Keel ja Kirjandus

Oskussõnastikud 1996-2000 Uku Masingu retseptsioonist Riike eestindamisest Hainsalu ahelromaan Oluline kultuuriraamat Oleviste raamatukogu 450 Valdek Pall 75 SISUKORD

KÜLLIKI VULF. Eesti kirjanduskriitika kõnelused Uku Masinguga. Monoloog või dialoog? 385 ARVI TAVAST. Eesti oskussõnastikud 1996-2000 401 ELO ROHULT. Perspektiivi muutumisest tõlgetes 415 PART LIAS. Kuidas sünnib pealkiri? 431 ANU HAAK. Kiriusutelu Valdek Palliga 435

VÄITEID JA VASTUVÄITEID

ANTS VIIRES. Autorinime probleemist 437 TIINA KALA. Ajalooliste isikunimede õiged (?) ja va­ led (?) vormid KOLLEEGIUM: 437

Mati Erelt, Tiit Hennoste, RAAMATUID Rutt Hinrikus, Arvo Krikmann, Hasso Krull, ELE SÜVALEP. Ahel ja tee 440 Valter Lang, Helle Metslang, Karl Pajusalu, ART LEETE. Oluline j a veel olulisem 443 Peeter Päll, Raimo Raag, ANNA VERSCHIK. Võõras murre, tuttav valu 445 Rein Raud, Kristiina Ross, MARJA KALLASMAA. Nimeteaduse valikbibliograa- Jüri Talvet, Ülo Tedre, fia on ilmunud 448 Peeter Torop, Jaan Undusk, Ulo Valk, Mart Velsker, RINGVAADE Tiit-Rein Viitso, Ülle Viks, Haldur Õim. PIRET KRUUSPERE. Maailma mõrkjal näitelaval. Ilmar Külvet 21. XI1920-27. IV 2002 449 TOIMETUS: EEVI ROSS. F. J. Wiedemanni keeleauhind Valdek Pallile 450 Mart Meri PIRET LOTMAN. 450 aastat Oleviste raamatukogu 451 (peatoimetaja),

Tiina Hallik SUMMARIA 456 (tegevtoimetaja),

Väino Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja),

Heldur Niit (kirjandusajaloo ja rahva­ luule osakonna toimetaja),

Piret Viires (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja),

Reet Sepp (tehniline toimetaja).

Toimetuse aadress: Roosikrantsi 6,10119 Tallinn. Telefonid 6449 228, 6449 126. Faks 6441 800. E-post [email protected] Kaanel: Aleksander Uurits. Illustratsioon C. Recha luule­ teosele "Näkineitsi ehk mil teel tulnud, selsamal ka läinud" Trükkida antud 6. VI2002. (1912). Trükiarv 1100. Trükikoda Printall. Ajakiri kuulub MLA (Modern Language Association of America) Tatari 64,10134Tallinn. andmebaasi ja Alalise Rahvusvahelise Lingvistide Komitee valikbibliograafiasse Linguistic Bibliography. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja müügiosakond Ajakiri ilmub Eesti riigi ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. Tatari 64 (tel 6698 463). © Keel ja Kirjandus ® Perioodika AS Keel ja Kirjandus 6/2002

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XLV AASTAKÄIK

EESTI KIRJANDUSKRIITIKA KÕNELUSED UKU MASINGUGA. MONOLOOG VÕI DIALOOG?

KÜLLIKI VULF

ku Masingu suhtes on eesti kirjanduskriitikas esitatud üksteisele üs­ Unagi vastukäivaid seisukohti, kord imetlevaid, kord üleolevaid hinnan­ guid, või siis hoopis oma arvamus ütlemata jäetud. Temast kõneldakse kui ühest eripärasemast autorist eesti kirjanduses, rõhutatakse tema suurt eru­ ditsiooni, tundeerksust ja nõudlikku eetikat. Hando Runnel on esile tõstnud Uku Masingu kui luuletaja nõtket laululist värssi ja pihtimuslikku stiili: "See on ikka tõsimeelne luule: kas palve, pihtimus, pilge või loits, kus leiduv pehmus pole huumor, vaid palvelik pehmus ja tõsidus."1 Aga just seepärast on Karl Muru pidanud Masingut arbujate hulgas erandlikuks. Tema meelest eristus Masing teistest arbujatest eksootilise ja kirgliku palvetajana, kelle palvete "sõnastusliku kuju otsimine sageli ummistus väljendushämarusse".2 Esikkogu "Neemed Vihmade lahte" ilmumisest saati on räägitud ka Masin­ gu müstilisest ja raskesti mõistetavast geeniusest: "Raske on jälgida Masin­ gu ekstaatilisi, hardunud mõttestikke ja pildistikke, milles ajuti tõesti tun­ dub olevat müstika sügavust ja hõõgust, kuigi veelgi sagedamini neis kaldud nägema eeskätt mõttekujutuse ohjendamatust."3 Ja luulekogu "Udu Toonela jõelt" kohta arvab Hellar Grabbi: "Paljud luuletused on tõenäoliselt kirja pan­ dud voolavalt, nii nagu mõte jookseb ja keelevaist juhib. Ka see kogu vajab pikaldast, järelemõtlikku lugemist, hoomamaks Masingu poolt öeldut."4 Just-

i H. Runnel, Uku Masing. - Noorus 1988, nr 1, lk 16-17. 2 K. M u r u, Ülevaatlikult eesti lüürikast 1934-1940. - Looming 1974, nr 6, lk 1033. 3 A. O r a s, Eesti luule 1935. aastal. - Eesti Kirjandus 1936, nr 4, lk 173. 4 H. Grabbi, Uku Masing. Piiridele pyydes. Rooma, 1974. Uku Masing. Udu Toonela

25 Keel ja Kirjandus nr 6. 2002 385 kui vastuseks kahele viimasele hinnangule on Hasso Krull mullu iseloomus­ tanud Uku Masingu loojapalet järgmiselt: "...riskantseid figuure ja kombi­ natsioone ei loo ta mitte selleks, et "katsetada", vaid selleks, et pikendada ja nüansseerida oma ekstaatilist inspiratsiooni. Lugejalt oodatakse siin just sa­ masugust suhet, ekstaatilist ja inspireeritud kaasaelamist, täielikku imen- dumist Masingu luule maagiasse. Tekst kui vahend tuleb unustada."5 Ma­ singule kui loojale on tunnuslikuna nimetatud veel tema eraklust, iseenese­ ga olemist, "enese täiustumise läbi Jumalani pürgimist".6 Selliselt iseloo­ mustab Peeter Künstler raamatut "Mälestusi taimedest": "See botaanika- lembene tekst on tegelikult filosoofilise kallakuga enesevaatlus, ühtaegu sii­ ras ja kalkuleeriv. Siin on Masing omaette, oma privaatsuses kindel, inimli­ ku tähelepanu eest turvatud."7 Kriitika on näinud Masingus ka pessimisti, tundnud tema üksildustunde pärast lausa hirmu: "Masingu luuletused on sügava resignatsiooni mõlgutused, palveraamat Jumalale, kes mitte ei heida armu palvetajale."8 Märt Väljataga on esseistist Masingut tema kirglikkuse ja täiuslikkusele püüdlemise pärast pi­ danud veidrikuks: "Kui aga Masingut võtta ennekõike luuletajana ja mitte arutlejana, siis ei pruugi muidugi lasta end tema märatsemisest üleliia häiri­ da: see hakkab paistma lihtsalt ühe idiosünkraatilise veidrusena, mida suur­ tel luuletajatel on ikka ette tulnud."9 Masingu luule sugestiivse stiili pärast on luuletajat sageli ka prohvetiks nimetatud: "Oma teises luuletuskogus - veel­ kord meenutades valge laeva teemat - autoril jääb üle ainult konstateerida, et ta pessimistlikud nägemused on muutunud süngeks tõelisuseks."10 Kõneldak­ se ka marginaalsest mõtlejast, kelle mõistmise aega võib-olla ei tulegi. Esitatud tsitaatides peegelduvad eesti kirjanduskriitika suhted Uku Ma­ singuga ja tema loominguga. Need loominguiseloomustused sobiksid kahele erinevale inimesele, kuid nõnda nimetavad hinnanguandjad ainiti Uku Ma­ singut. Üksteisele vastukäivatena väljendavad nad ilmselt nii tõde kui ka pooltõde, samuti valestimõistmist. Need on aina korduvad ja kinnistunud kujutluspildid. Suhtumiste vastuolulisus väljendab tüüpilist 'teise' ehk 'võõ­ ra' kogemust, mis on saadud kohtumistest Masingu loominguga. Niisiis on all­ järgneva lähtekohaks, et eesti kirjanduskriitikale ei ole Masing tuttav, tema loomingut teatakse, kuid ei tunta täiesti, ja nii on seda käsitletud 'oma' ase­ mel pigem 'võõrana'. Üks põhjusi on kindlasti see, et kodu-ja välis-Eestis po­ le Masingu luulekogud olnud võrdselt kättesaadavad. Luuletaja kodumaal sai Masingut arvustada ainult "Neemed Vihmade lahte" autorina, samal ajal kui pagulaskriitikutel olid kättesaadavad kuus Masingu luulekogu: "Neemed Vihmade lahte" (kordustrükid 1959 ja 1985), "Džunglilinnud" (ilmus 1965 pealkirjaga "Džunglilaulud"), "Udu Toonela jõelt" (1974), "Piiridele pyydes" (1974), "Aerutades hurtsikumeistriga" (1983) ja "Kirsipuu varjus" (1985). Uku Masingu kirjanduskriitilise retseptsiooni puhul tuleb esmalt meeles pidada, et nõukogulik poliitika sulges Uku Masingu avaldamisvõimalused, jõelt. Rooma, 1974. - H. G r a b b i, Vabal häälel. Mõtteid kahesajast eesti raamatust. Tal­ linn, 1997, lk 152. 5 H. Krull, "Pilv, läki pyhaks kullerkuppe tooma...": ekstaasi allegoorilised labürin­ did. - Eesti Ekspress 15. III 2001, nr 11. 6 R. Veidemann, Uku Masingu ülemlaul. - Vikerkaar 1988, nr 5, lk 89. 7 P. Künstler, U. Masingu "Mälestusi taimedest". - Kultuurileht 10. I 1997, nr 1/2. 81.1 v a s к, Euroopaliku Eesti teostusi sõjajärgses kirjanduses kodumaal. - Mana 1967, nr 32, lk 56. 9M. Väljataga, Vaatlusi Masingule standardse keskmise eurooplase seisukohalt. - Looming 1996, nr 4, lk 558. 10 H. Salu, Lasnamäe valge laev. - H. Salu, Kauged rannad ja oma saar. Esseid ees­ ti kirjandusest. Stockholm, 1970, lk 137. 386 Nõukogude okupatsiooni alguseks oli Masingu loomingu kriitika alles kuju­ nemisjärgus. Kirjanduse ja kriitika seniste arengusuundade jätkumine oli läbi lõigatud. Muutunud kirjandussituatsioonis olid nihkesse läinud ka va­ rasemad arvamused ja väärtushinnangud. Lisaks takistasid autorite ja ar­ vustajate loovat eneseväljendust sõnavabaduse puudumine, tsensuur ja usu­ elu ebasoodne positsioon ühiskonnas. Masingu bibliograafia ja retseptsiooni jälgimisel märkame seda eriti. Religioosse luuletajana ei olnud tal kodumaal tegelikult võimalust ega soovigi oma loomingut kogudena avaldada, ka mitte 1960-ndate aastate nn sula aegu. Nõukogude perioodi kirjanduskriitika tundis Masingut luulekogu "Neemed Vihmade lahte" järgi ja käsitles luuletaja usulisi elamusi nõukogu­ de ideoloogia seatud raamidest sõltudes vaid esteetilisest ja ratsionaliseeri- vast vaatenurgast. Poliitilised muutused olid mõjutanud kirjandusarvustajaid ka paguluses: nad rõhutasid enam Uku Masingu luule rahvuslikku poolt ja kuuluvust arbujate hulka rahvuslikus kontekstis, märkasid aga vähem tema luule religioossust. Igal juhul olid need lähenemised Masingu luulele nii siin kui ka seal tendentslikud. Selliste hoiakute kujunemise olemuslikuks põhjuseks on kriitika kat­ kendlik ja napp kokkupuude Masingu loominguga. See soodustas kriitikutes võõristavate hoiakute tekkimist ja arvustustes tema teisitiolu rõhutamist. Nõnda kujunesid nõukogude aja kirjanduskriitikas Masingu loomingust stereotüüpsed kujutlused: seda nähti eripärasena ja eraldiseisvana. Iseene­ sest ei ole väärtuste ümberhindamises midagi taunimisväärset, kuid kindlasti näitab see, kuidas väärtustatakse iseennast ja enesest erinevat, teist. Eelar­ vamused ja väärtushinnangud võivad abiks olla 'võõra' mõistmisel, aga ka ta­ kistada orienteerumist.11 Siit järgneb teine U. Masingu loomingu retseptsiooni iseloomustav joon. Masingu retseptsiooni puhul tuleb kriitikute otsustusi esialgu mõista ka kui tema lugejate hinnanguid, sest seni puuduvad uurimused Masingu tähendu­ sest lugejaskonna hulgas. Nõnda käituvad arvustustes kujunenud stereotüü­ bid kui märgid, mis osutavad, milline on olnud Masingu loomingu funktsioon meie rahvuskirjanduses. Need näitavad ka kirjanduskriitika dialoogi aktiiv­ sust või passiivsust ja selle suhte avatust või suletust ning muutumist Ma­ singu lugemisel. 'Võõras' räägib meile ja meie kaudu ning toob seeläbi esile olemasolevaid tähendusi - dialoog võõraga eeldab mõlemapoolset aktiiv­ sust.12 Seega avaldub eesti kirjanduskriitika suhtevalmiduses 'võõraga'/ta­ vapäratuga, eksootilisega tema võimekus ja suutlikkus nimetada 'teist'. See­ läbi nimetab kriitika ka iseennast, piiritleb omaolu. Masingu kirjanduskriitilise retseptsiooni puhul on kolmanda tunnusjoo­ nena oluline tähele panna, et see koosneb valdavalt päevakajalistest üksik- arvustustest ja tema kriitikud on väga erinevatelt erialadelt. Seepärast on ka keeruline koondada tema tööde arvustajate seisukohti: kriitikute esinemised ajakirjanduses on juhuslikud ja vaid iseenese nimel kõnelevad. Siinse ülevaate aluseks on arvustused ja sõnavõtud kodumaal ja pagulu­ ses tegutsenud kirjanduskriitikutelt, nende hinnangud ja arvamused Masin­ gu luule ja esseede kohta. Teemakäsitlus sai mõneti hüplev seepärast, et üht­ seid hinnanguid senisest Uku Masingu loomingu kriitikast on raske leida. Vaatluse all on Masingu mõtteilma mõistmine teda ja tema loomingut ümb­ ritsevas kirjandusruumis ja kriitikute seisukohtade kujunemisvõimalused.

11 Vt L. Lukas, Võõra kujund baltisaksa kirjanduses. Tartu, 1997, lk 19. (Magistritöö käsikiri Tartu Ülikooli Raamatukogus.) 12 M. В a h t i n, Valitud tööd. Tallinn, 1987, lk 219.

25* 387 Seejuures ei ole eesmärgiks ühe või teise hinnangu kaudu Masingu kui 'võõ­ ra' positsiooni rõhutamine eesti kirjanduskriitikas, vaid tähelepanu juhtimi­ ne seesuguse suhtumise kujunemisele omakirjanduse sees. Võimalik on ka hoopis teistsugune 'võõra'-käsitlus, mille keskpunktis on Uku Masing ise. Teame ju tema elukäigust, et peaaegu kogu oma elutöö oli ta sunnitud tege­ ma sisepagulasena, nõukogude võimu suhtes persona non grata'na. Muidugi eeldas ka Masingu enda elutunne sissepoole elamist, endassesüüvimist, mis ei otsinudki võimalust kantslisse tõusmiseks, et tõde kuulutada. Neutraalse käsitluse huvides jäävad siit kõrvale muljelised arvamus- avaldused Uku Masingu loomingu kohta, mälestuslikud sõnavõtud ja tema te­ gevust refereerivad artiklid. Need on vaid võimendanud stereotüüpse ette­ kujutuse kinnistumist Masingu isikust ja loomingust. Stereotüübid on kind­ las ajahetkes looduna muutumatud meie mälus ja nii tekib mulje neist kui ajatutest väärtushinnangutest.13 Seega on subjektiivsed emotsionaalsed kir­ jeldused seoses autorite eakaasluse ja ametiga, või siis on kirjutajale pinna­ pealset huvi pakkunud mõni Masingu teadustöö või teemaarendus (darvi­ nism, naised, usundilugu jm). Need artiklid ei väljenda tingimata n-ö vale ar­ vamust, kuid on tekkinud kirjutaja soovist korrastada ümbritsevat maailma vastavalt oma elutundele. 1

1935. aastal pärast Uku Masingu esikkogu "Neemed Vihmade lahte" il­ mumist sai alguse ka Masingu kirjanduskriitiline retseptsioon Alma (Aira) Kaalu ja Ants Orase arvustuste näol. Alma Kaal nimetas juba 1936. aastal kogu "Neemed Vihmade lahte" arvustades Masingu luulega seonduvat võõ- rusetunnet petlikuks ja viitas süvenemisvajadusele, et märgata Masingu luu­ le rahvalikku kõnelemise stiili, sellele omast lihtsat (pingutamata) suhtumist olevasse. Siis saab võimalikuks vahenditult ühendada kujutlustes tuttavad, kodusest ümbrusest pärinevad ja religioossed, eksootilised või täppisteadus­ likud teemad. A. Kaal sõnastas esimesena oma sõbra ja suure eeskuju Uku Masingu loomingulisi põhimõtteid: "Ta nimelt ei kirjelda midagi, vaid ra­ kendab kõik oma pildid ja võrdlused tundetooni määramiseks, mõttekäikude esitamiseks või lihtsalt alateadliku meetodi loomiseks. Masing ei kirjelda vä­ lisilma ega enda tundeid eraldi, vaid räägib kõigest seoses oma jumalaga."14 Ta mõistab, et lugejal on raskusi Masingu värsketest ja vahetutest elamus­ test arusaamisega, kus sõnavara subjektiivsed varjundid ja Jumala kuju jät­ kuv sõnastamine laulust laulu loovad müstilise meeleolu. Samuti tunnistab ta, et muljete kuhjumine koormab ja pingutab värsiridu. Tegelikku raskust lugeja jaoks näeb ta aga hoopis Masingu luule isikupäraste sümbolite mõist­ misel. "Aga kellel on püsivust dešifreerida?" küsib ta otsivalt. Autori juurde tulevat lugejat A. Kaal aga ei leia. Ants Oraski on hiljem meenutanud, et "Neemed Vihmade lahte" ei jätnud publikut ükskõikseks, kuid tõelisi Masin­ gu pooldajaid ka ei leidunud.15 A. Oras kuulus nende hulka, kes ootasid lugejale poolele teele vastu tule­ vat autorit. Oras tunnistas Masingu luule raskesti loetavaks just pikkade võrdluste, aistingutekirjelduste ja võõrapärase ainese tõttu. Kuid sellele vaa­ tamata väärtustas Oras tema luule keelelist potentsiaali ning talle olid lä­ hedased ka Masingu esteetilised ja eetilised põhimõtted. Oras märkas Uku Masingu vaimset lähedust uue luuletajatepõlvkonnaga ja kaasas Masingu 13L. Lukas, Võõra kujund baltisaksa kirjanduses, lk 20-21. 14 A. Kaal, Ühe "segase" raamatu puhul. - Üliõpilasleht 6. V 1936, nr 5, lk 156. 15 A. O r a s, Torn uttu. - Mana 1959, nr 3, lk 208-210. 388 1938. aastal "Arbujate" antoloogiasse, seega tunnistas intuitiivselt tema kuu­ lumist arbujate hulka. Eestis oli Noor-Eesti liikumisest alates stiilides ja žanrides tugevnenud orientatsioon euroopalikule vaimule. Elavalt tutvustati inglise ja prantsuse kirjandust, saksa kultuuri traditsioonid olid eestlastele juba varem omaseks saanud. Eurooplane oli oma ideaalide ja esteetiliste tõekspidamistega auto­ riteet ja eesti vaimueliit püüdis eestlaste mõtlemist suunata euroopalike mallide poole. Ants Oras nooreestlaste kriitikatraditsioonide edasiarendaja­ na nõudis 1930-ndate aastate eesti luulelt täpsust ja universaalsust, et kir­ janiku loomingus oleks võimalik eristada tüüpe, süsteeme ning joonistada skeeme. Samuti oli tähtis tasakaal ja sümmeetria nii kõlavuses, vormis kui ka elamustes. Masinguga vestlemisel märgati kiiresti, et teiste arbujate pu­ hul kasutatud küsimusi ei ole sellele autorile võimalik esitada.16 Kuid Ants Oras jäi alatiselt Masingu loomingult ootama ja lootma selle kristalliseeru­ mist klassikalises vormis. Analüüsida oli Orase sõnul seda luulet võimatu.17 Oras leidis küll Masingu luulest meloodilisust ja rütmivaheldusi ning -pingeid, seletas ka kogu "Neemed Vihmade lahte" kompositsiooni kui poee­ mi,18 kuid Masingu luule nägemuslikud elamused, ekstaatilised lausumised tähendasid talle juba kaost, ohjeldamatust. Uurimisobjekt libises Orasel ai­ na käest. Oras vihjab küll Masingule kui põhjaeestlasele, tema luule loveli- susele ja maamehelikule stiilile, kuid mõistetav on talle see vaid sonetivor­ mis väljendatult. Koik ülejäänu kuulub tema sõnul müstilise ekstaasi vald­ konda. Võrreldes Alma Kaalu küsiva (dialoogilise) lähenemisega Masingu luulele on Orase arvustusstiil monoloogiline. A. Oras püüab tabada Masingu luule elamuslikkust, toone ja hingesei­ sundeid. Suur soov kujutluspilte kirjeldada siiski ei teostunud, sest Masingu luules nägi ta nende hajuvat iseloomu ja harjumatut seostamist. Tema Ma- singu-Masefieldi võrdluse19 väärtus on aga selles, et see avab meile Uku Ma­ singu erinevuse Euroopa traditsioonilisest mõttelaadist. Oras kui klassikali­ si vorminõudeid hindav arvustaja näeb täpselt Masingu vastandumist Mase- fieldi estetismile ja kujutluste tasakaalukusele. Masefieldi puhul toob ta esi­ le tema luule sõnumi positiivsuse, happy end'i ennustava tooni, kuid Masin­ gu luule teemaarenduses märkab ta negatiivsust, kus lõpplahenduseks võib olla vaid surm. Oras näeb Masingus avalduvat noort müstikut, kelle ekstaa­ tilised elamustevühendused ületavad võrreldamatult Masefieldi omi. Palve- rändurite-motiivi analüüsi puhul võib jälgida, kuidas Orase klassikaline mõt­ telaad püüab vormida vormimatut, pidevalt uusi tundevarjundeid loovat mõ­ tet Masingu luules: palverändureid seletab ta Masefieldi puhul kui Väsinud otsijaid', seevastu Masingu luules mõistab neid kui 'vaimust vaevatud usu- sõdureid'. A. Orase seisukohad elasid edasi ka 1940/41. aasta sündmuste järel pa­ gulusse suundunud kirjanduskriitikute Masingu-käsitlustes ja mõjutasid tu­ gevalt Masingu loomingu suhtes juba kujunenud mulje kivinemist ja kinnis­ tumist. Manaja Tulimuld, samuti Ivar Ivaski toimetatud Books Abroad olid eestlasest lugejale ainukesed infokanalid ja hinnanguandjad Masingu luule­ loomingu kohta, kuid samas Eesti NSV perioodil kättesaamatud luuletaja ko-

16 S. S., Läinud kevade lüüriline avamäng. Arbujaid usutlemas. - Kevadik 1939, nr 1, veebruar, lk 5-9. 17 A. O r a s, Eesti luule 1935. aastal, lk 173. 18 A. Oras, Hugo Masing: Neemed Vihmade lahte. 1930-1934. - Looming 1936, nr 6, lk 700-702; A. O r a s, Tom uttu, lk 208-210. 19 A. O r a s, Uku Masing ja John Masefield. - Tulimuld 1966, nr 2, lk 79-80.

389 dumaal. Ja nii jäi nõukogude kultuuripoliitika tõttu Masingu retseptsioon ko­ dumaal napiks, peaaegu olematuks. Pagulaseestlaste Masingu-käsitlused jõuavad euroopaliku vaimu mõjul eksistentsialistliku analüüsi juurde, mis viib järeldusteni, et see luule pole sellest maailmast ega polegi mõeldud mõistmiseks. Arbujate aia või pargi ase­ mel võrreldi Masingu loomingut ürgmetsaga.20 Paralleele tõmmati küll Ernst Enno, Bernard Kangro, Heiti Talviku ja Kalju Lepikuga, kuid see ei aidanud selgeid lõpplahendusi ja impressioone ootava lähenemisviisi puhul Masingu luule omapära selgitada. Arvustajaile jääb selgusetuks ka Masingu dialoogi- partner, see keegi "nimetu Issand".21 Mõistmist pälvib vaid kindlavormiline Masingu luule, vabavormilised värsid luuletaja hingeväljendustena jäävad läbi tunnetamata - kujundeid nähakse enam enese eksponeerimisena kui poeetilise funktsiooniga troopidena.22 Ka tunduvad kriitikutele Masingu pal- velised pöördumised pigem sisevõitlusena jumalike jõududega.23 Masingu luule religioossuse asemel köidab kriitikute tähelepanu selle mõistuslik pool, intellektuaalsus. Selles seoses märgatakse Masingut kui pessimisti, müstikut ja kurvameelset skeptikut.24 Kriitikute silmadele on olematud tema luules vallanduvad rõõmupuhangud, laulumõnu. Lugejaile kujunes Masingu luulest mulje kui inimese viimse meeleheite piiril olemisest ja võitlustahte puudu­ misest, surma ootamisest, masendusest ja lootusetusest.25 Eksistentsiaalsele mõtteviisile ongi omane oodata võimalust võitluseks, kiireid mõjusid ja eda­ siminekut, seal ei ole ruumi peatumist nõudval mitmekihilisusel ja sõna­ varalisel küllusel. Asjadesse sisseelamise asemel valitseb nende läbielamine. Seesugune äärmiselt mõistusekeskne mõtteviis süvenes järgnevatel pe­ rioodidel Uku Masingu lüürika retseptsioonis nii pagulaskriitikas kui ka luu­ letaja kodumaal. Masingu luules leiduvaid rohkeid rahvalaululisi kujundi- elemente, vahetut siirast elamusteväljendust, palvelist pöördumist nimetas arvustus pigem masinglikuks värsiks,26 selle asemel et otsida seoseid reli­ gioosse luule traditsioonist27 ja mõjutusi usundiloost. Püüdlemine euroopali­ ku mõttekultuuri poole välistas meelelisuse. Ratsionaliseeriva analüüsiga jääb aga Masingu värss igavesti peidetuks ja vihjeliseks. Nõukogude Eestis sotsialistliku realismi tingimustes ei olnud võimalikki ratsionaalsest teistsugune kirjandusarvustus. Kriitika tundis Masingut eel­ kõige luuletajana, tema luuleloomingusse suhtuti ametlikus kirjanduskriiti- 20 A. Mägi, Poolteist sajandit eesti lüürikat. - A. Mägi, Aeg kirju ei kuluta. Vaatlusi kirjandusest ja ajaloost. Lund, 1986, lk 32. 21 A. Mägi, Lühike eesti kirjanduslugu II. Lund, 1965, lk 41; A. Mägi, Poolteist sa­ jandit eesti lüürikat, lk 36. 22 H. G r a b b i, Hurtsikumeistriga sõudja aerulööke lugedes -ja kuulatades. - Mana 1984, nr 53, lk 3-5; A. Or as, Uku Masing ja John Masefield, lk 79-80. 23 Peeter Puide kirjutab Eesti Päevalehes (19. XI 1983): "Kuid Masingu tunnetus ei ole "religioosne". Õpetlase teadmised mütoloogiast lubavad teda käsitleda Jumalat ja Kristust nagu mistahes klassikalisi kujusid kõikide teiste hulgas." 24 H. G r a b b i, Uku Masing. Piiridele pyydes. Rooma 1974. Uku Masing. Udu Toonela jõelt. Rooma 1974. - Vaba Eestlane 20. LX 1974, nr 69; H. Grabbi, Uku Masing. Kirsi­ puu varjus. Scarborough, 1985. - H. Grabbi, Vabal häälel, lk 152-154. 25 AR-GI (= Arvo Mägi), Üksildane teekond. Uku Masing. Džunglilaulud. - Teataja 29. I 1966, nr 2. 26 H. Grabbi, Hurtsikumeistriga sõudja aerulööke lugedes -ja kuulatades, lk 3-5. 27 Enne Uku Masingut oli lugejaile tuntuks saanud Ernst Enno müstiline luulelooming. 1920-ndail aastail oli kujunenud uus religioossete luuletajate põlvkond: ilmusid Peeter Sin­ gi "Luuletused" (Keila, 1924), David Lendi "Puurilaulud" (Tallinn, 1926), Evald Männi "Ini­ mese laulud" (Tallinn, 1928) ja Ester Andri 'Viit" (Tallinn, 1930). Helene Ranna usulist esikkogu "Üles" (Kuressaare, 1934) on arvustanud ka Uku Masing (Eesti Kirjandus 1935, nr 5, lk 229-231).

390 kas aga külmalt ja kõrvaltvaatajalikult, seda käsitleti kui normist kõrvale­ kaldumist. See on eesti kirjanduses nagu eksootiline ja ebatavaline võõras, mille suhtes huvi piirdus vaid selle teistsugususe teadvustamisega.28 Masin­ gut tunti kui "Neemed Vihmade lahte" autorit ja kõik hinnangud lähtusid seal avaldatud luulest. Kujutluspildid ja nende vaba seostamine, nägemuslikkus, sürrealistliku ja sümbolistliku iseloomuga luule oli Masingu hindamisel pigem probleemiks ja takistuseks. Sellest perioodist tunneme Masingut marginaalsena, nn kirjandusliku elutoa seina ääres seisjana. Masingu-nimelised artiklid olid välistatud kir­ janduslugudest, antoloogiatest ja teatmeteostest (esimese Uku Masingu ni­ melise artikli leiame alles 1973. aastal ilmunud "Eesti nõukogude entsüklo­ peedia" 5. köitest). Viimane arvamus Masingu luulest enne pikka arvustus- likku pausi (1941-1954) jäi kõlama oma negatiivse ja mõistmatu hoiakuga.29 1940. aasta poliitiliste sündmuste järel on kodumaa kirjanduskriitikas tema luule kohta esimest korda sõna võetud alles 1969. aastal.30 Sellele järgnesid luuletaja äramärkimised 1970. aastal Endel Nirgi ja 1974. aastal Karl Muru luuleülevaadetes. Nemad olid 1970-ndatel aastatel ka ainukesed Masingust kirjutajad, kelle ratsionaliseerivatele akadeemilistele arvustustele pakkus vastukaaluks metafüüsilisemat, kaemuslikumat laadi lähenemisvõimalust August Sang.31 Lisa sellele mõtteviisile leiame alles 1981. aastal Paul-Eerik Rummo luuleülevaatest.32 A. Sanga sõnavõtt on märgilise tähendusega, sest see räägib esimesena kodumaal Masingu loomingu võõraks jäämisest eesti lu­ gejale. Olukorra tõsidust näeb ta asjaolus, et ei usu- ega kirjandusringkon­ nad ei oska väärtustada selle luuletaja annet. Nõukogude kultuuripoliitika nägi Masingu loomingus ohtu rahva "uuele", nõukogulikule identiteedile, mistõttu oli kodumaal välistatud tema luule il­ mumine ja selle kriitika. Kirjanduselu varjatud poolel oli ümberkirjutuste kaudu Masingu looming muidugi tuntud ja tunnustatud ning vähehaaval püüti seda ka avalikku kirjanduslikku dialoogi lülitada. 1968. aasta orienta- listikakonverentsi teesivihikus õnnestus Linnart Mällil avaldada Masingu seniilmumata luulet33 ja 1969. aastal, luuletaja 60. sünnipäeva puhul, trüki­ ti Loomingus koos A. Sanga sõnavõtuga kuus Masingu luuletust. Huvitav on asjaolu, et 1969. aasta jaanuari Nooruses ilmus Uku Masingu tõlkes katkend "Ülemlaulust" koos luuletaja saatesõnaga, kuid ajakirja sisukorras pole seda märgitud. 1978. aastal ilmus Jaak Põldmäe "Eesti värsiõpetus", mille 217. le­ heküljel leiame Masingu soneti "Yhel kaunil päeval". Ilmunud näited Masingu loomingust ei tähendanud aga sõnavabaduse tu­ lekut, need jäid üldises kirjanduspildis üksikuiks erandeiks. Kirjandusarvus- tus ei saanud välja astuda harjumuspärastest mõtteskeemidest. Eesti NSV-s mõjutas ametliku kriitika seisukohti ilmselt ka sotsialistliku realismi estee- tika. Seetõttu ei olnud võimalikki Masingu loomingut vaadelda traditsiooni- 28 E. Nirk, Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade. 2. tr. Tallinn, 1983, lk 179 (1. tr ingl к 1970); P. A r i s t e, K. M u r u, H. R ä t s e p, Ühe elutöö tahkusid. - Keel ja Kirjan­ dus 1985, nr 8, lk 505-506. 29 Vt J. S ü t i s t e, Meie uusromantika pärapoeesia. - Varamu 1940, nr 5-6, lk 408-416, 582-596. 30 U. Masingu tõlgitud R. Tagore luulet ilmus küll juba 1962. aastal: R. Ta gore, Va­ lik luulet. - 19.-20. sajandi väliskirjanikke 3. Tartu, 1962, lk 57-59. 31 U. Masingu 60. sünnipäevaks avaldati temalt kuus luuletust ja ilmus A. Sanga kir­ jutis "Ühest varjujäänud luuletajast". Vt Looming 1969, nr 8, lk 1154-1157, 1275-1276. 32 P.-E. Rummo, Pilk eesti luulesse 1976-1980 ja veidi ka 1981. aastal. - Looming 1981, nr 5, lk 711-725. 33 L. M ä 11, Orientalistikakabineti I aastakollokviumi materjalid. Tartu, 1968, lk 7-14. Kogumikus ilmus üheksa Uku Masingu luuletust. 391 Iist paradigmat avardavalt, ajastu tunnusjoontest vabastatult. Kuid võõraist kultuuridest pärit Masingu luule aineala pimestas arvustajaid ka meie oma­ kultuuri suhtes. Ei märgatud näiteks, kuivõrd Masingu luule põhineb eesti rahvalaulu kõlakujunditel. Luuletaja siiraid palvelisi pöördumisi Jumala poole mõisteti esteetiliselt, poetiseeritud usuelamustena ja seega negatiivses tähenduses, pessimismi viivana. Niisugusele arvustusstiilile ja sellest lähtuvale lugejale aga jäigi Masing kättesaamatuks ning kinnistas meie kirjanduslikus mälus järgnevateks aas­ takümneteks tema luule iseloomulike omadustena müstilisuse, raskepärasu­ se, väljenduse hämaruse (salapärasuse) ning elamuste ja sümbolpiltide subjektiivsuse.34 Traditsioonilise käsitusega arbujalikkusest on seotud ka pa- gulaskriitikute luulearvustustes Masingu luule kujundilisuse ületõlgendami- ne, mis viib analüüsi kas laulupeolisse meeleollu (P. Puide, H. Salu) või inspireerib poliitilise või valgustusliku sisuga analüüsi (V. Salo). Nii on lu­ gejaile tuntuks saanud Masingu "Tontide eest taganejate sõdurite laul" ja "Valge laeva laul" kui Masingu prohvetlikud vabaduslaulud Nõukogude oku­ patsiooni all35, kuigi autori kinnitusel sündisid need sakslaste vallutusretke­ de kujutluspiltidest.36 Ivar Ivask on aga valge laeva motiivi tõlgendanud kui isoleeritud inimese hädahüüdu ning "Džunglilindude" pilvelaeua ja jäise mere motiivides näinud uue jääaja sümboleid, kus kodumaal on vaba liiku­ mine seiskunud, püvelaev aga jätkab vabadussümbolina lendu vabas õhu­ ruumis.37 Nende hinnangute põhjal võib kinnitada, et eesti kirjanduskriitikale ei ole Uku Masing olnud religioosse luuletajana oluline 1990-ndate aastate alguseni. Masingu luule harras ja elamuslik väljendusviis ei mahtunud kriitika esteetiliste vorminõuete ega ka traditsioonilise religioosse luule raa­ midesse. Ja Masingut tuntigi kui originaalselt väljenduvat subjektiivset müs­ tikut. 1970-ndatel aastatel taipas pagulaskriitika oma Masingu-analüüsi tendentslikkust: arvustuste süvenematus ja avaldamise juhuslikkus (seoses Uku Masingu luulekogude ilmumise sagedusega) äratas lugejais umbusku ja arusaamatust. Selle pärast muretses teistest enam Vello Salo, kes Masingu luulekogude kirjastajana paguluses on teistest valulisemalt tunnetanud Ma­ singust möödavaatamist eesti kirjanduskriitikas.38 Siiski saame välismaises retseptsioonis eristada järgmisi liikumisi: valgustuslik kriitika rõhutas eel­ kõige Masingu luule intellektuaalseid väärtusi ja selle klassikalisi vormiv al - jendusi, tema luule elamuslikele väljendustele tähenduste otsimine jäi aga ro­ mantikutest arvustajaile, kes pöörasid tähelepanu eeskätt rahvustunnet toit­ vatele Masingu värssidele. Hellar Grabbi meelest pole õige Masingu paigu­ tamine täiesti müstikute kilda: "Masingu luules leiame tublisti skepsist ja ratiot, mõistuslikkust, ning teaduse osakaal tema luules on tugev...."39 Pa- gulaskirjanik Peeter Puide on nimetanud Masingut uuendajaks, kes avardas

34 Karl Muru luuleülevaadete mõju on märgata näiteks E. Annuki arbujate-tutvustuses 1988. aastal (Noorus 1988, nr 3, lk 18-19) ning Ü. Töntsi ja T. Liivi arvustustes Masingu esseistikast 1990-ndate aastate alguses. 35 "Tontide eest taganejate sõdurite laulu" viisistas Eduard Tubin 1969. aastal ja see tu­ li esiettekandele Eesti Meeskoori esituses 1974. aasta jõulude ajal Stockholmis. 36 J. К а p 1 i n s k i, Vasakpoolne Uku Masing. - Kultuurileht 26. VIII 1994, nr 28. Ka luu­ letuste kirjutamisaeg viitab teistsugusele ideelisele taustale kui Nõukogude okupatsioon. 37 I. Ivask, Euroopaliku Eesti teostusi sõjajärgses kirjanduses kodumaal, lk 56. 38 V. Salo, Mahavaigitud Uku Masing. [Autori mugandus Uku Masingu 70. sünniaas­ tapäeva puhul 13. Metsaülikoolis Kotkajärvel 1979. aasta augustis peetud loengust "...me sydamed kunagi õitsvad...".] - Aja Kiri 1979 (okt.), nr 4, lk 8-14. 33H.Grabbi, Vabal häälel, lk 154.

