EESTI MAAÜLIKOOL Põllumajandus- ja keskkonnainstituut

Evelin Karjus

PEHME-GIS MEETODI VÕIMALUSED KOHAPÕHISES KAASAVAS PLANEERIMISES LUUNJA VALLA NÄITEL

POSSIBILITIES OF SOFT-GIS METHOD IN PLACE-BASED PARTICIPATORY PLANNING, THE CASE STUDY OF LUUNJA MUNICIPALITY

Magistritöö Maastikuarhitektuuri õppekava

Juhendaja: Simon Bell, PhD Kaasjuhendaja: Teele Nigola, MSc

Tartu 2015

1

Lihtlitsents lõputöö salvestamiseks ja üldsusele kättesaadavaks tegemiseks ning juhendaja(te) kinnitus lõputöö kaitsmisele lubamise kohta

Mina, ______, (autori nimi) sünniaeg ______, 1. annan Eesti Maaülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud lõputöö ______, (lõputöö pealkiri) mille juhendaja(d) on______, (juhendaja(te) nimi) 1.1. salvestamiseks säilitamise eesmärgil, 1.2. digiarhiivi DSpace lisamiseks ja 1.3. veebikeskkonnas üldsusele kättesaadavaks tegemiseks kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni; 2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile; 3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Lõputöö autor ______(allkiri) Tartu, ______(kuupäev) ______

Juhendaja(te) kinnitus lõputöö kaitsmisele lubamise kohta Luban lõputöö kaitsmisele.

______(juhendaja nimi ja allkiri) (kuupäev) ______(juhendaja nimi ja allkiri) (kuupäev)

2

EESTI- JA INGLISKEELNE LÜHIKOKKUVÕTE

Planeerimine on kommunikatiivne ettevõtmine, milles osalemine ja arutelu on kesksel kohal. Paljud inimesed aga ei soovi aktiivselt planeerimisprotsessis osaleda või ei julge oma arvamust välja öelda tavapärastel kaasamise viisidel. Soomes välja töötatud veebipõhine avalikkuse kaasamise meetod Pehme-GIS jõuab suurema hulga inimesteni ja võimaldab elanikel anda sisendit kaasavasse planeerimisse ilma protsessis aktiivselt osalemata. Meetod võimaldab koguda planeerimisprotsessi teavet inimeste kogemuste ja igapäevase käitumise kohta ruumilises kontekstis, mis põhineb kohtade märgistamisega interaktiivsel kaardil ja kogemuste kirjeldamisega, mis nende kohtadega seostuvad. Käesoleva töö uurimuseesmärgiks oli Pehme-GIS meetodi testimine maapiirkonnas, kuivõrd kasutatav metoodika võimaldab seal kohapõhist teavet koguda ning arutleda metoodika ning kogutud andmete kvaliteedi ja kasutamisvõimaluste üle üldplaneeringu protsessis. Uuring viidi läbi Luunja vallas, kus pidev rahvaarvu suurenemine ja sellega kaasnev asustuse tihenemine on toonud teravalt päevakorda elukeskkonna kvaliteedi säilimise ja arendamise küsimused. Uuring viidi läbi Pehme-GIS meetodil põhineva Harava avalikkuse kaasamise tööriistaga. Küsitlus näitas, et elukeskkonna kvaliteet on elanikele tähtis teema ka maal. Valdavalt väljendati kohtadega seotud positiivseid kogemusi (73 %). Kõige olulisemad olid rohealad (32 %) ja elamualad (26 %). Rohealadest said enim märgistusi Emajõeäärsed alad ning mõisapargid. Elamualadest hinnati kõige kõrgemalt Luunja alevikku ja majapidamisi hajaasustuses. Kõige positiivsemaks kohaks osutus Luunja kultuurimaja. Kõige olulisemaks kvaliteedinäitajaks hinnati mugavat jalgsi/rattaga liikumist (13), puhast ja korrastatud ümbrust (9) ja rahulikkust (9). Kohaseotuse ala hõlmas keskmiselt 8 km² suurust ala, pooled neist hõlmasid Luunja alevikku ja enamasti ulatusid alad jõeäärde. Kohaseotust hinnati kokkuvõttes veidi alla keskmise, kõige kõrgemalt hinnati seda Luunja alevikus. Kogutud info on tänu ruumilisele iseloomule sisukam ja tõhusam kui traditsioonilisel kaasamisel. Info ülekandmine GIS-i teeb selle lihtsasti kasutatavaks planeerimisel. Meetod aitab varases planeerimisetapis välja selgitada inimestele väärtuslikud või tundlikud kohad, millest teadlikkus on vajalik iseäranis asustuse tihendamisega seotud protsessides, mis on sageli sotsiaalselt konfliktsed. Lisaks saavad Pehme-GIS küsitluses osalejad ka ise läbi kodukoha ruumilise analüüsimise teadlikumaks oma elupaiga kvaliteedist.

3

Planning is communicative venture in which the participation and debate is essential. Many people do not want to actively participate in the planning process, or do not dare to express their opinion at public meeting. Web-based public participation method SoftGIS, developed in Finland, allows to reach a larger number of inhabitants and enables to give input into planning without actively participating in the process. Method enables to gather information into planning process about people's experiences and everyday behaviour in a spatial context. The method is based on marking places on the interactive map and describing the experience of the place. The purpose of this research, was to test SoftGIS in rural area, to found out, whether the methodology enables to gather place-based information in this kind of settlement and discuss over the use of the methodology, the quality of the collected data and possibilities to use the data in the participatory process of comprehensive plan. The research was performed in Luunja rural municipality, where the continuous population growth and the accompanying intensification of settlement, has brought the issues about maintaining and developing the quality of the living environment into sharp attention. The study was carried out with Harava public participation GIS tool. The survey showed that the quality of the living environment is an important issue for residents in rural area. Most of the valuation was positive (73%). The most important for the residents were green areas (32 %) and residential areas (26 %). In the green areas, the positive experiences were located mainly in the shores of Emajõgi and in manor parks. In residential areas the households in Luunja village and in scattered settlements were mostly marked positively. Most quality factors were tagged to Luunja cultural centre. The most important quality factors were smooth walking/cycling (13), tidy surrounding (9) and peacefulness (9). The place attachment was covering an average area of 8.3 km². Half of the place attachment areas included Luunja village and mostly the place attachment area was bounded by the river. Place attachment was valuated slightly below average and it was most highly evaluated in Luunja village. Due to the spatial character, the data is considerably more improved and efficient than traditional participation methods enable. Information transfer into GIS makes the data easily used in planning. The method helps to identify valuable or sensitive places, in the early planning stage, especially when concerning densification processes that are often socially conflictual. Also the survey participants themselves become more aware of the quality factors of their living environment.

4

SISUKORD

SISUKORD ...... 5 SISSEJUHATUS ...... 7 1 TEOREETILINE ÜLEVAADE ...... 10 1.1 Kaasav planeerimine ...... 10 1.1.1 Kaasamine Eesti planeerimisõiguses ...... 10 1.1.2 Kaasamine Eesti planeerimispraktikas ...... 12 1.2 Elukeskkonna kvaliteedinäitajad ...... 14 1.2.1 Elukeskkonna kvaliteedi kontseptsiooni ...... 14 1.2.2 Lubavused ...... 15 1.2.2.1 Ülevaade lubavuste teooriast ...... 15 1.2.2.2 Lubavuste tuvastamine ja rakendamine ...... 16 1.2.3 Kohaseotus ...... 19 1.2.3.1 Ülevaade kohaseotuse teooriast ...... 19 1.2.3.1 Kohaseotuse tuvastamine ja rakendamine...... 20 1.3 Avalikkuse kaasamise GIS ...... 23 1.3.1 Sissejuhatus avalikkuse kaasamise GIS-i ...... 23 1.3.2 Alt-Üles GIS metoodika ...... 24 1.3.3 Pehme-GIS metoodika ...... 27 1.3.3.1 Sissejuhatus Pehme-GIS metoodikasse ...... 27 1.3.3.2 Lubavuste tuvastamine Pehme-GIS meetodiga...... 28 1.3.3.3 Pehme-GIS kaasava planeerimise tööriistana ...... 31 1.3.3.4 Kokkuvõte Pehme-GIS metoodikast ...... 33 2 METOODIKA ...... 34 2.1 Metoodika üldkirjeldus ...... 34 2.2 Uuringuala ...... 36 2.3 Uuringu läbiviimine ...... 37 3 TULEMUSED ...... 41 3.1 Info uuringus osalenute kohta ...... 41 3.2 Vastanute üldine hinnang elukeskkonna kvaliteedile ...... 43 3.3 Positiivsete ja negatiivsete kvaliteedinäitajate koond ...... 44 3.4 Kvaliteedinäitajate seos erineva asustustihedusega ja maakasutusega ...... 45 3.4.1 Üldised hinnangud seoses asustuse ja maakasutusega ...... 45 3.4.2 Hinnangud maakasutusest tulenevalt hajaasustuses ...... 46

5

3.4.3 Hinnangud maakasutusest tulenevalt tiheasustuses ...... 47 3.5 Kvaliteedinäitajate ruumiline jaotumine eriaspektidest lähtuvalt ...... 49 3.5.1 Funktsionaalsus ...... 49 3.5.2 Välimus ...... 50 3.5.3 Atmosfäär ...... 51 3.5.4 Sotsiaalne elu ...... 52 3.6 Kohaseotus ...... 53 3.6.1 Kohaseotuse ruumiline määratlemine ...... 53 3.6.2 Hinnang kohaseotusele ...... 54 4 ARUTELU ...... 56 KOKKUVÕTE ...... 62 KASUTATUD KIRJANDUS ...... 67 POSSIBILITIES OF SOFT-GIS METHOD IN PLACE-BASED PARTICIPATORY PLANNING, THE CASE STUDY OF LUUNJA MUNICIPALITY ...... 72 LISAD ...... 76 Lisa 1. Luunja vallas läbiviidud küsitlus, väljavõte Harava keskkonnast Lisa 2. Juhised küsimustiku täitmiseks, väljavõte Harava keskkonnast Lisa 3. Küsitluse reklaam Lisa 4. Skeem märgistatud kohtadega Luunja vallas Lisa 5. Andmete tabel - punktid Lisa 6. Andmete tabel – polügoonid Lisa 7. Positiivsete ja negatiivsete kvaliteedifaktorite esinemissagedus ja jagunemine neljaks aspektiks Lisa 8. Üldplaneeringu küsitlusankeet

6

SISSEJUHATUS

Ruumilise planeerimise üheks suurimaks probleemideks kaasajal on kujunemas kohalike elanike vastuseis planeerimisprotsessidele, mis on peamiselt tingitud hirmust kaotada oma elukeskkonna hinnatud omadused. Sellise konflikti tingib asjaolu, et ruumiline planeerimine ei ole sageli suunatud kogukonna huvide kohaselt, sest kohalike elanike teadmised ja kogemused, mis neil on oma elukeskkonnast, jõuavad planeerimisprotsessi liiga hilja.

Kohapõhise lähenemise tõi kaasava planeerimise teooriasse Suurbritannia planeerimisteadlane Patsy Healey (2003). Healey peab kaasamise oluliseks põhjuseks just kohalike teadmiste suurendamist planeerimises (1997). Arusaam mingist kohast saab tekkida aga vaid siis, kui füüsiline ruum seotakse koha tajumisega. Seega eeldab kohapõhine lähenemine planeerimises mõista tähendusi, mis on kindlatele paikadele omistatud inimeste poolt, kes seal elavad, töötavad, mängivad või mingil muul moel hõivavad seda keskkonda (Williams et al. 2013). Selliste tähenduste mõistmiseks pöördun oma töös lubavuste ja kohaseotuse teooriate poole, mis uurivad inimese-paiga suheteid ja emotsionaalseid sidemeid, mis tekivad inimese ja tema elukeskkonna vahel. Nende teooriate oluline tunnus on tähelepanu pööramine materiaalse ja sotsiaalse keskkonna suhetele, tuues sellega üksteisele lähemale ühiskonna- ja keskkonnateadused.

Sellist teavet elanike igapäevase elukeskkonna kohta, millist ei ole ekspertidel, on aga keeruline tuvastada ning kaasamise üheks nõrkuseks ongi siiani sellise „pehme“ info kasutamine ja sidumine planeerimise protsessiga. Kuigi planeerimisõigus Eestis tagab ühiskonnaliikmetele võimaluse saada planeerimisalast infot, avaldada arvamust ja võtta osa avalikest koosolekustest, ei ole see piisav selleks, et planeerimine saaks täita oma peamist eesmärki – parendada elukeskkonda. Selleks, et kogukond oma elukeskkonna muutmis- ja arendusplaanidesse paremini kaasata ja kaasamise protsessi lihtsustada, on Soome teadlased jõudunud järelduseni, et planeerimine peaks liikuma suunas, kus elanikud saaksid jagada infot oma elukeskkonna kohta ilma, et peaksid otseselt planeerimisprotsessis osalema (Kahila 2008). Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning geoinfosüsteemid (GIS) on avanud selleks uusi võimalusi.

7

GIS-i ja ühiskonna suhe on olnud viimaste kümnendite GIS-i valdkonnas aktuaalne teema (Tulloch 2007). Käesolevas töös tutvustataksegi avalikkuse kaasamise geoinfosüsteemi üht alaliiki – kaugelearenenud ja teaduslikult tõestatud Pehme-GIS metoodikat ning katsetatakse seda lubavuste ja kohaseotuse teooriatele tuginedes igapäevase elukeskkonna kvaliteedinäitajate tuvastamiseks Tartumaal asuva Luunja valla näitel.

Töö uurimiseesmärk on Pehme-GIS-i testimine maapiirkonnas, kuivõrd kasutatav metoodika võimaldab seal kohapõhist teavet koguda ning arutletakse metoodika ning kogutud andmete kvaliteedi ja kasutamisvõimaluste üle üldplaneeringu kaasamise protsessis.

Uuringuala valikul ongi esmalt lähtutud asjaolust, et Pehme-GIS metoodikat on juba katsetatud linnalistes asumites. Seekord on uurimusalaks valitud väike valdavalt maalise asustusega omavalitsus, mida iseloomustab hoopis teistsugune asustusmuster ja sotsiaalne keskkond. Teiseks on võetud arvesse asjaolu, et elanikkonna märgatav suurenemine (ca 41 %) ja rahvastiku tiheduse hüppeline kasv (ca 70 %) Luunja vallas aastatel 2000-2013 (Roose et al. 2015) ja sellega kaasnev asustuse tihendamine läbi planeerimistegevuse, on tõstatanud elukeskkonna kvaliteedi hoidmise ja arendamise omavalitsuse planeerimisvaldkonna suurimaks probleemiks. Lisaks on arvesse võetud seik, et käesolevaks ajaks 7 aastat kehtinud valla üldplaneering vajab ajakohastamist ja vajadust on nähtud uudse lähenemise osas vallaruumi kujundamisel, kuivõrd muutunud on nii majandusolukord kui ka ootused elukeskkonna suhtes (Luunja valla üldplaneeringu ülevaatamine 2014). Teema aktuaalsust toetab ka valla arengukava aastaks 2015-2022, mis seab lähiaastate üheks valla prioriteediks elukeskkonna säilitamisele ja parendamisele suunatud ja erinevate osapoolte huve arvestava planeerimistegevuse praktiseerimine.

Töös otsitakse vastuseid küsimustele, kas Pehme-GIS meetod on maapiirkonnas kasutatav, millised eelised ja puudused on meetodil võrreldes traditsioonilise kaasamisega, mida saab Pehme-GIS meetodi kasutades rohkem teada kui tavapärasel kaasamisel, milline on kogutud andmete kvaliteet ja mida andmetega edasi teha, kas meetod on sobilik üldplaneeringu kaasamisprotsessi.

Töö esimeses osas antakse ülevaade kaasamise hetkeseisust ja probleemidest valdavalt Eesti planeerimisõigusele ja -praktikale toetudes. Seejärel sisustatakse kirjandusallikatele toetudes elukeskkonna kvaliteedi mõiste läbi lubavuste ja kohaseotuse teooriate

8 tutvustamise. Teoreetilise osa teises pooles antakse ülevaade avalikkuse kaasamise geoinfosüsteemi arengust ja põhjalikum veebipõhise Pehme-GIS meetodi tutvustus.

Töö teises osas antakse ülevaade uuringu läbiviimiseks kasutatud Pehme-GIS meetodil põhinevast Harava veebipõhise kaasava planeerimise tööriistast ning selgitatakse, kuidas kohaldati meetodi käesoleva töö raames läbiviidud uuringuks. Samuti antakse ülevaade uuringualast ning kirjeldatakse uuringu läbiviimise ja andmete analüüsimise protsessi.

Kolmandas osas antakse ülevaade kogutud andmetest ja uuringu tulemustest ning töö viimases osas toimub arutelu kasutatud metoodika ning kogutud andmete kvaliteedi ja kasutamisvõimaluste üle kaasavas planeerimises.

Tänusõnad

Minu tänusõnad kuuluvad eelkõige Harava meeskonnale, kes andsid mulle uuringu läbiviimiseks tasuta kasutada Pehme-GIS meetodil põhineva Harava interaktiivse tööriista, olid igati abiks küsitluse koostamisel, avaldamisel ja andmete analüüsimisel.

Samuti tänan Janar Raeti, Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi maastikukorralduse ja loodushoiu osakonna doktoranti, MSc keskkonnakaitses, kes oli suureks abiks kogutud ruumiliste andmete analüüsimisel ja visualiseerimisel MapInfo keskkonnas.

Oma tänu tahan väljendada ka Luunja Vallavalitsusele, kes soosis igati vallas läbiviidavat uuringut, aitas küsitluse läbiviimisel kaasa selle reklaamimisele valla infokanalites ja oli toetav minu õpingute lõpetamisel.

Minu tänusõnad kuuluvad ka kõikidele küsitluses osalenud vallaelanikele.

9

1 TEOREETILINE ÜLEVAADE

1.1 Kaasav planeerimine

1.1.1 Kaasamine Eesti planeerimisõiguses

Planeerimine ja planeerimisõigus Eestis toetub põhiseaduslikele väärtustele. Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab, et igaühel on õigus oma maad vabalt kasutada, kuid täpsustab, et mitte üldiste huvide vastaselt (1992). Siit järeldub, et maaga ümberkäimisel tuleb arvestada üldsuse huvide ja vajadustega. Isiku elukeskkond ei ole ainult tema kinnistu või korteriomand, vaid ka tema elukohta ümbritsev avalik ruum, seega on vajalik kaasata isikud plaanidesse, mis puudutavad selle elukeskkonna muutmist (Seletuskiri planeerimisseaduse eelnõu juurde 2013).

Selleks, et planeerimine saaks olla erinevaid asjaolusid arvesse võttev on planeerimisprotsess avalik ja üldsus peab olema läbivalt kaasatud. Avalikkuse põhimõttest järeldub, et planeerimismenetluses on oluline kaasata võimalikult palju isikuid. Tulenevalt planeerimisotsuste omapärast, st nende ulatusliku diskretsioonilisuse tõttu, on kaasamisel planeerimisprotsessis määrav roll (ibid). Mis asi on aga üldsuse ehk avalik huvi? Õigusteadlane Kalle Merusk on seisukohal, et avalikud huvid on kogukonna huvid (1996). Planeerimisseaduse seletuskirjas juhitakse tähelepanu, et kohalikud huvid kannavad endas kogukondlikke väärtusi ja on üksikisikule kõige lähemal seisvamad huvid (2013). Osalusdemokraatia edendaja Alari Rammo on seisukohal, et avalik huvi sisaldab inimeste väärtushinnanguid ja kogemusi aga ka unistusi (2014). Seega on avalikud huvid asukohapõhised, ajas muutuvad ja vaieldavad. Rammo juhib tähelepanu, et kogukonna huvide väljaselgitamine nõuab kõigi võimalike huvide kogumist ja suurima ühisosa kaalumist (ibid).

Avalikkuse kaasamise põhimõtte alusteks Eesti planeerimisseaduses on 1983. a heaks kiidetud Euroopa regionaalse/ruumilise planeerimise harta (ingl k Council of European Regional/Spatial Planning Charter) ehk Torremolinose harta. Torremolinose harta sätestab, et planeerimine peab põhinema aktiivsel kodanike osalemisel ning elanikkond tuleb kaasata planeerimisprotsessi võimalikult varajases staadiumis. Torremolinose hartas võeti kasutusele ka ruumilise planeerimise mõiste, mille huvikeskmeks on inimene, tema

10 heaolu ja tema vastastikmõjuline suhe keskkonnaga. Kuna planeerimine tegeleb avaliku ruumi kasutamisega sekkub see paratamatult ka keskkonnaasjadesse (Seletuskiri planeerimisseaduse eelnõu juurde 2013). Üldsuse kaasamise reeglid keskkonnaasjades osalemises sätestab 2001. a jõustunud Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioon (ingl k Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters) ehk Århusi konventsioon, mis on lisaks Torremolinose hartale oluline rahvusvaheline kaasava planeerimise lähtekoht. Ka Århusi konventsioon näeb ette üldsuse osalemise juba otsustamise algetapis, kui kõik variandid on alles lahtised.

