teoter-muusiko -kinISSNo 0207—6S3 5

EESTI KULTUURI-JA HARIDUSMINISTEERIUMI EESTI HELILOOJATE LIIDU. EESTI KINOLIIDU. EESTI TEATRILIIDU AJAKIRI

О) 4> n о "л "> СЛ < оо > в £ g at < й с J О о rt < СЛ л э О) *-* и о •и •о > л 0) С :rt :« H •»ч В уд rt чrtз ад « о rt Рн £ "К3 б О) на ja :q .S ю ш 41 01 'Г* rt tJ Hei k Wo o

M. Kõivu "Tagasitulek isa juurde", P. Pedajase lavastus Eesti Draamateatris, 1993. Stseenis näitlejad Jüri Krjukov, Kersti Kreismann, Enn Nõmmik, Ain Lutsepp. H. Rospu foto XII AASTAKÄIK

PEATOIMETAJA k/t PEETER TOOMA, tel 66 61 62, 44 04 72

FOMETUS: Tallinn, Narva mnt S postiaadress EE009O, postkast 3200

Vastutav sekretär Helju Tüksannmcl, tel 44 54 68 Teatriosakond Reet Ncirr.ar ja Kadi Herkül, teil 44 40 80 Muusikaosakond Emmo Mihkelson, tel 44 3109 Filmiosakond 5ulevTeinemaa ja Jaan Ruus, tel 43 77 56 Keeletoimetaja Kulla Sisask, tel 44 54 68 Fotokorrespondent Harri Rospu, tel 44 47 87

KUJUNDUS: MAI EINER, tel 44 47 87

Terje Pennie (Tekla) Jaan Kolbergi filmis Võlausaldajad" ("Arcadia", 1992). © Teater. Muusika. Kino , 1993 Kaader filmist

E. Vilde "Mäeküla piimamees" E. Hermaküla lavastuses Eesti * V Draamateatris. Stseenis fl^"1'•" Щ& näitlejad Maria Klenskaja, Hendrik Toom­ pere :,a Tõnu

P. Sirge foto SISUKORD TEATER VASTAB KAIE KÕRB Maris Balbat LÕPPEMATU ROLL (Kaljo Kiisa näitlejatööst) Porter Anderson MEELELAHUTUSLIKKUSE MÕJU AMEERIKA TEATRILE Kadi Herkül HERMAKÜLA JA VÕIMUKAD NAISED

MUUSIKA Aarne Sirkel LAULMINE ON MU KÕIGE ARMSAM MEELEJAHUTUS (Pilguheit Martin Körberi teele ja tööle) 11 KUNINGAS ARTUR (Artur Rinne sõjaeelsed salvestised) 46 MUUSIKAMOSAIIK f* Helga Tõnson NOSTALGILISI KÄÄRILÕIKEID: VILLEM KAPP, LY LASNER, AARNE VIISIMAA. GUSTAV ERNESAKS

WOODY ALLEN 1 ELU ON PIGEM NALJAKAS KUI TRAAGILINE (Woody Allen vastab ajakirjanikele II) 1_ VALITUD LÕIKE WOODY ALLENI MÄRKMETEST : Kalle Käsper FUISMI TULEK FILMIKUNSTI (Taustmõtteid Aleksandr Mindadze ja Vadim Abdrašitovi filmile "Armavir") '' Ülev Aaloe AMBITSIOONIKALT AMBITSIOONITULT (jaan Kolbergi fümist "Võlausaldajad") Amo Oja STRINDBERG, KOLBERG JA NAINE (jaan Kolbergi "Võlausaldajatest") Jaan Paavle MA SÜNNIN UUESTI (Tõnu Aru räägib oma filmidest) 67 Sulev Teincmaa PERSONA GRATA. HEIKI ERNITS

Evi Arujärv SÜRREALISM PILDIS JA MUUSIKAS V' Hje-?^

iv -> : VASTAB KAIE KÕRB

Olid tõtt-öelda täht juba 1980. aastal balletikooli lõpetades. Seljataga olid Prokofjcvi "Tuhkatriinu*' ja Bizet-Stšedrini "Carmen". Esimesel teatriaastal lisandus "Luikede järv" Odette'i-Otilic kaksikosaga, mida peetakse baleriini unistuseks. Kuidas sa nüüd, pärast kahtteist tööaastat ennast tunned, oled sa tähem täht kui tollal? Ei saa ju olla kohe täht! Olin noor ja sain kohe suure osa. Ma panin lihtsalt vaa­ tajad/hindajad endasse uskuma, mind märgati, mulle pöörati tähelepanu. Näitasin inimestele, kes ma olen ja milleks ma olen suuteline. See oli rohkem lapselik avastus, enesetunnet kõditav tähelepanu, mis minu ümber tekkis. Ammu ei olnud "Estonia" teatris juhtunud, et tuleb noor plika koolist ja hakkab kohe priimabaleriini osi tant­ sima. Vahest seetõttu oli minu tulek huvitav ja omamoodi ka sündmuslik. Nüüd on teistmoodi. Aastad pärast 80-ndat, osad osade õtsa, konkursid - need on kasvatanud minust tähe ja "Estonia" teatri priimabaleriini. Momendil ma täidangi seda rolli. Ja pean kõigile tõestama, et ma olen oma rolli väärt. Ehkki... meie riigis on väga raske olla täht ja eluliselt ei tunneta ma seda mitte kuidagi. Ma ei ole absoluutselt mitte midagi saanud: mulle ei ole keegi kinkinud autot ega roosat vannituba. Oleksin tõtt- öelda väga õnnelik, kui keegi seda teeks. Võin oma täheseisust vahel tajuda publiku reaktsioonidest, mõnikord mõnest ar­ tiklist, eriti tunnen seda siis, kui olen väljaspool Eestit, Moskvas näiteks. Seal võetak­ se mind vastu kui tähte. See ei pruugi olla hoopiski magus kiitus, vaid vahel pikk ja tõsine jutuajamine mõne tunnustatud eriala inimesega, millest ma tunnetan, et ma ikkagi olen midagi väärt. Moskvas ja ringreisidel olengi saanud kinnitust, et ma suu­ dan midagi. Kui olen tükk aega järjest Eestis, siis tekib tunne, et ma ei ole mitte kee­ gi- Kuidas on siis ikkagi juhtunud, et sa tänini "Estonia" teatris alles oled? Väga raske on olla kuskil maailmas täht. Selleks, et olla täht, on vaja inimest, kes minust tähe teeb. Üksinda on Läänes väga raske läbi lüüa, ehkki sa võid olla kõige parem. Tahti tehakse. Ja ilmselt ei ole mul olnud inimest, kes minust tähe teeks, et ma saaksin olla tõesti see, kes ma võiksin olla. Kas sinu pikkade reiside ajal ei ole sulle tehtud ettepanekut, millest ei saa keelduda? Sellist ettepanekut, millest ei saa keelduda, ei ole tehtud, ja lihtsalt sinnajäämine ei ahvatle. Venemaal on olemas erialatermin "konkursibaleriin", st tantsija, kes etendustes suure­ mat ei tantsi ja peamiselt üksikuid pas de deux'sid lihvib. Sinu elu kõige olulisem võist­ lus oli vaieldamatult Moskva rahvusvaheline konkurss 1984. aastal. Mida sealne elu sulle õpetas? Kui ma tagantjärele mõtlen, siis andis ta väga palju. Esiteks Moskva ja üldse Ve­ nemaa publik, tema soojus ja samas professionaalsus. Just tänu Moskva konkursile tuntakse mind ka teistes maades. Teiseks nägin Moskva balletielu köögipoolt, vaata­ sin nii-öclda tõele näkku. Tunda omal nahal sealset võitluslikku ja halastamatut at­ mosfääri on hoopis midagi muud kui sellest kuulujuttude põhjal aimu saada. Muidugi nägin väga palju head ja sain juurde häid sõpru. Aga kõige olulisem on vist ikkagi see, et konkursid aitasid eneses selgusele jõuda, iseendasse uskuda. Ma tundsin, et minu peale loodetakse. Pikalt "Estonias" olles kipub see lootus ja ene­ seusk kaduma. Oled sa praegu, oma tantsijakarjääri tipul, mõelnud ka lavalt lahkumise peale? Olen sellele mõlenud, ehkki ma tegelikult ei taha sellele mõelda. Olen ikkagi al­ les 31 aastat vana ja loodan väga, et pean veel kümme aastat vastu. Ja ma usun, et järgmise viie-kuue aasta sisse mahub enam kui seni, sest huvitavaid mõtteid ja pak­ kumisi on. Ma loodan, et tuleb midagi erilist. Millest sa tantsijana unistaksid? Hetkel oleksin kohutavalt rõõmus, kui saaksin aasta või paar töötada mõnes hu­ vitavas trupis, kus oleks konkurents ja kus näeksin palju kõikvõimalikke balletila- vastusi. Et mu silmaring laieneks, nii et tulevikus, kui ma hakkan ise õpetama, siis teaksin, mida ma tahan. Et mul oleks rikas põhi.

Kaie Kõrb. V. Salupuu foto 3 On sul midagi konkreetset mõttes? Ei. Ma ci ole ikka leidnud seda õiget, millest kinni haarata. Aga mingeid lootusi on, näris tume see maa ees ka ci ole. Ilmselt tuleb ka enesel rohkem mängu panna ja pingutada. Üks konkreetne asi on koostöö Vassiljevi-Maksimova trupiga. Olen nendega palju koos rännanud ja nad on minust huvitatud. Ma usun, et juba sellel aastal õnnestub mul tantsida Kongresside Palees "Macbethit". See on nüüd lähem perspektiiv, ja ehk hargneb sellest midagi põnevat. Oled olnud väga klassikaline tantsija. On sul olnud kokkupuuteid mõne täiesti teise tantsusüsteemiga? Tahaksid ehk ennast ka teistes laadides proovida? Pole tänini olnud vajadust ega võimalust midagi täiesti klassikavälist tantsida. Igasuguste liikumissüsteemide tundmine tuleb vaieldamatult kasuks, kchaplastika areneb. Aga mulle näib, et hea klassika valdamine annab mulle võimaluse kõike muud teha. Ma ei kujuta ette, et väga hea moderntantsu või jazztantsu valdamine annaks võimaluse ka klassikat tantsida. Kui ma saan vanemaks ja ei ole suuteline enam klassikat tantsima, siis pöördun ehk just plastiliste tantsude poole. Esimeste osade puhul, nii koolilõpu "Carmcnis" kui "Luikede järves" pälvisid sa enam kiitust rollide ekspressiivse pooluse eest. Kumb külg, kas Odettel lüürika või Otilie temperament, on sulle praegu huvitavam ja omasem? Ma ci mõtle viimasel ajal enam sellele, kas mulle istub lüüriline või ekspressiivne osa. Mulle meeldib see, kui ma leian oma kangelases nii üht kui teist. Näiteks Preili Julie's on kõike korraga. Praegu ei pakuks mulle üldse pinget tantsida Raimondat. Viimasel ajal ci istu ka "Korsaari" pas dc deux - kui ma olcnhcas vormis, siis tantsin neid selleks, et veenduda oma tehnikas, suutlikkuses. Türgin sisuliste osade poole, sest tõelisel rollil on alati arenguruumi ja ma tantsin seda aastatega isemoodi. "An- toniust ja Kleopatrat" olen aastaid tantsinud, aga ta on iga kord isemoodi. Viimati, kui ma seda Moskvas esitasin, tulid tuttavad minu juurde ja ütlesid, et minu prae- unc Kleopatra on hoopis teine inimene, temas väljendub teine maailm. Aga tegeli- f ult ei olegi ju olemas täiesti ühemõttelisi osi - lüürilises kangelases võib olla midagi dramaatilist või mängulist, ja vastupidi. Kleoptara ongi selles mõttes väga huvitav number, et ta sobib ühelt poolt esitamiseks kontserdil, samas ci taandu aga pelgalt nüriks tehnitsismiks. Jah, mul on vedanud, et ma olen selliseid osi teinud. Ja Kleopatra ongi üks lem- mikosi - seal võib üle elada mida tahes. Teine seda sorti roll on Julie. Sügisel Saksa­ maal olles tantsisin seda iga päev ja iga päev oli väga huvitav lavale minna. Kuidas mõjutab sinu tööd rolliga see, kui balleti aluseks on kirjandusteos? Kas süžeeli- sc balleti ettevalmistamine erineb oluliselt abstraktse tantsumaailma loomisest? Vahe on ilmselt selles, et kui aluseks on kirjandusteos, siis taha või ära taha, aga paratamatult mõtled algtcose peale. Lasen selle enesest läbi ja panen ennast otsekui raamatusse. Tekib tunne, et ma lükkan tegelase raamatust kõrvale ja lähen ise tege­ vusse sisse. Kirjandusliku algmaterjali puhul mõtled ikkagi valmis oma rolli, oma mõistmise ja suhtumise. Aga kui on ees osa, millest ma mitte midagi ei tea, näiteks Rosalie "Armastuse muinasjutus", siis on teistpidi huvitav, otsid inimest läbi enda, läbi muusika. Tahtsin seda rolli teha just Bournonville'i pärast, ehkki ma ar­ van, et minu jalgadele tema tehnika ei sobi, aga ega see mööda külgi maha ka jook­ se. Aga kui sa töötad abstraktse teose kallal? Millest siis lähtud? On sinu toetuspunktiks muusika? Tavaliselt lähtun puhtalt iseenesest. Kui ma olen laval naine, siis ma lähtun ainu­ liselt sellest, milline naine olen mina ise. Ma viin lavale need emotsioonid, mis on peidus minus eneses. Kui ma olen laval prostituut, siis ma esitan ikkagi ennekõike oma nägemust prostituudist. Kui ma pean olema laud või tool, siis eks asja käigus selgu, kas ma olen ümmargune või kandiline või kui laud ma üldse olen ja milleks ette nähtud. Mai Murdmaa Dallcttid e sünd on suurelt jaolt improvisatsioon. Ta lubab mul ennast vabalt tunda. Vahel isegi tahaksin, et ta rohkem ette näitaks. Palju sa ise lased koreograafil ennast piirata, enesele ette näidata ja ette kirjutada? Ma pean ütlema, et mul ei olegi olnud sellist hetke, et keegi mind liigselt piiraks või mulle selga istuks. Selliseid probleeme ei ole olnud. Õtse vastupidi, vahel on va­ badust liigagi palju.

B. Bartõk, "Võlumandariin". "Estonia". Prosti­ tuut - Kaie Kõrb, Mandariin - Viesturs Jansons. G. Vaidla foto 4

Kaie Kõrb veebruaris 1993. H. Rospu foto

Aga on sul mõni koreograaf, kellega sa väga tahad töötada? Ehk hoopis mõni, kellega sa polegi töös kokku puutunud? Raske on öelda, kellega mulle meeldiks töötada, kindlasti on neid inimesi väga palju, sest olen ju tegelikult töötanud koos vaid murdosaga põnevatest ballettmeist­ ritest. Kujutan ette, et Lääs kubiseb põneva tantsumaailmaga inimestest. Aga nen­ dest, kellega olen kokku puutunud, on kindlasti minu jaoks üks huvitavamaid Vassiljev. Temast kiirgab mingit erilist võlu. Ta tuleb saali ja kõik on kogu hingega asja juures. Ma pean ülema, et mõnikord piisab ainuüksi inimese kohalolekust ja paarist proovist, et osa kätte saada, tabada. Väga palju oleneb kas või proovi läbivii­ misest. Kui repetiitor tuleb saali, siis ta peab oskama proovi teha. Minu jaoks väga sobiv abiline oli Jeremy Leslie-Spinks, kellega me tegime "Preili Julie'd". Kui repetii­ tor tuleb uksest sisse, siis peab mul tekkima kõikehaarav töötahe. Kahjuks ei ole nii­ suguseid inimesi palju. Vaga raske on praegu teha tööd "Armastuse muinasjutuga" - Kennet Oberly tööstiil ei sobi mulle. Aeg-ajalt on mul tunne, et olen seda balletti juba mitu aastat ette valmistanud. Tegelikult ongi tehtud palju proove, aga neid tõe­ lisi proove, kus ma midagi välja töötaksin... Millest see tuleb? Mulle tundub, et tohutu rõhk on välisel, kõiksugu misanstseenidel ja muul. Ilm­ selt peab see nii olema, sest teeme ju ikkagi rekonstsruktsiooni. Aga ma ei ole sellise tööstiiliga kohanenud. Bournonville'i osa ei saa ma ka ise teha, sest tantsulaad on hoopis teine ja ma pole midagi sellesarnast enne tantsinud. Ka kõige pisemas detai­ lis võib siin eksida. Ma ei oska seda, mulle ei ole seda õpetatud. Töös "puhta klassikaga" pole omapoolseid improvisatsioonilisi võimalusi just palju.. Kuidas seesugune lähenemine sünnib? Ka "puhas klassika" on ju väga erinev, siia kuuluvad kõrvu nii "Luikede järv", "Raimonda" kui "Giselle". Muidugi on paljast roosamannat raske kuidagi varjundi­ rikkaks muuta, aga eks siingi ole erinevusi: "Korsaari" pas de deux ei võimalda kont - 6 sertnumbrina just palju,, kui saaksin aea tantsida tervet etendust, siis oleks kindlasti võimalik leida erinevaid värve. Nende rollide hulgast, mida ise olen tantsinud, on ehk tõepoolest ainus roosa roll olnud Raimonda. Võib ju otsida ja ennast tehniliselt täiendada, aga loominguinimesena pakub mulle tehnikast hoopis rohkem pinget eneseotsimine. Ma ei kujutaks ette, et oleksin elus saanud tantsida ainult "Luikede järve" ja "GiselleT*. Siis oleksin sisemiselt väga vaene. Klassikalise balleti puhul on ju ka väljendusvahendid väga täpselt määratud. Just nimelt. Aga just tänu sellele, et olen saanud tantsida ka klassikaväliscid osi, on ka minu Giselle teistmoodi. Moskvas ja Leningradis käies olen aru saanud, et need baleriinid, kes on kogu elu tantsinud ainult pas de deux'sid, ei saagi aru sellest, mida kõike võib klassikasse panna. Selleks, et läheneda väga lihtsale ja abstraktsele, tuleb läbi elada kõik muu. Ainult rikka sisemaailmaga baleriin on laval nüansirikas. Kas sa oma pikkade reiside tõttu oled ka mõnest osast ilma jäänud? On ju enamjaolt nii, et kontsertreiside repertuaar piirdub väheste numbritega. Kahetsed sa ehk mõnd vahe­ lejäänud rolli? Suisa vastupidi, ma pole küll peaaegu ühtki põnevat osa vahele jätnud. Ja nii ri­ kast rollide maailma kui minul pole ühelgi Suure Teatri baleriinil. Ma olen väga pal­ ju tööd saanud. Seal on inimesel paar-kolm osa terves elus. Ma arvan, et ma olen hoopis rikkam, kui võrrelda olukorraga teistes endise NL-i teatrites, võimalik mui­ dugi, et Läänes oleks mul neid osi veel rohkem. Pidasin siinkohal silmas Sonja Marmeladova rolli Murdmaa "Kuritöös ja karistuses". Osa ja Dostojevski teos on ju fantastiliselt huvitavad. Ja kui ma hakkasin seda rolli õppima, siis tahtsin seda väga teha, ning usun, et oleksin ka võinud teha. Kui ma aga valmislavastust nägin, siis ei olnud mul eriti kahju, et Sonja jäi tantsimata. Sonja osa oli etenduses siiski väike. Murdmaa ei pannud naisnäitlejale rõhku. See oli ikkagi Raskolnikovi tragöödia. Missugune on sinu elu ringreisil? Palju ta erineb tavaelust koduteatris? Oleneb muidugi ringreisist, aga tavaliselt on ta siiski pingelisem ja etendusteroh- kem. Aga kui ma tantsin ühtsama numbrit nädalate kaupa, siis teatud mõttes tekib vabadus, ei ole etenduse eelset suurt närvipinget. Ega ta huvitav nüüd küll ei ole, kui on tööreis. Kodu on kodu ja hotellid on hotellid.

Kaie Kõrb A. Bournonville'i - W. Holmi balleti "Armastuse muinasjutt" proovil 23. jaanuaril 1993 H. Rospu foto Mida reisid on sulle andnud? On see enesekindlus või veendumus, et ma suudan, või hoopiski elumuljed? Nü elumuljcid kui enesekindlust ja -usku. Palju oleneb muidugi sellest, kellega ja kuhu sõita. Ma olen näinud väga erinevaid vaatajaid, näinud, kuidas võidakse ar­ tiste vastu võtta. Vahel olen ise tundnud, et tantsisin nii viletsasti, aga vastuvõtt on vaimustav. Inimene vaatab siiski midagi muud kui pelgalt tehnikat. Ja kuigi tuur välja ei tule, võivad kiiduavaldused ometi olla hingest tulevad. "Estonias" ma võin vahel nii hästi tantsida, aga mis sa teed, kui saalib on kümme inimest! Kindlasti olen reisidelt saanud keelepraktikat ja sõpru. Oled sa välismaal näinud mõnd balletietendus!, mis sunniks ahhetama, mida tahaksid ise tantsida? Ei ole. Ma ei ole praktiliselt näinud balletietendusi. Ja nähtu põhjal olen ikka ta­ banud, et ega meie trupp ka halvem ole. Viesturs Jansons, minu partner, käis hiljuti Pariisis ia nägi Grand opera's "Bajadeeri", temagi ütles, et kui meie sinna läheksime, ega me hätta ei jääks. Mitte et meie ballett oleks supertasemel, aga ei ole me ka need kõige halvemad. Loomulikult, meie trupp on väike, siin on palju probleeme, aga pessimist ei maksaks küll olla. Ega asi ole ка maailmas eriti kõrgel tasemel. Loomu­ likult on vapustavaid truppe ja väga häid tantsijaid, aga hoopiski mitte igal pool. Kuidas sa siiski hindaksid "Estonia" balleti seisu ja lootusi? Sinu ajal veel tuldi koolist ja jäädi teatrisse, nüüd on enamik nooremaid ja andekamaid parematel jahimaadel. Ilmselt on raskel ajal siiski seal kergem, ehkki nii palju kui tean ja kuulnud olen, ei paku sealne töö hoopiski sellist vaheldusrikkust, magu mina olen saanud. Päe- vast-päeva üht ja sama partiid tantsida ei ole just meeldivaim perspektiiv. "Estonia" trupp on hetkel keskmine, mõneti võibnilla ka allapoole keskmist, ent see ci kehti ühtviisi iga etenduse kohta. On lavastusi, mis püsivad elusana ja kenal tasemel. Minu arvates võib hetkel panna kaunis suuri lootusi noore Kati Ivaste pea­ le. Ta on tugev ja kindel tantsija. Siia lisandub ka omamoodi hingemaailm. Kui tru­ pil oleks pidevalt stiimul ja igal tantsijal mingi lootus, siis oleks arenemisvõimalusi küllaga. Aga välisreise on ikkagi häbematult vähe. Ometi on teäda, et enne sõite võ­ tab trupp ennast kokku, ja selline töö on resultatiivne. Oled pärit balletikooli ühest kõige tugevamast lennust ja seega võib arvata, et oma ko­ gemustest oskad hinnata konkurentsi? Konkurents aitab muidugi väga palju. Praegu jääb balletirühmal puudu esma­ joones huvist, fanatismist, töötahtest. Tullakse teatrisse "tunde ära tegema". Kui vaa­ data neid piskesi balletikooli lapsi, kes ka "Estonias" kaasa teevad, siis neil silmad säravad ja nad on huvi täis. Aga ilmselt toimub mingi murrang ja vanemates klassi­ des vaimustus ja andumus kaob. Ma ci oskagi põhjusi näha, sest ma ei tööta koolis ja ci näe pidevat tööprotsessi. Miks need särasifmad kustuvad? Mida on sulle andnud sinu õpetajad? Ma pean ütlema, et kõik minu õpetajad on mulle midagi lisanud, mul on nähta­ vasti kohutaval kombel vedanud. Iise Adussoni rangus näiteks. Sel ajal kui mina tema juures õppisin, oli tema rangus kohutav. Me ikka kartsime teda. Ta võis tulla klassi ja päevikud lendasid. Ei tekkinud ühtki momenti, et me ei peaks täie jõuga tööd tegema. Olen hiljem käinud tema tunde vaatamas, praegu paistab ta olevat hoopis leebem. Tööausus oligi vahest kõige olulisem, mis ta meile andis. Võib-olla oli see väga hea kontakt klassiga, mis sundis meid teda austama, teda aga väga nõudlik olema. Kui tuli Tiiu Randviir, siis juhtus see, mis juhtub vist lastega alati, kui nende juurde tuleb tõeline priimabaleriin. Meie jaoks oli ta jumal taevas. Ja kui ta klassis oli, siis ei olnud muud võimalust kui 150 protsenti tööd teha või uksest välja astuda. Ma ci räägigi praegu professionaalsest tasemest, kindlasti jäi meil mi­ dagi puudu, ma ise näen mõne asja puhul oma vigu, aga ilmselt süstis Randviir mei­ le õiget tantsutunnetust, näitas märkamatult kätte, millest sünnib tants. Koolist said tehnika, tantsijaks kasvatakse ometi teatris. Mida ja kuidas oled õppinud teatris? Esimestel aastatel mõjutas mind kõige enam Tiit Härm, kes mind konkreetselt ju ei õpetanud, aga tegi minust tantsija, kunstniku. Ta andis mulle emotsionaalse aluse. Mis puutub repetiitoritesse, siis kõige olulisem oli esimestel aastatel Helmi Puur, kel­ lega ma valmistasin ette "Luikede järve". Ta oli väga pehme ja hea. Ja kuna ma olin just tulnud Tiiu Randviiru väga range ja karmi käe alt, siis nautisin Puuri leebust.

K. Sink "Karje ja vaikus". "Estonia". Kaie Kõrb, Viesturs Jansons ja Leili Tammel. G. Vaidla foto 8 •^0

>-*&

., i Väga palju andsid muidugi paar kuud Dudinskajaga, kellega ma panin aluse nii "Luikede järvele" kui "Raimondale". Ta oli äärtetult veetlev, tuli saali ja ütles: sul ei ole ju mingeid probleeme, sa oled kõigeks võimeline. Hakka aga tantsima! Ma ei saanudki aru, kas ma väsin ära või ei väsi. Ma tegin tööd ja mul oli väga hea. Vahepeal tekkis mingi auguperiood, kui mul endal oli tunne, et ma ei suuda ega oska. Ja tekkis hetk, mil mul oleks olnud väga vaja päris oma repetiitorit. Vead hak­ kasid süvenema ja ma märkasin hirmuga, et mul ei tule see välja, ei tule teine välja. Aga kõrval ei olnud oma inimest, kes mõistaks, aitaks ja õpetaks. Sedasama tunnen ma ka praegu. Tahaksin, et mul oleks pedagoog, kellega koos ma valmistan ette kõik osad. Siis tekiks isikupärane stiil. Praegu valmistan uht osa ette ühega, teist teisega ja tulemus saab pisut kaootiline. Olen nähtavasti selles mõttes nõrk inimene ja ootan suunajat, abistajat. Seda osa võib ehk vahel täita ka koreograaf? Jaa, muidugi. Mui on väga head suhted Igor TSernõšoviga. Tegime koos "Baja­ deeri". Ja ehkki ta on meesterahvas, on tal väga hea silm naistantsija jaoks. Kuidas sind mõjutab partner? Partner on tantsu tähtsaim komponent. Mulle oli mõõnaperiood aeg, mil tantsi­ sin Viktor Fedortšenkoga, ehkki ta oli tehniliselt, tantsuliselt tugev ja väga hea part­ ner. Praegu meelde tuletades olid need aastad tööaastad. Hinge jäi vaheks, osad muutuski vaesemaks, töö oli pealiskaudne. Pärast tema lahkumist ei olnud mul üld­ se partnerit. Siis tekkis küll tunne, et polegi mõtet edasi teha. Sest tants on ikkagi koostöö ja ainult ühine töö annab resultaadi. Kui partner on ilmetu, siis tuleb see vari ka minu peale. Praegune partner, Vicsturs Jansons, on ilmselt mu parim partner. Mis ka ei oleks, me täiendame teineteist. Ta on väga rikka hingemaailmaga väga tugev inimene. Koik need nõrgad ja tühjad kohad, mis on minus, täidab tema ära. On sul olnud mõni roll, millele sa prooviperioodil kuidagi "pihta ei saa", ent mis vahe­ tult enne esietendust paika läheb? Näiteks "Meister ja Margarita" sündis lavaproovis. Sama lugu oli Prostituudiga "Võlumandariinis", vahepeal näis, et ma ei saa saamagi sellega hakkama. Mai kar­ jus mu peale ja ma ise ka tundsin, et ei ole ja ei ole, ja ... siis äkki oli. Tavaliselt tuleb see õige tunne lavaproovis, kui mul on juba kostüüm ja grimm. Kleoptara kostüümi sain kätte Tšaikovski saalis kell üks öösel, kedagi ei olnud, oli pime ja tume ja ju see oli väga õige hetk. Tavaliselt ma tunnen rolli sünnihetke ära, kusagilt seest käib läbi teadmine, et nüüd on osa käes. Kardad sa esietendusi? Ma kardan kõiki etendusi. Mida sa kardad, kas tehnilist ebaõnnestumist või seda, et roll ei sünni? Süda puperdab. Ilmselt kardan eelkõige tehnikat. Ma ei ole ikkagi absoluutselt kindel selles, mida ma teen. Ma võin ju laval lihtsalt käia ja pikali kukkuda! Mida sa oled teatrisse kaasa saanud kodust? Kogu pere toetas mind. Aga ennekõike oli ema see, kes mind suunas ja rääkis ja oli kõigega kursis. Väga tähtis ongi see, et lähedased oleksid kursis, teaksid, millega sa tegeled, see toetab tohutult. Tänini võin iga probleemiga ema poole pöörduda. Juba esimestes klassides, kui ma veel Kohila keskkoolis käisin, tegelesin sport- võimlemisega ja mulle pakuti, et läheksin spordikooli. Aga kuna kodus oli väga pal­ ju juttu balletist, siis kaldus vaekauss selle poole. Esimesel katsel ma ei saanud balletikooli sisse ja läksin spordikooli. Ja ilmselt ma oleksin spordikooli ka jäänud, kui spordikooli ühiselamus ei oleks elanud balletikooli tüdrukud. Kodus oli küll juttu, et ma läheksin veel kord balletikooli proovima, aga ise mõtlesin, et milleks. Spordis läks mul küllalt hästi ja sportvõimlemine meeldis väga. Aga balletikooli tüd­ rukud kutsusid ja jutustasid ja näitasid varvaskingi... Ja nii tekkis see huvi uuesti. Vestelnud KADI HERKÜL

10 AARNE SIRKEL

"LAULMINE ON MU KÕIGE ARMSAM MEELEJAHUTUS"

PILGUHEIT MARTIN KÖRBERI TEELE J A TÖÖLE

Martin Körberi ajal ümber ehitatud (1864), viimases sõjas hävinud Anseküla kirik.

Martin Körberi elupaik Kuressaares (M. Körberi 4). Oleme jõudnud omaaegse kirjamehe ning koorialauluentusiasti Martin Körberi ümmarguste tähtpäevadeni, mullu möödus 175 aastat tema sünnist ja 130 aastat esimesest eesti ilmalikust kontserdist Kuressaares, tänavu tähistame tema 100. surma-aastapäeva, 130 aastat tagasi toimus aga tuntud Sõrve laulupäev.

