Lehman Brothers → Rein Oja ja Sügis 2020 Kuritöö ja karistus → Hendrik Toompere jr → Suur Siberimaa → Ene-Liis Semper ja Esimene armastus → Tiit Ojasoo → Millest tekivad triibud? → Tambet Tuisk → Keiserlik kokk → Andrus Kivirähk → Lea Tormis →

1 Ühelt poolt on teater justkui keskmine firma: on juhid, on alajuhid, on eelarve, on Oja Rein kliendid. Teisalt on enamik

töötajaid kunstnikud, kelle Pählapuu Laura Foto: töövahendiks on nende enda keha. Kas on midagi sellest veel isiklikumat? Publik käib igal õhtul nende tööd vaatamas, teater ise kutsub kriitikuid oma töötajate tööd avalikult arvustama. Võib eeldada, et lava taga on sama palju draamat kui laval. Kes küll sooviks sellist asutust juhtida? Draamateatris on selle ülesande endale võtnud kaks näitlejat – Rein Oja ja Hendrik Toompere jr. Ühiselt minnakse vastu Eesti Draamateatri juubelihooajale.

Pea kõigil eestlastel on Tallinna kesklinnas paikneva Eesti Draamateatriga või siin töötavate inimestega seoses mingi mälestus. Milline on teie esimene mälestus Eesti Draamateatrist?

Oja: Minu kõige esimene mälestus on Ilmar Tammuri lavastatud Goethe „Faust”. Aasta oli siis 1968. Ma olen hiljem kuulnud, et kriitika tampis SajANd selle maapõhja, aga minul on see senimaani emotsionaalselt väga hästi meeles. Mefistot 2 mängis Kaarel Karm, Fausti Mati Klooren ja Ita Ever Margaretat. Ma olin siis umbes 12. See oli muide esimene kord, kui laval näidati filmi. Ita Ever ilmus TÄiS esmalt hõljudes ekraanile ja alles siis tuli ise lavale. Nii et videot kasutati teatris juba 60ndatel. Hendrik on vist lapsest peale siin jooksnud?

Toompere: Minu esimene mälestus Draamateatrist on väga traumaatiline. Martin Veinmann ajas mu isa DRaAMat köiega laval taga ja peksis teda. Mina istusin saalis ja nutsin. See oli nii kohutav. Hiljem ma sain teada, et see ei ole päriselt. Et see on töö. Et nad lihtsalt et me saame väita – ükskõik, mis ka juhtub, siis jälle olulisem. Meil on oma majaga väga vedanud. jätavad laval sellise mulje, et see on päriselt. Et mu Eesti Draamateater jääb püsima. See on kõigi meile Meie 400 istekohaga suur saal on sõnateatri jaoks isa saab sellise asja eest isegi palka. eelnenute teene. ideaalilähedane. Läti Kunstiteatri juht Juris Žagars Ma õppisin juba varakult, et teatris saab käis hiljaaegu siin ja ütles: „Küll te olete õnnelikud, nii nutta kui naerda. Kui mu isa lavastas Kivirähki Kas möödunud põlvede mõjutusi võib veel me peame 1000-kohalist saali sõnateatriga täitma. „Atentaati” (1997), siis laval oli kaheraudne praegugi Draama laval aimata? Kas näitlejad Näitlejad karjuvad viimasesse ritta, kes ikka midagi püss. Mina võtsin pausi ajal selle püssi ja läksin on „varastanud” oma kogenud kolleegidelt, ei kuule ja samal ajal esimesed read hoiavad kõrvu sellega teatri koridori. Seal olid paukpadrunid kannavad edasi ametisaladusi? kinni.” sees. Koridoris jalutas Ene-Liis Semper. Mina lasin koridoris ilge paugu. Ene-Liis ehmatas väga Toompere: Kindlasti. Meie majas on alati erinevad Toompere: See maja on omal ajal väga hästi ehitatud naljakalt. Ma sain kõvasti naerda. Pärast seda põlvkonnad koos töötanud ja see on üks ja teatri tegemiseks läbi mõeldud. Tal on hea sõimas ta mul näo niimoodi täis, et ma sain kõvasti Draamateatri suuremaid tugevusi. Kui Ita Ever, kes akustika ja iseloomult on ta justkui väike ja suur nutta. on siin majas töötanud üle 60 aasta, mängib laval saal koos. Publikuga on võimalik saavutada väga koos meie kõige noorema trupiliikmega, siis see hea intiimsus ja lähedus. Kui vaadata ka meie teatri 11. oktoobril tähistab teater oma 100. sünnipäeva. kandub edasi. Asi pole ainult selles, mida nad laval praegust repertuaari, siis on selge, et siin majas on Kuidas teie mõtlete Draamateatri esimestest koos teevad, vaid selles, mida nad garderoobis võimalik teha väga eriilmelist teatrit – komöödiat, päevadest ja kuidas tunnetate sidet teatri räägivad, kuidas inimesed omavahel teatrist suursugust klassikat, aga samas ka kaasaegsete rajajatega? vestlevad ja seda mõtestavad. Need vestlused on video ja valguslahendustega väga konkreetselt siin alati toimunud. Näiteks Malmsten ja Krjukov tänase päevaga tegelevaid lavastusi. Toompere: Meie teatri alguspunkti üle on aja jooksul olid garderoobikaaslased ja kui vaadata tänaseid vaieldud. Draamateatri maja oli ju tegelikult juba Maidu tegemisi, siis see on väga sarnane sellega, Kas Draamateater kavatseb oma juubelit ka varem olemas ja siin tegutses Saksa teater. Meie mida Krjukov omal ajal tegi. Näitlejad on päris palju mingite eriüritustega tähistada? loeme Draamateatri alguseks 11. oktoobrit 1920, üle võtnud, eelmisi põlvkondi endale eeskujuks sest siis kogunes esimest korda Paul Sepa juhitud seadnud. Praegused noored vaatavad juba Maitu ja Toompere: Ma arvan, et igaüks, kes sel hooajal meie noorte teatristuudio ning just sellest stuudiost nii see edasi läheb. maja külastab, saab meie juubelist aimu. Hetkel kasvas välja esimene Draamateatri trupp. valmistatakse ette fotonäitust meie näitlejate Oja: Ehk kui kokku võtta: „Elu on lõputu tsiteerimine.” portreedest. Need pildid hakkavad kaunistama Oja: Meist on vanemaid teatreid. Endla, Estonia, Ja siin majas on, keda tsiteerida. meie maja fuajeed. Vanemuine – kõik on vanemad kui Draama. Kindlasti on tulemas Draamateatri juubelit Tähenduslik on aga see, et Draamateater on Draamateatri maja on suisa 110-aastane, rajatud kajastav OPi erisaade. ERRiga on veel mitu algusest peale olnud pretensiooniga „koolist, vastavalt oma aja normidele ja vajadustele, põnevat koostööprojekti plaanis, kuid kahjuks ei haridusega, professionaalsusega”. Draama pole teatrikunst on aga tunduvalt muutunud. Kuivõrd saa ma neist veel avalikult rääkida. näitemänguseltsidest välja kasvanud, vaid latt maja defineerib selle, millist teatrit siin tehakse? asetati kohe professionaalsuse juurde. Oja: Mida ma teatrihuvilistele kindlasti soovitan – Oja: Ajad on tõesti muutunud. Selline maja, kus on hooaja jooksul korraldame me lavastatud lugemisi, Toompere: Draama on professionaalne klassikaline itaalia lava, on muutunud nišiks. Black kus loeme ette olulisemaid siin laval kõlanud eestikeelne sõnateater. Tänaseks on see täiesti box’e on nüüd terve Eesti täis. Tallinna ainus itaalia tekste. Tähtsaid tekste on oluliselt rohkem kui iseenesestmõistetav ja loomulik. Me oleme lavaga eestikeelne sõnateater ongi ainult Eesti lugeda jõuame, kuid üritame ära katta kõik ajastud, sisuliselt rahvusteater. See omakorda tähendab, Draamateater. Väga tore on seda nišši täita. Ja nagu mida see maja on näinud. et 100 aastaga on suudetud ennast nii tugevalt ajalugu käib – spiraalipidi –, siis on võimalik, et kehtestada, on loodud nii palju silmapaistvat teatrit, oleme jõudnud olukorda, kus just selline teater on Toompere: Täpselt. Vahest oleks mõistlik teravikke seada? Tuleb arvestada, et tipud on kallimad. See on Eesti kultuuripoliitikas parandamise koht. Juba mõned aastad on räägitud, et Eesti teatris on tipud puudu. Samas maailma tippude tasemel kõrgkvaliteet paratamatult maksab ka vastavalt. Võrdluseks võib tuua, et kui meil töötab õhtuti ühe suure saali etenduse ajal neli lavameest, siis Hendrik Toompere jr. Toompere Hendrik

Foto: Laura Pählapuu Laura Foto: suurtes riikides on neid kuni 20. Kõik need asjad seavad omad piirangud. Ma mõistan, et raha kuskilt juurde ei tule. Aga nagu Rein ütles – küsimus on riigipoolsetes valikutes ja prioriteetides.

Oja: Puht statistiliselt vaadates, siis aastas antavate etenduste arvu ja publiku külastatavuse poolest on Draamateater juba aastaid töötanud maksimumi lähedal. Ligi 500 etendust aastas tähendab, et kui puhkepäevad välja jätta, on meil majas iga päev kaks etendust. Füüsiliselt suuremaks pole võimalik kasvada. Ainus kasvamise suund ongi – sügavamaks.

Toompere: On üks teema, millega ma tahaksin tulevikus veel tegeleda. Mujal maailmas on suuremate rahvusteatrite kõrval ja küljes väiksemaid rakukesi, kes tegelevad puhtalt eksperimentaalsemate teatrivormidega. Praktika on näidanud, et alternatiivne teater vajab üldjuhul ka alternatiivset ruumi ja keskkonda, kuid nad vajaksid ka tehnilist ja administratiivset tuge. Me saaksime seda pakkuda. National Theatre Londonis ja teised maailma suured näitavad, et see on toimiv mudel ning rikastab oluliselt ka seda, millist teatrit n-ö peamajas tehakse. Kõik võidaks. Kui muidu on meie repertuaar väga lai ja mitmekülgne, siis julgelt eksperimentaalse suunaga on veel tööd teha.

Oja: Jah. Mitte kõigile kõike, vaid igaühele midagi.

Mida kevadine eriolukord teatrile õpetas? Näitas see ka midagi teatri olemuse kohta?

Toompere: See kriis on tõestanud ja kinnitanud, et elus kontakt on teatri olemus ja nii jääb. Paljud otsisid, mingil määral ka meie ise, uusi vorme, kuidas teatrit teha. Katsetati digilahendustega, aga teatri jaoks ühtegi alternatiivset lahendust küll ei avastatud.

Oja: Aastakümneid on räägitud, et mis kõik hakkab teatrit asendama – televisioon, multimeedia. Nüüd 3 selgus, et päriselt ei asenda seda mitte miski. Toompere: Pearõhk on aga sellel, et tähistada juubelit Võib-olla inimestel oli ka praegust kriisi vaja, et aeg võimalikult heade uuslavastustega. Esmalt toome korraks maha võtta. Võib-olla oligi enne elutempo Toompere: Elus kontakt, siin ja praegu – see jääb välja need lavastused, mis koroona tõttu kevadel juba hullumeelselt kiireks läinud. Ei tea. Need kehtima ja ma usun, et seda väärtustatakse nüüd välja toomata jäid. Esimene esietendus toimus järeldused tulevad alles väga pika aja pärast. isegi veel rohkem. juba suvel Viinistul – Mari-Liis Lille ja Andra Teede „Esimene armastus”, mis võeti väga hästi vastu Te olete tänaseks koos teatrit juhtinud kaks Oja: Suvel mängisime Viinistul ja see näitas selgelt ning mis nüüd sisehooajaks maja väiksesse saali hooaega, algab kolmas. Ametisse asudes – inimesed tahavad teatrisse tulla. Nad on teatrit kolis. olete intervjuus öelnud, et soovite tõsta igatsenud. Selles mõttes on see kriis olnud teatrile Sisehooaja avamine toimus aga teatri kvaliteeti. Eriolukorra ajal jagati positiivne. See on tõstnud teatri väärtust. 9. septembril, kui esietendus „Lehman Brothers”, suhteliselt märkamatult teatriaasta auhindu mida ma ise lavastasin. Seejärel esietendus ja Draamateater sai rohkelt nominatsioone ja Toompere: Kõik need ekraanil olevad teatri lavastus pealkirjaga „Millest tekivad triibud?” Vilde preemiaid. Selle järgi tundub, et eesmärk on alternatiivid – need on juba ju tegelikult leiutatud. muuseumis Kadriorus. Lavastaja ja autor Urmas täidetud. Kuidas ise hindate? On film, on seriaal, on saade. Need ongi ekraanile Vadi. Loodud Eduard Vilde juubeli tähistamiseks. loodud ja need on väga toredad žanrid. Aga Sügisel tähistame veel ühe olulise kirjaniku juubelit Oja: Juhtkond saab ainult luua tingimused, ime sünni teatriks neid nimetada on kummaline. – Andrus Kivirähk 50. Selle tähistamiseks otsustas ja läbikukkumise eest pole aga keegi kaitstud. Andrus ise lavastada üht oma teksti – „Keiserlik Möödunud hooaeg oli tõepoolest edukas, kui Oja: Film on valmis. Teatri teeb eriliseks võimalus kokk”, mis tuleb väikses saalis välja 7. novembril. kasutada seda väga levinud väljendit. Kõik eksida. Eksimused annavadki inimliku mõõtme. Sügishooaja lõpetab suurejooneliselt aga lavastused, mis eelmisel aastal välja tulid, olid See ongi isikupära. Kuuldavasti on leiutatud detsembris esietenduv Dostojevski „Kuritöö ja ühes või teises kategoorias nomineeritud. Aga muusika loomise programmid, mis arvutavad karistus”, lavastajateks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis nominatsioonide ja preemiate kõrval on mul inimliku vea kõlapilti sisse. Arvutis on võimalik Semper. isiklikult väga hea meel selle üle, et noored kokku panna minu hääl, sinu nägu ja tema näitlejad, kes siia otse koolist on tulnud (Teele liikumine. Aga elavat esitust ei asenda miski. Hooaja avalavastus „Lehman Brothers”, mida Pärn, Karmo Nigula, Christopher Rajaveer), on sa, Hendrik, ise lavastasid, on mahukas, isegi kõik saanud võimaluse end näidata, on saanud Toompere: Ühte asja näitas koroona veel. Kuna pidime eeposlik materjal. Omamoodi võtab see piisavalt väljakutsuvaid ülesandeid ja nad on need kümneid tuhandeid pileteid kas ümber vahetama kokku kogu lääne panganduse ajaloo. Kas võimalused ära kasutanud. või tagasi ostma, siis suhtlesime otse väga paljude koroonaviirus ja terendav finantskriis on andnud siia pileti ostnud inimestega. See oli suur töö. tükile ka mingi uue vaatenurga? Toompere: Palju head on sündinud, aga ma ütleks, et Kiidan kõiki, kes meie majas sellega tegelesid. töö veel käib. Me oleme kuskil poole peal. Anname Aga ühtlasi saime teada, et meie publik on väga Toompere: Jah ja ei. „Lehman Brothersi” üks endast parima, et tingimused kogu aeg paremaks mõistev ja toetav. Aitäh. Loodame teie kõigiga teemadest on tõesti pangandus – kolm venda läheks. Enne meid on juhte olnud, tuleb pärast ka. lähevad Saksamaalt Ameerikasse, asutavad seal Draamateater on alati suurem kui tema juhid. Meie peagi teatrimajas kohtuda. panga, millest rohkem kui 100 aastaga kujuneb ülesanne on anda teater ühel hetkel järgmistele üle globaalne finantskeskus. Kuid eelkõige on tegu ja loodetavasti nad saavad parema teatri. ikkagi perekonna looga. Lugu sellest, kuidas iga Küsis Mehis Pihla põlvkond alustab suure tahtmise ja innovaatiliste Kuidas Eesti kultuuripoliitika seis praegu on? ideedega, kuid mõned aastad hiljem avastavad, Teatrit ikka jätkuvalt toetatakse? • et ka neist on saanud konservatiivid, kes lõpuni ühiskondlikku progressi ei mõista ja oma lastel Oja: Ma arvan, et kõigil on keerulised ajad. Seestpoolt tee peal ees seisavad. Ühiskondlikul tasandil vaadates tundub alati, et toetust on vähe. Kusagil räägib lavastus Lehmanite näitel, kuidas kriisid maailmas ei tule teater toime ilma riigi toetuseta. ikka ja jälle meie ühiskonnas tulevad ning kuidas Kui võrrelda enamuse maailmaga, siis Eesti on inimesed need paratamatult üle elavad ja edasi väga kultuuri toetav riik. Mõnikord on aga selle lähevad. Kuidas iga kriis on kellelegi võimalus. Nii suure toetamisega tunne, et toetus hajub laiali. Kui ka praegune. toetada korraga kõike, siis justkui ei toeta mitte Kui vaadata Lehmanite loo viimast midagi. Riigi kultuuripoliitika seisneb riigipoolsetes vaatust – aastakümnete pikkuse suure tööga valikutes. rajatud äriimpeerium puhutakse kokku nagu üks liivamandala – siis selles on ka mingi vabadus. Foto: Heikki Leis Foto: Guido Kangur, Priit Võigemast, Mait Malmsten Mait Priit Võigemast, Guido Kangur,