1. juulil 2015. a jõustunud uus Eesti planeerimisseadus nimetab viis planeerimise üldpõhimõtet, mis kõik tuginevad avalikkuse kaasamisele ja eeldavad huvirühmade osalemist. Lisaks üldisele avalikkuse kaasamise ja teavitamise põhimõttele, sisaldab seadus endas põhimõtet, et planeerimine peab aitama kaasa toimiva elukeskkonna loomisele. Et elukeskkond toimiks, tuleb planeerimisel tähelepanu pöörata kõikidele asjaoludele, mis elukeskkonna kvaliteeti mõjutavad ja mõjutama hakkavad (Seletuskiri planeerimisseaduse eelnõu juurde 2013). Selleks, et saaks läbi planeerimise luua eeldused ruumi võimalikult mugavaks ja turvaliseks kasutuseks ja kogukondlike väärtuste säilimiseks, milleks on nt miljöö säilimine, traditsioonilise kooskäimiskoha olemasolu ja selle säilimine või harjumuspärase läbipääsu säilimine, on oluline kaasata planeerimisse kohalikud inimesed. Elukeskkonna parendamise põhimõte on Eesti seadusesse tulnud Soome eeskujul. Soome maakasutus- ja ehitusseadus (soome k Maankäyttö- ja rakennuslaki) kirjeldab, et planeerimine peab muu hulgas aitama kaasa turvalise, tervisliku, mugava ja sotsiaalselt toimiva ning erinevate elanike rühmade (nt laste, vanurite ja puudega isikute) vajadusi rahuldava elu- ja tegevuskeskkonna loomisele (1999).

Planeerimise põhimõtted planeerimisseaduses toetavad ka ühiskondlikku ja kultuurilist jätkusuutlikkust, nähes ette, et kõigile inimestele ja ühiskonnagruppidele tuleb anda võimlaus olla kaasatud planeerimisotsuste tegemisse, et arendustegevuse puhul saaks arvestada inimeste väärtushinnangutega, mis tulenevad nt nende kultuurilisest taustast (Seletuskiri planeerimisseaduse eelnõu juurde 2013).

Planeerimisseadus sisaldab endas kõikehaaravuse põhimõtet, millega on hõlmatud idee, et planeeringut koostades tuleb võtta arvesse kogu teave, mis võib mõjutada

11 planeeringulahendust (ibid). See tähendab, et arvestada tuleb muuhulgas asukohast tulenevaid asjaolusid, mis toetab planeerimise kohakeskset iseloomu.

Huvide tasakaalustamise ja lõimimine põhimõte planeerimisseaduses juhib tähelepanu, et planeerimisel on kohustus erinevaid huve ja väärtusi kaaluda ja lõimida need planeeringulahendusse (ibid).

Uus planeerimisseadus püüdleb samas ka selle poole, et planeerimine toimuks võimalikult tõhusal ja võimalikult vähe koormaval viisil. Planeerimisseadus näeb ette kohaliku tasandi planeeringutesse aktiivselt kaasata isikud, kelle õigusi planeerimine võib riivata ja vaid soovitab aktiivselt kaasata need, kelle huve võib planeering riivata. See soodustab kaasata vaid neid, kelle heaolu planeerimine võib kuidagi halvendada ja üldised huvid võivad jääda kuulmata. Kuid kommunikatiivne planeerimine nõuab, et lisaks huvidele kuulatakse ära ka väärtused ja kultuurilised eelistused (Healey 1997). Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et planeerimisõigus Eestis juhib planeerimisprotsessi suunas, kus avalikkuse kaasamine ja elukeskkonna parendamine on ülimad põhialused, kuid protsessi lihtsustamise ja kiirendamise huvides juhib kaaluma vaid inimeste õigusi, samas kui huvid, väärtused ja eelistused jäävad sageli tähelepanuta ning huvigrupid on planeerimisprotsessis ebavõrdses olukorras.

1.1.2 Kaasamine Eesti planeerimispraktikas

Kaasamine Eesti planeerimispraktikas seisneb eelkõige huvigruppide informeerimises, vähem nendega koostööd tehes. Aktiivne kaasamine toimub kirjaga, e-postiga, telefoni teel või mõnel muul viisil. Passiivselt kaastakse laiemat avalikkust ajalehtede ja interneti vahendusel. Avaliku väljapaneku ja arutelu etapid on samuti mõeldud avalikkuse kaasamiseks lahenduste väljatöötamisse, kuid need etapid tulevad liiga hilja. Nende meetodite järgimine tagab küll juriidiliselt korrektse planeerimisprotsessi, kuid ei pruugi järgida planeerimise üldpõhimõtet – avalikkuse põhimõtet, mis seisneb aktiivses kodanike osalemises. Planeerimispraktika näitab, et seadusjärgsetest kaasamismeetoditest alati ei piisa ning kasutusele tasub võtta võimalusi, mis muudavad planeerimisalase koostöö osapooltele tõhusamaks ja põnevamaks.

Kogukonna kaasatõmbamine on nii planeerija kui omavalitsuse ülesanne ja nõuab enamasti oma mugavustsoonist väljatulemist (Kaasava planeerimise juhend 2012). Kaasava planeerimise erinevaid teooriaid on hulganisti, kuid soovitusi, kuidas peaks kaasamise

12 protsess ja arutelu toimuma on hakatud välja pakkuma alles hiljuti. Healey on seisukohal, et kõikidesse olukordadesse sobivat ühtset lahendust ei saagi olla (2003). Käesolevaks ajaks on kaasava planeerimise meetodeid kirjeldatud palju. Soome keskkonnapsühholoog Liisa Horelli liigitab need diagnostilisteks (küsimustikud, intervjuud, tunnetuskaardid, SWOT-analüüs jmt), ekspressiivseteks (rollimängud, stsenaariumid, joonistamine, visualiseerimine, ajurünnak, jmt), organisatsioonilisteks (info levitamine lendlehtedega ja plakatitega, töötoad ja foorumid, Planning for real jmt) ning poliitilisteks (eesmärkide ja prioriteetide seadmine, demonstratsioonid jmt) (2002).

Kaasamises tuleb lähtuda võrdsest kohtlemisest, mis tähendab seda, et iga arvamus on väärtuslik ja kaasatud on ka need, kes jäävad väljapoole ühiskonnaelus aktiivselt osalejate ringi, kellel võib tegelikult olla unikaalset teavet (Kaasava planeerimise juhend 2012). Kaasamise viis peaks olema lihtne ja selge ning mõistetav ka valdkonnavälisele inimesele, vajadusel lapsele, eakale, puudega inimesele või muukeelsele elanikkonnale. Oluline kaasamise planeerimisel on kaasamise eesmärgi seadmine ja vastavale eesmärgile sobivaima kaasamise meetodi leidmine (Kaasamise käsiraamat 2009). Käsiraamat soovitab kombineerida erinevaid meetodeid, et jõuda erinevate huvirühmadeni (ibid). Ka kommunikatsioonikanalid tuleb valida selle järgi, mida huvirühmad kasutavad peamise infoallikana (ibid). Oluline on, et kaasatavad peavad saama selge arusaama, mida neilt oodatakse (ibid).

Avalikkuse kaasamise laiapõhjalisuse ja otstarbekuse üle otsustamisel tuleb samal ajal silmas pidada, et kaasamine ei kujuneks osapooltele ja planeerimismenetlusele liiga koormavaks (Kaasava planeerimise juhend 2012). Samuti tuleb silmas pidada, et kaasamisest ei kujuneks aja ja ressursi raiskamine, kui arvamusi avaldatakse ja arutelusid peetaks, kuid otsuseid tehakse varjatult ja läbipaistmatult (ibid) või kogutud info ei leia kasutust.

Avatud protsessi mõju on kaugeleulatuv, kuna see tugevdab kohalikku identiteeti, kohalik omavalitsus saab elanike näol endale partneri, elanike ja arendajate vahel kasvab usaldus ning ruumiline lahendus on ka rohkem nö „oma“ (ibid). Arvatakse, et kaasamise lõppeesmärk on saada üks ja selge jagatud arusaam. Konsensusele mittejõudmine ei tähenda aga alati läbikukkumist (Healey 2003). Osalemise tulemusi saab ära kasutada teistes planeerimisprotsessides, sünnivad uued ideed ja inimsuhted ning võrgustikud.

13

Käesolevas töös tuleb tutvustamisele uudne ja kaasaegsetele kommunikatsioonikanalitele vastav avalikkuse kaasamise meetod – Pehme-GIS (ingl k SoftGIS), mis põhineb elanikele olulise igapäevast elukeskkonda puudutava informatsiooni kogumises internetipõhises keskkonnas ja selle info ülekandmises planeerimislahendustesse ja -protsessi üldiselt.

1.2 Elukeskkonna kvaliteedinäitajad

1.2.1 Elukeskkonna kvaliteedi kontseptsiooni

On jõutud selgusele, ja sellele annab kinnitust ka eelmistes peatükkides kirjeldatu, et planeerimises on elukeskkonna kvaliteet kesksel kohal. Planeerimise valdkonnas on tekkinud vajadus elukvaliteedi mõiste sisustamiseks ja leida võimalused, kuidas elukeskkonna kvaliteeti mõõta (Kahila 2008). Iisraeli juurtega USA psühholoog Daniel Kahneman jõuab oma raamatus, mis annab põhjaliku ülevaate heaolust, järeldusele, et elukvaliteedi tajumine on süntees nii objekti kui hindaja omadustest (Kahneman et al. 1999). Seega on elukvaliteedi mõiste sisustamisel tähtis osa nii keskkonna objektiivsetel omadustel kui ka inimese subjektiivsetel reaktsioonidel. Et jõuda mõistmiseni elukeskkonna kvaliteedist on vaja tuvastada inimeste reageeringud oma füüsilisele keskkonnale (Marans 2003). Elukvaliteedi hindamisel ongi seega olulisel kohal inimeste ja nende igapäevase elukeskkonna suhestumus. Seega ei tohiks elukvaliteedi uuringutes selle komponente: inimest ja keskkonda lahutada (Kyttä 2003, Kahila 2008).

Tihti kasutatakse inimeste heaolu iseloomustamiseks vaid majandusnäitajaid, kuid heaolu mõõtmiseks on vaja ka subjektiivset infot, kuidas inimesed ise on elukeskkonda tajuvad ja hindavad. Heaolu on mitmedimensiooniline ja hõlmab lisaks majanduslikule heaolule ka keskkonda ja sotsiaalelu (Stiglitz et al. 2009). Üha enam on hakatud elukvaliteedi mõõtmiseks ja hindamiseks kasutama inimeste enda hinnanguid ja üha enam tuginetakse heaolu uurimisel subjektiivsetele andmetele, kuidas inimesed ise kirjeldavad ja tajuvad oma heaolu (ibid).

Kuivõrd elukeskkonna kvaliteet on alati mõlemast, inimesest ja kohast, sõltuv on elukesskonna kvaliteedi uuringutes kesksel kohal teooriad inimese-keskkonna tehingulistest suhetest. Käesolevas töös tutvustatakse inimese-keskkonna suhete kahte teooriat: lubavuste teooriat ja kohaseotuse teooriat. Lubavuste ja kohaseotuse uurimine on osa suurenevast huvist inimese-paiga suhete vastu ja emotsionaalsetest sidemetest, mis tekivad inimese ja tema elukeskkonna vahel.

14

Planeerimisel on elukvaliteedi mõõtmine vajalik eelkõige selleks, et säilitada ja tagada kvaliteetne elukeskkond, mis on inimeste heaolu üheks oluliseks aluseks. Igal inimesel tekivad keskkonnas läbi isikliku taju ja väärtushinnangute tegurid, mis muudavad selle keskkonna kvaliteetseks (Kahila 2008). Individuaalsed kvaliteedi võrgustikud moodustavad kokku elukeskkonna kvaliteedi võrgustike kogumi (Kahila 2008). Sellised kvaliteedivõrgustikud on määratletud lubavuste olemasolust ja tegevustest, mida need võimaldavad sooritada (Kyttä 2004). Hulk lubavusi moodustavad tähendusrikkad kohad, mis omakorda määravad pikema aja vältel inimese kiindumise teatud paika, millest sünnivad omakorda elujõulised kogukonnad, naabruskonnad, külad ja linnad.

1.2.2 Lubavused

1.2.2.1 Ülevaade lubavuste teooriast

Lubavused (ingl k affordances) on üks inimese-keskkonna suhete laiemast valdkonnast, iseloomustades inimese ja keskkonna tehingulist suhet. Mõiste lubavused võttis kasutusele USA psühholoog James J. Gibson esmakordselt 1977. a oma artiklis „Theory of affordances“. Lubavuste mõiste tähistas algselt Gibsoni teoorias tajutavaid võimalusi ja piiranguid, mis puudutasid indiviidi tegutsemist teatud keskkonnas (1979). Lubavuste teooriat laiendasid hiljem Gibson ise (1979), tema kaasmaalasest psühholoogiaprofessor Harry Heft (2003) ja Soome keskkonnapsühholoog Marketta Kyttä (2003), lisades emotsionaalsed, sotsiaalsed ja sotsiaal-kultuurilised võimalused ja piirangud, mida keskkond pakub.

Lubavuste teooria tugineb teadmisel, et tajumine ja tegutsemine toimuvad vastastikmõjuliselt (Gibson 1979, Heft 2010). Tajumine juhib tegutsema ja tegutsemine hõlbustab tajumist (Heft 2010). Selliselt on indiviidi-keskkonna suhe vahetu (ibid) ja otsene ning tugineb tegevusel (Gibson 1979), st et tähendused omistatakse läbi otsese taju. Objektid lubavad ennast haarata, väänata, tõsta jne, pinnad lubavad joosta, ronida, libistada jne (ibid). Lihtsamalt väljendades, on lubavused tegutsemisvõimalused, mis sisalduvad keskkonnas ja nende tajumine ei nõua kogemust ega teadmisi, nt inimene tunnetab tooli puhul objekti, mis võimaldab tal sellele istuda. Lubavused on alati suhestumuses indiviidiga (Gibson 1979, Heft 2003, Kyttä 2002), järelikult võib lubavus olla igale inimesele ainulaadne. Lubavused on ka alati suhestumuses keskkonnaga (ibid). Keskkond, milles objekt asub, on oluline aspekt, kuidas seda objekti tajutakse ja milline on talle antud

15 tähendus, konteksti muutudes või objekt omandada erinevaid tähendusi (Heft 2010). Nt kontekstist sõltuvalt tajutakse tooli toas kui kohta, kuhu istuda, aga nt tool disainimuuseumis eksponaadina ei oma enam sama tähendust. Seega ei ole lubavused üksi keskkonna ega üksi indiviidi omadused. Lubavused on vastastikmõjumised omadused, mis iseloomustavad keskkonna suhestumust konkreetse indiviidiga (Heft 2010). Järelikult on lubavustel nii objektiivseid kui subjektiivseid omadusi.

Lubavuste tajumine on sõltuv paljudest isikuga seotud teguritest nagu nt inimese füüsilised omadused (nt pikkus, liikumisaktiivsus, toonus, tugevus), õppimisvõime (Heft 2003), oskused ja vilumused (Kyttä 2003) ning keskkonnaga seotud teguritest nagu nt keskkonna kontekstist, sotsiaalsetest ja kultuurilistest teguritest (Heft 2003). Kujutle metsarada, mis lõikub kraaviga ja jätkub kraavi vastaskaldal ning puuoksa üle kraavi. See puuoks lubab kraavi ületada juhul, kui see on piisavalt lai, et sinna mahuks matkaja jalg ja piisavalt tugev, et kanda matkaja raskust. Keskkonna funktsionaalsed omadused toimivad matkaja ja puuoksa koos käsitledes. Indiviid tajub seda, mida keskkond talle pakub (Helf 2007). Seega on lubavused ka pidevas muutumises.

Lubavused võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed (ibid). Kujutle jälle matkarada, mis läheb seekord tasaselt pinnavormilt üle järsule mäenõlvale. Indiviidist sõltuvalt, võib matkarada mäeküljel tajuda ronitavana või seda võib tunnetada kui takistust edasi matkamiseks. Ühel objektil võib olla lugematu hulk lubavusi (Kyttä 2003). Kinnisvaraarendaja vaatab avatud välja ja näeb mugavat äärelinna elamurajooni, talunik kujutleb tuules õõtsuvat viljapõldu ja laps arvab, et see võiks olla parim koht jalgpalliväljakuks.

1.2.2.2 Lubavuste tuvastamine ja rakendamine

Lubavuste tuvastamine aitab esile tõsta teatud keskkonnaomadusi – neist peamised on funktsioon, tähendus ja ligitõmbavus (Heft 2010). Lubavuste üks tähtsamaid omadusi on funktsioon, st tegevuste võimaldamine või ka tegevustele piirangute seadmine (ibid). Lubavuste ideestik loob raamistiku haarata ruumi funktsionaalsust puudutavad kaalutlused otseselt planeerimisprotsessi (ibid). Funktsionaalne aspekt väljendub selles, et keskkond kujundatakse läbi planeerimise kasutamiseks inimestele. Linnaplaneerimises võib kõikjal näha vähest arvestamist kasutajate vajadustega, nt mänguväljak on olemas aga võimalust lapsel sellele iseseisvalt jalgsi juurde pääseda ei ole.

16

Lubavuste teine tähtis omandus on see, et need võimaldavad kirjeldada keskkonda kui mõtestatud kohta (ibid). Lubavuste vastastikmõjuline olemus viitab sellele, et teatud paigale saab tähenduse omastada vaid konkreetne inimene läbi keskkonnataju (ibid). Seega on inimese-keskkonna suhtes iseloomulik keskkonnale inimeste poolt tähenduse omastamine. Näiteks on linnaväljakul erinevaid võimalusi selle kasutuseks ja sellepärast on ka väljaku tähendus erinevatele kasutajagruppidele erinev.

Lubavustel on omadus meid ahvatleda või eemale peletada (ibid). Mingisugune omadus võib muuta paiga eriti ligitõmbavaks, näiteks jäätunud tiik ahvatleb uisutama, millele võibki järgneda vastav tegevus. Keskkonna ligitõmbavus on loogiline tagajärg sellele, kui inimesel võimaldatakse keskkonnas tegutseda ja talle tähendusi omistada (ibid).

Lisaks Hefti kolmele keskkonna tajumise vaatekohale, pakkus Kyttä välja lubavuste sotsiaalse aspekti (2002). Kuna lubavused sisaldavad omadusi nii keskkonnast kui selles tegutsevast inimesest (Helf 2003, 2010; Kyttä 2002), on lubavustel omadus soodustada või piirata sotsiaalset tegevust (Kyttä 2002). Juba Gibson juhtis tähelepanu, et lubavuste tajumisel ühtmoodi paljude inimeste poolt on oluline osa sotsialiseerumises (1979). Erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga lapsed tajuvad mänguväljakut ühtmoodi – võimalusena teiste lastega koos mängida, mis omakorda soodustab laste kohtumist ja läbikäimist.

Lubavusi ei saa lihtsalt füüsiliselt mõõta, neid tuleb mõõta relatiivselt indiviidiga (Gibson 1979). Lubavuste afektiivset mõõdet saab seega määrata vaid keskkonna ja indiviidi koostoimes (Heft 2007), mis tähendab, et lubavuste tuvastamine saab toimuda vaid inimese kaasabil. Itaalia teadlased Fornara et al. selgitasid oma pikaajalise töö vältel välja, millised paljudest tajutavatest keskkonna omadustest on elanikele kõige olulisemad ja andsid neile ühisnimetuseks „tajutava elukeskkonna kvaliteedi skaala“ (ingl k Perceived Residential Environment Quality Scale ehk PREQ) (2010). PREQ skaalale tuginedes grupeerisid Kyttä et al. lubavused neljaks teemaks, mis käsitlevad keskkonna: funktsionaalseid võimalusi, sotsiaalset elu, välimust ja atmosfääri (tabel 1) (2013). Kyttä et al. meetod põhineb veebipõhisel avalikkuse kaasamise geoinfosüsteemi (ingl k Public Participatory Geographical Information System ehk PPGIS) rakendusel, mis võimaldab inimestel kaardile märkida eelneva nelja kategooria alusel positiivseid ja negatiivseid kohtasid ning seejärel kirjeldada nende lubavusi (joonis 1) (2013). Kirjeldatud meetodist antakse põhjalikum ülevaade käesoleva töö peatükis 1.3.

17

Tabel 1. Lubavuste neli dimensiooni ja nende alajaotused sh positiivsed ja negatiivsed näitajad (Kyttä et al. 2013)

Joonis 1. Näide San Diegos asuva Pacific Beach naabruskonnas läbiviidavast elukvaliteedi uuringust, mis on esmakordne USA-s läbiviidav Pehme-GIS meetodil põhinev uuring, lubavusi märgitakse kaardile Kyttä et al. PREQ skaalal põhineva nelja teema alusel (SoftGIS Pacific Beach 2015)

18

Kuna lubavused on inimesest ja keskkonnast sõltuvad, on need sobivad kirjeldamaks tunnetuslikult olulisi keskkonnaomadusi (Kyttä 2002). Linnaplaneerimise valdkonnas rakendas lubavuste teooriat esmakordselt just Kyttä, kes uuris selle teooria kontekstis esmalt lapsesõbraliku keskkonna omadusi (2003) ja tõestas, et lubavuste tuvastamisel on planeerimises oluline roll. Võib öelda, et kaasajal on välja kujunenud konsensus, millised on tasakaalustatud ja säästva planeerimise võtted – need on üleüldised ja kohaülesed, st rakendatavad kõikjal. Lubavuste tuvastamine saab aidata kaasa planeerimisstrateegiate väljatöötamisse, mis on tundlikud kohalikus kontekstis ja arvestavad elanike kohatajuga ja aitab kaasa igale paigale spetsiifilise planeerimislahenduse väljatöötamisel ning vältida paljusid konflikte (Kyttä et al. 2013).

