oli mõnevõrra kokku tõmbunud mittekeemikutele üldise keemia õpetamise üleviimisega omaette õppetooli. Seetõttu oli korraldusliku töö maht vähenenud ja sain rohkem keskenduda otsesele õppetööle ja teadusuuringute juhendamisele. Istumisest ülikooli, teaduskonna ja instituudi nõukogus ma aga ei pääsenud, võib-olla oma äraolekul saadud kogemusel põhinevate väljaütlemistega võisin seal kasulikki olla. Olin ka keemiateaduskonna doktoridissertatsioonide kaitsmisnõukogu esimees, ülikooli konkursikomisjoni liige professorite valimisel. Viimases komisjonis tunnetasin eriti tehnikaülikooli tugevaid ja nõrku külgi. Andis tunda tehnikahariduse ja -teaduse alahindamine kõrgemal riiklikul tasandil. Õpetamisel kujunes mul põhiliseks üldise ja anorgaanilise keemia kursuse lugemine keemiateaduskonna üliõpilastele. Kursus kestis kahel

279 esimesel semestril, kokku vähemalt sajale üliõpilasele. Viisin lõpule 1992. aastal alustatud mahuka töö kursuse konspektiivse põhisisu vii- misel valgustahvli lüümikutele, mis võimaldas loobuda tülikast tahvli ja kriidi kasutamisest, koonduda seletustele ja kommentaaridele ning pakkuda loengust ka lektorile suuremat mõnu. Saamaks tagasisidet ja püüdmaks süvendada kursusest lähtuvaid teadmisi ja oskusi viisin ka seekord ise läbi arvutuslikke harjutustunde. Sama eesmärki teenisid kolleegide juhendatavad laboratoorsed tööd. Meid tegi rahutuks värskete üliõpilaste keemiaalaste teadmiste süvenev langus, mis sundis palju aega kulutama keskkooliprogrammi kordamisele. Kõige väsitava- maks õppetöö osaks kippus kujunema eksamite vastuvõtmine ajaliselt kokkusurutud eksamisessioonil. Seetõttu viisin selle läbi kahes osas: esmalt õpperühmale koos kirjalikult küsimuste-vastuste vormis, see- järel igaühelt pikemalt või lühemalt suuliselt, sõltuvalt kirjaliku testi vastustest. Hinde panemisel oli minu jaoks määrav ainest arusaamine ja vastuse põhjendamine, mitte päheõpitu ettevuristamine. Teaduslik töö laboratooriumis, uue nimetusega anorgaanilise keemia ja tehnoloogia uurimisrühmas, jätkus tulemuslikult. Varem kandidaaditööd kaitsnud Kaia Tõnsuaadu ja Meeme Põldme kaitsesid 1995. aastal edukalt uuel teemal doktorikraadi, doktorikraadi kaits- miseks valmistusid Andres Trikkel ja Merike Peld. Endiselt avaldati töö tulemusi rahvusvahelistes teadusajakirjades, esineti teaduskonverentsidel. Ma tegin 1995. aastal apatiitide keemia alal ettekande 13. rahvusvahelisel fosforikeemia konverentsil Jeruusalemmas ja 1996. aastal rahvusvahelisel anorgaaniliste fosfaatmaterjalide sümpoosionil Nagoyas Jaapanis. Seekordsel sõidul Iisraeli sain põhjalikumalt tutvuda Jeruusalemma vanalinnaga ja käia liinibussiga isegi Petlemmas, läbides Läänekalda piiril topeltkontrollpostid. Iisraeli Teaduste Akadeemias kirjutasin alla koostöölepingule Eesti Teaduste Akadeemiaga, sealse Akadeemia vahendusel külastasin põlevkivi töötlemise katseseadmeid ja fosforiidi-

280 kaevandust Negevi kõrbes, kohtusin uuesti oma iisraeli kolleegidega. Ka mu teine Jaapani reis avardas mu teadmisi Jaapani ajaloost ja kul- tuurist, seda tänu konverentsi juhataja Makoto Watanabe korraldatud kahepäevasele ekskursioonile. Külastasime Kyotot ja Tobat, jälgisime tseremooniat iidses sinto templis, õppisime kasvanduses tundma pär- lite tekitamist teokarpides. Professor Watanabe ettepanekul pidasin loengu Chubu Ülikooli üliõpilastele, keda oli saalis üle saja. Esialgu kavandasin rääkida uutest tulemustest fosfaatide keemias, tegelikult kujunes üliõpilaste palvel põhiteemaks Balti riikide taasiseseisvumine ja arengud. Viisa saamisega enam probleeme polnud. Piiratud rahaliste võimaluste tõttu muutus välislähetuste eelduseks kohalike kulude katmine vastuvõtjate poolt, mille kohta eelnevalt kinnitust palusin. Seda Iisraeli ja Jaapani vastuvõtjad ka tegid. Välislähetuskulude kokku- hoidu võimaldasid ka akadeemiate vahel sõlmitud teadlastevahetuse lepingud. Koostöö jätkuna Bochumi Ülikooliga korraldasin 1995. aastal Narva-Jõesuus konverentsi „Tööstusrajoonide ümberstruktureerimine” eesmärgiga tutvustada Eestis Ruhri basseini sellesuunalisi kogemusi ja arutada maavarade säästvama kaevandamise ja kasutamise võimalusi Eestis. Konverentsi tulemusena tekkisid küll esimesed kontaktid asjaosaliste vahel, aga sisulist koostööd probleemide lahendamisel siiski ei tekkinud, mis valmistas mulle pettumuse. Nähtavasti polnud meie inimesed selleks veel piisavalt valmis. Konverentsi materjalid trükiti ära professor Peter Tettingeri ja minu koostatud Bochumi Ülikooli Toimetiste erinumbris. Siiski sain uutes oludes korralise professorina töötada veel vaid kolm aastat. Vahepeal olid ülikoolid kehtestanud professorite valimiseks 65-aastase vanusepiirangu. Minu valimisperiood sai täis 1997. aastal. Taotlesin rektor Olav Aarnalt selle pikendamist kahe aasta võrra – parajasti selle aja võrra, mil meie töövahekord oli peatatud seoses Kadriorgu tööleasumisega. Lahendust sellisele olukorrale juriidilis-

281 tes aktides polnud, see sõltus ülikooli juhtkonna tahtest. Ülikooli nõukogu kauaaegselt teadussekretärilt Viivi Russilt sain teada, et anorgaanilise keemia professuurile kuulutatakse siiski välja konkurss. Kui ma Aarna poole uuesti pöördusin, ütles ta mulle ära, viidates pretsedendi loomisele. Alates 1997. aastast olengi emeriitprofessori staatuses – just nagu endiselt ülikooli koosseisus, kuid mitte palgalisel ametikohal. Minu järglaseks õppetoolis valiti Toomas Tamm, end USAs täiendanud Tartu Ülikooli kasvandik, kes võttis ka üle minu kursused. Lõppes minu 35 aastat kestnud töö ülikooli õppejõuna. Professoritele vanusepiirangu kehtestamine toimus ülikoolireformi tuules, et avada noortele teadusdoktoritele professuure, mida täitsid vanemad professorid. Õige pea aga selgus, et paljudel erialadel tõsist konkurssi väljakuulutatud kohtadele ei tekkinudki vastava teadusliku kvalifi katsiooniga noorte vähesuse või puudumise tõttu. Teinekord ülikoolid selle kiiruga läbiviidud ettevõtmisega hoopis kaotasid. Hil- jem, tõsi küll hilinemisega, loodi Eesti ülikoolides siiski professoritele võimalus säilitada oma professuur kauemaks ajaks, nagu see on mitmel teisel maal. Selle taotlemiseks tagantjärele olin juba hiljaks jäänud. See siiski ei tähendanud kibestumist ega kõrvalejäämist oma alma mater’i elust. Kus vaja või nõu paluti, lõin alati kaasa, vaid otsesest kokku- puutest üliõpilastega hakkasin puudust tundma. Muidugi jätkasin koostööd oma kolleegidega laboratooriumis. Nende juhendatud ja doktorikraadi kaitsmiseni jõudnud noori võin pidada oma lastelasteks teaduses. Teadusreformi käigus võrdsustati endised kandidaadikraadid keemias ja keemiatehnoloogias fi losoofi adoktori (PhD) kraadiga. Seetõttu paistis Tõnsuaadu ja Põldme PhD-kraadi kaitsmine formaalselt mõttetuna, kuid andis nendele ometi stiimuli oma teaduslikku kvalifi katsiooni trimmis hoida ja rahvusvahelisel tasemel arendada, muu eelisena vaid pikemat puhkust saada. Üleüldse tundub, et dok- toriõppe ja PhD-kraadide andmise forsseerimisega on ajapikku nende

282 tase langenud ja vahel jäänud madalamaks ka omaaegsetest kandi- daadiväitekirjadest, mis pidid läbima mitmekordse retsenseerimise Eestist Moskvani välja. Heatasemeliste uudsete tööde korral pean õige- maks tehnikateaduste valdkonnas kasutada tehnikateaduste doktori kraadi, nagu see on mitmes välisriigis. Alatine dilemma kvaliteedi ja kvantiteedi vahel ei tohi vähemalt hariduses laheneda esimese kahjuks. Kvantiteet (üliõpilaste arv) võib hetkel küll ülikoolidele rohkem raha anda, kvaliteet aga sillutab tee tulevikku. Kadrioru aastatel jäin Teaduste Akadeemia tööst enamasti kõrvale, püüdes küll osaleda Akadeemia üldkogu ja juhatuse koosolekutel. Osalesin Akadeemia uute liikmete valimisel, ühinesin Akadeemia liikmete protestiavaldusega Riigikogu menetluses oleva eelnõu vastu, milles kavandati Akadeemia laiali saata ja see uues koosseisus moodus- tada. Akadeemia ﬁ nantseerimist oli vähendatud, instituutide koosseise koondatud. 1992–1994 uuenes Akadeemia liikmeskond tugevasti, täienedes 17 uue liikmega. Samaaegselt kasvas ülikoolide roll Akadee- mias: 12 uut akadeemikut pärines ülikoolidest. 1994. aasta detsembris toimusid Akadeemia juhatuse korralised valimised. Tehnikateaduste osakond esitas Akadeemia presidendi kandidaadiks Jüri Engelbrechti, kuluaarides oli juttu ka minu kandidatuurist. Kohtudes eelnevalt Engelbrechtiga, lubasin end kandidaatide hulgast taandada, kui mind üldse esitatakse, et siis teda toetada. Engelbrecht andis nõusoleku kandideerida ja ta valitigi Akadeemia presidendiks. Ta tegi üldkogule ettepaneku valida neli asepresidenti, üks igast Akadeemia osakonnast. Ta esitas kandidaatideks Boris Tamme, Peeter Tulviste, Richard Villemsi ja minu (nendest Tamm, Tulviste ja Villems olid ühtlasi valitud osakondade akadeemik-sekretärideks), peasekretäri kandidaadiks Udo Margna, kes kõik ka ära valiti. Bioloo- gia, geoloogia ja keemia osakond valis akadeemik-sekretäriks Dimitri Kaljo. Asepresidentidest jäin mina ainukesena palgalisele ametikohale Kohtu tänava majas. Nii kujunes seal viieks aastaks välja kolme-

283 liikmeline tuumik: Engelbrecht, Margna ja mina, muidugi koostöös osakondade akadeemik-sekretäridega (hiljem ümbernimetatult – osakondade juhatajatega) ja juhatuse vabaliikmetega. Engelbrecht presidendina oli õige valik – laia silmaringiga tõsine sügavalt haritud teadlane, hea ja põhimõttekindel organisaator, Margna – kogemustega peasekretär eelmisest valimisperioodist, hoolas ja täpne töös, ladus aruannete ja muude tekstide kirjapanija, hea läbisaamisega, kuigi teinekord esileküündivalt rahulolematu muutustega riigi teaduskorralduses. Mind tõmbas Akadeemiasse tagasi soov jätkata seal enne Kadriorgu minekut tehtud tööd, kuid see pakkus ka materiaalset kindlust pikemaks perioodiks, kui vanusetsensuse alusel seda oleks võimaldanud Tallinna Tehnikaülikool. Kuni selle võimaluse püsimi- seni töötasin asepresidendina poole kohaga. Akadeemia uue juhatuse ametisseastumine langes kokku teaduskorralduse seaduse vastuvõtmisega Riigikogus. See küll lõpetas õigusliku segaduse riigi teaduskorralduses, kuid tähendas ka Akadee- mia kui teadusasutuste süsteemi likvideerimist, Akadeemia muutumist suurel määral personaalakadeemiaks oma juhatuse ja kantseleiga. 1995. aastal võttis Akadeemia üldkogu vastu uue seadusega haakuva põhikirja. Oma juriidilise staatuse määramiseks tegi Akadeemia juba 1993. aastal ettepaneku taasjõustada ajakohastatud sõnastuses 1938. aasta Eesti Teaduste Akadeemia seadus. Siiski tehti selles eeldatust rohkem muudatusi ja seaduse lõpptekstini jõudmine võttis aega. Uus Eesti Teaduste Akadeemia seadus astus jõusse mais 1997. Akadeemia omandas avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse. Akadeemia määrat- leti kui teadlaste ühendus, kelle missiooniks on sõltumatult ja kõrge teadusliku professionaalsusega kaasa aidata Eesti teaduse ning riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu küsimuste lahendamisele. Akadee- miaga võivad assotsieeruda teadusasutused ja teadusseltsid, ka tema enda juures võivad olla teadus- ja muud asutused. Teadusasutusena jäi Akadeemia juurde Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, eelkõige

284 tingituna Friedebert Tuglase otsusest pärandada Teaduste Akadee- miale oma Väikese Illimari tänaval olev vara, kus paiknebki põhiosa keskusest. Seoses Akadeemia ülesandega välja anda teaduskirjandust jäi tema juurde ka Akadeemia Kirjastus. Kindlust tuleviku suhtes andis Akadeemia asupaiga – Kohtu tänav 6 kinnistu – ületulek tema omandisse. Hiljem tõime sinna üle Estonia/Rävala puiestee üüripin- dadelt ka kirjastuse ja Akadeemia arhiivi. Akadeemia instituutide käekäik oli mitmeti erinev. Esialgu muutusid nad Kultuuri- ja Haridusministeeriumi teadusasutusteks. Hiljem läks suurem osa nendest ülikoolide koosseisu, säilides teadusasutusena või jagunedes osadeks, väiksem osa muutus aja jooksul riigi teadusasutusteks (Tartu Observatoorium, Biokeskus, Eesti Keele Instituut, Kirjandusmuuseum). Endel Lippmaa saavutas Riigikogult Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudile avalik-õigusliku isiku staatuse andmise. Küberneetika Instituut jaotus kaheks: samanimeliseks tea- dusasutuseks Tallinna Tehnikaülikooli koosseisus ja aktsiaseltsiks Cybernetica. Energeetika Instituut, Keemia Instituut, Zooloogia ja Botaanika Instituut, Eksperimentaalbioloogia Instituut ja Majan- duse Instituut kui teadusasutused kadusid. Mul oli eelkõige kahju sellest, et Eesti loodust kompleksselt tema mitmekesisuses uurinud Zooloogia ja Botaanika Instituut jagunes kahe ülikooli vahel osadeks, Energeetika Instituudiga aga kadus riigi energiaarengu väljatööta- misele koondunud institutsioon. Hoobi alla sattusid ka Akadeemia konstrueerimis-tehnoloogilised asutused, mis jagunesid osadeks või hoopis lagunesid. Jagasin rahulolematust Akadeemilise Raamatukogu väljaviimise kohta Akadeemia koosseisust. Akadeemia instituutide ja asutuste sellises saatuses nähti süüd ka eelmisel Akadeemia juhatusel ja president Arno Köörnal, kes ei suutnud neid kaitsta. Päriselt see nii ei olnud. Riigikogu arvestas rohkem ülikoolide vajadusega nende teadusliku potentsiaali tõstmise ja parema rahastamise eesmärgil. Muidugi mängis rolli ülikoolide püüd-

285 lus saada oma kätte ka Akadeemia instituutide hooned ja muud varad, samuti instituutide juhtisikute soov saada kiiresti ülikooli professoriks. Tagantjärele rahulikumalt hinnates oli teaduse struktuurne ümber- korraldamine laiemas plaanis paratamatu. Ka mitmest Akadeemia instituudist pärineva omaaegse kriitiku suust olen hiljem sama kuulnud. Eks uue teadushoone ehitamisel lendas laaste ka kõrvale. Igatahes Tallinna Tehnikaülikooli tugevnemist seoses Küberneetika Instituudi, Geoloogia Instituudi ja Meresüsteemide Instituudi tulekuga tema katuse alla ning Akadeemiast pärinevate keemikute, energeetikute, geeni uurijate ja majandusteadlaste tööleasumisega olen pikema aja jooksul oma silmaga näinud ja tunnetanud. Peaasi, et ülikooli tähele- panu inse nerikoolitusele ei nõrgeneks. Kel huvi, võib leida omaette raamatutest tagasivaate Akadeemia instituutide tegevusele, hinnangu teadusreformi tulemustele, samuti ülevaate Akadeemia ümberkujune- misest Akadeemia presidentide ja peasekretäride vaatenurgast.*

Kõrvalepõikena töö- ja teaduseasjadest tulen vahepeal koduste ja pere- asjade juurde. Omandireformi elluviimise käigus oli palju tegemist vanematele kuulunud vara tõestamise ja tagasisaamisega. Põllküla Aarde talu hooned olid hävinud, polügooni alla sattunud põllud üles songitud, aed ja park risustunud, Saarukse aga nii soostunud, et oli raske tema piiregi kindlaks teha. Põhiosa Aarde talust läks mu välismaal elavatele vendadele, mina sain omaette oleva metsastunud heina- ja karjamaatüki. Viimasega kaasnes kohustus teha seal puhas- tusraiet. Püüe seda ise korraldada käis üle jõu, mistõttu andsin selle töö hiljem üle läheduses elavale perele, saades oma elamu jaoks vastu küttepuid. Mure selle metsatüki heaperemeheliku hooldamise eest on

* Eesti Teaduste Akadeemia. Tagasivaade. Tallinn, 1996; Eesti teadusreform – plussid ja miinused. Tallinn, 2001; Eesti Teaduste Akadeemia. Aastatest Akadeemias. Tallinn, 2008.