4

Stefano Massini „Lehman Brothers“ kES makSaB Lavastaja → Hendrik Toompere jr Kunstnik → Laura Pählapuu Kostüümikunstnik → Kärt Ojavee Valguskunstnik → Priidu Adlas Videokunstnik → Alyona Movko Helikujundaja → Lauri Kaldoja PaNkaDe Dramaturg → Ene Paaver Liikumisjuht → Üüve-Lydia Toompere laamendamise eEst? Tõlkinud → Margus Alver Massini näidend „Lehman Brothers“ jutustab juudi Stefano Massini 150 aastat immigrantide perekonna kaudu loo inimlikest ja hõlmav eepos „Lehman vastupandamatutest ihadest, mis, kombineerudes Ameerika ühiskonna ebavõrdsuse, korrumpeerituse Brothers“ asetab 2008. aasta ja edukultusega moodustab mürgise kokteili, mis pidigi varem või hiljem katastroofini viima. Massini kriisi maailmaajaloolisse tekst koosneb kiiretest, üksteisega kokku sulavatest repliikidest, kus segunevad Lehmani vendade konteksti. Massini jutustab sisekõne, börsil kauplevate pankurite hüüatused, pealkirjad rahvusvahelisest uudisvoost, teated juudi immigrantide perekonna Alabamast, Tokyost, Londonist ja New Yorgist, kiirelt kaudu loo inimlikest ja kasvava äri eufooria ja majanduskrahhi paanika. Algusest peale on tunne, et vaataja on astunud vastupandamatutest karusellile, kust lahkumine on peaaegu võimatu – tuleb lihtsalt kinni hoida kuniks muusika vaikib. ihadest, mis, kombineerudes Säärases olukorras leiavad end ka Lehmani vennad 1850ndatel Montgomerysse jõudes. Kui Ameerika ühiskonna eba- tahta ellu jääda, tuleb tantsida ka vanakuradi vanaemaga: Lehmanite äri algab puuvillaistandustelt võrdsuse, korrumpeerituse toormaterjali kokku ostes ja seda edasi müües. Nende ja edukultusega moodustab sissetuleku toodavad orjad – nad teavad seda, nad on kohtunud Ümarpea Deggooga. Aga elada on mürgise kokteili, mis pidigi vaja. Nii igal aastakümnel: Ameerika muutub ja ellu jäämiseks tuleb ajaga kaasas käia, uusi lepinguid varem või hiljem katastroofini sõlmida, uusi kompromisse teha. Vahel tähendab see osariigi valitsusele laenu andmist kodusõja viima. järgse ülesehitamise rahastamiseks. Vahel tähendab see omaenda poiste poliitikasse saatmist. Muidugi tähendab see sõjatööstusesse investeerimist, sest 2014. aastal kirjutas Ameerika intellektuaal Ta- ka Esimeses maailmasõjas on tankide ehitamiseks Nehisi Coates ajakirjas The Atlantic üle maailma laenu vaja. Mida suuremaks lähevad kasumid, laineid löönud essee „Reparatsioonide toetuseks“ seda kaugemale liigub pank tööstusharudest, mis („The case for reparations“). Artikli keskne tees oli aitavad tavalistel ameeriklastel oma elu elada ja seda lihtne: orjandus Ameerikas ei ole nähtus, mis lõppes sagedamini hakkavad Lehmanite järeltulijad nägema emantsipatsiooni väljakuulutamisega 1863. aastal – unesid, kus aina kiiremini töötavad lintkonveierid afroameeriklaste kohtlemine vähem kui inimestena, lagunevad ja aina kõrgemal tasakaalu hoidev alustades nende orjastamisest ning lõpetades Jim köielkõndija lõpuks libastub. 1929. aasta börsikrahh ei Crow diskrimineerivate seaduste, põhjendamatult ole nende esimene äratuskell. See ei jää ka viimaseks. kõrgete krediidinõuete ja otsese vara ärandamisega Massini 150 aastat hõlmav eepos asetab on väga otseselt Ameerika jõukuse alus ja rikastab 2008. aasta kriisi maailmaajaloolisse konteksti. inimesi ja korporatsioone ka täna. Kui hakata uurima, Ajakirjanik Matt Taibbi on Wall Streeti pankasid kuidas üks või teine prestiižne ülemaailmne suurfirma nimetanud „vampiirkalmaarideks“, kelle kombitsad oma kapitali on hankinud, siis varem või hiljem jõuame ulatuvad kõikidesse maailma otstesse ja kõikidesse me orjaistandustesse. tööstusharudesse. Massini näitab meile, milline Domino Foods, oli vampiirkalmaari hingeelu. üks maailma suuremaid Me näeme, kuidas vennad magusatootjaid sai alguse Lehmanid edendasid orjade toodetud suhkrut müües. Kui mitu protsenti orjanduslikku puuvillatootmist Paljud Ameerika ja Suurbritannia ja emantsipeeritud Alabama firmad teenisid oma varanduse intressi peab ühe ülesehitamist, raudteid ja tööstusrevolutsiooni ajal autotööstust, maailmasõdu orjaistandustes kasvatatud panga algkapital ja kinnisvara. Me näeme 5 puuvilla müües. Sealt teenima, et pesta ka, kuidas nad maadlesid saadud kasumiga investeeriti põlvkondade vahetumise, raudteedesse ja linnaarendusse, talt maha esialgse Ameerika kultuuri sulandumise, terasetööstusesse ja Baltikumist alaväärsuskomplekside, pulmade puidu ostmisesse. Pangad akumulatsiooni ja matustega. Sellise virrvarri omakorda – näiteks JP Morgan sees on lihtne unustada, et oled Chase eelkäijad – võtsid veri? Seda karussellil. Ja ühel hetkel muusika ettevõtjatele laenu andes peatub. tagatiseks nende orjad ning kui küsimust võib Lehmanid tegid valiku laenu tagasi maksta ei suudetud, esitada pea astuda karussellile, ent nad müüsid neid orje omakorda tõmbasid endaga kaasa terve edasi. Rikkad orjapidajad ükskõik millise hulga inimesi, kes polnud asutasid istandustelt teenitud sellisest lõbusõidust huvitatud. rahaga ülikoole. Yale’i ülikooli aastakümne kohta Ta-Nehisi Coatesi küsimus esimesed stipendiumid rahastati reparatsioonidest kõlab orjatöö kasumist. Oxfordi viimasel kahel aktuaalselt ka Massini teoses. ülikoolis võib leida vitraaže, Lahkunud põlvkondade vaimud mida on rahastanud orjapidajad sajandil – ja ikka kummitavad pangaomanikke ka ja õppeprogramme, mis on hakkab ebamugav. 2008. aastal. Mida on oleviku nimetatud ajaloo ühe räigema rikkus neile võlgu? kolonialisti, Cecil Rhodesi järgi. Muide, Eesti Vabariik Kui mitu protsenti intressi peab alustas oma kahte iseseisvus- ühe panga algkapital teenima, perioodi pretsedentitu vara et pesta talt maha esialgse ümberjagamisega. Mõisnike ja akumulatsiooni veri? Seda kommunistliku nomenklatuuri küsimust võib esitada pea vara sinnapaika jätmist ei peetud ükskõik millise aastakümne kohta õiglaseks. Lihtsalt meenutuseks. viimasel kahel sajandil – ja ikka hakkab ebamugav. Lõunaosariikide istanduste Aro Velmet lähistel, täpsemalt Montgomery linnas Alabamas, sai alguse • ka väike pereettevõte Lehman Brothers. See nimi ei ole uudistehuvilistele ilmselt võõras. Lehman Brothersi valduses Osades → Mait Malmsten, oli firma tipphetkel, 2006. Guido Kangur, Priit Võigemast aastal pea 700 miljardi dollari Muusikud → Joel Remmel, väärtuses varasid. Aastal 2009. Heikko Remmel või Mihkel Mälgand, ei olnud Lehman Brothersit enam Ahto Abner olemas. Temast sai 2008. aasta finantskriisi esimene ohver ja kriisi Esietendus 9. septembril 2020 põhjustanud vastutustundetu suures saalis laenamise ning keeruliste finantsinstrumentide taha aina suuremate riskide peitmise sümbol. Aga Lehman ei tekkinud eikusagilt ning nullindate kinnisvarabuum ei olnud mingi veider anomaalia. Stefano valimata võiks olla teatav resonants tänases Draamateatril on rõõm teha maailmas. Me kõik igatseme olla erilised, tõusta taas koostööd esile mingil enneolematul moel. Kõik need miljardid Ene-Liis individuaalsused, kes me käesolevas hetkes Semperi ja Tiit Ojasooga. alATi koos eksisteerime, usuvad oma unikaalsusesse ja otsivad hommikust õhtuni vahendeid oma Jõulude eel esietenduva geniaalsuse väljendamiseks. Küsimus on, mida „Kuritöö ja karistuse“ proovid teha, kui see siiski ei õnnestu? Ojasoo: Raskolnikovi näitel: intelligentne ja suurte pole küll veel intervjuu nulList plaanidega üliõpilane lööb maha liiakasuvõtjast tegemise ajal täie hooga ilge vanamuti, kahjuri ja täi, selleks et saada kapitali ja viia ellu oma suured plaanid. Aga ootamatult alanud, aga lavastajate siht tõuseb palavik. Miks? Raskolnikovi jälestus ühiskonna tavade vastu on mõistetav, võiks isegi on selge – leida viis, kuidas öelda õige, aga piiride lõhkumine viib ta paraku alla, mitte üles. See on lõputu filosoofiline küsimus, tuua lavale romaan, mille inimeseksolemisest ja enese kehtestamisest teiste „atmosfäär on palavikuline, inimeste keskel. higine, emotsionaalsete Lavastasite sama materjali Šveitsis. Mis on Draamateatris teisiti? Mis on eesti paisutustega ja igavikku temperamendi juures teisiti? Madli Pesti kirjutas Luzerni teatri lavastuse arvustuses, küsitlev.“ et see võiks Eestis paremini kõnetada. Kas tundsite sama?