Martin Georg Emil Körber sündis 19. juu­ gata saksa rahva- või rahvapäraste laulude lil 1817 Võnnu kiriklas eesti kultuuriloos eeskuju. tuntud muinsuseharrastaja Eduard Körberi Eelnenu põhjal näeme, et Anseküla koo- pojana. Kidura tervisega noormees õppis rilauluviljelus tegeles kergemat laadi ülesan­ Tartu gümnaasiumis (1827-1836) ja Tartu üli­ netega, vastupidi tolleaegsetele Laiuse ja koolis teoloogia fakulteedis (1837-1842). 1842 Põltsamaa kooridele, kus esitati nõudlikke asus ta Kuressaarde kooliõpetajaks, 1846- vaimulikke teoseid. Samal ajal olid Körberi 1875 töötas aga Sõrves Anseküla pastorina. lihtsad tekstid ja viisid hõlpsasti meeldejää­ Siin arendas ta kiriku- ja koolielu, siin tegi ta vad, nii et need levisid rahva hulgas ning oma kirjamehe- ja koorijuhitööd. mõned neist on tuttavad tänapäevani. Marie v. Hoerschelmann, kes puutus M. Körberi silmade ees seisis ajajärgule Körberiga kokku 1860. aastail, väidab: 'Ta oli iseloomulik taotlus pakkuda rahvale sisult kõigiti andekas: ta joonistas ja maalis väga sageli siivutute ja meloodialt algeliste auk- kenasti, laulis ja komponeeris... Koik muu­ laulude (kõrtsilauludc) asemele paremat lau­ sad soosisid teda." Teiselt poolt oli Körberil luvara, kusjuures eesmärgiks oli neljahäälne ka mõningaid veidrikukalduvusi (nagu tema esitus ning laulukooride rajamine. Selle mo­ vennal, Vändra pastoril Carl Körberil). dernse lauluharrastuse eestvõitleja J. V. Jann­ M. Körberi loominguline pärand haarab sen avaldas juba 1860 oma "Eesti Lauliku" 35 teost eesti ja saksa keeles. Vaimuliku kirja­ (viisiraamat 1862), mis sisuliselt tähendas nikuna on Anseküla pastor välja andnud jut­ saksa lauluseltside (Liedertafel) enamasti lusi, palveraamatuid jm vaimulikke bro­ kunstilisi väärtusi eirava seltskondliku lau­ šüüre. Tema levinuim raamat oli "Õndsa Lu­ luvara suunamist Eesti käibesse. Et see sattus teruse väikene katekismus", mis aastail 1864- ühte rahva laulutraditsioonis tekkinud kriisi­ 1939 ilmus 38 trükis. Produktiivne oli Körber ga (eesti regilaulu taandumine samuti saksa vaimuliku luuletajana, avaldades sel alal eeskujudel sugenenud uuema rahvalaulu 1856-1878 kaheksa raamatut. ees), oli sellel Eestiga vähe seotud materjalil Ilmaliku luule vallas esines Körber nelja rahva hulgas suur menu (Jannseni laulik il­ väljaandega: "Sõrvcmaa lõoke" (1862), "Saa­ mus 1860-1880 viies trükis). remaa laulik" (1864), "Laulud Sõrvemaalt" I- Jannseniga võrreldes on suurema osa II (1864-1867) ja "Saaremaa kuldnokk" (1879). Körberi tekste algupärased, nagu tema muu­ Sealjuures kirjutas Körber oma viisid laulmi­ sikaharrastuste kannab omapärane süütu, seks - luuletuste juures on osutatud viisid, südamlik-lihtne toon, tuues esile peaaegu mille järgi neid laulda. lapseliku, muretu hingelise lihtsameelsuse. Nootidega on varustatud "Laulud Sõrve­ Pole siis imestada, et muusikateadlane E. maalt". Selle esimene vihik sisaldab 17 laulu Arro, kes eriti Jannseni maitsepuudust tera­ (sealhulgas 5 vaimulikku), nendest 14 Körbe­ valt kritiseerib, tõstab Körberi koorilaulu ri enda tööd. Sellega osutub Anseküla pastor arendamise meie muusikaelu ilusaimate le­ esimeseks eesti ilmalike lauluviiside loojaks. hekülgede hulka. Need annavad kujutluse tema komponisti- Algas see lehekülg 1848 Anseküla sega­ olemusest ja -võimetest. Nagu näitab A. Ka­ koori rajamisega, mis oli esialgu mõeldud ki- semets, on Körberi palad saksa rahvalaulu- rikutalituste tarbeks. Samal ajal tuli keste eeskujul loodud lihtsad viisid (8-12 Anseküla köstriks ning kihelkonnakooli õpe­ takti pikad), kirjutatud ja harmoniseeritud tajaks Peeter Süda (Südda), kirjandusloos naiivse lihtsusega, kusjuures elementaarsed tuntud Suure Tõllu lugude trükki toimetaja­ vead pole haruldased. "Laulude" II vihik si­ na. Temast sai Körberi suur abiline ka koori­ saldab 13 osalt kolme-, osalt neljahäälset lau­ laulu alal. Töö toimus kahel joonel: ühelt lu, millest mõned võivad olla Körberi enda poolt lauluõpetusena koolides, eriti kihel­ loodud, otsustades nende üldise laadi ja konnakoolis, ja teiselt poolt täiskasvanute identsete vigade järgi. Ülejäänud meloodiad koori väljaarendamises. Kooliõpetajateks va­ on ammutatud saksa lauldavate laulude vii- lis Körber ainult muusikaliste võimetega ini­ sivarast, samuti nagu tema tekstides on mär- mesi. Laupäeviti käisid kihelkonnakooli 12 õpilased nädala jooksul omandatud laule see ehk esmalt veel muidu armas unenägu, pastoraadis ette laulmas, suviti - heinamaar­ aga ma näen otsegu vaimus juba ette, kuidas japäeval mindi aga rongkäigus kirikuläheda­ edaspidi ka eesti lauluseltsid sui ajal siin ja sele lauluplatsile, kus iga kool oma laulud seal maakonnas laulupiduks kokku ette kandis. koguvad..." Kiitvalt kirjeldas sõrulaste esine­ Koolilõpetajate hulgast sai Anseküla se­ mist ka "Revalsche Zeitung", märkides, et gakoor täiendust. Tenorilauljaid ütleb Körber niisugust neljahäälset laulu kuuldi idapro- olevat koguni väljastpoolt oma kihelkonna vintsides esmakordselt. "Rigasche Zeitung" piire hankinud. Hakati õppima ka Körberi rõhutas omakorda, et Körber on ellu kutsu­ poolt loodud ilmalikke laule. nud erilise laulupeo mõtte üldse. 1862. aastaks oli Anseküla 20-liikmeline Seega näeme, et Anseküla koori esinemi­ koor vajaliku taseme saavutanud ning 1861. sed leidsid laialdast positiivset vastukaja; oli aasta Riia laulupeolt julgust saanud Körber aga ka praktilisi tulemusi. Nii korraldas Läti tõi oma lauljad heinamaarjapäeval (2. VII esimese laulupäeva pastor Neiken Dieli ki­ vkj) Kuressaare lossi saalis saksa publiku helkonnas juba aasta pärast. ette. Ennekuulmatu pärisrahva kontsert tõm­ Kui 1869 oli toimunud üle-ecstiline esi­ bas nii palju kuulajaid kokku, et kõik ei mah­ mene üldlaulupidu, langes Körberi kihel- tunud saali. Publik ci koosnenud siiski ainult kondlik laulupüha mõneks ajaks unustusse. baltisakslastest - et "hea laulmise himu saaks Näiteks ei tea sellest midagi T. Vettik, kes kä­ äratatud Sõrvemaa kitsast rannast Muhumaa sitleb 1924. aasta "Muusikalehes" "Laulupü­ väinast saadik", selleks oli Körber saatnud hi, -pidusid ja -päevi kuni a. 1869". Alates Saaremaa kihelkonnakoolmeistritele kontser­ 1930. aastatest on Sõrve laulupäeva tähtsust di vabapääsmed. Nõnda oli kuulajate hulgas Saaremaal korduvalt esile tõstetud. Aastail ka Kaarma köster Mihkel Kallas, kelle tun­ 1933, 1937 ja 1963 korraldati Körberi ürituse­ nistust mööda Sõrve rahvariides poisid ja le pühendatud maakondlik laulupidu. Ka tüdrukud esitasid oma 21 pala üle ootuste- mullu toimunud Saaremaa laulupidu oli kartuste hästi, leides kogu kuulajaskonna seotud Körberiga, laulutuli süüdati tema imetlevat tunnustust. haual. Eestluse seisukohalt on aga kõige täht­ 1875. aastal loobus Körber tervislikel sam 130 aastat tagasi toimunud Sõrve ilma­ põhjustel pastoriametist ja elas siitpeale Ku­ lik laulupäev, esimene sellesarnane Eestis. ressaares, tegeldes innuka kodu-uurijana. Ta Pealegi laulis sellel laulupeol eestlane eestla­ koostas raamatu Saaremaa ajaloo kohta sele "eht eesti viisi" nagu kirjutab "Perno Pos­ ("Bausteine", 1885) ja kolmeosalise kihelkon­ timehe" kirjasaatja, soovitades ka teistel dade kirjelduse ("Oesel einst und jetzt", 1887- pastoritel ja köstritel korraldada selletaolisi 1915). M. Körber suri 19. aprillil 1893 ja laulupä evi. maeti Kudjape kalmistule oma poja kõrvale. Nii siis, 3. nelipühal, 21. mail (ukj 2. juu­ M. Körberi maja Kuressaares on säilinud te­ nil) 1863 sammus vahepeal 30-liikmeliseks manimelisel tänaval (nr 4). Anseküla kirik ja paisunud Anseküla koor oma punase-valge- pastoraat on hävinud. Möödunud suvel pai­ rohclise lipu all, saadetud kolmest naaber­ galdati sinna M. Körberile mälestuskivi. valdade koorist, peoplatsile, mis asetses M. Körberi laululoomingu parimad saa­ "ühes talukoplis, vainu peäl, ilusate lehtpuu­ vutused kuuluvad tänapäevalgi eesti elavas­ de all". Praegu tuntakse seda laulupcopaika se kultuuripärandisse. Nendel on koht Massi nõmmena (5 km Anseküla kirikust antoloogiates, lauldavate laulude kogudes, lõunas, Kuressaare-Sääre maantee 21. km-1). kooli laulu- ja emakeeleõpikutes. Teda esin­ 1983. aastal kujundati sinna mälestuspuu. davad peamiselt laulud "Vaikne kena koha­ Pärast avalaulu 'Tere, laulu armastajad!" kene", "Kiigu, liigu, laevukene", "Mu isamaa selgitas Körber oma koorilauluviljeluse põh­ armas" ja "Kus on mu kallis isamaa?". "Mu jusi. Järgnevalt kanti poolteise tunni jooksul isamaa armas" leidub ka 1990. aasta üldlau­ ette peamiselt eelmisel aastal "Sõrvemaa lõo­ lupeo repertuaarikogumikus. "Vaikset kena keses" ilmunud neljahäälseid laule. Koori­ kohakest" on lauldud laulupidude rongkäi• laulude vahel esitas Körber oma uusi värsse. gus ja vaheaegade täiteks. Seda kohtame ka Lõpuks lauldi üks vaimulik laul ja Körber pi­ käesoleva aasta Eesti noorte VII laulupeo se­ das palvuse. gakooride kavas. M. Körberi "Ma olen väike 1. septembril 1863 esines Sõrve koor veel karjane" on võetud luteri kiriku uude laulu­ kord Kuressaares, seekord supelsalongi aias. ja palveraamatusse (nr 426) ja see on muutu­ Kõrgelt hindas Körberi üritusi esimese nud kiriklike lastekooride lcmmikpalaks. eesti üldlaulupeo hing J. V. Jannsen, kes 1. Ühislauluna esitatakse teda ka 1993. aasta septembri kontserdi puhul kirjutas: "Olgu Viljandi vaimulikul laulupäeval. 13 Koik see on tunnustus mehele, kes ütleb, et ta on juba "lapsepõlvest saadik üks rahva armastaja" olnud. Kui Körber soovis, et saar­ lastest saaks laulurahvas, siis tegelikult on see soov täitunud kogu Eesti ulatuses. Sel­ leks on kaasa aidanud ka Martin Körber ise.

Woody Allen tõusis kuuekümnendate algul esile estraadikoomikuna, õige varsti jõudis ta ka filmi. Praeguseks on temast saanud ameerika üks kõige omapärasemaid ja huvitavamaid filmimehi. Nagu tummfilmide lavastajad, nii mängib W. Allengi oma teostes õige tihti peaosa. See kuju on hästi tuntud: hõredad juuksed pisut külaneval pealael, kahvatu näonahk, prillid, ebakindel pilk, vaikne hääletoon, jalas kortsus püksid ja seljas alla põlvi ulatuv palitu. W. Alleni tehniline meisterlikkus režissöörina on hämmastav: kuulsad mustvalged linnasiluetid "Manhattanis", 1920. aastate kroonikakaadrite virtuoosne sidumine uue materjaliga "Zeligis", kolmekümnendate laadis stiliseering "Kairo purpurroosis". Jätkame märtsikuus alustatud Woody Alleni intervjuu avaldamist.

14 WOODY ALLEN

"Ilannah ja la öed", 1986. Woody Allen (Mickey Sachs).

"Kairo purpurroos" (1985) on ühe naise lugu, See on tõsi. Nad tulenevad minu koge­ "Interjöörid" (1978) räägib kolmest õest. mustest ja tähelepanekutest. Küll mitte alati, Sama võib öelda filmide kohta "Hannah ja ta õed" (1986), "Teine naine" (1988) ja "Alice" kuid üldjuhul on inimestevahelised suhted (1991). Te nagu eelistaksite taasluua naise nä­ väga pingelised. Kõigist mulle tuttavatest gemust ümbritsevast maailmast? abieludest võiksin nimetada üksnes paari Kui jätta arvestamata rollid, mis on otse­ õnnestunut. Valdav osa neist püsib koos liht­ selt minu enda jaoks kirjutatud, siis meeldib salt sellepärast, et inimesed on sunnitud jää­ mulle tõesti rohkem tegemist teha naiskarak- ma teineteisega kokku mingil põhjusel, teritega. Võib-olla seepärast, et mind kasva­ millel ei ole kõige vähematki pistmist armas­ tasid naised. Peale isa olin perekonnas ainus tusega. Ja see ei ole lihtne ning põhjustab meeshing. Minu emal oli seitse õde ja kõigil neuroose. neil ainult tütred. Olin pidevalt tädide ja nõ­ Filmi "Meenutusi "Tähctolmust"" (1980) pea­ bude tähelepanu keskmes. Mängisin koos tegelast tõmbab ligi naine, kes võib teda hu­ tüdrukutega, ühes nendega käisin kinos. Ses­ kutada. Ta peaks endale valima meeldiva ja tap tunnengi nende vastu suurt sümpaatiat. terve naise, kuid teda veetleb neurootik... Ka praegu ümbritsevad mind naised. Minu See juhtum pole kuigi haruldane. kirjanduslik toimetaja on naisterahvas, sa­ "Õiged" teod äratavad millegipärast jäles­ muti kaks assistenti ja välisagent. tust; inimesed ootavad teravaid elamusi, Tundub aga, et teie suhted naistega pole alati kuid hiljem tuleb selle eest maksta emotsio­ olnud just kõige sujuvamad. Teie filmid ku­ naalselt, erootiliselt või hingeliselt. jutavad õnnetuid armastuslugusid. Ja teiega on samuti nii olnud? 15 ära, et sind süüdistatakse kõigis surmapattu­ des, ja sülitad kuulujuttude peale. Järelikult olete vanemaks saades muutunud pessimistiks? Vaatan iseenda elule Sigmund Freud i õpetuse ja Eugene O'Neilli filosoofia vaimus. Elu on võitlus, raske ja väga julm, ning tuleb õppida sellega hakkama saada, kas filme te­ hes, heategevusse rakendudes või tõstes aeg­ ajalt klaasi. Mõnel õnnestub see tänu religioonile, teisel televiisori ees pesapalli vaadates ja õlut trimbates. Kuidas te suhtute eitavasse kriitikasse? "Annie Hall", 1977. Woody Allen (Alvy Singer) Mis teha, loomulikult tahaksin, et minu ja Jonathan Munk (Alvy iiheksa-aastasena). töö meeldiks kõigile, ja kui taksojuht ütleb:

Mõistagi. Ma olen ka võimeline sääras­ teks arututeks sammudeks. Ja tõenäoliselt käitun nõnda edaspidigi. Teie üks kõige vastuolulisemaid filme on "Meenutusi "Tahetolmust"". Ta tõmbas enda peale hulganisti kriitika­ nooli, rohkem kui mind üldse senises elus on tabanud. Sellegipoolest on see mulle kõige armsam film. Teda lihtsalt mõisteti valesti. Film on sellest, et inimene võib olla õnnetu, olgugi et tal on näiliselt kõik olemas - kuul­ sus, raha ja muu. Õnnetuks teevad teda liht­ sad igapäevased asjad: sõber sureb haiglas, armastatud naine saab närvivapustuse, lähe­ neb vanadus ning mitte mingid saavutused kunsti vallas pole võimelised andma talle su­ Sven Nykvist (vasakul) on olnud nelja Woody Alleni filmi operaatoriks. rematust. Valearvestuseks oli vaid asjaolu, et ma ci usaldanud seda rolli kellelegi teisele, vaid mängisin ise. "Nägin teie viimast filmi - mulle see eriti Mitte vähem oluline ei ole filmi teine kiht - peale ei läinud," siis tunnen meelehärmi. režissööri ja tema austajate vahelised suhted. Kuid võõras hinnang ei ole suuteline muut­ Ütlesin selles osas välja rohkesti tõtt, ma minu enda suhtumist oma filmidesse: mida eriti ei soovitud kuulda. Mäletate stsee­ teen neid nõnda, nagu kavatsen, ja kui mulle ni, kus minu tegelase juurde tuleb inimene, meeldib minu idee ning selle hoomatavaks kes avaldab vaimustust tema loomingu vas­ tegemise moodus, siis olen valmis selle eest tu, ja mõni aeg hiljem tahab teda tappa. Kas vastutama. just samamoodi ei juhtunudki John Lennoni- Kas teid ei häiri, et teie filmide vaatajaskond ga ainult mõni kuu pärast minu filmi esili­ on üsna väikesearvuline ja koosseisult sarna­ nastust? Armastuse ja vihkamise keerulised ne? suhted ilmnevad tõepoolest vaatajate ja Häirib küll. Kino nõuab ju erakordseid kunstniku vahel. Muide, ka kunstnik ise ju­ jõupingutusi ning kõige tulemuseks hinda­ maldab oma austajaskonda ja samas tunneb vad seda üksnes väga vähesed. Tõsi, lõppu­ tema vastu vaenu. de lõpuks on kõik mu filmid ikkagi ära Kas te olete sattunud tigeda keelepeksu müüdud. Mind lohutab minu filmide saatus aineks? välismaal. Nad lähevad hästi Prantsusmaal, Kord lasti lahti kõmu, nagu olevat "Zelig" Itaalias, Lõuna-Ameerikas, Inglismaal, Sak­ (1983) Warren Beatty "Punaste" (1981) paroo­ samaal ja Iisraelis. Iga film, alates "Annie dia. Mind süüdistati armukadeduses, mida Hall'ist", on mulle piiri taga rohkem raha ma tundvat Diane Keatoni vastu pärast meie toonud kui Ameerikas. lahkuminekut. Oleksin olnud noorem, aja­ Kuid kas te tahaksite oma filmide vaatajas­ nuks see mind raevu. Aastatega harjud aga konda suurendada?

16 jah. See teeks minu elu kergemaks. Mitte Loo tegevus toimub 1930. aastatel, kas te ar­ minu enda - mulle ei lähe korda lisapennid. mastate selle ajajärgu filme? Kui mulle aga turgatab pähe mingi projekt, Mina hakkasin kinos käima hiljem, 1940. mis nõuab mõnevõrra suuremaid kulutusi, aastatel. Selle aja filmid on mulle tunduvalt tean, et ma ei suuda eriti kähku vajalikku lähedasemad. Üldse olen aga kohutav kino­ raha leida. Seega poleks paha vahetevahel inaan. Vaatan kogu aeg filme, ja mitte ilmtin­ kommertsedu saavutada. gimata Ameerika omi, ma ei hinda neid eriti kõrgelt. Ent kas teil pole tekkinud mõtet muuta oma filmide stiili või sisu äriedu saavutamiseks? Aga televiisorit vaatate? Isegi kui tahaksin teha midagi populaar­ Jälgin spordisaateid ja uudiseid ning vaa­ set, ei õnnestuks see mul ikkagi. Ma ei tee fil­ tan filme. me mitte seepärast, et mulle meeldib kino- Kas oma filme ka vaatate? bisnisega tegelda, vaid et mul on, mida öel­ Ei, mitte kunagi ja ei kusagil. Nad riku­ da. Ja kui näiteks homme mul ei ole enam vad mul tuju ära. midagi lisada, jätan režissööriamcti. Hakkan kirjutama näidendeid, jutte või lähen puhku­ Kuid "Dallast"? sele. Ei, selles pole miskit meeltlahutavat. Ja Ega teile ei tundu, et teie edu kõrgaeg oli samuti mitte midagi kõrgintellektuaalset. 1960-1970. aastatel? Kui aga juhuslikult juhtud seda nägema, tor­ Ei, seda mitte. Oma tee algul olin liiga kab silma hingetus, tehislikkus ja aseptiline ühetaoline, väntasin ühte tüüpi komöödiaid. rumalus. Muide, omal ajal nad ei teinud kassat. Film "Mannattani" (1979) alguses väljendatakse armastust New Yorgi vastu, kuigi samas öel­ "Võta raha ja jookse" (1969) läks maksma dakse, et see linn on tsivilisatsiooni allakäi­ miljoni ning teenis end tasa alles seitsme aas­ gu metafoor. Kas selles ilmneb teie ta pärast. "Annie Hall" (1977) andis kõige vi­ seisukoht? letsamat tulu üleüldse "Oscari" saanud Jah. Meenutan tihti, milline oli linn va­ filmidest. rem, siis, kui olin veel laps - tema kuldajastu Kuidas tulite "Kairo purpurroosi" (1985) la­ loojangul. Mulle tundub, et maailma ajaloos vastamise mõttele? ei ole midagi 1920.-1930. aastate Manhattani- Idee tuli iseenesest. Mõtlesin välja tüübi, ga võrreldavat. Kujutage vaid, igal õhtul kes astub maha kinolinalt, ja kõik läks kohe mängiti seal sadu näidendeid. Ja kui palju oli korraga paika. Tundsin selles mingit roman­ kinosid, ööklubisid ning põrandaaluseid õl­ tilist võlu. Tavalises elus on inimesed väga lekeldreid! Praegu lausa tapab mind tema sageli julmad ja elu ise on julm. Kui aga väljanägemine. Armastan vestelda vanade eelistate fantaasiat reaalsusele, tuleb teil selle näitlejataridega, kes noil ammustel aegadel eest maksta. esinesid Broadway show'des. Üks daam rää-

"'Manhattan", 1979. Woody Allen (Isaac Davis) ja Mariel Hemingway (Tracy). 17 kis mulle, milline oli tollal nende päev: ta töö on liialt närviline tegevus. Peäle selle tu­ mängis koos sõbratariga etenduses, kell leb küllalt tihti juba koidikul kusagil tänava­ 11.15 õhtul lõppes tükk, siis nad riietusid ristmikul tuuletõmbuses pikka aega seista. ümber ja läksid sööma Times Square'ile - Mis selles head on? Kulutad ära hulga aega, kaks üheksateistkümnest tütarlast üksinda -, külmetad, pärast selgub, et ülesvõetud ma­ ning seejärel 42. tänava kinno Katherine terjal ei kõlba üldse - valgustus on kehv, näit­ Hcpburni ja Spencer Tracy viimast filmi vaa­ lejatöö nigel ja idee täiesti mõttetu. Ja tama. Pärast seansi lõppu tulid nad jalgsi järgmisel hommikul tuleb kõike alustada ot­ läbi Keskpargi koju. Vaat noil aegadel oleks sast peale. tahtnud New Yorgis elada! Milleks te peate nii palju filme tegema? Ütlesite, et võtate kõik filmid üles New Yor­ Miks te ei taha nende hulka vähendada ning gis. Paljud režissöörid kinnitavad, nagu ei püüda, et iga teie töö kujuneks suursündmu­ oleks seal autodevoolu ja tohutu rahvahulga seks ja kindlustaks teile koha filmiajaloos? tõttu võimalik teha natuuris võtteid. Parem teen siiski väiksemaid filme, kuid Koik sõltub aastaajast. Kevadel ja sügisel rohkem. Pealegi ei ole filmi suurejoonelisus õnnestuvad võtted hästi. Kuid ideaalis ta­ ja kunstiline tase omavahel seotud Võtame haksin filme ainult välja mõelda. Parim selle kas või mõne Bergmani filmi - ta on teinud asja juures on töö stsenaariumiga: istud ük­ need väga kiiresti, nelja-viie nädalaga, kuid sinda kodus - see on suurepärane. Aga siis nad on parimad maailmas. Mina lasen välja hakkab reaalsus endast märku andma. Ilm­ nii palju filme, kui mul on ideid, ja nii kiiresti neb, et silmaspeetud näitleja on muu tööga kui võin. Kui saabub aeg kokkuvõtte tegemi­ seotud - tuleb teine leida; et kavatsetud ka- seks, selgub, millised filmid - kui veab - osu­ hesajatuhandelise dekoratsiooni peale võib tuvad headeks, millised mitte eriti ja vaid viisteist tuhat kulutada. Tasahilju hak­ missugused vahest ehk pakuvad kellelegi kad kompromisse tegema. Ja tekst, mis kirju­ lihtsalt pisut lõõgastust. tuslaua taga tundus lausa geniaalne, ei näi Kas te muutute ka ise koos oma filmiga? enam üldse nõnda suurepärane. Režissööri Ei tea, kas ma muutun. Minu filmid muutuvad. Mind huvitab üha enam see, mis on raske, mulle meeldib väljakutse vastu "Suveöine seksikomöödia"', 1982. Julie Hagerty võtta. (Dulcy), Tony Roberts (Maxwell), Jose Ferrer (Leopold), Woody Allen (Andrew Hobbs) ja Mida vastate, kui teile öeldakse: "Jäta see Mary Steenburgen (Adrian). tembutamine ja lõbusta meid!"

18 Mulle ei ole kunagi teiste arvamus korda "Meenutusi "Tähetolmust"", 1980. Charlotte Rampling (Dorrie) ja Woody Allen (Sandy läinud. Liigun teed mööda, mille olen ise en­ Bates). dale valinud. Ma pole kunagi püstitanud eesmärki kõiki lummata. Ilmselt on see sisemine käsk jäänud teisse Seda võimalust lihtsalt ei ole, sest teen, kooliajast, mil te ei pööranud tähelepanu mida tahan. Alati ei too see kommertsedu, õpetajate arvamusele. Kas te võtaksite aga endale vastutuse, soovitades sedasama noor­ kuid on's sellel tähtsust. tele? Kas tunnete rõõmu kuulsusest? Raske on nõu anda. Mui vedas, et mulle Ei. Ütlen teile, mis mind rõõmustab. Mu­ on antud anne inimesi lõbustada. Anne ta­ gavused, mis tulenevad sellest, et sind tun­ gab sõltumatusetunde. Alati on leidunud takse: võimalus saada alati hotellis tuba, rohkesti õpetajaid: ära tee niimoodi nalja, lennukipilet ja lauake restoranis. Ning et pane midagi muud selga, see süžee jäta ka­ sind teenindatakse hästi. sutamata, toda filmi pole vaja teha - ta ei ole Kas tõesti üksnes see? Kas tõesti ainult selle­ naljakas... Kuulan kõik selle kannatlikult ära, pärast peab igal aastal ühe filmi lavastama ja kuid talitan omasoodu, sest see on minu sise­ seejuures veel end Bergmaniga võrdlema? mine vajadus. Seda ei saa nimetada isegi Jaa, kuulsus ei too kaasa rahuldust. teadlikuks valikuks - lähed oma teed ja kõik. Ainult lapsena võib sellest unistada. Aga kui Ja vahel ei tule kahetseda, et jätsite targa saad täiskasvanuks, veendud, et ei ole mida­ nõuande tähele panemata? gi tähtsamat lihtsatest, igapäevastest asja-

19 dcst, nagu laua reserveerimine restoranis või "Broadway Danny Rose", 1984. Woody Allen teatripiletid headesse kohtadesse. Teate, (Danny Rose) ja Mia Farrow (Tina Vitale). Croucho Marx rääkis mulle, et kui nad filmi- sid "ööd Casablancas" (1946) ja neil tuli joos­ Siis, kui saatus annab mulle veel aega, jään ta õhku tõusva lennuki järel ning koju paigale ja kirjutan mõne romaani. Hea klammerduda tiiva külge, või midagi selle­ oleks, kui... sarnast, siis pöördus ta venna poole ja ütles: Ajakirjast "Iskusstvo Kino" 1992, nr 5 "Vahest aitab meil sellest?" ning Harpo vas­ tõlkinud SULEV TE1NEMAA. tas: "Jah." Ja rohkem nad enam filme ei tei­ nud. Küllap saabub mullegi päev, mil ma ei taha hommikul poole kuue ajal voodist püsti karata ning alustada uuesti kogu seda möllu.

"Kairo purpurroos ", 1985. Mia Farrow (Cecilia) ja Irving Metzman (kino omanik).

20 "Zelig", 1983. Woody Allen (Leonard Zelig) msidentide" Calvin Coolidge'i ja Herbert J lark Hooveri vahel. VALITUD : LÕIKE dg^^^ Щ Ик | WOODY ALLENI MÄRKMETEST Wm 'JL f± Jfc&t Järgnevalt pakume lugejale katkendeid Woody Alleni seni salastatud päevikust, mis avaldatakse kas postuumselt või pärast tema surma, sõltuvalt sellest, kumb varem võimalikuks osutub. ] •к ш^ ^ 1 £*v AL. *'* Ööde möödasaatmine muutub järjest raskemaks. "Kuriteod ja eksimused", 1990. Claire Bloom Eile õhtul oli mul kohe tunne, nagu püüaksid (proua Rosenthal) ja Martin Landau (silmaarst judah Rosenthal). mingid mehed minu tuppa sisse murda ja mul pead seebitada. Miks küll? Panin kujutlusvõime tööle, nägin ruumis liikuvaid varje ja viimaks, kell 3 hommikul, sarnanes pesu, mille ma toolilee­ nile olin visanud, rulluiskudel keisriga. Kui ma lõpuks magama jäin, nägin ma sedasama ilget unenägu, kus koopaorav püüab loteriil enda kätte saada minu auhinda. Olen meeleheitel.

Arvan, et mul on tiisikus ägenenud. Astma ka. Ähin alalõpmata, pea käib tihtilugu ringi. Kan­ natan lämbumistunde ja minestuste all. Tuba on niiske, mul on kogu aeg külm ja süda peksab. Olen märganud, et ka salvrätikud on õtsa saa­ nud. Kas sellele ei tulegi lõppu?

Jutustuse idee: Mees ärkab ja leiab, et tema papa­ "Alice", 1991. Mia Farrow (Alice) ja Keye Luke goi on määratud põllumajandusministriks. Kade- (doktor Yang). 21 dushoos laseb ta end maha, aga paraku on püstol tum. On täiesti müstiline, et ta töötab seniajani selline, kust kargab välja lipuke, millele on kirju­ "McDonaldsis". tatud "PAUH!". Lipp torkab mehel silma peast ja ta elab edasi - taltunud inimolend, kes esimest Vaatasin täna punakollast päikeseloojangut ja korda tunneb mõnu elu lihtsatest rõõmudest, mõtlesin, kui tühine ma olen! Ma muidugi mõt­ aiapidamisest, voolikuga kastmisest. lesin sellele ka eile ja siis sadas vihma. Enesepõl- guses mõtlesin ma jälle enesetapule - seekord Mõte: Miks inimene tapab? Söögi pärast. ]a mitte läksin ja seisin kindlustusagendi kõrvale ja inha- ainult: sageli tahab ta juua ka. leerisin.

Kas ma peaksin W-ga abielluma? Kui ta mulle Novell: Mees ärkab hommikul ja leiab, et ta on oma nime teisi tähti ei ütle, siis ei. ]a mis saaks muundunud silla toetataks. (Idee on mitmetasan­ tema karjäärist? Kuidas ma saan paluda nii ilu­ diline. Psühholoogiliselt on siin esitatud kvintes­ salt naiselt, et ta loobuks rulluisutamisest? Vali­ sents Kmgcrist, Freudi õpilasest, kes avastas kud... peekoni seksuaalsuse.)

Proovisin jälle sooritada enesetappu - tegin see­ Kuidas küll Emily Dickinson eksis! Lootus ei ole kord nina märjaks ja torkasin pistikupesasse. Pa­ "Ihe thing with feathers" Sulgedega asi on raku oli vool ära ja ma ajasin ainult külmkapi hoopis minu vennapoeg. Ma pean teda Zürichi ümber. Painatuna surmamõletest olen sageli sün• spetsialistidele näitama. ges meeleolus. Ma tahaksin siiski teada, kas haua­ * tagune elu on olemas, ja kui, kas see võiks Olen otsustanud katkestada kihluse W-ga. Ta ei heidutada kahekümneaastast inimest ? mõista minu loomingul ja ütles eile õhtul, et minu "Metafüüsilise tegelikkuse kriitika" meenu­ Jooksin matustel vennale õtsa. Me polnud teine­ tab talle "Lennujaama". Me tülitsesime ja ta hak­ teist viisteist aastat näinud, aga nagu tavaliselt, kas jälle lastest rääkima, aga ma suutsin teda võttis ta taskust vett täis õhupalli ja hakkas selle­ veenda, et nad sünniksid liiga noorena. ga mu pead taguma. Aja jooksul olen ma õppinud temast aru saama. Lõpuks ma taipasin - kui ta üt• Kas ma usun jumalat? Kuni ema õnnetuseni, les, et ma olen "vastik putukas, kes tuleks lihtsalt jah. Ta libises mingil plekitükil ja see tungis läbi ära hävitada ", siis ajendas teda pigem kaastunne kui viha. Olgem ausad - ta on minust alati nuti­ "Raadiopäevad", 1987. Väike ]oe (Seth Crecn) kam olnud: teravmeclsem, kasvalatum ja hari­ koos vanemate ja sugulastega. Joe kujutab Woody Allenit 1940. algul.

22 tema spliini. Kuude kaupa oli ta koomas, suutma­ ta teha muud peale "Granada" laulmise. Miks pidi see naine oma elu parimates aastates nii pal­ ju kannatama? Sellepärast, et nooruses julges ta trotsida avalikku arvamust ja abiellus pruuni pa- berkotiga, mida ta peas kandis. Ja kuidas ma saak­ sin jumalat uskuda, kui alles eelmisel nädalal jäin ma keelega elektrikirjutusmasina rulli vahele? Kahtlused ründavad mind. Mis siis, kui kõik on illusioon ja midagi ei olegi olemas? Sellisel juhul maksin ma vaiba eest kindlasti liiga palju. Kui jumal annaks mulle mingi kindla märgi! Näiteks võiks ta Sveitsi panka minu nimele kanda suure­ ma summa. * jõin täna Melnickuga koos kohvi. Ta rääkis mulle oma ideest riietada kõik riigiametnikud kanakos­ tüümidesse. "Teine naine", 1988. Gena Rowlands (Marion) ja Gene Hackman (Larry). Näidendi idee: Peategelane - minu isa moodi mees, ainult suur varvas ei pruugi tal nii promi­ nentne olla. Ta saadetakse Sorbonne'i lõõtspilli 1. detsembril 1935 Brooklynis (New York) õppima. Ja lõpuks ta sureb, täitmata oma ainsat sündinud WOODY ALLEN (õige nimega Al­ unistust - istuda kordki rinnuni lihaleemes. len Stewart Königsberg) on kahtlemata üks (Näen vaimusilmas II vaatuse stseeni, kus kaks Ühendriikide praeguse aja säravamaid ja pöialpoissi leiavad võrkpallide laost maharaiutud omapärasemaid filmigeeniusi, kelle ekraani­ pea.) teosed on jõudnud viimase 27 aasta jooksul jätta püsiva jälje USA filmikunsti ajalukku. Tehes keskpäevast jalutuskäiku, häirisid mind Ta on loonud uue intellektuaalse komöödia- sünged mõtted. Mis asi mind surma juures nii­ tüübi, kus peategelaseks on enamasti tema moodi vaevab? Ilmselt kellaaeg. Melnick ütleb, et enda kehastatud tänapäeva neurootiline lin­ hing on surematu ja elab pärast keha kustumist nakodanik (s.o lühikest kasvu, hõredate edasi, aga kui minu hing eksisteerib ilma kehata, juuste ja hajevil öökullipilguga hüpohondri- siis arvan ma, et kõik riided on talle laiad. O-jaa... kust New Yorgi juut). Isikuna on WA alati ol­ nud äärmiselt vastuoluline ja see vastu­ Ei pidanudki kihlust W-ga katkestama, sest õn­ olulisus ei ole avaldunud mitte ainult tema neks jooksis ta koos professionaalse tsirkusetolaga loomingu kaudu, vaid on olnud lausa tema ära Soome. Ilmselt ongi nii parem, kuigi mulle loometöö suurimaks tõukejõuks. Sestap ei tuli jälle peale üks neist hoogudest, mil ma hak­ olegi midagi imestada, et tema filmiloomin­ kan kõrvadega köhima. gut läbib kummaline vastuolu: kuigi WA on moodsa komöödiafilmi suur reformaator, on mitmes tema filmilavastuses kohati häirivalt Eile öösel põletasin ma ära kõik oma näidendid ja palju matkitud teiste suurte filmimeeste va­ luuletused. Saatuse iroonia tahtel süttis meistri­ rasemaid teoseid. Tema liialdamisena mõjuv teose "Tõmmu pingviin" põletamise ajal terve tarvidus "anda au" oma suureks eeskujuks tuba ja praegu sooritavad minu isiku arvel ja näi• olnud režissööridele (Ingmar Bergman, Fe­ tel kohtumenetlust mehed nimega Pinchunk ja derico Fellini jt) on viinud meisterlikule teos­ Schlosser. Kierkegaardil oli õigus. tusele vaatamata, mitme pisut kunstliku Kogumikust "Without Feathers" (1972) filmi loomisele ("Interjöörid", 1978 ja "Mee­ tõlkinud ANNE ALLPERE nutusi "Tahetolmust"", 1980). Ometigi on eksperimenteerida ja kinopublikut üllatada armastav WA suutnud lavastada terve rea filme, mida võib ilma mingi kahtluseta pida­ da meistriteosteks. Üks kriitikutest on mõ­ ned aastad tagasi kergelt ironiseerinud, et nii või teisiti võib suvalisse WA linateosesse suhtuda kui osasse tervikust, mida võiks tinglikult nimetada "The Life and Times of a Crazy New York Jewish Comedian" ehk maa-

23 Woody Allen filmi "Unimüts" võtetel 1973. aastal. keeli "New Yorgi pöörase juudi soost koomi­ WA edasised kinopildid: "Banaanid" (1971) - ku elu ja tegemised". anarhistlik komöödia ootamatult ühe Lõuna- 1960. aastate algul televisiooni- ja ööklu- Ameerika banaanivabariigi liidriks tõusnud bikoomikuna alustanud WA filmikarjäär sai tagasihoidlikust ameeriklasest; "Unimüts" alguse 1964. aastal, kui produtsent Charles (1973) - maineka filmikriitiku Pauline Kaeli K. Feldman ja tollal juba üsna tuntud näitle­ hinnangul "väike klassikaline pärl", kentsa­ janna Shirley MacLaine juhtusid New York kas ulmekomöödia mehest, kes sügavkül- City ööklubis "Blue Angel" nägema tema et­ mutati aastal 1973 ja kes leiab ennast 200 teastet. Järgnenud tööpakkumine - kirjutada aastat hiljem ärgates totalitaarsest politseirii­ stsenaarium kergekaalulisele komöödiale gist; "Armastus ja surm" (1975) - Lev Tolstoi "Mis uut, kiisuke" (1965) - ei suutnud rahul­ suurromaanist "Sõda ja rahu" ning Ingmar dada WA eneseteadvust, kuna suurele kom­ Bcrgmani ja Sergei Eisensteini loomingust mertsedule vaatamata ei olnud tal filmi inspiratsiooni ammutanud paroodia Napo­ valmimisel eriti suurt sõnaõigust. "Wia vihka­ leoni sõdade aegsel Venemaal elanud pel- sin seda, ma vihkasin selle tegemist ja see on gurliku intelligendikese meenutustest. WA üks põhjusi, miks minust sai režissöör." Esi­ esimeseks suurfilmiks oli nelja "Oscariga" meseks iseseisvaks filmilavastuseks kujunes pärjatud tragikomöödia sugemetega intelli­ tobe gangsterifilmide paroodia "Võta raha ja gentne draama "Annie Hall" (1977), kus tema jookse" (1969), kus tema kehastatud juhmar­ mängitud juudi soost ööklubikoomik Alvie dist Virgil igatseb tõusta ühiskonna vaenla­ Singer oli nagu WA ise kusagil 15 aastat ta­ seks nr 1, aga ei suuda hakkama saada kõige gasi. Ülimalt menukaks osutus ka paar aas­ tavalisema pangarööviga. Paroodiad olid ka tat hiljem valminud visuaalselt efektne