392 oluliselt eesti lüürika piire ja "oli võimeline teostama keelelist uusloomingut niivõrd loogiliselt, et ta nagu ennetas grammatilist arengut".40 Pagulaste kodumaatusetunne soodustas romantilisi kujutlusi kodumaast ja selle kirjandusest. Poeetilise meelega pagulaskriitikud lähtusid rahvus­ kirjanduse hindamisel enamasti väljakujunenud arusaamadest arbujalikku­ se ja vaimuläheduse kohta ning suhtusid suure tähelepanuga sellesuunalise kirjanduse ilmumisse nii pagulaste kirjastamisel kui ka kodumaiste väl­ jaannetena. Võõras kultuuris teadvustati iseennast kui võõrast ja seega oli emakeelne kirjandus nõutud kas või võimaluse pärast pääseda vaimsest ük­ sildusest ja eemalduda võõrkeelsest keskkonnast. Nii asetus Uku Masingu looming esimest korda võrdsena muu ilmuva trükisõna kõrvale just roman­ tilises käsitluses. 'Teistsugune' eesti luules oli saanud 'meie omaks', mis tõi endaga kaasa mitmekesisust, isikupärast rahvuslikus kontekstis. Järjepidev Masingu loomingu jälgija ja uurija paguluses oli Ivar Ivask. Ants Orase kõrval oli ta ka Masingu luule vahendaja ingliskeelsele lugejale. Ilmselt oli sarnasust Uku Masingu ja Ivaski eluhoiakus, eluvõimaluse leid­ mises luules ja ühisosa tundmist hingestatud loodusetajumises. Ivask uuris Masingu luule mentaalsust ja selle sümboleid. Ta oli püstitanud enesele suu­ rejoonelise eesmärgi otsida eestipärast vaimsust, mida saab võrrelda maail­ makirjanduse taustal. Soomeugrilikku vaimsust ta meie lüürikast aga ei leid­ nud, sest märkas selles juba liigselt euroopalikku ratsionaalsust ja vormiran- gust ning rahvuslikust alaväärsustundest ja vähesest eneseusaldusest kuju­ nenud traagilist ajalookontseptsiooni. Ivask rõhutas, et maailmakirjanduse taustal ei ole sellel aga üllatusväärtust. Eksistentsialistlikest mõttevooludest mõjutatult ootas Ivask rahvuskirjanduselt euroopalikku sotsiaalset optimismi, rõõmsasisulist keeleloomingut (näiteks Laabani stiilis). Seepärast jäid ka Ma­ singu värsid kahe luuletaja ühisele elutundele vaatamata Ivaskile võõraks ük- sildusluuleks ja "sügava resignatsiooni mõlgutusteks".41 Samas on tema Ma­ singu luule arvustused tähelepanuväärsed jälgimaks, kuivõrd huvitatud ja ot­ siv on ta loova fantaasia, kujundikülluse ja assotsiatiivsuse suhtes. Ivask näeb Masingu luules barokseid tunnusjooni: helge rõõm Jumalaga koosolemi­ sest luuletustes (lauludes) meenutab talle idamaist toretsemist ja selle luule peamine võlu on teadmiste kuhjamises ning julges seostamises. Masingu luu­ le on Ivaskile originaalsuse akt, ta näeb selle ainulaadsust, lausa transtsen­ dentset iseloomu intellektuaalsuse ning ekstaatiliste ja müstiliste elamuste ta­ vapäratus ühendamises. Masingu nägemuste intensiivsuse lätteid leiab ta Jaan Oksa ja Marie Underi juures.42 Masingu kui arbuja, loitsija suhestab Ivask aga 1930-ndate aastate vaimulähedusliku-metafüüsilise suunaga. Sel­ lest lähtuvalt nägi Ivask eesti luule uut arengut alates Uku Masingu esikko­ gust "Neemed Vihmade lahte" (1935). Koos Laabani koguga "Ankrukett on lau­ lu algus" (1946) märkis see luulekogu tema jaoks arbujate uussümbolismi ja uusklassitsismi kõrval eesti sürrealismi algeid. Masingu ja Laabaniga sarnast keelelist võimekust sõnaloominguks nägi ta Ivar Grünthali ja Kalju Lepiku ning kodumaal Jaan Krossi, Paul-Eerik Rummo ja Mats Traadi lüürikas.43 Ivar Ivask püüdis avardada Masingu luule tõlgendusvõimalusi. Seni oli pagulaskriitika lähtunud valdavalt Orase seisukohtadest. Tolerantse arvus­ tajana asus Ivask Masinguga dialoogi. Ta ei põgenenud kirjandusliku teksti

40 P. P u i d e, Legendaarne Uku Masing. - Eesti Päevaleht 19. XI 1983, nr 89. 41 I. Ivask, Euroopaliku Eesti teostusi sõjajärgses kirjanduses kodumaal, lk 56. 42 Vt I. I v a s к, Uku Masingu nägemuslik luule. -U.Masing, Neemed Vihmade lah­ te. Stockholm, 1959, lk 5-18. 43 I. Ivask, Kaasaegseid luuletuuli küngasmaal. - Mana 1965, nr 3, lk 3-8. 393 esteetilise võõruse eest, vaid otsis sellega meditatiivset sidet. Ivaskile ei tä­ hendanud Masing passiivset vaatlusobjekti, dialoog oli aktiivne mõlemapool­ selt ning varasema etnotsentrismi rõhutamise asemel on Ivaski kriitikas kü­ simuse all modernistlikkus, vastastikused 'oma' ja 'võõra' suhted ning inter- tekstuaalsus. Igasugused tüpiseerimised kivinevad teatavasti stereotüüpideks. 1980- ndate aastate keskpaigani on Masingu retseptsioonis valdav 'teise'/'võõra' ste­ reotüüpide loomine. Tema luuleloomingu olemuslikke jooni esitatakse emot­ sionaalsest või ideoloogilisest vaatepunktist lähtudes. Veel ei ole hinnangu­ tes loobutud vastandustest oma-võõras, uus-vana, ainulaadne-üldine ega mõelda nende ajalisele tähendusele, dialoogile ajalooga. Küsides stereotüü­ pide tähenduste järele, avaneb aga nende ajatus või ajalisus, unustatud või märkamata jäänud omadused ning neid mõjutanud ideoloogiad ja eelarva­ mused. See võib kaasa tuua ka kummastusefekti, suunata meid enese ära­ tundmisele kohanemisel 'võõra' kui põhiolemuselt 'omaga', tunnetada prob­ leemide ajas liikumist, nende igavikulisust. 2

1973. aastal Betti Alveri, Heiti Talviku, Bernard Kangro ja Uku Masin­ gu lüürikat vaadeldes andis Masingu hea sõber ja loominguliseltki lähedane Karl Ristikivi vastupidise suuna arbujalikkuse traditsioonilisele mõistmise­ le: "Kui arbujate vastaspooluseks seada nn. elulähedus,.... siis on Masing neist kõige elukaugem, sellega kõige puhtam arbuja."44 Ristikivi sõnum on, et meie mõte peab vabanema tüpiseerimisest ja üldistustest, olema kriitiline stereotüüpide suhtes, sest probleem on süntees erinevatest ainealadest ning lähenemisviisidest. Üldistajate seisukohti ümber pöörates aga näeme neis süsteemides enesepeegeldust ja põhjusi 'teisestVvõõrast' erinemiseks. Siin väljendub tolerantsinõue, mis sunnib võõrauurimises ümber pöörama ka 'võõ­ ra' mõiste enese sisu, käsitledes iseennast võõrana uuritava, siin siis Masin­ gu suhtes. Ristikivi mõttesuunaga liitub ka Bernard Kangro hoiak, kes kü­ sis Masingu luule kohta, kas meil on seda luulet intellektuaalselt üldse vaja detailides mõista, ja rõhutas selle luule elamuslikkust, meloodilisust ja metafüüsilist mõjukust.45 Masingu loovast, fantaasiaküllasest elutundest ja religioossete elamuste ekstaatilisusest on pagulaskriitikas rääkinud ka Ilmar Laaban ja Fanny de Sivers ning võõrkeelsele lugejale väliskriitikud Corne­ lius Hasselblatt ja Vincent В. Leich. Ristikivi ja Kangroga sarnaseid mõtteliikumisi leiame Masingu kodu­ maises retseptsioonis pärast Masingu nn teist tulekut kodueestlase lugemis­ lauale. 1988. aastal ilmus Loomingu Raamatukogu avanumbrina Masingu luulekogu "Ehatuule maa". Samal ajal oli kirjandusrahva elavaks arutlus­ teemaks arbujalikkuse tähendus.46 Seni vaadeldi arbujalikkuse keskpunkti­ na Alveri ja Talviku loomingut, mille ümber paiknesid ülejäänud arbujad ning äärealadel asusid Kangro ja Masing. Selle kõrval oli aga kujunenud teist laa- 44 K. Ristikivi, Neljast "arbujast". - Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Aastaraa­ mat I. Kirjanduslikke, keelelisi ja kultuuriloolisi ülevaateid ja uurimusi. Stockholm, 1973, lk 306. 45 B. Kangro, Mare Imbrium ehk elukõrbes viirastuv jumalariik. Katse Uku Masingu luulet lahti mõtestada. - B. Kangro, Arbujad. Märkmeid, mälestusi, mõtisklusi. Lund, 1981, lk 229-230. 46 Mart Oravalt ilmus Vikerkaares käsitlus "Ühe antoloogia sünnist" (Vikerkaar 1988, nr 5, lk 58-63). Toimusid luuleteatri etendused arbujate luulest, mida arvustasid T. Pruu­ li ja S. Kiin. Sellele jätkuks võib pidada 1994. aasta oktoobris Tartus toimunud kirjan- duskonverentsi "Arbujad. Marginaale keskmele".

394 di tunnetusega kriitikute seltskond, kes otseselt küsimust seadmata asusid Masingu luule retsenseerimise kaudu traditsioonilist arbujalikkust küsimär- gistama, sellega polemiseerima või seda dekonstrueerima. Esimesed 'oma' ja 'võõra' vastasseisu ületavad arvustused pärinevad aga poliitilise situatsiooni muutumise ajast 1987. aastal, kui avalikkuse ees hak­ kasid Masingu loomingust ja selle suhtest eesti kirjandusega kõnelema Jaan Kaplinski, Sirje Kiin, Hando Runnel, Hasso Krull, Mart Helme, Paul-Eerik Rummo, Ringo Ringvee, Rein Veidemann ja Andres Ehin. Neile lisanduvad 1989. aastal füosoofilised käsitlused Uku Masingust kui teoloogist, keele­ teadlasest ja mõtlejast peaasjalikult Toomas Paulilt, Haljand Udamilt, Kalle Kasemaalt, Kristi Salvelt, Vello Salumilt ja Ilmar Venelt. Neis isikupärastee sõnavõttudes Uku Masingu loomingu kohta ei ole keskpunktis enam kirju­ taja mina ega enesearmastajalik vaatepunkt, vaid avatus loovale vaimule ja dialoogiline suhe teksti autoriga. Taas ollakse vabad kirjanduslikest ja polii­ tilistest ideoloogiatest, arvustus on pigem arvustaja isiklike Masingu-otsin- gute väljendus (H. Krulli ja R. Veidemanni retsensioonid luulekogule "Eha- tuule maa"). Autorid ei lähtu niivõrd emotsioonidest kui rahulikust ainekä­ sitlusest, mis stereotüüpide loomise asemel otsib sümbolijõuga ajatuid väär­ tusi. Eesti kirjanduskriitikas on religioosne luule ja luule religioossus taas avalikult kõne all. Selle mõtteviisi esmane eeldus on üksteise mõistmine, autoriga ühtviisi keeles elamine, mis välistab vastanduse oma-võõras. See tähendab teisitiole- mise tunnustamist, alistussuhte lõhkumist. Jaan Kaplinski on XXXI Kreutz­ waldi päevade konverentsi ettekannete teesides sõnastanud poeetilise elu­ tunnetusega kriitikute lähtekohad: Uku Masingu luule põhiline kandja ja ainuke mõõdupuu on meeleolu, mis ulatus äärmuslikust masendusest üle­ voolava ekstaasini; vaba ja kammitsemata enesetunnetust ei ole võimalik pii­ rata ühegi ideoloogia ega koolkonna raamidega, küll aga võime Masingu eru­ ditsiooni tundma õppides avardada iseenda kognitiivseid võimeid.47 1990-ndate aastate alguseks jõudis eesti kirjanduskriitika aktiivsesse mõlemapoolsesse dialoogi Masingu loominguga. "Ehatuule maa" järel ilmus 1989. aastal Uku Masingu romaan "Rapanui vabastamine ehk kajakad ju­ malate kalmistul", sellele järgnesid esseekogumikud "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohast" (1993), "Pessimismi põhjendus" (1995), autobiograafili­ ne teos "Mälestusi taimedest" (1996) ja "Meil on lootust" (1998). 2000. aastal algas kogu tema luuleloomingu sarjana väljaandmine. Endised kirjandusli­ kud paradigmad olid aga kehtivad ja selles kontekstis käsitleti Uku Masin­ gut jätkuvalt teistsugusena, eksootilisena. Samas oli kriitika hoiak huvitatud ja avatud Masingu teostega suhtlemisel. Julgusest küsida Masingu loomin­ gu järele saadakse ka vastuseid ja nii kujuneb võõrast dialoogipartnerist ju­ ba tuttav võõras. Masingu suhe muu eesti kirjandusega jäi aga päevakajali­ ses kriitikas puudutamata. Üks põhjusi oli ka Masingu tööde ilmumine ja ar­ vustamine jätkuvalt käsikirjalistes või väikesetiraažilistes väljaannetes ja nende tutvustamine väikese publikuarvuga saalides.48 Järjepidevamalt Ma­ singust kirjutajad on olnud Hando Runneli, Jaan Kaplinski ja Andres Ehini kõrval Sirje Kiin, Hasso Krull, Ringo Ringvee ja ka Haljand Udam, üksiku-

47 J. Kaplinski, Uku Masing ja tema luule: muljeid ja mõtteid. - XXXI Kreutzwaldi päevade konverentsi ettekannete teesid. Tartu, 1987, lk 22. 48 Lisaks käsikirjalistele väljaannetele avaldasid Masingu töid ja nende kohta artikleid 1980- ja 1990-ndate aastate vahetusel ilmunud "Ilmre", "Mardika Matkakepp" ning alma­ nahhid "Sulesepad" ja "Magellani pilved". Masingust kõnelejad on sel perioodil olnud pea­ miselt J. Kaplinski, H. Runnel ja P.-E. Rummo. 395 te arvustustega on esinenud Priidu Beier, Rutt Hinrikus, Toomas Liiv, Ülo Tõnts, Märt Väljataga jmt. Lugejale jäi aga Uku Masingu looming jätkuvalt võõraks, sest senised akadeemilise kirjanduskriitika seisukohad olid aegunud ja pealegi oli valdav osa Masingu luulest ilmumata. Kriitikute hinnanguid mõjutab loomulikult nende eluhoiak. Selle põhjal saame üldistavalt eristada kahes suunas hargnevaid mõtteliikumisi. Kõige­ pealt Masingule heatahtlikud kaasaelajad, kellele Uku Masing on tõeline 'oma' kirjanik, saladuslik (ja avastuslik) dialoogipartner, kellelt küsitakse jul­ gelt tema varjatud saladuste kohta. R. Ringvee, H. Krull, J. Kaus, P. Beier ja S. Kiin täiendasid Masingu retseptsiooni tema loomingu pädevate iseloo­ mustustega. Vahetu kogemuse kaudu saadud elamus ongi Uku Masingu luu­ le sõnum, sellest ei tasu otsida mingit üldist ja universaalset tähendust. Va­ rasema logotsentristliku lugemise asemel tuleb tähelepanu suunata Masin­ gu luule grammatikale (sõnastuse iseloom, variatsioonid ja rõhud) ning dekonstrueerivale lugemisele. Õppida saab seda aga ainult Masingu teksti­ desse süvenemisel, neid ikka ja jälle üle lugedes, et leida oma lugemisstra- teegia. Selles mõtteviisis kahtles aga Masingu tekste naiivselt lugenud nn skep­ tiliste kriitikute tiib, kus tekkis imetlusest (Ü. Tõnts, R. Veidemann) või üle- olekutundest (R. Kuresoo, P. Künstler, T. Liiv, M. Väljataga) küsimus, kas Ma­ singu luule ei ole mõeldudki äravalitutele, elavama tajuga inimestele. Seega - kas Võõraks'-olemine ei ole Masinguga implitsiitselt kaasas käiv? Esimese põhjusena näevad nad Masingu avarat tunnetusvõimet, mis tekitab lugejais keskpärasusetunde, tuletades neile meelde väheteadmist. Justkui Orasest mõjutatult rõhutatakse taas tavalisele lugejale tehnikate ja skeemide loomise vajadust. Korduvalt nimetatakse ka Masingu raamatute läbi aegade väikest tiraaži. Kohtame siin otsest küsimist Masingu loomingu kohta, mis teeb aga keerulisemaks (või isegi võimatuks) selle tähenduse mõistmise, sest osutatakse vaid tekstisisestele aspektidele väliseid arvestamata. Seevastu toob retoorili­ ne küsimine esile teksti varjatud tähendused ja iseloomu. Aja märgina on tähenduslik fakt, et Masingu siirad mõtteavaldused te­ kitavad lugemisel üllatus- ja võõristustunnet.49 Siirus tundub sellises aru­ saamises Uku Masingu eraasi olevat ja tema intellektuaalne enesevaatlus raamatus "Mälestusi taimedest" edevuse ja eputamisena. Autori avaliolek är­ ritab ja nii nähakse Masingus idee fixe'idega veidrikku.50 Seesugune kriitika pöördub aga omaenese mõttemängude paroodiaks, mis Masingu ja varase­ maid tema kriitika seisukohti naeruvääristades osutab hoopis iseenda ala­ väärsuskompleksidele ja mõttelaiskusele. Skeptikutele pakub huvi ka Masingu loomingust ühtse tõe otsijate usk iseenda universaalsusse, kuid kes iseäralikke strateegiaid rakendades loovad vaid uusi müüte oma vaimsest isast. Ühiselt jõuavad nii Masingu tekstidele kaasaelajad kui ka tema skeptilised mittemõistjad tulemusele, et vajatakse kriitilist loominguanalüüsi, mis arvestab Masingu enese elutunnet.51 Masin­ gu loomingu umbusklike lugejate seisukohti ajas jälgides on muuseas tähe- 49 Vt P. Künstleri retsensiooni U. Masingu raamatule "Mälestusi taimedest" (Kultuuri­ leht, 10. I 1997, nr 1/2). 50 Vt näiteks: T. L i i v, Uku Masingu romaan "Rapanui vabastamine". - Vikerkaar 1990, nr 2, lk 91-92; T. Liiv, Kristlik paradigma: Uku Masing palimplastina. - Looming 1996, nr 4, lk 555-556; M. V ä 1 j a t a g a, Vaatlusi Masingule standardse keskmise eurooplase sei­ sukohalt, lk 557-560. 51 R. Kuresoo, Vaadates koos valgusolenditega Uku Masingut. - Vikerkaar 1997, nr 10/11, lk 160-164; M. Välj a taga, Vaatlusi Masingule standardse keskmise eurooplase seisukohalt, lk 557-560.

396 lepandav, et arvustajad on pidevas seesmises kasvamises 'oma'ja 'võõra' suh­ te selgitamise puhul (näiteks Ü. Töntsi, T. Liivi ja P. Künstleri arvustused Masingu esseekogumikele). Skeptikutest kriitikute hinnangutest näeme, et stereotüübid Masingust pü­ sisid, põhjuseks ilmselt tema kriitika arenguloo katkendlikkus ja hinnangute mitmesuunalisus. 1990-ndate aastate algul tekitas nende kõigutamatu püsi­ mine küsimuse, kas Masingu loomingul ja varasemal eesti kirjanduse tradit­ sioonidel on üldse seoseid.52 Nendel teemadel on arutlenud ka T. Paul ja H. Udam, kes hoiatavad Masingu loomingust universaalse tõe otsimise eest, samas aga kahtlevad Masingu tööde puhul tõlgenduskultuuri võimalikkuses üldse. Sellised skeptilised küsimuseasetused ja teoloogide-kirjandusloolaste vastasseisu välistas aga juba 1989. aastal Ringo Ringvee. Ta osutab oma es­ sees, et tänaseni on mõlemal poolel märkamata jäänud Uku Masingu loovus kui anne, kui elamise viis, tema geeniuse tegelik suurus. Loovalt elamine ei ole omakasupüüdlik, see on tõelise elamise tunnus, kristlasena elamine.53 Koos Masingu loomingulise pärandi järkjärgulise ilmumisega võtsid jär­ jest enam sõna ka temalt otseselt inspiratsiooni ja mõjutusi saanud, kuid iga­ üks oma isikupärase loomisviisi leidnud Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel ja Andres Ehin. Nende kujundlik keelekasutus lähtub teist­ sugusest, mõneti Masinguga sarnasest teadvusetüübist, mis üldistuste tege­ mise asemel kasutab retoorilist pöördumist. Need autorid on sõltumatud Uku Masingu varasemast retseptsioonist ja lähtuvad oma kõnelustes eelkõige Ma­ singust kui religioossest luuletajast. Ainestik, mis kõne all, ei tulene pelgalt isiklikust huvist. Kohtame siin lugeja heatahtlikku suunamist, mis on tingi­ tud südamevalust Masingu lugejate mälu pärast, kus on uinunud või unus­ tatud religioossus võimaliku elamisviisina, niisamuti julgus iseolemiseks nii rahvuse kui ka indiviidina. Samuti rõhutavad nad Uku Masingu loovust. Te­ ma usuline ekstaatilisus ja töötamise intensiivsus ei tähenda nende teadvu­ ses üliinimest, vaid elamise katkemist keelde, kirjutamises ja mõtlemises va­ ba elu võimalust. Loov elamine eeldab irratsionaalsust mõtlemises, mis viib elavasse ühendusse üleva ja madala, elegantse ja robustse, kauge ja läheda­ se. See on mõtteviis, mis kannab endas elamise viisi, seega on sellesse sisse kirjutatud ka vastuolud kirjutatu ja kirjutatu taga (varjus) oleva vahel. Neist sõnavõttudest leiame viiteid, kuidas varasemad kriitikud on mõist­ nud Masingu loomingu põhialuseid. Nii kõneleb Hando Runnel Masingu luu­ le maamehelikust stiilist ja usulises ekstaasis lausumistest, mida kuidagi ei saa seostada rahvusliku omamüüdi ega poliitiliste ideedega.54 Jaan Kaplins­ ki teravmeelsed esseed Uku Masingust kui vasakpoolsest mõtlejast on kirju­ tatud murest, et Masingu loomingut on seni valdavalt seostatud parempool­ se, läänemeelse ja klerikaalse ideoloogiaga.55 Andres Ehin räägib Masingu kaudu eestlase sisemisest väärikusest, keele omapärast ja lihtsusest, hinge tundlikkusest ja ekstaatilisusest.56 Kõigi kolme sõnum on ühine: eesti kir-

52 R. V e i d e m a n n, Uku Masingu ülemlaul, lk 88-89. 53 R. R i n g v e e, Tühimõtteid liistule tõmmatavast. - Looming 1989, nr 12, lk 1673-1676. 54 H. R u n n e 1, Uku Masing, lk 16-17; H. Runnel, Kolmas katse kujutada Uku Ma­ singut (1. IV 1986). - Käsikirjaline mälestusteos "Õige mälestus olgu õnnistuseks", 1986; X. P у H н e л, Уку Мазипг - поэт и ученый. Таллинн, 1989, nr 5, lk 37-38; H. R u n n e 1, Uku Masing Raikkülast. Kiri ajalehelugejatele; Kaks kõnet Uku Masingu mälestuseks 1989. Ki­ rikus. Külas. - H. R u n n e 1, Jooksu pealt suudeldud. Tartu, 1998, lk 530-532, 533-539. 55 J. Kaplinski, Vasakpoolne Uku Masing. - Kultuurileht 26. VIII 1994, nr 28; J. K a p 1 i n s k i, Haige geenius. - Maaleht 5. VIII 1999, nr 30; J. К а p 1 i n s k i, Uku Ma­ sing ja maailmarevolutsioon. - Eesti Ekspress 12. VIII 1999, nr 32. 56 A. E h i n, Raikküla vaimuvalge mees. Uku Masing (11. 08. 1909-25. 04. 1985). - Raik-

397 janduslugu ei ole märganud Uku Masingut kui religioosset luuletajat ja mõt­ lejat ning seeläbi ka meie emakeele võimalusi loominguliseks väljenduseks. Paradoksaalselt on aga seegi sõnum sarnaselt Masingu elutunde mõistmise­ ga jäänud kriitikale/lugejale arusaamatuks ja võõraks. Sest vastasel korral oleks mõistetud Runneli kinnitust Masingu luuletuste raskepärasusest kui võrdlust maamehele omasest ja Kaplinski esseed geeniuse haigusest kui vii­ det ühele Masingu inimlikest külgedest (enese- ja rahvastehävitusiha) või hoopis kui metafoori Uku Masingu vaimsest üksindusest.57 Nende kõige iseloomulikum ühisjoon (ja seegi ehk Masingult päritud) on vihjeline kõnelemisstiil, mis annab lugejaile küll n-ö instrumendid, kuidas Masingule lähemale jõuda, aga ei ütle seda otsesõnu. Retoorilise kõnelemis- viisiga näidatakse lugejale nii tema kaugust kui ka lähedust Masingu suh­ tes ja rõhutatakse, et Masinguga ei saada tuttavaks juhuslikult, vaid selle tutvuse eeltingimuseks on kaasamõtlemise ja -tundmise võime olemasolu. Masingu tekstidelegi on vihjelisus, šifreeritus omane. Sellele leiame kinnitust Tõnu Luige esseest Masingu luule kohta: Masingu sõna omasena tundja ja sellesse uskuja hoiab (kuulab) tema lausumisi eneses. Nii saab kuuldavaks ka selle luule sõnum, sõnadetagune maailm ning nähtavaks sellesse luules­ se varjatud (varjule antud) Jumala sõna. Uskmatule mittekuuljale ja mitte- nägijale jääb see aga sõnadesse varjatuks.58 See on kirjutamisviis, mis eitust ja jaatust ning kõrget ja madalat sidu­ des peegeldab lugejale seni tähelepandamatut, näitab selle otsimise teed. Olemuselt on nende sõnavõtud arvustuslik looming, mis püüabki kõrvalseis­ ja ees end peita. Need on kaemuslikud avaldused Masingu loomingust (sobiv näide kas või H. Runneli eessõna "Ehatuule maale"), kus võivad kõrvuti olla väited ja vastuväited, kirjutatud n-ö kõnelemiseks iseenesega Masingust. P.-E. Rummo kõneleb Masinguga ja Masingust just kirjanduses (keeles) ela­ mise kaudu. See tähendab võimalust ja soovi elada kirjandusega ja kirjan­ duses, mis teeb inimese vabaks ning võimaldab elada puhta südamega.59 Tähelepanuta ei saajatta nende kirjutajate teistki varjatud eesmärki: säi­ litada dialoogis Masinguga distants, olukord, kus tuttav on samal ajal ka võõ­ ras. See on ehk parim soovitus Masingu uurimiseks ja tundmaõppimiseks üld­ se. Suhe 'tuttav võõras' on positiivse tähendusega kontakt 'teisega'. See on spetsiifiline dialoogivorm, mis tegelikkuses väljendab lähedussuhet.60 Sellisel lugemisel käitub tekst vahendajana piiramatute tõlgendusvõimaluste leid­ miseks ja pakub uusi lahendusi, mida varem loetud tekstid ei võimaldanud. 'Tuttav võõras' sisaldab lugejale alati lähedast ja võõrast, erapooletut ja küt­ kestavat ainest ja väljendab sel moel enese objektiivsust. Suhet 'tuttav võõ­ ras' tuleb mõista kui poeetilist võtet. Sellist hoiakut lugejalt eeldab ka Ma­ singu tekstide iseloom. Tuttav võõras ei sisalda stereotüübi tunnuseid: "Ta võib olla sündmusi või tunnetust vallandav faktor, esineda sümbolina, teeni­ da eksotismi, kontrastiloomist või kummastamist või olla enese äratundmise ajendiks."61 See tähendab ülevus- ja hirmutunde üheaegsust, mis oli tuttav

küla, 1989, nr 7(juuli); A. E h i n, Masingu vaated põlisrahvaste kultuuri küsimuses. Tema eelkäijad ja mõttekaaslased. - Nädaline 30. X 1999, nr 124. 57 J. Kaplinski, Haige geenius. 58 T. Luik, Uku Masing varjokaetuse läbi mõistatusen. - Studia Philosophica III. Tar­ tu, 1998, lk 15-25. 59 P.-E. Rummo, Resignatsioonis ja lootuses. [Ettekanne eesti kirjanike kohtumisel 15.-16. mail 1989 Helsingi ülikoolis.] - Looming 1989, nr 7, lk 986-990. 60 G. Simmel, The Stranger. [Exkurs über den Fremden, 1908.] - The Sociology of Georg Simmel. New York: Free Press, 1950, lk 402. 61 L. Lukas, Võõra kujund baltisaksa kirjanduses, lk 23. 398 ka Uku Masinguga vahetult vestlejaile. Samas meeleolus on Masingu loo­ minguga tutvumisel olnud skeptikutestki kriitikud, kuid nende hoiakust tin­ gitud pinnapealne huvi piirdub vaid ainealade koguhulga imetlemisega, sest lugemismaterjali mahuga kohtumine ehmatab nad Masingu juurest eemale. Niisiis on Uku Masinguga kõneledes oluline vältida iseenesestmõistetavuse tunnet, mis välistab uudsuse, kummastustunde. Masingu tekst on kunstiteos ega tule meile poolele teele vastu: ta kutsub, aga vahel lausa sunnib meid pidevalt küsima, nii iseenese kui ka olemasolemise järele, ta eeldab meie pi­ devat seesmist kasvamist. Nii lükkub lugemisel nn päralejõudmise horisont pidevalt kaugemale, see on teksti varjatud enesekaitse vananemise vastu. Hasso Krull ja Jan Kaus on rõhutanud, et Masingu tekstile on iseloomulik ole- vikulisus, ajatu aktuaalsus62 ja oluline on seda omadust ka lugemisel meeles pidada. See välistab Masingu peateoste nimetamise63, seega tema klassikuks saamise, ning tema tekstide käsitlemise nende endassesuletuses, autori pöör­ dumisena lugeja poole64. Masingu teksti avatud iseloom peaks andma ka krii­ tikale avatud hoiaku ja nii välistama uute stereotüüpide loomise. Jälginud kirjanduskriitika dialoogi Uku Masingu loominguga, selgusid sellele iseloomulikud kommunikatiivsed, esteetilised ja rahvuslikud märgid, mis kinnitavad Masingu loomingu lähedust ja tuttav olemist kirjarahvale, kuid lugejaga võõra-suhte säilimist. Lugejale on Masingu looming võõraks jäänud just seetõttu, et kriitika hinnangute mitmesuunalisus on seni kujun­ danud vaid uusi stereotüüpe ja olnud neist ka ise pimestatud. Praeguseks, kus Masingu retseptsioonis on üle kümne aasta üheaegselt olnud esindatud nii vanast kui ka uuest kujunevast kirjandusparadigmast lähtuvad vaate­ punktid, oleme jõudnud piirsituatsiooni, kus tuleb otsustada, millised on või­ malused dialoogi jätkamiseks Masingu loominguga. Olemasolevad kirjandus- ja keeleteaduslikud uurimused Uku Masingu loomingust võiksid olla abiks Masingu kirjandusloolise tähenduse, tema suveräänsuse ja ainukordsuse esiletoomisel kirjanduses. Tema loomingut on lingvistiliselt uurinud Tõnu Tender (1988) ja Indrek Pajumaa (1989), väik- semamahulised uurimused pärinevad kirjandusteadlastelt Sirje Kiinilt (1984) ja Mart Velskrilt (1990). Ammendavad kirjandusteaduslikud Masin- gu-uurimused on Kenn Konstabeli (1995) kursusetöö, Aile Ruussaare (1996) ning Lauri Sommeri (2000) bakalaureusetööd. Tekstianalüüs tähendab ka kultuuriuuringut, kus kirjandusteaduse tähelepanu on žanride, teemade, mo­ tiivide, epohhide kaudu kultuurilis-sotsiaalsetel nähtustel. Selle kaudu sel­ gineb ka Uku Masingu loomingu suhe, dialoogilisus eesti kirjanduslooga. Seal, kus kirjandusteadus jääb Masingu loovuse tõlgendamisega hätta, saab ta abi teistelt distsipliinidelt. Samal ajal peaks just kirjandusteadus ära ka­ sutama talle antud avara tõlgendusruumi, mis ei ole näiteks võrreldav teo­ loogia omaga.65 Seesuguse lähenemisviisiga on Masingu tekstide analüüsi- 62 Andreas Walden on seda Masingu teksti omadust nimetanud ka "igavese praegu" keskkonnaks. Vt A. Walden, Küsimus alfast ja oomegast. Lugu, milles ei räägita Uku Masingu sündimisest 11. augustil 1909. - Postimees 12. VIII 1995, nr 184. 63 H. Krull, Dekonstruktsiooni grammatika. - Sirp ja Vasar 13. V 1988, nr 20. 64 J. Kaus loodab lugeja tarkusele vabaneda kramplikust tekstist kinnihoidmisest: "Kas vanamehe heietuste lugejal tasub meelde jätta misantroopia või hoopis piltmõtted põldu­ dest udus, soodest, aedadest värvides ja aknalaudadest ning kapipäälseist? Kas tasub unustada Flora vaikus ja hämarus? Nukrus ja salapära. Soov elada." Vt J. Kaus, Sireli- täi kõndimised. - Õhtuleht 10. I 1997, nr 7. G5 Seda mõtet on varem juba väljendanud R. Ringvee (Tühimõtteid liistule tõmmatavast. - Looming, 1989, nr 12, lk 1673-1676), H. Udam (Masing ja pessimismi põhjendus. - Loe­ tud ja kirjutatud. Tallinn, 1998, lk 203) ja K. Kasemaa (vt T. Luht, Masingu kaasõppijad Lipal. - Nädaline 14. VIII 1999, nr 92).

399 misel seni parima tulemuseni jõudnud Lauri Sommer oma bakalaureusetöös "Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. Ekstaasi ja teksti suhe"66, mis rohkete viidete ja tsitaatidega Uku Masingu loomingust on läbivalt tekstide autoriga dialoogis. Ilmselt uurija elutunnetuse lähedusest ja maailmavaate­ liste hoiakute kokkukõlast Uku Masingu omadega omandab tema uurimuse tekstki Masingu-läheduse. Masingu luuleloomingu ilmumist alates 2000. aastast võib vaadelda kui väljakutset arbujalikkuse tähenduse veelkordseks sõnastamiseks. Seni on kirjandusteaduse vaatepunkt uute kvaliteetide otsingul tsentreeritud vaid Euroopasse. Modernistlik esteetika eesti kirjanduskriitikas unustas lääne suunas liikumisega, et identiteet on seotud keelelise ja geograafilise kesk­ konnaga. Keel on seotud tema kõnelemise kohaga, kõnes (dialoogis) kohtu­ vad kohaja kõneleja (eel)arvamused, endakujutlused (stereotüübid, müüdid) ja teadmine enesest. Kõne on nende ühinemis- ja hargnemiskoht, vaate­ punktide kujunemise koht. Praegusest Uku Masingu kui 'teistsuguse' ('teise', 'võõra') kogemisest tema retseptsiooniloos on kirjanduskriitikal õppida ene­ sele kuuluva 'oma' äratundmist, 'võõra' kaudu iseenda, omaolu mõistmist. Kir­ jandusteadusele on eneseväärikuse ja enese identiteedi alalhoiu küsimus sõ­ nastada Masingu loomingu osa eesti kirjanduses (seni on sõnastatud eesti kir­ janduse osa Masingu loomingus), selle põhiolemus arbujalikkuse teljena (seni on üle kantud teiste arbujate tunnusjooni Masingule). See tähendab rah­ vuskirjanduse iseolemise realiseerimist kultuuridialoogis. Uku Masingut peaks kirjandusteadus mõistma kui väravat teistele tun­ netusväljadele ja loovale väljendusele, loomingulisusele. Just Masingu loo­ ming aitab viidata eesti kirjanduse enesemääratluse terviklikkusele, identi­ teedi leidmisele üleminekute (piiride ületamise) fikseerimises, sest Masingu luule ühendab ja avab meie emakeele kaudu nii ida, lõuna, põhja kui ka lää­ ne mõtteilmu. Kirjandusteadusele tähendab see esmalt küsimust enese suut­ likkusest, võimekusest dialoogiks rahvuskirjanduse sees ja maailmakirjan­ dusega. Sellega liitub aga ka küsimus kirjandusteadlaste vastutusest Ma­ singu lugeja ees, kellel siiani puuduvad usaldusväärsed vahendajad ja käe­ pärased lugemisstrateegiad, mis aitaksid lugejail ületada võõristuse oma kul­ tuuri ees üldse ja leida võimaluse kirjanduse kaudu enese loova vaimu ava­ nemiseks.

66 Vt L. S o m m e r, Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. Ekstaasi ja teksti suhe. - Looming 2001, nr 4-6, lk 566-583, 750-766, 887-981.

400 EESTI OSKUSSÕNASTIKUD 1996-2000

ARVI TAVAST

lates seitsmekümnendatest on viie aasta kaupa oskussõnastike ülevaa­ Ateid koostanud Tiiu Erelt.1 Siinne artikkel jätkab seda sarja, olles vaid veidi teisiti üles ehitatud. Enne perioodi jooksul ilmunud sõnastike loetlemist teen artikli esimeses osas katse nimetada mõningad üldisemad suundumu­ sed ning kirjeldada paari iseloomulikku sõnastikutüüpi.2

Käsitlusala

Vaatluse all on 166 aastatel 1996 kuni 2000 ilmunud sõnastikku, mis esi­ tavad või autori(te) väitel peaksid esitama mingi eriala eesti sõnavara, see­ ga kattuvad teoste valikukriteeriumid umbes varasemate sõnastikuülevaa- dete omaga. Nagu allpool näeme, ei ole sugugi kindel, kas rangelt võttes võib kõiki neid teoseid nimetada oskussõnastikeks või neis sisalduvaid sõnu ter­ miniteks, kuid kahtlaseimategi näidete sissevõtmine lubab paremini illust­ reerida alal toimuvat. Väljajäävad ainult religioosse sisuga teosed ja suuresti piltidel põhinevad lasteentsüklopeediad kui oskuskeele seisukohalt margi­ naalsed nähtused. Määrajaid ja nomenklatuure, mis moodustavad samuti suhteliselt eraldiseisva teoseliigi, on loetelus mainitud, sest hoolimata oma sõ- nastikukaugest vormist esitavad nad mahuka ja süstemaatilise terminoloo- giatöö tulemusi. Üksikjuhtudel olen sisse võtnud ka ajakirjanduses ja raa­ matute lisades ilmunud pikemaid sõnastikke. Väike osa vaadeldavaid teo­ seid on kättesaadav (ka) Internetis, mille muutlikkuse tõttu tuleb vastava­ tesse kirjetesse suhtuda ettevaatusega: sõnastikke kaob ja tekib juurde, har­ vemini muutub olemasolevate sisu. Võrgus leiduva kirjeldus põhineb siinse artikli lõpetamise aegsel seisul (jaanuar 2002). Sõnastike ja nende kriitika lugemisel tuleks arvestada vaadeldud perioo­ di pikkust. Nagu kogu meie elu on ka sõnastike koostamise tehnoloogia sel­ le aja jooksul suuri edusamme teinud ning nii mõnegi autori värsked raa­ matud on perioodi alguse omadest tunduvalt kriitikakindlamad.

Mõistelisuse mõiste

Et jõuda vaadeldavate sõnastike ja ideaalse olukorra olulisima lahknevuse juurde, tuleks kõigepealt kokku leppida, mis on mõiste. Pean vabandust pa­ luma sellise triviaalse asja seletamise pärast, aga nende sõnastike põhjal tun­ dub see olevat vältimatu. Terminoloogia teemadel rääkides on inimestel, kah-

1 T. Erelt, Eesti oskussõnastikud 1976-1980. - Keel ja Kirjandus 1981, nr 10-11, lk 584-595, 651-660; T. E r e 11, Eesti oskussõnastikud 1981-1985. - Keel ja Kirjandus 1986, nr 6-7, lk 351-360, 417-426; T. E r e 11, Eesti oskussõnastikud 1986-1990. - Keel ja Kir­ jandus 1991, nr 8-9, lk 459-465, 534-541; T. E r e 11, Eesti oskussõnastikud 1991-1995 (I). - Keel ja Kirjandus 1997, nr 5-6, lk 305-314, 394^t00; T. E r e 11, Eesti oskussõnastikud 1991-1995 (II). - Keel ja Kirjandus 1997, nr 9-10, lk 592-599, 683-689; T. E r e 11, Eesti oskussõnastikud 1991-1995 (III). - Keel ja Kirjandus 1997, nr 11-12, lk 755-761, 816-824. 2 Tänan Tiiu Ereltit usalduse eest, et ta mind oma artiklisarjale järge kirjutama lubas, ning määrava tähtsusega abi eest, mis mul oli tema kogutud materjalist, soovitustest ja eeskujust.

