Tagasivaade eluteele Mihkel Veiderma Tagasivaade eluteele Eesti Keele Sihtasutus 2009 Raamatut on toetanud Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Teaduste Akadeemia Toimetanud Tiina Hallik Kujundanud Merle Moorlat Autoriõigus Mihkel Veiderma 2009 Fotod autori erakogust Tagakaane fotol pooltööstuslik keevkihtreaktor Maardu Keemiakombinaadis Trükkinud AS Pakett ISBN 978-9985-79-284-1 www.eksa.ee Panta rhei Herakleitos Efesosest Th e important thing is not to stop questioning Albert Einstein Sisukord Alustuseks 9 Isapoolne suguvõsa, isa 12 Emapoolne suguvõsa 24 Ema 31 Õde ja vennad 36 Lapsepõlv 41 Lapsepõlvesuved 55 Kooliminek 61 Aastad 1939–1941 67 Saksa okupatsiooni aeg 77 Reaalkoolis 86 Õpingud Tallinna Polütehnilises Instituudis 102 Maardu Keemiakombinaadis 128 Dotsendina TPIs 146 Professuur 167 Fosforiidisõda 204 Teaduste Akadeemiasse 217 Kadriorus 242 Veel tosin aastat töid ja tegemisi 279 Lisad: Elfriede Lenderi mälestuseks 316 Aleksander-August Veiderma CV 323 Mihkel-Märt Veiderma CV 326 Nimeloend 330 7 Alustuseks Tallinna Keskhaigla on 25. jaanuaril 1930 välja andnud tõendi, mille järgi proua Magda Veidermann sünnitas 27. detsembril 1929 kell 14.55 täiskantud elusa poeglapse. Poiss olevat kaalunud haigla rekordi lähedaselt 5,4 kilo. 21. veebruaril 1930 väljastas Tallinna Toomkogu- duse perekonnaseisu ametnik-vaimulik J. Kukk Politseivalitsusele andmiseks tõendi, mille kohaselt Toomkoguduse perekonnaseisu registri põhjal (1930. aastal nr 1 all) Mihkel Märt Weidermann, Aleksander August Weidermanni ja tema abikaasa Magdalene*, sünd. Wihalem, abielus sündinud poeg sündis Tallinnas 1929. aas- tal 27. detsembril. Toomkoguduse sissekannete raamatust selgub, et piiskop Jakob Kukk ristis kodus 9. märtsil 1930. aastal Mihkel Märdi, keskkooli direktori Aleksander August Weidermanni ja tema abikaasa Magdalene (snd Wihalem), mõlemad evang. luteri usku, poja. Tema vaderitena on kirja pandud kolonel Gustav Kromel, Paul * Hilisemates dokumentides esineb nimekuju Magdalena. 9 Wihalem, inspektriss Helmi Mauritz, proua Alma Wihalem (snd Omel). Vanemate nimekujudes on küll väikesi erinevusi – kiriku dokumentides on perekonnanimed järjekindlalt saksapäraselt W-ga, isal ja vaderite ühel osal aukraadid või ametid näidatud, teistel mitte –, kuid ikkagi Mihkel Märdi nimega poisi sündimise ja ristimise faktid ja nende asjaosalised on piisavalt tõestatud. Mis siis, et poisi nimeks sai hiljem Mihkel Veiderma. Perekonnanimi muutus 1936. aastal toimunud eestistamise tulemusena: Läänemaa kohanimedele omaselt lõpus ühekordse a-ga, eesnimi aga totrast nõukogulikust bürokraatiast tingituna, mis välistas passi väljaandmisel kahekordse nimekuju. Mihkli nimi olevat mulle valitud parajasti selleks ajaks 10 kindlakstehtud suguvõsa vanima esiisa Järva-Hansu Mihkli nime järgi. Minu sündimise puhul sai isa Tallinna linnalt ühekordset toe- tust, mis oli veerand kuupalgast – 65 krooni. Minu vaderitest olgu siinkohal vaid Gustav Kromeli (1887–1942, hukatud vene vangilaagris) kohta lisatud, et ta oli pärit nagu isagi Kullamaa kihelkonnast, õppis temaga üheaegselt Peterburi Ülikoolis, töötas hiljem sõjaringkonnakohtu esimehena, kuid meeldejäävalt oma vaderi rolli ei mänginud. Teistest vaderitest tuleb edaspidi juttu. Olin perekonnas viies laps. Enne mind oli isa esimesest abielust Herta Meikoviga sündinud tütar Hilja ja poeg Ants-Udo, teisest abi- elust Magdalena Vihalemiga pojad Jaan-Ülo ja Aleksander-Heino. 