Lisaks „Kuritöö ja karistuse“ lavastamisele on suhestuda. Kunstis võiks alati ollla midagi Ojasoo: Maalikunstnik Kaido Ole rääkis kunagi teil sel aastal veel üks kaugem kohtumine tuttavlikku, et me selle ära tunneksime, aga palju kütkestavalt, kuidas kunstnikul on enamasti kaks Draamateatriga – Peterburis teete lavastuse, rohkem peab seal olema midagi ennenägematut, vastandlikku probleemi – ta teab, mida teha, kuid mis toetub 2004. aastal siin lavastunud mis meid avardaks. ei oska seda teostada. Või vastupidi — oskaks „Juliale”. Mis on võrreldes 16 aasta taguse teostada küll, aga pole ideed, mida teha. Ja selles ajaga teatrimaailmas muutunud? On teie Semper: BDT (Bolšoi Dramatitšeski Teatr, endine teatrimõistmine vahepeal muutunud? Tovstonogovi nimeline) kus me praegu lavastame, on võimude erilise armastuse objekt just tänu oma Semper: Kui seitsme aastaga uuenevad kõik meie ajaloole ja ikoonilisele trupile. Ühelt poolt käiakse keha rakud, siis võib öelda, et vahepeal olime seal kui prestiižses majas, teiselt poolt on teatrijuht me ühed teised inimesed ja nüüd oleme juba Andrei Mogutši vägagi radikaalse teatrikeele ja kolmandad inimesed. avangardse suhtumisega kunstnik, kes on viimase viie aasta jooksul teatrisse palju värsket verd Ojasoo: Muutunud on väga palju. Vahepealsetel juurde toonud. Meid seob temaga vana sümpaatia aastatel olime keskendunud näitleja kohalolule, ja koostööunistus ajast, mil ta pidi tegema füüsilisele eneseväljendusele, kontekstile ja lavastuse NO99-s meie näitlejatega — toona kunstilisele kujundile. Ja meie Peterburi lavastuse saabus aga vahetult enne proovide algust Andreile Horn Matthias Foto: proovid, mis kevadel viiruse tõttu pooleli jäid, ootamatu kutse BDT ülevõtmiseks, mistõttu jäi peaksid nüüd augusti lõpus uuesti algama koostöö pooleli, ja nüüd oleme Peterburis tema (intervjuu toimus augusti alguses - Toim.). Aga vastukutsel. Loominguline õhkkond majas on kuigi omaaegne Draamateatri „Julia“ oli ilus ja väga kirglik ja intensiivne, seni oleme tundnud, et meid armas, siis uut lavastust ei seo sellega suurt midagi usaldatakse. peale pealkirja. Algne impulss võib isegi sarnane 6 olla, kuid meie praeguse „Julia“ telg ja struktuur on Ojasoo: Mis on äärmiselt kena, sest — kes on täiesti erinevad. Peterburis jalutanud, see teab, et teatreid on selles lavastamas. ja Margaritat“ Viinis „Meistrit graniitkallastega linnas sõna otseses mõttes iga

Semper: NO99 õpetas väga palju. Eeskätt just nurga peal. Ja kui Eestis tähistati hiljuti rõõmsalt a sügisel Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo 2019. selget pilku eri vahendite valimisel, vastavalt professionaalse teatri 100. sünnipäeva, siis näiteks teemapüstitusele. Nüüd, töötades koos BDT naabruses paiknev Aleksandriiski avab juba temperamentsete ja hea ettevalmistusega oma 265. hooaja… vene näitlejatega on väga huvitav leida kokkupuutepunkte erinevate teatrikeelte ja Eestis on ka mõned poliitilised jõud avaldanud traditsioonide vahel. soovi loomevabadust piirata. Kuidas teile tundub – on see oht siin olemas? Ojasoo: Ma olen alati tunnetanud eesti teatrit kui vene ja saksa Ojasoo: Harva, kui kunst ja teatri sümbioosi, aga mõistagi kultuur õitsevad rahulikus on meil Ene-Liisiga n-ö ühiskonnas, pigem on saksa teatriverd ja eesti juuri Vanamutt on alati vaja mingit pinget või märgatavalt suurem ports kui maha löödud, kataklüsmi. Kunst ühelt poolt vene algupära. Oleme ärevil, toitub sellest pingest, teisalt oleme põnevil. tema ilmsüüta õde ka ravib ühiskonda. Poliitiliselt ebamugavaks muudab kunsti Kuidas Venemaal praegu samuti, uksest ja tema kontrollimatus – kui loominguline õhkkond tellid tee-ehitajalt tee, siis on? Kas välismaalt tulevad aknast vajuvad isegi, kui see läheb kallimaks lavastajad peavad oma ja on natuke teistsugune valikuid tähelepanelikumalt sisse sõbrad, kui plaanitud, on tegemist jälgima? uurijad, emad, ikkagi teega. Aga kui tellid kunstnikult midagi, siis ükskõik Ojasoo: Me oleme Venemaal õed, prostituudid kui peente kokkulepetega, ei veel nii vähe töötanud, ole siiski võimalik ette näha et pikemas ajaloolises ja joodikud – ma lõpptulemust. Ja pane see perspektiivis ei oska võrrelda. siis exceli-tabelisse või teljele Laval ropendada ei tohi, ütleks, et olukord liberaalid-konservatiivid. aga kui tõesti vaja on, siis vene keele rikkus annab siin on lausa groteskne. Semper: Kunstile võib minu mustmiljon võimalust oma Selline saab olema meelest saatuslikuks saada mõtte väljendamiseks. Mis pigem enesetsensuur. puutub aga poliitilistesse ka lavaline keel. Liigne vaoshoitus ja vaataja sõnumitesse, siis oleks pentsik võimalike reaktsioonidega ronida võõrale maale ja hakata arvestamine. Küsimus on, mis kohalikke õpetama, kuidas on mõjusam, kas pakkuda nad elama peaksid. Rindejoon vaatajatele turvalist ilu ja ei lähe ju vahvate poliitiliselt harmooniat või tuua neid läbi provokatiivsete sõnumite ja valu ja pingutuse katarsiseni. „turvalise klassika“ vahelt, vaid rindejoon läheb sealt, Detsembris esietendub suures kus kunstnikud otsivad uut, saalis „Kuritöö ja karistus”. et kirjeldada kaasaegset Miks seda lugu praegu maailma. Rindejoon läheb jutustada? sealt, kas on haritud ja vastuvõtlikku publikut, kellel Semper: Raskolnikovi igatsusel on jõudu ja pühendumust olla keegi, paista välja ja kaasa mõelda ja aktiivselt teostada end vahendeid kontekstis tõstis Kaido ideaalilähedasena esile fookuse teravustamises, enese maksimaalses Seega on kontekst loomulikult tänapäevane, oma kunagise kõlarite-seeria protsessi: peale rakendamises ilma varuväljapääsudele mõtlemata. mitte ajalooline uurimus õigeusu rollist 19. sajandi esimest maali ta teadis, mida teha ja lisaks veel Venemaal. ka seda, kuidas seda saavutada. Meie Šveitsi Ojasoo: Afiši peale peab tõesti kirjutama uue pealkirja, lavastuses oli mitmeid avastusi ja õnnestumisi, muidu „publik ei tule“, aga tegelikult kaasab iga Semper: Kirjandusteadlased peavad Dostojevskit aga materjal ei ammendanud end veel kaugeltki konkreetne lavastus nii palju muutujaid – inimesed, üheks maailma suurimaks psühholoogiks, aga mitte. Loodetavasti on Draamateatris õnnestumisi kontekst, aeg jne —, et lõppeks alustad ikka raamatu kui sõnakeskse kunstivormiga kaasneb rohkemgi ja Tallinn saab veel selgema lavastuse. tühjalt kohalt, isegi kui lugu on sama. Me oleme üks vastuvõtutasand ja lavakunstiga hoopis Kas see teema eestlasi paremini kõnetab, ei tea, Ene-Liisiga korduvalt naljatamisi kahetsenud, teine. Mind huvitab teatris sõnadest enam see, Šveitsis oli põhiline probleem et pole aastate jooksul mis toimub sõnade taga, sõnade eel ja järel… selles, et lavastus oli kolm endale „signature style’i“ või Ühesõnaga, need impulsid, millest Dostojevski ja pool tundi pikk ja see on „käekirja“ välja kujundanud. kirjutas. sealses kontekstis midagi Mind huvitab Kus oleks nii selgesti äratuntav nii üüratut, et paljas mõte võttestik, et seda oleks Ojasoo: See kirjandusliku algmaterjali ja lavastuse teeb tagumiku tuimaks. teatris sõnadest võimalik erinevates teatrites teema küsimus kipub sageli olema kuidagi Eestis ollakse pikemate ja erinevate kirjanduslike valulik, justkui peaks lavastus tegema sama, mida vaatemängudega ehk enam see, mis materjalidega multiplitseerida. kirjandusteos juba teeb. Aga milleks sama asja paremini harjunud, pikki toimub sõnade Meie aga hakkame korrata? lauseid ei saagi kiiresti öelda. iga kord enam-vähem nullist taga, sõnade eel ja pihta. Millist teatrikeelt „Kuritöö ja karistusega” Olete öelnud, et iga lavastust otsite? Kas võib oodata klassikalist „po peaks tegema nagu viimast. järel… Ühesõnaga, Olete tihti loonud lavastusi ilma stanislavskomu“ teatriõhtut? Kas see printsiip kehtib ka kirjandusliku algmaterjalita. sama materjali teist korda need impulsid, Palju on selles lavastuses Ojasoo: Pean tunnistama, et ma ei tea, mida tehes? Dostojevskit? stanislavskilik teatriõhtu tähendaks. Stanislavski millest Dostojevski ise muutus ja arenes oma loomingulisel teekonnal Semper: Ühe või teise loo kirjutas. Ojasoo: See, mida näitlejad sedavõrd palju, et mingit ühtset kaanonit ei ole jutustamine on lavastamisest laval räägivad, on 99% olemas. Juhtusin Peterburis kuulma, kui Anatoli ainult üks osa. Ja mitte Dostojevskilt. Aga vaevalt, Vassiljev väitis, et Stanislavski järgi mängimine ja kõige olulisem. Selle „nagu et Dostojevski aastal 2020 psühholoogiline teater on vene teatri suurim vale, viimast“ manifesteerimise täpselt samamoodi mõtleks, sellest räägitakse palju, aga ammu enam ei tea mõte oli ja on ikkagi kui ta tegi seda aastal 1866. keegi, mida see tähendada võiks. Romaani atmosfäär on palavikuline, higine, emotsionaalsete paisutustega ja igavikku küsitlev. Kõike seda ei ole võimalik realistlike vahenditega saavutada. Õigemini, laval pole niikuinii miski realistlik. Vanamutt on maha löödud, tema ilmsüüta õde samuti, uksest ja aknast vajuvad sisse sõbrad, uurijad, emad, õed, prostituudid ja joodikud – ma ütleks, et olukord on lausa groteskne. Selline saab olema ka lavaline keel.

Sel hooajal saab Draamateater 100 aastaseks. Hea hetk, mil mõelda tuleviku peale. Ühel või teisel moel jääb Draamateatri olemuslikuks osaks repertuaariteatrina tegutsemine. Olete teinud tööd üle Euroopa erinevates teatrisüsteemides. Kuidas teie näete repertuaariteatri kui sellise tulevikku?

Ojasoo: Ma olen suur repertuaariteatri apologeet; NO99 oli ka repertuaariteater. Viimase saja 7 aasta jooksul Euroopas täiuseni lihvitud süsteem repertuaariteatri-masin, kui nii võib öelda, on kaunis ja komplitseeritud, väga saksalik. Ta kätkeb endas palju teadmisi ja oskusi, mis muudes süsteemides ei säili või on kasutud. Aga nagu iga täiusliku süsteemiga, õitsenguga paralleelselt toimub ka pidev määndumine.

Semper: Mida suurem ja kuulsam teater, seda kallim on selle lavaaeg. Samm-sammult loovutab kunstiline ambitsioon koha praktilistele kaalutlustele. Sisuliselt on keerulisema tehnilise lahendusega tüki kokkupanekust saamas mission impossible.

Ojasoo: Aga see on üks teine ja pikem jutt. •Küsis Kairi Kruus

Fjodor Dostojevski „Kuritöö ja karistus“

Instseneerijad, lavastajad ja lavakujunduse autorid → Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Valgus- ja videokunstnik → Petri Tuhkanen Helilooja → Jakob Juhkam Tõlkinud → A.H. Tammsaare

Osades → Ursel Tilk, Hendrik Toompere, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Marian Heinat, Uku Uusberg, Helena Lotman, Markus Luik

Esietendus 13. detsembril 2020 suures saalis Tambet Tuisk mängib kirjanik Jaani „Suures Siberimaas“, mis jõudis lavale Jaan Krossi kUi taHad 100. sünniaastapäeva eel 2020. aasta veebruaris. MiDaGi äRa Jaan on sulle vist üle pika aja esimene teatriroll.