26 Keel ja Kirjandus nr 6. 2002 401 Juks ka sõnastike koostajatel ja kirjastajatel, kalduvus kasutada sõna mõis­ te viisil, mis erineb harjumuspärasest (nagu määratletud näiteks EE-s). Vä­ gisi tundub, et ei tehta vahet mõistel ja sõnal: "...puutub tänapäeval kokku mitmete.... võõrmõistetega, mille täpne tä­ hendus jääb sageli selgusetuks."3 "...eesti keeles paljusid toodud mõisteid pole...."4 Oskuskeeles teatavasti ei sõltu mõiste olemasolu või sisu keelest, vaid üksnes kultuuriruumist, näiteks juuramõistete puhul vastava riigi seadusti­ kust. Sellisel juhul võib vaste tõepoolest puududa. (Millegipärast püütakse just vaste puudumise olukorras sageli vaste pähe mingeid sõnu pakkuda, vt groteskset näidet ettevõtlusvormide kohta lk 411.) Kui lähtekeele terminit ki­ putakse nimetama mõisteks, siis sihtkeele terminiväljal asub nendes sõnas­ tikes "tähendus", mille all mõeldakse kas sihtkeele terminit või nn ümber­ jutustust. Viimastest tuleb allpool pikemalt juttu.

Sõnastiku mõistelisus

Kakskümmend aastat tagasi ilmunud raamatus kirjutab Tiiu Erelt: "Ter- minoloogi huvitavad ennekõike eriala mõisted, nende piiritlemine ja nimeta­ mine. Nimetamisüksuseks on seejuures oskussõna, mida kunagi ei saa pai­ ka panna mõistet tundmata. Seetõttu on tegelikus eesti terminoloogiatöös mõistest (mitte sõnast!) lähtumine olnud loomulik nõue juba algusaegadest saadik."5 Sama põhimõtet väljendavad mujalgi nii terminoloogia klassikud6 kui ka uuemad allikad. Näiteks üks praegu terminoloogia algkursustel populaarseid õpikuid teeb kindlat vahet leksikograafias ehk üldkeele sõnastike koostami­ ses kasutataval semasioloogial (võetakse sõnaja uuritakse, mida see võiks tä­ hendada) ja terminograafiat ehk oskussõnastike koostamist iseloomustaval onomasioloogial (võetakse mõiste ja uuritakse, kuidas seda võiks nimetada).7 Sama suunaerinevust nimetab "selgeks lahknevuseks leksikograafia ja ter- minograafia vahel" ka põhjalik ja eri terminoloogiakoolkondi ühendada püü­ dev "Handbook of Terminology Management".8 Lähenemise suunast sõltuvad sõnastikus kajastatavad seosed. Tradit­ sioonilises oskussõnastikus piisab täpselt üht tüüpi, mõistet sõnaga siduva­ test seostest (vt joonis l);9 kõik ülejäänu on neist lihtsal ja süstemaatilisel vii-

3 187 mõistet toidu, toitumise, toitainete ja enesehoolduse vallast: abivahend kõigile. Koostajad M. Zilmer, U. Kokassaar, T. Vihalemm. Tartu: Elmatar, 2000, lk 3. 4 Inglise-eesti kinnisvarasõnastik. Tõlge inglise keelest V. Raid. Toimetajad A. Pihlak ja H. Jussi. Tallinn: Keelefirma TEA, 1996, lk 3. s Т. E r e 11, Eesti oskuskeel. Tallinn: Valgus, 1982, lk 18. 6 Vt nt: E. W ü s t e r, Einführung in die allgemeine Terminologielehre und terminolo­ giselle Lexicographie. 2. Auflage. Copenhagen, 1985. 7 M. Т. С a b г ё, La terminologie: theorie, methode et applications. Traduit du catalan et adapte par M. C. Cormier et J. Humbley. Ottawa: Presses de l'Universite d'Ottawa, Ar­ mand Colin, 1998, lk 80. Ilmunud ka hispaania ja inglise keeles. Seda raamatut on kasu­ tanud näiteks Rootsi terminoloogiakeskuse Terminologicentrum TNC uute töötajate kooli­ tamisel, samuti Eesti Terminoloogia Ühingu möödunud augustis peetud kursus. 8 Handbook of Terminology Management. Compiled by S. E. Wright, Gerhard Budin. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins, 1997, lk 64. See raamat on kasutusel näiteks Eesti Õigustõlke Keskuses. 9 M. Rogers, Synonymy and Equivalence in Special-language Texts. A Case Study in German and English Texts on Genetic Engineering. - Text Typology and Translation. Edi­ ted by A. Trosborg. Amsterdam-Philadelphia: John Benjamins, 1997, Ik 218. Siit pärine­ vad ka joonised 1 ja 2.

402 Keel 1. sõna 1 Keel 2, sõna 1

Keel 1, sõna 2 Keel 2, sõna 2

Keel 1, sõna 3 Keel 2, sõna 3

Joonis 1. Mõisteseosed onomasioloogilise lähenemise korral.

Keel 1, sõna 1 Keel 2, sõna 1

Keel Keel 2, sõna 2

Keel 1, sõna 3 Keel 2, sõna 3

Joonis 2. Sünonüümia-ja ekvivalentsiseosed semasioloogilise lähenemise korral.

sii tuletatav. Semasioloogilise lähenemise korral - nagu üldkeeles - selgelt piiritletud mõistet polegi, igal sõnal on oma keelespetsiifiline tähendus10 ja eraldi kirjeldamist vajavaid sünonüümia-ja ekvivalentsiseoseid esineb kõigi sõnade vahel. Need seosed võivad olla erineva tugevusega olenevalt eri sõnade tähenduste kattumise astmest (joonis 2). Sõnastik võib mõisteline olla kolmes mõttes: 1) vormiliselt: valmissõnas- tik on järjestatud eriala mõistesüsteemi alusel või esitatud mingis muus te­ maatilises järjestuses; 2) tehniliselt: sõnastiku aluseks olevas andmebaasis on üks kirje iga mõiste, mitte iga lähtekeele sõna kohta, s.t sünonüümid on ühes kirjes koos ja nii homonüümidel kui ka polüseemidel on igal oma kirje; 3) mõt- teviisiliselt: koostamisel on lähtutud ala mõistesüsteemist, mitte lähtekeele sõnaloendist. Et väga paljud vaadeldavatest sõnastikest pole mõistelised mitte mingil viisil, tundub olevat kolm võimalust: 1. Nimetatud loomulik nõue on viimasel ajal aktuaalsuse kaotanud. 2. Need oskussõnastikud on kõlbmatud, sest nende koostamisel pole jär­ gitud üht olulisemat oskussõnastike koostamise nõuet. 3. Need sõnastikud ei ole osa tegelikust eesti terminoloogiatööst. Esimene variant ei tundu tõenäoline, sest terminoloogiatöö olemus pole ju vahepeal muutunud, kui sõnastikke kommertstoodeteks pidavate kirjas­ tajate ja autorite ilmumist mitte lugeda töö olemust mõjutavaks muutuseks. Kõlbmatuks tunnistada nii suurt osa raamatutest samuti ei tahaks, sest tea­ tud otstarbeks paljud neist siiski sobivad. Jääb kolmas variant: võtta teadmiseks, et erialasõnastike praktika erineb seni käibivast teooriast üsna märgatavalt,11 mitte nõuda vaadeldavatelt teos- 10 Vt nt: Ingliskeelsete tekstide tõlkimine. Koost. A. Pihlak, L. Krikk. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 2000, lk 20, 24. 11 Vt ka: H. P i с h t, J. D r a s к a u, Terminology: An Introduction. Guilford: University of Surrey, 1986, Ik 160: "Lexicographical and practical work that is more or less termino­ logical, has given rise to the development of certain working methods which are oftern in­ discriminately designated "terminological", although many of them do not merit the

26* 403 teit kõiki klassikalise oskussõnastiku häid omadusi ning üles leida mingi (kas või kitsas) otstarve, kuhu seda sorti sõnastik siiski sobib. Nii väheneb tun­ duvalt vajadus mõne kirjastuse toodangut tervikuna hukka mõista. Suuremates Euroopa keeltes tegutsevad terminograafid on traditsioonili­ selt pidanud oma ala täiesti eraldiseisvaks distsipliiniks. Leksikograafid see­ vastu pole neist kuigi palju teadnud12 ning on lugenud nende tegevuse oma alale kuuluvaks, nimetades seda terminograafia asemel oskusleksikograa- fiaks (ingl LSP lexicography, sks Fachlexicographie, pr lexicographie specia- lisee)13 ja rakendades üldkeelesõnastikes heaks osutunud semasioloogilist lä­ henemist ka erialasõnastike puhul. Eriti seoses korpuslingvistika saamisega sõnastike koostamise pea vältimatuks osaks on leksikograafide vaatenurk vii­ masel ajal jõudu ja usutavust kogunud sellisel määral, mis lubab neil klas­ sikalist terminoloogiat juba minevikuks pidada.14 Kas siis esindavad uut ja paremat tulevikku ka siin kritiseeritavad sõnastikud? Kahjuks ei anna nen­ de kvaliteet alust seda uskuda. Seni heaks peetud teooria ignoreerimise ai­ nus aktsepteeritav põhjus võiks olla, et mõni uuem annab veel paremaid tu­ lemusi. Paraku pole näha olevad tulemused klassikalise terminograafia oma­ dest mitte mingil viisil paremad, kui väljenduda väga leebelt. Veelgi enam, ka leksikograafias on seda sorti tulemused mitterahuldavaks tunnistatud ju­ ba palju aastaid tagasi.15 Muidugi on vaadeldava ajavahemiku jooksul ilmunud suurepäraseid süs­ temaatiliselt16 koostatud sõnastikke, näiteks soomlaste "Valitsuse seletussõ­ nastik",17 mille alguses on ka koostajate põhimõtteid selgitatud: "Süstemaa­ tiline sõnastikutöö lähtub mõistest, mis kujutab endast mõttetöö tulemusel saadud ettekujutust reaalse maailma objektist. [---] Mõiste nimetus on ter­ min. [---] Mõiste keeleline kirjeldus on määratlus. [—] Määratlusi täpsus­ tavad seletused."18

description, in that not even the most elementary conditions of terminology are fulfilled. Many of these methods originated in LGP lexicography - in which sphere they often right­ fully belong - or were developed by translators seeking to improve the tools of their trade. The major defect of these methods lies either in the deficient theoretical foundation, or in working conditions which make it impossible to apply the basic principles of terminology." (Enam-vähem oskuskeelde kuuluvas sõnastikutöös on välja arendatud meetodid, mida sa­ geli nimetatakse "terminoloogilisteks"; paljud neist ei vääri seda nimetust, sest termino­ loogia elementaarseimadki tingimused pole täidetud. Niisugused meetodid pärinevad üld­ keele leksikograafiast - kuhu nad ka õigusega kuuluvad - või on tõlkijate praktilise töö tulemus. Nende peamine puudus on kas teoreetilise aluse puudumine või töötingimused, mis teevad terminoloogia aluspõhimõtete rakendamise võimatuks.) 12 H. Bej oint, P. Thoiron, Le sens des termes. - Le sens en terminologie. Sous la direction de Henri Bejoint, Philippe Thoiron. Lyon: Presses universitaires de Lyon, 2000, lk3. 13 Eestis sellist nimetuse vahet pole tehtud, ka onomasioloogilise lähenemise pooldajad kasutavad sõna oskusleksikograafia. 14 Tugevas sõnastuses arvamust vt nt: M. Van Campenhoudt, Pour une Approche Semantique du Terme et de ses Equivalents. - International Journal of Lexicography 2001, vol 14, nr 3, lk 181. 15 Vt nt Handbook of Terminology Management, lk 73. 16 Süstemaatilise ja ad hoe terminoloogiatöö vastanduse kohta vt ka Handbook of Ter­ minology Management, lk 147-148. 17 Valtioneuvostosanasto. Helsinki: Edita, Valtioneuvoston Kanslia, 1998. 18 Valtioneuvostosanasto, lk 51.

404 Mõistelisuse vajalikkus

Võtame nüüd ühe konkreetse sõnastiku. See pole mõisteline. Mis siis? Sel­ gub, et valmis tootest saab kerge vaevaga leida terve rea tüüpvigu, mis ree­ davad halastamatult koostamismeetodi - mõistepõhises andmebaasis ei saaks sellised vead kuidagi tähelepanuta jääda -ja sellest tulenevalt seavad selged piirid sõnastiku usaldusväärsusele. Peaaegu vältimatult esineb mittemõistelises sõnastikus sünonüümi- vastuolusid: vasted või määratlused on erinevad ja omavaheline viide puudub. Näide l.19 otseaur live steam, direct steam direkter Dampf m, offener Dampf m острый пар värske aur, otseaur live steam Frischdampf m, direkter Dampf m острый пар Näide 2.20 boring MinExt The drilling of deep holes for the exploration or exploita tion of oil fields. D puurimine drilling MinExt (1) The operation of boring a hole in the ground, usual ly for exploration or for the extraction of oil. • puurimine Näide 3.21 coal depot söeladu угольный склад coal storage söeladu склад угля coal supply söeladu склад угля coal supply kütusevarustus топливоснабжение coal supply kütuse etteanne топливоподача coal-storage yard söeladu угольный склад stockyard söeladu склад угля Seevastu võivad sugulasmõisted olla tähistatud ühe ja sama sõnaga. Näide 4.22 hypothec (a mortgage or security held by...) - kinnispant, hüpoteek (pant v tagatis, mis...) mortgage - hüpoteek Näide 5.23 ALT (alternate) key muuteklahv, ALT-klahv О all hoituna muudab vajutatava klahvi koodi modifier key muuteklahv О muudab teiste klahvide vajutamise tähen dust (ALT, CTRL, SHIFT, ALT GR) Näidetes 1—5 ilmnevaid vastuolusid mittemõistelisena koostatavas sõnas­ tikus vältida ületab inimvõimete piire, kui just maht väga väike ei ole. Isegi oma täpsuse ja süsteemsuse poolest tuntud Vello Hanson jättis neid sisse kõi­ gest 3000 kirjest koosnevasse sõnastikuossa,24 sest see põhines algusest pea­ le sõnaloendil. Et asi polnud kiirustamises, näitab see, et samad vead esine­ vad ka kolm aastat hiljem ilmunud teises trükis; peale üksikute juhuslikult avastatute tulevad nad ilmsiks alles andmebaasi mõisteliseks teisendamisel.

19 A. Kogerman, T. Purre, E. Siimer, H. Uibopuu, Väike keemiatehnoloogia sõnastik (eesti, inglise, saksa, vene). Tallinn: Eesti Teadusfond ja Põlevkivi Instituut, 1996, lk 60, 114. Lk 4 öeldakse, et koma tähistab lähedasi paralleelvorme. 20 Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat. Dictionary of Science and Technology I. Tal­ linn: TEA, 1997, lk 180, 465. 21 H. Käär, H. Suik, Inglise-eesti-vene soojustehnika sõnastik. Tallinn: Eesti Ener­ gia, 1997, lk 41, 42, 171. 22 Inglise-eesti kinnisvarasõnastik, lk 47, 58. 23 V. H a n s o n, A. Tavast, Arvutikasutaja sõnastik. Inglise-eesti. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Kirjastus Ilo, 1999, lk 12, 171. 24 V. H a n s o n, A. T a v a s t, Arvutikasutaja sõnastik. Inglise-eesti. Tallinn: Kirjastus Ilo, 1996.

405 Sõnastiku koostaja seisukohalt esindavad niisugused vead tühist osa kõi­ gist kirjetest ja poleks seetõttu justkui tähelepanuväärsed. Kui aga kasutaja juhtub kas või ühe niisuguse vastuolu avastama, siis langeb (valvsal kasu­ tajal vähemalt peaks langema) kohe usaldus ka ülejäänud kirjete vastu, mis tegelikult võivad olla täiesti veatud. Lisaks otsesele vastekonfliktile võivad sugulasmõisted olla tähistatud süsteemivabalt. Näide 6.25 CHIEF financial officer (am.) korporatsiooni asepresident finantsalal; finantsala juhataja CHIEF operating officer direktori asetäitja tootmise alal Näide 7.26 STATEMENT väljavõte, kontoväljavõte, väljakirjutis.... [kokku 27 vastet nende hulgas pole "teatist"] STATEMENT of account kontoteatis (kliendi pangakonto väljavõte) Näide 8.27 juhistaaž - водительский стаж juht - руководитель, глава Süsteemivabalt õnnestub vastendada isegi tegija- ja teonime ning ma- tegevusnime ja teonime. N ä i d e 9.28 UNDEREMPLOYED (sunnitult) võimetest/kvalifikatsioonist madala­ mal töökohal töötav isik; osaliselt töötu; osaliselt rakendatud (töötaja) UNDEREMPLOYMENT (sunnitult) võimetest/kvalifikatsioonist mada­ lamal töökohal töötamine; osaline tööpuudus, vaeghõive, alahõive; osali­ ne tööpäev/tööhõive Näide 10.29 MAINTAIN säilitama, alal hoidma; hooldama, ülal pidama, elatama; kinnitama; teenindama; korras pidama; toetama; jooksvalt remontima MAINTENANCE säilitamine; hooldus, hooldamine; teenindus, teenin­ damine; korrashoid, jooksev remont; ekspluatatsioonikulud; materiaal­ tehniline varustamine; tehniline hooldus; elatusvahendid Mõistelisena koostatava sõnastiku andmebaasis asuvad homonüümid ja polüseemid eri kirjetes, mis lubab neile näiteks vastenumbri järgi täpselt viidata, kasutajale rohkem infot pakkuda ja saavutada sõnapõhisest tunduvalt täpsem vastendus. Sellega pole muuseas midagi öeldud lõpptoote küljenduse kohta: seal võib info paigutada kuidas tahes, kas või tähestikjär- jekorda. Lõpptootesse ei pea jõudma mitte mõistepõhise andmebaasi vorm, vaid sisuline kvaliteet. Kui koostada sõnaloendi põhjal, tehes seetõttu paratamatult mainitud vi­ gu, ja seejärel püüda sõnastiku suunda muuta, siis tulevad paljud neist ilmsiks. Nii on juhtunud näiteks "Teaduse ja tehnika seletava sõnaraamatu"30 registriga ja "Inglise-eesti tehnikasõnaraamatu"31 põhjal välja antud eesti-ing- lise variandiga32 (mis jääb küll juba järgmisse viisaastakusse). Kui esialgne sõnastik on vigade ilmnemise ajaks juba trükist ilmunud, siis on sinna väga raske parandusi teha.

25 Uus inglise-eesti majandussõnaraamat. Koost. V. Raid. Tallinn: Kirjastus Festart, 1999, lk 99, 100. Eestis tundub levivat vastavalt finantsdirektor ja tootmisdirektor. 26 Uus inglise-eesti majandussõnaraamat, lk 605, 606. 27 H. Vissak, J. Vissak, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat. Tallinn: Estada Kirjas­ tus, 2000, I lk 187. 28 Uus inglise-eesti majandussõnaraamat, lk 674. 29 Uus inglise-eesti majandussõnaraamat, lk 340. 30 Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat. 31 Inglise-eesti tehnikasõnaraamat. Peatoimetaja R. Kull. Toimetajad A. Pihlak ja K. Vende. Tallinn: Euroülikool, 2000. 32 Eesti-inglise tehnikasõnaraamat.

406 0 Keeleteadmised

Joonis 3. Sihtrühmalt eeldatavate teadmiste skaalad ja mõningad sihtrühmade näi­ ted.

Sõnastiku eesmärk ja sihtrühm

Milleks erialasõnastikke välja antakse? Ma ei pea silmas võimalikke fi- nantskaalutlusi, kuigi paljude sõnastike koostamise meetod ja tulemuse kva­ liteet annavad alust nendegi olulisust karta. Mõtlen teose plaanitud kasu­ tusviisi. Juba väga ammu33 on mitmekeelseid sõnastikke kirjeldatud keelte- paari suuna järgi: võõramalt tuntumale (passiivne) või vastupidi (aktiivne). Passiivne sõnastik on mõeldud lähtekeelse teksti (laias mõttes) luge­ miseks inimesele, kes lähtekeelt ei oska või oskab halvasti ning kellele tuleb lähtekeele terminid mingite vahenditega arusaadavaks teha; eesmärk on teksti dekodeerimine. Võib aga seada ka hoopis nõudlikuma, aktiivse eesmärgi: eeldada, et kasutaja mõistab loetava teksti sisu ning vajab abi alles järgmisel tasemel, nimelt oma teksti produtseerimiseks. Siin karmistuvad täpsusenõuded ning ka sõnastikukirje struktuur muutub enamasti keerukamaks, sest kasutaja vajab rohkem infot. Sellise eesmärgi on endale seadnud vaid vähesed sõnas- tikukoostajad. Sõnastiku kasutamine ja kasutuskõlblikkus olenevad ka lugeja kompe­ tentsusest, mida tasub eraldi vaadata sihtkeele ja käsitletava ainevaldkonna suhtes.34 Sihtkeelt emakeelena kõnelev, valdkonnaalase ettevalmistuseta fi- 33 Л. Щерба, Опыт общей теории лексикографии. - Известия Академии наук СССР, Отделение литературы и языка, т 3. Москва, 1940, lk 89-117. Viidatud tõlke järgi: D. M. Т. Cr. Farina, Towards a General Theory of Lexicography. - International Journal of Le­ xicography 1995, vol. 8, nr 4, Ik 314-350. 34 S. N i e 1 s e n, Bilingual Legal Lexicography - Towards a General Theory. (Ilmumas.) Sarnase, kuigi veidi vähem üksikasjaliku jaotuse on esitanud ka P. Fuertes-Olivera ja M. Velasco-Sacristän (vt järgmine viide); nende näited konkreetsete sihtrühmade kompe­ tentsuse kohta on siiski veidi liiga järsus vastuolus Eesti reaalsusega. Vt ka Manual of Specialised Lexicography. Edited by Henning Bergenholtz, Sven Tarp. Amsterdam-Phila­ delphia: John Benjamins, 1995, Ik 21.

407 loloogist tõlkija otsib sõnastikust hoopis teistsugust infot kui kehvapoolse sihtkeeleoskusega erialaspetsialist, neile lisaks on veel olemas inimesed, kes tunnevad nii keelt kui ka ala suurepäraselt, ja need, kes kumbagi eriti ei tun­ ne, pluss täielik vaheastmete spekter. Vaadeldavatest sõnastikest ei ole enamasti näha nende sihtrühma pai­ gutus kompetentsuste skaalal ning seda pole öeldud ka eessõnades. Erinevad sõnastiku koostamisel tehtud otsustused esitavad vastandlikke eeldusi ka­ sutaja kohta. Näiteks väga levinud sõnastikutüüp, mida allpool nimetan Enn Veldi eeskujul vihjesõnastikuks, nõuab oma vastete kuhjamise tehnika tõttu küll väga häid teadmisi nii keele kui ka valdkonna kohta, kuid alahindab samal ajal silmatorkavalt kasutaja grammatikateadmisi, esitades märksõna­ dena ühe sõna mitu vormi, mis normaalse grammatilise kompetentsuse kor­ ral oleksid üksteisest tuletatavad.35

Vasted

Kui sihtkeel on eesti keel, nagu ta meil sageli on, tuleb mängu ka või­ malus eesti terminoloogiat korrastada ja arendada. Enamasti osutub see väl­ timatuks, kui tahta teha aktiivset, eesti keeles kirjutamise abivahendiks so­ bivat sõnastikku. Kuigi üksikud pidevaid vaidlusi tekitavad vasted võivad jät­ ta mulje eesti terminoloogia halvast seisust, et mitte öelda puudumisest mõ­ nel alal, on tegelikult vastete väga suur enamus igal pool ammu välja kuju­ nenud ja (esitusviisi erinevusi arvestamata) kõigis sõnastikes ka ühtmoodi an­ tud. Samal ajal on vaadeldavatest sõnastikest siiski näha, et varasemast tea­ daoleva vaste puudumist tuleb peaaegu igal alal ette. Sellisel juhul pakub ak­ tiivne sõnastik ühe või mitu uut vastet, mida koostajad soovitavad tekstis ka­ sutada, passiivne aga jätab vaste andmata ning piirdub paljusõnalise üm­ berjutustusega36 või esitab vasteväljal tsitaatsõna: Näide 11.37 need-to-know basis parajasti piisava info andmine, mis tagab jooksva töö või ülesande täitmise ja mitte rohkem niche market suurema turu väike erisegment, mida iseloomustavad erilised karakteristikud ja mida võib võtta eraldi. Näide 12.38 eesti acquis communautaire inglise acquis communautaire prantsuse acquis communautaire saksa gemeinschaftlicher Besitzstand soome yhteisön säännöstö Majanduslikust seisukohast on arusaadav tõlkesõnastike kirjastajate soov anda sama materjali põhjal välja ka vastassuunaline sõnastik. Kõige

35 P. A. Fuertes-Olivera, M. Velasco-Sacristän, A Critical Comparison of the Macrostructure and Microstructure of Two Bilingual English-Spanish Dictionaries of Economics. - International Journal of Lexicography 2001, vol. 14, nr 1, Ik 31-55. 36 Ümberjutustuseks on nimetatud seletuselaadset moodustist, mis asub terminiväljal, kuna koostaja väitel sobiv sihtkeele termin puudub (T. E reit, Eesti oskussõnastikud 1991-1995 (I), lk 312). Lugemiseks mõeldud passiivsetes sõnastikes täidavad nad ilmselt tõesti oma eesmärgi, tehes lähtekeele arusaadavaks seda mitteoskavale lugejale. Kui mit­ te püüda omistada sellistele sõnastikele sihtkeele arengule kaasaaitamise funktsiooni, siis polegi tegelikult midagi valesti. 37 A. Pihl a k, L. Krikk, Inglise-eesti, eesti-inglise ärisõnastik. English-Estonian, Es­ tonian-English Business Glossary. Tallinn: OÜ Festart, 1999, lk 116, 117. 38 Viiekeelne Euroopa Liidu sõnastik. Eesti-inglise-prantsuse-saksa-soome. Originaal: Europan unionin sanasto. Tõlk. ja toim. К Maurer, R. Rammus, H. Saluäär (peatoimeta­ ja). Tallinn: Eesti Õigustõlke Keskus, 1998, lk 7.

408 väiksemate kuludega meetod on lihtsalt lähte- ja sihtkeele veerg ära vahe­ tada ja tabel uuesti sortida. Kahjuks sageli tõepoolest just nii tehaksegi. Tekib kaks probleemi, mõlemad seotud sellega, et esialgsed sõnastikud pole vastenduse mõttes täiuslikud. Esiteks, kui enne oli vasteväljal antud üm­ berjutustusi, siis satuvad need nüüd märksõnadeks kogu oma pikkuses. Näib ülimalt ebatõenäoline, et keegi võiks sõnastikust otsida vasteid sellistele märksõnadele: Näide 13.39 suure väärtpaberipaki ostmine kohe pärast börsi avamist dawn raid Teiseks pakuvad lõdvema vastendusega sõnastikud sihtkeeles täpse vas­ te puudumise korral sageli laiema tähendusväljaga sõnu, mis on sõnastiku tüüpi ja eesmärki (dekodeerimine) arvestades iseenesest täiesti vastuvõetav praktika. Näide 14.40 disenfranchise luba ära võtma Kirje täpsuse suurendamiseks võiks veel lisada sõna "teatud", kuid ka­ sutaja intellekti usaldades saab ka selleta läbi. Tekst, mille lugemiseks ini­ mene sõnale vastet otsib, on oma sisu abil loa tüüpi juba täpsustanud. Sama kirje suuna muutusel saadakse aga täiesti eksitav vaste: Näide 15.41 luba ära võtma disenfranchise Kasutajal aitaks vastendust realistlikumalt hinnata teadmine, milline terminipaari liige on originaal ja milline tõlkevaste. Näiteks ESTERM42 üt­ leb seda kasutajale. Hea näide ümberjutustuste elegantsest vormistusest olukorras, kus neid tõesti kuidagi ei saa vältida, on raamatukogusõnastiku 4. vihik: "Tärniga märgitud võõrvastete puhul on tegemist tõlgetega, kuna täpsed vasted antud keeles kas puuduvad või neid pole sõnastikes toodud."43 Siiski antakse need tõlked märksõnadena vastassuunalistes sõnastikuosades: täiuslikust kriiti- kakindlusest (selles mõttes) jääb puudu ainult sõnastikuosade ümbernime­ tamine registriteks, s.t põhisõnastikule viitavateks otsinguvahenditeks, mit­ te iseseisvateks teatmeteosteks. Rahvakultuuri leksikoni tegijad on niisugu­ ses olukorras valinud kindlama tee, jättes "seletavad vasted" registris esita­ mata.44 2001. aastal ilmunud ja seega vaadeldavast viisaastakust väljajääva ees- ti-inglise sõnastiku saatesõnas põhjendab Vahur Raid väga tabavalt, miks ümberjutustused ei sobi vasteväljale: "Iga eesti-võõrkeele tõlkesõnastiku ka­ sutaja tahab olla kindel, et pakutavad vasted on antud võõrkeeles tõesti ole­ mas, et eestikeelsed terminid pole lihtsalt ära tõlgitud."45 Jääb üle ainult kü­ sida, miks on vaja sõnastiku suuna täpsustust? Kas võõrkeele-eesti sõnasti­ ku kasutaja ei taha olla sõnastiku kvaliteedis kindel? Aiman vastust: inglise keeles on kõik terminid olemas ja neid tuleb lihtsalt teada, samal ajal kui 39 A. Pihlak, L. Krikk, Inglise-eesti, eesti-inglise ärisõnastik, lk 270. 40 A. Pihlak, L. Krikk, Inglise-eesti, eesti-inglise ärisõnastik, lk 62. 41 A. Pihlak, L. Krikk, Inglise-eesti, eesti-inglise ärisõnastik, lk 227. 42 Eesti Õigustõlke Keskuse terminibaas ESTERM. Eesti Õigustõlke Keskus; www.legaltext.ee. 43 M. R a n d m a, Kogud. Komplekteerimine. Eesti-inglise-saksa-soome-vene. Raamatu- kogusõnastik IV. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1997, lk 6. 44 Eesti rahvakultuuri leksikon. Koost, ja toim. A. Viires. Autorid G. Troska, A. Viires, E. Karu, L. Vahtre, I. Tõnurist. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn: Eesti Ent­ süklopeediakirjastus, 2000. 45 Uus eesti-inglise majandussõnaraamat. Koost. V. Raid. Tallinn: Festart, 2001, lk 3. 409 sinna pole midagi parata, et eesti keeles on osa termineid puudu. Niisuguse­ le põhjendusele vastuvaidlemiseks esitab autor sealsamas saatesõnas suure­ pärast näitematerjali: "Osanik on inglise keeles participant, mitte sharehol­ der; osa on participation interest, participatory interest või ownership interest, mitte share; osaühing on Limited Liability Company (LLC - Ameerikas ka­ sutatav termin), mitte aga private limited company, nagu esitatud EV Äri­ seadustiku tõlkes."46 Need väited käivad just terminite kohta, mida inglise keeles ei ole ja vä­ ga tõenäoliselt ei saagi olema, kui just Eesti äriseadustik ei muutu mingil põhjusel ingliskeelses maailmas nii kõneväärseks, et kinnistuksid selle koh­ ta käivad inglise terminid. Vahur Raid teeb siin sellesama põhimõttelise vea, mida saab ette heita suuremale osale vaadeldavatest sõnastikest: ta püüab leida ühe keele sõnale vastet teises keeles, tundmata huvi, millist mõistet need sõnad kummaski keeles tähistavad. Lisaks tuleb juurast rääkides ter­ minisse inglise keel suhtuda ettevaatusega: kas või juba Ühendkuningriigi pii­ res kehtib kolm erinevat õigussüsteemi oma mõistete ja terminitega, teistest ingliskeelsetest riikidest rääkimata.47 Eesti äriseadustikus sõnadega osa, osanik, osaühing jne tähistatud mõisteid ei ole ingliskeelsete maade kultuu­ riruumis olemas sel lihtsal põhjusel, et Eesti äriseadustik seal ei kehti. Sa­ mamoodi pole meil olemas USA-s (või oli mõeldud mõnd teist Ameerika rii­ ki?) LLC-ga tähistatavat mõistet. Mitte ilmaasjata pole Olev Raudsepp48 jät­ nud ettevõtlusvormidele inglise vasted andmata: täpset vastet ei ole ega saa­ gi olla kummaski suunas. Äriseadustiku inglise keelde tõlkinud Eesti Õigus­ tõlke Keskuses tuntakse probleemi hästi: "Kuulub ju Eesti kontinentaalõi- gussüsteemi ning meile tuttavate mõistete edasiandmine inglise kui üldise õi­ guse keeles ei ole alati kerge ülesanne. Kui ingliskeelses traditsioonis puu­ dub mõni termin sootuks, tuleb Eesti õigustekstis esinev mõiste edasi anda kas kirjeldavalt või kasutada ingliskeelset sõna harjumatus tähenduses. Loetletud põhjustel on mõnikord eestikeelsele terminile leitud ingliskeelne tõlkevaste paratamatult pelgalt konkreetses kontekstis esineva probleemi la­ hendus, mis püüab võimalikult selgelt vahendada antud kaastekstis esinevat tähendusnüanssi."49 Ka Andres Aule hoiatab mõistesüsteemide mittekattu- mise eest: "Sõnaraamat keskendub just Eesti õiguskorras kasutatavale ter­ minoloogiale ja sõnavarale ning seepärast on koostaja püüdnud vältida selli­ seid ingliskeelseid vasteid, mis on ainuomased angloameerika õigusele ja mil­ lel on angloameerika õigustaustas tähendus, mis eristub kontinentaalõiguses kasutatavatest mõistetest."50 Vahur Raidi väite, et participant tähendab USA-s sama, mis osanik Ees­ ti äriseadustiku osaühingute peatükis, tõestuseks tuleks leida USA õigussõ- nastik, mis sõna participant näiteks üheksanda51 tähendusena viitaks Eesti õigussüsteemile, või absoluutse miinimumina mainiks midagi teatud liiki pii-

46 Uus eesti-inglise majandussõnaraamat, lk 3. 47 S. N i e 1 s e n, Bilingual Legal Lexicography - Towards a General Theory. 48 O. Raud sepp, Väike pangandusleksikon. Tallinn: Kirjastus Külim, 1997. 49 Eesti õigusterminite sõnastik. Eesti Õigustõlke Keskus; www.legaltext.ee. 50 A. Aule, Eesti-inglise asjaõigussõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2000, lk 5. 51 Nt Black's Law Dictionary, Sixth Edition. St. Paul, Minnesota: West Publishing Co., 1991 annab sõnale participant 8 tähendust, millest ükski ei puuduta piiratud vastutusega äriühingutes osalemist. Sõnastiku järgmises versioonis (Bryan A. Garner (ed. in chief), Black's Law Dictionary. Seventh Edition. St. Paul, Minnesota: West Group 1999), mille märksõnad on "sharpened and tightened" (täpsustatud ja tihendatud; lk ix), puudub par­ ticipant hoopis.

410 ratud vastutusega äriühingute kohta kuskil kolmandas maailmas. Samuti oleks huvitav näha viidet usaldusväärsele allikale, mille kohaselt järgmised terminid on inglise keeles "tõesti olemas": warrant service (garantiiteenindus), breakeven (omadega välja tulema, s.t verb), called-in employee (palgatud töö­ taja), handing-over record (üleandmis-vastuvõtmisprotokoll). Või mis kuida­ gi vihjaks järgmiste vastete võimalikkusele: profit - kasu tooma või come into use — kasutusele võtma. Muuseas, selle eesti-inglise sõnastiku kasutatud kirjanduse loetelu 12 nimetusest pole mitte ükski välja antud ingliskeelses riigis!52 Olen üritanud hoiduda konkreetsete terminite kallal norimisest, kuigi (või õigemini: sest) materjali leiaks selleks kerge vaevaga peaaegu igast sõ­ nastikust. Siin tegin erandi ainult vastuseks autori enda eessõnas kirjutatu­ le. Et vastus oleks täielik ja tekiks seos meid praegu huvitava viisaastaku­ ga, olgu toodud veel väike valik ettevõtlusvormide inglise vasteid sama au­ tori osalusel koostatud, ühtse sarja moodustavatest ja paariaastase perioodi jooksul ilmunud sõnastikest. Näide 16.53 aktsiaselts joint-stock/stock company, public limited company (PLC) GB), incorporated company (US) osaühing private (limited) company, limited liability company (LLC) Näide 17.54 [aktsiaseltsi ei ole, aga:] avatud aktsiaselts public limited company (pic) osaühing Limited-Liability Company (LLC); joint-stock company Näide 18.55 aktsiaselts corporation (US), limited company (GB) osaühing private (limited) company, limited liability company (LLC) Näide 19.56 aktsiaselts (selle osanikud kannavad täit materiaalset vastutust firma kohustuste eest) joint stock company (US) osaühing limited liability company (LLC) Muuseas, Eesti äriseadustiku järgi pole aktsiaseltsil osanikke (on aktsio­ närid) ja aktsionärid e i kanna täit materiaalset vastutust aktsiaseltsi ko­ hustuste eest (selles ongi aktsiaseltsi mõte); firma on äriseadustiku ja kor­ ralike sõnastike57 järgi ärinimi, millel ei saa kuidagi olla kohustusi. Ma ei ole pädev võtma sõna Eesti äriseadustikus sätestatud ettevõtlus­ vormide ingliskeelse nimetamise asjus. Küll aga on selge, et: 1) nii konflikt­ seid vasteid pakkuda pole otstarbekas, olenemata sellest, kas mõni neist eral­ di võetuna sobiks või mitte; 2) Eesti-spetsiifilise nähtuse võõrkeeles kirjelda­ mine on preskriptiivse iseloomuga ülesanne, mida seaduseteksti ametlik tõl­ ge sobib lahendama palju paremini kui sõnastikueessõna väide kujul "x on y, mitte z". Suhtumise võrdluseks ja teema lõpetuseks sobib tsiteerida sõnastikku, mis on küll samatüübiline, ent jätab palju läbimõelduma mulje: "Seda tööd

52 Ainus seletav sõnastik - R. К о с h, A-Z of Management and Finance. St. Petersburg: Piter Press, 1999 - on küll algselt ilmunud USA-s (1995), kuid seegi ei anna oma mahu ega teemavaliku poolest välja ainsa mõisteid esitava allika mõõtu nii ulatusliku sõnastiku koostamisel. 53 Turundus. Inglise keele väljendid ja sõnavara. TEA sari "Ametikeel". Inglise keelest tõlkinud U. Pihlakas, V. Raid. Tallinn: TEA Kirjastus, 1998, lk 89, 90. 54 Rahvusvaheline äri. Inglise keele väljendid ja sõnavara. TEA sari "Ametikeel". Ingli­ se keelest tõlkinud V. Raid. Tallinn: TEA Kirjastus, 1997, lk 86. 55 Pangandus. Inglise keele väljendid ja sõnavara. TEA sari "Ametikeel". Inglise keelest tõlkinud V. Raid. Tallinn: TEA Kirjastus, 1997, lk 77. 56 Veondus. Inglise keele väljendid ja sõnavara. TEA sari "Ametikeel". Inglise keelest tõlkinud V. Raid, I. Järvekülg, S. Reitel. Tallinn: TEA Kirjastus, 1998, lk 69, 70. 57 Vt O. R a u d s e p p, Väike pangandusleksikon; K. M a u r e r, Õigusleksikon. Tallinn: Interlex, 2000, lk 75.