1938. aastal sündis perre kuuenda lapsena Jüri-Rein. Minu sündimise ajaks oli pere elu läinud kindlamatele rööbastele. Isa oli 1928. aastal valitud poliitiliselt sõltumatule ja tasuvale ameti- kohale Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Kaubanduskooli direktorina. Elupaigaks sai Toompuiestee üürikorteri asemel avar prii korter Vabaduse platsi äärses suures koolimajas, suve veetma ja talu- pidamist arendama aga hakati Põllküla mõisast eraldatud Aarde talus. Emal oli kindel töökoht Tallinna I Tütarlaste Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Lastest vanim – õde Hilja – oli juba Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi lõpuklassis. Sellisest lähtepunktist alustangi oma mälestuste kirjapanekut. Kõigepealt siiski esivanematest. Isapoolset suguvõsa on põhjalikult käsitlenud isa oma ilmunud mälestustes,* mistõttu teen seda lühemalt ning enamasti isikulooliste täienduste näol, mis isa raamatus kippusid ühiskondliku tausta ja tööalase tegevuse taha jääma. Emaliini lugu aga vajas põhjalikumat uurimist. * Aleksander Veiderma. Elu hariduse radadel. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000. 11 Isapoolne suguvõsa, isa Vanim isapoolse suguvõsa teadaolev esiisa oli 1670. aastal sündinud Jerfwa Hanso Michel, nüüdse kõnepruugi järgi Järva-Hansu Mihkel (vaata sugupuud, lk 22–23). 1712. aasta inventuuri järgi oli tema koos naise ja kahe alaealise lapsega aga nende 23 inimese hulgas, kes Kullamaa kihelkonna Üdruma külas Põhjasõja-aegsest katkust elusana pääsesid.* 33 perest jäi järele üheksa. Tema poeg Mihkel (snd 1710) ja pojapoeg Jaan (1750) jätkasid Järva-Hansu talu pidamist. Jaanil oli omakorda poeg Jaan (1777). Pärast teise Jaani isa surma abiellus ta ema uuesti, Jaanist aga sai võõrasisale kuulunud Jaanuse talu peremees. Jaanuse Jaanile andis perekonnanime Koluvere krahv Buxhoev- den. Nimelt olevat Jaan ilmunud õhtul lossi ja palunud kohtumist krahviga. Toapoiss kandnud krahvile ette: „Wieder ein Mann.” Jutu lõpuks selgunud, et Jaanil pole veel perekonnanime. Krahvil oli nimi varnast võtta – Widermann. Hiljem muundus see kirikuraamatus Weidermanniks. Jaanuse Jaanil oli kaks poega: Rein vanema pojana jäi Jaanuse talu peremeheks, noorem Mart (1823) aga läks vabadikuks Salutaguse küla Nigula tallu. Seal abiellus ta talu peremehe Mart Almerti (1796) Kulla maa kirikumõisas töötava tütre Anuga (1825). Mart Almerti teise tütre ja poja järeltulijatest on tuntuimad riigi- ja põllumajandustege- * Eesti rahva ajaloost Põhjasõja aastail 1700–1721. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, lk 275. 