24 (kuulsad linnasiluetid, taustaks George ehkki vaevalt keegi sellesse lühikesse juudi Ccrshwini nostalgiline muusika) mustvalge neurootikusse enam eriti tõsiselt viitsib suh­ linateos "Manhattan" (1979), mis oli pühen­ tuda. Teda ülistatakse küll kui suurlinnaelu datud kodulinnale New Yorgile. Üpris raske kõige nutikamat kirjeldajat, kuid samas nos- on laheneda ilmselt ühele tema kõige isikli­ talgitseb WA tegelikult oma kadunud nooru­ kumale filmile "Meenutusi "Tähetolmust"" se järele. Pole siis ka ime, et kindlustundest (1980). Selles mängib WA komöödiafilmide lugu pidavad ameeriklased on talle vaikselt rcžissöörina tuntuks saanud Sandy Batesi, selja pööranud ja maailma kõige ncwyorgili- kes valmistub oma esimese tõsisemalt võeta­ kum rcžissöör on üha enam muutumas eel­ va linateose võteteks. Stiililt toetub film tuge­ kõige eurooplaste lemmikuks. Muuseas, vasti kahele suurele eeskujule, Bergmanile ajalehe 'The European" filmitoimetaja Ric­ ja Fcllinile, eriti neist viimase meistriteosele hard Mayne on lahterdanud WA täispikad "8 1/2". Tulemust on lihtne süüdistada pla­ mängufilmid kolme rühma. Esimesse kuulu­ giaadis või siis egotsentrilisuses, kuid samas vad komöödiad, mille üle kriitikud irvitavad on see WA filmidest vahest kõige ausam. ja mida rcžissöör praegu ise nimetab "lapsi­ Sandy Batesi lugu meenutab väga tema ene­ kuteks", kuid mis kinohuvilistele meeldisid se lugu, kuid siiski on see vaid WA illusioo­ üllatavalt hästi: "Võta raha ja jookse" (1969), nideta satiir enda kohta. WA järgmise menu­ "Banaanid" (1971), "Koik, mida te alati tahtsi­ filmi "Zelig" (1983) omapärasuses ei ole min­ te teada seksi kohta, aga kartsite küsida" git põhjust kahelda. Ekraanitcos erineb suu­ (1972), "Unimüts" (1973) ning "Armastus ja resti kõigist tema varasematest töödest. surm" (1975). Teises rühmas on romantilised "Zelig" on film, millesarnast ci ole tehtud va­ komöödiad, mis meeldisid nii kriitikutele, rem ega tehta ilmselt ka kunagi hiljem. Pseu- publikule kui ka Allenile: "Annie Hall" dodokumentaalfilmina vändatud huviväär­ (1977), "Manhattan" (1979), "Suveöine seksi- ne teos 1920. ja 1930. aastail USA-s suurt tä­ komöödia" (1982), "Zelig" (1983), "Broadway helepanu äratanud inimkamceleonist mr Danny Rose" (1984), "Kairo purpurroos" Leonard Zeligist, mehest, kes äraseletamatul (1985), "Hannah ja ta õed" (1986) ja "Raadio- kombel muutus alati teda ümbritsevate ini­ päevad" (1987). Kolmandasse rühma võib meste sarnaseks. Kui tema kummaline üm- paigutada ingmarbergmanlikud meditat­ berkehastumisvõime avastatakse, alistatakse sioonid jumalast, armastusest ja surmast, mis ta esmalt füüsilise ja seejärel ka psüühilise režissöörile on südamelähedased, kriitikuile ravi alla. Zelig (nagu hiljem ka teda kehasta­ kuidagimoodi talutavad ja milliseid kino­ nud WA) oli mees, kes tänu oma neurooside­ publik ei soovinud üleüldse näha: "Interjöö­ le sai maailmakuulsaks. WA 1980. aastate rid" (1978), "Meenutusi 'Tähetolmust'"' loomingust küünib kindlalt esile veel tema (1980), "September" (1987), 'Teine naine" romantiline tragikomöödia "Hannah ja ta (1988) ning "Kuriteod ja eksimused" (1990). öed" (1986), tore lugu kolme õe ja nende abi­ kaasade vahelistest komplitseeritud suhetest. Vaatamata tagasilöökidele eraelus ja krii­ "Hannah'st..." märksa pessimistlikum ja tõsi­ tikute üleolevale suhtumisele tema viimaste selt võetavam on Fjodor Dostojevski "Kuri­ aastate filmidesse on Woody Allen suutnud töö ja karistuse" motiividel filmitud tragi­ siiski säilitada kadestamisväärse loomevõi­ komöödia "Kuriteod ja eksimused" (1990). me - vähe on neid rcžissööre, kes suudaksid Taas jutustab WA perekondadest ja sugulas­ igal aastal teha ühe filmi, vahel rohkemgi. test, intellektuaalidest ja materiaalselt hästi kindlustatud New Yorgi juutidest. Teose keskmes on edukas silmaarst Judah Rosent­ hal (Martin Landau), kes soovib oma tüli­ kaks muutunud armukesest igaveseks vabaneda. Mitme vahetalitaja abiga see tal WOODY ALLENI FILMOGRAAFIA ka lõpuks õnnestub. Korraliku religioosse kasvatuse saanud mees maadleb süütundega 1965 "Mis uut, kiisukc?" - "What's New, Pussycat?" (Stsenarist, kõrvalosa: Victor Shatsapopolis; rež: nii enne kui ka pärast roima (sest kui me ei Qive Donner.) usu Jumalat, kes siis valvab meie südame­ 1966 "Mida nüüd, Tiger Lily Г - "What's Up, Tiger tunnistuse üle). Ent kõigele vaatamata kuri­ LüyV. James Bondi esimeste filmilugude eeskujul teole mingit karistust ei järgne. vändatud režissöör Senkichi Taniguchi "Võtmete võtme" (."Kagi no kagi/Key of Keys"; Jaapan, 1964) WA viimase paari aasta tegemistest on inglise keelde dubleeritud versiooni režissöör, kõrvalseisja Ugi üsna raske täit selgust saada. kaasstsenarist ja diktoriteksti autor. Ligi kuuekümne aastane meesterahvas män­ 1967 "Casino Royale" (Kõrvalosa: Jimmy Bond; gib oma filmides naistekütte ikka veel edasi, rež: John Huston, Ken Hughes, Vai Cuest, Robert

25 Parrish ja Joseph McGrath.) James Bondi filmide 1987 "Kuningas Lear" - "King Lear". (Kõrvalosa: paroodia. Narr/filmimonteerija; rež: Jean-Luc Godard; USA- 1969 "Ära joo vett!" - "Don't Drink the Water". (WA Šveits.) 1966. a näidendi järgi; rež: Howard Morris.) 1988 'Teine naine" - "Another Woman". (Ka stsena­ 1969 "Võta raha ja jookse" - "Take the Money and rist.) Linastus Eestis pealkirjaga 'Teine inimene". Run". (Ka kaasstsenarist, peaosa: Virgil Starkwell.) 1989 3. episood "Oidipuse kompleks" - "Oedipus 1971 "Banaanid" - "Bananas". (Ka kaasstsenarist, Wrecks" filmis "New Yorgi lood" - "New York Sto­ peaosa: Fielding Mellish.) ries". (Ka stsenarist; peaosa: Sheldon Mills.) Kaas- 1972 "Mängi seda veel kord, Sam!" - "Play It rež: Martin Scorsese ja Francis Coppola. Again, Sam". (Stsenaarium oma 1969. a näidendi 1990 "Kuriteod ja eksimused" - "Crimes and Misde­ järgi; peaosa: Allan Felix; rež: Herbert Ross.) meanors". (Ka stsenarist; üks peaosadest: TV doku- 1972 "Koik, mida te alati tahtsite teada seksi koh­ mentalist Cliff Stern.) ta, aga kartsite küsida" - "Everything You Always 1991 "Stseenid kaubamajas" - "Seenes from a Mall". Wanted to Know About Sex but Were Afraid to Ask". (Peaosa: Nick Fifer; rež: Paul Mazursky.) (Ka stsenarist, rollid: Victor/Fabrizio/Hullu- 1991 "Alice" - "Alice". (Ka stsenarist.) ke/Spcrma tosoid.) 1991 "Varjud ja udu" - "Shadows and Fog". (Ka stse­ 1973 "Unimiits" - "Sleeper". (Ka stsenarist, muusi­ narist, peaosa: Max Kleinman.) ka autor, peaosa: Miles Monroe.) T992 "Abielumehed ja -naised" - "Husbands and 1975 "Armastus ja surm" - "Löve and Death". (Ka Wives". (Ka stsenarist; peaosa: kirjandusprofessor stsenarist; peaosa: Boris Grushenko.) "Hõbekaru" Gabe Roth.) (žürii eriauhind) 25. Lääne-Berliini filmifestivalil Teoksil "Manhattan Murder Mystery". kogu tema senise filmiloomingu eest. A. E. 1976 "Variisik" - "The Front". (Peaosa: Howard Prince; rež: Martin Ritt) 1977 "Annie Hall" - "Annie Hall". (Ka kaasstsena­ rist, peaosa: Alvy Singer.) "Oscarid": parim film, parim režii, parim originaalkäsikiri. Ameerika Fil- BFA {British Academy of Film and Television Award) - mirežissööride Gildi aastapreemia. Briti Filmi-ja Televisioonikunsti Akadeemia 1978 "Interjöörid" - "Interiors". (Ka stsenarist.) auhind. 1978 "Woody Allen: ameerikalik komöödia" - "Woody Allen: An American Comedy". (Dokumen­ taalfilm; rež: Harold Manteli.) 1979 "Manhattan" - "Manhattan". (Ka kaasstsena­ rist; peaosa: Isaac Davis.) BFA: parim originaalkä­ sikiri. 1980 "Meenutusi "Tähetolmust"" - "Stardust Me­ mories". (Ka stsenarist; peaosa: Sandy Bates.) 1980 "Woody Allenile Euroopast, armastusega" - "To Woody Allen, from Europe with Löve". (Flaami te­ lekompanii BRT tellimusel valminud portree­ film WA-st; rež: Andre Delvaux.) Grand prix Firenzes. 1982 "Suveöine seksikomöödia" - "A Midsummer Night's Sex Comedy". (Ka stsenarist; peaosa: And­ rew Hobbs.) 1983 "Zelig" - "Zelig". (Ka stsenarist; peaosa: Leo­ nard Zelig.) \ 1984 "Broadway Danny Rose" - "Broadway Danny Rose". (Ka stsenarist; peaosa: Danny Rose.) "Os­ car": parim originaalkäsikiri. 1985 "Kairo purpurroos" - "The Purple Rose of Cai­ ro". (Ka stsenarist.) "Oscar" ja BFA: parim origi­ naalkäsikiri. FIPRESCI auhind 38. Cannes'i filmifestivalil. 1986 "Hannah ja ta õed" - "Hannah and Her Sis­ ters". (Ka stsenarist, üks peaosadest: Mickey Sachs.) "Oscar", BFA ja "David di Donatello": pa­ rim originaalkäsikiri. "Kuldgloobus": parim ko­ möödia. 1986 "50 Years of Action!" (WA on üks 47 interv­ jueeritavast kinoinimesest) (Ameerika Filmirežis- sööride Gildi juubeli puhul tehtud doku­ mentaalfilm; rež: Douglas M. Stewart jun.) 1987 "Raadiopäevad" - "Radio Days". (Ka stsena­ rist, jutustaja.) 1987 "September" - "September". (Ka stsenarist.) 26 MARIS BALBAT

LÕPPEMATU ROLL

Kaljo Kiisk kalamees Liblena A. Kruusemendi filmis "Kevade" (1969).

1969. aastal mängis Kaljo Kiisk Arvo kristalliseerunud elutarkust ja täpsust, vii­ Kruusemendi "Kevades" Liblet, olles sel ajal mast ka näitlejatehnilises mõttes. 43-aastane - noor mees. Mängitud Lible oli Õige lühidalt kokku võttes on see vana vana mees: elunägemiselt, elumõistmiselt, ja- mehe kuju, kes on elus peksa saanud (või laastumiselt ja silmavaatelt. Selle Liblega al­ kellel igal juhul pole hiilgavalt läinud), kuid gas Kaljo Kiisal nagu üks lõppematu roll, kes on säilitanud mingi lausa lapsemeelse mida ta on mänginud tollest ajast kuni täna­ elu-usu, kelle elutarkus ei tunnista kibestu­ seni, algul filmis, siis teatris ning Vivi hiljem mist, kes on omamoodi küll põikpäine, kuid teatris ja filmis v,ih»'ldumisi. Ja tõenäoliselt ei alandu kättemaksuni, kes vaatab inimlapsi jätkab selle mängimist, sest praeguseks 67- tol klassikalisel "anna-ncile-andeks, sest-nad- aastanc näitleja Kaljo Kiisk on samavõrd vor­ ei tca-mis-nad-tcevad"-pilgul, kuid kes üldi­ mis kui kunagine 43-ne, kuid lisandunud on selt tagasitõmbunud vaikse vaatlejana kurja 27 vastu siiski passiivseks ei jää. Selline roll - le puhul joont ühest teiseni tõmmata oleks kuid muidugi variatsioonidega. Ja erandite­ nagu raskegi. Kuid siiski kannab neid mingi ga. Talupoeglikust Kristusest (Kellamees Jüri ühine hoovus. Kaaslunne kõigepealt. Kiisa Sillarti filmis "Äratus") kuni ärpleva vanade­ rollides on palju kaastunnet - oma kangelas­ kodu hoolealuseni (Weller Martin "Ugala" te, aga ka üldse inimeste vastu. Kiisk ei tee "Džinnimängus"), targast, läbinägevast, oma oma rolle kunagi ainult tehniliselt, lausa ta­ headust tegudes realiseerida püüdvast me­ jud, kuidas näitleja on pannud neisse oma hest (Toomas Simmo Tõnis Kase filmis "Vana südant. Ka Kiisk ise on rõhutanud, et ta ei mees tahab koju") veiderdava, pisut haleda oska markeerida (vt vestlusring 'Teatrielus vanadekodust põgenenud peiarini (Jasper 1984" ning Kiisa kohtumine Tallinna Kultuu­ McGregor Kaarin Raidi Saroyani-lavastuses ri ülikooli kuulajatega - TMM fondis). Kiisk "Mu süda on mägedes"). Erinevad rollid on väga emotsionaalne näitleja, kuid ka tark iseenesest, paljuski erinevad karakterid, mil­ näitleja, ning elukutselt režissöönna oskab

Kaljo Kiisk Joosep Tootsina Draamateatri "Kevades" (K. Kiisa ja K. Süvalepa lavastus), 1954.

Kaljo Kiisk Ja Jaanus Orgulas CYTlS-e päevil. Moskva, 1950. aastate algus. 2ft rolli ka ise dramaturgiliselt arendada ja üles Voitinski ja mr Krapp, mis samuti võinuksid ehitada ning kuju emotsioone kanaliseerida, nn Kiisa rollid olla. Ja Voitinskit ongi Kiisk tema rollide tundelisus on ikka jäänud hea mänginud, nimelt filmis (Mikiveri "Indrek", maitse ja karguse piiridesse. Tõsi, Kiisk on 1975). Vastupidi Liblele ei ole Kiisa Voitinski näitlejana oma interpreteeringutes tradit­ väga sügavalt meelde sööbinud, jäi koos siooniline, mitte avastuslik, puuduvad plah­ muu seltskonnaga rohkem klounitsevaks- vatuslikult uudsed tõlgendused, nagu on veiderdavaks (üldse ei saa seda A. Kruusc- olnud näiteks lavastajast näitlejal Jaan Too­ mendi ja L. Remmelga käsikirja järgi tehtud mingal. M. Mikiveri debüütfilmi õnnestunuks pida­ Tema Lible on kõige liblem Lible, keda da; ning kas lavastaja tehtud vangerdus, mil­ võime kujutleda: sellisena omamoodi täius­ lega Panso lavastuses Voitinskina loorbereid lik ning arvatavasti kogu publikule hästi lõiganud Järvet usuõpetaja rolli sai, Kiisk vastuvõetav (erinevalt näiteks Kiisa enda aga Voitinski oma - oli kontseptsiooniline, "Nipernaadi"-filmi nimikangelasest Tõnu õieti filmist ei selgu). Siiski meenub ka "Ind­ Kärgi kehastuses, kes just tüpaažilt kujutlus- rekust" vähemalt üks mõjuv episood: Kiisa te-Nipcrnaadist erinevana osa publiku hul­ Voitinski saunas, silmades ärevmõistmatu gas ärevat vastureaktsiooni tekitas). Kuid valus ilme. Kiisa Lible on ere ja meeldejääv - oma stoili­ 1960. aastaist 1980. aastate alguseni seos­ ses elumõistmises, oma vaikses jonnakas tus Kiisa nimi filmiga - eelkõige siiski lavas­ vastupanus, oma sügavas leebuses ja tõsi­ tajana. Ning äkki, pärast kolme aastakümne seilmelises vembukuses. Eelkõige tänu Kiisa pikkust vaheaega, on Kiisk tagasi laval - Liblele meenub Lible ja Arno kirikutorni-cpi- näitlejana. 1950., 60., 70. aastatel sündinud sood katarsislikuna veel aastakümnete ta­ põlvkond polnud teda laval näinud, säilinud gant. Juba sel ajal (niisiis 1969), kui eesti oli peamiselt legend toma Joosep Tootsist ta näitlejad alles vaevaga omandasid filmilikku enda lavastatud (koos K. Süvalepaga) "Keva­ mängulaadi (näiteks Ants Eskola filmi-Mau- des" (1954, Tootsi mängis ta paralleelselt Jaa­ rusel Mikiveri "Indrekus" ei tekkinud kau­ nus Orgulasega). geltki seda aurat, mis tema varasemal Kaljo Kiisa tagasitoomise au mängumaa­ lava-Maurusel Panso "Inimeses ja jumalas"), le, kus ta on tõeliseks "paradiisi pärispereme- kui näitlejaid Eesti filmi impordid Leedust, heks", kuulub Eino Baskinile. Baskin kohtas Lätist ja Venest (Kiisk filmilavastajana oli üks Kiiska tänaval, võttis n-ö nööbist kinni ning agaramaid importijaid), oli Kiisk ise Liblena kutsus mängima V Merežko "Anekdoodis" nagu sündinud filminäitleja: kaamerat tun­ "Vanalinnastuudios" (1983, lavastaja A.-E. netav, silma väljendusvahendina usaldav, Kerge, peaosas E. Baskin). Paraku on Kiisa ülerõhutamist vältiv. Ning roll tema jaoks Isa-roll "Anekdoodis" üks tema väheseid la­ nagu loodud. vatöid, mis allakirjutanul nägemata; võib See huvitav fenomen "roll tema jaoks vaid fikseerida, et ilmselgelt omavahel hästi nagu loodud" saadab silmatorkavalt mit­ sobiv näitlejakolmik E. Baskin - I. Aru - K. meid Kiisa osasid nii ekraanil kui ka laval Kiisk (siin lisaks Ü. Kaljuste) tegi antud juhul (üldse on mängitud rolle ju pigem vähe kui teoks oma esimese koostöö, mis üheksa aas­ palju). Kas pole "Džinnimängu" Weller nagu tat hiljem pääd is toreda ansamblimänguga loodud Kiisa jaoks? Või Luigi Lapaglia "Põ­ A. Nicolaj "Põgenemises" samas "Vanalinna­ genemises"? Samuti vana Taavet P. Simmi-M. stuudios". Traadi 'Tantsus aurukatla ümber". Eriti aga 1984. aasta talvel mõjus plahvatusliku muidugi Toomas Simmo Tõnis Kase-Rai- teatrisündmusena D. L. Coburni kahenäitle- mond Kaugveri filmis "Vana mees tahab jatükk "Džinnimäng" "Ugalas" Kaljo Kiisa ja koju". Kes muu peale Kiisa võinuks neid elu Lisl Lindau esituses. Laval oli äkki särav ääremaadele lükatud vanu unustatud mehi näitleja duett, mis oli tasemelt võrreldav le­ mängida nii ennastunustava soojuse ja karge gendaarse Linda Rummo - Ants Eskola oma­ vaospeetusega, sellise varjatud huumori ja ga Panso "Armsas luiskajas", ning millist valusa kaastundega ühtaegu? Järveti laad on järgneva üheksa aasta jooksul (nende ridade teine: teravam, peenem, lõikavam. Sarkastili­ kirjutamiseni) eesti teatris ei meenugi. Tollal sem. Võib-olla intellektuaalsem. Tema suur­ 77-aastase Lisl Lindau võimas treenitud rollid on Claudius ja Lear. Kuigi muidugi ka mäitlejaanne säratas oma viimases rollis 29 ra, liikuv, reibas ja ründav. Mehelik ja naise­ lik alge, eluhuvid, emotsioonid esitlevad end selles vanadekodupaaris. Kriitikud on 1985. aasta 30. septembril (Lisl Lindau suri 14. au­ gustil 1985) toimunud vestlusringis ("Teatri­ elu 1984") oletanud selles duetis, mis reali­ seerus põhiliselt näitlejate iseseisva tööna (abistajatena olid juures Juhan Viiding ja Jaak Allik), Kaljo Kiisa n-ö vedavat, lavastus­ likku rolli, mida Kiisk ka ise tookord ei eita­ nud. Hiljem, Karin Kase juhitud kohtumisel Tallinna Kultuuriülikooli kuulajatega rõhu­ tab K. K. siiski mõlema näitleja võrdväärset osa rollide sünnis. Kummastki allikast on aga lugeda Kaljo Kiisa huvitavaid mälestusi "Džinnimängu" pingelisest sünnist, näitlejate nakatavast üksteisemõistmisest proovidel Tallinna Kinomajas ja "Ugala" laval, tüki öis­ test läbimängimistest pärast etendusi, impro­ visatsioonidest etendustel, millega näitlejad etenduse enda jaoks värske ja huvitava hoid­ sid. Aga samuti näitlejate sügavast solvumi­ sest pärast R. Heinsalu lühikest ülekäe- retsensiooni "Sirbis ja Vasaras", kus nähtu V. Merežko "Anekdoot" "Vanalinnastuudios" lihtsalt kommertsiks kuulutati. (lavastaja A.-E. Kerge), 1983. Ema - Ines Aru, Isa - Kaljo Kiisk. Paraku ei olnud sellele eesti teatri ühele H. Saarne foto põnevamale näitlejaduetile antud pikka la­ vaelu. Ka filmijäädvustust ei ole Lisl Lindau küpsuse, meisterlikkuse ja võrratu vormis- lahkumise tõttu säilinud. olekuga, Kaljo Kiisa roll osutas, et nagu tae­ Filmilint säilitab aga Kaljo Kiisa kolm vast on eesti teatrisse sadanud (sisuliselt järgnevate aastate suurt rolli: vana Taavet uus) läbinisti professionaalne, põnev, tark ja Peeter Simmi filmis "Tants aurukatla ümber", väga isikupärane näitleja. Kellamees filmis "Äratus" ning Toomas Sim­ mo filmis "Vana mees tahab koju". Teadagi ei suuda siinkirjutaja üheksa aas­ tat tagasi nähtut enam kuigivõrd täpselt fik­ Kaljo Kiisa Taavetile jagub Simmi filmis seerida, kuid ometi on pilt kahe näitleja vist rohkem ekraaniaega kui ühelegi teisele duetist senini silme ees: Lindau väliselt staa­ tegelasele. Kiisa Taavet tuleb Siberist asumi­ tilisem, aeglasem, monoliitsem, Kiisk rütmilt selt oma lagastatud kodutallu, kohtub mehe­ närviline, kebja, liikuv. Nii nagu kunagises ga, kes teda küüditas, elab üle vana elupõlise Ants Eskola - Linda Rummo duetis, ei saa ka masinistist sõbra (J. Järvet) surma, on (viima­ siin rääkida eraldi ühest näitlejast: seda­ ses tantsus) oma 90. sünnipäevaks olukorras, võrd haakuv, üksteisest lähtuv oli see lava- kus vaid vaevu jagub vahendeid elu sees- duell. Vanainimese-egoism ja selle kõrval hoidmiseks. Nende tantsude nagu ka Kiisa äkiline teise inimese tunnetus, kukelik ene­ osatäitmise märksõnaks on resignatsioon, seupitamine ja tõevälgatus, lapsikus ja elu­ kuid Kiisa puhul ka stoitsism, leppimine tarkus olid siin esitatud nauditavais ülemi- ilma allaandmiseta. Ei mäleta, et Kiisk neis nekuis, vastandumistes, sulandumistes. Võr­ (ilmselt omaenda karakterile mitmeti lähe­ reldes pildiga, mida mõni ETV saade on va­ dastes osades) oleks kunagi mänginud viha, hendanud meie vanadekodudest või hoole- vihkamist. Pikk pilk, mille Siberist naasnud kandeasutustest, nende enamasti juba õige töntside ja seniilsete asukatega, oli pilt, mille D. L. Coburni "Džinuimäng" "Ugalas", 1984. lõid Kiisk ja Lindau küll hoopis erinev. Kiisa Fonzia - Lisl Lindau, Weller - Kaljo Kiisk. Weller on veel igati kraps ja traksis vanahär- E. Veliste ja P. Sirge fotod 30

i

"Äratus" (rež J. Sillart), 1989. Väike Liisi - hoiab ära monotoonsuse nii rolli sees kui ka Liina Lintrop, Mõistuse Jaan - Kaljo Kiisk. erinevate - ning tihti nagu samaste rollide V. Menduneni foto vahel. Kõige väljaarendatum roll rubriigist Taavet üle rehepeksumasina saadab oma ku­ "mees peab olema suurem kui tema saatus" nagisele küüditajale (Arvo Kukumägi) on on Kiisa Toomas Simmo filmist "Vana mees äärmiselt kõnekas, kuid selles pole tigedust tahab koju". Film ise muutub kohati üheül­ ega kättemaksuiha, on vaid põlgus. baliselt haledaks (väga pahad noored teevad Ka bioloogilist vanadust ei armasta Kiisk väga heale isale liiga), Kaljo Kiisk Simmo rol­ rõhutada, tema vanurid on enamasti ikka lii­ lis mitte. Kiisa vana mees mahutab palju: ega kuvad, rcipapilgulised, vaat et elegantsedki. ta olegi köikeandestav, aga temas on lihtsalt Kellamees küüditamisfilmis "Äratus" on tarkust paratamatuga leppida, otsida elust oma üleajalises päästmis- ja aitarr.ismissioo- seda viimsetki võimalikku pidet. Ja samas ei nis sümbolkuju nagu nii mõnigi teine selles jää ta lõpuni totter-optirmstlikuks: finaalis on filmis, ning leda võinuks sellisena ähvarda­ Kiisa Simmos resignatsiooni ja surmakur- da lamestumine üheplaaniliseks märktegela- bust. Kuid ka see pole hale. Arvan, et kui seks, kui mitte Kaljo Kiisa näitlejasilm suur­ kellelgi jätkuks tarkust ja oskust see veniv ja tes plaanides poleks sedavõrd palju kõnelev, liialt eriharudesse hajuv 2-scenaline film nii jõuliselt oma suhtumisi avav, niivõrd hin­ ainult Kiisa-keskseks monteerida, võiks selle ge edasiandev. filmi parima meesnäitleja-taotlusega esitada Ka on Kiisa loodud kujud kogu aeg tege­ mis tahes maailma tippfestivalile. vuses, olgu seesmises või väLses; neis toi­ Kusagil vahepeal (1990) mängib Kaljo mub pidevalt midagi, tegutsemismotivat- Kiisk jälle "Vanalinnastuudios" Joe Benjamina sioon on igal erijuhul väga konkreetne, mis osa Eino Baskini lavastuses "Jumalate soo- 32 1

*аь-г *-

, ««j.** **-5

"Vana mees talmb koju" (rež T. Kask), 1991. sik". Nii lavastus kui ka Kiisa roll kisuvad Toomas Simmo - Kaljo Kiisk. rohkem meelelahutuslikku kanti, sobitudes P. Sirge foto siinsesse konteksti vahest sellega, et osa, mis ei haaku "Kiisa teemaga", ei kujuta endast teostuselt ka midagi unikaalset. egoistlik, koomiline, abitu, isepäine ja veel kord lapsik Luigi Lapaglia vahest meeldejää­ Seevastu Kiisa järgmine roll 'Vanalinna­ vaim. Nagu oma teisteski paremates osades, stuudios", Luigi Lapaglia E. Baskini - A. Ni­ on Kiisal siingi "registrid lahti": ega ta oma cola j "Põgenemises" on nii sisuliselt kui ka kangelast selle vanainimescegoismis ei idea­ teostuse tasemelt lähedane "Džinnimängu" liseeri, kuid väga rohkesti mahub sinna kõr­ Weller Martinile. vale ruumi nii kaastundeks kui karakteri ja Vana, omastest hooletusse jaotud mees, situatsioonide naljakate külgede märkami­ keda nood püüavad vanadekodusse sokuta­ seks. da, leiab eluõhtul veel kaks kiindumust: ühe sõbra ja ühe naise. Ning kuigi analoogilist Seoses "Põgenemise" rolliga oli muide ongi ehk teatris (ja eriti filmis - viimati näh­ võimalus huvitavaks tähelepanekuks: tele­ tuist Islandi "Looduslapsed") ühekülgselt saates "Maagiline Kiisk" (28.1 1993) näidati üleekspluateeritud, loob hästi kokkukõlav Kiisa Luigi Lapagliat pikalt suures plaanis kolmik Eino Baskin - Ines Aru - Kaljo Kiisk ning ilmnes, et Kiisa miimika filmis ja teatris siin hingesööbiva naljakalt kurva, mõtliku on kardinaalselt erinev: filmis väheliikuv, pildi inimestest, kelle elul pole enam pers­ peamiselt silmavaate intensiivsusel ja väljen­ pektiivi, kuid kes sellega ometi leppida ei dusjõul põhinev; teatris aga väga liikuv, näo taha. Kuigi vastasmängijadki on tugevad, on kõiki miimilisi lihaseid kasutav, utreeritud ja Kiisa lapsik, jonnakas, kiindumisvõimeline, groteskne. 33 Kiisa seni viimane osa, Jasper McGregor des kahtlemaJta tänapäevasena. Koos Roman Raidi Saroyani-lavastuses "Mu süda on mä­ Baskini Hlcstakoviga moodustasid nad suu­ gedes" liitub samuti selle vanade unustusse repärase paari (Baskini roll vahest rohkem jäetud, kuid mitte alla andvate meeste lõppe­ utreeritud kui Kiisa oma). On muide huvitav, matu rolliga. Artistlikult ja eredalt kujutab et Kiisaga koos on sündinud tihtigi põnevat, Kiisk sedagi vanadekodujooksikut, kes endi­ nakatavat ansamblimängu. se näitlejana, punane sall pikalt järele lobise­ Kaljo Kiisale on mitmetel kohtumistel, mas, teistele piskut rõõmu pakkudes iseenda mitmetes intervjuudes esitatud küsimus, kas hirme unustada püüab. Muidugi Kiisa tee­ ta peab end eeskätt lavastajaks või näitlejaks. ma, kuid mingitel põhjustel mõjus osa siiski Kiisk ei ole sellele eales vastust andnud, on "tehnilisemal!" kui eclkirjcldatu. Kas oli põh­ pigem põigelnud. Võib-olla ei olegi see küsi­ jus selles, et lavastaja "suurt plaani" jagus mus inimesele endale vastamiseks; võib-olla, rohkem kesksetele tegelastele Elmo Nügane- kui ta ka vastust arvab teadvat, ei soovi ta ni ja Evald Aaviku kehastuses või milleski sellega lagedale tulla. muus, kuid Kiisa peiari väline eksootilisus Siinkirjutaja julgeks kõrvalseisjana öelda, hakkas kohati prevaleerima hingeregistrite et Kiisk on ilma mingi kahtluseta näitleja par vahetu avamise üle. Ega näitleja oma "lõppe­ excellance, sealjuures väga isikupärane näitle­ matust rollist" ometi tüdinema hakka? ja, ning, mis küllalt haruldane, näitleja oma Ning lõpuks, tõestuseks, et Kiisk on küll teemaga, oma sõnumiga. tihti täiuslik just endale kui inimesele vere- Lavastajana on ta üks paljudest kes on grupilt lähedastes rollides, kuid suudab sa­ teinud mõned filmikeelelt head ja kunstili­ mal tasemel luua ka sarkastilise suhtega an­ selt huvitavad filmid, kuid ka mitu nõrka tud kuju, on tema linnapea Gogoli "Reviden­ tööd - kunstiliselt kahvatud, ideeliselt komp- dis" ("Vanalinnastuudio", lavastaja E. Bas­ kin). Väliselt jällegi liikuv, närviline, ele­ gantne, laitmatus tänapäevaülikonnas (oma­ W. Samuani "Mu süda on mägedes" (lavastaja moodi teine Hlestakov), mängib Kiisk võrra­ K. Raid) Noorsooteatris, 1992. johnny • Elmo Nüganen, jasper McGregor - Kaljo Kiisk, tu nüansirikkusega tobedat enesckultust, Vanaema - Tamara Sciodmkova. kriitikata minakesksust, cneseimctlust, mõju­ 11. Rospu foto romislikud (soda tunnistab ta muide ka iso). Lavastajana on tal puudunud soe läbiv "oma" nii stiilis ja laadis kui ka elunägemi­ ses ja probleemides, mis tema rollides nii veetlev on. Kiisas kui lavastajas on kahel­ dud, teda on kritiseeritud. Kuid mitte kunagi Kiiska kui näitlejat: siin on ta leidnud vaid körgcimaklassilist tunnustust (vt näiteks fil­ mikriitikute vestlusring "Sirbis" nr 27,1991). Siin on teda soosinud ka saatus (või on see olnud siiski mees ise, kes oma saatust on juh­ tinud?). Samal ajal, kui vaevalt võib nimeta­ da ühtki Eesti silmapaistvamat näitlejat, kes poleks osalenud mõnes pool-kollaboratsio- N. Cogoli "Revident" "Vanalinnastuudios" nistlikus või isegi lausprostitueerivas filmis, (lavastaja E. Baskin), 1987. Linnapealik - Kaljo on Kaljo Kiisk näitlejana end puhta hoidnud. Kiisk. Tõsi, osale Merežko "Anekdoodis" järgnes H. Saarne foto Mikk Mikiveri pakkumine Võbornovi ossa Mišarini näidendis "Seoses üleminekuga tei­ Milles siis erinevad "rollilahendused" la­ sele tööle", mille kohta Kiisk on öelnud, et vastajana ja näitlejana? Kiisk on spontaanne tükk talle ei meeldinud, aga et lõpuks võttis ja intuitiivne looja (ta ise ei väsi rõhutamast ta osa siiski vastu (vt К. K. mapp TMM-s). alateadvuse üliolulist osa loomingus), hoopis Tundub, et aeg ongi taandanud nii selle omal vähem aga analüütik ja ideoloog - omadu­ ajal vajaliku lavastuse kui ka Kiisa rolli selles sed, mis vajalikud lavastajale. Tolerantsus ja "realavastuscks" ja "rcaosatäitmiseks", kuid pehmus, mis on lasknud tal näitlejana luua siiski mitte kompromiteerivaks. Nii ongi sooje, inimlikke, sügavalt haaravaid kujusid, näitlejal Kaljo Kiisal 99-protsendiliselt olnud on lavastajatöös totalitaarriigi tingimustes võimalik panna oma rollidesse inimest Kaljo Kiiska. Võttel koos operaator Jüri Sillurti;^ M. Rauät ft •

