Setomaa, Mi' Silmärõõm! Sissejuhatuse Asemel
Total Page：16
File Type：pdf, Size：1020Kb
Setomaa, mi' silmärõõm! Sissejuhatuse asemel Miks selline pealkiri meie trükisel, nagu SETOMAA MI' SILMÄRÕÕM? Selleks, et paremini aru saada, tule ja vaata ja meie, kõik setod oleme veendunud, et peale siin käimist on ka sinu silmades rõõm. Kui oled käinud mitu korda, siis hakkad ka ise arvama, et SETOMAA MI' SILMÄRÕÕM! Setomaa on unikaalne koht Eestimaal ja seto kultuur on nii haruldane MAA- ILMAS, et tule ja vaata ise! Siin on märkimisväärsed looduspärlid - rahulik ja veetlevate kallastega järvelaht ning kergesti läbitavad männimetsad oma liivaste radadega. Kus on Setomaa? Euroopa Liidu piirialal ja osa sellest ka Venemaal, kuid sinna ei pääse ilma viisata! Pea meeles, et külaline on Setomaal ikka oodatud. Rahvas on Setomaal lahke ja abivalmis. Sõbralikku abivajajat aidatakse alati, nii et ärge peljake küsida! Reisimine Setomaal Setomaal reisides astu kindlasti läbi Setomaa turismiinfokeskustest Värskas ja Obinitsas, kust saad informatsiooni kohalike vaatamis- väärsuste, teenuste jms. kohta, osta vajalike matkaradade kaarte, brošüüre ja infovihikuid. Setomaal võid matkata jalgsi, jalgratta või autoga. Kõik Setomaa teed ei ole sirged, tasased ja kõvakattega, vahel tuleb seigelda ka küla- ja metsateedel, kuid just seal näedki Setomaa võlu. Eriti põnev on Setomaal viibida siis, kui toimuvad setode pühad või pidustused: kirmaskid, Seto Kuningriigi päevad, Seto leelopäevad, lihavõttepühad, kirikupühad. Reisil olles tasub hoida pilku ka bensiininäidikul, et mitte ebasobival hetkel külavahele jääda. Ka lihtsamad ravimid ja esmaabikott võiks vajadusel kaasas olla, sest apteekidega on maal kitsas. Võõpsu-Räpina Võõpsu Võhandu jõe suudmes paikneb kaks Võõpsut. Võõpsus oled Eestimaa ja Setomaa piiril, sest Võhandu ja Mädajõgi on Eesti- ja Setomaad lahutavaks looduslikuks piiriks. Eestimaa poole peal jõe vasakul kaldal, on Võõpsu alev, jõe parempoolsel kaldal Võõpsu küla, mis jääb Setomaale. Võõpsu nime tekkimise kohta teab rahvasuu pajatada kahte legendi. Vanarahva pärimuse järgi olla eestlaste seas Võõpsu tuntud Voosu nime all (tolleaegse Võhandu jõe nime järgi). Venelased aga hakkasid Voosu nime hääldama Voobsuu, mis hiljem Wõõbsuks kujunes. See nimetus kestis 1924. aastani, mil Võõpsu sai oma praeguse nime. Teine versioon räägib, et kunagi sajandeid tagasi oli siia elama asunud vepsa rahvusest kala- ja jahimehi ning seda kohta hakati rahvasuus kutsuma Veps. Võõpsu küla on kroonikates mainitud esmakordselt 1428. aastal. Võõpsu küla kuulus ajalooliselt Pihkva kubermangu ning esimese Eesti Vabariigi ajal Petserimaa alla. Küla kuulus Poloda nulka. Külas on näha ka Setomaale omane tsässon - külakogukonna tradit- siooniline pühakoda, mis asutati arvatavasti 13. sajandi lõpus või 14. sajandi alguses Püha Nikolai auks. Tsässona lähedal asub muinsuskaitse all olev arheoloogiamälestis maa-alune kalmistu. 