411 tehes tunnetasime oma keelelist piiratust. Elamata ja töötamata pikemat ae­ ga üheski.... ingliskeelses kohas, ei saa end pidada piisavalt pädevaks mitte ainult ingliskeelsete mõistete varjundite vaid ka nende kasutusala kohta."58

Normatiivsus

Vastete problemaatikaga on tihedalt seotud ka sõnastiku ja selle aluseks oleva terminoloogiatöö normatiivsuse-deskriptiivsuse mõõde. Deskriptiivne töö seisneb olukorra kirjeldamises, normatiivne aga seab eesmärgiks termi- nikasutuse ühtlustamise, pakkudes kokkulepitud või soovitatavaid variante. Normatiivne sõnastik võib esitada ka mittesoovitatavaid vasteid sobivalt märgistatuna. Näide 20.59 rules of origin päritolunormid, (päritolureeglid} Selline esitus võtab kasutajalt kahtluse, kas päritolureeglid on olemas li­ saks päritolunormidele, ja kui on, siis mida see sõna võiks tähendada. On ole­ mas ja tähendab sedasama, ainult sõnastiku autorid ei soovita teda kasuta­ da. Nii mittesoovitatav kuju esitamata jätta kui ka tavalise paralleelvormi­ na esitada oleks vähem informatiivne lahendus. Üks hoiatus siiski: keelenõu ja -arutelude kogemus näitab, et muidu pädevatele terminoloogidelegi val­ mistab tõsiseid raskusi sõnastike sissejuhatuste lugemine. Olgugi ÕS-is60 ebasoovitatavad sõnad lausa kahekordselt - looksulgude ja väiksema kirjaga - esile tõstetud, tajutakse neid tavaliste sõnadena ("Aga ÕS-is on nii kirjas!"). Eesti tingimustes käib normatiivsus peaaegu eranditult eesti keele koh­ ta, välja arvatud vaid üksikud rahvusvahelised projektid, kus korraga koos­ tatakse mitme keele osad, igaüks omal maal61; teatud mööndustega ka Ees- ti-spetsiifilised alad nagu äsja pikalt kõne all olnud õigussüsteem62 või rah­ vakultuur63. Üldjuhul aga ei ole realistlik siin omapäi võõraid keeli normima hakata. Sageli on vastavate võõrkeelte terminoloogia kättesaadav usaldus­ väärselt normitud kujul, näiteks terministandardid, kuid ainult nendes lei­ duvaga pole mõtet piirduda kas või juba nende suhteliselt väikese mahu ja pika värskendustsükli tõttu.

Vormistustäpsus

Valmis sõnastikku vaadates on lihtne tuvastada, kas vormistatud on hoo­ lega või mitte. Kahtlane vormistus äratab teadagi kahtlust ka ülejäänud töö kvaliteedi kohta: kui korralikuks vormistamiseks ei jätkunud aega, tahtmist või oskusi, kas siis näiteks sisulise toimetamise jaoks jätkus. Korralik vormistus hoiab sõnaliigid lahus. Vaadeldavate teoste hulgast võib aga ridamisi leida näiteid, kus eriti inglise-eesti suunal on eri sõnaliigid ühes kirjes koos. 58 Inglise-eesti maapõuesõnaraamat. Eesti-inglise maapõuesõnaraamat. English-Estoni­ an Geology and Mining Dictionary. Estonian-English Geology and Mining Dictionary. Tal­ linn: Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituut, Eesti Keskkonnaministeerium, 1999, lk 3. 59 Euroopa Liidu sõnaraamat. Inglise-eesti-inglise. Koost. A. Aule. Tallinn: Interlex, 1999, lk 81. 60 Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999. Toim. T. Erelt. Koost. T. Leemets, S. Mäearu, M. Raadik, T. Erelt. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1999. 61 Nt EnDic2000. Ympäristösanakirja. Keskkonnasõnastik. Environmental Dictionary. Umweltwörterbuch. Miljöordbok. Vides värdnica. Экологический словарь. Peatoimetaja A. Maastik. Helsinki-Tartu: Soome Keskkonnainstituut, 2000. 62 Nt Eesti õigusterminite sõnastik. Eesti Õigustõlke Keskus; www.legaltext.ee; A.Au- 1 e, Eesti-inglise asjaõigussõnaraamat. 63 Eesti rahvakultuuri leksikon. 412 Näide 21.64 cramp [kramp] kramp; krampi tõmbuma Saab ka nii, et polüseemse sõna ühest tähendusest on esitatud verb ja tei­ sest nimisõna: Näide 22.65 report aruanne; (kuhugile) ilmuma, endast teada andma On ka sõnastikke, mis rahumeeli vastendavad ühe sõnaliigi teisega. N ä i d e 23.66 in CORRESPONDENCE with (millegagi) vastavuses olema; kirjava­ hetust pidama Näide 24.67 anaboolne (anabolic): sünteesi soodustav ühend (nt hormoon) või sün- teesiprotsess organismis Tõsi, mõnikord võib ühe sõnaliigi teisega vastendamine olla vältimatu kompromiss, näiteks kui mingi standardfraasi sisu kandev sõna on ühes kee­ les verb (nt otsustama) ja teises nimisõna (nt otsus fraasis otsust tegema).68 Siis võib teatavates sõnastikutüüpides andmebaasi mõistelisuse säilitamise huvides vajalikuks osutuda nende omavaheline vastendamine. Ilmselt leidub ka ilusamaid viise seda kompromissi vormistada, kui teda tõesti peaks esi­ nema (ülalviidatud näidetes kindlasti mitte), aga üks pehmendav asjaolu on see siiski.69 Korrektne on hoida s e 1 g e 11 lahus vasted ja seletused. Nagu ju­ ba nägime, ei sobi ümberjutustused, mis seletuseväljal on omal kohal, vaste- väljale kohe kuidagi. Probleemi vältimiseks tuleb kirje vormistada kuidagi nii, et kirje eri osade vaheline piir oleks kasutajal intuitiivselt selge. "Arvutika­ sutaja sõnastiku" kohta saadud tagasiside osutab, et vaste- ja seletusevälja arusaadavaks eristamiseks ei piisa näiteks nendevahelisest suurest rõngast: Näide 25.™ spooling (< simultaneous peripheral operation on-line) spuuli- mine О "simultaanne rivis-andmevahetus", multitegumsüsteemis and­ mesisestus v -valjastus üheaegselt töötlusega See kirje on üks neist, mida on süüdistatud selles, et vasteks on pakutud ümberjutustust. Ilmselt tasuks proovida paigutada väiksemas kirjas seletus omaette reale. Sisu seisukohalt on eriti oluline polüseemide ja metonüümide esituse järjekindlus. Ebatäpselt vormistatud sõnastikud tavaliselt vaste- numbreid ei kasuta ja koma ning semikooloni tähendust vasteväljal prakti­ liselt ei diferentseeri, mõnikord andes vasted lausa tähestikjärjekorras. Po- lüseeme ja metonüüme mitteeristav esitusviis annab kasutajale väga vähe in­ fot vastetena antud sõnade või nende ja märksõna seose kohta: Näide 26.71 klaas - стекло, стакан sisse kandma, viima, tooma, maksma - вносить, внести Vormistuse alla kuulub ka sortimismeetodi valik: kas ja kuidas sortimisel arvestada tühikuid ja kirjavahemärke. Kui näiteks on sõnastikus otsustatud esitada läbivas tähestikjärjestuses nii liitverbe kui ka neile vas­ tavaid tegevusnimesid, siis on nende üksteisest eemal paiknemine üsna ebaintuitiivne: 64 L. P i i s k o p p e 1, Inglise-eesti meditsiinisõnaraamat õdedele. Tallinn: TEA, 2000, lk 21. 65 A. Pihlak, L. Krikk, Inglise-eesti, eesti-inglise ärisõnastik, lk 136. 66 Uus inglise-eesti majandussõnaraamat, lk 132. 67 187 mõistet toidu, toitumise, toitainete ja enesehoolduse vallast: abivahend kõigile, lk 7. 68 Viiekeelne Euroopa Liidu sõnastik, lk 23. 69 Tänan selle tähelepaneku eest Margit Langemetsa. 70 V. Hanson, A. Tavast, Arvutikasutaja sõnastik. Inglise-eesti. Teine, täiendatud ja parandatud trükk, lk 238. 71 H. V i s s a k, J. V i s s a k, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat I, lk 254, II, lk 136.

413 Näide 27.72 ära võtma ära ütlema .... Lveel 45 märksõna] äravahetamiseni sarnane äravõtmine Sama kehtib ka liitterminite ja vastavate põhisõnade omavahelise kau­ guse kohta. Kui kasutaja hoolega meeles peab, et tühik osaleb sortimises, siis leiab ta vajaliku siiski üles. Kui aga sortimises osaleb ka sünonüüme eraldav koma, siis teeb see kasutaja elu juba lausa võimatuks, eriti koos polüseemi- de ja homonüümide pealtnäha juhusliku kohtlemise ning ebajärjekindla ko­ makasutusega: Näide 28.73 tugev — сильный tugev verejooks - сильное кровотечение tugev, vastupidav - прочный Näide 29.74 tasu suurus - размер вознаграждения, платы .... 19 märksõna] tasu, hüvitise suurus - размер вознаграждения Nagu viidatud sõnastik esitavad Helle Vissaku ja Jüri Vissaku teisedki raamatud fraseoloogiat oskussõnastiku kohta suhteliselt palju, võttes sõnas­ tikku sõnad ja väljendid sellises vormis, nagu nad esinevad mitmesugustes juriidilistes tekstides. Lisaks harjumatusele "...soodustab sellise printsiibi rakendamine stampväljendite teket ja keele loomuliku tarvituse lämmata- mist".75 Inglise lähtekeelega sõnastikes tuleb ka arvestada, et tolles keeles võib terminiosade kokku-, lahku- või sidekriipsuga kirjutamine sageli varieeruda,76 seetõttu ei tarvitse kasutaja leida otsitavat, kui valitud sortimismeetod pai­ gutab need kolm varianti üksteisest väga kaugele. Ja lõpuks, ei ole mingit alust arvata, et kasutajal tekiks idee otsida väl­ jendit по телефону sõnastikust n-tähe alt, kaheksa leheküljetäie /го-märk­ sõnade hulgast.77 Selliste väljendite põhitermini kirjesse paigutamine oleks palju harjumuspäraseni.

(Järgneb)

72 H. V i s s a k, J. V i s s a k, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat II, lk 348-349. 73 H. Vi s s a k, J. Vi s s a k, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat II, lk 213. 74 H. V i s s a k, J. Vissak, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat III, lk 177. 75 H. S i i g u r, Töösuhete sõnastik. - Õiguskeel 1999, nr 3, lk 34. 76 E. Veldi, Inglise keel kui normitud kirjakeel. - Oma keel 2001, nr 1, lk 26. 77 H. V i s s a k, J. V i s s a k, Eesti-vene-eesti õigussõnaraamat II, lk 491-499.

414 PERSPEKTIIVI MUUTUMISEST TÕLGETES

ELO ROHULT

Sissejuhatuseks

õlkimine kui kahte erinevat meediumit hõlmav distsipliin eeldab, et mis­ Tki peab muutuma. Nii on loomulik vaadelda muutusi ja muutmisi just tõl­ gete võrdlemise teel. Kuid võrreldes tekste, kus literaarne tõlkimine on prak­ tiliselt välistatud - näiteks poeetilisi tekste -, tuleks pigem alustada küsimu­ sest, mis ei muutu? Tõlkimise protsess on oma olemuselt säilitamise, muutmise, lisamise ja väljajätmise protsess.1 Seega võib siin alustada hoopis ühise, jääva võrdlusaluse - tertium comparationis'e - leidmisest, selle leidmi­ sest, mille säilitamist võiks eeldada kõikide tõlkijate kõikides tõlgetes. Luuletekstide uurimisel kerkib pea alati üles küsimus, kuivõrd on nad üldse verifitseeritavalt ja objektiivselt uuritavad. Oma olemuselt täppistea­ duslikud struktuurivaatlus ja statistiline analüüs on poeetilisele keelele ko­ handatavad ainult tinglikuna ja subjektiivsena. Alljärgnevas tulekski neid vaadelda eelkõige tööd organiseerivate abivahenditena, mitte eesmärgina iseeneses. Struktuurivaatlus sellisena võimaldab leida ühist erinevates, eri­ nevuste statistiline kajastamine omakorda muudab hõlmatavamaks erine­ vuste ühised jooned. Statistilise kirjelduse eesmärk järgnevas on eelkõige püüd kuidagi leitut organiseerida, mitte anda täpseid ja verifitseeritavaid protsente. Tõlkimine on oma olemuselt ambivalentne tegevus. Tõlkes on alati olemas "pinge faksiimile ja taasloomise vahel".2 Et luule on määratluse järgi tõlki­ matu, langeb rõhk luuletõlgetee viimasele - taasloomisele kui loovale trans­ positsioonile.3 Tõlkija mitte ainult ei kodeeri tulemkeelt ümber, vaid kodeerib lähtesituatsiooni uuesti, teostab selle analoogiana.4 Poeetiliste tekstide tõlge­ te vaatlus sellisest aspektist pakub küllaltki huvitavat materjali keelte tun- netuslikkuse kohta, selle kohta, kuidas tajutakse autori poeetilist maailma ja kuidas seda taasluuakse teises keeles, s.t teises materjalis, mille puhul tuleb kahtlemata lähtuda selle materjali eripärast. Ühe eripärana on edasises vaa­ deldud keelelist perspektiivi n-ö laiemas mõttes — perspektiivi kui keelele omast maailmale vaatamise viisi, mis peaks suunama tõlkijate valikuid mit­ me samaväärse taasloomisvõimaluse vahel. Just siin ilmneb keele mõju kul­ tuuri kandjana, kusjuures kultuuri võib näha kui filtrit või võrgustikku, mis keele lineaarsetest omadustest lähtudes määrab kindlaks viisi, mida ja kui­ das me maailmas väärtustame.5 Luuletõlgete puhul on keel teatud mõttes sundolukorras. Väljendades uudset ja seni latentset nägemisviisi, tulevad kee­ led ja nende maailma hõlmamise viisid eriti markantselt esile. Keel peab oma

1 П. Topon, Тотальный перевод. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1995, lk 26. 2 G. Steiner, After Babel. Aspects of Language and Translation. Oxford-New York: Oxford University Press, 1977, Ik 235. 3 P. Я к о б с о и, О лингвистических аспектах перевода. - Р. Якобсон, Избранные рабо­ ты по лингвистике. Благовещенск: Благовещенский Гуманитарный Колледж им. И. А. Бо- дуэна де Куртенэ, 1988, lk 367. 4 W. W i 1 s s, Übersetzungswissenschaft. Probleme und Methoden. Stuttgart: Kleit, 1977, lk 122-127. 5 E. Т. H а 11, Beyond Culture. New York: Anchor Books, 1989, Ik 85.

415 olemuse avalikustama.6 Kahtlemata ei avaldu keele olemus ka luuletõlgetee mingis selges ja deklaratiivses vormis. Pigem võib seda nimetada keeleli­ seks inertsiks.7 Meid mõjutab meie süntaksit kaardistav kultuuriline maatriks.8 Ideelt sarnaseks võib pidada saksa tõlketeadlase Helmuth Gipperi tõlke- võrdlusi,9 kuigi H. Gipper on tundnud huvi eelkõige fonoloogiliste ja morfo­ loogiliste aspektide vastu. H. Gipper tõestas oma töös ulatusliku materjali abil emakeele mõju kõneleja individuaalsele keelekasutusele ja keele mõju iga keelekasutaja vaimsele struktuurile. H. Gipper nimetas keeles olevaid var­ jatud tendentse "rööbasteks", millest tõlkija lähtuma peab. Emakeel suunab (ehkki ei determineeri) inimese mõtlemist. H. Gipper jõudis oma töös tõde­ museni, et keele eripära, temas peituvate tendentside ja vormiprintsiipide eri­ lisus mõjutab teatud kombel vastava keele kasutajate mõtlemise ülesehitust, mõtlemismeetodeid ja kunstiteoste loomist.10 Usk selle väite paikapidavusse on olnud varjatult ka kogu siinse käsitluse n-ö alghüpoteesiks ja juhtinud te­ ma ülesehitust.11

Perspektiivist

Keele kasutamisel toimub alati ühtede asjade rõhutamine teiste arvelt. See, mille inimene valib kommunikatsioonis rõhutamiseks, kas teadlikult või alateadlikult, ongi see, mis annab tema maailmale tähenduse ja struktuuri.12 Valikud seisnevad eelkõige selles, kuidas ta kasutab keele pealisstruktuure teatud kindla tähenduse loomiseks. Tõlkija valikud esitavad tema vaate­ punkti autori fiktsionaalsele maailmale13 ja loovad perspektiivi, mis asetab-määrab kohtadele sealsed rääkija-kuulaja, tegijad, tegevused, objek­ tid ja sündmused.14 Perspektiivis loodud olukorrad ühtaegu nii peegeldavad kui ka loovad lähtetekstist väljaloetud reaalsust. Seepärast ei saa tõlkimise olemus piirneda ainult välise vormiga. H. Gipper näeb siin põhjusena keele­ sisese maailmavaate olemasolu, ning tõlkimine tema sõnul kujutab endast "ühe keele perspektiivide kohaselt ülesehitatud sisu trans­ poneerimist teise keele perspektiividesse".15 Põhimõtteliselt sedasama peab silmas ka A. Wierzbicka, kui ta räägib konfliktist keeltesse kodeeritud kultuuriliste loogikate vahel. Konflikt iseenesest ei avaldu mitte erinevates väärtustes, vaid nende väärtuste erinevas hierarhias.16 6 H. Gipper, Sprachliche und geistige Metamorphosen bei Gedichtübersetzungen. Düsseldorf: Schwarr, 1966, lk 24-26. 7 Termin pärineb vestlusest Peeter Oleskiga (9. I 2002). 8 G. Steiner, After Babel. Aspects of Language and Translation, Ik 465. 9 H. Gipper, Sprachliche und geistige Metamorphosen bei Gedichtübersetzungen; H. Gipper, Gibt es einen sprachlichen Relativitätsprinzip? Frankfurt-am-Main: S. Fi­ scher Verlag, 1972. 10 H. Gipper, Gibt es einen sprachlichen Relativitätsprinzip?, Ik 223. 11 Tuntuim mitmeid erinevaid tulemkeeli vaatlev tõlkevõrdlus on kahtlemata Mario Wandruszka mahukas uurimistöö (M. Wandruszka, Sprachen, vergleichbar und un- vergleichlich. München: Piper Verlag, 1969). Siiski ei ole see suhestatav siinse käsitluse­ ga, sest M. Wandruszka töö orientatsioon on neutraalne ja adirektsionaalne ning sellega seoses jõuab ta vaid tõdemuseni, et kõigis keeltes on võimalik öelda kõike. 12 E. T. H a 11, Beyond Culture, lk 87. 13 К. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original. - Target 1989, nr 1/2, Ik 173. 14 M. Voit, Diskursus ja sotsiolingvistiline perspektiiv. - Kõnelev ja kõneldav inimene. Eesti erinevate eluvaldkondade diskursus. Tallinn: TPÜ kirjastus, 2000, lk 17. 15 H. G i p p e r, Sprachliche und geistige Metamorphosen bei Gedichtübersetzungen, lk 26. 16 A. Wierzbicka, Cross-Cultural Pragmatics. The Semantics of Human Interaction. Berlin-New York: Mouton de Gruyter, 1991, lk 62.

416 Kultuurilise perspektiivi ja sellest lähtuva keelelise inertsi vaatlemine põ­ hineb keele kasutamise - eelkõige keele kui maailmapilti konstrueeriva va­ hendi kasutamise ja selle kasutamise eripära - uurimisel. Kirjandusliku teksti puhul keskendub ta kindla autori stiilile kui autori isikupärase poee­ tilise maailma ülesehitamise vahendile; ning tõlgete puhul selle poeetilise maailma vahendamisele. Kahtlemata ei ole stiili selline vaatlus rangelt ob­ jektiivne teaduslik meetod. Püüdes muuta tähendust metakeelelisel tasandil hõlmatavamaks, jääb analüüsija oma objekti(de) suhtes siiski alati mingil määral konstrueerivaks. Kirjandusliku teksti analüüs on interpreteeriv: nii nagu on avatud kirjandusliku teksti tõlgete hulk, on seda ka tema analüüsi­ de hulk.

Perspektiivi muutumisest

Mõtte ülesehitus ja teostus sõltub keelest ning keelesisesest loogikast, väl­ jendades teises keeles sama mõtet, peab see mõte teadlikult omandama uue vormi.17 Tõlkijal kui loojal on õigus lähtuda oma subjektiivsetest eelistustest, kuid samas on ta sõltuv ka keelest, millesse tõlgib. Keegi ei kahtle enam, et igas keeles on võimalik - kas või kaude - väljendada kõiki asju. Paratama­ tult ettetulevad erinevused on põhjendatavad sellega, et keeled tõlgete materjalina on oma eksplitsiitsuse ja implitsiitsuse ast­ melt erinevad.18 Igal keelel on talle eriomane esitusviis, sest see valdab analoogiates ja märkides teisi osutamise tüüpe.19 Traditsiooniliselt peetakse tõlkimisel oluliseks säilitada algteksti sisuta- sand, muutusi väljendustasandi ülekandel tunnustatakse iseenesestmõiste­ tavana. Keeltel on võime edasi anda sama situatsiooni erineva sõnastusega, keel on avatud. Kuid sellest, kuidas miski meie silme ette asetatakse, sõltub, kuidas me seda miskit tajume. Tähendus tekib seosest silmaspeetu ja sil- maspidamisviisi vahel.20 Keel mitte ainult ei konstrueeri reaalsust, vaid konstrueerib seda erinevate keeletarindite abil erinevalt.21 Tegelikult kaasneb väljendustasandi muutusega automaatselt ka sisu- plaani muutus. Lisaks on keele kasutamine alati valikuline ja väljendusvor­ mi valikuga kaasneb automaatselt implitsiitne hinnang öeldavale ehk sisu­ le. Leides tõlkija tehtud valikud ja nendes peituva hinnangu, võib mõista tõl­ kija hoiakut, tema strateegiat tõlgitava teksti suhtes, tõlkija implitsiitset poeetikat. Sisutasand poeetilise teksti tõlkes sõltub eelkõige tõlkija arusaa­ misest autori poeetilisest mudelist,22 sellest, mida ta tähtsaks peab ja milli­ sed keelelised valikud ta sisu edastamiseks teeb. Lähtudes viimasest, võib väita, et tulemkeeles siiski muutub lähteteksti sisuplaani esitus - sisu tähenduslik struktuur tulemkeeles esitatakse origi­ naaliga võrreldes mingis nihkes. Et selline nihe on paratamatu ja isegi vaja­ lik, seda kinnitab äratundmine, et kvaliteedilt samaväärne tõlge ei saa ku­ nagi olla literaalne tõlge.23 Ekvivalents kirjanduslikus tekstis ei ole teksti am- bivalentsuse tõttu objektiseeritav ega ideaalkujul ka ratsionaalselt põhjen- 17 H. Krull, Mõtete tõlkimine. - Keel ja Kirjandus 1998, nr 1, lk 81-85. Samasugusele järeldusele on jõudnud ka A. Wierzbicka (vt A. W i e r z b i с k a, Cross-Cultural Pragmatics, lk 44) ja H. Gipper (vt H. G i p p e r, Gibt es einen sprachlichen Relativitätsprinzip?). 18 П. T о p о п, Тотальный перевод, lk 75. 19 W. В e n j a m i n, Tõlkija ülesanne. - Vikerkaar 2000, nr 2/3, lk 99. 20 W. Benjamin, Tõlkija ülesanne, lk 99. 21 M. Voit, Diskursus ja sotsiolingvistiline perspektiiv, lk 21. 22 П. T о p о и, Тотальный перевод, lk 26. 23 П. T о р о п, Тотальный перевод, 1к 26, 105.

27 Keel ja Kirjandus nr 6. 2002 417 datav. Nii võib vaadelda kõiki luuletuse tõlkeid kui teatud ekvivalente, mis kehtivad vähemalt ühe subjekti - tõlkija -jaoks. Ekvivalenti käsitletakse tõl- keteaduses mõistena, mida ei püütagi mõõdetavalt määratleda ja mida kä­ sitletakse alati eeldusena. Ehk kõige selgemini iseloomustab kirjeldatud lä­ henemist Peter Nida määratlus "lähim loomulik ekvivalent" (closest natural equivalent),24 rõhuga eelkõige loomulikkusel kui keelele omasel. See tähen­ dab, et ükski tõlge pole ekvivalendina välistatud. Tõlkija individuaal­ sed valikud kogetu edastamisel peaksid lisaks isiklikele eelistustele peegeldama ka tema kui valija kultuurilist perspektiivi. Uurides tõlgetes tehtud keelelisi valikuid ühe tulemkeele pii­ res, peaks olema võimalik leida sellele keelele omane. See, mis lähtub kee­ lest kui ühisest materjalist ja mitte ainult üksikindiviidi subjektiivsetest va­ likutest. Üsna iseenesestmõistetavalt peaks tõlkevalikutes ilmnev loomulik­ kus omakorda kuidagi korreleeruma keelele üldiselt omasega. Seega, kui meil on tegu nagu siin vaadeldaval juhul mingi mõistelise struktuuri ülekandmisega ühest keelest teise keelde, toimub ka kohe sisu kandumine ühe keele maailmapildi perspektiividest teise keele perspektiivi­ desse. Autori fiktsionaalse maailma teistsugune ilmnemiskuju tähendab sel­ lele maailmale teistmoodi vaatamist ja sellest teistmoodi rääkimist.25 Tõlget saab vaadelda kui kommunikatsiooniaktis toodetud tulemkeelset produkti, mis on mõeldud jätkama kommunikatsiooni tulemkeeles. Tulemkeelse kom­ munikatsiooni arusaadavuse huvides on lisaks ümberorganiseeritud väljen- dustasandile kohandatud tulemkeelele (eelkõige selle perspektiivile) vasta­ vaks ka lähtekeelse sõnumi sisuline tasand.26 Tõlkija vabadus paneb end maksma omaenda keele najal.27 Lühidalt - keel on tõlgete materjal ja sellisena oma eksplitsiitsuse ja imp- litsiitsuse astmelt erinev. Võttes eelduseks ekvivalentsussuhte, on tõlgetes läh- teteksti sisu olemas, kuid kohandatud teise keele perspektiivide kohaselt. See tõlkekeele perspektiiv - kui tõlkekeelt konstitueeriv tähenduslik struktuur - avaldub tõlkes tema konkreetses kasutuses lähtekeeles esitatud sisutasandi edastamiseks. Mõtte erinev stiil tõlke(keele)s põhjustab fiktsionaalse maailma erineva kujutuse.28 Tõlkija ülesandeks olekski siis autori poeetilise maailma ja selles kehtivate määratluste ning seoste taasloomine tulemkeeles, suhestada teose algne sisustruktuur võimalikult adekvaatselt uue keele struktuuriga - ehk esitada see maailm uuesti teises primaarkontekstis. Perspektiivimuutus siinkohal tähendaks siis eelkõige seda, et midagi rõhutatakse ja midagi varja­ takse rohkem kui lähtetekstis. Et sellist üle- ja alarõhutamise süsteemi vaa­ delda, oleks kõigepealt vajalik välja selgitada, mis on see "midagi".

Perspektiiv millele?

Kui me vaatleme tõlkimist kommunikatsiooni erijuhuna, on loomulik vaadelda ka lähteteksti kui intentsionaalset akti. Autor püüab meile vahen­ dada mingit informatsiooni, teadet oma maailmanägemise kohta, kirjeldab u Tsiteeritud teosest W. W i 1 s s, Übersetzungswissenschaft: Probleme und Methoden, lk 157. 25 К. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original, lk 72. 26 Ka sotsiaalpsühholoogid räägivad põhimõtteliselt samast: "...see, millest me räägime kui oma reaalsuse kogemusest, on meile väga suurel määral ette antud juba kehtestatud raamides, millistes peame üritama oma reaalsuse kogemist seletada nii endale kui meid ümbritsevaile." - M. Voit, Diskursus ja sotsiolingvistiline perspektiiv, lk 21. 27 W. В e n j a m i n, Tõlkija ülesanne, lk 104. 28 К. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original, Ik 71.

418 ainult sellele omaseid asjaolusid. Lühidalt kajastab tekst seda, mida Juri Lotman nimetab autori poeetiliseks maailmaks. Nii on tekst võrreldav tea­ tega kommunikatsiooniaktis ja informatsiooni kannab tema semantiline struktuur.29 Lähtudes teose jagamisest väljendusplaaniks ja sisuplaaniks, eeldatakse adekvaatse tõlke puhul, et originaali sisuplaan transponeeritak­ se tõlke sisuplaani ning originaali väljendusplaan kodeeritakse ümber tõlke väljendusplaaniks.30 Kui tõlkimine on sisutasandi resp. tähenduse ülekanne ja tähendus teates võrdub tema semantilise struktuuriga, siis eelnevast läh­ tudes võib tõlkimist vaadelda ka kui semantilise struktuuri ülekannet. Olles samaaegselt nii tertium comparationis kui ka sisu invariant, loob ühine mu­ del eeldused erinevate tõlgete mittehinnanguliseks kirjeldamiseks. Nii sobi­ vad tõlked kui selle mudeli fikseeritud interpretatsioonid tähendusmuutuste kirjeldamiseks kommunikatsiooniaktis. Vaadeldes kommunikatiivsest as­ pektist teksti kui teadet, tõlkimist kui info säilitamist ja teate struktuuri kui selle info kandjat, on tõlgete võrdlemisel loomulik võrrelda nende tervik- struktuure. Eelnevast lähtudes ongi allpool püütud vaadelda R. M. Riike luuletuste tõlkeid - lootuses, et samu lähtetekste erinevalt eksponeerides saavad ilm­ siks ka tulemkeelele omased eelistused ja tendentsid. Aga et see ei kujuneks pelgalt detailide üleslugemiseks ja kirjeldamiseks, on alustatud lähteteksti­ de kui Riike poeetilise maailma kohta käivate teadete ühise semantilise struktuuri kirjeldamisest. See kui invariantne osa peaks olema (enam-vähem) äratuntav kõikides tõlgetes või vähemalt peaks selleni jõutama sarnase re- dutseerimisprotsessi käigus. Nii J. Lotman kui A. R. Greimas on kirjeldanud poeetilist teksti mõiste "universum" abil. J. Lotmani järgi esindab poeetilise teksti sõnastik tema uni­ versumit ja sõnadevahelisi suhteid tajutakse poeetilise maailma struktuuri­ na.31 A. R. Greimas nimetab poeetilist teksti "semantiliseks mikrouniversu- miks" ja jagab selle omakorda kaheks: immanentseks ja manifesteeritud se­ mantiliseks mikrouniversumiks.32 Esimese moodustavad need semantilised suhted, mis tervikuna määravad ära autori poeetilises maailmas kehtivad tõetingimused ja väärtushinnangud - poeetilise maailma struktuuri. Konk­ reetsed keelelised väljendid, millega autor on meile neid edastanud ja mille põhjal me neid järeldame, moodustavad manifesteeritud semantilise mikro- universumi. Need kaks mikrouniversum.it on ühe nähtuse kaks külge - on tä­ henduse kaks erinevat ilmnemiskuju.33 Poeetilisele tekstile iseloomulik kujundlik nimetamine avab reaalsusest tuttavat objekti mingis uues valguses, ei väljenda asja kui omaduste komp­ leksi, vaid toob välja tema mingi kindla omaduse ning muudab selle domi­ nandiks. Sõna semantilise struktuuri moodustavate tähenduste hierarhia ümberorganiseerimine kujundi semantilise funktsiooni järgi põhjustabki sõ­ na sõnaraamatulikus tähenduses nihke, mille kontekst lugejale peale sun­ nib.34 Lähtudes eespool kõneldust, tuleb arvata, et sellise uue dominandi kehtestamise aluseks on autori sügavalt subjektiivne valik ning ta avab just 29 П. Г и p о, Разделы и направления стилистики и их проблематика. - Новое в зарубежной лингвистике. Москва: Прогресс, 1980, lk 43, 67. 30 П. Т о р о п, Тотальный перевод, lk 26, 105. 31 10. Лотман, Анализ поэтического текста. - О поэтах и поэзии. Ст. Петербург: Ис- кусство-СТБ, 1996, lk 92. 32 A. R. Greimas, Strukturaallista semantiikka. Helsinki: Gaudeamus, 1980. 33 A. R. Greimas, Strukturaallista semantiikka, lk 123. 34 Я. Мукаржовский, Структуральная поэтика. Москва: Школа "Языки русской куль­ туры", 1996, lk 133.

27* 419 nimelt sellise nimetamise kaudu objekti uue olemuse, aspekti, mis on talle kui loojale ja nimetajale aktuaalne ja mida ta tahab ka lugejale edastada. Teades poeetiliste väljendite semantilisi funktsioone, teame ka poeetilises maailmas kehtivaid semantilisi suhteid; suudame dešifreerida teate kui te­ ma maailma kirjelduse ja seda maailma ette kujutada. Just kujundite domi­ nantidest ehk semantilistest funktsioonidest moodustubki teose abstraheeri­ tud semantiline struktuur teatud kõrgemal tasemel. Originaali sisemisi semantilisi seoseid rõhutatakse tõlgetes teistmoodi, te­ ma tähendusstruktuuri dominant nihkub. Üheks selle põhjuseks on ka just mainitud asjaolu, et keeltesisene väärtuste hierarhia on erinev; kuid kindlasti lisanduvad siia ka subjektiivsed eelistused, mis kaasnevad tõlkimise kui loo­ mingulise, s.t subjektiivsel valikul põhineva tegevusega. Ning kui keel annab meile vaatamiseks oma perspektiivi, siis suunab see vähemalt osaliseltki hin­ nanguid ja valikuid. Kirjeldatud põhimõtetest lähtudes olen vaadelnud Rainer Maria Riike tõlkeid eesti keelde. Lähtetekstideks olid need 48 Riike erineval ajal kirjuta­ tud luuletust, mille tõlked on olemas eesti keeles. Lähtetekstide ühisel se­ mantilisel mudelil põhinev metakeeleline kirjeldus peaks välja tooma R. M. Riike keelekasutuse eripära, selle varjatud organiseerimispõhimõtted ja imp- litsiitse tähendusmaailma. Loomulikult ei kehtesta leitud struktuur lõplikku tõde Riike poeetilise maailma kohta. Struktuuri kasutamine analüüsis muu­ dab sealse loogika kirjelduse lihtsamaks, hõlmatavamaks. Eesmärgiks on ai­ nult teksti sisemist korrastatust seletada, mitte asendada, struktuur on vaid abivahend. Sel kombel esitatud sisu on oma olemuselt sõnumite semantilistest funkt­ sioonidest koosnev võrgustik.35 Kujundite kui sõnumite ühe semantilise funktsioonina võib vaadelda autori poeetilist maailma struktureerivate tun­ nuste edastamist ja sisuanalüüsis on võimalik leida selle maailma kommu­ nikatsioonis edastatud kvaliteedid. Oma sellise analüüsi käigus ilmneva ku­ ju poolest on poeetiline maailm "staatiliste kvaliteetide maailm".36 Kirjeldus peaks siis põhimõtteliselt toimuma nii, et loetletakse kirjeldatava objekti omadused - aga seda võib ka teha, loetledes omadusi, mida tal ei ole. Nii ilmnevad leitavad kvaliteedid struktuurianalüüsile iseloomulike anto- nüümiliste opositsioonidena. Ning kuna kõige loomulikumad kvalifitseerijad keeles on omadussõnad, võib neid omakorda korrastada adjektiivseteks an- tonüümilisteks opositsioonideks. Poeetilise maailma kvalitatiivse (ehk staatiliste omaduste) analüüsiga kaasneb kohe ka aksioloogiline mudel.37 Seega on analüüsi tulemuseks poeetilise maailma omaduste ja nendevaheliste semantiliste seoste mudel, mis kajastades autori suhet tema poolt esitletavasse maailma jaotab adjektiivseid opositsioonipaare ehk siis vastandlikke omadusi ka hinnangulisel teljel. Nii kannab antonüümiliste opositsioonide paar endas alati autori väärtushinnan­ guid. Viimaste põhjal on siinses vaatluses jagatud autori poeetiline maailm veel omakorda kaheks -jaatatudja eitatud maailmaks.38 Leides opositsiooni- devahelised seosed, saame teada ka autori poeetiliste väärtuste maailma. Lähtetekstide sisutasand on redutseeritud adjektiivsetest antonüümi­ paaridest koosnevale aksioloogilisele mudelile ehk autori poeetilise maailma

35 A. R. Greimasi terminoloogias "semeemide ühend". 36 A. R. G r e i m a s, Strukturaallista semantiikka, lk 147. 37 A. R. Greimas, Strukturaallista semantiikka, lk 147. 38 Nende maailmade nimetamine lihtsalt "positiivseks" ja "negatiivseks" seostuks me­ takeele tasandil liialt analüüsija enda isikliku väärtustamisega.

420 lihtsustatud kirjeldusele. Seda mudelit võib nimetada piltlikult ka "raami­ deks", mida iga tõlkija vastavalt oma äranägemisele ning oma keele võima­ lustele ja vajadustele - aga ka vastavalt tõlkekeele perspektiivile, mis ei pruugi olla iga kord isegi teadvustatud - uuesti täitma asub.

Perspektiivimuutuse vaatlus semantilise diferentsiaali abil

Sama kvalitatiivne mudel kui sama informatsiooni struktuur peab olema leitav ka teate teiskeelse vormistuse alt. Kui eeldada originaali semantiliste mõõtmete säilimist tõlgetes, võib järeldada, et kõigepealt muutub nende taas- sõnastamisel ja -esitamisel eksplitsiitse ja implitsiitse vahekord. P. Torop nimetab tõlgete dominandiks "elementi, mis valitakse säilitami­ seks".39 Kuid et siinne vaatlus on suunatud keeles olevate väärtustuste selgitamisele, on dominanti siin käsitletud kui semantilisi mõõtmeid, mis on võimendunud semantilise struktuuri edastamisel. Selline lähenemine lähtub J. Lotmani mõttekäigust, et keerukamateks kooslusteks liitudes loovad eri­ nevad kultuurid omavahelise suhtluse mehhanisme ja võimendavad vastas­ tikku ühiseid tunnusjooni.40 Ka W. Benjamin oma tõlketeoorias väidab, et lii­ tudes originaali silmaspidamisviisiga omaenese keeles, kutsub tõlge esile ori­ ginaali kaja.41 Kajastades omamoodi resonantsiefekti, peaks võimendunud semantilised mõõtmed edasi andma vastavale tulemkeelele omast kalduvust pidada tea­ tud omadusi maailma kontseptualiseerimisel teistest tähtsamaks. Rõhuta- miste kõrval sama huvitavad ja ühe keele väärtushierarhiat selgitavad on ka ignoreerimised, ning neid on vaadeldud kõrvuti tugevnemistega. Nagu eespool sai toonitatud, on eeldatud, et originaali poeetiline mudel on küll edastatud, kuid mingis nihkes. Tõlkes on võrreldes originaaliga kas rohkem või vähem tähendust kandvaid elemente, ehkki informatsiooni hulk jääb samaks.42 Selle nihke ehk siis tähenduse muutumise mõõtmist tuleks mõista siiski vaid tinglikuna - tegelikult on kasutatud semantilise diferentsiaali meetodit rakendatud vaid poeetilise mudeli eksplitsiitsuse ja implitsiitsuse muutumi­ se kindlaks tegemiseks. Selline lähenemine võimaldab kindlaks teha, mida erinevad autorid on rõhutanud ja mille tähelepanuta jätnud. Mis ühes teks­ tis on antud kui uus ja oluline informatsioon, on teises antud vähemtähtsa­ na.43 Et kõiki tõlkeid vaadeldakse lähimate loomulike ekvivalentidena, ei to­ hi mõista leitud muutusi rõhuasetustes etteheidete või kriitikana. Sellistena on nad vaid nendingud, et see tõlkija on pidanud loomulikuks ja ekvivalent­ seks just sellist autori sisutasandi rõhutamist. Ning kui ühe tulemkeele sees leidub erinevate tõlkijate keeleliste valikute puhul ühiseid tendentse, võib ju­ ba oletada, et sellele keelele on loomulik näha ja väljendada sama situat­ siooni just sellisest perspektiivist. Koik eespool kasutatud mõisted - maailm, universum, perspektiiv, mõõ­ de - on oma algselt olemuselt ruumilised. Täiendid nende ees - poeetiline, semantiline, keeleline - määratlevad vaid nende ülekande tingimusi, nende

39 П. T о p о п, Тотальный перевод, lk 102. 40 J. Lotman, Kultuur kui subjekt. - J. Lotman, Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, 1999, lk 39-52. 41 W. В e n j a m i n, Tõlkija ülesanne, lk 103. 42 К. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original, Ik 72. 43 K. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original, Ik 84. 421 olemasolu, omaduste ja sisemiste suhete sõltuvust neid esitlevast keelest. Sa­ ma loogikat jätkates võib ka väljendustasandit vaadelda autori poolt mõõde­ tud, hinnatud ja organiseeritud iseseisva keeleruumina. Perspektiiv iseene­ sest tähendab ruumi kujutamist tasandil kolmemõõtmelise teljestiku abil, kusjuures tegelikkuses võrdsete pikkuste kujutised vähenevad pildi pinna sü­ gavuses. Keelelist perspektiivi peaks olema võimalik kasutada analoogselt keeleruumi mõtteliseks kujutamiseks, ainult et tuttava kolme telje asemel on siin lugematu hulk semantilisi mõõtmeid. Koik ruumis (ka keeleruumis) asu­ vad objektid paigutuvad kuidagi telgedele. Vastavalt sellele toimub ka tähe­ lepanu koondumine või hajumine, mida võib võrdsustada rõhutamise või ig­ noreerimisega keele kasutamisel. Selline lähenemine võimaldabki - siinkir­ jutaja arvates - kohandada poeetilise teksti uurimiseks С E. Osgoodi jt kom- munikatsiooniuuringutes kasutatud semantilise diferentsiaali meetodit.44 Selle meetodi alusväited oleks väga lühidalt järgmised: 1. Semantiline ruum on tundmatute mõõtmetega eukleidiline ruum, mil­ le nullpunkti läbivad polaarsete adjektiivide paari poolt defineeritud sirgjoo- nelised funktsioonid. 2. Märgi tähendus individuaalsele subjektile on mõiste asukoht semanti­ lises ruumis, mida kirjeldavad tema diferentseerivate hinnangute seeriad. Märgi tähendusel kui punktil on kaks omadust: suund algpunktist, mis näi­ tab mõiste kvaliteeti, ja kaugust algpunktist, mis näitab mõiste intensiivsust sellel skaalal. 3. Sama mõiste tähendus mingile referentide grupile samas ruumis on sel­ liste punktide "pilve" keskne tendents. Kohandades selle meetodi algetappi ehk tähenduslikult relevantsete mõõtmete leidmist poeetilise teksti adjektiivsetest binaarsetest opositsiooni­ dest koosnevale kvalitatiivsele mudelile, võib vaadelda seda mudelit nende po­ laarsete adjektiivsete skaaladena, mis defineerivad poeetilise teksti seman­ tilise ruumi. Erinevuseks on ainult see, et siin ei ole vaatluse all konkreet­ sed keelemärgid, vaid luuletused kui keeleliselt organiseeritud märgid im­ manentse universumi kohta, ning rõhk on just nende semantilist ruumi de­ fineerivate skaalade leidmisel. Analüüsi eripärast johtuvalt aga ei ole kes­ kendatud siin mitte tähenduse kui punkti täpsele asukohale sellises seman­ tilises ruumis, vaid kuna luuletust ja tema tõlget on vaadatud samamoodi kui Osgoodi jt käsitluses kahe erineva subjekti poolt hinnatud sama mõistet (mil­ leks antud juhul on ikka see Riike immanentne universum), siis on tähtsam kahe erineva punkti asukohtade erinevuse leidmine samas semantilises ruumis. Omamoodi võib vaadelda siis luuletuse kui punkti koordinaate alg­ punktidena tõlke kui punkti koordinaatide jaoks samal skaalal. Kui need ei lange kokku, ongi eeldatavalt võimalik leida sama skaala implitsiitsuse/eks- plitsiitsuse aste tõlkes. Ning kui ühes tulemkeeles tegutsevad tõlkijad võrd­ sustada referentide grupiga, avaldub selle keele keskne tendents nende tõl­ gete punktide "pilve" keskse tendentsina. Et tähendusetuse punkt ehk nullpunkt skaalal tähendaks siinses ana­ lüüsis kohe seda, et seda mõõdet tegelikult ei ole kasutatud, on algpunkti koordinaadiks võetud 1. Sellist asukohta võib defineerida nii, et mõõde on lei­ tav vaadeldava kujundi semantilise funktsioonina ilma selle eksplitsiitsuse ehk intensiivsuse täpse määratluseta. Ning lähteteksti kui algpunkti asukoht on siis määratud ainult mõõtmete kaudu, on ainult antud mõõtme suund ja

44 C. E. O s g о о d, G. S u с i, P. T a n n e n b a u m, The Measurement of Meaning. Urba­ na: University of Illinois Press, 1975, lk 20-70.