V I PORTER ANDERSON

MEELE­ LAHUTUSLIKKUSE MÕJU AMEERIKA TEATRILE

1992. aasta kevadhooajal võitis Broad- wayl vaatajate südamed ja kriitikute tähele­ panu muusikal "Falsettos". Kahest William Finni varemgi esitatud lühimuusikalist koos­ neva lavastuse muutis tähelepanuväärseks alternatiivsete eluviiside jõudmine New Yor­ gi kommertsteatrisse. A. Nicolaj "Põgenemine" "Vanalinnastuudios" Nagu te võib-olla isegi teate on homosek­ (lavastaja E. Baskin), 1992. Luigi Lapaglia - suaalsus presidcndivalimiste-aasta USA-s Kaljo Kiisk, Ambra - Ines Aru. üks kõige vaieldavamaid poliitilisi problee­ H. Saarne foto me. Märkimisväärne on siinjuures see, et Ameerikas puuduvad tänini igasugused gay'de õigusi käsitlevad seaduslikud aktid. osutunud kohati nõrkusteks. Õnneks on to­ Koos rassismi, abordiküsimustc ja feminis­ talitaarriigi aeg möödas, Kaljo Kiisa lavasta- miga püsib homoseksuaalsus ühiskondlike jaaeg aga mitte. Ja et me selles totalitarismisi arutluste tulipunktis, küttes üles parempool­ vabanenud riigis siiski tunneme headuse ja sete konservatiivide ja vasakule kalduvate li­ tolerantsuse vaegust, ei tohiks eriti ja just ni­ beraalide kirgi. Homoseksualismi käsitleva melt õtsa saada ka Kaljo Kiisa lõppematu muusikali "Falsettos" Broadwayle toomine näitlejaroll. pidanuks andma lavastuse mänedžeridele Barry ja Fran Weisslerile võimaluse tõestada, et ameerika teater pole kaotanud oskusi la­ hata tõsiseid ning sotsiaalselt tähenduslikke teemasid. Sellest võinuks saada väga oluline versta­ post meie teatriloos, hetk, mil - nagu on peal­ kirjastatud seegi kongress - laval liituvad teater ja poliitika. See Broadway-lavastus pi­ danuks kogu laiale regionaalsete teatrite süs­ teemile väljaspool New Yorki tõestama mõttetiheda teatri võimalikkust. Selle asemel pälvis "Falsettos" New Yorgi kommertsteatris tähelepanu aga hoopis see­ tõttu, et sarnaselt muusikaliga La Cage aux Folles ja näidendiga Torch Song Trilogy oli lugu katkenud gay-suhetest ja siit sündivast inimlikust tragöödiast valatud lopsaka pere­ komöödia vormi. Tegelased kurtsid oma kurba saatust lus­ takalt veetlevates laulukestes. Üheks teat­ riõhtu tipphetkeks kujunes aga stseen, kus 36 pisike poiss maandub publiku rõkkava nae­ New Yorgi lavastus ei kogunud täissaale ru saatel elutoa diivanile, et laulda "Mu isa hoopiski mitte seepärast, et tegu on tšiili on homo". Hoopis hulluks muutus asi siis, autori teosega, mis käsitleb poliitilisi repres­ kui poiss võidukalt teatas, et hoolimata isa sioone ja kättemaksu. Edu põhjust tuleb seksuaalsetest kalduvustest on tema ise hete­ näha selles, et truppi kuulusid kolm Holly­ roseksuaalne. woodi superstaari - Glenn Close, Gene Hack­ Kõigi kaasaegse ameerika ühiskonnakih­ man ja Richard Dreyfuss. Publik jooksnuks tide esindajaid on näidendis esitatud äärmi­ kohale ka juhul, kui Close, Hackman ja selt armastusväärsete olenditena. Ometi näib Dreyfuss oleksid ette kandnud telefoniraa­ neile olevat täiesti enesestmõistetav suhtu­ matut. Tõsi küll, Mike Nicholsi lavastus su­ mine a la "lesbid kõrvaluksest, palun". Muu­ rus näidendi klassikalistesse Broadway sikali finaal sisendab lõbusat lootusrikkust ja raamidesse, lavastaja lisas autori hämarale pealispinnalist nostalgiat: see vastandub maailmale heledamaid toone, nii et Broad­ veetlevalt AIDS-i epideemia hirmuäratavale way versiooni põhjal võib hädavaevu aimata arengule ning homode tagakiusamisele, mis näidendis peituvate poliitiliste probleemide hõlmas maailma 1980-ndatel, ajal, mil amee­ sügavust. rika kristlased tundsid naudingut veendu­ Meelelahutustööstuse tähed, mitte tõsine musest, et AIDS on jumala kättemaks näitemäng, on toonud massid vaatama ka homodele. 'Tramm nimega "Iha"" hädist lavastust. Jessi­ Seega ilmneb "Falsettos" lavastust ana­ ca Lange ja Alec Baldwin, mõlemad seejuu­ lüüsides pigem ameerika teatri kunstiline al­ res üsna kesises kvaliteedis, toovad kokku lakäik kui seal tõstatavate sotsiaalsete prob­ selliseid publikuhulki, millest Tennessee Wil­ leemide olulisus. Lühidalt võib probleemi liams poleks osanud unistadagi. kokku võtta ühte lausesse: kui te tahate Ärge arvake, et nimetatud probleem Ameerika laval edu saavutada, siis peate tu­ puudutab üksnes New York Cityt, nii amee­ lema vastu publiku ihale meelelahutuse järe­ rikaliku kommertsteatri kui ka non-profit- le. Juhul, kui me defineerime meelelahu­ teatri sünnipaika. Atlandi ookeanist Vaikse tuslikkust kui etenduse nauditavust ja esita­ ookeanini püüavad meie umbes 300 mittc- jate loomuomast sära, nagu õpetas Aristote­ kommertsteatrit igati kohaneda publiku les, siis tuleb tunnistada, et meelelahutus on maitsega, et üle elada riigi majanduslikku alati olnud teatrietenduse üks olulisi koostis­ langust. Seetõttu muutub sündmustik oluli­ osasid, ja seda nii ida kui lääne teatritradit­ semaks kui tuum, harjumuslikkus tähtsa­ sioonis. Rääkides kaasaegsest ameerika teat­ maks kui katse-eksituse meetod, meelelahu­ rist tekib esmajoones prioriteedi küsimus. tuslikkus vajalikumaks kui kunst. Nagu kin­ Hiljuti ütles üks piletiostja, kes seisis pa­ nitab muusikali "Falsettos" näide, muutub rasjagu järjekorras New York City Martin homoseksuaalsus poliitilisest probleemist Becki teatri ees, New York Times'i ajakirjani­ komöödiaks ohtlikest "perekondlikest vää­ kule, et teda ja teisigi vaatajaid lummas rastumistest". muusikali Guys and Dolls lavastuses eelkõige Alley Theatre Houstonis, Texases valmis­ igasuguse sotsiaalse sõnumi puudumine. Ta tub lavale tooma Robert Wilsoni uut eksperi- kinnitas, et ameeriklasi ahistab majanduse mentaaldraamat. Wilsoni varianti "Dantoni allakäik, kuritegevuse kasv, süvenevad rassi- surmast" peaks sel talvel esitatama kaks nä­ vastuolud. Lõpetuseks parafraseeris teatri- dalat järjest. Ent see saab võimalikuks alles sõber 1980-ndatel populaarset Cindy Lau- pärast seda, kui 16 nädala jooksul on vaata­ peri laulu: "Vaatajad tahavad lihtsalt lõbutse­ jaile pakutud nelja mehe frivoolset muusika­ da." list komöödiat Forever Plaid. Paraku on sel teatrisõbral õigus. Ainult San Diego Old Globe Theatre, mis kolm kirjanik, kelle populaarsus on võrreldav aastat tagasi võõrustas Peterburi Väikese August Wilsoniga, võib loota, et ka tema tõ­ Draamateatri "õdede ja vendade" viis tundi sine draamateos suudab Broadway lavadel kestnud lavastust, on Ameerika mandril läbi lüüa. Wilsoni Two Trains Running, mida hoopis enam tuntud A. R. Gurney lõputute hetkel Broadwayl mängitakse, sobib selle keskklassi-komöödiate lavastustega. eristaatuse näiteks ning Ameerika juhtiv Võimas John F. Kennedy Performing Arts mustanahaline näitekirjanik on selle teose Center Washingtonis - tohutu etendamispaik, eest pälvinud hulga auhindu. Ent ka need mis aastaid nimetas ennast Ameerika Rah­ mustanahalised, kes tõttavad vaatama Wil­ vusteatriks - ketras terve möödunud suve to­ soni näidendeid, ei jookse hoopiski tormi bedat müsteerium-komöödiat Sheer Pleasure teistele Broadway tõsistele lavastustele. Ariel ja Cameron Mackintoshi "Ooperifantoomi". Dorfmani Death and the Maiden'i kehvake Ja ehkki 1992. aasta suvel esines kuues

37 Ameerika linnas Inglise Kuninglik Rahvus­ hiigellavadele on püüdnud jõuda uued vor­ teater oma "Richard III" lavastusega, domi­ mid, uued teemad, uus keel. neerisid ameerika suvises teatripildis mee­ Möödunud talvel rääkis Arthur Miller lelahutuslikud vaatemängud The Wül Rogers mulle, et ta suundub Inglismaale oma uusi Follies, The Secret Garden, Brigadoon ning loonäidendei­ d lavastama: tema ameeriklastest mulikult "Ooperifantoom", kuigi mitte Ca­ kaasmaalased ei taha teada, millest tema meron Mackintoshi versioonis. uued tööd räägivad. Millised on tema uued Sellest ei tohiks siiski teha ühest järel­ mõtted, mille kallal ta parasjagu töötab - dust, nagu peaks ka Mackintoshi lavastusi tema oma rahvas ei tunne selle vastu huvi. sõitlema sellesama probleemi osana. Tema Lõpuks on need Willi ja Linda Loman. Proo­ "Miss Saigoni" tuleb hinnata kui ameerika vireisija sureb uuesti. kommertsteatri viimase kümnendi haru­ Sel suvel toimus Chicagos kahe nädala kordselt julget katset heita ameeriklastele pikkune põnev teatrifestival. "Ooperifantoo­ näkku osake nende endi hilisajaloost (seda mi" uue versiooni esitamisaega pikendati küll melodramaatilises ümbrises.) Mackin­ sealsamas aga kolmelt kuult esialgu kuue, toshi "Hüljatud" on tänini üks väheseid ning hiljem üheksa kuuni. "mõtlevale inimesele" adresseeritud muusi­ Muidugi võidakse mulle vastu vaielda, et kale meie meelelahutusrepertuaaris, ehkki ameeriklasi pole kunagi peetud mõtlevateks ka see teos on põhjustanud Hugo austajate inimesteks. Ühest uurimusest, mille Rahvus­ kaeblemist, et muusikal lihtsustab ja vaeses- lik Raadio hiljuti avalikustas, selgub, et isegi tab kuulsat romaani. meie telerite ja raadiote maal ei tunnista 35 Jättes kõrvale Mackintoshi tööde vasta­ protsenti küsitletuist uudisteprogramme ega kad väärtused, tuleb tõdeda, et ameerika kuula ainsamatki raadiosaadet. teatrit kummitav odava meelelahutuse pea­ Milleks üllatuda? letung on ilmselt tingitud meie riigi elektroo­ Ameerika vaataja pole ju kunagi olnud nikatööstuse levikust ja võimust, mis on intelligentne. Tänaseks on see realiteet vii­ jõudnud maailma ajaloos ennenägematule nud ameerika teatri totaalse laostumiseni. tasemele. Teil tuleb tükk aega otsida, enne Üks tendentse, mis haarab linna linna järel, kui leiate Ameerikas ühe ekraaniga kinosaali on viiekümnendate-kuuekümnendate menu­ - tavaliseks on muutunud multiplex-kinod. kate teleseriaalide ülekandmine teatrilavale. Televisioon ja video kinnistavad inimesed 'The Brady Bunch" on üks seesuguste meele­ koduseinte vahele. Ja kuna kõik need mee­ lahutuslike vaatemängude reas - tuhanded diumid, milles potentsiaalselt peitub ka vaatajad tõttavad teatrisaalidesse kaema kunsti alge, tegutsevad majandusliku edu­ kehvakeste näitlejate näovigureid ja jälgima kuse printsiibil, siis on naer muutumas meie nende tegemisi, mis on teatrilavale jõudnud kultuuri ainsaks konverteeritavaks väärtu­ ameerika pühast meediumist - televisioonist. seks. Iga pisutki kibemagus olukord kaetak­ Paraku on ka kriitikud lasknud ennast se suhkruvaabaga ja huvi tõsise elava teatri kaasa tõmmata ameerika teatri meelelahu­ vastu kahaneb pidevalt. tuslikkuse kummardamisse. Samal ajal kui mõned minu kaasmaala­ Aastaid on meie kunstijuhid kinnitanud, sed vaimustuvad teatest, et esmakordselt et kriitikud peavad edendama kunsti, tooma saabub Ameerikasse Ariane Mnouchkine lugejad-kuulajad kunsti juurde, nõudma va­ oma "Atriididega", on kurb reaalsus see, et litsusjuhtidelt, et nood toetaksid kunsti, hoopis enam ühendriiklasi tõttab vaatama veenma koolitajaid, et need peavad kunste "Harvey" uuslavastust: lugu nähtamatust jä­ õpetama... Kuid ka kriitikud ise on meelela­ nesest. Nad ei ole kunagi kuulnud Mnouch- hutuse võimusesse sattunud. Üha vähem il­ kinc'i nime, rääkimata sellest, et nad teaksid, mub ajalehtedes teatriülevaateid, ja needki kuidas seda hääldada. Needsamad teatrisõb- vähesed muutuvad aina lühemaks ja pealis­ rad, kes kiirustavad vaatama "Harvey" eten­ kaudsemaks. Tihtipeale keskenduvad "ar­ dusi, ei tea ega tunne huvi selliste ameerika vustused" lavastuse meelelahutuslikele väär­ kaasaegsete draamakirjanike vastu nagu tustele. Haruharva ilmub tõelist kriitikat. Mac Wellmann, Erik Ehn, Constance Cong- Kriitika(u) ülesandeks on etendust pisut kir­ don, David Henry Hwang, John Guare, Eric jeldada, esitajaid mahlakalt julgustada ja Overmeyer, Jon Robin Baitz, Keith Reddin, vaatajaid teatrisse ahvatleda. Craig Lucas, Anna Deavere Smith või Suzan- Ma usun, et 25 aasta pärast naeravad Lori Parks. "Harvey"-vaatajad, nagu ütleks ameerika noored, kuuldes lugusid ajast, mil Wellmann, on inimesed, kes tahavad näha telefonid kinnitati juhtmega seina külge. "pisut naeru, pisut pisaraid"-stiilis teatrit. Nad tunnevad imestust, mõeldes aastatele, Nemad ei taha kuuldagi sellest, et Ameerika mil kirjad liikusid päevade ja nädalate kaupa 38 postiteenistuse abil, selle asemel, et jõuda fa- Wellman on kirjutanud enam kui 30 näi­ xiga otsekohe adressaadini. Mõnitavalt irvi­ dendit. Neist vähem kui kümmet on kunagi tavad nad selle üle, millest nende vanemad lavastatud või kavatsetakse lavastada. Ehkki neile räägivad: "elava televisiooni" üle, iseä­ Wellman on päritolult ameeriklane, kirjutab raliku meelelahutuse üle, mille nautimiseks ta hetkel kuuldemänge Hollandi raadiole. Ta sajad inimesed kogunesid ühte pimedasse peab end "brechtilikuks" autoriks, mille all ruumi, et vaadata teisi inimesi, kes esitavad Wellman mõistab vajadust olla "teatritööli- näitemängu. Seda kutsuti teatriks, ütlevad ne". Wellman kirjutab peaasjalikult vabavär­ nad. Ehkki nende maailmas tähendab see sis, mis näib kaasaegses ameerika sõna hoopis kino. näitekirjanduses enneolematu julgustükina. Ma ei liialda, öeldes, et kui ameeriklane Lõpetuseks siis katkend teosest, millele küsib minult, millega ma elatist teenin, ja Ameerika on selja pööranud. Näidendis Bo­ mina teatan, et olen teatrikriitik, siis vastab dacious Flapdoodle on tegelane nimega The ta mulle: "Oled sa ka hea teatrikriitik? - See Glimmerer. The Glimmerer'i kehastab alasti on ju tore, siis võid sa soovitada mulle mõne näitlejatar, kes kannab enda ees täispikkuses hea filmi!" Ma arvan, et 25 aasta pärast on peeglit ja esitab read, mida võib tõlgendada praegusest 300 mittekommertsteatrist järel kui mõtisklusi ameerika teatrist ja ülistuslau­ umbes 20 suurt truppi. Selleks ajaks eksistee­ lu tema kaotatud pühadusele. Ta ütleb: rivad nad kui elavad muuseumid, meile nii Ma näen jäneseid, põtra, vihma, puid, armsa meelelahutuse vormi viimased jäänu­ tähti: sed, milles maailma kujutati papp-seintc ja õudne. värviliste valguskiirte abil. Ma näen kõiges halba, tröösti Ameerika teater on suremas. ei milleski. Aga ta on suremas kui meelelahutuse Kui ma kratsin oma nägu, liik, mitte kunst. keeran ma teie poole oma vaimustava Teatritegijad tahtsid saada sama palju tagumiku. raha kui nende kolleegid Hollywoodis. Nii­ Te võite kutsuda mind siis seadsid nad eesmärgiks müügi, lavasta­ 'Tahavaatepeegl i ks", sid komöödiaid, andsid vaatajaile seda, mida te võite nood ihkasid, ja lõpetasid lõksus: neil jäi üle kutsuda mind Võitmatuks Sügeluseks, vaid kaks võimalust - lavastada üha suure­ unenäoliseks maid lollusi või hukkuda teoste rägastikus, tühjuseks. Hullud on minuga. mida enam keegi ei vaja. Te nägite mind alasti ja ma nean Just möödunud kuul esietendus ühel teid... mõjukamal New Yorgi laval, Circle in the Ma olen taud. Square'i teatris, "Anna Karenina" ... muusika­ Ma olen katastroof. lina. Ma olen sõjad ja kuriteod. Lõpetuseks ja samas ülistuseks tollele Vaesus ja viletsus. ameerika teatrile, mis võinuks olla, tahaksin Kord olin ma terve mõistuse juures, esitada teile mõned read ühest ameerika näi­ see näib dendist, mida suure tõenäosusega kunagi ei olevat olnud lavastata. nii ammu. See lõik pärineb näidendist pealkirjaga Tõlkinud KADI HERKÜL Bodacious Flapdoodle, mis kujutab enesest sür­ realistlikku pilti kaduvast ameerika identi­ teedist. Tehniliselt nõuaks selle näidendi lavastamine tühermaad, kus liikleb "kadu­ nud tsirkus", ning kööki, mis pöörleb omal teljel. Pealkiri on mõttetu fraas, mida võib vabalt tõlgendada kui "hiigellärmi" - seega omamoodi kaasaegne vaste fraasile "palju kära eimillestki". Bodacious Flapdoodle"i autoriks on Mac Wellman, näitekirjanik, kelle poliitilised vaa­ ted on ameerika konservatiividele sedavõrd vastuvõetamatud, et National Endowment for the Arts keelas Wellmanil avalikult tänada majandusliku toetuse eest, mille ta sellelt or­ ganisatsioonilt möödunud aastal sai. 39 {rmavir", 1991. Režissoör Vadim Abdrašitov. Hukkumisele määratud ookeani liinilaev.

KALLE KASPER

FUISMI TULEK FILMIKUNSTI TAUSTMÖTTEID ALEKSANDR MIND ADZE JA VADIM ABDRAŠITOVI FILMILE "ARMAVIR"

Laevad lahkuvad sadamast nukrate tunni pärast "anda otsad" teises, igale eestla­ puhkpillimuusika helide saatel. Enamik sele mõistetavas tähenduses. Nime on Min- neist jõuab sihtpaika/ kuid on ka neid, mis dadze ja Abdrašitovi laev saanud ühe teise kaovad igaveseks meresügavusse. Üsna pe­ toonase katastroofi järgi, kui mäletate veel restroika alguses täienes suurte laevaõnnetus­ plahvatust Armaviri linnas, kus raudteejaa­ te nimistu Mustal merel hukkunud reisi­ mas lendas õhku vagunitäis lõhkeainet. Kuid laevaga "Admiral Nahhimov". See sündmus see on ka praktiliselt kõik, mis seob filmi on andnud tõuke vene praegusaja ühele ni­ mainitud õnnetustega. "Armavir" filmina mekamale filmiloojate paarile, stsenarist pole ei "Jaapani hukkumine" ega "Mees­ Aleksandr Mindadzele ja rcžissöör Vadim kond", ta pole katastrooffilm selle sõna žan- Abdrašitovile väljapaistva Kunstiteose, filmi ritähenduses. Laevaõnnetus vaid käivitab "Armavir" loomiseks. tegevuse, nii nagu Mindadze ja Abdrašitovi "Armavir" on suur reisilaev, mis annab ühes varasemas filmis "Rong jäi seisma" tegi otsad ühest Musta mere sadamast, et mõne seda raudteeõnnetus. Tolles filmis, kus oma 40 Stsenarist Aleksandr Mindadze ja rciissöör Vadim Abdrašitov.

."ARMAVIR". Stsenarist Aleksandr Mindadze, režissöör Vadim Abdrašitov, operaator Deniss Jevstignejev, kunstnikud Aleksandr Tolkatšov, Vladimir Jermakov ja Oleg Potanin, helilooja Vla­ dimir Daškevi tš, helioperaa tor Lilia Terehhovska- ja. Osades: Sergei Koltakov (Semin)t Sergei Sakurov (Aksjuta), Sergei Garmaš, Jelena Sevtšen- ko, Maria Stroganova jt. 2 110 min (13 osa), värvi­ line. Stuudio "Ark-Film" koostöös firmaga "Sojuz", 1991.

viimase, meeldejääva osa muide mängis ujuda. Päris filmi algul vedclcbki noorik, Anatoli Solonitsõn, oli kogu sündmustik iga­ peorõivad seljas, kaunis elutuna rannalähe- ti realistlik. Saabus uurija, kes hakkas välja dases madalas vees. Sealt leiab tema keegi selgitama avarii põhjustanud asjaolusid. "Ar- pohmeluses vaevlev proletaarlasevennikc, maviris" on asi realismist kaugel - filmi tege­ kelle elukuur asub samas merekaldal. Prole­ vus toimub siin otsekui unenäo ja tõelisuse taarlane tassib neiu oma kuuri ja teeb talle lõikumiskohas. Kaks meest otsivad terve fil­ kunstlikku hingamist, mis läheb sujuvalt üle mi jooksul neidu, kes justkui pidi samuti vii­ seksuaalseks erutamiseks. Neiu ärkabki ellu. bima hukkunud laeval, aga kellest nad Siis aga avaneb kuuriuks ja siseneb "džigitt". loodavad, et ta on pääsenud. Üks mees on Neiu, äsja teatavasti oma mehe kaotanud, neiu isa, teine peigmees. Peigmees on seejuu­ langeb kaukaaslasele kaela ja andub talle res isast tükk maad vanem. Nad saavad tut- õtse proletaarlase silme all. ta%'aks alles sündmustiku jooksul. Peigmees Säärastel veidratel, unenäolistel sünd­ väidab, et ta elas kunagi oma kadunud pruu­ mustel on ometi kindel kunstiloogiline alus­ di vanematega ühes linnas, nägi oma silma­ põhi. Mindadze ja Abdrašitov uurivad, ga armastatu sündi, lapsepõlve ning teadis moodsalt väljendudes, oma filmis elu pärast kohe, et tollest tüdrukust peab saama tema elu. Taiplik vaataja saab muidugi ruttu aru, naine et nii "pruut", "džigitt" kui ka teised "Arma- Kõlab kummaliselt? Nii ta ongi. Filmi tei­ virilt" pärit tegelased, kes filmis meie ette as­ ne sündmusliin on veel uskumatum. Laeval tuvad, on juba surnud, uppunud. Kui nad viibis pulmareisil üks noorpaar. Peigmees ei oleksid tõepoolest pääsenud, käituksid nad, osanud tantsida ja pruut läks diskoõhtul nagu inimestele sellises olukorras kohane - tantsupõrandale ühe teise, Kaukaasia pärit­ läheksid koju, pöörduksid miilitsasse või he­ olu noormehega. Just sel hetkel toimuski õn­ listaksid emale. Nende käitumine on aga netus. "Džigitt" aitas võõral pruudil kaldale nimme liialdatult ebanormaalne, või vastu-

41 pidi, "ülinormaalne", kui hinnata seda tei­ küsivat. Kas surnud on surnud või elavad sest, hinge kehast väärtuslikumaks pidavast nad edasi meie keskel ka pärast oma otsekui seisukohast. Kaldale jõudnud, hulguvad jäädavat lahkumist? Autorite suhtumine tee­ kõik need inimesed ringi mööda sedasama masse on kõige paremas mõttes fuistlik, nad linna, tema parke, mille lähedal toimus lae­ näivad väitvat, et mingis teises, ülimas lä­ vaõnnetus, põlevad kirehoos, otsivad kedagi henduses on surnud isegi rohkem elus kui

"Armavir". Sergei Koltakov (Semin) ja Sergei Sakurov (Aksjuta). need, kes veel elavad. Nemad, koolnud, on tõsisemad ja tõelisemad, nad ei tegele tühja- või midagi, tõde või elu mõtet. Laeval huk­ tähjaga, ei mängi, ei joo ega lobise oma elu kunud süütud neiud on koondunud ühte maha nagu need inimesed, kes alles elavad. rühma ja püüavad ieida õnnetuse süüdlast, Surnutel on probleeme, nad püüavad neid kaptenit, et teda kastreerida. Nad peavad lahendada - elavad vaatavad ainult, kuidas öösiti ühes pargis tantsuõhtuid. Nad kanna­ aega surnuks lüüa. vad kogu aja ikka neidsamu rõivaid, mis Mis on fuism? Termin tuleneb prantsus­ olid neil seljas katastroofi hetkel - kes keelsest sõnast "fou" - hullumeelne. Fuism pidžaamat, kes diskokleiti. kunstis lähtub lihtsast elulisest tähelepane­ Kumb on tõelisem, kas keha või hing, kust, et meid ümbritsev tõelisus meenutab näivad Mindadze ja Abdrašitov oma filmiga kõige enam ei midagi muud kui hullumaja.

42 Selles mõttes vastandub fuism järsult post­ suregi hing nii kaua, kuni leidub keegi, kes modernismile, mis ise on osake sellest hullu­ seda inimest mäletab. sest. Fuismil on ühiseid jooni nii romantismi Elame maailmas - kui "Armavirist" vii­ kui ka modernismiga. Postmodernism, olgu­ vuks veidi eemale minna -, kus sallivuse põ­ gi modernismist välja kasvanud, eitab teda - himõte on saanud absoluudiks. On hea, et sel viisil, nagu pojad eitavad oma isade tege­ inimesi ei tapeta enam, vähemalt praegusest vust. Fuism seostub modernismiga nagu lap­ ajast ja kohast rääkides, nende tõekspidamis­ selaps vanaisaga, nende side on usalduslik ja te pärast, aga kui kõige eest tuleb maksta, soe. Fuismi suhet romantismiga võib iseloo­ milles pole kahtlust, siis tuleb maksta ka sal­ mustada, et see on pettumuse üleelanud ja livuse eest. Me maksame selle eest hea ja maailma kainelt vaatav romantism. Fuismgi kurja, tõe ja vale piirjoonte ähmastumisega. seab hinge kehast ülevamaks, aga erinevalt See, et kõigel, mis ei sega teist, on võrdne romantismist teab ta, et see lõpeb halvasti. õigus eksistentsiks, ei tähenda, et kõik on Hinge kehast ülevamaks seavad ka Min- võrdselt hüveline või tõene. dadze ja Abdrašitov. "Armaviri" surnud te­ On lihtne näha, et eksisteerib terve hulk gelased on palju tõsisemad ja tõesemad asju, mille suhtes oleks väär olla salliv. Kas elavatest - sest me näeme nende puhast hin­ tõesti peaksime olema tolerantsed ka näiteks ge; hinge, mida ei kammitse keha nõudmi­ ahnuse, arguse või ükskõiksuse suhtes? Teisi, sed. eristada omakasu suuremeelsusest, heataht­ Vene müstiline filosoof Nikolai Fjodorov likkust vaenulikkusest või armastust kihust on väitnud, et kunagi, maailma lõpus saabu­ on nende sõnade kõigile mõistetavusest hoo­ vat viiv, mil kõik surnud tõusevad ellu - iga limata tunduvalt raskem kui näiteks eristada viimne kui üks nendest, kes kunagi elanud. eesti keelt vene keelest või eestlast venela­ "Armaviris" näeme selle mõtte väiksemõõt- sest. Viimase võib üsna suure tõenäosusega melist teostust. Tulemus pole halb. selgeks teha paari küsimuse-vastusega - aga katsu sa nii hõlpsalt aru saada sellest, kas sinu uus tuttav on aus või valelik, egoist või altruist. Pealegi pole ükski inimene läbi ja lõhki see või teine, hea või halb. Just see tõe­ näosuslik maailmanägemine on andnud trumbid kätte postmodernistlikule tolerant­ susele. Ometi on üks asi inimeste igapäevane käitumine ja hoopis muu - abstraktsed kate­ gooriad ning kaemus. Fuism üritabki vaa­ data maailma neist vahepeal justkui unus­ tatud kategooriatest lähtudes. Fuism tegeleb hullumeelse maailma mõistuspärase uurimi­ sega. Naastes otseselt filmi teema juurde, mil­ lest jutt, võime seda seostada näiteks niisu­ guse elulise tähelepanekuga, et inimesed, keda me tundsime, aga kes praegu on juba surnud, ei meenu meile sugugi harvemini, või isegi vastupidi, meenuvad tihemini, kui need, kes on veel elus. Me justkui ikka veel vestleme nendega, oma surnutega, tõestame neile midagi või tunneme piinlikkust millegi pärast või veel midagi... Jorge Luis Borges on öelnud, elu olevatki koolnute vestlus; tema pidas küll silmas seda jutuajamist, mi­ da peame meie, seni elavad. Nii või teisiti näeme, et surm ei ole piir mingite hingeva- hekordade jaoks. Armeenia vanasõna järgi ei 43 Režissöör VADIM ABDRAŠITOV (19. inimsaatuses pöörde sooritamiseks, mis võib I 1945) ja stsenarist ALEKSANDR MIN- osutuda kõlblusevastaseks. DADZE (28. IV 1949) ei tulnud filmi otseko­ "Rebasejahi" (1980) keskmes on kohtuot­ he ning ka mitte ühekorraga. susega kolooniasse sattunud alaealise kurja­ Abdrašitov õppis tehnikumis, lõpetas tegija ja elus läbi löönud, enesega rahul oleva füüsika-tehnika instituudi, töötas tehases. Talle ennustati hiilgavat teaduslikku karjääri. Mindadze töötas mõned aastad kohtusekre­ tärina. Loomingulised otsingud, püüd leida oma kohta elus ja ka puhtalt juhus tõid neid mõlemaid ÜRKI-sse. Abdrašitov lõpetas 1974 instituudi Mihhail Rommi ja Lev Ku- lidžanovi õpilasena, tema diplomitöö "Peata­ ge Potapov" sai auhinna õppetöö parima rcžii eest. Mindadze oli ÜRKIlõpetanud juba 1971 ning aasta hiljem debüteerinud lühifil­ mi "Kaatri tagasitulek" stsenaariumiga. Abdrašitov otsis hulk aega materiali oma esimese täispika filmi jaoks, talle hakkas sil­ ma algaja dramaturgi Mindadze stsenaarium "Kaitsja . Nii kohtusidki kaks andekat kunst­ nikku ning on jäänud kokku senini, nende koostööfilmid on saanud hulganisti auhindu paljudel mainekatel festivalidel. Aleksandr Mindadze: "Kui ma poleks kohtunud Vadim Abdrašitoviga, oleks minu missioon jäänud ilmselt mõttetuks... Abdra­ šitov mõistab, mida ma öelda tahan. Ja mina­ gi saan aru, mille poole ta püüdleb võtete aegu." Vadim Abdrašitov: "Aeg peegeldub ikka­ gi meie filmides. Ja eelkõige sellepärast, et dramaturg Mindadze tajub ülihästi ajastu at­ mosfääri ja kõlbeliste otsingute põhisuundi, mis lähtuvad vene kirjanduse traditsiooni­ dest... Meil mõlemal on vedanud, et töötame koos nüüd juba viisteist aastat ning toetame teineteist." Abdrašitovi ja Mindadze esimene koos­ töö, terav psühholoogiline draama "Kaitse­ kõne" (19/6) vapustas vaatajaid elulise situatsiooni tollal tavatu hinnanguga. Tege­ mist oli noore naise looga, kes kavatses tap­ pa armastatut, kui too reetis teda karjääri pärast. Film näitas usutavalt 1960. aastate põlvkonna tragöödiat, kes murdus paljuloo- detud sula järel jõhkras käsundussüsteemis. Ausale inimesele jäi ainsaks väljapääsuks "Rong jäi seisma", 1982. Režissöör Vadim vaid säilitada oma südametunnistuse puh­ Abdrašitov. Oleg Borissov (uurija German tus. "Kaitsekõnes" mängisid Marina Neplo- Jermakov). va, Galina Jatskina, Stanislav Ljubšin ja Oleg Jankovski. kannatadasaanu komplitseeritud, pidevalt Järgmiseski teoses "Pööre" (1978) ei huvi­ muutuvad ja teravnevad suhted Toimuv pa­ tanud autoreid juriidiline kaasus, vaid ini­ neb töölisest peategelast, kes on end maail­ meste käitumine eriolukordades. Filmi ma keskmena tundnud, ümber hindama peategelased (osatäitjateks Oleg Jankovski ja kogu senise elu tühiseid rahmeldusi. Mängi­ Irina Kuptšenko) satuvad juhuslikult ühe sia Vladimir Gostjuhhin ja Igor Nefjodov. inimese hukkumise asjaosalisteks ning het­ Sovetlikus kunstis oli aastaid meelistee­ kega on perekonna heaolu ja tulevik näda- maks eneseohverdamise motiiv. Mõtet inim­ ohus. Enese päästmiseks teevad nad tegusid, elust kui omaette väärtusest peeti ketserlu­ mis ei ole neile omased ning alandavad nen­ seks. Filmiga "Rong jäi seisma (1982) kuulu­ de eneseväärikust ja röövivad au. Vaatajale tati, et ühe inimese kangelastegu võib teise anti mõista, kui pecnekoelised on eetilised suhtes olla hoopis kuritegu. Rongiõnnetus ja kategooriad ja millised võimalused peituvad 44 vedurijuhi hukkumine kutsuvad esile kaks Palju reisijaid upub; need, kes aga pääsevad, vastandlikku suhtumist: avarii põhjusi välja­ on kaotanud mälu - nad ei tunne ära oma lä­ selgitav uurija (Oleg Borissovi meisterlik hedasi, neile ci meenu mitte midagi varem osatäitmine) leiab, et tegemist on paljude ini­ juhtunust. (Film võimaldab ka_ teisi tõlgen­ meste vastutustundetute toimingute tagajär­ dusi, nagu on näha Kalle Käsperi arvustu­ jega; kohalesõitnud ajakirjanik (Anatoli Solo- sest.) Selliste sündmuste taustal arendavad nitsõn) püüab aga "rahva huvides" luua autorid dramaatilist jutustust kahest aastates müüti kangelaslikust vedurijuhist ning teda mehest, kes otsivad üht tütarlast. Ühele on ta häbistanud abist, sest too hüppas rööbastelt tütar, teisele naine. Filmis püütakse avada välja jooksnud rongist viimasel hetkel maha. või vähemalt markeerida põhjuslikke seo­ Uurija otsib tõde, kuid seda pole kellelegi seid riigi ajaloo ja isiklike, perekondlike su­ vaja, sest on harjutud uskuma käibelolevaid, hete vahel, mis viisid kriisiolukorda antihumaanseid stereotüüpe. üksikisiku ja kogu ühiskonna. Mõistukõnes "Planeetide paraad" (1984) "Me ei ole suutelised ujuma edasi ka mis kujutatakse perestroika-celsct ebamäärast vin­ tahes ülimoodsa laevaga, kui me ei taasta sa­ duvat olelemist. Erinevatest ühiskonnakihti­ janditega väärtustatud inimsuhteid," väidab dest pärit eakaaslased satuvad mõneks režissöör. See on "Armaviri" peamine mõte ja ajaks mõistatuslikku, sürrealistlikku maail­ võib-olla seletab ka Vadim Abdrašitovi ja ma, et seejärel pöörduda tagasi igapäevase, Aleksandr Mindadze kogu loomingut. läbinisti järeleproovitud eluviisi juurde. Film S. T. tõstatab inimeste üksmeele ja oma põlvkon­ na eest vastutuse küsimuse. Autorid veena­ vad olema üle olmest ning tuletavad meelde, "Rong jäi seisma". Anatoli Solonitsõn et tähistaevas võivad planeetide paraadi (ajakirjanik Igor Malinin). näha vaid hingelised inimesed. Eakaaslasi kehastasid võimekad näitlejad Oleg Borissov, Sergei šakurov, Sergei Nikonenko, Aleksei Žarkov, Pjotr Zaitšenko, Aleksandr Passutin ja Boriss Romanov. Filmis "Plumbum ehk Ohtlik mäng" (1986) nähti eos "noort tundmatut sugupõl­ ve", kes on julm ja januneb võimu järele. Pea­ tegelane, viieteistaastane noormees, püüab luua uue elu mudelit, kasutades selleks hä­ benemata inimmaterjali. Teosega toonitati, et tegelikkuses kattuvad küllalt tihti ettekujutu­ sed heast ja kurjast, siis kui puudub õige hin­ nanguline alus. Kainelt arvestava nooruki rolli loob üllatavalt vahetult uustulnuk An­ ton Androssov. Järgmises töös 'Teener" (1988) seguneb eluline situatsioon müstikaga. Kujutatakse kahe inimese kummalisi suhteid, üks neist on peremees, kelle lugupeetuse ja väärikuse varjus peitub halastamatu küünilisus, teine - oma hinge aineliste hüvede eest maha müü­ nud teener. Nende kahe kokkulepet kinnita­ takse aea võõra verega. Teenri näol on viidatudpaliude geneetilisele eelsoodumuse­ le vabatahtlikult alluda "tugevale käele", val­ misolekule saada orjaks. Autorid leiavad, et sääraste "teenrite" olemasolu ühiskonna hie­ rarhia kõigil astmetel viiski maa praegusesse olukorda. Peaosi täidavad Oleg Borissov ja Juri Beljajev. "Armaviri" (1991) panid V. Abdrašitov ja A. Mindadze kogu oma senise filmitöö koge­ muse. See teos on erinevate žanrite süntees. "Armavir" on sotsiaalne mõistukõne, psüh­ holoogiline draama, katastrooffilm ja meta­ foor just täna meie ümber ning meis enestes toimuvast. Filmis tajub autorite peent aru­ saama postsovetlikust tegelikkusest ja oskust selle peegeldamisel. Lähtepunktiks üleelatu ja toimuva mõist­ misel saab ookeani liinilaeva hukkumine. KUNINGAS ARTUR

£. Aava vokaalansambel 1930. aastal. Ees: A. Rinne, K. Ots, 1. Loo, O. Vääter. Taga: A. Tamm, K. Raag.