1.2.3 Kohaseotus

1.2.3.1 Ülevaade kohaseotuse teooriast

Teine käesolevas töös oluline teooria inimese-keskkonna suhete laiemast valdkonnast on kohaseotuse teooria. Et mõista kohaseotuse (ingl k place attachment) teooriat on esmalt vaja selgitada koha mõistet. Selleks vastandatakse koha ja ruumi mõisted. Humanistlikust vaatenurgast on ruumi puhul tegu kahemõõtmelise ja objektiivse geograafilise asukohaga (Williams et al. 2013). Koht sisaldab lisaks inimeste poolt antud tähendusi, mis tekivad inimese ja keskkonna vahelistest suhetest (ibid). Seega on koht ruum, mis on inimese poolt hõivatud. Sellest järeldub, et koht on sotsiaalselt loodud ja on pidevas muutumises.

Kohaseotuse teooria tugineb eelkõige inimgeograafide poolt uuritud kohataju (ingl k sense of place) kontseptsioonile (Relph 1976, 1997), mis on sarnane hiljem keskkonnapsühholoogide poolt arendatud kohaseotuse teooriale (Brown 1987; Altman, Low 1992). Kohaseotus tähistab tundeid, sidemeid, mõtteid ja käitumiskavatsusi, mis inimestel arenevad seoses nende füüsilise ja sotsiaalse keskkonnaga (Brown, Perkins 1992). Selline side võib tekkida elukohaga, suvilaga, vanavanemate talukohaga, maastikega, mida kasutatakse rekreatsiooniks jne. Tugev side kindla paigaga areneb reeglina pikema aja jooksul läbi kogemuste ja on seotud identiteediga (Williams et al. 2013). See viitab kohaseotuse teooria mitmedimensioonilisusele. USA ühiskonnateadlased Daniel R. Williams ja Joseph W. Roggenbuck eristavad kohaseotuse kahte komponenti: kohaidentiteeti (ingl k place identity) ja kohasõltuvust (ingl k place dependence) (1989).

19

Kohaidentiteet ehk emotsionaalne seotus kohaga viitab koha sümboolsele tähtsusele, kui emotsioonide ja suhete kandjale, mis annavad elule mõtte ja eesmärgi (ibid). Kohaidentiteet on üks enesemääratluse komponent (Proshansky et al. 1983), mis väljendub enesehinnangus, soodustab eripära, järjepidevust ja usku iseendasse (Williams, Vaske 2003; Anton, Lawrence 2014). Kohale omistatud tähendused võivad olla väga isiklikud, nt lapsepõlvekodu tähendus enesemääratluses, aga ka väga abstraktsed, nt Tallinna lauluväljaku tähendus Eesti kultuuripärandi sümbolina.

Kohasõltuvus ehk funktsionaalne seotus kohaga näitab koha võimet rahuldada vajadusi ja eesmärke või määra, kuidas keskkond tagab tingimused, selle sihipäraseks kasutamiseks (Williams, Roggenbuck 1989; Williams, Vaske 2003). Funktsionaalne seotus kohaga sisaldub paiga füüsilistes omadustes. See tähendab seda, et inimesed tunnetavad, et üks koht toetab nende käitumuslikke eesmärke paremini kui teine, näiteks ilus maastik toetab selle rekreatiivset kasutust, suurlinn toetab üldist suurlinlikku elustiili.

Seega peegeldab kohaseotus nii ala, mis väljendab sotsiaalset kuuluvustunnet, kui ka piirkonda, mis täidab meie funktsionaalsed vajadused (Brown et al. 2015). Kohaseotus ei ole üldiselt mingi kindla kogemuse tulemus, vaid pigem areneb pikema aja vältel (Williams, Vaske 2003). Koht vastab inimese vajadustele ja ta muutub sellest kohast sõltuvaks ning otsustab sinna jääda, mida kauemaks ta sinna jääb, seda suurema tõenäosusega see koht lülitub ka inimese identiteeti, st et koht hakkab muutuma ka enesemääratluse väljundiks (Anton, Lawrence 2014).

1.2.3.1 Kohaseotuse tuvastamine ja rakendamine

Kohaseotuse mõõtmise peamised meetodid on koha väärtuste tuvastamine ja kohaseotuse kaardistamine. Williams ja tema kolleeg Jerry J. Vaske soovitavad mõõta kohaseotust kasutades kahemõõtmelist skaalat, mis koosneb kohaidntiteedist ja kohasõltuvusest (tabel 2). Nende kohaseotuse mõõtmise metoodika on üks esimesi, mis on kontrollitud, et süstemaatiliselt tuvastada ja mõõta indiviidi sidemeid kohaga. Nende meetod tugines psühhomeetrilisel skaalal ja hinnati kindlat etteantud piirkonda. (2003)

20

Tabel 2. Kohaidentiteedi ja kohasõltuvuse tegurid ja näide nende analüüsist (Williams, Vaske 2003)

Austraalias asuva Queenslandi ülikooli professor Gregory Brown ja Kopenhaageni Ülikooli teadlane Christopher M. Raymond sidusid kohaseotuse hindamisse ka ruumilised meetmed, kasutades PPGIS meetodi, lasid nad uurimuses osalejatel lisaks kaardistada ka kohapõhiseid väärtusi (nt esteetiline, rekreatiivne, majanduslik, hariduslik väärtus jne) ja märkida kaardile erilised kohad (2007).

Erinevad uurimused näitavad, et kohaseotus areneb erinevas ruumimastaabis (Williams, Vaske 2003; Brown, Raymond 2007; Brown et al. 2015). See tähendab, et inimene võib oma elukeskkonnana, millega ta tugevat emotsionaalset sidet tunneb, määratleda oma maja, naabruskonda, linnaosa jne. Ca 70 % elukeskkonna uurimustest keskenduvad naabruskonnale (Lewicka 2010), aga ka naabruskond hõlmab erinevaid ruumimastaape (ibid), nt kodutänav, kvartal, linnaosa jne. Selleks, et hinnata, millises ulatuses alaga kohaseotust tunnetatakse, oli vaja kasutada lisaks kaardistamise meetodi. Senised meetodid ei võimaldanud piiritleda kohta, millega kõige tugevamat sidet tunnetatakse. 2015. aastal viisid Brown et al. Austraalia lõunarannikul läbi uurimuse, kus palusid osalejatel piiritleda ala, millega nad samastuvad ja/või millest sõltub nende elustiil ja toimetulek. Lisaks paluti märkida erilised kohad ja etteantud maastiku väärtused (joonis 2). Brown et al. soovitavad

21 oma uurimuse kokkuvõttes siduda kohaseotuse piiritlemisega ka Likert skaalal põhinev hindamine, et mõõta ka kohaseotuse intensiivsust (2015).

Joonis 2. Näide Brown et al. Lõuna-Austraalias läbiviidud kohaseotuse uuringu veebileheküljest, kus rakendati PPGIS meetodi kombineeritult kaardistamise meetodiga (South East Regional Study 29.07.2015)

Kohaseotus võimaldab hinnata riske, mis on seotud maastike muutmisega ja vähendada potentsiaalse maakasutuse konflikti riske (Brown 2005). Kohaseotuse kaardistamine aitab näiteks leida alad, kus esineb suure tõenäosusega suurem kogukonna huvi planeerimise osas ja ka suurem tõenäosus konfliktide tekkimiseks maakasutuse muutuste osas. Siit järeldub, et oluliste kohtade kaardistamine aitab leida alad, kus kogukonna kaasamine on eriti oluline. Planeerimise vaatepunktist on kaardipõhine kohaseotuse mõõtmine eelisseisus skaalal põhineva meetodi suhtes oma kohaspetsiifilisuse poolest (Brown, Raymond 2007). Läbi psühhomeetrilisel skaalal põhineva mõõtmisviisi oskavad planeerijad olla valvsad maastiku muutmise plaanides, aga kaardipõhine kohaseotuse mõõtmine võimaldab planeerijatel spetsiifilisemalt ja kohapõhiselt hinnata maakautuse muutmisega seotud riske (ibid).

Kohaseotuse arendamisel elamupiirkonnas on olulised positiivsed mõjud. Erinevad uurimused on näidanud, et inimesed, kellel on tugevamad sidemed oma elukohaga on ka kohalikus elus aktiivsemad kaasarääkima ja on valmis kaitsma oma elukeskkonna füüsilisi

22 ja sotsiaalseid omadusi, mis naabruskonda iseloomustavad (Anton, Lawrence 2014). Kohaseotuse eelised on nt parem elukvaliteet, parem tervis, rohkem rahuldust pakkuvamad sotsiaalsed suhted ja suurem rahulolu oma elukeskkonnaga (ibid).

Kuid kohaseotusel võib olla ka negatiivseid mõjusid (ibid). Näiteks soodustab kohaseotus eakate inimeste puhul keeldumist oma kodust lahkumast, et kolida lähemale arstiabile ja muudele teenustele. Kohaseotuse negatiivsed mõjud võivad ilmneda ka siis, kui inimesed peavad asjaolude muutudes oma kodust välja kolima, nt ei saa endale oma kodu enam majanduslikel põhjustel lubada või kolimine on seotud töökohavahetusega. Kohaseotus võib viia ka konfliktideni, mis on seotud näiteks võõraste ja teistsuguste inimeste kolimisega naabruskonda (ibid), nt ebaproportsionaalselt suure hulga teisest kultuuriruumist pärit pagulaste paigutamisega väikesesse külasse. Tugeval kohaseotusel on ka otsene mõju planeerimis- ja arendustegevusele, nt võib negatiivne häälestatus tekkida uute arendustegevuste vastu, mis võivad muuta keskkonda selliseks, et sellega ei tunta enam emotsionaalset suhet (ibid).

1.3 Avalikkuse kaasamise GIS

1.3.1 Sissejuhatus avalikkuse kaasamise GIS-i

Geoinfosüsteem (lühendatult GIS) ehk kohtteabesüsteem on süsteem ruumilise info kogumiseks, analüüsimiseks ja säilitamiseks. Lihtsamalt öeldes on tegemist kaardiga, millega on seotud andmebaas. GIS on traditsiooniliselt peamiselt geograafide tööriist, kogudes infot muldade, metsade, põllumajanduse, vete, maakasutuse jm kohta. GIS on laialt kasutusel ka planeerimisel, see sisaldab suurel hulgal kohalikku infot, mida pidevalt parendatakse ja täiendatakse. Tegemist on valdavalt objektiivse infoga, kuna see sisaldab füüsilisi nn „kõva“ teavet, mis on kogutud ekspertide poolt.

Nimi GIS viitab tänapäeval mitte üksnes kohtteabe süsteemile, vaid ka kohtteabe teadusele (ingl k geographical information science) (Batty 2002). GIS-i ei nähta enam üksnes tehnilise tööriistana kaartide koostamiseks, vaid kui suuremat süsteemi, millel on ka sotsiaalsed mõjud (Kahila 2007). Planeerimisvaldkonna spetsialistid üle maailma on hakanud huvi tundma, kuidas ühendada GIS ja kaasamine kogukonnaaktiivsuse elavdamise ja planeerimise kontekstis (Weiner, Harris 1998; Goodchild 2000; Talen 2000; Kahila 2007, 2008; Kahila, Kyttä 2009; Kyttä et al. 2013).

23

On mitmeid termineid, mis seovad omavahel kaasamise ja geoinfosüsteemi: Participatory GIS (PGIS), Public Participation GIS (PPGIS), Community Integrated GIS (CIGIS), Participatory GIS for Transportation (PGIST) jne. Nende kõikide eesmärk on anda kodanikele võimalus lõimida kohalike elanike teadmisi planeerimis- ja otsustusprotsessi. Need sotsiaalse suunitlusega GIS rakendused on eelkõige selleks, et rikastada GIS-i infosisu ja saavutada ühiskonna suurem osalus geoinfo tootmises ja kasutamises (Kahila, Kyttä 2009). USA geograafiateadlane Michael F. Goodchild võttis kasutusele termini ühiskondlik GIS, mille läbi kohalikud elanikud ja huvigrupid pääsevad ligi ühisele andmebaasile, mis kirjeldab nende kogukonda või regiooni läbi kohalike elanike teadmiste (2000). See viis avalikkuse kaasamise GIS-i (ingl k Public Participation GIS ehk PPGIS) arendamiseni, mida võib pidada GIS-i üheks andmeväljaks (Tulloch, 2007). PPGIS võimaldab planeerimisprotsessis tõhustada informatsiooni ja alternatiivide kogumist, esitamist ja analüüsimist ning samas suurendada üldsuse osalemist planeerimises (Cackowski 2002). Seega võib seda pidada infotehnoloogia tööriista ja kaasamise kombinatsiooniks. PPGIS tugineb inimgeograafia, keskkonnapsühholoogia ja planeerimise teooriatel, mis rõhutavad inimese-keskkonna tehingulist suhet, kus inimesed on aktiivsed osapooled oma keskkonnas, mõjutades ja muutes seda ning samal ajal mõjutab keskkond ka inimest, luues talle eeldused teatud tegevusteks või soodustab sotsiaalset läbikäimist (Altman, Rogoff 1987). Kokkuvõtvalt on PPGIS-i eesmärk seega edendada teadmiste tootmist ja kogumist kohalikul tasandil ning tõhustada üldsuse kaasamist planeerimises.

Välja on arendatud erinevaid PPGIS-i alaliike, et mõõta tajutavat keskkonna infot ja suurendada avalikkuse osalemist planeerimises. Järgnevates peatükkides tulevad kirjeldamisele üks ühiskondliku GIS-i pioneer Alt-Üles GIS ja kaugele arendatud, käesoleval ajal juhtiv avalikkuse kaasamise GIS meetod – Pehme-GIS.

1.3.2 Alt-Üles GIS metoodika

Üheks esimestest, kes kirjeldas ja rakendas GIS-i kui kognitiivset tööriista oli USA linnaplaneerimise, urbanistika ja sotsiaalse õiguse professor Emily Talen. Talen vastandas tavapärase GIS-i „ülalt-alla“ (ingl k top-down) kujul kasutamisele selle „alt-üles“ (ingl k bottom-up) kasutamise viisi ja andis sellele nimetuseks alt-üles GIS (ingl k Bottom-Up GIS ehk BUGIS) (2000). Talen seadis kahtluse alla tavapärase GIS-i kasutamise planeerimispraktikas, mis põhines ekspertide poolt kogutud, töödeldud ja esitletud andmetel, millel on „ülalt-alla“ iseloom, kuna see aina süvendab sõltuvust faktidel

24 põhinevast planeerimisest (ibid). Talen pakkus välja, et lisaks tavapärasele viisile GIS-i kasutamisel tuleks kaaluda selle tööriista kasutamist, et koguda ja analüüside tunnetuslikku infot, st kasutada GIS-i selliselt, et kohalikud elanikud saaksid väljendada oma vaateid planeerimisküsimustes, naabruskonna tunnetusest ja ootustest tuleviku suhtes (ibid). Taleni „alt-üles“ GIS-i kasutus seisneb selles, et elanikud hindavad ja kirjeldavad läbi GIS-i oma elukeskkonda, mis aitab kõrgemal tasemel välja töötada lahendusi ja teha otsuseid. Selle põhimõte seisnes selles, et hõlbustada kohalike teadmiste lisamist planeerimispraktikasse. Siiani oli GIS-i infole baseeruvate lahenduse väljatöötamisel ja otsuste tegemisel sellist tüüpi info ebasoodsas olukorras (Harris, Weiner 1998). BUGIS võimaldas elanikel anda infot selle kohta, kuidas nemad tajuvad oma elukeskkonda. Hinnanguid anti peamiselt läbi keskkonna eelistuste: mis meeldib, mis ei meeldi, mida soovitakse muuta teatud asukohas jne (ibid). Väljundiks olid andmekoguga seotud nn tunnetuskaardid, mis olid kasutatavad planeerimise protsessi igas etapis, mis vajavad avalikkuse kaasamist (ibid). Seniste elanike rahulolu, kohaseotuse ja eelistuste uurimustes oli elanikel puudunud võimalus oma hinnangute sidumine füüsilise keskkonnaga (Kahila 2008). Seega ei andnud varasemad uurimused infot ka inimeste ja nende elukeskkonna vastastikmõjust. Planeerimisotsuste tegemisel on aga vajalik mõista sotsiaalseid ja ruumilisi seoseid ning asukohast tulenevaid asjaolusid koos (Carver et al. 1998), mida BUGIS võimaldas.

Talen katsetas BUGIS-i esmakordselt Dallases, kus viis 1998-1999. a läbi uuringu Trinity jõekoridoris elavate kogukondade seas, et välja selgitada, mis inimestele meeldib, ei meeldi ja millised on tulevikusoovid oma kogukonnas. Selline uuring oli naabruskonna strateegiakava üks algfaasidest. GIS-i kasutati koos juhendajaga konverentsiruumides üksikult ja 2-3 liikmeliste gruppidena, sessioon võttis aega 30 minutit kui 2 tundi. Uuring viidi läbi geoinfosüsteemi tööriistaga ArcView (praegune ArcGIS). Küsimused esindasid kolme tüüpi väljundeid: kirjeldused, hinnangud ja soovitusi. Kirjeldati oma isiklikke liikumismustrid, märkides kaardile näiteks kohad, kus käiakse poes, kus veedetakse vaba aega, kus asub töökoht jne. Kirjeldati kohti, kus valitsesid teatud olud, nagu nt lärm, kampade kogunemine, demonstratsioonid jne. Kirjeldada sai ka ala, mis seostub identiteeditundega. Naabruskonda sai hinnata, nt sai välja tuua ala positiivsed ja negatiivsed aspektid ja kirjeldada, mille põhjal selline hinnang anti, nt positiivne ala on hästi hooldatud või arhitektuurselt eripärane või võimaldab ilusat vaadet jne. Kolmandaks sai anda soovitusi, nt valida välja kõik alad, millel on nende arvates potentsiaali taaselustuda jmt. Interaktiivsele kaardile sai joonistada punte, alasid ja jooni. Andmete

25 kogumisele järgnes nende koondamine ja süntees, millele järgnes planeerimis- ja otsustusprotsess, nt leiti sobivad kohad kogukonna keskuste jaoks. (Talen 2000)

Selline lähenemine sarnanes tunnetuslikule kaardistamisele, kuid võimaldades sisestades info paiga tajust GIS-i, sobis see paremini kaasaese planeerimispraktikaga. Selline uutmoodi süsteem, mis võimaldas integreerida kohalikku tunnetuslikku teavet GIS-i aitas anda rohkem võimu ja häält kogukonnale (Harris, Weiner 1998).

Kuid kuidas erines uudne GIS-i rakendus lihtsasti kasutavast lamineeritud kaardist ja markerist, millega väljendada oma seisukohti? Esiteks võimaldas BUGIS efektiivsemalt väljendada ruumilist komplekssust (Talen 2000). Mis tähendab, et see võimaldas suurt hulka andmeid salvestada ja vajadusel taasleida. Pidevalt sai lisada uut infot või olemasolevaid andmeid teatud valdkonna kohta mingi naabruskonna ulatuses taaskasutada (ibid). Selliselt sai elanike tajutavat infot siduda erinevate aluskaartidega nagu nt kinnisvara omandiõigusega, liiklusvoogudega, tööhõivega jne. Samas kui paberkaardi puhul väljendatakse oma eelistusi peamiselt põhikaardi või ortofoto põhjal, mis väljendab peamiselt vaid maakasutust ja hoonete paiknemist.

BUGIS erines ruumilise konteksti seisukohast (ibid). See võimaldas planeerimisprotsessis esilekerkinud teemasid, mis ei ole otseselt kaardistatavad, vaadelda siiski ruumilises kontekstis (ibid). Näiteks, kui elanikud väljendasid oma seisukohta, et naabruskond on kaotanud oma „paigavaimu“, siis GIS aitas välja selgitada ruumilised elemendid, nagu nt avalike alade paigutuse, väljarände, lagunenud hoonete asukohad jmt.

BUGIS erines oma interaktiivsusega (ibid). See võimaldas teha andmepäringuid, rasterandmeid sisse ja välja lülitada, mõõta vahemaid ja pindu, vahetada mõõtkavasid jne (ibid). Seoste loomine erineva info vahel võib juhtida ümberhindama või täpsustama oma eelistusi. Nt nähes kuritegevuse leviku kaardikihti, võib muuta seda, kuidas oma eelistusi väljendatakse. Lisaks ergutab GIS info kasutamine elanikke oma eelistusi väljendusrikkamalt esitama, kui seda võimaldaks lihtne paberkaart (ibid). Talen siiski nendib, et BUGIS meetodi peaks kasutama kaasamise protsessis kui laiaulatuslikku ja mitmekülgset vaadete väljendusvahendit kõrvuti teiste kaasamise meetoditega (ibid).