12 lane Kustas Tonkmann (1882, maha lastud 1942) ning loodusõpetaja ja -kaitsja Kustas Põldmaa (1897–1977). Mart ja Anu Widermannil oli kaks poega: minu vanaisa Jaan (1853–1932) ja Hans (1858–1927) perekonnanimega Weidermann. Nende varakult leseks jäänud ema pani poisid õppima Kuuda Seminari (seal õppis hiljem ka mu emapoolne vanaisa). Küllap aitasid sellisele otsusele jõudmisele kaasa Jaani vaderid: Kullamaa köster Johannes Hirsch, vene keisrite ihuarsti Gustav Hirschi vend, ja pastoriproua Paucker. Hans töötas õpetajana mitmel pool Läänemaal, Ülem-Linda eesti asunduses Kaukaasias, kõige kauem Kuusalu vallas Pärispea koo- lis. Tema poeg Arnold suri üliõpilasena 1925. aastal. Hiljem suri ka tütar Alice (abielus Suits). Sellega Hansu järeltulijate liin katkes. Jaan Veidermann abiellus Laiküla kooliõpetaja Jädivere seminari kasvandiku Jaan Kraini (1827–1909) tütre Liisaga (1856–1933). Jaan Veidermann oli kauaaegne Vaikna vallakooli õpetaja Üdrumal, valla kirjutaja, aktiivne seltside rajaja (Eesti Aleksandrikooli Kullamaa abikomitee, esimene Eesti selts Läänemaal – Kullamaa Muusika Selts, Kullamaa Põllumeeste Selts jt) ning mesilaste pidamise kursuste kor- raldaja, laulu- ja pasunakooride juhataja, vanavara korjaja ja ajalehtede kirjasaatja (Lääne Jaagu nime all), kaasalööja 1905. aasta sündmustes ja poliitikas vabariigi algaastatel. Temaga käisid kaasas legendaarsed lood habeme mahalõikamisest ja müümisest krahv Buxhoevdenile Jõgeva kõrtsis, et saada raha pasunakoorile pasuna ostmiseks, hobuse kõrval suurvee ajal üle Kasari jõe ujumisest, et jõuda õigeks ajaks Lihulasse laulukoori juhatama jne. Viimasel kahekümnel eluaastal oli ta elupai- gaks äiale kuulunud väike Kooli talu Laikülas. Kuna Laiküla kuulus hiljem Martna valda, siis oli ta ka seal tegev seltsielu arendamisel. Ta põrm saadeti ära austusavaldustega tema algatusel ehitatud Kullamaa rahvamajast ja maeti kiriku kõrvale. Tema hauatähisel on kunstnik Herman Halliste valmistatud bareljeef. Isast ja emast, vallakoolist ning kodukohast kirjutab põhjalikult mu isa oma mälestusraamatus. Jaan 13 Veidermannist on pikemalt kirjutanud ka Ea Jansen.* Tuleb rõhutada tema püüet raskuste kiuste anda kahele pojale kõrgem haridus. Selleks tuli tal laenu võtta Kullamaa Laenu- ja Hoiuühisusest, mida mu isa maksis tagasi veel Eesti Vabariigi algaastatel. Laste kasvatamine, kodu hooldamine ja talutööd jäid rohkem ta naise Liisa õlgadele. Mu isa kirjutas temast kui tagasihoidlikust ja hoolikast emast ning visast töötegijast. Seda märgati ka laiemalt. Lääne Teatajas 7. oktoobril 1933 avaldatud nekroloog lõpeb lausega: Kui Eestis leiduks veel palju selliseid ohvrimeelseid naisi ja emasid kui seda oli Liisa Veidermann, siis kosuks Eesti julgesti ja läheks võidukalt igasugustele raskustele vastu. Otseseid mälestusi mul kokkupuutumistest vanaisa ja vanaemaga kahjuks pole, sest nende elust lahkumisel olin 2–3-aastane. Vanaisa 150. sünniaastapäeval 2003. aastal peeti Kullamaal osavõtjaterohke mälestuskonverents, kus tegin suguvõsaainelise ettekande. Vanaisa kirjavahetuse säilinud osa on talletatud Eesti Kirjandusmuuseumis. Mu kodumajas aga ripub Ants Laikmaa kena pastellmaal temast. Jaan ja Liisa Veidermannil oli viis last: tütred Emilie (1879–1949) ja Liisa (1885–1961), kes abiellus kaupmees Jüri Kurinaga (1882–1962), ning pojad Ernst, hiljem Eero (1882–1942), Aleksander (1888–1972) ja Johannes (1894–1920). Eero ja Aleksander, mõlemad kolmandat põlve kooliõpetajad, võtsid 1936. aastal perekonnanimeks Veiderma. Nendele kandus isalt üle ka ühiskondlikult aktiivse tegutsemise pisik. Emilie (tädi Miili) jäi vallaliseks. Tema elu haripunktiks oli teeni- mine Peterburi