1920. aastate teisel poolel, kui raadio Ees­ juhtis helilooja Evald Aav, kes tegi ka enami­ tis alles esimesi samme tegi, oli põhiliseks ku lauluseadeid (v. a hpl В 23520). Vaimulik­ mehaaniliseks muusikavahendajaks gram­ ke ja jõululaule saatis orelil Vladimir Padva. mofon, seda eelkõige neile, kes ise aktiivselt Salvestati need laulud tõenäoliselt mais-juu- ei musitseerinud. Grammofon tõi koju vasta­ nis 1930. a, sellele viitab ka kadunud Reino valt maitsele nii tõsist kui ka levimuusikat, Sepp (23. 07.1929 - 21. 02.1992), kes Rootsis viimane oli eriti hinnatud lihtsama rahva elades tegeles aastaid Eesti diskograafia hulgas. Ja taheti eelkõige omakeelset laulu uurimise ning koostamisega ja kelle kogutud kuulata. Tolle aja esinumbriks rahvalike materjali on ka siinkohal osaliselt kasutatud. küla- ja simmanilaulude esitajana oli tõus­ Samuti reklaamib mainitud plaatide müügile nud bariton Aleksander Arder, kes peale soo- ilmumist "Muusikaleht" 1930, nr 9/10. loplaatide tuli tubadesse inimeste laulunälga Esimesed sooloheliplaadid, kokku seitse, rahuldama ka duetis Marta Rungega või siis tegi Artur Rinne firmale "Columbia". Seda Victor Compe juhitud meeskvinteti või sega- sündmust kirjeldab ta oma 1972. aastal ilmu­ seksteti koosseisus. 1930. aastal tungis plaa- nud mälestusteraamatus "Laulud ja aastad" diturule uus nimi - 19-aastane Artur Rinne. (lk 32-33), kust selgub, et salvestamine toi­ Artur Rinne diskograafiat tuleks tegeli­ mus Tallinnas 23. ja 24. juunil 1930. Tegemist kult alustada firma "Parlophon" salvestatud oli rahvalike lauludega hilisema ooperilavas- plaatidest, kus Artur Rinne hääl on jäädvus­ taja Eino (Heino) Uuli seades. Saateansambli tatud "Estonia" teatri ooperilauljatest moo­ moodustasid klaver, viiul ja akordion, vii­ dustatud vokaalseksteti koosseisus, mida mast mängis tõenäoliselt tol ajal esile tõus- 46 nud 22-aastane saarlane Robert Salong. Plaa­ veel lõbusas seltskonnas laulma kiputakse. did tulid müügile sama aasta sügisel, need Artur Rinne oli Eestis sama populaarne kui võeti küllaltki heatahtlikult vastu. Siiski oli näiteks Georg Malmsten Soomes või Alfredo see nagu kepiga jää proovimine - A. Arderi Vinters Lätis. Ja plaadietikettidele ilmuvad juhtpositsiooni Rinne debüüt veel ei kõiguta­ ikka sagedamini eesti heliloojate nimed: Paul nud. Tammeveski, Arnold Siirak, Priit Veebel... 1931-1932 teenis Artur Rinne sõjaväes 1936. aastal tegi Artur Rinne plaate kahe­ sundaega. Murrang toimus alles siis, kui ta le firmale. 'Bellaccord Electro" andis välja

1933. aasta sügisel oli sisse laulnud oma järg­ kaksteist plaati (BE 2172-2178, 2195-2201) ja mised plaadid. See toimus Riias läti plaadi- maailmakuulus "His Master's Voice" 6 plaati frimas "Bellaccord Electro". Tehti neli heli­ (EK 1091-EK 1096). Need eesti heliloojate plaati (BE 2079-2082) Paul Tammeveski lau­ lauludega viisikettad salvestati kolme augus- lude või arranžeeringutega. Sellest aastast tipäeva jooksul Kopenhaagenis. Sellest reisist sai alguse Artur Rinne populaarsus rahva Taanimaa pealinna jutustab Artur Rinne ise hulgas, kümnendi lõpul teati ta nime ja tunti oma raamatus ("Laulud ja aastad", lk 97- ta häält juba kaugemaski kolkakülas. Endine 102). lemmik A. Arder tegi samal 1933. aastal oma Aastail 1937-1940 järgnes jälle terve hulk viimased heliplaadid. Kuningas oli vahetu­ plaate "Bellaccord Electro" firmamärgi all. nud. Nende täpsed salvestusajad pole teada. Kah­ Järgmised neli plaati ilmusid turule aasta juks on teadmata ka kahel plaadil (BE 2227, hiljem. Neil oli talletatud eelkõige tolleaeg­ BE 2240) olevate laulude pealkirjad, kuid seid saksa filmi- ja ooperilööklaule. Artur suure tõenäosusega on needki Artur Rinne Rinne populaarsuse kasvuga suurenes ka esituses, sellele viitab matriitsinumbrite nõudmine plaatide järele. 1935. aastal tehti võrdlus. neid juba kokku kaheksateist, mis nagu "His Master's Voice" salvestas oma Ko­ numbritest (BE 2119-2124, 2137-2141, 2150- penhaageni brigaadiga E. Daendlesi järelval­ 2156) nähtub, nõudsid kolme erinevat sal- ve all mais 1939 Tallinnas suure hulga eesti vestuskorda. Nende hulgast said mitmed muusikat kõigis žanrites, sealhulgas ka Ar­ ("Kesk õitsvaid lilli", "Mets mühiseb" jt) tur Rinnet (EK 2001, EK 2005-2009, neist ka­ peaaegu rahvalauludeks, mida tänapäevalgi hel plaadil on ainult üks külg Artur Rinne

47 lauldud). Artur Rinne kirjutab sellestki sal- "PARLOPHON" vestuskorrast oma eespool mainitud raama­ Sekstett: Ida Aav-Loo, Olga Väätcr, Karl Ots, tus (lk 130-131), nimetades ajaks ekslikult Kaljo Raag, Aleksander Tamm ja Artur Rinne juunikuud. Huvitav on see, et neli laulu Б 23511 SIIDILIPP JA HÕBEPURJED ("Miki merehädas", "Nooruslaul", "Mäepere (rl / arr E. Aav) talgud", "Oh, kingi mul kodu") oli ta laulnud EHI VELI, ÕPI VELI (rl / arr E. Aav) ka "Bellaccord Electro" firmamärgi all. Võrd­ В 23512 JÕUA JU KAUGELTA (rl / arr E. Aav) lus näitab, et tegemist pole identsete heli- EMA SÜDA (R. T. Hansen / arr E. Aav) plaadisfustega. Näiteks "Mäepere talgute" В 23513 KORD OLIN MA MAAL SEAKARJUS HMV variandis ajab Artur Rinne sõnad ka­ / rl / arr E. Aav) hes salmis segamini. NEIDUDE NÕU (rl / arr E. Aav) В 23514 HULGUSE VALSS (rl / arr E. Aav) Veel tuleb märkida üht Artur Rinne plaa­ ÄRA ILMAL' VALU KAEBA (rl / arr E. Aav) ti firmalt "Regal Zonophone". Heliülesvõte 3 23515 ISAMAA HIILGAVA P1NNALA PAISTAB pärineb tõenäoliselt aastast 1939. Kahjuks (J. Ennola / arr E. Aav) pole teada, kas selle etiketiga teisigi Eesti he­ LÄTSI KÜLLA (rl / arr E. Aav) liplaate on tehtud. В 23516 KÕHUROHI JUKULE (K. A. Herman / arr E. Aav) Artur Rinne (25. 09. 1910 - 31. 01. 1984) ÜHTI, ÜHTI, UHKESTI (rl / arr E. Aav) on alates esimese eestikeelse heliplaadi ilmu­ В 23517 PÜ1IA ÖÖ (R Gruber / arr E. Aav) misest 1901. aastal kuni II maailmasõja puh­ KUI ARMSALT JÕULUPUU MEIL 1CILGAB kemiseni, mil katkes plaaditootmise ja -tu­ (rl / E. Aav) rustamise järjepidevus Eestis, vaieldamatult В 23518 OH KUUSEPUU (rl / arr E. Aav) enim plaadistatud laulja. Järgnev diskograa- MA TULEN TAEVAST ÜLEVALT fia ei pretendeeri täiuslikkusele, selles võib (M. Luther / arr E. Aav) esineda mitmeid vajakajäämisi, pole teada В 23519 MA KUMMARDAN SIND, ARMUVÄGI kõiki muusika ega sõnade autoreid. Kahjuks (G. Tersteegen / arr E. Aav) vanadel heliplaatidel need andmed sageli ÄRGAKE, NII VAHID IIÜÜDVAD puuduvad, mõnikord pole mainimist leid­ (O. Nicolai / arr E. Aav) В 23520 ARGI AADU (rl / arr P. Tammeveski) nud isegi interpreedid. HIIU PULM (rl / arr P. Tammeveski) Võimalike täienduste, paranduste või soovituste eest on lugejaile juba ette tänulik "COLUMBIA" Artur Rinne sõjaeelse diskograafia koostaja DM 13 ÕRN ÖÖBIK (K. Ramm / G. Wulft-Õis) PEETER KARMO ILUS VALSS (N.Listov) DM 14 KODUKOTUS (s A. Rennit) SÕJAMEI IE ÜLEMLAUL Columbia CotuwttOnwHVMOMt Co., gocEssl MUST V.ot ee SOU* MÄDEIN ENGLAND /DM 19 EHA! ISE ÄPARDUS (SoKoi,. H.tfyM) ARTUR RINNE, bariton ikordeoni, viiuli ja klaveri saatel

DM 15 KAS SINA OLED PÕRGUS KÄINUD 2121 KESK ÕITSVAID LILLI (J. S. Zamecnik) NÕIA ELLA AHOI! (S. Yradier - arr W. Meisel / S. Lipp) DM 16 MEESTERAHVAS MA JA 2122 METS MÜHISEB (M. Oscheit / S. Lipp) NAISTERAHVAS SA MULGI POLKA (P. Tammeveski - P. Kuusik) OH SA, POISS 2123 KUI ROOSID ÕITSEND (s S. Lipp) DM 17 LABAJALA VALSS MURU POLKA (P. Tammeveski - P. Kuusik) MA LAUPÄEVA ÕHTUL LAULUGA 2124 LAKA POLKA (A. Siirak - P. Kuusik) DM 18 KONNA, KONNA MALLE REINLENDER SAAREMAA LAUL (P. Tammeveski - P. Trilljärv) DM 19 HÕISSA, POISID 2137 HACACA (W. R. Heymann / S. Lipp) EHALISE ÄPARDUS ÕNNEST OLEN RÕÕMUS (W. R. Heymann / S. Lipp) "BELLACCORD ELECTRO" 2138 VEIN, LAUL JA ARMASTUS (W. R. Heymann / S. Lipp) 2079 JAANITULI (P. Tammeveski - P. Kuusik) ÕHTU KELLAD (V. Voigt / S. Lipp) ARGLIKU ARMUAVALDUS 2139 MÄNGI MUL' SEL VÄIKSEL KULDSEL (P. Tammeveski - P. Kuusik) MANDOLIINIL (R. Stolz / S. Lipp) 2080 KIIGEMÄEL (P. Tammeveski - P. Kuusik) MU LEMMIK (arr P. Veebel - S. Lipp) ILUS TANGOLITA (P. Abraham) 2140 VÄIKE KERGEMEELSUS (F. Rust) 2081 HAMMUSTA, MIHKEL NII NÄGUS KUI SA OLED (M. Fryborg / arr P. Tammeveski) (N. Brodsky / S. Lipp) HEI, MUSTLANE MÄNGI (K. Vacek) 2141 KOSJASÕIT (arr P. Veebel - S. Lipp) 2082 SÜNNIPÄEVALAPSE TERVITUS SA VIIUL, VÕLU (arr P. Veebel - S. Lipp) (arr P. Tammeveski - P. Kuusik) 2150 SÜDA, SEE IHALDAB LAINEID MEIE NEIUD (P. Tammeveski - P. Kuusik) (K. Bazant / S. Lipp) 2096 UKS LAHTI TEE (j. Strauss) MEREMEHE ELU (s S. Lipp) TÄDI ANNA (Fr. Steiniger) 2151 LAHKUMINE (s S. Lipp) 2097 NEIU ARMAS (arr T. Maiste) MUL IIALGI ELUS EI VEA (A. Sürak - S. Lipp) ARMAS VANDA (arr T. Maiste) 2152 VIHMAPIISAD (E. Palm / S. Lipp) 2098 SÄÄRAST NEIDU EI UNUSTA (R. Erwin) MINU LÕBUS AHVIPÄRDIK (s S. Lipp) LÄHME ÜLES LAKKA (E. Künneke) 2153 OLEN ARMUNUD ÜHTE NEIDU 2099 NINON (В. Карет) (A. Siirak - O. Roots) ELADA KUIS KÜLL MA VÕISIN ÄRA MINE METSA (s S. Lipp) (F. Hollaender) 2154 VAADIS KIHAB VÄRSKE OLU 2119 LÕÕTSMOONIKA VALSS (A. Sürak - O. Roots) (W. Richartz / S. Lipp) MU KULDNE SÕBRAKE (s S. Lipp) KOIPvTKUS SEAL VÄIKSES 2155 MIKS ARMASTAN NEID KAHTE MUSTA (K. Vacek / A. Esperk) SILMA (A. Sürak) 2120 VANA VOKK (B. Hill / P. Kuusik) TASA LAINETEL LIUGLEB PAAT MUSTLASVERI (W. Meisel / P. Kuusik) (A. Siirak) 49 2156 KASSI POLKA (s S. Lipp) 2245 MÄEPERE TALGUD MIND KAUGELE ON SAATUS VIINUD (arr P. Veebel - E. Remmelgas) (A. Siirak) OH KINGI MUL KODU 2178 KUUVALGEIL ÖIL (arr P. Veebel - T. Targama) (P. Veebel - O. Roots) 2246 MÕNI JOOB (P. Tammeveski) MUSTLASE ARM (s S. Lipp) KÜLA VALSS (P. Tammeveski - P. Kuusik) 2179 OH, KAUNIS NEID (G. Mann / S. Lipp) 2247 NOORUSLAUL (P. Veebel - Jüri Remmelgas) VALSI VÕLU (P. Veebel - O. Roots) ÕNNELIK ARMASTUS (P. de Rose / S. Upp) 2180 KALLIS KODUMAA (s S. Lipp) RATSAMEEST S. Lipp) "HIS MASTER'S VOICE" 2181 KAKS PISARAT (s S. Upp) HEINATEGU (P. Veebel - O.Roots) EK 1091 ÕHTURAIIU (P. Veebel - O. Roots) 2182 TÜHI JUTT (T. Targama - S. Upp) OLED MINU KULDNE PÄIKE ELU MEREL (P. Veebel - O. Roots9 (P. Veebel - O. Roots) 2195 SÜNGE PÜHAPÄEV (R. Seress) EK 1092 LAUL KENALE KODULE INDIAANI ARMUHÜÜD (R. Friml) (P. Veebel - O. Roots) 2196 KALURI MÕRSJA (A. Siirak) OLEN RÕÕMUS (P. Veebel - O. Roots) ARMUÖÖ (A. Siirak) EK 1093 MEREMEES KUIVAL MAAL 2197 EMAJÕE JUTUSTUS (T. Targama - O. Roots) LIINA, TULE RÕÕMUS LÕÕTSPILLIMEES 2198 KOLM LILLE (s S. Lipp) (P. Veebel - P. Kuusik) LAS LÕHKEB ILMARUUM EK 1094 SÜGISE MÕTTED (T Targama - S. Lipp) 2199 ANNEL SEE ÜKSKÕIK KUI SINULT KÜSISIN (P. Veebel - O. Roots) VEDRU POLKA EK 1095 OMA NEIDU OODATES 2200 MAITSKEM ELU (A. Siirak - O. Roots) RANDLANE (R. Salong) ÕNNE KEVAD (A. Siirak - O. Roots) 2201 MEREME1 IE UNELM (A. Sürak) EK 1096 KUI NUTAB VIIUL (A. Sürak - O. Roots) KUI POLKA VÕLUB (A. Siirak) ÖÖL LEIAN UNELMAID (G. Mann / O. Roots) 2225 KIMBUS NAISTEGA Q. Sihv-Moor) EK 2001 MIKI MEREHÄDAS KITS LÄKS KÕRTSI KATUSEL (G. Malmsten / E. Remmelgas) 0- Sihv-Moor) (teine pool O. Lund ja O. Kuutmaa) 2226 OH ÄRA KARDA, KALLIM EK 2005 TASAKESI VOOLAB OJA arr J. Sihv-Moor) (A. Siirak) RAHVA POLKA (arr J. Sihv-Moor) (teine pool A. Eskola) 2227 EK 2006 NOORUSLAUL 2230 JAH, SÕBER VILISTA (P. Veebel - J. Remmelgas) (F. Churchill / Т. Targama) NEIUD (P. Veebel) KUULUS LAMBETH TANTSUSAAL EK 2007 О MIA BELLA NAPOLI (N. Gay / J. Pori) (G. Winkler) 2231 VIOLETTA (O. Klose / J. Pori) OH KINGI MUL KODU AINULT ARM TEEB NAISE KAUNIKS (arr P. Veebel - T Targama) (T. Mackeben / T. Targama) EK 2008 MÄEPERE TALGUD 2232 KUI TULEB JÄLLE KEVADE (arr P. Veebel - E. Remmelgas) (s E. Remmelgas) ÕHTUL ÕUES 0- Helindi - V. Tomingas) LÕBUSAD TUDENGID EK 2009 VÕIDURÄNNAK (P. Veebel) (s E. Remmelgas) LAUL SANGARITELE (T. Targama) 2233 KODUIGATSUS (s E. Remmelgas) KIIGELAUL (s E. Remmelgas) "REGAL ZONOPHONE" 2234 ÖÖ LANGEMAS ALLA (J. Pfeil / E. Remmelgas) RM 1 PENNI SERENAAD SÕDURID LÄHEVAD (M. Weersna / E. Remmelgas) (A. Vinters / E. Remmelgas) VILISTAN IKKA (J. McHugh / T. Targama) 2235 LAUL, SUL' ANNAN NÕU! (L. Dahlquist / S. Lipp) MEREMEHE TERVITUS KALLIMALE (E. Palm / S. Upp) 2240 2241 MEREMEHE LÕBU (A. Sürak) KAS VÕIB TÕESTI UNUSTADA (A. Vinters) 2242 MÖÖDUNUD ÕNN (A. Siirak) PAAR KANNU ÕLUT (A. Plischevski) 2244 MIKI MEREHÄDAS (G. Malmsten - arr P. Veebel / E. Remmelgas) duett Stella Helderiga BALALAIKA (G. Posford / J. Pori) 50 ÜLEV AALOE

AMBITSIOONIKALT AMBITSIOONITULT

"Võlausaldajad", 1992. Režissöör Jaan Kolberg. Sulev Luik (Gustav). R. Rajamäe foto

reid, olen teda palju tõlkinud; olin kirjandusala ju­ "VÕLAUSALDAJAD". Stsenaarium (August hatajana (ja tõlkijana) juures, kui Mati Unt 1983. Strindbergi näidendi "Võlausaldajad" järgi) ja režis- söör-lavastaja Jaan Kolberg, operaator-lavastaja aastal Pärnu teatris "Võlausaldajad" lavastas; olen Rein Kotov, kunstnik lavastaja Ervin õunapuu, näinud selle näidendi lavastust Rootsis; Fria Pro- monteerija Kaie-Ene Rääk, helilooja Marko Kõ­ teatern'\ lavastuse järgi tehtud Stefan Böhmi film lar, helioperaator Mati Jaska, grimeerija Piret (1988) on mõned päevad jooksnud meiegi ekraa­ Toomvap, režissöör Ana Kusmin, kostümeerija Katrin Karilaid, kaameramehaanik Roland nidel. Kolbergi filmile ma polnud veel "pihta saa­ Adams, valgustajad Robert Vinkel ja Rene Ram­ nud", aga tänapäeval aitab selliseid asju muta, fotograaf Roland Rajamägi, direktor Sal­ lahendada videokassett. Kolbergi varasematest fil­ me Poopuu. Osades: Terje Pennie (Tekla), midest on meelde jäänud ennekõike isikupärane Sulev Luik (Gustav) ja Arvo Kukumägi (Adolf). 78 min (8 osa), värviline. "Arcadia", © Lääne-Eesti visuaalne käekiri ja mulle oli põnev, milline on Panga tellimisel, 1992. tema Strindbergi nägemus. Sest kui hakata kogu maailmas mängitud näidendi ja korduvalt filmitud (kuulsaim on inglaste filmiversioon "The Credi­ Kui TMK tegi mulle ettepaneku kirjutada Jaan tors", 1952) materjali põhjal meie praegusel vae­ Kolbergi filmist "Võlausaldajad", olin pikemalt mõt­ sel ajal oma filmi tegema, siis peab ju midagi lemata nõus. Strindberg on üks mu lemmikauto­ varuks olema. Finantsprobleemi lahendamiseks oli 51 Kolberg leidnud geniaalse tee - kes muu peaks tellima filmi "Võlausaldajad" kui mitle pank, antud juhul Lääne-Eesti Pank, ehkki Strindberg ei pea silmas mitte raha, vaid mehe ja naise abielusuh- teid: kumb kummalt on rohkem saanud, kumb kummale võlgu on. "Võlausaldajad" Pärnu teatris 1983. aastal. "Võlausaldajad" esietendus 1889. aastal Ko­ Lavastaja Mau Unt. Slina Üksküla (Tekla) ja penhaagenis ning aasta hiljem Stockholmis; peale Andres !ld (Adolf). Skandinaaviamaade on seda teost korduvalt la­ vastatud veel Saksamaal, Prantsusmaal, Inglis­ maal, USAs ja mujal. Tõlgendusi on olnud kõige erinevamaid. Enamikul juhtudel on kolme inimese armutus võitluses peale jäänud "nietzschelik üliini­ mene Gustav", mõnes versioonis on kaotajaks ol­ nud kõik. Mindud on aga ka nii kaugele, et Gustavi lahkudes "ärkab ellu" Adolf ja Teklat emmates kuu­ lutab lüüasaajaks hoopis Gustavi. 1968. aastal Rootsi TV-lavastuses pani režissöör Gunnel Brorström mõlemat meest mängima ühe ja sama näitleja (Keve Hjelmi), filmides teda erineva grim­ miga eraldi; nii andis ta edasi August Strindbergi kaht vastandlikku poolust. 1980. aastal lõi Rootsi turneel la neid Venezuela trupp tš:ili režissööri Bo­ ris «ozlovski lavastusega, mis mängiti maha tem­ poka põnevusloona. Teiste sõnadega, väärt klassika puhul on alati piisavalt interpreteerimis­ võimalusi. Millega üllatab siis Jaan «Olberg? (Tema am­ bitsioonist rahvusvahelisele turule pääseda anna­ vad tunnistust ingliskeelsed subtiitrid.) Strindbergil toimub kogu tegevus ühe kuurordi pansionaadi-

"Võlausaldajad" Pärnu teatris. Andres lld (Adolf) ja Villem Indrikson (Gustav).

"Võlausaldajad" Pärnu teatris Villem Indrikson (Gustav) ja Andres lld (Adolf). toas. Kolberg alustab filmilikult: laev viib mööda kuid lauseid. Raske öelda, kas on eesmärgiks ol­ jõge Gustavi kunstnik Adolfile külla. Laeval näeb nud hoida kokku vaataja aega või filmi, kuid Kol- ta ka mõistatuslikku vaikivat seltskonda - Teklat bergil on õnnestunud kogu lugu suruda 78 noorukite seas -, mida ta hiljem Adolfile edasi rää­ minutile (Rootsi filmi pikkuseks oli muide 118 mi­ kides arusaamatul kombel "flirtimiseks" nimetab. nutit). Kirjutama hakates polnud mul mõtteski ha­ Need on ka filmi ainsad välisvõtted (kui mitte ar­ kata näidendi tekstiraamatut välja otsima, kuid vestada hetke, mil Adolf akna kaudu õue ronib ja esmakordsel vaatamisel tundus Strindbergi tekst

l "il ш -> Ш 1. 1 1Ы w T" % i Щ fL.' xJ% '' . i ,4 ä^ V 1 i а • . ' . • Ш BSJ f Щ 1- • 1 - ~i 1 majja tagasi hiilib) ja ainus, mis Kolberg omalt poolt "Võlausaldajad", 1992. Ražissöör Jaan Kolberg. klassikule on lisanud. Strindbergil on laevareisist Arvo Kukumägi (Adolf). vaid juttu. Sellest ainsast lisandusest tekib ka kohe R. Rajamäe foto esimene vaatajat eksitav viga. Film jätkub ühes toas (villas? suvilas?), kus Gustav ja Adolf vestle­ vad skulptuurist. Kõigest jääb mulje, et mehed on sedavõrd katkendliku ja võõrana, et olin sunnitud just kokku saanud ja kompavad teineteist. Tükk kirjasõnast tuge otsima. Rchkete kärbetega on kir­ aega hiljem selgub, et Gustav viibib majas juba ka­ janiku mõte lihtsalt ära nuditud. Omapoolseid teks- heksandat päeva, et just tema on mõjutanud Adol­ tilisandusi on õnneks siiski minimaalselt. Neist fit maalimist maha jätma ja skulptuurile üle kõige ilmekam võiks olla järgnev näide. minema. Adolf on äsja teinud elu esimese skulp­ Strindbergi näidendis: TEKLA: Oskad sa tuuri, sel pole veel nägugi peas. Sellise segaduse mulle selgitada, miks sa oled armukade ja samas saavutab Kolberg efektse, kuid tuntud võttega. sedavõrd enesekindel? Alustab näidendi viiendalt leheküljelt ja liigub siis Kolbergi filmis: TEKLA: Ütle mulle, mida sa esimesele tagasi. Tekstiraamatu esimesed tosin le­ kogu aeg sipled? Kord oled sa nii enesekindel, siis hekülge on suvaliselt ümber tõstetud ja Strindbergi jälle armukade. Katsu гапиПк olla! raudne psühholoogia ja loogika pea peale keera­ Ja lõpuks kogu see tiraad ingliskeelsetes tud. Edasi on see võte režissööri ära tüüdanud subtiitrites: "Try to calm down now!" Sellised as­ ning ta piirdub vaid kärbetega, kusjuures kärbitud jad oleksid mõeldavad vaid siis, kui Kolberg oleks on terveid lehekülgi, monolooge, repliike ja üksi- kogu teksti ümber kirjutanud ja teinud filmi "vabalt Strindbergi ainetel" vms. 53 Kolberg on oma filmi valinud kolm head näitle­ mängleva üleolekuga. Sulev Luiges on rohkem jat, kes püüavad antud situatsioonis anda oma pa­ magnetisööri, kuid ta teeb oma rolli usutavalt ja rima, kuid kahjuks on näitlejatöödest vähe rääkida. tuntud headuses. Vaid Adolfile epilepsiahaige ette­ Autorist lähtudes on režissöör kõige raskemasse mängimine mõjub vaatamata Luige suurepärasele rolli seadnud Tekla (Terje Pennie). Strindbergi järgi tehnikale piinlikult. peaks ta olema küpses eas elutark naine, Gusta­ Filmi Adolf (Arvo Kukumägi) olli mõlemas duel­ vist võibolla veidi noorem, aga Adolfist kindlasti lis - Gustavi ja Teklaga - juba algusest peale liiga vanem. Adolf on ju Teklale ette heitnud, et ta "on nii vana, et ei saa enam mehi kätte". Selliseid vih­ jeid on veelgi ja oma rollivalikust lähtudes oleks Kolberg pidanud just need välja kärpima. Terje Pennie Teklast on raske välja lugeda, et tegemist on ambitsioonika naiskirjanikuga. Kui Strindberg 1888. aastal oma "Võlausaldajad" kirjutas, oli tema abielu Siri von Esseniga karile jooksnud ning tema naisenägemus mustem kui öö: "Naine on ebatäiuslik mees, oma kasvus kinni jäänud laps..." Mis ei takistanud tal oma kirjastajale kirjutamast: "Tükk on humaanne, armastusväärne, kõik kolm tegelast on sümpaatsed." Ja peaaegu kõik lavas­ tajad ongi ennekõike vaeva näinud Teklale inimlike joonte leidmisega. Seda teed on läinud ka Kolberg ja siin on ta õnnestunud, kuigi muu arvelt suuri ka- hinguid tehes. Täiesti arusaamatuks jäävad aga mulle filmis meeste dialoogi vahele oikitud kaadrid Teklast: end pesemas, lebamas jne. (Kus, millal?) "Võlausaldajad; 1988. Režissöör Stefan Böhm. Pealegi lõhuvad nad filmi rütmi. Pole parata, Terje Bibi Andersson (Tekla) /a Keve Hjelm (Gustav). Pennie Teklal on olnud liiga tugevad eelkäijad - Eva Dahlbeck, Gertrud Fridh ja Bibi Andersson Rootsis, Siina Üksküla Eestis... Kättemaksja Gus­ tavi rolli on Strindberg ise soovitanud mängida "(/Л/зиея/г/э/э*-/" UTai/Q l-l;alr-i //"^i/cfeji/l ilmne kaotaja. Aga sellist Kukumäge ma polnud varem ekraanil näinud ja tema stseen Gustaviga oli kindlasti filmi tugevaim - vaatamata dialoogi metsikule tempole. Võibolla olen ma olnud liiga kriitiline ja algma­ terjali hästi teades, otsinud pidevalt oma puuslik- ku. Usun, et teinuks Kolberg oma "Võlausaldajad"

ükskõik millise Eesti teatri väikesel laval, oleksin Helioperaator Mati Jaska, operaator Rein Kotov, režissöör Jaan Kolberg, Sulev Luik (Gustav) ja ma sellesse suhtunud heatahtlikult. Film tegi mind Arvo Kukumägi (Adolf) filmi "Võlausaldajad" nõutuks veel ühe asja pärast: kui kogu ettevõtmist võtetel 1991. aastal. teha "Võlausaldajatest" Eestis sellist filmi võib pi­ dada ülima enesekindluse märgiks, isegi nahaal­ suseks, siis lihtsalt ebaeetiline on tuua oma nimi ära stsenaristinal Sellisel juhul oleksid ju kõik teat­ rilavastajad autorid - mingeid kärpeid tehakse tekstis peaaegu alati. Nüganen oleks "Ivanovi" dramatiseerija, Roman Baskin "Veneetsia kaup­ mehe" jne. Muidugi, lavastajad saaksid ju rikka­ maks...

"Võlausaldajad". Sulev Luik (Gustav). Lk 56 "Võlausaldajad". Terje Pennie (Tekla). Lk 57 55 '

ARNO OJA

STRINDBERG, KOLBERG JA NAINE

"Võlausaldajad". Terje Pennie (Tekla).

"Sest armastus ei sure paugupealt; oma teostes mingisugune krooniline naistevihkaja. see võib ainult aastate jooksul õõnestuda - Ent ta ka ei armasta neid üleliia. Armastus ja kirg, kui ta seda võib!" armukadedus ja vihkamine on muidugi Strindbergi A. Strindberg, "Abielu". probleemid. Kuid "Võlausaldajate" Tekta rafineeri­ Tartu, 1928, lk 56. tud mäng inimhingedega või Gustavi poolt Adolfile korraldatud initsiatsiooniriitus, mida filmis näeme, Nõnda kõlab ühe vana naise tarkus August meenutavad juba rohkem Ibsenit. Iseäranis pärast Strindbergi novellis "Üks nukukodu". Jutukese po­ Harold Pinteri "Armukese" nägemist, mille Kol­ leemiline teravik ise on suunatud Põhjamaade tei­ berg tõi lavale Von Krahli Teatris, tundubki puhuti, se suurkirjaniku Henrik Ibseni "Nukumaja" vastu, et ta lavastab Strindbergi nagu Ibsenit ning Pinterit milles Strindberg näeb emantsipeerunud naiste nagu Strindbergi. Või on "Võlausaldajates" asi sel­ ülemäärast kaitsmist. les, et Terje Pennie (Tekla) lihtsalt mängib oma Kuid mis puutuvad siia Jaan Kolberg ja tema kuulsad meespartnerid üle? film? Aga sellepärast, et režissöör väidab end Sõna "lavastab" ent on Jaan Kolbergi selle tundvat rootsi kirjanikuga teatavat hingelähedust. mängufilmi juures igal juhul õigel kohal. Nagu on Iseenesest pole mingit põhjust öeldus kahelda. Ja­ varem osutanud Riina ja German Schutting ("Päe­ gan koguni tema arvamust, et Strindberg ei ole valeht" 31. III 1992), on film vaieldamatult teatripä- 58 rane ning kinoefekte eirav. Kui viimasteks mitte pi­ dada võõritusefektile, sürreaalsusele või arhetüüp- susele vihjavaid sümboleid, mida filmis eksplua­ teeritakse ohtrasti. Piisab kui nimetada filmi kunst­ niku Ervin õunapuu maale (mis iseenesest on head) või akvaariumi kalaga, vaikese kõrvalepõi­ kena lubatagu küsida, kui kaua veel mõtleb eesti film ekraaniloo dramaturgilisi pöördepunkte mingi äreva ning pahaendelise trummipõrinaga (seda­ puhku Marko Kõlari muusika) aegsasti ette mar­ keerida? Kas muudmoodi kuidagi ei saa? Üldiselt on Kolbergi lavastus staatiline ning igavavõitu. Ühelt poolt tingib seda muidugi võtte­ platsi piiratus Ants Laikmaa Majamuuseumiga, kuigi too paik sobiks muidu näiteks tubateatrile. Teisalt aga näikse, et režissöör on lasknud asjadel minna isevoolu teed, jättes kõik rolli loomise ras­ kused näitlejate endi kanda. Vähemalt meesnäitle­ jate puhul on see nii. Sulev Luige Gustav pole ilmselt suutnud õiget võtit leida. Kord on ta liiga võimukas, kord ühe­ plaaniliselt enesekindel. Seda nii süüdistajana kui ka armastajana. Mees justkui ei teaks hästi, mida ta teeb. Kobav on ka Arvo Kukumägi Adolfi osas. Lii­ ga palju leidub tas kergeusklikku hädisust, liiga vähe kunstniku hinge. Kui filmi lõpukaadrid välja arvata, jääb võlausaldamise probleem temal la­ hendamata. Ei usu, et Strindbergi naine võinuks niisugust meest armastada. "Võlausaldajad". Sulev Luik (Gustav), Terje Pennie (Tekla) ja Arvo Kukumägi (Adolf). Filmi telg on Terje Pennie Tekla - salapärane, veidi madujas ja läbinägelik. Temas jagub seda ürgset Naist, kes suudab kirekeeristest läbi loovi­ da. Lõppude lõpuks, nagu ütlesin, mängib ta ikka­ gi mõlemad mehed üle ning loodetud armastus- kolmnurka õigupoolest ei tekigi. Kuid eesti filmikunstis on nüüd jälle vähemalt üks tõeline Naine ja on olemas "Arcadia". Ning see väärib ka midagi.

