Setumaa Sygavad Joeorud, Liivased M2nnimetsad Ja Otsatud Kruusateed
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Vanasti hakanud kuradid nõu pidama, kuidas saaks endile väge juurde, et rahvas kuradi nime rohkem suhu võtaks. Viimaks ütelnud üks vanahalb, et tema teab, kuidas inimesed kuradi nime rohkem manitseksid kui jumala oma. Asunud siis teistele seletama: "Me teeme igavese hulga mägesid ja orge. Kui nüüd inimestel mäkke ronides ja orgu tulles jalad risti lähevad, küll nad siis nimetavad meie nime kah!" Kurivaimud olid selle nõuga rahul ja hakkasid suure hoolega maad kokku kandma. Mõni sikutas sülega, teine tõukas turjaga. Ja nii sündisidkiLõuna- Eesti orud ja mäed. Loomulikult sai rohkem mägesid sinna, kus õndsam rahvas oli. Nüüd on vanakuraditel hea meel, kui mäkke minnes või alla tulles mõni teeline maha kukub ja kuradi nime tarvitab. Vaat sellisesse kohta kutsun ma teid juunikuu lõpus, kohe päev pärast jaanipäeva. Setumaa sügavad jõeorud, liivased männimetsad ja otsatud kruusateed 25 - 29. juunil 2004 ehk ühe vahva reisiseltskonna matkajuhend koostatud Sulev Reisbergi poolt 2004. aasta kevadel Tallinn 2004 1 MATKA ÜLDKIRJELDUS Kogu matka olen jaganud neljaks päevaks, mille lühikirjeldus võiks olla järgmine: ESIMENE PÄEV Jõudmine Räpinasse. Võtame suuna mööda teed Peipsi peale, seejärel hakkame kõndima läbi peipsiäärsete külade Värska poole. Teele jäävad sibulapõllud, nööril kuivavad kalad, sekka mõni tsässongi. Möödume Võõpsust, Mikitamäest. Kui jaksu on, näeme ka Laossina kääbaskalmeid ja käime Värska lahes ujumas. Ööbime telkidega kaunis Tonja looduspargis. TEINE PÄEV Alustame Tonjalt ning piki Värska lahe kallast kõndides jõuame peagi Värskasse. Värskas külastame Setu Talumuuseumi. Edasi suundume kagusse Mustoja maastikukaitseala suunas, teele jäävad kaunid kõrged oruveerud, künkad, järved, liivikud. Ööbime telkides küllaltki inimtühjas paigas – nimelt Mustoja maastikukaitseala piknikukohas tillukese Poogandi järve ääres, kus metsloomad tihti janu kustutamas käivad. KOLMAS PÄEV Kolmandal päeval ootab meid ees kõige metsikum looduspiirkond – kõnnime kümneid kilomeetreid mööda Piusa jõe ürgoru serva. See on kuni kilomeetri laiune kahekümne meetri kõrguste järskude jõepervedega org, mida põhiliselt katab männimets. Inimesi elab siin väga vähe, see koht on muust eestist üsnagi äralõigatud ja kauge. Seda osa matkast alusame ka juba hästi varakult, sest: kell viis hommikul on metsas tõeline laulupidu, kella kaheksaks on paljud linnud oma laulu juba lõpetanud. Lõpuks jõuame välja Koidula piiripunkti lähistele, kuid päris Koidulasse me siiski ei suundu, vaid valime väikese teeraja läbi huvitavate setu külade, mis viib meid üle kahe raudtee Võmmorski külasse. Ööbimegi telkides kusagil Võmmorski kandis, tekiks kuuseoks, padjaks samblatutt… NELJAS PÄEV Võmmorskist suundume vägevatest setu taludest mööda, kuni jõuame Obinitsasse ja kahlame sisse Obinitsa järve. Lisaks sellele on Obinitsas palju muidki ilusaid ja vaatamist väärivaid kohti.. Obinitsast kõnnime jällegi mööda tihedalt asustatud setude teed Meremäeni, kust avaneb suurepärane vaade kogu seljataha jäänud teekonnale, kaugustes sillerdavale Pihkva järvele ning lisaks ka Petseri kirikukuplitele. Meremäest edasi jääb 6 kilomeetri kaugusele Vana-Vastseliina, kuid oletan, et Heleni paps peab meile siiski varsti vastu tulema… :) VIIES PÄEV Ärkamine ja kojusõitmine. 