422 hõivatus, aga mitte kaugus nullpunktist, piltlikult öeldes avalduvad tema tä­ henduse koordinaadid kirjeldatavas semantilises ruumis (1; 1; 1;...). Ning tõl­ ke kui sama mõiste teise subjekti poolset hinnangut võib kirjeldada siis nii: l+/-n; l+/-n; l+/-n. Kui tõlke tähenduse leidmisel n=0 ja vastava koordinaa- di väärtuseks jääb 1, pole tõlkes selle mõõtme kasutuses ja hõivatuses tä­ henduslikku muutust. Kujund iseenesest võib poeetilise teksti informatiivse tiheduse, sünonüümsuse ja ambivalentsuse tõttu paigutuda korraga mitme­ le mõõtmele - seega täpselt samaväärse tõlkekujundi koordinaadid peaksid kõik võrduma 1-ga ja seda kõikides originaalis kasutatud mõõtmetes. Mis iseenesest ei tähenda veel kohe literaarset tõlkimist, sest tähenduslike mõõt­ mete taasloomisel on alati võimalik kasutada mitmesuguseid kompensat­ sioonimehhanisme. Selline analüüs peaks andma ülevaatliku pildi nihetest autori poeetilise maailma semantilise struktuuri eksplitsiitsusel tõlgetes. Lisaks on vaadeldud ka seda, millised tõlketehnilised võtted domineerivad ühes või teises siin vaa­ deldud keeles. Tõlketehnilisi võtteid on ülevaatlikkuse huvides võimalik koondada suh­ tumise põhjal originaali semantilisse ruumi. Repetitsioon, üldistav ja täp­ sustav asendus on nimetatud originaali semantilise ruumi piires toimivateks võteteks; tehnikad nagu kommenteerimine, ekspressiivne laiendus ja tõlkija poolt lisatud uus kujund on koondatud nimetuse alla originaali semantilist ruumi laiendavad võtted; ning tehnikaid, nagu kompressioon (autorikujundi kokkusurumine), ekspressiivsuse vähendamine ja täielik kustutus, on nime­ tatud originaali semantilist ruumi kitsendavateks võteteks. Tähelepanu all oli tõlgete muutumine ühe tulemkeele piires ja erinevaid, kuigi ühte tulemkeelt kasutavaid tõlkijaid vaadeldi kui ühe keele kasutajas­ konna (eeldatavalt keeleliselt tundlikke ja kompetentseid) esindajaid.

Perspektiiv Rainer Maria Riike eestikeelsetes tõlgetes

Oma olemasoluga määrasid eestikeelsed tõlked ära ka struktuurivaatluses kasutatud lähtetekstid.45 Lähte tekste, mille põhjal on tuletatud R. M. Riike poeetilise maailma staatilised omadused, on kokku 48. Eestikeelsed tõlked ja­ gunevad vaadeldud 10 tõlkija vahel ebaühtlaselt, ning et osadest lähteteksti­ dest võis leida mitu paralleelset eestindust, on eestikeelseid tõlkeid kokku vei­ di rohkem kui lähtetekste iseenesest - tervelt 55.46 Vaadeldavate tõlgete tek­ ke-ja ilmumisajad on väga erinevad, ulatudes sõjaeelsest Eesti Vabariigist meie kaasaega. Et aga siinne vaatlus ei pretendeeri diakroonilisusele ega kasuta aja- loolis-võrdlevat meetodit, pole tõlgete muutumist ajas eraldi käsitletud. Tõlgete lähtetekstid pärinevad praktiliselt kõigist R. M. Riike kogudest ja loomeperioodidest, selles mõttes ei saa tema luuletuste osas rääkida min­ gist ühtlasest eelistusest. On tõlgitud tekste nii esimestest, "lihtsamatest" ko­ gudest, nagu näiteks "Mir zur Feier" (1899), kui ka hilisematest keeruka kee­ lega sonettidest ja eleegiatest. Viimatinimetatute mõistmine nõuab kahtle­ mata teatavat filoloogilist ja filosoofilist ettevalmistust, seepärast on küllalt­ ki loomulik, et neid on riskinud taasluua eesti tõlkijatest vaid Ants Oras ja

45 Eestikeelsete tõlgete leidmisel leidis töö autor tänuväärset abi M. Tarvase magistri­ tööst (vt M. Tarvas, Ein Wõrt wiil ich Dir schenken ...: zum Briefwechsel von R. M. Rii­ ke und M. Cvetaeva. Tartu, 1995. (Magistritöö TÜ saksa filoloogia õppetoolis.) 46 Eriti torkab silma luuletuste "Panther" ja "Herbsttag" tõlkimise populaarsus. Esime­ sest on eesti keeles leida neli ja teisest kolm varianti.

423 Ain Kaalep. A. Oras on tõlkinud kokku kümme R. M. Riike luuletust47 ja A. Kaalep kaks48. Kõige rohkem on R. M. Rilket tõlkinud Marie Under - tervenisti 22 luule­ tust.49 Underi puhul võib kindlasti rääkida eluaegsest kiindumusest ning tead­ likust huvist selle saksakeelse poeedi vastu, Underi tõlkeid Rilkest on ilmunud nii aastal 1920 kui ka 1963. Ning ehkki ka selline määratlus ei kuulu tegeli­ kult käesolevasse vaatlusse, võiks siiski mainida, et just Underi tõlked kan­ navad endas Riike eesti lugejale esmatutvustamise õigustust ja pitserit. Kõige väiksema arvu tõlgetega - ainult üks - on seevastu esindatud De­ bora Vaarandi50 ja Ilmar Laaban51. Vähe - kaks luuletust - on tõlkinud Ril­ ket ka Paul Kees52 ja Johannes Semper53. Kolm luuletust on tõlkinud nii Ivar Paulson54 kui ka Indrek Hirv55. Kaheksa tõlget pärineb Ain Prosa sulest.56 R. M. Riike tõlkeid eesti keelde on ilmunud alates juba tema enda eluajast kuni tänapäevani välja, seega võiks rääkida eestlaste väikesest ja kaootilisest, kuid siiski pidevast huvist tema vastu. Kahtlemata on see huvi olnud mingil määral kirjandusliku eliidi pärusmaa, sest rohkem kui lihtsalt saksa keele val­ damist nõuab Riike luule tõlkimine võib-olla juba teatud sünkroonsust nii maa­ ilmanägemise ja -mõistmise kui ka sõnastamise viisis. Pea kõik tema eesti keel­ de tõlkijad on ka ise luuletajad, ja neist nii mõnegi loomingu puhul on maini­ tud mõjutusi Rilkelt. Omamoodi erandiks siinkohal on A. Oras, kes polemisee­ rib mõnede hoiakutega Riike maailmavaates,57 millest lähtuvalt võib A. Orase tõlkelist käitumist vastupidi Underile kirjeldada pigem kui parandustehnikat. Enim on eesti tõlkijad kasutanud oma tõlgetes täpset kordust ja osalist kommentaari, suhteliselt palju ka täpsustavat asendust. Nimetatud kolm tõl- ketehnilist võtet moodustavadki kokku 70% kõigist kasutatud võtetest. Läh­ tudes eespool kirjeldatud tõlke tehniliste võtete jaotusest, võib öelda, et eesti tõlkijad eelistavad - rohkem kui pooltel mõõtmeid edastavatel juhtudel - ori­ ginaali piires toimivaid võtteid. Need on seega määravad eesti tõlgetes ja ehk teadvustavad ka kõige paremini tõlke üldist olemust vaadeldud eesti tõlkija­ te jaoks: tõlge peab olema küllalki rangelt seotud originaaliga.58 Veidi rohkem kui kolmandiku ulatuses on leida originaali ruumi laien­ davaid võtteid, millest põhiosa omakorda kuulub juba nimetatud osalisele kommentaarile. Ekspressiivsuse laiendamist esineb 10% juhtudel.59 Silma- 47 R. M. R i 1 к e, Varaseid laule. Sonettidest Orfeusele. - Mana 1960, nr 4, lk 186-187. 48 A. Kaalep, Peegelmaastikud. Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 265-266. 49 Valik saksa uuemast lüürikast. Koostanud ja tõlkinud M. Under. Tallinn: Auringo, 1920, lk 23-33; R. M. R i 1 к e, Üheksa luuletust. - Looming 1927, nr 1, lk 44-47; A. A d s o n, Rai­ ner Maria Riike. - Looming 1927, nr 1, lk 81-86; R. M. Riike, Armastaja tütarlaps. - Mana 1957, nr 1, lk 11; M. Under, Ääremail. Stockholm: Vaba Eesti, 1963, lk 101-106. 50 R. M. Ri 1 кe, Sügispäev. -D. Vaarandi, Teosed 3. Tõlkeluulet. Tallinn: Eesti Raa­ mat, 1981, lk 150. 51 R. M. Riike, Holderlin'ile. - Sõna 1948, nr 4, lk 150-151. 52 R. M. Riike, Ohver. Apollo arhailine torso. - Looming 1993, nr 6, lk 759. 53 J. Semper, Luulerännakuid. I. Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 61-62. 54 R. M. R i 1 к e, Nägemus. Õhtu on mu raamat. Panter. - Tulimuld 1951, nr 6, lk 440^441. 55 I. Hirv, Pärlhall. Tallinn: Virgela, 1998, lk 57-59. 56 R. M. Riike, Luuletusi. - R. M. Riike, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Loo­ mingu Raamatukogu 1995, nr 13, lk 39-55. 57 Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957-1981. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1997, lk 43. 58 Nimetatud tendentsist erinevad silmatorkavalt I. Hirve tõlked. 59 Rohkesti on kasutatud n-ö "neutraalset" ekspressiivsuse laiendamist, mis tihti ise­ loomustab täpse tõlkimise neid juhte, kui vorm dikteerib muutmisvajadusi ja nõuab riimi või rütmi tarvis neutraalset täitesõna ning seega ei muuda mõõtmete esindatust ja rõhku. Eriti iseloomulik on see näiteks M. Underi tõlgetele.

424 torkavalt vähe on tõlkijad lisanud uusi omapoolseid kujundeid. Väga vähe on kasutatud ka kitsendavaid võtteid. Pigem võib siin rääkida üldisest tendent­ sist hoiduda igasugustest kitsendustest mõõtmete taasloomisel.60 Nende üldistatud andmete põhjal ei armasta eesti tõlkijad tekstiga ette võtta eriti kardinaalseid muutusi. Kui literaalse täpsuse saavutamine pole võimalik, proovitakse kujundit lahti seletada ja täpsustada. K. M. van Leu- ven-Zwarti järgi on nii seletamine kui ka täpsustamine põhjustatud tõlkija püüdest teha tekst lugejale arusaadavaks ja loogilisemaks, avades ja kuju­ tades võõrast fiktsionaalset maailma nii palju kui võimalik.61 Hoidutakse aga eesti tõlgetes nii omapoolsete uute kujundite lisamisest kui ka autori algku- jundite kustutamisest. Enamikus eesti tõlgetes eraldi ja ka keskmiste näita­ jate põhjal võib öelda, et literaarne kordus moodustab pea alati siiski mingi jääva tuumosa tõlketekstist. Sellest keskmisest suunitlusest langevad välja I. Hirv ja A. Oras, kes eelistavad literaalsele tõlkele silmatorkavalt kom­ menteerimist (nt Hirv: "aller Alchemie erlauchten Ausgang" - "Alkeemia: kõik salajõu saab äikses" - kommentaaris keskendutakse jaatatud maailma omavahelise seotuse näitlikule selgitamisele; Oras: "der sich im allerkleins- ten Kreise dreht" - "ses pisiringis, mida piirab puur" - kommentaar eksplit- seerib eitatud maailma suletuse põhjuse, millele lähtetekstis on ainult vihja­ tud). Kui on tekkinud vajadus teksti muuta, on tõlkijad märgatavalt rohkem eelistanud kompresseerimisele kommenteerimist, üldistusele täpsustust ja ekspressiivsuse vähendamisele selle laiendamist. Seega võib järeldada, et lähteteksti kujundite ja seega ka semantilise ruumi säilitamine on olnud tähtsaim, ning pigem peetakse lubatavaks autorikujundeid omalt poolt rõhutada kui neid kaotada. Sellega on kooskõlas ka ekspressiivsuse laienda­ mise küllaltki tihe kasutamine vastupidi autoripoolse ekspressiivsuse vä­ hendamisele.62 Kirjeldatud tehniliste võtete eelistus on kooskõlas ka lähtekujundite se­ mantiliste funktsioonide esindatusega eesti tõlgetes. Autori semantilise ruu­ mi mõõtmed on rohkem kui 60%-l juhtudest jäänud samale tasemele. Selline näitaja on küll analüüsi keskmistatud tulemus. Tõlkijaid eraldi vaadates võib öelda, et enamik tõlkijaid ületab selle 60% künnise. Kaks tõlkijat - Pro- sa ja Oras - edastavad mõõtmeid täpselt vaid veidi üle poolte juhtudest. Erandiks on kahte erinevat äärmust esindavat eesti tõlkijad Paulson ja Hirv: Paulsonil on mõõtmed leitavad täpselt samal eksplitsiitsusastmel vaid 4 juh­ tudest ning Hirvel veelgi vähem. See seostub loomulikuna literaalse korduse vältimisega nende tõlgetes. Ülejäänud mõõtmete osas leitavad nõrgenemised ja tugevnemised on pea­ aegu tasakaalus, väikese kaldega nõrgenemiste kasuks. Ometi ei iseloomus­ ta see jällegi kõiki tõlkijaid eraldi vaadates. Selline keskmine tendents ka­ jastub Orase, Underi, Keesi ja Laabani tõlgetes. Kompensatsiooni lähedal, kuid kaldega algsete mõõtmete tugevnemise poole on Prosa tõlgete muutu­ sed. Ainukesena nimetatud tõlkijatest on originaali mõõtmed selgemalt ja

60 Siin võib küll ilmneda lihtsalt ka vaatleja enda kuulumine vaadeldava keele kasuta­ jaskonda, s.t et põhimõtteliselt on tõlkijad - kas teadlikult või mitte - lähtunud samadest semantilistest mõõtmetest, milleni on jõudnud ka analüüsija. 61 К. M. van Leuven-Zwart, Translation and Original, lk 90. 62 Objekti kirjeldamine tõlkes mõne talle lähtetekstis implitsiitselt omase tunnuse abil tugevdab üldjuhul kujundialust semantilist mõõdet. Kuid tihti toimib see ambivalentse ku­ jundi puhul mõne teise mõõtme nõrgenemise arvel. Seda võib näiteks märgata D. Vaarandi tõlkes "Sügispäev" - luuletuses oluline sakraalne tasand nõrgeneb ning tugevneb maine ja looduslik. Luuletus kaotab peaaegu täiesti oma filosoofilise mitmetiloetavuse.

425 rõhutatumalt leida Kaalepi tõlgetes63 (nt joonistuvad tema tõlgetes selgemalt välja jaatatud maailma intensiivus, dekonstrueerivus ja seotus: "Das Blut ist das Schwerste. Das Blut ist schwer" - "Veri asja teeb raskemast raskemaks"; "diese stürzen dahin" - "nad sööstavad hukatusse", ja eitatud maailma mää• ramatus: "wie sich das alles seltsam benimmt" - "on kõik nagu ilmatu ime- märk"). Nelja eesti tõlkija - Semperi, Paulsoni, Vaarandi ja Hirve - puhul on mõõtmete nõrgenemised tunduvalt ülekaalus. Hirve puhul väärib märkimist, et ka tema tõlgete muutused mahuksid üldise tendentsi hulka, kuid nõrge­ nemine toimub eelkõige algkujundite kustutamise arvel. Strukturaalanalüüsi käigus saadud autori poeetilise maailma omadused said juba eespool jaotatud jaatatud ja eitatud maailmaks. Tõlkemuudatusi analüüsides võib selline liigitus tunduda esmapilgul mõttetu, kuid lihtsustab siiski mingil määral tõlgete kirjeldust ja selgitab tõlkijate käitumist. Loo­ mulikult säilitavad mõlemad maailmad oma funktsiooni ka tõlgetes, kuid nende tõlkimist eraldi vaadates on selge, et tõlkijad ei edasta neid sugugi üh­ temoodi. Tihti on näha, et üks hinnanguline maailm leiab tõlkes rohkem rõhutamist kui teine. Eesti tõlkeid iseloomustab, et kümnest tõlkijast kaheksa puhul (sellest tendentsist langevad välja ainult Paulson ja Vaarandi) võib täheldada nõrgenemiste ja tugevnemiste tasakaalustatud kasutamist vähe­ malt ühe maailma taasloomisel - ehk siis vähemalt üks maailmadest on püü­ tud oma intensiivsuselt luua originaalile võimalikult lähedasena. Peale Paulsoni ja Vaarandi võib kõigi teiste eesti tõlkijate puhul rääkida jaatatud maailma täpse edastamise prevaleerimisest eitatud maailma ees. Orase, Underi ja Laabani puhul kehtib tasakaalustatud tõlkimine mõlema maailma puhul. Kaalepi käsitluses on eitatud maailma intensiivsus taasta­ tud kompensatsiooniga ja nii tugevneb jaatatud maailm tema tõlgetes tun­ duvalt. Analoogne kalle, kuigi vähem silmatorkav, on ka Prosa tõlgetes. Sem­ peri, Keesi ja Hirve tõlgetes avaldub jaatatud maailma olulisus just nimeta­ tud kombel kompensatsiooni kaudu, sest eitatud maailm nõrgeneb nende tõl­ getes tunduvalt. Ning kuigi Paulsoni ja Vaarandi puhul ei ole näha nii otsest jaatatud maailma tähtsustamist, on ka nende tõlgetes olemas sellise tendentsi kaudne kajastus - oluliselt nõrgenevad küll mõlemad maailmad, kuid jaata­ tud maailm siiski vähem. Jaatatud maailma on täpse tõlkena leitav rohkem kui eitatud maailma, ning ülejäänud osas tasakaalustavad nõrgenemised ja tugevnemised üksteist rohkem kui eitatud maailmas. Seega keskenduvad eestikeelsed tõlked rohkem selle esitlemisele, milline Riike poeetiline maailm on, sealsete ebaharilike seoste ja hinnangute taasloomisele, mitte sellele, milline ta ei ole.64 Eitatud maailm ei ole tugevnenud ühegi siinvaadeldud eesti tõlkija pu­ hul. Täpne tasakaal on leitav Prosa, Orase ja Kaalepi tõlgetes. (Tasakaal vaa­ deldava tõlkija tõlgete koguhulgas, mitte igas üksiktõlkes või kujundi se­ mantilises mõõtmes eraldi.) Näiteks Kaalepi tõlkes: "durch Aufenthalte der Liebe" - "läbi armastuse asupaikade" - pole armastuse staatiliseks muutu­ mise hukkamõistmine nii otsene. Samas on teises tõlkes leitav "Ah was ist das für ein schöner Ball!" - "Ah, seda palli mul hellitab silm!" vaadeldav kui palli pealiskaudsele iluleja kergusele rõhutatuma tähelepanu juhtimine. "Abgewendet schon" - "juba eemale aetud" ja "Sie lassen mich gehen" - "Ja

63 Olen ruumipuudusel eelistanud A. Kaalepi tõlkeid illustratiivse materjalina nende vä­ hese hulga ja seega ka tsiteeritava väiksema mahu tõttu. 64 Sellise tähelepaneku mainimine võib küll tunduda esialgu mõttetu, kuid tähenduse omandab see fakt kindlasti näiteks võrdluses Riike soomekeelsete tõlgete sarnase analüü­ siga: soome tõlgetes kasvab märgatavalt just eitatud maailma kajastamise osakaal.

426 vabalt ma käin" juhtudel tugevneb eraldatus, lisaks eespool tsiteeritud mää• ramatuse nõrgenemisele tasakaalustab neid veel suletuse nõrgenemine: "wie verbärg ich mich gern von der Sehnsucht" - "kui meeleldi nüüd ma pageksin igatsuse eest." Laabanil on eitust manifesteerivate kujundite puhul tõlketehniline võte 100%-line repetitsioon. Paulsonigi puhul võib rääkida omamoodi kompensee- rimispüüust, kuid tema puhul lisanduvad muidu tasakaalustatud nõrgene- mistele ja tugevnemistele veel tema enda lisatud algmõõtmeid nõrgendavad kujundid, nii et tasakaal ei toimi tervikus.65 Semperil, Vaarandil, Keesil ja Hirvel nõrgeneb eitatud maailm tõlkimise käigus märgatavalt; Semperi ja Hirve puhul lisanduvad siia ka veel kaotatud kujundite käigus nõrgenenud omadused. Üldjuhul ei kajastu tugevnemiste-nõrgenemiste tasakaalustatud kasuta­ mine ehk kompensatsioon küll pelgalt ühe semantilise mõõtme või skaala pii­ res. Aga et kompensatsioon siiski eksisteerib eitatud ja jaatatud maailma ula­ tuses, võib öelda, et tõlgetes on üritatud säilitada - kuigi ümberstrukturee- rituna - just hinnangulisuse esindatust, mitte konkreetset omadust. Ehkki eitatud maailm tervikuna ei ole tugevnenud rohkem kui jaatatud, on siiski tugevnenud mõned seda esindavad mõõtmed. Eitatud omadustest on eesti tõlgetes enim tugevnenud võimetus ("so bin ich nicht mehr Herr in meinem Munde" - "ma pole enda isand - puudub julgus": A. Prosa, ning sa­ muti heledus ("greife scheu nach seiner Rosen Röte" - "vahel värelen kui vi­ devik lööb idas öide päeva pärjavöödist": A. Oras), väljaspoolsus ("geht ein Bild hinein" - "pilt kirgas sisse vaob": A. Prosa; "sisse lääb — püt tulejast": J. Semper), ajalikkus ("zurückfiel an das teilnahmslose Jahr" - "haud ja külm eelaeg ta neelab halvatuna. Tasakaal": I. Hirv), diskreetsus ("langsam und von Gottes Gnaden und auf den Himmel zu und nirgends hin" - "Kord sambarida katkeb.... kuid marmorastmed jätkuvad, Trepp katab taeva": I. Hirv). Nõrgenenud on kõige rohkem sunnitus ("um eine Mitte, in der betäubt ein grosser Wille steht" - "kus keskel tummalt seisab vägev ramm": J. Semper), suletus ("was sich ins Bleiben erschliesst" - "jäämine jäätab - kas hävib ent ohustav risk?": A. Oras), toorus ("emmal war ich weich wie früher Weizen" - "kord ma olin pehme nagu haljas nisu": M. Under). Mitte nii pal­ ju, kuid siiski on nõrgenenud ka aktiivsus, staatilisus, määramatus, horison­ taalsus, pimedus, madalus ja võõrus. Täpselt kompenseeritud on korduvus, ning kompensatsioonile väga lähedal (kuigi võib rääkida kaldest nõrgenemi­ sele) on ka eraldatuse, kerguse ja paljususe taasloomine. Ainult samaväärse­ na on edastatud allpoolsus ja helitus. Jaatatud omadustest on enim tugevnenud intensiivsus ("alles, was durch meine Kinderjahre namenlos noch und wie Wasser glänzt" - "kõik, mis lapsepõlvest saati ime veel ja nimetu ning vilkuv värv": P. Kees; "denn Die­ ses: diese Tiefen, diese Wiesen und diese Wasser waren sein Gesicht" — "Maastik, hommikuti ärgand. ta näos end peegeldas ... järv väreles, mets kii­ kus. ..": I. Hirv), veidi vähem passiivsus ("schau, hinterm Wald, in dem wir schauernd schreiten" - "Näe, metsas, kaugel sammudegi kajast": A. Prosa), intransitiivsus ("Wie Könige, die schliesslich nur noch schreiten fast ohne

65 Ajuti tekitavad I. Paulsoni tõlked oma iseseisva tonaalsuse tõttu kummastust, tõlge on seotud originaaliga ainult osutuste hajusa punktiiri kaudu, teksti aluseks olevad ku­ jundid muutuvad peaaegu tundmatuseni. Nt fraaside "um eine Mitte, in der betäubt ein grosser Wille steht" - "ent hiiglaslik veel elab tema hing"; "ein Tanz von Kraft um eine Mit­ te" - "ta liigutusis, süütud nagu laste" tõlgete kohta võib öelda, et Riike jaatatud ja eita­ tud maailm vahetavad peaaegu kohad.

427 Ziel" - "te justkui kuningat, kes ilma põhjuseta, niisama, harjumusest käia astmetel": I. Hirv), muutuvus ("geh in der Verwandlung aus und ein" - "Är­ gu kuski moondumast sind pidurdagu sein": A. Oras), raskus ("deine Härte fühl ich überall" - "sinu karmus rõhub mind kui vall": A. Prosa), kõrgus ("auf den Fluren lass die Winde los" - "las mägiharju tallab tuuletuur!": A. Oras), oma- sus ("Ich könnte meinen, alles wäre noch Ich ringsum" - "ma võiksin mõelda, et minaks saand ümberringi kõik": M. Under), helilisus ("mit dem Dunkel in den Violinen verwandt durch all mein Dunkelsein" - "(ma olen) see hämar hääl, mis hämarasse kandub, öö viiulite laulev hing": A. Oras), dekonstrueerivus ("wie gehen wir beide Wunderlich zugrund" - "nüüd kesk hukkumisi musti": M. Under). Märgatavalt nõrgenenud on mittediskreetsus ("an hundert S telien ist es noch Ursprung" - "siiski ent ürgseim veel uhkab": A. Oras, "ein leise Weiterwinkendes" - "üks vaikne viipamine": M. Under), lõplikkus ("dränge sie zur Vollendung ein" - "hõrkuse saaks": D. Vaarandi), määratus ("was bin ich unter diese Unendlichkeit gelegt" - "kuis ometi olen ma selle lõpmattuse all maas": M. Under), avatus ("langsam und von Gottes Gnaden und auf den Himmel zu und nirgends hin" - "Kord sambarida katkeb.... kuid marmorastmed jätkuvad, Trepp katab taeva": I. Hirv), ülevalpoolsus ("rührt mich an mit klarem metallenem Schlag" - "minusse lõi ta löögi selge metall": M. Under). Nõrgenemised on ülekaalus ka selliste mõõtmete nagu ajatus ("Dir, du Herrlicher. war, dir war, du Beschwörer" - "Sulle, sa hiilgav, oli sull', sa manaja": I. Laaban), seespoolsus ("geht ein Bild hinein" - "läbib pilt": A. Oras; "schleicht sie ins Herz sich leise" - "kui ümab läbi tuule": A. Oras), vertikaalsus ("wie der Fontäne Rohr treibt dein gebogenes Gezweig abwärts den S aft und hinan" - "nagu purskkaevu putk ajab su kaarduv võra laiali mahla, pärale": A. Kaalep), küpsus ("dränge sie zur Vollendung ein" - "hõr­ kuse saaks": D. Vaarandi), ainulisus ("allein zwischen den Balustraden" - "pikk spaleer kriitvalgeid sambaid": I. Hirv), tumedus ("sein verdunkelter Ton" - "tema kume kaik": A. Oras), seespoolsus ("ist zart und offen wie die Innenseite von einer Frucht" - "(mask) õrnalt avaneks.... küps meenutama sügisesi roiskund pirne": I. Hirv), tühjus ("und machten mich leer" - "nüüd olen kuiv": A. Prosa), vaikus ("Ich wiil dich leise leiten" - "sind viia tahan": A. Prosa) edastamisel. Kompenseeritud on dekonstrueerivus, seotus ja tume­ dus. Ainult samaks pole jäänud ühtegi jaatatavat mõõdet. Eesti tõlgetes edastatud Riike poeetilises maailmas on tervikuna mõle­ masuunaliselt ainukesena tugevnenud intensiivsuse-võimetuse skaala ja seda nii ülekaalukalt, et teiste mõõtmete tugevnemises ei saa rääkida enam millestki ühisest või tendentsilähedasest. Kuna seevastu nõrgenenud on enim suletuse-avatuse skaala ja veidi vähem ka valguse-pimeduse, küpsu- se-tooruse, vertikaalse-horisontaalse, ainulisuse-paljususe, vabaduse-sunni- tuse ja määratuse-määramatuse skaalad ning mõõtmete eksplitsiitsus tervi­ kuna on kompensatsiooni abil lähedane originaalile, võib järeldada, et inten­ siivsuse-võimetuse skaala on tugevnenud just nende nõrgenenud skaalade ja ka teiste nõrgenenud omaduste arvel. Oluliseks võib pidada ka seotuse-eraldatuse skaalat Riike poeetilise maa­ ilma defineerimisel, püüdu selle samaväärsele aktualisatsioonile tõlgetes. Selle skaala esindatus tervikuna on kompenseeritud. Oluline on, et ka nimetatud skaala ei kajasta mitte konkreetset omadust, vaid rõhutab ob- jektide/aktantide omavahelist sarnasust ja hinnangulist kokkukuulu­ vust eksplitsiitselt, nii nagu seda teeb intensiivsuse-võimetuse skaala implit- siitselt.

428 Tänu konnotatiivselt lisandunud mõõtmetele muutub eesti tõlgetes leitav jaatatud maailm lähtetekstides esindatusega võrreldes tugevamaks ning alg­ selt veidi nõrgenenud eitatud maailma edastamise mõjuintensiivsus taasta­ takse lähtetekstidega samal tasemel. Samuti on tõlkijapoolsete konnotatsioonide lisandumine kooskõlas kirjel­ datud tendentsidega konkreetsete mõõtmete tugevnemises. Eelkõige tähen­ dab see seda, et mõõtmete uued esinemiskujud ei ole mõeldud mitte niivõrd algsete nõrgenemiste kompenseerimiseks, kuivõrd juba niigi tähtsamaks muutunud mõõtmete tugevdamiseks.

Kokkuvõtteks

Kokkuvõtvalt võib öelda, et eesti tõlkijaid ühendab püüd autori maailma lugejale lähedasemaks ja mõistetavamaks teha pigem seal kehtiva põhjus­ likkuse kui tagajärgede kaudu. Raskesti tabatavat, ambivalentset kujundit püütakse muuta konkreetsemaks, detailsemaks, mõnikord ka visuaalsemaks, minna kujundi sisse, teadvustada tema algpõhjusi. Intensiivsus või selle puu­ dumise eitamine on eesti tõlkijate jaoks olnud tunduvalt tähtsam kui sellest tulenev konkreetselt tajutav väline omadus. Nii võib öelda, et eesti tõlgetes rõhutatakse objektide ja aktantide sisemist positiivset energiat, mis selle omaduse põhjustab. Eitatud maailma toorus ja sunnitus kalduvad eesti tõlgetes nõrgenema, kuid rõhutatakse väljaspoolsust. Nagu teiskeelseteski tõlgetes pole seespool- sust peetud nii tähtsaks kui lähtetekstides. Jaatatud maailma omadusena on rõhutatud ka valgust ning helilisust, mis mõlemad on Rilkele peamiselt loo­ mingu sünonüümid. Jaatatud ning eitatud maailma vastandavad ruumilised suhted nõrgenevad.66 Ehk oleks siinkohal kohane tsiteerida Ants Orase, ühe siinseski töös esin­ datud Riike eestindaja arvamust Riike poeetilise maailma kohta: "Riike "Wel- tinnenraum" on.... kütkestav, kuid äärmiselt haiglane.... Maailm on olemas ka väljaspool meid. Selle ülesandeks ei ole mitte indiviidi avardamine - see on omaette eksistentsi õigus. "Innigkeit" tähendab sageli selle vahe mittenä­ gemist. Minu meelest on iseloomulik ja hää, et meil eesti keeles seda sõna ei ole."67 Eesti tõlgetes leitud muutuste taustana ehk siis eesti keelest tingitud sil­ maspidamise viisi ja perspektiivina võib näha jaatatud maailma too­ nitamist ajast sõltumatu ja omaette eksisteeriva, oma intensiivsuse tõttu kokkukuuluva ja kompaktse sfäärina. See sfäär ei ole talle vastanduvast maailmast ning selle objektidest isoleeritud mitte niivõrd ruumiliselt, kuivõrd nende kui endast väljaspool asuva passiivse ignoreerimise kaudu. Sellega kooskõlas on jaatatud maailma tühjus ja vaikus kui valmisolek väljastpoolt tuleva vastuvõtuks nõrgenenud, sinna pääsemiseks on oluline lammutada ei­ tatud pooluse omadused. Jaatatud maailma intensiivsuse n-ö tulemkvalitee- dina on tähtsustatud ajatu looming, samal ajal kui eitatud maailma toonita­ takse katkendliku, ajaliku ja teistele suunatud n-ö argiaskeldamise kaudu. Kas ja kuidas leitud üle- ja alarõhutused tõlkijate R. M. Riike maailma taasloomisel eesti keeles seostuvad eesti keelele kui maailmatajumise ja -loo­ mise vahendile muidu omaste eelistustega, vajab kindlasti pikemat, enama- 66 Sama toimub ka soomekeelsetes tõlgetes, kuid näiteks venekeelsete tõlgete puhul võib üheks oluliseks erijooneks pidada just ruumilise vastanduse hoolikat - s.t küll ümberor- ganiseeritud, kuid intensiivsuselt kompenseeritud - säilitamist. 67 Akadeemia kirjades, lk 43. 429 te uurimisobjektidega ja detailsemat käsitlust. Ehkki kõige eelneva põhjal sai selgeks, et käsitletud tõlgetes on vaatepunkt Riike maailmale muutunud ja selle edastamisel on teinekord eelistatud teatud aspekte teiste ees, ei tohi siiski unustada, kuivõrd on selline perspektiivimuutus tajutav vaid kaldena. Kordaksin veel kord, et kõik kirjeldatud semantiliste funktsioonide eksplit- seerimise muutused toimusid ainult selles - umbes 40%-lises - osas, mis jäi üle mõõtmete samaväärsest edastamisest (mida ei tasu segi ajada täpse tõl­ kega). Tegu oli ikkagi Riike maailma edastamisega ja seega iseloomustavad need tõlked kahtlemata ja esmajoones eesti tõlkijate arusaama Rainer Maria Rilkest.