"Võlausaldajad". Terje Pennie (Tekla) filmi algus- kaadrites. R. Rajamäe fotod

Jaan Kolbergist võib lugeda TMK 1991 nr 8. (Toim.)

59 KADI HERKUL

HERMAKULA JA VÕIMUKAD NAISED

N. Gogol, "Südaöö". Draamateater, 1990. Gorobets - Hendrik Toompere, Charlotte - Kaie Mihkelson. P. Laurit vi foto

Väljendit "skandaalne" on meie viimaste ümber väsimatult eksperimenteerimisalti hooaegade teatriarvustustes vististi kõige trupi ja peletanud eemale enamiku tradit­ enam kasutatud Mati Undi lavastusi analüü­ sioonilisi teatrikülastajaid. Lavastajat on sides. Ikka on Unt teinud midagi ootamatut, enam huvitanud üksikute väljend usvalundi- väänanud dramaturgilist algmaterjali ainult te otsingud kui arusaadava lavaterviku loo­ temale omasel moel, valinud unustatud või mine. Kriitikute kõhklevatele seisukoha­ oma poliitiliselt suunitluselt tavainimesele võttudele on Hermaküla vastu seadnud stoi­ sobimatuna näivaid teoseid. Ometi tundub, lise rahu, ja nii ongi enamik viimasel ajal et Hermaküla on ehk "skandaalscmgi": või tema töödest kirjutanud arvustajaid asunud kuidas teisiti nimetada tema jonnakat kind­ lavastaja ees ennast välja vabandama: ma ju lameelsust, avalikust arvamusest ja publiku tean küll, et teid minu arvamus ei huvita ja huvi(tuse)st sõltumatut tegutsemist?! Hcr- te seda ei loe, ometi tahaks südamelt ära öel­ rr.aküla on läbi õige mitme hooaja ajanud da... Draamateatri laval oma asju, kogunud enese 60 I suurelt jaolt müstifikatsioon!). Ning 1992. Ühelt poolt ongi toosama stoiline rahu aasta detsembris Draamateatri suurel laval põhjuseks, mis Hermakülast kirjutamise krii­ esietendunud tšehh Miroslav Horniceki näi­ tikuile lihtsamaks teeb - pole karta lavastaja temäng "Kolm Albertit ja preili Matylda" õtse aktiivset vastureaktsiooni; teisalt annab Her- kutsub tagasi vaatama, nägema paljusid maküla oma ükskõiksusega kriitikuile ajendi Hermaküla lavastajatöid läbi ühe kindla aus ja otsekohene olla. Lisaks veel lavastaja prisma. Igatahes andis "Preili Matylda" aluse uuendusmeelsus, mis nii mängulaadi eripä­ tõdeda, et viimastel aastatel on Hermaküla ra kui algmaterjalisse suhtumise äärmise va­ keskseteks kangelasteks olnud naised. Tuge­

W. Shakespeare, "Torm". Draamateater, 1986. Miranda - Rita Raave, Prospero - Evald Hermaküla. G. Vaidla foto baduse tõttu iseenesest kirjutama ahvatleb. vad naised! Just naised võimutsevad ja või­ Traditsioonilisemate lavastajate ja lavastuste davad Hermaküla lavamängudes, ilma näi­ puhul kuulub ju ka kriitiku kohustuste hul­ liste pingutusteta seljatavad nad täisjõus ka tavapärasem lähenemine: teose väärtu­ mehed, et nad siis õrnalt naeratades taas põ­ sed/puudused, lavastajatöö psühholoogiline randalt üles aidata. täpsus, "inimvaimu katkematu elu" saavuta­ mise aste, lavastuse haakuvus eelmiste töö­ II dega ja koht eesti teatri tervikpildis. Tasapisi naiste tugevuse üle järele mõel­ Hermaküla uuendused pakuvad hoopis laie­ des ilmneb, et algust -ehti juba õige ammu. mat mängumaad - lisandub kas või küsimus W. Shakespeare'i 'Tormi" (1986) veetlev Ariel näitlejatehnikast ja mängulaadi alustest, rää­ (Kaie Mihkelson) oli küll veel vaid osake kimata siis globaalsest küsimusest: mis asja Prospero (Evald Hermaküla) maailmast, ta üldse laval ajab. Hermaküla ise pole ometi sündis just tema kaasabil nõiutud saa­ püüdnud vaatajat kuigivõrd harida või oma re müsteerium, õigupoolest kaks naist, ele­ loomingu köögipoolele lubada, taipamine gantselt nõiduslik õhuvaim Ariel ja nooruke või taipamatus on igaühe isiklik asi ja edasi­ Miranda (Rita Raave või Carmen Uibokant) kaebamisele ci kuulu. oma looduslikus veetluses olid Prospero te­ Hermaküla reegliteta lavamaailm ahvat­ gude põhjustajad ning tema võimu alus. Ilu leb müstifikatsioonidele (eks ole see isegi päästab maailma, arvas pessimist Dostojevs- 61 ki. Hermaküla pessimistlikus tavamaailmas määratleda selle lavastuse algust või lõppu, on ilu samuti olnud üks esmatähtsatest kom­ ta algas kusagil Draamateatri ees, jubedate ponentidest. Shakespeare'i hilisloominguli- mulaažide keskel ja lõppes kokkukägarda­ sest unenäost 'Torm" astus Hermaküla Jean tud "Pravdadesse" mattunud rahvusteatri Genet' destruktiivsesse maskimängu, ent fuajees. Kogu lavaväline teatri keskkond oli siingi tõusis esiplaanile ilu, mitte põgenemi­ hirmuäratavalt räige ja sadistlik. Väline ilme ne lootusetust ja mõttetuna näivast eluvõit­ lubas oodata eesti esimest horrorit. Lavatege­ lusest. Kaks veetlevat naist, Irma (Ita Ever) ja vus taandus ometi hoopis esteetilisemaks ja Carmen (Kaie Mihkelson), lõid selle ilma puhtamaks, lavastaja ei rünnanud ega pan­ nõrkadele meestele imelisi unenägusid. 'Tor­ nud mõtlema terrori olemuse üle, ta pigem mi" seesmine puhtus ja väline katastroofili- etendas - võõrandunult ja rahulikult. Oluli­ sus asendusid Genet' tõlgenduses seesmise sed olid näitlejavahendid, valgusefektid ja räpasuse ja välise lihvitud iluga. Ja ikkagi oli Vadim Fomitševi loodud inetult naljakad see naiste kaine kaalutlus ja loodusest pärit maskid. Katarsist ei tekkinud, ehmatav ega ilu, mis mehed unenägudesse peitis ja neile õudne ei olnud. Vahest olekski seda Herma­ välisilma kurjusest vähemalt ajutist vabane­ küla esteetikat esmaseks tõstvalt teatrilt ol­ mist pakkus. Muidugi võiks nii 'Tormist" kui nud liig oodata. Ent naine, imekaunis preili ka "Palkonist" (1988) otsida ja leida hoopis Charlotte (Kaie Mihkelson), oli siingi tegevu­ muud: maskide taha peidetud tühjust ja/või se käivitajaks ja noore filosoofi hukutajaks. tühisust, maneristlikku unenägudesse põge­ 'Südaöö" maailm tunnistas ilu patuseks ja nemist, vahest ka sotsiaalset metafoori ajast julmaks, nii umbes olid lood ju ka "Palkoni" ja ühiskonnast, tema võõrandatusest ning ilutsevas ilmas, ainult selle vahega, et Irma ja inimvaenulikkusest. Ent iga ülevaade on Carmeni mõõdetud seesmisele sadismile oma teema vang, nii et jätkakem siiski nais­ vastandus preili Charlotte varjamatu rün­ liiniga. nak. Gogoli maniakaalne maailm oli otseko­ III heselt tige, siinsed kuriteod olid kaugel Totaalse ühiskonna lagunemisele vastas siivsast seltskondlikkusest, siinsed naised Hermaküla vististi oma Tallinna-pcrioodi panid end jõuga maksma ega loovutanud kõige totaalsema teatriprojektiga: Draama­ saavutatut iialgi. Sellest ringist polnud pää­ teatri suures saalis etendunud Gogoli "Sü­ su. Ometi jätkus mingi oluline hoovus, mis daööga" (1990). Siinkohal or< isegi raske lubab "Südaööd" näha kõrvu 'Tormi" ja "Pal-

"Torm". Ariel - Kaie Mihkelson, Prospero - Evald Hermaküla. G. Vaidla foto

62 /. Ccnct, "Palkon". Draamateater, 19SS. Irma - Ita Ever. P. Lauritsa foto koniga" - ka siin jutustati muinasjuttu, põge­ IV neti reaalsusest, ehkki enam mitte vabataht­ Vahemärkusena olgu viidatud, et kogu likult. Aasta hiljem väikesesse saali kantud Hcrmaküla lavastajabiograafia pole muidugi "Südaöö", mis sedakorda kandis Gogoli ori­ nii lihtsalt higendatav. Julmade naistemaail- ginaalpealkirja "Vii" (1991), arendas edasi made vahele mahuvad ka New Mexico tce- juba esimeses versioonis sündinud müstilis- maja vaiksed õudused "Red Ryderist" (1989) religioossct atmosfääri. Hoolimata saali väi- või eksperimenteerivalt teatraalne ja ülevoo­ kesteste mõõtmetest (või ehk just tänu lavalt mänguline B. Schacfferi "Proovid" sellele?) oli "Vii" paratamatuseõud ilmsem ja (1991) või omamoodi müüti loov Ain Kal­ julmem. "Palkonis" puhtmõistuslikul pinnal muse "Juudas" (1990) - unenäoliselt kristlik sündinud maailma katastrofaalsusc tunnetus nägemus julmusest ja ilmakorrast. "Ilmauks omandas "Viis" eluliselt tähendusliku mõõt­ on irvakil, kõik on kuskil võimalik," on me. Siinset lavailma valitses ainuisikuliselt Evald Hcrmaküla ise TMK kaante vahel väit­ vampiirist kaunitar Ch.irlotle, tema tegudele nud. Eks umbes samamoodi ole ka tema la- ci otsitud põhjendust ega õigustust, otsekui vailmaga. Sealgi on kõik võimalik, aga kuna maailma seesmise kurjuse kehastus oli Char­ alustatud sai naistest, siis lubatagu nendega lotte ühtaegu mõrvarlik ja karistamatu. "Sü­ ka jätkata. daöö" lavastuse estcetilis-rituaalne sadism, V mida saalisviibijal oli voli võõrandunult vas­ 1991/92 hooaeg tõi järgemööda lavale tu võtta, muundus "Viis" reaalseks ohuks. koguni kaks eesti klassika töötlust: etendusid Lavategevuse vägivaldsus ehmatas oma elu­ "Rätsep Õhk ja tema õnneloos" ning "Mäekü­ lise mõõtmega. la piimamees". Omamoodi murrang Hcrma-

63 •л.

]

V küla teatriteel näis olevat toimunud - eksperi­ steriilsus. Aeti mingeid seletamatuid asju, mente armastav lavastaja tundus olevat sat­ pakuti ebaloogilisi allusioone, tegeldi kum­ tunud omaenese uuendusjanu võrku. Kui malise keha- ja hääletehnikaga. Enam ei saa­ varemalt tekitasid Hermaküla lavastuste pu­ nud aru ka kõige tavalisemast dialoogist, hul kahtlusi üksikud detailid, kui mõttelõng lavastuste ainuke mõte näis olevat täielik näis paiguti katkendlik ja väljendatav idee jäi mõttetus ehk teatri teadlik enesepurustus. mõneti segaseks, siis eesti klassikaline realist­ Sõnateater oli muutumas halvaks avangar­ lik näitekirjandus omandas laval üliabsurdi distlikuks pantomiimiks. Uut polnud selles mõõtme. Lavategevus muutus mõtestama- mõttetuses ometi midagi - teater ei surnud, tuks fantasmagooriaks, mida veelgi võimen­ näitlejad ei kadunud, eesti kultuur jäi püsi­ das valgesse rüütatud lavaruumi äärmine ma. Aga eks sedasama ole ennegi juhtunud.

M. Hornicek, "Kolm Albertit ja preili Matylda". Draamateater, 1992. Parun - Hendrik Toompere, Matylda - Kaie Mihkelson. T. Kaasiku foto

Ja ehkki ka "Mäeküla piimamehes" (Vilde ro­ maanis vähemalt) oli keskmes naine, polnud ei teda ega kedagi teist laval näha ega tunda. Vaid üksildased nukrad maskid uitasid sihi­ tult mõõtmatutel lavameetritel, ronisid vahe­ peal igavusest köiega lae alla ja heljutasid "Südaöö". Charlotte - Kaie Mihkelson. sealt lumehelbeid, veeretasid pisut laval ve­ delevat vankrit, toksisid jalutuskepiga palli- P. Lauritsa foto kesi... Ja selles somnambuulses segaduses 65 polnudki enam oluline, kes just on naine ja kes mees, meelde jäid värvilaigud, helikat­ ked (mitte dialoogi tekst!), liikumisjoonisod. ÕNNITLEME! Iglvescd valged lumeväljad näisid ümbritse­ vat Hermaküla tegelasi, otsekui igijäässe mattunud mammutid unelesid nad lavaava- rustes.

VI Ometi tuli elu Hermaküla teatriilma ta­ gasi ja temaga koos nii ilu kui naised. 1992. 8. aprill aasta sügis tõi Draamateatris lavale Miroslav ANTS MER1STO Horniceki "Kolm Albertit ja preili Matylda". saksofonist, orkestrijuht - 60 Seegi lavastus on omamoodi unelm kadu­ 11. aprill nud maailmast, mida rõhutab ka lavastuse MARET KRISTAL nostalgilisevõitu alatoon. Ent "Kolmes Alber­ pantomiiminäitleja - 50 tis" pole enam mõne aasta tagust kurjuse tunnetust, mis paiguti jõhkruse apoloogiaks 12. aprill paisus. Kolm Albertit ehk kavalad röövlid TARSINA ALANGO-SÜTISTE Professor, Magister ja Parun tungivad küll pianist, kontsertmeister - 70 kauni proua Matylda (Kaie Mihkelson) maj­ ja, ent mingit vägivalda nad seal ei tarvita. 22. aprill Ka autori poolt vägivalda võimaldavad või HELGA AUMERE isegi eeldavad stseenid on taandatud män­ muusika- ja teatriloolane - 70 guliseks võitluseks. Sest preili Matylda on meestest peajagu üle. Oma veetleval moel tõmbab ta kolmel kentsakal röövlil naha üle kõrvade, nii et nood isegi aru ei saa. Ta tuleb, näeb ja võidab, elegantselt ja raskusteta, oma naiselikkuse ja ilu toel. Ja kui siis lavastuse lõpul ilmsiks saab, et ka preili Matyldat on ninapidi veetud, siis pole võitjaks keegi muu kui naine - Matylda veetlev ja noor vennatü­ tar Krtistina (Terje Pcnnie), kellel lisaks nai­ selikule ilule on mängu panna ka, pehmelt öeldes, petturlikud anded ning uusaegne as­ jalikkus. Mida kogu see naiste rida ikkagi sisimas, olemuslikult tähistab? Ehk on soe nais­ te/naisnäitlejate pehmem ja järeleandlikum loomus, mis võimaldab neid kergema vaeva­ ga eksperimentidesse kaasa haarata ja nii la­ vastajale vastutulelikku ning paindlikku materjali pakub? Naiselikus alalhoidlikkuses võiks sel juhul ehk näha Hermaküla edasiste tööde kindlustajat: et hoida alal need tehnili­ sed võimalused, mis on stuudiotöös kätte võidetud, ja liita nad psühholoogiliselt tund­ liku ning läbinägeliku tervikrežiiga!?

66 TÕNU ARU RÄÄGIB OMA FILMIDEST

MA SUNNIN UUESTI

Alustuseks mõned selgitavad sõnad kolme jüngriga sinna filmistuudio "Diogene- minult (Jaan Paavle). se tünn" ning organiseeris keskkooli filmihu- Järgnevalt võite lugeda vilistele stuudioõppused. Lektorite hulgas oli ülihuvitav Vladimir Karasjov-Orgussaar, Tõnu Aru mõtteid Tõnu Arust. kelle filmis "Lindpriid" minagi kaasa tegin ja Näeme T. Aru amatöörfilmimehe teed, tema tööstiili nägin. Käisime Priit Aimla ja elu, filmiloomist just tema silmade läbi. Lembit Sibula kirjutatud estraadietendustega Ma ei sega vahele, ei kommenteeri. paarinädalastel väljasõitudel Eesti vabaõhu­ Nagu näete, lavadel. Sõnalist osa täitsime põhiliselt kahe­ on see pigem mono- kui dialoog. kesi impulsiivse Mart Toomraga. Ma ei arvusta tema filme, 1. septembrist 1976 võttis Ilmar Moss kuigi olen kõiki neid näinud. mind Tallinna ilmalikku pühakotta, Rae­ Veelgi enam, olen osalenud kotta, direktoriks. Kontrast Nõmme lagu­ neva kultuurikoldega oli vapustav. Algul näitlejana kolmes tema teoses, käisin hoones kikivarvastel ja kõnelesin sosi­ ühes ("Valikuvabadus") nal. Terve aasta istusin igal reedeõhtusel koguni kandvas rollis, kammerkontserdil ja ahmisin muusikat, mil­ mistõttu mul puudub vajalik distants lest varem olin külmalt mööda jalutanud. filmide analüüsimiseks. Nüüd olen harjunud Raekoja suursugususe, Tahaks loota, rahu, vastuvõttude, kõrgete külaliste ja et kogu eesti amatöörfilmi ja Linnapeaga - neid kirjutan ikka suurte tähtedega. Tõnu Aru filmid eriti eesti filmikriitikud ja -ajaloolased Kuna ma ei armasta arve, siis alustaksime 1 nendega kohe, et ühele poole saada. Juba kunagi (ometi .) avastavad. 1984. aastal, kui kirjutasin artiklit-intervjuud "Kultuurile ja Elule", oli su "Väikeses filmo- graafias" kirjas 18 filmi (14 dokumentaal- ja 4 mängufilmi). Sealhulgas 5 dokfilmi Jüri Kuidas või miks sai Tõnu Arust filmilooja? Arrakust ja 5 dokfilmi teistest eesti kunstni­ Sündisin 7. oktoobril 1935. aastal Tallin­ kest. Mida ütlevad arvud nüüd, 1993. aastal? nas Kaalude tähtkujus. Nõnda olengi kaalu­ Lisandunud on mängufilmid "Valikuva­ nud läbi kogu elu. Aga kui midagi ikka ära badus", "Et te üksteist armastaksite", "Hiline­ otsustan, siis selle ka ellu viin. ja", "Ma sünnin uuesti", dokumentaalfilmid Looduse tunnetamise andis mulle Tihe­ "Vanalinna päevad 1984", "Herman Evert", metsa Metsatehnikum. ja kolm aastat tööd "Siim Annuse tuled", "Jüri Arrak 50", "Jüri metsas raielankidel. Arrak ja perekond". Jüri Arraku seeriast on Armastuse tung tõi mind 1960. aastal jäl­ oldud kõige rohkem huvitatud. Oli hetk, mil le Tallinna. Olin seotud aina puiduga - tööta­ hüppasin Jürisse nagu Teise Maailma, olin sin mööblivabrikus, mööblikaupluses, mööb­ sellest võlutud, mõtlesin, et see on ammen­ li konstrueerimise büroos. Kuni leidsin, et damatu. Seni aga on lõpetamata kaheksas puit jääb mu hingele liiga kuivaks. Haaras film "Jüri Arrak ja kalad". Elu on lihtsalt pa- inimene. Astusin 1967. aastal Tallinna Peda­ ralleelrööbastele viinud. Võib-olla pöördun googilisse Instituuti näitejuhtimist õppima. sinna veel tagasi. Praegu elan mängufilmide Ilmar Tammur, Mai Mering, Aksel Küngas õhkkonnas. Saan videos neid kergesti teosta­ olid õppejõud, keda kuulati, kellelt oli mida­ da, võrreldes 16-mm filmi "piinaaegadega", gi saada. Tegin diplomitööks dokumentaal­ kui ilmutatud materjali saime Riiast kätte filmi "Et saada maa soolaks" (pateetiline, heäl juhul kuu aja pärast. eks!) - oma rühmast, näitejuhtide esimesest Jätkame veel arvude keeles, mõnikord on see lennust 1971. aastal. muust ilmekam. On sul aimu või tead kogu­ ni täpselt, mitu auhinda oled amatöörfilmide Viis aastat töötasin Nõmme Kultuurima­ eest saanud (nii N Eestis, välismaal kui ka jas direktorina. Olav Neuland ehitas oma EV-s)? 67 Kõige rohkem rõõmu ja üllatust tõi seesa­ ma "Et te üksteist armastaksite" möödunud aastal Norras. Võtsin seal vastu Põhjamaade festivali peaauhinna. Seal oli häid filme, paar vaimustavatki, aga need jäid tahapoole! Isegi hiljem UNICA kulla võitnud Rootsi film tuli meie taga teiseks. Aga iga žürii on ajutine, koostatud vaid ühe festivali ajaks. Minu seni parim film valmis 1992. aasta lõpul. Arvud on jahmatama panevad (hea oleks kui ka eesti kutuuri- ja rahajuhte mõtlema pane­ vad, ent nii naiivne ma nüüd ka ei ole). Kar­ dan, et arvudest ei pääse sa ka järgmises vastuses. Mitu korda on sinust üldse kirjuta­ tud või räägitud? Sellele küsimusele oskaks vastata vaid arhivaar. Mõne võrdluse luban endale küll.

Hea küsimus, pani kaheks tunniks tööle. Otsisin kogu oma meterjali üles, sain kokku sellised arvud (seisuga 7. X 1992). Medalid, diplomid, muud auhinnad (väl­ ja arvatud osavõtudiplomid.): N Liidus - 22 ENSV-s -53 välismaal - 30 Eesti Vabariigis -1 Midagi pole teha, auhinnad tuimenda- vad, ei üllata enam. Kohalikud ülevaatused ei vapusta - kui kuldmedalist ilma jään, ron­ gi alla ei kipu. Rahvusvahelistel festivalidel ise kohal olles on küll närv sees. Tõstab too­ Ülo Keedus filmimas Jüri Arraku maale nust, kui tullakse kiitma publiku hulgast. Kunstimuuseumis 1983. aasta algul. Kahtlemata on väärtuslikumad UNICA pronksmedalid filmidele "Enne homset" T. Aru foto Prantsusmaal 1983. aastal ja "Poolõed" Saksa DV-s 1984. Viimast oli mul au isklikult vastu võtta. Huvitav paralleel 1984. aasta Saksa­ Koostööfilmi (operaator soomlane) "Et te maa ja 1991. aasta Šveitsi vahel. Kuna publi­ üksteist armastaksite" kohta on Soomes kir­ ku arutelul sai "Poolõed" Saksamaal küllalt jutatud 15 artiklit, meil 1,5. kriitilise suhtumise osaliseks, olin enne Televisioonis näidati omal ajal ühekorra žüriid vägagi pessimistlikult häälestatud, meie kõiki mängufilme. Ulo Keedus viis läbi kuid pronksmedal tuli puhtalt. Ülemöödu­ amatööride saateid "8 ja 16". Hetkel ETV nud aastal Šveitsis UNICA-1 kiideti publiku meist huvitatud ei ole. Pole olnud, ehk... Ve­ arutelul filmi "Et te üksteist armastaksite", nekeelne programm siiski... Hr Adolf Käis kuid žürii andis vaid ühe hääle medali poolt võttis mult intervjuu, äkki näidatakse meie - ei saanud aru! Hiljem käis kolm võõrast filmegi. Raadios on keskeltläbi kord aastas kolleegi mul kätt surumas - tagasiside missu­ võetud intervjuu, tehtud keskööprogramm gune. jm. Kõige enam olen jututeemaks olnud aja­ kirjanduses. Alates 1968. aastast, kui sain Mui on väga hea meel, et Eestis on nüüd oma elu esimese amatöörfilmi-auhinna. Kui ka üks UNICA kuldmedal - Heido Jänes sai lugeda, et umbes 2,5 korda aastas, siis tuleks septembris 1991 selle oma "Harri" eest. Film kokku 62 korda. võitis konkursil "Minu maa", kus anti välja vaid 1 kuld-, 1 hõbe- ja 1 pronksmedal. Tahaksin siinkohal kommenteerida meie kultuurilehte "Sirp", kus ka kunagi sai aina- 68 töörfilmist kirjutada, rääkida ETV ja raadio osta, sest olgu need rahad nii väikesed, kui huvipuudusest jne, ent ma ei näe sellest min­ git kasu tõusvat. Seepärast vaikin - vahest nad on, ergutuseks on see ikkagi. Amatöör- kunagi leiavad järeltulevad põlved, mida film siiski eksisteerib, tele on selle lihtsalt vii­ kõike Eestis pole tehtud. Järgneva küsimuse mastel aastatel maha maganud. Ometi esitan küll Tõnu Arule, ent jätan selle trük­ saaksid nad oma programme täita odava­ kimata - ehk on nii põnevam? Vastusest sel­ gub küsimus niigi. malt ja omapärasemalt. Mina leian ise endale väljundi. Näiteks Raske küsimus. Ma olen vist nii sissepoo­ filmi "Et te üksteist armastaksite" näitasin le pöördunud hing, et vahel tundub: mingit nädala jooksul 10 kerda Raekoja kohvibaa- infot, reklaami, tutvustust pole minu filmi­ ris. Suure "Philipsi" ekraani ette mahtus mu­ dele vajagi. Filmidest võib ajakirjanduses gavalt 12 inimest. Pärast seansse oli väike kirjutada vaid ühel juhul, ühel ajahetkel, kui intiimne vestlus. neid kohe-kohe kusagil näha saab. Nagu Tiit Kui palju on EV-s harrastusfilmijaid, seda Merisalu teeb. Hilisem analüüs (kui film on ei oska isegi Jaak Järvine öelda. Kõige õigem juba kaugemale rännanud) võib olla ainult on võrrelda filmide hulka, mis tuuakse Tal­ eriti huvitava kirjandusliku vormi puhul. linnasse ülevaatusele. Arvud on: 1990 - 43 fil­ "Sirp" on minu arvates lahjenenud, ei jät­ mi, 1991 - 49, 1992 - 54. Nagu näha, on see ku Mutte ja Kallaseid. TMK on algusest saati arv üsna stabiilne. Kõigub vaid filmide tase. ajakiri, mida ükski lugeja tõenäoliselt läbi ei EV filmiharrastajate väljundivõimalused on loe. Iga huviline leiab sealt vaid oma lehe­ suuresti tõusnud: saame igal aastal saata küljed. On see hea või halb, ei tea. Ratsio­ oma programmi MM konkursile - UNICA naalne küll mitte. Filmiosa on loetav olnud. foorumile. Mida veel tahta! Mis moel Teen heast meelest käsi hõõrudes TMK-le et­ aga film valmis teha - see oli varemalt iga tepaneku loovutada Eesti amatööridele igas mehe enda asi, nii nüüdki. Tänu video tule­ numbris kaks lehekülge! Ajakiri saaks juurde kule, usun, siiski hõlpsam. Mina ja EFVÜ? 103 tellijat. Aasta pärast ütleks skeptikust toi­ Eesti Filmi- ja Videoamatööride Ühing loodi metaja, et, jah, see idee läks peale. Selle kahe 24. aprillil 1988. aastal üdini ühiskondlikuna lehekülje toimetamise võiks enda peale võtta ning tol hetkel vägagi vajalikuna. Olin üks üks fanaatikust boheemlane Jaan Paavle. aktiivsetest filmitegijatest ja mind valiti pre­ Amatööride kohta infot leidub! Nii meilt kui sidendiks. Nelja ja poole aasta jooksul on maailmast. Olen kindel, et ka see muusik amatöörid väga palju aidanud "ametlikku loeb need kaks lehekülge läbi, kelle süvaar- tiklit mina ei lugenud. Teles tuleks just noorte filme näidata. See Tõnu Aru Raekojas 1980. aastate keskel. on neile stiimul. Ja mitte ainult näidata - ka G. Tsvetkovi foto ± Wi < "?ä?Ä* ' >.-*Ч' К > i ^

^F^ Ä ' »f % • ' V . - )\ 4. "t I \ i •li' .^ «.4, V J i jj \n

69 poolt" (seni Vabariiklikku Filmiamatööride amatööride peres viimase 20 aasta kaamera­ Klubi-Laboratooriumi, nüüd - Eesti Filmi­ mees number üks. Ülo oli operaator ja mõt­ amatööride Liitu, mille esimeheks on Jaak tekaaslane minu kolme mängufilmi ("Enne Järvinc). Koos on läbi viidud ülevaatusi, saa­ homset" "Poolõed" ja "Valikuvabadus") ning detud filme festivalidele jne. üheksa dokumentaalfilmi puhul. Muide, Ühing on saavutanud hea kontakti ka minu filmiideid ta hoobilt omaks ei võtnud, Põhjamaade kolleegidega. On olnud vastas­ kuid pikkamööda jõudsime siiski ühele tikku külaskäike. Eesti filmikava on näida­ lainele, kusjuures vahel andsin ka mina järe­ tud peaaegu kõikidel viimastel Põhjamaade le. festivalidel - tõsi küll, väljaspool põhi­ Räägime vahelduseks millestki kergemast. programmi. Taani, Rootsi ja Soome ei ole Mida teeb Tõnu Aru Raekojast ja filmimisest veel nõustunud mõttega, et Eesti võiks ka ülejääva ajaga? Põhjamaa olla. Ainult Norra oleks meid Vaatan ära kõikvõimalikud kunstinäitu­ kohe vastu võtmas. Võib-olla me ei olegi sed, nii Tallinnas kui ka välismaal, kui piiri Põhjamaa - see selgub talvel: kas lund on või taha satun. Kunsti juurde viis mind metalli- ei ole. kunstnik Tiiu Aru. Mõjutajaid on olnud teisi­ Filmih arrastajatele on, muide, gi. Kirjanikest Artur Alliksaar, sest -ole­ väga tähtis ka kohtumine oma kolleegidega. matus võiks ju ka olemata Seda oleme suutnud teha paar korda aastas: olla! Samuti Arvo Valtoni peidetud satiir ja kevadel ning jõulude paiku, infot levitame vaimukas ühiskonnakriitika. Seitseteist aas­ infolehtede abil. Tulevikus loodame TMK ka­ tat tagasi lavastasin Nõmme Kultuurimajas hele leheküljele ?! suure vaimustusega Valtoni novelle. Filmite­ gijatest Michelangelo Antonioni. "Elukutse: Aitäh, et mind boheemlaseks ja fanaatikuks sõimasid, võtan seda komplimendina. Tahan, reporter", selle filmi salapära, meeleolu, mõt- et räägiksid siinkohal ühest tõelisest fanaati- tesügavus. Mõjutanud on naised (emotsio­ kust-filmiamatöörist Ülo Keedusest, kes naalsed ja vahetud), muusika (60-ndate meie hulgast on lahkunud, ja kellega sind si­ džäss, 70-ndate kammermuusika, 80-ndate dus pikaajaline sõprus ning koostöö. joodeldamine ja saksa šlaagrid, 90. aastatel Ulo Keedus oli meie, filmiharrastajate, filmide tausthelid). hulgas kahtlemata üks tugevamaid isiksusi. Ilma temata ma ennast nii lihtsalt poleks Arvan, et oleme jõudnud sinnamaale, kus tu­ leks hakata rääkima sinu kolmest viimasest teostada saanud. Eriti mängufilmides. Ta oli videofilmist. Alustame esimesest. üksjagu range ja korrektne, minu karakterile ehk mõneti vastupidine; nii mõnedki imesta­ Kolm aastat tagasi tegin esimese videofil­ sid, kuidas küll me koostöö laabub. Asja hu­ mi "Et te üksteist armastaksite" - Mehe otsin­ vides neelasin ta ranguse siiski alla, sest see gutest, mis ei lõpe. Rahulolu, stabiilsuse, viis edasi. Samas oli ta erilise huumorisoone­ eneseteostuse otsingutest. Filmi lõpul Mees ga. Olen veendunud, et Ülo oli eesti filmi­ kuulutab, et armastuses on elu täius - armas­ tage teineteist! Filmi armastus esineb mit-

Tõnu Aru, Peet Horma ja Peedo Joala UNICA festivali ajal Tallinnas 1986. aasta septembri algul. Ü. Keeduse foto Eesti Filmi- ja Videoa matööride Ühingu loomine Tallinna Kinomajas 24. aprillil 1988. aastal. }. Laigu foto

mckesises vormis. Kui Mees tahab end Filmi idee tekkis trollis nr 2 kell 21.40 ja Naisele märgatavaks teha, ronib ta katu­ öösel kell 02.40 oli stsenaarium kolme tassi sele, kirjutusmasin kaasas, ja õhk on äkki täis kohvi ja kolme pitsi konjaki abil paberil. lendlevaid peberilchti kolme sõnaga "I love Odavalt tuli! Läksin valmis käsikirjaga Ülo you". Kui Naine tahab Meest mõjutada, pu­ Keeduse juurde. See oli esimene kord, kus hub ta alasti tantsides õhumulle, ise kindlalt Ülo mu "luulusid" kuidagi omaks ei tahtnud teades, et Mees teda kusagilt jälgib. Filmis võtta. Nägin filmi värvilisena. Soome festiva­ pole täpselt reglementeeritud, milline epi­ lile sõites võtsin soomekeelse stsenaariumi sood või pildike on tõsielust, milline fantaa­ kaasa. Lootsin, et näen mõnda sellist filmi, siast. Vaataja peab selle iseenda jaoks paika mille operaator mind vaimustab. Kohtasin panema. teda tema enda kodus, kui ta mulle üht oma