2 KEDA MA KUTSUN Sulev ehk mina ise – olen pühendanud kogu talve ja kevade parima matkamarsruudi leidmiseks, nüüd oleks tore see kõik reaalsusesse valada. Minu tassida jäävad katelok, üks telk ja ilmselt ka sapöörilabidas… : ) Ülle vene keele spets, kelle abi meil Peipsi kandis vene õigeusklike maal kindlasti tarvis läheb. Üllele usaldame meditsiinivarustuse ja –tarkuste kaasavõtmise. Helen võrumaa südamega võro keele spets, kelleta meil jääks mõistmata suur osa kogu setumaa olemusest. Helen haarab kaasa MD-salvestaja, et kõik meie astumised ja istumised ka helilindile jäädvustada. Siim inimestega suhtlemise spets, reisiseltskonnale isa ja meeleolu ülevalhoidja eest ühes isiksuses. Siim saab enda kanda osaliselt meie joogiveevarud ning ka muud raskemat, mis tütarlastele üle jõu käib. Tuule Siimu parem käsi. Küll me midagi välja mõtleme, mida Tuulele kotti panna : ) Maarja vaba hing, kelle süda tuksub loodusele ja kõigele sellele, millest me pärit ja tulnud oleme. Maarja kotis on peidus meie söögivarud, et meie jalg ikka kannaks ja me näljast ei nõrkeks. Tuuli linnulaulude äratundmise spets, kes astub Võrumaa pinnale peaaegu esimest korda elus. Tuulile saab austavaks ülesandeks tassida meie teist telki, et oleks soe ja mõnus öösel magada. : ) Tõnis fotode klõpsimise spets, et kõik meie kõndimised ja ronimised saaks kenasti fotopaberile jäädvustatud. Tõnise kandamiks saab veel mitmesugune muu varustus, mida ühisel kasutamisel vaja läheb. 3 MARSRUUDI KIRJELDUS Alustame oma matka Räpinast. Sel varasel hommikutunnil teele asudes ei oska me veel aimatagi, mis meid neljapäevasel rännakul ees ootab… Ja oleks mõttetu seda püüda ka ennustada. Kuid alljärgnevalt olen teekonna kohta välja kirjutanud mõningaid tähelepanekuid ja fakte, mida on lihtsalt huvitav teada ja lugeda. Ehk aitab see ka paremini mõista kõike ilusat ja uskumatut, mida me nendel teedel kõndides enda ümber näeme… Võhandu jõe suudmes paikneb kaks Võõpsut. Eestimaa poole peal, jõe vasakul kaldal, on Võõpsu alev, jõe parempoolsel kaldal Võõpsu küla, mis jääb Setomaale. Aastasadu on Võõpsut läbinud Pihkvasse suunduv kaubatee, mida näitab ka Võõpsu lähedalt nähtavale tulnud aardeleidude hulk. Võõpsut on raputanud mitmed sõjad, 800 aastat tagasi olid siin ka väikesed puust kaitsetornid ja muistne sadam. Säilinud on Võõpsu algne malelauakujuline Võõpsu tänavavõrgustik. Otse maantee pervel on tsässon – külakogukonna traditsiooniline pühakoda, mille kell asub kõrvalkasvava puu otsas. Setomaal oli vanasti peaaegu igas külas oma tsässon. Tavaliselt olid need puust väikesed ehitised, mille sees oli hulgaliselt pühasepilte, pühaserätte, küünlaid, lilli. Tsässona katusel käib väike rist. Tsässonat ehitas ja hooldas külarahvas ühiselt. Igal tsässonal nagu ka kirikul on oma kaitseingel, pühak. Küla kõige vanem mees, pereisa või külavanem pidas pühadel, mõnikord pühapäeval ning erilistel sündmustel tunniteenistusi ehk tsässovnaid. Tsässon asus küla keskel tee ääres ja oli avatud kõigile. Oma matkal möödume paljudest tsässonatest. Meie teekonnast paar kilomeetrit kõrvale, otse Peipsi kaldal