Selle lavastusega on kummaline lugu: see protsess on minu jaoks natuke nagu film. Filmis sa töötad kontsentreeritult ühe materjaliga, teed selle ära tEha, siiS ja nii ta jääb, sa lased tast lahti. „Siberimaaga“ töötasime samuti väga kontsentreeritult, saime neli etendust mängida – ja nüüd on korraga pikk vahe vahel. Ta tuleb jälle „üles äratada“. Selles mõttes on huvitav sellest lavastusest praegu rääkida. Räägin ennast sellesse sisse tagasi, mis on väga vajalik. aLuSta kOhE Ma ei öelnud sellele tööle kohe jah. Kui Hendrik minu poole pöördus, siis ma mõtlesin, et olen vale inimene selle rolli jaoks. Näidend ei olnud veel valmis, ma ei teadnud ka kogu lugu. Lükkasin otsustamist edasi ja edasi. Ma ei olnud Ma usun, et see on nii. Me vajame jagamist, suhtlemist. Saabub sügis ja kirjandusõpetaja teeb 11. klassile teatrit teinud sellest saadik, kui ma 2012. aastal Kodukinod lähevad järjest paremaks, aga koos ettepaneku minna „Suurt Siberimaad“ vaatama. NO99-st ära tulin. Mängisin sealsed tükid lõpuni, vaatamises ja jagamises on midagi väga olulist. Ja Klass küsib: miks? Palun tule õpetajale appi ja viimane etendus oli „Iphigeneia Aulisest“ ja hiljem ma arvan, see ei kaogi ära. aita gümnasistidele vastata. tegin veel kolm korda püstolit NO99 ja Münchner Kammerspiele koostöölavastuses „Ilona.Rosetta. Ma arvan, et nad näevad midagi, mis neid hämmastab. Sue“, aga see ei olnud lavastusprotsess. Mis pani siiski kõhklema „Suure Siberimaa“ rolli Igasuguse hämmastusega juhtub see, et üks fail Jõudsin näitlejana ühte sellisesse kohta, kus vastuvõtmisel? hakkab vaikselt jooksma. Võibolla ta jookseb mõnel ma sain aru, et olen väsinud, pean nüüd seisatuma, Üks kõhklus oli see, et ma ei ole teatrit tükk aega inimesel tühja. Aga mõni saab aastate pärast aru. et hakata midagi koguma, mille pealt seda tööd teinud ja kas ma oskan proove teha, ja teiseks, kas Ma ei tea, mitu pikslit on digifoto tihedus, aga mida edasi teha, ja kuidas seda teha, ja mis on see, mis ma leian ennast käivitavaid väljendusvahendeid. rohkem on piksleid, seda täpsemaks läheb pilt. mind teatris üldse tõmbab või kütkestab. Korra olin Aga nendega on niimoodi, nagu ütleb ka Jaan Võibolla see lavastus annab ühe piksli, killukese ka tundnud näitlejana läbipõlemist. Näitlemine on Unduski väga ilus tekst minu tegelase Jaani suu ühte pilti, mida noor inimene praegu ei näe, aga minu jaoks nii isiklik asi, ma ei saa seda eraldada läbi: kui sa tahad midagi ära teha, siis alusta kohe. kunagi mõistab: ahaa, õige-õige, see on see seos. isiklikust arengust. Tahtsin teatrist eemalduda ja See on oluline mõte, et ühel hetkel pead lihtsalt Mida noor inimene teeb – ta otsib oma ainuomast ütlesin kõik rollid ära. hakkama tegema. Tõrjuma eemale kõhklused, kas kohta elus. Kuidas elada nii, et olla rõõmus, õnnelik, sa õnnestud või ei, kas on õige hetk või ei, ja veel mida iganes see tähendaks. Eluteed on erinevad, Kuid filminäitlejana jaksasid edasi töötada, filmitöö tuhat küsimust. Olen Hendrikule ja Draamateatrile, kuidas leida see õige? Õnnelikud on need, kes on siis piisavalt erinev? nendele inimestele, kes mu ümber olid, väga saavad kohe aru, mida nad tahavad. Paljud peavad tänulik, sest ma sain aru, et ma olen siia, sellesse otsima oma teed eksituste kaudu. Mida rohkem sa Just, selle valiku ma enda jaoks tegingi, et püüan tükki väga oodatud. Mis saab olla näitlejale parem, kohtud erinevate teemadega, seda enam näed ka teha projekte, mis on kaamera ees. Need on kui töötada kuskil, kus sind tõesti oodatakse. Selle teid, mida sa ei taha – ka väga oluline info. kontsentreeritud ja lõpevad ära. Teatri ja filmi töö kõrval ei ole mul ka ühtegi teist teatriprojekti, Ma arvan, et noored saavad midagi, mida erinevuse kohta olen ikka vastanud, et need on mind ei saa üheski teises teatris näha. Teistpidi ma nad ei saa neid kanaleid pidi, mida nad tavaliselt tehnilised asjad, aga leian ka, et filmiga saan pidin ennast kehtestama. Ma ei ole Draamateatri kasutavad. Mitte info, vaid elutunnetuse mõttes. 8 olla rohkem selles hetkes, kus ma ise, inimesena oma maja inimene, tulen väljastpoolt, ja Jaani parajasti olen. See on minu selle hetke aus tegelane on ka näidendis nagu natuke oma Jaani ees seisavad lavastuses äärmuslikud valikud peegeldus. Nii nagu see protsess välja tuli, nii keskkonnast väljaspool. julmades, alandavates oludes. Kuidas tänapäeva hästi ma sel hetkel oskasingi. Teatris aastaid ühte kunstnik suhestub tolle ajaga? rolli mängides pead olema võimeline kandma kaasas midagi, millest sa ise inimesena oled edasi Jaak Allik kirjutas lavastuse arvustuses: „Ei teagi Ühtepidi jah, meie ei pea nii äärmuslikke valikuid arenenud. Või siis taandarenenud. Ja see võib tänapäeva eesti teatrist kedagi, kes nii oma tegema. Samas, ma olen mänginud nende muutuda natuke raskeks, nii nagu mina teatrist välistelt eeldustelt kui ka vaimusuuruselt mõtetega, sinnamaani välja, et kui tuleb sõda, mõtlen – teha edasi midagi, millest sa oled, millest sobiks paremini kehastama noort (tõsi küll, siis kas ja kuhu ma lähen. Ühtpidi nagu jabur, sa võid olla juba eemaldunud. Tuisust siiski kümme aastat nooremat) Krossi. Hinnatav on aga, et näitleja pole talle looduse nooremad ei mõista seda. Ei tea, kas need mõtted ja lavastaja antud kingitust lihtsalt kergesti ära tulevad vanusega või mõnel ei tule üldse, sõltuvalt Kas „Suur Siberimaa“ ei toonud teatriväsimust kasutanud. Ta on loonud laval iga hetk mõtleva, inimtüübist. Teistpidi, ma saaksin erialase töö mõttes tagasi? tekstinüansse ja inimsuhete skaalat selgelt võibolla hakkama, kui ma näiteks Saksamaale läheksin. Aga mis siis, kui ootamatult näitlejatööd Ei, mul oli hea meel kontrollida, mis on mu sees alles. valdava ja täpselt rõhutava tegelaskuju, kelle üldse ei ole, mitte kuskil, nagu sel kevadel? Pidin oludega kohanema. Mingite asjadega pidin saatusele ja valikuile kaasa elame ning kellest Järjest rohkem hakkab tekkima ka see Draamateatris harjuma. Näiteks et proovisaalis on usume tõesti sirguvat praegust juubilari [Jaan valik, et kui sa avaldad oma mõtteid läbi kunsti, siis kaamera ja kuskil majas on telekad, mis näitavad Krossi tema 100. sünniaastapäeval veebruaris pead väga valima, mida sa ütled, kuidas sa ütled. proovisaali pilti. See muudab totaalselt proovisaali 2020].“ Kas kriitik tabab selles mõttes märki, et Loomulikult ei või solvata või rünnata, see käib usalduse õhkkonda. prototüüp oli sulle lähedane? inimeseks olemise juurde, ma ei räägi üldse mitte Sain ka ennast üllatada. Film on väga Loomulikult mul on ju hea meel ja kõditab minu nendes kategooriates. Aga mida isiklikum oled, tehniline, pean suutma niimoodi mängida, et lülitan eneseuhkust, kui arvustaja nii ütleb. Esietendusel seda kergemini oled rünnatav. Kui paned sõnumi välja perifeerse nägemise, n-ö ei näe neid inimesi, ütlesid Krossi sugulased ja lähemad inimesed, sarkasmi võtmesse, on sul kattemask: „kullake, kes on kaamera kõrval, taustal. Ma ei mäletanud, et mingid asjad on väga-väga sarnased. Siis on see oli iroonia, kuidas sa aru ei saanud“. Aga ütled et seda tuleb ka teatris teha. Märkasin, et mängin tõesti juhtunud see sarnasuse ime, sest ma ei ole midagi otse (ja ma ei mõtle selle all mitte uussiirust), Taaviga ühte stseeni, kus misanstseen on hästi püüdnud teda kuidagi jäljendada. Ma ei tea temast oled kohe rünnatav. See on väga oluline valik: kas staatiline, ja tegelikult näen kõike, mis on akside kui inimesest midagi. See jääks ainult haledaks ma tahan seda? Kas ma tahan olla paaria? Kas ma vahel ja kes sealt tuleb. varjuks, kui näitleja püüaks midagi kopeerida, julgen teha seda, mida ütleb Prohažka „Suures Oli huvitav ja on jätkuvalt huvitav. Ma sest inimene on kordades huvitavam. Mida mina Siberimaas“, et „kirjutada luuletus, mis su elu ohtu tean mõnda kohta selles lavastuses, mis töötab, näitlejana saan teha: otsida, mida ma ise leian, mis seaks“? Kasutan nüüd sellist suurt väljendit, et kui ja ka mis ei tööta nii hästi. Aga kuidas teraviku mind käivitab selles tekstis, mis Jaan Undusk on sa oma südame tõega teed filmi, rolli, lavastuse, taastamine pärast pikka pausi õnnestub, see kirjutanud, leida võimalus läbi teksti jutustada lugu, essee, võib juhtuda, et jääd teerulli alla. Sul peab on järgmine protsess, mis võtab aega. Peab kuidas ühest inimesest saab selles keskkonnas olema julgust. Jääda arvamustulva alla, aga olla lihtsalt mängima, mängima, mängima, üldjuhul kunstnik. Kuidas ta teeb suuri valikuid, isegi oma südames aus. Ja ma arvan, et see on see, mida on need hästi lihtsad asjad, mida tuleb teha, et nagu seda teadmata. Unduski tekst on nii tihe, ta kunstnik peaks proovima olla. Muidugi, see on energiavahetus publikuga oleks veel parem, mängib reaalsete seikadega, aga samas on tal ideaal, meil kõigil on elus hetki nii ja naa, aga meil on tõhusam. ka hästi palju kujutlust, kunstilisi kujundeid – see samamoodi suuri valikuid. Mõtlen, et milline inimene ma ise siis olin võimaldabki, et näitleja ei pea minema reaalsete ja milline oli ühiskond mu ümber, kui „Suure inimeste kujutamise teed. Paljud teatritöö võimalused lõigati kevadel Siberimaa“ proovid algasid – 2019 novembri ootamatult läbi, kas tajud seda ka omal nahal? alguses –, ja milline on nüüd. Septembris 2020 tuleb viies etendus, ja mul on tunne, et nii palju Kas üldse ja kui tähtis on konkreetset aja- ja Tajun seda väga. Olen vabakutseline, sellega aega on mööda läinud, maailm on muutunud, ja isikuloolist tausta uurida? toidan ennast ja oma peret. Mul läks õnnelikult, mina olen muutunud. Ja appi-appi, kuidas peaks Ma uurisin sellepärast nii palju, et hakkaksid tekkima olin just enne karantiini teinud oma teise seda üldse mängima! kujutlused, mis mind käivitaks. Väga hea oli kuulata kuuldemängulavastuse „Üks päev Mati Alavere raadiosalvestusi, Jaan Krossi ja Alma Vaarmani elus” salvestused, sain seda monteerida ja tänu Publikule on see ka uus olukord, elava häält. Mõni aasta varem mängisin sama ajastut LEVILA platvormile teha veel ühte. Ehk siis natuke kokkusaamise soov pärast pooleaastast pausi kujutavas filmis „Seltsimees laps“, olin ajastu hoida seda programmi enda sees käimas. Siiski on suur. tunnetamise mõttes soe: millega tol ajal inimene tundsin, et pausi lõpuks oli loominguline säde kokku puutus, mis olid moraalsed valikud, kuidas kuidagi … Väga imelik tunne oli seda üles otsima mitte murduda – või just murduda. hakata. Jaan – Tambet Tuisk Jaan – Tambet Foto: Gabriela Liivamägi Foto:

„Eesti matuse“ filmi tegemine sel suvel on vast kuidas rolli sisse minna, kuidas valmistuda mõnusas liikumise seisundis. Ainuke küsimus: aidanud sädet taas äratada. hüppeks. Aga kuidas sealt ära tulla? Ma arvan, et kuidas edasi minna, areneda. See puudutab nii väga paljud loominguliste inimeste probleemid psühholoogilisi, inimeseks olemise küsimusi, kui ka Mitu head asja said seal kokku. Hea materjal ja ongi seotud sellega. Küll sa sisse ikka lõpuks töövõtteid, oskusi. On väga oluline, et areneksime inimesed, kes väga tahtsid sel hetkel seal olla. saad, pead ju kuidagi! Aga kuidas ka kõige edasi, ja samas hoiaksime alles selle, mis teeb meie Ma usun, et see tunne jääb sisse ka filmi, mis paremini õnnestunud tööst välja tulla? Kunagi olin näitlejad erinevaks. Välismaal filmimistega seoses veebruaris 2021 peaks olema meile kõigile näha. hästi lähedal võimalusele intervjueerida Juliette olen tajunud, et me oleme natuke kummalises 9 Binoche’i. Kahjuks see ei saanud teoks, aga positsioonis: me pole küllalt slaavlased ja ei ole Draamateatri „Eesti matuse“ lavastuses küll töötasin põhjalikult tema materjalidega ja mäletan, ka skandinaavlased, oleme kuskil vahepeal. muiatakse eestlaste üle, aga mitte päris mida ta rääkis „Inglise patsiendist“. Imeilus film, Kuidas me siit „vahepealt“ kütaksime läbi? Meid hukkamõistvalt. Kas teie film vaatab eestlaste suurepärased võtted, Anthony Minghellaga ei otsita sellepärast, et oleme erilised; me peame tööhullusele iroonilisemalt? loominguliselt kõik klappis. Kuu aega oli ta juba siis olema sedavõrd head! Keelteoskus võiks olla järgmist filmi teinud, kui korraga keset võtteplatsi kordades parem. Aga jah, meie koolitus on hea. Ma ei usu. Mis me ikka ennast hukka mõistame – tardus ja hakkas südantlõhestavalt nutma. Alles siis Võibolla ise peame endast rohkem mõtlema kui sellised me ju olemegi. Esimesele võttele tulin ma tuli esile eelmise protsessi magus lein. maailmakodanikest. otse maalt, olin seal viimase hetkeni, et saaks veel see ja see tehtud, et ma ei jäta seda järgmiseks On see sullegi tuttav seisund? korraks! Mina võtsin neid inimesi ja oma tegelast, Küsis Ene Paaver Indrekut, tõsiselt, uskudes tema maailma. Muidugi, Et sind tabab see magus või mõnikord ka mitte magus võrdlusest lavastusega ei pääse mööda. Kui pikk lein – see on tuttav. Ka teadmine, et see tuleb. Õpid • on põlvkonna eluiga? aru saama, mis on mõnus koht lavastusprotsessis. Mis on see koht, kus sa muutud ärevaks, mis 20 aastat? Need inimesed hakkavad gümnaasiumi on see koht, kus on juba jama majas, mismoodi lõpetama, kes sündisid siis, kui see lavastus ärritud, mismoodi oled segaduses jne. Tead, et see välja tuli, 2002. aastal. tuleb, ja oled valmis. Õpid toime tulema. Kui oled ärevuses, siis mõistus sind enam ei aita, seda saab Või kui ta 15-aastaselt seda nägi, siis nüüd on ta ise püüda sublimeerida ja mujale lükata, aga ära ta Jaan Undusk täiskasvanuna samade küsimuste ees, millest seal ei kao. Aitab ka, kui tuletada meelde, et see on ju „Suur Siberimaa“ juttu. ainult teater. See annab teatava vabaduse. Lavastaja → Hendrik Toompere Kuidas sa end laed, jõudu kogud? Mis on sinu lemmikperiood lavastuse protsessis? Kunstnik → Ervin Õunapuu Helikujundaja → Lauri Kaldoja Loomulikult tuleb vabakutselisel hetki, kus oled See, kus … voolab. „Siberimaa“ tekst räägib samast. Liikumisjuht → Siim Tõniste väsinud. Mina pean siis leidma võimaluse üksi olla. Kirjanik Jaan saab ise aru, kui tal ei voola. See Videokunstnikud → Tauno Makke ja Kõlab isegi triviaalselt, et olla looduses, aga jah – tunne, kus sa lähed edasi-edasi-edasi ... See võib Ann Einberg olla üksinda, sellega ma laen. Ja mis seal salata, olla üks stseen või terve etendus, mis on eriti hea, tegelikult laen ka õnneliku prooviprotsessi või aga see võib olla üks proov, mis annab tervele Osades → Tambet Tuisk, Merle Palmiste, võtete kaudu. See annab väga palju tagasi. Ma ei lavastusele võtme. Ma ei saaks öelda, et mulle ei Raimo Pass, Jüri Tiidus, Britta Soll, nimeta seda tööks, see on mu elamise vorm. meeldi lauatagune periood, aga see on mugav. Tõnu Kark, Markus Luik, Marta Laan, Kui 2012. a hakkasin vabakutseliseks, siis Paraku teatrikunst ja filmikunst on praktilised. Võid Taavi Teplenkov, Viire Valdma tahtsin endale tekitada uued rütmid, mismoodi arutada palju tahad, aga lõpuks loeb see, kuidas ma üldse töötan. Ja ma olen sellega ära suudad selle vormi panna. Kõige selgemini olen Esietendus 15. veebruaril 2020 harjunud. Ma tean, et võib tekkida ka hetk, kus seda tundnud Mati Undi proovides, kus kellelegi suures saalis tuleb teha väga pikalt järjest, ja just erinevaid isegi ei öeldud, et nüüd on hetk püsti tõusta, vaid asju. Seda õpetas minu esimene õpetaja Kalju tekkis tunne, et kurat, ma tahan mängida! See Orro pedagoogikaülikooli raadiorežiis, et te nõuab mõnikord, et hästi kiiresti omandaksin teksti, peate valmistuma selleks, et ühes päevas võib et selle piires hakata mängima, improviseerima. olla teatriproov, järjejutu sisselugemine, uueks „Siberimaas“ olen peaaegu kogu aeg laval, seal projektiks valmistumine, õhtune etendus, ja siis veel on nii palju teksti, et ainuke võimalus üldse hakata uue teksti õppimine. Peate ümber lülituma, samas otsima seda, mida ma tahan otsida, oli proovide olles igal hetkel 100% kohal. Ma arvan, et olen selle alguses kiiresti tekst omandada. ära õppinud. Ja tuleb õppida ütlema ei. Kui ma teeksin Kas välismaal või välislavastajatega töötades on isegi head tööd millegi arvelt, siis lõpuks ei jõua tulnud Eesti teatriharidusele ja -kogemusele enam ühtegi asja nautida. midagi juurde õppida? Ja tuleb õppida ka n-ö maha tulema. Olen seda aastaid mõelnud ja rääkinud erinevate Eesti kahest teatrikoolist saab maailmatasemel erialade inimestega. Meile õpetati teatrikoolis, teatrihariduse. Nii Tallinna kui ka Viljandi kool on Uue lavastusega jätkab Mari-Liis Lill dokumentaalsete lugude lavale toomist.