286 aga siiamaani säilinud. Saarukse loobumisest saadud „kollaste kaar- tide” eest sain erastada oma Pirita-Kose kinnistu. Tütred-väimehed jõudsid oma kodu rajamiseni: Toomede pere Trummi tänaval, Lõokeste pere Leppneemes, Anne Mustamäel. Suure heameelega käime abikaasa Silviaga neid seal külastamas, samuti ootame neid enda juurde. Jõulusid tähistame alati vanade traditsioonide järgi koos meie kodus, tingimata koos jõuluvana ja -lauaga, mille taga oli koos tädi Hiljaga kuni 14 inimest. Riinu tütre Eeva-Laura sünniga 1997. aastal jõudis meie lastelaste arv juba viieni. 1999. aastal ristiti nad kõik koos Harju-Madise kirikus, sealsamas, kus 98 aastat tagasi mu emagi ristiti ja kuhu mõnikord Põllkülast jalutuskäigu tegime. Ise olin varem Tallinna Toomkoguduse õpetaja Jaak Salumäe juures läbi- nud leeriõpetuse kursuse. Side kirikuga pärineb mul vanematelt, usk jumalusesse, kelle poole võin mõttes pöörduda, püsib ka minus. 1994. aasta 29. septembri tormisel ööl suri Lundis õemees Artur Taska. Urni tema põrmuga sängitasime vanemate hauaplatsile Elva kalmistul. Täitsin Arturi minule pandud kohustuse üle anda Tartu Maarja koguduse koorile tema poolt aastakümneid hoolega hoitud koori lipukandja sini-valge-musta särbi. See särp oli 1884. aastal Ote- pääl õnnistatud esimese sinimustvalge lipu järel vanuselt teine säilinud rahvusvärvidega värvikolmik.* Selle andsin üle pidulikul teenistusel Peetri kirikus 21. septembril 1995. Arturi raamatukogu juriidiline osa aga jõudis Tartu Ülikooli. Mu õde kolis Lundist Stockholmi, kus teda korduvalt külastasin. Ta suri 89 aasta vanuses 2002. aastal, urn tema tuhaga sai koha Arturi urni kõrvale.

Pidasin oma kohuseks jäädvustada oma eelkäijate mälestust. 1995. aastal panin mälestusplaadi endise Vaikna vallakooli

* Artur Taska. Sini-must-valge värvikolmiku rahvusliku tähenduse levimi- sest. – Tulimuld 1964, nr 2, lk 128–134.

287 (Üdruma algkooli) hoone seinale, kus vanaisa ja onu Eero tööta- sid õpetajana ühtejärge 66 aastat. Mälestusplaadi pühitses külarahva juuresolekul sisse Kullamaa kirikuõpetaja Ants Leedjärv. Ka Kulla- maa vald, eeskätt Ilmar Jõesoo ja Loit Lepalaane initsiatiivil, on korraldanud mitu minu vanaisale ja isale pühendatud mälestus- üritust. 1998. aastal tähistati isa 110. sünniaastapäeva näitusega Akadeemilises Raamatukogus ja Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseu- mis, viimases teinegi kord 2008. aastal. 2000. aastal jõudsin oma ammuse missiooni teostumiseni, ilmutades isa lauasahtlisse kirjutatud teksti alusel mälestusteraamat „Elu hariduse radadel”. Isa meenuta- mine kuulub alati ka Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi vilistlaskogu kokkutulekute päevakorda. Selle eest kannab hoolt vilistlaskogu aktiivne esinaine Asta Kiitam. Seevastu ema kooli – Tallinna 1. Tütarlaste Gümnaasiumi – vilistlaskogust pole midagi kuulda. Ema 100. sünniaastapäeval korraldasin koosviibimise, kuhu tuli kümmekond tema õpilast. Kahju, et sellest kesklinna koolist pole ilmunud ühtki mälestusraamatut.

Pärast emeriteerumist ülikoolis 1997. aastal asusin tööle Akadeemias täiskohaga. Uues olukorras pidi Akadeemia end reaalsete tegudega identiﬁ tseerima ja ühtlasi positsioneerima teadus- ja arendusasutuste süsteemis. Sel eesmärgil algatati Akadeemias rida ettevõtmisi ja üritusi, mille ellukutsumises ma kaasa lõin. Mitmed nendest muutusid peatselt traditsioonideks. Olen nendest pikemalt kirjutanud,* siinkohal meenutan vaid selliseid üritusi ja ettevõtmisi nagu regulaarselt toimuvad akadeemilised loengud, teaduslikud konverentsid ja seminarid, uue ülesehituse ja kujundusega aastaraamatud ning nn siniste raamatute, sh teadusmõtte ja -tulemuste seeria, väljaandmine, Akadeemia teaduspree-

* Mihkel Veiderma. Algatused traditsioonideks. Aastatest Akadeemias. Tal- linn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2008, lk 93–101.

288 miad üliõpilastele, toetused uurimistulemuste avaldamiseks, auhinnad populaarteaduslike raamatute autoritele ja noorteadlastele uuringu- tulemuste evitamise eest (Bernhard Schmidti auhind), Akadeemia nimelised medalid teadussaavutuste eest üksikutes teadusvaldkondades (Karl Ernst von Baeri, Wilhelm Ostwaldi, Karl Schlossmanni, Nikolai Alumäe, Paul Ariste medalid). Laienes Akadeemiaga assotsieerunud teadusasutuste ja teadusseltside ring, mis ulatus nüüdseks vastavalt seitsmeni ja üheteistkümneni. Akadeemia hakkas korraldama teadus- päevi maakondades, ühisarutelusid teadusasutuste ja teadusseltsidega, väljasõite tööstusettevõtetesse. Uueks ettevõtmiseks kujunes uurija-professorite institutsiooni loomine Akadeemia juurde, millega Akadeemia sidus end teadusuuringutega ka vahetult. Vastavalt Akadeemia seaduses püstitatud ülesannetele hakkas Akadeemia koostama laiemaid strateegilisi dokumente: kõigepealt Akadeemia enda arengukava, seejärel koos teiste teadusasutustega Eesti teadus- ja arendustegevuse stratee- giat 2002–2006 „Teadmistepõhine Eesti”. Põhimõttelise tähtsusega on ka Ene Ergma eestvedamisel koostatud Eesti teadlaste eetikakoodeksi vastuvõtmine. Jõuliselt arenesid Akadeemia välissuhted, mida kureerisid Jüri Engelbrecht ja Dimitri Kaljo. Lõin minagi nendes kaasa. Esindasin Akadeemiat 1998. aastal Ukraina Teaduste Akadeemia 80. aastapäeval, 1999. aastal Venemaa Teaduste Akadeemia 275. ja Bulgaaria Teaduste Akadeemia 130. aastapäeval. Kõiki juubeleid peeti uhkesti, kuid mulle hakkas vastu akadeemia presidendi Boriss Patoni ülemääraline ülis- tamine Kiievis, nii sõnas kui ka laulus. Kohtusin üle hulga aja oma kolleegidega teaduseuuringutes, nägin kitsikust nende elus ja töötin- gimustes, millest meie siin olime üle saanud, kuid ka ambitsioonikaid väliseid muutusi Moskva kesklinnas. Mul tekkisid head suhted Läti Teaduste Akadeemiaga, eriti tema presidendi Jānis Stradiņšiga, kellega olin juba varem Tartus kohtunud ühiste teadusajaloohuvide alusel. Stra- diņši initsiatiivil taastati 1999. aastal sõjaeelne traditsioon Baltimaade

289 vaimse koostöö konverentside läbiviimises. Esimene nendest toimus 1935 Kaunases, kuues konverents algas 15. juunil 1940 Tallinnas, kuid katkes Nõukogude vägede sissetungi tagajärjel. Riia 1999. aasta konverentsil anti teatepulk üle Eesti Teaduste Akadeemiale järgmise konverentsi korraldamiseks Tallinnas. 2001. aastal tervitasin Läti Tea- duste Akadeemiat Riia linna 800. aastapäevale pühendatud pidulikul koosolekul. Ka Leedu Teaduste Akadeemiaga kujunesid tihedad töö- suhted, viimasena nendes esitasin Eesti Teaduste Akadeemia tervituse uue presidendi Zenonas Rudzikase inauguratsioonil 2003. aastal. 1998. aastal toimus Tallinnas juba kolmas Balti- ja Põhja maade teaduste akadeemiate ühiskonverents. Hiljem Akadeemia peasekretärina algatasin Baltimaade teaduste akadeemiate peasekretäride perioodilised nõu- pidamised kogemuste vahetamise ja ühiste ettevõtmiste kavandamiseks. Tunnustusena teadusliku töö tulemuste ja koostöö arendamise eest sain Baltimaade teaduste akadeemiate medali, Läti Teaduste Akadeemia omistas minule audoktori kraadi keemiateaduses. Soome Tehnikateaduste Akadeemia valis mind 1999. aastal oma välisliikmeks. Olen käinud paar korda Akadeemia koosolekutel, nendest huvitavaim oli väljasõit Oulusse sealse ülikooli, arenduskeskuse ja suure paberi-tselluloositehase külastamisega. Soome ettevõtete toetus ja ühised ettevõtmised Tehnikateaduste Akadeemiaga nii nagu Rootsi Tehnikateaduste Akadeemiagi puhul on hästi välja arenenud – see on just see, mis Eestis puudu jääb. Meil kui laiapõhjalises akadeemias kureerib tehnikateadusi otseselt vaid üks osakond neljast. Saksamaal üleriigiline teaduste akadeemia puudub, kuid on mitu regionaalset akadeemiat. Huvitav oli Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia külastamine endise Saksa DV akadeemia keskuses Berliini kesklinnas. Akadeemia sõja üle elanud arhiivis leidsin mahuka kausta Gustav Tammanni ja Wilhelm Ostwaldi kirjavahetusega. Tammann kirjutab oma vanemale Saksamaale läinud kolleegile arengutest Tartu Ülikoolis, kurdab venestamise üle ja peab temaga nõu Saksamaale

290 tööle tulekus. Märkasin, et peatselt saabub Ostwaldi 150. sünniaasta- päev ja tuletasin seda oma Tartu kolleegidele meelde, kes ka kiirelt käivitasid juubeli tähistamise. Kasutasin ühtlasi võimalust ka kolleeg Manfred Meiseli külastamiseks Humboldti Ülikoolis. Akadeemia presidendi äraolekust tingituna olin võõrustajaks UNESCO pea- direktor Frederico Mayori külaskäigul Eestisse, mis sisaldas ka tema huvitavat loengut arvukale kuulajaskonnale Sakala keskuses.

1998. aastal möödus 60 aastat Eesti Teaduste Akadeemia avamisest. Juba 1988. aastal tähistati ääri-veeri 50. aastapäeva vastava konverentsi korraldamisega. Nüüd avanes võimalus juubelit esmakordselt tähistada vabas Eestis. Otsustasime seda teha väärikalt. Juubeliaastal toimus kolm pidulikku koosolekut: 26. veebruaril seostatult ka Eesti Vaba- riigi 80. aastapäevaga, 22. oktoobril Akadeemia üldkogu istung, kus Akadeemiat tervitas president Lennart Meri, ja 27. novembril Tartu Ülikooli aulas, samuti Baltimaade ja Põhjamaade teaduste akadeemiate 3. konverents ja rahvusvaheline konverents „Teadus ja ühiskond: tee tulevikku”. Akadeemilises Raamatukogus avati juubelile pühenda- tud näitus, Akadeemia esimese asupaiga majal Tartus mälestusplaat. Akadeemia mälestas oma esimese koosseisu liikmeid pärjapanekuga nende haudadele kodu- või välismaal. Karl Schlossmanni, Jüri Ulu- otsa ja Gustav Suitsu haudu Stockholmis ning Oskar Looritsa hauda Uppsalas aitas mul leinakimbu panemiseks leida Gunnar Hiis, Root- sis oleva Eesti Teadusliku Seltsi sekretär. Washingtonis surnud Julius Margi urni asupaiga Fort Lincolni kalmistu kolumbaariumis leidis üles ja tähistas mälestuslindiga tema tütar Elga Mark-Kurik. Ainsana jäi leidmata Hamburgis surnud Hugo Kaho hauakoht. Akadeemia juubelit jäid tähistama kaks kena raamatut,* neist esimeses on aval-

* Eesti Teaduste Akadeemia. Ülevaateid ja meenutusi. Kronoloogia 1938–1998. Tallinn, 1998; Eesti Teaduste Akadeemia. Juubeliaasta – 1998. Tallinn, 1999.

291 datud minu ettekanded Akadeemia 26. veebruari juubelikoosolekul „Teadus Eesti Vabariigis 1918–1940” ja 20. Eesti loodusuurijate päe- val „Teadusseltsid kultuuri järjepidevuse kandjana”, teises ülevaade Akadeemia juubeliaasta tähistamisest. Juubeliraamatute väljaandmisele ja rahvusvahelise konverentsi korraldamisele aitasid tõhusalt kaasa Mall Jõgi ja Merry Bullock, tollase välisministri Toomas Hendrik Ilvese abikaasa. Uudiseks Akadeemia annaalidest oli mulle vastloodud Akadee- mia aktiivne tegevus eestikeelsete ülikooliõpikute väljaandmisel ja erialaterminoloogia kujundamisel, millest hiljem kirjutasin ülevaate.* Tõepoolest, kultuurrahva üheks tunnuseks on ka omakeelsete tea- dusväljaannete ja kõrgkooliõpikute olemasolu. Vaatamata teaduse ja kõrghariduse süvenevale rahvusvahelistumisele kehtib see ka praegu.

Siinkohal pole liigne märkida, et Teaduste Akadeemia avamise küsi- mus tõstatus juba 1919. aastal. Küsimuse arutamisel Asutavas Kogus pidasid Jaan Tõnisson Rahvaerakonnast ja Aleksander Veiderman Tööerakonnast seda enneaegseks ja tol hetkel olulisemaks koondumist rahvusliku ülikooli loomisele. Siiski võeti 1920. aasta mais vastu vastav seadus, mis andis akadeemiale tagasihoidlikuma nimetuse – Eesti Tea- duste Asutus. Seadus jäi aga ellu viimata. 1938. aastal pärast aastaid kestnud vaidlusi Tallinna ja Tartu ringkondade vahel asutas riigihoidja Konstantin Päts oma dekreediga Eesti Teaduste Akadeemia. Nõu- kogude võim sulges Akadeemia 1940. aasta juulis, kuid juunis 1945 otsustas „taastada Eesti Teaduste Akadeemia ja kujundada see Eesti NSV Teaduste Akadeemiaks”. Sõnaga „taastada” just nagu tunnistati Akadeemia järjepidevust, vaevalt küll eesmärgipäraselt, ennemini polnud karm nõukogulik ideoloogia kohapeal veel hoogu sisse saanud.

* Mihkel Veiderma. Eesti Teaduste Akadeemia ülikooliõpikute väljaandjana 1938–1940. – Akadeemia 2006, nr 3, lk 586–592.

292 Täielikuma ülevaate Akadeemia kujunemisest ja arengust annab hiljuti ilmunud raamat.*

Juubeli pühitsemisele Akadeemia majas andis sära juurde hiljaaegu lõpule viidud saali ja fuajee restaureerimine. Seda 1995. aastal alustatud ﬁ ligraanset tööd teostas originaal- ja uuringumaterjalide alusel restaureerimisﬁ rma Kar-Grupp, rahaliselt toetas Kaubandus-Tööstus- koda. Akadeemia renessanss-stiilis saal kujunes üheks kõige kenamaks ajalooliseks saaliks Tallinnas, pealegi veel ilusa vaatega vanalinnale. Edaspidi restaureeriti järk-järgult kogu maja, sedapuhku juba riigilt saadud sihtsuunitlusega rahaliste vahendite eest. Kui võtta arvesse seda, et see 1860ndatel krahv Ewald von Ungern-Sternbergi ehitatud palee läks 1911. aastal Eestimaa Kirjanduse Seltsi valdusesse, siis võib väita, et pea 100 aasta jooksul (lühikeste vaheaegadega) on nüüdne Akadeemia maja olnud seotud teaduse arendamise ja teadmiste levi- tamisega. Kui Akadeemia Raamatukogu 1995. aastal Akadeemiast lahutati, siis andsin tõuke ka omaette raamatukogu loomiseks Aka- deemia majas. Baltisaksa organisatsioonide eestvõttel taastati Akadeemia kinnistu õuel sinna 1928. aastal püstitatud ja okupatsiooni ajal lõhutud mälestusmärk Vabadussõjas langenud baltlaste rügemendi võitlejatele. Esialgse ettepaneku järgi olevat ette nähtud mälestusmärk paigutada rohkem nähtavasse kohta, kuid tol ajal levinud vaenuliku suhtumise tõttu baltisakslastesse lubati selleks vähem silmapaistev koht nende oma seltsile kuuluva maja õues. Kohtu tänava maja seinal tähistasime mälestusplaadiga ka Eestimaa Kirjanduse Seltsi asupaiga. Naasnuna Akadeemia juhatusse sain ülesandeks teda uuesti esindada Eesti Teadusfondi nõukogus. Mind määrati ka Vabariigi Valitsuse

* Ken Kalling, Erki Tammiksaar. Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu, aren- guid ja järeldusi. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2008.