Valve Värk, Tõnu Aru, Indrek Koop ja Ülo Keedus Eesti TV saates "8 ja 16" 1970. aastate teisel poolel. Ü. Keeduse foto Ja sinu seni viimane, 1992. aasta lõpul valmi­ nud ekraaniteos? Filmi "Ma sünnin uuesti" idee teke oli aeglasem, aga, nagu sünnitus ikka, ette tea­ da. Pakkusin käsikirja mees- ja naiskonnale, kes mu eelmises filmis kaasa tegid. Samal ajal otsisin uusi näitlejaid. Paremaid. Ei leid­ nud. Filmis on nüüd kolmnurga asemel nelinurk! Lavastaja, kaks naist, foto­ graaf. Pooletunnise filmi puänti ei oska 999 ini­ mest 1000-st arvata! Lavastajat mängib lavastaja Arvi Mägi, 1. naist Kersti Adamson, 2. naist Leena Hor­ ma, fotograafi Jaan Paavle. Filmivõtted olid Tallinnas ja Rakvere Teatris. Otsisin pingsalt võttekorterit veel kaks nädalat enne võtete algust. Sisemine tunne ütles, et kõik laabub, pole vaja närvit­ seda. Ja kaheksa päeva enne võtteid avasta­ sin, et haruldane korter - helge, avar, kõrge (läbi kahe korruse), vähese mööbliga, hele­ date värvitoonidega -, täpselt selline nagu vaja, oli minu tütrel Kati Grüneril, kes elab Lasnamäel ja kus peaksin minagi elama! Jälle paras juubeldus! Oh, millest kõigest küll il­ mas rõõmu ei saa! Ning kaks päeva oli Rak­ vere Teater meie käsutuses! Jälle haruldane võimalus! Lõplikku montaaži olen teinud Kotkas, Leo Märkälä juures. Enne seda vaevan end algelise tehnikaga ja teen kodus 4-6 filmiva- rianti. Ikka täiuslikkuse suunas. Põlve peäl! Muusika on seekord Tauno Saviaugu loo­ dud. Loodud! Profid võivad selle jutu peale muidugi muia­ Tõnu Aru filmis "Vana tee" (1975). ta, kuid usun, kui nad filmi näeksid, muu­ tuksid tõsiseks. Ent läheme jutuajamisega M. Viikmaa foto edasi. Mis on pealkirja taga? Kui inimene on kahtluste ja kõhkluste telefilmi näitas. Pakkusin talle käsikirja. ahelais - aga К а а 1 u d on just selline -, siis Kahe nädala pärast sain kotkalaselt Leo Mär- oma elu kulminatsioonipunktis, mil tuleb kälält nõusoleku. Filmisime Eestis Super- otsustada midagi ülimalt tähtsat, siis tuleb VHS-ile, et oleks võimalus näidata filmi ka Kaaludel pähe idee, mida ei tuleks ühel­ TV-s. 27-minutine kolme näitlejaga sõnadeta gi teisel tähtkujul. Ja see idee, selle idee (mulle istuvad harva kuuldemängud ekraa­ teostamine ongi uuestisünd. nil) lüüriline mehe-naise mõtisklus sai Sellise idee teostamine on vabanemine valmis 1990. aasta lõpuks. Peaosades on kõhklustest, kahtlustest, piinadest. Muidugi Rakvere Teatri peanäitejuht Arvi Mägi, fo­ on see ideeootamatu, vastuvõetamatu tograaf ja modell Leena Horma Tallinnast ja nii mõnelegi ühiskonnas. Sellise idee teosta­ tantsupedagoog Kersti Adamson Pärnust. mine nõuab julgust ja otsustavust, ene­ sekindlust, et mitte tagasi pöörduda. M а Filmi suurimaks menuks oli ehk Põh­ sünnin uuesti! (Pärast surma sünnime ja maade festivali peaauhind,mille niikuinii - see pole see!) ma Norras viibides ise vastu võtsin. Üldse on film seni saanud П koha Eestis ja Soomes, Lubasin küll hoiduda omapoolseist kom­ I koha Poolas ja pronksmedali Saksamaal mentaaridest, ent.milleks üldse reeglid, kui neid ei rikutaks! Öelda tahtsin küll vähe: al­ Duisburgi festivalil. les nüüd, alles n ü ü d (!) jõudis Su filmi 72 Ade Lambin filmis "Poolõed" (1983). Kati Aru, Valve Värk ja Henn Reispass filmis "Enne homset" (1981). Q. Keeduse foto Ü. Keeduse foto jflh Щ' *ф* ^w - —fc ' '^ '*^* ^б?^

••*Š& "%щрк

mõte täielikult minuni, hoolimata sellest, Eelmisele filmile oli suur osa muusikast et ise kaasa lõin. Aga ehk räägiksid nüüd lähemalt oma viimaste filmide kunstiliselt varem olemas. Mediteerimismuusika saatel muutunud vormist, oluline koht on seal tantsisid mu kaunid naised juba enne filmi­ kolmel elemendil: värv, alasti naine, muusi­ ma hakkamist. ka? Värv - video hõlpsuse tõttu, kuigi Ülo oli Ehk paneksid sõnadesse kõige olulisema just mustvalge filmi pooldaja. Pean värvi oma tööstiilist filmirežissöörina - või kogu­ väga oluliseks, just värvi, mitte lihtsalt värvi­ nisti meetodi, kuidas töötad võtteplatsil ja enne seda näitlejatega? Olen ise näinud su list filmi. Kahes videofilmis, eriti viimases, paljusid proove, piinarikkaid (mis nii võisid sai kaadrite tonaalsusi kaua otsitud ja sobita­ mulle ka tunduda, sest vihkan filmiproove, tud enne lõplikku varianti. "Et te üksteist ar­ nii vähe kui nendega ka on tulnud kokku mastaksite" värvigammat nägin kujutluses puutuda). Samas olen näinud-kogenud, et ootad suurt leidlikkust, austad improvisat­ juba enne võtteid. siooni. Mida ise ütled? Alasti naine - küllap on mu teadvuses see ilu jaarmastuse kehastusena ammu Kui käsikiri on valmis, tean täpselt, mida pesitsenud. Selle tõi välja võimalus: a e g ja ootan näitlejalt ja kuidas selle saavutan. kaunid naised, kes idee ja kunsti nimel Näitlejatele peab filmi mõte olema mitte oma ilu valmis näitama, ja mis minu arust ainult arusaadav, omaksvõetav, vaid hea väga tähtis -jäädvustama! näitleja peab idee teostamisest vaimus- Muusika - praegu loob mu filmile muusi­ t u m a! Nagu minagi. kat Tauno Saviauk; lihtsalt jälle võimalus. Operaatoril on vabamad käed. Ideaalis Kunagi improviseerisid mu paarile filmile pürin selle poole, et võtteplatsil miski muusikat Lembit Saarsalu ja Toivo Unt. Oli näitlejat ei häiriks - ta peab ju lühikese aja võimalus. See on harrastus. Ma ei maksa sel­ jooksul andma endast laengu! Tuhandeid le eest. filmivaatajaid ei huvita, miks see välja ei 74 Jüri Arraku habeme ja juuste kasvamine filmis "Jüri Arrak ja perekond" (1987). T. Aru foto

Leena Horma ja Arvi Mägi filmis "Et te üksteist armas­ taksite" (1990). Ü. Keeduse foto

75 Leena Horma ja Kersti Adamson filmis "Ma sünnin uuesti" (1992). _. . . , „..,.,.,,., • „., Tõnu Aru ja operaator Leo Markala filmi Ma H. Vaisma foto sünnin uuesti" monteerimise ajal 1992. aasta detsembris. S. Palviaineni foto

76 tulnud, neid huvitab vaid -miks see Unistan-loodan veel kellelegi peäle iseen­ nii hästi välja tuli! da? Kõige huvitavam küsimus! Jah. Oma Võtteperiood on minu elu kontsentraat. headele sõpradele, neid võib olla kolm-neli, Ja ma pean selles tiheduses õnnelik olema! aga nad toetavad mind. Nende abil teostan Muidu pole mõtet sinna sisse ronida! elus veel nii mõnedki projektid, nagu Harrastu sf ilmist on seekord küllalt palju nüüd tavatsetakse öelda. Riigikogule ma, räägitud ja hakkame otsi kokku tõmbama. näiteks, ei looda. Mui on pisut kahju, et sa olid üsna napisõna­ line kirjeldama oma tööstiili võtteplatsil. Andsin sõna omalt poolt mitte midagi lisada, Arvi Mägi filmis "Ma sünnin uuesti" lavastaja kuid luban siiski ühe mitmetähendusliku rollis. hüüatuse kommenteerimaks su viimase vi­ deofilmi aegset töötaktikat. See oli üllatav! A. Seidelbcrgi foto Räägi nüüd sellest, mida ma ei taibanud pärida. Filmimine on minu jaoks nauding. Nagu seksuaalakt. Ainult mitu korda väsi­ tavam. Ju siis peab rahuldusid suurem ole­ ma! * Mu filmid on minust endast välja kas­ vanud. Videofilmides mängib Arvi Mägi mind - mõnes mõttes identifitseerin end pea­ tegelasega. * Midagi siin muutuvas elus peab olema jääv. Mida aina endaga kaasas kannad. Mina kannan Artur Alliksaart. See on minu pii­ bel. * Ilma armastuseta ei ole elul mõ­ tet! Armastage üksteist! Lõpetuseks: kuidas vaatad tulevikku? Unis­ Leena Horma filmis "Ma sünnin uuesti". tad, loodad sa veel millelegi, kellelegi pea­ le iseenda? R. Tiruli foto Eneseteostus on minu arust ini­ mese elus kõige tähtsam. See ongi e 1 u. On see siis perekond, äri, kunst või midagi muud. Mina teestan ennast nii n a i s e kui armukese abil, naiseks Raekoda, kus ma kuusteist aastat olen töötanud, armu­ keseks film, mida ma 1968. aastast "pean". Raekojast on raske lahti öelda - ta mõjub oma aastatepikkuse kiirgusega ja haarab su endasse. Kes siin on mõned aastad töötanud ja lahkunud, neid tõmbab siia taga­ si. Aga looming, arenev mõte, idee, vai­ mustus- see on eelkõige seotud filmiga. Mängufilmi olen ehk pannud oma päeviku, unistused, nägemused. Dokumentaalfilm on isiksusefilm. Metallikunstnikud Juta Vahtra­ mäe, Thea Vellerind, Tiiu Aru, Tõnu Lauk, EW kirjandustegelane Herman Evert, kunst­ nikud Jüri Arrak ja Siim-Tanel Annus - kõiki­ desse filmitavatesse olen saanud mingil määral süveneda, neist põleda ja seega are­ neda. Muide, aastaid tagasi vaatas Kultuuri­ ministeeriumi komisjon mu nelja Jüri Arraku filmi. Üks komisjoni liige mainis kuidagi põ­ lastavalt, et nendes filmides on a i n u 11 Jüri Arrak, autorit polegi! Mulle tundus see kiitu­ sena. 'WA*-**,

v1 «.•» *;•

»;* *' *

•;•*•• **«'Л* t »;'>•• , *• •» - « • '• * •' -»*•• •«? » '> ' ,-t MUI

*"*•••' »« . .: « « * *

- . » * T

>Л<:; >*+-£$-4 Ja iseendale loodan. Tunnen, et iga mu järgmine film on parem eelmisest, ideid väl­ jaütlemiseks piisab - nad käivad mul kanna peäl. Olgu mufilmidel vaid tagasisidet! Tulge vaatama! Tule vaata, kui suur on hetk, kui tasse peavad mahtuma aastate rõõmud. Kujutlegem, et sündisime just selle silmapilgu jaoks. Niikuinii ei saa me kunagi teada, milline me eluhetkedest oli kõige suurem.

Tõnu Aru sõnu vahendas JAAN PAAVLE Tõnu Aru 1990. aasta sügisel. L. Horma foto

1975 "Vana tee". Mängufilm. (Stsenarist; režissöor: Toomas Kukke; operaator: Margus Viikmaa; pea­ osas: Tõnu Aru.) TÕNU ARU on sündinud 1935. aastal Tallinnas. 1976 "Monoloog". Mängufilm. (Stsenarist, režis­ Õppis Tihemetsa Metsatehnikumis ja töötas kolm söor ja operaator.) aastat metsas. 1971. aastatel lõpetas TPedI kul- 1977 "Tea Vellerindi karikad". Dokumentaalfilm. tuurhariduse näitejuhtimise erialal. Viis aastat oli (Stsenarist, režissöor ja operaator.) direktor Nõmme Kultuurimajas, alates 1976. aas­ 1977 "Varjundid". Dokumentaalfilm. (Stsenarist, tast töötab Tallinna Raekojas samuti direktorina. režissöor ja operaator.) TPedlon lõpetanud nii poeg Martti (kehakultuur) 1977 "Inimene inimeste hulgas". Dokumentaal­ kui ka tütar Kati (kultuurharidus - tantsujuhtimi­ film. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) ne). Abikaasa Tiiu Aru on metallikunstnik. 1978 "Külastage Helsingöri". Mängufilm. (Stsena­ ristid ja režissöörid Peeter Perelmuter ning Alek­ sander Smorgonski, operaator Eini Lepa, peaosas Tõnu Aru.) 1978 "Jüri Arrak ja Puhkav mees". Dokumentaal­ TÕNU ARU FILMOGRAAFIA film. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) 1979 "Jüri Arrak ja Pikk jalg". Dokumentaalfilm. 1968 "Optimistlik tragöödia". Mängufilm. (Stse­ (Stsenarist, režissöor ja operaator.) narist, rcžissöör, operaator.) 1980 "Jüri Arrak ja Veenus nööriga". Dokumen­ 1969 "Laul". Mängufilm. (Stsenarist, režissöor ja taalfilm. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) operaator.) 1980 "Jüri Arrak ja Leckivad tulbad". Dokumen­ 1970 "Hääl". Mängufilm. (Stsenarist, režissöor ja taalfilm. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) operaator.) 1981 "Metallikunstnik Tiiu Aru". Dokumentaal­ 1970 "Eestlane Kaukaasias". Dokumentaalfilm. film. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) (Stsenarist, režissöor ja operaator.) 1981 "Enne homset". Mängufilm. (Stsenarist ja 1970 "Juubel". Mängufilm. (Stsenarist ja režissöor; režissöor: Tõnu Aru; operaator: Ulo Keedus.) operaator: Loit Kruusvee.) 1982 "Trükitöölised". Dokumentaalfilm. (Stsena­ 1971 "Et saada maa soolaks". Dokumentaalfilm. rist ja režissöor: Tõnu Aru; operaator: Ülo Kee­ (Stsenarist, režissöor ja operaator.) dus.) 1972 "Rõõm". Dokumentaalfilm. (Stsenarist, režis­ 1983 "Jüri Arraku näitus Kadriorus". Dokumen­ söor ja operaator.) taalfilm. (Stsenarist ja režissöor: Tõnu Aru; operaa­ 1973 "Maalikunstnik Juhan Püttsepp". Dokumen­ tor: Ülo Keedus.) taalfilm. (Stsenarist, režissöor ja operaator.) 1983 "Siim Annuse tornid". Dokumentaalfilm. 1974 "Metallikunstnik Juta Vahtramäe". Doku­ (Stsenarist ja režissöor: Tõnu Aru; operaatorid: Ülo mentaalfilm. (Stsenarist ja režissöor; operaator: Keedus, Tõnu Aru ja Heino Maripuu.) Gunnar Fride.) 1983 "Poolõed". Mängufilm. (Stsenarist ja režis­ söor: Tõnu Aru; operaator: Ülo Keedus.) 1984 "Vanalinna päevad '84". Dokumentaalfilm. (Stsenaristid, režissöörid ja operaatorid: Tõnu Aru Leena Horma filmis "Ma sünnin uuesti" ja Ülo Keedus.) 1985 "Valikuvabadus". Mängufilm. (Stsenarist ja R. Tiruli foto režissöor: Tõnu Aru; operaator: Ülo Keedus.)

79 1986 Jüri Arrak - 50й. Dokumentaalfilm. (Stsena­ rist ja režissöör: Tõnu Aru; operaator: Ülo Kee­ dus.) , MUUSIKAMOSAIIK 1987 "Jüri Arrak ja perekond". Dokumentaalfilm. (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Aru; operaator: Ulo Keedus.) 1987 "Tallinna Linnamuuseum". Dokumentaal­ film. (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Aru; operaator: Ulo Keedus.) 1988 "Herman Evert". Dokumentaalfilm. (Stsena­ rist: Trivimi Velliste; režissöör: Tõnu Aru; operaa­ tor: Ulo Keedus.) Suur ja võimas töõstusriik Jaapan, kes maailma 1990 "Siim Annuse tuled". Dokumentaalfilm. muusikaturul hoiab USA järel teist kohta, paistab (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Aru; operaatorid: Ulo silma oma eduka vastuseisu poolest ingliskeelse popmuusika rünnakutele. Jaapanis domineerib Keedus, Tõnis Lepik ja Tõnu Aru.) ülekaalukalt omakeelne muusika. 1992. aasta esi­ 1990 "Et te üksteist armastaksite". Mängufilm, vi­ mesel poolaastal müüdi seal välismaiste esitajate deo, super-VHS. (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Ara; muusikaga plaate ja kassette 35,4 miljonit tükki, operaator: Leo Märkälä.) kodumaiseid aga 140,6 miljonit. 1991 "Hilineja". Mängufilm, video, super-VHS. (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Ara; operaator: Leo Muusikavideoga seotud äri käib alla. 1992. aasta Märkälä.) esimesel poole[kahanes US A-s muusikasalvestis- 1992 "Ma sünnin uuesti". Mängufilm, video, su­ tega videokassettide läbimüük 30,7 protsenti (3,32 miljonilt eksemplarilt 1991. aasta samal ajavahe­ per-VHS. (Stsenarist ja režissöör: Tõnu Aru; ope­ mikul 2,3 miljonini). Muusikavideo kõrgperiood raator: Leo Märkälä.) Film sai 13. II 1993 Soome oli 1990. aastal, mil suuresti tänu New Kids On The amatöörfilmide aastakonkursil "Soome meistri" Blocki supermenule müüdi 9,2 miljonit kassetti aunimetuse ja kuldmedali. muusikavideodega. 1991. aastal oli see näitaja lan­ (Viimase kolme filmi peaosalised on Arvi Mägi, genud 6,1 miljonile. Leena Horma, Kersti Adamson, viimases ka Jaan Paavle.) Ameerika Ühendriikides leidis lõpuks ometi TA. lahenduse digitaalkassettidega ja koduse digi- taalsalvestusega seotud probleem, mille ümber muusikaärimehed on vaielnud juba aastaid. USA Kongressi poolt vastu võetud "Audio Home Recording Act" sätestab, et digitaalkassette ja -d is­ ke mängivatele aparaatidele kehtestatakse autori­ kaitse kompenseerimiseks kaheprotsendine lisa­ maks ja tühjade helikandjate hinnale lisatakse kolm protsenti. Kaks kolmandikku laekunud summast saavad plaadifirmad (umbes40protsenti sellest saavad endale esitajad, ülejäänu kuulub plaadifirmale). Üks kolmandik "digitaalrahast" jagatakse muusikakirjastajate ja heliloojate vahel.

Koik teavad, et inimesed armastavad muusikat ja neil on harjumus seda endale koju osta. IFPI hin­ nangute kohaselt suurenes kogu maailmas 1991. aastal muusikaostude kogusumma küll 5,5 prot­ senti, kuid tarbitud ühikute (plaatide ja kassetti­ de) koguarv vähenes 11,2 protsenti, mis tähendab, et 1990. aasta 2,9 miljardi asemel osteti kodudesse 2,57 miljardit plastmassi- või metallitükikest muusikaga.

VSDA (Video Software Dealers Association) mul- lukevadine uuring näitas, et vähemalt 60 protsenti Ameerika publikust peab videolaenutusest pärit kassettide vaatamist "sama heaks kui kinno mine­ kut", 70 protsenti leiab, et kinopileti hind on liiga kõrge. Vaid seitsmendik küsitletuist arvas, et vi­ deolaenutus on ikka veel sama erutav ja huvitav kui ennevanasti. Enamus laenutajaid ei soovi vaa­ data seksi, vägivalda ja ropendamist ning ligema­ le pool laenutajatest leidis, et "seda on igas uues filmis praegu liiga palju". Üks põhilisemaid vi­ deolaenutust kammitsevaid probleeme olevat see, et US A-s, kus umbes 80 protsendil perekondadest on videomagnetofon, kipuvad need aparaadid ohtrast vaatamisest ja p ikast kasu iruseast juba füü­ siliselt väsima. Umbes viiendik neist olevat rikkis või mingite tehniliste defektidega.

80 HELGA TÕNSON

NOSTALGILISI KAARILOIKEID

Aastal 1963.

VILLEM KAPP (7.IX 1913 - 24.111 1964)

HELILOOJA, TALLINNA KONSERVATOORIUMI TEOREETILISTE AINETE JA KOMPOSITSIOONI ÕPPEJÕUD, 1957-1964 KOMPOSITSIOONI- KATEEDRI JUHATAJA.

81 Olime Muusikakooli kolmada kursuse sigaretti pole?" küsis ta sel puhul ning kõik teoreetikud, kui Villem Kapp tuli meile har­ algas otsast peale. Tunni lõppedes leidus mooniat selgeks tegema. Sõbralik, rahulik ja tuhka klaviatuuril, noodipuldil, põrandal, muheda olemisega õppejõud meeldis otse­ pintsaku rinnaesisel, põlvedel ja kummalisel maid, tundides käisime rõõmuga. Kuna Vil­ kombel õlgadelgi. Vahel pudenes seda isegi lem Kapi "nõrkuseks" oli äsja valminud või koju toodud partituurilehtede vahelt. käsilolevate teoste ettemängimine, kasutas ta Orkestratsiooniga seotult meenub üks seda võimalust üsna sageli. Ma ei tea, kuidas kentsakas lugu. Pidin üht Griegi klaveripala teised, ent mina tundsin end küll kõrvust orkestrile seadma. Kuna aega nappis, otsus­ tõstetuna. Mõelda vaid - tuntud helimeister tasin kergemalt läbi ajada, võtsin raamatuko­ tutvustab meiesugustele oma loomingut! gust Griegi enda partituuri ja kirjutasin selle Hiljem, konservatooriumi päevil, õpetas hoolega ümber. Villem Kapp takseeris näida­ Villem Kapp mulle orkestratsiooni. Olime tut, kuid ütles peatselt, et ükski orkester mi­ saanud headeks tuttavateks, vestlesime õige dagi seesugust maha küll ei mängi! Konser­ sageli ning alati tekkis küsimus: kust ometi vatooriumi lõpupeol tunnistasin patu üles, võtab ta oma suhtlemiskerguse? Küllap pole altveetu lustis mis kole ning jutustas teistele­ tavaline nähtus seegi, et õppejõud indivi- gi oma sissekukkumisest. duaaltunnis õpilaselt pärib, kas too on lõu- Lõbusaid lugusid juhtus veelgi. Nii näi­ natanud või mitte. Eitava vastuse korral avas teks leidis keegi mõttegigant, et Leningradis ta mahuka portfelli, ulatas paberisse mähi­ korraldatavaile täienduskursustele sobib kõi­ tud võileivapaki ning soovitas seni, kuni ta ge paremini vene keelt mittevaldav Villem ülesande läbi vaatab, pruukosti võtta. Tihti­ Kapp! Kuidas ta seal täpselt toime tuli, ei tea. peale kutsus Villem Kapp meid, kolme tule­ Igatahes küsimusele, kas ta suitsetab, kõlas vast muusikateadlast, 'Tallinna" kohvikusse viisakas, minu põlvkonnale legendaarseks loengutevahelisi "aknaid" täitma. Traditsioo­ saanud vastus: "Ja ne kuritsa!" Mingi närvi- niliseks "menüüks" kartuslisalat viineritega vea tõttu tõmbles Villem Kapil aeg-ajalt üks pluss kohv kookidega. näopool. Leningradis sattus ta ühe edumeel­ Villem Kapp suitsetas tohutult palju, ehk­ se kolleegiga saksakeelset juttu puhuma ki püüdis sellest harjumusest korduvalt loo­ ning kui too mees Eestis elavate muulaste buda. "Jätsin suitsetamise maha, ega teil arvu küsis, "pilgutas" Villem Kapp nende protsente nimetades parajasti silma. Loomu­ Heliloojale kongressil (1959).likul t ei võetud saadud infot täie eest - "mär­ guanne" olnud selleks liialt läbipaistev. Tänaval saksa keeles rääkimist ei peetud viiekümnendate aastate esimesel poolel kui­ gi soovitavaks. Kuna Villem Kapile polnud midagi inimlikku võõras, väsis ta ühel kon­ servatooriumi lõpupeol sedavõrd, et otsusta­ sime teda "Estoniast" Vabaduse (tollal Võidu) väljaku taksopeatusesse saata. Kell näitas va­ rahommikust tundi, päike käis kõrgelt, sire­ lid õitsesid. Istusime Jaani kiriku juures pingile ning mitmed varajased tööleruttajad tundsid lugupeetud helilooja loomulikult ära. Järsku, kogu "saatjaskonnale" ootama­ tult hakkas Villem oma poliitilisi vaateid saksa keeles lagedale tooma! Ikka kõvasti ja põhjalikult, kuni oodatud takso lõpuks koha­ le jõudis. Seniajani on meeles eriskummaline õppe­ tund Pärnu maanteel, kus ta keset rahvari- kast tänavat aeglaselt samme seades ja Tšaikovski V sümfoonia II osa algusteemat ümisedes andante cantabile olemuse näitlikult selgeks tegi. Nii seostubki antud muusika- lõik Villem Kapi pikakasvulise, tüseda- võitu ja, nagu öeldakse, esindusliku kujuga, mille­ le otsekui mõõdetud astumine omajao soliid­ sust lisas.

82 Meenub Toompea lossis toimunud Heli­ Villem Kapi ühtekuuluvust oma kodu- loojate Liidu kongressi puänt - juhatuse vali­ pinnasega kogesin ka ise, kui ma pärast tema mine, mil Villem Kapp ühe kandidaadina surma Suure-Jaanis käisin ning seal ringi unustas oma nime bülletäänilt maha tõm­ vaatasin. Villem Kapi endises isamajas vee­ mata ning sai sel viisil sajaprotsendilise detud kahel päeval avastasin hulga vanu häältearvu. Aasimist jätkus kogu peoõh­ raamatuid, ajalehti, dokumente ja fotosid, tuks. kõigest kõige olulisemaks aga pean seda eri­ Pedagoogilist tööd tegi Villem Kapp list õhkkonda, millest kumas läbi helilooja ja kogu hingest, elades oma erialaõpilaste hea- Suure-Jaani imeline koosmõju. käigule hoolega kaasa. Nii näiteks ei pida­ Peamiseks ajendiks, miks ma Suure-Jaani nud ta paljuks diplomitöö sünnivaludes tee jalge alla võtsin, oli materjali kogumine vaevleva tudengi juurde koju tulla, et vii- Villem Kapi monograafia tarvis. Mõte selli­ mistlusstaadiumis olev oopus veel kord üle seks ettevõtmiseks pärines heliloojalt endalt, vaadata ning julgustava sõnaga pinget kes millegipärast palus mind tulevase teose maandada. Ja kui siis diplomandi esimene autoriks hakata. Esialgu kahtlesin tublisti - ulatuslik helitöö kontsertaktusel publiku kii­ raamatute kirjutamise kogemusi mul tollal tust pälvis, sõnas äsja silmanähtavalt närvee­ veel polnud, ent mõnusa vahenditusega esi­ rinud maestro lapseliku avameelsusega: tatud soov ootas täitmist. 'Tahan teile endast "Noh, kõlas päris ilusti!" rääkida nagu pihil," sõnas ta. Konservatooriumi seinte vahel sõlmunud Esimene tööalane kokkusaamine toimus kontaktid püsisid hiljemgi. Olgu tegu loome- 11. märtsil 1964. aastal Villem Kapi kodus küsimuste, eluprobleemide või mis tahes Kungla tänavas. Tegime plaane, märkisin muredega, ikka leidus Villem Kapil arupida- üht-teist üles, panime pakki mõningad parti­ misteks, soovitusteks, sõbralikeks hurjutus­ tuurid ja laulude kogumikud. Umbes nädala teks või mõnusaks huumoriks aega ja tahet. pärast helistas ta mulle ja ütles, et peab lühi­ Ka abistavat kätt ei keelatud kellelegi. Veen­ keseks ajaks ära sõitma, lubades oma naas­ dusin selles mulle väga raskel eluetapil, mil misest otsemaid teatada. Paraku seda ei ta hädavajaliku ravimi tollasest "eliidiaptee- juhtunud. Ootamatu surm 1964. aasta 24. gist" kiirelt välja tõi ning koos suure apelsini- märtsil jättis uuteks helitöödeks varutud kotiga emale üle andis. noodipaberid tühjaks, klaveri suletuks, loo- Villem Kapi ellu kiinduvas natuuris puu­ mekavatsused täitmata. Koduseinte vahele dusid, nagu mulle näis, heitlikest sisemeel- jäid trükised, käsikirjad ning kohvritäis aja­ test kantud lõhestumised. Ta vältis konflikt­ lehelõikeid, kontserdikavu, erinevate nooti­ situatsioone, polnud võitlusvaimuline, ent de lahtisi lehti, kirju ja märkmikke, millega ometi ei seganud see ausaks jäämist. Lüüri- ma Villem Kapi lese loal tutvusin. Ehkki elu lis-romantilise ja realistliku alge ühinemisest keerdkäikude, avameelselt fikseeritud sünd­ leidis ta ilmselt elu- ja loometasandi, olles muste ja mõtiskluste ülestähendusi oli eba­ siiski rohkem tunde- kui mõistuseinimene. diskreetne lugeda, lootsin neist leida midagi Nii ma igatahes arvan. Pärismõistmine kuu­ loominguga seonduvat. Arvasin sedagi, et lugu tema lähedastele. küllap Villem Kapp rääkinuks mulle kõigest Villem Kapp armastas inimesi ja inime­ üleelatust ise. Nii nagu pihil... sed armastasid teda. Kadestamisväärse ladu­ 1966 sai raamat valmis. Kahjuks mitte susega tekkinud kontaktid tõid helilooja õtse päris selline, nagu tarvis. Aja nõudeist tingi­ rahva keskele, tema teoseid esitati võrdse tuna piirdusin peamiselt loomingu analüüsi­ eduga nii suurtes kontserdisaalides kui ka misega, ei ammendanud võimalikke teema­ maal ja väikelinnades. Pärinedes Suure-Jaani sid ning jätsin Villem Kapi kui inimese pal­ andekast muusikute suguvõsast, pidas Vil­ gejooned varju. Valus on seegi, et meie koos­ lem Kapp oma kodupaika jäävalt kalliks. töö katkes enne, kui alata jõudis. Siin ta puhkas, võttis ette pikki jalutuskäike, nautis loodust, kohtus sõpradega, pani pabe­ rile mitmeid suurvorme ja lühemaid heli­ töid. Helimeister ei saanud elada Suure- Jaanita täpselt samuti, nagu suurejaanilased ei osanud näha temas üksnes tunnustatud muusikut ja pidasid teda läbi-lõhki "oma meheks". Sestap tundus igati loomulik, et maestro esimene juubelikontsert 1963. aasta septembris toimus Tallinna kontserdisaali asemel Suure-Jaani keskkooli avaras aulas.

83 Ly Lasner 1930. aastail. LY LASNER

(10.XI 1901 - 14.11 1967)

LÕPETAS 1924. A DRAAMASTUUDIO, OLI 1924-1948 EESTI DRAAMATEATRI NÄITLEJA.

Esimene mälestus Lyst pärineb huvita­ sa), Maie Suuralliku, Salme Reegi, Lo Tui, vast küllaminekust- Mis puhul mind, koo­ Voldemar Alevi, Olev Eskola ning küllap tei­ lieelikust plikatirtsu Ly juurde kaasa võeti, ei sigi näitlejaid. Nägin lõbusaid, tavalistest tea. Igatahes ema käekõrval ma sinna läksin, onudest-tädidest tunduvalt erinevaid inime­ leides eest Felix Moori (L. L. esimese abikaa­ si, kuulasin põnevusega teatrijutte, millest 84 mõistagi suurt ei taibanud, küll aga tajusin veidi halvenes, püüdis ta istuda kaasvestleja­ nende sõbralikkust. Meeldis seegi, et laiale le võimalikult lähedale. Aga kuidas Ly nae­ diivanile ja toolidele lisaks kasutati põranda­ ris! Kõvasti ja laginal, otsekui noor tüdruk! vaibale laotatud patju. Meie visiit ei kestnud Aastakümneid säilis harjumus toetada pead kaua, ometi kandub tolle talvise õhtupooliku parema käe pöialt lõua all ning nimetissõrme atmosfäär kaugest lapsepõlvest tänasesse põsel hoides. päeva. Ema ja ta sõbratari vaheline kontakt sõi­ Möödusid aastad. Koolitüdrukute tavade mus kahekümnendail aastail. Minule sai Ly kohaselt tekkis minulgi filminäitlejate fotoal­ lähedaseks viiekümnendate lõpupoole ning bum. Ilusate klantspiltide hulgas ka kauni sealt peale ootasin läbematult neid õhtuid, profiiliga Ly Lasner - ju siis pidasin teda mil ta meie kodus kohvitassi ja konjakipitsi Hollywoodi ja saksa staaride vääriliseks! taga istus (nimetatud kangem kraam mõjus Ema sõnul andnud loodus talle nöpsnina, astmahooge vaigistavalt), tuhatoos käeulatu­ mis hiljem, dramaatilisi rolle silmas pidades, ses. Suitsetas ta küllaltki palju, süüdates si­ arsti abiga klassikaliseks muudeti. garette energilise tikutõmbamisega. Kui aga Varases nooruses köitsid Lyd laul, tants mõni eakam või noorem härrasmees talle eti­ ja deklamatsioon (tantsuhuvi võis tekkida ka keti kohaselt tuld pakkus, tõstis ta sigaretilt tema sugulase, tuntud baleriini Lilian Loo- eht-daamiliku pilgu ning tänas esimese suit- ringu eeskujul), ent võidule pääses siiski tea­ sumahvi järel. ter. Kuna majanduslikult kindlustamata ja Ly pidas lugu n-ö endise käitumiskul­ kunstivõõrailt vanemailt polnud toetust loo­ tuuriga inimestest, vihates kogu hingest ta, pidi temperamentne neiu omal kael läbi lösakil istujaid, lodevalt seisjaid või loha­ tulema. Andekus, kange karakter ja enese- kalt kõndijaid. Taunis halba diktsiooni ja il­ teostamisjõud avasid tee lavale. metut kõnemaneeri, ei kannatanud pudista­ L. Lasneri töid käsitlemata mainiksin jaid ja eesti keele "solkijaid" ning seda nii iga­ vaid paari trükisõnas ilmunud iseloomustust päevases elus kui ka laval, raadios ja televi­ - artistlikku professionaalsust, süvenemis­ sioonis. võimet, mitmeplaanilisust, musikaalset häält Ly süttis kergesti, võis muutuda ühtäkki ning klassikaliste tegelaskujude mõnevõrra "plahvatusohtlikuks", oli kare, äkiline ning ülepaisutatud esitamislaadi. kuulus särisevate kadakate kilda. Ometi ei Sõjaeelseist osatäitmistest nägin kahte L. takistanud see teda olemast tähelepanelik ja Lasneri tipprolli - Marguerite Gautier'd A. südamlik. Ta leidis aega minu, suhteliselt al­ Dumas' "Kameeliadaamis" ning nimiosa gaja sulekriipija kirjutusi ja raadiosaateid lu­ Tammsaare "Juuditis". Nagu lastele omane, geda ja kuulata, ütles õtse välja, kui midagi köitis mindki eelkõige lavastuste väline külg. ei meeldinud, ent julgustust ja kiitustki jagus Väga meeldisid võluv Marguerite, kelle ülee­ küllaga. Ausa, visa enesekoolituse ja suure lamised sundisid taskurätikut otsima, V. Ale­ töövõimega kunstnikuna hindas ta inimese vi Armand ning ronkmusta juustepahmaku, eneseks jäämist, läks aga mis tahes minna- roheka tuunikataolise rõiva ja kuldsete san­ laskmistest, laiskusest, kasvatamatusest, eba­ daalidega Juudit. Huviga jälgisin monumen­ õiglusest või muudest negatiivsetest ilmin- taalseid rahvastseene. Mis puutub etenduste guist lausa marru. Mäletan üht ühist tram- sisusse, siis süvapsühholoogiline "Juudit" jäi misõitu kesklinnast Kadrioru poole, mil ta minu jaoks "Kameeliadaamist" ähmasemaks. valjuhäälselt tollase elu varjukülgi kritisee­ Seda aga, et Ly laval tõepoolest ilus välja ris. Kuna neljakümnendate aastate lõpp oli nägi, kinnitasid Marguerite'i pilkupüüdvad sellisteks avalikeks monoloogideks kõike fotoportreed Koidula tänava korteri suure muud kui soodne, tundsin end üsna räbalalt. toa seinal. Küllap selline mööndusteta õtse ütlemine Ly Lasner oli väike, aastatega õige pisut oligi vist üks peamisi põhjusi, miks täies loo- ümaram, ent oma liikuvuse säilitanud naine. mingueas näitleja 1948. aastal teatrist vallan­ Ehkki kõrged kontsad muutsid kõnnaku tip- dati. Lavadraamades oli Ly sageli kanna­ pivaks, sobis see talle ning ei takistanud pik­ tama pidanud, nüüd kandus tragöödia isik­ ki jalutuskäike ette võtmast. Nooremas eas likku ellu. Tööle jäägitult andunud loovisik­ olid tema juuksed pealael siledaks kammi­ sus rebiti toitepinnasest armutult välja, tud ning lahuga poolitatud, aastatega oman­ neljakümne seitsmest Lasnerit polnud järsku das soeng pehmema joone. Kerge jumestus enam vaja... küllaltki tugevalt toonitud huultega olid ko­ Ent miniatuurne naine ei murdunud. Ta dust väljumisel obligatoorsed. Ly säilitas elu suutis säilitada oma elunägemisviisi, ergud lõpuni kauni naeratuse, vaatas jutukaaslase­ jäid endiselt pinguli, igirahutu karakter piit­ le õtse silma ning kuna kuulmine ajapikku sutas takka. Kibestunud ja solvunud oli Ly

85 kindla peale, oma suurimat kiindumust - ning vahel tundus, et tema artistitempera- teatrit - ta aga ei reetnud. ment just neis igirahutuis sööstudes ennast Lyl oli hea mälu ning haarav jutustamis­ lahti elas. Passiivseks ei jäänud ta ka teleri oskus. Seni kõlab kõrvus tema meeldiva ees. Kui midagi köitis, läks ta sellega kaasa, tämbriga ja artistlikult "seatud" hääl, mida keha kaldus tasapisi ettepoole, hingamine aastad, haigus ega suitsetamine polnud kui­ sagenes ning tabavad kommentaarid olid gi palju rikkunud. Arvukad mälestused ning varmad tulema. Mõistagi vaid märkusteks mõtisklused (miks ma neid ometi talletada ei sobivail pausihetkedel: teksti või tegevusse taibanud?) muutsid temaga veedetud tunnid ta ei sekkunud. eriti sisukaks. Piisas vaid paarist suunavast Ly armastas seltskonda, käis meelsasti küsimusest, kui Ly juba tuld võttis, saades külas, sünnipäevadel, juubelitel ja kokkutu- inspiratsiooni teadmisest, et kuulaja(i)le teat­ lekuil. Nii jäi minulegi mälestuseks temale rilugu võõras pole. Meie näitlejate kõrval kuulunud 1959. aasta teatrialmanahh Karl meenutas ta meelsasti sõjaeelse Riia vene Õtsa, Lilian Looringu, Mari Möldre, Olga teatritrupi külalisetendusi, jutustades vai­ Krulli, Kaarel Karmi, Ants Päieli, Karin Kase, mustatult M. Tšehhovi, J. Žihhareva, O. Valdur Tohera, Maria ja Eduard Türgi ning Gzovskaja ja mitmete teiste esinemistest. mitmete teiste näitlejate ja kultuuritegelaste Hoogu sattunult muutus Ly kõneviis mõ­ autogrammidega. neti pateetiliseks ning ekspressiivseks, kõige Ma ei tea, millisena nägid Lyd tema kaas­ olulisemad tähelepanekud ja arusaamad või­ aegsed, minule isiklikult jääb ta kõige öeldu mendusid justkui mitme hüüumärgi abil kõrval ebaõiglaselt lõhutud eluteega ande­ kaks inimeseks, kellele oleks nii väga soovi­ nud tunduvalt pikemat loometegevust ning Ly Lasner (Marguerite) ja Voldemar Alev palju kestvamat isiklikku õnne. (Armand) "Kameeliadaamis" (1937). 1967. aastal, ööl vastu 14. veebruari, üle­ tas Ly ootamatult Toonela jõe. Sama päeva õhtul pidi ta olema meie külaline, tort seisis külmikus, ema küpsetas köögis pirukaid, kui Ly tütar Sirje mulle juhtunust teatas. Emale ma esialgu ei öelnud, lastes tal oma toime­ tustest välja puhata. Alles siis, kui ta taas as- keldama asus, olin sunnitud avaldama tõe. Kohvilaud jäi katmata... Uksekell ei heli­ senud... AARNE VIISIMAA (25.XI 1898-21.X 1989)

OLI 1920-1927 "VANEMUISE" JA 1927-1944 "ESTONIA" OOPERI-JA OPERETISOLIST (TENOR). 1944-1945 ELAS SOOMES JA 1945-1989 ROOTSIS, KUS TÖÖTAS AMETNIKU JA NOODIKIRJUTAJANA. ON ESINENUD SOOLOKONTSERTIDEGA ROOTSIS, SOOMES J A KANADAS.