Sedapuhku uuris ta koostöös Heikki Leis Foto: Andra Teedega teemat,

mille kohta on vast kõigil oma Pärn Nigula, Teele Karmo lugu – esimene armastus.

Alguses kohtume lavastuses Printsi ja Printsessiga, keda näidendis on iseloomustatud kui natuke liiga ilusaid, et olla tõsi. „Prints on natuke liiga tähelepanelik, et olla tõsi. Printsess on natuke liiga vallatu, et olla tõsi. Nemad ongi kõik need armunud tegelased, kelle kohta me oleme kunagi lugenud või filmidest vaadanud.“ Ja lugenud, vaadanud ja ka kuulanud oleme tõesti palju, sest „love is all around“ nagu ütlevad ühed laulusõnad miljarditest sarnastest. Seda, et armastus on kõikjal, märkab kõige teravamalt muidugi see, kel äsjane lahkuminek selja taga või pole seda „õiget“ ikka veel kohanud (sest „igaühe jaoks on kuskil keegi...“). Kõik need käest- kinni-hoidjad, ainitised pilgud kohvikutes, imeliste filtritega paaride pildid sotsiaalmeedias, kokku-lahku teated veebiajakirjanduses… Kõigi nende Printside ja Printsesside lugusid teame ju väga hästi, sest armastus on lahutamatu osa inimelust. Aga kas need lood ikka on nii tuttavad? Kas armastuslood on aja jooksul siiski muutunud, kas me armastame kuidagi teistmoodi kui, ütleme, 100 aastat tagasi? Omamoodi uurimisretke eestlaste armastuse ajalukku teevad Mari-Liis Lill ja Andra Teede lavastusega „Esimene armastus“. Lavastuse jaoks intervjueeriti eri vanuses inimesi, eelkõige just esimese Eesti Vabariigi ajal ning taasiseseisvunud Eestis sündinuid. Seega ühelt poolt inimesed, kelle esimesed kohtingud toimusid Teise maailmasõja ajal või selle eelõhtul; teisalt noored, kel vabadusi ja võimalusi palju rohkem. Mari-Liis Lille sõnutsi huvitaski teda, kuidas armastus on ajas muutunud, kui ikka on. „Me küsisime, milline oli nende esimene armastus. Kuidas see lõhnas, kuidas see maitses, LÜhike(sE) millest see üldse koosnes? Kuidas neil õnnestus seda hoida? Või ei õnnestunudki? Kui palju see on üldse õnne küsimus? Kas me oskame tänapäeval kehvemini 10 armastust hoida, kui me oskasime varem? Ja kui nii, siis mis meiega vahepeal juhtus,“ loetleb lavastaja aRMasTuSe erinevaid nurki, mida intervjueerimisel paluti inimestel kirjeldada. Intervjuude põhjal kirjutas Andra Teede näidendi, milles mängitakse lahti mitme inimese ajaLuGu lood sellest, kuidas nad kohtusid (ja jäid kokku aastakümnete pikkuseks abieluks või läksid üsna pea lahku). „Kui ma teen dokumentaallavastuste jaoks intervjuusid, hämmastab mind alati, milliseid harukordseid seiklusi on täiesti harilikel inimestel,“ on Teede näidendi tutvustuses kirjutanud. „Ma võiks kõik vähem katab, on eestlased kahtlemata jõudnud need, kelleks me lootsime saada“. Eelkõige unistame need lood ise ka välja mõelda, see oleks imelihtne, suuremate individuaalsete vabadusteni. Aga me muidugi nende muinasjuttude õnnelikest lõppudest, aga palju ilusam, teravam, valusam on, et need olid näeme ka, et üksindus on võtmas mõõtmeid, mis dokumentaalsete muinasjuttude lõpud on aga igaühel päriselt. Ma päriselt istusin selle naise tumba peal mõjutab ühiskondi laiemalt (depressiooni kõrval on isemoodi. tema pisikeses Lasnamäe toakeses ja ta päriselt rääkis üksindust samuti nimetatud 21. sajandi epideemiaks; oma kallimast, kellega nad maal tantsupeol tuttavaks Inglismaal on ametis lausa üksinduse minister). Nagu said. Siis polnud Lasnamäed veel olemaski, aga ütles üks intervjueeritu – keeruline võib olla hakkama Kairi Kruus armastus juba oli.“ saada asjaoluga, et tuleb keegi veel, kes võtab su Aga milline armastus siis oli? Füüsiliselt elust osa ja sina ei ole enam ainukene, kes elu määrab. • tajutava tundena oli ikka vast Teisalt ei pruugi üksiolek olla samasugune. Praeguseks on vabatahtlik, teadlikult tehtud otsus armastust neurobioloogiliselt („ikka veel üksi, ju tal ikka midagi palju uuritud. Vähemalt piisavalt, Kuidas see viga on“), sest nagu öeldakse et armastuse skeptikud saavad teises intervjuus: „Iga suvalise seda pidada lihtsalt üheks lõhnas, kuidas inimesega, kellega sa oled aega keemiliseks reaktsiooniks veetnud, sa seda bondi ei leia.“ kehas, mida üleliia fetišeerida ei see maitses, Ühes tänapäevast lugu maksaks. Aga ajukeemilistest jutustavas stseenis ütleb poiss, millest see üldse Andra Teede protsessidest olulisemana et „mul on kogu aeg selline „Esimene armastus“ kerkivad üles küsimused koosnes? Kuidas vanaaegne tunne, kui ma sinuga kultuurilistest ja ühiskondlikest koos olen, sa muudad mu nii Lavastaja → Mari-Liis Lill mõjuteguritest. Taasiseseisvunud neil õnnestus vanaaegseks“. Mille poolest Kunstnik → Nele Sooväli Eestis sündinud inimesed tajuvad siis erineb see „vana-aegne“ Helilooja → Veiko Tubin kindlasti, et nad on vabamad seda hoida? Või ei armastus praegusest? Tegelane Koreograaf → Ingmar Jõela armastama keda ja kuidas peab selle all silmas, et tahaks Valguskunstnik → Priidu Adlas tahes. Hilisemat abiellumist õnnestunudki? Kui tüdrukuga kurameerida selle sõna Osades → Teele Pärn, Karmo Nigula, ning lahutamise suuremat kõige romantilisemas tähenduses. palju see on üldse Kaie Mihkelson, Martin Veinmann, aktsepteerimist saab tõlgendada Viksilt ja viisakalt. Uksi lahti teha Christopher Rajaveer, Marian Heinat, viisil, et inimesel on õigus kuulata ja muud sellist „vana-aegset“. õnne küsimus? Janno Jaanus, Alver Linnamägi oma südamehäält leidmaks „Tänapäeval poisid ei ole tavaliselt see kõige õigem partner. Kui Kas me oskame sellised džentelmenid“ ütleb teine Esietendus 1. augustil 2020 Viinistu külaühiskonnas oli abiellumine ka tegelane varahommikul, kui poiss seenekasvatuse siseõues, puhtalt majanduslik paratamatus, tänapäeval on ta kodu-ukseni saatnud. Millest esietendus Draamateatri väikses saalis sest üksi oli väga keeruline toime selline nostalgia vanade aegade 6. septembril 2020 tulla, siis praeguse aja ideaal on kehvemini suhtes? Ehk see ei olegi niivõrd ikkagi armastusabielud. Ja jällegi armastust hoida, seotud arusaamaga, et vanasti – võimalused on avardunud, sest oli muru rohelisem, tegelikult ju paljude jaoks ei ole enam abielu kui me oskasime ei sooviks nad ajas tagasi minna, registreerimine esmatähtis. kuivõrd kujutlusega, milline on Nii et selle saja aasta varem? õige armastus. Nende Printside ja jooksul, mida lavastus enam- Printsessidega, sest „nemad ongi Eduard Vilde teeb ajalehte ja revolutsiooni, elab pagulaselu MeEs, kEs Sai ja esindab diplomaadina Eesti riiki, ja kirjutab ja kirjutab. Lavastuses sagivad ümber euRoOPlasEkS, Vilde töölaua tema muusad, pereliikmed ja raamatute AGa jÄi tegelased.

Eesti kirjanduse kandev alustala, ajakirjanduse eEStLasEks uuendaja, revolutsionäär, poliitik, ühiskonnategelane, dramaturg, meie esimene eurooplane. Eduard Vilde oma paljudes pea- ja kõrvalrollides kujunes juba 19. sajandi lõpuks üheks mõjukamaks ja menukamaks eestlaseks. Vilde sündis Lääne-Virumaa metsade vahel 1865. aasta 4. märtsil. Kolm aastat pärast Kreutzwaldi „Kalevipoja” ilmumist ja neli aastat enne Eesti esimest üldlaulupidu. Kasvades üles Muuga mõisas aidamehe peres keset rahvusliku iseteadvuse tärkamisaega kirjanikutöö olid tihedalt põimunud, kord oli ajakirjanik psühholoogiline romaan „Mäeküla piimamees”. ei osanud väike Eedi veel uneski näha, et tema Vilde peal ja kirjanik Vilde all ja siis jälle kirjanik Vilde Pärast kirjanikepaari naasmist pagulusest saatuseks saab sõna ja sulg! Et tema hakkab eesti peal ja ajakirjanik Vilde all. Ja tööd tuli mehemoodi sukelduti 1917. aastal siinsesse poliitikasse. Vildest ja kirjandust looma! teha: päeval lehetoimetuses, öösel kirjaniku laua taga! Lindast said aktiivsed sotsiaaldemokraadid, Tallinna Kui Vilde 19. sajandi lõpukümnenditel siinsele 1902. a ilmunud „Mahtra sõjast” sai kohe Linnavolikogu liikmed, omariikluse pooldajad. See hõredale kirjandusmaastikule ilmus, sai temast kiiresti kultusteos. Pööranud pilgu lähiminevikku, tõi kirjanik oli aeg, mil iga keeli valdav ja laias ilmas orienteeruv fenomen. Oma lõpetamata saksakeelse haridusega ajalooliste dokumentide ja inimeste mälestuste abil inimene haarati kaasa oma riigi ülesehitamises. Vilde (päevagi koolis eesti keele grammatikat õppimata) eesti kirjandusse uue kvaliteedi. See polnud enam palgati Eesti Vabariigi diplomaatiliseks esindajaks pani noor ja üliandekas Vilde aluse eesti algupärasele pelgalt ilukirjandus, vaid rahvuspoliitiline tegevus, Taani ja Saksamaale (1919–1920). „Missioon” krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjandusele. identiteedi loomine. Vilde tekst ei aidanud enam riigi hüvanguks sel pöördelisel ajal, kui kodumaal Ülipopulaarsed naljajutud said kiiresti rahva seas rahval unustada, vaid mäletada. Et igal inimesel on vuhisesid Vabadussõja kuulid, tuli enda loomingu, oodatud meelelahutuseks. 19. sajandi lõpu eestlane õigus elule, oma maale, vabadusele. Ja, et tõe ja õig(l)- tervise ja abielu arvelt. Hiljem poliitikast taandunud vajas nalja, see pani unustama rasket argipäeva, use eest tuleb võidelda. Vilde jäi aga elu lõpuni demokraatia saadikuks Eestis. vaesust, vabaduse puudumist. Vilde suutis Vilde võitles ka ise. Jäägitu rahuarmastajana Oma elu viimased aastad veetis kirjanik esmakordselt panna eestlase janunema omamaise ikka ainult sõnarelvaga. 1905. aastal oli ta Kadriorus. Teenete eest Eesti riigi loomisel kinkis ilukirjanduse järele. koos elukaaslase Linda Jürmanniga kaasatud vabariigi valitsus 1925. aastal Vildele korteri koos Paralleelselt kirjanikukarjääriga uuendas revolutsioonisündmustesse, pidas avalikke sisustusega. Hoolimata rõõmust oma esimese noor Vilde väsimatult ka eesti ajakirjandust. Vilde kihutuskõnesid, kus nõudis tsaarivõimult päris kodu üle oli Vilde elu lõpp täis dramaatikat. oligi ennekõike Ajakirjanik suure algustähega. Ta kodanikuõigusi, demokraatiat, rahvuslikku Mõneaastase pausiga oli kirjanikul 1925. aastast nõudis lehe omanikelt ja toimetuselt euroopalikku enesemääramist ja ka iseseisvust! Pöördeliste kuni 1933. aastani salasuhe juuditar Raheliga. Elu kvaliteeti. Vilde viis siinse ajakirjanduskultuuri uuele hetkede tulipunktis olijana sattus ka tema lõpuni sügavale südamesse jäänud kiindumus tasemele ja kohe kindlasti oli ta kõikides suuremates karistussalkade poolt tagaotsitavate riigivastaste naisesse, kellega erinevatel põhjustel koos olla ei väljaannetes töötades tõeline staarajakirjanik. Sise- ja nimekirja. Tuli Eestist lahkuda! Koos Lindaga algas saadud, paiskas Vilde eluõhtul hingelisse kaosesse. välispoliitika, inim- ja kodanikuõigused, majandus- kaksteist aastat kestnud pagulaselu Euroopas (1906– Unistus kodust ja rahulikust vanaduspõlvest kusagil ja ühiskonnaküsimused olid teemad, mis Vildet 1917). Hingeliselt ja aineliselt vastuoluline ja keeruline soojemas Euroopa piirkonnas jäid kättesaamatuks. 11 huvitasid, aga millest Tsaari-Venemaa tingimustes aeg. Elada tuli nähtamatuna, justkui vangina vabas Suhte keerukus ja emotsioonide karussell sai üle tsensuur vabalt kirjutada ei lubanud. Vilde sõna oli maailmas. Kodust ja vanematest eemaloleku valu, kuuekümne aastasele Vildele saatuslikuks. Kirjanikku pideva valve all. See sõna oli 20. sajandi alguseks krooniline aineline puudus, pidev ärevusseisund jätsid ähvardas muude psüühikast tulenevate tervisehäirete saanud mõjuvõimsaks! Mida ei saanud kirjutada lehe kirjaniku närvisüsteemile püsiva jälje. Paradoksaalselt kõrval reaalne pimedaks jäämise oht. 1932. aastal esikülgedel, seda sai kirjutada lehesabas. Nii kudus on just sellest perioodist pärit Vilde loomingu kirjutas Vilde oma Kadrioru korteris viimase novelli, Vilde oma ühiskonnakriitikat ja maailmavaadet osavalt kuldvara: meisterlikud novellid, aegumatud näidendid autobiograafiliste sugemetega „Casanova jätab ilukirjanduslikku loomingusse. Vilde ajakirjaniku- ja „Pisuhänd”, „Tabamata ime” ja Eesti esimene jumalaga”. Seal raiub ta sõnasse ka armastuse Raheli (Mirjam Goldi prototüüp) kui oma viimase naise vastu. Eduard Vilde suri 1933. aasta jõulupühadel südameinfarkti. Tema kõrval seisis viimsel tunnil abikaasa Linda Vilde. Vilde kõndis kogu oma elu justkui ajast pisut ees. Vabaabielu pooldav, inim- ja naiste õiguste eest seisev ning ühiskondlikku sallivust ja tolerantsust toonitav kirjanik sobinuks 20. sajandi alguse asemel pigem 21. sajandisse. Pole siis ime, et tollase kodumaa vaimne ruum jäi kirjanikule vanamoodsaks Foto: Kadri Hallik Kadri Foto: ja sumbunuks. Ta vajas suurlinliku õhku ja arenenud maailma kultuursust. Ta vajas Euroopat! Just peamiselt nendel põhjustel on Vilde pea 20 aastat oma elu eri perioodidel elanudki võõrsil. Kõik see kogemus vormis temast meie esimese tõelise eurooplase! Mehe, kes Indrek Sammul, Inga Salurand Indrek istus „nagu pala läänemaisust eesti punutud põhjaga toolil” (Karl Ast Rumor, „Aegade sadestus”). •Kairi Tilga