293 säästva arengu komisjoni ja Majandusministeeriumi energianõukogu liikmeks. Minu peamiseks tegevusalaks kujuneski energeetika. Püüdsin saavutada head koostööd Akadeemias energeetikat kureerinud Ilmar Öpikuga. Pidasin temast kui sõbralikust ja avala loomuga inimesest väga lugu ja hindasin tema asjatundlikkust ja konkreetsust probleemide analüüsimisel. See koostöö läks hästi korda, kuigi meil oli ka erinevaid arvamusi energiapoliitilistes küsimustes, peamiselt seoses Narva elektrijaamade erastamisega. Alustasin mulle keemiatehnoloogiast lähedasema – maagaasi probleemidega. Võrreldes teiste fossiilsete kütustega on maagaas ka energeetikas efektiivseim ning keskkonnamõjult puhtaim. Samas sõl- tume maagaasitarnetelt ainuüksi Venemaast. Püüdsin sellega seotud julgeolekuriski laiemalt teadvustada ja leida partnereid uute lahenduste otsimisel. Sel eesmärgil korraldasin 1996. aastal Tallinnas rahvusvahelise sümpoosioni „Läänemeremaade integratsioon maagaasiga varustamises”, võtsin sõna mitmel rahvusvahelisel konverentsil nii maagaasi alal – Londonis, Barcelonas, Brügges – kui ka energeetikast laiemalt – Budapestis, Viinis, Riias, Oslos, Stavangeris. Koostöös professor Jon Gudmundssoniga Trondheimi Tehnikaülikoolist tegime juba 1994. aastal ettepaneku ja töötasime läbi gaasijuhtme rajamise projekti Norra merest läbi Skandinaavia ja Botnia lahe Soome harutoruga üle Soome lahe Eestisse (nn Mid-Nordic Gas Transport Project). Selle projekti elluviimine seiskus Rootsi ükskõikse suhtumise pärast, kuid pole aktuaalsust kaotanud tänapäevani. Rõhutasin Läti maa-aluste gaasi- hoidlate arendamise ja laiema kasutuselevõtu tähtsust Baltimaade ja teiste Läänemeremaade energiavarustuses. Eesti Gaas tegi õigesti, hoides osa ostetud gaasist nendes hoidlates varuks. 2005. aastal pöördusin oma tegemistes maagaasi juurde tagasi seoses Läänemerd läbiva Vene- Saksa Nord Stream gaasitoru projektiga. Mind paluti teha sellekohane ettekanne Tallinnas toimuval Baltimaade parlamente ühendava Balti Assamblee istungil. Pidasin end ebapädevaks käsitlema projekti erine-

294 vaid aspekte, pealegi oli informatsioon projekti kohta väga napp. Kui aga õnnestus Meremuuseumi teaduri Vello Mässi, Kaitseväe Peastaabi ja Meresüsteemide Instituudi töötajate abil saada teavet Lääne meres olevate miiniväljade ja uputatud mürkkemikaalide ning projekti võimaliku mõju kohta mereelustikule ja mere seisundile, siis andsin nõusoleku. Tõin ettekandes esile projekti õiguslikud puudujäägid, selle Läänemere keskkonda ohustava mõju, Baltimaade energiavarustust ignoreeriva aspekti, ka selle alternatiivsed variandid, mis kõik kajastusid assamblee resolutsioonis. See Balti Assamblee ettevõtmine oli esimene laiem avalik aktsioon gaasiprojekti vaidlustavate tegevuste reas.*

Energeetikas laiemalt lõin kaasa Läänemeremaade elektrivõrkude (nn Balti elektriringi) ühendamise aruteludes, ennetades Euroopa Liidu vastavaid ettevõtmisi tosina aasta võrra. 1999. aastal korraldasin Tal- linnas rahvusvahelise seminari „Soojuse ja elektri koosgenereerimine”. Koos Soome, Läti ja Leedu kolleegidega arutasime Balti riikide ener- giapoliitika kujundamist seoses Euroopa Liidu vastavate suunitlustega. Kui tähistasime 2001. aastal konverentsiga Tallinnas kümneaastast koostööd Soome-Eesti akadeemilises energiaalases töörühmas, võisime rahuldustundega konstateerida tehtud töö tulemuslikkust, ühtlasi rõhu- tades vajadust energeetikamaailmas toimuvate dünaamiliste muutuste pidevaks jälgimiseks ja analüüsiks.** 1996. aastal esitasin ülevaate- ettekande Eesti energeetikasektori olukorrast ja probleemidest Eesti teadlaste kongressil, millest võttis osa 520 eesti teadlast üle maailma. 1998. aastal andsin Sillamäe jäätmehoidla saneerimise alustamisele pühendatud rahvusvahelisel seminaril ülevaate probleemi regionaal-

* Mihkel Veiderma. Maagaas Läänemere regioonis. – Riigikogu Toimetised 2006, nr 13, lk 107–113. ** Soome Tehnikateaduste Akadeemia avaldas konverentsi toimetised 2002. aastal omaette väljaandena.

295 sest aspektist, mis avaldati koos teiste peetud ettekannetega NATO teadusseeria erinumbris. 10 aastat hiljem tähistatigi selle ainulaadse keeruka geotehnilise rajatise lõpuleviimist. 1998. aasta detsembrikuu Akadeemia üldkogu koosolek oli tervenisti pühendatud energeetikale. Pidasin sellel ettekande „Quo vadis, energeetika?”. Üldkogu otsusega loodi Akadeemia energeetikanõu- kogu, mille esimeheks mind määrati. Osavõtt rahvusvahelistest energiaalastest konverentsidest võimaldas mul sügavamalt sisse elada maailma energiaprobleemidesse ja laiendas minu teadmisi selles valdkonnas, mis uues ametis ära kulusid. Konverentsidel osalemine andis võimaluse näha ka linnu ja maid, kus ma polnud varem olnud. Sügava mulje sain reisist Austriasse. Tänu professor Uibopuu kutsele algas see ilusast Salzburgist, jätkus autosõiduga läbi Ida-Alpide mägede ja orgude Uibopuude Winhoﬁ farmi, sealt rongiga Viini, kus vaatamata toimunud muutustele hakkas silma Austria-Ungari keisririigi ajast pärinev hiilgus ja soliidsus. Brügge gaasikonverentsile sõiduga kaasnes tutvumine selle ajaloolise kanalitega osadeks jaotatud huvitava linnaga, samuti Euroopa ühe suurema maagaasi sadamaterminaliga Zeebrügges. Sinna tuuakse Lähis-Idast ja Aafrikast suurte tankeritega vedeldatud maagaas, mis pumbatakse rõhu all olevatesse mahutitesse. Nendest juhitakse juba aurustatud gaas torujuhtmete kaudu tarbijateni. Seoses maagaasivaru ammendumisega Põhjamere piirkonnas on suurenenud veeldatud maagaasi vedu kaugematest maardlatest. Sel korral külastasin esimest korda ka Brüsselit. Barcelona jättis mulle suurlinlikuma ja elavaloomulisema mulje kui Madrid, kus olin varem olnud. Meeldiva punkti Hispaania reisile pani Erik Schmidti külastamine Mallorcal, looduslikult omapärasel, keeruka ajalooga ja erinevate kultuuride sugemetega saarel. Eriku kodus nägin tema rikkalikku heatasemelist maaliloomingut, kohalikus luteri kirikus tema hiiglaslikku altarimaali. Oleks tore, kui lisaks tema

296 Eestis avaldatud huvitavatele raamatutele jõuaks sünnimaale ka tema kunstikogu ja et seda saaks terviklikult ja kaitstult eksponeerda. Eriku senised ponnistused selle saavutamiseks pole kahjuks vilja kandnud. Londonis toimunud seminaride korraldaja Euroopa Energia- ökonoomika Assotsiatsioon muretses meile peavarju kodudes bed and breakfast printsiibil. Tänu sellele sain tutvuda kahe inglise pere eluoluga ja vestelda koduses õhkkonnas, mis lisas sõidule täiendava huvitava aspekti. Linnaga tutvumist alustasin ringsõiduga kahekorru- selises turismibussis, millele järgnes valikuliselt muuseumide ja muude vaatamisväärsuste külastamine. Jõudsin küll käia ka Oxfordis ja Wind- sori lossis, ikkagi jäi üht-teist kavandatust nägemata. London haaras mind oma kuulsate ehitiste, väljakute ja tänavatega, mitmekesisuse ja mastaapsusega. Londoni ja Pariisi võrdluses jäi minule kokkuvõttes lähedasemaks siiski Pariis. Pikimaks kujunes sõit Norrasse, haarates Oslot, Trondheimi ja Ber- genit, sealt tagasi Oslosse mööda Norra loodust läbilõikes esitavat nn nutshell-teekonda läbi fj ordide, üle järvede ja lumiste mägede. Karge loodus, asjalikud gaasiprojekti arutlused Trondheimi Tehnikaülikoolis, loeng Bergeni Ülikooli geoloogidele, vastuvõtt Teaduste Akadeemias, kenad puhtad linnad, kaasaelamine rahva hulgas Norra rahvuspäeva tähistamise melule kuningalossi ees – kõik see tegi selle reisi mulle üheks elamusrikkamaks. Vahepeal Rootsis olles pidasin Eesti Teadus- likus Ühingus loengu teaduskorraldusest Eestis ja osalesin Stockholmi Tehnikaülikoolis Erik Puura doktoritöö hindamise komisjoni töös. Puura käsitles oma uurimuses põhjalikumalt diktüoneemakilda isesüt- timise mehhanismi, millest oli palju juttu fosforiidisõja eel ja ajal. Võimaluse korral püüdsin ka vahetult tutvuda energeetika uute tehniliste lahendustega, Stavangeris toimunud energiakonverentsi järelüritusena viidi soovijad Põhjamere Utsira saarele, kus oli rajatud autonoomne, kohalikku vajadust kattev elektrivarustus, kombineeri- des omavahel tuule- ja vesinikuenergeetikat. See on tõepoolest sobiv,

297 kuigi kallis lahendus väikesaarele. Võtsin osa sõidust Olkiluoto tuumajaama ehitusele Soome, kus kõrvuti ehituse mastaapsusega avaldas eriti muljet sügavale graniidimassiivi alla rajatud tuumajäätmete hoidla. Tuumajaama Eestisse ehitades kujunebki põhiprobleemiks just ohutu jäätmehoidla rajamine (kui tuumakütuse tarnija ei võta jäätmeid tagasi). Sel külaskäigul torkas mulle järjekordselt silma Soome energeetikute inimestele suunatud töö (kooliõpilastest par- lamendisaadikuteni) tuumaenergia tutvustamisel ja kasutuselevõtu põhjendamisel. Sellest tuleks Eestil õppida. Vlissingenis Hollandis tutvusin huvitava koostööga tuumajaama ja keemiatehase vahel, milles toodetakse Maroko fosforiidist puhast fosforit. Tuumajaama ühtlase koormamise eesmärgil töötavad fosforit tootvad võimsad elektri- ahjud ajas muutuva graaﬁ ku järgi: elektri ööpäevase tipptarbimise ajal miinimumrežiimil, selle möödumisel aga kasvava võimsuse režiimil kuni maksimumini öötundidel. Keemiatööstuses kasutatavad elektro- keemilised ja -termilised protsessid pakuvad siin teisigi võimalusi. Siinkohal on paras aeg mainida ka minekut 14. (juba kolman- dale pärast Tallinna) rahvusvahelisele fosforikeemia konverentsile Cincinnatis Ohio ja Kentucky osariigi piiril USAs. Osavõtjate arvult oli see konverents üks suuremaid selles seerias, seda põhiliselt tänu ameeriklastest osavõtjate arvule ja rikaste farmaatsiaﬁ rmade suuremale rahalisele panusele. Muidu nagu sageli varemgi, polnud midagi rabavalt uudset, ikkagi eelkõige võimalus kuulata, küsida ja suhelda. See oli tavaline Ameerika linn, keskel pilvelõhkujatega city, äärelinnas madalad majad, kuid seal oli ka oma sümfooniaorkester ja muuseum. Kentucky poole sõites nägime üldisest pildist erinevaid saksa kolonisaatorite järeltulijate asulaid. Tagasiteel külastasin oma sõpra ja koolivenda Westholmi kooli päevilt Arne Oja tema kodus Cedar Rapidsi väikelinnas Iowa osariigis. Ta tuli mulle autoga Chicagosse vastu ja viis mind ka sinna tagasi mööda maisi- ja sojaväljade vahel kulgevat maanteed ligi 400 kilomeetri kaugusele. Kohtumine pärast

298 55 aastat oli väga südamlik. Ta heiskas oma majale sinimustvalge lipu, kutsus kokku oma lapsed ja lapselapsed ning korraldas abikaasaga minu saabumise puhul ilusa peo, viis mind pühapäevasele jumalateenistusele kirikus, ringsõidule mööda osariiki ja laevasõi- dule Mississippil. Chicagos, küll vaid rohkem autoaknast nähtuna, olin pettunud. Küllap need Ameerika suurlinnad lihtsalt ei vasta minu maitsele, nähtutest erandi moodustavad vaid Washington ja Boston. Sajandivahetus langes kokku kahe sündmusega – minu 70. sünni- päevaga ja valimisega Akadeemia peasekretäriks. Juubelit tähistasime Akadeemia maja saalis. Pidasin ettekande läbilõikega oma uurimis- töödest, tervitajatest pääsu polnud. Mu kolleegid olid hoolitsenud sel puhul Akadeemia Toimetiste erinumbri väljaandmise eest, mis sisaldas kaastöid ka piiri tagant: Takafumi Kanazawalt, Natalya Tšudinovalt, Manfred Meiselilt, Yaacow Nathanilt ja teistelt, Rein Kuusikult aga tagasivaatega minu elu- ja töökäigule. Tallinna Tehnikaülikoolis ja Akadeemilises raamatukogus korraldati sellekohane näitus. 1999. aasta lõpul sai Udo Margnal ja minul täis teine periood töötamisest vastavalt Akadeemia peasekretäri ja asepresidendi ametikohal. Akadeemia põhikirja järgi oli meie tagasivalimine nendele ametikohtadele välistatud. Kui Jüri Engelbrecht valiti 6. oktoobril 1999 tagasi Akadeemia presidendiks, siis tegi ta mulle ettepaneku jätkata koostööd Akadeemia juhatuses, sedapuhku peasekretärina. 10. novembril valiski Akadeemia üldkogu mind peasekretäriks. Sellega minu töö maht Akadeemia asjade ja ettevõtmiste peakorraldajana kasvas tunduvalt, pealegi koormati asepresidentideks valitud Ene Ergma ja Peeter Tulviste peagi üle tööga Riigikogus. Mind julgustas selleks sammuks läbiproovitud hea koostöö Jüri Engelbrechtiga ja Akadeemia kantselei personali hoolsate võtmeisikutega: peasekretäri asetäitjatega Galina Varlamova ja Anne Põiteliga, nende abide Helle-Liis Helbi ja Ebe Pildiga, majandusdirektori Kadi Saare ja pearaamatupidaja

299 Marika Pärnaga, minu otseseks abiliseks sai Tiina Rahkama. Minu tööruumist, sedapuhku maja teiselt korruselt, avanes endiselt ilus vaade vanalinnale. Peasekretäri ametis lisandusid minu töösfääri Akadeemia üldkogu ja juhatuse koosolekute, seminaride ettevalmistamine, akadeemikute valimiste korraldamine, ettepanekute esitamine Akadeemia töö kavadeks ja nende elluviimine, eelarve põhjendamine, aruandluse ja aastaraamatu koostamine, Akadeemia ﬁ nantstegevuse ja varahalduse kureerimine, vahel ka Akadeemia esindamine. Akadeemiale riigieelarvega määratud rahalised eraldised olid piiratud, nendesse mahtumiseks tuli hoolega kokku hoida, ka palkasid piirata. Hea, et vähemalt Akadeemia maja res- taureerimise jätkamiseks ning Underi ja Tuglase maja remondiks andis valitsus raha juurde. Akadeemia välissuhete areng läks Jüri Engelbrechti vedamisel hoogsalt tõusujoones, nende jooksev kureerimine jäi edasi Dimitri Kaljo peale. Akadeemia kirjastusnõukogu esimeheks ja toimetiste peatoimetajaks sai Hillar Aben. 2001. aastal jõudsid järjepanu ilmunud Akadeemia Toimetised 50. köiteni. Akadeemia peasekretärina sattusin teinekord teenimatult süüdis- tuste alla äraütlemiste pärast mõnede teadusteemade rahastamises. Pidin iga kord seletama, et sellekohaseid kaalutletud ettepanekuid teeb ministeeriumile tema poolt laial alusel määratud kompetentsi- nõukogu, mitte Akadeemia. Et komisjoni esimeheks oli Akadeemia president, siis rahulolematud teemajuhid sarjasid Akadeemiat laiemalt. Nähtavasti on parem, kui sellise nõukogu esimees poleks Akadeemia president ega ka mõne teadusasutuse juht ja ka rahastamispõhimõtted oleks perioodiliselt üle vaadatud. Püüdsin peasekretärina hoolt kanda sidemete hoidmise ja arendamise eest teadusasutuste ja -seltsidega, selle eest, et Akadeemia oleks avatud institutsioon ega sulguks personaalakadeemia raamidesse. Minu peasekretäri ametiajal valiti viis uut Akadeemia liiget: Mart Ustav, Lennart Meri, Enn Mellikov, Raivo Uibo ja Jaan Ross. Olin

300 nende hulgas, kes Meri ülesseadmist akadeemiku kandidaadiks toetas ja käisin Haabneemes selleks Meri nõusolekut küsimas. Valimised läksid üldiselt libedalt, vaid Lennart Meri puhul oli ka vastakaid arvamusi. Siiski leidis suurem osa akadeemikutest, et tema panus Eesti riikluse loomisesse, etnoloogiasse, ajaloo- ja kultuurilukku väärib tunnustust tema valimise näol Akadeemiasse. Pealegi oli ta juba varem valitud mitme välismaa akadeemia ja teadusseltsi liikmeks. Truualam- likkuse võimu ees välistas see, et Meri ei olnud enam riigi president. Võimu ja vaimu vahekord on ju alati õrn küsimus olnud. Jättes Meri arvestusest kõrvale, oli oluline see, et nelja teise uue akadeemiku keskmine vanus oli 53, mis oli 14 aastat madalam akadeemikute senisest keskmisest vanusest. Akadeemia noorendamine valikukriteeriume nõr- gendamata on oluline küsimus, kuid teinekord tuleb teha ka „vigade parandust” vanemate väärikate tippteadlaste osas, kes varem on jäänud valimata. Juba varem viitasin Juri Lotmanile, kes valiti Akadeemiasse 69-aastaselt, lisan Akadeemia välisliikmete hulgast maailmanimega psühholoogi Endel Tulvingu (valiti 75-aastaselt) ja keeleteadlase Ilse Lehiste (valiti 86-aastaselt). Lennart Meri valiti Akadeemia liikmeks humanitaarteaduste alal. Akadeemia põhikirjas sätestatud võimalus valida Akadeemiasse ka väljapaistvaid kirjandus- ja kultuuritegelasi, kes on andnud olulise panuse Eesti vaimukultuuri, pole siiamaani realiseerunud. Vaid 1946. aastal Akadeemia korrespondentliikmeks nimetatud Friedebert Tug- lasel oli tegevusalaks märgitud kirjandus. 1990. aastal jäi Jaan Kross Akadeemia liikmeks valimata. Nimetatud põhikirja sätte mitteraken- damises võib küll näha teatud kitsarinnalisust, kuid akadeemikute arv oli piiratud ja vabanevatele kohtadele oli alati tugevate teadlaste hulgast mitu kandidaati. Minu koostöö Tallinna Tehnikaülikooli laboratooriumiga tõmbus paratamatult kokku. Mul oli hea meel, et Andres Trikkel ja Merike Peld kaitsesid doktorikraadi ning töö laboratooriumis jätkus edukalt.