26

1.3.3 Pehme-GIS metoodika

1.3.3.1 Sissejuhatus Pehme-GIS metoodikasse

Ka Soomes on jõutud järeldusele, et Euroopa planeerimisalaste direktiividega ja planeerimisseadusega määratud miinimumnõuded kaasamisele ei ole praktikas piisavad ega ka kaasaegsed. Helsingi Aalto Ülikooli teadlased keskkonnapsühholoog Marketta Kyttä ja geograaf Maarit Kahila töötasid välja PPGIS meetodi alaliigi – Pehme-GIS (soome k PehmoGIS, ingl k SoftGIS) meetodi ja selle eesmärk on aidata koguda otse elanikelt nn „pehmet“ teavet inimeste kogemuste ja igapäevase käitumise kohta ruumilises kontekstis (Kahila 2007). See „pehme“ info on subjektiivne, kuna see tugineb individuaalsele tajule ja see on vajalik lisamaks keskkonnateabele pehme mõõtme (Fornara et al. 2010). GIS-i „pehmet“ kasutamist vastandatakse selle nn „kõva“ GIS-i rakenduste kasutamisega objektiivses teaduses (ibid). Tavapärase GIS-i teavet nimetatakse selles kontekstis „kõvaks“, kuna see sisaldab füüsilist objektiivset infot, mis on kogutud ekspertide poolt, mida saab võrrelda BUGIS meetodi kontspetsiooni puhul „ülalt-alla“ infoga. Kyttä ja Kahila tõestasid veelkord, et GIS ei ole üksnes tööriist geograafilise informatsiooni käsitlemiseks, vaid võimaldab käsitleda ka sotsiaalseid keskkonna aspekte.

Pehme-GIS on oma olemuselt veebipõhine GIS-i meetod, mis võimaldab elanikel toota ja hinnata keskkonna tajutavaid kvaliteeditegureid, seda infot analüüsida ja kasutada planeerimispraktikas (Kahila 2008). Kahila juhib tähelepanu, et Taleni BUGIS meetod jõuab vaid piiratud arvu elanikeni ja ei kasuta kõiki infotehnoloogia võimalusi (ibid). Internetipõhine rakendus suurendab aga oluliselt juurdepääsuvõimalust, ulatub suurema hulga elanikeni väiksemate kuludega ja võimaldab arendada kasutajasõbraliku liidese, mida saab vajadusel hõlpsasti ajakohastada (ibid). Sarnaselt Soomega on ka Eesti enamikes majapidamistes, koolides ja raamatukogudes olemas ligipääs internetti. 2013. aasta I kvartalis kasutas 16–74-aastastest Eesti elanikest internetti 80 % (Eesti statistika aastaraamat 2014). Kõige aktiivsemalt kasutavad internetti 16–34 aasta vanused, vanemas vanusegrupis kasvab interneti kasutamine aga igal aastal (ibid). Mehed ja naised kasutavad internetti enam-vähem võrdselt (ibid). Seega on olemas eeldused Pehme-GIS meetodi kasutamiseks osalusplaneerimises ka siin.

Sellele, et planeerimisotsuste langetamise efektiivsemaks tegemiseks on vajalikud virtuaalsed suhtluskanalid, kasutajatele sobivad liidesed, mis vastavad nende teadmistele ja

27 oskustele ja vahendid, mis võimaldaks ligipääsu asjakohasele teabele, on tähelepanu juhitud juba eelmise sajandi lõpus (Carver et al. 1998).

Pehme-GIS metoodika põhineb lubavuste teoorial, rakendades inimese ja keskkonna tehingulist suhet, püüdes hõivata inimeste kogemustel põhinevat teavet ja infot keskkonnas käitumise kohta, aga ka igapäevase elukeskkonna objektide kasutamise kohta (Horelli 2002). Pehme-GIS püüdleb selle poole, et ühendada inimeste kogemused ruumilise kontekstiga, st viia keskkonnataju sobivasse vormi, et see integreerida geoinfosüsteemi selliselt, et see oleks asjakohane kasutamiseks planeerimises ja otsuste tegemises (joonis 3a) (Kahila, Kyttä 2009). Pehme-GIS meetodi teine eesmärk oligi luua sild kohalike elanike, teadlaste ja planeerijate vahel, et edendada kaasamist ja koostööd (joonis 3b) (ibid). Lihtsamalt väljendades on Pehme-GIS-i näol tegu kaasava planeerimise tööriistaga, mis kogub veebis inimestelt kognitiivset infot ja pakub alternatiivi traditsioonilisele avalikule koosolekule. Seega täidab see mõlemad avalikkuse kaasamise GIS-ile seatud eesmärgid.

Joonis 3. a: Internetipõhise Pehme-GIS meetodi abil uudse „pehme“ infokihi lisamine geoinfosüsteemi; b: Pehme-GIS meetod kui sild elanike ja planeerijate vahel (Kyttä 2006)

1.3.3.2 Lubavuste tuvastamine Pehme-GIS meetodiga Esimene Pehme-GIS prototüüp käivitati 2004. aastal Soomes, et uurida Järvenpää linna tajutavat elukeskkonna kvaliteeti (Kahila, Kyttä 2009). Praeguseks on Pehme-GIS leidnud rakendust üle kogu Soome, lisaks Portugalis, Austraalias, Kanadas, USA-s, Jaapanis ja ka Eestis. Nimelt viis Eesti Maaülikooli Maastikuarhitektuuri osakonna doktorant Gloria Niin 2015. a kevadel Pehme-GIS meetodi abil läbi küsitluse üheksas Eesti linnas kaardistamaks linnaelanike kasutusharjumusi rohealadel, küsitlusest võttis osa ca 800 inimest ja

28 märgistati 590 kodulinna lemmik roheala. Pehme-GIS meetodi on rakendanud ka maastikuarhitekt Teele Nigola, kes viis oma magistritöö raames 2010. ja 2011. a läbi uuringu Tartus Supilinna linnaosa elukeskkonna lubavuste tuvastamiseks kombineerides Pehme-GIS ja Planning for Real meetodeid (Nigola 2014).

Pehme-GIS meetodi puhul on tegemist veebipõhise küsimustikuga, milles on kesksel kohal interaktiivne kaart (Kahila 2007). Küsitlust reklaamitakse läbi erinevate kanalite, nt kohalike omavalitsuste veebi esilehel, kohalikes ajalehtedes, raamatukogudes ja kirja teel (Kahila, Kyttä 2009). Lihtsasti kasutatav liides on üles ehitatud spetsiaalselt kasutamiseks inimestele, kes ei ole tuttavad GIS-iga (Kahila 2007). Vastaja liigub vastaval veebilehel, mis on üles seatud spetsiaalselt konkreetse küsimustiku jaoks, edasi samm-sammult ja vastab avatud ja suletud küsimustele, mis puudutavad sada, kuidas ta tajub ja mõtestab oma elukeskkonda (ibid). Teisisõnu sisestatakse GIS-i erinevatele kasutajagruppidele olulised lubavused erinevates piirkondades. Pehme-GIS võimaldab küsida küsimusi selle kohta, kuidas toimib elanike igapäevaelu, milliseid positiivseid ja negatiivseid kohapõhiseid kogemusi on elanikel ning kuidas nad oma elukeskkonnas käituvad ja tegutsevad (Kahila, Kyttä 2009). Vastates saab valida etteantud valikuvõimaluste vahel, aga alati on võimalus nimetada lisaks ka vastaja poolt oma isiklikke lubavusi, mida valikus ei ole (ibid).

Paljusid neid tajutavaid näitajaid on võimalik siduda füüsilise keskkonnaga, st mingi kindla kohaga. Pehme-GIS-is märgtakse kõik kohapõhine ja ruumiliselt defineeritav tunnetuslik info kaardile (Kahila 2007). Pehme-GIS rakenduses ongi oluline roll kaardimaterjalil. Küsitluse aluskaardist sõltub elanike võime kaarti lugeda ja kaardil orienteeruda, aga ka kogutava teabe täpsus (Kahila, Kyttä 2009). Soomlaste kogemus näitab, et nn hübriidkaardil, kus lisaks ortofoto andmetele on kajastatud ka aadressid, tänavanimed jmt, on elanikel lihtsam orienteeruda (ibid). Asukohti Pehme-GIS kaardil saab märkida punktina, joonega ja alana.

Kõiki kvaliteedi näitajaid ei saa siiski väljendada ruumilises kontekstis (Talnen 2000) ja seega saab Pehme-GIS meetodiga väljendada ka sellist tunnetuslikku teavet, mida ei ole võimalik ruumiliselt defineeritav, nt elukeskkonna tervikuna hindamine võib toimuda psühhomeetrilisel skaalal, nt Likert skaalal (nõustun täielikult kuni üldse ei nõustu).

29

Pehme-GIS meetodiga kogutud kohalikul teadmisel põhinev informatsioon moodustab GIS-is spetsiaalse kihi või kihid (Kahila, Kyttä 2009). See kiht või kihid, st elanikelt kogutud teave, ühendatakse infoga, mis puudutab keskkonna füüsilist struktuuri nagu ehitustihedus, maakasutus, rohealade võrgustik jne, et tekiks keskkonna kvaliteedist ülevaatlikum pilt (Kahila 2007). Seega võimaldab Pehme-GIS ehitada andmebaasi, mis sisaldab taustinfot ja hulga ruumilises kontekstis tunnetuslikku teavet. Andmebaasi saab üle kanda erinevatesse GIS programmidesse (Kahila, Kyttä 2009) nagu nt ArcGIS ja MapInfo, kuid arendamisel on ka veebipõhine SoftGISview tööriist, mis võimaldab kogutud infot uurida igaühel (ibid).

Vastajate poolt toodetud andmeid analüüsitakse nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt ja visualiseeritult (Kahila 2007). Üldine arusaam on et Pehme-GIS-i andmestik on täielikult kvalitatiivne. Tegelikult on suurt osa sellest „kvalitatiivsest“ infost, mis on kogutud läbi klassifitseeritud ja suletus küsimuste siiski võimalik analüüsida kvantitatiivselt (Kahila, Kyttä 2009). Analüüsi põhiosa moodustab siiski andmete visuaalne uurimine erinevate kaartide taustal, nt kus asuvad positiivsed kvaliteedifaktorid, kuidas lubavused kobaratesse kogunevad, millise ehitustihedusega asumis on enim kvaliteedinäitajaid, kui kaugel asuvad lubavused vastaja kodust jne (ibid). Analüüsi tulemused ja vajalikud andmed antakse kasutada planeerijatele ja tulemused avalikustatakse elanikele (ibid). Kohalike elanike kogemustel, teadmistel ja tajudel põhinevate andmete abil saab visualiseerida nt piirkonna üldised positiivsed ja negatiivsed kvaliteedinäitajad, mõõta vahemaid vastaja kodu ja kvaliteedinäitajate vahel, uurida asustuse tiheduse ja kvaliteedinäitajate seoseid jne. GIS andmete kaardipõhine visualiseerimine on oluline, kuna see tekitab rohkem arutelu kui tabelid ja graafikud.

Pehme-GIS-i kasutamisega kaasnevad alati eetilised ja privaatsuse küsimused, mis kaasnevad nii andmete kogumisega, kui ka hilisema analüüsimisega ja esitlemisega. Pehme-GIS andmed on reeglina koondatud ja neid analüüsitakse kogumina, selliselt et üksikuid vastajaid ei saa identifitseerida (ibid). Kyttä ja Kahila märgivad, et teave eetiliste küsimuste osas peab alati olema küsimustiku juures olemas (ibid).

Juhtivad Pehme-GIS meetodil põhinevad küsitluste ja uuringute läbiviimise tööriistad on Aalto Ülikooli ja Helsingi Linnaplaneerimise Ameti koostöös arendatud Maptionnaire ehk Mapita (koduleht: http://maptionnaire.com/) ning Soome Keskkonnaministeeriumi algatusel välja töötatud riiklik Pehme-GIS teenus Harava (koduleht: www.eharava.fi),

30 viimast on kasutatud ka käesolevas töös uuringu läbiviimiseks. Mapita poolt on välja töötatud erinevaid Pehme-GIS meetodeid ka spetsiaalsele kasutajagrupile, nt lastele SoftGISchildren ja eakatele SoftGISelderly ning kindlale teemale keskenduvaid versioone nagu nt liiklusturvalisuse kohta SoftGISsafety (Kahila, Kyttä 2009). Viimased kaks ei ole siiski veel praktikas kasutust leidnud.

1.3.3.3 Pehme-GIS kaasava planeerimise tööriistana

Kaasava planeerimise edasi arendamiseks on vaja uusi meetodeid, et kaasamise protsessi lihtsustada nii planeerijale kui ka elanikele. Pehme-GIS meetod vastandub teooriaga, mis peab peamiseks oma ala ekspertide kaasamist planeerimisse (Kahila, Kyttä 2009). Pehme- GIS-i üheks oluliseks osaks on aidata kaasa, et mõista erinevaid mitte-eksperdi seisukohti ja muuta seda planeerimisprotsessis sama legitiimseks kui on ekspertide teadmised (Kahila, Kyttä 2009). Traditsiooniline planeerimisalane kaasamine põhineb aktiivsel protsessis osalemist, sh oma arvamuste kirjalikult ja suuliselt väljendamisel ning osalemisel avalikel koosolekutel. Pehme-GIS meetod aitab liikuda suunas, kus elanikud saavad jagada infot oma elukeskkonna kohta ilma, et peaksid otseselt planeerimisprotsessis osalema (Kahila 2008). Veebipõhine Pehme-GIS rakendus võimaldab muuta kaasamise demokraatlikumaks, kuna see vabastab osalemise piirangutest, mille seavad aeg ja ruum (Kahia, Kyttä 2009). Suuremale osalejate arvule aitavad kaasa ka anonüümsus ja kättesaadavus (ibid), sest paljud inimesed ei julge ega soovi oma arvamust välja öelda avalikul koosolekul või ametliku kirjaga. Kogemused näitavad, et planeeringute avalikest koosolekutest võtavad eelkõige osa vanemad inimesed ja ühiskondlikult aktiivsed kodanikud. Pehme-GIS jõuab ka nende elanikeni, kes tavaliselt ei võta osa avalikest aruteludest. Pehme-GIS-iga läbi viidud küsitlused Soomes näitavad, et keskealised tööga hõivatud kodanikud, kellel ei ole tihti aega osaleda avalikel aruteludel, on kõige agaramad Pehme-GIS-i kasutajad (ibid). Pehme-GIS meetodi eelis seisneb laialt levinud internetis ja infotehnoloogia vahendite nagu arvuti ja nutitelefonide kasutamises.

Elanike poolt toodetud teadmistel on iseloomulik „alt-üles“ ja „pehme“ iseloom ning selle kogumist ja kasutamist peetakse pigem taustinfoks, mida saab planeerimisel võtta kui huvirühmade eel-osalemist protsessis (Kahila 2007). Kahila ja Kyttä märgivad, et Pehme- GIS meetodi kasutamine võiks tulevikus olla planeerimisprotsessis pidevalt kasutuses alates algatamisest kuni rakendamiseni ja hooldamiseni välja (2009). GIS-i tuleb võtta kui suhtluskanalit, mitte üksnes kui ruumilise analüüsi tehnoloogiat, sest internetipõhise

31 rakendusena võimaldab ühiskondlik GIS koostööd, mis toimub väga erinevate osapoolte vahel (Kwan 2004). Hetkel on Pehme-GIS metoodika esindatud küsimustikena, mis on veebis kättesaadavad teatud aja vältel ajutiselt ja koguvad infot, mida toodavad elanikud. Kyttä ja Kahila nendivad, et tulevikus peaks Pehme-GIS arenema kahesuunaliseks kanaliks, kus toimuks pidev infovahetus elanike ja planeerijate vahel (2009). Pehme-GIS-i eesmärk on, et GIS oleks kasutatav otsuste tegemisel, mis puudutavad ruumilist planeerimist ja ka tööriist, mis abistaks ja suunaks elanikke oma ruumilisele keskkonnale mõtlema (ibid).

Küsimus on selles, kas planeerijad ja otsuste tegijad on valmis sellist liiki nn „pehme“ info kasutamiseks. Seega sõltub Pehme-GIS-i edukus eelkõige planeerijate ja otsuse tegijate valmisolekust ja tahtest kasutada kogemuslikel teadmistel põhinevat infot oma töös. Üks peamisis küsimusi on, kuidas Pehme-GIS meetod ja selle abil toodetud nn „pehme“ info integreerida planeerimispraktikasse (ibid) arvestades, et planeerijad on niigi hädas teabe üleküllusega. Tänu internetile ei ole tänapäeval enam probleemiks info puudus, vastupidi, mittevajaliku informatsiooni ülevool on probleemiks. Seda probleemi peab silmas pidama ka planeerimisalase informatsiooni kogumisel ja selle ülekandmisel planeerimisprotsessi (Kahila 2007). Lihtsalt elanikel võimaldada oma arvamust avaldada ei ole õige, vältida tuleb kogutud info alakasutust, st Pehme-GIS-iga kogutud info tuleks alati edasi kanda planeerimisprotsessi ja otsuste tegemisse (ibid). Selline toimimisviis motiveerib ka kohalikke osalema. Kyttä ja Kahila viisid poliitikute ja planeerijate seas läbi küsitluse, millest selgus, et kogemuslik ja lokaalne info oleks osalusplaneerimises vajalik (2009). Küsimustikust tuli välja, et nn pehme info kasutust nähakse eelkõige üldplaneeringu koostamisel, hoonestatud alade arendusprojektides ja uute elamualade planeerimisel, lisaks nähti selle potentsiaalset kasutust ka liikluse ja rohealade planeerimisel (ibid).

Pehme-GIS-i edukus kaasavas planeerimises sõltub palju ka elanike valmisolekust. Planeerijad on harjunud kasutama geograafilist ja ruumilist infot ja on tuttavad GIS tööriistadega ja uute GIS rakenduste kasutamise ei tohiks olla nende jaoks keeruline. Keeruline on kaasata mitteasjatundjad ja elanikud sellesse protsessi, kuna nad ei oska GIS tööriistasid reeglina kasutada ja teatud hulgale elanikkonnast on ka Pehme-GIS meetodi kasutamine raske. Seega saab Pehme-GIS olla kaasava planeerimise abivahend, mis ei asenda täielikult traditsioonilisi avalikke koosolekuid ja teisi kaasamise meetodeid.

32

1.3.3.4 Kokkuvõte Pehme-GIS metoodikast

Olemasolevate uurimistulemuste põhjal saab väita, et Pehme-GIS täidab PPGIS-ile pandud eesmägi koguda ja analüüsida kohalikku tunnetuslikku teavet (Kahila 2007; Kyttä et al. 2012, 2013). Pehme-GIS meetod annab võimaluse uuride elukeskkonna kvaliteeti ulatuslikumalt ja põhjalikumalt kui see oli võimalik seni. Kuna elukeskkonna kvaliteeti iseloomustav kognitiivne info põhineb elanike käitumises, kogemustel ja mälul on kohalikud elanikud ise eksperdid oma igapäevase keskkonnakvaliteedi tuvastamiseks. Järelikult tulebki sellist teavet koguda otse elanikelt. Selle tunnetusliku info paigutamine kaardile annab aga võimaluse kasutada seda geoinfosüsteemis, et neid näitajaid analüüsida, ülekanda, säilitada ja visualiseerida.

Pehme-GIS kaasava planeerimise tööriisana on avanud uue võimaluse, et luua sild tõhusamaks koostööks planeerijate ja kohalik elanike vahel. Peamised Pehme-GIS-i võimalused elanike vaatenurgast on lihtne võimalus planeerimisprotsessis kaasarääkida, kasutajasõbralikkus ja anonüümsus (Kahila 2007). Ohtudena mõjutavad inimeste võimeid Pehme-GIS-i kasutada peamiselt tehnilised võimalused, motivatsioon, oskused ja teadmised (ibid). Planeerijate ja otsuse tegijate vaatenurgast nähakse Pehme-GIS-i peamise võimalustena laia osalust planeerimises, lihtsust protsessis kaasa rääkida, info geograafilist esitusviisi ja pidevat info kulgu (ibid). Planeerijad näevad peamist ohtu traditsioonilisele kaasavale planeerimisele ja ekspertide teadmistele tuginevale planeerimisele (ibid).

33

2 METOODIKA

2.1 Metoodika üldkirjeldus

Töö uurimiseesmärk on Pehme-GIS-i testimine maapiirkonnas, kuivõrd kasutatav metoodika võimaldab seal kohapõhist teavet koguda. Uuringu läbiviimiseks kasutati Soome riiklikku Pehme-GIS teenust nimega Harava. Harava on kasutusel ca 70 % Soome suurematest linnadest ja ca 60 organisatsioonis või asutuses Soomes ja teistes riikides. (About Harava 30.07.2015).