Urmas Vadi „Millest tekivad triibud?“

Lavastaja ja kunstnik → Urmas Vadi Kostüümikunstnik → Triinu Pungits Valguskunstnik → Priidu Adlas Osades → Inga Salurand, Indrek Sammul, Kristo Viiding

Esietendus 17. septembril 2020 Eduard Vilde muuseumis. Alates 9. jaanuarist 2021 Draamateatri väikeses saalis. 7. novembril tähistab Andrus Kivirähk Eesti Draamateatris oma 50. sünnipäeva. Juubeli DraAmaTeatri puhul lavastab ta ise väikeses saalis oma näidendi „Keiserlik kokk”. OMA

Tänaseks on Draamateatris lavastatud 21 sinu näidendit, neid on mängitud üle 1000 korra ja neid on näinud enam kui 200 000 teatrikülastajat. Sa oled Draamateatri oma iNiMenE inimene. Aga kas mäletad ka seda, kui esimest korda sinu teksti siin majas tehti?

Esimest korda mäletan võib-olla isegi kõige rohkem. Väga ärev tunne oli. Mati Unt lavastas „Jalutuskäik vikerkaarel” ja see, et Unt hakkab Draamateatris tegema minu näidendit ja seal mängivad Ita Ever, Tõnu Aav, Andrus Vaarik ja Aarne Üksküla... jumal küll. Ma olin ikka väga elevil. Ma olin siis 25-26. Ma käisin siin majas seinaääri mööda. Mati Unt tegi proovi, ma istusin saalis nagu hiir. Ühelt poolt väga hea, et sai nii vara jala ukse vahele, aga teiselt poolt, nii hea tükk see ei olnud, et see tingimata oleks pidanud Draamas olema. Aga Matile meeldis ja Mati tahtis seda väga teha.

Sul oli juubel juba augustis, kuid teatris tähistad Andrus Kivirähk seda alles novembris? Foto: Laura Pählapuu Laura Foto: Ma mõtlesin, et oleks tore oma juubelit kuidagi tähistada, aga mitte niisama, et lähed sõpradega kõrtsi. Kõrtsis saab sõpradega iga päev käia. Palju toredam oleks sõbrad kutsuda esietendusele, kus sa ise oled ka lavastaja. Ja pärast seda etendust siis pidutseda ja viina võtta ja tähistada. Teatrid alustavad oma tööd alles sügisel, seega tükk saab välja tulla alles novembris, aga tühja kah, eks ma siis tähistan novembris. Kiiret ei ole. Peaasi, et üldse saab. Peaasi, et ei tuleks mingeid käske Toompealt, et inimesed peavad kodus istuma ja televiisorit vaatama.

Aga miks „Keiserlik kokk”? Seda on juba korra tehtud (aastal 2008, teater R.A.A.A.M, lavastaja 12 Ingomar Vihmar). Sa ei mõelnud, et kirjutaks juubeliks hoopis uue tüki?

Ei mõelnud. „Keiserlik kokk” oli mul kaua hinge peal. Ingomari lavastus Viinistul oli täitsa tore lavastus, aga täiesti teistsugune võrreldes sellega, kuidas ma seda kirjutades endale ette kujutasin. Kirjutades sa ikkagi lavastad selle tüki enda peas mingil moel ära. Ja kui see nägemus erineb väga palju sellest, mida sa lõpuks laval näed, siis tekib soov seda oma nägemust ka publikule tutvustada. Kuna aega on palju mööda läinud ja kuna ma arvan, et tean, kuidas seda tükki teha võiks, siis julgesin teatrile sellise idee välja pakkuda. Üldjuhul ma lavastama ei kipu. Mulle väga meeldib, et mina olen autor ja keegi teine lavastab. Selline sünergia on väga kihvt. Aga „Keiserlik kokk” jäi kuidagi väga hinge peale.

Milline lavastaja sa oled?

See on mul alles neljas tükk, mida ma lavastan. Enne on olnud „Papagoide päevad”, „Aabitsa kukk” ja „Köster”. Nendest kaks on olnud monotükid, kus ainult mina ja näitleja istume kahekesti saalis. Tema mängib mulle ette, pärast ma ütlen talle midagi või lähme lihtsalt koos õlut jooma. See on nüüd natukene suurema trupiga asi. Eks mul mingi ettekujutus lavastaja tööst on. Ma olen päris palju teiste lavastajate proovides istunud. Näiteks Karusool või Aare Toikkal. Kui Uku Uusberg lavastas Draamas „Kevadist Lutsu”, siis ma istusin peaaegu kõikides proovides. Aga otseselt lavastamist õppinud ma ei ole.

„Keiserliku koka” peategelased on Tuglased, kuid tegu ei ole klassikalise ajaloolise draamaga?

See on rohkem selline tsirkuselaadne etendus, kus tegelased on pigem tüübid ja värvikad karakterid – ajaloolisi isikuid ei ole sealt tagant vaja otsida. „Keiserlik kokk” on näide sellest, kuidas halvad ajad muudavad ka inimesed veidrateks ja panevad nad veidraid asju tegema, kuid alati on ka need inimesed, kes suudavad väärikaks jääda. Tuglased on küll põlu all, kuid sellele vaatamata suudavad säilitada eestiaegse väärikuse ja viisakuse.

Kas praegu on ka võimalik kirjanikel põlu alla sattuda? Otseselt mitte, sest riigil pole sellist võimu nagu oli Need ma kirjutasin ikkagi juba enne koroonat valmis. Andrus Kivirähk Stalini ajal. Paljud kultuuritegelased on mõne Eks ma üritasin eriolukorra ajal ka suurest igavusest „Keiserlik kokk” poliitilise jõu poolt põlu alla pandud ja tembeldatud kirjutada, aga eriti viljakas see ei olnud. Ma vajan liberastiks või mingiks muuks jubedaks elukaks, aga kirjutamiseks ikka mingit elu enda ümber. Mulle Lavastaja → Andrus Kivirähk see ei tähenda midagi. Kõigile ei saagi meeldida. meeldib nii, et hommikul kirjutan, aga päeval ja Kunstnik → Kaspar Jancis Sellist olukorda, et riik saaks mõne kirjaniku või õhtul käin linna peal, kohtun inimestega ja ajan Osades → Aleksander Eelmaa, kunstniku ühiskonnast täiesti välja lülitada, õnneks lobajuttu. Sealt saan energiat ja ideid järgmiseks Kaie Mihkelson, Jan Uuspõld, ei ole. Ma arvan, et praegu on kultuuriinimestel päevaks. 24 tundi kodus istuda on väga nüristav. Harriet Toompere, Ivo Uukkivi, suurem oht mingite jõududega koostöö tegemine, Koroona läks peamiselt nii, et vedelesin palju Christopher Rajaveer millega võib-olla ei peaks koostööd tegema. Võib kodus, lugesin palju raamatuid ja käisin palju näiteks sattuda parlamenti, mingisse kummalisse koeraga jalutamas. See oli vähemalt hea õigustus Esietendus 7. novembril 2020 koalitsiooni ja avastada ennast väga piinlikust väljas käimiseks. Aga nüüd võiks lobajutu aeg juba väikeses saalis olukorrast. Võiks ju olla piinlik mõnel inimesel. tõesti tagasi tulla. Eks Tuglase ajal oli lisaks põlu alla sattumisele samuti see oht ka, et võisid hakata padupunaseks, saada ordeneid ja aukirju. Sellest „Keiserlik kokk” Küsis Mehis Pihla omal moel räägibki. • Tundub, et koroonaaeg on sul möödunud väga töiselt. Avaldasid just uue teose „Puulased ja tohtlased”, kirjutasid ka Draamateatrile uue näidendi – „Talupojad tantsivad, prillid ees”, mis esietendub kevadel.

aNdruSele

mõeLdes 13

varjus oma väikesi lapseasju. Tõnu Oja: Harriet Andrus oskab su pilku suunata. Ja mina usaldan teda 100%. Andrus on täiesti iseenesest- Toompere: Sest tema vaade asjadele mõistetav Draamateatri osa. tuleb suurest, soojast, targast Tuled proovist ja tema istub juba Niisiis Andrus. südamest. Antropoloogi teatri kohvikus, ootab, et keegi Tema puhul tahaks südamest, kes armastab elu ja temaga vestlema asuks. Kuidas kasutada väljendit „inimene- inimesi, kõigi oma erinevustega. ta sisse saab? Ei tea. Ukse kiipi pidupäev”. Ta toob päikese kas Aga kes ei salli rumalust, tal ei ole. Selline tunne, et tema või maa alt välja. Mitte ükski ahnust, kurjust, silmakirjalikkust, ees on kõik uksed lahti ja et ta on põguski kohtumine, lühike vääritust, kitsarinnalisust, ülbust, igale poole teretulnud. Ta lihtsalt asjalik telefonikõne, korraks suurustamist, labasust ja valet. on selline inimene, et isegi kui teretamine, ei möödu ilma Andrusel on alati aega. ta oleks järsku kell 3 öösel sinu naeruta. Rääkimata siis veidi Ta ei jäta kunagi vastamata. korteris – sul on hea meel. pikematest kohtumistest, pärast Ta ei jäta kunagi tegemata, Milline lavastaja on mida valutavad siselihased nagu kui on midagi lubanud. Ta ei Andrus Kivirähk? Ta polegi oleks hullult trenni teinud. Naer anna katteta lubadusi. Ta jätab lavastaja. Ta on autor. Ta ei ürita on trenni eest. Sellega ta meid meelde. Ta kuulab. Ta näeb. Ta on ennast lavastajana kuidagi tükis vormis hoiabki. Vägev treener. avatud meelega. Ja ta tuleb alati nähtavaks teha või õigustada Mul on suur rõõm kohtumisele sekundi täpsusega. enda olemasolu proovisaalis. sellises trennis käia vähemalt Ainult ühe korra 7 aasta jooksul Tema töö on tehtud. Tekst on üks kord kuus. Nimelt on meil, on ta meie klubiõhtule hilinenud. valmis. Nüüd on lihtsalt vaja kõik väikesel sõpruskonnal, salajane See oli meile kõigile ootamatu. see, mis tekstis kirjas, publikuni kirjandusklubi. See algas Mati Harjumatu. Aga see oli ka tuua. Andrus on inimesena muhe Undi poolt meile jäetud raamatute mõistetava põhjusega. Kuna meil ja mõnus. Täpselt sellised on ka nimekirjast, mida ta soovitas oli sel õhtul arutluse all ülejäänud tema proovid. meil Maiduga läbi lugeda. 73 klubirahva tungival soovil tema Ma iseloomustaksin raamatut. Neid me siis kambakesi enda värskelt ilmunud raamat Andrust kahe sõnaga: normaalne loemegi. Juba seitsmes aasta. „Sinine sarvedega loom”, siis võib ja vaimukas. Tema vaimukus Kivirähul oli enamus neist teda mõista, et tema tagasihoidlik tulebki minu meelest sellest, et ta muidugi loetud. Tema lugemus on loomus aeglustas ta sammu. on nii ebanormaalselt normaalne meeletu. Ja tema lugemiskiirus on Andrusega koos olla on inimene. uskumatu. Ta jõuab läbi lugeda ka kõik värskelt ilmunud raamatud, lihtne ja kerge. lisaks kõikidele arvamuslugudele, Ja ta ei virise. Ta on vanadele meistritele ja uutele ööbinud isegi saunalava all, suleproovijatele. Nii et meil on kui olime kohas, kus nappis tekkimas Mati nimekirja kõrvale magamiskohti. ka Andruse nimekiri. Ja tema soovitused on kullaprooviga. Andrusega koos olles oleksid sa justkui vanajumala selja taga. Siis pöörleb • maailm kuidagi õigesti. Või vähemalt näed sa kõigest läbi ja poliitsigatsejad ning muud kurihinged ei ohusta sind. Temaga koos näed sa suurtes, tähtsates täiskasvanuis väikesi lapsi, kes ajavad suurte tegude Eesti Draamateatri 100 aasta juubeli eel rääkisime teatriloolase tEaTeR ja teatripedagoogi Lea Tormisega teatri algusest, pöördehetkedest ja alGaS missioonist. Allpool noppeid pikemast vestlusest 16. juunil 2020. StuUDiost