301 Andres Trikkel on saanud nüüd professoriks, ent Merike Peldi häid võimeid õppejõuna ei kasutatud ära ja ta lahkus ülikoolist. Hoolit- sesin selle eest, et laboratooriumi arvukate teaduspublikatsioonide tulemused oleksid ka kokkuvõtlikult avaldatud.* Oma viimase erialase teadusliku ettekande välismaal – anioonsetest asendustest apatiidi struktuuris – tegin 2004. aastal 16. rahvusvahelisel fosforikeemia konverentsil Birminghamis. Minu esimesest osalemisest selles konverentsiseerias oli möödunud 25 aastat, olin saanud fosforiuurijate rahvusvahelise perekonna liikmeks. Seekord nägin vanu sõpru-tuttavaid vähem, tooni andis uurijate uus põlvkond. Kasutasin võimalust Inglismaad ka laiemalt näha: käisin Shakespeare’i sünnilinnas Stratford-upon-Avonis ja Warwicki kindluses, samuti sain külastada Nottinghami Ülikooli. Seal tutvusin Eestist pärit rahvusvaheliselt tuntud keemiaprofessori Martin Schröderiga, kelle juures on end täiendanud mitu Eesti keemikut. Aasta hiljem tutvustasin Martinile tema Lihulas elava sugulase Mai Schröderi abil tema vanemate kodukohta Hanila kandis Läänemaal. Martin valiti Tallinna Tehnikaülikooli audoktoriks, tema ettekanne Tallinnas tulevikuener- geetika ühest põhiprobleemist, vesiniku salvestamisest nanomõõtmete pooridega tahketes ainetes äratas suurt huvi. Tehnikaülikoolis toimunud keemia ja keemiatehnoloogia õppe- ainete õpetamise ja uurimistööde jagamist kahe teaduskonna vahel ma õigeks ei pea: sellega nõrgeneb paratamatult keemia õpetamise ja

* Ülevaade laboratooriumi töö temaatikast ja tulemustest on kokkuvõtlikult esitatud raamatutes: Anorgaanilise keemia ja tehnoloogia uurimisrühm. Inor- ganic Chemistry and Technology Research Group. Bibliograaﬁ a. Bibliography. 1960–2002. Tallinn: TTÜ, 2003; Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Chemistry, 2000, no. 1 (minu 70. sünnipäevale pühendatud num- ber); Eesti Vabariigi teaduspreemiad. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2006, lk 14–25.

302 uuringute sünergia. Muljetavaldavalt on aga rektorite Andres Keev- alliku ja Peep Sürje eestvedamisel edasi läinud õppe- ja teadushoonete ning ühiselamute ehitamine ja sisustamine Mustamäel eesmärgiga koondada kõik ühte ülikoolilinnakusse. Üleüldse, kui 1990ndate alguse üleminekuaastatel kippus tehnikaharidus ja -teadus jääma tagaplaanile nn pehmete valdkondade ja erialade vohamise taustal, siis nüüd on riik lõpuks jõudnud arusaamisele tehnikaala olulisusest majanduse arengus ja rahvusliku rikkuse loomisel ning asunud seda toetama, loodetavasti jätkub see ka tulevikus. Seoses määramisega Akadeemia energeetikanõukogu juhatajaks lisandus mulle tööd ka selles vallas, alguses eeskätt põlevkivi uurimise ja kasutamisega seotud küsimustes. Aitasin kaasa esimese USA–Eesti põlevkivialase ümarlaua korraldamisele, seejärel ühisuuringute lepingu sõlmimisele, millele USA energiaminister William Richardson ja Eesti majandusminister Mihkel Pärnoja kirjutasid 2000. aasta veebruaris Tallinnas alla. See leping, millega käis kaasas ka rahaline toetus, andis tõuke vahepeal soikunud uuringutele põlevkivikeemia ja -tehnoloogia alal suunitlusega õli ja kemikaalide saamisele. Töö lepingu elluviimise käigus andis meie uurijatele asjaliku koolituse rahvusvahelise koos- töö alal. Lepingu iga etapi järel toimus koos koordinatsioonikomitee kohalesõitnud USA-poolse juhtgrupiga saadud tulemuste detailne arutelu ja järgmise etapi ülesannete täpsustamine. Alles seejärel avati grupi juhi, USA Energiaministeeriumi asesekretäri Anton Dammeri hoolitsusel töö järjekordse osa rahastamine. Eesti uurijad ei suutnud teinekord arutelu harjumata põhjalikkusega ja töö tempoga kaasa tulla, kuid aja jooksul asi paranes. Mihkel Koel pidi projekti meiepoolse kavade ja aruannete kirjatoimetajana töö täitjate distsiplineerimiseks omajagu vaeva nägema. Veebruaris 2004 Washingtonis toimunud esinduslikul konverentsil „Põlevkivi strateegiline tähtsus USAle” kuulati mõlema poole ettekandeid. Tegin ülevaate põlevkivi kasutusest Eestis, põlevkivi töötlemise saavutustest ettevõtetes rääkisid Jaanus Purga ja

303 Nikolai Golubev. USA esinejad andsid ülevaate sealsetest ettevõtmistest põlevkivi laiaulatuslikuks kasutuselevõtuks, sealhulgas põlevkivi maa- aluse utmise teel, mida oli ka Eestis aastakümneid tagasi proovitud, kuid sellega kaasnevate keerukate probleemide tõttu kõrvale jäetud. Konverentsi eel koos istunud koordinatsioonikomitee tunnistas ühis- uuringud kordaläinuks ja soovitas neid jätkata. Põlev kivialane temaatika oli valdav ka USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia presidendi Bruce Albertsi visiidil Eestisse, nii kohtumisel Akadeemias kui ka meie ühisel autosõidul Tartusse. Kahjuks pole koostöö uuringutes jätkunud, see on rohkem piirdunud vastastikku konverentside külastamisega. 2002. aastal toimus Tallinnas pärast 34-aastast vaheaega rahvusvaheline põlevkivisümpoosion. Ülevaateettekannet põlevkivi kasutamisest Eestis paluti minult. Sümpoosionil rõhutati Eesti kogemuste kasutamise vajadust teistes maades, kus põlevkivi leidub. Kontakte selleks on Tallinna Tehnikaülikool ja ettevõtted ka loonud, meie siiamaani püsinud nõrgaks kohaks on aga teadlaste ja inseneride vähene järelkasv põlevkivikeemias ja -tehnoloogias, tugeva teadlaste ja tootjate ühisrinde puudumine. Oluliseks sündmuseks oli ka Eesti liikmelisuse taastamine Maa- ilma Energeetikanõukogus (WEC), mille peasekretäriks sellal oli igati vastutulelik Klaus Brandow. Selle struktuuris loodi Eesti Rahvuslik Komitee, mille üheks asutajaliikmeks oli ka Eesti Teaduste Akadeemia. Kokkuleppel sai komitee esimeheks Eesti Energia juhatuse esimees Gunnar Okk, sekretäriks Ülo Rudi, mina esindasin komitees Akadee- miat. 2006. aastal Tallinnas toimunud WECi esinduslik peaassamblee pühendas terve istungi põlevkivile kui tulevikuressursile. Mul tuli seda istungit juhatada. Samal aastal tegin Vabariigi Presidendi akadeemilises nõukogus ettekande Eesti energiakompleksi olukorrast ja arengukavadest. Akadeemia energeetikanõukogu arutas oma koosolekutel Eesti energeetika olukorda ja arengut laiemalt: energeetika riiklikku arengu-

304 kava, elektrituru seaduse eelnõud, elektrijaamade ja -võrkude erastamist, põlevkiviressurssi ja selle optimaalset kasutamist, elektrijaamade uusi põletusagregaate, põlevkiviõli tootmist, keskkonnamakse energeetikas, taastuvate energiaallikate kasutamist, elektrialast koostööd Baltimaadega ja kaabelühenduse rajamist Soomega, Euroopa Liidu energiaalaste direktiivide rakendamist. Esimese seitsme aasta jooksul, mil mina juhtisin energeetikanõukogu, pidas nõukogu 17 koosolekut. Nõukogu otsustes ﬁ kseeritud arvamused ja seisukohad saadeti edasi asjaga seotud riigi- ja teadusasutustele ning energiaﬁ rmadele. Akadee- mia energeetikanõukogu kui pikemat aega ainuke energeetika ja selle piirdealade teadlasi ja spetsialiste ühendav kogu Eestis mõjutas oma autoriteediga otsuseid selles valdkonnas. Tema koosseisu kuulus aka- deemikuid (Lembit Krumm, Rein Küttner, Endel Lippmaa, Arvo Ots, Anto Raukas, Boris Tamm, Ilmar Öpik), professoreid (Alo Adamson, Leevi Mölder, Mati Valdma), spetsialistid Arvi Hamburg, Tiit Kal- laste, Ülo Rudi. Sõltuvalt teema valikust kutsuti alati koosolekutele ettekandeid pidama või arutluses osalema spetsialiste väljastpoolt nõukogu koosseisu. Nõukogu esimesel tegevusaastal kujunes põhiküsimuseks seisukoha kujundamine Narva elektrijaamade erastamises. 2000. aasta 26. juunil toimunud koosolekul, kuulanud ära ülevaated majandusminister Mih- kel Pärnojalt ja Vabariigi Valitsuse poolt erastamise läbirääkimisteks volitatud Raivo Varelt, märkis nõukogu, et ta on kõrvale jäetud selle - kohastest aruteludest ja läbirääkimistest ning saanud esmakordselt vastavat informatsiooni alles sellel koosolekul, vahetult enne eras- tamislepingu põhitingimuste läbivaatamist valitsuse poolt. Arutelu tulemusena ei toetanud nõukogu AS Narva Elektrijaamad erastamist ettevalmistatud tingimustel ning esitas oma motiveeritud seisukoha Vabariigi Valitsusele. Ilmar Öpik ei nõustunud nõukogu otsusega ja lahkus koosolekult. Kui hiljem küsisin temalt selle põhjust, tõi ta pea- misena esile vajaduse kiiresti investeerida elektrijaamade renoveerimisse,

305 milleks leping NRGga tooks endaga kaasa täiendavad vahendid. Reno- veerimine ilma nendeta käib tema arvates riigile üksinda üle jõu. Järgmisel päeval otsustas valitsus lepinguga edasi minna ja pani aktsiate müügi tingimuste vormistamise Majandusministeeriumi peale. Juba 25. augustil kirjutasid NRG, aktsiaseltside Eesti Energia ja Narva Elektrijaamad esindajad alla lepingu põhitingimuste kok- kuleppele, mille kommertsosa kuulutati majandusministri ja NRG asepresidendi ühisavalduses lõplikuks. Kas ja milliseid muudatusi lepingu tingimustes tehti enne selle esitamist valitsusele allakirjutami- seks, energeetikanõukogu ametlikku vastust ei saanud. 25. mail 2001 pöördus nõukogu küsimuse juurde tagasi. Toetudes Riigikontrolli aktile ja muudele kättesaadavatele materjalidele, selgitas Endel Lipp- maa, et leping sisaldab endiselt tingimusi, mis on riigile kahjulikud ning vastuolus energiajulgeoleku ja vaba energiaturu põhimõtetega. Energeetikanõukogu ei toetanud teist korda aktsiaseltside Narva Elektrijaamad ja Eesti Põlevkivi erastamist ettevalmistatud viisil ja pöördus uuesti Vabariigi Valitsuse poole palvega vastavad lepingud ümber vaadata, avalikustades laiemalt nende tingimused. Ühtlasi rõhutas nõukogu vajadust asuda kiirendatud korras energeetika riikliku arengukava koostamisele. 14. juulil avaldati ajakirjanduses 36 akadeemiku avalik kiri, milles toetati energeetikanõukogu seisukohti ja peeti vajalikuks erastamisprotsess peatada. 21. augustil olin koos Endel Lippmaaga valitsuse istungil, kus põhjendasime Akadeemia seisukohta, kuid sisuliselt seda ei arutatud, pigem püüti see kahtluse alla seada. Kui pöördusin Riigikogu esimehe Toomas Savi poole anda võimalus energeetikanõukogu liikmetele tutvuda lepingu täistekstiga, siis suunati see läbivaatamiseks järk-järgult võimustruktuuri alumis- tele tasanditele, suubus Eesti Energia juhatusse ja jäigi vastuseta. 18. jaanuaril 2002 kohtusin Vabariigi Presidendi Arnold Rüütliga ja infor- meerisin teda Akadeemia seisukohtadest elektrijaamade erastamises ja energeetika arendamisel.

306 Siiski 21. jaanuaril 2002 Akadeemias toimunud kohtumisel infor- meeris Eesti Energia juhtkond Akadeemiat lepingu lõpetamisest NRGga, ühtlasi lepiti kokku koostöös Eesti energeetika arengukava koostamiseks. Elektrijaamade erastamise lugu oli Mart Laari teise valitsuse langemise üks põhjusi. 28. jaanuaril astus ametisse uus valitsus eesotsas peaminister Siim Kallasega. Arnold Rüütel püstitas Riigikogu ees riiklikult tähtsa ülesandena energeetika arengukava vastuvõtmise. Nüüd, vabanenuna NRG lepingu kütkest, avanes asjatundjatele või- malus seda vabalt arutada leidmaks riiklikust seisukohast paremaid lahendusi. Energeetikanõukogu töö järgneva kahe aasta jooksul koonduski arengukavale, mida nimetati kütuse- ja energiamajanduse riiklikuks arengukavaks aastani 2015. Kõigepealt esitas nõukogu põhimõtted, mis tuleks võtta arengukava koostamise aluseks, ja püstitas küsimused, mis vajasid alternatiivsete lahenduste põhjalikku analüüsi, ning tegi Majandusministeeriumile ettepanekud arengukava ülesehituse ja sisu kohta. Seejärel arutas nõukogu ministeeriumi esitatud arengukava vaheversiooni ja pidas vajalikuks selle täiendavat läbitöötamist mitmes küsimuses. Arengukava selle lõplikul kujul kinnitas Riigikogu detsembris 2004. Seda pidi täiendama omaette elektroenergeetika arengukava. Kuulasime 2004. aasta märtsis nõukogus ära Eesti Energia juhatuse esimehe Gunnar Oki ja tehnikadirektori Lembit Vali ülevaate arengukavast ja sellega seotud investeeringutest. Rõhu- tades põhiülesandena riigi energiaalase julgeoleku kindlustamist ja elektrivajaduse katmist omatoodanguga, toetas nõukogu suundumust põlevkivienergeetikale ning elektrijaamade ja elektrivõrkude renoveerimisele, kuid märkis ka puudusi esitatud materjalis. Kavas polnud ette nähtud Eesti-Soome kaabelühenduse rajamist, puudusid täpsemad andmed investeeringute mahu ja rahalise katte ning laenu- graaﬁ ku kohta, samuti elektrihinna muutumise prognoos. Selles oli mööda mindud ka elektrituru avamisega seotud probleemidest, eel-

307 kõige sõltumatu süsteemihalduri institutsiooni sisseviimisest. Juulis 2005 tulime elektroenergeetika arengukava juurde tagasi. Esimese keevkihtploki evitamisel saadud head tulemused andsid kindlust edasiminekuks elektrijaamade renoveerimisel, üht-teist oli kava uues versioonis muudetud ja täpsustatud. Vabariigi Valitsus kinnitas elektroenergeetika arengukava jaanuaris 2006. Kuigi arengukavade ajalõik on alles poole peal, võib neid oma konkreetsetes tingimustes lugeda kordaläinuteks. Tagantjärele hinnates oli aastaks 2015 uusi elektrilisi võimsusi kavandatud ebapiisavalt, maagaasiga süvenevalt toimuvate poliitiliste manipulatsioonide taustal oli tema osatähtsus elektri tootmise bilansis ülehinnatud. ASil Eesti Energia kui monopoolsel ettevõttel, mis haarab energia- süsteemi kogu ulatuses põlevkivi ja elektri tootmisest elektri müügini, on oma tugevad ja nõrgad küljed. Ühest küljest on tal suured tööjõu- ja materiaalsed ressursid ning rahavood, mis võimaldab mõjutada võimu, hoolitseda kasumi eest, saada laene ja investeerida suures mahus elektrijaamadesse ja -võrkudesse. Ettevõttele andis kindlust täiendava sätte sisseviimine elektrituru seadusesse, millega kohustati võrguettevõtteid ostma edasimüügiks vaid põlevkivist toodetud elektrit. „Roheliste” lobitööga aga pandi Eesti Energiale kohustus osta ja edasi müüa tuulegeneraatoritelt ja biokütusest saadud elektrit, pealegi veel ette määratud kõrgema hinnaga. Siiski polnud AS Eesti Ener- gia esialgu piisavalt paindlik, et kaasa tulla dünaamiliste muutustega energiapoliitikas nii rahvusvahelise integratsiooni kui ka elektrituru avamise osas, ka ei oldud valmis jagama nõukoguga elektri hinna kujunemise struktuuri erinevatele tarbijatele. Põlevkivi erineb teistest tahkkütustest kõrge vesinikusisalduse poolest (iga süsiniku aatomi kohta karogeenis tuleb 1,5 aatomit vesi- nikku, toornaftas on see suhe 2). Seetõttu on ta sobivaim vedelkütuste tootmiseks utmise teel. Nõukogu rõhutas põlevkiviõli kui katlakütuse kodumaise ressursi ja ekspordiartikli tähtsust ning avaldas toetust

308 põlevkiviõli tootmise arendamisele Balti elektrijaamas ning Kohtla- Järve ja Kiviõli tehastes. Kui põlevkivi utmise täiustamises on saadud häid tulemusi, siis uurimusi ja katsetöid uttesaaduste vääristamiseks mootorkütuste saamise eesmärgil pidasime vajalikuks jätkata ja selleks jõud ühendada. Seoses süvenevate probleemidega maailma energeetikas on vii- mastel aastatel Eesti Energias ja Eestis tervikuna tunda avaramat tulevikku vaatavat tegutsemist energeetika vallas, suundumust investeerida ühise energiaturu avamisele. Valmis Eesti–Soome elektrikaabel, hakati rajama tuulegeneraatorite parke, rajati ka esimesed puidul ja turbal põhinevad koostootmisjaamad. Anto Raukase eestvedamisel on valminud põlevkivi kasutamise arengukava, on algatatud energiamajanduse uue riikliku arengukava koostamine aastani 2020, mis sisaldab ka ettevalmistust tuumaenergia kasutuselevõtuks Eestis. Arengukavasid ja programme ei maksa küll ületähtsustada, kuid põhi- suundade määramiseks on nad vajalikud. Peaasi, et otsuste tegemisel jätkuks riigi huvidele vastavat asjalikku tasakaalumeelt, peetaks silmas energiasüsteemi kui terviku optimaalset funktsioneerimist ja ener- giajulgeolekut, oleks välistatud erakondlik populism. Tuleks vältida etteruttamist problemaatilistes lahendustes, piirangute ja keskkonna- maksude kehtestamises, näiteks seotult CO2 emissiooniga ning tuha transpordi ja ladustamisega põlevkivienergeetikas, mis jääb veel kauaks meie energeetika alussambaks. Kui vaja, tuleb ka Euroopa Liidu ins- titutsioonides Eesti vajadusi ja seisukohti tugevamalt valgustada ja kaitsta. Ühte sellisesse aktsiooni tõmmati ka mind kaasa. Euroopa Parlament oli tellinud Euroopa Teaduste Akadeemiate Nõuandvalt Kogult (EASAC) ülevaate põlevkivi kasutamise olukorrast ja võimalustest. EASAC pöördus Eesti Teaduste Akadeemia poole palvega määrata oma esindaja ülevaate koostamise komisjoni koosseisu, Akadeemia omakorda palus mind selleks olla. Andsin nõusoleku, kui esindajaid on kaks, teiseks Tallinna Tehnikaülikooli professor Andres