Harava on üks Pehme-GIS metoodikal põhinev veebipõhine tööriist, mis on arendatud Dimenteq OÜ ja Soome Keskkonnaministeeriumi koostöös 2013. aastal. Harava on üks osa soomlaste SADe programmist (Action Programme for eServices and eDemocracy 2010-2015), mille eesmärk on muuta avalik haldus tõhusamaks ja tarbijasõbralikumaks. Harava on selle programmi raames arendatud elukeskkonna informatsiooniteenus, mille eesmärk on luua sild planeerija ja kohaliku elaniku vahel. Nimi Harava (tõlkes: reha) tähistab piltlikult info kogumist laialdaselt ja lihtsalt nagu lehtede riisumist. Harava tööriista peamine idee seisneb kaardile punktide, joonte ja alade joonistamises ning nende objektide kirjeldamises. Seega on igal objektil koordinaadid ja teatud omadused ning neid saab geograafiliselt analüüsida. Kogutud andmed saab hõlpsasti töödelda teemakaartideks või muuks visuaalseks esitusviisiks selliselt, et uurimuse tulemustest oleks kõigil lihtne aru saada. Lisaks töötab Harava kui küsi-vasta platvorm, võimaldades elanikel küsida ametnikelt küsimusi. Teise poole Harava kasutajatest moodustavad haldajad, omavalitsuste planeerimisspetsialistid ja planeerijad. Administraatori kasutajaliides võimaldab koostada küsitlusi, samuti saab kasutada varasemalt koostatud küsitlusi ja neid oma vajadustele vastavalt muuta. Administraatori liides võimaldab kogutud andmete allalaadimist, seda ka küsitluse käigus. Haravaga kogutud andmeid saab esitleda erinevaid Harava funktsioone kasutades nt teemakaartidena ja graafikutena otse Harava veebis või oma GIS tarkvara kasutades. (Vartiainen 2013)

Käesoleva töö raames koostati küsimustik (lisa 1), mis põhineb lubavuste ja kohaseotuse teooriatel. Lubavused on küsimustikus jagatud Kyttä et al. eeskujul neljaks teemaks: keskkonna funktsionaalsed võimalused, välimus, atmosfäär ja sotsiaalne elu (2013), mis tuginevad Fornara et al. PREQ skaalal (2010). Kohaseotuse tuvastamine põhineb Williamsˊi ja Vaske kahemõõtmelisel kohaseotuse skaalal, mis koosneb kohaidentiteedist

34 ja kohasõltuvusest (2003). Brown et al. metoodika ja soovituste põhjal on kohaseotus küsitluses seotud selle piiritlemisega kaardil ja selle intensiivsuse hindamisega (2015). Nii kohaseotust kui lubavusi puudutavad küsimused kohandati uuringualale vastavaks. Taustinformatsioonina küsiti vastajatelt komplekt küsimusi nende vanuse, soo, majapidamise tüübi ja omandisuhte ja tegevusala ning juurte kohta. Vastajatel paluti märkida kaardile ka oma kodu asukoht ning küsiti, kui pikalt ja millistel põhjustel antud kohas elatakse.

Küsimustiku sidumiseks Eesti kaardiga kasutati Maa-ameti avalikku WMS teenust, mis võimaldab Maa-ameti aluskaartide kasutamist GIS-tarkvarades. Käesolevas küsitluses kasutati aluskaardina fotokaarti, mis sisaldab hübriidkaardi vektorkihte (kohanimed ja hoonete numbrid, teedevõrk, vetevõrk, ehitised), kõige uuemate ortofotode kihti ning haldus- ja asustusjaotust (piirid ja kohanimed).

Fornara et al. juhivad tähelepanu, et tajutava elukeskkonnakvaliteedi ja kohaseotuse küsimustikud on liiga pikad ning nii praktika kui rakendamise kohapealt sobiksid paremini lühemad küsimustikud (2010). Seega on küsimustiku koostamisel välja jäetud küsimused igapäevaelu taristu, nagu nt töökoha, kooli, ostlemiskoha, vaba aja veetmise kohtade jmt, ning igapäevaste teekondade kaardistamisest. Samuti on välja jäetud keskkonna parendusettepanekute kaardistamine, nagu nt soovitused hoonete lammutamiseks või arendustegevuseks, uute kergliiklusteede rajamiseks, ühistranspordi ühenduse loomiseks jne. Küsimustikust on välja jäetud ka eriliste kohtade ja maastiku väärtuste, nagu nt hariduslik, rekreatiivne, esteetiline, spirituaalne väärtus jne, kaardistamine kohaseotuse uurimise metoodikate kontekstis. Kuna eelnevad uuringud on näidanud, et alana ja joonena märgitud infot on keeruline GIS-is analüüsida, toimus käesolevas uuringus kaardiküsimustele vastamise peamiselt punktide märkimisega.

Käesolevas töös analüüsiti kogutud infot peamiselt asukohapõhisel viisil, st kaardil visualiseeritult.

35

2.2 Uuringuala

Uuring on läbi viidud Tartumaa idaosas Emajõe ürgoru vasakul kaldal asuvas Luunja vallas (joonis 4). Valla territoorium ulatub üle 30 km pikkuse suhteliselt kitsa ribana Tartu linna piirilt Emajõe Suursoo aladele. Omavalitsusüksuse pindala on 133,8 km², rahvaarv on veidi alla 4000, mehi ja naisi on enamvähem võrdselt, rahvastikutihedus on 1. jaanuari 2015. a seisuga 32,8 in/km² (Luunja valla rahvastik 2015).

Joonis 4. Uuringuala asukohat ja jagunemine kantideks (Maa-amet, Eesti põhikaart 2011)

Vallas on 20 küla ja üks alevik. Rahvaarvult suurimas, Lohkva külas elab üle 1000 elaniku, elanike arvult järgmine, Luunja alevik (üle 500 elaniku), (ibid) on valla keskuseks, kus on ka kõige rohkem võimalusi mitmesuguste teenuste tarbimiseks (keskkool, lasteaed, kultuuri- ja vabaajakeskus, laululava, kontserdiõu roosiaias, tervishoid, kauplus, vallavalitsus jmt). Territoriaalselt paikneb rahvastik ebaühtlaselt. Tartu linna läheduses asuvates külades elab märkimisväärne osa vallaelanikest. Linnast kaugemale jäävates külades asustustihedus järjest hõreneb ning valla idaosa iseloomustab juba ääremaastumine. Valda iseloomustab kolme keskuse – Luunja, Lohkva ja Kavastu olemasolu, mis koos neid ümbritseva piirkonnaga moodustavad kandid (joonis 4).

36

Luunja valla territoorium on üsna eripalgeline, hõlmates nii kaasaegseid tiheasustusega elamualasid linna lähivööndis, pika ajalooga asulaid kandikeskustes, traditsioonilist hajaasustust, kui ka puutumatu loodusega asustamata piirkondi valla idaosas. Põllumaad moodustavad ligikaudu pool valla pindalast, ca 30 % valla territooriumist on metsa all. Suure atraktiivset ja majanduslikku väärtust omab terves ulatuses laevatatav veetee – Suur Emajõgi. Oluliseks väärtuseks ja turismiobjektiks on ka Emajõe-Suursoo looduskaitseala.

Lõuna-Eestis on Luunja käesoleval ajal üks kõige kiiremini kasvava elanikkonnaga vald. (Luunja valla arengukava aastateks 2015-2022, 2015). Luunja valla rahvastiku kujunemist mõjutab oluliselt Tartu valglinnastumine (ibid). Asustuse tihenemine on elavdanud ka kohalikke elanikke aktiivsemalt kaasa rääkima planeerimisküsimustes. Kasvav ehitussurve hajaasustatud piirkondades on suurendanud kogukonnaalgatusi, loodud on mitmeid külaseltse, kes seisavad eelkõige kohaliku identiteedi säilimise eest. Joonisel 5 on toodud mõned vaated Luunja valla eripalgelisest elukeskkonnast.

Joonis 5. Vaateid Luunja valla eriilmelisest elukeskkonnast (autori fotod)

2.3 Uuringu läbiviimine

Küsitluse koostamiseks Haravaga oli vajalik vastav administraatori kasutajaliides. Küsimustiku koostamine toimus samm-sammult, aga alati sai minna tagasi ja eelnevaid küsimusi muuta või kustutada, valida sai erinevate küsimuse tüüpide vahel ja erinevate sisendite vahel, kuidas küsimusele vastatakse. Joonisel 6 on toodud näide küsimustiku koostamise protsessist Harava keskkonnas. Käesolevas küsimustikus kasutati valdavalt kahte tüüpi küsimusi: kaardiga seotud küsimusi, mille puhul sai vastaja märkdia kaardile

37 punkti või ala, millele järgnes täpsustav küsimus vastava koha või objekti kirjeldamiseks või hindamiseks (joonis 7) ning skaalal põhinevaid küsimusi, mille puhul sai vastaja hinnata etteantud teemat olenevalt küsimusest 5-10 punktisel skaalal.

Küsitlust reklaamiti Luunja valla veebi esilehel ja uudistevoos, kohaliku omavalitsuse ja selle külaseltside Facebooki lehekülgedel, kohalikus ajalehes, mis jõuab iga vallaelaniku postkasti, samuti avalikkusele suunatus kohtades nagu bussipeatused, infostendid jmt (lisa 3). Küsitluse reklaamis kutsuti vallaelanikke üles hindama oma elukeskkonda, anti infot uurimuse sisu kohta ning viidati veebileheküljele, kus küsitlus asub. Küsitluses osalema motiveerimiseks reklaamitakse välja ka osalejate vahel meenete loosimine.

Joonis 6. Küsitluse koostamine Harava keskkonnas

38

Joonis 7. Näited kaardiga seotud küsimustest Luunja uuringus

Küsitlus viidi läbi Luunja valla elanike seas ajavahemikul 3. – 31. juuli 2015. a. Küsimustikule vastamine toimus spetsiaalsel veebilehel ja kasutada sai nii arvutit kui nutitelefoni. Küsimustiku täitmiseks oli antud iga küsimuste bloki juures vastavad juhised. Täpsemad ja üksikasjalikumad juhised küsimustikus ja kaardiaknas ringiliikumise, punktide ja alade kaardile märkimise jmt kohta olid toodud küsimustiku avalehel viidatud juhises (lisa 2). Küsimustele vastamine toimus veebikeskkonnas samm-sammult, aga sai minna ka tagasi ja oma vastuseid muuta, vastused salvestati automaatselt. Valikvastustega küsimuste puhul sai valida etteantud valikuvõimaluste vahel, aga vastajal oli alati võimalus

39 nimetada lisaks ka oma isiklikke keskkonnakvaliteedi tegureid, mida valikus ei olnud. Küsimustikule vastamisel garanteeriti osalejate anonüümsus.

Käesolevas töös analüüsiti kogutud infot peamiselt MapInfo GIS tarkvaraga asukohapõhisel viisil, st kaardil visualiseeritult (joonis 8). Harava keskkonnast toodi kogutud ruumiline info Shape (.shp) faili formaadis üle MapInfo programmi. MapInfo programmist eksporditi tabelandmed ka Exceli programmi, kus toimus täiendav tabelandmete analüüs. Kuivõrd uuringualal on tegu väga eripalgelise asustusmustritega, analüüsiti kogutud andmeid esmalt seoses erineva asustustihedusega ja maakasutusega. Selle käigus võrreldi tulemusi hajaasustuses ja tiheasustuses erinevate maakasutustüüpide baasil, milleks olid: rohealad, elamualad, teenindusega seotud alad, tootmis- ja põllumajandusalad ning liiklusmaad. Seejärel analüüsiti küsitluses kogutud kvaliteedinäitajate (lubavuste) ruumilist jaotumise eriaspektidest lähtuvalt, milleks olid: funktsionaalsus, välimus, atmosfäär ja sotsiaalne elu. Viimaseks analüüsiti kohaseotuse ruumilist määratlemist ning hinnanguid kohaseotusele.

Analüüs viidi valdavalt läbi suhtarvude võrdlemise teel.

Joonis 8. Andmete analüüs MapInfo programmiga

40

3 TULEMUSED

3.1 Info uuringus osalenute kohta

Küsitlusele vastas kokku 69 vallakodanikku. Enim olid esindatud vanusegrupid 31-45 ja 46-50. Kõige noorem ja kõige vanem vanusegrupp olid alaesindatud, alla 19 aastasi noori küsitluses ei osalenud. Ligikaudu 61 % vastanutest, kes avaldas oma soo, olid naised. Ligikaudu 38 % küsitluses osalenutest ei avaldanud oma vanust ega sugu. Vastanute sooline-vanuseline graafik on toodud joonisel 9. Üleesindatud olid vastajad, kes elasid neile kuuluval elamispinnal (94 %). Ligi kaks kolmandikku uuringus osalenutest elas korteris, 4 vastajat ridaelamus ja umbes kolmandik vastajatest elas eramus. Ülekaalus olid tööl käivad inimesed (93 %). Kõige populaarsem vastajagrupp oli 31-45 aastane töötav naine.

16 14 Naine Mees 12 10 8

6 Vastajate arv 4 2 0 19-30 31-45 46-60 üle 60 Vanusegrupp

Joonis 9. Vastajate sooline-vanuseline jaotumine

Suurem osa vastanutest elas Kabina külas, mis asub valla kõige suurema rahvaarvuga Lohkva kandis, järgnes Luunja alevik, mis on ka rahvaarvult järgmine (joonis 10). Veidi üle poolte vastajatest oli ka oma lapsepõlve veetnud Luunja vallas. Ligikaudu pooled vastajatest märkisid kaardile oma kodu asukoha (joonis 11) ja 56 % neist avaldasid infot selle kohta, kui kaua on elatud antud asukohas. Suurem osa vastanutest olid elanud samas

41 kohas üle 10 aasta, 5 vastajat 5-10 aastat, ülejäänud vastajad alla 5 aasta. Peamiseks põhjuseks elukohavalikul toodi välja keskkonna materiaalseid omadusi ja muud põhjused, mida valdavalt ei täpsustatud.

30

25

20

15

10 Vastanutearv 5

0

Elukoht

Joonis 10. Vastajate jaotumine elukoha järgi

Joonis 11. Uuringus osalejate elukohajärgne paiknemine (Maa-amet, ortofoto 2015)

42

3.2 Vastanute üldine hinnang elukeskkonna kvaliteedile

Küsitluses osalejatel paluti hinnata oma elukeskkonna kvaliteeti tervikuna neljast aspektist: keskkonna funktsionaalsed võimalused, keskkonna atmosfäär, keskkonna väljanägemine ja sotsiaalne elu. Vastata tuli liugurnupu abil 10-punktisel skaalal.

Kõik aspektid olid hinnatud suhteliselt võrdselt veidi üle keskmise (tabel 3). Negatiivseid hinnanguid anti kõige enam keskkonna funktsionaalsetele omadustele, samas said positiivseid hinnanguid kõik aspektid pea võrdselt. Naised hindasid elukeskkonda kokkuvõttes kõrgemalt kui mehed.

Tabel 3. Hinnang elukeskkonna kvaliteedile tervikuna neljast aspektist 10-punktisel skaalal (1 – väga halb, 10 – väga hea) Keskmine standard- Variatsiooni- Vastuste Hinnatav aspekt hinnang hälve kordaja % arv Keskkonna funktsionaalsed võimalused 5,7 2,05 35,8 41 Keskkonna atmosfäär 5,8 1,72 29,5 41 Keskkonna väljanägemine 5,6 1,95 34,8 41 Sotsiaalne elu 5,8 2,15 36,9 41

Kokku märgiti kaardile 99 punkti, millele uuringus osalejad tuvastasid kokku 269 lubavust, ja 12 polügooni, mis kirjeldavad kohaseotust. Naised märkisid ära 77 punkti ja 210 lubavust, mehed 22 punkti ja 59 lubavust. Kohaseotuse ala piiritlesid 8 naist ja 4 meest. Kõige rohkem tegi märgistusi vanusegrupp 31-45. Keskmiselt märkis üks vastaja kaardile 1,6 kohta. Lubavusi märgiti keskmiselt 3,9 tükki küsitluse kohta, kohaseotuse ala märgistas ligikaudu iga kuues vastaja.

Joonisel 12 on ära toodud kõik märgitud kohad. Lisas 4 on toodud suurem skeem kõikide märgistatud kohtadega koos koha unikaalse ID-ga, mis ühendab koha lisas 5 ja 6 esitatud andmetabelites sisalduva infoga. Kõige rohkem märgiti keskkonna kvaliteedinäitajaid Luunja alevikus (48 punkti, 5 kohaseotuse ala ja kokku 126 lubavust, millest 12 % negatiivsed). Enim märgistati kvaliteedinäitajaid Luunja kultuuri- ja vabaajakeskusele – kokku 15 lubavust ning see jäi 5 kohaseotuse ala sisse. Luunja alevikule anti ka tervikuna elukeskkonna kvaliteedile kõige kõrgem hinnang. Sageli märgiti ära ka Emajõe kaldaalasid, märgistused on jaotunud piki ca 25 km pikkust kaldariba – kokku 34 lubavust ja 5 kohaseotuse ala.

43

Joonis 12. Uuringus osalenute poolt märgistatud alad (Maa-amet, ortofoto 2015)

3.3 Positiivsete ja negatiivsete kvaliteedinäitajate koond

Vastajate positiivsed ja negatiivsed märgistused on ära toodud joonisel 13. Suurem osa hinnanguid olid positiivsed (73%). Lisas 7 on toodud ära kõigi märgitud kvaliteedifaktorite esinemissagedus. Mehed märkisid naistest enam lubavusi seoses keskkonna funktsionaalsete võimalustega, atmosfääriga ja välimusega. Naised märkisid märgatavalt rohkem sotsiaalse eluga seotud näitajaid kui mehed. Mehed tuvastasid positiivseid lubavusi märgatavalt rohkem (86 %) ja seda kõikides kategooriates, naistel olid positiivsed 70 % kõikidest lubavustest. Vastajatest vanemad kui 45 märkisid rohkem sotsiaalse elu aspekte ja tuvastasid rohkem positiivseid lubavusi, samas nooremad vastajad olid kriitilisemad ja tuvastasid rohkelt negatiivseid elukeskkonna näitajaid. Enim positiivseid kvaliteedinäitajaid (18) märgiti Emajõe äärsetele aladele, kuid jõeäärsetele aladele omistati ka pea samapalju (16) negatiivseid lubavusi. Kõige positiivsemaks kohaks osutus Luunja kultuuri- ja vabaajakeskus, mille puhul tuvastati üksnes positiivseid kvaliteedinäitajaid (15). Rohkelt positiivseid hinnanguid sai ka Luunja mõisapark (10).

44

Joonis 13. Positiivsed ja negatiivsed märgistused (Maa-amet, ortofoto 2015)

3.4 Kvaliteedinäitajate seos erineva asustustihedusega ja maakasutusega

3.4.1 Üldised hinnangud seoses asustuse ja maakasutusega

Hajaasustuses märgiti ära 39 % kõigist punktidest ja 41 % kõikidest lubavustest. Tiheasustuses märgiti 61 % punktidest ja 59 % lubavustest. Kõige olulisemad elanike jaoks olid rohealad, neid märgiti ära 32 %, järgmisena märgiti elamualasid (26 %), teenindusega seotud alasid (18 %) ja tootmis- ja põllumajandusobjekte (14 %), kõige vähem märgiti liiklusmaid (10%) (joonis 14). Emajõgi on antud tööd analüüsides vaadeldav kui roheala, kuigi omab tähtsust nii liikluse kui teeninduse aspektist, mistõttu on jõele mõnel juhul omistatud ka liiklusega seotud tähendusi, kuid rekreatiivsed tähendused olid siiski ülekaalus.

Mehed märkisid võrdselt kohti nii haja- kui tiheasustuses, naised märkisid rohkem punkte tiheasustusalasse (64%). Naistele olid kõige olulisemad rohealad (34 %), järgnesid elamualad (23 %), meessoost vastajad märkisid kõige rohkem elamualasid (42 %), millele järgnesid rohealad (32 %).

45

Joonis 14. Maakasutuse järgi grupeeritud märgistused (Maa-amet, ortofoto 2015)

3.4.2 Hinnangud maakasutusest tulenevalt hajaasustuses

Hajaasustuses märgiti kokku 39 punkti, lubavusi tuvastati 110, neist positiivsed olid 78 %. Hajaasustuses märgistati 15 roheala, 11 eluala, tootmis- ja põllumajandusmaid märgiti 7, liiklusobjekte 4 ning teenindusalasid 2.

Rohealadest märgiti kõige rohkem ära Emajõe äärseid puhke- ja kalapüügikohti. Kõige enam märgiti Emajõe silla juures olevat jõeäärset ala (4 korral) ning Kabina karjääri isetekkelist puhke- ja supluskohta (3 korral). Jõeäärsed alad hinnati valdavalt positiivseteks. Kõige rohkem tuvastati jõeäärsetel aladel funktsionaalseid võimalusi, teisena märgiti ära keskkonna atmosfääriga seotud lubavused. Kabina karjäärile, mis on jõe osa, omistati vaid negatiivseid lubavusi seoses keskkonna välimus ja atmosfääriga.

Elamualadest mainiti kõige rohkem Pilka ja Sirgu küla talukohti. Hajaasustuse elamualadel tuvastati valdavalt vaid positiivseid omadusi, kõige rohkem märgiti ära keskkonna atmosfääriga ja sotsiaalse aluga seotud positiivseid lubavusi. Pilka külas tunnetati sotsiaalset elu positiivselt ilmselt tingituna aktiivsest külaseltsist.

Põllumaid märgiti ära Luunja aleviku territooriumil ja Kakumetsa, Sirgu ning Sava külades. Valdavalt omistati põldudele positiivseid omadusi. Põllumaade puhul võis täheldada, et punktiga seotud lubavused olid pigem seotud vastava asulaga üldiselt või

46 seostati põllumaaga selle juurde kuuluvat talukohta. Seega jäetakse siinkohal põldudele antud kvaliteedinäitajad analüüsimata. Liiklusobjektide osas märgiti valdavalt vaid negatiivseid lubavusi seoses teede seisukorraga. Hiljuti valminud Tartu-Luunja kergliiklusteed märgiti hajaasustuses vaid korra, seda positiivselt. Teenindusega seoses märgiti hajaasustuses ära kahel korral Emajõe-Suursoo looduskeskust, kus tuvastati nii funktsionaalseid kui atmosfääriga seotud positiivseid omadusi.