430 KUIDAS SUNNIB PEALKIRI?1

PART LIAS

Tänini ei ole keegi vaadelnud eesti kir­ paha poiss". Kirjastajale, Bernard Kangro­ jandusteoste paratekste (pealkirjad, pü• le see pealkiri ei meeldinud, kuna lugejad hendused, ees- ja järelsõnad, motod, joo­ võisid arvata, et tegemist on lasteraama­ nealused jms). Alustada oleks ehk kõige õi­ tuga. Ta siiski muutmist ei nõudnud. gem pealkirjadest. Kuidas sünnib pealki­ "Inimvaresed", romaan. ri"? Kas enne teose kirjutamist'? Kas hoopis Siin tekkis pealkiri päris alguses ja te­ hiljem? Kas kirjutamise ajal? Kas kirjanik gelikust sündmusest. Romaani idee oli muudab algselt mõeldud pealkirja, ja kui, olemas, aga ma polnud veel kirjutama siis missugustel ajenditel - kas sunnib hakanud. Ühel päeval juhtisin autot suu­ pealkirja muutma kirjutamisprotsess või rel peateel ja pidin korraga pidurdama, mõni välistegur, näiteks toimetus või kir­ kuna kari vareseid lendles või kakles ke­ jastaja? Oleks tore, kui vaevuksite-viitsik- set teed. Kui sündmuspaigale jõudsin, site kirjutada mõned read oma teoste nägin, et kõik varesed hakkisid ja nokki- pealkirjade saamisloost. Need muljed või­ sid üht nõrka või viga saanud varest, kes vad olla täiesti vabas vormis. Huvitavad asjata püüdis lendu tõusta. Mui oli paha ka pealkirjad, mida on olnud vaja muuta tunne, mõtlesin, et justkui inimesed, kes (kas autori enda soovil või väliste asja­ ka nõrka või kaitsetut indiviidi ründa­ olude tõttu). vad. Et oleme ise "inimvaresed". See pealkiri jäigi ja stseengi sobis romaani. "Hundi silmas", romaan. HELGA NÕU: Tahtsin kirjutada romaani "Estonia" hukust kui saatuse halastamatust män­ Kui valmib romaani idee nii kaugele, et gust. Alguses panin pealkirjaks "Laeva- hakkan kirjutama, siis tuleb ka pähe hukk" ja kavatsesin selle jättagi. Lõpuks mingi esialgne pealkiri, mis saab tööpeal- kujunes aga romaan teistsuguseks, kui kirjaks. Enamus juhtudel leian parema algul olin mõelnud. Laevahukk oli küll pealkirja hiljem kirjutamise käigus või üks teemadest, aga pearõhk langes pagu­ ehk päris lõpuski. Tahan, et pealkiri lusele, inimestele, kes oma "hundikar­ oleks lööv, huviäratav ja originaalne. jast" eemale olid tõrjutud. Sümboliks ku­ Küsin ka Ennu (abikaasa Enn Nõu - junes hunt. Vahepeal oli ka mitu teist P. LJ, vahel ka teiste arvamist, et kuidas raamatut parvlaev "Estonia" hukkumise kõlab. Siin järgnevalt mõne pealkirja saa­ kohtaja "Laevahukk" pealkirjana tundus mislood. juba kordamisena. Siis lugesin üht rootsi­ "Kass sööb rohtu", romaan. keelset romaani, Majgull Axelssoni "Ap- Algul pealkirja ei olnud, mõtlesin siia- rilhäxan" ("Aprillinõid"). Seal oli absurd- sinna. Paari peatüki järele oli sümboliks katkend, kus peategelane, sündimisest tekkinud must kass. Ühel õhtul kuulasime saadik voodi külge seotud invaliid, nägi Olav Kopvillemi Kanadas välja antud maailma lendava linnu silmas. Sellest tu­ plaati ja selle üht esimest laulu: "Vaikne li mõte hundi silmast, vabadus puuris õhtu, lehm sööb rohtu, oma kõhtu täidab hoitud hundi silmas jne. Küsisin Ennult, ta..." Nagu välk lõi pähe pealkiri "Kass kumb pealkiri on parem. Ta arvas, et sööb rohtu". Kuuldus parasjagu absurdne "Hundi silmas" on huvitavam ja dünaa­ ja huviäratav. Meenus ka ema ütlus, et kui milisem. Siis oli romaan juba lõpetamisel. kass sööb rohtu, hakkab vihma sadama. "Tõmba uttu!", noorsooromaan. "Paha poiss", romaan. Kaua ei teadnud, mis pealkirjaks pan­ Pealkiri tekkis loogiliselt ja ilma suure­ na. Üsna alguses tekkis pealkiri "Jookse, ma vaevata. Romaan on inimeste saatu­ Joonas!" Joonas on peategelase nimi ja sest, ja kuidas need oleksid kujunenud, "Jookse..." tekkis ühe filmitiitli järgi kui "oleks" või "ei oleks" teatud sündmused "Jookse, X", mille olen nüüd unustanud. aset leidnud. Öeldakse ju, et "oleks on Ühes kirjanduslikus seltskonnas küsis * Vt ka: Keel ja Kirjandus 2002, nr 3-5, keegi, mis ma oma noorsooraamatu peal­ lk 193-198, 275-278, 365-367. kirjaks panen. Vastasin, et "Jookse, Joo-

431 nas!" Ei leitud aga, et see oleks hea või "Nõsõq rõõmu mõrsija" (2001) päälkiri lööv. Hakkasin uuesti mõtlema. Uurisin tull' väega aigupiten ja kah alios inne eesti slängi ja leidsin "Tõmba uttu!". Al­ valmis saamist. Algusõn kirodi luulõtusõ ternatiivideks oli veel "Kogupauk" ja "Tee "Lehekuu lumi" ja tahi kõik raamadu tol­ mulle maasikas!" Küsisin jälle Ennult, lo ümbre kor'ada. Sys avasti, et Betty Al- kes kiitis heaks "Tõmba uttu!" Hiljem veril oli' sääne päälkiri, tuud es saaq testisin viimast pealkirja mitme Eestis panda. Kirodi mugu raamatut pikembäs elava eestlase peäl ja kõik reageerisid po­ ja avasti, et sääl om mõrsja ja pääväviir- sitiivselt. Keegi isegi leidis, et pealkiri dümise kujund. Äkki tull' miilde regilaul olevat kaurkenderlik. See rõõmustas. setokõstõlt mida tundas mõrsjakoolõtusõ Paljud pealkirjad on lihtsalt loogilised: nime all. Välisi päälkiräs "Koolõq kurba Novellikogu "Kord kolmapäeval", see­ mõrsija". Aga rahvamuusikauurijast sõb­ pärast, et kõikide juttude sündmustik toi­ ranna Taive Särg arvas, et paremb võtta mub kolmapäeval. algusvärsse asõmal laulu tõne puul, et ol- "Tiiger, tiiger", romaan. Kollased ja nuq elustav loits. mustad triibud = vaheldumisi head ja Seda mängu mängiti talsipühide aigu kurjad sündmused. ja mõrsja oli' niguq päiv. Koolõq kurba "Pea suu!", noorteraamat. Pealkiri ta­ mõrsija ridadõ man näio tsõõri keskel hab väljendada nooruslikku protesti. vajju ligi maad, kistu niguq talvinõ päiv ja Sündmustikus kästakse ka üht tegelast nõsõq rõõmu mõrsija rito man näas üles- toimuvast vaikida. poolõ nõsama. Luulõkogo kujundus om ka läbi koet nõsõva ja viirdivä pääväga. KAUKSI ÜLLE:

Päälkiri ja raamadu kaasõ kujundus MAIE KALDA: ommaq võtma küsimuseq - kui nuuq om- maq paigan, sys ostõtas ja loetas. Tulõda "Kirjandusest ja kriitikast" (1976). miilde viimädside raamatide päälkirju, Olin kirjutanud suhteliselt palju kriiti­ nuuq ommaq parembalõ meelen. kast, nõnda moodustuski raamat kahest "Säng" (1997) om kujund, mille ümbre niisugusest tulbast. Pingutasin ikka kah kogonõsiq kõik uma elost kirotõt jutuq. natuke, et midagi erksamat leida, aga ei Tegemist oli' algusõn sängü puudumisest tulnud valgustust peale. Vinkel lohutas: tulnuq kujundigaq, aga edesi lats asõma on omad eelised neilgi pealkirjadel, mis ei tähenduselt jõõsängü, voolusängü ja ko­ taha muud kui osutada üksüheselt sisule. guni Prokrustese sängü kujundiniq vällä. S.t umbes nagu pealdis kaubakastidel: Päälkiri sündü raamadu keskel. Väikene KOHV, TEE, KAMA. Nüüd tagantjärele essütamise ja tsuskmise krutski oli ka hakkasin spekuleerima: eks ole meie(gi) sääntsel päälkiräl seen, tegelikult ei ollõq kirjanduses päris palju pealkirju, mille sääl raamatun seksist pia midagi. valemiks või mudeliks "...ja ...": "Juttud Romaan "Paat" (1998) sai küll päälki- ja Teggud", "Ma-ilm ja mõnda", "Laulud ja rä inne kirotamist, aga algsõst soomõugri Loud", "Õied ja okkad", "Vanad ja noored", rahvastõ kui viitsirgu rahvastõ sõiduki "Tõde ja õigus", "Elu ja armastus", "Keha paadi kujund, sys om paat viil pruunikas ja vaim", "Kirves ja kuu", "Päike ja jogi", värv lehmil ja hobõsil, Paat pandas sää- "Tolm ja tuli", "Tuli ja tuul", "Tolmust ja nest kirja eläjile nimes. Sys viil paadi- värvidest", "Maa ja rahvas", "Muld ja aludsõ inemise tähendus ja nii edesi. marmor" jne, ikka universaalid ja arhe­ "Huuv" (2000) oli' algusõn "Hoovi elu", tüübid paaristikku, õnneks siiski ena­ aga "Sängü" päälkirä mool sai raamadu masti mitte binaarsed. Osa on üldtuntud, keskel lihtsalt "Huuv". Hoovi all ma mõt- võiks öelda - märgistunud pealkirjad. On li kujuta saandivahetusõ vaeside liinaini- aga ka küllalt suuri kirjanikke, kellel meste ellu, üldse inemiste ellu, kiä uma seda malli üldse pole, vaid kindlalt üks­ ümbrusõst ei päseq, tegelikult tuudaigsõ ainus mõiste, sh sage mugav kalduvus eesti ellu. Huuvi tõmbamine, õukond, ta- pealkirjastada tegelas- või kohanimega. gahuuv, agul, mille ümbre raamat koon­ Aga küllap on Sul endal klassifikatsioon dus. juba olemas. Mis mind nagu huvitama

432 hakkas: kas ei ole "...ja ..."- malli kasu­ kuskil. Nii lisandus minu käe läbi väike tajatel arutlemise tarve suurem ja enese­ võltsing, muidugi emaga "kooskõlasta­ kindlus väiksem, võib-olla ka eepiline tud", nimelt lk-le 143 kaheksa rida ("Üks sallivus suurem nendest autoritest, kellel jalg, teine jalg [—] Ja nukrus kipub kal­ piisab ühemõistelisest markeeringust? lale.") ja lk 145 ülemises lõigus lauseosa Eraldi mõtlesin "Mõru ning mööduja" üle. "viis sõrme mehe peos, tikub Annele jälle Runneli murdetaustas puudub ning, kas pähe". siis ehk kakofoonia 'ja möödu/a' vältimi­ ne, või demonstratiivneja-malli teisenda­ mine või veel midagi muud - kas Sa ei ta­ CORNELIUS HASSELBLATT: haks talt küsida? Pealkirja "Mis mees ta on?" (2000) saa­ Tõlkepealkirjadega on ju peamiselt nii, mislugu ja tähendust seletasin raamatus et antud raam on võrdlemisi kitsas ja va­ eneses ("Saateks"). Rahvalik taust oli likuvõimalus piiratud. Aga siiski: tõlgi­ kindlasti olemas Harjumaal, ja just see­ tav pole ju sõnad vaid sõnumid, nii et mõ­ suguses järelevaatavas ja -proovivas mõt­ nikord võib sihtkeeles midagi hoopis tes, milles näiteks räägib mu ema raa­ teistsugust välja tulla. matu algusepisoodis: "Või teie siis soovite Kirjutan nüüd lihtsalt maha, mis mul­ minu kutsariks saada. Vaatame, kellega le meenub neist pealkirjadest, mille sün­ mul tegemist on, näeme, mis mehed te dimisel olen ise olnud asjaosaline, küsi­ olete, kui ligidalt julgeb keegi kuristikust mata, kas see huvi pakub või mitte. Aru­ mööda sõita?" ("Seitse tähte taeva Sõelas", saadaval põhjusel mainin ainult tõlkekir­ lk 5-6.) Mall Jogi tõi (žürii esinaisena jandust, mitte enda artikleid või raama­ kommenteerides) välja negatiivse tähen­ tuid, mis vist ei paku antud küsimuses duse - 'mittemehine, arg vennike', aga mingit huvi... (Liigne tagasihoidlikkus, meie pool pandi sel juhul ka vahele ja pakuksid huvi küll - P. L.) Ning samuti hüüdmärk lõppu: mis mees ta ka on! mainin ainult neid, kus saksa- või hol­ Pealkirja redigeerimisest nõukogude landikeelne lõpptulemus on midagi muud ajal on mul meeles kaks näidet. Loomin­ kui algupärand, ma ei hakka ju seletama, gus 1960, nr 8 avaldatud retsensiooni miks Krossi "Tuhatoos" on saksa keeles pealkirjaks olin pannud "Tule ja tuule "Der Aschenbecher" või Luige "Ajaloo ilu" laulik". See on sealsamas lk 1276 lapse­ hollandi keeles "De schoonheid der ge- meelselt äragi seletatud: "...just tema va­ schiedenis". rasem luulelooming õigustab teda nime­ Huvitav on antoloogiate pealkirjasta­ tama tuleja tuule laulikuks. Pole nähta­ mine, kuna siis tuleb alati mingi valik te­ vasti juhus, et Suitsu luules kõige sage­ ha. Jaan Krossi novellikogumik sai saksa damini korduvateks sõnadeks, kord otse­ keeles pealkirja "Die Verschwörung" ses tähenduses, kord kujunditena, on tu­ (1994), kuid seda on lihtne seletada, sest li ja tuul: ka temas endas on nende kahe Krossi "Vandenõu" oli üks tõlgitud juttu­ loodusjõu rahutust, tule sära ja põlemist, dest. Pealkiri on lühikene ja uudishimu tuule hoogu ning heitlikkust." Nojah, äratav, põnev. Ma arvan, et see oli üks Suitsu "Tuli ja tuul" ilmus paraku pagu­ põhjus. luses. Ja siis ei saanud isegi Looming" en­ 1991. aastal tegime Irja Grönholmiga dale seesugust allusiooni lubada. Või ei kaheksast novellist koosneva novellianto­ tahtnud tühjast tüli tõsta. loogia (Berg, Kross, Mattheus, Põldmäe, Madde Kalda raamatu "Seitse tähte Traat, J. Tuulik, Unt, Valton) ja selle taeva Sõelas" (1981) käsikiri käis romaa­ pealkirjaks sai "Trugbilder" ("Viirastu­ nivõistlusel autori pandud pealkirjaga sed" või "Pettepildid"). See oli minu idee, "Vigalast Siberimaale". Züriis võeti ta ükski lugu selles antoloogias ei kanna sõelale lõppkoosolekul, ja puhtalt ainult sellist pealkirja. Mäletan, et tulin selle Aksel Tamme eestkoste tulemusena. peale pärast Mattheuse "Minu isa luulu­ Muidugi oli tabu nii see pealkiri kui ka de" lugemist (mis on selles antoloogias), viimane peatükk "Siberimaal". Kui olime kuigi luulud on seal tõlgitud sõnaga emaga leidnud uue, neutraalse tiitli Wahu. Siiski tundus "Trugbilder" peal­ (tekstist endast, lk 62), palus Maarja kirjaks palju sobivam olevat, arvatavasti Ojamaa korrata sedasama motiivi veel sellepärast, et mitmus Bilder tegi selge-

28 Keel ja Kirjandus nr 6. 2002 433 maks, et tegemist on enam kui ainult ühe säilitada seeläbi, et saksa keeles algab looga. Ise põhjendasin oma järelsõnas va­ tekst väikese tähega, mis on ju ebanor­ likut järgmiselt: "Trugbilder" erschien maalne. See on küll peensus, aga saksa nicht zuletzt aus diesem Grund ais pas- keele polüseemia pärast (infinitiivil ja sender Titel für diese Sammlung: in fast kolmanda persooni mitmusel on ju samad alien Geschichten schwingt etwas Mysti- vormid) polnud muud võimalik teha. Ku­ sches, Trügerisches, Übernatürliches mit, jutasin ette, et väike r alguses sisendaks und keiner weiB genau zu sagen, wo die potentsiaalsetele lugejatele teadmise, et Grenze zwischen Schein und Sein ver- tegemist on mingil määral moodsa, eks­ läuft. Oder - um es mit den Worten Jaan perimentaalse tekstiga. Ei tea, kas sõ­ Kaplinskis auszudrücken und der Aussa­ num jõudis pärale, kriitika vähemalt ei ge gleichzeitig eine politische Dimension ole eriti sellele reageerinud. zu verpassen sowie die europäische Ein- Eraldi on selle tõlke katkend ilmunud gebundenheit der estnischen Literatur zu pealkirjaga "Der Taxifahrer" (estonia verdeutlichen: "Die Grenze zwischen Ost 1992, nr 1), mis on sündinud sellepärast, und West wandert stetig, mai nach Osten, et taksojuhil on selles loos üsna oluline mai nach Westen, und kaum wissen wir osa. Samasugune katkend on hollandi jemals richtig, wo sie gerade ist". keeles ilmunud pealkirjaga "Eerika en de ("Viirastused" kui kogumikule sobiv peal­ taxichauffeur" (De tweede ronde. Estland kiri ei tekkinud ainult sel põhjusel: pea­ -nummer. Lente, 1994). aegu kõigis lugudes võngub kaasa midagi Rohkem ma enda vastutavatest peal­ müstilist, petlikku, üleloomulikku, ning kirjadest ei oskagi öelda. Järgmised faktid mitte keegi ei oska öelda, kust jookseb vajaksid kindlakstegemist veel mujalt. näiva ja oleva piir. Või - et väljenduda Krossi "Keisri hullust" tsirkuleeris ku­ Jaan Kaplinski sõnadega ja anda avaldu­ nagi pealkiri "Zar und Narr" (1980-ndate sele nii poliitiline mõõde kui ka osutada algus, Helsingi estofiilid), kuid see tundus eesti kirjanduse seotusele Euroopaga: liiga labane ja praeguseks on ju kinnistu­ "Piir ida ja lääne vahel muutub pidevalt, nud hiljuti kadunud Helga Viira sõnastus kord ida, kord lääne poole, ja vaevalt tea­ "Der Verrückte des Zaren" (mis on kaine me me kunagi õieti, kus see parajasti ja korrektne tõlge ja sobib sellepärast, et asub." (Tõlkinud P. Lias.) "Keisri hull" on ka üsna "normaalne" ja Antoloogial oli hea läbimüük ja isegi kaine). Krossi "Rakvere romaan" sai sak­ teine trükk oli kavandatud, aga kahjuks sa keeles "Die Frauen von Wesenberg on kirjastus pankrotti läinud! oder Der Aufstand der Bürger" (1997). Mati Undi "Räägivad ja vaikivad" sai Nii palju kui mina tean, oli see kirjastu­ minu tõlkes "reden und schweigen" (1992). se otsus, arvatavasti mängib siin ka min­ Katsusin Undi pisut ebagrammatilist git rolli see, et naised oleksid pealkirjas pealkirja (sest kolmanda persooni mit­ esindatud. See on niisiis saksa raamatu­ mus vajaks ju tegelikult pronoomenit) turu ilming 1990-ndate lõpus.

434 KIRIUSUTELU VALDEK PALLIGA

Räägitakse, et Sul on viimastel aastatel Sõnaraamat, mis lähtub etteantud kogu aeg suvi. Kas see on tõsi? andmebaasist. Millised on selle head kül• "Suvi" on jah olnud juba pikemat aega, jed, millised vähem head? neli ja pool aastat. Vahepeal on küll paar­ Tõepoolest lähtub SUVI etteantud and­ kümmend kraadi külmagi olnud, ka lund mebaasist. See sõnaraamat on sündinud on sadanud, aga "suvi" muudkui kestab. Kotimaisten kielten tutkimuskeskuse Hakkab juba tüütama. Nii pikk "suvi" on (Kodumaa keelte uurimiskeskuse) ja Ees­ olnud mitmel mu kolleegil ka. Omavahe­ ti Keele Insituudi koostööst. 1998. aasta lises suhtluses oleme küll kirjapildis sel­ algul sõlmisid mainitud uurimisasutused le suve esitanud kujul Suvi või SUVI. soome-eesti sõnaraamatu koostamise, ra­ hastamise ja väljaandmise lepingu. Le­ Mis on Suvi ja kust selline nimi? pingus on kirjas, et uue eesti-soome sõna­ SUVI (ka Suvi) on sõnaraamat: Suomi- raamatu põhialuseks on "Suuri suomi- viro-sanakirja (Soome-eesti sõnaraamat). ruotsi-sanakirja" (1997). Rahastamine jäi Selle sõnaraamatu nimetuse kahest esi­ Soome poole asjaks, samuti annab Soome mesest sõnast see SUVI on saadud. Iga­ pool koostajaile (eestlastele) nimetatud päevaseks tarvitamiseks üsna mugav ni­ sõnaraamatu arvutiversiooni ning hoolit­ metus. Eeskujuks on olnud SURU (= Suu­ seb soome-eesti sõnaraamatu soomekeel­ ri suomi-ruotsi-sanakirja). se osa kontrollimise eest. Soome-rootsi sõnaraamatu arvutiversioon ongi olnud Ilmunud on mitu erimahulist soome- lähtekohaks SUVI koostamisel. Arvesta­ eesti sõnaraamatut ja neist avaldatakse des lähte- ja tulemkeele teistsugust suhet, küll muutmatuid, küll paranduste ja kui see oli soome-rootsi sõnaraamatu pu­ täiendustega uustrükke. Miks oli vaja ha­ hul, on soome-eesti sõnaraamatu arvuti­ kata uut tegema? versioon ja selle alusel tehtud trükiver- Varasematest soome-eesti sõnaraama­ sioon saanud mitmeti erineva kuju: läh­ tutest tuleb mainida eelkõige kahte: Ju­ tega võrreldes on muudetud märksõnade lius Mägiste "Soome-eesti sõnaraamat" valikut, lisatud stiilimärgendeid, muude­ (1931) ja Kalju Piheli, Arno Pikamäe tud vajaduse korral sõnaartikli struktuu­ "Soome-eesti sõnaraamat" (1965). J. Mä­ ri, erinev on grammatilise informatsiooni giste sõnaraamat oli küllalt ulatuslik ja esitus jne. omas ajas esinduslik. K. Piheli ja A. Pi­ Etteantud andmebaasist lähtumise kamäe sõnaraamatust ilmus 1969. aastal heaks küljeks võiks nimetada võimalust täiendatud versioon, selle toimetajaks oli sõnaraamatu koostamist kiirendada. prof Paul Alvre, kelle sulest ja algatusest Nõrkuseks on aga kahtlemata võimalik need täiendused ilmselt pärit on. Selle sõ­ kolmanda keele mõju, eriti sõnaartiklite naraamatu headest külgedest ja puudus- struktuuri osas ja ka näitematerjali esi­ testki on Keeles ja Kirjanduses kirjuta­ tamise osas. Tõenäoliselt kannatab ka tud. Ka K. Piheli ja A. Pikamäe sõnaraa­ SUVI selle pahe küüsis. mat on saavutanud auväärse ea ning oleks vist loomulik asjade käik, et ta Kui SUVI-projekt algaks praegu, kas saaks noorema ja kaasaegsema kaaslase. teeksid midagi teisiti? Paljuski sõltub sõnaraamatu koosta­ Mille poolest on uus sõnaraamat teist­ mise kava ajast, rahast ja tegijaist. Kui sugune kui senised? oleks enam aega ja raha, teeksin paljugi Uus sõnaraamat tahab olla tänapäeva teisiti. Näiteks võtaksin lähtekohana alu­ soome keele ja eesti keele sõnavara esita­ seks soome keele seletussõnaraamatu, la­ ja. Lähtekirjandus ja andmebaas on tun­ seksin paarisaja lehekülje ulatuses koos­ duvalt teistsugusem kui eelnevatel sõna­ tajail teha sama osa sõnaraamatust, mida raamatutel. Praegu on soome-eesti sõna­ siis koos kõrvutada ja kritiseerida; see tä­ raamatu koostajal kasutada mõlema kee­ hendab, püüaksin koostajate viisipida- le seletussõnaraamatud, hulk uusi termi­ mist ühtlustada. Vähemalt minul on käi­ noloogia erialasõnastikke ja ka elektroo­ nud üle jõu, oskuste ja teadmiste eri au­ nilised andmekogud. torite suhtumist ühtlustada.

28* 435 Kas soome-eesti sõnaraamatu kõrvalt Praegu ei oska küll muud soovida kui: lõ­ on viimastel aastatel jäänud aega ka peks see asi ükskord ometi ära. Kui see muuks"? kord tõepoolest lõpeb, siis keerutan mõ- Lisaks sõnaraamatule olen aega võt­ nutundega pöidlaid ja - oma iga arvesta­ nud magamiseks ning söömiseks ja tervi­ des - hakkan mälestusi kirja panema. se remondi huvides lasknud ennast lõhki Täiesti iseenda lõbuks. lõigata ning taas kokku õmmelda. Mõni­ kord olen hellitanud oma kurku ja keelt Keele ja Kirjanduse toimetus õnnitleb hea õllega. head sõpra Valdek Palli 75. sünnipäeva puhul ja soovib pöidlakeerutamise vahele Mida hakkad tegema, kui SUVI õtsa ka kerget sulge! lõpeb ? Suve järele tuleb sügis ja talv ning SUVI läheb ka kohtumõistjate kätte. Küsitles ANU HAAK

436 VÄITEID JA VASTUVÄITEID

AUTORINIME PROBLEEMIST

Raimo Raag küsib: "Mis oli õieti esi­ lugemata. Tänapäevase lugeja jaoks on mese eesti keele grammatika autori ni­ seega siin veel üks lisaprobleem. Osuta­ mi?" (Vt KK 2002, nr 3, lk 183-192.) Vae­ tud praktilisel põhjusel on meil võimalik varikka arhivaalide läbivaatamise tule­ valida vaid kahe tiitellehtedel esineva ni­ musena leiab ta, et see oli Henricus Sta- mekuju (Stahl ja Stahel) vahel. Et esime­ hell. ne neist on järelpõlvedes juba ammu Üldreeglina peaks autori nimi selguma juurdunud, oleks küllap õigem selle juur­ tema elupäevil ilmunud raamatuist. Nagu de jäädagi. Eesnimena võiks ehk küll se­ Raimo Raag ise osutab, ei leia me kõnes­ nise Heinrichi asemel tõsiselt arvesse tul­ oleva autori raamatuist kordagi nimeku­ la tolleaegses trüki- ja kirjasõnas vist sa­ ju Stahell. 1637. aastal ilmunud esimese japrotsendiliselt kasutatud Henricus. eesti keele grammatika tiitellehelt võime Austagem aega ja autorit! lugeda: "...publiciret von M. Henrico Seda tuleks muide teha ka meie kir­ Stahlen." Järelikult oli raamatu autor jandusklassiku Tammsaare puhul. Teada Henricus Stahl (artiklis arvatakse küll, et olevalt oli tema teoste eluaegne autorini- daativist Stahlen peaks tulenema nomi­ mi järjekindlalt vaid eesnimetähtedega natiiv Stahle, ent seda minu meelest A. H. Tammsaare. Teame ka seda, et täiesti meelevaldselt, sest -e- on ju lihtsalt need tähed tulenesid tema ametlikust ni­ vahevokaal, mis seob lõpu -n nimega mest Anton Hansen, mille ta sel moel si­ Stahl). Teiste tema raamatute tiitellehte­ dus oma kirjanikunimeks valitud koduta­ del vahelduvad autorinimena Stahl ja lu nimega Tammsaare. Nagu Raimo Raag Stahel, millele tekstiosas lisandub veel esimese eesti grammatika puhul, võiksime Stahll. Trükkalite omavoliga neid nime­ nüüd küsida: mis oli õieti eesti kirjanduse kujusid vaevalt saab seletada, sest kõik suurteose "Tõdeja õigus" autori nimi? See raamatud ilmusid ajal, mil Stahl oli täies oli ju Anton Hansen! Kindlasti kirjutas ta tööjõus ja tal endal oli kindlasti oma sõna ametlikele dokumentidele ja erakirjadele öelda ka autorinime kohta. Ühtki tema­ alla Anton Hansen. Kas sellepärast ongi poolset vastuväidet trükis kasutatud ni­ viimastel aastakümnetel eesnimetähti medele pole esitatud. Küllap ta siis need A. H. tema kirjanikunimes aina sageda­ omalt poolt aktsepteeris. mini hakatud välja kirjutama: Anton Juba selle autori raamatute raamatu­ Hansen Tammsaare? Siit veel samm eda­ kogudest leidmise huvides ei tohiks meil si, ja jääbki ainult Anton Hansen. Ehk küll olla mingit põhjust minna üle nime­ oleks siiski õigem austada autori enda ta­ kujule Stahell, ükskõik kui palju ta ise se­ het. Maailmakirjandus tunneb ju teisigi da ka allkirjana kasutas. Pealegi - kuidas samalaadseid autorinimesid (meenuvad hääldada seda nimekuju? Saksa kirjavii­ näiteks O. Henry, J.-H. Rosny). sis märgitseb -h- vokaali järel tavapära­ selt vokaali pikenemist ja jääb ise välja ANTS VIIRES

AJALOOLISTE ISIKUNIMEDE ÕIGED (?) JA VALED (?) VORMID

Raimo Raagi artikliga püstitatud küsi­ kokku puutunud. Probleem on õigupoolest mused on ilmselt huvi pakkunud paljude­ laiem — millist vormi peaksime kasutama le, kes võõraste nimedega, sealhulgas aja­ isiku-ja kohanimede puhul, mis esinevad loolistest tekstidest pärit nimedega on või on esinenud mitmel eri kujul ja/või

437 mille kirjutamise ning hääldamise reeglid peaksime jääma nime kandja eelistatud erinevad eesti keele ortograafia- ja hääl- kontraktsiooni või suspensiooni juurde? dustavadest? Kas tuleks püüelda võimali­ Loomulikult puudutab vähemalt osa kult originaalilähedase variandi poole või neist küsimustest äärmuslikke näiteid, minna normeerimise teed? ent viitab ometi sellele, kui raske on sel­ Praegusaegsete isikunimede puhul on les valdkonnas olla absoluutselt järjekin­ nende üks ja kindel versioon reeglina tea­ del. Olgu ajaloolistes tekstides leiduvate da. Teisiti on lugu ajalooliste isikunime­ isikunimede kõikuva ortograafia kohta dega. Mõned vähesedki näited omaaegsest toodud mõned näited, tarvitades selgitu­ nimedemaailmast võiksid demonstreeri­ ses normeeritud nimekuju. da, kui keeruliseks võib seesugune küsi­ XIV sajandi lõpus tegutsenud Tallinna mustering osutuda ning millisesse kim­ raehärra Johan Stoltevoti liignime võime batusse võime sattuda, üritades igal juhul tema poolt Tallinna raele läkitatud kirja­ säilitada nimede algkuju. de allkirjades kohata vähemalt viiel kujul: Kellelegi, kes meie vanemate tekstide­ stolteuoet, stoltevut, Stoltevoit, stolteuoet, ga kas ajaloolisest või filoloogilisest vaa­ stolteuut.1 Eesnimi Johan (johan - algus­ tevinklist on tegelnud, pole üllatuseks, et tähe suurus on vaieldav) on kõigil viiel ju­ kesk- ja varauusaegne ning sageli hili- hul kirjutatud ühtemoodi. Esimene nime­ semgi ortograafia on väga kõikuv. See ei kuju — stolteuoet — pärineb raehärra oma­ puuduta mitte ainult rahvuskeeli, mis käelisest kirjast, ülejäänud kirjad on tõe­ kirjakeeltena tulevad Euroopas laiemalt näoliselt üles tähendatud kirjutajate kasutusele alles kõrgkeskajal. Ka märksa poolt. pikema kirjakeeleajalooga ladina keele Peamiselt Brügges resideerinud Tal­ ortograafias tuleb ette teatavasti kõiku­ linna päritolu suurkaupmehe Hildebrand misi. Kas selles ebakindlate ortograafia- Veckinghuseni abikaasa Margareta on traditsioonidega kirjalikus aineses leidu­ oma 1420-ndate aastate esimesel poolel vate nimekujude seast on põhjust otsida mehele kirjutatud kirjades kasutanud üht ja õiget ning kas tänapäevase keele­ järgmisi nimekujusid: gretkin veckinchu- kasutuse seisukohalt võõrast vormi on õi­ sen, grete veckynchusen, greteke veckin- ge normeerida või mitte? Kui meie käsu­ chuseni'gretke veckinchusen, greteke wek- tuses on mitu erinevat ajaloolisest tekstist kinkhuzen.2 Eelistatumaks saab pidada pärit kuju ühest ja samast nimest, võime nimekuju gretke veckinchusen, sest see kaaluda neist variantidest sobivaima ot­ esineb korduvalt ning seda kirjades, mis simist, ent arvestada tuleb ka juhtumite­ on kirjutatud kas Margareta Vecking­ ga, kus vastavast isikunimest puuduvad huseni enese käega või siis kirjutaja kaasaegsed ülestähendused või vähemalt poolt, kelle teeneid ta kõige sagedamini isiku enda omakäelised ülestähendused. kasutas. Kas kasutada võimalikult originaalilähe- Kolmanda näitena olgu esitatud Tal­ dasi (s.t isiku kaasajast pärinevas allikas linna dominiiklaste konvendi viimane leiduvaid) nimevorme seal, kus nad on majandusülem David Sliper, kelle nime olemas, ning jääda ülejäänud juhtumitel leiame tema enda kirjutatuna näiteks ebamäärase, hilisemale traditsioonile 3 toetuva nimekuju juurde? Mida teha ni­ kujul dauid sliper ja Dauid Scliper, kir­ mekujudega, mille vorm eesti keeles on javahetajate ja konvendikaaslaste kirju­ sügavalt juurdunud, ent erineb ajalooalli­ tatuna dauydt sljper ja Dauid slyper,* kates leiduvast? Kas peaksime loobuma raekirjutajate kirjutatuna dauit Sliper ja mitte ainult Stahlist, vaid ka näiteks i Vt TLA, f 230, n 1-1, s 415 (28. sep­ Russowist ja Sittowist, jätma välja või tember 1390), s 428 (17. märts 1393?), s 430 (27. november 1393), s 440 (18. august asendama teisega mõne tähe ning võtma 1395), s 447 (13. märts 1396). kasutusele diakriitilised märgid, mille 2 Vt TLA, f 230, n 1, s Bh 81 I, fol 250r osa häälduses võib ka keeleajaloolastele (22. september 1423), 249r (29. november mõnikord jääda ebaselgeks? Või mida 1423), 252v (24. mai 1424), 258r (7. sep­ peaksime tegema nimedega, mida nende tember 1425). 3 TLA, f 230, n 1, s Cm 11, fol 165v (ca omanikud on kirjas kasutanud lühenda­ 1505), s Bk 3, fd 60r (1522), HOr (1525). tult? Kas võime neid vastavalt mujal lei­ 4 TLA, f 230, n 1, s Bk 3, fol 61v (vasall duvale analoogiale transkribeerida või Reinolt Tuue 1524), 79r (konvendi lektor Thomas de Reken 1524).

438 dauid schlipper.5 Eesnimi võib olla antud mise hilisemal perioodil, võib see ajaloo­ ka lühendatuna ning teada olevalt viima­ liste tekstide puhul aga anda tunnistust ses Sliperi omakäelises allkirjas — frater ka lihtsalt ortograafia normeerituse süve­ David socius tribulationis6 — kohtame te­ nemisest. Kas tegu on ka vastava nime­ ma eesnime kujul, mida paleograafias ko­ kuju õigemaks pidamisega nime omaniku genematu lugeja võiks pidada kaheks või kirjutaja poolt, on ehk eeskätt meie, kõrvutiasetsevaks o-täheks. Kuna ülejää­ mitte kirjutaja või nimeomaniku kaasaja nud osa allkirjast on ladinakeelne (kiri ise probleem. küll keskalamsaksakeelne), võiks seda Kui suudame siiski tõendada mingi ni­ ehk pidada kirja autori eesnime latini- mekuju valdavat kasutamist nimeomani­ seeritud vormiks. Kas saame selle vormi ku kaasaega kuuluvates tekstides (sageli kui omakäelise ja teada olevalt viimase me seda siiski ei suuda), jääb üle otsus­ võtta eeskujuks, kui me näiteks ei tea, tada, kas kasutada seda tänapäevase tra­ kas allkirja andja eelistanuks tol hetkel ditsiooni, ortograafia ja keele arengu sei­ ortograafiat Dauid või Dauid? Häälduse sukohalt tavatut nimekuju või minna seisukohalt ei ole see — arvestades и ja v normeerimise teed. Kas on põhjust kasu­ vahelduvat kasutamist varasemas orto­ tada arhailisi vorme nimedest, mille pu­ graafias - oluline, ent ometi peame ot­ hul need on olemas, ning tänapäevaseid, sustama mingi kindla kirjapildi kasuks. s.t normeeritud vorme teistest, mille va­ Niisiis näeme, et ühe kindla nimekuju rasemad vormid pole teada või on üksnes väljavalimine kõikuva ortograafiaga analoogiate abil tuletatavad? Seda teed allikatele tuginedes on keerukas ning pole seni läinud ükski kultuurkeel ning enamasti subjektiivne. Mõistagi on mit­ eesti keeles on seda küsimust lahendatud mete nimede ortograafia puhul võimalik niigi keskmisest suurema pieteeditunde­ ga, kasutades ajalooliste nimede puhul märgata mõningaid seaduspärasusi: näi­ vormi, mis järgib vastava keele, mitte teks mingi kindla vormi eelistamist nime eesti keele kasutusviisi. Pigem võiksime omaniku enese poolt või ortograafia muu­ olla rahul sellega, et Heinrich, Johan, tumist aja jooksul. Kui saame täheldada Margareta ja David pole muutunud Int- teatud ortograafilise vormi prevaleeri­ suks, Jukuks, Krõõdaks ja Taaviks, mitte mist, eriti vastava sõna või nime kasuta- aga muretseda selle pärast, kuidas juu­ 5 TLA, f 230, n 1, s Bk 3, fol 117r (rae- rutada vorme Henricus, johan, gretke või kirjutaja Marcus Tierbach ca 1524), s Aa 9, Dauid. fol 21v (rae kohtuprotokollide ärakiri ca 1550). 6 TLA, f 230, n 1, s Bk 3, fol 114r. TIINA KALA

439 RAAMATUID

AHEL JA TEE

Lehte Hainsalu. Kellakuuljad. Ahelromaan. Tallinn: Eesti Raamat, 2001. 488 lk.