309 Siirde, põlevkivienergeetika hea tundja. Sõitsime koos Londonisse sealse Kuningliku Seltsi keskusesse, kus paikneb EASACi tööaparaat. Seal saime 2006. aasta novembris kokku komisjoni teiste liikmetega Inglismaalt, Belgiast ja Tšehhi Vabariigist, spetsialistidega tahkkütuse valdkonnast, kuigi mitte otseselt põlevkivi alalt. Leppisime kokku ülevaate struktuuris, jagasime ülesanded ja asusime tööle, vaheta- des omavahel elektrooniliselt valminud tekstiosi. Andsime ülevaate maailma ja Euroopa põlevkivivarust, põlevkivi erisustest tahkkütuste hulgas, nende kasutamise olukorrast, probleemidest ja tulevikuvõima- lustest. Kokkuvõttes rõhutasime põlevkivi kui suurt energiaressurssi, mille kasutamine pälvib Euroopa Liidult suuremat tähelepanu ja toetust. EASAC aga saatis ilmaasjata ülevaate esialgse teksti parlamendi sekretariaati ja sai selle sealt tagasi mitte ainult soovidega täiendus- teks ühes või teises küsimuses, vaid autorite hämmastuseks ka tervete tekstilõikude sisseviimisega anonüümsetelt isikutelt, äratuntavalt saadikutelt roheliste erakonnast või nende Eesti mõttekaaslaste hulgast. Teatasime EASACile, et sellise pretsedenditu sekkumise korral meie töösse loobume ülevaate lõpuleviimisest. Viisime võõrad lõigud teks- tist välja, andsime vastused küsimustele ning EASAC esitas ülevaate ametlikult Euroopa Parlamendile pealkirja all „Uurimus Euroopa Liidu põlevkivitööstusest Eesti kogemuse valguses”. 12. aprillil 2007 tegin EASACi poolt Brüsselis EL tööstuse, teadusuuringute ja energia komitee laiendatud koosolekul rohkete slaididega illustreeritud kokku- võtte esitatud ülevaatest ning vastasin küsimustele. Oli tunnustavaid sõnavõtte, aga ka negatiivseid repliike roheliste erakonna saadikutelt, kelle CV vaatamisel me ei leidnud mingit otsest seost energeetikaga. Ka Andres Tarand ei suutnud sõnavõtus hoiduda kriitikast Eesti ener- giapoliitika kohta, vaatamata sellele, et enne väljasõitu Brüsselisse leppisime kokku võimalike erimeelsuste sirgeks rääkimises kohapeal. Nagu pärast selgus, püüti ülevaate teksti hiljemgi mingeid täien- dusi sisse viia. Igatahes pea sõna-sõnalt tundsin nendes ära lauseid

310 internetis TTÜ veebilehel avaldatud (hiljem kustutatud) Raivo Vilu põlevkivitööstust sarjavast materjalist. Kui teave korduvast sekkumisest EASACi uurimusse jõudis Londoni Kuningliku Seltsi kaudu Ühend- kuningriigi Europarlamendi saadikuteni, siis tekkis sellest omamoodi skandaal. Ma ei tea, kas ka vabandust paluti, kuid Euroopa Parlament aktsepteeris uurimuse EASACi poolt esitatud kujul. Juhtunu oli näide sellest, milleni võib viia erakondlik poliitiline sekkumine teadlaste töösse. Kas ja kuidas ELi täidesaatev organ – Euroopa Komisjon – arvestab parlamendi seisukohaga, pole veel selge. Siiski, 2008. aastal käivitunud Euro-Vahemere energeetikaprogramm sisaldab omaette plokina uuringuid ja arendustöid põlevkivi alal. Aastad teevad paratamatult oma tööd. Tundsin, et on jõudnud kätte aeg tagasi tõmbuda, ja palusin Akadeemia juhatust vabastada mind energeetikanõukogu esimehe kohustest. 2007. aasta mais mu palve rahuldati. Nõukogu uueks esimeheks määrati Endel Lippmaa, mina jäin nõukogu liikmeks. 75. eluaasta täitumisel 2004. aasta detsembris möödus ühtlasi viis aastat minu valimisest Akadeemia peasekretäriks. Akadeemia juhatuse uue koosseisu valimisel valiti Akadeemia presidendiks Richard Vil- lems, peasekretäriks Leo Mõtus. Nõustusin veel järgmisel viiel aastal jätkama juhatuse nn vabaliikmena, mis tähendas osalemist juhatuse koosolekutel ja vajadusel ühekordsete ülesannete täitmist. Viimaseidki on omajagu jätkunud kas Akadeemia esindamise näol erinevatel üritus- tel või nende avamisel Akadeemia majas. Ikkagi tähendas see 17 aastat kestnud aktiivse tegevuse lõppemist Akadeemia juhtkonnas. Akadeemia on mulle jäänud lähedaseks – kui leian vajadust tema tegevuse kohta midagi välja ütelda või soovitada, siis seda ka teen. Teinekord küll painab mind mõte, kas ma pole end liialt killustanud mitmete ame- tite ja ettevõtmiste vahel. Küllap olen väljakutsetele ja oma laiematele huvidele liigselt lõivu maksnud ja sellega lasknud end sageli kõrvale tõmmata kõige põnevamast – otsestest teadusuuringutest.

311 2006. aastal sain meeldiva üllatuse osaliseks: mulle anti riiklik preemia pikaajalise ja tulemusliku teadus- ja arendustegevuse eest, nn elutöö preemia, teistkordselt Tallinna Tehnikaülikooli professorile. Esimest korda tuli elutöö preemia Tehnikaülikooli 1996. aastal, kui selle sai Ilmar Öpik. Vastavalt väljakujunenud tavale esitasin Aka- deemia üldkogu koosolekul teadusliku ettekande „Keevkihttehnika rakendusi keemiatehnoloogias”, kokkuvõte sellest avaldati Akadeemia aastaraamatus. Nüüd sain end suuremal määral pühendada huvitegevustele, mis kippusid varem tagaplaanile jääma. Samas aga hakkas tervis tegemistele piiranguid panema. Siiski viisin ellu oma ammuse soovi ära käia Euroopa kultuuri hällis – Itaalias ja Kreekas, kuhu varem polnud sattunud. Alustasin Itaaliast, reisides nii-öelda omal käel, vaid eelnevalt ülikoolide abiga ööbimiskohad kinni pannes ja pikemalt peatudes õepoeg Peetri juures tema farmis Ancona lähedal. Sõit toimus ringmarsruudina Bologna – Firenze – Rooma – Ancona – San Marino – Bologna, pea terves ulatuses rongiga, kokku kaks nädalat. Firenze avaldas mulle muljet rikkalike kunsti- ja arhitektuurišedöövrite hoomatava koondumisega kesklinna, Rooma seevastu nende laiema ajaloolise tausta, mastaapsuse ja planeeringu avarusega, Vatikan Peetri kiriku ja muuseumiga, mis nõudis päevi nendesse sisseelamiseks, San Marino omanäolise kaljukindlus-linnana. Reisile andis palju juurde ilus vahelduv maastik, puhkus Aadria mere liivasel rannal, tutvumine kohaliku maaviljelusega ja arhailise eluoluga Jesi väikelinnas, muidugi ka Peetri jutud Itaalias kohanemisest ja hakkama saamisest ning jalu- tuskäigud katoliku koolis käiva väikese Aleksandriga. Teiseks sõiduks Vahemere äärde valisin kruiisireisi Veneetsia – Kusadasi-Efesos – Pireus-Ateena – Dubrovnik – Veneetsia. Ühest küljest nautisin koos tütrepoeg Jaagupiga muretut päikesepaistelist meresõitu, teisalt hästi paikapandud ekskursioonidel ja omal käel liikudes erinevate ajastute ja kultuuride mälestusmärke, igale kohale vaid temale omast atmos-

312 fääri. Sõitu Veneetsia kanalitel, ronimist Akropolisele, Efesose Rooma impeeriumi aegsete ehitiste ja Dubrovniku massiivsete müüride näge- mist ei asenda miski. Soomeski oli vaja veel Savonlinna ooperifestivali külastada ja Ahvenamaal ära käia. Tõdesin, kui erinevad on ajalooliselt pärandilt ja looduselt Läänemere saaredki – Ojamaa, Ahvenamaa ning meie Saaremaa ja Hiiumaa. Käisin ka Liivi rannas liivlaste rahvuspüha ajal ja nägin ära nende rahvamaja, mille avamisel 1939. aastal minu isa tervituskõne pidas. Huvitavaks kujunes sõit koos Raimo Pullatiga Peterburi, kui kohalik Eesti Selts tähistas tagastatud räämas Jaani kirikus 85 aasta möödumist eestlaste veebruarirevolutsioonile järgnenud hiigel- demonstratsioonist. Koos meid linnas ringsõidul saatnud Jüri Treiga innustasime Pullatit lõpule viima oma uurimust Peterburi eestlastest. 2004. aastal jõudiski avaldamiseni soliidse monograaﬁ a näol,* mis sisaldab fotosid ja kirju ka minu kogust.

Pikemaid autosõite hakkasin vältima, kuigi nägemata kohti jätkus Eestiski küllaga. Osavõtuga loodusuurijate päevadest sain hoopis sügavama ja kaunima pildi Vooremaast, Haanjast ja Setumaast kui sealt varem autoga läbi sõites. Kiitustvääriva ettevõtte – Looduse Omnibussi – korraldatavate reisidega käisin Ruhnu saarel ja vana- usulisel Peipsi rannal, sattusin võluvasse Soontaganasse ja Palupõhja Emajõe luhal, rääkimata suvistest teatrietendustest. Ühistest sõitudest Akadeemia kolleegidega on eriti meelde jäänud Jaan ja Rein Einasto esivanemate idülliline kodukoht Holdres. Siiski tõmbus osavõtt seltside üritustest, ka teatrietendustest ja kontsertidest, mida Silviaga sageli külastasime, järk-järgult kokku.

* Raimo Pullat. Lootuste linn Peterburi ja eesti haritlaskonna kujunemine kuni 1917. Tallinn: Estopol, 2004.

313 Hakkasin tunnetama rahulikuma elu väärtust, nüüd rõõmu tundma ka noorimast, kuuendast lapselapsest – väikesest Richardist. Lõpuks avanes võimalus ja oli aeg küps elus kogetu, olukordade, tööde ja tegemiste kirjapanekuks. Loodan, et käesolevasse raamatusse kätketud sündmustik Eesti Vabariigist läbi okupatsioonide omariikluse taaskehtestamiseni pakub laiemat huvi, aitab noorematel põlvkonda- del mõista kaotusi, muserdust ja vastupidamist, pürgimusi ja saavutusi keerulistel aegadel ning hinnata ja edasi viia rahvuslikke väärtusi, hoida emakeelt ja isamaad, kasutada tõhusalt aega enda harimiseks. Tänan kaasabi eest raamatu keelelist toimetajat Tiina Hallikut, tehnilist toimetajat Merle Moorlati, raamatu kirjastajat Eesti Keele Sihtasutust, raamatu väljaandmist toetanud Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Teaduste Akadeemiat, kõiki isikuid, kes lahkelt aitasid täp- sustada asjaolusid ja fakte. Olen tänulik vanematele ja abikaasale, kõikidele teekaaslastele nende hoole, abi ja toetuse eest minu eluteel.

Tallinnas, 18. septembril 2009

Lisad Elfriede Lenderi mälestuseks

Elfriede Lender oli üks nendest, kes on jätnud minu mälestustesse sügava jälje. Kõigepealt mälestuste tagapõhjast. Minu isa Aleksander Veiderma oli abielus Elfriede Lenderi noorema õe Hertaga (1884–1923, snd Meikov), kellega tutvus õpingute ajal Peterburi Ülikoolis. Herta õppis samal ajal matemaatikat Bestuževi Kõrgematel Naiskursustel. Nad abiellusid 1911. aastal, laulatus toimus Lenderite talus Mähel. Lenderite juures õppis isa tundma mitmeid tolleaegseid juhtivaid tegelasi (Voldemar Lender oli sellal Tallinna linnapea, Elfriede juba oma kooli juhataja), kuid külakooliõpetaja pojana tundis end siis veel „nende kõrval nagu kehv sugulane, noor ja vaene üliõpilane”.* Ülikooli lõpetamise järel töötas Herta õpetajana õe koolis ja Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumis, isa sai tööd Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis. 1913. aastal sündis tütar Hilja, 1918 – poeg Ants-Udo. Isa pidi küll kaua perest eemal viibima: aastail 1914–1917 Mandžuurias mobiliseerituna Vene armeesse, 1918–1919 Vabadussõjas õpetajate roodu juhina. Seejärel hakkas elu laabuma, seati end sisse korteris Toompuiesteel, suved veedeti ühiselt Mähel. Herta aga haigestus tuberkuloosi ja 1923. aastal suri. Lapsi hakkas esialgu hooldama Herta ema, kuid õe Elfriede tähelepaneliku pilgu all, kes „luges oma lasteks ka õe orbe”.** Kui mu isa 1924. aastal

* Aleksander Veiderma. Elu hariduse radadel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000. ** Elfriede Lender. Minu lastele. Stockholm, 1967; kordustrükk: Tallinn, 2000.

316 Magdalena Vihalemiga abiellus ja sellest abielust sündis neli poissi, siis jäime ka meie tema tähelepaneliku pilgu alla. Nii nagu minu ema ei teinud hooles vahet Herta ja oma laste vahel, nii ei teinud nendes vahet ka meie armastatud (vahel ka kardetud) tädi Friida. Kuna meie olime nooremad ja mina kaua aega pesamuna, siis tundsin tema sooja suhtumist võib-olla rohkemgi. Tädi Friida külaskäikude puhul pidid poisid tulema teda tervi- tama ja korralikult kraapsjalga tegema, seejärel ta päris meilt uudiseid koolitöö ja muude ettevõtmiste kohta, enamasti kiitis ja tegi väikesi kingitusi. Kui jätkus jutuajamine vanematega, siis pidime teise tuppa tagasi tõmbuma. Hoopis vabam oli olukord Mähele minnes – avar maja, suur aed, kus sai vabalt liikuda, möllata ja kiikuda ning suvel ka maasikaid suhu pista, laudas loomi kiigata, jälgida, kuidas tuule- tiivik vett pumpab. Suvel käis asja juurde meresuplus. Mähe oli suviti rahvarohke: peale oma suure pere oli seal ka rohkelt suvitajaid, üüri- lisi Eestist ja Soomest. Kui Mähel või Köleri tänava korteris toimusid perekondlikud peod, siis olid ka lapsed kutsutud, sugugi mitte kõrvale surutuna, kuid varajasema lahkumisega. Lastemängude kõrval jälgisin toimuvat, mällu salvestus palju huvitavaid inimesi, olid nad veel üliõpilased või tuntud seltskonnategelased. Nende hulgast on eriti meelde jäänud tüse orkestrijuht Georg Reder, arstid Adda ja Leonhard Mardna, Stella ja Gustav Ernesaks. Pere tähtsündmusteks olid pul- mad – tütre Ilka (1912–1990) abiellumine Ralf Kasega, kes oli sellal Vahi põllutöökooli juhataja, poeg Henno (1905–1991) abiellumine Meta Tonkmaniga. Meta oli E. Lenderi lasteaednike eraseminari äsjane lõpetaja, Kullamaalt pärineva riigi- ja põllumajandustegelase Kustas Tonkmanni tütar. Meta ema, Üdruma küla poepidaja soojust ja lahkust tundsime teda külastades, kui olime suviti sealse kooli- juhatajast onu Eero Veiderma juures. Ilka ja Ralf võtsid meid lahkelt Vahil vastu, kui me 1939. aastal emaga tegime järjekordset igasügi sest külaskäiku tema vendade juurde Tartus. Minu haigused aga viisid

317 mind Henno juurde Sõjaväe Keskhaiglasse, kus ta mu kõrva opereeris. Pöördelised sündmused Eestis tabasid raskelt Lenderite perekonda. 30. septembril 1939 suri ootamatult Voldemar Lender – insener ning ühiskonna- ja äritegelane. Vanemad võtsid mind kaasa tema kirstu- panekule Mähel ja matusetalitusele Metsakalmistu kabelis. Viimasest jäi rõhutud oleku kõrval eriti meelde järgmine juhtum. Seistes kabelis Konstantin Pätsi selja taga, märkasin korraga küünlarasva tilkumist laearmatuurilt presidendi palitu seljale. Andsin sellest märku emale, ema − presidendi adjutandile. K. Päts astus ettepoole, küünlarasv aga tilkus talituse lõpuni meie vahele põrandale. 1940. aasta sügisel formeeriti E. Lenderi Eragümnaasium ümber Tallinna 8. Keskkooliks, E. Lender vallandati koolijuhataja kohalt. Küllap siiski tänu tema vahendusele said minu isa ja ema, kes olid oma koolidest vallandatud, tööd 8. Keskkoolis. Juunis 1941 küüditati Venemaale poeg Uno (snd 1906, maha lastud 1942), lootustandva akadeemilise karjääriga jurist ja Välisministeeriumi kõrge ametnik, ja õpetajana töötav tütar Juta (1910–1979). Henno ja Ralf mobiliseeriti Vene väkke. Ka Elf- riede Lender oli küüditatavate nimekirjas, kuid „polnud käepärast”. 21. augustil 1941 Elfriede Lender ikkagi arreteeriti ja viidi Venemaale saatmiseks mootorpurjekale „Jaan Teeäär”, kuid pääses juhitavuse kaotanud ja randa triivinud laevalt. Tädil tuli hakata uuesti kooli juhtima, seekord Raua tänava koolimajas (oma maja oli sõjavägi rekvireerinud), lisaks tuli tal pea üksinda ka talupidamise koorem oma õlgadele võtta. Ta püüdis toiduainetenappuses olevaid sõpru aidata. Siis sai alguse kolmeaastane periood, mil suhtlesin tädi Friidaga kõige tihedamini. Minu ülesandeks oli kord nädalas tuua Mähe talust piima. Pealtnägijatele näis see toimuvat väljakujunenud tava järgi: kindlal näda- lapäeval ja kellaajal kodust Merivälja bussiga Lenderi peatusesse, sealt mööda kuusealleed kohale, seejärel piima täis mannerguga vastupidises suunas koju. Hoopiski mitte – Mähel läks tavaliselt aega tund-kaks.