Beresje külas elavad tänaseni vene vanausulised, kõik talud on ehitatud paralleelselt Peipsi (Pihkva) järve kaldaga. Siin oli vaid 2,5 hektarit künnimaad. Põhitegevus oli varem kalapüük, enamasti tindipüük ja -kuivatamine. Praegusel ajal ka sibula- ja redisekasvatus. Vahetult enne Beresjet asub tee ääres väike umbjärv, kus saab ujuda. Nii et kui jaksu on, võiks sinna kanti kindlasti vaatama minna. Sibulavaalud kuivamas Veel paar kilomeetrit edasi asub Lüübnitsa küla, kus on näha vanu kalmeid. Kaevamistel leiti ehteid, savinõukilde jms. Lüübintsa randa on püstitatud vaatetorn, kust avaneb avar vaade Kulkna (Kolpino) saare suunas. 4 Rahvasuus liikuv muistend Värska lahe tekkimise kohta viib kaugesse aega, mil Pihkva järve veepiir veel praegusest rannast kaugel oli. Tol ajal voolanud Värska oru põhjas jõgi, mis suubunud Pihkva järve Kolpino saarest kaugel. Praeguse Lüübnitsa küla lähedal elanud väikeses majakeses vaene setu naine oma ilusa tütrega. Sinisilmne kuldkollaste juustega sale tüdruk äratanud paljude noormeeste tähelepanu. Need toonud talle kalleid kingitusi ja püüdnud võita ta poolehoidu. Neiu aga jäänud nende vastu ükskõikseks, sest tal olnud omal väljavalitu - noor kalamees Kolpino saarelt -, kes tüdrukut kõigest südamest armastanud. Nad saanud tihti kokku, sõitnud paadiga jõel, veetnud aega kauni looduse rüpes. Vaade Lüübnitsa vaatetornist Õnnelikud noored kavatsenud hakata koos elama. Ükskord, armsama koju saatnud, sõudnud noormees paadiga Lüübnitsa küla on oma nime üle jõe Kolpino alla. Koduteel tulnud talle vastu ühesilmaline nõid, saanud tsaar Peeter I-lt, kes kes kutsunud noormeest endale appi. Noormees läinudki. Abi eest käinud siia suviti puhkamas andnud nõid talle imettegeva toimega taimede leotist. Samal ajal aga, kui noormees maitsvat jooki proovinud, pomisenud nõid ja randade ilu nautimas. Eks maagiliste liigutuste saatel tema armsama kohta needusi. Ja nõiarohi selle ilusa vaate pärast avaldanudki mõju: kauni tüdruku kuju hõljunud noormehe silme eest Lüübnitsa mäelt külale nimi ikka kaugemale ja kaugemale. Nõia juurest tormanud noor kalur otse pandigi. Rohkesti kasvatakse jõe äärde, kahlanud vette, et kiiremini teisele kaldale jõuda, kaugele siin sibulat ja sügisel hajuvale neiule järele. Jõud aga raugenud ja sügav jõesäng neelanud paeluvad silma suured noormehe. kuldkollaste sibulate peenrad aedades või juba koristatult Neiu aga, saanud kuulda oma armsama uppumisest, kaotanud sibulakuhjad hoovides mõistuse. Kord pimedal ööl, kui ema teda valvates raskesse unne oli kuivamas. Lüübnitsa umb- vajunud, läinud tüdruk välja ja siirdunud südame kutsel jõe kaldale. järves saab ujuda. Olnud vaikne ja pime öö. Korraga kuuldunud jõevee sügavusest armsama tuttavat häält. Neiu viskunud vette ja hüüdnud: «Sa kutsud mind, kallis! Kohe tulen!» Jooksujalu kaldale tulnud ema näinud veel veepinnal kuldkollaseid juukseid, mis aegamisi voogudesse kadusid. Selleks, et mitte teha hirmsat ringi, Murest murtud ema silmadest veerenud suured pisarad, neid tulnud tuleb meil teha endale tee läbi soo. niipalju, et jõest saanud lai veeväli, mida tänapäeval tuntakse Värska Mööda soist ja madalat ojaperve lahena. kõndides jõuame Laossina külla, mille selle lähistel paikneb viis pikk- Külakest,