Nagu 2000. aasta romaanivõistlusel kirjutaja leidlikkuse üle, kuid enamasti esikoha saanud Aarne Rubeni romaanis leidub ka üht-teist küsitavat või kahtlema "Volta annab kaeblikku vilet" on ka III panevat. Kõige enam, peaaegu jäägitult, auhinna saanud Lehte Hainsalu "Kella- olen kaasa läinud tema lasteaineliste no­ kuuljates" juttu Eesti ajaloost. Need kaks vellidega kogumikust "Kes te koormatud teksti on küll täiesti erinevad, kuid tõen­ olete" (1988), mille kõrvale - teemat ja ku­ davad meie nüüdiskirjanike huvi ajaloo jutusviisi arvestades - eesti kirjanduses vastu, püüdu vaadata tuntud asjadele teisi samaväärseid leida polegi. L. Hain­ uue pilguga, jõuda mineviku kaudu täna­ salu 1990-ndate aastate romaanid, mis päeva. Mõlemal teosel on põnevad peate­ veel enne "Kellakuuljaid" võistlustel au­ gelased ning omapärane jutustamistehni- hindu saanud, on osavalt komponeeritud ka. Ent kui "Volta annab...." on ilma kaht­ ning haaravate probleemidega, ent kuju­ luseta läbinisti ilukirjanduslik teos, siis tuse intensiivsusest või ehtsusest (või ei "Kellakuuljad" kujutab endast teatud pii- tea õieti, millest) jääb ikkagi nagu pisut rinähtust - ilu- ja ajalookirjanduse, me­ puudu. Muidugi on too "täiskirjanduslik" muaarse ja publitsistliku esituslaadi põi­ mõõdupuu suures osas subjektiivne. mingut. Teadupärast sallib romaan kui L. Hainsalu 1990-ndate aastate romaa­ avatud žanr meelsasti ka mitmesuguste nid kannavad lisaks meeldejäävatele diskursuste kooslust. Nii on "Kellakuul- pealkirjadele ka üpris omapäraseid ala­ jaid" huvitav lugeda, ometi tekib ajuti pealkirju, autoripoolseid kujundlikke žan- mõte: kas ei kannata fiktsionaalne osa rimääratlusi. On üks puzzLe-romaan muude arvel siiski veidi liiga palju? Teost ("Viis minutit enne vihma", 1997), üks võiks ju võtta ka belletriseeritud (ilukir­ fiktsioon-romaan ("Viis minutit pärast janduslike elementidega) kultuuriloona - vihma", 1999) ja ohvriromaan ("Kukelo- ent jäägem selle juurde, et see on ro­ kuti", 1999). Lugejale antakse vihje selle maan, nagu autor ise on välja pakkunud. kohta, kuidas või millest on lugu kokku Nõustun raamatu annotatsioonis öelduga, pandud, seatakse üles nagu mingi hoia­ et tegemist on ideelt erakordselt huvitava tusmärk, et ees on midagi ootamatut. teosega, ent mõistan ka, miks tuli romaa­ Tekstid ongi ühes või teises suhtes ise­ nivõistluse kolmas, ja mitte esimene äralikud, mitmetasandilised, mitte küll koht. lausa radikaalselt eksperimenteerivad, Midagi "Kellakuuljatega" (ja eelnenud ent neis kasutatakse omapärasel moel mõttearendusega) analoogilist võib öelda tuntud modernseid jutustamisvõtteid - Lehte Hainsalu loomingu kohta üldse: ta vahelduvat sisemonoloogi, allusioone (eri­ teostes on paeluvaid ideid, inimlikku ti "Kukelokutis") ning üllatavat vaate­ mõistvust, publitsistlikku mõtteerksust, punkti ("Viis minutit pärast vihma" sur­ sõnaosavust, mitmesuguseid leidlikke majärgne teispoolsus). Samas on tegemist kujutusvõtteid, ning kõigest sellest pais­ sotsiaalpsühholoogiliste probleemromaa- tab välja täiesti omanäoline kirjutajaisik- nidega, kus vaatluse all elatanud ja noo­ sus. Kõrgeimat kirjanduslikku hinnet po­ red naised - nende elusaatused, suhted le talle siiski kerge anda - osalt seetõttu, meestega, üksindus, hirmud, lepituse ja et ta tegutseb sageli kirjanduse ühel n-ö mõistmise otsingud. Ka ajalugu kui selli­ äärealal, osalt muudel põhjustel. Tegeli­ ne on neis romaanides olemas, eriti "Viie kult on Lehte Hainsalu loomingus, ees­ minuti"-diloogias. "Kellakuuljate" ajaloo­ kätt ta hilisemas proosas, alati midagi, lise haardega see muidugi võrreldav pole. mis tekitab huvi, kaasaelamist ja rõõmu "Kellakuuljad" on autor nimetanud

440 ahelromaaniks. Millele see võiks osutada? ma. Folkloristliku värvinguga fiktsioonis Eesti poeetikas on kasutusel termin kulgevad jutustus ja dialoogid rahvapära­ "ahellaul", mis tähistab rahvalaulu teatud se mõnuga, kergelt arhailises ja tartu- kompositsioonitüüpi: järgmine värss seos­ murdelises keeles. Sellelaadset oleks tub eelmisega, korrates selle mingit mo­ tahtnud veel edasigi lugeda! Kuid autori tiivi, ning annab edasiarenduseks uue eesmärgid on olnud teistsugused, ning motiivi. Niisuguseid konkreetselt jälgita- kirjanduslikus aegruumis pannakse peat­ vaid ahelseoseid - näiteks kordab uue selt kehtima konkreetsem ajalooline ja peatüki algus eelmise lõppu - on ka "Kel- geograafiline mõõdustik. Seda küll mitte lakuuljates". Tundub siiski, et ahel on järsu, vaid sujuva üleminekuga, milleks Hainsalul eeskätt teose teemale - eest­ on XIX sajandi alguse Võnnu ja sealse laste raskele, vastuoluderohkele ning Körberite pastoripere kujutamine. Vana ometi järjepidevale ajaloole — viitav ku­ Eduard Philipp Körberi kaudu tuleb esile jund, ning rakendub teose n-ö sisevormis. romaani nimisümbol "kellakuuljad", sa­ Ahelat kui kõigepealt seotust jätkuvu- muti nagu ka tähtsat osa etendav Võnnu s e mõttes toonitavad niihästi romaani vabadustamm. Pastori pojad Karl ja Mar­ tsükliline, korduvustega ajakulg, ükstei­ tin hakkavad kirjutama eesti keeles. Just sest otsekui läbikasvavad tegelased kui Martin Körberilt pärineb esimene romaa­ ka jutustaja (resp. peategelase) otsesed ni kandvatest kellaluuletustest - hiljem mõtteavaldused. Ahelal on muidugi veel hõivab oodatult tähtsa koha Gustav Suit­ teine, kinniseotust märkiv tähendus, mis su "Kerkokell". Mis aga Körberitesse puu­ on vältimatult olemas "Kellakuuljateski". tub, siis on need baltisaksa estofiilid ku­ Eesti ajaloos ei pääse ju kuidagi mööda jutatud sümpaatseina ning autor on lu­ orjuse ja alistatuse käsitlemisest. Ning li­ banud endale siin piisavalt ilukirjandus­ saks üldinimlikuni aspekt: igal inimesel, likku vabadust. Körberite seltskonnas on sealhulgas tuntud ajaloolistel suurkujudel ka Jott Tee tegelasena huvitav ja isiku­ on oma välised ja sisemised köidikud. pärane, igati peategelase mõõtu - talle on Lehte Hainsalu romaan-kultuurilugu pööratud enam tähelepanu kui pärastpoo­ on kujundi-ja sümbolirikas ning just see le, kui koos ajalooga tõusevad üksteise jä­ õigustab seda pidama ilukirjandusse rel suurde plaani tuntud isikud. kuuluvaks. Alapealkirjas osundatud ahe­ Õieti pole küll päriselt nii, et raamatu la taustal ilmub nähtavale tee - elu ja lugeja saaks alustada puhtalt platsilt ajaloo paratamatu kulg. Nii ongi ahelro- ning vaid kirjanduslikust mõõtmest - vä­ maani peategelase nimi Jott Tee. Mui­ hemalt siis, kui ta on harjunud lugema ka dugi on see kõigepealt koondnimi isikuile, seda, mis paikneb enne põhiteksti. Antud kes aja- ja kirjanduslooliselt kaovad non­ juhul on seal (annotatsioonile lisaks!) si­ de nii tavaliste "jt"-de hulka, kuid ka ne­ sukorra funktsiooni täitev "Aja kulgemi­ mad on suure tee käijad. Romaani lõpp ne", milles tuuakse ära aastaarvud ja kõlabki: Jott Tee jätkab, sest jätkub tee. peatükkide pealkirjad - enamasti tuntud Autori põhjalikku nimesümboolika kasu­ kirjanikunimed -, nii et ajalooline põhi­ tamist näitab ka perekonnanime otsene plaan on kohe paika pandud. Järgnevas tähenduslik viide tegutsemisele, Jott loos ei ole neid vahepealkirju märgitud ja Teele kui "tegijale". Saab ju Joti vanaisa see on väga hea. Ilukirjandusliku mõju oma priinime mõisahärra korraldusest: seisukohalt võinukski sisukord-kronoloo- "Priidik, tee!". Need kavatsuslikult tä- gia olla pigem raamatu lõpus - kuid nagu hendusküllased nimed annab autor "Kel- juba eespool öeldud, õnnestub ajaloolist lakuuljates" üllatava osavusega, sundi­ ülemtooni vältida nagunii ainult lühikest matult, toreda rahvapärase loogikaga. aega. Nii on ka Jotiga, mis - nime leiutanud isa Pärast Jott Tee noorust ja suhtlemist jaoks, kes ilmselt on lõbustatud riimidest Körberitega sisenetakse hoogsalt eesti - kõlab hästi kokku Otiga, pere esikpoja kirjandus- ja kultuurilukku, kõigepealt nimega. XIX sajandi omasse, mille sõlmpunktid on Mõjuv, stiilne, aga ülejäänud osast pa­ tuntud suurkujude kaudu päris hästi väl­ raku erinev on romaani - tõepoolest ro­ ja toodud. Valitud episoodid on küll erine­ maanilik! - avang: Jott Tee sünd talu­ vad, ja loomulikult võiks mõnel juhul poeglike pärimuste ja uskumuste maail­ küsida: miks on võetud nimelt see? Aga

441 päris juhuslikuna ei tundu miski. Kristian Hurda kasuks oleksid XIX sajandi Eesti Jaak Peterson istub kartseris ja näitab te­ ajaloos midagi parandanud? Jott Tee, aga da külastama tulnud Jott Teele oma ilmu­ võib-olla ka Lehte Hainsalu, näib just se­ tuslikke luuletusi, J. V. Jannsen hoiatab da arvavat, sest raamatu kõige proble­ talupoegade saadikuid, kes palvekirjadega maatilisemalt, isegi negatiivsemalt kuju­ Peterburisse minemas, F. R. Faehlmann ja tatud tegelane on minu meelest just Carl F. R. Kreutzwald loovad kodus, pärast Robert Jakobson. Kui muidu esinevad rasket kohustuslikku leivatööd, eesti kir­ niihästi Jott Tee kui ka autor äärmiselt jandust, C. R. Jakobson matab oma vara­ mõistvatena (seda ka väga nõukogude­ surnud lapsi ja plaanib Sakala väljaand­ meelsete kirjandus- ja kultuuritegelaste mist, Lydia Koidula ootab Viinis oma kol­ suhtes), siis XIX sajandi lõpu venestusre- mandat last ning vaeb loomingulisi ja formid pannakse üsna selgelt Carl Robert isamaalisi probleeme. Huvitav, et viima­ Jakobsoni süüks. Romaanikirjanikul on sel ajal on eesti kirjanikud tähelepanu loomulikult õigus ajaloolist tegelast omal pööranud just Koidula Viini-ajajärgule - moel tõlgendada, samuti on arusaadav, et sellest kirjutas ka Asta Põldmäe oma publitsistile on Jakobson väga hea märk, "Viini plikas"! Erinevaid rakursse lisab argument, mida välja käia praeguse po­ ajaloolistele tegelastele see, et nad esine­ liitilise võimumängu kritiseerimiseks - vad kõrvaltegelastena või tulevad kõneks seda enam, et kauge mineviku inimesena ka teistes osades ("lugudes") peale enda jääb ta autorile ilmselt võõramaks kui lä­ oma. himinevikust (isiklikult) tuttavad isikud. Jott Tee on siin enamasti kõrvaltvaa­ Ometi on mul kahju sellest võrdlemisi taja, kes nimetatud isikuid kohtab, kü­ ühekülgselt paikapandud aatemehest! lastab, mõnel juhul ainult kirja või saa­ Isiklikku kasu ajas ta taga küll hoopis vä­ detise läkitab. Kuid on ka peatükke, mil­ hem kui mõnedki teised, ning loomulikult les Jott Tee toimingud, tähelepanekud ja oleks venestamine aset leidnud ka siis, mõtisklused on esiplaanil (1846 "Postitõl- kui tema eestveetud palvekirju tsaarile laga", 1850 "Koik on surnud", 1869 "Esi­ poleks esitatud. mene laulupidu", 1880 "Koolikatsumine", XX sajandi algusest ja iseseisvusajast 1883 "Ärgatud"). Enamasti ütleb Jott väl­ valitud pildid tunduvad XIX sajandi oma­ ja autori seisukohti või tõstatab autorile dest juhuslikumad, ehkki tabavat on nen­ tähtsaid küsimusi. Nõnda hakkabki "Kel- deski. Kuid nad ei suuda võistelda nõu­ lakuuljates" tooni andma tänapäevane - kogude aja omadega, mis on väga sisen- vahest liigagi näpuganäitavalt mõjuv! - dusjõulised - ühelt poolt võõritavad, tei­ nüüdis-Eesti probleemidega rinda pistev salt tegelaste suhtes arusaamist ilmuta­ publitsistlik-esseistlik esituslaad. vad. 1950-ndatest aastatest peale leiame Autori vaated ja hoiakud on inimlikult lausa unikaalset dokumentaalset mater­ sümpaatsed. Rahvast ja tema kultuuri jali, näiteks sõjajärgsete noorte autorite kujundavad ning hoiavad mitte ainult katsumused, üksildane vana Friedebert suurmehed, vaid ka paljud tundmatuks Tuglas Marie Underile ja Artur Adsonile jäävad "teised". Rahva liidrid aga ei suu­ lepituskirja kirjutamas, kompromissitu da alati üle olla isiklikest võimuambit- Betti Alver Aira Kaalule andestusvaasi sioonidest, juhte tundub olevat rohkem ulatamas... Nende ja paljude teiste elavalt kui vajaja nad töötavad üksteisele vastu; kirjapandud ajaloofaktide esitamine teeb liigne kriitilisus ja/või kadedus ei luba "Kellakuuljad" tarvilikuks eeskätt noore­ loojate tõelist väärtust hinnata enne nen­ matele põlvedele, küllap aga köitvaks de surma. Nii tuttav ja iseloomulik asi. paljudele erinevatele lugejatele. Ometi võib lugejas tekkida kahtlus, kas "Kellakuuljad" on Lehte Hainsalu ma­ vastupidine variant - üks liider, kõigi hukaim teos - aukartust äratav, ainu­ poolt heaks kiidetud ja kodurahu kind­ laadne ning samas väga hainsalulik. Kir­ lustav suund - oleks tingimata parem. janiku loomingule omased "head ja vead", Pigem võiks arvata, et võimekate inimes­ millele oma arvustuse algul pisut viitasin, te küllus - olgugi nad isepäised! - annab on siin otsekui luubi all. Kordaksin üle rohkem võimalusi, väldib kontrollimatu ühe, minu jaoks just ilukirjanduslikku autoritaarsuse ja korruptsiooni teket. külge puutuva asjaolu. Lehte Hainsalu Kas Jakobsoni mööndused Jannseni või kujundlik leidlikkus üllatab ja valmistab

442 heameelt, ta kirjutamisvilumus väärib selle tajumiseks, mis teel näha. Aga nä- tunnustust. Eriti lugema asudes tundub gemisväärset ja mõtlemapanevat on tege­ see põneva ja ahvatleva teena, millele likult palju. Ning millised ka ei oleks kü­ end innukalt kaasa käima sätid. Ent aja­ sitavused või kahtlused, on Lehte Hain- pikku hakkab põhikujundite kordamine, salu taolise autori olemasolu eesti kirjan­ ehk isegi üleekspluateerimine ja lahti­ duse jaoks rikastav ja rõõmustav. seletamine kuidagi aheldama ning tuleb pingutada säilitamaks erksat meelt kõige ELE SÜVALEP

OLULINE JA VEEL OLULISEM Ants Viires. Kultuur ja traditsioon. Eesti mõttelugu 39. Tartu: Ilmamaa, 2001. 543 lk.

Clifford Geertz, kes avaldas 1973. aas­ Ainus, milles ehk siinjuures midagi tal artiklitekogumiku "Kultuuride inter­ konkreetselt oskan arvata, on "Taara avi­ pretatsioon", kirjutab sama teose 2000. ta!" küsimus (lk 48-68). Henriku Liivi­ aasta kordustrüki eessõnas: "Seitsme­ maa kroonikas mainitud Tharapita levi­ kümnendate alguses võtsin ette nende, nud tõlgendamine eestlaste valesti kuul­ varasema kümne aasta jooksul, legen­ dud sõjahüüuks on tõesti meelevaldne daarsetel kuuekümnendatel kirjutatud ning suvaline. Kroonika teksti analüüs esseede ühtekoondamise. Tollal olin kau­ ning hinnangud Henriku eesti keele os­ gel sellest, et mõista, mis ühendab neid kuse kohta2 lubavad pigem tunnistada artikleid peale fakti, et mina olen need kunagi tuntud jumala nimekujuks just kirjutanud."1 Ometigi on C. Geertzi raa­ Tarapita. Seda on mõned autorid varem­ matust saanud üks viimaste aastaküm­ gi oletanud, või vähemasti on nad kahel­ nete olulisemaid, üha uusi kultuuriantro­ nud Tharapita sõna tõsimeelsete etümo- poloogide põlvkondi mõjutav teos, mida logiseerimiskatsete mõttekuses, millele tajutakse kui kompaktset ning epohhiloo­ ka Viires mitmes seoses vihjab. See "õige" vat. Kuigi kõik raamatus ilmunu oli va­ tähenduse otsimine on teaduslikult võttes remgi kättesaadav, ilmnes kirjutatu tõe­ liigne hüpotees. Meil pole piisavalt alust line olulisus just üheskoos avaldatuna. Henriku antud nimekujus kahtlemiseks. Ants Viirese artiklitekogumik koosneb Et kogumiku autor on aga viitsinud üles mitmel aastakümnel kirjutatud artikli­ otsida kõikvõimalikud jaburad tõlgendus- test. Iga raamatu puhul ma "Geertzi variandid, osutab ehk taas Ants Viirese efektist" ehk ei räägiks, aga Ants Viirese huumorisoonele. Samal ajal on Viirese teosega seoses on selleks põhjust. analüüs muidugi laiem ning sügavam, Kogumik on jaotatud viieks osaks. haarates ka hilisemas rahvapärimuses Raamatu esimene osa on pühendatud sõ­ leiduvad mütoloogilised jäljed. nadele, mõtetele ning asjadele. See näib Kogumiku teine osa sisaldab kirjutisi olevat kaugemat ürgminevikku haarav vanarahva elu ja mõttemaailma kohta. arutlustering. Koik kuus siin leiduvat lu­ Selline jaotus viitab autori tähelepanu gu kätkevad endas eesti rahvakultuuri nihkumisele arhikeelelistelt küsimustelt arhetüüpsete aspektidega seotud etümo- juba tavalise rahvateaduse poolt haarata­ loogilisi arutlusi (Kalevist, vanapaganast, vateni. Vaatluse all on siin veoloomad (lk ahvi inimeseks saamisest, Taarast, ko­ 112-137), kalatõkked (lk 138-146), kodu- jast). Ehkki see kõik on filoloogiakauge- tööndus ja ulgtööd (lk 147-157), rahva­ tele kultuuriuurijaile raske temaatika, on kunst (lk 158-187), rahvatargad (lk Viirese kirjutised harivad ning mõnusad 188-197) ning muinasusk (lk 198-214). lugeda. Mõnusad ehk ka seetõttu, et ko­ Arvatavasti pole siinse valiku puhul olu­ hati näib autor lausa tõsiste asjadega line positivistliku teadmistehulga paiska- nalja tegevat. 2 Vt P. A1 v r e, Eesti ja liivi keeleaines 1 C. Geertz, The Interpretation of Cul­ Henriku Liivimaa kroonikas (I—III). — Keel tures. Selected Essays. New York: Basic ja Kirjandus 1984, nr 6, 9, lk 335-346, Books, 2000. 538-543; 1985, nr 2, lk 96-105.

443 mine lugejate ette. Pigem tuleks raamatu Pidevalt rõhutades etnoloogiateaduse teist osa vaadelda kui eesti traditsioonili­ euroopalikku konteksti, liigub Ants Viires se kultuuri alaste lühiuurimuste näidi­ ajaliselt ka Teise maailmasõja järgsesse seid, etalone. Ning seda need kirjutised perioodi. See on kui rahustus lugeja peas kahtlemata ka on, olgugi et nooremate traditsioonilise kultuuri muutuste kohta eesti rahvakultuuri uurijate tähelepanu käivate artiklite lugemisel tekkinud kri- on koondunud juba uutele probleemidele peldustundele. Autor kirjeldab lühidalt ning kasutatakse tihtipeale ka teistsugu­ alates 1960-ndatest aastatest Euroopas seid lähenemisviise. toimunud "märgatavat elavnemist teooria Raamatu kolmas alajaotus "Vastu nüü­ ja meetodi küsimustes". Siia kuuluvad disajale" on pühendatud eesti rahvakul­ käsitlused traditsioonist ja innovatsioo­ tuuri moderniseerumise vaagimisele. Nii­ nist, kultuurilisest kontinuiteedist, relikt- suguste kirjutiste järgnemine "traditsioo­ aladest, kultuurikontaktidest, akulturat- nilise aja" käsitlustele on igati loogiline. sioonist jmt. Viires kirjutab pseudomütoloogiast (lk Kohati näib tekst ehk olevat liiga ette­ 217-225), industrialiseerumise ning mo­ vaatlik (kirjutatud on artiklid muidugi derniseerumise mõjust külakultuurile (lk nõukogude ajal, ent nüüdsele lugejale on 226-248), kokaraamatutest (lk 249- 262) säärane kammitsetus siiski kummaline). ning folklorismist (lk 263-273), lisaks veel Näiteks kinnitab Viires 1976. aastal aval­ paarist küsimusest. Põhiliselt keskendub datud artiklis, et Maksim Levini ja Niko­ autor perioodile rahvuslikust ärkamis­ lai Tšeboksarovi 1955. aastal esitatud aja- ajast kuni Teise maailmasõja eelse ajani. loolis-etnograafiliste valdkondade teooria Viires analüüsib mitmel moel eesti rahva­ "pole kaugeltki identne" Ameerika etno­ kultuuris sel perioodil toimunud "suurt loogide culture area õpetusega (lk 326). murrangut". Eriti oluliseks peab ta just 1998. aastal on Viires aga väitnud, et Le­ XIX sajandi teisel poolel eesti rahvakul­ vin ja Tšeboksarov lähtusid oma teooria tuuris toimunut, millele XX sajandi algu­ sõnastamisel siiski just kultuuriareaalide ses juhtunu järgneb vaid "lainetusena". teooriast (Clark Wissler, Alfred Kroeber Kultuurimuutused on samas aga kahtle­ jt).3 Niisuguse nõukogudeaegse paine alla mata selline uurimisvaldkond, millele elu rusutu lahtimuukimine on tänasele luge­ annab katkematult ainest. Nii näitabki jale kohati ehk siiski liig. Kentsakas on Ants Viires oma teemapiiritlusega, et ta lugeda ka näiteks sellist, 1964. aastast on eeskätt just eesti traditsioonilise talu- pärinevat metoodilist soovitust kvantita­ rahvakultuuri uurija, sest ka muutused tiivsete uurimismeetodite osas (või ongi toimuvad just selle kultuurikihistusega. sellised ammugi vananeda jõudnud väited Ja kui traditsioonidest eemaldutakse, on võetud raamatusse just ajastu koloriidi väliselt ehk efektsemadki muutused tä­ edasiandmiseks?): "Massiliste ankeetide heldatavad vaibuvate võngetena. Nii või kiirema ja igakülgsema kasutamise sei­ teisiti, aga raamatu üldise kompositsiooni sukohalt on nähtavasti otstarbekas teos­ ning ka pealkirja seisukohalt on seesugu­ tada ankeete perfokaartidel, mis võimal­ ne piiritlemine igatahes asjakohane. Koik dab mehhaniseerida materjalide süste­ on kompaktne ning arusaadav. matiseerimist ja nende läbitöötamist mit­ Neljas raamatu alljaotustest "Rahva­ mest eri seisukohast lähtudes ning kasu­ kultuur ja rahvateadus" on suuresti me­ tada selleks võimaluse korral isegi elekt­ todoloogiline. Ants Viires seostab siin ronarvuteid" (lk 321). rahvateaduse museoloogilise temaatika­ Raamatu viienda osa on Ants Viires ga (lk 287-309), linnaolustiku (lk 310- eraldanud arvustavatele ning ülevaatli­ 323), ainelise kultuuri (lk 324-333), rah­ kele populaarartiklitele, teemadeks Soo­ vakunsti uurimise (lk 334-349) ning rah­ me-Ugri rahvad, Läänemere-äärsed kul­ varõivaste (lk 381-388) analüüsimisega. tuurid, Kihnu meresõit, rahvateadusli­ Peale selle annab autor ülevaate pagulas- kud teadusüritused ning väljaanded jm. eestlastest etnoloogide tegevusest (lk Peale selle esitab autor siin ka oma mit- 350—374), kultuuriloo ja rahvakultuuri 3 Eesti rahvakultuur. Koostanud ja toi­ seostest (lk 375-380), eesti folkloristika metanud Ants Viires ja Elle Vunder. Tal­ (lk 389-396) ning etnoloogia probleemi­ linn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, dest (lk 397-405). lk 29.

444 messe aastakümnesse jäävaid mõtisklusi de arengu ajaloolises lõikes ning näitab, elu põhiväärtuste ning muude filosoofilis­ kuidas konkreetse ajajärgu inimeste suh­ te küsimuste üle. tumised ning arusaamad on paljuski nii­ Viimasel ajal on kultuuriteoreetikute sugustest arengutest ja tegevustest vor­ seas oluliseks aruteluteemaks olnud see, mitud. kas kultuur on eeskätt ideed või eeskätt Raamatut lugedes tabasin end aeg-ajalt tegutsemine (behavior), kas eeskätt mõju­ imestamas. Tähelepanu vaheldub artiklilt tavad ideed tegutsemist või vastupidi. artiklile liikudes nii ajaliselt, metoodiliselt 1990-ndail aastail on mõjuvõimsamaks kui ka ainevaldselt. Nii kentsakas kui see kujunenud ideede primaarseks pidamise ka pole, aga need aastakümnete jooksul suundumus. Kultuuriantropoloog Marvin kirjutatud ja mitmel pool avaldatud tööd Harris (1999) vaidleb seesugusele vaatele moodustavad üheskoos ikkagi mingi uue vastu, väites, et lühemas ajalises pers­ terviku. Koik need artiklid sobivad oma­ pektiivis mõjutavad küll ideed käitumist, vahel ja täiendavad üksteist. Siit ilmneb ent pikemas ajalises lõikes mõjutab ini­ uus sõnum. Ja seetõttu võibki Ants Viire­ meste ning gruppide tegutsemine ning se raamatu tähtsust eesti etnoloogide sündmuste kulg ideesid väga põhjalikult. jaoks võrrelda C. Geertzi artiklitekogumi­ Ants Viirese kultuurikäsitlus näib olevat ku mõjukusega maailmateadusele. Harrisega sarnaselt kultuurimaterialist- lik. Viires esitab paljude kultuuriaspekti- ART LEETE

VOORAS MURRE, TUTTAV VALU Manau, kad... Pokalbiai su Tomu Venclova [Arvan, et... Vestlusi Tomas Venclovaga]. Vil­ nius: Baltos lankos, 2000. 317 lk.

Viimasel ajal räägitakse ikka ja jälle Põhjalasse kuuluvuse tunne ja sellest tu­ Balti ühtsusest, koostöö vajadusest Balti lenev mentaliteet eristavad Eestit muust riikide vahel ja koguni Balti dimensioo­ Baltikumist. Sellegipoolest, vaatamata nist. Kuid need teemad jäävad enam-vä­ erinevustele, on viimase sajandi ühine hem poliitikute pärusmaaks. Mis toimub ajalugu kahtlemata jätnud oma jälje. läti ja leedu kultuuris, teavad ilmselt vä­ Seetõttu tundub mõistlik aeg-ajalt huvi hesed. Ülevaated Loomingus ja Vikerkaa­ tunda, mis Lätis ja Leedus toimub. res on meeldivaks erandiks, kuid nad il­ Tomas Venclova nimi ei ole eesti luge­ muvad liiga harva, et saaks tekkida ter­ jale kuigi tuttav, kui välja arvata Leoni- viklik pilt. das Donskise ülevaade välisleedu kultuu­ Milles on asi? Varem tõlgiti läti ja lee­ ri- ja mõtteloo kolmest suurkujust - Vy­ du keelest eesti keelde rohkem, sest keh­ tautas Kavolisest, Aleksandras Štroma- tis nn kvoot sildiga "NSVL rahvaste kir­ sest ja Tomas Venclovast - selle aasta jandus". Nüüd kvoote pole. Arvan siiski, Akadeemia märtsikuu numbris. T. Venc­ et süüdi ei ole kvootide puudumine ega lova on leedu luuletaja, kirjandusteadlane vaba raamatuturg. ja tõlkija, kes sattus vastuollu nõukogude Oma püüdluses tutvustada eesti keelt võimuga ja emigreerus 1977. aastal ja kultuuri orienteerume suurrahvastele USA-sse. Vastuollu sattumine ei tähen­ ja Skandinaaviale, samas aga unustame danud tema puhul niivõrd poliitilist tege­ oma saatusekaaslased. Selles võib kergelt vust, kuivõrd kartmatust oma vaateid ja veenduda, kui küsida meie haritlaste eelistusi avalikult väljendada. Praegu on käest, kui paljud nendest oskavad (kas või T. Venclova Yale'i ülikoolis kirjanduse passiivselt) läti ja/või leedu keelt. Ometi professor. Pärast Leedu taasiseseisvu­ ei ole selles küsimuses midagi ebaloomu­ mist külastab ta regulaarselt kodumaad likku. Jutt on ju meie naabritest. ja kirjutab aeg-ajalt leedu kultuuriväl- Ma ei kutsu sugugi üles ignoreerima jaannetes. olemasolevaid erinevusi Balti riikide va­ Tomas Venclova kaasmõtlejate hulka hel. Eesti keele sugulus soome keelega, kuuluvad eelkõige Joseph Brodsky ja

445 Czeslaw Milosz. Cz. Miiosziga ühendab keelde tõlgitud ja ühtede kaante vahele Venclovat poola kirjanduse põhjalik koondatud. Paistab, et selleski mõttes tundmine ja sünnilinn Vilnius. J. Brods- kulgeb T. Venclova ja J. Brodsky tee pa­ kyga tutvus ta nooruses, kui mõlemad ralleelselt: 2000. aastal ilmus Moskvas olid algajad luuletajad. Tundub, et tege­ suur Brodsky intervjuude raamat. mist on kongeniaalsete luuletajate-tõlki- Millest T. Venclova pajatab? Kindlasti jatega, kes on teineteise luulet tõlkinud võiks teemade ring huvi pakkuda ka oma emakeelde. Selles mõttes on leedu­ eestlasele: Balti riigid ja keeled, väike­ lastel eestlastest rohkem vedanud: eesti rahvaste ellujäämine, kollaboratsionism keelde on tõlgitud üksnes J. Brodsky es­ ja dissidentlus, pagulus, valis- ja kodu- seede valikkogu ja vaid mõned üksikud leedu kirjandus, Kesk-Euroopa, kirjaniku luuletused, leedulastel on aga kakskeelne elu Läänes ja Nõukogude Liidus, totali­ paralleeltekstidega luulekogu. Nende ka­ taarne riik ja avangard. Olgu mainitud he maailmatunnetuse sarnasus on J. veel vene luule (eelkõige akmeistid Brodsky luuletuse "Leedu nokturn" kesk­ A. Ahmatova ja O. Mandelstam, aga ka seks teemaks: Мы похожи. I Мы в сущнос­ M. Tsvetajeva, B. Pasternak, J. Brodsky), ти, Томас, одно: I ты, коптящий окно из­ poola kirjandus ja luule, G. Orwell, mo­ нутри, я. смотрящий снаружи ("Oleme dernism ja konservatism, rahvuslikud sarnased. Oleme tegelikult üks, Tomas: si­ müüdid, üksindus. na, kes suitsutab akent seest, mina, kes Tundub sümpaatne, et T. Venclova ei vaatab väljast"). (Tol ajal elas J. Brodsky karda väljenduda kriitiliselt oma rahva ja juba USA-s.) Lugedes T. Venclova luulet, kirjanduse kohta. Rahvuslikud müüdid tekib kohati tunne, et loed J. Brodskyt lee­ on väga vajalikud ja kasulikud võõrvõimu du keeles. Ka vastupidine väide on õige. ajal, kuid pidev viitamine okupatsioonile T. Venclova luule on keelekeskne: sõ­ kui oma küündimatuse põhjusele tundub nad "keel", "grammatika" ja eriti "sün­ naeruväärne: olgu hindamiskriteeriumid taks" figureerivad pidevalt tema teksti­ ja mõõdupuud samad kõigi rahvaste ja des. Ta on pessimistlik luuletaja, kes kirjanduste puhul (lk 237). Ta ei karda, et näeb keeles ainsat vahendit mõttelagedu­ mõnele kaasmaalasele või välisleedulase- se, labasuse ja eksistentsi absurdi vastu: le selline hoiak ei meeldi. Sama lugu oli Viešpatijoj, kur draugo ranka I Niekados Cz. Miiosziga, kellele nii mõnedki poola nesuskubs l pagalbq, I Tuštuma ar aukš- pagulased viltu vaatasid: liiga tihti rõhu­ ciausia jega I Siuncia angelq - ritmq ir tab ta oma seoseid Leeduga, sõbrustab kalbq ("Universumis, kus sõbra käsi mit­ leedulastega, suhtub kriitiliselt H. Sien- te kunagi ei kiirusta appi, tühjus või kõr­ kiewiczisse (lk 125). geim jõud saadab ingli - rütmi ja keele") Kõigist tekstidest kumab ühelt poolt (kogumikust "Kalbos ženklas" - "Keele lugupidamine klassikaliste traditsioonide märk", 1972). Hiljem, luuletuses "Camera vastu (see kehtib ka leedu klassika kohta Obscura" (kogumik "Reginys iš alejos" - - pidevalt figureerivad luuletajate K. Do- "Vaade alleelt", 1998) esitab ta küsimuse: nelaitise ja Maironise nimed) ning teiselt kas... vis dar tikisi, lyg Viešpats, iš pir- poolt püüd individualismi poole ja rõhu­ mykštes padermes, I iš traškejimo, ošimo, tatud kõrvaltvaataja positsioon. Tundub, ribuliavimo pasemti I savo balso et T. Venclovale imponeerib keeruline amžinatvq -juosvq trupini esmes? ("kes... luule (kuid mitte kunstlikult keeruliseks / ikka veel loodab, nagu Jumal, ürgaeg- aetud), mille mõistmine nõuab lugejalt sest tõust, / praginast, mühinast, virven­ jõupingutusi. Ta ei karda seda tunnista­ dusest ammutada / oma hääle igavikku - da. Kriitiku märkuse tema "külmavõitu olemuse mustjat raasukest?"). Küsimus meisterlikkuse" kohta pareerib T. Venclo­ tuletab kahtlemata meelde püüdu "seada va välisleedu luuletaja Henrikas Radaus- saledasse stroofi elementide pime raev". kase sõnadega: "Luule pole ju ahi" (lk Kõnealune raamat on Tomas Venclo- 195). valt eri aegadel (1977-1999) võetud in­ T. Venclovale on võõras igasugune tervjuude kogumik. Intervjuud olid va­ nõukogude nostalgia ja liberalismivasta- rem ilmunud mitmesugustes väljaannetes sus. Väga meeldiva mulje jätab tema inglise, vene, poola ja leedu keeles, nüüd arutlus n-ö "vaimuvaesest heaoluühis­ on aga mitteleedukeelsed tekstid leedu konnast ja sügavalt vaimsest vaesest

446 ühiskonnast". Kapitalism ei ole ideaalne, vjuu antud 1977. a - A. V.] külastasin kuid see on kahest pahest väikseim. See, tuntud eesti luuletaja Paul-Eerik Rummo et inimene tahab saada kasu ja elada jõu­ kodu ja imestades märkasin, et tal ei ole kalt, on igati normaalne. Neid, kelle huvid raamatuid mingis muus keeles peale ees­ ei ole materiaalsed, on selge vähemus. ti. Küsisin, kuidas see on võimalik, ja te­ Need olgu ühiskonna katalüsaatoriks. Ei ma vastas rahulikult (ja mitte alusetult), olegi vaja, et kõik taotleksid kõrgemaid et kõike, mida ta soovib, võib lugeda ees­ eesmärke. See on isegi ohtlik, sest "nõue, ti keeles. Kahjuks leedulane seda öelda ei et sajaprotsendiliselt kõik inimesed ju­ või" (lk 18). Siinsamas imetleb T. Venclo­ hinduksid kõrgematest motiividest, viib va Loomingu Raamatukogu ja kahetseb, tapatalguteni" (lk 123-124). Naeruväär­ et Leedus analoogiline väljaanne puudub. sed on Lääne vasakpoolsete püüdlused Kahtlemata pakub meie publikule hu­ võrdsustada piltlikult öeldes supermar­ vi pikk ja põhjalik 1960-1970-ndate Tar­ ket Gulagiga. Sellele vastab T. Venclova tu kirjeldus (lk 100-106). T. Vencloval teravmeelselt: "Teie, kolleeg, olete neist olid tihedad kontaktid Tartu semiootiku­ kahest nähtusest näinud vaid supermar­ tega. Tartu õhkkond tundus talle väga li­ ketit, mina aga olen näinud mõlemaid ja beraalne — seal toimusid asjad, mis olid võin teile kinnitada, et põhiline erinevus mujal impeeriumis mõeldamatud: "Tar­ nende vahel on ilmne" (lk 315-317). tusse kogunes rahvas kogu Liidust, sest Erinevatest tekstidest ilmnevad huvi­ seal võis tunduda, nagu poleks kommu­ tavad paralleelid Leedu ja Eesti vahel. nistlikku võimu üldse olemas" (lk 100). Tundub, et Soome rolli mängis teatud Muidugi on see liialdus, kuid siiski võiks Leedu haritlasringkondade jaoks Poola: tulevane (või juba kaasaegne?) sotsioloog nii nagu Eestis tajuti sidet soomlaste kui mõtiskleda, miks Tartu Riiklikku Ülikoo­ hõimurahvaga, vaadati Soome televisioo­ li võeti vastu mujal NSVL-is tõrjutud vä­ ni, loeti soome raamatuid, samamoodi oli hemuste esindajaid. leedu intellektuaalidele Poola aknaks Eu­ Mitmed intervjuud on pühendatud lee­ roopasse (vaatamata vastuoludele, nn du kirjandusele. Võib isegi öelda, et tege­ Vilniuse küsimusele jms). Kuigi erinevalt mist on omamoodi leedu kirjanduse lühi­ Tallinnast ja Riiast kasvas nõukogude kursusega: saab ülevaate klassikast (K. ajal Vilniuses põlisrahva osakaal, on linn Donelaitis, Maironis) ja kaasaegsest välis- jäänud mitmerahvuseliseks ja kõik leedu- ja koduleedu kirjandusest (Henrikas Ra- lastest elanikud oskavad mingil määral dauskas, Alfonsas Nyko-Niliünas, Algi- poola keelt. Muidugi ei ole Poola see, mis mantas Mackus, Marcelius Martinaitis, Soome, kuid ideoloogiline surve oli seal Judita Vaiciünaite jm). T. Venclova antud tunduvalt väiksem kui NSVL-is. Paljud iseloomustused ja analüüs tekitab lugejas maailmakirjanduse teosed, mille ilmumine soovi süveneda asjasse, muretseda tekste NSVL-is ei tulnud kõne allagi, olid kätte­ ja sõnaraamatuid, otsida paralleele. saadavad poola keeles. Huvitav, et ka Lõpetuseks üks juhtum, millest mulle J. Brodsky rõhutab poola keele tähtsust rääkis üks vene sotsioantropoloog. Ta oli oma nooruses: 80% maailmakirjandust Lätis mingis väikelinnas vestelnud koha­ olevat ta lugenud poola tõlgetes; ka oma liku naisega. Selgus, et naine oli leedula­ tõlketegevust alustas ta poola autoritest. ne, kelle saatus oli Lätisse toonud ja kes T. Venclova on kursis ka eesti kultuu­ oli läti keele ära õppinud. Naine küsis sot- rimaastikuga. Mitmes intervjuus mainib sioantropoloogi käest, mis keeli ta oskab. ta J. Kaplinskit, U. Masingut ja M. Un­ Too hakkas loetlema: inglise, saksa, dent. Kõrvaltvaataja pilk on alati põnev prantsuse jms. Naine jäi hetkeks vait ja ja mingis mõttes hariv, sest võõras esitab küsis siis: aga milliseid väikseid keeli te meie kohta küsimusi, mida me ise poleks oskate? Teadlane muigas ja jäi vastuse iialgi osanud/julgenud esitada. Samuti võlgu. Võib-olla oma püüdlustes "suurde võtame teatud asju iseenesestmõistetava­ maailma" võiksime meiegi enda käest sa­ na ega oska neid hinnata. Tõestuseks ol­ gedamini sedasama küsida? gu toodud järgmine lõik: "Mäletan hästi, kui umbes kümme aastat tagasi [inter­ ANNA VERSCHIK

447 NIMETEADUSE VALIKBIBLIOGRAAFIA ON ILMUNUD

Selected Bibliography of the Onomastics of the Uralian Languages. Onomastica Urali- ca la-lb. Edited by Istvan Hoffmann. Debrecen-Helsinki, 2001. 469 Ik.