3.4.3 Hinnangud maakasutusest tulenevalt tiheasustuses

Tiheasustuses märgiti kokku 59 punkti, tuvastati 159 lubavust, millest 72 % olid positiivsed. Tiheasustuses märgiti samuti kõige rohkem rohealasid (17), 15 korral märgiti elamualasid, teenindusega seotud alasid märgiti 13 korral, tootmis- ja põllumajandusobjekte märgiti 8, liiklusmaid 6. Joonisel 15 on toodud maakasutuse järgi grupeeritud märgistused Luunja alevikus.

Tiheasustuses märgiti rohealadest kõige rohkem Luunja (5 korral) ja Kavastu (3 korral) mõisaparki ning Emajõge ja jõeäärseid alasid (3 korral). Kõige rohkem märgiti ära keskkonna funktsionaalsusega, sotsiaalse eluga ja atmosfääriga seotud lubavusi. Enim hinnati rohealade funktsionaalseid ja sotsiaalse eluga seotud lubavusi. Valdavalt seostati nii mõisaparkide kui jõeäärsete aladega positiivseid lubavusi. Kuid Luunja mõisapargile märgistati mitmel korral negatiivse aspektina joodikute viibimist pargis. Valla äärealal asuvas Kavastu külas tuvastati negatiivseid omadusi nii jõeäärsele alale kui ka mõisapargile, mainiti igavust ja väheseid funktsionaalseid võimalusi.

Tiheasustatud elamualadel tajuti pea võrdselt positiivseid ja negatiivseid lubavusi. Enim märgiti Luunja aleviku ja linnalähipiirkonna elamualasid. Võrdselt märgiti ära nii keskkonna funktsionaalsete võimalustega, välimusega kui sotsiaalse eluga seotud lubavusi. Positiivseid funktsionaalseid lubavusi märgiti kõige rohkem Luunja aleviku elamualadele, negatiivseid linnalähipiirkonna uuselamurajoonides, kus kurdeti kõige rohkem nigelat kultuurielu, väheseid võimalusi hobitegevuseks ja halba ühistransporti. Välimusega seoses märgiti positiivseid lubavusi Luunja alevikus ja Veibri külas, negatiivseid hinnanguid väljanägemisele sai Lohkva küla uus Puupilli korterelamurajoon. Sotsiaalsest aspektist märgiti positiivseid lubavusi vaid Luunja aleviku elamualadel. Vähest sotsiaalset läbikäimist märgiti linnalähiala uuselamualadel Veibri ja Lohkva külas ning valla äärealal asuvas ajaloolises Kavastu külas.

47

Tiheasustuses märgiti teenindusobjektidest kõige rohkem avalikkusele suunatud teenuseid pakkuvaid asutusi nagu kultuuri- ja vabaajakeskus, lasteaed, kool, vallavalitsus, sadam, kauplus jmt. Kõige rohkem märgiti teenindusega seoses ära sotsiaalse eluga seotud lubavusi (13 korral), märgiti vaid positiivseid omadusi. Ka kõikides teistes elukeskkonna aspektides märgiti teenindusobjektidel ära vaid positiivseid lubavusi. Kõige rohkem tuvastati teenindusvallas kvaliteedinäitajaid kultuuri- ja vabaajakeskusele (15 lubavust), enim hinnati paiga head mainet ja elavat sotsiaalset läbikäimist.

Tiheasustuse põllumajandus- ja tootmisaladest märgiti kõige rohkem Luunja Tallide valdusi (4 korral), kus kasvatatakse hobuseid ja tegeletakse ratsaspordiga. Lisaks märgiti ära erinevaid tootmisfunktsiooniga objekte Luunja alevikus. Põllumajandus- ja toomisaladele omistati üllatuslikult valdavalt positiivseid omadusi. Kõige rohkem lubavusi tuvastati Luunja tallidele ja valdavalt hinnati ala välimust – tootmisala puhul peeti märkimisväärseks, et selle ümbrus on puhas ja korrastatud. Kuna tegemist on ratsasporti edendava asutusega, kiideti ka selle sotsiaalseid omadusi.

Liikluspindadest märgiti tiheasustuses enim ära kitsast kaitsealuse alleega ääristatud Puiestee tänavat Luunja alevikus, lisaks märgiti ära teisi teid. Liiklusmaade puhul märgiti ära vaid funktsionaalseid lubavusi. Valdavalt tunnetati liikluspindasid negatiivselt.

Joonis 15. Maakasutuse järgi grupeeritud märgistused Luunja alevikus (Maa-amet, ortofoto 2015)

48

3.5 Kvaliteedinäitajate ruumiline jaotumine eriaspektidest lähtuvalt

3.5.1 Funktsionaalsus

Elukeskkonna kvaliteedinäitajatest tajuti kõige enam funktsionaalseid võimalusi (74), ära märgiti 47 positiivset ja 27 negatiivset lubavust. Enim märgiti positiivsetest lubavustest mugavalt jalgsi ja rattaga liikumist (14 korral). Võrdselt oluliseks peeti hobitegevuste võimalikkust ja mugavat liikumist isikliku autoga, mida mõlemat märgiti ära 8 korral, 7 korral tähistati turvalist liiklust. Negatiivsetest funktsionaalsusega seotud kvaliteedinäitajatest mainiti ohtlikku liiklust (7 korral) ja halba ühistransporti (5 korral).

Kõige rohkem funktsionaalsusega seotud näitajaid tuvastati Luunja alevikus (joonis 16). Kõige rohkem märgiti positiivseid funktsionaalseid lubavusi rohealadele, valdavalt Emajõe äärsetele aladele ja jõele endale (Pos 1), märkimist leidis ka Tartu-Luunja kergliiklustee (Pos 2).

Negatiivseid funktsionaalseid lubavusi märgiti enim liiklusmaadele. Negatiivsest aspektist märgiti ohtlikku liiklust kõige rohkem ära Luunja alevikus Puiestee tänaval (Pos 3), halba ühistransporti märgiti ära linnalähiala uuselamurajoonides

Joonis 16. Funktsionaalsus (Maa-amet, ortofoto 2015)

49

3.5.2 Välimus

Kvaliteedinäitajatest hulgalt teisena märgiti välimusega seotud aspekte (67). Välimusega seoses märgiti ära 46 positiivset ja 21 negatiivset lubavust. Positiivsetest välimusega seotud lubavustest märgiti enim ümbruse puhtust ja korrastatust (11 korral) ning 7 korral võimalikkust paigaga suhestuda ja ilusat ümbrust. Negatiivsest aspektist märgiti kõige rohkem ära inetut ümbrust (6 korral) ja võrdselt 4 korral märgiti ära korratut ja viimistlemata ümbrust. Kõige rohkem välimusega seotud näitajaid tuvastati jällegi vallakeskuses (joonis 17).

Positiivseid väljanägemisega seotud lubavusi tuvastati enim elamualadele (17), võrdselt tiheasustuses ja hajaasustuses ning märgiti nii ajaloolist kui uushoonestust. Kõige rohkem tuvastati elamualadest välimusega seoses positiivseid lubavusi Luunja alevikus Pargi elamurajoonis (Pos 1). Järgnesid tootmisalad, mis said välimusega seoses positiivseid lubavusi peamiselt Luunja tallide alal (12 korral, Pos 2). Rohealadele tuvastati 10 välimusega seotud lubavust ja need omistati hoopis valla äärealale Kavastu külas.

Negatiivseid välimusega seotud lubavusi tuvastati enim rohealadel (10) ja kõige rohkem märgiti negatiivseid välimusega seotud näitajaid ära Kabina karjääri puhke- ja supluskohale (8).

Joonis 17. Välimus (Maa-amet, ortofoto 2015)

50

3.5.3 Atmosfäär

Keskkonna atmosfääriga ehk õhkkonnaga seoses tuvastati 65 kvaliteeditegurit. Atmosfääriga seotud lubavustest märgiti ära 53 positiivset ja 12 negatiivset. Atmosfääriga seoses olid enim tuvastatud positiivsed lubavused järgmised: rahulik (11 korda), looduslähedane (10 korda), lapsesõbralik (9 korda) ja lõõgastav (9 korda). Negatiivsetest omadustest märgiti enim ära keskkonna eemalepeletavust (3 korda), kahel korral märgiti ära lärmakust, ebasõbralikkust laste suhtes ning joodikute/õllesõprade kogunemist. Kõige rohkem tuvastati atmosfääriga seotud kvaliteedinäitajaid Luunja alevikus (joonis 18).

Atmosfääriga seotud positiivseid lubavusi tuvastati kõige rohkem rohealadele (18), enim märgiti Luunja roosiaeda (Pos 1) ja Emajõe äärset ala (Pos 2). Elamualadel tuvastati positiivseid atmosfääriga seotud lubavusi 15, valdav osa neist omistati hajaasustuses asuvatele talukohtadele. Atmosfääri hinnati ka Luunja aleviku avalikkusele suunatud objektides nagu kultuurimaja (Pos 3) ja kauplus (Pos 4), lisaks leiti kvaliteeditegureid ka Emajõe-Suursoo looduskeskusest ja Lohkva küla raamatukogust.

Negatiivsest aspektist märgiti atmosfääriga seotud omadusi enim Luunja mõisapargis (Pos 5), kus tundus suurim probleem seisnevat selles, et tegemist on joodikute kogunemiskohaga.

Joonis 18. Atmosfäär (Maa-amet, ortofoto 2015)

51

3.5.4 Sotsiaalne elu

Elukeskkonna sotsiaalse elu aspektist tuvastati kokku 63 kvaliteedinäitajat, neist 52 positiivset ja 11 negatiivset. Sotsiaalse elu kohapealt märgiti enim paiga head mainet (9 korral), turvalist elamist ja ringiliikumist (9 korral) ning heanaaberlikke suhteid (8 korral). Negatiivsetest sotsiaalse elu aspektidest tuvastati enim vähest sotsiaalset läbikäimist (4 korral) ja elanike mittehoolitsemist väliruumi eest (4 korral). Kõige rohkem tuvastati välimusega seotud kvaliteedinäitajaid vallakeskuses (joonis 19).

Sotsiaalse eluga seotud positiivseid omadusi tuvastati kõige rohkem elamualadel (22), enim märgiti sotsiaalse eluga seoses Sirgu küla hajaasustuses asuvaid talukohti ning Luunja aleviku Puiestee tn korterelamuid (Pos 1). Ka rohealadele tuvastati palju positiivseid lubavusi sotsiaalse elu aspektist, enim said neid Luunja mõisapark (Pos 2) ja Kavastu mõisapark (Pos 2) ning Emajõe kallas Luunja silla läheduses, kus asub populaarne kalastus- ja grillimiskoht (Pos 3). Teeninduse valdkonnas märgiti enim positiivseid sotsiaalseid lubavusi Luunja kultuuri- ja vabaajakeskusele (13 korral, Pos 4).

Negatiivse poole pealt tuvastati sotsiaalse eluga seotud lubavusi eelkõige linnalähiala elamurajoonides ja valla ääremaal Kavastu külas. Halba mainet ja hoolitsemata väliruumi täheldati ka Luunja mõisa moonakatemajas, kus asuvad valla sotsiaalkorterid (Pos 5).

Joonis 19. Sotsiaalne elu (Maa-amet, ortofoto 2015)

52

3.6 Kohaseotus

3.6.1 Kohaseotuse ruumiline määratlemine

Küsitluses osalejatel paluti märkida kaardile ala, Luunja valla piires, millisega tunnetatakse kõige tugevamat sidet. Nn kohaseotuse ala märkisid kaardile vaid 17 % küsitluses osalenutest. Kaardile märgiti 12 kohaseotuse maa-ala, mis osaliselt või täies ulatuses omavahel kattuvad. Joonisel 20 on esitatud kohaseotuse ruumiline paiknemine koos vastaja kodu asukohaga (ühel juhul ei ole kodu asukohta märgitud, kuid on teada, et see asub Sirgu külas). Kahte kohaseotuse ala ei analüüsitud, kuna oli selge, et need olid kaardile märgitud ekslikult ja sama vastaja poolt oli kaardile märgitud ka teine ala.

Kohaseotuse ala hõlmas keskmiselt 8,3 km² suurust piirkonda, kõige väiksem märgitud ala, millega tugevat sidet tunti, oli 0,04 km² ja kõige suurem ala 40,9 km². Kohaseotuse alad olid valdavalt piiritletud täpsusastmes, mis annab ruumi erinevaks tõlgendamiseks. Neljal juhul oli kohaseotuse alaks küla või aleviku kompaktselt hoonestatud ala ligikaudne piir. Ühel juhul oli selleks tõenäoliselt märgitud kodutalust vaadeldav maastikuruum hajaasustuses lõppedes jõega. Ühel juhul oli kohaseotust tunnetatud vaid vastaja enda koduga, hõlmates hajaasustuses maantee ja jõe vahele jäävat talukohta ja selle juurde kuuluvat põllumaad. Üks kohaseotuse ala hõlmas linnalähivööndis Veibri, Kavastu ja Kabina külade elamualasid, ulatudes valla sügavusse kuni piiravate metsatukkadeni, viimaseid samuti sisaldades. Ühel juhul ulatus kohaseotuse ala linnapiirist piki Emajõe äärt kuni Kavastuni ja ühel juhul hõlmas kohaseotus lisaks Luunja valla edelaosale ka Mäksa valla loodeosas. Ühel juhul jäi kohaseotuse ala arusaamatuks, suure tõenäosusega jäi selle piiritlemine pooleli või ei osatud seda õigesti teha, kuid ala näib hõlvavat kodutalust jõe suunas avanevat põlluala kuni lähima asustuseni. Selline varieeruvus näitab, kui oluline osa kohaseotuse hindamisel on selle piiritlemine, kuna on väga tihedas sõltuvuses maastiku omadustest.

Kodu asukoha ja kohaseotuse ala paiknemise suhtes korrapära ei tuvastatud, umbes pooltel juhtudel paiknes kodu ala keskmes ja pooltel juhtudel ala ääres. Pooled analüüsitavatest kohaseotuse aladest ulatusid valla keskuse territooriumile. Seitsmel juhul ulatusid kohaseotuse alad Emajõe äärde. Kuuel juhul oli jõgi kohaseotuse ala piiriks ja ühel juhul ulatus kohaseotus teisele poole jõge.

53

Joonis 20. Kohaseotus (Maa-amet, ortofoto 2015)

3.6.2 Hinnang kohaseotusele

Kohaseotuse puhul hinnati selle kahte komponenti: kohaidentiteeti 6 aspektist ja kohasõltuvust 5 aspektist 4-pallisel skaalal. Kohaseotust hinnati keskmiselt veidi alla keskmise (2,4). Sõltuvust kohast hinnati kõrgemalt (2,9) kui kohaga samastumist (2,1) (tabel 4). Kõige kõrgemalt hinnati kohasõltuvuse aspekti „ühtegi teist kohta ei saa selle kohaga võrrelda“ (3,3) ja kõige madalamat hinnati kohaidentiteedi aspekti „see koht on mulle väga tähtis“ (1,5). Kõige kõrgemalt hinnati kohaseotust Luunja alevikus paiknevates 0,3-0,6 km² suurustel kohaseotuse aladel, mis hõlmasid valdavalt vaid aleviku territooriumit ja ühel juhul ka alevikuga piirnevat Kakumetsa küla. Valdavalt olid vastajad, kes kohaseotuse piiritlesid, elanud vallas üle 10 aasta (60%), kuid nende hinnang kohaseotusele ei erinenud oluliselt üldisest hinnangust, küll aga olid nad hinnanud kõrgelt elukeskkonna kvaliteeti tervikuna. Enamus kohaseotuse piiritlenud vastajatest elasid oma majas või ridaelamus, vaid 2 vastajat elas korteris Luunja alevikus. Kõik kohaseotuse piiritlenutest ja hindajatest omasid oma elamispinda. 70 % neist olid lapsepõlve veetnud mujal kui Luunja vallas, valdavalt Lõuna-Eestis. Kohaseotuse hindamisel vanuselises ja soolises võrdluses erilisi erinevusi ei ilmnenud.

54

Tabel 4. Hinnang kohaseotusele 11-st aspektist 5-punktisel skaalal

Keskmine Standard- Variatsiooni- Vastuste Hinnatav kohaseotuse tegur hinnang hälve kordaja % arv Kohaidentiteet Ma tunnetan, et see koht on osa minust 2,2 0,79 35,9 10 See koht on mulle väga tähtis 1,5 0,71 47,1 10 Ma samastan ennast selle kohaga 2,1 0,88 41,7 10 Ma olen väga kiindunud sellesse kohta 2 0,82 40,8 10 See koht tähendab mulle palju 2 0,94 47,1 10 Selles kohta ütleb palju selle kohta, kes ma olen 2,8 0,79 28,2 10 Kohasõltuvus See koht on parim selleks, mida mulle meeldib teha 2,8 1,14 40,5 10 Ühtegi teist kohta ei saa selle kohaga võrrelda 3,3 1,25 37,9 10 Ma saan rohkem rahulolu selles kohas olles kui üheski teises kohas 2,6 0,84 32,4 10 Ma ei saaks teha kusagil mujal seda tüüpi asju, mida ma teen siin 2,9 0,57 19,6 10 See, mida ma teen selles kohas on mulle tähtsam kui oleks teha seda mõnes teise kohas 2,7 0,67 25 10

55

4 ARUTELU

Selleks, et arutleda töös kasutatud metoodika tõhususe ja tulemuslikkuse üle maalise omavalitsuse üldplaneeringu koostamisel, võrdlen kehtiva Luuna valla üldplaneeringu (edaspidi ÜP) kaasamismeetode ja nende tulemusi käesolevas töös rakendatud Pehme-GIS meetodiga ning selle abil kogutud andmetega.

Esmalt võrdlen kaasamise eesmärke, meetodi valikut ja osalejate hulka. ÜP kaasamise peamiseks eesmärgiks oli püstitatud parimate lahenduste leidmine probleemidele, mis eksisteerivad erinevate huvigruppide vahel ning oodati ettepanekuid ÜP eesmärkide elluviimiseks (Luunja valla ÜP 2008). Käesoleva töö raames teostatud kaasamise eesmärk oli igapäevase elukeskkonna kvaliteedinäitajate kaardistamisega Luunja valla asulates, vastajatele selgitati, et kohalike elanike kogemustel põhinev info on vajalik elukeskkonna paremaks planeerimiseks. Siit nähtub kaasamise eesmärkide osaline kattumine – mõlema lõppeesmärk on parimate planeerimislahenduste leidmine. Kuid eesmärgid on püstitatud ja sõnastatud täiesti erinevalt ning viitavad, et lõppeesmärgini jõudmiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi.

ÜP kaasamise eesmärk juhib koheselt tähelepanu, et vaja on välja selgitada probleemid, st otsitakse asjaolusid, mis võivad kellegi heaolu halvendada, ning läbi kitsaskohtade leidmise otsida neile lahendusi. Üldplaneeringu eesmärgid on liialt mittekonkreetsed ja oodata nende osas konstruktiivset tagasisidet on liialt ambitsioonikas. Käesoleva töö raames teostatud kaasamine viitab oma eesmärgipüstituses, et välja püütakse selgitada väärtuseid ja eelistusi olenemata sellest, kas need on positiivsed või negatiivsed. Selline lähenemine lubab lahenduste otsimist hoopis teises kontekstis. Üldplaneeringu mastaabis on kohalikul elanikul keeruline leida konflikte, kuna selle täpsusaste jätab palju ruumi erinevaks tõlgendamiseks. Huvigruppide vaheliste probleemide otsimine toimub praktikas pigem detailplaneeringu etapis, kus arendustegevus on käegakatsutavas kauguses või kohe- kohe realiseerumas. Üldplaneeringuga kaasnev on aga raskesti hoomatav. Ettepanekute esitamine ÜP-ga seatud eesmärkide realiseerimise osas eeldas põhjalikku tutvumist planeeringu dokumentidega, mille kohta arvamusi oodati. Selline lähenemine nõuab planeerimisprotsessist üldisemat arusaama ja sellesse süvenemist. Samas anda oma

56 elukeskkonna kohta hinnanguid, väljendada oma paigataju ja kirjeldada tegevusi, mida ühes või teises kohas tegemas käiakse, on palju lihtsam ja haaravam tegevus kui arutleda abstraktsete eesmärkide elluviimise üle.