1 Viimased reisilaevad käisid Võõpsus 1950-tel. Võõpsu külapühaks oli ja on Migulapäev, mida peetakse kaks korda aastas - 22.mail ja 19.detsembril Siinmail on sündinud kirjanduskriitik ja paljude uurimuste autor Daniel Palgi ja näitleja Olli Ungvere. Võõpsu lähedal (1,5 km) Sülgoja külas on Richard Ritsingu sünnikoht. Võõpsust on pärit ka meie olümpiasportlane Indrek Turi. Beresje küla Küla on oma nime saanud arvatavasti venekeelsest sõnast berjoza kask. Küla on tüüpiline kaluriküla, kus talud on ehitatud ridadena paralleelselt Pihkva järve kaldale. Küla on mainitud esimest korda 1582. aastal. Küla kuulus Poloda nulka. Põhitegevus oli kalapüük, enamasti tindipüük ja selle töötlemine. Tänapäeval tegeldakse kalapüügi ja kala kuivatamise kõrval ka köögiviljakasvatusega. Kuivatatakse särge, latikat. Beresje on ainuke küla Setomaal, kus tänaseni elavad vanausulised ehk staroverid. Küla lõpus on külakalmistu, kus on ka vanausuliste matmispaik. Beresje umbjärv on Peipsi jäänusjärv. Lüübnitsa küla Küla on oma nime saanud tsaar Peeter I-lt, kes käinud siia suviti puhkamas ja randade ilu nautimas (ljubovatsa). Samuti oli Peeter I Põhjasõja ajal Lüübnitsa mäe pealt vaatepunktist ümbrust vaadanud ja ilusa vaate pärast külale nime pannud. Esmakordselt on küla mainitud Pihkva linna ja maakonna meessoost hingede loendus-raamatus 1582.aastal. Tänapäeval tegelevad külaelanikud kalapüügi ning köögiviljakasvatusega. Kevadel võib näha kala nöörile aetuna kuivamas. Rohkesti kasvatatakse sibulat ja sügisel paeluvad suured kuldkollaste sibulate peenrad aedades või sibulakuhjad hoovides kuivamas. Augustis toimub siin traditsiooniline sibula- ja kalalaat. Küla lähedal asub 10,8 hektari suurune ja kuni 3,3 meetri sügavune Lüübnitsa umbjärv, mida ümbritseb lage ja kõva karjamaa. Küla lähedale Pihkva järve kaldale on ehitatud vaatetorn. 12,5 meetri kõrgusest vaatetornist avaneb kaunis vaade ümbrusele - Pihkva järvele ja seal asuvale kahele Venemaa saarele Kolpinole ja Mtešile, ümbruskonna küladele - Beresjele, Lüübnitsale ja Audjasaarele ning moodustatavale sookaitsealale pindalaga 1550 ha. See on erilise taimestikuga sooala, mis on eriti värvirikas kevadel ja sügisel. Laossina küla Pihkva järve läänekaldal Laossinas on kaks küla: Laossina e. Vanaküla ja sellest 200-300 m lääne pool - Liiva-Laossina e. Uue- e. Väike- Laossina. Kohalikud nimetavad seda ka Lüütjaks. Laossina külas ja selle lähemas ümbruses on arvukalt riikliku kaitse all olevaid arheoloogiamälestisi. Esimesed kirjalikud teated Laossina küla kohta nimetuse allKlavšina pärinevad aastast 1780. Rahvapärase jaotuse kohaselt on Laossina küla Poloda nulgas. 1880. aastal ehitati kalmistule Neitsi Maarja sündimise püha auks tsässon. Laossina küla pühaks on Väike-Maarjapäev (21. septembril). Peamiseks elatusalaks on läbi aegade olnud põlluharimine, küla järveäärse asendi tõttu oli ja on praegugi olulisel kohal kalapüük ja - kuivatamine. Mikitamäe küla Kalmistu olemasolu ja vanus lubab arvata, et 700 aastat tagasi oli praeguse küla kohal inimasula olemas. Esimest korda mainitakse Mikitamäed vanades 16. sajandi Moskva ürikutes Nikitina Gora nime all aastal 1500. Perekonnanimesid Tsaari-Venemaa ajal talupoegadel ei olnud. Esimesed perekonnanimed osteti Pihkva võimudelt enne I Maa- ilmasõda. Esimeseks nimeks Mikitamäel oli Reisengof, ostetud 1913. aastal. 