82/100 Mu esimest korda Draamateatrisse minek pidi olema üsna viimasel eestiaegsel hooajal, 1938–1939, kui olime Viljandist Nõmmele kolinud. Esmalt nägin nukuetendust, kas „Miki-Hiir Eestis“ või „Lend Kuule“, aga nukuteater polnud mulle siis huvitav. Tantsuetendused meeldisid rohkem, võimalusel viidi mind Estoniasse. Draamateatris olen käinud niisiis 82 aastat. kätte. Nad rabelesid siin väga vapralt. Võtsid nimeks põhialuseks eesti näidend. Nad mängisid muud ka, Üsna pikk staaž. Draamateater, korraks isegi Eesti Draamateater, aga oli juba satutud eesti dramaturgia kullasoonele püüdsid ellu jääda ja rändasid ringi – kummaline, ja see jäi põhiliseks. Õnneks avastati õige pea, et ka Eesti Draamateatri mitu algust et ka väga tõsise repertuaariga, klassikaga, mida Tammsaare läheb teatris hästi, 1932. aastal jõudis Kuna olen pidanud ajaloolasena selle peale maarahvas meeleldi vaatas. Kui õnnestus raha kokku Draamastuudio Teatris lavale esimene Tammsaare palju mõtlema, siis arvan, et sisuliselt on teatri algus kraapida, mängiti Saksa teatri laval. Vana Draamateatri dramatiseering, „Vargamäe“ „Tõe ja õiguse“ I osa protsess. Pole nii, et ta kukub taevast ja algab. Seda põhimõtteid jätkas hiljem uus Draamateater: põhjal. Kogu eesti teatris algas omadramaturgia buum ei ole ajaloos kunagi olnud. Kuna meie teatrivärk on mängida võimalikult head ja tõsist repertuaari, olla (see sobis pealegi 1930. aastatel mujalgi Euroopa väga noor, siis meile on see olnud kole tähtis, et saaks rahvavalgustaja, anda odavalt õpilastele pileteid, et teatrites maad võtva nn uusrealismi lainega). kuskilt paar aastat juurde, et oleks soliidsem ja vanem. publikut kasvatada. Vanal Draamateatril oli päris hea Üks põhjus oli veel, miks eesti dramaturgia nii Kellel on vaja algust paika panna aastaarvuliselt? publikuedu. Aga teatrisaalide üürid olid kõrged ja hästi läks. Haritud publikut oli esialgu ju väga vähe. See on tähtis muidugi neile inimestele, kes parajasti 1920ndate algul oli ka majanduskriis. Samal ajal polnud Teatris oli 1920. aastatel olnud mitmeid katsetusi, seda teatrit hakkavad tegema, ja tagantjärele on ta Vanemuine pärast nende lahkumist jalgu alla saanud, näiteks Hommikteater, aga meie vaatajate hulgas oli tähtis ajaloolastele, kes peavad leidma, mis ja kus ka vastasutatud kultuurkapitalis mõisteti, et rahaliselt ikka hirmus vähe neid, keda kunstilised katsetused see algus ikkagi on. Peab otsustama, millest tahame enam nii jätkata ei saa. Vana Draamateatrit sunniti huvitasid. Eesti elu peegeldust sai aga mängida, publik algust arvata. Näiteks Vanemuise Seltsi poolkutselise lõpetama, otsustati trupp kupatada Tartusse tagasi. vaatas äratundmise ja huviga. Koidula teatri algus oli seotud „Saaremaa onupoja“ Aeg-ajalt olid nad Tallinnas rahvapidude nime all teinud lavastusega, mis tehti laulupeo puhul 1870. aastal satiirilisi kavu, nt Asutava Kogu valimiste ajal jm. Ja kui Järel-Eesti – kuigi ka seal oli enne mängitud, protsess juba tuli sunniviisiline Vanemuisega taasühinemine, tegi Kui Teine maailmasõda lõppemas oli, siis tulid eelnevalt käis. Aga kutselise, järjepideva Vanemuise vana Draamateatri trupp 1924. aasta vana-aastaõhtul tagasi need, kes Nõukogude rinde tagalas Jaroslavlis alguses oli lavastaja Karl Menning ja maja valmimine, etenduse „Draama ja Vanemuise pulm“: rikas vanamees olid Eesti Riiklikes Kunstiansamblites tegelenud kui toimus näidendivõistlus ja alustati „Tuulte ostab noore tüdruku ära ja sunnib endaga abielluma – teatriga, koorilauluga, rahvatantsuga jne. Oli selge, pöörises“ lavastusega 1906. aastal. nii tõlgendati seda käiku. 1925. aasta alguses alustas et nad olid hirmsasti igatsenud Eesti järele. Alguses Ka Draamateatri algus on protsess. Sellest Tallinnas ametlikult uus Draamateater, Draamastuudio ei olnud tunda omavahelist vastandust nendega, kes 14 tulenebki, et tal on justkui mitmekordne algus: Teatrikooli I lennu lõpetajate loodud Draamastuudio siin olid – omad inimesed said ju kokku, oli hea meel, 1920, kui alustas Paul Sepa teatristuudio, 1925, kui Teater. et hing sees ja midagi uuesti algab. Draamateater Draamastuudio Teater ametlikult tegevust alustas, oli siis Tallinnas ainukene alles jäänud teatrimaja, ja mõnede arvates ka 1916, kui alustas n-ö vana Draamastuudio Teater varemetes Estoniat muidugi hakati kohe taastama, aga Draamateater. Kui nõukogude ajal algusdaatumi üle Uue teatri algus ei olnud sugugi lihtne. Esialgu see võttis aega. Esimest korda lauldi Eestis Ernesaksa vaieldi ja seda pikaks ajaks 1920. aastalt 1916. aastale oli kõhevil olek. Neisse ei usutud. Nad ise ei olnud „Mu isamaa on minu arm“ Draamateatri laval. Ma olin nihutati – sellepärast, et vana Draamateater oli 1917. võibolla väga ühtsed. Neil oli võibolla Paul Sepalt või sel aktusel. Oli teotahe üles ehitada, mis on lõhutud, aastal olnud korraks ühendatud Tallinna Tööliste mujalt saadud pisut ülepaisutatud ja paatoslik laad. uuesti minna edasi teatri tegemisega. 1945. aasta Teatriga, see andis tingliku aluse Draamateatrile 1952. Rahaprobleem oli suur. Saksa teatri üür käis üle jõu, sügisel peeti vaikselt ka Draamateatri 25 aasta juubelit. aastal Viktor Kingissepa nimi anda –, siis olin küll intendant Schott käis näitlejatel sabas ja ei lubanud Nende jaoks, kes tagalast tulid, oli selge, et see on nende poolt, kes Draamastuudio Teatri asutasid ja proovi ajal tulesid põlema panna. Otto Aloe kuldkell õige daatum, ja kohalolijate jaoks ju muidugi ka. ütlesid, et stuudio algusaastas käis tihti panti, et etenduse saaks Olen ikka kasutanud Madis Kõivu tarka ütlemist, 1920 on ka teatri algus. ära anda, piletitulu eest osteti et see oli järel-Eesti aeg. See kestis umbes 1948. jälle välja. Otto Aloed praegune aastani. Paul Sepa stuudio Teater toimib omas avalikkus suuremat ei tea, aga Kui Paul Sepp kuulutas ta oli väga oluline inimene eesti Ainus eestikeelne sõnateater 1920. aastal välja, et võtab vastu ajas ja peegeldab kultuuris ja Draamastuudio Teatri Siis sekkus poliitika ja väga ruttu algasid lõputud oma stuudio, siis need, kes sinna elus. Kõik algas 1920. aastatel muutused. Draamateatri jaoks jooksis kõik õnnetult läksid, juba enamasti tundsid seda aega kasvõi tema korteris Viiralti tänaval. Seal omavahel kokku. üksteist. Olid koolinoorte ringid oli teatri büroo, dekoratsioonide Tallinnas oli Eesti ajal olnud kolm eestikeelset ja harrastustrupid, nii et inimesed, tahtmatult. Seda valmistamine, seal nad tegid sõnateatrit. kes tahtsid selle asjaga tegeleda, näeb tagantjärele, proove, seal aeg-ajalt elati. Esimesel nõukogude aastal ühendati olid juba enne olemas ja ega neid Mitu aastat prooviti üht ja Draamateater ja Töölisteater, aga see kestis ainult ühe siis nii hirmus palju polnud. kuidas midagi teist, oli päris huvitavaid lavastusi. aasta. Saksa okupatsiooni ajal sai Eesti Draamateater Stuudioteatri mõte, nii Aga murrang oli Hugo Raudsepa oma nime tagasi, Töölisteatri põhjal loodi Väiketeater. udune kui see ka oli, oli Sepal on mingil ajal „Mikumärdi“ 1929. aastal. Kõige Kui algas uus nõukogude aeg, oli Töölisteater mingil määral muidugi Venemaalt naljakam on see, et maailmas omadega läbi. Maja oli maha põlenud ja trupi alusel kaasa toodud. Et teater tuleb tõlgendatud või algas suur majanduskriis, ja moodustati Riiklik Noorsooteater (mängiti endise välja kasvatada koolist. Et ei saa sellest hoolimata järsku selline Lutheri vabriku efektse arhitektuuriga rahvamajas, kus enne midagi uut ja oma teha, kui mängitud, ja et see publikumenu … Nad olid ise praegu on Pagaripoiste pood), kuid 1948 liideti see tuleb stuudiost, kus inimesed oli just siis vajalik. täiesti ehmunud. Kuna nad ei Draamateatriga. koos õpivad, välja kasvatada jaksanud maksta Saksa teatri Estonia sõnatrupp oli Eesti ajal kindlasti üks teatrikollektiiv. Draamastuudio Seda kohe ei üüri, anti Tallinnas tavaliselt üks tugevamaid, ka Draamateatrist tugevam. Estonia Teatrikooli 1924. aastal lõpetanud etendus ära ja mindi ringreisile. muusikaosakond oli aga juba Eesti aja lõpul tahtnud esimese lennu jaoks – nendest taipagi. Ja äkki „Mikumärdiga“ niisugune sõnaosakonnast lahti saada: majja ei mahu kõik ära, saigi see teater – oli see loomulik. pauk! Rahvas jooksis kokku, kõigil on liiga vähe proovi ja mängimise aegu. Muide, kõigile nii hirmsasti meeldis. vaidlus käis ka Draamateatri maja kasutuselevõtu Vana Draamateater See oli üks esimesi lavastusi ümber. Pärast sõda pidi muusikateatriks taastatud Vana Draamateater eesti teatris, mida mängiti üle Estonia sõnateatri filiaaliks saama endise kino Gloria koosnes põhiliselt headest 100 korra. 1930. aastate teisel Palace saal, mille nad ise Ants Lauteri eestvõtmisel Menningu näitlejatest, kes tegid poolel mindi „Mikumärdiga“ ja korda tegid. Kuni järsku, pauh, tuli 1948. a otsus, et enneolematu sammu ja tulid „Seitsme vennaga“ Helsingisse Eestis luuakse Vene draamateater. Kuhu see panna? Vanemuisest suure trupiga ära, külalisetendustele. „Mikumärdi“ Ikka samasse kinno, kus nad on tänapäevani. Ja kui Menning pidi lahkuma tema oli veninud peaaegu tund aega suurem osa Estonia draamatrupist liideti 1949. aastal nõudliku repertuaarivaliku jm pikemaks, igaüks mõtles nalju Draamateatriga. Vägevad Eskola, Karm, Lauter, Talvi jm põhjustel. Seltsi juhatus tahtis välja, nagu vähegi oskas – pidi sõnateatri paremik toodi üle. Kahjuks lõhuti üks Eesti teda oma maitsega arvestama enne külalisetendusi proove parimaid sõnalavastustruppe. Estonia kool oli midagi panna, mitte vallandada, aga tegema ja viima lavastuse uuesti muud, natuke kõrgendatud stiil, mis erines selleks printsipiaalne Menning lahkus. Ta katuse alla tagasi. ajaks Draamateatris välja kujunenud laadist. palus, et näitlejad jääksid kohale, Nii avastati, et eesti Draamateater oli lõhki minemas – ja 1953 aga see kamp tuli 1916. a Tallinna asi lööb. Sealtpeale jäigi toodi lisaks Moskvast täies koosseisus GITIS-e ja sattus sõja ja revolutsiooni Draamastuudio Teatri repertuaari vastlõpetanud eesti stuudio 24 noort näitlejat! Kõik sumati kokku Draamateatrisse, mille all see ümber" peegeldusid juba Panso elulõpu süvenevad kus püsib järjepidevus, kus on kindel seltskond, kes ju kannatas. See, mis oleks pidanud olema teatri õnn, otsingud Eesti ja eestlase avamisel. üksteist tunneb, ajab ühist asja, kus mõeldakse kõigi et ta sai kõik väga head näitlejad endale, oli tegelikult Minu meelest niisugune mees on ka Priit arengu peale, nii palju kui võimalik, katsetatakse. See õnnetus. Osalt see lahenes aja jooksul, kõik uued ei Pedajas, kes avastas enda jaoks kunstiliselt mõjuka on olemuselt nagu stuudioprotsess (nagu kirjutab ka jäänud truppi pidama, gitislaste hulgas oli režiiandeid rahvaliku suuna ja eesti ajaloost kõnelemise rahva Alvis Hermanis oma „Päevikus“). (Kiisk, Kruusement, Kromanov, Aruoja, Rummo jt), saatuse kaudu eesti dramaturgiale toetudes. Räägitakse, et peab olema avangard. Eelvägi nendeta poleks eesti filmindus ja televisioon nii ruttu Draamateatris tuleks tingimata hoida seda rida, juhatab midagi sisse ja uuendab, siis tekivad jalgu alla saanud. 1952 tehti Tallinna eraldi nukuteater, mida ajavad tema Kõivu-lavastused: eesti kultuuri epigoonid jm järelvägi. Areng on pidev protsess. sinna läks küll vähe näitlejaid eesotsas Veikega, aga süvenemine, selle tundmine ja edasi kandmine. Kellele sa vastandud, alternatiivne oled, kui sa ei neile anti üle kõik see, mis Draamateatrisse oli Eesti aja Samal ajal on väga hea, et kõrval on noor kunstiline tunnista eelnenut? Juba sellepärast on vaja isakuju, nukundusest jäänud. juht Hendrik Toompere jr, kes minu meelest katsetab et temast esimese hooga lahti öelda, olla ise, ilma isa arukalt ja targalt teistmoodi loovaid lähenemisi. toeta, et siis ehk aja jooksul taibata, et ma lähen ikka Tammur ja Panso Nõukogude ajal anti direktorile loomingulisi rohkem isa nägu. Draamateatris oli väga hulle perioode, kus õigusi, mida tegelikult ei oleks pidanud andma, Ka siis, kui Draamateater pole olnud vedur, elu määrasid jäigad administratiivsed muutused. kunstilise juhi staatus kannatas selle all. Juba siis oli on ta stabiilset kvaliteedinivood pakkunud. Taset 1952. a toodi uueks juhiks Ilmar Tammur. Ta kõrval oli väga tähtis, kas on loomingulise juhi ja lavastajate hoidnud. Aga väga tähtis on aina pürgida kõrgemale kahjuks, ütleme, vastuoluline isik direktor Hugo Murre. kõrval ka õige direktor, kes on valmis ise jääma harjumuslikust heast tasemest – peaasi, et selliseid Tammur oli hea näitleja ja ta polnud ka halb lavastaja, tagaplaanile, et kindlustada teiste loomingulist lavastusi oleks. Kui neid pika aja vältel ei sünni, on tegi efektseid suurejoonelisi lavastusi, aga ta sattus tööd. Ma ei tea Margus Allikmaad kuigi hästi, aga midagi korrast ära. poliitilisse kahvlisse. Andekas inimene, kes läks ajastu arvatavasti kuulub ka tema selliste teatri(üld)juhtide poliitiliste käikude nahka, lasi ennast juhiametisse ritta, kes kindlustab, et loomingulistel inimestel Muutudes ja kordudes panna ja ei taibanud, kui ohtlik on toetus kõrgemalt oleks hea tööõhkkond ja kes oskab teatrisse tuua Kõik muutub. Ja kordub. Otsiksin alati paralleele poolt. Tal oli väga tugev ministri ja ametlike instantside vajalikke inimesi. Nagu Leo Kalmet juba Eesti ajal. loodusest. Mitte ainult looduse ja inimese ellujäämise soosing. Peaasi, et ei tehtaks formalistlikke katsetusi. Kui olid kõrvuti Panso ja Kalmet, siis oli selge, et kohta ei maksa see, et liigirikkus peab säilima. Moskvast hakkasid tulema repertuaarinõudmised. Ja Pansol oli anne, efekt ja sära, mis mõjus ja omamoodi Teatris täpselt samuti, nii teatrimaailmas tervikuna milleks Tallinnas kolm eestikeelset teatrit, aitab, kui on koolitas inimesi juba tema isiksuse kaudu. Kalmet kui ka konkreetse teatri sees. Periooditi on tahetud üks! Oli kohutavalt segane ja vastik aeg, seotud just oli aga see, kes tegi teatrijuhi ja lavastajana vaikselt vabaneda „kirjanduse lõa otsast”. Johannes Semper nimelt poliitiliste otsustega. See takistas loomulikku nähtamatut tööd, algul teatris näitlejatega ja hiljem kirjutas juba 1913. aastal artikli „Teater kui iseseisev arengut tükiks ajaks. lavakoolis üliõpilastega, kes ajas teatris igasuguseid kunstiala“. Draamateatris varem näitlejana töötanud organisatsioonilisi, sageli jampslikke tüütuid asju, kes Vahel öeldakse küll, et see aasta tuli kevad Voldemar Panso tulekust režiidiplomiga lavastajaks hoidis kogu asja püsti. Selliseid juhte sünnib vist väga teisiti. Aga kevad tuleb. Loodetavasti korduvad 1955. aastal algas uus etapp, oli tunda, et kõik vähe. Nii keeruline ja vastuoluline organisatsioon veel kaua kevad ja suvi ja sügis ja talv. Ja teatris tahavad temaga töötada, publik jooksis tema lavastusi nagu teater aga lihtsalt ilma nendeta ei püsiks. ka. Jälle tulevad noored teatrisse, nende jaoks vaatama, väliskülalised tahtsid eeskätt neid näha. Mulle tundub, et Rein Oja, kes võiks ju ka ainult on see esmakordne, aga protsess kordub. Mõni Kui 1965. aastal tehti Noorsooteater, läks Panso seda näitlejana särada, on samuti sama tõugu. noorepoolne näitleja tahab laval rääkida oma sõnu, juhtima ja temaga läksid Draamateatrist tipud kaasa. mitte kirjanduslikku teksti. Miks ka mitte! Kuigi ilma hea Kogu elevus läks Broadwaylt ära koos Pansoga. Repertuaariteater kirjanduseta jääb teater sööti. Peamine, et näitlejalgi 1970. aastal sunniti Tammur lahkuma ta oma Draamastuudio Teatrile oli tähtis mängida oleks oma mõtteid. Oleks, mida öelda, siis saab öelda kollektiivi poolt. See oli ausalt öelda siserevolutsioon. väärtdramaturgiat, harida publikut, kasvatada noort ka ainult liikumiskujunditega või kirjutatud näidendi Panso tuli, suuresti kohusetundest, Draamateatrisse vaatajat. Minu meelest püüeldakse selle poole sõnadega. Nii kaua, kui loominguline inimene suudab peanäitejuhiks ja andis teatrile uue ilme. nüüdki. Aga praegu muutub tähtsaks see, mille peale endas hoida tunnet, et iga kordus valmis lavastuse Panso ja Tammur olid muide kursusekaaslased. siis, alustades, ei osatud mõeldagi – repertuaariteater järgmises etenduses on uus, iga kord olen ma ise Kuni Panso osutumiseni otseseks konkurendiks kui nähtus ise. juba teistsugune ja tegelikkus minu ümber on uus – olid suhted normaalsed. Tammur mängis Panso Projektiteater on väga kena, pakub võimalusi ei maksa kordust karta. Kui kordus on loominguline, diplomilavastuses 1955. a ja Panso tõi ta õpetajana ja vaheldust, aga see ei ole see, mis toidaks ja siis ta on nagu looduslik protsess. Sisaldades ka lavakunstikateedri I lennu juurde. alles hoiaks teatrikunsti vereringet, võimete ja muutumist. Loovalt mõtlevate tegijate kooslust saab oskuste arengu pidevust. Kui ajalugu vaadata, püsikindlamalt toetada just repertuaariteatri vorm. Eesti asi siis meie teatriuuendused on valdavalt toimunud Panso järglane Mikk Mikiver tajus tundlikult olemasolevate suurte teatrite sees, nii 1920. kui ka eesti temaatikat, tegi seda väga tõsiselt ja valuliselt. 1960. aastatel. See on nähtavasti olnud optimaalne Vestles Ene Paaver See ei olnud nalja pärast, et kui uus Eesti aeg meie väikese rahva puhul. Projektiteater ja 15 hakkas sündima, läks Mikk otsapidi poliitikasse. repertuaariteater – üks ei takista teist, need on lihtsalt • Draamateatrile olid tema lavastused selles ajas ühendatud anumad. hirmus tähtsad – seni keelatud olnud eesti ajalugu Hoida head stabiilse püsitrupiga järjepidevat ja üldse ajaloo mõtestamine, nagu „Pilvede värvid“. repertuaariteatrit on minu meelest üks Draamateatri Minu meelest on see Draamateatris üks olulisemaid tähtis funktsioon, mida ta kõigi poliitiliste segaduste aegu, kus eesti repertuaar oli poliitiliselt avaram kui ajalgi on suutnud täita. Jah, institutsionaalne varem. Panso Tammsaare-lavastustes oli muidugi kollektiiv mingil määral stagneerub paratamatult, ajastu tugevasti sees, Mats Traadi „Tantsus aurukatla vajab värskendamist. Samas – peab olema koht, Foto: Teatri- ja muusikamuuseum Teatri- Foto: teine on Otto Aloe, kellest sai 1924. a asutatud a asutatud sai 1924. Aloe, kellest on Otto teine Kalmet, tulevane Draamateatri üldjuht 1927–1944. Draamateatri tulevane Kalmet, I lennu üliõpilasi 1921. aastal. Keskmises reas paremalt paremalt reas I lennu üliõpilasi 1921. aastal. Keskmises Draamastuudio Teatri esimene juht, vasakult teine on Leo on Leo teine vasakult esimene juht, Teatri Draamastuudio Teatrimaja 1930ndatel Teatrimaja