Kaasamise eesmärkide täitmiseks leidsid ÜP puhul kasutamist küsitluse läbiviimise meetod, toimusid avalikud arutelud ning kasutati SWOT analüüsi (ibid). Ankeetküsitlus oli esimene meetod, mis kohe protsessi alguses kasutusele võeti, täidetud ankeete laekus 67 (ibid). Ligikaudu pool aastat peale küsitlust toimusid kolmes kandikeskuses koosolekud, kuhu olid kutsutud vastava piirkonna elanikud, ettevõtjad jm huvigrupid, aruteludel osales kokku 55 inimest (ibid). SWOT analüüsi ÜP koostamisel eraldi ei teostatud, vaid kasutati varaseamalt valla arengukavale koostatud analüüsi (ibid). Seega oli tegemist nn traditsioonilise kaasamisega, püüdes tabada erinevaid huvigruppe läbi erinevate meetodite ja kanalite. Samas võttis protsessist osa väga väike hulk vallaelanikest. Siinkohal peab 10 aastat tagasi läbiviidud kaasmaise puhul silmas pidama, et sellel ajal oli elanike üldine huvi ja teadlikkus planeerimisalasest kaasamisest tunduvalt madalam kui nüüd. Valdavalt eeldasid need meetodid inimeste aktiivset osalemist protsessis, vaid ankeetküsitlus võimaldas arvamusi anda anonüümselt ja ilma otsese osalemiseta.

Käesoleva töö eesmärk oli katsetada kaasaegsel Pehme-GIS meetodil põhinevat veebipõhist küsimustikku, milles on kesksel kohal interaktiivne kaart ja mis on leidnud parimat kasutust just regionaal- ja üldplaneeringu mastaabis. Küsitluse puhul ei täpsustatud teadlikult seda, et tegemist on õppeesmärgil läbiviidava uuringuga, et mitte vähendada kodanike motiveeritust küsitluses osalema. Kuna algfaasis on valla uue üldplaneeringu koostamine võib eeldada, et küsitlust seostati valdavalt just sellega. Küsitlust reklaamiti valdavalt läbi omavalitsuse infokanalite ning osalejaid oli kokku 69. Sellise meetodi suureks plussiks on saada kaasatud ilma aktiivselt planeerimisprotsessis osalemiseta, avaldada arvamust endale sobival ajal ja vajadusel anonüümselt.

Kaasamise metoodikate tõhusust ja tulemuslikkust saab hinnata eelkõige kogutud andmete kvaliteedi ja kasutamisvõimaluste põhjal. Siinkohal on asjakohane Pehme-GIS-i ja ÜP ankeetküsitluse meetoditega kogutud andmete võrdlus (ÜP küsitlusankeet on leitav lisas 8).

Pehme-GIS-i fundamentaalne idee seisneb elukeskkonna kvaliteedinäitajate tuvastamises läbi paigataju. ÜP küsitlusankeet keskendus lubavuste väljaselgitamisele vaid osaliselt ja

57 keskendub valdavalt ettepanekute otsimisele, milliseid valdkondi ja kuidas parendada. ÜP ankeedi küsimused on seejuures üllatavalt kohapõhised, küsides korduvalt, küsimusi nagu „kus“ ja „kuhu“, kuid vastuseid neile küsimustele ruumis anda ei saa. Seega ei ole käsitlust leidnud inimese-keskkonna tehinguliste suhete olulisus, mis on Pehme-GIS meetodi puhul vältimatu. Pehme-GIS meetodiga saab samadele küsimustele, mis esitatakse tavalistes ankeetküsitlustes, tänu kaardistamisele, märkimisväärselt sisukamaid vastuseid. Kui ÜP ankeetküsitlusest tuleb välja, et „me vajame paremat ühistransporti“, siis Pehme-GIS meetod võimaldab saada märgatavalt tõhusamaid tulemusi, saades teade, et „siin me vajame paremat ühistransporti“ ja „siin on ühistransport hea“. ÜP küsitluses, ei antud ette vastusevariante, mis suunaks inimesi mõtlema keskkonnakvaliteedi erinevatele aspektide, vaid vastata tuli alati oma sõnadega, mis vähendas jällegi oluliselt vastuste sisukust ja laiapõhjalisust. Seega saab öelda, et Pehme-GIS meetodi puhul on küsitluse tulemused tunduvalt rikkalikumad ja sisukamad.

Pehme-GIS kaasamise meetodi kohapõhine lähenemine tingib ka teise põhjapaneva erinevuse võrreldes tavapärase ankeetküsitlusega. Nimelt kanatakse inimeste poolt antud hinnangud ja tähendused üle geoinfosüsteemi, kus see moodustab omaette kihi, mille saab ühendada nn „kõva“ ruumilise infoga. See võimaldab ehitada üles andmebaasi, mille üheks osaks on kohalikul teadmisel põhinev info ruumilises kontekstis. See on ruumilise planeerimise kohapealt märkimisväärne eelis võrreldes ruumiliselt määratlemata info kasutamisega samal otstarbel. Sest ka ÜP ankeetküsitluse eesmärk oli saadud andmete kasutamine ruumilises planeerimises. ÜP küsitluse tulemused võimaldasid kohapõhist analüüsi minimaalselt ja valdavalt tuli leppida abstraktsete hinnangute koondamisega teemade kaupa.

Kuna ÜP ankeetküsitlus ei keskendunud üksnes probleemide otsimisele, vaid püüdis välja selgitada ka elanike huvisid oma elukeskkonna suhtes, on siinkohal võimalik arutleda ka küsitluste tulemuste üle. Esmalt vaatleme infot uuringute läbiviimise ja osalejate kohta, mis on suhteliselt proportsionaalsed ja annavad ainest edasiseks aruteluks.

Osalejate arv küsitluste puhul on üsna võrdne, ÜP küsitluslehe täitis 67 inimest, käesoleva töö raames läbiviidud uurimuses osales 69 vallakodanikku. Mõlema uuringu puhul elas valdav osa küsitluses osalenutest linna lähivööndis või valla keskuses. Vastanute soolises võrdluses suuri esinevusi ei täheldatud. Kuid vanuselises võrdluses tulevad esile teatud erisused, mis on tõenöoliselt tingitud kooliõpilaste aktiivsest kaasamisest protsessi ÜP

58 küsitluse puhul, nimelt oli ÜP küsitlusankeedi täitnutest 1/3 koolilapsed ja ligikaudu pooled tööealised elanikud. Pehme-GIS küsitluses oli keskmine vanus 40, seega valdav osa töölkäivad inimesed, noorim vastaja oli 21 aastane. Olgugi, et küsitluse läbiviimise aeg oli mõlema puhul ligikaudu 1 kuu, seisnes oluline erinevus selle toimumise aastaajas. Nimelt viidi käesolev uuring läbi kesksuvel, mil oli puhkuste tipphooaeg ja puudus ka võimalus koolilaste aktiivseks kaasamiseks. ÜP ankeetküsitlus viidi läbi jaanuarikuus, mis on selliste uuringute teostamiseks sobilikum aeg. Samas ei tinginud see osalenute suuremat huvi.

Olulised erinevused seisnesid ka küsitluste levitamises. Nimelt saadeti paljudele elanikele ÜP küsitlusankeet otse koju, seda jagati koolis, avaldati internetis ning ankeeti levitasid kohalikus elus kaasalöövad aktiivsed kodanikud. Valdav osa ankeete täideti käsitsi. Pehme-GIS uuringu puhul kutsuti vallakodanikke osalema veebipõhises küsitluses valdavalt kasutades selleks omavalitsuse internetipõhiseid infokanaleid. Siinkohal on küsitluse levitamise meetodite ja vastajate hulga vahel raske seoseid luua ja järeldusi teha, sest võrreldes 10 aasta taguse ajaga, on digiajastu muutnud info- ja kommunikatsioonikanaleid. Kuid võib siiski eeldada, et Pehme-GIS küsitluse kohta info levitamine lisaks ka kirjaga, oleks märgatavalt suurendanud osalejate arvu.

Järgnevalt tuleb arutlusele küsitluse tulemuste sisulise osa, vaadeldes valimit ÜP küsitluse tulemustest, millel on mõningane kohapõhine iseloom ja seetõttu ka ainest võrdlemiseks Pehme-GIS uuringu vastavate tulemustega.

ÜP küsitluses uuriti, mis köidab ja mis häirib vastajat Luunja valla juures. Küsimuse esimene pool on otseselt võrreldav keskkonna atmosfääriga seotud positiivsete kvaliteedinäitajate tuvastamisega Pehme-GIS uuringus. ÜP küsitluses osutus kõige köitvamaks tunnuseks linnalähedus, mida käesoleva küsitluse raames vastusevariantides ei olnud. Arvestades uuringuala paiknemist ja selle populaarsust elukohana just linna läheduse tõttu, oleks eeldatavalt selline valikuvariant võinud anda mõnevõrra teisi tulemusi atmosfääri hindamise osas. 9 korral paelus inimesi ÜP küsitluse tulemuste põhjal looduskaunis elukeskkond, mis oli ka käesolevas uurimuses tuvastatud populaarsuselt teine õhkkonnaga seotud lubavus (seda tuvastati 10 korral). Nii ÜP ankeetküsitluses kui ka Pehme-GIS küsitluses mainiti atmosfääriga või köitmisega seoses kõige rohkem just rohealasid, inimesi köitsid mõlema uurimuse puhul kõige rohkem Emajõgi (joonis 21). Mõlema küsitluse puhul hinnati õhkkonnaga või köitmisega seoses kõrgelt ka Luunja roosiaeda ja mõisaparki. Samas sai viimane käesolevas uuringus vastakaid arvamusi, kuigi

59 valdavalt anti pargile positiivseid hinnanguid, olles üks populaarsem roheala vallas, seostati pargiga ka joodikute kogunemist (joonis 21). See näitab, et ühel objektil võib olla nii positiivseid kui negatiivseid lubavusi. Lubavuste teooria toetab sedagi, et ühel objektil võib olla lugematu hulk lubavusi. Ka ÜP küsitluses mainiti häiriva asjaoluna 6 korral ära joodikuid, kuid puudus võimalus neid seostada kindla asukohaga.

Joonis 21. Vasakul positiivsena tajutud Luunja rand, paremal vastakaid tundeid tekitanud Luunja mõisapark (autori fotod)

ÜP küsitluses püstitatud teemat häirivatest asjaolusid ei saa seostada kindla elukeskkonna kvaliteedinäitaja aspektiga. Häirivaid tegureid toodi ÜP küsitluses välja nii keskkonna funktsionaalsuse, välimuse kui ka sotsiaalse elu kohapealt. Inimesi häiris enim teede halb olukord, vähene turvatunne ja kehv ühistransport. Kohapõhiselt seostati välimuse aspektist negatiivselt Emajõe äärseid ja Luunja aleviku räämas alasid. Siinkohal jääb jällegi lahtiseks küsimus, millistele kohtadele konkreetselt selliseid tähendusi omistati, jõeäär on ju üle 20 km pikk ja alevik piisavalt suur. Samas Pehme-GIS uuringust tuli selgelt välja, et negatiivselt tajuti jõe ääres Kabina karjääri isetekkelist puhkekohta (joonis 22). Negatiivsetest funktsionaalsusega seotud kvaliteedinäitajatest mainiti ohtlikku liiklust (7 korral) ja halba ühistransporti (5 korral) kõige rohkem ära ka Pehme-GIS uuringus. Samas ebaturvaliseks ei peetud käesolevas uuringus ühtegi paika, sotsiaalse elu aspektist peeti turvalisust hoopis kõige hinnatumaks omaduseks Luunja vallas. See võib olla tingutud asustustiheduse märgatavast kasvust viimase 10 aasta jooksul, mis on suurendanud nii inimeste kohalolu kui ka paikade heakorrastatust. Siinkohal on asjakohane tuletada meelde lubavuste omadust olla ajas muutuvad, mida tõestab ka järgmine võrdlus. Kui ÜP

60 küsitluses kurdeti sotsiaalse elu aspektist näiteks kultuurisündmuste vähesust ja vähest tegelemist noortega siis käesoleva Pehme-GIS uuringu põhjal olid ka need näitajad pigem ümberpöördunud. Käesoleva uurimuse põhjal osutus kultuuri- ja vabaajakeksus (joonis 22) kokkuvõttes kõige positiivsemaks kohaks Luunja vallas ning funktsionaalsuse aspektist hinnati ka hobitegevuse võimalusi.

Joonis 22. Vasakul positiivsena tajutud Luunja kultuuri- ja vabaajakeskus, paremal negatiivseid märgistusi kogunud Kabina karjääri puhkekoht (autori fotod)

ÜP küsitluses uuriti elanikelt, kus võiks luua või kus võiks parandada olemasolevaid tingimusi puhkamiseks ja virgestuseks. Enim mainiti mõisaparke ja Emajõe äärseid alasid. Kuid kuna seda infot ei olnud võimalik paigutada kaardile, jääb jällegi lahtiseks, kus nt uusi puhkealasid jõeääres nähti. Selline lähenemine ei anna teemast selget ülevaadet. Nt liikluse valdkonnas mainiti mõlema küsitluse puhul halbasid teeolusid, mis ÜP uuringu põhjal jäid abstraktseks probleemiks. Pehme-GIS küsitluses kaardistati konkreetsed paigad, kus tunnetati negatiivseid omadusi liiklusolukorras ja teede seisundis.

ÜP küsitluses uuriti elanikelt, kas nad on rahul oma koduümbruse keskkonnaga. Ligikaudu 57 % vastanutest olid rahulolevad, kuid skaalal hindamine oleks eeldatavalt andnud rahulolust sisukama ettekujutuse. Pehme-GIS küsitluses osalejad hindasid elukeskkonna tervikuna 10-pallisel skaalal veidi üle keskmise.

Kokkuvõtvalt võib väita, et kuigi kõiki kvaliteedinäitajaid ei saa väljendada ruumilises kontekstis, on Pehme-GIS meetodiga siiski võimalik tabada nendest suurt hulka. Uuringu tulemusena valminud GIS andmekiht tunnetuslikust infost on planeerimisel kasutatav täiendava abivahendina, mis aitab planeerijatel paremini mõista mitteekspertide teadmisi ja seisukohti.

61

KOKKUVÕTE

Planeerimine on kommunikatiivne ettevõtmine, milles osalemine ja arutelu on kesksel kohal. Paljud inimesed aga ei soovi aktiivselt planeerimisprotsessis osaleda või ei julge oma arvamust välja öelda tavapärastel kaasamise viisidel. Soomes välja töötatud veebipõhine avalikkuse kaasamise meetod – Pehme-GIS võimaldab jõuda suurema hulga elanikeni ja saada sisendit kogu ühiskonna läbilõikes. Pehme-GIS meetod võimaldab koguda planeerimisprotsessi teavet inimeste kogemuste ja igapäevase käitumise kohta ruumilises kontekstis. Sellise teabe olemasolu võimaldab planeerimisel praktiseerida kohapõhist lähenemist, mis eeldab mõistmist koha materiaalse ja sotsiaalse keskkonna suhetest.

Käesoleva töö uurimuseesmärgiks oli Pehme-GIS meetodi testimine maapiirkonnas, kuivõrd kasutatav metoodika võimaldab seal kohapõhist teavet koguda ning arutleda metoodika ning kogutud andmete kvaliteedi ja kasutamisvõimaluste üle üldplaneeringu kaasamise protsessis. Uuring viidi läbi Tartumaal Luunja vallas, kus pidev rahvaarvu suurenemine ja sellega kaasnev asustuse tihenemine on toonud teravalt päevakorda elukeskkonna kvaliteedi säilimise ja arendamise ning aktiivse kohaloome küsimused. Uuring viidi läbi Pehme-GIS meetodil põhineva Harava avalikkuse kaasamise tööriistaga.

Küsitlusest võttis osa 69 vallaelanikku, valdav osa neist elas linna lähivööndis või valla keskuses. Kaardile märgiti 99 punkti, millele uuringus osalejad tuvastasid kokku 269 lubavust, ja 12 polügooni, mis kirjeldasid kohaseotust. Suurem osa hinnanguid olid positiivsed (73%). Hajaasustuses märgiti ära 110 ja tiheasustuses 159 lubavust. Kõige olulisemad elanike jaoks olid rohealad, neid märgiti ära 32 %, järgmisena märgiti elamualasid (26 %), teenindusega seotud alasid (18 %) ja tootmis- ja põllumajandusobjekte (14 %), kõige vähem märgiti liiklusmaid (10%). Kõige rohkem märgiti elukeskkeskkonna kvaliteedinäitajaid Luunja alevikus, kogudes 47 % lubavustest ning see jäi 5 kohaseotuse ala sisse. Enim märgistati kvaliteedinäitajaid Luunja kultuuri- ja vabaajakeskusele (15) ning see osutuski kokkuvõttes valla kõige positiivsemaks kohaks, enim hinnati paiga head mainet ja elavat sotsiaalset läbikäimist. Vallakeskusele anti ka tervikuna elukeskkonna kvaliteedile kõige kõrgem hinnang.

62

Rohealadel märgiti positiivseid kvaliteedinäitajaid Emajõe ääres ja mõisaparkides. Mõned negatiivsed märgistused seoses rohealadega olid seotud korrastamata Kabina karjääri supluskohaga ja joodikutega Luunja mõisapargis. Elamualadest märgiti valdavalt positiivselt hajaasutuse üksikmajapidamisi. Tiheasustuses puudutasid positiivsed märgistused elamualasid valla keskuses, negatiivselt tajutavad elamualad asusid valdavalt linnalähivööndis. Tiheasustuses leidis märkimist hulganisti teenindusasutusi, kusjuures märgiti teenindusobjektidel ära vaid positiivseid lubavusi. Elukeskkonna kvaliteedinäitajatest märgiti eriaspektide raames kõige enam funktsionaalseid võimalusi (74) ja vähim sotsiaalse eluga seotud lubavusi (63). Kõige olulisemaks kvaliteedinäitajaks hinnati mugavat jalgsi/rattaga liikumist (13), puhast ja korrastatud ümbrust (9) ja rahulikkust (9). Kohaseotuse ala hõlmas keskmiselt 8,3 km² suurust piirkonda, kõige väiksem märgitud ala, millega tugevat sidet tunti, oli 0,04 km² ja kõige suurem ala 40,9 km². Pooled analüüsitavatest kohaseotuse aladest ulatusid valla keskuse territooriumile. Seitsmel juhul ulatusid kohaseotuse alad Emajõe äärde. Kuuel juhul oli jõgi kohaseotuse ala piiriks ja ühel juhul ulatus kohaseotus teisele poole jõge. Kohaseotust hinnati kokkuvõttes veidi alla keskmise. Kõige kõrgemalt hinnati kohaseotust Luunja alevikus.

Käesoleva töö raames läbiviidud küsitlus näitab, et elukeskkonna kvaliteet on elanikele tähtis teema ka maapiirkonnas, niis tihe- kui hajaasustuses, ja ka väljapool linnu elavad inimesed on valmis oma subjektiivseid hinnanguid, mis on neil tekkinud läbi keskkonna tunnetamise ja seal tegutsemise, ruumiliselt väljendama.

Arutelust selgus, et traditsiooniliste kaasamismeetodite kasutamine üldplaneeringu mastaabis on piisavalt väljakutsuv. Üldplaneeringuga kaasnev on tavalisele inimesele raskesti hoomatav ning selle eesmärgid piisavalt abstraktsed, mis muudavad aktiivse arvavamuse avaldamise keeruliseks. Veebipõhise Pehme-GIS meetodi abil elukeskkonna kohta hinnanguid anda, väljendada paigataju ja kirjeldada tegevusi, mida ühes või teises kohas tegemas käiakse, on palju lihtsam ja haaravam tegevus ning ei nõua aktiivset planeerimisprotsessis osalemist. Traditsioonilisel kaasamisel keskendutakse valdavalt probleemidele lahenduste leidmisele ja kompromisside otsimisele ja positiivset teavet keskkonna kohta saadakse teada vähe. Uurimused näitavad, et Pehme-GIS meetodiga kogutud teave on valdavalt positiivne. Selline meetod aitab varases planeerimisetapis välja selgitada inimestele väärtuslikud või tundlikud kohad. Selline info on eriti oluline üldplaneeringu etapis iseäranis asustuse tihendamisega seotud protsessides, mis on sageli

63 sotsiaalselt konfliktsed. Paiga eripärade kaardistamine aitab välja töötada kohaspetsiifilisi planeerimislahendusi. Kohaseotuse ja lubavuste kaardistamine aitab näiteks leida alad, kus esineb suure tõenäosusega suurem kogukonna huvi planeerimise osas ja ka suurem tõenäosus konfliktide tekkimiseks maakasutuse muutuste osas. Selline info on eelkõige vajalik üldplaneeringu staadiumis, kui kõik on veel lahtine. Nii on võimalik ÜP etapis määrata elanikele tundlikes piirkondades edasiseks planeerimiseks nt detailplaneeringu koostamise kohustus või kogukonnale väärtuslikes ja identiteediga seotud paikades arhitektuurikonkursi läbiviimise nõue või hajaasustuse säilimise nõue jne.

Pehme-GIS meetodi eelis seisneb laialt levinud internetis ja infotehnoloogia vahendite nagu arvuti ja nutitelefonide kasutamises. Pehme-GIS internetipõhine rakendus suurendab oluliselt juurdepääsuvõimalust, ulatub suurema hulga elanikeni väiksemate kuludega ja võimaldab arendada kasutajasõbraliku liidese, mida saab vajadusel hõlpsasti ajakohastada.