Mida ütleb mulle nimeühend "Aarne Vii- piltidelt kõiki estoonlasi nägupidi, lapselike simaa"? Kui vanemad mind väikese tüdru- arusaamade põhjal kujunesid välja oma kuna ooperietcndustele viisid ning muude sümpaatiadki. Väga meeldis Aarne Viisimaa seletuste kõrval ka lauljatest rääkisid, püsis kaunis Romeo. teiste osatäitjate kõrval hästi meeles ilusa Ehkki Eestit tabanud katsumused peleta- häälega onu. Veidi vanemana armastasin sid suure osa "Estonia" kõrgetasemelisest põhjalikult uurida sõjaeelse "Estonia" valis- trupist kodumaalt eemale, jäid neist maha uste kõrvale riputatud fotovitriine. Tundsin publiku imetlus ja seri püsivad legendid. 87 Eesti side välisilmaga katkes, pikki aasta­ isegi pedantset päevaplaani. Nõudlikult kümneid ei teadnud me estoonlastest peaae­ koostatud hommikuvõimlemine, püsivat gu midagi. Sestap omandas "Estonia" tööjõudlust ja füüsilist heaolu kindlustavad Soome-reis 1967. aastal tohutu tähenduse paaritunnised jalutuskäigud, regulaarsed ning teado, et Milvi Laid ja Aarne Viisimaa hääleharjutused vokaalse vormisoleku taga­ olid käinud teatrirahva laeval, mõjus sensat­ miseks - kõik see kuulus täpselt reglementee­ sioonina. Iga kuuldud pisiasja peeti erakord- ritud kava hulka. Sestap tundub ühek- , selt oluliseks. sakümnenda sünnipäeva tähistamisel esita­ Kirjavahetus Milvi Laidiga pani mõtlema tud laulude hea kunstiline tase igati (!) loo­ tema kolleegidele ning nii saatsingi 1971. mulik. Ärgas kontaktide otsimine Rootsit aastal teele oma esimese läkituse Aarne Viisi­ külastanud kodueestlastega kestis aastaküm­ maale. Ei võinud aimata, et Stockholmist neid. Rootsi või Soome tulnud kunstnike-kir- saabunud kirjades leidub sedavõrd palju janike esinemistest ja kohtumistest võeti suhtlemisvalmidust ja -rõõmu, elutahtelist agaralt osa, tunnistuseks põhjalik muljete ja­ energiat ja noorusvirgust. Minevikuraamatu gamine kirjades. sirvimised ei mattunud kunagi enesehalet­ Jõudis kätte 1975. aasta tulikuum juuli­ susse, eeskuju vääriv meelekindlus ei luba­ kuu. Aarne Viisimaa saabus Tallinna. Ehkki nud alluda pagulusega seotud igatsusvalule. tollest viiest nädalast on möödunud hulk Nii vähemalt tundus. Milliseid heiastusi hin­ aega, talletus iga põgusaimgi hetk kindlalt gelt estoonlascks jäänud Aarne Viisimaa en­ mällu. Alles see oli, kui sõitsime koos Arvost das kandis, on iseküsimus. abikaasaga Käsmu suvekodust linna Aarne­ Mida rohkem kirju, seda enam üllatasid ga tutvuma. Ärevalt võtsin telefonitoru, he­ laulja väljendusoskus ja hea stiil, kindlad listasin ning mulle vastas meloodiline väärtusekaalud ning omapoolsete arutluste tenorihääl. Seal ta siis oli, mu kaua oodatud ilmekas esiletoomine. Olles ajakirjanduse kirjapartner! Vestlus kestis kaua ja kui ma lõ­ kaudu eesti kultuuriga pidevalt kursis, ei jät­ puks küsisin, millal ta minu jaoks aega leiab, nud ta loetut kunagi kommenteerimata - ot- vastas ta: "Homme kell kaheksa!" "Aga see scjoonelisi ütlemisi jagus minugi töödele. on liialt hilja, jääme oma juttudega päris öö Aarne Viisimaa oskas nähtut kujundlikult, peale!" "Oh ei, ma mõtlesin hommikut!" Tar­ soovi korral üsnagi humoorikalt edastada. dusin. Varavalges polnud veel kunagi "suur- Olgu siis tegu teatrietenduste- ja mälestuste, visiitidel" käinud! Kauplesin ajapikendust kontsertide, omaenda esinemiste, koduste ning nii ma siis seisin Viisimaade korteri sündmuste, jalutuskäikude, arvukate reiside ukse taga täpselt kell üheksa. Roosid peos ja või suvepuhkustega Gotlandi saarel. Kuna süda puperdamas. Aarne Viisimaa fantastili­ Leida ja Äärne Viisimaa pidasid fotografeeri­ selt nooruslikku väljanägemist olin fotodelt misest suurt lugu, jõudsid meeldivad värvi- imetlenud, kuid et ta selline oli! Hiljem pildid meiegi perre. naljatas Aarne, et meenutasin talle esmahet­ Imeväärseks pean eaka laulja raugematut kel arglikku kloostrikasvandikku... Ometi enesedistsipliini, teotahet ja ranget, tükati sõimus kontakt paugupealt, esialgne kam­ mitsetus oli nagu peoga pühitud ning mee­ leolu vastas pilvitule suvehommikule. Paul Pinna (Frank) ja Aarne Viisimaa (Eisenstein) "Nahkhiires". Siitpeale järgnesid pikki tunde kestvad kokkusaamised nii meie kui Viisimaade ko­ dus, autosõitudel ja jalutustel õtse ridamisi. Millest me rääkisime? Kõigest. Vanast ja sõ­ jajärgsest "Estoniast", lauljatest, töödest-tege- mistest, meie diameetriliselt erinevaist käekäikudest ehk teiste sõnadega - ilmast ja inimestest. Polnud aega väsida, kõik oli hir­ mus põnev ning päevad lendasid linnutiivul. Oma jao "vürtsi" lisasid harmoonilisse teine- teisemõistmisse küllaltki impulsiivsed vaid­ lused (neid esines ka kirja teel). Vaevalt, et me oma tõekspidamisi ja arvamusi "vastas­ poolele" omaseks teha suutsime, kuid aval­ datud nad igatahes said. Ja ega Aarne manitsuste ja igat sorti soovitustega kitsi pol­ nud, tundudes ajuti õige isemeelsena. Ometi ei löönud see sõprusesse ühtki kiilu. Mäletan üht tõsist vestlust meie kodus Kirjavahetus Aarnega jätkus veel neliteist (millest võttis osa ka Arvo Ratassepp). Kuna aastat. Uued muljed, uued eluringid. Toreda oli parajasti üldlaulupeo suvi, keerles jutt üllatuse valmistas Aarne 1989. aastal Stock­ muu hulgas ka tolleaegse kultuuripoliitika ja holmis antud ulatusliku teleintervjuuga muude "põletavate" teemade ümber, mis (usutles Leo Normet). Üheksakümnene laul­ Aarnet ülimalt heidutasid. Kuulanud meie ja pajatas iseendast ja oma ajast sedavõrd hasartseid arutlusi, jäi ta mõttesse ja sõnas: paeluvalt ja sisutihedalt, et saadet vaatajate "Ma ei mõista, kuidas te üldse elada suudate! soovil korrati. Pealegi puudub teil usk, mis aitaks pead Aarne Viisimaa lahkus 1989. aasta 2. ok­ püsti hoida!" (A. V. pidas silmas religioo­ toobril. Nüüd juba jäädavalt. Lumisel no­ ni.) vembripäeval jõudis ta soovitud rahulasse Ühel ilusal õhtupoolikul sõitsime Kad­ Metsakalmistu mändide all, kus teda kuna­ riorgu, Piritale ja Metsakalmistule. Kreutz­ giste kolleegide kalmudel süüdatud küünla­ waldi ausamba ees Aarne peatus, silmitses leegid ees ootasid. seda ning ütles: "Kui sa tulevikus siia tuled, Minu laual on kogukad kirjamapid, palju tuleta mind meelde." Oli ta ju meid mõle­ fotosid ning meie tutvumissuvel kingituseks maid veel enne kokkusaamist Lauluisaks ja saadud rootsi päritoluga heliplaat. Salvestis, Kirjaneitsiks ristinud! Piritale jõudnud, hak­ mille esmakuulamisel läksid eriti südamesse kasime Arvoga salamisi arutama, kuidas iga­ kaks laulu - helgelt nukker "Seal kus rukki­ ti reibast härrasmeest võimalikult delikaat­ väli lagendikul heljub" ning Mart Saare dra­ selt kloostri varemete küllaltki kõrgeile välja­ maatiline, raskuse vaimust kantud "Must kaevatud alusmüüridele aidata. Plaanid luh­ lind". Miks siis nii? Oli ju Aarne Viisimaa tusid, sest ühtäkki oli ta ülal ja ulatas mulle - oma loomult vääramatu optimist, milleks temast hulga nooremale ukerdajale - rüütelli­ selline minoorne lõpp otsekui kummuta­ kult käe. maks kõike eespool öeldut? Tõsi see on, ent Metsakalmistul kõndis Aarne teatriini­ mulle tundub siiski, et ega temagi suutnud meste matusepaigas kuidagi äraolevana, lu­ oma eluteel vältida kahte äärmust - päikese­ gedes hauaplaatidelt tuttavaid nimesid. lise lapsepõlve ning pea kohal tiirleva mus- "Luba mulle," sõnas ta, "et mind tuuakse siia, tatiivulise linnu paratamatut kokkukuu­ kui aeg käes. Rääkisin sellest ka Vellole." luvust. 1975. aasta südasuvel oli manalatee alles kaugel. Aarnet võeti kodumaal avasüli vas­ tu, kõikvõimalike ürituste ja külastuste arv ulatus vahel kolme-neljani päevas. "Millal sa uuesti tuled?" pärisin. "Mitte kunagi - teist korda minusse enam nii kuninglikult ei suh­ tuta. Las jääb nii nagu praegu." Kel Aarne iseloomust vähegi aimu, see mõistab, et tal oli tuline õigus. Viimane kohtumine sai teoks ühel augus­ tikuu soojal õhtupoolikul. Sõitsime muu hul­ gas Maarjamäele, kus Lauluisa mõtlik pilk merele ja Tallinna siluetile koondus. Sõnu polnud tarvis - kõik oli niigi selge. Hämar­ dus, kui Viisimaade koduõuel autost väljusi­ me, püüdes kramplikult rasket lahkumis- hetke edasi lükata. Rääkisime paljust, mis seni ütlemata. Lõpuks kallistasime üksteist ning Aarne astus süüdatud autotulede valgel tavalisest veidi aeglasemalt maja välisukse poole, kadudes aeglaselt vahepeal maadvõt­ nud pimedusse... Sõitsime vaikides koju. "Olen õnnelikult jõudnud oma unistuste linna ja oodatud nägemispiirkonda, milline oli siiamaani merede taga!" kirjutas Aarne meie külalisteraamatusse. "Pärast lahkumist kodumaalt ja unelmatest loodan, et elu viib meid edasi endises sõpruses! Palju tänu kõi­ ge eost! Elage hästi!" 89 1 ' г л * 4*7 '"' *-» W—* г »•• it...» u^7 u^ 4 «••»»<

J- i- ' г I ; V з С f '..: ' V

» I t_y i

'ЗУ, r f » J./ GUSTAV ERNESAKS

12.XII 1908 - 24.11993

Mis on see, mis sunnib sitket kadakat tungima läbi paese pinnase? Läbi kivide. Tuultesse. Üles! Mis oli see, mis 100 aastat tagasi kutsus meie mustas vammuses vaarisasid sõitma plaanvankrites Tartu esimesele üldlaulupeole? Mõlemal oli vaja laulda oma laulu, mida ei saa laulmata jätta... Ka meie peame käima kindlalt oma leeloteed... Selleks tuleb ka meil surmani laulda, et oma eelkäijate kombel elama jääda. Ja et ka meie põrmust ükskord lilled õitseksid...

Gustav Ernesaks, 1969 91 U'": lit*

- *" PERSONA GRATA HEIKI ERNITS

Sündinud 24.märtsil 1953Tallinnas. Valteri raamatu "Jahikoera seiklused" põhjal. Fil­ Vanemad- ema pidas õpetaja, isa elektriku mile on ette heidetud aeglust, rahulikkust; säära­ ametit. ne laad tulenes aga otseselt Valteri tüüpidest, kes Haridus- neli aastat Kurtna algkooli saja-aas- on pisut sissepoole pööratud pilguga, hajameel­ tases puumajas, ülejäänu Kohila keskkoolis. Õp­ sed, mõnusad ja tegelikult just sellega võluvad. pis keskmiselt, kolmcd-ncljad segamini. 1989 tegi kolmest lühipalast koosneva autorifilmi Joonistama hakkas algkoolis, tuntuimaks "Sammas". Esimene - "Appi!" - on lugu mehest,kes pildiks sai "Linnuse piiramine", mida sõbrad lä­ kuuleb õuest appihüüdu, aga ei julge appi minna. hemalt ja kaugemalt uudistamas käisid. Lõpuks hakkab ta enese rahustamiseks ja karjete Pedagoogilisse Instituuti läks summutamiseks ka ise appi hüüdma. Teine - "Ta­ joonistamist ja tööõpetust tudeerima sõjaväest sakaal" - räägib mehest, kes jõuab kurnatuna taas­ pääsemiseks, stuudiumiga jõudis lõpule 1976. tusravile; igakülgne hoolitsus ja hellus teeb tast aastal. jälle inimese... kuniks ta satub taas tänavale - Karikatuuride joonistamist alustas 1973 maailma. Kolmandas filmis "Sammas" inimkond Pcda ajal. Teadmisi jagas Kultuuriülikoolis Edgar muudkui ehitab ja ehitab... aga kive võetakse il- Valter, kursusekaaslastest on karikatuuri seni jää­ masambast. 1990 valmis joonisfilmide kassetis nud Kaja Saar. "3x1" lühifilm "... igal issanda aastal" - mees leiab Koolmeistriamctis oli lühikest aega rahapaja, kuid mida rahaga teha: arendada töös­ Tallinna 21. keskkoolis Raua tänaval. tust või jagada vaestele? Ja nii tõdeb ta igal aastal, Vene kroonu sundaja teenis ära suurtükiväes et rahulikum on see tagasi maha matta. Seni vii­ sili turina Hiina piiri lähedal. mane joonisfilm, kümneminutine "Ärasõit" "T a 11 i n n f i 1 m i s" töötab 1978. aastast. Rein (1991), sai teoks Toomas Kalli stsenaariumi järgi. Raamat otsis "Küti" tegemisel joonistajaid, Heiki Kujutatud on ajaloorongi, iga vagun sümbolisee­ Ernits käis oma karikatuure näitamas ja jäi režis- rib eri ajastut, filmist leiab hulganisti Eesti ja muu söörile meelde. maailmaga seonduvaid konkreetseid tõiku ning Lootustandva animamehena soovitati isikuid. end täiendada Moskvas stsenaristide ja režissöö- F e s t i v л Iidele on pääsenud alles viimase ride kursustel. Õppis pealinnas mõned kuud, siis filmiga "Ärasõit". Tampereet tõi kaasa diplomi ja kutsuti Tallinna tagasi. Eelmisel suvel oli "Pikris" noortežürii auhinna. Õberhauseni laadiga tema ilmunud tema pilapilt "pühast perekonnast", kus animafilm kõige paremini ei haakunud, Milano isal rinnas kvaliteedimärk; eksperdid tegid kind­ vastuvõttu ei tea, sest rahapuudusel polnud või­ laks, et kujutatud seltskonnal on kümme kokku­ malik kohale sõita. Kutseid on saanud muudelegi langevust Uljanovite perekonna fotoga. Seejärel festivalidele, aga filmikoopiate vähesus ja lennu­ käis aru andmas; pilt meeldis uurijatele, kuid mat­ kipileti hind on olnud takistuseks. se tuli sellegipoolest siit ja sealt. Kõigest sellest on Karikatuurile on püsinud truu kaksküm­ juttu ka Olev Remsu "Moskva mälestustes". mend aastat. Kuid suurema osa ajast on võtnud Ametit õppis Rein Raamatu filmigrupis joonisfilm. Karikaturistidest hindab Edgar Valte­ filmidega "Põld", "Kas on ikka rasvane?', "Suur rit, Priit Pärna ja Hillar Metsa; üheks suureks ees­ Toll" ja7'Pörgu". kujuks peab ameeriklast Gary Larsonit. Vahel on Filmid režissöörina. Lühi joonisfilmide teda süüdistatud musta huumori ja absurdi liial­ kassetis "1+1+1" (1981) valmis kolmcminutine datud viljelemises, kuid ta ei pea end kaugeltki "Kohtamine" - lugu massikultuuri ohvrist, kes ot­ selles osas oktoobrilapseks, vaid pigem pionee­ sib oma õiget mina, kuigi ta kõlbab pruudile ka riks. sellisena, nagu ta on. Seejärel tulid Kesktelevi­ Toimetanud pilalehte "Jaan Kägu": kümme sioonile lastefilmid. (Stuudio soovitas pärast numbrit ilmus trükist, kaks järgmist jõudis ainult skandaalset karikatuuri mõni aeg "kaevikus" pei­ toimetada, siis läks paber kalliks. Natuke ka maa­ dus olla ning lastefilmidega piirduda.) Vladislav lib omaks lõbuks. Koržetsi stsenaariumi põhjal tehtud "Kalle ja Eraelust. Abikaasa Eha töötab "Tallinnfilmis" Koll" (1984) räägib laste kohtumisest ja sõbrune- joonisfilmide režissööri assistendina, lapsed on misest kummitusega vanast lossist. Algsed Ernit­ väikesed - pisem alla aasta. Elab Kiisal vanemate sa joonistatud lastetüübid tunnistas Kesk- majas, viimane neelab ära joonisfilmist ja karika­ televisioon hirmuäratavaks, pealesunnitud moo­ tuurist ülejääva napi aja. Vahel käib silma terita­ nutatud uued tüübid jäidki lõpuks karakterita. miseks lasketiirus laskmas, puhkuse ajal sõidab Tulemus ebaõnnestus ja Kalle loole järge ei tul­ perega mere äärde. nud. Aastatel 1985-1987 valmis neli kümneminu- Teoksil on koguperefilm eesti muinasjutu tist lastefilmi "Ramsese vembud I-IV" Edgar põhjal "Kuidas vana Jaagup surma pettis". Stse­ naariumi kirjutas Koržetsiga kahasse. Film tuleb karikatuurne, kuid natuke tea etnograafiline - te­ gevus toimub rehetares. Üht-teist on loos ajaloo­ list. Ajalugu on teda alati huvitanud, sügavaima elamuse jättis kunagi ülikooli ajal salaja loetud Heiki Ernits 4. veebruaril 1993. aastal. Oswald Spengleri "Õhtumaa allakäik". Tulevik- võiks olla paljutõotav. II. Rospu foto Sulev Teinemaa 93 THEATRE. MUSIC. CINEMA. APRIL 1993 ESTONIAN CULTURAL MAGAZINE. PUBLISHED BY "PERIOODIKA". EDITOR-IN- CHIEF: PEETER TOOM A. THEATRE EDIRORS: REET NEIMAR. KADI HERKÜL. MU­ SIC EDITOR: IMMO MIHKELSON. CINEMA EDITORS: SULEV TEINEMAA, JAAN RUUS. ART DIRECTOR: MAI EINER. NARVA MNT. 5, PK 3200, TALLINN EE0090, ESTONIA

THEATRE MUSIC Kaie Kõrb answers (3) A. SIRKEL. Singing Is My Favourite Pastime (11) Kaie Kõrb, the prima ballerina of the Estonia theatre, Aarne Sirkel surveys the life and work of Martin raduated from the Tall inn Choreography School in Körber, an important figure in the 19th century f 980. By now, she has been the best dancer of the Estonian culture. Körber was a writer and an enthu­ theatre for 12 years. During her first year on stage siast of choral music. she danced the dream role of many dancers: Odette - Otilie in the "Swan Lake". Apart from classical P. KARMO. King Artur (46) roles, Kaie Kõrb has danced the titlerole in Birgit In the 1930s, Artur Rinne was The Voice, unbea tably Cullberg's "Miss Julie" and taken part in many pro­ the most popular singer in Estonia. Peeter Karmo ductions of Mai Murdmaa. The interview covers writes about Rinne's success story and adds his Kaie Korb's roles, her life during the numerous complete discography of the pre-war years. tours, and the international ballet competitions she has taken part in. H. TÕNSON. Nostalgic Scissor Cuts (81) Music critic Helga Tõnson recalls her meetings with M. BALBAT. The Neverending Role (27) some great figures of the Estonian culture, such as Theatre and film critic Maris Balbat writes about the the composer Villem Kapp, the actress Ly Lasner roles of Kaljo Kiisk. Kaljo Kiisk, at present 67 years and the tenor emigrated to Sweden during the war, old, is known as a stage and screen actor, but he Aarne Viisimaa. is also a succesful director. This season, Kaljo Kiisk took part in two productions, playing Jasper McGregor in W. Saroyan's "My Heart's In the Highlands" and Luigi Lapaglia in A. Nicolaj's "Re­ CINEMA fuge". All Kaljo Kiisk's roles can be viewed as a neverending chain, each link of which is but a deve­ W. Allen: Life Is Rather Funny Than Tragic (15) lopment of the main theme in Kiisk's creations - the The continuation of the interview with Woody Al­ theme of the little cordial man, Balbat writes. len ft>. 1935). The American director talks wittily and somewhat ironically about his youth, his worK and P. ANDERSON. The Effects of Entertainment On his private life. The interview is translated from the the American art ofTheatre (36) magazine "Iskusstvo Kino", which used material Theatre critic of the newspaper The Village Voice", published at different times in five different Ameri­ Porter Anderson, gave a lecture at the congress of can magazines. TMK has added a survey of Allen's the AICT in Warsaw. He lectured on the offensive work, his filmography and a fragment of his prose. of entertainment in the American theatre. Porter Anderson's lecture is somewhat pessimistic: art is K. KÄSPER. The Coming of Fouism. The Backg­ disappearing from American stages, theatre troupes round of Aleksandr Mindadze's and Vadim Abd- depend on the opinions of the spectators, and stage rasitov's Film "Armavir" (40) more and more entertaining musicals and draw- A short review of the scenarist Aleksandr Mindadze ning-room comedies. The author thinks that within (b. 1949) and director Vadim Abdrasitov's (b. 1945) 25 years, the American theatre will cease to exist and latest co-production titled "Armavir" (1991). movies and videos will take its place. "Armavir" is a good example of fouism in cinema­ tography, Käsper writes. The term comes from the K. HERKÜL. Hermakiila and His Powerful Wo­ French word "fou" meaning crazy. Fouism as a trend men (60) in art observes that the reality around us reminds For nearly 10 years, Evald Herma küla, one of the most often of a madhouse. In this sense, fouism innovators of the Estonian theatre of the 1960s, has contrasts with post-modernism: the latter is a part been working at the Estonian Drama Theatre. Critic of this madness. Kadi Herkul writes about Hermakula's experimen­ tal work on academic stage. The main theme of the Ü. AALOE. Ambitiously Without Ambitions (46) article, however, is not that of Hermakula's theatre The literary head of the Pärnu theatre and the trans- experiments, but that of the powerful women in his la tor of August Strindberg's work surveys Jaan Kol- biography as a director. For years, the leading force berg's (b. 1958) feature film "The Creditors" of Hermakula's productions have been his strong (Arcadia, 1992). The film is based on Strindberg's heroines. play. The text and the ideas of the writer have been

94 substantially abridged, Aaloe writes. Kolberg's Persona Grata. HEIKI ERNITS (93) characters can also be questioned: they don't cor- A portrait of a well-known caricaturist, cartoonist respond to Strindberg^ characters but the director and director, Heiki Emits (b. 1953). His most estab- doesn't seem to have his own interpretation eit- lished film is probably 'Setting Out" (Tallinnfilm, her. 1991). I Am Rebourn. Tõnu Ära Talks About His Films (67) MISCELLANEOUS Poet, artist and amateur film-maker Jaan Paavle interviews one of the most experienced and best E. ARUJÄRV. Surrealism In Art and Music (96) known amateur film-makers, Tõnu Aru (b. 1935). Unlike painting, music does not have and inde- Tõnu Aru has made 35 amateur films, his work has pendent trena of surrealism. Many composers won over 100 prizes at different festivals. The article could be compared with surrealist painters, though. ives a good picture of Estonian amateur films and Music critic E. Arujärv has found an analogue to f õnu Aru's strivings in film-making. Dali's work: A. Schnittke's polystilistic 1st Symphony.

TOIMETUSE KOLLEEGIUM

JAAK ALLIK AVO HIRVESOO ARVO IHO TÕNU KALJUSTE ARNE MIKK MARK SOOSAAR PRIIT PEDAJAS LINNAR PRIIMÄGI ÜLO VILIMAA

Toimetus: EE0090 Tallinn, pk 3200. Narva mnt 5. Kirjastus "Perioodika", EE0001 Tallinn, Pärnu mnt 8. Trükkida antud 15. 03.1993. Formaat 70X100/16. Ofsetpaber nr 1. Ofsettrükk. Trükipoognaid 6,0. Ting- trükipoognaid 7,6. Arvestuspoognaid 11,9. Tellimuse nr 874. "Printall", EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a.

95 EVI ARUJÄRV

SÜRREALISM PILDIS JA MUUSIKAS

C. G. Jung on kirjutanud: 'Psüühiline eksis­ ma, muusikaline "teadvuse vool" püüdleb avatud tents on ainus eksistentsi kategooria, millest meil vormi poole. on vahetu teadmine, kuna mis tahes teadmine Polüstilistika näib olevat üks selgemaid sür­ saab võimalikuks vaid läbi esmalt tekkiva psüühi­ realismi analooge. Kuid seda vaid teatud tingimus­ lise kujundi... Seetõttu on psüühika kõikehõlmav... tel. A. Schnittke I sümfoonia stilistiline kaos uputab Kogu eksistents tuleneb sellest ja kõik erivormid kuulaja erinevate väljenduslike paradigmade mer­ lahustuvad uuesti." re. Iga tsitaat, stilisatsioon või stiiliplokk on otsekui Psühhoanalüüs hajutas illusiooni inimpsüühika fragment iseseisvast muusikalisest reaalsusest. terviklikkusest. Selle "valgustatud" ja "mõistlik" osa Nende fragmentide kuhjumine ia kontrastid võivad osutus äkki vaid jäämäe veepealseks tipuks. Hilis- tõepoolest äratada sürrealismile omaseid šokiela- romantismi dualistlik maailmapilt mõranes XX sa­ musi. Aga niipea, kui polüstilistilist teost hakkab jandi alguskümnenditel lõplikult, kunstiloomin­ organiseerima läbiv idee, kui stiilifragmendid hak­ gusse jõudsid alateadvuse hämarad allhoovu­ kavad grupeeruma ja moodustavad väärtustatud sed. sümbolite vastasseise, on tegemist juba teist laadi Läbi sümbolismi ja dadaismi kujutavas kunstis mõtlemisega, milles valitseb kontroll, sihipärane võrsunud sürrealism puhkes õitsele alateadvuse loogika ja ühetähenduslikkusele pretendeeriv ter­ allikail. Selle "aineks" sai psüühilise eksistentsi vik. varjupool: unenäod, psühhootilised ja narkootilised Sürrealistlik reaalsusetaju ei pea tingimata hir- seisundid, erootilised fantaasiad. Sürrealistlik muelamusi tähendama. See võib ennast ilmutada kujundiloome püüdles piirideta vabadust ja spon­ ka läbi peene fantaasiaküllase ornamentaalsuse taansust: mängureegliteks said assotsiatiivsus, või detalilideks killustumise - nagu Mirõ või We- psüühilised automatismid, aloogilised seosed. berni puhul. Muusikas ei eksisteeri surrealismi iseseisva On veel üks kokkupuutepunkt: muusikal on ül­ kunstivoolune. Ometi ulatub selle vaimuhoovuse latav võime ergastada ruumilisi kujutlusi. Helimaa­ irreaalne vari sügavale XX sajandi heliloomingus­ ling võib luua niisama kummalist, metafüüsiliselt se. Tunnusjooni võib leida nii loomemeetodist kui tühja ruumi, nagu seda kohtab sürrealistlikus maa­ ka stilistikast. Sagedasti ilmutab ühisnimetaja en­ lis... nast vaid väljenduse tasandil ja atmosfääns. Vi­ Sürrealismi üks põhitunnuseid on tavapäraste suaalsel kujundil ja muusikalisel kujundil on erinev seoste lõhkumine, uute - ebaloogiliste ning ülla­ "materjaliloogika". tuslike seoste loomine. Ometi näib, et muusikas Sürrealistlik nägemisviis algab pildis kergetest on sellel lõhkumisel rangemad piirid kui maali­ deformatsioonidest ja võõritustest, oma lopsaka­ kunstis. Pilt on reaalne, materiaalne ja korraga mates vormides seostab sümbolina toimivaid haaratav. Selle terviklikkus on teatud mõttes juba reaalsuse elemente vabas fantaasiatulvas, ning ette antud. Muusika - see on aja kulgu laotunud piirneb töödega, milles esemelisus on taandunud heliaistingud, mille tervikuks saamine sõltub mä­ või omandanud abstraktse vormi. Sürrealist ei pii­ lust ja kuulmismeele iseärasustest ning on raske­ ra ennast maalitehmliste ja stilistiliste vahendite mini saavutatav. Võib-olla just seepärast on muu­ valikul. Dali töödes leidub ohtralt ajaloolisi allu­ sikas alati valitsenud rõhutatud suundumus süs­ sioone. Nii või teisiti on esemeline reaalsus, ese­ teemsusele ja struktuursele hierarhiale. Ka XX sa­ meline loogika see taustsüsteem, see "nullpunkt", jandi muusikas, kõiki "lõhkumisi" tasakaalustava mille suhtes mingi teine (alateadvuslik) reaalsus, algena, ehkki nüüd juba individualiseerunud vor­ teine loogika ennast esitab. Sellest vastandusest mides. sündiv šokk, pinge ja teisitiolek on sürrealismi Puhas sürrealistlik teadvus ei tunnista hierar­ tuum. hiaid - ei struktuurseid ega eetilisi. Ta ei tunne Muusika "algreaalsus", tema "nullpunkt" on head ega kurja, süüd ega pattu. Aga ei ole ka muusika ise. Loomult peaaegu et esemetu, on ta lunastust ja tasakaalu, üksnes killustunud, ambi- pigem puhaste vaimustruktuuride peegeldus. Ja valentne, aloogiline teadvuse vool - otsekui sule­ nii deformeerib "sürreaalsusele" orienteeritud he­ tud süsteemis ringlev kuum laava, mida kihutab lilooja seda peegeldust: "rikkudes" või kuhjates taga libiido ja surmahirm. stiilimudeleid, lõhkudes vormi- ja arendusloogikat Salvador Dali pildil tõstab Püha Antonius risti. ning muusika "keelelisi" norme, ületades kõlaliste See on pigem automaatne kui pühitsetud ja maa­ konventsioonide inimlikke piire - nii esteetilises kui giline tegu. Antoniuse figuuris on rohkem meele­ tajumuslikus mõttes. Tehnoloogilisel tasandil tä­ heitlikku eneseületamist kui usku. Ning karavan hendas see mitmesuguste paljususel või eitusel on siinsamas - absurdne ja võrgutav: hobune - põhinevate keelemudelite teket: atonaalsus ja po- iharuse ja jõu sümbol; rõõmude Karikas frivoolse lütonaalsus, polümeetria ja polürütmika. Muusika­ naisfiguuriga; falloslikud tornid; elevandid - mas­ loomesse sekkus intuitsioon ja juhus - aleatoorika siivsus peentel ämblikujalgadel. Selles maailmas näol, milles teose tervik sünnib etteantud segmen­ ei ole turvalist pidepunkti, vaid metafüüsiliselt tühi tidest interpreedi valikul. XX sajandi muusika on maastik, tolmukübemena näivad inimfiguurid kau­ küllastatud lõputult korduvatest psüühilistest auto­ guses, Escoriali meenutav "taevane" palee - ligi­ matismidest: ostinaatsus oma iseseisvunud, äär­ pääsmatuna pilvede varjus... Hirmunud ja muslikes vormides, motoorne rütmika, mehaa­ üksildane on inimene, vaadates eksistentsiaalse niliselt korduvad struktuurid... Tervikki kipub haju­ absurdi sügavikku...

96 i

•kino 4 /1993

Leena Horma Tõnu Aru filmis "Ma sünnin uuesti" (1992) R. Timli foto