318 Kui lund maas polnud, pidin metsa alt korjama kartulikorvitäie käbi- sid, millega tädi Friida küttis väikest metallpliiti (köögi suur pliit oleks nõudnud palju puid). Kui käbid kohal, siis sõime koos head lihtsat toitu – enamjagu keedetud kartuleid kastme ja piimaga. Kui koorisin kartulit liiga paksult, siis juhtis ta sellele tähelepanu. Sellest õpetusest jätkus kogu eluks. Järgnes jutuajamine: minult päris ta meie pere eluolu kohta linnas, koolielu uudiseid, mina kuulsin tädi Friidalt tema elu- ja kooliseika- sid ning muresid, tema arvamusi juhtunust ja delikaatselt õpetussõnu. Tundus, et vaatamata ligi 50-aastasele vanusevahele olime leidnud ühise keele. Küllap ta ka peletas sellega harjumatut üksindustunnet, mina aga hakkasin paremini aru saama paljudest asjadest ja õppisin kuulama. 1944. aasta septembris põgenes tädi Friida koos Ilka, tema poja Peebu ja mu õe Hiljaga Rootsi. Henno, kes oli üle rinde tulnud Saksa poolele, naasis Eestisse ning töötas sõjaväearstina, seejärel siirdus oma perega Saksamaale ja sealt hiljem Rootsi. Mu vennad Ants ja Jaan olid juba 1943. aastal põgenenud üle lahe Soome, kus teenisid vastavalt rügemendis JR200 ja mereväes. Ants tuli koos soomepoistega tagasi Eestisse, võitles Sinimägedel, kuid hukkus pärast sõja lõppu Vene vangilaagris, Jaan aga siirdus Soomest Rootsi, kus esialgu tädi Friida ta eest hoolt kandis, Juta pääses väljasaatmiselt tagasi Eestisse 1962. aastal ja elas koos laagrikaaslasest elukaaslase Makariga Mähel Sitskade majas. Puutusime nendega sagedasti kokku. Vaatamata liigesevaevu- sele püüdis Juta aias töötada, olla rõõmsameelne ja suhelda endiste tuttavate ning õpilastega. Ta käis ka Haapsalus Marie Laidoneril külas ja tõi küllap esimesena sealt kaasa raamatu ridade vahelt mahakirju- tatud kindral Laidoneri testamendi. Pärast mitmekordseid taotlusi õnnestus tal ema külastada. Juta suri 1979. aastal ja ta maeti Metsa- kalmistule. Nagu arhiivis olevast Elfriede Lenderi KGB toimikust selgub, otsiti teda Eestis veel taga teise Vene okupatsiooni algaastail temale määratud karistuse kandmiseks. Järelepärimised aga ei andnud tulemusi ja 1950. aastal asi lõpetati. 1945. aastal küüditati Venemaale

319 oma Nõmmel Mängu tänava majast Elfriede Lenderi vend Valfrid Meikov (1893–1978) koos naise Ursulaga, kes oli rahvuselt sakslane. Nende maja läks Bernhard Veimeri käsutusse, kes loovutas selle siiski tagasi Meikovidele pärast nende Venemaalt naasmist. Kui mu isa 1954. aastal vangilaagrist vabanes, sai alguse ta kirjavahetus Friidaga (isa oli tema jaoks Sascha, nagu nad teineteist noorpõlves nimetasid), algul harvemini, ettevaatlikult, teinekord mõistukõnes, hiljem järjest sagedamini ja pikemalt – minevikust, saatustest, eluolust, kuni mu isa surmani välja. Samal ajal arenes isa kirjavahetus Hennoga, seotuna suurel määral elulooliste andmete täpsustamisega Eesti Üliõpilaste Seltsi biograaﬁ lise kogumiku jaoks, mis Henno koostamisel ka Rootsis ilmus.* 1968. aastal õnnestus mul õe (Artur Taska abikaasa) kutse alusel pääseda Rootsi. Olles kaks päeva Stockholmis, peatusin tädi Friida juures. Ta võttis mind vastu erakordselt soojalt, vaatamata vastupuik- lemisele pani mind magama oma voodisse okaspärjaga Kristuse pildi alla, hoolitses söögi eest, tuli minule linna näitama, muretses, mida kingitusteks kaasa anda. Imestasin tema head mälu, selget juttu ja füüsilist reipust – pidin kiiremini astuma, et temaga sammu pidada. Selleks ajaks oli ilmunud tema mälestusraamat „Minu lastele”, millest ühe isale pühendatud eksemplari ka kaasa sain. Raamat haarab perioodi kuni Esimese maailmasõjani, käsitleb elukäiku, kooli loomist, sündmusi ja isikuid Tallinnas ning on väärtuslikuks lisandiks seda aja- järku puudutavale napile memuaarkirjandusele. Kahju, et sellele jätku kirjutamine jäi pooleli. Rootsi sõidu meeldivaks täienduseks oli ka kohtumine Görmanidega – Ilka ja ta uue abikaasaga, külaskäik Henno

* Eesti Üliõpilaste Selts 1870–1905. Biograafi lisi andmeid. Stockholm, 1964; Eesti Üliõpilaste Selts 1906–1918. Biograafi lisi andmeid. Stockholm, 1970; Eesti Üliõpilaste Selts 1919–1940. Biograafi lisi andmeid. Stockholm, 1990. Koostaja Henno Lender.

320 peresse Alundas. Ilka töötas pangaametnikuna, Henno maakonnaars- tina, kuid tegi selle kõrval suurt tööd Eesti kultuuriajaloo uurimisel ja salvestamisel, eriti Jakob Hurda perekonnaloo alal. Sisukad vestlused temaga seekord ja järgmistel kokkupuutumistel täiendasid paljus minu sellealaseid teadmisi. Kui ma 1981. aastal teist korda Rootsis viibisin, siis tädi Friidat enam ei olnud. Ta suri 92 aasta vanuses 10. aprillil 1974 ja maeti Stockholmi Metsakalmistule. Käisin teda kalmul mälestamas. Ilka suri 1990. aastal, Henno – 1991. Henno urn sängitati isa haua kõrvale Tallinna Metsakalmistul, kuhu Tallinna linn püstitas kauni kolme- osalise mälestustähise: keskmine, kõrgeim osa linnapea Voldemar Lenderi, äärmised kaks – poegade Henno ja Uno mälestuseks. Viima- sena tädi Friida lastest; kelle hulka ta ju arvas ka õelapsed, suri 2002. aastal Stockholmis mu õde Hilja. Tema ja Arturi urnid sängitasime Arturi kodukoha lähedale Elva kalmistule. Mõeldes oma lastelastele, kirjutas tädi Friida oma mälestusteraamatus: „Võib-olla osutub saatus teile armuliseks, viib teid tagasi kodumaale…”. Nii Peep Kasel (snd 1938) kui ka Henno lastel – Mai Jänesel (1940), Ann Stillströmil (1943) ja Jaan Lenderil (1945) – oligi õnne külastada okupatsioonist vabanenud sünnimaad. Võõrvõimu kuritegevuse tulemusena jäi Mähe talu pererahvast tühjaks nagu juba varem naabruses olev K. Pätsi Kloostrimetsa talu ja J. Laidonerile kuulunud Viimsi mõis. Mähe talu maale rajati salas- tatud sõjaväe luurekeskus, hoolimatute võõrastega asustatud peamaja lagunes ja hävis tulekahjus. Nüüdseks on talu maad jaotatud üksik- kruntideks ja enam-vähem täis ehitatud. Asjastatud mälestusena Lenderitest säilib minu kodus mulle kingitud Beckeri tiibklaver. Lenderi gümnaasiumile otsest järeltulijat sama nime kandva gümnaasiumi näol pole ülekohtuselt õnnestunud taastada. Seetõttu lõpetas töö pärast kooli 100. juubelit 2007. aastal ajas üha vähem lenderlasi koondanud vilistlasnõukogu. Kuulsast Elfriede Lenderi

321 Tütarlaste Gümnaasiumist jätavad kauaks jälje tema juhataja mäles- tusraamat ning kaks koolist avaldatud raamatut.* Elfriede Lenderi mälestuseks on tema gümnaasiumile 1935. aastal valminud koolimajas (nüüdses Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasiumis) üles seatud tema pronksbareljeef. Mälestustahvliga tuleks tähistada ka tema sünnikoht Ungern-Sternbergi perekonnale kuulunud majas Toompeal Toom- Rüütli tänavas. Loodan ka, et Elfriede Lenderi vanemate (Jaan ja Marie Meikovi), emapoolsete vanavanemate (Jaan ja Liisu Roasto), õe ning venna hauad Rahumäe kalmistul ning tütre Juta haud Metsa- kalmistul ei vaju päriselt unustusehõlma.

* ELG. Lenderlased vabas maailmas. Uppsala, 1979; Elfriede Lenderi Güm- naasium. Toim Valeeria Villandi. Tallinn, 2000.

322 Aleksander-August Veiderma

Sündinud 7. aprillil 1888 Vaikna vallas Üdruma külas Suri 23. veebruaril 1972 Tallinnas, maetud Metsakalmistule

Haridustee: Vaikna vallakool isa juures 1899–1904 Haapsalu Linnakool 1906–1909 Tallinna Peetri Reaalkool 1910–1914 Peterburi Ülikooli loodusteaduskond, I järgu diplom ja hõbeauraha

Teenistuskäik: 1905–1906 Liivi vallakooli õpetaja 1914 Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli õpetaja 1914–1917 Vene sõjaväes Mandžuurias, raudteeväe lipnik, õppepatal- joni telegraﬁ stide klassi juhataja, Harbiini Gümnaasiumi õpetaja 1917 Tallinna Peeter Suure merekindluse raudteepataljoni ohvitser 1917–1918 Eesti Maanõukogu Maavalitsuse haridusosakonna ametnik 1918–1919 Tallinna Õhtukooli direktor 1919 Vabadussõjas, Tallinna kaitsepataljoni õpetajate roodu ülem

323 1919–1925 Õpetaja Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolis, Tallinna Reaalkoolis, Tallinna Kolledžis, Tallinna Tehnikumis 1919–1922, 1924–1928 Tallinna linnanõunik ja koolivalitsuse juhataja 1925–1928 ühtlasi koolinõunik 1922–1924 haridusminister J. Kuke ja K. Pätsi valitsuses 1928–1944 talupidaja Harjumaal Põllkülas 1928–1940, 1941–1944 Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli direktor 1940–1941 Tallinna 8. Keskkooli õpetaja 1944 Omakaitses 1944–1954 vangistatud, Tallinna, Leningradi ja Mordva vanglas või laagris 1955–1956 Sommerlingi-nim sovhoosi arveametnik Jüris 1956–1963 Maardu Keemiakombinaadi raamatukoguhoidja

Ühiskondlik tegevus: 1919–1920 Asutava Kogu liige 1936–1937 Rahvuskogu liige 1922–1934 Tallinna linnavolikogu liige Tööerakonna rühmas 1912–1914 Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi juhatuse liige 1916–1917 Mandžuuria Eesti Seltsi asutajaid ja juhatuse liige 1917–1918 Sõdurite Kodu asutaja ja juhataja Tallinnas 1925–1940 Eesti-Soome-Ungari Liidu juhatuse liige ja 2. esimees 1927–1940 Asutus Fenno-Ugria juhatuse esimees Soome-Ugri III (Budapest, 1928) ja IV (Helsingi, 1932) kultuurikongressi Eesti toimkonna esimees, V kultuurikongressi (Tallinn, 1936) peatoimkonna esimees 1919–1932 Tallinna Õpetajate Seltsi juhatuse liige 1934–1935 Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees 1934–1940 Tallinna Gümnaasiumide ja Kutsekoolide Direktorite Kogu esimees

324 1937–1940 Eesti Kutsekoolide Õpetajate Ühingu esimees 1935–1940 Rahvuskultuuri ja Rahvahariduse Nõukogu abiesimees 1938–1940 Õpetajate Koja esimees 1938–1940 Kooperatiivühingu „Oskusraamat” esimees 1936–1940 Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse nõukogu ja juhatuse liige 1929 Eesti Loodusuurijate Seltsi liige Kuulus Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi, seejärel üliõpi- lasseltsi Põhjala, 1936. aastast üliõpilasseltsi Raimla

Tunnustused: Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu auliige Turaani Seltsi (Ungari) auliige Rahvusvahelise Kasvatusbüroo (Genf) kirjavahetajaliige Rahvusvahelise Kutsehariduse Seltsi kirjavahetajaliige 1929 Ungari I järgu teeneterist 1938 Soome Valge Roosi I järgu komandöririst 1939 Eesti Valgetähe II klassi teenetemärk

8 õpperaamatu autor, rohkem kui 100 hariduspoliitilise ja koolialase artikli autor ajakirjanduses, vt Tööde bibliograaﬁ a, 1998, Eesti Aka- deemiline Raamatukogu

325 Mihkel-Märt Veiderma

Sündinud 27. detsembril 1929 Tallinnas

Haridustee: 1937–1940 Jakob Westholmi Gümnaasium 1940–1943 Tallinna 8. Algkool 1943–1948 Tallinna 2. Keskkool (Tallinna Reaalkool), kuldmedaliga 1948–1953 Tallinna Polütehniline Instituut (Tallinna Tehnikaüli- kool), insener-keemik-tehnoloog, kiitusega

Teaduskraad, -kutse: 1965 tehnikakandidaat (Väetiste ja Insektofungitsiidide Tea- duslik Instituut, Moskva) 1972 tehnikadoktor (samas), 2006 keemiadoktor h.c. (Läti Teaduste Akadeemia) 1961 dotsent 1972 professor

Teenistuskäik: 1953–1960 Maardu Keemiakombinaat, vahetuse ülem, vanem- insener, tsehhi tehniline juhataja, kesklaboratooriumi juhataja, tootmise-tehnikaosakonna juhataja 1956–1960 peainsener-direktori asetäitja

326 1960– Tallinna Polütehniline Instituut (Tallinna Tehnikaülikool) 1960–1969 üldise keemilise tehnoloogia ja anorgaaniliste ainete tehnoloogia kateedri – keemiatööstuse protsesside ja aparaatide kateedri dotsent 1965–1992 mineraalväetiste ja -söötade probleemlaboratooriumi teaduslik juhendaja 1969–1971 vanemteadur-doktorant 1971–1988 anorgaanilise keemia kateedri juhataja-professor 1978–1983 keemiateaduskonna dekaan 1992–1997 anorgaanilise ja analüütilise keemia õppe- tooli professor 1997– emeriitprofessor 1988– Eesti Teaduste Akadeemia 1988–1999 asepresident 1999–2004 peasekretär 2004– juhatuse liige 1992–1994 Vabariigi Presidendi Kantselei direktor

Tunnustused: 1975 Eesti Teaduste Akadeemia liige 1975 Riiklik teaduspreemia 1984 Eesti NSV teeneline teadlane 1989 Eesti Teaduste Akadeemia medal 1989 K. E. von Baeri medal 1991 P. Kogermani medal 1994 Eesti Keemia Seltsi auliige 1994 Soome Keemikute Seltsi kirjavahetajaliige 1995 Iisraeli A. Einsteini riiklik medal 1997 Eesti Loodusuurijate Seltsi auliige 1997 New Yorgi Teaduste Akadeemia liige

327 1998 Eesti Valgetähe III klassi teenetemärk 1999 Soome Tehnikateaduste Akadeemia välisliige 2001 Baltimaade teaduste akadeemiate medal 2003 Rahvusvahelise Biograaﬁ aseltsi Teadusnõukogu (Cam- bridge) auliige 2005 Kaitseväe eriteenete rist 2006 Riiklik preemia pikaajalise ja tulemusliku teadus- ja arendustegevuse eest 2008 Tallinna Tehnikaülikooli teenetemärk „Mente et manu”

Liikmelisus erinevates organisatsioonides, nõukogudes, komis- jonides: Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Liidu liige Rahvusvahelise fosforikeemia teadusnõukogu liige ja XI rahvusvahelise fosforikeemia konverentsi esimees Soome–Eesti akadeemilise energiaalase koostöörühma kaasesimees USA–Eesti põlevkiviuuringute koordineerimiskomitee liige Maailma Energeetikanõukogu Eesti Rahvusliku Komitee liige UNESCO Eesti Rahvuskomitee liige NSVL Teaduste Akadeemia kahe teadusnõukogu liige NSVL Lenini ja Riiklike Preemiate Komitee keemia sektsiooni liige Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu liige Vabariigi Valitsuse säästva arengu komisjoni liige Eesti Teadusnõukogu liige Eesti Teadusfondi nõukogu liige Eesti Teaduste Akadeemia fosforiidinõukogu esimees, energeetika- nõukogu esimees Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste keemia seeria toimetuskolleegiumi esimees Keemia Instituudi, Geoloogia Instituudi ja Ökoloogia Instituudi nõukogu liige

328 Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu liige Riigiettevõtete Silmet, Kunda Tehased ja Eesti Geoloogia nõukogu liige Ajakirja Eesti Loodus toimetuskolleegiumi liige Õpetatud Eesti Seltsi, Eesti Kodu-uurimise Seltsi, Eesti Teadlaste Liidu, Tallinna Teadlaste Maja, Teadusajaloo ja Teadusﬁ losoo- ﬁ a Eesti Ühenduse liige Estonia Seltsi, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum, üliõpilasseltsi Raimla liige

Pidanud loenguid 12 välismaa ülikoolis, esinenud 25 rahvusvahelisel teaduskonverentsil ja mitmes ﬁ rmas 11 raamatu või artiklikogumiku autor, koostaja või toimetaja, 225 teadusartikli ja 12 leiutise autor või kaasautor Juhendanud 14 kandidaadi- või doktoritööd, 61 diplomiprojekti või -tööd