2 Mikitamäe küla on praegu Mikitamäe valla keskus ja siin elab umbes 300 elanikku. Mikitamäe läheduses Usinitsas on säilinud tüüpiline ümarpalki- dest seto palvela tsässon, mis on korrastatud 1998. a. Mikitamäe lähedal Suure-Usinitsa külas on sündinud folklorist Veera Pino. Siin möödus ajakirjanik Nasta Pino noorpõlv. Tonja küla Tonja küla on on etniliselt huvipakkuv seto kaluriküla, kus kõik majad asuvad tee järvepoolsel küljel. Tonja küla on tänavküla. Ühele poole jääb ilus ning rahulik järv, teisele aga mõnusalt tuules kohisev Võporsova-Tonja metsapark. Küla keskel oli seto lauluema Anne Vabarna kodumaja. Kilomeetri kaugusel Võporsova külas on Anne Vabarnale püstitatud mälestusmärk, mis tähistab lauluema sünnimaja. Kuigi laulik oli kirjaoskamatu, korvas seda hea mälu. Tal oli meeles üle 100 000 värsirea rahvalaule. Värska Esmamainimine 1585.a. Värska lahe kaldal on inimesed elanud üle 7000 aasta. Asustatud punktina on Värska ammu tuntud kui Pihkva kaubalotjade maabumiskoht. Sellest tuleneb ka Värska nimi: kõigepealt Verhoustje (kõrgsuue), ka Verhoustinski pogost, siis Verska ja Värska. Külas oli väike puukirik, ehitatud aastal 1759 Petseri kloostri poolt püha suurkannataja Georgiuse (Jüri) auks, mis lammutati 1907.a., kui valmis uus kivist kirik. Uue kiriku ehitamine algas 1904 aastal. See kirik ehitati rahva enda rahaga ja läks maksma 17 610 rubla. 1926.a. valmistati Tartus “Teguri” tehases Värska kiriku jaoks “Jüri” kell. Tänapäeval seda enam kasutada ei saa, sest kellas on suur pragu. Kuni 1920.a. kuulus Värska kogudus Pihkva piiskopkonda, alates 1920.a. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse. Rahvapärase jaotuse järgi kuulub Värska Tsätski nulka. Täna on liik- meid koguduses ligi 2000. Kiriku ümber asub Värska kalmistu. Siin puhkab setode vaimse kultuuri suurim kandja, lauluema Anne Vabarna, samuti „Peipsi laulik“- luuletaja Paul Haavaoks. Teine surnuaed asub kirikust pool kilomeetrit põhja suunas ja sinna on maetud ka Värska koguduse esimesed preestrid. Sellel kalmistul on omapäraste, sisseraiutud ristidega kivid, mida mujalt Eestist ei teata. Koguduse piirkonnas asub 7 tsässonat. Tänaseks on Värska kasvanud üle 600 elanikuga alevikuks, kus kontrast vana ja uue, mineviku ja tänapäeva vahel on ehk suurem kui kusagil mujal Eestis. Värska külapühadeks on talvine (9. dets) ja kevadine (6.mai) jüripäev. Värskas on taaselustunud 1977. aastast leelopäevade (Seto Laulupidu) traditsioon. Praegu toimuvad leelopäevad iga kolme aasta tagant. Värska - Podmotsa Väike-Rõsna küla Külas on 10 kääbast. 1976.- 1977. a. arheoloogilistel kaeva- mistel leiti siit pronksese- meid, savinõukilde, rituaalse puitehitise jäänused. Kääpad pärinevad I aastatuhande teisest poolest. Külas on tsäs- son. Värska lahe ääres männi- metsas asub ravimuda ja hea ravi poolest tuntud Värska 3 sanatoorium. Siinkandis tuleb maapõuest välja ka maitsev ja kosutav mineraalvesi - värska vesi. Külla ehitatakse Veekeskus, milline hakkab tööle kohaliku mineraalvee baasil. Podmetsa küla Kõige selgemini ja tugevamalt on külakalmistuga seotud kultuuritraditsioonid - nii kombed kui ka suuline pärimus - püsinud Värskast 6 kilomeetrit põhja pool asuvas Podmotsa külas. Väike surnuaed praeguse küla servas, on säilitanud tolle aja külakalmistule omased mõõtmed. Podmotsa kalmistul on väike tsässon. Tsässon on pühendatud püha Kolmainu auks. Tsässona ukse kohal on aastaarvud 1760, 1893, 1932, 1995 ja 2003. Esimene neist