11. oktoobril 1920 kogunes 1935 teatri juurde loodi 1956 pärast edukat esinemist 2004 avati maalitöökojast ümber Tallinnas Mündi tänaval Draamastuudio Noorsooteater Moskva kunstidekaadil anti ehitatud 70-kohaline Maalisaal Riigiteenijate ühingu ruumes teatrile akadeemilise teatri 1936 alustati regulaarsete 2010 tähistati teatrimaja 100 esimest korda Paul Sepa era- aunimetus nukuetendustega: sündis aasta juubelit. 1910. aastal teatristuudio. Kohal olid ka Eesti kutseline nukuteater 1966 tähistati suure Saksa Teatrile ehitatud hoone hilisemad teatri loojad Leo 1937 võeti nimeks Eesti pidulikkusega teatri 50 aasta (arhitektid Nikolai Vassiljev Kalmet, Priit Põldroos, Otto Draamateater juubelit, sest teatri algust ja Aleksei Bubõr) on saanud Aloe jt. oli hakatud lugema vana 1939 omandati laenu toel Saksa Eesti Draamateatri koduks 1921 loodi Draamastuudio Draamateatri algusest 1916; Teatri hoone ja oluliseks osaks tema Ühing, mille alluvuses hakkas teatrile anti Tööpunalipu identiteedist töötama Eesti Draamastuudio 1940 teater natsionaliseeriti, orden ja ametlik nimi oli Teatrikunstikool (tegutses nimeks sai Natsionaliseeritud nüüd Tööpunalipu ordeniga Draamateater 1933. aastani) Viktor Kingissepa nimeline Draamateatri kunstilised ja 2. veebruaril 1922 astusid 1941 aastaks paigutati teatrisse Tallinna Riiklik Akadeemiline üldjuhid Draamastuudio õpilased kaasüürilisena Punalipulise Draamateater katseetendusega esimest Balti Mere Laevastiku Teatri 1968 avati pööningukorrusel 1924 – 1927 Otto Aloe korda publiku ette, mängiti venekeelne trupp 150-kohaline väike saal 1927 – 1944 Leo Kalmet Charles Dickensi „Kilk koldel“, 1941–1944 Eesti Draamateater; 1981–1983 toimus suur 1944 – 1949 Priit Põldroos lavastaja Paul Sepp tänu Leo Kalmeti otsusele renoveerimine, keldrikorrusele 1949 – 1950 Ants Lauter Pihla Mehis 1924 lõpetas Draamastuudio tuua eesti näitlejaga ehitati baar 1950 – 1952 Alfred Rebane välja saksakeelset 1952 – 1970 Ilmar Tammur Teatrikooli I lend, kes otsustas 21. oktoobril 1983 põles meelelahutusrepertuaari 1970 – 1976 Voldemar Panso kokku jääda ja asutada vastremonditud hoones suur ei paigutatud majja Saksa 1976 – 1985 Mikk Mikiver Draamastuudio Teatri. Teatri saal asutajad: Otto Aloe, Rudolf rindeteatrit 1985 – 1989 kollektiivne juhtimine 1989 taastati Eesti Draamateatri Tamm → Margus Kujundaja Engelberg, Leo Kalmet, 1944–1948 Riiklik Draamateater (direktor Mati Klooren, nimi ja fassaadil avati Richard Kuljus, Felix Moor, lavastajad Evald Hermaküla, 1948 teatriga liideti Riiklik nõukogude ajal kinni müüritud, Leida Mõttus, Johannes Mikk Mikiver ja Raivo Trass, Noorsooteater kuid krohvikorra all veatuna

Kaljola, Alexis Ormusson, kirjandusala juhataja Kalju Kruus, Ene Paaver, → Kairi Toimetajad 1948–1949 Uus Teater säilinud rüütelkonna vapp Kaarli Aluoja, Priit Põldroos, Haan) Adele Roman, Lydia Seller, 1949 teatriga liideti Estonia 1995 peeti Eesti Draamateatri 75 1988 – 1991 Evald Hermaküla Juta Tikandt, Aili Engelberg, draamatrupp, nimeks sai aasta juubelit, arvates algust 1991 – 1998 Margus Allikmaa Hilda Vernik, Ly Lasner Tallinna Riiklik Draamateater taas 1920. aastast 1998 – 1999 Merle Karusoo 1999 – 2018 Priit Pedajas 31. detsembril 1924 lõpetas 1951 Eesti inseneride projekti 2000. aastate alguses 2018 – Hendrik Toompere jr tegevuse vana Draamateater järgi ja Eesti ehitajate poolt renoveeriti maja põhjalikult, (1916–1924) ehitati pöördlava interjöörides toodi esile juugendlik ilu, lava sai 683 tel 1404 1. jaanuaril 1925 alustas 1952 teatrile anti Viktor tänapäevase tehnika, enamik ametlikult Draamastuudio Kingissepa nimi ISSN 1736-7247 töökodasid viidi majast Teater, kuigi lavastusi oli välja 1955 keldrikorrusel tegutsenud • välja Lasnamäel asuvatesse toodud juba eelnevalgi aastal restoran Draamakelder [email protected] avaratesse ruumidesse 1928 teater ühines Vanemuisest viidi koos personaliga üle Tallinn mnt 510148 Pärnu 2003 asutati Sihtasutus Eesti taas lahkunud menninglaste Kunstihoone keldrisse, kus Draamateater leht nr 22 Eesti Draamateater, Rändteatriga see sai nimeks Kuku klubi