329 Nimeloend

Aab, Meelis 245 Anton (Valgre), Evi 47, 121 Aamisepp, Kalle 97 Anvelt, Jaan 27 Aare, Juhan 204, 212, 216 Aoma, Mihkel 78 Aaret, Lia 135 Appel, Rolf 199 Aarna, Agu 109, 113, 144, 155–158, Arbuzov, Boris 170 171, 180, 225 Arder, Arpad 158 Aarna, Olav 243, 244, 281, 282 Arder (Salm), Veronika 52 Aasamäe, Ernst 134, 155, 165, 178, Ariste, Paul 220, 289 188, 215 Arro, Heinrich 112 Aasmäe, Eduard 173 Arumeel, Edgar 168 Aaviksaar, Avo 224 Arumäe, August 116 Aben, Aili 193 Atatürk, Kemal 270 Aben, Hillar 300 Adamson, Alo 215, 305 Adamson, Amandus 59, 73, 197 Baer, Karl Ernst von 230, 289, 326 Adamson, Eugenie 59, 143 Bartosevitš, Nikolai 132, 137 Adamson, Peeter 59 Bauman (preili) 42 Aherma, Henno 97, 105 Beekman, Vladimir 105, 117, 122, Ahtisaari, Martti 274, 275 123, 125, 126 Alberts, Bruce 304 Beilstein, Friedrich Konrad 114 Alev, Milvi 168, 215 Beljajev, Vladimir 132, 136, 137, Allikmets, Lembit 25 140 Almert, Mart 12 Belokon, Valentine 126 Altma, Albrecht 103, 107 Berggrün, Einar 65 Alttoa, Villem 69 Bergmann, Jaan 34 Alumäe, Nikolai 219, 289 Berziņš (rektori abi) 190 Anderkopp, Ado 33 Bertelov, Roman 66 Anniko, Heinrich 71 Bertrand, Guy 224 Annus, Uno 134 Bildt, Carl 266 Anso, Jaan 136 Biletskaja (korterinaaber) 91

330 Bogdanov, Anatoli 121, 144 Ellemann-Jensen, Uﬀ e 254 Boldina, Valentina 156 Eller, Heino 91 Brandow, Klaus 304 Eller, Heiti 65 Brazauskas, Algirdas 263, 264 Engelbrecht, Jüri 175, 283, 284, Brodski, Aleksandr 112 289, 299, 300 Bronstein, Mihhail 180 Ergma, Ene 289, 299 Brzezinski, Zbigniew 264 Ernesaks, Gustav 93, 162, 316 Budrik, Franz 128 Ernesaks, Stella 316 Bullock, Merry 292 Ernits, Villem 32 Butlerov, Aleksandr 170 Etverk, Elmar 63 Buxhoevden (krahv) 12, 13 Etverk, Rein 63, 65, 105, 126

Carl XVI Gustaf 260 Faingold, Samuil 218 Carlsson (Adamson), Maria 59 Fedorova, Valentina 43 Claus, Carl 170, 197 Fluck, Ekkehard 235 Clinton, Bill 259, 264 Fomina, Aleksandra 218 Corbridge, Derek 185 Forsberg, Erik 231, 232 Frasure, Robert 254 Freiberg, Aleksander 126, 139 Dammer, Anton 303 Frolova, Tatjana 136 Demirel, Süleyman 270 Donatov, Donat 119 Gamburg, Lev 137 Georgin, Artur 92 Ebber, Ilmar 97 Geskin, Georgi 142 Eelmere, Toimi 82, 97 Glaase, Vahur 245, 249, 250 Eenpalu, Kaarel 46, 129 Glier, Reinhold 124 Eesma, Harri 156, 157 Glinka, Mihhail 115 Eesmaa, Enn 245 Gnadeberg (perekond) 55 Eichfeld, Johan 142, 198 Goble, Paul 248 Eilart, Anton 166 Golubev, Nikolai 304 Eilart, Jaan 257 Gorbatšov, Mihhail 211, 236 Einasto, Jaan 220, 221, 313 Gorbunovs, Anatolijs 257 Einasto, Rein 313 Grabbi, Hellar 81 Einseln (perekond) 56 Grabbi, Herbert 246 Einseln, Aleksander 251, 252, 257 Gratšov, Pavel 273 Eipre, Tiit 215 Griﬃ th, Edward 185, 187, 234, 236 Eisen, Mattias Johann 32 Grossschmidt, Gunnar 65, 66 Eisen, Olaf 111, 192, 218, 225 Grunze, Herbert 184

331 Gruselle, Michel 197, 237 Hurt, Jakob 91, 320 Grünthal, Villem 31 Hussein (kuningas) 269 Gubergrits, Mark 218 Härma (Hermann), Miina 31 Gudmundsson, Jon 294 Hödrejärv, Helvi 168, 244 Görman (perekond) 319 Hödrejärv, Ulrich 133, 144

Haage, Sigrid 245 Ilves, Harald 140 Habicht, Kalju 206, 215 Ilves, Toomas Hendrik 253, 292 Hagelberg, Raimund 193, 217, 218, Israel, Hans 25 220 Ivask, Ivar 268 Hain, Jüri 52 Hakulin, Bertel 233 Haldna, Ülo 215 Jaagusoo, Marika 168 Hallik, Tiina 314 Jaakson, Erich 109 Halliste, Herman 13 Jaakson, Ernst 253 Hamburg, Arvi 305 Jaaksoo, Ülo 215, 227 Hansen (kultuuromavalitsuse tege- Jacobson, Carl-Olof 232 lane) 21 Jagodina, Tamara 174 Hansen, Anita von 274 Jahilo, Peep 245 Hansen, Anna 28 Jahkola, Antero 233 Hansen, Eerik 147 Jaigma, Andres 225 Hansschmidt, Johan 92 Jakobson, Carl Robert 91 Heiduk, Rein 97 Jakovlev, Aleksandr 266 Heinsalu, Heljo 215 Jakovlev, Viktor 144, 145 Helmre, proua 89 Jampol, Juri 212, 213 Heinvere, Uno 97 Jansen, August 48, 58, 79, 135 Help, Helle-Liis 299 Jansen, Ea 14, 48, 58 Help, Kalju 168 Jansen, Helmi 48, 58 Henrik (Taani prints) 260 Jansen, Lo 48, 58, 80 Hiis, Gunnar 291 Janson, Aleksei 46, 47 Hinnov, Einar 65 Janšin, Aleksandr 211 Hinrikus, Rutt 20 Javorszky, Béla 254, 256 Hint, Helve 245, 249 Jegorov (admiral) 265 Hirsch, Gustav 13 Jeltsin, Boris 236, 276 Hirsch, Johannes 13 Jeršov, Vadim 174 Hitler, Adolf 79 Johannes (Lillak), Ellen 126 Hruštšov, Nikita 138 Johannes Paulus II 262, 263 Humal, Arnold 82, 104, 106, 107, Johanson-Pärna, Natalie 34 225 Joost, Eino 82, 96, 97, 126, 211, 215

332 Josia, Udo 95 Kalnapenk, Endel 189 Jungermann (talupidaja) 56 Kamma, Oskar 136 Juurma, Ülo 65 Kanazawa, Takafumi 236, 299 Jõerüüt, Jaak 256 Kann, Aino 172 Jõesoo, Ilmar 288 Kann, Jüri 219 Jõgi, Emma 89 Kann, Nikolai 20, 235 Jõgi, Mall 292 Kant, Hardo 82 Jõgi-Biletskaja (perekond) 89 Kaplinski, Jaan 270 Jänes (Lender), Mai 320 Kapp, Artur 197 Järv, Maia 218 Kaps, Tiit 172 Järva-Hansu Mihkel 11, 12 Karapetjants, Mihhail 170 Jürgenson, Dagmar 34, 101 Karell, Kaarel 25 Jürgenson, Ferdinand 71 Karik, Hergi 97, 105, 126 Jürgenson, Leo 108 Karilaid (Põder), Orvi 126 Jürgenson, Toivo 274 Karise, Vello 215 Jürme (perekond) 78 Karisma (raamatukaupmees) 46 Jürme, Juhan 51 Karjus, Ain 156 Jürme, Olaf 51, 58 Karjus, Heiki 94 Jürme, Elfriede 52 Kark, Jaan 129 Karppinen, Antti 260 Kassatkin, A. (keemiaõpiku autor) Kaalep, Ain 267 122 Kaalep, Triin 20 Kasesalu, Helmut 96, 97 Kabatšnik, Martin 182, 184, 199 Kask (Lender), Ilka 60, 316, 318– Kaevats, Ülo 268 320 Kahk, Juhan 218 Kask, Karl 158 Kaho, Hugo 291 Kask, Peep 318, 320 Kajosaari, Eero 175 Kask, Ralf 60, 86, 316, 317 Kalela, Jaakko 256 Kasperson, Marianne 154 Kaljo, Dimitri 227, 283, 289, 300 Kasurinen, Kari 256 Kaljurand, Mihkel 219, 241 Kattai, Ivi 189 Kaljuste, Tõnu 231 Kauks, Erich 136 Kaljuvee, Tiit 187 Kaurinkoski, Jaakko 254 Kallas, Aino 34 Keevallik, Andres 303 Kallas, Siim 307 Kekkonen, Urho Kaleva 275 Kallast, Vambola 168 Keppo Jürri 24 Kallaste, Tiit 305 Keres, Harald 220 Kalling, Ken 293 Kerson (Kiivet), Stella 54, 201 Kalman, Ludvig 106 Kettunen, Lauri 32 Kalmet, Leo 91 Kiesel, Otto 20

333 Kiiler (Teder), Mai 106, 126 Kromel, Gustav 9, 11 Kiiss, Ilmar 108 Kross, Jaan 64, 231, 256, 301 Kiitam, Albert 96 Krumm, Lembit 305 Kiitam, Asta 288 Krusenstern (suguvõsa) 254 Kiivet, Aime 54 Kubassova, Ludmilla 174 Kiivet, Johannes 53, 54, 87, 116 Kudrjavtseva, Jelena 188 Kiivet, Kiir-Gunnar 54 Kuiv, Karl 97, 105, 118 Kiivet, Maali 54 Kukk, Jakob 9 Kink, Hella 215 Kukk, Juhan 129 Kirret, Oskar 110, 206 Kukk, Peeter 172 Kirsipuu, Ella 101 Kuks, August 54, 152 Kissinger, Henry 264 Kulajev, I. (bioloog) 237 Kivi, Rein 246, 272 Kulbas, Linda 116 Kivikas, Albert 60 Kuldma, Harri 108 Klausson, Valter 206, 209, 210 Kulikauskas, Richardas 188 Klimberg, Talis 82, 97 Kullison, Ago 155 Knubovets, Rena 174, 271 Kurina, Ilmar 15, 192, 203 Koch, Rudolf 143 Kurina, Jüri 14 Kodanipork, Meta 95 Kurina (Veidermann), Liisa 14, 15, Koel, Mihkel 303 49, 73, 87, 100, 134 Kogerman, Aili 196 Kurina (Jõeväli), Linda 15 Kogerman, Avo 64, 65 Kurrol, Julius 187, 188, 230 Kogerman, Paul 109 Kuzmin, Grigori 225 Kogerman, Priit 196, 197 Kuusik, Aleksis 53 Kohava, Priit 71 Kuusik, Edda 58 Koidula, Lydia 34, 46, 93 Kuusik, Paul 51, 52, 58 Koivisto, Mauno 275 Kuusik, Rein 155, 165, 168, 173, Koljat, Endel 215 178, 189, 224, 234, 279, 299 Koop, Arnold 225 Kuusik, Tiit 95 Kopperman, Maria 46 Kuusik, Timotheus 53 Kopvillem, Jaan 109, 121 Kuusik, Vendela 52 Kopvillem, Uno 196 Kuusk, Anu 155, 178, 187 Korsišenko, Jevgenia 220 Kuusk, Jaak 137 Kostandov, Leonid 207 Kuuskemaa, Betty 101 Kozõrev, Andrei 273 Kuuskmaa, Maie 105 Koževnikov, Anatoli 213 Kõuts, Tarmo 226 Krain, Jaan 13 Käbin, Ilo 230 Kravtšuk, Leonid 272 Käbin, Johannes 206 Krevald, Heino 65 Käo, Vladimir 209 Kristenbrun (perekond) 257 Käpa, Leo 142

334 Kärblane, Heino 215 Lepp, Milvi 168 Kärmas, Endel 177, 178, 185 Levin, Abram 132 Käär, Harri 233 Liblik, Leida 78 Köstner, Ado 172 Liidak, Karl 129 Köörna, Arno 217, 221, 227, 228, Liiv, Leonhard 97, 105 243, 244, 285 Liives, Ardi 117 Küllik, Endel 219 Lill, Helmi 99 Küttner, Rein 305 Lille, Eva 248, 256 Lille, Ülo 218, 241 Linari-Linholm, Artur 144 Laaneots, Ants 251 Linnamägi, Vello 215 Laar, Mart 242, 245, 250, 251, 253, Lints, Alfred 71 263, 264, 307 Lipp, Heino 91 Lageda, Peeter 105, 122, 126 Lipping, Anton 82, 92 Laherand, Ilmar 81 Lippmaa, Endel 111, 126, 180, 205– Laidoner, Johan 275, 318, 320 207, 211, 212, 214, 215, 218, Laidoner, Marie 318 220, 276, 285, 305, 306, 311 Laikmaa, Ants 14, 54, 152 Loige, Elmar 148 Laisaar, Erich 72 Loit, Aleksander 226 Lannus, Paul 63, 66 Loit, Tõnis 96 Lauba (Vihalem), Kai 29 Loorits, Oskar 291 Laufer, August 91 Loosberg, Paavo 246, 272 Laul, Heinrich 158 Lootsmann, Värner 225, 245, 248 Laus, Albert 102, 103 Lopp, Margus 219, 241 Lausma, Ruth 245 Lotman, Juri 222, 301 Leedjärv, Ants 288 Luhakooder, Edvard 118, 122, 146, Lehiste, Ilse 301 147 Leinus, Karl 78 Luik, Heino 215 Lender, Elfriede 36, 37, 39, 47, 72, Luik, Jüri 253 78, 152, 160, 161, 316–322 Lukas, Erik 128 Lender, Henno 41, 152, 161, 317– Lukašov, Anatoli 211 321 Lusti, Anne 245 Lender, Jaan 76, 321 Lutsius, Liisi 156 Lender, Juta 74, 317, 318, 322 Lõoke, Eeva-Laura 287 Lender (Tonkman), Meta 38, 76, 317 Lõoke, Liisa-Maria 227 Lender, Uno 74, 318, 321 Lõoke, Peeter 227 Lender, Voldemar 316, 318, 321 Lõoke, Richard 314 Lepalaan, Loit 288 Lõoke (Veiderma), Riin 164, 176, 177, Lepasson (doktor) 41 191, 192, 225, 227, 233, 287 Lepikson, Heino 156, 157 Lääts, Koit 218

335 Maasik, Eduard 62 Melnik, Pjotr 213 Maastik, Aleksander 116 Mereste, Uno 220 Maavere, Hugo 131 Meri, Georg 243, 255 Maddison, Ottomar 104 Meri, Helle 267, 273, 274 Mahl, Richard 103 Meri, Hindrek-Peeter 243, 255 Majoral, Jean 224 Meri, Lennart 140, 191, 214, 242– Majorov, Leonid 265 278, 291, 300, 301 Mannere, Amilde 28, 115, 154 Merk, Teodor 136 Mannere, Jaan 28 Metslang, Hilja 87 Marandi-Tauli, Selma 62, 66 Metsvahi (Ole), Helmi 52 Mardna, Adda 316 Meyer-Landrut, Andreas 254, 262 Mardna, Leonhard 152, 316 Michalski, Jan 186 Maremaa, Rein 64, 82 Mihkla, Karl 93, 94 Maremäe, Ello 215 Mikiver, Mikk 231, 276 Margna, Udo 227, 283, 284, 299 Mikk, Arne 256 Margrethe II 260, 274 Mikk, Ilmar 108 Mark, Julius 291 Mikkal, Valdek 94, 96, 105, 126, Mark-Kurik, Elga 291 147, 148, 154, 171, 190 Markvart, Enn 246, 251 Mikkelsaar, Friedrich 53 Martin, Ilo 97 Milvere, Valve 135 Martinson, Ernst 20 Mitterand, François 260 Martinson, Helle 230 Moks, Endel 126 Masman, Hilja 136 Molotov, Vjatšeslav 70 Mastrjukova, Tatjana 184 Moora, Tanel 215 Matsulevitš, Tiit 269 Morel, Madis 272 Mauritz, Helmi 10, 43, 50–52, 67, Mossa, Herman 67 77 Munter, Rein 147, 154, 223 Mauritz, Konrad 51, 73 Murri, Aleksander 108 Mayor, Frederico 291 Mussorgski, Modest 124 Mei, Madis 46 Mutso (peotantsuõpetaja) 95 Mei, Natalie 51, 52 Mõtus, Leo 311 Meierovics, Gunars 263 Mägi, Hans 96 Meikov, Jaan 321 Mägi, Vahur 127 Meikov, Marie 36, 321 Mäevälja, John 43 Meikov, Ursula 319 Mägraken, Paul 61, 63 Meikov, Valfrid 319 Mäkeläinen, Eva 255 Meisel, Manfred 184, 291, 299 Mänd, Tarmo 273, 276 Meitre, Johannes 107 Männil, Harry 264 Mellikov, Enn 300 Mäss, Vello 295 Melnik, Boris 138 Mölder, Leevi 163, 223, 305