Pehme-GIS meetodi suur eelis võrreldes traditsiooniliste kaasamisviisidega seisneb ka saadud info kvaliteedis ja ruumilises iseloomus. Kui traditsioonilise kaasamise puhul on tulemuseks reeglina koosolekute protokollid või küsitluste aruanded, siis Pehme-GIS meetod võimaldab tekitada kaasamise tulemusel uudse andmekihi otse geoinfosüsteemi, mis teeb selle planeerimisel lihtsasti kasutatavaks. GIS-is on palju võimalusi tunnetusliku info analüüsimiseks ja visualiseerimiseks ühendades selle tavapäraste GIS andmekihtidega. Pehme-GIS meetod võimaldab, tänu kaardistamisele, märkimisväärselt sisukamaid vastuseid. Seega saab öelda, et Pehme-GIS meetodi puhul on küsitluse tulemused tunduvalt rikkalikumad ja tõhusamad.

Lisaks saavad Pehme-GIS küsitluses osalejad ka ise läbi kodukoha ruumilise analüüsimise teadlikumaks oma elupaiga kvaliteedist, selle võimalustest ja puudustest. Selline teadlikkus võib suurendada ka osalemist aktiivsetes kaasamisprotsessides, nt on kohaseotuse uuringutes leitud, et kohakuuluvustunne on osutunud tugevaks eelduseks kogukonna aktiivses osalemises kaasamisprotsessides.

Pehme-GIS meetodi kasutades peab aga silmas pidama, et elanikelt saadud info on subjektiivne ning ei saa olla ideaalne. Seega on vajalik edaspidi arendada meetodi suunas, mis tagaks võimalikult usaldusväärseid andmeid. Uuringud näitavad siiski, et kui Pehme- GIS küsitlus viiakse läbi planeerimisprotsessi algfaasis, kui on teada võimalikult vähe

64 asjaolusid, mis võiksid elanike hinnanguid mingis suunas kallutada või neid moonutada, on info usaldusväärsem.

Meetodi tõhususe kontrollimiseks tuleks edaspidi uurida, kuidas on läbi planeerimistegevuse keskkonnas aset leidvad ruumimuutused tegelikus seoses elukeskkonna kvaliteedinäitajatega.

Edasistes uurimustes tuleb küsitluste koostamisel arvesse võtta rohkem koha iseloomu, st lisada tuleks valikvastustesse vajadusel paiga eripäraga seoses täiendavaid valikuvariante. Sarnasele järeldusele jõudis oma uurimuse põhjal ka Nigola (2014). Nt käesoleva uurimusala puhul, oleks olnud vajalik atmosfääri kirjeldamiseks täiendav vastusevariant „linnalähedane“, mis on linnalähipiirkondades elavatele inimestele oluline kohapõhine kvaliteedinäitaja. Valla äärealadel, mis on väga hõreda asustusega, oleks võinud atmosfääri osas teistsuguseid tulemusi anda valikud „ääremaaline“ või „üksildane“. See ei tähenda, et valikvastuste rida peaks ülemäära pikaks venima, võimalusel saab sealt ebavajalikke variante eemaldada, nt käesoleva uuringuala pugul ei leidnud kordagi atmosfääri iseloomustamise märkimist „puudub looduslik element“, sest maapiirkondades esineb sellist lubavust harva. Edasistes uuringutes maapiirkonnas tuleks analüüsida ka kodu ja kvaliteedinäitajate vahekaugust, et välja selgitada nende suhe hõredamas asustuses ja leida selliselt nt parimad lahendused uushoonestuse kavandamisel hajaasustuses.

Kuigi Pehme-GIS uuringud on Soomes juba laialt kasutusel, tuleks Eesti kontekstis edaspidistes uurimustes küsida ka vastajate tagasisidet selle kohta, kas elanike arvamuste kaardistamist peetakse oluliseks, kas selline meetod annab vastaja arvates võimaluse osaleda planeerimisel, kas kaardi lugemine oli lihtne või keeruline jmt. Selline tagasiside on vajalik meetodi tõhustamiseks ja kasutajasõbralikumaks muutmisel, samuti annaks tagasiside hinnangu meetodi otstarbekuse kohta.

Edaspidi tuleb kindlasti silmas pidada ka küsitluse läbiviimise aega, milleks sobiks paremini aastaajad, kui inimesed on tubasemad, eriti maapiirkondades, kus paljud inimesed veedavad oma tööst vaba aja tihti aias. Käesolevat küsitlust reklaamiti küll kohalikus asjalehes, kuid paremate tulemuste saavutamiseks ja inimeste teadlikkuse ja motiveerituse tõstmiseks, võiks täiendavalt lisada ajalehte ka selgitava artikli, kus antakse põhjalikum ülevaade kaasamise eesmärkidest ja kasutatud metoodikast.

65

Harava kasutamine Eesti kontekstis osutus tehniliselt üpris keerukaks. Arvestades Eesti e- riigi staatust võiks kaaluda Eesti oma PPGIS metoodika väljatöötamist Pehme-GIS baasil. Soomlased on oma teadmistega väga lähedal, mis on suur eelis siinse süsteemi loomiseks. Metoodika tuleks kohandada kohalikku konteksti, nt võimaldada valida küsimustiku täitmiseks eesti ja vene keele vahel, kohaldada maapiirkondadele iseseisva lahenduse, kus võtta arvesse sealseid vastandlikke protsesse asustuse tihenemise ja ääremaastumise küsimustes jpm. Lõpetuseks tuleb nentida, et Pehme-GIS ei saa garanteerida planeerimises paremaid otsuseid ja tulemusi, aga garanteerib kindlasti parema planeerimise protsessi, tugevdades ja parendades infovahetust elanike, planeerijate ja otsustajate vahel, mis puudutab elanike eelistustusi ja väärtushinnanguid.

66

KASUTATUD KIRJANDUS

About Harava. Dimenteq Oy. Available: www.eharava.fi. 30.07.2015. Altman, I., Rogoff, B. 1987. World views in psychology: Trait, interactional, organismic, and transactional perspectives. In Stokols, D., Altman, I. (eds). Handbook of environmental psychology 1. Wiley, New York, pp. 7-40. Altman, I., Low, S. M. 1992. Place attachment. Plenum, New York. Anton, C. E., Lawrence, C. 2014. Home is where the heart is: The effect of place of residence on place attachment and community participation. Journal of Environmental Psychology, 40, p 451-461. Batty, M. 2002. Editorial. A decade of GIS: what next? Environment and Planning B: Planning and Design, 29, p 157-158. Brown, B. B. 1987. Territoriality. In Stokols, D., Altman, I. (eds). Handbook of environmental psychology. Wiley, New York, p 505-531. Brown, B. B., Perkins, D. D. 1992. Disruptions in Place Attachment. In Altman, I., Low, S. M. (eds). Place attachment. Plenum, New York, p 279-304. Brown, G. 2005. Mapping spatial attributes in survey research for natural resource management: Methods and applications. Society and Natural Resources, 18(1), p 17- 39. Brown, G., Raymond, C. M. 2007. The relationship between place attachment and landscape values: Toward mapping place attachment. Applied Geography, 27, p 89- 111. Brown, G., Raymond, C. M., Corcoran, J. 2015. Mapping and measuring place attachment. Applied Geography, 57, p 42-53. Council of European Regional/Spatial Planning Charter. Adopted by Committee of Ministers to Members States on the European Regional/Spatial Planning Charter 20.05.1983. Spain. Torremolino. Convention on Access to Information, Public Participation in Decision-making and Access to Justice in Environmental Matters. Adopted 25.06. 1998. Denmark. Århus. Cackowski, J. M. 2002. Commentary on information technology and planning. Journal of Planning Literature, 17(2), p 187-188.

67

Carver, S., Kingston, R., Turton, I. 1998. Accessing GIS over the web: An aid to Public Participation in environmental Decision-Making. In GISRUK'98. Edinburgh, Scotland. Eesti statistika aastaraamat. 2014. Statistikaamet, Tallinn. Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06.1992 - RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2. Fornara, F., Bonaiuto, M., Bonnes, M. 2010. Cross-Validation of Abbreviated Perceived Residential Environment Quality (PREQ) and Neighborhood Attachment (NA) Indicators. Environment and Behavior, 42(2), p 171-196. Gibson, J. J. 1977. The theory of affordances. Hilldale, USA. Gibson, J. J. 1979. The Ecological Approach to Visual Perception. Houghton-Mifflin, Boston Goodchild, M. F. 2000. The current status of GIS and spatial analysis. Journal of Geographical Systems, 2, p 5-10. Harris, T., Weiner, D. 1998. Empowerment, marginalization, and "community-integrated" GIS. Cartography and Geographic Information Systems, 25(2), p 67-76. Healey, P. 1992. Planning Through Debate: The Communicative Turn in Planning Theory. Town Planning Review, 63, p 142 -162. Healey, P. 1997. Collaborative Planning: Shaping Places in Fragmented Societies. MacMillan Press, London, p 266. Healey, P. 2003. Collaborative Planning in Perspective. Planning Theory, 2(2), p 101-123. Heft, H. 2003. Affordances, Dynamic Experience, and the Challenge of Reification. Ecological Psychology, 15(2), p 149-180. Heft, H. 2007. The participatory character of landscape. Open space: People space 2. Heft, H. 2010. Affordances and the perception of landscape: An inquiry into environmental perception and aesthetics. Routledge, London UK, p 9-32. Horelli, L. 2002. A Methodology of Participatory Planning. In Bechtel, R., Churchman, A. (eds). Handbook of Environmental Psychology. Wiley, New York, p 607-628. Kaasamise käsiraamat. 2009. Hinsberg, H., Kübar, U. Riigikantselei. Siseministeerium. Kaasava planeerimise juhend. 2012. Tillemann, K., Viljasaar, R. Kodanikuühiskonna sihtkapital. Siseministeerium. Kahila, M. 2007. SoftGIS method in revealing residents’ perceived living environment. Helsinki University of Technology, Centre for Urban and Regional Studies.

68

Kahila, M. 2008. Possibilities of Web-based softGIS Method in Revealing Residents Evaluation Knowledge of the Living Environment. In FUTURE-Future Urban Research in Europe, The Electronic City Conference, Bratislava. Kahila, M., Kyttä, M. 2009. SoftGIS as a bridge-builder in collaborative urban planning. In Geertman, S., Stillwell, J. C. H. (eds). Planning support systems best practice and new methods. Springer, Netherlands, p 389-411. Kahneman, D., Diener, E., Schwarz, N. (eds). 1999. Well-being: Foundations of hedonic psychology. Russell Sage Foundation. Kwan, M. P. 2004. Beyond difference: From canonical geography to hybrid geographies. Annals of the Association of American Geographers, 94(4), p 756-763. Kyttä, M. 2002. Affordances of children's environments in the context of cities, small towns, suburbs and rural villages in Finland and Belarus. Journal of Environmental Psychology, 22, p 109–123. Kyttä, M. 2003. Children in Outdoor Contexts. Affordances and Independent Mobility in the Assessment of Environmental Child Friendliness. Helsinki University of Technology. Kyttä, M. 2004. The extent of children's independent mobility and the number of actualized affordances as criteria for child-friendly environments. Journal of environmental psychology, 24(2), p 179-198. Kyttä, M. 2006. Urban infill and the perceived quality of the living environment. Centre for Urban and Regional Studies, Helsinki University of Technology, Finland. Paper presented in 19th IAPS conference „Environment, Health and Sustainable Development“. Bibliotheca Alexandria, Egypt. Kyttä, M., Broberg, A., Kahila, M. 2012. Urban environment and children's active lifestyle: SoftGIS revealing children's behavioral patterns and meaningful places. American Journal of Health Promotion, 26(5), p 137-148. Kyttä, M., Broberg, A., Tzoulas, T., Snabb, K. 2013. Towards contextually sensitive urban densification: Location-based softGIS knowledge revealing perceived residential environmental quality. Landscape and Urban Planning, 113, p 30–46. Lewicka, M. 2010. What makes neighborhood different from home and city? Effects of place scale on place attachment. Journal of Environmental Psychology, 30, p 35–51. Luunja valla arengukava aastateks 2015-2022. 29.01.2015 - RT IV, 12.02.2015, 4. Luunja valla rahvastik 2015. Kättesaadav: http://luunja.ee/uldinfo/rahvastik. 30.07.2015.

69

Luunja valla üldplaneering. Kehtestatud Luunja Vallavolikogu 26. juuni 2008 määrusega nr 8-1. Luunja valla üldplaneeringu ülevaatamine. Luunja Vallavolikogu otsus 24. aprill 2014 nr 26. Maa-amet. 2011. Eesti põhikaart. Kättesaadav: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis. 30.07.2015. Maa-amet 2015. Ortofoto. Kättesaadav: http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis. 03.08.2015. Maankäyttö- ja rakennuslaki. 132/1999. 5.02.1999; 20.03.2015. Mitteametlik tõlge: Land Use and Building Act (amendment 222/2003 included). Kättesaadav: http://www.finlex.fi/fi/laki/kaannokset/1999/en19990132.pdf. Marans, R. W. 2003. Understanding environmental quality through quality of life studies: the 2001 DAS and its use of subjective and objective indicators. Landscape and Urban Planning, 65(1), p 73-83. Merusk, K. 1996. Avalik-õiguslik juriidiline isik avaliku halduse organisatsioonis. Juridica, nr 4, lk 174. Nigola, T. 2014. Supilinna elukeskkonna lubavuste tuvastamine. (Magistritöö). Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Planeerimisseadus. 28.01.2015 - RT I, 26.02.2015, 3. Proshansky, H. M., Fabian, A. K., Kaminoff, R. 1983. Place identity: Physical world socialization of the self. Journal of Environmental Psychology, 3, p 57-83. Rammo, A. 2014. Mis on avalik huvi? Hea Kodanik nr 1, lk 8-9. Relph, E. C. 1976. Place and Placelessness. Pion, London, p 156. Relph, E. C. 1997. Sense of place. In Hanson, S. (ed). Ten Geographic Ideas that Changed the World. Rutgers University Press, Kanada, p 205-226. Roose, A., Noorkõiv, R., Gauk, M. 2015. Tartu eeslinnastumine. Geomedia OÜ. Tartu Ülikool. Seletuskiri planeerimisseaduse eelnõu juurde. 2013. Kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fc811573-8339-4f19-8064- 9679fd001f43/Planeerimisseadus/. SoftGIS Pacific Beach Study. 2015. Available: https://softgis.org.aalto.fi/sandiego/questions/. 30.07.2015. South East Regional Study. Available: http://www.landscapemap2.org/southeast/. (access code: 101-0101). 30.07.2015.

70

Stiglitz, J. E., Sen, A., Fitoussi, J. P. 2010. Report by the commission on the measurement of economic performance and social progress. Commission on the Measurement of Economic Performance and Social Progress. Paris, p 41-59. Talen, E. 2000. Bottom-up GIS: A new tool for individual and group expression in participatory planning. Journal of the American Planning Association, 66(3), p 279- 294. Tulloch, D. L. 2007. Many, many maps: Empowerment and online participatory mapping. First Monday, 12(2). Vartiainen, K., Nieminen, N., Tanskanen, T. 2013. Living Environment Information Services–Enhancing the Collaboration between Authorities and the Citizens. Proceedings REAL CORP. Williams, D. R, Roggenbuck, J. W. 1989. Measuring Place Attachment: Some Preliminary Results. Paper presented at the NRPA Symposium on Leisure Research. San Antonio, Texas. Williams, D. R., Vaske, J. J. 2003. The measurement of place attachment: Validity and generalizability of a psychometric approach. Forest Science, 49(6), p 830-840. Williams, D. R, Stewart, W. P, Kruger, L. E. 2013. Place-based conservation: advancing social theory and practice. In Williams, D. R, Stewart, W. P, Kruger L. E. (eds). Place-based conservation: Perspectives from the social sciences. Springer, New York, p 3-28.

71

POSSIBILITIES OF SOFT-GIS METHOD IN PLACE- BASED PARTICIPATORY PLANNING, THE CASE STUDY OF LUUNJA MUNICIPALITY

Summary

Planning is communicative venture in which the participation and debate is essential. Estonian planning law leads the planning process in the direction, where the involvement of the public and the improvement of the living environment are major fundamentals. To achieve these objectives, planning moves more towards a place-based approach, as the quality of the living environment is always dependent on both – the people and place. A place-based approach to planning requires understanding the meanings that are given to specific places by the people who occupy this environment. In order to understand the meaning to the concept of „quality of life“, I approached toward theories of affordances and place attachment, which study people-place relations and emotional bonds that develop between man and his environment. To enter this place-based experiential knowledge into planning process, participatory method is needed, which reaches many members of society and allows effective two-way interaction. Traditional participation methods mainly require active involvement in the planning process. Many people do not want to actively participate in the planning process, or do not dare to express their opinion at public meeting. Finnish researchers have reached the conclusion, that the planning should move in the direction, where residents can share information about their environment, without the need to directly participate in the process. They developed a web-based public participation method called SoftGIS, which allows to reach a larger number of inhabitants and receive input from the entire cross-section of society and measure the quality of life. SoftGIS method enables to gather information into planning process about people's experiences and everyday behaviour in a spatial context. The method is based on marking places on the interactive map and describing the experience of the place. Such information will allow to practice place-based approach in planning, which requires an understanding of the relations of the material and social environment.

72

In this work, SoftGIS method was tested to reveal perceived quality factors of living environment, based on the theories of affordances and place attachment, in the case study of Luunja rural municipality. Since SoftGIS method has been previously tested in urban settlements, the purpose of this research, was to test it in rural area, to found out, whether the methodology enables to gather place-based information in this kind of settlement and discuss over the use of the methodology, the quality of the collected data and possibilities to use the data in the participatory process of comprehensive plan. When selecting the research area, there has been taken into account the fact, that the continuous population growth and the accompanying intensification of settlement in Luunja municipality, has brought the issues about maintaining and developing the quality of the living environment into sharp attention. The work seeks responses to the questions, whether SoftGIS method is appropriate in rural area, what are the advantages and disadvantages of the method compared to the traditional participation methods, what can be found out more using SoftGIS method compared to the traditional participation methods, what is the quality of the data collected and what to do with data, and whether the method is appropriate for the participation process of the rural comprehensive plan. The study was carried out with Harava public participation GIS tool. The questionnaire was prepared, based on the theories of affordances and place attachment, using the help of earlier studies. Questions were adjusted to the corresponding area of study. The query was made available online for about a month. The collected data was analyzed mainly in the MapInfo software in location-based manner.

69 residents took part of the survey, the majority of them lived in suburban zone or in municipal center. There was marked 99 points on the map and there was identified a total of 269 affordances and 12 polygons which marked place attachment areas. Most of the valuation was positive (73%). There were 110 affordances revealed in scattered settlements and 159 in densely populated areas. The most important for the residents were green areas (32 %) and residential areas (26 %). The majority of perceived quality factors were revealed in Luunja village. Most quality factors were labeled to Luunja cultural and leisure center (15), the vibrant social life and the good reputation of the place were mentioned most. Luunja village also got the highest evaluation for the quality of living environment as a whole. In the green areas, the positive experiences were located mainly in the shores of Emajõgi and in manor parks. The few negative marking in green areas were mostly related with untidy surrounding of Kabina swimming area and drunk people in Luunja

73 manor park. In residential areas the households in scattered settlements were mostly marked positively. In densely populated areas the most positive marking concerning residential areas were located in Luunja village. Negative place experiences in residential areas were mostly located in suburban area. Altogether most often the experiences concerned functional possibilities (74) and least social life (63). The most important quality factors were smooth walking/cycling (13), tidy surrounding (9) and peacefulness (9). The place attachment was covering an average area of 8.3 km². Half of the place attachment areas included Luunja village and mostly the place attachment area was bounded by the river. Place attachment was valuated slightly below average and it was most highly evaluated in Luunja Village.

The survey showed that the quality of the living environment was an important issue for residents in rural area and people living outside the city were ready to express their experiences about their living environment in spatial way. In order to evaluate the SoftGIS method it was compared with the traditional participation methods used in comprehensive plan of Luunja.

Important advantages of SoftGIS method was the ability of resident to give input into planning without actively participating in the process using a user-friendly interface. The advantage of SoftGIS also lies in the widespread internet and information technology equipment such as computer and smartphone usage. SoftGIS internet-based application significantly increases the possibility of participation and extends a greater number of residents in lower cost. The spatial character of the data collected with SoftGIS allows considerably more improved and more efficient data than collected during traditional participation methods. For the result of the participation, SoftGIS allows the generation of innovative data layer directly into GIS, which makes the data easily used in planning. This method helps to identify valuable or sensitive places, in the early planning stage, which is particularly important in the stage of comprehensive plan, especially when concerning densification processes that are often socially conflictual. Also the survey participants themselves become more aware of the quality factors, possibilities and shortcomings of their living environment. This knowledge can also increase the active participation of planning processes.

It must be keep in mind, however, that the information received with SoftGIS can not be perfect. Thus, it is necessary to further develop the method in the direction which would

74 provide more reliable data. To test the effectiveness of the method further research should be done to see how the changes that take place in environment through planning are actually in relation to the perceived quality factors of living environment. Using Harava in Estonian context was technically quite difficult, so considering Estonia e-governance status, there should be considered to develop its own PPGIS methodology based on a SoftGIS.

In summary, it can be argued that, although all of the quality factors can not be expressed in a spatial context, however, with SoftGIS it is possible to capture a large number of them. The „soft“ data layer in GIS can be an additional tool to use in planning, which helps to better understand non-expert knowledge and views. SoftGIS can not guarantee better decisions and results in planning, but clearly it guarantees a better planning process, by enforcing and improving information exchange between residents, planners and decision- makers, concerning residents preferences and values.

75