Bibliograafia eesmärgiks seati hinnata natsiooniga köitest la ja lb. Köide la si­ uurali keelte onomastika praegust seisu­ saldab läänemeresoome keelte bibliograa­ korda ja seniseid tulemusi. Bibliograafia il­ fiad alates eesti keelest, mille on koosta­ mus esimese osana sarjas "Onomastica nud Peeter Päll, järgneb soome keel, Uralica", mis on planeeritud viieosalisena, koostaja Eeva Liisa Stenhammar. Väik­ sisaldades lisaks juba ilmunud bibliograa­ semate läänemeresoome keelte biblio­ fiale veel kohanimeuurimise ajalugu (2. graafiad on esitanud Marje Joalaid (Inge- osa), asustusnimede ülevaate (3. osa), laen- rimaa: vadja, isuri, vepsa) või Marje Joa­ nimede ülevaate (4. osa) ja viienda osana laid koos Lembit Vabaga (liivi). Peatükki­ vesistunimede analüüsi. de ainestik on struktureeritud järgmiselt: Valitud bibliograafias on esindatud bibliograafiad, üldine onomastika, koha­ sellised teadustööd, milles nimeuurimine nimed, isikunimed, muud nimed, raken­ on seatud eesmärgiks, kus nimed ei ole duslik onomastika. Köide lb on struktu­ vaid vahend muude keeleliste nähtuste reeritud samamoodi ja sisaldab volga seletamisel. Väljaandja Istvän Hoffmann keeled, kus mari bibliograafia autorid on on märkinud sarja plaanis: "Nii näiteks ei Ivan Galkin ja O. Vorontsova (Terentje- kuulu siia need ajalooteaduslikud uuri­ va), mordva keelte puhul Sandor Mati- mused, milles mõnd asustusajaloolist kü­ csäk ja Nina Kazajeva; permi keeltest ko­ simust käsitledes kasutatakse ka kohani- mi osa on koostanud Aleksei Musanov ja meainest. Samuti on väljajäetud sellised udmurdi osa Ljudmila Kirillova, ugri kee­ keeleteaduslikud kirjutised, milles aja­ li esindab vaid ungari - autorid Edit Hla- loolist foneetikat, morfoloogiat jms uuri­ vacska ja Valeria Töth -, sest obiugri vates töödes on muu materjali kõrval ka­ keelte kohta ei ole õnnestunud leida koos­ sutatud ka nimesid." tajaid. Samojeedi keelte osa ei jagune 2001. aastal ilmunud bibliograafia üksikuiks keeliks, selle on koostanud osas on peatükid moodustatud eri uurali Sandor Szeverenyi ja Beäta Wagner-Nagy. keelte kaupa kirjandusnimestikest, mis on esitatud tähestikulises järjekorras. Bibliograafia koosneb kahest ühtse pagi­ MARJA KALLASMAA

448 RINGVAADE

MAAILMA MÕRKJAL NÄITELAVAL Ilmar Külvet 21. XI1920-27. IV 2002

Ometi kujunes esimeseks armastuseks ajakirjandus, seda 1944. aastal alanud pagulasteekonnal Saksamaalt Inglismaa­ le, sealt 1950-ndate keskpaiku Kanadas­ se ja 1970-ndate alguses USA-sse. Toron­ tos tegutses Külvet ajalehe Vaba Eestla­ ne toimetajana ning aastail 1972-1992 töötas Washingtonis Ameerika Hääle ees­ tikeelsete saadete toimetuses. Mäletan minagi oma lapseeast läbi rohesilmse raadioaparaadi ragina maagilise õhtuloit- suna kostnud: "Siin Ameerika Hääl, Was­ hington. Tere õhtust, head kuulajad Ees­ tis!" Mu mälusopis ei sõimu küll ühest ot­ seseost just Ilmar Külveti hääletämbriga, aga teame, et sellesama helisilla pühen­ dunud ehitaja ja hoidja oli ta pikki aasta­ kümneid. Sild, sillakujund ongi üks Külveti loo­ mingu võtmemotiive. Raputanud pagulas­ ühiskonna kivistuma kippuvaid stereotüü­ pe juba oma varasema, ainsana käsikirja Ilmar Külvet (Kalju Suure foto). jäänud näidendiga "Trooja hobune" (üle­ Jürikuu lõpus kõlas kirjanik ja ajakir­ jäänud, žanriliselt eriilmelised näitemän­ janik Ilmar Külvetile Viimane Gong. Te­ gud ilmusid kogumikus "Näitemänguraa- ma nimi jääb kirjanduslukku nii eestluse mat" alles 1982), tekitas ta tõelise tormi sillameistrina kui ka pagulasühiskonna veeklaasis draamateosega "Sild üle mere", kinnishoiakute isepäise kõigutajana. mis esietendus Stockholmis Pinna Stuu­ Esmalt luuletuste ja följetonidega kätt dios 1970. aastal. Käsitledes pagulaste ja proovinud, 1960-ndatel aastatel eksiilis kodueestlaste vahekordi ühe perekonna näitekirjanikuna tuntuks saanud ja hil­ murenenud inimsuhete raames, heitis jem, 1980-ndatel proosasse pöördunud teos kriitilise valgusvihu ka pagulaspoliiti­ Külvet sündis Keilas, lõpetas Tallinnas ka telgitagustele. Külveti enda poolt hää­ Gustav Adolfi reaalgümnaasiumi ja töötas lekaks vähemuseks ristitud ringkondade seejärel mitme ajakirjandusväljaande juu­ süüdistused pagulaskonna mustamises ja res. Keskkooliaegsest kirjandushuvist an­ okupeeritud kodumaaga suhtlemise pro­ dis tunnistust Õpilaslehe ülemaalise luu­ pageerimises kulmineerusid näidendi liigi­ levõistluse laureaaditiitel. Noore mehe tamisega sotsialistliku realismi produk­ teatrieelistused kaldusid toona Tallinna tiks. Külveti jaoks on aga ikka oluline ol­ Töölisteatri poole, tema vaateid lavakuns­ nud hingesild inimesest inimeseni, side tile mõjutas ajakirjanikutöös sündinud laialipillatud rahvuskildude vahel. Kirja­ kokkupuude Voldemar Mettusega. Hil­ rahva tsunftisiseseid sildu tõestas ta välis- jem, kodumaast eemal saigi Külvet teat­ eesti PEN-klubi sekretärina, kultuuride- riarvustaja kogemuse kaudu impulsi vahelisi seoseid sõlmis aga tõlkijana draama-alasteks katsetusteks. J. Steinbecki, A. Croninit jt eestindades.

29 Keel ja Kirjandus nr 6. 2002 449 "Sild üle mere" ja selle retseptsioon pilt- pilkavalt välja enesekesksuse, paanilise likustasid kirjaniku ettekujutust pagulas- suletuse ideoloogia. Päevaprobleemide teatrist kui foorumist, kus tuleks poleemi­ juurest pöördus Külvet eesti kultuuriluk­ kat pelgamata eritleda erutavaid päeva- ku näidendiga "Menning" (ilmus Manas probleeme. Pagulaskonna hoiakuid ja hin­ 1977, ainsana on see tekst lavastatud ka gelaadi võttis ta jätkuvalt kaardistada ka Eestis, 1990. aastal Vanemuises), väär­ prosaistina: jutukogud "Kuhu kuulud, tustades eelkõige nimitegelase kompro­ Kristjan?" (1982) ning "Jääkaru hingus" missitust. (1986); romaanid "Suupill ja 500 tuubat" Pagulaskonna kriitilise, intrigeeriva ja (1987) ning "Kes oskab lugeda hieroglüü­ seejuures loodetavasti puhastavalt mõju­ fe?" (1989); Eestis ilmunud valikkogu va enesepeegelduse raames on Külvet ku­ "Gulliveri käekõrval" (1996). Üksikute, ka jutanud pagulaskirjaniku enda staatuse marginaalseks nimetatud inimeste saatu­ ning missiooniga seotud probleeme. Kõ­ si kirjeldab Külvet mõistuspäraselt kar­ nekat muutust ajas ja autorihoiakus ta­ gelt, pigem kiretu vaatleja positsioonilt, jub, kui võrrelda kas või näidendi "Lamp vältimata siiski huumorit ja hillitsetud ei tohi kustuda" (lavastatud 1968) enese- irooniat. Esile kerkib enamasti keskealise sisenduslikku pealkirja romaani "Kes os­ meestegelase eneseteostuse lugu ning kab lugeda hieroglüüfe?" (1989) skeptilis- kuuluvuskriis. Psühholoogilis-realistliku resigneerunud tonaalsusega. kujutamisprintsiibi kõrval on Külvet edu­ Ilmar Külveti loojanatuuris põimusid kalt rakendanud ka allegoorilist vaate­ menninglik isepäisus ja illusioonivaba nurka, seda nii draama- ("Suletud aken") teadmine pagulaskultuuri paratamatust kui ka proosažanris (jutustus "Gulliveri hääbumisest. Andkem kirjanikku mäles­ käekõrval"). Mõistukõneline narrimäng tades au tema mõrkjat maiku rollitead- "Suletud aken" väärib tähelepanu pagu- likkusele. lasdraama üldpildis tavapäratult avatud teatraalse vormiga. Siin naerab Külvet PIRET KRUUSPERE

F. J. WIEDEMANNI KEELEAUHIND VALDEK PALLILE

28. märtsil k.a kogunes Tallinnas 14. ja. Ta on Emakeele Seltsi auliige, mitme korda F. J. Wiedemanni keeleauhinna Soome teadusseltsi ning Soome Teaduste toimkond auhinna looja Jüri Silla eesistu­ Akadeemia välisliige. misel, et nimetada 2002. aasta laureaat. Tuntud teadlane on siiamaani aktiiv­ Ühehäälselt osutus valituks mitmekülgne selt tegev ehk - sõnamänguliselt - ta on lingvist filoloogiadoktor emeriitprofessor suutnud tõestada, et emeriit pole eremiit, Valdek Pall, silmapaistev eesti kohanime- nagu oli kirja pandud temale Väike- uurija (mainitagu siin vaid tema teedraja­ Maarjas emadepäeval, 12. mail ulatatud vat monograafiat "Põhja-Tartumaa koha­ auaadressil. Laureaadi sõnavõtt pärast nimed" I - 1969, II - 1977), kohanimeuuri- auhinna kättesaamist suundus pikema mise ideeline ja praktiline korraldaja (sel­ sissejuhatuseta sellele, mis palju teadval le kohta vt nt: M. Kallasmaa, Üks teadlasel kõige enam südamel. Kõige­ tahk Valdek Pallist. - KK 1997, nr 6, lk pealt eesti keele olukord. V. Pall jagab 409-410), eesti dialektoloogia suunaja pi­ seisukohta, mille on hiljuti välja öelnud ka aja vältel, mordva ja teiste sugulas­ Eesti Vabariigi eelmine president, ühtla­ keelte asjatundja, eesti keele ja sugulas­ si F. J. Wiedemanni keeleauhinna lau­ keelte õpetaja Tallinna Pedagoogikaüli­ reaat Lennart Meri: meil kõigil on sigine­ koolis. V. Palli teened on suured ka eesti nud ohutunne meie keele suhtes. Üks leksikograafias: ta on "Eesti murrete sõ­ ala, kus ka ühiskonnas on viimasel ajal naraamatu" koostajaid ja toimetajaid, ohutunnet kõige selgemini tajutud, on "Väikese murdesõnastiku" I—II toimetaja, teaduskeel. V. Palli arvates võiks alles ühemehe-murdesõnaraamatu "Idamurde siis tunda vähemat ohtu, kui näiteks ar­ sõnastik" autor ja lõpetamisel oleva "Suu­ vutiõpetus on eestikeelne, programmid re soome-eesti sõnaraamatu" peatoimeta- eestikeelsed ning noored omakeelse arvu-

450 titerminoloogia omaks võtnud. Muidu suure tänutundega, viimasel ajal ka kah­ võib kergesti nii minna nagu ersa teadus­ jutunde ja meelehärmiga. Nüüd meenu­ keeles, millest vene keele oskaja raskus­ tatakse meil Eesti väljapaistvaimat fen­ teta aru saab. Sama kehtib ka ersa iga- nougristi veel üksnes tähtpäevadel, tema päevakeele kohta. Seepärast hoiatas algatused on välja suretatud, Eesti Keele V. Pall tõsiselt meie keeleelu juhte en­ Instituut on lõpetanud Soome-Ugri uuri­ natliku optimismi eest. missuuna ning Tartu ülikooliski pole sel Eraldi peatus V. Pall ajakirjanduskee­ alal enam midagi ootusrikast. lel, sest ajakirjandus ümbritseb inimest Ise lubas laureaat oma tööpõllul edasi igal sammul, köögist valitsuskabinetini, ja nokitseda. Väike-Maarja kirikuaias aga on võimas lugeja või kuulaja keele kujun­ hakkab kasvama värske auhinnasaaja is­ daja. Ilmselt pole seda endale selgeks tei­ tutatud tammepuu. nud ei ülikoolis väljaõpetatud ega ka ise­ Uus on F. J. Wiedemanni keeleauhin- hakanud ajakirjanikud. Nende keeletar­ na loos see, et Eesti riik Haridusminis­ vitusele oli professoril mitmeid tõsiseid teeriumi näol on asunud auhinda toeta­ etteheiteid. "Üksiküritajana" on ta püüd­ ma, mis peaks andma seni eraalgatusli­ nud ka mõne toimetuse töötajaid õpetada, kule ettevõtmisele tulevikukindlust. Au­ kuid üsna tulutult. hinna üleandmisel osales haridusminister Kõne teise osa pühendas V. Pall oma Mailis Rand. õpetajale akadeemik Paul Aristele, kelle­ le ta alati on mõelnud sügava austuse ja EEVI ROSS

450 AASTAT OLEVISTE RAAMATUKOGU

Oleviste raamatukogu asutamisaeg ei miline Raamatukogu korraldasid 3.-6. ole päris täpselt teada - nagu paljude aprillini Oleviste raamatukogu juubelile teistegi meie vanema raamatukultuuri pühendatud rahvusvahelise konverentsi tähiste puhul lähtub seegi juubel esime­ "Raamat ja raamatukogu Läänemere kul­ sest teada olevast kirjalikust ülestähen­ tuuriruumis 16.-18. sajandil". Avaette­ dusest raamatukogu kohta. Tähistamegi kandes Tallinna raekojas meenutas Aka­ ju mitte niivõrd luterliku raamatukogu deemilise Raamatukogu direktriss Anne asutamist Oleviste kiriku juurde, kuivõrd Valmas raamatukogu Baltica osakonna meie enda kuulumist luterlikku kultuuri­ kujunemislugu ja tänas selle kauaaegset ruumi. juhatajat, auväärset bibliograafi ja aja­ Tallinna raekoja näitusesaalis oli või­ loolast Voldemar Millerit. Baltica osakon­ malik näha praegu Tallinna Linnaarhiivi na praegune juhataja, raamatuteadlane ja Eesti Akadeemilise Raamatukogu val­ Tiiu Reimo, Kyra Roberti õpilane, kellele duses olevaid haruldasi raamatuid. Näi­ ta usaldas lahkudes selle raamatuvaramu tuse avamisel tutvustasid korraldajad - saladuste võtme, kõneles seejärel teemal Urmas Oolup ja Lea Kõiv Linnaarhiivist "Linnast, kirikust ja raamatukogust". ning Tiiu Reimo Akadeemilisest Raama­ Varauusaegse Tallinna kultuurielu on tukogust - väljapanekut ning rääkisid mõjutanud kaks arengufaktorit - Tallinna nende raamatute saatusest. Selle eest, et kuulumine hansalinnade ringi ja refor­ Oleviste kirikule kuulunud väärtuslikku matsioon. Bibliotekaar Heinrich Bröckeri raamatukollektsiooni uuriti ja hooldati 1659. aastal kirja pandud read, et Olevis­ ka kõige kultuurivaenulikumal ajal, võlg­ te kiriku juurde loodi Martin Lutheri neme tänu eelkõige Kyra Robertile ja üleskutset järgides 1552. aastal raamatu­ Voldemar Millerile. Kyra Roberti - süga­ kogu, annavad raamatukogu ajaloo jaoks valt erudeeritud teadlase, targa silma­ konkreetse pidepunkti. Arhiiviallikad lu­ vaatega äärmiselt tagasihoidliku ja abi­ bavad siiski oletada raamatukogu ole­ valmis inimese mälestusele on pühenda­ masolu veelgi varasemal ajal. Konkreet­ tud ka juubeli puhul avaldatud artikliko­ seid andmeid raamatukogu tegevuse koh­ gumik ja raamatukataloog. ta on alates XVII sajandi keskpaigast, Tallinna Linnaarhiiv ja Eesti Akadee- mil raamatukogu kontrollimine läks rae

29* 451 pädevusse. Raamatukogu napilt poole sa­ Liivi Äärma võrdles oma ettekandes jandi pikkuse õitseaja katkestas Põhja­ "Tallinna ja Oleviste kiriku raamatukogu sõda. XVIII sajandil asutati linnas uusi raamatud 16. ja 17. sajandi vahetusel" raamatukogusid, Oleviste kiriku kogu ("Die Bücher in Reval und in der Revaler aga kidus raha- ja linnavõimude huvi­ Olaibibliothek um die Wende vom 16. puuduse tõttu. 1831. aastal anti raama­ zum 17. Jahrhundert") kiriku- ja eraraa­ tud üle Eestimaa Üldisele Avalikule Raa­ matukogusid. Lisaks juba mainitud in- matukogule. Ajaloo keerdkäigud tõid ventarinimestikele kasutas Liivi Äärma need luterliku Euroopa kultuuriruumiga allikana ka Oleviste kiriku raamatukogu meid ühendavad teosed 1950. aastal - kataloogija raamatukaupmeeste säilinud ajal, mil need sidemed olid vägivaldselt müüginimekirju. Pärandinimekirjades si­ katkestatud - varjule Teaduste Akadee­ salduvaist andmeist on uurijate jaoks mia Raamatukokku. kindlasti kõige väärtuslikum Pühavaimu Konverentsi teisel tööpäeval kõnelesid- kiriku õpetajale Georg Müllerile kuulu­ ki raamatukultuuri uurijad Saksamaalt, nud raamatute loend. Rootsist, Soomest, Leedust ja Eestist pal­ Helsingi Ülikooli Raamatukogu endise ju kultuuriruumist. Osnabrücki teadlase juhataja professor Esko Häkli ettekandest Martin Klökeri ettekanne Tallinna raa­ "Eesti vanem kirjandus Helsingi Ülikooli matukogundusest kuni 1658. aastani Raamatukogus" ("Die älteren Bestände ("Das Revaler Bibliothekswesen bis zum der estnischen Literatur in der Universi- Jahre 1658") püüdis kergitada katet Ole­ tätsbibliothek Helsinki") selgus, et tähe­ viste raamatukogu ajaloo kõige hämara­ lepandav on Helsingis Academia Gusta- matelt aegadelt - reformatsioonieelselt ja uiana trükikoja Põhjasõja-eelsete publi­ vahetult reformatsioonijärgselt perioodilt. katsioonide kogu - 363 trükist, mida on On teada, et Tallinna dominikaani kon­ rohkem kui kõigis Eesti raamatukogudes vendile kuulunud raamatud läksid Ole­ kokku. Aastail 1828-1917 sai Helsingi viste kiriku valdusesse. M. Klöker kõneles Ülikooli Raamatukogu nii eesti- kui ka ka allikais leiduvaist viiteist keskaegsele saksakeelse Eesti trükise sundeksempla­ Niguliste kiriku ja Tallinna Toomkiriku ri, kuid need kogud ei ole täielikud, sest raamatukogule. On andmeid sellegi kohta, raamatukogu ei seadnud endale eesmär­ et Niguliste kirikul oli raamatukogu ka giks eesti trükise arhiivkogu loomist. vahetult reformatsioonijärgsel ajal. Üri­ Alma Brazuniene teema oli "Vanemad kuis leiduv vihje "vanale raamatukogule", Eesti kaardid Leedu kaardikogudes" mis 1552. aastal Oleviste raamatukogu ("Early Maps of Estonia in Lithuanian valdusesse läks, on intrigeeriv ja pakub Cartographic Collections"). Leedus on va­ erinevaid tõlgendusvõimalusi. nade kaartide kollektsioonid Vilniuse Kaido Orula ettekande "Pilk raamatui­ Ülikooli Raamatukogus, Leedu Teaduste le eluruumis. Vaatepunkte Tallinna 16. sa­ Akadeemia Raamatukogus ja professor jandi eraraamatukogudele" ("A Glance on Kazys Varnelise erakogus. Vilniuse Üli­ the Books in the Living Room. Some As­ kooli Raamatukogus säilitatakse ka mit­ pects Concerning Private Books in the meid Liivimaa kaarte XVI ja XVII sajan­ 16th Century Tallinn/Reval") aluseks olid dist, nende hulgas tuntud flaami karto­ Tallinna Linnaarhiivis säilinud linlaste graafide Gerardus Mercatori ja Johannes vara kohta koostatud inventarinimekir- Portantiuse tööd. jad, mis sisaldavad andmeid ka raamatu­ Sirkka Havu rääkis kaunilt teemal te kohta. Tallinna raamatukultuurile on "Monrepos' raamatukogu kui Euroopa iseloomulik, et raamatute hulga kasvust valgustusaja peegeldus" ("The Monrepos ja raamatuomanike arvu tõusust hooli­ Library as a Reflection of European En­ mata esineb isiklik raamat tollal vaid vä­ lightenment"). Viiburi lähistel asuva heste linlaste koduse vara hulgas. Nii Monrepos' mõisa 9000-köiteline raamatu­ raamatuomandi suuruse poolest - valda­ kogu kingiti Esimese maailmasõja aastail valt oli ühel omanikul vaid mõni raamat Helsingi Ülikoolile. Raamatukogu oma­ - kui ka raamatute koguhulga temaatili­ nik, Strasbourg'is sündinud Ludwig se jaotumise järgi sarnanes Tallinna ko­ Heinrich von Nicolay (1737-1820) oli tüü­ dudes avanev pilt põhijoontes teiste Eu­ piline valgustusaja inimene, hea klassi­ roopa linnade omaga. kalise haridusega paljusid keeli valdav

452 kosmopoliit. Pärast juuraõpinguid kodu­ Konverentsipäeva lõpetas Vilniuse maal elas ta aastaid Prantsusmaal, kus teadlase Arvydas Paseviciuse ettekanne kuulus entsüklopedistide suhtlusringi. protestantlikust ja katoliiklikust raama­ 1769. aastal siirdus von Nicolay Peterbu­ tukultuurist Leedu suurvürstiriigis ning ri, teenis seal kõrgetel ametikohtadel ja uutest uurimissuundadest selles vald­ liikus Katariina II õukonnas. Koos oma konnas ("Protestant and Catholic Book juba varem Peterburi asunud noorpõlve- Culture in the Grand Duchy of Lithuania. sõbra Franz Hermann Lafermier'ga kogu­ New Trends of Research"). sid nad raamatuid "kahe sõbra raamatu­ Kolmandal päeval oli palju juttu piiri­ kogusse" ("Bibliotheque des deux Amis" dest ja peeglitest. Vilniuse Ülikooli pro­ on kirjutatud nende ühisele eksliibrisele). fessor Domas Kaunas leidis, et piiriks uue Elu lõpuaastad veetis von Nicolay oma su­ ja vana raamatu vahel on Euroopas XVIII veresidentsis Monrepos' mõisas, pühen­ ja XIX sajandi vahetus ("The Boundary dudes kaunile pargile ja raamatukogule. between the Old and Modern: Dividing Tema raamatukogus domineeris prant­ Book History into Periods"). Baltikumis suskeelne filosoofia-, kunsti- ja ajaloo­ on see piir mõnevõrra hilisem kui mujal kirjandus; ilukirjandusest eelistas ta Euroopas - Eestis 1850, Lätis 1855 ja poeesiat, lemmikuteks rooma kirjanduse Leedus 1864. Rahva sotsiaalse käitumise klassikalised autorid. muutumisega kaasnesid ka muudatused Tartu Ülikooli Raamatukogu käsikirja­ raamatukultuuris, suurenes raamatute de osakonna juhataja Mare Rand kõneles trükiarv ning muutus nende sisuja köide. Immanuel Kanti kirjalikust pärandist Tiina Kala Tallinna Linnaarhiivist ülikooli raamatukogus ("Rara rarissima alustas oma ettekannet keskaegse raa­ im Bibliotheksbestand: die Tartuer/Dor- matu kasutusest varasel uusajal ("Medi­ pater Kantiana"). Tartu Kantiana sai al­ eval Books and Their Use in (Early) Mod­ guse Gottlob Benjamin Jäsche asumisega ern Times. The Example of the Tallinn Ci­ filosoofiaprofessori kohale 1802. aastal ty Archives") raamatu defineerimisega. taasavatud Tartu ülikoolis. Lisaks pro­ Keskaegset raamatut kasutati uusajal fessorile kuulunud I. Kanti teostele on peamiselt kolmes funktsioonis: raamat säilinud ka tema loengukonspekte meta­ kui otsene teabeallikas, raamat (või osa füüsikast ja loogikast ning arvukalt kirju. temast) kui uue köite materjal ja raamat Põnev on ka Kanti käsikirjalise pärandi kui teadusliku uurimise objekt. Tallinna saatus. Nimelt loovutati see 1895. aastal magistraadile kuulunud keskaegse raa- publitseerimiseks Preisi Teaduste Aka­ matukollektsiooni põhjal järeldas Tiina deemiale. Väärtuslik aines tagastati Tar­ Kala, et enamikul säilinud raamatuist ei tu Ülikooli Raamatukogule alles 1970- ole märke moodsast kasutusest. Säilinud ndate aastate lõpul. vaieldamatult väärtuslik raamatukol- Konverentsi säravaim etteaste oli lektsioon ei rikasta meie teadmisi just kahtlemata Stockholmi uurija Jänis kuigi palju ei keskaja ega uusaja kohali­ Kreslinši visioon "Kotkas maandus, kuid kust raamatukultuurist. Kõige informa­ kus? Nähtamatu raamatukultuur Balti tiivsemad on selles mõttes vanade raa­ regioonis" ("The Eagle Has Landed, but matute fragmendid uutes köidetes. Where? Invisible Book Culture in the Daiva Narbutiene kõneles ladinakeel- Baltic Region"). Brandenburgist pärit seist raamatuist Leedu suurvürstiriigis Falkenbergide suguvõsa asus Liivimaale ("Latin Books of the Grand Dutchy of Lit­ XVI sajandil. Heinrich Falkenberg oli huania: Subject and Some Data"). Ette­ riigiametnik, kelle raamatukogu ei ol­ kande peamisteks allikateks olid 1998. nud veel kuigi eriline. Tema Rootsi, aastal publitseeritud Leedu ladinakeelse­ Soome ja Taani siirdunud järeltulijaist te raamatute nimekiri "Index librorum oli tähelepanuväärseim pojapoeg Gabriel Latinorum Lituaniae saeculi septimi de- von Falkenberg, kellest sai Turu cimi" ja esineja samateemaline doktoritöö. Akadeemia kantsler ja Rootsi õuekohtu Kuna Leedu etniline ja poliitiline piir president. Falkenbergide suguvõsa raa­ teatavasti ajalooliselt ei kattu, on prob­ matute ja rännuteede jälgedes liikus esi­ leem ka leedu autori määratlemises - ar­ neja uusaegse Euroopa kirjakultuuri- vesse tuli võtta ka keelelist ja usulist maastikul. identiteeti. Ladina keelel oli XVI sajandil

453 Leedu poliitilises, seadusandlikus ja kul­ Lea Kõiv Tallinna Linnaarhiivist kõne­ tuurielus sedavõrd oluline koht, et tal oli les Liivimaa kommetepeeglist. Nimelt il­ peaaegu ametliku keele staatus. Leedu mus 1701. aastal Pärnus Tartu Ülikooli fi­ autori esimene ladinakeelne raamat, losoofiaprofessori Michael Dau raamat 1543. aastal ilmunud Abraomas Kulvieti- "Sitten-Spiegel" - väheseid Academia se "Confessio fidei", samuti esimene teada Gustaviana mitteladinakeelseid trükiseid olev Leedus trükitud raamat, Grzegorz ja viimane selle trükikoja raamat üldse. Paweli "Antidotum contra articulos fidei Kristlikku eetikat käsitlevas teoses pee­ novae" pärinevad reformatsiooniajast. geldub suuresti XVII sajandi Pärnu vai­ Valdav osa Leedus trükitud ladinakeel- mueliidi mõttemaailm. Raamatu aluseks seist raamatuist on seotud vasturefor­ on Christian Thomasiuse 1692. ja 1696. matsiooniga. Jesuiitide kolleegium avati aastal Halles ilmunud eetikaraamatud ja Vilnuses 1570. aastal ning 1579. aastal 1687. aastal Berliinis välja antud Philipp sai sellest Leedu esimene kõrgem õppe­ Jacob Speneri "Natur und Gnade". Tho­ asutus Alma Academia et Universitas masiuse eetikakäsitluse aluseks on ühis­ Vilnensis Societatis Jesu. Õppeasutuse konna kõlbelise uuenemise võimalus, te­ juurde asutati ka trükikoda. XVI-XVII ma vooruseteooria keskne element on sajandil ilmunud Leedu ladinakeelset arukas armastus. Michael Dau ühendab raamatut on teada 1400 nimetust, millest oma 80-leheküljelises raamatus Thoma­ 70% trükiti Leedus. Väljaspool Leedut siuse ratsionaalse eetika Speneri pietis­ trükiti leedu ladinakeelset raamatut miga, olles seega siin maanurgas üks esi­ enam kui 60 paigas (Kraköwis, Varssavis, mesi, kui mitte esimene, kes pietismi kir­ Kölnis, Leipzigis, Amsterdamis, Antwer- jasõnas käsitleb. penis, Maini-äärses Frankfurdis, Gdans­ Tuija Laine Helsingist rääkis rootsi­ kis, Baselis, Roomas, Prahas ja mujal). aegsest raamatukaubandusest Soome ja Raimo Raagi Heinrich Stahli erinevaid Eesti vahel ("Contacts in the Book Trade nimekujusid käsitlev ettekanne ("What between Finland and Esthonia in the Swe­ Was the Actual Name of the Author of the dish Era"). 1640. aastal rajatud Turu Aka­ First Estonian Grammar?", vt KK 2002, deemia vajas õppetööks raamatuid, mille­ nr 3, Ik 183-192) tekitas saalis elevust ja ga teda kohalik trükikoda varustada ei küsimusi. Inimese nimi on seotud ta suutnud. Laurentius Jauchius, Soome esi­ identiteediga ning see on probleem, mis mene ametlik raamatukaubitseja, kes puudutab igaüht. Kuid kas nimi ja iden­ müüs raamatuid Turu avalikus raamatu­ titeet olid XVII sajandil seotud samal vii­ kaupluses, sõlmis 1650. aastal raamatute sil kui praegu? Siinkirjutaja arvates aval­ saamiseks lepingu Academia Gustaviana dub Heinrich Stahli identiteet kogu tema raamatukoguhoidjaga. Loa tegutsemiseks kirjalikus pärandis - nii trükistes kui ka sai Jauchius ka Tallinna magistraadilt. käsikirjalistes tekstides. Ta ei tunnetanud 1651. aastal laiendas kuninganna Kristii­ end eestlaste kirjakeele rajajana, vaid na Jauchiuse kauplemisprivileegi kõigile katehhiseerijana, keel oli vaid abivahend Rootsi Läänemereprovintsidele. Järgmisel kõrgema eesmärgi saavutamiseks. Hein­ aastal asus Jauchius päriselt Tallinna, rich Stahli nimekuju eesti kultuuritradit­ kuid raamatukaubanduslikud kontaktid sioonis lähtub seega meie endi, mitte te­ Soomega kestsid. Tallinna periood ei kuju­ ma identiteedist, konkreetses kirjatöös nenud talle edukaks. Ometi jääb Jauchius ehk ka kirjutaja identiteedist. Nii kasutab ajalukku ainukese raamatukaubitsejana, näiteks Rootsi ajaloolane Alvin Isberg ni­ kes suutis arendada nii tihedaid kontak­ mekuju Henricus Stahel, Kyösti Väänä­ te Eesti ja Soome vahel. Raamatute trük­ nen aga eelistab nimekuju Henricus kimist ja levitamist akadeemilises maail­ Stahlius. mas mõjutas Academia Gustaviana heeb­ Piret Lotman püüdis oma ettekandes rea ja kreeka keele professor, Liivimaa ("Three Chrismas Sermons: Insight to the superintendent ja Turu piiskop Johannes Preserved Estonian Sermon Texts from Gezelius vanem. XVII sajandi teisest poo­ the First Half of the 17th Century") sidu­ lest peale edendasid raamatute müüki da Georg Mülleri ja Heinrich Stahli jut- Läänemere-äärses kultuuriruumis ka lusetekste kaasaegse saksa jutluskirjan- raamatuköitjad. Põhjasõda katkestas dusega. ametliku raamatukaubanduse Soome ja

454 Eesti vahel; raamatuvahetus säilis siiski dati peamiselt teoloogilisi, filosoofilisi, tänu isiklikele kontaktidele. ajaloo- ja majandusalaseid artikleid. Aja­ Jürgen Beyeri ettekanne käsitles root­ kirjad kujunesid sotsiaalsete ja poliitiliste sikeelset lugemisainest Eesti-ja Liivimaal päevaprobleemide foorumiks, kusjuures XVIII sajandil ("Schwedische Lesestoffe in Baltimaade kõige põletavamaks problee­ Est- und Livland im 18. Jahrhundert"). miks oli tollal kahtlemata talurahvaküsi- Põhjasõja järel muutus Läänemerepro- mus. vintside rootsikeelse elanikkonna struk­ Konverentsi viimane esineja Ludmila tuur. Vene võimu alale jäi peamiselt liht­ Dubjeva rääkis taas peeglist - bibliograa­ rahvas, kes luges valdavalt vaimulikku filisest klassifikatsioonist kui valgustus­ raamatut - pietistlikku kirjandust, Piib­ aja peeglist ("Das Zeitalter der Aufklä- lit, katekismusi ja lauluraamatuid. Root­ rung im Spiegel einer bibliographischen sikeelseid raamatuid trükiti ka Tallin­ Klassifikation"). 1802. aastal taasavatud nas. Pärast 1726. aastat, mil Rootsi Tartu Ülikooli Raamatukogu kogude pai­ ametlik kirik hakkas nägema pietismis gutuse ja sellega tihedalt seotud süste­ vaenulikku usuvoolu, kujunes Tallinnast maatilise kohakataloogi (Systematische rootsikeelse pietistliku kirjanduse trük­ Standortkatalog) aluseks sai 1793. aastal kimise ja levitamise keskus. Jenas ilmunud väljaanne "Allgemeines Indrek Jürjo rääkis XVIII sajandi bal­ Repertorium der Literatur fur die Jahre ti ajakirjandusmaastikust ("Die baltische 1785 bis 1790". XIX sajandi teisel poolel Zeitschriftenlandschaft im 18. Jahrhun­ tekkisid uued kataloogid ja süstemaatili­ dert"). Baltisaksa ajakirjanduses peegel­ ne kohakataloog minetas lugejakataloogi- dus Saksa ajakirjanduses toimunu teata­ na oma tähtsuse. 1918. aastal muudeti va ajalise nihkega. Ajakiri sündis varasel Tartu Ülikooli Raamatukogu kataloogi- valgustusajal ja valgustusaja meedium ta missüsteemi, kuid võõrkeelse kirjanduse loomuldasa ongi - levitades mobiilselt kogudes kasutatakse mõnevõrra kohan­ teadmisi, ideid ja moraalipõhimõtteid. datuna seda paigutussüsteemi tänaseni. XVIII sajandil võib Balti provintsides ni­ Nagu tavaks, korraldati sellegi konve­ metada 32 ajakirja. Baltikumi esimene rentsi viimasel päeval osalejatele ekskur­ ajakiri oli 1739. aastal Riias ilmuma ha­ sioon. Akadeemilise Raamatukogu Baltlca kanud moraalse põhitooniga kuukiri "Die osakonna töötaja Mare Luugi köitvaid se­ vernünftige Einsamkeit". XVIII sajandi letusi jälgides liikusid virtuaalse Lääne­ teisel poolel ilmus selliseid ajakirju arvu­ mere kultuuriruumi uurijad sedapuhku kalt, kuid määravat osa neil kohalikus Palmse ja Sagadi mõisa reaalsetes ruu­ vaimuelus polnud. Ajakirjade arv suure­ mides. nes märgatavalt Katariina II valitsus­ ajal. Baltimaades kujunes välja kaks aja­ PIRET LOTMAN kirjade põhitüüpi - üldteaduslikud ja kir­ janduslikud ajakirjad. Eraldi mainimist väärivad Põltsamaa arsti Peter Ernst Wilde ajakirjandusväljaanded, mis olid mõeldud eeskätt läti ja eesti talupoegade Veaparandus harimiseks. Baltimaade ajakirjanduskes­ kus oli vaieldamatult Riia, kus hakati väl­ Toimetus tahab parandanda Keele ja ja andma ka esimest Baltimaade teadus­ Kirjanduse mainumbrisse (lk 377) sattu­ ajakirja "Vermischte Aufsätze und Ur- nud vea: eesti teaduskeele arutelul osales theile über gelehrte Werke", milles aval­ TTÜ professor Kaie Kerem.

455 SUMMARIA

KÜLLIKI VULF. Estonian Literary Critics the poets called arbujad 'diviners' in the Addressing Uku Masing: Monologue or Dialogue? Estonian poetry. The poems written by Uku Masing should be restored to their The article provides an overview of the re­ rightful place as the axis of the "diviners'" ception of Uku Masing as a poet from the poetry. 1930s through the Soviet occupation and up to this day. A closer analysis is dedi­ ELO ROHULT. Veränderung von Perspektiven in cated to the reasons, formation and later Ubersetzungen development of the stereotypes manifes­ ted in the critics' attitudes. Due to the Im vorliegenden Artikel soil gezeigt wer- lack of freedom of speech, the rule of cen­ den, wie die poetische Welt von R. M. Rii­ sorship and the disfavour of religious life ke in estnischen Ubersetzungen seiner in the Soviet Union contact with Masing's Werke verändert wurde. Im Raum steht religious poetry remained scarce and frag­ die Behauptung, die Übersetzer hätten mentary. All this conduced to critics' es­ die inhaltliche Struktur des Originals in trangement as well as a considerable dis­ die "Perspektiven" der Zielsprache über- tance between Masing's poetic works and tragen. Dabei ist die poetische Welt des their possible Estonian reader. In differ­ Autors ein durch verschiedene semanti- ent periods Uku Masing has evoked sche Skalen definierter semantischer various interpretations and judgements Raum. Semantische Skalen werden mit on the critics' part. He has been seen not staatischen Eigenschaften der poetischen only as a rustic self-hypnotic spell-chanter, Welt verglichen. Die Veränderung der but also as an exotic and really special Perspektiven geschieht vor allem mittels mysticist poet; moreover, he has been Bevorzugung einiger Eigenschaften der called a sophisticated genius, a marginal poetischen Welt, wobei andere Eigen­ philosopher and eccentric, even a prophet. schaften ignoriert werden. Die Verfasse- The author here attempts to find out the rin des Artikels vertritt die Ansicht, dass reasons behind those different visions. Ex­ sich eine solche auf Resonanzeffekt beru- tensive publication of Uku Masing's hende Bevorzugung mit dem Bewertungs- poetry since the year 2000 faces Estonian system der (estnischen) Sprache begriin- scholars of literature with a new challenge: den lässt. they should now re-interpret the role of

456 INHALT

KÜLLIKI VULF. Gespräche der estnischen Literaturkritik mit Uku Masing. Monolog oder Dialog? 385 ARVI TAVAST. Estnische Fachwörterbücher 1996-2000 401 ELO ROHULT. Veränderung von Perspektiven in Übersetzungen 415 PART LIAS. Wie entsteht eine Überschrift? 431 ANU HAAK. Interview mit Valdek Pall 435

DISKUSSION

ANTS VIIRES. Probleme mit der Namenschreibung eines Autors 437 TIINA KALA. Richtige (?) und falsche (?) Schreibweisen von Na- men historischer Persönlichkeiten 437

REZENSIONEN

ELE SÜVALEP. Fessel und Weg (Lehte Hainsalu. Kellakuuljad. Ahelromaan. Tallinn, 2001) 440 ART LEETE. Wichtig und noch wichtiger (Ants Viires. Kultuur ja traditsioon. Eesti mõttelugu 39. Tartu, 2001) 443 ANNA VERSCHIK. Fremder Dialekt, vertrauter Schmerz (Ma- nau, kad... Pokalbiai su Tomu Venclova [Arvan, et... Vestlusi Tomas Venclovaga]. Vilnius, 2000) 445 MARJA KALLASMAA. Zum Erscheinen der Auswahlbibliogra- phie der Onomastik (Selected Bibliography of the Onomastics of the Uralian Languages. Onomastica Uralica la-lb. Debrecen- Helsinki, 2001) 448

RUNDSCHAU 449 SUMMARIA 456

Õnnitleme! 4. VI Eha Viluoja - 55 9. VI Helena Sulkala - 55 10. VI Sandor Mokäny - 70 16. VI Jüri Ojamaa - 70 18. VI Ülo Matjus - 60 20. VI Marju Vilbaste - 85 28. VI Ruth Karemäe - 70 Tõnu Seilenthal - 55 30. VI Valdek Pall - 75 20 kr 78167

TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID f = fond; fol = foolio; KK = Keel ja Kirjandus; n = ni­ mistu; s = säilik; TLA = Tallinna Linnaarhiiv. Keeled: ingl = inglise; pr = prantsuse; sks = saksa.

JÄRGMISTES NUMBRITES:

• Kõnekäändude metafoorsusI'metonüümilisus * Maastikust • Tekstianalüüsja tekstihoole