336 Mölder, Selma 51 Oja, Aarne 65, 298 Münter, Erki 245, 267 Ojarand, Mare 248 Müür, Jüri 29 Okk, Gunnar 304, 307 Müür (Vihalem), Kadi 29, 60 Olesk, Sirje 20 Müürsepp (doktor) 41 Ollik (perekond) 54, 91 Ollik, Ida 53 Ollik, Konstantin 53 Naan, Gustav 197, 220 Ollik, Kustav (Gustav) 20, 53, 91, Nagy, Jozsef sen 175, 176 149–151 Nagy, Jozsef jun 176 Olljum, Alar 253 Narma (perekond) 64 Olmirand (perekond) 42, 77 Naray-Szabo, S. 176 Olmirand, Rudolf 52, 86 Nathan, Yaacow 271, 299 Olving, Sven 231 Neem, Harri 97 Oru, Heino 107 Neidre, Lembit 155 Oserov, Georgi 114 Nevanlinna, Lasse 233 Ostwald, Wilhelm 188, 289–291 Ngo, Toan 187 Ots, Arvo 223, 305 Nigol, Aksel 154 Ots, Georg 95 Niilus, Leopold 65 Otstavel, Endel 97 Niine, Helmo 126 Ott, Roman 112, 168 Niinepuu, Ludmilla 44 Niinepuu (perekond) 42 Niinepuu, Taia 44 Paali, Margot 245 Niinistö, Lauri 175 Paalme, Guido 215 Niinistö, Leena 177 Paaver, Blandine 72 Niitenberg, Arvo 253, 259 Paju, Ants 246, 266 Nipman(n), Eduard 92 Pajusoo, Jüri 53 Nordberg, Erik 254 Pajusoo, Eugenie 53 Novikov, Valeri 133, 144 Palis, Rene 82 Nugis, Ülo 246, 250, 256 Palm, Albert 108 Nurme, Paavo 65, 97, 105, 118 Palm, Harri 65 Nurmiste, Enn 49 Palm, Uno 171 Nõlvak, Oskar 131 Palm, Viktor 220 Nõmme, Karl 94, 97 Palusalu, Kristjan 48 Nõmmsalu, Feliks 206, 215 Pank, Maret 224 Pappne (Tarczay), Jozsefne (Gizella) 35, 176 Ogarkov, Sergei 138, 144 Parmas, Heino 97 Ohashi, Shigeru 236 Parmasto, Erast 181, 205, 215, 220, Oinas, Aleksander 129 221

337 Parts, Adolf 109 Puhk (perekond) 58 Parts, Gustav 270 Pukk, Karl 71 Parve, Tiina 245 Pullat, Raimo 313 Past, Vello 171 Pung, Erast 136 Paton, Boris 289 Pungor, Ernő 175 Paucken (pastoriproua) 13 Punning, Jaan-Mati 239 Pedusaar, Aleksandrine 53 Purga, Jaanus 303 Pedusaar, Heino 53 Purre, Anti 245, 272 Pedusaar, Konstantin 53 Puura, Erik 297 Peegel, Juhan 220 Puura, Väino 208, 215 Peekma, Juhan 156, 189 Põitel, Anne 299 Peets, Ulvi 246 Põld, Peeter 31 Peld, Merike 280, 301, 302 Põldmaa, Kustas 13 Penno, Enno 256 Põldme, Juta 168, 173 Peremees, Heimar 132, 134, 145 Põldme, Meeme 168, 173, 217, 280, Peres, Shimon 271 282 Petersell, Valter 215 Põlla, Oskar 91 Petersen (Asson), Emma 32, 92 Pärn, Jakob 34 Petersen (Peterson), Ferdinand 98 Pärn, Marika 300 Petrištšev, Aleksandr 210 Pärnoja, Mihkel 303, 305 Pets, Liidia 168 Päsok, Robert 214, 215 Pihlak, Arno-Toomas 206, 215 Päts, Konstantin 33, 45, 50, 68, 69, Piiper, Johannes jun 230, 235, 236 136, 146, 244, 256, 265, 292, Piiper, Johannes sen 152, 229 318, 321, 323, 328 Piiroja, Eduard 145 Päts, Matti 50 Pikkov, Lui 147, 154 Piksarv, Aina 112, 168 Pilt, Ebe 299 Quin, Louis 186 Pirogov, Nikolai 163 Pool, Th eodor 129 Poolak, Hans (Ats) 164 Raado, Ants 142 Poolak, Hans 141 Rahkama, Tiina 300 Poolak, Salme 141 Raikna, Harri 64, 65, 105, 126 Poolak, Toomas 177 Rajalo, Guido 122 Postnikov, Nikolai 154, 166 Rall, Antonie 34, 46 Pozin, Maks 166, 178 Randla, Johannes 62 Pratka, Luule 136 Randma, Heino 117 Presley, Elvis 201 Randma (Pavelson), Illa 126 Proos, Eduard 71 Randma, Lembit 94, 97 Pudovik, Mihhail 234 Randma, Lilli 82, 94, 108, 179

338 Rang, Heino 155 Roasto, Jaan 322 Rannak, Eero 121, 123, 137, 141, Roasto, Liisu 322 154 Roden, Gunnar 65 Ranne, Ivar 245, 249 Rohtla, Ülle 245, 246 Rannut, Mart 245 Romanov (dünastia) 197 Ratasepp (staabikapten) 18 Romanova, Liina 80, 84, 85 Raud, Kristjan 88 Rooks, Ivar 155 Raudkats, Anna 51 Rooni, Ilmar 136 Raudsepp, Hugo 109, 113, 114, Roos, Ants (Hans) 32, 53 155, 158 Roots, Valli 117, 126 Raudsepp, Priit 168 Rosimannus, Rain 272, 273 Raukas, Anto 193, 215, 218, 220, Ross, Heino 172 227, 305, 309 Ross, Jaan 300 Raukas, Maie 172 Ross, Juhan 215 Rebane, Anne 155 Rudi, Ülo 304, 305 Rebane, Jaan 180 Rudzikas, Zenonas 290 Rebane, Juta 52, 53 Russ, Viivi 282 Rebane, Karl 180, 181, 193, 206, Ruubel, Ülo 97 209, 215, 217–219, 221, 225 Rünk, Ott 107 Reder, Georg 316 Rütberg, Sandra 177 Reek, Salme 91 Rüütel, Arnold 214, 252, 278, 306, Reinaste, Tiit 82, 92 307 Reinberg, Kaupo 97 Reinholm (Pals), Aino 126 Saar, Johannes 69, 116 Reinholm, Rein 96, 97 Saar, Kadi 299 Reinsalu, Enno 215, 223 Saar, Raoul 134 Reintam, Loit 215 Saar (Reinvee), Roosa 16, 55, 56, Reinvee, Eedi 56 69, 73, 116 Reinvee, Harald 74 Saarse, Kurt 49 Remmelgas, Jüri 97 Sacharjan-Hain, Viktoria 52 Reni, William 54 Sachsendahl, Ilmar 30, 235 Repin, Ilja 119 Sachsendahl, Leena 30, 235 Rey, Christjan 237 Sachsendahl, Th omas 235 Ribbentrop, Joachim von 70 Saint-Saëns, Camille 32 Richardson, William 303 Salumäe, Jaak 287 Richter, Hans 199 Sandrak, Aili 136 Rink, Kalju 189 Sandrak, Jaan 134 Ristikivi, Karl 30, 75 Sarv, Ivo 215 Ristlaan, Rein 193 Sarv, Jaan 31 Riuttala, Eero 272, 273 Saul, Bruno 212

339 Savi, Toomas 306 Sobtšak, Anatoli 266 Savisaar, Edgar 215, 226, 228, 253 Soidro, Mart 245 Schilling (kultuuromavalitsuse tege- Sokolovski, Aleksandr 166 lane) 21 Solženitsõn, Aleksandr 158 Schlossmann, Karl 289, 291 Soonvald, Eugen 158 Schmidt, Bernhard 231, 289 Soosaar, Peet 58 Schmidt, Eduard 156, 157 Spiegelberg (Peeglimägi) (kioskipi- Schmidt, Erik 231, 265, 296 daja) 45 Schmidt, Ludvig 112, 114, 157 Spitsõn, Nikolai 194 Schmutzler, Reinhard 234 Staden, Berndt von 254 Schneider (preili) 42 Stalin, Jossif 71, 96, 103 Schröder, Mai 302 Stehlik, Eduard 176 Schröder, Martin 302 Steinberg (kondiitriäri omanik) 46 Semennikov, Dmitri 136 Stillström (Lender), Ann 320 Sepp, Hendrik 32 Stoel, Max van der 266 Seppel, Ly 270 Stradiņš, Jānis 289 Serasedtinov, Duglas 174 Stude (kondiitriäri omanik) 46 Serebrjannikov, Nikolai 163 Subbi, Olev 247 Shakespeare, William 99, 302 Suga, Marika 246 Sienkiewicz, Henryk 75 Suits (Veidermann), Alice 13 Siig (Veiderma), Anne 127, 141, Suits, Gustav 291 143, 164, 1901, 227, 287 Summatavet, Mati 247 Siig, Johannes 227 Suurpõld, Reet 172 Siig, Ranno 191 Sõerd, Juhan 94, 97 Siirde, Aino 168 Särev, Ants 106, 107 Siirde, Andres 310 Sürje, Peep 303 Siirde, Elmar 148 Siirde, Enno 122, 123, 145, 147, 148, 156–158 Šeremeta, Roman 213 Siirus, Vaike 245 Štšegrov, Leonid 174 Siitan (Lass), Astrid 126 Sildnik, August 32 Silvia (Rootsi kuninganna) 260 Zagrivina, Aime 126 Simm, Helle 182 Zelinski, Vanda 62, 66 Sinijärv, Riivo 253 Ziolkowski, Janusz 261 Sirk, Henn 63 Taagepera, Mare 233 Sirvel, Olli 52, 100 Taagepera, Rein 230, 233 Sivadi, Ardo 94 Taal, Hans 108 Skorobogatov, Viktor 173 Takjas, G. (õppejõud) 108 Slabovitš, Erna 154 Taklaja, Andres 245

340 Talimets, Ellen 168 Tiismus, Hugo 157 Tallo, Ivar 272 Timošenko, Semjon 70 Talts, Erika 112 Toha, Julie 42 Talve, Leo 215 Tois, Ilmar 142 Talvik, Rein 96 Toll (suguvõsa) 254 Tambek, Elmar 244, 245, 248 Tolli (Pajusoo), Vive 53 Tamm, Adolf 108 Tommila, Päiviö 233 Tamm, Boris 171, 180, 190, 199, Tonkman, Erik 73 201, 209, 218, 220, 283, 305 Tonkman(n), Kustas 13, 67, 74–76, Tamm, Boris (prorektor) 190 317 Tamm, Toomas 282 Tonkman(n), Marie 56 Tammann, Gustav 187, 235, 290 Toomaspoeg, Juhan 108 Tamme, Piret 245 Toome, Indrek 214 Tammel, Avo 65 Toome, Jaagup 191, 312 Tammeväli, Leonhard 215 Toome, Joosep 191 Tammiksaar, Erki 293 Toome (Veiderma), Liis 149, 164, Tammrõigas, Marta 44, 46, 48 177, 178, 191 Tammsaare, A. H. 68, 146 Toome, Valdo 191 Tampere (Adamson), Corinna 59 Toomingas, Voldemar 93 Tananajev, Ivan 194 Topman, August 84 Tapupere, Olev 96, 223 Topman, Leela 84, 100 Tarand, Andres 310 Torim, Edgar 97 Tarand, Indrek 274 Torim, Hans 97 Tarang, Lembitu 17 Torpan, Boris 112 Tarczay, Gizella, vt Pappne, Jozsefne Trakman, Anete 93 Tarem, Ardo 63, 66 Trapido, Leo 114 Taremäe, Heino 97 Trass, Hans-Voldemar 180 Taska, Artur 37, 159–161, 287, 320, Trei, Jüri 251, 276, 313 321 Tributs, Vladimir 70 Taska (Veiderma), Hilja 11, 22, Trikkel, Andres 280, 301, 302 35–37, 43, 74, 84, 159, 177, 287, Tritthoﬀ (suguvõsa) 55 316, 319, 321 Trojan, Miroslav 176 Tearo, Eduard 147, 154 Troost, Rudolf 185 Teder, Ants 229 Tross, Jaan 245 Terﬂ oth, Klaus 246 Truusa, Jüri 163, 173, 206, 215 Ternel, Vootele 134 Tšatšua, Tiina 245, 255 Terras, Aleksander 38 Tšudinova, Natalie 194, 299 Terras, Artur 77 Tuch, Isak 155 Tettinger, Peter 281 Tuglas, Friedebert 117, 192, 284, Tiikma, Elsa 94 285, 300, 301

341 Tui, Helmi 34, 47, 48, 74 Vali, Lembit 307 Tulving, Endel 301 Vallas, Endla 107 Tulviste, Hilja 172 Vallikivi, Manivald 94, 97 Tulviste, Peeter 283, 299 Vallikivi-Valton, Arvo 142 Tunkelo, Eino 232 Vallner, Leo 215 Turja, Rein 156 Vare, Raivo 305 Tõnisson, Jaan 292 Varep, Peeter 185 Tõnspoeg, Gustav 199 Vares, Johannes 245 Tõnsuaadu, Kaia 173, 187, 200, Vares, Kalle 134 237, 280, 282 Varik, Jaak, 32 Türnpu, Konstantin 25 Varlamova, Galina 299 Varma, Anni 53 Vartiainen, Väinö 159 Uesson, Anton 54 Varvas, Jüri 158, 172 Ugi, Ivar 230, 235 Vaska, Lauri 94, 230 Uibo, Raivo 300 Vassar (perekond) 56 Uibopuu, Henn-Jüri 246, 296 Veiderma, Aleksander 312 Ulmanis, Guntis 263 Veiderma (Veidermann), Aleksander- Uluots, Jüri 17, 19, 291 August 9, 11, 14, 17, 19–21, 98, Unga, Andres 253 150, 188, 292, 315, 322 Ungern-Sternberg, Ewald von 293 Veiderma, Aleksander-Heino 11, 22, Univer, Markus 15 34, 39, 40, 43, 44, 61, 75, 79, Ussisoo, Teodor 44, 47 84, 86–88, 91, 116, 141, 152 Ustav, Mart 300 Veiderma (Taska), Anne 37 Uus, Endel 147, 148, 156 Veiderma, Ants-Udo 11, 22, 35–38, Uustalu, Jüri 56, 70 42–44, 47, 61, 68, 74, 80, 82, 84, 85, 152, 160, 316, 319 Veiderma (Veidermann), Eero Vaarask, Paul 91 (Ernst) 14–17, 55, 56, 67–71, Vaarmann, Aini 168 73, 74, 288, 316 Vahar, Voldemar 93 Veiderma (Käppa), Erna 22, 141, Vaikjärv, Artur 97 152, 160, 166 Vainikko, Gennadi 227 Veiderma, Hans-Aleksander 39, Vaino, Karl 209 316 Valdma, Mati 305 Veiderma, Jaak 40 Valdmaa, Eino 94 Veiderma, Jaan-Ülo 11, 22, 34, 39, Valgre, Enn 47 42–44, 49, 61, 80–82, 84, 98, Valgre (Tiisel), Linda 34, 47, 49, 80, 101, 177, 178, 200, 318 83, 89, 121, 142 Veiderma, Jüri-Rein 11, 22, 34, 37, Valgre, Raimond 34, 47, 86 40, 44, 49, 83, 86, 87, 90, 91,

342 98, 100, 116, 125, 127, 141, Vihalem (Mannere), Adele Wilhel- 201, 202, 203 mine 26–28 Veiderma, Lea-Margaretha 39 Vihalem (Omel), Alma 10 Veiderma (Veiderman(n)), Magda- Vihalem (Rauch), Alma 27 lena (Magdalene) 9, 11, 22, 28, Vihalem, Andres 29 31–35, 89, 317 Vihalem, Ann 29 Veiderma (Taska), Peeter 37, 312 Vihalem, Gunvor 161 Veiderma (Murakas), Reet 40, 202 Vihalem, Hans 24 Veiderma (Poolak), Silvia 127, 141, Vihalem, Hans-Magnus 28, 30, 161, 142, 164, 176, 178, 190, 191, 177 227, 2867, 313 Vihalem, Hilja 28, 30, 94, 287 Veiderma (Th oren), Th ora 39, 178 Vihalem, Hugo 28, 29, 60, 72 Veiderma, Tiina 40 Vihalem, Jaak 29 Veiderma (Neeme), Vaike 39, 178, Vihalem, Johannes 24–28, 81 200 Vihalem (Kuusler), Linda 29, 30, Veiderman (Meikov), Herta(-Alice) 72 11, 22, 34, 36, 316, 317 Vihalem (Kraam), Liso 24 Veidermann, Arnold 13 Vihalem, Maret 29, 60 Veidermann, Emilie 14 Vihalem, Mart 29 Veidermann, Hans 13 Vihalem, Mats 24 Veidermann, Jaan 13, 14, 17, 18 Vihalem, Matz 24 Veidermann, Jaan (ehitusmees) 164 Vihalem, Paul 10, 28, 29, 38, 60, Veidermann, Johannes 14, 17, 19, 72, 75, 86, 96, 102, 115 25, 26, 27 Vihalem, Rein 29 Veidermann (Äremann), Leena 17 Vihalem (Kraam), Tiina 25 Veidermann (Krain), Liisa 13, 14 Vihalemm, Arno 160 Veimer, Arnold 139, 151 Viiding, Herbert 206, 215 Veimer, Bernhard 319 Viirmaa, Aleksander 91 Veimre (Weiss), Arnold 59 Viirlaid, Arved 38, 39 Veisserik (Vihalem), Tiina 29 Viisimaa, Ludmilla 168 Velde, Th eodor Hendrik van de 95 Vilbok, Heinrich 111, 167, 168 Velliste, Trivimi 253 Vilde, Eduard 93 Velner, Harald 175 Villandi, Valeeria 322 Vende, Kullo 245, 258 Villems, Richard 283, 311 Vendelin, Albert 139 Vilms, Jüri 29 Verdi, Giuseppe 119 Vilu, Raivo 311 Veske, Mihkel 170, 197 Vingissaar, Peeter 215 Veskimäe, Helgi 154, 155, 173 Vinkman, Hans 206, 215 Veskiväli, Viljar 213 Vinn, Vello 203 Vettik, Tuudur 62, 66 Vinokurtsev, Sergei 128, 131

343 Virkus, Ants 172 Widermann, Mart 12 Visnapuu, Linda 93 Widermann, Rein 12 Vjazovov, Vladimir 137 Wistinghausen, Henning von 254 Voldek, Aleksander 149 Wittlich, Mihkel 146 Volfkovitš, Semjon 113, 152–154, Wulﬀ , Otto 269 194 Volt, Vello 94, 96 Võrk, Evi 179 Öpik, Andres 279 Väinaste, Ilmar 163 Öpik, Ilmar 158, 217, 223, 233, Väljas, Vaino 252 294, 305, 312 Öpik, Paul 129 Öövel, Andrus 250 Wałęsa, Lech 261, 274 Watanabe, Makoto 281 Weizmann, Ezer 271 Ümarik, Jaan 129 Weizsäcker, Richard von 261, 262 Westholm, Jakob 66 Widermann (Almert), Anu 12 Yuan, C. (keemik) 233, 234 Widermann, Jaan 12